C-628/25

Vastuvõtmise kuupäev : 13/11/2025

Tõlge C-628/25 - 1

Kohtuasi C-628/25

Eelotsusetaotlus

Saabumise kuupäev:

19. september 2025

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Tribunale civile di Roma (Rooma esimese astme tsiviilkohus,

Itaalia)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

16. september 2025

Hagejad:

LA

GB

SMVD

GF

AL

AM

RN

MP

PS

Kostja:

Italia Trasporto Aereo SpA – ITA Airways

[…] [kohtuasja number]

Tribunale di Roma (Rooma esimese astme tsiviilkohus, Itaalia)

SEZIONE LAVORO (töövaidluste koda)

ET

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

2

Määratud kohtunik Tiziana Orru’

esimese astme tsiviilasjas […] [kohtuasja number]:

järgmiste menetlusosaliste vahel

LA, GB, SMVD, GF, AL, AM, RN, MP ja PS, […]

hagejad, versus

ITALIA TRASPORTO AEREO S.P.A.– ITA AIRWAYS […],

kostja,

[…] [menetlusklauslid] on teinud järgmise otsuse

EELOTSUSETAOTLUSE ESITAMISE KOHTA

(ELL artikli 19 lõige 3 ja ELTL artikkel 267)

PÕHIKOHTUASJA ESE.

1 Käesolevale töövaidluste kohtule esitatud hagiga palusid hagejad, kes on Alitalia

(Società aerea italiana spa, edaspidi „Alitalia“), mille suhtes viiakse läbi

maksejõuetusmenetlust, töötajad, tuvastada, et neil on õigus jätkata

tsiviilseadustiku artikli 2112 (mille sätted tulenevad direktiividest 80/987/EMÜ,

2001/23/EÜ ja 2008/94/EÜ) alusel töösuhteid Italia trasporto aereo spa – ITA

Airways’iga (edaspidi „ITA“), kuna viimasele anti üle filiaal, millega need

töösuhted olid seotud, kvalifitseerides seega ümber Alitalia ja Ita vahel rakendatud

meetme, mida poolte vahel nimetatakse „asset Aviation’i omandamiseks“.

2 Selle kohta väitsid nad, et: Ita ja Alitalia korraldasid ettevõtte või ettevõtte filiaali

ülemineku juhtudeks ette nähtud ametiühingutega konsulteerimise menetluse, mis

lõppes 8. septembril 2021 kahe äriühingu ja ametiühingute vahel kokkulepet

saavutamata.

3 Kooskõlas Euroopa Komisjoni Konkurentsi peadirektoraadi juhistega

(10. septembri 2021. aasta otsus SA.58173) sõlmiti lennuperimeetri

hindamisaruande alusel 14. oktoobril 2021 vara kogumi müügileping ja lepingud,

millega „Müüja võõrandab ja annab üle Ostjale, kes võtab vastu ja ostab kogu

vara ja õigussuhted, mis on vajalikud, et võimaldada alustada ja käitada

käesolevas artiklis 2 osutatud lennutegevust (lennuperimeeter), mis kuulub samale

Müüjale, allpool lõikes 3.1 nimetatud tasu eest alates Esialgsest kehtivusajast

(nagu on kindlaks määratud ja tuvastatud käesolevas Lepingus ja selle lisades,

mis on koostatud ja kokku lepitud poolte vahel…“ […].

4 Eelotsuse küsimuste faktilised eeldused seisnevad kõikide äriüksuse ülemineku

koosseisu tunnuste kindlakstegemises: a) organiseeritud varade kogumi eelnev

ITA AIRWAYS

3

olemasolu üleminekul; b) üleantud varade kogumi suutlikkus võimaldada

lennutegevuse alustamist ja käitamist.

5 Seda tõendab asjaolu, et Alitalia teostas oma viimase lennu 14. oktoobril 2021

ja järgmisel päeval, 15. oktoobril 2021 jätkas Ita katkematult sama

lennutransporditegevust, mida teostas Alitalia: kasutades samu lennukeid, mis

kannavad alles samu Alitalia eristustähiseid ja eristavaid kaubamärke; võttes tööle

peaaegu eranditult (99% ulatuses) Alitaliast pärit lennu- ja maapealse personali,

kelle Ita spa palkas 15. oktoobrist 2021 pärast töösuhte lõppemist Alitaliaga

(kusjuures kõik töötajad on kohustatud kandma sama vormiriietust, mis kannab

Alitalia eristustähiseid; kasutama samu teenindusaegu, mis olid kuni eelmise

päevani Alitaliale määratud; jätkates samade marsruutide ja lendude teenindamist,

et transportida reisijaid, kes olid broneerinud oma lennu Alitalia IT-platvormil,

kes teatas avalikult, et ta müüb pileteid Ita Spa nimel).

6 Erinevaid järeldusi ei saa teha Euroopa Komisjoni otsuse 2021/SA.58173 põhjal,

mis välistab võõrandaja ja omandaja vahelise majandusliku järjepidevuse.

7 See otsus, mis tehti enne hindamiseks esitatud äriplaani rakendamist, keskendub

Euroopa riigiabi valdkonna eeskirjadega kokkusobivuse konkreetsele aspektile.

8 Tsiviilseadustiku artiklist 112 tehtud erandite kohaldatavus, mille tingimus on

menetluse likvideeriv laad, on samuti välistatud: käesoleval juhul tuleb selline

laad välistada, kuna üleminek toimus erihaldusmenetluse raames, kus ettevõtja on

„tegutsev“, ja seega ettevõtte tegevuse jätkamisega, mille peamine eesmärk oli

üleantud filiaali tootmisvahendite säilitamine; see ei ole võlausaldajate nõuete

parimal viisil rahuldamine, mis on aga kõiki võlakohustusi hõlmava

likvideerimismenetluse peamine eesmärk.

9 Äriühing Ita vaidles hagile vastu ja leidis, et tsiviilseadustiku artikkel 2112 ei ole

kohaldatav põhjusel, et faktilised eeldused ei olnud täidetud, väites, et Ita poolt

„lennuperimeetri“ omandamine toimus erihaldusmenetluse raames, mille eesmärk

oli Alitalia likvideerimine, mille kui sellise suhtes ei kohaldata ettevõtte

ülemineku eeskirju töösuhteid käsitlevas osas.

10 Ta kinnitas, et 29. septembri 2023. aasta dekreetseaduse nr 131 artikli 6 lõike 1

kohaselt „tuleb 8. juuli 1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 270 artikli 56

lõiget 3-bis tõlgendada nii, et võõrandaja vara likvideerimiseks tehtud tehingud,

mis ei kujuta endast ettevõtte, filiaali või ettevõtte osa üleminekut

tsiviilseadustiku artiklis 2112 sätestatud tähenduses, on igal juhul selle

seadusandliku dekreedi artikli 27 lõike 2 punktides a ja b-bis nimetatud kava

rakendamiseks läbiviidavad üleminekud, kui need teostatakse Euroopa

Komisjoni otsuste alusel, millega välistatakse majanduslik järjepidevus

võõrandaja ja omandaja vahel“.

11 Seda järeldust näis kinnitavat nimelt Euroopa Komisjoni 10. septembri 2021. aasta

otsus SA.58173, mis välistas võõrandaja ja omandaja vahelise majandusliku

järjepidevuse.

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

4

12 […] Komisjon on teinud otsuse majandusliku järjepidevuse katkemise kohta, et

hinnata ebaseadusliku ja kokkusobimatu riigiabi olemasolu ELTL artiklite 107

ja 108 tähenduses; mitte selle kohta, et tegemist on ettevõtte üleminekuga

töösuhete järjepidevuse eesmärgil.

13 Järelikult […], kuna tegemist on teineteisest põhjalikult erinevate hinnangutega,

mis ei puuduta tööõiguse kaitse ulatust, ei saanud Euroopa Komisjoni

10. septembri 2021. aasta otsusel olla käesolevas kohtuasjas siduvat ulatust.

14 Igal juhul on Euroopa Komisjoni 10.9.2021 otsuse SA.58173 ulatuse otsustav

väärtus tingitud pelgast, kuid otsustavast asjaolust, et otsus tehti eelnevalt ja

aegsasti enne käesolevas kohtuasjas käsitletava äriplaani rakendamist.

15 Seoses tegelikuks filiaali üleminekuks kvalifitseerimisega, […] märgib käesolev

töövaidluste kohus, et Alitalia lennutranspordialane tegevus jätkus katkematult

14. oktoobrini 2021, lõppedes lõplikult 15. oktoobrist 2021; ning et samal ajal

asutas Ita oma lennutranspordiettevõtte Alitalia lennukite, teenindusaegade,

lennuliinide ja personali abil.

16 Samuti kinnitati, et Alitalia töötajaid ei olnud tsiviilseadustiku artikli 2112

kohaselt üle läinud, vaid nad võeti tööle uuesti ja valiti kriteeriumide alusel, mille

suhtes oli absoluutne kaalutlusõigus Ital; nii tegutsedes tegi Ita omavoliliselt

valiku võtta tööle endise äriühingu samad töötajad.

17 Ita Spa oleks pidanud selgelt tõendama, et ta oli tegelikult leidnud lennu- ja

maapealse personali ressursid valiku abil, mis oli tehtud läbipaistval viisil ja turu

tasakaalu mehhanisme arvestades, st „turutingimustel avatud valikumenetluse

raames“(nagu on lisaks märgitud Euroopa Komisjoni 10. septembri 2021. aasta

otsuses SA.58173).

18 Ita aga ei soovinud selgitada, milliseid konkreetseid kriteeriume kohaldati uute

töötajate valimisel, kuigi tal oli selline kohustus.

19 Oli võimalik kindlaks teha, et Ita poolne töölevõtmine toimus palju madalamatel

tasustamistingimustel kui need, mida kohaldas võõrandaja Alitalia.

20 Ainus arv, mis kohtumenetluses kinnitust leidis, on see, et 15. oktoobriks [2021]

oli Ita 29 451 saadud taotluse hulgast võtnud tööle ligikaudu 1200 töötajat, kellest

99% oli pärit Alitaliast, nagu on kohtumenetluses väidetud ja dokumenteeritud.

21 Lennukid, lennumarsruudid, teenindusajad ning lennu- ja maapealne personal on

vajalikud ja piisavad elemendid niisuguse lennutransporditegevuse teostamiseks,

mis oli omistatav Alitalia „lennundusharule“; tegevus, mis ei ole uue tööandja Ita

teenistuses töötades sisuliselt muutunud: Alitalia tootmistegurid ja -vahendid,

korralduslikud elemendid ja eristustähised üleminekul 14. oktoobrist

15. oktoobrisse 2021 näitavad, et neid ei muudetud mitte kuidagi ning et neid

iseloomustas sama algne funktsionaalne seos, kui need läksid Ita otsese juhtimise

alla ja omandisse.

