| Dokumendiregister | Andmekaitse Inspektsioon |
| Viit | 3.2.-7/25/3804-1 |
| Registreeritud | 20.11.2025 |
| Sünkroonitud | 21.11.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 3.2 Rahvusvaheline suhtlemine |
| Sari | 3.2.-7 Rahvusvahelise suhtlusega seonduv kirjavahetus |
| Toimik | 3.2.-7/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Maarja Kirss (Andmekaitse Inspektsioon, Koostöö valdkond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest oktoobris 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtujuristi ettepanek, 9. oktoobril 2025
Almirall on rahvusvaheline ravimiettevõtja, kes muu hulgas valmistab ja turustab psoriaasi raviks
kasutatavat ravimit Skilarence, milleks tal on müügi- ja tootmisluba. Äriühing Infinity valmistas ja
müüs oma apteegis teist psoriaasi raviks kasutatavat ja sama toimeainet sisaldavat ravimit Psorinovo,
ilma et tal oleks selle ravimi müügi- ja tootmisluba. Almiralli ja Infinity vahel tekkis erimeelsus, kui
palju on Infinityl lubatud Psorinovot ilma müügi- ja tootmisloata valmistada ja müüa, kuivõrd
Madalmaade õiguses peab seeriaviisiliste ravimite valmistamine ja väljastamine toimuma „väheses
koguses“.
Madalmaade kohus küsis Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2001/83 (inimtervishoius kasutatavaid
ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta) arvestades on liikmesriigil õigus apteekides
valmistatud ravimitele müügi- ja tootmisloa kohustust kehtestades arvesse võtta kvantitatiivset
tingimust (valmistatavate ravimite arvu) ning näha selliste apteegis valmistatud ravimite jaoks ette
kehtiv müügi- ja tootmisloa kohustus.
Kohtujurist Szpunar asus seisukohale, et seeriaviisilised ravimid on sõnaselgelt selle direktiivi
kohaldamisalast välja jäetud ning seega ei ole selle direktiiviga põhimõtteliselt vastuolus see, kui
liikmesriigid võtavad selle tegevuse kohta vastu riigisisesed õigusnormid. Samas peavad sellised
riigisisesed õigusnormid olema kooskõlas liidu õigusega liikmesriikidele kehtestatud nõuetega.
Eeskätt ei tohi selliste õigusnormide kohaldamine ühelt poolt ohustada direktiiviga taotletavaid
eesmärke. Teiselt poolt peab see olema kooskõlas aluslepingute ja eeskätt kaupade vaba liikumisega.
Kokkuvõttes tegi kohtujurist kohtule ettepaneku, et direktiiviga 2001/83 ei ole vastuolus sellised
riigisisesed õigusnormid, mis vabastavad seeriaviisilised ravimid müügiloa ja tootmisloa
saamise kohustusest tingimusel, et apteegi teenindatavate patsientide arv kuus ei ületa arvulise
kriteeriumi abil kindlaks määratud läve.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Kohtujuristi ettepanek, 23. oktoobril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Euroopa Komisjon andis 2003. aastal müügiloa ravimile Forsteo, mis on osteoporoosi raviks
näidustatud bioloogiline ravim. 2019. aastal esitas äriühing Biogaran taotluse müügiloa saamiseks
lihtsustatud korras. Biogaran soovis müügiluba keemilise sünteesi teel saadud Forsteo geneerilisele
ravimile Teriparatide Biogaran, määrates detsentraliseeritud menetluses võrdlusliikmesriigiks
Saksamaa ja üheks asjaomaseks liikmesriigiks Prantsusmaa. Detsentraliseeritud menetluse
tulemusena andis Prantsusmaa riiklik ravimite ja tervisetoodete ohutuse amet 2020. aasta otsusega
ravimile Teriparatide Biogaran müügiloa ja määratles selle ravimi Forsteo geneerilise ravimina. Kaks
Prantsuse laboratooriumi pöördusid kohtusse ja palusid selle otsuse tühistada.
Prantsusmaa kohus küsis Euroopa Kohtult esiteks, kas liikmesriigi (mis ei ole võrdlusliikmesriik)
kohus on pädev kontrollima, kas detsentraliseeritud menetlus viidi läbi kooskõlas direktiivi
2001/83/EÜ (inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevad ühenduse eeskirjad) sätetega. Teiseks
soovis Prantsusmaa kohus teada, kas direktiivi 2001/83/EÜ järgi võib keemilisele ravimile müügiloa
anda direktiivis ette nähtud lihtsustatud korras, kui selle originaalravim on bioloogiline ravim.
Kohtujurist selgitas, et taotleja, kes soovib geneerilist ravimit turule viia, ei ole direktiivi 2001/83/EÜ
järgi kohustatud tegema prekliinilisi katseid ega kliinilisi uuringuid, vaid võib selle asemel viidata
nende katsete ja uuringute olemasolevatele tulemustele, mis puudutavad asjaomast originaalravimit.
Seega, kui ilmneb, et ravimit peeti ekslikult geneeriliseks ravimiks, tähendab see, et see on viidud
turule lihtsustatud korras, samas kui mõned selle tõhususe ja ohutuse tõendamiseks vajalikud asjaolud
on jäetud õigusvastaselt arvesse võtmata. See omakorda tähendab võimalikku tõsist ohtu
rahvatervisele. Seetõttu leidis kohtujurist esimesele küsimusele vastates, et liikmesriikide kohtutel
peab olema võimalus kontrollida, kas geneerilise ravimi mõistet on õigesti kohaldatud, sest see
aitab kaasa rahvatervise kaitse eesmärgile.
Seejärel selgitas kohtujurist, et liidu õigus ei nõua, et geneerilisel ravimil, mille jaoks müügiluba
taotletakse, oleks originaalravimiga identne molekulaarstruktuur. Bioloogilise originaalravimi
mikroheterogeensusest tingitud võimalik erinevus, kui see peaks olema tõendatud, ei välista järelikult
automaatselt lihtsustatud korra kohaldatavust niisuguses olukorras, kus geneeriline ravim on
keemilise sünteesi teel saadud ravim. Seega vastas kohtujurist teisele küsimusele, et keemilisele
ravimile, mille originaalravimiks on bioloogiline ravim, võib anda müügiloa lihtsustatud
korras, kui on täidetud kõik direktiivis sätestatud tingimused selle keemilise ravimi
käsitamiseks originaalravimi geneerilise ravimina.
Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Kohtujuristi ettepanek, 30. oktoobril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Läti Vabariik palus tühistada Üldkohtu 10. aprilli 2024. aasta otsused (T-301/22 ja T-304/22), millega
Üldkohus tühistas Petr Aveni ja Mikhail Fridmani lisamise Euroopa Liidu piiravate meetmete
nimekirja. Aven ja Fridman olid nimekirja lisatud muudetud otsuse 2014/145 ja määruse 269/2014
kriteeriumide a (Ukraina territoriaalset terviklikkust ohustavate tegevuste või poliitika toetamine) ja
d (Venemaa otsustajate materiaalne toetamine või nende tegevusest kasu saamine) alusel. Läti väitis,
et Üldkohus tõlgendas kohtupraktikat valesti, moonutas EL Nõukogu esitatud tõendeid ning rikkus
õigusnormi kriteeriumide a ja d kohaldamisel. Läti leidis, et Üldkohus jättis arvesse võtmata
konteksti, et Venemaa ei ole õigusriik ning sealsed oligarhid on oma edu saavutanud režiimi toel,
samuti et Venemaa tegevus oli pikalt ette valmistatud.
