Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

25.09.2025
EELNÕU

Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine

Kaitseväe korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõike 1 punktis 41 asendatakse sõna „lahingumoona“ sõnaga „lõhkematerjali“;

2) paragrahvis 31 asendatakse tekstiosa „Politsei- ja Piirivalveamet“ tekstiosaga „Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet“ vastavas käändes;

3) seadust täiendatakse §-ga 32 järgmises sõnastuses:

„32. Asutusteülene merelistele ohtudele reageerimise koordineerimine

(1) Kaitseväe juurde moodustatud mereliste ohtude komisjon (edaspidi komisjon) eesmärk ja ülesanded on:
1) toetada mereolukorrateadlikkuse loomist ja tagamist;
2) aidata tagada merel piirirežiim;
3) ennetada merelisi ohte ja nendele reageerida;
4) parandada asutustevahelist teabevahetust.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud komisjoni kuuluvad vähemalt Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ja julgeolekuasutused ning riigiasutused, kellel on merel ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamise või järelevalvega.

(3) Oma ülesannete täitmiseks on komisjonil õigus moodustada juhtrühm ja töörühmad, mis tegelevad konkreetsele merelistele ohtudele reageerimisega.

(4) Komisjon kehtestab oma töökorra ning vastavalt vajadusele merelistele ohtudele reageerimiseks tegevuste kaupa tegevusjuhendid, milles muu hulgas määratakse reageerivad asutused.“.

4) seaduse 2. peatükki täiendatakse §-ga 224 järgmises sõnastuses:

„§ 224. Kaitselennunduse järelevalveteenistus

(1) Kaitselennunduse järelevalveteenistus (inglise keeles Military Aviation Authority – MAA) on täidesaatva riigivõimu institutsioon Kaitseministeeriumi valitsemisalas ning selle põhiülesanne on teha järelevalvet kaitselennunduse üle ning täita talle seaduses või muus õigusaktis pandud ülesandeid.

(2) Kaitselennunduse järelevalveteenistus on kaitselennunduse järelevalve teostamisel sõltumatu ning järelevalvele ei kohaldu käsuõigus.

(3) Kaitselennunduse järelevalveteenistusel on õigus kehtestada nõudeid kaitselennunduse lennundusohutuse tagamiseks, kui seadusega ei ole kehtestatudsätestatud teisiti.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhiülesande täitmise eest vastutav struktuuriüksus sätestatakse Kaitseväe põhimääruses.“;

5) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või Kaitseväe julgeolekualal asuva vara või isikute vastu suunatud ründe lõpetamiseks või käesoleva seaduse §-des 543–55 sätestatud meetmete tagamisel;“;

6) paragrahvi 49 lõiget 11 täiendatakse pärast sõnu „alusel ja korras“ tekstiosaga „ulatuses, mis ei ole reguleeritud riigipiiri seadusega,“;

7) paragrahvi 49 lõiget 2 täiendatakse pärast sõnu „alusel ja korras“ tekstiosaga „, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi“;

8) paragrahvi 50 pealkirja täiendatakse pärast sõna „julgeolekuala“ tekstiosaga „, selle vahetu lähedus ja Kaitseväe laeva ohutusala“;

9) paragrahvi 50 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõigetega 2–4 järgmises sõnastuses:

„(2) Julgeolekuala vahetu lähedus on maapind, maapõu, õhuruum ja veekogu ulatuses, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe julgeolekualale.

(3) Kaitseväe laeva ohutusala on Kaitseväe laeva ümber ja all olev veekogu pind ning õhuruum, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe laevale, ning mille mõõtmed veesõiduki välisküljest arvates on 300 meetrit horisontaalsuunas ja vertikaalsuunas vee alla ning ohutusala ülempiir veesõiduki kõrgeimast punktist 150 meetrit.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ohutusala horisontaalsuunas ei rakendata, kui veesõiduk on sadama või sadama akvatooriumi alal.“;

10) paragrahvi 54 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Ajutine julgeolekuala tähistatakse võimaluse korral. Kaitsevägi teavitab ajutise julgeolekuala loomisest ja võimaluse korral kestusest viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit ning võimaluse korral julgeolekuala asukohajärgset kohalikku omavalitsust.“;

11) paragrahvi 541 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitsevägi võib Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või Kaitseväe julgeolekualal asuva vara või isiku vastu suunatud ründe lõpetamiseks ning käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmisel töödelda isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust, sealhulgas varjatult.

(2) Ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks ja Kaitseväe julgeolekualal asuva vara või inimeste vastu suunatud ründe lõpetamiseks võib Kaitsevägi käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 6 nimetatud ülesande täitmisel lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule:
1) kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid;
2) isikut varjatult jälgida;
3) kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku.“;

12) seadust täiendatakse §-dega 542–5411 järgmises sõnastuses:

„§ 542. Erimeetme kohaldamine ja piirangute kehtestamine julgeolekuala kaitse eesmärgil selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalas

(1) Õigus kohaldada oma ülesannete täitmisel käesoleva seaduse §-des 543–55 sätestatud erimeedet on kaitseväelasel ja ametnikul, kui ta on läbinud sellekohase väljaõppe.

(2) Käesoleva seaduse §-des 544–55 sätestatud erimeetme kohaldamine on lubatud kuni politsei saabumiseni, välja arvatud juhul, kui süüteo kohtuväliseks menetlejaks on Kaitsevägi.

(3) Kaitseväe julgeolekualal, ajutisel julgeolekualal ning nende vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal võib Kaitsevägi vahetu ohu tõrjumiseks mehitamata õhusõiduki vastu kohaldada lennundusseaduse § 602 lõigetes 7‒10 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ja erivahendeid.
(4) Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud pädeva struktuuriüksuse ülem võib Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil kehtestada julgeolekuala vahetus läheduses piiranguid isikute liikumisele, sõidukiga peatumisele, pildistamisele või filmimisele või muule tegevusele.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud eesmärgil kehtestatavad piirangud tehakse isikule võimaluse korral teatavaks kas Kaitseväe julgeolekualale või selle vahetusse lähedusse sisenemisel või muul viisil või avaldatakse asjakohaste riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse kodulehel või Riigi Teatajas.
(6) Kaitseväe laeva ohutusalas kohaldatakse käesolevas paragrahvis sätestatut ainult Kaitseväe laeva sadamas või sadama akvatooriumis viibimise ajal.
§ 543. Küsitlemine ja dokumentide nõudmine

(1) Kaitsevägi võib peatada julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku, teda küsitleda ja nõuda temalt isikut tõendava dokumendi esitamist, kui on alust arvata, et isikul on Kaitseväe julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks vajalikke andmeid.

(2) Küsitlemise ja dokumentide nõudmise protokollimisele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 30 lõigetes 2 ja 4 sätestatut.

§ 544. Isikusamasuse tuvastamine

Kaitsevägi võib tuvastada julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku samasuse kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel või kui see ei ole võimalik, siis muul õiguspärasel viisil, ja kontrollida dokumendile kantud või isiku antud andmete õigsust andmekogust, kui see on vajalik isikust lähtuva julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks.

§ 545. Viibimiskeeld
(1) Kaitsevägi võib julgeolekualal või selle vahetus läheduses ajutiselt keelata isiku viibimise, kohustada teda lahkuma või julgeolekualale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma, kui see on vajalik julgeolekuala, sellel asuva vara ja sellel viibivate isikute ohutuse tagamiseks.
(2) Kaitsevägi on kohustatud viibimiskeelu kohaldamise koha võimaluse korral arusaadavalt tähistama.
(3) Kaitsevägi võib julgeolekuala või julgeolekuala vahetu läheduse kaitseks keelata isikute läbipääsu kindlaksmääratud ajal kindlaksmääratud kohast või juurdepääsu sellele kohale. Võimaluse korral tuleb säilitada isiku juurdepääs tema elu- või tööruumile.
(4) Kaitsevägi võib viibimiskeeldu kohaldada kuni 12 tundi.
(5) Üle 12 tunni võib viibimiskeeldu kohaldada üksnes Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema loal.
(6) Viibimiskeeldu rikkuva isiku suhtes on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.

§ 546. Sõiduki peatamine
(1) Kaitsevägi võib anda ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, kui see on vajalik julgeolekuala, sellel asuva vara ja sellel viibivate isikute ohutuse tagamiseks Kaitseväe julgeolekualal või selle vahetus läheduses oleva sõiduki või maastikusõiduki sõidukijuhile käega, sauaga, helkurkettaga või alarmsõiduki valgusseadme või valjuhääldi abil liiklusseaduses kehtestatud korras märguande sõiduki või maastikusõiduki peatamiseks.
(2) Kui isik ei täida julgeolekualal või selle vahetus läheduses sõiduki või maastikusõiduki peatamise märguannet, võib sõiduki või maastikusõiduki sundpeatada, korraldades teesulu või kasutades sundpeatamise vahendit või relva või muud erivahendit käesoleva seaduse 5. peatükis sätestatud korras.

§ 547. Turvakontroll

(1) Kaitsevägi võib kontrollida isikut või tema riietust vaatlemise ja kompimise teel või tehnilise vahendi või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera abil, et olla kindel, et isiku valduses ei ole esemeid või aineid, millega ta võib ohustada ennast, teisi isikuid või julgeolekuala või kahjustada Kaitseväe ülesannete täitmist, kui isik:
1) siseneb Kaitseväe julgeolekualale või lahkub sellelt;
2) viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses, kui kontrollimine on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks;
3) peetakse kinni käesoleva seaduse § 55 alusel.

(2) Turvakontrollile kohaldatakse korrakaitseseaduse § 47 lõikes 2 sätestatut.

§ 548. Isiku läbivaatus

(1) Kaitsevägi võib läbi vaadata kinnipeetud isiku, sealhulgas isiku keha, riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui:
1) see on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ning isik viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses;
2) on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida.
(2) Isiku läbivaatuse teeb Kaitseväe ametiisik, kes on isikuga samast soost, samasoolise ametiisiku puudumisel tervishoiutöötaja. Kui see on vajalik kõrgendatud vahetu ohu tõrjumiseks, võib isiku läbi vaadata Kaitseväe ametiisik, kes ei ole isikuga samast soost.
(3) Isiku läbivaatusel on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.
(4) Kaitseväel on õigus võtta käesoleva paragrahvi lõikes 1 punktis 2 nimetatud ese või aine hoiule. Koos kinnipeetud isiku üleandmisega antakse Politsei- ja Piirivalveametile või muule pädevale korrakaitseorganile üle ka isiku või tema asja läbivaatusel hoiule võetud ese või aine. Isiku vabastamisel tagastatakse talle ese või aine viivitamata, välja arvatud juhul, kui eseme või aine omamiseks on vajalik luba, mis isikul puudub.

§ 549. Vallasasja läbivaatus

(1) Kaitsevägi võib valdaja nõusolekuta kontrollida meeleliselt või tehnilise vahendi või teenistuskoera abil vallasasja, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui:
1) seda kannab kaasas isik, kes siseneb julgeolekualale või lahkub sellelt;
2) seda kannab kaasas isik, kelle suhtes võib käesoleva seaduse § 547 alusel teostada turvakontrolli;
3) see on vajalik julgeolekuala või teenistujaid ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ning isik viibib julgeolekualal või selle vahetus läheduses.

(2) Vallasasja läbivaatusele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 49 lõigetes 2–4, 51 ja 6 sätestatut.

§ 5410. Vallasasja hoiulevõtmine

(1) Kaitsevägi võib võtta vallasasja hoiule:
1) julgeolekuala või teenistujaid ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks;
2) kui asja valdab isik, kes on käesoleva seaduse § 55 alusel kinni peetud, ning on oht, et isik kasutab asja enda või teise isiku tapmiseks või vigastamiseks või võõra asja kahjustamiseks või põgenemiseks;
3) kui käesoleva seaduse § 547 alusel teostatud turvakontrolli käigus on tuvastatud asi, mis ei ole seadusega keelatud, kuid võib ohustada isikut ennast või teist isikut või kahjustada Kaitseväe ülesannete täitmist;
4) kui vallasasja on lubatud käesoleva seaduse § 549 alusel läbi vaadata ning hoiulevõtmine on vajalik, et võtta vallasasja kohta proovi, samuti teostada vallasasja mõõtmisi või teha ekspertiisi.

(2) Vallasasja hoiulevõtmisele kohaldatakse korrakaitseseaduse § 52 lõigetes 2–4 sätestatut.

§ 5411. Isikuandmete töötlemine jälgimisseadmestiku kasutamisega

Kaitsevägi võib julgeolekualal ja selle vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku, kui see on vajalik Kaitseväe julgeolekuala või teenistujaid ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või nende vastu suunatud ründe lõpetamiseks.“;

13) paragrahvi 55 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kaitsevägi võib kinni pidada julgeolekualal või selle vahetus läheduses viibiva isiku, sulgedes ta ruumi või sõidukisse või piirates muul viisil olulisel määral tema füüsilist vabadust ja kelle kohta on põhjendatult alust arvata, et ta:
1) tungib või on tunginud julgeolekualale või viibib seal asjakohase loa või muu seadusliku aluseta;
2) on toime pannud süüteo Kaitseväe julgeolekuala või teenistujate vastu;
3) ohustab julgeolekuala, teenistujaid või julgeolekualal viibivaid teisi isikuid või ennast.“;

14) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kinnipeetud isikut teavitatakse kinnipidamise põhjusest.“;

15) paragrahvi 55 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud alusel kinni peetud isik, keda ei ole põhjust kahtlustada süüteo toimepanemises, tuleb viivitamata juhatada julgeolekualalt välja ja vabastada.“;

16) paragrahv 56 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduse § 115 lõike 1 punktist 1 jäetakse välja sõna "tähistatud".

§ 3. Kaitseliidu seaduse muutmine

Kaitseliidu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 85 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Meresõiduohutuse seaduses ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle Kaitseliidus teostab järelevalvet Kaitsevägi.“.

2) seadust täiendatakse 10¹. peatükiga järgmises sõnastuses:

„10¹. peatükk
Kaitseliidu julgeolekuala

§ 84¹. Kaitseliidu julgeolekuala

(1) Kaitseliidu julgeolekuala (edaspidi julgeolekuala) on territoorium, ujuvvahend, lennuvahend või sõiduk, mille abil tagatakse riigikaitseobjekti esmane kaitse, sellel viibivate isikute, vara ja varude kaitse ning salastatud teabe kaitse.

(2) Kaitseliidu julgeolekuala on alaline või ajutine julgeolekuala.

(3) Kaitseliidu alaline julgeolekuala on Kaitseliidu omandis või valduses olev:
1) staabihoone;
2) tagala- ja väljaõppekeskus;
3) ladu;
4) harjutusväli ja lasketiir;
5) Kaitseliidu ujuvvahend, lennuvahend ja sõiduk;
6) territoorium, mis on vahetult seotud käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud objekti kaitsega.

(4) Kaitseliidu alalised julgeolekualad määrab kindlaks Kaitseliidu ülem käskkirjaga.

(5) Kaitseliidu ajutine julgeolekuala on käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 2–5 ning lõike 31 punktides 1 ja 2 sätestatud Kaitseliidu ülesande täitmise kaitseks vajalik piiritletud territoorium, ujuvvahend, lennuvahend või sõiduk ulatuses, mis on seoses tema ülesannete täitmisega Kaitseliidu julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu.

(6) Kaitseliidu ajutise julgeolekuala määrab kindlaks Kaitseliidu ülem või tema volitatud struktuuriüksuse juht.

(7) Kaitseliidu alalise ja ajutise julgeolekuala kaitset ning valvet teostavad käesoleva seaduse § 70 lõigetes 1 ja 11 nimetatud isikud.

(8) Ajutise julgeolekuala kaitset ning valvet võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud isikutele teostada reservteenistusse kutsutud isik, kes peab olema läbi teinud käesoleva seaduse § 70 lõikes 3 nimetatud väljaõppe.

(9) Kaitseliidu alalisel ja ajutisel julgeolekualal kaitset ja valvet teostavad käesoleva seaduse § 70 lõigetes 1 ja 11 nimetatud isikud võivad tööülesande, teenistusülesande või teenistuskohustuse täitmisel kanda relvi, erivahendeid ja enesekaitsevahendeid ning kohaldada meetmeid ja vahetut sundi käesoleva seaduse § 71 lõigetes 3–9 ning käesoleva seaduse §-des 72 ja 73 sätestatud lubatud ulatuses ja korras.

§ 84². Julgeolekuala tähistamine

(1) Julgeolekuala peab olema tähistatud kõrvalisele isikule arusaadaval viisil.

(2) Julgeolekuala tähistamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Ajutine julgeolekuala tähistatakse esimesel võimalusel. Kaitseliit teavitab ajutise julgeolekuala loomisest ja võimaluse korral kestusest viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit, Kaitseväge ning võimalusel julgeolekuala asukohajärgset kohalikku omavalitsust.

§ 84³. Julgeolekualal viibimine

Julgeolekualal viibimisel peab täitma Kaitseliidus kehtivat korda ja käesoleva seaduse § 70 lõigetes 1 ja 11 nimetatud isiku korraldusi.



§ 844. Isiku kinnipidamine ning isiku ja tema asjade läbivaatus

Isiku kinnipidamisel ning isiku ja tema asjade läbivaatusel kohaldatakse käesoleva seaduse § 71 lõikeid 3–9 ning § 73.

§ 845. Erimeetme kohaldamine mehitamata õhusõiduki vastu julgeolekuala kaitse eesmärgil

(1) Kaitseliit võib vahetu ohu tõrjumiseks sundida julgeolekualal, ajutisel julgeolekualal, valvataval objektil või ajutisel valvataval objektil lendavat mehitamata õhusõidukit maanduma.

(2) Kaitseliidul on lubatud mehitamata sõiduki vahetu ohu tõrjumisel kasutada tulirelva ja järgmisi erivahendeid:
1) laser- või muud seadet, millega on võimalik tõkestada mehitamata õhusõiduki edasist lendamist või mehitamata sõiduki edasist liikumist;
2) võrku;
3) mehitamata õhusõidukit, mis on valmistatud või mida kasutatakse mehitamata sõiduki või mehitamata õhusõidukiga kokkupõrkeks, et tõkestada selle edasist liikumist või lendamist;
4) muud käesolevas lõikes punktides 1‒3 sätestatud seadme või vahendiga sarnase toimega seadet või vahendit.

(3) Kaitseliit võib mehitamata sõiduki või mehitamata õhusõiduki maanduma sundimisel või peatamisel kasutada füüsilist jõudu, tulirelva ja käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud erivahendit nii kaua, kui seda on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vaja.

§ 4. Majandusvööndi seaduse muutmine

Majandusvööndi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Isik, kelle omanduses, valduses või kasutuses on tehissaared, rajatised ja seadmestikud, peab teavitama Kaitseväge kõikidest kavandatavatest veealustest vaatlustegevustest ja hooldustöödest. Esitatav teave Teavitus peab sisaldama riigipiiri seaduse § 142 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatudtaristu ja rajatiste hooldamisega seoses esitatavate andmete loetelus nimetatud andmeid.“;

3) seadust täiendatakse §-ga 142 järgmises sõnastuses:

„§ 142. Ujuvvahendi, millel ei ole lipuriiki, majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni kohaldamine

Ujuvvahendi suhtes, millel ei ole riikkondsust, võib kohaldada Eesti majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni.“;

4) paragrahv 17 tunnistatakse kehtetuks.

§ 5. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Meresõiduohutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele merel kohaldatakse käesolevat seadust üksnes juhul, kui see on käesolevas seaduses sätestatud.“;

2) paragrahvi 1 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Sõjalaevale kohaldatakse käesoleva seaduse § 45 ja § 49 lõiget 1., Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevale veesõidukile kohaldatakse lisaks käesoleva seaduse § 45, § 49 lõiget 1, § 12 lõiget 7, § 13 lõiget 10 ja § 17 lõiget 10, kui seaduse või välislepinguga ei ole sätestatud teisiti.“;

3) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva üle teeb tehnilist järelevalvet teostab Kaitsevägi.“;

4) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva tehnilise ülevaatuse korra ning tehnilised nõuded laevadele ja väikelaevadele kehtestab Kaitsevägi.“;

5) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise korra kehtestab Kaitsevägi.“;

6) paragrahvi 19 lõikes 7 asendatakse sõnad „Sõjalaeva ja enne“ sõnaga „Enne“;

7) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 52 järgmises sõnastuses:

„(52) Kaitsevägi võib põhiseaduslikku korda, riigi julgeolekut või inimeste elu ja tervist ähvardava suurenenud ohu ajal riigi sõjalise kaitsmise või selleks valmistumise korral kehtestada veeteel liiklemise piiranguid või anda Transpordiametile korraldusi nende kehtestamiseks, samuti anda Transpordiametile korraldusi osutada laevaliiklusteenuseid ulatuses, et tagada veeliikluse ohutus ning Eesti merepiiri valvamine ja kaitse.“;

8) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Lõhkematerjali või muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti kõrvaldamist korraldab Eesti merealal Kaitsevägi ning laevatataval siseveekogul Päästeamet.“;

9) paragrahvi 45 lõikes 12 ja § 904 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „politseiasutusele“ tekstiosaga „Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitseväele“;

10) paragrahvi 531 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust osutav laev või väikelaev (edaspidi reiditeenust osutav laev) peab olema varustatud käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele vastava:
1) A-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või sadama reid asub kaugemal kui üheksa meremiili rannajoonest;
2) vähemalt B-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või sadama reid asub kuni üheksa meremiili kaugusel rannajoonest.“;

11) paragrahvi 72 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Eesti päästepiirkonnas toimunud laevaõnnetusest on laeva kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama viivitamata Politsei- ja Piirivalveametile. Laevaõnnetuse korral on Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud õnnetuse asjaoludest teatama viivitamata Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele.“;

12) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 27 järgmises sõnastuses:

„(27) Reiditeenust osutav laev, mis tegutses enne käesoleva seaduse § 531 lõike 4 jõustumist ja tegutseb pärast edasi, peab olema varustatud nõuetele vastava A-klassi või B-klassi AIS-seadmega hiljemalt kuue kuu pärast käesoleva seaduse § 531 lõike 4 jõustumisest arvates.“.

§ 6. Riigikaitseseaduse muutmine

Riigikaitseseadust täiendatakse 62. peatükiga järgmises sõnastuses:

„62. peatükk
Sõjavangide kohtlemine

§ 877. Sõjavang

Sõjavangina käsitletakse käesoleva seaduse tähenduses sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides a ja b nimetatud isikuid.

§ 878. Sõjavangide kinnipidamine

(1) Sõjavangide kinnipidamine toimub Kaitseministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi ning nende valitsemisala asutuste koostöös.

(2) Kaitseministeerium korraldab sõjavangide transpordi ja lühiajalise kinnipidamise ning vastutab sellega seotud tegevuste eest.

(3) Justiits- ja Digiministeerium võimaldab kasutada vangla taristut sõjavangide kinnipidamiseks ja korraldab pikaajalist kinnipidamist.

(4) Sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks kasutatakse vanglaid. Kui vanglaid ei ole võimalik kasutada, määratakse sõjavangide pikaajaline kinnipidamiskoht Vabariigi Valitsuse korraldusega.

(5) Vabariigi Valitsus võib määrusega kehtestada sõjavangide kinnipidamise ning asutustevahelise koostöö tingimused ja korra.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud määrusegas võib sätestadakehtestada:
1) asutuste täpsemad ülesanded sõjavangide lühiajalisel ja pikaajalisel kinnipidamisel;
2) sõjavangide kinnipidamiseks kasutatavad kohad, sealhulgas alternatiivsete kinnipidamiskohtade määramise kord;
3) toimingud, mida tehakse enne ja pärast sõjavangide pikaajalisse kinnipidamiskohta viimist;
4) sõjavangide transpordi korraldamine;
5) nõuded sõjavangide kinnipidamist korraldavale personalile;
6) nõuded sõjavangide arvestuse pidamisele;
7) muud sõjavangide kinnipidamise korraldamiseks vajalikud tingimused ja nõuded.

§ 879. Sõjavangide arvestus ja andmete registreerimine

(1) Kinnipeetud sõjavangide üle peetakse arvestust kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogus.

(2) Sõjavangide üle arvestuse pidamisele ja sõjavangidega seotud andmete töötlemisele kohaldatakse vangistusseaduse §-des 51–54 sätestatut.

§ 8710. Distsiplinaarmenetlus

Sõjavangide distsiplinaarmenetlusele kohaldatakse kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatüki sätteid ulatuses, milles need ei ole vastuolus sõjavangide kohtlemise 12. augustil 1949 sõlmitud sõjavangide kohtlemise Genfi (III) konventsiooniga.

§ 8711. Sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamine

(1) Sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioonis ette nähtud tervishoiuteenuste osutamist sõjavangidele korraldab Tervisekassa. 

(2) Käesoleva paragrahvi lLõikes 1 nimetatud tervishoiuteenuste osutamise korraldamise tingimused ja korra võib kehtestada Vabariigi Valitsuse määrusega.“.

§ 7. Riigipiiri seaduse muutmine

Riigipiiri seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 114 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „33,“ tekstiosaga „44,“;

2) paragrahvi 114 lõikes 11 asendatakse tekstiosa „§-des 30–33 ja 45–53“ tekstiosaga „§-des 30, 31, 32, 33, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52 ja 53“;

3) paragrahvi 14 lõike 1 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 14 lõikes 11 asendatakse sõnad „kooskõlastatult Kaitseväega“ sõnadega „Kaitseväe nõusolekul“;

5) paragrahvi 141 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud laevaluba võib olla mitmekordne, kui tegemist on Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna riigi ranniku- ja piirivalve ülesannet täitva või jäämurdetöid tegeva laevaga.“;

6) seadust täiendatakse §-ga 142 järgmises sõnastuses:

„§ 142. Eesti sise- ja territoriaalmeres taristu ja rajatiste hooldamine ning muud tegevused

(1) Eesti sise- ja territoriaalmeres taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevused ning muud tegevused, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta, välja arvatud tegevused, mis on nimetatud käesoleva seaduse §-des 14 ja 141 või reguleeritud teiste seadustega, on lubatud Kaitseväe nõusolekul.

(2) Riigiasutused, kes täidavad seaduses ga pandudsätestatud ülesandeid merel, teavitavad Kaitseväge iga kuu esimeseks kuupäevaks selle kuu tegevustest, mis on seotud merelise taristu, mõõte- ja uurimissüsteemide ning navigatsioonimärgistuse paigalduse ja hooldustööde ning meremõõdistustega.

(3) Taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra, loa taotlemise vormi ning esitatavate andmete loetelu kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste puhul on Kaitseväel õigus küsida pildi, video või helina salvestatud andmete koopiat.“.

§ 8. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse1 muutmine

Tervisehoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõiget 1 täiendatakse punktiga 72 järgmises sõnastuses: 
„72) sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamist riigikaitseseaduse § 8711 lõike 1 alusel.“.

§ 9. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) pidada arvestust riigikaitseseaduse §-s 878 nimetatud sõjavangide kinnipidamise üle.“;

2) paragrahvi 53 lõiget 1 täiendatakse punktiga 20 järgmises sõnastuses:

„20) andmed sõjavangi, sealhulgas tema auastme, meditsiinilise seisundi, isiklike esemete ja sõjavangi kinnipidamise asjaolude kohta.“.

§ 10. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, „….“ „.............................“ 2025. a.


Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2025. a.

Vabariigi Valitsuse nimel
(allkirjastatud digitaalselt)

25.09.2025


Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
SELETUSKIRI


1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse elektroonilise side seadust, Kaitseliidu seadust, Kaitseväe korralduse seadust, majandusvööndi seadust, meresõiduohutuse seadust, riigikaitseseadust, riigipiiri seadust, tervishoiuteenuste korraldamise seadust ja vangistusseadust.

Eelnõu eesmärk on parandada mereolukorrateadlikkust Eesti merealal, tõhustada Kaitseväe julgeolekala kaitset, luua Kaitseliidule julgeolekuala regulatsioon ja reguleerida sõjavangide pikaajalise kinnipidamisega seotud küsimusi, selleks:
1) antakse Kaitseväele õigus kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal korraldada laevaliiklust ning kehtestada piiranguid või kohustada seda tegema Transpordiametit, et tagada meresõiduohutus;
2) luuakse Kaitseväe juurde mereliste ohtude komisjon, mille eesmärk on aidata mereväel täita mereolukorrateadlikkuse loomise ja tagamise ülesannet, tagada piirirežiimi, ennetada merelisi ohte ja neile reageerida ning parandada asutustevahelist teabevahetust;
3) defineeritakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil Kaitseväe julgeoleku vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõiste ning sätestatakse nendel aladel piirangute kehtestamise, isikuandmete töötlemise ja erimeetmete kohaldamise täpne loetelu ning täpsustatakse juba olemasolevaid meetmeid;
4) luuakse Kaitseväe julgeolekualaga sarnane regulatsioon Kaitseliidu isikute ja vara kaitseks, ühtlustades riigikaitseobjektidega seotud piirangute käsitlust;
5) lihtsustatakse laevalubade andmist Euroopa Liidu ja Euroopa Majandusühenduse liikmesriigi piirivalvelaevadele ja jäämurdetöid tegevatele laevadele;
6) seatakse merealuse taristu omanikele ja valdajatele kohustus taotleda luba ning teavitada Kaitseväge merealuse taristu hooldamisega seonduvatest tegevustest Eesti merealal;
7) kohustatakse reidil olevate laevade teenindamisega tegelevaid laevu, kellel ei ole praegu kohustust omada AIS-seadet, paigaldama AIS-seadme;
8) reguleeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse kantud veesõidukite üle järelevalve tegemist;
9) defineeritakse sõjavangi mõiste ja määratakse asutuste pädevused sõjavangide pikaajalisel kinnipidamisel.

Rahvusvahelise õigusega kooskõla tagamiseks sätestatakse seaduse tasandil kaitselennunduse järelevalveteenistus kui institutsioon, mis vastutab kaitselennunduse järelevalve tegemise üle ning samuti sätestatakse riigisiseses õiguses sõjavangide kinnipidamise eest vastutavad asutused ja nende koostöö alused.

Täpsemalt muudetakse eelnõuga Kaitseväe korralduse seadust (edaspidi KKS) eesmärgiga parandada mereolukorrateadlikkust (teabevahetus ja selle liikumise kiirus) ning asutustevahelist koostööd. Selleks luuakse Kaitseväe juurde mereliste ohtude komisjon. Komisjoni eesmärk on parandada asutustevahelist teabevahetust ning töötada välja eri ohtudele reageerimise toimingud (plaanid), mida aeg-ajalt õppuste või muu sellise käigus läbi harjutatakse, et kontrollida nende toimivust. Juhtumid, mille korral peab riik merel tegutsema, on näiteks piiririkkumised, terrorism, organiseeritud kuritegevus, ebaseaduslik ränne, salakaubavedu, ebaseaduslik relvavedu, ebaseaduslik kalapüük, merealuse taristu kahjustamine, kaitse alla võetud vrakkidega seotud nõuete rikkumine, laeva, sadama või muu rajatise või seadmestiku ohtu seadmine, samuti majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste rikkumine või sanktsioonide rikkumine. Komisjoni kuuluvad kõik Kaitseväe asjakohased üksused ja kõik julgeolekuasutused ning vähemalt need riigiasutused, kelle ülesanne on tagada merel avalik kord, julgeolek ja navigatsiooniohutus või kes omavad järelevalveülesandeid merel.

Lisaks antakse Kaitseväele õigus reageerida edasilükkamatu pädevuse raames sündmusele juhul, kui ülesanne on tegelikult seaduse järgi Kaitsepolitseiameti (edaspidi KAPO) täita. See tähendab, et kui ohu peaks tõrjuma KAPO, täidab Kaitsevägi ülesannet seni, kuni KAPO suudab ülesande täitmise üle võtta. Peale selle täpsustatakse eelnõuga Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks Kaitseväe kohaldatavaid erimeetmeid, laiendades meetmete kohaldamise ulatust Kaitseväe julgeolekuala vahetusse lähedusse ja Kaitseväe laeva ohutusalasse.

Täiendavalt antakse meresõiduohutuse seadusega (edaspidi MSOS) Kaitseväele õigus kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal korraldada laevaliiklust ning kehtestada ajutisi piiranguid või anda Transpordiametile nende kehtestamise korraldus, et tagada üldkasutataval veeteel laevaliikluse ohutus. Eelistatud on, et Kaitsevägi ja Transpordiamet teevad koostööd ning laevaliiklust juhib kriisiolukorras endiselt Transpordiamet. Kui aga tekib olukord, kus Transpordiamet ei saa seda enam teha, on vähemalt Kaitseväel õigus seda ise teha, et hoida tsiviillaevad ohupiirkonnast eemal ja võimaluse korral suunata laevaliiklus muud veeteed kasutama.