ITA AIRWAYS

5

22 […] [faktiküsimus, mida ei ole vaidlustatud ning mis ei ole eelotsusetaotluse

seisukohast asjakohane]

23 Oluline on säilitada üleantud filiaali moodustavate varade ja vahendite kogumi

tootmisvõimsus; ning järelikult ei muudeta üleantava üksuse võimekust teostada

esialgset ja eelnevalt kindlaks määratud tootmistegevust.

24 See on see, mis juhtus sisuliselt pärast kaht etappi: lennundusega seotud vara

ostmine, mis oli vastuvaidlematult Alitalialt Itale võõrandatu ese; ning peaaegu

täielikult ja eranditult Alitaliast pärit lennundus- ja maapealse personali

värbamine.

25 Sisuliselt rajati nii „organiseeritud majandustegevuse funktsionaalselt sõltumatu

liigendus“.

26 Käesolevas kohtuasjas on lisaks eriti olulised teenindusaegade liikuvuse normid.

27 Uued ühenduse eeskirjad (määrus 2004/793/EÜ) asendasid määruse 93/95/EMÜ

varasema artikli 8 kahe eraldi artikliga: artikkel 8, milles käsitletakse

teenindusaegade jaotamise menetlust („slot allocation“), ja artikkel 8a, milles

käsitletakse teenindusaegade liikuvust („slot mobility“).

28 Käesoleval juhul nägi „lennunduse kogumi“ ülemineku leping sõnaselgelt ette

kõikide maandumis- ja õhkutõusmislubade (ka nende, mis on seotud kasutamata

marsruutidega ja menetluses olevate loataotlustega), ENACi väljastatud ülelennu-

ja liiklusõiguste ning täpsemalt kõikide teenindusaegade ülemineku

„proportsionaalselt lennutegevuses osalevate õhusõidukite liisingulepingute

arvuga“.

29 Seega, kuna tegemist ei ole ei kontsernisisese ülemineku ega ka erinevate

lennuettevõtjate vahelise vahetusega […], näib, et tuvastada saab üksnes ettevõtte

filiaali ülemineku või tegevuskoha ülemineku.

30 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades otsustas kohus, et käesolevas olukorras on

tegemist ettevõtte filiaali üleminekuga, mis kuulub abstraktselt tsiviilseadustiku

artikli 2112 eeskirjade alla; järelikult – kui kõnealune säte oleks konkreetselt

kohaldatav –, oleks Ita läbi viidud töölevõtmise menetlus (mis võimaldas tal

piirata töötajate üleminekut ja valida algselt Alitalia lennundusharule jaotatud

vahendid) tingimata ebaseaduslik ja hiiliks kõrvale töötajate põhiõigustest, kuna

töötajate üleviimine oleks pidanud toimuma Alitaliaga juba olemas olnud

töösuhete järjepidevusega ja samadel töötingimustel (kui tööturu osapooled ei ole

sõlminud erinevaid kokkuleppeid).

31 Seoses asjaoluga, et Alitalia suhtes kohaldatakse erihaldusmenetlust (menetlus,

mis sõnaselge õigusnormi kohaselt puudutab suuri maksejõuetuid äriühinguid

„eesmärgiga säilitada tootmisvarad majandustegevuse jätkamise, taaskäivitamise

või ümberkorraldamise kaudu“, nagu on ette nähtud seadusandliku dekreedi

nr 270/1999 artiklis 1), otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus kooskõlas

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

6

seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikliga 73 ja 11. septembril 2021 kehtinud

dekreetseaduse nr 73/2021 („Alitaliat – Società Aerea Italiana S.p.a-d käsitlevad

sätted“) artikliga 11-quater, et alles alates hetkest, mil äriühingu varade või

rajatiste võõrandamise kava on täielikult lõpule viidud ja alles jäävad ainult

likvideeritavad varad või sissenõutavad summad ning kohus kinnitab omal

algatusel või pankrotihalduri taotlusel määrusega ettevõtja tegevuse lõppemise:

alles sellest täpsest hetkest alates on erihalduse säilitav ülesanne lõppenud ja

sellest saab pelgalt kõiki võlakohustusi hõlmav likvideerimismenetlus.

32 […] [K]äesoleval juhul oli Alitalia majandustegevuse jätkumine kuni vaidlusaluse

tehinguni täielikult osa erakorralisele pankrotimenetlusele omasest säilitavast

eesmärgist.

33 Järelikult oli see, mis selgelt saavutati, tootva tegevusega täielikult tegeleva

ettevõtte filiaali üleminek, ja võõrandaja ettevõtte filiaal jäi ilma kõigist oma

varasematest majanduslikest ja finantskohustustest, […] ning tegevusega jätkati

eesmärgiga säilitada üleantud filiaali tootlik terviklikkus selle ülemineku

eesmärgil, kaitstes ettevõtte toimimist ja selle majanduslikult elujõulisi üksusi

(kuid jättes töötajad ilma sellest tulenevast kaitsest).

34 Seega näib, et ellu viidi täpselt see, mida Euroopa Liidu Kohus määratleb

pre-pack-menetlusena kõiki võlakohustusi hõlmava kohtuliku

sundlikvideerimismenetluse raames: vt Euroopa Liidu Kohtu 28. aprilli

2022. aasta kohtuotsus kohtuasjas C-237/20, Federatie Nederlandse Vakbeweging

vs. Heiploeg Seafood International BV, Heitrans International BV, punktid 65

ja 66.

35 Lisaks on Euroopa Liidu Kohtu (kolmanda koja 3. aprilli 2025. aasta kohtuotsus

kohtuasjas C-431/23, Wibra Belgie, punkt 47) kohaselt menetluse eesmärk

ettevõtte tegevuse jätkumine, kui selle „eesmärk on säilitada ettevõtte või tema

elujõuliste üksuste tegevus“; menetlusega aga soovitakse likvideerida ettevõtte

vara, kui selle „eesmärk on maksimeerida võlausaldajate nõuete kollektiivset

rahuldamist“.

36 Sellel õiguslikul taustal, pidades endastmõistetavaks, et tegemist on

maksejõuetusmenetlusega, mis toimub (sel eesmärgil riigisiseses õiguses ette

nähtud) ametiasutuse kontrolli all, tuleb käesolevas kohtuasjas põhimõtteliselt

kindlaks teha, kas sellise menetluse tegelik ja ainus eesmärk on likvideerimine,

st algatada üleandja ettevõtte vara likvideerimine eesmärgiga maksimeerida

võlausaldajate nõuete kollektiivset rahuldamist; või kas sellel on teistsugune, ka

konkureeriv eesmärk, mille ülesanne on „säilitada ettevõtte või tema elujõuliste

üksuste tegevus“.

37 Ita SpA kaitse, tuginedes menetluse likvideerivale eesmärgile (kuna selle eesmärk

oli algusest peale ettevõtte vara võõrandamine), võttes arvesse Euroopa Liidu

Kohtu hiljutist tõlgendust (mis näib olevat otsustav, et hajutada mis tahes kahtlusi

seoses likvideerimise ja äritegevuse jätkumise kokkusobivusega), välistas üksnes

ITA AIRWAYS

7

seetõttu, kooskõlas seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklis 56 ette nähtud

erinormidega, tsiviilseadustiku artikli 2112 (riigisisene õigusnorm, mis ühtlustati

direktiiviga 2001/23/EÜ ettevõtete ülemineku kohta ja mille eesmärk on tagada

töötajate õiguste kaitse majandustegevuse üleminekul Euroopa Liidu piires)

kohaldatavuse.

38 See on siiski formalistlik lähenemisviis, mida, nagu eespool märgitud, ei toeta

kohaldatavate õigusnormide tõlgendus, mis näib kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu

praktikaga; see näib aga toetavat käesoleva kohtuasja tõlgendamist vastupidises

suunas.

39 Selles osas nimetatakse erihaldusmenetlust likvideerimismenetluseks, kui selle

eesmärk on „maksimeerida võlausaldajate nõuete kollektiivset rahuldamist“, ning

sellel on, vastupidi, säilitav olemus, kui selle „eesmärk on säilitada ettevõtte või

tema elujõuliste üksuste tegevus“.

40 Likvideeriv eesmärk peab just seetõttu, et see toob kaasa „töötaja jaoks oluliste

tagatiste kohaldamata jätmise“, olema konkreetselt kindlaks määratud ja see ei

tulene vaieldamatult asjaolust, et – nagu käesoleval juhul – on vastu võetud

1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõike 2 punktides a

ja b-bis sätestatud üleminekukavad.

41 Seega on lisaks nimetatud eesmärkidele (likvideerimine või säilitamine) oluline

viia läbi konkreetne hindamine selle kohta, kas erakorralise pankrotimenetluse

likvideeriv eesmärk on igal üksikjuhul olemas, selle asemel et pidada seda

eesmärki olemuslikuks, ning et see mõjutab automaatselt artikli 27 lõike 2

punktides a ja b-bis sätestatud kavade vastuvõtmist.

42 Käesoleval juhul viivad kõik faktilised ja dokumentaalsed tõendid ühemõtteliselt

järelduseni, et tegemist on äriühingu tegevuse jätkumisega, mille eesmärk ei ole

üksnes varade likvideerimine, et rahuldada võlausaldajate nõudeid kollektiivselt,

vaid pigem sellise tegevuse jätkumine, mille eesmärk on säilitada üleantud filiaali

tootlik terviklikkus selle üleminekul, kaitstes äriühingu toimimist ja selle

majanduslikult elujõulisi üksusi. Need on nimelt elemendid, mis Euroopa Liidu

Kohtu hinnangul välistavad kõiki võlakohustusi hõlmava menetluse või

erihaldusmenetluse likvideeriva eesmärgi olemasolu.

43 Seda konkreetset järeldust arvestades […] võib põhjendatult eeldada, et Alitalia ja

ITA vaheline tehing, mille ese on lennundusharu üleminek, kujutab endast

ettevõtte filiaali üleminekut ning et see üleminek toimus erihaldusmenetluses,

millel on säilitav laad (kuigi välja oli kuulutatud erinev likvideeriv eesmärk).

