Kiri

SELETUSKIRI
Vabariigi Valitsuse otsuse juurde
„Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse ettepaneku, millega keelatakse sunniviisilise töö
tulemusena valminud tooted liidu turul, eelnõu kohta“

1. Sissejuhatus
Euroopa Komisjon (edaspidi komisjon) avaldas 14.09.2022 määruse eelnõu, et keelata sunnitöö tulemusena valminud tooted liidu turul. Eelnõus keelatakse ettevõtjatel lasta müügile/teha EL turul kättesaadavaks sunnitööga valmistatud tooted. Keeld on ette nähtud ka juhul, kui osa tootest on sunnitööga tehtud või toote pakendamisel on sunnitööd kasutatud. Hõlmatud on ka e-kaubandus. Samuti ei tohi selliseid tooteid eksportida.
Sunnitöö definitsiooni puhul on lähtutud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonist (edaspidi ILO ehk International Labour Organisation), mille Eesti on ratifitseerinud. Konventsiooni mõistes tähendab sunniviisiline või kohustuslik töö igasugust tööd, mida nõutakse mistahes isikult ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks see isik ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud.1
Liikmesriigid peavad määrama pädevad asutused, kes vastutavad (otsekohalduva) määruse rakendamise ja jõustamise eest. Asutustele antakse volitus võtta pärast uurimist ELi turult tagasi sunnitöö tulemusena valmistatud tooted. Riikide tolliasutused kontrollivad tooteid piiril, tuginedes pädeva asutuse otsustele. Seejuures tuleb ühe riigi pädeva asutuse tehtud otsuseid tunnustada ja täita kõikides teistes EL riikides.
Samuti näeb eelnõu ette andmebaasi loomise, kus hakkab olema info piirkondade ja toodete kohta, mille puhul on risk, et nende tootmisel kasutatakse sunnitööd. Lisaks luuakse uus platvorm, ELi võrgustik sunnitööga valmistatud toodete vastu, et tagada struktureeritud koordineerimine ja koostöö pädevate asutuste ja komisjoni vahel.
Algatus mõjutab kõiki Eestis valmistatud ja Eestisse imporditud tooteid tarbivaid inimesi. Muudatus ei mõjuta otseselt Eestis töötavaid inimesi, kuna sunniviisilist töötamist ei ole Eestis tuvastatud. Kuigi Eestis ei ole sunnitöö juhtumeid tuvastatud, on siiski võimalik, et teatud Eestis valmistatud toodete imporditud osad või koostisained on valminud sunniviisilise töö tulemusena. Selliste toodete turult eemaldamisega aitab Eesti kaasa amoraalsete töövormide tõkestamisele ning seeläbi ka inimõiguste eest seismisele. Samuti aitab sunnitööga toodetud toodete müügi ja ekspordi keelamine tagada ettevõtjatele võrdsed võimalused turul tegutsemiseks ja edendada õiglasi kaubandustavasid, kuivõrd sunnitööd kasutavad ettevõtted saavad ebaõiglase palgamaksmise ja töötingimuste rikkumise tõttu toota kaupasid oluliselt odavamalt, kui nendega ausalt konkureerivad ettevõtted, kes tegutsevad turul ausalt – maksavad õiglast palka ja panustavad inimväärsete töötingimuste loomisesse.
Sätetest tuleneb Eestile kohustus määrata üks või mitu pädevat asutust, kelle ülesanne on teha kindlaks, kas mõnes toote valmistamise etapis on kasutatud sunniviisilist tööd ja vajadusel tooted turult eemaldada. Määruse nõuetekohane rakendamine toob riigiasutuste tasandil kaasa töökoormuse kasvu seoses järelevalveülesannete täitmise ja karistusmeetmete rakendamisega.
Ebasoovitavat mõju võib esineda juhul, kui ELi turul keelustatakse toode või toote osa, mis on ettevõtte tegevuses oluliseks osaks ning selle asendamine on kulukas või hoopis võimatu, mõjudes negatiivselt ettevõtte majandustegevusele. Samuti võib see kaasa tuua hinnatõusu ja tarneraskusi. Seoses sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete keelustamisega võivad suhted halveneda teatud kolmandate riikidega, kelle majandust ekspordi vähenemine mõjutab.

Õigusakti vastuvõtmiseks on nõukogus vaja kvalifitseeritud häälteenamust.
Määruse eelnõu menetlemine toimub Euroopa Liidu nõukogu siseturu töörühmas.
Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu ja seletuskirja koostasid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna osakonna juhataja Seili Suder ([email protected]), sama osakonna töövaldkonna juht Liis Tõnismaa ([email protected]), sama osakonna nõunik Kaia Läänemets-Ester ([email protected]), ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakonna nõunik Risto Jõgi ([email protected]), strateegiaosakonna analüütik Marian Juurik ([email protected]), sama osakonna peaanalüütik Mario Lambing ([email protected]), Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunikud Ingel Pilviste ([email protected]) ja Evelin Tõnisson ([email protected]).
Valdkonna eest vastutavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööala asekantsler Ulla Saar ([email protected]) ja ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna asekantsler Sandra Särav ([email protected]).
2. Määruse eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
I peatükk sisaldab üldsätteid: reguleerimis ja kohaldamisala (artikkel 1), mõisted (artikkel 2) ning sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete keeld (artikkel 3).
Sunnitöö mõiste
Artikkel 2 punktid a ja b puudutavad sunniviisilise töö mõistet.
Artikkel 2 punktis a on toodud sunniviisiline töö definitsioon. Sätte kohaselt on eelnõus lähtutud sunnivisiilise töö mõiste määratlemisel ILO 1930. aasta konventsioonist nr 29 sunniviisilise või kohustusliku töö kohta (edaspidi sunniviisilise töö konventsioon) artiklis 2 toodud sunniviisilise töö definitsioonist. Kõnealuse konventsiooni on Eesti ratifitseerinud (RT II 1995, 45, 201) ning see on Eesti õiguses kehtiv. Selle konventsiooni artikli 2 lõike 1 kohaselt tähendab mõiste sunniviisiline või kohustuslik töö igasugust tööd või teenistust, mida nõutakse mistahes isikult ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks see isik ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud. Artikli 2 lõikes 2 on toodud välistused, mida sunniviisiliseks või kohustuslikuks tööks ei peeta2.
Artikkel 2 punktis b on toodud riigiasutuste rakendatava sunniviisilise töö mõiste. Selle mõiste sisustamisel on lähtutud ILO sunniviisilise töö kaotamise konventsioonist, mille Eesti on ratifitseerinud ning mis seega Eesti õiguses kehtib. Selle konventsiooni artikli 1 kohaselt võtab iga ILO liige endale kohustuse keelustada kohustuslik või sunniviisiline töö ja mitte kasutada seda mistahes vormis nt tööjõu mobiliseerimise ja kasutamise meetodina majandusarengu eesmärgil; töödistsipliini tagamise vahendina; karistusena streigis osalemise eest jne. Konventsiooni artikli 2 kohaselt on liikmesriigil kohustus rakendada tõhusaid abinõusid, et tagada kohustusliku või sunniviisilise töö kohene ja täielik kaotamine.
Lisaks tuleneb ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 5 lõikest 2, et kelleltki ei tohi nõuda sunniviisilist või kohustuslikku töötamist. Samuti on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/36/EL3 kohaselt sunniviisiline töö tööalase ärakasutamise vorm, mis on karistatav.
Seega tuleb Eestile nii rahvusvahelistest konventsioonidest kui ka Euroopa Liidu õigusest kohustus keelata sunniviisiline töö. Eesti riigisiseste õigusaktidega ei ole sunnitöö mõiste eraldi reguleeritud, kuid sunnitöö kuulub inimkaubanduse mõiste alla ning seega on karistusseadustiku § 133 lõike 1 kohaselt inimkaubandus muuhulgas inimese asetamine majandusliku kasu saamise eesmärgil või ilma selleta olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimusel.
Eestis teostab erinevate tööõigusealaste rikkumiste suhtes järelevalvet Tööinspektsioon (TLS § 115). Näiteks teostab tööinspektsioon järelevalvet selle üle, kas on järgitud alaealisega töölepingu sõlmimise nõudeid, töötasu maksmist puudutavaid nõudeid, tööaja nõudeid, töö- ja puhkeaja nõudeid jms. Lisaks sisalduvad töölepingu seaduses karistused erinevate väärtegude eest, mis puudutavad töötaja õiguste rikkumisi (nt TLS §-s 118 alaealisega töölepingu sõlmimine talle vastunäidustatud tööde tegemiseks või tema lubamine sellisele tööle, §-s 122 töö tegemise aja piirangu järgimata jätmine, §-s 124 alaealise tööle rakendamise piirangu järgimata jätmine, §-s 126 igapäevase puhkeaja võimaldamata jätmine, §-s 127 iganädalase puhkeaja võimaldamata jätmine). Seega Tööinspektsiooni pädevuses on tööalase ärakasutamise juhtumite tuvastamine. Kuivõrd sunnitöö on kuritegu, siis Tööinspektsioon ei saa sunnitööd tuvastada. Kuriteo uurimine ja menetlemine on Politsei- ja Piirivalveameti ja Prokuratuuri pädevuses. Kui Tööinspektsioonil tekib töö käigus kahtlus, et tegemist võib olla sunnitööga, lõpetab Tööinspektsioon oma menetluse ning annab info edasi Politse- ja Piirivalveametile, kes alustab kriminaalmenetlust.
Karistusseadustikus on ette nähtud ühe- kuni seitsmeaastane vangistus inimese asetamise eest majandusliku kasu saamise eesmärgil või ilma selleta olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel (s.o KarS § 133).
Statistika kohaselt Eestis praktiliselt ei esine sunniviisilise töö juhtumeid, kuid hoolimata sellest väärib sunnitööga toodetud toodete keelamine eelnõu raames reguleerimist. Peamiselt on eelnõu fookus suunatud just kolmandates riikides sunniviisilise tööga toodetud kaupade turult kõrvaldamisele, mis liikmesriikidele toob kaasa vajaduse viia oma riigis läbi nende toodete turult eemaldamise menetlus või keelata toodete import või eksport vastavalt eelnõus sätestatule. Seejuures puudub hetkel Eesti õiguses regulatsioon, mis reguleeriks sunniviisilise tööga toodetud kaupade turule laskmist, nende turul kättesaadavaks tegemist, turult eemaldamise ja eksporti.
Artikkel 2 punktides f, g, p ja q on selgitatud lahti tooteid puudutavad mõisted.
Artikli 2 punkti f kohaselt peetakse tooteks mis tahes toodet, millel on rahaline väärtus ja millega saab seega teha kaubanduslikke tehinguid, olenemata sellest, kas see on kaevandatud, korjatud, toodetud või valmistatud, sh tootega töötamine või selle töötlemine tarneahela mis tahes etapis. Artikli 2 punkti g kohaselt peetakse sunniviisilise töö tulemusena valminud tooteks sellist toodet, mille kaevandamise, korjamise, tootmise või valmistamise, sh tarneahela mis tahes etapis tootega töötamise või selle töötlemise käigus on mis tahes etapis kasutatud täielikult või osaliselt sunniviisilist tööd. Artikli 2 punkti p kohaselt on liidu turule tulevad tooted kolmandatest riikidest pärit tooted, mis on ette nähtud liidu turule laskmiseks või liidu tolliterritooriumil isiklikuks kasutamiseks või tarbimiseks ning mille suhtes on kavas kohaldada vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuri. Artikli 2 punkti f kohaselt on liidu turult väljaviidavaks tooteks ekspordi tolliprotseduuri läbivad tooted.
Silmas tuleb pidada, et eelnõu põhjenduspunktides toodud selgituste kohaselt tuleb keeldu selle tulemuslikkuse tagamiseks kohaldada toodete suhtes, mille ükskõik millises tootmise, valmistamise, korjamise või kaevandamise etapis, sh toodetega seotud töö või töötlemise käigus, on kasutatud sunniviisilist tööd. Seega tuleks kõnealust keeldu kohaldada mis tahes liiki kõigi toodete, sh nende komponentide suhtes, olenemata sektorist, päritolust, sellest, kas need on toodetud liidus või imporditud, lastud liidu turule või tehtud liidu turul kättesaadavaks või eksporditud. Eelkõige peetakse eelnõu puhul silmas tooteid, mis on toodetud n-ö riskipiirkondades. Eelnõu seletuskirjas ei ole toodud näiteid selliste riskipiirkondade või toodete kohta, kuid näiteid võib saada Ameerika Ühendriikide valitsuse tööhõive osakonna poolt koostatud 2022. a raportis4, mille kohaselt on sellisteks riskipiirkondades sunniviisiliselt, sh lapstööjõudu kasutades, toodetud toodeteks näiteks: Bangladeshis, Brasiilias ja Malaisias toodetud rõivad; Angoolas ja Kesk-Aafrika Vabariigis toodetud juveelid; Hiinas toodetud jõuluehted, jalanõud, juuksetooted jne; Filipiinidel ja Ecuadoris toodetud banaanid; Hondurases, Guatemalas ja Kõrgõzstan toodetud kohv jne.

