Otsus

<

OTSUS

Vaidlustusasja number 240-25/300867

Otsuse kuupäev 21.11.2025

Vaidlustuskomisjoni liige Ulvi Reimets

Vaidlustus AS-i GoBus vaidlustus Mittetulundusühingu Valgamaa

Ühistranspordikeskus riigihankes „Avalik liinivedu

bussidega Valgamaal aastatel 2027-2035“ (viitenumber

300867) riigihanke alusdokumentidele

Menetlusosalised

Vaidlustaja, AS GoBus, esindajad vandeadvokaat Erki Fels

ja vandeadvokaat Mari Kelve-Liivsoo,

Hankija, Mittetulundusühing Valgamaa

Ühistranspordikeskus, esindaja vandeadvokaat Kristina

Laarmaa

Vaidlustuse läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

RHS1 § 197 lg 1 p-i 5 ja § 198 lg 2 alusel

1. Rahuldada AS-i GoBus vaidlustus osaliselt ja kohustada Mittetulundusühingut

Valgamaa Ühistranspordikeskus viima vastavusse õigusaktidega ettenähtud

nõuetega Lisa 2 „Avaliku teenindamise leping“ p 3.11.

2. Mõista Mittetulundusühingult Valgamaa Ühistranspordikeskus AS-i GoBus

kasuks välja tasutud riigilõivust 182,86 eurot ja esindajate kulud 420,71 eurot

(käibemaksuta).

3. Mõista AS-ilt GoBus Mittetulundusühingu Valgamaa Ühistranspordikeskus

kasuks välja esindaja kulud 2775 eurot (käibemaksuta).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule kümne päeva jooksul otsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 270 lg 1).

JÕUSTUMINE

Otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei

esitanud kaebust halduskohtusse. Otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole

seotud edasikaevatud osaga (RHS § 200 lg 4).

1 riigihangete seadus

2 (29)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30.09.2025 avaldas Mittetulundusühing Valgamaa Ühistranspordikeskus(edaspidi Hankija)

riigihangete registris avatud hankemenetlusena läbi viidava riigihanke „Avalik liinivedu

bussidega Valgamaal aastatel 2027-2035“ (viitenumber 300867) (edaspidi Riigihange)

hanketeate.

2. 24.10.2025 laekus Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon) AS-i

GoBus (edaspidi ka Vaidlustaja) vaidlustus järgmistele Riigihanke alusdokumentide (edaspidi

RHAD) regulatsioonidele:

1) Lisa 2 „Avaliku teenindamise leping“ (edaspidi ATL) p 4.1 eelviimane lause ja ATL p

6.2 viimane lause;

2) ATL p 6.4, ATL Lisa 8 „Teenuse tüüptingimused avalikul liiniveol“ (edaspidi Lisa 8)

p 3.2 ja Lisa 1 „Tehniline kirjeldus“ (edaspidi TK) p 6.13.1;

3) ATL p 3.11;

4) ATL p 7.11.1.7;

5) ATL p 8.3.1;

6) TK p 4.18;

7) Vorm 3 „Pakkumuse maksumus“ (edaspidi Vorm 3).

3. Vaidlustuskomisjon teatas 29.10.2025 kirjaga nr 12.2-10/240 menetlusosalistele, et vaatab

vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses, tegi teatavaks otsuse

avalikult teatavaks tegemise aja ning andis täiendavate seisukohtade ja dokumentide

esitamiseks aega kuni 03.11.2025 ja neile vastamiseks 06.11.2025.

Vaidlustuskomisjoni poolt määratud esimeseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad

Vaidlustaja ja menetluskulude välja mõistmise taotlused Vaidlustaja ja Hankija. Teiseks

tähtpäevaks esitas vastuse ja täiendavate menetluskulude välja mõistmise taotluse Hankija.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vaidlustaja, AS GoBus, põhjendab vaidlustust järgmiselt.

4.1. ATL p 4.1 eelviimane lause ja ATL p 6.2 viimane lause rikuvad läbipaistvuse ja

proportsionaalsuse põhimõtteid (RHS § 3 p-d 1 ja 2). Vedajal on võimatu kõiki selliseid riske

õigeaegselt avastada ja neist teada anda. Vedajale niisuguse kohustuse panemine on

ebaproportsionaalne.

Vedajal on võimalik nii piletimüügisüsteemi haldajat kui Hankijat teavitada riskidest aga alles

siis, kui riskid on juba realiseerunud ja piletimüügisüsteemi töö häiritud. Praktikas on

piletimüügisüsteemi rikked üsna sagedased ja võivad tekkida ka väljaspool tavapärast

tööaega. Vedaja ei saa iseseisvalt tuvastada kolmanda isiku kontrolli all olevas süsteemis

tekkivaid tarkvara- või muid rikkeid ega takistada nende avaldumist. Vedajale ei saa panna ka

kohustust kolmanda isiku kontrolli all oleva süsteemi töökorda kontrollida, sest selle

kohustuse täitmine on vaidlustaja jaoks võimatu. Piletimüügisüsteemi rikete eest peab

vastutama süsteemi haldaja, mitte vedaja.

Hankija peab ATL 4.1 ja ATL 6.2 sõnastuse viima kooskõlla RHS § 3 nõuetega, pannes

vedajale vastutuse ainult sellistest riketest teatamise eest, millest vedajal on objektiivselt

3 (29)

võimalik saada teada. Vedajale ei saa panna vastutust piletimüügisüsteemi riketest tulenevate

riskide eest, mis realiseerusid juba enne, kui vedaja sai rikke üldse avastada.

4.2. RHAD on RHS § 3 p-s 2 sätestatud läbipaistvuse põhimõttega vastuolus, sest RHAD-ga

on pandud bussijuhile kohustus kontrollida puudega isikute tasuta sõiduõigust, ent pole

selgitatud, kuidas selle kohustuse täitmine on kehtivat õigust arvestades üldse võimalik.

Kontrolli teostamata ei saa bussijuht väljastada tasuta piletit puudega isikule, sest ta ei tea, kas

sellise pileti väljastamine on lubatav. Seega ei ole võimalik vedajal ATL p-s 6.4, ATL lisa 8 p-

s 3.2 ja TK p-s 6.13.1 sätestatud kohustusi täita.

16.10.2025 esitati Hankijale teabevahetuses küsimus nr 1017307:

„ATL Lisa 8 – Teenuse tüüptingimused avalikul liiniveol punkti 3.2. viimase lause kohaselt on

sõitjal kohustus esitada soodustuse saamist tõendav dokument ja vajadusel isikut tõendav

dokument ka ühissõiduki juhile esimesel nõudmisel. Palume selgitada, millisel õiguslikul

alusel IKÜM ja Isikuandmete kaitse seaduse mõttes nõuab ja kontrollib bussijuht reisija

puudest tuleneva sõidusoodustuse saamise asjaolu õigsust olukorras, kus sõidusoodustuse

saamiseks õigustatud isikul puudub isikustatud puutevaba sõidukaart, millele sõidusoodustus

(eriliigilised isikuandmed) on kantud.“

17.10.2025 vastas Hankija:

„Teie poolt viidatud punkt ei kohusta mitte mingil moel bussijuhti nõudma sõitjalt dokumente,

tüüptingimused paigutatakse ATL alusel liinivedu teostavasse bussi ja kõnealune punkt on

suunatud sõitjale, kes soovib sõidusoodustust kasutada.“

Vastus on ebaõige ja loogilises vastuolus Hankija enda kehtestatud tingimuse sõnastusega.

Sõidusoodustusega pileti saamine on reisija jaoks võimatu, kui ta ei esita bussijuhile tõendeid

sõidusoodustuse õiguse olemasolu kohta. Lisa 8 p-st 3.2 tuleneb selgelt, et ühissõiduki juht

peab puudega isiku tasuta sõidu õigust kahtluse korral kontrollima. Vastasel korral ei oleks

selles punktis üldse sätestatud, et sõitja peab bussijuhi esimesel nõudmisel esitama soodustust

tõendavad dokumendid. Hankija ei ole RHAD-s ega teabevahetuses selgitanud, millisel viisil

on puudega isiku tasuta sõidu õiguse kontrolli teostamine võimalik, kui puudega isik ei

kohustu esitama isikustatud sõidukaarti, millele on kantud tasuta sõidu õigus.

0.10.2025 esitati Hankijale teabevahetuses küsimus nr 1018793:

„Praktikas on üha sagedamini esinenud olukordi, kus reisijad nõuavad puudest tuleneva

sõidusoodustuse rakendamist, kuigi neil puudub isikustatud ühiskaart, millele sõidusoodustus

oleks kantud. Reisijad tuginevad sealjuures Õiguskantsleri 27. septembri 2024 selgitusele,

mille kohaselt ei ole õigust nõuda puuetega inimestelt ühiskaarti, kuna selle kasutamine on

vabatahtlik. Ühtlasi keelduvad reisijad AKI selgitustele tuginedes ka puudetunnistuse

esitamisest bussijuhile põhjendades seda sellega, et puudetunnistus sisaldab nende eriliigilisi

isikuandmeid ja bussijuhil pole õigust selliseid andmeid näha ning nad ei soovi sellist

informatsiooni bussijuhile avaldada (liiatigi ei soovi nad seda teha teiste reisijate

juuresolekul). Samas nõuavad nad sõidusoodustuse rakendamist, kuna väidetavalt on neil

olemas õigus sõidusoodustusele olemas ja nad esitavad sellekohased tõendid seaduses

sätestatud kontrollimisõigusega isikule, kuna bussijuhil selline õigus seadusest tulenevalt

puudub. RHAD Lisa 2 ATL Lisa 8 – Teenuse tüüptingimused avalikul liiniveol punkti 3.2.

viimase lause kohaselt on sõitjal kohustus esitada soodustuse saamist tõendav dokument ja

vajadusel isikut tõendav dokument ka ühissõiduki juhile esimesel nõudmisel. Seega kohustab

RHAD Lisa 2 ATL Lisa 8 punkti 3.2. viimane lause otsesõnu puuetega reisijaid esitama

4 (29)

soodustuse saamist tõendavaid dokumente ühissõidukijuhile esimesel nõudmisel st bussijuht

peaks viidatud punkti kohaselt nõudma sõidusoodustuse saamist tõendavate dokumentide

esitamist. RHAD Lisa 1 Tehniline kirjeldus punkti 6.13.1. kohaselt on pakkuja kohustatud

tagama, et bussijuht väljastab raha vastuvõtmisel või tasuta sõiduõiguse kontrollimisel

sõitjale sõidupileti. Seega tuleneb ka viidatud punktist otsesõnu bussijuhi kohustus tasuta

sõiduõiguse so sõidusoodustuse kontrollimiseks. Eeltoodust tulenevalt palume selgitada,

milline on AKI hinnang RHAD Lisa 2 ATL Lisa 8 punkti 3.2. ja RHAD Lisa 1 Tehniline

kirjeldus punkti 6.13.1. regulatsioonile puudega isiku sõidusoodustuse kontrollimise

kohustuse osas. Kuidas peaks bussijuht korrektselt toimima olukorras, kus reisija soovib

puudega isiku sõidusoodustuse rakendamist, kuid tal puudub isikustatud sõidukaart ning ta

keeldub isikuandmete kaitse regulatsioonile ja AKI selgitustele tuginedes puudetunnistuse

esitamisest aga ka sõidupileti ostmisest. Kas bussijuhil on või ei ole sellistel juhtudel õigus

küsida sõidusoodustuse olemasolu tõendavaid dokumente? Kui bussijuht peab kontrollima

sõidusoodustuse olemasolu tõendavaid dokumente, siis millisel õiguslikul alusel IKÜM ja

Isikuandmete kaitse seaduse mõttes nõuab bussijuht reisija puudetunnistuse esitamist.“

22.10.2025 vastas hankija RHR-i vahendusel küsimusele:

„Kõnealune hankedokumentide punkt ei pane bussijuhile erinevaid kohustusi võrreldes

õigusaktidest tulenevate kohustustega. Hankija annab selgitusi vaid hanketingimuste kohta.“

Hankija eksib. Õiguskantsleri kinnitusel ei kohustu puudega isik tasuta sõidu õigust tõendama

isikustatud ühiskaardiga. IKÜM ja isikuandmete kaitse seadus lubavad isikul keelduda ka

puudetunnistuse esitamisest koos isikut tõendava dokumendiga. Hankija on aga RHAD-s

sätestanud bussijuhile kohustuse nõuda tõendeid, mille alusel lubada puudega isikul tasuta

sõita ja väljastada talle pärast selle õiguse olemasolu kontrollimist ka sõidupilet. Seega on

RHAD-s kohustus, mille täitmine on vedajale võimatu (või mille täitmise viis on ebaselge).

Hankija peab viima ATL p 6.4, Lisa 8 p 3.2 ja TK p 6.13.1 sõnastuse kooskõlla õigusaktide

nõuetega, nii et oleks ühemõtteliselt selge, millisel viisil on puudega isiku tasuta sõiduõiguse

kontrolli teostamine võimalik.

4.3. ATL p 3.11 on aga sõnastatud nii, et ajutise muudatuse tegemine bussiliikluses (mis

hõlmab bussi hilinemist) on lubatav ainult ettenägematute takistuste esinemisel liikluses.

ATL p 3.11 on seotud ATL p-ga 8.3.1. ATL p-s 8.3.1 kirjeldatud bussiliikluse muutmine, sh

hilinemine, on vabandatav ainult ATL p 3.11 asjaolude ilmnemisel. Seega tähendab ATL p

3.11 piirang, et vedaja paneb toime ATL-i olulise rikkumise näiteks siis, kui osutab abi

terviserikkega reisijale või kõrvaldab sõidukist politsei abiga avalikku korda rikkuva reisija,

sest mõlemad juhud tingivad sõiduki hilinemise.

Hankija peab viima ATL p 3.11 sõnastuse kooskõlla õigusaktide nõuetega, tagamaks, et bussi

hilinemine on vabandatav ka teiste vedaja jaoks erakorraliste või ohtlike olude korral peale

erakorraliste või ohtlike liiklus- ja teeolude.

