Sissetulev kiri

Rävala pst 3 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10143 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Lp Kalle Laanet

Justiitsminister Teie 26.02.2024 nr 10-4/2019-1

Justiitsministeerium Meie 25.03.2024 nr 1-2/161-1

[email protected]

[email protected]

Eesti Advokatuuri seisukohad maksejõuetuse teenistuse ettepanekute osas

Täname, et annate advokatuurile võimaluse avaldada arvamust maksejõuetuse teenistuse poolt

oma 2023. aasta tegevusaruande raames 08.01.2024 Justiitsministeeriumile esitatud

ettepanekute osas, mis puudutavad vähemalt pankrotiseaduse (PankrS) aga võimalik, et ka

muude seotud õigusaktide muutmist või uute õigusaktide väljatöötamist.

Alljärgnevalt esitab advokatuur oma arvamuse nimetatud ettepanekute kohta. Arvamus on

esitatud sama numeratsiooni kasutades, nagu see maksejõuetuse teenistuse 08.01.2024 kirjas

ministeeriumile esile toodud on.

1. Advokatuur ei näe vajadust PankrS § 13 lg 1 ja 2 muutmiseks selliselt, et lisataks

võlgnikule vajadus juba pankrotiavalduse esitamise etapis ise selgitada ja põhjendada, millal ja

milliste väliste või sisemiste teguritega seoses maksejõuetus tekkis ning mis on maksejõuetuse

põhjused koos kohustusega esitada täiendavat informatsiooni võlgniku tegevuse ja käitumise

kohta. PankrS § 13 lg 1 ja 2 järgi on võlgnikul juba praegu kohustus oma maksejõuetust

põhistada koos maksejõetuse põhjustega ning PankrS § 85 lg 1 järgi on võlgnikul ka teabe

andmise kohustus nii enne kui ka peale pankroti välja kuulutamist. Võlgniku poolt

pankrotiavalduse esitamine tuleks hoida võimalikult lihtsana, et makseraskustesse sattumisel ei

saaks liigsed formaalsused ning esitatavate andmete maht ja detailsus pankrotiavalduse

esitamisel takistuseks. Võlgnik peaks olema võimeline esitama pankrotiavalduse iseseisvalt

ilma juriidilist kõrgharidust omavate asjatundjate abita ning ilma ebamõistliku kartuseta enda

süüstamise ees. Võlgniku pankrotiavalduse esitamisele täiendavate nõuete lisamine võib viia

soovitust vastupidise tulemuseni, kus võlgnike poolt esitatavate pankrotiavalduste maht

väheneb ning sellest tulenevalt võib maksejõetute isikute tsiviilkäibest eemaldamine võtta

kokkuvõttes senisest veelgi rohkem aega ja ressursse.

2. Me ei toeta varatu juriidilisest isikust võlgniku esitatud pankrotiavalduse menetlejate

ringi ja korra muutmist selliselt, et pankrotiavaldus esitatakse otse Maksu- ja Tolliametile või

maksejõuetuse teenistusele. Esmajoones näeme sellise muudatuse võimalikku vastuolu Eesti

Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 146, mis sätestab võimude lahususe ja kohtupidamise

sõltumatuse põhimõtte. Vajab täiendavat analüüsimist, kas muudatuses loetletud

pankrotiavalduse esitamisele järgnevad toimingud on pelgalt tehnilised toimingud või siiski

õigusemõistmine, mis kuulub kohtute ainupädevusse.

Täiendavalt võib selline muudatus tekitada ebaselgust õiguskorras - milliste kriteeriumite alusel

loetakse võlgnik varatuks, kes selle üle otsustab, kas võlgnik võib ise valida, kuhu

pankrotiavaldus esitada. Võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamise kord peaks olema

võimalikult lihtne, selge ja ka ühetaoline.

3. Ärikeelu kohaldamine

a. Me ei toeta ärikeelu kohaldamise võimaluse laiendamist kõigile PankrS § 117 nimetatud

võlgniku lähikondsetele, kuna pole selge, millised elulised asjaolud võiksid õigustada

nende isikute põhivabadustesse sekkumise. Silmas tuleb pidada, et pankrotimenetluses

kohaldatav ärikeeld ei ole karistusõiguslik abinõu, vaid preventiivne õiguskaitsevahend.