II peatükk kirjeldab uurimiste esialgseid etappe, uurimisi, pädevate asutuste otsuseid, otsuste sisu, otsuste läbivaatamist, pädevate asutuste teavitamiskohustusi ja teabe esitamist artikli 3 rikkumiste kohta. Samuti käsitletakse peatükis andmebaasi loomist sunniviisilise töö ohuga piirkondade või toodete kohta. Andmebaasi loob Komisjon, kasutades asutuseväliste ekspertide abi. Komisjon tagab, et andmebaas on üldsusele kättesaadav hiljemalt 24 kuu möödumisel määruse jõustumisest. Artikkel 12 kirjeldab liikmesriikide pädevate asutuste määramist, kes vastutavad määrusees sätestatud kohustuste täitmise eest. Komisjon koordineerib liikmesriikide pädevate asutuste koostööd ning loob neile võrgustiku (artikkel 24). Artikkel 14 kirjeldab, millistel tingimustel ja kuidas peavad pädevad asutused ühe liikmesriigi pädeva asutuse tehtud otsuseid tunnustama ja nende täitmist tagama.
Artikkel 4
Määruses sätestatud menetlus algab uurimise esialgse etapiga. Seda iseloomustab n-ö riskipõhine lähenemisviis. Artikkel 4 lõike 1 kohaselt tähendab see, et pädevad asutused järgivad riskipõhist lähenemisviisi, kui nad hindavad, kas ettevõtjad võivad olla toime pannud artikli 3 rikkumisi ehk lasknud liidu turule, teinud liidu turul kättesaadavaks või eksportinud sunniviisilise töö tulemusena valminud tooteid.

See hinnang põhineb kogu teabel, mis on pädevatele asutustele kättesaadav, sh järgmisel teabel: a) teave, mille on esitanud füüsilised või juriidilised isikud või ilma juriidilise isiku staatuseta ühendused kooskõlas artikliga 10; b) riskinäitajad ja muu teave kooskõlas artikli 23 punktidega b ja c; c) artiklis 11 osutatud andmebaas; d) teave ja otsused, mis on kantud artikli 22 lõikes 1 osutatud info- ja teavitussüsteemi, sh ettevõtja mis tahes varasemad juhtumid, mis on seotud artikli 3 nõuete täitmise või mittetäitmisega; e) teave, mida pädev asutus on vajaduse korral küsinud muudelt asjaomastelt asutustelt selle kohta, kas hinnatavate ettevõtjate suhtes kohaldatakse sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustust ja kas nad täidavad seda kooskõlas kohaldatavate liidu või liikmesriikide õigusaktidega, milles on sätestatud sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse nõuded.

Lõikes 2 on sätestatud, et kui pädevad asutused hindavad tõenäosust, kas ettevõtjad on rikkunud artikli 3 nõudeid (ehk on lasknud liidu turule või teinud liidu turul kättesaadavaks sunniviisilise töö tulemusena valminud tooteid või neid eksportinud), siis keskenduvad nad ettevõtjatele, kes osalevad väärtusahela etapis, mis on võimalikult lähedal sunniviisilise töö tõenäolise ohuga etapile, ning võtavad arvesse ettevõtjate suurust ja majandusressursse, asjasse puutuvate toodete kogust ning kahtlustatava sunniviisilise töö kasutamise ulatust.

Ka määruse eelnõu põhjenduspunktides on selgitatud, et pädevad asutused peaksid algatama uurimise juhul, kui nad teevad kogu kättesaadavat teavet hinnates kindlaks, et on põhjust kahtlustada keelu rikkumist. Seejuures on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et pädevad asutused peaksid keskenduma nõuete täitmise tagamisel sellele, mis avaldab tõenäoliselt kõige suuremat mõju, nimelt ettevõtjatele, kes osalevad väärtusahela nendes etappides, mis on sunniviisilise töö tõenäolise kasutamise etapile võimalikult lähedal. Nad peaksid samuti võtma arvesse ettevõtjate suurust ja majandusressursse, asjasse puutuvate toodete kogust ning kahtlustatava sunniviisilise töö kasutamise ulatust. Seega sõltub selline hindamine väga mitmest juhtumipõhisest asjaoludes.

Lõikest 3 tuleneb, et enne artikli 5 lõike 1 kohase uurimise alustamist küsivad pädevad asutused hinnatavatelt ettevõtjatelt teavet meetmete kohta, mille nad on hinnatava toote puhul oma tegevuse käigus ja väärtusahelates võtnud sunniviisilise töö ohu kindlaks tegemiseks, tõkestamiseks, leevendamiseks ja kõrvaldamiseks, sh ükskõik millise järgmise dokumendi põhjal: a) kohaldatavad liidu või liikmesriikide õigusaktid, millega kehtestatakse sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse nõuded; b) suunised, mille komisjon on avaldanud kooskõlas artikli 23 punktiga a; c) ÜRO, ILO, OECD või muu asjaomase rahvusvahelise organisatsiooni hoolsuskohustuse suunised või soovitused; d) sunniviisilise tööga seotud mis tahes muu hoolsuskohustus.

Lõike 4 kohaselt peavad ettevõtjad vastama pädeva asutuse taotlusele, millele on osutatud lõikes 3, 15 tööpäeva jooksul alates taotluse laekumise kuupäevast. Ettevõtjad võivad esitada pädevatele asutustele mis tahes muud teavet, mida nad peavad käesoleva artikli otstarbel vajalikuks. Lõikest 5 tuleneb, et 30 tööpäeva jooksul alates selle teabe laekumise kuupäevast, mille ettevõtjad on lõike 4 kohaselt esitanud, viivad pädevad asutused lõpule esialgse etapi uurimises, kas lõikes 1 osutatud hindamise ja lõike 4 kohaselt ettevõtjate esitatud teabe alusel esineb artikli 3 rikkumise põhjendatud kahtlus. Seega iseloomustavad esialgse uurimise etappi võrdlemisi lühikesed tähtajad.

Lõikes 6 on sätestatud, et kui ettevõtja tõendab, et ta täidab hoolsuskohustust, määrates kindlaks sunniviisilise töö mõju oma tarneahelas ning võtab ja rakendab meetmeid, mis on sobilikud ja tulemuslikud sunniviisilise töö kaotamiseks lühikese aja jooksul, siis võtab pädev asutus seda nõuetekohaselt arvesse. Lõike 7 kohaselt ei algata pädevad asutused artikli 5 kohast uurimist ja ei teavita sellest hinnatavaid ettevõtjaid, kui lõikes 1 osutatud hindamise ja lõike 4 kohaselt ettevõtjate esitatud teabe alusel on pädevad asutused seisukohal, et puudub artikli 3 rikkumise põhjendatud kahtlus, näiteks kuna kohaldatakse lõikes 3 osutatud õigusakte, suuniseid, soovitusi või mis tahes muud sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustust viisil, mis leevendab või hoiab ära sunniviisilise töö ohtu või kõrvaldab selle. Kui aga pädev asutus teeb kindlaks, et esineb rikkumise põhjendatud kahtlus, siis teeb ta artikkel 5 lõike 1 kohaselt otsuse asjaomaste toodete ja ettevõtjate asjus uurimise algatamise kohta.

Muudatusega ette nähtud uurimise esialgse etapi lühikesed tähtajad sunnitöö kahtluse hindamiseks ehk nn riskipõhiseks lähenemiseks tähendavad Eesti kontekstis, et menetluse aluseks ei saa ajapuuduse tõttu olla Tööinspektsiooni järelevalvemenetlus ega Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalmenetlus. Pädev asutus saab menetluse algatada pelgalt sunnitöö kahtluse olemasolul ning seega ei ole toote turult eemaldamiseks vajalik sunnitöö otsene tuvastamine ehk lähtutakse riskipõhisest hindamisest. Tööinspektsiooni, Politsei- ja Piirivalveameti ja Prokuratuuri menetlus võib tulla kõne alla ainult juhul, kui sunnitööd kasutab Eestis tegutsev ettevõte, kuid neid olukordi Eestis praktiliselt ei esine. Seega tähendab riskipõhine lähenemine Eesti kontekstis, et pädeva asutuse ülesanne on eelkõige olemasoleva info põhjalt hinnata, kas hinnatav toode (eelkõige välismaal toodetud tooted) on toodetud sunnitööd kasutades (sh lähtudes Euroopa Komisjoni poolt antavast infost võimalike riskipiirkondade ja toodete kohta, vaadates, mis materjale on tootmisel kasutatud ja kust piirkonnast materjale on saadud). Ka tööstustoodete nõuete üle järelevalvet teostavad ametid ei teosta täna sellist järelevalvet, kuivõrd tänane toodete nõuete järelevalve on toote keskne, mitte toote tootmisprotsessi keskne, mistõttu sunnitöö kasutamine ei ole müügihetkel üksnes toodet inspekteerides tuvastatav.

Artiklis 5 on sätestatud uurimise järgmine etapp. Lõikes 1 on sätestatud, et pädevad asutused, kes teevad artikli 4 lõike 5 kohaselt kindlaks, et esineb artikli 3 rikkumise põhjendatud kahtlus, teevad otsuse asjaomaste toodete ja ettevõtjate asjus uurimise algatamise kohta. See, kas põhjendatud kahtlus on olemas, sõltub iga konkreetse juhtumi asjaoludest.

