Seisukoha edastamine



Justiits- ja Digiministeerium
Edastatud e-posti teel: [email protected]
11.11.2025


Eesti Näitlejate Liidu seisukoht autoriõiguse seaduse võimalike kitsaskohtade osas


Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) intellektuaalomandi ja konkurentsiõiguse talitus (IOT) kutsus Eesti Näitlejate Liitu (ENL) osalema 21.10.2025 toimunud autoriõiguse teemalisel ümarlaual eesmärgiga pidada arutelusid autoriõiguse seaduse (AutÕS) võimalike kitsaskohtade üle, selgitamaks välja, kas kehtiv õigus vajab muutmist. Võttes arvesse JDMi edastatud ümarlaua päevakorda (Päevakord), sellega seotud materjale, sh Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) ettepanekut (ITLi ettepanek), ja ümarlaual arutletut, esitab ENL enda seisukohad ja ettepanekud.

Kokkuvõte

ENL toetab autoriõiguse seaduse võimalike kitsaskohtade välja selgitamist ja kehtiva seaduse muutmist. ENL toetab mitmeid Päevakorras ja ITLi ettepanekus esitatud ettepanekuid, kuid peab oluliseks ka osadest muudatustest loobumist. ENLi prioriteedid on järgmised: (1) esitajalepingu kirjalik vorminõue, (2) erakopeerimise süsteemi ülevaatamine ja tasumäärade tõstmine, (3) autoriõiguse komisjoni töö ümberkorraldamine, (4) teksti- ja andmekaeve erandi täpsustamine seoses tehisintellektiga.

ENLi hinnangul on vajalik tähelepanu pöörata ka järgmistele kitsaskohtadele:
(1) erakopeerimise tasuga seotud tasumäärad ja seadmete nimekiri;
(2) teksti- ja andmekaeve erandiga kaasnev ebaselgus;
(3) autori ja esitaja kohase tasu tagamise põhimõtte isikuline kaitseala.
(4) kollektiivse esindamise organisatsioonide rolli tugevdamine digitaalplatvormidega läbirääkimistes;
(5) digitaalplatvormide vastutuse ja kohustuste täpsustamine;
(6) tehisintellekti arendamise ja treenimise regulatsiooni kehtestamine;
(7) digiteisikute osas autoriõiguse-laadne kaitse Taani eeskujul.

Põhjendused

1. Isiklike õiguste loetelu
ENL toetab Päevakorras tehtud ettepanekut muuta isiklike õiguste loetelu. ENL nõustub, et kehtivas autoriõiguse seaduse redaktsioonis toodud autori isiklike õiguste loetelu on liiga pikk ning kattub osaliselt ka autori varaliste õiguste loeteluga, mis tekitab praktikas probleeme ja vaidlusi. Samas tagab AutÕS § 12 lg 1 p 5 autori õiguste kaitse au ja väärikust rikkuvate moonutuste eest.

Ettepanek: ENLi hinnangul võiks kaaluda ka esitaja isiklike õiguste loetelu muutmist selliselt, et sealt jääks välja õigus esituse puutumatusele (AutÕS § 66 p 3). Muudatus lihtsustaks esituste kasutamist ning suurendaks õigusselgust, kuivõrd õigus esituse puutumatusele on loomult varaline õigus. Esitajale jääks sarnaselt teose autoriga õigus vaidlustada esituse muutmist, kui muudatus kahjustab esitaja au ja väärikust (AutÕS § 66 p 4). Siiski on ENLi hinnangul vajalik õiguste mahu säilitamiseks sellisel juhul lisada esitaja varaliste õiguste loetellu punkt, mille kohaselt on vaid teose esitaja nõusolekul lubatud teha teose esituses muudatusi.


2. Isiklike õiguste teostamine
ENL toetab Päevakorras tehtud ettepanekut täpsustada isiklike õiguste teostamist. ENL nõustub, et kehtivas autoriõiguse seaduse redaktsioonis puudub selgus isiklike õiguste teostamise osas. Eestis kehtiv praktika, mille kohaselt isiklike õigusi litsentsitakse, eristub teiste riikide praktikast, kus isiklike õiguste regulatsioon seondub isiklike õiguste teostamisest loobumise (waiver) või nõusoleku (consent) instituudiga, mitte isiklike õiguste litsentseerimisega.

Ettepanek: ENL nõustub ITLi ettepaneku punktis 1.3.2a) esitatud ettepanekuga lisada AutÕS §-i 11 järgmised uued lõiked või lisada need VII ptk “Teose kasutamine”:
„(5) Autor võib selgesõnalise kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tahteavaldusega tähtajaliselt või tähtajatult loobuda oma isiklike õiguste teostamisest või anda nõusoleku oma isiklike õiguste teostamiseks teise isiku poolt. Nimetatud tahteavaldust ei saa tagasi võtta.
(6) Kui autor on andnud nõusoleku oma isiklike õiguste teostamiseks autori varaliste õiguste omandaja või litsentsisaaja poolt, siis võib sellele tugineda iga isik, kellele varaliste õiguste omaja või litsentsisaaja on andnud õiguse teost kasutada, kui autori tahteavaldusest ei tulene teisiti.“


3. Blokeerimismeetmed
ENL toetab blokeerimismeetmete kehtestamist. Blokeerimismeetmete kehtestamine tugevdab õiguste omajate õiguste kaitset, piirates juurdepääsu veebilehtedele, mis levitavad ebaseaduslikult autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teoseid ja esitusi. Ka Euroopa Liidu õiguses toetatakse veebilehtede blokeerimist autoriõiguse kaitseks1 ning Euroopa Kohtu praktikas on kinnitatud, et veebilehtede blokeerimine autoriõiguse kaitseks on lubatav2.


ENL nõustub Päevakorras esitatud ettepanekuga kasutada blokeerimismeetmena DNS-blokeerimist, kuid peab oluliseks DNS-blokeerimise analüüsimisel hinnata erinevaid blokeerimismeetme rakendamise viise. DNS-blokeerimise meetmega ei kaasne ebamõistlikult suuri kulusid ning meetme rakendamine ei ole tehniliselt keeruline.3 Nii kasutatakse DNS-blokeerimist lisaks Leedule ka teistes liikmesriikides, näiteks Saksamaal4 ja Taanis5. Kuna blokeerimismeetmete rakendamine ei ole Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud, rakendavad liikmesriigid blokeerimismeetmeid erinevalt, kasutatakse nii kohtulikku mudelit, haldusmudelit kui ka koostööpõhist lähenemist.6 ENL hinnangul on DNS-blokeerimise analüüsimisel vajalik analüüsida, milline blokeerimismeetme rakendamise viis on kooskõlas Eesti õigusega ja tagab õiguste omajate õiguste efektiivse kaitse ilma süsteemi kuritarvitamata.


4. Autoriõiguse komisjon
ENL nõustub osaliselt Päevakorras esitatud ettepanekutega ja nõustub ITLi ettepanekus esitatud ettepanekutega tervikuna:
• Autoriõiguse komisjoni pädevus. ENL toetab Päevakorras esitatud ettepanekut tunnistada kehtetuks AutÕS § 87 lg 1 p-d 1-3, mis annavad autoriõiguse komisjonile õiguspoliitilised ülesanded.
• Autoriõiguse komisjoni lahendite avalikustamine. ENL toetab ITLi ettepanekut analüüsida autoriõiguse komisjoni lahendite avalikustamise võimalikkust. Autoriõiguse komisjoni lahendite avalikustamine aitab kaasa autoriõiguse seaduse rakendamise praktika kujundamisele ning annaks autoriõiguse komisjonile suurema kaalu õiguspraktika kujundamisel.
• Kaitsekirja esitamise võimalikus tsiviilkohtumenetluses. ENL toetab ITLi ettepanekut algatada koos autoriõiguse seaduse muutmisega ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine, lisades tsiviilkohtumenetluse seadustikku potentsiaalse kostja ja kostjaga sarnaste õigustega vahendaja õiguse esitada vaidlustatud kohtule nn kaitsekiri. Muudatus annaks õigustamatu hagi korral kostjale võimaluse põhjendada, miks ei tuleks hagi tagamise taotlus rahuldada ja/või miks tuleks enne hagi tagamise taotluse lahendamist kostja ära kuulata.



Ettepanek: ENLi hinnangul on vajalik muuta menetlus autoriõiguse komisjonis vaidlustusavalduse esitamisel teisele poolele kohustuslikuks. Autoriõiguse komisjon on lepitusorgan (AutÕS § 87 lg 11). Lepitusmenetlus on vabatahtlik ehk peale avalduse menetlusse võtmist esitab komisjon avalduse teisele poolele, kes peab komisjonile kinnitama, kas ta on nõus vaidluse lahendamisega lepitusmenetluses autoriõiguse komisjonis. Kui teine pool lepitusmenetlusega ei nõustu, loetakse menetlus lõppenuks.7 Seeläbi ei anna autoriõiguse komisjon aga komisjoni poole pöördujale reaalset tuge, kuivõrd teine pool ei ole kohustatud komisjoni lepitusmenetluses osalema. Seda kinnitab ka lepitusmenetluste väike hulk. Nii ei laekunud 2022. aastal autoriõiguse komisjonile ühtegi avaldus, 2023. aastal laekus komisjonile kaks avaldust ning komisjon viis läbi ühe lepitusmenetluse, 2024. aastal laekus komisjonile neli avaldust, millest kaks lõpetati, kuna teine pool ei olnud lepitusmenetlusega nõus ning ühe puhul ei näinud lepitaja perspektiivi lahendada asi lepitusmenetluses.8

Eeltoodu kinnitab, et vajalik on autoriõiguse komisjoni töö ümberkorraldamine, kus komisjon tegutseks kohtumenetluse põhimõtetel sõltumatu kohtueelse vaidlusorganina, mis alustab menetlust ühe poole avalduse alusel ja kus teise poole osalemine on menetluse alustamise korral kohustuslik, sarnaselt töövaidluskomisjoniga, mis alustab menetlust ühe poole avalduse alusel.

