Kodakondsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

EELNÕU

13.11.2025

Kodakondsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

§ 1. Kodakondsuse seaduse muutmine

Kodakondsuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahv 4 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 6 senine tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Püsivalt Eestis elamine käesoleva seaduse tähenduses on välismaalase Eestis viibimine

Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis.“;

3) paragrahvi 8 lõige 4 ja § 9 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 13 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Alaealine, kes on sündinud Eestis või kes asub kohe pärast sündi koos vanema või

vanematega püsivalt Eestisse elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünni

hetkest arvates, kui lapse sünni hetkeks on:

1) tema üks vanem elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja teine vanem elab Eestis

elamisloa alusel ning ükski riik ei pea tema vanemaid kehtivate seaduste alusel oma

kodanikuks;

2) teda üksi kasvatav vanem elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja ükski riik ei pea

tema vanemat kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks.“;

5) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 43 järgmises sõnastuses:

„(43) Alla 15-aastane alaealine, kes on sündinud Eestis või kes asub kohe pärast sündi koos

vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama ja elab püsivalt Eestis, saab Eesti

kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kui seda:

1) taotlevad temale vanemad, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult

vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks;

2) taotleb temale teda üksi kasvatav vanem või lapsendaja, kes sooviavalduse esitamise hetkeks

on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste

alusel oma kodanikuks.“;

6) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kui õigusnormid või faktilised asjaolud muutuvad kodakondsuse taotluse menetluse ajal,

kohaldatakse kodakondsuse taotluse esitamise ajal kehtinud õigusnorme. Kui kodakondsuse

taotluse esitanud alaealine saab kodakondsuse taotluse menetluse ajal 18-aastaseks, loetakse, et

ta on kodakondsuse saanud alaealisena.“;

7) paragrahvi 24 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „või Eesti välisesindusele, kui isik elab

püsivalt välisriigis“;

8) paragrahvi 28 lõike 1 punkt 5 ja lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 29 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „kasuks“ sõnadega „või kui isik on mõne

muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest“;

10) seadust täiendatakse §-ga 366 järgmises sõnastuses:

„§ 366. Enne 2027. aasta 1. jaanuari sündinud alaealise Eesti kodakondsuse

saamine

(1) Alla 15-aastane alaealine, kes on sündinud Eestis või kes asus kohe pärast sündi koos

vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni

korras 2027. aasta 1. jaanuarist arvates, kui:

1) vähemalt tema üks vanematest või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate

seaduste alusel oma kodanikuks, on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat;

2) alla 15-aastane alaealine elab püsivalt Eestis.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alaealine ei saa Eesti kodakondsust käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmise korral, kui tema vanemad või last üksi

kasvatav vanem esitab Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutusele taotluse lapse Eesti

kodakondsusest loobumiseks enne 2028. aasta 1. jaanuari.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud määratlus isikutest, keda ükski riik ei pea

kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, hõlmab ka isikuid, kes olid enne 1991. aasta

20. augustit NSV Liidu kodanikud ja keda ükski muu riik ei ole pidanud kehtivate seaduste

alusel oma kodanikuks.“.

§ 2. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine

Euroopa Liidu kodaniku seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 19 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Perekonnaliikmele antakse tähtajaline elamisõigus viieks aastaks.“;

2) paragrahvi 45 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Perekonnaliikmel, kes on perekonnaliikme viibimisõiguse, viisa või tähtajalise

elamisõiguse alusel Eestis elanud vähemalt viis aastat järjest, on õigus alalisele

elamisõigusele.“.

§ 3. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 35 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ning konsulaarametnikul“;

2) paragrahvi 270 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „ja välisesinduses 180 eurot“;

3) paragrahvi 271 lõigetes 2 ja 3 asendatakse arv „115“ arvuga „45“;

4) paragrahvi 271 lõikes 2 asendatakse arv „145“ arvuga „75“.

§ 4. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ……………… 2026

Algatab Vabariigi Valitsus ……………… 2026

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Haridus- ja Teadusministeerium

Justiits- ja Digiministeerium

Kultuuriministeerium

Rahandusministeerium

Välisministeerium

18.11.2025 nr 1-6/3301-1

Eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja

arvamuse avaldamiseks

Esitan ministeeriumidele kooskõlastamiseks ja Politsei- ja Piirivalveametile,

Kaitsepolitseiametile ning UNHCR-ile arvamuse avaldamiseks kodakondsuse seaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Sama:

Politsei- ja Piirivalveamet

Kaitsepolitseiamet

UNHCR

1

Kodakondsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu on töötatud välja, et Eestis sündiv kodakondsuseta laps, kes kehtiva regulatsiooni

kohaselt jääks kodakondsuseta, saaks Eesti kodakondsuse, kui vähemalt üks tema

kodakondsuseta vanematest on lapse sündimise ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis

aastat ja teine kodakondsuseta vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel. Nii on iga Eestis

sündival ja vanematega siin elaval lapsel võimalus omandada kodakondsus.

Samuti tagatakse muudatustega, et Eesti kodakondsuse taotlejatel oleks tegelik ja vahetu side

Eesti riigiga. Lisaks aitavad muudatused paremini veenduda, et Eesti kodakondsuse taotlejad

täidavad Eesti Vabariigi seadusi ja järgivad põhiseaduslikku korda. Samuti luuakse Eesti

kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätete õigusselgus.

Selleks on kavandatud teha järgmised olulisemad muudatused:

1) antakse kodakondsus Eestis sündinud ja siin elavale kodakondsuseta lapsele, kui tema

vanemad on kodakondsuseta ja vähemalt üks vanem on elanud Eestis elamisloa alusel

vähemalt viis aastat ning teine vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel, kuid on siin

elanud vähem kui viis aastat;

2) täpsustatakse Eesti kodakondsuse taotlemisel püsivalt Eestis elamise nõuet;

3) täpsustatakse Eesti kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätteid;

4) muud tehnilised muudatused, et ajakohastada kodakondsuse seadust ning viia see kooskõlla

praeguste vajaduste ja praktikaga.