PankrS § 19 lg-s 1 ja 3 on juba nimetatud isikud, kelle teod saavad olla põhjuslikus

seoses maksejõuetuse tekkimise või võlausaldajate nõuete täitmise takistamisega.

b. Ärikeeld on oma olemuselt intensiivne ettevõtlusvabaduse riive, mille kohaldamine

peab igal üksikul juhul olema proportsionaalne ja põhjalikult kaalutud. Seega on

ärikeelu kohaldamine vaieldamatult õigusemõistmine PS § 146 tähenduses, mis

tähendab, et selle üleandmine haldusorganile oleks otseses vastuolus võimude lahususe

põhimõttega. Lisaks peab ärikeelu kohaldamine alluma kohtulikule kontrollile, kus

kõrgema astme kohus kontrollib madalama astme kohtu poolt kohaldatud ärikeelu

õiguspärasust. Olukorras, kus ärikeeldu kohaldaks haldusorgan, alluks selle

kontrollimine halduskohtule. Siin võib tõusetuda täiendav küsimus kohturessursi

jaotamise otstarbekusest, kuna halduskohtutes, erinevalt maakohtutest, ei ole hetkel

maksejõuetusmenetluste lahendamisele spetsialiseerunud kohtunikke. Vahemärkusena

toome esile, et maksejõuetuse teenistus ise näeb, et sellised spetsialiseerunud

kohtunikud peaksid just tegutsema maakohtute juures (vt p 10).

c. Puudub eluline vajadus muuta isikute ringi, kes saavad taotleda ärikeelu kohaldamist.

PankrS § 91 järgi ei kohalda kohus ärikeeldu mitte konkreetse taotluse alusel, vaid omal

algatusel, kui talle saavad teatavaks ärikeelu kohaldamise vajalikkust põhistavad

asjaolud. Seadus ei piira isikute ringi, kes saavad kohtule vastavaid asjaolusid avaldada.

Kohtupraktikas on jaatatud pankrotihalduri õigust ise kohtule ärikeelu kohaldamise

taotlus esitada.

d. Advokatuuril ei ole võimalik võtta seisukohta ärikeelu ajalise kehtivuse muutmise osas,

kuna ebaselgeks jääb, kas muudatusega soovitakse laiendada PankrS § 91 lg-s 3

nimetatud aluseid, millisel juhul saab praegu ärikeeldu kohaldada kuni kolm aastat

pärast pankrotimenetluse lõppu või soovitakse ärikeelu kehtivust veelgi pikendada

võrreldes PankrS § 91 lg-ga 3. Võib möönda, et praktikas esineb olukordi, kus ärikeelu

kohaldamise vajadus selgub alles pankrotimenetluse lõpus, mistõttu ei täida ärikeelu

taotlemine ja määramine selles menetlusetapis enam enda eesmärke. Samas põhimõte,

mille kohaselt kehtib ärikeeld panrotimenetluse lõpuni, sätestati seaduses alles

01.07.2022, st tegemist on ajakohase seaduse muudatusega. Peame iseenesest

põhjendatuks, et kaalumist vajab, kas PankrS § 91 lg-sse 3 võiks lisada, et ärikeeldu

saab sättes nimetatud alustel kohaldada ka juhul, kui pankrotiavalduse menetlus on

lõppenud raugemisega pankrotti väljakuulutamata.

4. Üldistatult oleme seisukohal, et pankrotimenetluse kohtulikku järelevalvet ei ole

võimalik ära kaotada, kuna õigusemõistmist ei saa üle anda haldusorganile ka juhul, kui

võlausaldajad ei ole menetlusest huvitatud. Seetõttu oleme selgelt sellekohasele ettepanekule

vastu.

5. Toetame maksejõuetusteenuste osas igakülgselt täiendava ja täpsema statistika

koostamist, et vastavatest andmetest maksejõuetusõigusega seonduvate otsuste tegemisel

lähtuda. Samas ei pea me õigeks maksejõuetuse teenustega seonduvate riigilõivude tõstmist,

sest vastavad teenused peavad olema kergesti kättesaadavad ega saa kanda iseseisvat eesmärki

vastavat teenust olulises ulatuses finantseerida riigilõivudest. Maksejõuetuse teenuste laiemaks

eesmärgiks peab jääma makseraskustesse sattunud isikute abistamine ja tervendamine ning

püsivalt maksejõuetute isikute tsiviilkäibest eemaldamine ja vastavate teenuste kättesaadavus

ei või muutuda takistuseks menetlusega kaasnevate riigilõivude tõttu.

6. Maksejõuetuse teenistus teeb ettepaneku kas Justiitsministeeriumi või maksejõuetuse

teenistuse juurde luua pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate, likvideerijate, usaldusisikute ja

võlanõustajate tegutsemisõigust andev ja ära võttev haldusorgan. Lisaks on maksejõuetuse

teenistuse aastaaruandes väide, et hetkel kehtiva õiguse kohaselt ei saa mitte ükski

(haldus)järelevalvet teostav organ pankrotihalduri kutse kandjalt talle antud tegutsemisõigust

ära võtta. Seoses eeltooduga juhime tähelepanu, et AdvS § 15 lg 1 ja § 19 lg 2 p 5 kohaselt on

advokatuuri aukohtul kui vandeadvokaadist pankrotihalduri üle distsiplinaarmenetluse

läbiviijal õigus distsiplinaarkaristusena pankrotihaldurina tegutsemise õiguse ära võtmine kuni

viieks aastaks.

