Vabariigi Valitsuse määruse „Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu ning keskkonnaministri 3. juuli 2006. a määruse nr 43 „Must-toonekure ja suur-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmise eelnõu

Vallapiir

Külapiir

Katastripiir

LEPPEMÄRGID

Mõõtkava 1:11 000 Katastriüksused: Maa-amet, juuli 2022

Aluskaart: ETAK, 2022. a versioon

KÄNTU- KASTJA LOODUSKAITSEALA

0 1 000

m

Vabariigi Valitsuse määrus „Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse-eeskiri”

Lisa

Kaitseala välispiir

Käntu-Kastja piiranguvöönd

Maakonnapiir

Käntu sihtkaitsevöönd

Läti sihtkaitsevöönd

Üdruma sihtkaitsevöönd

1

Vabariigi Valitsuse määruse

„Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Looduskaitseseaduse (edaspidi ka LKS) § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasolevate

hoiualade ja püsielupaikade kaitsekorda, tagatakse siseriiklik kaitse kogu loodusalale, moodustatakse Käntu-Kastja looduskaitseala (edaspidi kaitseala) ja kehtestatakse kaitse-

eeskiri. Kaitseala asub Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas Kastja, Üdruma ja Keskküla külas, Pärnu

maakonnas Lääneranna vallas Jõeääre ja Rumba külas ning Rapla maakonnas Märjamaa vallas Teenuse ja Läti külas.

Rapla maakonda jääv kaitseala territoorium on olnud kaitse all alates 2006. aastast Käntu- Kastja hoiualana, kui Vabariigi Valitsus võttis 27. juulil vastu määruse nr 175 „Hoiualade kaitse

alla võtmine Rapla maakonnasˮ. Valdav osa kaitseala Lääne maakonda jäävast territooriumist võeti esimest korda kaitse alla 2007. aastal Käntu-Kastja hoiualana, kui Vabariigi Valitsus

võttis 18. mail vastu määruse nr 155„Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määruse nr 59 „Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne maakonnasˮ muutmineˮ. Väiksem osa kaitseala Lääne maakonda jäävast territooriumist on olnud kaitse all Üdruma suur-konnakotka püsielupaigana

alates 2006. aastast, kui keskkonnaminister kinnitas 3. juulil määruse nr 43 „Must-toonekure ja suur-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiriˮ.

Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasolevate hoiualade ja püsielupaiga kaitsekorda, kaitstava loodusobjekti tüüp looduskaitsealaks,

laiendatakse kaitstavat ala ning tagatakse siseriiklik kaitse kogu loodusalale. Kaitstava loodusobjekti tüüpi ja kaitsekorda muudetakse, et tagada paremini alal elavate kaitsealuste liikide, nende pesitsus- ja toitumispaikade ning kaitsealuste elupaigatüüpide, eelkõige

ulatuslike lamminiitude, soode ja väärtusliku metsamassiivi kaitse. Moodustatav kaitseala hõlmab osaliselt Natura 2000 võrgustikku kuuluva Käntu-Kastja linnu- ja loodusala.

Määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna vanemspetsialist Kirsi Loide (tel 5682 2032, e-post [email protected]), eelnõu

kaitsekorra otstarbekust on kontrollinud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna juhtivspetsialist Nele Saluveer (tel 5693 9110, e-post [email protected]),

eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti õigusosakonna jurist Moonika Järvela (tel 5365 4532, e-post [email protected]) ning Kliimaministeeriumi kontaktisik eelnõu ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on

Marika Erikson (tel 626 2880, e-post [email protected]), eksperdihinnangu on andnud Indrek Sell osaühingust ELF RING ja keeleliselt toimetanud Siiri

Soidro (tel 640 9308, e-post [email protected]).

2

2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus 2.1. Kaitse alla võtmise eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele

Kaitseala eesmärk on kaitsta eluslooduse mitmekesisust, looduslikke ja poollooduslikke kooslusi ning kaitsealuseid liike ja nende elupaiku.

Kaitsealal kaitstakse elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi

loodusdirektiiv) nimetab I lisas. Need elupaigatüübid on jõed ja ojad (3260), liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), lamminiidud (6450), aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510), puisniidud (6530*), rabad (7110), siirde- ja õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad (9020*), puiskarjamaad (9070), soostuvad ja

soo-lehtmetsad (9080*) ning siirdesoo- ja rabametsad (91D0*).

Lisaks kaitstakse kaitsealal liike, keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25; edaspidi linnudirektiiv) nimetab I lisas, ja nende elupaiku. Need liigid on kaljukotkas (Aquila chrysaetos), suur-

konnakotkas (Aquila clanga), väike-konnakotkas (Aquila pomarina), kanakull (Accipiter gentilis), rohunepp (Gallinago media), jäälind (Alcedo atthis), valgeselg-kirjurähn

(Dendrocopos leucotos), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), metsis (Tetrao urogallus), teder (Lyrurus tetrix), laanepüü (Bonansa bonasia), öösorr (Caprimulgus europaeus), rukkirääk (Crex crex) ja händkakk (Strix uralensis).

Samuti kaitstakse kaitsealal nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liike ja nende elupaiku. Need liigid on võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lamperta fluviatilis), saarmas (Lutra

lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja eesti soojumikas (Saussurea alpina esthonica).

Lisaks kaitstakse kaitsealuseid taimeliike ja nende kasvukohti. Need liigid on aasnelk (Dianthus superbus), kärbesõis (Ophrys insectifera), kuninga-kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-

carolinum), täpiline sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata subsp. cruenta) ja künnapuu (Ulmus laevis).

Veel kaitstakse kaitsealuseid loomaliike ja nende elupaiku. Need liigid on väike-kirjurähn (Dendrocopos minor) ja tõugjas (Aspius aspius).

Vastavalt LKS §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus,

teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus, sh võetakse kaitseala kaitse alla juhul, kui see on vajalik selleks, et rakendada nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku

kaitse kohta või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta. Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse all olemise eelduseks on kaitsealale

eesmärgiks seatud väärtuste ohustatus, haruldus ja tüüpilisus ning linnudirektiivist ja loodusdirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus.

Lisaks eespool nimetatud loodusväärtustele on Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse all hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole

nende kõikide eraldi kaitse-eesmärgina nimetamine vajalik, kuna eesmärgiks seatavate katusliikide, nende elupaikade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka

3

nende kaitse. See tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina loetletud liikide ja koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele liikidele, kelle elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele, kelle

elupaigaeelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Kaitseala kaitse- eesmärgiks on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, kelle kaitse jaoks on tegemist

esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise alaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud ka need liigid, kelle kaitse sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus või kelle soodsa seisundi säilimiseks pikaajaliselt (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa ainult

isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid nende puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav

kaitsekord tagab ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel saavutatakse nende liikide puhul kaitse-eesmärk (LKS § 14 lõige 2) LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul

lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus LKS §-s 55 sätestatud isendikaitse

põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal.

Teadaolevatest II ja III kaitsekategooria liikidest, mida ei ole loetletud kaitseala kaitse-

eesmärgina, leidub 2009. ja 2020. aastal tehtud inventuuride põhjal kaitsealal järgmisi kaitsealuseid liike: põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii), veelendlane (Myotis daubentonii), hink (Cobitis taenia), kodukakk (Strix aluco), rüüt (Pluvialis apricaria), hallpea-rähn (Picus canus),

laanerähn (Picoides tridactylus), herilaseviu (Pernis apivorus), suurkoovitaja (Numenius arquata), väikekoovitaja (Numenius phaeopus), väiketüll (Charadrius dubius), punaselg-õgija (Lanius collurio), hallõgija (Lanius excubitor), hoburästas (Turdus viscivorus), väänkael (Jynx

torquilla), musträhn (Dryocopus martius), valge-toonekurg (Ciconia ciconia), sookurg (Grus grus), laululuik (Cygnus cygnus), kuklane (Formica sp.), hiireviu (Buteo buteo), õõnetuvi

(Columba oenas), lääne-mõõkrohi (Cladium mariscus), balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica), vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), kuradi-sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), soo neiuvaip (Epipactis palustris), harilik

käoraamat (Gymnadenia conopsea), harilik ungrukold (Huperzia selago), siberi võhumõõk (Iris sibirica), suur käopõll (Listera ovata), harilik porss (Myrica gale), pruunikas pesajuur

(Neottia nidus-avis), hall käpp (Orchis militaris), kahelehine käokeel (Platanthera bifolia) ja haavanääts (Junghuhnia pseudozilingiana).

Haruldased ja ohustatud poollooduslikud kooslused liigirikkad niidud lubjavaesel mullal

(6270*), niiskuslembesed kõrgrohustud (6430), lamminiidud (6450), aas-rebasesaba ja

ürt-punanupuga niidud (6510), puisniidud (6530*), liigirikkad madalsood (7230) ning

puiskarjamaad (9070) on haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse, kusjuures tärniga on märgitud esmatähtsad kooslused ehk elupaigatüübid, mille kaitse

tagamisel on Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel eriline vastutus.

Liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*) on tüüpilised silikaatsete muldadega Fennoskandia madalikele, neile on iseloomulik soontaimede liigirikkus ja seal leidub ohustatud seeneliike. Sellesse elupaigatüüpi on arvatud nii liigirohked aruniidud lubjavaestel kuivadel või

parasniisketel muldadel kui ka liigirikkamad paluniidud. Selles koosluses kasvavad toitainete suhtes vähem nõudlikud taimeliigid. Taimkate on kujunenud pikaaegse karjatamise või niitmise

4

mõjul1. Peamine ohutegur on võsastumine, mis võib toimuda väga kiiresti (kümme aastat on täiesti

piisav tiheda kase- või lepavõpsiku tekkimiseks), kuna pärisaruniidud on puittaimedele soodsate kasvutingimustega2.

Niiskuslembesed kõrgrohustud (6430) on tüüpilised veekogude ja metsaalade puhvertsoonid. See elupaigatüüp hõlmab Eestis kõrgemakasvuliste soontaimedega rohustuid, mis palistavad kitsa ribana peamiselt jõekaldaid, kuid ka metsaservi. Omaette kooslustena neil niiduribadel

kaitseväärtust ei ole, kuid need moodustavad sageli puhverala väärtuslikuma tuumala ümber3. Niiskemaid kooslusi ohustab peamiselt kuivendamine. Ühest küljest muudab kuivendamine

soostunud niidu kergemini hooldatavaks, kuid selle tagajärjel võime kaotada spetsiifilise taimekoosluse ja mõjutame niiskete tingimustega seotud loomaliike. Veel on oluline ohutegur koosluse võsastumine. Mõõdukalt soostunud niidud võsastuvad hoolduse lakkamisel üsna

kiiresti, peamiselt paakspuu ja pajudega4.

Jõgede, ojade ja järvede üleujutatavatel lammidel paiknevad lamminiidud (6450) ehk

luhaniidud on tüüpilised Eesti suuremate jõgede ja järvede ääres (Emajõe, Kasari, Halliste, Raudna, Pedja jne). Need niidukooslused on kõige lopsakama taimekasvuga tänu väga viljakale

mullale, mida rikastavad tulvaveest kantud toitainerikkad setted. Taimestikus valitsevad sageli kõrgekasvulised kõrrelised ja tarnad5. Suurim ohutegur on hooldamise lakkamine ning sellega

seoses alade võssa kasvamine ning liigirohkuse ja niitude pindala vähenemine. Spetsiifilisematest ohtudest võib mitmel pool lamminiitudel kasutatav hekseldamine või purustamine (multšimine) mõjuda negatiivselt luhalinnustikule. Lühemanokalistele

kurvitsatele (sh rohunepp) võib lisaks multšimisel tekkivale kulukihile toidu hankimist takistada ka suurem niitmiskõrgus. Kulu on ka otsene orgaanilise reostuse allikas ja mõjutab

luhtadega seotud vee-elustikku. Orgaanika kuhjumisest ja lagunemisest tingitud hapnikupuudus vanajõgedes ja madalas luhavees mõjutab kalasid eelkõige noorjärkudena ja kudeajal6.

Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitude (6510) elupaigatüüpi kuuluvad vähesel määral

kuni mõõdukalt väetatud rohumaad. Sellised kooslused ei ole Eestis enamasti looduskaitselise väärtusega, kuna koosluste liigirikkus on väetamise tõttu oluliselt vähenenud. Samas on need niidud kohati olulised puhveralad muude väärtuslike koosluste vahel ja ümber. Sellesse

elupaigatüüpi arvatakse ka 30 aastat ja rohkem aega tagasi sööti jäetud põllumaad, mille looduslik taimkate on peaaegu taastunud7. Peamine ohutegur on võsastumine, mis võib toimuda

väga kiiresti (kümme aastat on täiesti piisav tiheda kase- või lepavõpsiku tekkimiseks), kuna

pärisaruniidud on puittaimedele soodsate kasvutingimustega. Samuti on õistaimede poolest

liigirikkad aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud ohustatud väetamise tõttu, kuna neid kasutatakse sageli kultuurrohumaade või -karjamaadena. Kultuuristamine vähendab kiiresti liigirikkust8.

Puisniiduks (6530*) nimetatakse regulaarselt niidetava rohustuga hõredat looduslikku puistut.

Puisniit on poollooduslik pärandkooslus, hõreda puurindega alad on Eestis tekkinud võsa ja puude osalise raiumise, niitmise ja karjatamise koosmõjul. Sel moel loodud mitmekesised

1 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 2 Mesipuu, M. 2011. Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Tartu: Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 3 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 4 Mesipuu, M. 2011. Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Tartu: Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 5 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 6 Metsoja, J-A. 2011. Luhtade hoolduskava. 7 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 8 Mesipuu, M. 2011. Aru- ja soostunud niitude hoolduskava. Tartu: Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

5

valgus- ja niiskustingimused võimaldavad kõrvuti kasvada niidu- ja metsataimedel. Kõige rohkem on puisniite varem leidunud, siiani säilinud ja viimasel aastakümnendil ka taastatud läänesaartel, Lääne- ja Pärnumaal9. Peamised ohutegurid on traditsiooni katkemine, mille tõttu

puisniidud võsastuvad, ja intensiivne põllumajandus, mis põhjustab puisniitude kultuuristamist. Samuti on ohuks puisniitude metsastamine10.

Karbonaatse veega liigirikkad madalsood (7230) on peamiselt põhjaveest toituvad sood, mille rohurindes kasvab rohkesti tarnu ja teisi lõikheinalisi. Paljud liigirikkad madalsood on

elupaigaks käpalistele ning need on levinud peaaegu kõigis Euroopa Liidu maades, välja arvatud Luksemburgis ja Portugalis. Eestis on need rohkem levinud Lääne-, Loode- ja Põhja-

Eestis11. 2013. aastal ilmunud raamatu „Eesti soode seisund ja kaitstus”12 alusel oli Natura 2000 sooelupaiku hõlmavate loodusalade olukord Eestis aastatel 2001–2006 rabadel soodus, siirde- ja õõtsiksoodel ebarahuldav ja liigirikastel madalsoodel ebarahuldav. Kuigi varem

kuivendamata soode ulatuslikku kuivendamist praegu ei toimu, mõjutavad ka olemasolevad piirdekraavid ja servakoosluste kuivendamine sooelupaikade (mh kaitstavate soode) seisundit

negatiivselt. Soode kaitse seisneb nende loodusliku veerežiimi tagamises ja rikutud soode looduslikkuse taastamises13.

Puiskarjamaad (9070) on hõreda puurindega või puudetukkade ja niidulaikude vaheldumisega taimekooslused, mis on kujunenud põõsaste ja puude osalise raiumise, niitmise ja karjatamise

koosmõjul. Rohukamar, mille moodustavad eeskätt niidutaimed, on kujunenud pikaaegse karjatamise mõjul ning püsib vaid juhul, kui jätkub tavapärane kasutus. Puurindes kasvab sageli laialehiseid liike (tamm, pärn, saar jt). Puiskarjamaid leidub rohkem Lääne-Eestis ja sealsetel

saartel14. Peamised ohutegurid on traditsiooni katkemine, mille tõttu puiskarjamaad võsastuvad, ja puiskarjamaade metsastamine15.

Poollooduslike koosluste säilitamine on Eesti looduskaitse üks olulisimaid vastutusvaldkondi, kuna meie poollooduslikud kooslused on ühed maailma kõige liigirikkamad elupaigad. Sellised

loodusväärtused säilivad ainult inimese kaasaabil. Ilma niitmise või karjatamiseta poollooduslikud kooslused võsastuvad ja nende liigirikkus kaob. Senise traditsioonilise niitmise ja karjatamise lakkamisele järgnev võsastumine ja roostumine on olulisim

niidukoosluste elurikkuse säilimist ohustav tegur16. Lisaks on tegemist kooslustega, mis on väga iseloomulikud Lääne-Eestile ja osalt ka jõgede mõjutatud piirkonnale17.

Haruldased ja ohustatud looduslikud kooslused jõed ja ojad (3260), rabad (7110), siirde- ja

õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150), vanad loodusmetsad (9010*), vanad

laialehised metsad (9020*), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning siirdesoo- ja

rabametsad (91D0*) on samuti haruldaste ja ohustatutena lisatud loodusdirektiivi I lisasse.

9 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 10 Talvi, T. 2010. Eesti puisniidud ja puiskarjamaad - hooldamiskava. Viidumäe: Keskkonnaamet. 11 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 12 Paal, J., Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, AS Regio. 13 Keskkonnaministeerium 2012. Looduskaitse arengukava aastani 2020. Tallinn: Keskkonnaministeerium.

(Külastatud 26.08.2022.) 14 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 15 Talvi, T. 2010. Eesti puisniidud ja puiskarjamaad - hooldamiskava. Viidumäe: Keskkonnaamet. 16 Keskkonnaministeerium 2012. Looduskaitse arengukava aastani 2020. Tallinn: Keskkonnaministeerium.

(Külastatud 26.08.2022.) 17 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk.

6

Elupaigatüüp jõed ja ojad (3260) hõlmab Eestis jõgede ja ojade neid lõike, mis on püsinud looduslikus või looduslähedases seisundis. Nendeks on jõed ja ojad, millel on säilinud looduslik looklev meandritega voolusäng, mille vee kvaliteet ei ole inimtegevuse mõjul oluliselt

muutunud ja mis on kalade tähtis kudemispaik18. Selle elupaigatüübi peamised ohutegurid on reostus (ka liigne setete kandumine jõkke), voolusängi muutmine ja voolu tõkestamine (ka

paisutamine)19. Looduslikus seisundis rabad (7110*) on sood, kus taimejuured ei ulatu läbi tüseda turbakihi

(keskmine tüsedus Eesti rabades 3,2 m) toitainerikka veeni ja toitaineid toovad peamiselt sademed. Valitsevad turbasamblad ja puhmastaimed, puisrabades kasvab ka mände ja üksikuid

kaski. Looduslikke rabasid on Euroopas, välja arvatud Soomes ja Rootsis, säilinud vähe20. Rabad kui ökosüsteemid hõlmavad sageli nokkheinakoosluste (7150) elupaigatüüpi, mida Kesk-Euroopas, kus on rikkumata rabasid vähe, väärtustatakse eraldi elupaigana (seevastu

Soomes ja Rootsis ei eristata seda tüüpi üldse). Eestis asuvad nokkheinakooslused rabaälvestes ja moodustavad osa rabale iseloomulikust taimkattekompleksist. Seda elupaigatüüpi

käsitletakse rabakoosluse loomuliku koostisosana ega kaardistata eraldi21. Elupaigatüübi kaitse toimub rabade elupaiga kaitse kaudu.

Mitmekesiseid taimekooslusi hõlmavaid siirde- ja õõtsiksoid (7140) leidub üle kogu Eesti kõigis suuremates sookompleksides väikeste kildudena, tavaliselt madalsoode ja rabaalade

vahel. Siirdesoo on vaheaste madalsoo arenemisel rabaks, kus taimedele on omane nii põhja- kui ka sademeveest toitumine. Mättavahedes kasvavad madalsoole omased tarnad ja teised rohttaimed, mätastel aga lisaks turbasammaldele puhmastaimed nagu rabaski. Õõtsiksood on

kujunenud veekogude kinnikasvamisel. Taimede juurte ja vartega läbipõimunud ning osaliselt turvastunud õõtskamara alla jääb püdel muda- või veekiht; õõtsiksoos kasvavad valdavad madalsootaimed22.

Need sookooslused toetavad oluliselt bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ja ohustatud

liikide püsimajäämist23, lisaks on sood olulised süsinikuringe reguleerijad ja puhta vee säilitajad. Sajand tagasi oli Eesti soode pindala u 1 miljon hektarit, praeguseks on nende ulatus peaaegu kolm korda vähenenud. Peaaegu 30% rabadest ja lausa 90% madalsoodest on

kultuuristatud või laiaulatusliku kuivenduse tõttu kadunud. Kuigi varem kuivendamata soode ulatuslikku kuivendamist praegu ei toimu, mõjutavad ka olemasolevad piirdekraavid ja

servakoosluste kuivendamine sooelupaikade (mh kaitstavate soode) seisundit negatiivselt24. Soode kaitse seisneb eelkõige nende loodusliku veerežiimi tagamises.

Vanade loodusmetsade (9010*) elupaigatüüpi kuuluvad Eestis mitme kasvukohatüübi metsad. Pidades silmas seda, et täiesti inimtegevusest mõjutamata metsi meil vaevalt enam leidub,

arvatakse siia elupaigatüüpi niisugused metsad, mis on küll kujunenud suuremal või vähemal määral inimtegevuse tulemusena, kuid vastavad põlismetsa või loodusmetsa kriteeriumitele25. Vanade loodusmetsade peamine ohutegur on metsaraie, mis rikub metsa struktuuri ja vanuselist

koosseisu ning halvendab sellele metsaelupaigatüübile omase elustiku säilimist.

18 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 19 Timm, H., Järvekülg, R., Pall, P., Vilbaste, S. 2019. Eesti jõed. Tallinn: Varrak. 20 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 21 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 22 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 23 Paal, J., Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu. 24 Keskkonnaministeerium 2012. Looduskaitse arengukava aastani 2020. Tallinn. (Külastatud 26.08.2022.) 25 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk.

7

Vanad laialehised metsad (9020*) kui üleminek läänetaiga ja nemoraalsete metsade vahel on Eestis haruldane elupaigatüüp, kuna seda leidub võrdlemisi väikeste laikudena piiratud aladel. Iseloomulik on metsakoosluse pikaajaline kasvamine samas paigas, surnud puude rohkus ning

samblike, seente, putukate ja mullafauna suur liigirikkus26. Vanade laialehiste metsade peamine ohutegur on metsaraie, mis rikub metsa struktuuri ja vanuselist koosseisu ning halvendab sellele

metsaelupaigatüübile omase elustiku säilimist. Soostuvate ja soo-lehtmetsade (9080*) elupaigatüüp hõlmab Eestis soostuvaid metsi,

madalsoometsi ja lodumetsi, mis kasvavad tasasel maal, laugetes nõgudes või nõlvade jalamil, kus põhjavesi on maapinna lähedal. Põhjavee tase on muutuv: kevaditi on see kõrge, ulatudes

tihti maapinnale, suvel langeb sügavamale. Soostuvates metsades on turbahorisondi tüsedus alla 30 cm, madalsoo- ja lodumetsades on keskmiselt või hästi lagunenud turvas sügavam27. Soostuvate ja soo-lehtmetsade peamised ohutegurid on metsaraie ja kuivendamine. Metsaraiega

rikutakse metsa struktuuri ja vanuselist koosseisu ning halveneb sellele metsaelupaigatüübile omase elustiku säilimine. Kuivendamine rikub sellele metsaelupaigatüübile iseloomulikku

veerežiimi, mille tagajärjel kooslus muutub. Siirdesoo- ja rabametsade (91D0*) elupaigatüüp erineb siirdesoode ja õõtsiksoode tüübist

ning rabadest märgatavalt tihedama ja kõrgema puurinde poolest. Kuna siirdesoomets on vaheaste madalsoometsa arengul rabametsaks, siis moodustavad seal puurinde sookask ja

mänd, rabametsades valitseb mänd. Alustaimestik on siirdesoometsas mosaiikne. Rabametsi leidub väiksematel aladel kõikjal Eestis. Siirdesoometsad kasvavad eeskätt rabalaamade äärtel ja tasastel madalatel aladel. Rohkem kui mujal leidub neid Kirde-, Kesk- ja Lääne-Eestis28.

Niisketel aladel levivaid kooslusi ohustab enim kuivendamine, aga ka metsaraie. Metsaraiega rikutakse metsa struktuuri ja vanuselist koosseisu ning seeläbi halveneb sellele metsaelupaigatüübile omase elustiku säilimine. Kuivendamine rikub sellele

metsaelupaigatüübile iseloomulikku veerežiimi, mille tagajärjel kooslus muutub.

Eespool loetletud looduslikud metsakooslused on elupaigaks väga paljudele ohustatud ja haruldastele liikidele. Eesti metsanduse arengukava aastani 202029 kohaselt on looduse mitmekesisuse kaitse seisukohalt oluline rangelt kaitstavate metsade võrgustiku ja selle

puhveralade olemasolu, selleks on range kaitse alla vaja võtta vähemalt 10% metsamaa pindalast ning parandada kaitse all olevate metsade esinduslikkust. Oluline on sealjuures

jälgida, milliste metsade tüübirühmade esindatust, kui palju ja kus tuleks parandada, et tagada rangelt kaitstava metsa tüpoloogiline esinduslikkus30. 2016. aastal valminud analüüsi kohaselt on kõige suurem täiendava kaitse vajadus (A. Lõhmuse analüüsis I prioriteetsusklass) salu- ja

laanemetsade puhul. Loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpidest kuuluvad Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse-eesmärkideks seatavatest kooslustest nendesse tüübirühmadesse vanad

loodusmetsad ja vanad laialehised metsad. Mõõduka täiendava kaitse vajadusega (viidatud analüüsis II prioriteetsusklass) on soovikumetsad. Siia hulka kuuluvad Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse-eesmärkideks seatavatest kooslustest soostuvad ja soo-lehtmetsad ning

siirdesoo- ja rabametsad. Enim ohustavad loodusmetsi (sh 9010, 9020, 9080 ja 91D0) raiumine

26 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 27 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 28 Paal, J. 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tallinn: Auratrükk. 29 Keskkonnaministeerium 2010. Eesti metsanduse arengukava aastani 2020. Tallinn: Keskkonnaministeerium.

(Külastatud 29.05.2023.) 30 Lõhmus, A., Kohv, K., Palo, A., Viilma, K. 2004. Loss of old-growth, and the minimum need for strictly

protected forests in Estonia. Ecological Bulletins 51, 401–411.

8

ja kuivendamine. Seega on oluline kõigi mainitud metsaelupaigatüüpide kaitsmine ja Käntu- Kastja looduskaitseala kaitse-eesmärgiks seadmine.

Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud liike ja nende elupaiku ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Loodusdirektiivi artikli 6 punkti 1 kohaselt tuleb

liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende elupaikade kaitseks kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele nõudlustele.

Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse-eesmärgiks on seatud kolme haruldase ja kümne ohustatud

liigi ja nende elupaikade kaitse. Haruldased liigid on kaljukotkas, suur-konnakotkas ja

väike-konnakotkas, ohustatud liigid on kanakull, jäälind, rohunepp, metsis, kärbesõis,

täpiline sõrmkäpp, kuninga-kuuskjalg, aasnelk, kaunis kuldking ja eesti soojumikas.

Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) on Eesti punase nimestiku järgi ohualtis seisus ning on

arvatud LKS alusel haruldase ja hävimisohus liigina I kategooria kaitsealuste liikide hulka ning linnudirektiivi I lisasse. Liigi arvukus on Eestis hinnanguliselt 60–65 paari31. Kaljukotkas eelistab pesitsemiseks suurte loodusmassiivide sooalasid, kus rajab pesa tavaliselt soosaare või

-serva metsa. Toitumisalana kasutab pesapaigast kuni 5 km raadiuses (kodupiirkond) lagedaid (pool)looduslikke biotoope, milleks on valdavalt lagesoo, harvem mõni teine tüüp, näiteks luht.

Eesti kaljukotka populatsiooni mõjutab kõige enam toitumisalade (lagesoo ja sooserva metsad) hävimisest ja kvaliteedi halvenemisest tingitud metsakanaliste ja lagesoo kurvitsaliste arvukuse vähenemine. Järjest enam muutub arvestatavamaks häirimine. Hoolimata liigi kaugetest

elupaikadest satub pesapaikadesse aasta-aastalt üha enam loodusmatkajaid nii organiseeritult kui ka iseseisvalt. Kaljukotka kaitse tegevuskava seab lähiaja (aastani 2022) kaitse-eesmärgiks liigi arvukuse kasvu kuni 75 paarini ja pikaajaliseks (aastani 2034) kaitse-eesmärgiks 85

paarini. Eesmärkide saavutamiseks näeb tegevuskava ette 13 kaitsemeedet. Nendest olulisimad on soode ja soometsade kaitse, soode taastamine, metsakanaliste kaitse tõhustamine, elupaikade

häirimise vähendamine ning uute pesapaikade otsimine ja kaitse alla võtmine32. Suur-konnakotkas (Clanga clanga) on Eestis I kaitsekategooriasse kuuluv lokaalselt levinud

üliharuldane haudelind. Eesti punase nimestiku järgi on tegemist äärmiselt ohustatud linnuga, kes kuulub ka linnudirektiivi I lisa liikide hulka. See liik pesitseb vanades soistes metsades ning

peab saagijahti lammi- ja sooniitudel. Suur-konnakotka arvukus kahanes kiiresti 21. sajandi esimesel kümnendil, hiljem on arvukus stabiliseerunud kriitiliselt madalal tasemel. Praegu hinnatakse asurkonna suuruseks vaid 5–10 paari (sh suur- ja väike-konnakotka segapaarid)33

ning seetõttu määratletakse teda Eesti ohustatud liikide punane nimestiku alusel kriitilises seisundis oleva liigina. Kaitse tegevuskava kohaselt on lühiajaliseks kaitse-eesmärgiks (aastaks

2025) tagada arvukuse taastumine vähemalt 10–15 paari tasemele, pikaajaline kaitse-eesmärk (15 aasta jooksul) on arvukuse taastumine vähemalt 20–30 paari tasemele. Eestis on kõige olulisemad ohutegurid hübridiseerimine väike-konnakotkaga ning saagialade hävinemine ja

kahjustamine, keskmise mõjuga ohutegurd on pesapaikade hävinemine ja pesitsusaegne häirimine. Eesmärkide täitmise peamine eeldus on piisava hulga suur-konnakotka elupaikade

säilimine ja kaitstus34.

31 Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I., Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Tartu: Hirundo 32 (1), 1–39. 32 Sein, G. (Kotkaklubi). 2018. Kaljukotka (Aquila chrysaetos) kaitse tegevuskava 2019–2023. 33 Elts, J. Leito, A. Leivits, M. Luigujõe, L. Nellis, R. Ots, M. Tammekänd, I. Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Tartu: Hirundo 32 (1), 1–39. 34 Väli, Ü. 2020. Suur-konnakotka (Clanga clanga) kaitse tegevuskava 2021–2025.

9

Väike-konnakotkas (Aquila pomarina) on stabiilse arvukusega lind, kes on Eesti punase nimestiku järgi ohulähedases seisus ja kuulub linnudirektiivi I lisasse. LKS alusel on ta arvatud

haruldase ja hävimisohus liigina I kategooria kaitsealuste liikide hulka. Eesti väikekonnakotkaste populatsiooni seisundit võib hinnata heaks, sest liigi arvukus on teiste

kotkaliikidega võrreldes suurem, hinnanguliselt 600–700 paari ja viimastel aastakümnetel stabiilne. Eelistab elupaigana vanu kuuse- ja kuuse-segametsi. Väike-konnakotka pesapuud asuvad enamasti vanas, üle 70 aasta vanuses puistus ning on üldiselt vanemad ja

rinnasdiameetrilt suuremad kui neid ümbritseva puistu ülejäänud esimese rinde puud, mis näitab, et kotkad valivad pesapuuks enamasti suurima ja tugevaima puu puistus. Eesti väike-

konnakotka populatsiooni mõjutab kõige enam pesapaikade hävinemine, mis on tingitud väike- konnakotkaste eelistusest rajada pesi just vanematesse, raieküpsetesse puistutesse, ning toitumisalade hävinemine ja kvaliteedi halvenemine. Väike-konnakotka kaitse tegevuskava

(2018–2022) seab lähiaja (5 aastat) ja pikaajaliseks (15 aasta perspektiivis) kaitse-eesmärgiks liigi säilimise Eestis vähemalt praeguse arvukuse (600−700 paari) tasemel. Liigi soodsa

seisundi säilitamiseks näeb tegevuskava ette mitmeid kaitsemeetmed, millest olulisimad on elupaikade kaitse tagamine, häirimise vähendamine pesapaikades ning toitumisalade säilimise ja kvaliteedi tagamine35.

Kanakull (Accipiter gentilis) kuulub Eestis II kaitsekategooria liikide hulka ja on Eesti punase

nimestiku järgi ohulähedases seisus. Eestis on kanakull hajusalt levinud haudelind, kelle arvukus on viimasel ajal märkimisväärselt vähenenud. Hinnanguliselt elab Eestis praegu 400–

600 kanakullipaari36, kuid veel 15 aastat tagasi oli arvukus kaks korda suurem. Kanakull eelistab pesitseda vanas okasmetsas ja peab saagijahti nii metsaaladel kui ka kultuurmaastikus. Eestis on peamised liiki ohustavad tegurid pesapaikade hävimine ja toidubaasi vähenemine.

Pesitsusaegne häirimine on asurkonnale väiksema mõjuga ja seda võib lugeda keskmise tähtsusega ohuteguriks. Kanakulli kaitse lähiaja (5 aasta) eesmärk on asurkonna arvukuse

suurenemine. Pikaajaline (15 aasta) kaitse-eesmärk on populatsiooni soodsa seisundi saavutamine suuruses 700–1000 paari (järsu languse eelne arvukus)37.

Jäälind (Alcedo atthis) on Eestis lokaalse levikuga II kaitsekategooriasse ja linnudirektiivi I lisasse arvatud liik. Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohulähedase liigiga. Praegu

arvatakse meil pesitsevat 200–500 jäälinnupaari38. Jäälind toitub mitmesugustel veekogudel ning on pesitsusajal eranditult seotud jõgede ja ojadega, kuna pesitseb nende kallastel või

naabruses. Oluline on, et veekogud oleksid selgeveelised ja neis leiduks väikeseid (4–7 cm pikkuseid) kalu, samuti ajupuudena allavoolu hulpinud tüükaid, vee kohale ulatuvaid puuoksi jms varitsuspaiku. Kraavide jm tehisveekogude ääres liik puudub. Tavaliselt kaevab lind

pesakoopa kaldajärsakusse, mis asub vahetult veekogu ääres, mõnikord aga veekogust 100– 300 m eemal Peamised ohutegurid on veekogude eutrofeerumine ja muutmine (jõgede

õgvendamine, süvendamine, paisutamine ja ka vee kvaliteedi halvendamine)39. Rohunepp (Gallinago media) on ebaühtlaselt levinud harv haudelind, kes on Eesti punase

nimestiku järgi ohualtis seisus ning kes on arvatud LKS alusel vähearvuka ja ohustatud liigina

35 Abel, U. (Kotkaklubi). 2018. Väike-Konnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava 2018–2022. 36 Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I., Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Tartu: Hirundo 32 (1), 1–39. 37 Väli, Ü., Tuule, A. 2014. Kanakulli (Accipiter gentilis) kaitse tegevuskava 2015–2019. 38 Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I., Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Tartu: Hirundo 32 (1), 1–39. 39 Klein, L., Leibak, E. 2018. Jäälind: - Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti

Ornitoloogiaühing.

10

II kategooria kaitsealuste liikide hulka ning kuulub linnudirektiivi I lisasse. Praegu arvatakse meil pesitsevat 400–600 isalindu. Viimasel kümnel aastal on arvukus vähenenud40. Rohunepp valib pesitsemiseks ulatuslikke, tasandikulisi, vähese kõrgtaimestikuga niiskeid alasid.

