Justiits- ja Digiministeerium 11.11.2025. a.
[email protected]
MTÜ Eesti Filmitööstuse Klaster
registrikood: 80380620
Saue tn 11 Tallinn
10612 Tallinn
e-mail:
[email protected]
tel: 56467769
MTÜ Filmi Esmasalvestuse Tootjate Ühing
registrikood: 80590820
Saue tn 11
10612 Tallinn
e-mail:
[email protected]
tel: 56467769
SEISUKOHAD
Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) poolt 21.10.2025.a. korraldatud autoriõiguse teemalisel ümarlaual käsitletud teemade suhtes
21.10.2025.a. toimunud Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) poolt korraldatud autoriõiguse teemalisel ümarlaual käsitletu osas esitavad MTÜ Eesti Filmitööstuse Klaster (Filmiklaster) ja MTÜ Filmi Esmasalvestuse Tootjate Ühing (FETÜ) järgnevalt oma esialgsed seisukohad:
Filmi tootmine on mahukas ja ka keeruline protsess, millega seoses peab produtsent filmi tootjana kaasama ja ühtse meeskonnana sama eesmärgi nimel toimima panema suure hulga autoreid, esitajaid jne. Selleks, et filmitootmine oleks jätkusuutlik, peab produtsendil olema võimalik ka valminud tulemust (filmi) valmimise järel takistamatult ja piiranguteta kasutada selleks, et tekiks võimalus filmiga tulu teenida (sh täita kohustusi fondide ja erainvestorite ees, katta omafinantseeringuid ning koguda kapitali järgmise filmiprojekti tarbeks). Eriti on see vajalik selleks, et soodustada Eestis toodetud filmide laiemat levikut väljaspool Eestit. Ülemaailmse filmilevi korraldus nõuab samas seda, et levitajatele antakse edasi suhteliselt lai õiguste spekter filmi kasutamiseks. See omakorda eeldab, et filmi tootjatel peavad filmi kasutamiseks olema nii filmi autorite kui ka autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate (sh esitajate) varalised õigused teosele/esitusele ning Eesti seaduse eripäradest tulenevalt ka isiklike õiguste loetelus kajastatud teose/esituse puutumatuse, lisade ning au ja väärikuse kaitsega seotud õigused, mis tõesti osaliselt kattuvad varaliste õigustega, nagu seda on JDM ka ise märkinud. Sellest tulenevalt märgivad Filmiklaster ja FETÜ, et nad toetavad isiklike õiguste loetelus muudatuste tegemist (päevakorra p 1.1.).
Kuna filmiga seotud autorite ja esitajate varaliste õiguste üleminekuta oleks filmi edasine kasutamine (ja sellest tulu saamine) sisuliselt võimatu, siis peavad need õigused tootjani ühel või teisel moel jõudma. Üldjuhul toimuvad need läbi lepingute sõlmimise ja kuigi 2024. aasta alguses avaldas FETÜ arvamust, et seadusest võib filmi autorite varaliste õiguste automaatse ülemineku eelduse (AutÕS § 33 lg 2) ilmselt kustutada, siis vahepeal on asjaolud sedavõrd muutnud, et nimetatud lahendus (päevakorra p 5) ei pruugi enam olla rakendatav ega asjakohane.
Üheks seda mõjutavaks asjaoluks on muuhulgas ka ümarlaual käsitletud küsimus autori- ja esitajalepingute vorminõude kaotamisest (päevakorra p 8). Filmi edasise kasutamise korraldamisel omavad lepingud ja nende olemasolu ning õiguste ülemineku tõendamine (nn Chain of Title koostamisel) elulist tähtsust. Kahjuks on aga praktikas olnud nii, et lepingud jäetakse kirjalikult vormistamata kas siis seetõttu, et tootja on pidanud esmajärjekorraks tähtsaks filmi loomise korraldamist ja filmi tootmist või on tegemist autori või esitajaga, kes on tootjale tuttav või lähedane, mistõttu põhineb pooltevaheline õigussuhe ennekõike usaldusel ja nn aumeeste kokkuleppel. Selliselt võibki hiljem lepingu vormistama hakkamine osutuda problemaatiliseks. Sellisteks olukordadeks ongi tootja kaitseks olnud võimalik rakendada AutÕS § 33 lg 2 tulenevat filmi autori varaliste õiguste ülemineku eeldust. See on aidanud luua õigusselgust ja õiguskindlust. Filmiklaster ja FETÜ ei vaidle iseenesest vastu autori- ja esitajalepingute vorminõuete kaotamisele, sest nagu märgitud, päris elus ei sõlmitagi alati kirjalikke lepinguid, kuid selles kontekstis ei toeta Filmiklaster ja FETÜ samaaegselt ka autorite varaliste õiguste ülemineku eelduse kaotamist. Pigem soovivad Filmiklaster ja FETÜ, et JDM peaks kaaluma samasuguse varaliste õiguste automaatse ülemineku eelduse kehtestamist audiovisuaalteoste puhul ka esitajate suhtes. See annaks filmi tootjale filmis sisalduvate teoste ja esitustega seotud õiguste osas teatud õigusliku garantii.
