Kiri

Fr. R. Kreutzwaldi 5 / 44314 Rakvere / [email protected] / www.egt.ee

Registrikood 77000387

Piret Toonpere MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing [email protected]

Teie:25.09.2025 nr 10-3/25-1532 Meie: 04.04.2020 nr 10-3/25-1834

Eesti Geoloogiateenistuse seisukoht tuuleparkide võimalikust mõjust põhjaveele ja selle hindamise põhimõtetest Austatud Piret Toonpere Põhjavesi on oluline eelkõige selle kaudu, et see on vajalik inimestele ja loodusele. Põhjavee lõpptarbijateks on puurkaevude või salvkaevude omanikud, allikad, märgalad, vooluveekogud ning põhjaveest sõltuvad ökosüsteemid (madalsood, allikatoitelised kooslused jm). Tuulepargid ei kuulu tavaliselt selliste arenduste hulka, mis ohustavad põhjavee seisundit. Samas ei saa mõju täielikult välistada, sest mõjud sõltuvad kohalikest oludest – geoloogiast, põhjavee kasutusest ja hüdraulilistest seostest lõpptarbijatega. Küsimus ei ole seega ainult selles, kas mõju esineb, vaid millal ja millistes tingimustes võib see muutuda oluliseks ning vajada hindamist. Eesti Geoloogiateenistus peab oluliseks, et tuuleparkide mõjude hindamisel kasutataks riskipõhist ja piirkonniti eristatud lähenemist. See tähendab, et hinnangud peavad lähtuma tegelikust põhjaveeriskist ja kohalikest hüdrogeoloogilistest tingimustest. Selline lähenemine aitab tagada, et põhjavesi on kaitstud, hindamine on põhjendatud ning ressursse kasutatakse mõistlikult. Eesti Geoloogiateenistus peab kõige olulisemaks tööriistaks sellises hindamises põhjaveesüsteemi kontseptuaalset mudelit. See on olemasolevate andmete ja alusuuringute põhjal koostatud tervikmudel, mis seob omavahel planeeritava arendustegevuse, piirkonna hüdrogeoloogilise ehituse ning põhjavee lõpptarbijate – näiteks kaevude, allikate ja märgalade – asukohad ja sõltuvuse põhjaveest. Kontseptuaalne mudel võimaldab hinnata, kas ja kuidas võib arenduse mõju lõpptarbijani levida, millises ulatuses see toimub ja kui kiiresti muutused võivad avalduda. Eesti Geoloogiateenistuse seisukoht on, et iga teadaoleva ja kaardistatud põhjavee lõpptarbija puhul peab keskkonnamõju hindamise tulemus võimaldama teha motiveeritud ja selgelt põhjendatud otsuse:

 kas mõju sellele tarbijale on tõenäoline ja keskkonnahoiu seisukohast oluline;

 kas tuvastatud mõju korral on võimalik seda vältida, vähendada või kompenseerida;

 millised leevendusmeetmed on olukorrale vastavad ja proportsionaalsed.

Selline lähenemine tagab, et keskkonnamõju hindamine ei jää formaalseks protseduuriks, vaid annab sisulise vastuse põhiküsimusele: kas me oleme valmis antud kontekstis võtma riski põhjavee kui loodusvara ja elukeskkonna osa kasutamisel? Seire – millal, miks ja kuidas? Samamoodi nagu mõju hindamine, peab ka seiresüsteemi kavandamine põhinema