Elupaikadest eelistab lamminiite – ajutiselt üleujutatavaid lagedaid või mõõdukalt võsastuvaid ja soostuvaid alasid. Rohunepi arvukus väheneb pidevalt. Selle põhjuseks on madalsoode

kuivendamine, lamminiitude ja soostunud heinamaade ulatuslik kraavitamine ning viimastel aastakümnetel jõelammide niitmise lakkamine. Rohunepi arvukust ohustab ka niitude liiga varajane niitmine ja röövloomade arvukuse kasv. Sobivate elupaigalaikude loomine

(lamminiitudel taastamistegevus) ja säilitamine (hooldamine) suurtel liigile sobivatel aladel on liigi säilimist silmas pidades olulise tähtsusega. Rohunepi tegevuskava seab lähiaja (aastani

2025) kaitse-eesmärgiks säilitada rohunepi Eesti asurkonna arvukus praegusel tasemel (500 isaslindu). Pikaajaliseks kaitse-eesmärgiks (15 aasta jooksul) on suurendada rohunepi isaslindude arvukust 600 isaslinnuni.41

Metsis (Tetrao urogallus) kuulub LKS alusel ohustatud liigina II kaitsekategooria liikide hulka

ja on Eesti punase nimestiku järgi ohualtis seisus. Kuulub linnudirektiivi III lisa B osa, II lisa B osa ja I lisa liikide hulka. Levinud Euraasia boreaalsetes metsades alates Norrast kuni Leena jõeni Ida-Siberis. Samuti leidub liiki Kesk- ja Lääne-Euroopa mägimetsades, kus tema levik on

praeguseks tugevalt killustunud peamiselt loodusmetsade kohatise leviku, aga ka elupaikade seisundi halvenemise tõttu. Metsise arvukus Euroopas on vähenenud ja viinud mitmel pool

metsise lokaalse väljasuremiseni. Enamik säilinud populatsioone on väikesed ja tõenäoliselt sattunud isolatsiooni. Aastatel 1990−2000 hinnati metsise arvukuseks Euroopas kokku 760 000 – 1 000 000 paari. Viimaste hinnangute alusel on 30−50% populatsiooni hävimist täheldatud

kolmes ja üle 50% vähenemist kuues riigis. Metsisekukkede arvukus on viimase kümnendi jooksul vähenenud vaatamata mängude heale kaitstusele (94% teadaolevatest mängudest on kaitse all). 2012. aastal oli teada 388 asustatud metsisemängu. Metsisekukkede arvukushinnang

aastatel 2007–2012 oli Eestis 1100–1200 isendit. Eestis on metsis levinud paiguti ja asustab suuremaid okasmetsalaamasid. Enamik asurkonnast on koondunud Vahe-Eestisse. Metsise

levik on seotud männi ja mustika levikuga. Rohkem kui teised kanalised eelistab ta vanu marjarohkeid loodusmetsi. Siirdesoo-, aga ka rabastuvate, palu-, nõmme- ja kõdusoomännikutega on metsis seotud kõige tihedamini talvel ning pesakonna hooldamise

perioodil juunis. Männiokkad moodustavad talvel olulise osa tema toidusedelist. Männikutele tüüpiline madal puhmastik pakub lisaks suvisele marjatoidule ka tibude toidus suurt tähtsust

omavaid liblikaröövikuid jt selgrootuid. Metsise mängupaigad asuvad Eestis eelkõige suuremate või väiksemate rabade ümbruse männikutes, kus metsa vanus on kõige sagedamini 80–130 aastat. Valdavalt mängivad metsised traditsioonilistes mängupaikades, mida võivad

kuked kasutada aastakümneid. Metsa piires asuvad mängupaigad üksteisest vähemalt 2 km kaugusel. Metsisemäng kestab märtsist kuni mai keskpaigani ning mänguaktiivsus on suurim

perioodil, kui metsisekanad külastavad mänguplatse (paar nädalat). Metsise keskmiseks hajumiskauguseks mängupaigast peetakse 10 km. Kuni 1 km raadiuses olev piirkond ümber mänguala on mänguaegne päevane toitumis- ja puhkepiirkond. Nii pesitsusajal kui ka

väljaspool pesitsusaega veedavad metsised olulise osa ajast kuni 3 km raadiuses ümber mängupaiga, kus asuvad eri aastaajal olulised toitumis- ja puhkepaigad. Metsist ohustab

elupaikade killustumine, kisklus, kuivenduse mõjul toimuv elupaiga kvaliteedi halvenemine ning nende tegurite koosmõju. Lisaks on ohuks pikaajalised maastikumuutused (mängude

40 Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I., Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Tartu: Hirundo 32 (1), 1–39. 41 Luigujõe, L. 2020. Rohunepi (Gallinago media) kaitse tegevuskava 2021–2025.

11

isolatsiooni jäämine ja eelistatud elupaikade killustumine) ja potentsiaalselt sobivate elupaikade kadumine42,43.

Kärbesõis (Ophrys insectifera) kuulub LKS alusel II kaitsekategooria kaitsealuste taimeliikide hulka ja Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohulähedase liigiga. Kärbesõis on

valguslembene ja eelistab kasvada lubjarikkal niiskel pinnasel. Sobivad kasvukohad on niisked niidud ja puisniidud, madal- ja allikasood ning rannikualad44. Putukõie taimeperekonnas on ligi poolsada liiki, mis on levinud põhiliselt Vahemere aladel45. Eestis on kärbesõis levinud

eelkõige Lääne-Eestis, eriti läänesaartel, asub levila põhjapiiril ja liigi arvukuse suundumust on hinnatud pigem kahanevaks46. Kärbesõit ohustab peamiselt kasvukohtade kinnikasvamine

(võsastumine). Samuti ohustab liiki metsastumine, kuivendamine ja sigade tõngumine47. Täpiline sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata subsp. cruenta) kuulub LKS alusel

II kaitsekategooria kaitsealuste taimeliikide hulka ja Eesti punase nimestiku järgi on tegemist puuduliku andmestikuga liigiga. Sarnaselt kärbesõiele on täpiline sõrmkäpp valguslembene ja

eelistab kasvada lubjarikkal märjal pinnasel. Sobivad kasvukohad on madal- ja siirdesood, soised niidud ja rannaniidud48. Eestis on täpiline sõrmkäpp üsna haruldane, levinud peamiselt Lääne-Eestis ja saartel ning liigi arvukuse suundumus on teadmata49,50. Täpilist sõrmkäppa

ohustab peamiselt kasvukohtade kinnikasvamine (võsastumine). Lisaks ohustab liiki kuivendamine51.

Kuninga-kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum) kuulub LKS alusel II kaitsekategooria kaitsealuste taimeliikide hulka ja Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohualti liigiga.

Kuninga-kuuskjalale sobivad kasvukohad on aluselise või nõrgalt happelise reaktsiooniga liigirikkad madalsood, avatud niisked rohumaad (puisniidud, luhaniidud, liinialused), kus ei voha sinihelmikas, pilliroog ega puittaimed. Eestis on kuninga-kuuskjalg üsna harv, levinud

peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis ning liigi arvukuse suundumust on hinnatud tugevasti kahanevaks52. Kuninga-kuuskjalga ohustab peamiselt soode ja soostunud niitude

kuivendamine. Lisaks on suur ohutegur niitude, karjamaade ja teiste avamaade võsastumine niitmise ja/või karjatamise katkemisel53,54.

Aasnelk (Dianthus superbus) kuulub LKS alusel II kaitsekategooria kaitsealuste taimeliikide hulka ja Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohustatud liigiga55. Levinud peamiselt Põhja-

42 Jair, A., Lõhmus, A. 2018. Metsis (mõtus). - Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu:

Eesti Ornitoloogiaühing. 43 Randla, T. 2015. Metsise (Tetrao urogallus) kaitse tegevuskava. 44 Pikner, T. 2013. Eesti orhideed. Tallinn: Varrak. 45 Kull, T., Tuulik, T. 2002. Kodumaa käpalised. Tallinn: Digimap OÜ. 46 Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M., Saar, P. 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu:

Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 47 Kurbel, R., Hirse, T. 2017. Eesti orhideede käsiraamat. Tallinn: MTÜ Käoraamat. 48 Pikner, T. 2013. Eesti orhideed. Tallinn: Varrak. 49 Kull, T., Tuulik, T. 2002. Kodumaa käpalised. Tallinn: Digimap OÜ. 50 Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M., Saar, P. 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu:

Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 51 Kurbel, R., Hirse, T. 2017. Eesti orhideede käsira amat. Tallinn: MTÜ Käoraamat. 52 Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M., Saar, P. 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu:

Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 53 Vähetuntud elurikkus – soontaimede, sammalde ja samblike kaitsealused, ohustatud ja tunnusliigid. 2021.

http://efloora.ut.ee/Eesti-vte. (Külastatud 26.08.2022.) 54 Jõgar, Ü., Rünk, K. 2012. Kuninga -Kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum) kaitse tegevuskava. 55 Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M., Saar, P. 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu:

Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

12

, Loode- ja Lääne-Eestis ning liigi arvukuse suundumust on hinnatud tugevasti kahanevaks. Hääbumas on Lõuna-Eesti ja Pärnumaa puisrohumaade ja paluniitude populatsioonid56. Tegemist on niiduliigiga, mistõttu sõltub ta niite säilitavast inimtegevusest. Inimtegevus ei tohi

siiski muutuda liiga intensiivseks. Eelistab kasvada niitudel, puisniitudel ja põõsastike ääres, ka kraavikallastel. Eestis eelistab lubjarikast pinnast. Aasnelki ohustab peamiselt valgustingimuste

muutumine, metsastamine ja kasvukohtadeks olevate aruniitude hooldusest välja jäämine, mis viib omakorda niitude võsastumise ja degradeerumiseni. Lisaks ohustab liiki elupaikade hävimine inimmõjul (ehitustegevus (sh teed, mänguväljakud), tallamine, korjamine )57,58.

Kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) kuulub LKS alusel II kaitsekategooria kaitsealuste

taimeliikide hulka ja Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohulähedase liigiga. Kuulub loodusdirektiivi II ja IV lisa liikide hulka. Eesti taimede levikuatlase kohaselt on liik hajusalt levinud Lääne- ja Põhja-Eestis, mujal harva ning liigi arvukuse suundumust on hinnatud

stabiilseks59. Kuldking on Eestis põhiliselt puisniitude ja metsade (loo-, laane- ja salumetsade) asukas, kasvab poolvarjulistes paraja niiskusega paikades, kus põõsad ja suured rohttaimed

liialt ei varjuta. Traditsiooniline mõõdukas inimmõju, näiteks pärandkoosluste hooldamine, soodustab kuldkinga säilimist60. Seega on liigi peamine ohutegur kasvukohtade võsastumine. Võsastumine, ehkki teatud tingimustes loomulik suktsessioon, nõrgendab kuldkinga

populatsioone. Eelkõige on see seotud puisniitudel ja metsastuvatel endistel puisniitudel kasvavate kuldkinga populatsioonidega. Niisamuti kasvukohtade liigne hooldamine ja

kasvukohtade valgustingimuste muutmine (lageraie). Eelkõige ohustavad uuendusraied ja sellised võtted teistes raieviisides, mille käigus rikutakse masinatega mullapinda, sh metsamaterjali ja raiejäätmete koondamisel, kokku- ja väljaveol (vt ka tallamine), või jäetakse

raiejäätmed kuldkinga kasvukohale. Raiele järgneb kiiresti võsa pealetung, millega kuldking ei suuda konkureerida61,62.

Eesti soojumikas (Saussera alpina ssp esthonica) on II kaitsekategooria kaitsealune taimeliik, mille seisund on Eesti punase nimestiku kohaselt hinnatud ohulähedaseks ning mis kuulub ka

loodusdirektiivi II ja IV lisasse. Eesti soojumikas on lubjalembene hemeradiafoor ja see kasvab nii mineraalmullal (eelistatult lubjarikkal) kui ka turvasmullal. Seetõttu on liigile sobivad kasvukohad lubjarikkad soostunud niidud, lamminiidud, liigirikkad madalsood, siirdesood ja

allikasood ning soised hõredad metsad, puisniidud ja hõredad võsad, kus rohustus kasvab pruuni sepsikat, sinihelmikat, lubikat, raudtarna jt lubjalembeseid niiskust armastavaid taimi.63

Tegemist on neoendeemse alamliigiga, mida on seni leitud vaid Eestist ja Põhja-Lätist. Peamiselt on liik levinud Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eesti mandriosas hajusalt ja liigi arvukuse suundumust on hinnatud pigem kahanevaks64. Soojumika üldine seisund on hea. Enamik

osapopulatsioone on rohkearvulised ja koosnevad mõnekümnest kuni sadadest taimedest. Samas on osa kasvualasid mõjutanud kuivendamine ja võsastumine. Eesti soojumika peamine

56 Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M., Saar, P. 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu:

Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 57 Vähetuntud elurikkus – soontaimede, sammalde ja samblike kaitsealused, ohustatud ja tunnusliigid. 2021.

http://efloora.ut.ee/Eesti-vte. (Külastatud 26.08.2022.) 58 Kukk, T., Luuk, O. 2017. Kuiva kasvukoha taimede kaitse tegevuskava. 59 Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M., Saar, P. 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu:

Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 60 Kull, T., Tuulik, T. 2002. Kodumaa käpalised. Tallinn: Digimap OÜ. 61 Vähetuntud elurikkus – soontaimede, sammalde ja samblike kaitsealused, ohustatud ja tunnusliigid. 2021.

http://efloora.ut.ee/Eesti-vte. (Külastatud 26.08.2022.) 62 Kull, T., Sarv, A. 2015. Kauni kuldkinga (Cypripedium calceolus) kaitse tegevuskava. 63 Leht, M. 2011. Eesti soojumika kaitse tegevuskava. Tartu. 64 Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M., Saar, P. 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu:

Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

13

ohutegur on kasvukohtade (niidud, karjamaad jms) võsastumine niitmise või karjatamise lakkamisel65. Lisaks on ohutegurid veel kasvukohtade seisundi halvenemine ja pindala vähenemine teede ehituse, kaevandamise ja soode kuivendamise tõttu66.

Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse-eesmärgiks on 14 liiki, kelle jaoks on kaitseala tüüpiline ja

esinduslik ala. Need liigid on valgeselg-kirjurähn, väike-kirjurähn, teder, laanepüü, väike-

kärbsenäpp, öösorr, rukkirääk, händkakk, võldas, jõesilm, tõugjas, saarmas,

paksukojaline jõekarp ja künnapuu.

Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos) kuulub LKS alusel ohustatud liigina

II kaitsekategooria liikide hulka ja linnudirektiivi I lisasse. Eesti punase nimestiku järgi on liik ohuvälises seisus. Levila piirialadel Euroopas on valgeselg-kirjurähni arvukus eelmisel sajandil vähenenud või liik välja surnud. Eestis on tema arvukus aga pidevalt suurenenud, väikese

langusega 1990. aastatel. 2004. aastal tõsteti valgeselg-kirjurähn kaitstavate liikide III kategooriast II kaitsekategooriasse, kuid punases raamatus on ta arvatud mitteohustatud ehk

soodsas seisundis liikide hulka. Eestis on valgeselg-kirjurähni arvukust 1980.–2017. aastal hinnatud suurenevaks, viimasel kümnel aastal on arvukus stabiliseerunud. Praegu arvatakse meil pesitsevat 4000–6000 paari valgeselg-kirjurähne. Valgeselg-kirjurähn asustab peamiselt

vanemaid leht- ja segametsi, kuid elutseb ka näiteks suuremates parkides, puisniitudel, jõeäärsetes puuribades. Eriti iseloomulik on ta vanadele lammi-, lodu- ja pangametsadele.

Elupaigavalikul on talle kasvukohatüübist olulisem piisava hulga püsti seisvate kuivavate ja surnud puude olemasolu, kuna ta sõltub just pehkinud või kuivanud lehtpuutüvedes ja jämedates okstes elavatest putukatest ja nende vastsetest67. Tulenevalt liigi toitumiseelistustest

on leitud, et soodsa elupaiga säilimiseks on optimaalne metsas säilitada kuivanud jalal seisvaid ja pehkinud puid 8–17 m3 ha kohta ning soodustada lehtpuude kasvu (vananedes piisavalt pehmed, et lind suudaks neisse auke raiuda)68,. Enamasti vajab valgeselg-kirjurähnipaar 50–

100 ha suurust territooriumi. Valgeselg-kirjurähni ohustab sobivate elupaikade pindala vähenemine ja elupaiga kvaliteedi halvenemine: vanade (üle 50-aastaste) lehtpuuenamusega

metsade pindala vähenemine, surnud lehtpuupuidu eemaldamine ja selle tekke pärssimine ning pesitsemiseks sobivate vanade lehtpuude eemaldamine metsamajanduse käigus69. Valgeselg- kirjurähni peetakse heaks indikaatorliigiks. Näiteks Rootsis leiti, et valgeselg-kirjurähni

elupaigas on suur ka teiste metsaspetsialistist linnuliikide (sh ohustatud liikide) liigirikkus70.

Väike-kirjurähn (Denrocopos minor) kuulub LKS alusel III kaitsekategooria liikide hulka ja on Eesti punase nimestiku järgi ohuvälises seisus. Väike-kirjurähn on levinud Euraasia metsavööndis Portugalist Jaapanini. Euroopas on ta laialt levinud, Eestis kogu alal ebaühtlaselt

levinud. Eestis on väike-kirjurähni arvukust 1980.–2017. aastal hinnatud tugevalt kahanevaks. Praegu arvatakse meil pesitsevat 3500–5000 paari71. Elab peamiselt vanemates leht- ja

segametsades, parkides, puisniitudel, puuderibades ja metsistunud aedades. Asustab ka väikese

65 Naris, A. 2005. Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis – Eesti soojumikas. Tallinn. 66 Leht, M. 2011. Eesti soojumika kaitse tegevuskava. Tartu. 67 Kinks, R. 2018. Valgeselg-kirjurähn. – Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti

Ornitoloogiaühing. 68 Roberge, J. M., Angelstamp, P., Villard, M. A. 2008. Specialised woodpeckers and naturalness in hemiboreal

forests - Deriving quantitative targets for conservation planning. Biological Conservation 141, 997–1012. 69 Kinks, R. 2018. Valgeselg-kirjurähn. – Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti

Ornitoloogiaühing. 70 Roberge, J. M., Angelstam, P. 2006. Indicator species among resident forest birds - A cross-regional

evaluation in northern Europe. Biological Conservation 130, 134–147. 71 Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I., Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Tartu: Hirundo 32 (1), 1–39.

14

pindalaga sobivaid puistusid, eriti iseloomulik on väike-kirjurähn veekoguäärsetele puistutele (lammimetsad) ja lepikutele. See seostub liigi elupaigavalikul olulise tingimuse, pehkinud lehtpuude olemasoluga, sest elusa puu tüvesse väike-kirjurähn pesakoobast uuristada ei suuda.

Peamiselt ohustab väike-kirjurähne vanade leht- ja segapuistute pindala vähenemine ning pehkinud ja surnud lehtpuude eemaldamine metsamajanduse käigus72.

Teder (Tetrao tetrix) kuulub LKS alusel III kaitsekategooria kaitsealuste linnuliikide hulka ja Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohulähedase liigiga. Kuulub linnudirektiivi II lisa B

osa ja I lisa liikide hulka. Teder on levinud Euraasia mandri mõõdukatel laiustel alates Suurbritanniast läänes kuni Ussuuri jõe ja Kirde-Koreani idas. Põhja-lõuna suunas ulatub levik

boreaalsete metsade põhjapiirist kuni metsastepi või kohati poolkõrbevööndini. Tedre koguarvukuseks Euroopas on hinnatud 2 500 000 – 3 200 000 paari (7 500 000 – 9 600 000 isendit). Euroopas pesitseb 25–49% liigi kogupopulatsioonist. Tedre arvukus Euroopas vähenes

oluliselt aastatel 1970–1990. Eestis on teder regulaarne haudelind ja talvituja. Viimase Eesti lindude staatuse, pesitsusaegse ja talvise arvukuse aruande põhjal on tedre arvukus 4000–5000

paari. Seejuures on nii pikaajaline kui ka lühiajaline arvukuse trend negatiivne73. Teder on levinud ebaühtlaselt üle kogu Eesti, kaasa arvatud suurimatel saartel (Saaremaa, Hiiumaa) ja mõnel keskmise suurusega saarel. Aastaringseks eluks vajab teder mitmesuguste elupaikade

kompleksi. Talviseks elupaigaks sobib vahelduv maastik, kus kasemetsad paiknevad põldude ja niitude ääres, või madal- ja siirdesooalad, kus lagedamad sood vahelduvad tihedamate

kasetukkade ja soosaartega. Kasepuistud on talvel peamised toitumiskohad. Eelistatakse avamaastikega piirnevaid metsaservi või hõredaid puistuid, tihedas metsas kasvavatel kaskedel toitutakse harva. Lisaks kaasikutele toitutakse talvel soodes, põldudel ja kadastikes. Lumistel

talvedel sobivad lumes varjumiseks lagedamad sügavama lumikattega alad, nagu hõredad võsad, sood, niidud, põllud. Lumevaestel talvedel ööbitakse metsaservades, kus kasvab maapinnani ulatuvate okstega okaspuid. Mängud toimuvad tasasematel lagedatel aladel

pesitsemiseks sobivate kohtade lähedal, peamiselt rabades, siirdesoodes, madalsoodes ning vähem heinamaadel, sooniitudel, põldudel, metsalagendikel ja raiesmikel. Enne jääminekut on

vaadeldud mängimist jõgede või järvede jääl. Pesakondadele on optimaalsed biotoobid, kus leidub eri kõrgusega mitmekesist rohttaimestikku, kääbuspõõsaid, rikkalikku putukafaunat, päikesepaistelisi lagedaid laike ning maapinnani ulatuvate võradega noori puid ja põõsaid.

Kõige olulisemaks elupaigaks poegade kasvatamisel on sooservad. Kasutamist võivad leida ka puissood, võsastunud heinamaad jne. Vähem sobivad metsanoorendikud, hõredad metsaservad

ja metsatukad. Suve lõpul ja sügisel lisanduvad suvistele elupaikadele marjarikkad metsad ja sood ning koristamata jäänud põllud. Elupaikade muutumine halvendab lindude jaoks nende kvaliteeti, mille tagajärjel väheneb lindude elujõulisus ja/või pesitsusedukus. Elupaikade

täielikul hävimisel kaasneb allesjäänud elupaikade fragmenteerumine. Elupaikade kvaliteedi halvenemist, hävimist ja fragmenteerumist peetakse peamiseks ohuteguriks kõigile metsislaste

sugukonda kuuluvatele liikidele kogu maailmas. Röövlus on oluline ohutegur tedrele ja põhjustab nii munade, poegade kui ka vanalindude hukkumist. Samas on teder mitme liigi oluline toiduobjekt ning tal on tähtis roll ökosüsteemide toimimises ja teiste kaitstavate liikide

käekäigu tagamises74.

Laanepüü (Bonasa bonasia) kuulub LKS alusel III kaitsekategooria kaitsealuste linnuliikide hulka ja Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohualti liigiga. Kuulub linnudirektiivi II lisa

72 Kinks, R. 2018. Väike-kirjurähn. – Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti

Ornitoloogiaühing. 73 Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I., Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Tartu: Hirundo 32 (1), 1–39. 74 Eesti Ornitoloogiaühing, juhtekspert Kuus, A. 2015. Tedre (Tetrao tetrix) kaitse tegevuskava.

15

A osa ja I lisa liikide hulka. Laanepüü on levinud väga ulatuslikul alal Euraasias. Levila hõlmab peaaegu kogu Euraasia metsavööndi ja ületab suurtes jõeorgudes kohati põhjapolaarjoone. Euroopas on laanepüü levila lõunapiir nihkunud viimasel ajal inimtegevuse tõttu põhja poole

ning pidev levila ei ulatugi enam Kesk-Euroopasse, kus laanepüü on jäänud püsima ainult mäestike metsadesse, vaid katkeb Poola idaosa metsade piirkonnas. Euroopas arvatakse

pesitsevat maailma populatsioonist 25–49% ehk 2,5–3,1 miljonit paari. Eestis on laanepüü

levinud ühtlaselt kogu mandriosas. Viimase Eesti lindude staatuse, pesitsusaegse ja talvise arvukuse aruande põhjal on laanepüü arvukus 20 000 – 25 000 paari. Seejuures on arvukuse nii

pikaajaline kui ka lühiajaline trend negatiivne75. Laanepüü on kanaliste seltsi, metsislaste ehk püülaste sugukonda kuuluv linnuliik. Erinevalt enamikust teistest metsislastest ei kogune

laanepüüd kevadel ühismängudesse, vaid elavad aasta läbi hajusalt monogaamsete üksikpaaridena suhteliselt väiksel alal. Püüpaari kodupiirkonna suurus oleneb biotoobist ja Euroopa eri paigus kõigub see 1,5–25 ha vahel. Kõige olulisem elupaigavalikut määrav

maastikutunnus on metsaala suurus: laanepüüd leidub eeskätt suurtes metsamassiivides.

Laanepüü eelistab meil okaspuu-, eriti kuuseosalusega metsi. Ehkki laanepüüd võib Eestis

kohata eri vanuse, tiheduse ja kõrgusega metsades, eelistab ta siiski vanemaid ja tihedamaid puistuid. Laanepüü viibib meil aasta läbi. Talvel elavad laanepüüd üksikult või paaridena, harva, eeskätt headel toitumisaladel, võidakse koondutakse salkadesse. Kevadel lume sulades,

enamasti märtsi keskpaiku hakkavad isased laanepüüd mängima ja kodupiirkonda kaitsma. Laanepüü toit on Eestis mitmekesine ja vaheldub sesoonselt. Talvel süüakse peamiselt

lehtpuude, eriti lepa ja kase pungi, kevadel lisanduvad lepa urvad ja rohulibled. Suvel otsitakse rohttaimede osi ja marju, osa toidust moodustavad putukad. Ligikaudu 5% laanepüüde toidust on loomne, see on oluline just poegadele, kes toituvad kahel esimesel elunädalal ainult

selgrootutest. Sügisel söövad laanepüüd nii talvist kui ka suvist toitu, oluline osa on marjadel ja seemnetel. Tulenevalt toitumiseelistustest on kodupiirkonna valikul lisaks sobivatele pesitsuskohtadele oluline ka lehtpuude olemasolu, sest need pakuvad lumisel ajal talvist ja

varakevadist toitu – kase ja lepa pungi ja urbi. Eestis on laanepüüle suurimaks ohuks sobivate elupaikade kadumine ja killustumine (fragmenteerumine), lisaks lageraietele on ohutegurina

nimetatud ka teisi muutusi metsanduses: monokultuuride kasvatamine ja raierotatsiooni lühike aeg. Laanepüüd mõjutavad eeskätt sobivate vanade pesametsade pindala vähenemine ja killustumine, osaliselt suudavad seda kompenseerida teised puistud. Kokkuvõttes on Eesti

laanepüüasurkonna jaoks elupaikade hävinemine keskmise tähtsusega ohutegur76. Nagu ka tedre puhul on ka laanepüü jaoks röövlus oluline ohutegur, mis põhjustab nii munade, poegade

kui ka vanalindude hukkumist. Samas on laanepüü mitmele liigile oluline toiduobjekt ning seega on tal tähtis roll ökosüsteemide toimimises ja teiste kaitstavate liikide käekäigu tagamises.

Väike-kärbsenäpp (Ficedula parva) kuulub LKS alusel III kaitsekategooria liikide hulka ja

linnudirektiivi I lisasse. Eesti punase nimestiku järgi kuulub ohuvälise staatusega liikide hulka. Tegemist on Eestis segametsades, eriti kuusikutes üldlevinud ja tavalise liigiga. Liik pesitseb vanades varjuküllastes sega- ja okasmetsades, kus on mitmekesine struktuur, puurindes leidub

kuuski ja kus on sageli tihe alusmets. Eestis eelistab kuusikuid ja kuuse-segametsi. Väike- kärbsenäpp pesitseb eeskätt suuremates, vähemalt 40 ha suurustes metsades ja väldib

pesitsemiseks avatud servi (langid, niidud, isegi suured häilud). Liik on vanade metsade indikaatorliik (Soomes hinnatud üheks parimaks vanametsa indikaatorliigiks). Hinnanguliselt on Eestis 60 000 – 100 000 väike-kärbsenäpipaari. Liigi arvukus on viimasel kümnel aastal

75 Elts, J., Leito, A., Leivits, M., Luigujõe, L., Nellis, R., Ots, M., Tammekänd, I., Väli, Ü. 2019. Eesti lindude

staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017. Tartu: Hirundo 32 (1), 1–39. 76 Väli, Ü. 2017. Laanepüü (Bonasa bonasia) kaitse tegevuskava eelnõu. Tartu: Eesti Maaülikool, Eesti

Ornitoloogiaühing.

16

olnud stabiilne. Peamised ohutegurid on vanade looduslike puistute raie ja surnult seisvate puude eemaldamine. Alla 50-aasta vanuses metsas ei pesitse liik tõenäoliselt sobivate pesapaikade vähesuse tõttu ja hooldusraietel on oluline negatiivne mõju liigi esmatähtsatele

elutingimustele, nagu sobivad pesitsuskohad ja toitumissubstraadid ning toidu hulk. Eestis ohustab väike-kärbsenäppi enim elupaikade hävimine ja olemasolevate elupaikade kvaliteedi

halvenemine. Aastas hävib raietega kuni paar protsenti väike-kärbsenäpile sobivatest elupaikadest ja liigile optimaalsete elupaikade, vanade kuusikute ja kuuse-segametsade raie on viimase kümnendi jooksul mitmel aastal ületanud seda tüüpi metsade juurdekasvu. Kuna väike-

kärbsenäpp on elupaigavalikul väga nõudlik, on see ohutegur talle olulise mõjuga77.

Öösorr (Caprimulgus europaeus) kuulub LKS alusel III kaitsekategooria liikide hulka ja linnudirektiivi I lisasse. Eesti punase nimestiku järgi kuulub ohuvälise staatusega liikide hulka. Öösorr on üle Eesti laialt, ent elupaigaspetsiifika tõttu ebaühtlaselt levinud haudelind. Pesitseb

hõredamapoolsetes nõmme- ja rabamännikutes, mõnikord ka männi-segametsade servaosades ning kuivadel puisniitudel. Samuti võib liiki kohata pesitsemas siirdesoometsades, kuivades

loomännikutes ning sageli kõigi mainitud tüüpi metsade raiumise järel kujunenud raiesmikel ja noorendikes. Eestis pesitseb hinnanguliselt 5 000 – 10 000 öösorripaari. Liigi arvukus on viimasel kümnel aastal olnud arvatavasti stabiilne. Peamine ohutegur on kogu levila ulatuses

pestitsiidide kasutamine, kuna see kahandab öösorri toidu hulka. Lisaks ohustab liiki elupaikade hävimine või nende kvaliteedi halvenemine ning liiklusvoo suurenemine maanteedel78.

Rukkirääk (Crex crex) kuulub LKS alusel III kaitsekategooria liikide hulka ja linnudirektiivi I lisasse. Eesti punase nimestiku järgi kuulub ohuvälise staatusega liikide hulka. Rukkirääk on

üle Eesti laialt levinud haudelind, kes asustab avamaastiku-elupaiku ega asu piirkondades, kus valdavad suured metsamassiivid. Eestis on rukkiräägu eelistatud pesitsuspaigaks soostunud ja lamminiidud, samuti asustab ta aru- ja kultuurniite, viljapõlde, madalsoid ning isegi

rannaniiduservi, raielanke ja väikesi laide. Eestis pesitseb hinnanguliselt 30 000 – 50 000 paari. Liigi arvukus on viimasel kümnel aastal kahanenud. Peamine ohutegur on kogu levila ulatuses

põllumajanduse intensiivistamine, millega kaasneb rohumaade varasest niitmisest tulenev järglaskonna suur suremus ja sulgivate vanalindude hukkumine niitmisel. Väetamisest ja rohumaade uuendamisest tulenev rohustu tihenemine halvendab elupaikade kvaliteeti ning koos

kuivendusega vähendab sobilike elupaikade pindala79.

Händkakk (Strix uralensis) kuulub LKS alusel III kaitsekategooria liikide hulka ja linnudirektiivi I lisasse. Eesti punase nimestiku järgi kuulub ohuvälise staatusega liikide hulka. Händkakk on üle Mandri-Eesti laialt levinud haudelind. Pesitseb väga erinevates vanemates

okas- ja segametsades, eelistab kuuse ülekaaluga puistuid. Lääne-Eestis paiknevad üksikud territooriumid isegi puisniitudel. Puistu omadustest tähtsaim näib olevat sobiva pesakoha

olemasolu. Seega eelistavad suurte metsalaamadega maastikke, kus leidub õõnsustega vanu puid või õõnsaid puutüükaid. Sobivate pesaõõnsuste puudumisel lepivad ka kulliliste vanade pesadega. Pesitsemisedukus on märksa suurem siiski loodusmetsades. Eestis pesitseb

hinnanguliselt 1000–1500 paari. Poolteist aastakümmet suhteliselt stabiilsena püsinud arvukus vähenes aastail 2007–2010 ning on sealtpeale stabiliseerunud ligi kaks korda väiksemal

77 Nellis, R. 2015. Väike-kärbsenäpi (Fecidula parva) kaitse tegevuskava eelnõu. 78 Jair, A. 2018. Öösorr. – Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti Ornitoloogiaühing. 79 Elts, J. 2018. Rukkirääk – Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti

Ornitoloogiaühing.

17

tasemel. Peamine ohutegur on elupaikade kadumine või nende kvaliteedi halvenemine. Vanade (loodus)metsade vähenedes kaovad pesitsemiseks sobivad tüügas- ja õõnespuud80.

Võldas (Cottus gobio) kuulub LKS alusel haruldase liigina III kaitsekategooria liikide hulka ja linnudirektiivi II lisasse. Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohuvälise liigiga. Võldas on

tüüpiline põhjaeluviisiga kala, kes asustab hapnikurikastes veekogudes tavaliselt kivise põhjaga alasid. Tegemist on öise eluviisiga kalaga, kes on päeval peidus kivide, tühjade karbipoolmete ja roigaste all ning taimede vahel. Elab enamasti jahedas vees, kuna on hapnikunõudlik, kuid

hapnikust üleküllastunud kohtades võib leppida ka 21–23 °C veetemperatuuriga81. Lääne-Eestis on võldas laialt levinud ning tavaline Kasari82 ja Pärnu jõestiku jõgedes (v.a Kõpu jõgi), puudub

aga kõigis väiksemates rannikujõgedes. Peamine ohutegur on elupaigaks olevate vooluveekogude hüdromorfoloogilise (füüsilise ja hüdroloogilise režiimi) kvaliteedi halvenemine: loodusliku jõesängi kanaliseerimine, süvendamine, õgvendamine ning jõe

loodusliku veetasapinna alandamine, samuti maaparandustööd jõe valgalal ja eesvooludel, mille käigus suureneb oluliselt jõe setete hulk. Väga oluliselt halvendavad jõe füüsilist

kvaliteeti paisud, sest paisjärvede alla jäävad peaaegu alati jõe kõige paremad kärestikud, lisaks toimivad need tõketena ja takistavad kalu kudealadele jõudmast. Oluliselt halvendab vee kvaliteeti reostus või eutrofeerumine83.

Tõugjas (Aspius aspius) kuulub LKS alusel II kaitsekategooria liikide hulka ning

loodusdirektiivi II ja V lisasse. Eesti punase nimestiku järgi on tegemist puuduliku andmestikuga liigiga. Tõugjas on mageveekala ning asustab suuremaid jõgesid ja järvi, kuid kudemiseks kasutab ka väiksemaid jõgesid. Koelmute puhul on tõugja nõudlused spetsiifilised:

sobivad vaid kiirevoolulised ja kruusase-kivise põhjaga jõelõigud. Koelmud võivad asuda tavapärastest elupaikadest kaugel, kuna tõugjad on võimelised sooritama ulatuslikke rändeid. Seega on liigile väga oluline rändeteede avatus. Eestis on tõugjas levila põhjapiiri lähedal ja

suhteliselt vähearvukas kogu Eesti levila ulatuses. Leidub rohkem Peipsi järves ja Võrtsjärves ning nende järvede suuremates jõgedes, ka nende jõgedega seotud väiksemates järvedes. Leitud

ka Koiva jõe vesikonna jõgedest ning Pärnu ja Kasari jõest. Sarnaselt võldasele ohustab tõugja asurkonda eelkõige veekogude hüdromorfoloogilise (füüsilise ja hüdroloogilise režiimi) kvaliteedi halvenemine (paisud, rändetõkked, süvendamine, veetaseme alandamine,

kanaliseerimine, setete lisandumine, eutrofeerumine, reostus jne)84.

Jõesilm (Lamperta fluviatilis) kuulub loodusdirektiivi II ja V lisa liikide hulka ning on Eesti punase nimestiku kohaselt soodsas seisundis. Tegemist on Eestis võrdlemisi tavalise ja levinud liigiga. Läänemeres, sh Eestis on levinud peaaegu kogu rannikumeres. Jõesilm on siirdekala,

kes käib kudemas enamikus Eesti rannikujõgedest. Moondejärgse toitumisperioodi veedab jõesilm meres. Soolases meres hoidub riimveelisse piirkonda jõesuudmete lähedal. Eriti

arvukas on Soome lahte suubuvates jõgedes (suurim osa Eesti jõesilmuproduktsioonist pärineb Narva jõest), tavaline Lääne-Eestis, Saare- ja Hiiumaal. Peamine ohutegur on veekogude hüdromorfoloogilise (füüsilise ja hüdroloogilise režiimi) kvaliteedi halvenemine (paisud,

rändetõkked, süvendamine, veetaseme alandamine, kanaliseerimine, setete lisandumine jne). Oluline ohutegur on kobraste tegevus, mille käigus paisutatakse jõgesid-ojasid ja kujundatakse

80 Jair, A. 2018. Händkakk – Rmt.: Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus. Tartu: Eesti

Ornitoloogiaühing. 81 Pihu, E., Turovski, A. 2001. Eesti mageveekalad – Kalastaja raamat. Tallinn: Zero Gravity OÜ. 82 Pall, P., Järvekülg, R., Järvekülg, T., Sinimets, A., Timm, H., Vilbaste, S. 2020. Eesti riikliku keskkonnaseire

allprogrammi jõgede hüdrobioloogiline seire ja uuringud 2019. aasta aruanne. Tartu: Eesti Maaülikool. 83 Järvekülg, R. 2005. Rahvusvahelise tähtsusega looma - ja taimeliigid Eestis – Võldas. Tallinn. 84 Tambets, J., Tambets, M., Thalfeldt, M. 2018. Tõugja (Aspius aspius) kaitse tegevuskava. Eesti Loodushoiu

Keskus.

18

ümber voolusänge, mis muudab veekogud kalade jaoks elukõlbmatuks. Peamised ohud Eesti jõgedes on rändeteede tõkestamine, kudealade füüsilise kvaliteedi halvendamine ning vooluhulga ja veetaseme kõikumine85,86,87.

Saarmas (Lutra lutra) kuulub LKS alusel III kaitsekategooriasse, loodusdirektiivi II ja IV

lisasse ning Eesti punase nimestiku kohaselt on tegemist soodsas seisundis liigiga. Saarmas oli esialgu levinud kogu Euroopas, kuid elupaikade hävimise ja üleküttimise tagajärjel hävis või oli hävimas Kesk-Euroopas ja Skandinaavias. Tänu edukale taasasustamisele ja kaitsele leidub

saarmaid jälle enamikus Euroopa maades. Baltimaades on saarmas laialt levinud ja suhteliselt arvukas liik. Ta elutseb kogu Eesti mandriosas ning viimastel aastatel on asunud elama ka Hiiu-

ja Saaremaale. Saarmas asustab jõgesid ja järvi, aga ka ojasid ja suuremaid kraave ega pelga inimasustuse lähedust. Peamine oht on koprajahil kasutatavad rauad. Kuna saarmas asustab tihti kobraste ülespaisutatud veekogusid ja kasutab kobraste urge, hukkuvad raudades ka saarmad.

