Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus

EELNÕU

Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja

kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest

hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde

kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus

Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vaheline tulu- ja

kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste

tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud 2025. aasta 23.

septembril New Yorgis.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2025

Algatab Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse nimel

1

Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise

vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde

kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Seaduse ratifitseeritakse heaks Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle

juurde kuuluva protokolli eelnõu (edaspidi leping).

Lepingu tekstis lepiti kokku 3. detsembril 2024. a. Lepingule kirjutasid alla Eesti välisminister Margus

Tsahkna ja Andorra välisminister Imma Tor Faus 23. septembril 2025. aastal New Yorgis.

Eesti ja Andorra vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (ingl

k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD) koostatud tüüplepingut.

Seisuga 1. oktoober 2025. a on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise lepingud 63 riigiga1.

Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide

vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema

õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise

lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks

piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse

kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse

kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika

osakonna peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480, [email protected]). Seaduse eelnõu ning

seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna

õigusloome valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, [email protected]). Lepingu tõlkis vandetõlk

Mariliis Soomäe (Dussani vandetõlgid, tel 551 2071, [email protected]), tõlget on toimetanud Tiina

Hansson.

1.3 Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ega

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika

eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust.

1 Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt

https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud

2

Leping tuleb ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113

väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused kehtestada seadusega.

Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus.

Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud

välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise

korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu

seletuskiri koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

reegleid järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks

koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga ning esitatakse nüüd otse Vabariigi Valitsusele.

2. Seaduse eesmärk

Seadusega ratifitseeritakse leping ning luuakse võimalus selle kohaldamiseks.

Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele

ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust

välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi

maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine.

„Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda,

kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise

topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu

maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna.

Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning

topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise

kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri

tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja

vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks

investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides

maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse.

Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka

topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest

kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste

riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu-

ja Tolliamet).

Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping

riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu

maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu

alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile

makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu

kinni pidada.

3

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse leping ja selle juurde kuuluva protokoll.

Eesti ja Andorra vaheline leping koosneb 29 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist.

Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid.

Artikkel 1

Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega

riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6.

Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 18

(avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Andorra avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi resident.

Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide kohta.

Maksustamise mõttes läbipaistvate üksuste tulu loetakse residendi tuluks vaid ulatuses, mille osas

lepinguosaline riik ise käsitleb sellist tulu oma residendi tuluna. Läbipaistvateks üksusteks loetakse selliseid

üksuseid, mille kogutulu või tuluosa maksustatakse lepinguosalise riigi seaduste alusel isikute tasandil, kel

on sellises üksuses osa või osalus, mitte aga üksuse enda tasandil. Näiteks on maksustamise mõttes

läbipaistvad üksused seltsingud ja usaldushaldused (inglise keeles trust). Viimased on levinud Inglise

õigussüsteemi riikides ning lihtsustatult võib öelda, et tegemist on õigussuhtega, kus üks isik valitseb vara

teise isiku kasuks.

Artikkel 2

Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse

Eestis ja Andorras kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele sõltumata nende kogumise viisist. Artikli 2

lõikes 2 on sätestatud tulu- ja kapitalimaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis

kehtestatud maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama

laadi maksudele, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu

allakirjutamist. Pädevatel ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist

teavitada.

Teabevahetuse artikli (artikkel 25) kohaldumisala on laiem. Teavet vahetatakse kõigi maksude kohta, mille

lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus on kehtestanud.

Artikkel 3

Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus

riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus

kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite

määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest, kuid sellisel juhul omab termin tähendust ainult

konkreetse artikli kohaldamisel.

Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene

teisiti, lähtub lepinguosaline riik lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle

lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes

määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte

kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32

ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise üldreegleid.

Artikkel 4

Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks

ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus

4

tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse

alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut

maksukohustust maailmatulult, mitte maksukohustust ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista

see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu

mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ehk

siis selliseid üksuseid, kes lepingus sätestatud üldiste reeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole

isikud artikkel 3 lõige 1 punkt d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse

vajalikuks lepingut kohaldada, kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad.

Lisaks eelloetletud isikutele ja üksustele käsitatakse selles lepingus residendina ka investeerimis- ja

pensionifonde. Investeerimisfondide sõnaselge määratlemine residendina tähendab seda, et Eestis

asutatud lepingulisel investeerimisfondil on võimalus saada selle lepingu alusel maksuhalduri käest

residentsustõend, mille esitamisel saab Andorras lepingu kohaldamist taotleda. Lisaks sellele, et

investeerimisfondi käsitatakse residendina, loetakse ta ka tema arvele laekuvate väljamaksete saajaks,

sest allikariigil on kohustus dividendilt kinnipeetavat maksu lepingus sätestatud määrani vähendada

ainult juhul, kui isik või üksus, kelle arvele väljamakse laekub, on ka selle tulu saaja.

Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Andorra resident, siis lepingu artikli

4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume järgides, andes

eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile.

Muude isikute, kelleks on peamiselt äriühingud, topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti

ja Andorra pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta, isiku

asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit. Kui pädevad ametiisikud

kokkuleppele ei jõua, siis lepingus ettenähtud soodustusi ei anta kui maksuhaldurid ei ole omavahel kokku

leppinud teisiti.

Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis

tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse

kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani

asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe

otsustamist mõjutava tunnusena. OECD 2014. aasta tüüplepingu kommentaar nr 24 artikli 4 lõikele 3

selgitas, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt

tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid

otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha

kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal

ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“

Artikkel 5

Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab

püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited.

Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud

tingimustele.

Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on reeglina äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt

toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema

käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris).

Siinkohal pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel

mitteresident kohta kasutab, määrav on asjaolu, et mitteresidendil on võimalus konkreetset kohta oma

2 Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta.

5

ettevõtluse jaoks kasutada. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama

majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna ’püsiv’ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui

ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike

asjaolude arvestamist. Kolmas tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma

eelnimetatud koha kaudu, mis reeglina tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad

põhiliselt tegutsema selles kohas.

Lepingu artiklis 5 saab eristada kahte liiki püsivat tegevuskohta: geograafiliselt püsiv (lõiked 1, 2 ja 3) ja

ettevõtja enda, tema töötajate või vahendajate tegevuse tulemusena tekkiv püsiv tegevuskoht (lõige 5).

Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi

alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida. Kui

esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja ettevõtjale

püsivat tegevuskohta ei tekita.

Lepingus käsitatakse ehitusplatsi, ehitus- või seadmestamistöid püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui

selline tegevus kestab üle 12 kuu. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö)

kuni lõpetamiseni, ajutisi (nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei

arvestata.

Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki

ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub

ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega.

Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut

teise püsiva tegevuskohana.

Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted.

Artikkel 6

Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletus) võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses,

näiteks hõlmab see lepingus ka kinnisvara päraldisi, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses

kasutatavaid seadmeid, õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest

ning muid kinnisvaraga seotud õigusi. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast

saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega.

Kuigi näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva

tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 alusel, kindlustab artikkel 6 kinnisvara

asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis

püsivat tegevuskohta.

Artikkel 7

Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada

teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha

kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha

asukohariigis. Kuigi püsiv tegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja

tegutseb, käsitletakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on,

eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale

kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see

ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping

6

üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse

kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu ei tohi maksustada koormavamalt, kui selle riigi

residendist ettevõtjat.

Kasumi omistamisel analüüsitakse püsiva tegevuskoha majanduslikult olulisi tegevusi ja võetud kohustusi

kogu ettevõtte tegevuse kontekstis. Tegevusanalüüsis võrreldakse osapoolte täidetud ülesandeid, võttes

arvesse kasutatud vara ning võetud riske.

Kui püsivale tegevuskohale omistatav kasum on kooskõlas lõikega 2 kindlaks tehtud, siis selle kasumi

maksustamine sõltub iga lepinguosalise riigi õigusaktides sätestatud reeglitest. Selle lõikega ei sätestata

näiteks seda, milliseid kulusid võib ettevõtja maksustatavast tulust maha arvata. Siiski on oluline tähele

panna, et võrdse kohtlemise artiklist tuleneb põhimõte, mille kohaselt mitteresidendist ettevõtjat, kes

tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu, ei tohi maksustada koormavamalt kui selle

riigi residendist ettevõtjat. Paraku on selle võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamine riigiti väga erinev

ning väljaspool Euroopa Liitu asuvad riigid kohtlevad püsivat tegevuskohta võrreldes oma residentidega

siiski ebasoodsamalt. Selline ebavõrdne kohtlemine avaldub sageli just maksubaasi arvestamise reeglite

erinevuses, mida põhjendatakse asjaoluga, et püsiv tegevuskoht on mitteresidendist ettevõtja

struktuuriüksus mitte eraldiseisev juriidiline isik ja seega pole absoluutselt võrdne kohtlemine võimalik.

Kui maksumaksja ei ole püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit kindlaks teinud kooskõlas lõikega 2,

siis võib lepingupool korrigeerida püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit. Säte on põhijoontelt sarnane

artikli 9 lõikega 2. Omistatava kasumi korrigeerimist võib teha nii see riik, kus asub püsiv tegevuskoht kui

ka see riik, kus asub ettevõtja. Topeltmaksustamise vältimiseks teeb teine lepinguosaline riik

vastukorrigeerimise, kui ta leiab, et algne korrigeerimine oli õigustatud ning korrigeeritud kasum peegeldab

õigesti kasumit, mida püsiv tegevuskoht oleks teeninud kui tehingud oleksid tehtud turuhinnas.

Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikkel 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas

on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 teistele tulu liikidele teiste asjakohaste

sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki teised artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamise

osas omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele teised

artiklid on teatud tulu liigi osas kehtestanud erandid.

Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49-53 alusel.

Artikkel 8

Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis.

Rahvusvahelise veo mõiste on määratletud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitatakse rahvusvahelise veona

lepinguosalise riigi ettevõtja mere-või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult ühes

lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõiduki käitaja ei ole selle riigi ettevõtja.

Artikkel 8 on erand artikli 7 suhtes. Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse

lepinguosalises riigis, kus veoettevõtja on resident, ka siis, kui kasum on omistatav ettevõtja teises

lepinguosalises riigis olevale püsivale tegevuskohale.

Lõike 2 kohaselt maksustatakse veoettevõtja residendiriigis ka kasum, mis on saadud laeva või õhusõiduki

käitamisest seoses osalusega puulis või muud liiki ühises äritegevuses. Puuli jaoks ei ole olemas ühtset

mudelit, esineb erinevaid koostöövorme. Üldjuhul tegutsetakse puulis puulilepingute alusel, mis määravad

7

kindlaks, kuidas ühisest äritegevusest saadud tulu või kasumit jagatakse3. Näiteks mereveopuul hõlmab

teatavat arvu sarnaseid laevu, mis kuuluvad erinevatele omanikele, kuid mida hallatakse ühiselt.

Artikkel 9

Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab

aluse siirdehindade4 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid

juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja

osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja

ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks kui ta oleks olnud siis, kui tehingud oleksid tehtud turuhinnaga,

on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui üks riik on ühe tehingupoole kasumit

korrigeerinud, peaks teise tehingupoole kasumit ka vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks

topeltmaksustamist. Artikkel sätestab ka sellise teises riigis tasutava maksusumma korrigeerimise

kohustuse, kuid OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma

residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksusummat korrigeerima ainult juhul, kui ta

teise riigi korrektuuriga nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikkuse kokkuleppe

menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt siis

korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumit ühes riigis alla- ja teises ülespoole.

Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus väga

üldiselt sätestatud.

Artikkel 10

Väljamakstavat dividendi võib maksustada nii see lepinguosaline riik, kus dividendimaksja on resident kui

ka see lepinguosaline riik, kus dividendisaaja on resident. Dividendimaksja kasumit maksustab

lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv

tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt

ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel.

Leping annab tuluallikariigile5 dividendi piiratud maksustamisõiguse. Kinnipeetava maksu ülempiiriks on

7 protsenti dividendi brutosummast kui dividendi saaja on füüsiline isik. Muudel juhtudel tuluallikariik

dividendilt tulumaksu kinni pidada ei saa.

Leping sätestab ka dividendi mõiste viitega riigisisesele õigusele. Dividend lepingu mõistes on igasugune

tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav

tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu dividendi või muud kasumijaotist.

Artikkel 10 lõige 5 ei luba riigil maksustada teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu makstavaid

dividende ega selle äriühingu jaotamata kasumit, olenemata sellest, et see kasum võib olla tekkinud

esimesena mainitud riigis. See reegel ei kehti juhul, kui dividendi makstakse esimesena mainitud riigi

residendile ja siis kui osalus, millelt dividendi makstakse on seotud selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

äritegevusega. Ehk siis riik võib maksustada teise riigi residendi makstud dividendi kui dividendi saaja

residendiriik või kui püsiva tegevuskoha allikariik, aga mitte kui dividendi allikariik.

Eesti tulumaksuseaduse alusel mitteresidendile makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, seega

leping ei mõjuta dividendide maksustamist.

