Alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (bürokraatia vähendamine)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Justiits- ja Digiministeerium

22.11.2025 nr 2-2/3970-1

Alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise

seadus (bürokraatia vähendamine)

Saadame kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) seletuskiri koos lisadega.

Lisaadressaat: Andmekaitse Inspektsioon

Tanel Kivi

+372 5781 5040, [email protected]

1

EELNÕU

20.11.2025

Alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (bürokraatia

vähendamine)

§ 1. Alkoholiseaduse muutmine

Alkoholiseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 29 pealkirja täiendatakse pärast sõna „alkoholi“ tekstiosaga „jae- ja“;

2) paragrahvi 29 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Alkoholi hoidmine ja ladustamine jaemüügil on lubatud vaid majandustegevuse registri

andmetes märgitud tegevuskohas, mille puhul ei tohi olla tegemist eluruumiga.“;

3) paragrahvi 40 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kaupluses, mis on müügisaaliga müügikoht ja see on jaekaubandusega tegeleva kaupleja

valduses ning kus pakutakse ja müüakse kaupa;“;

4) paragrahvi 40 lõike 1 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„12) e-kaubanduses.“;

5) paragrahvi 40 lõike 12 teises lauses asendatakse sõnad „asub kassaaparaat“ sõnadega „tehing

fikseeritakse“;

6) paragrahvi 41 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Alkohoolse joogi jaemüük müügisaalita müügikohas on keelatud, välja arvatud e-

kaubanduses ja avalikul üritusel.“;

7) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Müügisaaliga müügikoht on kaupleja seaduslikus valduses olev selgelt eristatav ja

piiritletud ala, kuhu tarbija siseneb tehingu tegemiseks.“;

8) paragrahvi 41 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna "üleandmine" tekstiosaga "e-kaubanduses

ja";

9) paragrahvi 43 lõike 3 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahv 44 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠44. Tehingu fikseerimine

2

Alkohoolse joogi jaemüük kaupluses ja toitlustusettevõttes on lubatud, kui kellaja täpsusega

fikseeritakse elektrooniliselt iga alkohoolse joogi müügitehing ja tehingutest moodustub

muutmatu süsteemne kirje.“;

11) paragrahvi 47 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Enne alkohoolse joogi valduse üleandmist peab senine valdaja tuvastama, et valduse

omandaja on täisealine, isikut tõendava dokumendi alusel, mis vastab isikut tõendavate

dokumentide seadusele, või e-identimise vahendiga, mis kuulub kõrge usaldusväärsuse

tasemega e-identimise süsteemi, või dokumendi kasutaja isikusamasuse kontrollimisega

vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse § 181 lõigetele 1-11. Täisealisust ei pea

tuvastama valduse omandaja puhul, kes on ilmselgelt täisealine või kelle täisealisus on senisele

valdajale teada.“;

12) paragrahvi 47 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:

„(31) E-kaubanduses alkohoolse joogi jaemüügil peab kaupleja tuvastama enne tehingu

tegemist tehingut tegeva isiku täisealisust käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud e-identimise

vahendiga või dokumendi kasutaja isikusamasuse kontrollimisega, mis vastab isikut tõendavate

dokumentide seaduse § 181 lõikes 11 toodud nõuetele.

(32) E-kaubanduses alkohoolse joogi jaemüügil ei pea kaupleja tuvastama enne tehingu

tegemist tehingut tegeva isiku täisealisust, kui:

1) valduse üleandmine toimub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi;

2) üleandmisel tuvastatakse täisealisus käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud e-identimise

vahendiga;

3) üleandmisel tuvastatakse täisealisus dokumendi kasutaja isikusamasuse kontrollimisega

vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse § 181 lõikes 11 toodud nõuetele.

(33) Kui alkohoolse joogi valduse omandaja täisealisust ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi

lõigetes 3–32 sätestatud viisil, ei või senine valdaja anda alkohoolse joogi valdust üle.“;

13) paragrahvi 62 lõikest 1 jäetakse välja sõna „kassaaparaadis“;

14) paragrahvi 64 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„§ 64. Alkoholi hoidmise või ladustamise piirangute rikkumine

(1) Alkoholi hoidmise või ladustamise piirangute rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.“;

15) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Enne käesoleva sätte jõustumist e-kaubanduses tegutsevale alkohoolse joogi jaemüüjale

kohaldatakse käesoleva seaduse § 47 lõiget 31 alates 1. jaanuarist 2027. a.“.

§ 2. Elektroonilise side seaduse muutmine

Elektroonilise side seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 11 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „6 ja 7“ tekstiosaga „6–71“;

3

2) paragrahvi 11 lõike 7 esimeses lauses asendatakse sõna „viis“ sõnaga „kümme“;

3) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Raadiosageduste kasutamiseks raadioteenuse osutamiseks annab Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet raadiosageduste kasutajale sagedusloa kehtivusega kuni raadioteenuse

osutamise tegevusloa kehtivuse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui seitsmeks aastaks.“;

4) paragrahvi 12 lõike 1 esimeses lauses, § 13 lõigetes 9 ja 10, § 15 lõike 3 esimeses lauses ja

lõikes 4, § 16 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 3, § 34 lõike 1 esimeses lauses ja lõikes 5 ning

§ 35 lõike 1 esimeses lauses ning lõike 2 teises ja kolmandas lauses asendatakse sõnad

„Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Infosüsteem“ sõnadega „Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteem“ vastavas käändes;

5) paragrahvi 12 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 14 lõiget 1 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) sagedusluba taotletakse raadioteenuse osutamiseks, kuid taotlejal puudub soovitud

sagedusloa kehtivusajal kehtiv meediateenuste seaduse alusel väljastatud raadioteenuse

osutamise tegevusluba,“;

7) paragrahvi 14 lõike 1 punkt 7 ja lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 15 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, 7“;

9) paragrahvi 16 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõnad „kehtivatel tingimustel“;

10) paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sagedusloa pikendamist võib taotleda ja sagedusluba pikendatakse maksimaalselt

käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3, 6, 7 ja 71 sätestatud tähtaja võrra.“;

11) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „21,“ tekstiosaga „31,“;

12) paragrahvi 17 lõikest 9 jäetakse välja tekstiosa „lõikes 2 sätestatud taotluse, lõikes 5

nimetatud teate vormid ja“;

13) paragrahvi 17 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 90 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõnad „tehnilistele nõuetele vastava

signaalitugevuse juures“;

15) paragrahvi 90 lõige 5, § 1021, § 137 lõige 3 ja § 191 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Lõhkematerjaliseaduse muutmine

Lõhkematerjaliseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 37 lõike 1 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;

2) seadust täiendatakse §-ga 371 järgmises sõnastuses:

4

„§ 371. Lõhkematerjali veo teatis

(1) Lõhkematerjali vedamiseks Eestis, välja arvatud tegevuskoha piires, tuleb Politsei- ja

Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile hiljemalt kolm tööpäeva enne vedu esitada

elektrooniline veoteatis järgmiste andmetega:

1) vedaja nimi, telefoninumber, elektronposti aadress;

2) saadetise saaja nimi, telefoninumber, elektronposti aadress;

3) lõhkematerjali nimetus, kogus ja ÜRO number;

4) veo toimumise viis, marsruut ja vedamise aeg kalendripäeva täpsusega.

(2) Olulise või kõrgendatud ohu korral julgeolekule võib Politsei- ja Piirivalveamet või

Kaitsepolitseiamet nõuda marsruudi muutmist või täiendavate turvanõuete järgimist

lõhkematerjali ebaseadusliku kasutamise ja omamise vältimiseks.“.

§ 4. Riigilõivuseaduse muutmine

Riigilõivuseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 206 lõikes 1 asendatakse arv „10“ arvuga „20“;

2) paragrahvi 206 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale sagedusloa kuni seitsmeks

aastaks andmise või kehtivusaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 1/7 osa lisas 3 sätestatud

määrast iga aasta kohta.“;

3) paragrahvi 206 lõiget 71 täiendatakse pärast sõna „eurot“ sõnadega „iga sagedusloale kantud

sageduskanali ja sagedusvahemiku kohta“;

4) paragrahvi 206 lõikeid 8 ja 10 täiendatakse pärast sõnu „välja arvatud“ tekstiosaga

„raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale antud sagedusluba,“;

5) paragrahvi 206 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale sagedusloa 8–

31 kalendripäevaks andmise või kehtivusaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu 1/42 osa

lisas 3 sätestatud määrast.“;

6) paragrahvi 206 täiendatakse lõikega 101 järgmises sõnastuses:

„(101) Raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale sagedusloa 32

kalendripäevaks kuni 11 kuuks andmise või kehtivusaja pikendamise eest tasutakse riigilõivu

1/84 osa lisas 3 sätestatud määrast iga kuu kohta.“;

7) paragrahvi 206 lõiget 13 täiendatakse pärast sõna „Sagedusloa“ tekstiosaga „, välja arvatud

raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale antud sagedusloa,“;

8) paragrahvi 206 täiendatakse lõikega 131 järgmises sõnastuses:

„(131) Raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale antud sagedusloa omaniku

soovil sagedusloal lisas 3 nimetatud tingimuste muutmise eest tasutakse riigilõivu lisaks

5

käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatud riigilõivumäärale 1/84 osa lisas 3 sätestatud esialgse

riigilõivumäära ja muudetud tingimuste esialgsest suurema riigilõivumäära erinevusest iga kuu

kohta, mis on jäänud sagedusloa kehtivusaja lõppemiseni.“;

9) seaduse lisa 3 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 5. Tarbijakaitseseaduse muutmine

Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 41 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „esimees ja“ tekstiosaga „käesoleva

paragrahvi lõikes 112 nimetatud juhul“;

2) paragrahvi 41 lõiked 111 ja 112 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(111) Komisjoni koosseis kinnitatakse üheliikmelisena. Üheliikmeline komisjon koosneb

komisjoni esimehest.

(112) Kui tarbijavaidlusasja läbivaatamise ettevalmistamise käigus kogutud teabe ja tõendite

alusel on tarbijavaidlusasja asjaolud ebaselged või keerukad, võib komisjoni koosseisu

kinnitada kolmeliikmelisena. Kolmeliikmeline komisjon koosneb komisjoni esimehest,

ettevõtlus- või kutseliidu esindajast ja tarbijate huve esindava organisatsiooni või asutuse

esindajast. Ettevõtlus- või kutseliidu esindaja kinnitatakse komisjoni koosseisu, lähtudes

vaidlusega seotud kaupleja tegevusvaldkonnast. Tarbijate huvide esindajana ei kinnitata

komisjoni koosseisu vaidluse läbivaatamist ettevalmistanud ametnikku.“;

3) paragrahvi 44 lõikes 2 asendatakse sõna „protokollimise“ sõnaga „salvestamise“;

4) seaduse 6. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 451 järgmises sõnastuses:

„§ 451. Tarbijavaidluse andmete säilitamine

(1) Tarbijavaidluse andmeid töödeldakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti

järelevalve infosüsteemis.

(2) Tarbijavaidluse käigus kogutud dokumente säilitatakse arhiiviseaduses ja selle alusel antud

õigusaktides ettenähtud korras.

(3) Tarbijavaidluse käigus kogutud andmeid ja dokumente säilitatakse kolm aastat pärast

tarbijavaidlusasja lahendamist.“;

5) paragrahvi 47 lõike 3 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „Komisjon“ sõnadega

„Komisjoni sekretariaat“;

6) paragrahvi 47 lõike 3 punktis 4 asendatakse arv „30“ arvuga „50“;

7) paragrahvi 47 lõike 4 esimene lause tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 51 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Tarbijavaidlus lahendatakse kirjalikus menetluses. Tarbijal on õigus esitada komisjonile

kirjalik taotlus asja arutamiseks suulisel istungil. Kui vaidluse läbivaatamise ettevalmistamise

6

käigus kogutud teabe ja tõendite alusel on vaidluse asjaolud selged, võib komisjoni esimees

jätta tarbija taotluse rahuldamata.“;

9) paragrahvi 51 lõikest 3 jäetakse välja sõnad „kui tarbija on selleks soovi avaldanud või“;

10) paragrahvi 54 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

㤠54. Komisjoni istungi salvestamine

(1) Poolte osavõtul toimuv istung salvestatakse. Poolte osavõtuta toimuva istungi salvestamise

vajaduse otsustab komisjoni esimees.“;

11) paragrahvi 54 lõiked 11 ja 2 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 54 lõikes 3 asendatakse sõna „protokolle“ sõnaga „salvestisi“.

§ 6. Tubakaseaduse muutmine

Tubakaseaduse § 22 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote müügisaaliga müügikoht on kaupleja

valduses olev selgelt eristatav ja piiritletud ala, kuhu tarbija siseneb tehingu tegemiseks.“.

§ 7. Turismiseaduse muutmine

Turismiseaduse § 151 lõiget 10 täiendatakse pärast sõna „väljastamist“ tekstiosaga „käesoleva

seaduse § 8 lõikes 3 nimetatud viisil“.

§ 8. Väärismetalltoodete seaduse muutmine

Väärismetalltoodete seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 7 lõikest 5, § 9 lõikest 2 ja § 10 lõikest 4 jäetakse välja sõnad „Vabariigi Valitsus

või tema volitusel“;

2) paragrahvi 201 lõiked 1–4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Nimemärgise registreering kehtib registreerimisest arvates tähtajatult.

(2) Kui sissevedaja nimemärgise registreerimisel esitatud sisseveetava väärismetalltoote

valmistanud ettevõtja kirjalik nõusolek on tähtajaline, kehtib nimemärgise registreering

nimetatud tähtpäevani.

(3) Sissevedaja nimemärgise tähtajalise registreeringu kehtivusaega pikendatakse, kui

sissevedaja on:

1) tasunud riigilõivu ning

2) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile esitanud sisseveetava väärismetalltoote

valmistanud ettevõtja vastavasisulise kirjaliku nõusoleku.

7

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul teavitab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Amet ettevõtjat nimemärgise registreeringu kehtivusaja lõppemisest hiljemalt kaks kuud enne

kehtivusaja lõppemist.“;

3) paragrahvi 55 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Enne käesoleva sätte jõustumist registreeritud nimemärgised loetakse kehtivaks tähtajatult,

välja arvatud juhul, kui sissevedaja nimemärgise registreerimisel esitatud sisseveetava

väärismetalltoote valmistanud ettevõtja kirjalik nõusolek on tähtajaline.“.

§ 9. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 7 jõustub 30. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, …………2025

Algatab Vabariigi Valitsus …………2025

(allkirjastatud digitaalselt)

1

20.11.2025

Alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia

vähendamine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tegi koos Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ametiga kindlaks järelevalve ja loastamise tegevused, mille muutmisel või lõpetamisega

säästetakse ettevõtjaid ebavajalike nõuete täitmisest ning seeläbi vabastatakse riigiasutuste

ressurssi. Eelnõuga kavandatakse alkoholiseaduse, elektroonilise side seaduse,

lõhkematerjaliseaduse, riigilõivuseaduse, tarbijakaitseseaduse, tubakaseaduse, turismiseaduse

ja väärismetalltoodete seaduse muudatused, mille jõustumisel seadusena vabanevad ettevõtjad

liialt bürokraatlike nõuete täitmisest. Tegemist on kobareelnõuga, mis tähendab, et loetletud

seaduste muutmine ei ole omavahel seotud muul viisil kui bürokraatia vähendamise eesmärgi

kaudu. Lisaks nõuete vähendamisele muudetakse eelnõuga mitmeid ettevõtjatele kehtestatud

riigilõive.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja alkoholiseaduse ja tubakaseaduse osa on koostanud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna õigusnõunik Tanel

Kivi ([email protected]), elektroonilise side seaduse ja riigilõivuseaduse osa Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi TTJA) õigusnõunik Grete Leesmann

([email protected]), lõhkematerjaliseaduse osa Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna nõunik Maris

Raudsepp ([email protected]), tarbijakaitseseaduse osa Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna nõunik Mari-Liis

Aas ([email protected]), väärismetalltoodete seaduse osa Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna nõunik Maanus

Urb ([email protected]) ning turismiseaduse osa Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna turisminõunik Kati

Kikas ([email protected]).

Eelnõu juriidilise ekspertiisi tegi §-de 1, 3 ja 5–8 osas Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Käddi Tammiku

([email protected]) ning §-de 2 ja 4 osas sama osakonna õigusnõunik Ragnar Kass

([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse

talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste järgmisi redaktsioone:

1) alkoholiseadus (RT I, 09.01.2025, 20);

2) elektroonilise side seadus (RT I, 02.10.2025, 15);

3) lõhkematerjaliseadus (RT I, 12.12.2024, 9);

4) riigilõivuseadus (RT I, 02.10.2025, 9);

2

5) tarbijakaitseseadus (RT I, 08.07.2025, 32);

6) tubakaseadus (RT I, 07.05.2025, 15);

7) turismiseadus (RT I, 10.02.2023, 34);

8) väärismetalltoodete seadus (RT I, 30.04.2024, 14).

Eelnõu kohta ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna seaduseelnõu seadusena

rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist mõju (HÕNTE § 1 lg 2

p 5).

Eelnõu koostamiseks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitanud ettepanekud

loastamise ja järelevalve tõhustamiseks oma valitsemisalas 12.06.2025. a Vabariigi Valitsuse

liikmete nõupidamisele (valitsuskabineti nõupidamine), kus ettepanek kobareelnõu koostada

heaks kiideti.

Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu aluslepingu punkti

9.1 alapunktiga 224 „Ettevõtluse kasvuks vähendame halduskoormust ning lihtsustame

teenuseid ja regulatsioone. Pidev tegevus.“.

Eelnõul puudub seos menetluses olevate eelnõude või EL õiguse rakendamisega.

Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Muudatuste peamine eesmärk on luua õigusselgus, vähendada ebamõistlikke kohustusi ning

lihtsustada menetlusi. Eelnõuga on kokkuvõtlikult kavas teha järgmised muudatused:

1) Alkoholiseaduse muudatuste eesmärk on vähendada ettevõtjatele kehtivaid

ebamõistlikke nõudeid ning samal ajal suurendada e-kaubanduse paindlikkust ja

soodustada tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõttu. Füüsilise kaupluse nõude

kohustus e-kaubanduses ja kassaaparaadi nõude kaotamine vähendab halduskoormust,

samas kui täiendavate nõuete kehtestamisega tagatakse, et alkohol ei oleks alaealistele

kättesaadav.

2) Elektroonilise side seaduse muudatuste eesmärk on vähendada ettevõtjate

halduskoormust, ühtlustada raadio- ja sageduslubade kehtivusaegu ning tunnistada

kehtetuks nõuded, mis ei ole enam asjakohased.

3) Lõhkematerjaliseaduse muudatuste eesmärk on leevendada ettevõtjatele kehtivaid

nõudeid. Loakohustuse asendamine teatamiskohustusega lõhkematerjali vedamise

korral Eesti territooriumi piires vähendab nii ettevõtjate kui ka riigi töökoormust.

4) Riigilõivuseaduse muudatuste eesmärk on otseselt seotud ESS-i muudatustega, millega

pikendatakse amatöörraadiojaama tööloa kehtivusaega ning ühtlustatakse raadioteenuse

osutamiseks antava sagedusloa kehtivusaeg meediateenuste seaduse (MeeTS) alusel

antava raadioteenuse tegevusloa kehtivusajaga. Sellest tulenevalt on vaja korrigeerida

ka vastavate toimingute eest tasumisele kuuluvaid riigilõive, et tagada nende

proportsionaalsus ja vastavus kulupõhimõttele pikema perioodi jooksul.

5) Tarbijakaitseseaduse muudatuste eesmärk on tõhustada tarbijavaidluste komisjoni tööd,

muutes komisjoni koosseisu reeglina üheliikmeliseks ja andes komisjoni esimehele

õiguse otsustada suulise istungi vajaduse üle, suurendades komisjoni sekretariaadi

pädevust otsustada menetluse mittealustamise ja lõpetamise üle, kaotades ära mahukate

protokollide koostamise nõude ja suurendades piirmäära, mille korral komisjon võib

jätta tarbija avalduse menetlusse võtmata või menetluse lõpetada. Vastavad muudatused

3

avaldavad positiivset mõju ka kauplejatele ja tarbijatele, kes saavad lahendi tulevikus

kätte kiiremini. Lisaks väheneb ettevõtlus- või kutseliidu esindajate halduskoormus

komisjonis osalemise vajaduse vähenemise tõttu.

6) Tubakaseaduse muudatuse eesmärk on luua õigusselgust müügisaalita müügikoha

termini defineerimisel. Tubakaseadus keelab tubakatoodete müügi müügisaalita

müügikohas, müügisaalita müügikoht aga on defineerimata. Praktikas on erinevate

müügikohtade defineerimine olnud ettevõtjatele keerukas, sest tubakaseaduse § 22 lg 2

p 3 sätestab, et tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote jaemüük on keelatud

müügisaalita müügikohas, välja arvatud müügikohtadest moodustuval marsruudil

liikuvas kauba jaemüügiks kohandatud sõidukis ja kioskis, mis on kaupleja müügisaalita

tegevuskoht eraldiseisva ehitisena või ehitise osana. Tubakaseaduse kohaselt on müük

müügisaalita müügikohas küll keelatud, aga müügisaaliga müügikoha termin on jäetud

defineerimata. Seega on definitsiooni puudumine tekitanud tubakatoodete müügil

vaidlusi järelevalveasutustega, mistõttu vajab termin legaaldefinitsiooni seaduse

tasandil.

7) Turismiseaduse muudatuse eesmärk on ühtlustada reisiettevõtjate erinevate

dokumentide TTJA-le esitamise viisi, et vähendada halduskoormust ning muuta

dokumentide esitamine lihtsamaks ja menetlus kiiremaks.

8) Väärismetalltoodete seaduse muudatuste eesmärk on muuta nimemärgise

registreerimise protsess ühekordseks tegevuseks, kus registreering kehtib tähtajatult,

ilma et seda oleks vaja perioodiliselt uuendada või pikendada. Tähtajatu registreering

vähendab nii ettevõtjate kui ka riigi halduskoormust.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb üheksast paragrahvist, milles nähakse ette kaheksa seaduse muutmine.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse alkoholiseadust (AS)

Punktiga 1 paragrahvi 29 pealkirja täiendatakse pärast sõna „alkoholi“ tekstiosaga „jae- ja“.

Alkoholiseaduse paragrahv 29 sätestab territoriaalsed piirangud alkoholi hulgimüügil. Järgmise

punktiga muudame antud paragrahvi lisades sinna esimese ja teise lõike, mille kohaselt

reguleerib tulevikus antud paragrahv territoriaalseid piiranguid alkoholi jae- ja hulgimüügil,

mitte ainult hulgimüügil.

Punktiga 2 paragrahvi 29 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2

järgmises sõnastuses: „Alkoholi hoidmine ja ladustamine jaemüügil on lubatud vaid

majandustegevuse registri andmetes märgitud tegevuskohas, mille puhul ei tohi olla tegemist

eluruumiga“. Muudatuse eesmärk on tagada alkoholi jaemüügi läbipaistvus ja järelevalve

tõhusus. Selline piirang aitab tagada, et alkoholi hoiustamine toimub kontrollitavates

tingimustes ning välistab eraelu puutumatuse riive, mis võiks tekkida järelevalve käigus

eluruumidesse sisenemisel. Majandustegevusteates tuleb esitada tegevuskoht, mis võib olla

kauplus, toitlustusasutus või ladu, kus alkoholi hoitakse, kuid ei tohi olla eluruum. Eluruumi

definitsiooni puhul lähtume võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 272 lõikest 1 tulenevast, mille

kohaselt on eluruum elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on

majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Oluline on ka, et alkoholi hoiustamise koht oleks

märgitud sellise täpsusega, mis võimaldaks hõlpsalt hoiustamist kontrollida. Muudatusega jääb

keeld kehtiva regulatsiooniga samaväärseks, kuid lisandub võimalus hoida alkoholi laos, mis

on oluline e-kaubanduse kontekstis. Edaspidi võivad kauplust mittepidavad e-kaubanduse

alkoholi jaemüügi ettevõtjad hoiustada alkoholi mujal kui kaupluses, nt laoruumis, mis ei

paikne eluruumides. Selle sätte eesmärk ei ole kohustada ettevõtjat füüsilist tegevuskohta

4

omama, vaid täpsustab, et kui ettevõtja hoiustab alkoholi Eestis, siis peab olema see

tegevuskohana majandustegevusteates märgitud ja mujal ei või ettevõtja Eestis alkoholi

hoiustada. Muudatus on seotud füüsilise müügisaali kohustuse ära kaotamisega.