2 (3)

põhjaveesüsteemi kontseptuaalsel mudelil ja seda toetaval andmeanalüüsil. Seire ei ole tegevus „igaks juhuks“, vaid sellel peab olema selge eesmärk: koguda andmeid, mis aitavad kinnitada või ümber lükata mõjuprognoosi, täpsustada mudelit ning vajadusel rakendada leevendusmeetmeid. Seiret tuleb alustada juba enne arenduse ehitusfaasi, et oleks võimalik kirjeldada arenduseelne seisund. See loob võrdlusbaasi, mille põhjal saab hiljem hinnata arenduse tegelikku mõju. Kui baasjoon puudub, on seireandmeid hiljem raske tõlgendada ning võimalikku muutust ei saa usaldusväärselt arendustegevusega seostada või välistada. Seega on varajane seire hindamise usaldusväärsuse seisukohalt vältimatu osa. Eesti Geoloogiateenistus on praktikas korduvalt näinud, et lisaks teaduslikule väärtusele on põhjaveeseirel sageli ka usaldust loov roll. Seda eriti siis, kui avalikkuse ja arendaja vahel valitseb pinge või varasem usalduskriis. Sellistel juhtudel võib seire toimida kommunikatiivse sillana – see annab lõpptarbijatele kindlustunde ja kaitseb arendajat põhjendamatute süüdistuste eest. Heaks näiteks on 2023. aastal Kunda Lõuna-Aru karjääri piirkonnas läbi viidud fosforiidi proovivõtt. Kontseptuaalne mudel näitas, et puurimistööde võimalik mõju ulatus oli vaid mõni meeter, kuid sellest hoolimata otsustati rajada püsiseirepunktid ning mõõta regulaarselt veetasemeid ja võtta veeproove lähimate talude kaevudest. See otsus osutus õigeks. Proovivõtu ajal toimusid järsud ilmastikumuutused, mis põhjustasid muutusi kaevuvee maitses ja selguses. Tänu olemasolevatele seireandmetele oli võimalik kiiresti ja usaldusväärselt tõendada, et muutused olid looduslikku päritolu, mitte seotud puurimistöödega. Seega aitas seire ennetada konflikti ja taastada usaldust kohalike elanike seas. Sellest kogemusest lähtuvalt soovitab Eesti Geoloogiateenistus kavandada seire nii, et see hõlmaks kogu arenduse elutsüklit – alates arenduseelsest perioodist kuni tööde lõpetamiseni. Kuigi mõnel juhul võib seire teaduslik vajadus olla piiratud, võib selle sotsiaalne väärtus olla suur. Hästi läbi mõeldud, eesmärgistatud ja selgelt kommunikeeritud seire aitab vähendada riske kõikidele osapooltele ning toetab läbipaistvat ja usaldusväärset keskkonnajuhtimist. Eesti Geoloogiateenistus leiab, et tuuleparkide mõju põhjaveele ei ole võimalik käsitleda universaalse juhendiga, sest iga ala hüdrogeoloogiline ehitus ja põhjavee lõpptarbijad on erinevad. Üldist juhendit, mis määraks, millal mõju on „oluline“ või „ebaoluline“, ei saa koostada omamata infot konkreetse ala tundlikkuse kohta. Selline teadmine tekib aga alles hindamise käigus. Seetõttu peab hinnang olema alati motiveeritud ja teaduspõhine, isegi juhul, kui mõju lõpptulemusena osutub vähetõenäoliseks või ebaoluliseks. Iga juhtumi puhul on vajalik vähemalt kvalitatiivne hinnang, mis põhineb piirkonna hüdrogeoloogilisel kontseptuaalsel mudelil ja olemasolevatel andmetel. Selline lähenemine tagab, et otsus on läbipaistev ja eksperthinnanguga põhjendatud, mitte eelnevalt välistav ega formaalne. EGT seisukoht on, et hinnata tuleb alati, kuid hindamise sügavus ja detailsus sõltub piirkonna hüdrogeoloogilise süsteemi tundlikkusest ja olulisusest. Hindamine ei tähenda alati täismahulist hüdrogeoloogilist uuringut või modelleerimist. Lähtuvalt olukorrast, võib piisata kvalitatiivsest kontseptuaalsest hinnangust, millel on teaduslik põhjendus ja mis võimaldab teha motiveeritud otsuse. Kokkuvõtvalt peab Eesti Geoloogiateenistus oluliseks, et tuuleparkide mõju põhjaveele hinnataks läbipaistvalt, teaduspõhiselt ja kohapõhiselt. Mõju suurus ei sõltu üksnes arendusest, vaid eelkõige sellest, kui haavatav ja kui oluline on hüdrogeoloogiline süsteem, milles see paikneb. Kontseptuaalne mudel annab selle mõistmiseks vajaliku raamistiku. Lõplikke järeldusi mõju ulatuse ja vajalike meetmete kohta saab teha alles siis, kui:

