Dokumendiregister | Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet |
Viit | 2-2/2025/1107 |
Registreeritud | 13.10.2025 |
Sünkroonitud | 14.10.2025 |
Liik | Sissetulev kiri |
Funktsioon | 2 Õigusloome ja õigusteenindus 2020 - ... |
Sari | 2-2 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta |
Toimik | 2-2/2025 |
Juurdepääsupiirang | Avalik |
Juurdepääsupiirang | |
Adressaat | Justiits- ja Digiministeerium |
Saabumis/saatmisviis | Justiits- ja Digiministeerium |
Vastutaja | Grete Leesmann |
Originaal | Ava uues aknas |
1
EELNÕU
03.10.2025
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus
§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 52 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Finantsteenuseks käesoleva jao tähenduses loetakse investeerimis-, krediidi-, kindlustus-,
panga- ja makseteenuseid ning kogumispensioniga seotud teenuseid.“;
2) paragrahvi 53 lõiget 11 täiendatakse pärast tekstiosa „jaos“ tekstiosaga „ning käesoleva
seaduse § 281 lõigetes 1 ja 2“;
3) paragrahvi 53 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(41) Käesoleva seaduse §-s 55 sätestatut ei kohaldata sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse
lepingutele.“;
4) paragrahvi 53 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingu puhul ei kohaldata käesolevas jaos
lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning
ettevõtja piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut, kui Euroopa Liidu õiguse või
seda üle võtvate normidega on teatud liiki finantsteenuste osutamise kohta sätestatud teisiti.“;
5) paragrahvi 54 lõiget 1 täiendatakse punktiga 131 järgmises sõnastuses:
„131) taganemisõiguse olemasolul internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingu puhul
teave käesoleva seaduse §-s 564 sätestatud taganemisnupu või sellesarnase funktsiooni
olemasolu ja asukoha kohta;“;
6) paragrahvi 541 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ettevõtja esitab tarbijale mõistliku aja jooksul enne sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse
lepingu sõlmimist või selleks tarbija poolt siduva pakkumise tegemist püsival andmekandjal
selgel ja arusaadaval viisil, kergesti loetaval kujul järgmise teabe:“;
7) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ettevõtja isikut tuvastada võimaldavad andmed, tema tegevusala ning asjakohasel juhul
sama teave ka ettevõtja kohta, kelle nimel ettevõtja tegutseb;“;
8) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktidega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„11) ettevõtja asukoha aadress ning tarbija ja ettevõtja vahelistes suhetes oluline muu aadress,
samuti ettevõtja telefoninumber ja e-posti aadress või üksikasjalikud andmed tema pakutavate
muude sidevahendite kohta, mis võimaldavad tarbijal ettevõtjaga kiiresti ühendust võtta ja
temaga tõhusalt suhelda ning tagavad tarbijale võimaluse säilitada seda kirjavahetust püsival
andmekandjal, kusjuures asjakohasel juhul esitatakse sama teave ettevõtja kohta, kelle nimel
ettevõtja tegutseb;
12) ettevõtja kontaktandmed, mis võimaldavad tarbijal ettevõtjale ja asjakohasel juhul sellele
ettevõtjale, kelle nimel ettevõtja tegutseb, kaebusi esitada;“;
9) paragrahvi 541 lõike 1 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;
2
10) paragrahvi 541 lõike 1 punktid 4 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) äriregistri number või registritunnus juhul, kui ettevõtja on kantud äriregistrisse või
samaväärsesse avalikku registrisse, samuti registri nimetus;
5) kui ettevõtja tegevuseks on nõutav luba, siis järelevalveasutuse nimi, aadress, veebilehe
aadress ja muud kontaktandmed;“;
11) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) finantsteenuse koguhind, mille tarbija tasub ettevõtjale, sealhulgas kõik finantsteenusega
seonduvad tasud, maksud ja kulud ning kõik ettevõtja vahendusel tasutavad maksud, või kui
täpset hinda ei ole võimalik näidata, siis hinna arvutamise alus, mis võimaldab tarbijal hinda
kontrollida;“;
12) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktidega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:
„71) asjakohasel juhul teave makse hilinemise või tasumata jätmise tagajärgede kohta;
72) asjakohasel juhul teave selle kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud automatiseeritud
töötlusel põhineva otsuse alusel;“;
13) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„8) tarbijalt nõutavad sidevahendi kasutamisest tulenevad lisakulud ning muud võimalikud
maksud ja kulud, mida ei ole hinna sisse arvestatud ja mida ei tasuta ettevõtja vahendusel;“;
14) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktiga 91 järgmises sõnastuses:
„91) kui finantsteenuse investeerimisstrateegiasse on integreeritud keskkonna- või sotsiaalsed
tegurid, siis teave finantsteenusega taotletavate keskkonna- või sotsiaalsete eesmärkide kohta;“;
15) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„10) finantsteenusega kaasnevad erilised riskid, mis on tingitud finantsinstrumentide või
finantstoimingute eripärast või finantsteenuste hinna sõltuvusest finantsturgudest, mida
ettevõtjal ei ole võimalik mõjutada, ning asjaolu, et tulevikuprognoos ei sõltu varasemast
tulemusest;“;
16) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„12) märge taganemisõiguse olemasolu või puudumise kohta finantsteenuse lepingus ning kui
taganemisõigus on olemas, siis teave taganemisõiguse kasutamise tingimuste kohta, sealhulgas
taganemistähtaeg, samuti rahasumma, mille tasumist tarbijalt võidakse nõuda, ning
taganemisõiguse kasutamata jätmise tagajärjed;“;
17) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktidega 131 ja 132 järgmises sõnastuses:
„131) käesoleva seaduse §-s 56 sätestatud taganemisõiguse kasutamise praktilised juhised ja
kord, sealhulgas ettevõtja telefoninumber ja e-posti aadress või muude selliste asjakohaste
sidevahendite üksikasjalikud andmed, kuhu saata taganemisteade;
132) taganemisõiguse olemasolul internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingu puhul
teave käesoleva seaduse §-s 564 sätestatud taganemisnupu või sellesarnase funktsiooni
olemasolu ja asukoha kohta;“;
18) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 14 tunnistatakse kehtetuks;
19) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„16) millises keeles lepingutingimused ja enne lepingu sõlmimist antav teave esitatakse ning
millises keeles kohustub ettevõtja kokkuleppel tarbijaga edastama teavet kõnealuse sidevahendi
abil sõlmitud finantsteenuse lepingu kehtivusaja jooksul;“;
3
20) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktiga 19 järgmises sõnastuses:
„19) käesoleva lõike kohaselt esitatud teabe kehtivusaega puudutavad võimalikud piirangud.“;
21) paragrahvi 541 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
22) paragrahvi 541 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Telefonside puhul tuleb ettevõtja nimi ja kõne äriline eesmärk teha tarbijale selgelt
teatavaks vestluse alguses. Kui telefonikõne salvestatakse või võidakse salvestada, teavitatakse
sellest tarbijat.“;
23) paragrahvi 541 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;
24) paragrahvi 541 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) andmed, mis võimaldavad tuvastada ettevõtja isiku ja tegevusala, ning asjakohasel juhul
andmed, mis võimaldavad tuvastada selle ettevõtja isiku, kelle nimel ettevõtja tegutseb, ning
tema tegevusala;“;
25) paragrahvi 541 lõike 5 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) hind, mille tarbija peab ettevõtjale finantsteenuse eest tasuma, sealhulgas kõik ettevõtja
vahendusel tasutavad maksud, või kui täpset hinda ei ole võimalik näidata, siis hinna arvutamise
alus, mis võimaldab tarbijal hinda kontrollida;“;
26) paragrahvi 541 lõike 5 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) märge taganemisõiguse olemasolu või puudumise kohta finantsteenuse lepingus, ning kui
taganemisõigus on olemas, teave taganemisõiguse ja selle kasutamise tingimuste kohta,
sealhulgas summa, mille tasumist tarbijalt võidakse nõuda, ning kõnealuse õiguse kasutamata
jätmise tagajärjed.“;
27) paragrahvi 541 lõiked 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks;
28) paragrahvi 541 lõiked 8 ja 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul teavitab ettevõtja tarbijat lõikes 1 esitatud
muu teabe kättesaadavusest ja kirjeldab selle teabe laadi.
(9) Sidevahendi abil sõlmitud makseteenuse osutamise lepingu puhul kohaldatakse käesoleva
lõike 1 punktides 8–10, 12, 131, 18 ja 19 ning käesoleva seaduse § 711 lõikes 1 ja § 7111 lõikes
1 sätestatut.“;
29) paragrahvi 541 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesolevas jaos sätestatud lepingueelse teabe andmist tõendab ettevõtja.“;
30) paragrahvi 542 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
31) paragrahvi 551 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Lisaks käesoleva seaduse § 541 lõikes 1 sätestatule edastab ettevõtja tarbijale mõistliku aja
jooksul enne sidevahendi abil finantsteenuse lepingu sõlmimist või tarbija poolt pakkumuse
tegemist lepingutingimused ning muu seaduses sätestatud asjakohase teabe püsival
andmekandjal. Taotluse korral esitatakse see teave puudega isikute, sealhulgas
nägemispuudega isikute jaoks sobilikus ja juurdepääsetavas vormingus.“;
32) paragrahvi 551 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
4
„(2) Ettevõtja peab käesoleva seaduse § 541 lõikes 8 kirjeldatud juhul täitma käesoleva
paragrahvi lõikes 1 ja käesoleva seaduse § 541 lõikes 1 sätestatud kohustuse kohe pärast
finantsteenuse lepingu sõlmimist.“;
33) paragrahvi 551 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 osutatud teave esitatakse hiljem kui üks päev enne
finantsteenuse lepingu sõlmimist või tarbija poolt siduva pakkumise tegemist, saadab ettevõtja
tarbijale meeldetuletuse võimaluse kohta lepingust taganeda ja korra kohta, mida tuleb
taganemiseks järgida kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 56. Meeldetuletus esitatakse tarbijale
püsival andmekandjal ühe kuni seitsme päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist või tarbija poolt
siduva tahteavalduse tegemist.
(22) Kui kasutatakse kuvatavate tähemärkide arvu tehniliselt piiravat sidevahendit, võib
ettevõtja esitada käesoleva seaduse § 541 lõikes 1 loetletud lepingueelse teabe kihtidena, välja
arvatud sama lõike punktides 1, 6, 7, 8 ja 12 loetletud andmed. Kogu kõnealuses lõikes
nimetatud teavet peab olema võimalik vaadata, salvestada ja välja trükkida ühe tervikliku
dokumendina. Ettevõtja kohustub kogu eelnimetatud teabe esitama tarbijale enne sidevahendi
abil finantsteenuse lepingu sõlmimist.“;
34) paragrahvi 551 lõiked 3–5 tunnistatakse kehtetuks;
35) seadust täiendatakse §-ga 552 järgmises sõnastuses:
„§ 552. Tarbijale selgituste andmine
(1) Ettevõtja annab tarbijale enne sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingu sõlmimist
tasuta selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav leping ja lisateenused sobivad tema
vajaduste ja varalise seisundiga, sealhulgas selgitab ettevõtja tarbijale:
1) lepingueelset teavet vastavalt käesoleva seaduse § 541 lõikele 1;
2) pakutava finantsteenuse lepingu, sealhulgas võimalike lisateenuste põhiomadusi;
3) finantsteenuse lepingust tulenevaid tagajärgi tarbija jaoks, sealhulgas asjakohasel juhul
tarbija poolt maksekohustuse täitmata jätmise või makse hilinemise tagajärgi.
(2) Juhul kui ettevõtja kasutab tarbijaga suhtlemisel üksnes veebipõhiseid vahendeid, on tarbijal
õigus nõuda, et sekkuks inimene. Ettevõtja tagab inimese sekkumise enne sidevahendi abil
finantsteenuse lepingu sõlmimist ja põhjendatud juhtudel pärast finantsteenuse lepingu
sõlmimist ning samas keeles, mida kasutati käesoleva seaduse § 541 lõike 1 kohase lepingueelse
teabe esitamiseks.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud piisavate selgituste andmise kohustuse täitmist,
sealhulgas inimese sekkumise tagamist, tõendab ettevõtja.“;
36) paragrahvi 56 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui sidevahendi abil sõlmitud lepinguks on finantsteenuse leping ning tarbija ei ole
lepingutingimusi ega §-de 541 ja 551 kohast teavet saanud, lõpeb taganemistähtaeg igal juhul
12 kuud ja 14 päeva pärast sidevahendi abil lepingu sõlmimist. Seda ei kohaldata, kui tarbijat
ei ole teavitatud tema taganemisõigusest ja selle kasutamise tingimustest.“;
37) paragrahvi 56 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;
38) paragrahvi 562 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
5
„(2) Kui tarbija taganeb sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingust, tagastab ta
ettevõtjale saadud raha ja muud esemed viivitamata, kuid hiljemalt 30 päeva möödumisel
taganemisavalduse tegemisest.“;
39) paragrahvi 562 lõikest 5 jäetakse välja tekstiosa „või § 551 lõikes 6“;
40) paragrahvi 562 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Kui tarbija taganeb sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingust pärast käesoleva
seaduse § 551 lõikes 6 nimetatud avalduse esitamist, tasub tarbija ettevõtjale lepingu kohaselt
osutatud teenuste eest, kuid mitte suuremas summas, kui on proportsionaalne juba osutatud
teenuse osaga lepingu kogumahust. Tasumisele kuuluv summa ei tohi olla sellises suuruses, et
see oleks käsitletav leppetrahvina.“;
41) paragrahvi 562 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;
42) seadust täiendatakse §-ga 564 järgmises sõnastuses:
„§ 564. Taganemisõiguse kasutamine internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud
lepingu puhul
(1) Ettevõtja võimaldab tarbijal internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingust
taganeda ka taganemisnuppu või sellesarnast funktsiooni kasutades. Taganemisnupp või
sellesarnane funktsioon peab olema esile tõstetud ja tähistatud sõnadega „Taganen lepingust“
või muu sellise ühemõttelise ja kergesti loetava tekstiga.
(2) Taganemisnupp või sellesarnane funktsioon peab olema tarbijale püsivalt ja lihtsalt
kättesaadav kogu taganemistähtaja jooksul. See peab võimaldama tarbijal teha veebipõhise
taganemisavalduse, kus saab lihtsalt sisestada või kinnitada järgmise teabe:
1) tarbija nimi;
2) üksikasjalikud andmed selle lepingu tuvastamiseks, millest tarbija soovib taganeda;
3) üksikasjalikud andmed elektroonilise vahendi kohta, mille kaudu saadetakse tarbijale
taganemisavalduse kättesaamise kinnitus.
(3) Kui tarbija on täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud taganemisavalduse, peab
ettevõtja võimaldama tarbijal edastada see talle kinnitusnupu või sellesarnase funktsiooni abil.
Kinnitusnupp või sellesarnane funktsioon peab olema tähistatud sõnadega „Kinnitan
taganemise“ või muu sellise ühemõttelise ja kergesti loetava tekstiga.
(4) Ettevõtja peab kinnitusnupu või sellesarnase funktsiooni abil kinnitatud taganemisavalduse
kättesaamist viivitamata kinnitama püsival andmekandjal. Tarbijale saadetud kinnitusest peab
nähtuma taganemisavalduse sisu ning edastamise kuupäev ja kellaaeg.
(5) Loetakse, et tarbija on lepingust taganenud tähtaegselt, kui ta on ettevõtjale selle kohta
avalduse ära saatnud taganemistähtaja jooksul.“;
43) paragrahvi 403 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kui krediidivahendusega tegeldakse kõrvaltegevusena, ei pea krediidivahendaja täitma
käesoleva seaduse §-des 4031 ja 4034 ning § 407 lõigetes 21–23 nimetatud kohustusi.“;
44) paragrahvi 403 lõike 51 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva seaduse § 407 lõikes 21 nimetatud arvelduskrediidilepingutele ei kohaldata §-des
403 ja 4035, § 404 lõigetes 2–22, § 407 lõigetes 4 ja 41, §-s 409, § 410 lõikes 2 ning §-des 411,
4141 ja 4142 sätestatut.“;
6
45) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 82 järgmises sõnastuses:
„(82) Kui tarbijakrediidilepingut pakutakse telefonside kaudu, kohaldatakse teabe edastamisel
käesoleva seaduse §-s 541 sätestatud telefonside puhul ette nähtud teavitamise nõudeid. Sama
paragrahvi lõike 5 punktis 5 sätestatud teave esitatakse erisusega, et tarbija võib lepingust
taganeda käesoleva seaduse §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega ning § 541 lõike 5 punktis
2 nimetatud finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus peab sisaldama vähemalt § 4031 lõike 1
punktides 3–8 nimetatud teavet, krediidi kulukuse määra tüüpilise näite kujul ja vajaduse korral
§ 4031 lõike 2 punktis 2 nimetatud teavet. Sellisel juhul edastab krediidiandja või
krediidivahendaja tarbijale viivitamata pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist täieliku teabe
vastavalt käesolevale paragrahvile, kasutades selleks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo
teabelehte.“;
46) paragrahvi 4031 lõige 9 tunnistatakse kehtetuks;
47) paragrahvi 4033 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;
48) paragrahvi 4033 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:
„(71) Kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut pakutakse telefonside kaudu,
kohaldatakse teabe edastamisel käesoleva seaduse §-s 541 sätestatud telefonside puhul ette
nähtud teavitamise nõudeid. Sama paragrahvi lõike 5 punktis 5 sätestatud teave esitatakse
erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda käesoleva seaduse §-s 409 sätestatud alusel ja
tagajärgedega ning § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus
peab sisaldama vähemalt § 4033 lõike 3 alusel kehtestatud määruse lisa A-osa jagudes 3–6
nimetatud teavet. Sellisel juhul edastab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale
viivitamata pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist täieliku teabe vastavalt käesolevale
paragrahvile, kasutades selleks soovi korral Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte.“;
49) paragrahvi 433 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingutele, välja arvatud käesoleva seaduse § 53 lõike 4
punktis 9 nimetatud lepingud, kohaldatakse §-s 56 sätestatut.“;
50) jätta seaduse normitehnilisest märkusest välja tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja
millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ
(EÜT L 271, 09.10.2002, lk 16–24), viimati muudetud direktiiviga 2007/64/EÜ (ELT L 319,
05.12.2007, lk 1–36);“;
51) täiendada seaduse normitehnilist märkust, lisades pärast tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88)“
tekstiosa „viimati muudetud direktiiviga 2023/2673 (ELT L, 2023/2673, 28.11.2023)“.
§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduse 3. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 181 järgmises sõnastuses:
„§ 181. Internetipõhise kasutajaliidesega seotud lubamatu tegevus sidevahendi abil
sõlmitud finantsteenuste lepingute puhul
Kauplejad ei kujunda, korralda ega käita sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingu
sõlmimisel internetipõhiseid kasutajaliideseid viisil, millega petetakse tarbijaid või
7
manipuleeritakse nendega või muul viisil mõjutatakse või kahjustatakse oluliselt tarbijate
suutlikkust teha vabu ja teadlikke otsuseid. Eelkõige on keelatud:
1) kindlate valikuvõimaluste esiletoomine tarbija otsust küsides;
2) korduv nõudmine, sealhulgas kasutades hüpikaknaid, et tarbija teeks valiku, mis on juba
tehtud;
3) selliste lahenduste kasutamine, mille tõttu teenuse lõpetamine on keerukam võrreldes teenuse
kasutajaks registreerumisega.“;
2) paragrahvi 65 lõiked 1, 11 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektor või tema volitatud ametiisik võib
teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud võlaõigusseaduse §-des 141, 48 ja 481, §
49 lõikes 23, §-des 54−551, § 552 lõikes 1, § 56 lõikes 24 ning §-des 621, 622, 380, 4031−4042,
406−408, 4171, 418, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271 ja 867–870 sätestatud
teavitamiskohustusi, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist.
(11) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib pöörduda pädeva üksusena Eesti Vabariigi
nimel kollektiivse esindushagiga maakohtusse võlaõigusseaduse §-des 141, 48 ja 481, § 49
lõikes 23, §-des 54–552, § 56 lõikes 24 ning §-des 621, 622, 380, 4031–4041, 406–408, 4171, 418,
711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271 ja 867–870 sätestatud teavitamiskohustuste
rikkumise tuvastamiseks ja lõpetamiseks või edasise rikkumise keelamiseks ning
individuaalsete õiguskaitsevahendite kindlaksmääramiseks.
(2) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektor või tema volitatud ametiisik võib
teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud võlaõigusseaduse §-des 281, 42, 564,
1132, 4012, 4062, 4192, 4193, 7101 ja 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning § 725 lõikes 9 sätestatut,
rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist.“;
3) seadust täiendatakse §-ga 702 järgmises sõnastuses:
„§ 702. Internetipõhise kasutajaliidesega seotud lubamatu tegevuse keelu rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 181 loetletud tegevuse eest internetipõhise kasutajaliidese
kujundamisel, korraldamisel või käitamisel –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
4) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88), viimati
muudetud direktiiviga 2023/2673 (ELT L, 2023/2673, 28.11.2023)“.
§ 3. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 19. juunil.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, ......................2025
8
Algatab Vabariigi Valitsus ............................2025
(allkirjastatud digitaalselt)
1
03.10.2025
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust ja tarbijakaitseseadust, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv (EL) 2023/26731, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses
finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ.
Eelnõuga tehtavate muudatuste eesmärk on tugevdada tarbijate õigusi olukorras, kus lepingute
sõlmimine finantsteenuste valdkonnas, aga ka laiemalt, on üha rohkem liikunud veebi. Eelnõuga
kavandatavate muudatustega:
1) tagatakse ettevõtjatele ja tarbijatele õigusselgus ning tarbijate õiguste kaitse miinimumgarantiid
kõikide sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingute puhul seoses lepingueelse teabe,
taganemisõiguse ja selgituskohustusega;
2) keelatakse ettevõtjatel sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingute puhul kasutada nn
tumemustreid (inglise keeles dark patterns) ehk veebipõhiseid kasutajaliideseid eksitaval viisil
ning sätestatakse kohustuse rikkumise tagajärjed;
3) lihtsustatakse tarbija jaoks veebis sõlmitud kõikidest lepingutest taganemist (lihtsa
taganemisfunktsiooni ehk nn taganemisnupu olemasolu kohustus).
Ülevõetav direktiiv korraldab sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingute maastikku
Euroopa Liidus. Kaasajastatakse olemasolevat finantsteenuste kaugturustuse direktiivi, võttes
arvesse seda, et paljudes finantsteenuste valdkondades eksisteerivad juba Euroopa Liidu
õigusaktid. Uuendatud direktiivi ülesandeks on anda tarbijale kaitset olukordades, kus Euroopa
Liidu tasandi eriregulatsioonid puuduvad. Finantsteenuste osutajatel peaks olema tulevikus
hõlpsam mõista, millistel juhtudel kohalduvad Euroopa Liidu valdkondlikud direktiivid ning
millistel juhtudel üldine finantsteenuste kaugturustuse direktiiv, kuna seni on lähtutud eeldusest, et
norme tuleks kohaldada koos, kumuleeruvalt. Tarbijatele tagatakse kindlus, et kõikidel juhtudel,
mil finantsteenuse leping sõlmitakse sidevahendi abil, rakendatakse miinimumgarantiisid seoses
lepingueelse teabe, taganemisõiguse ning piisavate selgitustega.
Kõigile ettevõtjatele (st mitte ainult finantsteenuse osutajatele) kehtestatakse laiem, finantsteenuste
kauglepingutest kaugemale ulatuv kohustus luua veebiliidese abil sõlmitud lepingute tarbeks nn
taganemisnupp, mille kaudu oleks tarbijal veebis mugav lepingust taganeda. Lisaks sätestatakse
sidevahendite kaudu finantsteenust osutavatele ettevõtjatele keeld luua ja käitada internetipõhiseid
kasutajaliideseid tarbijaid eksitaval viisil – nii, et kasutajaliidese ülesehituse, kujunduse või
funktsioonide kaudu petetakse tarbijaid või eksitatakse neid otsuste ja valikute tegemisel. Edaspidi
1 Euroopa Parlamendi Ja Nõukogu direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste
kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT L
271, 09.10.2002, lk 16–24).
2
viidatakse sellisele ettevõtja käitumisele kui tumemustrite kasutamisele (inglise keeles dark
patterns).
Eelnõu mõjutab ettevõtteid, kes sõlmivad kas sidevahendi abil finantsteenuste lepinguid või
müüvad veebi teel tarbijatele kaupu ja teenuseid ning teisalt tarbijaid, kes on selliste lepingute
teiseks osapooleks. Lepingulise regulatsiooni täpsustamisega ja erinevate Euroopa Liidu
õigusaktide omavahelise seose selgitamisega ei kaasne arvestatavaid kulusid. Siiski kohustatakse
ettevõtjaid direktiivist tulenevalt looma veebis nn taganemisnupu funktsiooni tarbijatega sõlmitud
lepingutele, millega aga kaasnevad täiendavad kulud ja halduskoormus. Veebipoed võivad vajada
erinevas mahus IT-arendusi selleks, et olla direktiivist tulenevate nõuetega kooskõlas. Samal ajal
aga vähendab eelnõu ettevõtja jaoks tarbijatele dokumentide paberil esitamise kohustusi, mis
tähendab, et tarbija ei saa edaspidi enam nõuda, et ettevõtja esitaks talle lepingutingimused paberil.
See toob ettevõtjaile mõningal määral kaasa kulude kokkuhoidu ja vähendab kaasnevat
halduskoormust. Niisamuti vähendab halduskoormust muudatus, mille kohaselt puudub ettevõtjal
edaspidi vajadus saata tarbijale lepingueelset teavet mitu korda. Täpsemalt vt seletuskirja
mõjuanalüüsist 6. osas. Eelnõuga ülevõetav direktiiv on maksimumharmoniseeriv ning Eesti on
peamiselt võtnud üle üksnes minimaalselt nõutu (täpsemalt selgitatud 6. osas „Eelnõu vastavus
Euroopa Liidu õigusele“).
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna
tsiviilõiguse talituse nõunik Karin Maisvee ([email protected]). Eelnõu seletuskirja
mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome
korralduse talituse nõunik Joel Kook ([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud
sama talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu on koostatud selleks, et võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673,
millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse
kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ. Direktiiv tuleks Eesti õigusesse üle võtta hiljemalt 31. juuliks
2026.
Eelnõuga muudetakse:
- võlaõigusseaduse seadustiku redaktsiooni RT I, 08.07.2025, 26 ja
- tarbijakaitseseaduse redaktsiooni RT I, 08.07.2025, 32.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu
poolthäälte enamusega.
Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Vabariigi Valitsuse
tegevusprogrammiga.
2. Seaduse eesmärk
Direktiivi eesmärk on lihtsustada ja ajakohastada finantsteenuste kaugturustuse õigusraamistikku,
tugevdades tarbijate õigusi olukorras, kus lepingute sõlmimine finantsteenuste valdkonnas on
3
liikunud veebi. Tarbijate olukord paraneb lepingueelse info ja lepingu sõlmimiseks vajalike
selgituste saamise osas. Tarbijad saavad tulevikus lepingueelset teavet lepingu sõlmimisel
ülevaatlikumal kujul, võttes arvesse kasutatava suhtluskanali eripärasid (nt nutitelefonid). Tarbijad
saavad neile vajalikke selgitusi lepingu ja pakutava finantstoote põhiomaduste ja selle konkreetsele
tarbijale sobivuse kohta, samuti on tarbijal õigus nõuda inimese sekkumist info andmisse juhul, kui
kaupleja kasutab suhtlemiseks tehisintellektil põhinevaid lahendusi, nagu vestlusrobotid. Uue
direktiiviga arendatakse edasi juba olemasolevat õiguslikku regulatsiooni (Euroopa Parlamendi Ja
Nõukogu direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust
ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ2), mis
Eestis on seni üle võetud võlaõigusseaduse ning tarbijakaitseseadusega.
