Väljaminev kiri

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303

Kliimaministeerium

Meie 25.03.2024 nr 9-1/2024-028-1 e-post: [email protected]

Koopia:

Anni Mandel, e-post : [email protected]

Karin Kroon, e-post: [email protected]

Konkurentsiameti vastused EVELi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

ettepanekutele

Eesti Vee-ettevõtjate Liit (EVEL) on esitanud Kliimaministeeriumile (KLIM) ettepanekud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) muutmiseks. Ettepanekud nr 11 kuni 15 on

seotud veeteenuse hinna metoodikaga, millele KLIM ootab Konkurentsiameti tagasisidet.

EVELi ettepanek

11. ÜVVKS § 52 lg 2 p-i 1 alusel lähtutakse põhjendatud tegevuskulude hindamisel kulude

dünaamikast ajas ja selle võrdlusest tarbijahinnaindeksi dünaamikaga. Praktika on näidanud, et

Konkurentsiamet kasutab tegevuskulude hindamisel üksnes tarbijahinnaindeksi dünaamikat,

kuid on mitmeid tegevuskulusid, mille muutus ei ole võrdluses tarbijahinnaindeksiga (THI)

asjakohane. Vee-ettevõtete üks suurim muude tegevuskulude komponent on tööjõukulu, mis ei

ole seotud THI-ga vaid pigem üldise turusituatsiooniga ning mida pigem iseloomustab

nominaalpalga muutus. Selle tulemusena on vee-ettevõtted jõudnud olukorda, kus puudub

võimalus palgata kvalifitseeritud tööjõudu, kuna Konkurentsiameti poolt veeteenuse hinda

arvestatavad tööjõukulud ei vasta tööturul toimuvale. Lisaks THI-ile ja nominaalpalga

muutusele on ka teisi näitajaid, mis sõltuvad üldisest turusituatsioonist (nt kemikaalide hind

sõltub nafta hinnast maailmaturul) ehk tegelikult tuleks arvestada ka olemasolevatest

hankelepingutest tulenevaid muudatusi, mis võivad, aga ei pruugi olla THI muutusega

kooskõlas. Leiame, et ka vabaturuteenuseid osutavate ettevõtjate kulude kasv ei ole alati

sõltuvuses THI-st, vaid näiteks toorainete hindadest maailmaturul. Seega tuleb kulude

arvestamisel võtta arvesse ka hanke tulemusi. Teeme ettepanku sõnastada ÜVVKS § 52 lg 2 p

1 järgmiselt:

„1) kulude dünaamika ajas ja selle võrdlus tootjahinnaindeksi, ehitushinnaindeksi või mõne

muu kulu muutust iseloomustava indeksi dünaamikaga, välja arvatud tööjõukulud ja kulud, mis

põhinevad hanke tulemustel.

Lisaks teeme ettepaneku täiendada ÜVVKS § 52 lg-t 2 punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11)

tööjõukulude dünaamika ajas ja selle võrdlus nominaalpalga muutusega;“

2 (9)

Konkurentsiameti seisukoht

Selgitame, et kuna vee-ettevõtjate puhul on tegemist loomulike monopolidega, kus tarbijatel

puudub igasugune võimalus teenuse osutaja vahetamiseks, siis peab olema tagatud süsteem, et

monopoolne ettevõte peab sarnaselt vabal turul tegutsevate ettevõtetega tagama

kuluefektiivsuse. Kuna konkurentsi surve kuluefektiivsuseks puudub, on see ülesanne antud

regulaatoritele. On mõistetav, et regulaatoril on kohustus ja õigus analüüsida põhjalikult kulude

põhjendatust. Seaduses kirjeldatud regulatsiooni metoodikad: kulude dünaamika,

kulukomponentide põhjendatuse analüüs, võrdlemine teiste ettevõtete vastavate näitajatega, on

laialt kasutusel erinevate EL ja OECD regulaatorite poolt.

Praktikas analüüsib Konkurentsiamet detailsemalt üldjuhul suuremaid hinnale mõju avaldavaid

kulusid ja neid kulusid, mis ei ole ilmselgelt tasakaalus eelnevate aastate dünaamika või

võrreldavate ettevõtjate näitajatega, s.t tingimuste olemasolul, mis viitab vajadusele konkreetse

kulu põhjalikumaks analüüsimiseks (nt kulu või selle aluseks oleva koguse märgatav kasv, suur

osakaal veeteenuse hinnas, vms). Kõrvalekalle tegevuskulude dünaamikas võrreldes THI

muutusega on vaadeldav ka erinevatel erandlikel juhtudel, näiteks kui vaadeldaval perioodil on

vee-ettevõtjal tõendatult lisandunud/lisandumas mitmeid täiendavaid ülesandeid (nt uute

piirkondade lisandumine, olulised muutused veemajandusobjektide arvus/käitamises,

protsessides). Samuti võivad eeltoodust tulenevalt detailsemalt / eraldiseisvalt vaadeldavaks

osutuda hanke tulemusel kujunenud kulud. Siinkohal aga on samuti asjakohane jälgida

nimetatud kulu osakaalu kogu tegevuskuludes ning asjaolu, et nt hangitud teenuse mahu

kontroll ja selle põhjendatuse hindamine on jätkuvalt regulaatori otsustus ja pädevus. Eelneval

põhjusel ei ole ka kohane hanke tulemusel kujunenud kulu seaduse tasandil automaatselt

välistamine meetodite valikust, arvestades mh, et hanke tulemustel kujunenud kulude