Ka ei toeta me ettepanekut luua Justiitsministeeriumi või maksejõuetuse teenistuse juurde kõigi

maksejõuetuse valdkonnas avalikke ülesandeid täitvate pankrotihaldurite,

saneerimisnõustajate, likvideerijate, usaldusisikute (ja võlanõustajate) register. Samuti ei toeta

me teenistuse ettepanekut võtta registripidamise kohustus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite

kojalt (koda) ära. Puutuvalt etteheitesse, mille kohaselt koda ei täida PankrS §-s 59 nimetatud

ülesandeid, on advokatuurile teadaolevalt ettepaneku tegemiseni viinud see, et koda ei avalda

oma kodulehel andmeid pankrotimenetluste kohta, milles isik on kinnitatud halduriks. Selline

kohustus tuleneb PankrS § 59 lg 2 p-st 7, mida võib pidada iganenuks. Andmed selle kohta,

millistes menetlustes isik haldurina tegutseb, on võimalik saada väljaandest Ametlikud

Teadaanded (millele viidatakse ka koja veebilehel pankrotihaldurite otsingu juures) ning nii

koja kui pankrotihaldurite koormamine selleks, et üle kinnitada muudest allikatest pärinevaid

PankrS § 59 lg 2 p 7 mõttes vaid statistilist tähendust omavaid andmeid, on põhjendamatu.

PankrS § 59 lg 2 p 7 tuleks tunnistada kehtetuks.

7. Me ei toeta eelpool nimetatud kutsetegevuse kandjate haldusjärelevalve koondamist

ainult maksejõuetuse teenistuse kätte. Kehtiva PankrS § 70 lg 1 järgi teostavad

haldusjärelevalvet nii maksejõuetuse teenistus ja koja kutsekogu juhatus. Seega on

maksejõuetuse teenistusel juba kehtiva regulatsiooni järgi haldusjärelevalve tegemise õigus.

Distsiplinaarjärelevalvet teeb pankrotihaldurina tegutseva vandeadvokaadi üle AdvS 15 lg 1 ja

§ 16 lg 4 p 2 järgi advokatuuri aukohus.

8. Samuti ei saa toetada ettepanekut, mille kohaselt peaks Justiitsministeerium kehtestama

nimetatud kutsetegevuse kandjate käitumisreeglid, hea tava ja eetikakoodeksi. Juhime

tähelepanu, et koda on pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate hea kutsetava KTS § 75 lg 2

alusel kehtestanud ning see on kehtiv. Samuti on advokatuuril kehtiv advokaatide

eetikakoodeks, mille on AdvS § 9 p 5 alusel vastu võtnud advokatuuri üldkogu. Igasuguste

ametikandjate käitumist reguleerivate reeglite kehtestamine peaks jääma iseseisvate,

omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsevate kutseorganisatsiooni pädevusse ning kellelgi teisel ei

ole pädevust ette kirjutada või kehtestada kutsetavasid. Ka ei ole maksejõuetuse teenistus oma

ettepanekus mitte kuidagi selgitanud, miks olemasolevad eetikanormid ei sobi ning seetõttu

jääb kogu ettepanek arusaamatuks.

9. Toimikute pidamise nõuded on reguleeritud justiitsministri määrusega „Pankrotihalduri

toimikule ja pankrotimenetluses koostatavatele dokumentidele esitatavad nõuded“. Viidatud

määrust on viimati oluliselt täiendatud 01.01.2017 puudutavalt toimiku pidamisega

elektrooniliselt ja seonduvalt andmete digitaliseerimisega. Võib möönda, et viidatud nõuded

võivad vajada ajakohastamist, kuid samas leiame, et pankrotihaldurile toimiku pidamisega

seotud nõuete ühtlustamine lähtudes arhiiviseaduse §-ist 6 ja Vabariigi Valitsuse määrusest

„Teenuse korraldamise ja teabehalduse alused“ ei ole põhjendatud. Näitena esile toodud

regulatsiooni subjektiks on eelkõige avalikke ülesandeid täitvad asutused, kes eelduslikult

omavad nõutud mahus dokumendihalduse korraldamiseks piisavalt võimalusi.

Pankrotihaldurile, kes eelkõige täidab oma ülesandeid isiklikult, sellises mahus

dokumendihalduse korraldamise nõuete sätestamine on ebamõistlikult koormav ja bürokraatiat

suurendav.

Seoses ettepanekuga töötada välja infotehnoloogiline kontseptsioon ja IT arhitektuuriline

kontseptsioon märgime, et vastavate lahenduste väljatöötamist saab igakülgselt toetada, kuid

selliste lahenduste väljatöötamise ja loomise koormust ei tohi panna kutsetegevuse kandjatele

või neid koondavatele organisatsioonidele.