Veebikauplemist elavdab ja tarbijate enesekindlust lepingute sõlmimisel veebis parandab
taganemisnupu loomise kohustus ettevõtjale, mis hõlbustab tarbijal veebis sõlmitud lepingust
taganemise võimaluse kasutamist. See kohustus laieneb ka muudele lepingutele peale
finantsteenuste. Veebis tarbija õiguste kaitsmise eesmärki teenib ka internetipõhiste eksitavate
kasutajaliideste kasutamise keelamine, millega kindlustatakse, et kauplejad ei tohi käitada
veebiliideseid veebiturunduses ja lepingute sõlmimisel viisil, mis eksitab tarbijat valikute
tegemisel.
Oluline on ka, et uus direktiiv loob selgust selles, millal peaksid turuosalised sidevahendi abil
sõlmitud finantsteenuste lepingute puhul lähtuma üldistest finantsteenuste kaugturustuse reeglitest
(ülevõetav direktiiv) ja millal kohaldatakse eri finantsteenuseid reguleerivaid valdkondlikke
Euroopa Liidu õigusakte. Üldine põhimõte on, et finantsteenuste kauglepingute direktiivi
ülevõtmiseks kehtestatud regulatsioon kohaldub ainult siis, kui valdkondlikke erireegleid ei ole.
Praktikas peaks see olema pigem harv olukord, sest finantsteenuste turg on tihedalt reguleeritud eri
EL-i õigusaktidega. Praegused reeglid näevad ette, et üld- ja erireegleid tuleks rakendada koos,
mille tagajärjel tuleb esitada nt lepingueelset teavet kohati kahes komplektis ja dubleerivana.
Nagu eespool viidatud, ajakohastatakse direktiiviga kehtivat finantsteenuste kaugturustuse
direktiivi ja selle käigus liidetakse finantsteenuste kaugturustuse regulatsioon tarbija õiguste
direktiiviga3. Eelnõuga kavandatavad peamised muudatused puudutavad reeglite kohandamist
vahepeal toimunud digiarenguga:
- lepingueelse teabe esitamise kaasajastamine. Praegu kasutavad tarbijad finantsteenuseid
üha enam veebipõhiselt; esile on kerkinud uued ärimudelid ja uued turustuskanalid.
COVID-19 pandeemia ainult kiirendas veebimüügikanalite kasutamist. Üle vaadatakse
ettevõtja kasutatavate kohustuslike infokanalite loetelu, lisades sinna e-posti aadressi ja
eemaldades faksi. Lepingueelse teabe edastamisel on oluline, et kajastatud saaksid ka kõik
finantsteenusega seotud varjatud kulud või riskid. Juhuks, kui lepingueelne suhtlus toimub
nutitelefoni abil, antakse uued suunised, kuidas suurt hulka teavet tarbijale järjest avanevate
kihtidena edastada, lähtudes ekraanile sobituvate tähemärkide arvust;
- kohustus tarbijat informeerida konkreetse finantstoote põhiomadustest ja sobivusest
tarbijale. Juhul, kui ettevõtja korraldab selgituste andmise veebitööriista (nt juturobot) abil,
peab tarbijal olema võimalus nõuda inimese sekkumist;
2 EÜT L 271, 09.10.2002, lk 16–24. 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi
93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu
direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88).
4
- ettevõtja kohustus luua nn taganemisnupp (ehk taganemisfunktsioon) veebiliidese abil
sõlmitud tehingust taganemiseks (ehk sisuliselt juhuks, mil ettevõtja võimaldab tehingut
sõlmida veebipoes). See kohustus ei piirne ainult finantsteenustega, vaid laieneb kõigile
veebiliidese abil sõlmitud lepingutele sõltumata nende sisust;
- tarbija kaitse veebis kasutatavate ebaausate kaubandustavade eest juhul, kui sõlmitakse
finantsteenuse leping sidevahendi abil. Kauplejad ei tohi kasutada internetipõhiseid
kasutajaliideseid viisil, millega petetakse tarbijaid või manipuleeritakse nendega,
kahjustades nende suutlikkust teha vabu ja teadlikke otsuseid.
Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Tulenevalt hea õigusloome ja
normitehnika eeskirja § 1 lõike 2 punktist 2 ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb
Euroopa Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu
menetlemisel on sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi
võimalikke lahendusi, nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms.
Direktiivi eelnõu avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti
seisukohad4, mistõttu ei ole eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.
Ülevõetav direktiiv on maksimumharmoneeriv (mis tähendab, et valikukohad Eesti jaoks direktiivi
ülevõtmisel on piiratud) ning vähesed võimalikud valikukohad teadvustati Eesti seisukohtade
kujundamise käigus ja direktiivi vastuvõtmisele järgnenud konsultatsiooniprotsessi käigus.
Finantsteenuste kaugturustuse direktiiv on heal tasemel tarbijakaitset silmas pidades
maksimumharmoneeriv, seega ei ole liikmesriikidel lubatud ülevõtmisel säilitada ega kehtestada
ei leebemaid ega rangemaid riigisiseseid õigusnorme võrreldes direktiivis sätestatuga (direktiivi
põhjendus 4). Siiski annab direktiiv liikmesriikidele teatud sätete juures valikuvabaduse nende
riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel ning sisaldab viiteid teemadele, mis on liikmesriikide
pädevuses. Justiitsministeerium kaardistas ülevõtmise eel liikmesriikidele jäetud peamised
valikukohad ning korraldas laiapõhjalise kaasamise, küsides eri osapooltelt, kas nad peavad
vajalikuks, et Eesti kasutaks direktiiviga talle jäetud lisavõimalusi teatud küsimuste põhjalikumaks
reguleerimiseks. Kaasatavad selle järele vajadust ei näinud, pidades ka lisaregulatsiooni
võimaldavates punktides (nt finantsteenuste kaugturustuse direktiivis sätestatud nõuete
kohaldamine direktiivi kohaldamisalast väljajäävate lepingute suhtes; lepingueelse teabe lisa-
keelenõuded; üldse rangemad nõuded lepingueelsele teabele, teatud erandid taganemisõigusest;
rangemad nõuded veebipõhiste kasutajaliideste kasutamise praktika puhuks) piisavaks
olemasolevat regulatsiooni. Eelnõus on sellest lähenemisest kinni peetud.
Taganemisfunktsioon. Eesti oli liikmesriikide hulgas, kes avaldasid kahtlusi sellise kohustuse
loomise suhtes juba siis, kui seda üritati kehtestada üksnes – direktiivi rakendusalasse jäävate –
finantsteenuste kauglepingute jaoks. Eesti seisukohtade järgi olime „valmis kaaluma tarbijate
taganemisõiguse teostamise hõlbustamist juhul kui see ei too kaasa täiendavaid riske tarbijatele
ning ebaproportsionaalseid kulusid ettevõtjatele“. Kohustust laiendati kõigile sidevahendi abil
sõlmitud lepingutele direktiivi eelnõu menetlemise lõppjärgus. Eelnõu lõpliku teksti hääletamise
ajaks oli selge, et liikmesriigid üldiselt leidsid, et saavad nõustuda kompromissi huvides,
arvestades, et taganemisfunktsiooni kirjeldavad nõuded jäid piisavalt üldiseks ega nõudnud
täisautomatiseeritud lahenduse loomist (piisab, kui tarbija täidab nupule vajutamise järel avanevad
4 Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses
finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ, eelnõu kohta (kiidetud heaks
Vabariigi Valitsuse 15. septembri 2022. a istungil ja 10. oktoobri 2022. a Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni
istungil.
5
taganemist võimaldavad väljad ise). Samas on selge, et isegi lihtsa taganemisfunktsiooni loomine
on seotud kuludega.
Normitehniliselt liidab ülevõetav direktiiv senise 2002. a finantsteenuste kauglepingute direktiivi
tarbija õiguste direktiiviga5. Tarbija õiguste direktiiv oma praeguses redaktsioonis välistab
finantsteenuste lepingud oma kohaldamisalast; ülevõetava direktiivi tulemusel saab seal olema
eraldi peatükk finantsteenuste kauglepingute jaoks.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 52 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Finantsteenuseks käesoleva jao tähenduses loetakse investeerimis-, krediidi-, kindlustus-,
panga- ja makseteenuseid ning kogumispensioniga seotud teenuseid.“
Selle muudatusega sõnastatakse ümber kehtivas võlaõigusseaduses (VÕS) olev finantsteenuse
määratlus. Seda küsimust on süvitsi käsitlenud Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professor Karin Sein
analüüsis, millest on uue määratluse kujundamisel lähtutud6.
Kehtetuks tunnistatava finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art 2 alapunkti b kohaselt on
finantsteenus panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenus.
Sama finantsteenuse definitsiooni on kasutatud ka kehtiva tarbija õiguste direktiivi art 2 punktis
12, mis tulevikus kohaldub üldnormina finantsteenuste kauglepingutele ning mida ei muudeta.
Seega tuleb finantsteenusena jätkuvalt käsitleda panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni,
investeerimis- ja makseteenust.
Hetkel kehtiva VÕS § 52 lõike 3 alusel loetakse sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise
lepinguks sidevahendi abil sõlmitud lepingut investeerimisteenuste ja fondivalitsejale lubatud
teenuste osutamiseks ning krediidiasutustele lubatud tehingute tegemiseks, samuti
kindlustuslepingut ning teenuse osutamist maksekäsundi alusel.
Võlaõigusseaduses kasutatud finantsteenuse määratlus ei vasta täielikult direktiivile. Esmalt ei
räägita selles mitte krediiditeenusest nagu direktiivis, vaid „krediidiasutustele lubatud tehingutest“.
Kõiki krediidiga seonduvaid teenuseid ei paku aga krediidiasutused, nt ei nimetata krediidiasutuste
seaduse §-des 6 ja 13 krediidivahendust kui krediidiasutusele lubatud tehingut. Direktiivil põhineva
regulatsiooni puhul ei tuleks krediiditeenust defineerida seeläbi, mida riigisisene õigus lubab või
ei luba teha krediidiasutusel. Samuti ei ole korrektne rääkida „teenuse osutamisest maksekäsundi
alusel“: kehtiv võlaõigusseadus tunneb küll maksekäsundit, kuid praktikas on olulisemaks just
makseteenuse osutamise lepingu regulatsioon (VÕS § 709 jj). Viimaks ei anna tarbija õiguste
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. a direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega
muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega
tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88). 6 Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmine Eesti õigusesse. Teatud aspektide õiguslik analüüs, lk 23-24.
https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-
01/Finantsteenuste%20kaugturustuse%20direktiivi%20%C3%BClev%C3%B5tmine.pdf.
6
direktiiv mitte sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepingu, vaid lihtsalt
finantsteenuse definitsiooni, mis on lihtsam ja selgem. Seetõttu võiks võlaõigusseaduse
finantsteenuste definitsiooni ühtlustada tarbija õiguste direktiivi art 12 punktiga 12, nimetades
definitsioonis ka sõnaselgelt kogumispensioni pakkumist. Praegusest võlaõigusseaduse
definitsioonist jääb mõneti ebaselgeks, kas finantsteenuse alla tuleks lugeda ka pensionilepingut,
mille defineerib kogumispensionide seaduse § 45 lõige 1 läbi kindlustuslepingu termini ja mille
sõlmimise õigus on annuiteedi tegevusluba omaval Eestis asutatud kindlustusandjal. Tekib
küsimus, kas tegemist on VÕS § 52 lõike 3 kontekstis kindlustuslepinguga või lepinguga
investeerimisteenuste ja fondivalitsejale lubatud teenuste osutamiseks. Sama küsimus tekib
investeerimisriskiga pensionilepingu puhul. Uue direktiivi läbirääkimiste käigus puudutati ka
küsimust krüptovaraga seotud teenuste käsitlemisest finantsteenusena. Leiti, et tegu peaks olema
finantsteenustega, kusjuures tuleb tähele panna, et teenuste puhul, mis jäävad Euroopa Liidu
krüptovaraturgude määruse7 rakendusalasse, tuleb lepingueelse teabe, taganemisõiguse ja piisavate
selgituste küsimustes rakendada seda sama määrust.
Pakututud uus definitsioon defineeriks üksnes finantsteenuse, mitte sidevahendi abil finantsteenuse
osutamise lepingu. Kuna võlaõigusseadus defineerib nii sidevahendi abil sõlmitud lepingu kui ka
finantsteenuse, siis neid definitsioone koos kohaldades on võimalik jõuda direktiiviga kooskõlas
oleva sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepinguni. Erinevate finantsteenuste
osutamise lepingute kohta on palju eriregulatsioone, kuid need on üldjuhul võlaõigusseaduse
sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsiooni suhtes erinormi staatuses. Seega, kui konkreetsel
juhul on tegemist nt sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, kohalduvad sellele
tarbijakrediidilepingu kohta kehtivad taganemise ja lepingueelse teabe reeglid.
Üldistatult peaks selline finantsteenuse mõiste hõlmama järgmist:
- pangateenused (kõik pankade pakutavad teenused, näiteks arvelduskontod, laenud jne);
- krediiditeenused (kõik laenudega seotud teenused);
- kindlustusega seotud teenused (kõik kindlustusliigid, sh elu-, tervise- ja varakindlustus);
- üksikisikute pensionifondidega seotud teenused (sh pensionikindlustus ja muud
pensionitooted);
- investeerimisega seotud teenused (kõik investeeringute, näiteks fondide või väärtpaberite
haldamise ja vahendamisega seotud teenused);
- maksetega seotud teenused (kõik makseteenused, näiteks ülekanded ja otsekorraldused).
See määratlus on oluline tarbijate õiguste ja kohustuste kindlaksmääramiseks finantsteenuste
kasutamisel. Järelevalveõiguses on finantsteenuste täpsemad määratlused olulised finantsteenuste
pakkujatele esitatavate nõuete seisukohast.
Lõpetuseks võib märkida, et praegu on lõviosa turul pakutavatest finantsteenustest juba
reguleeritud Euroopa Liidu eriõigusaktidega ning kuivõrd uuendatud finantsteenuste kaugturustuse
direktiiv on mõeldud kohalduma ainult olukordades, kus eriõigusakt puudub, on raske öelda, kui
suur uue direktiivi tegelik kohaldamisala üldse olla saab. Euroopa Komisjon rõhus eelnõu
läbirääkimistel eelkõige sellele, et kiirelt arenevas maailmas võib kogu aeg juurde tekkida uusi
teenuseid, millele Euroopa Liidu seadusandja ei ole jõudnud veel mõelda. Samas ei ole neid
7 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1114, mis käsitleb krüptovaraturge ning millega muudetakse
määrusi (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 1095/2010 ning direktiive 2013/36/EL ja (EL) 2019/1937 (ELT L 150,
09.06.2023, lk 40–205).
7
teenuseid võimalik seletuskirjas praegu välja tuua. Euroopa Kohtu praktikat finantsteenuse mõiste
piiritlemiseks sidevahendi abil sõlmitud lepingute kontekstis praegu eelnõu autorile teada ei ole.
2) paragrahvi 53 lõiget 11 täiendatakse pärast tekstiosa „jaos“ tekstiosaga „ning käesoleva
seaduse § 281 lõigetes 1 ja 2“.
Praeguse tarbija õiguste direktiivi rakendusalast on finantsteenused välistatud, kuid uue
finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga viiakse finantsteenuste kauglepingute regulatsioon
tarbija õiguste direktiivi. Selle tulemusel tekib tarbija õiguste direktiivi eraldi jagu finantsteenuste
kauglepingute jaoks ning määratakse kindlaks, millised osad ülejäänud tarbija õiguste direktiivist
kohalduvad tulevikus ka finantsteenuste kauglepingutele (uue finantsteenuste kaugturustuse
direktiivi art 1 p 1 alapunkt a).
Kehtib põhimõte, et finantsteenuseid käsitlevate kauglepingute puhul, mis hõlmavad
finantsteenuse esmakordse osutamise kokkulepet ja sellele järgnevaid järjestikuseid toiminguid või
sellele järgnevaid samasuguseid toiminguid, mis on ajalises seoses, kohaldatakse võlaõigusseaduse
kauglepingute reegleid üksnes esimese lepingu suhtes (VÕS § 53 lg 11).
Tulevikus kohalduvad finantsteenuste kauglepingutele expressis verbis ka mõned muud tarbija
õiguste direktiivi sätted (ja selle alusel kujundatud võlaõigusseaduse normid) ning seda tuleb lõike
uues sõnastuses arvesse võtta. Lisaks luuakse uue direktiiviga erisus, mille kohaselt säte, mis
keelab ettevõtjal võtta tema poolt ühenduse võtmiseks määratud telefoninumbril kontakteerumise
eest suuremat kui põhitariifijärgset tasu, kehtib ka järgnevatele toimingutele.
Võlaõigusseaduse § 53 uus lõige 11 ütleb, et ainult esimese toimingu suhtes kehtivad nii VÕS 2.
peatüki 4. jao sätted kui ka tarbija õiguste direktiivis viidatud reeglid täiendava tasu nõudmise
kohta ja piirangud kindla maksevahendi kasutamise kulude kohta (VÕS § 281 lõiked 1 ja 2 ehk
tarbija õiguste direktiivi artiklid 19 ja 22). Samas säte selle kohta, et telefonikõnede eest ei tohi
võtta suuremat kui põhitariifijärgset tasu, peab kehtima nii esialgse lepingu kui ka jätkutoimingute
puhul. Siin muudatusi vaja ei ole – kuivõrd § 281 lõige 3 (mis võtab üle tarbija õiguste direktiivi
21) paikneb võlaõigusseaduse 2. peatüki üldjaotises, kehtib see ka jätkutehingutele.
3) paragrahvi 53 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(41) Käesoleva seaduse §-s 55 sätestatut ei kohaldata sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse
lepingutele.“
Muutmiseelse tarbija õiguste direktiivi redaktsiooni kohaselt ei kohaldata selle direktiivi sätteid
finantsteenuste osutamise lepingutele. Uue finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga (art 1 punkti
1 alapunkt a) olukord muutub ning mitmed senised tarbija õiguste direktiivi normid hõlmavad
tulevikus ka finantsteenuste kauglepinguid (mh nt reguleerimisala, terminid, harmoneerimistase,
täiendavad teavitamise erinõuded, mis kehtivad internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu sõlmitud
lepingute suhtes). Tulenevalt tarbija õiguste direktiivi uuest art 3 lõike 1b esimesest lõigust
kohaldatakse nüüd finantsteenuste kauglepingute suhtes ka artiklit 6a (täiendavad teavitamise
erinõuded, mis kehtivad internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu sõlmitud lepingute suhtes).
Nimetatud artikkel on Eestis üle võetud VÕS §-ga § 543, kuid seni on selle suhtes kehtinud välistus
seoses finantsteenuste kauglepingutega (vt VÕS § 53 lg 41). Kuna see välistus ei kehti enam, on
vaja muuta VÕS § 53 lõiget 41 nii, et see ei hõlma enam VÕS § 543.
8
4) paragrahvi 53 lõiget 5 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingu puhul ei kohaldata käesolevas jaos lepingueelse
teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate
selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut, kui Euroopa Liidu õiguse või seda üle võtvate
normidega on teatud liiki finantsteenuste osutamise kohta sätestatud teisiti.“
Finantsteenuste kaugturustuse direktiiv on maksimumharmoneeriv, mille tagajärg on see, et
liikmesriigid ei tohi säilitada ega kehtestada direktiiviga hõlmatud küsimustes õigusnorme, mis
lahknevad direktiivis kehtestatutest, kui direktiivis ei ole sätestatud teisiti. Kui aga konkreetsed
finantsteenuseid reguleerivad muud liidu õigusaktid sisaldavad norme lepingueelse teabe,
taganemisõiguse või piisavate selgituste kohta, siis olenemata nende normide üksikasjalikkusest
tuleks nende konkreetsete tarbijale suunatud finantsteenuste suhtes kohaldada ainult kõnealuste
muude liidu õigusaktide vastavaid sätteid (kui kõnealustes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti).
Sellisel juhul finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ei kohaldata.
Arvestades, et uus finantsteenuste kaugturustuse reeglistik kohaldub ainult juhul, kui puuduvad
spetsiifilised EL-i tasandi sätted, tuleb otsustada, kuidas selle hierarhia elluviimist Eesti õiguses
saavutada. Olemasolevate arvukate finantsteenuseid reguleerivate valdkondlike EL-i õigusaktide
ja kõnesolevat üldregulatsiooni pakkuva, ülevõtmist vajava direktiivi normide vahekorra
selgitamiseks tellis Justiitsministeerium 2024. a talvel analüüsi Tartu Ülikooli tsiviilõiguse
professorilt Karin Seinalt8. Analüüsis jõutakse seisukohale, et finantsteenuste kaugturustuse
direktiiviga muudetud tarbija õiguste direktiivi ja muudel EL-i õigusaktidel põhinevate reeglite
omavahelist suhet tuleks reguleerida eelkõige ühe üldist põhimõtet sätestava normiga ning vältida
iga lepinguliigi juures eraldi normide loomist.
Vastav üldnorm sobituks VÕS § 53 lõikesse 5, mis ka praegu reguleerib sidevahendi abil sõlmitud
lepingute reeglite ja erinormide omavahelist suhet. Kehtiv VÕS § 53 lõige 5 sätestab: „Kui
sidevahendi abil sõlmitud leping vastab ka mõne teise tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitava lepingu
kohta sätestatule, kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut koos selle teise lepinguliigi kohta
sätestatud erisustega.“ Seega lubab kehtiv õigus üldise põhimõttena sidevahendi abil sõlmitud
lepingute ja erinormide (nt tarbijakrediidileping või kindlustusleping) paralleelset kohaldamist.
Uue direktiivi ülevõtmisel ei saa see põhimõte aga sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste
osutamise lepingute suhtes kehtima jääda, sest tarbija õiguste direktiivi uue redaktsiooni art 16a
lõige 10, art 16b lõige 6 ja art 16d lõige 5 näevad ette teatud valdkondlike erinormide prioriteedi
ning erand kehtib vaid juhul, kui vastav valdkondlik erinorm seda ette näeb. Seetõttu tuleks VÕS
§ 53 lõikesse 5 lisada teine lause, mis reguleeriks üksnes sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste
osutamise lepingute ja erinormide omavahelist suhet.
Seejuures tuleb tähele panna, et ülevõetava direktiivi kohaselt eeldab erinormide prioriteet seda, et
need normid sisalduvad „konkreetseid finantsteenuseid reguleerivas muus liidu õigusaktis“. Seega
on Eesti seadusandja kohustatud nägema ette erinormide prioriteedi üksnes juhul, kui a) need
normid põhinevad liidu õigusaktil ja b) kui need normid reguleerivad konkreetseid finantsteenuseid
ehk tegemist on valdkondlike normidega. Seega ei reguleeri ülalviidatud art 16a lõige 10, art 16b
lõige 6 ja art 16d lõige 5 horisontaalselt kohalduvate liidu õigusaktide ja ülevõetava direktiivi
8 Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmine Eesti õigusesse. Teatud aspektide õiguslik analüüs.
https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-
01/Finantsteenuste%20kaugturustuse%20direktiivi%20%C3%BClev%C3%B5tmine.pdf (lk 1–23).
9
normide omavahelist suhet, nt seda, kuidas suhestuvad omavahel e-kaubanduse või e-privaatsuse
direktiivi ja ülevõetava direktiivi sätted. Üldise reeglina kohalduvad nende EL-i õigusaktide
lepingueelse teabe sätted täiendavalt. Nii kehtivad sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste
osutamise korral täiendavalt nt isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud andmesubjekti
teavitamise kohustused ning e-kaubanduse direktiivi artiklites 5 ja 10 nimetatud teabe esitamise
kohustused.
Viimaks tuleb arvestada, et prioriteedi põhimõte kehtib üksnes nende erinormide suhtes, mis
reguleerivad a) lepingueelse teabe andmist, b) tarbija taganemisõigust ja c) ettevõtja selgituste
andmise kohustust. Mõnevõrra ebaselge on seejuures, kas direktiivi art 16c, mis reguleerib enne
lepingust taganemist osutatud teenuse eest tasumist, kuulub samuti tarbija taganemisõiguse
regulatsiooni alla, mille suhtes art 16b lõike 6 kohaselt peaks kehtima erinormide prioriteet. Seda
tuleks jaatada: sel juhul reguleeriks nt tarbijakrediidilepingust taganemise korral (uue)
tarbijakrediidi direktiivi9 art 26 lõige 5 seda, millise aja jooksul peab tarbija tagastama saadud
krediidi ning kas ja milliseid tasusid ta sel juhul krediidiandjale võlgneb. Samuti viitab EL-i
seadusandja sellisele soovile tarbijakrediidi direktiivi art 26 lõige 7, mis sätestab, et kui tarbijal on
taganemisõigus kõnesoleva artikli lõike 1, 5 ja 6 alusel, siis direktiivi 2002/65/EÜ artiklit 6 ega 7
ei kohaldata. Direktiivi 2002/65 art 7 aga reguleeribki just nimelt enne taganemist osutatud
finantsteenuse eest tasumist. Seega soovib EL-i seadusandja, et tarbijakrediidilepingust taganemise
korral reguleeriks just tarbijakrediidi direktiivi art 26 seda, kas ja millal saab sidevahendi abil
sõlmitud lepingust taganeda ning mida tarbija sel juhul krediidiandjale maksma peab.
Juhul, kui valdkondlikus õigusaktis on kõnealuseid teemasid (lepingueelne teave, taganemisõigus,
piisavad selgitused) reguleeritud miinimumharmoneerivalt, lubades liikmesriigil kehtestada
direktiivist rangemaid nõudeid, võib juhtuda, et liikmesriik on seda teinud, viidates finantsteenuste
kaugturustuse direktiivist tulenevale üldregulatsioonile (ehk siis Eesti kontekstis võlaõigusseaduse
sidevahendi abil sõlmitud lepingute üldisele jaotisele). Sellisel juhul tuleb nende viidetega
arvestada ning vastuolu kõnesoleva muudatusega (VÕS § 53 lõike 5 täiendamine) ei teki. Näiteks
reguleerivad kindlustustegevuse seaduse § 192 lõike 2 punkt 94 ja § 198 lõike 2 punkt 91
lepingueelse teabe andmise erisusi kindlustusmaakleri ja kindlustusagendi tehtava telefonikõne
puhul (kus on võimalik kliendi nõusolekul anda talle infot vähendatud kujul, sätestades siiski
nõutava miinimumkoguse teabest) ning seal viidatakse, et sellele olukorrale kohaldub
võlaõigusseaduse sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingu üldosa regulatsioon (VÕS § 541
lg 5). Solventsus II direktiiv10 on teavitamisnõuete küsimuses miinimumharmoneeriv ning nõuded
lepingueelsele infole (VÕS § 428) on juba direktiivist rangemad. Kindlustustegevuse seaduse11
viidatud normides sätestataksegi valdkondliku direktiivi miinimumist rangem erikord viitega
võlaõigusseaduse üldosa sidevahendi abil sõlmitud lepingute peatüki olukorrale, mil teavet
edastatakse telefoni teel. Sarnane olukord tekib tarbijakrediidi regulatsiooni juures, kus hoolimata
sellest, et enamik kohaldatavaid sätteid peaks asuma eriosas (VÕS 22. peatükk), viidatakse
mõningates küsimustes (k.a lepingueelse teabe andmine telefoni teel) üldosa regulatsioonile,
millega võetakse üle finantsteenuste kaugturustuse direktiivi.