 kõik põhjavee lõpptarbijad on kaardistatud;

 nende seos arendusega läbi põhjaveesüsteemi on hinnatud;

 ning võimalik mõju on asetatud piirkonna looduslikku ja sotsiaalset konteksti.

Selline lähenemine aitab vältida nii üle- kui ka alahindamist, loob usaldusväärse aluse

3 (3)

loamenetlusele ja tagab, et põhjavesi kui tundlik ja aeglaselt taastuv loodusvara on kaitstud mitte ainult seaduse, vaid ka mõistliku ja vastutustundliku planeerimispraktika kaudu. Käesolevale kirjale on lisaks kaasatud Eesti Geoloogiateenistuse tööversioon hüdrogeoloogiliste tööde metoodikast tuuleparkide arenduste hindamisel. Metoodika lähtub põhimõttest, et põhjavee mõju tuleb hinnata lõpptarbijate seisukohast, sidudes need arenduse ja hüdrogeoloogilise süsteemi tervikmudeliga. Soovime rõhutada, et tegemist ei ole ametliku ega lõpliku dokumendiga, vaid tööversiooniga, mis on mõeldud arutelu aluseks ja mille põhjal oleks võimalik edaspidi kokku leppida ühtsetes põhimõtetes tuuleparkide hüdrogeoloogilise hindamise metoodika kujundamisel.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirli Sipp Kulli

Direktor

Kontakt:

Andres Marandi

Hüdrogeoloogia ja keskkonnageoloogia osakonna juhataja

[email protected]

Kirjaga kaasatud lisa: „Tuulikute mõju põhjavee lõpptarbijatele hindamine (tööversioon)“

Tuulikute mõju põhjavee lõpptarbijatele hindamine

(tööversioon) Kuna avalikult kättesaadavaid põhjaveealaseid juhendmaterjale tuulikute keskkonnamõjude

hindamiseks on vähe, tugineb käesolev kokkuvõte peamiselt Põhja-Iirimaa juhistele, millele

on viidanud ka tuuleparkide keskkonnamõju strateegilise hindamise koostajad. Lisaks on

arvestatud teaduspublikatsioonides ja Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivis rakendatavat

riskipõhist mõjuhindamise lähenemist, mida Eesti Geoloogiateenistus kasutab

hüdrogeoloogiliste tööde läbiviimisel.

Riskipõhise lähenemise kohaselt hinnatakse mõju mitte abstraktsele põhjaveele üldiselt, vaid

konkreetsetele muutustele põhjaveesüsteemis, mis võivad mõjutada lõpptarbijate seisundit.

Risk tuleneb mõju tõenäosuse ja selle tagajärje olulisuse koosmõjust. Seetõttu hinnatakse

tuulikute rajamisega kaasnevaid muutusi süsteemselt, võttes arvesse mõju ulatust, kestust ja

tagajärgi.

Lõpptarbijateks loetakse puurkaeve, salvkaeve, allikaid, märgalasid, vooluveekogusid ja

põhjaveest sõltuvaid maismaaökosüsteeme (nt madalsood) jms.

Tuulikute mõjud põhjavee hulgale ja voolule

Tuulikute mõju põhjavee lõpptarbijatele läbi põhjaveesüsteemi muutuse võib toimuda

tuulikute ehitusfaasis, kasutusfaasis ning lammutusfaasis. Mõjude puhul tuleb eristada mõju

põhjavee hulgale ja põhjavee kvaliteedile.