5. Autori ja esitaja õiguskaitsevahendid, kui kasutaja rikub seadusest tulenevat teavitamiskohustus
ENL on seisukohal, et autoritele ja esitajatele peaks andma spetsiifilised õiguskaitsevahendid juhuks, kui kasutaja rikub seadusest tulenevat teavitamiskohustust. Selgete õiguskaitsevahendite sätestamine seaduses tagab, et õiguste omajatel on konkreetne ja selge mehhanism enda õiguste kaitsmiseks olukorras, kus kasutaja ei järgi seaduses sätestatud kohustusi. Samuti mõjub selgete õiguskaitsevahendite sätestamine seaduses distsiplineerivalt ka kasutajatele, kuivõrd neile on selget ja üheselt mõistetavalt ette nähtavad tagajärjed, mis kaasnevad teavitamiskohustuse rikkumisega.

Ettepanek: ENLi hinnangul on vajalik täpsemalt määratleda teavitamiskohustuse ulatus, milleks on vajalik täpsustada AutÕS § 491 lg-s 1 kasutatava mõiste „kogu saadud tulu“ tähendust. DSM-direktiivi põhjenduspunktist 75 tuleneb, et teave peab olema ajakohane, hõlmama kõiki teose või esituse kasutamisega seotud tuluallikaid, sealhulgas vajadusel ka kaubandustulu, ning olema piisavalt detailne, et tagada õiguste omajatele täielik ülevaade nende teoste kasutamisest. Hetkel puudub selgus, milline teave on piisavalt detailne, et tagada õiguste omajatele piisav ülevaade, millega võib kaasneda nii ebavõrdne kohtlemine kui ka läbipaistvuse puudumine.


6. Autorilepingu ja esitajalepingu vorminõue
ENL on seisukohal, et esitajaleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Lepingu vorminõue on vajalik, sest see tagab õiguskindlust ning kaitseb mõlema lepingupoole õigustatud huve ning vähendab hilisemaid vaidlusi lepingu sisu üle. Kohtupraktikast nähtub, et olukorras, kus poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku esitajalepingut, valitseb ebaselgus, millise sisuga leping on poolte vahel sõlmitud, kas lepingu alusel on õigused litsentsitud või loovutatud, milliseid esitaja varalisi ja isiklikke õigusi kokkulepe hõlmab, kellele on õigused üle antud või kellele on õiguste kasutamiseks luba antud ning milline on õiguste üleandmise või kasutusõiguse ulatus.9 Lepingu sõlmimine kirjalikus vormis ei välista vaidluste teket, kuid vähendab vaidluste tekkimise riski märgatavalt. Samuti aitab lepingu sõlmimine kirjalikus vormis tagada, et poolte on ühtne ja selge arusaam lepingu sisust. Siiski on ENL seisukohal, et seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärjeks ei tohiks olla lepingu tühisus.

ENL on seisukohal, et kokkulepe, millega antakse üle õigus teosele või kaasnevate õiguste objektile seoses veel tundmatute kasutusviisidega, peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Vorminõude eiramisel oleks selline kokkulepe tühine. Sellise nõude kehtestamine on vajalik nii autori kui ka esitaja õiguste kaitseks ja õiguskindluse tagamiseks ning võimaldab autoril ja esitajal sisuliselt mõista enda nõusoleku ulatust. Sarnane põhimõte kehtib näiteks ka Saksamaa autoriõiguse seaduses (Urheberrechtsgesetz)10.


7. Erakopeerimise tasu
ENLi hinnangul on erakopeerimise süsteemi ülevaatamine hädavajalik. ENL toetab erakopeerimise süsteemi ülevaatamist vaatepunktist, millistele õiguste omajatele tekib kopeerimisest reaalne kahju ning kellele tuleks kahju hüvitada. Küll aga, selleks, et kahju hüvitamine õiguste omajatele oleks võimalik, on vajalik üle vaadata ka erakopeerimise tasuga seotud tasumäärad ja seadmete nimekiri.

Probleem 1: Erakopeerimise tasu määrad on liiga madalad
AutÕS § 27 lg 7 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning neilt kogutava tasu määrad. Kollektiivse esindamise organisatsioonid on pööranud korduvalt tähelepanu vajadusele määrasid korrigeerida, võttes arvesse nii tarbijahinna indeksi (THI) muutusi kui ka keskmise palga kasvu11. Ka rahvusvahelises võrdluses on Eestis tasumäärad madalad, näiteks on Taanis tahvelarvutite, nutitelefonide ja arvutite erakopeerimise tasu 49,92 DKK (u 6,62 eurot)12, Eestis aga vaid 3,5 eurot.

Ettepanek 1: Tõsta märkimisväärselt Vabariigi Valitsuse määrusega sätestatud tasumäärasid. Salvestusseadmete tasumäärad on hetkel põhjendamatult ja ebaõiglaselt lähedal seadusandja määratud kaalutlusruumi miinimumile. AutÕS § 27 lg 71 p 4 alusel on salvestusseadmetelt kogutava tasu määr 3-8 eurot. Vabariigi Valitsuse määruse alusel on kõrgeimaks tasuks salvestuskandja eest vaid 4 eurot salvestusfunktsiooniga teleri eest. Tasu määr süle- või tahvelarvuti või nutitelefoni eest on ebapiisavad 3,5 eurot. Võttes arvesse nii THI kui ka palkade kasvu ning Euroopa riikide head praktikat, peavad tasumäärad olema märkimisväärselt kõrgemad kui seadusandja määratud kaalutlusruumi miinimum ning lähenema pigem maksimumile.

Probleem 2: Salvestusseadmete ja -kandjate nimekiri on ebapiisav
On üheselt mõistetav, et tehnoloogia arengu tulemusel on sisu tarbimine liikunud internetipõhiste teenuste ja pilvesalvestusplatvormide poole. Samas ei ole salvestusseadmete ja -kandjate nimekiri selle muutusega kaasa liikunud ning nimekirjas on esitatud ainult füüsilised seadmed. Seeläbi ei taga erakopeerimise tasu oma eesmärki, milleks on kompenseerida õiguste omajatele tekkinud kahju.

Ettepanek 1: Lisada nimekirja pilvesalvestuse tasu. Nagu eelnevalt põhjalikult selgitatud, on internetipõhiste teenuste ja pilvesalvestusplatvormide kasutamine drastiliselt kasvanud ning õiguste omajatele õiglase hüvitise tagamiseks on pilvesalvestuse tasu sätestamine mitte ainult põhjendatud, vaid hädavajalik. Ka infoühiskonna direktiivi põhjenduspunktis 5 on selgelt rõhutatud olemasolevate seadmete majanduslikule tegelikkusele vastavuse kriitilise olulisust. Samuti on Euroopa Kohtu praktikas üheselt ja selgesõnaliselt kinnitatud, et pilvesalvestuse tasu nimekirja lisamine on täiesti lubatud. Sealjuures on Euroopa Kohus välja toonud, et pilvesalvestuse tasu mittesätestamine on lubatud ainult tingimusel, et siseriiklikus õiguses on muul viisil ette nähtud õiglase hüvitise maksmine õiguste omajatele.13 Lähtudes kehtivas õiguses sätestatud ebapiisavast salvestusseadmete ja -kandjate nimekirjast ning ebaõiglaselt madalast tasudest, on ilmne, et kehtivas õiguses ei ole ettenähtud õiglast hüvitist olukorraks, kus füüsilised isikud teevad autoriõigusega kaitstud teostest ilma loata varukoopiaid isiklikuks tarbeks ja kasutuseesmärgiks internetipõhiseid teenuseid või pilvesalvestusplatvormi kasutades.

Ettepanek 2: Lisada nimekirja taaskasutatud seadmed. Aina populaarsemaks ja majanduslikult olulisemaks on muutunud salvestusseadmete taaskasutamine. Taaskasutatud salvestusseadet on võimalik täpselt samamoodi kasutada erakopeerimiseks nagu uut seadet, mistõttu on taaskasutatud salvestusseadmete nimekirja lisamine mitte ainult põhjendatud, vaid vajalik õigluse tagamiseks. Taaskasutatud seadmetelt kogutakse tasu näiteks Prantsusmaal14, Hollandis15 ja


Belgias16, mis näitab selle lähenemise praktilist teostatavust. Küll aga võib taaskasutatud seadmelt kogutav tasu olla mõnevõrra väiksem, kui uuelt seadmelt makstav tasu, arvestades seadme väärtuse vähenemist.17

Probleem 3: Reprodutseeritavad teosed
AutÕS § 26 lg 1 kohaselt on autoril, teose esitaja, fonogrammitootjal ja filmi esmasalvestuse tootjal õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi kasutamise eest olukorras, kus autori nõusolekuta on reprodutseeritud audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja isiklikeks vajadusteks. Kehtiva praktika kohaselt loetakse helisalvestiseks sätte tähenduses ainult muusikateoseid. See toob kaasa aga olukorra, kus esitajatele ei kompenseerita nende esitatud audioraamatute või kuuldemängude jms tasuta isiklikuks otstarbeks reprodutseerimist. Selline lähenemine on põhjendamatu. Nii audioraamatud kui ka kuuldemängud on helisalvestised, mida on võimalik sarnaselt muusikateostele isiklikuks otstarbeks reprodutseerida. Näiteks laeb õpilane teaduslikuks uurimistööks alla esitaja sisse loetud audioraamatu. Sellises olukorras on põhjendamatu esitaja tasuta jäämine.