Punktiga 3 muudetakse paragrahvi 40 lõike 1 punkti 1 järgmiselt: „1) kaupluses, mis on

müügisaaliga müügikoht ja see on jaekaubandusega tegeleva kaupleja valduses ning kus

pakutakse ja müüakse kaupa“. Muudatuse eesmärk on tagada müügisaaliga müügikoha (vt

punkti 6) termini definitsiooni parem selgus. Seetõttu defineeritakse kaupluse termin selgemalt,

säilitades olemasoleva olukorra. Muudatusega rõhutatakse, et kauplus peab olema selgelt

eristatav müügisaaliga müügikoht, mis asub jaekaubandusega tegeleva kaupleja valduses ning

kus pakutakse ja müüakse kaupa.

Punktiga 4 muudetakse paragrahvi 40 lõike 1 punkti 12 järgmiselt: „12) e-kaubanduses“. Seni

on alkoholiseaduse kohaselt e-kaubanduses alkoholi jaemüügiga tegeleval ettevõtjal kohustus

pidada füüsilist kauplust või toitlustusettevõtet, kuna nimetatud säte lubab alkohoolsete jookide

jaemüüki e-kaubanduse korras üksnes ettevõtja kaupluse või toitlustusettevõtte kaudu, mis on

kantud majandustegevuse registrisse. Kavandatav muudatus võimaldab alkohoolsete jookide

müüki ka ilma füüsilise kaupluse olemasoluta. Tänapäeval on füüsilise kaupluse nõue osutunud

ebamõistlikuks ja ebaefektiivseks, eriti Eesti enda väikeettevõtjate ja -tootjate jaoks, kellel

puudub võimalus konkureerida suurte jaekettidega ning kelle jaoks on e-kaubandus ja avalikud

üritused sageli ainsad realistlikud turustamiskanalid. Füüsilise poe pidamine üksnes e-

kaubanduse võimaldamiseks toob kaasa ebaproportsionaalseid kulusid, mida väiksemad tootjad

sageli kanda ei suuda. Samuti ei võimalda ühe kaupluse pidamine neil mõistlikult jõuda

tarbijateni, kes võivad asuda üle Eesti. Selleks, et kehtivat piirangut formaalselt täita, on

ettevõtjad avanud väikeseid poode laoruumidesse, millel on väga piiratud lahtiolekuajad ja mis

ei täida tegelikku kaubanduseesmärki, vaid võimaldavad üksnes kauba legaalset realiseerimist

e-kaubanduse vahendusel. Õiguskantsler on juba 2011. aastal juhtinud tähelepanu sellele, et

selline piirang moonutab konkurentsi, annab põhjendamatult eelise suurtele kauplustele ja

maaletoojatele ning piirab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust. Alkoholi kättesaadavuse

piiramine on saavutatav ka leebemate meetmetega ning füüsilise poe olemasolu ei hõlbusta e-

kaubanduse müügitehingute kontrollimist, kuivõrd veebimüügi üle tuleb teha eraldi

järelevalvet. Alkoholiseaduses on sätestatud eri asutuste riikliku järelevalve funktsioonid.

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) teeb järelevalvet üldiste nõuete täitmise üle

alkoholikäitlemisel ja jaemüügil, v.a toiduohutuse, alkoholi määratlemise, kirjeldamise ja

müügiks esitamise nõuete, impordi ja ekspordiga seonduvate nõuete, alkoholiregistri toimimise

nõuete ning alaealiste alkoholi kättesaadavuse piirangutest tulenevate nõuete täitmise üle. Amet

teeb kontrolli e-kaubanduses alkoholi jaemüügi nõuete täitmise üle ja alkoholiseaduse

paragrahvi 49 lõike 1 ja paragrahvi 521 lg 2 kohaselt on ametil ka kontrolltehingu tegemise

õigus. Maksu- ja Tolliameti (MTA) kohustus on teha kontrolli alkoholi käitlemise üle, v.a

toiduohutuse ning alkoholi määratlemise, kirjeldamise ja müügiks esitlemise nõuete vastavuse

üle. MTA-l on õigust teha ka kontrolltehingut. Põllumajandus ja Toiduameti (PTA) kohustus

on teha kontrolli toiduohutuse, alkoholi määratlemise, kirjeldamise ja müügiks esitlemise ning

alkoholiregistri toimimisega seotud nõuete täitmise üle. Erinevalt teistest järelevalveasutustest

ei ole PTA-le alkoholiseaduse paragrahvi 49 lõike 3 kohaselt antud kontrolltehingu tegemise

õigust, mis raskendab märgatavalt ametipoolset järelevalve tegemist. Kohaliku omavalitsuse

(KOV) kohustus on teha järelevalvet alkohoolse joogi jaemüügiga seotud nõuete täitmise ning

alkohoolse joogi tarbimise piirangute järgimise üle. KOV-idele on antud õigus kasutada

järelevalves ka kontrolltehingut alkoholiseaduse paragrahvi 49 lõike 4 ja paragrahvi 521 lg 2

kohaselt. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) teeb järelevalvet alkoholiseaduses sätestatud

alaealisel alkohoolse joogi tarbimise keelu järgimise üle ning PPA-l on asjaomase tegevuse

kontrollimisel ka kontrollostu tegemise õigus alkoholiseaduse paragrahvi 49 lõike 5 ja

5

paragrahvi 521 lg 2 kohaselt. Füüsilise poe pidamise kohustuse kaotamine ei võta kohalikelt

omavalitsustelt õigust kehtestada piiranguid selle kohta, kus võib alkoholi müüa. Positiivsena

võib see vähendada kohalike omavalitsuste töökoormust, kuivõrd jääb ära nn näiliste poodidega

seonduv haldustegevus, kus pood on loodud üksnes seadusest tuleneva nõude täitmiseks ja

tegutseb piiratud lahtiolekuajaga. Müügikellaaegade suhtes kehtestatud piirangud,

reklaamikeeld, alaealiste kaitse vanuse kontrolli teel ning alkoholi nähtavuse piirangud jäävad

endiselt kehtima.

Punktiga 5 muudetakse paragrahvi 40 lõiget 12, asendades teises lauses sõnad „asub

kassaaparaat“ sõnadega: „tehing fikseeritakse“. Tegemist on tehnilise muudatusega, mis

tuleneb sellest, et eelnõukohase seadusega asendatakse kassaaparaadi omamise kohustus

tehingu fikseerimise kohustusega.

Punktiga 6 muudetakse paragrahvi 41 lõiget 3 järgmiselt: „(3) Alkohoolse joogi jaemüük

müügisaalita müügikohas on keelatud, välja arvatud e-kaubanduses ja avalikul üritusel“.

Alkoholiseaduse § 40 lg 1 p-dest 2 ja 8 tulenevalt võib alkoholi müüa jaemüügi korras

toitlustusettevõttes ja avalikul üritusel. Alkoholiseaduse § 41 lõige 3 keelab alkohoolse joogi

jaemüügi müügisaalita müügikohas, mis ei võimalda ettevõtjatel, kellel puudub ehitisesisene

piiritletud müügisaal, alkoholi müüa. Ka välietendustel, laatadel ja teistel avalikel üritustel

alkoholi müüjatel ei ole müügisaali, mis justkui muudaks nende tegevuse ebaseaduslikuks

olenemata sellest, et alkoholiseadus (§ 40 lg 1 p-de 2 ja 8) seda lubab. Eesmärk on viia

regulatsioon kooskõlla kehtivate kaubandustavadega ning suurendada paindlikkust alkoholi

müügil eelkõige e-kaubanduses. Praegused nõuded on küllaltki piiravad eelkõige väiketootjate

jaoks, kellel puudub majanduslik võimekus ja äriline vajadus füüsilist müügikohta pidada.

Muudatusega kaotatakse see nõue ja lubatakse alkohoolse joogi jaemüüki e-kaubanduses ka

ilma füüsilise müügisaalita müügikohas. Muudatuse rakendamisel jääb alles oluline piirang, et

alkohoolse joogi jaemüük müügisaalita müügikohas on reeglina keelatud. See tähendab, et

kioskites või muudes ajutistes müügikohtades ei ole alkoholi müük ka tulevikus lubatud.

Seadusmuudatuse mõjul suureneb e-kaubanduse paindlikkus ning väheneb ettevõtjate

halduskoormus, kuid samas on oluline tagada, et alkoholi kättesaadavuse mõningane

suurenemine ei tooks kaasa negatiivseid tagajärgi rahvatervisele ega suurendaks alkoholi

alaealisteni jõudmise riski. Muu hulgas sel põhjusel täiendatakse eelnõu § 1 mitme punktiga.

Näiteks täpsustatakse, et e-poest alkoholi ostes ei või kaupleja alkoholi üle anda kella 22.00-st

kuni 10.00-ni (§ 1 p 8), alkoholi hoidmise koht tuleb lisada majandustegevuse registrisse (§ 1

p 2), e-poodides tuleb vanust kontrollida enne tellimuse tegemist (§ 1 p 11).

Eelkirjeldatud muudatus annab müüjate jaoks kindlust ja tagab õigusselguse järelevalves, et

müügisaali puudumine nendel konkreetsetel juhtudel ei muuda tegevust ebaseaduslikuks.

Oluline on samuti kohalike omavalitsuste roll alkoholimüügi reguleerimisel ning nende jaoks

säilib võimalus ja õigus kehtestada oma haldusterritooriumil lisapiiranguid (AS § 42).

Punktiga 7 lisatakse paragrahvile 41 lõige 31: „(31) Müügisaaliga müügikoht on kaupleja

seaduslikus valduses olev selgelt eristatav ja piiritletud ala, kuhu tarbija siseneb tehingu

tegemiseks“. Muudatusega täpsustatakse alkoholiseaduses müügisaali mõistet, et tagada selgus

ja ühtne arusaam nii kauplejatele kui ka järelevalveasutustele. Müügisaaliga müügikoha all

mõistetakse edaspidi kaupleja seaduslikus valduses olevat selgelt eristatavat ja piiritletud ala,

kuhu tarbija siseneb tehingu tegemiseks. See tähendab, et müügikoht peab olema kaupleja

valduses ning selle ala piirid peavad olema üheselt mõistetavad ja tuvastatavad. Oluline on, et

tegemist oleks seaduslikus valduses oleva alaga. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 34

lõikest 1 on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel

või mitte. Kuigi AÕS § 34 lõige 2 kohaselt loetakse valdus seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud

6

vastupidist, peab ettevõtja olema suuteline vajaduse korral tõendama, et valdab mingit ala

seaduslikul alusel. See välistab olukorrad, kus alkoholi müük toimub ebamäärasel või

kontrollimatul alal. Ettevõtjal ei ole võimalik piirata suvalist ala ning alustada sellel alkoholi

müüki, kuivõrd asjaomane ala kuulub kas eraomandisse või linnas tõenäoliselt kohalikule

omavalitsusele, kellelt ettevõtja saab lepingu alusel valduse asjaomase piiritletud ala üle

omandada, siiski on selleks tarvis omaniku vastavat nõusolekut. Ala tuleb piirata selgelt

arusaadaval viisil, eraldades konkreetse ala muust alast selgelt ja arusaadavalt. See tähendab, et

arusaadavaks viisiks saab lugeda aia, tara, eraldatud terrassi või muu sellise selgelt eristatava

elemendi paigaldamist. Piiritletud alaks ei saa seejuures lugeda ala, mille piiritlemiseks

tõmmatakse joon asfaldile või tähistatakse see taimestikuga. Lisaks piiritletud alale eeldatakse,

et tarbijal peab olema võimalik asjaomasesse ruumi siseneda. Eelöeldust tulenevalt jääb

konkreetse ruumi suurus kindlaks määramata, aga oluline on, et isikul oleks füüsiliselt võimalik

piiritletud alale siseneda. Kioskist alkoholi müük jääb edaspidigi keelatuks, kuna üldjuhul

asuvad kioskid kohaliku omavalitsuse valduses oleval maal (nt bussipeatused) ja kioski pidaja

ei valda selle ümbrust, mistõttu ei ole kioskit ümbritseva ala piiramine (nn müügisaali

tekitamine) alkoholimüügi eesmärgil lubatud, samuti ei ole paljudel kioskitel võimalust isiku

sisenemiseks tehingu tegemiseks. Üldkokkuvõttes säilib kohalikel omavalitsustel õigus

kehtestada lisapiiranguid oma haldusterritooriumil, näiteks keelata alkoholimüük teatud

avalikes kohtades (nt rannas). Muudatus võimaldab paindlikkust, eriti hooajaliselt ja

väiksemates kohtades, kus on võimalik tegutseda vabas õhus kindlalt piiritletud alal.

Alkohoolseid jooke tuleb endiselt tarbida piiritletud alal.

Punktiga 8 paragrahvi 41 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna "üleandmine" tekstiosaga "e-

kaubanduses ja". Muudatuse eesmärk on täpsustada alkohoolse joogi jaemüügi piiranguid e-

kaubanduses ja kohaletoimetamisteenuse kasutamisel ning ühtlustada alkoholi kättesaadavuse

piirangud sõltumata müügikanalist. Tuleb tagada, et alkohoolseid jooke ei oleks võimalik

tarbijale üle anda öisel ajal, sõltumata sellest, kas ost toimub füüsilises kaupluses, e-poes või

kohaletoimetamise teenuse kaudu. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on alkohoolse joogi jaemüük

füüsilistes kauplustes keelatud ajavahemikul 22.00-st kuni 10.00-ni eesmärgiga piirata alkoholi

kättesaadavust öisel ajal. E-kaubanduses müügil ei ole kellaajalist piirangut, kuna e-

kaubanduses tehtud ostu ei saada kätte ostuhetkel. Seetõttu on oluline sätestada e-kaubanduses

tehtud ostude üleandmisele kellaajaline piirang. Tähtis on sätestada, et alkohoolse joogi

üleandmine tarbijale on keelatud kogu nimetatud ajavahemiku jooksul nii e-kaubanduses

kauplejalt tegutsemiskohas alkoholi kättesaamisel kui ka kohaleveoteenuse osutamisel kulleri

või pakiautomaadi kaudu. E-kaupleja peab muuhulgas tagama, et kohaleveoteenuse

kasutamisel (kulleri või pakiautomaadi kaudu) on kohaletoimetamise veoteenuse pakkuja

teadlik, et tegemist on alkohoolset jooki sisaldava kaubaga, mille tõttu tuleb üleandmisel kinni

pidada kellaajalisest piirangust. Alkoholi üleandmine öisel ajal, mis on rahvatervise ja

siseturvalisuse seisukohalt riskantsem, ei tohi olla lubatud. E-kaubanduse puhul on siiski vajalik

sätestada, et ostu sooritamine e-kaubanduses ei ole keelatud ka öisel ajal, aga alkohoolse joogi

üleandmine on keelatud 22.00-st kuni 10.00-ni. See muudatus aitab tagada, et alkohoolse joogi

kättesaadavus on piiratud ühtviisi kõigis müügikanalites ning seeläbi vähendab alkoholi

tarbimisest tulenevaid kahjusid ühiskonnas.

Punktiga 9 tunnistatakse kehtetuks paragrahv 43 lõike 3 punkt 3. See paragrahv näeb ette, et

koos alkohoolse joogi müügihinnaga peab olema avaldatud müügihinnale vastav alkohoolse

joogi kogus – alkohoolse joogi jaemüügil kohapeal tarbimiseks. Ettepanek kaotada asjaomane

nõue tehti Riigikantselei juures tegutsevale efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale, kes on

juba varem saanud turismisektori ettepaneku tunnistada kehtetuks nõue märkida alkoholi täpne

kogus alkoholi sisaldavas kohvijoogis. Ettevõtjad on põhjendanud, et tegemist on aja jooksul

ülearuseks muutunud väga detailse nõudega, mille täitmata jätmine ei ohusta tarbijat, kuid mille

7

kaotamine vähendab ettevõtjate bürokraatiat ja jooksvaid kulusid (pidev menüüde muutmine).

Tarbijate huvid on tagatud üldiste tarbijakaitsereeglitega, mis kohustavad ettevõtjat vastama

tarbija esitatud küsimustele. Tarbijal on ja jääb õigus saada enne ostu sooritamist kogu vajalik

informatsioon tulenevalt tarbijakaitseseaduse paragrahvi 3 punktist 3, mille kohaselt on tarbijal

õigus saada tarbimisalast teavet. Kuigi nõude kaotamine vähendaks tarbijatele antava info

detailsust, peab joogi üldine määratletus olema selge ning seda ei mõjuta tegeliku

alkoholisisalduse märkimine menüüdes. Tarbijakaitse seisukohalt ei ole tegemist kliendi kaitse

meetmega, sest selle kaotamisel tuleb siiski rõhutada, et tarbija eksitamine on keelatud.

Punktiga 10 muudetakse paragrahvi 44 järgmiselt: „Alkohoolse joogi jaemüük kaupluses ja

toitlustusettevõttes on lubatud, kui kellaja täpsusega fikseeritakse elektrooniliselt iga

alkohoolse joogi müügi tehing ja tehingutest moodustub muutmatu süsteemne kirje“. Seni

kehtib kauplustes ja toitlustusettevõtetes kohustus omada alkohoolse joogi jaemüügiks

kassaaparaati ja fikseerida tehingud sellega. Sätte eesmärk on fikseerida alkohoolse joogi

ostuaeg, et muu hulgas tagada kellajalisest müügipiirangust kinnihoidmine. See nõue on

ebamõistlik eelkõige väikeettevõtjate jaoks ning säte ei täida oma eesmärki, kuivõrd

kassaaparaadile kohaldatavad nõuded puuduvad. Nüüdseks on ettevõtjatel võimalik kasutada

müügi fikseerimiseks mitmesuguseid elektroonilisi lahendusi, mis ei ole seotud kassaaparaadi

olemasoluga. Kassaaparaadi nõude kaotamisega käiakse ajaga kaasas, muutes regulatsiooni

tehnoloogianeutraalseks ja rõhutades, et oluline on tulemus, milleks on konkreetsete andmete

fikseerimine, tähtsustamata vahendit, mille abil seda tehakse. Väikeettevõtjal ei ole

majanduslikult otstarbekas kassaaparaati soetada ja ülal pidada üksnes seadusest tuleneva

kassaaparaadi omamise kohustuse tõttu. Ettevõtja saab valida sobiva müügitulemuse

fikseerimise viisi, mis tagab vajaminevate andmete säilitamise. Muutmatu süsteemse kirje nõue

tähendab, et kõik alkohoolse joogi jaemüügi tehingud peavad olema salvestatud viisil, mis

tagab nende hilisema kontrollitavuse. Selline lähenemine võimaldab vajaduse korral kiirelt ja

usaldusväärselt tuvastada, kas tehing on toimunud lubatud ajal ning kas kõik nõuded on

täidetud. Eelkõige on sellest sättest tulenevalt oluline, et salvestatud oleksid tehingu toimumise

aeg, mis sisaldab täpset kellaaega, millal tehing sooritati, ja müüdud kauba andmed, mille puhul

peab olema selgelt eristatav, et tegemist oli alkohoolse joogiga (toote nimetus, kogus, ühik).

Lisaks sellele tuleb arvestada teisi tingimusi, mis tulenevad raamatupidamisseadusest ja mida

kohaldatakse äriühingutepoolsele tehingute fikseerimisele. Raamatupidamise algdokument on

tõend, mis peab võimaldama igal kompetentsel ja sõltumatul isikul aru saada toimunud

majandustehingu sisust, hinnata selle asjaolusid ja tõepärasust. Teisisõnu peavad

algdokumendid olema vormistatud inimese jaoks lihtsasti loetavana, ilma et ta vajaks selleks

tavakasutajale kättesaamatuid tehnilisi erivahendeid vms. Raamatupidamise seaduse kohaselt

peab iga majandustehingu kohta koostatud algdokument sisaldama vähemalt kolme elementi,

milleks on tehingu toimumisaeg, majandusliku sisu kirjeldus ja arvnäitajad (nt müüdud kauba

kogus, hind ja summa). Raamatupidamise algdokumendid peaksid olema vormistatud

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja masintöödeldavad. Seega, kehtiva

raamatupidamise seaduse alusel on kohustus kõik, sh e-kaubanduses, tehtud tehingud fikseerida

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Punktiga 11 muudetakse paragrahv 47 lõige 3 järgmiselt: „(3) Enne alkohoolse joogi valduse

üleandmist peab senine valdaja tuvastama, et valduse omandaja on täisealine, isikut tõendava

dokumendi alusel, mis vastab isikut tõendavate dokumentide seadusele, või e-identimise

vahendiga, mis kuulub kõrge usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi, või dokumendi

kasutaja isikusamasuse kontrollimisega vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse § 181

lõigetele 1-11. Täisealisust ei pea tuvastama valduse omandaja puhul, kes on ilmselgelt

täisealine või kelle täisealisus on senisele valdajale teada“. Muudatusega täpsustatakse

alkohoolse joogi valduse üleandmise hetkel vanuse tuvastamise viisi, et see vastaks

8

tänapäevastele tehnoloogilistele võimalustele ning tagaks alaealiste kaitse alkoholi eest.

Edaspidi peab senine valdaja tuvastama valduse omandaja vanuse kas isikut tõendava

dokumendi andmete alusel või kõrge usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi vahendi

abil, milleks on näiteks Smart-ID või riigi autentimisteenuse (TARA) kaudu teiste

liikmesriikide eID-vahendid. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 (e-

identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse

kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ) artikli 8 lõike 2 punkt c kohaselt osutab kõrge usaldusväärsuse

tase e-identimise süsteemi kuuluvale e-identimise vahendile, mis on isiku väidetava või tema

kinnitatud isikusamasuse tuvastamiseks kõrgema usaldusväärsuse tasemega kui

märkimisväärse usaldusväärsuse tasemega e-identimise vahend ning mille kirjeldamisel

osutatakse sellega seotud tehnilistele kirjeldustele, standarditele ja menetlustele, sealhulgas

tehnilisele kontrollile, mille eesmärk on hoida ära isikuandmete väärkasutamist või muutmist.

Vanust saab tuvastada eesti.ee äpi kaudu (isikut tõendavate dokumentide seaduse § 181 lg 11).

Sel juhul on eesmärk vanuse tuvastamine mitte äpis oleva ID-kaardi pildi järgi, vaid triipkoodi

alusel. Äpis tuvastamise korral tekib ostja telefoniekraanile triipkood, mida kaupleja loeb

triipkoodi lugejaga ja saab tagasiside, mis kinnitab isiku vanuselist vastavust. Vanuse

tuvastamine ei ole vajalik juhul, kui isik on ilmselgelt täisealine. Kehtiv regulatsioon näeb ette

vanuse tuvastamise üksnes isikut tõendava dokumendi alusel, kuid praktikas on võimalik sama

eesmärki saavutada erinevate tehnoloogiliste lahenduste abil, mis võimaldavad turvalist ja

usaldusväärset autentimist. Kavandatav muudatus annab ettevõtjatele paindlikkuse valida

sobivaim tehniline lahendus, säilitades nõutava turvalisuse taseme. Eesmärgiks on alkoholi

saaja vanuse kontroll, mis kaitseb alaealisi alkoholi kättesaadavuse eest. Antud sätte koostoime

§-ga 521 tähendab eelkõige seda, et oleksid tagatud §-is 47 lõikes 2–4 kehtestatud nõuete tegelik

täitmine läbi kontrolltehingu ehk katseostu teostamise. Olukorras, kus tavapäraste

järelevalvemeetmetega on keeruline või võimatu kontrollida § 47 lõigetest 2-4 kinnipidamist,

võib pädev korrakaitseorgan, kelleks on vastavalt pädevusele kas PPA, KOV või TTJA,

rakendada erimeetmena kontrolltehingut. Kontrolltehingu kasutamise pädevus säilib samal

kujul ka pärast kõnesoleva eelnõuga tehtavaid muudatusi, sh e-kaubanduses.

