Arvamus

Riigikohus

[email protected]

Teie 05.09.2025 nr

Meie 09.10.2025 nr 9-2/251961/2507322

Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 5-25-26

Austatud Riigikohtu esimees

Küsisite õiguskantsleri arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas, milles Harju

Maakohus tunnistas 12.08.2025 otsusega tsiviilasjas nr 2-24-1214 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jättis kohaldamata pankrotiseaduse § 1003 lõike 4 punkti 1.

Leian, et pankrotiseaduse § 1003 lõike 4 punkt 1 ei võimalda pankrotimenetluses võlausaldajate

nimekirja kinnitamisel alustada uut vaidlust nõude üle, mis on rahuldatud jõustunud

kohtulahendiga. Seda ei saa teha ka siis, kui see nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ja jõustunud

kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks varem kontrollinud, kas tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr ületab võlaõigusseaduse § 4062 lõikes 1 sätestatud krediidi kulukuse määra

ülempiiri, kas tarbijaga kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud viivisemäära, ega kas krediidiandja on kohustatud seoses

tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastupidine tõlgendus oleks

seadusega vastuolus (contra legem) ja seadusega vastuolus olevat tõlgendust ei luba ka Euroopa

Liidu (EL) õigus.

EL-i õigusest ei tulene selgelt, et pankrotiseaduse § 1003 lõike 4 punkt 1 oleks vastuolus EL-i

õigusega (olukord ei ole ei acte clair ega acte éclairé). Leian, et selles asjas tuleks küsida Euroopa

Kohtult eelotsust.

Ühtlasi võiks kaaluda nõuandva arvamuse küsimist Euroopa Inimõiguste Kohtult.

Kuna jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõte (res judicata) kui õigusriigi põhimõtte osa on

ühtlasi põhiseaduse aluspõhimõte (ning pealegi ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõte), palun Riigikohtul menetluse lõpus sõltuvalt kohtutelt saadud vastuste sisust võtta ka

seisukoht, kas selline tulemus on kooskõlas põhiseaduse aluspõhimõtetega.

Kui seadus peaks siiski olema vastuolus EL-i õigusega, siis tuleb see vastuolu kõrvaldada

seadusega (tingimusel, et see ei ole samas vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega). Kohus ei saa

praegustel tingimustel ületada vastuolu nii, et ta läheb seaduse selge sõnastusega vastuollu (contra

legem).

Tarbijat tuleb piisavalt tõhusalt kaitsta ebaõiglaste lepingutingimuste ning õigusvastaselt nõude

esitamise eest. Riigikogu peab ka põhiseaduse kohaselt looma selge õigusraamistiku, mis sellise

kaitse tagab. See kehtib võlaõiguse normide ja esimese tarbijakrediidilepingu pinnalt toimuva

2

kohtumenetluse kohta. Pankrotimenetluses on selleks liiga hilja – siin tuleb kaitsta jõustunud

kohtulahendi seadusjõudu ja vaidluse pooltel tekkinud usaldust. PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 on

põhiseadusega kooskõlas.

Riigi tegevusetusega tarbijale enne pankrotimenetlust tehtud kahju hüvitamine tuleb kõne alla

riigivastustuse seaduse alusel, arvestades ka EL-i õigusest tulenevaid nõudeid. Riigil võib

sealjuures olla võimalik saada regress võlgnike suhtes pahatahtlikult toiminud võlausaldajalt

(ühtlasi võib olla võimalik võtta selline võlausaldaja vastutusele karistusõiguse kohaldamisega –

kelmus, karistusseadustiku § 209).

Sisukord I. Olulised asjaolud ja peamine vaidlusküsimus ......................................................................... 2

II. Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud pankrotiseaduse säte ................................... 3

III. Konkreetse normikontrolli lubatavus ................................................................................... 3

IV. PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 tähendus ............................................................................... 5

V. Liikmesriikide menetlusautonoomia ja EL-i õiguse kohaldamine pankrotimenetluses .... 6

VI. PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 kooskõla põhiseadusega ................................................... 11

VII. Põhiseaduse aluspõhimõtetele vastavuse kontrollimine ................................................... 12

VIII. Lõpetuseks .......................................................................................................................... 13

I. Olulised asjaolud ja peamine vaidlusküsimus

1. Vaidlus puudutab selliseid nõudeid, mis tulenevad tarbijakrediidilepingutest

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 jj) ning mis on rahuldatud juba jõustunud kohtulahenditega. Neist

kolm kohtulahendit on tehtud maksekäsu kiirmenetluses ja üks tagaseljaotsusena. Vaidlust ei ole

selles, et nendest kohtulahenditest ei nähtu, et kohus oleks nende nõuete puhul kontrollinud, kas

need vastavad tarbija kaitseks seadusega kehtestatud (EL-i õigusest tulenevatele) nõuetele.

2. Vaidlus on tekkinud nende kohtulahendite jõustumise järel alanud füüsilisest isikust

võlgniku (tarbija) pankrotimenetluses. Küsimus on selles, kas pankrotimenetluses tuleb sellised

jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõuded kanda võlausaldajate nimekirja ilma täiendava

kontrollita või tuleb esmalt kontrollida, kas jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõuded ja

seekaudu ka juba jõustunud kohtulahend ise vastavad tarbija kaitseks seadusega kehtestatud ja EL-

i õigusest tulenevatele nõuetele (et seejärel otsustada nende võlausaldajate nimekirja kandmine või

kandmata jätmine).

3. Lihtsamalt öeldes on peamine vaidlusküsimus selles, et kui varasemas kohtumenetluses on

tehtud viga sellega, et kohtulahendist ei nähtu tarbija kaitseks kehtestatud nõuetele vastavuse

kontrollimist, siis kas kohus peab selle vea parandama pankrotimenetluses võlausaldajate

nimekirja kinnitamisel või mitte. Võimalikud on järeldused:

a) jah, peab;

b) ei pea, aga see on võimalik pankrotimenetluse hilisematel etappidel;

c) ei pea ja see ei ole võimalik ka pankrotimenetluse hilisematel etappidel.

