KarS, KeeleS ja KrMS täiendamise eelnõu (vanglarent)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Riigikantselei KarS, KeeleS ja KrMS täiendamise eelnõu (vanglarent) esitamine Vabariigi Valitsuse istungile Justiits- ja Digiministeerium esitab Vabariigi Valitsuse istungile karistusseadustiku, keeleseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamise seaduse eelnõu, mille eesmärk on võimaldada vastava välislepingu olemasolul viia Eesti vanglas täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. Eelnõu 2. Seletuskiri 3. Märkuste tabel

Martin Ziehr 620 8118 [email protected]

Meie 16.11.2025 nr 8-1/9225-1

Karistusseadustiku, keeleseaduse

ja kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõu

seletuskirja juurde

LISA 1

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu JM seisukohad/vastused

Rahandusministeerium

1. Jääb arusaamatuks, miks ei ole eelnõu koostamisele

eelnenud väljatöötamiskavatsust (VTK). Seletuskirjas

on VTK koostamata jätmise kohta märgitud, et eelnõus

sisalduvate sätete rakendamine ei ole võimalik ilma

vastava välislepingu olemasoluta. Ka on seletuskirjas

mitmel korral märgitud, et täpsem regulatsioon

lepitakse kokku välislepingus. Kuna aga välislepingut

sõlmitud ei ole, ei ole piisavalt selge, milliseid

muudatusi Eesti õiguskorras teha vaja on.

Välissuhtemisseaduse § 24 lõike 2 kohaselt, kui

riigisisene õigusakt on vastuolus Eesti Vabariigi suhtes

jõustunud välislepinguga, algatab Vabariigi Valitsus,

vastav ministeerium või Riigikantselei õigusakti

vastavusse viimise välislepinguga. Arvestades, et

kooskõlastatav eelnõu on iseseisva õigusjõuta ja

tulevikus tekkida võiva olukorra lahendamisele

suunatud, oleks VTKga olnud võimalik hinnata

võimalikke valikuid, kuidas ja millisel hetkel (nt enne

või pärast välislepingu sõlmimist) vanglarendiga seotud

küsimusi Eesti õiguskorras lahendada.

Praeguseks on koostatud ja

valitsuse poolt Riigikogule

edastatud ka välislepingu

eelnõu.

Käesolevast eelnõust nähtub ka

see, milliseid muudatusi Eesti

õiguskorras vaja teha on, et

tagada lepingu edukas täitmine.

Kaitseministeerium

1. Kaitseministeeriumi vaatest on oluline, et Eesti täidaks

temale rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi

võimaliku relvakonflikti ajal. Eelkõige peame riigina

võtma kasutusele meetmed sõjavangide pikaajaliseks

majutamiseks ja tagama nende kinnipidamiseks

vajalikud tingimused, mis on sätestatud sõjavangide

kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioonis.

Üheks võimalikuks pikaajaliseks kinnipidamiskohaks

võiks Kaitseministeeriumi hinnangul olla ka Tartu

vangla koos selle juurde käiva personaliga, eelkõige

Vanglateenistusega. Siinjuures nendime, et Tartu

vangla sulgemine ning Vanglateenistuse võimekuse

vähenemine mõjutaks ka sõjaajal sõjavangide

kinnipidamist, mille toimepidevus on

Kaitseministeeriumi ja riigikaitse seisukohalt prioriteet.

Tartu vangla jätkuv kasutuses hoidmine aitab ennetada

olukorda, kus vajaduse tekkimisel ei ole hooneid

Vanglataristu säilitamine

kriisiolukordadeks on olnud

üheks argumendiks, millega nn

rendiprojekti kasuks

otsustamisel on arvestatud.

Samuti võimaldab välislepingu

sõnastus kinnipeetavate

evakueerimist esimesel

võimalusel.

võimalik nende liigse amortiseerumise tõttu viivitamata

kasutusele võtta. Kriisiolukorras on oluline, et

võimalike rendilepingute ülesütlemine oleks praktilistel

kaalutlustel võimalikult paindlik ning soodustatud

lühikese etteteatamistähtajaga. Samuti tuleb arvestada

ka vanglakohtade vabastamise vajadusega, sealhulgas

välisriigi kodanikest kinnipeetavate kiire

evakueerimisega vanglatest. Riigikaitselisest

vaatepunktist on see vajalik tagamaks, et sõjaajal oleks

võimalik teha asjakohaseid otsuseid sõjavangide

pikaajalise kinnipidamise asukohtade määramise ja

korraldamise osas.

Välisministeerium

1. KrMS § 50885 muudatus näeb ette, et vastavalt

Riigikogu ratifitseeritud välislepingule võib Eestis

ajutiselt täide viia teises Euroopa Liidu liikmesriigis

süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.

Seletuskirjast nähtub, et kavandatud seadusmuudatused

lähtuvad Rootsi ja Hollandiga peetud

konsultatsioonidest, kus on arutatud võimaliku

välislepingu sõlmimist nende kahe riigiga.

Välisministeerium teeb ettepaneku läheneda

rahvusvahelise koostöö küsimusele vabaks jäänud

vanglakohtade kasutamisele laiemalt ning tõstatab

küsimuse, kas seda tuleks piirata vaid Euroopa Liidu

liikmesriikidega. Välisministeerium nõustub, et esialgu

võiks praktikas koostöö piirduda EL liikmeriikides

mõistetud karistuste täideviimisega, kuid edaspidi võib

tekkida vajadus sõlmida välisleping ka mõne teise

riigiga, mis ei kuulu Euroopa Liitu, ning sel juhul oleks

vaja seadust uuesti muuta. Lisaks teeme ettepaneku

laiendada seaduses koostöövõimalusi ja tuua eraldi

välja rahvusvaheliste kohtute või tribunalide poolt

süüdimõistetud isikute vanglakaristuste täitmine.

Arvestatud, sõnastust

muudetud.

2. Eelnõu kohaselt toimub välislepingu alusel kohtuotsuse

täitmine Eestis „ajutiselt“. Välisministeerium teeb

ettepaneku kaaluda, kas sobivam võiks olla mõni muu

sõnastus, mis vajadusel täpsustaks kohtuotsuse täitmise

kestvust.

Arvestatud. Sõnastust

muudetud.

3. Rahvusvahelistel kohtutel ja tribunalidel on pädevus

raskeid rahvusvahelisi kuritegusid toimepannud isikuid

süüdi mõista, kuid neil puudub mehhanism karistuste

täideviimiseks ning selles osas tuginevad

rahvusvahelised kohtud koostööle riikidega. Eesti on

sõlminud kokkuleppe ÜRO Endise Jugoslaavia

Rahvusvahelise Kriminaaltribunali kohtuotsuste

täitmiseks. Eestile on teinud ettepaneku vanglakaristust

kandvate isikute karistuse kandmise ülevõtmiseks ka

Rahvusvaheline Kriminaalkohus ja Kosovo Erikohus.

Samuti on loomisel agressioonikuriteo eritribunal.

Mittearvestatud. Kuigi Justiits-

ja Digiministeerium toetab

ettepanekuga taotletavat

eesmärki, vajab nimetatud

erinevatesse rahvusvahelise

koostöö vormidesse astumine

igakordset eraldi arutelu ja

vastavat otsustust. On

tõenäoline, et selliste taotluste

menetlemise kord erineks

oluliselt rendilepingu omadest

Rahvusvaheliste kohtute otsuste täitmiseks tuleks

igaühega sõlmida üldine kokkulepe, milles lepitakse

kokku tingimused vanglakaristuse täitmiseks.

Eeltoodud märkused puudutavad ka § 1561 sõnastust.

ja vajaks seetõttu eraldi

niikuinii regulatsiooni.

4. Samuti võiks analüüsida, kas seoses välisriigi või

rahvusvahelise kohtu kohtuotsuse täideviimisega on

vaja muuta vangistusseaduse § 1, mis sätestab seaduse

reguleerimisala või kas lisaks konkreetsetele

täiendustele §-des 20, 32 ja 76 oleks vaja lisada

seadusesse üldine säte, mis võimaldab vangistuse

kandmise korras erisusi vastavalt välislepingus kokku

lepitud tingimustele.

Arvestatud. VangS § 1 kohaselt

sätestab VangS vangistuse

täideviimise korra ja

korralduse, eristamata (ja

piiritlemata) vangistuse

õiguslikku alust. Mingit

kitsendust ei sea ka VangS § 2,

mis defineerib kinnipeetava

mõiste. Ka praegusel ajal

kannavad Tartu Vanglas

karistust sõjakurjategijad, kelle

on süüdi mõistnud endise

Jugoslaavia rahvusvaheline

kriminaaltribunal.

5. KrMS § 204 lg 1 p 6 täienduste kohaselt võib

prokuratuur määrusega lõpetada kriminaalmenetluse,

kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes

kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust KrMS § 50885

tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi

kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.

KrMS § 50886 täienduste kohaselt võib samal alusel

taotleda kriminaalmenetluse üleandmist välisriigile.

Üldjuhul peaks riik ise kohut pidama tema

territooriumil toime pandud kuriteo üle või vajadusel

andma uurimiseks ja kohtupidamiseks üle välisriigile.

Küsimus võib tõusetuda, kas selline regulatsioon võib

tekitada kuriteo toimepanemise uurimata ja karistamata

jätmise.

Arvestatud. Selgitame

siinjuures, et tegemist on

võimaluse, mitte kohustusega

ning vastav otsustus nõuab

igakordset kaalutlusotsustust.

Ka kehtiv KrMS võimaldab

analoogsetes süüdistatava

riigist lahkumise olukordades

menetluse lõpetada (vt nt KrMS

§ 204 lg 1 p 2). Taoliste

otsustuste puhul tuleb

igakordselt hinnata kahjustatud

õigushüve kaalu ja seda

kahjustava teo raskust, ohvri

või selle esindaja suhtumist

potentsiaalsele menetluse

lõpetamisele ja muid kaalukaid

asjaolusid.

Siseministeerium

1. Seletuskirja leheküljel 5 on märgitud: „Pakutava KrMS

§ 50885 sõnastuses on PS § 20 piiranguid arvesse

võetud. Normi kohaselt on võimalik vangistust täide

viia üksnes juhul, kui isik on süüdi mõistetud KrMS §

4896 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa

Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud

karistuse maksimaalset määra ning karistuse

täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi

aegunud /…/ Maailmakuritegude kataloogi või selle

puudumisel kahepoolse karistatavuse nõue, samuti

karistuse ülemmäära ning täitmise aegumise piirangud

täiendavad seadusliku aluse nõuet ning kindlustavad, et

Arvestatud. Normi sõnastust

muudetud. Vastavalt

välislepingule rahuldatakse

taotlus kinnipeetava karistuse

täideviimiseks Eestis, kui

kohtud on otsustanud, et

sarnased teod on Eesti seaduste

kohaselt karistatavad,

täideviidav karistus ei ole

ebamõistlikult karm ning

ajavahemik kohtuotsuse

jõustumise ja selle täitmisele

pööramise alguse vahel ei ületa

isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel,

menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt

pikaks ajaks.“

Ettepanek:

Arusaadavuse parendamiseks soovitame sõnastust

„maailmakuritegude kataloogi“ kasutama jäädes lisada

selguse huvides viide taolise kataloogi algallikale. Kas

tegu on alljärgneval lingil leitava allikaga?

https://www.unodc.org/documents/data-and-

analysis/statistics/crime/ICCS/ICCS_Implementation_

Manual.pdf

kolme aastat. Lepingu sõnastus

peegeldub ka KrMS sätte uues

sõnastuses.

2. Seletuskirjas ei ole märgitud KrMS § 50885

protseduurilist tegevust olukorraks, kus Eestisse

saadetakse tavapärasest kümme või sada korda enam

vanglakaristust kandma inimesi, mille täideviimise

lubatavust hakkab Harju Maakohus tunnistama. Samuti

tekib läbivaatamisele kuuluva materjali suure mahu

tõttu rida küsimusi sellest, kas tunnistamine leiab aset

senisel moel või tuleks selleks otstarbeks seada erikord.

Tunnistamine võib võtta määramata aja, mis ei pruugi

olla sobiv välislepingu kokkulepete ja välisvangide

transpordi ajatamiseks.

Kommentaar ja ettepanek:

Seletuskirja leheküljel 4 tuleks selguse huvides märkida

kohtu vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta

lubatavaks tunnistamise protseduuri kohta selgitus ja

vajadusel märge senise materjalide läbivaatamise korra

täpsustamise vajalikkusest. Täiendavalt on tekkinud

küsimus sellest, et kas selleks küsitakse kinnipeetavalt

nõusolek ning kas protsess toimub kirjalikus menetluses

või toimetatakse kinnipeetav selleks kohtusse. Kui

kinnipeetav tuleb toimetada kohtusse, siis ilmselt

kaasatakse saatmiseks ka PPA, milleks jällegi tuleb

ressurss ette näha.

Arvestatud. Vastav

eriregulatsioon kehtestatakse

KrMS-is detailsemalt.

Täpsustatakse ka seletuskirja.

