| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/783-1 |
| Registreeritud | 20.03.2024 |
| Sünkroonitud | 23.03.2024 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2024 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Eneken Sepa (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Tööala valdkond, Töösuhete ja töökeskkonna osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Vastuvõtmise kuupäev : 19/03/2024
Tõlge C-7/24 - 1
Kohtuasi C-7/24
Eelotsusetaotlus
Saabumise kuupäev:
4. jaanuar 2024
Eelotsusetaotluse esitanud kohus:
Retten i Svendborg (esimese astme kohus Svendborgis, Taani)
Eelotsusetaotluse kuupäev:
2. jaanuar 2024
Hagejad
Deutsche Rentenversicherung Nord
BG Verkehr
Kostjad:
Gjensidige Forsikring, dansk filial af Gjensidige Forsikring ASA,
Norge, Marius Pedersen A/S-i nimel
Mandatar Gjensidige Forsikring, dansk filial Gjensidige Forsikring
ASA, Norge, Marius Pedersen A/S-i nimel
RETTEN I SVENDBORG (esimese astme kohus Svendborgis, Taani)
MÄÄRUS
2. jaanuar 2024
Kohtuasi […]
Deutsche Rentenversicherung Nord
…
vs.
ET
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
2
GJENSIDIGE FORSIKRING, DANSK FILIAL AF GJENSIDIGE FORSIKRING
ASA, NORGE, kes tegutseb MARIUS PEDERSEN A/S-i nimel,
ja
Gjensidige Forsikring, dansk filial af Gjensidige Forsikring ASA, Norge
…
ja
Kohtuasi […]
BG Verkehr
…
vs.
Mandatar Gjensidige Forsikring, dansk filial af Gjensidige Forsikring ASA,
Norge, kes tegutseb
MARIUS PEDERSEN A/S-i nimel,
…
Selle lahendi tegi kohtunik […] [üksikkohtunikuna].
Eelotsusetaotlus
SISSEJUHATAVAD MÄRKUSED
1 Käesolev kohtuasi puudutab küsimust, kas Taani kindlustusseltsil Gjensidige
Forsikring A/S, kes tegutseb Marius Pedersen A/S-i nimel, on regressinõudest
tulenev hüvitamiskohustus Saksamaa avalik-õiguslike pensionikindlustusseltside
BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord (edaspidi „kohustatud
sotsiaalkindlustusasutused“) ees seoses Saksamaa kodaniku (edaspidi „X“)
surmaga Taanis toimunud tööõnnetuse tagajärjel.
2 Saksamaa töötajana oli X-il pensionikindlustus kohustatud
sotsiaalkindlustusasutustes BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord,
kes maksid Saksamaa õiguse alusel hüvitisi X-i lesele (edaspidi „Y“).
3 Retten i Svendborg (esimese astme kohus Svendborgis) on otsustanud esitada
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 teise lõigu alusel eelotsusetaotluse,
paludes Euroopa Liidu Kohtul tõlgendada nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse
(EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 85
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
3
lõiget 1, mida on viimati tõlgendatud Euroopa Liidu Kohtu kohtuotsustes DAK vs.
Lærerstandens Brandforsikring (C-428/92, EU:C:1994:222) ning Kordel jt
(C-397/96, EU:C:1999:432).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4 Saksamaa töötajana oli X kohustatud sõlmima riikliku pensionikindlustuse BG
Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi juures, kes on Saksamaa
Sozialgesetzbuch Sechstes Buchi (SGB VI) § 46 lõike 2 kohaselt kohustatud
maksma hüvitisi kindlustatud isiku ülalpidamisel olnud isikutele. Riiklik
pensionikindlustus on Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi osa ning selle
eesmärk on tagada töötajate ja nende ülalpidamisel olnud isikute pensionid.
5 Ühelt poolt BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi ning teiselt poolt
Marius Pedersen A/S-i ja tema tsiviilvastutuse kindlustaja Gjensidige Forsikringi
vahel tekkis lahkarvamus küsimuses, kas BG Verkehril ja Deutsche
Rentenversicherung Nordil on regressiõigus X-i lesele Y-le makstud hüvitiste
suhtes.
6 Saksamaa kodanik X, kes töötas ekspordiga tegelevas Saksamaa äriühingus DS
Transport GmbH autojuhina, sai 15. juulil 2015 vigastada, kui ta aitas laadida
kaupa oma Saksamaal registreeritud veoautole ühes Marius Pedersen A/S-i
tegevuskohas Taanis. Saadud vigastuste tagajärjel suri X varsti pärast õnnetust.
7 Seejärel otsustas Taani Arbejdsmarkedets Erhvervssikring
(tööturukindlustusamet), et surmaga lõppenud õnnetus ei anna X-i lesele Y-le
õigust saada hüvitisi Taani tööõnnetuskindlustuse seaduse alusel, kuna X oli
hõlmatud Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemiga, nagu eespool märgitud
(punkt 4).
8 Pärast X-i surma maksid BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord X-i
lesele Y-le Saksamaa sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide alusel hüvitisi ning
Saksamaa õiguse kohaselt läksid neile üle Y-i nõuded kahju eest vastutava isiku
vastu.
9 Kuna Marius Pedersen A/S on oma tsiviilvastutuse kindlustaja Gjensidige
Forsikringi kaudu tunnistanud oma kohustust maksta hüvitist seoses X-i surmaga
15. juulil 2015, nõuavad BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord, et
Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring maksaks tagasi hüvitised, mida need
kindlustusseltsid on X-i lesele maksnud.
10 Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring keeldus BG Verkehri ja Deutsche
Rentenversicherung Nordi regressinõuete rahuldamisest, viidates sellele, et Taani
õigusnormid ei võimalda regressiõigust kõnealuste nõuete puhul, kuna tegemist on
hüvitistega, mida Taani õiguse kohaselt ei saa nõuda, ja kuna Marius Pedersen
A/S-i / Gjensidige Forsikringi arvates tuleb asuda seisukohale, et X-i lesel Y-l oli
õigus kõnealuseid hüvitisi saada olenemata X-i surma põhjusest.
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
4
11 Lisaks teatas Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring, et Y on juba saanud
kahjuhüvitist seoses ülalpidaja kaotusega, kuna Gjensidige Forsikring on Y-le
tema advokaadi nõudmisel maksnud Taani õiguse kohaselt arvutatud
kompensatsiooni ülalpidaja kaotamise eest. BG Verkehr ja Deutsche
Rentenversicherung Nord väitsid, et kõnealuse kahjuhüvitise maksmisega ei
täidetud kohustusi täies mahus, kuna Marius Pedersen A/S ja Gjensidige
Forsikring ei käitunud maksmise ajal BG Verkehri ja Deutsche
Rentenversicherung Nordi regressinõude suhtes heas usus. Seoses
kahjuhüvitisega, mida Gjensidige Forsikring Y-ile ülalpidaja kaotamise eest
maksis, on pooled ühel meelel selles, et nõue arvutati ja tasuti kahju hüvitamist
käsitlevate Taani õigusnormide kohaselt ning et Y ei saa Taani õiguse alusel
nõuda Marius Pedersen A/S-ilt / Gjensidige Forsikringilt täiendavat kahjuhüvitist.
12 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord esitasid vastavalt 6. ja
12. juulil 2018 Marius Pedersen A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu hagid,
nõudes, et Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring A/S tunnistaks oma
kohustust maksta BG Verkehrile ja Deutsche Rentenversicherung Nordile tagasi
hüvitised, mida BG [Verkehr] ja Deutsche Rentenversicherung Nord on
kohustatud maksma ja maksid Y-ile Saksamaa Sozialgesetzbuch Sechstes Buchi
(SGB VI) § 46 lõike 2 alusel.
RIIGISISESED ÕIGUSNORMID JA RIIGISISENE KOHTUPRAKTIKA
24. augusti 2018. aasta konsolideeritud seadus nr 1070 vastutuse kohta kahju
hüvitamise eest (Lovbekendtgørelse 2018-08-24 nr. 1070 om erstatningsansvar
(erstatningsansvarsloven)) (edaspidi „kahju hüvitamist käsitlev seadus“)
13 Kahju hüvitamist käsitleva seaduse § 1 lõige 1: „Isikukahju eest vastutav isik on
kohustatud hüvitama saamata jäänud sissetuleku, isikukahjust tulenevad ravikulud
ja muud kahjud ning valu ja kannatused.“
14 Kahju hüvitamist käsitleva seaduse § 13 lõige 1: „Abikaasale või elukaaslasele
ülalpidaja kaotamise eest makstav kahjuhüvitis moodustab 30% kahjuhüvitisest,
mida surnu oleks eeldatavalt saanud töövõime täieliku kaotuse korral (vt §-d 5–8).
