| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/3627-1 |
| Registreeritud | 21.10.2025 |
| Sünkroonitud | 22.10.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest augustis ja septembris 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Euroopa Kohtu otsus, 1. augustil 2025
Keskkonnaamet peatas 2021. aasta mais ajutiselt OÜ Voore Mets ja AS Lemeks Põlva raietööd, sest
nendega kaasnes reaalne oht häirida lindude pesitsemist ja hävitada linnupesi. Mõlemad ettevõtjad
esitasid kohtusse kaebuse. Riigikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, kas siis, kui
inimtegevuse eesmärk ei ole lindude tapmine või häirimine, kohalduvad linnudirektiivis (direktiiv
2009/147/EÜ) sätestatud lindude tapmise ja pesitsemise häirimise keelud vaid niivõrd, kuivõrd see
on vajalik, et tagada linnuliikide arvukuse piisav tase. Samuti soovis Riigikohus teada, kas metsaraiet
lindude pesitsemise ajal võib keelata, kui metsas ei ole kindlaks tehtud ebasoodsas kaitsestaatuses
olevate linnuliikide isendite pesitsemist.
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et linnudirektiivis sätestatud lindude tapmise ja
pesitsemise häirimise keelde kohaldatakse kõikide linnuliikide suhtes, mitte üksnes ohustatud liikide
suhtes. Seejuures on need keelud kohaldatavad ka inimtegevusele, mille eesmärk ei ole lindude
tapmine või pesitsemise häirimine, kuid mille puhul mööndakse niisuguse tagajärje saabumise
võimalust. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et kui inimtegevus üksnes häirib lindude pesitsemist, siis
võib selle tegevuse keelata vaid siis, kui see on vajalik, et hoida asjaomaste linnuliikide arvukus
rahuldaval tasemel. Seevastu, kui inimtegevuse tagajärjeks on lindude tapmine või pesade
hävitamine, siis võib selle tegevuse keelata sõltumata sellest, milline on selle inimtegevuse mõju
asjaomaste linnuliikide üldisele arvukusele.
Euroopa Kohus lisas, et vastavalt ettevaatuspõhimõttele on põhjendatud eeldada teatud arvu
linnupaaride pesitsemist hektari kohta, tuginedes teadusandmetele ja üksikute lindude vaatlusele ning
eelkõige metsa tüübile ja vanusele. Kui lindude pesitsemise ajal tehakse linnurohkes metsas lage-
ja harvendusraiet, siis mööndakse sellega võimalust, et linde sel ajal tapetakse või pesi
hävitatakse. Seega võib sellise metsaraiega kaasnevad toimingud keelata, ilma et oleks kindlaks
tehtud ebasoodsas kaitsestaatuses olevate linnuliikide isendite pesitsemist raiealal.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Kohtujuristi ettepanek, 4. septembril 2025
Kaebaja on Bulgaaria kodanik, kes elab Itaalias. Ta on sünnitunnistusel meessoost, kuid palus
kohtuotsusega tuvastada, et on naissoost, ning muuta sünnitunnistusel tehtud kandeid tema soo ja
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
nime kohta. Kaebaja on alustanud hormoonravi ja soovib läbida kirurgilist soovahetuse operatsiooni.
Kaebajal on diagnoositud soolise identiteedi ebakõla. Bulgaaria esimese ja teise astme kohtud jätsid
kaebuse rahuldamata põhjendusel, et Bulgaaria õiguse kohaselt tuleb „soo“ all mõista „bioloogilist
sugu“ ja soo muutmise tingimused pole seadusega reguleeritud.
Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus küsis eelotsusetaotlusega sisuliselt, kas liidu õigusega on
vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda õiguslikult tunnustada ega sünniakti kanda oma
kodaniku sooidentiteedi muutust ega tema nime ja isikukoodi muutust, olgugi et sünniakti kandest
sõltub nende isikut tõendavates dokumentides kajastuvate andmete muutmine.
Euroopa Kohtu kohtujurist tuletas oma ettepanekus meelde, et isikute perekonnaõiguslik seisund,
mille alla kuuluvad isiku ees- ja perekonnanime ning sooidentiteedi muutmist reguleerivad
õigusnormid, on valdkond, mis kehtiva liidu õiguse kohaselt kuulub liikmesriikide pädevusse.
Liikmesriikides kehtivad õigusnormid ei tohi aga piirata liidu kodanikele antud õigust vabalt
liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ega takistada selle õiguse kasutamist. Liidu
kodanike tuvastamiseks kasutatakse isikutunnistusi, mis tõendavad seda, et isikul on õigus
liikmesriikide territooriumil liikuda ja elada. Kui isikutunnistusele soo kohta kantud märge aga ei
vasta isiku tunnetuslikule identiteedile, tekitab isikusamasuse tõendamiseks esitatud dokument
tingimata kahtlusi selle ehtsuses või tõelevastavuses.
Kohtujurist selgitas seejärel, et käesoleval juhul takistab transsoolisel liidu kodanikul
liikmesriikide territooriumil vabalt liikumise ja elamise õiguse teostamist see, et ainus selleks
pädev asutus ehk tema päritoluliikmesriigi asutus on välja andnud isikutunnistuse, kuhu peab
olema tingimata märgitud tema sünniakti kantud sugu, kuigi see ei vasta enam tema
tunnetuslikule sooidentiteedile. Seetõttu jõudis kohtujurist järeldusele, et liidu õigusega on
vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda õiguslikult tunnustada ega sünniakti kanda oma
kodaniku sooidentiteedi muutust ega tema nime ja isikukoodi muutust, olgugi et sünniakti kandest
sõltub tema isikut tõendavates dokumentides kajastatud andmete muutmine.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 1. augustil 2025
Belgia jalgpalliklubi RFC Seraing sõlmis 2015. aastal Malta äriühinguga Doyen Sports
rahastamislepingud, milles oli ette nähtud klubi teatud mängijate majanduslike õiguste üleandmine
sellele äriühingule. Rahvusvaheline Jalgpalliföderatsioon (FIFA) leidis, et need lepingud rikuvad
kolmandatele isikutele kehtivat keeldu omada mängijatega seotud majanduslikke õigusi, ning määras
klubile mitu karistust, nimelt keelu registreerida uusi mängijaid mitmel perioodil ja trahvi. Šveitsis
asuv spordivahekohus CAS ja seejärel Šveitsi kõrgeim kohus jätsid need karistused muutmata. RFC
Seraing pöördus seejärel Belgia kohtusse, et vaidlustada FIFA reeglite kooskõla liidu õigusega.
Madalama astme kohtud leidsid, et CASi otsus oli jõustunud ja omandanud seadusjõu ning et neil ei
ole seega võimalik kooskõla liidu õigusega hinnata.
Belgia kassatsioonikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, kas ELL artikli 19
lõikega 1 (tõhus kohtulik kaitse) koostoimes ELTL artikliga 267 (eelotsusemenetlus) ja EL
põhiõiguste harta artikliga 47 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) on vastuolus riigisisesed
õigusnormid, mis tunnustavad sellise vahekohtuotsuse seadusjõudu, mille kooskõla liidu õigusega on
kontrollinud kolmanda riigi kohus, kellel ei ole võimalik Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi esitada.
Samuti küsis Belgia kassatsioonikohus, kas nimetatud sätetega on vastuolus see, kui sellisele
vahekohtuotsusele omistatakse liikmesriigis tõendusjõud kolmandate isikute suhtes.
Euroopa Kohus märkis varasemale kohtupraktikale viidates, et erinevalt sellistest liikmesriikide
vahelistest kokkulepetest, millega kehtestatakse kohustuslikud vahekohtumehhanismid, mis jätavad
liikmesriikide kohtute pädevusest välja vaidlused, mis võivad puudutada liidu õiguse tõlgendamist
või kohaldamist, on vabatahtlik vahekohtumenetlus põhimõtteliselt liidu õigusega kooskõlas.
Vahekohtuotsuste kohtulik kontroll võib olla õiguspäraselt piiratud, kuid siiski peab igal juhul olema
võimalik, et ELTL artikli 267 nõuetele vastav kohus kontrolliks, kas vahekohtuotsused on kooskõlas
liidu avaliku korraga. Nimelt ei saa isikud vahekohtusse pöördumisega eirata liidu esmase või
teisese õiguse põhimõtteid ja sätteid, mis on aluslepingutega loodud õiguskorra olemuslik osa
või mis on liidule usaldatud ülesannete täitmisel põhjapaneva tähtsusega. Varasemast
kohtupraktikast tulenevalt kuuluvad liidu avaliku korra põhimõtete ja sätete hulka ELTL artiklid
101 ja 102, millel on vahetu õigusmõju, töötajate liikumisvabadus, teenuste osutamise vabadus
ja kapitali vaba liikumine. Vahetu õigusmõju on samuti neil kolmel artiklil, mis on ainsatena
põhikohtuasjas vaidluse all, ning mis on aluseks siseturule.