Eelnõu teise osa moodustavad riigipiiri seaduse (edaspidi RiPS) ja majandusvööndi seaduse (edaspidi MVS) sätted, mis on seotud merealuse taristu hooldustegevustest (vaatlus, parandamine jne) ja muudest seotud tegevustest teavitamisega. Seda on vaja selleks, et merel patrullivad Kaitseväe laevad või merd muul viisil seiravad asutused teaks, et tegemist on seadusliku tegevusega. Kui tegevusest ei ole teavitatud, võib Kaitsevägi rakendada riikliku järelevalve erimeetmeid, vahetut sundi või kasutada jõudu, et ebaseaduslik tegevus tõkestada. Lisaks täidab hooldustegevustest ja muudest seotud tegevustest teavitamine riigi julgeoleku tagamise eesmärki, sest muu hulgas kontrollitakse töötegijate tausta, kui töid ei tee taristu omanik või valdaja ise.

Eelnõu kolmas osa on seotud Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle järelevalve tegemisega, tagamaks, et registris olevad veesõidukid on merekõlblikud või sõidukõlblikud. Järelevalve tegemise õigus antakse Kaitseväele. Selleks lisatakse asjakohane säte nii MSOS-i kui ka Kaitseliidu seadusesse (edaspidi KaLS). Samuti antakse MSOS-iga Kaitseväele õigus kehtestada: 1) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva tehnilise ülevaatuse kord, 2) nende laevade ja väikelaevade tehnilised nõuded ning 3) laeva ja väikelaeva merekõlblikuks või sõidukõlblikuks tunnistamise kord.

Eelnõu neljanda osa moodustavad väiksemad parandused RiPS-is ja MSOS-is. RiPS-is täpsustatakse, et laeva sisenemiseks sisemerre, on vaja Kaitseväe nõusolekut ning lihtsustatakse mitmekordse laevaloa taotlemist, mis ühtlasi aitab vähendada nii halduskoormust kui ka riigiasutuse töökoormust. MSOS-is tehakse parandusi selle kohta, kellele peab laeva kapten, väikelaeva või muu veesõiduki juht teatama, kui ta avastab õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustuse või kui toimub laevaõnnetus.

Lisaks pannakse MSOS-iga kohustus paigaldada A-klassi või B-klassi automaatne identifitseerimissüsteemi1 seade (edaspidi AIS-seade) ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevatele laevadele, kuhu praeguse regulatsiooni järgi ei pea sellist seadet paigaldama. A-klassi AIS-seadme omamise kohustus on Eesti sadamat külastaval reisilaeval ning 300-se ja suurema kogumahutavusega laeval, mis ei ole reisilaev. Ankrualal ja sadama reidil olevaid laevu teenindavad aga ka väiksema mahutavusega laevad, kellel on vaja selleks tegevuseks luba. Et laevade liikumist ja tegevusloaga laevu, sealhulgas piirirežiimi ja sanktsiooninõuetest kinnipidamist, tõhusamalt kontrollida, on vaja teada, kuidas ja kus need laevad liiguvad. Ilma AIS-seadmeta on seda väga keeruline teha. Juhul, kui see ankruala või sadama reid asub kuni üheksa meremiili kaugusel rannikust, võib ankrualal või sadama reidil laevu teenindavale laevale või väikelaevale paigaldada ka B-klassi AIS-seadme, kui aga ankruala või sadama reid asub kaugemal kui üheksa meremiili, tuleb laevale või väikelaevale paigaldada A-klassi AIS-seade. A-klassi või B-klassi AIS-seade tuleb ankrualal või sadama reidil olevaid laevu teenindavatel laevadel paigaldada kuue kuu jooksul käesoleva eelnõu kohase seaduse jõustumisest.

KKS-i lisatakse paragrahv kaitselennunduse järelevalveteenistuse kohta. Kaitselennunduse järelevalveteenistus (ingl Military Aviation Authority, MAA) on olemuselt sõjaväepolitseiga sarnane institutsioon. Selle ülesandeid võib täita Kaitseväe juhataja määratud üksus, mille nimetuses ei pruugi olla nimetust kaitselennunduse järelevalveteenistus, kuid selle üksuse põhiülesanne on siiski teha järelevalvet kaitselennunduse üle. Kuna selle üksuse tegevusest on mõjutatud kogu kaitselennundus, sealhulgas evib mõju Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liikmesriikide õhusõidukite ja isikute üle, siis on oluline, et see üksus on sarnaselt sõjaväepolitseiga institutsioonina Kaitseväe struktuuris olemas, mida NATO liikmesriigid ja NATO tunnustavad.

KKS-i täiendatakse §-dega 542–5411, mis on suunatud Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgi tagamisele ja selle tõhustamisele. Nähakse ette meetmed julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses ja täpsustatakse juba KKS-is sisalduvaid sätteid, mis puudutavad kohaldatavaid meetmeid.

Eelnõu neljanda osa moodustavad Kaitseliidu julgeolekuala loomisega seotud sätted. Kaitseliidu julgeolekuala sätestamise kaudu ühtlustatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu objektide, vara ja isikute kaitse põhimõtted ning luuakse ka kolmandatele isikutele selgem ja ühetaoline arusaam riigikaitseobjektidega seotud piirangutest.

Viienda osa moodustavad riigikaitseseaduse (RiKS) ja vangistusseaduse (VangS) sätted, mis on seotud sõjavangide kinnipidamise pädevuste reguleerimise vajadusega riigisiseses õiguses. RiKS-is defineeritakse sõjavangi mõiste, sätestatakse sõjavangi kinnipidamise eest vastutavad asutused ja nende koostöö alused ning VangS-is täpsustatakse sõjavangide üle arvestuse pidamise ning teabe esitamise korda.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kaitseministeeriumi ametnikud ja Kaitseväe esindajad ning õigusliku analüüsi on teinud Marion Saarna-Kukk ([email protected]). Eelnõu väljatöötamisel konsulteeriti Justiits- ja Digiministeeriumi, Kliimaministeeriumi Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Kaitsepolitseiameti, Politsei- ja Piirivalveameti, vanglateenistuse, Tervisekassa, Transpordiameti, AS‑i Tallinna Sadam, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee ning Eesti Punase Risti esindajatega. Eelnõu ja seletuskirja keeleline toimetus tehakse pärast esimest kooskõlastusringi.

1.3. Märkused

Eelnõu on kooskõlas riigikaitse arengukavaga 2017−2026.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse 2023.‒2027. a tegevusprogrammiga.

Eelnõu ei ole seotud ühegi menetluses oleva seaduse eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu koostades võeti seaduste muutmisel aluseks järgmised redaktsioonid:
• elektroonilise side seadus – RT I, 02.01.2025, 23;
• Kaitseliidu seadus – RT I, 30.04.2024, 3;
• Kaitseväe korralduse seadus ‒ RT I, 18.04.2025, 2;
• majandusvööndi seadus – RT I, 18.04.2025, 3;
• meresõiduohutuse seadus – RT I, 17.04.2025, 29;
• riigipiiri seadus – RT I, 07.06.2024, 13;
• riigikaitseseadus – RT I, 14.03.2023, 31;
• tervishoiuteenuste korraldamise seadus - RT I, 02.01.2025, 78;
• vangistusseadus – RT I, 26.06.2025, 20.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest muudetakse ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 lõike 2 punktis 17 nimetatud riigikaitseseadust.

2. Seaduse eesmärk

Vabariigi Valitsus tegi 25. novembril 2021. a otsuse anda neli Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) laeva üle Kaitseministeeriumi valitsemisalasse ning üleandmisega samal ajal korrastada mereoperatsioonide juhtimist ja mereolukorrateadlikkuse loomist viisil, et Kaitsevägi asub vastutama mereolukorrateadlikkuse loomise ja merepiiri valvamise eest ning PPA jääb vastutama merepääste eest. Muudatused rakendusid 1. jaanuaril 2023.

Eespool nimetatud otsuse punkti 5 kohaselt kohustati pärast reformi rakendumist parandama senisega võrreldes mereliste ülesannete mahtu ja kvaliteeti teenustes, mida konsolideeriti, ning muude ülesannete puhul säilitama vähemalt sama teenuse kvaliteet ja maht. Et parandada ülesannete täitmise kvaliteeti ja mahtu, on vaja üle vaadata ülesannete täitmiseks vajalik õigusruum. Seda tehtigi ning seejuures jõuti järeldusele, et Kaitseväel ei ole merel tegutsemiseks piisavalt õigusi selleks, et reageerida vahetule merelt tulenevale mis tahes ohule, eriti arvestades riigi julgeoleku olukorda, mis on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Merelised ülesanded avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks või järelevalve tegemiseks jäid endiselt enamikule asutustele alles, nagu need olid juba enne eespool nimetatud Vabariigi Valitsuse otsuse tegemist. Neist kõige aegkriitilisem on reageerimine avaliku korra või julgeoleku tagamisega seotud juhtumi korral, kus ohus võivad olla inimelud või Eesti põhiseaduslik kord (nt laeva kaaperdamine ja selle kasutamine sadama taristu kahjustamiseks, reisilaeval mõne reisija elu ohtu seadmine, merealuse taristu kahjustamine). Selleks on vaja tagada muu hulgas parem asutustevaheline koostöö ja teabevahetus.

Reformi eesmärk oli parandada Eesti merealal olukorrateadlikkust ja reageerimisvõimet, sealhulgas lihtsustada käsuahelat, et tagada Eesti iseseisev kaitsevõime ning eeldused liitlaste reageerimiseks regioonis toimuvale konfliktile. Kui valmistati ette reformi rakendamiseks õigusaktide muutmise eelnõu2, jäi kokkulepe (võttes arvesse eelnõu koostamise lühikest perioodi), et eelnõus kajastatakse üksnes laevade ning ülesannete ja funktsioonide üleandmisega seotud muudatusi; kõrvale jäetakse kõik need muudatused, mida ei ole otseselt vaja ülesande või funktsiooni ületulemisega, kuigi võib olla vaja teha sisuline muudatus, et ülesannet paremini täita või muul põhjusel. Kokkuleppe kohaselt jäid sisulised küsimused vastuse ootele ning pärast reformi rakendumist praktika käigus ilmnevad probleemid tuli lahendada hiljem uue eelnõu koostamisega, kui normide ülevaatamise tulemusena selgub, et on vaja teha ka sisulisi muudatusi. Käesoleva eelnõuga seda osa nüüd täidetakse ning lahendatakse hulk probleeme, mis ilma regulatsioonita takistaks kiiret reageerimist merelt tulenevate mis tahes ohtude vastu.

Eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsuse koostamist, sest eelnõu on seotud eelmises lõigus nimetatud eelnõuga. Vabariigi Valitsuse 25. novembril tehti otsus käsitleda valdkonna kohta koostatud analüüse väljatöötamiskavatsusena (vt punkt 7). Otsusega on sisuline muudatus juba tehtud, seega seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju.

Esialgu eelnõude infosüsteemi esitatud Kaitseväe korralduse seaduse, riigipiiri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (mereolukorrateadlikkuse ja merejulgeoleku parandamine) eelnõu (565SE) jagati kiireloomulisest vajadusest seoses Läänemerel sagenenud merealuste kaablite ja torujuhtmetega seotud intsidentidega kaheks. Seetõttu muudeti eelnõuga 565 SE vaid Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seadust osas, mis puudutas merejulgeoleku tugevdamist. Need muudatused on tänaseks juba jõustunud. Käesolev eelnõu käsitleb peamiselt mereolukorrateadlikkuse parandamist ning Kaitseväe julgeolekala kaitse tõhustamist, kuid annab ühtlasi väikese panuse merejulgeoleku parandamisse.

Lisaks reguleeritakse kõnesoleva eelnõuga sõjavangide kinnipidamise küsimusi, mis on seni jäänud riigisiseselt reguleerimata, kuid milles on tulenevalt Ukraina sõja õpituvastustest vajalik luua õiguslik selgus.

Seadusemuudatuse üldine eesmärk on parandada mereolukorrateadlikkust Eesti merealal, tõhustada Kaitseväe julgeolekala kaitset ja luua Kaitseliidule julgeolekuala regulatsioon.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu on koostatud eri seaduste muutmise seadusena ning see koosneb kümnest paragrahvist: KKS (§ 1), elektroonilise side seadus (ESS) (§ 2), KaLS (§ 3), MVS (§ 4), MSOS (§ 5) RiKS (§ 6), RiPS (§ 7), tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) (§ 8) ja VangS (§ 9) ning seaduse jõustumine (§ 10). Järgnev annab ülevaate eelnõu sisust eelnõu paragrahvide kaupa.

Oluline on märkida, et eelnõus selgitatakse riigikaitse ja julgeoleku aspekte ning järelevalve- ja julgeolekuasutuste töömeetodeid niivõrd, kuivõrd see on võimalik, ilma et seletuskiri muutuks piiratud juurdepääsuga dokumendiks avaliku teabe seaduse tähenduses.



§ 1. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine

Eelnõu § 1 punktiga 1 tehakse terminoloogiline parandus Kaitseväe ülesandeid puudutavas § 3 lõike 1 punktis 41, et viia see kooskõlla tegeliku praktika ja eesmärgiga. Kehtiva seaduse kohaselt on Kaitseväe ülesanne muu hulgas lahingumoona kahjutuks tegemine sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis. Kaitsevägi ei tee kahjutuks mitte ainult lahingumoona, vaid ka laskemoona ja muud (lõhkemata) lõhkematerjali3, mida võib meres leiduda ja mis võib kujutada ohtu veeliiklusele. Vajadus täpsustada on tingitud ka sellest, et relvaseadusega tehakse vahet, mis on lahingumoon ja mis on laskemoon. Laskemoon on padrun, kuul ja muu laske- või lendkeha, mida kasutatakse relvast laskmiseks.4 Laskemoona näiteks merel on torpeedod ja raketid. Lahingumoon on lõhkeainet, pürotehnilist ainet, süüteainet või muud süttimis- või plahvatusvõimelist keemilist ainet sisaldav sõjalise otstarbega vahend ja materjal, mida saab kasutada või kohandada vastase elavjõu ja lahingutehnika kahjustamiseks või hävitamiseks, lahinguvälja valgustamiseks, suitsukatte tegemiseks või signaliseerimiseks.5 Lahingumoona näiteks on miinid ja granaadid, mida ei lasta tulirelvast (miinipildujast või granaadiheitjast), pürotehnilised vahendid, suitsugranaadid, signaalraketid, valgustusraketid ja muu selline. Termin „lõhkematerjal“ on laiema tähendusega, kui „lahingumoon“, hõlmates kõik objektid, mis sisaldavad muu hulgas lõhkeainet, sealhulgas laskemoona ja lahingumoona. Sellest tingituna on kohane asendada KKS-i § 3 lõike 1 punktis 41 sõna „lahingumoon“ sõnaga „lõhkematerjal“.

Tegevuse üldine skeem on järgmine. Kui leitakse meres hulpimas või merepõhjast lõhkematerjal (nt II maailmasõja aegne (lõhkemata) miin või lennukilt alla visatud pomm, teavitab isik sellest Häirekeskust (kohustus tuleb lõhkematerjaliseaduse § 8 lõikest 1)6. Leidja ei tohi üldjuhul seda leitud lõhkematerjali puutuda.7 Kuna Eesti merealal on lõhkematerjali kahjutustamise ülesanne antud Kaitseväele, edastab Häirekeskus teate Kaitseväe sellele üksusele, kelle ülesandeks on Eesti merealal lõhkematerjali kahjutustamine (st mereväele). Kaitsevägi vaatab leitud lõhkematerjali seisukorda, asukohta ja muid tegureid hindamaks, kuidas on võimalik see lõhkematerjal kahjutustada (nt kas tuleb ja saab samas kohas seda teha või tuleb seda teise kohta viia, et see näiteks plahvatama panna. Tööde teostus oleneb veel ka ilmast ja muudest asjaoludest. Sellest tulenevalt ka märgitakse, et lõhkematerjal tehakse kahjutuks esimesel võimalusel.

Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse KKS-i § 31, millega antakse Kaitseväele edasilükkamatu pädevus kohaldada riikliku järelevalve meetmeid Eesti merealal ja väikesaartel ka nende inimese elu ja tervist ohustavate juhtumite puhul, mida lahendab KAPO.8 Kuna olukorrad ja kohaldatavad meetmed on sarnased, muudetakse paragrahvi üksnes nii, et lisatakse igasse sättesse PPA kõrvale ka KAPO, kelle ülesannete puhul saab Kaitsevägi edasilükkamatu pädevuse kohaldada riikliku järelevalve meetmeid Eesti merealal ja väikesaartel inimese elu ja tervist ohustavate juhtumite korral.

KAPO on julgeolekuasutus julgeolekuasutuste seaduse (edaspidi JAS) § 5 järgi. JAS-i § 2 lõike 1 kohaselt on julgeolekuasutuste tegevuse eesmärk tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ning koguda ja töödelda julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajalikku teavet. Paragrahvis 6 on sätestatud KAPO ülesanded. Merelt tulenevate ohtudega seonduvad neist järgmised9: 1) riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldse muutmise ärahoidmine ja tõkestamine; 2) terrorismi ja selle rahastamise ning toetamise ärahoidmine ja tõkestamine; 3) nende kuritegude tõkestamine, mille kohtueelne uurimine on KAPO pädevuses. KAPO politseiametnikul on oma ülesannete täitmisel õigus kohaldada korrakaitseseaduses (edaspidi KorS) sätestatud alustel ja korras riikliku järelevalve meedet ning vahetut sundi.10

Kuna maailmas toimuvad sündmused, sealhulgas sõda Ukrainas, on näidanud, et sageli enne relvakonflikti algust või ka juhul, kui soovitakse destabiliseerida olukorda riigis, kuid relvakonflikti ei soovita, pannakse toime palju selliseid tegusid, mis esialgu tunduvad olevat peamiselt avaliku korra vastased tegevused, kuid ei pruugi seda tegelikult olla. Tegemist võib olla hübriidtegevusega, mis tihti on üksiksündmusena KAPO või PPA lahendada. Avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks on riigi kohustus reageerida igale sellisele sündmusele ning selleks, et ei peaks iga kord juurdlema, kes peab reageerima ja kas tegemist on hübriidtegevuse või muuga, tuleks rakendada põhimõtet, et reageerib lähim, kellel vastavad oskused, teadmised ja vahendid olemas. Merel on selleks Kaitsevägi (merevägi). Eesmärk on tagada kiirem reageerimine merelt tulevatele ohtudele olukorras, kus KAPO ise ei saa ülesannet täita näiteks vahendite (nt laevad) puudumise tõttu või põhjusel, et ta ei asu läheduses ning reageerimisaeg oleks seetõttu liiga pikk, et ära hoida oht inimese elule ja tervisele.

Kaitseväe edasilükkamatu pädevuse täpsem selgitus on antud Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) 572 SE seletuskirjas (vt lk 9−15).

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse KKS-i uue §-ga 32, mis käsitleb asutusteülest merelistele ohtudele reageerimise koordineerimist. Selleks luuakse mereliste ohtude komisjon. Komisjoni eesmärk ja ülesanded on:
1) toetada mereolukorrateadlikkuse loomist ja tagamist;
2) aidata tagada merel piirirežiim;
3) ennetada merelisi ohte ja nendele reageerida;
4) parandada asutustevahelist teabevahetust.

Teisisõnu on asutuste koostöö eesmärk ennetada komisjoni abil mittesõjaliste ohtude realiseerumist Eesti merealal ning tõhustada teabevahetust mereolukorrateadlikkuse jaoks. See toetab sõjalist kaitset hübriidohtudele reageerimisel, kuid komisjonis ei käsitleta riigi sõjalist kaitset ega osalemist kollektiivses enesekaitses, vaid piirdutakse nn tsiviilülesannetega. Selle tulemusena peaks ka ühtlustuma eri asutuste arusaam, mis on ohuolukord – praegu võib see olla eri asutustes erineva tähendusega –, samuti annab see parema võimaluse ühiselt planeerida mereliste ohtude ennetamise ja nendele reageerimise tegevusi.

Peaaegu kõikide tegevuste alus on olukorrateadlikkus. Mereolukorrateadlikkus tähendab tegelikku arusaamist kõigest merekeskkonnas toimuvast, mis võib mõjutada riigi julgeolekut, turvalisust, majandust või keskkonda. Komisjoni tegevus peaks tagama teatud kindluse, riskide ja ohtude maandatuse, hallatuse ja ennetatuse, et tagada Eesti Vabariigi seaduslik toimimine ja huvide kaitsmine ning selle elanike kaitsmine erinevate merelt lähtuvate mittesõjaliste ohtude eest. Selle oluline osa on ennetamine, hoides ohud maal (kus on sageli lihtsam reageerida) või Eesti merealalt eemal. Ennetav tegevus aitab riigi ressursse säästlikumalt rakendada, arvestades asutuste võimeid ja tegevuste keerukust merel. Igal riigiasutusel eraldiseisvalt üldjuhul puudub kogu teave merel toimuva kohta, samuti võib puududa osa vajalikest vahenditest, mis tagavad iseseisva ülesannete täitmise merel.

Komisjon tegutseb Kaitseväe juures, täpsemalt mereväe juures. KKS-i § 3 lõikes 1 loetletud ülesannetest on täielikult või osaliselt mittesõjalised ülesanded: Eesti õhuruumi ja merepiiri valvamine ja kaitse; mereolukorrateadlikkuse loomine ja tagamine; merereostuse avastamise ja likvideerimise korraldamine Eesti merealal; politsei ja piirivalve seaduse § 3 lõike 1 punktis 4 sätestatud otsingu- ja päästetööl osalemine merel; ning Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamine, väljaselgitamine ja tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine. Vabariigi Valitsuse 21. juuni 2018. a määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 19 lõike 2 punktide 4−6 järgi on mereväe ülesanded muu hulgas järgmised: valvata ja kaitsta Eesti merepiiri; tagada ja korraldada olukorrateadlikkust merel ning korraldada merereostuse avastamist ja likvideerimist Eesti merealal. Seetõttu tegutseb mereliste ohtude komisjon mereväe juures.

Komisjoni kuuluvad kõik Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ja julgeolekuasutused ning vähemalt need riigiasutused, kellel on merel ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamisega või järelevalvega. Näiteks peaks komisjoni kuuluma õhuvägi, KAPO, Välisluureamet, Transpordiamet, Keskkonnaamet, Maksu- ja Tolliamet, Politsei- ja Piirivalveamet ning Muinsuskaitseamet. Täpne asutuste loetelu pannakse paika komisjoni töökorraga, kuid isegi selles ei ole mõistlik loetelu lõplikult lukku panna, vaid jätta see paindlikuks. Kuna komisjonil võib olla eri tasandi töögruppe, siis saab töögruppidesse kaasata asutusi, kes komisjoni loetelus ei ole (nt Terviseamet).

Komisjoni töökorralduses on plaan jagada see juhtrühma ja töörühma vahel: töörühm jaguneb ebaseaduslikele tegevustele reageerimise järgi töögruppidesse. Iga juht-, töörühmas või töögrupis osalev riigiasutus tegutseb oma pädevuse piires, täites talle seadusega pandud ülesandeid. Juhtrühma töö eesmärk oleks operatsioonilise tasandi riigiasutuse juhtide vahel heaks kiita iga-aastased koostöö prioriteedid. Samas ei osale ega sekku juhtrühm vahetult olukordade lahendamisse ehk töörühma töösse. Juhtrühmas osalevad ka asjakohased ministeeriumid ja Riigikantselei ning nad on kas nõuandvas või kuulaja rollis ega osale juhtrühma otsustusprotsessis ega mereliste ohtude komisjoni operatsioonilise tasandi ehk töörühma töös.

Oluline on märkida, et juhtrühm ei ole mõeldud asendama Vabariigi Valitsuse juures tegutsevat julgeoleku nõukogu (edaspidi JKN), kellele on seadusega pandud väga konkreetsed ülesanded, ega sellega konkureerima. Mereliste ohtude komisjoni töörühm on praktiline ehk reageeriv tasand ning peab saama reageerida ohule kohe, poliitilise taseme otsustustena võib see aeg-ajalt aega võtta. Juhtrühm on töörühma ja JKN-i vahendaja, kes muu hulgas edastab teavet toimuva sündmuse kohta. Kasulik on hoida infoväljas ka ministeeriume ja Riigikantseleid, kes seetõttu samuti osalevad juhtrühma töös, kuigi otsustusõigust neil ei ole.

Siit järeldub, et mereliste ohtude komisjoni töörühma operatsioonilise tasandi ehk töörühma ülesanne oleks korraldada olukordade lahendamist praktilisel tasandil. Töörühma esindajad peaks olema oma valdkonna juhid või eksperdid, kellel on olukorra lahendamiseks õigus suunata enda esindatava riigiasutuse ressursse. Vastasel juhul ei saa töörühm kiirelt tegutseda ega olukordi lahendada. Olukorra (sündmuse) lahendamisel juhib konkreetse sündmuse lahendamise eest vastutav riigiasutus eelhoiatust ja teabevahetust teadmisvajadust omavate osalistega ning üldjuhul juhib ka olukorra lahendamist, kaasates teisi asutusi vajaduse järgi. Konkreetset sündmust asuvad tegelikkuses lahendama selle sündmuse lahendamise eest vastutav asutus ja kaasuvad asutused (kes on loetletud ka tegevusjuhendis).

Kuigi komisjonis on suhteliselt palju asutusi, ei tule kõik need asutused kokku iga kord, kui on vaja mõnele sündmusele reageerida. Sündmustele reageerimiseks luuakse töögrupid ja nende arv ei ole piiratud. Olukorrad, millal töögrupp tegutsema ja reageerima asub, on vähemalt järgmised:
1) merepiiri või piirirežiimi rikkumine;
2) terrorism;
3) organiseeritud kuritegevus;
4) ebaseaduslik ränne või inimkaubandus;
5) salakaubavedu;
6) ebaseaduslik relvavedu, sealhulgas massihävitusrelvade vedu;
7) ebaseaduslik kalapüük;
8) veealuse taristu kahjustamine;
9) majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste rikkumine;
10) veealuse mälestisega seotud nõuete rikkumine;
11) laeva, sadama või muu rajatise või seadmestiku ohtu seadmine.

„Vähemalt“ tähendab, et tegemist ei ole lõpliku loeteluga, sest neid juhtumeid, millal võidakse vajada asutustevahelist koostööd ning millal on kasu omavahelisest teabevahetusest sündmuste toimumise ennetamiseks, on veel.

„Töögrupp asub tegutsema“ tähendab, et tegutsema hakkavad töörühma kõikide liikmete hulgast ainult need asutused, keda see konkreetne sündmus puudutab. Oluline on reageerimiskiirus, mistõttu ei jääda ootama poliitilisi suuniseid JKN-ilt, ministeeriumilt või muult asutuselt ega ka taristu puhul omanike või valdajate abipalveid (v.a sadama akvatooriumis toimuva korral, kus seaduse järgi on selge vastutaja ja kus asutused ei saa üldjuhul tegutseda ilma omaniku või valdaja abipalveta). Põhimõtteliselt teevad asutused oma igapäevast tööd ning poliitiliselt tasemelt küsitakse nõusolek üksnes juhul, kui seda näeb ette seadus. Muul ajal töötavad kõik asutused oma töörütmis ja on (oote)valmis sündmustele reageerima, sealhulgas neid ennetama, kui see on võimalik.

Täiskoosseisus komisjon kohtub teabevahetuse eesmärgil vajaduse järgi, muu hulgas selleks, et leppida kokku aastaplaanid, arutada seaduse rakendamise käigus ilmnenud probleeme jms.

Komisjoni juht on Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik (nt mereväe ülem). Komisjon kehtestab oma töökorra ning vastavalt vajadusele merelistele ohtudele reageerimiseks tegevuste kaupa tegevusjuhendid, milles muu hulgas määratakse reageerivad asutused.

Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatakse KKS-i 2. peatükki uus § 224, millega luuakse ja defineeritakse kaitselennunduse järelevalveteenistus kui institutsioon (sarnaselt sõjaväepolitseiga). Tegemist on Kaitseväe sisemist töökorraldust puudutava sättega, millel puudub otsene mõju11 väljapoole Kaitseväge.

Kaitseväes alustas 1. oktoobril 2020 tööd kaitselennunduse järelevalvega tegelev üksus. Selle ametlik nimetus on kaitselennunduse järelevalveteenistus (edaspidi KLJT). Et selline üksus on Eestis olemas ja et see üksus on vastutav kaitselennunduse järelevalve eest, on kirjas Vabariigi Valitsuse
21. juuni 2018. a määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 18 lõike 3 punktis 4 koostoimes Kaitseväe juhataja 25. jaanuari 2024. a käskkirja nr 154 „Õhuväe põhimäärus“12 6. peatükiga, samas seaduse tasandil on üksnes sätestatud lennundusseaduse § 601 lõikes 7, et Kaitsevägi teeb kaitselennunduse üle haldusjärelevalvet.

2024. a kevadel NATO auditeeris13 KLJT-d ning ühe puudusena toodi välja, et Eestis ei ole seaduse tasemel kaitselennunduse järelevalvega tegelevat üksust kui institutsiooni reguleeritud. Eelnõuga see puudus kõrvaldatakse, luues sarnaselt sõjaväepolitseiga kaitselennunduse järelevalveteenistuse kui institutsiooni. Praegu on sama nimi nii institutsioonil kui ka KLJT-l, kuid see ei pea nii olema. Juhul, kui Kaitseväes peaks tehtama otsus anda kaitselennunduse järelevalve tegemise ülesanne muule üksusele kui õhuväe koosseisus olevale KLJT-le või arvata üksus õhuväe koosseisust välja mujale Kaitseväe sees või soovitakse muuta KLJT nime, saab seda teha ilma, et oleks vaja muuta KKS-i. Muudatus on vaja teha sellisel juhul ainult Kaitseväe põhimääruses ja muudes sisemist töökorraldust puudutavates haldusaktides.

Eelnõukohase KKS-i § 224 lõike 1 järgi on kaitselennunduse järelevalveteenistus täidesaatva riigivõimu institutsioon Kaitseministeeriumi valitsemisalas ning selle põhiülesanne on teha järelevalvet kaitselennunduse14 üle. Inglise keeles on järelevalveteenistuse nimetus Military Aviation Authority, lühend MAA15. Kaitseväe põhimäärusega sätestatakse, milline Kaitseväe struktuuriüksus vastutab kaitselennunduse järelevalve eest (lõige 4). Praegu on selleks Kaitseväe põhimääruse järgi õhuvägi ja selle üksus kaitselennunduse järelevalveteenistus.16

Kaitselennunduse järelevalveteenistus on kaitselennunduse järelevalve teostamisel sõltumatu ning järelevalvele ei kohaldu käsuõigus (lõige 2). Käsuõigusega seonduv (sh mis on käsk) on reguleeritud KKS-i §-des 27−35, mistõttu on kohasem sätestada tavapärasest käsuõigusest erinev regulatsioon samuti seaduse tasemel, mitte määrusega17. Käsuõiguse mittekohaldamisega tagatakse järelevalveteenistuse sõltumatus, sest näiteks ei õhuväe ülem ega ka Kaitseväe juhataja saa anda käsku, et KLJT ei tohi teha järelevalvet mõne üksuse või õhusõiduki üle.

Kontrolli selle üle, kui sõltumatu, tõhus ja erapooletu on KLJT oma ülesannete täitmisel, teeb Kaitseministeerium. Kaitseministeerium on ka see, kes lahendab järelevalve käigus tekkinud vaidlused, kui pooled ei jõua kokkuleppele.18 Praegu esitab KLJT Kaitseministeeriumile iga aasta 31. märtsiks järelevalvearuande eelmise kalendriaasta kohta vähemalt järgmise teabe:19
1) kokkuvõte tehtud järelevalvemenetlustest, sealhulgas eelmisel kalendriaastal avastatud rikkumised ja tehtud ettekirjutused;
2) kokkuvõte ettekirjutuste täitmisest üksuste poolt, kellele ettekirjutus tehti;
3) eelmise ja uue ehk jooksva kalendriaasta järelevalve prioriteedid.

Lisaks akrediteerib KLJT-d NATO. Esimese akrediteering saadi 2024. aastal ning järgmine audit on nelja aasta pärast, et uuendada (pikendada) akrediteeringut.

KLJT-l on õigus teha järelevalvet kogu kaitselennunduse üle, see tähendab peale Kaitseväe ka Kaitseliidu, Välisluureameti, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK), Kaitseressursside Ameti ja Kaitseministeeriumi üle, kui nende valduses on õhusõidukeid, kaitselennunduse rajatisi vms, samuti kõikide Eestis viibivate ja asuvate välisriikide relvajõudude õhusõidukite ja kaitselennundusega tegelevate isikute üle, kui rahvusvaheliste kokkulepetega ei ole kokku lepitud teisiti.