Punktiga 12 täiendatakse paragrahvi 47 lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses: „(31) E-

kaubanduses alkohoolse joogi jaemüügil peab kaupleja tuvastama enne tehingu tegemist

tehingut tegeva isiku täisealisust käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud e-identimise

vahendiga või dokumendi kasutaja isikusamasuse kontrollimisega, mis vastab isikut tõendavate

dokumentide seaduse § 181 lõikes 11 toodud nõuetele. (32) E-kaubanduses alkohoolse joogi

jaemüügil ei pea kaupleja tuvastama enne tehingu tegemist tehingut tegeva isiku täisealisust,

kui: 1) valduse üleandmine toimub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi; 2) üleandmisel

tuvastatakse täisealisus käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud e-identimise vahendiga; 3)

üleandmisel tuvastatakse täisealisus dokumendi kasutaja isikusamasuse kontrollimisega

vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse § 181 lõikes 11 toodud nõuetele. (33) Kui

alkohoolse joogi valduse omandaja täisealisust ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi lõigetes

3–32 sätestatud viisil, ei või senine valdaja anda alkohoolse joogi valdust üle“.

Muudatusega lisatakse paragrahvi 47 lõiked 31–33, mille kohaselt e-kaubanduses alkohoolse

joogi jaemüügil peab kaupleja tuvastama enne tehingu tegemist tehingut tegeva isiku

täisealisust e-identimise vahendiga (ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID kaudu tuvastamist

kasutades), või eesti.ee rakendusega. E-kaubanduses alkohoolse joogi jaemüügil ei pea kaupleja

tuvastama enne tehingu tegemist tehingut tegeva isiku täisealisust, kui valduse üleandmine

toimub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või alternatiivselt üleandmisel tuvastatakse

täisealisus e-identimisega või eesti.ee äpiga. Tegemist sellisel juhul peab olema elektroonilise

vahendiga, mida kasutatakse isiku e-identimiseks, seega ei ole võimalik toodud olukorras

vaadelda üksnes omandaja isikut tõendavat dokumenti. Tegemist on erinevate alternatiividega.

9

Sel juhul ei piisa alkoholi üleandmisel isikut tõendava dokumendi (nt ID-kaart) vaatamisest.

Samuti tuleb e-identimist või eesti.ee rakenduse kaudu teha vanuse kontrolli isikute korral, kes

on ilmselgelt täisealised või kelle täisealisus on senisele valdajale teada. Kui alkohoolse joogi

valduse omandaja täisealisust ei ole tuvastatud e-identimise vahendiga (ID-kaardi, Mobiil-ID

või Smart-ID kaudu tuvastamist kasutades), või eesti.ee rakendusega, ei või senine valdaja anda

alkohoolse joogi valdust üle. E-kaupleja peab muuhulgas tagama, et kohaletoimetamise teenuse

kasutamisel (kulleri või pakiautomaadi kaudu) on kohaletoimetamise teenuse pakkuja teadlik,

et tegemist on alkohoolset jooki sisaldava kaubaga, millest tulenevalt tuleb kauba üleandmisel

kontrollida saaja vanust.

Selle sätte eesmärk on kehtestada e-kaubanduses alkohoolse joogi jaemüügi puhul vanuse

tuvastamise lisanõuded, mis sätestavad, et enne alkohoolse joogi veebimüügi tellimuse tegemist

peab kaupleja veenduma ostja täisealisuses. Seda tuleb teha kas kõrge usaldusväärsuse

tasemega elektroonilise identifitseerimise vahendi abil või kontrollides kasutaja dokumendi

isikusamasus vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse nõuetele. Seega, enne e-poes

tellimuse esitamise lõpetamist peab tellija oma vanuse kinnitama turvalise e-ID lahenduse

kaudu või kasutades eesti.ee rakendust. Eesmärk on tagada enne müügitehingu toimumist, et

alkoholi ostja on vähemalt 18 aastane.

Säte (lisatav § 47 lõige 32) toob välja nimetatud eelnõusse erandid, missugustel juhtudel ei pea

ostja vanust enne tehingu tegemist e-poes tuvastama. Seega juhul, kui alkoholisaadetise

üleandmisel näiteks pakiautomaadis kättesaamisel või kulleri poolt üleandmisel toimub vanuse

kontroll e-identimise abil, võib e-pood jätta ostu vormistamisel täiendava vanusekontrolli ära.

Selline erand on mõeldud eelkõige juhul, kui kaup toimetatakse kohale teenuse kaudu, mis

sisaldab usaldusväärset vanuse tuvastamist (nt pakiautomaat, millel on vanuse tuvastamise

võimekus). Kui tellija täisealisust ei ole nõuetekohaselt tuvastatud ei enne tehingu ega ka

üleandmise hetkel, näeb säte ette, et alkohoolse joogi senine valdaja ei tohi alkohoolse joogi

valdust ostjale üle anda. Seega on e-kaubanduse korras alkoholi müües alati kohustuslik teha

vanusekontroll kas ostu sooritamisel või kättetoimetamisel. Antud säte on sisustatud

tehnoloogianeutraalselt, mis võimaldab tulevikus kasutada ka teisi e-identimise vahendeid, mis

vastavad nõuetele ning võimaldavad usaldusväärset e-identimist vanuse tuvastamisel.

Välismaale kohaletoimetamise erisuse sätestamisel on arvestatud isikutega, kes tellivad tooteid

väljapoole Eesti Vabariigi territooriumi ning neil puudub Smart-ID, mobiil-ID ja teiste e-

identimise vahendite kasutamise võimalus. Kui alkohoolne toode tellitakse väljapoole Eestit,

rakenduvad selles riigis kehtivad üleandmise ja vanuse kontrollimise reeglid. Kui antud erisust

sellises olukorras seadus ei võimaldaks peaksid e-poed keelduma võimalusest välismaalastele

alkohoolseid jooke müüa välismaale kohaletoimetamisega. Arvesse tuleb ka võtta asjaolu, et e-

poodides toimuv müük on toimiv ka täna kehtivate piirangutega ning e-kaubanduse osakaalu ja

sellest riigile laekuva tulu (käibemaks ja aktsiis) suurus oli 2022 aastal 37 miljonit eurot.

Välismaalastele tehtav müük moodustab sellest märkimisväärse osa ning kaasamüügi puhul on

suurimateks müüjateks just Tallink, Viking Line, Ecerö Line, Aldar Eesti, Liviko ning Prike.

Aastate jooksul on välismaalaste ostetud alkoholi kogus olnud siiski tugevas langustrendis

tulenevalt alkoholipoliitika mõjudest ning 2022. aastal oli turistide kaasaoste 3 korda vähem

kui aastatel 2013–2016. Alkoholipoliitika, sh kättesaadavuse piirangud, on Euroopa Liidu

liikmesriigiti erinev, sh alaealistele alkoholi kättesaamatuse tagamise viis. Seetõttu ei ole

otstarbekas seada Eesti e-poodides alkoholi tellimisel vanuse kontrolli kohustust, kui kauba

kättesaamine on teises riigis. Samuti ei suurenda teise riiki saadetav kaup Eestis alaealistele

alkoholi kättesaadavust.

Punktiga 13 paragrahvi 62 lõikest 1 jäetakse välja sõna „kassaaparaadis“. Tegemist on tehnilise

muudatusega, millega kaotatakse väärteokoosseisust sõna „kassaaparaat“. Tulenevalt §-is 44

10

tehtavast muudatusest, millega kaotatakse kassaaparaadi kohustus, ei ole otstarbekas viidata

enam kassaaparaadile, kuna on lubatud kasutada ka teisi lahendusi tehingu fikseerimiseks.

Muudatuse järel rakendub sanktsioon edaspidi olukorras, kus tehing on jäetud fikseerimata

lähtuvalt muudetavast §-st 44.

Punktiga 14 paragrahvi 64 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: “§ 64.

Alkoholi hoidmise või ladustamise piirangute rikkumine. Lõike 1 kohaselt alkoholi hoidmise

või ladustamise piirangute rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut“.

Muudatus on tehnilise iseloomuga. Eelnõu kohaselt kaotatakse nõue, mille järgi võis alkoholi

hoiustada üksnes müügisaaliga müügikohas. E-kaubanduse puhul on oluline, et kaupleja

täpsustaks alkoholi hoiustamise asukoha, kuid tal ei ole enam kohustust omada alkoholi

müügiks müügisaaliga müügikohta.

Punktiga 15 täiendatakse paragrahvi 76 lõikega 9 järgmises sõnastuses: „(9) Enne käesoleva

sätte jõustumist e-kaubanduses tegutsevale alkohoolse joogi jaemüüjale kohaldatakse

käesoleva seaduse § 47 lõiget 31 alates 1. jaanuarist 2027. a.“. E-kaubanduses alkohoolsete

jookide jaemüügil peavad kauplejad tuvastama enne tehingu tegemist tehingut tegeva isiku

täisealisuse kasutades e-identimist või dokumendi kasutaja isikusamasuse kontrollimisega,

vastavalt ITDS § 181 lõike 11 toodud nõuete kohaselt. Tegemist on muudatusega e-poodide

süsteemis, mille rakendamiseks tuleb teha kauplejal täiendavaid arendusi ja muudatusi. Antud

arenduste tegemine e-poes nõuab investeeringuid ja aega muudatuste sisseviimisel ning ei oleks

mõistlik oodata, et ettevõtjad teeksid selliseid investeeringuid koheselt. Seega on põhjendatud

teatav üleminekuperiood ettevõtjate jaoks, kes sätte jõustumise ajal e-kaubanduses tegutsevad.

Üleminekuperiood ei rakendu paragrahvi 47 lõike 3 sekunda osas, kuivõrd tegemist on

soodustava sättega ning täiendavaid kohustusi sellest ettevõtjale ei teki. Seega ei ole

põhjendatud antud juhul üleminekuperioodi rakendamine. Ettevõtted, kes seaduse jõustumise

hetkel e-kaubandusega ei tegele, aga alustavad peale seaduse jõustumist tegevusega, neile

kohalduvad eelnevalt toodud sätetes nimetatud nõuded koheselt.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse elektroonilise side seadust (ESS)

Punktiga 1 muudetakse ESS § 11 lõiget 3 ja lisatakse viide eelnõuga kavandatavale uuele

sagedusloa kehtivusaja erandile, mida hakkab reguleerima ESS § 11 lõige 71. ESS § 11 lõige 3

sätestab üldreegli sagedusloa kehtivusajale, milleks on üks aasta. Sama sättega viidatakse

erandkorras pikema kehtivustähtajaga sageduslubade liikidele. Kuna kõnesoleva eelnõuga on

kavas luua erand raadioteenuse osutamiseks kasutatavate raadiosageduste sageduslubade

tähtajale, siis lisatakse ESS § 11 lõikesse 3 täpsustus, et üheaastane kehtivusaeg ei kohaldu

kavandatava ESS § 11 lõike 71 tegevusloa puhul.

Punktiga 2 pikendatakse ESS § 11 lõikes 7 amatöörraadiojaama tööloa maksimaalset

kehtivusaega viielt aastalt kümnele. Praktikas ei ole leidunud põhjendust amatöörraadiojaama

tööloa lühemale kehtivusajale. Tööloa väljastamise üheks eelduseks on raadioamatööri

kvalifikatsioonitunnistuse olemasolu, mis antakse tähtajatult. Raadioamatööride tegevus on

reguleeritud ning rikkumisi esineb harva. Kui rikkumisi peaks esinema, on TTJA-l õigus

tööluba peatada või kehtetuks tunnistada. Seega on tööloa tähtaja pikendamisega kaasnevat

riski võimalik maandada teiste meetmete abil ning sagedane loa uuendamine ei ole

põhjendatud. Arvestades, et vastavaid töölubasid on praeguse seisuga ligi 700 ning tööload

vajavad pikendamist viie aasta tagant, esitab igal aastal tööloa tähtaja pikendamise või uue

tööloa taotluse ligikaudu 140 isikut. Tööloa kehtivusaja pikendamine viielt aastalt kümnele

vähendab oluliselt taotlejate halduskoormust ning TTJA poolt töölubade andmise otsuste arvu

poole võrra.

11

Punktiga 3 täiendatakse ESS § 11 lõikega 71, kehtestades erandi sellisele sagedusloa kehtivuse

tähtajale, mis on antud raadioteenuse osutamiseks. Uue sätte kohaselt annab TTJA

raadioteenuse osutamiseks raadiosageduse kasutajale sagedusloa kehtivusega kuni

raadioteenuse osutamise tegevusloa kehtivuse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui seitsmeks

aastaks. Uue erandi eesmärk on ühtlustada MeeTS-is reguleeritud raadioteenuse tegevusloa

(edaspidi ka raadioluba) ja raadiosagedustel raadioteenuse pakkumiseks vajaliku sagedusloa

kehtivusaegu. MeeTS § 35 lg 2 näeb ette, et raadioluba antakse kuni seitsmeks aastaks. Kui

hetkel kehtib raadioteenuse osutamise otstarbel kasutatav sagedusluba vaid ühe aasta, siis

tähendab see, et raadioteenuse osutaja taotleb raadioloa kehtivuse ajal sagedusloa kehtivuse

pikendamist igal aastal.

Muudatuse eesmärk on vähendada raadioteenuse osutajate halduskoormust. Sagedusloa

kehtivuse sidumine raadioloa kehtivusega on loogiline ja vähendab tarbetut bürokraatiat.

Seitsmeaastane maksimaalne tähtaeg on kooskõlas MeeTS-is sätestatud raadioteenuse

tegevusloa maksimaalse kehtivusajaga. Samas ei anta ESS § 11 lõikega 71 raadioteenuse

osutajale sagedusluba pikemaks ajaks kui asjaomase raadioloa kehtivuse lõpuni.

Punktiga 4 täpsustatakse ESS-is toodud viiteid TTJA järelevalve infosüsteemile. Kõnealuse

infosüsteemi andmekogu on sätestatud seadme ohutuse seaduse §-s 12. Andmekogu täpne

nimetus on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteem. ESS-is on

sama infosüsteemi nimetatud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Infosüsteemiks.

Õigusselguse tagamiseks täpsustatakse ESS-is toodud infosüsteemi nimetust. Sellekohased

muudatused tehakse ESS § 12 lõikes 1, § 13 lõigetes 9 ja 10, § 15 lõigetes 3 ja 4, § 16 lõigetes

1 ja 3, § 34 lõigetes 1 ja 5 ning § 35 lõigetes 1 ja 2.

Punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks ESS § 12 lõige 3. Nii sageduslubade kui ka raadioteenuse

osutamise tegevuslubade väljaandja on TTJA, mistõttu seab säte ebamõistliku halduskoormuse

sagedusloa taotlejale, kohustades teda esitama asutusele dokumente, mille asutus on ise välja

andnud. Vabade sageduste efektiivseks kasutamiseks on sellegipoolest vajalik, et raadioteenuse

osutamiseks antakse sagedusluba üksnes juhul, kui taotlejal on vastavaks perioodiks kehtiv

raadioluba. Seetõttu täiendatakse ESS-is sageduslubade andmisest keeldumise aluseid (vt

selgitusi eelnõu § 2 punkti 6 kohta). Sageduslubade andmisest keeldumise aluse seadmisega

jäetakse välja praegu ESS § 12 lõikes 3 olev võimalus anda sagedusluba taotlejale, kellele ei

ole väljastatud soovitud sagedusloa kehtivusajal kehtivat raadioluba, kuid kes taotleb

sagedusluba raadioluba omava raadioteenuse osutajaga kokkuleppel tema programmi

edastamiseks. Kõnealust võimalust ei ole praktikas kasutatud ning sagedusluba vastava

kokkuleppe alusel taotletud. Edaspidi antakse raadioteenuse osutamiseks sagedusluba üksnes

isikule, kellel on selleks vastav raadioluba. Sagedusloa andmine üksnes raadioloa omanikule

ühtlustab praktikat ja lihtsustab kõikide osapoolte jaoks sageduslubade menetlemise ja

väljaandmise protsessi. Vastava muudatuse põhiseaduspärasust on analüüsitud käesoleva

seletuskirja 3. osa viimases alajaotuses.

Punktiga 6 täiendatakse ESS § 14 lõiget 1 punktiga 31, mis loob aluse sagedusloa andmisest

keeldumiseks juhul, kui sagedusluba taotletakse raadioteenuse osutamiseks, kuid taotlejal

puudub soovitud sagedusloa kehtivusajal kehtiv meediateenuste seaduse alusel väljastatud

raadioteenuse osutamise tegevusluba. Muudatus on seotud eelmises punktis kirjeldatud

muudatusega, kuna raadioloa vajalikkus raadioteenuse osutamiseks sagedusloa väljastamiseks

on praegu reguleeritud ESS § 12 lõikega 3. Kavandatav sagedusloa andmisest keeldumise alus

täpsustab praeguses ESS § 12 lõikes 3 sätestatut nõudega, et raadioteenuse osutamiseks

sagedusloa väljastamiseks on vajalik just meediateenuste seaduse alusel väljastatud raadioluba.

12

Täpsustusega luuakse õigusselgus selles, et sagedusluba ei ole võimalik anda teises riigis

väljastatud raadioloa alusel. Muudatus on seotud ka ESS § 18 lõike 3 punktiga 3, mis näeb ette

sagedusala kehtetuks tunnistamise aluse juhuks, kui esinevad ESS § 14 lõike 1 punktides 1–

9 sätestatud alused. Kõnealune ESS § 18 lõike 3 punkt 3 tagab, et kui sagedusluba ei oleks

tohtinud välja anda, siis on see võimalik hiljem kehtetuks tunnistada. ESS § 14 lõike 1 punktiga

31 täiendamise eesmärk on samuti, et selliseid lube ei antaks, mistõttu on õige sellele ESS § 18

lõike 3 punktis 3 viitamine. Arvestades täienduse võrdväärsust teiste ESS § 14 lõikes 1

nimetatud alustega, on asjakohane sellele viide ka ESS § 211 lõikes 4. ESS § 15 lõige 1 viitab

osadele ESS § 14 lõikes 1 loetletud alustest, jättes välja täiendatud lõike 31. Täienduse lisamine

ESS § 15 lõikesse 1 ei ole vajalik, kuivõrd raadioloa olemasolu puudumisel ei ole võimalik

seadusega vastuolusid parandada sagedusloa muutmise teel.

Punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks ESS § 14 lõike 1 punkt 7 ja lõige 4. Muudatus on vajalik

õigusselguse loomiseks ning ebavajalike piirangute kaotamiseks. ESS § 14 lõikega 4 on

sätestatud volitusnorm vastutavale ministrile TTJA tehnilise järelevalve tegemiseks

statsionaarsete seadmete paiknemise piirkondade kehtestamiseks määrusega. Volitusnormi

alusel on majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestanud 21. aprilli 2005. a määrusega nr

46 „Tehnilise Järelevalve Ameti tehnilise järelevalve teostamise statsionaarsete seadmete

paiknemise piirkonnad“ vastavad piirkonnad. ESS § 14 lõike 1 punktiga 7 ja sama paragrahvi

lõike 4 alusel kehtestatud määrusega ette nähtud monitooringujaamade kaitse nõuded ei ole

enam vajalikud ega ajakohased. Kõnealuste sätete ja määruse algne mõte ja eesmärk oli see, et

TTJA monitooringujaamasid ei segaks muud lähedal olevad FM- ja TV-saatjad oma tugevate

signaalidega. Tänapäevane tehnoloogia on oluliselt vastupidavam välistele häiretele ning

monitooringujaamade tööd on võimalik tagada ka ilma geograafiliste piiranguteta. ESS § 14

lõike 1 punktis 7 reguleeritud sagedusloa andmisest keeldumise alus ei ole seega enam

proportsionaalne ega vajalik. Sätte kehtetuks tunnistamine vähendab piiranguid sageduste

kasutamisele ja lihtsustab regulatsiooni. ESS-i volitusnormi ja ESS § 14 lõike 1 punkti 7

kehtetuks tunnistamine tagaks õigusselguse ja kaotaks ebavajalikud piirangud. Muudatus ei

puuduta ESS-is sisalduvaid viiteid ESS § 14 lõikele 1 (eelkõige ESS § 18 lõike 3 punktis 3,

§ 211 lõikes 4, § 16 lõikes 2), kuivõrd ESS § 14 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks põhjusel,

et piirang on ebavajalik. Kõnealustes sätetes ei ole kehtetuks tunnistatavale punktile otseselt

viidatud, mistõttu ei vaja sätted muutmist.

Punktiga 8 jäetakse ESS § 15 lõikest 1 välja viide ESS § 14 lõike 1 punktile 7, kuivõrd

kõnealune säte tunnistatakse eelnõu § 2 punktiga 7 kehtetuks. ESS § 15 lõige 1 annab TTJA-le

õiguse muuta sagedusloa tingimusi, kui pärast loa andmist ilmnevad sättes viidatud alused.

Kuivõrd ESS § 14 lõike 1 punktis 7 nimetatud piirang ei ole tänapäeva tehnoloogiat arvestades

enam vajalik, siis ei ole vaja kõnealuste tingimuste esinemisel ka sagedusloa tingimusi muuta

ning sätte muutmisel piisab viite ESS § 14 lõike 1 punktile 7 eemaldamisest.

Punktiga 9 jäetakse ESS § 16 lõikest 1 välja tarbetu tekstiosa „kehtivatel tingimustel“. Kuna

säte reguleerib juba olemasoleva sagedusloa tähtaja pikendamist, on enesestmõistetav, et loa

muid tingimusi ei muudeta.

Punktiga 10 täiendatakse ESS §-i 16 lõikega 11, täpsustades sageduslubade pikendamisel uue

loa kehtivusaega. Kehtiv ESS § 16 sätestab sageduslubade pikendamise üldised alused ja korra,

kuid ei täpsusta pikendatud sagedusloa kehtivusaega. Lisatav lause loob õigusselguse, nähes

ette, et sagedusluba on võimalik pikendada sama pika tähtaja võrra, kui on vastavale sagedusloa

liigile ette nähtud algne maksimaalne kehtivusaeg. Näiteks sagedusluba, mis on antud

raadiosageduste kasutamiseks vee- või õhusõiduki pardal vastavalt ESS § 11 lõikele 6 kolmeks

aastaks, on võimalik pikendada kuni kolme aasta võrra. Pikendada võib korduvalt.

13

Punktiga 11 täiendatakse ESS § 16 lõiget 2 TTJA õigusega keelduda sagedusloa

pikendamisest, kui sagedusluba pikendatakse raadioteenuse osutamiseks, kuid taotlejal puudub

soovitud sagedusloa kehtivusajal kehtiv meediateenuste seaduse alusel väljastatud

raadioteenuse osutamise tegevusluba. Kõnealuse tegevusloata ei ole võimalik sagedusluba anda

ning raadiosagedustel teenust osutada. Muudatus loob õigusselgust, kuivõrd ka täna ei ole ilma

kehtiva tegevusloata võimalik sagedusluba ebaseaduslikuks raadioteenuse osutamiseks

väljastada.

Punktiga 12 kaotatakse ESS § 17 lõikest 9 tulenev kohustus avaldada TTJA veebilehel ESS

§ 17 lõike 2 kohase sagedusloaga antud raadiosageduste kasutamise õiguse üleandmise taotluse

ja sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud raadiosageduste kasutuslepingu alusel kasutamise õiguse

andmise teate vormid. Kõnealuste taotluste ja teadete edastamise kohustus säilib vastavalt ESS

§ 17 lõigetele 2 ja 5, kuid taotlusteks ja teadeteks ei ole ette nähtud kindlat vormi. Lisaks säilib

ESS § 17 lõikest 9 tulenev regulatsioon, et TTJA avalikustab oma veebilehel ESS § 17 lõikes

5 sätestatud raadiosageduste kasutuslepingu alusel kasutamise õiguse andmise teates sisalduva

info. Vormide avalikustamist ei ole vaja reguleerida.

Punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks ESS § 17 lõikes 10 sätestatud volitusnorm raadiosageduste

kasutamise õiguse üleandmise ja kasutuslepingu alusel kasutamiseks andmise korra

kehtestamiseks valdkonna eest vastutava ministri poolt. Volitusnormi kehtetuks tunnistamisega

muutub kehtetuks ka volitusnormi alusel 1. juuli 2011. a majandus- ja

kommunikatsiooniministri määrus nr 61 „Raadiosageduste kasutamise õiguse üleandmise ja

kasutuslepingu alusel kasutamiseks andmise kord“. Volitusnormi kehtetuks tunnistamine on

põhjendatud, kuna sagedusloa üleandmise protsess on piisavalt reguleeritud seaduse tasandil

(ESS § 17) ning eraldi määruse kehtestamine ja ajakohastamine ei anna olulist lisaväärtust, kuid

tekitab juurde halduskoormust. Raadiosageduste kasutamise õiguse üleandmise ja

kasutuslepingu võimalust ei ole ettevõtjad viimase 10 aasta jooksul kasutanud ning olukorra

ülereguleerimine ei ole tarvilik.