Eelnõu rakendamine ei too kaasa halduskoormuse kasvu ettevõtetele ega inimestele. Seega

halduskoormuse tasakaalustamise reeglit ei ole eelnõu puhul vaja rakendada. Lapsed, kelle

vanemad on kodakondsuseta, saavad lisategevuseta Eesti kodakondsuse. Eestis elamise nõude

täpsustamine loob sihtrühmale õigusselguse, mida mõistetakse püsiva Eestis elamisena. Tänu

sellele, et muudetakse Euroopa Liidu kodanike perekonnaliikmete tähtajalise elamisõiguse

kehtivusaja tingimusi, muutub alalise elamisõiguse taotlemine isikute jaoks soodsamaks ja

tähtajalist elamisõigust ei ole lühikeseks ajaks enam vaja pikendada. Eelnõu rakendamisega

kaasneb positiivne mõju riigi julgeolekule, siseturvalisusele, välissuhetele ja majandusele.

Mõju riigiasutuste korraldusele, e-riigile ja infoühiskonnale ning sotsiaalne mõju on

väheoluline.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi nõunik Siiri Leskov

([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud

Siseministeeriumi õigusnõunik Maret Saanküll ([email protected]).

Eelnõu väljatöötamisse oli kaasatud Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Keelelahenduste eesti keele

vanemtoimetaja Helen Noormägi ([email protected]).

1.3. Märkused

2

Eelnõu on seotud Välisministeeriumi kavandatava konsulaarseaduse muutmise seaduse

eelnõuga1, millega soovitakse lõpetada Eesti kodakondsusest vabastamise taotluste

vastuvõtmine Eesti välisesindustes.

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, kuid täpsustatakse Euroopa Liidu

kodaniku seadust, millega on ebatäpselt üle võetud direktiiv 2004/38/EÜ2, osas, mis puudutab

Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaega ja alalise

elamisõiguse andmise arvestamist. Samuti muudetakse Euroopa Liidu kodaniku

perekonnaliikme elamisõiguse ja elamisloakaardi eest võetavat riigilõivu, et viia see kooskõlla

eelnimetatud direktiiviga.

Eelnõu väljatöötamine on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2025–20273

koalitsioonileppe punktiga, mille kohaselt Eestis sündivatele lastele halle passe enam ei anta.

Samuti on Eestis sündinud kodakondsuseta lapse õigust kodakondsusele analüüsinud ja

juhtinud tähelepanu vajadusele regulatsiooni muuta õiguskantsler4.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:

1) kodakondsuse seadus (edaspidi KodS) avaldamismärkega RT I, 26.06.2025, 8;

2) riigilõivuseadus (edaspidi RLS) avaldamismärkega RT I, 02.10.2025, 10;

3) Euroopa Liidu kodaniku seadus (edaspidi ELKS) avaldamismärkega RT I, 17.04.2025, 21.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 lõike 2 punkti 1

kohaselt Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest muudetakse KodS-i.

2. Seaduse eesmärk

2.1. Eelnõu eesmärk

Eelnõu eesmärk on:

1) võimaldada igal Eestis sündival ja vanematega siin elaval lapsel omandada Eesti

kodakondsus. Muudatus puudutab neid Eestis sündivaid kodakondsuseta lapsi, kelle vähemalt

üks kodakondsuseta vanem on lapse sündimise ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis

aastat ja teine kodakondsuseta vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel;

2) tagada, et Eesti kodakondsuse taotlejatel oleks tegelik ja vahetu side Eesti riigiga, ning

veenduda, et nad täidavad Eesti Vabariigi seadusi ja järgivad põhiseaduslikku korda;

3) tagada Eesti kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätete õigusselgus;

4) viia ELKS kooskõlla direktiiviga 2004/38/EÜ osas, mis puudutab Euroopa Liidu (edaspidi

EL) kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaega ja alalise elamisõiguse

andmise arvestamist.

1 Eelnõude infosüsteemi toimiku nr 25-0575. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu

kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse

määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ,

73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ. – ELT L 158, 30.04.2004,

lk 77–123. 3 Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja seire juhtlaud. 4 Õiguskantsleri 14. veebruari 2025. aasta seisukoht.

3

2.2. Eelnõu põhiseaduspärasus

Rahvusvahelise õiguse kohaselt võib iga riik otsustada, kes on selle riigi kodanikud. Riigikohtu

üldkogu on leidnud, et „rahvusvaheline õigus jätab üldjuhul iga riigi otsustada kodakondsuse

saamise täpsed tingimused. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused

määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses“.5 Sellest

hoolimata peavad riikide kodakondsuse seadused olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja

üldtunnustatud põhimõtetega.

Rahvusvahelises õiguses on kodakondsuse tunnustamiseks teiste riikide poolt vajalik „tõelise

sideme“ (ingl genuine link) olemasolu riigi ja isiku vahel. Kodakondsuse andmine inimestele,

kellel see side puudub, on küsitav ning näiteks õigust isiku diplomaatilisele kaitsele ei taga.

Teine oluline põhimõte on, et riigid ei tohi sekkuda teise riigi suveräänsesse õigusesse kindlaks

määrata oma kodanikkond. Muus osas on rahvusvahelise (tava)õiguse reeglid alles

kujunemisjärgus. Kuigi inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 15 lõikes 1 on sätestatud, et

„igaühel on õigus kodakondsusele“, ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise

pakti artikli 25 lõike 3 esimese lause ning lapse õiguste konventsiooni artikli 7 kohaselt on igal

lapsel õigus omandada kodakondsus, ei ole vähemalt valitseva seisukoha järgi kellelgi

inimõigust mingile kindlale kodakondsusele. Kõige enam potentsiaali olla tunnustatud

rahvusvahelise tavaõiguse normina on põhimõttel, mille järgi on lapsel õigus omandada

sünniriigi kodakondsus, kui ta vastasel juhul jääks kodakondsuseta.6

PS-i § 8 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti

kodakondsusele sünnilt. Igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus

selle taastamisele. Kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Kelleltki ei

tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust. Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja

taastamise tingimused ning kord on sätestatud kodakondsuse seaduses.

Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused on sätestatud KodS-i §-s 6.