Kaitselennunduse järelevalveteenistuse (kui institutsiooni) põhiülesanne jaguneb kaheks: järelevalve kui tehniline ülevaatus ja kontroll ning kaitselennunduses osalevate isikute pädevuse (teadmiste ja oskuste) kontrollimine. KLJT-l on õigus kehtestada nõudeid kaitselennunduse lennundusohutuse tagamiseks, kui seadusega ei ole kehtestatud teisiti (lõige 3). Selle hulka kuulub muu hulgas õigus järelevalve ühe osana anda asjakohaseid lube ja sertifikaate ning tunnustada teiste asutuste ja organisatsioonide välja antud lube ja sertifikaate. Võrdluseks, et paljudes riikides on seaduse või haldusaktiga antud õigus MAA-le kehtestada eelkõige lennuohutuse tagamise eesmärgil kaitselennunduse nõuded nii õhusõidukitele, rajatistele, seadmetele, organisatsioonidele kui ka isikutele. Näiteks Soome lennundusseaduse §-d 6 ja 7 jagavad lennu(ndus)ohutuse eest vastutuse ja nõuete kehtestamise õiguse õhuväe ja Soome MAA vahel. Saksamaal on see õigus samuti jagatud õhuväe ja MAA vahel. Mõlemas riigis seaduse tasemel kaitselennundusele nõudeid ei ole kehtestatud, vaid need on kehtestatud peamiselt asutusesiseste haldusaktidega.

Meetmed, mida KLJT (haldus)järelevalve käigus kohaldada saab, on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses.20 Praegu on peamine kaitselennunduse regulatsioon sätestatud kaitseministri 18. oktoobri 2019. a määruses nr 20 „Kaitselennundusmäärustik“.

Kokkuvõtvalt, kaitselennunduse järelevalveteenistus on sarnane institutsioon nagu sõjaväepolitsei. Selle ülesandeid võib täita Kaitseväe juhataja määratud üksus, mille nimetuses ei pruugi üldse olla nimetust kaitselennunduse järelevalveteenistus, kuid selle üksuse põhiülesanne on siiski teha järelevalvet kaitselennunduse üle, samuti ei pruugi see olla õhuväe koosseisus (nagu praegu). Kuna selle üksuse tegevusest on mõjutatud kogu kaitselennundus, sealhulgas evib mõju NATO liikmesriikide õhusõidukite ja isikute üle, siis on oluline, et see üksus on sarnaselt sõjaväepolitseiga kui institutsioon Kaitseväe struktuuris olemas, mida ja mille pädevust NATO liikmesriigid ja NATO tunnustavad.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täpsustatakse, millal võib Kaitsevägi kohaldada vahetut sundi – Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või Kaitseväe julgeolekualal asuva vara või isikute vastu suunatud ründe lõpetamiseks või KKS-i §-des 543–55 sätestatud meetmete tagamisel. (vt selgitusi lk 12–22).

Eelnõu § 1 punktiga 6 täpsustatakse Kaitseväe pädevuse ulatust seoses Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamise, väljaselgitamise ja tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega. Sättesse lisatakse täpsustus, et korrakaitselisi meetmeid võib rakendada ulatuses, mis ei ole reguleeritud RiPS-iga. Täpsustust on vaja, et kõrvaldada kahes seaduses olev kattuvus riikliku järelevalve tegemisel. RiPS-i järgi valvab ja kaitseb Kaitsevägi Eesti riigipiiri merel, mis peamiselt väljendub piirirežiimi tagamises ja majandusvööndis majandusvööndi õigusrežiimi tagamises. Piirirežiimi tagamise üks osa on ka Eesti territoriaalmerest rahumeelse läbisõidu jälgimine ja tuvastamine, kas see vastab kõikidele
UNCLOS-i ja RiPS-iga sätestatud nõuetele. Mitmed tegevused, mis selle hulka kuuluvad on samad tegevused, mida loetaks veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuvaks ohuks Eesti merealal elutähtsa teenuse toimepidevust tagavale taristule, riigikaitseobjektile, sadamale või muule rajatisele või seadmestikule. Kaitseväe patrull-laevadele ja riikliku järelevalve tegemise õigust omavatele kaitseväelastele peab olema üheselt selge, millise seaduse alusel nad tegutsevad – kas RiPS-i või KKS-i järgi. Kuna RiPS koondab juba kõiki merel piirirežiimi tagamiseks vajalikke õigusi ja nõudeid, on mõistlik KKS-is kui RiPS-i suhtes eriseaduses täpsustada, mis ulatuses KKS-i kohaldatakse riikliku järelevalve tegemiseks merel veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel Eesti merealal elutähtsa teenuse toimepidevust tagava taristu, riigikaitseobjekti, sadama või muu rajatise või seadmestiku suhtes. Kaitsevägi (merevägi) koostab selleks muu hulgas asjakohased tegevusjuhendid patrull-laevadele.

Eelnõu § 1 punktis 7 täpsustatakse, et Kaitsevägi kohaldab vahetut sundi KorS-is sätestatud alusel ja korras ent arvestades KKS-i erisusi. Kaitseväele on käesoleva seaduse alusel kehtestatud erinormid, seetõttu on oluline täpsustada, et täies ulatuses ei ole võimalik Kaitseväel KorSi kohaldada.

Eelnõu § 1 punktides 8–10 kehtestatakse Kaitseväe julgeolekuala ümber vahetu läheduse ja Kaitseväe laeva ohutusala mõiste. Samuti sätestatakse Kaitseväe julgeoleku eesmärgil piirangute rakendamise ja üld- ning erimeetmete kohaldamise õigus ja kord.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täpsustatakse § 50 pealkirja ning punktis 9 luuakse §-i 50 uued lõiked 2–4, millega sätestatakse julgeolekuala vahetu läheduse mõiste, Kaitseväe laeva ohutusala mõiste ja reguleeritakse ohutusala rakendamist.

Arvesse võttes üha kiiremini arenevat tehnoloogiat, tuleb korrastada ka Kaitseväe julgeolekualadega seonduvat, et tagada julgeolekuala puutumatus. Tänapäevase tehnoloogia abil ei pea inimene enam ise julgeolekualal viibima selleks, et seada ohtu Kaitseväe julgeolekuala. Praegu kehtiv regulatsioon on jäänud ajale jalgu ning üksnes Kaitseväe valduses oleva ala piirides ei ole võimalik tagada julgeolekut. Selleks, et tõrjuda rünnet õigeaegselt või tuvastada julgeolekuala suhtes toimuvat kahtlast tegevust, tuleb reageerida julgeolekualast kaugemal ehk selle vahetus läheduses. Väljaspool julgeolekuala tegutsemine ala kaitseks peab olema võimalikult selgelt seaduses sätestatud. Sellest tulenevalt on vaja seadusesse lisada julgeolekuala vahetu läheduse mõiste. Vahetu lähedus defineeritakse kindlaks määramata kaugusena ja sisustatakse iga ala puhul eraldi. Kaitseväe linnakuid on nii hajaasustusega piirkondades kui ka linnades ning vahetu läheduse ulatus ei ole iga kord sama. Vahetu lähedus sätestatakse Kaitseväe veesõidukite ning õhusõidukite korral mõjualana, n-ö mullina, ümber sõiduki, hõlmates veesõiduki puhul ka veealust ala. Veesõidukil reguleeritakse julgeolekuala vahetu lähedus nii, et see kehtib nii merel kui ka siseveekogus ning seda ala nimetatakse Kaitseväe laeva ohutusalaks (ingl warship safety zone). Oluline on esile tuua Kaitseväe võimalus reageerida veesõiduki kaitseks peale mehitamata õhusõidukite ka mehitamata veesõidukite korral, mis ohustavad sõjalaeva nii vee all kui ka veepinnal liikudes. Sellist mehitamata veesõidukit tuleb tõrjuda enne, kui see laevani jõuab.

Samamoodi tuleb rakendada julgeolekuala kaitseks meetmeid isikute suhtes, kes viibivad merel laevade või julgeolekuala lähistel ning jälgivad, häirivad või ka pildistavad sõjalaevu, Kaitseväe sadamat ning sealseid tegevusi. Näiteks võib tuua Rootsis toimunud juhtumi, kus Eesti kodanikust isik pildistas 21.06.2025 Rootsis salajast sõjaväebaasi.21 Rootsi politsei pidas isiku kinni ja tema tegevuse seotust võõrriigi luureteenistustega kontrollitakse. Sarnaseid juhtumeid on toimunud ka Saksamaal.22

Eestis on esinenud intsidente, kus võib kahtlustada sarnast tahtlikku tegevust Kaitseväe suunal. Kuna Kaitseväel puudub praegu õigus isikut Kaitseväe julgeoleku ala vahetus läheduses, sh merel, kinni pidada, on paljud juhtumid jäänud lahendamata, sest isikut ei saanud tuvastada ja seega on jäänud isiku tegelik eesmärk ning võimalikud seosed vaenuliku võõrriigi luureteenistustega tõendamata.

Lätis on tuvastatud samuti hulgaliselt kahtlasi kriitilise infrastruktuuri pildistamisi ja filmimisi, mida võib seostada Venemaa (ja Valgevene) luuretegevuse intensiivistumisega.23 Ka mujal Euroopas on tuvastatud, et vaenuliku tegevuse sihtriigi elanikke värvatakse sabotaaži ja luuretegevuse eesmärgil ning nende tegevuseks on muu hulgas sihtmärkidest (sh kriitilisest taristust) piltide tegemine.24

Ukraina sõja õpikogemustest ning hübriidkonflikti ilmingutest Euroopas saab järeldada, et merel liiguvad erinevad mehitamata meresüsteemid: mehitamata pealveesõidukid (USV) ja mehitamata allveesõidukid (UUV). Seadusemuudatuse tulemusena on Kaitseväel õigus veekogul Kaitseväe laeva (sõjalaeva) kui julgeolekuala lähialas tõrjuda mehitamata veesõidukeid. Lennundusseadus ja selle rakendusaktid lubavad kasutada meetmeid mehitamata õhusõiduki tõrjumiseks, kuid mehitamata veesõidukid ei kuulu lennundusseaduse reguleerimisalasse. Mehitamata veesõidukite tõrjel tuleb lähtuda muudest seadustest, eelkõige KKS-ist ja julgeolekuala kaitse sätetest - Kaitseväe laev on KKS § 50 kohaselt julgeolekuala.

Praegu võib avalikus ruumis Kaitseväe linnaku vahetus läheduses isikut kinni pidada politsei, aga kuna politseil on vajalik ressurssi suunata ka paljude muude ülesannete täitmisesse, ei pruugi politsei jõuda kohale piisavalt operatiivselt. Samuti ei saa pidada otstarbekaks politsei reageerimise kohustust, kui linnakus on vastava väljaõppe läbinud kaitseväelased, kes saaksid ise linnaku vahetus läheduses isiku koheselt tuvastada.25 Paljud linnakud, näiteks lahingumoonalaod, on ohutuse põhjustel eraldatud ja asuvad hajaasustusega kohtades, kuhu politseipatrulli reageerimine võtab aega. Isik, kes pildistab või jälgib linnakut, on tõenäoliselt selleks ajaks juba lahkunud ja ei ole enam võimalik kindlaks teha tema isikut ega motiive.

Enamikel juhtudel on Kaitseväel vaja vaid inimest tuvastada, küsides tema isikut tõendavat dokumenti ja teha küsitledes (eelnõuga lisatav § 543) kindlaks tema tegevuse eesmärk ning veenduda, et ta ei kujuta ohtu julgeolekualale. Suuremat riivet põhjustavaid meetmeid peale küsitlemise ja dokumentide nõudmise hakataks kasutama tõenäoliselt vaid üksikutel kordadel, kuid nende rakendamise võimalus peab Kaitseväel olema. Näiteks võib tuua linnaku vahetus läheduses asuva isiku, kes lennutab mehitamata õhusõidukit lahingumoonalao kohal, kuid kui kaitseväelased linnaku vahetusse lähedusse väljuvad, on ta pakkinud mehitamata õhusõiduki juba auto pakiruumi. Sel juhul oleks vaja kaitseväelastel sõiduk peatada (eelnõuga § 546) ja vallasasi läbi vaadata (eelnõuga § 549), et tuvastada pakiruumis mehitamata õhusõiduki olemasolu ja selles olevad pildid või videod Kaitseväe linnakust. Antud tegevus on kiireloomuline, sest isik on Kaitseväe linnaku vahetust lähedusest kiiresti lahkumas ja linnakust kaugemal ei ole võimalik tabada isikut ega tuvastada isiku eesmärke ja Kaitseväele tekitatud kahju. Toimunud intsidentidest on Kaitsevägi järeldanud, et näiteks linnaku julgeolekuprotseduuride jälgimist, pildistamist ja häirimist teostavad isikud võivad seda teha teadmises, et Kaitsevägi ei saa väljaspool ala reageerida ning tuleb oodata politseid. Politsei kohale jõudmine võtab aega ja selle aja jooksul on pildistajatel võimalik lahkuda ilma, et kaitseväelane teda peatada saaks. Toimunud intsidentide kirjeldustest on näha, et tegutsetakse ja seejärel lahkutakse kiiresti. Politsei reageerimine võib viibida ka seoses kiireloomulisemate põhiülesannete täitmisega, nagu näiteks lähisuhtevägivalla kutsele reageerimise tõttu, mille prioriteetsus on olulisem kui Kaitseväe teavitus pildistaja või droonilennutaja kohta.

Aastal 2024 on toimunud tuvastamatuks jäänud mehitamata õhusõidukite lennud Kaitseväe linnakute kohal.26 Kahtlaseid tegevusi Kaitseväe linnakute suhtes esineb aina sagedamini ning hübriidkonflikti tingimustes võib ette tulla ka muid sarnaseid Kaitseväe suhtes tehtavaid häirivaid tegevusi. Antud kontekstis tuleb ära märkida 22.04.2022 toimunud juhtumit, kui küberväejuhatuse seina sodinud Vene sõjaväeluurega seotud inimese ülesanne oli ka visata süütepudel ühe Ukrainas asuva sõjaväehoone ventilatsioonišahti.27 Et vältida Kaitseväe suunal selliste hübriidoperatsioonide täideviimist, tuleb julgeolekuala vahetus läheduses Kaitseväele anda selliste täiendavate erimeetmete kohaldamise õigused nagu isikut peatada, teda küsitleda ja dokumente nõuda ning vajaduse korral ka sõidukit peatada ning see läbi vaadata. Oluline on märkida, et Kaitsevägi rakendab kirjeldatud erimeetmeid ainult julgeolekuala vahetus läheduses avalikus ruumis vaid äärmise vajaduse korral, kui on teada, et olukord nõuab kiireloomulist reageerimist ja politsei ei saa piisavalt kiiresti kohale jõuda. Enamuses piirdub erimeetmete rakendamine vaid isiku küsitlemise ja dokumentide nõudmisega. Kui on kahtlus, et isik on toime pannud süüteo Kaitseväe julgeolekuala või sellel asuvate isikute suhtes, tuleb olla valmis reageerima ka riivavamate meetmetega nagu isiku kinnipidamine ja isiku läbivaatus.

Eelnõu § 1 punktiga 9 defineeritakse, mis on Kaitseväe julgeolekuala vahetu lähedus. See on maapind, maapõu ja õhuruum ja veekogu ulatuses, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe julgeolekualale. Nagu eespool selgitatud, sätestatakse julgeolekuala vahetu lähedus määratlemata õigusmõistena, kuna ei ole võimalik igas olukorras tuvastada täpselt julgeolekuala kaugust, kus Kaitseväel oleks veel õigus rakendada meetmeid julgeolekuala kaitseks ja mille piirist väljaspool seda õigust enam ei oleks. Julgeolekuala vahetus läheduses meetmete rakendamine otsustatakse iga olukorra puhul eraldi, sõltuvalt situatsiooni eripärast. Linnalises piirkonnas toimub Kaitseväe objektist paarisaja meetri kaugusel oluliselt rohkem tsiviilisikute tegevusi kui näiteks hajaasustusega piirkonnas asuvas linnakus. Seega tuleb Kaitseväel iga kord eraldi hinnata, kas mõni tegevus (nt pildistamine, jälgimine) võib olla ohuks Kaitseväe julgeolekualale ja selle kaitse tagamisele.

Riigikohus on nentinud, et kaalutlusotsustuse ja määratlemata õigusmõistete rakendamise korral peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Määratlemata õigusmõiste nagu julgeolekuala „vahetu lähedus“ sisustamine ei tohi olla meelevaldne, vaid peab olema põhjendatud ja vajaduse korral tõenditega tõendatud.

Määratlemata õigusmõistega on tegemist juhul, kui seadusandja on loobunud detailse regulatsiooni andmisest loetelu või muu juhise näol ja jätnud selle seaduse rakendaja hooleks. Seega enne normi kehtivusala, nagu näiteks julgeolekuala „vahetu lähedus“ kohaldamist, tuleb Kaitseväel anda õigusaktis sisalduvale määratlemata õigusmõiste sisule piirid ja mõõdetavad tunnused, et seda oleks võimalik seostada konkreetsete eluliste asjaoludega.28

Kaitseväe laeva ohutusala on Kaitseväe laeva ümber ja all olev veekogu pind ning õhuruum, milles toimuv tegevus võib tuua kaasa ohu Kaitseväe laevale. Ohutusala mõõtmed on veesõiduki välisküljest arvates 300 meetrit horisontaalsuunas ja vertikaalsuunas vee alla ning ohutusala ülempiir veesõiduki kõrgeimast punktist 150 meetrit. Paljude riikide sõjalaevadel on ohutusala ehk n-ö mull ümber laeva, kui laev on merel.29 See on oma olemuselt kergema režiimiga kui julgeolekuala, kuid annab võimaluse laeval end paremini kaitsta väljastpoolt pärineva (mittesõjalise) rünnaku vastu. See tähendab, et see ala ei ole täpselt sama rangelt jälgitav, kui seda on julgeolekuala ise. Näiteks kui sellesse mõjualasse siseneb mõni veesõiduk, siis reageeritakse vastavalt ohuhinnangule. Kui ohtu ei kujuta, siis ei reageerita, näiteks ei võeta veesõidukiga ühendust, et seda hoiatada ja paluda tal eemale hoida, kuni hoiatuslaskudeni välja, kui veesõiduk ei reageeri käskudele ja jätkab lähenemist ning selles nähakse ohtu Kaitseväe laevale. Näiteks tiheda liiklusega mereala osades (nt Tallinna laht, Kieli laht) ei ole võimalik nõuda teistelt veesõidukitelt distantsi hoidmist, mistõttu ei tohigi see ohutusala olla sama range kontrollirežiimiga nagu julgeolekuala. Sellest tulenevalt on mõistlik nimetada seda ala teisiti kui julgeolekuala. Samas peaks saama selles alas mehitamata õhusõidukite suhtes rakendada samu meetmeid, mida julgeolekualaski samadel põhimõtetel.

Ohutusala ei rakendata horisontaalsuunas, kui Kaitseväe veesõiduk on sadama või sadama akvatooriumi alal, sest sadamas või sadama akvatooriumis on laevad tihedalt koos ning sõjalaeval ei ole võimalik hoida ise teistest laevadest ega teistel laevadel sõjalaevast vajalikku distantsi. Küll aga säilib ohutusala ülapiir õhuruumist tuleva ohu eest kaitsmiseks. Muul juhul rakendatakse ohu korral enesekaitset. Kaitseväe laeva ohutusalal võib Kaitsevägi vahetu ohu tõrjumiseks mehitamata õhusõiduki vastu riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni rakendamisel kohaldada lennundusseaduse § 602 lõigetes 7‒10 sätestatud meetmeid ja erivahendeid.

Eelnõu § 1 punktis 10 sätestatud muudatusega antakse võimalus erandjuhul Kaitseväele jätta ajutine julgeolekuala tähistamata, kui seda nõuab riigikaitseline varjatud iseloomuga ülesanne. Riigi sõjalise kaitsmise ülesande täitmine on teatud tingimustel võimalik vaid siis, kui Kaitseväe üksus ei ole avalikult selgelt eristuv ja tähistatud. Samuti peab teave Kaitseväe üksuse asukoha ja julgeolekuala rajamise kohta olema maksimaalselt kaitstud kolmandate isikute eest. Ajutine julgeolekuala jäetakse tähistamata vaid siis, kui selle tähistuse puudumine ei põhjusta ohtu piirkonnas liikuvatele isikutele. Kui Kaitseväe üksus võib oma tegevusega häirida või põhjustada ohtu kolmandatele isikutele, tähistatakse julgeolekuala igal juhul. Tähistamisest loobumise tingimused sätestatakse täpsemalt Kaitseväe korralduse seaduse rakendusaktis „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“. Kaitseväe määruse alusel kehtestab juhataja Kaitseväe sisese dokumendiga täpsed nõuded millistel juhtudel on võimalik jätta julgeolekuala tähistamata ja kes ning mis tingimustel saab seda otsustada.
Lisaks viiakse sisse võimalus Kaitseväel ajutise julgeolekuala loomisest julgeolekukaalutlustel erandjuhul asukohajärgne kohalik omavalitsus jätta teavitamata. Teavitamine viiakse läbi juhul, kui Kaitseväe üksuste viibimisest nt õppuste piirkonnas on vajalik avalikkust teavitada ohutuse tagamiseks ning riigikaitseline ülesanne ei vaja varjatust. Kui Kaitseväe ülesanne maastikul vajab edukaks täideviimiseks varjatust, tuleb üksuse paiknemise infot kaitsta ja võimalikult vähe levitada, kuna see võib ohustada põhiülesande täideviimist ja julgeolekut. Kaitseväe teatud ülesannete täitmisel on vajalik üksus maastikul maskeerida, et ülesanne jääks varjatuks. Seega tuleb ka üksuse maastikul paiknemise infot edastada ja levitada võimalikult piiratud moel. Regulatsioonis säilib kohustus teavitada igakordselt Politsei- ja Piirivalveametit, kes peab omama oma vastutusalas toimuva kohta infot. Kaitseväe viibimine kohaliku omavalitsuse alal oleval territooriumil on kooskõlastatud kinnistu omanikuga.

Eelnõu § 1 punktiga 11 täpsustatakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil isikuandmete töötlemise sätteid. Isikuandmeid on vaja töödelda, et ennetada, selgitada välja ja tõrjuda ohtu Kaitseväe julgeolekualal, selle vahetus läheduses või Kaitseväe laeva ohutusalal asuva vara või inimeste vastu. Nimetatud eesmärgil ja ulatuses võib isikuandmeid töödelda riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust ning teha seda vajadusel varjatult. Lisaks registripõhistele isikuandmete töötlemisele võib isikut varjatult jälgida, kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid ning kasutada pilti edastatavat või salvestatavat jälgimisseadmestikku.

Antud säte ei ole uus. Hetkel kehtiv KKS § 541 sätestab samuti isikuandmete töötlemise sätted, kuid eelnõuga lisatakse võimalus töödelda andmeid ka julgeolekuala kaitseks julgeolekualal või selle vahetus läheduses ning laeva ohutusalal. Kaitsevägi ei teosta julgeolekuala lähistel isikute lausalist jälgimist, vaid hindab, kas isik, kes viibib julgeolekuala vahetus läheduses võib põhjustada ohtu julgeolekualale. Selleks tuvastatakse isiku tegevus julgeolekuala lähistel ja kui selle tulemusena selgub, et isik tegeleb näiteks marjakorjamise või jalutamisega, siis edasist jälgimist ei teostata. Kui aga selgub, et isik pildistab julgeolekuala või teostab muid kahtlasi tegevusi (lennutab drooni, jälgib, paigaldab midagi, üritab lõhkuda piirdeaeda vms), siis isikut jälgitakse tegevuse teostamisel ning võidakse minna julgeolekualalt välja isikut küsitlema või temalt dokumente nõudma, et täpsustada isiku tegevust ja selle põhjusi. Kui isiku tegevuses ei ole Kaitsevägi tuvastanud selget julgeolekuala ohustavat indikatsiooni ja isik soovib julgeolekuala lähedusest lahkuda, siis ei ole Kaitseväel alust tema andmeid edasi töödelda ega erimeetmeid rakendada ja isik ei ole kohustatud ka isikut tõendavat dokumenti esitama. Vastupidine olukord on, kui isiku tegevus on ebaselge, isik ei soostu koostööd tegema ega oma tegevusi selgitama. Sel juhul peab Kaitsevägi vähemalt julgeolekuala vahetus läheduses viibiva kahtlaselt käituva isiku tuvastama.

Eelnõu § 1 punktidega 12–16 sätestatakse Kaitseväe julgeolekuala kaitse eesmärgil täpsem erimeetmete kohaldamise ja piirangute kehtestamise õiguslik regulatsioon, lisades seadusesse §-d 542–5411, muutes § 55 lõigete 1 ja 2 sõnastust, täiendades § 55 lõikega 11 ning tunnistades § 56 kehtetuks. Kaitseväe laeva ohutusalas kohaldatakse neid meetmeid ainult juhul, kui sõjalaev asub sadamas või sadama akvatooriumis. Merel kohaldatakse ohu või rünnaku korral enesekaitse meetmeid vastavalt laeva tegevusjuhendile ja jõu kasutamise reeglitele.

Selleks, et selgitada olukorda, kus Kaitsevägi erimeetmeid peab rakendama, tuleb lähemalt vaadelda ohu definitsiooni. Oht riigi julgeolekule on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset riigi julgeolekut ähvardavat ohtu põhjustav sündmus. Vahetu oht riigi julgeolekule on olukord, kus riigi julgeolekut ähvardavat ohtu põhjustav sündmus leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Oht julgeolekualale ja julgeolekualal olevale taristule või julgeolekualal asuvale varale ning seal viibivatele isikutele võib lähtuda julgeolekuala vahetus läheduses viibijatest. Kaitseväe julgeolekuala on Kaitseväe valduses olevad alad ja objektid, nt linnakud, mis tagavad olulist Eesti riigi iseseisva kaitsevõime elementi – lahingumoonalaod, mobilisatsioonidepood, relvalaod, lahingutehnika ladustamisalad jms. Seega, kui ohtu satub julgeolekuala, siis kaasneb ka oht riigi julgeolekule.

Erimeetmeid on vaja rakendada julgeolekuala vahetus läheduses julgeolekuala kaitse tagamiseks. Kaitsevägi peab nimetatud meetmetega reageerima julgeolekuala kaitseks ohu korral juba julgeolekuala piirist kaugemal, sest julgeolekualal võib olla juba hilja reageerida.

Erimeetmeid võivad rakendada vaid vastava väljaõppe läbinud kaitseväelased ja ametnikud. Teenistujad, kes hakkavad nimetatud meetmeid rakendama, läbivad vastava koolituse, kus selgitatakse nõudeid ja tingimusi, mille korral võib meetmeid rakendada ja millistes olukordades ei ole rakendamine proportsionaalne ja õiguspärane. Vastava koolituseta kaitseväelased ja ametnikud ei tohi julgeolekuala vahetus läheduses meetmeid rakendada. Koolituskava kehtestatakse ja koolitused korraldatakse Kaitseväe siseselt.

Eelnõuga lisatakse §-i 542 lõikesse 4 sätted julgeolekuala vahetus läheduses piirangute rakendamise otsustamise kohta. Piirangute rakendamise julgeolekuala vahetus läheduses otsustab Kaitseväe juhataja või tema volitatud pädeva struktuuriüksuse ülem. Enne sellise otsuse vastuvõtmist ei ole kaitseväelastel lubatud erimeetmeid kohaldada ega piiranguid rakendada. Kuna eelnõuga lisatavad erimeetmed on isikuvabaduste riive, peab sellise otsuse vastu võtma Kaitseväes kõige kõrgemal tasemel ja sellega andma volituse neid rakendada.

Kaitseväe linnakutes asuvad NATO sõjalise koostöö raames liitlasüksused, kellel ei ole tavaolukorras õigust Eesti riigi territooriumil vahetut sundi kohaldada. Eestil vastuvõtva riigina on julgeolekualal kohustus tagada liitlaste julgeolek ja nende vara puutumatus. Kaitseväele antakse eelnõuga õigus reageerida ohule julgeolekuala vahetus läheduses ning sellega tagada ka liitlasüksuste julgeolek Kaitseväe linnakutes ja objektidel. Julgeolekuala vahetus läheduses Kaitseväe poolt rakendatavate erimeetmete lisamine toetab NATO dokumentide ACO Directive 080-025; AD07-001 ACO „Security directive“ ja C-M(2002)50 „Protection Measures for NATO Civil and Military Bodies, Deployed NATO Forces, and Installations (Assets) Against Terrorist Threats“ rakendamist liitlasüksuste ja Kaitseväe poolt. Antud dokumendid ei ole avalikud.

Hetkel kehtiva seaduse järgi ei ole võimalik reageerida julgeolekuala kaitseks enne, kui julgeolekuala puutumatus on rikutud. Samuti ei ole võimalik väljaspoole julgeolekuala reageerida julgeolekuala vahetus läheduses liitlaste suhtes võimalikku luuretegevust teostavate nt pildistavate või jälgivate isikute osas. Mitmetes NATO liitlasriikides on tuvastatud Vene eriteenistuste huvi kasv sinna paigutatud liitlasüksuste vastu. Näiteks on veebruaris aastal 2025 Soome julgeolekuteenistus täheldanud Vene eriteenistuste huvi Soome paigutatud liitlasüksuste vastu ning on tuvastatud droonilende linnakute ja NATO staapide kohal, kuhu on eelpaigutatud NATO liitlasväed.30

Kaitseväe julgeolekuala vahetu läheduse ohustamise iseloomustamiseks võib tuua olukorra, kus Kaitseväe objekti piirdeaia taga viibivad isikud tuvastamata eesmärgil ja toimetavad seal nähtavalt fotoaparaadi või kotiga. Sellisel juhul tuleb Kaitseväel veenduda, et tegemist ei ole näiteks lõhke- või süüteseadeldise paigaldamise või luuretegevuse eesmärgil infokogumise ning pildistamise katsega. Isikuid tuleb kõigepealt küsitleda ja neilt isikut tõendavat dokumenti nõuda, et teha kindlaks kes nad on ja mis eesmärgil nad julgeolekuala pildistavad. Kui selgub, et isikud ei tee koostööd, väidavad, et neil ei ole kaasas isikut tõendavaid dokumente ja üritavad lahkuda, tuleb isikud kinni pidada. Sõidukiga lahkuda üritavaid isikuid tuleb kinni pidada sõiduki peatamise teel. Isikute kinnipidamisel tuleb kaitseväelaste ohutuse tagamiseks teha turvakontrolli (eelnõuga planeeritav § 547), et olla kindel, et isiku valduses ei ole esemeid või aineid, millega ta võib ohustada ennast ja teisi isikuid. Kahtluse korral võib isiku läbi vaadata, kui on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas eset või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida. Isiku läbivaatuse käigus ei ole Kaitseväel lubatud läbi vaadata isiku kehaõõnsusi, selline õigus on vaid politseil. Isiku läbivaatuse meede on kehtivas KKS-is olemas selle kehtestamisest alates (kehtiv KKS § 56), ent see tunnistatakse käesoleva muudatusega kehtetuks. Isiku läbivaatust võib Kaitsevägi teha vaid kõrgendatud ohu tõrjumiseks pärast isiku kinnipidamist. Isiku läbivaatuse peab tegema üldjuhul isikuga samast soost kaitseväelane. Isiku kinnipidamisel ei või vahetut sundi kohaldada, kui see ei ole enam vältimatult vajalik. Tuleb märkida, et eelnõu kohaselt saab isikut läbi vaadata vaid vahetu kõrgendatud ohu korral ehk siis, kui on juba üsna selge, et riigi julgeolekut ähvardav juhtum võib aset leida. Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku (KarS) 15. peatükis sätestatud esimese astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Nimetatud KarS 15. peatüki kuritegude hulgas on ka riigivastased süüteod nagu näiteks riigireetmine, salakuulamine, Eesti vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine jt. Kaitseväe vastu on neid süütegusid varasemalt ka toime pandud ja mitmed neist juhtumitest sisaldasid luureteabe kogumist Kaitseväe objektide jälgimise või pildistamise teel. Eelnõuga antakse võimalus Kaitseväele antud juhtumite kahtluse korral isikut küsitleda ja temalt dokumente nõuda ning kui on selgunud, et eksisteerib vahetu kõrgendatud oht julgeolekualale, siis võib rakendada äärmisel juhul ka isiku läbivaatust.

Eelnõuga lisatav turvakontrolli teostamise võimalus (planeeritav KKS § 547) on üldjuhul julgeolekualale sisenejate ja väljujate suhtes tavapärane ja rutiinne meede tagada julgeolekuala turvalisus ja kindlustada, et alale ei satu keelatud ja ohtlikke esemeid ning ei viida välja Kaitseväele kuuluvat vara. Turvakontrolle teostatakse tavaolukorras pisteliselt. Kaitseväe ohutasemete tõstmisel võidakse muuta sagedamaks julgeolekualale sisenejate ja julgeolekualalt väljujate turvakontrolle. Turvakontrolli teostatakse eelnõu alusel ka julgeolekuala vahetus läheduses, kuid ainult juhtudel kui esineb kõrgendatud oht ning seda on vaja välja selgitada või vahetu oht, mida on vaja tõrjuda. Turvakontrolli teostatakse ka kinnipeetud isikutele, kui on vaja tagada, et isik ei peida oma riietes midagi (nt nuga), millega ta võiks ohustada ennast või teisi.