Sellised vahekohtumehhanismid nagu FIFA puhul on nende ühingute poolt isikutele ühepoolselt
kohustuslikuks tehtud. Rahvusvaheliste spordiühingute õiguslikku autonoomiat ja nende vastutust
arvestades võib kohustuslik vahekohtusse pöördumine olla põhimõtteliselt põhjendatud vaidluste
ühetaolise käsitlemise või spordialale kohaldatavate normide ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise
eesmärkidel. Niisugune õiguslik autonoomia ei saa aga õigustada seda, et piiratakse isikute võimalust
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
tugineda õigustele ja vabadustele, mis on neile liidu õigusega antud ja mis on osa liidu avalikust
korrast.
Euroopa Kohus leidis esiteks, et ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik ei tähenda tingimata, et peab olema
otseselt võimalik selliseid vahekohtuotsuseid vaidlustada, kuid puudutatud isikutel peab olema
võimalus saavutada see, et liikmesriigi kohus teostab kõrvalküsimusena nende isikute taotlusel
või kohtu omal algatusel tõhusat kohtulikku kontrolli liidu õiguse avaliku korraga kooskõla
üle. Kui sellist kontrolli ei ole või kui see ei ole tõhus, peab liikmesriik sellise õiguskaitsevahendi
kehtestama. Teiseks peab liikmesriigi kohus sellise kontrolli teostamisel saama kontrollida liidu
avaliku korra osaks olevate põhimõtete või sätete tõlgendust, selle õiguslikke tagajärgi konkreetsel
juhul ning vahekohtu poolt tuvastatud ja hinnatud faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
Kolmandaks ei saa liikmesriigi kohus sellises olukorras piirduda tõdemusega, et selline
vahekohtuotsus on täielikult või osaliselt vastuolus liidu avaliku korraga, vaid kohus peab saama oma
pädevuse piires ja vastavalt riigisisestele õigusnormidele rakendada ka kõiki õiguslikke tagajärgi, mis
peavad sellise vastuolu tuvastamisega kaasnema. Neljandaks peab liikmesriigi kohtul olema pädevus
kohaldada ajutisi meetmeid, mis võimaldavad tagada tehtava sisulise lahendi täieliku toime ning
jätma kohaldamata riigisisesed õigusnormid, millega see pädevus on vastuolus.
Euroopa Kohus leidis, et antud asjas võttis seadusjõu omistamine vahekohtuotsusele poolelt
võimaluse saavutada see, et kohus tema taotlusel või omal algatusel tõhusalt kontrollib, kas
vahekohtuotsus on kooskõlas liidu avaliku korra osaks olevate põhimõtete ja sätetega. Seoses
tõendusjõu andmisega vahekohtuotsusele leidis Euroopa Kohus, et tõhus kohtulik kaitse tuleb tagada
olenemata isikust, kes soovib tugineda sellisele vahekohtuotsusele nagu põhikohtuasjas. Seega kui
riigisisesed õigusnormid võivad takistada ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu täielikku toimet,
peab liikmesriigi pädev kohus, juhul kui ta ei saa neid sätteid kooskõlaliselt tõlgendada, jätma need
omal algatusel kohaldamata.
Kokkuvõttes otsustas Euroopa Kohus, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu, ELL artikli 267 ja EL
põhiõiguste harta artikliga 47 on vastuolus see, kui spordivahekohtu (CAS) otsusele
omistatakse liikmesriigis seadusjõud poolte vahelistes suhetes, juhul kui vaidlus puudutab
spordiga majandustegevusena tegelemist EL territooriumil ning vahekohtuotsuse kooskõla
liidu avaliku korraga ei ole enne tõhusalt kontrollinud liikmesriigi kohus, kellel on õigus esitada
Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, samuti kui sellele vahekohtuotsusele omistatakse tõendusjõud
kolmandate isikute suhtes.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 1. augustil 2025
Füüsilisel isikul IL-il on ettevõttes Veracash kullakonto. Veracash saatis IL-i aadressile uue
maksekaardi. 30. märtsist kuni 17. maini 2017. aastal tehti sellelt kontolt igapäevaseid väljamakseid.
IL väitis, et ta ei olnud kaarti saanud ega neid väljamakseid autoriseerinud, ning esitas Veracashi
vastu kohtule hagi summade tagasimaksmise ja kahju hüvitamise nõudes. Hagi jäeti esimeses
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
kohtuastmes osaliselt rahuldamata, samuti jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata, kuna IL ei olnud
väljamaksetest Veracashile liigse viivituseta teatanud, vaid teatas sellest kaks kuud pärast esimest
väljamakset. IL esitas kassatsioonkaebuse, viidates sättele, mille kohaselt on teatamiseks aega 13
kuud pärast vaidlusaluse debiteerimise kuupäeva.
Prantsusmaa kassatsioonikohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust, kas direktiivi 2007/64/EÜ
(makseteenuste kohta siseturul) tuleb tõlgendada nii, et makseteenuse kasutaja kaotab õiguse summa
tagasimaksmisele, kui ta viivitas autoriseerimata maksetehingust teatamisega, kuigi ta tegi seda 13
kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva. Kui vastus on jaatav, siis kas õigus tagasimaksmisele
sõltub sellest, kas teatamise hilinemine oli ettekavatsetud või tulenes raskest hooletusest? Samuti, kas
kasutaja kaotab õiguse kõikide autoriseerimata tehingute tagasimaksmisele või ainult nende
tagasimaksmisele, mida oleks saanud vältida, kui teatamine ei oleks hilinenud?
Esiteks selgitas Euroopa Kohus, et direktiivi artikli 58 kohane makseteenuse kasutaja kohustus
teatada autoriseerimata maksetehingust oma makseteenuse pakkujale liigse viivituseta tekib
alates hetkest, mil kasutaja sai tehingust teadlikuks. Seevastu 13 kuu pikkune tähtaeg, hiljemalt
mille jooksul tuleb autoriseerimata maksetehingust teatada, hakkab kulgema alates debiteerimise
kuupäevast. Euroopa Kohus leidis, et tegemist on kahe erineva ajalise tingimusega ning
teatamiskohustus loetakse täidetuks üksnes siis, kui mõlemad on täidetud: esiteks teatab
makseteenuse kasutaja makseteenuse pakkujale liigse viivituseta sellest, et ta on saanud teadlikuks
autoriseerimata maksetehingust, ja teiseks tuleb teade esitada hiljemalt 13 kuu jooksul pärast
debiteerimise kuupäeva. Kohus leidis, et ainuüksi viimase tingimuse täitmine ei täida
teatamiskohustuse ennetavat eesmärki, st eesmärki vähendada autoriseerimata maksetehingutega
seotud riske ja tagajärgi. Samuti õõnestaks see õiguskindlust ja teenusekasutaja ja teenuseosutaja
huvide tasakaalu. Seega kasutaja kaotab õiguse summa tagasimaksmisele, kui ta ei ole oma
makseteenuse pakkujale teatanud liigse viivituseta, et ta sai teadlikuks autoriseerimata
maksetehingust, kuigi ta tegi seda 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva.
Teiseks selgitas Euroopa Kohus, et direktiivi artikli 56 lõike 1 punkti b kohaselt peab makseteenuse
kasutaja teatama makseteenuse pakkujale või pakkuja määratud üksusele liigse viivituseta, kui ta on
saanud teadlikuks makseviisi kadumisest, varastamisest, väärkasutamisest või selle
autoriseerimata kasutamisest. See tähtaeg hakkab kulgema nendest sündmustest teadlikuks
saamisest, mis võib aga toimuda juba enne, kui makseviisi kasutatakse autoriseerimata maksetehingu
tegemiseks. Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et kasutaja kaotab õiguse summa
tagasimaksmisele üksnes juhul, kui ta tegutseb pettuse teel või kui ta on makseviisi kadumisest,
varastamisest, väärkasutamisest või selle autoriseerimata kasutamisest teavitamisega
viivitanud ettekavatsetult või raske hooletuse tulemusel, mis kujutab endast hoolsuskohustuse
selget rikkumist. Tõendamiskoormis lasub makseteenuse pakkujal. Selline tõlgendus tagab direktiivi
tõhususe, kuna kasutajal ei ole põhjust viivitada makseviisi vargusest või kaotamisest teatamisega,
kui ta ei kanna finantstagajärgi, mis tekivad pärast sellist teatamist.
Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et kui esinevad korduvad autoriseerimata maksetehingud,
mis toimuvad pärast kõnealuse makseviisi kaotamist, varastamist või väärkasutamist, saab
kasutajalt võtta õiguse tagasimaksmisele ainult nende tehingute puhul, millest makseteenuse
pakkujale teatamisega ta viivitas ettekavatsetult või raske hooletuse tulemusel. Sellisel juhul on
kasutaja vastutus erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt. Nõue, et peab esinema põhjuslik seos kasutaja
tegevuse ja tekkinud kahju vahel, on kooskõlas makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate
huvide kaalumisega.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 1. augustil 2025
LC ja CP on Bangladeshi kodanikud. Itaalia asutused päästsid nad merelt ja toimetasid Albaaniasse
kinnipidamiskeskusesse. LC ja CP esitasid kinnipidamiskeskusest Itaalia ametiasutustele
rahvusvahelise kaitse taotlused. Itaalia ametiasutus lükkas need taotlused tagasi põhjendusega, et LC
ja CP tulevad turvalisest päritoluriigist. LC ja CP esitasid nende otsuste peale kaebused.
Kohtul tekkis kahtlus seoses Bangladeshi tunnistamisega turvaliseks päritoluriigiks. Täpsemalt tekkis
tal küsimus, kas Euroopa Liidu õigusega ja eelkõige direktiiviga 2013/32 (rahvusvahelise kaitse
seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) on kooskõlas see, et riigi seadusandja
tunnistab kolmanda riigi turvaliseks päritoluriigiks otse seaduse tasandi aktiga ning ei tee
kättesaadavaks ja kontrollitavaks põhjendustes kasutatud allikaid.
Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriikidel on õigus määrata kolmandad riigid turvaliste
päritoluriikidena kindlaks seadusandliku aktiga, kuid kohtutel peab jääma võimalus kontrollida,
kas kindlaksmääramise sisulised tingimused on täidetud. Sealhulgas peavad Euroopa Kohtu sõnul
nii asjaomane taotleja, kes vaidlustab kohtus oma rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise,
kui ka kohus, kelle poole pöörduti, olema mitte ainult teadlikud tagasilükkamise põhjustest, vaid
neile peavad olema kättesaadavad ka teabeallikad, mille põhjal asjaomane kolmas riik
tunnistati turvaliseks päritoluriigiks. Lisaks võib kohus arvesse võtta ka muud teavet, mille ta
on vajaduse korral ise kogunud, nii avalikest allikatest kui ka allikatest, mille esitamist ta on taotlenud
ühelt vaidluse poolelt, kui ta on veendunud selle teabe usaldusväärsuses ja menetluse pooltel on
võimalus esitada selle teabe kohta oma seisukohti.
Lisaks selgitas Euroopa Kohus, et kui kolmas riik loetakse turvaliseks päritoluriigiks, siis peab see
olema üldiselt turvaline kogu oma elanikkonnale ja mitte ainult osale elanikkonnast. See
tähendab, et direktiiviga on vastuolus see, kui liikmesriik määrab turvalise päritoluriigina kindlaks
kolmanda riigi, mis teatavate isikute kategooriate puhul ei vasta sellise kindlaksmääramise
sisulistele tingimustele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 4. septembril 2025
Äriühing AW „T“ esitas hagi, milles nõudis teatud ristsõnaajakirjade turustamise keelamist, kuna
nende ajakirjade turustamine rikub Poolas tööstusomandiseadust ja ebaausa konkurentsi vastase
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
võitluse seadust. Poola regionaalne kohus rahuldas 2005. aasta otsusega hagi osaliselt.
Apellatsioonikohus jättis 2006. aasta otsusega madalama astme kohtuotsuse sisuliselt jõusse, kuid
muutis selle sõnastust. 2020. aastal esitas Poola peaprokurör Poola kõrgeimale kohtule erakorralise
kaebuse selle 2006. aasta kohtuotsuse peale. Peaprokurör leidis, et kohtuotsuses oli
rikutud reformatio in pejus keeldu. Kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade
kolleegium rahuldas kaebuse, tühistas 2006. aasta seadusjõus kohtuotsuse ja saatis asja uueks
läbivaatamiseks eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
Poola apellatsioonikohus küsis Euroopa Kohtult, kas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu, harta artikli 47
ja liidu õiguse esimuse põhimõttega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid ja liikmesriigi
konstitutsioonikohtu praktika, mille kohaselt peab liikmesriigi kohtunik järgima kõrgema kohtu
tehtud otsust ega tohi Euroopa Kohtu praktika alusel kontrollida, kas kohtukoosseis on sõltumatu ja
erapooletu. Samuti soovis Poola kohus teada, kas olukorras, kus Euroopa Kohtu praktika alusel on
tuvastatud, et kohtuorgan ei vasta sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele, tuleb selle kohtuorgani otsust
pidada tühiseks.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et on oma varasemates otsustes juba jõudnud järeldusele, et Poola
kõrgema kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium ei vasta ELL artikli 19
lõike 1 teise lõigu tähenduses sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtu
tingimustele. Samuti on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuna Poola on vastu võtnud riigisisesed
õigusnormid, mis distsiplinaarkaristuste ähvardusel keelavad liikmesriigi kohtutel kontrollida, kas
nende või mõne muu kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud vastavad liidu õigusest tulenevatele
sõltumatuse nõuetele, siis on Poola rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 teisest
lõigust koostoimes harta artikliga 47 ning liidu õiguse esimuse põhimõttest. Seega jõudis Euroopa
Kohus järeldusele, et kui on tuvastatud, et kohtuorgan ei vasta sõltumatu, erapooletu ja seaduse
alusel moodustatud kohtu nõuetele, siis tuleb sellise kohtuorgani otsust pidada õigustühiseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 4. septembril 2025
Rumeenia kohus mõistis C. J.-le vangistuse ja tegi selle täideviimiseks tema suhtes Euroopa
vahistamismääruse. C. J. vahistati Itaalias. Rumeenia ja Itaalia kohtute vahel tekkis erimeelsus, kus
karistus täide viiakse, kuna Rumeenia kohus soovis, et karistus täidetaks Rumeenias, kuid Itaalia
kohus leidis, et karistus tuleb täide viia hoopis Itaalias, et suurendada Itaalias seaduslikult ja tegelikult
elava C. J.-i taasühiskonnastamise tõenäosust.
Rumeenia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas raamotsust 2002/584 (Euroopa vahistamismääruse ja
liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) ja raamotsust 2008/909 (vastastikuse tunnustamise
põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse
vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
eesmärgil) tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismäärust täitev kohus peab juhul, kui ta
kavatseb keelduda süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest, saama selle otsuse teinud riigilt nõusoleku.
Euroopa Kohus selgitas, et neid õigusakte tuleb tõlgendada nii, et kui vahistamismäärust täitev
liikmesriik otsustab jätta süüdimõistetu üle andmata, kuna see oleks vastuolus tema
taasühiskonnastamise eesmärgiga, siis peab kohtuotsuse teinud riik selleks andma oma nõusoleku.
Nõusolek seisneb selles, et kohtuotsuse teinud riik edastab täidesaatvale riigile kohtuotsuse koos
tunnistusega, mille tüüpvorm on esitatud raamotsuse 2008/909 I lisas. Taasühiskonnastamise
eesmärk ei ole absoluutne ja kohtuotsuse teinud liikmesriik võib nõusolekust keeldumisel, võttes
arvesse karistuse erinevaid ülesandeid ühiskonnas, õiguspäraselt tugineda muu hulgas oma riigile
omastele karistuspoliitilistele kaalutlustele. Ka siis, kui täidesaatev liikmesriik ei järgi raamotsuses
2008/909 ette nähtud tingimusi ja menetlust, säilib kohtuotsuse teinud riigil õigus karistus täide viia.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 4. septembril 2025
Füüsiline isik IP kandideeris veebipõhise kutsealase sotsiaalvõrgustiku kaudu tööle äriühingusse
Quirin Privatbank. Selle äriühingu töötaja saatis sotsiaalvõrgustiku meiliteenuse kaudu kolmandale
isikule sõnumi, mis oli adresseeritud IP-le, kus teatas tema palgasoovi rahuldamata jätmisest. Kolmas
isik teadis IP-d ja edastas talle kõnealuse sõnumi. IP esitas kohtule hagi, milles nõudis, et äriühingut
kohustataks hoiduma tema kandideerimisega seotud isikuandmete igasugusest töötlemisest ning et
äriühingult mõistetaks välja hüvitis mittevaralise kahju eest. See kahju tekkis tema sõnul murest, et
isikul, kes töötab samas kutsealases sektoris, tekkis võimalus edastada neid konfidentsiaalseid
andmeid endistele või potentsiaalsetele tööandjatele, saada võimalikus tööle võtmise olukorras tema
ees eelis ning teada tema palgaläbirääkimiste ebaõnnestumise alandavast olukorrast. Vaidlus jõudis
Saksamaa Liitvabariigi kõrgeimasse üldkohtusse, kes küsis Euroopa Kohtult eelotsust määruse (EL)
2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus ehk IKÜM) VIII peatüki sätete ja artikli 82 lõike 1
tõlgendamise kohta.