Kinnipeetava nõusolek ei ole

nõutav ning vastavat

paigutusotsust saab kinnipeetav

vaidlustada Rootsis enne

tegelikku Eestisse saatmist.

Protsess toimub kirjalikus

menetluses.

3. Seletuskirja leheküljel 5 on märgitud: „KrMS § 50885 lg

2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine

täideviimine kohtuotsuse tunnustamiseta, kui

kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi

sõltumatu ja erapooletu kohus, süüdimõistetu on

täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse

õigusvastasuse kohta /…/ Protsessi hõlbustamiseks on

võimalik sätestada välislepingus ka tingimusi, millele

rendivanglas täide viidav karistus või süüdimõistetud

Selgitame käesolevaga, et

rääkides lihtsustatud

järelkontrollist on seletuskirjas

silmas peetud kohtulikku

kontrolli, mille käigus

tunnistatakse konkreetse

kinnipeetava karistuse

täideviimine Eesti vanglas

lubatavaks. Tegemist on

eriotstarbelise lihtsustatud

isik peavad vastama. /…/ Plaani kohaselt toimuks

rendivanglasse sobilike kinnipeetavate eelselektsioon

saatjariigis ning Eesti poolel viidaks täide üksnes

formaalne lihtsustatud järelkontroll. Kontrolli

lõppeesmärk on teha kindlaks, et karistust saadetakse

kandma õige inimene, teda on (kohtu poolt)

kriminaalkorras karistatud vangistusega ning tema

vangistuse õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi.“

Seletuskirja leheküljel 8 on märgitud: „Üks

potentsiaalne risk, mida tuleks välislepingu sõlmimisel

hinnata, on seotud rahvusvaheliste kuritegelike

võrgustikega. /…/ Riski maandamiseks tuleks enne

välismaiste kinnipeetavate vastuvõtmist teha

üksikasjalik ja põhjalik taustakontroll, et tuvastada

nende võimalikud sidemed rahvusvaheliste kuritegelike

võrgustikega. /…/ Sarnaselt kuritegelike võrgustike

ohuga tuleks hinnata radikaliseerumise riske. /…/ Ka

seda riski saab maandada võõrkinnipeetavate

taustakontrolli ja eelselektsiooni abil.“

Vanglarendi võimalikkuse aruteludel on

Siseministeerium ja valitsemisalaasutused rõhutanud

järjepidevalt, et Eesti peab saama ise otsustada

välisriigist saadetud vangide nimekirja ja materjalide

alusel, kas nende hulgas on sobivad või mittesobivad

ehk hallatavate riskidega vangid. Seda võimaldab

taustakontroll, mis ei saa olla lihtsustatud järelkontroll.

Nii nagu seletuskirja leheküljel 8 märgitakse, tuleb

erievate julgeolekuohtude tõrjumiseks kasutada

põhjalikku taustakontrolli iga välisvangi suhtes, mis

aitab selekteerida välja Eestile ohtlikud ja kõrge riskiga

isikud, ning see võimaldab taoliste vangide olemasolul

nende vastuvõtmisest keelduda.

Selle tõttu palume seletuskirjas ühtlustada läbivalt Eesti

poolt läbiviidavale välisvangide taustakontrollile

omistatav tähtsus, üksikasjalikus ja põhjalikkus.

menetlusega, kui kõrvutada

protsessi hariliku

tunnustamismenetlusega.

4. Seletuskirja leheküljel 7-8 on (mõju riigieelarvele

käsitlemisel) märgitud: „2024. aastal on kulu ühe

kinnipeetava ülalpidamiseks 3500 eurot kuus (116 eurot

päev), kuid lepingueelsetel läbirääkimistel tuleks ühe

koha rendihinda kokku leppides arvestada inflatsiooni

ja palgasurvega. Tagada tuleb kulutused lisapersonalile,

taasühiskonnastavatele tegevustele, hariduse ja

tööoskuste andmisele, arstiabile, vanglateenistujate

eriettevalmistusele nii keele kui ka kultuurilise eripära

arvestamiseks, samuti transpordile. Lisakulutused

Arvestatud. Lisaressursside

jaotus tuleb puudutatud

asutuste vahel kokku leppida

enne lepingu täideviimist.

Rendihinna sees on arvestatud

sisejulgeoleku kuludega täies

ulatuses (lähtuvalt SiMi

ettepanekuga). Samuti

võimalike suurenevate

kohtukuludega. Hind 8500

peavad olema kaetud vanglarendilepinguga. /…/

Välislepingu sõlmimisel tuleb arvestada ka kaasnevate

kuludega, mis ei ole seotud üksnes kinnipeetava

majutamise ja järelevalvega. Näiteks võib olenevalt

välislepingus sätestatud vaidluste lahendamise korrast

kasvada Eesti halduskohtute koormus ning suureneda

vajadus tõlkimise ja kinnipeetavate kohtuistungitele

toimetamise järele. Kõiki neid asjaolusid tuleb

lepinguliste läbirääkimiste käigus arvesse võtta.“

Kommentaar ja ettepanek:

Esitatud loetelust on välja jäänud julgeoleku ja

siseturvalisuse tagamisega tekkivad püsikulud. Palume

need olulised kulukomponendid loetellu lisada.

Samuti tuleks märkida seletuskirja, et

seadusemuudatuse ja välislepingu ratifitseerimise

järgselt on vajalik soovitavalt 3 kuu jooksul

lisaressursside eraldamine loetelus toodud tegevuste

alustamiseks ja välisvangide vastuvõtmise valmisoleku

loomiseks.

eurot kinnipeetava kohta

sisaldab lisapersonali kulu,

tööoskuste andmist,

tervishoiuteenust jne. Lisaks

indekseeritakse lepingu tasu iga

-aastaselt 3,5% võrra.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

1. Eelnõu ja seletuskirja põhjal jääb ebaselgeks, millises

osas kohaldatakse vanglarendi vangidele VangS sätteid,

näiteks kas neile kohaldub ka § 41, töötamine

väljaspool vanglat jmt? Seletuskirjas on märgitud, et

vanglarendi raames vangistuse täideviimisele üldist

VangS-i regulatsiooni ei kohaldata, vaid kohaldatakse

välislepingus sätestatud tingimusi. Samas tehakse

eelnõuga VangS-s vanglarendi vange puudutavaid

muudatusi (nt välistused, et vanglarendi vangi ei

paigutata avavanglasse, lühiajalisele väljasõidule ei

lubata, ei vabastata ennetähtaegselt vangistusest jmt).

Palume seletuskirjas selgemalt välja tuua, millises osas

kohalduvad vanglarendi vangidele VangS sätted.

Selgitatud. Vangistuse

täideviimist on reguleeritud

välislepingu artiklis 6, mille

punkti 1 järgi kohaldatakse

lepingu ja

koostöömemorandumi raames

Rootsi karistuste täideviimisele

vanglas, sealhulgas

kinnipeetavate õigustele ja

kohustustele, Eesti õigust ja

muid Eesti õigusakte

(üldreegel). Artikli punktis 2 on

sätestatud aga välistused nende

VangS-i sätete kohta, mida ei

kohaldata.

2. Seletuskirja mõjude osas on märgitud, et arvestatud on

kulutustega vanglateenistujate eriettevalmistusele nii

keele kui ka kultuurilise eripära arvestamiseks, kuid

jääb ebaselgeks, mida see täpsemalt tähendab. Kas see

tähendab ka vajadusel vanglaametnike mahukamat

keeleõpet? Ja kui jah, siis millises mahus? Palume

seletuskirja vastavat osa täpsustada.

Arvestatud, seletuskirja

täiendatud. Täiendav väljaõpe

sisaldab inglise keele õpet ning

kultuuri, radikaliseerumist jm.

Väljaõppe täpne sisu töötatakse

välja koostöös Rootsiga ning

Sisekaitseakadeemia

Vanglateenistuse kolledži

eestvedamisel.

Sotsiaalministeerium

1. 1. Palume vangistusseaduse § 49 lõigetes 1 ja 3

välistada nn välisvangid. 1 Tervisekassa korraldab ja

rahastab tervishoiuteenuseid Eesti kinnipeetavatele.

Välislepingu alusel Eestisse saadetavatele

kinnipeetavatele Tervisekassa tervishoiuteenuste

osutamist korraldama ei hakka. Neile saab

tervishoiuteenuseid korraldada muul moel.

Välisvangide rahastuse saab korraldada nagu on

haiglate tasulised teenused. Teenusepakkuja ja tellija

(vangla) lepivad kokku tingimustes ja arveldamise

põhimõtetes. Tervishoiuteenuseid hakkab rahastama

nagunii välisriik, mitte Tervisekassa ega Eesti riik.

Sõnastusettepanek eelnõu täiendamiseks: Palume

täiendada eelnõu §-i 1 uute punktidega 3 ja 4, muutes

järgmiste punktide numeratsiooni, järgmiselt: „3)

paragrahvi 49 lõike 1 teine lause muudetakse ja

sõnastatakse järgmiselt: „Tervishoidu vanglas

rahastatakse riigieelarveliste võimaluste piires

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel,

arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisustega

ning välja arvatud isiku, kes kannab Eestis ajutiselt

vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885

tähenduses, eest.“; 4) paragrahvi 49 lõige 3 muudetakse

ja sõnastatakse järgmiselt: (3) Tervishoiuteenuste

osutamise kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule

(edaspidi vanglas kinni peetav isik), välja arvatud

isikule, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust

kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses,

korraldab Tervisekassa.

Mittearvestatud.

2. Peame oluliseks välislepingus välistada meie riigi

sotsiaalsed tagatised (va tervishoiuteenused, vt kirja

punkt 1). Eesmärgiks vältida olukordi, kus välisvangid

võiksid teenuseid, toetusi või hüvitisi saada ning mis

tekitaks lisakoormuse riigieelarvele või menetlevatele

asutustele. Näiteks võib tegu olla kuriteo- või

vägivallaohvri või muu kriisijuhtumi tõttu kannatada

saanud isikuga, kellele aga siis Sotsiaalkindlustusamet

ei hakkaks teenuseid osutama, vaid see oleks saatjariigi

kohustus.

Mittearvestatud.

3. Palume selgitada isiku vabanemise protsessi ja

rahvusvahelise kaitsega seonduvaid aspekte. Hetkel jäi

ebaselgeks, kas ja kuidas nähakse vanglarendi puhul

rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalust ja seda eriti

neil juhtudel, kus vanglarendi teenusel võib olla

kolmanda riigi kodanik, keda võib vabanemise järgselt

oodata EL-ist väljasaatmine. On oluline hinnata riski,

kas vangistusest vabanemisel võiks isik muutuda

rahvusvahelise kaitse taotlejaks ning Eesti

sotsiaalteenuste kliendiks.

Kinnipeetav saadetakse enne

vabanemist piisava ajavaruga

tagasi Rootsi. Vanglast

vabanemine toimub Rootsis.

Rahvusvahelise kaitse

taotlemise riski on välislepingu

teksti koostamisel teadvustatud,

kuid kuna kinnipeetavaid ei

saadeta Eestis kolmandatesse

riikidesse, vaid tagasi Rootsi (ja

sedagi enne vabanemist), ei ole

taolise taotluse rahuldamine

tõenäoline. Lisaks on

lepingusse lisatud klausel

juhuks, mil kinnipeetav esitab

nö viimasel Eestis viibimise

hetkel rahvusvahelise kaitse

taotluse – sellisel juhul katab

kõik menetluse kestel

kinnipeetavast tulenevad seotud

kulud Rootsi.

4. Juhime tähelepanu, et eelnõus esinevad mõningad

normitehnilised vead. Palume need parandada. Näiteks

on eelnõu lõpus puudu pidevjoon.

Arvestatud. Seletuskirja

muudetud.

Riigikohus

1. Tasu eest välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristuste

täideviimine toimub eelnõu kohaselt Eesti

territooriumil ja Eesti ametnike poolt. Niisiis on

väljaspool kahtlust, et lõppastmes vastutab niisuguste

kinnipeetavate põhiõiguste tagamise eest Eesti riik.

Neile kinnipeetavatele peavad olema tagatud kõik Eesti

põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist

(EIÕK) tulenevad põhiõigused. Pole välistatud, et

nende kinnipeetavate eriline staatus võimaldab neid

mõnes küsimuses n-ö tavapärases korras karistust

kandvatest Eesti kinnipeetavatest erinevalt kohelda ,

kuid see saab parimal juhul muuta üksnes mõne

konkreetse põhiõiguse lubatava riive ulatust, mitte

kinnipidamise üldisi põhimõtteid. Eeltoodust johtub

esmalt, et sõltumata sellest, milline vaidluste

lahendamise kord välislepingus kokku leppida, peavad

Eesti kohtud lahendama vanglarendi raames Eestisse

toodud kinnipeetavate kaebusi. Kuigi on võimalik, et

teatud olmeküsimuste üle vaidlemiseks nähakse ette

vaidluste lahendamise kord teise lepingupoole kohtus,

peavad Eesti kohtud igal juhul läbi vaatama kaebusi,

milles väidetakse põhiõiguste rikkumist (nt

inimväärikust alandav kohtlemine või

kinnipidamistingimused). Seejuures tuleb tähele panna,

et mida enam püüda välislepinguga vaidluste

lahendamist suunata välisriigi kohtusse, seda enam

tekib vaidlusi selle üle, kas asja tuleb lahendada Eesti

Arvestatud. Kinnipeetavatele

tagatakse Eestis kõik

põhiõigused ning neil on õigus

oma õiguste kaitseks pöörduda

Eesti kohtute poole (nn

metavaidlusi ei teki).