Eelnõuga täpsustatakse KKS §-i 55 ning lisatakse Kaitseväele õigus isikut kinni pidada julgeolekuala vahetus läheduses. Isiku kinnipidamise meede ei ole KKS-is uus, seni on kehtinud õigus isikut kinni pidada vaid julgeolekualal (kehtiv KKS § 55). Lisanduva meetmega võib Kaitsevägi isikut kinni pidada ka julgeolekuala vahetus läheduses vaid siis, kui ta ohustab julgeolekuala, on tunginud julgeolekualale loata või esineb kahtlus, et ta on pannud toime süüteo julgeolekuala või seal viibivate teenistujate vastu. Kehtivat KKS §-i 55 on vaja muuta, kuna kehtivas KKS-is on sõnastatud säte selliselt, et isiku osas peaks teada olema, et ta on pannud julgeolekualal toime süüteo. Kaitsevägi ei saa otsustada, kas isik on toime pannud süüteo või mitte, Kaitsevägi võib tuvastada ainult kahtluse ja selle korral isiku kinni pidada. Isikut võib julgeolekuala vahetus läheduses kinni pidada vaid seaduses ära toodud juhtudel. Juhul, kui neid ei esine, on proportsionaalse meetmena õigus isikut vaid küsitleda ja temalt dokumente nõuda ning ainult seni kuni ennetatakse julgeolekuala ähvardavat ohtu.

Eelnõuga kehtestatakse seni kehtiva KKS §-i 56 asemel KKS-i § 548, millega on Kaitseväel õigus kinnipeetud isikut läbi vaadata. Õigus isikut läbi vaadata ei ole KKS-is uus. Seni kehtiv KKS § 56 sätestab isiku läbivaatuse õiguse, kuid ei sätesta vajalikke toimingut piiravaid ja proportsionaalsust tagavaid sätteid. Lisatava KKS §-i 548 järgi sätestatakse, millisel juhul ja kuidas tuleb isikut läbi vaadata. Isikut võib läbi vaadata vaid kõrgendatud ohu korral ja ka juba siis kui isik on eelnevalt KKS §-i 55 alusel kinni peetud. Suurt riivet põhjustavat isiku läbivaatust saab pidada proportsionaalseks meetmeks vaid juhtudel, kui isiku kohta on suur tõenäosus arvata, et isiku tegevus võib põhjustada kõrgendatud vahetut ohtu julgeolekualale. Kaitseväele antakse õigus vaadata läbi vaid isiku keha, riided ja kehal kantava asja, kuid ei anta õigust läbi vaadata isiku kehaõõnsusi, see õigus jääb vaid politseile. Kõiki isiku suhtes rakendatavaid meetmeid tuleb protokollida seadustes ettenähtud viisil ja nende rakendamise osas võib isik esitada ka vaide Kaitseväe juhatajale või kaebuse kohtule.

Eelnõuga luuakse KKS §-ga 549 Kaitseväel võimalus vallasasja läbi vaadata. Vallasasja läbivaatus on sätestatud ka hetkel kehtivas KKS §-s 56, kuid seda on vaja täpsustada ja muuta selgemaks ning tänapäevastele nõuetele vastavaks. Vallasasja võib läbi vaadata julgeolekualale sisenevate isikute puhul, kuna tuleb veenduda, et isik ei saabu linnakusse keelatud esemetega ja ei lahkuks linnakust esemetega, mida ei ole lubatud välja viia (nt laskemoon, relvad, varastatud esemed, salastatud teave). Vallasasja läbivaatust korraldatakse Kaitseväe julgeolekualade korral üldiselt vaid pisteliselt, et igapäevaselt tagada julgeolekuala turvalisus. Eelnõuga lisatakse võimalus vallasasja läbi vaadata ka julgeolekuala vahetus läheduses, kuid seda tingimusel, et julgeolekuala ähvardab kõrgendatud oht või seda on vaja kõrgendatud vahetu ohu tõrjumiseks. Näiteks võib tuua olukorra, kus isik üritab jätta maha koti või paki julgeolekuala aia äärde ning lahkuda. Sel juhul on Kaitseväel vaja tuvastada, mis eesmärgil kott maha jäeti ja mis võib kotis olla ning ega see ei põhjusta julgeolekualale ohtu. Sel juhul võib olla Kaitseväel vaja isiku kott või julgeolekuala vahetus läheduses asuva auto pakiruum läbi vaadata ning veenduda, et seal ei ole lõhke- või süüteseadeldise paigaldamise materjale.

Vallasasja läbivaatuse vajalikkuse osas võib tuua näite, kus isikud on Kaitseväe objekti läheduses mehitamata õhusõidukit lennutanud, kuid on jõudnud õhusõiduki ja sellega seotud tehnika pakkida auto pakiruumi ning üritavad linnaku vahetust lähedusest minema sõita. Sel juhul tuleb Kaitseväel kõigepealt hinnata, kas võib olla tegemist ohuga julgeolekualale ning sõiduk peatada, isikut küsitleda ja nõuda dokumente ning seejärel vajaduse korral vallasasi ehk auto läbi vaadata. Drooni lennutamine julgeolekuala kohal võib põhjustada Kaitseväele ohtu. Näiteks ei ole lubatud elektroonilisi sidevahendeid, sh drooni, kasutada lahingumoonalao piirkonnas, kus see võib tekitada ohtu lahingumoonale. Samuti võib drooni lennutamisega julgeolekualal toime panna riigivastase süüteo, kui kogutakse infot luuretegevuse eesmärgil. Tuleb rõhutada, et isiku kahtlustamiseks mehitamata õhusõiduki lennutamise suhtes peavad olema selged ja kindlad tõendid, sest ilma nendeta ei ole isiku peatamine ja auto läbivaatamine proportsionaalne meede. Kui küsitlemise tulemusena tekib kahtlus, et isik ikkagi võib suure tõenäosusega olla seotud mehitamata õhusõiduki lennutamisega Kaitseväe julgeolekuala kohal ehk süüteoga, on eelnõus toodud muudatuste tulemusel Kaitseväel isikute lahkumise takistamiseks õiguslik alus.

Kaitseväel on igakordne kohustus selgelt välja tuua, mille alusel isiku suhtes meetmeid rakendatakse ja veenduda, et see on isikule igakülgselt arusaadav. Kui on tuvastatud, et isik võis lennutada mehitamata õhusõidukit julgeolekuala kohal või ohustada sellega julgeolekuala, tuleb asjaolude selgitamiseks mehitamata õhusõiduk hoiule võtta (eelnõuga kavandatav KKS § 5410), et see kui vallasasi läbi vaadata (eelnõuga kavandatav KKS § 549) ja süüteo korral saaks seda kasutada asitõendina.

Selleks, et ennetada ohtu julgeolekualale ja sealsetele Kaitseväe tegevustele, on Kaitseväel võimalik eelnõukohase sätte alusel kehtestada viibimiskeeld (eelnõuga kavandatav KKS § 545). Viibimiskeelu kehtestamist julgeolekuala vahetus läheduses avalikus ruumis on vaja Kaitseväe julgeolekuala puutumatuse tagamiseks või isikute ohutuse tagamiseks. Viibimiskeelu võib kehtestada kuni 12 tunniks. Seda võib pikendada üle 12 tunni üksnes Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema loal, kes teeb sellesisulise motiveeritud otsuse. Viibimiskeelu kehtestamise protseduurid kehtestatakse Kaitseväe siseselt.

Näiteks võib viibimiskeelu kehtestamise vajadus tekkida avaliku tee osale julgeolekuala vahetus läheduses, mis viib lahingumoonalao juurde, kui seal parajasti veetakse lahingumoona. Lao territoorium on julgeolekuala, kuid sinna juurdepääsemiseks kasutatavad teed on avalik ruum, mistõttu võib olla vaja kehtestada seal ajutiselt viibimiskeeld ning autod ja inimesed mujale suunata. Viibimiskeelu kehtestamine on vajalik kõrvaliste isikute ohutuse tagamiseks, kes muidu võiksid sattuda ohualasse. Lahingumoona vedavad veokid võivad moodustada lattu sissepääsu teeotsal järjekorra, mistõttu tuleb Kaitseväel ajutiselt kehtestada teeotsa ja julgeolekuala läheduses viibimiskeeld, et tsiviilsõidukid ei satuks kogemata lahingumoonaveokite vahele. Seda võib teha vaid julgeolekuala vahetus läheduses ja ohutuse tagamiseks. Kaugemal julgeolekualast tuleb endiselt tugineda politsei abile. KKS-i kohaselt on Kaitseväel võimalik kehtestada ka ajutine julgeolekuala, kuid selle kehtestamine on aeganõudev. Viibimiskeelu võib kehtestada paindlikult ja viivitamata ning seda suuliselt juures viibijatele teatavaks tehes.

Viibimiskeelu näitlikustamiseks võib tuua ka olukorra, kus Kaitseväe objekti peapääsla ette kogunenud rahvamass takistab liiklust objektile ja välja. Seni on tuginetud politsei abile, kes tuleb ja kehtestab viibimiskeelu ohutuse tagamiseks. Siiski on vaja politseil jääda jõustama viibimiskeeldu ja seda võib olla vaja teha pikemalt, mis võib hoida kinni olulist politseiressurssi. Eelnõu järgi võib sel juhul viibimiskeelu kehtestada ja selle jõustamise tagada julgeolekuala vahetus läheduses ka Kaitsevägi ise ja ei pea tuginema igal juhul politsei abile.

Laiemalt on kõik kirjeldatud, täpsustatud ning lisanduvad erimeetmed suunatud julgeolekuala ohutuse tagamisele ja selle kaitsmisele. Antud kontekstis tuleb märkida, et Euroopas on toimunud mitmeid rünnakuid kaitsejõudude taristu, sõidukite ja isikute vastu ning rünnakutes kahtlustatakse agressorriikide eriteenistusi. Näiteks on Saksamaal mitmel korral süüdatud kaitsejõudude veokeid.31 Sarnased rünnakud ei ole välistatud ka Eestis ning seega on julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses rakendatavate erimeetmete hulka vaja arvata ka need meetmed, mille abil oleks Kaitseväel võimalik efektiivselt julgeolekuala kaitsta vahetus läheduses avalikus ruumis. Kaitsevägi võib olla sihtmärgiks ainuüksi selle tõttu, et Eesti toetab poliitiliselt Ukrainat. Sarnastel motiividel on Vene luurega seotud isikud toime pannud rünnakuid Ukrainasse suunduvate relva- või abisaadetiste vastu.32 33

Ka Eestis on toime pandud rünnakuid, millel on seosed Vene luureteenistusega ja mis on suunatud Ukraina toetamise kollektiivse tahte õõnestamisele ja destabiliseerimisele.34 Kaitsevägi on korraldanud relva- ja moonasaadetisi Ukrainale ja võib eeldada, et säilib Venemaa huvi sellise abi saatmist takistada. Sihtmärkideks võivad olla Kaitseväe lahingumoonalaod, kus abi võidakse hoiustada, või veokite kolonnid, millega vedusid korraldatakse. Kaitseväe lahingumoonaladude piirkonnas on tuvastatud kahtlasi isikuid ning loata mehitamata õhusõidukite lende. Agressorriigi kirjeldatud tegevustest tulenevate riskide efektiivseks maandamiseks on vaja Kaitseväele anda õigus julgeolekuala vahetus läheduses isikuid tuvastada, neid küsitleda ja vajadusel kinni pidada. Isikuid ei ole võimalik tuvastada ilma, et kaitseväelased väljuksid julgeolekualalt avalikku ruumi ja seal rakendaksid isiku küsitlemise ja dokumentide nõudmise meedet.

Lisaks Kaitseväe territooriumile on Kaitseväe laevad, lennuvahendid ja sõidukid julgeolekuala KKS § 50 järgi. Seega nende vahetus läheduses saab samuti kasutada eelnõuga lisatavaid erimeetmeid. See võimaldaks näiteks peatada ja küsitleda isikuid, kes pildistavad või jälgivad Kaitseväe sõidukite kolonne. Antud juhul kolonni kahtlase pildistamise korral oleks proportsionaalne meede vaid isikut küsitleda ja dokumenti nõuda. Toimunud on hulgaliselt juhtumeid, kus Kaitseväe sõidukite kolonne on jälginud või jälitanud sõidukid teadmata põhjustel. Kuna praegu ei saa Kaitsevägi rakendada meetmeid julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses, siis on sellises olukorras tavaliselt kutsutud politsei, kuna aga kolonn ja pildistaja liiguvad samal ajal sõidukitega edasi, on politseil keeruline efektiivselt reageerida. Seetõttu luuakse eelnõuga Kaitseväele õigus ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks sõiduk peatada, isikut küsitleda ja nõuda dokumenti. Kaitsevägi hindab olukorda iga kord eraldi ja vastavalt proportsionaalsuse ja õiguspärasuse printsiibile astub näiteks sõidukite kolonni pildistanud isikutega vajaduse korral kontakti. Kõiki kaitseväelaste vastu huvi tundvaid isikuid ei peatata ega küsitleta, sest heauskne huvi Kaitseväe tegemiste vastu avalikus ruumis on eeldatav ja iga kord ei ole tuvastatud ohtu, millele reageerida. Kui aga näiteks eraisik sõidab kolonni ette või vahele vaatamata sõjaväepolitsei keelavatele märguannetele, aeglustab või takistab kolonni ning seejärel pildistab ning kordab tegevust mitu korda, on Kaitseväel vaja isikult küsida selgitusi tema tegevusele.

Eelnõuga lisatakse KKS-i § 5411, millega võimaldatakse Kaitseväel julgeolekualal või selle vahetus läheduses toimuva jälgimiseks kasutada pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku, aga vaid siis, kui see on vajalik julgeolekuala ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Kehtivas KKS-is on selline õigus antud vaid julgeolekualal. Julgeolekuala vahetut lähedust tuleb jälgida selleks, et ennetada julgeolekuala puutumatuse kahjustamist. Kui Kaitsevägi ei suuda tuvastada näiteks julgeolekuala välispiiril oleva piirdeaia läbimise ettevalmistamist ja reageerib alles siis, kui piirdeaed on puruks lõigatud, siis ei ole julgeolekuala puutumatus tagatud ja oht riigi julgeolekule on realiseerunud. Kaitsevägi peab reageerima julgeolekuala kaitseks juba ohu ennetamise faasis ja see eeldab vastavate seadmete kasutamist ning ka julgeolekuala vahetu läheduse jälgimist.

Tuleb märkida, et julgeolekuala kaitse korral on ohu ennetamine ja tõrjumine preventiivse iseloomuga tegevus ja ei teostata julgeolekuala lähistel liikuvate inimeste lausalist põhjuseta jälgimist. Ohu hindamisel lähtutakse isiku tegevusest igal konkreetsel juhtumil ja kui isik oma tegevusega ei anna indikatsiooni, et ta võib olla ohuks julgeolekualale, siis jälgimist ega muid erimeetmeid ei rakendata. Ohutõrje eesmärgiks on õigushüvesid ähvardavate ohtude tõrjumine, julgeolekualale kahju ärahoidmine ja kõrvaldamine. Tegemist on eelkõige prognoosil põhineva, võimalikult efektiivse, vähemriivava ja paindliku reaktsiooniga kahju tõenäosusele.35 Riigi sisemise rahu kaitse ei tähenda riigi jaoks üksnes reaktiivsust, vaid riik on kohustatud olema ka proaktiivne – üks viis proaktiivseks käitumiseks on õigushüvesid ähvardava ohu ennetamine ja seda ka julgeolekuala kaitsel.36 Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine, vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete kohaldamine tulevikus ähvardada võivate ohtude tõrjumiseks lähtudes igal sammul siiski põhjendatuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest.

§ 2. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduses muudetakse § 115 lõike 1 punkti 1, mis reguleerib Kaitseväe poolt raadioside piiramist riigi julgeoleku tagamiseks. Kehtiva õiguse kohaselt on Kaitseväel õigus piirata raadiosidet riigi julgeoleku tagamiseks riigikaitselist tähtsust omava tähistatud objekti territooriumil. Eelnõukohase muudatusega jäetakse sättest välja tingimus, et see territoorium või objekt peab olema tähistatud. Muudatus on vajalik, et tagada julgeoleku kaalutlustel territooriumi ja objekti kaitse ka juhul, kui tuleb varjata selle objekti või territooriumi seost Kaitseväega. Näiteks ei ole sellist tingimust seatud avaliku korra tagamisel, vt ESS § 115 lg 1 p 4, mistõttu riigikaitse eesmärgil ja julgeoleku tagamiseks oleks muutunud julgeolekuolukorras tingimuse säilitamine ülemäärane.

Julgeolekuala tähistamine on kehtestatud kaitseministri 12. augusti 2019. a määruses „Kaitseväe julgeolekuala tähistamise kord“. Korras on sätestatud, et Kaitseväe objektid on üldjuhul selgelt tähistatud, kuid sellest on lubatud ka erandeid. Näiteks korra § 3 lõikes 5 on ette nähtud võimalus Kaitseväe territoorium tähistada erineva tähisega, kui on vaja varjata territooriumi seost Kaitseväega või selle valvamise viisi. Sellisel juhul peab tähisest nähtuma, et territooriumile sisenemine on keelatud, ning tähisel peavad olema esitatud kontaktandmed territooriumi valdajaga ühenduse võtmiseks. Samuti võib korra § 10 lõike 4 alusel jätta Kaitseväe sõiduki tähistamata, kui on vaja varjata sõiduki seost Kaitseväega.

Kaitsevägi piirab raadiosidet võimalikult proportsionaalselt, tagades et raadioside on häiritud minimaalselt, et riigikaitselise objekti julgeolekut tagada. Kaitsevägi jälgib, et mõjud ei ulatuks ülemääraselt avalikku ruumi, kus need võivad põhjustada ebasoovitavaid tagajärgi. Samuti võivad lähedalviibivad isikud seda märgata ning seega kompromiteerida asukoha seost Kaitseväga. Raadiosidet piiravad vahendid seadistab Kaitsevägi selliselt, et need avaldaksid mõju näiteks vaid riigikaitseobjekti ohustavatele droonidele ning ei häiriks sagedusi, mida droonid reeglina ei kasuta.

§ 3. Kaitseliidu seaduse muutmine

Eelnõu § 3 punkt 1 muudatus on seotud eelnõu § 5 punktidega 3−5. Täpsem selgitus on antud eelnõu § 5 punktide 3−5 selgituse juures.

Eelnõu § 3 punktiga 2 lisatakse KaLS-i uus peatükk 101, millega luuakse KaLS-i uus õigusmõiste „Kaitseliidu julgeolekuala“ ning sätestatakse Kaitseliidu julgeolekualal rakendatavad meetmed.

Julgeolekuala mõiste kasutuselevõtt KaLS-is on tingitud eeskätt praktilistest kaalutulustest. Kaitseliidu julgeolekuala määratlemine on vajalik tagamaks Kaitseliidu tegevliikme ja Kaitseliidu vara ning Kaitseliidu käsutusse antud riigikaitselise vara julgeolek rünnaku puhul Kaitseliidu objektile.

Kaitseväe julgeolekuala on kehtestatud KKS-is eesmärgiga tagada eeskätt Kaitseväe valduses oleva territooriumi ning objektide kaitse. Julgeolekuala jaguneb alaliseks ja ajutiseks ning ka siin on põhieesmärgiks tagada nii Kaitseväele kui võimalikele kolmandatele isikutele turvalisus Kaitseväele pandud ülesannete täitmisel.

Kaitsevägi kasutab alalist ja ajutist julgeolekuala KKS §-s 3 toodud ülesannete täitmisel. Nimetatud ülesannetest on esmatähtsad riigi sõjaline kaitsmine ja valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks. Nende ja KKS-s nimetatud teiste ülesannete täitmine nõuab kõrgendatud turva- ja julgeolekumeetmeid; lisaks on oluline tagada kolmandate isikute ohutus.

Kaitseliidul on võrreldes Kaitseväega samuti riigikaitselised ülesanded − valmistada ette reservüksusi Kaitseväele, viia läbi sõjalisi õppusi ja harjutusi, tagada Kaitseliidu kasutusse antud riigikaitselise vara julgeolek ning säilimine. Seega on põhjendatud Kaitseväe julgeolekuala regulatsioonile sarnase julgeolekuala regulatsiooni loomine ka Kaitseliidule, mis võimaldaks Kaitseliidul oma valduses olevat territooriumit, objekte, isikuid ja teavet efektiivselt kaitsta.

KaLS-i alusel on täna korraldatud julgeolekualaga teataval määral sarnane valvete süsteem. KaLS 8. peatükk reguleerib valveid, reguleerides siin nii Kaitseliidu sisemiste objektide valvet kui valvelepingu alusel pakutavat teenust laiemalt. KaLS § 69 kohaselt on valve käesoleva seaduse tähenduses Eesti välisesinduse või riigikaitse eesmärgil kasutatava territooriumi, ehitise või vara (edaspidi valvatav objekt) ja selle ümbruse jälgimine ründeohu või ründe avastamiseks, õigusrikkumise ärahoidmiseks või takistamiseks ja ohu kõrvaldamiseks ning meetmete võtmine valvatava objekti või vara puutumatuse tagamiseks. Kaitseliidu valvatavate objektide kohta on kehtiv ka vahetu sunni rakendamise regulatsioon, mille alusel saavad valves osalevad isikud valveobjekti kaitsta. On otstarbekas luua Kaitseliidule võimalus rakendada vahetut sundi mitte ainult valveobjektide kaitsel, vaid ka Kaitseliidu valduses olevate territooriumite ja objektide kaitsel. Eelnevast nähtub, et julgeolekuala ja valve mõiste kannab endas küll samu eesmärke ja elemente, kuid on erinevalt korraldatud. Sealjuures Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesanded, mis vajavad klassikalises tähenduses julgeolekuala rakendamist, on sarnased.

Nii on ka Kaitseliidu ülesandeks KaLS § 4 lg 1 kohaselt riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamine, tegevliikmetele sõjaväelise väljaõppe andmine ja korraldamine. Viimane toimub Kaitseväe juhataja kehtestatud korras ning mh Kaitseliidu käsutusse antud Kaitseväe vara ja vahendeid kasutades. Nii Kaitsevägi kui Kaitseliit on sõjaväeliselt korraldatud ning nende põhifookus suunatud riigi sõjalise kaitse võime tagamisele ning seda tehakse samadel põhimõtetel ja samasuguse varustusega. Seetõttu on mõistlik ja otstarbekas ühtlustada objektide, isikute ja vara ning vahendite kaitse ja julgeoleku tagamine sarnaste põhimõtetega ning rakendada ka Kaitseliidus julgeolekuala mõiste. Sealjuures ei tähenda see, et Kaitseliidu poolt pakutav valveteenus muutuks − julgeolekuala mõiste kasutuselevõtt ei muuda valvete korraldust. Vahetu sunni rakendamisel tuginetakse KaLS-i valvete peatükis sätestatule ehk juba kehtivale regulatsioonile.

Täna on sisult sarnane ülesanne korraldatud KKS ja KaLS redaktsioonides erineva mõisteaparaadi ja põhimõtetega. See eeldab riigikaitseobjektide (mida nii Kaitsevägi kui Kaitseliit on) erinevat märgistust, juhiseid kolmandatele isikutele, teenusepakkujatele ning ka valitsemisalas roteeruvale personalile. Kaitseliidu julgeolekuala tähistamise osas kehtestatakse uus kaitseministri määrus, sest Kaitseliidu ja Kaitseväe julgeolekualal on erinevusi ning nende tähistamisel tuleb sellest lähtuda.

Hetkel kehtiva protsessi üldist kohmakust iseloomustab Kaitseväe ajutise julgeolekuala kehtestamise näide. Kaitseväe pädev ülem kehtestab ajutise julgeolekuala, mida sõjalise väljaõppe läbiviimiseks võib kasutada ka Kaitseliit. Vaatamata sellele, et tegu on ajutise julgeolekualaga, on see vastavalt kaitseministri määrusele Kaitseliidu alaliselt valvatav objekt. Seega loob Kaitsevägi õppuse tarbeks ajutise julgeolekuala, mis vajab Kaitseliidu poolt tagatud valvet. Järgmise sammuna peavad Kaitsevägi ja Kaitseliit sõlmima valvelepingu, kuna Kaitseväe ajutine julgeolekuala on viidatud määruse kohaselt Kaitseliidu alaliselt valvatav objekt. Valveteenus on tasuline teenus ning Kaitsevägi peaks kokkuvõttes teenust ostma. Juhul, kui kehtestada Kaitseliidu julgeolekuala, korraldab Kaitseliit objekti valve osas oma tegevused ise ning puudub vajadus lepingute sõlmimiseks ning teenuse tasustamiseks.

Paragrahviga 841 sätestatakse Kaitseliidu julgeolekuala mõiste. Julgeolekuala võib olla alaline või ajutine. Alaliseks julgeolekualaks loetakse Kaitseliidu territoorium, ujuvvahend, lennuvahend või sõiduk, mis on Kaitseliidu valduses. Nii kuuluvad lõike 3 alusel julgeolekuala koosseisu Kaitseliidu omandis või valduses olevad hooned, väljaõppekeskused, laod, harjutusväljad, lasketiirud jms. Samuti ujuv- ja lennuvahendid ning sõidukid. Sõidukite all peetakse silmas nii mehitatud kui mehitamata sõiduvahendeid (maa, õhk, vesi).

Kaitseliidu alalised julgeolekualad määrab lõike 4 alusel kindlaks Kaitseliidu ülem oma käskkirjaga ning julgeolekuala peab olema tähistatud kõrvalistele isikutele arusaadaval viisil.

Ajutise julgeolekuala määratleb Kaitseliidu ülem või tema poolt volitatud struktuuriüksuse juht ning ajutise julgeolekualana võib territooriumi piiritleda ainult siis, kui see on Kaitseliidu sõjalise väljaõppe läbiviimisel julgeoleku või ohutuse tagamiseks vältimatu. Ajutise julgeolekuala kehtestamisel tuleb jälgida asjaolu, et teiste isikute vaba liikumine või omandiõigus oleks piiratud üksnes määral, mis on vältimatult vajalik ohu tõrjumiseks või Kaitseliidu sõjalise väljaõppe läbiviimiseks. Ajutisele julgeolekualale kehtivad samad tähistamisnõuded nagu alalisele julgeolekualale. Julgeolekuala võib määratleda nii riigimaal kui ka eramaal. Eelnõu ei anna Kaitseliidule õigust maatükil viibimiseks, selleks peab igal juhul olema valdaja nõusolek. Julgeolekuala võib määratleda sellisel maa-alal, millel Kaitseliidul on õigus viibida. Näiteks saab eramaal julgeolekuala määratleda juhul, kui õppuse läbiviimiseks on maaomanikuga sõlmitud kinnistu kasutamiseks leping.

Ajutise julgeolekuala kehtestamisest tuleb viivitamatult teavitada kohalikku politseiprefektuuri, Kaitseväge ning võimaluse korral kohalikku omavalitsust. Viimase puhul kohaldub Kaitseliidule kaalutlusõigus − olukorras, kus sõjalise väljaõppe ülesande varasem ilmsikstulek võib kahjustada ülesande õnnestumist või julgeolekut laiemalt, on Kaitseliidul õigus jätta asukohajärgne kohalik omavalitsus teavitamata. Teavitamine viiakse läbi viivitamatult, kui hinnatakse, et see ei takista Kaitseliidul oma põhiülesande läbiviimist.

Ajutise julgeolekuala määratlemise õigus on nii Kaitseliidu ülemal kui tema poolt volitatud struktuuriüksuse juhil. Volituse andmisel hindab Kaitseliidu ülem, kas kõik Kaitseliidu struktuuriüksused viivad läbi sõjalist väljaõpet ning arusaadavalt ei vaja taolist volitust noorteorganisatsioonid (Noored Kotkad, Kodutütred).

Julgeolekuala kaitset tagavad üksnes Kaitseliidu rahuaja ametikohal olevad tegevväelased, kelle teenistusülesanne on julgeolekuala kaitse tagamine või Kaitseliidu tegevliikmed, kelle teenistuskohustus on julgeoleku kaitse tagamine ning kes on läbinud Kaitseliidu ülema määratud väljaõppe (KaLS § 70 lõigetes 1 ja 11 nimetatud isikud).

Erandina võib ajutise julgeolekuala kaitset tagada reservteenistusse kutsutud isik, kes peab olema läbinud KaLS § 70 lõikes 3 nimetatud väljaõppe. Kuna julgeolekuala kaitse hõlmab endas vahetu sunni kohaldamise võimalust, rakendatakse isikutele juba kehtivat valvuri väljaõppekava, mis tagab igakülgselt isiku pädevuse vastavate ülesannete täitmisel.

Eelnõukohase KaLS §-ga 844 sätestatakse Kaitseliidu julgeolekuala kaitse eesmärgil kohaldatavad erimeetmed. Tagamaks Kaitseliidu julgeolekuala kaitse eesmärgil erimeetmete ühetaoline rakendamine nii julgeolekuala kui valvete korralduse osas, kohaldatakse antud tegevustes KaLS § 71 lõikeid 3–9 ning § 73.

Julgeolekualal võib isiku kinni pidada vaid selleks väljaõppe saanud tegevväelane või Kaitseliidu tegevliige. Lisaks väljaõppele peab kinnipidamise õigust omav teenistuja olema Kaitseliidus rahuaja ametikohal. Erandina võib sätet kohaldada ajutise julgeolekuala kaitset tagav reservteenistusse kutsutud isik, kes on läbi teinud KaLS § 70 lõikes 3 nimetatud väljaõppe.

Kinnipidamise eeldus on kolmanda isiku ebaseaduslik ja loata viibimine Kaitseliidu julgeolekualal. Olles tuvastanud viibimise õigusvastasuse, saadetakse isik viivitamata julgeolekualalt välja. Juhul, kui isiku suhtes esineb kahtlus, et ta on julgeolekualal toime pannud süüteo või kujutab endast ohtu, antakse ta viivitamata üle PPA-le . Erinevalt KKS §-s 55 sätestatust, ei oma Kaitseliit kohtuvälise menetleja pädevust ning ainus meede on isiku üleandmine PPA-le.

Seeläbi on tagatud isiku suhtes minimaalselt koormavad meetmed, mida rakendavad vastava väljaõppe saanud Kaitseliidu teenistujad või tegevliikmed.

Nii Kaitseväe kui Kaitseliidu julgeolekualal ei ole isiku läbivaatuse käigus lubatud läbi vaadata isiku kehaõõnsusi, selline õigus on vaid politseil. Nagu ülal öeldud, on Kaitseväe julgeolekuala kaitseks isiku läbivaatuse meede täna kehtivas KKS-is olemas selle kehtestamisest alates (kehtiv KKS § 56), kuid eelnõuga täpsustatakse ka Kaitseväe rakendatava meetme nõudeid ning kehtestatakse KKS-i uus § 548.

KaLS § 71 lõike 3 punkti 6 kohaselt on valvuril õigus kontrollida isiku sisenemisel valvatavale objektile ja sealt lahkumisel isikut ja tema riietust vaatlemise ja kompimise teel või tehnilise vahendi või väljaõppe saanud teenistuskoera abil, et kindlaks teha, kas isiku valduses ei ole eset või ainet, millega ta võib ohustada ennast või teisi isikuid või mille omamine valvataval objektil on keelatud.

Seega omab valvur vajalikke pädevusi ka täna, kuid kuna Kaitsevägi ja Kaitseliit täidavad sõjalise riigikaitse vaates sarnaseid ülesandeid, peaksid mistahes julgeolekuala kaitset teostava isiku ja valvuri ülesanded korraldatud ühetaoliselt ning kolmandatele isikutele sarnaselt koormavalt.

Sarnaselt Kaitseväega võib ka Kaitseliidus isiku läbivaatust teha vaid kõrgendatud ohu tõrjumiseks pärast isiku kinnipidamist. Isiku läbivaatuse peab tegema üldjuhul isikuga samast soost valvur või kaitseväelane. Isiku kinnipidamisel ei või vahetut sundi kohaldada, kui see ei ole enam vältimatult vajalik.

Eelnõukohase KKS §-ga 845 sätestatakse erimeetme kohaldamine mehitamata õhusõiduki vastu julgeolekuala kaitse eesmärgil. Erinevalt Kaitseväest ei hakka Kaitseliit rakendama käesoleva eelnõuga sõnastatud ESS muudatusi. Kaitseliit tõrjub vahetut ohtu vaid konkreetsel julgeolekualal või valvataval objektil ning reageerib sellele suunatud ohule. Kui objektil lendab mehitamata õhusõiduk, on Kaitseliidul sarnaselt loata territooriumile sisenenud isiku peatamisega õigus sundida õhusõidukit maanduma.

Kaitseliidul on õigus kasutada füüsilist jõudu, tulirelva või erivahendeid, milleks on laser, võrk mehitamata õhusõiduk; samuti nimetatutega sarnaseid seadmeid või vahendeid. Jõudu või erivahendeid on lubatud kasutada üksnes nii kaua, kui see on vältimatult vajalik.

Kaitseliit lähtub olukorra hindamisel sarnaselt Kaitseväega ohu definitsioonist, mida on põhjalikumalt käsitletud seletuskirja lehekülgedel 15 ja 16. Oluline on veelkord rõhutada, et Kaitseliit tagab julgeolekut vaid oma territooriumil.