Euroopa Kohtu kohtujurist Biondi leidis, et kõik väited on vastuvõetavad, kuid sisult
põhjendamatud, mistõttu Läti apellatsioonkaebused tuleb rahuldamata jätta. Kohtujurist
rõhutas, et tõendite hindamisel tuleb arvestada konteksti, kuid see ei saa asendada konkreetseid
tõendeid. On enam kui tõenäoline, et Aven ja Fridman saavutasid oma majandusliku edu Venemaa
režiimi ja seega ka Putini toetamise abil. Siiski ei võimalda kriteeriumide sõnastus üksnes nende
isikute staatusest oligarhina järeldada Venemaa režiimi toetust. Kriteerium d ei kata pelka
võimaliku kasu saamist, vaid nõuab individuaalse kasu tõendamist. Kui ükski nimekirja lisamise
alus ei ole iseseisvalt põhjendatud, ei muutu järeldus ka nende koos kaalumisel. Läti argument, et
Venemaa ei ole õigusriik, oli arusaadav, kuid nõukogu oleks pidanud seda väidet tõendama.
Samuti leidis kohtujurist, et konteksti arvessevõtmine ei muuda asjaolu, et osa tõendites viidatud
sündmusi toimus enne Krimmi annekteerimist ja Ukraina destabiliseerimist, mistõttu neid ei saa
arvesse võtta. Varasemate sündmuste arvestamiseks peab olema tõendatud järjepidevus ühelt
poolt asjaomase varasema olukorra ja teiselt poolt praeguse olukorra vahel. Kriteerium d viitab
olevikule ja nõuab individuaalse kasu tõendamist, vastasel juhul kattuks see kriteeriumiga g.
Viimaks leidis kohtujurist, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta ei pidanud asjaolu, et
isikud ei olnud end Venemaa režiimist distantseerunud, režiimi toetuseks. Distantseerumise
puudumist võib arvesse võtta, kuid see ei ole samaväärne toetuse avaldamisega, eriti arvestades
eriarvamuste jõhkrat mahasurumist režiimis. Aveni osalemine 24. veebruaril 2022. aastal Kremlis
toimunud kohtumisel võiks olla asjakohane, kuid seda ei mainitud vaidlustatud aktide põhjendustes.
Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek (prantsuse keeles) on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 16. oktoobril 2025
Rootsi politseiamet (hankija) korraldas pukseerimisteenuste osutamiseks riigihanke, mille raames tuli
pakkumusi hinnata madalaima pakutud hinna kriteeriumi alusel, ja sõlmis raamlepingud kahe
teenuseosutajaga. Järgmisel aastal leppis hankija nende kahe teenuseosutajaga kokku, et
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
raamlepingute tasustamistingimusi muudetakse. Muudatuste tulemusel vähenes raamlepingute
kogumaksumus väga vähe.
Rootsi konkurentsiamet taotles hankijale riigihanke-eeskirjade rikkumise eest trahvi määramist, kuna
konkurentsiameti hinnangul oleks lepingute muutmisele pidanud eelnema uus hankemenetlus. Rootsi
kohus küsis Euroopa Kohtult, kas riigihanke raamlepingu tasustamismudeli muutmist, mis muudab
lepingu kogumaksumust väga vähe, tuleb pidada raamlepingu üldise olemuse muutmiseks
direktiivi 2014/24 (riigihangete kohta) tähenduses.
Euroopa Kohus märkis, et mõiste „raamlepingu üldise olemuse muutmine“ hõlmab üksnes kõige
olulisemaid sisulisi muudatusi, mis toovad kaasa raamlepingu eseme või liigi olulise muutmise
või raamlepingu tasakaalu põhjaliku muutuse, mistõttu võib neid pidada ulatuselt niisuguseks, et
nende tulemusel kujundatakse raamleping tervikuna ümber. Seega üksnes asjaolu, et muudatus
oleks võinud mõjutada raamlepingu esialgse hankemenetluse tulemust, ei ole iseenesest piisav
tuvastamaks, et muudatus muudab raamlepingu üldist olemust.
Samas leidis Euroopa Kohus, et ei saa täielikult välistada, et erandlikel asjaoludel võib
tasustamismudeli muutmine, mis toob kaasa raamlepingu kogumaksumuse väga väikese
muutmise, viia raamlepingu tasakaalu põhjaliku muutuseni ja seega muuta raamlepingu üldist
olemust. Näiteks on nii see juhul, kui asjaomases raamlepingus ette nähtud tasustamismudeli
muutmine toob kaasa raamlepingu ülesehituse täieliku muutmise, mistõttu pakkujad, kellega
raamleping sõlmiti, asetatakse selgelt soodsamasse olukorda kui see, mis oleks tulenenud algselt
kokku lepitud tasustamismudeli kohaldamisest. Seda peab Euroopa Kohtu sõnul kontrollima
liikmesriigi kohus, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid.
Kokkuvõttes otsustas Euroopa Kohus, et madalaima hinna kriteeriumi alusel sõlmitud riigihanke
raamlepingus tasustamismudeli muutmist, mille puhul muudetakse kindlasummaliste ja muutuvate
hindade vahelist tasakaalu ja kohandatakse hinnataset määral, mis muudab lepingu kogumaksumust
väga vähe, ei tule pidada raamlepingu üldise olemuse muutmiseks selle sätte tähenduses, välja
arvatud juhul, kui raamlepingu tasustamismudeli muutmine toob kaasa raamlepingu
tasakaalu põhjaliku muutuse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 30. oktoobril 2025
Põhikohtuasja hageja ja kostja elasid Portugalis ja omandasid seal 2022. aasta mais kaasomanikena
võrdsetes osades korteri. 2022. aasta augustis leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja annab oma ½
suuruse kaasomandi osa korterist kostja omandisse ja kostja tunnistab ½ suuruse osa saamise eest
hageja ees võlga 150 000 eurot. Pooled leppisid kokku, et kokkuleppele kohaldatakse Eesti
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
materiaalõigust ning et kokkuleppega seotud vaidlused lahendatakse Eesti kohtus. 2023. aasta
oktoobris esitas hageja Eesti kohtusse hagi võla sissenõudmiseks kostjalt.
Määruse nr 1215/2012 (Brüsseli Ia määrus) artikli 25 lõike 1 kohaselt on vaidluse lahendamiseks
pädev liikmesriigi kohus, milles pooled on kokku leppinud, välja arvatud juhul, kui kokkulepe on
sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Tsiviilkohtumenetluse
seadustiku (TsMS) § 104 lõike 1 kohaselt aga võib kohus kohtualluvuse kokkuleppe korral asja läbi
vaadata juhul, kui vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega.
Käesoleval juhul ei olnud vaidlus seotud poolte majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus soovis
seetõttu Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas Eesti õiguses kehtestatud tingimus, mille kohaselt on
füüsiliste isikute sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtiv üksnes siis, kui vaidlus on seotud poolte
majandus- või kutsetegevusega, on „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ alus Brüsseli Ia määruse
tähenduses.