Isik, kes soovib saada Eesti kodakondsuse, peab olema vähemalt 15-aastane ja omama

pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust, lisaks peab ta olema elanud Eestis

vähemalt kaheksa aastat, millest viis aastat püsivalt. Kehtivas KodS-is ei ole määratletud

püsivalt Eestis elamise nõude sisu. Ka välismaalaste seaduses (edaspidi VMS) on loobutud

Eestis püsiva elamise nõude sisustamisel konkreetsetest tähtaegadest. Välismaalase püsiv

Eestis elamine VMS-i § 6 tähenduses on välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või

elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis. Lisaks peab isikul olema

registreeritud elukoht ja legaalne sissetulek, ta peab oskama eesti keelt ning tundma PS-i ja

KodS-i. KodS-i § 21 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust või selle taastamisest keeldutakse

isikule, kes ei ole lojaalne Eesti riigile7. Seega on tegemist Euroopas harilike

naturalisatsioonitingimustega. Erandid on ette nähtud kodakondsuse andmisel eriliste teenete

5 RKÜKo 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 3-3-1-101-06, p 18; RKHKo 3-3-1-42-08, p 28. 6 K. Albi. PS § 8 kommentaarid, p 8. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, viies, parandatud

ja täiendatud väljaanne. Justiitsministeerium: 2020. https://pohiseadus.ee/public/PSkomm2020.pdf. 7 KodS-i § 21 kohaselt ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes:

1) on Eesti kodakondsuse taotlemisel valeandmete esitamisega varjanud asjaolusid, mis välistavad talle Eesti

kodakondsuse andmise või taastamise;

2) ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi;

3) on tegutsenud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu;

4) on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus

ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest;

5) on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses;

6) on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti tema

abikaasale või registreeritud elukaaslasele, kes on saabunud Eestisse seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse,

reservi või erru.

4

eest, alaealistele, teovõimetutele isikutele, puuetega isikutele ja vähemalt 65-aastastele

inimestele.

Lisaks on KodS-i § 13 lõike 4 kohaselt võimalik saada Eesti kodakondsus naturalisatsiooni

korras sünni hetkest arvates alla 15-aastasel alaealisel, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe

pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama, kui tema vanemad või last

üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse

sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat. KodS-i § 13 lõike 5 kohaselt ei

omanda laps Eesti kodakondsust juhul, kui tema vanemad esitavad sellekohase taotluse enne

lapse üheaastaseks saamist. Sätete eesmärk on võimaldada igal Eestis sündival lapsel omandada

kodakondsus.

Riigikohus on oma lahendistes korduvalt leidnud, et PS-i kohaselt ei eksisteeri subjektiivset

õigust kodakondsusele naturalisatsiooni teel8. Kuigi Riigikohus on leidnud, et

„naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise

tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud

kontrollipädevus9“, on Riigikohus siiski seisukohal, et kodakondsuse andmist reguleerivate

normide kehtestamisel tuleb arvestada ka muude PS-i normidega, sealhulgas

võrdsuspõhiõigusega10. Nii eeldab võrdne kohtlemine naturalisatsiooni korras kodakondsuse

andmisel seda, et inimestele loodaks kodakondsuse saamiseks võrdsed tingimused, mis

arvestaksid näiteks nende keeleõpet takistava halva kuulmisega11. Võrdsed tingimused

kodakondsuse saamiseks ei ole loodud ka nendele lastele, kelle mõlemad vanemad on

kodakondsuseta, kuid vähemalt üks neist on elanud Eestis enne lapse sündi elamisloa alusel alla

viie aasta. Sellisel juhul jääb laps kodakondsuseta.

Eelnõuga selline olukord likvideeritakse ja edaspidi on võimalik Eesti kodakondsus saada ka

nendel Eestis sündivatel kodakondsuseta lastel, kelle vähemalt üks kodakondsuseta vanem on

lapse sündimise ajaks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja teine kodakondsuseta

vanem elab samuti Eestis elamisloa alusel.

2.3. Eelnõu väljatöötamise kavatsus

KodS-i muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus12 oli eelnõude infosüsteemis

kooskõlastamisel 02.–23.10.2025. Selle kooskõlastasid Kultuuriministeerium,

Välisministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium märkusteta. Arvamust avaldasid

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Amet (edaspidi UNHCR) ja PPA.

PPA ettepanekuid on eelnõu väljatöötamisel võimaluse piires arvestatud.

UNHCR tegi väljatöötamiskavatsusele ettepanekud kasutada KodS-i § 13 lõikes 4 „seadusliku

elamise“ asemel „alaline elukoht“, muudatus ei hõlma lapsi vanuses 15‒17 ning olukorda, kus

vanematel on kodakondsus, kuid see ei kandu üle lapsele.

Eelnõu ja seletuskirja koostamisel ei ole UNHCR-i ettepanekutega arvestatud, kuna Eestis

elavad määratlemata kodakondsusega isikud ja kodakondsuseta isikud samuti elamisloa alusel,

sealhulgas tähtajalise elamisloa alusel, mida loetakse samuti seaduslikuks Eestis elamiseks. Kui

märkida „seadusliku elamise“ asemel „elavad alaliselt Eestis“, tähendab see pikaajalise elaniku

elamisloa alusel Eestis elamist. Samuti taotlevad Eestis kodakondsust 15-aastased isikud ise,

8 RKÜKo 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 3-3-1-101-06, p 18. 9 RKHKo 20.10.2008, 3-3-1-42-08, p 28. 10 RKHKm 3-3-1-5-97, p 3; RKÜKo 3-3-1-47-03, p 23; RKÜKo 3-3-1-101-06, p 18; RKHKo 3-3-1-42-08, p 28. 11 RKÜKo 3-3-1-47-03. 12 Eelnõude infosüsteemi toimiku nr 25-1075.

5

mis tähendab, et esimese muudatuse sihtrühma ei ole vaja laiendada 15‒17-aastastele

alaealistele. Kui teise riigi kodanikest vanemad, kelle lapsele ei kandu üle tema vanemate

kodakondsus, soovivad enda ja oma lapse tuleviku siduda Eesti riigiga, on neil võimalus

taotleda Eesti kodakondsust endale koos lapsega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse KodS-i, §-ga 2 muudetakse

ELKS-i, §-ga 3 muudetakse RLS-i ja eelnõu §-s 4 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.

Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks KodS-i § 4, mille kohaselt antakse Eesti

kodakondsuse saanud või taastanud isikule käesolevas seaduses sätestatud korras

kodakondsustunnistus. Muudatusega viiakse seadus kooskõlla praktikaga. Kuna praegu enam

kodakondsustunnistusi välja ei anta ja andmevahetus toimub elektrooniliselt, ei ole

kodakondsustunnistuse väljaandmist reguleerivat sätet enam vaja. Isiku kodakondsuse andmed

nähtuvad nii rahvastikuregistrist kui ka PPA andmebaasidest.