Sarnaselt Kaitseväega võivad ka Kaitseliidus erimeetmeid rakendada vaid vastava väljaõppe läbinud isikud. Rakendamise õiguse andmisele eelneb vastav koolitus, kus selgitatakse nõudeid ja tingimusi, mille korral võib meetmeid rakendada ja millistes olukordades ei ole rakendamine proportsionaalne ja õiguspärane. Koolituskava kehtestatakse ja koolitused korraldatakse Kaitseliidu siseselt.

§ 4. Majandusvööndi seaduse muutmine

Eelnõu § 4 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks viide mandrilava seadusele, sest sellenimelist kehtivat seadust ei ole, samuti ei ole seda lähiajal plaanis ka kehtestada.

Eelnõu § 4 punktiga 2 kehtestatav muudatus on seotud RiPS-i lisatava §-ga 142 (vt eelnõu § 7 punkt 7), mis on seotud merealuse taristu hooldustöödega seonduvate tegevustega. Merealune taristu ei asu ainult Eesti sise- ega territoriaalmeres, vaid ka majandusvööndis.

Nagu eespool öeldud, on majandusvöönd väljaspool territoriaalmerd asuv ja sellega külgnev mereala, kus kehtib õiguslik erikord, millega reguleeritakse rannikuriigi õigusi ja jurisdiktsiooni ning teiste riikide õigusi ja vabadusi majandusvööndis.37 Rannikuriigil on oma majandusvööndis muu hulgas õigus konventsiooni asjakohaste sätete alusel kohaldada jurisdiktsiooni tehissaarte, rajatiste ja seadmestike rajamisele ja kasutamisele.38 Rannikuriigi jurisdiktsiooni kohaldatakse veel ka tolli, makse, tervishoidu, ohutust ja immigratsiooni reguleerivatele õigusaktidele.39

Kehtiv MVS on kehtestatud 1993. aastal ehk enne seda, kui Eesti suhtes hakati kohaldama UNCLOS‑i40. MVS-i on hiljem minimaalselt uuendatud, viimati 2019. aastal, kui muudeti veealuse kultuuripärandi peatükki.

Kuigi esmajoones on kohustus merealust taristut valvata ja kaitsta taristu omanikel ning valdajatel, on praeguses julgeolekuolukorras oluline, et ka riigiasutused seda teha aitavad. Selline tegevus on riigi ainupädevuses,41 ent selleks, et oleks juba ette teada, mida merel jälgida ning millal tuleks reageerida, on vaja ka taristu omanike ja valdajate panust. Seetõttu nähakse ette, et taristu omanik ja valdaja teavitavad Kaitseväge kõikidest kavandatavatest merealuse taristu hooldamisega seotud tegevustest, sealhulgas vaatlustegevustest. Võrreldes RiPS-is sätestatud nõudega taotleda luba sise- ja territoriaalmeres nendeks tegevusteks, ei saa majandusvööndis otsest loakohustust kehtestada selle erirežiimi tõttu. Küll on võimalik riigil kehtestada ohutusega seotud reegleid ning kui asutustel on teada, millised tööd on taristu omanik või valdaja tellinud, saab teisi laevu hoiatada või jälgida, et need töötavale laevale liiga lähedale ei läheks, või ka veenduda, et see on õige laev, mis seal tegutseb (seisab). Teavitamise vorm sisaldaks samu andmeid, mis sise- ja territoriaalmeres tegutsemise loa taotlus. Näiteks kui plaanitakse kogu pikkuses merealuse taristu vaatlustegevust, läbib see kogu mereala ning ettevõtjal on lihtsam esitada sarnased andmed kõikide mereala piirkondade kohta, sealhulgas teha üks joonis kogu tööpiirkonna ulatuse kohta. Sellega välditakse ka liigset halduskoormust merealuse taristu omanikule ja valdajale.

Eelnõu § 4 punktiga 3 täiendatakse seadust §-ga 142, millega sätestatakse, et ujuvvahendi suhtes, millel ei ole riikkondsust, võib kohaldada Eesti majandusvööndisse sisenemisel Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni. Säte on kooskõlas UNCLOS-i artiklitega 91, 92 ja 110. UNCLOS-i artikkel 91 paneb kohustuse riigile kehtestada laeva oma riikkondsusse võtmise, oma territooriumil registreerimise ja oma lipu all sõitmise tingimused. Laeval on selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Nimetatud riigi ja laeva vahel peab olema tegelik seos. Artikkel 92 sätestab aga, et laev peab olema merel viibides selle riigi ainujurisdiktsiooni all, kelle lipu all see sõidab, kui muu rahvusvahelise õigusega ei sätestata teisiti. Reisi vältel ei tohi laev lippu vahetada, välja arvatud juhul, kui vahetub omanik või tehakse registrimuudatus. Ühtlasi sätestatakse, et juhul, kui laev sõidab kahe või mitme riigi lipu all ja kasutab neid oma huvidest lähtudes, ei saa ta kuuluda ühegi kõnesoleva riigi riikkondsusesse ning teda võib käsitada riikkondsuseta laevana. Seega piltlikult öeldes riikkondsuseta laev kuulub merel sõites kõigile ja selle võib enda lipu alla võtta ja oma riigi jurisdiktsiooni kohaldada iga riik. Artiklis 110 sätestatakse, millisel juhul võib rannikuriik parduda laevale. Üheks selliseks juhtumiks on see, kui laeval puudub riikkondsus.42 Sõjalaev võib kontrollida laeva õigust sõita selle lipu all. Sõjalaev võib sel eesmärgil saata kahtlustatavale laevale ohvitseri juhtimisel paadi. Kui kahtlus pärast dokumentide kontrolli säilib, võib laeva pardal jätkata uurimist kõiki asjaolusid arvestades.43 Paljudes NATO liikmesriikides on asutud seisukohale, et riikkondsuseta laevade kontrollimiseks ei piisa ainult UNCLOS-i artiklite 91, 92 ja 110 koostoimest, et laeva kontrollida, vaid vaja on ka rannikuriigi õigusesse asjakohast sätet, milles sätestatakse, et riikkondsuseta laeva suhtes kohaldatakse rannikuriigi õigust, kui teda kinni pidama ja kontrollima asutakse. Seda ka kõnesoleva täiendusega tehakse.

Lisatavas paragrahvis on kasutatud sõnu „võib kohaldada“, jättes nii iga kord Eesti enda otsustada (kaalutlusotsusena), kuidas riikkondsuseta laeva suhtes reageeritakse, muu hulgas kas seda üldse peatatakse kontrollimise eesmärgil või mitte.

Eelnõu § 4 punktiga 4 tunnistatakse kehtetuks MVS § 17 kui mittevajalik ja tänaseks sisutühjaks muutunud paragrahv. Paragrahv 17 sätestab, et MVS-i sätetes nimetatud pädevad riigiasutused ja majandusvööndi kaitsmise korra määrab Vabariigi Valitsus. Pädevad riigiasutused on praegu kehtestatud eri seadustega, näiteks veealuse kultuuripärandi kaitse osas on pädev asutus muinsuskaitseseaduse järgi Muinsuskaitseamet, merekeskkonna kaitse üle teeb järelevalvet keskkonnajärelevalve seaduse järgi Keskkonnaamet, merre ehitamist ja selle üle järelevalvet teeb ehitusseadustiku alusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, majandusvööndi õigusrežiimi tagab RiPS-i järgi Kaitsevägi. Seadust on täiendatud alates selle vastuvõtmisest 1993. aastal mitmeid kordi, täpsustades majandusvööndis lubatud tegevusi, mis on üks osa majandusvööndi kaitsest, sealhulgas osa sellest moodustab RiPS-is oleva majandusvööndi õigusrežiimi tagamise sisustamine.

§ 5. Meresõiduohutuse seaduse muutmine

Eelnõu § 5 punktiga 1 lisatakse MSOS §-i 1 uus lõige 21. Paragrahv 1 käsitleb MSOS-i reguleerimisala (ja kohaldamisala). Eelnõuga kavandatavas lõikes 21 sätestatakse, et sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele merel kohaldatakse MSOS-i üksnes juhul, kui see on käesolevas seaduses sätestatud. Analoogselt on sätestatud sama paragrahvi lõige 2. Seadused kehtivad olenemata riigis valitsevast olukorrast. Selleks, et vältida olukorda, kus mõnda sõjalise riigikaitse või selleks valmistumisele kohaldatavat meedet44 tõlgendamise teel loetaks olukorraks, kus on vaja taotleda luba või on see keelatud tegevus (tsiviil)laevadele või isikutele, on vaja MSOS-i reguleerimis- ja kohaldamisalas välistada sellisele tegevusele MSOS-i kohaldumine. See aga ei tähenda, et sõjalise riigikaitse ja selleks valmistumisega seotud tegevustele ükski õigusakt ei kohaldu. Neid tegevusi reguleerivad teised seadused (nt KKS, RiPS, KorS jne), samuti rahvusvaheline õigus (nt rahvusvaheline relvakonfliktiõigus). Samuti tehakse koostööd teiste asjakohaste riigiasutustega, kes näiteks kaasatakse ülesannete täitmisse või keda tuleb teavitada konkreetsetest tegevustest.

Eelnõu §  5 punktiga 2 muudetakse MSOS § 1 lõike 4 sõnastust ning täpsustatakse, millised MSOS normid kehtivad iga sõjalaeva suhtes olenemata tema lipuriigist ning millised lisaks Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite suhtes. Eelnõu § 4 punktiga 6 muudetakse MSOS § 19 lõike 7 sõnastust nii, et selles olevast volitusnormist jäetakse välja sõjalaevad. Kehtiva sõnastuse järgi laieneb sõjalaevale MSOS § 19 lõige 7 ja 11. peatükk, kui seadusega ei sätestata teisiti. Paragrahvi 19 lõige 7 on volitusnorm, millega on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27. mai 2022. a määrus nr 59 „Enne 2011. aasta 1. jaanuari soetatud politseiasutuse laeva side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise nõuded“. 11. peatükiga on reguleeritud veeliikluse ohutus veeteel. Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris45 olevad veesõidukid liigituvad peamiselt sõjalaevadeks, kuid seal võib olla ka abilaevasid ja muid veesõidukeid, kuid neid kõiki kasutatakse siiski sõjalisel otstarbel.

Puudub vajadus kehtestada side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise nõudeid sõjalaevale ning neid ei ole ka seetõttu kehtestatud. Valitsuse 27. mai 2022. a määruse nr 59 eelnõu koostamise seletuskirjas on selgitatud, miks ei ole määruses nõudeid sõjalaevade kohta: Määruse volitusnorm võimaldab kehtestada nõuded ka sõjalaevade side- ja navigatsioonivahenditega seadistamise ja varustamise kohta, ent Kaitseministeeriumi hinnangul ei ole antud määruses vajalik sõjalaevadele nõudeid esitada, mistõttu määruses selliseid nõudeid ei käsitleta. See on ka põhjendatud, arvestades, et MSOS on mõeldud reguleerima tsiviiladministratsiooni järelevalve alla kuuluvate veesõidukite ja mereohutuse nõuetega seonduvat ning sõjalaevade nõuded kehtestatakse Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Näiteks MSOS § 3 kohaselt46 laienevad sõjalaevadele üksnes teatud üksikud sätted MSOS-is. Eeltoodust tulenevalt muudetakse MSOS § 19 lõiget 7 esimesel võimalusel, et jätta sealt sõjalaevad välja.47

Tagamaks, et Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevad veesõidukid (laevad ja väikelaevad) on merekõlblikud või sõidukõlblikud, sätestatakse eraldi nõuded eelnõu § 5 punktidega 3−5. Need uued MSOS-i lisatavad sätted tuleb lisada nende sätete hulka, mis kehtivad sõjalaeva või täpsemini Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite suhtes, ning seda eelnõu § 4 punktiga 2 ka tehakse, samas eelnõu § 4 punktiga 6 viiakse MSOS § 19 lõikes 7 asuv volitusnorm kooskõlla tegelikkusega ja sellest jäetakse välja sõjalaevad.

Tuleb märkida, et MSOS § 1 lõike 4 uue sõnastuse järgi jagatakse sõjalaevade sätted kaheks: 1) nõuded, mis kehtivad kõikide sõjalaevade suhtes olenemata nende lipuriigi lipust, ning 2) nõuded, mis kehtivad ainult Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite ehk Eesti lipu all sõitvate veesõidukite (sõjalaevade) suhtes. Eesti ei tee lipu- ega rannikuriigina järelevalvet ega kehtesta tehnilisi nõudeid teise lipuriigi sõjalaevale, samas peab teise lipuriigi sõjalaev Eesti territoriaalmeres täitma neid nõudeid, mis on seotud navigatsiooniohutusega.48

Kõikidele sõjalaevadele olenemata nende lipuriigist kohaldatakse MSOS §-s 45 ja § 49 lõikes 1 sätestatut. Need nimetatud paragrahvid käsitlevad veeteel liiklemist. Sõjalaevad peavad üldjuhul samuti kinni pidama veeteel liiklemisel reeglitest, mis on sätestatud kas rahvusvahelise õigusega (nt UNCLOS, COLREG) või Eesti õigusaktidega. Kogu 11. peatükk ei käsitle veeliikluse reegleid, vaid ka veeteel liiklemise reguleerimiseks vajalikku korralduslikku poolt. Sõjalaevadele ei saa kohaldada neid sätteid, mis puudutavad korralduslikku poolt (nt kes annab välja loa hüdrograafiliste mõõdistustööde tegemiseks või kes vastutab navigatsioonimärgistuse korrasoleku eest), mistõttu viidataksegi konkreetsetele paragrahvidele 11. peatükis, mis käsitlevad veeteel (merealadel ja laevatatavatel siseveekogudel) liiklemist: §-ga 45 sätestatakse peamised veeteel liiklemise nõuded ja §-s 49 pukseerimise nõuded.

Eelnõu § 5 punktidega 3−5 lisatakse MSOS §-desse 12, 13 ja 17 uued lõiked, mis puudutavad Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevaid veesõidukeid, täpsemalt laevu ja väikelaevu. Sätete eesmärk on tagada Kaitseväe ja Kaitseliidu laevade ja väikelaevade merekõlblikkus ja sõidukõlblikkus ning kehtestada nendele veesõidukitele sarnased nõuded. Regulatsiooni ei laiendata kuni 2,5-meetristele veesõidukitele (nt paatidele), ega allveerobotitele jms, mis liigitub veesõidukiks, nende merekõlblikkuse või sõidukõlblikkuse eest vastutab iga üksus ise (samas tuleb nende andmed kanda Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse).

Eelnõu § 5 punktiga 3 lisatakse uus lõige 7 MSOS §-i 12, eelnõu § 5 punktiga 4 uus lõige 10 MSOS §-i 13 ja eelnõu § 5 punktiga 5 uus lõige 10 MSOS §-i 17. Paragrahvis 12 käsitletakse laeva tehnilise järelevalve korraldamist. Tehniliseks järelevalveks loetakse laeva ning selle seadmete ja varustuse vastavuse kontrollimist rahvusvahelistes konventsioonides ja MSOS-is sätestatud nõuetele. Tehniline järelevalve seisneb tehnilises ülevaatuses ja pistelises kontrollimises.49 Paragrahviga 13 reguleeritakse tehnilise ülevaatuse korraldamist ja liigitamist ning §-ga 17 reguleeritakse merekõlblikkuse tunnistuse ja sõidukõlblikkuse tunnistustega seonduvat. Merekõlblikkuse tunnistus ja sõidukõlblikkuse tunnistus on dokumendid, mis tõendavad, et laevale on tehtud nõuetekohane tehniline ülevaatus ning laev on tunnistatud merekõlblikuks või sisevetel sõidukõlblikuks ning et laev vastab ka teistele MSOS-is sätestatud nõuetele.50

Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva üle teeb tehnilist järelevalvet Kaitsevägi51. Sarnaselt tsiviillaevadega hõlmab tehniline järelevalve laeva ja väikelaeva ning nende seadmete ja varustuse vastavuse kontrollimist kehtestatud nõuetele. Tehnilist järelevalvet tehakse peamiselt tehnilise ülevaatusena. Nõuded laevale ja väikelaevale kehtestab Kaitseväe juhataja või tema volitatud isik, kes kehtestab ka tehnilise ülevaatuse korra. Kui laev või väikelaev ning selle seadmed ja varustus vastavad kehtestatud nõuetele, antakse sellele laevale või väikelaevale kas merekõlblikkuse või sõidukõlblikkuse tunnistus. Selleks kehtestatakse muu hulgas laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise kord.

Oluline on märkida, et kui tehniline ülevaatus ning nõuded laevale ja väikelaevale oleks vaja kehtestada ainult Kaitseväe jaoks, võiks need kehtestada ka ilma, et seaduses selline kohustus sätestataks. Kuna aga samad nõuded kehtestatakse Kaitseliidu veesõidukitele ja tehakse nende üle järelevalvet (vt eelnõu § 3), on vaja need kehtestada seadusega. Kaitseliit on avalik-õiguslik juriidiline isik, mis tähendab, et Kaitseväele kehtestatavad nõuded kehtivad Kaitseliidu kohta ainult siis, kui need on kehtestatud seadusega. See tähendab, et nõuded ise ei pea olema seaduses, vaid Kaitseväele peab olema antud volitus kehtestada nõuded, mis kehtivad ka Kaitseliidu kohta. See on põhjus, miks lisatakse eelnõu §-ga 3 Kaitseliidu seaduse §-i 85 uus lõige 22, mille kohaselt teeb Kaitsevägi järelevalvet selle üle, kas Kaitseliidus täidetakse nõudeid, mis on sätestatud MSOS-is ning laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses ning nende alusel antud õigusaktides. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusest tuleneb kohustus esitada laeva ja väikelaeva andmed Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registrisse.

Nagu eespool mainitud, antakse eelnõu § 5 punktidega 4 ja 5 Kaitseväe juhatajale või tema volitatud isikule õigus kehtestada tehnilise ülevaatuse kord, tehnilised nõuded laevadele ja väikelaevadele ning laeva ja väikelaeva merekõlblikuks ja sõidukõlblikuks tunnistamise kord. KKS-i § 24 punkti 111 kohaselt kehtestab Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sealhulgas sisekorra. Enamus akte kehtestatakse käskkirjaga. Käskkiri on üksikakt.

Üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele.52 Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.53 Seega saab eristada kahte üldkorralduse liiki: üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele suunatud üldkorraldus, mis kujutab endast reaktsiooni konkreetsele sündmusele, üksikjuhtumile, ning asjaga seotud üldkorraldus, mis on suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele.54 Riigikohus on osundanud, et asja avalik-õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorraldusega on tegu üksnes siis, kui see puudutab ühte või mitut konkreetset objekti. Üldkorralduse objektiks võib olla nii vallas- kui kinnisasi, kuid üldkorralduse objekt peab olema määratletud konkreetse asja individuaalsete tunnuste abil. Näiteks ei ole üksikaktile omase konkreetsusega tegemist, kui reguleeritakse piiritletud maa-alal üldist käitumise korda.55, 56

Määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks.57 Nimetatud mõistest tulenevad kaks olulist tunnust – esiteks on määrus antud haldusorgani poolt, teiseks reguleerib see piiritlemata arvu juhtumeid, see tähendab on üld- ehk õigustloov akt vastandina üksik- ehk haldusaktile.58 Lisaks on määruses sisalduv regulatsioon antud piiramatu arvu isikute käitumise reguleerimiseks.59 Peale selle annab Vabariigi Valitsus määrusi valitsusasutuste ülesehituse, asjaajamise ja töö korraldamiseks, samuti teenistusliku järelevalve tegemiseks.60

Haldusaktiga reguleeritakse seega üksikjuhtumit, kuid määrusega piiritlemata hulka juhtumeid. Üld- ja üksikaktide eristamise osas on Riigikohus rõhutanud, et tuleb lähtuda õigusakti sisust, täpsemalt regulatsiooni konkreetsusastmest. Piiritlemisel, kas tegu on asja kasutamist reguleeriva üldkorralduse või üldaktiga, tuleb silmas pidada järgmisi asjaolusid:
1) asi või asjad peab või peavad olema konkreetsed – neid peab olema võimalik eristada individuaalsete tunnuste alusel: näiteks on nimetatud konkreetne kinnisasi või kinnisasjad, territoorium on piiritletud tähistusega kaardil või looduses asuvate objektidega, nimetatud on konkreetne sõiduk jne;
2) üldkorraldusest tulenevad õigused ja kohustused peavad selle konkreetse asjaga (asjadega) olema tihedalt seotud; reguleeritavad õigused ja kohustused peavad puudutama asja kasutamist või käsutamist. Üksikjuhtumi reguleerimisega ei ole seega tegemist juhul, kui reguleeritav tegevus satub juhuslikult teatud piiratud territooriumile.61

Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevad laevad ja väikelaevad on konkreetsed veesõidukid, mille suhtes eelnõukohase seadusega Kaitseväe juhatajale antakse õigus nõuded kehtestada, neid on võimalik eristada individuaalsete tunnuste järgi (praegusel juhul on selleks kuuluvus), tegu ei ole piiritlemata arvu juhtumitega ning ei ole suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Laevadele ja väikelaevadele kehtestatavad tehnilised nõuded on enamuses piiratud juurdepääsuga kas avaliku teabe seaduse või riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse kohaselt. Sellest tulenevalt on antud ka nõuete ja kordade kehtestamise õigus Kaitseväele, mitte näiteks kaitseministrile üldaktiga (määrus) kehtestamiseks.

Eelnõu §  5 punktiga 7 täiendatakse MSOS § 45 uue lõikega 52. Paragrahviga 45 reguleeritakse veeteel liiklemist, sätestades selleks üldised nõuded, sealhulgas liiklemise piirangud. Sama paragrahvi lõigetega 5 ja 51 antakse Transpordiametile õigus kehtestada ajutisi piiranguid, et tagada veeteel62 veeliikluse ohutus. Põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral võib olla samuti vajadus kehtestada ajutisi piiranguid. Aeg-ajalt tuleb need kehtestada väga kiiresti või põhjustel, mida ei saa Transpordiametile avaldada. Seetõttu antakse Kaitseväele õigus korraldada veeliiklust ning kehtestada ajutisi piiranguid põhiseaduslikku korda, riigi julgeolekut või inimeste elu ja tervist ähvardava suurenenud ohu ajal, samuti anda korraldusi Transpordiametile nende kehtestamiseks, et tagada veeteel veeliikluse ohutus. Peale selle saab Kaitsevägi õiguse anda Transpordiametile korraldusi osutada laevaliiklusteenuseid63 ulatuses, et tagada veeliikluse ohutus ning Eesti merepiiri valvamine ja kaitse. Üldine eeldus on, et Transpordiamet ise jätkab oma ülesannete täitmist, mitte Kaitsevägi ei võta ülesannete täitmist üle. Kõik vajalikud menetluslikud üksikasjad (soovide edastamise viisid, kontaktid jms) lepivad Kaitsevägi ja Transpordiamet omavahel kokku pärast eelnõukohase seaduse jõustumist.64 Kaitseväel on olemas asjakohased plaanid. Võimalik on korraldada ka sobivas formaadis õppusi, et seda kõike harjutada.

PS kommenteeritud väljaande § 129 selgituse punktides 3 ja 4 on kommenteeritud, et riigi julgeolek on riigi seisund, kus riigi suveräänsust ja tema põhiseaduslike institutsioonide demokraatlikku toimimist ei rikuta PS-ga vastuolus oleval viisil. Riigi julgeolek on tegelik olukord, kus riigi suveräänsus ja põhiseaduslike institutsioonide võime täita enda PS-st tulenevaid ülesandeid ei ole mõjutatud muul kui PS-s määratud viisil. Mõiste „riigi julgeolek“ erineb mõistest „põhiseaduslik kord“ selle poolest, et on tegelik olukord – rikkumise või selle ohu puudumine. Riigi julgeolekut ohustab mis tahes tegevus, mis on suunatud riigi säilimise ja toimimise vastu, samas kui põhiseaduslikku korda ohustab eelkõige konstitutsiooniliste normide mittetunnustamine või nende süstemaatiline eiramine. Põhiseadusliku korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), PS aluspõhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi. Põhiseaduslik kord on osa avalikust korrast65, mille tagamiseks ja kaitseks on kehtestatud tavapärastele meetmetele (nt riiklik järelevalve, süüteomenetlus) täiendav eriregulatsioon (nt julgeolekuasutuste tegevus, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kohaldatavad meetmed). Iseseisvusena käsitatakse riigi eksisteerimist eraldiseisva riigina ning keeldu muuta Eestit mõne riigi osaks. Sõltumatus tähendab, et ükski välisriik ei saa anda Eestile kohustuslikke juhiseid ja nende täitmist kontrollida muul juhul, kui Eesti on seda ise vabatahtlikult sõlmitud välislepinguga lubanud.

Eelnõu § 5 punktiga 8 täiendatakse MSOS § 45 uue lõikega 61, sätestades selgelt, et lõhkematerjali või muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti kõrvaldamist korraldab Eesti merealal Kaitsevägi ning laevatataval siseveekogul Päästeamet. MSOS § 1 lõike 1 järgi kohaldatakse MSOS-i Eesti merealal ja laevatatavatel siseveekogudel, sealhulgas piiriveekogudel. KKS § 3 lõike 1 punkti 41 kohaselt on Kaitseväe ülesanne lahingumoona kahjutuks tegemine sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis. Päästeseaduse § 5 lõike 1 punkti 2 järgi on Päästeameti ülesanne demineerimistöö tegemine maismaal ja siseveekogudel. Viimaste hulka kuuluvad ka laevatatavad siseveekogud. Sellest tulenevalt on vaja ka MSOS-is sätestada, milline asutus millises veekogus korraldab asjakohaseid töid, mis seotud lõhkematerjaliga.

MSOS § 45 lõige 6 sätestab, et veeliiklust ohustava või segava objekti on kohustatud veeteelt kõrvaldama või kandma sellega seonduvad kulud objekti omanik või paigaldaja. Veeliiklust ohustavate või segavate objektide kõrvaldamist laevateelt, välja arvatud sadama akvatooriumilt ja sissesõiduteelt, korraldab Transpordiamet. Sadama pidaja on kohustatud korraldama veeliiklust ohustavate või segavate objektide kõrvaldamise sadama akvatooriumilt ja sissesõiduteelt. Üldkasutataval veeteel olevatest veeliiklust ohustavatest või segavatest objektidest teavitab veeliiklejaid Transpordiamet ja korraldab võimaluse korral nimetatud objektide kõrvaldamise. Nimetatud lõikes sätestatut on võimalik tõlgendada nii, et vaatamata sellele, et KKS-i ja päästeseadusega on pandud merel demineerimistöö tegemine Kaitseväele ja siseveekogudes Päästeametile, peab ikkagi lõhkematerjali ja muu sõjalise otstarbega veeliiklust ohustava või segava objekti (nt miini) kõrvaldama või korraldama selle kõrvaldamise Transpordiamet. Näiteks võib tekkida olukord, kus merest leitakse triivimas miin ning selle justkui peaks kui takistuse kõrvaldama Transpordiamet. Selleks, et vältida sellise tõlgenduse andmise ning olukorra tekkimise võimaluse, kus Transpordiamet peaks hakkama sõjaseisukorra ajal või pärast seda merre paigutatud miine kahjutustama hakkama, lisatakse säte, et sellega tegeleb ja selle korraldab Kaitsevägi.

Kuna ka praegu tegeleb Kaitsevägi lõhkematerjali kahjutuks tegemisega Eesti merealal, on see tavaliselt korraldatud nii, et Kaitsevägi teavitab nii Transpordiametit kui ka Keskkonnaametit asukohast, kus demineerimistööd tegema hakatakse ning koostöös mõlema asutusega leitakse võimalused, kuidas seda kõige vähem merekeskkonda ja veeliiklust häirides teha saaks.

Eelnõu § 5 punktidega 9 ja 11 on seotud seletuskirja sissejuhatavas osas selgitatud reformi järelkaja, mille alusel tehakse korrektiivid, kui hiljem arvamuse muutumise või praktika käigus ilmnenud täpsustuse vajadusega. Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) 572 SE koostamisel oli üks lähtepunkte, et laeva kaptenil või muu veesõiduki juhil on või peaks olema üks kontaktpunkt, kelle poole ta saab merel olles pöörduda, kuid hiljem praktika käigus on selgunud, et nii see siiski ei ole. Ühtset kontaktpunkti ei ole ning laeva kaptenid ja muude veesõidukite juhid ei suhtle üksnes ühe kontaktpunktiga (JRCC66 Tallinnaga), vaid olenevalt teemast kas mereväe või JRCC Tallinnaga (vastavalt kas raadiokanal 69 või 16, harva ka digitaalsel kanalil 70). Seega tuleb vastavad parandused teha ka MSOS-is, et isikud teavitaks õiget asutust, ning samas tagada teatud juhtudel paindlik suhtlemisviis. Ühtlasi tuleb märkida, et kui näiteks laeva kapten ei teavita avastatud merereostusest või sellest, et ta selle ise tekitas, Kaitseväele, vaid JRCC Tallinnale, tuleb lugeda teade edastatuks, sest JRCC Tallinn edastab teate õigele asutusele ehk Kaitseväele, kes saab nii teate kätte.67 Kui teadet üldse ei edastata, tuleb see lugeda teavitamiskohustuse rikkumiseks.

Eelnõu § 5 punktiga 9 asendatakse kahes eri paragrahvis tekstiosa „politseiasutusele“ tekstiosaga „Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitseväele“ − § 45 lõikes 12 ja § 904 lõikes 1. Kehtiva § 45 lõikega 12 pannakse laeva kaptenile või väikelaeva või muu veesõiduki juhile kohustus kohe teatada õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustamisest politseiasutusele ja Transpordiametile ning võimaluse korral rajatise valdajale. Paragrahv 904 on aga vastutuse peatükis ning selles sätestatakse, et kui laeva kapten või väikelaeva või muu veesõiduki juht jätab õhuliini, kaabli, torujuhtme või muu hüdrotehnilise rajatise kahjustamisest teavitamata, on tegu seaduse rikkumisega. Nimetatud juhul peab jääma laeva kaptenile või muu veesõiduki juhile paindlikkus otsustada, kummale raadiokanalile ta sellest teatab, tõenäoliselt pigem Kaitseväe kasutuses olevale raadiokanalile 69. Oluline on, et teave edastatakse, sest siis saab kiiresti reageerida, et objekt korda teha, samuti teatada teistele merel liiklejatele, mis piirkonnas sõites tuleb ettevaatlik olla. Tegemist on sätete väljakujunenud praktikaga kooskõlla viimisega, mitte uue kohustuse loomisega.

Eelnõu §  5 punktid 10 ja 12 on omavahel seotud ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust osutavate laevadega. Ankrualal või sadama reidil olevale laevale teenust pakkuv ja osutav laev või väikelaev (edaspidi reiditeenust osutav laev), peab olema varustatud nõuetele vastava A-klassi AIS- seadmega , kui ankruala või reid asub kaugemal kui üheksa meremiili rannajoonest, ning vähemalt B-klassi AIS-seadmega, kui ankruala või reid asub lähemal kui üheksa meremiili rannajoonest (eelnõu § 5 punkt 10). Sätte asukoht on valitud ökonoomiat silmas pidades. Juhul, kui panna nõue MSOS § 531 lõike 3 ette, oleks vaja muuta ka lõiget 3 selleks, et välistada nende laevade puhul AIS-seadme paigaldamise nõue, mis on loetletud lõike 3 punktis 2 (see punkt tühistaks eespool oleva nõude).

A- ja B-klassi AIS-seadmed erinevad üksteisest võimsuse poolest. B-klassi AIS-seadme tavaline võimsus on 2−5 W ja A-klassi AIS-seadmetel 12,5−25 W, millest oleneb ka nende levi kaugus merel – B-klassi AIS-seadme maksimaalne levi kaugus, et suudaks veel AIS teadet edastada, on kuni üheksa meremiili, A-klassi AIS-seadmetel piirangut ei ole. Enamus Eesti sisemeres ja territoriaalmeres asuvatest ankrualadest ja reididest jäävad kuni üheksa meremiili ulatusse, mistõttu ei ole mõistlik kehtestada kõikidele ühtset nõuet A-klassi AIS-seadme kehtestamiseks, kui reiditeenust osutav laev või väikelaev ei sõida kaugemale kui üheksa meremiili rannajoonest. See on piisav kaugus, et B-klassi AIS-seadet omav laev või väikelaev on veel levis. B-klassi AIS-seadmed on ka odavamad A-klassi AIS-seadmetest.

Juhul, kui laeval või väikelaeval juba ei ole peal nõuetekohast AIS-seadet ning ta osutab reiditeenust juba enne kõnesoleva eelnõukohase seaduse jõustumist ja jätkab seda ka hiljem, antakse üleminekuaeg kuus kuud, mille jooksul ta peab nõuetekohase AIS-seadme (kas A- või B-klassi AIS-seade) laeval või väikelaeval kasutusele võtma (eelnõu § 5 punkt 12). Kuna AIS-seadmed ei ole kuigi kallid68, on kuus kuud piisav aeg, et iga reiditeenust osutava laeva või väikelaeva omanik jõuaks soetada nõuetekohase AIS-seadme ja paigaldada selle laevale või väikelaevale. Eelnõu koostamise ajal on teada seitse laeva ja väikelaeva, kes praegu reiditeenust osutavad ja keda see nõue puudutab.