44 Tõendid nähtuvad faktilistest andmetest […], mida kinnitavad ja toetavad hageja

poolt toimikusse lisatud dokumendid:

45 [pankrotihaldurite] poolt 2018. ja 2021. aastal vastu võetud kavad ning mitu

likvideerijate aruannet […], mis kinnitavad menetluse suunatust ettevõtte

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

8

rakendamisele tõhustamis- ja ümberkorraldamiskavade kaudu, millel on olnud

äriühingule positiivne mõju […];

46 Alitalia äritegevuse jätkumine tunduvalt kauem kui aastane piir ja lennundusharu

puhul 15. oktoobrini 2021 ning kokku kuni 9. maini 2024, mil Tribunale di

Civitavecchia, Sezione Fallimentare […] (Civitavecchia esimese astme kohtu

pankrotiasjade koda, Itaalia) tegi määruse äriühingu tegevuse lõpetamise kohta

(seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 73 tähenduses);

47 eeskirjad, millele on viidatud ettevõtte Handling ja Maintenance’i harude

ülemineku lepingutes (st dekreetseaduse nr 73/2021 artikli 11-quater lõige 4 koos

hilisemate muudatuste ja täiendustega ning seadusandliku dekreedi nr 270/99

artikli 27 lõike 2 punktid a ja b-bis ning artikkel 63) ning tsiviilseadustiku

artiklis 2112 sätestatud korra ja tagatiste kohaldamine nendel juhtudel, mis

välistavad selgelt [erihaldus]menetluse likvideeriva laadi […];

48 asjaolu, et (kostja) ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et erihaldusmenetluse […]

peamine eesmärk oli nõuete kollektiivne rahuldamine […];

49 muude tõendite puudumine filiaali müügihinna hindamise õigsuse ja asjakohasuse

kohta ning väga tõsiste vastupidiste tõendite tuvastamine (näiteks 52 lennuki

väärtuse ülekandmine; õhkutõusmis- ja maandumislubade, nn teenindusaegade

ülekandmine; HKS-ide ülekandmine jne: kõik elemendid, millel on ülemineku

raames oluline majanduslik ja otsustav tähtsus […];

50 väga asjakohane asjaolu, et võõrandaja kohustusi ei ole omandajale üle antud;

isegi mitte kohustusi, mis olid filiaali üleandmise kuupäevale (15. oktoober 2021)

eelneva õiguse või aluse kohaselt omistatavad varale või lepingutele, mida hõlmas

vaieldamatult „lennundusperimeetrit“, mis anti üle ITA-le (vt Euroopa Komisjoni

otsus SA.58173 Alitalia SAI poolt võetud võlgade ITA SpA-le mitteülekantavuse

kohta: vt punkt 61 […]).

51 Selle tulemusena anti üle tootva tegevusega täielikult tegeleva ettevõtte filiaal, mis

puhastati kõigist selle varasematest majandus- ja finantskohustustest.

52 Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleks lubatud erandite puudumisel kohaldada

käesolevas asjas eeskirju, mis reguleerivad hagejate töösuhete üleminekut Ita Spa

filiaali omandajast äriühingule.

53 Selle sätte kohaldamist takistab praegu aga 29. septembri 2023. aasta

dekreetseaduse nr 131, redaktsioonis, mida on muudetud 27. novembri 2023. aasta

muutmisseadusega nr 169 – Sätted usaldusväärse tõlgenduse kohta äriühingute

rajatiste üleandmise puhul äriühingute poolt, kelle suhtes kohaldatakse erakorralist

pankrotimenetlust, viidatud artikkel 6.

54 Seetõttu tõstatas käesolev töövaidluste kohus […] 18. juuni 2024. aasta määrusega

küsimuse artikli 6 põhiseadusega kooskõla kohta, osas, milles sellega

kehtestatakse uued piirangud ettevõtte või selle filiaali ülemineku korral töösuhete

ITA AIRWAYS

9

jätkumiseks ette nähtud normide kohaldatavusele. See tuleneb nii põhiseaduslike

normide rikkumisest ettevõtete ülemineku valdkonnas kui ka sellest, et

seadusandjal ei saa olla lubatud lahendada seaduse vormis konkreetseid vaidlusi,

rikkudes seadusliku ja kohtuliku võimu vahelisi suhteid ning õiguste kaitse ja

õigustatud huvide kaitse põhimõtteid.

55 Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) tunnistas oma otsusega

nr 99/2025 põhiseadusele vastavuse küsimuse vastuvõetamatuks, leides vastupidi

sellele, kuidas on kohtuasja faktilisi asjaolusid kirjeldanud ja need tuvastanud

eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes tugines dokumentaalsetele tõenditele, mis

viivad järelduseni, et tegemist on asjaomase üksuse (kellega on seotud hagejateks

olevad töötajad) ettevõtte filiaali selge üleandmistehinguga, et Alitalia

erihaldusmenetluse eesmärk oli vaieldamatult likvideerimise eesmärkide

saavutamine, mistõttu tuleb välistada selliste tööõiguslike tagatiste kohaldatavus,

mis oleksid sätestanud töösuhete jätkumise, nagu on ette nähtud riigisiseses

õiguses (tsiviilseadustiku artikkel 2112) ja [liidu] õiguses (direktiiv 23/2001/EÜ

ja direktiiv 23/2014/EL).

56 Selle kaalutluse põhjal märkis konstitutsioonikohus, et seadusandliku dekreedi

nr 270/99 artikli 56 lõige 3-bis on ainus võrdlusmudel käesoleva kohtuasja

lahendamiseks, kuna nimelt kavade koostamise ajal tehakse strateegilised valikud

(mille eesmärk on ettevõtte finantsseisundi taastamine, ka teatud rajatiste

võõrandamise kaudu) või ettevõtte lõplik võõrandamine, kui ümberkorraldamine

osutub võimatuks.

57 Eelkõige on Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) märkinud, et arvesse tuleb

võtta likvideerijate koostatud kavade sisu, et tõmmata eelnevalt kindlaks määratud

ja objektiivsete kriteeriumide alusel piir menetluste vahel, millel on kas

säilitamise või likvideeriv eesmärk.

58 Juba abstraktse õigusliku mudeli kohaselt iseloomustab seadusandliku dekreedi

nr 270/99 artikli 27 lõike 2 punktis b-bis sätestatud varade ja lepingute kogumi

ülemineku kava konstitutsioonikohtu jaoks olemuslik likvideerimiseesmärk, mida

soovitakse saavutada pädeva ametiasutuse järelevalve all, kooskõlas direktiivi

2001/23/EÜ artikli 5 nõuetega, et töösuhte ülemineku tagatisel puuduks õiguslik

mõju.

59 Likvideerijate koostatud kava on seega eraldatud ettevõtte äritegevuse jätkumisest

ja selle ümberkorraldamisest ning selle lõppeesmärk on ettevõtte rajatiste

võõrandamine menetlustes, mille suhtes kehtivad ranged piirangud.

60 Sellise programmi eesmärk ei ole võõrandaja tegevuse taastamine, et ta muutuks

uuesti majanduslikult elujõuliseks, vaid kolmandatele isikutele niisuguse tegevuse

üleandmine, mida üleandja ettevõtja ei suuda enam teostada.

61 Kõnealusest vaatenurgast on majandustegevuse jätkamise ja likvideerimise vahel

lahutamatu funktsionaalne seos: tegevuse jätkamist, millega ei püüelda kaugeltki

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

10

finantsseisundi taastamise ja ümberkorraldamise eesmärgi poole, teostatakse

selleks, säilitada äriühingu tootmisväärtus selle võõrandamise eesmärgil.

62 Käesoleval juhul võtsid pankrotihaldurid pärast seda, kui nad olid tuvastanud, et

võlgniku majandusliku elujõulisuse taastamine oli (ettevõtte majanduslikule ja

rahanduslikule ümberkorraldamisele kohandatud järjepidevuse kava abil)

võimatu, vastu kava, mille ainus eesmärk oli ettevõtte poolt tema vara käsutamise

õiguse kaotamine ning võõrandaja vara likvideerimine ja võõrandamine.

63 Uus kava koosneb kolmest üleminekuvaldkonnast ja -kavast, mis hõlmavad

„lennundusperimeetrit“, „käitlusharu“ ja „hooldusharu“.

64 „Lennuperimeetri“ kava on välja töötatud seadusandliku dekreedi nr 270/99

artikli 27 lõike 2 punkti b-bis alusel, eripärade kohaselt, mis tulenevad vara ja

lepingute kogumi üleandmise kavast, mis käsitleb põhiliste avalike teenuste

sektoris tegutsevaid äriühinguid.

65 Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) jaoks on „lennunduspartii“

üleandmise kava selged eesmärgid niisiis täpselt ja otsustavalt kooskõlas

eeskirjadega, mis märgistasid menetluse kõige hiljutisemaid etappe ja mis

kujundasid pankrotihaldurite poolt vastu võetud kavade sisu, kinnitades nende

likvideerivat laadi. Seega on lennunduspartii üleandmise kava hoiak koos

niisuguste erinormide väljatöötamisega, mis reguleerisid selle peamisi etappe,

need, mis määratlevad (seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 56 lõikes 3-bis)

ammendava mudeli ja võtavad vaidlustatud õigusnormidelt otsustava tähtsuse.

66 Teisest küljest, nagu märgib […] Ita Spa, […] [eespool juba kirjeldatud riigisisese

kohtupraktika suund] näib määrav ja asjakohane, et küsida Euroopa Liidu Kohtult,

kas liidu õigust on rikutud või mitte.

EELOTSUSE KÜSIMUSE VASTUVÕETAVUS JA ASJAKOHASUS.

67 […] [riigisisese menetlusõigusega seotud küsimused]

68 […] Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on nimelt [liidu] õigusnormidest tulenevalt

kahtlusi, kas riigisisesed õigusnormid, nagu Corte costituzionale (Itaalia

konstitutsioonikohus) on neid tõlgendanud, on liidu õigusega kooskõlas.

69 Euroopa Liidu Kohtu soovituste kohaselt liikmesriikide kohtutele ja Euroopa

Liidu Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa liikmesriigi õigusnorm

takistada eelotsusetaotluse esitanud kohut esitamast Euroopa Kohtule

eelotsusetaotlust menetluse mis tahes etapis, mida ta peab asjakohaseks, ning

jätmast vajaduse korral kohaldamata konstitutsioonikohtu järeldused, mis

osutuvad liidu õigusega vastuolus olevaks: 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus

Krizan, C-416/10, punktid 53–56 (vt ka 21. detsembri 2016. aasta

kohtuotsus C-76/15, Vervloet jt; Euroopa Kohtu 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus

Melki ja Abdeli; Euroopa Kohtu 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus C-112/13).