Ettepanek: Tõlgendada mõistet helisalvestis laiemalt kui ainult muusikateosed. Helisalvestiseks on näiteks ka audioraamatud ja kuuldemängud ning selliseid helisalvesitisi on võimalik samade seadmetega reprodutseerida, millega reprodutseeritakse muusikateoseid (näiteks nutitelefon ja sülearvuti). Seega on põhjendamatu koguda tasu ja jagada tasu vaid seoses muusikateostega.


8. Teksti- ja andmekaeve erand
ENLi hinnangul on vajalik tuua selgust AutÕS §-s 192 sätestatud üldisesse andmekaeve erandisse. Üldine andmekaeve erand hõlmab endas täna mitmeid küsimusi, millele vastuse leidmine on vajalik nii õiguste omajate perspektiivist kui ka nende isikute perspektiivist, kes soovivad erandile tugineda.

1) Opt-out tingimuse kooskõla Berni konventsiooniga
AutÕS § 192 lg 2 kohaselt võib autor üldise andmekaeve erandi sõnaselgelt kohasel viisil välistada. Tõusetub küsimus, kas selline opt-out mehhanismi, mis eeldab õiguste omajate aktiivset tegutsemist, et nende õigusi ei kasutataks ilma neilt nõusolekut saamata, on kooskõlas Berni konventsiooniga. Berni konventsiooni artikkel 5 lg 2 sätestab, et õiguste omamine ja teostamine ei tohiks sõltuda mingist formaalsusest. Käesoleval juhul sõltub õiguste omajate õiguste kaitse otseselt sellest, kas nad on teinud teksti- ja andmekaeve reservatsiooni või mitte.



2) Tehisintellekt (TI) ja andmekaeve
ENL peab hädavajalikuks tehisintellekti arendamise ja treenimise regulatsiooni täpset määratlemist autoriõiguse seaduses. Praegu puudub selgus, kas TI arendamine ja treenimine kvalifitseerub teksti- ja andmekaeve erandi alla, mis tekitab õiguslikku ebakindlust nii õiguste omajate kui ka TI arendajate jaoks. ENL on seisukohal, et TI süsteemide treenimine autoriõigusega kaitstud materjalidega peaks toimuma ainult õiguste omajate selgesõnalise nõusolekuga või õiglase tasu maksmise korral. Samuti peab TI arendajatel olema kohustus avalikustada, milliseid autoriõigusega kaitstud teoseid nad oma süsteemide treenimiseks kasutavad, ning tagada, et TI süsteemid ei reprodutseeri autoriõigusega kaitstud teoseid viisil, mis kahjustaks õiguste omajate majanduslikke huve.

3) „Seaduslik juurdepääs“ vs „õiguslikult juurdepääsetav“
On ebaselgus, milles seisneb AutÕS § 191 lg-s 1 (teksti- ja andmekaeve erand teadusuuringus) kasutatava mõiste „seaduslik juurdepääs“ ja AutÕS § 191 lg-s 1 (üldine teksti- ja andmekaeve erand) kasutatava mõiste „õiguslikult juurdepääsetav“ erisus ja kas seal on üldse erisus.

4) Teksti- ja andmekaeve reservatsiooni vorm ja tehnilised nõuded
Teksti- ja andmekaeve reservatsiooni esitamisega kaasneb mitmeid küsimusi:
i. Kas teksti- ja andmekaeve reservatsioon peab olema masinloetav?
ii. Kui teksti ja andmekaeve reservatsioon peab olema masinloetav, siis millist vormingut võib pidada masinloetavaks?
iii. Kas vajalik oleks kehtestada ühtne standard teksti- ja andmekaeve reservatsiooni jaoks?

5) Teksti- ja andmekaeve kasutamine teadusuuringute eesmärgil
Teksti- ja andmekaeve kasutamine teadusuuringute eesmärgil ei tohiks kaasa tuua olukorda, kus erandile tuginedes viiakse läbi teadusuuringud, mille tulemeid kasutatakse hilisemalt, ilma õiguste omajatele tasu maksmata, ärilistel eesmärkidel.

Ettepanek: ENL soovitab kehtestada selged piirangud teadusuuringute eesmärgil läbiviidavale teksti- ja andmekaevele, et vältida olukorda, kus teadusuuringute varjus viiakse läbi ärilisi projekte. Teadusuuringute eesmärgil läbiviidav teksti- ja andmekaeve peaks olema lubatud ainult akrediteeritud teadusasutustes ning uuringu tulemused ei tohiks olla kasutatavad ärilistel eesmärkidel ilma õiguste omajate nõusoleku ja õiglase tasu maksmiseta.






9. Autori ja esitaja kohase tasu tagamise põhimõte
Autoritele ja esitajatele tuleb tagada kohane tasu ka siis, kui nad tegutsevad oma ettevõtte kaudu. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 72 järgi tuleb tagada autoritele ja esitajatele kohane tasu ka siis, kui nad tegutsevad oma ettevõtte kaudu. DSM-direktiivi ülevõtmise seaduse seletuskirjas on seadusandja selgitanud, et see hõlmab nii FIE-sid kui ka autorite või esitajate endi asutatud osaühinguid, mille kaudu nad oma õigusi teostavad18. Olenemata seadusandja selgitustest, käsitlevad AutÕS §-d 491-494 üksnes autorit ja esitajat ega reguleeri olukorda, kus autor või esitaja tegutseb juriidilise isiku kaudu. See on problemaatiline, kuna kui autorileping on sõlmitud juriidilise isikuga, mille kaudu autor või esitaja tegutseb, siis on lepingu osapooleks see konkreetne äriühing ning lepingu muutmist või lõpetamist saab nõuda ainult lepingu osapool ehk äriühing. Võttes arvesse seadusandja selgitusi valitseb ebaselgus ka küsimuses, kas kohase tasu põhimõttele saavad tugineda ainult osad äriühinguid ning millised on sellisel juhul äriühingute eristamise kriteeriumid.19

Ettepanek: ENLi hinnangul on vajalik täpsustada AutÕS §-des 491-494, et kohase tasu põhimõte kehtib ka siis, kui autor või esitaja tegutseb juriidilise isiku kaudu, tingimusel et see juriidiline isik on asutatud peamiselt autori või esitaja õiguste teostamiseks ning autor või esitaja omab selles määravat mõju. Samuti tuleks sätestada, et sellistel juhtudel on autoril või esitajal õigus nõuda lepingu muutmist või lõpetamist isiklikult, olenemata sellest, et leping on sõlmitud juriidilise isikuga.


10. Kollektiivse esindamise organisatsioonide rolli tugevdamine
ENL peab vajalikuks kollektiivse esindamise organisatsioonide rolli tugevdamist digitaalmajandusse ülemineku kontekstis. Kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad saama suurema rolli digitaalplatvormidega läbirääkimistes ning neile tuleks anda õigus nõuda platvormidelt läbipaistvat teavet õiguste kasutamise kohta.

Ettepanek: ENLi hinnangul on vajalik täiendada AutÕS-i sätetega, mis annavad kollektiivse esindamise organisatsioonidele õiguse tõhusalt nõuda digitaalplatvormidelt regulaarset ja detailset teavet nende esindatavate õiguste omajate teoste kasutamise kohta, sealhulgas kasutamise mahtu, geograafilist ulatust ja saadud tulu. Samuti tuleks kehtestada kollektiivse esindamise organisatsioonide õigus osaleda digitaalplatvormide poolt kasutatavate automaatsete sisutuvastussüsteemide väljatöötamises ja testimises.




11. Digitaalplatvormide vastutus ja kohustused
ENL peab vajalikuks digitaalplatvormide vastutuse ja kohustuste täpsemat reguleerimist autoriõiguse seaduses. Praegune regulatsioon ei anna piisavat selgust platvormide kohustuste osas ning jätab õiguste omajad sageli kaitsetuks.

Ettepanek: ENLi hinnangul tuleks kehtestada digitaalplatvormidele kohustus rakendada tõhusaid automaatseid sisutuvastussüsteeme, mis suudavad tuvastada autoriõigusega ja kaasnevate õigustega kaitstud sisu. Platvormidel peaks olema kohustus koostööks õiguste omajatega ning nad peaksid tagama kiire ja tõhusa ebaseadusliku sisu eemaldamise mehhanismi. Samuti tuleks kehtestada platvormidele kohustus maksta õiglast tasu õiguste omajatele nende sisu kasutamise eest.