See kahjuhüvitis on siiski vähemalt 644 000 Taani krooni, välja arvatud erandlike
asjaolude korral.“
15 Kahju hüvitamist käsitleva seaduse § 17 lõige 1: „Sotsiaalõigusnormide kohased
hüvitised, sealhulgas töötushüvitised, arstiabi, sotsiaalpensione käsitlevate
õigusaktidega ette nähtud pensionid ja tööõnnetuskindlustuse seadusega ette
nähtud hüvitised, millele on õigus kahju kannatanud isikul või tema ülalpidamisel
olnud isikul, ei saa olla aluseks regressinõudele kahjuhüvitist maksma kohustatud
isiku vastu. […]“
16 Kahju hüvitamist käsitleva seaduse § 26a lõige 1: „Isikut, kes tahtlikult või raske
hooletuse tõttu põhjustab teise isiku surma, võib kohustada maksma hüvitist
ülalpidamisel olnud isikutele, kes olid surnuga eriti tihedalt seotud.“
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
5
19. augusti 2022. aasta konsolideeritud seadus nr 1186 tööõnnetuskindlustuse
kohta (Lovbekendtgørelse 2022-08-19 nr. 1186 om arbejdsskadesikring
(arbejdsskadesikringsloven)) (edaspidi „tööõnnetuskindlustuse seadus“)
Tööõnnetuskindlustuse seaduse § 19 lõige 1: „Kui tööõnnetus on põhjustanud
surma, on surnu ülalpidamisel olnud abikaasal õigus […] juhul, kui abielu sõlmiti
enne tööõnnetuse toimumist ja kooselu oli olemas surma ajal […].“
Tööõnnetuskindlustuse seaduse § 20 lõige 1: „Isikul, kellel on õigus § 19
lõigete 1–3 kohasele üleminekusummale ja kes on kahju kannatanud isiku surma
tõttu kaotanud ülalpidaja või kelle ülalpidamisolukord on kahju kannatanud isiku
surma tõttu muul viisil halvenenud, on õigus saada selle eest kahjuhüvitist.
Kahjuhüvitise määramisel võetakse arvesse ülalpidamisel olnud isiku
ülalpeetavuse määra ja võimet ennast ise ülal pidada, pidades silmas tema vanust,
tervislikku seisundit, haridust, töötamist, kahju kannatanud isikust sõltumist ja
rahalist olukorda.“
Lõige 2: „Kahjuhüvitis tasutakse kindla perioodi vältel jooksvalt välja makstava
hüvitisena, mis moodustab 30% surnud isiku § 24 kohasest aastapalgast.
Kahjuhüvitist makstakse alates surmakuupäevast 1/12 ulatuses iga kuu ette.
Kahjuhüvitise maksmise perioodiks võib määrata kuni 10 aastat. Kui aga surmaga
seoses makstakse lisatoetust, hakatakse hüvitist maksma pärast kõnealuse toetuse
maksmise perioodi lõppu. Kui surnule oli käesoleva seaduse alusel makstud
jooksvat hüvitist töövõime kaotuse eest, makstakse kahjuhüvitist ülalpidaja
kaotamise eest alates surmale järgneva kuu esimesest kuupäevast.“
Lõige 3:„Lõike 2 kohased hüvitised jäävad ettenähtud perioodi vältel
muutumatuks, välja arvatud juhul, kui hüvitis muudetakse täielikult või osaliselt
ühekordseks summaks või kui hüvitisesaaja sureb.“
17 Tööõnnetuskindlustuse seaduse § 77 lõige 1: „Käesoleva seaduse kohased
hüvitised ei saa olla aluseks regressinõudele kahju eest vastutava isiku vastu, kes
on kohustatud maksma kahjuhüvitist kahju kannatanud isikutele või nende
ülalpidamisel olnud isikutele […]. Kahju kannatanud isikute või nende
ülalpidamisel olnud isikute nõudeid kahju eest vastutava isiku vastu vähendatakse
asjaomastele isikutele käesoleva seaduse alusel makstud või maksmisele
kuuluvate hüvitiste võrra.“
Taani kohtupraktika
18 Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 93 kohta, mis
oli varem kohaldatav säte, esitati Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus (2. juuni
1994. aasta kohtuotsus DAK, C-428/92, EU:C:1994:222) seoses Østre Landsreti
(idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) otsusega kohtuasjas U 1995 341 Ø.
Kõnealuses kohtuasjas sedastati, et kahju hüvitamist käsitleva Taani seaduse § 17
lõige 1 ja § 22 lõige 2 ei välista välisriigi sotsiaalkindlustusasutuse regressinõuet
makstud sotsiaalkindlustushüvitiste suhtes.
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
6
19 Seejärel tegi Højesteret (Taani kõrgeim kohus) otsuse kohtuasjas U 2002. 573 H.
Kõnealune kohtuasi puudutas Saksa tööandja regressinõuet Taanis töötades
vigastada saanud Saksa meremehele haiguse ajal makstud töötasu ning ravikulude
ja pensioni suhtes.
20 Menetluses otsustas Højesteret (Taani kõrgeim kohus) (vt U 1999 773 H) mitte
esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse küsimusi artikli 93 (nüüd artikkel 85)
tõlgendamise kohta. Højesteret (Taani kõrgeim kohus) märkis oma kohtumääruse
põhjendustes, et Euroopa Kohtu praktika põhjal:
„on selge, et nõukogu määruse nr 1408/71 artikli 93 lõiget 1 (nõukogu määruse
nr 3 artiklit 52) tuleb tõlgendada nii, et see säte reguleerib üksnes seda, millise
riigi õigusest tuleb lähtuda seoses asutuse õigusega esitada regressinõue kahju eest
vastutava isiku vastu, ning et isegi juhul, kui asutuse nõue on punkti b tähenduses
iseseisev nõue, ei saa see olla suurem nõudest, mille kahju kannatanud isik võib
esitada kahju eest vastutava isiku vastu nendevahelisele suhtele kohaldatavate
õigusnormide, st üldjuhul kahju tekkimise koha õiguse alusel.“
21 Oma määruses viitas Højesteret (Taani kõrgeim kohus) muu hulgas Euroopa
Kohtu otsusele kohtuasjas 78/72, Ster (EU:C:1973:51), mille punktis 3 sedastas
Euroopa Kohus, et „hüvitist maksma kohustatud asutuse vahetu õigus vastutava
kolmanda isiku suhtes tuleneb asjaolust, et hüvitisesaajal on õigus nõuda kahju
tekkimise riigi territooriumil hüvitist sellelt kolmandalt isikult“, ning et asutus ei
saa „nõuda vastutavalt kolmandalt isikult muud makset kui see, mida saaksid
nõuda kahju kannatanud isik või tema ülalpeetavad“.
22 Seejärel tegi Højesteret (Taani kõrgeim kohus) kohtuasjas U 1999 773 H
järelduse, et artikli 93 lõikest 1 (nüüdsest artiklist 85) tuleneb, et tööandja nõue
vastutuskindlustusandja vastu ei saa olla suurem nõudest, mille kahju kannatanud
isik võib Taani õiguse kohaselt esitada kahju eest vastutava isiku vastu. Selle
järelduse alusel otsustas Højesteret (Taani kõrgeim kohus) kohtuasjas
U 2002 573 H, et kui palga- ja ravikulusid puudutav tööandja nõue oli (Taani
õiguse kohaselt) aegunud, siis pensionikulude hüvitamise nõude esitamise õigus
oli olemas, kuid see nõue ei võinud olla suurem summast, millele kahju
kannatanud isikul oleks Taani õiguse kohaselt õigus olnud.
23 Taani hiljutine kohtupraktika hõlmab Østre Landsreti (idapiirkonna
apellatsioonikohus) 2. märtsi 2020. aasta otsust (FED 2020 31 Ø) ja Højestereti
(Taani kõrgeim kohus) 8. detsembri 2021. aasta otsust (U 2022 1033 H), milles
käsitleti sarnast küsimust. See kohtuasi puudutas Saksa abielupaari autoavariid,
mis juhtus Taani kiirteel ning milles üks abikaasadest suri ja teine sai vigastada.
24 Kõnealuses kohtuasjas käsitleti küsimust, kas Bundesbahnvermögen –
Rechtfähiges Sondervermögen der Bundesrepublik Deutschland ja
Krankenversicherung für Bundesbahnbeamten, Bezirksleistung Wuppertal omasid
õigust nõuda oma kulude hüvitamist kahju kannatanud isiku kindlustusandjalt
Codan Forsikring A/S, kes tunnistas kahju hüvitamise kohustust.
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
7
25 Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) leidis, et ühe liikmesriigi
sotsiaalkindlustusasutuse regressinõue teises liikmesriigis toimunud sündmuse
alusel makstud hüvitiste suhtes ei saa olla suurem nõudest, mille kahju kannatanud
isik võib esitada selle teise liikmesriigi õigusnormide alusel, kus kahju tekkis.
26 Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) märkis lisaks, et
sotsiaalkindlustusasutuse nõue tuleb rahuldada ainult selles ulatuses, milles
kindlustusandja, kõnealusel juhul Codan Forsikring A/S, on Taani õiguse kohaselt
kohustatud maksma kahju kannatanud isikule hüvitist.
27 Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) leidis seega, et selleks, et kahju
kannatanud isiku nõue oleks hüvitatav, peavad talle Saksamaal kohustatud
sotsiaalkindlustusasutuse makstud hüvitised olema identsed nõudega, mida kahju
kannatanud isikul on võimalik esitada kahju tekkimise liikmesriigi õigusnormide
alusel, st Taani õiguse alusel.
