Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik _vastus

Christian Veske

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse

kohtlemise volinik

[email protected]

Teie 18.03.2025 nr 1.4/17_2025

Meie 16.10.2025 nr 6-1/251895/2507488

Vanemapuhkuse ajal põhipuhkuse arvestamine

Lugupeetud Christian Veske

Palusite õiguskantsleril hinnata töölepingu seaduse (TLS) § 68 lõike 2 põhiseaduspärasust. Selle

sätte järgi arvestatakse põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka lisaks töötatud ajale

veel ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg (välja arvatud vanemapuhkuse ja poolte kokkuleppel

antud tasustamata puhkuse aeg), samuti aeg, kui töötajal on seaduse alusel õigus tööst keelduda

TLS § 19 punktis 3 nimetatud juhul, ning muu aeg, milles pooled on kokku leppinud.

Leian, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lõikes 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega ei

ole vastuolus TLS § 68 lõige 2 osas, milles vanemapuhkusel olemise aega ei arvestata põhipuhkuse

andmise õiguse aluseks oleva aja hulka.

Põhipuhkus vabastab inimese tööandja juures töötamise kohustusest, perekondlikest ja muudest

eraelulistest kohustustest mitte. Tasustatud põhipuhkus on ette nähtud tööandja juures tehtavast

tööst puhkamiseks.

Peale selle oleks vanemapuhkusel olijal õigus koguda põhipuhkust kolme aasta jooksul, ilma et ta

peaks seda igal aastal kasutama. Niivõrd pikaajaline põhipuhkuse kogumise võimalus ilma

kohustuseta seda kasutada ei vastaks põhipuhkuse eesmärgile. Põhiseaduse järgi ei pea

vanemapuhkusel olijatele selliseid soodustusi tegema.

Puhkusesaajate erinev kohtlemine

1. Põhiseaduse § 12 lõikes 1 on sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus, mis keelab Riigikogul kohelda

sarnases olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõigust piiratakse siis, kui sarnases

olukorras olevaid inimesi koheldakse erinevalt (RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 48 ja selles

viidatud praktika).

2. TLS § 68 lõikes 2 on sätestatud, et põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka

arvestatakse lisaks töötatud ajale ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg (välja arvatud

vanemapuhkuse ja poolte kokkuleppel antud tasustamata puhkuse aeg), see aeg, kui töötajal on

seaduse alusel õigus tööst keelduda TLS § 19 punktis 3 nimetatud juhul, ning muu aeg, milles

pooled on kokku leppinud.

3. Omavahel tuleb võrrelda töötajaid, kellel on töötamise ajal olnud perioode, mil nad olid töölt

eemal (v.a vanemapuhkus), ning töötajaid, kes on töölt eemal olnud vanemapuhkuse tõttu.

2

4. Neid kahte gruppi koheldakse erinevalt. Esimese grupi põhipuhkuse andmise õiguse aluseks

oleva aja hulka arvestatakse lisaks töötatud ajale ka tööst eemal viibitud aeg, kuid vanemapuhkusel

olijatele ei arvestata vanemapuhkusel viibimise aja eest põhipuhkust.

5. TLS § 68 lõike 2 kohaselt ei arvata põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka ka

poolte kokkuleppel antud tasustamata puhkuse aega. Sellest sättest tuleb veel, et põhipuhkuse

andmise õiguse aluseks oleva aja hulka arvestatakse muu aeg, milles pooled on kokku leppinud.

Vanemapuhkusel viibijatest eristab neid olukordi asjaolu, et vanemapuhkust peab tööandja

võimaldama, ent töölepingu seaduses sätestamata juhtudel töötajale puhkust andma ei pea.

Erineva kohtlemise põhjendus

6. Põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga,

seega saab seda piirata igal põhjusel, mis on põhiseadusega kooskõlas (RKPJKo 31.01.2025, 5-

24-26/18, p 63). Võrdsuspõhiõiguse piiramise põhjus peab olema mõistlik ja asjakohane.