4.4. ATL p 7.11.1.7 paneb vedajale ebaproportsionaalse kohustuse fikseerida viivitamatult

erakordsed ja ettenägematult rasked teeolud või ekstreemsed liiklustingimused. Nimelt

sätestab ATL p 7.11.1.7, et kui vedaja viitab hilinemise või ärajäämise teates sellistele oludele

või tingimustele, peab ta samas teates esitama ka tõendid. Tõendite all mõeldakse ilmselt

fotosid või videot, kuid äärmuslikesse teeoludesse või ekstreemsetesse liiklustingimustesse

5 (29)

sattunud bussis võib bussijuhil olla võimatu teeolusid tõendina fikseerida. Bussijuhi esmane

kohustus on tagada reisijate ja ka iseenda turvalisus. Pimedal ajal või halva nähtavusega kohas

võib bussist väljumine olla ohtlik. Ka on erivarustuseta isikul võimatu sellistes tingimustes

fotosid või videot teha.

Hankija peab viima ATL p 7.11.1.7 kooskõlla õigusaktide nõuetega ning nägema vedajale ette

mõistliku aja tõendite lisamiseks hilinemise või ärajäämise teatele.

4.5. ATL p-s 8.3.1 on Hankija sätestanud, et oluliseks lepingurikkumiseks on mistahes

muudatuste tegemine busside liikluses (näiteks: kinnitatud sõiduplaanis sätestatud bussiliini

marsruudi mittejärgimine või peatuse mitteteenindamine; hilinemised, reisi teenindamata

jätmine jm) Vedaja algatusel, va ATL p 3.11 sätestatud erakorralised asjaolud, millest vedaja

on tellijat viivitamatult informeerinud ja informeerimisel muudatuse tegemist põhjendanud.

ATL p-s 3.11 on sätestatud, et vedaja omab õigust teha ajutisi muudatusi busside liikluses

ettenägematute ja Eesti klimaatilistes tingimustes erakordsete liiklustakistuste või ohtlike

liiklusolude (teede lagunemine, meteoroloogilised tingimused nt libe tee jms) korral kuni

sõidetavuse taastumiseni.

ATL p 8.3.1 on ebaproportsionaalne, sest sätestab, et oluliseks lepingurikkumiseks on

igasugune hilinemine, mis ei ole tingitud ettenägematutest ja Eesti klimaatilistes tingimustes

erakorralistest või ohtlikest liiklusoludest. ATL p 8.3.1 kohaselt on oluliseks

lepingurikkumiseks seega kuitahes lühiajaline hilinemine. Paariminutilise hilinemise

lugemine oluliseks lepingurikkumiseks on ebaproportsionaalne. ATL p 8.4 annab Hankijale

õiguse isegi minutilist hilinemist sanktsioneerida 3000-eurose leppetrahviga. Selline tagajärg

on samuti selgelt ebaproportsionaalne.

4.6. ATL p 8.3.9 kohaselt on vedajal kohustus võimaldada Hankijale ligipääs bussidesse

paigaldatud kaamerate salvestistele. TK p 4.18 näeb ette ainult vedaja kohustuse järgida

isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse 2016/679 nõudeid. TK p 4.18

on ebaproportsionaalne, sest ei sätesta Hankija kohustust tagada isikuandmete kaitse seaduse

ja isikuandmete kaitse üldmääruse 2016/679 nõuete järgimine nende salvestiste käitlemisel,

millele vedaja kohustub tagama Hankija ligipääsu. Vedaja kohustub salvestised vajadusel

Hankijale üle andma, kuid ei saa tagada, et Hankija peab kinni määruse 2016/679 nõuetest.

Kui Hankija paneb salvestiste käitlemisel toime isikuandmete kaitse seaduse või määruse

2016/679 nõuete rikkumise, võib selle eest vastutada ka vedaja. Sellise vastutuse panemine

vedajale ei ole ATL-i eesmärki arvestades vajalik. Seetõttu ei saa see olla ka proportsionaalne.

4.7. Vormilt 3 puudub lahter pakkumuse kogumaksumuse märkimisega koos konkreetse

viitega, et selles toodud kogumaksumus märgitakse riigihangete registris (töölehel

„Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad“) täidetaval pakkumuse maksumuse vormil.

Seetõttu on ebaselge, kuidas peab vedaja täitma Vormi 3.

21.10.2025 esitati Hankijale teabevahetuses küsimus nr 1019269:

„RHAD Vormis 3 Pakkumuse maksumus toodud pakkumuse kogumaksumus, kus Maksumus 1

korrutatakse I liinigrupi esimese 10 kuu eeldatava veomahuga (1 665 833 lkm) ja liidetakse

Maksumus 2 korrutatuna alates 1.07.2028 kogu ATL järgneva veomahuga (17 300 167 lkm).

Täpsustame, et pakkumuse vormistamist lihtsustaks ja teeks selgemaks, kui hankija täiendaks

RHAD Vormi 3 lahtriga pakkumuse kogumaksumus koos konkreetse viitega, et selles toodud

kogumaksumus märgitakse Riigihangete registris (töölehel „Hindamiskriteeriumid ja

6 (29)

hinnatavad näitajad“) täidetaval pakkumuse maksumuse vormil.“

22.10.2025 vastas Hankija: „Hankija ei pea hankedokumentide muutmist vajalikuks.“

Hankija ei selgitanud, kuidas tuleb Vormi 3 täita ning pakkumuse tegemine on ebaselguse

tõttu takistatud. Vorm 3 on vastuolus läbipaistvuse nõudega.

4.8. Vaidlustaja täiendavad seisukohad.

4.8.1. Vaidlustaja ei nõustu Hankija 30.10.2025 põhjendustega. Vaidlustaja ei vaidlustanud

hanketingimusi nende majandusliku otstarbekuse tõttu. Ka ei ole Vaidlustaja seadnud kahtluse

alla Hankija ulatuslikku kaalutlusruumi tingimuste kehtestamisel. Hankija ei tohi oma

kaalutlusõigust teostades aga rikkuda RHS §-s 3 sätestatud põhimõtteid. Vaidlustatud

hanketingimused on õigusvastased seetõttu, et rikuvad proportsionaalsuse ja läbipaistvuse

põhimõtteid (RHS § 3 p 1).

4.8.2. Hankija esitas 30.10.2025 ettepaneku, et muudab osade vaidlustatud hanketingimuste

sõnastust, kui Vaidlustaja nõustub vaidlustusest nende tingimuste osas loobuma. Vaidlustaja

ei nõustu Hankija ettepanekuga. Vaidlustaja jääb vaidlustuses toodud seisukohtade ja

põhjenduste juurde ning täiendab neid.

4.8.3. Hankija on pannud Vaidlustajale ATL p-s 6.4, Lisa 8 p-s 3.2 ja TK p-s 6.13.1 võimatu

kohustuse nõuda puuetega isikult tasuta sõidu õiguse kontrollimiseks tõendavaid dokumente

ATL p-d 6.4, Lisa 8 p 3.2 ja TK p 6.13.1 on vastuolus läbipaistvuse põhimõttega.

Hankija on pannud pakkujatele kohustuse kontrollida puuetega isikute tasuta sõidu õigust.

Sellise kontrolli teostamine eeldab, et bussijuht nõuab ja puudega isik esitab bussijuhile kas

isikustatud sõidukaardi, millele on kantud tasuta sõidu õigus või puudetunnistuse ja

isikutunnistuse.

Õiguskantsler on selgitanud, et bussijuhil ei ole õigust neid dokumente nõuda ja puudega

isikutel ei ole kohustust neid bussijuhile esitada. Järelikult ei saa vedajad neile ATL p-dega

6.4, Lisa 8 p-ga 3.2 ja TK p-ga 6.13.1 pandud kohustusi täita. Vaidlustaja ei ole palunud

Hankijal selgitada, kuidas õigusakte soodustuse kontrollimisel täita, vaid on Hankijale

selgitanud, et õigusaktid ei luba tal puudega isikute tasuta sõidu õigust kontrollida. Hankija

on ATL-s sätestanud võimatu kohustuse.

Ebaõige on Hankija arvamus, et Lisa 8 p 3.2 ei mõjuta Vaidlustaja õigusi. See säte paneb

puudega isikule kohustuse bussijuhi nõudmisel esitada viimasele tasuta sõidu õigust

tõendavad dokumendid. Bussijuht peab tagama, et sõitjad täidaksid Lisa 8 p-s 3.2 nimetatud

kohustust. Bussijuht ei saa seda tagada, sest kehtiv õigus ei luba tal puudega isikult dokumente

nõuda.

Puudega isiku tasuta sõidu õigus võib olla niivõrd ilmne, et tõendavaid dokumente pole tarvis

küsida ega esitada. Tasuta sõidu õigus võib olla aga ka isikul, kelle õigus ei ole ilmne.

Bussijuhtidel on sõltumata sellest, kui ilmsed on isikute õigused soodustusele, kohustus anda

kõigile reisijatele pilet. Suuremale osale reisijatest annab bussijuht tasulise pileti pärast seda,

kui reisija on sõidu eest tasunud. Tasuta sõidu õigusega reisijatele annab bussijuht pileti siis,

kui bussijuht on veendunud, et isikul on tasuta sõidu õigus. Paljudel juhtudel eeldab sellise

7 (29)

veendumuse teke dokumentide kontrolli, mida seadus bussijuhil kontrollida ei luba.

Hankija tegi 30.10.2025 vastuses Vaidlustajale ettepaneku muuta RHAD-i selliselt, et:

• eemaldab Lisa 8 p 3.2 viimase lause;

• kehtestab TK p 6.13.1 lause järgmises redaktsioonis: „tagama, et bussijuht raha

vastuvõtmisel väljastab sõitjale sõidupileti;“

• lisab ATL p 6.4 viimase lause lõppu järgmise täienduse: „õigusaktidega lubatud

ulatuses ja viisil.“

Hankija ettepanek ei taga RHAD-i vastavate tingimuste kooskõla RHS-ga. Kui vedaja ei

kohustu TK p 6.13.1 alusel tasuta sõidu õigusega isikule üldse piletit väljastama, siis ei ole

tema kui sõidusoodustusega isiku teenindamist liinil registreeritud. ATL p 6.4 lause lõppu

lisatud osa on sisutühi, sest õigusaktidega ei ole lubatud kontrollida tasuta sõidu õigusega

isiku sõidu õigust. Lisaks teeks RHAD-i muutmine hankija pakutud viisil võimalikuks

ulatuslikud kuritarvitused. Sisuliselt saaks igaüks tugineda tasuta sõidu õiguse olemasolule

puude tõttu ja vältida pileti eest tasumist.

Üldine viide „õigusaktides kehtestatud korras“ ei ole piisav, sest õigusaktides kehtestatud kord

ei võimalda tuvastada kõiki isikuid, kellel on tasuta sõidu õigus.

4.8.4. Vaidlustaja vaidlustas ATL p 3.11 selle ebaproportsionaalsuse tõttu. ATL p 3.11 välistab

liiniveo hilinemise vabandatavuse reisija haigestumise või reisijapoolse avaliku korra

rikkumise tõttu. Need on olukorrad, mille lahendamiseks tuleb kutsuda kiirabi või politsei.

Tegemist ei ole olukordadega, mida bussijuht saaks ette näha või vältida. Ometi paneb kehtiv

RHAD vastutuse sellistest olukordadest tingitud hilinemiste korral vedajale.

Hankija on ATL p 3.11 esimeses lauses selgelt sätestanud:

„Vedaja omab õigust teha ajutisi muudatusi busside liikluses ettenägematute ja Eesti

klimaatilistes tingimustes erakordsete liiklustakistuste või ohtlike liiklusolude (teede

lagunemine, meteoroloogilised tingimused nt libe tee jms) korral kuni sõidetavuse

taastumiseni.“

Hankija on sätte täpset sõnastust 30.10.2025 vastuses ka ise tsiteerinud, ent väidab sellele

vaatamata, et liiklustakistus hõlmab ka reisija haigestumist või sellist reisijapoolset avaliku

korra rikkumist, mis tingib vajaduse kiirabi või politsei kutsumiseks. See ei ole tõsi. Hankija

on liiklustakistuse selgelt sidunud selliste takistustega, mis on Eesti kliimas erakordsed.

Ohtlikud teeolud on ATL p-s 3.11 seotud tee seisukorra, mitte bussireisijate terviseseisundi

või käitumisega.

ATL p 3.11 grammatiline tõlgendus välistab seega võimaluse mahutada liiklustakistuse alla

ka haigestunud reisija abistamise kiirabi kutsumisega või avalikku korda rikkuva reisija

liinireisilt eemaldamise politsei abiga. Hankelepingu muutmise (muudatused busside

liiklused) kontekstis on aga oluline just lepingu grammatiline tõlgendamine. RHS § 123 lg 1

p 2 võimaldab hankelepingut muuta siis, kui „muudatuse ulatus, sisu ja

kohaldamistingimused, näiteks hinna läbivaatamise kohta, olid riigihanke alusdokumentides

selgelt, täpselt ja ühemõtteliselt ette nähtud“.

ATL p 3.11 olemasolu tõttu ei ole vedajal õigust tugineda vääramatule jõule. VÕS § 103 lg 1

on dispositiivne säte. Hankija on ATL p-ga 3.11 välistanud vääramatule jõule tuginemise, sest

8 (29)

on ATL p-s 3.11 selgelt määratlenud ainsad juhud, mil bussi hilinemine on vabandatav.

Sealjuures on bussi hilinemine kuitahes lühikese aja võrra ATL p 8.3.1 kohaselt oluline

rikkumine. Ainsad erandid on juhtumid, mil hilinemise tingis Eesti klimaatilistes tingimustes

erakordne liiklustakistus või ohtlik liiklusolu. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et ka ATL

p-s 3.11 kirjeldatud liiklustakistused ja teeolud vastavad VÕS § 103 lg 2 definitsioonile

vääramatu jõu asjaolu kohta. Kuna Hankija on kehtestanud ATL p 3.11, siis on ta välistanud

teistele võimalikele vääramatu jõu asjaoludele (nt reisija haigestumine või bussis avaliku

korra rikkumine) tuginemise.