Euroopa Kohus selgitas, et mõiste „sisulise kehtivuse poolest tühine“ viitab lepingulist suhet
mõjutada võivatele tühisuse üldistele alustele, st eelkõige puudustele tahteavalduses, nagu eksimus,
ebaaus käitumine, vägivald või teovõimetus. Kuna TsMS § 104 lõikes 1 sätestatud tingimus ei kuulu
selliste üldiste tühisuse aluste hulka, siis ei kuulu selline tingimus „sisulise kehtivuse poolest
tühisuse“ aluste hulka Brüsseli Ia määruse tähenduses. Seda tõlgendust toetavad määruse
eesmärgid, milleks on austada poolte autonoomiat ja suurendada erandlike kohtualluvuse
kokkulepete tõhusust. Euroopa Kohtu hinnangul satuks Brüsseli Ia määrusega tagatud õiguskindlus
ohtu, kui liikmesriigi seadusandjal oleks võimalik kehtestada täiendavaid, kohtualluvuse
kokkulepetele omaseid kehtivuse tingimusi, mis on eelkõige seotud asjaomaste poolte tegevuse
laadiga. Seega võib Euroopa Kohtu otsusest sisuliselt järeldada, et põhikohtuasjas esitatud hagi allub
Eesti kohtule.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Euroopa Kohtu otsus, 2. oktoobril 2025
LD langes Dublinis vägivaldse kuritegeliku rünnaku ohvriks. Ta sai ründe tõttu raske silmavigastuse
ning muid vigastusi lõualuu, vasaku õla, vasaku käe, vöökoha ja rindkere piirkonda. Lisaks kannatas
ta psühholoogiliste häirete ja ärevuse all. Pärast ründe tagajärjel töölt puudumist ütles LD tööandja
üles tema töölepingu. LD esitas Iiri ohvrite hüvitamisskeemi alusel kohtusse hüvitamistaotluse.
Kohus määras LD-le hüvitiseks 645,62 eurot. Hüvitissumma detailse jaotuse kohaselt hõlmas LD-le
määratud summa juhiloa väljavahetamisega, prillide väljavahetamisega, ravimite ostmisega,
haiglaraviga ja transpordiga seotud kulusid. LD esitas seepeale kaebuse ja väitis, et rikutud on liidu
õigust, sest talle ei hüvitatud mittevaralist kahju valu ja kannatuste eest.
Direktiivi 2004/80/EÜ (mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist) kohaselt peavad kõik
liikmesriigid tahtlike vägivallakuritegude ohvrite jaoks looma hüvitisskeemi, mis tagab õiglase ja
asjakohase hüvitise. See hüvitisskeem täiendab hüvitist, mida ohvrid võivad deliktilise vastutuse
alusel kuriteo toimepanijalt saada. Iirimaa kohus esitas seetõttu Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse,
milles soovis sisuliselt teada, kas direktiiviga 2004/80 on vastuolus Iirimaa riigisisene tahtliku
vägivallakuriteo ohvrite hüvitisskeem, mis põhimõtteliselt välistab mittevaralist kahju puudutavas
osas ohvrite valu ja kannatuste eest hüvitise maksmise.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et direktiiv 2004/80 võeti vastu, kuna ohvritel ei õnnestu sageli
kuriteo toimepanijalt hüvitist saada. Direktiiviga 2004/80 ette nähtud hüvitis ei pea vastama
kahjuhüvitisele, mida kohus saab tahtliku vägivallakuriteo ohvrile selle teo toimepanijalt välja
mõista. Järelikult ei pea direktiiviga 2004/80 ette nähtud hüvitis tingimata tagama kuriteoohvrile
tekitatud varalise ja mittevaralise kahju täielikku hüvitamist. Siiski saab hüvitist pidada õiglaseks ja
asjakohaseks üksnes siis, kui see kompenseerib piisaval määral kuriteoohvrile tekitatud kahju.
Selliseks kahjuks on ka mittevaraline kahju, sealhulgas valu ja kannatuste tõttu tekkinud kahju. Seega
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiiviga 2004/80 on vastuolus riigisisene hüvitisskeem,
mis põhimõtteliselt välistab mittevaralist kahju puudutavas osas ohvrite valu ja kannatuste eest
hüvitise maksmise.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 9. oktoobril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Komisjoni määrusega nr 651/2014 (millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks)
nähakse ette üldine grupierand, mis tähendab, et teatud riigi antud toetust loetakse siseturuga
kokkusobivaks. Seda määrust ei kohaldata aga raskustes olevate ettevõtjate suhtes. Sellisteks
ettevõtjateks ei loeta määruse kohaselt väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (edaspidi VKEd),
mis on eksisteerinud alla kolme aasta. Määruse rumeeniakeelses versioonis esines tõlkeviga ja kirjas
oli, et raskustes olevateks ettevõtjateks ei loeta VKEsid, mis on eksisteerinud vähemalt kolm aastat.
Rumeenia võttis 2020. aastal selle määruse alusel vastu abikava Covid-19 põhjustatud majanduskriisi
leevendamiseks ning määras toetuse muu hulgas vastavalt 13 ja 18 aastat olemas olnud VKEdele On
Air Media ja Different Media. 2021. aastal parandas komisjon määruse rumeeniakeelses tõlkes
esinenud vea ja 2022. aastal nõudis Rumeenia nendelt ettevõtjatelt toetuse tagasi.
Rumeenia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas parandusmäärusega parandatakse rumeeniakeelset
määrust tagasiulatuvalt alates algse määruse jõustumisest või ainult edasiulatuvalt alates
parandusmääruse jõustumisest. Euroopa Kohus tuletas meelde, et liidu õigusaktid jõustuvad neis
kindlaks määratud kuupäeval või selle puudumisel 20. päeval pärast avaldamist. Kohtupraktikast
tuleneb aga, et liidu materiaalõigusnorme tuleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete
tagamiseks tõlgendada nii, et need on enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes
kohaldatavad üksnes siis, kui nende normide sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest nähtub
selgelt, et neile tuleb selline mõju anda. Euroopa Kohus järeldas, et kuna parandusmääruse esemest
nähtub, et selle eesmärk on taastada määruse ühetaoline tõlgendamine kõigis keeleversioonides, siis
tuleb parandusmäärust tõlgendada nii, et sellega parandatakse rumeeniakeelset versiooni
tagasiulatuvalt alates algse määruse jõustumise kuupäevast.
Rumeenia kohtul tekkis ka küsimus, kas õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega
oleks kooskõlas sellise riigiabi tagasinõudmine. Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et
õiguspärase ootuse põhimõttele tuginemise õigus eeldab, et liidu pädevad asutused on isikule
andnud volitatud ja usaldusväärsetest allikatest täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid
kinnitusi. Seega selline liikmesriigi praktika, mis on vastuolus liidu konkreetsete
õigusnormidega, ei saa luua õiguspärast ootust isikule, kes saab selliselt tekkinud olukorrast
kasu.
Käesolevas asjas aga ei põhinenud kaebajate usaldus selle vastu, et nad kuuluvad abi saajate hulka,
mitte ainult Rumeenia ametiasutuste käitumisel, eelkõige Rumeenia abikaval ja selle alusel tehtud
otsustel selle abi andmise kohta, vaid ka ELT-s avaldatud määruse rumeeniakeelse versiooni selgel,
kuigi ekslikul tekstil. Kaebajatele ei saa ette heita, et nad ei kontrollinud määruse teisi
keeleversioone, kuna rumeeniakeelne versioon ei tekitanud mingeid tõlgendamisraskuseid.
Lisaks oli Rumeenia abikava heaks kiitnud komisjon, mis võis tekitada õiguspärase ootuse, et
selle kava alusel antud abi on seaduslik. Seega leidis Euroopa Kohus, et praegusel juhul oleks
õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega vastuolus sellise riigiabi tagasinõudmine.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
Euroopa Kohtu otsus, 9. oktoobril 2025
Poola äriühing Zwrotybankowe.pl esitas hagi PKO Bank Polski S.A. vastu, tuginedes tarbijaga
sõlmitud nõude loovutamise lepingule, millega tarbija andis talle üle oma nõuded panga vastu.