Riigikohtu praktika kohaselt on piirangu põhjus mõistlik ja asjakohane, kui see on tasakaalus

tekitatud erineva olukorra raskusega. Mida suurem on erineva kohtlemise mõju isikutele, seda

kaalukamad peavad olema erineva kohtlemise põhjendused. Arvestades Riigikogu avarat

otsustusruumi, on erinev kohtlemine meelevaldne siis, kui see on ilmselgelt asjakohatu (RKÜKo

3-22-246, p 40).

7. Põhiseaduse § 29 lõike 4 järgi on töötingimused riigi kontrolli all. Sellest sättest tuleneb muu

hulgas, et Riigikogu peab reguleerima töö- ja puhkeaega ning iga-aastast puhkust. Seda tehes tuleb

Riigikogul arvestada nii tervisepõhiõiguse (PS § 28 lg 1) kui ka põhiseaduse §-s 26 sätestatud

õigusega eraelu kaitsele, aga ka tööandja ettevõtlusvabaduse (PS § 31) ja omandipõhiõigusega

(PS § 32).

8. Selleks et luua kohane tasakaal palgatöötajate ja tööandjate õiguste vahel, tuleb Riigikogul

järgida ka Eestile siduvaid välislepinguid, näiteks parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta

artiklit 2 ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti artiklit 7. Kuna Eesti

kuulub Euroopa Liitu, tuleb Riigikogul õigust luues täita ka liidu liikmetele pandud kohustusi.

Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikli 2 lõike 3 järgi ei või puhkuseõigust

vähendada selle tõttu, et puhkuse andmise aluseks oleva töötamise perioodi ajal on töötaja olnud

ajutiselt töövõimetu (vt nt Karin Lukas. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta.

Kommenteeritud väljaanne, lk 54).

ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti artikkel 7 punkti d järgi tuleb

puhkuse andmise aluseks oleva töötamise perioodi hulka arvata haiguse, vigastuse või

emakssaamise tõttu töölt puudumise aeg (pakti sisustatakse suuresti

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 132 abil, vt majanduslike, sotsiaalsete ja

kultuurialaste õiguste komitee 2016. aastal antud üldist selgitust nr 23, p-d 1 ja 5).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. a direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse

teatavate aspektide kohta lähtub samuti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonist

nr 132 (vt preambuli punkti 6). Direktiivi artikkel 7 sätestab, et liikmesriigid peavad tagama iga

töötaja õiguse vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele nendel tingimustel, mis on ette

nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega. Euroopa Kohtu hinnangul (4. oktoobril 2018. a

tehtud otsus asjas nr C-12/17) tuleb artiklit 7 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline

3

liikmesriigi õigusnorm, mis ei käsita vanemapuhkusel oldud aega tasustatud põhipuhkuse andmise

aluseks oleva ajana.

9. Põhipuhkuse andmine tähendab tööandjale rahalist kulu: põhipuhkuse kasutamisel on töötajal

õigus saada selle aja eest tasu, mida maksab tööandja (erandid pikendatud põhipuhkuse osas,

TLS § 66). Tööandjal võib olla vaja töötaja põhipuhkuse ajaks palgata asendustöötaja – see

tähendab, et tööandja peab tegema lisakulusid, et vajalik töö saaks tehtud. Mõnel juhul lisandub

ka väljaõppele tehtud kulu. Töölepingu lõppemisel peab tööandja hüvitama töötajale kasutamata

jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Seega, mida suurem on töötaja puhkuse jääk, seda suurema

summa peab tööandja olema valmis välja maksma.