3

II. Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud pankrotiseaduse säte

Pankrotiseaduse § 1003 lõike 4 punkt 1:

„§ 1003. Võlausaldajate nimekirja kinnitamine

[…]

(4) Kaitsmiseta loetakse tunnustatuks:

1) nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga või täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1

punkti 6 või 61 kohaselt täitedokumendiks oleva vahekohtu lahendiga; […].“

III. Konkreetse normikontrolli lubatavus

4. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) § 11 lõikes 3 on sätestatud:

„Kohtuotsus või -määrus tagastatakse läbivaatamatult, kui sellel puudub põhistus või kui kohus ei

ole kohtuotsuse või -määruse resolutsioonis tunnistanud õigustloovat akti või selle sätet või

õigustloova akti andmata jätmist põhiseadusega vastuolus olevaks.“

5. Maakohus pole tunnistanud oma otsuse resolutsioonis PankrS § 1003 lõike 4 punkti 1

otsesõnu põhiseadusvastaseks. Kohus on öelnud: „Edastada määrus Riigikohtule PankrS § 100(3)

lg 4 p-i 1 kohaldamata jätmise tõttu.“ Leian, et selle puuduse tõttu ei peaks siiski kohtumäärust

läbivaatamatult tagastama.

6. PSJKS-i kõrvutamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikuga (TsMS) ning ka

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete omavahelisel võrdlusel torkab silma, et

TsMS § 661 lõige 3 ning § 698 lõige 3 ei sisalda kohtumääruse puhul rõhutust, et õigustloov akt

tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks resolutsioonis. Teisiti on see kohtuotsuste puhul

TsMS § 632 lõikes 2 ja § 670 lõikes 2. PSJKS-i reguleerimisese ei ole pealegi mitte menetlus

maakohtus, vaid alles Riigikohtus. Sellise määruse tegemist maakohtus ei reguleeri otsesõnu isegi

mitte TsMS – kõik eelnimetatud TsMS-i normid vaid viitavad sellele olukorrale (nende normide

eesmärk on reguleerida hoopis muud õiguslikku tagajärge). Sellise määruse tegemist reguleerib

vahetult Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lõige 2 ning § 152 lõige 1, ning mitte kumbki neist

sätetest ei nõua, et sätte peab põhiseadusvastaseks tunnistama resolutsioonis. Eesti õiguskord

tunneb ainult üht olukorda, milles maakohus saab edastada määruse Riigikohtule seoses normi

kohaldamata jätmisega. Seega, kuigi selguse huvides on mõistagi eelistatud, et kohus nimetaks

põhiseadusvastaseks tunnistatud seadusesätet ka resolutsioonis, tuleks PSJKS § 11 lõike 3

kohaldamisel siiski piisavaks pidada ka seda, kui resolutsiooni ja põhjenduse koostoimes nähtub

piisavalt selgelt, millise sätte on kohus põhiseadusvastaseks tunnistanud. Praeguses olukorras on

see piisavalt selge.

7. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 kohaselt võib

Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või

põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, välislepingu või selle sätte, samuti õigustloova

akti andmata jätmise, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.

8. Maakohus järgis ringkonnakohtu juhist PankrS-i tõlgendamise ja kohaldamise kohta, aga

leidis samas, et sellega seoses on ta põhiseaduse järgi ühtlasi kohustatud alustama ka nn

konkreetset normikontrolli (PS § 152 lg 1). Samas omistas maakohus ringkonnakohtule järelduse,

et pankrotiseaduse kõnealune norm on põhiseaduse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise

seadusega (PSTS) vastuolus. See omistus omakorda tuleneb maakohtu valest eeldusest: „Eesti

õiguse norm, mis on vastuolus EL õigusega, on vastuolus ka põhiseadusega.“ See ei ole alati nii

4

(vt nt RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 41 ja seal viidatud kohtulahend). Ühtlasi eksib

maakohus, kui ta leiab, et kohus saab seaduse normi jätta kohaldamata ainult siis, kui see on ühtlasi

vastuolus põhiseadusega. Põhiseadus ja PSTS võimaldavad seaduse normi kohaldamata jätmist

peale konkreetse normikontrolli alustamise olukorra veel vähemalt kahel juhul.1

9. Esiteks näeb PS § 123 lõige 2 ette: „Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus

Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.“ Niisiis ei ole

seaduse normi kohaldamata jätmine ka üldisemas plaanis tingimata vastuolus seaduslikkuse

põhimõttega (PS § 3 lg 1), sest see põhimõte ei käi üksnes Riigikogu kehtestatud seaduse, vaid

kogu õiguskorra kohta. Seaduslikkuse põhimõte nõuab, et õigusnorme kohaldataks, arvestades

kogu õiguskorda (sh normide omavahelist alluvusvahekorda, nn normihierarhia).

10. Teiseks võimaldab PSTS § 2 teha mööndusi koguni põhiseadusest endast: „Eesti

kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust

tulenevaid õigusi ja kohustusi.“ See säte on kehtestatud EL-i õiguse esimuse põhimõtet ja teatud

tingimustel vahetut kohaldatavust arvestades (vt ka RKPJKa 11.05.2006, 3-4-1-3-06, p-d 14 ja 16;

RHKHm 25.04.2006, 3-3-1-74-05, p 12). EL-i õiguse esimuse põhimõttest tulenevalt jääb EL-i

õigusega vastuolus olev liikmesriigi õigusnorm kohaldamata, kui EL-i õiguse säte on kehtiv ning

kohaldub konkreetses asjas vahetult (direktiivi puhul: otsekohalduv säte).2 Niisiis, kui direktiiv

sisaldab otsekohalduvat sätet (ja tegemist on acte clair või acte éclairé olukorraga), siis tulebki

kohtul üldjuhul lähtuda sellest sättest ja jätta samal ajal sellega vastuolus olev riigisisese õiguse

norm kohaldamata. Sama kehtib siis, kui riigisisese õiguse norm on tõlgendatav EL-i õigusega

kooskõlaliselt. Sealjuures ei ole kohtul mitte kummalgi juhul vajadust alustada konkreetset

normikontrolli ehk tunnistada normi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (sarnaselt

olukorraga, kus riigisisene norm on tõlgendatav põhiseadusega kooskõlaliselt). Olukorras, kus EL-

i õiguses on selge otsekohalduv norm, tooks sel alusel seaduse kohe kohaldamata jätmise asemel

konkreetse normikontrolli alustamine kaasa EL-i õiguse tõhusa kohaldamise põhimõtte rikkumise,

kuna lõpplahenduseni jõudmine võtab nii kauem aega (vt ka RKÜKo 15.03.2022, 5-19-29/38, p

46 ja seal viidatud EK lahendid). Küll võiks kohane olla kohtu obiter dictum osutus Riigikogule,

et õigusselguse põhimõttest lähtuvalt oleks kohane seadust muuta selliselt, et sellest nähtuks ka

EL-i õigusest tulenev. Normikontrolliks tekib sellises olukorras erandina alus ainult siis, kui

see annab kohtule ainsa võimaluse kõrvaldada õiguskorrast ühtlasi EL-i õigusega vastuolus

olev norm (ja seega kaudsel viisil tagada EL-i õiguse tõhus kohaldamine; vt ka vt ka RKÜKo

15.03.2022, 5-19-29/38, p 44) või kui kohus leiab, et EL-i õigusest lähtumine on vastuolus

põhiseaduse mõne aluspõhimõttega (vt samas, p 41 viimane lause).