5) paragrahvi 54 lõiget 1 täiendatakse punktiga 131 järgmises sõnastuses:
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega
tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 2023/2225, 30.10.2023). 10 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja
jätkamise kohta (Solventsus II) (uuesti sõnastatud) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1–155). 11 RT I, 07.07.2015, 1; 03.12.2024, 10.
10
„131) taganemisõiguse olemasolul internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingu puhul
teave käesoleva seaduse §-s 564 sätestatud taganemisnupu või sellesarnase funktsiooni olemasolu
ja asukoha kohta;“.
Säte on mõeldud uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art 1 punkti 2 ülevõtmiseks. Kui
põhiosa ülevõetavast direktiivist keskendub finantsteenuste kauglepingutele, siis üldisema mõjuga
on ettevõtjale taganemisnupu loomise kohustus juhtudeks, mil leping sõlmitakse internetipõhise
kasutajaliidese vahendusel. Uus taganemisfunktsioon peab võimaldama nupulevajutusega
taganeda internetipõhise kasutajaliidese vahendusel sõlmitud kauglepingust kohustusliku
taganemistähtaja jooksul. See kohustus hõlmab kõiki tarbija õiguste direktiivi kohaldamisalasse
jäävaid lepinguid, mis on sõlmitud internetipõhise kasutajaliidese vahendusel. See kohustus toob
kaasa ka vajaduse täiendada lepingueelset infot viitega taganemisfunktsiooni olemasolule ja
paiknemisele. Taganemisfunktsiooni kohta internetipõhise kasutajaliidese vahendusel sõlmitud
lepingute puhul on võimalik lugeda põhjalikumalt eelnõu § 1 punkti 42 selgitustest (selle sättega
täiendatakse võlaõigusseadust §-ga 564, luues ettevõtjale kohustus taganemisfunktsiooni
loomiseks).
6) paragrahvi 541 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Ettevõtja esitab tarbijale mõistliku aja jooksul enne finantsteenuse lepingu sõlmimist või
selleks tarbija poolt siduva pakkumise tegemist püsival andmekandjal selgel ja arusaadaval viisil,
kergesti loetaval kujul järgmise teabe:“.
Uus direktiiv nõuab, et lepingueelne teave esitatakse tarbijale püsival andmekandjal ning see peab
olema kergesti loetav (uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija õiguste
direktiivi lisatud art 16a lõike 6 esimene taane). Kergesti loetavuse nõuet eelmine finantsteenuste
kaugturustuse direktiiv ei sisalda, mistõttu ei kajastu see praegu eraldi ka võlaõigusseaduses. Uus
direktiiv peab loetavuse lisanõuet ilmselgelt oluliseks, kuivõrd sellel peatutakse põhjalikumalt ka
direktiivi põhjenduses 30, kus selgitatakse, et lepingueelne teave tuleks esitada (püsival
andmekandjal) nii loetavas vormingus kui ka tarbija jaoks hõlpsasti arusaadaval viisil. Loetavas
vormingus teave on esitatud, kasutades loetava suurusega tähemärke ja värve, mis ei vähenda teabe
arusaadavust, sealhulgas juhul, kui dokument esitatakse, trükitakse välja või kopeeritakse
mustvalgelt. Lisaks tuleks nii palju kui võimalik vältida liiga pikki ja keerukaid kirjeldusi, väikest
kirja ja hüperlinkide ülemäärast kasutamist, kuna need vähendavad teabe arusaadavust tarbija
jaoks.
7) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) ettevõtja isikut tuvastada võimaldavad andmed, tema tegevusala ning asjakohasel juhul sama
teave ka ettevõtja kohta, kelle nimel ettevõtja tegutseb;“.
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punkt a.
Selle sättega juhatatakse sisse suurem hulk muudatusi, mis puudutavad VÕS § 541, käsitledes
tarbijale lepingueelse teabe esitamist sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste kauglepingute
puhul. Uus direktiiv ei too kaasa põhjapanevaid muutusi, kuid detailides vajab kogu paragrahv
siiski mitmeid kohandusi.
11
Muu hulgas tehakse eelnõus ettepanek asendada võlaõigusseaduses läbivalt (reaalselt puudutab see
küll üksnes sidevahendi abil sõlmitud lepingute peatükki) termin „finantsteenuse osutaja“
terminiga „ettevõtja“. Arvestades, et ülevõetav direktiiv toob finantsteenuste kauglepingud
nüüdsest tarbija õiguste direktiivi, püütakse uues finantsteenuste kaugturustuse direktiivis
ühtlustada ka termineid ning kasutatakse uues finantsteenuste kauglepingute peatükis sarnaselt
ülejäänud tarbija õiguste direktiiviga senise termini „finantsteenuse osutaja“ („supplier“) asemel
„kaupleja“ (“trader“) terminit. Tarbija õiguste direktiivis kasutatav termin „kaupleja“ on
võlaõigusseaduses üle võetud „ettevõtjana“.
Tarbija õiguste direktiivi art 2, mis defineerib direktiivis kasutatavad terminid, kohaldub tulevikus
– erinevalt senisest – finantsteenuste kauglepingutele. Tarbija õiguste direktiivi art 2 punkt 2
määratleb „kaupleja“ („trader“) kui füüsilise või juriidilise isiku, olenemata sellest, kas viimane on
era- või avalik-õiguslikus omandis, kes sama direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb –
kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on
seotud tema kaubandus-, majandus-, ameti- või kutsetegevusega.
Ka tulevikus on jätkuvalt oluline, et lepingu sõlmimise protsessi ja/või tarbijaga suhtlemise
viimane lüli (see võib olla ka teenust vahendav ettevõtja või muul moel lepingu sõlmimise
protsessis osalev isik) esitaks enda andmed ning juhul, kui need lahknevad teenuseosutaja
andmetest, siis ka viimase andmed.
8) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktidega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„11) ettevõtja asukoha aadress ning tarbija ja ettevõtja vahelistes suhetes oluline muu aadress,
samuti ettevõtja telefoninumber ja e-posti aadress või üksikasjalikud andmed tema pakutavate
muude sidevahendite kohta, mis võimaldavad tarbijal ettevõtjaga kiiresti ühendust võtta ja temaga
tõhusalt suhelda ning tagavad tarbijale võimaluse säilitada seda kirjavahetust püsival
andmekandjal, kusjuures asjakohasel juhul esitatakse sama teave ettevõtja kohta, kelle nimel
ettevõtja tegutseb;
12) ettevõtja kontaktandmed, mis võimaldavad tarbijal ettevõtjale ja asjakohasel juhul sellele
ettevõtjale, kelle nimel ettevõtja tegutseb, kaebusi esitada;“.
Punkt 11
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punktid a ja b. Termini „ettevõtja“ kasutamise kohta vt eelnõu § 1 punkti 7 selgitusi.
Üheks põhjuseks, miks endine finantsteenuste kaugturustuse direktiiv vajas muutmist, on asjaolu,
et tegu oli muutmata kujul pikalt kehtinud direktiiviga, mis ei arvesta vahepealse tehnoloogia
arenguga. Lepingueelse info muudatustega rõhutatakse, et lisaks ettevõtja asukoha aadressile vajab
tarbija ettevõtja kohta operatiivset suhtlust võimaldavate sidevahendite andmeid, olgu selleks
telefoninumber, e-posti aadress või muud tõhusat suhtlust võimaldavad vahendid. Iseküsimus on,
et mis need tõhusad suhtlust tagavad vahendid saaksid olla – ilmselt faks või posti kasutamine ei
kvalifitseeru, samuti mitte juturobot. Küll aga võiks kõne tulla näiteks vestlusrakenduse
kasutamine.
Punkt 12
Ülevõetav direktiiv näeb ette, et lepingueelse teabena peab esitama ka info selle kohta, mis
aadressil on tarbijal võimalik esitada kaebusi ettevõtjale (või siis ettevõtjale, kelle nimel ettevõtja
tegutseb). Sarnane regulatsioon kaebuste esitamise kontaktandmete kohta on olemas juba VÕS §
12
54 lõike 1 punktis 3 (mis käsitleb sidevahendite abil sõlmitud lepinguid üldiselt, st finantsteenuseid
hõlmamata). Seetõttu tuleb vastav säte lisada ka VÕS § 541 lõike 1 lepingueelse teabe loetellu.
9) paragrahvi 541 lõike 1 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks.
Kehtetuks tunnistavad punktid käsitlevad erijuhte, mil tarbija suhtles finantsteenuse lepingu
sõlmimise küsimustes finantsteenuse osutajaga, kes tegutses tarbijaga suheldes teise ettevõtja
nimel või ülesandel teenuse vahendajana.
Kui varasem direktiiv eristas, et kontaktinfot peavad andma – lisaks finantsteenuse osutajale – ka
isikud, kes tarbija elukohariigis teda esindavad ning „kutseala esindajad, kes ei ole teenuse
osutajad, kuid kellega tarbijal on ärilised suhted“, siis uus direktiiv enam sellistest kategooriatest
ei räägi, vaid mainib üksnes „kauplejaid, kelle nimel/ülesandel finantsteenuse osutaja tegutseb“.
Üldisem termin katab ka seni VÕS § 541 lõike 1 eraldi punktid 2 (tarbija elukohariigis tegutseva
finantsteenuse osutaja esindaja) ja 3 (finantsteenust vahendav, soovitav või muul viisil
finantsteenuse pakkumisel osalev ettevõtja, kes ei ole finantsteenuse osutaja). Seetõttu pakutakse
nüüd välja nimetatud punktide sisu kokku panna ühtse, tarbija õiguste direktiivis kasutatava
„kaupleja“ üldtermini alla (võlaõigusseaduses seni üle võetud terminiga „ettevõtja“), mis katab ka
ettevõtjat, kelle nimel või ülesandel ta tegutseb või keda ta esindab.
10) paragrahvi 541 lõike 1 punktid 4 ja 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) äriregistri number või registritunnus juhul, kui ettevõtja on kantud äriregistrisse või
samaväärsesse avalikku registrisse, samuti registri nimetus;
„5) kui ettevõtja tegevuseks on nõutav luba, siis järelevalveasutuse nimi, aadress, veebilehe
aadress ja muud kontaktandmed;“.
Punkt 4
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punkt d. Kui „ettevõtja“ termini sissetoomine välja arvata, jääb kõik samaks.
Termini „ettevõtja“ kasutamise kohta vt eelnõu § 1 punkti 7 selgitusi.
Punkt 5
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punkt e. Järelevalvekohustuslike ettevõtjate puhul täpsustatakse tulenevalt uuest
direktiivist seda, milliseid andmeid tuleb järelevalve tegija kohta esitada.
11) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) finantsteenuse koguhind, mille tarbija tasub ettevõtjale, sealhulgas kõik finantsteenusega
seonduvad tasud, maksud ja kulud ning kõik ettevõtja vahendusel tasutavad maksud, või kui täpset
hinda ei ole võimalik näidata, siis hinna arvutamise alus, mis võimaldab tarbijal hinda
kontrollida;“.
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punkt g. Kui „ettevõtja“ termini sissetoomine välja arvata, jääb kõik samaks.
Termini „ettevõtja“ kasutamise kohta vt eelnõu § 1 punkti 7 selgitusi.
12) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktidega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:
„71) asjakohasel juhul teave makse hilinemise või tasumata jätmise tagajärgede kohta;
13
72) asjakohasel juhul teave selle kohta, et hinda on isikupõhiselt kohandatud automatiseeritud
töötlusel põhineva otsuse alusel;“.
Sätted puudutavad ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi
sisse art 16a lõike 1 punktid h ja i. Need on uued lepingueelse teabe kategooriad.
Lõige 71: direktiiv ei selgita lähemalt, mida peetakse silmas, kui räägitakse teabest hilinenud või
tasumata jäänud maksete tagajärgede kohta. Loogiliselt võib oletada, et tarbija jaoks võiks oluline
olla info selle kohta, millised on praktilised tagajärjed: viivis, sissenõudmiskulud, asjakohasel juhul
maksehäireregistrit puudutav teave.
Lõige 72: juba varem tehtud muudatustega tuleb üldiselt anda infot hinna kohandamise kohta
isikupõhiselt automatiseeritud töötlusel põhineva otsuse alusel sidevahendi abil sõlmitud lepingute
puhul (VÕS § 54 lg 1 p 61). On loogiline, et sama põhimõte kehtib tulevikus ka finantsteenuste
kauglepingute puhul.
Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt tuleb tarbijat teavitada üksnes asjaolust, et isikupõhiselt
kohandatud automatiseeritud töötlust on kasutatud. Kõnealune teavitamisnõue ei piira määruse
(EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) kohaldamist, milles sätestatakse muu hulgas
üksikisiku õigus sellele, et tema suhtes ei kohaldata individuaalset automatiseeritud töötlusel
põhinevat otsustusprotsessi, sealhulgas profiilianalüüsi.
13) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„8) tarbijalt nõutavad sidevahendi kasutamisest tulenevad lisakulud ning muud võimalikud
maksud ja kulud, mida ei ole hinna sisse arvestatud ja mida ei tasuta ettevõtja vahendusel;“.
Muudetud on üksnes terminit („finantsteenuse osutaja“ vs „ettevõtja“, mille kohta vt eelnõu § 1
punkti 7 selgitusi.
14) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktiga 91 järgmises sõnastuses:
„91) kui finantsteenuse investeerimisstrateegiasse on integreeritud keskkonna- või sotsiaalsed
tegurid, siis teave finantsteenusega taotletavate keskkonna- või sotsiaalsete eesmärkide kohta;“.
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punkt o. Direktiivi põhjenduses 29 selgitatakse, et eri finantsteenuste
investeerimisstrateegiasse võivad olla integreeritud keskkonna- või sotsiaalsed tegurid. Selleks et
tarbija saaks teha teadliku valiku, tuleks talle esitada teave ka konkreetsete keskkonna- või
sotsiaalsete eesmärkide kohta, mida finantsteenusega taotletakse. Sellise teabe esitamise reeglist
aga ei tulene iseenesest ettevõtjale kohustust neid tegureid oma investeerimisstrateegiasse lülitada.
Ettevõtjad võivad sotsiaalseid või keskkonnaga seotud tegureid kaasata ka tulenevalt mõnest muust
õigusaktis sätestatud kohustusest või ka omal initsiatiivil ja kui nad seda teevad, tuleb tarbijat
sellest informeerida.
15) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„10) finantsteenusega kaasnevad erilised riskid, mis on tingitud finantsinstrumentide või
finantstoimingute eripärast või finantsteenuste hinna sõltuvusest finantsturgudest, mida ettevõtjal
ei ole võimalik mõjutada, ning asjaolu, et tulevikuprognoos ei sõltu varasemast tulemusest;“.
14
Muudetud on üksnes terminit („finantsteenuse osutaja“ vs. „ettevõtja“), mille kohta vt eelnõu § 1
punkti 7 selgitusi.
16) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„12) märge taganemisõiguse olemasolu või puudumise kohta finantsteenuse lepingus, ning kui
taganemisõigus on olemas, teave taganemisõiguse ja selle kasutamise tingimuste, sealhulgas
taganemistähtaja kohta, sealhulgas rahasumma, mille tasumist tarbijalt võidakse nõuda, ning
taganemisõiguse kasutamata jätmise tagajärjed;“.
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punkt p.
Senine VÕS § 541 lõike 1 punktis 12 sisalduv teave tarbija taganemisõiguse kohta jagatakse eri
punktideks vastavalt finantsteenuste direktiivile. Nii uues kui ka vanas direktiivis eristatakse
järgmist lepingueelset teavet: 1) taganemisõiguse olemasolu põhimõtteliselt või selle puudumine
ning selle kasutamise tingimused, sh viide sellele, mida võidakse tarbijalt nõuda taganemisõiguse
kasutamise korral; 2) taganemisõiguse kasutamise praktilised suunised, sh info selle kohta, kuhu
saata taganemisteade. Ülevõetav direktiiv lisab viite taganemisfunktsiooni olemasolu ja asukoha
kohta. Kuivõrd uue direktiivi kohaselt muutub esitatav info keerukamaks (ja pikemaks), on
mõistlik ka võlaõigusseaduses need andmed eri punktides sätestada. Samuti viidatakse mitmel pool
mujal seaduses eraldi just esimesele andmekomplektile ning kui see paigutada eraldi punkti, on
viitamine hõlpsam.
Sõnastust muudetakse pisut, lähendades seda direktiivi tekstile; samuti on kehtivas
võlaõigusseaduses selles punktis olev viide § 562 lõikele 4 ebakorrektne; õige saaks olla lõige 5,
kuid uues tekstis loobutakse viitest konkreetsele sättele.
Taganemisõiguse kasutamise praktilised suunised jäävad tulevikus VÕS § 541 lõike 1 punkti 131.
Teave taganemisfunktsiooni kohta lisatakse eraldi punktina 132.
17) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktidega 131 ja 132 järgmises sõnastuses:
„131) käesoleva seaduse §-s 56 sätestatud taganemisõiguse kasutamise praktilised juhised ja kord,
sealhulgas ettevõtja telefoninumber ja e-posti aadress või muude selliste asjakohaste sidevahendite
üksikasjalikud andmed, kuhu saata taganemisteade;
132) taganemisõiguse olemasolul internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingu puhul
teave käesoleva seaduse §-s 564 sätestatud taganemisnupu või sellesarnase funktsiooni olemasolu
ja asukoha kohta;“.
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punkt s. Vt ka eelmise punkti selgitusi. Seoses taganemisfunktsiooni kohta teabe
andmisega võib küsida, kas uue direktiiviga tarbija õiguste direktiivi lisatava art 16a lõike 1 punktis
s olev viide taganemisfunktsiooni olemasolu ja paiknemise kohta (plaanitav VÕS § 541 lg 1 punkt
132) kehtiks ka valdkondlikes EL-i õigusaktides reguleeritud finantsteenuste suhtes sõlmitud
lepingute kohta. Iseenesest on taganemisfunktsioon täiesti uus tarbijakaitsemeede, mida seni ükski
EL-i valdkondlik õigusakt ei käsitle. Saab asuda seisukohale, et selline taganemisvõimalus peab
olema tulevikus tagatud kõigi tarbija õiguste direktiivi rakendusalasse jäävate kauglepingute puhul,
mille puhul on taganemine võimalik. Taganemisfunktsiooni loomine on plaanis üle võtta
võlaõigusseaduse sidevahendi abil sõlmitud lepingute peatükis. Sidevahendi abil sõlmitud
15
lepingute lepingueelse info mahtu reguleerib VÕS § 54 lõige 1, kuhu lisatakse ka viide
taganemisfunktsiooni olemasolu ja asukoha kohta.
Samasugune säte asub tulevikus ka § 541 lõikes 1 ehk siis sättes, mis käsitleb just finantsteenuste
kauglepinguid puudutavat lepingueelset teavet. Probleemiks on ülevõetava direktiiviga tarbija
õiguste direktiivi lisanduv art 16a lõige 10, mis sätestab väga selgelt, et kui konkreetseid
finantsteenuseid reguleeriv muu liidu õigusakt sisaldab norme sellise teabe kohta, mis tuleb esitada
tarbijale enne lepingu sõlmimist, kohaldatakse nende konkreetsete finantsteenuste suhtes ainult
kõnealuse liidu õigusakti norme, olenemata asjaomaste normide üksikasjalikkusest, kui kõnealuses
liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Seega näib vähemalt esmapilgul, et seoses
taganemisfunktsiooniga info andmise kohustust EL-i tasandil juba reguleeritud finantsteenuste
puhul ei ole. Samas võib argumenteerida ka, et just selles küsimuses peaks ikkagi kohalduma
kõigile finantsteenuste kauglepingutele uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi
üldregulatsioon, sest taganemisnupu säte ongi uus ja seda ei ole üheski valdkondlikus õigusaktis
seni eraldi käsitletud.
Eesti suhtles selles küsimuses Euroopa Komisjoniga ja nende esialgne vastus sedastas järgmist
(rõhutades, et tegu ei ole nende ametliku seisukohaga). Uue finantsteenuste kaugturustuse
direktiiviga tarbija õiguste direktiivi lisatava artikliga 11a (internetipõhise kasutajaliidese kaudu
sõlmitud kauglepingutest taganemise õiguse kasutamine) ei muudetud tootespetsiifiliste
valdkondlike õigusaktide sisulisi taganemisõiguse eeskirju. Kui aga Euroopa Liidu õigusest
tuleneb taganemisõigus ja kui ettevõtja ja tarbija vaheline leping sõlmitakse veebiliidese kaudu,
peab tarbijal olema direktiivis kirjeldatud uus tehniline moodus taganemisõiguse kasutamiseks.
Ettevõtjad peavad aga tõesti esitama ainult konkreetses valdkondlikus õigusaktis sätestatud
lepingueelse teabe (kui just selles valdkondlikus aktis ei ole sätestatud teisiti) ning uue
finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga tarbija õiguste direktiivi lisanduv art 16a (lepingueelne
teave, k.a säte taganemise tehniliste üksikasjade kohta) valdkondliku regulatsiooni olemasolu
korral ei kohaldu. Samas ei pruugi kõik valdkondlikud õigusaktid olla maksimaalselt ühtlustavad;
sellisel juhul võib liikmesriik ikkagi nõuda, et neil juhtudel peab ettevõtja esitama rohkem
lepingueelset teavet, kui konkreetne valdkondlik õigusakt nõuab. Lisaks juhib komisjon tähelepanu
sellele, et miski ei takista kauplejal endal seaduses nõutust rohkem teavet andmast.
Nende selgituste valguses tuleb nentida, et VÕS § 541 lõikest 1 ei tulene kohustust lisada
lepingueelse teabe loetelusse infot taganemisnupu olemasolu ja asukoha kohta juhul, kui on tegu
finantsteenusega, mille kohta käiv lepingueelne teave on reguleeritud eraldi mõnes Euroopa Liidu
õigusaktis.
18) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 14 tunnistatakse kehtetuks.
Vajadus selle sätte järele kaob, kuna uus finantsteenuste kaugturustuse direktiiv taolist
teabekategooriat enam ei sisalda.
19) paragrahvi 541 lõike 1 punkt 16 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„16) millises keeles lepingutingimused ja enne lepingu sõlmimist antav teave esitatakse ning
millises keeles kohustub ettevõtja kokkuleppel tarbijaga edastama teavet kõnealuse sidevahendi
abil sõlmitud finantsteenuse lepingu kehtivusaja jooksul;“.
16
Muudetud on üksnes terminit („finantsteenuse osutaja“ vs. „ettevõtja“), mille kohta vt eelnõu § 1
punkti 7 selgitusi.
20) paragrahvi 541 lõiget 1 täiendatakse punktiga 19 järgmises sõnastuses:
„19) käesoleva lõike kohaselt esitatud teabe kehtivusaega puudutavad võimalikud piirangud.“.
Säte puudutab ülevõetava direktiivi art 1 punkti 4, millega viiakse tarbija õiguste direktiivi sisse
art 16a lõike 1 punkt l. Võlaõigusseaduse § 541 lõige 1 praegu taolist teabekategooriat ei sisalda,
ehkki iseenesest nähti samalaadne kohustus ette ka vanas finantsteenuste kaugturustuse direktiivis
(art 3 p 2 alapunkt e). Enne lepingu sõlmimist tuleb tarbijale teada anda ka sellest, kui kaua mingi
esitatud teave kehtib – nt tähtajaga seotud pakkumiste ajaline kehtivus, eriti kõiges, mis puudutab
hinda. Siin on mõeldud seda, et tarbijal peaks kõigil juhtudel olema selge, milline on tehtud
pakkumise (siin peetakse silmas eelkõige infot, mida antakse toote/teenuse maksumuse kohta
reklaamides, kataloogides jms, ehk tegu on ettepanekuga teha pakkumus) miinimumkestus,
teisisõnu see kohustus ei ole mõeldud kehtima ainult eripakkumiste jaoks. Sellisel juhul ei ole
tarbija otsuse langetamisel ajalise surve all, kuna talle on iga kord selge, kui kaua pakutud
tingimused kehtivad. Ettevõtja peaks kehtivusajana reeglina esitama ilmselt kuupäeva, milleni ta
end selliselt esitatud infoga seotuks loeb ning on tarbijalt pakkumuse saamise korral valmis selle
vastu võtma.
21) paragrahvi 541 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Lepingueelse info esitamise kohustused on tarbijakrediidilepingute puhul ammendavalt
reguleeritud 22. peatüki teises jaos, sh see, et tarbijale tuleb anda teavet taganemisõiguse või selle
puudumise kohta. Uue direktiivi valguses on selge, et kui finantsteenuse kohta kehtib EL-i tasandi
eriregulatsioon lepingueelse teavituse, taganemisõiguse või selgituste kohta, siis üldregulatsioon ei
kohaldu, ka mitte täiendavalt ja kindlasti mitte paralleelselt või kumulatiivselt. Praegu jääbki mulje,
et kombinatsioonis eriosaga peaks ettevõtja esitama kaks eraldi infokogumit (ja praktikas on
kurdetud, et nii tehaksegi). Lisaks on VÕS § 541 lõikes 1 hetkel ka sellist lepingueelset infot, mida
tarbijakrediidi direktiiv ei nõua ja seega ei tohiks ka riik ettevõtja käest nõuda selle esitamist. Kui
lõige 2 välja jätta, siis näib selge, et kohaldub eriosa. Üld- ja eriregulatsioonide vahekorda selgitab
VÕS § 53 lõike 5 uus teine lause (selle kohta vt eelnõu § 1 punkti 4 selgitusi).
22) paragrahvi 541 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Telefonside puhul tuleb ettevõtja nimi ja kõne äriline eesmärk teha tarbijale selgelt teatavaks
vestluse alguses. Kui telefonikõne salvestatakse või võidakse salvestada, teavitatakse sellest
tarbijat.“
Sätet muudetakse, kuna uus finantsteenuste kaugturustuse direktiiv ei too enam eraldi välja seda,
et lepingueelse teabe moodustavad andmed tuleb sidevahendite kasutamisel esitada heauskselt,
vastavuses heade kommetega ja arvestades piiratud teovõimega isikute kaitsmise vajadust.
Iseenesest tulenevad taolised põhimõtted ka võlaõigusseaduse üldosast ning vastavad
tsiviilseadustiku üldosa regulatsioonile seoses piiratud teovõimega. Telefonikõnet puudutav osa
jääb sättesse alles ning seda täiendatakse nõudega, et salvestamisest tuleb tarbijat informeerida
(ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija õiguste direktiivi lisatava IIIa peatüki art 16a lg 3).
23) paragrahvi 541 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks.
17
Uus finantsteenuste kaugturustuse direktiiv taolist regulatsiooni („Enne lepingu sõlmimist tarbijale
edastatav lepingulisi kohustusi käsitlev teave peab olema kooskõlas nende kohustustega, mis
tuleneksid sidevahendi abil sõlmitud lepingule kohaldatavast õigusest, kui selline leping
sõlmitaks“) ei sisalda.
24) paragrahvi 541 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) andmed, mis võimaldavad tuvastada ettevõtja isiku ja tegevusala, ning asjakohastel juhtudel
andmed, mis võimaldavad tuvastada selle ettevõtja isiku, kelle nimel ettevõtja tegutseb, ning tema
tegevusala;“.
Andmete loetelu ühtlustatakse uuendatud lepingueelse teabe loeteluga (vt eelnõu § 1 punktide 7 ja
8 selgitusi). Termini „ettevõtja“ kasutamise kohta vt eelnõu § 1 punkti 7 selgitusi.
25) paragrahvi 541 lõike 5 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) hind, mille tarbija peab ettevõtjale finantsteenuse eest tasuma, sealhulgas kõik ettevõtja
vahendusel tasutavad maksud, või kui täpset hinda ei ole võimalik näidata, siis hinna arvutamise
alus, mis võimaldab tarbijal hinda kontrollida;“.