3 OECD (2017) tüüplepingu kommentaar nr 23 artiklile 8, lk 224 http://www.oecd.org/berlin/publikationen/43324465.pdf 4 Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind. 5 Lepinguosaline riik, mille residendist äriühing dividendi maksab

8

Artikkel 11

Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendile makstavalt intressilt kinnipeetava maksu määr ületada 7

protsenti intressi brutosummast, kui intressi saaja on füüsiline isik. Muudel juhtudel tuluallikariigis

tulumaksu lepingu kohaselt kinni pidada ei saa.

Termin intress on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei

hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ning hilinenud makse eest võetavat viivist. Intressi

määratlus lepingu mõistes ei sõltu riigisiseses õiguses kasutuselolevast intressi määratlusest ehk siis tulu,

mis riigisisese õiguse alusel võib olla käsitletav intressina, kuid pole seda lepingu mõistes,

maksustatakse mõne teise selle tulu olemusega sobiva lepingu artikli kohaselt või muu tulu maksustamist

käsitleva artikli alusel.

Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu

saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle

summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud

intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel

(olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46).

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida

mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema

varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50%

Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue.

Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Selle lepingu kohaselt on TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel.

Artikkel 12

Eesti – Andorra lepingu kohaselt on tuluallikariigil litsentsitasu piiratud maksustamise õigus. Teise riigi

residendile makstavalt litsentsitasult ei või kinnipeetava maksu ületada 5% litsentsitasu brutosummast.

Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse eest; patendi,

kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse, salajase valemi või tehnoloogia eest ning

tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe kasutamise eest.

Sarnaselt intressi artikliga on litsentsitasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus

olukorras, kus litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab

litsentsitasu selle summa, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise

suhteta. Enammakstud litsentsitasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,

arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele

makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Lepingu mõjul ei saa Eesti

mitteresidendile makstava litsentsitasu puhul üle 5 protsendi maksu kinni pidada, välja arvatud juhul, kui

tegemist on eelmises lõikes mainitud enammakstud litsentsitasuga. Viimasel juhul võime oma

tulumaksuseadust enammakstud litsentsitasu osale piiranguteta kohaldada ehk pidada kinni 10 protsenti

tulumaksu.

Artikkel 13

Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil

võõrandamine (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus hõlmates igasugust vara

9

üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset

äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise

riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest.

Artikkel 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende

kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või

õhusõiduki käitaja on. See lõige on kooskõlas artiklis 8 sätestatud põhimõttega, et rahvusvahelistest

vedudest saadud kasum maksustatakse ainult sõiduki käitaja residendiriigis.

Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega ka osaluse võõrandamise sellises äriühingus

või muus üksuses, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt kinnisvarast.

Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus kinnisvara asub.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 piirab mõnevõrra artikkel 13 lõike 4 kohaldamist, kuna lubab

mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli äriühingus või

varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Teise tingimusena tuleb TuMSi kohaselt

hinnata kinnisasjade osakaalu võõrandamisele eelnenud 2-aastasel perioodil.

Lepingu kohaldamisel tuleb arvestada seda, et kui lepingu tähenduses võõrandamistehingutest saadud

kasu maksustatakse TuMS § 50 alusel, siis tähendab see seda, et Eesti käsitab seda tulu ärikasumina ja

kohaldab sellele artiklit 7. Kui tulule kohaldub TuMS § 15, siis kohaldub artikkel 13. Terminid

’ärikasum’ ja ’kasu vara võõrandamisest’ ei ole lepingus määratletud ja seega sisustatakse need artikli 3

lõikest 2 kohaselt lepingut kohaldava riigi (maksu)õigusest lähtuvalt. Näitena võib siinkohal tuua

äriühingu likvideerimisel osanikule või aktsionärile tehtavad väljamaksed, mida erinevate riikide

õigusest tulenevalt võidakse maksustada kolme erineva artikli alusel. Osad riigid käsitavad

likvideerimisel tehtavaid väljamakseid dividendina, teised kasuna vara võõrandamisest ja kolmandad

ärikasumina. Eesti maksustab residendist äriühingu makstava likvideerimisjaotise esmajärjekorras

äriühingu tasandil TuMS § 50 lõike 2 kohaselt ning vajadusel osa likvideerimisjaotisest § 15 lõike 3

alusel saaja tuluna. Paragrahv 50 lõige 2 alusel maksustatavale osale kohaldub lepingu artikkel 7 ja §

15 lõige 3 alusel maksustatavale osale artikkel 13.

Artikkel 14

Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus

maksumaksja on resident, või riigis, kus on toimunud töötamine.

Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus

maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi

residendi töötamine toimub küll teises lepinguosalises riigis, kuid see ei kesta enam kui 183 päeva ning

töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident või teises lepinguosalises riigis asuv

mitteresidendi püsiv tegevuskoht, on maksustamise õigus vaid töötaja residendiriigil.

Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise

eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise

esmane õigus laevu või õhusõidukeid rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil.

Mitteresidendist füüsilise isiku Eestis töötamise eest saadud tasu maksustamist reguleerib TuMS § 29 lõige

1, § 41 punkt 2 ja § 43 lõige 1 punkt 1.

Artikkel 15

Tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või

muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada selle äriühingu residendiriigis. Samalaadse organina

10

käsitatakse Eestis näiteks äriühingu nõukogu. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise

põhimõtetest ei olene juhatuse liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu

juhatuse või muu samalaadse organi liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu

residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki.

Eestis maksustatakse mitteresidendi juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud tulumaksuseaduse § 29 lõike

2, § 41 punkti 2 ja § 43 lõike 1 punkti 1 alusel.

Artikkel 16

Meelelahutajate ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja ja või sportlase tulu laekub mõnele

teisele isikule, ei takista artiklid 7 ja 14 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 16 alusel selle teise isiku kätes

maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi maksustamise ainuõigus tulule, mida saavad sellised

isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku

vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks erinevate rahvakultuuri tutvustavate esinejate

külastused teise riiki, mida riik või kohalik omavalitsus toetanud on. Sellise külastuse käigus toimunud

esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 10 kohaselt maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses

tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaks peetakse kinni

väljamakse tegemisel ning maksumäär on 10% (TuMS § 41 punkt 9 ja § 43 lõige 1 punkt 2).

Artikkel 17

Pensioni ja muud seda laadi tasu maksustamise õigus on lepingu kohaselt reeglina ainult pensionisaaja

residendiriigil. Avaliku teenistuja pensioni maksustamist reguleerib artikli 18 lõige 2.

Artikkel 18

Avaliku teenistuja töötasu maksustab üldjuhul see riik, kelle teenistuses või kelle kohaliku omavalitsuse

üksuse või muu haldusüksuse teenistuses isik töötab. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises

lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on sellise tasu maksustamise õigus isiku

residendiriigil.

Pensioni, mida maksab isikule lepinguosaline riik, selle haldusüksus või kohaliku omavalitsuse üksus või

pensioni, mida makstakse eelnimetatute asutatud fondidest eelneva töötamise eest selle riigi, haldusüksuse

või omavalitsusüksuse asutuses, võib maksustada ainult väljamakseid tegev riik eeldusel, et pensioni saaja

ei ole teise riigi resident ega kodanik. Näiteks kui endine Andorra avalik teenistuja on pensioni saamise ajal

nii Eesti resident kui ka kodanik, siis võib temale Andorra riigi teenistuses oldud aja eest makstavat pensioni

maksustada ainult Eesti. Kuna Eestis ei tehta vahet avalikus teenistuses töötatud aja eest teenitud pensionil

ja erasektoris töötatud aja eest teenitud pensionil, siis maksustatakse kõik Eestis makstud pensionid artikli

17 alusel.

Artikkel 19

Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele

ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal maksust vabastatud tingimusel, et neid

saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale

asumist teise lepinguosalise riigi resident.

Artikkel 20

Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata tulu tekkimise

kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja

Andorra mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse küsimuse

lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis Andorra ei või

11

maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui Andorra õigusaktide kohaselt loeb ta isikut

oma residendiks.

Artikkel 21

Leping sisaldab eraldi artiklit, mis käsitleb kapitali maksustamist. Kapitali artikkel lisati lepingusse

Andorra ettepanekul. Eesti jaoks see artikkel praktilist tähendust ei oma kuni kapitalimaksu ei ole Eestis

kehtestatud. Kapitalimaksu puudumisel topeltmaksustamist, mida artikli 23 alusel vältida, tekkida ei saa.

Kapitali artikli alusel maksustatakse lepinguosalise riigi residendi vara reeglina residendiriigis.

Lepinguosalise riigi residendi vara, mis koosneb kinnisvarast ning mis asub teises lepinguosalises riigis,

võib maksustada vara asukoha riik.

Artikkel 22

Topeltmaksustamise kõrvaldamise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus

tulu maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või

tasaarvestusmeetodi abil.

Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui

Eesti resident saab tulu või tal on vara, mida on maksustatud Andorras, vabastab Eesti selle tulu maksust.

Dividendi, intressi, litsentsitasu ning meelelahutaja ja sportlase tulu puhul kasutab Eesti topeltmaksustamise

vältimiseks tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident saab Andorrast eelpool nimetatud

tulu, mida lepingu kohaselt on seal juba maksustatud, võib Eesti resident oma tulumaksukohustust arvutades

lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Andorras tasutud maksu summa. Kui Andorras tasutud

tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti resident on kohustatud Eesti seaduste kohaselt

tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Andorras tasutud tulumaksusumma on väiksem kui Eestis

tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle tulumaksu vahe.

Andorra kasutab topeltmaksustamise kõrvaldamiseks tasaarvestusmeetodit.

Artikkel 23

See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne

kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud

tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest

tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut

diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest.

Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis

tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui

võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi

kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise

riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise

põhjuseks ei tohi olla kodakondsus.

Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi, kui selle

riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal.

Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades

maha arvata samadel tingimustel kui residendist ettevõtjale tehtud samasuguseid makseid (lõige 3). Eelnev

kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga.

12

Lõige 4 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju

omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega sarnaselt kohtlema ettevõtja

mitteresidendist osanikke.

Lõige 5 täpsustab, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud teise riigi residendist füüsilisele isikule andma

samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline

isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv

tegevuskoht.

Artikkel kohaldub kõigile maksudele, mille kumbki riik on kehtestanud.

Artikkel 24

Lepinguga vastuolus olevast maksustamisest tekkida võivate maksuvaidluste lahendamise kord on

sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste

riikide pädevad ametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada

vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete maksumaksja algatatud vaidluste lahendamisele, on

pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste

vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda.

Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda

ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Andorra kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust, esitatakse

juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei vaidlusta, on

see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas artiklis sätestatud

vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja

jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat

vahekohtumenetlust vältida.

Artikkel 25

Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevatele ametiisikutele võimaluse

vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille

jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus.

Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui

oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna

maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui

lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et

vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski

võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab

olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine

lepingupartner peab selle heaks kiitma.

Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega.

Eesti – Andorra lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal enda

tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult seetõttu,

et teabe valdaja on krediidiasutus, mõni muu finantsasutus, esindaja, usaldusisik, varahaldur või teave

puudutab osalust isikus.

13

Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja

halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata

artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri- või kutsesaladust või

tootmisprotsessi käsitlevaid salajasi andmeid, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

Artikkel 26 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi.

Artikkel 27

Artiklis 27 sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu

lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on

mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel

asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu,

sealhulgas selle preambuli kontekstis.

Peamise eesmärgi testi klausel lisati OECD tüüplepingusse 2017. aastal pärast maksubaasi kahandamise

ja kasumi ümberpaigutamise (ingl k Base Erosion and Profit Shifting, edaspidi BEPS) vastase projekti

tegevuskavade6 valmimist. BEPSi tegevuskava nr 6 (maksulepingust tulenevate soodustuste andmisest

keeldumine) kohaselt on selle sättega võimalik oma maksulepingud maksulepingute väärkasutamise

vältimise miinimumstandardiga vastavusse viia. OECD tüüplepingu uue artikli 29 lõike 9

kommentaarides on erinevate näidete toel selgitatud, millistel juhtudel on peamise eesmärgi testi

rakendamine kohane ja millistel mitte.

Kui lepinguga ettenähtud soodustus jäeti lõike 1 alusel andmata, võib maksuhaldur seda siiski isiku

taotlusel otsustada anda juhul, kui isik oleks soodustuse ilma selle tehinguta saanud. Enne lõpliku

keeldumist peavad maksuhaldurid teineteisega nõu pidama (lõige 2).

Artikkel 28

Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse

lõpetamise kohta ning leping jõustub hilisema teate kuupäeval. Lepingu sätteid rakendatakse nii Eestis kui

Andorras lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist.

Artikkel 29

Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt

kalendriaasta 30. juunil ette teatades. Lepingut ei saa lõpetada enne, kui selle jõustumisest on möödunud 5

aastat. Sel juhul ei kohaldata lepingut teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuarist.

Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse lepingu kohaldamise asjaolusid.

Protokolli punktiga 1 täpsustatakse, et teabevahetuse taotluses saab teavet küsida alates 1. jaanuarist 2017

algavate maksustamisperioodide kohta.

