Tagasiside



Eesti Hambaarstide Liidu (EHL) tagasiside tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise väljatöötamiskavatsusele seoses tegevuslubade regulatsiooni ajakohastamise vajadusega

EHL nõustub, et senine, pelgalt ruumi suuruse ja sisseseadepõhine lähenemine, pole mõistlik ning vajab üle vaatamist. Väljatöötamiskavatsuses (VTK) on viide, et ministeeriumi eelistuseks on edasi minna alternatiiviga nr 1. Sellest lähtudes oleme koostanud ka oma tagasiside, käsitledes vaid neid ettepanekuid, mis puudutavad hambaravi ning mille osas on tekkinud meil täiendavaid küsimusi või mõtteid.
1. Tegevusloa taotlemisel peab teenuseosutaja esitama teenuse kirjelduse ja põhjenduse, kuidas kavandatav teenus on korraldatud selliselt, et see oleks kvaliteetne ja ohutu. Kirjelduses tuleb selgelt näidata, kellele, millises mahus ja millisel viisil teenust osutatakse ning kuidas tagatakse tõenduspõhisus, personali pädevus ja asjakohaste juhiste kasutamine. Iseenesest on taoline nõue mõistlik, kuid küsitav on „kellele, millises mahus ja millisel viisil“ osa. Kuidas seda peaks tegevusloa taotlemisel kirjeldama näiteks hambaravi kontekstis? Samuti vajaks enam lahti selgitamist tõenduspõhisuse tagamise aspekt. Mida sellega täpselt on mõeldud?
2. Toetame ettepanekut, et Terviseametil oleks tulevikus suurem kaalutlusruum ruumide suuruse ja seadmete sobivuse hindamisel. EHL näeb, et hindamise aluseks võiks olla erialaühenduse poolt välja töötatud kvaliteedijuhendis kirjeldatu rakendamine raviasutuses, nii nagu on sätestatud ka hetkel kehtivas Terviseministri määruse „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ § 3 lg-s 5. Kui väljatöötamiskavatsuse koostajad on silmas pidanud midagi muud, siis tuleb panna konkreetselt ja arusaadavalt paika, millis(t)el alus(t)el Terviseamet teenuse ohutust ja kvaliteeti hindab. Samuti peaks olema arusaadavad ka Terviseameti kaalutlusõiguse piirid.
3. Nii täiendavat analüüsi kui ka eraldi arutelu vajab nn „üksiktegija“ täiendav kvalifikatsiooni- või pädevusnõue tegevusloa taotlemisel. Käesolevast väljatöötamiskavatsusest ei selgu, kas tegemist oleks erialadeülese nõudega või puudutaks vaid teatud valdkondi. Kutsealase kogemuse olemasolu on kahtlemata tervitatav, ent kuna hambaarstid evivad ülikooli lõpetamisel kohe iseseisva tervishoiuteenuse osutamise õiguse, siis tuleb analüüsida, et ega taoline nõue ei riiva vaba eneseteostuse ja/või ettevõtlusvabaduse põhiõigust. Samuti tuleb hinnata riski, et sellisel juhul ei kasutata tegevusloa saamiseks variisikut.
4. EHL ei toeta tegevuslubade tähtajaliseks muutmist. Kui sellist vajadust on teatud erialad sedastanud, siis võiks nende puhul seda eraldi kaaluda. Olukorras, kus teenuse sisu ja tingimused pole muutunud, on tegevusloa uuendamise protseduur ebaotstarbekas. Ühtlasi ei teeni tegevuslubade taas tähtaegseks muutmine bürokraatia ja halduskoormuse vähendamise eesmärki.
5. Kvalifikatsiooni ja pädevuse kontroll. Sotsiaalministeerium on kohtumiste kokkuvõttes välja toonud vajaduse tagada, et tegevusloa alusel teenust osutav isik omab vastavat pädevust. Teatud juhtudel on üsna selge, mil arst väljub eriala piirest (nt ortopeed osutab kardioloogia teenust). Küll aga pole see nii üheselt selge hambaravi kontekstis, kus paljud arstid spetsialiseeruvad ja omandavad pädevuse läbi täiendõppe, olles samas ikkagi hambaarst. See ettepanek, kui selle rakendamist üldse kaalutakse, vajab kindlasti põhjalikku arutelu ja analüüsi.

