Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Võlaõigusseaduse ja

tarbijakaitseseaduse muutmise

seaduse eelnõu

Austatud proua minister

Kooskõlastame võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu järgmiste

märkustega.

1. Eelnõu § 1 punkt 1 (võlaõigusseaduse (VÕS) § 52 lõige 3) – finantsteenuse definitsiooni

muutmine.

1.1. Finantsteenuse definitsioonis on toodud finantsteenuste loetelu, mille seas nimetatakse

ka kogumispensioniga seotud teenuseid. Leiame, et kogumispensioniga seotud teenuste

lisamine on ebavajalik ja pisut eksitav. Kogumispensioniks saab kasutada erinevaid

finantsteenuseid, II sambas näiteks pensionifond (so investeerimisteenus), pensioni

investeerimiskonto (so nö pangakonto- ja investeerimisteenus), pensionileping (so

kindlustusteenus), III sambas samuti pensionifond, pensionikindlustus. Lisaks võib

üleeuroopalise personaalse pensionitootena (reguleeritud otsekohalduva määrusega Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1238 üleeuroopalise personaalse pensionitoote

(PEPP) kohta) pakkuda peale investeerimisfondide ja kindlustuslepingute oma teenuseid ka

krediidiasutus või investeerimisühing. Seega, kui soovitakse kogumispensioniga seotud

teenused ära nimetada, siis saaks see olla „sealhulgas olev“, aga sisuliselt ei oleks

kogumispensionile viitamine sellisel kujul vajalik. Teeme ettepaneku jätta viide

kogumispensionile välja. Piisaks sellest, kui seletuskiri avaks, kuidas erinevad

kogumispensioni tooted siia kauglepingute raamistikku paigutuksid (vt ka märkust nr 2).

1.2. Direktiivi põhitekst ei täpsusta ega sisusta, mis on pangateenus. Seda täpsustab aga

direktiivi põhjenduspunkt nr 9 ja selle kohaselt ei peeta silmas laia spektrit finantsteenustest,

vaid meie õiguse tähenduses krediidiasutuste seaduse (KAS) § 6 lõike 1 punktides 1–4

nimetatud teenuseid. Näiteks toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse aluseks olev direktiiv

2019/882 kasutab küll terminit või konstruktsiooni „tarbijale suunatud pangandusteenused“,

kuid selle direktiivi ülevõtmisel ei peetud vajalikuks kasutada Eesti õiguses täpselt

samasugust konstruktsiooni, vaid toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse § 2 lõige 7 teeb

eraldi viited konkreetsetele finantsteenustele, mida krediidiasutused osutada saavad. Terminit

„pangateenus“ kasutatakse küll töövõimetoetuse seaduses, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

Teie 10.10.2025 nr 8-1/8250-1;

JDM/25-1112/-1K

Meie 05.11.2025 nr 1.1-11/4436-2

2

seaduses ja riikliku pensionikindlustuse seaduses, kuid nendes õigusaktides peetakse silmas

just kitsalt arvelduskonto teenust. Palume viide pangateenusele vastavalt asendada.

2. Eelnõu § 1 punkt 4 (VÕS § 53 lõige 5) – uude teise lausesse tuleks lisada viide ka

kohustuslikule kogumispensionile ehk et kõnelauses jaos lepingueelse teabe andmise, tarbija

taganemisõiguse ja selle teostamise tagajärgede ning ettevõtja piisavate selgituste andmise

kohustuse kohta sätestatut ei tuleks kohaldada ka kohustuslikule kogumispensionile. II

sammas ehk kohustuslik kogumispension on osa Eesti riiklikust sotsiaalkindlustussüsteemist

ja kuulub EL määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta,

alla. Lepingueelne teave, taganemisõigus jms on siseriiklikult reguleeritud ja sätestatud

KoPSis ja IFSis.

Seletuskirjas on lõike täiendamist selgitatud järgmiselt: „Finantsteenuse osutajatele võib

finantsteenuste kaugturustuse direktiivi kehtetuks tunnistamine mõjuda aga teatud juhtudel

positiivselt ja nende kulusid vähendada. Näiteks olukordades, kus ettevõtjad on pidanud

saatma tarbijale lepingueelset teavet kaks korda, et oleks järgitud nii valdkondlikke õigusakte

kui ka finantsteenuste kaugturustuse direktiivi, ei peaks ettepaneku kohaselt ettevõtjad enam

kaks korda teavet esitama.“ (seletuskirja lk 41). Kuivõrd II sammas on ülal viidatud EL

määruse (EÜ) nr 883/2004 all, ei peaks sellele ka finantsteenuste kaugturustamise direktiiv

kohalduma (ka kindlustuse Solventsus 2 direktiivi ei pea kohaldama). Seda enam – kui EL

vastava regulatsiooniga finantsteenuste puhul on koormuse vähendamist sellisel kujul

õigustatuks peetud, jääks arusaamatuks, miks tuleks riiklikke sotisaalkindlustusskeeme topelt

koormata.