Esiteks leidis Euroopa Kohus, et IKÜMis ei ole andmesubjekti kasuks, kelle isikuandmeid on
ebaseaduslikult töödeldud, ja juhul, kui ta ei taotle oma andmete kustutamist, sätestatud
kohustuslikku õiguskaitsevahendit, millega ta saab ennetavalt nõuda, et vastutavat töötlejat
kohustataks tulevikus hoiduma uuest ebaseaduslikust töötlemisest. Siiski ei ole nende sätete
tõttu liikmesriikidel takistatud niisuguse õiguskaitsevahendi sätestamine oma vastavates
õiguskordades.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et IKÜMis sisalduv mittevaralise kahju mõiste hõlmab negatiivseid
tundeid, mida andmesubjekt kogeb oma isikuandmete kolmandale isikule loata edastamise
tõttu, näiteks kartust või rahulolematust, mille on põhjustanud kontrolli kaotamine nende
andmete üle, nende võimalik kuritarvitamine või andmesubjekti maine kahjustamine,
tingimusel et andmesubjekt tõendab, et tal on selle määruse kõnealuse rikkumise tõttu
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
niisugused tunded ja negatiivsed tagajärjed. Euroopa Kohus selgitas, et liidu seadusandja soovis
hõlmata kõnealuse mõistega eelkõige andmesubjekti pelka kontrolli kaotamist oma isikuandmete üle
määruse rikkumise tagajärjel, isegi kui nende andmete kuritarvitamist ei ole tegelikult toimunud.
Selline kahju võib olla kui tahes minimaalne, kui selle kandmine on tõendatud. Samuti võib ainuüksi
määruse rikkumise tagajärjel kogetav kartus, et kolmas isik võib millalgi tema isikuandmeid
kuritarvitada, kujutada endast mittevaralist kahju, kui see on tõendatud.
Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et IKÜMiga on vastuolus, kui mittevaralise kahju hüvitamise
hindamisel võetakse arvesse vastutava töötleja süü suurust. Nimelt on kahju tekitaja süü suurus
Saksa õiguses mittevaralise kahju rahalise hüvitamise hindamiseks ette nähtud kriteerium. Euroopa
Kohus märkis, et IKÜMi artikli 82 kohane rahaline hüvitis täidab ainuüksi kompenseerivat
funktsiooni, mitte pärssivat või karistavat funktsiooni. Järelikult ei tohi selle sätte alusel võtta arvesse
vastutava töötleja suhtumist ja motivatsiooni.
Neljandaks leidis Euroopa Kohus, et IKÜMiga on vastuolus, kui asjaolu, et vastutav töötleja peab
hoiduma selle määruse uuest rikkumisest, võib arvesse võtta selleks, et vähendada mittevaralise
kahju hüvitise suurust või sellega hüvitist asendada. Euroopa Kohus selgitas, et IKÜMis ei ole
määratletud reegleid kahju hüvitise suuruse hindamiseks, mistõttu peavad liikmesriikide kohtud
kohaldama riigisiseseid õigusnorme, tingimusel et järgitakse liidu õigusest tulenevat võrdväärsuse ja
tõhususe põhimõtteid. Euroopa Kohus leidis, et kuigi Saksa õiguse kohaselt võib mittevaralise kahju
hüvitist vähendada või selle isegi välistada, kui kahju kandnud isik on taotlenud või saanud
korralduse, et kahju tekitanud isik on sunnitud hoiduma uutest kahjustavatest tegudest, siis seda
kriteeriumi ei saa kohaldada IKÜMi puhul. Seda laadi korralduse eesmärk on vältida kahju tekitanud
tegude kordumist, aga see ei heasta juba andmesubjektile tekitatud kahju.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 11. septembril 2025
Russisch-Kirgizisch Ontwikkelingsfonds (Venemaa-Kõrgõzstani Arengufond; edaspidi
„arengufond“) on üksus, mille rahalised vahendid on külmutatud määruse nr 269/2014 (piiravad
meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või
ohustava tegevusega) alusel. Arengufond esitas Belgia föderaalse rahandusministeeriumi riigikassa
osakonnale nende külmutatud varadega ülekannete tegemiseks kolm taotlust, mis jäeti rahuldamata.
Arengufond esitas selle peale kaebuse Belgia kohtule. Kaebuse esitamise eest tuli tasuda riigilõiv ja
kindlasummaline sissemakse. Arengufond maksis need summad hilinemisega, sest tema sõnul ei
saanud ta varade külmutamise tõttu neid õigeaegselt maksta.
Belgia kohtul tekkis küsimus, kas määrust nr 269/2014 tuleb tõlgendada nii, et selline riigisiseses
õiguses nõutav riigilõiv ja kindlasummaline sissemakse, mida peab maksma selle määruse
rakendamiseks võetud riigisisese meetme peale kaebuse esitamisel, kuulub mõne selles määruses
sätestatud erandi alla, milleks pädevad asutused võivad lubada külmutatud varasid vabastada.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
Euroopa Kohus märkis, et erand, et külmutatud varad võib vabastada õigusabiteenustega seotud
mõistlike töötasude maksmiseks või nendest teenustest tulenevate kulude hüvitamiseks, hõlmab
kõiki kulusid, mis tehakse selleks, et võimaldada isikul, kelle varad on külmutatud, olla kohtus
esindatud. Samas ei saa kohtusse kaebuse esitamisel riigilõivu ja kindlasummalise sissemakse
maksmist pidada kuluks, mis on tehtud selleks, et võimaldada isikul, üksusel või asutusel olla kohtus
esindatud. Seega ei ole sellised kulud viidatud erandiga hõlmatud.
Sellised kulud on Euroopa Kohtu sõnul aga hõlmatud erandiga, et vabastada võib külmutatud varad,
mis on vajalikud asjaomaste isikute põhivajaduste katmiseks, sealhulgas maksude eest
tasumiseks. Nimelt tuleb seda erandit tõlgendada nii, et põhivajaduseks peetakse muu hulgas
vältimatuid kulusid, mis on vajalikud isikute põhiõiguste tagamiseks, sealhulgas harta artikliga 47
kaitstud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 11. septembril 2025
MSIG mõisteti Prantsusmaa kohtus süüdi Hispaanias tegutsenud terroriorganisatsiooni ETA juhina
ja talle määrati 20-aastane vangistus. Pärast selle karistuse kandmist anti MSIG üle Hispaania
ametiasutustele, sest Hispaania oli väljastanud MSIG suhtes Euroopa vahistamismääruse. Hispaanias
süüdistatakse MSIG-d Oviedos (Hispaania) toimunud terrorirünnaku toimepanemises, olgugi et
terroriakti panid füüsiliselt toime kolmandad isikud. Seega on Hispaanias MSIG-i vastu algatatud
menetlus seotud sama tegevusega, mille kohta on olemas Prantsusmaa kohtuotsused.
Hispaania kohus soovis eelotsusetaotlusega teada, kas mõiste „sama tegu“ hõlmab Schengeni lepingu
rakendamise konventsiooni artikli 54 (ne bis in idem põhimõte) ja põhiõiguste harta artikli 50
(mitmekordse karistamise keeld) tähenduses tegusid, milles isikut süüdistatakse ühes liikmesriigis
alustatud kriminaalmenetluses terroriaktides, samas kui see isik on teises liikmesriigis samade tegude
eest terroriühenduses osalemise eest terroriaktide ettevalmistamise eesmärgil juba süüdi mõistetud.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et ne bis in idem põhimõtte kohaldamisel tuleb lähtuda üksnes teo
sisulisest identsusest, mitte kahes erinevas liikmesriigis sellele teole antud õiguslikust
kvalifikatsioonist või nendes liikmesriikides määratletud kaitstavast õigushüvest. Põhikohtuasjas
pannakse MSIG-ile süüks Prantsusmaa territooriumilt Hispaanias tegutsevatele terrorirühmitistele
üldiste tegutsemissuundade andmises ja nende rühmitiste varustamises materiaalsete vahenditega
tegude läbiviimiseks. Seoses Oviedos toime pandud rünnakuga ei panda MSIG-ile Hispaanias süüks
ühtegi muud konkreetset faktilist elementi, mistõttu just needsamad teod viisid selleni, et Prantsuse
kohtud tuvastasid MSIG-i kriminaalvastutuse Prantsusmaal toime pandud tegude eest. Seega jõudis
Euroopa Kohus järeldusele, et mõiste „sama tegu“ hõlmab tegusid, milles isikut süüdistatakse
ühes liikmesriigis alustatud kriminaalmenetluses terroriaktides, samas kui see isik on teises
liikmesriigis samade tegude eest juba süüdi mõistetud terroriühenduses osalemise eest
terroriaktide ettevalmistamise eesmärgil.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
12
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Euroopa Kohtu otsus, 1. augustil 2025
Keskkonnaamet peatas 2021. aasta mais ajutiselt OÜ Voore Mets ja AS Lemeks Põlva raietööd, sest
nendega kaasnes reaalne oht häirida lindude pesitsemist ja hävitada linnupesi. Mõlemad ettevõtjad
esitasid kohtusse kaebuse. Riigikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, kas siis, kui
inimtegevuse eesmärk ei ole lindude tapmine või häirimine, kohalduvad linnudirektiivis (direktiiv
2009/147/EÜ) sätestatud lindude tapmise ja pesitsemise häirimise keelud vaid niivõrd, kuivõrd see
on vajalik, et tagada linnuliikide arvukuse piisav tase. Samuti soovis Riigikohus teada, kas metsaraiet
lindude pesitsemise ajal võib keelata, kui metsas ei ole kindlaks tehtud ebasoodsas kaitsestaatuses
olevate linnuliikide isendite pesitsemist.