11. Kuna praegusel juhul võib tegu olla just selliste olukordadega, on norm PSJKS § 14

tähenduses asjassepuutuv ja konkreetne normikontroll lubatud.

12. Konkreetse normikontrolli lubatavust ei väära praegusel juhul ka see, et maakohus peab

järgima ringkonnakohtu poolt PankrS § 1003 lõike 4 punktile 1 antud tõlgendust (TsMS § 658 lg

2: „Ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus,

esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule

asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud“). Ringkonnakohus on tõlgendanud PankrS § 1003 lõike 4

punkti 1 selliselt, et see võimaldab pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel

1 Kolmanda võimalusena tuleb kõne alla olukord, kus seadus on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtte või normiga (PS § 3 lg 1 teine lause). 2 EKo 15.07.1964, C-6/64 – Costa vs. E.N.E.L.; 24.06.2019, C-573/17 – Popławski; V. Skouris. Der Vorrang des

Europäischen Unionsrechts vor dem nationalen Recht. Unionsrecht bricht nationales Recht. – Europarecht 2021, lk

3 jj (sh allmärkus nr 7).

5

avada teatud tingimustel uue vaidluse nõude üle, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga.

Ringkonnakohus ei ole aga võtnud seisukohta selle normi põhiseadusele vastavuse ehk

põhiseaduse kohaldamise ja tõlgendamise kohta. Maakohus ei ole seega põhiseaduspärasuse üle

otsustades kuidagi seotud. Pealegi ei saaks ühegi teise kohtu kohtuniku tõlgendusega välistada otse

põhiseadusest (§-d 15 ja 152) tulenevat kohtuniku kohustust jätta kohaldamata norm, mida ta peab

enda siseveendumuse kohaselt põhiseadusega vastuolus olevaks (kui TsMS § 658 lõiget 2 peaks

selliselt tõlgendama, siis oleks see säte ise põhiseadusega vastuolus). Ühtlasi tuleb arvestada, et

edasikaebeõiguse piirangust tulenevalt (vt ringkonnakohtu lahendi p 11) on see ilmselt ainus

võimalus küsimuse Riigikohtus lahendamiseks (võimalus seda tõhusalt vaidlustada

pankrotimenetluse järgmistel astmetel on äärmiselt küsitav).

13. Kuna maakohus lähtub ekslikest eeldustest (vt p 8 jj), siis on maakohtu probleemipüstitus

seesmiselt veidi vastuoluline. Ringkonnakohtu seisukoha järgi tuleb maakohtul konkreetses

kohtuasjas kohaldada PankrS § 1003 lõike 4 punkti 1 ringkonnakohtu antud tõlgenduses ehk nõude

põhjendatuse uuesti kontrollimist võimaldavana. Sellises tõlgenduses ei anna see aga üldse alust

jätta see norm kohaldamata EL-i õigust arvestades. PankrS § 1003 lõike 4 punkti 1 kohaldamata

jätmiseks võib EL-i õigusest tulenev põhjus olla ainult siis, kui seda pankrotiseaduse normi tuleb

tõlgendada selliselt, et see ei võimalda nõude põhjendatuse kontrolli uuesti alustamist. Seega tuleb

alustada küsimusest, kuidas PankrS § 1003 lõike 4 punkti 1 tõlgendada. Iseenesestmõistetavalt ei

ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tõlgendusega.

IV. PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 tähendus

14. Vaidlusalune PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 kujutab endast sisuliselt üht erandit üldreeglist

(sama paragrahvi lõiked 1-3), mis kohustab pankrotimenetluses esitatud nõuet kaitsma. Teisisõnu,

kui üldiselt saab pankrotimenetluses esitatud nõude põhjendatuse küsimuse alla seada, siis

varasema jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõue tuleb sellisena võlausaldajate nimekirja

kanda.

15. Seaduse normi sõnastus on selge. See ei jäta ei pankrotihaldurile ega kohtunikule võimalust

mingil põhjusel teisiti otsustada ehk jätta selline nõue võlausaldajate nimekirja kandmata.

16. Seaduse eelnõu menetlusest nähtub, et selline tagajärg oli taotluslik. Pankrotiseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (195 SE) seletuskirjas: „Eelnõuga tehakse ettepanek

täiendada kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja TMS § 2 lg 1 eeskujul. Mida rohkem nõudeid

tunnustatakse kaitsmiseta, seda vähem ressurssi kulub nende menetlemisele. Kaitsmiseta

tunnustatavatele nõuetele ei saa esitada vastuväiteid, mis omakorda piirab nõuete üle peetavaid

vaidlusi kohtus. Tegemist on ühe meetmega, millega muudetakse pankrotimenetlus kiiremaks ja

ökonoomsemaks. Kehtiva seaduse kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta

tunnustatuks nõue, mis on rahuldatud kohtulahendiga […] Lisaks täiendatakse PankrS § 103 lõiget

4 selliselt, et kohtulahend, mille alusel nõue kaitsmiseta tunnustatuks loetakse, peab olema

jõustunud.“ Eelnõu menetluses justiitsminister Raivo Aeg (väljavõte Riigikogu õiguskomisjoni

01.06.2020 istungi protokollist): „Kaitsmiseta tunnustatud nõuete nimekirja täiendatakse

nõuetega, mis peaksid omama piisavalt tugevat õiguskindlust, et neid võiks pankrotimenetluses

tunnustada kaitsmiseta. […] Muudatuse tulemusel peaks nõuete kaitsmine edaspidi olema kiirem

ja põhjustama vähem vaidlusi […]“ ning (väljavõte Riigikogu 16.06.2020 istungi stenogrammist):

[…] täiendatakse kaitsmiseta tunnustatavate nõuete nimekirja, mille tulemusel vähenevad

vaidlused nõuete üle. Kokku võttes väheneb märgatavalt nõuete tunnustamisega seonduvate

vaidluste maht ning võimaldatakse kiire ja efektiivne nõuete esitamine ja kaitsmine

pankrotimenetluses[…]“.

6

17. Seadust ei tohi tõlgendada selle sõnastusega selgelt vastuolus olevalt ehk contra legem.

Siin kehtib analoogselt Riigikohtu seisukoht põhiseadusega kooskõlaliselt tõlgendamise kohta:

„Põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus“ (RKÜKo 16.05.2008, 3-

1-1-88-07, p 31). Vaidluse uuesti avamist võimaldav tõlgendus oleks pealegi vastuolus

põhiseadusega, sest jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõttest (res judicata) ja sellest

tulenevalt mõlema poole usalduse kaitsest kõrvalekaldumise võimaldamine on sedavõrd

oluline küsimus, et see tuleb parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte kohaselt

reguleerida seaduse selge normiga.