(detailsemaks) hindamiseks on kehtivas ÜVVKS-is ka muid meetodeid (hanke tulemustest jm

tulenevate spetsiifilisi erisuste osas võimaldab seadus ÜVVKS § 52 lg 2 p 2 tulenevalt

rakendada süvendatumat  kulukomponentide põhjendatuse analüüsi, mida amet on ka praktikas

asjakohastel juhtudel rakendanud).

Lisaks, ettevõtte efektiivsuse analüüsimisel ei ole oluline vaadelda üksikute kuluartiklite

(näiteks tööjõukulud) muutust ajas, vaid kõikide summaarsete tegevuskulude muutust. Tarbija

jaoks on efektiivsuse mõistes oluline kogu kulude tase, mitte see kas ettevõte kasutab ühte

kulukomponenti enam kui teist. Näiteks on ettevõtte otsus kas efektiivsus saavutatakse

teostades hooldus-remonti ise või tellides teenus sisse. Nimetatud aspekt on ettevõtte otsustada

millisel viisil efektiivsus saavutada kas oma tööjõuga või teenus sisseostuga (ühe kulu

suurendamine alternatiivse valikuna peaks põhjustama teise kulu kokkuhoiu jne). Seetõttu on

asjakohane ka analüüsida ettevõtte kulusid THI muutuse lõikes. Ka üldine majanduse printsiip

eeldab, et inflatsiooni korral (Euroopa Keskpanga inflatsiooni eesmärk on 2% aastas) muutuvad

kaupade ja teenuste hinnad just THI raames. Tulenevalt eeltoodust on asjakohane kasutada

efektiivsuse analüüsimiseks just THI-d.

Muuhulgas tuleneb THI muutus ehk üldine kaupade ja teenuste hindade kasv osaliselt ka

palkade ja tööjõukulude muutusest. Sestap kajastub nt palkade tõus THI-s ja ei ole põhjendatud

võtta ühe kuluartikli analüüsimisel aluseks teistsugune näitaja kui teiste sarnaste kulude puhul.

THI kasutamine regulatsioonile alluvate sektorite kuluanalüüsis on teistes EL jm riikides

laialdaselt levinud.

Kehtivast ÜVVKS-st ja regulatsioonipraktikast erinevatel alustel toimiva lähenemise analüüs

on üks veereformi raames planeeritavatest tegevustest. Näiteks on regulatsioonipraktikates

laialdaselt levinud ettevõtja- või sektorispetsiifilise efektiivsusfaktori kasutamine (THI-X),

mille üheks eesmärgiks on imiteerida reguleeritud sektoris vabaturu mõju ja konkurentsi survet.

Vabaturul toob tootlikkuse tõus kaasa ettevõtja madalamad kulud, mis läbi teenuse / toote hinna

jõuab tarbijani, muutes selle ettevõtja teenused / tooted teistest madalama hinnataseme tõttu

tarbijatele atraktiivsemaks. Kehtivatest ja muudes sektorites samuti kasutusel olevatest

põhimõtetest erinevate lähenemiste kasutuselevõtt kulude analüüsil eeldab täiendavat analüüsi

3 (9)

ja kompleksset lähenemist (s.t regulatiivsetest tööriistadest tehakse tasakaalustatud valik – mitte

vaid ettevõtjale sobivalt kulusid suurendavad, vaid ka efektiivsuse saavutamise aspekti selgelt

arvestavad).

Lähtudes eeltoodust, ei pea Konkurentsiamet EVEL-i ettepanekutega arvestamist

põhjendatuks.