Suur ohutegur on ka konkurents mingiga, seda eriti talvise toidu puhul mingi suure arvukuse korral88.

Paksukojaline jõekarp (Unio crassus) kuulub LKS alusel II kaitsekategooriasse, loodusdirektiivi II ja IV lisasse ning Eesti punase nimestiku kohaselt ohuväliste liikide hulka.

Eelistab liivase või kruusase põhjaga nõrgalt aluselise või neutraalse veega keskmise- või kiirevoolulisi veekogusid. Eestis on võrreldes ülejäänud Euroopaga paksukojaline jõekarp

suhteliselt levinud. Seniste andmete põhjal on paksukojaline jõekarp ulatuslikult levinud Pärnu, Navesti, Reiu, Kasari, Vigala, Pedja ja Võhandu jões ning Väikeses Emajões. Jõekarbi levikut ohustab veekogude reostumine. Karbid on selle suhtes nii tundlikud, et nende jões leidumise

põhjal võib järeldada, et vähemalt nende eluaja jooksul pole selles veekogus toimunud suuri õnnetusi. Eestis häirivad inimtegevusest jõekarpi veel enam kaevetööd ja paisutamine. Kui kalaliikidele oli kobraste tegevus negatiivne, siis jõekarpide puhul pole seda seost tõestatud

ning kobraste tegevus pigem mitmekesistab karpide elutingimusi89.

Künnapuu (Ulmus laevis) kuulub LKS alusel III kaitsekategooria kaitsealuste taimeliikide hulka ja Eesti punase nimestiku järgi on tegemist ohulähedase liigiga. Künnapuu on küllalt varjutaluv ja eelistab kasvada viljakal huumuserikkal pinnasel. Sobivad looduslikud

kasvukohad on suuremate jõgede kallastel lammimetsades. Eestis on künnapuu oma levila loodepiiril ja üsna haruldane liik, mis on levinud hajusalt kogu territooriumil. Liigi arvukuse

suundumus on teadmata90. Künnapuu arvukust ohustavad eelkõige haigused ja parasiidid, kuna künnapuu pärineb jalaka perekonnast, kus on peamine puude haigustekitaja just jalakasurm. Lisaks ohustab liiki metsamajandamine ja halb looduslik uuenemine91.

Loodusdirektiivi rakendamine

Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja nende elupaigatüüpe ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja

nende elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja

85 Pihu, E., Turovski, A. 2001. Eesti mageveekalad – Kalastaja raamat. Tallinn: Zero Gravity OÜ. 86 Tambets, M. 2005. Rahvusvahelise tähtsusega looma - ja taimeliigid Eestis – Jõesilm. Tallinn. 87 Tambets, M., Kärgenberg, E., Thalfeldt, M., Saks, L., Järvekülg, R. 2021. Jõesilmu (Lampetra fluviatilis)

kaitse tegevuskava eelnõu. 88 Laanetu, N. 2005. Rahvusvahelise tähtsusega looma - ja taimeliigid Eestis – Saarmas. Tallinn. 89 Timm, H. 2017. Paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) kaitse tegevuskava. 90 Kukk, T., Kull, T., Luuk, O., Mesipuu, M., Saar, P. 2020. Eesti taimede levikuatlas 2020. Tartu:

Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 91 Kaar, E. 2011. Eesti Loodus – Jalakas ja künnapuu Eestis. (Külastatud 26.08.2022.)

19

liikide ökoloogilistele nõudlustele. Käntu-Kastja looduskaitseala kuulub Käntu-Kastja loodusala koosseisus (Käntu-Kastja loodusala, EE0040209) üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. Loodusala eesmärk on nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike

elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide ja II lisas nimetatud liikide elupaikade kaitse. Kaitse-eesmärkideks seatud

elupaigatüüpide jõgede ja ojade (3260), liigirikaste niitude lubjavaesel mullal (6270*), niiskuslembeste kõrgrohustute (6340), lamminiitude (6450), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitude (6510), puisniitude (6530*), rabade (7110*), siirde- ja õõtsiksood (7140),

nokkheinakoosluste (7150), liigirikaste madalsoode (7230), vanade loodusmetsade (9010*), vanade laialehiste metsade (9020*), puiskarjamaade (9070), soostuvate ja soo-lehtmetsade

(9080*) ning siirdesoo- ja rabametsade (91D0*) kaitse on ühtlasi Eesti riigi rahvusvaheline kohustus.

Linnudirektiivi rakendamine Linnudirektiivi eesmärk on kaitsta kõiki linde tapmise ja püüdmise eest, piirata lindude

küttimist ja nendega (samuti nende kehaosade ja neist valmistatud esemetega) kaubitsemist. Direktiiv teeb kohustuslikuks moodustada üleeuroopaliselt ohustatud liikide ja rändliikide elupaikade kaitseks spetsiaalsed linnualad. Linnudirektiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt on

liikmesriikidel kohustus rakendada direktiivi lisades nimetatud regulaarselt leiduvate rändlinnuliikide, eelkõige nende liikide pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning

rändepeatuspaikade kaitseks erimeetmeid, mis tagaksid nende liikide säilimise ja paljunemise nende levikualal. Käntu-Kastja looduskaitseala kuulub Käntu-Kastja linnuala koosseisus üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. Linnudirektiivi I lisa liigid, kelle

rändepeatus- ja pesitsuspaiku kaitstakse, on kaljukotkas (Aquila chrysaetos), suur-konnakotkas (Aquila clanga), väike-konnakotkas (Aquila pomarina), rohunepp (Gallinago media), jäälind (Alcedo atthis), valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos), väike-kärbsenäpp (Ficedula

parva), metsis (Tetrao urogallus), teder (Lyrurus tetrix), laanepüü (Tetrastes bonasia), öösorr (Caprimulgus europaeus), rukkirääk (Crex crex) ja händkakk (Strix uralensis).

2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus

Käntu-Kastja looduskaitseala (kokku 3489,5 ha) moodustatakse valdavalt olemasolevate hoiualade ja püsielupaikade põhjal. Seega ei ole tegemist uue kaitsealaga, vaid ebapiisava

kaitsekorraga alale optimaalse kaitsekorra kehtestamisega. Hoiualade muutmine looduskaitsealaks on eelkõige vajalik senistel hoiualadel elavate

ohustatud ja kaitsealuste liikide, nende pesitsus- ja toitumispaikade ning haruldaste elupaigatüüpide, eelkõige ulatuslike lamminiitude, soo- ja metsaelupaikade tõhusamaks

kaitsmiseks. Hoiuala kaitserežiim ei ole antud alal asuvate väärtuste kaitseks piisav. Näiteks on hoiualal kohustus tagada kaitse-eesmärgiks seatud elupaikade ja kasvukohtade soodne seisund, kuid inventeeritud metsaelupaigatüübid asuvad Käntu-Kastja hoiualadel laiguti ning liikide

asukohad on Eesti looduse infosüsteemi (edaspidi EELIS) kantud sageli punktobjektidena, kusjuures paljude liikide pesapaigad (sh rähnilistel) on aastati erinevad ning EELIS kajastab

üksnes inventuuri toimumise aasta seisu. Seega ei taga hoiuala kaitserežiim Käntu-Kastja väärtusliku metsamassiivi kui tervikliku elupaiga ja ökosüsteemi kaitset. Hoiuala kaitserežiim ei võimalda olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööde reguleerimist. Samas on

kraavide hooldamisel (sh settest puhastamisel) oluline arvestada kuivenduste suhtes tundlike liigniiskete koosluste veerežiimi säilitamise vajadust. Piirkonna liigniisked elupaigatüübid

(eelkõige sookooslused ja niisked niidud) on kunagi olnud tihedalt kraavitatud, kuid nüüdseks on kraavid tihti setteid täis.

20

Linnuliikide puhul on looduskaitseala moodustamise kõige olulisem eesmärk I kaitsekategooria kotkaliikide kaljukotka, suur-konnakotka ja väike-konnakotka ning arvukate rähniliste, sh

II kaitsekategooria valgeselg-kirjurähni elupaikade kaitse tagamine. Kotkaste jaoks on oluline looduskaitseala moodustamine ja vajalikus ulatuses sihtkaitsevööndi kaitsekorra kehtestamine,

kuna kehtiv hoiuala kaitsekord ja ringikujulised püsielupaigad ei taga liikidele soodsaks elutegevuseks piisava suurusega elupaiku, mis on üldjuhul oluliselt suuremad kui LKS § 50 lõike 2 kohane esmane kaitsetsoon.

Käntu-Kastja looduskaitsealal on praegu kaks kaljukotka pesapaika, millele on tulenevalt LKS

§ 50 lõike 2 punktist 5 moodustatud automaatselt ringikujuline püsielupaik (kaljukotka pesapuu ja seda ümbritsev ala 500 m raadiuses). Käntu soo ääres asuv kaljukotka pesapaik leiti esimest korda 2015. aasta septembris. Viimati oli pesa asustatud 2018. aastal, kui vaatlusel tuvastati, et

pesale on toodud värskeid oksi. 2021. aasta vaatluse andmetel on kaljukotka paar lähedusse teinud uue pesa, kuhu munenud ei olnud, kuid mis oli kaunistatud värskete okstega, mis näitab,

et tegemist on asustatud pesaga. Tegemist on suure tõenäosusega sama kaljukotkapaariga, kelle algne pesapaik, mis liidetakse kaitsealaga, asub Keskküla raba lähistel Üdruma kaljukotka püsielupaigas. Kaljukotka kaitse tegevuskava kohaselt moodustavad kaljukotka kodupiirkonna

(pesitsuselupaik ja peamine toitumisala) pesast 5 km raadiusesse jäävad looduslikud ja poollooduslikud elupaigad. Kriitilise tähtsusega on soo, eriti lagesoo osatähtsus

kodupiirkonnas, tehislikke elupaiku välditakse. Sobiva suurusega sihtkaitsevöönd on pesast avamaal ligikaudu 2 km raadiuses ja puistus vähemalt 500 m raadiuses, mis välistab majandustegevuse ja võimaldab seada pesitsusperioodiks liikumispiirangu. Lisaks peab

sihtkaitsevöönd hõlmama soo kraavitatud osa, kuna piiranguvööndi kaitsekord ei võimalda reguleerida kraavide hooldust ja takistada soo jätkuvat kuivendamist92. Arvestades liigi suurt pesapaigatruudust, tuleb pesakohta kaitse all hoida seni, kuni säilib liigile pesitsemiseks sobilik

pesapaik (puistu). Seega on liigi kaitse seisukohalt väga oluline Käntu-Kastja looduskaitseala ja eri rangusastmetega sihtkaitsevööndite moodustamine, mis tagab edukalt kaljukotka terve

kodupiirkonna kaitse. Lisaks kaljukotka püsielupaigale on oluline liita Käntu-Kastja looduskaitsealaga ka hoiuala

põhjaservas asuv Üdruma suur-konnakotka püsielupaik. Suur-konnakotka püsielupaik on umbes 1,2 km2 suurune ja tagab seal pesitsevate kotkaste esmase kaitse (tagatud on pesametsade

säilimine). Samas on suur-konnakotka kaitse tegevuskava kohaselt kotkaste kodupiirkonnaks umbes 2 km raadiusega ring ümber pesa, s.o kokku ligikaudu 13 km2 suurune ala. Nende elupaik hõlmab lisaks püsielupaigas olevale metsale ka jõe ääres olevaid lamminiite, mida

kasutatakse toitumisaladena, seega võib kindlalt märkida, et olemasolev Üdruma suur- konnakotka püsielupaik ja Käntu-Kastja hoiuala on omavahel väga tihedalt seotud ning liigi

kaitse ühtlustamiseks ja paremaks korraldamiseks on igati otstarbekas eelmainitud püsielupaik Käntu-Kastja kaitsealaga liita. Viimati pesitses suur-konnakotkas selles püsielupaigas 2002. aastal ja 2014. aastal asustas püsielupaiga väike-konnakotkapaar, kelle üks vanalindudest

on kas hübriid (suur- ja väike-konnakotka segapaari järglane) või suur-konnakotkas – see vajab edaspidi geneetilist analüüsi ja kinnitust. Viimase vaatluse (2018. aastal) andmetel on

teadaolevad pesad Üdruma püsielupaigas varisenud. EELIS-e andmetel asub kaitsealal Kastja suur-konnakotka püsielupaik, kus asuv pesa oli ilmselt varupesa ja mis on viimase vaatluse (2018. aastal) andmetel varisenud. Kaitseala ligidal pesitseb üks puhas suur-konnakotkapaar ja

üks segapaar (üks vanalindudest on väike-konnakotkas), mis tekitab kaitseala loomisel väga tõenäolise perspektiivi suur-konnakotka arvukuse taastumiseks mitte ainult eelmainitud

92 MTÜ Kotkaklubi (Gunnar Sein). 2018. Kaljukotka (Aquila chrysaetos) kaitse tegevuskava.

21

püsielupaigas, vaid tervel kaitsealal. Sobivate pesametsade säilitamiseks on vaja kaitsta ava- madalsoode ja lamminiitudega vooluveekogude lähedal säilinud vanu soiseid leht- ja segametsi, eelistatult tuleb seal täielikult raiest hoiduda või vähemalt säilitades raie käigus suuri tugevate

okstega potentsiaalseid pesapuid. Kaitstavatel aladel tuleb sellised metsad tsoneerida sihtkaitsevööndisse. Eelistatud toitumisalade kaitseks tuleb kaitstavatel aladel, võimaluse

korral ka mujal vältida lamminiitude ja madalsoode kuivendamist. Samuti on vaja veekogusid ääristavaid lamminiite säästvalt majandada niitmise või karjatamise abil93. Seega on oluline tagada senises püsielupaigas ja hoiualal asuva loodusdirektiivi elupaigatüübi soostunud ja soo-

lehtmetsade ning jõgede ja lamminiitude jätkusuutlik kaitse.

Käntu-Kastja looduskaitsealal pesitsevate väike-konnakotkaste jaoks on selle piirkonna puhul, eeskätt ulatuslike luhaniitude ja märgade lehtmetsade näol, tegemist väga kvaliteetse elupaigaga. EELIS-e järgi asub kaitsealal kokku neli väike-konnakotka püsielupaika. Nendest

pesadest kaks olid viimati asustatud ja eduka pesitsusega 2014. aastal ning teised kaks olemasolevate paaride varupesad. Viimaste vaatluste andmetel oli pesadest üks asustatud veel

2015. aastal ja 2020. aastal leiti uus asustatud pesa ühe vana pesa läheduses. Hinnanguliselt pesitseb kaitsealal 1–2 paari. Piirkonna sobivust konnakotkaste elupaigana ilmestab ka fakt, et umbes 4 km raadiuses ümber kaitseala leidub EELIS-e andmetel hulgaliselt konnakotkaste

asustatud pesitsuspaiku: kümme väike-konnakotka, kolm suur-konnakotka ja üks segapaari püsielupaik. Väike-konnakotka kodupiirkonnaks võib üldistatult pidada 2 km raadiusega

ringikujulist ala ümber pesa, just seal toimub suurem osa kotkaste igapäevategevusest. Sihtkaitsevöönd peab hõlmama väike-konnakotka pesapaika ja seda ümbritsevat sobivat pesametsa vähemalt 100 m raadiuses, kuid võib ulatuda pesast ka 200–300 m kaugusele –

sihtkaitsevööndiga hõlmatakse kogu pesitsemiseks sobiv ühtlase vanusega pesamets, kuhu varupesade rajamise tõenäosus on suur94.

Röövlindudest on Käntu-Kastja looduskaitseala oluline elupaik kanakullile. Kaitsealal on EELIS-e andmetel leitud kaks asustatud kanakulli pesapaika, üks 2009. ja teine 2011. aastal.

Viimase vaatluse (2020. aastal) andmetel on 2011. aastal avastatud pesa lähedale ehitatud uus pesa, kuid pesitsemisedukus on teadmata. Liigi kaitse tegevuskava kohaselt valib kanakull endale pesapaigaks peamiselt okaspuuenamusega suuri vanu metsalaamasid ning üldjuhul

hoiab eemale metsaservadest ja teistest potentsiaalsetest häiringuallikatest (nt teed, asulad). Käntu-Kastja looduskaitsealal leidub niisuguseid metsi hulgaliselt ümber kaitseala keskel asuva

Käntu raba, mille ääres paiknevad kanakulli seni leitud pesapaigad. Kanakulli kaitsel tuleb sihtkaitsevööndi režiimiga tagada sobiva pesametsa säilimine ja häirimise vältimine pesa ümbruses,

mis tähendab, et sihtkaitsevööndisse piiritletakse kogu elupaigalaik (minimaalselt 5 ha 60-aastast

või vanemat metsa)95.

Lisaks märkimisväärsele röövlindude asustustihedusele on Käntu-Kastja looduskaitseala erakordselt rikkalik mitmesuguste rähniliikide ja nende asustustiheduse poolest. EELIS-e

2009. aasta andmetel leidus alal hinnanguliselt 14 väike-kirjurähnipaari, kaks musträhnipaari, viis hallpea-rähnipaari, kolm laanerähnipaari ning 13 valgeselg-

kirjurähnipaari. 2020. aasta lindude inventuuri andmetel on alal hinnanguliselt 10–15 väike-

kirjurähnipaari, 5–7 musträhnipaari, 2–4 hallpea-rähnipaari, 1–2 laanerähnipaari ning 20– 25 valgeselg-kirjurähnipaari96. Valdavalt metsamajandusest põhjustatud metsade kadumise ja

fragmenteerumise tõttu on sipelg- ja lagupuidul toituvate rähnide (spetsialistide) arvukus

93 Väli, Ü. 2020. Suur-konnakotka (Clanga clanga) kaitse tegevuskava. 94 Abel, U. 2018. Väike-konnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava. 95 Väli, Ü., Tuule, A. 2014. Kanakulli (Accipiter gentilis L.) kaitse tegevuskava. 96 Nellis, R., Leetmaa, T., Tuule A. 2020. Käntu-Kastja linnuala haudelinnustiku inventuuri 2020. a aruanne.

22

viimase poolesaja aasta jooksul kahanenud peaaegu kogu Euroopas. Eestis on täheldatud valgeselg- ja väike-kirjurähni, roherähni ning laanerähni arvukuse vähenemist. Vastavalt rähniliikide seire aruandele on seirealadel seireperioodi jooksul (2007–2019) täheldatud väike-

kirjurähni ning laanerähni arvukuse vähenemist. Musträhni arvukus on olnud stabiilne ning valgeselg-kirjurähni ja hallpea-rähni arvukus on suurenenud97. Samas on vaatlusperioodil kõigi

rähnide arv tervikuna vähenenud 29%98. Seega on vajalik kaitsta rähne just neile väga sobilikes elupaikades ja minimeerida metsamajandamise negatiivne mõju.

Käntu-Kastja looduskaitsealal katab valgeselg-kirjurähni ja väike-kirjurähni

elupaiganõudlus ka teiste rähniliikide omad – vanad (niisked) segametsad, salu-lehtmetsad,

puisniidud jne –, seetõttu on otstarbekas seada kaitse-eesmärgiks just need rähniliigid ja nende elupaikade kaitse. Eespool mainitud rähniliikidele sobilikud metsakooslused on levinud mitmel pool üle terve kaitseala. Need metsad on kvaliteetseks elupaigaks ka kaitsealal ohtralt levinud

väike-kärbsenäpile, keda 2009. aasta inventuuri andmetel pesitses 15–20 paari. Käntu-Kastja looduskaitsealal pesitseb 2020. aastal tehtud inventuuri kohaselt hinnanguliselt 20–25 paari

väike-kärbsenäppe99. Liigi kaitse tegevuskava eelnõu kohaselt on otstarbekas seada väike- kärbsenäpp kaitstava ala eesmärgiks, kui teda leidub alal vähemalt viis paari100, seega on väike- kärbsenäpi ja tema elupaikade kaitsmine Käntu-Kastja looduskaitsealal igati õigustatud.

Käntu-Kastja looduskaitsealal on metsisele elupaigaks sobilikud vanad okaspuumetsad levinud

peamiselt Käntu ja Keskküla raba ääres. Sobivaid kohti leidub kaitsealal veel Käntu soo lääne- ja idaservas, kus täpsemad loendusandmed puuduvad. Kaitsealale jääb Keskküla raba idaservas piiritletud elupaik, kus 2013. aastal toimus 1–2 metsisekukega mäng. Viimase vaatluse

(2018. aastal) andmetel mängu ei toimunud, näha oli vaid metsisekana tegevusjälgi. Metsise arvukuse kahanemise peamiseks põhjuseks sellel alal peetakse isoleeritust, sellele on kaasa aidanud turbatööstus, mis on vähendanud metsisele sobivaid elupaiku. Samuti on oluline

ohutegur suur röövlus (väikekiskjate suur arv). Niisamuti leidub Käntu-Kastja kaitsealal sobilikke elupaiku tedrele ja laanepüüle. Teder on seotud rohkem rabade ja soodega ning

lagedate niidualadega. Kaitsealale jääb seitse piiritletud elupaika, mis paiknevad Käntu ja Kesküla raba ääres ning lagedatel luhaniitudel Kasari jõe ääres ja ka rohumaadel. 2020. aastal tehtud inventuuri andmetel oli kaitsealal 30–35 tedrekukke. Laanepüü eelistab seevastu raba-

ja sooäärseid metsaalasid ning päris lagedale niidule ei tiku. Kaitsealale jääb kümme piiritletud elupaika, mis paiknevad hajusalt Käntu ja Kesküla raba äärsetest metsades ning kaitseala

põhjaosas madalsoid ümbritsevates metsades. 2020. aastal tehtud inventuuri andmetel leidub alal hinnanguliselt 12–15 laanepüüpaari101.

Käntu-Kastja looduskaitseala niisked luhaniidud on sobivaks pesitsusalaks rohunepile. EELIS-esse on märgitud kaitseala põhjaosa luhaniidul rohunepi leiukoht, mis leiti 1990-ndatel,

2009. ja 2020. aasta linnuinventuuri102 andmetel rohuneppi alalt enam ei leitud. Käntu-Kastja loodusala kaitsekorralduskava kohaselt on tõenäoliselt liigi üleüldise drastilise arvukuse vähenemise tagajärjel rohunepi populatsioon senisel hoiualal välja surnud, kuid suur osa tema

elupaikadest on kaitsealal endiselt olemas ja nende taasasustamise tõenäosus suur, sest lähedal asuv Matsalu luhtadel elav populatsioon on selleks piisavalt suur ja elujõuline ning levib

97 Keskkonnaagentuur 2021. Rähnide seire 2020. aasta aruanne. Eluslooduse mitmekesususe ja maastike seire

programm. 98 Keskkonnaagentuur 2020. Rähnide seire 2019. aasta aruanne. Riikliku keskkonnaseire elustiku mitmekesisuse

seire programm. 99 Nellis, R., Leetmaa, T., Tuule A. 2020. Käntu-Kastja linnuala haudelinnustiku inventuuri 2020. a aruanne. 100 Nellis, R. Väike-kärbsenäpi (Ficedula parva) kaitse tegevuskava eelnõu. 101 Nellis, R., Leetmaa, T., Tuule A. 2020. Käntu-Kastja linnuala haudelinnustiku inventuuri 2020. a aruanne. 102 Nellis, R., Leetmaa, T., Tuule A. 2020. Käntu-Kastja linnuala haudelinnustiku inventuuri 2020. a aruanne.

23

lähitulevikus tõenäoliselt ka planeeritavale Käntu-Kastja looduskaitsealale, kui elupaikade kvaliteet ei halvene. Kuna tegemist on väga haruldase ja ohustatud liigiga, on väga tähtis kaitsta ka kõiki tema potentsiaalseid elupaiku, seetõttu on oluline arvata liik planeeritava Käntu-Kastja

looduskaitseala kaitse-eesmärkide hulka.

Käntu-Kastja looduskaitseala jõgede kaldaservad on olulised pesitsuspaigad haruldasele jäälinnule, keda oli 2009. aastal tehtud inventuuri kohaselt alal hinnanguliselt vähemalt 2–3 paari, kuid 2020. aasta inventuuri andmetel leidub hinnanguliselt alal vähemalt 1–2 paari103.

Käntu-Kastja ulatuslikud luhaniidud on väga sobilikud pesitsuspaigad rukkiräägule, keda oli

2009. aasta inventuuri andmetel alal hinnanguliselt 10–15 paari, kuid 2020. aasta inventuuri andmetel hinnanguliselt juba 20–30 paari. Peamiselt Käntu-Kastja rabametsi asustavat öösorri leidub alal 2020. aasta inventuuri andmetel kahel territooriumil Käntu soos ja Laiküla soo ääres

hinnanguliselt 8–10 paari. Suuri ja vanu metsamaastike asustavat händkakku leidus Käntu- Kastja metsades 2009. aasta inventuuri andmetel hinnanguliselt 3–5 paari, kuid 2020. aasta

inventuuri andmetel hinnanguliselt 5–7 paari104. Looduskaitsealal asuvad jõed on kvaliteetsed elupaigad kaitsealustele kala- ja sõõrsuuliikidele

tõugjale, võldasele ja jõesilmule. EELIS-e andmetel on 2002. aasta lõheliste ja karpkalade elupaikade inventuuri tulemusel märgitud Kasari jõgi tõugja elupaigaks ning liigi leidumist

looduskaitseala jõgedes kinnitab ka liigi kaitse tegevuskava105. Siiski nenditakse tegevuskavas, et varem tihti tabatud tõugjas on nüüdseks Kasari jões haruldaseks muutunud ja vajalik on tõugja taasasustamine hävimisohus populatsiooni taastamiseks. Võldase olemasolu Käntu-

Kastja looduskaitseala jõgedel on riikliku seire abil hästi dokumenteeritud. Tegemist on kõikides kaitsealal asuvates jõgedes (Kasari, Vigala, Velise) üsna tüüpilise liigiga, 2013. aasta riikliku jõgede hüdrobioloogilise seire106 tulemuste kohaselt leidus võldast arvukalt nii Kasari

kui ka Vigala jões, Velise jões oli liiki samuti, kuid vähem arvukalt. 2019. aasta jõgede hüdrobioloogilise seire107 tulemuste kohaselt leidus võldast vähe arvukalt Kasari jões ja

arvukalt Velise jões. Seda, et jõesilm on levinud Kasari, Vigala ja Velise jões, on märgitud EELIS-es 2015. aasta andmetel, liigi kaitse tegevuskava eelnõus108 ning ojasilmu ja jõesilmu leviku täpsustamise aruandes109. Aruandest selgub, et Kasari jões registreeriti arvukas

kudemine 2013. aastal, kuid 2015. ja 2017. aasta püügil oli arvukus väike. Aruande kohaselt 2017. aastal toimunud sügispüügil selgus, et Vigala jõe alamjooksul on liigi seisund hea, kuid

keskjooksul hakkavad jõesilmu rännet takistama vana(d) veskipaisu(de) künnis(ed). Velise jõe kohta tuuakse aruandes välja, et tegemist on üllatavalt hea silmujõega ja see võib olla kõige atraktiivsema vooluveekogu Kasari süsteemis.

Lisaks kala- ja sõõrsuuliikidele on kaitsealal asuvad jõed kvaliteetsed elupaigad

paksukojalisele jõekarbile. Seda kinnitab ka paksukojalise jõekarbi kaitse tegevuskava, mille

103 Nellis, R., Leetmaa, T., Tuule A. 2020. Käntu-Kastja linnuala haudelinnustiku inventuuri 2020. a aruanne. 104 Nellis, R., Leetmaa, T., Tuule A. 2020. Käntu-Kastja linnuala haudelinnustiku inventuuri 2020. a aruanne. 105 Tambets, J., Tambets, M., Thalfeldt, M. 2018. Tõugja (Aspius aspius) kaitse tegevuskava . 106 Pall, P., Järvekülg, R., Kõrs, A., Pihu, R., Piirsoo, K., Timm, H., Vilbaste, S. 2014. Eesti riikliku

keskkonnaseire allprogrammi jõgede hüdrobioloogilisne seire ja uuringud 2013. aasta aruanne. Tartu: Eesti

Maaülikooli PKI Limnoloogiakeskus. 107 Pall, P., Järvekülg, R., Järvekülg, T., Sinimets, A., Timm, H., Vilbaste, S. 2020. Eesti riikliku keskkonnaseire

allprogrammi jõgede hüdrobioloogiline seire ja uuringud 2019. aasta aruanne. Tartu: Eesti Maaülikool. 108 Tambets, M., Kärgenberg, E., Thalfeldt, M., Saks, L., Järvekülg, R. 2021. Jõesilmu (Lampetra fluviatilis)

kaitse tegevuskava eelnõu. 109 Eesti Loodushoiu Keskus. 2018. Pisitigude ja sõõrsuude leviku täpsustamine 2016 -2017. Osa 2: Ojasilmu ja

jõesilmu leviku täpsustamine 2016-2016. Projekti lõpparuanne. Tartu.

24

kohaselt on liik planeeritaval kaitsealal asuvas Kasari ja Vigala jões ulatuslikult levinud. Nendes jõgedes leidub paksukojalist jõekarpi pikal alal, välja arvatud vähesed sobimatud alad (väga aeglase vooluga osad, äärmised ülemjooksud)110.

Kaitsealustest taimeliikidest tuleb Käntu-Kastja looduskaitseala kindlasti lugeda oluliseks

kasvukohaks väga haruldaseks jäänud aasnelgile. 2009. aastal toimunud inventuuri kohaselt asub planeeritaval kaitsealal kolm suurt ja neli väiksemat aasnelgipopulatsiooni111. Inventuuri andmetel oli suurematest populatsioonidest kahe arvukus 100–150 isendit ja kõige suurema

populatsiooni suuruseks ligi 10 000 generatiivset taime (tegemist on üle-eestiliselt kümne olulisema aasnelgi populatsiooni hulka kuuluva populatsiooniga). 2018. aasta kordusvaatluse

andmetel112 on kaks suuremat jõeäärset populatsiooni elujõulised ja hooldatud. Populatsiooni puhmikute arv on veidi kasvanud mõlemas kasvukohas, kus loendati 109–157 puhmikut. Kõige suurema populatsiooni taimede arvukus on 2018. aasta vaatluse andmetel vähenenud,

kasvukohas loendati 525 generatiivset taime. Põhjuseks on niidukoosluse ebapiisav hooldus ja kraavide võsastumine. Väiksemate populatsioonide arvukus on võrreldes 2009. aastaga

vähenenud (kohati pole ühtegi taime leitud), kuid kasvukohad on veel siiski sobivad. Seega on piisava hoolduse tagamisel tõenäoline, et populatsioonid taastuvad.

Käntu-Kastja looduskaitseala on oluline kasvukoht eesti soojumika jaoks, mis kasvab kärbesõiega sarnastes elupaikades, milleks on lubjarikkad soostunud niidud, madalsood ning

soised hõredad metsad ja võsad, kus rohustus kasvab pruuni sepsikat, sinihelmikat, lubikat, raudtarna ja teisi lubjalembeseid niiskust armastavaid taimi. 2009. aasta inventuuri käigus leiti alalt kolm eesti soojumika kasvukohta113. Kui ühes neist ei olnud soojumika esindatus väga

märkimisväärne (leiti 17 isendit), siis teises oli taimi juba üle 100 ja kolmandas üle 2000. Eestis haruldane künnapuu on Käntu-Kastja looduskaitsealal üsna levinud. Leiukohad asuvad

jõeäärsetes lammimetsades, luhaniitude äärealadel ja üksikud ka luhaniitudel. Kokku on 2009. aasta inventuuri andemetel looduskaitsealal teada 38 künnapuu leiukohta (üksikpuud ja

puude grupid)114. Käntu-Kastja looduskaitseala põhjaosas paiknevas madalsoos leidub lisaks paljudele

niiskuslembestele käpalistele, nagu täpiline sõrmkäpp, ka haruldast kuninga-kuuskjalga. Mõlema liigi leiukoht avastati soostunud niitude seire käigus 2016. aastal115 ja vaatluse juures

on märgitud, et alal leidub mõlemat liiki, kuid kasvukoha seisund halveneb mändide pealekasvu tõttu. Seega on seisundi parandamiseks vajalik kasvukoha kaitse all hoidmine ja hooldamise tagamine.

110 Timm, H. 2017. Paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) kaitse tegevuskava. 111 Meltsov, V., Kattai, K. 2009. Käntu-Kastja hoiuala niidu elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide

inventuur. Tartu. 112 Pärankoosluste Kaitse Ühing. 2018. Valikuliste kuiva kasvukoha taimede inventuur koos kaitsekorralduslike

soovituste andmisega. (Liigitegevuskavade ja kaitsekorralduskavade rakendamine 2018. Riigihanke 194714 osa

nr 5 Lepingulise töö aruanne). 113 Meltsov, V., Kattai, K. 2009. Käntu-Kastja hoiuala niidu elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide

inventuur. Tartu. 114 Meltsov, V., Kattai, K. 2009. Käntu-Kastja hoiuala niidu elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide

inventuur. Tartu. 115 Pärandkoosluste Kaitse Ühing 2016. Eesti riikliku keskkonnaseire eluslooduse mitmekesisuse ja maastike

seire alamprogrammi „Luhaniitude ja soostunud niitude taimekooslused” 2016 aastaaruanne. Tartu.

25

Kauni kuldkinga leiukoht avastati 2020. aastal metsainventuuri käigus116, leiukoht asub Üdruma sihtkaitsevööndis ja see on kümne taimega elujõuline populatsioon.

Looduskaitseala põhjaosa madalsoodes on 2009. aasta inventuuri käigus registreeritud kolm kärbesõie leiukohta117. Leiukohtades on liigi arvukuseks märgitud 2–50 taime. Kahe leiukoha

puhul on tegemist 2–3-taimelise kidura populatsiooniga, mida on veel võimalik taastada. Kolmandas leiukohas on 50 taimega elujõuline populatsioon.

Lisaks haruldastele, ohustatud ja tüüpilistele kaitsealustele liikidele seisneb planeeritava Käntu- Kastja looduskaitseala väärtus ka sealses väärtuslikus kooslustesüsteemis.

Üheks kõige olulisemaks (poollooduslikuks) koosluseks on seal luhaniidud. Neid on kokku umbes 437 ha118, kusjuures üle 75% luhaniitudest on praegu hooldatud. Käntu-Kastja loodusala

kaitsekorralduskava kohaselt planeeritakse hooldatava ala pindala suurendada vähemalt 80%- ni. Järjepideva hooldamise tulemusena on nendest niitudest umbes 68 ha väga kõrge ja umbes

346 ha kõrge esinduslikkusega. Vaid umbes 17,7 ha luhaniite on keskmise esinduslikkusega (veel tuntava kultuuristamise mõjuga) ja 4,8 ha madala esinduslikkusega (tugeva kultuuristamise mõjuga, võsastunud). Samas on eelmainitud kaitsekorralduskava käigus

kavandatud ka neid niite jätkuvalt hooldada, mistõttu loodusliku arengu tagajärjel väheneb tõenäoliselt ajapikku kultuuristamise mõju ja suureneb nende koosluste looduskaitseline

väärtus. Alal asuvad luhaniidud moodustavad keeruka kompleksi kaitseala läbivate jõgede ja ojadega.

Neist suurimad on Kasari, millest kaitsealale jääb umbes 12 km, Vigala, mis jääb kaitsealale umbes 6 km ulatuses, ja Velise jõgi, millest jääb kaitsealale umbes 100 m.

Lisaks luhaniitudele leidub Käntu-Kastja looduskaitsealal mitmesuguseid niidukooslusi. Näiteks leidub seal umbes 3,9 ha liigirikkaid niite lubjavaesel mullal119. Kuigi need niidud

on planeeritaval kaitsealal levinud üsna väikesel alal, on tegemist kõrge esinduslikkusega ja liigirikaste niitudega. Kavandataval kaitsealal asuvad sellesse tüüpi kuuluvad niidukooslused praegu küll hoolduses pole, kuid Käntu-Kastja loodusala kaitsekorralduskava eelnõu kohaselt

on neid planeeritud taastada ja seejärel edaspidi regulaarselt hooldama hakata.

Käntu-Kastja looduskaitsealal leidub umbes 12,2 ha puisniite120. Tegemist on umbes 11 ha ulatuses kõrge ja 1,2 ha ulatuses keskmise esinduslikkusega kooslustega, mida praegu ei hooldata. Samas on kavandataval kaitsealal asuvad puisniidud planeeritud taastada ja edaspidi

hooldada, mistõttu on vajalik nende jätkuv kaitsmine.

Puiskarjamaad leidub loodaval kaitsealal 3,4 ha ulatuses121. Tegemist on hiljuti taastatud puiskarjamaaga, mille esinduslikkust on hinnatud kõrgeks. Kuna tegemist on sellele piirkonnale iseloomuliku kooslusega, on vajalik ka koosluse jätkuv kaitsmine.

116 Nellis, R. (OÜ Clanga). 2020. Käntu-Kastja hoiuala elupaigatüüpide inventuur 2020. aastal. 117 Meltsov, V., Kattai, K. 2009. Käntu-Kastja hoiuala niidu elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide

inventuur. Tartu. 118 Meltsov, V., Kattai, K. 2009. Käntu-Kastja hoiuala niidu elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide

inventuur. Tartu. 119 Meltsov, V., Kattai, K. 2009. Käntu-Kastja hoiuala niidu elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide

inventuur. Tartu. 120 Meltsov, V., Kattai, K. 2009. Käntu-Kastja hoiuala niidu elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide

inventuur. Tartu. 121 Kattai, K. 2017. PLK inventuur.

26

Lisaks eeltoodule leidub poollooduslikest kooslustest kavandataval kaitsealal umbes 37 ha aas-

rebasesaba ja ürt-punanupuga niite122,123. Kuigi need kooslused on pigem madalama

looduskaitselise väärtusega kui eespool nimetatud kooslused (u 19,9 ha kõrge, 8,2 ha keskmise ja 7,9 ha madala esinduslikkusega), on need siiski piirkonnale iseloomulikud. Osa nendest

kooslustest on juba praegu hoolduses ning ülejäänud plaanitakse taastada ja seejärel samuti hooldusesse võtta. Seega on tõenäoline, et järjepideva hooldamise tagajärjel lähiaastatel nende koosluste looduskaitseline väärtus oluliselt suureneb.