Muudetud on üksnes terminit („finantsteenuse osutaja“ vs. „ettevõtja“), mille kohta vt eelnõu § 1
punkti 7 selgitusi.
26) paragrahvi 541 lõike 5 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) märge taganemisõiguse olemasolu või puudumise kohta finantsteenuse lepingus, ning kui
taganemisõigus on olemas, teave taganemisõiguse ja selle kasutamise tingimuste kohta, sealhulgas
summa, mille tasumist tarbijalt võidakse nõuda, ning kõnealuse õiguse kasutamata jätmise
tagajärjed.“
Andmete loetelu ühtlustatakse uuendatud lepingueelse teabe loeteluga (vt eelnõu § 1 punkti 16
selgitusi).
27) paragrahvi 541 lõiked 6 ja 7 tunnistatakse kehtetuks.
Lõige 6
Lõikes 6 reguleeritakse lepingueelse teabe esitamise erisusi tarbijakrediidilepingute ja
elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute korral juhul, kui lepingueelset teavet
edastatakse telefoni teel. Säte tunnistatakse kehtetutuks ja selles olnud regulatsioon viiakse üle
võlaõigusseaduse eriosasse, kus reguleeritakse eraldi tarbijakrediidilepinguid (22. peatüki 2. jagu).
See on tingitud uue finantsteenuse kaugturustuse direktiivi üld- ja erinormi loogikast, mis sätestab
valdkondliku regulatsiooni prioriteedi, st üldiselt peaks lähtuma sellest, et kui lepingueelse teabe
edastamist reguleerib nt tarbijakrediidi direktiiv, siis ei pea sinna kõrvale vaatama üldosas
sätestatud finantsteenuste lepingueelse teabe reegleid (vt täpsemalt eelnõu punktide 45 ja 48
selgitusi).
Sellele sättele viidatakse VÕS § 403 lõikes 1 (millised finantsteenuste kauglepingute üldnormid
kohalduvad krediidivahendajale, kellele krediidivahendus on kõrvaltegevus) ja tulenevalt eelmises
lõigus olevast selgitusest seoses üld- ja erinormi kohaldamisega tunnistatakse VÕS § 403 lõikes 1
olev viide § 541 lõikele 6 kehtetuks (vt ka eelnõu § 1 punkti 43 selgitusi). Lisaks jäetakse ka VÕS
18
§ 403 lõikest 51 välja sisutühjaks muutunud viide § 541 lõikele 6 (selle kohta vaata eelnõu § 1
punkti 44 selgitusi).
Lõige 7
Selle sätte võib kehtetuks tunnistada, kuna lühiajalisel arvelduskrediidil ei ole uue tarbijakrediidi
direktiivi järgi enam erirežiimi ning senised lühiajalise arvelduskrediidi lepingu erisused
tunnistatakse kehtetuks.
Sellele sättele viidatakse VÕS § 403 lõikes 1 (millised finantsteenuste kauglepingute üldnormid
kohalduvad krediidivahendajale, kellele krediidivahendus on kõrvaltegevus) ja tulenevalt eespool
olevast selgitusest seoses üld- ja erinormi kohaldamisega tunnistatakse VÕS § 403 lõike 1 viide §
541 lõikele 7 kehtetuks (vt ka eelnõu § 1 punkti 43 selgitusi).
28) paragrahvi 541 lõiked 8 ja 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul teavitab ettevõtja tarbijat lõikes 1 esitatud
muu teabe kättesaadavusest ja kirjeldab selle teabe laadi.
(9) Sidevahendi abil sõlmitud makseteenuse osutamise lepingu puhul kohaldatakse käesoleva lõike
1 punktides 8–10, 12, 131, 18 ja 19 ning käesoleva seaduse § 711 lõikes 1 ja § 7111 lõikes 1
sätestatut.“.
Lõige 8
Termini „ettevõtja“ kasutamise kohta vt eelnõu § 1 punkti 7 selgitusi.
Muus osas muudetakse teabe esitamise sätet vastavalt uuele finantsteenuste kaugturustuse
direktiivile. Ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija õiguste direktiivi lisatava IIIa peatüki art
16a lõike 4 viimase lause kohaselt tuleb juhul, kui tarbijale on tema nõusolekul telefonisuhtluse
kaudu antud lepingueelset teavet piiratud ulatuses, talle esitada kogu ettenähtud info kohe pärast
lepingu sõlmimist.
Lõige 9
Siin on lähtutud eelviidatud Karin Seina analüüsist direktiivi rakendusala kohta12. Hoolimata
üldisest valdkondliku regulatsiooni prioriteedist (mis leiab kajastuse VÕS § 53 lõikes 5) võib
tekkida vajadus erinormide järele teatud lepinguliikide kohta käivates jagudes. Ülevõetava
direktiiviga tarbija õiguste direktiivi lisatav art 16a lõige 10 viitab võimalusele, et valdkondlik EL-
i õiguse säte võib ette näha teisiti. Sellise eriregulatsiooni näeb ette makseteenuste direktiiv, mille
art 39 esimene lause sätestab, et makseteenuste direktiivi sätted ei piira liidu sellise õiguse
kohaldamist, mis sätestab lepingueelsele teabele esitatavaid lisanõudeid. Sama artikli teine lause
täpsustab, et kui kohaldatakse ka direktiivi 2002/65/EÜ, asendatakse nimetatud direktiivi artikli 3
lõike 1 kohased teabe andmist käsitlevad sätted (välja arvatud nimetatud lõike punkti 2 alapunktid
c–g, punkti 3 alapunktid a, d ja e ning punkti 4 alapunkt b) makseteenuste direktiivi artiklitega 44,
45, 51 ja 52. Seega näeb makseteenuste direktiiv üldise reeglina ette makseteenuste direktiivi
lepingueelse teabe prioriteedi 2002. aasta finantsteenuste kaugturustuse direktiivi lepingueelse
teabe reeglite ees (st finantsteenuste kaugturustuse direktiivi reegleid vastavas osas ei kohaldata).
Erand kehtib siiski finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art 3 lõike 1 punkti 2 alapunktide c–g,
punkti 3 alapunktide a, d ja e ning punkti 4 alapunkti b kohta. Nendes finantsteenuste kaugturustuse
12 Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmine Eesti õigusesse. Teatud aspektide õiguslik analüüs, lk 3.
https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-
01/Finantsteenuste%20kaugturustuse%20direktiivi%20%C3%BClev%C3%B5tmine.pdf.
19
direktiivi punktides nimetatud lepingueelse teabe andmise kohustused säilivad paralleelselt
makseteenuste direktiivi omadega. Neid reegleid üle võttev VÕS § 541 lõige 9 sätestab, et sama
paragrahvi lõike 1 punktide 1–5, 7, 13 ja 15–17 asemel kohaldatakse § 711 lõikes 1 ja § 7111 lõikes
1 sätestatut. Teisisõnu selgitab VÕS § 541 lõige 9, et kui makseteenuse osutamise leping sõlmitakse
sidevahendi abil, kohaldatakse teatud osas makseteenuse osutamise lepingu regulatsiooni
lepingueelse teabe sätteid, osaliselt jäävad aga kohalduma finantsteenuste kaugturustuse direktiivil
põhinevad VÕS § 541 lepingueelse teabe reeglid. Nimetatud VÕS § 541 lõige 9 säilitatakse,
ajakohastades sättes olevaid viiteid üksikutele lepingueelse teabe elementidele (VÕS § 541 lõike 1
punktidele).
29) paragrahvi 541 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesolevas jaos sätestatud lepingueelse teabe andmist tõendab ettevõtja.“
Selline reegel kehtib juba kauglepingute ja lepingueelse info esitamise kohustuse suhtes üldiselt
(vt VÕS § 54 lg 10); uue direktiivi kohaselt kohaldub see nüüd ka finantsteenuste kauglepingute
puhul (ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija õiguste direktiivi lisatava IIIa peatüki art 16a
lõige 8). Kuna osa teabe esitamise nüansse lisatakse VÕS §-i 551 ning lõigetesse 21 ja 22, tähendab
see, et lõike 11 põhimõte kehtib ka nende sätete kohta, mistõttu on vajalik viide jaole, mitte üksnes
paragrahvile.
30) paragrahvi 542 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
Tulevikus kohaldub tarbija õiguste direktiivi art 8 lõige 6 ka finantsteenustele (uue direktiivi art 1
p 1 alapunkt a). Artikli 8 lõike 6 kohaselt võivad liikmesriigid telefoni teel sõlmitavate
kauglepingute puhul sätestada, et kaupleja peab kinnitama tarbijale tehtud pakkumist ja tarbija on
sellega seotud alles pärast pakkumise allkirjastamist või oma kirjaliku nõusoleku saatmist.
Liikmesriigid võivad samuti sätestada, et selline kinnitus tuleb anda püsival andmekandjal. See
regulatsioon on üle võetud VÕS § 542 lõikega 1. Hetkel sätestab VÕS § 542 lõige 2, et nimetatud
kord finantsteenustele ei kohaldu. Nüüd on võimalus see erand kaotada, tunnistades teise lõike
kehtetuks. Pigem võib arvata, et tänapäeval finantsteenuste lepinguid väga palju telefoni teel ei
sõlmita, mistõttu sellist sätet praktikas palju ei kasutataks. Ühtluse huvides, et telefoni teel
sõlmitavatele eri liiki lepingutele ei kohalduks erinevad reeglid, on siiski mõttekas tulevikus VÕS
§ 542 lõiget 1 rakendada ka finantsteenuste suhtes.
31) paragrahvi 551 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Lisaks käesoleva seaduse § 541 lõikes 1 sätestatule edastab ettevõtja tarbijale mõistliku aja
jooksul enne finantsteenuse lepingu sõlmimist või tarbija poolt pakkumuse tegemist
lepingutingimused ning muu seaduses sätestatud asjakohase teabe püsival andmekandjal. Taotluse
korral esitatakse see teave puudega isikute, sealhulgas nägemispuudega isikute jaoks sobilikus ja
juurdepääsetavas vormingus.“
Uues direktiivis ei ole eraldi kirjas, kas ja millal tuleb esitada lepingutingimused (erinevalt vanast
finantsteenuste kaugturustuse direktiivist, art 5 lg 1; VÕS § 551 lg 1). Samas ei ole loogiline, et
seda ei reguleerita. Võimalik, et põhjuseks on direktiivi eri redaktsioonidest tingitud soovimatu
ebakõla. Uue finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga tekkivas tarbija õiguste direktiivi uues
versioonis seotakse sarnaselt varasemaga taganemisperioodi algus ajahetkega, mil tarbija saab
lisaks lepingueelsele teabele kätte ka lepingutingimused (vt tarbija õiguste direktiivi uue versiooni
art 16b lõike 1 lõike 2 punkt b). Seetõttu eeldatakse endiselt, et ettevõtja peab tarbijale lisaks
20
lepingueelsele teabele esitama ka lepingusätted, sealhulgas üldtingimused. Samas ütleb ka uus
finantsteenuste kaugturustuse direktiiv, et liikmesriik võib ise lepingueelsele teabele rangemaid
norme kehtestada juhul, kui need on kooskõlas EL-i õigusega (ülevõetava direktiivi art 1 punktiga
4 tarbija õiguste direktiivi lisatava IIIa peatüki art 16a lõige 9). Järelikult võib säilitada VÕS § 551
lõike 1.
Seda sama lõiget täiendatakse teise lausega tulenevalt ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija
õiguste direktiivi lisatava IIIa peatüki art 16a lõike 6 teisest lausest. Sellega nähakse ette, et taotluse
korral esitatakse lõikes 1 osutatud teave puudega isikute, sealhulgas nägemispuudega isikute jaoks
sobilikus ja juurdepääsetavas vormingus. Siin on näiteks nõutav, et (nägemis)puudega tarbija saaks
lepingueelse teabe talle isiklikult sobivas püsivas vormingus, mis võimaldab tal hiljem sellele
uuesti viidata, näiteks punktkirjas dokumendi abil. Ei ole välistatud, et tegu võiks olla ka
audiovormingiga.
32) paragrahvi 551 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Ettevõtja peab käesoleva seaduse § 541 lõikes 8 kirjeldatud juhul täitma käesoleva paragrahvi
lõikes 1 ja käesoleva seaduse § 541 lõikes 1 sätestatud kohustuse kohe pärast finantsteenuse lepingu
sõlmimist.“.
See reegel tuleneb ülevõetava direktiivi art 16a lg 4 viimasest lausest, millest tulenevalt peab
kaupleja (ettevõtja) esitama kogu teabe püsival andmekandjal kohe pärast kauglepingu sõlmimist
– seda siis juhul, kui lepingueelset infot antakse algselt tarbijale telefoni teel piiratud ulatuses.
Sellisel juhul teavitab kaupleja tarbijat muu teabe olemasolust ja kättesaadavusest ning esitab selle
kohe pärast kauglepingu sõlmimist.
33) paragrahvi 551 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 osutatud teave esitatakse hiljem kui üks päev enne
finantsteenuse lepingu sõlmimist või tarbija poolt siduva pakkumise tegemist, saadab ettevõtja
tarbijale meeldetuletuse võimaluse kohta lepingust taganeda ja korra kohta, mida tuleb
taganemiseks järgida kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 56. Meeldetuletus esitatakse tarbijale
püsival andmekandjal ühe kuni seitsme päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist või tarbija poolt
siduva tahteavalduse tegemist.
(22) Kui kasutatakse kuvatavate tähemärkide arvu tehniliselt piiravat sidevahendit, võib ettevõtja
esitada käesoleva seaduse § 541 lõikes 1 loetletud lepingueelse teabe kihtidena, välja arvatud sama
lõike punktides 1, 6, 7, 8 ja 12 loetletud andmed. Kogu kõnealuses lõikes nimetatud teavet peab
olema võimalik vaadata, salvestada ja välja trükkida ühe tervikliku dokumendina. Ettevõtja
kohustub kogu eelnimetatud teabe esitama tarbijale enne finantsteenuse lepingu sõlmimist.“
Nende kahe lõikega tehakse uuest finantsteenuste kaugturustuse direktiivist tulenevad uuendused
(ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija õiguste direktiivi lisatava IIIa peatüki art 16a lõiked
5 ja 7).
Lõige 21
Lõikega kehtestatakse uus regulatsioon taganemisvõimaluse meeldetuletuste kohta, mille eesmärk
on kaitsta tarbijat kiirustades tehtavate otsuste eest. Tarbijal peaks üldjuhul olema piisavalt aega,
et lepingueelset teavet lugeda ja mõista. Kui teave esitatakse hiljem kui üks päev enne lepingu
sõlmimist, peab ettevõtja sellest tarbijat teavitama. Meeldetuletus tuleb tarbijale saata ühe kuni
seitsme päeva jooksul pärast lepingu sõlmimist (vt direktiivi 2023/2673 põhjendust 26).
21
Lõige 22
Kehtiv direktiiv ei ole öelnud, et lepingueelset teavet ei ole lubatud kihtidena esitada, kuid näib, et
kehtib vaikimisi eeldus, et tarbija saab kogu info kätte korraga. Lisaks peab see olema kergesti
loetav ja püsival andmekandjal (seda viimast ütleb uue direktiivi art 16a lg 6). Ülevõetava direktiivi
art 16a lõige 7 selgitab nüüd, et teatud osa teabest võib esitada ka "kihtidena" juhul, kui teavet
esitatakse elektroonilisel kujul ehk siis võib eksisteerida olukord, mil tarbija ei saa kogu infot
vähemalt visuaalset korraga haarata. Miinimumhulk infot peab siiski korraga (ehk siis esimese
kihina) kättesaadav olema. See on mõeldud eelkõige selleks, et võtta arvesse tehnilisi piiranguid –
näiteks võivad mobiiltelefonide ekraanid piirata tähemärkide arvu. Sel juhul tuleks põhiteave (ehk
siis § 541 lg 1 punktides 1, 6, 7, 8 ja 12 loetletu) esitada esiplaanil ja võimalusel silmatorkavalt.
Kui teave on esitatud kihtidena, tuleb siiski kogu ette nähtud lepingueelne teave § 541 lõikes 1 enne
lepingu sõlmimist püsival andmekandjal kättesaadavaks teha.
Ülevõetava direktiivi põhjendustes avatakse seda teemat põhjalikumalt. Põhjenduses 32 viidatakse,
et kui lepingueelne teave esitatakse elektroonilisi vahendeid kasutades, tuleks teave esitada selgel
ja arusaadaval viisil. Selleks võiks teabe kuval tähelepanu tõmbavalt esile tuua, raamida ja
konteksti panna. Teatavate finantsteenuste puhul on katsetatud kihtidena esitamist, mille puhul
teatavat nõutavat lepingueelset teavet peetakse põhielemendiks, mis paigutatakse seega
silmatorkaval moel esimesele kihile, ja lepingueelse teabe muud üksikasjalikud osad esitatakse
lisakihtides, ning see on osutunud kasulikuks. Kihtide kasutamise korral peaks kogu teave olema
tarbijale kergesti juurdepääsetav ning lisakihtide kasutamine ei tohiks juhtida kliendi tähelepanu
dokumendi sisust kõrvale ega varjata põhiteavet. Lepingueelse teabe kõiki osi peaks olema
võimalik välja trükkida ühe ühtse dokumendina. Põhjenduses 33 täpsustatakse, et veel üks
võimalus lepingueelse teabe esitamiseks elektrooniliste vahendite kaudu on sisukorrapõhine
lähenemisviis, mille puhul saab rubriikide pealkirjade alt kuvada lisateksti. Ülatasandil võiksid
tarbijad leida põhiteemad, millest igaühe alt saab sellel klõpsates avada pikema teksti, milles
asjaomane teave esitatakse tarbijatele üksikasjalikumalt. Nii on tarbija jaoks kogu nõutav teave
ühes kohas ja samas säilitab ta kontrolli selle üle, mida vaadata ja millal seda teha. Tarbijal peaks
olema võimalik laadida alla dokument kogu lepingueelse teabega ja salvestada see eraldi
dokumendina.
34) paragrahvi 551 lõiked 3–5 tunnistatakse kehtetuks.
Lõige 3
Lepingueelse info esitamise kohustus on tarbijakrediidilepingute puhul ammendavalt reguleeritud
22. peatüki teises jaos, sh see, et tarbijale tuleb anda teavet taganemisõiguse või selle puudumise
kohta. Uue direktiivi valguses on selge, et kui finantsteenusele kehtib EL-i tasandi eriregulatsioon
lepingueelse teavituse, taganemisõiguse või selgituste kohta, siis üldregulatsioon ei kohaldu, ka
mitte täiendavalt ja kindlasti mitte paralleelselt või kumulatiivselt. Seda sätestab tulevikus VÕS §
53 lõige 5 täiendatud kujul (vt eelnõu § 1 punkti 4). Sellega seoses vt ka eelnõu § 1 punkti 44
kommentaare seoses viite kustutamisega kirjeldatud lõikele.
Lõige 4
Selle sätte võib kehtetuks tunnistada, kuna lühiajalisel arvelduskrediidil ei ole uue tarbijakrediidi
direktiivi järgi enam erirežiimi ning senised lühiajalise arvelduskrediidi lepingu erisused
tunnistatakse kehtetuks; tulevikus kohaldub VÕS § 4031.
22
Lõige 5
Kehtiva finantsteenuste kaugturustuse direktiivi säte (art 5 lg 3) tunnistatakse kehtetuks asenduseta.
Tarbija ei saa edaspidi enam nõuda, et ettevõtja esitaks talle lepingutingimused paberil. See on
tingitud digitaliseerimisest ning peaks ühtlasi vähendama ettevõtjate koormust.
35) seadust täiendatakse §-ga 552 järgmises sõnastuses:
„§ 552. Tarbijale selgituste andmine
(1) Ettevõtja annab tarbijale enne sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingu sõlmimist
tasuta selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav leping ja lisateenused sobivad tema vajaduste
ja varalise seisundiga, sealhulgas selgitab ettevõtja tarbijale:
1) lepingueelset teavet vastavalt käesoleva seaduse § 541 lõikele 1;
2) pakutava finantsteenuse lepingu, sealhulgas võimalike lisateenuste põhiomadusi;
3) finantsteenuse lepingust tulenevaid tagajärgi tarbija jaoks, sealhulgas asjakohasel juhul tarbija
poolt maksekohustuse täitmata jätmise või makse hilinemise tagajärjed.
(2) Juhul kui ettevõtja kasutab tarbijaga suhtlemisel üksnes veebipõhiseid vahendeid, on tarbijal
õigus nõuda, et sekkuks inimene. Ettevõtja tagab inimese sekkumise enne finantsteenuse lepingu
sõlmimist ja põhjendatud juhtudel pärast finantsteenuse lepingu sõlmimist ning samas keeles, mida
kasutati käesoleva seaduse § 541 lõike 1 kohase lepingueelse teabe esitamiseks.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud piisavate selgituste andmise kohustuse täitmist, sealhulgas
inimese sekkumise tagamist, tõendab ettevõtja.“
Uus norm põhineb ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija õiguste direktiivi lisatava IIIa
peatüki artiklil 16d. Piisavate selgituste sätted finantsteenuste kaugturustuse vallas on uuendus, mis
on saanud eeskuju tarbijakrediidi direktiivist.
Lõige 1
Selleks, et tarbija pakutavast finantsteenusest ja lepingueelsest teabest aru saaks, on ettevõtja
kohustatud tarbijat toetama asjakohaste selgitustega pakutava lepingu kohta. Selle eesmärk on
võimaldada tarbijal teha teadlik otsus lepingu sõlmimiseks. Asjakohased selgitused tuleks esitada
õigeaegselt, lepingueelsete läbirääkimiste faasis, et tarbijal oleks enne lepingu sõlmimist piisavalt
aega nende läbimõtlemiseks. Selgitused tuleb teha tasuta kättesaadavaks püsival andmekandjal.
See hõlmab eelkõige lepingu olulisi tunnuseid, sealhulgas võimalikke kõrvalhüvesid, ja selgitust
konkreetse mõju kohta, mida leping võib tarbijale avaldada. Lepingu oluliste tunnuste hulgas peaks
kaupleja selgitama pakkumise põhijooni, nagu tarbijalt kauplejale makstav koguhind ja
finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus, lepingu mõju tarbijale, sealhulgas vajaduse korral, kas
kõrvalteenuseid saab eraldi lõpetada või mitte ja millised oleksid sellise lõpetamise tagajärjed.
Kavandatava lepingu konkreetsete mõjude kohta peaks ettevõtja selgitama ka lepinguliste
kohustuste täitmata jätmise peamisi tagajärgi (vt ülevõetava direktiivi põhjendus 38). Selgitus peab
olema sõnastatud üldarusaadavalt. Teisest küljest on oluline vältida seda, et tarbijatel tekiks teabe
üleküllus. Seega pakutavate selgituste maht sõltub eelkõige konkreetsest juhtumist.
Lõige 2
Tarbijal peaks tulevikus olema võimalus taotleda ka inimese sekkumist juhtudel, mil ettevõtja
kasutab lepingueelseks suhtluseks tarbijaga selliseid täisautomaatseid veebivahendeid nagu
vestlusrobotid vm interaktiivsed tööriistad. Põhjendatud juhtudel kehtib see nõue ka lepingu
sõlmimise järgse perioodi kohta, eelkõige siis, kui lepingut pikendatakse või kui tarbijal on olulisi
raskusi või on vaja lisaselgitusi seoses lepingutingimustega, kusjuures inimese sekkumine peaks
toimuma ettevõtja tööajal ja olema tasuta (vt ülevõetava direktiivi põhjendust 40).
23
Lõige 3
Standardsäte, mis kordab sarnast sätet lepingueelse teabe kohta (vt eelnõu § 1 punkti 29).
36) paragrahvi 56 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui sidevahendi abil sõlmitud lepinguks on finantsteenuse leping ning tarbija ei ole
lepingutingimusi ega §-de 541 ja 551 kohast teavet saanud, lõpeb taganemistähtaeg igal juhul 12
kuud ja 14 päeva pärast sidevahendi abil lepingu sõlmimist. Seda ei kohaldata, kui tarbijat ei ole
teavitatud tema taganemisõigusest ja selle kasutamise tingimustest.“
See paragrahv reguleerib tarbija sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingust taganemise
õiguse tähtaega.
Tuleb märkida, et VÕS § 56 lõike 2 senine tekst ei pruugi olla muutmiseelse finantsteenuste
kaugturustuse direktiiviga kooskõlas13. Lõike praegune redaktsioon seab õigust muutvale
taganemistähtajale absoluutseks ajaliseks piiranguks kolm kuud (kui ettevõtja ei ole tarbijale
nõutavat lepingueelset teavet andnud, on tarbijal õigus taganeda lepingust kolme kuu jooksul; kui
ettevõtja edastab tarbijale § 541 lõikes 1 sätestatud teabe hilinenult, kuid siiski kolme kuu jooksul
lepingu sõlmimise päevast, võib tarbija lepingust taganeda 14 päeva jooksul teabe saamisest). See
tähendab, et kolme kuu piirang kehtib ka siis, kui ettevõtja jätabki lepingueelse teabe tarbijale
edastamata. Senine finantsteenuste kaugturustuse direktiiv aga sellist piirangut ette ei näinud
(direktiivi 2002/65/EÜ art 6 lg 1).
Uus direktiiv (ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija õiguste direktiivi lisatava IIIa peatüki
art 16b lg 1 p b teine taane) tuleb selles küsimuses meie senisele regulatsioonile sammu lähemale,
nähes ette maksimumtähtaja, mille jooksul on võimalik lepingust taganeda, ja seda ka juhul, kui
ettevõtja on jätnud teavitamiskohustuse täitmata. Sellega lahendatakse igavese taganemisõiguse
probleem (mida küll meie enda võlaõigusseaduse senise redaktsiooni alusel sellisena ei
eksisteerinud). Nagu põhjenduses 35 selgitatakse: õiguskindluse suurendamiseks peaks juhul, kui
tarbija ei ole asjaomast lepingueelset teavet ja lepingutingimusi saanud, taganemistähtaeg lõppema
hiljemalt 12 kuud ja 14 kalendripäeva pärast kauglepingu sõlmimist. Taganemistähtaeg ei tohiks
siiski lõppeda, kui tarbijat ei ole taganemisõigusest püsivat andmekandjat kasutades teavitatud. See
lahendus sarnaneb praeguse tarbija õiguste direktiiviga, kus nähakse ette taganemistähtajale
maksimaalne periood, soovides vältida igavest taganemisõigust.
37) paragrahvi 56 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks.
Tulenevalt VÕS § 53 lõike 5 täiendustest ei ole enam vajadust spetsiifilise tarbijakrediidilepinguid
käsitleva sätte järele, mis selgitab seaduse üld- ja eriosa vahekorda (vt ka eelnõu § 1 punkti 4).
38) paragrahvi 562 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui tarbija taganeb finantsteenuse lepingust, tagastab ta ettevõtjale saadud raha ja muud
esemed viivitamata, kuid hiljemalt 30 päeva möödumisel taganemisavalduse tegemisest.“
Muudetud on üksnes terminit („finantsteenuse osutaja“ vs. „ettevõtja“), mille kohta vt eelnõu § 1
punkti 7 selgitusi.
13 Vt ka „Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne“, P. Varul jt, Tallinn 2021, lk 77.
24
39) paragrahvi 562 lõikest 5 jäetakse välja tekstiosa „või § 551 lõikes 6“.
Lõikes 5 käsitletakse seda, mis peab tarbija ettevõtjale hüvitama juhul, kui tarbija lepingust
vastavalt §-le 56 taganeb. Hetkel on võlaõigusseaduses selle kohta üks ja sama regulatsioon nii
sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingu kui ka muu kauglepingu kohta (lõige 5).