EVELi ettepanek

12. ÜVVKS § 52 lg 3 kohaselt ei arvata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda

finantskulusid ja dividendide tulumaksu kulu. Sisuliselt peaks nii finantskulu kui ka

dividendide tulumaksu kulu olema WACC-i koosseisus. Tänane WACC aga ei taga vee-

ettevõtetele isegi laenude intressikulusid, mistõttu puuduvad vee-ettevõtetel täna igasugused

võimalused laenude saamiseks, rääkimata investorite huvist. Veesektor on kaotanud igasuguse

atraktiivsuse investeeringute tegemiseks, kuna rahavood ei võimalda sektoril olemasolevaid

varasid teenindada ning uusi laene võtta. Sellest tulenevalt palume täiendada ÜVVKS § 54

lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kaalutud keskmise kapitali hinna määrab Konkurentsiamet arvestades, et kaalutud

keskmise kapitali hind tagab vee-ettevõtjale laenude intressikulud ja muud kapitaliga seotud

kulud.“

Konkurentsiameti seisukoht

Ametil, vaadates, ettepanekut 12 koosmõjus ettepanekus 13 tooduga, on keeruline ette kujutada

ilma illustreerivate näideteta, kuidas sellisel määral ettevõtja poolt mitteteostatud

investeeringute veeteenuse hinda lülitamisega peaks tekkima raskused mõistlikel tingimustel

saadud laenu tarbeks rahavoo tagamisega (vt näide ettepaneku 13 juures, kus laenu summa ei

saaks ületada 0,2 miljonit eurot). Eriti arvestades, et ÜVVKS § 53 lg 2 sisuliselt lahendab sellegi

teoreetilise olukorra, kus eeltoodud näite alusel ei ole rahavood ikkagi piisavad laenukohustuste

tasumiseks.

Kui ettepaneku 13 mõju mitte arvestada, märgime, et valdavalt ei võrdu ettevõtjatel

laenusumma reguleeritava põhivara väärtusega, millelt tulukust arvutatakse, vaid on sellest

väiksem. Eelnev tähendab, et tulukust (millest saab katta intressikulud) arvutatakse

laenusummast reeglina suuremalt põhivara väärtuselt (vahel isegi kordades suuremalt), mistõttu

WACC-st tulenev ebapiisavus intressikulude katmiseks on pigem haruldane (nt kui ei ole tegu

mõistlikel tingimustel võetud laenuga). ÜVVKS § 53 lg 2 lahendab selle teoreetiliselt tekkiva

olukorra. Arvestades ka veereformi eesmärke, milles kehtivast regulatsioonist erinevatel alustel

toimiva investeeringute jätkusuutlikkuse regulatsiooni sh võimalike finantseerimisallikate

analüüs on üks veereformi kandavatest tegevustest, on asjakohane EVEL kirjeldatud probleemi

reguleerivad põhimõtted jõustada vastavate põhjalike analüüside, järelduste ja otsustuste

tulemusena.

Dividendide tulumaksu osas on Konkurentsiamet seisukohal, et kuna dividendide tulumaksu

kulu ei ole hinnalisa, siis ei ole põhjendatud selle lülitamine tarbijatele müüdavate teenuste

hinda alljärgnevatel põhjustel:

1) Regulatiivselt arvestatakse põhjendatud tulukus ärikasumina ning dividendide tulumaks

tekib peale ärikasumit. Seega makstakse dividende teenitud ärikasumi arvelt, sealjuures peab

ettevõtja eelnevalt hindama dividendide väljamaksmisega kaasnevat tulumaksukulu suurust,

mis vähendab dividendideks makstava ärikasumi suurust.

2) Võrdse kohtlemise põhimõtte järgmine – dividendide maksmine on võimalus, mitte

kohustus. On ettevõtteid, kes üldse dividende ei maksa, vaid investeerivad kogu teenitud

kasumi võrkude arendamisse. Seega tekitaks dividendide tulumaksukulu rakendamine

ebavõrdse olukorra.

4 (9)

3) Riigikohtu Halduskolleegium (kolleegium) 12.12.2017 kohtuotsuse (kohtuasi nr 3-11-

1355) punktis 40 (lk 15) asunud seisukohale, et kuigi kaebaja soovis veeteenuse hinna

arvutamise aluseks olevate kulude hulka lisada veel dividendidelt tasutava tulumaksu, nõustub

selles küsimuses kolleegium vastustajaga (Konkurentsiametiga), kes leidis, et dividendi

tulumaksukulu ei ole veeteenuse osutamiseks vajalik kulu, mistõttu ÜVVKS § 14 lõige 2 ei

võimalda seda arvesse võtta. Lähtudes eeltoodust ning võttes arvesse, et kuni 30.06.2023

kehtinud ÜVVKS-i § 14 lõige 2 koosnes alapunktidest 1-6, laienes Riigikohtu seisukoht

nimetatud lõikes sätestatud punktidele tervikuna. Kuna alates 01.07.2023 jõustunud ÜVVKS-i

§ 50 lõike 1 punkt 5 on sarnane kuni 30.06.2023 kehtinud ÜVVKS § 14 lõike 2 punktiga 5

(teenuse hinda kujundatakse nii, et vee-ettevõtjale oleks tagatud põhjendatud tulukus vee-

ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt), siis kohaldub Riigikohtu poolt esitatud seisukoht ka

ÜVVKS § 50 lõike 1 punkti 5 silmas pidades.