Eelnõu § 1 punktiga 2 loetakse KodS-i § 6 senine tekst lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse

lõikega 2, milles sätestatakse püsivalt Eestis elamise mõiste. KodS-i § 6 punkti 21 kohaselt peab

välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, olema elanud enne Eesti kodakondsuse

saamise taotluse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa

aastat, millest viis aastat püsivalt. Praegu tuleb KodS-is sätestatud püsivalt Eestis elamise nõuet

tõlgendada koosmõjus VMS-iga, sest enne kodakondsuse saamist on isik välismaalane, kellele

kohaldub VMS. VMS-i § 6 kohaselt on välismaalase püsiv Eestis elamine välismaalase Eestis

viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine elukoht on Eestis. VMS-is

ega KodS-is ei ole sätestatud kindlat päevade arvu, mis tõendaks taotleja püsivalt Eestis elamist.

Varem oli selleks nõue viibida Eestis vähemalt 183 päeva aasta jooksul. Kehtivas KodS-is

puudub püsivalt Eestis elamise regulatsioon ja viide, et kodakondsuse taotlejale kohaldub VMS.

Viimastel aastatel on Eesti kodakondsuse taotlejate arv kasvanud selliste välisriigi kodanike

võrra, kellel on kehtiv Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, kuid kes tegelikult püsivalt Eestis

ei ela ja viibivad Eestis igal aastal vaid lühikest aega (näiteks ainult paar päeva aasta jooksul)

ning kelle lojaalsust Eestile ja valmisolekut järgida Eesti seadusi ja põhiseaduslikku korda ei

ole võimalik seetõttu kindlaks teha. Muudatus tehakse, et kõrvaldada ebaselgus, kuidas

tõlgendada Eesti kodakondsuse taotlemise korral nõuet, et taotleja peab olema püsivalt Eestis

elanud viis aastat. Sarnaselt VMS-iga sätestatakse KodS-is, et püsivalt Eestis elamine on

välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel, kui tema peamine

elukoht on Eestis. Muudatuse tulemusena sätestatakse KodS-is püsivalt Eestis elamise

definitsioon ja konkreetsed tingimused, mis aitavad edaspidi tõhusamalt tuvastada, et

kodakondsuse taotlejal on tegelik side Eestiga ning ta järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja teisi

õigusakte.

Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks KodS-i § 8 lõige 4 ja § 9 lõige 3. KodS-i § 8

lõike 4 kohaselt antakse eesti keele eksami sooritanud isikule vastav tunnistus. KodS-i § 9

lõike 3 kohaselt antakse PS-i ja KodS-i tundmise eksami sooritanud isikule vastav tunnistus.

Muudatusega viiakse seadus kooskõlla praktikaga. Kuna praegu enam tunnistusi välja ei anta

ja andmevahetus toimub elektrooniliselt, ei ole tunnistuste väljaandmist reguleerivaid sätteid

vaja.

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse KodS-i § 13 lõiget 4. KodS-i § 13 lõike 4 kohaselt saab

alla 15-aastane alaealine, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos vanema

või vanematega püsivalt Eestisse elama, Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünni

hetkest arvates, kui tema vanemad või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate

6

seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt

viis aastat. Seega ei saa Eesti kodakondsust Eestis sündinud kodakondsuseta laps, kelle

vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud, kuid vähemalt üks lapse vanematest on lapse sündimise

ajaks elanud Eestis elamisloa alusel vähem kui viis aastat.

Muudatusega täpsustatakse sätte sõnastust selliselt, et edaspidi saaks automaatselt

naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse Eestis sündinud ja siin elavad lapsed, kes ei

omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust, juhul kui vähemalt üks lapse vanem on elanud Eestis

seaduslikult vähemalt viis aastat enne lapse sündi ning teine vanem elab samuti elamisloa alusel

Eestis ning vanemad ei ole ühegi riigi kodanikud. Sellise muudatuse tulemusena saaks edaspidi

kodakondsuse Eestis sündinud laps, kes kehtiva regulatsiooni kohaselt jääks kodakondsuseta

üksnes seetõttu, et üks tema vanematest on Eestis elanud vähem kui viis aastat.

Eelnõu § 1 punktiga 5 täiendatakse KodS-i § 13 lõikega 43. KodS-i §-s 13 on sätestatud Eesti

kodakondsuse saamine alaealisena. Sätte kohaselt saab edaspidi naturalisatsiooni korras Eesti

kodakondsuse alla 15-aastane alaealine, kes on sündinud Eestis või kes asub kohe pärast sündi

koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse elama ja elab püsivalt Eestis, kui seda:

1) taotlevad temale vanemad, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult

vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks;

2) taotleb lapsele teda üksi kasvatav vanem, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on elanud

Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma

kodanikuks.

Muudatuse tulemusena on Eestis sündinud kodakondsuseta lapsel võimalik saada Eesti

kodakondsus, kui tema vanem(ad) ei ole ühegi riigi kodanik(ud), aga vanemad või last üksi

kasvatav vanem on elanud Eestis elamisloa alusel enne lapse sündi vähem kui viis aastat. Viie

aasta pikkuse elamise nõude täitmise ja lapsele kodakondsuse taotluse esitamisega on välja

selgitatud ka vanema(te) soov siduda nii enda kui ka oma lapse tulevik Eesti riigiga.