18. PankrS-i vaidlusalune säte ei võimalda seetõttu tõlgendust, et jõustunud kohtulahendiga

rahuldatud nõuded peaks mingitel erandlikel asjaoludel (nagu EL-i õigusest tulenevate nõuete

arvestamine) pankrotimenetluses siiski uuesti sisuliselt läbi vaatama. Sellele sättele sellise

tõlgenduse andmine oleks contra legem.

19. Euroopa Kohtu püsiv praktika on, et EL-i õiguse järgimise täitmise kohustus ei tähenda, et

kohus peab riigisisese õiguse normi tõlgendama EL-i õigusega kooskõlaliselt, aga samas contra

legem (sh praegusele juhtumile sarnases olukorras EKo 09.04.2024 PCP C-582/21 Profi Credit

Polska S.A. w Bielsku Białej, p 63). Niisiis, ka EL-i õiguse järgimise kohustusest ei tulene

võimalust tõlgendada normi contra legem.

20. Praegusel juhul on seega ringkonnakohtu silmas peetud lahendus võimalik ainult siis, kui

PankrS § 1003 lõike 4 punkti 1 saab kohaldamata jätta kas seetõttu, et on olemas otsekohalduv EL-

i õiguse norm (ja selle kohaldamine on ka põhiseaduse aluspõhimõtetega kooskõlas), või seetõttu

– juhul, kui sellist otsekohalduvat normi ei ole –, et PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 on

põhiseadusega vastuolus.

V. Liikmesriikide menetlusautonoomia ja EL-i õiguse kohaldamine pankrotimenetluses

21. Tuleb välja selgitada, mida nõuab vaidlusaluses olukorras EL-i õigus (sh kas see järeldus

tuleneb EL-i õigusest piisava selgusega või on vaja küsida eelotsust Euroopa Kohtult). Kuna

seadust ei saa tõlgendada contra legem (vt p 19), siis tuleb järgmisena vastata küsimusele, kas EL-

i õiguses on antud olukorrale vahetult kohalduv säte.

22. Praegusel juhul asjakohastes direktiivides sisalduvate materiaalõiguse normide

kohaldamise menetluse reegleid ei ole Euroopa Liit seni ühtlustanud. Menetluse reguleerimine

on jäetud liikmesriikide pädevusse ning EK tunnustab liikmesriikide laialdast autonoomiat.

Riigikohus leiab (siin küll riigihangete valdkonda puudutavate direktiivide kohta): „Need

direktiivid jätavad riigihankevaidluste lahendamiseks pädeva institutsiooni valikul ja

vaidlustusmenetluse kindlaksmääramisel liikmesriigile laia otsustusvabaduse, mille kasutamisel

on seadusandja seotud Eesti põhiseadusega.“ (RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 27).

23. Vaidlusaluste direktiivide nõuded menetlusele ei saa olla otsekohalduvad (erinevalt

direktiivi materiaalõiguslikest sätetest). Seega langeb praegusel juhul ära võimalus jätta PankrS-i

vaidlusalune säte kohaldamata, kui see ka oleks vastuolus EL-i õigusega. Sellises olukorras on

kohtul võimalik tagada kooskõla EL-i õigusega kaudsel teel, tunnistades normi hoopis

põhiseadusega vastuolus olevaks, mis võib konkreetse normikontrolli tulemusena (kui Riigikohus

nõustub) tuua kaasa normi kehtetuse (PS § 152 lg 2).

7

24. Esmalt tuleb aga välja selgitada, kas EL-i õiguse kohaselt on üldse põhjust PankrS § 1003

lõike 4 punkti 1 põhiseaduspärasust kahtluse alla seada. Õiguskantslerile teadaolevalt ei ole olemas

ühtki EL-i õiguse normi, mis seda küsimust selgelt reguleeriks (ei ole acte clair olukord), ega ka

sellist Euroopa Kohtu lahendit (ei ole acte éclairé olukord).

25. Esiteks, nagu riigisisene õigus (vt p 45), ei tähenda ka EL-i õiguse tõhusa kohaldamise

nõue, et riik peaks rakendama kõiki mõeldavaid kaitsemeetmeid korraga. Olemasolevad abinõud

võivad anda ka piisavalt tõhusa kaitse.

26. Niisiis tekib küsimus, kas juba pankrotimenetlusele eelnevatest õiguskaitsevahenditest

piisab ka EL-i õiguse tõhusaks täitmiseks.

27. Ringkonnakohus leidis: „Riigikohus on juba pikemat aega tagasi juhtinud tähelepanu, et

tulenevalt kiirlaenusaajate tüüpilisest madalast õigusteadlikkusest ei pruugi suur osa TsÜS § 86

järgi kaitset saama pidavatest isikutest tegelikkuses kaitset saada. Seetõttu soovitas Riigikohus

astuda samme, tagamaks kiirlaenusaajate seaduslike õiguste kaitse (eelkõige ebaseaduslike

kõrvalnõuete sissenõudmise vastu) ka kohtumenetluses, eriti kui võlgnik ise menetluses ei osale,

sh tagaseljaotsuste ja maksekäsu kiirmenetluse puhul (RKTKm 05.03.2014, 3-2-1-186-13, p 25).

Ringkonnakohus leiab, et kohtutel tuleb püüda järgida viidatud juhist ka nn jätkumenetlustes, sh

maksejõuetus- ja täitemenetluses. […]“. Riigikohtu viidatud seisukohas ootab kohus selliste

sammude astumist küll Riigikogult, mitte kohtult. Siiski on Riigikohus hiljem tõesti oodanud

selliste sammude astumist just kohtutelt ja ka pankrotimenetluses (RKTKm 24.11.2023, 2-21-

13098, p 13 jj). See lahend ei puuduta aga olukorda, kus nõue on rahuldatud jõustunud

kohtuotsusega.