Sookooslustest väärib enim esiletõstmist kõrge esinduslikkusega Käntu raba, mille üheks osaks

on nokkheinakooslused, mida pole eraldi kooslusena välja toodud. Kokku on Käntu-Kastja looduskaitsealal 483 ha ulatuses raba elupaigatüüpi124. Looduskaitseala idaosasse jääb umbes 95 ha keskmise esinduslikkusega ja 35 ha madala esinduslikkusega rabakooslust.

Looduskaitseala keskosas paiknev Käntu soo (raba) on kogu 353 ha ulatuses kõrge esinduslikkusega. Kooslust on servaaladelt küll kunagi tugevasti kuivendatud, kuid nüüdseks

on sealsed kraavid enamasti osaliselt kinni kasvanud või on koprad need täielikult sulgenud. Käntu-Kastja loodusala kaitsekorralduskavaga nähakse ette veel toimivate kraavide sulgemist, mistõttu võib eeldada, et tulevikus suureneb Käntu soo looduskaitseline väärtus veel enam.

Peale eelmainitud sookoosluste leidub Käntu-Kastja looduskaitsealal ka umbes 23 ha siirde- ja

õõtsiksoid125,126. Väga kõrge esinduslikkusega 10,3 ha suurune siirdesookooslus jääb looduskaitseala lääneosasse. Kuigi see kooslus paikneb väikesel alal, on see osa kaljukotka elupaigast, mistõttu on väga oluline selle koosluse kaitsmine. Keskmise esinduslikkusega

2,3 ha suurune siirdesoolaik jääb looduskaitseala põhjaosasse ja madala esinduslikkusega 10,5 ha suurune siirdesoo kooslus paikneb Käntu soo idaküljel. Koosluste madal esinduslikkus on tingitud kuivenduse mõjust.

Liigirikkad madalsood on Käntu-Kastja looduskaitsealal levinud umbes 158 ha-l, sellest

umbes 32,4 ha on väga kõrge, 103,7 ha kõrge, 19,6 ha keskmise ja 2,3 ha madala esinduslikkusega127,128. Enamasti tuleneb koosluste madalam esinduslikkus kuivendusest tingitud võsastumisest, kuid Käntu-Kastja loodusala kaitsekorralduskavaga on ette nähtud

nende koosluste veerežiimi taastamine ja vajaduse korral võsast puhastamine, mille tagajärjel suureneb seni madalama väärtusega madalsoode looduskaitseline väärtus.

Väärtuslikest metsakooslustest leidub kaitsealal vanu loodusmetsi kokku umbes 277 ha129,130. Sellest umbes 29,6 ha metsa esinduslikkust on hinnatud kõrgeks. Lisaks on Käntu-Kastja

looduskaitsealal inventeeritud umbes 171 ha keskmise esinduslikkusega ja 76,6 ha alles kujunemisjärgus vanu loodusmetsi. Nende metsade esinduslikkust mõjutab kunagine üldine

piirkonna kuivendamine ja vanad raiejäljed. Loodusliku arengu tagajärjel ja Käntu-Kastja

122 Meltsov, V., Kattai, K. 2009. Käntu-Kastja hoiuala niidu elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide

inventuur. Tartu. 123 Talvis, M. 2021. PLK inventuur. 124 Paal, J., Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu. 125 Paal, J., Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu. 126 Nellis, R. (OÜ Clanga). 2020. Käntu-Kastja hoiuala elupaigatüüpide inventuur 2020. aastal. 127 Paal, J., Leibak, E. 2013. Eesti soode seisund ja kaitstus. Tartu. 128 Nellis, R. (OÜ Clanga). 2020. Käntu-Kastja hoiuala elupaigatüüpide inventuur 2020. aastal. 129 Nellis, R. 2014. Käntu-Kastja hoiuala vanade loodusmetsade inventuur. 130 Nellis, R. (OÜ Clanga). 2020. Käntu-Kastja hoiuala elupaigatüüpide inventuur 2020. aastal.

27

loodusala kaitsekorralduskavaga ettenähtud veerežiimi taastamise tulemusena nende metsade esinduslikkus tulevikus kindlasti paraneb.

Käntu-Kastja looduskaitsealal leidub umbes 22 ha vanu laialehiseid metsi, mis paiknevad kaitsealal laialipillutult väikeste laikudena131,132. Edela poole jääb umbes 4,4 ha ja selle

esinduslikkust on hinnatud kõrgeks, ülejäänud 14,6 ha esinduslikkus on keskmine. Lisaks on veel umbes 3 ha kujunemisjärgus. Keskmise esinduslikkusega koosluse madalama hinnangu põhjuseks on märgitud, et kooslus on sekundaarse ilmega. Tegemist on üsna haruldase

kooslusega, kuna need metsad on künnapuuenamusega. Seetõttu on metsade üldist looduskaitselist väärtust hinnatud väga kõrgeks.

Kõige ulatuslikumalt on väärtuslikest metsakooslustest levinud Käntu-Kastja looduskaitsealal soostuvad ja soo-lehtmetsad133,134. Kokku on sellesse tüüpi kuuluvaid metsi umbes 1067 ha,

sellest 450 ha on kõrge, 408 ha keskmise esinduslikkusega ja ülejäänud 209 ha on veel kujunemisjärgus. Peaaegu kõik alal asuvad soostunud ja soo-lehtmetsad on kuivendusmõjuga

ning see on mõjutanud koosluste esinduslikkust. Siiski on kõikjal tegu suhteliselt vähese kuivendusega ja loodusliku arengu tagajärjel väheneb selle teguri mõjutugevus veelgi. Keskküla turbakaevanduse lähistel olevaid metsi mõjutab kaudne kuivendus ja selle vastu on

potentsiaalseid meetmeid võimalik ette näha alles pärast kaevandamise lõppemist. Teistsugune on olukord Käntu soo lähistel olevate soostunud ja soo-lehtmetsadega, kus avaldub samuti raba

servas asuvate kuivendussüsteemide tõttu kaudne kuivenduse mõju. Nende koosluste seisundit on võimalik parandada raba veerežiimi taastades.

Lisaks leidub Käntu-Kastja looduskaitsealal umbes 173,4 ha siirdesoo- ja rabametsasid135,136. Väga kõrge esinduslikkusega siirdesoo- ja rabametsa kooslust leidub kaitsealal 21,5 ha, kõrge esinduslikkusega 132 ha ja keskmise esinduslikkusega 19,9 ha, seega on igati põhjendatud ka

selle koosluse kaitsmine. Nagu teisi kaitsealal asuvaid metsakooslusi on ka sealseid siirdesoo- ja rabametsi mõjutanud kuivendus. Sellegipoolest ei ole põhjendatud kooslustes või nende

vahetus läheduses asuvate kraavide sulgemine, kuna mitmel pool on tegemist juba kinni kasvavate ja mõjutugevust järjest kaotavate vooluveekogudega. Seega võib eeldada, et loodusliku arengu tagajärjel kuivendusmõju väheneb veelgi ja seeläbi suureneb sellesse tüüpi

kuuluvate metsade looduskaitseline väärtus.

2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik

LKS § 27 kohaselt moodustatakse looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks

ja tutvustamiseks looduskaitsealad. Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse-eesmärgiks planeeritakse seada mitme taime- ja loomaliigi ja nende elupaikade ning alal asuvate koosluste

kaitse. Kuna alal asuvad mitmed erinevad loodusväärtused, siis ei ole püsielupaiga moodustamine otstarbekas, kuna see moodustatakse peamiselt kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks. Ala jätkuv kaitsmine hoiualana ei ole samuti otstarbekas, kuna hoiuala

režiim ei võimalda rakendada piiranguid, mis on ala kaitse-eesmärkideks olevate liikide ja koosluste soodsa seisundi saavutmiseks ja säilimiseks vajalikud, näiteks jahipidamise ja

inimeste viibimise, samuti maaparandustööde eesmärgipärane piiramine. Inventeeritud

131 Türnpu, T. 2009. Käntu-Kastja hoiuala metsaelupaigatüüpide inventuur 2009. aastal. 132 Nellis, R. (OÜ Clanga). 2020. Käntu-Kastja hoiuala elupaigatüüpide inventuur 2020. aastal. 133 Türnpu, T. 2009. Käntu-Kastja hoiuala metsaelupaigatüüpide inventuur 2009. aastal. 134 Nellis, R. (OÜ Clanga). 2020. Käntu-Kastja hoiuala elupaigatüüpide inventuur 2020. aastal 135 Türnpu, T. 2009. Käntu-Kastja hoiuala metsaelupaigatüüpide inventuur 2009. aastal. 136 Nellis, R. (OÜ Clanga). 2020. Käntu-Kastja hoiuala elupaigatüüpide inventuur 2020. aastal

28

metsaelupaigatüübid asuvad Käntu-Kastja hoiualal laiguti ja vahelduvad väärtuslike, kuid Natura elupaigatüüpi mittekuuluvate, samas kaitsealustele liikidele oluliste metsakooslustega ning liikide leiukohad on EELIS-esse kantud sageli punktobjektidena, kusjuures paljude liikide

pesapaigad (sh rähnilistel) on aastati erinevad ning EELIS kajastab üksnes inventuuri toimumise aasta seisu. Lisaks on piirkonna liigniisked elupaigatüübid (eelkõige sookooslused

ja niisked niidud) kunagi olnud tihedalt kraavitatud, kuid nüüdseks on kraavid tihti setteid täis. Samas on vajaduse korral kraavide hooldamisel (sh settest puhastamisel) oluline arvestada kuivenduste suhtes tundlike liigniiskete koosluste veerežiimi säilitamise vajadust. Seega

erinevalt hoiuala kaitsekorrast annab kaitseala kaitsekord võimaluse seada vastavalt liikide ja elupaikade vajadustele sobivaid piiranguid, mis tagab kogu kaitstava ala väärtusliku

metsamassiivi kui tervikliku elupaiga ja ökosüsteemi kaitse. 2.4. Kaitstava loodusobjekti välispiir ja vööndite piirid

Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad

loodusväärtused ja loodusväärtustele vajalik puhver ning ala piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte (teed, kraavid) ja mõõdistatud katastriüksusi. Mõnes kohas on

kasutatud ka mõttelisi sirgeid. Geograafilised koordinaadid, millest mõttelised sirged algavad, on

esitatud L-EST-97 koordinaatsüsteemis. Kaitseala piir on kantud kaardile, kasutades alusena

Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Valdav osa kavandatavast kaitsealast järgib senise Käntu-Kastja hoiuala, Üdruma suur-

konnakotka PEP-i ja Üdruma kaljukotka PEP-i ning nendega kattuva Käntu-Kastja loodus- ja linnuala välispiire. Sealjuures on piiri asukohta kehtiva põhikaardi järgi ajakohastatud, et see järgiks piiri senise asukoha vahetus läheduses olevaid looduses nähtavaid orientiire.

Käntu-Kastja looduskaitseala on 3489,5 ha suurune, sellest piiranguvööndi pindala on

1011,4 ha ja sihtkaitsevööndi pindala 2478,1 ha. Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamisega suureneb kaitstava ala pindala kokku 343,3 ha.

Kehtiva kaitsekorra järgi on Käntu-Kastja hoiuala 2942,5 ha, Üdruma suur-konnakotka PEP 121,1 ha, Üdruma kaljukotka PEP 78,5 ha ja Keskküla väike-konnakotka püsielupaigad kokku

4,2 ha. Valdav osa juba kaitse all olevast alast (kokku 3134,6 ha) on kavandatud hõlmata Käntu- Kastja looduskaitseala koosseisu.

Kaitsealaga liidetakse umbes 354,8 ha seni kaitse alt väljas olnud ala. Sellest 32,3 ha moodustab eraomandis olev maa, 321,1 ha riigiomandis olev maa, 0,6 ha munitsipaalmaa ja ülejäänud 0,8

ha jätkuvalt riigi omandis olev maa (omandi ulatus selgitamisel). Kaitsealale liidetavast alast läheb umbes 109,7 ha piiranguvööndisse. Piiranguvööndisse

liidetavast alast umbes 6,2 ha on eraomandis olev maa, kusjuures metsamaa on sellest 0,7 ha. Samasse vööndisse liidetavast alast moodustab riigimaa 102,1 ha, sellest omakorda metsamaa

4,2 ha ja 0,8 ha-l on omandiulatus selgitamisel ja 0,6 ha on munitsipaalmaa. Sihtkaitsevööndisse liidetakse seni kaitse alt väljas olnud alast 245 ha. Sellest 26 ha on eraomandis olev maa, millest 21 ha on metsamaa. Sihtkaitsevööndisse kavandatud alast 219 ha jääb riigimaale ja sellest

moodustab metsamaa 137,4 ha.

29

Kaitseala moodustamisega arvatakse kaitse alt välja 11,5 ha seni kaitse all olnud ala. Sellest 0,4 ha jääb Üdruma suur-konnakotka püsielupaika, 0,7 Üdruma kaljukotka püsielupaika ja ülejäänud 10,4 ha hoiualale.

Suur-konnakotka püsielupaigast välja arvatav ala 0,4 ha on eraomandis olev maa, mis on

kõlvikuliselt ühtlasi terves ulatuses metsamaa. Kaljukotka püsielupaigast välja arvatav ala 0,7 ha on riigiomandis olev maa, mis on kõlvikuliselt märgala. Hoiualalt välja arvatavast alast 7,1 ha on eraomandis olev maa, millest omakorda metsamaa on 2,2 ha. Riigimaad on hoiualast

välja arvataval alal 4,2 ha, millest metsamaa moodustab 2,7 ha. Välja arvatavast alast on 0,2 ha munitsipaalmaa, millest umbes 0,1 ha on metsamaa, ülejäänud hoiualalt välja arvataval alal

(0,01 ha) on omandiulatus veel selgitamisel. Kaitsealale arvatavast hoiualast (2932 ha) arvatakse sihtkaitsevööndisse 2031,4 ha. Sellest alast

336,3 ha on eraomandis olev maa, millest metsamaa moodustab 321,7 ha. Sihtkaitsevööndisse liidetavast hoiualast 1695 ha on riigiomandis olev maa, millest metsmaa moodustab 1138,5 ha.

Kaitsealaga liidetavast hoiualast on piiranguvööndisse planeeritud 900,5 ha. Sellest 562 ha jääb eraomandis olevale maale, millest 144 ha on metsamaa. Piiranguvööndisse liidetavast alast 315,2 ha jääb riigimaale ja sellest alast 153,8 ha on metsamaa, 20 ha jääb munitsipaalmaale,

millest 0,9 ha on metsamaa. Ülejäänud liidetaval 3,3 ha-l on omandiulatus selgitamisel.

Käntu-Kastja looduskaitsealaga liidetakse peaaegu terves ulatuses Üdruma suur-konnakotka püsielupaik, mis on kehtiva kaitsekorra järgi sihtkaitsevööndis. See ala on ka kaitsealal kavandatud valdavas (kokku 120,6 ha) ulatuses sihtkaitsevööndisse. Sihtkaitsevööndisse

jäävast alast 19 ha jääb eraomandis olevale maale, millest metsamaad on 17,3 ha. Riigimaale jääb sihtkaitsevööndisse arvatavast alast 100,6 ha ja sellest 92,1 ha on metsamaa. Senisest püsielupaiga sihtkaitsevööndist jääb piiranguvööndisse 0,99 ha. Eramaa osakaal on sellel alal

0,058 ha ja kõik on ka metsamaa. Piiranguvööndisse arvatavast alast on riigiomandis olevat maad 0,58 ha ja sellest 0,52 on metsamaa. Piiranguvööndisse arvatavast alast 0,36 ha on

munitsipaalomandis olev maa, millest on omakorda metsamaa 0,29 ha. Looduskaitseala sihtkaitsevööndisse liidetakse peaaegu terves ulatuses (77,8 ha) Üdruma

kaljukotka püsielupaik, mis on kehtiva kaitsekorra järgi samuti sihtkaitsevööndis (78,5 ha). Liidetav ala on kogu ulatuses riigimaa ja sellest 28 ha on metsamaa. Lisaks liidetakse

looduskaitseala sihtkaitsevööndisse Keskküla väike-konnakotka püsielupaigad (4,2 ha), mis on kehtiva kaitsekorra järgi samuti sihtkaitsevööndis ja asuvad terves ulatuses metsamaal. Sellest alast 2,1 ha jääb riigimaale ja 2,1 ha eramaale.

Hoiualale jäävatest ringikujuliste püsielupaikade sihtkaitsevöönditest valdav osa arvatakse

kaitseala sihtkaitsevööndisse (kokku 206,1 ha), sellest 29,4 ha jääb eramaale, mis on koguulatuses metsamaa ning 161,6 ha jääb riigimaale, millest 128,6 ha on metsamaa. Hoiualale jäävatest ringikujuliste püsielupaikade sihtkaitsevöönditest arvatakse piiranguvööndisse 5,7 ha.

Sellest 2,8 ha jääb Kastja suur-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndisse, 0,06 ha Kastja väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndisse ja 2,8 ha Rumba väike-konnakotka ja suur-

konnakotka segapaari püsielupaiga sihtkaitsevööndisse. Sellest 0,13 ha jääb eramaale, millest 0,005 ha on metsamaa, ja 5,6 ha on riigiomandis olev maa, millest 0,072 ha on metsamaa.

Eramaadega seotud muudatused Kaitsealal on eramaad kokku 951,7 ha, sellest jääb sihtkaitsevööndisse 383,4 ha ja

piiranguvööndisse 568,3 ha. Hoiualalt arvatakse eramaad sihtkaitsevööndisse 336,3 ha ja piiranguvööndisse 562 ha. Üdruma suur-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndist jääb

30

eramaad jätkuvalt sihtkaitsevööndisse 19 ha, sihtkaitsevööndist piiranguvööndisse arvatakse 0,058 ha eramaad. Hoiualale jäävatest ringikujuliste püsielupaikade sihtkaitsevöönditest arvatakse kaitseala sihtkaitsevööndisse 26,9 ha eramaad ja piiranguvööndisse 2,88 ha eramaad.

Kaitse alla lisandub varem kaitseta eramaad 32,3 ha (sellest läheb sihtkaitsevööndisse 26 ha ja piiranguvööndisse 6,2 ha). Kaitse alt arvatakse välja 7,5 ha eramaad (millest 7,1 ha oli hoiualal

ja 0,4 ha püsielupaiga sihtkaitsevööndis). Kaitseala välispiir kulgeb mööda katastriüksuste piire, teid (jäävad kaitsealast välja 4 m ja 10 m

puhvriga), kraave (tee- ja põllukraavid jäävad kaitsealast välja, erandina jäävad kaitsealale Looritsa ja Jõe–Käntu tee äärsed kraavid, metsakraavid jäävad kaitsealale), jõgesid ja ojasid

(jäävad kaitsealale), elektriliine (jäävad kaitsealast välja 10 m puhvriga) ja kõlvikupiire. Täpsemad kaitseala ja selle vööndite piiritlemise põhjendused on esitatud allpool.

Kaitseala välispiiriks on Kasari jõe parempoolne kallas alates Liivaaru katastriüksuse (34202:002:0209) kagunurga ja Kasari jõe kalda ristumispunktist kuni Kaarejõe

katastriüksuseni (44101:001:0022). Piiri on selles lõigus korrigeeritud põhikaardi järgi (väheneb kokku 0,005 ha). Edasi kulgeb piir mööda katastriüksuste piire kuni Vana-Karema katastriüksuse (44101:001:0701) ja kraavi ristumiskohani. Sealt saab piiriks kraav.

Kruusiaugu–Tõrje teeni (34201:001:0374) jõudes kulgeb piir alguses mööda teekatastrit, Pörja- Torja katastriüksusel (34202:002:0100) mööda teeäärt, kuni jõuab käänukohani. Sealt kulgeb

piir mõttelise sirgena kraavi otsa. Siinjuures jäävad kaitse alt välja varem hoiu- ja loodusalasse kuulunud alad, kus looduskaitselisi väärtusi ei ole (kokku 0,1 ha). Nendeks on kraaviperved, teeääred, põlluservad ja puudetukk Karema katastriüksusel. Kraavi otsast pöörab kaitseala

välispiir kirdesse ja kulgeb edasi paralleelselt Kruusiaugu–Tõrje tee kõrval olevate kraavidega. Sealjuures jääb kaitsealast välja Jõeääre (34202:002:0316) ja Tihkani (34202:002:0086) katastriüksusel olev õueala ning sinna juurde kuuluv puudetukk ja õunaaed koos kraavide ja

õuealale viiva teega. Läänepiiriks on Jõeääre ja Tihkani katastriüksusel kraavikaldad ja kõlvikupiir. Lõunapiiriks on jõe kallas. Idapiiriks on kraaviotstevahelised mõttelised sirged,

kõlvikupiir ja kraav. Selles lõigus arvatakse kaitsealale umbes 2,3 ha suurune ala, kus on inventeeritud kõrge esinduslikkusega ja väga kõrge looduskaitselise väärtusega lamminiidud. Samas jääb kaitse alt välja varem hoiu- ja loodusalale hõlmatud õueala juurde kuuluv

puudetukk ja õunaaed, mis ei ole looduskaitselise väärtusega (kokku 0,66 ha).

Jõeserva katastriüksusel (34202:002:0317) kulgeb piir mõttelise sirgena põhja poole kraavikaldale ja jätkub mööda kraavi kallast kuni Jüritoa katastriüksuse (50301:001:0422) õuealani. Seal kulgeb piir mööda õueala kõlvikupiiri Kasari jõe kaldale ja järgib jõe kaldajoont

kuni Jõehobu katastriüksusega (42703:002:0692) ristumiseni. Seejärel kulgeb piir mööda Teenuse-Altküla tee L2 katastriüksust (42703:002:0101). Autobaasi katastriüksuseni

(42703:002:0039) jõudes kulgeb piir mööda selle katastriüksuse piiri taas Kasari jõe kaldale. Paisumaa katastriüksusel (50401:001:1008) suundub piir jõe kaldalt mõttelise sirgena katastriüksuse põllu ääres oleva puudetuka kõlvikupiirile ning kulgeb mööda puudetukka põllu

äärde kõlvikupiirile. Aru katastriüksuse (42703:002:0006) piirini jõudes kulgeb mööda katastripiiri Kasari jõe vasakule kaldale. Edasi kulgeb piir mööda jõekallast, kraaviga ristudes

mööda kraavi kallast ja edasi Männitaguse katastriüksusel (42703:002:0563) mööda põllu kõlvikupiiri. Kaitsealalt jäetakse välja seni hoiu- ja loodusalasse kuulunud 2,7 ha suurune hoiuala lahustükk, mis hõlmab suures ulatuses Sõela talu (42703:002:0520) õueala ning selle

ümber olevaid rohumaid, kus 2009. ja 2021. aastal toimunud inventuuri käigus kaitset vajavaid kooslusi ei tuvastatud.

31

Alates Männitaguse katastriüksusel (42703:002:0563) olevast kraavist kulgeb kaitseala välispiir mööda kraavide kaldaid kuni Märjamaa metskond 61 katastriüksusel (88401:001:0810) asuva kraavi otspunktini. Sealjuures jäävad kraavid kaitseala koosseisu, et

tagada alale jäävate niiskete metsakoosluste veerežiimi soodne seisund. Selles piirilõigus on kraavid omavahel ühendatud mõtteliste sirgetega. Selles piirkonnas jäetakse kaitsealalt välja

umbes 2,2 ha suurune ala eelnimetatud katastriüksuse põhja- ja kirdeosas, kuna seal ei ole põhjalike inventuuride käigus olulisi loodusväärtusi tuvastatud (põhjaosas on tegemist metsateega ja kirdeosas metsaalaga, mis ei vasta elupaigatüübi tunnustele). Lisaks väheneb

selles piirkonnas põhikaardi järgi piirikorrigeerimise tulemusena kaitstav ala 0,19 ha ulatuses.

Edasi kulgeb välispiir Märjamaa metskond 61 katastriüksuse nurgapunktist mööda katastriüksuste piire kuni Rumba Veski katastriüksuse (41103:002:0239) nurgapunktini, kust kulgeb mõttelise sirgena kraavi kaldale. Sealt alates kulgeb piir taas mööda kraave ja

nendevahelisi mõttelisi sirgeid, kusjuures kraavid jäävad kaitsealalt välja, kuna on vajalikud kõrval asuva põllumaa teenindamiseks. Kaitsealale arvatakse 22,3 ha suurune varem hoiu- ja

loodusalalt välja jäänud ala, kus leidub kaitsealuste linnuliikide, nagu valgeselg-kirjurähni ja musträhni elupaiku ning kujunev elupaigatüüp soostuvad ja soo-lehtmetsad. Samas arvatakse kaitse alt välja varem hoiu- ja loodusalale jäänud 0,5 ha suurune ala, kus looduskaitselisi

väärtusi inventuuride kohaselt ei leidu (kraav koos kraaviäärse võsaga, mis ei vasta elupaigatüübi tunnustele).

Katastriüksuseni 16196 Kirbla–Rumba–Vana-Vigala tee (41103:002:0028) jõudes pöörab piir edelasse ning jookseb mööda maantee katastriüksuse põhjaserva, kuni jõuab Velise jõe

vasakule kaldale. Siinjuures eraldab tee kaitseala kaheks osaks. Üle tee jääb kaitseala väiksem lahustükk, mis on piiritletud teekatastripiiriga, Velise jõega (jõgi jääb kaitsealale) ja Rumba katastriüksuse piiril oleva kraaviga (kraav jääb kaitsealalt välja). Siin jääb kaitsealast välja

varem hoiu- ja loodusalale kuulunud Kirbla–Rumba–Vana-Vigala tee.

Edasi on kaitseala välispiiriks Vigala jõe vasak kallas, kusjuures Mõisa (41103:002:0208) katastriüksusel kulgeb piir mõttelise sirgena üle Vigala jõe sopi. Hiljem kulgeb piir mööda Kasari jõe vasakut kallast kuni Raiesmiku katastriüksuseni (41103:002:0065). Seal suundub

kaitseala välispiir jõekaldalt mõttelise sirgena vastaskaldale ning sealt veidi loode pool oleva kraavi otsa. Siin jääb põhikaardi järgi piirikorrigeerimise tulemusena kaitsealalt välja varem

hoiu- ja loodusalale jäänud 0,08 ha suurune ala. Edasi kulgeb piir mööda kraavipervesid, sealjuures on kraavid ühendatud omavahel mõtteliste sirgetega ja jäävad kaitsealast välja. Erandiks on teeäärne kraav Kitsekivi katastriüksusel (45203:003:0052), kus piir kulgeb mööda

kraavi kaldajoont (jääb kaitsealalt välja). Kitsekivi katastriüksuse loodeosas kulgeb piir kraavilt mõttelise sirgena Siilu tee katastriüksusele (44101:001:0934) ja kulgeb u 54 m mööda seda

kirde suunas. Seejärel kulgeb piir mõttelise sirgena põhja poole Tedre katastriüksuse (45203:003:0053) kraavi kaldale ja järgib kraavi u 222 m. Seejärel kulgeb piir põllukraavilt mõttelise sirgena katastripiirile. Siit edasi kulgeb piir mööda katastripiire. Selles piirkonnas

arvatakse kaitsealale umbes 88,6 ha suurune ala, kus on aasnelgi kasvukoht, mis kuulub Eesti kümne esinduslikuma kasvukoha hulka, ning väike-konnakotka elupaik, mis kuulub

püsielupaiga sihtkaitsevööndisse. Alates Kullamaa metskond 111 katastriüksuse (45203:003:0149) nurgapunktist kulgeb piir

mõttelise sirgena kraavi otsa ja kulgeb edasi mööda kraavipervesid, sealjuures jäävad kraavid kaitsealt välja. Kullamaa metskond 4 katastriüksusel (34202:002:0130) kulgeb piir

kraavikaldalt mõttelise sirgena põhja poole sama katastriüksuse nurgapunkti ning järgib ida suunas katastripiiri, kuni kulgeb mõttelise sirgena põhja poole kraavikaldale. Sealt kulgeb piir

32

mööda kraavi ja kraavi otsast mõttelise sirgena kirde poole punkti koordinaatidega 58,75653334 ja 24,03995479 ning siis katastriüksuse Kullamaa metskond 4 piirile. Edasi kulgeb piir mööda katastriüksuste piire. Selles piirkonnas arvatakse kaitsealale u 174 ha

suurune ala, millest 77,8 ha kuulub kaljukotka püsielupaiga sihtkaitsevööndisse ja ülejäänu on kaitseta ala. Tegemist on kaljukotka elupaigaga, kus on inventeeritud lisaks kõrge ja väga kõrge

looduskaitselise väärtusega Natura elupaigatüübid siirde- ja õõtsiksood ning rabametsad. Kullamaa metskond 4 katastriüksuse nurgapunktist kulgeb piir mõttelise sirgena Kullamaa

metskond 54 katastriüksuse (34202:002:0307) läänenurka ja sealt mõttelise sirgena põhja poole Kullamaa metskond 175 katastriüksuse (34202:002:0325) lõunanurka ning järgib siis

katastripiire. Siinjuures jääb katastripiire arvestades kaitsealalt välja Pärni katastriüksus (34201:001:0353). Kullamaa metskond 175 katastriüksusel (34202:002:0325) ühendab mõtteline sirge sama katastriüksuse nurgapunkti. Selles lõigus arvatakse kaitsealale umbes

30 ha suurune varem hoiu- ja loodusalale mittekuulunud ala, kus on inventeeritud väga kõrge looduskaitselise väärtusega rabametsad. Samas väheneb selles lõigus katastripiiride järgi

korrigeerimise tulemusel kaitstav ala 0,07 ha ulatuses. Kullamaa metskond 175 katastriüksuse välispiirilt suundub kaitseala välispiir mõttelistest

sirgetest koosneva lõiguna Suitsumetsa katastriüksusel (44101:001:1462) oleva kraavi otsa, läbides seejuures punkti koordinaatidega 58,79610128 ja 24,05922119. Seejärel kulgeb

kaitseala välispiir mööda kraavide kaldaid nii, et kraavid jäävad kaitsealale. Selles piirkonnas liidetakse kaitsealale umbes 35,5 ha suurune ala, kus asuvad väga kõrge esinduslikkuse ja looduskaitselise väärtusega liigirikkad madalsood, mis on ühtlasi kasvukohaks

II kaitsekategooria taimeliikidele, nagu täpiline sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata subsp. Cruenta) ja kuninga-kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum), ning III kaitsekategooria käpalistele, nagu soo-neiuvaip (Epipactis palustris) ja harilik käoraamat (Gymnadenia

conopsea).

Kullamaa metskond 175 katastriüksuse idapiiril asuva Üdruma kraavi käänupunktist kulgeb piir mõttelise sirgena ida poole katastriüksusele 34202:002:0018 ja sealt edasi Metsaleisi katastriüksusele (34202:002:0019). Edasi kulgeb välispiir mööda katastriüksuste piire.

Erandiks on lõik Metsaleisi katastriüksusel, kus sirge ühendab Kullamaa metskond 199 (34202:002:0348) katastriüksuse loodenurka Metsaleisi kirdenurgaga. Erand on ka Leheserva

katastriüksusel (34202:002:0314), kus katastriüksuse lääneküljes jookseb piir mööda tee äärt, kuni kulgeb mõttelise sirgena ida poole sama katastriüksuse nurgapunkti. Katastripiiride järgi korrigeerimise tulemusel väheneb selles lõigus kaitstav ala 0,4 ha ulatuses. Kaitse alt arvatakse

välja varem loodusalale kuulunud 0,2 ha suurune ala teeservas, kus looduskaitselisi väärtusi ei leidu.

Leheserva katastriüksuse idaservas kulgeb kaitseala välispiir mööda elektriliini kaitsevööndi serva, elektriliin koos kaitsevööndiga jääb kaitsealalt välja. Seejärel suundub kaitseala välispiir

taas mööda katastriüksuste välispiire. Erandiks on lõik elektriliini ja Kullamaa metskond 199 katastriüksuse (34202:002:0348) kirdenurga vahel, mida ühendab mõtteline sirge. Põhikaardi

ja katastripiiri järgi korrigeerimise tulemusel väheneb selles lõigus kaitstav ala 0,01 ha ulatuses. Kaitsealale liidetakse 121,1 ha suurune Üdruma suur-konnakotka püsielupaik, kus on lisaks kaitsealustele linnuliikidele inventeeritud kõrge esinduslikkuse ja looduskaitselise väärtusega

soostuvad ja soo-lehtmetsad. Lisaks liidetakse kaitsealale püsielupaigast põhja poole jääv 39 ha suurune loodusalale kuuluv metsaala ja püsielupaigast ida poole jääv 14 ha suurune metsaala,

kus on inventeeritud kõrge looduskaitselise väärtusega ja suur-konnakotka püsielupaigas inventeeritud metsakooslusega terviku moodustavad soostuvad ja soo-lehtmetsad.

33

Õeruma ojani jõudes suundub kaitseala välispiir oja kaldale ja kulgeb siis edasi mööda Õeruma oja vasakut kallast, sealjuures jääb oja kaitseala koosseisu. Üdruma-Laastre teeni jõudes

suundub kaitseala välispiir mööda teeäärt (tee jääb kaitsealalt välja). Siinjuures jääb kaitse alt välja varem hoiu- ja loodusalale kuulunud 0,9 ha suurune ala, kus looduskaitselisi väärtuseid ei

ole, tegemist on oja äärde jääva põllu ja metsa servaga ning tee ja teekraavidega. Tee äärest kulgeb piir mõttelise sirgena ida poole Hansu-Kalda katastriüksuse (34202:002:0363) nurgapunkti. Edasi kulgeb piir mööda katastripiire, kuni jõuab Hansu-Kalda katastriüksuse

(34202:002:0363) ja Kasari jõe ristumiskohta. Katastripiiri järgi korrigeerimise tulemusel väheneb selles lõigus kaitstav ala 0,004 ha ulatuses.

Vastavalt kaitse-eeskirjale koosneb Käntu-Kastja looduskaitseala tulenevalt kaitse-eesmärgist , kaitsekorra eripärast ja majandustegevuse piiramise astmest kolmest sihtkaitsevööndist (Käntu,

Üdruma ja Läti) ja ühest piiranguvööndist (Käntu-Kastja).

Sihtkaitsevööndite eesmärk on looduslike ja poollooduslike koosluste ning kaitstavate liikide elupaikade säilitamine. Elupaikade säilitamise kaudu hoitakse tüüpilist maastikuilmet ja kaitstakse kogu looduse mitmekesisust. Sihtkaitsevöönditesse on arvatud kõrgeima

looduskaitselise väärtusega piirkonnad, kus asuvad I ja II kaitsekategooria ning linnudirektiivi I lisa liigid ning väärtuslikud loodusdirektiivi elupaigatüübid.

Üdruma sihtkaitsevöönd (254,5 ha) koosneb kahest lahustükist, neist suurem (173,1 ha) hõlmab senise Üdruma suur-konnakotka püsielupaiga ja osa sellest põhja poole jäävast

Leheserva katastriüksusest (34202:002:0314). Seal on sihtkaitsevööndisse hõlmatud väga kõrge esinduslikkusega soostuvad ja soo-lehtmetsad, lisaks on sellesse sihtkaitsevööndisse piiritletud keskmise esinduslikkusega (eeskätt suhtelise nooruse tõttu), kuid kõrge üldise

looduskaitselise väärtusega soostuvad ja soo-lehtmetsad, mis saavutavad edaspidi loodusliku arengu tagajärjel kindlasti kõrgema esinduslikkuse. Lahustüki põhja-, ida- ja läänepiiriks on

kaitseala välispiir. Edela- ja lõunaosas piirneb sihtkaitsevöönd Käntu-Kastja piiranguvööndiga. Seal kulgeb vööndipiir mööda Üdruma–Laastre teed (jääb vööndist välja), ristub Kullamaa metskond 182 katastriüksusel (34202:002:0318) oleva metsarajaga ja suundub edasi mööda

seda. Raja lõpust kulgeb piir mõttelise sirgena umbes 210 m kirdes asuva kraavi otspunkti ja suundub edasi mööda kraavide kaldaid (kraavid jäävad piiranguvööndisse), kusjuures piir

kulgeb mõttelise sirgena põhjapoolse kraavi otsa. Jõudes mööda kraavi kallast Kullamaa metskond 199 (34202:002:0348) katastriüksuse piirini, kulgeb vööndipiir mööda välispiiri.

Teine lahustükk (81,4 ha) on moodustatud senisest Kastja suur-konnakotka ringikujulisest püsielupaigast ning kõrge esinduslikkusega ja alles kujunevast soostuvate ja soo-lehtmetsade

elupaigatüübi metsast. Selle lahustüki idapiiriks on Üdruma–Laastre tee (jääb vööndist välja). Kagu- ja lõunapiiriks on tee ja alates Kullamaa metskond 196 katastriüksuse (34202:002:0334) ristumisest katastriüksuse piir. Õeruma ojani jõudes kulgeb piir mööda oja kallast. Edela- ja

läänepiiriks on alates oja ja kraavi ristumisest kraavide kaldad (jäävad sihtkaitsevööndisse). Põhjapiiriks on Kullamaa metskond 175 katastripiir ning kraavi ja katastripiiri ühendav

mõtteline sirge. Lahustükk piirneb peaaegu igast küljest Käntu-Kastja piiranguvööndiga, põhjapiiril ka Käntu sihtkaitsevööndiga.