Täiendavate kinnipeetavate

toomisel Tartu Vanglasse on

kohtuvaidluste arvu kasv

tõepoolest prognoositav. Mh

tuleb arvestada täiendavate

tõlkekuludega.

kohtus või mitte. Sellised metavaidlused võivad olla

keskmiselt õiguslikult keerukamad kui vaidlused

kinnipidamistingimuste eneste üle. Teisisõnu,

sõltumata välislepingus kokku lepitust on vanglarendi

korral Eesti kohtute koormuse kasv ilmselt vältimatu.

Sellega kaasneb paratamatult ka tõlkekulude kasv,

millele eelnõu seletuskirja lk-l 8 on ka viidatud. Eesti

kohtud peavad täitma oma põhiseaduslikku ülesannet ja

lahendama kõik PS § 15 lg 1 alusel lubatavad

pöördumised ja PS § 24 lg 5 alusel lubatavad

edasikaebused (ja lubamatuse korral seda põhjendama).

Seda sõltumata sellest, kui palju kohtusse pöördutakse.

Niisiis tähendab iga lisanduv asi sama ressursi juures

paratamatult, et keskmiselt lahendatakse kohtuasju

natuke kauem kui enne. Kui lisanduvate asjade hulk ja

keerukus on märkimisväärne, on märkimisväärne ka

keskmise menetlusaja pikenemine. Pikem menetlusaeg

omakorda on kulu tervele ühiskonnale (näiteks

saabumata õigusselguse tõttu ootel oleva investeeringu

kaudu). Seepärast oleks vajalik, et seaduseelnõu mõjude

analüüs ja sellest lähtuv vanglarendi hinnastamine

kajastaks mitte üksnes kitsalt vanglateenistuse tulusid ja

kulusid (nagu on see seletuskirja lk 7 viimases lõigus),

vaid võtaks arvesse kulusid laiemalt nii kogu avalikule

sektorile kui ka ühiskonnale tervikuna. Potentsiaalse

kohtuvaidluste hulga prognoosimisel tuleb arvestada ka

eeldatavate kinnipeetavate demograafiliste tunnustega,

mis võib keelebarjäärist ja kultuurikonfliktide tõttu

põhjustada rahulolematust. Samuti tuleb arvestada

sellega, kuidas need kinnipeetavad ise suhtuvad

Eestisse saatmisesse ning kas välislepingus on võimalik

sellest tulenevast rahulolematusest tekkivaid riske

maandada.

2. Eelnõu seletuskirja lk-l 3 on väljendatud veendumust,

et kavandatav vangistusseaduse (VangS) § 1561 välistab

VangS-i üldiste sätete kohaldamise vangistuse

täideviimisel vanglarendi raames. Seletuskirja kohaselt

määratakse kohaldatav materiaalõigus kindlaks

välislepinguga. Kuigi tõenäoliselt saab välislepinguga

kindlaks määrata kinnipidamistingimused, mis erinevad

VangS-i sätetest, ei tulene kavandatava VangS § 1561

tekstist iseenesest, et VangS-i üldised sätted ei

kohalduks. Eelnõu tekst viitab pigem vastupidisele, sest

ette on nähtud VangS § 20 lg 4 ja § 32 lg 6 p 2, mis

välistavad vanglarendi raames Eestis karistust kandvale

kinnipeetavale avavanglasse paigutamise ja lühiajalise

väljasõidu. Need sätted oleksid täiesti ülemäärased, kui

VangS-i üldised sätted mingil juhul ei kohalduks. Ka

sisuliselt on vajadus VangS-i üldisi sätteid kohaldada

pigem tõenäoline. See oleks välditav vaid juhul, kui

Arvestatud. Vangistuse

täideviimist on reguleeritud

välislepingu artiklis 6, mille

punkti 1 järgi kohaldatakse

lepingu ja

koostöömemorandumi raames

Rootsi karistuste täideviimisele

vanglas, sealhulgas

kinnipeetavate õigustele ja

kohustustele, Eesti õigust ja

muid Eesti õigusakte

(üldreegel). Artikli punktis 2 on

sätestatud aga välistused nende

VangS-i sätete kohta, mida ei

kohaldata.

välislepingus reguleeritakse kogu vangistuse

täideviimine üksikasjalikult. Vastasel juhul tuleb

tekkivate lünkade täitmiseks kohaldada ikkagi VangS-

i. Võimalikult suures ulatuses VangS-i kohaldamine

oleks mõistlik. Tegemist on nii vanglateenistusele kui

ka kohtutele tuttava õigusega. Kui vanglarendi

kinnipeetavate suhtes tuleb kohaldada täiesti teistsugust

õigust, võib see esmalt tekitada n-ö

ühilduvusprobleeme vanglaametnike jaoks. Näiteks

oleks sellisel juhul asjakohane kontrollküsimus, milline

õigus kohaldub, kui vanglarendi kinnipeetav on vangla

territooriumil väljaspool oma eluosakonda (nt saatmisel

meediku juurde) ja puutub kas või möödaminnes kokku

tavarežiimil olevate kinnipeetavatega. Samuti tekitab

kinnipidamist reguleerivate normistike paljusus raskusi

kohtutele. Probleem ainult võimendub, kui vanglarendi

kokkulepped sõlmitakse rohkem kui ühe riigiga.

Eeltoodud põhjustel oleks asjakohane, et Eesti riik

valmistaks ette reeglid, mille järgi kinnipidamine

toimuma hakkaks, kusjuures tugineda saaks

olemasolevale VangS-is sätestatud

kinnipidamisrežiimile. See saaks toimuda kas eelnõu

normistiku tihedamaks muutmise kaudu või nn

tüüptingimuste ettevalmistamisega, mis kujutaks endast

Eesti lähtekohta välislepingu sõlmimisel. Esmalt

annaks see võimaluse üldse vanglarendi üle paremini

sisuliselt arutleda, kuid seejärel vähendaks see oluliselt

õiguslikku segadust vangistuse täideviimisel ja selle üle

kohtuliku kontrolli teostamisel

3. Tähelepanu väärib, et eelnõu seletuskirjas on küll

põgusalt viidatud varasematele Norra ja Hollandi ning

Hollandi ja Belgia vahel sõlmitud vanglarendi

lepingutele, kuid nende kogemus on täielikult

analüüsimata jäetud. Pole selgitatud, kuidas kujunes

vangistuse täideviimisel kohaldatav õigus ja vaidluste

lahendamine ning milliseid probleeme selle käigus ette

tuli. See võiks olla väärtuslik õppematerjal eelviidatud

probleemide teadvustamisel ja vältimisel.

Vanglateenistus on korduvalt

kohtunud Hollandi

Norgerhaven’i

vangladirektoriga. Lisaks on

töövarjutamas käinud Hollandis

Ter Apel vanglas kohapeal kui

ka Rootsi erinevates vanglates.

Võrreldud on tööpraktika

erinevusi ja sarnasusi.

Intervjuude käigus on küsitud

õpikohti varasema vanglarendi

kohta ning vajadused

planeerimisel arvesse võetud.

Töövarjutamiste ja intervjuude

käigus ei ole tuvastatud

asjaolusid, mis muudaksid

rendivangla ellu viimise eriti

keerukas. Need kohad, mis

vajavad adresseerimist on

arvesse võetud.

4. Eelnõu pinnalt ei ole lõpuni selge Eesti karistusseaduse

(karistusseadustiku) kohaldatavus kinnipeetavale, kes

kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust.

Arvestatud, eelnõusse lisatud

KarS täiendused, mis välistavad

kinnipeetava vabastamise

(kinnipeetavate vabastamist

otsustatakse Rootsis,

välisleping välistab üksnes

VangS vabastamise sätete

kohaldumise, mistõttu tuli

välistused eraldi sätestada ka

KarS-is).

5. Eelnõu näeb uue sättena ette KarS § 762 , mille kohaselt

erirežiimil olevat kinnipeetut ennetähtaegselt

vangistusest tingimisi ei vabastata. Sellist

otsustuspädevust seletuskirja kohaselt välislepinguga

üle ei võeta, kuna Eesti vaatest on tegu nn punase

joonega. Tulenevalt karistuse täitmise ajutise

ülevõtmise olemusest on nimetatud välistus

põhimõtteliselt lubatav, kuid arusaamatuks jääb vajadus

lisada keeld karistusseadustikku. Olles karistuse

täitmise ajutise ülevõtmise kohustuslik tingimus,

piisaks selle sätestamisest konstitutsioonilises

menetlusseaduses (nt KrMS § 50885 lg-s 3) ja

vangistuse täideviimist reguleerivas VangS § 76 lg-s 8

(suunatuna vanglateenistusele). Lisaks tekib küsimus,

et kas sarnase erisätte puudumise tõttu kohalduks

sellistele kinnipeetutele KarS § 79 (karistuse

kandmisest vabastamine isiku parandamatu haiguse

tõttu). Teiseks saab KarS §-ga 762 kehtestatavat keeldu

tõlgendada viisil, et see rakendub vaid olukorras, kus

Eesti karistusseadust kohaldatakse kinnipeetu Eestis

viibimise ajal toimepandud kuriteole (kui

kriminaalmenetlust ei lõpetata (KrMS § 204 lg 1 p 6)

või ei anta üle välisriigile (KrMS § 50886)). Kui

kriminaalmenetlus viiakse läbi Eestis ja

karistusseadustiku alusel mõistetakse ka karistus, tuleks

täiendavalt läbi mõelda, milliste reeglite järgi toimub

karistuse mõistmine (nt KarS § 65 (liitkaristuse hilisem

mõistmine)) ja hiljem selle täideviimine. Praegu on

seletuskirjas piirdutud üldsõnalise tõdemusega, et

täpsem regulatsioon uute kuritegude menetlemise kohta

peab sisalduma välislepingus.

Arvestatud. Kinnipeetavate

vabanemise välistused on

sätestatud välislepingus

(VangS) sätted ning vajalikud

välistused viiakse käesoleva

eelnõuga sisse ka KarS-i ja

KrMS-i. Liitkaristuse

mõistmise osas märgime, et

sellele ei kohaldata erisusi, kuid

vastavalt Riigikohtu praktikale,

tuleb taolistel juhtudel

liitkaristuse mõistmisel arvesse

võtta ka teise liikmesriigi poolt

mõistetud karistust.

6. Eelnõu seletuskirjas on väidetud, et kõnealused

kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda. Kuigi see

on mõistlik eesmärk, tuleb arvestada, et selle eranditeta

saavutamine ei pruugi olla õiguslikult võimalik. Eelnõu

seletuskirjas on need riskid analüüsimata. Esmalt on

Arvestatud, selgitatud. Viidatud

juhtudel on võimalik vastav

otsustus teha Rootsi

ametivõimudel (nt kinnipeetava

tervise halvenedes

need riskid puhtõiguslikud. Erandlikul juhul võib olla

vaja põhiõiguste (eeskätt inimväärikuse) tagamiseks

kinnipeetav vabastada isegi siis, kui teine lepingupool

sellega nõus ei ole. Näiteks võib selline vajadus tekkida

siis, kui Eesti ametivõimud on tuvastanud, et

kinnipeetav on parandamatult haigestunud ning tema

terviseseisundi ja kannatuste tõttu ei teeni

kinnipidamine enam ühtegi ratsionaalset eesmärki.

Teisalt võib olla võimalik seda riski ennetada või

maandada välislepingu (tüüp)tingimustega. Seetõttu

oleks soovitav miinimumina vähemalt seletuskirja

sellest aspektist täpsustada. Vt ka eespool märkus KarS

§ 79 kohta. Esineb ka poliitilisema iseloomuga riske.

Praegune aeg on väga sobiv meenutamaks, et

riikidevahelised suhted ei püsi alati muutumatuna.

Välisleping loob selle pooltele õiguslikke kohustusi,

kuid niisamuti loovad õiguslikke kohustusi tavalised

riigisisesed lepingud ja õigusnormid. Ometi on sageli

probleeme nende kohustuste rikkumisega. Rikkumiste

vältimiseks või nende tagajärgede leevendamiseks on

õiguskorras olemas abinõud kohustuste täitmise

tagamiseks, rikkumise kõrvaldamiseks või rikkuja

karistamiseks. Välislepingute puhul on niisugused

abinõud haprad. Samuti on võimalik, et vanglarendi

kinnipeetavate tagasisaatmine ei osutu võimalikuks

objektiivsetel põhjustel, mh Eestis või teises

lepingupooleks olevas riigis puhkenud kriisi tõttu.