ITA AIRWAYS

11

70 Vt ka korratud põhimõtet, mille kohaselt „riigisisene kohus, kes on kasutanud

ELTL artikli 267 teise lõiguga antud [eelotsuse taotlemise] pädevust, […] peab

vajaduse korral kalduma kõrvale kõrgema kohtu hinnangutest, kui ta leiab

[Euroopa Liidu Kohtu otsuses sisalduva] tõlgenduse alusel, et need ei ole

kooskõlas liidu õigusega“ (2010. aasta kohtuotsus Elchinov, C-173/09). Tuleb

märkida, et „liidu õiguse tõlgenduse täieliku õigusmõju tagamise nõue hõlmab

riigisiseste kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud

kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas

liidu õigusega“ (2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C-614/14, punkt 35). Nii et

„liidu õiguse esimuse põhimõttega kaasnev mõju on siduv kõigile liikmesriigi

organitele, ilma et seda saaksid muu hulgas takistada kohtualluvust reguleerivad

riigisisesed sätted, sealhulgas need, mis tulenevad põhiseadusest. Väljakujunenud

kohtupraktika kohaselt ei ole nimelt lubatav, et riigisisesed õigusnormid, isegi kui

need on põhiseaduse sätted, kahjustavad liidu õiguse ühtsust ja tõhusust“

(2021. aasta kohtuotsus AB, C-824/18, punkt 148). Järelikult on välja kujunenud

põhimõte, mille kohaselt „on liikmesriikide kohtutel kõige laialdasem pädevus

pöörduda Euroopa Kohtu poole, kui nad seda otstarbekaks peavad, [ilma et

asjaolu, et Euroopa Kohus on juba tõlgendanud sätteid, mille tõlgendamist

taotletakse, tooks kaasa selle, et Euroopa Kohus ei või selle üle uuesti otsustada]“

ning et „eelotsusemenetluses langetatud otsuse siduvus [ei välista], et liikmesriigi

kohus, kelle taotlusel see otsus langetati, võib pidada vajalikuks enne

põhikohtuasja lahendamist uuesti Euroopa Kohtu poole pöörduda.

Eelotsusetaotluse esitamine on viimase astmena asja lahendavale liikmesriigi

kohtule kohustuslik, kui tal on Euroopa Kohtu otsuse sisu mõistmisel raskusi“

(kohtuotsus Consorzio Italiani Management, C-561/19, punktid 37 ja 38;

vt muude hulgas kohtuotsus Kaba, C-466/00, ja FNV, C-237/20).

71 Viimasena meenutatakse Euroopa Liidu Kohtu väljatöötatud põhimõtet

(19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus kohtuasjas C-101/16, SC Paper Consult), mis

näeb ette: „Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja riigisiseste kohtute koostöö

raames vaid liikmesriigi kohtul, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi

eest, pädevus otsustada kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades, kas

kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud

küsimusel on kohtuasjas tähtsust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse

tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud otsuse langetama

(kohtuotsused, 15.1.2013, Križan jt, C-416/10, EU:C:2013:8, punkt 53,

ja 21.12.2016, Vervloet jt, C-76/15, EU:C:2016:975, punkt 56).

72 Järelikult kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad küsimused on vajalikud ja

asjakohased. Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse võib Euroopa Kohus

jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine,

mida liikmesriigi kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste

asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui

Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud,

et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (kohtuotsused, 15.1.2013,

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

12

Križan jt, C-416/10, EU:C:2013:8, punkt 54, ja 21.12.2016, Vervloet jt, C-76/15,

EU:C:2016:975, punkt 57)“.

73 Arvestades Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) otsuses nr 99/2025

esitatud kaalutlusi, on vaja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus, et tagada

õiguse ühetaoline tõlgendamine, kuna kahtlusi tekitab direktiivi 2001/23/EÜ

artiklite 3, 4 ja 5, direktiivi 2008/94/EÜ artiklite 1 ja 11 ning Nice’i põhiõiguste

harta (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) artiklite 21, 47, 52, 53 ja 54 õige

kohaldamise seoses riigisiseste õigusnormidega, mis käsitlevad maksejõuetute

suurettevõtete erihaldusmenetlust, mis on sätestatud seadusandlikus dekreedis

nr 270/1999.

RATIONE TEMPORIS KOHALDATAVAD ITAALIA ÕIGUSNORMID.

74 Põhikohtuasjas käsitletavad küsimused puudutavad ettevõtja elujõulisuse küsimusi

ja nende mõju töösuhete saatusele. Ettevõtte või selle filiaali üleandmine kujutab

endast väljendust ettevõtja vabadusest teha tootmisrajatiste korraldamisel kõige

sobivamaid valikuid (põhiseaduse artikkel 41) ja nõuab töötajate niisuguste

õiguste kaitset (põhiseaduse artiklid 4 ja 35), mida sellised valikud võivad

kahjustada.

75 Tsiviilseadustiku artiklis 2112 on ette nähtud tagatiste süsteem, mis muudab

käesoleva olukorra töösuhtes oleva tööandja seadusest tulenevaks õigusjärgluseks,

mille suhtes kehtivad sõltumatud eeskirjad nii seoses lepingu tavalise

üleminekuga (tsiviilseadustiku artikkel 1406), mida reguleerib üleantava

lepingupoole vajalik nõusolek, kui ka õigusnormid, mida üldiselt kohaldatakse

lepingute õigusjärgluse suhtes ettevõtete ülemineku korral (tsiviilseadustiku

artikkel 2558). Need kohustuslikud eeskirjad suhestuvad liidu õigusega, mis

sisaldub praegu nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivis 2001/23/EÜ ettevõtjate,

ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide

õigusaktide ühtlustamise kohta.

76 Riigisisesed ja liidu õiguse normid koonduvad, kehtestades ühtse kaitse seisundi,

mis põhineb töötaja õiguste ja töökoha säilitamisel ettevõtte ülemineku korral.

Sätestatud normide kohaselt tugevdab töötaja kaitset võõrandaja ja omandaja

solidaarvastutus kõigi nõuete eest, mis töötajal ülemineku ajal olid.

77 Euroopa õigusnormid on andnud tõuke Itaalia seadusandja reformile, millega

kehtestati ametiühingute teavitamise ja nendega konsulteerimise kord rohkem kui

15 töötajaga ettevõtjatele ning reguleeriti kriisiolukorras olevate äriühingute

üleminekut 29. detsembri 1990. aasta seaduse nr 428 „Itaalia Euroopa

ühendustesse kuulumisest tulenevate kohustuste rakendamiseks kehtestatud

sätted“ (ühendust puudutav seadus 1990) artikliga 47, sättega, mida on mitu korda

muudetud, peamise eesmärgiga viia riigisisene õigus kooskõlla Euroopa õiguse

nõuetega. Sama uuendusprotsessi osa on tsiviilseadustiku artikli 2112 viienda

lõigu muudatus, mida muudeti viimati 10. septembri 2003. aasta seadusandliku

ITA AIRWAYS

13

dekreedi nr 276 artikli 32 lõikega 1 (14. veebruari 2003. aasta seadusega nr 30

tööhõive ja tööturu valdkonnas antud volituste rakendamine).

78 Nende uuenduste, millega võetakse üle nii Euroopa kui ka riigisiseste viimase

astme kohtute kohtupraktika ning laiendatakse kaitse-eeskirjade kohaldamisala,

tulemusel on ettevõtte üleminek „mistahes tehing, mis toob lepingu alusel

ülemineku või ühinemise tulemusena kaasa muutuse organiseeritud

majandustegevuse omandiõiguses, olenemata sellest, kas see on tulunduslik

või mittetulunduslik, mis oli olemas enne üleminekut ning mis säilitab

üleminekul oma identiteedi, olenemata sellest, mis liiki kokkuleppe või

meetme alusel üleminek toimub, sealhulgas ettevõtte kasutusvaldus või

rendileandmine“.

79 Järelikult ei ole iseenesest oluline üksnes kasutatud õigustehniline vahend.

Tsiviilseadustiku artiklis 2112 sätestatud eeskirju kohaldatakse iga kord, kui

ettevõtte korraldus jääb muutumatuks ja toimub selle omaniku isiku asendamine,

kes on töösuhtes, mis on õigusjärglane funktsionaalses varakogumis, mis

võimaldab äritegevust jätkata (isegi kui ülemineku ja tegevuse jätkamise vahel on

märkimisväärne ajaline viivitus). Samuti ei nõuta otsest lepingulist seost

võõrandaja ja omandaja vahel (Corte di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus)

töövaidluste koja 31. juuli 2023. aasta määrus nr 23242 ja 23. oktoobri 2018. aasta

kohtuotsus nr 26808).

80 Tsiviilseadustiku artikkel 2112 on kohaldatav ka „ettevõtte osa ülemineku suhtes,

millena käsitatakse sellise organiseeritud majandustegevuse funktsionaalselt

sõltumatut struktuuri, mille võõrandaja ja omandaja on ülemineku ajal sellisena

määratlenud“(viienda lõigu teine lause). See üleandmine puudutab olemasolevat

funktsionaalselt sõltumatud tootmisüksust, mida ei tohi üleandmiseks ad hoc ja

kunstlikult luua. Ettevõtte filiaali üleminek eeldab, et üleantavad rajatised on

eraldamise hetkel võimelised ilma võõrandaja poolsete oluliste täiendusteta

osutama teenust või täitma ülesannet, milleks see oli üleandmise hetkel

võõrandajast äriühingu osana ette nähtud.

81 Nagu eespool märgitud, on põhikohtuasjas käsitletavad küsimused seotud

eelkõige kriisis olevate ettevõtete üleminekut käsitlevate riigisiseste

õigusnormidega ja nende arenguga, mis on tulenenud vajadusest järgida Euroopa

Liidu Kohtu juhiseid (Euroopa Kohtu 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Euroopa

Ühenduste Komisjon vs. Itaalia Vabariik, C-561/07).

82 Samal ajal heitis Euroopa Komisjon Itaalia Vabariigile ette, et Itaalia Vabariik

välistas (seaduse nr 428/1990 artikli 47 lõigetega 5 ja 6) tsiviilseadustiku

artikli 2112 kohaldamise sellise ettevõtte ülemineku suhtes, mis on tunnistatud

kriisis olevaks. Seega kaotasid ülemineva ettevõtte töötajad õiguse nende

tööstaaži, töötasu ja tööalase kvalifikatsiooni tunnustamiseks ning

sotsiaalkindlustuskava alusel vanaduspensioni saamiseks. Euroopa Komisjoni

kaebuse kohta otsust tehes kinnitas Euroopa Kohus, et kriisis olevaks ettevõtjaks

tunnistamise menetlust ei saa käsitada „analoogilist eesmärki taotlevana

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

14

direktiivi 2001/23 artikli 5 lõike 2 punktis a sätestatud maksejõuetusmenetlusega“

ega ka „samas artiklis nimetatud pädeva asutuse järelevalve all olevana“

(punkt 39). Lisaks sedastas Euroopa Kohus, et „liikmesriigid [võivad] […]

direktiivi 2001/23 artikli 5 lõike 3 alusel ette näha, et töötingimusi võib muuta

tagades ettevõtte tegevuse jätkumise ja ilma et töötajad kaotaksid õigusi, mis on

neile tagatud direktiivi 2001/23 artiklitega 3 ja 4“ (punkt 44).

83 Seevastu seaduse nr 428/1990 sel ajal kehtinud redaktsiooni artikli 47 lõige 5

„kaotab üheselt ja lihtsalt kriisis olevaks tunnistatud ettevõtte üleminemisel

töötajatele direktiivi 2001/23 artiklites 3 ja 4 ette nähtud tagatised, mitte ei piirdu

seega direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 3 lubatud töötingimuste muutmisega“

(punkt 45).