Lõikes 2 on sätestatud, mida teevad pädevad asutused siis, kui nad algatavad lõike 1 kohaselt uurimise. Sellisel juhul nad teavitavad uurimise objektiks olevaid ettevõtjad kolme tööpäeva jooksul alates kõnealuse uurimise algatamise kohta otsuse tegemisest järgmisest: a) uurimise algatamisest ja selle võimalikest tagajärgedest; b) uuritavatest toodetest; c) uurimise algatamise põhjustest, v.a juhul, kui see ohustaks uurimise tulemust; d) ettevõtjate võimalusest esitada pädevale asutusele mis tahes dokument või teave ja kõnealuse teabe esitamise tähtpäeva.
Lõikest 3 tuleneb, et kui pädevad asutused esitavad vastava taotluse, siis peavad uuritavad ettevõtjad esitama neile pädevatele asutustele mis tahes teabe, mis on uurimise jaoks asjakohane ja vajalik, sh teabe, mis võimaldab teha kindlaks uuritava toote, nende toodete valmistaja või tootja ja toote tarnija. Seda teavet küsides teevad pädevad asutused võimaluste piires järgmist: a) omistavad suuremat tähtsust uuritavatele ettevõtjatele, kes osalevad väärtusahela etapis, mis on võimalikult lähedal sunniviisilise töö kasutamise tõenäolise ohuga etapile, ning b) võtavad arvesse ettevõtjate suurust ja majandusressursse, asjasse puutuvate toodete kogust ning kahtlustatava sunniviisilise töö kasutamise ulatust.
Lõike 4 kohaselt peavad ettevõtjad teabe esitama 15 tööpäeva jooksul alates lõikes 3 osutatud taotluse laekumisest või esitavad põhjendatud taotluse tähtaja pikendamiseks. Lõike 5 kohaselt võtavad pädevad asutused käesolevas artiklis otsustatud tähtaegade kohta otsuste tegemisel arvesse asjaomaste ettevõtjate suurust ja majandusressursse. Siit võit järeldada, et kui tegemist on VKE-dega, siis võtavad pädevad asutused arvesse VKEde väiksemat võimekust ja määravad neile ka pikemad tähtajad artiklist tulenevate kohustuste täitmiseks.
Lõikest 6 tuleneb, et pädevad asutused võivad teha kõik vajalikud kontrollid ja inspekteerimised, sh uurimised kolmandates riikides, kui asjaomased ettevõtjad annavad selleks oma nõusoleku ning liikmesriiki või kolmandat riiki, kus uurimine toimub, on sellest ametlikult teavitatud ja ta ei ole vastuväiteid esitanud. Artiklis ei ole täpsustatud, millisel viisil või vormis peaks ettevõtja sellise nõusoleku pädevale asutusele andma. Samas on ilmselt ettevõtja huvides selline nõusolek pädevale austusele anda, kui see võib aidata tõendada seda, et tema äritegevust puudutavad tooted ei ole toodetud sunnitöö tulemusena. Lõikest tuleb muuhulgas võimalus liikmesriigi pädevale asutusele viia läbi erinevaid uurimistoiminguid (kontrollid ja inspekteerimised) teistes liikmesriikides ja kolmandates riikides (nt Hiinas). Artiklis ei ole täpsustatud, kuidas selliseid uurimistoiminguid välisriigis läbi viia ning kuidas teha kindlaks, milline ametiasutus on antud riigis pädev vastavat nõusolekut andma ning kuidas selline nõusolek saada. Näiteks tähendab see, et Eesti asutus võiks viia läbi uurimistoiminguid Hiinas, kui ta saab Hiina pädevalt asutuselt selleks nõusoleku.
Artiklis 11 on sätestatud sunniviisilise töö ohuga piirkondade või toodete andmebaasi puudutav. Lõike 1 esimese lause kohaselt kasutab komisjon asutuseväliste ekspertide abi, et luua hinnanguline, mitteammendav, kontrollitav ja korrapäraselt ajakohastatud andmebaas, milles on esitatud teave sunniviisilise töö ohu kohta konkreetsetes geograafilistes piirkondades või konkreetsete toodete puhul, sh riigiasutuste rakendatava sunniviisilise töö kohta. Andmebaas aitab pädevatel asutustel uurimisi läbi viia, kuna vastavalt eelnõu artikkel 4 lõige 1 punktile c võetakse uurimise esialgses etapis arvesse ka andmebaasis sisalduvat teavet – ehk sealt saavad pädevad asutused teavet selle kohta, millised piirkonnad on n-ö riskipiirkonnad sunnitöö kasutamise mõttes ning millised tooted on potentsiaalselt sunniviisilise tööga toodetud.

Lõike 1 teise lause kohaselt põhineb andmebaas artikli 23 punktides a, b ja c osutatud suunistel ning asjasse puutuvatel asutusevälistel teabeallikatel, muu hulgas rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja kolmandate riikide ametiasutustelt. Kõnealused suunised, millel andmebaas põhineb, avaldab komisjon artikli 23 kohaselt hiljemalt 18 kuu möödumisel määruse jõustumisest.

Lõike 2 kohaselt tagab komisjon, et asutusevälised eksperdid teevad andmebaasi üldsusele kättesaadavaks hiljemalt 24 kuu möödumisel määruse jõustumisest. Siin tuleb silmas pidada, et artikli 31 kohaselt hakatakse ka määrust kohaldama 24 kuud pärast jõustumist – ehk andmebaas sunnitöö ohuga riskipiirkondadest ja toodetest avaldatakse samaaegselt määruse kohaldama hakkamisega.

Lõikes 3 on sätestatud, et ettevõtjad, kes lasevad liidu turule, teevad liidu turul kättesaadavaks või ekspordivad tooteid, mida ei ole käesoleva artikli lõikes 1 osutatud andmebaasis nimetatud, või mis pärinevad piirkondadest, mida ei ole kõnealuses andmebaasis nimetatud, peavad sellest hoolimata täitma artikli 3 nõudeid. See lõige kinnitab lõikes 1 sätestatut, et andmebaasis ei sisaldu ammendav info sunnitöö ohuga piirkondade ja toodete kohta, vaid tegemist on näitlikustava loeteluga ning sunnitööd võib esineda ka sellistes piirkondades ja selliste toodete puhul, mida ei ole andmebaasis nimetatud.

Artiklis 12 sätestatakse pädevaid asutusi puudutav. Lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid määrama pädeva(d) asutuse(d), kes vastutavad eelnõus sätestatud kohustuste täitmise eest. Liikmesriikide määratud pädevad asutused vastutavad eelnõu tulemusliku ja ühetaolise rakendamise tagamise eest kogu liidus. Lõikes 2 on täpsustatud, et kui liikmesriigid on määranud mitu pädevat asutust, siis piiritlevad nad selgelt nende vastavad kohustused ja loovad teabevahetus- ja koordineerimismehhanismid, mis võimaldavad asutustel teha tihedat koostööd ja täita tulemuslikult oma kohustusi.

Viidatud sätetest tuleneb Eestile kohustus määrata üks või mitu pädevat asutust, kes hakkavad määrust rakendama. Eelnõu põhjenduspunktides on selgitatud, et pädevate asutuste ülesanne on teha kindlaks, et mõnes toote tootmise, valmistamise, korjamise või kavandamise etapis, sh toodetega seotud töö või töötlemise käigus, on kasutatud sunniviisilist tööd, lähtudes uurimise käigus kogutud teabest ja tõenditest ning seejärel toode vajadusel turult eemaldada ning keelata toote import. Eesti kontekstis, kus sunnitööd tavapäraselt ei esine, hakkab pädev asutus Eestis eelkõige lähtuma Euroopa Komisjoni poolt antavast infost võimalike riskipiirkondade ja toodete kohta, vaadates, mis materjale on tootmisel kasutatud ja kust piirkonnast materjale on saadud.

Kuivõrd hetkel ükski asutus Eestis kõigi eelnevate ülesannetega ei tegele, siis eeldab antud nõue riigisiseste õigusaktide muutmist selliselt, et määratakse kindlaks pädev(ad) asutus(ed) ning antakse neile määruses ettenähtud kohustused ja piisav resssurss kohustuste elluviimiseks.

Vastavalt sama artikli lõikele 3 peavad liikmesriigid hiljemalt kolme kuu möödumisel eelnõu jõustumise kuupäevast esitama artikli 22 lõikes 1 osutatud info- ja teavitussüsteemi kaudu komisjonile ja liikmesriikidele järgmise teabe: a) määratud pädeva(te) austus(t)e nimed, aadressid ja kontaktandmed; b) määratud pädeva(te) austus(t)e pädevusvaldkonnad. Liikmesriikidel on kohustus nimetatud teavet ajakohastada. Lõike 4 kohaselt teeb komisjon määratud pädevate asutuste loetelu oma veebisaidil üldsusele kättesaadavaks ja ajakohastab seda loetelu korrapäraselt liikmesriikidelt saadud ajakohase teabe alusel.

Lõikes 5 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et määratud pädevad asutused täidavad oma volitusi erapooletult, läbipaistvalt ja austades nõuetekohaselt ametisaladuse hoidmise kohustusi. Liikmesriigid tagavad, et nende pädevatel asutustel on uurimisteks vajalikud volitused ja ressursid, sh piisavad eelarvevahendid ja muud ressursid, ning et nad kooskõlastavad oma tegevust riiklike tööinspektsioonide, kohtu- ja õiguskaitseasutustega, sh asutustega, mis vastutavad inimkaubanduse tõkestamise eest. Lõike 6 kohaselt annavad oma pädevatele asutustele volituse määrata karistusi kooskõlas artikliga 30. Pädeval asutusel on võimalik olukorras, kus on saadud info võimaliku sunnitöö kasutamise kohta mõnes Eesti ettevõttes, kaasata Tööinspektsiooni, kes saab kontrollida töötingimusi ettevõttes, ning Politsei- ja Piirivalveametit, kes saab alustada kriminaalmenetlust sunnitöö tuvastamiseks.
III peatükk sisaldab sätteid ELi turule tulevate või sellelt väljaviidavate toodete kohta. Kehtestatakse tollikontrolli käsitlevad erisätted, kuna tavapärast toote nõuetele kohalduvat reeglistikku (EL määrus (EL) 2019/1020) ei saa antud juhul kasutada, sest sunnitöö ei avaldu tootes endas vaid toote tootmisprotsessis. Viimase tõttu ei saa toll ka visuaalsel vaatlusel kindlaks teha nõuetele vastavust ning peavad tuginema pädevate asutuste otsustele. Lisaks sellele peab tollidele olema kättesaadav konkreetne teave tootmisprotsessis osalevate füüsiliste ja juriidiliste isikute ning toote enda kohta, et nad saaksid tulemuslikult peatada sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete jõudmise ELi turule ja väljaviimise ELi turult kooskõlas pädevate asutuste otsustega.
Seetõttu sisaldab III peatükk sätteid tollikontrolli (artikkel 15), ettevõtjate poolt tollile kättesaadavaks tehtava teabe (artikkel 16), keeldu rikkuda võivate toodete vabasse ringlusse lubamise või ekspordi peatamise (artikkel 17), rikkumise puudumise korral toodete vabasse ringlusse lubamise või ekspordi lubamise (artikkel 18), vabasse ringlusse lubamise või ekspordi keelamise (artikkel 19) ning nende toodete kõrvaldamise kohta, mille vabasse ringlusse lubamine või eksport on keelatud (artikkel 20), samuti sätteid pädevate asutuste ja tollide teabevahetuse ja koostöö kohta (artikkel 21).
IV peatükk sisaldab sätteid infosüsteemide kohta (artikkel 22), suuniste kohta, mille komisjon peab väljastama, et aidata pädevatel asutustel rakendada kavandatud määrust ja ettevõtjatel seda järgida, sätteid, millega tagatakse pädevate asutuste ülesannete selgus ja tegevuse kooskõla (artikkel 23) ning sätteid pädevate asutuste ja komisjoni vahelise struktureeritud koordineerimise ja koostöö platvormina kasutatava ELi sunniviisilise töö tootevõrgustiku loomise, koosseisu ja ülesannete kohta (artikkel 24). Rakendamiseks plaanitakse ära kasutada juba olemasolevaid ELi järelevalve infosüsteeme, mida toote ohutuse valdkonnas kasutatakse (nn ICSMS5) ning tollisüsteemid.
Artikkel 23 puudutab suuniseid. Hiljemalt 18 kuu möödumisel määruse jõustumisest avaldab komisjon suunised, mis sisaldavad järgmist: a) suunised sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustuse kohta, milles võetakse arvesse kohaldatavaid liidu õigusakte, milles on sätestatud sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustuse nõuded, rahvusvaheliste organisatsioonide suuniseid ja soovitusi, ning ettevõtjate suurust ja majandusressursse; b) teave sunniviisilise töö riskinäitajate kohta, mis põhineb sõltumatul ja kontrollitaval teabel, sh rahvusvaheliste organisatsioonide (eelkõige Rahvusvaheline Tööorganisatsioon), kodanikuühiskonna ja äriorganisatsioonide aruannetel, ning nende liidu õigusaktide rakendamisel omandatud kogemustel, milles on sätestatud sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustuse nõuded; c) loetelu üldsusele kättesaadavatest teabeallikatest, millest saab asjakohast teavet käesoleva määruse rakendamise kohta; d) täiendav teave, mis aitab pädevatel asutustel käesolevat määrust rakendada; e) suunised artikli 16 ning vajaduse korral käesoleva määruse III peatüki mis tahes muude sätete tegelikkuses rakendamiseks. Suuniste eesmärk on aidata pädevatel asutustel läbi viia uurimisi ning ettevõtjatel täita hoolsuskohustust, et vältida sunniviisilise tööga toodetud toodete turulejõudmist.
V peatükk sisaldab sätteid konfidentsiaalsuse, rahvusvahelise koostöö, delegeeritud õigusaktide ja delegeeritud volituste rakendamise, kiirmenetluse, komiteemenetluse ja karistuste kohta ning jõustumise ja kohaldamise kuupäeva.
Artiklis 31 sätestatakse määruse jõustumine ja kohaldamise kuupäev. Määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Määrust kohaldatakse alates 24 kuud pärast jõustumist. Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