Protokolli punkt 2 sätestab enamsoodustusrežiimi klausli (inglise keeles most-favoured nation clause,

edaspidi MFN), mille kohaselt peab Andorra vastastikuse alusel kohaldama maksude sissenõudmist

puudutavaid sätteid ka Eesti puhul, kui ta nõustub OECD tüüplepingu artiklile 27 sarnase artikliga mõne

teise riigiga sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu või konventsiooni alusel.

6 Teave OECD BEPS projekti kohta OECD veebilehel: https://www.oecd.org/tax/beps/beps-actions.htm

14

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega.

Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni

põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja

sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte

kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse

delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu

põhiseadusvastane.7 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning

maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide

kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest

seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb

leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks

sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks

vastuolus põhiseadusega.

Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti

Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on

vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses

reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud

residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette

nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid.

4. Eelnõu terminoloogia

Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid.

Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti

õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi.

Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute

kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta.

Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘juhtkond’. Mõiste ‘juhtkond’ on

lepingu tähenduses laiem kui mõiste ‘juhtorgan’ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid

juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või

selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali

juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud.

Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet ‘kodu’, mis on tõlge ingliskeelsest mõistest ‘permanent

home’. Topeltmaksustamise lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud

ettepanekuid asendada sõna ‘kodu’ väljendiga ‘alaline elukoht’, mis oli varem kasutusel väljendi

‘permanent home’ tõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu

kontekstis õigeks väljendi ‘alaline elukoht’ kasutamist väljendi ‘permanent home’ eestikeelse vastena

järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistel

7 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt

https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5.

15

‘residence’ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud mõistel ‘permanent home’. Ingliskeelne sõna

‘residence’ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui ‘elukoht’. Teiseks aitab mõiste ‘kodu’ kasutamine

vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse mõiste 'permanent home' viitega kas

tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud mõistele ‘elukoht’ või mõnes muus õigusaktis kasutatud

mõistele ‘alaline elukoht’, mis selle mõiste tõlgendamisel oleks vale, kuna rahvusvaheliste lepingute

tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni

(edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada materjale, mille

mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu sõlmimisele

eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3 lõikes 2

sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on ammendatud.

Mõistet ‘kodu’ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu kommentaarid ja artikli

4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4 lõike 2 asümmeetrilist

tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste kasutamisest.

Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD

tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (liikmesriikide täidesaatev võim) on moraalselt

kohustatud järgima.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui

selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest,

mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud.

6. Mõjud

Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö

korraldusele. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele

valdkondadele.

Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes:

Mõju maksumaksjale

Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad Andorrast tulu,

mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu peamine eesmärk on juriidilise

topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud tululiike maksustada, kehtestab

tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil maksuvabastuste või mahaarvamiste

kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse lahendamiseks, mida riigisiseste

õigusaktidega ei saagi lahendada.

Sihtrühma suurus võrreldes maksumaksjate koguarvuga on väike, sest Eesti ja Andorra vahelised

majandussuhted on seni olnud tagasihoidlikud. Kui palju sihtrühma suurus võiks lepingu jõustumisel

kasvada, ei ole võimalik ette ennustada.

Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist,

sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki

investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta

maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega

vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks.

16

Mõju majandusele

Lepinguga luuakse soodsamad tingimused riikidevahelisteks investeeringuteks. Lepingu jõustumine võib

suurendada Eesti ja Andorra vahelisi investeeringuid, kuna väldib teise riiki tehtud investeeringu

topeltmaksustamist, vähendab ülemäärast tuluallikariigis maksustamist ning annab õiguskindluse lepingus

nimetatud tululiikide maksustamisel.

Lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi maksustamisõigust, mis vähendab sealset maksutulu

mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemine sõltub suures osas kapitaliinvesteeringute

mahust. Väiksematest kinnipeetavatest maksumääradest (või teistest piirangutest allikariigis

maksustamisel) tingitud lühiajalist maksutulu vähenemist korvab osaliselt või täielikult suurenenud

välisinvesteeringust, majanduskasvust ja/või vähenenud maksupettustest saadav tulu. Praeguse seisuga pole

välja töötatud tõhusat metoodikat, mille järgi saaks täpselt ennustada lepingutest johtuvat tulevast

maksutulu.8

Mõju riigiasutuste korraldusele

Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud

küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda

maksuhalduri töökoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks

Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on

maksuhaldur juba 63 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. oktoober

2025). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue

lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta.

Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe

menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab

maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu,

kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata

jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja

tulud

Seaduse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise

kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus sätestatud

juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus

ettenähtud juhtudel loobub Andorra omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide maksustamisest Eesti

kasuks.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada.

8 A. Pickering, Why Negotiate Tax Treaties, Paper No. 1-N, May 2013

http://www.un.org/esa/ffd/tax/2013TMTTAN/Paper1N_Pickering.pdf

17

9. Seaduse ja lepingu jõustumine

Seadus jõustub üldkorras.

Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa).

Artikli 29 kohaselt jõustub leping selle jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta

edastatava hilisema teate kuupäevast arvates 15 päeva möödumisel ja selle sätteid rakendatakse lepingu

jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga eelnõude

infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ja Justiitsministeeriumile (toimik 25-

0790). Mõlemad ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu

esitatakse otse Vabariigi Valitsusele.

Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Riigikantselei

Stenbocki maja

Rahukohtu 3

15161 Tallinn

Eesti Vabariigi ja Andorra

Vürstiriigi vahelise tulu- ja

kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise lepingu

ja selle juurde kuuluva protokolli

ratifitseerimise seadus

Välisministeeriumi nõusolekul esitame Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda „Eesti

Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise

vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde

kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse“ eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Lisad:

1. Seaduse eelnõu

2. Seaduse eelnõu seletuskiri

3. Eesti- Andorra maksulepingu eelnõu inglise keeles

4. Eesti- Andorra maksulepingu eelnõu eesti keeles

5. Välisministeeriumi nõusoleku kinnitus

Tiina Hansson 5885 1480

[email protected]

Meie 11.11.2025 nr 1.1-10.1/3247-3

EESTI VABARIIGI

JA

ANDORRA VÜRSTIRIIGI

VAHELINE

TULU- JA KAPITALIMAKSUDEGA TOPELTMAKSUSTAMISE

VÄLTIMISE NING MAKSUDEST HOIDUMISE JA

MAKSUPETTUSTE

TÕKESTAMISE LEPING

Eesti Vabariik ja Andorra Vürstiriik,

soovides edasi arendada majandussuhteid ja edendada maksukoostööd;

kavatsedes sõlmida tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu, ilma

et see tooks kaasa võimalusi tulu maksustamata jätmiseks või maksusumma vähendamiseks

maksupettuste või maksudest hoidumise kaudu (sealhulgas maksulepingu kuritarvitustega,

mille eesmärk on kolmandate jurisdiktsioonide residentidele selles lepingus sätestatud

soodustuste võimaldamine),

on kokku leppinud järgmises.

ARTIKKEL 1

LEPINGU SUBJEKT

1. Lepingut kohaldatakse isikule, kes on ühe või mõlema lepinguosalise riigi resident.

2. Lepingus loetakse lepinguosalise riigi maksuseaduste alusel täielikult või osaliselt

maksustamise mõttes läbipaistva üksuse tulu või sellise üksuse kaudu saadud tulu

lepinguosalise riigi residendi tuluks vaid ulatuses, milles see lepinguosaline riik käsitab seda

tulu maksustamise eesmärgil selle lepinguosalise riigi residendi tuluna.

ARTIKKEL 2

LEPINGU ESE

1. Lepingut kohaldatakse lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või

muu haldusüksuse kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele, sõltumata nende kogumise viisist.

2. Tulu- ja kapitalimaksuna käsitatakse tulult või varalt või nende osadelt, sealhulgas

vallas- või kinnisvara võõrandamisest saadud kasult ning vara väärtuse kasvult võetavat

maksu.

3. Maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse, on:

a) Andorras:

i) juriidilise isiku tulumaks (impost sobre societats);

ii) füüsilise isiku tulumaks (impost sobre la renda de les persones

físiques);

iii) mitteresidendi tulumaks (impost sobre la renda dels no-residents

fiscals);

(edaspidi Andorra maks).

b) Eestis tulumaks.

4. Lepingut kohaldatakse ka samasele või sama laadi maksule, mis kehtestatakse

olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Lepinguosaliste

riikide pädevad ametiisikud teevad teineteisele teatavaks maksuseaduste iga tähtsa

muudatuse.

ARTIKKEL 3

PÕHIMÕISTED

1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kasutatakse lepingus mõisteid järgmises tähenduses:

a) Andorra tähendab Andorra Vürstiriiki ja geograafilises mõttes Andorra

Vürstiriigi territooriumi;

b) Eesti tähendab Eesti Vabariiki ning geograafilises mõttes Eesti territooriumi

ja territoriaalmerega külgnevaid alasid, sealhulgas merepõhja, maapõue ja

nende loodusvarasid, mille suhtes teostab Eesti riigisisese ja rahvusvahelise

õiguse kohaselt suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni;

c) lepinguosaline riik ja teine lepinguosaline riik on kontekstist olenevalt kas

Eesti või Andorra;

d) isik hõlmab füüsilist isikut, äriühingut ja muud isikute ühendust;

e) äriühing on juriidiline isik või muu üksus, mida maksustatakse kui juriidilist

isikut;

f) ettevõtja mõistet kohaldatakse mis tahes äritegevuse suhtes;

g) lepinguosalise riigi ettevõtja ja teise lepinguosalise riigi ettevõtja tähendab

kontekstist olenevalt kas ühe või teise lepinguosalise riigi residendi

ettevõtlust;

h) rahvusvaheline vedu on mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui laeva või

õhusõidukit käitatakse ainult ühe lepinguosalise riigi eri kohtade vahel ja

laeva või õhusõidukit käitav ettevõtja ei ole selle riigi ettevõtja;

i) pädev ametiisik on:

i) Andorras rahandusminister või tema volitatud esindaja;

ii) Eestis rahandusminister või tema volitatud esindaja;

j) kodanik on

i) lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja

ii) juriidiline isik või isikute ühendus, mis on asutatud selle

lepinguosalise riigi seaduste alusel;

k) äritegevus hõlmab kutsetegevust ja muud ettevõtlust.

2. Kui lepinguosaline riik kasutab lepingut kohaldades selles määratlemata mõistet ja

kui kontekstist ei tulene teisiti, lähtub ta lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet

tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest;

maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete

suhtes.

ARTIKKEL 4

RESIDENT

1. Lepingus tähendab termin lepinguosalise riigi resident isikut, kes on selle

lepinguosalise riigi seaduste alusel maksukohustuslane oma elu- või asukoha, juhtkonna

asukoha, asutamise koha või muu sellise kriteeriumi järgi; termin hõlmab ka lepinguosalist

riiki, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ning selles riigis asutatud

ning järelevalve all olevat investeerimis- või pensionifondi. Termin ei hõlma isikut, kes on

selle lepinguosalise riigi maksukohustuslane üksnes seetõttu, et tema tuluallikas või vara

asub selles lepinguosalises riigis.

2. Kui lõike 1 kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident,

määratakse tema staatus järgmiselt:

a) ta on ainult selle riigi resident, kus tal on kodu; kui tal on kodu mõlemas riigis,

siis on ta üksnes selle riigi resident, millega tal on tihedamad isiklikud ja

majanduslikud sidemed (eluliste huvide keskus);

b) kui eluliste huvide keskust ei ole võimalik kindlaks määrata või tal ei ole kodu

kummaski riigis, siis on ta selle riigi resident, kus ta tavaliselt viibib;

c) kui isik viibib tavaliselt mõlemas riigis või kui ta ei viibi tavaliselt kummaski

neist, siis on ta selle riigi resident, mille kodanik ta on;

d) kui isik on mõlema riigi kodanik või kui ta ei ole kummagi riigi kodanik,

lahendatakse küsimus lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute

kokkuleppel.

3. Kui isik on lõike 1 kohaselt mõlema lepinguosalise riigi resident, siis lepinguosaliste

riikide pädevad ametiisikud püüavad kokkuleppe teel kindlaks määrata, millise

lepinguosalise riigi residendina isikut lepingu tähenduses käsitatakse, arvestades isiku

kõrgeima juhtimisorgani asukohta, asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud

asjaomast tegurit; see ei kehti füüsilise isiku kohta. Kui kokkuleppele ei jõuta, ei anta sellele

isikule lepingus ettenähtud maksusoodustusi ega -vabastusi, välja arvatud ulatuses ja viisil,

milles lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad kokku leppida.

ARTIKKEL 5

PÜSIV TEGEVUSKOHT

1. Lepingus tähendab termin püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu

toimub täielikult või osaliselt ettevõtja äritegevus.

2. Püsivaks tegevuskohaks peetakse esmajoones:

a) juhtkonna asukohta;

b) filiaali;

c) kontorit;

d) tehast;

e) töökoda;

f) kaevandust, nafta- või gaasipuurauku, karjääri või muud loodusvarade

kaevandamise kohta ja

g) põllumajandus-, karjakasvatus- või metsandustegevust.