Konkurentsiamet on seisukohal, et kuna § 14 lõige 2 koosnes punktidest 1-6 (uues ÜVVKS-is

koosneb § 50 lõige 1 punktidest 1-5), laieneb kolleegiumi seisukoht kõikide loetletud punktide

kohta (mitte üksnes punktis 1 nimetatud tegevuskulude kohta). Kuni 30.06.2023 kehtinud

ÜVVKS § 14 lõike 2 alusel (uue ÜVVKS kohaselt § 50 lõige 1 punkti 5 alusel) arvutatakse

põhjendatud tulukus (ärikasum) ettevõtja investeeritud kapitali (reguleeritava vara väärtuse) ja

WACC-i korrutisena. Kuna kolleegium asus seisukohale, et dividendi tulumaksukulu ei ole

põhjendatud, siis ei loe Konkurentsiamet põhjendatuks ka WACC-is dividendide

tulumaksumäära kajastamist. Seetõttu laieneb kolleegiumi seisukoht ka põhjendatud tulukuse

arvutamise aluseks olevale WACC-i suurusele.

Lähtudes eeltoodust, on amet seisukohal, et ÜVVKS siinkohal muutmist ei vaja.

EVELi ettepanek

13. ÜVVKS § 53 lg 1 p-de 3 ja 5 kohaselt ei arvestata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenuse põhivara hulka liitumistasudest soetatud põhivara ja tagastamatu abiga soetatud

põhivara, arvestades sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud erisusi. Kahjuks nimetatud ÜVVKSi

sätted ei ole lahendanud vee-ettevõtete likviidsuse probleeme ja veehinnas jääb endiselt enamik

vee-ettevõtete põhivara amortisatsioonikulust kajastamata, mis on viinud vee-ettevõtted

raskustesse ning veetaristu uuendamine ei toimu enam vajalikus mahus. Vee-ettevõtted ei ole

võrreldavad ka teiste taristuettevõtetega, kuna ühelgi teisel sektoril pole nii ulatuslikus mahus

rajatud taristut abirahade eest. Paljudel vee-ettevõtetel on abirahade eest rajatud 70-80% kogu

vee-ettevõtte põhivarast, mistõttu on see osa taristust täna vajaliku taastusinvesteeringuta.

Eelnevast tulenevalt palume ÜVVKS § 53 lg 1 p 3 kustutada ning ÜVVKS § 53 lg 1 p 5

sõnastada järgmiselt:

„5) tagastamatu abina soetatud põhivara, mis moodustab kuni 30% vee-ettevõtte põhivarast.“

Teeme ettepaneku täiendada ka ÜVVKSi § 53 lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) ÜVVKS § 53 1 p 5 alusel hinda lülitatud kapitalikomponenti käsitletakse tagastamatu

abina.“

Eelnev täiendus tähendab, et antud varadelt ei teenita põhjendatud tulukust ning laieneb piirang

põhivara arvestusele. See aitaks välistada, et ilma omavahendeid investeerimata teenitakse

põhjendatud tulukust.

Konkurentsiameti seisukoht

ÜVVKS § 53 sätestab järgmist:

(1) Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse põhivara hulka ei arvestata järgmist:

1) pikaajalised finantsinvesteeringud;

2) immateriaalne põhivara, välja arvatud arvutitarkvara ja litsentsid, mis on vajalikud

5 (9)

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks;

3) liitumistasudest soetatud põhivara;

4) põhivara, mida vee-ettevõtja ei kasuta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks;

5) tagastamatu abiga soetatud põhivara, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud

erisusi.

(2) Kui ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda arvatud kulum ja põhjendatud tulukus ei

kata reinvesteeringuteks mõistlikel tingimustel võetud laenukohustusi laenuandja nõuete

kohaselt, arvatakse kindlaksmääratud perioodiks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinda

laenukohustuste katmiseks vajaminev summa.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 rakendamise ajal on vee-ettevõtjal keelatud teha omakapitalist

väljamakseid omanikele.

Ettepanekuga on seega soovitud  arvestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse põhivara

hulka liitumistasudest soetatud põhivara ja märgitud, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

põhivara hulka ei arvestata tagastamatu abina soetatud põhivara, mis moodustab kuni 30% vee-

ettevõtte põhivarast. Viimati nimetatud sätte muutmise sõnastust on küll keeruline üheselt

mõista, aga jaatusena esitatuna võib ühe konstruktsioonina mõista, et ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni teenuse põhivara hulka arvestatakse tagastamatu abina soetatud põhivara juhul,

kui see on suurem kui 30% vee-ettevõtte kogu põhivarast (ei ole selgitatud, kas see puudutab

veevaldkonna põhivara või kogu ettevõtte põhivara (sh muu tegevuse põhiara)). Näiteks

olukorras, kus ettevõttel on 20% põhivarast soetatud liitumistasudest, 20% oma-

/laenuvahenditest ja 60% tagastamatust abist, kujuneks kogu põhivara 1 miljoni eurose väärtuse

juures ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse põhivara väärtuseks 30 (30% osakaalu ületav

tagastamatu abi) +20 (liitumistasude vara)+20 (omavahenditest soetatud vara)=70% ehk 0,7

miljon eurot. Ettevõte on seejuures oma-/laenuvahendeid kulutanud 0,2 miljoni euro ulatuses.