Lugupidamisega
Helen Lang
tegevjuht



Eesti Hambaarstide Liidu (EHL) tagasiside tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise väljatöötamiskavatsusele seoses tegevuslubade regulatsiooni ajakohastamise vajadusega

EHL nõustub, et senine, pelgalt ruumi suuruse ja sisseseadepõhine lähenemine, pole mõistlik ning vajab üle vaatamist. Väljatöötamiskavatsuses (VTK) on viide, et ministeeriumi eelistuseks on edasi minna alternatiiviga nr 1. Sellest lähtudes oleme koostanud ka oma tagasiside, käsitledes vaid neid ettepanekuid, mis puudutavad hambaravi ning mille osas on tekkinud meil täiendavaid küsimusi või mõtteid.
1. Tegevusloa taotlemisel peab teenuseosutaja esitama teenuse kirjelduse ja põhjenduse, kuidas kavandatav teenus on korraldatud selliselt, et see oleks kvaliteetne ja ohutu. Kirjelduses tuleb selgelt näidata, kellele, millises mahus ja millisel viisil teenust osutatakse ning kuidas tagatakse tõenduspõhisus, personali pädevus ja asjakohaste juhiste kasutamine. Iseenesest on taoline nõue mõistlik, kuid küsitav on „kellele, millises mahus ja millisel viisil“ osa. Kuidas seda peaks tegevusloa taotlemisel kirjeldama näiteks hambaravi kontekstis? Samuti vajaks enam lahti selgitamist tõenduspõhisuse tagamise aspekt. Mida sellega täpselt on mõeldud?
2. Toetame ettepanekut, et Terviseametil oleks tulevikus suurem kaalutlusruum ruumide suuruse ja seadmete sobivuse hindamisel. EHL näeb, et hindamise aluseks võiks olla erialaühenduse poolt välja töötatud kvaliteedijuhendis kirjeldatu rakendamine raviasutuses, nii nagu on sätestatud ka hetkel kehtivas Terviseministri määruse „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ § 3 lg-s 5. Kui väljatöötamiskavatsuse koostajad on silmas pidanud midagi muud, siis tuleb panna konkreetselt ja arusaadavalt paika, millis(t)el alus(t)el Terviseamet teenuse ohutust ja kvaliteeti hindab. Samuti peaks olema arusaadavad ka Terviseameti kaalutlusõiguse piirid.
3. Nii täiendavat analüüsi kui ka eraldi arutelu vajab nn „üksiktegija“ täiendav kvalifikatsiooni- või pädevusnõue tegevusloa taotlemisel. Käesolevast väljatöötamiskavatsusest ei selgu, kas tegemist oleks erialadeülese nõudega või puudutaks vaid teatud valdkondi. Kutsealase kogemuse olemasolu on kahtlemata tervitatav, ent kuna hambaarstid evivad ülikooli lõpetamisel kohe iseseisva tervishoiuteenuse osutamise õiguse, siis tuleb analüüsida, et ega taoline nõue ei riiva vaba eneseteostuse ja/või ettevõtlusvabaduse põhiõigust. Samuti tuleb hinnata riski, et sellisel juhul ei kasutata tegevusloa saamiseks variisikut.
4. EHL ei toeta tegevuslubade tähtajaliseks muutmist. Kui sellist vajadust on teatud erialad sedastanud, siis võiks nende puhul seda eraldi kaaluda. Olukorras, kus teenuse sisu ja tingimused pole muutunud, on tegevusloa uuendamise protseduur ebaotstarbekas. Ühtlasi ei teeni tegevuslubade taas tähtaegseks muutmine bürokraatia ja halduskoormuse vähendamise eesmärki.
5. Kvalifikatsiooni ja pädevuse kontroll. Sotsiaalministeerium on kohtumiste kokkuvõttes välja toonud vajaduse tagada, et tegevusloa alusel teenust osutav isik omab vastavat pädevust. Teatud juhtudel on üsna selge, mil arst väljub eriala piirest (nt ortopeed osutab kardioloogia teenust). Küll aga pole see nii üheselt selge hambaravi kontekstis, kus paljud arstid spetsialiseeruvad ja omandavad pädevuse läbi täiendõppe, olles samas ikkagi hambaarst. See ettepanek, kui selle rakendamist üldse kaalutakse, vajab kindlasti põhjalikku arutelu ja analüüsi.

Lugupidamisega
Helen Lang
tegevjuht