3. Ehitusplatsi ja ehitus- või seadmestamistöid käsitatakse püsiva tegevuskohana

üksnes juhul, kui seal tegutsetakse või selliseid töid tehakse üle 12 kuu.

4. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata ei peeta püsivaks tegevuskohaks:

a) ehitise kasutamist üksnes ettevõtjale kuuluva kauba ladustamiseks,

väljapanekuks või kohaletoimetamiseks;

b) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes ladustamiseks,

väljapanekuks või kohaletoimetamiseks;

c) ettevõtjale kuuluva kaubavaru hoiustamist üksnes selleks, et seda teisele

ettevõtjale töötlemiseks anda;

d) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes selleks, et ettevõtjale kaupa osta või

teavet koguda;

e) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes ettevõtja toimimiseks vajaliku muu

tegevuse eesmärgil;

f) äritegevuse kindla koha pidamist üksnes mitme punktides a–e nimetatud

tegevuse jaoks,

tingimusel, et äritegevuse kindla koha tegevus või punkti f puhul selliste tegevuste

kogum on ettevalmistava või abistava iseloomuga.

5. Kui isik tegutseb lepinguosalises riigis ettevõtja nimel ning tavaliselt sõlmib

lepinguid või tal on esmatähtis roll selliste lepingute sõlmimise ettevalmistamisel, mida

ettevõtja tavaliselt sõlmib olulisi muudatusi tegemata, ning need lepingud on sõlmitud:

a) ettevõtja nimel või

b) ettevõtja omandis või kasutuses oleva vara omandi üleandmiseks või sellele

varale kasutusõiguse andmiseks või

c) teenuste osutamiseks ettevõtja poolt,

siis selle artikli lõigetest 1 ja 2 olenemata, kuid arvestades selle artikli lõiget 6, on

ettevõtjal selles lepinguosalises riigis püsiv tegevuskoht nende tegevuste kaudu, mida

see isik ettevõtja jaoks teeb; sätet ei kohaldata, kui sellise isiku tegevus piirdub selle

artikli lõikes 4 loetletud eesmärkidel tehtavate toimingutega, mis ei muuda

äritegevuse kindla koha kaudu toimuvat tegevust lõike 4 tähenduses püsivas

tegevuskohas toimuvaks.

6. Ettevõtjal ei ole lepinguosalises riigis püsivat tegevuskohta, kui tema äritegevus

selles riigis toimub ainult maakleri, komisjonäri või muu sõltumatu vahendaja kaudu ja selle

isiku tegevust võib käsitada tema tavapärase äritegevusena.

7. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing kontrollib või teda kontrollitakse teise

lepinguosalise riigi residendist äriühingu poolt või kui äriühingu tegevus toimub püsiva

tegevuskoha kaudu või muul viisil teises lepinguosalises riigis, ei anna see alust käsitada üht

äriühingut teise äriühingu püsiva tegevuskohana.

ARTIKKEL 6

KINNISVARATULU

1. Tulu (sealhulgas põllumajandusest või metsandusest saadud tulu), mida

lepinguosalise riigi resident saab teises lepinguosalises riigis asuvast kinnisvarast, võib

maksustada see teine riik.

2. Termin kinnisvara määratletakse vara asukoha riigi seaduste alusel. Termin hõlmab

igal juhul kinnisasja päraldist, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavat seadet,

maaomandit käsitleva seadusega sätestatud õigust, kinnisvara kasutusvaldust ning õigust

saada muutuvat või kindlat tasu maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või

kasutusõiguse eest või muud kinnisvaraga seotud nõudeõigust. Kinnisvarana ei käsitata

laeva ega õhusõidukit.

3. Lõiget 1 kohaldatakse ka kinnisvara isiklikust kasutamisest, rendile- või

üürileandmisest või muul viisil kasutamisest saadud tulule.

4. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse ka ettevõtluses kasutatavast kinnisvarast saadud tulule.

ARTIKKEL 7

ÄRIKASUM

1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumi maksustab ainult see riik, välja arvatud juhul,

kui ettevõtja tegeleb äritegevusega teises lepinguosalises riigis seal asutatud püsiva

tegevuskoha kaudu. Kui ettevõtja tegutseb püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises

riigis, võib selles teises riigis maksustada kasumiosa, mida saab omistada püsivale

tegevuskohale lõike 2 kohaselt.

2. Selles artiklis ja artiklis 22 käsitatakse lepinguosalises riigis lõikes 1 nimetatud

püsivale tegevuskohale omistatava kasumina seda kasumit, mida püsiv tegevuskoht

eeldatavasti saaks, eeskätt tema tehingutest ettevõtja teiste osadega, kui ta oleks eraldiseisev

ja sõltumatu ettevõtja, kes tegutseb samadel või sama laadi tingimustel samal või sama laadi

tegevusalal, võttes arvesse ettevõtja püsiva tegevuskoha ja ettevõtja teiste osade kaudu

täidetud funktsioone, kasutatud varasid ja võetud riske.

3. Kui lepinguosaline riik korrigeerib lõike 2 kohaselt ühe lepinguosalise riigi püsivale

tegevuskohale omistatavat kasumit ja asjakohaselt maksustab ettevõtja kasumi, mida on

maksustatud teises lepinguosalises riigis, korrigeerib see teine lepinguosaline riik

topeltmaksustamise vältimiseks vajalikus ulatuses kasumilt tasutavat maksusummat.

Maksusummat korrigeerides peavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vajaduse

korral teineteisega nõu.

4. See artikkel ei mõjuta lepingu teiste artiklite kohaldamist, kui kasum hõlmab nendes

teistes artiklites käsitletud tulu.

ARTIKKEL 8

RAHVUSVAHELINE MERE- JA ÕHUVEDU

1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumit laeva või õhusõiduki käitamisest

rahvusvahelistes vedudes maksustab ainult see riik.

2. Lõiget 1 kohaldatakse ka kasumile, mis on saadud osalusest puulis või muud liiki

ühises äritegevuses või rahvusvahelises transpordiagentuuris.

ARTIKKEL 9

SEOTUD ETTEVÕTJAD

1. Kui

a) lepinguosalise riigi ettevõtja osaleb otse või kaudselt teise lepinguosalise

riigi ettevõtja juhtimises, kontrollib ettevõtjat või kui tal on osalus ettevõtja

osa- või aktsiakapitalis või

b) samad isikud osalevad otse või kaudselt mõlema lepinguosalise riigi ettevõtja

juhtimises, kontrollivad ettevõtjaid või kui neil on osalus mõlema ettevõtja

osa- või aktsiakapitalis

ning kui ettevõtjad järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes sõltumatute

ettevõtjate vahel kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum

eeldatavast väiksemaks, loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum ja see

maksustatakse asjakohaselt.

2. Kui lepinguosaline riik arvab oma ettevõtja kasumi hulka ja asjakohaselt maksustab

tulu, mida on teises lepinguosalises riigis maksustatud selle lepinguosalise riigi ettevõtja

kasumina ja mille oleks saanud esimesena nimetatud riigi ettevõtja, kui ettevõtjad oleksid

omavahelistes suhetes järginud sama laadi tingimusi nagu sõltumatud ettevõtjad, korrigeerib

see teine riik kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides arvestatakse

lepingu teisi sätteid ja lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud peavad vajaduse korral

teineteisega nõu.

ARTIKKEL 10

DIVIDEND

1. Dividendi, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise

riigi residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Dividendi võib selle lepinguosalise riigi seaduste kohaselt maksustada ka

lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident; kui dividendi saaja on teise

lepinguosalise riigi resident, ei või dividendilt võetava maksu määr ületada:

a) 7 protsenti dividendi brutosummast, kui dividendi saaja on füüsiline isik;

b) 0 protsenti dividendi brutosummast kõigil muudel juhtudel.

Lõiget ei kohaldata äriühingu selle kasumi maksustamisele, millest dividendi makstakse.

3. Selles artiklis käsitatakse dividendina tulu osalusest või muust õigusest, mis ei ole

võlanõue, ning teistest õigustest saadavat tulu, mida maksustatakse nagu osalusest saadud

tulu selle riigi seaduste kohaselt, kus kasumit jaotav äriühing on resident.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist dividendisaaja

äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, mille resident

dividendi maksev äriühing on, ning ta saab dividendi seoses püsiva tegevuskoha kaudu

toimuva äritegevusega. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing saab tulu teisest lepinguosalisest riigist,

ei või see teine riik maksustada äriühingu makstavat dividendi ega jaotamata kasumit, kuigi

need sisaldavad tulu, mis on tekkinud selles teises riigis; see ei kehti teise lepinguosalise

riigi residendile makstava dividendi kohta ega selliselt osaluselt makstava dividendi kohta,

mis on seotud selles teises riigis asuva püsiva tegevuskohaga.

ARTIKKEL 11

INTRESS

1. Intressi, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi

residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Lepinguosalises riigis tekkivat intressi võib oma seaduste kohaselt maksustada ka

see riik; kui intressi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või intressilt võetava maksu

määr ületada:

a) 7 protsenti intressi brutosummast, kui intressi saaja on füüsiline isik;

b) 0 protsenti intressi brutosummast kõigil muudel juhtudel.

3. Selles artiklis käsitatakse intressina tulu võlanõudest, olenemata sellest, kas nõue on

hüpoteegiga tagatud, ja sellest, kas nõue annab õiguse võlgniku kasumile, ja eelkõige tulu

valitsuse võlakirjadest või muudest võlakohustustest ning nendega seotud maksetest. Termin

intress ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu. Hilinenud makse eest

võetavat viivist selle artikli tähenduses intressina ei käsitata.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist intressisaaja

äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus intress tekib

ja kus ta saab intressi püsiva tegevuskoha kaudu toimuva äritegevusega seotud võlanõudelt.

Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Intress on tekkinud lepinguosalises riigis, kui intressi maksab selle riigi resident. Kui

võlgnevus, millelt intressi makstakse, on seotud püsiva tegevuskohaga ning kui intressikulu

kannab püsiv tegevuskoht, on intress tekkinud püsiva tegevuskoha riigis, olenemata sellest,

kas intressi maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte.

6. Kui intressi maksja ja intressi saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu

ületab võlanõude eest makstava intressi summa seda summat, milles oleksid intressi maksja

ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati

nimetatud summale. Enammakstud intress maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi

seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.

ARTIKKEL 12

LITSENTSITASU

1. Litsentsitasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise

riigi residendile, võib maksustada see teine riik.

2. Nimetatud litsentsitasu võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see lepinguosaline

riik, kus litsentsitasu tekib; kui litsentsitasu saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või

litsentsitasult võetava maksu määr ületada 5 protsenti litsentsitasu brutosummast.

3. Selles artiklis käsitatakse litsentsitasuna makset, mida saadakse kirjandus- või

kunstiteose (sealhulgas kinofilmi) või teadustöö autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disaini

või mudeli, plaani, salajase valemi või protsessi kasutamise või kasutamise õiguse eest või

tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe eest.

4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist litsentsitasu saaja

äritegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus litsentsitasu

tekib ja kus ta saab litsentsitasu püsiva tegevuskoha kaudu toimuvas äritegevuses

kasutatavast õigusest või varast. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

5. Litsentsitasu on tekkinud lepinguosalises riigis, kui litsentsitasu maksja on selle riigi

resident. Kui litsentsitasu maksmise kohustus on seotud püsivas tegevuskohas toimuva

äritegevusega ning litsentsitasu maksmise kulu kannab püsiv tegevuskoht, on litsentsitasu

tekkinud püsiva tegevuskoha riigis, olenemata sellest, kas litsentsitasu maksja on

lepinguosalise riigi resident või mitte.

6. Kui litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte

tõttu ületab eseme kasutamise, kasutamise õiguse või oskusteabe eest makstav litsentsitasu

seda summat, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma

sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud

litsentsitasu maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades

lepingu teisi sätteid.

ARTIKKEL 13

KASU VARA VÕÕRANDAMISEST

1. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab artiklis 6 määratletud ja teises

lepinguosalises riigis asuva kinnisvara võõrandamisest, võib maksustada see teine riik.

2. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise vallasvara võõrandamisest,

mida ta kasutab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses, või püsiva

tegevuskoha (eraldi või koos ettevõttega) võõrandamisest, võib maksustada selles teises

riigis.

3. Kasu, mida lepinguosalise riigi ettevõtja saab sellise laeva või õhusõiduki

võõrandamisest, mida ta käitab rahvusvahelistes vedudes, või sellise laeva või õhusõiduki

käitamisega seotud vallasvara võõrandamisest, maksustab ainult see riik.

4. Kasu, mida lepinguosalise riigi resident saab osaluse võõrandamisest äriühingus või

muu võrreldava osaluse võõrandamisest, võib maksustada teine lepinguosaline riik, kui

osaluse väärtus tuleneb ükskõik millisel ajal 365 päeva jooksul enne võõrandamist üle 50

protsendi ulatuses otse või kaudselt teises lepinguosalises riigis asuvast artiklis 6 määratletud

kinnisvarast.

5. Eelmistes lõigetes käsitlemata vara võõrandamisest saadava kasu maksustab ainult

lepinguosaline riik, mille resident on vara võõrandaja.