Kehtiva KodS-i kohaselt ei ole sellises olukorras kodakondsuseta lapsel võimalik Eesti

kodakondsust saada ka pärast seda, kui ka tema vanema(te)l on täitunud Eestis elamisloa alusel

viis aastat elamist, sest kehtivas KodS-is on ette nähtud võimalus anda kodakondsuseta lapsele

lihtsustatud korras Eesti kodakondsus ainult kohe pärast tema sündi. Õiguskantsler leidis oma

14. veebruari 2025. aasta märgukirjas nr 7-4/230561/2501061 põhiseaduskomisjonile, et

selline olukord piirab põhjendamatult lapse õigusi. Riik peab tagama, et Eestis sündinud laps,

kes ei omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust, ei jääks kodakondsuseta. Pole mõistlikku

põhjust, miks osa lapsi jäetakse kodakondsuseta, kuigi nad on Eestis sündinud, saavad Eesti

elamisloa ja on oma vanemate kaudu Eesti riigiga seotud.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse KodS-i § 20 lõikega 4, mille kohaselt kohaldatakse

kodakondsuse taotluse esitamise ajal kehtinud õigusnorme, kui õigusnormid või faktilised

asjaolud muutuvad kodakondsuse taotluse menetluse ajal. Näiteks kui kodakondsuse taotluse

esitanud alaealine saab kodakondsuse taotluse menetluse ajal 18-aastaseks, loetakse, et ta on

kodakondsuse saanud alaealisena. Muudatus tehakse õigusselguse huvides. Selgemat

regulatsiooni vajab olukord, kui kodakondsuse saamise taotlus on esitatud enne taotleja

18-aastaseks saamist. Sellisel juhul laieneb taotlejale KodS-i § 3 lõikes 1 sätestatud

topeltkodakondsuse omamise luba kuni tema 21-aastaseks saamiseni ka juhul, kui ta saab

kodakondsuse taotluse menetluse ajal 18-aastaseks. Selliseid isikuid on aastas umbes 20–30.

Eelnõu § 1 punktiga 7 jäetakse KodS-i § 24 lõikest 1 välja tekstiosa „või Eesti välisesindusele,

kui isik elab püsivalt välisriigis“. KodS-i § 24 lõike 1 kohaselt esitatakse dokumendid Eesti

kodakondsusest vabastamiseks Vabariigi Valitsuse poolt volitatud valitsusasutusele või Eesti

7

välisesindusele, kui isik elab püsivalt välisriigis. Välisministeeriumi kavandatava

konsulaarseaduse muudatusega13 soovitakse lõpetada Eesti kodakondsusest vabastamise

taotluste vastuvõtmine Eesti välisesindustes. Kui teenuse osutamine lõpetatakse, ei saa kehtima

jääda säte, mis seda võimaldab. Edaspidi jääb Eesti kodakondsusest vabastamise taotlusi vastu

võtvaks asutuseks üksnes PPA. Inimesed saavad edaspidi esitada kodakondsuse vabastamise

taotlusi posti või e-posti teel PPA-le. Välisministeerium ei menetle neid taotlusi, vaid edastab

need PPA-le. Kuna taotlusi saab esitada ka muul viisil, puudub vajadus, et välisesindused neid

vastu võtaksid.

Eelnõu § 1 punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks KodS-i § 28 lõike 1 punkt 5 ja lõige 4. KodS-i

§ 28 lõike 1 punkti 5 kohaselt võetakse Eesti kodakondsus ära Vabariigi Valitsuse korraldusega

isikult, kes on mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest.

KodS-i § 29 lõike 1 kohaselt loetakse isik Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt

Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti

kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Mõlemal juhul

kohaldatakse sätet isiku suhtes, kes on saanud Eesti kodakondsuse alaealisena, arvestades

KodS-i § 3 lõikes 1 sätestatud erisust. Nimetatud sätted ei ole selgelt eristatavad, sest nende

sihtrühm on sarnane ja otsuse tagajärjed (inimene ei ole enam Eesti kodanik) on samad ning

erinevus seisneb peamiselt otsustuse tasandis. Kuna Eesti kodanik ei või üldjuhul olla samal

ajal mõne muu riigi kodakondsuses, ei saa Vabariigi Valitsus ega ka Vabariigi Valitsuse

volitatud valitsusasutus teha teistsugust otsust. Õigusselguse huvides on mõistlik sätestada, et

mõlemal juhul loeb Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus isiku kodakondsuse kaotanuks,

kuna sellise otsuse tegemine on riigi ressursse säästvam ja menetluslikult ökonoomsem kui

Vabariigi Valitsuse korraldusega kodakondsuse äravõtmine.

KodS-i § 28 lõike 4 kohaselt kohaldatakse isiku suhtes, kes on saanud Eesti kodakondsuse

alaealisena, samuti kõnesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatut, arvestades KodS-i § 3

lõikes 1 sätestatud erisust. Kuna kõnesolevas sättes viidatakse kehtetuks tunnistatavale sättele,

tuleb kehtetuks tunnistada ka viitav säte.

Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse KodS-i § 29 lõiget 1 selliselt, et Vabariigi Valitsuse

volitatud valitsusasutus võib lugeda isiku Eesti kodakondsuse kaotanuks juhul, kui isik on mõne

muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest. Muudatus on seotud

eelnõu § 1 punktiga 8 tehtava muudatusega, millega nähakse ette, et Vabariigi Valitsuse

volitatud valitsusasutus loeb isiku kodakondsuse kaotanuks, kui ta on muu riigi kodakondsuses,

kuna sellise otsuse tegemine on riigi ressursse säästvam ja menetluslikult ökonoomsem kui

Vabariigi Valitsuse korraldusega kodakondsuse äravõtmine.

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse KodS-i §-ga 366. Tegemist on rakendussättega, mis on

seotud eelnõu § 1 punkti 5 muudatusega, millega reguleeritakse kodakondsuse saamine

alaealisena. Rakendussättega reguleeritakse enne 2027. aasta 1. jaanuari sündinud alaealise

Eesti kodakondsuse saamine. Praegu on Eestis seitse last, kellele Eesti kodakondsuse

andmiseks on vaja luua vastav rakendussäte, et ka neil oleks võimalik saada Eesti kodakondsus.

Eelnõu § 2 punktiga 1 muudetakse ELKS-i § 19 lõiget 1 ja sätestatakse, et EL-i kodaniku

perekonnaliikmele antakse tähtajaline elamisõigus viieks aastaks. ELKS-iga on Eesti õigusesse

üle võetud direktiiv 2004/38/EÜ. ELKS-i § 13 kohaselt omandab EL-i kodanik tähtajalise

elamisõiguse viieks aastaks, kui ta registreerib elukoha Eestis. Perekonnaliikmele antakse

tähtajaline elamisõigus PPA otsusega kuni viieks aastaks, kuid mitte kauemaks kui EL-i

kodaniku Eestis elamise ajaks (ELKS-i §-d 18 ja 19). Seega loetakse viit aastat Eestis

13 Eelnõude infosüsteemi toimiku nr 25-0575.

8

seaduslikku elamist EL-i kodaniku puhul alates elukoha registreerimisest ja perekonnaliikme

puhul alates elamisloa andmisest. Selle tulemusena tekib olukord, kus EL-i kodaniku

perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaeg on paratamatult lühem kui viis aastat ja

selle kehtivusaeg lõpeb enne, kui tal tekib võimalus taotleda alalist elamisõigust, mistõttu ta

peab pikendama tähtajalist elamisõigust üksnes sellepärast, et alalise elamisõiguse saamiseks

nõutavast ajast jääb veidi aega puudu.