3. Euroopa Liidu asja vastavus pädevuse andmise, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele
3.1. Õiguslik alus
Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklitel 114 ja 207.
ELTL artikli 114 kohaselt peavad Euroopa Parlament ja nõukogu võtma liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks meetmeid, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine. Määruse eesmärk on vältida takistusi kaupade vabale liikumisele ja kõrvaldada konkurentsimoonutused siseturul, mille võivad põhjustada erinevused riiklikes õigus- ja haldusnormides, mis käsitlevad sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete liidu turule laskmist ja liidu turul kättesaadavaks tegemist.
ELTL artikli 207 kohaselt peab ühine kaubanduspoliitika rajanema ühtsetel põhimõtetel, näiteks ekspordipoliitika puhul. Määruse ettepanek mõjutab otseselt ja vahetult kaubandust sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete ekspordikeelu tõttu ning tõendatult sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete ELi turule laskmise keelu tõttu.
Seega on ELil tulenevalt ELTList pädevus määruse eelnõu vastuvõtmiseks.

3.2. Subsidiaarsus
Nõustume ettepanekus esile tooduga, et määruse eesmärkide saavutamiseks on oluline EL ühtne lähenemine. Määruse eelnõu eesmärk on sunnitööga toodetud kaupade turule jõudmise takistamine ELis. ELi turu toimimise tagamiseks tuleb selles valdkonnas kehtestada ühissätted, et ei tekiks moonutusi siseturul ja põhjendamatuid tõkkeid kaupade vabale liikumisele. Nõuete täitmise tagamiseks peavad meetmed olema kogu ELis ühtsed, et ei tekiks ebaõiglasi kaubandustingimusi. Sunniviisilise tööga seotud riskid on piiriülesed, mis toob esile vajaduse kogu ELi hõlmava lähenemisviisi järele. Kuna käesoleva määruse eesmärki, keeldu lasta liidu turule või teha liidu turul kättesaadvaks sunnitöö tulemusena valminud tooted, ei suuda liikmesriigid eraldiseisvalt saavutada, küll aga saab eesmärki paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega

3.3. Proportsionaalsus
Käesoleva ettepaneku eesmärk on tulemuslikult keelata sunniviisilise töö, sh laste sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete laskmine ELi turule, ELi turul kättesaadavaks tegemine ja eksport EList. Keeld hõlmab kohapeal toodetud ja imporditud tooteid. Ettepanekus on sätestatud ühised volitused kõikidele liikmesriikide pädevatele asutustele, mis peaks aitama tugevdada nõuete täitmise tagamist. Nõuete täitmise tagamise volitused on liikmesriikidel. Teatavatel liikmesriikidel võib tekkida vajadus kohandada oma riiklikke menetlusalaseid õigusakte, et nende täitevasutused saaksid tulemuslikult kasutada oma volitusi piiriüleses kontekstis, teha koostööd ja tegeleda ELis nõuetele mittevastavate toodetega. Valitud ühtlustamise määr on vajalik, et pädevad asutused saaksid teha ladusalt koostööd ja tõendeid vahetada.
Ettepanekuga parandatakse nõuete täitmise tagamise alast koostööd ja sidusust, luues asjaomaste asutuste võrgustiku, põhjustamata liikmesriikide asutustele ebaproportsionaalset või liigset koormust. Seega ei lähe ettepanek eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.Valitud meetmed on kohased, et eesmärki saavutada ja ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

4. Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte

Muudatusega soovitakse tulemuslikult keelata sunniviisilise töö, sh laste sunniviisilise töö tulemusena valminud kaupade ja teenuste laskmine ELi turule, ELi turul kättesaadavaks tegemine ja eksport EList. Keeld hõlmab kohapeal toodetud ja imporditud tooteid.

Muudatusel on mõju majandusele; riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele, keskkonnale, välissuhetele ning sotsiaalne mõju. Muudatusel puuduvad mõjud regionaalarengule ning riigi julgeolekule.


4.1. Sotsiaalsed mõjud
Mõjutatud sihtrühm: Eesti elanikud
Muudatusest mõjutatud sihtrühm, avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus
Muudatus mõjutab kõiki Eestis valmistatud ja Eestisse imporditud tooteid tarbivaid inimesi. Statistikaameti andmetel oli Eesti rahvaarv 2023. aasta 1. jaanuari seisuga 1,37 miljonit. Samas ei ole teada, millised või millises mahus tooted ELi turult kaovad, mistõttu ei saa hinnata otseselt mõjutatud sihtrühma suurust. Kuna turult kaovad vaid sunniviisilise töö tulemusel valminud tooted, ei mõjuta muudatus kõiki tarbijaid ning nõudlust saab täita alternatiivsete toodetega. Mõjutatud sihtrühma suurust võib tõenäoliselt pidada väikeseks.
Muudatus ei mõjuta otseselt Eestis töötavaid inimesi, kuna sunniviisilist töötamist ei ole Eestis tuvastatud. Euroopa Nõukogu GRETA hindamiskomisjoni 2023. a raportis on välja toodud, et viimastel aastatel on tööjõu migratsioon Eestis kasvanud ning sellega koos ka risk välistöötajate ärakasutamiseks, kuid seejuures on nenditud, et Eesti ametkonnad on võtnud tarvitusele mitmeid meetmeid välistööjõu ärakasutamise vähendamiseks. Aastatel 2021 ja 2022 viisid Politsei- ja Piirivalveamet ning Maksu- ja Tolliametiga läbi ühiskontrolli, mille käigus kontrolliti vastavalt 3773 töötajat ja 919 ettevõtet ning 1575 töötajat ja 618 ettevõtet, ning nende kontrollide käigus ei leitud ühtegi inimkaubanduse juhtumit, mis puudutaks tavapäratutel tingimustel sunniviisilist töötamist.
2022. a Eesti kuritegevuse aastaraamatus esitatud statistika kohaselt leidis 2022. aastal 37 korral aset olukordi, kus Sotsiaalkindlustusametist suunati Tööinspektsiooni/Politsei- ja Piirivalveametisse teave tööalase ärakasutamise kahtlusega isikute kohta ning 20 korral leidis aset olukordi, kus Sotsiaalkindlustusametist suunatud tööalase ärakasutamise kahtlusega juhtumid lahendati töövaidluskomisjonis.6 Antud juhtumid aga ei kajasta otseselt sunniviisilist töötamist, vaid on tihtipeale seotud töö- ja puhkeajanõuete rikkumisega, ületunnitöö nõuete rikkumisega vms tööõiguslike vaidlustega.
Muudatus mõjutab sihtrühma positiivselt, kuna selle eesmärgiks on sunniviisilise töö tõkestamine ja seeläbi inimõiguste, sh töötaja õiguste kaitsmine. Kuigi Eestis ei ole sunnitöö juhtumeid tuvastatud, on siiski võimalik, et teatud Eestis valmistatud toodete imporditud osad või koostisained on valminud sunniviisilise töö tulemusena. Selliste toodete turult eemaldamisega aitab Eesti kaasa amoraalsete töövormide tõkestamisele ning seeläbi ka inimõiguste eest seismisele.
Ebasoovitavad mõjud
Seoses sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete keelustamisega võib teatud tootegruppide, sh elutähtsate toodete (nt meditsiiniseadmed ja ravimid), kättesaadavus halveneda ning alternatiivtoodete nõudluse suurenemine kaasa tuua tarneraskusi. Seega võib teatud toodete turult eemaldamine olla üksikjuhtudel kriitilise mõjuga – nt tervisele.
Kuna sunnitöökahtlusega riikides on enamasti tootmine soodsam, võib nende toodete keelustamine EL turul kaasa tuua ka hinnatõusu.
Kokkuvõttev hinnang
Mõju ulatust võib pidada keskmiseks ja sagedust väikeseks, kuna sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete tuvastamine on keeruline protsess ja iga toote turult eemaldamine võtab aega. Sihtrühma suurus on tõenäoliselt väike. Ebasoovitavate mõjude risk sõltub otseselt toodetest, mis EL turul keelustatakse.

5.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Muudatuse mõju kirjeldus ja mõju olulisus
Muudatus mõjutab positiivselt Eesti riigi suhteid Euroopa Liidu ja teiste liikmeriikidega, andes võimaluse koostööks inimõiguste kaitseks läbi sunniviisilise töö tõkestamise. Kuigi Eestis ei ole sunnitöö juhtumeid tuvastatud, on siiski võimalik, et teatud Eestis valmistatud toodete imporditud osad või koostisained on valminud sunniviisilise töö tulemusena. Selliste toodete turult eemaldamisega aitab Eesti kaasa EL-i inimõiguste tegevuskava täitmisele.
Ebasoovitavad mõjud
Seoses sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete keelustamisega võivad suhted halveneda teatud kolmandate riikidega, kelle majandust ekspordi vähenemine mõjutab.
Kokkuvõttev hinnang
Mõju ulatus on keskmine, kuna muudatus puudutab kõiki EL-i liikmeriike. Mõju sagedus on väike. Mõju riigi julgeolekule ei tuvastatud.