84 Seetõttu sekkus liikmesriigi seadusandja, et kõrvaldada viidatud kohtuotsuses

tuvastatud lahknevused. 25. septembri 2009. aasta dekreetseaduse nr 135 (millega

kehtestatakse kiireloomulised sätted ühenduse kohustuste täitmiseks ja Euroopa

Ühenduste Kohtu otsuste täitmiseks) (Decreto-Legge 25 settembre 2009, n. 135,

„Disposizioni urgenti per l’attuazione di obblighi comunitari e per l’esecuzione di

sentenze della Corte di giustizia delle Comunità europee“), mis jõustus koos

20. novembri 2009. aasta seadusega nr 166 tehtud muudatustega, artikli 19-quater

lõike 1 punktiga a muudeti artiklit 47 ja lisati sellesse lõige 4-bis, mille eesmärk

on reguleerida selliste ettevõtete üleminekut, „a) mille puhul on ettevõte

tunnistatud kriisis olevaks 12. augusti 1977. aasta seaduse nr 675 artikli 2 viienda

lõigu punkti c tähenduses; b) mille suhtes on 8. juuli 1999. aasta seadusandliku

dekreedi nr 270 kohaselt ette nähtud erihaldus tegevuse jätkamise või üle

andmata jätmise korral“. Sellistel juhtudel, „kui on saavutatud kokkulepe

töösuhte – ka osalise – säilitamise kohta, kohaldatakse tsiviilseadustiku

artiklit 2112 selles kokkuleppes sätestatud tingimustel ja piirangutega“ (nii näeb

ette viidatud lõike 4-bis sissejuhatav lause). 22. juuni 2012. aasta dekreetseaduse

nr 83 („Kiireloomulised meetmed riigi arenguks“) (Decreto-legge 22 giugno 2012,

n. 83, „Misure urgenti per la crescita del Paese“) artikli 46-bis lõikega 2, mis

jõustus koos 7. augusti 2012. aasta seadusega nr 134 tehtud muudatustega,

muudeti seaduse nr 428/1990 artikli 47 lõiget 4-bis ning lisati punktid b-bis

ja b-ter, nähes nii vastavalt ette, et tsiviilseadustiku artiklit 2112 kohaldatakse

(samuti „kokkuleppes sätestatud tingimustel ja piirangutega“) ka ülemineku

suhtes, mis puudutab ettevõtteid, „mille suhtes on tehtud võlausaldajatega

ennetava kompromissi menetluse algatamise avaldus“ ja „mille puhul on heaks

kiidetud võlgade ümberkujundamise kokkulepe“.

85 Just selleks, et tagada nende sätete kooskõla liidu õigusega, rõhutas Corte di

Cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) sõnastust, mis viitab tsiviilseadustiku

artikli 2112 kohaldamisele, ning lisas, et ametiühinguga sõlmitud kokkulepe ei saa

kitsendavalt ette näha võõrandava ettevõtte töötajate üleminekut ega teha erandit

töötajate automaatsest üleminekust omandajast ettevõtjale (Corte di cassazione

(Itaalia kassatsioonikohus) töövaidluste koja 1. juuni 2020. aasta otsus nr 10414).

Ainsad lubatud muudatused, mis võidakse teha ka halvemuse suunas, puudutavad

üksikute töötajate varem omandatud majanduslikke ja õiguslikke tingimusi (Corte

ITA AIRWAYS

15

di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) töövaidluste koja 10. novembri

2021. aasta otsus nr 33154).

86 Seevastu seaduse nr 428/1990 (L. 428 del 1990) artikli 47 lõige 5, mida on

osaliselt muudetud 2009. aasta dekreetseaduse nr 135 muudetud redaktsiooni

artikli 19-quater lõike 1 punktiga b, näeb ette, et tsiviilseadustiku artiklis 2112

sätestatud tagatisi ei kohaldata, kui üleminek on seotud „ettevõtjatega, kelle puhul

on välja kuulutatud pankrot, kinnitatud võlausaldajatega sõlmitud kokkulepe, mis

käsitleb vara üleminekut, tehtud haldusmenetluses otsus sundlikvideerimise või

erihaldusmenetluse kohaldamise kohta, juhul kui tegevuse jätkumist ei ole ette

nähtud või kui see on lõpetatud ning eelmistes lõigetes nimetatud konsulteerimise

käigus jõuti kokkuleppele ka osalises töösuhte säilitamises“.

87 See ei piira soodsamate tingimuste kohaldamist, mis on ette nähtud kokkuleppes,

mis „võib samuti ette näha, et üleviimine ei puuduta liigseid töötajaid ja et

viimased jäävad täielikult või osaliselt üleandja teenistusse“.

88 Kokkuvõttes on õigussüsteemi nurgakiviks likvideerimismenetluste ja ettevõtte

äritegevuse järjepidevusel põhinevate menetluste eristumine. Neid mõisteid tuleb

tõlgendada tihedas seoses Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Kohtu praktikaga, mis

on aidanud selgitada nende kohaldamisala ja ulatust. Kriisis olevate suurettevõtete

erihaldusmenetlus on õigusnormide kogum, mis reguleerib maksejõuetute

suurettevõtete olukorda „eesmärgiga säilitada tootmisvarad majandustegevuse

jätkamise, taaskäivitamise või ümberkorraldamise kaudu“ (seadusandliku

dekreedi nr 270/1999 artikkel 1). Selle sätte aluseks on vajadus luua kõiki

võlakohustusi hõlmav menetlus, mis suudaks ühitada erinevaid huve: ühelt poolt

maksejõuetu ettevõtja võlausaldajate nõuete rahuldamine, teiselt poolt

kriisiolukorras tootmisvarade päästmine ja töökohtade säilitamine. Eesmärk on

vältida likvideerimislahendusi, mis ei võta ettevõtte säilitamisel ja selle

majandusolukorra taastamisel arvesse olulisi era- ja avalikke huve.

89 Seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 27 (mis on ratione temporis kohaldatav)

kohaselt hõlmab hindamine kõigepealt kohtumenetluse etappi, mille analüüsi

iseloomustavad pankroti väljakuulutamine (artikkel 3), tegeliku menetluse

algatamine, juhul kui on olemas „konkreetsed väljavaated ettevõtte tegevuse

majandusliku tasakaalu taastamiseks“ (artikli 27 lõige 1), kohustuste

kindlaksmääramine ja varade jaotamine. Haldusasutus vastutab aga menetluse

konkreetse juhtimise eest, mis on usaldatud pankrotihaldurile, kes rakendab

konkreetseid sissenõudmisvõimalusi seadusandliku dekreedi nr 270/1999

artikli 27 lõikes 2 ette nähtud alternatiivide kohaselt. Diagnoosimisetapp on kogu

menetluse nurgakivi ja seda iseloomustab ettevõtte ellujäämisvõimaluste tegelik

prognoosiv hindamine. Kui see hinnang osutub edukaks, algatatakse tegelikult

erihaldusmenetlus, vastasel juhul on esimese astme kohtu jaoks ainus lahendus

pankroti väljakuulutamine.

90 Järgmises etapis on esiteks ette nähtud „äriühingu rajatiste või – ka kohustavate –

lepingute või õiguste, mis on täielikult või osaliselt seotud samade

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

16

ärikompleksidega, üleminek kuni üheaastase kestusega ettevõtte tegevuse

jätkamise kava alusel („äriühingu rajatiste ülemineku kava“)“ (artikli 27 lõike 2

punkt a, mida on muudetud 18. jaanuari 2024. aasta dekreetseaduse nr 4

„Kiireloomulised sätted strateegiliste ettevõtete erihaldusmenetluse kohta“ (D.L.

del 18 gennaio 2024, n. 4, recante „Disposizioni urgenti in materia di

amministrazione straordinaria delle imprese di carattere strategico“), artikli 1

lõikega 1-bis, mis jõustus koos 15. märtsi 2024. aasta seadusega nr 28 (Legge del

15 marzo 2024, n. 28) tehtud muudatustega).

91 […] [Säte, mis ei ole eelotsuse küsimustega seotud]

92 Põhiliste avalike teenuste sektoris tegutsevatele äriühingutele näeb seadusandja

ette ka „äriühingute rajatiste ja lepingute ülemineku kuni üheaastase kestusega

ettevõtte tegevuse jätkamise kava alusel“ („äriühingute rajatiste ja lepingute

ülemineku kava“) (artikli 27 lõike 2 punkt b-bis).

93 Seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõige 2-bis, mis viidi sisse

28. detsembri 2015. aasta seaduse nr 208, millega kehtestatakse sätted iga-aastase

ja mitmeaastase riigieelarve koostamiseks (2016. aasta rahandusseadus)“ (Legge

28 dicembre 2015, n. 208, recante „Disposizioni per la formazione del bilancio

annuale e pluriennale dello Stato (legge di stabilità 2016)“), artikli 1 lõikega 841,

võimaldab Ministero dello sviluppo economicol (Itaalia majandusarengu

ministeerium) lubada kavade kestust kuni neli aastat ettevõttete puhul, mis

tegutsevad põhiliste avalike teenuste sektoris või käitavad vähemalt üht riiklikku

strateegilist huvi pakkuvat tööstusettevõtet.

94 Ettevõtete puhul, mis tegutsevad põhiliste avalike teenuste sektoris või mis

käitavad vähemalt üht riiklikku strateegilist huvi pakkuvat tööstusettevõtet,

antakse muudetud kujul dekreetseaduse nr 347/2003 artikli 5 lõikega 2-ter, mis

viidi sisse 28. augusti 2008. aasta dekreetseaduse nr 134 („Kiireloomulised sätted

kriisis olevate suurettevõtete ümberkorraldamise kohta“) (D.L. del 28 agosto

2008, n. 134, „Disposizioni urgenti in materia di ristrutturazione di grandi imprese

in crisi“), mis jõustus koos 27. oktoobri 2008. aasta seadusega nr 166 (L. del

27 ottobre 2008, n. 166) tehtud muudatustega, artikli 1 lõikega 13

pankrotihaldurile (kes nimetatakse viidatud dekreetseaduse 347/2003 artikli 2

lõike 2 kohaselt) ja omandajale eripädevus.

95 Ametiühingutega konsulteerimise käigus ja pärast seda, kui need jäävad

tulemuseta, võivad nad „kokku leppida äriühingu varasemate ühtsete rajatiste või

tootmistegevuste ainult osalises üleminekus ning määratleda ühe või mitme filiaali

sisu, isegi kui neid ei olnud eelnevalt olemas, koos nende töötajate tuvastamisega,

kes lähevad üle omandaja alluvusse“.

96 Seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklis 56 on määratletud kava sisu, mis

peab sisaldama järgmist: „a) äritegevus, mille jätkamine on ette nähtud, ja

lõpetatav äritegevus;

ITA AIRWAYS

17

b) kava niisuguse vara võimalikuks likvideerimiseks, mis ei ole ettevõtte

toimimise seisukohast funktsionaalsed;

c) ettevõtte tegevuse jätkamisega seotud majandus- ja finantsprognoosid;

d) rahastamisvajaduste katmise meetodid, täpsustades rahastamised või muud

riiklikud toetused, mille kasutamine on ette nähtud;

d-bis) menetluse rakendamise hinnangulised üld- ja erikulud kokku, välja arvatud

pankrotihaldurite ja järelevalvekomitee töötasud“ (lõige 1).