10. TLS § 62 lõike 1 esimese lause järgi on Eestis last kasvataval vanemal õigus saada

vanemapuhkust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on vanemapuhkust õigus kasutada kuni lapse

kolmeaastaseks saamiseni (vrd nt põhipuhkus 28 või 35 päeva, emapuhkus 100 päeva, isapuhkus

30 päeva, lapsendajapuhkus 70 päeva, lapsepuhkus 10-30 päeva, õppepuhkus täiskasvanute

koolituse seaduse § 13). Euroopa Nõukogu direktiivi 2010/18/EÜ kohaselt kestab minimaalne

lapsehoolduspuhkus neli kuud. Euroopa Liidu riikides rakendatakse väga erinevaid

vanemapuhkuse süsteeme, kuid Eesti eristub neist pika vanemapuhkuse poolest (Vanemapuhkus |

EUR-Lex; vanemapuhkuste süsteemid Euroopa Liidu liikmesriikide näitel). Vanemapuhkuse

kasutamise aja pikkuse üle (nt kas kasutab puhkust 100 päeva või 1095 päeva) otsustab töötaja.

See tähendab, et sõltuvalt vanemapuhkusel olija otsusest, kui kaua ta vanemapuhkust kasutab, võib

tööandja kulu olla suur, arvestades et selle aja eest ei ole tööandja saanud töötajalt ka n-ö

vastuteenet, vaid on pidanud tööle võtma asendaja, kellel on samuti õigus puhkusele.

11. Töötaja võib pikka aega töölt eemal olla ka ajutise töövõimetuse korral (vt määrus). Samas on

Riigikogu tööandja huvide kaitseks andnud tööandjale võimaluse lõpetada tööleping, kui töötaja

ei ole tervislikel põhjustel pikka aega töövõimeline (TLS § 88 lg 1 p 1, vt ka TLS-i kommenteeritud

väljaanne, lk 200: „Töötaja töövõime vähenemist tervise seisundi tõttu tõendab näiteks pikaajaline

haigusleht või töötervishoiuarsti otsus. Seadus eeldab pikaajalisust, st kui tööülesannete täitmine

on takistatud nelja kuu jooksul“). Seega ei pea tööandja väga pikalt taluma olukorda, mil tema

töötaja tööd teha ei saa, kuid sellest hoolimata peab ta kandma kulusid (sh lisanduvad põhipuhkuse

päevad, asendaja palkamine). Erinevalt vanemapuhkusest, mille pikkuse valib seadusega lubatud

piires inimene ise (seejuures ei ole töötaja kohustatud tööandjale teatama, kui kaua ta kavatseb

vanemapuhkusel olla), annab haigus- või hoolduslehe arst, lähtuvalt inimese tervisest.

12. Põhipuhkuse mittearvestamine vanemapuhkuse ajal ei saa tekitada vanemapuhkusel olijale

raskusi ega seada teda keerulisse olukorda. Kui vanemapuhkuse ajal saaks koguda põhipuhkuse

päevi, koguneks näiteks 28-päevase põhipuhkuse õiguse korral vanemapuhkusel olijale kolme

aasta jooksul 84 põhipuhkuse päeva. Sedavõrd pikaajalise põhipuhkuse kogumine ja kogutud

puhkuse perioodiline kasutamata jätmine (igal aastal) ei ole kooskõlas põhipuhkuse eesmärgiga.

13. Põhipuhkus on ette nähtud töö tegemisest taastumiseks ja uue tööperioodi ettevalmistamiseks.1

Põhipuhkusest pole töötajal õigust keelduda, see tuleb ära kasutada kalendriaasta jooksul

1 Puhkuseõiguse kohta vt parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mille artikli 2 lõike 3 järgi on puhkuse

andmine töölepingulise suhte küsimus (vt ka Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee seisukohti selle sätte kohta, lk 59-

60). Vt ka ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakti artikli 7 p d kohta

üldkommentaari nr 23, lk 10-11: õigus puhkusele on töösuhtest tulenev õigus, kusjuures puhkuse aeg on töötaja ja

tööandja kokkuleppe küsimus. Kuigi Eesti ei ole ühinenud ILO konventsiooniga nr 132 (Holidays with Pay

Convention (Revised), 1970), nähtub sellestki dokumendist, et puhkuseõigus on töölepingulise suhte küsimus.

Konventsiooni artikli 5 punkti 4 kohaselt arvestatakse puhkuseõiguse tekkimise aja hulka perioodid, mida inimene ise

otseselt ei mõjuta (haigus, vigastus, emadus).