Loovutamislepingu kohaselt saab tarbija 50% pangalt sisse nõutud summast. Pank väitis, et
teavitamiskohustuse rikkumisest tulenevat nõuet ei saa selle olemusest tulenevalt loovutada.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas direktiiviga 2008/48 (mis käsitleb
tarbijakrediidilepinguid) on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad tarbijal loovutada
kolmandale isikule, kes ei ole tarbija, nõude, mis tuleneb tarbijale antud õiguse rikkumisest. Teiseks,
kas liikmesriigi kohus peab omal algatusel kontrollima loovutamislepingu tingimuste ebaõiglust.
Euroopa Kohus tugines kohtupraktikale, mis puudutab lennureisijate õigusi, ja järeldas analoogia
alusel, et tarbijakaitse kõrge taseme eesmärgiga on vastuolus selline direktiivi 2008/48
tõlgendus, mille kohaselt keelatakse tarbijatele sellest direktiivist tulenevate õiguste
loovutamine. Sellise loovutamisega saavad tarbijad kaitsta oma õigusi, vältides raskusi ja kulusid.
Seega kõnealused õigusnormid ei ole direktiiviga vastuolus.
Seoses teise küsimusega selgitas Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel
kontrollima ebaõiglasi tingimusi tarbija ja krediidiandja vahelises lepingus. Antud juhul ei
puudutanud vaidlus aga loovutamislepingut, vaid tarbija nõuet temaga krediidilepingu sõlminud
panga vastu. Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi kohus, kes lahendab vaidlust kahe ettevõtja
vahel, ei pea kontrollima omal algatusel tarbijaga sõlmitud nõude loovutamise lepingu
tingimuste ebaõiglust, kui vaidlus puudutab üksnes tarbija nõuet krediidiandja vastu. Vastasel
juhul võiks tarbija jääda ilma loovutamisest saadavast kasust, ilma et tal oleks olnud võimalus
kohtumenetluses osaleda.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 23. oktoobril 2025
Rumeenia õiguse alusel asutatud ettevõtja E. S.A. (edaspidi ka nõude algne võlausaldaja) sõlmis
Poola õiguse alusel asutatud ettevõtjaga K.P. (edaspidi ka nõude võlgnik) alltöövõtulepingu, mis
sisaldas kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt kõik vaidlused lahendatakse lepingupoole
registrijärgse asukoha kohtus. E. S.A. leidis, et K.P. ei täitnud lepingut, ja loovutas sellest tuleneva
üle 3,2 miljoni euro suuruse kahjunõude Poola õiguse alusel asutatud äriühingule E.B. (edaspidi ka
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
kolmas isik). E.B. esitas nõude sissenõudmiseks hagi Rumeenia kohtule. K.P. väitis, et Rumeenia
kohtul puudub pädevus, kuna E.B kui lepingu suhtes kolmas isik ei saa sellele kohtualluvuse
kokkuleppele tugineda. Rumeenia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas määrust nr 1215/2012 (Brüsseli
Ia määrus) tuleb tõlgendada nii, et kolmas isik, kes omandab lepingu täitmata jätmise tõttu esitatud
kahju hüvitamise nõude, võib tugineda selles lepingus olevale kohtualluvuse kokkuleppele nõude
võlgniku vastu, kui viimane ei ole sellega nõus.
Euroopa Kohus selgitas, et määruse kohtualluvuse kokkulepet puudutavaid sätteid tuleb tõlgendada
seal sätestatud tingimuste osas kitsalt ja seega võiks järeldada, et lepingus sisalduv kohtualluvuse
kokkulepe saab põhimõtteliselt mõjutada üksnes suhteid nende poolte vahel, kes selle lepingu
sõlmimisega nõustusid. Samas praegusel juhul peab ka lepingu suhtes kolmas isik saama
tugineda sellele kokkuleppele nõude võlgniku vastu samadel tingimustel kui need, millele nõude
võlgnik saaks tema vastu tugineda, kui kolmandale isikule on üle läinud nõude algse
võlausaldaja kõik sellest lepingust tulenevad õigused ja kohustused, hoolimata sellest, et nõude
võlgnik sellega ei nõustu. Vastasel juhul antaks nõude võlgnikule rohkem õigusi, kui tal oli enne
nõude loovutamist, sest ta võiks pärast loovutamist otsustada, et ta ei ole enam seotud sõlmitud
kohtualluvuse kokkuleppega.
Kohtuasjas aga ei läinud kolmandale isikule üle kõik asjaomasest alltöövõtulepingust nõude algsele
võlausaldajale tulenenud õigused ja kohustused, vaid ainult vaidlusalune hüvitisnõue. Euroopa Kohus
leidis, et ka sellisel juhul, kui riigisiseses õiguses on ette nähtud, et nõude loovutamisel läheb üle ka
õigus tugineda selles lepingus sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele, peab nõude võlgnik jääma
põhimõtteliselt selle kokkuleppega seotuks. Siiski ei tohi nõude võlgnik sattuda nõude loovutamise
tõttu halvemasse olukorda, mistõttu tuleb seda tingimust tõlgendada nii, et välditakse olukorda, kus
nõude võlgnikku võidakse kaevata muudesse kohtutesse kui need, kuhu nõude algne
võlausaldaja oleks võinud selle kokkuleppe alusel pöörduda. Euroopa Kohus lisas, et vastavalt
privaatautonoomia põhimõttele võivad lepingu esialgsed pooled kohe alguses sõnaselgelt kokku
leppida, et lepingus ette nähtud kohtualluvuse tingimustele ei saa nende vastu tugineda juhul,
kui lepingust tulenev nõue loovutatakse kolmandale isikule.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 30. oktoobril 2025
Massimo Dutti on äriühing, kes turustab moekaupu. Need kaubad on toodetud Aasia riikides ja
tootjad müüvad need äriühingule ITX, kes asub Šveitsis (esmane müük), misjärel müüb ITX need
edasi Massimo Duttile (teine müük). Pärast teist müüki veetakse kaup otse tootjariikidest
Hispaaniasse. Enamik neist kaupadest lubatakse vabasse ringlusse, ülejäänud osa kaubast suunatakse
tolliladustamisprotseduurile. Vabasse ringlusse lubatud kaup turustatakse liidus või eksporditakse
kolmandatesse riikidesse. Massimo Dutti deklareeris 2014. ja 2015. aasta kohta tolliväärtusena hinna,
millega toimus esmane müük. Maksuhaldur leidis, et aluseks tuleb võtta teise müügitehingu väärtus.
Massimo Dutti esitas maksuhalduri otsuse peale kaebuse, mis jõudis Hispaania kõrgeimasse
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
kohtusse, kes esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis
teada, kas „eksport liidu tolliterritooriumile“ tähendab pelgalt kauba füüsilist toomist liitu või peab
olema tõendatud, et kaup oli mõeldud liidu turul turustamiseks.
Euroopa Kohus meenutas, et tolliväärtus peab vastama imporditud kauba tegelikule majanduslikule
väärtusele, mis määratakse tehinguväärtuse meetodil. See on hind, mida tegelikult makstakse kauba
ekspordiks liidu tolliterritooriumile. Seega peab müügitehingu toimumise hetke seisuga olema
tõendatud, et kolmanda riigi päritolu kaup on lähetatud liidu tolliterritooriumil olevasse sihtkohta.
Euroopa Kohtu sõnul, kui deklareeritakse hind, mis tuleneb viimasele müügitehingule eelnenud
müügitehingust, tuleb tõendada, et müük on sõlmitud ekspordiks liidu tolliterritooriumile. See ei ole
tõendatud, kui esmase müügi hetkel oli teada vaid kauba füüsiline toomine liitu, kuid mitte selle lõplik
turustamise koht.
Seega leidis Euroopa Kohus, et olukorras, kus kaupa on enne liidu tolliterritooriumile toomist
müüdud kaks korda, ei saa esmast müügitehingut lugeda ekspordiks liitu, kui selle hetkel oli
teada vaid kauba toomine liidu territooriumile, kuid mitte selle lõpliku turustamise koht.