Punktiga 14 lihtsustatakse kriteeriumi hindamise metoodikat ESS § 90 lõike 1 p-s 2, kuna selle

täpsem reguleerimine ei ole vajalik. Asjaolu, kas vaba juurdepääsuga televisiooniteenuse

osutaja edastatavad kanalid on kaabellevivõrgu piirkonnas antenniga vastu võetavad, on

võimalik tuvastada üldlevinud standarditele ja normidele tuginedes ja seda ei ole vaja

määrusega eraldi tehniliste tingimustena sätestada. Veelgi enam, selliseid tehnoloogilisi

lahendusi, mis kirjeldavad kanalite seda tüüpi edastust, enam peaaegu kasutusel ei ole. Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise

side seadustik, artikkel 114 näeb ette liikmesriikide õiguse kehtestada mõistlikke

edastamiskohustusi, kui selline edastamise kohustamine on proportsionaalne. Sätte kehtetuks

tunnistamine ei ole seega vastuolus EL õigusega, vaid toetab seda, kuivõrd sellise kohustuse

säilitamine ei kanna enam oma eesmärki. Sellega seoses tuleb kehtetuks tunnistada ka ESS §

90 lõige 5 koos volitusnormi alusel vastu võetud määrusega (vt selgitusi eelnõu § 2 punkti 15

kohta).

Punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks paragrahvi 90 lõige 5, paragrahv 1021, paragrahvi 137

lõige 3 ja paragrahvi 191 lõige 6.

ESS § 90 lõikes 5 on sätestatud volitusnorm kaabelleviteenuse osutamisele nõuete

kehtestamiseks valdkonna eest vastutava ministri poolt. Volitusnormi alusel kehtestatakse

täiendavad nõuded ESS § 90 lg 1 p-s 2 sätestatud kaabelleviteenuse kohustuslikule osutamisele,

mis tunnistatakse eelnõu § 2 punktis 14 kehtetuks. Volitusnormi kehtetuks tunnistamisega

14

muutub kehtetuks ka volitusnormi alusel 19. oktoobri 2005. a majandus- ja

kommunikatsiooniministri määrus nr 127 „Nõuded kaabellevivõrgu piirkonnas vastuvõetava

televisiooniprogrammi edastamise teenuse osutamisele“ (vt selgitusi ka eelnõu § 2 punkti 14

kohta).

Punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks ka ESS §-ga 1021, millega nähti ette sideteenuse

osutamisel toimunud isikuandmetega seotud rikkumise korral kohaldatavad nõuded. Kõnealune

regulatsioon ESS-is jõustus 2011. aastal ehk enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmääruse) jõustamist. Isikuandmete kaitse üldmäärus (eelkõige artiklid 33 ja 34) näevad

isikuandmete töötlemisega seotud rikkumiste puhul kõikidele vastutavatele töötlejatele (sh

sideettevõtjatele) ette ulatuslikud nõuded. ESS § 1021 sätetatud nõuded kattuvad suuresti

isikuandmete kaitse üldmääruses toodud nõuetega.

ESS § 1021 lõige 1 loob definitsiooni isikuandmetega seotud rikkumisele, mis kattub

isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punktis 12 kirjeldatud definitsiooniga.

ESS § 1021 lõige 2 toob välja, et isikuandmetega seotud rikkumise korral on sideettevõtja

kohustatud sellest esimesel võimalusel teavitama Andmekaitse Inspektsiooni. Lõige 2 kattub

isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 33 lõikega 1 ning isikuandmete kaitse seaduse § 44

lõikega 1, mille kohaselt tuleb Andmekaitse Inspektsiooni teavitada viivitamatult ja võimalusel

72 tunni jooksul rikkumise teadasaamisest.

ESS § 1021 lõige 3 täpsustab, et Andmekaiste Inspektsiooni teavitades tuleb esitada

isikuandmetega seotud rikkumise kirjeldus, kontaktandmed, kust on võimalik saada täiendavat

teavet, soovitused isikuandmetega seotud rikkumise võimalike kahjulike mõjude

leevendamiseks, isikuandmetega seotud rikkumise võimalike tagajärgede ja kavandatud või

rakendatud meetmete kirjeldus. Kõnealune regulatsioon kattub sisuliselt isikuandmete kaitse

üldmääruse artikli 33 lõikega 3. Ainsa erisusena, ei kohusta isikuandmete kaitse üldmäärus

sõnaselgelt esitama soovitusi isikuandmetega seotud rikkumise võimalike kahjulike mõjude

leevendamiseks, küll aga võib selline soovitus olla osa leevendavast meetmest.

ESS § 1021 lõigetega 4 ja 5 nähakse ette andmesubjekti teavitamise kohustus ja teavituse sisu,

mis kattub oma olemuselt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 34 lõigetega 1 ja 2. Erisusena

näeb isikuandmete kaitse üldmäärus ette teavitamise vaid juhul, kui rikkumine kujutab endast

tõenäoliselt suurt ohtu füüsiliste isikute õigustele ja vabadustele.

ESS § 1021 lõige 6 näeb ette andmesubjektide teavitamise kohustuse erandi juhuks, kui

sideettevõtja tõendab Andmekaitse Inspektsioonile, et rikkumise ilmnemisel rakendati

kohaseid tehnoloogilisi kaitsemeetmeid, mis tagasid vastavate andmete loetamatuks muutmise

kõigile isikutele, kellel puudub andmetele juurdepääsu õigus. ESS § 1021 lõige 7 täpsustab, et

Andmekaitse Inspektsioon võib ka sel juhul kohustada rikkumise kahjulikku mõju arvestades

andmesubjekte teavitama. Kõnealune regulatsioon kattub suuresti isikuandmete kaitse

üldmääruse artikli 34 lõike 3 punktiga a. Erisusena ei näe isikuandmete kaitse üldmäärus ette,

et erandi rakendamise eelduseks on Andmekaitse Inspektsioonile asjaolu tõendamine. Küll aga

võib ka isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt Andmekaitse Inspektsioon kohustada

eranditele vaatamata andmesubjekte siiski teavitama.

ESS § 1021 lõige 8 näeb ette sideettevõtja kohustuse pidada isikuandmetega seotud rikkumiste

arvestust, mis sisaldab vähemalt rikkumise kirjeldust, selle võimaliku kahjuliku mõju kirjeldust

15

ja ülevaadet rikkumise kõrvaldamiseks rakendatud tehnoloogilistest kaitsemeetmetest. Säte

kattub isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 33 lõikega 5.

ESS-is reguleeriti isikuandmete kaitset enne isikuandmete kaitse üldmääruse jõustamist,

mistõttu ei arvesta regulatsioon EL määrusest tulenevaid nõudeid ning ESS-i regulatsiooni

eesmärk ei olnud kunagi täiendada isikuandmete kaitse üldmääruses kehtestatud nõudeid.

Lisaks kattuvatele osadele on isikuandmete kaitse üldmääruses kehtestatud täiendavad

meetmed ja kohustused isikuandmete kaitse rikkumisega seotud riskide leevendamiseks. Ei

esine vajadus sideteenuse pakkujate isikuandmete töötlemise täiendavaks reguleerimiseks. ESS

§ 1021 kehtetuks tunnistamine loob sideettevõtetele kohalduva isikuandmete töötlemise

õigusraamistikus selgust. Muudatus vastab hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 28

lõikele 1, mille kohaselt ei korrata õigusloomes teise õigusakti sätet vaid sellele viidatakse.

Punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks ka ESS § 137 lõige 3. Praegu kehtiva ESS § 137 lõikes 3

sätestatud regulatsiooni kohaselt koostab ja esitab TTJA üks kord kolme kuu jooksul Justiits-

ja Digiministeeriumile ülevaate elektroonilise side valdkonnas toimunud muutustest koos

sideteenuse turu peamiste näitajate statistiliste andmetega. Aruandluskohustuse täitmiseks

esitavad sideturu kohta käivaid andmeid ettevõtjad TTJA-le kuni neli korda aastas. Praktika on

näidanud, et sideturul ei toimu niivõrd kiireid muutusi, et nii tihe seire- ja aruandluskohustus

oleks põhjendatud, mistõttu tuleks muuta aruandlus aastapõhiseks (ESS § 137 lg 1). Sätte

kehtetuks tunnistamine ei ole vastuolus EL õigusega, kuivõrd Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi (EL) 2018/1972 artikli 8 lõike 2 kohane iga-aastane kohustuslik aruanne on tagatud

ESS § 137 lõikega 1.

Muudatusega vähendatakse ettevõtjatelt andmete kogumist – vähendatakse puudutatud

ettevõtjate arvu (44 sideettevõtja asemel 34) ja küsitavate andmete koosseisu (nt jäetakse välja

küsimused transiidiliikluse, mobiilse andmeside kiiruse jaotuse ja välismaa SIM-ide arvu

kohta). Ettevõtjatelt saadud andmestikku kasutatakse lisaks andmete edastamise kohustuse

täitmiseks Euroopa Komisjoni ning Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ameti

(ingl Body of European Regulators for Electronic Communications) ja teiste organisatsioonide

ees.

Lisaks tunnistatakse punktiga 15 kehtetuks ESS § 191 lõikes 6 sätestatud volitusnorm

numbriloale üleminekul riigilõivu tasaarvestuse korra kehtestamiseks. Numbriloale üleminek

on toimunud ning riigilõivu tasaarvestamine pole enam vajalik. Regulatsiooni lihtsustamiseks

ja õigusselguse tagamiseks tunnistatakse volitusnorm kehtetuks, millega muutub kehtetuks ka

volitusnormi alusel kehtestatud 11. veebruaril 2005. a Vabariigi Valitsuse määrus nr 30

„Riigilõivu tasaarvestuse kord numbrilubade andmisel“.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse lõhkematerjaliseadust (LMS)

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks LMS § 37 lõike 1 punkt 1, et kaotada veoloa kohustus

lõhkematerjali vedamiseks Eestis. Riigisisese veoloa taotluste menetlemisel kontrollib TTJA

loataotluse nõuetelevastavust, taotluses kirjeldatud veotingimuste nõuetelevastavust ning PPA

ning Kaitsepolitseiameti arvamust julgeoleku kõrgendatud ohu esinemise kohta. Muud

asjaolud, mida TTJA saab veoloa andmiseks või selle andmisest keeldumiseks hinnata, on

asjakohased üksnes piiriüleste vedude puhul. Riigisiseste vedude korral korraldavad

lõhkematerjali vedamist üksnes TTJA antud tegevusloaga ettevõtjad. Seni on veoload olnud

väljastatud peaaegu kõik kaheks aastaks, aga need ei ole täitnud oma sisulist eesmärki.

Ettevõtjal ei ole praktikas võimalik ennustada kõiki kahe aasta jooksul ette tulevaid marsruute.

Kui veost kontrollib liikluspatrull, on seni esitatud kaheks aastaks väljastatud veoluba, millelt

ei ole konkreetse saadetise kohta võimalik tuvastada, kes, millisel marsruudil ja millist kogust

16

lõhkematerjali veab. Ettevõtjate töö iseloomu tõttu (kaevandamine, lõhkamistööd,

lahingumoona tootmine) ei ole olnud võimalik ega ka majanduslikult otstarbekas taotleda

veoluba iga konkreetse saadetise veoks, kuna saadetisi võib ettevõtjal ühe objekti (näiteks

karjääris lõhkamiseks) teenindamiseks olla ühe aasta jooksul sadu. Kogu vajaliku koguse

lõhkematerjali korraga objektile viimine ei ole samuti võimalik, kuna karjääride ega ka

lõhketöö tegemise kohas (näiteks Rail Balticu trassi ettevalmistamine) ei ole nõuetele vastavaid

tingimusi lõhkematerjali suuremahuliseks ja pikaajaliseks ladustamiseks. Seega on loataotluses

kirjeldatud veotingimuste ning taotluse üldise nõuetelevastavuse kontrolli puhul tegu üksnes

formaalsusega ning lõhkematerjali riigisisesel vedamisel täidaks eesmärki ka vedudest

teatamine, millega seonduvalt on kavandatud eelnõu järgmises punktis seaduse täiendus.

Punktiga 2 lisatakse LMS peatükki 5 § 371, mille kohaselt tuleb edaspidi lõhkematerjali

vedamiseks Eestis esitada PPA-le ja Kaitsepolitseiametile hiljemalt kolm tööpäeva enne vedu

elektrooniline veoteatis. Praktikas tähendab see ettevõtjale e-kirja saatmist ehk menetlusvorm

ettevõtja jaoks ei muutu. Ka praegu kehtivaid veolubasid menetletakse e-kirja teel. Veoteatis

peab sisaldama andmeid vedaja, saadetise saaja ja lõhkematerjali kohta ning veoviisi, -

marsruuti ja -aega. Veoloa asendamine teatamiskohustusega tähendab väiksemat

halduskoormust ettevõtjale ja väiksemat töökoormust riigile. Loakohustuse

teatamiskohustusega asendamise korral kaob ettevõtjal ka riigilõivu tasumise kohustus.

Kavandatud LMS § 371 lõike 2 kohaselt võib PPA või Kaitsepolitseiamet olulise või

kõrgendatud ohu korral julgeolekule nõuda marsruudi muutmist või täiendavate turvanõuete

järgimist lõhkematerjali ebaseadusliku kasutamise ja omamise vältimiseks. Kuigi kehtiva

regulatsiooni kohaselt (LMS § 37 lõige 9) kohaselt võib TTJA teha seda sama, on oluline

juhtida tähelepanu, et kui kehtiva õiguse kohaselt teeb TTJA seda loamenetluses, siis

kavandatava regulatsiooni kohaselt saaks PPA samasisulist õigust rakendada üksnes riikliku

järelevalve menetluses eesmärgiga ohtu ennetada või tõrjuda. Kavandatava LMS § 371 lõike 2

näol on seega tegemist erisättega korrakaitseseaduse § 28 lõikest 1.

Eelnõu §-ga 4 muudetakse riigilõivuseadust (RLS)

Punktiga 1 suurendatakse RLS § 206 lõikes 1 kehtestatud riigilõiv 10 eurolt 20 eurole.

Muudatus on otseselt seotud ESS § 11 lõike 7 kavandatava muudatusega, millega pikendatakse

amatöörraadiojaama tööloa kehtivusaega viielt aastalt kümnele aastale. Kuna loa kehtivusaeg

kahekordistub, võimaldatakse amatöörraadiojaama tööloa omanikule ka riigi piiratud ressursiga

sagedusala kasutamist viie aasta asemel kümme aastat. Tasumisele kuuluva riigilõivu määra

tõstmine 20 eurole on proportsionaalne saadava hüve suurenemisega. Kümneaastase

kehtivusaja kohta jääb lõiv tööloa taotleja jaoks samaks ning mõistlikuks.

Punktiga 2 lisatakse RLS §-i 206 lõige 61, millega reguleeritakse raadioteenuse osutamiseks

sagedusloa väljastamise või sagedusloa pikendamise eest tasumisele kuuluva riigilõivu

määramise alust. Muudatused on vajalikud, et rakendada eelnõus kavandatavat ESS § 11

muudatust, millega lisatakse lõige 71 ning kehtestatakse raadioteenuse sagedusloa pikem, kuni

seitsmeaastane kehtivusaeg. Kuna sagedusluba antakse edaspidi pikemaks ajaks, tuleb luua

proportsionaalne ja õiglane riigilõivu määramise süsteem, mis võimaldab lõivu määrata kuni

seitsme aasta kohta, tasudes vastavalt sagedusloa kehtivusajale riigilõivu 1/7 osa RLS lisas 3

sätestatud määrast iga taotletava sagedusloa kehtivusaasta kohta.

Punktiga 3 lisatakse RLS § 206 lõike 71 lõppu täpsustus, et sättes ette nähtud riigilõiv rakendub

iga sagedusloale kantud sageduskanali või sagedusvahemiku kohta. Muudatus on vajalik, kuna

kehtiv sõnastus ei täpsusta, kas lühiajalise sagedusloa riigilõiv on taotluspõhine või

sageduspõhine. Kavandatava muudatuse eesmärk on tagada õigusselgus ja vältida

17

väärtõlgendusi. Täpsustusega sätestatakse üheselt, et riigilõivu tuleb tasuda iga eraldatava

sageduskanali ja -vahemiku kohta. Sõnastuse täpsustamine tagab, et riigilõivu suurus vastab

tegelikule töökoormusele ja loa andmisega eraldatud ressursile.

Punktiga 4 täiendatakse RLS § 206 lõikeid 8 ja 10, lisades sätestatud regulatsioonile välistuse

raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu raadiosaatja sagedusloa puhul. Muudatus

välistab raadioteenuse sageduslubade puhul seni kehtinud lühiajaliste lubade riigilõivumäärade

kohaldamise, kuna eelnõuga planeeritakse ESS-is kavandatavate muudatustega arvestades

kehtestada raadioteenuste sageduslubadele uued täpsustatud riigilõivumäärad.

Punktiga 5 lisatakse RLS §-i 206 lõige 81, millega kehtestatakse lühiajalise, 8–31

kalendripäeva kehtiva raadioteenuse sagedusloa riigilõivuks 1/42 osa RLS lisas 3 märgitud

riigilõivu määrast. Muudatus on vajalik selleks, et luua proportsionaalne riigilõivumäär ajutiste

raadiolubadega seotud sageduslubade andmiseks.

Punktiga 6 lisatakse RLS §-i 206 lõige 101, millega kehtestatakse 32 päevast kuni 11 kuuni

kehtiva raadioteenuse sagedusloa riigilõivuks 1/84 osa RLS lisas 3 märgitud määrast iga kuu

kohta. Selline määr tuleneb loogikast, et aasta kohta rakendatav 1/7 osa määrast on jagatud 12-

ga ning seega saadud kuude arvuga arvestav sagedusloa riigilõivumäär, mis tagab sagedusloa

kehtivusega proportsionaalse lõivu.

Punktiga 7 täiendatakse RLS § 206 lõiget 13 ja välistatakse kavandatava regulatsiooni alt

raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu raadiosaatja sagedusluba. Muudatus on seotud

eelnõu § 4 punktiga 8, millega lisatakse raadioteenuse osutamiseks ringhäälinguvõrgu

raadiosaatjale antud sagedusloa riigilõivu kohta uus regulatsioon RLS § 206 lõike 131 näol.

Punktiga 8 lisatakse RLS §-i 206 lõige 131, mis sätestab, et raadioteenuse osutamiseks

ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale antud sagedusloa omaniku soovil sagedusloal lisas 3

nimetatud tingimuste muutmise eest tasutakse riigilõivu lisaks RLS § 206 lõikes 12 sätestatud

riigilõivumäärale 1/84 osa RLS lisas 3 sätestatud esialgse riigilõivumäära ja muudetud

tingimuste esialgsest suurema riigilõivumäära erinevusest iga kuu kohta, mis on jäänud

sagedusloa kehtivusaja lõppemiseni. Selle muudatusega kehtestatakse eelnevaga analoogne

proportsionaalse lõivu arvestuse kord ka juhuks, kui raadioteenuse sagedusloa tingimusi

muudetakse loa kehtivusaja jooksul. See tagab, et riigilõivu tasutakse ainult sagedusloa tegeliku

kehtivusaja eest.

Punktiga 9 kehtestatakse RLS lisa 3 uues sõnastuses. Lisa 3 uuendamine on vajalik, et viia

riigilõivumäärad vastavusse kõnesoleva eelnõuga kavandatavate muudatustega sageduslubade

kehtivusaegades ja arvestuspõhimõtetes. Samuti on uues redaktsioonis ühtlustatud digi-TV ja

digiraadio lõivumäärasid, kuivõrd nende erinev lõivumäär ei ole põhjendatud. Selle tulemusena

lähevad digiraadio load vähesel määral taotlejale soodsamaks ning lõivumäärad on loogilises

seoses lubade kehtivusaja ja eraldatava ressursiga.

Lisaks kaotatakse lisas 3 ette nähtud eraldi riigilõivumäärad väga suure võimsusega saatjate

jaoks, kuna tehnoloogia arengu tõttu ei ole nii suure võimsusega saatjaid enam kasutusel.

RLS lisas 3 muudetakse ka satelliitside maajaama riigilõivude määra. Arvestades ressurssi ja

satelliidisageduste planeerimise keerukust sõltumata sagedusalast ei ole põhjendatud praeguse

regulatsiooni kohane lõivu vähenemine kõrgematel sagedustel. Kõnealust lõivu tasuvad

globaalsed satelliitsideteenuse pakkujad konkureerivad Eesti ettevõtjatega samal turul, kuid

18

satelliitsageduste eest küsitav väike lõiv jätaks Eesti ettevõtjad, kes tasuvad sama teenuse

osutamise jaoks vajalike sageduste eest palju rohkem, ebavõrdsesse seisu.

Eelnõu §-ga 5 muudetakse tarbijakaitseseadust (TKS)

Punktiga 1 täiendatakse TKS § 41 lõiget 1 pärast sõnu „esimees ja“ tekstiosaga „käesoleva

paragrahvi lõikes 112 nimetatud juhul“. Muudatuse tegemine on vajalik tulenevalt komisjoni

koosseisu üldreegli muutmisest, mille kohaselt vaadatakse vaidlus üldjuhul läbi üheliikmelises

koosseisus (komisjoni esimees ainuisikuliselt).

Punktiga 2 muudetakse TKS § 41 lõikeid 111 ja 112 ning nähakse ette, et enamasti vaatab

komisjoni esimees tarbijavaidlusasja läbi ja lahendab vaidluse ainuisikuliselt (üheliikmeline

komisjon). See võimaldab kiiremat ja efektiivsemat menetlust. Kui vaidluse läbivaatamise

käigus kogutud teabe ja tõendite alusel on vaidluse asjaolud ebaselged või keerukad, võib

komisjoni koosseisu kinnitada ka kolmeliikmelina. Kolmeliikmeline komisjon koosneb

komisjoni esimehest, ettevõtlus- või kutseliidu esindajast ja tarbijate huve esindava

organisatsiooni või asutuse esindajast. Ettevõtlus- või kutseliidu esindaja kinnitatakse

komisjoni koosseisu, lähtudes vaidlusega seotud kaupleja tegevusvaldkonnast. Tarbijate huvide

esindajana ei kinnitata komisjoni koosseisu vaidluse läbivaatamist ettevalmistanud ametnikku

(lõige 112).

Kehtiva seaduse kohaselt lahendab komisjon vaidlusi reeglina kolmeliikmelises koosseisus

ning kui asjaolud on selged, lahendab komisjoni esimees vaidluse ainuisikuliselt. Juba praegu

lahendab komisjoni esimees suurema osa vaidlusi ainuisikuliselt ning seetõttu tehakse seaduses

muudatus, mille kohaselt lahendab vaidluse enamasti üksnes komisjoni esimees, v.a kui

vaidluse asjaolud ei ole selged.

Kui vaidlust vaatab läbi komisjoni esimees ainuisikuliselt, tagab see kiirema lahendi nii

tarbijale kui ka kauplejale, kuna puudub vajadus kaasata tarbijate ja kauplejate esindajat,

kellega tuleks eraldi kokku leppida sobiv aeg kaasuse aruteluks.

Kehtiva TKS § 41 lõigetes 111 ja 112 on juba sätestatud põhimõtted, kuidas komisjoni koosseis

kujuneb, kuid kuna eelnõuga tehakse muudatused komisjoni koosseisu üldreeglis, tuleb sätete

111 ja 112 asukohad vahetada. Kuigi hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 37 sätestab, et

kehtiva seaduse struktuuriosade numeratsiooni ei muudeta, tuleb seda antud juhul siiski teha,

sest komisjoni koosseisu üldreegli muudatuse tõttu ei ole sätete loogilist järjestust muul viisil

võimalik tagada kui sätete asukohti omavahel vahetades.

Punktiga 3 asendatakse TKS § 44 lõikes 2 olev komisjoni sekretariaadi kohustus istungeid

protokollida kohustusega istungeid salvestada. Kuigi kehtiva regulatsiooni kohaselt tuleb

istungeid protokollida, siis istungite protokollimiseks puudub täna praktiline vajadus, sest uued

tehnilised lahendused võimaldavad istungeid kiirelt ja lihtsalt salvestada. Seega puudub vajadus

koostada mahukaid ja aeganõudvaid protokolle. Tarbijavaidluste komisjonis ei korraldata täna

enam füüsilisi istungeid, vaid kõik istungid toimuvad rakenduse Microsoft Teams vahendusel,

mis võimaldab lihtsalt ning kiirelt istungil toimuvat salvestada. Sellest tulenevalt puudub

täiendav vajadus lisatarkvara kasutamiseks, mis eeldaks täiendavaid arendusi või lisakulu. Nii

tänastel protokollidel kui ka uue regulatsiooni kohasel salvestisel puudub õiguslik tähendus,

vaid selle ülesanne on kajastada istungil toimunut ning sellega saavad nii komisjon kui

vaidlevad pooled vajadusel hiljem tutvuda.