Suurim sihtkaitsevöönd on Käntu sihtkaitsevöönd (1558,6 ha), mis koosneb kuuest lahustükist. Kaitseala kirdeosas asuvad kaks väiksemat lahustükki, mis jäävad suuremas osas

katastriüksuse Kullamaa metskond 195 (34202:002:0335) piiresse. Kõige kirdepoolsema lahustüki (22,8 ha) põhja-, ida- ja lõunapiiriks on kaitseala välispiir. Välispiirilt kulgeb piir

34

mõttelise sirgena põhja suunas kraavile ja kulgeb mööda kraavi (kraav jääb sihtkaitsevööndisse). Kraavi lõpust kulgeb piir mõttelise sirgena katastriüksuse nurgapunkti ja kulgeb sealt edasi mööda katastripiiri ning seejärel mõttelise sirgena välispiirile. Teine

lahustükk (7,9 ha) jääb eelmisest lääne poole, selle lõunapiiriks on välispiir. Läänepiir kulgeb alates välispiirilt mööda mõttelist sirget ja hiljem mööda katastripiiri. Põhjapiiriks on

katastriüksuse piir. Idapiir kulgeb alguses mööda katastripiiri ja hiljem mööda kraavi kallast (kraav jääb sihtkaitsevööndisse). Siinjuures on katastripiiri nurgapunkt ühendatud kraaviotsaga mõttelise sirgega ja kraavi lõpust kulgeb piir samuti mõttelise sirgena kraavile välispiiril. Siin

piirkonnas on sihtkaitsevööndisse hõlmatud kõrge ja arvestatava esinduslikkusega ning alles kujunevad soostuvad ja soo-lehtmetsad, arvestatava esinduslikkusega, kuid väga kõrge

looduskaitselise väärtusega künnapuuenamusega vanad laialehised metsad ning osaliselt ka kõrge esinduslikkusega künnapuudega lamminiidud.

Kolmas ja ühtlasi suurim lahustükk (679,4 ha) asub kaitseala lääneosas. Seal on sihtkaitsevööndisse piiritletud peamiselt väga kõrge kuni keskmise looduskaitselise

esinduslikkusega siirdesoo- ja rabametsad, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad ning haruldased künnapuuenamusega vanad laialehised metsad , aga ka väga kõrge esinduslikkusega siirde- ja õõtsiksoo. Lisaks on sellesse sihtkaitsevööndisse arvatud kaljukotka

elupaik, väike-konnakotka püsielupaigad ja metsise elupaik ning paljude teiste kaitsealuste linnu- ja taimeliikide elupaigad ja kasvukohad.

Lahustüki läänepiiriks on alates Kullamaa metskond 194 katastriüksuselt (45203:003:0164) asuvalt kraavilt kuni katastriüksuse 45203:003:0013 läänepiirini kraavide kaldad, kusjuures

kraavid jäävad sihtkaitsevööndist välja. Erandina on kraavide otsad omavahel ühendatud mõtteliste sirgetena läbi Kullamaa metskond 194 ja Kullamaa metskond 117 (45203:003:0152 ) nurgapunkti. Katastriüksuse 45203:003:0013 piirile jõudes kulgeb piir mööda välispiiri. Idast

piirneb see lahustükk Käntu-Kastja piiranguvööndiga. Seega alates Kullamaa metskond 175 katastriüksuse (34202:002:0325) põhjapiirilt kulgeb piir mööda teeäärt (tee jääb

sihtkaitsevööndist välja). Pärni katastriüksuseni jõudes kulgeb piir mööda Pärni katastriüksuse piiri. Jõudes taas tee äärde, kulgeb piir mööda Kullamaa metskond 198 (34202:002:0337) katastriüksust kuni sama katastriüksuse kagunurgani, jõudes kraavile kulgeb piir edasi mööda

kraavikaldaid (kraavid jäävad sihtkaitsevööndisse). Kraavid on omavahel ühendatud mõtteliste sirgetega. Alates viimase kraavi lõpust Kaldapealse katastriüksusel (45203:003:0166) kulgeb

piir mööda Kasari jõe kallast (jääb sihtkaitsevööndist välja). Jõudes Metskurvitsa katastriüksuse (45203:003:0165) põhjapiirini, kulgeb piir mööda katastriüksuste piire. Jõudes metsatukani Metskurvitsa katastriüksusel kulgeb piir mööda kõlvikupiiri kuni sama katastriüksuse

kagunurgani. Lõunapiiriks on taas katastriüksuse piir.

Käntu sihtkaitsevööndi neljas lahustükk (133,8 ha) jääb Käntu soost loodesse. Piirneb lääne-, põhja- ja kirdeosas Käntu-Kastja piiranguvööndiga ning idaosas välispiiriga ja lõunaosas Läti sihtkaitsevööndiga. Läänepiiriks on alates Lihula metskond 222 katastriüksuse

(41101:001:0362) nurgapunktist katastriüksuste piirid. Erandiks on lõik Kaltre katastriüksusel (41103:002:0259), kus katastriüksuse nurgapunkte ühendab mõtteline sirge. Alates Kaltre

katastriüksuse põhjapiiri ja kraavi ristumisest kulgeb piir mööda kraavide kaldaid . Siinjuures jääb Käntu kraav sihtkaitsevööndisse ja niiduala ümbritsevad kraavid sihtkaitsevööndist välja. . Kraavilt kulgeb piir mõttelise sirgena loodesse jääva kraavi otsa ja kulgeb edasi mööda kraavi

(jääb vööndist välja). Jõudes Kase katastriüksuse (34202:002:0470) lõunapiirile, kulgeb piir mööda katastriüksuste piiri. Erandiks on lõik Kullamaa metskond 217 katastriüksusel

(34202:002:0339), kus katastripiirilt kulgeb piir mõttelise sirgena punkti koordinaatidega 58,76893700 ja 24,08552901 ning sealt sama katastriüksuse nurgapunkti. Kirdepiir kulgeb

35

Kullamaa metskond 202 (34202:002:0341) katastriüksusel mõttelise sirgena kagu poole kaitseala välispiiriks olevale kraavile. Sealt alates on piiriks välispiir (kraavid ja nendevahelised mõttelised sirged). Käntu kraavi ja metsakraavi ristumiskohani välispiiril jäävad kraavid Käntu

sihtkaitsevööndisse. Välispiirilt kulgeb piir edasi mööda kraavide kaldaid ja nende vahelisi mõttelisi sirgeid (kraavid jäävad Käntu sihtkaitsevööndist välja). Taas Käntu kraavini jõudes

suundub piir mõttelise sirgena edelasse Lihula metskond 222 katastriüksuse nurgapunkti. Käntu sihtkaitsevööndi viies lahustükk (582,8 ha) hõlmab Käntu sood ümbritsevat väärtuslike

soostuvate ja soo-lehtmetsadega ning vanade loodusmetsadega ala. Lisaks on sellesse Käntu sihtkaitsevööndi lahustükki arvatud Rumba väike-konnakotka püsielupaigad ning suurel hulgal

erinevate kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohti. Selle lahustüki põhja- ja idapiiriks on alates Looritsa metsatee äärsest kraavist kuni Rumba

Veski katastriüksuse (41103:002:0239) kaguosas paikneva kraavini kaitseala välispiir. Käntu sihtkaitsevööndi viienda lahustüki lõunapiir piirneb Käntu-Kastja piiranguvööndiga ning

kulgeb mööda kraave, kuni jõuab Mäealuse katastriüksuse (41103:002:0233) läänenurka. Sealjuures jäävad kraavid Käntu sihtkaitsevööndisse ja on omavahel ühendatud mõtteliste sirgetega, Lihula metskond 226 katastriüksusel läbivad mõttelised sirged ka kraavide otspunkte.

Järgnevalt on välja toodud erandid. Erandina kulgeb piir Ülejõe katastriüksusel (41103:002:0318), kus kraavi lõpust suundub piir kõlvikupiirile, järgib seda ja kulgeb kõlvikult

mõttelise sirgena kraavile. Katastriüksuse 41103:002:0402 lõunapiiri ja kraaviga ristumisel kulgeb piir mööda katastriüksuste piire ja nendevahelisi mõttelisi sirgeid.

Lääneosas piirneb Käntu sihtkaitsevööndi viies lahustükk alguses endiselt Käntu-Kastja piiranguvööndiga, sealjuures on piiriks kõlvikupiir. Lihula metskond 222 katastriüksuse läänenurgast kulgeb piir mõttelise sirgena üle kraavi kõlvikupiirile. Kõlvikupiirilt kulgeb

sihtkaitsevööndi piir mõttelise sirgena sama katastriüksuse nurgapunkti ning suundub siis mõttelise sirgena ida poole kraavile ja järgib kraave. Kraavid jäävad sihtkaitsevööndisse ning

on omavahel ühendatud mõtteliste sirgetega. Käntu sihtkaitsevööndi viimane, kuues lahustükk hõlmab kaitseala põhjaosas olevaid

madalsooalasid ning nendevahelisi vanade laialehiste metsade, vanade loodusmetsade ja soostuvate ja soo-lehtmetsade kooslusi. Lisaks on sellesse sihtkaitsevööndi lahustükki jäetud

suurel hulgal erinevate kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohti, eelkõige mad alsoodes kasvavad käpalised.

Selle lahustüki põhjapiiriks on välispiir, idapiiriks on samuti välispiir ja kraavi kallas (kraav jääb sihtkaitsevööndisse). Kraavi ja Kullamaa metskond 175 katastriüksuse (34202:002:0325)

ristumisel kulgeb piir mööda katastriüksuste piire. Lõunapiir kulgeb Kullamaa metskond 175 katastriüksuse (34202:002:0325) nurgapunktist mõttelise sirgena lääne poole kraavile. Sealt alates kulgeb mööda kraavikaldaid (jäävad sihtkaitsevööndisse), kusjuures niiduala põhjaosas

on kraavid omavahel ühendatud mõtteliste sirgetega, mis läbivad nende vahelise esimese kraavi otspunkti. Jõudes viimase kraavi lõppu, kulgeb piir mõttelise sirgena punkti koordinaatidega

58,78421519 ja 24,06339791 ning sealt edasi mõtteliste sirgetena ümber vana talukoha. Sirgete otspunktidena on kasutatud kraavide otsi. Seejärel kulgeb piir lääne poole tee äärde punkti ja jätkab sealt mööda tee äärt välispiirini.

Läti sihtkaitsevöönd (665,6 ha) hõlmab põhiliselt Käntu sood ja Käntu kaljukotka

püsielupaiku. Lisaks jäävad sellesse sihtkaitsevööndisse väärtuslikud vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad ning sood ümbritsevad rabametsad. Samuti teiste kaitsealuste

36

liikide, nagu näiteks sookure, hallpea-rähni, väike-kärbsenäpi ja kuradi-sõrmkäpa elupaigad ja kasvukohad.

Läti sihtkaitsevöönd piirneb lõuna ja ida poolt ning osaliselt ka põhja poolt Käntu sihtkaitsevööndiga, lääne poolt Käntu-Kastja piiranguvööndiga ning põhja poolt ka osaliselt

välispiiriga. Selle sihtkaitsevööndi piiritlemisel on põhiliselt kasutatud kraave ja nendevahelisi mõttelisi sirgeid. Erandina kulgeb piir Lihula metskond 222 katastriüksusel mööda sama katastriüksuse piiri.

Käntu-Kastja piiranguvöönd (1000,4 ha) hõlmab majanduslikult kasutatavaid alasid, kus on

hoonestus ja muud rajatised, põllumaad ning välja kujunemata ja looduskaitse seisukohalt vähem väärtuslikud elupaigad, mis on siiski olulised koosluste ja kogu ala tervikliku kaitse tagamiseks. Piiranguvöönd toimib sihtkaitsevööndi puhveralana. Lisaks on piiranguvööndisse

tsoneeritud kaitsealale jäävad jõed koos nende ümbruses leiduvate kohati kõrge ja väga kõrge väärtusega lamminiitudega, samuti olulised kaitsealuste liikide kasvukohad, mille kaitse

tagamiseks ei ole vaja rakendada sihtkaitsevööndi piiranguid . Käntu-Kastja piiranguvöönd koosneb neljast lahustükist. Kõige suurem lahustükk (799,4 ha)

kulgeb läbi kaitseala ja järgib jõe kulgemist. See lahustükk algab kaitseala lõunaosast, kus selle põhjapiiriks on Käntu sihtkaitsevööndi lõunapiir (metsa ja rohumaa vaheline piir) ning

lõunapiiriks on kaitseala välispiir (jõgi). Edasi kulgeb piiranguvöönd läbi kaitseala, hõlmates Kasari jõge koos seda ümbritsevate niiskete niidukooslustega. Seal piirneb Käntu-Kastja piiranguvöönd ida ja lääne poolt Käntu sihtkaitsevööndi lahustükkidega ja Läti

sihtkaitsevööndiga. Kaitseala loodeosas kulgeb piiranguvöönd Käntu sihtkaitsevööndi ja Üdruma sihtkaitsevööndi väiksema lahustüki vahelisel alal, hõlmates metsanoorendikke, madalama esinduslikkusega niidukooslusi ning sihtkaitsevööndi lahustükkide vahele jäävat

Soo–Otsa–Leisi teed. Kaitseala kirdeosas hõlmab piiranguvöönd taas Kasari jõge koos seda ümbritsevate lamminiitudega. Seal on piiranguvööndi põhjapiiriks välispiir ning lõunapiiriks

osaliselt Käntu sihtkaitsevööndi piir ja osaliselt välispiir. Teine lahustükk (95,95 ha) jääb kahele poole Üdruma–Laastre teed. Selle piiranguvööndi osa

põhja- ja lõunapiiriks on välispiir, idapiiriks ja osaliselt ka põhjapiiriks Üdruma sihtkaitsevöönd ning läänest piirneb see Üdruma ja Käntu sihtkaitsevööndiga.

Kolmas lahustükk (105 ha) asub kaitseala edelaosas rohumaadel ja peamiselt on selle lahustüki piiritlemisel kasutatud kraavide kaldaid. Põhja ja ida poolt piirneb see Käntu sihtkaitsevööndiga

ning lõuna- ja läänepiiriks on välispiir. See piiranguvööndi lahustükk on moodustatud Eestis kümne kõige olulisema leiukoha hulka kuuluva aasnelgi kasvukoha kaitse tagamiseks.

Väikseim lahustükk (10,4 ha) asub kaitseala kaguosas ja seda eraldab ülejäänud kaitsealast Kirbla–Rumba–Vana-Vigala tee. Seal ongi piiritlemisel kasutatud teed, Velise jõge ja idaosas

ka kraavi.

2.5. Kaitsekord 2.5.1. Kaitsekorra kavandamine

Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal asuvaid loodusväärtusi. Haudelinnustiku kohta pärinevad andmed 2009. ja 2020. aastal toimunud inventuuridest (eksperdid Renno

Nellis, Triin Paakspuu, Marju Pajumets, Ülo Väli, Tarvo Valker, Hannes Pehlak, Mihkel Jürgens, Aarne Tuule, Triin Leetmaa, Olavi Vainu ja Gunnar Sein) ning I kaitsekategooria

37

liikide puhul kas iga-aastastest või paariaastase intervalliga toimuvatest pesavaatlustest. Metsakoosluste kohta pärinevad andmed 2009., 2012., 2014. ja 2020. aastal toimunud metsaelupaigatüüpide inventuuridest (eksperdid Taimo Türnpu, Renno Nellis, Anni Kurisman,

Tõnis Ruber, Helle Rennu ja Kadi Lehtpuu). Poollooduslike koosluste ja kaitsealuste taimeliikide kohta pärinevad andmed 2009., 2012., 2017. ja 2020. aastal toimunud

inventuuridest (eksperdid Vivika Meltsov, Kaili Kattai, Kaie Kattai, Meeli Mesipuu, Thea Kull, Karin Kaljurand, Oliver Parrest ja Mare Leis). Madalsoode kohta pärinevad kõige uuemad andmed eespool viidatud poollooduslike koosluste inventuurist, kui kaardistati ka kõik senisele

Käntu-Kastja hoiualale jäävad liigirikkad madalsood, ja 2020. elupaigatüüpide inventuurist (Renno Nellis). Rabade ning siirde- ja õõtsiksoode kohta pärinevad andmed 1997. aastast

(eksperdid Toomas Kukk ja Leho Luigujõe), 2019. aastast (Tõnu Ploompuu ja Arvo Talalaev) ning 2020. elupaigatüüpide inventuurist (Renno Nellis).

Samuti on kaitsekorra väljatöötamisel arvestatud kaitseala tsoneeringu ja kaitse-eeskirja kohta koostatud eksperdiarvamusi (Indrek Sell, 2015). Kaitse-eeskirja kohta koostatud

eksperdiarvamuse kohaselt tuleks tulevase kaitseala kaitse-eesmärkide hulgast jätta välja rohunepp, kes on kehtiva kaitsekorra kohaselt nii Käntu-Kastja hoiuala kui ka linnuala kaitse- eesmärk. Põhjusena on ekspert märkinud, et liiki pole alal enam kohatud. Rohuneppi kohati

planeeritaval kaitsealal viimati 1990. aastatel, liigi elupaiku kontrolliti 2009. aastal ja siis rohuneppi alal enam ei kohatud. Tõenäoliselt on rohunepi asurkond praegu planeeritaval

kaitsealal välja surnud ning selle põhjuseks on liigi asurkonna üldine arvukuse vähenemine ja kaitseala liigniiskete luhaniitude vähesus. Siiski leidub alal rohunepi jaoks sobilikke niiskeid luhaniite ning planeeritava kaitseala taasasustamine rohunepi poolt on tõenäoline, kui liigi

asurkond hakkab taastuma ja ala luhaniidud on järjepidevalt hooldatud (juba praegu hooldatakse valdavat osa piirkonna luhtadest). Kuna praegu on olemas võimalus rohunepi asurkonna taastumiseks, on otstarbekas liik endiselt ala kaitse-eesmärgiks jätta.

Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal asuvate

liikide ja looduslike elupaikade soodsa seisundi ning on proportsionaalne saavutatavale efektile. Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse

(edaspidi PS) § 32). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte.

Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb PS §- st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja LKS alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad

piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmärk on alal leiduvate loodusväärtuste

säilimine. Ühtlasi täidetakse direktiivist 92/43/EMÜ riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad: kaitseala

moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavatele tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada

mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks

tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk.

Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused säilivad, loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad.

38

Metsamajandusliku ettevõtluse korral on teada risk, et tegevust ei saa võimaldada juhul, kui see kahjustab loodust või elukeskkonda. Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku

rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Omandiõigus ja ettevõtlusvabadus ei ole piiramatud õigused. Kaitse-eeskirjaga alale seatud eesmärk kaalub üles omandiõiguse ja

ettevõtlusvabaduse riive. Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kavandatav kaitseala

jagatud kolme sihtkaitsevööndisse (Käntu, Läti ja Üdruma) ning ühte piiranguvööndisse (Käntu-Kastja).

Seniste kaitstavate alade piiride muutmiseks ja kaitsekorra uuendamiseks muudetakse eelnõukohase määrusega Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määrust nr 59 „Hoiualade

kaitse alla võtmine Lääne maakonnasˮ ning tunnistatakse kehtetuks selle § 1 lõike 1 punkt 16 ja määruse lisas esitatud Käntu-Kastja kaart. Lisaks muudetakse Vabariigi Valitsuse 27. juuli

2006. a määrust nr 175 „Hoiualade kaitse alla võtmine Rapla maakonnasˮ ning tunnistatakse kehtetuks selle § 1 lõike 1 punkt 10 ja määruse lisas esitatud Käntu-Kastja kaart.

Kaitse-eeskirja eelnõuga ei reguleerita pilliroo ega adru varumist, kuna adru kaitsealal ei kasva ning pilliroogu ei kasva seal sellisel hulgal, et selle varumist tuleks eraldi reguleerida.

2.5.2. Kaitsekorra üldpõhimõtted

Inimestel on lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud Läti sihtkaitsevööndis kaljukotka pesitsusajal 15. veebruarist 31. juulini ning Üdruma sihtkaitsevööndis suur-konnakotka pesitsusajal 15. märtsist 31. augustini.

Mõlema liigi puhul on häirimine pesitsusperioodil väga oluline ohutegur ning haudumise kõige tundlikumas faasis piisab pesitsuse nurjamiseks ühestainsast ettevaatamatust käigust pesa

lähedusse137. Viibimispiirang ei kehti järelevalve- ja päästetöödel ning kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. Käntu sihtkaitsevööndis, kus asuvad väike-konnakotka pesapaigad,

liikumispiirangut ei ole. Kaljukotka kaitse tegevuskava kohaselt on sobiva suurusega sihtkaitsevöönd avamaal ligikaudu 2 km raadiuses ja puistus vähemalt 500 m raadiuses pesast,

mis välistab majandustegevuse ja võimaldab seada pesitsusperioodiks liikumispiirangu. Seega on moodustatud liikumispiiranguga Läti sihtkaitsevöönd, mis hõlmab kaljukotka jaoks olulist Käntu sood. Suur-konnakotka kaitse tegevuskava kohaselt hõlmab sobiva suurusega

sihtkaitsevöönd suurkonnakotka pesapuud ja seda ümbritsevat elupaika üldjuhul 500 m raadiuses, sobiva puistu puudumise korral vähemalt 250 m raadiuses pesast. Kaitsealadel võiks

sihtkaitsevööndi ulatus ümber pesapuu olla sobivas pesapuistus isegi kuni 1 km ulatuses. Kuna pesitsusaegne häirimine on oluline ohutegur, on pesitsusperioodiks vajalik liikumispiirangu seadmine138. Väike-konnakotka seisund on Eestis stabiilsem kui suur-konnakotkal ning see liik

ei ole häirimise suhtes nii tundlik, kuid siiski on oluline, et kõige tundlikumal perioodil, pesitsuse algusfaasis aprillist mai lõpuni ei häiritaks pesitsust139. Samuti ei ole nii suurele alale

nagu Käntu sihtkaitsevöönd liikumispiirangu seadmine proportsionaalselt õigustatud, samuti ei ole üheselt mõistetavuse mõttes otstarbekas teha eraldi sihtkaitsevööndi laigukesi aladele, kus

137 Sein, G. (Kotkaklubi). 2018. Kaljukotka (Aquila chrysaetos) kaitse tegevuskava 2019–2023. 137 Väli, Ü. 2020. Suur-konnakotka (Clanga clanga) kaitse tegevuskava 2021–2025. 138 Sein, G. (Kotkaklubi). 2018. Kaljukotka (Aquila chrysaetos) kaitse tegevuskava 2019–2023. 138 Väli, Ü. 2020. Suur-konnakotka (Clanga clanga) kaitse tegevuskava 2021–2025. 139 Abel, U. (Kotkaklubi). 2018. Väike-Konnakotka (Aquila pomarina) kaitse tegevuskava 2018–2022.

39

kotkad pesitsevad. Seega on üldiselt Käntu sihtkaitsevööndis lubatud viibida, kuid kui pärast kaitse-eeskirja kinnitamist leitakse I kaitsekategooria kaitsealuse linnuliigi pesapaik, mis asub sihtkaitsevööndis, lähtutakse looduskaitseseaduses esitatud isendikaitsest ning seega on

keelatud lindude tahtlik häirimine, eriti pesitsusperioodil ning pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine. Kui I kaitsekategooria kaitsealuse linnuliigi pesapaik leitakse

piiranguvööndis või väljaspool kaitseala, moodustatakse selle ümber looduskaitseseaduse alusel ringikujuline püsielupaiga sihtkaitsevöönd ja seal hakkab kehtima liikumispiirang (pesitsusperioodil 15. märtsist 31. augustini).

Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud õue- ja haritaval maal ja kohas, mis on

kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval kinnisasjal (sh õuealal) telkimisel ja lõkke tegemisel tuleb arvestada keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-des 35 ja 36 sätestatut.

Telkimine ja lõkke tegemine selleks ette valmistamata ja tähistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Reguleerimata telkimine ja lõkke tegemine kaitsealal seavad ohtu

kaitseväärtuste säilimise, kuna suureneb negatiivne mõju kooslustele (tallamine, prahistamine, koosluste paigutine hävitamine, puude raie või lamapuidu kasutamine lõkke tegemise eesmärgil jne) ja kaitsealuste liikide elupaikadele. Telkimine ja lõkke tegemine õue- ja haritaval maal

selleks ettevalmistamata kohas on lubatud, kuna seal ei kahjusta need tegevused kaitse- eesmärkide saavutamist. Kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistamata kohas võib lõket teha

kaitse korraldamisega seotud tegevustel, näiteks koosluste hooldustöödel, raiejäätmete või heina põletamisel. Kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ja tähistatud telkimis- ja lõkkekohti kaitsealal praegu ei ole, kuid kaitsekord võimaldab vajaduse korral neid tulevikus

rajada. Kaitsealal on lubatud pidada jahti. Tulenevalt jahieeskirjast on lubatud metskitse-sokujaht

(lubatud on varitsus-, hiilimis- või peibutusjaht) alates 1. juunist kuni 31. detsembrini ning metssea varitsus- või hiilimisjaht aasta läbi (ajujaht, jaht jahikoeraga ning põrsastega emise

varitsus- või hiilimisjaht on lubatud 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni). Sokujahi ajaks on kõige tundlikum kotkaste (ja ka teiste linnuliikide) pesitsusaeg läbi ning üksikud häiringud metssea jahil ei ole eeldatavasti nii suured, et see mõjutaks oluliselt lindude pesitsusedukust. Teistele

jahiulukitele võib alal jahieeskirja kohaselt jahti pidada väljaspool peamist lindude pesitsusperioodi. Lisaks on häirimise suhtes kõige tundlikumate linnuliikide jaoks seatud

vastavatesse sihtkaitsevööndistesse liikumispiirangud. Seetõttu ei seata kaitsealal jahipidamisele ajalisi lisapiiranguid.

Kaitseala vetel on lubatud kalapüük ja ujuvvahendiga sõitmine. Kaitseala jõgedel toimub harrastuslik kalapüük ning veeliiklus põhiliselt väikese mootoriga ujuvvahendite ja mootorita

ujuvvahenditega. Jõe-elustiku seisukohast reguleerib kalapüügieeskiri harrastuslikku kalapüüki nendel jõgedel piisavalt ning senine ujuvvahenditega liiklemise praktika ei ole põhjustanud jõe ja selle elustiku seisundi halvenemist140. Enamik linnuliike, kes on kaitse-eesmärgiks seatud,

pesitsevad peamiselt metsas või luhaaladel, vaid jäälind pesitseb jõe kallastel. Siiski pole jäälind häirimise suhtes nii tundlik, talle on olulisem veekogu hea seisund. Luhas pesitsevatele

lindudele pakub jõel kalapüügist ja ujuvvahendiga liiklemisest tuleneva häiringu suhtes leevendust jõekalda ja luhaniidu taimestik, kuna luhta hakatakse niitma alles 10. juulist. Ujuvvahendiga liiklemisel on oluline, et jõele minnakse vaid ettenähtud kohtadest ega sõidetaks

luhaaladel. Kalapüügiks ja ujuvvahendiga sõitmiseks sobivad kaitsealale jäävad Kasari ja Vigala jõgi (väheses ulatuses ka Velise jõgi) ning Õeruma oja.

140 Pall, P., Järvekülg, R., Järvekülg, T., Sinimets, A., Timm, H., Vilbaste, S. 2020. Eesti riikliku keskkonnaseire

allprogrammi jõgede hüdrobioloogiline seire ja uuringud 2019. aasta aruanne. Tartu: Eesti Maaülikool.

40

Kaitsealal on lubatud sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine teedel, jalgrattaga radadel. Kaitseala valitseja nõusolekul on sõidukiga sõitmine väljaspool teid lubatud kalapüügiks

vajaliku veesõiduki veekoguni viimisel ja olemasolevatele hoonetele juurdepääsuks mööda ajalooliselt väljakujunenud teid. Kooskõlastuse ujuvvahendi transportimiseks väljaspool teed

ja sõitmiseks ajalooliselt väljakujunenud teedel saab anda juhul, kui sellega ei kahjustata pinnast ega kaitseväärtusi. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1 kohaselt on tee inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks ettenähtud rajatis. Teede all mõistetakse ka ajalooliselt

väljakujunenud ja kasutuses olevaid teid, kui nende kasutamine on võimalik pinnast kahjustamata. Kaitseala teedel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad

liiklusseaduses sätestatud nõuded ja piirangud. Olenevalt pealiskihist jagunevad teed kattega teeks, kruusateeks ja pinnasteeks. Pinnastee on põllu-, metsa- või muu selline pealiskihita tee, mis on teeks rajatud või sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud. Riigikohtu

06.03.2007 otsuse nr 3-3-1-94-06 p 14 alusel võib pinnastee olla ehitusseaduse tähenduses ehitatud ning selle rajaja on tuvastatav, samas aga on pinnastee puhul võimalik ka see, et tee on

moodustunud pikaajalise kasutamise tulemusel. Seega mõistetakse teede all ka ajalooliselt väljakujunenud ja kasutuses olevaid pinnasteid. Asjaolu, et osa sõiduradu on kujunenud kaitsekorralduslike tööde, nagu poollooduslike koosluste hooldamise tagajärjel, ei muuda neid

veel (pinnas)teedeks, kuna need pole ajalooliselt väljakujunenud ja tavapäraseks liiklemiseks ette nähtud, vaid on tekkinud kaasneva nähtusena kaitse korraldamise tööde käigus. Sõidukiga

sõitmise piiramine sellistel sõiduradadel on vajalik kaitsealuste elupaigatüüpide taimkatte ja kaitsealuste taimeliikide kasvukohtade kahjustamise vältimiseks. Kuna tegemist on tallamisõrnade märgade kooslustega, tekivad rööpad veerohkel ajal kiiresti ning märjemates

kohtades sõidetakse sel juhul üha laiemalt mööda pinnasteede servaala ja selle tagajärjel kahjustatud alad järjest suurenevad. Oluline on tagada, et kaitseala jõgedel ujuvvahendiga liiklemiseks minnakse jõele ettenähtud kohtadest ja ujuvvahendi veeni viimiseks ei sõidetaks

luhaaladel. Juhul kui jõeni viib tee või ajalooliselt välja kujunenud ja kasutuses olev tee, mida on võimalik kasutada pinnast kahjustamata (selline tee on näiteks katastriüksusel

34202:002:0100), siis seda mööda tohib sõita ujuvvahendi veeskamiseks. Käntu-Kastja looduskaitsealal ei ole ametlikke veesõidukite veeskamiskohti. Kaitseala teedel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses sätestatud nõuded ja piirangud.

Vastavalt liiklusseaduse (edaspidi LS) §-le 153 reguleerib maastikusõidukiga sõitmist kaitsealal kaitse-eeskiri. Kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti, siis LS § 154 järgi tohib maastikusõidukiga

teel sõita jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav, ning teel, kus seda lubab liikluskorraldusvahend . Muudel juhtudel on sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine lubatud järelevalve- ja

päästetöödel, kaitseala kaitse korraldamise ja valitsemisega seotud töödel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel, kaitse-eeskirjaga lubatud töödel (sh jahipidamisel

looma väljavedamine mootorsõidukiga) ning põllu- ja metsamajandustöödel. Sõidukiga sõitmise piirangud on kehtestatud selleks, et vältida kaitsealuste elupaigatüüpide pinnasekahjustusi, samuti kaitsealuste taimeliikide kasvukohtade kahjustumist, kuna mitmel

pool kaitsealal on tegemist õrna või pehme pinnasega kooslustega.

2.5.3. Vajalik tegevus

Poollooduslike koosluste aladel on nende ilme ja liigilise koosseisu säilitamiseks vajalik

niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine. Poollooduslike koosluste hooldamine on vajalik tegevus, kuna hooldamata

kooslused (eri niidutüübid) võsastuvad või kasvavad täis pilliroogu ning poollooduslikke kooslusi hooldamata pole võimalik tagada kaitse-eesmärgiks nimetatud elupaigatüüpide

41

soodsat seisundit. Vastavalt looduskaitseseadusele on kinnisasja valdajal õigus poolloodusliku koosluse säilimiseks vajaliku töö tegemiseks taotleda poolloodusliku koosluse hooldamise toetust vastavalt maaeluministri 22. aprilli 2015. a määrusele nr 38 „Poolloodusliku koosluse

hooldamise toetusˮ. Kaitsealal on EELIS-esse kantud umbes 633 ha erinevaid poollooduslikke kooslusi, sh 12 ha puisniite. Tegevuste maht on kavandatud Käntu-Kastja loodusala

kaitsekorralduskavaga. Kuna erinevad poollooduslikud kooslused on senise Käntu-Kastja hoiuala ja tulevase kaitseala kaitse-eesmärgiks, siis on nende hooldamine ja taastamine I ja II prioriteediga tegevus.

Lisaks on sookoosluste taastamiseks vajalik teatud kraavide sulgemine. Kraavide sulgemise

vajadus on määratud kaitsekorralduskavaga. Kaitsekorralduskavaga on ettenähtud Käntu soo ja selle ümbruse märgade metsade veerežiimi taastamine. Kuna tegemist on valdavalt riigimaale jääva alaga, siis viib taastamist läbi RMK. Enne taastamistöid laseb RMK koostada projekti,

milles täpsustatakse sulgemist vajavad kraavid ja pannakse paika sulgemise meetod, samuti kooskõlastatakse projekt osapooltega, keda see tegevus puudutab. Juhul kui eramaaomanik ei

ole nõus planeeritavate tegevustega tema kinnistul, projekteeritakse tegevus selliselt, et see ei mõjuta kooskõlastust mitte andnud maaomaniku kinnistut. Kui veerežiimi ei ole võimalik taastada ilma, et see mõjutaks oluliselt ümbritsevaid alasid, siis ei viida projekti ellu. Tegevus

on vajalik, et taastada sookoosluste veerežiim ja seeläbi tagada nende soodsa seisundi säilimine.

2.5.4. Keelatud tegevused

Tegevused, mis on keelatud, kui nendeks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud

vastavalt LKS § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet (sh loodusliku rohumaa üles kündmine), koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja

üldplaneeringut, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda, anda projekteerimistingimusi,

anda ehitusluba, rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda veeluba, ehitusluba või esitada ehitusteatist, ja jahiulukeid lisasööta.

2.5.5. Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga

Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole

arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides

nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.

Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel majandustegevuse kahjustavat mõju. Enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas

lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid.

2.5.6. Sihtkaitsevöönd 2.5.6.1. Sihtkaitsevööndi eesmärgid

42

Sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilimiseks. Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit: Üdruma, Läti ja Käntu sihtkaitsevöönd.

Üdruma sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste ja ohustatud liikide (suur- ja väike-

konnakotka) häirimise vältimine ning nende elupaikade kaitse, samuti metsaelupaikade (soostuvad ja soo-lehtmetsad) ja poollooduslike koosluste (sinihelmikakooslused, puisniidud, niiskuslembesed kõrgrohustud) soodsa seisundi säilitamine ja taastamine. Lisaks kaitstakse

Üdruma sihtkaitsevööndis II kaitsekategooria kaitsealuseid liike (valgeselg-kirjurähn ja kaunis kuldking) ja III kaitsekategooria kaitsealuseid liike (väike-kirjurähn, laanepüü, händkakk ja

künnapuu) ning nende elupaiku ja kasvukohti. Läti sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuse ja ohustatud liigi (kaljukotkas) ning tema

elupaikade kaitse, samuti metsaelupaikade (vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad ning siirdesoo- ja rabametsad) ning sooelupaikade (rabad ning siirde- ja õõtsiksood) soodsa

seisundi säilitamine ja taastamine. Lisaks kaitstakse Läti sihtkaitsevööndis II kaitsekategooria kaitsealuseid liike (kanakull ja valgeselg-kirjurähn) ja III kaitsekategooria kaitsealuseid liike (väike-kärbsenäpp, väike-kirjurähn, teder, laanepüü, händkakk, öösorr ja künnapuu).

Käntu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse, metsaelupaikade (vanad

loodusmetsad, vanad laialehised metsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad ning siirdesoo- ja rabametsad) ja sooelupaikade (rabad ning siirde- ja õõtsiksood) ning poollooduslike koosluste (lamminiidud, liigirikkad madalsood, niiskuslembesed kõrgrohustud ning aas-rebasesaba ja ürt-

punanupuga niidud) soodsa seisundi säilitamine ja taastamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Peale loodusdirektiivi elupaigatüüpide kaitstakse Käntu sihtkaitsevööndis I kaitsekategooriasse kuuluvaid kotkaliike (kaljukotkas ja väike-konnakotkas),

II kaitsekategooriasse kuuluvaid liike (kanakull, valgeselg-kirjurähn, rohunepp, metsis, kärbesõis, kuninga-kuuskjalg, täpiline sõrmkäpp, eesti soojumikas ja aasnelk) ning

III kaitsekategooriasse kuuluvaid kaitsealuseid liike (väike-kirjurähn, väike-kärbsenäpp, teder, laanepüü, händkakk, öösorr, rukkirääk ja künnapuu) ning nende elupaiku ja kasvukohti.

2.5.6.2. Lubatud tegevused sihtkaitsevööndis

Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud. Kõrge väärtusega elupaikade seisundi säilitamiseks on oluline, et suurt lokaalset mõju omada võiv tegevus, nagu rahvaüritus, toimuks

vaid selleks ette nähtud kohas. Ettevalmistatud kohtade vajadus ilmnes ka Käntu-Kastja loodusala kaitsekorralduskava koostamise käigus ning seetõttu kavandatakse nimetatud

kaitsekorralduskava abil populaarsematesse kohtadesse, kus inimeste viibimine kaitstava ala väärtusi ei ohusta, rajada külastustaristu. Külastustaristu rajamise täpsemad asjaolud selgitatakse välja kaitsekorralduskava edasise menetluse käigus. Kaitseala valitseja nõusolekul

on sihtkaitsevööndis lubatud rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ette valmistatud kohas ja rahvaürituse korraldamine selleks

ettevalmistamata kohas. Erandeid võib kaitseala valitseja lubada oma kaalutlusotsusega, suunates rahvast vähem tallamis- ja häirimistundlikesse piirkondadesse ning välistades kaitstavaid liike või elupaigatüüpe kahjustavaid üritusi. Rahvaürituse korraldamine väljaspool

selleks ettevalmistatud kohta pole üldjuhul lubatud, et vältida juhuslikes kohtades elustiku häirimist.