12. Digiteisikute osas autoriõiguse-laadne kaitse
Eesti kehtiv õigus ja selle puudulikkused süvavõltsingute vastu. Kuigi Eesti õiguskord kaitseb isiku kujutist eraelu puutumatuse ning isikuõiguste raames, ei ole see kaitse piisav näitlejate ja teiste esitajate jaoks, kelle professionaalne tegevus sõltub nende kujutise ja hääle kasutamisest. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 kaitseb igaühe perekonna- ja eraelu puutumatust ning selle alla kuulub ka õigus oma kujutisele. See tähendab, et igaühel on üldjuhul õigus ise otsustada oma näo või keha kujutise kasutamise üle (nt foto, video, portree). Samuti on võlaõigusseaduse § 1046 lg-s 1 sätestatud, et ilma isiku nõusolekuta tema kujutise kasutamine on õigustamatu ja õigusvastane, v.a teatud erandlikel juhtudel (nt isik kajastub aktuaalse sündmuse taustal ajakirjanduses). Ehk juba täna võib süvavõltsinguga kellegi näo kasutamist pidada isikuõiguste rikkumiseks, mille vastu saab tsiviilkohtumenetluse korras nõuda ebaseadusliku sisu eemaldamist ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Probleem on selles, et süvavõltsingute (deepfake – tehisintellekti abil loodud realistlik võltsing) puhul ei pruugi kehtiv õigus anda piisavalt kiiret ja selget kaitset. Näitlejate jaoks on probleem eriti akuutne, kuna nende professionaalne identiteet ja majanduslik heaolu sõltub otseselt nende kujutise ja hääle kontrollitud kasutamisest. Süvavõltsingud võivad kahjustada näitleja karjääri ja mainet viisil, mida praegused isikuõigused ei suuda piisavalt kaitsta. Näiteks kui keegi loob ilma loata TI-vahenditega video, kus Eesti näitleja “ütleb” midagi skandaalset, "osaleb” pornograafilises stseenis või "soovitab" tooteid, millega ta pole kunagi seotud olnud, siis kahjustatakse mitte ainult tema eraelu puutumatust, vaid ka tema professionaalset mainet ja majanduslikke huve. Kuigi kannatanu saaks nõuda kohtus video eemaldamist ja kahju hüvitamist, võib kohtutee olla aeglane ning selleks ajaks on valeinfo või solvav materjal juba laialt levinud. Pealegi pole praegused isikuõigused võrdväärsed varaliste õigustega, mis tähendab, et inimese “nägu ja hääl” ei ole käsitletud nagu omandi või intellektuaalse loominguna. See teeb piiriülese kaitse raskeks – autoriõiguse rikkumiste puhul on platvormidel ja teistel riikidel selgem kohustus sisu eemaldada, ent eraõiguse rikkumiste puhul sõltub palju kohalikust õigusest ja menetlusest. Eriti problemaatiline on olukord näitlejate jaoks, kelle töö sõltub usaldusest ja maine säilitamisest - süvavõltsing võib hävitada aastatega üles ehitatud karjääri ning praegused õiguskaitsevahendid ei taga piisavalt kiiret ega tõhusat kaitset. Tegemist ei ole hüpoteetilise probleemiga, vaid reaalse ohuga, mida kinnitab näiteks ENLi kokkupuude näitlejate hääli jäljendavate sünteeshäältega. Kuna seaduse tasandil ei ole tagatud inimese hääle efektiivne kaitse, on ENL näitlejate kaitseks kehtestanud ENLi esindatavate näitlejate hääle kasutamise põhimõtted (kehtivad alates 10.06.2025).20

Taani lähenemine ja võimalikud sammud Eestis. Taani kavandatav seadusemuudatus pakub maailmas uudse lahenduse, andes inimesele autoriõiguse-sarnase varalise õiguse oma näole, häälele ja üldisele sarnasusele (nn digiteisikule). Seaduseelnõu järgi tekiks igal inimesel automaatselt intellektuaalomandi laadne kaitse oma biomeetriliste tunnuste suhtes, mistõttu ilma nõusolekuta loodud realistlikud TI-koopiad oleksid samamoodi karistatavad nagu autoriõiguse rikkumine. Selline lähenemine tõstab isiku kujutise õiguskaitse tasandi eraõigusest varalise õiguse tasandile, mis on eriti oluline näitlejate ja teiste esitajate jaoks, kelle professionaalne tegevus põhineb nende kujutise ja hääle kasutamisel. See võimaldaks kannatanul lihtsamini nõuda sisu mahavõtmist (sh rahvusvaheliste platvormide puhul) ning hüvitist tekitatud kahju eest. Lisaks looks see ennetava efekti – TI arendajad ja sisutootjad peavad edaspidi arvestama, et iga inimese nägu/hääl on kaitstud nagu autori/esitaja teos/esitus. See oleks eriti kasulik näitlejatele, kes saaksid oma kujutise ja hääle suhtes sarnased õigused nagu neil juba on oma esituste suhtes autoriõiguse seaduse alusel, mis paneb neid “teise inimese identiteedi laenamisel” kaks korda mõtlema.

Eestis võiks kaaluda Taaniga sarnase põhimõtte kehtestamist. Üks võimalus on täiendada Eesti autoriõiguse seadust erisättega, mis tunnustab iga füüsilise isiku õigust oma kujutisele ja häälele intellektuaalomandi eriliigina. See oleks pretsedent, kuna klassikaliselt AutÕS kaitseb vaid loomingulisi teoseid ja esitusi. See reeglistik võiks sätestada, et igaühe kujutise või hääle realistlik imiteerimine ilma tema loata on keelatud, v.a seaduses ettenähtud erandid (nagu paroodia, tsiteerimine või isikuga seotud päevakajaline kajastus). Selline säte annaks kannatanule otsese nõudeõiguse nagu autoriõiguse puhul: materjali kasutamise keeld, kahjuhüvitis, võltsingu hävitamine jms. Samuti looks see surve platvormidele – kui Eesti seadus määratleb loata süvavõltsingu selgelt ebaseadusliku sisuna, peavad ka näiteks YouTube, Facebook jt vastavalt Euroopa Liidu digiteenuste määrusele seda kiiresti eemaldama. Näitlejate jaoks oleks see eriti oluline, kuna see tagaks neile sarnase kaitse nagu neil on oma esituste suhtes, luues tervikliku õigusliku raamistiku nende professionaalse identiteedi kaitseks. Taani eelnõus on rõhutatud, et platvormide mittenõustumisel võidakse rakendada märkimisväärseid trahve või isegi tõstatada küsimus Euroopa Komisjoni sekkumiseks. Eesti saaks sarnase printsiibi oma seadusesse kirjutada, mis motiveeriks tehnoloogiaettevõtteid koostööle.



Rahvusvaheline dimensioon ja koostöö. Oluline on märkida, et süvavõltsingud on piiriülene nähtus – pahatahtlik video võib olla loodud välismaal ning üles laaditud globaalsele platvormile. Seetõttu on Eesti jaoks mõistlik ühendada jõud rahvusvaheliselt. Praegu on Euroopa Liidus juba astutud samme tehisintellekti negatiivsete mõjude ohjeldamiseks. Vastu on võetud tehisintellekti määrus, mis muu hulgas nõuab süvavõltsingute selget märgistamist: edaspidi peavad TI-arendajad ja -kasutajad teavitama avalikkust, kui tegu on tehisloodud sisuga (nt vesimärgi või tekstilise hoiatusega). See suurendab läbipaistvust ja aitab vähendada valearusaamu, kuid ei anna inimesele automaatselt õigust sellise sisu levitamist peatada – märgistus ei välista kahju tekkimist, kui vale sisu ikkagi pahatahtlikult levitatakse. Seetõttu ongi Taani lähenemine suunatud just individuaalse õiguse tugevdamisele. Eesti võiks EL tasandil toetada algatusi, mis looksid ühtsed reeglid inimeste digitaalse identiteedi kaitseks. Kui Taani seadus jõustub ja osutub edukaks, võiks sellest saada eeskuju laiemale standardile Euroopas. Eestil tasuks jälgida Taani kogemust ja teha koostööd teiste lähiriikidega (näiteks Põhjamaadega), et kujundada ühtne rinne süvavõltsingute vastu. Ühine lähenemine vähendaks ohtu, et rikkujad kolivad lihtsalt rangema õigusruumiga riigist leebemasse – kui kogu EL rakendab sarnaseid põhimõtteid, on kaitse tõhusam ja õiguste teostamine lihtsam. Eesti näitlejate jaoks tähendaks see, et nende õigused oleksid kaitstud mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus ühtsetel alustel, mis on eriti oluline rahvusvahelise koostöö ja koosproduktsioonide kontekstis.

Ettepanek: Eesti Vabariik võiks käsitleda süvavõltsingute teemat proaktiivselt, ajakohastades õigusruumi nii, et igaühe nägu, hääl ja identiteet oleksid digiajastul paremini hoitud. Sarnaselt Taani ettepanekule tasuks kaaluda uuenduslikku seadusandlust, mis annab inimestele varalise õiguse oma digitaalsele sarnasusele. Oma näo, hääle ja keha autorikaitse alla võtmine on seni tugevaim samm, mis annab inimestele tagasi kontrolli oma identiteedi üle digimaailmas. See oleks põhimõtteline muudatus, mis aitaks taastada usaldust infokeskkonda: teadmine, et “mina kuulun mulle” ka virtuaalses ruumis, loob inimestele julgema tunde uudsete tehnoloogiate ees. Eesti peaks selles vallas olema mitte üksnes reageerija, vaid ka suunanäitaja, kaitstes oma kodanike õigusi ja väärtusi isegi kiiresti areneva tehisintellekti ajastul.
ENLi hinnangul tuleks analüüsida Taani mudeli rakendamist Eestis. Selline regulatsioon peaks hõlmama nii füüsiliste isikute kujutiste kasutamist digiteisikute loomisel kui ka täiesti sünteetiliste digiteisikute kommertskasutust. Regulatsioon peaks tagama, et digiteisikute loojatel ja kasutajatel oleksid selged õigused ja kohustused, sealhulgas õigus saada õiglast tasu loodud digiteisikute kasutamise eest ning õigus kontrollida nende kasutamise viisi ja ulatust.









Lõpetuseks
ENL on valmis osalema autoriõiguse seaduse muutmise protsessis ning andma oma panuse nii seaduse eelnõu võimalikult kiirel väljatöötamisel kui ka selle mõjude hindamisel. ENL loodab, et kavandatavad muudatused aitavad kaasa autoriõiguse seaduse kaasajastamisele ning tagavad õiguste omajatele õiglase kaitse digitaalajastul.