Kui Hankija hinnangul vabandaks mistahes vääramatu jõu sündmus vedaja rikkumist

bussigraafikust kinnipidamisel, siis puuduks vajadus sätestada eraldi ATL p 3.11. Seega

kohalduks võimaliku reisija terviserikkest tingitud hilinemise korral VÕS § 103 lg 4 – kõik

sellised hilinemised, mida ei tinginud Eesti klimaatilistes tingimustes erakordsed

liiklustakistused või ohtlikud liiklusolud, on rikkumised, mille eest vastutab vedaja sõltumata

rikkumise vabandatavusest VÕS § 103 lg 2 tähenduses.

ATL p 3.11 on ebaproportsionaalne tingimus, sest piirab ebaproportsionaalselt vedaja õigust

tugineda rikkumise vabandatavusele ka juhtumitel, kus rikkumine (liiniveo hilinemine) on

tingitud sellest, et vedaja bussijuht kaitseb reisija elu ja tervist või reisijate turvalisust.

4.8.5. ATL p 8.3.1 kohaselt on kuitahes lühiajaline hilinemine oluline rikkumine. Hankija

30.10.2025 seisukoha p-s 22 hinnangu kohaselt on oluliseks lepingurikkumiseks nii

pooletunnine hilinemine kui üheminutiline hilinemine. Arvestades ATL p 3.11, millele ATL p

8.3.1 viitab, on oluline lepingurikkumine ka bussi hilinemine seetõttu, et bussijuht kutsus

reisija abistamiseks või bussist kõrvaldamiseks välja kas kiirabi või politsei.

Hankija leiab ekslikult, et Vaidlustaja peamine etteheide ATL p 8.3.1 osas seisneb, et kuitahes

väike hälve sõiduplaanist võib tingida ATL p 8.4 alusel kuni 3000-eurose leppetrahvi

kohaldamise. Vaidlustaja vaidlustas ATL p 8.3.1 ebaproportsionaalse tingimusena seetõttu, et

selles määratletakse olulise rikkumisena mistahes kestusega hilinemine. Oluline rikkumine on

VÕS §-s 116 määratletud õigusmõiste. Olulise lepingurikkumisel ilmnemisel tekib lepingu

teisel poolel õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, mida ta ei saa kasutada mitteoluliste

lepingurikkumiste korral. Muuhulgas annab oluline lepingurikkumine lepingu teisele poolele

õiguse lepingu ülesütlemiseks (VÕS § 116 lg 1). Ka ATL p-s 9.3.1 on sätetatud hankija õigus

leping ühepoolselt ennetähtaegselt 30-päevase etteteatamistähtajaga üles öelda, tuginedes

asjaolule, et vedaja on 12 kalendrikuu jooksul toime pannud vähemalt kaks olulist rikkumist.

ATL p 8.3.1 arvestades võib kaks olulist rikkumist tähendada seda, et vaidlustaja bussid on

aasta aja jooksul kahel korral 2 minutit hilinenud. Mistahes pikkusega hilinemise lugemine

oluliseks lepingurikkumiseks, mis mh annab õiguse lepingu ülesütlemiseks, on selgelt

ebaproportsionaalne.

4.8.6. TK p 4.18 paneb pakkujale kohustuse tagada isikuandmete kaitse seaduse ja

isikuandmete kaitse üldmääruse 2016/679 järgimise turvakaamerate paigaldamisel ja

kasutamisel ja salvestiste käsitlemistel ning täitma isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 14

sätestatud teavitamise kohustust. See tähendab, et pakkuja peab muuhulgas tagama, et

salvestised ei satuks isikute kätte, kellel ei ole õigust neid saada või kes ei täida isikuandmete

kaitse õigusaktide nõudeid. Isikuandmete töötlemine, mis IKÜM § 1 p 2 kohaselt hõlmab

isikuandmete edastamist levitamist või muul moel kättesaadavaks tegemise teel

avalikustamist, eeldab sellise lepingu sõlmimist, millega täidetakse IKÜM-i nõuded.

9 (29)

Minimaalselt peab see leping sisaldama IKÜM §-s 5 toodud põhimõtete täitmise spetsiifilist

kirjeldust. Ilma vastava lepinguta isikuandmeid Hankijale edastades jääb Vaidlustaja

kaasvastutavaks hankija potentsiaalsete rikkumiste eest.

Vaidlustaja poolt kogutavaid isikuandmeid töötleb ka Hankija, kuid RHAD-s puudub viide

Hankija kohustustele isikuandmete töötlemisel. Isikuandmete üleandmine eeldab

vastavasisulise lepingu sõlmimist Hankija ja vedaja vahel. Selle lepingu sõlmimise

tingimused tuleb sätestada RHAD-s. Sellise kokkuleppe puudumine rikub läbipaistvuse

põhimõtet. Hankija väide, et kehtiv õigus on täitmiseks kohustuslik, on ebapiisav. Vaidlustaja

peab enne andmete edastamist veenduma, et Hankija töötleb reisijate isikuandmeid

õigusaktides lubatud viisil.

Vaidlustaja ei tohi edastada isikuandmeid sisaldavaid kaamerasalvestisi Hankijale enne, kui

ta on veendunud, et Hankija täidab Vaidlustaja poolt kogutud isikuandmete töötlemisel

IKÜM-s sätestatud kohustusi. Seega on TK p-s 4.18 kirjeldatud kohustuse täitmine võimatu,

kui Hankija ei vii RHAD-i kooskõlla IKÜM-i nõuetega.

5. Hankija, Mittetulundusühing Valgamaa Ühistranspordikeskus, esitas järgmised

seisukohad.

5.1. Vaidlustuse etteheited on otsitud ja Hankija ei pea ühtegi vaidlustuse argumenti

põhjendatuks. Vaidlustaja teeb Hankija siiski ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks järgmistes

vaidlustatud punktides: ATL p 6.4, Lisa 8 p 3.2 ja TK p 6.13.1, ATL p 7.11.1.7. Ettepanek on

tehtud eeldusel, et nimetatud punktides vaidlustusmenetlus lõpetatakse kokkuleppel ja

Vaidlustaja kannab ise enda menetluskulud vastavate vaidlustatud hanketingimustega seoses.

Kui Vaidlustaja ei ole nõus eelnimetatud punktides vaidlustusasja lõpetama kokkuleppel ja

kandes ise enda menetluskulud, vaidleb Hankija ka eelkirjeldatud punktides vaidlustusele

vastu.

5.2. Vaidlustaja jätab tähelepanuta, et vaidlustuskomisjon ja kohtud ei hinda hankelepingu

tingimuste majanduslikku otstarbekust (TrtHKo 318-1047 p 8, 13.2 ja 14.2).

Vaidlustuskomisjon ei saa hinnata hanketingimuse otstarbekust ja majanduslikku

mõistlikkust, vaid üksnes õiguspärasust (vaidlustuskomisjoni otsus asjas nr 81-17/ 187280, p

23). Sealjuures tuleb arvestada, et hanketingimused, mis on kõigile potentsiaalsetele

pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, kuid mille kehtestamiseks on Hankijal

olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna

pakkujale veel õigust nõuda tingimuste muutmist (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-

20-1202, p 10).

Tulenevalt ulatuslikust vaidlustus- ja kohtupraktikast ei pea Hankija kujundama hankelepingu

tingimusi selliselt, et need oleksid pakkujatele võimalikult soodsad ja meelepärased (vt nt

vaidlustuskomisjoni 16.05.2018 lahend 63-18/195194, kohtulahend asjas 3-18-1047). Hankija

leiab, et vaidlustatud hanketingimused on Hankija eesmärke silmas pidades sobivad, vajalikud

ja mõõdukad, seejuures vaidlustuskomisjoni ja kohtute kontroll saab piirduda ilmsete

kaalutlusvigade tuvastamisega. Hankijal on hanketingimuste määratlemisel avar

kaalutlusruum ning üksnes Hankija enda otsustada on, mida ja millistel tingimustel (sh millise

hinna eest) ta hankida soovib. Hankijal ei ole kohustust kehtestada potentsiaalsetele

pakkujatele meelepäraseid hanketingimusi. Kui Vaidlustaja leiab, et Riigihanke tingimused ei

ole temale vastuvõetavad või lepinguga kaasnev äririsk põhjendamatult suur, on tal õigus jätta

10 (29)

pakkumus esitamata. Samuti on Vaidlustajal võimalik sõlmitavas lepingus lepinguliste õiguste

ja kohustuste tasakaalustamiseks määrata pakkumuse hind selliselt, et see oleks

hanketingimustes sätestatud kohustusi ja riske arvestades piisav.

Hankija hinnangul ei peeta hanketingimuste kontekstis RHS § 3 p-ide 1 ja 2 tähenduses

proportsionaalsuse all silmas mitte seda, et Riigihankes kehtestatud tingimused oleksid igal

juhul vastuvõetavad pakkujale või et hankes kehtestatud tingimustel sõlmitavas lepingus

oleksid hankija ning (ausa konkurentsi tingimustes edukaks osutunud) pakkuja õigused ja

kohustused mistahes hinna juures omavahel tasakaalus. Pelk asjaolu, et hanketingimus ei ole

ettevõtjale meelepärane ja see saaks teoreetiliselt olla ettevõtja jaoks ka leebem, ei tähenda

veel seda, et tegemist on ebaproportsionaalse tingimusega. Vaidlustusmenetlus ei ole ettevõtja

jaoks vahend saavutamaks endale lihtsalt meelepärasemaid lepingutingimusi. Vastasel juhul

muutuks vaidlustuskomisjon sisuliselt lepingueelsete läbirääkimiste areeniks

(vaidlustuskomisjoni otsus 69-20/222286 p 16). Teisisõnu, kui Hankija poolt kehtestatud

tingimused on sellised, mis on kõigile potentsiaalsetele pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või

ebameeldivad, siis võivad need küll olla ebaotstarbekad, ent need pole vastuolus

õigusaktidega sel määral, et potentsiaalne pakkuja saaks iseenda subjektiivsete õiguste kaitse

eesmärgil nende muutmist (õigusaktidega kooskõlla viimist) nõuda. Sel juhul riskib Hankija

sellega, et ühtki pakkumust ei esitata või on pakkumused sellise hinnaga, mis ületavad

oluliselt hanke eeldatavat maksumust. Vastava seisukohaga on nõustunud nii Tallinna

Halduskohus kui Tallinna Ringkonnakohus nt kohtuasjades 3-18-752, samuti kohtuasjades 3-

20-1199 ja 3-20-1202 ning kohtuasjas 3-18-1047.

5.3. ATL p 4.1 eelviimane lause ja ATL p 6.2 viimane lause

Hanketingimuste kohaselt toimub vedaja tasustamine lähtudes reaalsest läbisõidust, mitte

sõiduplaanides sätestatud läbisõidust nö paberil. Seepärast on vedaja tasustamise süsteemi

keskseks elemendiks reaalse läbisõidu tuvastamine, mida on võimalik teha üksnes

piletimüügisüsteemi kaudu. Hanketingimused (ATL ptk 6 ja tehnilise kirjelduse ptk 6)

sätestavad üksikasjaliku regulatsiooni piletimüügisüsteemi kasutamise kohustuste kohta sh

TK p-id 6.14 ja 6.15).

Piletimüügisüsteemi kaudu dispetšerrakenduse kasutamine on vajalik reaalse läbisõidu

tuvastamiseks ja piletimüügisüsteemis vea avastamine, mis reaalse läbisõidu tuvastamist või

piletimüüki takistab, on lihtne - nimelt lasub bussijuhil veootsa alustamisel kohustus sisse

lülitada piletimüügisüsteem ja veenduda selle toimivuses (ATL p 3.7.14 ja 3.7.15), samuti

lasub bussijuhil kohustus väljastada reisijatele pileteid (ATL p 3.7.9, 6.6.1 ja 6.6.6) mistõttu

puuduste avastamine piletimüügisüsteemi töös ei nõua bussijuhilt ebaproportsionaalset

pingutust rääkimata objektiivsest võimatusest (mida Vaidlustaja vaidlustuses ette heidab).

Puuduse kohta teavituse esitamine toimub käedvabad dispetšeri kaudu (ATL p 3.7.11),

mistõttu veateate esitamine ei ohusta liiniveo turvalisust ja õigeaegsust.

On ilmne, et piletimüügisüsteemis esinevate puuduste, mis mõjutavad reaalse läbisõidu

tuvastamist ja piletimüügi teostamist, kohta teate esitamise kohustust saab reaalselt täita vaid

piletimüügisüsteemi kasutaja ehk vedaja ise. Kui vedaja ei ole teadet piletimüügisüsteemi

puuduse kohta esitanud, ent reaalse läbisõidu tuvastamine piletimüügisüsteemis esineva

puuduse tõttu ei ole võimalik, siis teavitamata jätmisest tingitud tagajärge peab kandma vedaja

ise. Vedaja ei kanna mitte piletimüügisüsteemi kui sellise puuduste riski, vaid vedaja kannab

temal endal lasuva teavitamiskohustuse täitmata jätmisest tulenevat riski.

11 (29)

Teavitamiskohustuse täitmine on vedaja kontrolli all, praktikas tavaline ega koorma vedajat

liigselt, sellise kohustuse täitmisega kaasnevad kulud on võimalik kajastada pakkumuse

hinnas. Piletimüügisüsteemi vigadest teavitamise kohustus on vajalik avaliku liiniveo

eesmärgi ning avalike vahendite sihipärase kasutamise tagamiseks.

Eelnevat arvestades ei ole vaidlustatud hanketingimused õigusvastased.