Sellest hoolimata ei ole PS § 20 p-st 1 tulenevalt

võimalik inimesi kinni pidada üle kohtuotsusega

mõistetud karistusaja. Seejärel tuleb isik vabastada.

Kuigi teatud aja võib niisuguseid viibimisaluseta Eestis

viibivaid vabastatud isikuid kinni pidada VSS-is

sätestatud alustel ja korras, toimuks see juba Eesti riigi

kulul. Samuti on selline kinnipidamine selgelt

piiritletud kestuse ja ajas üha rangemaks muutuvate

alustega (VSS § 25 lg-d 1 ja 2). Äärmuslikul juhul, kui

isiku väljasaatmine pole võimalik sõltumata sellest, et

ta teeb Eesti ametivõimudega koostööd, võib olla vaja

inimväärikuse põhimõtte järgimiseks tema viibimine

Eestis seadustada.

transporditakse kinnipeetav

lepingu kohaselt tagasi Rootsi.

7. Eelnõu seletuskirjas on vanglarendi puhul viidatud ka

eesmärgile tagada Eestis piisava vanglainfrastruktuuri

ja kvalifitseeritud ametnikkonna säilimine. See on

mõistlik, kuna ilmselt on veel vara tõdeda, et vajadus

vanglakohtade järele on Eestis pöördumatult vähenenud

alla piiri, kus saaks sulgeda ühe vangla, mis pealegi on

isegi Euroopa kontekstis kaasaegne. Ebaselge on aga,

kuidas saab Eesti riik käituda olukorras, kus vajadus

nimetatud infrastruktuuri ja ametnikkonna järele tekib.

Kriisiolukordade jaoks on

välislepingus eraldi artikkel,

mis võimaldab organiseerida

vanglapinna vabastamise

esimesel võimalusel. Samuti

võimaldab leping vähendada

selle täitmise mahtu või koguni

selle ülesütlemist korraliselt või

erakorraliselt.

Küsimus on seda teravam, mida kiiremini niisugune

vajadus tekkida võib.

Riigiprokuratuur

1. Prokuratuuri hinnangul võiks KrMS §-s 50886 sisaldada

lihtsalt viidet KrMS § 474 korras toimuvale

üleandmisele. Samas on prokuratuuri hinnangul

iganenud KrMS § 474 lg-st 2 tulenev nõue

kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia edastamise

kohta. Seaduses võiks anda ka selge võimaluse

digitaalselt materjale edastada. Kui teha eraldi säte, siis

tuleks arvestada, et Eesti liigub järjest rohkem ise

digitaalsetele toimikutele ja seega tuleks ka praegune

sõnastus üle vaadata.

Arvestatud. Menetluse

üleandmise säte viidud KrMS §

474 alla.

Tartu Halduskohus

1. Eelnõu seletuskirjas esitatud nn vanglarendi mõjude

analüüs on väga napisõnaline, jättes regulatsiooni

põhiosas, seejuures ka Eesti vanglas karistuse

täideviimisel tekkivate vaidluste lahendamise

üksikasjalikuma korralduse välislepingu objektiks.

Isegi, kui välislepinguga lepitakse kokku kohaldatav

materiaalõigus ja vaidluste lahendamine välisriigi

kohtus, pole välistatud, et kokkulepe ei hõlma siiski

kõiki võimalikke vaidlusküsimusi ammendavalt ja

vähemalt osaliselt tuleb tekkivaid vaidlusi lahendada

Eesti kohtutes, sh halduskohtutes, kohaldades

välislepingus reguleerimata juhtudel ka Eesti õigust

(näiteks kehtivaid vangistusõiguse norme) ning õiguse

üldpõhimõtteid. Arvamuse avaldamiseks esitatud

eelnõu ja seletuskiri ei võimalda kahjuks prognoosida

Eesti kohtutele tekkida võivat täiendavat koormust

vanglarendi kavatsuse realiseerumisel. Arusaama Eesti

halduskohtute pädevusse kuuluvatest vangistuse

täideviimisest võrsuvate vaidluste iseloomust ja hulgast

aitab siiski mõista senine märkimisväärne vaidluste

hulk ja sisu halduskohtutes. Seega ei tohiks mingil juhul

tähelepanuta jätta, et kohtute, seejuures juba aastaid

ülekoormusega töötanud halduskohtute, töökoormuse

kasvu korral vajavad kohtud täiendavat ressurssi nii

kohtunikukohtade, ametnike töötasu kui ka

tõlkekorralduse näol. Vastasel korral seaks riigile ühelt

poolt küll majanduslikult kasulik vanglarendi idee

teisalt teravalt löögi alla õigusemõistmise kui ühe riigi

tuumikfunktsiooni korrakohase toimimise ning

takistaks riigi enda elanike ja ettevõtete juurdepääsu

õigusemõistmisele.

Arvestatud. Tagamaks

kinnipeetavate põhiõiguste

kaitse samal tasemel teiste Eesti

vanglates karistust kandvate

kinnipeetavatega, samuti

vältimaks keerulisi vaidlusi

kohtualluvusest, on

võõrkinnipeetavate

vangistusega seotud vaidlused

allutatud Eesti kohtutele.

Välislepingu läbirääkimistel on

meeles peetud, et

väliskaristuste täideviimisega

Eestis võib kasvada kohtute

koormus. Samas ei ole üheselt

ennustatav, kui suureks kujuneb

kaebuste hulk. Näiteks

moodustavad arvestatava hulga

Eesti kinnipeetavate kaebustest

väike osa

vanglapopulatsioonist, samuti

tuleb arvestada ka teatavate

vaidluste aktuaalsusega ja selle

kadumisega mingis

ajaperioodis (ajaloolise näitena

nt kambripind jms). Eelnevale

vaatamata on selge, et kohtute

lisanduva töö katmiseks tuleb

kohtutele eraldada

lisaressursse.

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja

1. Harju Maakohus toetab eelnõu eesmärki. Samas soovib

kohus täpsustada, et eelnõu KrMS § 50885 lg 2 kohaselt

tunnistab kohus vangistuse ajutise täideviimise

tunnustamiseta lubatavaks, kui isik on süüdi mõistetud

KrMS § 4896 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus

ei ületa Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest

sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse

täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi

aegunud. Seega peab siiski kohus igal juhul tegema

otsustuse ajutise täideviimise kohta olgu see siis

tunnustamiseta või tunnustamisega. Seletuskirjast aga

ei nähtu, kas selline menetluse viiakse läbi KrMS § 481

alusel samuti Harju Maakohtus või saaks seda otsustust

teha ka vangla asukohajärgne kohus. Samuti ei nähtu

seletuskirjast, milline on muudatuse mõju kohtu(-te)

koormusele.

Arvestatud, taotluste

menetlemise korda oluliselt

täpsustatud, mh seletuskirja

vastavalt täiendatud.

Tartu Maakohus

1. Regulatsioon välisriigi kohtuotsusega mõistetud

vangistuse ajutise täideviimise kohta on ebaselge.

Selgusetuks jääb, millises menetlusvormis kohus ikkagi

seda teeb, mida KrMS § 50885 lg 2 silmas peab, ehk et,

mil moel kohus vangistuse ajutise täideviimise

tunnustamiseta lubatavaks tunnistatakse? Seletuskiri

sellele selget vastust ei anna. Ühelt poolt tundub, et

soovitakse mitte kohaldada KrMS §-e 481 ja 482, samas

räägib seletuskiri läbivalt, et kohus tunnistab lubatavaks

või keeldub sellest. Kahjuks ei saa selgust ka

seletuskirja osast, mis käsitleb mõjuanalüüse.

Analüüsitud on põgusalt vaid mõju halduskohtutele.

Seletuskirjas märgitakse tõsi järgmist: „Sellest lähtub

ka KrMS § 50885 lg 2 sõnastus, mille kohaselt toimub

vangistuse ajutine täideviimine kohtuotsuse

tunnustamiseta, kui kohtuotsuse on teinud Euroopa

Liidu liikmesriigi sõltumatu ja erapooletu kohus,

süüdimõistetu on täisealine ning puuduvad ilmsed

viited kohtuotsuse õigusvastasuse kohta.“ Nagu öeldud,

ei ole vaatamata sellele selgitusele võimalik eelnõu

enda teksti pinnalt sellisele järeldusele jõuda. Normi

enda sõnastus viitab selgelt sellele, et kohus tunnistab.

Arvestatud, eelnõu ja

seletuskirja vastavalt

täiendatud.

Tallinna Halduskohus

1. Eelnõu seletuskirjas on analüüsimata mõju

kohtusüsteemile, sh halduskohtutele. Seletuskiri

piirdub halduskohtumenetlust puudutavas osas lausega

„Näiteks võib olenevalt välislepingus sätestatud

vaidluste lahendamise korrast kasvada Eesti

halduskohtute koormus“. TlnHK hinnangul eeldab

kohtu poolt eelnõule kooskõlastuse andmine vastava

Arvestatud, seletuskirja

vastavalt täiendatud.

mõju täpsemat analüüsimist ja kajastamist eelnõu

seletuskirjas, sh kohtute kasvava koormuse

leevendusmeetmete selget nimetamist.

2. Lisaks ei ole eelnõu seletuskirjas analüüsitud eelnõu ja

HKMS § 4 lg 3 vastavust. Välisriigi kohtuotsusega

välisriigis vangistusse mõistetud isiku vangistuse

ajutine täideviimine Eestis võib tingida haldus- ja

halduskohtumenetlusi, mis seonduvad välisriigi

võimude (või rahvusvahelise organisatsiooni või selle

organi) tegevusega.

Arvestatud. Peamine

haldusõiguslik kaebus, mis

lepingu täitmise pinnalt võib

tõusetuda, on

ümberpaigutamine Rootsi

vanglast Eesti vanglasse. Seda

otsust on aga kinnipeetaval

õigus vaidlustada juba Rootsis

ning paigutamist Eestisse ei

toimu enne, kui nimetatud

vaidlus on saanud lõpplahendi.

Samuti ei välista Rootsi meile

teadaolevalt absoluutselt

kaebuste esitamist Rootsi

Kuningriigi vastu, kuigi otseselt

vangistuse (lepingule vastava)

täideviimise kaebused

lahendatakse eelduslikult Eesti

kohtus sarnaselt teiste

kinnipeetavatega.

3. Samuti ei ole seletuskirjas analüüsitud eelnõu vastavust

Euroopa Liidu andmekaitse õiguse nõuetele. Näiteks on

Euroopa Kohus kohtuasjas C-505/19 märkinud, et

isikuandmete suhtes mistahes toiming, näiteks

isikuandmete salvestamine liikmesriigi

andmebaasidesse, kujutab endast direktiivi 2016/680

kohaldamisalasse kuuluvat isikuandmete töötlemist.

Seega ei pruugi olla täpne eelnõu seletuskirja seisukoht

„Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega“.

Arvestatud.

Tartu Ülikooli õigusteaduskond

1. Muutmist vajab ka VangS § 1 seaduse reguleerimisala

osas, et selguks, et VangS kehtib (v.a. nende

paragrahvide osas, kus on ette nähtud erand) ka tulevase

KrMS § 50885 alusel kinnipeetavate osas.

Mittearvestatud. VangS § 1

kohaselt sätestab VangS

vangistuse täideviimise korra ja

korralduse, eristamata (ja

piiritlemata) vangistuse

õiguslikku alust. Mingit

kitsendust ei sea ka VangS § 2,

mis defineerib kinnipeetava

mõiste. Ka praegusel ajal

kannavad Tartu Vanglas

karistust sõjakurjategijad, kelle

on süüdi mõistnud endise

Jugoslaavia rahvusvaheline

kriminaaltribunal.

2. Uue KarS-i paragrahvi, KarS § 762 loomise asemel

sobiks pakutud tekst loogiliselt paremini KarS § 76

lõikeks 31.

Arvestatud, KarS-i täiendatud

hoopis kogu peatükki hõlmava

välistusklausliga.

3. KrMS-i uue paragrahvi, KrMS § 50885 teise lõike

sõnastus oleks seaduse lugejatele arusaadavam kui seal

sõna „tunnustamiseta“ asendada sõnadega „kohtuotsuse

tunnustamise eraldi menetlemiseta“

Arvestatud. Eelnõu sõnastust

muudetud.