Tegelikult näeb finantsõiguste kaugturustuse direktiiv siin finantsteenuste kohta ette mõningaid
erisusi võrreldes tarbija õiguste direktiivi üldreeglitega (ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4
tarbija õiguste direktiivi lisatava IIIa peatüki art 16c lõige 1). Seetõttu muudetakse lõiget 5 nii, et
see ei kata tulevikus finantsteenuste kauglepinguid, ja lisatakse §-le 562 lõige 51, mis hakkab
reguleerima sama olukorda just finantsteenuste kauglepingute puhul. Kuivõrd ülevõetav direktiiv
on maksimumharmoneeriv, ei ole võimalik neid erisusi tähelepanuta jätta, isegi kui need ei ole
väga suured.
40) paragrahvi 562 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Kui tarbija taganeb finantsteenuse lepingust pärast käesoleva seaduse § 551 lõikes 6
nimetatud avalduse esitamist, tasub tarbija ettevõtjale lepingu kohaselt osutatud teenuste eest, kuid
mitte suuremas summas, kui on proportsionaalne juba osutatud teenuse osaga lepingu
kogumahust. Tasumisele kuuluv summa ei tohi olla sellises suuruses, et see oleks käsitletav
leppetrahvina.“
Vt ka eelnõu eelmise punkti selgitusi. Finantsteenuste kaugturustuse direktiiv näeb ette, et tarbija
tasub – juhul, kui ta on olnud nõus teenuse kasutamist alustama enne taganemistähtaja lõppu –
summa, mis on proportsionaalne lepingu kogumahuga ning mis ei tohi olla selline, et see oleks
käsitletav leppetrahvina. Seda viimast tingimust tarbija õiguste direktiiv kauglepingute kohta
üldiselt ette ei näe. Küll aga kehtib nende kauglepingute kui finantsteenuste kauglepingute kohta
reegel, kuidas korrigeerida lepingujärgset hinda, kui see on liiga kõrge.
41) paragrahvi 562 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks.
Tulenevalt VÕS § 53 lõike 5 täiendustest ei ole enam vajadust tarbijakrediidilepinguid käsitleva
eraldi sätte järele, mis selgitab seaduse üld- ja eriosa vahekorda (vt ka eelnõu § 1 punkti 4).
42) seadust täiendatakse §-ga 564 järgmises sõnastuses:
„§ 564. Taganemisõiguse kasutamine internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingu
puhul (1) Ettevõtja võimaldab tarbijal internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingust taganeda
ka taganemisnuppu või sellesarnast funktsiooni kasutades. Taganemisnupp või sellesarnane
funktsioon peab olema esile tõstetud ja tähistatud sõnadega „Taganen lepingust“ või muu sellise
ühemõttelise ja kergesti loetava tekstiga.
(2) Taganemisnupp või sellesarnane funktsioon peab olema tarbijale püsivalt ja lihtsalt
kättesaadav kogu taganemistähtaja jooksul. See peab võimaldama tarbijal teha veebipõhise
taganemisavalduse, kus saab lihtsalt sisestada või kinnitada järgmise teabe:
1) tarbija nimi;
2) üksikasjalikud andmed selle lepingu tuvastamiseks, millest tarbija soovib taganeda;
3) üksikasjalikud andmed elektroonilise vahendi kohta, mille kaudu saadetakse tarbijale
taganemisavalduse kättesaamise kinnitus.
(3) Kui tarbija on täitnud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud taganemisavalduse, peab
ettevõtja võimaldama tarbijal edastada see talle kinnitusnupu või sellesarnase funktsiooni abil.
25
Kinnitusnupp või sellesarnane funktsioon peab olema tähistatud sõnadega „Kinnitan taganemise“
või muu sellise ühemõttelise ja kergesti loetava tekstiga.
(4) Ettevõtja peab kinnitusnupu või sellesarnase funktsiooni abil kinnitatud taganemisavalduse
kättesaamist viivitamata kinnitama püsival andmekandjal. Tarbijale saadetud kinnitusest peab
nähtuma taganemisavalduse sisu ning edastamise kuupäev ja kellaaeg.
(5) Loetakse, et tarbija on lepingust taganenud tähtaegselt, kui ta on ettevõtjale selle kohta
avalduse ära saatnud taganemistähtaja jooksul.“
Tegu on täiesti uue sättega (ülevõetava direktiivi art 1 punkt 3, millega lisatakse tarbija õiguste
direktiivi artikkel 11a), millega antakse tarbijale õigus taganeda internetipõhise kasutajaliidese
kaudu sõlmitud kauglepingust taganemisfunktsiooni (taganemisnuppu) kasutades. Internetipõhise
kasutajaliidesena toob ülevõetav direktiiv näitlikult välja veebisaidi või rakenduse (põhjendus 37).
Euroopa Liidu digiteenuste määrus (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/2065)14
defineerib internetipõhist kasutajaliidest tarkvara, sealhulgas veebisaidi või selle osana, ja
rakendusena, sealhulgas mobiilirakendusena (art 3 punkt m). Siiski ei anna direktiiv kõigile
küsimustele selgeid vastuseid. Näiteks jääb selgusetuks, milliste lepingute puhul tuleb edaspidi
taganemisnuppu pakkuma hakata. Kindel on see, et posti või telefoni teel saabunud tellimuste
puhul seda kohustust ei teki. Küsimus on, kas funktsioon tuleks luua juhtudeks, mil tellimusi
esitatakse veebilehel asuva info põhjal e-posti, WhatsAppi või sarnaste sõnumirakenduste kaudu.
Siin tuleks esialgu asuda seisukohale, et pigem mitte. Internetipõhist kasutajaliidest mõistetakse
Euroopa Liidu õigusaktides väga üldiselt, sest tarkvara on põhimõtteliselt kõik, millega tarbija ostu
sooritades kokku puutub, alustades kaupleja veebilehega ning lõpetades e-kirja kaudu tellimuse
kinnituse saamisega. Kaupleja kohustus taganemisnuppu võimaldada peaks piirduma tema
mõjualaga ehk mõelda tuleks sellele, kas kõikidel kauplejatel on üldse võimalus seda kohustust
täita. Näiteks sõnumirakendusse (nt WhatsApp) või e-posti ei saa kaupleja reeglina taganemisnupu
lahendust integreerida, sest ta ei halda seda rakendust. Regulatsiooni alt jääks välja ka näiteks SMS-
sõnumite abil sõlmitud lepingud, sest kui sõnumirakenduste (nagu WhatsApp) kasutamiseks on
vaja internetti, siis SMS-sõnumite kasutamiseks ei ole, mistõttu ei liigitu SMS-sõnum
internetipõhise kasutajaliidese alla.
Taganemisfunktsiooni loomise eesmärk on tarbija õiguste tõhusam kaitse, tagades, et tarbija saab
lepingust taganeda sama lihtsalt kui seda sõlmida. Kui lepingu sõlmimine veebikeskkonnas on
sageli muudetud ülilihtsaks, paari klikiga lõpuni viidavaks toiminguks, siis taganemine (milline
õigus kauglepingu sõlminud tarbijal on) võib praktikas osutuda keerulisemaks, nõudes pingutust
taganemisvõimaluse kasutamise analüüsimisel. Siin võib tuua näitena Eestiski meediakajastust
leidnud loo tuntud telekommunikatsiooniettevõtja äripraktikast, mille kohaselt saab kõiki
toiminguid iseteeninduses ehk siis veebis teha – välja arvatud lepingu lõpetamine, milleks tarbija
peab esindusse füüsiliselt kohale minema15.
Taganemisnupu regulatsiooni rakendusala määrab ülevõetava direktiivi art 1 punkt 3, millega
lisatakse tarbija õiguste direktiivi art 11a. Seega kohaldub taganemisnupu regulatsioon kõikidele
tarbija õiguste direktiivi kohaldamisalasse jäävatele lepingutele, mis on sõlmitud internetipõhise
kasutajaliidese vahendusel. Taganemisnupu regulatsioon kohaldub muu hulgas internetipõhise
kasutajaliidese vahendusel sõlmitud finantsteenuste kauglepingutele, kuivõrd uue direktiivi art 1
14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega
muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1–102). 15 https://www.err.ee/1609612400/elisa-sunnib-lepingut-lopetada-soovivat-klienti-esindusse-kohale-tulema.
26
punkti 1 alapunkt a sätestab, et ettevõtja ja tarbija vahelistele finantsteenuste osutamiseks sõlmitud
kauglepingutele kohaldatakse taganemisnupu regulatsiooni ette nägevat artiklit 11a. Et
valdkondlikud õigusaktid, nt tarbijakrediidi direktiiv või Solventsus II direktiiv, taganemisnupu
teemat ei reguleeri (st need ei kohusta ettevõtjat pakkuma tarbijale võimalust taganeda lepingust
taganemisnupu abil), ei välista taganemisnupu regulatsiooni kohaldumist neile lepingutele ka
ülevõetava direktiivi art 16a lõige 10, mis näeb ette valdkondlike Euroopa Liidu õigusaktide
reeglite prioriteedi. Seega peavad ettevõtjad edaspidi taganemisnupu olemasolu garanteerima ka nt
internetipõhise kasutajaliidese vahendusel sõlmitud tarbijakrediidi- ja elukindlustuslepingute
puhul.
Niisiis kohaldub taganemisnupu regulatsioon kõikidele tarbija õiguste direktiivi kohaldamisalasse
jäävatele lepingutele (nt kaupade ostmine veebi teel või elektri/vee/gaasi/soojuse müügi lepingute
sõlmimine sidevahendi abil), mis sõlmitakse internetipõhise kasutajaliidese kaudu.
Küll ei kohaldu ülevõetavas direktiivis ettenähtud taganemisnupu regulatsioon lepingutele, mis
jäävad tarbija õiguste direktiivi kohaldamisalast välja (nt lepingud tervishoiuteenuste või
reisijaveoteenuste osutamiseks). Ka ei kohaldu taganemisnupu regulatsioon neile kauglepingutele,
mis jäävad küll tarbija õiguste direktiivi kohaldamisalasse, kuid mille puhul on selle art 16 kohaselt
tarbija taganemisõigus välistatud. Viimaks tuleb rõhutada, et taganemisnupu regulatsioon kohaldub
üksnes taganemisele põhjust märkimata, mitte muudele lepingust taganemise juhtudele (nt
taganemine ettevõtjapoolse olulise lepingurikkumise korral).
Mis puudutab küsimust taganemisnupu normide ülevõtmise põhimõtetest, siis tuleb esmalt välja
tuua, et ehkki Eesti on valinud tarbija õiguste direktiivi ülevõtmiseks eraldi sätete komplektid
(võlaõigusseaduse sidevahendi abil sõlmitud lepingute jagu ja väljaspool äriruumi sõlmitud
lepingute jagu), tuleb taganemisnupu regulatsioon lisada üksnes sidevahendi abil sõlmitud
lepingute jakku, sest internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingud ei saa oma olemuse
tõttu olla väljaspool äriruume sõlmitud lepingud. Seega ei ole vaja muuta VÕS 1. osa 3. jagu.
Et taganemisnupu regulatsioon kohaldub kõikidele internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud
kauglepingutele ja mitte üksnes finantsteenuste kauglepingutele, peaks ka vastav regulatsioon
asuma VÕS 1. osa 4. jaos üldise kohaldamisalaga sätetes. Teoreetiliselt võiks tõstatada ka küsimuse
sellest, kas lisada taganemisnupu regulatsioon sidevahendi abil sõlmitud lepingute jakku või
alternatiivina VÕS 1. osa 5. jakku („Arvutivõrgu vahendusel sõlmitud lepingud“). Täpsemalt võiks
viimast regulatsiooni ette kujutada VÕS §-s 622, mis näeb ette erisätted arvutivõrgu abil tarbijaga
sõlmitud lepingutele. Nimetatud lahenduse puhul jääks aga ebaselgeks, et taganemisnupu
regulatsioon ei kohaldu kõikide arvutivõrgu abil sõlmitud lepingute puhul (vt juba eespool viidatud
erandid, mis on kirjeldatud sidevahendi abil sõlmitud lepingute jao §-s 53). Seetõttu tuleks eelistada
erisätet sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsioonis, näiteks VÕS §-s 564. Sõnastamisel on
püütud seda võimalikult palju ühtlustada tarbija õiguste direktiivi art 8 lõikes 2 (üle võetud VÕS
§-ga 622) kasutatud sõnastusega.
Direktiiv iseenesest kirjeldab, millised omadused taganemisfunktsioonil peaks olema, kuid
tehnilised detailid jätab paljus lahtiseks. Paragrahvi sõnastusega (taganemisnupp või muu sarnane
funktsioon) jäetakse ettevõtjale võimalus kasutada põhimõtteliselt ükskõik mis lahendust.
Kohustus oleks täidetud ka näiteks siis, kui kaupleja edastab sõnumirakenduse teel hüperlingi,
mille pealkiri on „Taganen lepingust“, mis viib omakorda tarbija nõutud omadustega
veebikeskkonda taganemisavaldust täitma. Probleem tekiks siis, kui kaupleja kasutab kolmanda
27
platvormina nt sellist tarkvara, mis ei võimalda ühegi funktsiooni loomist, sh hüperlingi saatmist.
Samas on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti hinnangul selliseid kauplejaid, kes
tegutsevad kolmandate kanalite kaudu, väga vähe või neid ei ole üldse, seega ei tohiks sellist
praktilist probleemi tekkida. Näiteks läbirääkimistel osalenud Saksa eksperdid on maininud ka
seda, et taganemisnupu jaoks ei pea tegema automatiseeritud interlinki (mis võiks olla muidu sellise
nupu/funktsiooni loomisel kõige suurem kulu), vaid et piisab, kui nupu vajutamisest tuleb nt teade
või e-kiri kaupleja töötajale.
Hetkel ei ole võimalik direktiivist välja lugeda, et ainuvõimalik oleks lahendus, mille kohaselt
pärast seda, kui tarbija on nõutud tekstiväljad täitnud, peaks toimuma automatiseeritud päring
kaupleja andmebaasi, võimaldamaks leida tehing ja ehk isegi konkreetne toode (kuna sageli on
ühel arvel mitu toodet) – sarnaselt lennupileti broneeringunumbriga, mille abil saab otsekohe leida
andmebaasidest õige info. Sellise funktsiooni loomise kulu oleks muidugi märkimisväärselt
suurem ja võiks väikestel kauplejatel üle jõu käia. Samas, nagu öeldud, ei ole see nõutav ning
direktiivi nõudeid võib täita ka lihtsamalt ning väiksema kuluga. Ka praegune tarbija õiguste
direktiiv arvestab sellega, et ettevõtja rakendab tellimisnupu funktsiooni – sama mehhanism
töötaks ka taganemisnupu puhul. Saksamaa ei ole väidetavalt täheldanud kirjeldatud
taganemisnupu kehtestamisest negatiivseid tagajärgi väikeettevõtjatele.
43) paragrahvi 403 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kui krediidivahendusega tegeldakse kõrvaltegevusena, ei pea krediidivahendaja täitma käesoleva
seaduse §-des 4031, ja 4034 ning § 407 lõigetes 21–23 nimetatud kohustusi.“
Võlaõigusseaduse § 403 lõikes 1 selgitatakse mõningaid erisusi, kuidas kohalduvad finantsteenuste
kauglepingute kohta käivad üldnormid (VÕS 2. peatüki 4. jagu, mis reguleerib sidevahendite abil
sõlmitud lepinguid) ja tarbijakrediidilepinguid reguleerivad 22. peatüki 2. peatüki normid
olukorras, kus krediidivahendaja jaoks on krediidivahendusega tegelemine kõrvaltegevuseks.
Ka uus tarbijakrediidi direktiiv sätestab, et lepingueelse teabe jagamise kohustuse kehtestavat
direktiivi artiklit ei kohaldata kaupade tarnijate ja teenuste osutajate suhtes, kes tegutsevad
krediidivahendajatena kõrvaltegevusena. Direktiivi põhjenduses 43 selgitatakse, et krediidi
vahendamise saab lugeda kauba tarnija või teenuse osutaja kõrvaltegevusalaks, kui krediidi
vahendamine ei ole tema kaubandus-, äri- või kutsetegevuse põhieesmärk. Sellisel juhul ei peeta
otstarbekaks kehtestada talle juriidilist kohustust anda lepingueelset teavet vastavalt direktiivile.
Sellisel juhul peaks krediidiandja vastutama selle eest, et tarbija saab kogu lepingueelse teabe kas
krediidivahendajalt, kui krediidiandja ja krediidivahendaja nii kokku lepivad, või muul sobival
viisil. Seetõttu sätestab VÕS § 403 lõige 1 hetkel, et kui krediidivahendusega tegeldakse
kõrvaltegevusena, ei pea krediidivahendaja täitma VÕS § 541 lõigetes 6 ja 7, § 551 lõikes 3, §-des
4031 ja 4034 ning § 407 lõigetes 21–23 nimetatud kohustusi. Kuivõrd eelnõuga tunnistatakse VÕS
541 lõiked 6 ja 7 ning § 551 lõige 3 kehtetuks (vt eelnõu § 1 punktide 27 ja 34 selgitusi), tuleb ka
VÕS § 403 lõikes 1 tunnistada viited neile normidele kehtetuks.
44) paragrahvi 403 lõike 51 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva seaduse § 407 lõikes 21 nimetatud arvelduskrediidilepingutele ei kohaldata §-des 403
ja 4035, § 404 lõigetes 2–22, § 407 lõigetes 4 ja 41, §-s 409, § 410 lõikes 2 ning §-des 411, 4141 ja
4142 sätestatut.“
28
Kuivõrd siinse eelnõuga tunnistatakse VÕS 541 lõige 6 ning § 551 lõige 3 kehtetuks (vt eelnõu § 1
punktide 27 ja 34 selgitusi), tuleb ka VÕS § 403 lõikes 51 tunnistada viited neile normidele
kehtetuks.
45) paragrahvi 4031 täiendatakse lõikega 82 järgmises sõnastuses:
„(82) Kui tarbijakrediidilepingut pakutakse telefonside kaudu, kohaldatakse teabe edastamisel
käesoleva seaduse §-s 541 sätestatud telefonside puhul ette nähtud teavitamise nõudeid. Sama
paragrahvi lõike 5 punktis 5 sätestatud teave peab olema esitatud erisusega, et tarbija võib
lepingust taganeda käesoleva seaduse §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega ning § 541 lõike
5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse peamiste omaduste kirjeldus peab sisaldama vähemalt § 4031
lõike 1 punktides 3–8 nimetatud teavet, krediidi kulukuse määra tüüpilise näite kujul ja vajaduse
korral § 4031 lõike 2 punktis 2 nimetatud teavet. Sellisel juhul edastab krediidiandja või
krediidivahendaja tarbijale viivitamata pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist täieliku teabe
vastavalt käesolevale paragrahvile, kasutades selleks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo
teabelehte.“
Vt ka eelnõu § 1 punkti 27 selgitusi.
Võlaõigusseaduse § 4031 täiendatakse lõikega 82, et üle võtta uue finantsteenuste kaugturustuse
direktiivi art 1 punkt 4, millega lisatakse tarbija õiguste direktiivi uus peatükk IIIa (finantsteenuste
kauglepinguid käsitlevad normid) ja eeskätt selle uue peatüki art 16a lõige 10, mille kohaselt
peavad lepingueelse teabe jagamise nõuded tulenema üldiselt eri finantsteenuseid reguleerivatest
valdkondlikest õigusaktidest (k.a tarbijakrediidi direktiiv). Selle tõttu tunnistatakse kehtetuks
võlaõigusseaduse sidevahendite abil sõlmitud lepingute peatüki lepingueelse teabe jagamise
erisätted, mis räägivad tarbijakrediidilepingutest, ja jäetakse tarbijakrediidilepinguid puudutav osa
võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepinguid käsitlevasse eriossa.
Uue tarbijakrediidi direktiivi art 10 lõige 7 täpsustab teabe andmise kohustust olukorras, kus teavet
antakse telefoni teel direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõike 3 kohaselt. Uue tarbijakrediidi direktiivi
art 10 lõikes 7 viidatakse just telefoni teel lepingueelse teabe jagamise juures finantsteenuste
kaugturustuse direktiivile. Ehkki uus finantsteenuste kaugturustuse direktiiv ütleb, et lepingueelse
teabe jagamise nõuded peaksid tulenema üldiselt eri finantsteenuseid reguleerivatest
valdkondlikest õigusaktidest (k.a tarbijakrediidi direktiiv), on tarbijakrediidi direktiiv siiski
telefoni teel info jagamise kohta jätnud sisse erisuse, viidates omakorda tagasi finantsteenuste
kaugturustuse direktiivile. Seega reguleeritakse lepingueelse teabe andmist tarbijakrediidi puhul
võlaõigusseaduse eriosas, kuid telefoni teel info edastamise korral kohalduksid jätkuvalt
asjakohased võlaõigusseaduse sidevahendi abil sõlmitud lepingute üldsätted (VÕS § 541 lg 5).
Uue tarbijakrediidi direktiivi art 10 lõige 7 sätestab: „Erandina käesoleva artikli lõikest 5, kui
teabeedastus toimub telefonside kaudu, nagu on osutatud direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikes 3,
sisaldab vastavalt nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 3 punkti b teisele taandele esitatav
finantsteenuse peamiste omaduste kirjeldus vähemalt käesoleva artikli lõikes 3 osutatud elemente.“
Sellisel juhul esitab krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja tarbijale Euroopa
tarbijakrediidi standardinfo teabelehe püsival andmekandjal kohe pärast krediidilepingu sõlmimist.
Direktiivi 2002/65/EÜ art 3 lõikele 3 vastavad uue finantsteenuste direktiivi art 16a lõiked 3 ja 4,
mis on võetud üle VÕS § 541 lõigetesse 3–5. Viidatud sätted näevad ette nõuded sellele, kuidas ja
milline teave tuleb tarbijale telefoni teel esitada, muu hulgas tähendab see seda, et tarbijale:
29
- tuleb vestluse alguses teha selgelt teatavaks kõne äriline eesmärk ning kui telefonikõne
salvestatakse või võidakse salvestada, teavitatakse sellest tarbijat (§ 541 lg 3);
- võib piiratud teabe esitada tarbija selgesõnalisel nõusolekul (§ 541 lg 5);
- tuleb teatada lisateabe saamise võimalusest ja kirjelda selle laadi (§ 541 lg 8).
Võlaõigusseaduse § 4031 lõike 82 esimeses lauses nähakse ette, et kui tarbijakrediidilepingut
pakutakse telefonside kaudu, kohaldatakse teabe edastamisel VÕS §-s 541 sätestatud telefonside
puhuks ette nähtud teavitamise nõudeid. VÕS § 541 lõike 5 punktis 5 sätestatud teave peab olema
esitatud erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda VÕS §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega
ning et § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus peab sisaldama
vähemalt VÕS § 4031 lõikes 1 nimetatud teavet.
Sisuliselt on tegemist kehtiva VÕS § 541 lõike 6 regulatsiooniga, millega on üle võetud kehtiva
tarbijakrediidi direktiivi art 5 lõige 2 ja mis on nüüd toodud tarbijakrediidilepingute jakku. Sätte
asukoha muutmise kasuks otsustati, et järgida uuest finantsteenuste kaugturustamist reguleerivast
direktiivist 2023/2673 tulenevat üld- ja erinormi loogikat, mis sätestab valdkondliku regulatsiooni
prioriteedi, st üldiselt peaks lähtuma sellest, et kui lepingueelse teabe edastamist reguleerib
tarbijakrediidi direktiiv, siis ei pea sinna kõrvale vaatama üldosas sätestatud finantsteenuste
lepingueelse teabe reegleid. Vastav reegel nähakse ette VÕS § 53 lõikes 5, mille kohaselt ei
kohaldata sidevahendi abil finantsteenuse osutamise lepingu puhul VÕS 2. peatüki 4. jaos
lepingueelse teabe andmise, tarbija taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja
piisavate selgituste andmise kohustuse kohta sätestatut, kui Euroopa Liidu õiguse või seda üle
võtvate normidega on teatud liiki finantsteenuste osutamise kohta sätestatud teisiti.
Samas viitab uue tarbijakrediidi direktiivi art 10 lõige 7 finantsteenuste kaugturustuse direktiivile
seoses telefoni teel pakutava krediidiga. Seega on siin tegemist finantsteenuste kaugturustuse
direktiivis ette nähtud uue erandiga ehk juhuga, kus valdkondlik, st finantsteenuseid reguleeriv
õigusakt ise ütleb, et lepingueelse infoga seoses tuleb kohaldada lisaks finantsteenuste
kaugturustuse direktiivi reegleid (tarbija õiguste direktiivi uue redaktsiooni art 16a lg 10). Seetõttu
tuleb kohaldada ka VÕS §-s 541 ette nähtud erireegleid telefoni teel teabe edastamise puhuks.
Seega tuleb telefonside teel tarbijakrediidilepingu kohta teavet esitades mh saada tarbija nõusolek
piiratud teabe saamiseks, teha vestluse alguses selgelt teatavaks kõne äriline eesmärk ning teavitada
tarbijat kõne salvestamise asjaolust ja tarbija õigusest saada lisateavet. Sarnaselt kehtiva
regulatsiooniga tuleb teavet esitades avaldada tarbijale finantsteenuste põhiomaduste kirjelduses
vähemalt § 4031 lõikes 1 toodud põhiline teave. VÕS § 4031 lõike 1 teises lauses sätestatakse art
10 lõike 7 viimases lauses toodud kohustus edastada sellisel juhul tarbijale viivitamata pärast
tarbijakrediidilepingu sõlmimist täielik teave vastavalt VÕS §-le 4031, kasutades selleks Euroopa
tarbijakrediidi standardinfo teabelehte. Sarnane regulatsioon on kehtiva VÕS § 551 lõikes 3.
Viidatud võlaõigusseaduse üldosa sätted (§ 541 lg 6 ja § 551 lg 3) tunnistatakse eelnõuga kehtetuks.
Kui jõustuvad uut tarbijakrediidi direktiivi ülevõtvad normid (nende jõustumisaeg on planeeritud
pool aastat hilisemana võrreldes uue finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga), tuleks kõnesolevat
sätet (VÕS § 4031 lõiget 82) veel korra vastavalt kohendada. Uue tarbijakrediidi direktiiviga seotud
muudatused tingivad ka VÕS § 4031 lõike 1 muutmise, et lisada sinna finantsteenuse peamiste
omaduste kirjeldus, millele on tulevikus võimalik lihtsalt viidata, ilma et telefoni teel lepingueelse
teabe andmise kohta peaks lõikes 82 uuesti lahti kirjutama VÕS § 541 lõike 6 sisu. See muudatus
30
oleks tulevikus uues tarbijakrediidi direktiivi ülevõtvas eelnõus ning jõustuks vastavalt koos
ülejäänud tarbijakrediidi direktiivi ülevõtvate sätetega. Selleks on muudatusena plaanis välja
pakkuda selline sõnastus: „(82) Kui tarbijakrediidilepingut pakutakse telefonside kaudu,
kohaldatakse teabe edastamisel käesoleva seaduse §-s 541 sätestatud telefonside puhuks ette
nähtud teavitamise nõudeid. Sama paragrahvi lõike 5 punktis 5 sätestatud teave esitatakse
erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega ning § 541
lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse peamiste omaduste kirjeldus peab sisaldama vähemalt
§ 4031 lõikes 1 nimetatud teavet. Sellisel juhul edastab krediidiandja või krediidivahendaja
tarbijale viivitamata pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist täieliku teabe vastavalt käesolevale
paragrahvile, kasutades selleks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte.“.
46) paragrahvi 4031 lõige 9 tunnistatakse kehtetuks.
Uue tarbijakrediidi direktiivi art 10 lõige 2 sätestab, et krediidiandja loetakse viidatud lõikes ja
direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta
on esitanud artiklis 10 toodud teabelehe.