10. Kohtute töökorraldust reguleerib kohtute seadus, mille § 37 lg 2 p 41 kohaselt kohtute

haldamise nõukoda kehtestab kohtunike tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused,

sealhulgas kohtunike spetsialiseerumise põhimõtted. Tööjaotusplaaniga tuleb tagada kohtunike

spetsialiseerumine alaealistega seotud asjadele ja maksejõuetusasjadele. Vastav säte kehtib

alates 01.02.2021 ja lisandus maksejõuetusõiguse revisjoni käigus tehtud ettepanekute

realiseerimisega läbi pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmisega. Sisuliselt on sellega

lahendatud kohtute spetsialiseerumise küsimus seoses maksejõuetusasjade menetlemisega.

Sealjuures on juriidiliste isikute maksejõuetusasjade menetlemisel muudetud kohtualluvust ja

nende asjade menetlemine on antud Harju Maakohtu ja Tartu Maakohtu pädevusse. Viidatud

maakohtutes on kohtud spetsialiseerunud maksejõuetusasjade menetlemisele ja meile

teadaolevalt on alates 2024 neid asju menetlevate kohtunike arv vähenenud, millest tulenevalt

on suurem spetsialiseerumine juba käesolevaks ajaks toimunud. Üksnes maksejõuetusasjadele

spetsialiseerumine selliselt, et kohtunikud menetleksid vähemalt 3 (kolm) kuni 5 (viis) aastat

üksnes maksejõuetusasju Eesti väiksust arvesse võttes mõeldav. Võrreldes teiste menetlemist

vajavate valdkondadega ei ole maksejõuetusasjade lahendamisele kohtute menetlusliku ressursi

jagamine vastavalt tehtud ettepanekutele proportsionaalne. Samuti võib väljapakutud ulatuses

spetsialiseerumine mõjutada negatiivselt kohtunike kompetentsi teiste tsiviilasjade

lahendamisel, kui nad soovivad pärast kohustusliku spetsialiseerumisaja lõppemist jätkata teiste

valdkondade tsiviilvaidluste menetlemisega. Kohtute töö korraldamisse puutuvalt esineb

tõenäoliselt ka muid probleeme – nagu näiteks kohtunike suur töökoormus, kohtuniku ametiga

kaasnevad (ettevõtlusvabaduse) piirangud, kohtuniku ameti pidamiseks vajaliku

kõrgetasemelise tööjõu puudus – kuid ka need probleemid ei ole mõjutanud maksejõuetusasjade

menetlemist. Kohtunikud, kes maksejõuetusasju menetlevad, teevad seda kõrge

professionaalsusega.

Üldise tähelepanekuna soovib advokatuur välja tuua, et maksejõuetuse teenistuse poolt

Justiitsministeeriumile esitatud ettepanekud väljuvad maksejõuetuse teenistuse pädevusest

PankrS § 1921 kohaselt. Lisaks ei ole teenistuse täpsed ülesanded ning sisuline pädevus

tegelikult selge. Nimelt kehtestab PankrS § 1922 lg 2 alusel maksejõuetuse teenistuse

põhimääruse valdkonna eest vastutav minister määrusega, kuid maksejõuetuse teenistuse

põhiülesanded ja koosseis on reguleeritud hoopis konkurentsiameti põhimääruses ning sedagi

väga üldiselt. Kehtiv regulatsioon ei ole meie hinnangul kindlasti piisav mõistmaks

selgepiiriliselt maksejõuetuse teenistuse kompetentsi ja ülesandeid ning oleme seisukohal et

need tuleb detailselt sätestada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Jürgen

Esimees

Lisaadressaadid:

Tallinna Ringkonnakohus

Tartu Ringkonnakohus

Tallinna Halduskohus

Tartu Halduskohus

MTÜ Eesti Kohtunike Ühing

Õiguskantsleri Kantselei

Eesti Juristide Liit

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Notarite Koda

Teenusmajanduse Koda

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

Tartu Ülikooli õigusteaduskond

Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut

Eesti Võlausaldajate Liit

Eesti Võlanõustajate Liit

Eesti Pangaliit

Riigiprokuratuur

Politsei- ja Piirivalveamet

Vabaühenduste Liit

Maksu- ja Tolliamet

Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus

Eesti Tööandjate Keskliit

Eesti Kindlustusseltside Liit

Sihtasutus Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus

Finantsinspektsioon

Eesti Kaupmeeste Liit

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon

Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon

Konkurentsiamet

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja

Tartu Maakohus

Pärnu Maakohus

Viru Maakohus

Rävala pst 3 Tel 662 0665 Arvelduskonto

10143 TALLINN E-post: [email protected] EE167700771009219435

Reg kood 74000027 AS LHV Pank

Lp Kalle Laanet

Justiitsminister Teie 26.02.2024 nr 10-4/2019-1

Justiitsministeerium Meie 25.03.2024 nr 1-2/161-1

[email protected]