Eesti Advokatuur

1. Eelnõu ega seletuskiri ei adresseeri küsimust, kuidas

käsitleda tõenäoliselt tekkivaid olulisi erinevusi Eesti

kinnipeetavate ja kehtestatava regulatsiooni ja

välislepingute alusel siia saadetavate isikute kohtlemise

režiimis ning vastavatest erinevustest tekkivaid

probleeme. Näitena võib tuua vangide töötamise

kohustuse küsimuse. Eesti kinnipeetavate suhtes

kohaldatavad töötamise tingimused (majapidamistööd

ja nende eest makstav tasu) ei vasta Euroopa Nõukogu

kehtestatud „Euroopa Vanglareeglistiku“ (mis on küll

soovituslik) nõuetele ja seetõttu on põhjendatud alus

eeldada, et Eestiga nn vanglarendi lepingu sõlmiv riik

võib vastavas välislepingus nõuda, et lepingu alusel siia

saadetavate isikute suhtes Eestis üldiselt rakendatavaid

vangide töötamise tingimusi ei kohaldataks. On küsitav,

kas eelnõuga planeeritud VangS § 1561 ja KrMS § 50885

lg 3 on piisavad selleks, et vältida vastuolusid kehtivas

õiguses. Samuti ei näe eelnõu ette mehhanisme selle

vältimiseks, et riikide kahepoolse lepinguga

fikseeritakse välisriigist siia toodud vangidele näiteks

oluliselt paremad kinnipidamistingimused võrreldes

Eesti seaduste alusel kinni peetavate isikutega, mis

annab vanglate nn tavapopulatsioonile põhjuse

rahulolematuseks. Eelnõu vastuvõtmisel tekib

situatsioon, kus siseriiklikus õiguses praktiliselt puudub

nn väljerenditud vanglakohtadele paigutatud isikute

režiimi ja kohtlemist käsitlev regulatsioon ning

eeldatakse kõige sellega seonduva sätestamist

välislepingus. Selline olukord loob võimaluse

objektiivselt samas olukorras olevate (kuriteo eest

vanglakaristust kandvate) isikute olulisel määral

erinevaks kohtlemiseks olenevalt sellest, kas nad on siia

saadetud nn vanglarendi lepingu alusel või kannavad

Eestist karistust muul alusel. Õiguspoliitiliselt on see

tõsine probleem, mille vältimiseks ega lahendamiseks

eelnõu ühtegi hooba ei anna.

Välislepingu teksti

läbirääkimiste käigus on

kõrvutatud Eesti ja Rootsi

vanglarežiimi ning proovitud

leida ühisosa, mis ühelt poolt

tagaks sujuva režiimivahetuse

Rootsi kinnipeetavatele, kuid

teisalt ei tekitaks

põhjendamatuid ebavõrdse

kohtlemise momente Eesti

kinnipeetavatele. Vaatamata

režiimide lähendamisele tuleb

arvestada sellega, et teatud

erisused Rootsi kinnipeetavate

puhul on vajalikud. Näiteks ei

anna Rootsi lepinguga Eesti

kohtutele üle oma

kinnipeetavate (ennetähtaegse)

vabastamise otsustamise

pädevust. Konkreetselt töötasu

küsimuse osa selgitatud

välislepingu vastava artikli

seletuskirjas: sisuliselt on

töötasu maksjaks endiselt

Rootsi Kuningriik, kuigi see

toimub ülekande- ja

konverteerimistasude

vältimiseks Eesti

vanglateenistuse kaudu.

2. Eelnõu ei sisalda sätteid keele ja haldusmenetluse

kohta. Ilmselgelt ei saa eelnõu rakendamisel eeldada, et

Arvestatud, õiguste kaitse

tagamiseks on vastav klausel

selle alusel siia saadetud isikud valdaksid eesti keelt või

peaksid selle omandama. Seetõttu ei saa neile ka

kohaldada praegu vangistuses ja sellega seotud

haldusmenetluses praktikas rakendatavat nõuet, et kõik

taotlused, kaebused jms peavad olema eestikeelsed.

Seaduse tasandil vajab lahendamist see, et välislepingu

alusel siia saadetud isik saaks enda huve puudutavaid

taotlusi ja kaebusi esitada keeles, mida ta valdab, selles

keeles tehakse talle teatavaks ka teda puudutavad

haldusaktid jm tema õigusi ja kohustusi määrav teave

ning et ka üldisemal tasandil saab ta ametnikega

vajadusel suhelda keeles, mis ei ole eesti keel.

välislepingus eraldi (ja

korduvalt) välja toodud.

1

EELNÕU

10.11.2025

Karistusseadustiku, keeleseaduse ja kriminaalmenetluse

seadustiku täiendamise seadus

§ 1. Karistusseadustiku täiendamine

Karistusseadustiku 5. peatükki täiendatakse §-ga 801 järgmises sõnastuses:

㤠801. Karistusest vabastamise piirang

Käesolevas peatükis sätestatud vabastamise aluseid ei kohaldata kinnipeetava suhtes, kes

kannab Eestis välislepingu alusel välisriigi kohtu mõistetud vangistust kriminaalmenetluse

seadustiku § 50885 tähenduses.“.

§ 2. Keeleseaduse täiendamine

Keeleseaduse § 10 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Vanglas, kus viiakse välislepingu alusel ajutiselt täide välisriigi vanglakaristusi,

koostatakse ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon eesti keeles ja tõlgitakse vajadusel

välislepingus sätestatud võõrkeelde.“.

§ 3. Kriminaalmenetluse seadustiku täiendamine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised täiendused:

1) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis välislepingu alusel välisriigi

vangistust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi

kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.“;

2) paragrahvi 408 lõiget 5 täiendatakse pärast tekstiosa „§-s 12“ tekstiosaga „ja §-s 50885“;

3) paragrahvi 4241 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Käesoleva lõike alusel ei vabastata kinnipeetavat, kes kannab Eesti vanglas välislepingu alusel

välisriigi vangistust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses.“;

4) paragrahvi 474 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) kuriteo on toime pannud isik, kes kannab Eesti vanglas välislepingu alusel välisriigi

vangistust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses.“;

5) seadustiku 19. peatükki täiendatakse 9. jaoga järgmises sõnastuses:

„9. jagu

Rahvusvaheline koostöö välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimisel

§ 50885. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimine

2

(1) Kui välisleping näeb ette välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise Eestis, esitab saatev

välisriik vangistuse täideviimiseks Justiits- ja Digiministeeriumile välislepingus sätestatud

vormi kohase taotluse.

(2) Justiits- ja Digiministeerium kontrollib taotluse vastavust välislepingu nõuetele, tõlgib

nõuetekohase taotluse eesti keelde ning edastab selle viivitamatult kohtule. Nõuetele

mittevastav taotlus tagastatakse taotlevale riigile koos põhjendusega nõuetele mittevastavuse

kohta. Käesolevas paragrahvis sätestatud välisriigi vangistuse täideviimise lubatavuse

otsustamine allub Tartu Maakohtule.

(3) Kohus tunnistab välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks, kui sarnased teod

on Eesti seaduste kohaselt karistatavad, täideviidav karistus ei ole ebamõistlikult karm ning

ajavahemik kohtuotsuse jõustumise ja selle täitmisele pööramise alguse vahel ei ületa kolme

aastat. Käesolevas lõikes sätestatud vangistuse täideviimise lubatavaks tunnistamist ei loeta

kohtuotsuse tunnustamiseks.

(4) Kohus lahendab taotluse istungit pidamata viie päeva jooksul määrusega ja edastab selle

viivitamatult Justiits- ja Digiministeeriumile ning vangistust täideviivale vanglale. Kui kümne

päeva jooksul esitatakse kohtule lahendamiseks enam kui 20 taotlust, lahendab kohus taotlused

kümne päeva jooksul. Määrus võib olla koostatud pealdisena taotlusel.

(5) Justiits- ja Digiministeerium teavitab taotlevat riiki keelduvast otsusest viivitamatult.

Täideviimise lubatavaks tunnistamise korral kooskõlastab Justiits- ja Digiministeerium

vangistust täideviiva vanglaga kuupäeva, mil vangla on valmis kinnipeetavat vastu võtma, ning

teavitab taotlevat riiki vangistuse täideviimise valmidusest.

(6) Justiits- ja Digiministeerium, kohus ning vangla peavad taotluse lahendamisel oma töö

korraldama selliselt, et ministeeriumil oleks võimalik taotlevat riiki kohtulahendist teavitada

kümne päeva jooksul või 15 päeva jooksul, kui kümne päeva jooksul esitatakse Eestile enam

kui 20 taotlust.

§ 50886. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks

tunnistamise määruse vaidlustamine

(1) Käesoleva seadustiku § 50885 alusel tehtud lubatavaks tunnistamise määrus tehakse

kinnipeetavale arusaadavas keeles ja viisil viivitamatult kättesaadavaks välislepingu alusel

välisriigis mõistetud vangistust täideviivas vanglas.

(2) Käesoleva seadustiku § 50885 alusel tehtud maakohtu määrus on vaidlustatav

määruskaebuse korras. Määruse peale võivad määruskaebuse esitada menetlusosaline

kinnipeetav, kaitsja ning Justiits- ja Digiministeerium.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, .........................2025. a

Algatab Vabariigi Valitsus

3

............................2025. a

allkirjastatud digitaalselt

1

Karistusseadustiku, keeleseaduse ja kriminaalmenetluse

seadustiku täiendamise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu kohaselt tehakse karistusseadustikus (KarS), keeleseaduses (KeeleS) ja

kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) muudatused, mille eesmärk on võimaldada vastava

välislepingu olemasolul viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi

(teostada nn vanglarenti). Kavandatud muudatuse laiem eesmärk on lahendada Eesti

tühjenevate vanglahoonete liigse kulukuse probleem ning tagada riigieelarve tasakaal. Eelnõu

jõustumine ja seotud välislepingu sõlmimine looks riigile võimaluse anda Eesti vabanenud

vanglapindu raha eest rendile välisriikidele. See aitaks riigil ka hoida hõivatuna väljaõppinud

vanglapersonali juhuks, kui Eestis peaks vajadus vanglakohtade järele kasvama või tuleb

lahendada mõni jõuasutuste ulatuslikku sekkumist nõudev erakorraline olukord. Eelnõuga ei

seata ettevõtjatele, inimestele ega vabaühendustele uusi kohustusi ega nõudeid, mistõttu

halduskoormus muudatuste tulemusena nimetatud sihtrühmadele ei muutu.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse

ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; [email protected]). Eelnõu on

keeleliselt toimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 9;

2) keeleseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 30.01.2025, 3;

3) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 09.10.2025, 7.

Eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõuga nr 682 SE1, millega

ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vaheline Eesti Vabariigis Rootsi

Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga (eelnõu koostamise ajal kehtinud 54. valitsuse tegevusprogramm), milles

on kasutuseta vanglahoonete kulutõhusa kasutuse leidmine märgitud ära justiits- ja digiministri

prioriteedina. Eelnõu on vähesel määral seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, kuna

lepingu raames tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuda EL-i andmekaitse regulatsioonist.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus (PS § 104 lg 2 p 14).

2. Seaduse eesmärk

Vanglarendi eesmärk on Tartu Vangla pindade sihtotstarbelises kasutuses hoidmine ja selle

personali hõivatuna hoidmine. Laiem eesmärk on vähendada riigi kulusid ja suurendada tulusid

ning aidata sellega kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Samuti on valitsusliit

1 Kättesaadav veebis: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2b20b36b-00e5-4a4b-b6af-

263de4ff65d2/eesti-vabariigi-ja-rootsi-kuningriigi-vahelise-eesti-vabariigis-rootsi-kuningriigi-vanglakaristuste-

taideviimise-kokkuleppe-ratifitseerimise-seadus/.

2

võtnud eesmärgi liikuda riigieelarve tasakaalu poole, mis tähendab riigieelarve kulude ja tulude

ülevaatamist.

Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes kolmandik (25

miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud 30 aastaks. See

tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni. Samas on vangla

niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on keerukas. Lepingut

erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida Riigi Kinnisvara ASile

(RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Kirjeldatud põhjustel on vanglate

kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende hüvitamiseks tasub kaaluda

võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida. Selleks on vaja sõlmida vastav välisleping.

Eesti ei ole vanglaid varem välja rentinud, kuid seda on teinud teised Euroopa riigid, kellelt

saadud kogemusega tasub ka Eestil võimaliku tulevase lepingu sõlmimisel arvestada.

Vanglarendi lepinguid on varem täide viidud näiteks Norra ja Hollandi vahel, samuti Hollandi

ja Belgia vahel. Lepingu sõlmimine on vähemalt ajutiselt aidanud leevendada vanglate

ülerahvastatuse probleemi ning täidetud lepinguid võib pidada vastuvõtvate riikide jaoks

tulusaks. Vanglarendi kulude ja tulude analüüs on rendilepingu kohustuslik eeldus.

Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõus sisalduvate sätete rakendamine

ei ole võimalik ilma vastava välislepingu olemasoluta. See tähendab, et ainuüksi kõnesoleva

seaduseelnõu jõustumisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju ning

väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav (HÕNTE § 1 lg 2 p 5). Samuti pole väljatöötamiskavatsus

nõutav ka eelnõu muudatustega seotud välislepingu sõlmimiseks (HÕNTE § 1 lg 2 p 3).

Samas on välislepinguga kaasnevaid mõjusid põhjalikult hinnatud vastava eelnõu menetlemise

protsessis ning vastavad analüüsid on leitavad välislepingu materjalide juures2. Lisaks avaldub

käesoleva eelnõu mõju eeskätt kohtute töös, kes on eelnõu menetlusse aktiivselt kaasatud ning

kelle tähelepanekutega on eelnõu koostamisel püütud võimalikult palju arvestada.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1 Karistusseadustiku (KarS) täiendus

Seadustiku esimene muudatus seisneb selles, et KarS-i ennetähtaegse vabanemise regulatsiooni

täiendatakse paragrahviga 801, mille kohaselt on vanglarendi projekti raames Eestisse karistust

kandma toodud kinnipeetavate vabanemine KarS-i 5. peatüki alusel välistatud. Tegemist on

ühest küljest klausliga, mis aitab tagada Eesti ühiskonna turvalisust, ning teisalt meetmega, mis

aitab saatjariigil säilitada kontrolli kinnipeetavate vanglast vabanemise üle. Igal juhul on Eesti

vaatest tegemist nn punase joonega, mille õiguslik põhjendus seisneb alljärgnevas.