Siiski tuleneb uuest finantsteenuste kaugturustuse direktiivist, et seal toodud üldregulatsioon ei
kohaldu, kui finantsteenuse kohta on olemas EL-i tasandi eriregulatsioon (art 16a lg 10).
Lepingueelse info esitamise kohustus on tarbijakrediidilepingute puhul ammendavalt reguleeritud
22. peatüki 2. jaos. Eeltoodust tulenevalt ei kohaldu üldosas sisalduvad finantsteenuste kohta
kehtivad lepingueelse teabe reeglid täiendavalt sidevahendi abil sõlmitud
tarbijakrediidilepingutele. Seetõttu ei tule üle võtta tarbijakrediidi direktiivi art 10 lõike 2
kolmandat lauset. Kuna vastav regulatsioon on juba üle võetud kehtiva tarbijakrediidi direktiivi
alusel sätestatud VÕS § 4031 lõikes 9, tunnistatakse see säte kehtetuks. See ei too kaasa muudatusi
sisus, vaid võtab arvesse finantsteenuste puhul edaspidi kehtivat üld- ja erinormi suhet.
47) paragrahvi 4033 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks.
Hüpoteekkrediidi direktiivi art 14 lõige 7 näeb ette, et tarbijale Euroopa standardinfo teabelehe
esitanud krediidiandja ja asjakohasel juhul krediidivahendaja või määratud esindaja on täitnud
direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõude esitada tarbijale teavet enne sidevahendi
abil sõlmitava lepingu sõlmimist ning sama direktiivi artikli 5 lõikes 1 loetletud nõuded üksnes
siis, kui ta on esitanud vähemalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe enne lepingu
sõlmimist. Vastav säte on üle võetud VÕS § 4033 lõikesse 7.
Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna uuest finantsteenuste kaugturustuse direktiivist tuleneb, et
finantsteenustele üldregulatsioon ei kohaldu, kui finantsteenuste kohta on olemas EL-i tasandi
eriregulatsioon. Lepingueelse info esitamise kohustus on tarbijakrediidilepingute puhul
ammendavalt reguleeritud 22. peatüki 2. jaos. Eeltoodust tulenevalt ei kohaldata sidevahendi abil
sõlmitud finantsteenuste lepingute kohta kehtestatud lepingueelse teabe reegleid täiendavalt
sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Seetõttu tunnistatakse VÕS § 4033 lõige 7
kehtetuks. See ei too kaasa muudatusi sisus, vaid võtab arvesse finantsteenuste puhul edaspidi
kehtivat üld- ja erinormi suhet.
48) paragrahvi 4033 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:
„(71) Kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut pakutakse telefonside kaudu,
kohaldatakse teabe edastamisel käesoleva seaduse §-s 541 sätestatud telefonside puhul ette nähtud
31
teavitamise nõudeid. Sama paragrahvi lõike 5 punktis 5 sätestatud teave esitatakse erisusega, et
tarbija võib lepingust taganeda käesoleva seaduse §-s 409 sätestatud alusel ja tagajärgedega ning
§ 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse põhiomaduste kirjeldus peab sisaldama vähemalt
§ 4033 lõike 3 alusel kehtestatud määruse lisa A-osa jagudes 3–6 nimetatud teavet. Sellisel juhul
edastab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale viivitamata pärast tarbijakrediidilepingu
sõlmimist täieliku teabe vastavalt käesolevale paragrahvile, kasutades selleks soovi korral
Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte.“
VÕS § 4033 täiendatakse lõikega 71 nii, et kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut
pakutakse telefonside kaudu, kohaldatakse teabe edastamisel VÕS §-s 541 sätestatud telefonside
puhuks ette nähtud teavitamise nõudeid. VÕS § 541 lõike 5 punktis 5 sätestatud teave peab olema
esitatud erisusega, et tarbija võib lepingust taganeda VÕS §-s 409 sätestatud alusel ja
tagajärgedega, ning VÕS § 541 lõike 5 punktis 2 nimetatud finantsteenuse peamiste omaduste
kirjeldus peab sisaldama vähemalt VÕS § 4033 lõike 3 alusel kehtestatud määruse lisa A-osa
jagudes 3–6 nimetatud teavet.
Lisaks nähakse sarnaselt eelnõu §-ga 4031 § 4033 lõike 71 teises lauses ette kohustus krediidiandjal
või krediidivahendajal edastada tarbijale viivitamata pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist täielik
teave vastavalt VÕS §-le 4033, milleks võib kasutada ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo
teabelehte. Ehkki erinevalt uuest tarbijakrediidi direktiivist ei näe hüpoteekkrediidi direktiivi16 art
14 lõige 10 sellises vormis (teabelehena) info edastamist ette kohustusena, tuleb märkida, et
kahtlemata oleks tarbijal sellisel moel esitatud teavet kergem mõista ja ka ettevõtjal oleks mugav
kogu teave esitada kompaktselt standardiseeritud kujul. Sellise võimaluse pakkumine ei ole ei
ülevõetava direktiivi ega hüpoteekkrediidi direktiiviga vastuolus.
Vastav üldosa säte (VÕS § 541 lg 6) tunnistatakse eelnõuga kehtetuks.
49) paragrahv 433 lõike 1 kolmas lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingutele, välja arvatud käesoleva seaduse § 53 lõike 4
punktis 9 nimetatud lepingud, kohaldatakse §-s 56 sätestatut.“
Küsimust sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingust taganemisest seoses uue finantsteenuste
kaugturustuse direktiivi rakendusalaga on analüüsitud eespool nimetatud uurimistöös17. Praegu
sätestab VÕS § 433 lõige 3, et kindlustusvõtjal ei ole taganemisõigust juhul, kui kindlustusandja
on andnud talle kohese kindlustuskaitse. Õiguskirjanduses on tõstatatud küsimus selle sätte
kooskõlast direktiiviga18. Samuti jääb küsimus, et kuna VÕS § 433 lõige 1 ei näe taganemisõigust
ette vähem kui üheks aastaks sõlmitud kahjukindlustuslepingute puhul, on ebaselge, kas sellisel
juhul saab tarbija lepingust taganeda sidevahendi abil sõlmitud lepingu sätete järgi.
EL-i õigusega vastuolu vältimiseks muudetakse võlaõigusseadust selliselt, et tarbijast
kindlustusvõtja saaks sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingust 14 päeva jooksul taganeda ka
siis, kui talle on antud kohene kindlustuskaitse või kui tegemist on vähem kui üheks aastaks
16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta
ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60,
28.02.2014, lk 34–85). https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=celex:32014L0017. 17 Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmine Eesti õigusesse. Teatud aspektide õiguslik analüüs, lk 3-4.
https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-
01/Finantsteenuste%20kaugturustuse%20direktiivi%20%C3%BClev%C3%B5tmine.pdf. 18 Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, P. Varul jt, Tallinn 2021, lk 78.
32
sõlmitud kahjukindlustuslepinguga. Et muu kui elukindlustuse puhul ei põhine tarbija
taganemisõiguse regulatsioon EL-i kindlustusvaldkonna regulatsioonil, ei nõua ülevõetava
direktiivi art 16b lõige 6 siinkohal kindlustuslepingu reeglite prioriteeti. Vastupidi: kui tegemist on
sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepinguga ning EL-i valdkondlik regulatsioon ei näe selle
puhul taganemisõigust ette, kohaldub sellistele lepingutele ülevõetava direktiivi taganemisõiguse
regulatsioon. See tingib aga VÕS § 433 lõike 1 kolmanda lause muutmise selliselt, et VÕS §-s 56
sätestatud taganemisõiguse regulatsioon kohalduks kõikidele sidevahendi abil sõlmitud
kindlustuslepingutele. Lisaks säiliks tarbija taganemisõigus VÕS § 433 kohaselt kõikidele üle
üheaastastele kindlustuslepingutele sõltumata nende sõlmimise viisist. Seevastu VÕS §-s 56
sätestatud taganemisõigus kehtiks VÕS § 433 lõike 1 kolmandas lauses sisalduva viite kaudu
kõikidele sidevahendi abil sõlmitud kindlustuslepingutele. Siinjuures tuleb tähele panna, et VÕS §
53 lõike 4 punktis 9 nimetatud erand alla ühekuulise kestusega reisi- ja pagasikindlustuslepingutele
või samalaadsetele lühiajalistele kindlustuslepingutele jääb alles (tarbija õiguste direktiivi uus
finantsteenuse kaugturustuse peatükk, art 16b lg 2 punkt b).
Muu kui elukindlustuslepingu puhul Solventsus II direktiiv taganemisõigust ette ei näe ning seega
ei teki küsimust üld- ja erinormi omavahelisest suhtest ülevõetava direktiivi art 16 lõike 6
tähenduses. Siiski, nagu ülalpool välja toodud, sätestab VÕS § 433 lõige 1 ka muude kui
elukindlustuslepingute puhul tarbijast kindlustusvõtja (vt § 433 lõige 6) taganemisõiguse enam kui
üheks aastaks sõlmitud kindlustuslepingute puhul. Teisalt ei ole VÕS § 433 kohaselt tagatud nt
sidevahendi abil sõlmitud kahjukindlustus- või õnnetusjuhtumikindlustuslepingust taganemise
võimalus, mida ülevõetava direktiivi art 16b ette näeb.
50) jätta seaduse normitehnilisest märkusest välja tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja
millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT L
271, 09.10.2002, lk 16–24), viimati muudetud direktiiviga 2007/64/EÜ (ELT L 319, 05.12.2007, lk
1–36);“;
51) täiendada seaduse normitehnilist märkust, lisades pärast tekstiosa „Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88)“ tekstiosa
„viimati muudetud direktiiviga 2023/2673 (ELT L, 2023/2673, 28.11.2023)“.
Punktid 50 ja 51 on seotud võlaõigusseaduse normitehnilise märkuse ajakohastamisega seoses uue
finantsteenuste kaugturustuse direktiivi (millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL ja tunnistatakse
kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ) ülevõtmisega. Kui seaduseelnõu koostatakse Euroopa Liidu
õiguse ülevõtmiseks, siis nimetatakse normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakti andja(d),
akti liik, number, pealkiri ja avaldamismärge (hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 27 lg 3).
Uue finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga viiakse normid sidevahendi abil sõlmitud
finantsteenuste lepingute kohta tarbija õiguste direktiivi ja selle direktiivi kohta tehtud
normitehnilist märkust täiendatakse ning viide kehtetuks tunnistatavale finantsteenuste
kaugturustuse direktiivile kustutatakse.
§ 2. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seadust täiendatakse §-ga 181 järgmises sõnastuses:
33
„§ 181. Internetipõhise kasutajaliidesega seotud lubamatu tegevus sidevahendi abil sõlmitud
finantsteenuste lepingute puhul Kauplejad ei kujunda, korralda ega käita sidevahendi abil sõlmitud lepingu sõlmimisel
internetipõhiseid kasutajaliideseid viisil, millega petetakse tarbijaid või manipuleeritakse nendega
või muul viisil mõjutatakse või kahjustatakse oluliselt tarbijate suutlikkust teha vabu ja teadlikke
otsuseid. Eelkõige on keelatud:
1) kindlate valikuvõimaluste esiletoomine tarbija otsust küsides;
2) korduv nõudmine, sealhulgas kasutades hüpikaknaid, et tarbija teeks valiku, mis on juba tehtud;
3) selliste lahenduste kasutamine, mille tõttu teenuse lõpetamine on keerukam võrreldes teenuse
kasutajaks registreerumisega.“
Selle normiga võetakse üle uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija
õiguste direktiivi sisseviidav art 16e. Sellega kohustatakse liikmesriike tagama, et ettevõtjad ei
kujunda, korralda ega käita finantsteenuste kauglepingute sõlmimisel oma internetipõhiseid
kasutajaliideseid viisil, millega petetakse nende teenuse saajaks olevaid tarbijaid või
manipuleeritakse nendega või muul viisil rikutakse või kahjustatakse oluliselt tarbijate suutlikkust
teha vabu ja teadlikke otsuseid. Eelkõige peavad liikmesriigid võtma vastu meetmed, mis
käsitlevad vähemalt ühte järgmistest ettevõtjate tavadest:
a) teatavate valikuvõimaluste suurem esiletoomine tarbija otsustust küsides;
b) korduv taotlemine, et tarbija teeks valiku, mis on juba tehtud, eriti kuvades kasutamist häirivaid
hüpikaknaid;
c) teenuse lõpetamise tegemine keerukamaks, kui on teenuse kasutajaks registreerumine.
Direktiivi art 16e lõike 2 kohaselt on tegemist miinimumühtlustava sättega, st liikmesriigid võivad
ette näha ka rangemaid regulatsioone, täiendades keelatud tumemustrite kataloogi. Direktiivi
põhjendus 41 sedastab, et kuivõrd finantsteenuste puhul võivad nende komplekssuse ja nendega
kaasnevate suurte riskide tõttu olla vajalikud eksitavaid kasutajaliideseid käsitlevad täiendavad
üksikasjalikud nõuded, peaks liikmesriikidel erandina olema lubatud säilitada või kehtestada
täielikust ühtlustamisest rangemaid sätteid, tingimusel et need sätted on kooskõlas liidu õigusega.
See võimalus on finantsteenustega seotud ebaausate kaubandustavade osas kooskõlas Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ19 artikli 3 lõikega 9, milles on sätestatud, et
liikmesriigid võivad finantsteenuste suhtes kehtestada ka rangemaid või üksikasjalikumaid
nõudeid.
Samas, kuna tegu on Eestis uue teemaga, võib ka asuda seisukohale, et alustada saab
miinimumprogrammist. See annaks võimaluse jälgida, kuidas taoliste reeglite jõustamist on
võimalik praktikas kujundada, ning vajadusel tulevikus selliste tumemustrite kasutamise keelu
rakendusala laiendada. Tuleb esmalt jälgida olukorda uute sätete rakendumisel, analüüsida Eesti
turgu ja menetlusi, jõuda selgusele, mis tumemustreid enim kasutatakse, ning lähtuvalt sellest
täiendada uue paragrahvi loetelu.
Rõhutada tuleb, et erinevalt ülevõetava direktiivi artiklist 11a kohaldub tumemustreid reguleeriv
art 16e üksnes finantsteenuste kauglepingutele, mitte aga muudele tarbija õiguste direktiivi
kohaldamisalasse jäävatele lepingutele. Sellega seoses kerkib küsimus, et kas Eesti seadusandja
19 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud
ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust
(EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.06.2005, lk 22–39).
34
võiks direktiivi ülevõtmisel laiendada artiklil 16e põhinevat regulatsiooni kõikidele sidevahendi
abil sõlmitud lepingutele.
Nagu ka Karin Sein oma analüüsis20 välja toob, on iseenesest argumente, mis räägivad sellise
laiendamise kasuks, sest pole mõistlikku põhjust, miks peaks finantsteenuste osutamise
kauglepingute puhul tarbijaid kahjustavate tumemustrite kasutamine olema keelatud, muude
kauglepingute puhul aga lubatud. Näitena võib välja tuua hiljutise juhtumi, kus Amazon oli aastal
2022 sunnitud muutma oma veebidisaini, sest tema pakutava teenuse Prime lõpetamise protsess oli
kujundatud oluliselt keerukamaks kui sellega liitumine. Amazon oli sunnitud loobuma oma
tumemustrite kasutamisest Euroopa Komisjoni survel, kes asus seisukohale, et tegemist oli ebaausa
kaubandustavaga. Samas eeldas see mitme EL-i tarbijakaitseüksuse pikaajalist ühist tegutsemist,
mis oleks olnud kindlasti lihtsam, kui õigusaktid oleks sisaldanud selget nõuet, et teenuse
kasutamise lõpetamine ei tohi olla tehtud keerulisemaks kui sellega liitumine. Samas tuleb
arvestada, et kõnesolevas eelnõus on juttu spetsiifiliselt finantsteenuste kauglepingute sõlmimisest
(erinevalt toodud Amazoni näitest) tulenevalt ülevõetava direktiivi rakendusalast. Siiski võib
arvata, et lepingute sõlmimisel veebis on palju universaalset sõltumata konkreetsest valdkonnast.
Nimetatud Amazoni näites on mh eraldi välja toodud asjaolu, et tarbijad pidid tellimuse
tühistamiseks avama erinevaid veebilehti, mis sisaldasid ebaselget infot ja ebaselgeid nuppude
tähistusi. Selle 2021. aastal algatatud tarbijakaitsealase dialoogi tulemusel muutis Amazon oma
Prime’i veebiliidest, märgistades tühistamisnupu selgemini ja lühendades selgitavat teksti.
Eesmärgiks on, et hoiatused ei segaks tarbijate tähelepanu ega heidutaks neid teenuse kasutamist
lõpetamast juhul, kui neil selline soov on21.
Nagu öeldud, kõnesoleva art 16e lõige 2, mis annab sellele sättele miinimumharmoneeriva
olemuse, käsitleb liikmesriikide võimalust minna regulatsiooniga rohkem süvitsi just nimelt
finantsteenuste vallas, kuid ei ütle midagi selle kohta, et liikmesriigid võiksid laiendada neid
reegleid ka väljapoole finantsteenuseid. Nüüd võib omakorda küsida, kas nende tumemustrite keelu
laiendamist muudele kui finantsteenuste kauglepingutele piirab Euroopa Liidu õigus või saaks
Eesti seda teha. Iseenesest reguleerib seda valdkonda laiemalt juba eelnimetatud ebaausate
kaubandustavade direktiiv, ehkki mitte nii detailse keelatud tegevuste kirjeldusega tumemustrite
puhul. Tuleb meeles hoida, et ebaausate kaubandustavade direktiiv lähtub maksimumühtlustamise
põhimõttest, mistõttu see ei pruugi võimaldada liikmesriikidel kehtestada rangemaid nõudeid.
Ebaausate kaubandustavade direktiiv küll sätestab, et kui Euroopa Liit kehtestab valdkondlikult
teistsugused reeglid, siis kehtivad need valdkondlikud erireeglid, samuti viidatakse direktiivis
eraldi mõnele valdkonnale, kus liikmesriigil on lubatud rangemalt tegutseda (eelviidatud art 3 lõige
9, mille kohaselt võivad liikmesriigid direktiivis 2002/65/EÜ määratud finantsteenuste suhtes
kehtestada direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas sellest rangemaid või üksikasjalikumaid nõudeid).
Selle viimase arutluskäigu kohta tuleks pigem asuda seisukohale, et hetkel ei ole võimalik
finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmise raames kehtestada spetsiifilist ebaausate
kaubandustavade regulatsiooni väljaspool finantsteenuseid. Kui on soov ebaausate
kaubandustavade pärast reegleid rangemaks muuta, tuleks seda teha ebaausate kaubandustavade
direktiivi ajakohastamise teel.
20 Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmine Eesti õigusesse. Teatud aspektide õiguslik analüüs, lk 28-29.
https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-
01/Finantsteenuste%20kaugturustuse%20direktiivi%20%C3%BClev%C3%B5tmine.pdf. 21 Vt selle kohta infot Euroopa Komisjoni veebilehelt
https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/ip_22_4186.
35
Ülevõetava direktiivi tumemustreid käsitlev artikkel 16e viitab internetipõhise kasutajaliidese
termini sisustamisel Euroopa Liidu digiteenuste määrusele (Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrus 2022/2065), mis defineerib internetipõhist kasutajaliidest tarkvara, sealhulgas veebisaidi
või selle osana, ja rakendusena, sealhulgas mobiilirakendusena (art 3 punkt m).
Eesti kehtiv õigus ei sisalda art 16e lõikes 1 nimetatud tumemustrite kasutamist keelustavaid
sätteid. Tarbijakaitseseadus sisaldab küll üldist regulatsiooni ebaausate kauplemisvõtete
keelustamise kohta ning Euroopa Komisjoni vastavates suunistes22 on toodud välja, et kui
tumemustreid kasutatakse ettevõtja ja tarbija vahelistes kaubanduslikes suhetes, saab selliste tavade
aususe vaidlustamisel tugineda ebaausate kaubandustavade direktiivile ning sõltuvalt olukorrast
võib konkreetne muster kujutada endast nt eksitavat või agressiivset kauplemisvõtet. Suunistes
tuuakse välja ka mitmed tumemustrite näited, mis on käsitatavad ebaausa kauplemistavana, kuid
nende näidete sõnastus on üldistav ja vähekonkreetne. Näiteks tõdetakse seal: „Ettevõtjad peaksid
liideste kujundamisel lähtuma põhimõttest, et teenusest loobumine peaks olema sama lihtne kui
sellega liitumine; näiteks võivad loobumiseks olla saadaval samad meetodid, mida kasutati
varasemal liitumisel, või teistsugused meetodid, kuid sel juhul tuleb tarbijatele esitada selged ja
vabad valikud, mis on proportsionaalsed ja kohandatud vastavalt otsustele, mida neil palutakse
teha.“ Samas on see põhimõte sõnastatud tingivas kõneviisis ega võimalda õiguse rakendajal (nt
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil) üheselt määrata, kas konkreetne tegevus
kvalifitseerub ebaausa kauplemisvõttena või mitte. See pärsib kahtlemata järelevalve efektiivsust,
sest tekib risk, et sätete üldise sõnastuse tõttu jääb järelevalve tegija hilisemas kohtuvaidluses
kaotajaks. See omakorda demotiveerib järelevalve tegijat ning võimaldab Eesti tarbijaid
tumemustrite abil eksitada.
Et Eesti ei ole kehtestanud art 16e lõikes 1 nimetatud tumemustrite kasutamise keeldu, peab Eesti
direktiivi kohaseks ülevõtmiseks vastava regulatsiooni kehtestama. Pelgalt tarbijakaitseseaduses
sisalduv ebaausate kauplemisvõtete regulatsioon ei tähenda, et Eesti oleks artikli 16e kohaselt üle
võtnud. Samuti tuleb tarbijakaitseseadusesse lisada sanktsioonid nende reeglite rikkumise eest (vt
eelnõu § 2 punkti 3). Sanktsioonid on ühtlustatud ebaausate kauplemisvõtete eest ettenähtud
sanktsioonidega.
Omaette küsimus on, kas Eesti peaks ülevõtmisel kasutama art 16e lõikes 2 sisalduvat võimalust
rangemate normide kehtestamiseks ja keelama veel mõne tumemustri liigi (siin võib näiteks tuua
olukorra, mida inglise keeles tähistatakse väljendiga confirm shaming – tarbijale kuvatakse
veebilehel teavitus, et kasutajaks registreerimisel saab esimese ostu 10% soodsamalt, ning tarbija
saab teavituse sulgemiseks valida kasutajaks registreerimise ja nupu „Ei, ma vihkan allahindlusi“
vahel). Kuid esmalt peaks analüüsima Eesti turgu ja meie enda menetlusi, jõudma selgusele, mis
tumemustreid enim kasutatakse, ning lähtuvalt sellest tulevikus täiendama keelatud tegevuste
loetelu.
Enne eelnõu koostamist küsiti selle direktiivi artikli kui miinimumharmoneeriva sätte rakendusala
laiendamise kohta arvamust teistelt ministeeriumidelt ja huvirühmadelt ning turuosaliste tagasiside
oli võrdlemisi üksmeelne: mitte minna direktiivis nõutavast kaugemale. Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Amet leidis siiski, et rangemad nõuded võiksid olla vajalikud, kuid hilisemate
konsultatsioonide käigus on nad nõustunud, et seda teemat tuleks enne põhjalikumalt analüüsida.
22 Suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste
tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) tõlgendamiseks ja kohaldamiseks (2021/C 526/01).
36
2) paragrahvi 65 lõiked 1, 11 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektor või tema volitatud ametiisik võib teha
ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud võlaõigusseaduse §-des 141, 48 ja 481, § 49 lõikes
23, §-des 54−551, § 552 lõikes 1, § 56 lõikes 24 ning §-des 621, 622, 380, 4031−4042, 406−408,
4171, 418, 711, 7111, 7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271 ja 867–870 sätestatud teavitamiskohustusi,
rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist.
(11) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib pöörduda pädeva üksusena Eesti Vabariigi
nimel kollektiivse esindushagiga maakohtusse võlaõigusseaduse §-des 141, 48 ja 481, § 49 lõikes
23, §-des 54–552, § 56 lõikes 24 ning §-des 621, 622, 380, 4031–4041, 406–408, 4171, 418, 711, 7111,
7113, 7115, 7116, 7181, 727, 7271 ja 867–870 sätestatud teavitamiskohustuste rikkumise
tuvastamiseks ja lõpetamiseks või edasise rikkumise keelamiseks ning individuaalsete
õiguskaitsevahendite kindlaksmääramiseks.
(2) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektor või tema volitatud ametiisik võib teha
ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud võlaõigusseaduse §-des 281, 42, 564, 1132, 4012,
4062, 4192, 4193, 7101 ja 7211–7214, § 7215 lõikes 1 ning § 725 lõikes 9 sätestatut, rikkumise
lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist.“
Üle tuleb vaadata ka tarbijakaitseseaduse regulatsioon. Tulevikus kohaldub vastavalt ülevõetava
direktiivi art 1 punkti 1 alapunktiga a tarbija õiguste direktiivi lisatava art 3 lõikele 1b tarbija
õiguste direktiivi art 23 (jõustamine) ka finantsteenuste kauglepingutele. Võlaõigusseaduse
tarbijakaitsereeglite jõustamist tagavad normid asuvad tarbijakaitseseaduses. Praegu täiendatakse
tarbijakaitseseaduse § 65 lõiget 1, mis määrab, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet teeb
ettekirjutusi võlaõigusseaduses sätestatud teavitusnõuete rikkumise korral. Kuivõrd uue
direktiiviga lisandus võlaõigusseadusesse uus norm (§ 552 lõige 1 – piisavate selgituste kohta
finantsteenuste kauglepingute sõlmimisel), tuleks see lisada lõikes 1 paiknevate teavituskohustuste
kataloogi. Sama kehtib tarbijakaitseseaduse § 65 lõike 11 kohta, mis annab ametile võimaluse
pöörduda teavituskohustuse rikkumise korral kollektiivse hagiga maakohtusse. Sel juhul on siiski
kaetud kogu VÕS § 552 ehk ka lõige 2, mis puudutab tarbija õigust nõuda inimese sekkumist
juhtudel, mil ettevõtja pakub suhtluseks juturobotit vms.
Lisaks täiendatakse lõike 2 loetelu, mis käsitleb ettekirjutuste tegemist spetsiifilistel juhtudel, mis
ei puuduta teavitamisnõuete rikkumist, viitega uuele võlaõigusseaduse paragrahvile (VÕS § 564),
millega kohustatakse ettevõtjaid taganemisnuppu looma.
Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on võimalik ka sunniraha kohaldamine. Kuna TKS-s ei ole
selle kohta eraldi midagi sätestatud, tuleks lähtuda korrakaitseseadusest[1], täpsemalt selle § 28
lõikest 2, mille kohaselt juhul, kui isik ei täida tähtaegselt ettekirjutust, võib selle täita
asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud vahenditega ja korras. Sunniraha igakordse
kohaldamise ülemmäär sätestatakse riikliku järelevalve eriseaduses – mida hetkel ei ole tehtud,
kuivõrd TKS selliseid erireegleid ei sisalda. Eriseaduses sätestamata juhul on tulenevalt
korrakaitseseaduse § 28 lõikest 2 sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär 9600 eurot. Siin võib
tekkida küsimus, et kas selline sunniraha määr on adekvaatne, arvestades, et me räägime
järelevalvest finantsvaldkonnas (nt meediateenuste seaduse § 56 kohaselt võib ettekirjutuse
täitmata jätmise korral korrakaitseorgan rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha
seaduses ettenähtud korras ülemmääras 15 000 eurot). Samas kehtib identne süsteem (samade
korrakaitseseaduse määradega) juba ka tarbijakrediidi lepingute puhul. Meenutada tuleb ka seda,
[1] RT I, 05.07.2025, 12
37
et sunniraha iseenesest ei ole trahv ehk karistusliku iseloomuga, vaid korduvalt määratav
mõjutusvahend, mida saab rakendada nii kaua, kuni järelevalve subjekt on oma kohustuse täitnud.