Teisisõnu peab Massimo Dutti lähtuma teise müügi väärtusest, mis viis kauba tegelikult liitu
importimiseni.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtujuristi ettepanek, 9. oktoobril 2025
Almirall on rahvusvaheline ravimiettevõtja, kes muu hulgas valmistab ja turustab psoriaasi raviks
kasutatavat ravimit Skilarence, milleks tal on müügi- ja tootmisluba. Äriühing Infinity valmistas ja
müüs oma apteegis teist psoriaasi raviks kasutatavat ja sama toimeainet sisaldavat ravimit Psorinovo,
ilma et tal oleks selle ravimi müügi- ja tootmisluba. Almiralli ja Infinity vahel tekkis erimeelsus, kui
palju on Infinityl lubatud Psorinovot ilma müügi- ja tootmisloata valmistada ja müüa, kuivõrd
Madalmaade õiguses peab seeriaviisiliste ravimite valmistamine ja väljastamine toimuma „väheses
koguses“.
Madalmaade kohus küsis Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2001/83 (inimtervishoius kasutatavaid
ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta) arvestades on liikmesriigil õigus apteekides
valmistatud ravimitele müügi- ja tootmisloa kohustust kehtestades arvesse võtta kvantitatiivset
tingimust (valmistatavate ravimite arvu) ning näha selliste apteegis valmistatud ravimite jaoks ette
kehtiv müügi- ja tootmisloa kohustus.
Kohtujurist Szpunar asus seisukohale, et seeriaviisilised ravimid on sõnaselgelt selle direktiivi
kohaldamisalast välja jäetud ning seega ei ole selle direktiiviga põhimõtteliselt vastuolus see, kui
liikmesriigid võtavad selle tegevuse kohta vastu riigisisesed õigusnormid. Samas peavad sellised
riigisisesed õigusnormid olema kooskõlas liidu õigusega liikmesriikidele kehtestatud nõuetega.
Eeskätt ei tohi selliste õigusnormide kohaldamine ühelt poolt ohustada direktiiviga taotletavaid
eesmärke. Teiselt poolt peab see olema kooskõlas aluslepingute ja eeskätt kaupade vaba liikumisega.
Kokkuvõttes tegi kohtujurist kohtule ettepaneku, et direktiiviga 2001/83 ei ole vastuolus sellised
riigisisesed õigusnormid, mis vabastavad seeriaviisilised ravimid müügiloa ja tootmisloa
saamise kohustusest tingimusel, et apteegi teenindatavate patsientide arv kuus ei ületa arvulise
kriteeriumi abil kindlaks määratud läve.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Kohtujuristi ettepanek, 23. oktoobril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Euroopa Komisjon andis 2003. aastal müügiloa ravimile Forsteo, mis on osteoporoosi raviks
näidustatud bioloogiline ravim. 2019. aastal esitas äriühing Biogaran taotluse müügiloa saamiseks
lihtsustatud korras. Biogaran soovis müügiluba keemilise sünteesi teel saadud Forsteo geneerilisele
ravimile Teriparatide Biogaran, määrates detsentraliseeritud menetluses võrdlusliikmesriigiks
Saksamaa ja üheks asjaomaseks liikmesriigiks Prantsusmaa. Detsentraliseeritud menetluse
tulemusena andis Prantsusmaa riiklik ravimite ja tervisetoodete ohutuse amet 2020. aasta otsusega
ravimile Teriparatide Biogaran müügiloa ja määratles selle ravimi Forsteo geneerilise ravimina. Kaks
Prantsuse laboratooriumi pöördusid kohtusse ja palusid selle otsuse tühistada.
Prantsusmaa kohus küsis Euroopa Kohtult esiteks, kas liikmesriigi (mis ei ole võrdlusliikmesriik)
kohus on pädev kontrollima, kas detsentraliseeritud menetlus viidi läbi kooskõlas direktiivi
2001/83/EÜ (inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevad ühenduse eeskirjad) sätetega. Teiseks
soovis Prantsusmaa kohus teada, kas direktiivi 2001/83/EÜ järgi võib keemilisele ravimile müügiloa
anda direktiivis ette nähtud lihtsustatud korras, kui selle originaalravim on bioloogiline ravim.
Kohtujurist selgitas, et taotleja, kes soovib geneerilist ravimit turule viia, ei ole direktiivi 2001/83/EÜ
järgi kohustatud tegema prekliinilisi katseid ega kliinilisi uuringuid, vaid võib selle asemel viidata
nende katsete ja uuringute olemasolevatele tulemustele, mis puudutavad asjaomast originaalravimit.
Seega, kui ilmneb, et ravimit peeti ekslikult geneeriliseks ravimiks, tähendab see, et see on viidud
turule lihtsustatud korras, samas kui mõned selle tõhususe ja ohutuse tõendamiseks vajalikud asjaolud
on jäetud õigusvastaselt arvesse võtmata. See omakorda tähendab võimalikku tõsist ohtu
rahvatervisele. Seetõttu leidis kohtujurist esimesele küsimusele vastates, et liikmesriikide kohtutel
peab olema võimalus kontrollida, kas geneerilise ravimi mõistet on õigesti kohaldatud, sest see
aitab kaasa rahvatervise kaitse eesmärgile.
Seejärel selgitas kohtujurist, et liidu õigus ei nõua, et geneerilisel ravimil, mille jaoks müügiluba
taotletakse, oleks originaalravimiga identne molekulaarstruktuur. Bioloogilise originaalravimi
mikroheterogeensusest tingitud võimalik erinevus, kui see peaks olema tõendatud, ei välista järelikult
automaatselt lihtsustatud korra kohaldatavust niisuguses olukorras, kus geneeriline ravim on
keemilise sünteesi teel saadud ravim. Seega vastas kohtujurist teisele küsimusele, et keemilisele
ravimile, mille originaalravimiks on bioloogiline ravim, võib anda müügiloa lihtsustatud
korras, kui on täidetud kõik direktiivis sätestatud tingimused selle keemilise ravimi
käsitamiseks originaalravimi geneerilise ravimina.
Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Kohtujuristi ettepanek, 30. oktoobril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Läti Vabariik palus tühistada Üldkohtu 10. aprilli 2024. aasta otsused (T-301/22 ja T-304/22), millega
Üldkohus tühistas Petr Aveni ja Mikhail Fridmani lisamise Euroopa Liidu piiravate meetmete
nimekirja. Aven ja Fridman olid nimekirja lisatud muudetud otsuse 2014/145 ja määruse 269/2014
kriteeriumide a (Ukraina territoriaalset terviklikkust ohustavate tegevuste või poliitika toetamine) ja
d (Venemaa otsustajate materiaalne toetamine või nende tegevusest kasu saamine) alusel. Läti väitis,
et Üldkohus tõlgendas kohtupraktikat valesti, moonutas EL Nõukogu esitatud tõendeid ning rikkus
õigusnormi kriteeriumide a ja d kohaldamisel. Läti leidis, et Üldkohus jättis arvesse võtmata
konteksti, et Venemaa ei ole õigusriik ning sealsed oligarhid on oma edu saavutanud režiimi toel,
samuti et Venemaa tegevus oli pikalt ette valmistatud.