ÜVVKS § 53 lg 4 sätte ettepanek „ÜVVKS § 53 1 p 5 alusel hinda lülitatud kapitalikomponenti

käsitletakse tagastamatu abina“ on sisult ebaselge ja ei ole mõistetav seos lisatud selgitusega,

et antud varadelt ei teenita põhjendatud tulukust ning laieneb piirang põhivara arvestusele, mis

aitaks välistada, et ilma omavahendeid investeerimata teenitakse põhjendatud tulukust.

Ka seda tagastamatu abi puudutavat selgitust mitte arvestades ilmneb ÜVVKS § 53 osas tehtud

ettepanekutega vastuolu ikkagi ÜVVKS § 50 lg 1 p 4 ja 5 ning ÜVVKS § 50 lg 4 osas

(liitumistasu varade regulatsiooni arvestades).

Lisaks ebaselgele sõnastusele, ei ole ka arusaadav, millistel alustel peaks just ettepanekus

kirjeldatud ulatuses regulatsioonipõhimõtteid muutvad täiendused (liitumistasudest,

sihtfinantseeringust vara lülitamine reguleeritava vara hulka ei ole tavapraktika ka teistes

riikides) saama seaduse jõu Eesti monopoolse ettevõtluse regulatsioonis. Arvestades ka

veereformi eesmärke, milles kehtivast regulatsioonipraktikast erinevatel alustel toimiva

investeeringute regulatsiooni (sh finantseerimisallikate) analüüs on üks veereformi raames

planeeritavatest tegevustest, mille põhimõtted saavad jõustuda vastavate järelduste ja otsustuste

tulemusena, ei ole toodud ettepanek asjakohane.

Konkurentsiamet jääb seisukohale, et liitumistasude regulatsioon tuleb sarnaselt teistele

sektoritele hoida lahus kooskõlastatava teenuse hinnaregulatsioonist – liitumistasud ei tohi

sisalduda ÜVK teenuse hinnas ja vastupidi.

EVELi ettepanek

14. ÜVVKS § 58 lg 4 sätestab, et kui vee-ettevõtja taotleb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenuse hinna muutmist vaid ostetava elektrienergia või teiselt vee-ettevõtjalt ostetava

veeteenuse muutunud hinna tõttu, mis mõjutab veeteenuse hinda rohkem kui viie protsendi

võrra, teeb Konkurentsiamet hinnaotsuse 15 tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest

6 (9)

arvates. Teeme ettepaneku muuta ÜVVKS-i selliselt, et veeteenuse hinna mistahes tulu- või

kulukomponendi muutumisel, mis ei sõltu vee-ettevõtja tegevusest ning mis mõjutab hinda

rohkem kui 5%, teeb Konkurentsiamet hinnaotsuse 15 tööpäeva jooksul. Leiame, et ei ole

mõistlik lugeda seaduses ülesse kõiki üksikuid kulukomponente, kuna seaduse tekst peaks

olema kirjutatud üldpõhimõttena. Vastav sõnastus oli ÜVVKS 24.01.2022 eelnõu versioonis ka

kirjas, kuid Riigikogu menetluse käigus muudeti sõnastust. Varasema redaktsiooni kohaselt oli

sõnastus järgmine:

„Kui vee-ettevõtja taotleb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hindade muutmist tema

ostetavate teenuste muutunud hindade või keskkonnatasude tõttu, teeb Konkurentsiamet

hinnaotsuse kümne tööpäeva jooksul alates nõuetekohase taotluse saamisest arvates.“ Meile

jääb arusaamatuks, miks eelnõus sisalduv sõnastus vajas kitsendamist. Teeme ettepaneku muuta

ÜVVKSi ning kasutada eelnõu 24.01.2022 versioonis olnud sõnastust.

Konkurentsiameti seisukoht

Amet leiab 24.01.2022 versioonis olnud ja taas ÜVVKS-i samal kujul sisseviimiseks

ettepanekuna esitatud sõnastuse kohta järgmist (sarnaseid seisukohti on esitatud ka 12.12.2022

kirjas Keskkonnaministeeriumile). ÜVVKS eelnõu seletuskirjas puudus selle sätte kohta

mõjuanalüüs, mistõttu puudus teave sätte rakendamise mõjude ja kulude kohta. Ametile

teadaolevalt ei ole sellist analüüsi ka praegu teostatud. Konkurentsiamet pidas 12.12.2022 kirjas

sätet ebavajalikuks ja sätte sõnastust ebaõnnestunuks, kuna kohustas Konkurentsiametit

igasugust veeteenuse hinnaotsust tegema 10 tööpäeva jooksul. Amet märkis, et sättes nimetatud

mistahes sisseostetavate teenuste hindade või keskkonnatasude muutuse korral veeteenuse

hinnaotsuse tegemine 10 tööpäeva jooksul ei ole olemasolevat praktikat ja ressursse arvestades

võimalik. Ameti tagasiside ja ettepaneku alusel on seaduses sätestatud hinnaotsuse tegemise

ajaks 10 tööpäeva asemel 15 tööpäeva alates nõuetekohase taotluse saamisest arvates.