Lugupidamisega





(allkirjastatud digitaalselt)
Reimo Sagor
Juhatuse esimees



Justiits- ja Digiministeerium
Edastatud e-posti teel: [email protected]
11.11.2025


Eesti Näitlejate Liidu seisukoht autoriõiguse seaduse võimalike kitsaskohtade osas


Justiits- ja Digiministeeriumi (JDM) intellektuaalomandi ja konkurentsiõiguse talitus (IOT) kutsus Eesti Näitlejate Liitu (ENL) osalema 21.10.2025 toimunud autoriõiguse teemalisel ümarlaual eesmärgiga pidada arutelusid autoriõiguse seaduse (AutÕS) võimalike kitsaskohtade üle, selgitamaks välja, kas kehtiv õigus vajab muutmist. Võttes arvesse JDMi edastatud ümarlaua päevakorda (Päevakord), sellega seotud materjale, sh Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) ettepanekut (ITLi ettepanek), ja ümarlaual arutletut, esitab ENL enda seisukohad ja ettepanekud.

Kokkuvõte

ENL toetab autoriõiguse seaduse võimalike kitsaskohtade välja selgitamist ja kehtiva seaduse muutmist. ENL toetab mitmeid Päevakorras ja ITLi ettepanekus esitatud ettepanekuid, kuid peab oluliseks ka osadest muudatustest loobumist. ENLi prioriteedid on järgmised: (1) esitajalepingu kirjalik vorminõue, (2) erakopeerimise süsteemi ülevaatamine ja tasumäärade tõstmine, (3) autoriõiguse komisjoni töö ümberkorraldamine, (4) teksti- ja andmekaeve erandi täpsustamine seoses tehisintellektiga.

ENLi hinnangul on vajalik tähelepanu pöörata ka järgmistele kitsaskohtadele:
(1) erakopeerimise tasuga seotud tasumäärad ja seadmete nimekiri;
(2) teksti- ja andmekaeve erandiga kaasnev ebaselgus;
(3) autori ja esitaja kohase tasu tagamise põhimõtte isikuline kaitseala.
(4) kollektiivse esindamise organisatsioonide rolli tugevdamine digitaalplatvormidega läbirääkimistes;
(5) digitaalplatvormide vastutuse ja kohustuste täpsustamine;
(6) tehisintellekti arendamise ja treenimise regulatsiooni kehtestamine;
(7) digiteisikute osas autoriõiguse-laadne kaitse Taani eeskujul.

Põhjendused

1. Isiklike õiguste loetelu
ENL toetab Päevakorras tehtud ettepanekut muuta isiklike õiguste loetelu. ENL nõustub, et kehtivas autoriõiguse seaduse redaktsioonis toodud autori isiklike õiguste loetelu on liiga pikk ning kattub osaliselt ka autori varaliste õiguste loeteluga, mis tekitab praktikas probleeme ja vaidlusi. Samas tagab AutÕS § 12 lg 1 p 5 autori õiguste kaitse au ja väärikust rikkuvate moonutuste eest.

Ettepanek: ENLi hinnangul võiks kaaluda ka esitaja isiklike õiguste loetelu muutmist selliselt, et sealt jääks välja õigus esituse puutumatusele (AutÕS § 66 p 3). Muudatus lihtsustaks esituste kasutamist ning suurendaks õigusselgust, kuivõrd õigus esituse puutumatusele on loomult varaline õigus. Esitajale jääks sarnaselt teose autoriga õigus vaidlustada esituse muutmist, kui muudatus kahjustab esitaja au ja väärikust (AutÕS § 66 p 4). Siiski on ENLi hinnangul vajalik õiguste mahu säilitamiseks sellisel juhul lisada esitaja varaliste õiguste loetellu punkt, mille kohaselt on vaid teose esitaja nõusolekul lubatud teha teose esituses muudatusi.


2. Isiklike õiguste teostamine
ENL toetab Päevakorras tehtud ettepanekut täpsustada isiklike õiguste teostamist. ENL nõustub, et kehtivas autoriõiguse seaduse redaktsioonis puudub selgus isiklike õiguste teostamise osas. Eestis kehtiv praktika, mille kohaselt isiklike õigusi litsentsitakse, eristub teiste riikide praktikast, kus isiklike õiguste regulatsioon seondub isiklike õiguste teostamisest loobumise (waiver) või nõusoleku (consent) instituudiga, mitte isiklike õiguste litsentseerimisega.

Ettepanek: ENL nõustub ITLi ettepaneku punktis 1.3.2a) esitatud ettepanekuga lisada AutÕS §-i 11 järgmised uued lõiked või lisada need VII ptk “Teose kasutamine”:
„(5) Autor võib selgesõnalise kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tahteavaldusega tähtajaliselt või tähtajatult loobuda oma isiklike õiguste teostamisest või anda nõusoleku oma isiklike õiguste teostamiseks teise isiku poolt. Nimetatud tahteavaldust ei saa tagasi võtta.
(6) Kui autor on andnud nõusoleku oma isiklike õiguste teostamiseks autori varaliste õiguste omandaja või litsentsisaaja poolt, siis võib sellele tugineda iga isik, kellele varaliste õiguste omaja või litsentsisaaja on andnud õiguse teost kasutada, kui autori tahteavaldusest ei tulene teisiti.“


3. Blokeerimismeetmed
ENL toetab blokeerimismeetmete kehtestamist. Blokeerimismeetmete kehtestamine tugevdab õiguste omajate õiguste kaitset, piirates juurdepääsu veebilehtedele, mis levitavad ebaseaduslikult autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teoseid ja esitusi. Ka Euroopa Liidu õiguses toetatakse veebilehtede blokeerimist autoriõiguse kaitseks1 ning Euroopa Kohtu praktikas on kinnitatud, et veebilehtede blokeerimine autoriõiguse kaitseks on lubatav2.


ENL nõustub Päevakorras esitatud ettepanekuga kasutada blokeerimismeetmena DNS-blokeerimist, kuid peab oluliseks DNS-blokeerimise analüüsimisel hinnata erinevaid blokeerimismeetme rakendamise viise. DNS-blokeerimise meetmega ei kaasne ebamõistlikult suuri kulusid ning meetme rakendamine ei ole tehniliselt keeruline.3 Nii kasutatakse DNS-blokeerimist lisaks Leedule ka teistes liikmesriikides, näiteks Saksamaal4 ja Taanis5. Kuna blokeerimismeetmete rakendamine ei ole Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud, rakendavad liikmesriigid blokeerimismeetmeid erinevalt, kasutatakse nii kohtulikku mudelit, haldusmudelit kui ka koostööpõhist lähenemist.6 ENL hinnangul on DNS-blokeerimise analüüsimisel vajalik analüüsida, milline blokeerimismeetme rakendamise viis on kooskõlas Eesti õigusega ja tagab õiguste omajate õiguste efektiivse kaitse ilma süsteemi kuritarvitamata.


4. Autoriõiguse komisjon
ENL nõustub osaliselt Päevakorras esitatud ettepanekutega ja nõustub ITLi ettepanekus esitatud ettepanekutega tervikuna:
• Autoriõiguse komisjoni pädevus. ENL toetab Päevakorras esitatud ettepanekut tunnistada kehtetuks AutÕS § 87 lg 1 p-d 1-3, mis annavad autoriõiguse komisjonile õiguspoliitilised ülesanded.
• Autoriõiguse komisjoni lahendite avalikustamine. ENL toetab ITLi ettepanekut analüüsida autoriõiguse komisjoni lahendite avalikustamise võimalikkust. Autoriõiguse komisjoni lahendite avalikustamine aitab kaasa autoriõiguse seaduse rakendamise praktika kujundamisele ning annaks autoriõiguse komisjonile suurema kaalu õiguspraktika kujundamisel.
• Kaitsekirja esitamise võimalikus tsiviilkohtumenetluses. ENL toetab ITLi ettepanekut algatada koos autoriõiguse seaduse muutmisega ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine, lisades tsiviilkohtumenetluse seadustikku potentsiaalse kostja ja kostjaga sarnaste õigustega vahendaja õiguse esitada vaidlustatud kohtule nn kaitsekiri. Muudatus annaks õigustamatu hagi korral kostjale võimaluse põhjendada, miks ei tuleks hagi tagamise taotlus rahuldada ja/või miks tuleks enne hagi tagamise taotluse lahendamist kostja ära kuulata.



Ettepanek: ENLi hinnangul on vajalik muuta menetlus autoriõiguse komisjonis vaidlustusavalduse esitamisel teisele poolele kohustuslikuks. Autoriõiguse komisjon on lepitusorgan (AutÕS § 87 lg 11). Lepitusmenetlus on vabatahtlik ehk peale avalduse menetlusse võtmist esitab komisjon avalduse teisele poolele, kes peab komisjonile kinnitama, kas ta on nõus vaidluse lahendamisega lepitusmenetluses autoriõiguse komisjonis. Kui teine pool lepitusmenetlusega ei nõustu, loetakse menetlus lõppenuks.7 Seeläbi ei anna autoriõiguse komisjon aga komisjoni poole pöördujale reaalset tuge, kuivõrd teine pool ei ole kohustatud komisjoni lepitusmenetluses osalema. Seda kinnitab ka lepitusmenetluste väike hulk. Nii ei laekunud 2022. aastal autoriõiguse komisjonile ühtegi avaldus, 2023. aastal laekus komisjonile kaks avaldust ning komisjon viis läbi ühe lepitusmenetluse, 2024. aastal laekus komisjonile neli avaldust, millest kaks lõpetati, kuna teine pool ei olnud lepitusmenetlusega nõus ning ühe puhul ei näinud lepitaja perspektiivi lahendada asi lepitusmenetluses.8

Eeltoodu kinnitab, et vajalik on autoriõiguse komisjoni töö ümberkorraldamine, kus komisjon tegutseks kohtumenetluse põhimõtetel sõltumatu kohtueelse vaidlusorganina, mis alustab menetlust ühe poole avalduse alusel ja kus teise poole osalemine on menetluse alustamise korral kohustuslik, sarnaselt töövaidluskomisjoniga, mis alustab menetlust ühe poole avalduse alusel.