ARTIKKEL 14

PALGATÖÖ

1. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu maksustab ainult

see riik, arvestades artikleid 15, 17 ja 18. Kui lepinguosalise riigi resident on töötanud ka

teises lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis teenitud tasu maksustada see teine riik.

2. Lõikest 1 olenemata maksustab lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises

riigis töösuhtest saadud tasu ainult esimesena nimetatud riik, kui kõik järgnevad tingimused

on täidetud:

a) tasu saaja viibib teises lepinguosalises riigis kokku kuni 183 päeva

majandusaastal algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku

jooksul;

b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse selle tööandja nimel, kes ei ole teise

lepinguosalise riigi resident, ja

c) tasu ei maksta tööandja teises lepinguosalises riigis asuva püsiva tegevuskoha

kaudu või selle püsiva tegevuskoha arvel.

3. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja

rahvusvahelistel vedudel käitataval laeval või õhusõidukil töötamise eest saadud tasu

maksustada see riik.

ARTIKKEL 15

JUHATUSE LIIKME TASU

Juhatuse liikme tasu ja muud seda laadi maksed, mida lepinguosalise riigi resident saab teise

lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena, võib

maksustada see teine riik.

ARTIKKEL 16

MEELELAHUTAJA JA SPORTLASE TULU

1. Artiklist 14 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi tulu, mida ta saab teises

lepinguosalises riigis meelelahutajana teatris, filmis, raadios, televisioonis või mujal

esinemise eest või muusiku või sportlasena tegutsedes, maksustada see teine riik.

2. Artiklitega 7 ja 14 ei ole vastuolus, kui meelelahutaja või sportlase tulu, mis laekub

tema asemel mõnele teisele isikule, maksustab lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või

sportlane tegutseb.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata meelelahutaja või sportlase tulule, mille ta saab tegevuse

eest lepinguosalises riigis, kui tema külastust sellesse riiki rahastatakse peamiselt ühe või

mõlema lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse

vahenditest. Sel juhul maksustab tulu ainult see lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või

sportlane on resident.

ARTIKKEL 17

PENSION

Lepinguosalise riigi residendile makstud pensioni ja muud seda laadi tasu maksustab ainult

see riik; see ei kehti artikli 18 lõikes 2 nimetatud pensioni kohta.

ARTIKKEL 18

AVALIK TEENISTUS

1. a) Palka ja muud tasu, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse

üksus või muu haldusüksus maksab isikule riigi, selle kohaliku omavalitsuse

üksuse või muu haldusüksuse asutuses töötamise eest, maksustab ainult see

riik.

b) Sellist palka ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui isik

on töötanud selles riigis ja ta on selle riigi resident ning täidetud on üks

järgnevatest tingimustest:

i) ta on selle riigi kodanik või

ii) tema residentsus tuleneb ka muust asjaolust kui töötamine.

2. a) Pensioni, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või

muu haldusüksus maksab või mida nende loodud fondidest makstakse isikule

töötamise eest selle riigi, omavalitsusüksuse või muu haldusüksuse asutuses,

maksustab olenemata lõikest 1 ainult see riik.

b) Sellist pensioni ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui

pensioni saaja on teise riigi resident ja kodanik.

3. Lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse

äritegevusega seotud töö eest saadud palgale, pensionile ja muule tasule kohaldatakse

artikleid 14, 15, 16 ja 17.

ARTIKKEL 19

ÜLIÕPILASE TULU

Lepinguosaline riik ei maksusta tema territooriumil üksnes õpingutel või praktikal viibiva

üliõpilase või praktikandi ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks tehtavaid väljamakseid,

kui isik on teise lepinguosalise riigi resident või oli seda vahetult enne õppima või praktikale

asumist ja väljamakse tehakse väljaspool õppimis- või praktikakoha riiki asuvast allikast.

ARTIKKEL 20

MUU TULU

1. Lepinguosalise riigi residendi tulu, mida lepingu eelmistes artiklites ei ole käsitletud,

maksustab olenemata tulu tekkimise kohast ainult see lepinguosaline riik.

2. Lõiget 1 ei kohaldata tulule, mida lepinguosalise riigi resident saab teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu tegutsedes, kui õigused või vara, millest

tulu on tekkinud, on seotud püsiva tegevuskohaga; lõiget ei kohaldata artikli 6 lõikes 2

määratletud kinnisvarast saadud tulule. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7.

ARTIKKEL 21

KAPITAL

1. Artiklis 6 määratletud kinnisvarast koosnevat vara, mis kuulub lepinguosalise riigi

residendile ja asub teises lepinguosalises riigis, võib maksustada see teine riik.

2. Vallasvara, mis on osa lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis

püsiva tegevuskoha äritegevuses kasutatavast varast, võib maksustada see teine riik.

3. Lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelises veos kasutatava laeva ja õhusõiduki

ning nende kasutamisega seotud vallasvara maksustab ainult see riik.

4. Lepinguosalise riigi residendi muu vara maksustab ainult see riik.

ARTIKKEL 22

TOPELTMAKSUSTAMISE KÕRVALDAMINE

1. Võttes arvesse Andorra seaduste topeltmaksustamise kõrvaldamise sätteid, mis ei

mõjuta käesolevat üldpõhimõtet, kõrvaldatakse topeltmaksustamine järgmiselt:

a) kui Andorra resident saab tulu või kui tal on vara, mida lepingu kohaselt võib

maksustada Eestis, lubab Andorra oma residendi maksust maha arvata

summa, mis võrdub Eestis tasutud maksuga. Mahaarvatav summa ei ületa

Andorra maksu seda osa, mis on arvutatud enne maksusumma mahaarvamist

Eestist saadud tulult või seal omatavalt varalt;

b) kui Andorra resident saab tulu või kui tal on vara, mis lepingu kohaselt on

Andorras maksust vabastatud, võib Andorra residendi ülejäänud tulult või

varalt maksusumma arvutamisel võtta arvesse maksust vabastatud tulu või

vara.

2. Eestis välditakse topeltmaksustamist kooskõlas Eesti seadustega ja arvestades

nendes seadustes nimetatud piirangutega (mida võidakse aeg-ajalt muuta muutmata

üldpõhimõtet) järgmiselt:

a) kui Eesti resident saab tulu või kui tal on vara, mida lepingu kohaselt on

maksustatud Andorras, vabastab Eesti selle tulu või vara maksust, võttes

arvesse punkte b ja c;

b) kui Eesti resident saab tulu, mida võib artiklite 10, 11 ja 12 lõike 2 või artikli

16 lõigete 1 ja 2 kohaselt maksustada Andorras, lubab Eesti selle residendi

tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub Andorras tasutud maksuga.

Mahaarvatav summa ei ületa tulumaksu seda osa, mis on arvutatud enne

maksusumma mahaarvamist tulult, mida võib maksustada Andorras;

c) kui Eesti residendi saadud tulu või vara on lepingu kohaselt Eestis maksust

vabastatud, võib Eesti sellest hoolimata residendi ülejäänud maksukoormuse

arvutamisel vabastatud tulu või vara osa arvesse võtta.

ARTIKKEL 23

VÕRDNE KOHTLEMINE

1. Lepinguosaline riik maksustab teise lepinguosalise riigi kodanikku ja kohaldab talle

maksustamisega kaasnevaid nõudeid samamoodi nagu oma kodanikule samadel asjaoludel.

Seda sätet kohaldatakse olenemata artiklist 1 ka isikule, kes ei ole kummagi lepinguosalise

riigi resident.

2. Lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis asuvat püsivat

tegevuskohta maksustatakse samadel alustel kui teise lepinguosalise riigi samal tegevusalal

tegutsevat ettevõtjat.

3. Lepinguosalise riigi ettevõtja võib maksustatavat kasumit kindlaks määrates sellest

maha arvata teise lepinguosalise riigi residendile makstud intressi, litsentsitasu ja muu

väljamakse samadel alustel nagu oma riigi residendi puhul; sätet ei kohaldata artikli 9 lõikes

1, artikli 11 lõikes 6 ega artikli 12 lõikes 6 nimetatud juhtudel. Sarnaselt võib lepinguosalise

riigi ettevõtja maksustatavat vara arvestades sellest maha arvata kohustused teise

lepinguosalise riigi residendi ees samadel alustel nagu kohustused oma riigi residendi ees.

4. Lepinguosalise riigi ettevõtjat, mida kontrollib otse või kaudselt teise lepinguosalise

riigi resident või milles teise lepinguosalise riigi residendil on otsene või kaudne osalus, ei

maksustata kõrgemalt ega esitata talle maksustamisega seotud lisanõudeid võrreldes sama

lepinguosalise riigi samalaadse ettevõtjaga.

5. Seda artiklit ei tõlgendata kui lepinguosalise riigi kohustust võimaldada teise

lepinguosalise riigi residendile tema perekonnaseisu või perekondlike kohustuste tõttu

samasugust maksusoodustust, -vabastust või -vähendust, mida ta võimaldab oma

residendile.

6. Seda artiklit kohaldatakse olenemata artiklist 2 kõigile maksudele.

ARTIKKEL 24

VASTASTIKUSE KOKKULEPPE MENETLUS

1. Kui isik arvab, et lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema

sellist maksustamist, mis ei ole lepinguga kooskõlas, võib ta lepinguosaliste riikide

õigusaktidest sõltumata esitada kaebuse kummagi lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule.

Kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul alates päevast, mil teatati lepingut rikkuvat

maksustamist põhjustavast tegevusest.

2. Kui kaebus on pädeva ametiisiku arvates õigustatud ja ta ei leia rahuldavat lahendust,

püüab ametiisik juhtumi lahendada vastastikusel kokkuleppel teise lepinguosalise riigi

pädeva ametiisikuga, järgides põhimõtet, et lepingut rikkuvat maksustamist tuleb vältida.

Kokkulepe täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut

kohaldamata.

3. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad lepingu tõlgendamisel ja

kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel.

Topeltmaksustamise vältimiseks võivad nad teineteisega nõu pidada ka lepingus käsitlemata

juhtudel.

4. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad eelmistes lõigetes käsitletud

kokkuleppele jõudmiseks suhelda teineteisega vahetult, sealhulgas pädevatest ametiisikutest

või nende esindajatest moodustatud ühiskomisjoni kaudu.

5. Kui

a) isik on lõike 1 kohaselt esitanud lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule

kaebuse ühe või mõlema lepinguosalise riigi tegevuse kohta, mis põhjustas

maksustamist, mis ei olnud lepinguga kooskõlas, ja

b) pädevad ametiisikud ei suuda lõike 2 alusel kokkuleppele jõuda kahe aasta

jooksul alates kogu nõutud teabe mõlemale pädevale ametiisikule esitamise

kuupäevast,

esitatakse lahendamata küsimused isiku kirjalikul nõudmisel vahekohtule.

Lahendamata küsimusi ei esitata vahekohtule, kui samas asjas on ühel lepingupoolel

olemas kohtu- või kohtueelse vaidlusorgani otsus. Vahekohtu otsus on siduv

mõlemale lepinguosalisele riigile ja see täidetakse nende lepinguosaliste riikide

õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata, välja arvatud juhul, kui asjasse

otseselt puutuv isik ei nõustu vahekohtu otsuse rakendamiseks sõlmitud vastastikuse

kokkuleppega. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad selle lõike

kohaldamise viisi kokku vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

ARTIKKEL 25

TEABEVAHETUS

1. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vahetavad lepingu täitmiseks või

riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohast teavet lepinguosalises riigis

või selle kohaliku omavalitsuse üksuses kehtestatud maksude kohta tingimusel, et

maksustamine ei ole lepinguga vastuolus. Artiklid 1 ja 2 teabevahetust ei piira.

2. Lepinguosaline riik käsitab lõike 1 alusel saadud teavet salajasena samamoodi nagu

oma õigusaktide alusel saadud teavet ja avaldab seda üksnes isikule ja ametiasutusele

(sealhulgas kohtud ja haldusasutused), kes lõikes 1 nimetatud makse määrab, kogub või sisse

nõuab või maksudega seotud kaebusi lahendab või eeltoodu üle järelevalvet teostab. Selline

isik või ametiasutus kasutab teavet ainult eelloetletud eesmärkidel. Teavet võib avaldada

avalikul kohtuistungil või kohtuotsuses. Eelnevast olenemata võib lepinguosaline riik

saadud teavet kasutada teistel eesmärkidel, kui seda lubavad mõlema lepinguosalise riigi

õigusaktid ja teavet edastava lepinguosalise riigi pädev ametiisik annab selleks nõusoleku.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena:

a) rakendada haldusabinõusid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste

ja halduspraktikaga;

b) anda teavet, mis ei ole lepinguosaliste riikide seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav;

c) anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või käsitleb

kaubavahetust, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

4. Kui lepinguosaline riik on selle artikli kohaselt taotlenud teavet, siis teine

lepinguosaline riik võtab teabe saamiseks meetmeid ka juhul, kui see teine riik ei vaja sellist

maksualast teavet enda tarbeks. Eelmises lauses sätestatud kohustus on piiratud lõikega 3,

kuid seda piirangut ei või ühelgi juhul tõlgendada kui lepinguosalise riigi õigust keelduda

teabe andmisest ainult riigisisese huvi puudumise tõttu.