Direktiivi 2004/38/EÜ artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et EL-i kodaniku perekonnaliikme

elamisluba kehtib viis aastat alates selle väljaandmisest või liidu kodaniku kavandatava

elamisperioodi ajal, kui see on lühem kui viis aastat. Kuna Eesti õiguses ei ole ette nähtud sellist

olukorda, et EL-i kodanik saaks tähtajalist elamisõigust taotleda omale lühemaks ajaks kui viis

aastat (küll aga saab ta selle enne viie aasta möödumist lõpetada, registreerides oma elukoha

väljaspool Eestit), siis ei ole ka tema perekonnaliikmele vajadust anda elamisluba lühemaks

ajaks kui viis aastat.

Eelnõu § 2 punktiga 2 muudetakse ELKS-i § 45 lõiget 1 ja sätestatakse, et perekonnaliikmel,

kes on perekonnaliikme viibimisõiguse, viisa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elanud

vähemalt viis aastat järjest, on õigus alalisele elamisõigusele. Siseministeerium küsis SOLVIT

Eesti kaudu ka Euroopa Komisjoni mitteametliku õigusliku hinnangu küsimuses, kas

seadusliku elamise perioodi hulka tuleb lugeda ka direktiivi artikli 6 tingimustele vastavat

liikmesriigis elamise perioodi. Komisjon leidis 8. mail 2025. aastal antud mitteametlikus

seisukohas, et alalise elukoha omandamiseks arvestatav elamisperiood algab ajast, kui EL-i

kodanikud ja nende perekonnaliikmed vastavad direktiivi 2004/38/EÜ tingimustele, eelkõige

selle artiklis 7, artikli 12 lõikes 2 või artikli 13 lõikes 2 sätestatud tingimustele. Samuti on

Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjades C-424/10 ja C-425/10 tehtud otsuse punktis 46 märgitud,

et „sellest järeldub, et seadusliku elamise mõistet, mida direktiivi 2004/38 artikli 16 lõikes 1

sisalduv termin „kes on elanud seaduslikult“ tähendab, tuleb mõista kui selles direktiivis ja

eelkõige artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavat elamist“. Kohtuasjas C-378/12

tehtud otsuse punktis 19 on sedastatud, et „liidu kodaniku pereliikmete – kes ei ole liikmesriigi

kodanikud – kohustus elada vastava ajavahemiku jooksul koos selle liidu kodanikuga

vastuvõtvas liikmesriigis eeldab, et sellega kaasneb nendele isikutele kindlasti ka elamisõigus

direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 2 alusel kui pereliikmetele, kes on liidu kodanikuga

vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühinevad temaga, mistõttu saab arvesse võtta üksnes neid

pereliikmete elamisperioode, mis vastavad selle direktiivi artikli 7 lõikes 2 ette nähtud

tingimusele“. Seega nähtub nimetatud kohtuotsustest, et elamisperioodi puhul saab arvesse

võtta üksnes neid elamisperioode, mis vastavad direktiivi artikli 7 tingimustele. Direktiivi

analüüsi ja Euroopa Komisjoni 8. mai 2025. aasta mitteametliku seisukoha põhjal tuleb alalise

elamisõiguse taotlemisel nõutava viieaastase Eestis elamise perioodi hulka lugeda nii EL-i

kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise aeg kui ka sellele

vahetult eelnev Eestis elamisõigust omava EL-i kodaniku perekonnaliikmena Eestis ajutiselt

viibitud aeg.

Eelnõu § 3 punktidega 1 ja 2 muudetakse RLS-i § 35 lõiget 2 ja § 270 lõiget 2. Muudatus on

seotud eelnõu § 1 punktis 7 tehtava muudatusega, mille kohaselt Eesti välisesindused ei võta

edaspidi vastu Eesti kodakondsusest vabastamise taotlusi. Seetõttu on vaja kehtetuks tunnistada

ka RLS-i sätted, millega on kehtestatud Eesti välisesinduses taotluse esitamise riigilõiv ja mis

annavad konsulaarametnikule õiguse isiku majanduslikust olukorrast lähtuvalt või riigiasutuse

või kohaliku omavalitsuse üksuse organi põhjendatud taotluse alusel vabastada isik RLS-i

§-s 270 sätestatud riigilõivu tasumisest või vähendada tasutava riigilõivu määra.

Eelnõu § 3 punktidega 3 ja 4 muudetakse RLS-i § 271 lõikeid 2 ja 3, sest

direktiivi 2004/38/EÜ artikli 25 lõikes 2 on sätestatud, et kõik direktiivi artikli 25 lõikes 1

9

nimetatud dokumendid antakse välja tasuta või sellise tasu eest, mis ei ületa liikmeriigi

kodanikelt samalaadsete dokumentide väljaandmise eest võetavat tasu.

RLS-i § 271 lõikes 1 on sätestatud, et EL-i kodaniku alalise elamisõiguse registreerimise

taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 45 eurot. Eesti kodaniku isikutunnistuse

väljaandmise taotluse läbivaatamise eest tuleb üldjuhul tasuda riigilõivu 45 eurot (RLS-i § 272

lõike 1 esimene lause).

RLS-i kohaselt tuleb EL-i kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse taotluse,

tähtajalise elamisõiguse pikendamise taotluse või alalise elamisõiguse registreerimise taotluse

läbivaatamise eest tasuda riigilõivu 115 eurot (RLS-i § 271 lõiked 2 ja 3).