4

(TLS § 68 lg 5). Põhipuhkust antakse osadena üksnes poolte kokkuleppel. Kasutamata puhkuseosa

saab üle viia järgmisesse kalendriaastasse, kui töötaja on tööandjaga nii kokku leppinud.

14. Seega ei ole põhipuhkus kogumiseks, vaid seda tuleb igal aastal eesmärgipäraselt kasutada

töötamiseks taastumisest ja uue tööperioodi ettevalmistamiseks. Vanemapuhkusel olijatel pole

vaja perioodiliselt tööst taastuda, kui nad tööandjale pole tööd teinud. Oluline on, et põhipuhkust

annab (finantseerib) konkreetne tööandja, kelle juures inimene tööd teeb. Puhkuse ajaks vabaneb

inimene tööandja heaks töötamise kohustusest, mitte perekondlikest ja muudest eraelulistest

kohustustest.

Riigikogu hinnangul piisab tööst taastumiseks (üldjuhul) 28-päevasest puhkusest aastas. Pole

teada põhjust, miks peaksid vanemapuhkusel olnud töötajad vajama pärast tööle naasmist

põhipuhkust oluliselt pikemat aega kui teised töötajad (põhipuhkus ei ole mõeldud nt lapse haiguse

tõttu või muul sellisel põhjusel töövabastuse saamiseks, vaid perioodiliseks puhkamiseks).

Töötajal on võimalus võtta vajadusel ka seadusega ette nähtud lisapuhkusepäevi (TLS §-d 63-64).

15. Vanemapuhkusel oleva töötaja põhipuhkuse nõude aegumine peatub ajaks, kui ta kasutab

vanemapuhkust (TLS § 68 lg 6). Seega, nagu teised töötajad, saab ka vanemapuhkusel olija

kasutada neid põhipuhkuse päevi, mille ta on tööandjale töötades tööandjalt n-ö välja teeninud.

Vanemapuhkuselt tulnud inimesele on ka loodud eelis, et ta saab puhkust kasutada talle sobival

ajal (TLS § 69 lg 7 p 2).

16. Nõuet, et vanemapuhkusel viibimise aega peaks arvestama põhipuhkuse õigust andva aja

hulka, ei saa õigustada asjaoluga, et kohtupraktika kohaselt tuleb riigi makstava pensioni korral

pensionistaaži hulka arvata ka lapsehoolduspuhkusel viibimise aeg (Tallinna Ringkonnakohtu

25.01.2024 otsus asjas nr 3-22-2305). Kui pensioni maksab riik, siis pensionistaaži arvestus ei

piira tööandja õigusi, samas kui põhipuhkuse lisandumise kulud katab tööandja.

17. Olukorda võib vaadata ka nii, et vanemapuhkusel olijale kolme aasta jooksul põhipuhkuse

arvestamine seaks vanemapuhkusel olija hoopis paremasse olukorda kui teised töötajad, sest

erinevalt teistest töötajatest saaks vanemapuhkusel olija koguda puhkusepäevi kolme aasta

jooksul. Põhiseadus ei kohusta vanemapuhkusel olijaid selliselt soodustama.

18. Niisiis väljendab TLS § 68 lõige 2 Riigikogu kehtestatud tasakaalu tööandja ja töötajate õiguste

ja huvide vahel. Põhipuhkust arvestatakse töölt eemal viibitud aja eest, mis on mõistliku pikkusega

või mida saab tööandja ise mõjutada (töölepingu ülesütlemise võimalus). Vanemapuhkust võib

töötaja teiste põhipuhkuse arvestamise aluseks olevate töölt eemalviibimise perioodidega

võrreldes kasutada oluliselt pikemalt ja sellelt põhipuhkuse arvutamine tooks kaasa tööandjale

suure kulu. Vanemapuhkusel olija ei tee tööandja juures tööd, millest taastumiseks tuleks talle

perioodiliselt puhkust anda.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Aigi Kivioja 693 8428; [email protected]