Seejärel kohandatakse sisu erinevalt, sõltuvalt sellest, kas eelistatakse äriühingu

rajatiste ülemineku või ümberkorraldamise suunda. Esimesel juhul peab kavas

olema märgitud ka „üleminekukord, märkides saadud pakkumised ning

prognoosid võlausaldajate nõuete rahuldamise kohta“ (lõige 2), teisel juhul tuleb

sellele lisada märge „võimalikud plaanid ettevõtja rekapitaliseerimiseks ja

ärikorralduse muudatused“, ajakava ja „kord võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks, ka võlgade tagasimaksetähtaegade tavalise muutmise kavade

alusel või selle määratlemine kokkuleppe alusel“ (lõige 3).

97 Eriti oluline on seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 56 lõige 3-bis, mis

lisati 29. novembri 2008. aasta dekreetseaduse nr 185 („Kiireloomulised meetmed

perekondade, töö, tööhõive ja ettevõtluse toetamiseks ning riikliku strateegilise

raamistiku ümberkujundamiseks kriisivastasel viisil“) (D.L. del 29 novembre

2008, n. 185, „Misure urgenti per il sostegno a famiglie, lavoro, occupazione e

impresa e per ridisegnare in funzione anti-crisi il quadro strategico nazionale“),

mis jõustus koos 28. jaanuari 2009. aasta seadusega nr 2 (L. del 28 gennaio 2009,

n. 2) tehtud muudatustega, artikli 14 lõikega 5.

See säte käsitleb lõigetes 1 ja 2 kirjeldatud tehinguid, mida tehakse „üleandja

varade likvideerimiseks“ sama seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27

lõike 2 punktide a ja b-bis rakendamiseks, ning seega vastavalt äriühingu rajatiste

ülemineku kava rakendamiseks ning põhilisi avalikke teenuseid osutavate

ettevõtete puhul ettevõtte varade ja lepingute ülemineku kava rakendamiseks.

Seadusandja selgitab, et kirjeldatud tingimustel „ei kujuta [sellised tehingud]

endast mingil juhul ettevõtte, filiaali või ettevõtte osa üleminekut koos

tsiviilseadustiku artiklis 2112 sätestatud tagajärgedega“.

98 Kõnealustel eeskirjadel on vaieldamatult erinormide olemus, võrreldes nendega,

mis on sätestatud seaduse nr 428/1990 (L. 428/1990), redaktsioonis, mis kehtestati

muudetud dekreetseadusega nr 135/2009 (D.L. 135/2009), artikli 47 lõikes 5.

Kui seaduse nr 428/1990 artikli 47 lõige 5 põhineb üldisemalt ettevõtte tegevuse

jätkamata jätmisel või ettevõtte tegevuse lõpetamisel ning selle peamine joon on

ametiühinguleping töökohtade – ka osalise – säilitamise kohta, tuleb märkida, et

seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 56 lõike 3-bis kohaselt ei sõltu nende

erandite rakendamine ametiühingulepingust ning puudutab likvideerimiskava

rakendamise erimeetodit. Erikohustuse põhimõtte kaitseks tuleb märkida, et

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

18

seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 56 lõige 3-bis ei ole mitte milleski

vastuolus seaduse nr 428/1990 artikli 47 lõikes 4-bis sätestatud eeskirjadega, kui

seda tõlgendatakse kooskõlas [liidu õigust käsitleva] kohtupraktikaga. Tegelikult

on menetluse likvideeriv eesmärk, mitte ettevõtte järjepidevus see, mis näeb ette

tõelise eristamise töösuhete ülemineku seisukohast. Sättes (artikli 47 lõige 4-bis)

on üldiselt märgitud, millistel juhtudel (sealhulgas erihaldusmenetlus ettevõtte

järjepidevuse korral) ei ole lubatud tsiviilseadustiku artiklist 2112 kõrvale

kalduda. Artikli 56 lõikes 3-bis sisalduv erisäte […] näeb seoses

erihaldusmenetlusega seega ette, et tsiviilseadustiku artikli 2112 kohaldatavuse

välistamine on lubatud ainult juhtudel, mil ülemineku kava eesmärk on

likvideerimine (vt selle kohta Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus)

otsus nr 99/2025). Ülemineku kava likvideeriv eesmärk on see, mis lubab teha

erandi tsiviilseadustiku artiklist 2112, kuna erihaldusmenetlus ei alga

likvideerimismenetlusena, kuid muutub selleks tavaliselt pärast ülemineku kava

rakendamist. Kriisis olevate suurettevõtete erihaldusmenetlus on aja jooksul

säilitanud tootmisvara kaitsmise eesmärgi äritegevuse jätkamise, taaskäivitamise

või ümberkorraldamise kaudu; kuid erinevalt muudest kõiki võlakohustusi

hõlmavatest menetlustest on selle peamine eesmärk vältida äriühingu

likvideerimise alustamist oluliste huvide tõttu, olgu need kas era- või avalikud

huvid (Itaalia kassatsioonikohtu I koja 5.1.2022 otsus nr 192).

99 Selleks on seadusandliku dekreedi nr 270/99 artikli 73 „Ettevõtte tegevuse

lõpetamine“ lõikes 1 sätestatud: „Juhtudel mil äriühingu rajatiste ülemineku kava

on heaks kiidetud, tunnistab esimese astme kohus juhul, kui kava algse või

artikli 66 kohaselt pikendatud aegumistähtaja möödudes on toimunud nende

rajatiste täielik üleminek, pankrotihalduri taotlusel või omal algatusel määrusega

ettevõtte tegevuse lõppenuks“.

Lõikes 3 on sätestatud, et „[l]õikes 1 ette nähtud määruse kuupäevast käsitatakse

erihaldusmenetlust kõikide selle tagajärgede osas kõiki võlakohustusi hõlmava

likvideerimismenetlusena. 4. Varadega omandatud võimalik jääkvara

likvideeritakse artiklite 42, 62, 64 ja 65 sätete kohaselt“.

Menetluse säilitavat eesmärki kinnitab seadusandja ise seadusandliku dekreedi

nr 270/99 artiklis 69, milles on ette nähtud „menetluse muutmine pankrotiks“

juhtudel, mil seda „ei saa tulemuslikult jätkata“ – asjaolu, mida käesoleval juhul

ei esinenud. [Muud sarnased sätted]

LIIDU ÕIGUSE NORMID.

NÕUKOGU 12. märtsi 2001. aasta DIREKTIIV 2001/23/EÜ ettevõtjate,

ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate

liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta.

100 Direktiivi 2001/23 kohaldamisala on määratletud artiklis 1, mis näeb ette, et

direktiivi kohaldatakse „ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele

tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku […] tulemusena“ (punkt a).

ITA AIRWAYS

19

Järgmise punkti b kohaselt „on üleminek käesoleva direktiivi tähenduses oma

identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside

organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või

kõrvaltegevusena“.

Nagu sätestatakse punktis c, kohaldatakse direktiivi, sõltumata nende ettevõtjate

avalik-õiguslikust või eraõiguslikust olemusest, kes „tegelevad

majandustegevusega“ ja sõltumata asjaolust, „kas nad tegutsevad kasusaamise

eesmärgil või mitte“.

101 Käesoleval juhul ei ole kahtlust, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud

faktiline olukord kujutab endast ettevõtte õigusjärglust, st oma identiteedi säilitava

majandusüksuse üleminekut, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist,

mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (vt Euroopa Liidu

Kohtu 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Grafe ja Pohle, C-298/18,

EU:C:2020:121, punkt 22; 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Piscarreta Ricardo,

C-416/16, EU:C:2017:574, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika; 16. novembri

2023. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades C–583/21–C-586/21, punktid 64

ja 65).

II peatüki puhul on asjakohased normid, mis näevad ette „töötajate õiguse

kaitse“.

Artikli 3 lõige 1 sätestab: „Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad

õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise

ülemineku tagajärjel üle omandajale“.

Liikmesriikide pädevusse jäetakse võimalus kehtestada võõrandaja

solidaarvastutus ka pärast üleminekut kohustuste eest, mis tulenevad enne

üleminekut sõlmitud töösuhetest enne ülemineku kuupäeva.

Artikli 3 lõige 3 sätestab: „Pärast üleminekut jätkab omandaja kollektiivlepingu

tingimuste täitmist samadel tingimustel, mida kohaldati võõrandaja suhtes sellise

lepingu alusel kuni kollektiivlepingu lõpetamise või selle kehtivuse lõppemiseni

või teise kollektiivlepingu jõustumise või kohaldamiseni“.

Artikli 4 lõige 1 sätestab: „Ettevõtja, ettevõtte või nende osa üleminek ei saa

iseenesest olla vallandamise põhjuseks võõrandaja või omandaja poolt“.

Järgmine lõige 2 sätestab lisaks: „Kui tööleping või töösuhe lõpetatakse

sellepärast, et üleminek toob kaasa töötingimuste olulise muutuse töötaja kahjuks,

loetakse tööandja vastutavaks töölepingu või töösuhte katkestamise eest“.

Artikkel 5 sätestab seejärel:

„1. Kui liikmesriigid ei näe ette teisiti, ei kohaldata artikleid 3 ja 4 ettevõtte,

äriühingu või ettevõtte või äriühingu osa ülemineku suhtes, kui võõrandaja

vastu on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

20

võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub pädeva asutuse järelevalve all

(kelleks võib olla pädeva asutuse määratud pankrotihaldur).

Kui artikleid 3 ja 4 kohaldatakse maksejõuetusmenetluse raames toimuva

ülemineku suhtes (sõltumata sellest, kas menetlus on algatatud võõrandaja

varade likvideerimiseks või mitte), tingimusel et menetlus toimub pädeva asutuse

järelevalve all (kelleks võib olla siseriiklike õigusaktide kohaselt määratud

pankrotihaldur), võib liikmesriik ette näha, et:

a. olenemata artikli 3 lõikest 1 ei lähe mis tahes töölepingust või töösuhtest

tulenevad võõrandaja võlad, mis tuleb välja maksta enne üleminekut või enne

maksejõuetusmenetluse algatamist, üle omandajale, tingimusel et selline

menetlus toob liikmesriikide õigusaktide kohaselt kaasa kaitse, mis on vähemalt

võrdne sellisteks olukordadeks ettenähtud kaitsega, mis on sätestatud nõukogu

20. oktoobri 1980. aasta direktiivis 80/987/EMÜ (töötajate kaitset nende

tööandja maksejõuetuse puhul käsitlevate liikmesriikide seaduste ühtlustamise

kohta), ja/või et

b. omandaja, võõrandaja või võõrandaja funktsioone täitev isik või täitvad

isikud ühelt poolt ja töötajate usaldusisikud teiselt poolt võivad kehtiva õiguse või

tava kohaselt lubatud määral otsustada muuta töövõimaluste kaitseks töötajate

töötingimusi, tagades ettevõtja, äriühingu või nende osa tegevuse jätkumise.