Tuulikute ehitusfaasis võivad põhjavee hulka ja voolu mõjutada järgmised tegurid (mitte lõplik

loetelu):

 põhjavee ajutine väljapumpamine vundamendi süvendite rajamiseks, mis võib kohati

alandada põhjaveetaset ja ajutiselt muuta vee liikumise suunda;

 vaivundamentide rajamine, mis võib luua pinnaveele otsevoolu põhjaveekihtidesse ja

muuta lokaalselt (ehitusalal ja selle lähiümbruses) maapinnalähedase põhjavee

toitumistingimusi;

 maapinna kujundamine ja kuivendustööd (nt kraavide rajamine), mis võivad muuta

põhjavee toitumist ja vooluteid;

 metsaraie arendusalal, mis vähendab sademete imbumist ja suurendab pinnavee

äravoolu, mõjutades seeläbi lokaalselt põhjavee toitumist (ehitusalal ja selle

lähiümbruses).

Tuulikute kasutuse ja lammutamisfaasis võivad tuulikute ja juurdepääsuteede jätkuvalt

mõjutada põhjavee toitumist ja vooluteid.

Mõjud põhjavee kvaliteedile

Tuulikute ehitusfaasis võivad põhjavee kvaliteeti mõjutada (mitte lõplik loetelu):

 kaevetööd saastunud pinnasel, mille tulemusel võivad reostusained leostuda

põhjaveekihtidesse;

 kütuse, õli ja ehitusmaterjalide (näiteks betoonist leostuv sulfaat) lekked, mis

kujutavad endast lokaalset reostusriski.

Tuulikute kasutusfaasis võib hooldustööde ja seadmete kasutamise käigus lekkida kütust või

õli, põhjustades potentsiaalse reostusohu.

Tuulikute lammutamisfaasis võib rajatiste eemaldamiseks kasutatav tehnika põhjustada

kütuse või õli lekkimist, mille tagajärjel võib põhjavesi saastuda.

Põhjaveekeskkonna hindamise eesmärk ja põhimõtted

Põhjaveekeskkonna hindamise eesmärk on selgitada, kas ja millises ulatuses võivad

tuulepargi rajamise või käitamisega kaasnevad tegevused mõjutada kohalikke põhjavee

lõpptarbijad (puurkaevud, salvkaevud, allikad, märgalad ja muud põhjaveest sõltuvad

ökosüsteemid).

Hindamine viiakse läbi järgmiste sammudena:

1. Lähteseisundi kirjeldamine – kogutakse olemasolevad geoloogilised ja

hüdrogeoloogilised andmed (pinnakatte ehitus, põhjaveekihtide kaitstus,

voolusuunad, olemasolevad lõpptarbijad).

2. Hüdrogeoloogilise mudeli koostamine, mis kirjeldab põhjavee liikumist ja seoseid

arenduse ning lõpptarbijate vahel ning sellest tulenevaid võimalikke mõjusid.

3. Arendustegevuste ja survetegurite määramine – näiteks vundamendi aukude

rajamine, vaivundamentide rajamine, põhjavee pumpamine kuivenduseks, teede ja

kraavide rajamine, kemikaalide kasutus ehituses (betoon, õlid jms).

4. Olulisuse ja tundlikkuse hindamine, võrreldes arendustegevusi kohalike

hüdrogeoloogiliste tingimustega, et selgitada, kui kiiresti ja millise tõenäosusega

võivad mõjud lõpptarbijateni levida.

5. Seire- ja leevendusvajaduse määramine vastavalt tundlikkuse ja olulisuse

kombinatsioonile – mida tundlikum ja olulisem süsteem, seda põhjalikum peab olema

seire ja ettevaatusmeetmed.

Hindamise tulemusena koostatakse:

 kaart kõigist põhjavee lõpptarbijatest arenduse ja selle ümbruse ulatuses;

 hinnang iga kaardistatud lõpptarbija tundlikkuse ja olulisuse kohta;

 tundlikkuse ja riskitsoonide kaart, mis näitab arenduse võimalikku mõjuala ning aitab

määrata seire ja kaitsemeetmete vajaduse.