28 Østre Landsreti (idapiirkonna apellatsioonikohus) otsuse peale esitati
apellatsioonkaebus Højesteretile (Taani kõrgeim kohus). Sarnaselt Østre Landsreti
(idapiirkonna apellatsioonikohus) otsusega märkis Højesteret (Taani kõrgeim
kohus) oma otsuses, et sotsiaalkindlustusasutuse nõue ei saa olla suurem nõudest,
mille kahju kannatanud isik võib esitada kahju eest vastutava isiku vastu
kooskõlas kahju kannatanud isiku ja kahju eest vastutava isiku vahelisele suhtele
kohaldatavate õigusnormidega.
29 Højesteret ei võtnud seisukohta küsimuses, kas Codan Forsikring A/S-ilt saab
tagasi nõuda Saksamaa õiguse kohaselt arvutatud ja tasutud lesepensioni ja
Sterbegeld’i, kuna Højesteret (Taani kõrgeim kohus) tuvastas kohtuasja
konkreetsetel asjaoludel, et Codan Forsikring A/S oli heas usus ja täies ulatuses
vastutust võttes maksnud Saksamaal elavale lesele ülalpidaja kaotamise eest Taani
õiguse kohaselt arvutatud kahjuhüvitist.
30 Højesteret (Taani kõrgeim kohus) lisas, et on piisavalt tõendatud, et
Krankenversicherung für Bundesbahnbeamteni kantud kulud olid oma olemuselt
hõlmatud kahju hüvitamist käsitleva seaduse §-s 1 sisalduva väljendiga „ravikulud
ja muud kahjud“.
31 Lisaks tuleb märkida, et kõnealuses kohtuasjas ei olnud poolte vahel vaidlust
selles, et kahju hüvitamise nõude ulatus tuli kindlaks määrata Taani õiguse alusel,
mistõttu nõue ei saanud olla suurem nõudest, mille kahju kannatanud isik võis
Taani õiguse alusel esitada kahju eest vastutava isiku vastu.
LIIDU ÕIGUS
32 Käesolev kohtuasi on seotud eelkõige nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse
(EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 85
lõikega 1. See säte vastab nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ)
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
8
nr 1408/71 artikli 93 lõikele 1, mis on varem kohaldatud säte, ja nõukogu
25. septembri 1958. aasta määruse nr 3 artiklile 52.
POOLTE ARGUMENDID
33 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad menetluses, et
neile on Saksamaa Sozialgesetzbuch Zehntes Buchi (SGB X) § 116 lõike 1 alusel
üle läinud Y-i nõue Marius Pedersen A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu.
Kuna Y-i õigus Marius Pedersen A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu on
läinud üle BG Verkehrile ja Deutsche Rentenversicherung Nordile, on viimastel
seega regressinõue Marius Pedersen A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu
seoses sotsiaalkindlustushüvitistega, mida BG Verkehr ja Deutsche
Rentenversicherung Nord Y-ile maksid. Selles küsimuses poolte vahel vaidlust ei
ole.
34 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad lisaks, et BG
[Verkehri] ja Deutsche Rentenversicherung Nordi regressiõigus Marius Pedersen
A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu, mis tuleneb nõukogu 29. aprilli
2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 85 lõikest 1, tuleb kindlaks määrata
BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi kui kohustatud
sotsiaalkindlustusasutuste registrijärgse asukoha liikmesriigi õiguse, st Saksamaa
õiguse alusel, ning et seetõttu ei välista kahju hüvitamist käsitleva Taani seaduse
§ 17 lõige 1 BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi regressiõigust
Marius Pedersen A/S-i ja Gjensidige Forsikring A/S-i vastu.
35 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad sellega seoses, et
artikli 85 lõike 1 kohaselt tuleb BG Verkehrile ja Deutsche Rentenversicherung
Nordile üle läinud nõuete tingimused ja ulatus samuti kindlaks määrata BG
Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi kui kohustatud
sotsiaalkindlustusasutuste registrijärgse asukoha liikmesriigi õiguse, st Saksamaa
õiguse alusel.
36 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad veel, et kui BG
Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi nõude ulatus Marius Pedersen
A/S-i ja Gjensidige Forsikring A/S-i vastu tuleb kindlaks määrata selle
liikmesriigi materiaalõiguse normide kohaselt, mille territooriumil kahju tekkis, st
Taani õiguse kohaselt, ei välista see BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung
Nordi õigust nõuda Marius Pedersen A/S-ilt / Gjensidige Forsikring A/S-ilt sisse
sotsiaalkindlustushüvitised, mida BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung
Nord Y-le maksid.
37 Selle väite toetuseks viitavad BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord
Højestereti (Taani kõrgeim kohus) 19. detsembri 2001. aasta otsuses kohtuasjas
U 2002 573 H esitatud tõlgendusele määruse nr 1408/71 artikli 93 lõike 1 kohta,
mis oli varem kohaldatud säte.
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
9
38 Kõnealuses kohtuotsuses käsitleti seda, millise liikmesriigi õigusnorme tuleb
kohaldada poolte vaidluse lahendamisel, ja seega seda, millise ulatusega on
kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse regressiõigus kahju eest vastutava isiku
vastu. Højestereti (Taani kõrgeim kohus) arvates oli väga tähtis asjaolu, et
kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse nõude summa ei saa olla suurem summast,
mida kahju kannatanud isikul on võimalik nõuda kahju tekkimise liikmesriigi
õigusnormide alusel. Samas ei võtnud Højesteret (Taani kõrgeim kohus)
seisukohta küsimuses, kas kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse nõue peab olema
identne või muul viisil võrreldav nõudega, mida kahju kannatanud isikul oleks
võimalik Taani õiguse alusel esitada.
39 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väite kohaselt tuleb artikli 85
lõiget 1 tõlgendada nii, et sissenõutavuseks ei pea nende poolt lesele makstud
sotsiaalkindlustushüvitised (lesepension) olema identsed või mis tahes viisil
võrreldavad nõudega, mille lesk saaks Taani õiguse kohaselt kahju eest vastutava
isiku vastu esitada (hüvitis isikukahju eest ja kahjuhüvitis ülalpidaja kaotamise
eest). BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad sellega seoses,
et nõude summa ei või lihtsalt olla suurem summast, mida kahju kannatanud isikul
oleks võimalik nõuda kahju tekkimise liikmesriigi õiguse, st Taani õiguse alusel.
40 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad, et kuna artikli 85
lõike 1 kohaselt peavad kõik liikmesriigid tunnustama nõudeõiguste üleminekut
kohustatud sotsiaalkindlustusasutusele, oleks artikli 85 lõikega 1 vastuolus, kui
liikmesriik peab tunnustama nõudeõiguste üleminekut kohustatud
sotsiaalkindlustusasutusele, kuid samal ajal saaks see liikmesriik tegelikult
takistada nõude täitmist. BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi
sõnul ei ole kõnealuse sätte eesmärk välistada kohustatud
sotsiaalkindlustusasutuse nõuet kahju eest vastutava isiku vastu põhjusel, et
hüvitised, mida võib nõuda kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse registrijärgse
asukoha liikmesriigi õigusnormide alusel, ei ole identsed hüvitistega, mida võib
nõuda kahju tekkimise liikmesriigi õigusnormide alusel.
41 Kokkuvõttes väidavad BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord, et
olenemata sellest, kas selle nõude tingimused ja ulatus, mis on neile üle läinud ja
millega seoses hüvitamist taotletakse, tuleb kindlaks määrata Taani või Saksamaa
õiguse alusel, ei pea selleks, et Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring A/S
oleksid kohustatud Deutsche Rentenversicherung Nordi regressinõuet täitma, BG
Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi poolt Y-ile makstud
sotsiaalkindlustushüvitised olema oma olemuselt võrreldavad nõudega, mille
rahuldamist Y saaks Marius Pedersen A/S-ilt / Gjensidige Forsikring A/S-ilt
nõuda Taani õiguse alusel. Seetõttu peab Marius Pedersen A/S / Gjensidige
Forsikring A/S hüvitama sotsiaalkindlustushüvitised, mille BG Verkehr ja
Deutsche Rentenversicherung Nord on Y-ile maksnud.
42 Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring A/S väidab menetluses, et
29. aprilli 2004. aasta määrus nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide
koordineerimise kohta reguleerib üksnes seda, kas kahju kannatanud isiku nõue
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
10
võib hagejale üle minna, mitte aga seda, kas hageja regressinõude esitamiseks on
Taani õigusnormide kohaselt olemas seaduslik alus.
43 Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring A/S väidab lisaks, et hageja
regressiõiguse seisukohast on määrav see, kas kahju kannatanud isikul on Taani
õiguse alusel võimalik nõuda hüvitisi, millega seoses hageja on esitanud
regressinõude (vt eelkõige Højestereti (Taani kõrgeim kohus) otsused
kohtuasjades U 1999 773 H ja U 2022 1033 H), ning et see ei ole nii, sest
Saksamaa õiguse alusel esitatud nõue jätkuva lesepensioni saamiseks ei vasta
Taani õiguse kohasele nõudele saada kapitaliseeritud hüvitist ülalpidaja kaotamise
eest.