5.4. ATL p 6.4, Lisa 8 p 3.2 ja TK p 6.13.1

Vaidlustaja etteheide pole suunatud mitte hanketingimustele kui sellistele, vaid hoopis sellele,

et Vaidlustaja arvates pidanuks Hankija hanketingimuste kaudu andma Vaidlustajale juhatust,

kuidas täita õigusakte sõidusoodustuse kontrollimisel. Hankija vaidleb seetõttu vaidlustusele

vastu, sest hanketingimuste kaudu ega riigihankemenetluses antavate selgitustega ei pea

Hankija andma pakkujatele õigusnõu kuidas täita üldkehtivaid õigusakte.

Vaidlustaja poolt vaidlustatud hanketingimused ise ei ole õigusvastased ega pane vedajale

kohustusi moel, mis väljuks õigusaktidega niigi ettenähtust. ATL p 6.4 kohustab vedajat

teostama piletimüüki ja sõiduõiguse kontrolli õigusaktidest tulenevate sõidusoodustuste alusel

- seega ei välju vedaja kohustused õigusaktidega niigi ettenähtust. TK p 6.13.1 kohustab

bussijuhti väljastama sõitjale sõidupileti, kui bussijuht on vastu võtnud raha või kontrollinud

tasuta sõiduõigust (see säte piirdub kohustusega väljastada pilet juhul kui bussijuht on raha

vastu võtnud või kontrollinud tasuta sõiduõigust, taaskord ei panda vedajale sõiduõiguse

kontrollimisel õigusaktide piiridest väljuvaid kohustusi). Lisa 8 ehk avaliku liiniveo

üldtingimused on üldse suunatud avaliku liiniveo kasutajatele ehk reisijatele (Lisa 8

tingimused kohustub vedaja paigutama avalikku liinivedu teostavatesse bussidesse, vt ATL p

3.7.22) ja vaidlustatud Lisa 8 p 3.2 sätestab justnimelt sõitjale suunatud kohustuse - „sõitjal

on kohustus esitada soodustuse saamist tõendav dokument ja vajadusel isikut tõendav

dokument ka ühissõidukijuhi esimesel nõudmisel“. Reisija kohustus esitada sõiduõigust

tõendav või sõidusoodustust tõendav dokument tuleneb ÜtS § 67 lg 1 p-ist 2, mis sätestab

reisija kohustuse esitada ühissõidukijuhi või muu kontrollimisõigusega isiku esimesel

nõudmisel pileti ja sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi. Õpilase sõidusoodustuse

olemasolu tõendavat dokumenti ei pea sõidusoodustuse saamiseks esitama ilmselgelt alla 14-

aastane laps. Vaidlustusest jääb mulje, et Vaidlustaja hinnangul on õigusvastane hoopis ÜtS §

67 lg 1 p-is 2 sätestatud kohustus reisijale sõiduõiguse tõendamisel, ent see etteheide ei ole

realiseeritav hanketingimuste vaidlustamise kaudu. Kuivõrd hanketingimustega ei ole

vedajale ega bussijuhile pandud õigusaktides sätestatust väljuvaid kohustusi sõiduõiguse

kontrollimisel, ei ole hanketingimused õigusvastased, sest õiguslik olukord oleks täpselt

samasugune ka siis, kui vaidlustatud hanketingimusi hankedokumentides ei sisalduks.

Eelnevat arvestades ei ole vaidlustatud hanketingimused mitte mingil moel õigusvastased ja

Vaidlustaja etteheide on suunatud õigusaktide vastu.

Eelnevale vaatamata on Hankija valmis eemaldama Lisa 8 p 3.2 viimase lause, kehtestama

TK p 6.13.1 lause järgmises redaktsioonis „tagama, et bussijuht raha vastuvõtmisel väljastab

sõitjale sõidupileti“ ja lisama ATL p 6.4 viimase lause lõppu täienduse „õigusaktidega

lubatud ulatuses ja viisil“, kui Vaidlustaja soostuks selle punkti osas vaidlustuse lõpetama

kokkuleppel ja kandma selles osas vaidlustusmenetluses enda kulud ise.

5.5. ATL p 3.11

12 (29)

Kõnealuse hanketingimusega ei ole piiratud mitte mingil moel vedaja õigust tugineda VÕS-

st tulenevatele vastuväidetele enda vastutusest vabastamiseks - seega kui vedaja poolt ATL

nõuetekohane täitmine on osutunud võimatuks tulenevalt objektiivsetest asjaoludest, mis olid

vedajale ettenägematud ja mida vedaja mõjutada ei saanud ning mis seetõttu on käsitatavad

vääramatu jõuna, saab vedaja nendele asjaoludele ka tugineda. Hanketingimustes ei ole mitte

mingil moel piiratud või välistatud õigusaktidest tulenevaid võlgniku (vedaja) vastuväiteid

puhuks, kui õigusaktides on ette nähtud võlgniku vabanemine vastutusest. Küll aga ei ole

Vaidlustajal subjektiivset õigust nõuda et hanketingimustena nähtaks ette vedaja jaoks

õigusaktidest soodsam vastutusest vabanemise režiim.

Vaidlustaja käsitab ebamõistlikult kitsalt mõistet „ettenägematu erakordne liiklustakistus“ -

ettenägematu liiklustakistus on mh ka Vaidlustaja enda kirjeldatud olukord, kui sõidu

jätkamine ohutult reisijast tuleneva käitumise tõttu ei ole võimalik, sest ohu tõrjumiseks tuleb

välja kutsuda kas politsei või kiirabi.

Eelnevat arvestades ei ole ATL p 3.11 ebaproportsionaalne ega õigusvastane.

5.6. ATL p 7.11.1.7

Tõendite ring ei ole piiratud vaid bussijuhi poolt tehtava foto või videoga - tõendiks võib olla

ka mistahes muu allikas, mis kinnitab vedaja väidet, et hilinemine või ärajäämine on tingitud

erakordsetest ilmastikutingimustest või liiklusoludest. Video või foto tegemine bussijuhi poolt

ei saa kuidagi toimuda tagantjärele nt järgmisel päeval või tundide möödudes, vaid tõendada

erakordsete liiklusolude või ilmastikuolude väidet saab ikkagi vaid selline foto või video, mis

on tehtud vahetult sündmuskohal. Seetõttu ei saa mitte mingit tähtsust omada see, kas tõend

erakordsete liiklusolude ja ilmastikutingimuste kohta tuleb esitada juba koos hilinemise kohta

esitatava teatega või mitte, sest viisil või teisel tuleks tõendina kasutatav foto või video teha

vahetult sündmuskohal. Tõsiseltvõetav ei ole Vaidlustaja väide, et hilinemist põhjustavate

erakordsete ilmastikutingimuste või liiklusolude kohta tõendi esitamine koos hilinemise

teatega ohustab kuidagi avaliku liiniveo turvalisust võrreldes olukorraga, kus esitatakse

lihtsalt teade hilinemise või ärajäämise kohta - nimelt on hanketingimuste kohaselt vedaja

kohustatud niikuinii tagama käed-vabad dispetšeri kaudu piletimüügisüsteemi hilinemiste ja

ärajäämiste kohta teadete esitamise (ATL p 3.7.11 ja 6.9 ja 7.11) ja Vaidlustaja ei väida, et

hilinemiste kohta tellijale teadete esitamise tähtaeg oleks ebaproportsionaalselt lühike (ega ole

Vaidlustaja sellekohast hanketingimust ka vaidlustanud).

Eelnevale vaatamata on Hankija valmis muutma ATL p 7.11.1.7 ja kehtestama järgmises

sõnastuses „Kui vedaja viitab hilinemise või ärajäämise kohta esitatavas teates erakordsetele

ja ettenägematult rasketele teeoludele või ekstreemsetele liiklustingimustele, siis esitab vedaja

teates viidatud raskete teeolude või liiklustingimuste kohta tõendi Tellijale hiljemalt 2 tunni

jooksul teate esitamisest. Käesolevas punktis kajastatud juhul ei vabane vedaja kohustusest

esitada tähtaegselt teade hilinemise või ärajäämise kohta.“, kui Vaidlustaja soostuks selle

punkti osas vaidlustuse lõpetama kokkuleppel ja kandma selles osas vaidlustusmenetluses

enda kulud ise.

5.7. ATL p 8.3.1

Riigihanke oluline eesmärk on tagada avaliku liiniveo usaldusväärsus ja edendada

ühistranspordi kasutamist elanikkonna hulgas. Nende eesmärkide täitmiseks on äärmiselt

13 (29)

vajalik, et liinivedu toimuks täpselt vastavalt sõiduplaanile, kuivõrd sõiduplaani täpne

järgimine on avaliku liiniveo usaldusväärsuse nurgakivi. Seepärast on ka mistahes hälbed

sõiduplaanist, mis pole tingitud ettenägematutest ja erakordsetest liiklustakistustest või

liiklusoludest, oma olemuselt olulised lepingurikkumised.

Vaidlustaja peamine etteheide tundub olevat siiski selles, et kuitahes väike hälve sõiduplaanist

tingib vältimatult leppetrahvi 3000 eurot rakendamise. See väide on vale. Nimelt ATL p 8.4

kohaselt on oluliste lepingurikkumiste puhuks ette nähtud maksimaalne leppetrahvimäär 3000

eurot (kuni 3000 eurot), mistõttu on iga leppetrahviotsus oma sisult kaalutlusotsus, mis

arvestab konkreetse trahvimäära määramisel rikkumise raskust ja asjaolusid. Kaalutlusotsus

leppetrahvi rakendamise kohta on vedaja poolt vaidlustatav, kui vedaja hinnangul ei vasta

rakendatud trahvimäär rikkumise raskusele.

Eelnevat arvestades ei ole hanketingimus õigusvastane.

5.8. TK p 4.18

Vaidlustaja heidab ette seda, et ATL p 8.3.9 kohaselt peab vedaja tagama Hankijale ligipääsu

bussidesse paigaldatud kaamerate salvestistele (millist hanketingimust Vaidlustaja

vaidlustanud ei ole) ja seetõttu ei saa vedaja täita TK p 4.18 sätestatud kohustust, sest

Vaidlustaja leiab, et Hankija ei pea õigusaktidest tulenevaid kohustusi täitma.

Vaidlustaja mõttekäik on loogikavaba. Õigusaktid on järgimiseks kohustuslikud kõikidele

isikutele, sh Hankijale ning seda sõltumata sellest, kas õigusaktide järgimise kohustus on

hanketingimustes sätestatud või mitte. TK p 4.18 sätestatud vedaja kohustust on võimalik täita

ka ATL p 8.3.9 kohustust täites ja Hankijale turvakaamerate salvestistele juurdepääsu

võimaldades nii, et isikuandmetes kaitse nõuded oleks täidetud.

5.9. Vorm 3

Vaidlustuse esitamine Vormi 3 suhtes ilmestab Vaidlustaja pahatahtlikkust, sest ilmselgelt ei

saanud Vaidlustajale jääda arusaamatuks Vorm 3 täitmine.

Vormil 3 on üksikasjalikult selgitatud, millise perioodi ja liiniveomahu kohta esitatakse

Maksumus 1 ja millise perioodi ning liiniveomahu kohta esitatakse Maksumus 2. RHAD

üldosa ja Vorm 3 koosmõjus lugedes ei saa jääda mõistlikku kahtlust, et pakkumuse

kogumaksumuseks loetakse Maksumus 1 ja Maksumus 2 summat vastavalt Vormis 3 tulbas

„maksumus teenindusperioodi kohta“ esitatule.

5.10. Hankija täiendavad seisukohad

5.10.1. ATL p 6.4, Lisa 8 p 3.2 ja TK p 6.13.1

Hankija on juba vastuses vaidlustusele selgitanud, et Vaidlustaja poolt vaidlustatud

hanketingimused ise ei ole õigusvastased ega pane vedajale kohustusi moel, mis väljuks

õigusaktidega niigi ettenähtust. Reisija kohustus esitada sõiduõigust tõendav või

sõidusoodustust tõendav dokument tuleneb ÜtS § 67 lg 1 p-ist 2, mis sätestab reisija kohustuse

esitada ühissõidukijuhi või muu kontrollimisõigusega isiku esimesel nõudmisel pileti ja

sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi. ATL p 6.4 kohustab vedajat teostama

piletimüüki ja sõiduõiguse kontrolli õigusaktidest tulenevate sõidusoodustuste alusel - seega

14 (29)

ei välju vedaja kohustused õigusaktidega niigi ettenähtust. TK p 6.13.1 kohustab bussijuhti

väljastama sõitjale sõidupileti, kui bussijuht on vastu võtnud raha või kontrollinud tasuta

sõiduõigust (see säte piirdub kohustusega väljastada pilet juhul kui bussijuht on raha vastu

võtnud või kontrollinud tasuta sõiduõigust, taaskord ei panda vedajale sõiduõiguse

kontrollimisel õigusaktide piiridest väljuvaid kohustusi). Lisa 8 ehk avaliku liiniveo

üldtingimused on üldse suunatud avaliku liiniveo kasutajatele ehk reisijatele (ATL lisa 8

tingimused kohustub vedaja paigutama avalikku liinivedu teostavatesse bussidesse, vt ATL p

3.7.22) ja vaidlustatud Lisa 8 p 3.2 sätestab justnimelt sõitjale suunatud kohustuse - „sõitjal

on kohustus esitada soodustuse saamist tõendav dokument ja vajadusel isikut tõendav

dokument ka ühissõidukijuhi esimesel nõudmisel“.

Hanketingimustega ei ole mitte mingil moel laiendatud õigusaktidest tulenevat regulatsiooni

viisil, mis asetaks bussijuhile kohustuse puudega isiku sõiduõiguse kontrollimiseks

õigusvastaselt ehk vastuolus õigusaktides sätestatuga. Kuivõrd hanketingimustega ei ole

vedajale ega bussijuhile pandud õigusaktides sätestatust väljuvaid kohustusi sõiduõiguse

kontrollimisel, ei ole hanketingimused õigusvastased, sest õiguslik olukord oleks täpselt

samasugune ka siis, kui vaidlustatud hanketingimusi hankedokumentides ei sisalduks.