[email protected]

Eesti Advokatuuri seisukohad maksejõuetuse teenistuse ettepanekute osas

Täname, et annate advokatuurile võimaluse avaldada arvamust maksejõuetuse teenistuse poolt

oma 2023. aasta tegevusaruande raames 08.01.2024 Justiitsministeeriumile esitatud

ettepanekute osas, mis puudutavad vähemalt pankrotiseaduse (PankrS) aga võimalik, et ka

muude seotud õigusaktide muutmist või uute õigusaktide väljatöötamist.

Alljärgnevalt esitab advokatuur oma arvamuse nimetatud ettepanekute kohta. Arvamus on

esitatud sama numeratsiooni kasutades, nagu see maksejõuetuse teenistuse 08.01.2024 kirjas

ministeeriumile esile toodud on.

1. Advokatuur ei näe vajadust PankrS § 13 lg 1 ja 2 muutmiseks selliselt, et lisataks

võlgnikule vajadus juba pankrotiavalduse esitamise etapis ise selgitada ja põhjendada, millal ja

milliste väliste või sisemiste teguritega seoses maksejõuetus tekkis ning mis on maksejõuetuse

põhjused koos kohustusega esitada täiendavat informatsiooni võlgniku tegevuse ja käitumise

kohta. PankrS § 13 lg 1 ja 2 järgi on võlgnikul juba praegu kohustus oma maksejõuetust

põhistada koos maksejõetuse põhjustega ning PankrS § 85 lg 1 järgi on võlgnikul ka teabe

andmise kohustus nii enne kui ka peale pankroti välja kuulutamist. Võlgniku poolt

pankrotiavalduse esitamine tuleks hoida võimalikult lihtsana, et makseraskustesse sattumisel ei

saaks liigsed formaalsused ning esitatavate andmete maht ja detailsus pankrotiavalduse

esitamisel takistuseks. Võlgnik peaks olema võimeline esitama pankrotiavalduse iseseisvalt

ilma juriidilist kõrgharidust omavate asjatundjate abita ning ilma ebamõistliku kartuseta enda

süüstamise ees. Võlgniku pankrotiavalduse esitamisele täiendavate nõuete lisamine võib viia

soovitust vastupidise tulemuseni, kus võlgnike poolt esitatavate pankrotiavalduste maht

väheneb ning sellest tulenevalt võib maksejõetute isikute tsiviilkäibest eemaldamine võtta

kokkuvõttes senisest veelgi rohkem aega ja ressursse.

2. Me ei toeta varatu juriidilisest isikust võlgniku esitatud pankrotiavalduse menetlejate

ringi ja korra muutmist selliselt, et pankrotiavaldus esitatakse otse Maksu- ja Tolliametile või

maksejõuetuse teenistusele. Esmajoones näeme sellise muudatuse võimalikku vastuolu Eesti

Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 146, mis sätestab võimude lahususe ja kohtupidamise

sõltumatuse põhimõtte. Vajab täiendavat analüüsimist, kas muudatuses loetletud

pankrotiavalduse esitamisele järgnevad toimingud on pelgalt tehnilised toimingud või siiski

õigusemõistmine, mis kuulub kohtute ainupädevusse.

Täiendavalt võib selline muudatus tekitada ebaselgust õiguskorras - milliste kriteeriumite alusel

loetakse võlgnik varatuks, kes selle üle otsustab, kas võlgnik võib ise valida, kuhu

pankrotiavaldus esitada. Võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamise kord peaks olema

võimalikult lihtne, selge ja ka ühetaoline.

3. Ärikeelu kohaldamine

a. Me ei toeta ärikeelu kohaldamise võimaluse laiendamist kõigile PankrS § 117 nimetatud

võlgniku lähikondsetele, kuna pole selge, millised elulised asjaolud võiksid õigustada

nende isikute põhivabadustesse sekkumise. Silmas tuleb pidada, et pankrotimenetluses

kohaldatav ärikeeld ei ole karistusõiguslik abinõu, vaid preventiivne õiguskaitsevahend.