44 See pool väidab, et regressinõuet surnu lesele makstavate pensionihüvitiste suhtes
tuleb pidada sõltumatuks asjaolust, et surm saabus tööõnnetuse tagajärjel, kuna
otsustada tuleb, et surnu lesel on õigus neid hüvitisi saada olenemata surma
põhjusest.
45 Kuigi Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring tunnistab, et Saksamaa
kindlustusasutustel põhimõtteliselt on regressiõigus, väidab ta, et
tööõnnetuskindlustuse seaduse § 77 lõike 1 esimese lause kohaselt ei saa selle
seaduse kohased hüvitised olla „aluseks regressinõudele kahju eest vastutava isiku
vastu, kes on kohustatud maksma kahjuhüvitist“ surnu lesele. Lisaks tuleneb
kõnealuse seaduse § 77 lõike 1 teisest lausest, et ülalpidamisel olnud isiku (lese)
nõuet kahjuhüvitist maksma kohustatud isiku (praegusel juhul Marius Pedersen
A/S / Gjensidige Forsikring) vastu tuleb vähendada „asjaomastele isikutele
käesoleva seaduse alusel makstud või maksmisele kuuluvate hüvitiste võrra“.
Seega väidab see pool, et hagejateks olevate kindlustusasutuste regressinõuet tuleb
pidada välistatuks, kui tuleb asuda seisukohale, et kõnealused hüvitised asendavad
kahjuhüvitisi, millele osutatakse tööõnnetuskindlustuse seaduse §-s 20, mis
käsitleb ülalpidamisel olnud isikute õigust kahjuhüvitisele seoses ülalpidaja
kaotamisega.
46 Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring väidab lisaks, et see seisukoht on
kooskõlas EFTA kohtu 20. juuli 2017. aasta otsusega kohtuasjas E-11/16, Mobil
Betriebskrankenkasse vs. Tryg Forsikring, mille järgi ei saa määruse kohane
regressinõue olla suurem nõudest või nõuetest, mille kahju kannatanud isik ise
saab esitada kahju eest vastutava isiku vastu kahju tekkimise koha õiguse alusel.
KÜSIMUSTE TAUST
47 Põhimõtteliselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nõukogu 29. aprilli
2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 85 lõike 1 kohaselt on ühe
liikmesriigi kohustatud sotsiaalkindlustusasutusel kahju eest vastutava isiku vastu
regressiõigus vastutuse aluseks oleva sündmuse tõttu, mis toimus teises
liikmesriigis, sõltumata selle teise liikmesriigi õigusnormidest, ehk praegusel
juhul kahju hüvitamist käsitleva Taani seaduse § 17 lõikest 1.
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
11
48 Pooled on siiski lahkarvamusel küsimuses, millise liikmesriigi õigusnormide
alusel määratakse kindlaks sotsiaalkindlustusasutusele üle läinud nõude ulatus.
49 Samuti on pooled lahkarvamusel küsimuses, kas juhul, kui sellise nõude ulatus
tuleb kindlaks määrata kahju tekkimise liikmesriigi materiaalõiguse normide
alusel, on sotsiaalkindlustusasutuse regressiõiguse eelduseks see, et
sotsiaalkindlustushüvitised, mille hüvitamist taotletakse, peavad oma olemuselt
olema võrreldavad hüvitistega, mida kahju kannatanud isikul on võimalik nõuda
kahju tekkimise liikmesriigi õigusnormide alusel.
50 Lisaks on pooled eri meelt küsimuses, et kui vastus eespool osutatud küsimusele
on jaatav, siis kuidas tuleb mõista väljendit „oma olemuselt“ ja kas see tähendab
üksnes seda, et nõue, mille hüvitamist taotletakse, ei või summa poolest olla
suurem nõudest, mida kahju kannatanud isikul on võimalik esitada kahju
tekkimise liikmesriigi õiguse alusel.
51 Taani õiguses on käsitletud ka nende kahjuhüvitise elementide olemust, mida
kahju kannatanud isik või tema ülalpidamisel olnud isikud võivad isikukahju
tagajärjel nõuda. Nii sisaldab kahju hüvitamist käsitlev seadus sätteid, mis
võimaldavad nõuda kahjuhüvitist muude kahjude, saamata jäänud sissetuleku,
valu ja kannatuste, püsiva vigastuse, töövõime kaotuse ja ülalpidaja kaotamise
eest, samuti üleminekusummat surma korral ja lepinguvälise kahju hüvitamist.
Enamiku nende elementide puhul on määratud kindlaks maksimumsumma.
52 Tööõnnetuskindlustuse seaduse §-st 77 tuleneb, et kahju hüvitamist käsitleva
seaduse kohaselt arvutatud kahjuhüvitis on teisejärguline võrreldes
kahjuhüvitisega, millele kahju kannatanud isikul või tema ülalpidamisel olnud
isikutel on õigus tööõnnetuskindlustuse seaduse alusel, ning et tööõnnetuse eest
makstav kahjuhüvitis ei saa olla aluseks regressinõudele kahju eest vastutava ja
seda hüvitama kohustatud isiku vastu.
53 Ei kahju hüvitamist käsitlev seadus ega tööõnnetuskindlustuse seadus ei anna
surnu ülalpidamisel olnud isikule õigust saada lesepensioni sellisel kujul ja viisil,
nagu on sätestatud Saksamaa Sozialgesetzbuch Sechstes Buchi (SGB VI)
§-des 64–65. Seetõttu ei ole sotsiaalkindlustusasutuse regressinõude esemeks
oleva kahjuhüvitise ja kahju hüvitamist käsitleva seaduse või
tööõnnetuskindlustuse seaduse kohas(t)e kahjuhüvitise elemendi (elementide)
identsus hõlpsasti tuvastatav.
54 Seega ei ole võimalik teha ühest järeldust selle kohta, kas ja millises ulatuses saab
rahuldada sotsiaalkindlustusasutuse regressinõude kahju eest vastutava isiku
vastu.
55 Euroopa Liidu Kohtu praktika selle kohta, kuidas tuleb nõukogu 29. aprilli
2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 85 lõiget 1 tõlgendada seoses sellise
nõude ulatusega, mida võib pidada kohustatud sotsiaalkindlustusasutusele üle
läinuks ja mille viimane võib esitada kahju eest vastutava isiku vastu, on piiratud
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
12
(vt muu hulgas kohtuotsus Kordel jt, C-397/96, EU:C:1999:432, ja kohtuotsus
DAK, C-428/92, EU:C:1994:222).
56 Euroopa Liidu Kohus on oma praktikas, viimati kohtuotsuses Kordel jt
(C-397/96), sedastanud, et nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ)
nr 1408/71 artikli 93 lõiget 1, mis oli kohaldatav põhikohtuasja asjaolude
asetleidmise ajal, tuleb tõlgendada nii, et sellise nõude ulatus ja tingimused, mis
kõnealuses määruses osutatud sotsiaalkindlustusasutusel on isiku vastu, kes on
põhjustanud teise liikmesriigi territooriumil kahju, mille tõttu kõnealune asutus
peab maksma sotsiaalkindlustushüvitisi, tuleb kindlaks määrata kooskõlas
kõnealuse asutuse liikmesriigi õigusega.
57 Lisaks tunnistas Euroopa Liidu Kohus ka kohtuotsuses DAK (C-428/92,
EU:C:1994:222), et sellise regressiõiguse tingimused ja ulatus, mis kõnealuses
määruses osutatud sotsiaalkindlustusasutusel on isiku vastu, kes on teise
liikmesriigi territooriumil põhjustanud kahju, mis tõi kaasa
sotsiaalkindlustushüvitiste maksmise, määratakse kindlaks kooskõlas kõnealuse
asutuse liikmesriigi õigusega.
58 Euroopa Kohtu praktikast ei nähtu siiski selgelt, kas kahju tekkimise liikmesriigi
materiaalõiguse normid võivad piirata kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse
regressiõigust, kui sotsiaalkindlustushüvitised, mille hüvitamist nõutakse, ei ole
oma olemuselt identsed või vähemalt võrreldavad nõudega, mida kahju
kannatanud isik saaks nende materiaalõiguse normide alusel esitada.
Järeldus
Eeltoodut arvestades leiab Retten i Svendborg (esimese astme kohus
Svendborgis), kes on käesolevas kohtuasjas esimese astme kohus, et Euroopa
Liidu Kohtule tuleb esitada eelotsusetaotlus.
Retten i Svendborg (esimese astme kohus Svendborgis) palub Euroopa Liidu
Kohtul vastata järgmisele eelotsuse küsimusele:
Kas nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004
sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 85 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et selleks, et kohustatud asutusel oleks selle sätte
alusel regressiõigus, peab kahju tekkimise liikmesriigis olema
seaduslik alus nõuda seda liiki hüvitist või kahjuhüvitist, mis on
regressiõiguse esemeks, või samaväärset hüvitist seoses sündmusega,
millest tulenenud kahju eest vastutav isik on kahju tekkimise koha
õiguse kohaselt kohustatud maksma kahjuhüvitist?