Euroopa Kohtu kohtujurist Biondi leidis, et kõik väited on vastuvõetavad, kuid sisult
põhjendamatud, mistõttu Läti apellatsioonkaebused tuleb rahuldamata jätta. Kohtujurist
rõhutas, et tõendite hindamisel tuleb arvestada konteksti, kuid see ei saa asendada konkreetseid
tõendeid. On enam kui tõenäoline, et Aven ja Fridman saavutasid oma majandusliku edu Venemaa
režiimi ja seega ka Putini toetamise abil. Siiski ei võimalda kriteeriumide sõnastus üksnes nende
isikute staatusest oligarhina järeldada Venemaa režiimi toetust. Kriteerium d ei kata pelka
võimaliku kasu saamist, vaid nõuab individuaalse kasu tõendamist. Kui ükski nimekirja lisamise
alus ei ole iseseisvalt põhjendatud, ei muutu järeldus ka nende koos kaalumisel. Läti argument, et
Venemaa ei ole õigusriik, oli arusaadav, kuid nõukogu oleks pidanud seda väidet tõendama.
Samuti leidis kohtujurist, et konteksti arvessevõtmine ei muuda asjaolu, et osa tõendites viidatud
sündmusi toimus enne Krimmi annekteerimist ja Ukraina destabiliseerimist, mistõttu neid ei saa
arvesse võtta. Varasemate sündmuste arvestamiseks peab olema tõendatud järjepidevus ühelt
poolt asjaomase varasema olukorra ja teiselt poolt praeguse olukorra vahel. Kriteerium d viitab
olevikule ja nõuab individuaalse kasu tõendamist, vastasel juhul kattuks see kriteeriumiga g.
Viimaks leidis kohtujurist, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta ei pidanud asjaolu, et
isikud ei olnud end Venemaa režiimist distantseerunud, režiimi toetuseks. Distantseerumise
puudumist võib arvesse võtta, kuid see ei ole samaväärne toetuse avaldamisega, eriti arvestades
eriarvamuste jõhkrat mahasurumist režiimis. Aveni osalemine 24. veebruaril 2022. aastal Kremlis
toimunud kohtumisel võiks olla asjakohane, kuid seda ei mainitud vaidlustatud aktide põhjendustes.
Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek (prantsuse keeles) on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 16. oktoobril 2025
Rootsi politseiamet (hankija) korraldas pukseerimisteenuste osutamiseks riigihanke, mille raames tuli
pakkumusi hinnata madalaima pakutud hinna kriteeriumi alusel, ja sõlmis raamlepingud kahe
teenuseosutajaga. Järgmisel aastal leppis hankija nende kahe teenuseosutajaga kokku, et
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
raamlepingute tasustamistingimusi muudetakse. Muudatuste tulemusel vähenes raamlepingute
kogumaksumus väga vähe.
Rootsi konkurentsiamet taotles hankijale riigihanke-eeskirjade rikkumise eest trahvi määramist, kuna
konkurentsiameti hinnangul oleks lepingute muutmisele pidanud eelnema uus hankemenetlus. Rootsi
kohus küsis Euroopa Kohtult, kas riigihanke raamlepingu tasustamismudeli muutmist, mis muudab
lepingu kogumaksumust väga vähe, tuleb pidada raamlepingu üldise olemuse muutmiseks
direktiivi 2014/24 (riigihangete kohta) tähenduses.
Euroopa Kohus märkis, et mõiste „raamlepingu üldise olemuse muutmine“ hõlmab üksnes kõige
olulisemaid sisulisi muudatusi, mis toovad kaasa raamlepingu eseme või liigi olulise muutmise
või raamlepingu tasakaalu põhjaliku muutuse, mistõttu võib neid pidada ulatuselt niisuguseks, et
nende tulemusel kujundatakse raamleping tervikuna ümber. Seega üksnes asjaolu, et muudatus
oleks võinud mõjutada raamlepingu esialgse hankemenetluse tulemust, ei ole iseenesest piisav
tuvastamaks, et muudatus muudab raamlepingu üldist olemust.
Samas leidis Euroopa Kohus, et ei saa täielikult välistada, et erandlikel asjaoludel võib
tasustamismudeli muutmine, mis toob kaasa raamlepingu kogumaksumuse väga väikese
muutmise, viia raamlepingu tasakaalu põhjaliku muutuseni ja seega muuta raamlepingu üldist
olemust. Näiteks on nii see juhul, kui asjaomases raamlepingus ette nähtud tasustamismudeli
muutmine toob kaasa raamlepingu ülesehituse täieliku muutmise, mistõttu pakkujad, kellega
raamleping sõlmiti, asetatakse selgelt soodsamasse olukorda kui see, mis oleks tulenenud algselt
kokku lepitud tasustamismudeli kohaldamisest. Seda peab Euroopa Kohtu sõnul kontrollima
liikmesriigi kohus, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid.
Kokkuvõttes otsustas Euroopa Kohus, et madalaima hinna kriteeriumi alusel sõlmitud riigihanke
raamlepingus tasustamismudeli muutmist, mille puhul muudetakse kindlasummaliste ja muutuvate
hindade vahelist tasakaalu ja kohandatakse hinnataset määral, mis muudab lepingu kogumaksumust
väga vähe, ei tule pidada raamlepingu üldise olemuse muutmiseks selle sätte tähenduses, välja
arvatud juhul, kui raamlepingu tasustamismudeli muutmine toob kaasa raamlepingu
tasakaalu põhjaliku muutuse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 30. oktoobril 2025
Põhikohtuasja hageja ja kostja elasid Portugalis ja omandasid seal 2022. aasta mais kaasomanikena
võrdsetes osades korteri. 2022. aasta augustis leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja annab oma ½
suuruse kaasomandi osa korterist kostja omandisse ja kostja tunnistab ½ suuruse osa saamise eest
hageja ees võlga 150 000 eurot. Pooled leppisid kokku, et kokkuleppele kohaldatakse Eesti
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
materiaalõigust ning et kokkuleppega seotud vaidlused lahendatakse Eesti kohtus. 2023. aasta
oktoobris esitas hageja Eesti kohtusse hagi võla sissenõudmiseks kostjalt.
Määruse nr 1215/2012 (Brüsseli Ia määrus) artikli 25 lõike 1 kohaselt on vaidluse lahendamiseks
pädev liikmesriigi kohus, milles pooled on kokku leppinud, välja arvatud juhul, kui kokkulepe on
sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Tsiviilkohtumenetluse
seadustiku (TsMS) § 104 lõike 1 kohaselt aga võib kohus kohtualluvuse kokkuleppe korral asja läbi
vaadata juhul, kui vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega.
Käesoleval juhul ei olnud vaidlus seotud poolte majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus soovis
seetõttu Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas Eesti õiguses kehtestatud tingimus, mille kohaselt on
füüsiliste isikute sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtiv üksnes siis, kui vaidlus on seotud poolte
majandus- või kutsetegevusega, on „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ alus Brüsseli Ia määruse
tähenduses.
Euroopa Kohus selgitas, et mõiste „sisulise kehtivuse poolest tühine“ viitab lepingulist suhet
mõjutada võivatele tühisuse üldistele alustele, st eelkõige puudustele tahteavalduses, nagu eksimus,
ebaaus käitumine, vägivald või teovõimetus. Kuna TsMS § 104 lõikes 1 sätestatud tingimus ei kuulu
selliste üldiste tühisuse aluste hulka, siis ei kuulu selline tingimus „sisulise kehtivuse poolest
tühisuse“ aluste hulka Brüsseli Ia määruse tähenduses. Seda tõlgendust toetavad määruse
eesmärgid, milleks on austada poolte autonoomiat ja suurendada erandlike kohtualluvuse
kokkulepete tõhusust. Euroopa Kohtu hinnangul satuks Brüsseli Ia määrusega tagatud õiguskindlus
ohtu, kui liikmesriigi seadusandjal oleks võimalik kehtestada täiendavaid, kohtualluvuse
kokkulepetele omaseid kehtivuse tingimusi, mis on eelkõige seotud asjaomaste poolte tegevuse
laadiga. Seega võib Euroopa Kohtu otsusest sisuliselt järeldada, et põhikohtuasjas esitatud hagi allub
Eesti kohtule.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Euroopa Kohtu otsus, 2. oktoobril 2025
LD langes Dublinis vägivaldse kuritegeliku rünnaku ohvriks. Ta sai ründe tõttu raske silmavigastuse
ning muid vigastusi lõualuu, vasaku õla, vasaku käe, vöökoha ja rindkere piirkonda. Lisaks kannatas
ta psühholoogiliste häirete ja ärevuse all. Pärast ründe tagajärjel töölt puudumist ütles LD tööandja
üles tema töölepingu. LD esitas Iiri ohvrite hüvitamisskeemi alusel kohtusse hüvitamistaotluse.