Hankija juhib tähelepanu, et vaidlustuse p-is 3.8 viitab Vaidlustaja umbmääraselt

„õiguskantsleri 27.septembri 2024 selgitusele“, kuid Vaidlustaja ei ole sellist selgitust

tõendina esitanud ega ole sellise kuupäevaga selgitus leitav ka õiguskantsleri kodulehel. Küll

aga on õiguskantsleri kodulehel2 kättesaadav hoopis 21.02.2024 soovitus, ms on sõnastatud

alljärgnevalt (Hankija rõhutused): „Õiguskantslerit on informeeritud juhtumist, kus puudega

bussireisijat koheldi ühissõidukis lugupidamatult. Nimelt oli bussijuht temalt tasuta sõidu

õiguse tõestamiseks nõudnud rohelist nn Ühiskaarti. Tuvastatud puudega reisija soovis oma

tasuta sõidu õigust tõendada puudega isiku kaardiga. Meenutan, et Ühistranspordiseaduse (§

32 lg 3) järgi tõestatakse isiku puudest tuleneva sõidusoodustuse olemasolu: • riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 35 alusel väljastatud pensionitunnistusega, millele on märgitud

andmed puude raskusastme ja puude tähtaja kohta; • puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

seaduse § 23 alusel väljastatud puudega isiku kaardiga; • raske nägemispuudega isiku puhul

Sotsiaalkindlustusameti väljastatud tõendiga. Ühiskaardi kasutamine on vabatahtlik, seda ei

ole õigust puudega inimestelt nõuda. Regionaalministri määruse § 3 lg 6 sätestab, et

sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi olemasolu korral peab sõitja saama pileti

hinnaga null eurot, mis väljastatakse paberpiletina, kui soodustus ei ole kantud sõidukaardile.

Sellest tulenevalt palun teil teavitada kõiki bussijuhte, et puudega inimesel piisab tasuta sõidu

õiguse tõendamiseks seaduses nimetatud dokumentide näitamisest.”

Seega vastupidiselt Vaidlustaja seisukohale ei ole õiguskantsler mitte kunagi öelnud, et

puudega isik ei peaks oma sõidusoodustust tõendavat dokumenti üldse esitama, vaid vastupidi

– õiguskantsler on toonitanud, et bussijuht peab aktsepteerima seaduses sätestatud dokumente,

mis puuet tõendavad ega tohi nõuda tingimata vaid ühiskaardi esitamist.

5.10.2. ATL p 3.11

ATL p 3.11 kohaselt ei ole ohtlike liiklusolude ja ettenägematute liiklustakistuste mõiste alt

mitte kuidagi välistatud olukorrad, kus sõiduplaani järgimine pole võimalik vajaduse tõttu

2 https://www.oiguskantsler.ee/seisukohad-ja-

algatused/seisukohad?o=&a=&b=&tags%5B32%5D=32&page=0

15 (29)

kutsuda kiirabi või politsei. Vaidlustaja kirjeldatud mõlemad olukorrad on käsitatavad nii

ettenägematute erakordsete liiklustakistustena kui ka ohtlike liiklusoludena. Mõiste

„liiklusolud“ ei ole mitte mingil moel piiratud ainuüksi tee kui sellise füüsikaliste omadustega

ega ilmastikutingimustega.

Vääramatu jõu definitsioon on VÕS § 103 lg 2 ja selle elemendid on järgmised: esiteks,

asjaolu peab olema väljaspool võlgniku mõjuulatust, teiseks, asjaolu peab olema

ettenägematu, kolmandaks, asjaolu ei saanud objektiivselt vältida ega ületada. ATL p 3.11

sätestatud ettenägematud erakordsed liiklustakistused või ohtlikud liiklusolud ilmselgelt ei

vasta vääramatu jõu definitsioonile, vaid hoopis laiendavad selliste asjaolude ringi, mille

korral on vedajal kui võlgnikul õigus vastutusest vabaneda sõiduplaani mittejärgimise korral.

ATL p 3.11 kohaselt ei pea olema tekkinud kohustuse täitmise objektiivne võimatus, vaid

piisab sellest, kui erakordsed ja ettenägematud liiklustakistused või liiklusolud loovad

potentsiaalselt ohtliku olukorra. ATL p-i 3.11 kohaselt ei ole ettenägematute erakordsete

liiklustakistuste ja ohtlike liiklusolude mõiste alt mitte kuidagi välistatud olukorrad, kus

sõiduplaani järgimine seab ohtu reisija elu ja tervise (kui tuleb kutsuda kiirabi) või reisija

tegevus seab ohtu kaasreisijate ohutuse (kui tuleb kutsuda politsei).

Vaidlustaja viide RHS § 123 lg 1 p-ile 2 ei ole asjakohane, sest ATL p 3.11 ei anna vedajale

ühepoolset õigust ATL-t muuta nagu Vaidlustaja näib arvavat, vaid üksnes sätestab eeldused

millistel vedaja vabaneb vastutusest sõiduplaani mittejärgimise eest.

5.10.3. ATL p 8.3.1

Kuivõrd ATL sätestab maksimaalse võimaliku leppetrahvimäära olulise lepingurikkumise

puhuks, on hanketingimus proportsionaalne, sest võimaldab Hankijal igakordselt kaaluda

rikkumise asjaolusid ja raskust ning määrata sellele vastav trahvimäär. Sama on tõsi ka lepingu

ülesütlemise otsustamisel olulise lepingurikkumise tõttu – ka see on kaalutlusotsus. Seetõttu

on ilmselgelt kunstlikult konstrueeritud Vaidlustaja väited selle kohta, et kahel korral 2 minutit

hilinedes öeldaks ATL üles – ATL ülesütlemine kui selline on Eesti praktikas üldse äärmiselt

haruldane ja ülesütlemise otsus peab samuti olema kaalutlusotsusena proportsionaalne.

Vaidlustaja ei ole esitanud mitte ühtegi sisulist põhjendust selle kohta, miks tema hinnangul

peaks hälbed sõiduplaanist olema käsitatavad mitteoluliste rikkumistena.

5.10.4. TK p 4.18

Isikuandmete kaitsega seotud õigusaktide järgimine on kohustuslik Hankijale ka siis, kui

sellist kohustust RHAD-s Hankijale seatud ei ole. Jääb arusaamatuks, miks peavad Hankija

konkreetsed kohustused turvakaamerate salvestiste osas, sh kohustused tulenevalt IKÜM §-st

5 olema dubleeritud hanketingimustes ja kuidas see takistab pakkujal pakkumuse esitamist.

VAIDLUSTUSKOMISJONI PÕHJENDUSED

6. Käesoleva vaidluse lahendamisel lähtub vaidlustuskomisjon järgnevast:

1) RHS § 77 lg 1 järgi koostab hankija riigihanke alusdokumendid, mis mh peavad

sisaldama vähemalt hankelepingu eseme tehnilist kirjeldust ning hankelepingu

tingimusi või projekti (RHS § 77 lg 4 p-d 1 ja 4).

RHS § 87 lg 1 p 1 sätestab, et tehniline kirjeldus RHS-i tähenduses on hankelepingu

eseme kirjeldamiseks vastavas valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavat

16 (29)

terminoloogiat ja täpsusastet kasutades hankija kehtestatud asjade või teenuste

hankelepingu esemeks olevate asjade või teenuste omaduste ja neile esitatavate nõuete

loetelu.

RHS § 88 lg 1 järgi peab hankelepingu eseme kasutusomaduste või funktsionaalsete

nõuete kirjeldustena koostatud tehniline kirjeldus olema piisavalt täpne hankelepingu

eseme kindlaksmääramiseks pakkuja poolt ja hankelepingu sõlmimiseks.

Tehniline kirjeldus peab võimaldama mõistlikult arukal ja hoolsal pakkujal hinnata,

milline on hankelepingu täitmisel ette nähtud kohustuste detailne sisu ja maht või kui

seda ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik üheselt fikseerida, siis vähemalt mõista,

milline on kohustuste võimalik ligikaudne ulatus;

2) kuigi hankelepingu sisu ei ole RHS-is eraldi reguleeritud, peab hankija riigihanke

alusdokumentide lisaks oleva hankelepingu projekti (hankelepingu tingimuste)

ettevalmistamisel lähtuma sellest, et sõlmitava hankelepingu tingimused peavad olema

vastavuses sõlmitava hankelepingu esemega ja eesmärgiga ega tohi pakkujaid

diskrimineerida. Hankelepingu tingimused ei saa olla hankija suvaotsustus ning

tingimuste vaidlustamisel on nende kohasuse, lubatavuse põhjendamise kohustus

hankijal, kuivõrd hankijal lasub kohustus tagada riigihanke läbipaistvus ja

kontrollitavus;

3) proportsionaalsuse põhimõtte eesmärk on vältida olukordi, kus hankija kehtestab

tingimusi, mis piiravad põhjendamatult konkurentsi, nõudes pakkujalt midagi, mis ei

ole hankelepingu täitmiseks tegelikult vajalik;

4) RHS § 197 lg 1 p-i 5 kohaselt kohustab vaidlustuskomisjon riigihanke

alusdokumentide peale esitatud vaidlustuse rahuldamisel hankijat viima riigihanke

alusdokument vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetele. Seega saab

vaidlustuskomisjon riigihanke alusdokumentidele esitatud vaidlustuse läbivaatamisel

hinnata üksnes seda, kas riigihanke alusdokumendid on kooskõlas õigusaktidega, kuid

ei saa anda hinnangut sellele, kas vaidlustatud tingimused on otstarbekad või

majanduslikult põhjendatud;

5) vaidlustuskomisjon ei saa hankijat kohustada mingit tingimust kehtestama, va siis, kui

mingi tingimuse puudumine riigihanke alusdokumentides on vastuolus õigusaktidega;

6) vaidlustuse rahuldamiseks peab vaidlustatud tingimus olema vastuolus õigusaktidega

ja rikkuma ka vaidlustaja õigusi või kahjustama tema huve. Vaidlustuse esitamise

eesmärgiks ei saa olla ettevõtjale meelepäraste tingimuste saamine riigihanke

alusdokumentidesse.

7. ATL p 4.1 eelviimane lause ja ATL p 6.2 viimane lause

ATL p 4.1. eelviimase lause kohaselt vedajale makstava toetuse aluseks on reaalne

liiniläbisõit lähtudes piletimüügisüsteemi andmetest, seejuures ei kanna Vedaja

piletimüügisüsteemis esinevatest riketest lähtuvaid riske eeldusel, et Vedaja on

piletimüügisüsteemi riketest piletimüügisüsteemi haldajat ja Tellijat nõuetekohaselt

teavitanud.

ATL 6.2. viimase lause kohaselt vedaja ei kanna piletimüügisüsteemis esinevatest riketest

lähtuvaid riske eeldusel, et piletimüügisüsteemi rikked ei ole tekkinud Vedaja tegevuse

tulemusena ja riketest on piletimüügisüsteemi haldajat ja Tellijat nõuetekohaselt teavitanud.

Vaidlustaja leiab, et:

1) vedajal on võimatu kõiki piletimüügisüsteemist tulenevaid riske õigeaegselt avastada

17 (29)

ja neist teada anda. Vedajale niisuguse kohustuse panemine on ebaproportsionaalne;

2) vedajal on võimalik nii piletimüügisüsteemi haldajat kui Hankijat teavitada riskidest

aga alles siis, kui riskid on juba realiseerunud ja piletimüügisüsteemi töö häiritud;

3) vedaja ei saa iseseisvalt tuvastada kolmanda isiku kontrolli all olevas süsteemis

tekkivaid tarkvara või muid rikkeid ega takistada nende avaldumist;

4) piletimüügisüsteemi rikete eest peab vastutama süsteemi haldaja, mitte vedaja.

Hankija leiab, et:

1) läbisõidu tuvastamist on võimalik teha üksnes piletimüügisüsteemi kaudu. ATL ptk 6

ja TK ptk 6 sätestavad üksikasjaliku regulatsiooni piletimüügisüsteemi kasutamise

kohustuste kohta;

2) bussijuhil on veootsa alustamisel kohustus sisse lülitada piletimüügisüsteem ja

veenduda selle toimivuses (ATL p 3.7.14 ja 3.7.15), samuti lasub bussijuhil kohustus

väljastada reisijatele pileteid (ATL p 3.7.9, 6.6.1 ja 6.6.6), mistõttu puuduste

avastamine piletimüügisüsteemi töös ei nõua bussijuhilt ebaproportsionaalset

pingutust. Puuduse kohta teavituse esitamine toimub käedvabad dispetšeri kaudu (ATL

p 3.7.11), mistõttu veateate esitamine ei ohusta liiniveo turvalisust ja õigeaegsust;

3) piletimüügisüsteemis esinevate puuduste, mis mõjutavad reaalse läbisõidu tuvastamist

ja piletimüügi teostamist, kohta teate esitamise kohustust saab reaalselt täita vaid

piletimüügisüsteemi kasutaja ehk vedaja ise;

4) vedaja ei kanna mitte piletimüügisüsteemi kui sellise puuduste riski, vaid vedaja

kannab temal endal lasuva teavitamiskohustuse täitmata jätmisest tulenevat riski.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja esitatud põhjendustel ei ole ATL p 4.1

eelviimane lause ja ATL p 6.2 viimane lause vastuolus õigusaktidega.

7.1. TK p-is 6 on regulatsioon piletimüügisüsteemi kohta.

TK p-i 6.1 kohaselt bussidesse paigaldatavad piletimüügiseadmed ja tarkvara

soetatakse/renditakse Hankija poolt. Piletimüügiseadmed paigaldatakse bussidesse Hankija

poolt ja Hankija kulul.