28. Eestis on kujunenud valdavaks arvamus, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted ei taga

piisavalt selgelt EL-i õigusest tulenevate materiaalõiguslike nõuete täitmise kontrolli

(pankrotimenetlusele eelnevates kohtumenetlustes).3 See käib aga selle nõude üle toimuva esimese

kohtumenetluse kohta, sest just selles kohtumenetluses tuleks tagada nende nõuete täitmise

kontroll. On omaette küsimus, kas esmase kohtumenetluse menetlusreeglite puudust on kohane

kõrvaldada menetlusnormide sõnastusest väga kaugele minevate tõlgenduste teel nagu eelviidatud

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, punktis 13: „Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud

viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele.“ – kui teiselt poolt pidada silmas

tsiviilkohtumenetluse võistlevust ning spetsiifiliselt maksekäsu tegemist puudutavaid norme, sh

asjaolu, et maksekäsku menetleb TsMS § 4892 kohaselt kas kohtunikuabi, kellele põhiseadus ei

võimalda panna õigusemõistmise ülesannet,4 või koguni automatiseeritult infosüsteem. Siin kehtib

põhimõtteliselt eespool öeldu (p 17). EL-i õiguse materiaalõiguse tõhusaks tagamiseks

vajalikud menetlusnormid tuleb selgelt kehtestada Riigikogul (Justiits- ja Digiministeerium on

koostanud TsMS muutmise seaduse eelnõu5).

29. Sellest iseenesest, kui kohus on pankrotimenetlusele eelnevas menetluses rikkunud

EL-i õiguse järgimise kohustust, ei tulene tingimata, et selle vea peab parandama

pankrotimenetluses. Ringkonnakohus viitab Euroopa Kohtu otsusele C-178/23 (07.11.2024, p-d

36–39) ja seal viidatud varasemale praktikale. Alustuseks võib küll ringkonnakohtuga nõustuda,

3 P. Kalamees. Tarbija õiguste kaitse maksekäsu kiirmenetluses Euroopa Kohtu praktika valguses. Juridica 2019/8.

Lk 613-624. V. P. Liin. Tarbijakrediit vs. tsiviilkohtumenetlus: aeg viia vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kontroll Euroopa Liidu õigusega kooskõlla. Juridica 2023/3

Lk 225-233. 4 TsMS § 595 lg 2 ei pane kohtunikuabile selles olukorras asja kohtunikule üleandmise kohustust. 5 Kättesaadav: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seadus – EIS.

8

et ilmselt võib selle lahendi järeldusi laiendada ka tarbijakrediidilepingutele, sealhulgas direktiivist

2008/48 tulenevate tarbijate õiguste puhul. Kuid ringkonnakohus ei ole piisavalt tähelepanu

pööranud asjaolule, et selles kohtuasjas oli võlgnik esitanud teistmisavalduse ning riigisiseses

õiguses kehtis ka teistmisalus (seda küll riigisisese õiguse rakendamise puhuks sarnases

olukorras), millele Euroopa Kohus sai võrdväärsuse põhimõtte alusel tugineda. Praegustel

asjaoludel ei tule kõne alla ühegi TsMS §-s 702 esitatud teistmise aluse kohaldamine kasvõi juba

selle tõttu, et ei ole esitatud teistmisavaldust. Pealegi sätestab TsMS § 703 lõige 2, et teistmine ei

ole lubatud, kui menetlusosalisel oli võimalik tugineda teistmist võimaldavatele asjaoludele

varasemas menetluses, eelkõige vastuväite või kaebusega.

30. Märgata tuleb ka seda, et Euroopa Kohtu praktika järgi peab küll kohus kontrollima

nõuetele vastavust „omal algatusel“ (sh eelviidatud C-178/23, p 66), kuid see ei pane kohtule

kohustust ise algatada kohtumenetlust nõude kontrollimiseks, vaid kohustab nõuet omal

algatusel kontrollima võlausaldaja või võlgniku juba alustatud menetluses.

31. Euroopa Kohus ei ole üheski lahendis leidnud, et jõustunud kohtulahendeid peaks

kontrollima ka pankrotimenetluses ja sisuliselt täisrevisjonina võlausaldajate nimekirja

kinnitamisel. Õigupoolest võib selline kontroll lausa EL-i õigusega vastuolus olla.

32. Esiteks, jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõte on ka EL-i õiguse üldpõhimõte. Asjas

C-600/19 (p-d 40-43) on Euroopa Kohus leidnud, et tarbijakaitse ei ole absoluutne õigus ega

kohusta riiki jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis annavad kohtulahendile

seadusjõu.

33. Teiseks võib EL-i õigus, eelkõige isikuandmete kaitse üldmäärus takistada krediidiandjatel

peale kohtulahendi jõustumist isikuandmeid sisaldavaid tõendeid säilitada, mis jõustunud

kohtulahendite täisrevisjoni korral tähendaks, et võlausaldaja Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta

(ELPH) art 47 lõigetega 1 ja 2 kaitstud õigus tõhusale õiguskaitsele ning õiglasele

kohtumenetlusele jääks tagamata (tõsi, tundub, et Euroopa Kohus ei ole seda asjas C-178/23

takistusena näinud – samas ei nähtu otsusest, et sellele oleks üldse tähelepanu pööratud).

34. Seega võib pankrotimenetluses jõustunud kohtulahenditega rahuldatud nõuete uuesti

kontrollima asumine olla koguni vastuolus EL-i esmase õigusega.

35. Kolmandaks mõjutaksid riigisisest maksekäsu kiirmenetlust puudutavad Euroopa Kohtu

seisukohad vähemalt kaudselt ka Euroopa maksekäsu kiirmenetluse reeglite õiguspärasust.

Arvestades seda, et need reeglid on kehtestatud ka EL-i vabadusi ning menetlusökonoomiat

taotledes, ei ole üldse kindel, et Euroopa Kohus jõuaks sellisele järeldusele, mis ühtlasi ka Euroopa

maksekäsu kiirmenetluse tõhusust (sh nõuete rahuldamisel jõustunud kohtulahendite viivitamatut

täitmist) ulatuslikult takistaks.

36. Neljandaks on küsitav, kas selline jõustunud kohtulahendite täisrevisjon tooks kaasa

tarbijate õiguste parema kaitse. Õigupoolest mõjutab seda juba praegu negatiivselt asjaolu, et

eelviidatud Euroopa Kohtu lahendite valguses soovivad võlausaldajad senisest enam oma nõuet

maksekäsu kiirmenetluse asemel esitada hagimenetluses. See on aga võlgnikule koormavam ja ka

kallim, kui nõue on põhjendatud (sest võlgniku kanda jääb siis maksekäsu kiirmenetlusega

võrreldes suurem riigilõiv ning tõenäoliselt nii enda kui võlausaldaja suuremad õigusabikulud).

Arvestada tuleb ka võimalusega, et ettevõttest võlausaldaja ei ole tarbijast võlgniku õigusi

tegelikult rikkunud ning võlgnik ei ole seetõttu üldse huvitatud vaidluse uuesti avamisest. Ühtlasi

9

kestab pankrotimenetlus seetõttu kauem – tarbijast võlgniku jaoks viibib ka n-ö puhtalt lehelt

alustamine.