Eesmärk on paremini jälgida piirirežiimist kinnipidamist ehk teha järelevalvet riigipiiri ja piiripunkti vahelisel alal ning tagada tõhusamalt õiguskord Eesti merealal. Järelevalvet ei tehta üksnes sadamas või sisemeres, vaid ka territoriaalmeres. Kuna osa reidikohti asub navigatsioonihooajal väga tiheda väikelaevaliiklusega piirkonnas, on vaja neid laevu eristada teistest laevadest ja väikelaevadest, kellel ei ole AIS-seadme paigaldamise kohustust, et saada parem ülevaade sellest, milliseid laevu reiditeenust osutavad laevad teenindavad ning kas peetakse kinni kõikidest nõuetest, sealhulgas kehtestatud sanktsioonidest.

Teenuseid osutavad vastava tegevusloaga ettevõtted, kasutades selleks spetsiaalseid laevu, mille kogumahtuvus võib jääda alla 300 ja millel seega ei ole kohustust paigaldada AIS-seadet. Reidil peatuvatele laevadele osutatakse eri teenuseid, nagu:
1) isikute transport laevalt piiripunkti või piiripunktist laevale (meeskonnaliikmete vahetus, eri inspektorite pardale toimetamine, jäälootside transport);
2) laevade varustamine kütuse (punkerdamine), määrdeainete või muu kaubaga, mida on vaja selleks, et jätkata laeva edasist transiiti merel;
3) laevadelt jäätmete vastuvõtmine (pilsivesi ja muud jäätmed, mis tekivad laeva normaalsel käitamisel).

Eelnõu § 5 punktiga 11 uuendatakse § 72 lõike 1 sõnastust. Tegemist on sätete väljakujunenud praktikaga kooskõlla viimisega, mitte uue kohustuse loomisega. Kehtiva sõnastuse järgi on laevaõnnetuse korral Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud teatama õnnetuse asjaoludest viivitamata Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele. Eesti merealadel ja sisevetel toimunud laevaõnnetusest on kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama viivitamata politseiasutusele ning kui õnnetusega kaasneb reostus või selle oht, siis ka Keskkonnaametile. Politseiasutus teatab laevaõnnetusest viivitamata Kaitseväele, Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele.

Sõnastuse muutmise eesmärk on teha see lühemaks, sätestada õiged asutused, keda tuleb laevaõnnetusest teavitada, ning jätta välja asutustevaheline suhtlus, mida saab teha kas rakendusakti tasemel või asutustevahelise kokkuleppega. Praegusel juhul on asutustevaheline teavitamine paika pandud Vabariigi Valitsuse 30. juuni 2022. a määrusega nr 65 „Otsingu- ja päästetööde tegemise kord Eesti päästepiirkonnas ning reostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ja piiriveekogudel“ (vt nt § 10 lõige 3, § 18 lõige 2), samuti asutustevahelise kokkuleppega.

Uues sõnastuses vahetavad asukohta lõike esimene ja teine lause. Uue sõnastuse kohaselt on laeva kapten, reeder või laevaagent kohustatud teatama Eesti päästepiirkonnas toimunud laevaõnnetusest viivitamata PPA-le (ehk JRCC Tallinnale). Laevaõnnetuse korral on Eesti riigilippu kandva laeva kapten või reeder kohustatud õnnetuse asjaoludest teatama viivitamata Transpordiametile ja Ohutusjuurdluse Keskusele. Muudatus otsustati teha seetõttu, et inimelude päästmine on alati esikohal ning seejärel saab juba teavitada õnnetuse asjaoludest Transpordiametit ja Ohutusjuurdluse Keskust.

§ 6. Riigikaitseseaduse muutmine

Eelnõu §-ga 6 täiendatakse RiKS-i uue peatükiga 62, millega luuakse sõjavangide kinnipidamist puudutav regulatsioon riigisisesesse õigusesse.

Sõjavangide kinnipidamisel ja kohtlemisel tuleb lähtuda sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioonist (edaspidi ka GC III), mille Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ratifitseeris 24.08.199269. Tegemist on konventsiooniga, mida kohaldatakse relvakonflikti ajal, mis tähendab, et eelnõuga loodava sõjavangide kinnipidamist puudutava regulatsiooni rakendamise ajal on riigisiseselt eelduslikult välja kuulutatud sõjaseisukord.

Sõjaseisukorras on Kaitseväe ülesanne tagada kontroll riigi territooriumil, rakendada kaitsevõimeid agressiooni tõrjumiseks ningkaitsta riigi terviklikkust ja suveräänsust kõigi olemasolevate sõjaliste vahenditega. Kriisideks, ka sõjaks, valmistumisel ja kriiside lahendamisel lähtub Eesti ülesannete jäävuse põhimõttest: kõik asutused ja isikud täidavad oma rolli nii tavaolukorras kui kriisi- ja sõjaajal. Kaitseväe sõjaliste eesmärkide saavutamiseks on laia riigikaitse toimimine ja toetus sõjaliste eesmärkide saavutamisele hädavajalik.

Relvakonflikti raames rahvusvahelise humanitaarõiguse normide rakendamise täpne riigisisene rakendamise kord tuleb kõiki asjakohaseid osapooli kaasates välja töötada rahuajal. Vastutavate asutuste selge kindlaksmääramine võimaldab Kaitseväel keskenduda oma sõjaaja põhiülesande täitmisele.

Sõda Ukrainas käivitas ka Eestis riigisisese seadusandluse ülevaatamise, et tagada kriisivalmidus, kuid sõjavangidega seonduv on riigisisese õigusega seni täpsemalt reguleerimata. Ka töökorralduslikult ei ole seni asutuste vahel välja töötatud lahendust sõjavangide pikaajaliseks ehk kauemaks kui 48-tunniliseks kinnipidamiseks ega määratletud asutuste pädevust.

Sõjavangi mõiste

Loodavas peatükis sätestatakse sõjavangi mõiste eelnõukohase RiKS §-s 877.

Sõjavangina käsitletakse sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides a ja b nimetatud isikuid.

Eelnimetatud konventsioonis on sätestatud sõjavangide kohtlemise ja kaitse põhimõtted, mida konventsiooniosaline peab relvakonflikti raames järgima. Genfi (III) konventsiooni artikkel 4 loetleb kategooriad isikuid, keda tuleb vangi langemise korral kohelda sõjavangina. Eelkõige on need konfliktiosalise relvajõudude liikmed, samuti nende relvajõudude koosseisu kuuluvate maakaitsevägede või vabatahtlike väeüksuste liikmed. Samuti muude maakaitsevägede ja vabatahtlike väeüksuste liikmed, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumistest osavõtjad, kes tegutsevad oma territooriumil või väljaspool seda, ka juhul, kui see territoorium on okupeeritud. Sellised maakaitseväed või vabatahtlike väeüksused, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumised, peavad vastama järgmistele nõuetele: (a) neid juhib isik, kes vastutab oma alluvate eest; (b) nad kannavad kindlaid kaugelt eristatavaid eraldusmärke; (c) nad kannavad relvi avalikult; (d) nad järgivad sõjapidamise seadusi ja tavasid. Sõjavangi staatuse tuvastab Kaitsevägi, juhindudes asutusesisestest regulatsioonidest ja muudest rahvusvahelistest juhistest (eelkõige NATO standarditest ja rahvusvahelise õiguse nõuetest).

Sõjavangid kuuluvad rahvusvahelise õiguse mõttes eriliselt kaitstud isikute alla, mis tähendab, et sõjavangidele tuleb tagada muu hulgas minimaalsed elamistingimused, kui nad langevad vastaspoole kätte vangi. Järgida tuleb konventsiooni nõudeid ja tagada, et sõjavangide kinnipidamisel toimitakse kooskõlas rahvusvahelise õiguse nõuetega. Selleks tuleb leida sobiv kinnipidamisasutus sõjavangide pikaajaliseks hoidmiseks kuni relvakonflikti lõpuni või muu poliitilise, kinnipidamist lõpetava otsuseni.

Ülesannete jaotuse kindlaksmääramine seaduse tasandil

Loodavas peatükis sätestatakse Kaitseministeeriumi ning Justiits- ja Digiministeeriumi vastutusalad sõjavangide kinnipidamisel. Eelnõukohane RiKS § 878 lg 1 sätestab, et sõjavangide kinnipidamine toimub Kaitseministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi ning nende valitsemisala asutuste koostöös.

Eelnõukohane RiKS § 878 lg 2 sätestab sõjavangide kinnipidamisega seotud Kaitseministeeriumi vastutusala. Relvakonflikti olemusest tulenevalt võtavad sõjavange eelkõige kaitseväelased, mistõttu on ka sõjavangide lühiajaline kinnipidamine ja sellega seotud toimingud Kaitseväe pädevuses. Kinnipidamise õiguspärasuse ja sõjavangi staatuse määramise eest vastutab samuti Kaitsevägi. Kaitseväel puudub samas võimekus isikute pikaajaliseks kinnipidamiseks. Seadusega määratud põhiülesannetest tulenevalt saavad laiapindse riigikaitse põhimõttele tuginedes seda rolli täita Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas olevad vanglad ja vanglateenistus.

Sõjavangide lühiajaline kinnipidamine hõlmab peamiselt tegevusi lahinguväljal, sõjavangi kohta andmete kogumist ja nende andmete registreerimist, esmaabi andmist, suhtlust pikaajalise kinnipidamiskohaga, edasist konvoeerimist üldjuhul vangla territooriumil olevasse pikaajalise kinnipidamise kohta jm. Kaitseväe vastutada on see, et sõjavangide transport oleks võimalikult ohutu ja toimuks võimalusel isiku kinnipidamisest 48 tunni jooksul. Kaitsevägi vastutab ka muus osas sõjavangide transpordi eest, näiteks kui sõjavangi on vajalik evakueerida või transportida pikaajalisest kinnipidamiskohast haiglasse.

Eelnõukohase RiKS § 878 lg 3 alusel vastutab Justiits- ja Digiministeerium sõjavangide pikaajalise kinnipidamise korraldamise eest. Justiits- ja Digiministeerium võimaldab sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks kasutada vanglate taristut. Eelkõige on tõenäoline vajadus Tallinna ja Tartu vangla kasutamise osas. Vanglate taristu kasutamiseks sõjavangide kinnipidamise eesmärgil võib Justiits- ja Digiministeeriumil kriisiplaanides ette näha tavavangide ümberpaigutamise või vabastamise korra sõjaseisukorra ajal. Justiits- ja Digiministeerium vastutab sõjavangide pikaajalise kinnipidamise korraldamise eest, sh rakendab vanglateenistust sõjavangide kinnipidamisel, ning vajadusel tagab vanglate ümberehitamise, et need vastaksid GC III nõuetele. Sealjuures ei vastuta Justiits- ja Digiministeerium sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise eest. Tervishoiuteenuste osutamist sõjavangidele korraldab eelnõukohase RiKS § 8711 lg 1 järgi Tervisekassa.

Sõjavangide pikaajaline kinnipidamine toimub kuni sõjaseisukorra lõppemiseni või muu poliitilise ja kinnipidamist lõpetava otsuseni. Vanglate taristu määratakse sõjavangide pikaajalise kinnipidamise eelistatud asukohaks, kuid juhul, kui vanglate taristut ei ole võimalik kasutada, määratakse eelnõukohase RiKS § 878 lg 4 järgi alternatiivasukohad Vabariigi Valitsuse korraldusega.

Sõjavangidega seotud muude võimalike, eelnõuga reguleerimata tegevuste vastutuse määramisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse seadusest.

Pikaajalise kinnipidamise koht ja senine Ukraina praktika

Rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb sõjavangidele tagada nõuetele vastavad pikaajalise kinnipidamise tingimused.

Sõjavangide hoidmine vanglates on tekitanud rahvusvahelise õiguse mõistes olulisi küsimusi, kuna GC III artikli 22 kohaselt on keelatud sõjavange paigutada kinnipidamisasutustesse.70 Ukraina praktika ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee poolt konsulteerimise käigus antud selgitused näitavad, et kinnipidamisasutuste kasutamine ei ole keelatud, kui neid kasutades järgitakse rahvusvahelise õiguse nõudeid. Ukrainal on Lvivi regioonis üks alaline sõjavangilaager, mis on üles ehitatud endise kinnipidamisasutuse taristul. Ka ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on selle kasutamise heaks kiitnud.71
Kinnipidamisasutuste kasutamise piiranguid tuleb rakendada üksnes siis, kui vanglad täidavad kinnipidamisasutuse funktsiooni.72 Kui vangla taristut kasutatakse teisteks funktsioonideks, muu hulgas sõjavangide kinnipidamiseks kooskõlas konventsiooniga, ei ole tegemist GC III artiklite 22 ja 97 rikkumisega. Vanglate taristu kasutamise lubatusele viitab ka ÜRO projektiteenuste büroo73 oma vanglate planeerimise suunistes, mille järgi võib sõjavangide kinnipidamiseks kasutada olemasolevat taristut, kui eraldi laagrite loomine on võimatu või ebapraktiline. Tingimuseks on see, et tavavangid ja sõjavangid tuleb üksteisest täielikult isoleerida ning sõjavange tuleb kohelda kooskõlas konventsiooni nõuetega.
Seejuures on tähtis, et sõjavange ei tohi kohelda samaväärselt tavavangidega, vaid neile tuleb tagada nende sõjaline väärikus ja au. Seetõttu tuleb tagada nende eraldatus ning erikohtlemine. Eraldamine on oluline, sest sõjavange ei hoita kinni karistamise põhimõttel, samuti selleks, et hoida ära tavavangide ja sõjavangide vahelisi konflikte.
Vangla taristut on sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks lubatud kasutada juhul, kui vangla olmetingimused vastavad konventsioonist tulenevatele nõuetele, millele tänapäeva vanglad üldiselt peavad vastama. Sõjavangidel on lubatud vabalt vangla territooriumil liikuda ja nende tubasid või kambreid ei lukustata katkematuks perioodiks. Samuti peavad sõjavangid olema täielikult eraldatud tavavangidest ning vangla ei tohi asuda lahingutsoonis ega ohtlikus piirkonnas.74 Sealjuures tuleneb GC III-st erisus, mille kohaselt peab sõjavangide pikaajalise kinnipidamise koha juht olema ohvitseri auastmes isik.75 Eesti vanglate vastavuse tagamiseks GC III nõuetele võib olla vajalik vanglate mõningane ümberehitamine.

Regulatsiooni väljatöötamisel on võetud eeskujuks asutustevaheline pädevuste jaotus Ukrainas. Ukraina jaotas sõjavangide haldamise ülesanded eri institutsioonide vahel. 2022. aasta alguses laiendati Ukraina justiitsministeeriumi ülesandeid ja sõjavangide haldamisega seotu jäi justiitsministeeriumi vastutada.76 Ukraina kaitseministeeriumi roll on aga sealjuures piiratud kahe peamise tegevusega: vastutada ainult sõjavangide kinnipidamise ja nende transpordi eest pikaajalise kinnipidamise asutusse või kohta. Esialgu hoitakse kõiki sõjavange justiitsministeeriumi hallatavas kinnipidamiskeskustes (ingl designated detention facilities), pärast mida viiakse kinnipeetud sõjavangilaagritesse.77 Kinnipeetud sõjavangide transpordi kinnipidamiskeskustesse korraldab Ukraina sõjaväepolitsei.78 Sõjaväepolitsei ülem suhtleb justiitsministeeriumiga vangilaagrite täituvuse ja asukohavaliku küsimustes.
2025. aasta õppuse Siil raames on harjutatud sõjavangide viimist pikaajalise kinnipidamise kohta ehk vangla hoonesse. Sõjaväepolitsei toimetas sõjavangid Viru ja Tartu vanglasse, kus vanglateenistus tegi esmased menetlustoimingud. Samuti olid tagatud vajalikud kontaktid, et üleandev üksus saaks vanglaga otse suhelda ja tegevust koordineerida.

Vabariigi Valitsuse määrus

Eelnõu sätestab volitusnormi (RiKS § 878 lg 5) Vabariigi Valitsuse poolt rakendusakti andmiseks, mille alusel saab määruses kehtestada Kaitseministeeriumi ning Justiits- ja Digiministeeriumi tegevuste täpsema korralduse, tingimused ja korra. Volitusnorm on dispositiivne, et tagada Vabariigi Valitsusele paindlikkus sõjavangide kohtlemist reguleerivate sätete kehtestamisel.

Eelnõukohane RiKS § 878 lg 6 täpsustab, et Vabariigi Valitsuse määruses võib sätestada näiteks nii pikaajalise kinnipidamise koha valiku, kasutamise tingimuste ja tegevuse korraldamise küsimused. Samuti määratakse, kellel on pädevus otsustada konkreetse vangla kasutamine ja selle kasutamise lõpetamine sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks. Kuna sõjavangidega tegelev personal peab tundma asjakohaseid rahvusvahelise õiguse nõudeid (esmajärgus GC III tulenevaid sõjavangi kohtlemise põhimõtteid), võib Vabariigi Valitsuse määruses ette näha neile väljaõppe andmise korra.

Lisaks täpsustatakse Kaitseväe pädevust sõjavangi staatuse määramisel, nõuded arvestuse pidamisel ja nõuded kinnipidamist korraldavale personalile. Rakendusaktis võib ette näha transporti puudutava infovahetuse korra, transpordiliigi valiku otsustuspädevuse ja muud sellega seotud tingimused.

Sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamine

Genfi III konventsiooni artikli 30 alusel tuleb tagada sõjavangidele vangilaagris vajalik arstiabi. Igas laagris peab olema korralik haigla, kus sõjavangide eest vajalikul määral hoolitsetakse ja neid kohaselt toitlustatakse.79 Lisaks tuleb sõjavangile vajaduse korral tagada vajalik eraldatus nakkus- ja vaimuhaigetest. Sealjuures tuleb sõjavange hoidval riigil endal tasuda ravikulud ning kulutused sõjavangide tervise hoidmiseks vajalikele seadmetele.

Sõjavangidele tuleb teostada vähemalt kord kuus arstlik läbivaatus, mille raames kontrollitakse ka sõjavangi kehakaalu. Eesmärk on jälgida sõjavangide üldist terviklikku seisundit, toitumust ja puhtust ning avastada nakkushaigusi, eriti tuberkuloosi, malaariat ja suguhaigusi.80

Genfi III konventsioon täpsustab, et igas vangilaagris ei pea olema sellisel tasemel meditsiiniüksust, mis vastaks kirurgiliste erialadega haigla tasemele. Vangilaagris olev meditsiiniüksus peab suutma pakkuda esmaabi väiksemate vigastuste korral ja tavapärast arstiabi ravitavate haiguste puhul. Samuti loetakse piisavaks, kui olemasolevad ruumid, inventar ja personal on mehitatud sellisele tasemele. Kui sõjavangidel on vaja kirurgilist sekkumist või statsionaarset arstiabi, tuleb suunata nad raviasutusse, mis on selleks mõeldud.81 Transpordi vanglahoonest pikaajalisse raviasutusse teostab Kaitsevägi.

Tervishoiuteenuste korraldamine toimub eelnõukohase RiKS § 8711 lg 1 järgi Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsemisala asutuste, täpsemalt Tervisekassa kaudu. Alates 2024. aastast vastutab Tervisekassa VangS §-de 49 ja 52 järgi tervishoiuteenuste osutamise eest vanglas. Kuna esmane valik sõjavangide pikaajaliseks kinnipidamiseks on vanglate taristu, on mõistlik, et ka sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise eest vastutab Tervisekassa. Sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise ja selle korraldamise täpsema ulatuse, korra ja teenuste loetelu võib eelnõukohase RiKS § 8711 lg 2 järgi sätestada Vabariigi Valitsuse määruses. Lisaks võib sätestada nimetatud määruses tervishoiuteenuste osutamise alternatiivasukohas.

Sõjavangide üle arvestuse pidamine

Lisaks luuakse uus paragrahv sõjavangide üle arvestuse pidamiseks ja registreerimiseks. GC III artiklitega 122–125 pannakse konventsiooniosalistele kohustus koguda sõjavangide kohta käivat teavet.82 Kohustuse eesmärk on tagada, et kinnipeetavate isikuandmed, tervislik seisund, auaste, sünniaeg ja muu isiklik teave oleksid kinnipidamise eest vastutava riigi infosüsteemides kättesaadavad. Lisaks peab riigil olema pidev ülevaade sõjavangide arvust. Selline teave on oluline nii julgeolekukaalutlustel, pikaajalise kinnipidamise korraldamisel ressursside plaanimiseks kui ka koostööks rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Sõjavangide üle arvestuse pidamiseks saab kasutada vangistusseaduse § 51 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogu.83 Tegemist on kasutuses oleva, andmekaitsenõuetele vastava registriga, mida saaks kasutada ka sõjavangide üle arvestuse pidamiseks. Registri arendamisel arvestatakse võimalusega luua tulevikus alaregistreid sõjavange puudutava info talletamiseks. Et nimetatud registrit saaks sõjavangide üle arvestuse pidamiseks kasutada, tuleb teha vastavad muudatused VangS-i, täiendades kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu reguleerivaid sätteid.

Distsiplinaarmenetluste puhul juhindutakse eelnõukohase RiKS § 8710 järgi kaitseväeteenistuse seaduse alusel kehtestatud Kaitseväe distsiplinaarmäärustikust.

§ 7. Riigipiiri seaduse muutmine

Eelnõu § 7 punktidega 1 ja 2 täiendatakse RiPS § 114 lõikeid 1 ja 11, lisades nendesse uue riikliku järelevalve erimeetme, mida võib kohaldada piirirežiimi tagamisega, sealhulgas riigipiiri valvamisega, ja piirikontrolliga seotud riikliku järelevalve teostamisel KorS-is sätestatud alusel ja korras. Selleks on KorS §-s 44 sätestatud erimeede – viibimiskeeld.

Praegu on lubatud mõlema nimetatud lõike kohaselt rakendada meetmeid, mis on sätestatud KorS §-des 30 (küsitlemine ja dokumentide nõudmine), 31 (kutse saatmine ja sundtoomine), 32 (isikusamasuse tuvastamine), 33 (isikusamasuse tuvastamine erilise tuvastusmeetmega), 45 (sõiduki peatamine), 46 (isiku kinnipidamine), 47 (turvakontroll), 48 (isiku läbivaatus), 49 (vallasasja läbivaatus), 50 (valdusesse sisenemine), 51 (valduse läbivaatus), 52 (vallasasja hoiulevõtmine) ning 53 (hoiulevõetud vallasasja müümine või hävitamine).

Viibimiskeelu meetme kehtestamise vajadus on seotud riigipiiri valvamisega ning aitab vajaduse korral tagada patrull- ja vaatlustegevust maismaal, merel ja piiriveekogudel eesmärgiga ennetada, selgitada välja ja tõkestada selleks mitte ettenähtud kohas ja ajal toimuv piiriületus ning piiriülene kuritegevus, sealhulgas isikute ja kauba ühendusevälisest riigist Eestisse ja Eestist ühendusevälisesse riiki ebaseaduslik toimetamine territoriaal- ja sisemerel ning piiriveekogudel, ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimine. Nagu lähiajalugu näitab, kasutatakse näiteks ebaseaduslikku rännet üha enam ühe vahendina riikide vastu ning seetõttu peab ka riigipiiri valvamisel ja kaitsmisel olema PPA-l ja Kaitseväel võimalik rakendada meetmeid, mis tagavad eduka riigipiiri valvamise ja kaitsmise. Näitena toodud juhul aitab sündmust lahendada muu hulgas viibimiskeelu kohaldamine teatud alale (nt piirivööndis), et ebaseaduslikku piiriületust tõkestada ja piirivahejuhtumeid lahendada. Viibimiskeelu kehtestamise alused tulenevad KorS-i § 44 lõikest 1. Juhul, kui viibimiskeeldu tuleb kohaldada üle 12 tunni, teeb sellise otsuse prefekt, kui otsus puudutab maismaapiiri ja piiriveekogusid, ning Kaitseväe juhataja84 või tema volitatud isik, kui otsus puudutab merepiiri.

Eelnõu § 7 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks RiPS-i § 14 lõike 1 punkt 6. Paragrahv 14 reguleerib sisenemist sisemerre, sadamasse ja piiriveekogusse. Selle lõike 1 punkt 6 sätestab, et välisriigi tsiviillaev võib sisemeres läbida, sinna siseneda või sealt väljuda punkerdamiseks. Sama paragrahvi lõige 11 sätestab, et lõikes 1 nimetamata juhtudel võib välisriigi tsiviillaev sisemeres läbida, sinna siseneda või sealt väljuda Kaitseväe nõusolekul. See tähendab, et kehtiva sõnastuse järgi ei pea laev küsima nõusolekut sisemeres punkerdamiseks. Punkerdamine on tegevus, mis halbade asjade kokkulangemise, hooletuse või tahtluse85 tõttu võib põhjustada suure merereostuse. Merekeskkonna kaitse eesmärgil ei tohiks punkerdamine ega laevalt laevale ümberlaadimine86 olla tegevused, mida võib lubada laevadel ilma sellekohase kontrollita teha. Sisemere osa on rannale lähedal, mistõttu on suur oht, et tekkinud reostus jõuab kiiresti randa. Praegu on punkerdamine ja laevalt laevale ümberlaadimine reguleeritud Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2020. a määrusega nr 51 „Merel, Narva jõel ja Peipsi järvel ohtlike ning kahjulike ainete käitlemise kord ja nimistu ohtlikest ainetest, mida ei ole lubatud sisemerel transiidina vedada“, aga sellest ei piisa, sest määrusega on küll kehtestatud sisemeres käitlemise87 nõuded, kuid puudub kontrollimehhanism selle üle, millal seda tehakse ja kus. Näiteks Soomes on see reguleeritud, sealhulgas määratud punkerdamiseks lubatud asukohad. Seetõttu võetakse punkerdamine välja nende tegevuste hulgast, milleks välisriigi tsiviillaev ei pea saama Kaitseväelt nõusolekut, et sisemerd läbida, sinna siseneda või sealt väljuda, samuti täpsustatakse vajaduse korral nimetatud määrust.

Eelnõu § 7 punktiga 4 muudetakse RiPS § 14 lõiget 11, asendades selles sõnad „kooskõlastatult Kaitseväega“ sõnadega „Kaitseväe nõusolekul“. Praegune sõnastus ei ole selge, sest kooskõlastamisest saadakse erinevalt aru. Mõeldud on siiski nõusoleku saamist, mitte lihtsalt teavitamist. Küsimus tekib näiteks, mida teha juhul, kui kooskõlastust ei saa, kas see on võrdne sellega, et nõusolekut ei ole, või võib laev ikkagi jätkata sisenemist sisemerre, sest ta on oma plaanist teavitanud. Seetõttu on oluline, et kõik osalised tõlgendaks sätet ühtemoodi – nõusoleku puudumisel ei ole sisemere läbimine, sinna sisenemine või sealt väljumine lubatud.

Eelnõu § 7 punktiga 5 täiendatakse RiPS-i § 141 uue lõikega 41, mille tulemusena lihtsustub laevaloa taotlemine Eestiga koostööd tegevate EL-i liikmesriikidele ja Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi EMP) riikidele kuuluvate laevade (nt Norra piirivalvelaevad) jaoks, samuti juhul, kui jäämurdetööd tellitakse välisriigist (nt Soomest, Norrast). Nimelt võimaldatakse EL-i liikmesriigi ja EMP riigi laevale, mis täidab ranniku- ja piirivalvefunktsiooni või teeb jäämurdetöid, anda mitmekordne laevaluba (nn aastane laevaluba). Kehtiva korra järgi ei ole Välisministeeriumil võimalik väljastada mitmekordset luba ja seetõttu peavad nimetatud laevad iga kord taotlema uue laevaloa. Kui eelnõukohane säte jõustub, võib liikmesriik või EMP riik taotleda nendele laevadele nn aastase laevaloa, mis vähendab muu hulgas Välisministeeriumi ametniku, EL-i liikmesriigi ja EMP riigi vastava ametniku töökoormust, samuti nende asutuste, kes loa taotlusi kooskõlastavad (nt PPA, Kaitsevägi).

RiPS § 141 lõikes 1 sätestatud laevalube väljastatakse ka muudele laevadele, kuid nende puhul jäetakse kehtima kohustus taotleda iga kord, kui nad Eesti sisemerre sisenevad, uus laevaluba. Kuna laeva lastiks võivad olla tuumaseade või -relv või radioaktiivsed jäätmed, on oht ja risk üsna suured, mistõttu tuleb ette teada, et selline laev soovib Eesti sisemerre ja tõenäoliselt ka sadamasse tulla, valmistumaks võimalikeks õnnetusteks. Praktika on näidanud, et muid riigilaevu soovib sisemerre tulla harva, mistõttu puudub ka vajadus väljastada nendele nn aastaseid lubasid.

Eelnõu § 7 punktiga 6 täiendatakse RiPS-i uue §-ga 142, millega pannakse isikutele kohustus taotleda luba või saada nõusolek sise- ja territoriaalmeres toimuvateks veealusteks ja -pealseteks tegevusteks, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta, ning kui see kavandatav tegevus ei ole juba kas RiPS-i või muu seadusega (nt muinsuskaitseseadusega88, ehitusseadustikuga89, sadamaseadusega) reguleeritud ja millel ei ole otsest seost rahumeelse läbisõiduga. Nõusoleku puudumisel ei ole nimetatud tegevused lubatud. Sellega on seotud omakorda eelnõu § 4, millega pannakse sarnane kohustus taristu omanikele ja valdajatele. See on kooskõlas ka UNCLOS artikli 79 lõikega 4.90

Kohustuse võib jagada kaheks: 1) taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevused ning 2) muud tegevused, mille tulemusena kogutakse või võidakse koguda andmeid merepõhja kohta, ning mida ei ole juba RiPS-i või muude seadustega reguleeritud (lõige 1). Sellised muud tegevused võivad olla näiteks otsing, mis ei ole seotud inimelu päästmise ega vrakkide otsimisega (nt hobina); lõhkeainete asukoha kaardistamine ja otsimine; riigiasutuse korraldatav õppus, kus välisriigile kuuluvad laevad (nt piirivalvelaevad) ei sisene sisemerre, vaid jäävad ainult territoriaalmerre; merepõhja uuringud, mis ei ole teadusuuringud, jms.

Nagu eespool juba kirjeldatud, on mereolukorrateadlikkus kõige alus, et tagada meresõiduohutus, turvalisus ja merejulgeolek. See tagab, et nii Transpordiameti laevaliiklusteenindus (VTS)91 kui ka Kaitsevägi teab, miks laev seisab just selle koha peal või liigub tavapärasest aeglasemalt, samuti seda, kui laev teeb või laevalt tehakse merealuse taristu hooldustöid või vaadeldakse allveeroboti või tuukri abil taristu seisukorda või tehakse muid tegevusi. Kui ei teata, miks laev seisab või liigub väga aeglaselt, võib see peale julgeolekuriskide mõjutada ka navigatsiooniohutust (meresõiduohutust). Navigatsiooniohutuse tagamiseks saab vajadusel teisi laevu hoiatada. Samuti aitab kaasa sellele, et Kaitsevägi saab optimeerida patrull-laevade liikumise marsruute, kui on teada, kes, mida kuskil teeb, lisaks annab täiendava nn tööriista seadusega Kaitseväele antud ülesandega Eesti merealal veesõidukist või muust ujuvvahendist lähtuva elutähtsa teenuse toimepidevust tagavat taristut, samuti riigikaitseobjekti, sadamat või muud rajatist või seadmestikku ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

Rannikuriigil on õigus (kooskõlas UNCLOS-i ja muu rahvusvahelise õigusega92) kehtestada oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad: a) meresõidu ohutust ja laevaliiklust; b) navigatsioonivahendite ja -rajatiste ning muude vahendite ja rajatiste kaitset; c) kaablite ja torujuhtmete kaitset; d) mere elusloodusvarade kaitset; e) rannikuriigi kalapüüki reguleerivate õigusaktide rikkumise vältimist; f) rannikuriigi keskkonna kaitsmist ning selle reostamise vältimist, vähendamist ja kontrollimist; g) teaduslikke mereuuringuid ja hüdrograafilisi vaatlusi; h) rannikuriigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- või sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumise vältimist.93 Selleks, et rannikuriik saaks tõhusalt kontrollida kõigi loetelus olevate nõuete täitmist ja seda, ega neid ei rikuta, on kehtestatud kontrollivahendid, nagu loa taotlemine sise- ja territoriaalmeres toimuvateks tegevusteks või vähemalt nende tegevuste jaoks nõusoleku küsimine. Esimesel juhul tuleb esitada põhjalikumad andmed ja siis tehakse ka esmane taustakontroll julgeoleku tagamiseks. Loa taotlemise ja nõusoleku saamise menetlemisel kontrollitakse eelkõige nimetatud loetelu punktides a−d, g ja h olevate nõuete täitmist.

Taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra ning loa taotlemise vormi kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister (ehk kaitseminister) määrusega (lõige 3). Hooldustöödega seonduva alla arvatakse ka vaatlustegevus, mitte ainult reaalne toru või kaabli parandamine. Vaatlustegevus on näiteks allveeroboti või tuukri abil vee all oleva kaabli või toru ülevaatus. Kuna veepealne ja -alune taristu ning muud rajatised on sageli määratud riigi kriitiliseks taristuks, mis tagab elanikkonna kerksuse, on oluline saada rohkem teavet, kes teeb hooldustöid ja kas tegemist on usaldusväärse isikuga, sest enamasti ei tee taristu omanikud või valdajad neid töid ise, vaid need tellitakse. Ka praegu esitavad ettevõtjad andmed Kaitseväele ja nende alusel annab Kaitsevägi nõusoleku. Tegelikult on sisuliselt tegu loa küsimisega. Kuna Kaitsevägi soovib laeva ja isikute tausta kontrollida, kuid see võtab aega, kehtestatakse taotluse vorm ning taotlemise kord ja loa andmise kord, vältimaks olukorda, kus andmed esitatakse näiteks tund aega enne tööde algust. Kuna taotlus kas rahuldatakse või mitte ja muid haldusmenetluses olevaid õigusi, nagu loa peatamine või väljaantud loa kehtetuks tunnistamine, ei kasutata, siis seadusega taotluse esitamise või loa andmisega seonduvat rohkem ei sätestata. Praegune praktika näitab, et üldjuhul on hooldustööd kavandatud tegevus ja isegi kui on avastatud katkestus või anomaalia, ei minda töid tegema kohe, vaid nende ettevalmistamine võtab natuke aega, mille jooksul jõutakse ka esitada andmed Kaitseväele (sh on Kaitseväge juba eelnevalt teavitatud). Tööde sujuvamaks ja kiireks korraldamiseks, võib taotluse esitada ka suuliselt, kui hooldus- ja parandustöid tegev ettevõtja ja laev on kohe saadaval ning saab kohe merele minna töid tegema. Taotlus tuleb kirjalikult esitada tagantjärgi esimesel võimalusel. Määruse koostamise käigus arutatakse nii Kaitseväe kui ka merealuse taristu omanikega, kuidas kiirelt tegutsemist vajavas olukorras kõige optimaalsemalt see lahendada (taotluse esitamisest siiski loobumata).

Taotleja on taristu või rajatise omanik või valdaja. Taotluses esitab ettevõtja järgmised andmed: 1) enda kontaktandmed; 2) tööde tegija (kontakt)andmed; 3) tööde toimumise aeg; 4) kasutatava laeva lipuriik ja tüüp, samuti laeva nimi, kutsung ja registreerimisnumber; 5) laeva kapteni nimi ja laevapere liikmete arv; 6) lähtesadam enne Eesti territoriaal- või sisemerre sisenemist ning Eesti sihtsadam ja eeldatav sihtsadamas viibimise aeg; 7) Eesti territoriaal- või sisemerre sisenemise kuupäev, eeldatav kellaaeg (GMT)94 ja koordinaadid; 8) Eesti territoriaal- ja sisemeres sõitmise ja tööde tegemise skeem; 9) tööde eesmärk ja kasutatavad seadmed. Tööde käigus tehtud salvestiste (pildid, video) koopiad tuleb esitada mereväele.

Loa taotlemisest peaks olema vabastatud riigiasutused, kes täidavad neile seadusega (laias tähenduses) pandud ülesandeid merel, kuid nad peaks oma tegevusest siiski teavitama (lõige 2), et tagada mereolukorrateadlikkus. Tegevused, millest teavitada tuleb, on tegevused, mis on seotud merelise taristu, mõõte- ja uurimissüsteemide ning navigatsioonimärgistuse paigalduse ja hooldustöödega ning meremõõdistustega. Näiteks võib olla vaja täita navigatsiooniohutusega seotud ülesannet olukorras, kus laev on jätnud ankru vette ja selle asukoha tähistanud või teada andnud; siis Riigilaevastik kontrollib üle, kas ankur on vee all selle koha peal, mis laev ütles, ja tähistab selle asukoha poiga.

§ 8. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus

Tervisehoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõiget 1 täiendatakse punktiga 72, mille kohaselt rahastatakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu muuhulgas ka sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamist riigikaitseseaduse § 8711 lõike 1 alusel.

§ 9. Vangistusseaduse muutmine

VangS-i muudatus on seotud eelnõu §-s 6 tehtavate muudatustega. Eesmärk on võimaldada pidada arvestust eelnõukohase RiKS-i §-s 878 nimetatud sõjavangide kinnipidamise üle. Kuigi relvakonflikti ajal võib olla vajalik pidada sõjavangide üle arvestust ka paberkandjal, on mõistlik ette näha regulatsioon, kuidas pidada arvestust elektrooniliselt.

Sõjavangide üle arvestuse pidamiseks kasutatakse eelnõu järgi VangS-i § 51 lõike 3 alusel kehtestatud andmekogu. Tegemist on kasutuses oleva, andmekaitse nõuetele vastava registriga, mida saaks kasutada ka sõjavangide üle arvestuse pidamiseks. Registri arendamisel arvestatakse võimalusega luua tulevikus alamregistreid sõjavange puudutava info talletamiseks.

Nimetatud registri kasutamiseks sõjavangide arvestuse pidamisel on vaja teha vastavad muudatused VangS-i täiendades kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu pidamise eesmärki kinnipeetud sõjavangide arvestuse pidamiseks ning sõjavangide kinnipidamise kohta teabe andmiseks.“.

Lisaks täiendatakse VangS § 53 lõiget 1 uue punktiga 20. Vangiregistrisse saab kanda teavet ja seda töödelda õigusliku aluse olemasolul. Selliselt luuakse uus punkt, mille kohaselt on võimalik kanda vangistusregistrisse teavet sõjavangide kohta. Teabe esmane sisestaja on Kaitsevägi sõjavangi esmasel kinnipidamisel. Registrisse kantakse andmed sõjavangi isiku kohta. Sõjavang peab küsitlemisel vangistuse alguses avaldama üksnes oma perekonnanime, eesnimed ja auastme, sünnikuupäeva, samuti väe-, rügemendi-, isiku- või seerianumbri või selle puudumisel muu samaväärse informatsiooni.95 GC III alusel on sõjavangil lubatud jätta enda valdusesse ka isiklikud esemed ja vara96, seega tuleb nende kohta käiv informatsioon ka registrisse kanda.

Lisaks on võimalik kanda registrisse ka kinnipidamise kohta käivad andmed, näiteks kinnipidamise aeg ja koht. Andmed säilitatakse eelkõige selleks, et riigiasutustel oleks parem jälgitavus sõjavangide hetkeseisust. Seda olukorras, kus on tarvilik sõjavange eraldada näiteks meditsiinilistel põhjustel või auastme põhiselt, nii nagu Genfi III konventsioon eeldab.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele Eesti õiguses varem kasutamata termin „sõjavang“, mille sisustamisel lähtutakse rahvusvahelisest õigusest. Sõjavangina käsitletakse sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni artikli 4 punktides a ja b nimetatud isikuid. Eelnimetatud punktides sätestatud isikud on:
(1) Konfliktiosalise relvajõudude liikmed, samuti nende relvajõudude koosseisu kuuluvate maakaitsevägede või vabatahtlike väeüksuste liikmed.
(2) Muude maakaitsevägede ja vabatahtlike väeüksuste liikmed, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumistest osavõtjad, kes tegutsevad oma territooriumil või väljaspool seda, ka juhul, kui see territoorium on okupeeritud. Sellised maakaitseväed või vabatahtlike väeüksused, sealhulgas organiseeritud vastupanuliikumised, peavad vastama järgmistele nõuetele:
(a) neid juhib isik, kes vastutab oma alluvate eest;
(b) nad kannavad kindlaid kaugelt eristatavaid eraldusmärke;
(c) nad kannavad relvi avalikult;
(d) nad järgivad sõjapidamise seadusi ja tavasid.
(3) Regulaarväe liikmed, kes on truudust vandunud valitsusele või võimule, keda neid vangis hoidev pool ei tunnusta.
(4) Relvajõudusid saatvad isikud, kes ei ole relvajõudude liikmed, nagu sõjalennukite meeskondade tsiviilliikmed, sõjakorrespondendid, varustajad, töö- või teenindusbrigaadide liikmed, kes vastutavad relvajõudude olme eest, eeldusel et neid on selleks volitanud relvajõud, keda nad saadavad.
(5) Konfliktiosalise kaubalaevastiku meeskondade liikmed, sealhulgas kaptenid, lootsid ja jungad, ning tsiviillennukite meeskonnad, juhul kui neil ei ole õigust veelgi paremale kohtlemisele vastavalt muudele rahvusvahelise õiguse normidele.
(6) Okupeerimata territooriumide elanikud, kes on vaenlase lähenemisel omal algatusel relvastunud, et osutada sissetungijale vastupanu ning kes ei ole jõudnud formeeruda regulaarväe üksusteks, eeldusel et nad kannavad relvi avalikult ning austavad sõjapidamise seadusi ja tavasid.
(7) Isikud, kes kuuluvad või on kuulunud okupeeritud riigi relvajõududesse, kui okupeeriv riik peab niisuguse kuuluvuse tõttu vajalikuks nad interneerida, kuigi ta on nad algselt vabastanud ajal, mil sõjategevus toimus väljaspool okupeeritavat territooriumi, eriti kui sellised isikud on teinud ebaõnnestunud katse taasliituda relvajõududega, millesse nad kuuluvad ja mis osalevad lahingutegevuses või kui nad ei täida neile esitatud kutset interneerimise kohta.
(8) Isikud, kes kuuluvad ühte artiklis 4 loetletud kategooriasse ja kes on vastu võetud neutraalse või mittesõdiva riigi territooriumile ja kelle need riigid peavad vastavalt rahvusvahelisele õigusele interneerima, mis sealjuures ei taksita neil riikidel kohelda nimetatud isikuid soodsamalt. Erandiks on Genfi (III) konventsiooni artiklites 8, 10, 15, 30 lg 5, 58–67, 92 ja 126 sisalduvad juhendid ning kui konfliktiosaliste ja asjaomaseomase neutraalse või mittesõdiva riigi vahel on diplomaatilised suhted, ka artiklid kaitsvate riikide kohta. Kui sellised diplomaatilised suhted on olemas, lubatakse konfliktiosalistel, kellest need isikud sõltuvad, nende suhtes täita käesolevas konventsioonis ette nähtud kaitsva riigi ülesandeid, takistamata sealjuures nende konfliktiosaliste ülesannete täitmist vastavalt diplomaatilist ja konsulaartööd reguleerivatele tavadele ja lepingutele.97

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

6.1. Kaitseväele KAPO ülesannete täitmiseks edasilükkamatu pädevuse andmine
Kaitseväele antakse eelnõuga õigus reageerida mis tahes merelisele ohule, ka siis, kui see ülesanne on seaduse järgi KAPO täita (peamiselt jagunevadki korrakaitsega seotud ülesanded PPA ja KAPO vahel). Need ülesanded ei sisalda teabe kogumist, vaid ülesandeid, mille täitmiseks on vaja füüsiliselt reageerida, et oht tõrjuda. Kui ohu peaks tõrjuma tegelikult teine asutus, täidab Kaitsevägi ülesannet seni, kuni asutus, kelle ülesanne see muidu oleks, suudab ülesande täitmise üle võtta (edasilükkamatu pädevus).

Sihtrühm:
Muudatuste peamine sihtrühm on Kaitsevägi, kes saab õigusi juurde merel reageerida mis tahes merelt tulenevale ohule selleks, et tagada avalik kord, riigi julgeolek ja piirirežiimi nõuete täitmine. Lisaks kuulub sihtrühma KAPO, kelle koostööd Kaitseväega eelnõu positiivselt mõjutab.

Teisese sihtrühma moodustavad piirirežiimi rikkujad merel, merealal liikuvad laevade, väikelaevade ja muude veesõidukite käitajad, samuti väikesaarte elanikud ja külastajad ning elutähtsa teenuse osutajad (ettevõtjad), kelle taristu või sadama kaitseks võib Kaitsevägi reageerida, et tõrjuda vahetu oht.

6.1.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime Eesti merealal. Eestis on mereliste ülesannetega asutusi üle kümne, seega üsna killustunud. Ohud merel on samuti eri laadi – alustades illegaalsest kalapüügist ja sukeldumisest (muinsus)kaitse all olevatele vrakkidele kuni terrorikuritegude ja hübriidtegevusteni. Kuna merel on pidevalt Kaitsevägi, mitte teised asutused, saab ka Kaitsevägi sündmusele esimesena reageerida, kuid kui tal seda õigust ei oleks, võib tekkida olukord, kus Kaitsevägi, olles läheduses, ei reageeri, sest tal puudub selleks õigus, seades nii ohtu näiteks inimeste elu ja tervise või merealuse taristu. See tähendab, et muudatustel on üldiselt positiivne mõju ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitsevägi ei pea viivitama sündmusele reageerimisega seetõttu, et uurida, kas ta võib reageerida, vaid saab seda kohe, kui vajalikud toimingud98 on tehtud.

Eelnõuga on tagatud, et seniseid ülesandeid Eesti merealal täidetakse vähemalt samal tasemel. Kaitsevägi saab edasilükkamatu pädevuse reageerida inimeste elu ja tervist vahetult ohustavatele juhtumitele Eesti merealal ja väikesaartel ülesannete puhul, mida tavapäraselt täidab KAPO. Kaitsevägi saab samad vahendid ja õigused, mis on praegu KAPO-l nende ülesannete täitmiseks. Selliste ülesannetega on tihedalt seotud Kaitseväele antav õigus kasutada jõudu, sest jõu kasutamine erimeetmena tähendab üldjuhul vahetut ohtu inimese elule ja tervisele või veesõidukile, vee all ja vee peal olevale taristule või muule sellisele, millele reageerimise ja mille hiljem uurimise õigus on seadusega antud KAPO-le.

Sarnaselt PPA ülesannete täitmiseks edasilükkamatu pädevuse andmisega võib väikesaartele reageerimine pikeneda seoses sellega, et Kaitsevägi hindab, kas reageerimine võib mõjutada Kaitseväe enda ülesannete täitmist või mitte. See võib mõjutada väikesaartel toimepandud süütegude ennetamist ja lahendamist, kuna Kaitsevägi saab sekkuda üksnes juhul, kui on vahetu oht inimeste elule ja tervisele.

Kaitseväele õiguste andmine reageerida merel mis tahes olukorras ei mõjuta otseselt välissuhteid, kuid ebasoovitav mõju võib tekkida juhul, kui Kaitsevägi, reageerides mõnele sündmusele, kasutab jõudu, sealhulgas relvastatud jõudu mõne välisriigi lipu all sõitva laeva suhtes. Veelgi ebasoovitavam mõju välissuhetele võib avalduda siis, kui Kaitsevägi peaks laeva või sellel viibivate isikute vastu jõudu kasutama ekslikult. Sellise mõju avaldumist aitab vähendada tõhusam ja parem infovahetus asutuste vahel ning parem mereolukorrateadlikkus. Samuti on kasu spetsiaalsest väljaõppest ja õppustest, kus harjutatakse läbi situatsioone, et ära tunda, millal laev ja sellel olevad isikud on eksimuses teadmatusest ja millal on tegevus tahtlik.

Mõlemal juhul võib lipuriik sellele reageerida, edastades näiteks noodi Eestile, või reageerida muul viisil (olenevalt olukorrast ja riigist). Arvestades sündmuste esinemise sagedust, on mõju väike, kuid kui sündmus toimub, võib selle mõju olla suur.

6.1.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi. Samuti ei ole alust arvata, et keskvalitsuse ja väikesaarte kohalike omavalitsuste suhted halveneksid seetõttu, et Kaitsevägi võib KAPO ülesannete täitmiseks edasilükkamatu pädevuse raames reageerida vahetule ohule.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber. Suurim mõju on Kaitseväe, täpsemalt mereväe99 tegevusele, sest ta saab õiguse reageerida mis tahes ohule merel. Õiguse andmine ei oma mõju (st puudub preventiivne mõju), kuid kui juhtum mõni sündmus, millele reageeritakse, on selle mõju suurust keeruline prognoosida, sest kui sääraseid sündmusi, millele tuleb reageerida, ei toimu, on mõju väike, kuid kui mõni sündmus toimub, võib selle mõju olenevalt sündmuse iseloomust ulatuda keskmisest väga suureni, sest asutuste vahel võib vaja olla rohkem koordineerida, teavet vahetada jne. Mõju sagedus on pidev, sest Kaitsevägi on valmis reageerima igal ajal (võrreldes praeguse olukorraga siiski mõju ei kasva, sest ka praegu on Kaitsevägi merel pidevalt valves, et reageerida sõjalisele ohule ja täites seadusega antud teisi korrakaitse ülesandeid). Valmisoleku aja sisse jäävad ka reageerimiseks vajalik väljaõpe ja õppused, kus harjutatakse sündmustele reageerimist. Kaitsevägi vajab spetsiaalset väljaõpet teatud ohtudele reageerimiseks. Abi on mereliste ohtude töörühma tööst, mis aitab kaasa paremale infovahetusele asutuste vahel jms.

Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti pole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.2. Mereliste ohtude töörühma loomine

Selleks, et merelt tulenevale ohule kiiremini reageerida, luuakse Kaitseväe juurde mereliste ohtude töörühm, et parandada mereolukorrateadlikkust (teabevahetus ja selle liikumise kiirus) ning asutuste koostööd. Töörühma eesmärk on parandada asutustevahelist teabevahetust ning eri ohtudele reageerimiseks töötatakse välja toimingud (plaanid), mida aeg-ajalt õppuste või muu sellisena läbi harjutatakse, et kontrollida, kas need toimivad. Juhtumid, millal riik peab merel tegutsema, on muu hulgas järgmised: piiririkkumised, terrorism, organiseeritud kuritegevus, ebaseaduslik ränne, salakaubavedu, ebaseaduslik relvavedu, ebaseaduslik kalapüük, veealuse taristu kahjustamine, kaitse alla võetud vrakkidega seotud nõuete rikkumine, laeva, sadama või muu rajatise või seadmestiku ohtu seadmine, samuti majandusvööndis Eesti Vabariigi suveräänsete õiguste rikkumine või sanktsioonide rikkumine.

Sihtrühm:
Sihtrühma moodustavad kõik need asutused, kes osalevad mereliste ohtude töörühmas: Kaitseväe asjakohased struktuuriüksused ning julgeoleku- ja riigiasutused, kellel on merelised ülesanded, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku või navigatsiooniohutuse tagamisega merel.

6.2.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest koos mõjuanalüüsi punktis 1 nimetatud õiguste andmisega Kaitseväele on muudatustel üldiselt positiivne mõju ohuolukordadeks valmisolekule, kuna muu hulgas ei pea Kaitsevägi viivitama sündmusele reageerimisega hindamaks, kas ta võib reageerida, samuti kiirendab see reageerimist, sest tal on parem olukorrateadlikkus. Parema mereolukorrateadlikkuse loomise ja tagamisega on tagatud sellise keskse koordineerija olemasolu, kes suudab ülesannet täita nii tavaolukorras kui ka eri tüüpi ohtude või sündmuste korral. Kaitseväel tekib olukorrast laiahaardelisem arusaam, mis võimaldab teha kvaliteetsemaid otsuseid ning loob eeldused ressursside säästlikumaks kasutamiseks ka operatsioonide planeerimisel või elluviimisel (sisaldades ka asjakohase väljaõppe kavandamist).

Kuigi iga mereliste ohtude töörühma kuuluv asutus täidab oma ülesandeid enda pädevuse piires, tagab parem asutuste teabevahetus ning läbimõeldud ja harjutatud sündmustele reageerimine lühema reageerimisaja, kiirendades paljudel juhtudel ka võimaliku süüdlase tuvastamist ja leidmist.

Mõju välissuhetele on kaudne, kuid positiivne, sest mereliste ohtude töörühm on pigem riigisisese asutuste koostöö koordineerimise vahend. Iga asutus teeb oma pädevuse piires teiste riikide asjakohaste asutustega koostööd ning mereliste ohtude töörühm vahetult välisriikide asutustega koostööd ei tee.

6.2.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on positiivne. Alguses võib mõju asutuste töökorraldusele olla suurem (väiksest suureni), sest kui töörühm tööle hakkab, on vaja kokku leppida töökord ning koos asjakohaste asutustega (st asutustega, kes teatud sündmustele reageerivad) tuleb kokku leppida teabevahetuseks vajaliku teabe sisu ja sagedus, samuti koostöö tegemise vorm ja toimingud (tegevusjuhenditena), kui asutused ei ole juba varem koostöökokkuleppeid sõlminud. Hiljem see mõju väheneb, kui töörühma formaat on paigas, koostöö toimib ja tekkimas on rutiin. Kuna iga asutus tegutseb oma pädevuse piires, siis eelnõukohased muudatused asutuste tööülesannete korraldust otseselt ei mõjuta, sest ülesandeid asutuste vahel ümber ei jagata, samuti ei eeldata, et selline vajadus tekiks asutuse sees. Töörühma eesmärk on tagada parem ja koordineeritum teabevahetus, samuti teadlikum ja koordineeritum koostöö asutuste vahel (st teades üksteise võimeid ja tegevusi paremini), mis peaks parandama olukorrateadlikkust kõikides asutustes ning muutma koostöö sujuvamaks.

Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.3. Merealuse taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevustest ning muudest sise- ja territoriaalmeres tehtavatest tegevustest teavitamine või nendega seotud loa taotlemine

Eelnõuga pannakse kohustus taotleda territoriaalmeres merealuse taristu hooldamisega seotud tegevuste (vaatlus, parandamine jne) jaoks luba ning kohustus teavitada majandusvööndis tehtavatest tegevustest. Muudest tegevustest, mis pole juba seadustega reguleeritud, tuleb Kaitseväge teavitada ja saada nende nõusolek. Seda on vaja selleks, et merel patrullivad Kaitseväe laevad või muul viisil merel toimuvat jälgivad asutused teaks, et tegemist on seadusliku tegevusega. Vastasel korral võib Kaitsevägi kasutada jõudu, et ebaseaduslik tegevus tõkestada. Samuti täidab hooldustöödega seotud tegevustest teavitamine riigi julgeoleku tagamise eesmärki, sest muu hulgas kontrollitakse töötegijate tausta, kui töid ei tee taristu omanik või valdaja ise. Riigiasutused, kes tegutsevad merel, peavad oma tegevusest teavitama.

Sihtrühm:
Peamise sihtrühma moodustavad merealuse taristu ja rajatiste omanikud ning valdajad, samuti need isikud, kes soovivad tegutseda merel peamiselt vee all muul põhjusel, mis ei ole veel seadusega reguleeritud.

Teise sihtrühma moodustab Kaitsevägi, kes loob mereolukorrateadlikkust ja tagab merel piirirežiimi.

Kolmanda sihtrühma moodustab kogu Eesti elanikkond, kes tarbib teenuseid, mida tarnitakse merealuse taristu kaudu.

6.3.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub või on kaudne. Muudatusel võib olla kaudne, kuigi juhusliku loomuga positiivne mõju rahvusvahelistele suhetele, kui vältida ebasoovitava mõjuna tekkida võivat tarbetut ülereageerimist, kuid samas on tagatud julgeolek.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest parem mereolukorrateadlikkus loob parema merejulgeoleku ja see omakorda parema eelduse, et merealune taristu jääb puutumatuks, mis omakorda mõjutab kogu Eesti elanikkonda, kui merealuse taristu kaudu tarnitavad teenused toimivad. Seejuures tuleb märkida, et teatavasti ei saa mõistlike kuludega tagada merealuse taristu puhul täielikku kaitset, mis tähendab, et jääb teatud tõenäosus, et merealust taristut kogemata või pahatahtlikult kahjustatakse. Seda on aga võimalik minimeerida, kui mereolukorrateadlikkuse raames on teada, kes, millal ja kus merealust taristut hooldab, et mitte reageerida juhtudel, kus seda vaja ei ole. Terve ja toimiv merealune taristu on üks majandusjulgeoleku alustalasid.

6.3.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike. Mõjutatud on peamiselt Kaitsevägi, kellele tuleb taotlus esitada ja kes seda menetleb ning keda tuleb teavitada muudest tegevustest. Kuna taotlust menetlevate isikute arv võrreldes kogu Kaitseväe koosseisuga on väike, on ka mõju väike. Samuti ei ole võimalik taotluste arv suur, mistõttu ei ole ka töökoormus suur. RiPS seab juba praegu paljudel juhtudel kohustuse saada nõusolek Kaitseväelt paljudeks tegevusteks (keskmiselt 90−95 korda kuus, olenedes natuke ka aastaajast), mistõttu need lisanduvad teavitamised ning loa taotlemine taristu ja rajatiste korral ei kasvata töökoormust kuigi palju. See tähendab, et puudub vajadus lisanduvate teavitamiste ja nõusoleku küsimiste tõttu uute töökohtade järgi. Kaitsevägi teeb seda tööd nagunii iga päev, selline teenus on tagatud ööpäev läbi.

6.3.3. Mõju majandusele

Eelnõus sätestatu mõjutab majandust pigem kaudselt, sest terved ja toimivad merealune taristu ja rajatised tagavad kogu elanikkonna ja ka ettevõtjate jaoks andmeside liikumise, elektrivõrgu töö ning gaasiga varustatuse. Loa taotlemine ja teavitamine hooldustöödest ei mõjuta taristu omanikke ega valdajaid100 kuigi palju, sest seda tehakse teatud ulatuses ka praegu ning see on pikemas plaanis nende endi huvides, sest nii suudetakse koostöös tagada parem mereolukorrateadlikkus ja sealt edasi kiirem reageerimine kahtlasele tegevusele taristu läheduses.

Eelnõus sätestatu ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju elu- ja looduskeskkonnale ega regionaalarengule, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.4. Tehniline järelevalve Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle

Eelnõu kohaselt teeb Kaitsevägi Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris olevate veesõidukite üle järelevalvet. Eesmärk on tagada, et registris olevad veesõidukid on merekõlblikud või sõidukõlblikud. Selleks lisatakse asjakohane säte nii MSOS-i kui ka KaLS-i. Samuti antakse MSOS-ga Kaitseväele õigus kehtestada: 1) Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris oleva laeva ja väikelaeva tehnilise ülevaatuse kord, 2) tehnilised nõuded nendele laevadele ja väikelaevadele ning 3) laeva ja väikelaeva merekõlblikuks või sõidukõlblikuks tunnistamise kord.

Sihtrühm:
Sihtrühma, keda eelnõus sätestatu mõjutab, moodustavad Kaitsevägi ja Kaitseliit. Täpsemalt need üksused, kes kasutavad veesõidukeid ja kelle üle Kaitsevägi järelevalvet teeb, samuti Kaitseväes järelevalvet tegev üksus.

6.4.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, kuid kaudne, sest ainult merekõlblike ja sõidukõlblike laevadega ja väikelaevadega on võimalik täita ülesandeid merel ja siseveekogudel. Samas ei ole probleeme veesõidukite merekõlblikkuse ja sõidukõlblikkusega, muudatuse peamine eesmärk on ühtlustada nõuded Kaitseväes ja Kaitseliidus, kuid Kaitsevägi saab kehtestada nõudeid Kaitseliidu tegevusele ja vahenditele ainult siis, kui see õigus on antud talle seadusega.

6.4.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe, samuti mõjutab Kaitseliitu101. Kaitseväel ja Kaitseliidul on hulk102 veesõidukeid, mis on registreeritud Kaitseväe ja Kaitseliidu veesõidukite registris. Ka praegu tehakse neile tehnilist ülevaatust, kuid seda ei tehta ühtsete nõuete alusel. Kuna ka praegu toimub teatud ulatuses kontrollimine, siis pärast eelnõukohase seaduse jõustumist ei suurene Kaitseväe töökoormus märgatavalt. Alguses on vaja üle vaadata ja kehtestada kõik vajalikud nõuded ning korrad, kuid pärast nende valmimist jääb üksnes rutiinne kontroll kooskõlas kehtestatud korraga.

Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.5. AIS-seadme paigaldamise kohustus

Eelnõuga pannakse ankrualal või sadama reidil olevate laevade teenindamisega tegelevatele veesõidukitele, kellel ei ole praegu kohustust AIS-seadet paigaldada, A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seadme paigaldamise kohustus. A-klassi AIS-seadme omamise kohustus on Eesti sadamat külastaval reisilaeval ning 300-se ja suurema kogumahutavusega laeval, mis ei ole reisilaev. Ankrualal või reidil olevaid laevu teenindavad aga ka väiksema mahutavusega laevad, kellel on vaja selleks tegevusluba. Selleks, et tõhusamalt kontrollida laevade liikumist ja tegevusloaga veesõidukeid, muu hulgas piirirežiimi ja sanktsioonide nõuetest kinnipidamist, on vaja teada, kuidas ja kus need veesõidukid liiguvad. Ilma AIS-seadmeta on seda väga keeruline teha. A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seade tuleb reidil olevaid laevu teenindavatel laevadel ja väikelaevadel paigaldada kuue kuu jooksul alates eelnõukohase seaduse jõustumisest.

Sihtrühm:

Sihtrühma moodustavad nende veesõidukite, millele peab eelnõukohase seaduse jõustumise järel paigaldama veesõidukile nõuetekohase A-klassi või vähemalt B-klassi AIS-seadme, omanikud103. Eelnõu koostamise ajal on selliseid veesõidukeid seitse, kellele on antud luba teenust osutada, kuid kellel puudub A-klassi või B-klassi AIS-seade. Kokku on lubatud reidil olevatele laevadele teenust osutada 51 veesõidukil (sh lootsilaevad).104

6.5.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju välissuhetele puudub.

Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest see parandab mereolukorrateadlikkust ja järelevalve kvaliteeti ning tagab, et laevad ei osutaks teenust nendele laevadele, kellele seda ei tohi osutada, näiteks sanktsiooni all olevatele laevadele.

6.5.2. Mõju majandusele

Mõju majandusele on kaudne. Sihtrühm, kes peab paigaldama A-klassi AIS-seadme, on võrreldes kõikide laevadega, kellel on õigus sadamates ja reidil olevatele laevadele teenust osutada, väike. AIS-seadmed ei maksa palju105 võrreldes laeva enda maksumuse või muude seadmete maksumusega, seetõttu ei ole tegemist ebaproportsionaalse nõudega. Üleminekuajana määratud tähtaeg ei ole samuti ebamõistlik, vaid piisav selleks, et laeva omanik jõuaks soetada AIS-seadme. Nendel laevadel, kes plaanivad alustada teenuse osutamist pärast eelnõukohase seaduse jõustumist, peab olema A-klassi AIS-seade juba tegevuse algusest alates.

Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

Kokkuvõte mõjust eraõiguslike isikute halduskoormusele

Eelnõuga plaanitavatel muudatustel on väike mõju Kaitseliidu nende üksuste tegevusele, kes kasutavad veesõidukeid. Kaitsevägi teeb tehnilist järelevalvet nende veesõidukite üle, mida Kaitseliit varem ise kontrollis. Samas peab Kaitseliit hakkama täitma Kaitseväe kehtestatud nõudeid, kuid see ei ole suure mõjuga, sest koostöö Kaitseväega käib ka praegu.

Kodanike halduskoormust kõnesoleva eelnõuga plaanitavad muudatused ei mõjuta.

Merealuse taristu ja rajatiste omanike ning valdajate halduskoormus oluliselt ei kasva, sest nad esitavad hooldustöödega seotud andmeid ja teavitavad nendest ka praegu. Eelnõuga pigem täpsustatakse, millal tuleb esitada taotlus ja millal teavitada. Nendel isikutel, kes soovivad merel peamiselt vee all tegutseda muul põhjusel, mis ei ole juba seadusega reguleeritud ja mis ei ole vahetult seotud rahumeelse läbisõiduga, tekib väike halduskoormus, sest nad peavad teavitama Kaitseväge kavandatavast tegevusest. Osa neist teeb seda juba praegu, kuigi kohustust ei ole, kuid osa mitte. Viimastele tekib väike halduskoormus teavitamiskohustuse tõttu.

6.6. Kaitseväe julgeolekuala kaitse tõhustamine

Sihtrühm:

Peamine sihtrühm on Kaitsevägi ja selle teenistujad. Kaitseväe teenistujad võib jagada tinglikult kaheks. Esimesse rühma kuuluvad kõik Kaitseväe teenistujad, keda võib puudutada julgeolekuala vastu suunatud ründe oht. Teise rühma kuuluvad teenistujad, kelle teenistusülesanne on julgeolekuala valve ja kaitse.

Teisese sihtrühma moodustavad isikud, kes viibivad julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda julgeolekualale ning kelle tegevus võib seejuures ohustada julgeolekuala ning selle puutumatust (s.t territooriumi koos hoonetega, sellel asuvat vara ja sellel viibivaid isikuid) või kaitseväelasi.

Kolmanda taseme sihtrühma moodustavad kõik riigi elanikud, kelle turvalisus ja heaolu sõltub otseselt riigi julgeolekust.