Kohus määras LD-le hüvitiseks 645,62 eurot. Hüvitissumma detailse jaotuse kohaselt hõlmas LD-le
määratud summa juhiloa väljavahetamisega, prillide väljavahetamisega, ravimite ostmisega,
haiglaraviga ja transpordiga seotud kulusid. LD esitas seepeale kaebuse ja väitis, et rikutud on liidu
õigust, sest talle ei hüvitatud mittevaralist kahju valu ja kannatuste eest.
Direktiivi 2004/80/EÜ (mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist) kohaselt peavad kõik
liikmesriigid tahtlike vägivallakuritegude ohvrite jaoks looma hüvitisskeemi, mis tagab õiglase ja
asjakohase hüvitise. See hüvitisskeem täiendab hüvitist, mida ohvrid võivad deliktilise vastutuse
alusel kuriteo toimepanijalt saada. Iirimaa kohus esitas seetõttu Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse,
milles soovis sisuliselt teada, kas direktiiviga 2004/80 on vastuolus Iirimaa riigisisene tahtliku
vägivallakuriteo ohvrite hüvitisskeem, mis põhimõtteliselt välistab mittevaralist kahju puudutavas
osas ohvrite valu ja kannatuste eest hüvitise maksmise.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et direktiiv 2004/80 võeti vastu, kuna ohvritel ei õnnestu sageli
kuriteo toimepanijalt hüvitist saada. Direktiiviga 2004/80 ette nähtud hüvitis ei pea vastama
kahjuhüvitisele, mida kohus saab tahtliku vägivallakuriteo ohvrile selle teo toimepanijalt välja
mõista. Järelikult ei pea direktiiviga 2004/80 ette nähtud hüvitis tingimata tagama kuriteoohvrile
tekitatud varalise ja mittevaralise kahju täielikku hüvitamist. Siiski saab hüvitist pidada õiglaseks ja
asjakohaseks üksnes siis, kui see kompenseerib piisaval määral kuriteoohvrile tekitatud kahju.
Selliseks kahjuks on ka mittevaraline kahju, sealhulgas valu ja kannatuste tõttu tekkinud kahju. Seega
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiiviga 2004/80 on vastuolus riigisisene hüvitisskeem,
mis põhimõtteliselt välistab mittevaralist kahju puudutavas osas ohvrite valu ja kannatuste eest
hüvitise maksmise.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 9. oktoobril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Komisjoni määrusega nr 651/2014 (millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks)
nähakse ette üldine grupierand, mis tähendab, et teatud riigi antud toetust loetakse siseturuga
kokkusobivaks. Seda määrust ei kohaldata aga raskustes olevate ettevõtjate suhtes. Sellisteks
ettevõtjateks ei loeta määruse kohaselt väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (edaspidi VKEd),
mis on eksisteerinud alla kolme aasta. Määruse rumeeniakeelses versioonis esines tõlkeviga ja kirjas
oli, et raskustes olevateks ettevõtjateks ei loeta VKEsid, mis on eksisteerinud vähemalt kolm aastat.
Rumeenia võttis 2020. aastal selle määruse alusel vastu abikava Covid-19 põhjustatud majanduskriisi
leevendamiseks ning määras toetuse muu hulgas vastavalt 13 ja 18 aastat olemas olnud VKEdele On
Air Media ja Different Media. 2021. aastal parandas komisjon määruse rumeeniakeelses tõlkes
esinenud vea ja 2022. aastal nõudis Rumeenia nendelt ettevõtjatelt toetuse tagasi.
Rumeenia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas parandusmäärusega parandatakse rumeeniakeelset
määrust tagasiulatuvalt alates algse määruse jõustumisest või ainult edasiulatuvalt alates
parandusmääruse jõustumisest. Euroopa Kohus tuletas meelde, et liidu õigusaktid jõustuvad neis
kindlaks määratud kuupäeval või selle puudumisel 20. päeval pärast avaldamist. Kohtupraktikast
tuleneb aga, et liidu materiaalõigusnorme tuleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete
tagamiseks tõlgendada nii, et need on enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes
kohaldatavad üksnes siis, kui nende normide sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest nähtub
selgelt, et neile tuleb selline mõju anda. Euroopa Kohus järeldas, et kuna parandusmääruse esemest
nähtub, et selle eesmärk on taastada määruse ühetaoline tõlgendamine kõigis keeleversioonides, siis
tuleb parandusmäärust tõlgendada nii, et sellega parandatakse rumeeniakeelset versiooni
tagasiulatuvalt alates algse määruse jõustumise kuupäevast.
Rumeenia kohtul tekkis ka küsimus, kas õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega
oleks kooskõlas sellise riigiabi tagasinõudmine. Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et
õiguspärase ootuse põhimõttele tuginemise õigus eeldab, et liidu pädevad asutused on isikule
andnud volitatud ja usaldusväärsetest allikatest täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid
kinnitusi. Seega selline liikmesriigi praktika, mis on vastuolus liidu konkreetsete
õigusnormidega, ei saa luua õiguspärast ootust isikule, kes saab selliselt tekkinud olukorrast
kasu.
Käesolevas asjas aga ei põhinenud kaebajate usaldus selle vastu, et nad kuuluvad abi saajate hulka,
mitte ainult Rumeenia ametiasutuste käitumisel, eelkõige Rumeenia abikaval ja selle alusel tehtud
otsustel selle abi andmise kohta, vaid ka ELT-s avaldatud määruse rumeeniakeelse versiooni selgel,
kuigi ekslikul tekstil. Kaebajatele ei saa ette heita, et nad ei kontrollinud määruse teisi
keeleversioone, kuna rumeeniakeelne versioon ei tekitanud mingeid tõlgendamisraskuseid.
Lisaks oli Rumeenia abikava heaks kiitnud komisjon, mis võis tekitada õiguspärase ootuse, et
selle kava alusel antud abi on seaduslik. Seega leidis Euroopa Kohus, et praegusel juhul oleks
õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega vastuolus sellise riigiabi tagasinõudmine.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
Euroopa Kohtu otsus, 9. oktoobril 2025
Poola äriühing Zwrotybankowe.pl esitas hagi PKO Bank Polski S.A. vastu, tuginedes tarbijaga
sõlmitud nõude loovutamise lepingule, millega tarbija andis talle üle oma nõuded panga vastu.
Loovutamislepingu kohaselt saab tarbija 50% pangalt sisse nõutud summast. Pank väitis, et
teavitamiskohustuse rikkumisest tulenevat nõuet ei saa selle olemusest tulenevalt loovutada.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas direktiiviga 2008/48 (mis käsitleb
tarbijakrediidilepinguid) on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad tarbijal loovutada
kolmandale isikule, kes ei ole tarbija, nõude, mis tuleneb tarbijale antud õiguse rikkumisest. Teiseks,
kas liikmesriigi kohus peab omal algatusel kontrollima loovutamislepingu tingimuste ebaõiglust.