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et linnudirektiivis sätestatud lindude tapmise ja
pesitsemise häirimise keelde kohaldatakse kõikide linnuliikide suhtes, mitte üksnes ohustatud liikide
suhtes. Seejuures on need keelud kohaldatavad ka inimtegevusele, mille eesmärk ei ole lindude
tapmine või pesitsemise häirimine, kuid mille puhul mööndakse niisuguse tagajärje saabumise
võimalust. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et kui inimtegevus üksnes häirib lindude pesitsemist, siis
võib selle tegevuse keelata vaid siis, kui see on vajalik, et hoida asjaomaste linnuliikide arvukus
rahuldaval tasemel. Seevastu, kui inimtegevuse tagajärjeks on lindude tapmine või pesade
hävitamine, siis võib selle tegevuse keelata sõltumata sellest, milline on selle inimtegevuse mõju
asjaomaste linnuliikide üldisele arvukusele.
Euroopa Kohus lisas, et vastavalt ettevaatuspõhimõttele on põhjendatud eeldada teatud arvu
linnupaaride pesitsemist hektari kohta, tuginedes teadusandmetele ja üksikute lindude vaatlusele ning
eelkõige metsa tüübile ja vanusele. Kui lindude pesitsemise ajal tehakse linnurohkes metsas lage-
ja harvendusraiet, siis mööndakse sellega võimalust, et linde sel ajal tapetakse või pesi
hävitatakse. Seega võib sellise metsaraiega kaasnevad toimingud keelata, ilma et oleks kindlaks
tehtud ebasoodsas kaitsestaatuses olevate linnuliikide isendite pesitsemist raiealal.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Kohtujuristi ettepanek, 4. septembril 2025
Kaebaja on Bulgaaria kodanik, kes elab Itaalias. Ta on sünnitunnistusel meessoost, kuid palus
kohtuotsusega tuvastada, et on naissoost, ning muuta sünnitunnistusel tehtud kandeid tema soo ja
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
nime kohta. Kaebaja on alustanud hormoonravi ja soovib läbida kirurgilist soovahetuse operatsiooni.
Kaebajal on diagnoositud soolise identiteedi ebakõla. Bulgaaria esimese ja teise astme kohtud jätsid
kaebuse rahuldamata põhjendusel, et Bulgaaria õiguse kohaselt tuleb „soo“ all mõista „bioloogilist
sugu“ ja soo muutmise tingimused pole seadusega reguleeritud.
Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus küsis eelotsusetaotlusega sisuliselt, kas liidu õigusega on
vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda õiguslikult tunnustada ega sünniakti kanda oma
kodaniku sooidentiteedi muutust ega tema nime ja isikukoodi muutust, olgugi et sünniakti kandest
sõltub nende isikut tõendavates dokumentides kajastuvate andmete muutmine.
Euroopa Kohtu kohtujurist tuletas oma ettepanekus meelde, et isikute perekonnaõiguslik seisund,
mille alla kuuluvad isiku ees- ja perekonnanime ning sooidentiteedi muutmist reguleerivad
õigusnormid, on valdkond, mis kehtiva liidu õiguse kohaselt kuulub liikmesriikide pädevusse.
Liikmesriikides kehtivad õigusnormid ei tohi aga piirata liidu kodanikele antud õigust vabalt
liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ega takistada selle õiguse kasutamist. Liidu
kodanike tuvastamiseks kasutatakse isikutunnistusi, mis tõendavad seda, et isikul on õigus
liikmesriikide territooriumil liikuda ja elada. Kui isikutunnistusele soo kohta kantud märge aga ei
vasta isiku tunnetuslikule identiteedile, tekitab isikusamasuse tõendamiseks esitatud dokument
tingimata kahtlusi selle ehtsuses või tõelevastavuses.
Kohtujurist selgitas seejärel, et käesoleval juhul takistab transsoolisel liidu kodanikul
liikmesriikide territooriumil vabalt liikumise ja elamise õiguse teostamist see, et ainus selleks
pädev asutus ehk tema päritoluliikmesriigi asutus on välja andnud isikutunnistuse, kuhu peab
olema tingimata märgitud tema sünniakti kantud sugu, kuigi see ei vasta enam tema
tunnetuslikule sooidentiteedile. Seetõttu jõudis kohtujurist järeldusele, et liidu õigusega on
vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda õiguslikult tunnustada ega sünniakti kanda oma
kodaniku sooidentiteedi muutust ega tema nime ja isikukoodi muutust, olgugi et sünniakti kandest
sõltub tema isikut tõendavates dokumentides kajastatud andmete muutmine.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 1. augustil 2025
Belgia jalgpalliklubi RFC Seraing sõlmis 2015. aastal Malta äriühinguga Doyen Sports
rahastamislepingud, milles oli ette nähtud klubi teatud mängijate majanduslike õiguste üleandmine
sellele äriühingule. Rahvusvaheline Jalgpalliföderatsioon (FIFA) leidis, et need lepingud rikuvad
kolmandatele isikutele kehtivat keeldu omada mängijatega seotud majanduslikke õigusi, ning määras
klubile mitu karistust, nimelt keelu registreerida uusi mängijaid mitmel perioodil ja trahvi. Šveitsis
asuv spordivahekohus CAS ja seejärel Šveitsi kõrgeim kohus jätsid need karistused muutmata. RFC
Seraing pöördus seejärel Belgia kohtusse, et vaidlustada FIFA reeglite kooskõla liidu õigusega.
Madalama astme kohtud leidsid, et CASi otsus oli jõustunud ja omandanud seadusjõu ning et neil ei
ole seega võimalik kooskõla liidu õigusega hinnata.
Belgia kassatsioonikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, kas ELL artikli 19
lõikega 1 (tõhus kohtulik kaitse) koostoimes ELTL artikliga 267 (eelotsusemenetlus) ja EL
põhiõiguste harta artikliga 47 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) on vastuolus riigisisesed
õigusnormid, mis tunnustavad sellise vahekohtuotsuse seadusjõudu, mille kooskõla liidu õigusega on
kontrollinud kolmanda riigi kohus, kellel ei ole võimalik Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi esitada.
Samuti küsis Belgia kassatsioonikohus, kas nimetatud sätetega on vastuolus see, kui sellisele
vahekohtuotsusele omistatakse liikmesriigis tõendusjõud kolmandate isikute suhtes.
Euroopa Kohus märkis varasemale kohtupraktikale viidates, et erinevalt sellistest liikmesriikide
vahelistest kokkulepetest, millega kehtestatakse kohustuslikud vahekohtumehhanismid, mis jätavad
liikmesriikide kohtute pädevusest välja vaidlused, mis võivad puudutada liidu õiguse tõlgendamist
või kohaldamist, on vabatahtlik vahekohtumenetlus põhimõtteliselt liidu õigusega kooskõlas.
Vahekohtuotsuste kohtulik kontroll võib olla õiguspäraselt piiratud, kuid siiski peab igal juhul olema
võimalik, et ELTL artikli 267 nõuetele vastav kohus kontrolliks, kas vahekohtuotsused on kooskõlas
liidu avaliku korraga. Nimelt ei saa isikud vahekohtusse pöördumisega eirata liidu esmase või
teisese õiguse põhimõtteid ja sätteid, mis on aluslepingutega loodud õiguskorra olemuslik osa
või mis on liidule usaldatud ülesannete täitmisel põhjapaneva tähtsusega. Varasemast
kohtupraktikast tulenevalt kuuluvad liidu avaliku korra põhimõtete ja sätete hulka ELTL artiklid
101 ja 102, millel on vahetu õigusmõju, töötajate liikumisvabadus, teenuste osutamise vabadus
ja kapitali vaba liikumine. Vahetu õigusmõju on samuti neil kolmel artiklil, mis on ainsatena
põhikohtuasjas vaidluse all, ning mis on aluseks siseturule.