37. Seetõttu on kohane küsida Euroopa Kohtult nendes küsimuses eelotsust.

38. Kui EL-i õigus siiski nõuab, et sellisel juhul tuleb nõue taasavada pankrotimenetluses, tuleb

viimaseks välja selgitada, kas seda on vaja teha just võlausaldajate nimekirja kinnitamise etapis

või tekib võimalus EL-i õiguse tõhusaks kohaldamiseks mõnes pankrotimenetlusele järgnevas

etapis.

39. Menetlusosalised on sellega seoses viidanud PankrS § 106 lõikele 2, mis sätestab: „Kui

ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel või kui

kohtule esitatud võlausaldajate nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab kohus

nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri avalduse alusel uuesti

läbi.“ See alus võiks kõne alla tulla lähtuvalt eeldusest, et võlausaldaja on nõudes (esialgses

kohtumenetluses) esitanud selle sätte tähenduses võltsitud andmeid või ka lihtsalt valeandmeid

(Riigikohus faktilisi asjaolusid nagunii ei tuvasta, küsimus on ainult selles, kas see

õiguskaitsevahend põhimõtteliselt võiks olla tõhus alternatiiv).6 Avaldust ei pea esitama võlgnik

ise. Kui tekib piisavalt tõsiseltvõetav kahtlus, et normis esitatud tingimused on täidetud, tuleb

avaldus esitada halduril, kes võib olla keskmise võlgnikust tarbijaga võrreldes õigusteadlikum

(halduril ei pruugi küll tõendeid olla, ning neid ei pruugi olla säilinud ei võlgnikul ega

võlausaldajal). See seaduse säte ei ütle aga selgelt, et sel alusel saab uuesti kontrollida, kas

jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõue on põhjendatud (ja seda võimalust eitab ka:

RKTKm 23.02.2023, 2-21-5718/35, p 14 jj). Tulen selle juurde ülejärgmises lõigus tagasi.

40. Maakohus on veel viidanud peamiselt PanrkS §-s 109 reguleeritud tagasivõitmise

võimalusele. Ka see säte (ega sellele järgnevalt tagasivõitmise spetsiifilisi olukordi puudutavad

sätted) ei ütle selgelt, et sel alusel saab uuesti kontrollida, kas kohtulahendiga jõustunud nõue on

põhjendatud. Siiski on Riigikohus sellist võimalust teistsugustes olukordades teatud tingimustel

möönnud (nt RKTKo 04.04.2018, 2-16-7541, p-d 13-15; RKTKo 22.02.2017, 3-2-1-157-16, p 13;

RKTKo 13.10.2006, 3-2-1-80-06, p 15), kusjuures üks lahenditest on tehtud peale PankrS

vaidlusaluse sätte jõustumist (RKTKo 20.10.2021, 2-17-8832, p 13). Esiteks on aga küsitav, kas

praeguses olukorras (eeldades, et faktiliselt leiaks kinnitust võlgniku õiguste rikkumine esmases

kohtumenetluses) on üldse võimalik täidetuks lugeda PanrkS §-s 109 esitatud tingimusi. Kui

jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ühe võlausaldaja nõude kontrollimise käigus selguks, et see

on täielikult või osaliselt alusetu, siis ei suurene sellest pankrotimenetluses jagatava võlgniku vara,

vaid muutub üksnes jagatava vara jaotus võlausaldajate vahel. Seega on küsitav, kas tingimus

„kahjustab võlausaldajate huve“ saab olla täidetud.7 Täitemenetlusega paralleeli tuues tuleb

pealegi osutada, et täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ei ole

kohtulahendi sundtäitmise puhul lubatud esitada vastuväiteid täitedokumendist tuleneva

nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 2). Ka muud vastuväited on kohtulahendi puhul

lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist

(TMS § 221 lg 3). Seega ei saa ka pankrotimenetluses olla selliste vastuväidete esitamine võimalik.

6 Vt pikemalt: T. Saarma. PankrS § 106 kommentaarid 1.2 ja 1.3. – P. Varul (jt). Pankrotiseadus II. Kommenteeritud

väljaanne. Tartu: Juura 2024 (lk 104-105). 7 Vt selgitust, et selles sättes on mõeldud kõigi võlausaldajate ühiseid huve, mitte mõne üksiku võlausaldaja huvi teise

võlausaldaja arvelt rohkem vara saada: T. Saarma. PankrS § 109 komm 2.3.1. – Teoses: P. Varul (jt). Pankrotiseadus

II. Kommenteeritud väljaanne. Tartu: Juura 2024 (lk 133 jj).

10

41. TMS-i viidatud sätete ning PankrS §-de 106 ja 109 omavahelises võrdluses torkab silma,

et TMS-is on mainitud otsesõnu kohtulahendit. Samuti sätestab TsMS § 430 lg 9 selgelt:

„Kompromissi saab pankrotimenetluses või täitemenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistada.“ (kuna kohus kinnitab kompromissi määrusega, siis see võib olla jõustunud

kohtulahend). Need selgesõnalised sätted on põhiseadust silmas pidades ka ainuvõimalikud

lahendused, sest jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõte ja sellest tulenev mõlema poole

usalduse kaitse on sedavõrd oluline küsimus, et sellest kõrvale kaldumine tuleb

parlamendireservatsiooni põhimõtte kohaselt reguleerida selge seadusega. Põhiseadusega

kooskõlas ei ole kohtulahend, mis tuletab selle põhimõtte piirangu mingist üldisemast sättest,

mis ei reguleeri otseselt kohtulahendiga seotud õiguslikke tagajärgi. Pealegi tuleb PankrS §

1003 lg 4 punktis 1 selgelt väljendatud seadusandja tahet arvestada ka teiste PankrS seaduse sätete

süstemaatiliselt tõlgendamisel. Seetõttu ei tule ei PankrS § 106 ega § 109 praegusel juhul

alternatiivina kõne alla. EL-i õiguse tõhusa kohaldamisega seoses lisan, et kui sellise nõude

põhjendatuses on kahtlus juba võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ja kui nõude põhjendatust

peab olema võimalik uuesti kontrollida pankrotimenetluses, siis ei pruugi olla piisavalt tõhus, kui

selle küsimuse lahendamine oleks võimalik alles hiljem PankrS § 106 või § 109 alusel.