Lisaks sellele on kahjuks sagenenud olukorrad, kus autorid, esitajad või neid esindavad organisatsioonid ei väärtusta filmi tootjate panust ning survestavad neid täiendavate rahaliste nõuete esitamisel. Üheks selliseks survestamise vahendiks on muuhulgas ümarlaua päevakorra p 7 all esile toodud initsiatiiv õiguskaitsevahendite kasutamiseks teavituskohustuse rikkumisel, millele Filmiklaster ja FETÜ selgelt vastu vaidlevad. Selle teema tõstatamise põhjuseks on osade õiguste omajate ebaõige ettekujutus sellest, et DSM direktiivi ülevõtmisega tekkis autoritele ja esitajatele uus varaline õigus tasu saamiseks ja sellest tulenevalt nõutakse teavituskohustuse täitmist absoluutsena ning seda käsitletakse osana lepingulisest kokkuleppest tootja poolt täiendava tasu maksmiseks (tema kohustusena seda teha). DSM direktiivis sätestatud täiendava õiglase tasu nõudmise võimalus ja teavitamiskohustus on aga tegelikult erandiks tulenevalt nn bestseller-klauslist, mitte aga teose/esituse kasutajale pandud vältimatu kohustus. Mistahes soov kehtestada täiendavaid sanktsioone on esitatud eesmärgiga sundida teoste/õiguste kasutajaid loobuma õiguste ühekordsetest väljaostutehingutest. See ei ole aga kunagi olnud DSM direktiivi eesmärgiks.
Päevakorra punktis 5 (AV teose autorite varaliste õiguste eelduslik üleminek produtsendile ja autorite loetelu) on osutatud ka vajadusele muuta AutÕS § 14 lg 6. Selle sätte täpsustamist ja muutmist peavad Filmiklaster ja FETÜ õigusselguse saavutamise ja õiguste omajate kaitse seisukohast samas äärmiselt oluliseks.
Nimetatud sätte ebamäärasus on tekitanud praktikas segadust. Sisuliselt on tekkinud olukord, kus FETÜ kollektiivse esindamise organisatsioonina ei saa reaalselt teostada oma liikmete õigusi ega koguda telekommunikatsiooniettevõtetelt/ringhäälinguettevõtetelt tasu FETÜ liikmetele kuuluvate õiguste (sh AutÕS § 103 ning AutÕS § 104 ) kasutamise eest.
Kuigi nii AutÕS § 33 lg 2 kohaselt kui ka enamuses sõlmitud autorilepingute alusel lähevad audiovisuaalse teosega seotud autori varalised õigused üle produtsendile (mille eest tootjad ka autoritele pooltevaheliste lepingute alusel tasuvad), on EAÜ/EAAL jätnud kasutajatele mulje, nagu teostaksid nemad seaduse alusel produtsendile üle läinud filmi autorite varalisi õigusi. Samas väidavad EAÜ/EAAL, et raha ei koguta mitte tootjatele üle läinud õiguste eest, vaid AutÕS § 14 lg 6 alusel õiglase tasuna. Telekommunikatsiooniettevõtted on samas seisukohal, et nad on saanud vastavad õigused EAÜ’lt/EAAL’ilt ja tasunud nende õiguste eest samuti EAÜ’le/EAAL’ile. Sellist õigussegadust ei tohiks Eesti Vabariigis eksisteerida ja FETÜ peab saama KEO-na enda liikmete õigusi ka reaalselt teostada ning tasusid koguda. Ehk täna on olukord selline, kus produtsendid audiovisuaalteoste varaliste õiguste omajatena ei saa telekommunikatsiooniettevõtetelt mingit tasu ning ainsaks tasu saajaks on autorid.
AutÕS § 14 lg 6 algseks põhjuseks oli EL direktiiv 92/100 (kodifitseeritud direktiiv 2006/115/EÜ) mis reguleeris õiglase tasu saamise õigust seoses rentimisega. Samas on AutÕS § 14 lg 6 ilma arusaadavate põhjusteta sellest oluliselt laiem ning Euroopas erandlik (ei põhine teadaolevalt ka ühelgi rahvusvahelisel lepingul).
Filmiklastri ja FETÜ nägemuses tuleks AutÕS § 14 lg 6 muuta. JDM peab esmalt vaatama üle selles sättes sisalduva õiglase tasu saamise ulatuse ning kaaluma kas see õigus on väljakujunenud praktikast tulenevalt õiglane ja vajalik ning jätma sättesse alles vaid väga konkreetsed õiglase tasu maksmise kohustuse juhud (nagu näiteks rentimine), mis välistaksid selle sätte laiendatud ja meelevaldse kohaldamise tulevikus.
Kuivõrd tähtaja direktiiv jätab liikmesriikidele vabaduse määrata režissööri kõrval audiovisuaalse teose kaasautoreid, teevad Filmiklaster ja FETÜ ka ettepaneku lisada loovprodutsent kehtiva AutÕS § 33 lg-s 2 nimetatud autorite loetellu. Euroopa ja Eesti audiovisuaalsektori suundumus on, et lisaks tegelemisele organisatoorse korralduse ja rahastusega, annab teose loomise juures töötav füüsilisest isikust produtsent (nn loovprodutsent) olulise loomingulise panuse teose valmimisse. Loovprodutsent on ainuke filmimeeskonna liige, kes töötab filmi loomisprotsessis idee sünnist kuni määramata ajani. Levinud praktika on, et loovprodutsent muuhulgas otsib lugusid, koos stsenaristiga arendab stsenaariumit, valib nii loomingulise kui ka tehnilise meeskonna ning osaleb sisuliste ja kunstiliste valikute tegemisel ettevalmistuse, tootmise, järeltootmise ja levi protsessis. Eesti praktikat arvestades on loovprodutsent sarnase hariduse ja töökogemusega kui teose režissöör, stsenarist, operaator või kunstnik ning tema loominguline panus on samaväärne teiste autoritega.
Samas toetame AutÕS § 33 lg-s 2 loetelust „dialoogi autori“ eemaldamist, sest Eesti filmitööstuse praktikas sellist loomingulist töötajat ei kasutata.
Lugupidamisega
Piret Tibbo-Hudgins
MTÜ Eesti Filmitööstuse Klaster tegevjuht
MTÜ Filmi Esmasalvestuse Tootjate Ühing juhatuse liige