PankrS § 19 lg-s 1 ja 3 on juba nimetatud isikud, kelle teod saavad olla põhjuslikus

seoses maksejõuetuse tekkimise või võlausaldajate nõuete täitmise takistamisega.

b. Ärikeeld on oma olemuselt intensiivne ettevõtlusvabaduse riive, mille kohaldamine

peab igal üksikul juhul olema proportsionaalne ja põhjalikult kaalutud. Seega on

ärikeelu kohaldamine vaieldamatult õigusemõistmine PS § 146 tähenduses, mis

tähendab, et selle üleandmine haldusorganile oleks otseses vastuolus võimude lahususe

põhimõttega. Lisaks peab ärikeelu kohaldamine alluma kohtulikule kontrollile, kus

kõrgema astme kohus kontrollib madalama astme kohtu poolt kohaldatud ärikeelu

õiguspärasust. Olukorras, kus ärikeeldu kohaldaks haldusorgan, alluks selle

kontrollimine halduskohtule. Siin võib tõusetuda täiendav küsimus kohturessursi

jaotamise otstarbekusest, kuna halduskohtutes, erinevalt maakohtutest, ei ole hetkel

maksejõuetusmenetluste lahendamisele spetsialiseerunud kohtunikke. Vahemärkusena

toome esile, et maksejõuetuse teenistus ise näeb, et sellised spetsialiseerunud

kohtunikud peaksid just tegutsema maakohtute juures (vt p 10).

c. Puudub eluline vajadus muuta isikute ringi, kes saavad taotleda ärikeelu kohaldamist.

PankrS § 91 järgi ei kohalda kohus ärikeeldu mitte konkreetse taotluse alusel, vaid omal

algatusel, kui talle saavad teatavaks ärikeelu kohaldamise vajalikkust põhistavad

asjaolud. Seadus ei piira isikute ringi, kes saavad kohtule vastavaid asjaolusid avaldada.

Kohtupraktikas on jaatatud pankrotihalduri õigust ise kohtule ärikeelu kohaldamise

taotlus esitada.

d. Advokatuuril ei ole võimalik võtta seisukohta ärikeelu ajalise kehtivuse muutmise osas,

kuna ebaselgeks jääb, kas muudatusega soovitakse laiendada PankrS § 91 lg-s 3

nimetatud aluseid, millisel juhul saab praegu ärikeeldu kohaldada kuni kolm aastat

pärast pankrotimenetluse lõppu või soovitakse ärikeelu kehtivust veelgi pikendada

võrreldes PankrS § 91 lg-ga 3. Võib möönda, et praktikas esineb olukordi, kus ärikeelu

kohaldamise vajadus selgub alles pankrotimenetluse lõpus, mistõttu ei täida ärikeelu

taotlemine ja määramine selles menetlusetapis enam enda eesmärke. Samas põhimõte,

mille kohaselt kehtib ärikeeld panrotimenetluse lõpuni, sätestati seaduses alles

01.07.2022, st tegemist on ajakohase seaduse muudatusega. Peame iseenesest

põhjendatuks, et kaalumist vajab, kas PankrS § 91 lg-sse 3 võiks lisada, et ärikeeldu

saab sättes nimetatud alustel kohaldada ka juhul, kui pankrotiavalduse menetlus on

lõppenud raugemisega pankrotti väljakuulutamata.

4. Üldistatult oleme seisukohal, et pankrotimenetluse kohtulikku järelevalvet ei ole

võimalik ära kaotada, kuna õigusemõistmist ei saa üle anda haldusorganile ka juhul, kui

võlausaldajad ei ole menetlusest huvitatud. Seetõttu oleme selgelt sellekohasele ettepanekule

vastu.

5. Toetame maksejõuetusteenuste osas igakülgselt täiendava ja täpsema statistika

koostamist, et vastavatest andmetest maksejõuetusõigusega seonduvate otsuste tegemisel

lähtuda. Samas ei pea me õigeks maksejõuetuse teenustega seonduvate riigilõivude tõstmist,

sest vastavad teenused peavad olema kergesti kättesaadavad ega saa kanda iseseisvat eesmärki

vastavat teenust olulises ulatuses finantseerida riigilõivudest. Maksejõuetuse teenuste laiemaks

eesmärgiks peab jääma makseraskustesse sattunud isikute abistamine ja tervendamine ning

püsivalt maksejõuetute isikute tsiviilkäibest eemaldamine ja vastavate teenuste kättesaadavus

ei või muutuda takistuseks menetlusega kaasnevate riigilõivude tõttu.

6. Maksejõuetuse teenistus teeb ettepaneku kas Justiitsministeeriumi või maksejõuetuse

teenistuse juurde luua pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate, likvideerijate, usaldusisikute ja

võlanõustajate tegutsemisõigust andev ja ära võttev haldusorgan. Lisaks on maksejõuetuse

teenistuse aastaaruandes väide, et hetkel kehtiva õiguse kohaselt ei saa mitte ükski

(haldus)järelevalvet teostav organ pankrotihalduri kutse kandjalt talle antud tegutsemisõigust

ära võtta. Seoses eeltooduga juhime tähelepanu, et AdvS § 15 lg 1 ja § 19 lg 2 p 5 kohaselt on

advokatuuri aukohtul kui vandeadvokaadist pankrotihalduri üle distsiplinaarmenetluse

läbiviijal õigus distsiplinaarkaristusena pankrotihaldurina tegutsemise õiguse ära võtmine kuni

viieks aastaks.