5. Lõiget 3 ei tõlgendata lepinguosalise riigi võimalusena keelduda teabe andmisest

ainult seetõttu, et teabe valdaja on pank, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja

või usaldusisik või teave puudutab osalust isikus.

ARTIKKEL 26

DIPLOMAATILISE ESINDUSE JA KONSULAARASUTUSE TÖÖTAJA

Lepingut ei kohaldata diplomaatilise esinduse ega konsulaarasutuse töötaja rahalistele

soodustustele, mis on ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja

erikokkulepete alusel.

ARTIKKEL 27

SOODUSTUSTE PIIRAMINE

1. Olenemata lepingu teistest sätetest, ei anta lepingus tulu suhtes ettenähtud

soodustust, kui kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et soodustuse saamine oli

otseselt või kaudselt selle soodustuse saamiseni viinud tehingu üks peamistest eesmärkidest;

see ei kehti juhul, kui nendel asjaoludel soodustuse andmine vastab lepingu asjakohaste

sätete eesmärgile. Enne lepinguosalise riigi residendile soodustuste andmisest keeldumist

teises lepinguosalises riigis eelmises lauses toodud põhjusel, teavitab teise lepinguosalise

riigi pädev ametiisik sellest esimesena mainitud riigi pädevat ametiisikut.

2. Kui lõike 1 alusel on keeldutud isikule lepingus ettenähtud soodustuse andmisest,

võib lepinguosalise riigi pädev ametiisik, kes oleks selle soodustuse andnud, sellegipoolest

isiku taotlusel käsitleda teda selle või muu konkreetse tulu- või varaliigi soodustuse saajana,

kui pädev asutus teeb pärast asjaolude kaalumist kindlaks, et see isik oleks selle soodustuse

saanud lõikes 1 nimetatud tehingu puudumisel. Taotluse saanud lepinguosalise riigi pädev

ametiisik peab enne teise riigi residendi selle lõike alusel tehtud taotluse tagasilükkamist nõu

teise riigi pädeva ametiisikuga.

ARTIKKEL 28

LEPINGU JÕUSTUMINE

1. Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele diplomaatiliste kanalite kaudu kirjaliku

teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta.

2. Leping jõustub hilisema teate kuupäeval. Lepingut kohaldatakse:

a) lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult

kinnipeetava maksu suhtes;

b) lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval

maksustamisperioodil tasutava muu tulu- ja kapitalimaksu suhtes.

ARTIKKEL 29

LEPINGU LÕPETAMINE

1. Leping on sõlmitud määramata ajaks. Kumbki lepinguosaline riik võib lepingu

lõpetada, teatades sellest kirjalikult teisele lepinguosalisele riigile diplomaatiliste kanalite

kaudu hiljemalt kalendriaasta 30. juunil, kuid mitte enne, kui lepingu jõustumisest on

möödunud viis aastat. Sel juhul lõpetatakse lepingu kohaldamine:

a) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult

kinnipeetava maksu suhtes;

b) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval

maksustamisperioodil tasutava muu tulu- ja kapitalimaksu suhtes.

Selle kinnituseks on valitsuste volitatud isikud lepingule alla kirjutanud.

Koostatud New Yorgis 23. septembril 2025 kahes eksemplaris eesti, inglise ja katalaani

keeles; kõik tekstid on võrdselt autentsed. Tõlgenduserinevuste korral võetakse aluseks

ingliskeelne tekst.

Eesti Vabariigi nimel

Margus Tsahkna

Välisminister

Andorra Vürstiriigi nimel

Imma Tor Faus

Välisminister

PROTOKOLL

Eesti Vabariigi ja Andorra Vürstiriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise

lepingu allakirjutamisel on pooled kokku leppinud järgmises, mis moodustab lepingu

lahutamatu osa.

I. Artikli 25 (Teabevahetus) suhtes:

Lepingu jõustumisest olenemata võib teabetaotluseid esitada üksnes 1. jaanuaril 2017 või

hiljem algavate ajavahemike kohta.

II. Abi suhtes maksude sissenõudmisel:

Kui Andorra nõustub pärast selle lepingu allakirjutamise kuupäeva mõne teise riigiga

sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu või konventsiooni alusel lisama nimetatud

lepingusse või konventsiooni OECD mudellepingu artiklile 27 sarnase artikli, siis

kohaldatakse samu sätteid ka selle lepingu lepinguosaliste riikide vahelise abi suhtes

maksude sissenõudmisel.

SELLE KINNITUSEKS on volitatud isikud protokollile alla kirjutanud.

Koostatud New Yorgis 23. septembril 2025 kahes eksemplaris eesti, inglise ja katalaani

keeles; kõik tekstid on võrdselt autentsed. Tõlgenduserinevuste korral võetakse aluseks

ingliskeelne tekst.

Eesti Vabariigi nimel

Margus Tsahkna

Välisminister

Andorra Vürstiriigi nimel

Imma Tor Faus

Välisminister

CONVENTION

BETWEEN

THE REPUBLIC OF ESTONIA

AND

THE PRINCIPALITY OF ANDORRA

FOR THE ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION

WITH RESPECT TO TAXES ON INCOME AND ON CAPITAL

AND THE PREVENTION OF TAX EVASION AND AVOIDANCE

The Republic of Estonia and the Principality of Andorra,

Desiring to further develop their economic relationship and to enhance their co-operation in

tax matters,

Intending to conclude a Convention for the elimination of double taxation with respect to

taxes on income and on capital without creating opportunities for non-taxation or reduced

taxation through tax evasion or avoidance (including through treaty-shopping arrangements

aimed at obtaining reliefs provided in this Convention for the indirect benefit of residents of

third jurisdictions,

Have agreed as follows:

ARTICLE 1

PERSONS COVERED

1. This Convention shall apply to persons who are residents of one or both of the

Contracting States.

2. For the purposes of this Convention, income derived by or through an entity or

arrangement that is treated as wholly or partly fiscally transparent under the tax law of

either Contracting State shall be considered to be income of a resident of a Contracting

State but only to the extent that the income is treated, for purposes of taxation by that

State, as the income of a resident of that State.

ARTICLE 2

TAXES COVERED

1. This Convention shall apply to taxes on income and on capital imposed on behalf of

a Contracting State or of its political subdivisions or local authorities, irrespective of

the manner in which they are levied.

2. There shall be regarded as taxes on income and on capital all taxes imposed on total

income, on total capital, or on elements of income or of capital, including taxes on

gains from the alienation of movable or immovable property, as well as taxes on

capital appreciation.

3. The existing taxes to which the Convention shall apply are in particular:

a. In Andorra:

i. corporate income tax (impost sobre societats);

ii. personal income tax (impost sobre la renda de les persones físiques);

iii. tax on income for fiscal non-residents (impost sobre la renda dels no-

residents fiscals);

(hereinafter referred to as “Andorran tax”).

b. In Estonia, the income tax.

4. The Convention shall apply also to any identical or substantially similar taxes that

are imposed after the date of signature of the Convention in addition to, or in place

of, the existing taxes. The competent authorities of the Contracting States shall notify

each other of any significant changes that have been made in their taxation laws.

ARTICLE 3

GENERAL DEFINITIONS

1. For the purposes of this Convention, unless the context otherwise requires:

a. the term “Andorra” means the Principality of Andorra and, when used in a

geographical sense, means the territory of the Principality of Andorra;

b. the term “Estonia” means the Republic of Estonia and, when used in the

geographical sense, the territory of Estonia and any area beyond the territorial

sea, including the seabed, subsoil and their natural resources, over which

Estonia exercises sovereign rights and jurisdiction in accordance with

national and international law;

c. the terms “a Contracting State” and “the other Contracting State” mean

Andorra or Estonia as the context requires;

d. the term “person” includes an individual, a company and any other body of

persons;

e. the term “company” means any body corporate or any entity that is treated as

a body corporate for tax purposes;

f. the term “enterprise” applies to the carrying on of any business;

g. the terms “enterprise of a Contracting State” and “enterprise of the other

Contracting State” mean respectively an enterprise carried on by a resident

of a Contracting State and an enterprise carried on by a resident of the other

Contracting State;

h. the term “international traffic” means any transport by a ship or aircraft

except when the ship or aircraft is operated solely between places in a

Contracting State and the enterprise that operates the ship or aircraft is not an

enterprise of that State;

i. the term “competent authority” means:

i. In Andorra, the Minister in charge of Finance or his authorised

representative;

ii. In Estonia, the Minister of Finance or his authorised representative;

j. the term “national” means:

i. any individual possessing the nationality of a Contracting State; and

ii. any legal person, partnership or association deriving its status as such

from the laws of a Contracting State;

k. the term “business” includes the performance of professional services and of

other activities of an independent character.

2. As regards the application of the Convention at any time by a Contracting State, any

term not defined therein shall, unless the context otherwise requires, have the

meaning that it has at that time under the law of that State for the purposes of the

taxes to which the Convention applies, any meaning under the applicable tax laws of

that State prevailing over a meaning given to the term under other laws of that State.

ARTICLE 4

RESIDENT

1. For the purposes of this Convention, the term “resident of a Contracting State” means

any person who, under the laws of that State, is liable to tax therein by reason of his

domicile, residence, place of management, place of incorporation or any other

criterion of a similar nature, and also includes that State and any political subdivision

or local authority thereof as well as an investment fund, including a pension fund,

established in and supervised by that State. This term, however, does not include any

person who is liable to tax in that State in respect only of income from sources in that

State or capital situated therein.

2. Where by reason of the provisions of paragraph 1 an individual is a resident of both

Contracting States, then his status shall be determined as follows:

a. he shall be deemed to be a resident only of the State in which he has a

permanent home available to him; if he has a permanent home available to

him in both States, he shall be deemed to be a resident only of the State with

which his personal and economic relations are closer (centre of vital

interests);

b. if the State in which he has his centre of vital interests cannot be determined,

or if he has not a permanent home available to him in either State, he shall be

deemed to be a resident only of the State in which he has an habitual abode;

c. if he has an habitual abode in both States or in neither of them, he shall be

deemed to be a resident only of the State of which he is a national;

d. if he is a national of both States or of neither of them, the competent

authorities of the Contracting States shall settle the question by mutual

agreement.

3. Where by reason of the provisions of paragraph 1 a person other than an individual

is a resident of both Contracting States, the competent authorities of the Contracting

States shall endeavour to determine by mutual agreement the Contracting State of

which such person shall be deemed to be a resident for the purposes of the

Convention, having regard to its place of effective management, the place where it

is incorporated or otherwise constituted and any other relevant factors. In the absence

of such agreement, such person shall not be entitled to any relief or exemption from

tax provided by this Convention except to the extent and in such manner as may be

agreed upon by the competent authorities of the Contracting States.

ARTICLE 5

PERMANENT ESTABLISHMENT

1. For the purposes of this Convention, the term “permanent establishment” means a

fixed place of business through which the business of an enterprise is wholly or partly

carried on.

2. The term “permanent establishment” includes especially:

a. a place of management;

b. a branch;

c. an office;

d. a factory;

e. a workshop;

f. a mine, an oil or gas well, a quarry or any other place of extraction of natural

resources and;

g. an agricultural, pastoral or forestry exploitation.

3. A building site or construction or installation project constitutes a permanent

establishment only if it lasts more than twelve months.

4. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, the term “permanent

establishment” shall be deemed not to include:

a. the use of facilities solely for the purpose of storage, display or delivery of

goods or merchandise belonging to the enterprise;

b. the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the

enterprise solely for the purpose of storage, display or delivery;

c. the maintenance of a stock of goods or merchandise belonging to the

enterprise solely for the purpose of processing by another enterprise;

d. the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of

purchasing goods or merchandise or of collecting information, for the

enterprise;

e. the maintenance of a fixed place of business solely for the purpose of carrying

on, for the enterprise, any other activity;

f. the maintenance of a fixed place of business solely for any combination of

activities mentioned in subparagraphs a) to e),

provided that such activity or, in the case of subparagraph f), the overall activity of

the fixed place of business is of a preparatory or auxiliary character.

5. Notwithstanding the provisions of paragraphs 1 and 2 but subject to the provisions

of paragraph 6, where a person is acting in a Contracting State on behalf of an

enterprise and, in doing so, habitually concludes contracts, or habitually plays the

principal role leading to the conclusion of contracts that are routinely concluded

without material modification by the enterprise, and these contracts are

a) in the name of the enterprise, or

b) for the transfer of the ownership of, or for the granting of the right to use,

property owned by that enterprise or that the enterprise has the right to use, or

c) for the provision of services by that enterprise,

that enterprise shall be deemed to have a permanent establishment in that State in

respect of any activities which that person undertakes for the enterprise, unless the

activities of such person are limited to those mentioned in paragraph 4 which, if

exercised through a fixed place of business, would not make this fixed place of

business a permanent establishment under the provisions of that paragraph.

6. An enterprise shall not be deemed to have a permanent establishment in a Contracting

State merely because it carries on business in that State through a broker, general

commission agent or any other agent of an independent status, provided that such

persons are acting in the ordinary course of their business.