Vanglarendi eesmärk seisneb välisriigile ajutise vanglapinna pakkumises, et leevendada

vanglakohtade puudujäägist tingitud probleeme selles riigis (samuti Tartu Vangla taristu

säilitamine ja kulude/tulude optimeerimine Eesti vaatest). Vanglarendi, sh vangistuse

täideviimise reeglid, lepitakse kokku välislepinguga ning üldised Eesti vangistuse täideviimise

reeglid võõrkinnipeetavatele ei kohalduks. Kuna vangistuse täideviimine Eestis oleks üksnes

ajutine ja kinnipeetavate Eestisse karistust kandma toomine ei toimuks hariliku kohtuotsuse

tunnustamise protsessi teel (vt lähemalt KrMS-i muudatuste selgitused), ei kuulu nende

kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise otsustamine Eesti kohtute pädevusse ning selline

võimalus välistatakse. Ennetähtaegse vabanemise üle otsustamise pädevus jääb saatjariigile

2 Vt lähemalt: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/2b20b36b-00e5-4a4b-b6af-263de4ff65d2/eesti-

vabariigi-ja-rootsi-kuningriigi-vahelise-eesti-vabariigis-rootsi-kuningriigi-vanglakaristuste-taideviimise-

kokkuleppe-ratifitseerimise-seadus/.

3

ning vajaduse korral on võimalik vastavad klauslid selle rakendamiseks sätestada

välislepinguga.

Kuigi taoline erikohtlemine tähendab võrdsuspõhiõiguse riivet, ei tule seda pidada

võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks. Põhiseaduse (PS) § 12 lõikes 1 sätestatud üldist

võrdsuspõhiõigust on riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid

isikuid. Riigikohtu järjepideva3 praktika kohaselt tuleb ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks

määrata kindlaks võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid. Kuigi

võõrkinnipeetavad kannaks ajutiselt karistust Eesti vanglas, ei oleks nende olukord eeltoodud

põhjustel õiguslikult samastatav teiste Eestis karistust kandvate kinnipeetavatega ning erisused

režiimide vahel on põhjendatud. Arvestada tuleb, et taoliste välislepingute puhul on reeglina

kinnipeetava vabanemise üle (jätkuvalt) võimalik otsustada saatjariigil. Konkreetne näide on

võimalik tuua nt Rootsiga sõlmitava välislepingu pinnalt, mille kohaselt jäävad kinnipeetavad

Eestisse saabudes endiselt allutatuks saatjariigi vabanemise regulatsioonile (vt lähemalt

eelviidatud Rootsi välislepingu artikkel 19 lg 2 ja artikkel 22).

3.2 Keeleseaduse muudatused

Keeleseaduse § 10 täiendatakse lõikega 5, mille kohaselt koostatakse nn rendivanglas

ametlikud dokumendid ja muu dokumentatsioon eesti keeles ja tõlgitakse seejärel vajadusel

lepingus sätestatud võõrkeelde. Muudatus on täpsemalt seotud kavandatava vanglarendi

välislepingu artikli 14 lõikega 2, mille kohaselt koostatakse kõik ametlikud dokumendid ja muu

dokumentatsioon inglise keeles või tõlgitakse inglise keelde. Välislepingu eelnõule esitas

arvamuse Eesti keelenõukogu, kes leidis järgmist: „Et riigiasutuse asjaajamine (sh ametlike

dokumentide ja muu dokumentatsiooni koostamine) võiks toimuda võõrkeeles, peaks õigus

selleks tulema seadusest. Kehtiva keeleseaduse nõuded oleks täidetud, kui ametlikud

dokumendid ja muu dokumentatsioon koostatakse eesti keeles ning tõlgitakse seejärel

võõrkeelde.“ Kuigi sellise järelmini on võimalik jõuda ka lepingu tõlgendamisel koostoimes PS

§-ga 52 ja KeeleS §-ga 10, arvestame õigusselguse huvides keelenõukogu arvamusega ning

täiendame seadust vastavalt keelenõukogu ettepanekule.

3.3 Kriminaalmenetluse seadustiku täiendused

Eelnõuga viiakse KrMS-i sisse viis täiendust. Esmalt lisatakse § 204 lõikesse 1 täiendav

kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mis võimaldab menetluse lõpetada, kui kuriteo on toime

pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust vanglarendi raames ja

kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.

Ka kehtiv KrMS-i § 204 näeb ette mõned menetluse lõpetamise võimalused juhtudeks, mil

kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik. Näiteks võib prokuratuur kriminaalmenetluse

lõpetada juhul, kui tegu on toime pandud Eesti Vabariigi territoriaalvetes paikneval laeval (lg 1

p 2), kui on tehtud otsus kurjategija välisriigile väljaandmise kohta (lg 1 p 4) või kui

menetlusega võivad kaasneda rasked tagajärjed Eesti Vabariigile või kui teo menetlemine on

vastuolus muude avalike huvidega (lg 2). Kõnealused sätted on seaduses sätestatud

praktilis-õiguslikel kaalutlustel ja võimaldavad menetluse lõpetada juhtudel, mil

kriminaalmenetluse läbiviimine Eestis ei ole mõistlik ja/või oleks vastuolus mõne teise riigi

huvidega.

Sellised kaalutlused võivad esineda ka rendivanglas toime pandud kuritegude menetlemisel,

sest välisriikide vanglates reageeritakse kinnipeetavate õigusrikkumistele erinevalt. Näiteks

võidakse teistes riikides kinnipeetavate omavahelisi konflikte, sõltuvalt olukorra tõsidusest,

lahendada distsiplinaarmenetluse korras, samas kui Eestis alustataks kehalise väärkohtlemise

juhtudel kriminaalmenetlust KarS-i § 121 alusel. Loodav menetluse lõpetamise alus võimaldab

3 Alates RKÜKo 17.03.2003 3-1-3-10-02, p 17.

4

potentsiaalselt vähendada selliste juhtumite arvu, kus saatjariiki suunataks rahvusvaheliste

kriminaalkoostöömeetmete kaudu kinnipeetavaid karistama tegude eest, millele nad ise

kriminaalkorras ei reageeriks (eelduslik vastuolu saatjariigi huvidega), või mis alternatiivselt

tekitaks olukorra, kus võõrkinnipeetavad peaks karistuse kandmise järgselt jääma Eesti

vanglasse kohtueelse menetluse ajaks vahi alla või (n-ö tavarežiimile) karistust kandma

(vastuolu Eesti Vabariigi avalike huvidega).

Eelnimetatud kaalutlustel ja ka selleks, et luua renditavas vanglas tingimused, mis sarnaneks

võimalikult palju saatjariigi režiimiga, on otstarbekas sätestada KrMS-is õiguslik alus, mis

võimaldab rendivangla kinnipeetavate toime pandud rikkumiste puhul kriminaalmenetluse

lõpetada. Normi sõnastusest nähtub, et menetluse lõpetamine on prokuratuuri kaalutlusotsus

ega kohusta prokuratuuri menetlust lõpetama iga kuriteo korral. Lõpetamine võiks aga olla

soovitatav juhtudel, mil teoga pole tekitatud märkimisväärset kahju. Kuigi kõnesolev säte ei

eelda kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, on kannatanul võimalik oma

õiguste kaitseks menetluse lõpetamise määrust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras.

Vastavalt pakutud normi sõnastusele ei ole menetluse lõpetamine lubatud rendivangla

kinnipeetavate toime pandud kuritegude suhtes, mis on suunatud Eesti kodanike vastu või mis

ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut. Selline välistus lähtub põhjendusest, et riik ei saa jätta

reageerimata juhtumitel, mil mõni taolise välislepingu täitmise raames toime pandud kuritegu

ohustaks Eesti riiki või rahvast. Sellised rünnakud hõlmavad nt vanglaametnike vastaseid

ründeid, aga võivad seisneda ka nt üleskutses mõne riigivastase kuriteo toimepanemisele.

Teise KrMS-i muudatusena täiendatakse seadustiku § 408 lõiget 5 pärast tekstiosa „§-s 12“

tekstiosaga „ja §-s 50885“. Täienduse tulemusena muutub kohtumäärus, millega kohus tunnistab

välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise Eestis lubatavaks, koheselt täidetavaks. Klausli

eesmärk on tagada lepingu sujuvam täitmine. Sellise korraldusega on arvestatud ka näiteks

välislepingu läbirääkimistel Rootsi Kuningriigiga. Klausel on kooskõlas Rootsi välislepingu

artikli 19 punktidega 4 ja 5, mille kohaselt tuleb Eestil Rootsit taotluse järelmist teavitada

(sõltuvalt esitatud taotluste arvust) kümne või 15 päeva jooksul.

Arvestada tuleb, et määruskaebus on ette nähtud juhtudeks, mil kohus on taotluse lahendamisel

teinud sisulise vea teo karistatavuse, karistusmäära raskuse või täitmise aegumise hindamisel.

Määrust ei ole võimalik vaidlustada n-ö paigutusotsustuse aspektist, kuivõrd need vaidlused

peetakse soovi korral ära enne taotluse Eestisse saatmist. Arvestades lepinguriikide

õiguskordade sarnasust ja asjaolu, et taotluse kriteeriumid on lihtsasti hinnatavad, ei ole

määruskaebused eeldatavasti kuigi perspektiivikad. Sel põhjusel (ühtlasi lepingu täitmise

hõlbustamise huvides) nähakse ka ette, et maakohtu määrus kuulub täitmisele koheselt.

Kolmanda KrMS-i täiendusena lisatakse KrMS-i § 4241 lõikesse 1 viide nn vanglarendi

lepingule. Muudatusega välistatakse võimalus, et välisvang vabastatakse KrMS-is sätestatud

eelviidatud erialusel. KrMS-i § 4241 võimaldab katkestada vangistuse täideviimise juhul, kui

süüdimõistetu antakse välja välisriigile, saadetakse riigist välja või kui teise astme kuriteo

toimepanemises süüdi mõistetud isik on võtnud endale kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda

koos sissesõidukeeluga. Seda regulatsiooni ei kohaldata aga nn välisvangidele, sest nende

vabastamine on saatjariigi pädevuses ning Eesti lepinguline ülesanne on üksnes vangistuse

ajutine täideviimine Tartu Vanglas. Selle tagamiseks välistatakse sätte kohaldamine

välislepingu alusel Eestis viibivatele kinnipeetavatele.

Neljas KrMS-i muudatus on seotud kriminaalmenetluse üleandmisega. Seadustiku § 474 lõiget

1 täiendatakse punktiga 11, mis võimaldab menetlust üle anda ka välisvangide toime pandud

kuriteokahtluse korral. Sätte mõte on vältida Eesti ametkondadele lisakoormuse tekitamist ning

võimaldada saatjariigil mõista uue teo eest liitkaristus varasema karistusega.

Kriminaalmenetluse üleandmine on rahvusvahelise koostöö vorm, mida kasutatakse üldjuhul

selleks, et soodustada kriminaalmenetluse lõpuleviimist näiteks tõendamise või

5

kohtumenetluse läbiviimise aspektist (isiku viibimine välisriigis või muu tugev seos taotluse

adressaadiks oleva riigiga). Ka kõnealusel juhul soodustaks menetluse üleandmine

kriminaalmenetluse lõpuleviimist (karistuse mõistmine) ning lisaks välislepingu täitmist, sest

erinevalt Eestist, kes ei ole kinnipeetava karistuse suhtes teinud tunnustamisotsust, on täitval

riigil võimalik mõista kinnipeetavale hõlpsasti liitkaristus. Kriminaalmenetluse üleandmine

eeldab enamasti, et Eesti on omalt poolt kogunud kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks vajalikud

tõendid ja teinud muud vajalikud toimingud. Alternatiivselt on võimalik kriminaalmenetlus läbi

viia Eestis ning paluda kohtuotsuse tunnustamist saatjariigilt või jätta karistus täide viimata, kui

süüdlane antakse üle saatjariigile ja ta Eestisse ei naase.

Kõige sisulisema muudatusena täiendatakse seadustiku 19. peatükki 9. jaoga, mis sätestab

rahvusvahelise koostöö regulatsiooni välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse

täideviimiseks.