Euroopa Komisjon vastas 8. mail 2025 SOLVIT-i keskusele peale alalise elamisõiguse

sisustamise küsimuse ka direktiivi 2004/38/EÜ artikli 25 lõike 2 tõlgendamise ja riigilõivu

suurust puudutavate küsimuste kohta. Komisjon märkis, et selles sättes viidatud mõistet „tasu“

tuleb mõista kui kogu kulu, mis seondub elamisloakaardi saamisega. Komisjon leidis, et

elamisloakaardid on direktiivi 2004/38/EÜ tähenduses võrreldavad riiklike isikut tõendavate

dokumentidega (ID-kaartidega), arvestades neid iseloomustavaid omadusi. Kuna Eesti ID-

kaartide väljaandmise eest tuleb tasuda 45 eurot, siis järelikult ei tohi ka elamisloakaartide

väljaandmise eest võtta tasu rohkem kui 45 eurot. Niisiis on Euroopa Komisjon leidnud, et

Eestis kehtestatud riigilõiv on vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu §-ga 4 sätestatakse seaduse jõustumine. Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril, et

jõuaks teha PPA infosüsteemides muudatustega kaasnevad infotehnoloogilised arendused.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu õigust, kuid täpsustatakse Euroopa Liidu kodaniku

seadust, millega on ebatäpselt üle võetud direktiiv 2004/38/EÜ, osas, mis puudutab Euroopa

Liidu kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaega ning alalise

elamisõiguse andmise arvestamist, samuti muudetakse Euroopa Liidu kodaniku

perekonnaliikme elamisõiguse ja elamisloakaardi eest võetavat riigilõivu, et viia see kooskõlla

eelnimetatud direktiiviga.

6. Seaduse mõjud

6.1. Kavandatav muudatus 1 – naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse andmine Eestis

sündinud ja siin elavatele lastele, kes ei omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust, juhul kui

vähemalt üks lapse vanem on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat enne lapse

sündi ning teine vanem elab samuti elamisloa alusel Eestis ja vanemad ei ole ühegi riigi

kodanikud. Samuti saavad kodakondsuseta vanemad, kes ei olnud lapse sünni hetkeks Eestis

viit aastat seaduslikult elanud, taotleda kodakondsuseta lapsele Eesti kodakondsust, kui neil

täitub viis aastat seaduslikult Eestis elamist.

10

6.1.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: praegu on seitse sellist alla 18-aastast last, kes saaksid muudatuse tulemusena Eesti

kodakondsuse.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta

Kui lapse üks vanem on lapse sünni ajaks elanud Eestis vähemalt viis aastat ja teine vanem on

elanud Eestis vähem kui viis aastat, saab laps automaatselt naturalisatsiooni korras Eesti

kodakondsuse. Nii ei jää laps kodakondsuseta. Lapse üks vanem elab püsivalt Eestis ja teine

elab samuti elamisloa alusel Eestis, nende taust on Eesti riigile teada ja neil on riigiga tekkinud

side. Samuti saavad kodakondsuseta vanemad, kes ei olnud lapse sünni hetkeks Eestis viit aastat

seaduslikult elanud, taotleda kodakondsuseta lapsele Eesti kodakondsuse, kui neil täitub viis

aastat seaduslikult Eestis elamist. Tõenäoliselt on nad valmis ka edaspidi Eestis elama.

Muudatusega kaasneva mõju esinemise sagedus on väike, sest selliseid lapsi sünnib Eestis väga

vähe ja neile kodakondsuse andmine on ühekordne toiming. Mõju ulatus on samuti väike, sest

sihtrühma käitumises erilisi muutusi ei toimu ning puudub tarvidus muutustega kohanemiseks

mõeldud tegevuste järele.

Muudatusega kaasnev ebasoovitav mõju on, et Eestis sündinud lapse vanemad on jätkuvalt

kodakondsuseta ja nende puhul on seega suurem tõenäosus, et nad ei ole Eesti ühiskonda

lõimunud (näiteks ei oska eesti keelt), mistõttu kasvab laps keskkonnas, mis ei toeta piisavalt

tema lõimumist Eesti ühiskonda. Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike, sest kui üks

vanem elab juba püsivalt Eestis ning teine elab samuti Eestis või vanematel täitub viis aastat

Eestis elamist, näitab see nende soovi olla Eesti riigiga ka edaspidi seotud. Lisaks on sellisid

isikuid väga vähe.

Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatus avaldab sihtrühmale positiivset sotsiaalset mõju,

sest võimaldab saada Eesti kodakondsuse ka neil Eestis sündinud lastel, kelle üks vanematest

või mõlemad vanemad ei ole lapse sündimise ajaks Eestis viis aastat püsivalt elanud ja kes

jääksid kehtiva regulatsiooni kohaselt kodakondsuseta.

6.2. Kavandatav muudatus 2 – Eesti kodakondsuse taotlemise korral püsivalt Eestis

elamise nõude täpsustamine.

6.2.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Eesti kodakondsust taotles 2022. aastal 1313 isikut, 2023. aastal 1311 isikut ja

2024. aastal 1086 isikut, seega keskmiselt 1236 isikut aastas. PPA hinnangul on iga kuu

keskmiselt viis taotlejat, kelle puhul on kahtlus, et nad ei ela püsivalt Eestis. Seega on sihtrühma

suurus umbes 60 inimest aastas.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta

Need inimesed, kes tegelikult Eestis ei ela, vaid viibivad Eestis harva ja lühikest aega, ei saa

Eesti kodakondsust. Muudatusega kaasneva mõju esinemise sagedus on väike, sest Eesti

kodakondsuse taotlemine on ühekordne tegevus. Mõju ulatus on samuti väike, sest sihtrühma

käitumises erilisi muutusi ei toimu ja puudub tarvidus muutustega kohanemiseks mõeldud

tegevuste järele.

Sihtrühmale ei kaasne muudatusega ebasoovitavat mõju. Pigem toob muudatus sihtrühmale

õigusselguse, mida mõistetakse püsiva Eestis elamisena.

11

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju ei ole sihtrühmale oluline.

6.2.2. Mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele

Sihtrühm: Eesti elanikud. 2025. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 369 285 inimest14.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta

Eesti kodakondsust saavad taotleda need inimesed, kes elavad tegelikult Eestis ning kellel on

püsiv ja tõeline side Eesti riigiga. Lisaks on kontrollitud, et taotleja järgib Eesti põhiseaduslikku

korda ja teisi Eesti seadusi. Mõju ulatus on väike. Muudatus mõjutab positiivselt Eesti elanike

turvalisust. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna muudatused ei mõjuta Eesti elanike

igapäevast elukorraldust. Samuti on Eesti elanike kokkupuude muudatustega ebaregulaarne ja

juhuslik.

Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule ega

siseturvalisusele. Mõju Eesti elanikele on väike ja muudatused toovad kaasa pigem positiivse

mõju.