5. Autori ja esitaja õiguskaitsevahendid, kui kasutaja rikub seadusest tulenevat teavitamiskohustus
ENL on seisukohal, et autoritele ja esitajatele peaks andma spetsiifilised õiguskaitsevahendid juhuks, kui kasutaja rikub seadusest tulenevat teavitamiskohustust. Selgete õiguskaitsevahendite sätestamine seaduses tagab, et õiguste omajatel on konkreetne ja selge mehhanism enda õiguste kaitsmiseks olukorras, kus kasutaja ei järgi seaduses sätestatud kohustusi. Samuti mõjub selgete õiguskaitsevahendite sätestamine seaduses distsiplineerivalt ka kasutajatele, kuivõrd neile on selget ja üheselt mõistetavalt ette nähtavad tagajärjed, mis kaasnevad teavitamiskohustuse rikkumisega.

Ettepanek: ENLi hinnangul on vajalik täpsemalt määratleda teavitamiskohustuse ulatus, milleks on vajalik täpsustada AutÕS § 491 lg-s 1 kasutatava mõiste „kogu saadud tulu“ tähendust. DSM-direktiivi põhjenduspunktist 75 tuleneb, et teave peab olema ajakohane, hõlmama kõiki teose või esituse kasutamisega seotud tuluallikaid, sealhulgas vajadusel ka kaubandustulu, ning olema piisavalt detailne, et tagada õiguste omajatele täielik ülevaade nende teoste kasutamisest. Hetkel puudub selgus, milline teave on piisavalt detailne, et tagada õiguste omajatele piisav ülevaade, millega võib kaasneda nii ebavõrdne kohtlemine kui ka läbipaistvuse puudumine.


6. Autorilepingu ja esitajalepingu vorminõue
ENL on seisukohal, et esitajaleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Lepingu vorminõue on vajalik, sest see tagab õiguskindlust ning kaitseb mõlema lepingupoole õigustatud huve ning vähendab hilisemaid vaidlusi lepingu sisu üle. Kohtupraktikast nähtub, et olukorras, kus poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku esitajalepingut, valitseb ebaselgus, millise sisuga leping on poolte vahel sõlmitud, kas lepingu alusel on õigused litsentsitud või loovutatud, milliseid esitaja varalisi ja isiklikke õigusi kokkulepe hõlmab, kellele on õigused üle antud või kellele on õiguste kasutamiseks luba antud ning milline on õiguste üleandmise või kasutusõiguse ulatus.9 Lepingu sõlmimine kirjalikus vormis ei välista vaidluste teket, kuid vähendab vaidluste tekkimise riski märgatavalt. Samuti aitab lepingu sõlmimine kirjalikus vormis tagada, et poolte on ühtne ja selge arusaam lepingu sisust. Siiski on ENL seisukohal, et seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärjeks ei tohiks olla lepingu tühisus.

ENL on seisukohal, et kokkulepe, millega antakse üle õigus teosele või kaasnevate õiguste objektile seoses veel tundmatute kasutusviisidega, peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Vorminõude eiramisel oleks selline kokkulepe tühine. Sellise nõude kehtestamine on vajalik nii autori kui ka esitaja õiguste kaitseks ja õiguskindluse tagamiseks ning võimaldab autoril ja esitajal sisuliselt mõista enda nõusoleku ulatust. Sarnane põhimõte kehtib näiteks ka Saksamaa autoriõiguse seaduses (Urheberrechtsgesetz)10.


7. Erakopeerimise tasu
ENLi hinnangul on erakopeerimise süsteemi ülevaatamine hädavajalik. ENL toetab erakopeerimise süsteemi ülevaatamist vaatepunktist, millistele õiguste omajatele tekib kopeerimisest reaalne kahju ning kellele tuleks kahju hüvitada. Küll aga, selleks, et kahju hüvitamine õiguste omajatele oleks võimalik, on vajalik üle vaadata ka erakopeerimise tasuga seotud tasumäärad ja seadmete nimekiri.

Probleem 1: Erakopeerimise tasu määrad on liiga madalad
AutÕS § 27 lg 7 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning neilt kogutava tasu määrad. Kollektiivse esindamise organisatsioonid on pööranud korduvalt tähelepanu vajadusele määrasid korrigeerida, võttes arvesse nii tarbijahinna indeksi (THI) muutusi kui ka keskmise palga kasvu11. Ka rahvusvahelises võrdluses on Eestis tasumäärad madalad, näiteks on Taanis tahvelarvutite, nutitelefonide ja arvutite erakopeerimise tasu 49,92 DKK (u 6,62 eurot)12, Eestis aga vaid 3,5 eurot.

Ettepanek 1: Tõsta märkimisväärselt Vabariigi Valitsuse määrusega sätestatud tasumäärasid. Salvestusseadmete tasumäärad on hetkel põhjendamatult ja ebaõiglaselt lähedal seadusandja määratud kaalutlusruumi miinimumile. AutÕS § 27 lg 71 p 4 alusel on salvestusseadmetelt kogutava tasu määr 3-8 eurot. Vabariigi Valitsuse määruse alusel on kõrgeimaks tasuks salvestuskandja eest vaid 4 eurot salvestusfunktsiooniga teleri eest. Tasu määr süle- või tahvelarvuti või nutitelefoni eest on ebapiisavad 3,5 eurot. Võttes arvesse nii THI kui ka palkade kasvu ning Euroopa riikide head praktikat, peavad tasumäärad olema märkimisväärselt kõrgemad kui seadusandja määratud kaalutlusruumi miinimum ning lähenema pigem maksimumile.

Probleem 2: Salvestusseadmete ja -kandjate nimekiri on ebapiisav
On üheselt mõistetav, et tehnoloogia arengu tulemusel on sisu tarbimine liikunud internetipõhiste teenuste ja pilvesalvestusplatvormide poole. Samas ei ole salvestusseadmete ja -kandjate nimekiri selle muutusega kaasa liikunud ning nimekirjas on esitatud ainult füüsilised seadmed. Seeläbi ei taga erakopeerimise tasu oma eesmärki, milleks on kompenseerida õiguste omajatele tekkinud kahju.

Ettepanek 1: Lisada nimekirja pilvesalvestuse tasu. Nagu eelnevalt põhjalikult selgitatud, on internetipõhiste teenuste ja pilvesalvestusplatvormide kasutamine drastiliselt kasvanud ning õiguste omajatele õiglase hüvitise tagamiseks on pilvesalvestuse tasu sätestamine mitte ainult põhjendatud, vaid hädavajalik. Ka infoühiskonna direktiivi põhjenduspunktis 5 on selgelt rõhutatud olemasolevate seadmete majanduslikule tegelikkusele vastavuse kriitilise olulisust. Samuti on Euroopa Kohtu praktikas üheselt ja selgesõnaliselt kinnitatud, et pilvesalvestuse tasu nimekirja lisamine on täiesti lubatud. Sealjuures on Euroopa Kohus välja toonud, et pilvesalvestuse tasu mittesätestamine on lubatud ainult tingimusel, et siseriiklikus õiguses on muul viisil ette nähtud õiglase hüvitise maksmine õiguste omajatele.13 Lähtudes kehtivas õiguses sätestatud ebapiisavast salvestusseadmete ja -kandjate nimekirjast ning ebaõiglaselt madalast tasudest, on ilmne, et kehtivas õiguses ei ole ettenähtud õiglast hüvitist olukorraks, kus füüsilised isikud teevad autoriõigusega kaitstud teostest ilma loata varukoopiaid isiklikuks tarbeks ja kasutuseesmärgiks internetipõhiseid teenuseid või pilvesalvestusplatvormi kasutades.

Ettepanek 2: Lisada nimekirja taaskasutatud seadmed. Aina populaarsemaks ja majanduslikult olulisemaks on muutunud salvestusseadmete taaskasutamine. Taaskasutatud salvestusseadet on võimalik täpselt samamoodi kasutada erakopeerimiseks nagu uut seadet, mistõttu on taaskasutatud salvestusseadmete nimekirja lisamine mitte ainult põhjendatud, vaid vajalik õigluse tagamiseks. Taaskasutatud seadmetelt kogutakse tasu näiteks Prantsusmaal14, Hollandis15 ja


Belgias16, mis näitab selle lähenemise praktilist teostatavust. Küll aga võib taaskasutatud seadmelt kogutav tasu olla mõnevõrra väiksem, kui uuelt seadmelt makstav tasu, arvestades seadme väärtuse vähenemist.17

Probleem 3: Reprodutseeritavad teosed
AutÕS § 26 lg 1 kohaselt on autoril, teose esitaja, fonogrammitootjal ja filmi esmasalvestuse tootjal õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi kasutamise eest olukorras, kus autori nõusolekuta on reprodutseeritud audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja isiklikeks vajadusteks. Kehtiva praktika kohaselt loetakse helisalvestiseks sätte tähenduses ainult muusikateoseid. See toob kaasa aga olukorra, kus esitajatele ei kompenseerita nende esitatud audioraamatute või kuuldemängude jms tasuta isiklikuks otstarbeks reprodutseerimist. Selline lähenemine on põhjendamatu. Nii audioraamatud kui ka kuuldemängud on helisalvestised, mida on võimalik sarnaselt muusikateostele isiklikuks otstarbeks reprodutseerida. Näiteks laeb õpilane teaduslikuks uurimistööks alla esitaja sisse loetud audioraamatu. Sellises olukorras on põhjendamatu esitaja tasuta jäämine.