4.4. Mõju majandusele
Mõjutatud sihtrühm: Eesti ettevõtted
Muudatusest mõjutatud sihtrühm, avalduva mõju kirjeldus ja mõju olulisus
Muudatus mõjutab Eesti ettevõtteid, kes toodavad või müüvad tooteid, mis võivad osaliselt või täielikult olla valminud sunniviisilise töö tulemusena. Samuti on mõjutatud ettevõtted, kes toodavad alternatiivseid tooteid nendele, mis EL turult keelustatakse. Maksu- ja Tolliameti andmetel tegutses Eestis 2023. aasta juunikuu seisuga 6121 töötleva tööstuse ettevõtet (7,6% kõikidest ettevõtetest), 4937 hulgi- ja 4669 jaekaubanduse ettevõtet (6,1% ja 5,8% kõikidest ettevõtetest). Statistikaameti andmetel importis EL välistest riikidest 2021. aastal kaupu üle 10 000 ettevõtte (pooled neist olid seotud ainult impordiga, teine pool ka ekspordiga), kõige rohkem oli neid hulgi- ja jaekaubanduse ning töötleva tööstuse tegevusaladel. Samas ei ole teada, kui paljud ettevõtted impordivad tooteid või tooteosi sunniviisilise töö riskiga riikidest ning kui palju ühe toote eemaldamine mõjutaks nende tegevust. Eelnevalt viidatud raportis välja toodud toodetest on Eesti impordistatistikas rohkem esindatud näiteks riided, jalatsid, tekstiiltooted ja elektroonika Hiinast, kuid sunnitöö kasutamise riski olemasolu ei tähenda automaatselt, et ka konkreetsed imporditud kaubad on toodetud sunnitööd kasutades. Otsese impordi asemel on Eesti pigem rohkem mõjutatud kaudselt, kuna otsese impordi asemel on tõenäolisem, et kokkupuude sunnitööga on näiteks läbi ELi toote, milles võib sisalduda sunnitööga toodetud komponent või on toode tulnud EL turule teise riigi kaudu. Mainitud Hiina toodete puhul toob Eesti otse Hiinast tooteid mahus mõnikümmend–mõnisada miljonit eurot aastas, kuid Hiina päritolu tooteid jõuab siia kordades rohkem. Ettevõtted peavad hakkama omama paremat ülevaadet oma tarneahelatest, et tooted, nende komponendid või toorained ei oleks toodetud sunniviisilise töö tulemusel. Sihtrühma võib pidada pigem väikseks.
Muudatus mõjutab sihtrühma positiivselt, kuna selle eesmärgiks on sunniviisilise töö tõkestamine ja seeläbi inimõiguste, sh töötaja õiguste kaitsmine. Kuigi Eestis ei ole sunnitöö juhtumeid tuvastatud, on siiski võimalik, et teatud Eestis valmistatud toodete imporditud osad või koostisained on valminud sunniviisilise töö tulemusena ning nende turult eemaldamine mõjub positiivselt ka ettevõtte kuvandile. Lisaks võib toote turult eemaldamine mõjuda positiivselt nendele ettevõtetele, kes toodavad eemaldatud tootele alternatiive.
Ebasoovitavad mõjud
Ebasoovitavaid mõju võib esineda juhul, kui EL turul keelustatakse toode või toote osa, mis on ettevõtte tegevuses oluliseks osaks ning selle asendamine on kulukas või hoopis võimatu, mõjudes negatiivselt ettevõtte majandustegevusele. Samuti võib see kaasa tuua hinnatõusu ja tarneraskusi.
Kokkuvõttev hinnang
Mõju ulatust ja sagedust võib tõenäoliselt pidada väikeseks, kuna toodete turult eemaldamise protsess on keeruline ja ajakulukas. Sihtrühma suurus on väike. Ebasoovitavate mõjude risk sõltub otseselt toodetest, mis EL turul keelustatakse.

4.5. Mõju keskkonnale
Muudatuse mõju kirjeldus ja mõju olulisus
Muudatuse mõju keskkonnale on positiivne, kuna vähendab kolmandatest riikidest imporditavaid tooteid ja tooteosi, mille transport üle maailma on keskkonnale koormav. Asendades kolmandatest riikidest pärit tooted EL-is või ka Eestis valminud toodetega, väheneb seeläbi ka koormus keskkonnale.
Ebasoovitavad mõjud
Ebasoovitav mõju avaldub juhul, kui sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete kõrvaldamine EL turult tähendab nende muutumist jäätmeteks, kuna see ei ole jätkusuutlik lähenemine. Selle asemel tuleks kasutusele võtta kestlikum viis, nt taaskasutamine ja puudustkannatavate isikute toetamine.
Kokkuvõttev hinnang
Mõju ulatus on keskmine ja mõju sagedus on tõenäoliselt väike, kuna sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete turult eemaldamine on pikk protsess. Ebasoovitava mõju riski leevendamiseks oleks vaja kasutusele võtta keskkonnasõbralikum lähenemine.

4.2 Mõju riigiasutuste korraldusele ja eelarvele
Muudatuse mõju kirjeldus ja olulisus
Määruse nõuetekohane rakendamine toob riigiasutuste tasandil kaasa töökoormuse kasvu seoses järelevalveülesannete täitmise ja karistusmeetmete rakendamisega. Sätetest tuleneb Eestile kohustus määrata üks või mitu pädevat asutust, kelle ülesanne on teha kindlaks, kas mõnes toote tootmise, valmistamise, korjamise või kavandamise etapis on kasutatud sunniviisilist tööd ja vajadusel tooted turult eemaldada.
Sunnitöö on enimlevinud peamiselt teenuste sektoris (ca 68%), millele järgnevad tööstus (ca 19%), põllumajandus (ca 12%) ja kaevandus (ca 1%)7. Tööstustoodete nõuete üle teostavad täna järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Terviseamet, Transpordiamet, Põllumajandus- ja Toiduamet ning Keskkonnaamet8. Põllumajandussaaduste ja toidu üle teostab järelevalvet Põllumajandus- ja Toiduamet9. Konflikti- ja riskipiirkondadest pärit maavarade hoolduskohustuse jälgimise osas on pädevaks asutuseks määratud Kliimaministeeriumi Maavarade osakond. Tööinspektsiooni pädevuses on siseriiklikult tööalase ärakasutamise juhtumite tuvastamine. Kuivõrd sunnitöö on kuritegu, siis kuriteo uurimine ja menetlemine on Politsei- ja Piirivalveameti ja Prokuratuuri pädevuses.

Muudatusega ette nähtud uurimise esialgse etapi lühikesed tähtajad sunnitöö kahtluse hindamiseks ehk nn riskipõhiseks lähenemiseks tähendavad, et menetluse aluseks ei saa ajapuuduse tõttu olla Tööinspektsiooni järelevalvemenetlus ega Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalmenetlus. Pädev asutus saab menetluse algatada pelgalt sunnitöö kahtluse olemasolul ning seega ei ole toote turult eemaldamiseks vajalik sunnitöö otsene tuvastamine ehk lähtutakse riskipõhisest hindamisest. Tööinspektsiooni, Politsei- ja Piirivalveameti ja Prokuratuuri menetlus võib tulla kõne alla ainult juhul, kui sunnitööd kasutab Eestis tegutsev ettevõte, kuid neid olukordi Eestis praktiliselt ei esine. Seega tähendab riskipõhine lähenemine Eesti kontekstis, et pädeva asutuse ülesanne on eelkõige olemasoleva info põhjalt hinnata, kas hinnatav toode (eelkõige välismaal toodetud tooted) on toodetud sunnitööd kasutades (sh lähtudes Euroopa Komisjoni poolt antavast infost võimalike riskipiirkondade ja toodete kohta, vaadates, mis materjale on tootmisel kasutatud ja kust piirkonnast materjale on saadud). Ka tööstustoodete nõuete üle järelevalvet teostavad ametid (vt ülal) ei teosta täna sellist järelevalvet, kuivõrd tänane toodete nõuete järelevalve on toote keskne, mitte toote tootmisprotsessi keskne, mistõttu sunnitöö kasutamine ei ole müügihetkel üksnes toodet inspekteerides tuvastatav.

Olemasolevate pädevuste pinnalt võib kaaluda:
a) ülesannete jaotamist vastavalt senistele pädevustele selliselt, et eelnevalt nimetatud ametid võtavad oma seniste pädevuste piires juurde täiendava ülesande kontrollida ega järelevalvepädevusse jääva toote tootmise, valmistamise, korjamise või kaevandamise etapis, sh tootega seotud töö või töötlemise käigus, ei ole kasutatud sunniviisilist tööd. Juhul kui sunniviisilise töö kasutamine leiab tuvastamist, siis korraldab ta ka toote turult eemaldamise. Ühtlasi annab juhised Maksu- ja Tolliametile vastava toote kinnipidamiseks tollis;
b) ülesannete andmist ühele ametile, kes teeb sõltumata tootegrupist kindlaks asjaolud ja annab korraldusi selliste toodete turult eemaldamise, kas otse või teiste asjakohaste ametite kaudu, kelle järelevalvepädevusse toode kuulub. Ühtlasi annab ta juhiseid Maksu- ja Tolliametile toodete kinnipidamiseks tollis; või
c) punkt b selle erinevusega, et vastav amet koondab enda alla kõik vastustustundliku ettevõtluse hoolsuskohustusega seotud järelevalve ülesanded, mis Eesti riigile on hiljuti lisandunud või on lisandumas: lisaks sunnitööle ka raadamise10, konfliktmineraalid11, suurte äriühingute hoolsuskohustust käsitlevate normide12, ettevõtjate suuniste mittetäitmisest tulenevate kaebuste lahendamine13 jms.

Täiendavate ülesannete ja kohustustega kaasnevad kindlasti kulutused sõltuvalt sellest, milline lahendus valida – teatud asutused võivad vajada mõne uue ametikoha loomist, koolitusi või infosüsteemide arendusi. Näiteks, Maksu- ja Tolliameti esialgsel hinnangul oleks nende asutuse puudutatud osakonnaks täiendavate kohustuste tõttu eelkõige tolli osakond. Määruse täitmine nõuab täiendavat tööjõudu ning esialgse hinnangu kohaselt oleks vajalik ühe täiendava ametikoha loomine. Samuti oleks vaja ühendada tolli infosüsteem komisjoni loodava infosüsteemiga (määruse (EL)1020/19 art 34). Kulude suurusjärk on hinnanguliselt 600 000 €.
Ebasoovitavad mõjud
Ebasoovitav mõju võib esineda juhul, kui esialgsed otsused ülesannete jagamisel ei ole määruse nõuetekohaseks rakendamiseks kõige sobivamad ning need tuleb hiljem ümber vaadata. See võib kaasa tuua lisakulutusi.

Kokkuvõttev hinnang
Mõju ulatust võib pidada keskmiseks ja sagedust väikeseks, kuna pädevate asutuste valimine ning ülesannete ja kohustuste jagamine on eeldatavalt ühekordne protsess. Sihtrühma suurus on väike, kuna täiendavad ülesanded puudutavad vaid valitud asutuste teatud osakondi. Ebasoovitava mõju riski vähendamiseks peaks põhjalikult analüüsima, millised asutused on täiendavate kohustuste täitmiseks kõige sobivamad.


5. Valitsuse seisukohad ja nende selgitus

5.1. Eesti toetab direktiivi üldist eesmärki keelata sunniviisiline töö ja sunnitöö tulemusena valminud toodete laskmine Euroopa Liidu turule, Euroopa Liidu turul kättesaadavaks tegemine ja eksport Euroopa Liidust.

Eesti toetab direktiivi artiklis 1 sisalduvat üldist eesmärki keelata tulemuslikult sunniviisiline töö ning sunniviisilise töö, sealhulgas laste sunniviisilise töö, tulemusena valminud toodete laskmine ELi turule, EL-i turul kättesaadavaks tegemine ja eksport EL-ist. Seejuures toetab Eesti seda, et kõnealune keeld hõlmaks nii kohapeal toodetud kui ka imporditud tooteid.

Nii Eesti kui Euroopa Liit peab oluliseks kaitsta inimõigusi ja nende hulgas töötajate õigusi, mis ühtlasi tähendab, et Eesti peab oluliseks sunniviisilise töö tõkestamist. Paraku on maailmas sunniviisilise töö kasutamine jätkuvalt laialt levinud – eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et ILO hinnangul tegi 2021. aastal maailmas sunniviisilist tööd 27,6 miljonit inimest. Samuti tuleneb eelnõu seletuskirjast, et rahvusvaheline kogukond on seadnud sihiks kaotada sunniviisiline töö aastaks 2030 (ÜRO kestliku arengu eesmärk 8.7).

Nagu seletuskirjas ülalpool on viidatud, siis Eestis praktiliselt ei esine sunnitööd puudutavaid juhtumeid ning sellest tulenevalt ei esine kõnealuse eelnõu mõistes ka Eestis sunnitööga toodetud tooteid. Küll aga toodetakse kolmandates riikides sunnitööga tooteid, mida imporditakse Euroopa Liitu ja suure tõenäosusega ka Eestisse, mistõttu tuleb toetada määruse algatust. Samuti on Eesti seisukohal, et seda probleemi annab kõige paremini lahendada määruse tasandil, kuna kõikidele liikmesriikidele ühtsete nõuete kehtestamine aitab vältida õiguslikku killustatust liikmesriikide vahel ja tagada võimalikult laiaulatusliku kaitse võitlemisel sunnitöö vastu.