TK p-i 6.3.2 kohaselt vedaja on kohustatud informeerima piletimüügiseadmete riketest,

rikkumisest, kadumisest, lõhkumisest ja vargusest viivitamatult hankijat ja

piletimüügisüsteemi hooldajat. Lõhkumise ja varguse korral ning muul juhul, mil

piletimüügisüsteemi kahjustumine, hävimine või kasutuskõlbmatuks muutumine seondub

õigusrikkumisega, kohustub pakkuja lisaks teavitama viivitamatult ka politseid;

TK p-i 6.14 kohaselt hankija annab läbi piletimüügisüsteemi haldaja pakkujale

ligipääsuõiguse(d) piletimüügikeskkonnale. Piletimüügikeskkond sisaldab aruandeid ATL

täitmise kohta, piletimüügiandmeid, rikete teavitussüsteemi ja dispetšerrakendust.

TK p-i 6.15 kohaselt pakkuja kohustub kasutama liinitöö reaalajas jälgimiseks

dispetšerrakendust ja koheselt raporteerima dispetšersüsteemi kaudu kõikidest tõrgetest

liinitöös ning piletimüügisüsteemi riketest. Reeglina toimub raporteerimine iga veootsa kohta

eraldi. Suurematest tõrgetest ja riketest võib raporteerida korraga.

ATL p-is 6 on toodud piletimüügiga seonduvad kohustused.

ATL p 6.5.1 kohaselt juhul, kui piletimüügisüsteem lakkab töötamast liini teenindamise ajal

18 (29)

või piletimüügiseadmes esineb rike, on lubatud liini teenindamise jätkamine lõpp-peatuseni.

Lõpp-peatusesse jõudmise järel on Vedaja kohustatud toimetama rikkega

piletimüügiseadmega bussi viivitamatult, kuid hiljemalt 6 tunni jooksul rikke ilmnemisest

Tellija määratud asukohta piletimüügiseadmes esineva rikke kõrvaldamiseks, v.a p 6.5.2

sätestatud juhul.

ATL p 6.5.2 kohaselt juhul, kui piletimüügiseadmetes esineb tõrge asukohas, kus töötava

piletimüügiseadmega asendusbussi tagamine mõistliku aja jooksul ei ole võimalik, jätkab

Vedaja liiniveoteenuse osutamist, kuni asendusbussi saabumiseni ilma toimiva

piletimüügiseadmeta.

ATL p 6.9 kohaselt vedaja kohustub kasutama liinitöö reaalajas jälgimiseks

dispetšerrakendust ning informeerima kõikidest tõrgetest liinitöös ja piletimüügiseadmete

riketest, rikkumistest, kadumisest, lõhkumisest ja vargusest Tellijat hiljemalt sama tööpäeva

jooksul juhtumi asetleidmisest, v.a. kui ATL on konkreetse juhtumi suhtes sätestatud

teistsugune teavitustähtaeg.

ATL p-i 6.10 kohaselt tellija annab läbi piletimüügisüsteemi haldaja Vedajale

ligipääsuõiguse(d) piletimüügisüsteemi keskkonnale.

ATL p 3.7.14 kohaselt bussijuht veendub enne veoteenuse osutamise alustamist

piletimüügiseadmete, alkolukkude, turvakaamerate, tabloode ja muu sarnase korrasolekus

ning teavitab viivitamatult riketest Vedajat.

ATL p 3.7.15 kohaselt bussijuht valib enne ette antud veootsa teenindamise alustamist

piletimüügiseadmest nõuetekohase reisi ja tagab, et bussi välis- ja sisetabloodel olev info

on vastavuses piletimüügiseadmes oleva veootsa andmetega.

Seega on vedajal juurdepääs piletimüügisüsteemi keskkonnale, ta kasutab seda piletite

müümisel ja saab koheselt teada, kui piletimüügisüsteemis on rikked. Lisaks peab bussijuht

reisi alustades olema veendunud, et piletimüügisüsteem toimib.

ATL p 4.1. eelviimasest lausest ei tulene see, et piletimüügisüsteemi võimalikke riske tuleb

vedajal õigeaegselt avastada ja neist teada anda, vaid see, et kui vedaja on riketest (mitte

riskidest) õigeaegselt teavitanud, siis ei kanna ta neist riketest tulenevaid riske. Vedajale ei ole

pandud kohustust piletimüügisüsteemi riske hinnata ja vastutada piletimüügisüsteemi rikete

või riskide eest. Vedaja jaoks on oluline piletimüügisüsteemi riketest piletimüügisüsteemi

haldajat ja tellijat nõuetekohaselt teavitada.

7.2. Ka ATL 6.2. viimase lause ei pane vedajale kohustust tuvastada piletimüügisüsteemis

tekkivaid tarkvara või muid rikkeid ega takistada nende avaldumist.

Seega vedajale pole pandud kohustust piletimüügisüsteemist tulenevaid riske õigeaegselt

avastada ja neist teada anda – vedaja peab teada andma riketest, mis talle piletimüügisüsteemi

kasutamisel teatavaks saavad.

7.3. ATL 3.7.11 kohaselt vedaja kohustub tagama, et on olemas käedvaba side dispetšerite ja

kõigi liine teenindavate bussijuhtide vahel kogu veoteenuse osutamise perioodil.

19 (29)

Teades, kui oluline on piletimüügisüsteemi töö, puudub mistahes põhjendus miks bussijuht ei

saaks koheselt käedvaba side kaudu dispetšerit piletimüügisüsteemi rikkest teavitada ja

dispetšer edastab vastava informatsiooni piletimüügisüsteemi haldajale ja tellijale.

Vaidlustuskomisjoni arvates ei ole see teavitamine vedaja jaoks koormav.

8. ATL p 6.4, Lisa 8 p 3.2 ja TK p 6.13.1

ATL p 6.4. kohaselt vedaja kohustub läbi oma bussijuhtide (sealhulgas alltöövõtjate poolt

rakendatavate bussijuhtide) Lepingu objektiks olevatel bussiliinidel teostama

piletimüügiseadmetega piletimüüki või valideerimist, sealhulgas ka raha laadimist

kontaktivabadele kaartidele või muudele piletimüügisüsteemiga ühilduvatele

andmekandjatele ja sõiduõiguse kontrolli Tellija poolt teatavaks tehtud piletihindade,

õigusaktidest tulenevate ja Tellija poolt määratletud sõidusoodustuste alusel.

Lisa 8 p 3.2. kohaselt kui sõitja on ostnud sooduspileti, peab sõitja sõidusoodustuse saamist

tõendama, esitades teda kontrollivale ametnikule soodustuse saamist tõendava dokumendi.

Sõitjal on kohustus esitada soodustuse saamist tõendav dokument ja vajadusel isikut tõendav

dokument ka ühissõiduki juhile esimesel nõudmisel.

TK p-i 6.13.1. kohaselt pakkuja kohustub tagama, et bussijuht raha vastuvõtmisel või tasuta

sõiduõiguse kontrollimisel väljastab sõitjale sõidupileti.

Vaidlustaja leiab, et:

1) RHS § 3 p-s 2 sätestatud läbipaistvuse põhimõttega vastuolus see, et bussijuhile on

pandud kohustus kontrollida puudega isikute tasuta sõiduõigust, ent pole selgitatud,

kuidas selle kohustuse täitmine on kehtivat õigust arvestades üldse võimalik. Kontrolli

teostamata ei saa bussijuht väljastada tasuta piletit puudega isikule, sest ta ei tea, kas

sellise pileti väljastamine on lubatav;

2) õiguskantsleri kinnitusel ei kohustu puudega isik tasuta sõidu õigust tõendama

isikustatud ühiskaardiga. IKÜM ja isikuandmete kaitse seadus lubavad isikul keelduda

ka puudetunnistuse esitamisest koos isikut tõendava dokumendiga. Hankija on aga

RHAD-s sätestanud bussijuhile kohustuse nõuda tõendeid, mille alusel lubada

puudega isikul tasuta sõita ja väljastada talle pärast selle õiguse olemasolu

kontrollimist ka sõidupilet;

3) sellise kontrolli teostamine eeldab, et bussijuht nõuab ja puudega isik esitab bussijuhile

kas isikustatud sõidukaardi, millele on kantud tasuta sõidu õigus või puudetunnistuse

ja isikutunnistuse. Õiguskantsler on selgitanud, et bussijuhil ei ole õigust neid

dokumente nõuda ja puudega isikutel ei ole kohustust neid bussijuhile esitada;

4) õigusaktid ei luba puudega isikute tasuta sõidu õigust kontrollida, tasuta sõidu

õigusega reisijatele annab bussijuht pileti siis, kui bussijuht on veendunud, et isikul on

tasuta sõidu õigus. Paljudel juhtudel eeldab sellise veendumuse teke dokumentide

kontrolli, mida seadus bussijuhil kontrollida ei luba;

5) RHAD-s tuleb ette näha selged tingimused, kuidas vedaja saab teha vahet

piletiostukohustuse ja tasuta sõidu õigusega isikutel.

Hankija leiab, et:

1) ATL p 6.4, Lisa 8 p 3.2 ja TK p 6.13.1 ei ole õigusvastased ega pane vedajale kohustusi

moel, mis väljuks õigusaktidega niigi ettenähtust;

20 (29)

2) reisija kohustus esitada sõiduõigust tõendav või sõidusoodustust tõendav dokument

tuleneb ÜtS § 67 lg 1 p-ist 2, mis sätestab reisija kohustuse esitada ühissõidukijuhi või

muu kontrollimisõigusega isiku esimesel nõudmisel pileti ja sõidusoodustuse õigust

tõendava dokumendi, vedajale ega bussijuhile ei ole pandud õigusaktides sätestatust

väljuvaid kohustusi sõiduõiguse kontrollimisel;

3) Vaidlustaja on umbmääraselt viidanud „õiguskantsleri 27.septembri 2024 selgitusele“,

kuid Vaidlustaja ei ole sellist selgitust tõendina esitanud ega ole sellise kuupäevaga

selgitus leitav ka õiguskantsleri kodulehel. Küll aga on õiguskantsleri kodulehel3

kättesaadav hoopis 21.02.2024 soovitus, kus vastupidiselt Vaidlustaja seisukohale ei

ole õiguskantsler öelnud, et puudega isik ei peaks oma sõidusoodustust tõendavat

dokumenti üldse esitama, vaid vastupidi – õiguskantsler on toonitanud, et bussijuht

peab aktsepteerima seaduses sätestatud dokumente, mis puuet tõendavad ega tohi

nõuda tingimata vaid ühiskaardi esitamist.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja esitatud põhjendustel ei ole ATL p 6.4, Lisa

8 p 3.2 ja TK p 6.13.1 vastuolus õigusaktidega.

8.1. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustajaga, et õigusaktid ei luba puudega isikute tasuta

sõidu õigust kontrollida.

Ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 32 lg 2 kohaselt sõidusoodustuse olemasolu saab

tõendada:

1) isikut tõendava dokumendiga;

2) õpilaspiletiga;

3) koolivälise nõustamismeeskonna tõendiga selle kohta, et Eesti Vabariigi haridusseaduse

alusel on antud soovitus õpingute alustamine edasi lükata;

4) muu dokumendi, elektroonilise vahendi või asjaoluga, mis võimaldab järeldada

sõidusoodustuse olemasolu.

ÜTS § 32 lg 3 kohaselt inimese puudest tuleneva sõidusoodustuse olemasolu tõendatakse

riikliku pensionikindlustuse seaduse või puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel

väljastatud puuet tõendava dokumendi või puudega isiku kaardiga. Avaliku teenindamise

lepingu alusel teenindatavatel bussiliinidel võib isik puudest tuleneva sõidusoodustuse

saamiseks tõendada oma sõiduõigust ka sõidukaardi isikustamisel, kinnitades andmete

olemasolu sotsiaalkaitse infosüsteemis. Isikustamisel edastatakse avaliku teenindamise

kohustuse täitjale ja tema volitusel piletimüüki korraldavale isikule andmetena üksnes

sõidusoodustuse olemasolu fakt.

ÜTS § 32 lg 4 kohaselt sõidusoodustuse olemasolu kontrollimiseks võib avaliku teenindamise

kohustuse täitja ja tema volitusel piletimüüki korraldav isik saada vastava tehnilise lahenduse

olemasolu korral asjakohaseid andmeid rahvastikuregistrist, Eesti hariduse infosüsteemist,

sotsiaalkaitse infosüsteemist ning liiklusregistrist. Kontrollimisel edastatakse avaliku

teenindamise kohustuse täitjale ja tema volitusel piletimüüki korraldavale isikule andmetena

üksnes sõidusoodustuse olemasolu fakt.

ÜTS § 67 lg 1 kohaselt liiniveol bussi, trollibussi ja trammiga on sõitja kohustatud:

1) omama ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit, vajaduse korral pileti kompostriga

3 https://www.oiguskantsler.ee/seisukohad-ja-

algatused/seisukohad?o=&a=&b=&tags%5B32%5D=32&page=0

21 (29)

märgistama, vastava seadme olemasolu puhul registreerima või muul ettenähtud viisil

kehtivaks muutma;

2) esitama ühissõidukijuhi või muu kontrollimisõigusega isiku esimesel nõudmisel pileti ja

sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi. Õpilase sõidusoodustuse olemasolu tõendavat

dokumenti ei pea sõidusoodustuse saamiseks esitama ilmselgelt alla 14-aastane laps.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et ÜTS-i kohaselt peab sõitja sõidukijuhile esitama

sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi. ÜTS näeb ette ka dokumendid, millega inimese

puudest tuleneva sõidusoodustuse olemasolu tõendatakse.

Sõitjal ja vedaja ühissõidukijuhil tuleb ÜTS-ist lähtuda.

8.2. Õige on see, et selles küsimuses on pöördutud õiguskantsleri poole ja õiguskantsler on

tasuta sõidu õiguse tõendamist selgitanud (näiteks 27.09.2024 kiri nr 16-6/241494/2405494).

Pöördumise õiguskantseri poole tingisid aga asjaolud, et bussijuhid on käitunud ebaväärikalt

ning mõnel juhul nõudnud pileti ostmist, kuigi sõitja on esitanud bussijuhile tasuta sõidu

õigust tõendava dokumendi.