Uue ÜVVKS eelnõu 24.01.2022 versioonis sätestatud sõnastus kohustab lühendatud tähtajaga

veeteenuse hinnaotsuse menetlust läbi viima igasuguse sisseostetava teenuse ostuhinna

muutuse korral. Seejuures võimaldab säte vee-ettevõtjal tugineda valikuliselt vaid nende

teenuste sisseostuhindadele, mis vee-ettevõtja jaoks on tõusnud. Samas ei pruugi taotlus

sisaldada infot nende teenuste sisseostuhindade kohta, mis ettevõtja jaoks on langenud.

Vee-ettevõtja tegevuskuludes, sh püsi- ja muutuvkuludes, ning teenuste sisseostuhindades

toimuvad muutused pidevalt. Vee-ettevõtja tegevuskulusid tuleb hinnata iga hinnamuutuse

taotluse korral tervikuna, veendumaks, et veeteenuse hinda on lülitatud vaid põhjendatud

tegevuskulud.

Senisest praktikast lähtudes ei ole 10 ega 15-päevase menetlustähtaja jooksul võimalik

analüüsida tegevuskulude põhjendatust ega teisi veeteenuse hinda mõjutavaid komponente või

nende võimalikku muutust. 10 või 15-päevase tähtajaga menetluse puhul eeldatakse, et muutub

vaid veeteenuse hinda mõjutav ostuhinna komponent ning kõik teised veeteenuse hinda

kujundavad komponendid jäävad muutumatuks. Teisi hinna kujunduses osalevaid komponente

hindamata ei ole tagatud, et Konkurentsiameti tehtud lühendatud menetlustähtajaga

hinnaotsuses on veeteenuse hind kulupõhine ning vastab seaduses sätestatud veeteenuse hinna

kujundamise alustele.

Konkurentsiametile esitatud selgituste kohaselt oli vee-ettevõtjate sooviks kohustada

Konkurentsiametit kiiremini menetlema veeteenuse hinna kooskõlastamist nendel juhtudel, kui

muutub üksik sisendhind. Eelnõu sätte (24.01.2022 versioonis) sõnastus sellist piirangut ei

sisalda. Sätte kohaselt on vee-ettevõtjal õigus mistahes sisseostetava teenuse hinna muutumisel,

olenemata veeteenuse hinna muutumise suurusest, taotleda uue veeteenuse tasu hinnaotsust.

Samuti ei sea eelnõu säte taotluse esitamise sagedusele ajalisi piiranguid. Kiire inflatsiooni

tingimustes võivad sisseostuhinnad osal kuluartiklitel muutuda iga kuu. Seega on ka

hinnaotsust võimalik taotleda sama sagedasti. See viiks olukorrani, kus kiirelt toimuv

sisendhindade muutus kasvatab järsult hinnaotsuste taotluste arvu, mistõttu nõuetekohase

7 (9)

veeteenuse hinnaotsuse tegemine 15 tööpäeva jooksul ei ole ressursse arvestades võimalik.

Mõistame vee-ettevõtjate soovi, et veeteenuse hinnaotsus tehakse kiiresti olukorras, kus

kasvavad nende teenuste sisendhinnad, mis avaldavad suurt mõju veeteenuse lõpphinnale ega

ole vee-ettevõtja poolt kontrollitavad, nagu näiteks teiselt vee-ettevõtjalt ostetava veeteenuse

või elektrienergia hind. Konkurentsiamet on sellistel juhtudel ka enne 01.07.2023 ÜVVKS

jõustumist lähtunud haldusmenetluse seaduse § 5 lõikest 2, mille kohaselt viiakse

haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt,

vältides isikutele üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi. Veeteenuse hinna kooskõlastamine

juhul, kui veeteenuse hinna muutmist on taotletud eelnimetatud üksiku vee-ettevõtjast

sõltumatu sisendhinna muutuse tõttu, on jäänud olemasoleva praktika kohaselt 15 tööpäeva

raamesse. Seega on Konkurentsiamet arvestanud selliste asjaoludega juba praegu ja rakendanud

praktikat, kus eelkirjeldatud olukordades menetletakse taotlus võimalikult kiirelt, tuginedes

vaid üksiku muutunud kuluartikli analüüsile.