Ka ei toeta me ettepanekut luua Justiitsministeeriumi või maksejõuetuse teenistuse juurde kõigi

maksejõuetuse valdkonnas avalikke ülesandeid täitvate pankrotihaldurite,

saneerimisnõustajate, likvideerijate, usaldusisikute (ja võlanõustajate) register. Samuti ei toeta

me teenistuse ettepanekut võtta registripidamise kohustus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite

kojalt (koda) ära. Puutuvalt etteheitesse, mille kohaselt koda ei täida PankrS §-s 59 nimetatud

ülesandeid, on advokatuurile teadaolevalt ettepaneku tegemiseni viinud see, et koda ei avalda

oma kodulehel andmeid pankrotimenetluste kohta, milles isik on kinnitatud halduriks. Selline

kohustus tuleneb PankrS § 59 lg 2 p-st 7, mida võib pidada iganenuks. Andmed selle kohta,

millistes menetlustes isik haldurina tegutseb, on võimalik saada väljaandest Ametlikud

Teadaanded (millele viidatakse ka koja veebilehel pankrotihaldurite otsingu juures) ning nii

koja kui pankrotihaldurite koormamine selleks, et üle kinnitada muudest allikatest pärinevaid

PankrS § 59 lg 2 p 7 mõttes vaid statistilist tähendust omavaid andmeid, on põhjendamatu.

PankrS § 59 lg 2 p 7 tuleks tunnistada kehtetuks.

7. Me ei toeta eelpool nimetatud kutsetegevuse kandjate haldusjärelevalve koondamist

ainult maksejõuetuse teenistuse kätte. Kehtiva PankrS § 70 lg 1 järgi teostavad

haldusjärelevalvet nii maksejõuetuse teenistus ja koja kutsekogu juhatus. Seega on

maksejõuetuse teenistusel juba kehtiva regulatsiooni järgi haldusjärelevalve tegemise õigus.

Distsiplinaarjärelevalvet teeb pankrotihaldurina tegutseva vandeadvokaadi üle AdvS 15 lg 1 ja

§ 16 lg 4 p 2 järgi advokatuuri aukohus.

8. Samuti ei saa toetada ettepanekut, mille kohaselt peaks Justiitsministeerium kehtestama

nimetatud kutsetegevuse kandjate käitumisreeglid, hea tava ja eetikakoodeksi. Juhime

tähelepanu, et koda on pankrotihaldurite ja saneerimisnõustajate hea kutsetava KTS § 75 lg 2

alusel kehtestanud ning see on kehtiv. Samuti on advokatuuril kehtiv advokaatide

eetikakoodeks, mille on AdvS § 9 p 5 alusel vastu võtnud advokatuuri üldkogu. Igasuguste

ametikandjate käitumist reguleerivate reeglite kehtestamine peaks jääma iseseisvate,

omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsevate kutseorganisatsiooni pädevusse ning kellelgi teisel ei

ole pädevust ette kirjutada või kehtestada kutsetavasid. Ka ei ole maksejõuetuse teenistus oma

ettepanekus mitte kuidagi selgitanud, miks olemasolevad eetikanormid ei sobi ning seetõttu

jääb kogu ettepanek arusaamatuks.

9. Toimikute pidamise nõuded on reguleeritud justiitsministri määrusega „Pankrotihalduri

toimikule ja pankrotimenetluses koostatavatele dokumentidele esitatavad nõuded“. Viidatud

määrust on viimati oluliselt täiendatud 01.01.2017 puudutavalt toimiku pidamisega

elektrooniliselt ja seonduvalt andmete digitaliseerimisega. Võib möönda, et viidatud nõuded

võivad vajada ajakohastamist, kuid samas leiame, et pankrotihaldurile toimiku pidamisega

seotud nõuete ühtlustamine lähtudes arhiiviseaduse §-ist 6 ja Vabariigi Valitsuse määrusest

„Teenuse korraldamise ja teabehalduse alused“ ei ole põhjendatud. Näitena esile toodud

regulatsiooni subjektiks on eelkõige avalikke ülesandeid täitvad asutused, kes eelduslikult

omavad nõutud mahus dokumendihalduse korraldamiseks piisavalt võimalusi.

Pankrotihaldurile, kes eelkõige täidab oma ülesandeid isiklikult, sellises mahus

dokumendihalduse korraldamise nõuete sätestamine on ebamõistlikult koormav ja bürokraatiat

suurendav.