Seejuures peab Eesti õigeks ka seda, et sunnitöö mõiste (artikkel 2 punktid a ja b) määratlemisel on võetud aluseks ILO sunnitöö konventsioon ja ILO sunniviisilise töö kaotamise konventsioon, millega ka Eesti on ühinenud. Tegemist on ratifitseeritud rahvusvaheliste õigusaktidega, mis kehtivad ka Eestis ning seega tuleb ka Eestis järgida nendes sätestatud sunnitöö reegleid.

Hetkel puudub Eestis regulatsioon, mille kohaselt oleks keelatud sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete turule laskmine, nende turul kättesaadavaks tegemine või eksport. Samuti puuduvad praegu ELi tasandil õigusaktid, mis annaksid liikmesriikide ametiasutustele volituse pidada otseselt kinni või konfiskeerida tooteid lähtuvalt teadmisest, et need valmistati täielikult või osaliselt sunniviisilise töö tulemusena, või nõuda nende toodete kõrvaldamist.
Lisaks sunnitöö kaotamise kaudu inimeste töötingimuste parandamisele aitab eelnõu vähendada ka ebaausat konkurentsi ettevõtjate vahel, kuna eelnõu rakendamise tulemusena peaksid turult kaduma ettevõtjad, kes kasutavad oma tegevuses sunnitööd. Sunnitööd kasutavad ettevõtted saavad ebaõiglase palgamaksmise ja töötingimuste rikkumise tõttu toota kaupasid oluliselt odavamalt, kui nendega ausalt konkureerivad ettevõtted, kes tegutsevad turul ausalt – maksavad õiglast palka ja panustavad inimväärsete töötingimuste loomisesse. Seega aitab sunnitööga toodetud toodete müügi ja ekspordi keelamine tagada ettevõtjatele võrdsed võimalused turul tegutsemiseks ja edendada õiglasi kaubandustavasid.
Eeltoodud põhjustel toetab Eesti selle küsimusega tegelemist eelnõu raames ning peab seda asjakohaseks ja vajalikuks meetmeks.


5.2. Eesti on seisukohal, et määrus peab olema õigusselge ja üheselt mõistetav. Määrusest peab selguma piisavalt täpselt, kuidas jõutakse järeldusele, et toode on toodetud sunnitööd kasutades, ning see, millised on määruse rakendamisega ettevõtetele ja riigisektorile kaasnevad kohustused. Eelistame, et piiriülestes kolmandates riikides läbiviidavates menetlustes oleks juhtroll Euroopa Komisjonil.

Kuivõrd määruse kohaldamine toob kaasa mitmeid olulisi tagajärgi nii ettevõtjatele kui ka riigisektorile, eelkõige pädevatele asutustele, siis on oluline, et määrus (sh selles sisalduvad mõisted) oleks sõnastatud piisavalt selgelt ja oleks üheselt mõistetav. Eelkõige puudutab see eelnõu 2. ja 3. peatükki (artiklid 4 – 21), milles on reguleeritud pädevate asutuste uurimisi ja otsuseid puudutav ning liidu turule tulevaid ja liidu turult väljaviidavaid tooteid puudutav.

On oluline, et määruses oleks konkreetselt reguleeritud see, mille alusel pädevad asutused otsustavad, kas toode on toodetud sunnitööd kasutades. Ebamäärase regulatsiooni ja riskipõhise lähenemise rakendamisel võib tekkida olukordi, kus pädev asutus teeb ekslikult järelduse sunnitöö kasutamise kohta ning tooted eemaldatakse turult alusetult, mis toob ettevõtjatele kaasa olulise kahju ning sellega võivad omakorda kaasneda pikad kohtuvaidlused. Määruses sisaldub ettevõtjate suhtes n-ö pööratud tõendamiskoormise põhimõte – kui pädeval asutusel tekib riskihindamise käigus kahtlus, et menetletavate toodete puhul võib olla tegu sunnitööga toodetud toodetega, rakendub määruses sätestatud menetlus, mis võib lõpptulemusel viia toodete hävitamiseni. Seejuures on ettevõtja kohustus ära tõendada, et tema tarnitud kauba puhul ei ole tegu sunnitööga toodetud toodetega. Peame oluliseks, et ettevõtjatele oleks selliste olukordade puhuks piisavalt selge, mida ja kuidas nad peavad tegema ning millised tagajärjed võivad kaasneda. Samuti peame oluliseks, et ainuüksi see, et mingi konkreetne toode, mis on toodetud mingis konkreetses piirkonnas ja on komisjoni koostatud andmebaasis, ei oleks aluseks, mille pinnalt pädevad asutused teevad otsuse tooted turult kõrvaldada ning hävitada.

Eelnevast tulenevalt peab Eesti vajalikuks, et ettevõtetele ei kaasneks määruse rakendamisega karistusi vähese info pinnalt (milleks on toote esinemine andmebaasis olevas nimekirjas), vaid pädeva asutuse läbiviidav menetlus võtab arvesse ettevõtjalt saadud teavet ja muid olulisi asjaolusid.

Seega peab olema selge, kuidas täpselt määratletakse, et toode on valminud sunnitöö tulemusena, milliseid tõendeid tuleb ettevõtjal pädevale asutusele esitada, kui on tekkinud sunnitöö kasutamise kahtlus mõne toote komponendi puhul (eriti kui see on imporditud mõnest kolmandast riigist), millised on ettevõtja mistahes muud kohustused antud määruse alusel ja kuidas jaguneb vastutus ettevõtjate vahel väärtusahelas.

Lisaks on oluline, et ka kohustused, mis tulenevad määrusest pädevatele asutustele, eelkõige see, kuidas läbi viia riskipõhist hindamist ning määruses ettenähtud menetlusi, oleksid õigusselged ja üheselt mõistetavad. Määrusest tuleneb pädevatele asutustele kohustus viia läbi uurimisi. Seejuures on artikkel lõikes 6 sätestatud, et pädevad asutused võivad teha kõik vajalikud kontrollid ja inspekteerimised, sh uurimised, kolmandates riikides, kui asjaomased ettevõtjad annavad selleks oma nõusoleku ning liikmesriiki või kolmandat riiki, kus uurimine toimub, on sellest ametlikult teavitatud ja ta ei ole vastuväiteid esitanud. Nii Põllumajandus- ja Toiduamet kui ka Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes võivad mõlemad osutuda määruse jõustumisel kõnealusteks pädevateks asutusteks, on juhtinud tähelepanu, et võimalike uurimistoimingute läbiviimine kolmandates riikides võib osutuda neile keeruliseks nii vajalike kontaktide puudumise tõttu kui ka ressursside vähesuse tõttu. Kui Eesti ametiasutus peab hakkama läbi viima uurimistoiminguid kolmandates riikides, kust vaidlusalune sunnitööga toodetud kaup pärineb (nt Hiinas), siis kaasneksid sellega Eesti asutusele väga suured kulud. Samuti on eelnõu tekst selles osas ebaselge, et kuidas ja kellega selline kokkulepe kolmandas riigis saavutada ning uurimine seal läbi viia. Lisaks on kaheldav, kas vastava kolmanda riigi ametiasutusel üldse on oma riigi õigusest tulenevalt pädevus anda luba mistahes uurimistoimingute läbiviimiseks välisriigi asutusele. Ehk tõusetub küsimus, kas määruse artikkel 5 lõike 6 alusel toimetamine kolmandas riigis saab üldse olla õiguspärane selle riigi õiguse kohaselt.

Seega, kuna liikmesriigi pädevale asutusele langev koormus uurimiste läbiviimiseks kolmandates riikides on ebaproportsionaalselt suur arvestades liikmesriikide asutuste inim- ja finantsressursse, siis on Eesti seisukohal, et kolmandates riikides läbiviidavate menetluste osas peaks juhtroll olema Euroopa Komisjonil, kellel on suurem inim- ja finantsressurss ja koostöösidemed mitmete kolmandate riikidega. Lisaks peaks määruse kohaselt toodete turult eemaldamine toimuma kõikides liikmesriigis, kus tooteid müüakse, seega oleks mõistlikum nende otsuste tegemine keskselt/Liidu tasemel. Vajadusel saab liikmesriigi asutus Euroopa Komisjoni abistada oma võimaluste piires ning teha uurimise osas koostööd, kuid uurimiste läbiviimine kolmandates riikides ei peaks olema liikmesriigi asutuse ainuvastutada. Seda, et uurimisi kolmandates riikides võiks läbi viia Euroopa Komisjon, toetab ka asjaolu, et komisjon loob ekspertide abiga andmebaasi sunniviisilise töö ohuga geograafilistest piirkondadest ja toodetest.