3. Üle võetava direktiiviga (EL) 2023/2673 lisatakse direktiivi 2011/83/EL artikkel 16b,

mille punkti 2 alapunkt a välistab selgelt taganemisõiguse kohaldamise investeerimisfondide

(sh pensionifondid, mis on samuti investeerimisfondid) osakutele. Seletuskirjas on viidatud,

et kehtiva seaduse puhul on jäänud ebaselgeks, kas finantsteenus hõlmab ka

kogumispensionit. Kui selles küsimuses soovitakse rohkem selgust luua, tuleks seletuskirjas

hoopis välja tuua, millised VÕS kauglepingute uued normid millistele finantsteenustele

kohalduvad. Seda vähemalt Eestis enim kasutatud finantsteenuste puhul, milleks muu hulgas

on ka vabatahtlikud pensionifondid kui ühed täiendava kogumispensioni tooted. Näiteks tuues

seletuskirjas selgelt välja, et eelnõus (ega ka kehtivas VÕS-s) esitatud taganemisõiguse ega

taganemisnupuga seonduv ei kohaldu investeerimisfondidele, sh pensionifondidele jne.

Teeme ettepaneku seletuskirja vastavalt täiendada.

4. Seletuskirja lk 6 on lõik, mis selgitab, mida peaks finantsteenuse mõiste üldistatult

hõlmama. Nagu punktis 1 juba viidatud, piisab pensionitoodete puhul investeerimis-,

kindlustus- ja nö pangakontoteenusele (mille hõlmaks märkuses 1.2 viidatud KAS § 6 lõike 1

punktides 1–4 nimetatud krediidiasutuse osutatavad teenused) viitamisest. Näiteks on

seletuskirja kõnealuses lõigus selgitatud praegu, et investeerimisega seotud teenused

hõlmavad muu hulgas fondide haldamise ja vahendamisega seotud teenuseid ja üksikisikute

pensionifondidega teenused hõlmavad pensionikindlustust ja muid pensionitooteid.

Pensionifondid on siiski investeerimisfondid. Pensionikindlustust saavad pakkuda vaid

elukindlustusseltsid ja see on kindlustusteenus. Palume seletuskirjas vajalikud parandused

teha.

5. Seletuskirja lk 9 on järgmine lõik:

„Näiteks reguleerivad kindlustustegevuse seaduse § 192 lõike 2 punkt 94 ja § 198 lõike 2

punkt 91 lepingueelse teabe andmise erisusi kindlustusmaakleri ja kindlustusagendi tehtava

3

telefonikõne puhul (kus on võimalik kliendi nõusolekul anda talle infot vähendatud kujul,

sätestades siiski nõutava miinimumkoguse teabest) ning seal viidatakse, et sellele olukorrale

kohaldub võlaõigusseaduse sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse lepingu üldosa

regulatsioon (VÕS § 541 lg 5). Solventsus II direktiiv on teavitamisnõuete küsimuses

miinimumharmoneeriv ning nõuded lepingueelsele infole (VÕS § 428) on juba direktiivist

rangemad. Kindlustustegevuse seaduse viidatud normides sätestataksegi valdkondliku

direktiivi miinimumist rangem erikord viitega võlaõigusseaduse üldosa sidevahendi abil

sõlmitud lepingute peatüki olukorrale, mil teavet edastatakse telefoni teel.“

Esimeses lauses osutatud sätete aluseks ei ole teises lauses viidatud Solventsus II direktiiv.

Kindlustustegevuse seaduse §-d 192 ja 198 reguleerivad lepingueelse teabe edastamist

kliendile kindlustusvahenduse korral ning viidatud sätete (§ 192 lõike 2 punkt 94 ja § 198 lõike

2 punkt 91 ) aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 artikli 23

lõige 7. Solventsus II teavitusnõudeid kirjeldav teine lause pole vale, kuid hetkel võib jääda

ekslikult mulje, et see täpsustab esimest lauset.

6. Seletuskirja mõjude osa lk 40 on mõjutatud sihtrühmana toodud välja finantsteenuse

osutajad, viidates seejuures, et mõeldud on nt pankasid, kindlustusseltse, pensionifonde jne.

Juhime tähelepanu sellele, et Eestis on pensionifondid lepingulised fondid ehk varakogumid

ega saa olla finantsteenuse osutajaks. Finantsteenuse osutaja oleks antud juhul vabatahtliku

pensionifondi valitseja. Tehingute tegemiseks pensionifondi osakutega, sh esmakordseks

osakute omandamiseks esitatakse avaldus kas otse pensioniregistri pidajale või tehakse seda

kontohalduri kaudu.

7. Palume eelnõu seletuskirja kulude osa täiendada selliselt, et juhul kui riigi eelarvestrateegia

ja riigieelarve protsessis 0,5 ametikoha jaoks täiendavaid vahendeid ei eraldata, siis

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet katab lisandunud kohustused olemasoleva eelarve

piires.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Marge Kaskpeit 5885 1423 [email protected]

Kertu Fedotov 5885 1393 [email protected]

Kristiina Kubja 5885 1398 [email protected]

Rando Kängsepp 5982 5053 [email protected]