7. The fact that a company which is a resident of a Contracting State controls or is

controlled by a company which is a resident of the other Contracting State, or which

carries on business in that other State (whether through a permanent establishment

or otherwise), shall not of itself constitute either company a permanent establishment

of the other.

ARTICLE 6

INCOME FROM IMMOVABLE PROPERTY

1. Income derived by a resident of a Contracting State from immovable property

(including income from agriculture or forestry) situated in the other Contracting State

may be taxed in that other State.

2. The term “immovable property” shall have the meaning which it has under the law

of the Contracting State in which the property in question is situated. The term shall

in any case include property accessory to immovable property, livestock and

equipment used in agriculture and forestry, rights to which the provisions of general

law respecting landed property apply, usufruct of immovable property and rights to

variable or fixed payments as consideration for the working of, or the right to work,

mineral deposits, sources and other natural resources or any other rights of claim in

connection with immovable property. Ships and aircraft shall not be regarded as

immovable property.

3. The provisions of paragraph 1 shall apply to income derived from the direct use,

letting, or use in any other form of immovable property.

4. The provisions of paragraphs 1 and 3 shall also apply to the income from immovable

property of an enterprise.

ARTICLE 7

BUSINESS PROFITS

1. Profits of an enterprise of a Contracting State shall be taxable only in that State unless

the enterprise carries on business in the other Contracting State through a permanent

establishment situated therein. If the enterprise carries on business as aforesaid, the

profits that are attributable to the permanent establishment in accordance with the

provisions of paragraph 2 may be taxed in that other State.

2. For the purposes of this Article and Article 22, the profits that are attributable in each

Contracting State to the permanent establishment referred to in paragraph 1 are the

profits it might be expected to make, in particular in its dealings with other parts of

the enterprise, if it were a separate and independent enterprise engaged in the same

or similar activities under the same or similar conditions, taking into account the

functions performed, assets used and risks assumed by the enterprise through the

permanent establishment and through the other parts of the enterprise.

3. Where, in accordance with paragraph 2, a Contracting State adjusts the profits that

are attributable to a permanent establishment of an enterprise of one of the

Contracting States and taxes accordingly profits of the enterprise that have been

charged to tax in the other State, the other State shall, to the extent necessary to

eliminate double taxation on these profits, make an appropriate adjustment to the

amount of the tax charged on those profits. In determining such adjustment, the

competent authorities of the Contracting States shall if necessary consult each other.

4. Where profits include items of income which are dealt with separately in other

Articles of this Convention, then the provisions of those Articles shall not be affected

by the provisions of this Article.

ARTICLE 8

INTERNATIONAL SHIPPING AND AIR TRANSPORT

1. Profits of an enterprise of a Contracting State from the operation of ships or aircraft

in international traffic shall be taxable only in that State.

2. The provisions of paragraph 1 shall also apply to profits from the participation in a

pool, a joint business or an international operating agency.

ARTICLE 9

ASSOCIATED ENTERPRISES

1. Where

a. an enterprise of a Contracting State participates directly or indirectly in the

management, control or capital of an enterprise of the other Contracting State,

or

b. the same persons participate directly or indirectly in the management, control

or capital of an enterprise of a Contracting State and an enterprise of the other

Contracting State,

and in either case conditions are made or imposed between the two enterprises in

their commercial or financial relations which differ from those which would be made

between independent enterprises, then any profits which would, but for those

conditions, have accrued to one of the enterprises, but, by reason of those conditions,

have not so accrued, may be included in the profits of that enterprise and taxed

accordingly.

2. Where a Contracting State includes in the profits of an enterprise of that State — and

taxes accordingly — profits on which an enterprise of the other Contracting State has

been charged to tax in that other State and the profits so included are profits which

would have accrued to the enterprise of the first-mentioned State if the conditions

made between the two enterprises had been those which would have been made

between independent enterprises, then that other State shall make an appropriate

adjustment to the amount of the tax charged therein on those profits. In determining

such adjustment, due regard shall be had to the other provisions of this Convention

and the competent authorities of the Contracting States shall if necessary consult each

other.

ARTICLE 10

DIVIDENDS

1. Dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State to a resident

of the other Contracting State may be taxed in that other State.

2. However, dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State

may also be taxed in that State according to the laws of that State, but if the beneficial

owner of the dividends is a resident of the other Contracting State, the tax so charged

shall not exceed:

a. 7 per cent of the gross amount of the dividends if the beneficial owner of the

dividends is an individual;

b. 0 per cent of the gross amount of the dividends in all other cases.

This paragraph shall not affect the taxation of the company in respect of the profits

out of which the dividends are paid.

3. The term “dividends” as used in this Article means income from shares, or other

rights, not being debt-claims, participating in profits, as well as income from other

rights which is subjected to the same taxation treatment as income from shares by

the laws of the State of which the company making the distribution is a resident.

4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the

dividends, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other

Contracting State of which the company paying the dividends is a resident, through

a permanent establishment situated therein and the holding in respect of which the

dividends are paid is effectively connected with such permanent establishment. In

such case the provisions of Article 7 shall apply.

5. Where a company which is a resident of a Contracting State derives profits or income

from the other Contracting State, that other State may not impose any tax on the

dividends paid by the company, except insofar as such dividends are paid to a

resident of that other State or insofar as the holding in respect of which the dividends

are paid is effectively connected with a permanent establishment situated in that other

State, nor subject the company’s undistributed profits to a tax on the company’s

undistributed profits, even if the dividends paid or the undistributed profits consist

wholly or partly of profits or income arising in such other State.

ARTICLE 11

INTEREST

1. Interest arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting

State may be taxed in that other State.

2. However, interest arising in a Contracting State may also be taxed in that State

according to the laws of that State, but if the beneficial owner of the interest is a

resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not exceed:

a. 7 per cent of the gross amount of the interest if the beneficial owner of the

interest is an individual;

b. 0 per cent of the gross amount of the interest in all other cases.

3. The term “interest” as used in this Article means income from debt-claims of every

kind, whether or not secured by mortgage and whether or not carrying a right to

participate in the debtor’s profits, and in particular, income from government

securities and income from bonds or debentures, including premiums and prizes

attaching to such securities, bonds or debentures. The term "interest" shall not

include any income, which is treated as a dividend under the provisions of Article

10. Penalty charges for late payment shall not be regarded as interest for the purpose

of this Article.

4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the

interest, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other

Contracting State in which the interest arises through a permanent establishment

situated therein and the debt-claim in respect of which the interest is paid is

effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions

of Article 7 shall apply.

5. Interest shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident

of that State. Where, however, the person paying the interest, whether he is a resident

of a Contracting State or not, has in a Contracting State a permanent establishment

in connection with which the indebtedness on which the interest is paid was incurred,

and such interest is borne by such permanent establishment, then such interest shall

be deemed to arise in the State in which the permanent establishment is situated.

6. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial

owner or between both of them and some other person, the amount of the interest,

having regard to the debt-claim for which it is paid, exceeds the amount which would

have been agreed upon by the payer and the beneficial owner in the absence of such

relationship, the provisions of this Article shall apply only to the last-mentioned

amount. In such case, the excess part of the payments shall remain taxable according

to the laws of each Contracting State, due regard being had to the other provisions of

this Convention.

ARTICLE 12

ROYALTIES

1. Royalties arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting

State may be taxed in that other State.

2. However, royalties arising in a Contracting State may also be taxed in that State

according to the laws of that State, but if the beneficial owner of the royalties is a

resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not exceed 5 per cent

of the gross amount of the royalties.

3. The term “royalties” as used in this Article means payments of any kind received as

a consideration for the use of, or the right to use, any copyright of literary, artistic or

scientific work including cinematograph films, any patent, trade mark, design or

model, plan, secret formula or process or for information concerning industrial,

commercial or scientific experience.

4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the

royalties, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other

Contracting State in which the royalties arise through a permanent establishment

situated therein and the right or property in respect of which the royalties are paid is

effectively connected with such permanent establishment. In such case the provisions

of Article 7 shall apply.

5. Royalties shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident

of that State. Where, however, the person paying the royalties, whether he is a

resident of a Contracting State or not, has in a Contracting State a permanent

establishment in connection with which the liability to pay the royalties was incurred,

and such royalties are borne by such permanent establishment, then such royalties

shall be deemed to arise in the State in which the permanent establishment is situated.

6. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner

or between both of them and some other person, the amount of the royalties, having

regard to the use, right or information for which they are paid, exceeds the amount

which would have been agreed upon by the payer and the beneficial owner in the

absence of such relationship, the provisions of this Article shall apply only to the

last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments shall remain

taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to the

other provisions of this Convention.

ARTICLE 13

CAPITAL GAINS

1. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of immovable

property referred to in Article 6 and situated in the other Contracting State may be

taxed in that other State.

2. Gains from the alienation of movable property forming part of the business property

of a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the

other Contracting State, including such gains from the alienation of such a permanent

establishment (alone or with the whole enterprise), may be taxed in that other State.

3. Gains that an enterprise of a Contracting State that operates ships or aircraft in

international traffic derives from the alienation of such ships or aircraft, or of

movable property pertaining to the operation of such ships or aircraft, shall be taxable

only in that State.

4. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of shares or

comparable interests, may be taxed in the other Contracting State if, at any time

during the 365 days preceding the alienation, these shares or comparable interests

derived more than 50 per cent of their value directly or indirectly from immovable

property, as defined in Article 6, situated in that other State.

5. Gains from the alienation of any property, other than that referred to in the preceding

paragraphs, shall be taxable only in the Contracting State of which the alienator is a

resident.

ARTICLE 14

INCOME FROM EMPLOYMENT

1. Subject to the provisions of Articles 15, 17 and 18, salaries, wages and other similar

remuneration derived by a resident of a Contracting State in respect of an

employment shall be taxable only in that State unless the employment is exercised in

the other Contracting State. If the employment is so exercised, such remuneration as

is derived therefrom may be taxed in that other State.

2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, remuneration derived by a resident

of a Contracting State in respect of an employment exercised in the other Contracting

State shall be taxable only in the first-mentioned State if all the following conditions

are met:

a. the recipient is present in the other State for a period or periods not exceeding

in the aggregate 183 days in any twelve month period commencing or ending

in the fiscal year concerned,

b. the remuneration is paid by, or on behalf of, an employer who is not a resident

of the other State, and

c. the remuneration is not borne by a permanent establishment which the

employer has in the other State.

3. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, remuneration derived in

respect of an employment exercised aboard a ship or aircraft operated in international

traffic by an enterprise of a Contracting State, may be taxed in that State.

ARTICLE 15

DIRECTORS’ FEES

Directors’ fees and other similar payments derived by a resident of a Contracting

State in his capacity as a member of the board of directors or any other similar body

of a company which is a resident of the other Contracting State may be taxed in that

other State.

ARTICLE 16

ENTERTAINERS AND SPORTSPERSONS

1. Notwithstanding the provisions of Article 14, income derived by a resident of a

Contracting State as an entertainer, such as a theatre, motion picture, radio or

television artiste, or a musician, or as a sportsperson, from that resident’s personal

activities as such exercised in the other Contracting State, may be taxed in that other

State.

2. Where income in respect of personal activities exercised by an entertainer or a

sportsperson acting as such accrues not to the entertainer or sportsperson but to

another person, that income may, notwithstanding the provisions of Article 7 and 14,

be taxed in the Contracting State in which the activities of the entertainer or

sportsperson are exercised.

3. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply to income derived from

activities exercised in a Contracting State by entertainers or sportspersons if the visit

to that State is mainly financed by the other Contracting State, or political subdivision

or local authority thereof. In such case, the income shall be taxable only in the

Contracting State of which the entertainer or the sportsperson is a resident.

ARTICLE 17

PENSIONS

Subject to the provisions of paragraph 2 of Article 18, pensions and other similar

remuneration paid to a resident of a Contracting State shall be taxable only in that

State.

ARTICLE 18

GOVERNMENT SERVICE

1. a. Salaries, wages and other similar remuneration paid by a Contracting State or a

political subdivision or a local authority thereof to an individual in respect of services

rendered to that State or subdivision or authority shall be taxable only in that State.

b. However, such salaries, wages and other similar remuneration shall be taxable only

in the other Contracting State if the services are rendered in that State and the

individual is a resident of that State and has fulfilled one of the following conditions:

i. that person is a national of that State; or

ii. that person did not become a resident of that State solely for the

purpose of rendering the services.

2. a. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, pensions and other similar

remuneration paid by, or out of funds created by, a Contracting State or a political

subdivision or a local authority thereof to an individual in respect of services

rendered to that State or subdivision or authority shall be taxable only in that State.

b. However, such pensions and other similar remuneration shall be taxable only in

the other Contracting State if the individual is a resident of, and a national of, that

State.

3. The provisions of Articles 14, 15, 16 and 17 shall apply to salaries, wages, pensions,

and other similar remuneration in respect of services rendered in connection with a

business carried on by a Contracting State or a political subdivision or a local

authority thereof.

ARTICLE 19

STUDENTS

Payments which a student or business apprentice who is or was immediately before

visiting a Contracting State a resident of the other Contracting State and who is

present in the first-mentioned State solely for the purpose of his education or training

receives for the purpose of his maintenance, education or training shall not be taxed

in that State, provided that such payments arise from sources outside that State.