42. Niisiis tuleks Euroopa Kohtult esmalt küsida eelotsust, kas EL-i õigusest tuleneb, et tarbija

kaitseks kehtestatud nõudeid tuleb kontrollida pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja

kinnitamisel. Võimalikud variandid on:

a) jah (sellisel juhul on PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 EL-i õigusega vastuolus, aga seda

vastuolu ei saa kõrvaldada kohus pankrotimenetluses, sest puudub otsekohalduv EL-i

õiguse norm, v.a juhul, kui PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 on ühtlasi vastuolus

põhiseadusega);

b) ei, aga see küsimus peab olema võimalik tõstatada pankrotimenetluse järgmistes etappides

(see eeldab, et Riigikohus leiab erinevalt õiguskantslerist, et PankrS § 106 või § 109

kohaldamine võib põhimõtteliselt kõne alla tulla; sellisel juhul ei pea küsimust Eesti õiguse

võimalikust vastuolust EL-i õigusega lahendama kohe, vaid selle juurde saab tulla

pankrotimenetluses järgmistes etappides);

c) ei, ja seda ei pea pankrotimenetluses üldse tegema (mis EL-i poolt vaadates jätaks Eestile

valiku, kas seda võimaldada või mitte; teine asi on põhiseaduse aluspõhimõtetest tulenevad

piirid);.

d) ei, ja seda ei tohi pankrotimenetluses üldse teha (see tähendab, et vaidluse uuesti avamise

võimaldamine oleks vastuolus EL-i õigusega).

43. Sellises olukorras oleks kohane lisaks küsida Euroopa Inimõiguste Kohtult (EIK)

PSJKS § 31 alusel nõuandvat arvamust. Nimelt on EIK leidnud, et res judicata põhimõtte

rikkumine kujutab endast ühtlasi vastuolu EIÕK artikliga 6 (nt EIKo 57818/09, Lashmankin jt vs.

Venemaa, 07.02.2017, p-d 500–502), ning et iseäranis olukorras, kus menetlusosaline on

mõjuva põhjuseta jätnud kasutamata korralise edasikaebamise võimaluse, on kohtulahendi

hilisem tühistamine teistmismenetluses vastuolus õiguskindluse ja erinevate huvide vahel

õiglase tasakaalu leidmise põhimõttega (EIKo 28.05.2014, 30212/06, Kuzmin vs. Venemaa, p-

d 24-29; vt ka EIKo 18.11.2004, 69529/01, Pravednaya vs. Venemaa, p-d 27-34). Veel on EIK

leidnud, et kui riigisiseses kohtus esitatakse tõsine ja põhjendatud kahtlus, et EIÕK-ga kaitstud

õigus võib olla rikutud ja EL õigusega seda olukorda parandada ei saa, siis riik ei saa lihtsalt

loobuda selle küsimuse analüüsimisest ettekäändel, et ta peab rakendama EL õigust (EIK Suurkoja

otsus 23.05.2016, 17502/07, Avotiņš vs. Läti). See ei saa olla teisiti olukorras, kus EIÕK-ga

kaitstud õiguse rikkumine tuleneb EL-i õigusest.

11

VI. PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 kooskõla põhiseadusega

44. PankrS § 1003 lõike 4 punkt 1 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. See säte on

kohtumenetlust reguleeriv säte, mida sisaldava seaduse vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu

koosseisu häälteenamust (PS § 104 lg 2 p 14). Eelnõu sai 79 poolthäält. Nii eelnõu seletuskirja

sissejuhatuses kui ka eelnõu lõpphääletusele panemisel (nagu nähtub Riigikogu 16.12.2020

stenogrammist) on seda rõhutatud. Seega on Riigikogu liikmed saanud oma hääle anda endale

selgelt teadvustades, et otsustavad parajasti eriti olulist riigielu küsimust. Teisisõnu ei ole

piisava häälteenamuse saamine praeguses olukorras juhuslik asjaolu (võrdle vastupidise

olukorraga: õiguskantsleri arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-25-7, p 6 jj). Seega

on koosseisu häälteenamuse nõue täidetud. Eelnõust ja selle menetlusest ei paista midagi, mis

võimaldaks muul põhjusel kahelda selle formaalses põhiseaduspärasuses.

45. PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust tuleb koostoimes PS § 13 lõike 1 esimesest

lausest tuleneva üldise kaitsepõhiõigusega tõlgendada selliselt, et Riigikogul tuleb kehtestada

piisavad meetmed eelduslikult nõrgema poole kaitseks selle eest, et tugevam pool temalt alusetult

vara ära võtta ei saaks. Teisisõnu on piisavalt tõhus kaitse füüsilisest isikust tarbija põhiõigus.

Üldise kaitsepõhiõiguse puhul on tegemist soorituspõhiõigusega, mis tähendab, et nõutud ei ole

korraga mitte kõik võimalikud kaitsemeetmed, vaid põhiseaduse nõude täitmiseks piisab, kui

Riigikogu on kehtestanud vähemalt ühe piisavalt tõhusa kaitseabinõu. Kui puudub võimalus

jõustunud kohtulahendit vaidlustada, piirab see ka PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust

kohtusse pöörduda (sarnaselt: RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28).

46. Teiselt poolt on kaalul ka ettevõttest võlausaldaja PS §-s 32 sätestatud

omandipõhiõigus. Kui ettevõtte nõude kohta on juba olemas seda kinnitav jõustunud

kohtulahend, siis ei pruugi ettevõttel olla säilinud tõendeid. Veel enam, isikuandmete kaitse

nõuetest võib koguni tuleneda, et ettevõte ei tohigi selliseid isikuandmeid sisaldavaid tõendeid

säilitada. Jõustunud kohtulahendi ümbervaatamine võib seega ettevõtte vaatest tuua kaasa

olukorra, kus tal ei ole võimalik tõhusalt kaitsta oma PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust

kohtusse pöörduda, sest PS § 15 lõike 1 nõudele vastab ainult selline kohtumenetlus, mis

võimaldab õigust tõhusalt kaitsta. Lõpptulemusena võib ettevõte jääda ilma varast, mis peaks

õigusega talle kuuluma.

47. Vajadus kaitsta tarbijat ebaõiglaste lepingutingimuste ning õigusvastaselt nõude esitamise

eest on kaalukas. Riigikogu peab kahtlemata looma selge õigusraamistiku, mis selle piisavalt

tõhusalt tagaks. See puudutab aga eelkõige võlaõiguse norme ja esimest tarbijakrediidilepingu

pinnalt toimuvat kohtumenetlust. Hoopis teine asi on samas küsimuses uuesti vaidlust alustada,

kui kohtulahend on juba jõustunud.

48. Jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõte (res judicata) on osa PS §-s 10 nimetatud

laiemast õigusriigi põhimõttest. Sellest tuleneb ühtlasi kohtumenetluse pooltele subjektiivne

põhiõigus (alglähtekohana ehk prima facie) nõuda põhiõiguste adressaadilt sellest põhimõttest

kinnipidamist (usalduskaitse jõustunud kohtulahendi püsima jäämise suhtes). See põhimõte on

õigusriigis sedavõrd oluline, et sellest kõrvalekaldumine saab olla põhiseaduspärane vaid väga

erandlikel asjaoludel (sarnaselt: RKPJKm 07.11.2014, 3-4-1-32-14, p 28). Kuigi kaotaja poolelt

vaadates on seda esmapilgul keeruline märgata, kaitseb see põhimõte tegelikult kohtumenetluse

mõlemat poolt – see kaitseb ka kaotaja õigusrahu (iseasi kui tõenäoliseks pidada, et võitja uuesti

vaielda tahab). Jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõtet tuleb kahtlemata pidada üheks

põhiseaduse aluspõhimõtteks – seda enam, et seda peetakse lausa rahvusvahelise õiguse

12

üldpõhimõtteks8 ning PS § 3 lõike 1 teine lause rõhutab, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.

49. Tsiviilkohtumenetluses riivab ühe poole õiguste kaitse asja uue läbivaatamise kaudu alati

teise poole usalduskaitset jõustunud kohtulahendi püsima jäämise suhtes.9 Seda mõtet väljendab

ka TsMS § 371 lõike 1 punkt 4, mis sätestab, et kohus ei võta menetlusse hagi, mis puudutab

samade poolte sama õigusküsimust samal alusel. Riigikohus on leidnud, et alus jääb samaks, kui

muutub pelgalt hageja õiguslik hinnang samale lepingule (RKTKm 18.03.2009, 3-2-1-5-09, p 11).

Sarnase juhtumiga paistab tegemist olevat Euroopa Kohtu (EK) menetluses olnud asjas nr C-

178/23 (millele ringkonnakohus praegusel juhul peamiselt tugines), kus tarbija sai advokaadi abiga

vahepeal õigusteadlikumaks. Veel näeb TsMS § 702 ette teistmise alused, kuid ühtlasi sätestab

TsMS § 703 lõige 2, et teistmine ei ole lubatud, kui menetlusosalisel oli võimalik tugineda teistmist

võimaldavatele asjaoludele varasemas menetluses, eelkõige vastuväite või kaebusega.

50. Kaalul on muidugi ka menetlusökonoomia ehk kohtu suutlikkus lahendada kohtuvaidlused

mõistliku aja jooksul. Selle tagamiseks on aga olemas ka põhimõtteliselt parem alternatiiv:

eraldada kohtusüsteemi rohkem ressursse.

51. Tarbija (eelduslikult) madal õigusteadlikkus ja seetõttu enda õiguste eest õigel ajal

seismata jätmine ei ole sedavõrd eriline tingimus, millega saab õigustada pankrotimenetluses

jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõttest kõrvalekaldumist. PankrS § 1003 lõike 4

punkt 1 on põhiseadusega kooskõlas.

52. Kui EL-i õigusest peaks siiski tulenema, et pankrotimenetluses tuleb selline kõigi

tarbijakrediidilepingutest tulenevate jõustunud kohtulahenditega rahuldatud nõuete kontroll

(sisuliselt täisrevisjon) teha, siis tekib küsimus, kas see omakorda vastab põhiseaduse

aluspõhimõtetele, nagu nõuab PSTS § 1.

VII. Põhiseaduse aluspõhimõtetele vastavuse kontrollimine

53. Kui Riigikohus otsustab küsida Euroopa Kohtult eelotsust ja selle tulemusena selgub, et

ühest küljest nõuab EL-i õigus pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõttest

kõrvalekaldumist ehk selliste nõuete täisrevisjoni ning teisalt takistab sellist täisrevisjoni

põhiseaduse aluspõhimõtteks olev jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõte, siis palun

Riigikohtul otsustada, kuidas see konflikt lahendada (vt ka RKÜKo 15.03.2022, 5-19-29/38, p 41

viimane lause).

54. Ühtlasi palun Riigikohtul võtta seisukoht, kas põhiseaduse aluspõhimõteteks on ka

parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte (PS § 3 lg 1). Sellel põhimõttel on praeguses

olukorras eriline kaal esiteks seetõttu, et nõutavad normid on kohtumenetlust reguleerivad normid,

mille vastuvõtmine ja muutmine nõuab PS § 104 lg 2 p 14 kohaselt koguni Riigikogu koosseisu

häälteenamust, ning teiseks seetõttu, et praeguses olukorras kaitseb see põhimõte ka põhiõiguse

piirangu ettenähtavust – võlausaldajal peab olema võimalik ette näha, kas ja millistel

tingimustel usalduskaitse murda saab. Eriti problemaatiline oleks selle põhimõtte

8 R. Maruste. Martensi klausli idee mõjust tänapäevasele riigi- ja karistusõigusele, lk 250. – Riigiõiguse aastaraamat

2021. Lk 247-267. 9 I. Järvekülg. V. Kõve. TsMS 68. ptk komm 3.a). – V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse

seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2018, lk 1309.

13

kõrvalejätmine olukorras, kus EL-i õigusest ei tulene isegi mitte otsekohalduvat normi, vaid

lähtuma peaks mingist üldisest eesmärgist.

VIII. Lõpetuseks

55. Palun Riigikohtul võtta seisukoht (obiter dictum) ka riigivastutuse küsimuses, arvestades

ka EL-i õigusest tulenevaid nõudeid. Kui võlgniku seadustest (ja EL-i õigusest tulenevate) õiguste

rikkumine on piisavalt tõenäoline (Riigikohus ei saa seda lõpuni kindlaks teha, sest Riigikohus

faktilisi asjaolusid ei tuvasta) ja pankrotimenetluses ei ole võimalik seda rikkumist parandada, siis

tekib küsimus, kas ja millistel tingimustel on võlgnikul õigus saada kahjuhüvitist riigilt. Käsitleda

võiks ka küsimust, kas ja millistel tingimustel võiks riigil olla regressinõue võlgniku suhtes

pahatahtlikult käitunud võlausaldaja suhtes. Kui aga menetluse tulemusel selgub, et kohaldada

tuleb EL-i õigusest tulenevat eesmärki (ja mitte otsekohalduvat selget sätet), mida riigisisesed

seadused ei ole väljendanud põhiseadusega nõutava selgusega (vt p 17), ja murda seetõttu

usalduskaitse, siis tekib küsimus, kas ja millistel tingimustel on võlausaldajal õigus saada

kahjuhüvitist riigilt.

56. Eeltoodust sõltumata on Riigikogul kahtlemata kohustus luua kõikide kohtumenetluses

osalevate isikute õigusi ja kohustusi tagav selge õigusraamistik, mis tagaks tarbija õiguste tõhusa

kaitse juba esimeses tema õigusi puudutavas kohtumenetluses.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Liina Lust-Vedder 693 8429

[email protected]