2. jaanuar 2024
Vastuvõtmise kuupäev : 19/03/2024
Tõlge C-7/24 - 1
Kohtuasi C-7/24
Eelotsusetaotlus
Saabumise kuupäev:
4. jaanuar 2024
Eelotsusetaotluse esitanud kohus:
Retten i Svendborg (esimese astme kohus Svendborgis, Taani)
Eelotsusetaotluse kuupäev:
2. jaanuar 2024
Hagejad
Deutsche Rentenversicherung Nord
BG Verkehr
Kostjad:
Gjensidige Forsikring, dansk filial af Gjensidige Forsikring ASA,
Norge, Marius Pedersen A/S-i nimel
Mandatar Gjensidige Forsikring, dansk filial Gjensidige Forsikring
ASA, Norge, Marius Pedersen A/S-i nimel
RETTEN I SVENDBORG (esimese astme kohus Svendborgis, Taani)
MÄÄRUS
2. jaanuar 2024
Kohtuasi […]
Deutsche Rentenversicherung Nord
…
vs.
ET
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
2
GJENSIDIGE FORSIKRING, DANSK FILIAL AF GJENSIDIGE FORSIKRING
ASA, NORGE, kes tegutseb MARIUS PEDERSEN A/S-i nimel,
ja
Gjensidige Forsikring, dansk filial af Gjensidige Forsikring ASA, Norge
…
ja
Kohtuasi […]
BG Verkehr
…
vs.
Mandatar Gjensidige Forsikring, dansk filial af Gjensidige Forsikring ASA,
Norge, kes tegutseb
MARIUS PEDERSEN A/S-i nimel,
…
Selle lahendi tegi kohtunik […] [üksikkohtunikuna].
Eelotsusetaotlus
SISSEJUHATAVAD MÄRKUSED
1 Käesolev kohtuasi puudutab küsimust, kas Taani kindlustusseltsil Gjensidige
Forsikring A/S, kes tegutseb Marius Pedersen A/S-i nimel, on regressinõudest
tulenev hüvitamiskohustus Saksamaa avalik-õiguslike pensionikindlustusseltside
BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord (edaspidi „kohustatud
sotsiaalkindlustusasutused“) ees seoses Saksamaa kodaniku (edaspidi „X“)
surmaga Taanis toimunud tööõnnetuse tagajärjel.
2 Saksamaa töötajana oli X-il pensionikindlustus kohustatud
sotsiaalkindlustusasutustes BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord,
kes maksid Saksamaa õiguse alusel hüvitisi X-i lesele (edaspidi „Y“).
3 Retten i Svendborg (esimese astme kohus Svendborgis) on otsustanud esitada
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 teise lõigu alusel eelotsusetaotluse,
paludes Euroopa Liidu Kohtul tõlgendada nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse
(EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 85
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
3
lõiget 1, mida on viimati tõlgendatud Euroopa Liidu Kohtu kohtuotsustes DAK vs.
Lærerstandens Brandforsikring (C-428/92, EU:C:1994:222) ning Kordel jt
(C-397/96, EU:C:1999:432).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4 Saksamaa töötajana oli X kohustatud sõlmima riikliku pensionikindlustuse BG
Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi juures, kes on Saksamaa
Sozialgesetzbuch Sechstes Buchi (SGB VI) § 46 lõike 2 kohaselt kohustatud
maksma hüvitisi kindlustatud isiku ülalpidamisel olnud isikutele. Riiklik
pensionikindlustus on Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemi osa ning selle
eesmärk on tagada töötajate ja nende ülalpidamisel olnud isikute pensionid.
5 Ühelt poolt BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi ning teiselt poolt
Marius Pedersen A/S-i ja tema tsiviilvastutuse kindlustaja Gjensidige Forsikringi
vahel tekkis lahkarvamus küsimuses, kas BG Verkehril ja Deutsche
Rentenversicherung Nordil on regressiõigus X-i lesele Y-le makstud hüvitiste
suhtes.
6 Saksamaa kodanik X, kes töötas ekspordiga tegelevas Saksamaa äriühingus DS
Transport GmbH autojuhina, sai 15. juulil 2015 vigastada, kui ta aitas laadida
kaupa oma Saksamaal registreeritud veoautole ühes Marius Pedersen A/S-i
tegevuskohas Taanis. Saadud vigastuste tagajärjel suri X varsti pärast õnnetust.
7 Seejärel otsustas Taani Arbejdsmarkedets Erhvervssikring
(tööturukindlustusamet), et surmaga lõppenud õnnetus ei anna X-i lesele Y-le
õigust saada hüvitisi Taani tööõnnetuskindlustuse seaduse alusel, kuna X oli
hõlmatud Saksamaa sotsiaalkindlustussüsteemiga, nagu eespool märgitud
(punkt 4).
8 Pärast X-i surma maksid BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord X-i
lesele Y-le Saksamaa sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide alusel hüvitisi ning
Saksamaa õiguse kohaselt läksid neile üle Y-i nõuded kahju eest vastutava isiku
vastu.
9 Kuna Marius Pedersen A/S on oma tsiviilvastutuse kindlustaja Gjensidige
Forsikringi kaudu tunnistanud oma kohustust maksta hüvitist seoses X-i surmaga
15. juulil 2015, nõuavad BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord, et
Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring maksaks tagasi hüvitised, mida need
kindlustusseltsid on X-i lesele maksnud.
10 Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring keeldus BG Verkehri ja Deutsche
Rentenversicherung Nordi regressinõuete rahuldamisest, viidates sellele, et Taani
õigusnormid ei võimalda regressiõigust kõnealuste nõuete puhul, kuna tegemist on
hüvitistega, mida Taani õiguse kohaselt ei saa nõuda, ja kuna Marius Pedersen
A/S-i / Gjensidige Forsikringi arvates tuleb asuda seisukohale, et X-i lesel Y-l oli
õigus kõnealuseid hüvitisi saada olenemata X-i surma põhjusest.
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
4
11 Lisaks teatas Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring, et Y on juba saanud
kahjuhüvitist seoses ülalpidaja kaotusega, kuna Gjensidige Forsikring on Y-le
tema advokaadi nõudmisel maksnud Taani õiguse kohaselt arvutatud
kompensatsiooni ülalpidaja kaotamise eest. BG Verkehr ja Deutsche
Rentenversicherung Nord väitsid, et kõnealuse kahjuhüvitise maksmisega ei
täidetud kohustusi täies mahus, kuna Marius Pedersen A/S ja Gjensidige
Forsikring ei käitunud maksmise ajal BG Verkehri ja Deutsche
Rentenversicherung Nordi regressinõude suhtes heas usus. Seoses
kahjuhüvitisega, mida Gjensidige Forsikring Y-ile ülalpidaja kaotamise eest
maksis, on pooled ühel meelel selles, et nõue arvutati ja tasuti kahju hüvitamist
käsitlevate Taani õigusnormide kohaselt ning et Y ei saa Taani õiguse alusel
nõuda Marius Pedersen A/S-ilt / Gjensidige Forsikringilt täiendavat kahjuhüvitist.
12 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord esitasid vastavalt 6. ja
12. juulil 2018 Marius Pedersen A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu hagid,
nõudes, et Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring A/S tunnistaks oma
kohustust maksta BG Verkehrile ja Deutsche Rentenversicherung Nordile tagasi
hüvitised, mida BG [Verkehr] ja Deutsche Rentenversicherung Nord on
kohustatud maksma ja maksid Y-ile Saksamaa Sozialgesetzbuch Sechstes Buchi
(SGB VI) § 46 lõike 2 alusel.
RIIGISISESED ÕIGUSNORMID JA RIIGISISENE KOHTUPRAKTIKA
24. augusti 2018. aasta konsolideeritud seadus nr 1070 vastutuse kohta kahju
hüvitamise eest (Lovbekendtgørelse 2018-08-24 nr. 1070 om erstatningsansvar
(erstatningsansvarsloven)) (edaspidi „kahju hüvitamist käsitlev seadus“)
13 Kahju hüvitamist käsitleva seaduse § 1 lõige 1: „Isikukahju eest vastutav isik on
kohustatud hüvitama saamata jäänud sissetuleku, isikukahjust tulenevad ravikulud
ja muud kahjud ning valu ja kannatused.“
14 Kahju hüvitamist käsitleva seaduse § 13 lõige 1: „Abikaasale või elukaaslasele
ülalpidaja kaotamise eest makstav kahjuhüvitis moodustab 30% kahjuhüvitisest,
mida surnu oleks eeldatavalt saanud töövõime täieliku kaotuse korral (vt §-d 5–8).