19

Punktiga 4 täiendatakse seadust paragrahviga 451, millega sätestatakse tarbijavaidlusasja

andmete säilitamine. Sellist sätet kehtiv TKS ei sisalda, kuid suurema läbipaistvuse tagamiseks

on oluline seaduses sätestada, kuidas ja mis alustel andmete säilitamine toimub.

Lõikes 1 sätestatakse, et tarbijavaidlusasja andmeid töödeldakse seadme ohutuse seaduse §-s

12 sätestatud TTJA andmekogus.

Lõikes 2 nähakse ette, et menetluse käigus kogutud dokumente säilitatakse arhiiviseaduses ja

selle alusel antud õigusaktides ettenähtud korras.

Lõikes 3 sätestatakse, et menetluse käigus kogutud andmeid ja dokumente säilitatakse kolm

aastat pärast menetluse ajendiks olnud õigusvaidluste lahendamist. Menetluse käigus kogutud

andmeid ja dokumente säilitatakse kolm aastat ka juhul, kui tarbija on avalduse tagasi võtnud.

Eelnõule on lisatud juurde ka majandus- ja taristuministri 19. märtsi 2020. a määruse nr 5

„Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteemi põhimäärus“ muutmise

kavand, millega täiendatakse määrust tarbijavaidluste komisjoni menetluse käigus kogutava

andmestiku ning nende andmete säilitamise tähtajaga.

Punktiga 5 tehakse muudatus TKS § 47 lõikes 3, millega antakse komisjoni sekretariaadile

lisapädevus otsustada, millal jätta tarbija avaldus menetlusse võtmata või menetlus lõpetada.

Muudatustega antakse sekretariaadile õigus jätta tarbija avaldus menetlusse võtmata või

menetlus lõpetada, kui: 1) avaldus ei ole esitatud tarbija seadusega kaitstud õiguse ega huvi

kaitseks; 2) tarbija taotletava eesmärgi saavutamine kohtuvälises menetluses on perspektiivitu;

3) vaidluse lahendamine ei ole võimalik põhjaliku uurimise ja tunnistajate ärakuulamiseta ning

seda oleks otstarbekam lahendada maakohtus; 4) vaidlusaluse kauba või teenuse väärtus või

tarbija nõude suurus on alla 50 euro ja vaidluse lahendamine ei ole oluline praktika kujundamise

või senise praktika olulise muutmise vajaduse seisukohast, vaidlusel ei ole tähendust võimalike

teiste tarbijate jaoks või tegemist ei ole lepingu täitmise või lepingu tühisuse tuvastamise

nõudega.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt on selline pädevus komisjoni esimehel, kes teeb otsuse vastavalt

sekretariaadi ettevalmistatud poolt tehtud ettepanekule. Seega on juba praegu komisjoni

sekretariaadil pädevus ja kogemus selliste otsuste tegemiseks ehk kehtiva regulatsiooni alusel

teeb otsuse esimees, kuid ettepaneku selliseks otsuseks teeb sekretariaadi jurist. See, et otsuse

teeb esimees, on täna aga täiendav kulu riigile, sest komisjoni esimehi tasustatakse

tunnipõhiselt ning sekretariaadi ametnike tasustamine on kuutasu põhine. Sellise pädevuse

andmisega sekretariaadile vähendatakse esimeeste koormust ning kuna juba praegu

vormistavad teevad esimehed sellised otsused sekretariaadi ettepanekul, puudub alus kahelda

sekretariaadi pädevuses selliseid otsuseid teha. Komisjoni sekretariaat koosneb

õigusharidusega juristidest, kes teevad juba praegu suure osa ettevalmistavat tööd ära, sh

pöörduvad täiendavalt tarbija poolt, kui avalduses esineb puudusi või teevad tarbijale

ettepaneku võtta avaldus tagasi, kui sekretariaat näeb, et kõnealuse vaidluse lahendamine on

perspektiivitu. Sisulise otsuse tegemise pädevus jääb jätkuvalt komisjoni esimehele (TKS § 57).

Lisaks on sekretariaadile sellise pädevuse andmine kooskõlas ka EL direktiiviga. Nimelt EL

tasandil reguleerib tarbijavaidluste kohtuvälist lahendamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv 2013/11/EL vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ning antud direktiivi kohaselt on

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus mis tahes nimetust kandev alaliselt tegutsev üksus,

kes lahendab vaidlusi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust järgides ning kes on kantud

nimekirja kooskõlas artikli 20 lõikega 2. Direktiivi 2013/11/EL alusel on kõnealusesse

nimekirja kantud ka TTJA juures tegutsev tarbijavaidluste komisjon. Sellest tulenevalt on

vaidluste kohtuvälise lahendamise pädevus antud tarbijavaidluste komisjonile tervikuna, kuid

kuivõrd tegemist on minimaalselt harmoneeriva direktiiviga, ei reguleerita selles direktiivis

vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste sisemist regulatsiooni ega seda, kes komisjoni sees

20

mingit ülesannet täidab, vaid see pädevus on jäetud riigisiseseks korralduslikuks küsimuseks.

Lisaks on direktiivi kohaselt lubatud ka sellised vaidluste kohtuväliste lahendamised, mis

toimuvad liikmesriikide riiklike tarbijakaitseametite raames, kus vaidluste lahendamise eest

vastutavad riigiametnikud. Sellisel juhul tuleb riigiametnikke käsitleda nii tarbijate kui

kauplejate huvide esindajatena.

Eeltoodust lähtuvalt võimaldab direktiiv 2013/11/EL anda siseriiklikul tasandil pädevus

tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadile otsustada, millal jätta tarbija avaldus menetlusse

võtmata või menetlus lõpetada. Selle eelduseks on see, et need menetluse võtmata jätmise ja

lõpetamise alused on seaduse tasandil selgelt reguleeritud. Samuti teeb komisjoni sekretariaat

ka kehtiva regulatsiooni kohaselt asjaolude sisulist hindamist, sh pöördub vajadusel tarbija

poole ning palub sekretariaadi poolt määratud tähtaja jooksul avalduses olevad puudused

kõrvaldada (näiteks kui tarbija nõue kaupleja vastu ei ole piisavalt selge) – see nõuab aga

eelnevat sisulist tutvumist tarbija avaldusega.

Muudatuse eesmärk on suurendada tarbijavaidluste komisjoni töö tõhusust ja vältida

menetlusressursside kulutamist olukordades, kus on ilmne, et kohtuväline menetlus ei vii

vaidluse sisulise lahenduseni. Sellisteks juhtumiteks võivad olla näiteks olukorrad, kus tarbija

nõue on ilmselgelt õiguslikult alusetu või kui tarbija nõue on suunatud hüvele, mida komisjonil

ei ole pädevust määrata (näiteks moraalne kahju). Muudatus aitab tagada, et komisjon

keskendub nendele vaidlustele, mille osas on tegelik võimalus lahenduseni jõuda, hoides samal

ajal kinni direktiivis sätestatud põhimõtetest nagu menetluse kiirus, tõhusus ja läbipaistvus

Punktiga 6 tehakse muudatus TKS § 47 lõike 3 punktis 4 ning nähakse ette, et avaldust ei pea

võtma menetlusse siis, kui vaidlusaluse kauba või teenuse väärtus või tarbija nõude suurus on

alla 50 euro. Kehtivas korras on alampiiriks 30 eurot ja see on kehtinud juba üle kaheksa aasta.

Arvestades inflatsiooni, on nõude esitamise alampiiri tõstmine asjakohane ja vajalik.

Komisjonile jääb endiselt kaalutlusõigus ka alla 50 euro suuruste nõuete menetlemiseks, seda

näiteks juhul, kui vaidluse lahendamine on oluline praktika kujundamise seisukohast. Seega on

komisjon pädev lahendama ka väiksema summa (alla 50 euro) üle peetavat vaidlust, juhul kui

see on oluline paljude tarbijate õiguste seisukohast. Näiteks võib olla oluline lahendada vaidlus,

mis puudutab sideettevõtjate poolt tuhandetele tarbijatele saadetud arveid, ning kujundada

selles küsimuses tarbijaõiguslik praktika, vaatamata sellele, et konkreetsele tarbijale esitatud

arve võib olla väike. Komisjonis menetlemisele kuuluva nõude suurendamisel 30-lt eurolt 50-

le eurole väheneks menetluste arv (maksimaalselt 14%) ning seejuures ka ressurss ja koormus

nii ettevõtjatel, kes menetluses osalema peavad, kui ka sekretariaadil ja komisjoni esimehel, kes

kaebusi lahendavad ja menetlusi läbi viivad.

Punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks TKS § 47 lõike 4 esimene lause, mille kohaselt tarbija

avalduse menetlusse võtmata jätmise otsustab komisjoni esimees sekretariaadi ettepanekul.

Lause tunnistatakse kehtetuks, kuna komisjoni sekretariaadile antakse juurde pädevus jätta

tarbija avaldus menetlusse võtmata või menetlus lõpetada sama paragrahvi lõike 3 punktide 1–

4 alusel. Kehtiva regulatsiooni alusel otsustab seda komisjoni esimees sekretariaadi

ettepanekul.

Punktiga 8 muudetakse TKS § 51 lõiget 2 ja nähakse ette, et vaidlus vaadatakse läbi ja

lahendatakse kirjalikus menetluses ning et tarbija võib taotleda asja arutamist suulisel istungil.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib tarbija taotleda asja arutamist suulisel istungil ning

komisjonil puudub alus sellest keeldumiseks, kuigi menetluse käigus võib saada komisjonile

selgeks, et suuliseks istungiks vajadus puudub. Komisjoni esimees võib jätta tarbija taotluse

rahuldamata, kui vaidluse lahendamise ettevalmistamise käigus kogutud teabe ja tõendite alusel

21

on vaidluse asjaolud selged ja otsuse tegemine asjas on võimalik ilma suulise arutamiseta.

Sealjuures näitab tarbijavaidluste komisjoni praktika, et ligi 60% tarbijavaidlusasju

lahendatakse kirjalikus menetluses1 ja kui tarbija ongi taotlenud asja suulist arutamist, siis

sageli ei ilmu kaupleja istungile. Seetõttu võib eeldada, et kavandatav muudatus ei mõjuta

oluliselt komisjoni väljakujunenud praktikat.

Punktiga 9 jäetakse TKS § 51 lõikest 3 välja sõnad „kui tarbija on selleks soovi avaldanud

või“. Komisjoni esimehele jääb kaalutlusõigus korraldada istung, kui ta peab seda vajalikuks.

Punktiga 10 muudetakse TKS § 54 pealkirja ja jäetakse välja nõue tarbijavaidluste komisjoni

suulisi istungeid protokollida, kuna tänapäevased tehnilised abivahendid võimaldavad

komisjoni istungite arutelu salvestada, mistõttu puudub komisjoni sekretariaadil vajadus

koostada mahukaid protokolle.

Lisaks tehakse muudatus TKS § 54 lõikes 1 – kaotatakse ära komisjoni sekretariaadi kohustus

istungeid protokollida ja see asendatakse salvestamise kohustusega. Võrreldes kehtiva

seadusega jääb samaks see, et komisjoni esimees otsustab istungi salvestamise (kehtivas

regulatsioonis protokollimise) vajaduse üle olukorras, kus vaidlevad pooled istungil ei osale.

Punktiga 11 tunnistatakse kehtetuks TKS § 54 lõiked 11 (kohustuslikud andmed protokollis)

ja 2 (protokolli allkirjastamise kohustus), kuna eelnõuga kaotatakse ära tarbijavaidluste

komisjoni sekretariaadi kohustus protokolle koostada ning protokollide koostamine

asendatakse istungi salvestamisega. Kuna edaspidi komisjoni istungeid ei protokollita, vaid

need salvestatakse, siis kaob vajadus protokolle allkirjastada.

Punktiga 12 asendatakse TKS § 54 lõikes 3 sõna „protokolle“ sõnaga „salvestisi“. Muudatuse

tingib asjaolu, et uue regulatsiooni kohaselt poolte osavõtul toimuvaid komisjoni istungeid ei

protokollita, vaid need salvestatakse Microsoft Teamsi vahendusel, kuivõrd juba täna toimuvad

istungid üksnes kõnealuse rakenduse vahendusel.

Eelnõu §-ga 6 muudetakse tubakaseadust (TubS)

Muudatusega täiendatakse TubS § 22 lõikega 21, mille kohaselt tubakatoote ja tubakatootega

seonduva toote müügisaaliga müügikoht on kaupleja valduses olev selgelt eristatav ja piiritletud

ala, kuhu tarbija siseneb tehingu tegemiseks.

Tubakaseaduse muudatustega luuakse õigusselgust müügisaaliga müügikoha termini

defineerimise teel. Tubakaseadus keelab üldjuhul tubakatoodete müügi müügisaalita

müügikohas. Tegemist on tubakatoodete ja tubakatoodetega seonduvate toodete

jaemüügikohale kehtiva esemelise majandustegevuse nõudega, mida ei kohaldata vaid

müügikohtadest moodustuval marsruudil liikuvale, kauba jaemüügiks kohandatud sõidukile ja

kioskile. Müügisaaliga müügikoht on seaduses siiani defineerimata. Seetõttu on erinevate

müügikohtade seadusele vastavuse hindamine olnud ettevõtjate jaoks praktikas keerukas, eriti

just avalikke üritusi arvestades. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema

piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja

kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seetõttu on vaja müügisaaliga müügikoha termin

defineerida seaduse tasandil.

1 Tarbijavaidluste komisjoni 2024. a tegevusaruanne. Arvutivõrgus: Tarbijavaidluste komisjoni tegevusaruanne 2024 (9).pdf

22

Legaaldefinitsioonis on oluline esile tuua, et tegemist ei pea olema siseruumiga, vaid tegemist

võib olla ka alaga või piirkonnaga, mis aga peab olema ülejäänud ala või ruumiga võrreldes

selgelt piiritletud ja seega eristatav. Sealjuures on oluline, et tooted ega kaubamärgid ei oleks

nähtavad väljastpoolt seda ala (TubS § 22 lg 31 p 1). Alana võib sealjuures käsitleda ka telki

või muud ajutist lahendust, kui see täidab eelnimetatud tingimused. Kuna definitsiooni kohaselt

peab tarbijal olema võimalik siseneda selgelt eristatavale alale, ei ole võimalik kasutada

tubakatoodete müügiks põrandale asetatud riiulit või ratastega käru. Definitsiooni sõnastamisel

arvestati kehtiva praktikaga ja sooviti luua praegust olukorda kirjeldav definitsioon ning mitte

lisada täiendavaid piiranguid.

Õigusnormide selgus ja ühesemalt mõistetavus võimaldavad ettevõtjatel edaspidi paremini aru

saada müügisaaliga müügikoha nõude sisust. Defineerimine loob nii ettevõtjatele kui ka

järelevalveasutustele õiguskindlust normide rakendamisel.

Eelnõu §-ga 7 muudetakse turismiseadust (TurS)

Eelnõuga täiendatakse TurS § 151 lõiget 10 pärast sõna „väljastamist“ sõnadega „käesoleva

seaduse § 8 lõikes 3 nimetatud viisil”. Turismiseaduse § 151 lõige 10 kohustab reisiettevõtjat

edastama TTJA-le tagatise olemasolu tõendava dokumendi (allkirjastatud kindlustuspoliis,

pangagarantii) viivitamata pärast tagatise väljastamist. Tagatise dokumendi enese esitamise

viisi ei ole seni TurS-is reguleeritud. Muudatuse kohaselt saab tagatise dokumenti esitada

edaspidi üksnes majandustegevusregistri kaudu (Eesti teabevärava või notari kaudu), nagu

esitatakse majandustegevusteade. Kehtivad MSÜS ja TurS näevad ette, et reisiettevõtja esitab

majandustegevusteates andmed tagatise suuruse, kehtivuse alguskuupäeva ja lõpukuupäeva

ning tagatise väljastanud ettevõtja kohta. Kuna enamik tagatisi väljastatakse üheks aastaks, siis

peab reisiettevõtja tagatise andmeid registris uuendama pea iga aasta, tagamaks registriandmete

õigsuse. Tagatise dokumendi hõlpsaks esitamiseks on majandustegevusteates loodud võimalus

lisada see failina tagatise andmete juurde, kuid jätkuvalt kasutatakse ka võimalust esitada

tagatise dokument e-posti teel. Lihtsustamise ja menetluste kiirendamise eesmärgil nähakse

edaspidi ette, et ettevõtja esitab ka tagatise dokumendi(d) sama ühtse kanali kaudu. Muudatus

aitab tagada TTJA-s avalike ressursside tulemusliku ja efektiivse kasutuse, vähendades

koormust, mis kaasneb tagatisega seotud andmete ja dokumentide eri viisidel vastuvõtmise,

registreerimise ja nende vastavuse kontrollimisega.

Eelnõu §-ga 8 muudetakse väärismetalltoodete seadust (VMTS)

Punktiga 1 muudetakse volitusnormi, mille eesmärk on ajakohastada tooteohutuse valdkonnas

pädevuse ja volituste jaotus. Muudatusega viiakse sätted vastavusse kehtivas Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi põhimääruses sätestatud valitsemisalaga.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on muu hulgas tooteohutuse

korraldamine, mille alla kuulub ka väärismetalltoodete seadus. Seetõttu on pädevus määratud

nimetatud ministeeriumile ning ei ole vajalik täiendavalt viidata Vabariigi Valitsusele või tema

volitusel tegutsemisele.

Punktiga 2 muudetakse VMTS § 201 lõikeid 1–4. Paragrahvi 201 lõikes 1 tehakse muudatus,

mille järgi on nimemärgise registreering edaspidi tähtajatu ehk nimemärgis tuleb registreerida

üks kord.

Kehtiva korra järgi on registreering tähtajaline ja vajab iga kümne aasta tagant uuendamist, mis

tekitab nii ettevõtjatele kui ka TTJA-le juurde töökoormust. VMTS redaktsiooniga RT I,

30.04.2024, 14 tehtud muudatuste põhjendused on nimemärgise kümneaastase kehtivuse osas

23

aktuaalsuse kaotanud. Nimemärgise registreerimissüsteemi rakendamise järel on TTJA

hinnanud, et üleüldine kümneaastane periood ei loo sisulist lisandväärtust andmete ajakohasuse

tagamisel. Andmete ajakohasust on võimalik tagada vajaduspõhise järelevalve ja registri

haldustoimingute kaudu.

VMTS § 201 lõiget 2 muudetakse ja see sõnastatakse ümber nii, et edaspidi tuleb nimemärgise

registreeringule tähtaeg määrata ainult juhul, kui nimemärgise registreerimisel sissevedaja

esitatud sisseveetava väärismetalltoote valmistanud ettevõtja kirjalik nõusolek on tähtajaline.

Sellisel juhul tuleb lähtuda sisseveetava väärismetalltoote valmistanud ettevõtja kirjalikku

nõusolekusse märgitud tähtajast. Tegemist on kehtiva nõudega, mis VMTS-is säilitatakse.

VMTS § 201 lõikes 3 sätestatakse tingimused, mille täitmise korral tuleb tähtajalist

nimemärgise registreeringut pikendada. Pikendamine on võimalik juhul, kui:

1. sissevedaja on tasunud vastava riigilõivu ning

2. esitanud uue kirjaliku nõusoleku sisseveetava väärismetalltoote valmistanud ettevõtjalt.

Kirjeldatud tingimuste sätestamine tagab selguse ja läbipaistvuse sama paragrahvi lõikes 2

kirjeldatud tähtajalise registreeringu pikendamise protsessis ning välistab tõlgendamisruumi.

Varem kehtisid samad tingimused kõigi nimemärgiste pikendamisele, kuid kuna eelnõuga

muudetakse ilma kirjaliku nõusoleku kohustuseta nimemärgised tähtajatuks, siis kitsendatakse

tingimusi ainult eelnõukohases § 201 lõikes 2 kirjeldatud nimemärgistele.

VMTS § 201 lõikega 4 kitsendatakse TTJA-le nimemärgise registreeringu lõppemisest

teatamise kohustust ainult juhtudele, kui lõpeb kavandatud VMTS § 201 lõikes 2 kirjeldatud

kirjaliku nõusoleku kehtivusaeg. Muudatusega säilitatakse etteteatamise tähtaeg, milleks oli

vähemalt kaks kuud.

Muudatuse tegemisel on teadvustatud, et HÕNTE kohaselt tuleks võimalusel säilitada lõigete

senine järjestus, et hoida õigusselgust ja vältida viidete muutumist. Käesoleval juhul on aga

VMTS § 201 lõigete 2 ja 3 asukohad omavahel vahetatud normitehnilistel põhjustel, et säilitada

sätete loetavus peale nimemärgise tähtajatu registreerimise võimaluse lisamist.

Sätte ülesehituse sisulise järjekindluse loomiseks käsitletakse VMTS § 201 lõikes 2 esmalt

olukorda, kus nimemärgise registreering on tähtajaline – see on erand võrreldes üldreegliga,

mille kohaselt registreering kehtib tähtajatult. Alles seejärel reguleeritakse § 201 lõikes 3

tähtajalise registreeringu pikendamise korda. Selline ülesehitus vastab loogikale, kus esmalt

selgitatakse, millal ja kui kaua registreering kehtib, ning seejärel, kuidas seda pikendada saab.

Lisaks tuleb märkida, et Riigi Teataja andmetel ei ole VMTS § 201 sätete kohta varasemalt

tehtud ühtegi kohtulahendit, mistõttu lõigete järjekorra muutmine ei mõjuta kohtupraktika

jälgitavust ega too viidete osas katkemist. Säte on kehtinud lühikest aega, § 201 lisati

väärismetalltoodete seadusesse redaktsiooniga RT I, 30.04.2024, 14, mis jõustus 1. juulil 2025.

Punktiga 3 täiendatakse § 55 lõikega 7, mille kohaselt loetakse enne muudatuse jõustumist

registreeritud nimemärgised kehtivaks tähtajatult, välja arvatud juhul, kui registreering põhines

tähtajalisel kirjalikul nõusolekul. Lisatava sättega välditakse, et juba tähtajaliselt registreeritud

nimemärgised kaotaksid kehtivuse kehtivustähtaega lõpetava päeva saabumisega.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei ole kasutusele võetud uusi termineid.

24

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul on puutumust Euroopa Liidu õigusega. TKS-i tarbijavaidluste komisjoni (TVK)

puudutavad muudatused on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/11/EL

tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr

2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv). Siiski

on tegemist minimaalselt ühtlustava direktiiviga, mis tähendab, et direktiiviga kehtestatakse

minimaalsed nõuded vaidluste kohtuvälisele lahendamisele ning muus osas on liikmesriikidel

pädevus vaidluste kohtuväliste lahendamise üksuste töökorraldust riigisiseselt reguleerida.

Seega ei reguleeri kõnealune direktiiv muudatusi, mida kõnealuse eelnõuga kavandatakse. ESS-

i ja RLS-iga tehtavad muudatused on peamiselt riigisisese haldusmenetluse ja riigilõivude korra

täpsustused, mis ei ole vastuolus Euroopa elektroonilise side seadustiku (direktiiv (EL)

2018/1972) põhimõtetega. Halduskoormuse vähendamine on kooskõlas Euroopa Liidu parema

õigusloome põhimõtetega.

6. Seaduse mõjud

Eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju järgmistes valdkondades:

sotsiaalne mõju, majanduslik mõju, mõju regionaalarengule ning mõju riigiasutuste ja kohaliku

omavalitsuse korraldusele. Muid valdkondi eelnõuga kavandatavad muudatused ei mõjuta.

6.1. Alkoholiseadus

6.1.1. Kavandatav muudatus: lisatakse kohustus, et alkoholi hoidmisel ja ladustamisel

jaemüügis on lubatud seda teha vaid majandustegevusteates märgitud tegevuskohas,

mille puhul ei tohi olla tegemist eluruumiga.

Mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühm: alkoholi jaemüügiga tegelevad ettevõtjad.