Õiguskantsler on loetlenud ÜTS § 32 lg.s 3 nimetatud dokumendid, mis tõendavad

sõidusoodustust ja palunud edaspidi bussijuhtidelt korrektset suhtlust ning nende teavitamist

dokumentidest, mis tuleb inimesel esitada, kui ta soovib tasuta sõita.

Puudub mistahes alus nõustuda Vaidlustajaga, et RHAD-s tuleb ette näha selged tingimused,

kuidas vedaja saab teha vahet piletiostukohustuse ja tasuta sõidu õigusega isikutel.

Vaidlustuskomisjon leiab, et see kuidas sõidusoodustuse olemasolu kontrollimist bussis läbi

viia, ei ole Riigihanke alusdokumentide küsimus. Vedaja peab oma ühissõidukijuhte selles

osas välja õpetama.

9. ATL p 3.11

ATL p 3.11 kohaselt vedaja omab õigust teha ajutisi muudatusi busside liikluses

ettenägematute ja Eesti klimaatilistes tingimustes erakordsete liiklustakistuste või ohtlike

liiklusolude (teede lagunemine, meteoroloogilised tingimused nt libe tee jms) korral kuni

sõidetavuse taastumiseni. Nimetatud muudatustest on Vedaja koheselt kohustatud

informeerima Tellijat ja võimalusel sõitjaid. Vedaja peab Tellijat informeerides põhjendama

ajutiste muudatuste tegemise vajadust. Vedaja poolt tehtud ajutised muudatused ei tohi kesta

kauem, kui neid muudatusi tinginud asjaolude kestus.

Vaidlustaja leiab, et:

1) ATL p 3.11 piirang tähendab, et vedaja paneb toime ATL-i olulise rikkumise näiteks

siis, kui osutab abi terviserikkega reisijale või kõrvaldab sõidukist politsei abiga

avalikku korda rikkuva reisija, sest mõlemad juhud tingivad sõiduki hilinemise;

2) ATL p 3.11 välistab liiniveo hilinemise vabandatavuse reisija haigestumise või

reisijapoolse avaliku korra rikkumise tõttu. Tegemist ei ole olukordadega, mida

bussijuht saaks ette näha või vältida;

3) Hankija on liiklustakistuse selgelt sidunud selliste takistustega, mis on Eesti kliimas

erakordsed. Ohtlikud teeolud on ATL p-s 3.11 seotud tee seisukorra, mitte

bussireisijate terviseseisundi või käitumisega;

4) ATL p 3.11 olemasolu tõttu ei ole vedajal õigust tugineda vääramatule jõule.

22 (29)

Hankija leiab, et;

1) ATL p 3.11 ei piira vedaja õigust tugineda VÕS-st tulenevatele vastuväidetele enda

vastutusest vabastamiseks - seega kui vedaja poolt ATL nõuetekohane täitmine on

osutunud võimatuks tulenevalt objektiivsetest asjaoludest, mis olid vedajale

ettenägematud ja mida vedaja mõjutada ei saanud ning mis seetõttu on käsitatavad

vääramatu jõuna, saab vedaja nendele asjaoludele ka tugineda;

2) Vaidlustaja käsitab ebamõistlikult kitsalt mõistet „ettenägematu erakordne

liiklustakistus“ - ettenägematu liiklustakistus on mh ka Vaidlustaja enda kirjeldatud

olukord, kui sõidu jätkamine ohutult reisijast tuleneva käitumise tõttu ei ole võimalik,

sest ohu tõrjumiseks tuleb välja kutsuda kas politsei või kiirabi - ATL p 3.11 kohaselt

ei ole ohtlike liiklusolude ja ettenägematute liiklustakistuste mõiste alt mitte kuidagi

välistatud olukorrad, kus sõiduplaani järgimine pole võimalik vajaduse tõttu kutsuda

kiirabi või politsei;

3) ATL p 3.11 sätestatud ettenägematud erakordsed liiklustakistused või ohtlikud

liiklusolud ilmselgelt ei vasta vääramatu jõu definitsioonile, vaid hoopis laiendavad

selliste asjaolude ringi, mille korral on vedajal kui võlgnikul õigus vastutusest

vabaneda sõiduplaani mittejärgimise korral.

ATL p-iga 3.11 seonduvalt on vaidlus selles, millistel juhtudel omab vedaja õigust teha ajutisi

muudatusi busside liikluses.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et ATL p 3.11 on mitmeti mõistetav ja seega vastuolus RHS

§ 3 p-is 1 toodud riigihanke korraldamise põhimõtetega.

9.1. ATL p-ist 3.11 tulenevalt on vedajal õigus teha ajutisi muudatusi busside liikluses

järgmistes olukordades:

1) ettenägematud ja Eesti klimaatilistes tingimustes erakordsed liiklustakistused;

2) ohtlikud liiklusolude (teede lagunemine, meteoroloogilised tingimused nt libe tee jms)

korral.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et lauseosast ettenägematud ja Eesti klimaatilistes

tingimustes erakordsed liiklustakistused on võimalik aru saada kahel erinevalt moel.

See lauseosa koosneb kahest osast, mis on ühendatud sidesõnaga ja:

a) ettenägematud liiklustakistused:

– need on takistused, mida ei olnud võimalik mõistlikult ette näha;

– need ei pea olema tingimata seotud ilmaga.

– võivad olla näiteks: ootamatu liiklusõnnetus, äkiline tee sulgemine avarii tõttu, ootamatu

politseioperatsioon, järsk takistus teel jne.

b) Eesti klimaatilistes tingimustes erakordsed liiklustakistused:

– need on ilmast põhjustatud takistused, mis on Eesti tavaliste kliimaolude kohta erakordsed

(st mitte tavaline lumesadu, vihm vms);

– näiteks: äärmuslik torm, erakordne jäävihm, tavapärasest oluliselt tugevam lumesadu, mis

ületab tavapärase ootuspiiri.

Tegemist on kahe eraldi tingimusega:

• üks puudutab kõiki ettenägematuid liiklustakistusi, sõltumata põhjusest;

• teine puudutab erakordseid ilmast tulenevaid liiklustakistusi.

23 (29)

Kuid lauseosa ettenägematud ja Eesti klimaatilistes tingimustes erakordsed liiklustakistused

on võimalik lugeda ja sellest aru saada ka nii, et ettenägematud ei käi liiklustakistuste, vaid

Eesti klimaatilistes tingimustes erakordsete liiklustakistuste kohta – sidesõna ja ühendab

ettenägematud Eesti klimaatilistes tingimustes erakordsete liiklustakistustega.

Käesoleval juhul ongi tekkinud olukord, kus Vaidlustaja on saanud ATL p-ist 3.11 aru

ühtemoodi, Hankija aga teistmoodi ja vaidlustuskomisjoni arvates on võimalikud mõlemad

variandid.

9.2. Ajutiste muudatuste tegemise õigus busside liikluses on oluline ja RHAD-st peab selgelt

tulenema see, milliste asjaolude esitamisel vedaja seda teha võib. Mitmeti mõistav lauseosa

võib tekitada sõlmitava hankelepingu täitmisel vaidlusi, mistõttu tuleb Hankijal ATL p 3.11

sõnastada üheselt arusaadavalt.

10. ATL p 7.11.1.7

ATL p 7.11.1.7 kohaselt kui vedaja viitab hilinemise või ärajäämise kohta esitatavas teates

erakordsetele ja ettenägematult rasketele teeoludele või ekstreemsetele liiklustingimustele,

siis lisatakse teatele tõendid olukorra kohta.

Vaidlustaja leiab, et ATL p 7.11.1.7 paneb vedajale ebaproportsionaalse kohustuse fikseerida

viivitamatult erakordsed ja ettenägematult rasked teeolud või ekstreemsed liiklustingimused.

Bussijuhi esmane kohustus on tagada reisijate ja ka iseenda turvalisus. Pimedal ajal või halva

nähtavusega kohas võib bussist väljumine olla ohtlik. Erivarustuseta isikul on võimatu

sellistes tingimustes fotosid või videot teha.

Hankija leiab, et:

1) tõendite ring ei ole piiratud vaid bussijuhi poolt tehtava foto või videoga, vaid tõendiks

võib olla ka mistahes muu allikas, mis kinnitab vedaja väidet, et hilinemine või

ärajäämine on tingitud erakordsetest ilmastikutingimustest või liiklusoludest;

2) video või foto tegemine bussijuhi poolt ei saa kuidagi toimuda tagantjärele nt järgmisel

päeval või tundide möödudes, vaid tõendada erakordsete liiklusolude või

ilmastikuolude väidet saab ikkagi vaid selline foto või video, mis on tehtud vahetult

sündmuskohal. Seetõttu ei saa mitte mingit tähtsust omada see, kas tõend erakordsete

liiklusolude ja ilmastikutingimuste kohta tuleb esitada juba koos hilinemise kohta

esitatava teatega või mitte, sest tõendina kasutatav foto või video teha vahetult

sündmuskohal;

3) ei ole tõsiseltvõetav Vaidlustaja väide, et hilinemist põhjustavate erakordsete

ilmastikutingimuste või liiklusolude kohta tõendi esitamine koos hilinemise teatega

ohustab kuidagi avaliku liiniveo turvalisust võrreldes olukorraga, kus esitatakse

lihtsalt teade hilinemise või ärajäämise kohta - nimelt on hanketingimuste kohaselt

vedaja kohustatud niikuinii tagama käed-vabad dispetšeri kaudu piletimüügisüsteemi

hilinemiste ja ärajäämiste kohta teadete esitamise (ATL p 3.7.11 ja 6.9 ja 7.11) ja

Vaidlustaja ei väida, et hilinemiste kohta tellijale teadete esitamise tähtaeg oleks

ebaproportsionaalselt lühike (ega ole Vaidlustaja sellekohast hanketingimust ka

vaidlustanud).

Vaidlustaja on vaidlustanud üksnes selle, et vedajale pandud tõendite (fotod, videod) esitamise

kohustus on ebaproportsionaalne.

24 (29)

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei ole ATL p 7.11.1.7

vastuolus õigusaktidega.

10.1. ATL p-is 7.11.1.7 ei nõuta vedajalt midagi sellist, mida pole hankelepingu täitmiseks

tegelikult vaja. Tegemist on vedaja õigusega tõendada, et hilinemise või ärajäämise

põhjustasid erakordsed ja ettenägematult rasked teeolud või ekstreemsed liiklustingimused.

Esitada tuleb vastav teade ja tõendid. Vedaja huvides on need tõendid esitada.

10.2. Hankija on jätnud vedaja otsustada selle, millised need tõendid peavad olema ja kui palju

neid tõendeid peab olema.

Tõend olukorra kohta saab eelkõige olla kas foto või video. Nende tegemiseks piisab

mobiiltelefonist (pole vaja mingit erivarustust).

Bussijuht oskab hinnata olukorda ja sellest lähtuvalt otsustada, kuidas seda fotot või videot

teha nii, et oleks ohutu talle ja reisijatele.

11. ATL p 8.3.1

ATL 8.3.1. kohaselt olulised lepingurikkumised on:

mistahes muudatuste tegemine busside liikluses (näiteks: kinnitatud sõiduplaanis sätestatud

bussiliini marsruudi mittejärgimine või peatuse mitteteenindamine; hilinemised, reisi

teenindamata jätmine jm) Vedaja algatusel, v.a. ATL p 3.11 sätestatud erakorralised

asjaolud, millest Vedaja on Tellijat viivitamatult informeerinud ja informeerimisel

muudatuse tegemist põhjendanud;

Vaidlustaja leiab, et:

1) ATL p 8.3.1 on ebaproportsionaalne, sest sätestab, et oluliseks lepingurikkumiseks on

igasugune hilinemine, mis ei ole tingitud ettenägematutest ja Eesti klimaatilistes

tingimustes erakorralistest või ohtlikest liiklusoludest. Paariminutilise hilinemise

lugemine oluliseks lepingurikkumiseks on ebaproportsionaalne. ATL p 8.4 annab

Hankijale õiguse isegi minutilist hilinemist sanktsioneerida 3000-eurose

leppetrahviga;

2) arvestades ATL p 3.11, millele ATL p 8.3.1 viitab, on oluline lepingurikkumine ka

bussi hilinemine seetõttu, et bussijuht kutsus reisija abistamiseks või bussist

kõrvaldamiseks välja kas kiirabi või politsei;

3) olulise lepingurikkumisel ilmnemisel tekib lepingu teisel poolel õigus kasutada

õiguskaitsevahendeid, mida ta ei saa kasutada mitteoluliste lepingurikkumiste korral.

Muuhulgas annab oluline lepingurikkumine lepingu teisele poolele õiguse lepingu

ülesütlemiseks (VÕS § 116 lg 1). Ka ATL p-s 9.3.1 on sätetatud hankija õigus leping

ühepoolselt ennetähtaegselt 30-päevase etteteatamistähtajaga üles öelda, tuginedes

asjaolule, et vedaja on 12 kalendrikuu jooksul toime pannud vähemalt kaks olulist

rikkumist. ATL p 8.3.1 arvestades võib kaks olulist rikkumist tähendada seda, et

Vaidlustaja bussid on aasta aja jooksul kahel korral 2 minutit hilinenud. Mistahes

pikkusega hilinemise lugemine oluliseks lepingurikkumiseks, mis mh annab õiguse

lepingu ülesütlemiseks, on selgelt ebaproportsionaalne.