Seoses ettepanekuga töötada välja infotehnoloogiline kontseptsioon ja IT arhitektuuriline

kontseptsioon märgime, et vastavate lahenduste väljatöötamist saab igakülgselt toetada, kuid

selliste lahenduste väljatöötamise ja loomise koormust ei tohi panna kutsetegevuse kandjatele

või neid koondavatele organisatsioonidele.

10. Kohtute töökorraldust reguleerib kohtute seadus, mille § 37 lg 2 p 41 kohaselt kohtute

haldamise nõukoda kehtestab kohtunike tööjaotusplaani koostamise täpsemad alused,

sealhulgas kohtunike spetsialiseerumise põhimõtted. Tööjaotusplaaniga tuleb tagada kohtunike

spetsialiseerumine alaealistega seotud asjadele ja maksejõuetusasjadele. Vastav säte kehtib

alates 01.02.2021 ja lisandus maksejõuetusõiguse revisjoni käigus tehtud ettepanekute

realiseerimisega läbi pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmisega. Sisuliselt on sellega

lahendatud kohtute spetsialiseerumise küsimus seoses maksejõuetusasjade menetlemisega.

Sealjuures on juriidiliste isikute maksejõuetusasjade menetlemisel muudetud kohtualluvust ja

nende asjade menetlemine on antud Harju Maakohtu ja Tartu Maakohtu pädevusse. Viidatud

maakohtutes on kohtud spetsialiseerunud maksejõuetusasjade menetlemisele ja meile

teadaolevalt on alates 2024 neid asju menetlevate kohtunike arv vähenenud, millest tulenevalt

on suurem spetsialiseerumine juba käesolevaks ajaks toimunud. Üksnes maksejõuetusasjadele

spetsialiseerumine selliselt, et kohtunikud menetleksid vähemalt 3 (kolm) kuni 5 (viis) aastat

üksnes maksejõuetusasju Eesti väiksust arvesse võttes mõeldav. Võrreldes teiste menetlemist

vajavate valdkondadega ei ole maksejõuetusasjade lahendamisele kohtute menetlusliku ressursi

jagamine vastavalt tehtud ettepanekutele proportsionaalne. Samuti võib väljapakutud ulatuses

spetsialiseerumine mõjutada negatiivselt kohtunike kompetentsi teiste tsiviilasjade

lahendamisel, kui nad soovivad pärast kohustusliku spetsialiseerumisaja lõppemist jätkata teiste

valdkondade tsiviilvaidluste menetlemisega. Kohtute töö korraldamisse puutuvalt esineb

tõenäoliselt ka muid probleeme – nagu näiteks kohtunike suur töökoormus, kohtuniku ametiga

kaasnevad (ettevõtlusvabaduse) piirangud, kohtuniku ameti pidamiseks vajaliku

kõrgetasemelise tööjõu puudus – kuid ka need probleemid ei ole mõjutanud maksejõuetusasjade

menetlemist. Kohtunikud, kes maksejõuetusasju menetlevad, teevad seda kõrge

professionaalsusega.

Üldise tähelepanekuna soovib advokatuur välja tuua, et maksejõuetuse teenistuse poolt

Justiitsministeeriumile esitatud ettepanekud väljuvad maksejõuetuse teenistuse pädevusest

PankrS § 1921 kohaselt. Lisaks ei ole teenistuse täpsed ülesanded ning sisuline pädevus

tegelikult selge. Nimelt kehtestab PankrS § 1922 lg 2 alusel maksejõuetuse teenistuse

põhimääruse valdkonna eest vastutav minister määrusega, kuid maksejõuetuse teenistuse

põhiülesanded ja koosseis on reguleeritud hoopis konkurentsiameti põhimääruses ning sedagi

väga üldiselt. Kehtiv regulatsioon ei ole meie hinnangul kindlasti piisav mõistmaks

selgepiiriliselt maksejõuetuse teenistuse kompetentsi ja ülesandeid ning oleme seisukohal et

need tuleb detailselt sätestada.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Imbi Jürgen

Esimees

Lisaadressaadid:

Tallinna Ringkonnakohus

Tartu Ringkonnakohus

Tallinna Halduskohus

Tartu Halduskohus

MTÜ Eesti Kohtunike Ühing

Õiguskantsleri Kantselei

Eesti Juristide Liit

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Notarite Koda

Teenusmajanduse Koda

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

Tartu Ülikooli õigusteaduskond

Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut

Eesti Võlausaldajate Liit

Eesti Võlanõustajate Liit

Eesti Pangaliit

Riigiprokuratuur

Politsei- ja Piirivalveamet

Vabaühenduste Liit

Maksu- ja Tolliamet

Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus

Eesti Tööandjate Keskliit

Eesti Kindlustusseltside Liit

Sihtasutus Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus

Finantsinspektsioon

Eesti Kaupmeeste Liit

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon

Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon

Konkurentsiamet

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja

Tartu Maakohus

Pärnu Maakohus

Viru Maakohus