Muudatuse tulemusel ei ole tõenäoline, et ettevõtjatele tekiks lisakulusid. Praegu peab alkoholi

jaemüüja majandustegevuse teates tegevuskohana märkima müügisaali (kaupluse või

toitlustusasutuse), kus võib alkoholi hoiustada. Pärast muudatuse jõustumist tuleb ettevõtjal

endiselt märkida alkoholi hoiustamise asukoht, milleks on müügisaal või muu hoiustamiskoht,

kuid see ei tohi olla eluruum. Muudatus mõjutab peamiselt e-kauplejaid, kes edaspidi ei pea

omama müügisaali ja saavad märkida alkoholi hoiustamise kohaks nt laoruumi. Ettevõtja jaoks

laienevad teatel esitatavad tegevuskohad laoruumiga, aga sisuliselt ei loo muudatus ettevõtjale

täiendavaid lisakohustusi.

6.1.2. Kavandatav muudatus: kaotatakse müügisaali nõue alkohoolse joogi jaemüügil e-

kaubanduses ja avalikul üritusel.

Mõju valdkond: mõju siseturvalisusele

Sihtrühm: PPA, elanikkond

Muudatuse tulemusel on tõenäoline, et alkohoolsete jookide müük e-kaubanduses mõnevõrra

suureneb. Avalikel üritustel alkoholi müügi kasv on aga vähetõenäoline, kuna ka praegu

müüakse alkoholi laatadel ja teistel sarnastel üritustel. Probleemseks on osutunud seadusesäte,

mis ühelt poolt justkui lubab avalikel üritustel alkoholi müüa, kuid teisalt keelab seda ilma

25

müügisaalita müügikohas. Kuna alkoholi müüakse avalikel üritustel juba praegu, ei ole

eelnõuga kavandatud muudatusel märkimisväärset mõju alkoholi tarbimisele. Võimalik, et

müügisaaliga müügikoha mõistermini täpsustamine toob kaasa selliste uute müügikohtade

lisandumise, kus soovitakse alkoholi pakkuda. Samas tuleb rõhutada, et vastavalt

korrakaitseseadusele on alkoholi tarbimine avalikus kohas endiselt keelatud ja seetõttu ei ole

ette näha PPA väljakutsete arvu märkimisväärset suurenemist. Samuti jääb kohalikele

omavalitsustele pädevus piirata alkoholimüügi kohti piirkonniti.

Mõju valdkond: rahvatervis

Sihtrühm: elanikkond

Alkoholiseaduse lihtsustamise ettepanekute mõju rahvatervisele on tõenäoliselt negatiivne, aga

mitte olulisel määral. Halduskoormuse vähendamine e-poe müügi tingimuste lihtsustamisega

tähendab paratamatult, et alkohol muutub tarbijatele kättesaadavamaks, mis võib suurendada

tarbimist. Tarbimise kasv või isegi püsimine kõrgel tasemel hoiab üleval tervisekahjude suurt

koormust: rohkem alkoholi toob kaasa rohkem haigusi, vigastusi ja surmajuhtumeid,

suurendades tervishoiusüsteemi koormat ja kulutusi. Praegu on alkohol Eestis küllaltki

laialdaselt kättesaadav ja alkoholi müüakse e-kaubanduse vahendusel. Muudatustega ei avata

uut alkoholimüügikanalit, vaid pigem leevendatakse praeguste kanalite tarbetuid tingimusi.

Seega ei tähenda uute e-poodide lisandumine, et tarbijate hulk suureneks. Alkoholi

kättesaadavust piirab endiselt öine kellaajaline piirang, mida eelnõus e-kaubandusega seoses

täpsustatakse, ning lisatakse nõue kontrollida e-poes enne tellimuse tegemist ostja täisealisust,

et piirata alaealistele alkoholi kättesaadavust. E-kaubanduses on spontaansete ostude tegemine

raskendatud, kuna ostu sooritades ei saa kaupa kohe kätte. Tihti saab kauba kätte alles mitme

päeva pärast ja seetõttu ei mõjuta muudatus oluliselt sõltuvuses olevate inimeste tarbimist.

Samas võib e-kaubanduse kaudu tehtud ostude korral olla alkohol lihtsamini kättesaadav

alaealistele, mistõttu sätestatakse tellimisel või üleandmisel täisealisuse kontroll e-identimise

kaudu. Samuti tuleb alaealistele kättesaadavuse vähendamiseks teha e-kauplejate ja

kättetoimetamise teenuse pakkujate hulgas täiendavat selgitustööd, et ettevõtjatele oleksid

alkoholi üleandmise reeglid, sh vastutus, selgemini arusaadavad.

Mõju valdkond: müügikohtade arv

Sihtrühm: alkoholi jaemüügiga tegelevad ettevõtted, e-kaubanduses tegutsevad e-poed

Praegu on majandustegevuse registris märgitud 642 müügikohta, mis tegelevad ka e-

kaubandusega. Kokku on majandustegevuse registris alkoholi jaemüügiga tegelevate

ettevõtjate arv ca 8900, sh üle 3500 jaekaubandusettevõtja ja üle 5300 jaekaubandusettevõtja.

Majandustegevuse registri andmed ei pruugi aga olla ajakohased ja osad ettevõtjad ei pruugi

enam tegutseda. Arvestades, et 2023. aastal moodustas kaugmüük hinnanguliselt 1,8% alkoholi

jaemüügist, mis võib küll muudatuse järel kasvada, aga arvestades alkoholi müügi erinevate

muude piirangutega, sh vanuse tuvastamine, ei ole plahvatuslik kasv tõenäoline. Eelnevast

tulenevalt võib järeldada, et e-kaubanduse osakaal alkoholi müügil on praegu küllaltki väike

ning ca 54,6 korda väiksem kui füüsiline müük ja ainult 7,21% alkoholi jaemüügi ettevõtjatest

tegeleb e-kaubandusega. Kavandatavate muudatustega võib kasvada müügikohtade arv e-

kaubanduses. Füüsilise müügisaali kaotamise nõue e-kaubanduses võib tuua turule uusi e-

poode ning võimaldab väiketootjatel müüa lihtsamini oma tooteid otse tarbijatele. See võib

suurendada registreeritud müügikohtade hulka ning võib teha alkoholi asukohapõhiselt

kättesaadavamaks. Müügisaali nõude muutmine legaliseerib olemasolevaid müügikohti,

peamiselt hooajalisi vabaõhutoitlustusasutusi, ning soodustab seeläbi hooajaliste ja

26

alternatiivsete müügivormide tegevust, parandades ettevõtjate tegutsemisvabadust, kuid

müügikohtade arvu plahvatuslikku kasvu tõenäoliseks siiski pidada ei saa. Kohalikud

omavalitsused säilitavad õiguse ja võimaluse piirangute seadmiseks, kui see peaks vajalikuks

osutuma. Seega sõltub müügikohtade arvu tegelik kujunemine tulevikus ka omavalitsuste

valmisolekust kasutada oma õigusi kehtestada piiranguid. Kuna taotletav mõju on formaalsuste

vähendamine ning ettevõtluse elavdamine, võib see tuua kaasa mõõduka müügikohtade arvu

kasvu ja seda eriti e-kaubanduses ning seeläbi suurendada rahvatervisele olevaid riske.

Mõju valdkond: erinevast soost tarbijad

Sihtrühm: täisealised mehed ja naised

Kavandatava muudatusega kaasnev mõju on väheoluline, kuivõrd alkoholi kättesaadavus ei

sõltu soolisest erinevusest ja alkoholimüügi tingimused kohalduvad nii meestele kui ka naistele

ühtmoodi. Tagasisides on toodud välja, et meeste seas on aastate arvestuses terviseriskiga

alkoholi tarvitajate osakaal vähenenud, kuid naiste seas on see suuresti stabiilsena püsinud.

Kuigi mehed tarvitavad alkoholi sagedamini kui naised, on pikaajalises võrdluses vähemalt

kord nädalas alkoholi tarvitavate meeste osakaal pigem vähenenud, naiste seas aga on vastav

näitaja märgatavalt suurenenud. Asjaomase muudatusega alkoholi kättesaadavus tõenäoliselt

mõnevõrra suureneb ning arvestada tuleb ka e-kaubanduse kasutuse suundumusi meeste ja

naiste seas. Kuivõrd reeglid rakenduvad mõlemale võrdselt, on raske prognoosida pikaajalist

kaasnevat naistele ja meestele erinevat mõju. E-kaubanduses on spontaansete ostude tegemine

raskendatud, kuna ostu sooritades ei saa kaupa kohe kätte. Tihti saab kauba kätte alles mitme

päeva pärast ja seetõttu ei mõjuta muudatus oluliselt sõltuvuses olevate inimeste tarbimist.

Mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühm: väikeettevõtjad, e-kaubanduse platvormid, avalike ürituste korraldajad

Kavandatav muudatus, mis võimaldab alkohoolsete jookide jaemüüki e-kaubanduses ja

avalikel üritustel ilma füüsilise müügisaalita, avaldab mõõdukat, kuid positiivset mõju Eesti

ettevõtluskeskkonnale. Majandustegevuse registris alkoholi jaemüügiga tegelevate ettevõtete

arv ca 8900, kellest 642 on märkinud müügikohaks e-kaubanduse. Muudatuse peamine eesmärk

on kõrvaldada seaduses seni eksisteerinud vastuolu, mis on tekitanud ettevõtjates segadust.

Ettevõtluse seisukohalt tähendab muudatus väikestele ja alustavatele ettevõtjatele olulist

leevendust. Füüsilise müügisaali nõude kaotamine eemaldab senise struktuurse takistuse, mis

on pidurdanud uute turuosaliste tekkimist. Väikeettevõtjad, kellel puudub võimalus pidada

eraldi kauplust saavad edaspidi tegutseda e-kanalis. Konkurentsikeskkond muutub muudatuse

tulemusel õiglasemaks, sest väikeettevõtjatele ja tootjatele antakse võimalus iseseisvalt ilma

suuremate poekettide toeta oma tooteid turustada. Seni kehtinud nõue andis olulise eelise

suurettevõtetele, kellel oli olemas vajalik infrastruktuur ning väikeettevõtjad olid kohustatud

nende käest riiuleid rentima. Nõude kaotamine võimaldab väiksematel tegijatel konkureerida

samadel alustel, mis omakorda suurendab turu avatust ja mitmekesisust. Maksutulude osas ei

saa prognoosida olulisi muutusi. Alkoholitarbimise üldine tase ei sõltu otseselt müügikanalist,

vaid pigem tarbijate ostujõust ja aktsiisipoliitikast. Samas võib muudatus tuua kaasa mõningast

lisalaekumist, kui seni hallis alas olnud müük muutub ametlikuks või kui e-kaubanduse osakaal

alkoholi jaemüügis kasvab, sest kaob ära vajadus fiktiivsete müügisaalide järele. 2023. aastal

moodustas kaugmüük hinnanguliselt 1,8% alkoholi jaemüügist, mis võib muudatuse järel

kasvada. Muudatusega toetatakse ka järelevalvet, mis tähendab, et TTJA saab keskenduda

sisulistele rikkumistele, nagu müügipiirangute mittejärgimine, sh e-kaubanduses, selle asemel

27

et kontrollida formaalseid nõudeid nagu müügisaali olemasolu, ning ei pea keskenduma

fiktiivsete müügikohtade kontrollile.

Mõju valdkond: mõju regionaalarengule

Sihtrühm: maapiirkondade alkoholitootjad kohalike ürituste, laatade ja festivalide korraldajad

Muudatuse mõju võib pidada väheoluliseks, kuid positiivseks. See loob õigusselguse, et

alkohoolse joogi jaemüük on avalikel üritustel, sealhulgas laatadel ja festivalidel, lubatud ka

ilma püsiva müügisaali olemasoluta. Muudatus mõjutab nii suuremaid kui ka väiksemaid

alkoholitootjaid. Selleks, et väiketootjal oleks võimalik alkoholi avalikult müüa, on ettevõtja

kohustatud rentima müügipinna või riiuli kaupluselt, mis tegeleb alkoholi müügiga. Nõuete

lihtsustamise tagajärjel võib suuremate toidukettide ja alkoholikaupluste osakaal müügil

väheneda ning seetõttu ka nende saadav tulu, sest kõik väiketootjad ei ole kohustatud enam

nendelt rentima riiulit, et oma tooteid müüa.

Mõju valdkond: riigiasutused

Sihtrühm: TTJA

Muudatuse mõju TTJA-le on oluline. See vähendab mõnevõrra töökoormus kuna kaob vajadus

menetleda näilisi poode (nt laoruumides või olematu lahtiolekuajaga), mis on loodud üksnes

seaduses oleva nõude täitmiseks. Füüsilise müügisaali olemasolu ei ole hõlbustanud e-

kaubanduse müügitehingute kontrollimist, kuna veebimüügi üle on tulnud teha eraldi

järelevalvet ning TTJA-s on järelevalvetegevuseks eraldatud kokku 0,75% kahe inimese

täiskoormusest. Kuna ettevõtjatel kaob vajadus pidada fiktiivseid poode alkoholi jaemüügiks

e-kaubanduses, võib eeldada, et paljud sellised müügikohad suletakse, kuna nende pidamine on

olnud lisakulu olenemata lahtiolekuaja piiratusest. Selle tulemusel väheneb TTJA poolt

kontrollitavate müügikohtade arv mõnevõrra.

Alkoholiseaduse § 23 lõike 2 p 1 kohaselt majandustegevuseteates esitatakse lisaks

majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule järgmised andmed, mis punkti 1

kohaselt on tegevuskoht või tegevuskohad (tegevuskoha määrang, nimi, e-kaubanduse korral

veebilehe aadress). Seega on oodata mõningast majandustegevuse registri teavituste arvu

kasvu, kuna e-poodi pidavad ettevõtjad peavad vastava teavituse esitama. Selliste teavituste

arvu kasv on aga eelduslikult ühekordne. Alkohoolse joogi iseseisvalt e-kaubanduses müümise

lubamise järel võib eeldada selle tegevusvormi populaarsuse mõningast kasvu. Edaspidi võib

piirangu kadumise tõttu eeldada toodete mõningast suuremat müüki e-kaubanduse kaudu, mis

järelevalveasutustele tähendab laiemat kontrollitavate ringi. Kuna e-kaubanduses müümine on

ka praegu lubatud, ei ole siiski alust prognoosida plahvatuslikku kasvu. Erinevalt kauplusest

või toitlustusettevõttest saab e-kaubanduse puhul paljude nõuete täitmist kontrollida ka

toiminguid kohapeal tegemata, mistõttu on järelevalvetoimingute tegemine lihtsam, kiirem ja

ajaliselt paindlikum nii korrakaitseorganile kui ka ettevõtjale. Kogumis võib järelevalvatavate

e-kaubanduse müügikohtade arvu suurenemist tasakaalustada mõnegi füüsilise müügikoha

kadumine, millest tulenevalt ei ole ette näha ebasoovitava mõjuna alkoholitarbimisega seotud

probleemide süvenemist. Seetõttu võib eeldada, et järelevalveasutused ei vaja muudatuse tõttu

lisaressurssi, vaid eelkõige võib muudatus mõjutada mõningal määral juba tehtavate toimingute

iseloomu ja ressurss minna ühelt toimingult teisele.

6.1.3. Kavandatav muudatus: kaotatakse kassaaparaadi nõue ning sätestatakse, et

alkohoolse joogi jaemüük kaupluses ja toitlustusettevõttes on lubatud, kui kellaaja

28

täpsusega fikseeritakse elektroonselt iga alkohoolse joogi jaemüügi tehing ja tehingutest

moodustub muutmatu süsteemne kirje.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: alkoholi jaemüügiga tegelevad ettevõtted

Mõju võib pidada väheoluliseks, kuid positiivseks. Kassaaparaadi nõude kaotamine vähendab

ettevõtjate halduskoormust ja kulusid, eriti väiksemate müügikohtade puhul, kus kassaaparaadi

soetamine ja ülalpidamine on olnud ebamõistlikult koormav. Oluline on, et puuduvad

konkreetsed nõuded kassaaparaadile ning sõnasõnalise tõlgenduse kohaselt on kassaaparaat

spetsiaalne seade rahaliste arvelduste tegemiseks kassas. Sellisest tõlgendusest lähtuvalt ei

sobiks kassaaparaadiks nt tahvelarvuti, mis võib sobiva tarkvaralise lahenduse puhul olla piisav

nõuete täitmiseks. Muudatusega jääb ettevõtjale vabadus valida sobiv tehniline lahendus

müügitehingute salvestamiseks, mis toetab ka innovatsiooni. Regulatsioon muutub

tehnoloogianeutraalseks, rõhutades tulemuse olulisust – tehingu andmete fikseerimist, mitte

konkreetse seadme kasutamist. Ettevõtjatele ei kaasne kohustust kassaaparaadist vabaneda ja

ettevõtjad võivad jätkata olemasoleva kassaaparaadi kasutamist, eeldusel, et sellega on

võimalik fikseerida vajaminevad andmed kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: TTJA, kohalikud omavalitsused

Mõju võib pidada väheoluliseks, kuid positiivseks. Seni kehtiva seaduse kohaselt on ettevõtjal

kohustus omada kassaaparaati. Samas on järelevalve seisukohalt eelkõige tähtis tehingu aja

fikseerimine kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Edaspidi ei pea järelevalve korras

eraldi tuvastama, kas ettevõtja kasutatav süsteem on käsitatav kassaaparaadina või muu

süsteemi kasutamine kassaaparaadi nõude täitmata jätmise tõttu korrarikkumine.

Alkoholiseaduse § 49 lõike 1 kohaselt teostab riikliku järelevalvet alkoholiseaduse ja selle

alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.

Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt riiklikku järelevalvet alkohoolse joogi jaemüügiga

seonduvate nõuete täitmise ning alkohoolse joogi tarbimise piirangute järgimise üle teostab

oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus. Seega on alkoholiseaduse kohaselt tegemist

kohati kattuvate pädevustega pannes järelevalvekohustused mitmele erinevale asutusele. Antud

probleem on leidmas laiemat käsitlust STAD töögrupis, mille käigus tehtud õigusanalüüsi

tulemustel sätestatakse riikliku järelevalve osas olulisemalt selgemad reeglid. TTJA-s teostab

riikliku järelevalvet alkoholiseadusest tulenevate nõuete täitmiseks kaks ametnikku, kellest üks

panustab ressurssi 0,5 ja teine 0,25 koormusega. Sellest tulenevalt on ressursikasutus

järelevalveks küllaltki piiratud.

6.1.4. Kavandatav muudatus: sätestatakse, et alkohoolse joogi valduse üleandmisel peab

senine valdaja tuvastama valduse omandaja vanuse kas isikut tõendava dokumendi alusel

või kõrge usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi vahendiga, välja arvatud

juhul, kui isik on ilmselgelt täisealine või tema isik on senisele valdajale teada. Lisaks

sellele sätestatakse vanuse kontrolli kohustus e-kaubanduses.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju, sealhulgas demograafiline mõju

Sihtrühm: tarbijad, alkoholi jaekaubanduses müüvad ettevõtted (ca 8900 ettevõtjat), üldsus.

29

Mõju võib pidada väheoluliseks, kuid positiivseks. E-identimise võimaldamine loob täiendava

turvalise kanali vanuse kontrolliks, mis on eriti oluline e-kaubanduses ja kontaktivabas müügis.

See suurendab innovatsiooni ning tarbija jaoks kiirust ja mugavust, eesmärgiga tagada kontroll,

et alaealisele ei müüdaks alkoholi. Täiendav kohustus, millega lisatakse vanuse kontrolli

kohustus e-kaubanduses tagab turvalisema keskkonna, sest e-kaubanduse kaudu alkoholile

juurdepääs on raskendatud ning seeläbi vähendab alkoholi alaealiste kätte jõudmist. Ettevõtjad,

kes tegelevad alkoholi e-kaubandusega peavad veenduma, et alkoholi kättetoimetamisel

jaekaubanduses kasutades kullerteenust kasutatakse e-identimise vahendit, mis tagab kontrolli

omandaja vanuse üle, vastasel korral on vajalik e-identimine nii e-poes, kui ka üleandmisel.

Seega tugevneb alaealiste kaitse võrreldes täna kehtiva korraga. Väheneb risk noortele, kes e-

poe kaudu alkoholi proovivad hankida, mis omakorda aitab ennetada alaealiste alkoholi

tarvitamisest tulenevaid kahjusid. Täisealistele Eesti elanikele ei keela see muudatus alkoholi

e-poest ostmist, kuid lisab ostuprotsessi täiendava sammu vanuse kontrollimiseks. See võib

mõnevõrra vähendada e-ostlemise mugavust, kuna ostja peab kasutama ID-kaarti, Mobiil-ID-d

või Smart-ID-d või läbima isikusamasuse kontrolli kauba kättesaamisel, mis on täiendav

toiming. Ühtlasi ühtlustab see e-poes alkoholi müügi tingimused tavakaupluste omadega, kus

vanusekontroll on tavapärane, ning edendab vastutustundlikku müügikultuuri. Sotsiaalselt võib

oodata, et alaealiste alkoholi tarbimine ja sellega seotud probleemid vähenevad, kui e-kanalite

kaudu on alkoholi kättesaadavus rangemalt piiratud.

Mõju valdkond: mõju järelevalvele

Sihtrühm: järelevalveasutused (TTJA ja PPA)

TTJA-l on alkoholiseaduse kohaselt kohustus teostada riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse

ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle, v.a teatud erisused. E-kaubanduse

osas jääb TTJA peamiseks järelevalveasutuseks, mis kontrollib nõuete täitmist. Samuti

kontrollib TTJA, kas e-poodides kasutatakse e-identimise vahendeid. Halduskoormuse

märkimisväärset tõusu oodata siiski ei ole, sest ka täna eksisteerivad e-poed, mille üle TTJA

järelevalvet teostab. Samuti peab TTJA hetkel kontrollima erinevaid fiktiivseid müügisaale,

mis võimaldavad legaliseerida e-kaubandust kehtiva seaduse kohaselt olukorras, kus ettevõttel

ei ole olemasolevat müügisaali. PPA osas ei ole samuti oodata märkimisväärset

halduskoormuse tõusu, sest e-poodidest alkoholi müük toimub ka täna. Seadusemuudatus

suurendab mõnevõrra e-poodide arvu, aga siiski moodustab alkoholi kaugmüük täna üksnes

1,8% kogu müüdavast alkoholist.

Mõju valdkond: kodanikele

Sihtrühm: isikud, kes ostavad alkoholi jaekaubandusest

Täiendava kohustuse lisamine ühest küljest on positiivne, sest see suurendab turvalisust, et

alaealistel puudub võimalus alkoholi kergeks omandamiseks e-kaubanduse vahendusel.

Alkoholi tellimisel väheneb mõnevõrra mugavus, sest lisaks tellimuse vormistamisel kulub

isikutel ka aeg e-identimiseks, mis võib toimuda nii e-poes, kui ka hiljem tellimuse

vastuvõtmisel (sõltuvalt, kas kasutatakse kullerteenust või mitte).