Ettepanek: Tõlgendada mõistet helisalvestis laiemalt kui ainult muusikateosed. Helisalvestiseks on näiteks ka audioraamatud ja kuuldemängud ning selliseid helisalvesitisi on võimalik samade seadmetega reprodutseerida, millega reprodutseeritakse muusikateoseid (näiteks nutitelefon ja sülearvuti). Seega on põhjendamatu koguda tasu ja jagada tasu vaid seoses muusikateostega.


8. Teksti- ja andmekaeve erand
ENLi hinnangul on vajalik tuua selgust AutÕS §-s 192 sätestatud üldisesse andmekaeve erandisse. Üldine andmekaeve erand hõlmab endas täna mitmeid küsimusi, millele vastuse leidmine on vajalik nii õiguste omajate perspektiivist kui ka nende isikute perspektiivist, kes soovivad erandile tugineda.

1) Opt-out tingimuse kooskõla Berni konventsiooniga
AutÕS § 192 lg 2 kohaselt võib autor üldise andmekaeve erandi sõnaselgelt kohasel viisil välistada. Tõusetub küsimus, kas selline opt-out mehhanismi, mis eeldab õiguste omajate aktiivset tegutsemist, et nende õigusi ei kasutataks ilma neilt nõusolekut saamata, on kooskõlas Berni konventsiooniga. Berni konventsiooni artikkel 5 lg 2 sätestab, et õiguste omamine ja teostamine ei tohiks sõltuda mingist formaalsusest. Käesoleval juhul sõltub õiguste omajate õiguste kaitse otseselt sellest, kas nad on teinud teksti- ja andmekaeve reservatsiooni või mitte.



2) Tehisintellekt (TI) ja andmekaeve
ENL peab hädavajalikuks tehisintellekti arendamise ja treenimise regulatsiooni täpset määratlemist autoriõiguse seaduses. Praegu puudub selgus, kas TI arendamine ja treenimine kvalifitseerub teksti- ja andmekaeve erandi alla, mis tekitab õiguslikku ebakindlust nii õiguste omajate kui ka TI arendajate jaoks. ENL on seisukohal, et TI süsteemide treenimine autoriõigusega kaitstud materjalidega peaks toimuma ainult õiguste omajate selgesõnalise nõusolekuga või õiglase tasu maksmise korral. Samuti peab TI arendajatel olema kohustus avalikustada, milliseid autoriõigusega kaitstud teoseid nad oma süsteemide treenimiseks kasutavad, ning tagada, et TI süsteemid ei reprodutseeri autoriõigusega kaitstud teoseid viisil, mis kahjustaks õiguste omajate majanduslikke huve.

3) „Seaduslik juurdepääs“ vs „õiguslikult juurdepääsetav“
On ebaselgus, milles seisneb AutÕS § 191 lg-s 1 (teksti- ja andmekaeve erand teadusuuringus) kasutatava mõiste „seaduslik juurdepääs“ ja AutÕS § 191 lg-s 1 (üldine teksti- ja andmekaeve erand) kasutatava mõiste „õiguslikult juurdepääsetav“ erisus ja kas seal on üldse erisus.

4) Teksti- ja andmekaeve reservatsiooni vorm ja tehnilised nõuded
Teksti- ja andmekaeve reservatsiooni esitamisega kaasneb mitmeid küsimusi:
i. Kas teksti- ja andmekaeve reservatsioon peab olema masinloetav?
ii. Kui teksti ja andmekaeve reservatsioon peab olema masinloetav, siis millist vormingut võib pidada masinloetavaks?
iii. Kas vajalik oleks kehtestada ühtne standard teksti- ja andmekaeve reservatsiooni jaoks?

5) Teksti- ja andmekaeve kasutamine teadusuuringute eesmärgil
Teksti- ja andmekaeve kasutamine teadusuuringute eesmärgil ei tohiks kaasa tuua olukorda, kus erandile tuginedes viiakse läbi teadusuuringud, mille tulemeid kasutatakse hilisemalt, ilma õiguste omajatele tasu maksmata, ärilistel eesmärkidel.

Ettepanek: ENL soovitab kehtestada selged piirangud teadusuuringute eesmärgil läbiviidavale teksti- ja andmekaevele, et vältida olukorda, kus teadusuuringute varjus viiakse läbi ärilisi projekte. Teadusuuringute eesmärgil läbiviidav teksti- ja andmekaeve peaks olema lubatud ainult akrediteeritud teadusasutustes ning uuringu tulemused ei tohiks olla kasutatavad ärilistel eesmärkidel ilma õiguste omajate nõusoleku ja õiglase tasu maksmiseta.






9. Autori ja esitaja kohase tasu tagamise põhimõte
Autoritele ja esitajatele tuleb tagada kohane tasu ka siis, kui nad tegutsevad oma ettevõtte kaudu. DSM-direktiivi põhjenduspunkt 72 järgi tuleb tagada autoritele ja esitajatele kohane tasu ka siis, kui nad tegutsevad oma ettevõtte kaudu. DSM-direktiivi ülevõtmise seaduse seletuskirjas on seadusandja selgitanud, et see hõlmab nii FIE-sid kui ka autorite või esitajate endi asutatud osaühinguid, mille kaudu nad oma õigusi teostavad18. Olenemata seadusandja selgitustest, käsitlevad AutÕS §-d 491-494 üksnes autorit ja esitajat ega reguleeri olukorda, kus autor või esitaja tegutseb juriidilise isiku kaudu. See on problemaatiline, kuna kui autorileping on sõlmitud juriidilise isikuga, mille kaudu autor või esitaja tegutseb, siis on lepingu osapooleks see konkreetne äriühing ning lepingu muutmist või lõpetamist saab nõuda ainult lepingu osapool ehk äriühing. Võttes arvesse seadusandja selgitusi valitseb ebaselgus ka küsimuses, kas kohase tasu põhimõttele saavad tugineda ainult osad äriühinguid ning millised on sellisel juhul äriühingute eristamise kriteeriumid.19

Ettepanek: ENLi hinnangul on vajalik täpsustada AutÕS §-des 491-494, et kohase tasu põhimõte kehtib ka siis, kui autor või esitaja tegutseb juriidilise isiku kaudu, tingimusel et see juriidiline isik on asutatud peamiselt autori või esitaja õiguste teostamiseks ning autor või esitaja omab selles määravat mõju. Samuti tuleks sätestada, et sellistel juhtudel on autoril või esitajal õigus nõuda lepingu muutmist või lõpetamist isiklikult, olenemata sellest, et leping on sõlmitud juriidilise isikuga.


10. Kollektiivse esindamise organisatsioonide rolli tugevdamine
ENL peab vajalikuks kollektiivse esindamise organisatsioonide rolli tugevdamist digitaalmajandusse ülemineku kontekstis. Kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad saama suurema rolli digitaalplatvormidega läbirääkimistes ning neile tuleks anda õigus nõuda platvormidelt läbipaistvat teavet õiguste kasutamise kohta.

Ettepanek: ENLi hinnangul on vajalik täiendada AutÕS-i sätetega, mis annavad kollektiivse esindamise organisatsioonidele õiguse tõhusalt nõuda digitaalplatvormidelt regulaarset ja detailset teavet nende esindatavate õiguste omajate teoste kasutamise kohta, sealhulgas kasutamise mahtu, geograafilist ulatust ja saadud tulu. Samuti tuleks kehtestada kollektiivse esindamise organisatsioonide õigus osaleda digitaalplatvormide poolt kasutatavate automaatsete sisutuvastussüsteemide väljatöötamises ja testimises.




11. Digitaalplatvormide vastutus ja kohustused
ENL peab vajalikuks digitaalplatvormide vastutuse ja kohustuste täpsemat reguleerimist autoriõiguse seaduses. Praegune regulatsioon ei anna piisavat selgust platvormide kohustuste osas ning jätab õiguste omajad sageli kaitsetuks.

Ettepanek: ENLi hinnangul tuleks kehtestada digitaalplatvormidele kohustus rakendada tõhusaid automaatseid sisutuvastussüsteeme, mis suudavad tuvastada autoriõigusega ja kaasnevate õigustega kaitstud sisu. Platvormidel peaks olema kohustus koostööks õiguste omajatega ning nad peaksid tagama kiire ja tõhusa ebaseadusliku sisu eemaldamise mehhanismi. Samuti tuleks kehtestada platvormidele kohustus maksta õiglast tasu õiguste omajatele nende sisu kasutamise eest.


12. Digiteisikute osas autoriõiguse-laadne kaitse
Eesti kehtiv õigus ja selle puudulikkused süvavõltsingute vastu. Kuigi Eesti õiguskord kaitseb isiku kujutist eraelu puutumatuse ning isikuõiguste raames, ei ole see kaitse piisav näitlejate ja teiste esitajate jaoks, kelle professionaalne tegevus sõltub nende kujutise ja hääle kasutamisest. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 kaitseb igaühe perekonna- ja eraelu puutumatust ning selle alla kuulub ka õigus oma kujutisele. See tähendab, et igaühel on üldjuhul õigus ise otsustada oma näo või keha kujutise kasutamise üle (nt foto, video, portree). Samuti on võlaõigusseaduse § 1046 lg-s 1 sätestatud, et ilma isiku nõusolekuta tema kujutise kasutamine on õigustamatu ja õigusvastane, v.a teatud erandlikel juhtudel (nt isik kajastub aktuaalse sündmuse taustal ajakirjanduses). Ehk juba täna võib süvavõltsinguga kellegi näo kasutamist pidada isikuõiguste rikkumiseks, mille vastu saab tsiviilkohtumenetluse korras nõuda ebaseadusliku sisu eemaldamist ja mittevaralise kahju hüvitamist.