Tulevikus võiks analüüsida seda, kas eksisteerib vajadus ühtlustada sunniraha määrasid eri
valdkondades ning vajadusel määra tõsta, arvestades praktikas esilekerkinud kitsaskohti ja
järelevalvele allutatud isikute soovimatust seaduse nõudeid korrektselt täita.
3) seadust täiendatakse §-ga 702 järgmises sõnastuses:
„§ 702. Internetipõhise kasutajaliidesega seotud lubamatu tegevuse keelu rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 181 loetletud tegevuse eest internetipõhise kasutajaliidese kujundamisel,
korraldamisel või käitamisel –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“.
Kuivõrd tarbijakaitseseaduses kehtestati (tulenevalt ülevõetava direktiivi art 1 punktiga 4 tarbija
õiguste direktiivi lisatavast artiklist 16e) keeld kasutada internetipõhiste kasutajaliideste puhul
tumemustreid (vt eelnõu § 2 punkti 1), siis on vaja selle keelu täitmiseks sätestada ka sanktsioon.
Sanktsioon on kujundatud sarnaselt juba olemasoleva väärteokoosseisuga seoses ebaausate
kauplemisvõtete kasutamisega. Vastavalt TKS § 75 lõikele 3 oleks selliste väärtegude
kohtuväliseks menetlejaks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
4) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64–88), viimati muudetud
direktiiviga 2023/2673 (ELT L, 2023/2673, 28.11.2023)“.
See muudatus ajakohastab normitehnilist märkust uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi
ülevõtmisega. Uue finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga viiakse normid sidevahendi abil
sõlmitud finantsteenuste lepingute kohta tarbija õiguste direktiivi ja kuivõrd selle direktiivi kohta
varasem normitehnilise märkus puudus, siis lisatakse see nüüd seaduse normitehnilisse
märkusesse.
§ 3. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2026. aasta 19. juunil.
Jõustumisaeg tuleneb ülevõetavast direktiivist, mille art 2 lõike 1 kohaselt tuleb direktiivi
ülevõtmiseks vajalikud normid vastu võtta hiljemalt 19. detsembriks 2025, muudatused peavad
jõustuma hiljemalt 19. juunil 2026.
4. Eelnõu vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele
Eelnõuga Eesti õiguses kavandatavad muudatused on vajalikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi, mis on maksimaalselt harmoneeriv, ülevõtmiseks ning täiendavaid nõudeid ei kehtestata.
Eelnõus minnakse direktiivis miinimumina nõutavast kaugemale ühel kitsal juhul selleks, et mitte
senisest enam killustada juba niigi keerukat regulatsiooni eri liiki finantsteenuste kohta. Nimelt
võimaldab uus direktiiv liikmesriikidel ka telefoni teel sõlmitavate finantsteenuste kauglepingute
puhul sätestada, et kaupleja peab kinnitama tarbijale tehtud pakkumist ja tarbija on sellega seotud
38
alles pärast pakkumise allkirjastamist või oma kirjaliku nõusoleku saatmist. Seni ei kohaldunud
see regulatsioon (erinevalt kõigist muudest sidevahendi abil sõlmitud lepingutest)
finantsteenustele, kuid uus direktiiv avab nüüd liikmesriigile sellise võimaluse. Eelnõus otsustati
senine finantsteenuste erand ühtluse huvides kaotada ning tulevikus kehtiksid kõigile telefoni teel
sõlmitud lepingutele samad reeglid. Selline nõue on just telefoni teel sõlmitud lepingute puhul
(kuivõrd sellisel juhul ei ole tema ees tegelikult visuaalselt lepinguga seotud infot) sobiv
kaitsemehhanism tarbijale, kel muidu telefonikõne käigus ei pruugi tekkida terviklikku ja
adekvaatset arusaama selle kohta, millega ta end seob. Kõigi muude telefoni teel sõlmitavate
lepingute puhul on loetud sellise regulatsiooni kehtestamist seni toimivaks ja vajalikuks lepingulise
suhte tekkimise tingimuste haldamiseks. Leiame, et ettevõtlusvabaduse seisukohalt on riive pigem
mõõdukas, arvestades ka asjaolu, et just finantsteenuste osas pigem tänapäeval ei sõlmita lepinguid
telefoni teel ehk siis koormuse kasv ettevõtjale ei saa olla märkimisväärne.
5. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus kasutatavad terminid toetuvad võlaõigusseaduse olemasolevatele terminitele. Kuivõrd
tegu ei ole uut valdkonda reguleerima asuva täiesti uue direktiiviga, vaid võetakse üle olemasoleva
direktiivi muudatused, siis ei ole uusi termineid palju.
Võlaõigusseaduses võetakse kasutusele direktiivist tulenevalt (jäädes võimalikult direktiivi
sõnastuse lähedaseks) uus termin „taganemisnupp või muu sarnane funktsioon“, mis tähistab
funktsiooni, mille abil ettevõtja võimaldab internetipõhise kasutajaliidese kaudu sõlmitud lepingu
puhul tarbijal lepingust taganeda.
Samuti käsitletakse tarbijakaitseseaduse muudatustes „lubamatut tegevust seoses internetipõhise
kasutajaliidesega“. Seadusemuudatusega nähakse ette, et kauplejad ei kujunda, korralda ega käita
sidevahendi abil sõlmitud lepingu sõlmimisel internetipõhiseid kasutajaliideseid viisil, millega
petetakse tarbijaid või manipuleeritakse nendega või muul viisil rikutakse või kahjustatakse
oluliselt tarbijate suutlikkust teha vabu ja teadlikke otsuseid. Neid keelatud tegevusi kirjeldatakse
mõnikord erialakirjanduses ning käesolevas seletuskirjas „tumemustritena“.
6. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2023/2673. Selle direktiiviga
muudetakse direktiivi 2011/83/EL ehk nn tarbija õiguste direktiivi ning tunnistatakse kehtetuks
senine finantsteenuste kauglepingute direktiiv 2002/65/EÜ. Direktiivi ülevõtmisel arvestatakse ka
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja
millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (uus tarbijakrediidi direktiiv), sätetega.
Eelnõu vastab neile direktiividele.
Seletuskirjale on lisatud vastavustabel direktiivi (EL) 2023/2673 ülevõtmise kohta.
Kaudselt mõjutab eelnõu seda, kuidas rakendada tulevikus erinevaid finantsteenuseid reguleerivaid
Euroopa Liidu valdkondlikke direktiive ja määrusi, nagu näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2014/17/EL, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2019/1238, Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiive 2014/92/EL, 2014/65/EL (10) ja (EL) 2016/97, Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artiklit 186, Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2009/138/EÜ.
39
Eelnõus ei minda kaugemale direktiivis miinimumina nõutavast, v.a ühel kitsal juhul, eesmärgiga
mitte senisest enam killustada juba niigi keerukat regulatsiooni eri liiki finantsteenuste kohta.
Tulevikus kohaldub tarbija õiguste direktiivi art 8 lõige 6 ka finantsteenustele. Liikmesriigid võivad
telefoni teel sõlmitavate kauglepingute puhul sätestada, et kaupleja peab kinnitama tarbijale tehtud
pakkumist ja tarbija on sellega seotud alles pärast pakkumise allkirjastamist või oma kirjaliku
nõusoleku saatmist. Seni ei kohaldunud see regulatsioon (erinevalt kõigist muudest sidevahendi
abil sõlmitud lepingutest) finantsteenustele, kuid uus direktiiv avab nüüd liikmesriigile sellise
võimaluse. Eelnõus otsustati senine finantsteenuste erand ühtluse huvides kaotada ning tulevikus
kehtiksid kõigile telefoni teel sõlmitud lepingutele samad reeglid.
7. Seaduse mõjud
Eelnõu mõjud laiemalt
Kavandatavatel muudatustel on eelkõige majanduslik mõju, täpsemalt mõju ettevõtluskeskkonnale
ja ettevõtjate tegevusele, ning mõju tarbijate otsustele.
Eelnõu muudatused võib sisu ja ulatuse poolest jagada laias laastus kaheks:
1) Direktiivi põhisisu on sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingute reeglite
ajakohastamine. Selle käigus muudetakse regulatsiooni nii, et see arvestaks paremini
kaasaegsete tehniliste vahendite kasutamise eripärasid, sh vähendatakse teabe paberkandjal
esitamise kohustusi, lisatakse kohustus anda tarbijale efektiivsemalt teavet finantsteenuse
mõjude ja individuaalse sobivuse kohta ning reformitakse taganemisega seotud reegleid.
Ühtlasi selgitatakse valdkondlikke finantsteenuseid reguleerivate EL-i õigusaktide ja
ülevõetava direktiivi vahekorda.
2) Eraldi käsitletakse ettevõtja kohustust muuta tarbijale kättesaadavaks taganemisnupp
(taganemisfunktsioon) juhul, kui leping sõlmitakse veebiliidese (nt veebipoes) abil. Selle
kohustuse mõju on küllaltki suure ulatusega, kuna see kehtib kõigile tarbija õiguste
direktiivi rakendusalasse jäävatele lepingutele sõltumata nende sisust, mis tähendab, et see
kohustus ei piirdu ainult finantsteenustega.
I. Direktiivi muudatused seoses kauglepingute regulatsiooni ajakohastamisega ja
üleviimisega tarbija õiguste direktiivi
Muudatuse peamised sihtrühmad on ühelt poolt tarbijad ja teiselt poolt ettevõtjad, kes tegelevad
majandus- või kutsetegevuses finantsteenuste osutamisega. Muudatustest mõjutatud tarbijate ning
ettevõtjate täpset arvu ei ole võimalik välja tuua, kuna ettepaneku kohaldamisala hõlmab erinevaid
finantsteenuseid. Samas ei kuulu sihtrühma kõik finantsteenuste osutajad ja tarbijad, kuna uus
regulatsioon täidab nn turvavõrgu funktsiooni ehk kohaldub vaid siis, kui valdkondlik regulatsioon
puudub (enamasti on see olemas).
Mõjutatud sihtrühmad: tarbijad
Uuel eelnõul on tarbijatele pigem positiivne mõju, kuna uute eeskirjade kehtestamisega tagatakse
õiguskindlus ning suurendatakse tarbija usaldust finantsteenuste kauglepingute sõlmimise vastu ka
piiriüleselt. Samuti säilitatakse turvavõrgu funktsioon, mis tagab tarbija õigused ka tuleviku
finantsteenuste puhul, mille jaoks eraldi õigusakte loodud ei ole. Eelnõu eesmärk on vähendada
tarbijatele tekkivat võimalikku kahju (komisjoni hinnangul EL-is 170–210 miljoni euro võrra).
Eelnõu ei too kaasa tarbijate jaoks otseseid kulusid.
40
Mõjutatud sihtrühmad: finantsteenuse osutajad (nt pangad, kindlustusseltsid,
pensionifondid jne)
Finantsteenuse osutaja määratlemiseks ülevõetava direktiivi mõttes on oluline VÕS § 52 lõikes 3
sisalduv finantsteenuse definitsioon (mida siinse eelnõuga samuti muudetakse) ning mis on
teadlikult lai, et see kataks võimalikult palju finantssektoris tarbijale pakutavaid teenuseid –
finantsteenuseks loetakse investeerimis-, krediidi-, kindlustus-, panga- ja makseteenuseid ning
kogumispensioni pakkumist. Finantsteenuse osutamise mõttes ei ole oluline, kas teenuse osutaja
tegevus kuulub Finantsinspektsiooni järelevalve alla (üldjuhul kuulub) või mitte, seega on
finantsteenuseks ka nt hoiu-laenuühistute pakutavad finantsteenused.
Samas tuleb silmas pidada, et uus finantsteenuste kaugturustuse direktiiv ja sellega kaasnevad
lepinguõiguslikud muudatused toimivad üksnes turvavõrguna neil juhtudel, mil konkreetse
finantsteenuse kohta puudub Euroopa Liidu õigusest tulenev eriregulatsioon. Enamik Eesti turul
levinud finantsteenustest on juba kaetud Euroopa Liidu õigusega (kas direktiivide või Euroopa
Liidu määruste kujul)23 ning finantsteenuste kaugturustuse direktiiv ei reguleeri selliseid
23 Valdkondlikud EL-i õigusaktid erinevate finantsteenuste kohta (ei pruugi olla ammendav loetelu):
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr (EL) 2023/2225, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja
millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2008/48/EÜ (ELT L, 2023/2225, 18.10.2023);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute
kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L, 60,
28.02.2014, lk 34-85);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse,
maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214–246);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide
2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ
kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35–127);
- Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv nr 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse
alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (uuesti sõnastatud) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1–155);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist
(uuesti sõnastatud) (ELT L 26, 2.2.2016, lk 19–59);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega
muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (uuesti sõnastatud) (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349–496);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks
investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (uuesti
sõnastatud) (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32-95);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel
või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv
2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.6.2017, lk 12–82);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate
kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr
1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1–73);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja
kindlustuspõhiste investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente (ELT L 352, 26.11.2014, lk 1–23);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (uuesti
sõnastatud) (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149–178);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr (EL) 2019/1238 üleeuroopalise personaalse pensionitoote
(PEPP) kohta (ELT L 198, 25.7.2019, lk 1–63);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr (EL) 2020/1503, mis käsitleb ettevõtjatele Euroopa
ühisrahastusteenuse osutajaid ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/1129 ja direktiivi (EL) 2019/1937 (ELT L
347, 20.10.2020, lk 1–49).
41
finantsteenuseid. Kõigi teenuste puhul, mille jaoks on olemas valdkondlik Euroopa Liidu
reeglistik, tuleb jätkata nende reeglite kohaldamist.
Positiivse kaasneva mõjuna võib siiski esile tõsta seda, et kuivõrd uus direktiiv ütleb väga selgelt,
et finantsteenuste kaugturustuse direktiivi eeskirjad ei kohaldu, kui eksisteerib valdkondlik
Euroopa Liidu õigusakt, siis ei ole välistatud, et finantsteenuse osutaja (nt laenuandja, kellele
kohalduvad Euroopa Liidu tarbijakrediidi normid) peab tulevikus tarbijale andma vähem lepingu
sõlmimiseks vajalikku infot (ehk siis ta ei pea seda tegema topelt nagu seni).
Üldine hinnang mõjudele
Nagu enamiku tarbijaõiguslike meetmete puhul, on direktiiviga kavandatavatel muudatustel
tarbijate ja ettevõtjate jaoks selles mõttes vastandlik toime, et tarbijakaitset parandavad
muudatused on tarbija jaoks positiivsed, ettevõtjale tähendab see reeglina aga täiendavaid kulusid
ja koormust. Komisjoni hinnangul toob ettepanek finantsteenuste osutajatele nii ühekordseid kui
ka korduvaid lisakulusid EL-is vähemalt 19 miljonit eurot. Ühekordseteks kuludeks saab pidada
uute reeglitega kohanemise ja tutvumise kulusid, IT-süsteemide kohandamist (sh taganemisnupu
lisamine veebiliidesesse24), personali koolitamist ning veebisaitide ja lepingute ajakohastamist.25
Finantsteenuse osutajatele võib finantsteenuste kaugturustuse direktiivi kehtetuks tunnistamine
mõjuda aga teatud juhtudel positiivselt ja nende kulusid vähendada. Näiteks olukordades, kus
ettevõtjad on pidanud saatma tarbijale lepingueelset teavet kaks korda, et oleks järgitud nii
valdkondlikke õigusakte kui ka finantsteenuste kaugturustuse direktiivi, ei peaks ettepaneku
kohaselt ettevõtjad enam kaks korda teavet esitama. Samuti võivad ettevõtjad tunda positiivset
mõju reeglite täiendavast ühtlustamisest üle Euroopa Liidu, kuna kui ettevõtjad sooviksid
piiriüleselt tegutseda, saaksid nad arvestada senisest ühtsemate reeglite kohaldamisega.
Eelnõuga kaasneva üldise mõju võib hinnata pigem väheoluliseks. Muudatuse ulatus on väike –
kaasnevad mõjud on pigem positiivsed (äritegevuse suurem aktiivsus, parem ligipääs turgudele,
tõhusam tarbijakaitse), kuid muudatus ei too ettevõtjatele ega tarbijatele kaasa kohanemisraskusi
ega vajadust enda tegevust põhimõtteliselt ümber korraldada. Muudatuste sihtrühmadele avalduva
mõju sagedus on väike – muudatus jõustatakse ühekordselt ning eelnõu reguleerimisalasse
kuuluvate lepingute arv ei ole väga suur, kuna uus regulatsioon toimib turvavõrguna, st vaid juhul,
kui eespool kirjeldatud valdkondlik Euroopa Liidu regulatsioon26 puudub. Lisaks on ettepanekus
ettenähtud reeglid olulises osas sarnased juba kehtivate reeglitega ehk ei ole tegemist sisult uue
normistiku loomisega, vaid olemasolevate reeglite täpsustamisega.
Muudatuse sihtrühma võib hinnata pigem väikseks – ettevõtjate sihtrühm on väike, kuna
ettevõtjatest on enam mõjutatud finantsteenuste osutajad, kes võimaldavad lepinguid sõlmida
sidevahendite abil, ja põhiliselt siis, kui puudub valdkondlik Euroopa Liidu regulatsioon.
Valdkondliku Euroopa Liidu eriregulatsiooni olemasolul võib tekkida olukord, mil ettevõtja peab
esitama senisest vähem lepingulist eelteavet tarbijale, kuna uus direktiiv ütleb selgelt, et
24 Vt täpsemalt lk 32 jj. 25 Samas tuleb arvestada, et taganemisnupu regulatsioon selle lõplikul kujul (universaalne rakendusala kõigile
sidevahendite abil sõlmitud lepingutele st mitte ainult finantsteenustele) liideti Saksa palvel direktiivi selle
menetlemise lõppfaasis, siis ei kajasta Komisjoni mõjuanalüüsi 19 mln eurot selle kulu ettevõtjatele (siin siis
finantsteenuste pakkujatele). Pigem võib eeldada, et kui finantsteenuste pakkujad peavad samuti taganemisnupu
regulatsiooni kohaldama (nagu kõik teisedki kaugturustusega tegelevad ettevõtjad), siis tuleks see sinna juurde
arvutada. Seda pole aga üle-euroopalisel tasandil arvutatud. 26 Vt täpsemalt allmärkus 1.
42
eriregulatsiooni olemasolul ei ole vaja enam üldregulatsiooni (ehk uut finantsteenuste
kaugturustuse direktiivi) kohaldada. Samas ei ole see mõju laiaulatuslik, sest ettevõtjad on ka seni
mitme õigusakti kohaselt esitamisele kuuluvat lepingueelset teavet konsolideerinud. Ka tarbijate
sihtrühm on väike, sest kuigi mingil kujul võivad paljud tarbijad finantsteenuse kauglepingutega
kokku puutuda, kohalduvad ettepanekus toodud reeglid vaid juhul, kui puudub valdkondlik
regulatsioon.
Muudatustega ei kaasne soovimatuid kõrvalmõjusid. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et kuigi
ettepanekuga kavandatud muudatused ei ole ühiskonna kui terviku tasandil olulised, ei ole need ka
vähetähtsad või asjatud. Muudatustega tõhustatakse tarbijakaitset ning EL-i sees ühtlustatakse
finantsteenuste kauglepingutele kohalduvat regulatsiooni, kuid ühiskonna kui terviku tasandil või
majanduse toimimises põhimõttelisi muudatusi ei toimu. Samas võib oletada, et tarbija õigusi
selgitavad ja kindlustavad sätted toovad mingis mahus kaasa tarbijate kindluse kasvu ja sellega
koos ka teenuste mahu mõningase suurenemise. Kuivõrd komisjon on algatuse õigusaktiks valinud
direktiivi, tuleb selles sisalduv regulatsioon üle võtta riigisisesesse õigusesse, eeskätt peetakse siin
silmas võlaõigusseadust ja tarbijakaitseseadust.
II. Taganemisfunktsioon
Mõju ulatus: suur
Palju laiema ulatusega on mõju, mis kaasneb taganemisfunktsiooni loomise kohustusega sisuliselt
kõigi sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul, mis sõlmitakse veebiliidese abil ehk siis sisuliselt
veebipoes. Seega tulevikus tuleb kõigi tarbija õiguste direktiivi rakendusalasse jäävate
kauglepingute juurde, mille puhul on taganemisõigus ette nähtud, luua võimalus taganemisnupu
kasutamiseks. See kohustus ei puuduta olukorda, mille puhul tarbija õiguste direktiiv
taganemisõigust ette ei näe (direktiivi art 16), nagu nt kaup, mis on valmistatud tarbija esitatud
nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustega, kaup, mis võib kiiresti
rikneda või aeguda, kaup, mis ei ole kõlblik tagasisaatmiseks tervisekaitse või hügieenilistel
põhjustel ning mis on pärast kohaletoimetamist avatud vms. Samas on nende kaupade osakaalu
erandite alusel välja arvutada võimatu ja see võib ajas olla ka muutuv (nt koroonaajal osteti veebi
teel tavapärasest erinevaid tooterühmi). Ilmselt pole võimalik arvutada ka kauplejate järgi, kuigi
võib olla kauplejaid, kelle kõik kaubad/teenused kuuluvad nende erandite alla ja selle funktsiooni
loomine neid ei puudutaks (nt üritusepiletite müügiga tegelevad internetikeskkonnad, reisiteenuse
pakkujad, kinod, teatrid ja üksnes toidukaupu müüvad e-poed). Sageli aga võivad e-kauplejad
müüa nii erandi alt välja jäävaid kui ka erandiga kaupu, nt apteegid müüvad nii ravimeid (erand)
kui ka muid tervisetooteid, mis erandi alla ei lähe. Näiteks 2019. aastal olid Eesti inimeste
internetist tellitavateks meelistoodeteks ilu- ja tervisetooted, mida osteti 40 protsendil juhtudel,
millele järgnesid elektroonika- jm seadmed 37 protsendiga ning riided 34 protsendiga.
Mõjutatud sihtrühmad: tarbijad
Mõjutatud on tarbijad, kes tellivad kaupu või teenuseid interneti vahendusel ning soovivad aeg-
ajalt kasutada õigust kaupu või teenuseid tagastada 14-päevase taganemistähtaja jooksul ilma
põhjust avaldamata. Aktiivselt ostlesid interneti vahendusel nt 2023. aastal avaldatud uuringu
andmetel 86% Eesti elanikest, 74% elanikest seejuures vähemalt üks kord kuus27. Võttes arvesse
pakiautomaatidesse saadetud tellimusi (enam kui ¼ e-poodide tellimustest saabus klientideni
27 https://www.digitalmindshare.ee/post/veebipoodidest-teeb-eestis-oste-kaheksa-inimest-k%C3%BCmnest.
43
välisriikidest28), võib järeldada, et enamik oste sooritati kohalikelt ettevõtjatelt. 2024. aastal
moodustas e-kaubanduse käive Eestis 25% kogu jaekaubandusest ning võib hinnangute kohaselt
lähikümnendi jooksul kasvada kuni pooleni jaekaubandusest29.
Tarbijal on muudatuse järel tehniliselt hõlpsam lepingust taganeda, mis võib omakorda suurendada
tarbija kindlust ja kokkuvõttes kasvatada veebikaubanduse üldist mahtu. Välisriikides tehtud
uuringute andmetel on üle 90% klientidest valmis e-poest uuesti ostma, kui kauba tagastamine on
kliendi jaoks lihtne30. Samal ajal tuleb meeles pidada, et lepingust taganemine ei ole mitmete
teenuste ja kaupade puhul üldse võimalik31 (nt kiiresti riknevad kaubad, digitaalses vormingus
tooted, kontserdi-, kino- ja teatripiletid32). Suuresti sõltub tagastamine tooterühmast – nt kiputakse
enim tagastama riideid ja jalanõusid. Leidub ka hulk inimesi, kes ilma põhjuseta tooteid tagasi ei
saadagi ehk jätavad neile seadusega antud õiguse kasutamata33.
Mõjutatud sihtrühmad: e-kaubandusega tegelevad ettevõtjad
Eesti E-kaubanduse Liidu andmetel oli Eestis 2024. aastal u 9000 domeeni, mis kasutasid e-poe
platvormi ja makselahendust34, millest umbes pooli luges liit aktiivseks ehk igapäevaselt
müügitegevuse ja tellimustega tegelevaks. Seega mõjutab eelnõuga kavandatav lahendus
maksimaalselt 10 000 ettevõtjat, kuid kuna e-kaubandus on Eestis ja ka mujal maailmas olnud
jätkuvalt pidevas kasvutrendis, võib eeldada, et see arv kasvab ilmselt edaspidigi jõudsalt. Siiski
saavad muudatuse järel asutatavad veebipoed uue nõudega arvestada algusest peale, mistõttu nende
kulud vajalikele IT-arendustele osutuvad võrreldes sellel turul juba praegu tegutsevate ettevõtjatega
väiksemaks, sest tehnilise lahenduse väljatöötamisel saab uute nõuetega kohe arvestada.
Neile ettevõtjatele, kes juba kasutavad kauplemiseks veebipoe vormi, kaasnevad seoses
taganemisfunktsiooni sisseviimisega enamasti ühekordsed lisakulud. See, kui suured need
ühekordsed kulud on, sõltub tehnilistest lahendustest ja platvormidest, mis veebipoes kasutusel on,
ja sellest, kas juba kasutatakse sarnase funktsiooniga lahendust, aga ka sellest, kas plaanitakse
direktiivist lähtuv ja eelnõuga seatav kohustus lahendada kliendi jaoks mugavamalt (eeltäidetud
vormid, isikupõhised kontod, tellimuste ajalooga sidumine jne), mis ühtlasi eeldab ka suuremat
kulu. Taganemisfunktsiooni regulatsioon laiendatud kujul (s.o mitte ainult direktiivi
rakendusalasse jäävatele finantsteenustele, vaid kõigile tarbija õiguste direktiivis kirjeldatud
kauglepingutele, mille puhul on taganemisõigus ette nähtud) viidi läbirääkimiste käigus direktiivi
Saksamaa initsiatiivil (kellel on sarnane taganemisfunktsiooni reeglistik juba riigisiseses õiguses
olemas) ootamatult siis, kui direktiivi vastuvõtmine oli juba lõpusirgel. Eesti kuulus nende
liikmesriikide hulka, kes sellise kohustuse kehtestamisega kiirustada ei soovinud. Samas oli eelnõu
lõpliku teksti hääletamise ajaks üldiselt selge, et liikmesriigid leidsid, et saavad kompromissi
huvides pakutuga nõustuda, arvestades, et taganemisfunktsiooni kirjeldavad nõuded jäid piisavalt
üldiseks, nõudmata täisautomatiseeritud kulukama lahenduse loomist, vaid piisab, kui tarbija
täidab taganemisnupule vajutamise järel avanevad andmeväljad iseseisvalt. Eelnõu vastuvõtmiseks
liikmesriikide poolt Euroopa Liidu Nõukogus oli vaja kvalifitseeritud häälteenamust, mille
saavutamiseks on tarvis samal ajal täita kaks järgmist tingimust: 1) poolt hääletab 55%
28 https://www.e-kaubanduseliit.ee/uudised/eesti-e-kaubanduse-kokkuvote-2024-aastal. 29 https://www.e-kaubanduseliit.ee/uudised/eesti-e-kaubanduse-kokkuvote-2024-aastal. 30 Vt nt https://trueprofit.io/blog/ecommerce-return-rate. 31 Täpsemalt vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL, art 16. 32 Kontserdi-, teatri- ja kinopiletid on jätkuvalt internetist enim ostetud toodete rühm. 33 https://trueprofit.io/blog/ecommerce-return-rate. 34 https://www.e-kaubanduseliit.ee/uudised/eesti-e-kaubanduse-kokkuvote-2024-aastal.