Konkurentsiameti senise praktika kohaselt on veeteenuse hinnaotsuse kiirem menetlus võimalik

üksnes juhul, kui muutub oluliselt üks vee-ettevõtjast sõltumatu sisendhind. Sellisteks

sisendhindadeks on olnud elektrienergia hind ja teiselt vee-ettevõtjalt ostetava veeteenuse hind.

Teiselt vee-ettevõtjalt ostetud veeteenuse kulu ja elektrienergia kulu analüüsitakse ka praeguse

praktika kohaselt igas hinnataotluses lahus teistest tegevuskuludest, kuivõrd tegemist on

suurimate veeteenuse hinda mõjutavate muutuvkuludega, mis on otseselt sõltuvad tootmis- ja

müügimahtudest. Ainult teiselt vee-ettevõtjalt ostetud teenuse kulu ja elektrienergia kulu

muutusel põhineval hinnaotsuse muutmise taotluse puhul on võimalik lähtuda kulude osas

varasemas hinnaotsuses analüüsitud ja põhjendatuks loetud alusandmetele. Varasematest

alusandmetest lähtudes on võimalik lühema aja jooksul analüüsida veeteenuse hinnataotluses

esitatud muutuse põhjendatust ning teha hinnaotsus.

Samuti ei sisalda EVEL ettepanek sätte muutmiseks sisseostetava teenuse hinna muutusest

tingitud mõju veeteenuse hinnale (5 protsenti).

Lisaks saab välja tuua, et tänaseks on ÜVVKS § 58 lg 4 sätestatu olnud praktikas kasutusel ligi

8 kuud ehk alates 01.07.2023. Kuivõrd sel perioodil ei ole elektrienergia hindades toimunud

tuntavat kasvu, vaid on toimunud oluline vähenemine võrreldes 2022.a kõrgete

hinnatasemetega, on ÜVVKS § 58 lg 4 sätte osas esitatud taotluste / tehtud hinnaotsuste arv

olnud madal (8-kuulisest perioodist on tuua vaid üks sellise taotluse näide, mis lähtus ka ameti

initsiatiivist). Seega on päris alakasutatud ÜVVKS § 58 lg 4 sätte kasutamine hindade

alandamiseks, kuigi sisendhinnad (nt elektrienergia hinnad) on võrreldes 2022. aastaga oluliselt

alanenud. Võrdluseks, ajal, kui uus ÜVVKS (sh ÜVVKS § 58 lg 4) veel ei olnud jõustunud,

esitati nö lühitaotlus teenuse hindade kasvuks (valdavalt elektrienergia hinna kasvu tõttu)

perioodil november 2021 kuni detsember 2022 enam kui 30-l korral.

Seega lisaks eeltoodud põhjendustele lühendatud tähtajaga veeteenuse hinnaotsuse menetluse

läbi viimise kohustusele igasuguse sisseostetava teenuse ostuhinna muutuse korral (säte

võimaldab vee-ettevõtjal tugineda valikuliselt vaid nende teenuste sisseostuhindadele, mis vee-

ettevõtja jaoks on tõusnud, kuid ei pruugi taotluses kajastada infot nende teenuste

sisseostuhindade kohta, mis ettevõtja jaoks on langenud), on praktikast nähtav sätte tegelik

rakendus ettevõtjatele vaid kasvavate hindade korral (üksikute eranditega). Kehtiva sätte

piiratud ulatuselt laieneks see lähenemine sisuliselt piiramatu valikuni sisseostetavate teenuste

kasvavatest hindadest, mida soovitakse kiirmenetluses veeteenuse hinda lülitada.

Sisendhindade langemise korral ei ole ÜVVKS sätted võrreldava õigusjõuga.

Kehtivast ÜVVKS-st ja regulatsioonipraktikast erinevatel alustel toimiva lähenemise, milleks

võib mh olla kindlaksmääratud sagedusega hindade/ kulude ülevaatamine/ ümberarvutamine

(ka alanevas suunas), analüüs on üks veereformi raames planeeritavatest tegevustest.

Kokkuvõtvalt on Konkurentsiamet seisukohal, et Riigikogu poolt menetluse läbinud viidatud

ÜVVKS-i sätte muutmiseks puudub vajadus ja alus.

8 (9)

EVELi ettepanek

15. Kehtiva ÜVVKSi seletuskirjas lk 63 on toodud, et: ,,Erisoodustuste kulud (näiteks kulud

sportimisele, ametiauto kasutamisega seotud kulud jms) ehk tööandja poolt töötaja jaoks

töösuhtes tehtavad lisakulud (hüved), mis ületavad tööandjale õigusaktidega pandud kohustusi

või sätestatud määrasid, ei ole vajalikud ega seotud ÜVVK teenuse osutamisega ning vee-

ettevõtjal on võimalik valida, kas nimetatud kulusid teha või mitte. Nimetatud kulude tegemata

jätmine ei põhjusta osutatavate teenuste halvemat kvaliteeti ja neil puudub seos põhitegevusega.