Põhjaveekeskkonna hindamise lõpp-produktiks on lõpptarbijapõhine riskihinnang ja ruumiline

tundlikkuse kaart, mille alusel on võimalik hinnata, keda või mida arendus tegelikult võib

mõjutada ning millises ulatuses.

Põhjaveesüsteemi olulisus ja tundlikkus

Kohaliku süsteemi tähtsust hinnatakse võttes arvesse selle olulisust ja seoseid

lõpptarbijatega, nagu näiteks salvkaevude, puurkaevude, märgalade, allikatega ja muude

põhjaveest sõltuvate ökosüsteemidega. Hinnang peab arvestama ka kumulatiivseid mõjusid,

mis võivad kaasneda teiste arenduste või looduslike muutustega (nt kliimamuutus, veerežiimi

ümberkorraldused muude lähipiirkonnas planeeritud arenduste puhul jms).

Tuulepargi rajamine võib mõjutada põhjaveesüsteemi eeskätt maapinna muutmise, pinnavee

äravoolu reguleerimise, kuivenduse ja ehitusaegsete pinnasetööde kaudu. Mõju ulatus ja

olulisus sõltuvad sellest, kuivõrd oluline on hinnatav põhjavee voolusüsteem lõpptarbijate

seisukohalt ning kui tundlik see on muutuste suhtes.

Olulisuse määramine

Olulisust hinnatakse järgmistel alustel:

 veevarustuse tähtsus – kas arendus paikneb põhjaveekihi toite- või äravoolualal,

mille vett kasutatakse joogiveeallikana (puurkaevud, salvkaevud, veehaarded).

Mõjutataval põhjaveel on sageli strateegiline tähtsus kuna see võib olla ainuke

piirkonna veevarustuse allikas;

 ökoloogiline seotus – kas põhjavesi toidab märgalasid, allikaid, jõgesid või muid

põhjaveest sõltuvaid ökosüsteeme;

 regionaalne roll – kas mõju jääb lokaalseks või ulatub suuremale alale;

 koosmõju teiste arendustega – kas piirkonnas on teisi tuuleparke, karjääre või

tegevusi, mis võivad koosmõjus mõjutada põhjavee voolusuundi või kvaliteeti.

Olulisust hinnatakse kvalitatiivselt (kõrge–keskmine–madal), tuginedes arenduseelse

seisundi andmetele ja olemasolevatele registritele (VEKA, Geoloogia Fond, põhjaveeseire).

Tundlikkuse määramine

Põhjaveesüsteemi tundlikkuse hindamise eesmärk on selgitada, kui kiiresti ja millise

tõenäosusega võivad tuulepargi rajamise ja käitamisega kaasnevad mõjud levida läbi

põhjaveesüsteemi kohalike lõpptarbijateni, nagu puurkaevud, salvkaevud, allikad ja

märgalad. Tundlikkus kirjeldab mõju leviku potentsiaali – mitte põhjavee seisundi muutust,

vaid seda, kui tõenäoliselt võib arendus mõjutada lõpptarbijate veekogust, voolusuunda või

kvaliteeti.

Tundlikkuse hindamine põhineb hüdrogeoloogiliste tingimuste ja arendusega seotud

survetegurite võrdlusel. Mõjusid eristatakse kolme põhitüübi alusel:

1. Kvantitatiivsed mõjud – põhjavee taseme või voolusuuna muutused, mis võivad

mõjutada kaeve ja veega seotud ökosüsteeme.

2. Kvalitatiivsed mõjud – reostusainete või ehitusaegsete saasteainete võimalik levik,

mis võib halvendada põhjavee kvaliteeti.

3. Hüdraulilise ühenduse muutused – pinnavee ja põhjavee vastastikuse tasakaalu

nihkumine, mis võib muuta toite- ja äravoolualade ulatust.