43

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja loodusliku veerežiimi taastamine. Veerežiimi taastamise all peetakse eelkõige silmas sookooslustes ja niisketel niitudel endise veerežiimi taastamist kraavide alalise või ajutise

sulgemisega. Need on tegevused, mis on vajalikud elupaikade seisundi parandamiseks ja liigilise mitmekesisuse suurendamiseks ning mille tegemist saab kaitseala valitseja vastavalt

vajadusele suunata. Maaparandussüsteem on maaparandusseaduse tähenduses maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks ja keskkonnakaitseks vajalike ehitiste kogum, mis on kinnisasja oluline osa tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lõike 1 tähenduses.

Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse juhul, kui hoiutööde tegemine ei avalda ulatuslikku negatiivset mõju ala loodusväärtustele ja see on vajalik, kui

maaparandussüsteemi hoiutööde tegemata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala piiri asuvatele aladele. Kaitseala valitsejale selles küsimuses kaalutlusõiguse andmise eesmärk on leida kompromiss maaparandussüsteemi toimimise ja loodusväärtuste kaitse vahel. Hoiutööde

lubamisel hindab Keskkonnaamet ühelt poolt tegevuse potentsiaalset mõju ala loodusväärtustele, teisalt kaalub, kas hoiutööde tegemata jätmine tekitaks kahju väljaspool

kaitseala asuvatele aladele. Maaparandussüsteemide hoiutööd, milleks on vajalik kaitseala valitseja nõusolek, on näiteks puittaimestiku raiumine, veejuhtme sügavuse ja põhjalaiuse taastamine sette eemaldamisega, truubi ja regulaatori settest puhastamine, truubiotsakute

korrastamine ja voolutakistuse eemaldamine. Kaitseala valitseja nõusolekut ei ole vaja, kui tuleb eemaldada voolutakistusena voolusängist üksikuid esemeid, nagu langenud puud,

suuremad kivid, prügi. Niisamuti ei ole kaitseala valitseja nõusolekut vaja rohttaimede ja peenvõsa niitmiseks. Samas on oluline, et ka nende tööde tegemisel arvestataks ala kaitse- eesmärki ega kahjustataks loodusväärtusi, sealhulgas tuleb arvestada võimalikku

viibimispiirangut. Tee servades paiknevad kraavid on tee lahutamatud osad ning seal tuleb tegevuste kavandamisel lähtuda olemasolevate ehitiste hooldustööde punktist.

Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus, koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile ja kaitsealuste

liikide elutingimuste säilitamiseks ja taastamiseks vajalik tegevus. Koosluse kujundamisena võib kaitseala valitseja sihtkaitsevööndis lubada näiteks kujundusraiet üksikute puude väljaraiumise teel või häilude raiumist metsakoosluste mitmekesisuse taastamiseks, samuti

metsa- ja võsaraiet vaadete avamiseks ning maastikuilme säilitamise ja taastamise eesmärgil. Kaitsealal olevates puistutes võib lubada liigilise mitmekesisuse kujundamist ja metsade

bioloogilise mitmekesisuse suurendamist. Olenevalt koosluste iseloomust ja kaitse- eesmärkidest võib välja raiuda kiirekasvulisi keskealisi ja nooremaid puid, et anda valgust vanadele puudele ning laialehiste puude järelkasvule. Raietingimuste seadmisel tuleb arvestada,

et raiutaval alal ei häiritaks vara- ega hilispesitsejaid (kakulised, rähnilised, kotkad jt), mistõttu võib kaitseala valitseja sõltuvalt elustiku liigilisest koosseisust seada raiele ajalisi piiranguid.

Raie tehnoloogia, aja ja puistu koosseisu nõuete kooskõlastamine kaitseala valitsejaga tagab kontrolli elupaikade soodsa seisundi säilitamise üle. Poollooduslike koosluste kujundamine hõlmab ka metssigade tegutsemisjälgede silumist. Peale eeltoodu on kaitseala valitseja

nõusolekul lubatud tegevused kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja taastamiseks, näiteks võldase elupaikade seisundi parandamiseks vajalikud tegevused.

Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud tee või tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks ja tootmisotstarbeta rajatise püstitamine

kaitseala tarbeks ning olemasolevate ehitiste hooldustööd ja rekonstrueerimine. Kaitseala valitseja võib lubada rajada rajatisi, mis ei ohusta kaitse-eesmärkide saavutamist või mis on

hädavajalikud. Seega on võimalik lubada kaitsealale ehitada neid rajatisi, millel puudub negatiivne mõju kaitseala loodusväärtustele, näiteks niitmistehnikaga niidule pääsu tagamiseks

44

teede ja ülepääsude, sh jõgedest ülepääsude, külastustaristu ning heinaküünide ja muu sellise rajamist või näiteks paigaldada elektriliine maakaablisse, püstitada infotahvleid , kaitseala tähised ja suunaviitasid. Niisamuti võib osutuda poollooduslike koosluste hooldamise

tagamiseks vajalikuks üksikkraavide likvideerimine või rajamine, mida saab samuti kaitseala valitseja kaaluda lähtuvalt kaitse-eesmärkidest. Kuna ehitamise mõju nii eesmärkidele kui ka

ümbritsevale alale (tallamine, häirimine, väärtuste hävitamine jne) sõltub suuresti rajatise eripärast, nagu asukoht, kasutatav tehnoloogia, ehituse maht ja aeg, siis tuleb seda iga kord eraldi hinnata, mistõttu on see tegevus jäetud kaitseala valitseja igakordseks kaalutlusotsuseks.

Kaitseala tarbeks rajatise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene rajatisele kalda ehituskeeluvööndi ehituskeeld. Ehituskeeluvööndisse võib olla vajalik ehitada lisaks sildadele

näiteks linnuvaatlustorne ja muid matkarajatisi. Kaitseala tarbeks ehituskeeluvööndisse (kaitseala läbivatel jõgedel on ehituskeeluvöönd 50 m laiune) ehitamist võimaldab LKS § 38 lõige 7, mis reguleerib ehituskeeluvööndi korra erisusi. Kaitseala valitseja nõusolekul on

olemasolevate ehitiste hooldamine lubatud, et võimaldada vajaduse korral hooldada olemasolevaid teid, truupe jm ehitisi. Lisaks on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul

olemasolevate ehitiste rekonstrueerimine, et võimaldada rekonstrueerida tee või tehnovõrgu rajatist olemasoleva tee või tehnovõrgu rajatise asukohal ja kaitsevööndis. Ka nende tegevuste korral on oluline hinnata tegevuse mõju nii eesmärkidele kui ka ümbritsevale alale ning

vajaduse korral suunata tegevust selliselt, et loodusväärtuste kaitse oleks tagatud.

2.5.6.3. Keelatud tegevused sihtkaitsevööndis

Sihtkaitsevööndis on keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, arvestades

määrusega sätestatud erisusi (nt marjade ja seente korjamine). Vastavalt majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele on majandustegevus iga iseseisvalt

teostatav, tulu saamise eesmärgiga püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt keelatud. Tegevus, mille suhtes on kehtestatud teatamis- või loakohustus, loetakse samuti

majandustegevuseks ka juhul, kui selle eesmärk ei ole tulu saamine. Seega kõik kaitse-eeskirja kaitsekorra üldpõhimõtete peatükis või sihtkaitsevööndite peatükis reguleeritud tegevused, mis on määrusega lubatud või lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja mida tehakse tulu saamise

eesmärgiga, ning tegevused, mis on lubatud või lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ja millega kaasneb teatamis- või loakohustus, on kaitseala sihtkaitsevööndis lubatud majandustegevused.

Kaitse-eeskirjaga lubatakse sihtkaitsevööndis majandustegevusi, mis ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärki või seisundit.

Loodusvara kasutamisena käsitletakse kõikide loodusviljade kasutamist asjaõigusseaduse tähenduses, välja arvatud need kasutusviisid, mida kaitse-eeskiri lubab (marjade ja seente

korjamine, metsa kõrvalkasutus jne). Lisaks eeltoodule on keelatud inimeste viibimine Läti sihtkaitsevööndis 15. veebruarist

31. juulini ning Üdruma sihtkaitsevööndis 15. märtsist 31. augustini, välja arvatud järelevalve- ja päästetöödel ning kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning

kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel. Põhjendused liikumispiirangute seadmise kohta on esitatud peatükis 2.5.2.

2.5.7. Piiranguvöönd 2.5.7.1. Piiranguvööndi eesmärgid

45

Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse. Kaitsealal on Käntu-Kastja piiranguvöönd. Selle kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Piiranguvööndi eesmärk on olla puhvervööndiks kaitseala tundlikumate väärtuste (kaitsealuste

liikide elupaigad ja kasvukohad ning kõrge väärtusega loodusdirektiivi elupaigatüübid) ning majandusmetsade ja teiste majanduslikult kasutatavate alade vahel (sh kaitseala läänepiiri taha

jääv turbakaevandus). Piiranguvööndisse jäävad valdavalt vähemväärtuslikud metsad (noored, tugeva kuivendusmõjuga, raiejälgedega vms). Lisaks jäävad piiranguvööndisse niidukooslused. Piiranguvööndisse jäävad kaitstavad elupaigatüübid on jõed ja ojad, liigirikkad niidud

lubjavaesel mullal, niiskuslembesed kõrgrohustud, lamminiidud, puisniidud, aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud, liigirikkad madalsood, vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad,

puiskarjamaad ning soostuvad ja soo-lehtmetsad. Piiranguvööndis kaitstakse ka II kaitsekategooriasse kuuluvaid kaitsealuseid liike (jäälind, valgeselg-kirjurähn, metsis, tõugjas, paksukojaline jõekarp, aasnelk, kaunis kuldking, ja eesti soojumikas) ja

III kaitsekategooriasse kuuluvaid kaitsealuseid liike (väike-kirjurähn, väike-kärbsenäpp, rukkirääk, händkakk, teder, laanepüü, saarmas, võldas ja künnapuu) ning nende elupaiku ja

kasvukohti. Lisaks kaitstakse piiranguvööndis loodusdirektiivi II ja V lisa liiki jõesilmu ja tema elupaiku.

2.5.7.2. Lubatud tegevused piiranguvööndis

Piiranguvööndis on lubatud majandustegevus, arvestades kaitse-eeskirjas sätestatud erisusi, mis on määratud §-des 7 ja 16. Lisaks on piiranguvööndis lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistamata ja tähistamata kohas. LKS

§ 31 lõike 2 punkti 11 kohaselt saab piiranguvööndis reguleerida vaid rahvaürituse korraldamist selleks ettevalmistamata ja kaitseala valitseja nõusolekul tähistamata kohas.

Biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine on lubatud ainult õuemaal, kuna nende kasutamine väljaspool õuemaad mõjutab koosluste looduslikku tasakaalu ja elustiku

mitmekesisust ning muudab oluliselt metsa- ja niidukoosluste taimkatte liigilist koosseisu. Lisaks on lubatud mahepõllumajanduses kasutamiseks lubatud väetise ja taimekaitsevahendi kasutamine põllu- ja õuemaal. Nimekiri lubatud vahenditest on esitatud Euroopa Komisjoni 5.

septembri 2008. a määruse (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete

märgistamise kohta) üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga141, lisas. Väetise, taimekaitsevahendi ja biotsiidi kasutamisel tuleb järgida ka biotsiidide, taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamist

reguleerivaid teisi seaduseid, määruseid ja arengukavasid, mis peaksid tagama nende ohutu kasutamise inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale. Üleüldine suund on vähendada

pestitsiididest inimeste tervisele ja keskkonnale tulenevaid riske ning saavutada taimekaitsevahendite säästvam kasutamine. Näiteks reguleerib väetiste kasutamist ka veeseadus, mis sätestab, et väetiste laotamine lennukilt on keelatud; mineraalväetist ei tohi

laotada juhul, kui maapind on külmunud, lumega kaetud, perioodiliselt üleujutatud või veega küllastunud; lämmastikku sisaldavat mineraalväetist ei tohi laotada 15. oktoobrist kuni

20. märtsini. Piiranguvööndisse jääb põllu ja õuemaid vaid vähesel määral (128,5 ha ja 4,7 ha). Samuti majandatakse juba praegu põllumaadel keskkonda säästvalt ja kasutatakse mahepõllumajandusvõtteid. Aladele on taotletud mahepõllumajandusliku tootmise toetust

141 Komisjoni 5. septembri 2008. a määrus (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr

834/2007 (mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta)

üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32008R0889.

46

ja/või kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust, mis tähendab, et maaomanikud on teadlikud taimekaitsevahendi, väetise ja biotsiidi kasutamisega kaasnevast keskkonnamõjust ja arvestavad seda.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud rohkem kui 50 osalejaga

rahvaürituse korraldamine kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas. Paljud kaitseväärtused asuvad piiranguvööndis, kuna nende fragmentaarse paiknemise tõttu ei ole võimalik neid tsoneerida sihtkaitsevööndisse. Üle 50 osalejaga rahvaürituse

korraldamine on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, et kaitseala valitsejal oleks võimalik suunata ürituse toimumist, nii et see ei kahjustaks kaitseala kaitseväärtusi.

Piiranguvööndis on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine, näiteks loodusliku veerežiimi taastamiseks jõgedes, kaldakindlustuste rajamiseks ja

hooldamiseks, tehisveekogude puhastamiseks ja nende looduslikkuse suurendamiseks.

Piiranguvööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ehitise (ka teed ja tehnovõrgu rajatised), kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine. Kaitseala tarbeks on lubatud rajatisi püstitada ka ehituskeeluvööndisse. Kaitseala piiranguvööndisse jääb ka õuelasid, mistõttu on

põhjendatud jätta võimalus hoonete püstitamiseks tingimusel, et see ei kahjusta ala loodusväärtusi. Ehitamiseks nõusoleku andmisel lähtub kaitseala valitseja nende alal asuvate

loodusväärtuste paiknemisest, mille kaitseks on looduskaitseala moodustatud. Kaalutlusotsuse tegemisel arvestab kaitseala valitseja, et tegevus ei mõjutaks negatiivselt kaitstava elupaigatüübi ega kaitsealuse liigi elupaiga seisundit. Kaitseala tarbeks võib osutuda vajalikuks

mõne rajatise (vaatetorni, infotahvli) paigaldamine ehituskeeluvööndisse, mistõttu eeskirjaga seda lubatakse.

Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud lageraie hall-lepikutes, sealjuures peab hall-lepa osakaal puistus olema vähemalt 70%, langi pindalaga kuni 1 ha ning aegjärkne-

ja häilraie langi pindalaga kuni 2 ha. Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 31 võib piiranguvööndis seada raielangi suurusele metsaseadusest erinevaid piiranguid, kui need on vajalikud koosluse või kaitsealuse liigi säilimiseks. Hall-lepa osakaalu seadmine tagab, et

lageraietest jäävad puutumata segalehtpuistud, kus hall-lepp on küll peapuuliik, kuid kus selle osakaal võrreldes teiste lehtpuudega kokku on samaväärne. Sellised segalehtpuistud on

looduskaitseliselt väärtuslikumad ja mitmekesisemad kui puht hall-lepikud. Lageraiet võib eelkõige lubada sellistes hall-lepikutes, mis on tekkinud põldude või muude inimtegevusest mõjutatud lagedate alade kinnikasvamisel. Lageraielangi ning aegjärkse- ja häilraie langi

lubatud suurusele on seatud piirangud võrreldes metsaseaduses lubatud suurima langi pindalaga, sest piiranguvööndi metsad on puhveralaks sihtkaitsevööndis paiknevatele

väärtuslikele metsadele, seega on nende metsade säilimine oluline üleminekualana lagedate niiduelupaikade ja metsaelupaikade vahel, kuna need vähendavad kaitse-eesmärgiks olevatele (linnu)liikidele mõjuvat servaefekti. Kõige ilmsema ja tugevama efektiga on valgusolude ja

sellega seotud tegurite muutumine. Inimtekkeliste tegurite (nt lageraie) puhul on iseloomulikuks servaefekti tõttu vähenenud välisteguritest puutumata koosluste siseosa

pindala. Seetõttu väheneb liikidele sobilike elupaikade pindala mitte ainult raiete toimumise alal, vaid ka sellega piirnevatel aladel.

Raie tüübi ja raielangi suuruse reguleerimine on vajalik selleks, et muutused elupaiga struktuuris ei oleks järsud ega tugevad ning metsas säiliks igal ajahetkel teatud hulk olulisi

elemente. Aegjärkse raiega raiutakse metsa järkude kaupa, mistõttu toimuvad keskkonnamuutused sujuvamalt ning seetõttu pole mõju niivõrd järsk ja tugev kui näiteks

47

lageraiel. Nii on liikidel rohkem aega muutustega kohaneda. Häilraied on väikese pindalaga ja sarnasemad looduslikule häilule. Nii tagatakse paremini koosluste ja liikide kaitse ning hoitakse ära liiga kiired muutused piiranguvööndi metsade vanuselises struktuuris.

Käntu-Kastja looduskaitseala piiranguvööndisse jääb 209,6 ha metsamaad (põhikaardi järgi

316,3 ha), millest on praegu raievanuse saavutanud juba 146,5 ha, see moodustab 64% (põhikaardi järgi 45%) piiranguvööndi metsadest, mida oleks võimalik lühikese aja jooksul maha raiuda. Lageraie, v.a hall-lepikutes, ja veerraie ei ole lubatud. Lageraiega kaasneva

servaefekti mõjul väheneb ka välisteguritest puutumata koosluste siseosa pindala. Seetõttu väheneb liikidele sobilike elupaikade pindala mitte ainult raiete toimumise alal, vaid ka sellega

piirnevatel aladel. Peale selle vähendab lageraie puistu struktuuri mitmekesisust , sh erivanuselisust. Veerraie suurendab samuti servaefekti ja tekitab loodusmaastikusse sobimatuid sirgeid koridore, mis suurendaksid ka tormimurru ja -heite ohtu. Kuna lageraiel raiutakse lank

lagedaks ühe raiekorraga, on sellest põhjustatud häiring suurem võrreldes aegjärkse või häilraiega ning lageraiel on lubatud langi pindala väiksem. Erand lageraie lubamiseks hall-

lepikutes on tehtud seetõttu, et hall-lepikute lühikese eluea tõttu ei ole neid otstarbekas majandada aegjärkse või häilraiega. Hall-lepad kasvavad suhteliselt kiiresti ja saavutavad küpsuse juba 30–40-aastaselt. Puistutes, kus metsa on võimalik majandada aegjärkse või

häilraiega, tuleks eelistada neid raieviise lageraie ees (v.a eespool käsitletud hall-lepikutes). Käntu piiranguvööndis on hall-lepikuid 96,6 ha (arvestatud peapuuliigi järgi), kus keskmine

eraldise suurus on 2 ha, seega on 1 ha suurune raiepiirang igati asjakohane, et vältida suurte lagedate alade teket. Aegjärkse ja häilraielangi suuruse piiramine on vajalik metsamajanduse intensiivsuse reguleerimiseks ja nii hoitakse ära liikidele sobimatute suurte lankide teke. Lisaks

tagab see metsade vanuselise koosseisu mitmekülgsuse, kuna siis tehakse uuendusraieid pikema aja jooksul ja suuremat osa vööndi metsaalast ei uuendata korraga. Pindalaliselt suuremate lankidena raiumine tähendaks seda, et metsas toimuksid suured muutused suhteliselt lühikese

aja jooksul, sh maastikuilmes, kuna langid killustavad kaitsealuste liikide elupaikade ümber olevaid metsakooslusi ja puhvertsooni ning vähendavad metsamaastiku sidusust. Kaks hektarit

on piisavalt suur lank, et tagada metsade looduslik uuenemine, kuna kõrval asuvate metsade mõju on veel küllaltki suur.

Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb raiel jätta ühe hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi, mis ei kuulu koristamisele ja

jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades laialehiseid puid, mände, kuuski ja haabu, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või

suurte okstega puid. Sätestatud tihumeetrite hulk võimaldab jätta maastikus osa säilikpuid alles ka väiksemate rühmadena ja teised puud hajusalt. Need tingimused on vajalikud, et tagada

raiutavas puistus elustiku mitmekesisuse säilitamise seisukohast oluliste elementide säilimine, mis aitab hoida nii konkreetses puistus kui ka kumulatiivselt piiranguvööndis tervikuna mitmekesist elustikku. Peale selle vähendab metsa jäetavate puude hulk ka servaefekti

negatiivset mõju.

Selleks et tagada laialehistel puudel elavate liikide (kopsusamblik, sulgjas õhik) elupaikade ja loodusliku mitmekesisuse säilimine, tuleks puistus, kus laialehiste puuliikide osakaal on vähemalt 50%, kaaluda aegjärkse ja häilraie keelamist. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb

arvestada puistu vanust ja nimetatud liikide olemasolu alal. Raie tegemisel tuleb säilitada koosluse looduslik tasakaal ning liigiline ja vanuseline mitmekesisus. See on oluline eeskätt

liikide kasvukohtade ja levikukoridoride säilimiseks. Sellega soodustatakse puistu mitmekesisust, haruldaste ja ohustatud liikide levikut ning nende liikide elupaikade säilimist .

48

Tulenevalt alal asuvatest kaitsealustest liikidest saab kaitseala valitseja vajaduse korral seada raiele ajalisi piiranguid.

2.5.7.3. Keelatud tegevused piiranguvööndis

Piiranguvööndis on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, kuna kaitsealal on valdavalt levinud erinevad (liig)niisked kooslused, mida ohustab kõige rohkem veerežiimi muutus. Piiranguvööndis on keelatud maavara kaevandamine, kuna see ohustaks elupaigatüüpide ning

kaitsealuste ohustatud ja haruldaste liikide säilimist.

Piiranguvööndis on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Puhtpuistu kujundamine (välja arvatud metsise elupaigas männipuistu kujundamine) ja energiapuistu rajamine rikub metsakoosluste looduslikku tasakaalu ning liikide ja vanuse mitmekesisust.

Puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt on üldjuhul keelatud, sest see kahjustab

piirkonnas levinud tallamisõrnu kooslusi ja taimede kasvukohti. Samas võib kaitseala valitseja anda loa puidu kokku- ja väljaveoks ka külmumata pinnaselt, kui pinnas seda võimaldab.

3. Menetluse kirjeldus

Käntu-Kastja looduskaitseala kaitse-eeskirja menetluse jooksul toimus kaks avalikku väljapanekut ja kaasamiskoosolekut. Esimene avalik väljapanek toimus ajavahemikul 10.05.– 22.06.2021. Teade kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta ilmus

06.05.2021 kohaliku levikuga ajalehes Pärnu Postimees ja 08.05.2021 kohaliku levikuga ajalehes Lääne Elu ning 03.05.2021 üleriigilise levikuga ajalehes Õhtuleht. Lisaks avaldati eelnõu avalikustamise teade 30.04.2021 ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Lisaks

korraldati 03.06.2021 veebikeskkonnas (MS Teams) eelnõu tutvustav infopäev ning 16.06.2021 toimus eelnõu arutelu Lääne-Nigula ja Martna Vallavalitsuse esindajatega. Avalik arutelu

toimus 16.08.2021 Penijõe mõisas. Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade kaitse-

eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta maaomanikele ja huvigruppidele Eesti Erametsaliidule, Eesti Metsa Abiks, Eesti Jahimeeste Seltsile, Eestimaa

Looduse Fondile, Lääne-Nigula vallale, Lääneranna vallale, Märjamaa vallale, Maa-ametile, Transpordiametile ja Riigimetsa Majandamise Keskusele tutvumiseks ning arvamuse avaldamiseks. Menetluse dokumentidega sai tutvuda paberkandjal avaliku väljapaneku

perioodil eelneval kokkuleppel Keskkonnaameti Pärnu kontoris, Matsalu rahvuspargi külastuskuses Penijõe mõisas, Lääneranna vallavalitsuses, Lääne-Nigula vallvalitsuses ja

Märjamaa vallavalitsuses. Lisaks olid kõik materjalid kättesaadavad Keskkonnaameti veebilehel www.keskkonnaamet.ee.

Ettepanekute esitamise tähtaeg oli 22.06.2021. Selleks ajaks saabus Keskkonnaametile kaheksa kirja arvamuste ja ettepanekutega, millele Keskkonnaamet vastas enne avaliku arutelu.

Avalikul arutelul esitati samuti ettepanekuid, millele Keskkonnaamet vastas kohapeal või hiljem kirjalikult. Maaomanike ja huvigruppide seisukohtade ja ettepanekute kokkuvõtted on esitatud tabelis 1.

Kuna pärast esimest väljapanekut muudeti kaitse-eeskirja eelnõu lahendust, korraldati teine

avalik väljapanek. Teine avalik väljapanek toimus ajavahemikul 21.03.–18.04.2022. Teade kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta ilmus 16.03.2022 kohaliku levikuga

49

ajalehes Pärnu Postimees ja 17.03.2022 kohaliku levikuga ajalehes Lääne Elu ning 17.03.2022 üleriigilise levikuga ajalehes Õhtuleht. Lisaks avaldati eelnõu avalikustamise teade 15.03.2022 ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avalik arutelu toimus 31.05.2022 Penijõe

mõisas.

Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti teade kaitse- eeskirja eelnõu uue avalikustamise, sh avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta maaomanikele ja huvigruppidele Eesti Erametsaliidule, Eesti Metsa Abiks, Eesti Jahimeeste

Seltsile, Eestimaa Looduse Fondile, Lääne-Nigula vallale, Lääneranna vallale, Märjamaa vallale, Maa-ametile, Transpordiametile, Riigimetsa Majandamise Keskusele ja MTÜ-le

Roheline Läänemaa tutvumiseks ning arvamuse avaldamiseks. Menetluse dokumentidega sai tutvuda paberkandjal avaliku väljapaneku perioodil Keskkonnaameti Pärnu kontoris ja Penijõe kontoris. Lisaks olid kõik materjalid kättesaadavad Keskkonnaameti veebilehel

www.keskkonnaamet.ee.

Ettepanekute esitamise tähtaeg oli 18.04.2022. Selleks ajaks saabus Keskkonnaametile üheksa kirja arvamuste ja ettepanekutega, millele Keskkonnaamet vastas enne arutelu. Mitmel juhul olid esitatud ettepanekud sarnased esimesel avalikustamisel saabunud ettepanekutega. Teise

avaliku väljapaneku jooksul maaomanike ja huvigruppide esitatud seisukohtade ja ettepanekute kokkuvõte on lisatud tabelisse 1 (sinise taustaga).

50

Tabel 1. Maaomanike ja huvigruppide arvamused ja ettepanekud (tabelis on toodud esimesel ja teisel avalikul väljapanekul esitatud ettepanekud)

Ettepaneku tegija Ettepaneku sisu Tulemus

Eraisik U. K

Esimene avalikustamine

Arvata looduskaitsealale katastriüksused

(44202:002:1042; 34202:002:0090; 44101:001:0701), mis jäävad kehtiva kaitsekorra

järgi hoiualale.

Arvestatud. Kaitsealale arvati need katastriüksused, mis kuulusid ka hoiuala

koosseisu.

R. Nellis

Esimene avalikustamine

1. Lubada sihtkaitsevööndis ainult

maaparandussüsteemide eesvoolude hooldamist.

2. Lisada väike-kirjurähn kaitse-eesmärkide hulka.

3. Laiendada kaitseala mitmes piirkonnas (kokku viis piirkonda).

Arvestatud osaliselt. 1. Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse juhul,

kui nende hooldamine ei avalda ulatuslikku negatiivset mõju ala loodusväärtustele ja see on vajalik, kui maaparandussüsteemi

hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala piiri asuvatele aladele. Siiski kirjutame seletuskirja täpsemalt, et esimese kaalutlusena tuleb vaadata, kas on võimalik olukorda lahendada

eesvoolu hooldamisega. Seega on ennekõike vajaduse korral lubatud hooldused eesvooludel. Kui nende hooldamisega olukorda

lahendada ei õnnestu, võib lubada hooldust ka muudel maaparandussüsteemi kraavidel, kui see ei kahjusta kaitse- eesmärke.

2. Lähtuvalt uuema inventuuri andmetest leiame, et ettepanek on asjakohane ja see ala on väike-kirjurähni jaoks oluline. Seega

lisame väike-kirjurähni kaitse-eesmärkide hulka.

3. Kaitseala laiendati kolmes ettepanekuna esitatud piirkonnas (kaljukotka elupaigas, suur-konnakotka elupaigas ja rabametsade

elupaigatüübis).

Teine avalikustamine Arvestatud osaliselt.

51

1. Lubada sihtkaitsevööndis ainult maaparandussüsteemide eesvoolude hooldamist.

2. Laiendada kaitseala mitmes piirkonnas (kokku neli piirkonda) ning tsoneerida praegu

piiranguvööndisse planeeritud metsa- ja madalsoo elupaikadega kaetud kaitseala loodeosa sihtkaitsevööndisse.

1. Olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutöid lubatakse juhul, kui nende hooldamine ei avalda ulatuslikku negatiivset mõju ala

loodusväärtustele ja see on vajalik, kui maaparandussüsteemi hooldamata jätmine tekitaks kahju väljaspool kaitseala piiri

asuvatele aladele. Siiski kirjutame seletuskirja täpsemalt, et esimese kaalutlusena tuleb vaadata, kas on võimalik olukorda lahendada eesvoolu hooldamisega. Seega on ennekõike vajaduse korral

lubatud hooldused eesvooludel. Kui nende hooldamisega olukorda lahendada ei õnnestu, võib lubada hooldust ka muudel

maaparandussüsteemi kraavidel, kui see ei kahjusta kaitse- eesmärke.

2. Kaitseala laiendati ühes ettepanekuna esitatud piirkonnas (väike-

konnakotka elupaigas) ja tsoneeriti sihtkaitsevööndisse kaitseala loodeosas metsa- ja madalsoo elupaigatüüpide ala.

Eraisik E. P

Esimene avalikustamine

Arvata looduskaitsealast välja Tihkani

(34202:002:0086), Jõeserva (34202:002:0317) ja Jõeääre (34202:002:0316) katastriüksus. Arvata looduskaitsealasse Kraavi (34202:002:0053)

katastriüksus.

Arvestatud osaliselt. Kaitseala piiri muudeti Jõeääre katastriüksusel vastavalt

loodusväärtuste ja õueala paiknemisele. Kraavi katastriüksust ei arvatud kaitseala koosseisu, kuna seal puuduvad looduskaitseväärtused.

Martna Vallavalitsus

Esimene avalikustamine

1. Lubada olemasolevatel teedel, väljakujunenud

radadel ja pinnasteedel sõita sõidukitega ujuvvahendi vette laskmiseks.

2. Võimaldada kohalike avalike teede nimekirjas

olevate avalike teede kaitsevööndi ulatuses teha teehooldeks ja -hoiuks vajalikke töid kaitse-eeskirjas

esitatud piirangutest sõltumata.

Arvestatud osaliselt. 1. Kaitse-eeskirja sõnastust muudeti.

2. Kaitsealale jäävad kohalikud avalikud teed on arvatud piiranguvööndisse. Piiranguvööndis ei ole keelatud ehitiste hooldamine, sh teede kaitsevööndis teehooldus ja -hoiuks vajalike

tööde tegemine.

3. Vajaliku tegevuse all on mõeldud kaitsekorralduskavas esitatud

Käntu soo veerežiimi taastamiseks vajalik ala, kus kraavide sulgemisega parandatakse sookoosluse seisundit. Kõik kaalutlused

52

3. Eelnõus § 6 all vajaliku tegevusena esitatud kraavide sulgemise vajadust tuleb põhjalikumalt

analüüsida või see säte eeskirjast eemaldada.

selles osas, kuidas neid kraave suletakse ja kuidas see mõjutab väljapoole jäävaid alasid, teeb juba Riigimetsa Majandamise

Keskus projekti koostamise käigus.

Lääne-Nigula Vallavalitsus

Esimene avalikustamine

1. Tuua eelnõusse põhimõte, et maaomanik või maaomaniku nõusolekul maa kasutaja võib teha

lõket väljaspool õuemaad õuemaaga sama katastriüksuse piires väljakujunenud kohas, mis on lõkke tegemiseks ettevalmistatud.

2. Täiendada eelnõu § 5 lõike 3 punkti 4 sõnaga „jahipidamisel“.

3. Eelnõus § 6 all vajaliku tegevusena esitatud kraavide sulgemise vajadust tuleb põhjalikumalt analüüsida või see säte eeskirjast eemaldada.

4. Sõnastada ümber ja viia vastavusse maakatastriseaduse põhimõttega või anda

seletuskirjas põhjalikumat selgitust katastriüksuse kõlviku piiride ja sihtotstarve muutmise sätte kohta.

5. Täiendada eelnõu § 11 lõike 2 punkti 7 ja lisada

sinna täiendus „Olemasoleva tee, tehnovõrgu või rajatise ehitise asukohale ja kaitsevööndisse võib rajada tehnovõrke või rajatisi kui selliste ehitiste

vajadus on tingitud põhjendatud avalikust huvist“.

6. Täpsustada seletuskirjas liikumispiirangute infot

(ptk 2.5.2 esimene lõik).

Arvestatud osaliselt.

1. Kaitse-eeskirja sõnastust muudeti (lõkke tegemine lubatud ka haritaval maal). Selline sätte täiendus ei ohusta poollooduslike

kooslusi, sest valdav osa nendest asub looduslikul rohumaal (vaid 9,3 ha asub haritaval maal).

2. Kuna jahilooma väljavedamine on jahitegevus (mis on kaitse-

eeskirjaga lubatud), on lubatud ka looma välja vedada mootorsõidukiga ja eeskirja täiendada ei ole vaja.

3. Vajaliku tegevuse all on mõeldud kaitsekorralduskavas esitatud Käntu soo veerežiimi taastamiseks vajalik ala, kus kraavide sulgemisega sookoosluse seisundit parandatakse. Kõik kaalutlused

selles osas, kuidas neid kraave sulgetakse ja kuidas see mõjutab väljapoole jäävaid alasid, teeb juba Riigimetsa Majandamise

Keskus projekti koostamise käigus.

4. Täiendame seletuskirja selgitusega, mida kaitse-eeskirja mõistes selle sättega mõeldakse.

5. Kaitse-eeskirja sõnastust muudeti, et vajaduse korral oleks võimalik püstitada tee või tehnovõrgu rajatist ka põhjendatud avalikust huvist lähtuvalt olemasolevate tee või tehnovõrgu rajatise

asukohale ja kaitsevööndisse.

6. Seletuskirja täiendati liikumispiirangute seadmise osas.

7. Kõiki asjaomaseid eramaaomanikke on kaasatud.

8. Kaitsealale jäävad kohalikud avalikud teed on arvatud piiranguvööndisse. Piiranguvööndis ei ole keelatud ehitiste

53

7. Liikumispiirangu seadmine on eraomandi kasutamisel oluline kitsendus ja seetõttu tuleb

eraomanikke kaasata.

8. Võimaldada kohalike avalike teede nimekirjas

olevate avalike teede kaitsevööndi ulatuses teha teehooldeks ja -hoiuks vajalikke tõid kaitse-eeskirjas esitatud piirangutest sõltumata.

hooldamine, sh teede kaitsevööndis teehooldus ja -hoiuks vajalike tööde tegemine.

Teine avalikustamine

1. Täiendada seletuskirja kõlviku piiri muutmise

osas.

2. Täiendada eelnõu § 11 lõike 2 punkti 7 ja lisada

sinna täiendus „Olemasoleva tee, tehnovõrgu või rajatise ehitise asukohale ja kaitsevööndisse võib rajada tehnovõrke või rajatisi kui selliste ehitiste

vajadus on tingitud põhjendatud avalikust huvist“.

3. Kaitse-eeskirja § 11 lõike 2 punkti 8 kohaselt on

kaitseala valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd ja rekonstrueerimine. Siin on vastuolu. Mida

hooldustööde all mõeldakse? Teeme ettepaneku hooldustööde nõue ära jätta või anda seletuskirjas konkreetne sisu.

4. Kas ja kuidas on kavas kotkaste pesitsusperioodil liikumispiirangud ära tähistada (sildid, kaardid)?

Meie ettepanek on liikumispiirangu ala ära tähistada.

5. Kas kaitse-eeskirjale tehakse ka mõjuhinnang, kus käsitletakse, milline on mõju majandustegevusele

(sh kohalikule ettevõtlusele) pärast kaitse-eeskirja

Arvestatud osaliselt.

1. Arvestame ettepanekut ja täiendame kõlviku piiri muutmise osa

seletuskirjas.

2. Tulenevalt LKS-ist (§ 30 lõike 2 punkt 3 ja lõike 4 punkt 6) on

sihtkaitsevööndis keelatud uute ehitiste püstitamine, kui kaitse- eeskiri ei sätesta teisiti, kuid kaitse-eeskirjaga võib lubada sihtkaitsevööndis ainult tee, tehnovõrgu rajatise või

tootmisotstarbeta ehitise püstitamist kaitsealal paikneva kinnistu, kaitseala või riigikaitse tarbeks ja olemasolevate ehitiste

hooldustöid. Seega ei võimalda LKS kaitse-eeskirjas lubada sihtkaitsevööndisse rajada ehitisi muul otstarbel. Kuna võimalik on kaalutlusotsusena lubada tehnovõrgu rajatise püstitamist kinnistu

tarbeks, siis saab lubada olemasoleva liini koridori paigaldada nii näiteks valguskaablit kui ka olemasolevat liini panna maakaablisse, kui see töö on vajalik kaitsealal asuvate kinnistute teenindamiseks.