Hankija leiab, et:

1) mistahes hälbed sõiduplaanist, mis pole tingitud ettenägematutest ja erakordsetest

25 (29)

liiklustakistustest või liiklusoludest, oma olemuselt olulised lepingurikkumised;

2) ATL p 8.4 kohaselt on oluliste lepingurikkumiste puhuks ette nähtud maksimaalne

leppetrahvimäär 3000 eurot (kuni 3000 eurot), mistõttu on iga leppetrahviotsus oma

sisult kaalutlusotsus, mis arvestab konkreetse trahvimäära määramisel rikkumise

raskust ja asjaolusid. Kaalutlusotsus leppetrahvi rakendamise kohta on vedaja poolt

vaidlustatav;

3) kunstlikult on konstrueeritud Vaidlustaja väited selle kohta, et kahel korral 2 minutit

hilinedes öeldaks ATL üles – ATL ülesütlemine kui selline on Eesti praktikas üldse

äärmiselt haruldane ja ülesütlemise otsus peab samuti olema kaalutlusotsusena

proportsionaalne. Vaidlustaja ei ole esitanud mitte ühtegi sisulist põhjendust selle

kohta, miks tema hinnangul peaks hälbed sõiduplaanist olema käsitatavad

mitteoluliste rikkumistena.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei ole ATL p 8.3.1

vastuolus õigusaktidega.

11.1. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 116 lg 2 on toodud (mittetäielik) loetelu asjaoludest,

mis võivad olla olulised lepingurikkumised.

Näiteks on VÕS § 116 lg 2 järgi oluliseks selline lepingurikkumine, kui rikuti kohustust, mille

täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu

täitmise vastu.

ATL p-i 3.1 kohaselt vedaja osutab ATL objektiks olevatel bussiliinidel kvaliteetset ja

järjepidevat veoteenust ATL-s sätestatud tingimuste kohaselt vastavalt Tellija kehtestatud ja

kinnitatud sõiduplaanile ja Tellija määratud töömahtudele.

Seega sõiduplaanidest kinnipidamine on vedaja üheks põhikohustuseks ATL-i täitmisel ja

vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et sõiduplaanidest mittekinnipidamist saab pidada

oluliseks lepingurikkumiseks.

11.2. Vaidlustuskomisjon asus eelnevalt (otsuse p-is 9.) seisukohale, et ATL p 3.11 on mitmeti

mõistetav ja Hankija peab selle viima vastavusse õigusaktides ette nähtud nõuetega. Kuna

Hankija on avaldanud seisukoha, et ATL p 3.11 on ettenägematute liiklustakistustena silmas

peetud seda, kui bussijuht kutsus reisija abistamiseks või bussist kõrvaldamiseks välja kas

kiirabi või politsei, siis ei saa neil põhjustel hilinemisel olla tegemist olulise

lepingurikkumisega.

11.3. Hankija ei ole osundanud, et kavatseb ATL p-i 8.4 alusel minutilise hilinemise tõttu

määrata 3000-eurose leppetrahviga. Samuti ei ole Hankija öelnud, et ütleb ATL-i p-i 9.3.1

alusel lepingu üles, kui vedaja on aasta aja jooksul kahel korral 2 minutit hilinenud.

ATL p-id 8.4 ja 9.3.1 annavad Hankijale vastava õiguse, kuid nimetatud õigust ei saa Hankija

kasutada meelevaldselt ja vastuolus hea usu põhimõtte ning lepingu olemusega. Sõltumata

lepingu olemusest ei saa Hankija neid aluseid rakendada ilma, et ta võtaks arvesse konkreetse

juhtumi asjaolusid, sh rikkumiste olemust. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega oleks

vastuolus olukord, kus Hankija määrab minutilise hilinemise eest vedajale 3000 eurot

leppetrahvi või ütleb lepingu üles olukorras, kus vedaja on aasta jooksul kaks korda 2 minutit

hilinenud. Need pigem tähendavad valdkonnaspetsiifiliste riskide (nt mõned hilinemised

26 (29)

liinide teenindamisel) ebaolulises mahus realiseerumist.

12. TK p 4.18

TK p 4.18 kohaselt pakkuja peab tagama isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse

üldmääruse 2016/679 järgimise turvakaamerate paigaldamisel ja kasutamisel ja salvestiste

käsitsemisel ning täitma isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 14 sätestatud teavitamise

kohustust.

Vaidlustaja leiab, et:

1) TK p 4.18 on ebaproportsionaalne, sest ei sätesta Hankija kohustust tagada

isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse 2016/679 nõuete

järgimine nende salvestiste käitlemisel, millele vedaja kohustub tagama Hankija

ligipääsu. ATL p 8.3.9 kohaselt on vedajal kohustus võimaldada Hankijale ligipääs

bussidesse paigaldatud kaamerate salvestistele. TK 1 p 4.18 näeb ette ainult vedaja

kohustuse järgida isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse

2016/679 nõudeid. Vedaja ei saa tagada, et Hankija peab kinni määruse 2016/679

nõuetest. Kui Hankija paneb salvestiste käitlemisel toime isikuandmete kaitse seaduse

või määruse 2016/679 nõuete rikkumise, võib selle eest vastutada ka vedaja;

2) vedaja ei tohi edastada isikuandmeid sisaldavaid kaamerasalvestisi Hankijale enne,

kui ta on veendunud, et Hankija täidab Vaidlustaja poolt kogutud isikuandmete

töötlemisel IKÜM-s sätestatud kohustusi.

Hankija leiab, et:

1) TK p 4.18 näeb ette vedaja kohustuse tagada sättes viidatud õigusaktide järgimine.

Vaidlustaja heidab ette, et ATL p 8.3.9 kohaselt peab vedaja tagama Hankijale

ligipääsu bussidesse paigaldatud kaamerate salvestistele (millist hanketingimust

Vaidlustaja vaidlustanud ei ole) ja seetõttu ei saa vedaja täita TK p 4.18 sätestatud

kohustust, sest Vaidlustaja leiab, et Hankija ei pea õigusaktidest tulenevaid kohustusi

täitma;

2) õigusaktid on järgimiseks kohustuslikud kõikidele isikutele, sh Hankijale ning seda

sõltumata sellest, kas õigusaktide järgimise kohustus on hanketingimustes sätestatud

või mitte. TK p 4.18 sätestatud vedaja kohustust on võimalik täita ka ATL p 8.3.9

kohustust täites ja Hankijale turvakaamerate salvestistele juurdepääsu võimaldades

nii, et isikuandmetes kaitse nõuded oleks täidetud;

3) isikuandmete kaitsega seotud õigusaktide järgimine on Hankijale kohustuslik;

4) jääb arusaamatuks, miks peavad Hankija konkreetsed kohustused turvakaamerate

salvestiste osas, sh kohustused tulenevalt IKÜM §-st 5, olema dubleeritud

hanketingimustes ja kuidas see takistab pakkujal pakkumuse esitamist.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei ole TK p 4.18

vastuolus õigusaktidega.

12.1. Hankija on pidanud mingitel põhjustel vajalikuks sätestada TK p-is 4.18 nõude vedajale

lähtuda turvakaameratega seonduvalt õigusaktidest. Kui TK-s sellist nõuet poleks, siis peaks

vedaja ikka lähtuma õigusaktidest.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et RHAD-s ei saagi olla viiteid kõikidele õigusaktidele,

mida vedaja ja Hankija peavad täitma. Vedaja ei saa vastutada Hankija tegevuse/tegevusetuse

27 (29)

eest.

12.2. Vaidlustuskomisjonile pole teada sellist õigusakti, millist lähtuvalt Hankija peaks

RHAD-s sätestama sõlmitava hankelepingu pooltele kohustuse järgida seadusi, määrusi,

mistõttu ei saa vaidlustuskomisjon asuda seisukohale, et RHAD-s tuleks sätestada Hankijale

kohustus vedajalt saadud salvestiste osas tagada isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete

kaitse üldmääruse 2016/679 nõuete järgimine.

Vaidlustaja pole selgitanud seda, millest tuleneb hirm, et Hankija ei täida õigusakte ja et vedaja

peab Hankija õigusvastase tegevuse eest vastutama.

13. Vorm 3

Vaidlustaja leiab, et:

1) Vormilt 3 puudub lahter pakkumuse kogumaksumuse märkimisega koos konkreetse

viitega, et selles toodud kogumaksumus märgitakse riigihangete registris (töölehel

„Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad“) täidetaval pakkumuse maksumuse

vormil. Seetõttu on ebaselge, kuidas peab pakkuja täitma Vormi 3;

2) Hankija ei ole selgitanud, kuidas tuleb Vormi 3 täita ning pakkumuse tegemine on

ebaselguse tõttu takistatud. Vorm 3 on vastuolus läbipaistvuse nõudega.

Hankija leiab, et Vormil 3 on üksikasjalikult selgitatud, millise perioodi ja liiniveomahu kohta

esitatakse Maksumus 1 ja millise perioodi ning liiniveomahu kohta esitatakse Maksumus 2.

RHAD üldosa ja Vorm 3 koosmõjus lugedes ei saa jääda mõistlikku kahtlust, et pakkumuse

kogumaksumuseks loetakse Maksumus 1 ja Maksumus 2 summat vastavalt Vormis 3 tulbas

„maksumus teenindusperioodi kohta“ esitatule.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei ole Vorm 3 vastuolus

õigusaktidega.

13.1. Vormil 3 on tabel koos märkusega pakkumuse kogumaksumuse kohta:

Käibemaksuta, eurodes

Pakkumuse kogumaksumus= Maksumus 1 tulbas „maksumus teenindusperioodi kohta“ +

Maksumus 2 tulbas „maksumus teenindusperioodi kohta“

Jrk Näitaja Maksumus ühe

liinikilomeetri (lkm) kohta

(täpsusega kolm kohta peale

koma)

Maksumus

teenindusperioodi kohta

(täpsusega kolm kohta

peale koma)

1 Maksumus 1

...............

(euro/lkm)

..............

(jrk 1 ühe lkm maksumus x

1 1 665 833 lkm)

2 Maksumus 2

..............

(euro/lkm)

.............

(jrk 2 ühe lkm maksumus x

17 300 167 lkm)

28 (29)

Vormi 3 lähteandmetest on teada mis on Maksumus 1 ja mis on Maksumus 2. Pakkuja peab

esitama kaks ühe liinikilomeetri maksumust ja korrutama need Hankija kindlaks määratud

liinikilomeetritega. Kaks saadavat maksumust teenindusperioodide kohta liidetakse ja

saadakse pakkumuse kogumaksumus.

Vormil 3 lahtrit pakkumuse kogumaksumuse kohta eraldi pole, kuid on järgmised märkused:

1. Pakkumuse maksumus peab vastama Registris (töölehel „Hindamiskriteeriumid ja

hinnatavad näitajad“) täidetaval pakkumuse maksumuse vormil esitatud pakkumuse

maksumusele.

2. Vastuolude korral RHAD Vormi 3 andmete ja Registri töölehel

„Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad“ kajastatud andmete vahel loetakse

prioriteetseks RHAD Vormil 3 näidatud andmed. Juhul kui RHAD Vormil 3

esinevates andmetes esineb vastuolu arvandmetes, loetakse prioriteetseks tulbas

„Maksumus ühe liinikilomeetri (lkm) kohta“ esitatud ühikuhinnad.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vorm 3 näitab selgelt ära selle, mis on pakkumuse

kogumaksumus ja mis peab olema esitatud pakkumuse maksumusena vormil

„Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad“.

13.2. Lisaks on pakkumuse maksumusega seonduv kirjas ka RHAD üldosa p-des 16.1 ja 16.3:

16.1. Ainsaks hindamiskriteeriumiks on madalaim hind. Edukaks tunnistatakse pakkumus,

mille kogumaksumus on madalaim. Pakkumuse kogumaksumus arvutatakse järgmiselt:

Maksumus 1 korrutatakse I liinigrupi esimese 10 kuu eeldatava veomahuga (1 665 833 lkm)

ja liidetakse Maksumus 2 korrutatuna alates 1.07.2028 kogu ATL järgneva veomahuga (17

300 167 lkm)

Madalaima pakkumuse kogumaksumusega pakkumusele omistatakse 100 väärtuspunkti,

ülejäänud pakkumustele omistatakse väärtuspunkte proportsionaalselt vähem.

16.3. Juhul kui Registri pakkumuse maksumuse vormil ja RHAD Vormil 3 märgitud

pakkumuse maksumuste vahel on erinevusi, lähtutakse ja loetakse prioriteetseks RHAD

Vormil 3 märgitud pakkumuse maksumuse andmed. RHAD Vormil 3 esitatud pakkumuse

maksumuse andmed peavad olema täielikus kooskõlas RHAD Vormil 9 esitatud maksumuse

andmetega, erinevuste korral loetakse prioriteetseks RHAD Vormil 9 näidatud ühikhinnad.

14. Vaidlustusmenetluse kulud

Vaidlustaja vaidlustas seitse (7) RHAD regulatsiooni, vaidlustuskomisjon rahuldab

vaidlustuse ühe (1) regulatsiooni osas.

Kuna vaidlustusmenetlus lõpeb RHS § 197 lg 1 p-i 5 alusel vaidlustuse osalise

rahuldamisega, kuulub vaidlustusmenetluse kulude osas kohaldamisele RHS § 198 lg 2.

14.1. RHS § 198 lg 2 alusel kuulub Hankijalt Vaidlustaja kasuks välja mõistmisele

vaidlustuse esitamiseks tasutud riigilõivust 182,86 eurot (1/7 1280-st).

Vaidlustaja on esitanud tähtaegselt taotlus lepinguliste esindajate kulude väljamõistmiseks

summas 2945 eurot (käibemaksuta) 15,5 töötunni eest, tunnitasuga 190 eurot

(käibemaksuta).

29 (29)

Vaidlustuskomisjon leiab, et Vaidlustaja lepinguliste esindajate kulud on vajalikud ja

põhjendatud, vaidlustuskomisjon mõistab Hankijalt välja 420,71 eurot (käibemaksuta), st

1/7.

14.2. Hankija on esitanud tähtaegselt taotlused lepingulise esindaja kulude väljamõistmiseks

kokku summas 3237,50 eurot (ilma käibemaksuta) 17,5 töötunni eest, tunnitasuga 185 eurot

(käibemaksuta).

Vaidlustuskomisjon leiab, et Hankija lepingulise esindaja kulud on vajalikud ja põhjendatud,

vaidlustuskomisjon mõistab Vaidlustajalt Hankija kasuks 2775 eurot (käibemaksuta), st 6/7.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Reimets