Kuigi ka praegu võib leida Eesti vanglasüsteemist kinnipeetavaid, kellele on vanglakaristuse

mõistnud mõni teine riik või organ, toimuks vanglarendi lepingu täitmine nendest juhtudest

oluliselt erinevatel tingimustel4, sest vanglarendi raames ei läbiks kinnipeetavad harilikku

kohtuotsuse tunnustamisprotsessi, mis välisriigi kohtuotsuse täitmisele eelneb. Kohtuotsuse

tunnustamine tähendab kehtiva õiguse kohaselt seda, et Harju Maakohus hindab, kas konkreetse

välisriigi otsuse täitmine oleks seaduspärane. Tunnustamise juhtumid võib omakorda liigitada

kaheks selle alusel, kas otsuse tunnustamine toimub Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise

kriminaalmenetlusliku koostöö raames või mitte. Esimesel juhul on nõutav, et kinnipeetav on

vähemalt Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus (vt KrMS §

§ 50836 lg 1 p 3). Teisel juhul on tunnustamise eeldus kinnipeetava Eesti kodakondsus (vt KrMS

§ 477 lg 2). Kuna vanglarendi raames Eestisse toodavatel kinnipeetavatel puuduks igasugune

side Eestiga, ei sobi KrMS-is sätestatud tunnustamise mehhanismid välisriigi karistuste

täideviimiseks vanglarendilepingu raames. Kui siia juurde arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse

tunnustamise tagajärg on kinnipeetava karistuse täideviimise täielik ülevõtmine, mis ei ühti

vanglarendi projekti ajutise iseloomuga, on selge, et vanglarendi raames karistuste

täideviimiseks on vaja luua uus õiguslik raamistik.

Eelnimetatud kaalutlustel sätestatakse vanglarendi teostamiseks kriminaalmenetluse

seadustikus uus ja eraldiseisev õiguslik raamistik, mis võimaldab Eestil (ajutiselt) täidetavaks

tunnistada välisriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse vastavalt Riigikogu

ratifitseeritud välislepingule (elik selle alusel). KrMS-i lisatavas 19. peatüki 9. jaos on kaks

paragrahvi: 50885 ja 50886.

Lisatav § 50885 sätestab välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise taotluse lahendamise

korra. Esimese lõike kohaselt edastatakse taotlus esmalt Justiits- ja Digiministeeriumile

(täpsemalt reguleeritud välislepingus). Selline korraldus on analoogne mitme teise

rahvusvahelise kriminaalkoostöö instrumendiga, kus rahvusvahelist koostööd koordineerivaks

keskasutuseks on Justiits- ja Digiministeerium.

Teine lõige täpsustab ministeeriumi ülesandeid ja määrab kohtualluvuse. Ministeeriumi esmane

roll on tuvastada, kas taotlus vastab nõuetele, ning vajadusel see koos põhjendusega saatjariigile

tagastada. Põhjendus ei pea olema detailne, kuid peab tulevasi taotlusi silmas pidades suutma

edasi anda taotluses esinenud puuduse. Kui taotlus on nõuetekohane, tõlgib ministeerium

taotluse eesti keelde ja edastab selle Tartu Maakohtule, kellele välisriigi vangistuse täideviimise

lubatavuse üle otsustamine on allutatud.

Kolmas lõige sätestab taotluse lubatavaks tunnistamise eeldused. Lõike kohaselt tunnistab

kohus välisriigis mõistetud vangistuse täideviimise lubatavaks, kui sarnased teod on Eesti

4 Välisriikide tunnustatud kohtuotsuseid viiakse täide Eesti õiguse kohaselt.

6

seaduste kohaselt karistatavad, täideviidav karistus ei ole ebamõistlikult karm ning ajavahemik

kohtuotsuse jõustumise ja selle täitmisele pööramise alguse vahel ei ületa kolme aastat.

Sätte sõnastus pakub kompromissi menetlusökonoomia ning vabaduspõhiõiguse kaitse vahel

(PS § 20). Põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja

korras. Põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui

isikult on võetud vabadus seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes,

põhiseaduses loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel või ebaproportsionaalselt

pikaks ajaks. Kuigi selliste piirangute eesmärk on selge, ei dikteeri põhiseadus, missuguse

menetluse raames tuleks kontrolli teha või missuguseid konkreetseid protseduurireegleid

kontroll peaks hõlmama. Lähtuda tuleb lõppeesmärgist – Eesti ei või täide viia ebaseaduslikke

kohtuotsuseid.

Kolmandasse lõikesse on vabaduspõhiõiguse tagamiseks sisse kirjutatud kolm expressis verbis

turvaklauslit, mille taustal tuleb arvestada ka neljandaga: karistuse täitmine tunnistatakse

lubatavaks kohtuotsuse pinnalt. Kohtuotsuse nõue täidab PS-i § 20 seadusliku aluse kriteeriumit

(PS-i § 20 p 1 kohaselt võib isikult vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu

määratud aresti täitmiseks). Sarnase teo karistatavuse nõue tagab, et inimest ei hoitaks vangis

teo eest, mis pole Eestis üldsegi karistatav. Samas on siinjuures oluline märgata, et piisab

üksnes „sarnase teo“ karistatavuse tuvastamisest, mis tähendab, et kui konkreetsel teol esineb

erinevaid kvalifikatsioone või privilegeeringuid, ei ole tarvilik tuvastada täpset koosseisu,

millele tegu Eesti karistusseadustiku järgi vastaks. Näiteks kui taotluses on märgitud vangistuse

kandmise aluseks „röövimine“, ei ole kohtul tingimata tarvis välja selgitada, missuguse KarS-i

§ 200 koosseisualternatiivi karistuse aluseks olev tegu täpsemalt täidab.

„Karistuse karmuse“ nõue on suunatud karistusmäärade võrdlusele ja on kaitseklausel selle

vastu, et isikut ei hoitaks teo eest Eestis ülemääraselt kauem vangis, kui Eesti seadused seda

võimaldaks. See, mida kohus igal konkreetsel juhul peab võrdluses riigisisese õigusega

ülemääraseks, on kohtu diskretsiooniotsus. Kindlasti peaks siia alla paigutuma juhtumid, mil

saatjariigis vangistusega karistatud tegu on Eestis karistatav üksnes väärteona. Arvestades, et

kohus ei tohi mõistetud vangistust lühendada, on karistuse ülemäärasuse tuvastamise ainus

võimalik järelm taotluse rahuldamata jätmine.

Täitmise aegumise keeld tagab kooskõla KarS-i § 82 lõikes 1 sätestatud keeluga. Protsessi

hõlbustamiseks valiti aegumistähtajaks kolm aastat, kuna sellisel juhul puudub vajadus hakata

tuvastama, kas tegu oleks Eestis kvalifitseeritav esimese või teise astme kuriteona (ja Eestisse

saadetakse justnimelt kuriteo eest karistatud inimesed). Eelnimetatud piirangud täiendavad

seadusliku aluse nõuet ning kindlustavad, et isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel,

menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks.

Kõnesolevas lõikes reguleeritud otsustus tugineb olulisel määral liikmesriikide justiitsasutuste

vahelisele koostööle ja usaldusele, kuid arvestades EL-i õigusruumi harmoniseerituse kõrget

astet ning rahvusvahelise koostöö igapäevasust, ei saa seda pidada õiguslikult taunitavaks.

Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et mitmes aspektis (eriti nt kinnipeetava vanuse

tuvastamisel) peaks Eesti igal juhul tuginema (täielikult) partnerriigilt saadud andmetele.

Teisisõnu tähendab see seda, et riikidevaheline usaldus on rahvusvahelises koostöös niikuinii

möödapääsmatult vajalik. Seadusandja peab neid aspekte ka välislepingut sõlmides arvesse

võtma. Näiteks on Rootsi Kuningriigiga sõlmitava lepingu puhul arvestatud, et Rootsi on (lisaks

EL-i ja EN-i liikmesusele) eeskujulik õigusriik, mistõttu ei pea Eesti kohtud Rootsi kohtute

tööd „üle tegema“ ning piisab üksnes lihtsustatud kontrollist. See tähendab täpsemalt seda, et

karistuse täideviimise lubatavuse üle otsustamisel ei ole kohtul vaja tutvuda süüdimõistva

kohtuotsusega, vaid piisab ankeedis esitatud andmetega tutvumisest.

7

Neljanda lõike kohaselt lahendab kohus taotluse istungit pidamata viie päeva jooksul

määrusega ja edastab selle viivitamatult Justiits- ja Digiministeeriumile ning vangistust

täideviivale vanglale. Kui kümne päeva jooksul esitatakse kohtule lahendamiseks enam kui 20

taotlust, lahendab kohus taotlused kümne päeva jooksul. Määrus võib olla koostatud pealdisena

taotlusel. Lõikes sätestatud tähtaja nõuded lähtuvad (Rootsi lepingu näitel) välislepingu artikli

19 lõikes 4 sätestatud raamistikust ja arvestavad ka sellega, et taotlus edastatakse ja tagastatakse

ministeeriumi kaudu.

Kaitseklauslina kohtute ülekoormamise vastu on lepingus ette nähtud tähtaja pikenemise

klausel juhuks, mil saatjariik saadab Eestile lühikese ajavahemiku järel lahendamiseks üle 20

taotluse. Välislepingutes on võimalik kokku leppida täiendavates piirangutes. Näiteks ei tohi

Rootsi vastava välislepingu artikli 19 lõike 1 kohaselt esitada rohkem kui 30 taotlust kümne

päeva jooksul. Arvestades taotluste menetlemise lühikest tähtaega on normis ette nähtud, et

taotluste lahendamine toimub kirjalikus menetluses ning määruse võib vormistada pealdisena

taotlusel. Nende tingimuste puhul tuleb arvestada, et kinnipeetavatel on võimalik enda

paigutamist Eestisse vaidlustada saatjariigis ja taotlust ei esitata juhtudel, mil vaidlus

paigutamise üle on veel pooleli. Samuti ei tee Eesti kohtud isiku suhtes süüdimõistvat otsust,

vaid teevad formaalse kontrolli, et tagada vangistuse täideviimise vastavus PS-i §-le 20.

Lõige 5 sätestab tegutsemisalternatiivid nii kohtu keelduva kui ka lubatavaks tunnistamise

korral. Keelduvast otsusest tuleb taotlevat riiki viivitamatult teavitada. Lubatavaks tunnistamise

korral kooskõlastatakse vanglaga ka kuupäev, mil vangla on valmis kinnipeetavat vastu võtma.

Lõige 6 aitab tagada, et asjakohased Eesti riigiasutused lepingus sätestatud tähtaegadest kinni

peavad. Lepingu rikkumine võib viia riikidevahelise õigusvaidluse ning isegi kahjunõude

esitamiseni.

Lisatav KrMS-i § 50886 sätestab välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise

lubatavaks tunnistamise määruse vaidlustamise korra. Paragrahvi esimene lõige sätestab, et

karistuse täideviimise lubatavaks tunnistamise määrus tehakse kinnipeetavale kättesaadavaks

vangistust täideviivas (Eesti) vanglas. Selline korraldus on mõistlik, kuna aitab kindlustada, et

lahend ei jõua kinnipeetavani ümberpaigutamise ettevalmistamise staadiumis (või koguni

ümberpaigutamise ajal). Kuna maakohtu otsust saab vaidlustada Eestis, on kinnipeetaval sellise

korralduse juures piisavalt aega, et määrus vajaduse korral vaidlustada, ning ringkonnakohus ei

ole sunnitud tegema igakordseid tähtaja ennistamise määruseid. Mõistagi peab määrust

kinnipeetavale tutvustama arusaadavas keeles ja viisil, et tal oleks võimalik oma õigusi kaitsta.

Teise lõike kohaselt on maakohtu määrus vaidlustatav (üldises) määruskaebuse korras, kuna

puudub vajadus eritingimuste sätestamise järele. Erandina on kitsendatud määruskaebuse

esitamiseks õigustatud isikute ringi: kaebuse võivad esitada väliskinnipeetav, tema kaitsja ning

lepingu täitmisel keskset koordineerivat rolli täitev Justiits- ja Digiministeerium.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on vähesel määral seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, kuna lepingu raames

tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuda EL-i andmekaitse regulatsioonist. Samas lähtuvad Eesti

vanglad ka praegu samast regulatsioonist, mis tähendab, et vangla töökorralduses põhimõttelisi

muudatusi ei esine.

6. Seaduse mõjud

8

Eelnõu eesmärk on luua või täpsustada olemasolevat õiguslikku raamistikku selliselt, et Eestis

oleks võimalik (võimalikult optimaalselt) välislepingu alusel täide viia välisriigis mõistetud

vanglakaristusi. Eelkõige täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikku vastavate taotluste

lahendamise regulatsiooniga, mille alusel otsustab kohus välisriigi vangistuse Eestis

täideviimise lubatavuse üle. Välislepingu sisulise täitmise mõjusid on hinnatud välislepingu

menetlemise käigus.

Eelnõu peamine mõju seisneb lisakoormuse tekkes Justiits- ja Digiministeeriumile ja kohtutele.