Kui liin läheb lihtsalt kaitsealast läbi ja teenindab ainult väljaspool kaitseala olevaid tarbijaid, siis on võimalik lubada ainult

olemasoleva liini maakaablisse panemist (seda käsitletakse liini renoveerimisena), aga ei saa rajada uut tehnovõrgurajatist, näiteks paigaldada valguskaablit, sest see on uue asja ehitamine. Käntu-

Kastja looduskaitseala on tsoneeritud selliselt, et teed jäävad piiranguvööndisse piisava puhvriga ja piiranguvööndis saab

54

kehtestamist nii finantsmajanduslikult kui ka elu kvaliteedile? Teeme ettepaneku, et koostataks

sotsiaal-majanduslik analüüs. 6. Meie poolt on oluline, et kraavide sulgemine oleks

reguleeritud ja oleksime rohkem kursis. Varem olete kinnitatud, et Lääne-Nigula Vallavalitsus kaasatakse RMK projekti. Teeme ettepaneku esitada

sellekohane eskiis ja näidata kaardi peal potentsiaalsed asukohad, kus sookoosluste

taastamiseks on planeeritud kraavid sulgeda.

kaitseala valitseja nõusolekul lubada uute ehitiste püstitamist, seega on võimalik lubada paigaldada valguskaablit ka näiteks tee

kaitsevööndisse. Enamik Käntu-Kastja looduskaitsealale jäävaid liinikoridore on vajalikud kaitsealale jäävate kinnistute

teenindamiseks ja jäävad piiranguvööndisse (on üks liin, mis läbib sihtkaitsevööndit ja teenindab väljapoole kaitseala jäävat üht kinnistut). Seega ei tohiks tekkida sisulist konflikti ja vajaduse

korral saab lubada tehnovõrkude paigaldamist või renoveerimist . Täiendame selles osas kaitse-eeskirja seletuskirja.

3. Lisame kaitse-eeskirja seletuskirja selgituse, kus mõtestame lahti hooldustöö ja rekonstrueerimise, et määruse säte oleks üheselt mõistetav. Vastavalt ehitusseadustikule käsitletakse kaitse-eeskirjas

olemasoleva ehitise hooldustöödena toiminguid, mille eesmärk on säilitada või taastada seisund, mille korral ehitis säilitab oma

toimivuse ja kasutatavuse ning vastab ehitise kavandatud otstarbe täitmiseks esitatud tingimustele. Rekonstrueerimisena käsitletakse kaitse-eeskirjas ehitamist, mille käigus olemasoleva ehitise

omadused muutuvad oluliselt.

4. Liikumispiiranguga sihtkaitsevööndid on plaanis tähistada

siltidega. Tegemist on tavapärase praktikaga, mida viib läbi Riigimetsa Majandamise Keskus.

5. Juhime tähelepanu, et tegemist ei ole täiesti uue loodava

kaitsealaga, Käntu-Kastja hoiualana on suurem osa alast olnud kaitse all juba alates 2006. aastast. Seletuskirjas on olemas eraldi

mõju hindamise peatükk (ptk 5), kus arvestatakse kaitsekorra muutmisega seonduvat mõju finantsmajanduslikult (saamata jäävat maamaksutulu, maaomandamise kulu, saamata jäävat metsatulu,

samas ka lisanduvate PLK toetuste ja metsatoetuste osa). Lisaks on plaanis seletuskirja täiendada ja lisada juurde ka Ernst & Young

Baltic AS tehtud metsa ja puidusektori sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi kohased hinnangud, kus on arvestatud

55

metsamajandamisega seoses saamata jäävat otsest ja kaudset maksutulu ning loomata jäävat lisandväärtust ja mõju töökohtadele

raietsükli jooksul.

6. Käntu-Kastja loodusalale on koostatud kaitsekorralduskava,

milles on ära määratud ala, kus on vajalik sookoosluste taastamiseks kraavide osaline või täielik sulgemine. Lisame kirjale selle kaitsekorralduskava, milles on lk 86 joonisel 12 kujutatud

veerežiimi taastamise ala.

Eestimaa Looduse Fond

Esimene avalikustamine

1. Arvata luhaalad ja jõgi piiranguvööndist

sihtkaitsevööndisse.

2. Piiranguvööndis jalgrattaga sõitmist mitte piirata

juhul, kui moodustatakse niidualadele sihtkaitsevöönd.

3. Reguleerida ujuvvahenditega sõitmist ja

kalapüüki viisil, mis välistaks luhas pesitsevate lindude ja vee-elustiku olulise häirimise.

4. Mürkkemikaalide ja väetiste kasutamise regulatsioon põhjalikumat läbi mõelda.

5. Lubada lageraiet vaid kitsaste, kuni puistu kõrguse

laiuste lankidena vahetult luhaga piirneval alal.

Arvestatud osaliselt. 1. Piiranguvööndi moodustamisega luha- ja jõealadele ei toimu

kaitsekorra olulist leevendamist, kuna praegu kehtiva hoiuala kaitsekorra kohaselt ei ole samuti keelatud maaparandussüsteemide

hoiutööd ning ei ole reguleeritud otseselt rohumaa üleskündmist. Tulenevalt sellest ja asjaolust, et hoiuala kaitsekord on taganud niidualade ja jõe hea seisundi ning niidualal ei ole olnud probleeme

kuivendamisega ega rohumaade üleskündmisega, ei ole põhjendatud arvata poollooduslike koosluste alad koos jõega

sihtkaitsevööndisse.

2. Kuna jääme seisukohale, et piiranguvöönd tagab poollooduslike koosluste ja jõe ala hea seisundi säilimise, ei ole plaanis muuta

jalgrattaga sõitmise sätet, kuna on vajalik piirata jalgrattaga sõitmist luhaaladel. Samas ei keela see säte jalgrattaga sõitmist oma õuemaal.

3. Kaitseala jõgedel toimub harrastuslik kalapüük ning veeliiklus põhiliselt väikese mootoriga ujuvvahendite ja mootorita

ujuvvahenditega. Jõe elustiku seisukohast reguleerib kalapüügieeskiri harrastuslikku kalapüüki nendel jõgedel piisavalt ning senine ujuvvahenditega liiklemise praktika ei ole põhjustanud

jõe ja selle elustiku seisundi halvenemist. Enamik kaitse- eesmärgiks seatud linnuliike pesitsevad peamiselt metsas või

56

luhaaladel, vaid jäälind pesitseb jõe kallastel. Siiski pole jäälind häirimise suhtes nii tundlik, talle on olulisem veekogu hea seisund.

Luhas pesitsevatele lindudele pakub jõel kalapüügist ja ujuvvahendiga liiklemisest tuleneva häiringu suhtes leevendust jõe

kallaste ja luhataimestik, kuna luhta hakatakse niitma alles 10. juulist. Ujuvvahendiga liiklemisel on oluline, et jõele minnakse vaid ettenähtud kohtadest ega sõidetaks luhaaladel.

4. Piiranguvööndis on lubatud biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine õuemaal ning mahepõllumajanduses

kasutamiseks lubatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine põllu- ja õuemaal.

5. Täiendavalt piiritleti looduskaitseliselt väärtuslikumad metsad

sihtkaitsevööndisse ja seati hall-lepikutes lageraiele lisatingimuseks, et puistus peab hall-lepa osakaal olema vähemalt

70%.

Teine avalikustamine

1. Jõgede ja niidualade arvamine piiranguvööndisse ei taga nende piisavat kaitstust.

2. Jalgrattasõit on reguleeritud ebaproportsionaalse

karmusega. (Piiranguvööndis jalgrattaga sõitmist mitte piirata juhul, kui moodustatakse niidualadele sihtkaitsevöönd.)

3. Veeliikluse regulatsioon ei taga, et kaitstavaid liike oluliselt ei häirita. Kalapüügi pakutav

regulatsioon ei taga elupaikade head seisundi kaitset ja võib oluliselt häirida kaitstavaid liike.

Ei arvestatud.

1. Alade kaitse planeerimisel peame lisaks sellele, et väärtused oleksid kaitstud, lähtuma ka sellest, et piirangud oleksid proportsionaalsed. Isegi kui väärtused on kaitstud leebema režiimi

alusel, ei ole põhjendatud sihtkaitsevööndisse arvamine. Sihtkaitsevööndisse arvatakse üldjuhul sellised kooslused ja liikide elupaigad, mille säilimine on tagatud eelkõige loodusliku protsessi

abil. Poollooduslikud kooslused arvatakse sihtkaitsevööndisse juhul, kui sellele lisaks on vaja seada seal elavatest liikidest

lähtuvalt liikumispiirangud või on alal probleem olemasolevate kraavide hoolduse tõttu kuivenduse mõju suurenemisega. Tulenevalt eelnevast ja asjaolust, et niidualal ei ole olnud probleeme

kuivendamisega ega rohumaade üleskündmisega, ei ole

57

4. Metsade majandamise regulatsioon piiranguvööndis võib ohustada ala kaitse-eesmärke.

põhjendatud arvata poollooduslike koosluste alad koos jõega sihtkaitsevööndisse.

2. Kuna jääme seisukohale, et piiranguvöönd tagab poollooduslike koosluste ja jõe ala hea seisundi säilimise, ei ole plaanis muuta

jalgrattaga sõitmise sätet, kuna on vajalik piirata jalgrattaga sõitmist luhaaladel. Samas ei keela see säte jalgrattaga sõitmist oma õuemaal.

3. Kaitseala jõgedel toimub harrastuslik kalapüük ning veeliiklus põhiliselt väikese mootoriga ujuvvahendite ja mootorita

ujuvvahenditega. Jõe elustiku seisukohast reguleerib kalapüügieeskiri harrastuslikku kalapüüki nendel jõgedel piisavalt ning senine ujuvvahenditega liiklemise praktika ei ole põhjustanud

jõe ja selle elustiku seisundi halvenemist. Enamik linnuliike, kes on kaitse-eesmärgiks seatud, pesitsevad peamiselt metsas või

luhaaladel, vaid jäälind pesitseb jõe kallastel. Siiski pole jäälind häirimise suhtes nii tundlik, talle on olulisem veekogu hea seisund.

4. Lähtudes vööndite piiritlemise loogikast, oleme võimalikult palju

kõrgema väärtusega metsi, sh eelkõige Natura metsaelupaigatüüpe, tsoneerinud sihtkaitsevööndisse. Lisaks on Keskkonnaamet

esitanud ettepaneku Natura 2000 võrgustiku loodus- ja linnualadega kattuvate siseriiklike kaitstavate loodusobjektide kaitsekorra muutmiseks ja loodusdirektiivi I lisa metsaelupaigatüüpide range

kaitse alla võtmiseks. Ettepanekuala hõlmab olemasolevate kaitsealade piiranguvööndite ja olemasolevate hoiualade metsi, mis

vastavad loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpidele. See tähendab, et looduskaitseseadusesse lisanduks regulatsioon, mille alusel ei tohi piiranguvööndis leiduvas Natura metsaelupaigatüübis raiuda. Juba

praegu on piiranguvööndis asuvad metsaelupaigatüübi alad kantud projekteeritavate alade kaardikihile ning seal raieid ei lubata. Seega

on ka piiranguvööndisse jäetavad üksikud metsaelupaikade polügoonid kaitstud. Seega jääb piiranguvööndis võimalus teha

58

väiksemahulisi uuendusraieid ainult vähemväärtuslikes metsades. Uuendusraied on lubatud ainult kaitseala valitseja nõusolekul, seega

tekib kaitseala valitsejal kaalutlusõigus ja kui väärtustest lähtuvalt on vajalik uuendusraie siiski keelata, siis saab seda kaitse-eeskirja

alusel teha.

Eesti Metsa Abiks ja Roheline Läänemaa

Esimene avalikustamine

1. Täiendada kaitse-eesmärkide nimekirja.

2. Mitte arvata kaitse alt välja juba kaitse all olevaid alasid.

3. Korrigeerida välispiiri, et kõik väärtused oleks kaitstud (laiendusettepanekud).

4. Arvata luhaalad ja jõgi piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse.

5. Karmistada piiranguvööndi piiranguid (keelata

biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise (v.a mahepõllunduses lubatud ainete) kasutamine

kaitsealal; püsirohumaadel keelata kündmine, hekseldamine, rohu uuendamine, niitmine enne 10. juulit, biotsiidi ja väetise kasutamine,

tasandamine ja väikeste kraavide likvideerimine.

Arvestatud osaliselt.

1. Kaitse-eesmärkide nimekirja täiendati (kaunis kuldking, kärbesõis, kuninga-kuuskjalg, täpiline sõrmkäpp, künnapuu, öösorr, händkakk, rukkirääk ja väike-kirjurähn).

2. Piire muudeti selliselt, et praegu kaitse all olevad alad jäävad suuremas osas endiselt kaitsealale, vaid kaitseväärtusteta alad arvati

välja.

3. Laiendusettepanekuid arvestati osaliselt (kaljukotka elupaigas, suur-konnakotka elupaigas ja rabametsade elupaigatüübis).

4. Piiranguvööndi moodustamisega luha ja jõealadele ei toimu kaitsekorra olulist leevendamist, kuna praegu kehtiva hoiuala

kaitsekorra kohaselt ei ole samuti keelatud maaparandussüsteemide hoiutööd ega ole reguleeritud otseselt rohumaa üleskündmist. Tulenevalt eelnevast ja asjaolust, et hoiuala kaitsekord on taganud

niidualade ja jõe hea seisundi ning niidualal ei ole olnud probleeme kuivendamisega ega rohumaade üleskündmisega, ei ole

põhjendatud arvata poollooduslike koosluste alad koos jõega sihtkaitsevööndisse.

5. Piiranguvööndis on lubatud biotsiidi, taimekaitsevahendi ja

väetise kasutamine õuemaal ning mahepõllumajanduses kasutamiseks lubatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine

põllu- ja õuemaal. Keelatud on PLK toetuse all olevate rohumaade kündmine, niitmine enne 10. juulit, hekseldamine ja rohu uuendamine. Niitmise algusaega ei ole mõistlik fikseerida kaitse-

59

eeskirjaga, sest see sõltub palju ilmastikuoludest ja piirkonnast. Algusaja muutmise eesmärk on alade hoolduse tagamine. Samas on

tehtud looduskaitseseaduse muutmise ettepanek reguleerida kündmist rohumaadel. Väikeste kraavide likvideerimine ja rajamine

on reguleeritud ehitustegevuse kaudu, mis tähendab, et kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud üksikkraavi likvideerimine või rajamine. See on igakordne kaalutlusotsus, mille puhul võetakse

arvesse, kas kraavi likvideerimine või rajamine on vajalik kaitstavate koosluste ja liikide seisundi parandamiseks.

Teine avalikustamine

1. Täiendada kaitse-eesmärkide nimekirja.

2. Korrigeerida Käntu-Kastja LKA välispiiri.

3. Arvata kõik alad (v.a haritav maa, õuemaa ja teed), mis eelnõus on piiranguvööndis,

sihtkaitsevööndisse.

Arvestatud osaliselt.

1. Kuna laanepüü ja teder on oluline toiduobjekt nii suur- kui ka

väike-konnakotkale, lisame laanepüü ja tedre kaitse-eesmärkide hulka.

2. Kaitsealaga liideti edelaosas väike-konnakotka elupaik.

3. Alade kaitse planeerimisel peame lisaks sellele, et väärtused oleks kaitstud, lähtuma ka sellest, et piirangud oleks

proportsionaalsed. Isegi kui väärtused on kaitstud leebema režiimi alusel, ei ole põhjendatud sihtkaitsevööndisse arvamine. Tulenevalt eelnevast ja asjaolust, et niidualal ei ole olnud probleeme

kuivendamisega ega rohumaade üles kündmisega, ei ole põhjendatud arvata poollooduslike koosluste alad koos jõega sihtkaitsevööndisse.

Riigimetsa Majandamise Keskus

Esimene avalikustamine

Arvata Läti sihtkaitsevööndist välja Jõe Käntu tee teekraav ja Käntu sihtkaitsevööndist välja Looritsa

tee teekraav

Ei arvestatud. Mõlema tee teekraavid on arvatud sihtkaitsevööndisse kaitsealuste linnuliikide ja märgade metsakoosluste kaitse vajadustest lähtuvalt.

Lindude pesitsusedukuse tagamiseks kaitsealal on vajalik tagada häirimatus pesitsusperioodil, seetõttu võib osutuda vajalikus seada

kraavide hooldustööde tegemisele ajalisi piiranguid. Tee servades paiknevad kraavid on tee lahutamatud osad ja seal tuleb tegevuste

60

kavandamisel lähtuda olemasolevate ehitiste hooldustööde punktist, mille kohaselt on tegevus lubatud kaitseala valitseja nõusolekul.

Teine avalikustamine

1. Kaitse-eeskirja seletuskirjas lk 58 on lause „Arvestades lisanduvate piirangutega alal asuva

küpse ja valmiva metsa osakaalu, kus lähima kümne aasta jooksul oleks võimalik piirangute muutmiseta

raiet teha, on saamata jääv tulu keskmiste määrade järgi ligikaudu 12 803,1 (5305,6) eurot aastas.“. Kui kaitseala eksisteerimisele tähtaega seada plaanis ei

ole, siis on saamata jääva tulu arvestusse korrektne kaasata kogu sihtkaitsevööndisse lisanduv

riigimetsamaa pindala.

2. Kaitse-eeskirja seletuskirjas lk 58 on lause „Lisaks tuleb arvestada sellega, et suur osa kõnealustest

küpsetest ja valmivatest metsadest on madala boniteediga ja asub märgalade vahetus läheduses

niiske pinnasega aladel, kus puidu väärtus ja seega eeldatav tulu hektari kohta on keskmisest väiksem ning raie teostamine ebasobiva pinnase tõttu

raskendatud või ebatulus.“. Raiete vajalikkuse hindamine lähtuvalt nende tulukusest on metsakasvatuslikult väär.

3. Kaitse-eeskirja seletuskirjas lk 58 olev lause „Keskkonnaagentuuri uuringu kohaselt jääb

keskmiselt 40% raieküpsetel aladel väljastatud metsateatistest realiseerimata (ebasoodsad ilmastikuolud, puiduturu olukord jne)“ on meie

hinnangul konteksti sobimatu ja palume selle seletuskirja tekstist eemaldada.

Ei arvestatud.

1. Seletuskirjas antakse hinnang muudatusega kaasnevate mõjude kohta. Ei ole põhjendatud anda hinnangut juba kehtiva kaitsekorra

kohta. Prognoos lähtub RMK enda metsamajandamise kavadest, kus on antud hinnangud kümne aasta kohta. Seletuskirja punktis 5

on toodud Ernst & Young Baltic AS tehtud metsa ja puidusektori sotsiaal-majandusliku mõju analüüsi kohased hinnangud, kus on arvestatud muudatusega kaasnevat saamata jäävat otsest ja kaudset

maksutulu ning loomata jäävat lisandväärtust ja mõju töökohtadele raietsükli jooksul.

2. Selgitame, et selle lause mõte oli öelda, et märgades metsades on raiete tegemine raskendatud, sealhulgas ei pruugi ilmastikutingimuste tõttu olla võimalik alale raie tegemiseks ligi

pääseda, samuti on sellistel aladel puidust saadav kasu väiksem kui kuivemates ja kõrgema boniteediga metsades, mistõttu on selliste

metsade kaitse alla võtmisel ka saamata jääv tulu keskmisest väiksem. Sealhulgas ei ole vaja teha kulutusi metsakasvatuslikul eesmärgil, kuna sihtkaitsevööndis olev mets jääb looduslikule

arengule. Kuna eespool arvutatud hinnangud on tehtud puhtalt saamata jääva tulu kohta, siis on siin ka välja toodud selgitus ainult tulukuse kohta.

3. Väljatoodud lause on lisatud seletuskirja eesmärgiga pöörata tähelepanu sellele, et eespool välja toodud arvulised hinnangud

sõltuvad väga mitmest tegurist ning on pigem teoreetilised, kuna osa kavandatud raietest jääb tegemata. Konkreetne hinnang tuleneb Keskkonnaagentuuri uuringust, mis tugineb RMK-le väljastatud

metsateatiste ja nende realiseerimise analüüsile.

61

Päästame Eesti Metsad

Teine avalikustamine

1. Teha keskkonnamõju strateegiline hindamine,

arvestades KSH direktiivi ja loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 nõudeid.

2. Lisada kõik alal asuvad loodusdirektiivis loetletud liigid ja elupaigatüübid ning linnudirektiivis loetletud liigid kaitse-eesmärkide hulka.

3. Mitte arvata osa senisest kaitstavast alast kaitse alt välja ja selle asemel liita alaga täiendavaid

puhveralasid (loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek).

Ei arvestatud.

1. Kaitse-eeskirja eelnõud või seletuskirja ei vormistata eraldiseisva

mõju hindamisena keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 29 tähenduses, sest viidatud

artikli 6 lõige 3 kohaldub ainult neile dokumentidele, mis pole seotud ala kaitse korraldusega. Seda seisukohta toetab ka Euroopa kohtu 22. veebruari 2022. a tehtud eelotsus (kohtuasjas C 300/20)

20), kus Euroopa kohus leidis, et määrus, mille eesmärk on loodus- ja maastikukaitse ning mis näeb selleks ette üldised

keelukoosseisud ja loakohustused, kuid mis ei kehtesta piisavalt üksikasjalikke eeskirju projektide sisu, väljatöötamise ja rakendamise kohta, ei kuulu direktiivi 2001/42 kohaldamisalasse.

Seega ei saa sellest direktiivist tuleneda keskkonnamõju hindamise kohustust.

2. Kaitse-eesmärkide seadmisel lähtume LKS-is esitatud kaitsealuste liikide kaitstuse tagamise kriteeriumitest. Kaitsealuste liikide puhul on LKS-st tulenevalt määratud protsentuaalselt, kui

suur hulk teadaolevaid leiukohti ja elupaiku on vaja kaitse alla võtta. Kui need kriteeriumid on juba täidetud, siis vaadatakse, kui oluline

on ala sellele liigile Eesti kontekstis. Arvesse võetakse liigi üldist arvukust Eestis ning arvukust planeeritaval alal, samuti vaadatakse, kui suur võiks liigi asustustiheduste alusel olla arvukus vastavalt

kaitseala kooslustele. Kõik alal leiduvad loodusdirektiivis loetletud elupaigatüübid on seatud kaitseala kaitse-eesmärgiks.

3. Selgitame, et kahjuks olete lähtunud ettepaneku esitamisel vananenud andmetest. Täiendatud kaitse-eeskirja kohaselt on plaanis jätta mitu seni kaitse all olnud ala endiselt kaitse alla ja ka

loodus- ja linnuala koosseisu. Välja on plaanis jätta umbes 10,5 ha, mille puhul on tegemist uue põhikaardi ja katastrikaardi järgi piiri

korrigeerimise tulemusel välja jäetavate aladega ning õuealade, teede ja kraaviservadega. Samas on plaanis looduskaitseala

62

moodustamisega arvata kaitse alla varem kaitseta ala 331,2 ha ulatuses, mis on kavas lisada ka loodus- ja linnuala koosseisu.

Siinjuures lisame, et osaliselt on ka Teie välja toodud ettepanekualad juba planeeritud liita kaitsealaga.

AS Torf

Teine avalikustamine

Ettepanek viia planeeritava Käntu-Kastja LKA piirid kooskõlla Laiküla II turbatootmisala teenindusmaa

piiridega ja praegu kehtivad piirangud (Üdruma kaljukotka püsielupaik) tühistada, kuna seire andmetel ei ole seal viimase kümnendi jooksul

kotkast pesitsemas nähtud ning kaitse all olev pesa ja puu on hävinenud.

Ei arvestatud.

Arvestades liigi suurt pesapaigatruudust, tuleb pesakohta kaitse all hoida seni, kuni säilib liigile pesitsemiseks sobilik pesapaik

(puistu). Looduslikult võivad kaljukotka pesapuistud hävineda metsatulekahjude, tormide jms tegurite läbi. Pesapaiga hea seisundi all mõeldakse olukorda, kus pesapuistu on alles ja seal toimivad

valdavalt looduslikud protsessid. Üdruma kaljukotka püsielupaika ja planeeritavasse Käntu-Kastja looduskaitseala Käntu

sihtkaitsevööndisse on arvatud väga heas seisundis siirdesoo koos seda ümbritseva metsaga. Tegemist on ka Natura elupaigatüüpi siirde ja õõtsiksood (7410*) kuuluva Euroopa Liidu tasandil

kaitstava olulise elupaigatüübiga. Kuigi kaljukotka pesa ja pesapuu on hävinenud, on kaljukotkale oluline elupaik säilinud väga heas

seisundis. Lisaks on ala oluline elupaik ka metsakanalistele (teder, metsis), kes moodustavad väga suure osa kaljukotka toiduobjektidest. Seega on ala kaljukotka toitumisala ja saab

eeldada, et häirimise vähenemisel pesitseb kaljukotkas elupaigas suure tõenäosusega uuesti.

Eraisik M. E

Teine avalikustamine

Ei nõustu Jüritoa katastriüksuse osa määramisega kavandatava Käntu-Kastja looduskaitseala koosseisu ega ka jätmisega ükskõik millise teise kaitseala

koosseisu. Selgituste küsimine sündmuste senise käigu ja Keskkonnaameti kavatsuste muutmise ja

selle põhjenduste kohta.

Ei arvestatud.

Teile kuuluv Jüritoa katastriüksus jääb kehtiva kaitsekorra järgi osaliselt Käntu-Kastja hoiualale ning Käntu-Kastja linnu- ja loodusalale. Vastavalt Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamise

eelnõule oli planeeritud Jüritoa katastriüksus jätta välja moodustatavast Käntu-Kastja looduskaitsealast, millega oleks

kaasnenud hiljem ka Jüritoa katastriüksuse välja arvamine Käntu- Kastja linnu- ja loodusalast. Need muudatused olid planeeritud tuginedes 2015. aastal koostatud kaitse-eeskirja ekspertiisis öeldule

63

ja sel ajal kehtinud Natura alade muudatuste tegemiste põhimõtetele. Tulenevalt jätkuvast Euroopa tasandil ohustatud ja

haruldaste loodusväärtuste seisundi halvenemisest muutis Euroopa Komisjon hiljuti reegleid, millistel juhtudel saab loodus- ja linnuala

eesmärke ja piire muuta. Nende muudatuste tõttu tuli kaitse-eeskirja eelnõuga kaasnevate muudatuste põhjendatust uuesti hinnata. Käntu-Kastja loodusala moodustamisel peeti vajalikuks kogu

Euroopas ohustatud ja haruldaste loodusväärtuste (jõed ja ojad, jõesilm, võldas) kaitse tagamisel arvata loodusala koosseisu Kastja

ja Teenuse küla piirist ülesvoolu umbes 1,9 km pikkune jõelõik koos puhveraladega, mille sisse jääb ka osa Jüritoa katastriüksusest. Teadaolevalt ei ole kõnealune jõelõik loodusliku arengu tõttu

hääbumas ja Natura erandit rakendatud pole. Selles jõelõigus ei ole toimunud sellist looduslikku arengut, mis oleks muutnud jõge või

selle elustikku nii, et loodusväärtused on alalt kadunud. Samuti ei ole sellel alal tehtud ühtegi projekti, millele oleks rakendatud Natura erandit, mille tagajärjel oleks elupaigatüüp hävinud. Seega

ei ole ühtegi faktilist tõendit, mis kinnitaks, et selle ala Natura alaks arvamine oli teaduslik viga (elupaika 3260 pole alal) või on see

väärtus hävinud loodusliku arengu või Natura erandi rakendamise tõttu. Sellisel juhul ei ole Natura ala piiri muutmine õigustatud, mistõttu liitsime Jüritoa katastriüksuse uuesti kaitseala koosseisu.

64

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusakte:

1) nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50); 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta

(ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25).

Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.

Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral

leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku.

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiriˮ lisa 1 punkti 2 alapunktiga 160 on Natura 2000 võrgustiku

loodusalaks esitatud Käntu-Kastja loodusala, mis hõlmab Käntu-Kastja looduskaitseala. Seetõttu tuleb Käntu-Kastja looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse- eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

Käntu-Kastja loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile

92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 012,

15.01.2008, lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja Euroopa Komisjoni 26. jaanuari 2023. a rakendusotsusega (EL) 2023/245, millega võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu

kuueteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2023) 610 all, ELT L 39, 07.02.2022, lk 723–981).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende

munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset, hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad

liikmesriigid vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi. Käntu-

Kastja looduskaitsealal on olulisteks kaitse-eesmärkideks mitme linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliigi kaitse.

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktiga 21 on Natura 2000 võrgustiku

linnualaks esitatud Käntu-Kastja linnuala, mis hõlmab Käntu-Kastja looduskaitseala. Seetõttu tuleb Käntu-Kastja looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse-

eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

65

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek lisada Käntu-Kastja loodusala eesmärkidesse elupaigatüübid liigirikkad madalsood (7230) ja vanad laialehised metsad (9020*), kuna neid kooslusi leidub mitmel pool üle kaitseala.

Pärast määruse jõustumist tehakse Euroopa Komisjonile ettepanek muuta Käntu-Kastja loodus-

ja linnuala piire, mis viiakse vastavusse Käntu-Kastja looduskaitseala piiridega. Käntu-Kastja loodus- ja linnualalt jäävad täies ulatuses välja järgmised katastriüksused: Pärni

(34201:001:0353), Kruusiaugu-Tõrje tee (34201:001:0374), Selli (34201:001:0473), Kraavi (34202:002:0053), Karema (34202:002:0252), Kullamaa metskond 351 (34202:002:0285),

16196 Kirbla – Rumba – Vana-Vigala tee (41103:002:0028), 16196 Kirbla - Rumba - Vana- Vigala tee (88401:001:0750), Aru (42703:002:0006), Kose (42703:002:0011), Teenuse - Altküla tee L1 (42703:002:0100), Teenuse-Altküla tee L2 (42703:002:0101), Laari

(42703:002:0131), Kuusiku (42703:002:0342), Vana-Sõela (42703:002:0520), Mari (50301:001:0547), Suurekäntu (88401:001:0037), Martna (88401:001:0077), Lätimetsa

(88401:001:0092), Rumba (88401:001:0921) ja Rumba (88401:001:0922). Loodus- ja linnuala osakaal väheneb Üdruma-Laastre tee (34201:001:0365), Aaviku

(34201:001:0471), Väike-Aaviku (34201:001:0472), Pörja-Torja (34202:002:0100), Liivaaru (34202:002:0209), Kullamaa metskond 196 (34202:002:0334), Kullamaa metskond 198

(34202:002:0337), Hansu-Kalda (34202:002:0363), Vehi (34202:002:0760), Raiesmiku (41103:002:0065), Tuha (41103:002:0131), Lihula metskond 185 (41103:002:0138), Õilme (41103:002:0139), Lihula metskond 184 (41103:002:0141), Mõisa (41103:002:0208), Kalda-

Jaani A (41103:002:0212), Rumba jahimaja (41103:002:0214), Kalda-Jaani B (41103:002:0253), Hiietõnise (41103:002:0371), Suur-Annimõisa (41103:002:0421), Autobaasi (42703:002:0039), Männitaguse (42703:002:0563), Paisuotsa (42703:002:0740),

Kalda (43001:001:0642), Vana-Karema (44101:001:0701), Pollimetsa (44101:001:1042), Toonväli (44101:001:1463), Tamme (45203:003:0144), Metskurvitsa (45203:003:0165),

Jüritoa (50301:001:0422), Paisumaa (50401:001:1008), Trullingu (88401:001:0093), Jõeääre (88401:001:0229), Märjamaa metskond 149 (88401:001:0282), Märjamaa metskond 265 (88401:001:0515), Jaani-Hansu (88401:004:0074) ja Peetri-Hansu (88401:004:0148)

katastriüksusel ning katastriüksusel tunnusega 41103:002:0382.

Loodus- ja linnualaga liidetakse osaliselt Siilu tee (44101:001:0934), Mulgipõllu tee (44101:001:0937), Kitsekivi (45203:003:0052), Tedre (45203:003:0053), Kolmnurga (45203:003:0054), Morna (88401:001:0057), Meeri (88401:001:0059), Uuekäntu mets

(88401:001:0075), Uuepärni (88401:001:0098), Põldotsa (88401:001:0185), Maimu (88401:001:0241) ja Härma (88401:001:0422) katastriüksus ning katastriüksus tunnusega

34202:002:0302. Loodus- ja linnualaga liidetakse terves ulatuses Siilu (44101:001:0791), Metsise

(45203:003:0049) ja Kullamaa metskond 111 (45203:003:0149) katastriüksus ning katastriüksused tunnustega 45203:003:0013 ja 45203:003:0243.

Loodus- ja linnuala osakaal suureneb Kullamaa metskond 338 (34201:001:0339), Kullamaa metskond 254 (34201:001:0387), Kullamaa metskond 252 (34201:001:0424), Kastja-Vehi tee

(34201:001:0453), Laiküla turbatootmisala (34202:002:0005), Metsaleisi (34202:002:0019), Tihkani (34202:002:0086), Tooma (34202:002:0114), Kullamaa metskond 4

(34202:002:0130), Kangru (34202:002:0226), Kullamaa metskond 49 (34202:002:0304), Kullamaa metskond 54 (34202:002:0307), Leheserva (34202:002:0314), Jõeääre

66

(34202:002:0316), Jõeserva (34202:002:0317), Kullamaa metskond 182 (34202:002:0318), Kullamaa metskond 178 (34202:002:0319), Kullamaa metskond 175 (34202:002:0325), Kullamaa metskond 195 (34202:002:0335), Kullamaa metskond 202 (34202:002:0341),

Kullamaa metskond 199 (34202:002:0348), Nuudi (34202:002:0450), Annimõisa (41101:001:0421), Rumbamaa (41103:002:0018), Soomemaja (41103:002:0238), Rumba

Veski (41103:002:0239), Saueaugu (42703:002:0602), Jõehobu (42703:002:0692), Kaldaraja (43001:001:0274), Vigala jõgi (43001:001:0554), Kasari jõgi (43001:001:0575), Velise jõgi (43001:001:0721), Kaarejõe (44101:001:0022), Kullamaa metskond 378 (44101:001:0381),

Kasari jõgi (44101:001:1144), Suitsumetsa (44101:001:1462), Kullamaa metskond 117 (45203:003:0152), Kullamaa metskond 188 (45203:003:0160), Kullamaa metskond 189

(45203:003:0163), Kullamaa metskond 194 (45203:003:0164) ja Märjamaa metskond 61 (88401:001:0810) katastriüksusel ning katastriüksustel tunnustega 34202:002:0018 ja 34202:002:0583.

5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määruse kaitse-eesmärkide

täiendamine metsaelupaigatüüpidega aitab kaasa väärtuslike metsaelupaikade säilitamisele ja nende soodsa seisundi saavutamisele.

Uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja

suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa 2030 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2030 (COM(2020)380), mis seab liikmesriigile

konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2030. Kinnitatav õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.

Käntu-Kastja looduskaitseala territoorium on valdavalt juba kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele,

regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele.

Planeeringud tuleb kooskõlla viia kehtestatud õigusaktidega. Seega mõjutab määruse kehtestamine kehtestatud planeeringuid. Kaitseala planeerimisel on arvestatud ka Lääne-Nigula valla üldplaneeringut. Teadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega ei ole, mistõttu

oluline mõju selles küsimuses puudub. Eelnõu avalikustamise käigus saadeti kohalikele omavalitsustele ja maaomanikele arvamuse avaldamiseks eelnõu materjalid. Selle käigus ei

esitatud vastuväiteid, et määruse jõustumine takistaks kehtivate planeeringute teostamist. LKS § 9 lõike 71 punktide 3 ja 4 järgi on avalikustamise üks eesmärk saada menetlusosalistelt neile teadaolevaid andmeid, mis on eelnõuga seotud.

Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumisega kohaliku omavalitsuse maa-

maksutulude mõningane vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakkab maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril. Maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 11 kohaselt kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu

ei maksta ning § 4 lõike 2 kohaselt LKS §-s 31 sätestatud piiranguvööndi ja 5. peatükis sätestatud hoiualade maalt makstakse maamaksu 50% maamaksumäärast. Seega hoiualalt

piiranguvööndisse arvatavate maade puhul maksutulu ei muutu. Kaitseala ümbertsoneerimisega ja laienemisega arvatakse sihtkaitsevööndisse täiendavalt 245 ha ja

67

piiranguvööndisse 109,7 ha kaitseta ala. Varem hoiualale kuulunud alast arvatakse sihtkaitsevööndisse 2031,4 ha ja piiranguvööndisse 900,5 ha ning kaitse alt välja 10,4 ha. Lisaks arvatakse kaitse alt välja 0,4 ha varem Üdruma suur-konnakotka ja 0,7 ha varem Üdruma

kaljukotka püsielupaiga sihtkaitsevööndisse kuulunud ala. Piiranguvööndisse arvatakse 0,99 ha Üdruma suur-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndisse kuulunud ala. Seega laekub

maamaksu Lääne-Nigula vallale vähem ligikaudu 6467 eurot aastas, Lääneranna vallale vähem ligikaudu 2067 eurot aastas ja Märjamaa vallale vähem ligikaudu 2384 eurot aastas. Alates 2025. aastast kompenseeritakse kõikidele omavalitsustele riiklike looduskaitseliste piirangute

tõttu saamata jääv maamaksutulu. Kompenseerimine toimub eelneva aasta andmete alusel ehk 2025. aastal makstakse kompensatsiooni 2024. aastal saamata jääva maamaksu eest. Seega

suureneb maamaksu kompenseerimisega riigile kulu kokku 10 918 eurot aastas. Vastavalt LKS §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille

sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele vastava tasu eest, lähtudes Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruses nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti

sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused” esitatud tingimustest. Arvestades

asjaolu, et ala on juba valdavalt kaitse all hoiualana, Üdruma suur-konnakotka püsielupaiga ja Üdruma kaljukotka ja Keskküla väike-konnakotka püsielupaiga sihtkaitsevööndina, on

eramaade riigile omandamise kohustus juba suures ulatuses olemas. Eramaa riigile omandamise kohustused suurenevad kokku 26 ha seni kaitseta eramaa sihtkaitsevööndisse arvamisel. Piiranguvöödi metsaelupaigatüübi aladega maa omandamise mõistes ei arvestata, kuna seal

pole maa sihtotstarbeline kasutamine määruse mõistes oluliselt piiratud. Maa-ameti tehingute andmebaasi alusel toimus Lääne-Nigula vallas 2024. aastal 1759 ha maatulundusmaaga 219 tehingut kogusummas 10 273 716 eurot, seega on ühe hektari hind keskmiselt 5840 eurot ning

täiendava omandamiskohustusega 25,3 ha maatulundusmaa sihtotstarbega eramaa riigile ostmise korral oleks selle hind 147 752 eurot. Lääneranna vallas toimus 2024. aastal 2060 ha

maatulundusmaaga 184 tehingut kogusummas 14 942 448 eurot, seega on ühe hektari hind keskmiselt 7253 eurot ning täiendava omandamiskohustusega 0,3 ha maatulundusmaa sihtotstarbega eramaa riigile ostmise korral oleks selle hind 2175 eurot. Märjamaa vallas toimus

2024. aastal 2192 ha maatulundusmaaga 276 tehingut kogusummas 13 322 373 eurot, seega on ühe hektari hind keskmiselt 6077 eurot ning täiendava omandamisekohustusega 0,4 ha

maatulundusmaa sihtotstarbega eramaa riigile ostmise korral oleks selle hind 2430 eurot. Seega oleks täiendava omandamiskohustusega eramaade omandamisega kaasnev kulu riigile kokku umbes 152 357 eurot. Tegemist on hüpoteetilise summaga, kuna maid omandatakse riigile

maaomaniku taotluse alusel ning senise praktika põhjal ei ole suurem osa maaomanikke maa riigile võõrandamisest huvitatud.