6.3. Kavandatav muudatus 3 – Eesti kodakondsuse äravõtmise ja kaotanuks lugemise sätete

täpsustamine.

6.3.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutus (ehk PPA) on oma otsusega lugenud

Eesti kodakondsuse kaotanuks KodS-i § 29 alusel 2022. aastal 85 isikul, 2023. aastal 68 isikul

ning 2024. aastal 70 isikul. Eesti kodakondsust KodS-i § 28 lõike 1 punkti 5 alusel ei ole

Vabariigi Valitsus kelleltki ära võtnud.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta

Sihtrühmale mõju puudub, kuna sisuliselt sihtrühma kohta tehtav otsus ei muutu, vaid

täpsustatakse üksnes otsustustasandit. Muudatus ei mõjuta otsuse sisu. Seega on mõju ulatus

väike. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna muudatused ei mõjuta sihtrühma igapäevast

elukorraldust, sihtrühma kokkupuude muudatustega on ebaregulaarne ja juhuslik.

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju ei ole sihtrühmale oluline, kuna sisuliselt sihtrühma

kohta tehtav otsus ei muutu, vaid täpsustatakse üksnes otsustustasandit.

6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele

Sihtrühm: PPA kuus ametnikku, kes tegelevad kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse ja

otsuste tegemisega.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta

Mõju puudub, kuna ka praegu teeb PPA Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsuseid

KodS-i § 29 alusel.

14 Statistikaamet. Rahvaarv.

12

Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule ega

siseturvalisusele.

6.4. Kavandatav muudatus 4 – viia ELKS kooskõlla direktiiviga 2004/38/EÜ osas, mis

puudutab EL-i kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaega ja alalise

elamisõiguse andmise arvestamist.

6.4.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: tähtajalist elamisõigust taotles 2022. aastal 159 EL-i kodaniku perekonnaliiget,

2023. aastal 118 EL-i kodaniku perekonnaliiget ja 2024. aastal 123 EL-i kodaniku

perekonnaliiget. Seega on sihtrühma suurus umbes 133 inimest aastas.

Alalist elamisõigust taotles 2022. aastal 11 EL-i kodaniku perekonnaliiget, 2023. aastal 24 EL-i

kodaniku perekonnaliiget ja 2024. aastal 23 EL-i kodaniku perekonnaliiget. Seega on sihtrühma

suurus umbes 19 inimest aastas.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta

Kaotatakse olukord, kui EL-i kodaniku perekonnaliikme tähtajalise elamisõiguse kehtivusaeg

on lühem kui viis aastat ja tähtajalise elamisõiguse kehtivusaeg lõpeb enne, kui EL-i kodaniku

perekonnaliikmel tekib võimalus taotleda alalist elamisõigust. Seega ei pea ta edaspidi

pikendama tähtajalist elamisõigust üksnes sel põhjusel, et alalise elamisõiguse saamiseks

nõutavast ajast jääb veidi aega puudu.

Ebasoovitava mõju esinemise riski sihtrühmale ei kaasne.

Järeldus mõju olulisuse kohta: mõju on sihtrühmale oluline, muutes nii tähtajalise

elamisõiguse kui ka alalise elamisõiguse taotlemise tingimused soodsamaks.

6.4.2. Mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele

Sihtrühm: Eesti elanikud. 2025. aasta alguse seisuga elas Eestis 1 369 285 inimest.

Avalduva mõju kirjeldus sihtrühmale ja järeldus olulisuse kohta

Eestis elavaid isikuid muudatus ei puuduta, sest sisuliselt ei muudeta elamisõiguse andmise

tingimusi, vaid üksnes selle kehtivusaega. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna

muudatused ei mõjuta Eesti elanike igapäevast elukorraldust. Samuti on Eesti elanike

kokkupuude muudatustega ebaregulaarne ja juhuslik.

Järeldus mõju olulisuse kohta: muudatus ei avalda olulist mõju riigi julgeolekule ega

siseturvalisusele. Mõju Eesti elanikele on väike ja muudatused toovad kaasa pigem positiivse

mõju.

6.5. Koondmõju haldus- ja töökoormusele

Koondmõju inimeste halduskoormusele on positiivne, kuid väheoluline. Eestis elamise nõude

täpsustamine loob sihtrühmale õigusselguse, mida mõistetakse püsiva Eestis elamisena.

Lapsed, kelle vanemad on kodakondsuseta, saavad Eesti kodakondsuse, mis kehtiva KodS-i

kohaselt ei ole praegu võimalik. Samas ei kaasne laste kodakondsuse saamisega inimestele

lisategevusi. Tänu sellele, et muudetakse EL-i kodanike perekonnaliikmete tähtajalise

elamisõiguse kehtivusaja tingimusi, muutub alalise elamisõiguse taotlemine isikute jaoks

soodsamaks ja tähtajalist elamisõigust ei ole lühikeseks ajaks enam vaja pikendada.

13

Ametiasutuste töökoormusele on mõju samuti positiivne, kuid väheoluline. PPA ametnike

töökorraldus eriti ei muutu ja töökoormus võib pigem väheneda. Muudatused võivad

töökoormust märkimisväärselt vähendada näiteks seetõttu, et PPA ei anna enam välja

kodakondsustunnistusi. Samuti väheneb töökoormus seetõttu, et EL-i kodanike

perekonnaliikmed ei pea taotlema tähtajalise elamisõiguse pikendamist üksnes selleks, et

taotleda alalist elamisõigust.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega tulusid ei kaasne. Eelnõu rakendamine eeldab PPA infosüsteemide

arendusi. Vaja on arendada Eesti kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute

andmekogu, mille arendustöödega kaasnevad kulud kaetakse Siseministeeriumi valitsemisala

olemasolevast eelarvest. Vajaduse korral esitatakse lisataotlus riigi eelarvestrateegia protsessis.

8. Rakendusaktid

Eelnõu rakendamiseks ei ole vaja kehtestada ega muuta rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril, et jõuaks teha PPA infosüsteemides muudatustega

kaasnevad infotehnoloogilised arendused.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik

konsultatsioon

Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Haridus- ja

Teadusministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile, Kultuuriministeeriumile,

Rahandusministeeriumile ja Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks PPA-le,

Kaitsepolitseiametile ja UNHCR-ile.