Sellised vahekohtumehhanismid nagu FIFA puhul on nende ühingute poolt isikutele ühepoolselt
kohustuslikuks tehtud. Rahvusvaheliste spordiühingute õiguslikku autonoomiat ja nende vastutust
arvestades võib kohustuslik vahekohtusse pöördumine olla põhimõtteliselt põhjendatud vaidluste
ühetaolise käsitlemise või spordialale kohaldatavate normide ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise
eesmärkidel. Niisugune õiguslik autonoomia ei saa aga õigustada seda, et piiratakse isikute võimalust
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
tugineda õigustele ja vabadustele, mis on neile liidu õigusega antud ja mis on osa liidu avalikust
korrast.
Euroopa Kohus leidis esiteks, et ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik ei tähenda tingimata, et peab olema
otseselt võimalik selliseid vahekohtuotsuseid vaidlustada, kuid puudutatud isikutel peab olema
võimalus saavutada see, et liikmesriigi kohus teostab kõrvalküsimusena nende isikute taotlusel
või kohtu omal algatusel tõhusat kohtulikku kontrolli liidu õiguse avaliku korraga kooskõla
üle. Kui sellist kontrolli ei ole või kui see ei ole tõhus, peab liikmesriik sellise õiguskaitsevahendi
kehtestama. Teiseks peab liikmesriigi kohus sellise kontrolli teostamisel saama kontrollida liidu
avaliku korra osaks olevate põhimõtete või sätete tõlgendust, selle õiguslikke tagajärgi konkreetsel
juhul ning vahekohtu poolt tuvastatud ja hinnatud faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
Kolmandaks ei saa liikmesriigi kohus sellises olukorras piirduda tõdemusega, et selline
vahekohtuotsus on täielikult või osaliselt vastuolus liidu avaliku korraga, vaid kohus peab saama oma
pädevuse piires ja vastavalt riigisisestele õigusnormidele rakendada ka kõiki õiguslikke tagajärgi, mis
peavad sellise vastuolu tuvastamisega kaasnema. Neljandaks peab liikmesriigi kohtul olema pädevus
kohaldada ajutisi meetmeid, mis võimaldavad tagada tehtava sisulise lahendi täieliku toime ning
jätma kohaldamata riigisisesed õigusnormid, millega see pädevus on vastuolus.
Euroopa Kohus leidis, et antud asjas võttis seadusjõu omistamine vahekohtuotsusele poolelt
võimaluse saavutada see, et kohus tema taotlusel või omal algatusel tõhusalt kontrollib, kas
vahekohtuotsus on kooskõlas liidu avaliku korra osaks olevate põhimõtete ja sätetega. Seoses
tõendusjõu andmisega vahekohtuotsusele leidis Euroopa Kohus, et tõhus kohtulik kaitse tuleb tagada
olenemata isikust, kes soovib tugineda sellisele vahekohtuotsusele nagu põhikohtuasjas. Seega kui
riigisisesed õigusnormid võivad takistada ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu täielikku toimet,
peab liikmesriigi pädev kohus, juhul kui ta ei saa neid sätteid kooskõlaliselt tõlgendada, jätma need
omal algatusel kohaldamata.
Kokkuvõttes otsustas Euroopa Kohus, et ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu, ELL artikli 267 ja EL
põhiõiguste harta artikliga 47 on vastuolus see, kui spordivahekohtu (CAS) otsusele
omistatakse liikmesriigis seadusjõud poolte vahelistes suhetes, juhul kui vaidlus puudutab
spordiga majandustegevusena tegelemist EL territooriumil ning vahekohtuotsuse kooskõla
liidu avaliku korraga ei ole enne tõhusalt kontrollinud liikmesriigi kohus, kellel on õigus esitada
Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, samuti kui sellele vahekohtuotsusele omistatakse tõendusjõud
kolmandate isikute suhtes.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 1. augustil 2025
Füüsilisel isikul IL-il on ettevõttes Veracash kullakonto. Veracash saatis IL-i aadressile uue
maksekaardi. 30. märtsist kuni 17. maini 2017. aastal tehti sellelt kontolt igapäevaseid väljamakseid.
IL väitis, et ta ei olnud kaarti saanud ega neid väljamakseid autoriseerinud, ning esitas Veracashi
vastu kohtule hagi summade tagasimaksmise ja kahju hüvitamise nõudes. Hagi jäeti esimeses
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
kohtuastmes osaliselt rahuldamata, samuti jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata, kuna IL ei olnud
väljamaksetest Veracashile liigse viivituseta teatanud, vaid teatas sellest kaks kuud pärast esimest
väljamakset. IL esitas kassatsioonkaebuse, viidates sättele, mille kohaselt on teatamiseks aega 13
kuud pärast vaidlusaluse debiteerimise kuupäeva.
Prantsusmaa kassatsioonikohus küsis Euroopa Kohtult eelotsust, kas direktiivi 2007/64/EÜ
(makseteenuste kohta siseturul) tuleb tõlgendada nii, et makseteenuse kasutaja kaotab õiguse summa
tagasimaksmisele, kui ta viivitas autoriseerimata maksetehingust teatamisega, kuigi ta tegi seda 13
kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva. Kui vastus on jaatav, siis kas õigus tagasimaksmisele
sõltub sellest, kas teatamise hilinemine oli ettekavatsetud või tulenes raskest hooletusest? Samuti, kas
kasutaja kaotab õiguse kõikide autoriseerimata tehingute tagasimaksmisele või ainult nende
tagasimaksmisele, mida oleks saanud vältida, kui teatamine ei oleks hilinenud?
Esiteks selgitas Euroopa Kohus, et direktiivi artikli 58 kohane makseteenuse kasutaja kohustus
teatada autoriseerimata maksetehingust oma makseteenuse pakkujale liigse viivituseta tekib
alates hetkest, mil kasutaja sai tehingust teadlikuks. Seevastu 13 kuu pikkune tähtaeg, hiljemalt
mille jooksul tuleb autoriseerimata maksetehingust teatada, hakkab kulgema alates debiteerimise
kuupäevast. Euroopa Kohus leidis, et tegemist on kahe erineva ajalise tingimusega ning
teatamiskohustus loetakse täidetuks üksnes siis, kui mõlemad on täidetud: esiteks teatab
makseteenuse kasutaja makseteenuse pakkujale liigse viivituseta sellest, et ta on saanud teadlikuks
autoriseerimata maksetehingust, ja teiseks tuleb teade esitada hiljemalt 13 kuu jooksul pärast
debiteerimise kuupäeva. Kohus leidis, et ainuüksi viimase tingimuse täitmine ei täida
teatamiskohustuse ennetavat eesmärki, st eesmärki vähendada autoriseerimata maksetehingutega
seotud riske ja tagajärgi. Samuti õõnestaks see õiguskindlust ja teenusekasutaja ja teenuseosutaja
huvide tasakaalu. Seega kasutaja kaotab õiguse summa tagasimaksmisele, kui ta ei ole oma
makseteenuse pakkujale teatanud liigse viivituseta, et ta sai teadlikuks autoriseerimata
maksetehingust, kuigi ta tegi seda 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva.
Teiseks selgitas Euroopa Kohus, et direktiivi artikli 56 lõike 1 punkti b kohaselt peab makseteenuse
kasutaja teatama makseteenuse pakkujale või pakkuja määratud üksusele liigse viivituseta, kui ta on
saanud teadlikuks makseviisi kadumisest, varastamisest, väärkasutamisest või selle
autoriseerimata kasutamisest. See tähtaeg hakkab kulgema nendest sündmustest teadlikuks
saamisest, mis võib aga toimuda juba enne, kui makseviisi kasutatakse autoriseerimata maksetehingu
tegemiseks. Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et kasutaja kaotab õiguse summa
tagasimaksmisele üksnes juhul, kui ta tegutseb pettuse teel või kui ta on makseviisi kadumisest,
varastamisest, väärkasutamisest või selle autoriseerimata kasutamisest teavitamisega
viivitanud ettekavatsetult või raske hooletuse tulemusel, mis kujutab endast hoolsuskohustuse
selget rikkumist. Tõendamiskoormis lasub makseteenuse pakkujal. Selline tõlgendus tagab direktiivi
tõhususe, kuna kasutajal ei ole põhjust viivitada makseviisi vargusest või kaotamisest teatamisega,
kui ta ei kanna finantstagajärgi, mis tekivad pärast sellist teatamist.
Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et kui esinevad korduvad autoriseerimata maksetehingud,
mis toimuvad pärast kõnealuse makseviisi kaotamist, varastamist või väärkasutamist, saab
kasutajalt võtta õiguse tagasimaksmisele ainult nende tehingute puhul, millest makseteenuse
pakkujale teatamisega ta viivitas ettekavatsetult või raske hooletuse tulemusel. Sellisel juhul on
kasutaja vastutus erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt. Nõue, et peab esinema põhjuslik seos kasutaja
tegevuse ja tekkinud kahju vahel, on kooskõlas makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate
huvide kaalumisega.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 1. augustil 2025
LC ja CP on Bangladeshi kodanikud. Itaalia asutused päästsid nad merelt ja toimetasid Albaaniasse
kinnipidamiskeskusesse. LC ja CP esitasid kinnipidamiskeskusest Itaalia ametiasutustele
rahvusvahelise kaitse taotlused. Itaalia ametiasutus lükkas need taotlused tagasi põhjendusega, et LC
ja CP tulevad turvalisest päritoluriigist. LC ja CP esitasid nende otsuste peale kaebused.
Kohtul tekkis kahtlus seoses Bangladeshi tunnistamisega turvaliseks päritoluriigiks. Täpsemalt tekkis
tal küsimus, kas Euroopa Liidu õigusega ja eelkõige direktiiviga 2013/32 (rahvusvahelise kaitse
seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) on kooskõlas see, et riigi seadusandja
tunnistab kolmanda riigi turvaliseks päritoluriigiks otse seaduse tasandi aktiga ning ei tee
kättesaadavaks ja kontrollitavaks põhjendustes kasutatud allikaid.
Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriikidel on õigus määrata kolmandad riigid turvaliste
päritoluriikidena kindlaks seadusandliku aktiga, kuid kohtutel peab jääma võimalus kontrollida,
kas kindlaksmääramise sisulised tingimused on täidetud. Sealhulgas peavad Euroopa Kohtu sõnul
nii asjaomane taotleja, kes vaidlustab kohtus oma rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise,
kui ka kohus, kelle poole pöörduti, olema mitte ainult teadlikud tagasilükkamise põhjustest, vaid
neile peavad olema kättesaadavad ka teabeallikad, mille põhjal asjaomane kolmas riik
tunnistati turvaliseks päritoluriigiks. Lisaks võib kohus arvesse võtta ka muud teavet, mille ta
on vajaduse korral ise kogunud, nii avalikest allikatest kui ka allikatest, mille esitamist ta on taotlenud
ühelt vaidluse poolelt, kui ta on veendunud selle teabe usaldusväärsuses ja menetluse pooltel on
võimalus esitada selle teabe kohta oma seisukohti.
Lisaks selgitas Euroopa Kohus, et kui kolmas riik loetakse turvaliseks päritoluriigiks, siis peab see
olema üldiselt turvaline kogu oma elanikkonnale ja mitte ainult osale elanikkonnast. See
tähendab, et direktiiviga on vastuolus see, kui liikmesriik määrab turvalise päritoluriigina kindlaks
kolmanda riigi, mis teatavate isikute kategooriate puhul ei vasta sellise kindlaksmääramise
sisulistele tingimustele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 4. septembril 2025
Äriühing AW „T“ esitas hagi, milles nõudis teatud ristsõnaajakirjade turustamise keelamist, kuna
nende ajakirjade turustamine rikub Poolas tööstusomandiseadust ja ebaausa konkurentsi vastase
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
võitluse seadust. Poola regionaalne kohus rahuldas 2005. aasta otsusega hagi osaliselt.
Apellatsioonikohus jättis 2006. aasta otsusega madalama astme kohtuotsuse sisuliselt jõusse, kuid
muutis selle sõnastust. 2020. aastal esitas Poola peaprokurör Poola kõrgeimale kohtule erakorralise
kaebuse selle 2006. aasta kohtuotsuse peale. Peaprokurör leidis, et kohtuotsuses oli
rikutud reformatio in pejus keeldu. Kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade
kolleegium rahuldas kaebuse, tühistas 2006. aasta seadusjõus kohtuotsuse ja saatis asja uueks
läbivaatamiseks eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
Poola apellatsioonikohus küsis Euroopa Kohtult, kas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu, harta artikli 47
ja liidu õiguse esimuse põhimõttega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid ja liikmesriigi
konstitutsioonikohtu praktika, mille kohaselt peab liikmesriigi kohtunik järgima kõrgema kohtu
tehtud otsust ega tohi Euroopa Kohtu praktika alusel kontrollida, kas kohtukoosseis on sõltumatu ja
erapooletu. Samuti soovis Poola kohus teada, kas olukorras, kus Euroopa Kohtu praktika alusel on
tuvastatud, et kohtuorgan ei vasta sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele, tuleb selle kohtuorgani otsust
pidada tühiseks.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et on oma varasemates otsustes juba jõudnud järeldusele, et Poola
kõrgema kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium ei vasta ELL artikli 19
lõike 1 teise lõigu tähenduses sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtu
tingimustele. Samuti on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuna Poola on vastu võtnud riigisisesed
õigusnormid, mis distsiplinaarkaristuste ähvardusel keelavad liikmesriigi kohtutel kontrollida, kas
nende või mõne muu kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud vastavad liidu õigusest tulenevatele
sõltumatuse nõuetele, siis on Poola rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 teisest
lõigust koostoimes harta artikliga 47 ning liidu õiguse esimuse põhimõttest. Seega jõudis Euroopa
Kohus järeldusele, et kui on tuvastatud, et kohtuorgan ei vasta sõltumatu, erapooletu ja seaduse
alusel moodustatud kohtu nõuetele, siis tuleb sellise kohtuorgani otsust pidada õigustühiseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 4. septembril 2025
Rumeenia kohus mõistis C. J.-le vangistuse ja tegi selle täideviimiseks tema suhtes Euroopa
vahistamismääruse. C. J. vahistati Itaalias. Rumeenia ja Itaalia kohtute vahel tekkis erimeelsus, kus
karistus täide viiakse, kuna Rumeenia kohus soovis, et karistus täidetaks Rumeenias, kuid Itaalia
kohus leidis, et karistus tuleb täide viia hoopis Itaalias, et suurendada Itaalias seaduslikult ja tegelikult
elava C. J.-i taasühiskonnastamise tõenäosust.
Rumeenia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas raamotsust 2002/584 (Euroopa vahistamismääruse ja
liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) ja raamotsust 2008/909 (vastastikuse tunnustamise
põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse
vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
eesmärgil) tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismäärust täitev kohus peab juhul, kui ta
kavatseb keelduda süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest, saama selle otsuse teinud riigilt nõusoleku.
Euroopa Kohus selgitas, et neid õigusakte tuleb tõlgendada nii, et kui vahistamismäärust täitev
liikmesriik otsustab jätta süüdimõistetu üle andmata, kuna see oleks vastuolus tema
taasühiskonnastamise eesmärgiga, siis peab kohtuotsuse teinud riik selleks andma oma nõusoleku.
Nõusolek seisneb selles, et kohtuotsuse teinud riik edastab täidesaatvale riigile kohtuotsuse koos
tunnistusega, mille tüüpvorm on esitatud raamotsuse 2008/909 I lisas. Taasühiskonnastamise
eesmärk ei ole absoluutne ja kohtuotsuse teinud liikmesriik võib nõusolekust keeldumisel, võttes
arvesse karistuse erinevaid ülesandeid ühiskonnas, õiguspäraselt tugineda muu hulgas oma riigile
omastele karistuspoliitilistele kaalutlustele. Ka siis, kui täidesaatev liikmesriik ei järgi raamotsuses
2008/909 ette nähtud tingimusi ja menetlust, säilib kohtuotsuse teinud riigil õigus karistus täide viia.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 4. septembril 2025
Füüsiline isik IP kandideeris veebipõhise kutsealase sotsiaalvõrgustiku kaudu tööle äriühingusse
Quirin Privatbank. Selle äriühingu töötaja saatis sotsiaalvõrgustiku meiliteenuse kaudu kolmandale
isikule sõnumi, mis oli adresseeritud IP-le, kus teatas tema palgasoovi rahuldamata jätmisest. Kolmas
isik teadis IP-d ja edastas talle kõnealuse sõnumi. IP esitas kohtule hagi, milles nõudis, et äriühingut
kohustataks hoiduma tema kandideerimisega seotud isikuandmete igasugusest töötlemisest ning et
äriühingult mõistetaks välja hüvitis mittevaralise kahju eest. See kahju tekkis tema sõnul murest, et
isikul, kes töötab samas kutsealases sektoris, tekkis võimalus edastada neid konfidentsiaalseid
andmeid endistele või potentsiaalsetele tööandjatele, saada võimalikus tööle võtmise olukorras tema
ees eelis ning teada tema palgaläbirääkimiste ebaõnnestumise alandavast olukorrast. Vaidlus jõudis
Saksamaa Liitvabariigi kõrgeimasse üldkohtusse, kes küsis Euroopa Kohtult eelotsust määruse (EL)
2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus ehk IKÜM) VIII peatüki sätete ja artikli 82 lõike 1
tõlgendamise kohta.