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: alkoholi jaemüüjad, sh e-kaubanduses

30

Mõju võib pidada väheoluliseks, kuid positiivseks. Muudatus võimaldab müüjatel valida

vanuse tuvastamiseks sobiv tehniline lahendus, sealhulgas Smart-ID ja Mobiil-ID, mis

vähendab vajadust kontrollida füüsilist dokumenti. Samas võib see tähendada vajadust

investeerida uutesse süsteemidesse, mis võib olla koormav väiksematele ettevõtjatele. Kuna

uute süsteemide loomise kohustust ei ole ja see on ettevõtja vaba valik, kas võtta uusi süsteeme

kasutusele, siis majanduslikult kahjulik mõju ettevõtja jaoks puudub. Säilib siiski võimalus, et

antud nõue annab mõnele ettevõttele konkurentsieelise. Erinevate vanuse tuvastamise

vahendite kasutuselevõtt sisaldab täiendavaid kulutusi ettevõtjate jaoks. Olukorras, kus

väiksemad ettevõtjad ei pruugi selliseid kulutusi olla suutlikud tegema või ei soovi neid teha

võib tarbija eelistada ettevõtteid, kes on vanuse tuvastamise mugavamaks teinud. Sellest

tulenevalt võivad osad väikeettevõtjad sattuda halvemasse positsiooni võrreldes suurematega,

kellel on rohkem ressursse arengutegevusse panustada. Ettevõtja võib ka edaspidi tuvastada

isiku vanuse, paludes ostjal esitada isikut tõendav dokument, aga mitte e-kaubanduses. See, kas

ja milliseid muid tehnilisi lahendusi ettevõtja tarbijale vanuse tuvastamiseks pakub, on ettevõtja

valida, v.a e-kaubanduse puhul, kus alkohoolse joogi ostja vanust saabki enne tehingu tegemist

või kauba tarbijale üleandmist (nt väljastades pakiautomaadi kaudu) kontrollida vaid tehnilise

lahenduse abil e-identimise korras. Sellised tehnilised lahendused on siiski küllaltki kulukad

ülalpidamise ja integratsiooni osas. Ettevõtjad on sunnitud tegema erinevaid kulutusi e-poodide

arenduseks ja teatud olukordades võtma kasutusele täiesti uued lahendused. Andmaks selgemat

ülevaadet kulutuste osas, mis kaasnevad e-identimise vahendite kasutuselevõtuga ettevõtja

jaoks, siis täna on võimalus kasutada SK ID Solutions poolt pakutavaid Smart-ID ja

Authentigate lahendusi, millest eelistatud on viimane, sest see tagab üksnes vanusekontrolli

võimaluse ilma täiendavate ebavajalike isikuandmete edastamisega. Tehniline teostus väikese

ettevõtte jaoks võib võtta paarist päevast kuni paari nädalani, sõltuvalt sellest, kas on olemas

arendaja või IT-ettevõte, kes tehnilist lahendust pakub. Smart-ID kasutamisega ei kaasne

esmakordseid liitumistasusid ning tegemist on tehingupõhise teenusega, mille kuutasu algab 55

eurost. Oluline on seejuures, et iga tehingu pealt tuleb tasuda vastav summa ning kuutasu on

seetõttu muutuv. Antud näite puhul katab 55 eurot üksnes 550 tehingut, mis on elujõulise

ettevõtte jaoks küllaltki väike tehingute arv. Authentigate lahendus, mis on loodud lisaks muule,

sh vanuse kontrolliks, toetab erinevaid autentimisvahendeid nagu Smart-ID, mobiili-ID ja ID

kaart, kuid ei võimalda digiallkirjastamist. Teenusega ei kaasne esmakordseid liitumistasusid,

aga teenus on siiski kuumaksepõhine. Summad algavad 29 eurost kuus, kattes kuni 100 tehingut

ning iga lisatehing maksab täiendava 0,29 eurot. Integratsiooni osas on oluline välja tuua, et

puuduvad ametlikud plugin-id ehk puudub integratsiooni võimalus osade populaarsete e-

poodide platvormide jaoks (nt Shopify, Wix, Squarespace, Bluehost). Kui ettevõtja kasutab

ühte nendest võimalustest tähendab see täiesti uue e-poe loomist, mis suurendab kulusid veelgi.

Seega tegemist on ettevõtja jaoks kuluka teenusega ning kuigi kodulehekülje arendus võib olla

ühekordne investeering teenuse kasutuselevõtuks, siis tuleb ettevõtjal jääda tasuma kasutamise

eest kuumaksepõhist tasu.

6.2. Elektroonilise side seadus

6.2.1. Kavandatav muudatus: tarbetu aruandluse vähendamine.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: sideturul tegutsevad ettevõtjad

Tarbetu aruandluse vähendamine toob kaasa positiivse mõju sideteenuse osutajatele.

Sideteenuse osutajaid, kelle osas aruandlust koostatakse on 34. Praegu küsib TTJA

aruandluseks ettevõtjatelt pidevalt andmeid nende tegevuse kohta. See kohustus tekitab

31

ettevõtjatele nii otseseid kui ka kaudseid kulusid, kuna nõuab tööaega andmete kogumiseks,

töötlemiseks, kontrollimiseks ja edastamiseks. Aruandluskohustuse muutmine aastapõhiseks

vähendab oluliselt ettevõtjate halduskoormust. Andmete kogumise ja esitamise sageduse

vähenemine vabastab ettevõtjate ressursse, mida saab suunata põhitegevuse arendamisse,

näiteks teenuste kvaliteedi parandamisse, innovatsiooni või klienditeenindusse.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: TTJA, Justiits- ja Digiministeerium

TTJA jaoks väheneb andmete kogumise, süstematiseerimise, analüüsimise ja säilitamisega

seotud töömaht. Kvartaliaruannete koostamise ja esitamise kohustuse kaotamine ettevõtjatel

võimaldab TTJA-l oma ressurssi tõhusamalt kasutada. Vabanenud ressurssi on võimalik

suunata olulisemate ja sisulisemate ülesannete täitmisse. TTJA saab keskenduda põhjalikumale

iga-aastasele turuülevaatele, mis annab pikaajalistest trendidest parema pildi kui sagedased,

kuid pealiskaudsemad kvartaliaruanded. See on kooskõlas praktikaga, mis on näidanud, et

sideteenuste turul ei toimu ühes kvartalis sedavõrd olulisi muutusi, mis nõuaksid pidevat

detailset aruandlust.

Ka Justiits- ja Digiministeeriumi töökoormus väheneb, kuna kvartaliülevaadete vastuvõtmise,

läbitöötamise ja arhiveerimise kohustus kaob.

Justiits- ja Digiministeerium saab vabanenud ressurssi tõhusamalt kasutada valdkonna

strateegiliste küsimustega tegelemiseks, selle asemel et töödelda sagedasi, kuid

väheinformatiivseid aruandeid. Samas saab Justiits- ja Digiministeerium siiski tutvuda

aastapõhiste aruannetega, mis annavad põhjalikuma turuülevaate ning peegeldavad

efektiivsemalt turu pikaajalisi arengusuundi.

6.2.2. Kavandatav muudatus: pikendatakse raadioamatööri tööloa kehtivuseaega viie

aasta pealt kümne aasta peale.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: raadioamatööri tööloa taotlejad

Raadioamatööri tööloa kehtivusaja pikendamine kümnele aastale avaldab positiivset mõju loa

omanikele ja uutele taotlejatele. Raadioamatööri töölube omavad suurusjärgus 700 isikut. Mõju

on peamiselt seotud halduskoormuse vähenemisega. Loaomanikud ei pea enam iga viie aasta

tagant taotlust esitama, dokumente täitma ja tegema muid kaasnevaid tegevusi. Pikem

kehtivusaeg annab raadioamatööridele suurema kindlustunde ja stabiilsuse. Väheneb oht, et loa

pikendamine ununeb ja tegevus katkeb. Arvestades, et riigilõivu määr on jätkuvalt madal, ei

ole tõenäoline ega eeldatav, et raadioamatööri tööloa taotlejatele tekitaks muudatus

tegutsemisel takistusi.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: TTJA

TTJA-s on raadioamatööri töölubadele määratud 0,23 ametikohta (FTE). Tööloa kehtivusaja

pikendamine vähendab otseselt ja püsivalt TTJA menetletavate pikendamistaotluste arvu. Pikas

perspektiivis väheneb esitatavate pikendamistaotluste hulk ligikaudu poole võrra, mis toob

32

kaasa olulise töökoormuse languse. Töökoormuse vähenemisest vabanevat ressurssi – nii

tööaega kui ka sellega seotud kulusid – saab TTJA suunata teistesse olulistesse ülesannetesse.

6.2.3. Kavandatav muudatus: ühtlustatakse raadio- ja sagedusloa kehtivusajad ja

taotlemise protsess.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: raadiosagedustel tegutsevad raadioteenuse osutajad

Raadio- ja sagedusloa kehtivusaegade ühtlustamine avaldab raadiosagedustel tegutsevatele

raadioteenuse osutajatele olulist positiivset mõju. Raadiosagedustel tegutsevatele raadioteenuse

osutajaid 15. Erineva kehtivusajaga lubade haldamine on ettevõtjate jaoks ebaefektiivne ja

tekitab asjatut bürokraatiat. Lubade kehtivusaegade sünkroniseerimine vähendab

administratiivset segadust ja kulusid. Ühtlustatud ja pikemad lubade kehtivusajad annavad

ettevõtjatele stabiilsema tegevuskeskkonna. See on eriti oluline kapitalimahukate

investeeringute tegemisel, kuna ettevõtja saab kindel olla, et tema tegevuseks vajalikud load

kehtivad prognoositava ja piisavalt pika perioodi vältel. Ettevõtjad ei pea enam pidama

arvestust lubade erinevate tähtaegade üle ja esitama pikendamistaotlusi eri aegadel.

Muudatusega kaotatakse võimalus taotleda sagedusluba raadioteenuse osutaja eest tema

programmi edastamiseks, kuivõrd antud võimalust ei ole ettevõtjad praktikas soovinud

kasutada. Kirjeldatud võimaluse kasutamine oleks nii taotlemise, tegevusala vastutuse kui

teenuseosutajate vaheliste muude lepete näol ebamõistlikult keeruline. Lubade haldamine

muutub lihtsamaks. Lubade üheaegne pikendamine võimaldab ettevõtjal planeerida oma

tegevust ja eelarvet efektiivsemalt. Muudatus on seotud riigilõivuseaduses kavandatava

muudatusega, millega kehtestatakse proportsionaalse riigilõivusüsteem raadioteenuse

sageduslubadele. Riigilõivuseaduse muudatused arvestavad pikemate võimalike sageduslubade

kehtivusajaga. Riigilõiv üldjoones ettevõtjale kallimaks ei muutu. Samuti võimaldavad

muudatused ettevõtjatel jätkuvalt taotleda ja tasuda lühema sagedusloa eest, millisel juhul

ettevõtjale muudatusi ei esine.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: TTJA

TTJA-s on raadiolubadele määratud 0,75 ametikohta (FTE) ja raadiolubade alusel antud

sageduslubadele 0,25 ametikohta (FTE). Muudatusel on positiivne mõju TTJA töökorraldusele.

Erineva kehtivusajaga lubade menetlemine on killustatud ja ressursimahukas tegevus. Lubade

kehtivusaegade ühtlustamine võimaldab TTJA-l oma tööd paremini planeerida ja muuta see

süsteemsemaks. Selle asemel, et käsitleda sama ettevõtja erinevaid lubasid eri aegadel, saab

neid menetleda koos, mis säästab oluliselt tööaega.

6.2.4. Kavandatav muudatus: majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus „Tehnilise

Järelevalve Ameti tehnilise järelevalve teostamise statsionaarsete seadmete paiknemise

piirkonnad“ tunnistatakse kehtetuks.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: raadiosagedusi kasutavad ettevõtjad

33

Raadiosagedusi kasutavad hinnanguliselt üheaegselt 700 ettevõtet. Määruse ja selle aluseks

olevate seadusesätete kehtetuks tunnistamisel on majandusele otsene positiivne mõju. Kehtiv

regulatsioon takistab sagedusloa andmist teatud geograafilistes piirkondades, mis piirab

ettevõtjate vabadust paigaldada oma saatjaid tehniliselt ja majanduslikult kõige

otstarbekamatesse asukohtadesse. Selle piirangu kaotamine suurendab paindlikkust ja

soodustab investeeringuid. Regulatsiooni lihtsustamine muudab sageduslubade taotlemise

protsessi ettevõtjate jaoks läbipaistvamaks ja arusaadavamaks.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: TTJA

Sageduslubadele on TTJA-s kokku määratud 3,50 ametikohta (FTE). Muudatusel on positiivne

mõju TTJA töökorraldusele, kuna see kaotab ühe sagedusloa andmisest keeldumise aluse ning

sellega seotud menetlustoimingud. TTJA ei pea sagedusloa taotluste menetlemisel enam

kontrollima, kas kavandatav saatja asub monitooringujaama kaitsepiirkonnas. See muudab

lubade menetlemise kiiremaks ja vähem bürokraatlikuks. Aegunud ja tehnoloogia arengule

jalgu jäänud piirangute kaotamine on osa heast haldustavast. See viib õigusruumi vastavusse

tänapäeva tehnoloogilise reaalsusega, kus monitooringuseadmed on piisavalt häirekindlad.

6.2.5. Kavandatav muudatus: tarbetu dokumentatsiooni vähendamine ja õigusselguse

loomine.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: sideturul tegutsevad ettevõtjad

Ettevõtjaid, keda muudatused puudutavad on hinnanguliselt 700. Kavandatavatel muudatustel

on sideturul tegutsevatele ettevõtjatele selge ja üheselt positiivne mõju. Need muudatused

vähendavad bürokraatiat, suurendavad tegevusvabadust ning muudavad õigusruumi selgemaks

ja paindlikumaks. Kuigi iga üksik muudatus võib tunduda väiksena, on muudatuste kogumõju

halduskoormuse vähendamise näol märgatav. Ettevõtja ei pea enam esitama selliseid

dokumente, mis on riigiasutuse enda andmebaasis olemas. See kaotab ära sisutühja

protseduurilise sammu, säästes ettevõtja aega ja ressurssi, mida saab kasutada põhitegevuseks.

Vormide kaotamine sagedusõiguste üleandmisel tähendab, et ettevõtjad saavad esitada teateid

ja taotlusi vabas vormis, mis vastab seaduses nõutud sisule. Sagedusõiguste üleandmise korda

sätestava määruse kehtetuks tunnistamine lihtsustab oluliselt protsessi mõistmist. Regulatsiooni

lihtsustamine annab ettevõtjatele rohkem paindlikkust oma äriprotsesside korraldamisel.

Aegunud tehniliste kriteeriumite kaotamine vabastab ettevõtjad kohustusest järgida

regulatsiooni, mis ei vasta enam tänapäeva tehnoloogilisele reaalsusele. See annab neile

vabaduse lähtuda oma tegevuses kehtivatest standarditest ja parimast praktikast. Ebavajalike ja

aegunud õigusaktide (määrused, vorminõuded) kehtetuks tunnistamine ja sõnastuse

uuendamine muudab õigusruumi selgemaks ja arusaadavamaks. Ajakohane õigusruum on

stabiilse ja prognoositava ärikeskkonna oluline osa.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: TTJA

TTJA-s on sideettevõtjate aruandlusele määratud 0,2 ametikohta (FTE). Muudatuste kogumõju

TTJA töökorraldusele on positiivne. Muudatused optimeerivad TTJA sisemisi tööprotsesse,

34

vähendavad bürokraatiat ja annavad otsuste tegemiseks selgema õigusliku aluse. Kõige otsesem

mõju on sagedusloa menetluse muutmisel. Selle asemel, et hallata taotlejate saadetud

dokumente (raadiolube), mida TTJA ise väljastab, saab TTJA teha kiire ja usaldusväärse

kontrolli omaenda andmebaasist. See asendab ebaloogilise ja aeganõudva protseduuri tõhusa

sisemise kontrolliga. Aegunud tehnilise kriteeriumi kaotamine vabastab TTJA kohustusest

rakendada praktikas kasutut õigusnormi. Loobumine kohustuslikest vormidest ja eraldi

määrusest sageduskasutusõiguse üleandmisel vähendab TTJA töökoormust. Kaob vajadus

vorme hallata ja uuendada.

Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud

Sihtrühm: üldsus, side- ja meediateenuste tarbijad

Otsene sotsiaalne mõju on väike, kuid kaudselt aitab õigusruumi korrastamine kaasa

stabiilsemale ja prognoositavamale teenuse osutamisele. Kavandatavate muudatuste sotsiaalne

mõju on peamiselt pikaajaline, avaldudes läbi tõhusama riigihalduse ja paremini toimiva turu.

Kiirem ja sujuvam asjaajamine riigiga võib soodustada uute teenuste turule toomist või

olemasolevate laiendamist, mis rikastab tarbijate valikuvõimalusi. Efektiivsemalt tegutsev

TTJA suudab paremini täita oma põhiülesandeid, näiteks teha turujärelevalvet ja lahendada

raadiohäiretega seotud probleeme, mis tagab tarbijatele kvaliteetsema ja stabiilsema teenuse.

6.3. Lõhkematerjaliseadus

6.3.1. Kavandatav muudatus: lõhkematerjali veoloa kohustuse kaotamine riigisiseste

vedude korral. Eesti territooriumi piires lõhkematerjali vedamise korral asendatakse

loakohustus teatamiskohustusega.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: lõhkematerjali käitlevad ettevõtjad

Majandustegevuse registri kohaselt on Eestis 14 ettevõtjat, kellele on väljastatud lõhkematerjali

käitlemise tegevusluba. Seoses kaitsetööstuse arenguga on oodata lõhkematerjali käitlevate

ettevõtjate arvu mõningast suurenemist. Veoloa kohustuse kaotamine riigisiseste vedude korral

on valdkonnas tegutsevatele ettevõtjatele soodsa mõjuga, kuna vähendatakse halduskoormust

ning lõhkematerjali riigisisene vedu muutub oluliselt paindlikumaks. Kuna veoloal märgitakse

vedaja andmed, lõhkematerjali andmed tootepõhiselt ja ka marsruut ning veoluba väljastatakse

kuni kaheks aastaks, tähendas veoloal märgitud oluliste asjaolude muutumine (näiteks toodete

lisandumine) varem uue veoloa taotlemist, millega kaasnes ka riigilõiv summas 130 eurot.

Seejuures veoloa menetlusaeg on üldjuhul 6–10 tööpäeva. Praktikas on ettevõtjatel väga

keeruline kõiki veotingimusi kaheks aastaks ette ennustada. Teatise puhul ei pea muudatuste

järel enam loamenetlust läbima ja ettevõtjad saavad veetavaid tooteid ja kaasatud

koostööpartnereid paindlikumalt vahetada. Menetlusvorm ettevõtja jaoks ei muutu. Ka praegu

kehtivaid veolubasid menetletakse e-kirja teel. PPA töötab ettevõtjale välja selged juhised, et

veo teatised sisaldaksid vajalikku informatsiooni ja PPA ei peaks ettevõtjat koormama andmete

täpsustamisel. Kuna riigisiseseid veolube taotletakse aastas kümmekond, on otsene mõju

ettevõtjate halduskoormusele mõõdukas ja finantsmõju riigilõivu näol väheoluline, kuid

paindlikkuse lisamine soodustab oluliselt konkurentsi ja aktiivset majandustegevust.

Mõju valdkond: riigivalitsemine

35

Sihtrühm: TTJA, PPA, Kaitsepolitseiamet

Riigisisese veoloa asendamine veoteatisega vähendab vähesel määral töökoormust veolubade

menetluste arvu vähenemise tõttu. Riigilõivu laekub vähem suurusjärgus 1000–2000 eurot

aastas. Veoteatis annab julgeolekuasutustele parema ülevaate lõhkematerjali vedudest ja

võimaldab seega vajaduse korral operatiivselt täiendavaid julgeolekumeetmeid rakendada

(näiteks nõuda marsruudi muutmist). Mõju riigiametite töökoormusele on mõõdukas, kuid

positiivne.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: elanikkond

Veoloa asendamine riigisiseste vedude puhul veoteatisega (vedu käitamisloaga hoiukohast

kasutamiskohta) ei too elanikkonna jaoks kaasa otseselt tajutavaid muudatusi. Muudatus tagab

mõnevõrra tõhusama järelevalve lõhkematerjali vedude üle, mis kaudselt suurendab vähesel

määral ühiskonna turvatunnet. Muudatusega tagatakse järelevalveametitele lihtsam võimalus

sekkumiseks võimaliku ohu olukorras.

6.4. Riigilõivuseadus

6.4.1. Kavandatav muudatus: amatöörraadiojaama tööloa riigilõivu muutmine.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: raadioamatööri tööloa taotlejad

Muudatus ei avalda raadioamatööridele finantsmõju, kuid sellel on positiivne mõju

halduskoormuse vähenemise näol. Kuigi riigilõivu summa kahekordistub, kahekordistub ka loa

kehtivusaeg. Seega jääb kulu loa kehtivusaasta kohta samaks. Positiivne mõju seisneb selles, et

loa uuendamise ja riigilõivu tasumisega seotud toiminguid tuleb edaspidi sooritada poole

harvemini, mis säästab loaomaniku aega ja vaeva. Muudatus on seotud elektroonilise side

seaduses kavandatava muudatusega, millega pikendatakse raadioamatööri tööloa kehtivuseaega

viie aasta pealt kümne aasta peale.

6.4.2. Kavandatav muudatus: proportsionaalse riigilõivusüsteemi kehtestamine

raadioteenuse sageduslubadele.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: raadioteenuse osutajad, sh lühiajalise raadioteenuse osutamiseks sageduslubade

taotlejad

Muudatused on seotud raadioteenuse osutamiseks mõeldud sageduslubade kehtivusaja

pikendamisega. Muudatuse järel tasuvad ettevõtjad riigilõivu täpselt selle perioodi eest, kui nad

sagedusressurssi kasutavad. Kuupõhine arvestus ja proportsionaalne tasu loa tingimuste

muutmise eest annavad ettevõtjatele paindlikkuse oma tegevuse planeerimisel ja

sagedusvajaduse muutmisel.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: TTJA

36

Muudatus muudab riigilõivude administreerimise loogilisemaks ja õiglasemaks. Süsteem

tagab, et riigi tulu piiratud ressursi kasutamise eest on otseses vastavuses eraldatud ressursi

mahu ja kasutusajaga. Selged arvutuspõhimõtted muudavad menetlusprotsessi

läbipaistvamaks. Muudatus on seotud elektroonilise side seaduses kavandatava muudatusega,

millega ühtlustatakse raadio- ja sagedusloa kehtivusajad.

6.4.3. Kavandatav muudatus: digitaaltelevisiooni ja -raadio sageduslubade

riigilõivumäärade ühtlustamine.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: digiraadio teenuse osutajad

Muudatusel on positiivne majanduslik mõju digiraadio teenuse pakkujatele, kuna nende

tegevuskulu (riigilõiv) väheneb. Käesoleval hetkel pakub digiraadio teenust 1 teenusepakkuja,

kuid muudatus mõjutab tulevikus ka teisi digiraadio teenuse osutajaid. Kaotatakse

põhjendamatu erisus ja turg muutub loogilisemaks.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: riik (riigieelarve)

Muudatus vähendab vähesel määral riigieelarve laekumist, kuivõrd digiraadio teenuse osutajale

ette nähtud riigilõivu vähendatakse.

6.4.4. Kavandatav muudatus: aegunud riigilõivumäärade kaotamine (väga suure

võimsusega saatjad).

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: sideturul tegutsevad ettevõtjad

Otsene majanduslik mõju puudub, kuna keegi neid lõivumäärasid enam ei kasuta. Kaudne mõju

on positiivne, kuna muudatus muudab õigusruumi selgemaks ja arusaadavamaks.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: TTJA

Muudatus on osa hea õigusloome tavast, mille käigus õigusruumi korrastatakse ja kaotatakse

aegunud sätted. Mõju on positiivne regulatsiooni kvaliteedi seisukohast.

6.4.5. Kavandatav muudatus: satelliitside maajaamade riigilõivude korrigeerimine.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: satelliitsideteenuse pakkujad, sideteenuste osutajad

Muudatusel on turgu korrastav mõju. Satelliitside teenuse pakkujaid, keda muudatus mõjutab

on kuni 5. Globaalsetele satelliitsideteenuse pakkujatele tähendab see tegevuskulude kasvu

Eestis, kuna nad peavad hakkama sagedusressursi eest tasuma suuremat ja õiglasemat lõivu,

mis arvestab satelliitside maajaamade sagedusalade kasutamisega saadava hüve väärtust.

Kohalikele Eesti sideettevõtjatele (arvuline suurusjärk 34) on mõju aga selgelt positiivne. See

37

kaotab turumoonutuse, kus globaalsed konkurendid said väärtusliku ressursi kätte

põhjendamatult odavalt. See loob Eesti ettevõtjatele võrdsemad konkurentsitingimused, kuna

kõik turuosalised tasuvad sarnase teenuse pakkumiseks vajaliku ressursi eest võrreldavat hinda.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: riik (riigieelarve)

Muudatus suurendab vähesel määral riigieelarve laekumist, kuivõrd satelliitsideteenuse

pakkujatele ette nähtud riigilõivu suurendatakse vastavalt saadava hüvega proportsionaalseks.

6.5. Tarbijakaitseseadus

6.5.1. Kavandatav muudatus: nähakse ette, et reeglina vaatab tarbijavaidlusasja läbi ja

lahendab vaidluse ainuisikuliselt komisjoni esimees.