Poollooduslike koosluste hooldamiseks ja taastamiseks kaitsealal makstakse toetusi. Taastamistööde (puurinde liituvuse vähendamist, võsalõikust, mätaste hekseldamist,

karjaaedade rajamist) toetusi reguleerib keskkonnaministri 1. juuni 2004. a määrus nr 62 „Loodushoiutoetuse taotlemise, taotluse läbivaatamise ja toetuse maksmise kord, nõuded

toetuse maksmiseks, toetuse määrad ning toetuse tagasinõudmise kord” ning hooldamistoetusi (niitmist ja karjatamist) maaeluministri 22. aprilli 2015. a määrus nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus”. Toetuse määr muu poolloodusliku koosluse ühe hektari niitmise

korral on 85 eurot aastas ja karjatamise korral 150 eurot aastas. EELIS-e kohaselt lisandub kaitseala loomisega hooldust vajavate koosluste hulka 17,3 ha liigirikkaid madalsoid ja 2,4 ha

lamminiite ja 0,8 ha niiskuslembeseid kõrgrohustuid. Nende koosluste hooldamise toetus jääb hinnanguliselt vahemikku 1742–3075 eurot aastas.

68

Riigimetsa läheb hoiualalt sihtkaitsevööndisse 585,7 ha ja piiranguvööndisse kokku 14,7 ha (selles osas jääb metsade majandamise piirang samaks). Kuna alates 2018. aastast ei tee RMK

uuendusraieid metsaelupaigatüübis, mis asub kaitseala ja püsielupaiga piiranguvööndis või hoiualal142, ei kaasne 470 ha ulatuses käesoleva määruse kehtestamisega mõju, sest alal oli juba

varasemalt metsamajandamine piiratud. Kokku läheb hoiualalt sihtkaitsevööndisse küpset ja valmivat metsa 41 ha. Kaitse all mitteolevast metsast läheb range kaitse alla 46,7 ha. Kuna alates 2023. aastast ei tee RMK omaniku ootuse järgi143uuendusraieid ka metsaelupaigatüübis,

mis asub väljaspool kaitstavat ala, ei kaasne 10 ha ulatuses käesoleva määruse kehtestamisega mõju, kuna alal oli juba varasemalt metsamajandamine piiratud. Kokku läheb kaitseta küpset

ja valmivat metsa range kaitse alla 10,8 ha. Hoiualalt arvatakse välja 1,9 ha riigimetsa (sellest valmiv mets 0,03 ha ja küps mets 0,3 ha). Püsielupaikade sihtkaitsevööndist arvatakse kaitse alt välja 0,3 ha küpset riigimetsa.

Vastavalt RMK arvutustele vähendab range kaitse (kaitseta ala sihtkaitsevööndisse minemisel)

puidukasutuse tulu keskmiselt 232 eurot hektari kohta aastas. Seega väheneb 10,8 ha küpse ja valmiva metsa sihtkaitsevööndisse arvamisel tulu 2505 euro võrra aastas. Kaitseta ala piiranguvööndisse arvamisel on metsade majandamine piiratud, raiemaht väheneb 9/10

majandusmetsa lankide keskmisest, mis tähendab, et puidukasutuse tulu väheneb 208,8 eurot hektari kohta aastas. Seega väheneb 0,2 ha kaitseta küpse ja valmiva metsa piiranguvööndisse

arvamisel puidukasutuse tulu 41 eurot hektari kohta aastas. Hoiuala metsade majandamine oli varem kitsendatud, majanduspiirangutega metsade kavandatav raiemaht oli ligikaudu 1/10 majandusmetsa lankide keskmisest. Seega väheneb puidukasutuse tulu 23,2 eurot hektari kohta

aastas. Hoiualalt 41 ha küpse ja valmiva metsa sihtkaitsevööndisse arvamisel väheneb tulu 951 eurot aastas. Kaitse alt (hoiualast) välja arvamisel suureneb tulu 9/10 majandusmetsa lankide keskmisest, 208,8 eurot hektarilt aastas, seega 0,3 ha küpse ja valmiva metsa kaitse alt välja

arvamisel suureneb tulu 62 eurot aastas. Püsielupaiga sihtkaitsevööndist välja arvamisel suureneb tulu majandusmetsa lankide keskmise võrra, 232 eurot hektari kohta aastas, seega 0,3

ha küpse ja valmiva metsa sihtkaitsevööndist välja arvamisel suureneb tulu 69 eurot aastas. Arvestades lisanduvate piirangutega alal asuva küpse ja valmiva metsa osakaalu, kus lähima

kümne aasta jooksul oleks võimalik piirangute muutmiseta raiet teha, on saamata jääv tulu keskmiste määrade järgi ligikaudu 3630 eurot aastas. Lisaks tuleb arvestada sellega, et suur osa

kõnealustest küpsetest ja valmivatest metsadest on madala boniteediga ja asub märgalade vahetus läheduses niiske pinnasega aladel, kus puidu väärtus ja seega eeldatav tulu hektari kohta on keskmisest väiksem ning raie tegemine ebasobiva pinnase tõttu raskendatud või ei ole tulus.

Keskkonnaagentuuri uuringu kohaselt jääb keskmiselt 40% raieküpsetel aladel väljastatud metsateatistest realiseerimata muudel põhjustel (ebasoodsad ilmastikuolud, puiduturu olukord

jne). Eramaadel saamata jääva puidutulu arvutamise aluseks on võetud Natura 2000 metsaalade

metsaressursi keskmine väärtus, mille alusel arvutati keskmine eeldatav aastane tootlus. Selle järgi on saamata jääv puidutulu sihtkaitsevööndis 134 eurot/ha ja piiranguvööndis 72 eurot/ha

aastas. Käesoleva määrusega tsoneeritakse erametsa hoiualalt sihtkaitsevööndisse 22,8 ha (need alad, kus varem ei kehtinud raiepiiranguid) ning seni kaitseta metsa piiranguvööndisse 0,7 ha ja sihtkaitsevööndisse 21 ha. Hoiualalt arvatakse välja 1,8 ha erametsa, PEP-i sihtkaitsevööndist

142 Alates 2018. aastast (https://rmk.ee/wp-content/uploads/2024/10/RMK_arengukava_2024-2028.pdf) 143 Alates 2023. aastast (kiri reg. nr 1-14/23/3763 https://adr.envir.ee/et/document.html?id=c92430cb-0525-4a13-

96e6-1547f3c3e1df)

69

välja 0,3 ha ja piiranguvööndisse 0,2 ha erametsa. seega on lisanduv saamata jääva puidutulu hinnanguline väärtus eramaal 4095 eurot aastas.

Natura 2000 alal asuvale erametsamaale on õigus taotleda toetust, mida makstakse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) ning kaasfinantseeritakse Eesti riigi

eelarvest. Toetuse eesmärk on kompenseerida metsaomanikele osaliselt looduse kaitsmise tõttu metsast saamata jäävat tulu. Toetuse andmise tingimused ja kord on kehtestatud 23. detsembri 2022. a määrusega nr 78 „Perioodi 2023–2027 Natura 2000 erametsades elurikkuse

soodustamise toetusˮ, mille kohaselt on toetuse määr piiranguvööndis, hoiualal ja piiranguvööndiks või hoiualaks projekteeritaval alal asuva metsaala ühe hektari kohta 60 eurot

aastas. Toetusmäär sihtkaitsevööndis, piiranguvööndis asuvas või hoiualal asuvas nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud metsaelupaigas ja sihtkaitsevööndiks

projekteeritaval alal asuva metsaala ühe hektari kohta on 160 eurot aastas. Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamisega tsoneeritakse erametsa hoiualalt sihtkaitsevööndisse 22,8 ha

(need alad, kus varem ei kehtinud raiepiiranguid) ning seni kaitseta metsa piiranguvööndisse 0,7 ha ja sihtkaitsevööndisse 21 ha. Hoiualalt arvatakse välja 1,8 ha erametsa, PEP-i sihtkaitsevööndist välja 0,3 ha ja piiranguvööndisse 0,2 ha erametsa. Kuna toetuse määr on

piiranguvööndis ja hoiualal sama, on need siinse hinnangu andmisel võrdustatud, seega pole siin arvestatud hoiualalt piiranguvööndisse minevat erametsa. Kaitseala moodustamisega

suureneb erametsa toetuse hinnanguline kulu riigile 5506 euro võrra aastas. Keskkonnaagentuuri SMI 2023 aruande144 järgi on Eesti keskmine metsa tagavara 194 tm /ha.

Statistikaameti andmete145 alusel (EM001) on metsamajandamise ja puidutööstuse loodav agregeeritud lisandväärtus 110 €/tm (2022. aasta seis, kus metsamajandamise haru puhul on arvestatud Eesti raiutud puidu hulka ja puidutööstuse puhul Eesti puidu ja imporditud puidu

hulka). Eeltoodud hinnangu järgi jääks käesoleva määruse jõustumise järgselt 33 ha metsamaa kaitse alla võtmisel ja 64 ha tsoneeringu muutmise tõttu metsamajanduse ja puidutööstuse poolt

loomata kokku ligikaudu 926 369 eurot lisandväärtust. Keskkonnaagentuuri arvestuste järgi jääb piiranguvööndist sihtkaitsevööndisse tsoneerimisel võimalikust metsa majandamise mahust kasutamata eramaal umbes 30 %, riigimaal RMK hinnangul umbes 10 %. Samuti on

arvesse võetud seda, et piiranguvööndis ja hoiualal on metsaelupaikades majandamine välistatud või oluliselt piiratud. Arvutuse eelduseks on teoreetiline võimalus, et praegu kaitse

all mitteolev ressurss võetaks kohe kasutusse, mis saaks piirangute tõttu praktikas realiseeruda vaid piiratud ulatuses (takistused metsaseaduses, ilmastikus, turuhinnas ja omaniku tahtes).

Ökosüsteemide hüvedest on Käntu-Kastja LKA väga oluline kliimaregulatsiooni seisukohalt ehk mullasüsinikuvaru ja maapealsesse biomassi seotud süsiniku varu osas. ELME projekti146

käigus koostatud süsinikuvaru kaardikihtide alusel on ala erinevate koosluste hinnanguline summaarne süsinikuvaru 4 050 808 t ja soomuldades 4 047 457 t. Looduse hüvede väärtuse hinnastamisel laialdaselt kasutatava süsinikukaubanduse süsteemi (ETS – Emissions Trading

System) hetkehinda (17.06.2025 seisuga 75 eurot/t) arvestades oleks see rahalises vääringus ligi 304 miljonit eurot. Käntu-Kastja LKA on seejuures süsiniku siduja pikaajaliselt :

hinnanguliselt seotakse ainuüksi turbasse tuhandeteks aastateks 0,2–0,3 t süsinikku hektari

144 SMI 2023. a aruanne 145 https://andmed.stat.ee/et/stat 146 Helm, A., Kull, A., Veromann, E., Remm, L., Villoslada, M., Kikas, T., Aosaar, J., Tullus, T., Prangel, E.,

Linder, M., Otsus, M., Külm, S., Sepp, K., 2020 (täiend 2021). Metsa -, soo-, niidu- ja põllumajanduslike

ökosüsteemide seisundi ning ökosüsteemiteenuste baastasemete üleriigilise hindamise ja kaardistamise

lõpparuanne. ELME projekt. Tellija: Keskkonnaagentuur (riigihange nr 198846).

70

kohta aastas. Käntu-Kastja LKA soomuldade pindala (sihtkaitsevööndis 2476 ha) arvestades seotakse süsinikku vähemalt 495–742 t/a, kuid seda eeldusel, et ala säilib sihtkaitsevööndi režiimi abil looduslikuna ja kuivendamata. Seega on ala looduslikus seisundis märgalana ehk

olulise süsiniku sidujana säilitamine väga oluline olukorras, kus riigil on kohustus kasvuhoonegaaside emissioone oluliselt vähendama ja süsiniku sidumist suurendama hakata.

Seejuures on oluline rõhutada looduslike tingimuste säilitamise ja parandamise olulisust, mille tagab ainult sihtkaitsevööndi režiim. Potentsiaalne maakasutuse muutus (nt metsanduslik kuivendus) tooks kaasa lühiajalise süsinikusidumise kasvu puidus, aga summaarse süsinikuvaru

kahanemise turba/mulla arvelt 1–3 t/ha aastas ja veel intensiivsema kuivenduse/turbavälja korral 4–6 t C ha/a kadu.

Seega on kokkuvõttes otsene majanduslik mõju väheoluline, kuna on oluliselt väiksem kui ökosüsteemide teenustest loodav väärtus kokku.

Alal on suur panus ka aineringete ja veevoogude regulatsiooni/puhverdajana, mis on samuti

olulised reguleerivad ja säilitavad looduse baashüved ning mida saab säilitada, hoides ja parandades ala looduslikkust sihtkaitsevööndi režiimina, vältides eelkõige kuivendamist. Igasugune (edasine) kuivendus halvendaks vee kvaliteeti lahustunud orgaanilise süsiniku

(DOC) ning lämmastiku ja fosfori ärakande kaudu. Väheneks loodusliku veeringe ja veepuhastamisteenus ning põhjaveevaru täienemine kvaliteetse puhta veega.

Käntu-Kastja looduskaitsealale jääb Käntu turbamaardla, mis kuulus ka Käntu-Kastja hoiuala koosseisu ning kus oli maavarade kasutamine keelatud. Lisaks ei ole Käntu maardla arvatud

kaevandamiseks sobivate alade nimekirja, seega ei arvestata selle maardla kasutamata jätmisel saamata jäävat tulu. Käntu-Kastja LKA moodustamisega arvatakse kaitsealale uut ala, kuhu jääb osaliselt Laiküla turbamaardla, mis on kantud ka kaevandamiseks sobivate alade nimekirja.

Seetõttu jääb maavaradest kasutamata hinnanguliselt 241 128 tonni hästilagunenud turba aktiivset tarbevaru, 37 813 tonni vähelagunenud turba aktiivset tarbevaru, 4714 tonni

hästilagunenud turba passiivset tarbevaru ja 4861 tonni vähelagunenud turba passiivset tarbevaru. Käntu-Kastja LKA moodustamise tõttu riigil saamata jäävate tasumäärade arvutamisel on kasutatud Vabariigi Valitsuse 7. juuli 2016. a määruse nr 75 „Riigile kuuluva

maavara kaevandamisõiguse tasumäärad” lisas 1 esitatud 2025. aasta tasumäärasid. Riigimaal asuvatel määruse nr 87 lisas 2 olevas kaevandamiseks sobivatel turbaaladel Käntu-Kastja LKA

loomisega jääb saamata kaevandamisõiguse tasumäära hinnanguliselt 530 482 eurot hästilagunenud turba aktiivse tarbevaru kaevandamata jätmise eest, 81 297 eurot vähelagunenud turba aktiivse tarbevaru kaevandamata jätmise eest, 10 370 eurot hästilaguneva

turba passiivse tarbevaru kaevandamata jätmise eest ja 10 451 eurot vähelaguneva turba passiivse tarbevaru kaevandamata jätmise eest. Kokku jääb riigil saamata 632 601 eurot

tasumäärasid. Erinevate looduskaitseliste toetuste ja maa riigile omandamise kulud ei ole seejuures

summeeritavad, vaid välistavad teineteist ehk juhul, kui maa riigile omandatakse, siis kaob ära toetuste maksmise kohustus. Kui makstakse toetusi, ei ole samal ajal selle kinnisasja puhul

riigile omandamise kulutusi. 6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

7. Vaidlustamine

71

Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.

Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega

vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt

võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse

kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) kohaselt on ka keskkonnaorganisatsioonidel

õigus esitada kaebus kohtusse. Keskkonnaasjades kohtusse pöördumist reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa seadus (§-d 30 ja 31), mille kohaselt eeldatakse

keskkonnaorganisatsioonide õiguste rikkumist või põhjendatud huvi, kui keskkonnaorganisatsioon vastab teatud kriteeriumidele (§ 31) ja kaebuse ese on seotud keskkonnaorganisatsiooni senise tegevuse või tegevusvaldkonnaga (§ 30 lõige 2).

8. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu on kooskõlastatud teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.

EELNÕU

VABARIIGI VALITSUS

M Ä Ä R U S

Tallinn

Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri1

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel.

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Ala kaitse alla võtmine ja kaitse-eesmärk

(1) Looduskaitsealana võetakse kaitse alla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas Kastja,

Üdruma ja Keskküla külas, Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Rumba ja Jõeääre külas ning Rapla maakonnas Märjamaa vallas Teenuse ja Läti külas asuv ala, mille nimeks saab Käntu-Kastja looduskaitseala2 (edaspidi kaitseala).

(2) Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta:

1) elustiku mitmekesisust, looduslikke ja poollooduslikke kooslusi ning kaitsealuseid liike ja nende elupaiku;

2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ja loodusliku

loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab I lisas. Need elupaigatüübid on jõed ja ojad (3260)3, liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*),

niiskuslembesed kõrgrohustud (6340), lamminiidud (6450), aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510), puisniidud (6530*), rabad (7110*), siirde- ja õõtsiksood (7140), nokkheinakooslused (7150), liigirikkad madalsood (7230), vanad loodusmetsad (9010*), vanad laialehised metsad

(9020*), puiskarjamaad (9070), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*) ning siirdesoo- ja rabametsad (91D0*);

3) liike, keda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku

kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25) nimetab I lisas, ja nende elupaiku. Need liigid on kaljukotkas (Aquila chrysaetos), suur-konnakotkas (Aquila clanga), väike-konnakotkas (Aquila

pomarina), kanakull (Accipiter gentilis), rohunepp (Gallinago media), jäälind (Alcedo atthis), valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva), metsis (Tetrao urogallus), teder (Lyrurus tetrix), laanepüü (Bonansa bonasia), öösorr (Caprimulgus europaeus),

rukkirääk (Crex crex) ja händkakk (Strix uralensis); 4) nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ II lisas nimetatud liike ja nende elupaiku. Need liigid on

võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lamperta fluviatilis), saarmas (Lutra lutra) ja paksukojaline jõekarp (Unio crassus);

5) kaitsealuseid taimeliike ja nende kasvukohti. Need liigid on aasnelk (Dianthus superbus),

kärbesõis (Ophrys insectifera), kuninga-kuuskjalg (Pedicularis sceptrum-carolinum), täpiline

sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata subsp. cruenta), kaunis kuldking (Cypripedium calceolus), künnapuu (Ulmus laevis) ja eesti soojumikas (Saussurea alpina esthonica);

6) kaitsealuseid loomaliike ja nende elupaiku. Need liigid on väike-kirjurähn (Dendrocopos minor) ja tõugjas (Aspius aspius).

(3) Kaitseala maa- ja veeala kuulub vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse

piiramise astmele kolme sihtkaitsevööndisse ja ühte piiranguvööndisse.

(4) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas

määruses ettenähtud erisustega.

§ 2. Kaitseala piir

Kaitseala välis- ja vööndite piirid on esitatud kaardil määruse lisas4.

§ 3. Kaitseala valitseja

Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.

§ 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused

Määruse seletuskirjas5 on esitatud põhjendused:

1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta;

4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiride kulgemise kohta; 5) kaitsekorra kohta.

2. peatükk

KAITSEKORRA ÜLDPÕHIMÕTTED

§ 5. Lubatud tegevused

(1) Inimestel on lubatud viibida, pidada jahti, püüda kala ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal, välja arvatud § 12 punktis 3 sätestatud ajal sihtkaitsevööndis.

(2) Lõike 1 tähenduses loetakse kaitsealal viibimiseks ka kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusi

sihtkaitsevööndis. Viibimise ajalisi piiranguid ei kohaldata järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel.

(3) Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud:

1) õue- ja haritaval maal ning kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud;

2) punktis 1 nimetamata kohas ainult kaitseala valitseja nõusolekul.

(4) Kaitsealal on lubatud:

1) ujuvvahendiga sõitmine; 2) sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine teedel; 3) jalgrattaga sõitmine radadel;

4) kaitseala valitseja nõusolekul sõidukiga sõitmine väljaspool teid kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekoguni viimisel ja olemasolevatele hoonetele juurdepääsuks;

5) punktides 2–4 nimetamata juhtudel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud töödel, kaitseala valitseja

nõusolekul teostataval teadustegevusel, kaitse-eeskirjaga lubatud töödel ning metsa- ja põllumajandustöödel.

§ 6. Vajalik tegevus

(1) Poollooduslike koosluste aladel on nende ilme ja liigilise koosseisu säilitamiseks vajalik

niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või eemaldamine.

(2) Sookoosluste taastamiseks on vajalik kraavide sulgemine.

§ 7. Keelatud tegevus

Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud:

1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja sihtotstarvet; 2) koostada maakorralduskava ja teha maakorraldustoiminguid; 3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut;

4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda;

5) anda projekteerimistingimusi; 6) anda ehitusluba; 7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja

anda veeluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist; 8) jahiulukeid lisasööta.

§ 8. Tegevuse kooskõlastamine (1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala

valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit.

(2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuse juures ei ole

arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala

kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.

3. peatükk

SIHTKAITSEVÖÖND

§ 9. Sihtkaitsevööndi määratlus

(1) Sihtkaitsevöönd on kaitseala maa- ja veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks.

(2) Kaitsealal on kolm sihtkaitsevööndit:

1) Üdruma sihtkaitsevöönd; 2) Läti sihtkaitsevöönd; 3) Käntu sihtkaitsevöönd.

§ 10. Sihtkaitsevööndite kaitse-eesmärk

(1) Üdruma sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuste ja ohustatud liikide häirimise

vältimine ning nende elupaikade kaitse, samuti metsaelupaikade ja poollooduslike koosluste soodsa seisundi säilitamine ja taastamine. Kaitstavad elupaigatüübid on sinihelmikakooslused, puisniidud,

niiskuslembesed kõrgrohustud ning soostuvad ja soo-lehtmetsad.

(2) Läti sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on kaitsealuse ja ohustatud liigi ning tema elupaikade kaitse, samuti metsa- ja sooelupaikade soodsa seisundi säilitamine ja taastamine. Kaitstavad elupaigatüübid on rabad, vanad loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad ning

siirdesoo- ja rabametsad.

(3) Käntu sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on elustiku mitmekesisuse, metsa- ja sooelupaikade ning poollooduslike koosluste soodsa seisundi säilitamine ja taastamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid on rabad, vanad loodusmetsad,

vanad laialehised metsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad, siirdesoo- ja rabametsad, lamminiidud, liigirikkad madalsood, niiskuslembesed kõrgrohustud ning aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga

niidud.

§ 11. Lubatud tegevus

(1) Sihtkaitsevööndis on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud kohas.

(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud: 1) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul

ettevalmistatud kohas ning rahvaürituse korraldamine selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistamata kohas;

2) olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd; 3) loodusliku veerežiimi taastamine; 4) poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks vajalik tegevus;

5) koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile; 6) kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks ja taastamiseks vajalik tegevus;

7) tee või tehnovõrgu rajatise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks ja tootmisotstarbeta rajatise püstitamine kaitseala tarbeks, kusjuures kaitseala tarbeks rajatise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene rajatisele kalda ehituskeeluvööndi ehituskeeld;

8) olemasolevate ehitiste hooldustööd ja rekonstrueerimine.

§ 12. Keelatud tegevus

Sihtkaitsevööndis on keelatud, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi: 1) majandustegevus;

2) loodusvarade kasutamine; 3) inimeste viibimine Läti sihtkaitsevööndis 15. veebruarist 31. juulini ja Üdruma

sihtkaitsevööndis 15. märtsist 31. augustini.

4. peatükk

PIIRANGUVÖÖND

§ 13. Piiranguvööndi määratlus

(1) Piiranguvöönd on kaitseala osa, mis ei kuulu sihtkaitsevööndisse.

(2) Kaitsealal on Käntu-Kastja piiranguvöönd.

§ 14. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk

Piiranguvööndi eesmärk on elustiku mitmekesisuse ja poollooduslike koosluste säilitamine ja taastamine, samuti jõeelupaikade soodsa seisundi säilitamine ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Kaitstavad elupaigatüübid on jõed ja ojad, liigirikkad niidud lubjavaesel mullal,

sinihelmikakooslused, niiskuslembesed kõrgrohustud, lamminiidud, puisniidud, aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud ning liigirikkad madalsood.

§ 15. Lubatud tegevus

(1) Piiranguvööndis on lubatud:

1) majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisusi; 2) kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja

nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud; 3) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine õuemaal; 4) mahepõllumajanduses kasutamiseks lubatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine

põllu- ja õuemaal.

(2) Kaitseala valitseja nõusolekul on piiranguvööndis lubatud:

1) rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ette valmistatud ega tähistatud;

2) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine; 3) ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks ehitise

püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene ehitisele kalda ehituskeeluvööndi ehituskeeld;

4) lageraie hall-lepikutes kuni 1 hektari suuruse langina, kusjuures hall-lepa osakaal puistust peab olema vähemalt 70%;

5) aegjärkne- ja häilraie kuni 2 hektari suuruse langina.

(3) Elustiku mitmekesisuse säilitamiseks tuleb raiel jätta ühe hektari kohta alles vähemalt 20

tihumeetrit kasvavaid puid või nende säilinud püstiseisvaid osi, mis ei kuulu koristamisele ja jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide

esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades laialehiseid puid, mände ja haabu, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid .

§ 16. Keelatud tegevus

(1) Piiranguvööndis on keelatud:

1) uue maaparandussüsteemi rajamine; 2) maavara kaevandamine; 3) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine.

(2) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala

valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab.

5. peatükk

LÕPPSÄTTED

§ 17. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

§ 18. Määruse muutmine

(1) Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määruses nr 59 „Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne maakonnasˮ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 16 tunnistatakse kehtetuks; 2) määruse lisas esitatud Käntu-Kastja kaart tunnistatakse kehtetuks.

(2) Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruses nr 175 „Hoiualade kaitse alla võtmine Rapla maakonnasˮ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 10 tunnistatakse kehtetuks; 2) määruse lisas esitatud Käntu-Kastja kaart tunnistatakse kehtetuks.

§ 19. Menetluse läbiviimine

Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-2/20/127

algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemusega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.

§ 20. Vaidlustamine

Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.

1 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L

206, 22.07.1992, lk 7–50) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse

kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25).

2 Rapla maakonda jääv kaitseala territoorium on olnud kaitse all alates 2006. aastast, kui Vabariigi Valitsus võttis

27. juulil vastu määruse nr 175 „Hoiualade kaitse alla võtmine Rapla maakonnasˮ. Valdav osa kaitseala Lääne maakonda

jäävast territooriumist võeti esimest korda kaitse alla 2007. aastal, kui Vabariigi Valitsus võttis 18. mail vastu määruse

nr 155 „Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2006. a määruse nr 59 „Hoiualade kaitse alla võtmine Lääne maakonnasˮ

muutmineˮ. Väiksem osa kaitseala Lääne maakonda jäävast territooriumist on olnud kaitse all alates 2006. a astast, kui

keskkonnaminister kinnitas 3. juulil määruse nr 43 „Must-toonekure ja suur-konnakotka püsielupaikade kaitse alla

võtmine ja kaitse-eeskiriˮ . Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile

esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiriˮ lisa 1 punkti 2 alapunktist 160 hõlmab kaitseala Käntu-Kastja loodusala,

kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta

kehtivaid erisusi. Lisaks tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile

esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktist 21 hõlmab kaitseala ka Käntu-Kastja linnuala,

kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta

kehtivaid erisusi.

3 Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale.

Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid.

4 Kaitseala välis- ja vööndite piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud Eesti

põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis,

Kliimaministeeriumi, keskkonnaportaalis (keskkonnaportaal.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).

5 Seletuskirjaga saab tutvuda Kliimaministeeriumis veebilehel www.kliimaministeerium.ee.

Kristen Michal

Peaminister Andres Sutt

Energeetika- ja keskkonnaminister

Keit Kasemets Riigisekretär

Lisa 1. Käntu-Kastja looduskaitseala

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Ministeeriumid

10.11.2025 nr 1-4/25/4913

Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamise ja

kaitse-eeskirja eelnõu ning „Must-toonekure ja suur- konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmise eelnõu kooskõlastamiseks

esitamine

Kliimaministeerium esitab kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse määruse „Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ eelnõu ning Keskkonnaministri 3. juuli 2006. a

määruse nr 43 „Must-toonekure ja suur-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmise eelnõu dokumendid.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Andres Sutt energeetika- ja keskkonnaminister

Lisad: 1. Käntu-Kastja looduskaitseala määruse eelnõu 2. Käntu-Kastja looduskaitseala määruse eelnõu seletuskiri

3. Käntu-Kastja looduskaitseala kaart 4. Suur-Konnakotka PEP määruse muutmise eelnõu 5. Suur-Konnakotka PEP määruse muutmise eelnõu seletuskiri

Kirsi Loide, 5682 2032

[email protected]

Kliimaministri määruse

„Keskkonnaministri 3. juuli 2006. a määruse nr 43

„Must-toonekure ja suur-konnakotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-

eeskiri” muutmine” eelnõu

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel kehtestab kliimaminister kaitsealuste liikide

püsielupaikade nimekirja, piirid ja kaitsekorra.

Seoses Käntu-Kastja looduskaitseala (edaspidi ka kaitseala) moodustamisega on vaja muuta

keskkonnaministri 3. juuli 2006. a määrust nr 43 „Must-toonekure ja suur-konnakotka

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” (edaspidi määrus). Käntu-Kastja

looduskaitseala territooriumil asuv Üdruma suur-konnakotka püsielupaik (KLO3000525 1 )

liidetakse terves ulatuses Käntu-Kastja looduskaitsealaga ja kogu alal kehtestatakse ühtne

kaitseala kaitsekord.

Eelnõukohase määrusega tunnistatakse kehtetuks looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel

olemasoleva kaitstava loodusobjekti piirid ja kaitsekord. Kaitstav ala arvatakse Käntu-Kastja

looduskaitsealasse, et tagada paremini linnuala eesmärgiks oleva linnuliigi kaitse ja säilimine.

Kliimaministri määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise

osakonna vanemspetsialist Kirsi Loide (tel 5682 2032, e-post [email protected]).

Eelnõuga kavandatud kitsenduste vajalikkust, looduskaitseseadusele vastavust ja seletuskirja

nõuetekohast vormistust on kontrollinud Keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna

juhtivspetsialist Nele Saluveer (tel 5693 9110, e-post [email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti õigusosakonna jurist Moonika Järvela (tel

5365 4532, e-post [email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri

Soidro (tel 640 9308, e-post [email protected]).

2. Eelnõu sisu

Keskkonnaminister on 3. juuli 2006. a määrusega nr 43 „Must-toonekure ja suur-konnakotka

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” võtnud kaitse alla Üdruma suur-

konnakotka püsielupaiga Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas Kastja külas. See püsielupaik

arvatakse Käntu-Kastja looduskaitsealasse. Kaitstava loodusobjekti tüüp muutub ning seetõttu

on vajalik muuta keskkonnaministri 3. juuli 2006. a määrust nr 43 ja tunnistada seal kehtetuks

sätted, et välistada topelt kaitsekord.

Määruse nimetatud punkt tunnistatakse pärast Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamist

kehtetuks ja püsielupaiga maa-ala liidetakse Käntu-Kastja looduskaitsealaga. Käntu-Kastja

looduskaitseala moodustatakse kõrge loodusväärtusega märgalade, poollooduslike koosluste,

metsakoosluste, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks. Püsielupaiga maa-ala on osa

terviklikust loodusväärtuste kompleksist, mistõttu on otstarbekas see kaitsealaga liita.

1 Eesti looduse infosüsteemi kantud registrikood.

2 (4)

Püsielupaiga territoorium on määratud sihtkaitsevööndisse, kus kehtestatakse püsielupaigas

elavate liikide ja nende elupaikade säilimiseks ja kaitseks piisav kaitsekord. Püsielupaiga

sihtkaitsevööndisse määramisel on arvestatud varasema püsielupaiga sihtkaitsevööndi piiri

(varem püsielupaiga sihtkaitsevööndisse kuulunud alad jäävad sihtkaitsevööndisse ka pärast

Käntu-Kastja looduskaitseala moodustamist). Väikene osa püsielupaigast arvatakse

piiranguvööndisse (piiri korrigeerimise tulemusel). Käntu-Kastja looduskaitsealal moodustatav

Üdruma sihtkaitsevöönd kulgeb suuremas osas olemasoleva püsielupaiga sihtkaitsevööndi

piirides, kaitsekorra kehtestamisel on arvestatud püsielupaiga kohta käivaid piiranguid, mistõttu

kaitsekord ei muutu.

3. Maaomanike seisukohad

Erimeelsused puuduvad

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusakte:

1) nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja

loomastiku kaitsest (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50);

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse

kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25).

Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud

direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega

kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil.

Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroopa ökoloogiline võrgustik Natura

2000, mille loomisse annab oma panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral

leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide

elupaiku.

Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura

2000 võrgustiku alade nimekiriˮ lisa 1 punkti 2 alapunktiga 160 on Natura 2000 võrgustiku

loodusalaks esitatud Käntu-Kastja loodusala, mis hõlmab Käntu-Kastja looduskaitseala.

Seetõttu tuleb Käntu-Kastja looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse-

eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

Käntu-Kastja loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni

12. novembri 2007. a otsusega 2008/24/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile

92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade

esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(2007) 5402 all, ELT L 012,

15.01.2008, lk 118–382). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade

nimekirja Euroopa Komisjoni 26. jaanuari 2023. a rakendusotsusega (EL) 2023/245, millega

võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu

kuueteistkümnes uuendatud versioon (teatavaks tehtud numbri C(2023) 610 all, ELT L 39,

07.02.2022, lk 723–981).

3 (4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt

käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende

munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset,

hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad

liikmesriigid kasutusele vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud

linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja

kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud

vajadusi. Käntu-Kastja looduskaitsealal on oluliseks kaitse-eesmärgiks mitme linnudirektiivi

I lisas nimetatud linnuliigi kaitse.

Kaitseala hõlmab Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa

Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunkti 21

kohaselt Käntu-Kastja linnuala, mis hõlmab Käntu-Kastja looduskaitseala. Seetõttu tuleb

Käntu-Kastja looduskaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele,

arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi.

5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused

Käntu-Kastja looduskaitsealaga liidetav Üdruma suur-konnakotka püsielupaik on juba riikliku

kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule

julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse

korraldusele.

Määruse kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju

välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise

vajaduse sätestavad nii Euroopa 2030 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest

tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse

strateegia aastani 2030 (COM(2020)380), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad

eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2030. Kinnitatav

õigusakt toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist.

Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada

kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisaja väärtusele

vastava tasu eest. Kuna Käntu-Kastja looduskaitsealaga liidetava püsielupaiga puhul on riigil

omandamiskohustus juba olemas, siis määruse kehtestamisel täiendavalt maa omandamise

kulusid riigieelarvesse ei teki.

Määruse jõustumine ei too kaasa organisatsioonilisi muudatusi.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

4 (4)

7. Vaidlustamine

Määruse üldkorraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada,

esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse.

Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi

muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega

vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või

valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad

kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt

võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest

arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse

kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates.

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) kohaselt on ka keskkonnaorganisatsioonidel

õigus esitada kaebus kohtusse. Keskkonnaasjades kohtusse pöördumist reguleerib

keskkonnaseadustiku üldosa seadus (§-d 30 ja 31), mille kohaselt eeldatakse

keskkonnaorganisatsioonide õiguste rikkumist või põhjendatud huvi, kui

keskkonnaorganisatsioon vastab teatud kriteeriumidele (§ 31) ja kaebuse ese on seotud

keskkonnaorganisatsiooni senise tegevuse või tegevusvaldkonnaga (§ 30 lõige 2).

8. Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu on kooskõlastatud teiste ministeeriumidega eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.

EELNÕU

KLIIMAMINISTER

M Ä Ä R U S

Tallinn

Keskkonnaministri 3. juuli 2006. a määruse nr 43

„Must-toonekure ja suur-konnakotka püsielupaikade

kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” muutmine

Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel.

§ 1. Määruse muutmine

Keskkonnaministri 3. juuli 2006. a määruses nr 43 „Must-toonekure ja suur-konnakotka

püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri” tehakse järgmised muudatused:

1) määruse § 3 lõike 2 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Kaitstava loodusobjekti tüübi muutmise põhjendused

Põhjendused kaitstava loodusobjekti tüübi muutmise kohta on esitatud käesoleva määruse

seletuskirjas1.

§ 3. Menetluse läbiviimine

Määruse muutmise menetlus viidi läbi keskkonnaministri 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-

2/20/127 algatatud haldusmenetluses. Menetluse ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on

esitatud käesoleva määruse seletuskirjas.

§ 4. Määruse jõustumine

Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

§ 5. Vaidlustamine

Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale

õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist.

1 Seletuskirjaga saab tutvuda Kliimaministeeriumi kodulehel www.kliimaministeerium.ee.

Andres Sutt

Energeetika- ja keskkonnaminister Marten Kokk

Kantsler