6.6.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitsevägi ja selle teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad Kaitseväe julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda selle territooriumile ning kelle tegevus ohustab või võib ohustada julgeolekuala.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitsevägi saab nende vastu suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seeläbi on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseväe ja nende teenistujate kaitse, seeläbi ka avaliku võimu organite ja riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu. Kaitseväele ja nende teenistujatele loovad planeeritud muudatused suurema kindluse, et Kaitseväe julgeolekuala ähvardav oht ei realiseeru või suudetakse sellele adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega väheneb ka Kaitseväe vara ja teavet ning nende teenistujate elu või tervist ähvardava ohu realiseerumise risk. Seega mõjutavad muudatused riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju avaldumise sagedus on väike, sest julgeolekuala vastu suunatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal.

Mõju sihtrühm 1 suurus on keskmine, sest Kaitsevägi ja selle teenistujad moodustavad kõigist riigiasutustest ja nende teenistujatest olulise osa. Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis viibivatest või ka Kaitseväe julgeolekualale sisenevatest isikutest. Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne automaatselt ühtegi muudatust isikute suhtes, kellest ei lähtu (potentsiaalset) ohtu Kaitseväele ega julgeolekualale. Muudatused tehakse eesmärgiga suurendada Kaitseväe võimet kaitsta julgeolekuala selle vahetus läheduses arvestades samas vajadust kehtestada piirid, mis välistaksid ohule ülereageerimise ning seeläbi ohuolukorra eskaleerimise.

Kuna julgeolekualal asuvad kaitseväelased, mitte teiste asutuste teenistujad, saab ka Kaitsevägi julgeolekuala ohustavale sündmusele julgeolekuala vahetus läheduses esimesena reageerida, kuid kui tal seda õigust ei oleks, võib tekkida olukord, kus Kaitsevägi peab ootama reageerimisega kuni oht on realiseerunud ja julgeolekuala puutumatus on rikutud, sest tal puudub selleks õigus ning tulemuseks oleks oht riigi iseseisvale kaitsevõimele ja seda tagavale taristule. See tähendab, et muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitsevägi ei pea viivitama sündmusele reageerimisega seetõttu, et uurida, kas ta võib reageerida, vaid saab seda kohe, kui vajalikud toimingud on tehtud.

ESSi seotud muudatuste täpsema sihtrühma moodustavad kaitseväelased, kes piiravad riigikaitselist tähtsust omava objekti piirkonnas raadiosidet ja tähistavad objekti, paigaldavad raadioside piiramise piirkonda nõuetekohaseid tähiseid ja jälgivad, et neid oleks piisavalt ja need oleks õigetes kohtades. Muudatus võimaldab Kaitseväel raadioside piiramist julgeoleku tagamiseks rakendada kiiremini ja paindlikumalt, sest ei pea selle tegevusega ootama kuni objektile on tähised paigaldatud. Seega mõjutab muudatus riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju välissuhetele puudub.

6.6.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe. Suurim mõju on Kaitseväe tegevusele sest ta saab õiguse ohtudele reageerida julgeolekuala vahetus läheduses.
Mõju sagedus on pidev, sest Kaitsevägi on valmis reageerima igal ajal kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt harva.

Planeeritud muudatused loovad julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvatele teenistujatele võimaluse reageerida julgeolekuala vastu suunatud ohule julgeolekuala vahetus läheduses õigeaegselt, adekvaatselt ja proportsionaalselt. Kaitsevägi vajab spetsiaalset väljaõpet julgeolekuala vahetus läheduses ohtudele reageerimiseks. Julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvad kaitseväelased peavad läbima lisakoolituse, et omandada uuendatud volituste rakendamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased moodustavad Kaitseväe teenistujatest suhteliselt väikese osa kuid paljud kaitseväelased võivad mingil hetkel kokku puutuda julgeolekuala kaitse ja valve ülesandega (nt õppuste ajal) ning peaksid olema pädevad reageerima julgeolekuala vahetusse lähedusse ja seal meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne neile peale lisakoolituse muid lisakohustusi ning muudatused tehakse eesmärgiga suurendada võimet julgeolekuala kaitseks reageerida.

Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.6.3. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Mõju sihtrühm 1: Kaitsevägi ja selle teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad piirkonnas, kus Kaitsevägi rakendab riigikaitselist tähtsust omava objekti kaitseks raadioside piiramist.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel on võimalik operatiivselt raadiosidet piirata ja vältida ala aeganõudvat tähistamist. Samuti on Kaitseväe varjatud tegevuste julgeolek rohkem tagatud, sest raadiosidet piiratakse nii, et see ei pruugi olla avalikus ruumis kaugele märgatav ja põhjustada julgeolekuohtu ning liigset tähelepanu. Kaitsevägi saab oma varjamist nõudvaid tegevusi paremini teostada ning suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seeläbi on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseväe ja nende teenistujate kaitse, seeläbi ka avaliku võimu organite ja riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu.

Mõju avaldumise sagedus on hetkel väike, sest riigikaitselist tähtsust omaval objektil raadioside piiramise vajadus ja nt droonidest põhjustatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal, kuid see võib hüppeliselt suureneda vastavalt valitsevale julgeolekuolukorrale.

Mõju sihtrühm 1 suurus on keskmine, sest riigikaitselist tähtsust omavad objektid, kus Kaitsevägi ja selle teenistujad tegutsevad, moodustavad kõigist riigiasutustest ja riigiametnikest olulise osa. Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis riigikaitselist tähtsust omavate objektide lähedal viibivatest isikutest. Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond.

Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike kuni keskmine, sest raadioside piiramine tähistamata territooriumil julgeolekukaalutlustel riigikaitselist tähtsust omavatel objektidel võib kaasa tuua ebasoovitavaid mõjusid raadiosidele piirkonnas, mobiililevile, mõnedele raadiosidet kasutavate meditsiiniseadmete funktsioonidele kui ka nt ehitustööriistadele, mis rakendavad töötamisel raadiosidet. Olenevalt kasutatavast raadioside piiramise seadmest ei pruugi mõju igakordselt avalduda. Samuti piiratakse raadiosidet vajalikus piirkonnas nii, et mõjud oleks avalikus ruumis minimaalselt märgatavad sest vastupidine võib kaasa tuua ebasoovitava tähelepanu ning kompromiteerida Kaitseväe tegevust.

Muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest Kaitsevägi saab eriliselt kaitset vajavaid objekte kaitsta raadioside piiramise teel ilma, et need oleks avalikus ruumis kaugele märgatavad ja põhjustaks seega lisaohtu.

Mõju välissuhetele puudub.

6.6.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber. Pigem toob muudatus riigiasutusele vähest rahalist kokkuhoidu, kuna julgeolekukaalutlustel võib jätta raadioside piiramise piirkonnas objekti ümber tähised paigaldamata.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe. Suurim mõju on Kaitseväe tegevusele sest ta saab õiguse raadiosidet piirata tähistamata riigikaitsega seotud objektidel ning sellega paindlikumalt reageerida nt droonidest põhjustatud ohtudele.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitsevägi on valmis raadiosidet piirama vajaduse korral igal ajal, kuid tähistamata objektidel on see suhteliselt harv. Eelkõige piiratakse raadiosidet endiselt tähistatud riigikaitseobjektide kaitseks.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest raadioside piiramise ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased moodustavad Kaitseväe teenistujatest suhteliselt väikese osa.

Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.7. Kaitseliidu julgeolekuala kehtestamine ja piiravate meetmete rakendamine

Sihtrühm:

Peamine sihtrühm on Kaitseliit, Kaitseliidu liikmed ja selle teenistujad. Kaitseliidu liikmed ja teenistujad võib jagada tinglikult kaheks. Esimesse rühma kuuluvad kõik Kaitseliidu teenistujad ja liikmed, keda võib puudutada julgeolekuala vastu suunatud ründe oht. Teise rühma kuuluvad teenistujad, kelle teenistusülesanne on julgeolekuala valve ja kaitse.

Teise sihtrühma moodustavad isikud, kes viibivad julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda julgeolekualale ning kelle tegevus võib seejuures ohustada julgeolekuala ning selle puutumatust (s.t territooriumi koos hoonetega, sellel asuvat vara ja sellel viibivaid isikuid) või kaitseväelasi.

Kolmanda taseme sihtrühma moodustavad kõik riigi elanikud, kelle turvalisus ja heaolu sõltub otseselt riigi julgeolekust.

6.7.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Mõju sihtrühm 1: Kaitseliit ja selle liikmed ning teenistujad.
Mõju sihtrühm 2: isikud, kes viibivad Kaitseliidu julgeolekuala vahetus läheduses või soovivad siseneda selle territooriumile ning kelle tegevus ohustab või võib ohustada julgeolekuala.
Mõju sihtrühm 3: riigi elanikud.

Sihtrühmi käsitletakse koos, sest mõju kirjeldus on olulisel määral kattuv.
Mõju riigi julgeolekule on positiivne, sest eelnõuga plaanitud muudatuste tulemusel paraneb riigi reageerimisvõime julgeolekuala kaitseks julgeolekuala vahetus läheduses. Planeeritud muudatused võimaldavad senisest paremini kindlustada, et Kaitseliit saab nende vastu suunatud ohule adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seeläbi on senisest veelgi paremini tagatud Kaitseliidu ja liikmete ning teenistujate kaitse, seeläbi ka riigi häireteta toimimine ning selle kaudu omakorda elanike turvalisus ja heaolu. Kaitseliidu liikmetele ja teenistujatele loovad planeeritud muudatused suurema kindluse, et Kaitseliidu julgeolekuala ähvardav oht ei realiseeru või suudetakse sellele adekvaatselt ja proportsionaalselt reageerida. Seega väheneb ka Kaitseliidu vara ja teavet ning liikmete ja teenistujate elu või tervist ähvardava ohu realiseerumise risk. Seega mõjutavad muudatused riigi julgeolekut positiivselt.

Mõju avaldumise sagedus on väike, sest julgeolekuala vastu suunatud ohu tase ja realiseerumise tõenäosus on igapäevaselt suhteliselt madal.

Mõju sihtrühm 1 suurus on keskmine, sest Kaitseliit, selle liikmed ja teenistujad moodustavad kõigist riigiasutustest ja nende teenistujatest olulise osa. Olgugi, et Kaitseliit on avalik-õiguslik organisatsioon, on sihtrühm oma ülesannete osas võrreldav teiste riigiasutusega.

Mõju sihtrühm 2 on suuruselt väike, sest asjaomased isikud moodustavad äärmiselt väikese osa avalikus ruumis viibivatest või ka Kaitseliidu julgeolekualale sisenevatest isikutest.

Mõju sihtrühm 3 on mahult suur, sest kaudselt on mõjutatud kogu elanikkond. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne automaatselt ühtegi muudatust isikute suhtes, kellest ei lähtu (potentsiaalset) ohtu Kaitseliidule ega julgeolekualale. Muudatused tehakse eesmärgiga suurendada Kaitseliidu võimet kaitsta julgeolekuala, arvestades samas vajadust kehtestada piirid, mis välistaksid ohule ülereageerimise ning seeläbi ohuolukorra eskaleerimise.

Kuna julgeolekualal asuvad Kaitseliidu liikmed, kaitseväelased ning Kaitseliiduga töösuhtes olevad töötajad, mitte teiste asutuste teenistujad, saab Kaitseliit sarnaselt Kaitseväega julgeolekuala ohustavale sündmusele esimesena reageerida. Selle õiguseta võib tekkida olukord, kus Kaitseliit peab ootama reageerimisega kuni oht on realiseerunud ja julgeolekuala puutumatus on rikutud, sest tal puudub selleks õigus ning tulemuseks oleks oht riigi iseseisvale kaitsevõimele ja seda tagavale taristule. See tähendab, et muudatustel on üldiselt positiivne mõju riigikaitsele ja ohuolukordadeks valmisolekule, sest ei pea viivitama sündmusele reageerimisega seetõttu, et uurida, kas ta võib reageerida, vaid saab seda kohe, kui vajalikud toimingud on tehtud.

Mõju välissuhetele puudub.

6.7.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele on väike, sest eelnõukohase seadusega ei jagata asutuste vahel ülesandeid ümber.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta muude riigiasutuste korraldust. Suurim mõju on Kaitseliidu kui avalik-õigusliku organisatsiooni tegevusele, sest ta saab õiguse ohtudele reageerida senisest tõhusamalt.

Mõju sagedus on pidev, sest Kaitseliit on valmis reageerima igal ajal, kuid rakendada tuleb lisanduvaid volitusi tõenäoliselt harva.

Planeeritud muudatused loovad julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvatele teenistujatele võimaluse reageerida julgeolekuala vastu suunatud ohule õigeaegselt, adekvaatselt ja proportsionaalselt. Julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvad kaitseväelased ja Kaitseliidu tegevliikmed peavad läbima lisakoolituse, et omandada uuendatud volituste rakendamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud.

Mõju sihtrühm on keskmine, sest asjaomaseid ülesandeid igapäevaselt täitvad kaitseväelased ja tegevliikmed moodustavad liikmeskonnast suhteliselt väikese osa, kuid paljud kaitseväelased ja tegevliikmed võivad mingil hetkel kokku puutuda julgeolekuala kaitse ja valve ülesandega (nt õppuste ajal) ning peaksid olema pädevad reageerima ja meetmeid proportsionaalselt kohaldama. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatustega ei kaasne neile peale lisakoolituse muid lisakohustusi ning muudatused tehakse eesmärgiga suurendada võimet julgeolekuala kaitseks reageerida.

Kavandatavad muudatused ei evi sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, ega mõju majandusele, regionaalarengule ega elu- ja looduskeskkonnale, samuti ei ole tuvastatud muud otsest või kaudset mõju.

6.8. Sõjavangide kohtlemise regulatsiooni kehtestamine

Sihtrühm: Peamine sihtrühm on Kaitseministeerium ja selle valitsemisala asutused, Justiits- ja Digiministeerium ning Vanglateenistus, samuti Tervisekassa.

Teise sihtrühma moodustavad isikud, kes relvakonflikti raames saavad sõjavangi staatuse ja keda peetakse kinni.

6.8.1. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Muudatusel on positiivne mõju Eesti riigikaitsele, sealhulgas sõjalise kaitse sihipärasele teostamisele. Sõjavangide haldamise pädevuste ja täpsemate tegevuste määratlemine, et Eesti täidab rahvusvahelisi kohustusi Genfi III konventsiooni raames ja sellega kooskõlas.

Lahendusel on oluline mõju riigikaitse korraldusele, sest see toob kaasa tööjaotuse ja selgete vastutusvaldkondade määramise asutuste vahel. Sõjavangide pikaajalise kinnipidamise kohtadena vanglate territooriumide kasutamine kasutab optimaalselt riigi ressursse. Sellega välditakse Kaitseväe täiendavat halduskoormust ja võimaldatakse Kaitseväe isikkoosseisu täiemahuline keskendumine sõjapidamisele. Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisala on oma pädevusest tulenevalt väheste ümberkorraldustega võimeline sõjalise kriisi ajal tegelema sõjavangide kui kinnipeetud isikute erikategooriaga, järgides rahvusvahelise humanitaarõiguse nõudeid. See tähendab riigi tõhusamat ressursikasutust sõjaajal ja on kooskõlas laiapindse riigikaitse põhimõttega, mis näeb ette tsiviilsektori laialdasemat kaasamist riigi julgeolekusse ja kaitsetegevusse.

Vanglate territooriumide kasutamine võimaldab tõhusamalt tagada ka riigi sisejulgeolekut sõjaolukorras, tagada parema kontrolli vangilangenud vastaste üle ning tagada nende kinnipidamiskohtade nõuetekohase ohutuse.

Mõju sagedus avaldub vaid relvakonflikti ja sõjaseisukorra ajal.

6.8.2. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele

Mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele puudub, sest eelnõus sätestatu ei puuduta rahuajal neile seadustega pandud ülesannete täitmist ega lisa uusi.

Mõju riigiasutuste korraldusele avaldub vaid relvakonflikti ja sõjaseisukorra ajal, mil see on väga intensiivne.

Eelnõus sätestatu ei mõjuta esmaselt muude riigiasutuste korraldust peale Kaitseväe, Vanglateenistuse ja Tervisekassa. Mõju ulatus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk avaldub samuti vaid relvakonflikti või sõjaseisukorra ajal.

Sõjaväepolitsei on senini arvestanud ja harjutanud sõjavangidega ümberkäimist ja esmaste kinnipidamistoimingute teostamist, mistõttu õigusmuudatus ei avalda negatiivset mõju Kaitseväe ülesannete täitmisele ega kaitseväekohustuse täitmisele. Samas on sellel märkimisväärne positiivne mõju, kuna sõjavangide pikaajalise kinnipidamise ülesande osas selgete vastutuste määratlemine riigisiseses õiguses võimaldab Kaitseväel keskenduda sõjaseisukorra ajal oma põhiülesandele – riigi kaitsmisele.

Regulatsioon vähendab koormust kaitseväekohustust täitvale personalile, tagades, et nende ressursid ja tähelepanu on suunatud otseselt riigi julgeoleku ja kaitse tagamisele, mitte sõjavangide pikaajalisele haldamisele. Samuti tagab selge rollijaotus tõhusama sõjavangide pikaajalise kinnipidamissüsteemi, vähendades riski koordineerimata ülesannete täitmiseks. Selline lahendus tugevdab kahe ministeeriumi koostööd laiapindse riigikaitse põhimõtte alusel. Samuti välistab regulatsiooni vastuvõtmine riski, et sõjavangide kinnipidamise küsimusi tuleb kiirkorras lahendada relvakonflikti puhkedes.

Sõjavangide kinnipidamine võib eelduslikult mõjutada eelkõige Tartu ja Tallinna vanglat. Olenevalt olukorrast võib sõjavange hoida kõigis vanglates või ühes neist. Kuigi hinnanguliselt on Tallinna vanglas kohti ligi 1300106 ja Tartu vanglas 993107 kohta, mõjutavad sõjaseisukorras vabade vanglakohtade arvu mitmed tegurid. Vabade kohtade arvu mõjutab näiteks kinnipeetavate arv vanglas, kinnipeetavate vangistuse kandmise alus, kui kiirelt suudetakse kinnipeetavad evakueerida ja seeläbi vanglakohti vabastada. Kui vanglaid kinnipidamiskohana kasutada ei saa, peab vanglateenistus sõjavangid paigutama Vabariigi Valitsuse korraldusega määratud alternatiivasukohta. Vanglasüsteemi kasutamine võimaldab rakendada olemasolevat taristut ja kogemusi ning see on kulutõhusam lahendus.

Rahuajal avaldub muudatuse mõju eelkõige ettevalmistava tegevusena vanglasüsteemi valmiduse parandamisel. Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalas on oluline koolitada personali Genfi III konventsiooni nõuete teemal, mille osas saab tuge pakkuda Kaitsevägi. Kuna sõjavangide kohtlemine on erinev tavakinnipeetavate kohtlemisest, peab vanglapersonal saama vajaliku väljaõppe. Vajalik võib olla välja töötada konkreetsed juhised sõjavangide käsitlemiseks. Samuti vajab tähelepanu vanglaasutuste valmisolek: tuleb hinnata, millised ruumid sobivad sõjavangide isoleeritud majutamiseks ning milliseid lisatingimusi on sõjavangide kinnipidamise jaoks vaja. Kuna sõjavangid ei tohi kokku puutuda kinnipeetavatega, on oluline nende eraldatus vangla territooriumil. Vajaduse korral tuleb arendada võimekus andmete turvaliseks edastamiseks. Tegemist on ettevalmistava faasiga, mis tähendab ajaliselt hajutatud planeerimis- ja arendustöid.

Kui sõjavangid saabuvad, tekib vanglateenistusele juurde lisaülesanne. Vanglateenistus saab seni, kuni see on võimalik, kasutada vanglate taristut ka sõjavangide kinnipidamiseks. Mis puudutab Tartu vangla väljarentimist Rootsi kinnipeetavate jaoks, siis on juba rendilepingu sõlmimisel arvestatud, et lepingus oleks klausel, mille alusel on võimalik sõjaolukorras Rootsi kinnipeetavad evakueerida Rootsi. Samuti on selles lepingus märgitud, et oluline on arvestada vanglateenistuse võimega panustada siseturvalisusesse, laiapindsesse riigikaitsesse ning tegeleda sõja korral näiteks sõjavangide kinnipidamisega.108

Olukorras, kus vanglad peavad majutama nii tavalisi kinnipeetavaid kui ka sõjavange, suureneb ka turvarisk. Seetõttu võib osutuda vajalikuks ajutiste struktuuride, näiteks valvealade või tööprotseduuride ümberkujundamine. Vanglateenistus peab olema valmis sõjavangide registreerimiseks, majutamiseks ja nende eraldamiseks teistest kinnipeetavatest. Samuti tuleb sõjavangidele tagada piisav elamispind, toitlustus, meditsiiniabi ja suhtlemisõigused kooskõlas Genfi konventsiooniga. Reaalne mõju vanglatele sõltub sellest, kui palju sõjavange riigis on.

Mõju avaldub Sotsiaalministeeriumi valitsemisalale, täpsemalt Tervisekassale, olukorras, kui on vaja sõjavangidele osutada ja korraldada tervishoiuteenuseid. Koormuse kasv avaldub sõjaseisukorra ajal vastavalt sõjavangide arvule. Teenuste osas on vajalik, tulenevalt Genfi III konventsioonist, et tagatud oleks esmane ja primaarne ravi sõjavangidele vanglas.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale, sotsiaalsetele ja demograafilistele tingimustele ning kohalikule majandusele on marginaalne ja vähene.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ning tulud

Kohalikule omavalitsusele ei kaasne eelnõukohase regulatsiooniga ühtegi kulu ega saada ka tulu. Samuti ei panda talle seadusega uusi ülesandeid ega muudeta olemasolevaid, mistõttu ei kaasne kohalikule omavalitsusele eelnõukohase seadusega mingeid tegevusi.

Riigiasutustest tekib õigusi ja seega eri tegevusi Kaitseväele, kes saab muu hulgas juurde õiguse reageerida merelistele ohtudele; samuti hakkab Kaitseväe juures tegutsema mereliste ohtude töörühm. See tähendab Kaitseväe (peamiselt mereväe) jaoks uusi tööülesandeid ja oskusi, mille täitmiseks on vaja üle vaadata või kehtestada uued tegevusjuhendid. See on ühekordne ülesanne ja ei vaja lisatööjõudu ega kordade kehtestamise järel ümberkorraldusi Kaitseväes.

Mereliste ohtude töörühma loomisega kaasnevad Kaitseväele väike töökoormus ja uued ülesanded, mis seisnevad peamiselt töörühma töö koordineerimises ning tegevusjuhendite väljatöötamises. Muu suhtes täidab Kaitsevägi oma tavapäraseid ülesandeid. Ka kõik töörühmas osalevad asutused täidavad oma tavapäraseid ülesandeid ning uusi ülesandeid, mida nad ka ilma töörühmata ei teeks, töörühmas osalemisega ei teki (nt osaletakse ühisõppustel, kohtutakse eri tööasjade arutamiseks jne).

Kaitsevägi peab muu hulgas üle vaatama ja välja töötama uued väljaõppe kavad, mis võivad lisanduda merel mis tahes merelisele ohule reageerimise õiguse saamise tõttu, ning plaanima asjakohase väljaõppe. Üks selline ülesanne on pardumine teisele veesõidukile. Väljaõppe korraldamine vajab raha, kuid seda on võimalik korraldada Kaitseväe eelarve piires.

Julgeolekuala vahetus läheduses reageerimise õiguse lisandumisega seoses tekib riigiasutustest õigusi ja seega eri tegevusi Kaitseväele, kes saab muu hulgas juurde õiguse reageerida julgeolekuala vahetus läheduses ohtudele julgeolekuala kaitse eesmärgil.

Kaitseväe julgeolekuala kaitse ja julgeolekuala vahetus läheduses reageerimisega seotud muudatuste rakendamisega ei kaasne vajadust teha muudatusi Kaitseväe koosseisus ega struktuuris. Ka praegu on Kaitseväe koosseisus teenistujad, kelle ülesanne on tagada julgeolekuala ja sealse taristu, vara, teenistujate ja teabe valve ning kaitse.

Kaitsevägi peab muu hulgas üle vaatama ja välja töötama uued väljaõppe kavad, mis võivad lisanduda julgeolekuala vahetus läheduses ohule reageerimise õiguse saamise tõttu, ning plaanima asjakohase väljaõppe. Lisakoolitusega kindlustatakse, et volitusi rakendavad kaitseväelased on teadlikult nende tingimustest ja piiridest. Väljaõppe korraldamine vajab raha, kuid seda on võimalik korraldada Kaitseväe eelarve piires. Väljaõppeks kuluvat summat ei ole võimalik öelda.

Justiits- ja Digiministeeriumi töökoormus suureneb sõjavangide pikaajalise kinnipidajana. Sealjuures suureneb töökoormus personalile sõjaseisukorra ajal, kuna lisaks tavapärastele ülesannetele kinnipeetavate kinnipidamisel peab personal hakkama tegelema ka täiesti uue isikutegrupiga – sõjavangidega.

Riigi erinevate tegevuste rahastamine ja riigieelarve muutmine erikorra ajal on sätestatud riigieelarveseaduses (RES) ja RiKS-s.

Sõjavangide kinnipidamine loodava regulatsiooni mõttes saab toimuda üksnes relvakonflikti raames. Relvakonflikti puhkedes kuulutatakse kõigi eelduste kohaselt riigisiseselt välja sõjaseisukord. Sõjaseisukorra ajal on võimalik sõjaseisukorraga seonduvate ülesannete täitmiseks vajalikke tegevusi riigieelarvest rahastada paindlikumalt kui rahuajal. Kui riik on sõjaseisukorras, on riigi prioriteet tagada selliste ülesannete jätkusuutlik täitmine (nt rahaliste vahenditega), mis on seotud sõjaliste ülesannetega. Vabariigi Valitsusel on pädevus teha ettepanek lisavahendite eraldamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorrast tulenevate ülesannete täitmiseks. Sellisel juhul on võimalik riigieelarvet muuta, leida rahalised vahendid ja jagada need vastavalt ülesannete prioriteetsusele.

Oluline on, et RiKS ja RES sätestavad erandid riigieelarve muutmisele, kui ülesanne seondub kõrgendatud kaitsevalmiduse (KKV) või sõjaseisukorraga. Samuti on võimalik KKV ja sõjaseisukorra ajal juba enne Riigikogu poolt RES-i muutmise otsustamist hakata esitatud eelnõu rakendama. Siinkohal vt RiKS § 14 lg 1 p 3; RES § 43 lg 1; § 44 lg 1; § 45 lg 1, lg 2 p 3 ja lg 3. Lisaks on  sõjaseisukorra või muu erakorralise olukorra või olulise mõjuga kriisi lahendamiseks või ennetamiseks võimalik kasutada finantsreservi ehk stabiliseerimisreservi (RES § 71).

Seega olukorras, kus sõjavange puudutavat regulatsiooni tuleb hakata rakendama, on võimalik eri reeglite järgi riigieelarvet muuta ning võimalik on võtta kasutusele ka stabiliseerimisreserv, et vastava ülesandega asutustel oleks võimalik sõjaseisukorraga, sh sõjavangide pikaajalise kinnipidamisega, seotud ülesandeid täita.

Tulud

Eelnõukohase seaduse jõustamisega ei kaasne riigieelarve tulu. Eelnõuga ei kehtestata kohustust tasuda riigilõivu taristu ja rajatiste hooldustöödega seotud tegevuste jaoks taotluse menetlemiseks.

Kulud

Riigile ei too eelnõukohase seaduse rakendamine lähiajal ettenähtavaid lisakulutusi. Kõik vajalikud kulutused jäävad riigieelarve, sealhulgas Kaitseväe, Kaitseliidu ja teiste asutuste eelarve piiresse. Kaitseväe jaoks vajaliku väljaõppe kulud kavandatakse Kaitseväe eelarve planeerimisel. Väljaõppeks kuluvat summat ei ole võimalik öelda. See oleneb sellest, milliste uute ülesannete alast väljaõpet nad saanud ei ole, kuid see selgub täpsemas koostöökokkuleppes KAPO-ga.

Võimalik kulu kaasneb julgeolekuala valve ja kaitse ülesannet täitvate Kaitseväe teenistujate lisakoolitusega, mille käigus omandavad nad lisateadmised ja -oskused ning hoiakud, mida on vaja lisandunud volituste proportsionaalseks rakendamiseks. Neid koolitusi saab ühendada regulaarsete füüsilise jõu, vahetu sunni ja relva kasutamise oskuste täiendamise ja kontrollimise koolitustega ning katta Kaitseväe eelarves sellisteks koolituseks ette nähtud vahenditest.

Sõjaseisukorras võib potentsiaalne mõju kuludes olla vanglateenistusele suurem. Reaalne mõju vanglateenistuse eelarvele sõltub kahest asjaolust: millist eelnevat ettevalmistuse taset eeldatakse (investeeringud jt) ning kui palju sõjavange riigis viibib ja kui pikalt neid kinni peetakse. Praegu puudub vanglateenistusel raha sõjavangide kinnipidamise ülesande ettevalmistamiseks ja täitmiseks väljaspool igapäevaseid tegevuskulusid. Eelnõu jõustumisel tuleb määratleda vanglateenistuse vajalik valmisoleku aste ning eraldada selleks vastavad vahendid. Ühtlasi kaasnevad eelnõuga Justiits- ja Digiministeeriumile kulud seoses VangS § 51 lõikes 1 nimetatud registri arendustöödega, et luua registrisse lahendus sõjavangide üle arvestuse pidamiseks.

TTKS §-s 52 on sätestatud tervishoiu rahastamine riigieelarvest ning loetletakse kulud, mis kaetakse ministeeriumite või nende allasutuste eelarvest. Eelnõu näeb ette, et Sotsiaalministeeriumi kaudu rahastatakse riigieelarvest tulevikus ka sõjavangidele tervishoiuteenuste osutamise korraldamist ning rahastamine toimub Terviseameti kaudu. Kulu tekib ainult sõjaseisukorras ning sõltub sõjavangide arvust ja nendele pakutavatest raviteenustest.

8. Rakendusaktid

Seoses eelnõu rakendamisega on vaja teha järgmised muudatused ning kehtestada järgmised aktid:

1. RiPS-i § 142 lõige 3: Taristu ja rajatiste hooldamisega seotud tegevusteks loa taotlemise ja andmise korra ning loa taotlemise vormi kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruse eelnõu kavand lisatud.

2. RiKS-i § 878 lõige 5: sõjavangide lühiajalise ja pikaajalise kinnipidamise korra ning Kaitseministeeriumi ja Justiits- ja Digiministeeriumi koostöö selle korraldamisel võib kehtestada Vabariigi Valitsuse määrusega. Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

3. Kaitseväele uue ülesande (tehnilise järelevalve tegemine) lisandumisega on vaja muuta Vabariigi Valitsuse 21. juuni 2018. a määrust nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“. Põhimääruse § 19 lõikesse 2 on vaja lisada mereväele uus ülesanne, mis on seotud tehnilise järelevalve tegemisega. Selleks lisatakse punkt 7 tekstiga „7) korraldada meresõiduohutust Kaitseministeeriumi valitsemisalas“. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

4. Seoses eelnõu § 7 punktiga 4 on vaja asjakohane muudatus teha Vabariigi Valitsuse 19. mai 2004. a määruse nr 194 „Laevade ja väikelaevade sisemerre, sadamatesse ning piiriveekogude Eestile kuuluvatesse vetesse sisenemise ja neist väljumise kord“ § 3 lõikes 1, jättes sellest välja erandite loetelust punkerdamise. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

5. Mitmekordse loa andmise võimaluse loomise tõttu teatud ülesandeid täitvatele riigilaevadele (eelnõu § 7 punkt 6), on vaja asjakohane muudatus teha ka Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2001. a määruse nr 237 „Välisriigi laevale laevaloa taotlemise ja andmise kord“ § 3 lõiget 2, lisades sellesse mitmekordse loa saajate hulka eelnõukohases seaduses nimetatud riigilaevad. Eelnõu kavand seletuskirjale lisatud.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

Üleminekuaeg kuus kuud (vt § 5 punkt 12) on antud nende veesõidukite omanikele, kelle veesõidukitega osutatakse ankrualal või sadama reidil seisvatele ja ootavatele laevadele teenust. Vt täpsemalt eelnõu § 5 punkt 12. Muudel juhtudel puudub vajadus üleminekuaja andmiseks, sest enamus sätteid puudutab õiguse andmist, mitte nõuetele vastamise kohustust, või viiakse seaduses olev säte kooskõlla tegelikkusega. Eelnõukohase seaduse sätteid on võimalik täita jooksvalt nii, et riigi julgeolek ja -kaitse on tagatud.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Kliimaministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ning Välisministeeriumile ja arvamuse andmiseks Eesti Laevaomanike Liidule ning merealuse taristu omanikele, Kaitseliidule, Kaitsepolitseile, Kaitseväele, Logistika ja Sadamate Liidule, Politsei- ja Piirivalveametile, Riigikantseleile, Tallinna Vanglale, Tartu Vanglale, Viru Vanglale, Tervisekassale, Transpordiametile ning Välisluureametile.




Lisa: Rakendusaktide kavandid