Tundlikkus sõltub nii inimtegevusest tulenevatest surveteguritest (ehitustööd, kuivendus,

pinnase tihendamine) kui ka looduslikest hüdrogeoloogilistest omadustest, nagu pinnakatte

paksus ja läbilaskvus, põhjavee sügavus, hüdrauliline gradient ning ühendus pinnavee või

märgaladega. Kõrge tundlikkus on iseloomulik aladele, kus pinnakate on õhuke, põhjavesi

paikneb maapinnale lähedal ja hüdrauliline ühendus lõpptarbijatega on otsene (nt lähedal

asuvatel majapidamistel palju maapinnalt esimest põhjaveekihti avavaid madalaid salv- ja/või

puurkaeve). Madal tundlikkus on omane aladele, kus lõpptarbijate poolt kasutatav põhjavesi

on sügaval või pinnakate on vett halvasti läbilaskev või looduslikud barjäärid aeglustavad

võimaliku mõju levikut.

Tundlikkus määratakse põhjavee liikumise ja hüdrauliliste ühenduste tervikpildi alusel,

kasutades piirkonna hüdrogeoloogilise mudeli kirjeldust. Mudel näitab, kuidas põhjavesi

liigub arenduspiirkonnas, kus toimub toitumine ja äravool, millised kihid ja ühendusteed

võivad võimaldada mõju levikut ning millised lõpptarbijad jäävad samasse voolusuunda.

Tundlikkuse tase määratakse kvalitatiivselt kolmes klassis:

 Kõrge tundlikkus – mõju levik on kiire ja otsene; vajalik on kvantitatiivne hindamine

ja tihe seire.

 Keskmine tundlikkus – mõju levik on võimalik, kuid aeglane või osaliselt

leevendatud looduslike tegurite poolt; piisab kvalitatiivsest hinnangust koos

perioodilise seirega.

 Madal tundlikkus – mõju levik on ebatõenäoline või väga aeglane; rakendatakse

üldist järelevalvet ja visuaalset kontrolli.

Tundlikkuse analüüs on otseselt seotud seire- ja leevendusmeetmete kavandamisega. Mida

tundlikum on hüdrogeoloogiline süsteem ja mida lähemal asuvad põhjavee lõpptarbijad, seda

rangemad peavad olema riskilävendid ja seda tihedam seire. Selline lähenemine tagab, et

hindamine on füüsikaliselt põhjendatud ja praktiliselt rakendatav, sidudes tundlikkuse

hinnangu otseselt keskkonnariskide juhtimise ja põhjavee kaitsega.

Kui analüüs näitab kõrget tundlikkust, on vajalik kvantitatiivne hindamine, et täpsustada mõju

ulatust ja kestust.

Kvalitatiivne hindamine sobib esmaste riskide kaardistamiseks ja on piisav juhul, kui

tuulepargi mõju põhjavee tarbijatele ei ole oluline ning tuulepark paikneb vähetundlikul alal.

Hinnang põhineb geoloogiliste kaartide, olemasolevate seireandmete, analoogiliste

situatsioonide ja eksperthinnangute põhjal koostatud kontseptuaalsel mudelil, mis selgitab,

kuidas põhjavee lõpptarbijad on seotud planeeritava taristuga.

Kvantitatiivne hindamine on vajalik, kui arendus võib mõjutada:

 joogiveehaardeid (üksikmajapidamised, ühisveevärk);

 põhjaveest sõltuvaid ökosüsteeme (märgalad, allikad);

 turbaalasid, kus kuivendus võib muuta hüdroloogilist tasakaalu;

 piirkondi, kus rajatakse ulatuslik teedevõrk ja kuivendussüsteemid, mis võivad

mõjutada põhjavee lõpptarbijaid.

Kvantitatiivne analüüs tugineb mõõtmistele, lihtsamatele analüütilistele arvutustele või

modelleerimisele ning võimaldab hinnata muutuste suurust põhjavee tasemetes,

voolusuundades ja kvaliteedis.