See kahjuhüvitis on siiski vähemalt 644 000 Taani krooni, välja arvatud erandlike
asjaolude korral.“
15 Kahju hüvitamist käsitleva seaduse § 17 lõige 1: „Sotsiaalõigusnormide kohased
hüvitised, sealhulgas töötushüvitised, arstiabi, sotsiaalpensione käsitlevate
õigusaktidega ette nähtud pensionid ja tööõnnetuskindlustuse seadusega ette
nähtud hüvitised, millele on õigus kahju kannatanud isikul või tema ülalpidamisel
olnud isikul, ei saa olla aluseks regressinõudele kahjuhüvitist maksma kohustatud
isiku vastu. […]“
16 Kahju hüvitamist käsitleva seaduse § 26a lõige 1: „Isikut, kes tahtlikult või raske
hooletuse tõttu põhjustab teise isiku surma, võib kohustada maksma hüvitist
ülalpidamisel olnud isikutele, kes olid surnuga eriti tihedalt seotud.“
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
5
19. augusti 2022. aasta konsolideeritud seadus nr 1186 tööõnnetuskindlustuse
kohta (Lovbekendtgørelse 2022-08-19 nr. 1186 om arbejdsskadesikring
(arbejdsskadesikringsloven)) (edaspidi „tööõnnetuskindlustuse seadus“)
Tööõnnetuskindlustuse seaduse § 19 lõige 1: „Kui tööõnnetus on põhjustanud
surma, on surnu ülalpidamisel olnud abikaasal õigus […] juhul, kui abielu sõlmiti
enne tööõnnetuse toimumist ja kooselu oli olemas surma ajal […].“
Tööõnnetuskindlustuse seaduse § 20 lõige 1: „Isikul, kellel on õigus § 19
lõigete 1–3 kohasele üleminekusummale ja kes on kahju kannatanud isiku surma
tõttu kaotanud ülalpidaja või kelle ülalpidamisolukord on kahju kannatanud isiku
surma tõttu muul viisil halvenenud, on õigus saada selle eest kahjuhüvitist.
Kahjuhüvitise määramisel võetakse arvesse ülalpidamisel olnud isiku
ülalpeetavuse määra ja võimet ennast ise ülal pidada, pidades silmas tema vanust,
tervislikku seisundit, haridust, töötamist, kahju kannatanud isikust sõltumist ja
rahalist olukorda.“
Lõige 2: „Kahjuhüvitis tasutakse kindla perioodi vältel jooksvalt välja makstava
hüvitisena, mis moodustab 30% surnud isiku § 24 kohasest aastapalgast.
Kahjuhüvitist makstakse alates surmakuupäevast 1/12 ulatuses iga kuu ette.
Kahjuhüvitise maksmise perioodiks võib määrata kuni 10 aastat. Kui aga surmaga
seoses makstakse lisatoetust, hakatakse hüvitist maksma pärast kõnealuse toetuse
maksmise perioodi lõppu. Kui surnule oli käesoleva seaduse alusel makstud
jooksvat hüvitist töövõime kaotuse eest, makstakse kahjuhüvitist ülalpidaja
kaotamise eest alates surmale järgneva kuu esimesest kuupäevast.“
Lõige 3:„Lõike 2 kohased hüvitised jäävad ettenähtud perioodi vältel
muutumatuks, välja arvatud juhul, kui hüvitis muudetakse täielikult või osaliselt
ühekordseks summaks või kui hüvitisesaaja sureb.“
17 Tööõnnetuskindlustuse seaduse § 77 lõige 1: „Käesoleva seaduse kohased
hüvitised ei saa olla aluseks regressinõudele kahju eest vastutava isiku vastu, kes
on kohustatud maksma kahjuhüvitist kahju kannatanud isikutele või nende
ülalpidamisel olnud isikutele […]. Kahju kannatanud isikute või nende
ülalpidamisel olnud isikute nõudeid kahju eest vastutava isiku vastu vähendatakse
asjaomastele isikutele käesoleva seaduse alusel makstud või maksmisele
kuuluvate hüvitiste võrra.“
Taani kohtupraktika
18 Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 93 kohta, mis
oli varem kohaldatav säte, esitati Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus (2. juuni
1994. aasta kohtuotsus DAK, C-428/92, EU:C:1994:222) seoses Østre Landsreti
(idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) otsusega kohtuasjas U 1995 341 Ø.
Kõnealuses kohtuasjas sedastati, et kahju hüvitamist käsitleva Taani seaduse § 17
lõige 1 ja § 22 lõige 2 ei välista välisriigi sotsiaalkindlustusasutuse regressinõuet
makstud sotsiaalkindlustushüvitiste suhtes.
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
6
19 Seejärel tegi Højesteret (Taani kõrgeim kohus) otsuse kohtuasjas U 2002. 573 H.
Kõnealune kohtuasi puudutas Saksa tööandja regressinõuet Taanis töötades
vigastada saanud Saksa meremehele haiguse ajal makstud töötasu ning ravikulude
ja pensioni suhtes.
20 Menetluses otsustas Højesteret (Taani kõrgeim kohus) (vt U 1999 773 H) mitte
esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse küsimusi artikli 93 (nüüd artikkel 85)
tõlgendamise kohta. Højesteret (Taani kõrgeim kohus) märkis oma kohtumääruse
põhjendustes, et Euroopa Kohtu praktika põhjal:
„on selge, et nõukogu määruse nr 1408/71 artikli 93 lõiget 1 (nõukogu määruse
nr 3 artiklit 52) tuleb tõlgendada nii, et see säte reguleerib üksnes seda, millise
riigi õigusest tuleb lähtuda seoses asutuse õigusega esitada regressinõue kahju eest
vastutava isiku vastu, ning et isegi juhul, kui asutuse nõue on punkti b tähenduses
iseseisev nõue, ei saa see olla suurem nõudest, mille kahju kannatanud isik võib
esitada kahju eest vastutava isiku vastu nendevahelisele suhtele kohaldatavate
õigusnormide, st üldjuhul kahju tekkimise koha õiguse alusel.“
21 Oma määruses viitas Højesteret (Taani kõrgeim kohus) muu hulgas Euroopa
Kohtu otsusele kohtuasjas 78/72, Ster (EU:C:1973:51), mille punktis 3 sedastas
Euroopa Kohus, et „hüvitist maksma kohustatud asutuse vahetu õigus vastutava
kolmanda isiku suhtes tuleneb asjaolust, et hüvitisesaajal on õigus nõuda kahju
tekkimise riigi territooriumil hüvitist sellelt kolmandalt isikult“, ning et asutus ei
saa „nõuda vastutavalt kolmandalt isikult muud makset kui see, mida saaksid
nõuda kahju kannatanud isik või tema ülalpeetavad“.
22 Seejärel tegi Højesteret (Taani kõrgeim kohus) kohtuasjas U 1999 773 H
järelduse, et artikli 93 lõikest 1 (nüüdsest artiklist 85) tuleneb, et tööandja nõue
vastutuskindlustusandja vastu ei saa olla suurem nõudest, mille kahju kannatanud
isik võib Taani õiguse kohaselt esitada kahju eest vastutava isiku vastu. Selle
järelduse alusel otsustas Højesteret (Taani kõrgeim kohus) kohtuasjas
U 2002 573 H, et kui palga- ja ravikulusid puudutav tööandja nõue oli (Taani
õiguse kohaselt) aegunud, siis pensionikulude hüvitamise nõude esitamise õigus
oli olemas, kuid see nõue ei võinud olla suurem summast, millele kahju
kannatanud isikul oleks Taani õiguse kohaselt õigus olnud.
23 Taani hiljutine kohtupraktika hõlmab Østre Landsreti (idapiirkonna
apellatsioonikohus) 2. märtsi 2020. aasta otsust (FED 2020 31 Ø) ja Højestereti
(Taani kõrgeim kohus) 8. detsembri 2021. aasta otsust (U 2022 1033 H), milles
käsitleti sarnast küsimust. See kohtuasi puudutas Saksa abielupaari autoavariid,
mis juhtus Taani kiirteel ning milles üks abikaasadest suri ja teine sai vigastada.
24 Kõnealuses kohtuasjas käsitleti küsimust, kas Bundesbahnvermögen –
Rechtfähiges Sondervermögen der Bundesrepublik Deutschland ja
Krankenversicherung für Bundesbahnbeamten, Bezirksleistung Wuppertal omasid
õigust nõuda oma kulude hüvitamist kahju kannatanud isiku kindlustusandjalt
Codan Forsikring A/S, kes tunnistas kahju hüvitamise kohustust.
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
7
25 Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) leidis, et ühe liikmesriigi
sotsiaalkindlustusasutuse regressinõue teises liikmesriigis toimunud sündmuse
alusel makstud hüvitiste suhtes ei saa olla suurem nõudest, mille kahju kannatanud
isik võib esitada selle teise liikmesriigi õigusnormide alusel, kus kahju tekkis.
26 Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) märkis lisaks, et
sotsiaalkindlustusasutuse nõue tuleb rahuldada ainult selles ulatuses, milles
kindlustusandja, kõnealusel juhul Codan Forsikring A/S, on Taani õiguse kohaselt
kohustatud maksma kahju kannatanud isikule hüvitist.
27 Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) leidis seega, et selleks, et kahju
kannatanud isiku nõue oleks hüvitatav, peavad talle Saksamaal kohustatud
sotsiaalkindlustusasutuse makstud hüvitised olema identsed nõudega, mida kahju
kannatanud isikul on võimalik esitada kahju tekkimise liikmesriigi õigusnormide
alusel, st Taani õiguse alusel.