5.3. Eesti peab oluliseks, et eelnõu rakendamisega ei kaasneks väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele ebaproportsionaalset halduskoormust võrreldes eelnõuga taotletavate eesmärkidega, ja et ettevõtjatele jääks piisavalt pikk üleminekuaeg määruse rakendamisega kaasnevate tagajärgedega arvestamiseks arvates määruse jõustumisest.
Eelnõu kohaselt hakkab see kehtima kõikidele ettevõtjatele ning ei tehta erisusi selles osas, kas tegu on suurettevõtjaga, keskmise suurusega ettevõtjaga või väikeettevõtjaga. Eelnõu artikli 2 punkti h kohaselt on ettevõtjaks mis tahes füüsiline või juriidiline isik või isikute ühendus, kes laseb liidu turule või teeb liidu turul kättesaadavaks või ekspordib tooteid.
Enamus Eesti ettevõtjatest on väike- või keskmise suurusega ettevõtjad (VKE-d), sealhulgas mikroettevõtjad. Arvuliselt on suurettevõtjaid (vähemalt 250 töötajat) Eestis alla 200. Vähem kui 250 töötajaga ettevõtjad annavad tööd umbes 80%-le kõigist töötajatest. Mikroettevõtjad (alla 10 töötajaga) moodustavad 95% kõigist ettevõtjatest ning neis töötab enam kui iga kolmas töötaja. Seega puudutab eelnõu enim just väikseid Eesti ettevõtjaid, kes impordivad välisriikidest mingeid tooteid või tooteosi ning kasutavad neid oma toodete tootmiseks, müügiks jne. Näiteks võib tekkida olukord, kus Eesti mööblitootja, kes valmistab puitmööblit Eesti puidust, kasutab Hiinast tellitud kruvisid, mis osutuvad sunnitöö tulemusena toodetud kruvideks. Sellisel juhul tuleb eelnõu kohaselt puitmööbel turult eemaldada, kuna mööbli komponendiks on sunnitöö tulemusena toodetud kruvid. Kui pädev asutus alustab menetluse, siis kaasnevad sellele ettevõtjale menetluslikud kohustused (sh kohustus esitada mis tahes uurimise jaoks vajalikku teavet lühikese tähtaja jooksul jms).
On selge, et sellised menetluslikud kohustused koormavad enim just VKE-sid, kellel on võrreldes suurte ettevõtjatega oluliselt piiratumad rahalised- ja inimressursid, et eelnõus ettenähtud kohustusi täita. Ka Välisministeerium on oma tagasisides eelnõu kohta märkinud, et rikkumiste tuvastamisel tuleks arvestada kompetentside ja võimekustega, eriti VKE-de puhul, et mitte liigselt ettevõtteid üle koormata halduskohustustega.
Ka määruse eelnõu seletuskirja koostajad on nentinud, et ei pea õigeks VKE-dele liigse halduskoormuse tekkimist. Eelnõu põhjenduspunktis 18 on märgitud, et komisjon peaks avaldama sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustuse suunised, milles tuleks võtta arvesse ettevõtjate suurust ja majandusressursse. Lisaks sellele peaks komisjon avaldama suunised sunniviisilise töö riskinäitajate ja üldsusele kättesaadava teabe kohta, et aidata VKE-del ja muudel ettevõtjatel täita keelu nõudeid. Artikli 23 kohaselt avaldatakse sellised suunised hiljemalt 18 kuu möödumisel määruse jõustumisest ning nendes sisalduvad muuhulgas suunised sunniviisilise tööga seotud hoolsuskohustuse kohta, milles võetakse arvesse ettevõtjate suurust ja majandusressursse. Samuti peaksid vastavad suunised sisaldama teavet sunniviisilise töö riskinäitajate kohta ja loetelu üldsusele kättesaadavatest teabeallikatest, millest saab asjakohast teavet määruse rakendamise kohta jms.
Selline lahendus on tervitatav, kuna aitab VKE-del tulla toime neile eelnõu rakendamisega langeva halduskoormusega. Peame oluliseks, et komisjoni väljatöötatavad suunised oleksid piisavalt detailsed, et toetada ettevõtjaid sunnitöö ohu ärahoidmisel ning võimaldada neil arvestada erinevate toodete erineva riskitasemega. Lisaks ettevõtjatele on sellised suunised olulised ka pädevatele asutustele oma ülesannete täitmisel.
Siiski peab Eesti oluliseks märkida seda, et artikli 23 kohaselt avaldab komisjon vastavad suunised alles 18 kuu möödumisel pärast määruse jõustumist. Samas kohaldatakse artikli 31 kohaselt määrust alates 24 kuud pärast jõustumist ning artikli 11 lõike 2 kohaselt tehakse ka andmebaas, milles sisaldub teave sunniviisilise töö ohu kohta konkreetses geograafilises piirkondades ja konkreetsete toodete puhul, üldsusele kättesaadavaks hiljemalt 24 kuu möödumisel määruse jõustumisest. Seega avaldatakse kõnealune andmebaas samaaegselt määruse kohaldamisega.
See tähendab, et ettevõtjatele jääks aega üksnes kuus kuud, et komisjoni suunistega tutvuda ja oma tegevust vastavalt sellele kohandada. Peame oluliseks märkida, et pool aastat võib osutuda ettevõtjate jaoks võrdlemisi lühikeseks ajaks, et oma äritegevuses korrektuure teha. Veelgi enam on problemaatiliseks see, et andmebaas saab üldsusele kättesaadavaks samaaegselt määruse kohaldamisega, mis tähendab seda, et ettevõtjatel puudub tegelikkuses võimalus enne määruse jõustumist kontrollida, kas nende poolt imporditavad kaubad pärinevad riskipiirkonnast, uurida äripartnerite tausta, leida alternatiivseid tarneallikaid jne. Selline olukord on ettevõtjatele, eriti väiksemate ressurssidega VKE-dele, koormav, ning leiame, et ettevõtjatele peaks jääma rohkem aega ja võimalust oma äritegevust ümber korraldada. Määruse eesmärk peaks ühtlasi olema ka see, et ettevõtjad saaksid juba ennetavalt (st enne määruse jõustumist) astuda samme oma äritegevuse korrigeerimise suunas, et mitte sattuda menetlusse, kus nende toodete import, eksport või turulelaskmine peatatakse sunnitöö ohu tõttu. Ettevõtjatele peab jääma piisavalt aega, et kontrollida äripartnerite ja toodete tausta, leida alternatiivsed tarneallikad, kujundada ringi oma äritegevus jms. Mida lühemad on sellised tähtajad, seda suurem on ettevõtjatele langev halduskoormus.
Seega on Eesti seisukohal, et ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks ja oma äritegevuse ümberkorraldamiseks, võiks olla määruse kohaldamisaeg pikem – 24 kuu asemel näiteks 36 kuud pärast jõustumist, arvestades asjaolu, et suunised tehakse kättesaadavaks 18 kuud pärast määruse jõustumist ning andmebaas 24 kuud pärast määruse jõustumist. Alternatiivselt võiks ettevõtjatele leevendust pakkuda ka see, kui nii suunised kui ka andmebaas oleksid kättesaadavad oluliselt varem, kui hetkel eelnõus sätestatud.
Seega peab Eesti oluliseks, et eelnõu rakendamisega ei kaasneks VKE-dele ebaproportsionaalselt suurt halduskoormust võrreldes eesmärkidega, mida soovitakse eelnõuga saavutada ning seda, et ettevõtjatele jääks piisavalt pikk üleminekuaeg määruse jõustumisest. On oluline, et ettevõtjatele kaasnevate kohustuste puhul võetaks arvesse erinevas suuruses organisatsioonide erinevaid võimalusi ja võimekust. Peame oluliseks, et eriti VKE-dele kehtestatavad kohustused ei oleks neile ebaproportsionaalselt koormavad, komisjoni poolt avaldatavad suunised aitaks VKE-del oma kohustusi täita ning ettevõtjatel oleks reaalne võimalus oma äritegevust juba enne määruse kohaldamist ümberkujundada.

5.5. Eesti on seisukohal, et määruse rakendamine peab olema võimalik tõhusalt, ressursisäästlikult ja ühetaoliselt ega tohi kaasa tuua täiendavat kahju keskkonnale, sealhulgas toiduraiskamist, ning tuleks kaaluda võimalust suunata hävitamisele määratud tooted abivajavateni.
Eelnõu põhjenduspunktis 27 on selgitatud, et pädevad asutused, kes teevad kindlaks, et ettevõtjad on keeldu rikkunud, peaksid viivitamata keelama kõnealuste toodete laskmise liidu turule, liidu turul kättesaadavaks tegemise ja ekspordi liidust ning nõudma, et uuritud ettevõtjad kõrvaldaksid asjasse puutuvad tooted liidu turult, kui need on juba seal kättesaadavaks tehtud, ja laseksid need hävitada, muuta kasutuskõlbmatuks või kõrvaldaksid need muul viisil kooskõlas liidu õigusele (sh jäätmekäitlust käsitlevad liidu õigusaktid) vastavate riiklike õigusaktidega. Seega on üheks määruse rakendamisega kaasnevaks tagajärjeks kasutuskõlblike, ent sunnitööga toodetud, toodete hävitamine – juhul kui seda ei tee ettevõtja, on hävitamise korraldamine pädeva asutuse ülesanne.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Kliimaministeerium on oma tagasisides eelnõule välja toonud, et määruse eelnõus ette nähtud kasutuskõlblike, ent sunnitööga toodetud toodete hävitamine on vastuolus Kestlike toodete ökodisaini määrusega, Euroopa roheleppe, Talust taldrikule strateegia eesmärkidega ning samuti ÜRO säästva arengu eesmärgi 12.3 saavutamisega, mis puudutab toidukadude ja -raiskamise vähendamist maailmas.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on oma tagasisides eelnõu kohta rõhutanud, et toiduohutuse nõuetele vastavate põllumajandus- ja toidutoodete hävitamisele suunamise näol oleks tegemist ebaproportsionaalse meetmega, arvestades sellisest meetmest tulenevat negatiivset mõju keskkonnale ning maailmas halvenenud olukorda toiduga kindlustatuse osas. Tooted tuleks kõrvaldada pigem tasuta annetamise teel või muul viisil, mis tagaks, et tooted leiaksid endiselt eesmärgipärast kasutust, kuid ettevõtjatel jääks sunnitöö kasutamise pealt tulu teenimata. Näiteks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi sõnul loob Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/1115, milles käsitletakse teatavate raadamise ja metsade degradeerumisega seotud saaduste ja toodete liidu turul kättesaadavaks tegemist ja liidust eksportimist, võimaluse nende toodete tasuta annetamiseks, mis ei vasta hoolsuskohustusnõuetele. Sunnitööd puudutav määrus peaks samamoodi lubama nõuetele mittevastavate toodete kõrvaldamist viisil, mis tagaks toodete eesmärgipärase kasutamise – põllumajandustoodete ja toidu hävitamist tuleks vältida.
Eesti peab vajalikuks seda, et eelnõu läbirääkimiste käigus kaalutaks võimalust suunata hävitamisele kuuluv kaup heategevuseks või annetusteks selliselt, et see jõuaks abivajavate inimesteni. Eelkõige puudutab see esmatarbekaupu (nt toit, hügieenitarbed). Kui muid tooteid siiski hävitada tuleb järgida keskonnaõiguse üldisi põhimõtteid ning tagada, et hävitamisega ei kaasneks täiendavat kahju keskkonnale.
Lisaks on toiduraiskamise vähendamiseks oluline see, et põhjendatud kahtlusega kaubad ei ootaks piiril liialt kaua pädeva asutuse otsust vabasse ringlusesse laskmise või ekspordi lubamise kohta. Sama kehtib pädeva asutuse turustamist keelavate otsuste läbivaatamise puhul, kui juba turul olevate toodete osas on esialgu selline otsus tehtud. „Kergriknevate kaupade, loomade ja taimede“ puhul on otsuste tegemiseks nähtud ette lühemad tähtajad (artiklid 8 ja 18), kuid määrus ei defineeri, millised kaubad on „kergriknevad“. Samale murele on oma tagasisides tähelepanu juhtinud Põllumajandus- ja Toiduamet. Põllumajandustoodete ja toidu puhul puuduvad kindlad sisulised kriteeriumid, mille alusel määrata millised tooted on „kergriknevad“ ning millised mitte. Kuna kindlaid sisulisi kriteeriume kergriknevuse määramiseks ei ole, siis võib eeldada, et selline ebamäärasus tooks kaasa palju pikaajalisi ja kulukaid vaidlusi ega aitaks kaasa määruse eesmärkide saavutamisele. Vaidlustes põllumajandustoote ja toidu kuulumise üle kergrikneva kauba hulka selguse saamiseks tuleks kaasata valdkonna eksperte, kes oma ekspertarvamuses seisukoha saaks anda. Kuna eksperdiarvamuse puhul on tegemist tasulise teenusega, toob see lisaks ajakulule kaasa ka kulude kasvu arvamust soovivale isikule (kas ettevõtja või liikmesriigi pädev asutus). Aja- ja rahakulu võib kaasneda ka kohtuvaidluste ning järelevalveasutuse tehtava riikliku järelevalve või haldusjärelevalve käigus. Seega oleks tegemist äärmiselt vaieldava sisuga mõistega, mis selle tõttu, et see ei ole üheselt mõistetav, tooks kaasa märkimisväärse koormuse seda rakendavale isikule või asutusele ning mille kaasaaitamine määruse eesmärgi saavutamisele tõhusal moel oleks kaheldava väärtusega. Ka mõistet sisuliste kriteeriumide abil täpsustades kaasneksid suure tõenäosusega paratamatult ajamahukad ja kulukad vaidlused konkreetsete kaupade kergriknevate kaupade hulka kuuluvuse üle ning see tooks lisaks liikmesriigi ja ettevõtjate ressursside raiskamisele omakorda kaasa toiduraiskamise ega oleks piisavalt tõhus.
Seega peaks määrusest konkreetselt selguma, milliseid konkreetseid kaupu peetakse kergriknevateks, kuid seda lähtudes suurest üldistusastmest ja pigem õiguslikest kriteeriumidest. Määruse mõistet tuleks määruse tõhusa, ressursisäästliku ja ühetaolise rakendatavuse tagamiseks laiendada selliselt, et põllumajandustooteid ja toitu peetakse „kergriknevateks“ kaupadeks. Seejuures tuleks ELi õiguse tõhusa, ressursisäästliku ja ühetaolise rakendamise tagamiseks kasutada põllumajanduse valdkonna EL õigusaktides juba kasutatavat määratlemist ELi toimimise lepingu I lisa kaudu, näiteks nii, et „põllumajandustooted ja toiduained“ – ELi toimimise lepingu I lisas loetletud tooted ning kõnealuses lisas loetlemata tooted, mis on töödeldud toiduna kasutamiseks, kasutades nimetatud lisas loetletud tooteid (direktiiv nr 2019/633, jt-d).