ARTICLE 20

OTHER INCOME

1. Items of income of a resident of a Contracting State, wherever arising, not dealt with

in the foregoing Articles of this Convention shall be taxable only in that State.

2. The provisions of paragraph 1 shall not apply to income, other than income from

immovable property as defined in paragraph 2 of Article 6, if the recipient of such

income, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other

Contracting State through a permanent establishment situated therein and the right

or property in respect of which the income is paid is effectively connected with such

permanent establishment. In such case the provisions of Article 7 shall apply.

ARTICLE 21

CAPITAL

1. Capital represented by immovable property referred to in Article 6, owned by a

resident of a Contracting State and situated in the other Contracting State, may be

taxed in that other State.

2. Capital represented by movable property forming part of the business property of a

permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other

Contracting State, may be taxed in that other State.

3. Capital of an enterprise of a Contracting State that operates ships or aircraft in

international traffic represented by such ships or aircraft, and by movable property

pertaining to the operation of such ships or aircraft, shall be taxable only in that State.

4. All other elements of capital of a resident of a Contracting State shall be taxable only

in that State.

ARTICLE 22

ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION

1. Subject to the provisions of the law of Andorra regarding the elimination of double

taxation which shall not affect the general principle hereof, double taxation shall be

eliminated as follows:

a. Where a resident of Andorra derives income or owns capital which, in

accordance with the provisions of this Convention, may be taxed in Estonia,

Andorra shall allow as a deduction from the tax of that resident an amount

equal to the tax paid in Estonia. Such deduction shall not, however, exceed

that part of the Andorran tax, as computed before the deduction is given,

which is attributable to the income derived from or to the capital owned in

Estonia.

b. Where a resident of Andorra derives income or owns capital which, in

accordance with the provisions of this Convention, is exempt from tax in

Andorra, Andorra may in order to calculate the amount of tax on the

remaining income or capital of the resident, take into account the income or

capital that has been exempted.

2. In Estonia, double taxation shall be avoided in accordance with the provisions and

subject to the limitations of the laws of Estonia (as it may be amended from time to

time without changing the general principle hereof), as follows:

a. where a resident of Estonia derives income or owns capital which, in

accordance with the provisions of this Convention, has been taxed in

Andorra, Estonia shall, subject to the provisions of subparagraph b) and c),

exempt such income or capital from tax;

b. where a resident of Estonia derives income which in accordance with

paragraph 2 of Articles 10, 11 and 12 or paragraphs 1 and 2 of Article 16 may

be taxed in Andorra, Estonia shall allow as a deduction from the tax on the

income of that resident an amount equal to the tax paid in Andorra. Such

deduction shall not, however, exceed that part of the income tax, as computed

before the deduction is given, which is attributable to the income which may

be taxed in Andorra.

c. where in accordance with any provision of the Convention income derived or

capital owned by a resident of Estonia is exempt from tax in Estonia, Estonia

may nevertheless, in calculating the amount of tax on the remaining income

or capital of such resident, take into account the exempted income or capital.

ARTICLE 23

NON-DISCRIMINATION

1. Nationals of a Contracting State shall not be subjected in the other Contracting State

to any taxation or any requirement connected therewith, which is other or more

burdensome than the taxation and connected requirements to which nationals of that

other State in the same circumstances, in particular with respect to residence, are or

may be subjected. This provision shall, notwithstanding the provisions of Article 1,

also apply to persons who are not residents of one or both of the Contracting States.

2. The taxation on a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State

has in the other Contracting State shall not be less favourably levied in that other

State than the taxation levied on enterprises of that other State carrying on the same

activities.

3. Except where the provisions of paragraph 1 of Article 9, paragraph 6 of Article 11,

or paragraph 6 of Article 12, apply, interest, royalties and other disbursements paid

by an enterprise of a Contracting State to a resident of the other Contracting State

shall, for the purpose of determining the taxable profits of such enterprise, be

deductible under the same conditions as if they had been paid to a resident of the

first-mentioned State. Similarly, any debts of an enterprise of a Contracting State to

a resident of the other Contracting State shall, for the purpose of determining the

taxable capital of such enterprise, be deductible under the same conditions as if they

had been contracted to a resident of the first-mentioned State.

4. Enterprises of a Contracting State, the capital of which is wholly or partly owned or

controlled, directly or indirectly, by one or more residents of the other Contracting

State, shall not be subjected in the first-mentioned State to any taxation or any

requirement connected therewith which is other or more burdensome than the

taxation and connected requirements to which other similar enterprises of the

firstmentioned State are or may be subjected.

5. The provisions of this Article shall not be construed as obliging a Contracting State

to grant to residents of the other Contracting State any personal allowances, reliefs

and reductions for taxation purposes on account of civil status or family

responsibilities which it grants to its own residents.

6. The provisions of this Article shall, notwithstanding the provisions of Article 2, apply

to taxes of every kind and description.

ARTICLE 24

MUTUAL AGREEMENT PROCEDURE

1. Where a person considers that the actions of one or both of the Contracting States

result or will result for him in taxation not in accordance with the provisions of this

Convention, he may, irrespective of the remedies provided by the domestic law of

those States, present his case to the competent authority of either Contracting State.

The case must be presented within three years from the first notification of the action

resulting in taxation not in accordance with the provisions of the Convention.

2. The competent authority shall endeavour, if the objection appears to it to be justified

and if it is not itself able to arrive at a satisfactory solution, to resolve the case by

mutual agreement with the competent authority of the other Contracting State, with

a view to the avoidance of taxation which is not in accordance with the Convention.

Any agreement reached shall be implemented notwithstanding any time limits in the

domestic law of the Contracting States.

3. The competent authorities of the Contracting States shall endeavour to resolve by

mutual agreement any difficulties or doubts arising as to the interpretation or

application of the Convention. They may also consult together for the elimination of

double taxation in cases not provided for in the Convention.

4. The competent authorities of the Contracting States may communicate with each

other directly, including through a joint commission consisting of themselves or their

representatives, for the purpose of reaching an agreement in the sense of the

preceding paragraphs.

5. Where,

a. under paragraph 1, a person has presented a case to the competent authority

of a Contracting State on the basis that the actions of one or both of the

Contracting States have resulted for that person in taxation not in accordance

with the provisions of this Convention, and

b. the competent authorities are unable to reach an agreement to resolve that

case pursuant to paragraph 2 within two years from the date when all the

information required by the competent authorities in order to address the case

has been provided to both competent authorities,

any unresolved issues arising from the case shall be submitted to arbitration if the

person so requests in writing. These unresolved issues shall not, however, be

submitted to arbitration if a decision on these issues has already been rendered by a

court or administrative tribunal of either State. Unless a person directly affected by

the case does not accept the mutual agreement that implements the arbitration

decision, that decision shall be binding on both Contracting States and shall be

implemented notwithstanding any time limits in the domestic laws of these States.

The competent authorities of the Contracting States shall by mutual agreement settle

the mode of application of this paragraph.

ARTICLE 25

EXCHANGE OF INFORMATION

1. The competent authorities of the Contracting States shall exchange such information

as is foreseeably relevant for carrying out the provisions of this Convention or to the

administration or enforcement of the domestic laws concerning taxes of every kind

and description imposed on behalf of the Contracting States, or of their political

subdivisions or local authorities, insofar as the taxation thereunder is not contrary to

the Convention. The exchange of information is not restricted by Articles 1 and 2.

2. Any information received under paragraph 1 by a Contracting State shall be treated

as secret in the same manner as information obtained under the domestic laws of that

State and shall be disclosed only to persons or authorities (including courts and

administrative bodies) concerned with the assessment or collection of, the

enforcement or prosecution in respect of, the determination of appeals in relation to

the taxes referred to in paragraph 1, or the oversight of the above. Such persons or

authorities shall use the information only for such purposes. They may disclose the

information in public court proceedings or in judicial decisions. Notwithstanding the

foregoing, information received by a Contracting State may be used for other

purposes when such information may be used for such other purposes under the laws

of both States and the competent authority of the supplying State authorises such use.

3. In no case shall the provisions of paragraphs 1 and 2 be construed so as to impose on

a Contracting State the obligation:

a. to carry out administrative measures at variance with the laws and

administrative practice of that or of the other Contracting State;

b. to supply information which is not obtainable under the laws or in the normal

course of the administration of that or of the other Contracting State;

c. to supply information which would disclose any trade, business, industrial,

commercial or professional secret or trade process, or information the

disclosure of which would be contrary to public policy (ordre public).

4. If information is requested by a Contracting State in accordance with this Article, the

other Contracting State shall use its information gathering measures to obtain the

requested information, even though that other State may not need such information

for its own tax purposes. The obligation contained in the preceding sentence is

subject to the limitations of paragraph 3 but in no case shall such limitations be

construed to permit a Contracting State to decline to supply information solely

because it has no domestic interest in such information.

5. In no case shall the provisions of paragraph 3 be construed to permit a Contracting

State to decline to supply information solely because the information is held by a

bank, other financial institution, nominee or person acting in an agency or a fiduciary

capacity or because it relates to ownership interests in a person.

ARTICLE 26

MEMBERS OF DIPLOMATIC MISSIONS AND CONSULAR POSTS

Nothing in this Convention shall affect the fiscal privileges of members of diplomatic

missions or consular posts under the general rules of international law or under the

provisions of special agreements.

ARTICLE 27

LIMITATION OF BENEFITS

1. Notwithstanding the other provisions of this Convention, a benefit under this

Convention shall not be granted in respect of an item of income or capital if it is

reasonable to conclude, having regard to all relevant facts and circumstances, that

obtaining that benefit was one of the principal purposes of any arrangement or

transaction that resulted directly or indirectly in that benefit, unless it is established

that granting that benefit in these circumstances would be in accordance with the

object and purpose of the relevant provisions of this Convention. Before a resident

of a Contracting State is denied such benefits in the other Contracting State by reason

of the preceding sentence, the competent authority of the other Contracting State

shall notify the competent authority of the first-mentioned State.

2. Where a benefit under this Convention is denied to a person under paragraph 1, the

competent authority of the Contracting State that would otherwise have granted this

benefit shall nevertheless treat that person as being entitled to this benefit, or to

different benefits with respect to a specific item of income or capital, if such

competent authority, upon request from that person and after consideration of the

relevant facts and circumstances, determines that such benefits would have been

granted to that person in the absence of the transaction or arrangement referred to in

paragraph 1. The competent authority of the Contracting State to which the request

has been made will consult with the competent authority of the other State before

rejecting a request made under this paragraph by a resident of that other State.

ARTICLE 28

ENTRY INTO FORCE

1. The Contracting States shall notify each other in writing, through diplomatic

channels, that the procedures required by its law for the entry into force of this

Convention have been completed.

2. The Convention shall enter into force on the date of the later of these notifications.

The provisions of the Convention shall have effect:

a. in respect of taxes withheld at source, on income derived on or after the first

day of January next following the year in which the Convention enters into

force;

b. in respect of other taxes on income and taxes on capital, to taxes chargeable

for any taxation period beginning on or after the first day of January next

following the year in which the Convention enters into force.

ARTICLE 29

TERMINATION

1. This Convention is concluded for an indeterminate period of time. Either Contracting

State may terminate the Convention through diplomatic channels, by giving to the

other Contracting State written notice thereof not later than the 30th June of any

calendar year after the expiration of a period of five years from the date of its entry

into force. In such event, the Convention shall cease to have effect:

a. in respect of taxes withheld at source, on income derived on or after the first

day of January following the year in which the notice is given;

b. in respect of other taxes on income and taxes on capital, on taxes chargeable

for any taxation period, beginning on or after the first day of January next

following the year in which the notice is given.

In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto by their respective

Governments, have signed this Convention.

Done in duplicate in two originals at New York this 23rd day of September 2025, in the

Estonian, Catalan and English languages, all texts being equally authentic. In case of

divergence on the interpretation, the English text shall prevail.

For the Republic of Estonia

Margus Tsahkna

Foreign Minister

For the Principality of Andorra

Imma Tor Faus

Foreign Minister

PROTOCOL

At the signing today of the Convention between Republic of Estonia and the Principality of

Andorra for the Elimination of Double Taxation with respect to Taxes on Income and on

Capital and the Prevention of tax evasion and avoidance, the undersigned have agreed upon

the following provisions, which shall form an integral part of this Convention:

I. With reference to Article 25 (Exchange of Information):

Notwithstanding the entry into force of the Convention, requests for information may be

made only in respect to periods beginning on or after January 1, 2017.

II. With reference to the assistance in the collection of taxes:

In the event that pursuant to an Agreement or Convention for the avoidance of Double

Taxation concluded with another country after the date of the signature of this Convention,

Andorra agrees to include an article similar to Article 27 of the OECD Model in such an

Agreement or Convention, then the same provisions will apply to the assistance in the

collection of Taxes between the Contracting States of this Convention.

IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this

Protocol.

Done in duplicate in two originals at New York this 23rd day of September 2025, in the

Estonian, Catalan and English languages, all texts being equally authentic. In case of

divergence on the interpretation, the English text shall prevail.

For the Republic of Estonia

Margus Tsahkna

Foreign Minister

For the Principality of Andorra

Imma Tor Faus

Foreign Minister