Mõju seisneb selles, et kinnipeetavate vastu võtmise eeltingimus on välisriigis mõistetud

vangistuse Eestis täideviimise lubatavaks tunnistamine kohtu poolt. Pärast paigutusotsuse

tegemist (ja võimalike kaasnevate õiguslike vaidluste edukat lahendamist) välisriigis

saadetakse taotlus konkreetse kinnipeetava vangistuse täideviimiseks Eestis Justiits- ja

Digiministeeriumile. Ministeerium teeb eelkontrolli (kas vajalikud andmed on taotluses

olemas) ning tõlgib taotluse eesti keelde, edastades selle seejärel kohtusse. Taotlusi hakkab

eelnõu kohaselt lahendama Tartu Maakohus, kuna Tartu Vangla kuulub selle kohtu

tööpiirkonda. Kohus kas tagastab puuduliku taotluse koos põhjendusega või lahendab selle

sisuliselt. Taotluse rahuldamata jätmist tuleb samuti (lühidalt) põhjendada, et taotlejal oleks

tulevikus võimalik oma tegevust korrigeerida. Taotluse rahuldamisel teavitab kohus sellest

Tartu Vanglat ning Justiits- ja Digiministeeriumi, kes koordineerivad taotleja teavitamise

vangistuse täideviimise võimalikkusest koos kuupäevaga, mil vangla on valmis kinnipeetavat

vastu võtma.

Taotluste lahendamiseks on aega kümme päeva, mis sisaldab ka taotluse eel- ja järelkontrolli

ministeeriumis. Sellest tingituna on kohtutele antud taotluse lahendamiseks aega viis päeva.

Arvestades ülesande väga lühikest tähtaega, on lisatavate KrMS-i sätetega ette nähtud, et

menetlus toimub kirjalikus formaadis ning kohtul on võimalik taotlus lahendada pealdisena.

Kuna Eesti Vabariik ei tee taotluse lahendamisega sisulist süüdimõistvat kohtuotsust, vaid

annab PS-i § 20 lõike 1 valguses üksnes formaalse hinnangu isiku karistusele, ei rikuta sellise

korraldusega kinnipeetava õigusi. Samuti jääb kinnipeetavale võimalus kohtu otsus edasi

kaevata (kuid ka siin tuleb arvestada, et kinnipeetav saab vaidlustada üksnes seda, kas kohus

on taotluse lahendamisel teinud vea, mitte paigutamisotsust kui sellist, mida ta sai vaidlustada

juba saatjariigis).

Hinnanguliselt võib kohtul kuluda taotluse läbivaatamiseks umbes 15 minutit5. Kohus on

siinjuures (seaduse piires) vaba otsustama, kuidas tööjaotus kohtusiseselt korraldatakse.

Näiteks võib tõenäoliseks pidada seda, et taotluste lahendamine ei jää vaid ühe kohtuniku

ülesandeks, vaid taotlusi lahendab parasjagu see kohtunik, kelle istungite graafik seda

võimaldab. Samuti saavad kohtunikke taotluste lahendamisel vastavalt võimalustele abistada

kohtujuristid (kuid lõppotsustajaks on asjas siiski kohtunik), samas kui istungisekretärid saavad

teha tehnilisemaid töid nagu sissetulevate taotluste registreerimine jmt.

Lepingus on ette nähtud, et Tartu Vanglas tuleb maksimaalselt majutada 600 kinnipeetavat, mis

tähendab ka vastava arvu taotluste rahuldamist. Küll aga on vangla täitmine ette nähtud

etapiviisiliselt, kuna lepingu artikkel 52 näeb ette üleminekusätte, mis jaotab kinnipeetavate

mahutamise Tartu Vanglasse nelja etappi. Eeldusel, et lepingut asutakse täitma alates 2026.

aasta kolmandast kvartalist, tähendaks see, et 2027. aasta kolmandaks kvartaliks peab kohus

olema lahendanud vähemalt 600 taotlust. Tegelik lahendatavate taotluste arv võib olla suurem

kui 600, kuna võib ette tulla, et mõnda taotlust ei rahuldata (kuid see vaadatakse siiski läbi).

Samuti võidakse mõni Tartu Vanglasse paigutatud kinnipeetav saatjariiki „tagasi kutsuda“ nt

5 Lähim vaste taotluse lahendamisele praegu kehtivast õigusest on välisriigi kohtuotsuse tunnustamine, mis

praktikute sõnul võib võtta umbes kaks tundi. Samas on käesoleva eelnõuga reguleeritav taotluse lahendamise

kord oluliselt lihtsam, kuna ei eelda süüdimõistva kohtuotsuse läbitöötamist, vaid üksnes analoogse karistusnormi

tuvastamist, karistuse pikkuse hindamist ning täitmise aegumise välistamist.

9

ennetähtaegse vabanemise tõttu, tervislikel kaalutlustel vmt põhjusel. See aga tähendab, et

vabanenud koht täidetakse (uue taotluse teel) uue väliskinnipeetavaga. Eelduslikult on taotluste

hulk lepingu täitmise alguses suurem, kuna aasta jooksul on vaja täita 600 vanglakohta. Hiljem

taotluste hulk prognoositavalt väheneb, kuna taotlusi on vaja lahendada üksnes juhul, kui mõni

koht on mingil põhjusel vabanenud. Selleks, et katta vanglarendi lepingust Tartu Maakohtule

tekkivat lisakoormust, on hinnanguliselt vaja maakohtule eraldada lisaressurssi suurusjärgus

170 000 eurot aastas kuni lepingu täitmise lõppemiseni.

Koormus kasvab tõenäoliselt ka Tartu Ringkonnakohtul (ja potentsiaalselt isegi Riigikohtul),

kuna Tartu Maakohtu määrust, millega lahendati taotlus, on võimalik määruskaebuse korras

edasi kaevata. Kaebeõigus on kinnipeetaval, tema kaitsjal ning Justiits- ja Digiministeeriumil.

Koormuse täpne kasv on raskesti prognoositav, kuna see sõltub esitatud kaebuste arvust ja

omakorda sellest, mil määral need kaebused on põhjendatud/vastuvõetavad. Eeldatavasti

väheneb eelnõuga plaanitavatest muudatustest tingitud koormus iga järgmise kohtuastmega.

Välistada ei saa võimalust, et mõni kinnipeetav taotleb ka põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamist, kuid sellisel juhul võib eeldada, et tegemist on ühekordse pretsedenti

loova vaidlusega ning analoogseid kaebusi kohus tulevikus enam menetlusse ei võta.

Kuna tegemist on välismaalastega, kes ei valda eesti keelt, kasvab kõikides kohtuinstantsides

vajadus tõlke järele. Sellega peab lepingu täitmisel mh käesoleva eelnõu valguses arvestama.

Vastavalt Rootsi Kuningriigiga sõlmitavale välislepingule (art 14 lg 3) peab vanglarendi raames

kinnipeetavate õiguste kaitseks vajaliku tõlke tagama Eesti Vanglateenistus. Välistada ei saa

võimalust, et kinnipeetavate seas on neid, kes valdavad mõnd Eestis vähelevinud keelt, millele

on tõlgi leidmine keerulisem. Samas on riikide vahel praktilisel tasandil võimalik kokku leppida

selliselt, et Eestisse saadetakse eelisjärjekorras kinnipeetavaid, kes valdavad nt inglise või muud

siin levinud keelt. Muude alternatiivide puudumisel on võimalik tänapäeval ka nt

kohtuistungeid korraldada vajadusel nii, et mõni istungile kutsututest (nt kinnipeetav ja tema

tõlk) osaleksid istungil veebi vahendusel, mis muudab tõlgi leidmise lihtsamaks. Ei maksa

unustada sedagi, et Eesti vanglates on viibinud varem ja viibib ka praegu eksootilise päritoluga

kinnipeetavaid, kellele on vajadusel sobiv tõlk leitud.

Lisaks tuleb arvestada, et kinnipeetavatel on maakohtu otsuse vaidlustamisel õigus taotleda

õigusabi (sh kaitsja määramist). Kui kohus peab sellist vajadust põhjendatuks, mõjutab see

Eesti Advokatuuri, kes sel juhul kaitsja abi tagab. Erinevalt kohtuotsuste tunnustamisest ei ole

kõnesoleva taotluse lahendamisel kaitsja abi kohustuslik. Samuti ei ole ettenähtav kaitsja abi

vajadus igal juhul, kui kinnipeetav otsustab maakohtu määruse edasi kaevata. Tegemist võib

olla ilmselgelt põhjendamata kaebusega, või lihtsa matemaatilise arvutusega (nt kui kohus on

täitmise aegumist valesti arvestanud). Ka muude taotluste puhul on prognoositav, et tegemist

on faktivaidlustega, mis ei nõua tingimata advokaadi sekkumist menetlusse.

Taotluste lahendamise analüüsi taustal on Justiits- ja Digiministeeriumil taotlustega seotud

infovahetuses keskne roll, kuna taotlused edastatakse kohtule ministeeriumi kaudu ning ka

vastus vangistuse täitmise võimalikkuse kohta antakse taotlejale ministeeriumi kaudu. See

tähendab, et ministeeriumil tuleb töödelda sama arv taotlusi, mis Tartu Maakohtul, sh tagada

nende tõlge suunal inglise-eesti ja eesti-inglise. Selle funktsiooni täitmiseks võib olla tarvis luua

ministeeriumisse uus töö- või ametikoht (nt referent või nõunik).

Suurenenud kinnipeetavate arv Eestis võib tähendada ka mõningast lisakoormust

prokuratuurile, kuna ei ole välistatud, et mõne väliskinnipeetava suhtes tuleb johtuvalt

legaliteedipõhimõttest alustada kriminaalmenetlust. KrMS-i § 30 lg 1 kohaselt juhib

prokuratuur kohtueelset menetlust ja esindab riiklikku süüdistust kohtus. Samas teostab

vanglatega seotud kriminaalasjades menetlustoiminguid reeglina vangla ise ning prokuratuuri

roll on suunav (vanglad ja prokuratuur on kuriteokahtlusega tegude osas pidevas dialoogis).

Statistika kohaselt alustati 2024. aastal kõigi vanglate peale kokku 343 kriminaalmenetlust,

10

kuid samas ka lõpetati 160 tükki (eelkõige KrMS-i § 199 alusel kriminaalmenetlust välistavate

asjaolude esinemise tõttu). Menetluse lõpetamisel seisneb prokuratuuri roll peamiselt vastava

loa andmises uurimisasutusele, kes menetluse oma määrusega lõpetab (KrMS § 200). Välistada

ei saa ka kaebusi menetluse lõpetamise peale, mida lahendab esmajoones prokuratuur (KrMS

§ 207).

2024. aasta statistika kohaselt jõuab prokuratuuri ja kohtu menetlusse väike osa kõigist vangla

poolt alustatud kriminaalmenetlustest. Kui alustatud kriminaalasjade koguarv oli 343, siis

prokuratuuri menetluses olevate kriminaalasjade arv sel aastal oli 24, kohtu menetluses olevate

asjade arv 36 ja aasta jooksul jõustunud kohtuotsuste arv 14. Oluline on välja tuua, et statistika

on koostatud kõigi kolme vangla pinnalt, mille kinnipeetavate koguarv 2024. aastal oli 16506.

Kuna Tartu Vanglasse plaanitakse eelnõu kirjutamise seisuga tuua maksimaalselt 600

välisvangi, võib prognoosida, et kriminaalmenetluste arv on proportsionaalselt väiksem.

Samuti kasvab rendilepinguga kohtute töökoormus halduskaebuste vaatest, kuna suurenenud

kinnipeetavate arv tähendab eelduslikult ka suurenenud halduskaebuste arvu. Samas tuleb

siinjuures arvestada, et kinnipeetavate arv on aastaid olnud langustrendis ning 600 kinnipeetava

lisandumine viiks süüdimõistetute arvu sarnasele tasemele 2022. aasta algusega. Kohtutele

tuleb eraldada lisaressursi vastavalt vajadusele.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Eeldataval kulude-tulude arvestusel tuleb meeles pidada, et seaduse rakendamisega ilma

kaasneva välislepinguta kulusid ja tulusid ei teki. Lepingu ratifitseerimisel kasvab ülesande

lisandumisega eelkõige kohtute ressursivajadus, milleks on vaja eraldada eelarvelisi vahendeid.

Vastavad kulud kaetakse välislepingu arvelt saadavate tulude arvelt. Taotluste töötlemiseks

võib olla vaja luua täiendav töö- või ametikoht ka Justiits- ja Digiministeeriumisse. Ka see kulu

kaetaks sellisel juhul renditulu arvelt. Samas ei suleta välislepingu ratifitseerimise korral Tartu

Vanglat ning isegi luuakse sinna uusi töö- ja ametikohti, mis mõjutab Tartu linna eelarvet

positiivselt (laekuv maksutulu ja laiem positiivne mõju kohalikele kauplustele jms).

8. Rakendusaktid

Käesoleva eelnõuga seonduvalt ei ole vaja muuta rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, sest seaduse rakendamiseks ei ole vaja adressaatide tegevust

ümber korraldada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse andmiseks Riigikohtule,

Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Harju Maakohtule, Tartu

Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu

Ringkonnakohtule, vanglatele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. Laekunud tagasisidet on

käsitletud eelnõu lisas (märkuste tabel).

Algatab Vabariigi Valitsus ………………...2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)

6 Vt lähemalt: Kuritegevuse ülevaade 2024.