Kiri

1. Mis on täpne probleem, mida turuosalised kogevad?

Kas raskus seisneb pigem selles, et pankade ja teiste finantseerijate vahel puudub ühtne praktika allutamise kokkulepete sõlmimiseks, või selles, et praegune õigusraamistik ei taga nende kokkulepete (sh nii nõuete kui ka tagatiste allutamise) kehtivust erinevates olukordades – näiteks täitemenetluses, saneerimisel või pankrotis?

Vastus: Raskus seisneb õiguskindluse puudumises. 

Ühest küljest ei ole rahvusvahelised allutatud finantseerimise andmisele (nt nn mezzanine'ile) spetsialiseerunud turuosalised nõus oma finantseerimist Eesti turul pakkumagi, kuna neil ei ole kindlust, et allutamise mehhanismid toimivad täisväärtuslikult laenusaaja maksejõuetuse korral. Võib oletada, et samal põhjusel ei ole kohalikke ettevõtjaid, kes taolisele finantseerimisele spetsialiseeruks. See ei sobi ka Eesti pankadele,  kes on andnud tagatud laenu, sest neil ei ole õiguskindlust, et allutatud laen on ka praktikas nende laenule keerulises olukorras allutatud. 

Teisest küljest keelavad Eesti pangad – ilma nende eelneva loata – seada nendele panditud varadele madalama järjekoha pante, kuna taolise pandi seadmine tekitab võimaluse, et madalama järgu laenuandja võib alustada täitemenetlust siis, kui pank ise ei oleks seda veel teinud. Praktikas taolisi lubasid nendes olukordades, milles allutatud laen oleks eriti aktuaalne – nt laenusaaja rahavoolised raskused või omakapitali ebapiisavus uue projekti elluviimiseks – ei anta.

Probleemiks, mille need raskused tekitavad, on – võrreldes muu maailmaga – Eesti ettevõtjate väga kitsendatud juurdepääs kapitalile: suurtes projektides on tihtipeale valik vaid tagatud pangalaenu ja omakapitali vahel. Kui neist jääb puudu, siis midagi nende vahepealset saada on pea võimatu (või nõuab see kuudepikkusi väga detailseid läbirääkimisi).

2. Miks olemasolev õigus seda ei võimalda või ei toimi?

Kas praegu puudub õiguslik alus, mis annaks allutamislepingule ja tagatise allutamisele siduva mõju, või on probleem pigem selles, et seadus ei kirjelda piisavalt selgelt, kuidas selliseid kokkuleppeid menetlustes arvestatakse? Millest tuleneb teie hinnangul õiguslik ebakindlus – kas nõude, tagatise või mõlema osas?

Vastus: Olemasolevas õiguses ei ole reeglistikku, kuidas allutamise kokkulepped toimivad maksejõuetuse korral. Puudu on õiguslik alus, mis annaks neile piisava mõju, ja ulatuses, milles seaduses on allutamist puudutatud, ei ole see piisavalt selge (vt nt Pankrotiseadus II: kommenteeritud väljaanne, PankrS § 153 kommentaari 6 viimast lauset, milles on tõdetud, et "[l]õike 4¹alusel nõuete allutamise kokkulepete tunnustamise ulatus jääb selles osas aga kohtupraktika kujundada"). Praktikas ei ole mitmekümnetesse miljonitesse ulatuvate laenude andja lihtsalt nõus sooritama tehingut, kui ta ei tea, kas ja kuidas allutamine toimiks. Ebakindlus esineb nii nõuete kui ka tagatiste osas.

Siin on mõned küsimused, millele olemasolev regulatsioon ei anna selget vastust ja ilma vastuseta millele allutatud laenu turu teket on keeruline ette näha (siinkohal tuleb silmas pidada, et vastus "tõenäoliselt tõlgendaks kohus olukorda nii" ei ole piisav, et allutatud laenu hakataks andma).