Tulumaksukulud erisoodustustelt, kingitustelt, annetustelt ja vastuvõtukuludelt, ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt ja muudelt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt ei ole vajalikud

ÜVVK teenuse osutamiseks, mistõttu tuleb need kulud ettevõtjal kompenseerida muu tegevuse

või tulukuse arvelt.’’

Märgime, et sellega võetakse ära võimalus motiveerida töötajaid olema tööandjale lojaalsed ja

motiveeritud. Samuti ei ole tõene väide, et puudub seos ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse

osutamisega, sest kui tööandjal puudub võimalus oma töötajaid motiveerida läbi selliste

põhjendatud hüvede, siis töötajad lahkuvad teise tööandja juurde, tänu millele tõenäoliselt

kannatab otseselt teenuse kvaliteet ja toimepidevus. Inimressurss on vee-ettevõtjate kui

elutähtsa teenuse osutajate jaoks kriitiline, et tagada nõuetekohane teenus. Tööandjana

konkureerida edukalt tööturul juhul, kui töötajatele hüvesid ei ole võimalik pakkuda, on

äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Tänapäeval on hüvede pakkumine töötajatele pigem

reegel kui erand. Seega ei ole põhjendatud jätta erisoodustuste kulud ja nendega seotud

tulumaksukulud teenuse hinnast välja. Vastavalt tulumaksuseadusele (TuMS § 32 lg 2) on kulu

seotud ettevõtlusega mh juhul, kui see on vajalik või kohane ettevõtluse säilitamiseks või

arendamiseks ning kulu seos on ettevõtlusega põhjendatud. Eeltoodust lähtutakse mh juriidiliste

isikute maksustamisel. Samuti sätestab TuMS § 34 lg 1 p 1, et erisoodustustelt tasutud

tulumaksu võib ettevõtlustulust maha arvata. Seega ei ole põhjendatud väita, et erisoodustuste

kulud on ettevõtlusega mitteseotud kulud. Nagu varasemalt kirjeldatud, on inimressurss vee-

ettevõtjate kui elutähtsa teenuse osutajate jaoks kriitiline, et tagada nõuetekohane teenus. Kui

töötajatele ei võimaldata hüvesid, siis mõjutab see otseselt ka teenust. Näitena võib siinkohal

tuua selle, et üldjuhul antakse ametiautod nendele töötajatele, kes vajadusel reageerivad 24/7

elutähtsa teenuse osutamisega seotud väljakutsetele. Kui selline kulu ei ole põhjendatud, siis on

keeruline motiveerida töötajat väljaspool tööaega tulema oma isikliku autoga otse väljakutsele

juhul, kui selline vajadus tekib ning ettevõte võib kaotada oluliselt aega, kui selline töötaja peab

esmalt minema autot kontorist võtma, sest tal puudub õigus autoga koju sõita. Lisaks tuleb

arvestada vee-ettevõttes töötamise keerukusega, kus on vajalik olla nii öises valves kui ka

reageerida avariidele sõltumata ajast. Palume seaduse muutmisega täiendada ka seaduse

seletuskirja erisoodustusena käsitletavate kulude osas, kuna sinna alla lähevad näiteks ka

toitlustuskulud ettevõtte koolitustel, aga ka eelnevalt nimetatud kulud ametiautodele jne.

Alternatiivselt teeme ettepaneku selles osas täpsustada ÜVVKS §-i 52, et eelnimetatu oleks

kõigile osapooltele üheselt selge.

Konkurentsiameti seisukoht

Erisoodustustega seonduv on tänases regulatsioonipraktikas sätestatud sarnastel alustel teiste

reguleeritud sektoritega, milline kajastub ka ÜVVKS seletuskirjas. Erisoodustuste kulud (nt

kulud sportimisele, ametiauto kasutamisega seotud kulud, jms) ehk tööandja poolt töötaja jaoks

tehtavad lisakulud (hüved) seoses töösuhtega, mis ületavad tööandjale õigusaktidega pandud

kohustusi või sätestatud määrasid, ei ole vajalikud ega otseselt seotud veeteenusega ning

ettevõtjal on võimalik valida, kas nimetatud kulusid teha või mitte. Nimetatud kulude tegemata

jätmine ei põhjusta osutatavate teenuste madalamat kvaliteeti.

Kokkuvõtvalt ei ole EVEL-i ettepanek põhjendatud ning vajaduse siinkohal ÜVVKS-i

muutmise järele puudub.

9 (9)

Oleme valmis kohtuma ning vajadusel täiendavalt selgitama nii ülaltoodud- kui ka teisi EVELi

ettepanekus toodud punkte, mis puudutavad Konkurentsiameti tööülesannete täitmist.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Külli Haab

Regulatsiooniteenistuse juhataja – peadirektori asetäitja

Kertu Saul 667 2584 Marek Piiroja 667 2541

[email protected] [email protected]