28 Østre Landsreti (idapiirkonna apellatsioonikohus) otsuse peale esitati
apellatsioonkaebus Højesteretile (Taani kõrgeim kohus). Sarnaselt Østre Landsreti
(idapiirkonna apellatsioonikohus) otsusega märkis Højesteret (Taani kõrgeim
kohus) oma otsuses, et sotsiaalkindlustusasutuse nõue ei saa olla suurem nõudest,
mille kahju kannatanud isik võib esitada kahju eest vastutava isiku vastu
kooskõlas kahju kannatanud isiku ja kahju eest vastutava isiku vahelisele suhtele
kohaldatavate õigusnormidega.
29 Højesteret ei võtnud seisukohta küsimuses, kas Codan Forsikring A/S-ilt saab
tagasi nõuda Saksamaa õiguse kohaselt arvutatud ja tasutud lesepensioni ja
Sterbegeld’i, kuna Højesteret (Taani kõrgeim kohus) tuvastas kohtuasja
konkreetsetel asjaoludel, et Codan Forsikring A/S oli heas usus ja täies ulatuses
vastutust võttes maksnud Saksamaal elavale lesele ülalpidaja kaotamise eest Taani
õiguse kohaselt arvutatud kahjuhüvitist.
30 Højesteret (Taani kõrgeim kohus) lisas, et on piisavalt tõendatud, et
Krankenversicherung für Bundesbahnbeamteni kantud kulud olid oma olemuselt
hõlmatud kahju hüvitamist käsitleva seaduse §-s 1 sisalduva väljendiga „ravikulud
ja muud kahjud“.
31 Lisaks tuleb märkida, et kõnealuses kohtuasjas ei olnud poolte vahel vaidlust
selles, et kahju hüvitamise nõude ulatus tuli kindlaks määrata Taani õiguse alusel,
mistõttu nõue ei saanud olla suurem nõudest, mille kahju kannatanud isik võis
Taani õiguse alusel esitada kahju eest vastutava isiku vastu.
LIIDU ÕIGUS
32 Käesolev kohtuasi on seotud eelkõige nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse
(EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 85
lõikega 1. See säte vastab nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ)
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
8
nr 1408/71 artikli 93 lõikele 1, mis on varem kohaldatud säte, ja nõukogu
25. septembri 1958. aasta määruse nr 3 artiklile 52.
POOLTE ARGUMENDID
33 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad menetluses, et
neile on Saksamaa Sozialgesetzbuch Zehntes Buchi (SGB X) § 116 lõike 1 alusel
üle läinud Y-i nõue Marius Pedersen A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu.
Kuna Y-i õigus Marius Pedersen A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu on
läinud üle BG Verkehrile ja Deutsche Rentenversicherung Nordile, on viimastel
seega regressinõue Marius Pedersen A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu
seoses sotsiaalkindlustushüvitistega, mida BG Verkehr ja Deutsche
Rentenversicherung Nord Y-ile maksid. Selles küsimuses poolte vahel vaidlust ei
ole.
34 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad lisaks, et BG
[Verkehri] ja Deutsche Rentenversicherung Nordi regressiõigus Marius Pedersen
A/S-i / Gjensidige Forsikring A/S-i vastu, mis tuleneb nõukogu 29. aprilli
2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 85 lõikest 1, tuleb kindlaks määrata
BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi kui kohustatud
sotsiaalkindlustusasutuste registrijärgse asukoha liikmesriigi õiguse, st Saksamaa
õiguse alusel, ning et seetõttu ei välista kahju hüvitamist käsitleva Taani seaduse
§ 17 lõige 1 BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi regressiõigust
Marius Pedersen A/S-i ja Gjensidige Forsikring A/S-i vastu.
35 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad sellega seoses, et
artikli 85 lõike 1 kohaselt tuleb BG Verkehrile ja Deutsche Rentenversicherung
Nordile üle läinud nõuete tingimused ja ulatus samuti kindlaks määrata BG
Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi kui kohustatud
sotsiaalkindlustusasutuste registrijärgse asukoha liikmesriigi õiguse, st Saksamaa
õiguse alusel.
36 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad veel, et kui BG
Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi nõude ulatus Marius Pedersen
A/S-i ja Gjensidige Forsikring A/S-i vastu tuleb kindlaks määrata selle
liikmesriigi materiaalõiguse normide kohaselt, mille territooriumil kahju tekkis, st
Taani õiguse kohaselt, ei välista see BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung
Nordi õigust nõuda Marius Pedersen A/S-ilt / Gjensidige Forsikring A/S-ilt sisse
sotsiaalkindlustushüvitised, mida BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung
Nord Y-le maksid.
37 Selle väite toetuseks viitavad BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord
Højestereti (Taani kõrgeim kohus) 19. detsembri 2001. aasta otsuses kohtuasjas
U 2002 573 H esitatud tõlgendusele määruse nr 1408/71 artikli 93 lõike 1 kohta,
mis oli varem kohaldatud säte.
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
9
38 Kõnealuses kohtuotsuses käsitleti seda, millise liikmesriigi õigusnorme tuleb
kohaldada poolte vaidluse lahendamisel, ja seega seda, millise ulatusega on
kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse regressiõigus kahju eest vastutava isiku
vastu. Højestereti (Taani kõrgeim kohus) arvates oli väga tähtis asjaolu, et
kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse nõude summa ei saa olla suurem summast,
mida kahju kannatanud isikul on võimalik nõuda kahju tekkimise liikmesriigi
õigusnormide alusel. Samas ei võtnud Højesteret (Taani kõrgeim kohus)
seisukohta küsimuses, kas kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse nõue peab olema
identne või muul viisil võrreldav nõudega, mida kahju kannatanud isikul oleks
võimalik Taani õiguse alusel esitada.
39 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väite kohaselt tuleb artikli 85
lõiget 1 tõlgendada nii, et sissenõutavuseks ei pea nende poolt lesele makstud
sotsiaalkindlustushüvitised (lesepension) olema identsed või mis tahes viisil
võrreldavad nõudega, mille lesk saaks Taani õiguse kohaselt kahju eest vastutava
isiku vastu esitada (hüvitis isikukahju eest ja kahjuhüvitis ülalpidaja kaotamise
eest). BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad sellega seoses,
et nõude summa ei või lihtsalt olla suurem summast, mida kahju kannatanud isikul
oleks võimalik nõuda kahju tekkimise liikmesriigi õiguse, st Taani õiguse alusel.
40 BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord väidavad, et kuna artikli 85
lõike 1 kohaselt peavad kõik liikmesriigid tunnustama nõudeõiguste üleminekut
kohustatud sotsiaalkindlustusasutusele, oleks artikli 85 lõikega 1 vastuolus, kui
liikmesriik peab tunnustama nõudeõiguste üleminekut kohustatud
sotsiaalkindlustusasutusele, kuid samal ajal saaks see liikmesriik tegelikult
takistada nõude täitmist. BG Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi
sõnul ei ole kõnealuse sätte eesmärk välistada kohustatud
sotsiaalkindlustusasutuse nõuet kahju eest vastutava isiku vastu põhjusel, et
hüvitised, mida võib nõuda kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse registrijärgse
asukoha liikmesriigi õigusnormide alusel, ei ole identsed hüvitistega, mida võib
nõuda kahju tekkimise liikmesriigi õigusnormide alusel.
41 Kokkuvõttes väidavad BG Verkehr ja Deutsche Rentenversicherung Nord, et
olenemata sellest, kas selle nõude tingimused ja ulatus, mis on neile üle läinud ja
millega seoses hüvitamist taotletakse, tuleb kindlaks määrata Taani või Saksamaa
õiguse alusel, ei pea selleks, et Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring A/S
oleksid kohustatud Deutsche Rentenversicherung Nordi regressinõuet täitma, BG
Verkehri ja Deutsche Rentenversicherung Nordi poolt Y-ile makstud
sotsiaalkindlustushüvitised olema oma olemuselt võrreldavad nõudega, mille
rahuldamist Y saaks Marius Pedersen A/S-ilt / Gjensidige Forsikring A/S-ilt
nõuda Taani õiguse alusel. Seetõttu peab Marius Pedersen A/S / Gjensidige
Forsikring A/S hüvitama sotsiaalkindlustushüvitised, mille BG Verkehr ja
Deutsche Rentenversicherung Nord on Y-ile maksnud.
42 Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring A/S väidab menetluses, et
29. aprilli 2004. aasta määrus nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide
koordineerimise kohta reguleerib üksnes seda, kas kahju kannatanud isiku nõue
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
10
võib hagejale üle minna, mitte aga seda, kas hageja regressinõude esitamiseks on
Taani õigusnormide kohaselt olemas seaduslik alus.
43 Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring A/S väidab lisaks, et hageja
regressiõiguse seisukohast on määrav see, kas kahju kannatanud isikul on Taani
õiguse alusel võimalik nõuda hüvitisi, millega seoses hageja on esitanud
regressinõude (vt eelkõige Højestereti (Taani kõrgeim kohus) otsused
kohtuasjades U 1999 773 H ja U 2022 1033 H), ning et see ei ole nii, sest
Saksamaa õiguse alusel esitatud nõue jätkuva lesepensioni saamiseks ei vasta
Taani õiguse kohasele nõudele saada kapitaliseeritud hüvitist ülalpidaja kaotamise
eest.