• Kas nõude allutamine on võimalik sama järgu sees (PankrS § 153 lg 4¹ räägib vaid järkudevahelisest allutamisest)?
• Kas nõude allutamiseks peab allutamislepingu pooleks olema võlgnik?
• Kas juhul, kui allutamislepingu pooleks on võlgnik, saab pankrotihaldur jätta allutamislepingu täitmisele võtmata PankrS § 46 lg 1 alusel (nt põhjusel, et suhe allutatud võlausaldusajaga on võlgnikule äriliselt olulisem)?
• Kas allutamislepingul on mõju pankrotimenetluses või on tegu puhtalt pankrotivõlausaldajate vahelise lepingulise suhtega? Sellest sõltub näiteks see, kas pankrotihaldur lähtub allutamise lepingust väljamaksete tegemisel või peab seeniorvõlausaldaja hakkama jaotist allutatud võlausaldajalt tagasi nõudma (see tingiks olukorra, kus seeniorvõlausaldaja peab laenu andmisel lisaks võlgniku maksejõulisusele hindama ka allutatud võlausaldaja oma).
• Kui allutamislepingul on mõju pankrotimenetluses, siis kuidas käib selle tunnustamine (nt kui allutatud võlausaldaja väidab, et allutamine konkreetses olukorras mingil põhjusel ei toimi)? Hetkel on PankrS-s puudu nõuete tunnustamisele sarnane mehhanism allutamiste tunnustamiseks ja on võimalik, et vaidluse tekkimisel allutamise mõju üle tuleks see otsustada eraldi hagimenetluses seenior- ja allutatud võlausaldaja vahel.
• Kas allutamise mõju on inter partes või erga omnes? Näiteks, milline mõju on allutamisel, kui võlgniku võlgade suuruseks on 100, kokku on viis võlausaldajat, iga võlausaldaja nõue on 20 ja võlausaldaja A on oma nõude allutanud võlausaldaja B nõudele, kuid ülejäänud võlausaldajad ei ole üldse allutamise kokkuleppe pooleks? Kui kogu jaotise suuruseks on 50 (ehk siis 50 senti eurolt) ja ilma allutamiseta saaks iga võlausaldaja 10, siis kas allutamise mõjuks on see, et võlausaldaja B saab 20 (nii enda kui ka võlausaldaja A osa) ja võlausaldaja A ei saa midagi, või on allutamise mõjuks see, et võlausaldaja A ei saa midagi enne võlausaldaja B-d, kuid võlausaldaja B jääb ülejäänud kolme võlausaldajaga samale pulgale selle tulemusega, et igaüks neist saab 50 / 4 = 12,5 ja võlausaldaja A ei saa midagi?
• Kuidas tagada, et allutatud võlausaldaja, kelle nõue on oluliselt suurem kui seeniorvõlausaldaja nõue, ei "kaaperdaks" pankrotimenetlust, hääletades pankrotitoimkonnas oma äranägemise järgi? Kas hääletuskokkulepe (mille kohaselt on saab allutatud võlausaldaja hääleõigust teostada seeniorvõlausaldaja) on pankrotihalduri jaoks siduv?
• Milline on tagatisega seotud allutamise mõju pankrotimenetluse kulude katmises osalemisele (nt kas pankrotihalduri ja kolmandate võlausaldajate suhtes kehtiks allutamiskokkulepe, mille kohaselt kaetaks kõik kulud, mille pandipidajad peavad katma, ainult madalama järjekoha pandipidaja jaotise arvelt)?
• Kas erga omnes on jõustatav allutamiskokkulepe, mille kohaselt ei saa madalama järjekoha pandipidaja oma panti realiseerida enne, kui seda hakkab tegema kõrgema järjekoha pandipidaja? See on oluline näiteks siis, kui allutatud laenu andja võõrandab oma nõude ja selle katteks saadud pandi kolmandale isikule, kes ei ole allutamise kokkuleppe pooleks (taoline tegevus võib küll rikkuda allutamislepingut, kuid ei väära kolmanda isiku omandiõigust; senikaua kuni see on tehniliselt võimalik, ei ole nt pangad tõenäoliselt altid lubama pankadele panditud varadele madalama järjekoha pantide seadmist).
• Kas allutamine toimiks sarnaselt ka täitemenetluses?

3. Millist muutust või tulemust ootate, kui regulatsioon oleks olemas?

Kas teie hinnangul peaks uus regulatsioon looma selge reeglistiku, mille alusel oleks võimalik allutada nii nõudeid kui ka tagatisi viisil, mis on menetlustes automaatselt arvestatav ja kolmandate isikute suhtes kehtiv, või oleks eesmärk pigem luua turuosalistele raamistik (nt tüüpleping või registrilahendus), mis tagab praktilise kindluse ja vähendab vaidluste riski?

Vastus: vajalik oleks seaduses sätestatud regulatsioon, mis kirjutaks selgelt lahti allutamise mehhanismi ja seda selliselt, et see oleks maksejõuetusmenetluses automaatselt arvestatav ja kehtiks kolmandate isikute suhtes. Igasugune muu lahendus mõju ei omaks, kuna see ei annaks võimalikele allutatud laenu andjatele ja tagatud laenu andjatele (madalama järgu tagatiste lubamisel) piisavat kindlust, et asjaomaseid tehinguid teha. Regulatsioon peab olema piisavalt detailne, et see oleks kasutatav enne, kui selle kohta tekib kohtupraktika. Üldise regulatsiooni korral tekib nn kana-või-muna probleem, mille puhul peaks detailid kujundama kohtupraktika, kuid seda kohtupraktikat ei tekigi, sest ühtegi vaidlust kohtuteni ei jõua, sest võimalikud finantseerijad ei ole lihtsalt nõus võtma regulatsiooni üldisusest tingitud riski ja seda – tulevast – kohtupraktikat teadmata tehingu sooritama.

4. Kas oskate tuua mõne elulise näite või olukorra, kus sellise regulatsiooni puudumine on reaalselt takistanud ettevõttel kapitali kaasamist või loonud ebakindlust? Näiteks juhtumi, kus pank ei ole lubanud madalama järgu pantide seadmisega kaasnevat laenu, või kus allutamise kokkulepe ei ole menetluses toiminud ootuspäraselt.