Seire ja leevendusmeetmed

Seire- ja leevendusmeetmete eesmärk on tagada, et tuulepargi rajamine ja käitamine ei

põhjustaks põhjaveesüsteemi seisundi halvenemist ega kahjustaks põhjaveest sõltuvaid

ökosüsteeme või veevarustuse allikaid.

Nende ulatus sõltub eelnevast analüüsist – mida tundlikum on süsteem ja olulisemad

lõpptarbijad, seda põhjalikum peab olema seire ning rangemad riskilävendid.

Seireprogramm on riskipõhine ja proportsionaalne, lähtudes kontseptuaalsest mudelist ning

olulisuse ja tundlikkuse tulemustest. Selle eesmärk on:

 jälgida põhjavee koguse, kvaliteedi ja voolusüsteemi muutusi arenduse käigus ja

järel;

 kinnitada või ümber lükata kontseptuaalse mudeli prognoosid;

 hinnata leevendusmeetmete tõhusust;

 tagada põhjavee kestlik kasutus ja mittehalvendamise põhimõtte täitmine.

Leevendusmeetmed põhinevad vältimise–vähendamise–leevendamise hierarhial:

 Vältimine – rajatised paigutatakse nii, et arendus ei paikneks liiga lähedal

lõpptarbijatele;

 Vähendamine – ehitusfaasis rakendatakse veekaitselisi töövõtteid (sademevee ja

setete ohjamine, kütuste ja kemikaalide ohutu ladustamine, ajutise kuivenduse

piiramine, kaevatööd kuival ajal, turbaalade veerežiimi säilitamine);

 Leevendamine – mõju ilmnemisel rakendatakse parandusmeetmeid (nt kaevude

asendamine, äravoolu korrigeerimine, kahjustatud alade taastamine).

Seire ja leevendus moodustavad pideva juhtimistsükli, kus kontseptuaalne mudel loob

eeldused, seire kogub andmeid, tegeliku seisundi erinevuse korral täpsustatakse mudelit ja

kohandatakse meetmeid. Selline tsükliline lähenemine võimaldab arendajal kohandada

tegevust vastavalt tegelikele tingimustele kogu tuulepargi elutsükli jooksul.

Seire ja leevendusmeetmete proportsionaalsuse põhimõte

Seire ja leevenduse ulatus sõltub:

 hinnatud tundlikkusest (madal, keskmine, kõrge);

 põhjaveesüsteemi olulisusest (kohalik, regionaalne, strateegiline);

 mõju ulatusest ja kestusest.

Madal tundlikkus ja väike olulisus eeldavad üldist tasemeseiret ja tööjärelevalvet.

Keskmise tundlikkuse korral rakendatakse regulaarset põhjaveetasemete ja põhjavee

kvaliteedi seiret.

Kõrge tundlikkuse ja suure olulisuse korral on vajalik tihe seire, kvantitatiivne hindamine,

riskilävenditega kohalduv juhtimine ning lisakaitsemeetmed.

Selline astmeline, riskipõhine lähenemine tagab, et seire on metoodiliselt põhjendatud,

proportsionaalne ja tõhus.

Seiretulemuste kasutamine ja aruandlus

Seireandmed koondatakse regulaarsetesse aruannetesse, milles:

 võrreldakse tulemusi arenduseelse seisundiga;

 hinnatakse vastavust kontseptuaalse mudeli prognoosidele;

 kirjeldatakse kõrvalekaldeid ja rakendatud meetmeid;

 antakse sisend loatingimuste täitmise kontrolliks ja edasiste planeeringute

täpsustamiseks.

Seire tulemuste ja kontseptuaalse mudeli kooskasutamine loob teadmispõhise

tagasisideahela, mis aitab vältida põhjavee seisundi halvenemist ja toetab

keskkonnajuhtimise läbipaistvust.