Euroopa Kohus tugines kohtupraktikale, mis puudutab lennureisijate õigusi, ja järeldas analoogia
alusel, et tarbijakaitse kõrge taseme eesmärgiga on vastuolus selline direktiivi 2008/48
tõlgendus, mille kohaselt keelatakse tarbijatele sellest direktiivist tulenevate õiguste
loovutamine. Sellise loovutamisega saavad tarbijad kaitsta oma õigusi, vältides raskusi ja kulusid.
Seega kõnealused õigusnormid ei ole direktiiviga vastuolus.
Seoses teise küsimusega selgitas Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel
kontrollima ebaõiglasi tingimusi tarbija ja krediidiandja vahelises lepingus. Antud juhul ei
puudutanud vaidlus aga loovutamislepingut, vaid tarbija nõuet temaga krediidilepingu sõlminud
panga vastu. Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi kohus, kes lahendab vaidlust kahe ettevõtja
vahel, ei pea kontrollima omal algatusel tarbijaga sõlmitud nõude loovutamise lepingu
tingimuste ebaõiglust, kui vaidlus puudutab üksnes tarbija nõuet krediidiandja vastu. Vastasel
juhul võiks tarbija jääda ilma loovutamisest saadavast kasust, ilma et tal oleks olnud võimalus
kohtumenetluses osaleda.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 23. oktoobril 2025
Rumeenia õiguse alusel asutatud ettevõtja E. S.A. (edaspidi ka nõude algne võlausaldaja) sõlmis
Poola õiguse alusel asutatud ettevõtjaga K.P. (edaspidi ka nõude võlgnik) alltöövõtulepingu, mis
sisaldas kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt kõik vaidlused lahendatakse lepingupoole
registrijärgse asukoha kohtus. E. S.A. leidis, et K.P. ei täitnud lepingut, ja loovutas sellest tuleneva
üle 3,2 miljoni euro suuruse kahjunõude Poola õiguse alusel asutatud äriühingule E.B. (edaspidi ka
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
kolmas isik). E.B. esitas nõude sissenõudmiseks hagi Rumeenia kohtule. K.P. väitis, et Rumeenia
kohtul puudub pädevus, kuna E.B kui lepingu suhtes kolmas isik ei saa sellele kohtualluvuse
kokkuleppele tugineda. Rumeenia kohus küsis Euroopa Kohtult, kas määrust nr 1215/2012 (Brüsseli
Ia määrus) tuleb tõlgendada nii, et kolmas isik, kes omandab lepingu täitmata jätmise tõttu esitatud
kahju hüvitamise nõude, võib tugineda selles lepingus olevale kohtualluvuse kokkuleppele nõude
võlgniku vastu, kui viimane ei ole sellega nõus.
Euroopa Kohus selgitas, et määruse kohtualluvuse kokkulepet puudutavaid sätteid tuleb tõlgendada
seal sätestatud tingimuste osas kitsalt ja seega võiks järeldada, et lepingus sisalduv kohtualluvuse
kokkulepe saab põhimõtteliselt mõjutada üksnes suhteid nende poolte vahel, kes selle lepingu
sõlmimisega nõustusid. Samas praegusel juhul peab ka lepingu suhtes kolmas isik saama
tugineda sellele kokkuleppele nõude võlgniku vastu samadel tingimustel kui need, millele nõude
võlgnik saaks tema vastu tugineda, kui kolmandale isikule on üle läinud nõude algse
võlausaldaja kõik sellest lepingust tulenevad õigused ja kohustused, hoolimata sellest, et nõude
võlgnik sellega ei nõustu. Vastasel juhul antaks nõude võlgnikule rohkem õigusi, kui tal oli enne
nõude loovutamist, sest ta võiks pärast loovutamist otsustada, et ta ei ole enam seotud sõlmitud
kohtualluvuse kokkuleppega.
Kohtuasjas aga ei läinud kolmandale isikule üle kõik asjaomasest alltöövõtulepingust nõude algsele
võlausaldajale tulenenud õigused ja kohustused, vaid ainult vaidlusalune hüvitisnõue. Euroopa Kohus
leidis, et ka sellisel juhul, kui riigisiseses õiguses on ette nähtud, et nõude loovutamisel läheb üle ka
õigus tugineda selles lepingus sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele, peab nõude võlgnik jääma
põhimõtteliselt selle kokkuleppega seotuks. Siiski ei tohi nõude võlgnik sattuda nõude loovutamise
tõttu halvemasse olukorda, mistõttu tuleb seda tingimust tõlgendada nii, et välditakse olukorda, kus
nõude võlgnikku võidakse kaevata muudesse kohtutesse kui need, kuhu nõude algne
võlausaldaja oleks võinud selle kokkuleppe alusel pöörduda. Euroopa Kohus lisas, et vastavalt
privaatautonoomia põhimõttele võivad lepingu esialgsed pooled kohe alguses sõnaselgelt kokku
leppida, et lepingus ette nähtud kohtualluvuse tingimustele ei saa nende vastu tugineda juhul,
kui lepingust tulenev nõue loovutatakse kolmandale isikule.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 30. oktoobril 2025
Massimo Dutti on äriühing, kes turustab moekaupu. Need kaubad on toodetud Aasia riikides ja
tootjad müüvad need äriühingule ITX, kes asub Šveitsis (esmane müük), misjärel müüb ITX need
edasi Massimo Duttile (teine müük). Pärast teist müüki veetakse kaup otse tootjariikidest
Hispaaniasse. Enamik neist kaupadest lubatakse vabasse ringlusse, ülejäänud osa kaubast suunatakse
tolliladustamisprotseduurile. Vabasse ringlusse lubatud kaup turustatakse liidus või eksporditakse
kolmandatesse riikidesse. Massimo Dutti deklareeris 2014. ja 2015. aasta kohta tolliväärtusena hinna,
millega toimus esmane müük. Maksuhaldur leidis, et aluseks tuleb võtta teise müügitehingu väärtus.
Massimo Dutti esitas maksuhalduri otsuse peale kaebuse, mis jõudis Hispaania kõrgeimasse
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
kohtusse, kes esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis
teada, kas „eksport liidu tolliterritooriumile“ tähendab pelgalt kauba füüsilist toomist liitu või peab
olema tõendatud, et kaup oli mõeldud liidu turul turustamiseks.
Euroopa Kohus meenutas, et tolliväärtus peab vastama imporditud kauba tegelikule majanduslikule
väärtusele, mis määratakse tehinguväärtuse meetodil. See on hind, mida tegelikult makstakse kauba
ekspordiks liidu tolliterritooriumile. Seega peab müügitehingu toimumise hetke seisuga olema
tõendatud, et kolmanda riigi päritolu kaup on lähetatud liidu tolliterritooriumil olevasse sihtkohta.
Euroopa Kohtu sõnul, kui deklareeritakse hind, mis tuleneb viimasele müügitehingule eelnenud
müügitehingust, tuleb tõendada, et müük on sõlmitud ekspordiks liidu tolliterritooriumile. See ei ole
tõendatud, kui esmase müügi hetkel oli teada vaid kauba füüsiline toomine liitu, kuid mitte selle lõplik
turustamise koht.
Seega leidis Euroopa Kohus, et olukorras, kus kaupa on enne liidu tolliterritooriumile toomist
müüdud kaks korda, ei saa esmast müügitehingut lugeda ekspordiks liitu, kui selle hetkel oli
teada vaid kauba toomine liidu territooriumile, kuid mitte selle lõpliku turustamise koht.
Teisisõnu peab Massimo Dutti lähtuma teise müügi väärtusest, mis viis kauba tegelikult liitu
importimiseni.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.