44 See pool väidab, et regressinõuet surnu lesele makstavate pensionihüvitiste suhtes
tuleb pidada sõltumatuks asjaolust, et surm saabus tööõnnetuse tagajärjel, kuna
otsustada tuleb, et surnu lesel on õigus neid hüvitisi saada olenemata surma
põhjusest.
45 Kuigi Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring tunnistab, et Saksamaa
kindlustusasutustel põhimõtteliselt on regressiõigus, väidab ta, et
tööõnnetuskindlustuse seaduse § 77 lõike 1 esimese lause kohaselt ei saa selle
seaduse kohased hüvitised olla „aluseks regressinõudele kahju eest vastutava isiku
vastu, kes on kohustatud maksma kahjuhüvitist“ surnu lesele. Lisaks tuleneb
kõnealuse seaduse § 77 lõike 1 teisest lausest, et ülalpidamisel olnud isiku (lese)
nõuet kahjuhüvitist maksma kohustatud isiku (praegusel juhul Marius Pedersen
A/S / Gjensidige Forsikring) vastu tuleb vähendada „asjaomastele isikutele
käesoleva seaduse alusel makstud või maksmisele kuuluvate hüvitiste võrra“.
Seega väidab see pool, et hagejateks olevate kindlustusasutuste regressinõuet tuleb
pidada välistatuks, kui tuleb asuda seisukohale, et kõnealused hüvitised asendavad
kahjuhüvitisi, millele osutatakse tööõnnetuskindlustuse seaduse §-s 20, mis
käsitleb ülalpidamisel olnud isikute õigust kahjuhüvitisele seoses ülalpidaja
kaotamisega.
46 Marius Pedersen A/S / Gjensidige Forsikring väidab lisaks, et see seisukoht on
kooskõlas EFTA kohtu 20. juuli 2017. aasta otsusega kohtuasjas E-11/16, Mobil
Betriebskrankenkasse vs. Tryg Forsikring, mille järgi ei saa määruse kohane
regressinõue olla suurem nõudest või nõuetest, mille kahju kannatanud isik ise
saab esitada kahju eest vastutava isiku vastu kahju tekkimise koha õiguse alusel.
KÜSIMUSTE TAUST
47 Põhimõtteliselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nõukogu 29. aprilli
2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 85 lõike 1 kohaselt on ühe
liikmesriigi kohustatud sotsiaalkindlustusasutusel kahju eest vastutava isiku vastu
regressiõigus vastutuse aluseks oleva sündmuse tõttu, mis toimus teises
liikmesriigis, sõltumata selle teise liikmesriigi õigusnormidest, ehk praegusel
juhul kahju hüvitamist käsitleva Taani seaduse § 17 lõikest 1.
DEUTSCHE RENTENVERSICHERUNG NORD JA BG VERKEHR
11
48 Pooled on siiski lahkarvamusel küsimuses, millise liikmesriigi õigusnormide
alusel määratakse kindlaks sotsiaalkindlustusasutusele üle läinud nõude ulatus.
49 Samuti on pooled lahkarvamusel küsimuses, kas juhul, kui sellise nõude ulatus
tuleb kindlaks määrata kahju tekkimise liikmesriigi materiaalõiguse normide
alusel, on sotsiaalkindlustusasutuse regressiõiguse eelduseks see, et
sotsiaalkindlustushüvitised, mille hüvitamist taotletakse, peavad oma olemuselt
olema võrreldavad hüvitistega, mida kahju kannatanud isikul on võimalik nõuda
kahju tekkimise liikmesriigi õigusnormide alusel.
50 Lisaks on pooled eri meelt küsimuses, et kui vastus eespool osutatud küsimusele
on jaatav, siis kuidas tuleb mõista väljendit „oma olemuselt“ ja kas see tähendab
üksnes seda, et nõue, mille hüvitamist taotletakse, ei või summa poolest olla
suurem nõudest, mida kahju kannatanud isikul on võimalik esitada kahju
tekkimise liikmesriigi õiguse alusel.
51 Taani õiguses on käsitletud ka nende kahjuhüvitise elementide olemust, mida
kahju kannatanud isik või tema ülalpidamisel olnud isikud võivad isikukahju
tagajärjel nõuda. Nii sisaldab kahju hüvitamist käsitlev seadus sätteid, mis
võimaldavad nõuda kahjuhüvitist muude kahjude, saamata jäänud sissetuleku,
valu ja kannatuste, püsiva vigastuse, töövõime kaotuse ja ülalpidaja kaotamise
eest, samuti üleminekusummat surma korral ja lepinguvälise kahju hüvitamist.
Enamiku nende elementide puhul on määratud kindlaks maksimumsumma.
52 Tööõnnetuskindlustuse seaduse §-st 77 tuleneb, et kahju hüvitamist käsitleva
seaduse kohaselt arvutatud kahjuhüvitis on teisejärguline võrreldes
kahjuhüvitisega, millele kahju kannatanud isikul või tema ülalpidamisel olnud
isikutel on õigus tööõnnetuskindlustuse seaduse alusel, ning et tööõnnetuse eest
makstav kahjuhüvitis ei saa olla aluseks regressinõudele kahju eest vastutava ja
seda hüvitama kohustatud isiku vastu.
53 Ei kahju hüvitamist käsitlev seadus ega tööõnnetuskindlustuse seadus ei anna
surnu ülalpidamisel olnud isikule õigust saada lesepensioni sellisel kujul ja viisil,
nagu on sätestatud Saksamaa Sozialgesetzbuch Sechstes Buchi (SGB VI)
§-des 64–65. Seetõttu ei ole sotsiaalkindlustusasutuse regressinõude esemeks
oleva kahjuhüvitise ja kahju hüvitamist käsitleva seaduse või
tööõnnetuskindlustuse seaduse kohas(t)e kahjuhüvitise elemendi (elementide)
identsus hõlpsasti tuvastatav.
54 Seega ei ole võimalik teha ühest järeldust selle kohta, kas ja millises ulatuses saab
rahuldada sotsiaalkindlustusasutuse regressinõude kahju eest vastutava isiku
vastu.
55 Euroopa Liidu Kohtu praktika selle kohta, kuidas tuleb nõukogu 29. aprilli
2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 85 lõiget 1 tõlgendada seoses sellise
nõude ulatusega, mida võib pidada kohustatud sotsiaalkindlustusasutusele üle
läinuks ja mille viimane võib esitada kahju eest vastutava isiku vastu, on piiratud
EELOTSUSETAOTLUS 2.1.2024 – KOHTUASI C-7/24
12
(vt muu hulgas kohtuotsus Kordel jt, C-397/96, EU:C:1999:432, ja kohtuotsus
DAK, C-428/92, EU:C:1994:222).
56 Euroopa Liidu Kohus on oma praktikas, viimati kohtuotsuses Kordel jt
(C-397/96), sedastanud, et nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ)
nr 1408/71 artikli 93 lõiget 1, mis oli kohaldatav põhikohtuasja asjaolude
asetleidmise ajal, tuleb tõlgendada nii, et sellise nõude ulatus ja tingimused, mis
kõnealuses määruses osutatud sotsiaalkindlustusasutusel on isiku vastu, kes on
põhjustanud teise liikmesriigi territooriumil kahju, mille tõttu kõnealune asutus
peab maksma sotsiaalkindlustushüvitisi, tuleb kindlaks määrata kooskõlas
kõnealuse asutuse liikmesriigi õigusega.
57 Lisaks tunnistas Euroopa Liidu Kohus ka kohtuotsuses DAK (C-428/92,
EU:C:1994:222), et sellise regressiõiguse tingimused ja ulatus, mis kõnealuses
määruses osutatud sotsiaalkindlustusasutusel on isiku vastu, kes on teise
liikmesriigi territooriumil põhjustanud kahju, mis tõi kaasa
sotsiaalkindlustushüvitiste maksmise, määratakse kindlaks kooskõlas kõnealuse
asutuse liikmesriigi õigusega.
58 Euroopa Kohtu praktikast ei nähtu siiski selgelt, kas kahju tekkimise liikmesriigi
materiaalõiguse normid võivad piirata kohustatud sotsiaalkindlustusasutuse
regressiõigust, kui sotsiaalkindlustushüvitised, mille hüvitamist nõutakse, ei ole
oma olemuselt identsed või vähemalt võrreldavad nõudega, mida kahju
kannatanud isik saaks nende materiaalõiguse normide alusel esitada.
Järeldus
Eeltoodut arvestades leiab Retten i Svendborg (esimese astme kohus
Svendborgis), kes on käesolevas kohtuasjas esimese astme kohus, et Euroopa
Liidu Kohtule tuleb esitada eelotsusetaotlus.
Retten i Svendborg (esimese astme kohus Svendborgis) palub Euroopa Liidu
Kohtul vastata järgmisele eelotsuse küsimusele:
Kas nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004
sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 85 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et selleks, et kohustatud asutusel oleks selle sätte
alusel regressiõigus, peab kahju tekkimise liikmesriigis olema
seaduslik alus nõuda seda liiki hüvitist või kahjuhüvitist, mis on
regressiõiguse esemeks, või samaväärset hüvitist seoses sündmusega,
millest tulenenud kahju eest vastutav isik on kahju tekkimise koha
õiguse kohaselt kohustatud maksma kahjuhüvitist?
2. jaanuar 2024