Esiteks leidis Euroopa Kohus, et IKÜMis ei ole andmesubjekti kasuks, kelle isikuandmeid on
ebaseaduslikult töödeldud, ja juhul, kui ta ei taotle oma andmete kustutamist, sätestatud
kohustuslikku õiguskaitsevahendit, millega ta saab ennetavalt nõuda, et vastutavat töötlejat
kohustataks tulevikus hoiduma uuest ebaseaduslikust töötlemisest. Siiski ei ole nende sätete
tõttu liikmesriikidel takistatud niisuguse õiguskaitsevahendi sätestamine oma vastavates
õiguskordades.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et IKÜMis sisalduv mittevaralise kahju mõiste hõlmab negatiivseid
tundeid, mida andmesubjekt kogeb oma isikuandmete kolmandale isikule loata edastamise
tõttu, näiteks kartust või rahulolematust, mille on põhjustanud kontrolli kaotamine nende
andmete üle, nende võimalik kuritarvitamine või andmesubjekti maine kahjustamine,
tingimusel et andmesubjekt tõendab, et tal on selle määruse kõnealuse rikkumise tõttu
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
niisugused tunded ja negatiivsed tagajärjed. Euroopa Kohus selgitas, et liidu seadusandja soovis
hõlmata kõnealuse mõistega eelkõige andmesubjekti pelka kontrolli kaotamist oma isikuandmete üle
määruse rikkumise tagajärjel, isegi kui nende andmete kuritarvitamist ei ole tegelikult toimunud.
Selline kahju võib olla kui tahes minimaalne, kui selle kandmine on tõendatud. Samuti võib ainuüksi
määruse rikkumise tagajärjel kogetav kartus, et kolmas isik võib millalgi tema isikuandmeid
kuritarvitada, kujutada endast mittevaralist kahju, kui see on tõendatud.
Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et IKÜMiga on vastuolus, kui mittevaralise kahju hüvitamise
hindamisel võetakse arvesse vastutava töötleja süü suurust. Nimelt on kahju tekitaja süü suurus
Saksa õiguses mittevaralise kahju rahalise hüvitamise hindamiseks ette nähtud kriteerium. Euroopa
Kohus märkis, et IKÜMi artikli 82 kohane rahaline hüvitis täidab ainuüksi kompenseerivat
funktsiooni, mitte pärssivat või karistavat funktsiooni. Järelikult ei tohi selle sätte alusel võtta arvesse
vastutava töötleja suhtumist ja motivatsiooni.
Neljandaks leidis Euroopa Kohus, et IKÜMiga on vastuolus, kui asjaolu, et vastutav töötleja peab
hoiduma selle määruse uuest rikkumisest, võib arvesse võtta selleks, et vähendada mittevaralise
kahju hüvitise suurust või sellega hüvitist asendada. Euroopa Kohus selgitas, et IKÜMis ei ole
määratletud reegleid kahju hüvitise suuruse hindamiseks, mistõttu peavad liikmesriikide kohtud
kohaldama riigisiseseid õigusnorme, tingimusel et järgitakse liidu õigusest tulenevat võrdväärsuse ja
tõhususe põhimõtteid. Euroopa Kohus leidis, et kuigi Saksa õiguse kohaselt võib mittevaralise kahju
hüvitist vähendada või selle isegi välistada, kui kahju kandnud isik on taotlenud või saanud
korralduse, et kahju tekitanud isik on sunnitud hoiduma uutest kahjustavatest tegudest, siis seda
kriteeriumi ei saa kohaldada IKÜMi puhul. Seda laadi korralduse eesmärk on vältida kahju tekitanud
tegude kordumist, aga see ei heasta juba andmesubjektile tekitatud kahju.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 11. septembril 2025
Russisch-Kirgizisch Ontwikkelingsfonds (Venemaa-Kõrgõzstani Arengufond; edaspidi
„arengufond“) on üksus, mille rahalised vahendid on külmutatud määruse nr 269/2014 (piiravad
meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või
ohustava tegevusega) alusel. Arengufond esitas Belgia föderaalse rahandusministeeriumi riigikassa
osakonnale nende külmutatud varadega ülekannete tegemiseks kolm taotlust, mis jäeti rahuldamata.
Arengufond esitas selle peale kaebuse Belgia kohtule. Kaebuse esitamise eest tuli tasuda riigilõiv ja
kindlasummaline sissemakse. Arengufond maksis need summad hilinemisega, sest tema sõnul ei
saanud ta varade külmutamise tõttu neid õigeaegselt maksta.
Belgia kohtul tekkis küsimus, kas määrust nr 269/2014 tuleb tõlgendada nii, et selline riigisiseses
õiguses nõutav riigilõiv ja kindlasummaline sissemakse, mida peab maksma selle määruse
rakendamiseks võetud riigisisese meetme peale kaebuse esitamisel, kuulub mõne selles määruses
sätestatud erandi alla, milleks pädevad asutused võivad lubada külmutatud varasid vabastada.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
Euroopa Kohus märkis, et erand, et külmutatud varad võib vabastada õigusabiteenustega seotud
mõistlike töötasude maksmiseks või nendest teenustest tulenevate kulude hüvitamiseks, hõlmab
kõiki kulusid, mis tehakse selleks, et võimaldada isikul, kelle varad on külmutatud, olla kohtus
esindatud. Samas ei saa kohtusse kaebuse esitamisel riigilõivu ja kindlasummalise sissemakse
maksmist pidada kuluks, mis on tehtud selleks, et võimaldada isikul, üksusel või asutusel olla kohtus
esindatud. Seega ei ole sellised kulud viidatud erandiga hõlmatud.
Sellised kulud on Euroopa Kohtu sõnul aga hõlmatud erandiga, et vabastada võib külmutatud varad,
mis on vajalikud asjaomaste isikute põhivajaduste katmiseks, sealhulgas maksude eest
tasumiseks. Nimelt tuleb seda erandit tõlgendada nii, et põhivajaduseks peetakse muu hulgas
vältimatuid kulusid, mis on vajalikud isikute põhiõiguste tagamiseks, sealhulgas harta artikliga 47
kaitstud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 11. septembril 2025
MSIG mõisteti Prantsusmaa kohtus süüdi Hispaanias tegutsenud terroriorganisatsiooni ETA juhina
ja talle määrati 20-aastane vangistus. Pärast selle karistuse kandmist anti MSIG üle Hispaania
ametiasutustele, sest Hispaania oli väljastanud MSIG suhtes Euroopa vahistamismääruse. Hispaanias
süüdistatakse MSIG-d Oviedos (Hispaania) toimunud terrorirünnaku toimepanemises, olgugi et
terroriakti panid füüsiliselt toime kolmandad isikud. Seega on Hispaanias MSIG-i vastu algatatud
menetlus seotud sama tegevusega, mille kohta on olemas Prantsusmaa kohtuotsused.
Hispaania kohus soovis eelotsusetaotlusega teada, kas mõiste „sama tegu“ hõlmab Schengeni lepingu
rakendamise konventsiooni artikli 54 (ne bis in idem põhimõte) ja põhiõiguste harta artikli 50
(mitmekordse karistamise keeld) tähenduses tegusid, milles isikut süüdistatakse ühes liikmesriigis
alustatud kriminaalmenetluses terroriaktides, samas kui see isik on teises liikmesriigis samade tegude
eest terroriühenduses osalemise eest terroriaktide ettevalmistamise eesmärgil juba süüdi mõistetud.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et ne bis in idem põhimõtte kohaldamisel tuleb lähtuda üksnes teo
sisulisest identsusest, mitte kahes erinevas liikmesriigis sellele teole antud õiguslikust
kvalifikatsioonist või nendes liikmesriikides määratletud kaitstavast õigushüvest. Põhikohtuasjas
pannakse MSIG-ile süüks Prantsusmaa territooriumilt Hispaanias tegutsevatele terrorirühmitistele
üldiste tegutsemissuundade andmises ja nende rühmitiste varustamises materiaalsete vahenditega
tegude läbiviimiseks. Seoses Oviedos toime pandud rünnakuga ei panda MSIG-ile Hispaanias süüks
ühtegi muud konkreetset faktilist elementi, mistõttu just needsamad teod viisid selleni, et Prantsuse
kohtud tuvastasid MSIG-i kriminaalvastutuse Prantsusmaal toime pandud tegude eest. Seega jõudis
Euroopa Kohus järeldusele, et mõiste „sama tegu“ hõlmab tegusid, milles isikut süüdistatakse
ühes liikmesriigis alustatud kriminaalmenetluses terroriaktides, samas kui see isik on teises
liikmesriigis samade tegude eest juba süüdi mõistetud terroriühenduses osalemise eest
terroriaktide ettevalmistamise eesmärgil.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
12