5.5 Peame oluliseks tagada, et ettevõtjatele, pädevatele asutusetele ja tollile suunatud teabe esitamise nõuded võimaldaks nii palju kui võimalik andmete elektroonset esitamist, et need oleks masintöödeldavad.

Käesolev seisukohapunkt puudutab ettepaneku artiklit 15 (tolli ja ametite omavaheline vaheline suhtlus), artiklit 16 (ettevõtjate esitatav teave tollile), artiklit 17 (tolli ja ametite omavaheline suhtlus), artiklit 19 (tolli ja ametite omavaheline suhtlus), artiklit 22 (info- ja teavitussüsteemid).

Pädevate asutuste ja tolli vahelise suhtluse optimeerimiseks on vaja lubada automaatset andmeülekannet turujärelevalve infosüsteemi ja tolli süsteemide vahel. Lähtuvalt otstarbest on kolme liiki andmeülekannet. Esiteks otsused, millega on tehtud kindlaks sunnitöö kasutamine, tuleks edastada tollile selleks, et toll saaks vastavad tooted piiril kinni pidada. Teiseks, kui toll peab toote kinni, siis on vaja juhtumit menetleda, et muu hulgas edastada peatamise teade, küsida pädevate asutuste hinnangut ja teavitada tolli võetud meetmete tulemustest. Kolmandaks sisaldavad tollisüsteemid teavet liidu turule tulevate ja sealt väljaviidavate toodete kohta, mis oleks pädevatele asutustele nende ülesannete täitmiseks vajalik. Kõik need infovahetused ühendust peaksid olema võimalikul suurel määral automatiseeritud ja kergesti kasutatavad, et vähendada tekkivat halduskoormust14. Leiame, et selline rõhutatus on oluline ning see lähenemisviis tuleb edasiste läbirääkimiste käigus kindlasti säilitada.

Lisaks pädevate asutuste ja tollivahelisele andmevahetusele näeb ettepanek teatud olukordades ette kohustusi ka ettevõtjatele andmete esitamiseks tollile15. Vastavate andmete sisu ja viis määratakse kindlaks hilisemalt Euroopa Komisjoni delegeeritud aktidega. On oluline tagada, et ka seda infot peab olema võimalik elektroonselt esitada ja töödelda, sest olenevalt sellest, kui palju määratakse tooteid/tooterühmi, mille kohta tuleb esitada teave tootja/valmistaja kohta, võib tekkida suur hulk dokumente, mida importijad/eksportijad peavad tekitama ning mille üle toll peab järelevalvet teostama. Soovime rõhutada, et tolli vaates on oluline, et esitatavat teavet on võimalik elektroonselt töödelda (st, et ei piisa pdf formaadis faili üleslaadimisest).

5.6. Kuna Eesti hinnangul on sunnitööga toodetud kaupade Euroopa Liidu turule jõudmise takistamine oluline, võib olla põhjendatud sunnitööga toodetud kaupade keelu rikkumisest teavitamisel samasuguse kaitse pakkumine nagu nn vilepuhujate direktiivis 2019/1937. Eesti jaoks on aga oluline, et määrusega ei minda kaugemale nn vilepuhujate direktiivis 2019/1937 toodust ning ei laiendata kaitset saavate isikute ringi.
Määruse eelnõu art 10 lg 1 reguleerib, millist teavet peab sisaldama teavitus määruse artikli 3 väidetavast rikkumisest, kusjuures lõikes 1 hõlmatakse teavitajana mistahes füüsilised või juriidilised isikud või juriidilise isiku staatuseta ühendused. Lõikes 2 nähakse ette pädevate asutuste kohustus anda eelnimetatud teavitajatele võimalikult kiiresti tagasiside teabe hindamise tulemustest. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse nn vilepuhujate direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta) (edaspidi vilepuhujate direktiiv) kõigi eelnõu alusel rikkumisest teatamise juhtumite ja rikkumisest teatavate isikute suhtes. Justiitsministeerium tõi oma tagasisides eelnõu kohta välja, et see tähendab vilepuhujate direktiivi kohaldamisala laiendamist ning seetõttu tekib siin vastuolu vilepuhujate direktiivi artikliga 2. Nimelt ei ole vilepuhujate direktiivi artiklis 2, milles on reguleeritud direktiivi kohaldamisala, määruses käsitletavat valdkonda välja toodud ning seetõttu on Justiitsministeeriumi hinnangul mindud eelnõu artikkel 10 lõikega 3 vilepuhujate direktiivis sätestatud nõuetest kaugemale. Justiitsministeerium on aga möönnud, et kuna rikkumisest teavitajad võivad anda pädevatele asutustele väärtuslikku teavet sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete tootmisest ja turustamisest liidu turul, võiks selliste teavitajate kaitsmine vilepuhujate direktiivi kontekstis olla põhjendatud. Iseenesest võib vilepuhujate direktiivi kohaldamisala laiendada muudele valdkondadele või liidu õigusaktidele, kui see osutub hiljem ilmnevate tõendite või käesoleva määruse toimimise hindamise alusel vajalikuks, et tugevdada nende täitmise tagamist.
Seega võib Eesti nõustuda vilepuhujate direktiivi sisulise kohaldamisala laiendamisega selliselt, et see hõlmab ka sunniviisilise töö tulemusena valminud tooted Euroopa Liidu turule jõudmise keelu rikkumisest teavitamise. Eesti jaoks on aga oluline, et peale sisulise kohaldamisala laiendamise ei mindaks määrusega kaugemale vilepuhujate direktiivis toodust ning ei nähtaks vilepuhujate direktiivis sätestatud kaitse saajate hulka kõiki rikkumisest teavitajaid. Vilepuhujate direktiivis artikli 4 lg 1 kohaselt saavad kaitse vaid need rikkumisest teavitajaid, kes on teabe saanud tööalases kontekstis. Määruse eelnõu art 10 lõikes 1 räägitakse mistahes füüsilistest või juriidilistest isikutest või juriidilise isiku staatuseta ühendustest ning lg 3 kohaselt peaks ka sellistele isikutele andma vilepuhujate direktiivis sätestatud kaitse. Lisaks toome välja, et kui lg 1 räägib ainult määruse eelnõu art 3 rikkumistest, siis lg 3 nimetab kõiki käesoleva määruse rikkumistest teavitamisi. Seega on lg 1 ja 3 vastuolulised ning artiklis 10 tuleb arusaadavalt selgitada, millistest määruse rikkumistest teavitamise puhul tuleb lg 3 kohaselt kaitse anda.
Kokkuvõttes oleme seisukohal, et Eesti võiks eelnõu artikli 10 lõikes 3 toodud ettepanekuga nõustuda vaid juhul, kui seda tõlgendatakse kitsalt ainult vilepuhujate direktiivis sätestatu kohaldamiseks uues poliitikavaldkonnas ning see ei anna alust vilepuhujate direktiivi laiendamiseks käesoleva määruse kaudu.
5.7. Eesti leiab, et eelnõu menetluse käigus tuleb hinnata, kas äriühingu kestliku hoolsuskohustuse direktiivi (CSDDD) eelnõuga ettevõtetele kehtestatav sunnitöö keeldu puudutav hoolsuskohustus on võimalik lugeda täidetuks eelnõus sätestatud kohustuse täitmisega. See võimaldaks selgemalt piiritleda äriühingute kestliku hoolsuskohustuse direktiivi eelnõus sätestatud hoolsuskohustuse sisu ja ulatust sunnitöö keelu osas.
Sunnitööga toodetud kaupade EL-i turule jõudmise määruse kohaselt peaks see regulatsioon hakkama täiendama16 hetkel samuti menetluses olevat Euroopa Komisjoni algatust direktiivi kehtestamiseks, mis sätestab äriühingute kestlikkusalase hoolsuskohustuse17 (CSDD direktiiv). Kuigi nii sunnitööga toodetud kaupade määrus kui ka CSDD direktiiv on alles menetluses, kujuneks kahe õigusakti kohaldamisala praeguste eelnõude kohaselt erinevaks. CSDD direktiivi eelnõu artikli 2 lõike 1 järgi hakkaks hoolsuskohustus kehtima suurtele ettevõtetele (vähemalt 500 töötajaga ja vähemalt 150 miljoni euro suuruse aastakäibega ettevõtted ning vähemalt 250 töötaja ja vähemalt 40 miljoni euro suuruse aastakäibega ettevõtted, kelle käibest vähemalt 50% tekkis kõrge riskiga sektoris tegutsemisest). Kuigi väikese ja keskmise suurusega ettevõtted otseselt CSDD direktiivi kohaldamisalasse ei kuuluks, kohustuks nad artikli 7 lõike 2 punkti b) kohaselt hoolsuskohustuse nõudeid täitma juhul, kui nad osalevad direktiivi kohaldamisalasse kuuluva suure ettevõtte väärtusahelas. Sunnitöö määruse eelnõu artikli 1 järgi hõlmaks selle kohaldamisala aga eranditult kõiki ettevõtjaid, kes lasevad EL turule või teevad EL turul kättesaadavaks mis tahes liiki ja päritoluga tooteid, mis on valminud sunniviisilise töö tulemusena. CSDD direktiiv hõlmab ettevõtete hoolsuskohustust pidada kinni sunniviisilise töö keelust (direktiivi lisa, osa I, p 12). Praktikas äriühingutele rakendamiseks vajab selline hoolsuskohustus täpset sisustamist ja kohustuse ulatuse piiritlemist. Seetõttu on Eesti seisukohal, et CSDD direktiivis ettevõtetele kehtestatav sunnitöö keeldu puudutav hoolsuskohustus tuleks lugeda täidetuks määruses sätestatud kohustuse täitmisega. See võimaldaks selgemalt piiritleda CSDD direktiivis sätestatud hoolsuskohustuse sisu ja ulatust sunnitöö keelu osas.

6. Arvamuse saamine ning seisukohtade kooskõlastamine
Seisukohtade ettevalmistamisel on sisendit küsitud Justiitsministeeriumilt, Rahandusministeeriumilt, Välisministeeriumilt, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt ja Kliimaministeeriumilt.

Lisaks paluti ettepanekuid järgmistelt huvigruppidelt: Eesti Arenguseirekeskus, EAS ja KredEx Ühendasutus, Estonian Investment Agency, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Tarneahelate Juhtimise Ühing, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Tööandjate Keskliit, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, PRAXIS, EMTA, Terviseamet, E-kaubanduse Liit, Transpordiamet, Põllumajandus- ja Toiduamet, Keskkonnaamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Tööinspektsioon, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Ametiühingute Keskliit, Politsei- ja Piirivalveamet, Inimkaubanduse eksperdid, Eesti Toiduliit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Aiandusliit, Eesti Kalaliit, Organic Estonia, Ravimitootjate liit, Eesti Ravimihulgimüüjate Liit
Arvamuse andsid Justiitsministeerium, Rahandusministeerium, Välisministeerium, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Kliimaministeerium, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Maksu- ja Tolliamet, Eesti Ametiühingute Keskliit, Transpordiamet, Terviseamet, Tööinspektsioon, Põllumajandus- ja Toiduamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Prokuratuur, Politsei- ja Piirivalveamet, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Esitatud arvamustega on Eesti seisukohtade kujundamisel üldjoontes arvestatud.

Saabunud ettepanekute ja nendega arvestamise tabel (kaasamistabel) on esitatud Lisas 1.

Ministeeriumid on seisukohad kooskõlastanud Euroopa Liidu koordinatsioonikogus.