2. Liikmesriik võib kohaldada lõike 20 punkti b kõikide üleminekute suhtes, kus

võõrandaja on siseriikliku õiguse kohaselt määratletud tõsises majanduslikus

kriisiolukorras, kui olukorda on sedastanud pädev asutus ja selle üle on seatud

kohtujärelevalve, tingimusel et 17. juulil 1998 sellised sätted siseriiklikes

õigusaktides juba kehtisid.

3. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et ära hoida

maksejõuetusmenetluse väärkasutust, mille eesmärk on võtta töötajatelt ära

käesoleva direktiiviga ettenähtud õigused“.

102 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU 22. OKTOOBRI 2008. AASTA

DIREKTIIV 2008/94/EÜ TÖÖTAJATE KAITSE KOHTA TÖÖANDJA

MAKSEJÕUETUSE KORRAL.

Direktiivi 94/2008/EÜ artikkel 1 („Reguleerimisala ja mõisted“) sätestab

sõnaselgelt:

Lõige 1 – „Käesolevat direktiivi kohaldatakse töötajate nõuete suhtes, mis tekivad

töölepingutest või töösuhetest ja esitatakse tööandjate vastu, kes on maksejõuetud

artikli 2 lõike 1 tähenduses“.

Lõige 2 – „Liikmesriigid võivad erandina käesoleva direktiivi reguleerimisalast

välja jätta teatavate töötajarühmade nõuded muude tagatise liikide olemasolu

tõttu, kui on kindlaks tehtud, et need annavad kõnealustele isikutele käesolevast

direktiivist tulenevaga samaväärse kaitse“.

ITA AIRWAYS

21

Artikli 2 lõige 1 sätestab lisaks:

„Käesolevas direktiivis loetakse tööandja maksejõuetuks, kui liikmesriigi

õigusnormidega sätestatud korras on tööandja maksejõuetuse tõttu esitatud

taotlus ühismenetluse algatamiseks, mille käigus tööandja kaotab osaliselt või

täielikult oma vara käsutamise õiguse, ja määratakse likvideerija või samasugust

ülesannet täitev isik ning vastavalt nimetatud sätetele on pädev asutus: a) kas

otsustanud menetluse algatada või b) teinud kindlaks, et tööandja ettevõte on

lõplikult tegevuse lõpetanud ja kättesaadavast varast ei piisa menetluse

algatamiseks“.

Viimasena näeb artikkel 11 liikmesriikides olemasoleva kaitse halvendamise

keeldu reguleerides ette: „Käesoleva direktiivi rakendamisega ei või mingil juhul

põhjendada liikmesriikides valitseva olukorra halvenemist seoses töötajate kaitse

üldise tasemega selle direktiivi reguleerimisalas“.

103 ELTL ARTIKKEL 147 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 127) sätestab:

„1. Liit aitab kaasa kõrge tööhõivetaseme saavutamisele, soodustades koostööd

liikmesriikide vahel ning toetades ja vajaduse korral täiendades nende meetmeid.

Seejuures respekteeritakse liikmesriikide pädevust.

2. Liidu poliitika ja meetmete sõnastamisel ning rakendamisel võetakse arvesse

eesmärki saavutada kõrge tööhõivetase“.

104 EUROOPA LIIDU PÕHIÕIGUSTE HARTA.

Nice’i harta artikkel 21 (millele vastab EIÕK artikkel 14) reguleerib

diskrimineerimiskeelu põhimõtet, viidates mitmele kaitsetegurile, millel ei näi

olevat ammendavat väärtust, ning näeb sõnaselgelt ette:

„Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo,

rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele,

usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste,

rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või

seksuaalse sättumuse tõttu“.

Artikkel 52 reguleerib tagatud põhiõiguste ulatust ja sätestab:

„1. Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult

seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust.

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui

need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi

pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

2. Hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade

sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires.

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

22

3. Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad,

mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu

õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist“.

Harta artikkel 53 määratleb kaitse taseme ja sätestab:

„Harta sätteid ei või tõlgendada neid inimõigusi või põhivabadusi kitsendavate

või kahjustavatena, mida asjaomastes kohaldamisvaldkondades on tunnustatud

rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingutega, millega on ühinenud liit või

kõik liikmesriigid, kaasa arvatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsioon, ning liikmesriikide põhiseadustega“.

OTSUS PÕHJENDATUSE KOHTA.

105 Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt eeldab kaudse

diskrimineerimise põhjendatuse (või nn objektiivne põhjus) hindamine seda, et

erinevat kohtlemist põhjendab töösuhet iseloomustavate täpsete ja konkreetsete

asjaolude esinemine konkreetses olukorras, milles erinev kohtlemine aset leiab,

ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, et teha kindlaks, kas erinev

kohtlemine tuleneb tegelikust eristamisvajadusest, kas see on taotletava eesmärgi

saavutamiseks sobiv ja vajalik selle eesmärgi saavutamiseks.

Selles osas meenutatakse 4. mail 2023. aasta liidetud kohtuasjades C-529/21–

738/21 tehtud kohtuotsuse punkte 52–56, ja eelkõige punkti 54, milles on

märgitud: „Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamiseks vajaliku

käsitletavate olukordade võrreldavuse nõude kohta märkis Euroopa Kohus

kõigepealt, et seda võrreldavust ei tule hinnata üldisest ja abstraktsest

seisukohast, vaid konkreetselt ja individuaalselt, võttes arvesse kõiki kõnealuseid

olukordi iseloomustavaid asjaolusid, arvestades eelkõige käsitletavat eristamist

võimaldavate riigisiseste õigusnormide eset ja eesmärki ning vajaduse korral selle

valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, millesse need riigisisesed õigusnormid

kuuluvad (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia „Pozharna

bezopasnost i zashtita na naselenieto“, C-262/20, EU:C:2022:117, punkt 67

ja seal viidatud kohtupraktika)“.

Põhjendatuse kontroll on seega jagatud kolme etappi:

olukordade võrreldavuse kontrollimine faktiliste asjaolude hindamisega, mille

eesmärk on teha kindlaks sarnased (kuigi mitte samad) olukorrad;

ebasoodsama olukorra hindamine, st ette nähtud kaitsega pakutav ebasoodsam

kohtlemine võrdlusesse kaasatud olukordade vahel;

selle tuvastamine, kas on objektiivseid põhjuseid, mis võivad põhjendada erinevat

kohtlemist, mis tuleb läbi viia alles kahe eelmise etapi positiivse tulemuse korral,

hinnates, kas tegevusel, kokkuleppel või käitumisel on seaduslik eesmärk, kas

eristamine on selle eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik ja kas tekitatud

ITA AIRWAYS

23

eristamine toimub selle tegevuse, kokkuleppe või käitumisega sobival viisil (st kui

sama eesmärgi saavutamiseks ei ole muid vahendeid, mida võiks pidada

sobivamaks).

106 ITAALIA VALITSUSE SEKKUMINE POOLELIOLEVATESSE

KOHTUASJADESSE.

Viimasena ei saa jätta märkimata, et Itaalia valitsus kavatses dekreetseaduse

vahendi abil sekkuda pooleliolevatesse kohtumenetlustesse, mille algatasid

erinevates esimese astme kohtutes ja apellatsioonikohtutes paljud töötajad, kes

jäid äsjaloodud äriühingu kaitsete alt välja.

Samas on EIK ise oma 31. mai 2020. aasta otsuses Maggio jt vs. Itaalia „korduvalt

tunnistanud, et kuigi seadusandjal ei ole keelatud reguleerida uute tagasiulatuvate

sätetega kehtivatest seadustest tulenevaid õigusi, välistavad artiklis 6 sätestatud

õigusriigi põhimõte ja õiglase kohtuliku arutamise põhimõte selle, et

seadusandja sekkub õigusemõistmisesse kavatsusega mõjutada vaidluse

kohtulikku lahendamist, välja arvatud üldist huvi pakkuvatel kaalukatel

põhjustel (vt muu hulgas EIK 9. detsembri 1994. aasta kohtuotsus Stran Greek

Refineries ja Stratis Andreadis vs. Kreeka, punkt 49, A-seeria nr 301-B, punkt 49;

EIK 23. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus National & Provincial Building Society,

Leeds Permanent Building Society ja Yorkshire Building Society vs.

Ühendkuningriik, punkt 112, Reports 1997–VII; ning Zielinski ja Pradal ja

Gonzalez jt vs. Prantsusmaa [suurkoda], nr 24846/94 ja 34165/96–34173/96,

punkt 57, EIÕK 1999–VII)“: vt punkt 43.

Eelkõige olid ka selles kohtuasjas, nagu käesolevas asjas, olulised „seaduse mõju“

ja „selle kehtestamise ajaline paiknevus“: vt punkt 44. Ning Corte costituzionalel

(Itaalia konstitutsioonikohus) endal on olnud võimalus märkida olukorras, mis on

täiesti sarnane EIK poolt analüüsitud ja käesolevas kohtuasjas käsitletava

olukorraga, […] et seadusandja sekkumisega, mille eesmärk oli takistada

kohtupraktika suunda, mis oli välja kujunemas Itaalia territooriumil erinevates

kohtutes pooleliolevates kohtuasjades, kehtestades uue õigusnormi, mille eesmärk

oli mõjutada käimasolevaid kohtumenetlusi, […] et „vaidlustatud säte rikub samal

ajal kohtumenetluse poolte õiguskindlust ja kohtuvõimu põhiseaduslikke volitusi

(2010. aasta kohtuotsus nr 209), tulenevalt lahutamatust seosest, mis neid

õigusriigi väärtuseid ühendab […]. Käesolevas kohtuasjas kinnitas õiguspärast

ootust õiguslik raamistik alates […] ja kohtupraktika, mida mainitakse

parlamendi töödes ja mille tõlgendav seadus teadlikult ümber lükkas, mõjutades

pooleliolevaid ja veel jõustumata kohtuasju“ (Itaalia konstitutsioonikohtu otsus

nr 260/2015, punkt 6). Seega näib, et tuvastada saab ka tõhusa kohtuliku kaitse ja

õiguste kuritarvitamise keelu põhimõtte rikkumise.

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

24

107 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 (millele vastab EIÕK artikkel 6)

„Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“

sätestab:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles

artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile

kohtus.

Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul

sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab

olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.

Isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises

ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda“.