Probleem on selles, et süvavõltsingute (deepfake – tehisintellekti abil loodud realistlik võltsing) puhul ei pruugi kehtiv õigus anda piisavalt kiiret ja selget kaitset. Näitlejate jaoks on probleem eriti akuutne, kuna nende professionaalne identiteet ja majanduslik heaolu sõltub otseselt nende kujutise ja hääle kontrollitud kasutamisest. Süvavõltsingud võivad kahjustada näitleja karjääri ja mainet viisil, mida praegused isikuõigused ei suuda piisavalt kaitsta. Näiteks kui keegi loob ilma loata TI-vahenditega video, kus Eesti näitleja “ütleb” midagi skandaalset, "osaleb” pornograafilises stseenis või "soovitab" tooteid, millega ta pole kunagi seotud olnud, siis kahjustatakse mitte ainult tema eraelu puutumatust, vaid ka tema professionaalset mainet ja majanduslikke huve. Kuigi kannatanu saaks nõuda kohtus video eemaldamist ja kahju hüvitamist, võib kohtutee olla aeglane ning selleks ajaks on valeinfo või solvav materjal juba laialt levinud. Pealegi pole praegused isikuõigused võrdväärsed varaliste õigustega, mis tähendab, et inimese “nägu ja hääl” ei ole käsitletud nagu omandi või intellektuaalse loominguna. See teeb piiriülese kaitse raskeks – autoriõiguse rikkumiste puhul on platvormidel ja teistel riikidel selgem kohustus sisu eemaldada, ent eraõiguse rikkumiste puhul sõltub palju kohalikust õigusest ja menetlusest. Eriti problemaatiline on olukord näitlejate jaoks, kelle töö sõltub usaldusest ja maine säilitamisest - süvavõltsing võib hävitada aastatega üles ehitatud karjääri ning praegused õiguskaitsevahendid ei taga piisavalt kiiret ega tõhusat kaitset. Tegemist ei ole hüpoteetilise probleemiga, vaid reaalse ohuga, mida kinnitab näiteks ENLi kokkupuude näitlejate hääli jäljendavate sünteeshäältega. Kuna seaduse tasandil ei ole tagatud inimese hääle efektiivne kaitse, on ENL näitlejate kaitseks kehtestanud ENLi esindatavate näitlejate hääle kasutamise põhimõtted (kehtivad alates 10.06.2025).20

Taani lähenemine ja võimalikud sammud Eestis. Taani kavandatav seadusemuudatus pakub maailmas uudse lahenduse, andes inimesele autoriõiguse-sarnase varalise õiguse oma näole, häälele ja üldisele sarnasusele (nn digiteisikule). Seaduseelnõu järgi tekiks igal inimesel automaatselt intellektuaalomandi laadne kaitse oma biomeetriliste tunnuste suhtes, mistõttu ilma nõusolekuta loodud realistlikud TI-koopiad oleksid samamoodi karistatavad nagu autoriõiguse rikkumine. Selline lähenemine tõstab isiku kujutise õiguskaitse tasandi eraõigusest varalise õiguse tasandile, mis on eriti oluline näitlejate ja teiste esitajate jaoks, kelle professionaalne tegevus põhineb nende kujutise ja hääle kasutamisel. See võimaldaks kannatanul lihtsamini nõuda sisu mahavõtmist (sh rahvusvaheliste platvormide puhul) ning hüvitist tekitatud kahju eest. Lisaks looks see ennetava efekti – TI arendajad ja sisutootjad peavad edaspidi arvestama, et iga inimese nägu/hääl on kaitstud nagu autori/esitaja teos/esitus. See oleks eriti kasulik näitlejatele, kes saaksid oma kujutise ja hääle suhtes sarnased õigused nagu neil juba on oma esituste suhtes autoriõiguse seaduse alusel, mis paneb neid “teise inimese identiteedi laenamisel” kaks korda mõtlema.

Eestis võiks kaaluda Taaniga sarnase põhimõtte kehtestamist. Üks võimalus on täiendada Eesti autoriõiguse seadust erisättega, mis tunnustab iga füüsilise isiku õigust oma kujutisele ja häälele intellektuaalomandi eriliigina. See oleks pretsedent, kuna klassikaliselt AutÕS kaitseb vaid loomingulisi teoseid ja esitusi. See reeglistik võiks sätestada, et igaühe kujutise või hääle realistlik imiteerimine ilma tema loata on keelatud, v.a seaduses ettenähtud erandid (nagu paroodia, tsiteerimine või isikuga seotud päevakajaline kajastus). Selline säte annaks kannatanule otsese nõudeõiguse nagu autoriõiguse puhul: materjali kasutamise keeld, kahjuhüvitis, võltsingu hävitamine jms. Samuti looks see surve platvormidele – kui Eesti seadus määratleb loata süvavõltsingu selgelt ebaseadusliku sisuna, peavad ka näiteks YouTube, Facebook jt vastavalt Euroopa Liidu digiteenuste määrusele seda kiiresti eemaldama. Näitlejate jaoks oleks see eriti oluline, kuna see tagaks neile sarnase kaitse nagu neil on oma esituste suhtes, luues tervikliku õigusliku raamistiku nende professionaalse identiteedi kaitseks. Taani eelnõus on rõhutatud, et platvormide mittenõustumisel võidakse rakendada märkimisväärseid trahve või isegi tõstatada küsimus Euroopa Komisjoni sekkumiseks. Eesti saaks sarnase printsiibi oma seadusesse kirjutada, mis motiveeriks tehnoloogiaettevõtteid koostööle.



Rahvusvaheline dimensioon ja koostöö. Oluline on märkida, et süvavõltsingud on piiriülene nähtus – pahatahtlik video võib olla loodud välismaal ning üles laaditud globaalsele platvormile. Seetõttu on Eesti jaoks mõistlik ühendada jõud rahvusvaheliselt. Praegu on Euroopa Liidus juba astutud samme tehisintellekti negatiivsete mõjude ohjeldamiseks. Vastu on võetud tehisintellekti määrus, mis muu hulgas nõuab süvavõltsingute selget märgistamist: edaspidi peavad TI-arendajad ja -kasutajad teavitama avalikkust, kui tegu on tehisloodud sisuga (nt vesimärgi või tekstilise hoiatusega). See suurendab läbipaistvust ja aitab vähendada valearusaamu, kuid ei anna inimesele automaatselt õigust sellise sisu levitamist peatada – märgistus ei välista kahju tekkimist, kui vale sisu ikkagi pahatahtlikult levitatakse. Seetõttu ongi Taani lähenemine suunatud just individuaalse õiguse tugevdamisele. Eesti võiks EL tasandil toetada algatusi, mis looksid ühtsed reeglid inimeste digitaalse identiteedi kaitseks. Kui Taani seadus jõustub ja osutub edukaks, võiks sellest saada eeskuju laiemale standardile Euroopas. Eestil tasuks jälgida Taani kogemust ja teha koostööd teiste lähiriikidega (näiteks Põhjamaadega), et kujundada ühtne rinne süvavõltsingute vastu. Ühine lähenemine vähendaks ohtu, et rikkujad kolivad lihtsalt rangema õigusruumiga riigist leebemasse – kui kogu EL rakendab sarnaseid põhimõtteid, on kaitse tõhusam ja õiguste teostamine lihtsam. Eesti näitlejate jaoks tähendaks see, et nende õigused oleksid kaitstud mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus ühtsetel alustel, mis on eriti oluline rahvusvahelise koostöö ja koosproduktsioonide kontekstis.

Ettepanek: Eesti Vabariik võiks käsitleda süvavõltsingute teemat proaktiivselt, ajakohastades õigusruumi nii, et igaühe nägu, hääl ja identiteet oleksid digiajastul paremini hoitud. Sarnaselt Taani ettepanekule tasuks kaaluda uuenduslikku seadusandlust, mis annab inimestele varalise õiguse oma digitaalsele sarnasusele. Oma näo, hääle ja keha autorikaitse alla võtmine on seni tugevaim samm, mis annab inimestele tagasi kontrolli oma identiteedi üle digimaailmas. See oleks põhimõtteline muudatus, mis aitaks taastada usaldust infokeskkonda: teadmine, et “mina kuulun mulle” ka virtuaalses ruumis, loob inimestele julgema tunde uudsete tehnoloogiate ees. Eesti peaks selles vallas olema mitte üksnes reageerija, vaid ka suunanäitaja, kaitstes oma kodanike õigusi ja väärtusi isegi kiiresti areneva tehisintellekti ajastul.
ENLi hinnangul tuleks analüüsida Taani mudeli rakendamist Eestis. Selline regulatsioon peaks hõlmama nii füüsiliste isikute kujutiste kasutamist digiteisikute loomisel kui ka täiesti sünteetiliste digiteisikute kommertskasutust. Regulatsioon peaks tagama, et digiteisikute loojatel ja kasutajatel oleksid selged õigused ja kohustused, sealhulgas õigus saada õiglast tasu loodud digiteisikute kasutamise eest ning õigus kontrollida nende kasutamise viisi ja ulatust.









Lõpetuseks
ENL on valmis osalema autoriõiguse seaduse muutmise protsessis ning andma oma panuse nii seaduse eelnõu võimalikult kiirel väljatöötamisel kui ka selle mõjude hindamisel. ENL loodab, et kavandatavad muudatused aitavad kaasa autoriõiguse seaduse kaasajastamisele ning tagavad õiguste omajatele õiglase kaitse digitaalajastul.


Lugupidamisega





(allkirjastatud digitaalselt)
Reimo Sagor
Juhatuse esimees