44
liikmesriikidest ehk 15 liikmesriiki 27st ning 2) ettepanekut toetavad liikmesriigid esindavad
vähemalt 65% liidu rahvastikust, ja selle saavutamises kahtlus puudus. Eesti direktiivi
vastuvõtmisele vastu ei hääletanud. Muudatuse hilisema lisamise tõttu direktiivi ei ole sellel
konkreetsel meetmel ka Euroopa Komisjoni tehtud mõjuhinnangut, millest lähtuvalt viitasid
võimalikele probleemidele mitmed EL-i ettevõtjate ühendused, kelle hinnangul on tegemist olulise
muudatusega EL-i õiguses, millega kaasnevad ka märkimisväärsed riskid, sh tarbijatele, kuna
lepingud võivad olemuselt olla üsna erinevad35.
Saksamaal on direktiivi ülevõtmise käigus hinnatud (veebis on kättesaadav eelnõu planeeriv
aruteludokument36) ühekordseks arenduskuluks ühe ettevõtja kohta keskmiselt 240 eurot ehk
kokkuvõttes ligi 50 miljoni euro suurust lisakulu kõigile mõjutatud ettevõtjatele Saksamaal37, mille
ettevõtjad ilmselt teenusena sisse ostavad. Eesti ettevõtjad on varasemas pöördumises hinnanud
ühekordse kuluvajadusena ettevõtja kohta 5000 kuni 10 000 eurot38. Taganemisfunktsiooni
veebilehele või rakendusele lisamise maksumus sõltub sellestki, kui automaatset lahendust
ettevõtjal vaja on. Direktiiv kirjeldab, millised omadused taganemisfunktsioonil peaksid olema,
jättes tehnilised detailid suuresti lahtiseks. Direktiivi läbirääkimistel osalenud Eesti ekspertide
sõnul mainisid kohtumistel osalenud Saksa eksperdid, et taganemisnupu jaoks ei pea tegema
automatiseeritud lahendust (mis võiks olla muidu sellise nupu/funktsiooni loomisel kõige suurem
kulu), vaid piisab, kui nupu vajutamise järel tuleb teade või e-kiri kaupleja töötajale. Teisisõnu ei
ole tingimata vajalik, et sellise taganemisfunktsiooni jaoks peaks klient end tuvastama nt
kliendikonto kaudu (isikupõhine sisenemine), kust on näha kogu tema ostude ajalugu. Seega võivad
veebikauplejad jätkata praktikaga, kus tarbijad sooritavad tehingu ennast nende veebilehel
registreerimata.
Eelviidatud analüüsis toob Karin Sein välja, et Saksamaa kohtupraktikast võib leida juba esimesi
lahendeid selle kohta, kuidas taganemisnupu kujundus peaks välja nägema, et vastata nõuetele, st
olla tarbijale lihtsasti kättesaadav. Näiteks asus Düsseldorfis asuv liidumaa ülemkohus
(Oberlandesgericht Düsseldorf) seisukohale, et seaduse nõuded ei ole täidetud juhul, kui klient
suunatakse pärast taganemisnupule vajutamisest edasi mitte ühele, vaid mitmele veebilehele ja kui
ta jõuab taganemise kinnitamise nupuni alles siis, kui on enne sisestanud mitmeid andmeid ja
pidanud vajutama veel ühele nupule. Kohus rõhutas, et seaduse kohaselt peaks nii kliendi
identifitseerimine kui ka kinnitamisnupule vajutamise võimalus asuma ühel veebilehel ning
seaduse järgi kaheastmelist lepingu lõpetamise protsessi ei tohi veel ühe veebilehe lisamisega
muuta kolmeastmeliseks. Lõppastmes vajab tulevikus Euroopa Kohtu selgitust küsimus, kas on
lubatav nõuda esmalt tarbija sisselogimist (nt mobiil-ID abil) ettevõtja veebikeskkonda ning alles
seejärel kuvada talle taganemis- ja kinnitusnupud. Karin Seina hinnangul tuleks seda pigem
jaatada, sest ülevõetava direktiivi põhjenduse 37 kohaselt on ettevõtjal lubatud nõuda tarbija
identifitseerimist. Lõpliku selguse saab aga tuua üksnes Euroopa Kohtu vastav seisukohavõtt.39
35 https://www.smeunited.eu/publications/concerns-on-extension-of-withdrawal-button-to-all-distance-sales-without-
proper-impact-assessment. 36https://www.bmj.de/SharedDocs/Downloads/DE/Gesetzgebung/DiskE/DiskE_AendG_VVVVR.pdf?__blob=public
ationFile&v=2 37 Vt eelviidatud Saksa eelnõu lk 20. Eesti oludele taandatult tähendaks samasugune keskmine kulu u 2 miljonit eurot
mõjutatud ettevõtjate peale kokku. 38 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja vastus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, 23.01.2023 39 Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmine Eesti õigusesse. Teatud aspektide õiguslik analüüs, lk 25–27.
https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2025-
01/Finantsteenuste%20kaugturustuse%20direktiivi%20%C3%BClev%C3%B5tmine.pdf.
45
Saksamaa ei ole väidetavalt täheldanud kirjeldatud taganemisnupu kehtestamise negatiivseid
tagajärgi väikeettevõtjatele.
Püüdes hinnata taganemisnupu võimalikku maksumust Eesti oludes, saab esmalt lähtuda Eesti
veebiarendajate hinnapakkumistest veebipoodide loomiseks. Võttes siinjuures aluseks nn
kohandatud veebipoed, siis nende loomise hinnad algavad veebist kättesaadava info alusel u paarist
tuhandest eurost. Täielikult kohandatud e-poodide puhul alates 5000-st eurost40. Samas võib
lihtsamate e-poodide maksumus erinevate Eesti arendajate veebilehtede pakkumiste andmetel
jääda ka alla paari tuhande euro. Taganemisnupu kui veebipoe täiendava arenduse maksumus
sõltuvalt selle keerukusest ning juba olemasoleva veebipoe lahendustest jääb oluliselt madalamaks
kui on eeltoodud veebipoodide tervikmaksumus, mistõttu võib lihtsamate lahenduste puhul
lahenduse maksumuseks hinnata sarnaselt sakslaste pakutud mõnisada eurot kuni mitu tuhat eurot
komplitseeritumate lahenduste puhul. Silmas tuleb pidada sedagi, et veebipoodides võib toodete
tagastamine nii 14-päevase taganemisõiguse kui ka nt muudel põhjendatud juhtudel (ebapiisav
kvaliteet või muu puudus) olla ettevõtjatel praegu lahendatud sarnasel moel, millega soovitakse
jätkata ka edaspidi. Nt tuleb toode kõigil juhtudel tagastada müüjale kas isiklikult või posti teel
ning müüjat informeerida tagastamisest e-kirjaga. Seega võib sellise e-poe pidajal tekkida küsimus,
kas ka edaspidi oleks mugavam kasutada sarnast tehnilist lahendust kõigi tagastamisjuhtude korral,
mis võiks kokkuvõttes tegevust lihtsustada ja olla ka kliendile arusaadavam, kuid samas tingida
vajaduse muuta tehnilist lahendust suuremas ulatuses, kui eelnõuga kavandatava muudatusega
minimaalselt võinuks eeldada. Lisaarendused ja -kulud võivad pikemas perspektiivis ettevõtjale
siiski kasulikuks osutuda eelpoolmainitud kasutajamugavuse tõttu. Eeltoodu puudutab ilmselt
siiski pigem suuremaid veebipoode, mille kliendibaas ja käive on piisavad, et rohkem mugavusi
pakkuda. Väiksemad e-poed lahendavad lepingust taganemise eelduslikult lihtsamalt ja odavamalt.
Samuti võib juhtuda, et mõnel juhul piisab suuresti ka vastava (olemasoleva) funktsionaalsuse
veebilehel senisest nähtavamaks tegemisest.
Ka Soomes on käimas aktiivne tegevus direktiivi ülevõtmiseks. Direktiivi ülevõtmisega kaasnevaid
mõjusid hinnates on Soomes jõutud järeldusele, et kuigi taganemisfunktsiooni loomine võib
kauplejatele kaasa tuua kulusid, on veebis müüvatel ettevõtjatel sageli juba mingisugune
taganemisfunktsioon oma veebiliidestes olemas. Hinnanguliselt ei ole kulud seega
märkimisväärsed. Taganemisfunktsioon võib tarbija jaoks taganemisõiguse teostamist lihtsustada.
Kohustus anda taganemisfunktsiooni ja selle asukoha kohta teavet vähendab tõenäoliselt püüdlusi
varjata nimetatud funktsiooni lootuses, et tarbija ei kasuta oma taganemisõigust tühistamise
keerukuse või ebamugavuse tõttu. Lisaks võib eeldada, et selle teabe esitamine edendab tarbija
tegelikke võimalusi oma õiguste teostamiseks. Taganemisfunktsiooni kasutades teavitab tarbija
samal ajal ettevõtjat tõendatavalt oma taganemisest. Tõendiks on kinnitus, mille kaupleja peab
tarbijale saatma taganemisteate kättesaamise kohta põhjendamatu viivituseta pärast kättesaamist.
See võib vähendada vaidlusi selle üle, kas taganemine tehti tähtaja jooksul ja kas see jõudis
kauplejani. Samas on Soome Finantsteenuste Liit, huvirühm, mis esindab panku, kindlustusseltse,
pensionikindlustusseltse, finantsettevõtjaid, väärtpaberimaaklereid, investeerimisfonde ja muid
finantssektori tööandjaid, leidnud oma tagasisides, et taganemisfunktsiooni loomise kohustus on
40 Üldise hinnangu andmisel on tuginetud mõningatele 2025. a sügise hakul avalikult kättesaadavatele Eesti
veebipoodide arenduste orienteeruvatele hinnapakkumistele (sh nt BigEye, Celeht, Dream, Hara Digital Agency, Art
Media Agency, Digitrust jne).
46
küll direktiivi ülevõtmiseks vajalik, kuid vastupidi ametlikule mõjuhinnangule toob see kaasa
märkimisväärseid kulusid.41
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on oma kirjas väljendanud muret, et taganemisnupu loomine võib
kaasa tuua ka suureneva tahtmatu lepingu lõpetamise riski, mis kasvataks ühtlasi nii kliendi kui ka
ettevõtja halduskoormust. Samas maandab seda riski ettevõtjale eelnõuga antav võimalus kasutada
kas mitmekordset kinnitust lepingust loobumisel või lasta kliendil sisestada enda ja/või lepinguga
seotud andmed käsitsi. Käsitsi andmete täitmist ei saa välistada nt juba seetõttu, et klient ei pruugi
soovida tagastada kõiki lepingu alusel hangitud tooteid või teenuseid, mistõttu peab ettevõtja tal
laskma seda täpsustada.
Ei ole välistatud, et lepingust taganemise lihtsustumise tõttu võidakse edaspidi seda võimalust
praegusest enam kasutama hakata. See ei tähenda, et ettevõtjale osutuks selline tarbijate käitumise
muudatus kahjulikuks. Välisriikides tehtud uuringutest on selgunud, et enam kui 90% klientidest
oleksid nõus ettevõtja veebipoest uuesti tellima, kui toote tagastamine on kliendi jaoks muudetud
lihtsaks42. Muudatusega kaasnev ebasoovitav mõju ettevõtjatele on lisanduv ühekordne IT-
arenduskulu ja olenevalt kasutusel olevast lahendusest või kasutusele võetavast lahendusest
mõningatel juhtudel ka püsikulu. Eelduslikult olulist negatiivset mõju muudatused ettevõtjatele
siiski ei avalda, kuna ettevõtjale jääb teatav vabadus otsustada, millist konkreetset tehnilist
lahendust konkreetsel juhul kasutada.
8. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud
ja tulud
Riigi jaoks kasvab vähesel määral järelevalvekoormus. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve
Ameti hinnangul lisandub uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmisega tööd 0,5
ametikoha võrra (0,25 ametikohta taganemisnupu ja 0,25 ametikohta tumemustrite jaoks) kaupade
ja teenuste talitusse, mille kulu on 22 500 eurot aastas.
Taganemisõigus on üks levinumaid tarbija õigusi, millega seoses ameti poole pöördutakse
(küsitakse, kas saab taganeda ja kuidas taganeda jne). Näiteks taganemisnupu järelevalve on
küllaltki mahukas, sest taganemisnupu nõude täitmise kontrollimiseks tuleb alati pöörduda
ettevõtja poole ja paluda tal tõendada, näidata, selgitada, kuidas see täidetud on, st tegemist ei ole
sellise järelevalvega, kus saaks vaadata tüüptingimusi ja hinnata neid ilma ettevõtja poole
pöördumata (sest taganemisnupp võib asuda ka tarbijale e-postiga saadetud kinnituskirjas juhul,
kui tarbija on teinud ostu kontot omamata). Tumemustrite jaoks arvestatakse 0,25 kohta, kuna
ametil on arvukalt pöördumisi seoses sellega, et tarbijad ei ole aru saanud, et nende krediiditoode
vahetus või et suunati ostma toodet, mida nad ei tahtnud osta jne. Tumemustrite teema on uus,
mistõttu on alguses vajalik teavitamistöö, mis võib tähendada omakorda lisakulu. Lisarahastust
tuleb taotleda riigieelarvest.
9. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks tuleb muuta justiitsministri 17. detsembri 2013. a määrust nr 41
„Sidevahendi abil sõlmitud lepingust ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganemise
avalduse tüüpvormi ja taganemise näidisjuhendi kehtestamine“.
41 https://oikeusministerio.fi/hanke?tunnus=OM134:00/2023. 42 Vt nt https://trueprofit.io/blog/ecommerce-return-rate.
47
Muudatus on vajalik tulenevalt ülevõetava direktiivi I lisa muutmisest, millega asendatakse
taganemise näidisjuhendi A-osa 3. juhis seoses ülevõetava direktiiviga kehtestatud
taganemisfunktsiooni loomise kohustusega.
Samuti tuleb muuta majandus- ja taristuministri 4. veebruari 2016. a määrust nr 11 „Euroopa Liidu
õigusaktide loetelu kehtestamine, mille puhul rakendatakse tarbijate kollektiivseid huve kahjustava
piiriülese tegevuse lõpetamist ja selleks pädevate asutuste nimetamine“. Selles määruses olevas
loetelus tuleb asendada kehtiv viide finantsteenuste kaugturustuse direktiivile viitega uuele
direktiivile.
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja43 § 48 lõige 3 punkti 1 kohaselt on vajalik esitada
rakendusakti kavandid üksnes juhul, kui nende aluseks olevat volitusnormi muudetakse.
Käesoleval juhul rakendusaktidega seotud volitusnorme ei muudeta ja seetõttu seletuskirjas eraldi
ka rakendusakti kavandeid ei esitata. Muid akte eelnõu rakendamiseks kehtestama ega muutma ei
pea.
10. Seaduse jõustumine
Uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmiseks vajalikud normid tuleb vastu võtta
hiljemalt 19. detsembriks 2025, muudatused peavad jõustuma hiljemalt 19. juunil 2026.
Jõustumise küsimuses on oluline säilitada kooskõla uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisega
(mille kohta on valmimas eraldi õigusakti eelnõu), kuna mõned finantsteenuste kaugturustuse
direktiivi ülevõtmiseks vajalikud muudatused on seotud tarbijakrediidilepinguid puudutavate
sätete muutmisega võlaõigusseaduses. See puudutab eeskätt üld- (üldregulatsioon finantsteenuste
kaugturustuse direktiivis) ja eriregulatsiooni (eraldi valdkondliku õigusaktina uus tarbijakrediidi
direktiiv) vahekorda ning vastavate normide koos kohaldamist. Uue tarbijakrediidi direktiivi
ülevõtmise tähtajaks on 20. november 2025 ja muudatused peavad jõustuma hiljemalt 20.
novembril 2026 ehk siis umbkaudu pool aastat hiljem kui finantsteenuste kaugturustuse direktiivi
ülevõtvad muudatused.
Sellest tulenevalt tuleb eraldi analüüsida finantsteenuste kaugturustuse direktiivi nende sätete
jõustumist, millel on otsene seos uue tarbijakrediidi direktiiviga (ja kus uus tarbijakrediidi direktiiv
toob kaasa erisusi võrreldes kehtiva tarbijakrediidi direktiiviga). Hetkel ei ole plaanis siiski siinse
eelnõuga eri sätetele eraldi jõustumisaega kehtestada. Üldiselt on plaanitavad muudatused, millega
kahe direktiivi koos kohaldamist reguleeritakse, rakendatavad nii vana kui ka uue tarbijakrediidi
direktiivi korral. Erandiks on siinse eelnõu § 1 punkt 45 (vt ka käesoleva seletuskirja vastavaid
selgitusi), millega muudetakse VÕS § 4031, täiendades seda lõikega 82. Selle lõike sõnastust tuleb
kohandada, kui jõustuvad uut tarbijakrediidi direktiivi ülevõtvad muudatused, kuid seda on kavas
teha tarbijakrediidi direktiivi üle võtvas eelnõus.
Eelnõu jõustub seadusena 19. juunil 2026. Muudatused kohalduvad pärast nimetatud kuupäeva
sõlmitud lepingutele. Kui tegemist on kestvuslepinguga, mis on sõlmitud enne uute reeglite
jõustumist, kuid kehtib edasi, tuleb üldpõhimõtte kohaselt selle puhul edaspidi lähtuda muutunud
reeglitest. See ei mõjuta asjaolusid või toiminguid, mis on tekkinud või tehtud enne uue
regulatsiooni jõustumist. Nende puhul lähtutakse regulatsioonist, mis kehtis asjaolu toimumise või
43 RT I, 22.05.2025, 8.
48
toimingu tegemise ajal. See on tuletatav võlaõigusseadusest, tsiviilseadustiku üldosa seadusest ja
rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-st 12. Seda kinnitab ka tarbija õiguste
direktiivi (kuhu ülevõetava direktiiviga inkorporeeritakse selliste finantsteenuste kauglepingute
regulatsioon, mis ei ole eraldi reguleeritud Euroopa Liidu valdkondlikes õigusaktides) art 28 lõige
2, mille kohaselt kohaldatakse selle direktiivi sätteid lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast selle
direktiivi kohaldumist.
11. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium teiste ministeeriumide ja eri
huvirühmade arvamust uue finantsteenuste kaugturustuse direktiivi ülevõtmise valikute kohta.
Seisukohad esitasid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda44, Eesti Liikluskindlustuse Fond45, Eesti
Pangaliit, MTÜ Finance Estonia, Finantsinspektsioon46 ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve
Amet47. Eraldi suheldi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning
Rahandusministeeriumiga. Neid arvamusi on püütud võimalikult suures osas eelnõu koostamisel
arvestada. Eelnõu kohta telliti enne kooskõlastamisele esitamist eksperdiarvamus Tartu Ülikooli
tsiviilõiguse professorilt Karin Seinalt.
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning
Rahandusministeeriumile. Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Ametile, Finantsinspektsioonile, Eesti Pangale, Eesti Pangaliidule, MTÜ-le Finance
Estonia, Eesti Liisingühingute Liidule, Eesti Võlanõustajate Liidule, Eesti Tarbijakaitse Liidule,
Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Teenusmajanduse Kojale, Eesti Kindlustusseltside Liidule, Eesti
Kindlustusmaaklerite Liidule, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti
Suurettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti E-kaubanduse Liidule, Eesti
Otsemüügi Assotsiatsioonile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule,
Harju Maakohtule, Viru Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu Ülikooli
õigusteaduskonnale, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudile, Tallinna Tehnikaülikooli
õiguse instituudile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule
ning Eesti Advokatuurile.
44https://adr.rik.ee/jm/dokument/15415832 45 https://adr.rik.ee/jm/dokument/15412915 46 https://adr.rik.ee/jm/dokument/15408391 47 https://adr.rik.ee/jm/dokument/15415867
49
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse
seletuskirja
lisa 1
Vastavustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi
2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv
2002/65/EÜ, ning võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu sätete
vastavustabel
EL-i
õigusakti
norm
EL-i
õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
EL-i õigusakti
normi sisuliseks
rakendamiseks
kehtestatavad
riigisisesed
õigusaktid
Kommentaar
Art 3 lg 1b
esimene lõik ei VÕS § 281 lõiked
1, 2 ja 3, VÕS § 53
lg 41, VÕS § 541,
VÕS § 542 lõike 2
kustutamine, VÕS
§ 543, VÕS § 551,
VÕS § 552, VÕS §
56, VÕS § 561,
VÕS § 562, VÕS §
563, 564, TKS §
181, TKS § 64-
661, TKS § 68-70,
TKS § 702
Art 3 lg 1b
teine lõik jah VÕS § 53 lg 11
esimene lause
Art 3 lg 1b
kolmas lõik ei VÕS § 53 lg 11
teine lause
Art 3 lg 1b
neljas lõik ei VÕS § 53 lg 11
kolmas lause
Art 3 lg d jah VÕS § 52
(kauglepingu
mõiste) ja VÕS §
52 lg 3
(täpsustatud
finantsteenuse
mõiste)
Eraldi ei ole VÕS-i sätteid selle sätte
rakendamiseks vaja muuta. Kehtivas VÕS-is ei
ole üldist välistust, mis ütleks, et finantsteenused
on välistatud tarbija õiguste direktiivi ülevõtmise
sätetest, vaid on lähtutud sellest, et asjakohaste
reeglite juures (mis on direktiivist tingitud) on
märgitud juhud, kui need ei kohaldu
finantsteenustele. Uut finantsteenuste
kaugturustuse direktiivi ülevõtvate sätetega
selgitatakse vajaduse korral, millised (tarbija
õiguste direktiivist tulenevad) sätted ikkagi
kohalduvad juhul, kui tegu on finantsteenuse
kauglepinguga. Art 6 lg 1 p h jah VÕS § 54 lg 1 p-d
12, 13 ja 131
50
Art 11a jah VÕS § 564
Art 16a lg 1 p
1 alapunktid a
ja b
jah VÕS § 541 lg 1 p-d
1 ja 11
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt c jah VÕS § 541 lg 1
punkt 12
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt d jah VÕS § 541 lg 1 p 4
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt e jah VÕS § 541 lg 1 p 5
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt f ei VÕS § 541 lg 1 p 6
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt g jah VÕS § 541 lg 1 p 7
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt h jah VÕS § 541 lg 1 p 71
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt i jah VÕS § 541 lg 1 p 72
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt j jah VÕS § 541 lg 1 p
10 Muudetud on termin: „finantsteenuse osutaja“
asemel „ettevõtja“ (nagu näeb ette uus direktiiv).
Sisu muutus ei ole vajalik. Art 16a lg 1 p
1 alapunkt k jah VÕS § 541 lg 1 p 8 Muudetud on termin: „finantsteenuse osutaja“
asemel „ettevõtja“ (nagu näeb ette uus direktiiv).
Sisu muutus ei ole vajalik. Art 16a lg 1 p
1 alapunkt l jah VÕS § 541 lg 1 p
19
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt m ei VÕS § 541 lg 1 p 9
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt n ei VÕS § 541 lg 1 p 8
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt o jah VÕS § 541 lg 1 p 91
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt p jah VÕS § 541 lg 1 p
12
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt q ei VÕS § 541 lg 1 p
11
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt r ei VÕS § 541 lg 1 p
13
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt s jah VÕS § 541 lg 1 p
131 ja § 132
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt t ei VÕS § 541 lg 1 p
15
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt u ei VÕS § 541 lg 1 p
16
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt v ei VÕS § 541 lg 1 p
17
Art 16a lg 1 p
1 alapunkt w ei VÕS § 541 lg 1 p
18
Art 16a lg 2 ei - Eesti ei kasuta võimalust säilitada või kehtestada
senisest rangemaid keelenõudeid selle direktiivi
raames.
51
Art 16a lg 3 jah VÕS § 541 lg 3
Art 16a lg 4 jah VÕS § 541 lg-d 5
ja 8
Art 16a lg 5 jah VÕS § 551 lg 21
Art 16a lg 6
esimene lõik jah VÕS § 541 lg 1
Art 16a lg 6
teine lõik jah VÕS § 551 lg 1
Art 16a lg 7 jah VÕS § 551 lg 22
Art 16a lg 8 jah VÕS § 541 lg 11
Art 16a lg 9 ei - Eesti ei plaani rangemaid nõudeid kehtestada.
Art 16 lg 10 jah VÕS § 53 lg 5
Art 16b lg 1
esimese lõigu
esimene lause
ei VÕS § 56 lg 1
Art 16b lg 1
esimese lõigu
teine lause
ei VÕS § 56 lg 15
Art 16b lg 1
teine lõik
(punktid a ja b)
ei VÕS § 56 lg 14
Art 16b lg 1
viimane lõik jah VÕS § 56 lg 2
Art 16b lg 2 p
a ei VÕS § 53 lg 4 p 11
Art 16b lg 2 p
b ei VÕS § 53 lg 4 p 9
Art 16b lg 2 p
c ei VÕS § 53 lg 4 p 10
Art 16b lg 3 ei VÕS § 56 lg 21
Art 16b lg 4 ei VÕS § 563 lg 3
Art 16b lg 5 ei - Eesti ei plaani kehtestada.
Art 16b lg 6 jah VÕS 53 lg 5
Art 16b lg 7 ei -
Art 16c lg 1 jah VÕS § 562 lg 51
Art 16c lg 2 ei - Eesti ei plaani kehtestada.
Art 16c lg 3
esimene lause ei VÕS § 562 lg 6 p 1
Art 16c lg 3
teine lause ei VÕS § 562 lg 6 p 2
Art 16c lg 4 ei VÕS § 561 lg 2
Art 16c lg 5 ei VÕS § 562 lg 2
Art 16d lg 1 jah VÕS § 552 lg 1
Art 16d lg 2 ei - Eesti ei plaani kehtestada.
Art 16d lg 3 jah VÕS § 552 lg 2
Art 16d lg 4 jah VÕS § 552 lg 3
Art 16d lg 5 jah VÕS § 53 lg 5
Art 16e lg 1 jah TKS § 181
52
Art 16e lg 2 ei - Eesti ei plaani hetkel kehtestada.
I lisa jah Justiitsministri 17.
detsembri 2013. a
määruse nr 41
„Sidevahendi abil
sõlmitud lepingust
ja väljaspool
äriruume sõlmitud
lepingust
taganemise
avalduse
tüüpvormi ja
taganemise
näidisjuhendi
kehtestamine“ lisa
2 pealkirja
„Täitmisjuhend“
all 3. juhis
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Esitame ministeeriumidele kooskõlastamiseks ja huvigruppidele arvamuse avaldamiseks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2023/2673, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL seoses finantsteenuste kauglepingutega ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/65/EÜ ülevõtmiseks koostatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame 3 nädala jooksul arvates käesoleva kirja saamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:
1. võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 2. võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
Lisaadressaadid: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Finantsinspektsioon Eesti Pank Eesti Pangaliit MTÜ Finance Estonia Eesti Liisingühingute Liit
Meie 10.10.2025 nr 8-1/8250-1
Eesti Võlanõustajate Liit Eesti Tarbijakaitse Liit Eesti Kaubandus-Tööstuskoda Teenusmajanduse Koda Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Kindlustusmaaklerite Liit Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Kaupmeeste Liit Eesti E-kaubanduse Liit Eesti Otsemüügi Assotsiatsioon Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Viru Maakohus Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut Eesti Juristide Liit Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Eesti Advokatuur Karin Maisvee [email protected]