108 Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 54 (millele vastab EIÕK artikkel 17)

„Õiguste kuritarvitamise keeld“ sätestab:

„Harta sätteid ei või tõlgendada nii, nagu õigustaksid need tegevust või toimingut,

mille eesmärk on mõne hartaga tunnustatud õiguse või vabaduse tühistamine või

selle piiramine suuremal määral, kui hartaga on ette nähtud“.

Arvestades asjaolu, et Nice’i harta artikli 52 lõige 3 nõuab, et Euroopa Liidu

põhiõiguste harta sätteid tõlgendataks Euroopa Inimõiguste Kohtu ühetaolise

tõlgendamise tagamist arvesse võttes, juhul kui harta normid vastavad Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sisalduvatele normidele, on

vaja kontrollida, kas arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 47 ja 54

ning EIÕK artikleid 6 ja 17, rikub selline riigisisene õigusnorm, nagu see, mis on

ette nähtud seadusandliku dekreedi nr 4/2024, mis jõustus koos seadusega

nr 28/2024 tehtud muudatustega, artikli 1 lõikes 1-bis, millega muudetakse

seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklit 27, õigust õiglasele kohtulikule

arutamisele ja kas see kujutab endast õiguste kuritarvitamise keelu rikkumist.

Samal ajal ei näi eelotsusetaotluse esitanud kohtule õige loobuda märkimast, et

käsitletav riigisisene õigusnorm näib kahjustavat liidu õigusega tagatud õiguste

kaitse taset ja ulatust (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 53 ja 54) ning et

see on iseseisev küsimus, mis nõuab Euroopa Liidu Kohtu hinnangut.

109 Viidatud asjaolude ja sätete analüüsist, nagu neid on tõlgendanud ka Itaalia

konstitutsioonikohus oma otsuses nr 99/2025, saab erinevatest ja sõltumatutest

seisukohtadest järeldada, et on rikutud üht või mitut liidu õiguse normi

(direktiivi 2001/23/EÜ artiklid 3, 4 ja 5; direktiivi 2008/94/EÜ artiklid 1 ja 11;

EIÕK artiklid 47, 52, 53 ja 54 erinevatest aspektidest) ja otseselt võrreldavate

töötajate vahelise diskrimineerimise keelu põhimõtet (EIÕK artikkel 21), mille

puhul ettevõtte juhtkonna poolt sõnaselgelt ette nähtud likvideerimise eesmärk,

vastupidi olukorrale, kus on läbi viidud ettevõtte osa tõendatud üleminek Itale, ei

kujuta endast sobivate ja vajalike meetmete puudumisel õiguspärast eesmärki.

ITA AIRWAYS

25

110 See näib olevat aga kaudne diskrimineerimine ebasoodsamas olukorras olevatele

töötajatele kaitse kättesaadavuse võimaldamisel, võrreldes töötajatega, kellel on

seevastu juurdepääs töösuhetest tulenevate õiguste säilitamise kaitsele ja

võõrandavas ettevõttes rakendatud samade lepingutingimuste kaitsele; melius,

omandajatest ettevõtetes toimunud muude ettevõtte filiaali üleminekute (Handling

ja Maintenance) raames.

111 Samuti näib, et kõnealune norm hoiab kõrvale ELTL artikliga 147,

direktiividega 23/2001/EÜ ja 94/2008/EÜ ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta

artiklitega 21, 47, 52, 53 ja 54 taotletavate eesmärkide saavutamisest ja takistab

nende saavutamist.

EELNEVATE KAALUTLUSTE PÕHJAL

Tribunale di Roma (Rooma esimese astme kohus, Itaalia) töövaidluste kohtu

ülesannetes,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõiget 3 ja Euroopa Liidu

toimimise lepingu artiklit 267, esitab Euroopa Liidu Kohtule järgmise

eelotsusetaotluse ja sõnastab järgmised küsimused:

1. Kas direktiivi 2001/23/EÜ artikli 5 lõiget 1 tuleb koos ELTL artikliga 147

tõlgendada nii, et tingimus, et „on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline

maksejõuetusmenetlus võõrandaja varade likvideerimiseks“ on täidetud siis, kui:

a) pankrotimenetluse eesmärk on sõnaselgest õigusnormist tulenevalt säilitada

tootmisvara majandustegevuse jätkamise, taaskäivitamise või ümberkorraldamise

kaudu seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 1 tähenduses.

b) erihaldusmenetlus algatatakse, kui ettevõtjatel, kellele otsus on

adresseeritud, on konkreetsed väljavaated oma majandustegevuse majandusliku

tasakaalu taastamiseks seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõike 1

tähenduses.

c) seevastu kui konkreetsete majandusliku tasakaalu taastamise väljavaadete

eeldus ei ole täidetud, kuulutab pädev kohus välja pankroti, mida nüüd

nimetatakse kohtulikuks sundlikvideerimiseks.

d) kohtuliku sundlikvideerimise või sundlikvideerimise haldusmenetlus

algatatakse pärast seda, kui seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artikli 73 lõike 1

alusel on tehtud äritegevuse lõpetamise määrus.

e) erakorralised pankrotihaldurid võtavad ametlikult vastu äriühingu rajatiste

või varade ja lepingute kogumi ülemineku kava seadusandliku dekreedi

nr 270/1999 artikli 27 lõike 2 punktide a ja b-bis tähenduses koostoimes selle

artikli 56 lõikega 3-bis, mille tagajärjel on sama tingimuse kohtulik kontroll

välistatud;

EELOTSUSETAOTLUS 16.9.2025 – KOHTUASI C-628/25

26

f) erihaldusmenetluses soovitakse tegelikult saavutada võlausaldajate nõuete

maksimaalne rahuldamine ja seda tõendatakse sisulises kohtumenetluses;

g) vastupidi, sisulises kohtumenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et

soovitakse saavutada võlausaldajate huvide maksimeerimise eesmärki?

2. Kas direktiivi 2001/23/EÜ artikli 5 lõiget 1 tuleb koos ELTL artikliga 147

tõlgendada nii, et tingimus, et „pankrotimenetlus või analoogiline

maksejõuetusmenetlus toimub pädeva asutuse järelevalve all“ on täidetud siis,

kui:

a) erihaldusmenetluse korral piirdub kohtulik kontroll maksejõuetuse

väljakuulutamisega, mis eelneb menetluse algatamisele;

b) erihaldusmenetluses on ette nähtud kohtulik kontrolli alles seadusandliku

dekreedi nr 270/1999 artikli 27 lõikes 2 ette nähtud kava lõppedes ja üksnes

ettevõtja tegevuse lõpetamise määruse tegemisega;

c) tavaliselt ei ole ette nähtud mingit kohtulikku kontrolli seoses võlausaldajate

nõuete kollektiivse rahuldamise maksimeerimise või ettevõtte või selle

majanduslikult elujõuliste üksuste tegevuse tagamise eesmärgi tegeliku

järgimisega?

3. Kas arvestades direktiivi 2001/23/EÜ artikleid 3, 4 ja 5, tõlgendatuna

ELTL artikli 147 alusel, esineb kaudne diskrimineerimine [Euroopa Liidu

põhiõiguste harta] artikli 21 tähenduses (mida tõlgendatakse ja kohaldatakse

[harta] artikleid 52 ja 53 arvestades) töötajate vahel, kes on omavahel otseselt

võrreldavad ja kellel on õigus kasutada direktiivi 2001/23/EÜ artiklite 3 ja 4

ning direktiivi 2008/94/EÜ artiklite 1 ja 11 kaitset, säilitades samal ajal oma

töökoha ja -tingimuste järjepidevuse, menetluse puhul, millel on säilitav eesmärk,

ja töötajate vahel, kellel aga ei ole likvideeriva eesmärgiga menetluse korral õigust

direktiivi 2001/23/EÜ artiklites 3 ja 4 (ning direktiivi 2008/94/EÜ artiklites 1

ja 11) sätestatud kaitsele ja kes ei saa järelikult enam oma töökohta säilitada, kui

likvideerimismenetluse raames toimub siiski sellise ettevõtte või selle osa

üleminek, millel on üle antud ettevõtte või selle osa säilitamise faktilised

tunnused?

4. Kui vastus on jaatav, või juhul, kui tuvastatakse kaudne diskrimineerimine,

mille aluseks ei ole objektiivne põhjus (ilma õiguspärase eesmärgi ja/või

asjakohaste ja vajalike meetmete võtmiseta), võib ELTL artikli 147,

[harta] artikli 21 ning direktiivide 2001/23/EÜ ja 2008/94/EÜ tähenduses

kohaldada diskrimineerimisvastaste tagatiste võrdväärsuse põhimõtet, mille

kohaselt võivad ebasoodsamas olukorras olevad töötajad saada samasuguse kaitse

nagu võrreldavad tööle võetud töötajad, keda koheldakse soodsamalt, nagu

tuvastas Euroopa Liidu Kohtu suurkoda oma 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses

Egenberger, kohtuasi C-414/16 (punktid 75–80)?

ITA AIRWAYS

27

5. Kas seadusandlik sekkumine – mille Itaalia valitsus viis läbi dekreetseaduse

nr 4/2024, mis jõustus koos seadusega nr 28/2024 tehtud muudatustega, artikli 1

lõike 1-bis, millega muudetakse seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklit 27,

lisamisega, mis mõjutab otseselt liikmesriigi kohtu menetluses pooleliolevat

peatatud kohtuasja faktilises ja õiguslikus olukorras, milles Itaalia valitsus osaleb

otseselt võõrandajast ettevõtte järelevalveasutusena – kujutab endast [harta]

artiklite 47 ja 54 (millele [harta] artikli 52 lõike 3 tähenduses vastavad Euroopa

inimõiguste konventsiooni artiklid 6 ja 17) ning artiklite 52 ja 53 rikkumist; kas

see riigisisene säte takistab seega õiglase kohtuliku arutamise õiguse täielikku

kohaldamist õiguste kuritarvitamise tõttu ja/või takistab [hartaga] ning viidatud

direktiividega tagatud põhiõiguste kaitse taset ja/või ulatust?

6. Kas seadusandlik sekkumine, mille Itaalia valitsus viis läbi dekreetseaduse

nr 4/2024, mis jõustus koos seadusega nr 28/2024 tehtud muudatustega, artikli 1

lõike 1-bis, millega muudetakse seadusandliku dekreedi nr 270/1999 artiklit 27,

lisamisega, nagu seda on tõlgendanud Itaalia konstitutsioonikohus (kohtuotsus

nr 99/2025), kujutab endast direktiivi 2008/94/EÜ artiklites 1 ja 11 sätestatud

keelu, mille kohaselt ei tohi tööandja maksejõuetuse korral töötajate kaitset

halvendada, rikkumist ning seetõttu takistab see sama direktiiviga taotletavate

eesmärkide saavutamist?

Näeb Euroopa Liidu Kohtu otsuse ootamise ajaks ette menetluse peatamise kuni

Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni.

[…]

[…] [menetlusklauslid]

[…] 16.9.2025

[…]

[…] [Kohtuniku nimi]