Mõju valdkond: riigivalitsemine

Sihtrühm: TTJA

Mõju TTJA-le on väheoluline, kuivõrd juba praegu lahendab suurema osa vaidlusi ära

komisjoni esimees ainuisikuliselt, st ilma tarbijate ja kauplejate esindajat kaasamata. 2024. a

tarbijavaidluste komisjoni tegevusaruande kohaselt lahendas komisjon 2024. aastal vaidluse

otsusega 955 juhtumil ning 806 otsust vormistas komisjoni esimees ainuisikuliselt, mis

tähendab, et 85% otsustest lahendab juba praegu komisjoni esimees üksi. Muudatuse tegemine

on seaduse tasandil vajalik pigem selleks, et praktikas ei oleks vaidluse osapooltel eeldust, et

vaidlus lahendatakse kolmeliikmelises komisjonis, vaid see, et üldjuhul teeb otsuse esimees

üksi ning kui esimees peab vajalikuks kauplejate ja tarbijate esindaja kaasamist, lahendatakse

vaidlus kolmeliikmelises komisjonis.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: tarbijad ja kauplejad, kes osalevad tarbijavaidluste komisjoni menetluses

Mõju tarbijatele ja kauplejatele on väheoluline, sest ka komisjoni praeguse praktika kohaselt

teeb esimees otsuse ainuisikuliselt, kui vaidluse asjaolud on selged. Tarbijavaidluste komisjoni

poolt tehtud otsused ei kuulu vaidlustamisele, s.t kui tarbija või kaupleja ei ole otsusega nõus,

on tal võimalik pöörduda sama vaidluse lahendamiseks maakohtusse. Kuigi suurema osa

otsuseid teeb esimees ainuisikuliselt, ei ole see suurendanud nende otsuste mahtu, mille osas

pöördub üks vaidluse osapool maakohtu poole, kuivõrd esimees teeb otsuse üksi üksnes siis,

kui vaidluse asjaolud on selged.

6.5.2. Kavandatav muudatus: kaotatakse tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadi

kohustus koostada istungitest mahukaid protokolle ning see asendatakse istungi

salvestamise kohustusega.

Mõju valdkond: riigivalitsemine

Sihtrühm: TTJA tarbijavaidluste komisjoni sekretariaat, kes koosneb juhatajast ning üheksast

juristist.

38

Mõju TTJA-le on positiivne ning oluline, sest praegu koostab tarbijavaidluste komisjoni

sekretariaat mahukaid ja aeganõudvaid protokolle, kuigi tänapäevased digilahendused

võimaldavad istungeid salvestada, mis võtab oluliselt vähem aega.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: tarbijad ja kauplejad, kes osalevad tarbijavaidluste komisjoni menetluses

Mõju kauplejatele ja tarbijatele on väheoluline, sest tulevikus istungeid küll ei protokollita, kuid

istungid salvestatakse ning menetlusosalistel ja komisjonil on võimalik ikkagi hiljem tutvuda

istungi salvestisega.

6.5.3. Kavandatav muudatus: antakse tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadile uus

pädevus – otsustada menetluse alustamata jätmise või lõpetamise üle.

Mõju valdkond: riigivalitsemine

Sihtrühm: TTJA

Mõju TTJA-le on positiivne ja oluline, sest komisjoni esimehi tasustatakse tunnipõhiselt, mis

on kulu riigieelarvele. Kui edaspidi teeb selliseid otsuseid komisjoni sekretariaat, tähendab see

rahalist kokkuhoidu. Komisjoni sekretariaadil olulist töökoormuse kasvu ei ole, sest juba

kehtiva regulatsiooni alusel teeb sellised otsused komisjoni esimees, kuid kellele omakorda teeb

sellise ettepaneku sekretariaat, s.t otsuse koostab küll esimees, kui sisend otsuse tegemiseks

tuleb õigusharidusega komisjoni sekretariaadi juristilt.

Kuigi kehtiva regulatsiooni kohaselt teeb komisjoni esimees sekretariaadi ettepanekul otsuse

kas jätta avaldus menetlusse võtmata või menetlus lõpetada, siis tarbijavaidluste komisjoni

poolt saadud info kohaselt ei ole selliseid olukordi olnud, kus komisjoni esimees ei nõustu

sekretariaadi ettepanekuga. See lisab veelgi kindlust, et sekretariaadil on piisav pädevus selliste

otsuste tegemiseks. Seega saab asuda seisukohale, et ebasoovitava mõju risk on vähene.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: tarbijad ja kauplejad, kes osalevad tarbijavaidluste komisjoni menetluses

Mõju kauplejatele ja tarbijatele on väheoluline, sest kehtiva regulatsiooni kohaselt on otsuse

vormistamise pädevus komisjoni esimehel, kes teeb otsuse vastavalt sekretariaadi

ettevalmistatud ettepanekule. Seega on juba praegu komisjoni sekretariaadil pädevus ja

kogemus selliste otsuste tegemiseks, kuivõrd sisend sellise otsuse tegemiseks tuleb

sekretariaadilt, kuid otsuse teeb täna esimees.

6.5.4. Kavandatav muudatus: suurendatakse nõude suurust, mille korral võib komisjon

jätta kaebuse menetlusse võtmata või menetluse lõpetada (30 eurolt 50 eurole).

Mõju valdkond: riigivalitsemine

Sihtrühm: TTJA

Mõju TTJA-le on oluline, kuna eeldatavasti väheneb vaidluste arv, mida tarbijavaidluste

komisjonis lahendatakse. TTJA on ise hinnanud, et vaidluste arv väheneb maksimaalselt 14%,

seega teatud määral väheneb TTJA töökoormus. Samas säilib võimalus võtta menetlusse ka alla

50-euroseid nõudeid, kui komisjon leiab, et see on oluline näiteks praktika kujundamiseks.

39

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: tarbijad ja kauplejad, kes osalevad tarbijavaidluste komisjoni menetluses

Mõju tarbijatele on oluline, kuivõrd komisjonil on õigus keelduda alla 50-euroste nõuete

menetlemisest, v.a siis, kui see on oluline praktika kujundamise seisukohast. Kuivõrd TTJA

hinnangul langeks menetlusest välja kõige rohkem 14% vaidlustest2, ei ole tegemist suure

muudatusega. Eelmisel aastal jõudis komisjoni 40 vaidlust, kus nõude suurus oli 30-50 eurot.

Täpset hinnangut, kas kõik sellised vaidlused langeksid hiljem menetlusest välja või mitte, ei

saa anda, sest komisjonil on uue regulatsiooni kohaselt võimalus võtta menetlusse ka nõudeid,

mis jäävad alla 50 euro TKS § 47 lg 3 p 4 alusel.

Selline muudatus tähendab küll tarbijatele väikest ebasoovitavat mõju, sest tarbijal väheneb

võimalus väiksemasummaliste nõuete puhul tarbijavaidluste komisjoni kaudu oma õigust

nõuda, kuid arvestades, et 30 euro suurune piirmäär on kehtinud üle kaheksa aasta ning hinnad

on selle aja jooksul oluliselt kasvanud, on sellise muudatuse tegemine vajalik. Sellist

ebasoovitavat mõju vähendatakse aga sellega, et komisjonil on kaalutlusõigus võtta menetlusse

ka nõudeid, mille suurus on alla 50 euro.

2024.a tegevusaruande kohaselt tegi komisjon tarbija kasuks 71% otsustest, mis tähendab seda,

et isegi kui täna võetakse menetlusse nõue, mis on alla 50 euro, siis ei tähenda see automaatselt

seda, et otsus ka tarbija kasuks tehakse.

Mõju kauplejate halduskoormusele on samuti oluline, sest kuigi osalemine tarbijavaidluste

komisjoni menetluses on vabatahtlik, osaleb selles suur osa kauplejatest ja nad ei peaks enam

tarbija väikeste nõuete kohta vastuseid ja seisukohti kirjutama.

6.5.5. Kavandatav muudatus: komisjoni esimehele antakse õigus otsustada suulise istungi

vajalikkuse või mittevajalikkuse üle.

Mõju valdkond: riigivalitsemine

Sihtrühm: TTJA

Mõju TTJA-le on väheoluline, sest kuigi kehtiva regulatsiooni kohaselt on komisjon kohustatud

korraldama suulise istungi kui tarbija seda soovib ja isegi juhul, kui komisjoni hinnangul on

vaidluse asjaolud selged, soovivad tarbijad suuliste istungite korraldamist pigem harva. Siiski

on teatud juhtumeid, kus komisjoni hinnangul on asjaolud selged ning istungi pidamiseks

puudub vajadus, kuid tarbija soovil tuleb see siiski korraldada.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: tarbijad ja kauplejad, kes osalevad tarbijavaidluste komisjoni menetluses

Mõju menetlusosalistele on väheoluline, sest suurem osa vaidlusi (eelmisel aastal tegi komisjon

ca 900 otsust ning suulisi istungeid oli 57) lahendatakse ka praegu ära kirjalikus menetluses

ning suulisi istungeid korraldatakse väga harva.

6.6. Tubakaseadus

2 14% on saadud selliselt, et on analüüsitud kui palju esitatakse täna tarbijavaidluste komisjoni vaidlusi, mis jääv vahemikku 30-50 eurot.

40

6.6.1. Kavandatav muudatus: täpsustatakse, et tubakatoote ja tubakatootega seonduva

toote müügisaaliga müügikoht on kaupleja valduses asuv selgelt eristatav ja piiritletud

eraldi ruum või ruumi osa, kuhu tarbija siseneb tehingu tegemiseks.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: tubakatoodete jaemüüjad, avalike ürituste korraldajad

Mõju võib pidada väheoluliseks, aga positiivseks. Tulenevalt Eesti Konjunktuuriinstituudi

andmete kohaselt on Eestis majandustegevuse registri järgi 2021. aasta detsembris

registreeritud kokku 5457 tubakatoodete müügiluba omavat müügikohta, millest 2534 olid

jaemüügiettevõtted 265 hulgimüüjad ja 2658 toitlustusasutused. Muudatus loob õigusselgust ja

ettevõtjad saavad paremini aru, millised tingimused peavad olema täidetud, et müügikoht

vastaks seadusele. See vähendab vaidlusi ja menetlusi ning toetab ausat konkurentsi.

Mõju valdkond: riigivalitsemine

Sihtrühm: Valla ja linnavalitsused

Tubakaseaduse paragrahvi 32 lõike 3 kohaselt teostab riiklikku järelevalvet tubakatoodete ja

tubakatootega seonduva toote jaemüügiga soetud nõuete ning nende toodete tarbimise keelduda

ja piirangute välja arvatud suitsetamisruumile kehtestatud nõuete täitmise üle oma

haldusterritooriumil järelevalvet valla- ja linnavalitsused. Õigusselgus müügikoha

definitsioonis vähendab järelevalveasutuse koormust, kuna väheneb vaieldavate juhtumite arv

ja seaduse tõlgendamiseks kuluv aeg.

6.7. Turismiseadus

6.7.1. Kavandatav muudatus: muudatuse tulemusel esitavad turismiettevõtjad edaspidi

tagatise dokumendid TTJA-le üksnes majandustegevuse registri kaudu (Eesti

teabevärava või notari kaudu), nii nagu esitatakse ka majandustegevusteateid.

Mõju valdkond: majanduslik mõju

Sihtrühm: reisiettevõtjad, kellel on turismiseaduse tähenduses kohustus omada tagatist ning

§ 151 kohaselt esitada sellekohane tõend TTJA-le. Majandustegevuse registri kohaselt on

12.08.2025. a seisuga 326 ettevõtjat, kes on teatanud, et tegutsevad reisiettevõtjana. Nendest

209 reisiettevõtjat on tagatiskohustuslased ehk on kohustatud omama tagatist ning seadnud kas

ühe või mitu tagatist.

Suurem osa reisiettevõtjatest esitab tagatise dokumendi juba praegu majandustegevuse registri

kaudu, hinnanguliselt esitatakse registri kaudu tagatise dokumenti 1,5–2 korda rohkem kui

muudel viisidel. On tavapärane praktika, et reisiettevõtjal võib olla samaaegselt mitu tagatist

(ja tagatise dokumenti) ning ka lisatagatis kõrghooajal suureneva reiside müügi katteks.

Seetõttu on erinev nii ühe ettevõtja poolt esitatavate tagatise dokumentide koguarv kui ka TTJA

poolt ühes kuus vastuvõetavate tagatise dokumentide arv. Muul viisil (e-posti teel) esitab

tagatise dokumendi TTJA hinnangul iga kuu vaid 10–15 reisiettevõtjat. Seega on muudatusest

mõjutatud sihtrühm väike.

41

Ka muudatuse mõju on sihtrühmale pigem väike, kuna eelnõuga muutub vaid see, mil viisil

võib dokumenti edaspidi TTJA-le esitada. Kui varem sai seda teha mitmel viisil, siis nüüd saab

seda teha vaid majandustegevuse registri kaudu. Kuivõrd samad ettevõtjad niikuinii esitavad

juba teisi dokumente majandustegevuse registri kaudu, siis muudatus ei tekita neile olulist

negatiivset mõju. Küll aga ühtlustub dokumentide esitamine ning see omakorda muudab

riigiasutusega suhtlemise lihtsamaks ja kiiremaks. Samuti vähendab see ettevõtja

halduskoormust, kuna reisiettevõtja peab niikuinii majandustegevuse registrisse sisse logima,

et sinna tagatise andmed lisada, mille käigus on tal praegu võimalus (mitte kohustus) kohe ka

tagatise dokument samasse üles laadida. Muudatuse tulemusena on ettevõtjal kohustus see

dokument sealsamas lisada, mis tähendab, et ettevõtja ei tee lisaks registris tegutsemisele

midagi e-posti teel. Kokkuvõtlikult on mõjutatud sihtrühm väike ning muudatusel on väike,

kuid positiivne mõju.

Mõju valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele ning avaliku sektori tuludele ja kuludele

Sihtrühm: TTJA

Muudatus aitab tagada TTJA-s avaliku ressursi tulemusliku ja efektiivse kasutuse, vähendades

koormust, mis tekib tagatisega seotud andmete ja dokumentide eri viisil vastuvõtmisel,

registreerimisel ja vastavuse kontrollimisel. Reisiettevõtjaid, kes esitavad oma tagatist tõendava

dokumendi e-posti teel, on iga kuu hinnanguliselt 10–15. E-posti teel saadetud dokumentide

vastuvõtmisele kulub iga kuu pea üks tööpäev, kui arvestada kõikide ametnike tööd, kes e-

kirjade vastuvõtmise, registreerimise ja menetlemisega TTJA infosüsteemis tegelevad.

Juhul, kui reisiettevõtja esitab tagatise dokumendi majandustegevuse registri kaudu, jääb see

osa tööst (s.o dokumendi menetlemine TTJA infosüsteemis enne majandustegevuse registrisse

jõudmist) ära ning amet saab tööressurssi säästa. Seega väheneb TTJA töökoormus tagatist

tõendava dokumendi menetlemisel.

Mõju valdkond: sotsiaalne mõju

Sihtrühm: tarbijad (reisijad)

Muudatusel on reisiettevõtjate teenuseid tarbivatele inimestele kaudne mõju seeläbi, et TTJA

saab oma töö efektiivistamise tõttu rohkem aega ja ressurssi suunata järelevalvesse ning seeläbi

aidata rohkem kaasa tarbijate õiguste tagamisele.

6.8. Väärismetalltoodete seadus

6.8.1. Kavandatav muudatus: väärismetalltoodete nimemärgise registreerimine

muudetakse ühekordseks tegevuseks. Erandina säilib nimemärgise registreeringu

uuendamise kohustus juhul, kui nimemärgise registreerimisel sissevedaja esitatud

sisseveetava väärismetalltoote valmistanud ettevõtja kirjalik nõusolek on tähtajaline.

Mõju valdkond: mõju majandusele

Sihtrühm: väärismetalltoodete valmistajad ja sissevedajad

Nimemärgiste registris on 304 kehtivat registreeringut. 2023. aastal esitati kokku 25 taotlust,

2024. aastal 39 taotlust ja 2025. a I poolaastal 12 taotlust. 2024 aastal esitatud taotlustest olid 7

nimemärgise pikendamise taotlused ja 2025 aasta esimesel poolaastal esitatud taotlustest oli

neid 4 tükki. Kehtiva riigilõivumäära järgi tasutakse kehtivusaja pikendamise eest 30 eurot

42

riigilõivu. Tähtajatu registreering vähendab halduskoormust ja kulu riigilõivu maksmiseks.

Seisuga 30.06.2025 on nimemärgise registris 306 „korras“ staatusega ettevõtjat (aktiivsed

turuosalised), lisaks 23 „kehtetu“ ja 21 „kustutatud“ staatusega ettevõtjat ning 425 arhiveeritud

üksust, mistõttu tähtajatu registreering vähendab halduskoormust ja kulusid vähemalt 300

ettevõtjal. Mõju on väheoluline, kuid ettevõtjatele soodne.

Mõju valdkond: mõju riigivalitsemisele

Sihtrühm: TTJA

TTJA-l väheneb järk-järgult iga-aastane töökoormus (menetlused), mis viimastel aastatel on

olnud Metrosert AS-il suurusjärgus 25–39 taotlust aastas. Neist pikendamise taotlused on

suurusjärgus seitse. Metrosert AS-i andmed on esitatud, sest nimemärgise registreerimise

kohustus anti Metrosert AS-ilt TTJA-le üle aastal 2025. Kuna enamik registreeringuid on juba

pikendatud kümneks aastaks, avaldub mõju töömahule järk-järgult. Mõju on mõõdukas, kuid

toob kaasa töökoormuse vähenemise ja ressursi vabanemise.

Mõju valdkond: õiguslik ja sotsiaalne mõju

Sihtrühm: tarbijad

Muudatus ei mõjuta tarbijate õigusi ega toote ohutust. Nimemärgis säilib vastutuse tähisena

ning järelevalvet väärismetalltoodete vastavuse üle saab endiselt teha pisteliste kontrollidena.

Tähtajatuks muutmine ei too kaasa suurenenud riske, kuna järelevalveandmed viimaste aastate

kohta ei ole näidanud registreeritud nimemärgiste väärkasutust. Nimemärgise perioodiline

uuendamine ei ole andnud järelevalveasutusele piisavat lisandväärtus ning seetõttu hinnatakse,

et tarbijate õigused saab tagada ka uue registreerimiskorraga. Mõju tarbijatele on väheoluline.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Alkoholiseaduse kavandatavate muudatuste rakendamisega ei kaasne lisakulusid riigieelarvest.

Eelnõuga tehtavate muudatuste rakendamise tulemusena tekib mõningane aja ja raha

kokkuhoid. Protsessid muutuvad kiiremaks ning mingis mahus saab vabanevat inim- ja

raharessurssi suunata prioriteetsematesse tegevustesse. Kohalikele omavalitsustele muudatused

lisategevusi ega -kohustusi kaasa ei too.

Elektroonilise side seaduse ja riigilõivuseaduse kavandatavate muudatuste rakendamisega

eeldatavaid olulisi kulusid ja tulusid riigieelarves ei teki. Digiraadio lõivumäärad vähenevad

vastavalt soovitud kiirgusvõimsustele vähesel määral, mis tähendab mõningast riigieelarve

vähenemist. Arvestades, et digiraadio teenuse pakkumine Eesti turul on uus ning eelnõu seisuga

on vaid üks digiraadio teenuse pakkuja, ei ole tulude laekumise täpne vähenemine prognoositav.

Satelliitside maajaama riigilõivude suurenemine (olenevalt ribalaiusest) suurendab vähesel

määral riigi tulusid. Kuivõrd satelliitside teenuse pakkujaid on Eestis vähem kui 5, ei ole ka

riigi tulude kasv oluline. Teised riigilõivuseaduses tehtavad muudatused ei too riigieelarvesse

ei tulusid ega kulusid. Muudatused vabastavad töökoormuse vähendamise kaudu mõningal

määral riigi ressurssi.

Lõhkematerjaliseaduse kavandatavate muudatuste rakendamisega lisatulusid riigieelarvesse ei

laeku. Riigieelarvesse laekuv tulu väheneb, sest loakohustuse asendamise tõttu

43

teatamiskohustusega kaob ettevõtjatel ära riigilõivu tasumise kohustus. Kohalikele

omavalitsustele muudatused lisategevusi ega -kohustusi kaasa ei too.

Tarbijakaitseseaduse kavandavate muudatuste rakendamisega ei kaasne lisakulusid

riigieelarvest, muudatused tagavad aja ja raha kokkuhoiu TTJA-le ning seeläbi ka riigieelarvele,

kuivõrd TTJA tegevust rahastatakse riigieelarvest.

Tubakaseaduse kavandatavate muudatuste rakendamisega ei kaasne lisakulusid riigieelarvest.

Eelnõuga tehtavate muudatuste rakendamise tulemusel tekib väike ajakokkuhoid. Kohalikele

omavalitsustele muudatused lisategevusi ega -kohustusi kaasa ei too.

Turismiseaduse kavandavate muudatuste rakendamisega ei kaasne lisakulusid riigieelarvest,

muudatused annavad TTJA-le ajakokkuhoiu, mis võimaldab tööd efektiivistada ning seeläbi

riigieelarvest saadud raha efektiivsemalt kasutada.

Väärismetalltoodete seaduse kavandatavate muudatuste rakendamisega lisatulusid

riigieelarvesse ei laeku. Tähtajatu registreeringu kehtestamine nimemärgiste registris vähendab

ettevõtjate halduskoormust ja riigilõivu tasumisega tekkivat kulu, mistõttu väheneb mõnevõrra

riigieelarvesse laekuv tulu. Kohalikele omavalitsustele muudatused lisategevusi ega kohustusi

kaasa ei too.

8. Rakendusaktid

ESS-is tehtavate muudatuste jõustumisel muutuvad kehtetuks järgmised volitusnormi kaotavad

määrused (haldusmenetluse seaduse § 93 lg 1):

1. majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2005. a määrus nr 46 „Tehnilise

Järelevalve Ameti tehnilise järelevalve teostamise statsionaarsete seadmete paiknemise

piirkonnad“ (RT I, 13.04.2017, 2);

2. majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. juuli 2011. a määrus nr 61 „Raadiosageduste

kasutamise õiguse üleandmise ja kasutuslepingu alusel kasutamiseks andmise kord“

(RT I, 06.07.2011, 5);

3. majandus- ja kommunikatsiooniministri 19. oktoobri 2005. a määrus nr 127 „Nõuded

kaabellevivõrgu piirkonnas vastuvõetava televisiooniprogrammi edastamise teenuse

osutamisele“ ( RT I, 10.02.2012, 17)

4. Vabariigi Valitsuse 11. veebruaril 2005. a määrus nr 30 „Riigilõivu tasaarvestuse kord

numbrilubade andmisel“.

Eelnõuga seoses muudetakse majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. märtsi 2005. a

määrust nr 37 „Raadioamatöörile kvalifikatsiooni andmise ja raadiosageduste

amatöörraadioside otstarbel kasutamise kord“, mille muutmise kavand on lisatud seletuskirjale.

Samuti on eelnõule lisatud juurde majandus- ja taristuministri 19. märtsi 2020. a määruse nr 5

„Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteemi põhimäärus“ muutmise

kavand, millega täiendatakse määrust nr 5, et seal oleks kajastatud tarbijavaidluste komisjoni

menetluse käigus kogutav andmestik ning andmete säilitamise tähtaeg.

Rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1.

44

9. Seaduse jõustumine

Eelnõuga kavandatavad muudatused jõustuvad üldkorras ehk kümnendal päeval pärast Riigi

Teatajas avaldamist. Erandina jõustub eelnõu §-ga 7 kavandatav turismiseaduse muudatus 30

päeva pärast Riigi Teatajas avaldamist.

Enamus ettepanekuid, mis antud eelnõuga tehakse on tulnud ettevõtjatelt endilt ja tegemist on

ettevõtjate jaoks kohustuste lihtsustamisega, millega kaotatakse tarbetud nõuded tegevusele.

Kuivõrd muudatustega ei ole tarvis teha eeltöid ja viia läbi täiendavat normidega tutvumist, siis

ei ole täiendav aeg vajalik. Teatav üleminekuperiood kohaldub üksnes turismiseaduse osas, kus

see on vajalik selleks, et anda reisiettevõtjale veidi kohanemisaega uue nõudega harjumiseks ja

sellel perioodil tehakse MTR registris väiksemat sorti arendus. Kuigi arendus on tehtav lühikese

perioodi jooksul, siis 30 päeva on ette nähtud ettevõtjatele. Alkoholiseaduse osas e-kaubanduse

puhul on vanusekontrolli lisamisel on samuti tarvis ettevõtjatel teha teatavaid muudatusi ning

selle tulemusel on täiendav aeg muudatuste elluviimiseks vajalik.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile,

Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Siseministeeriumile

ning Sotsiaalministeeriumile.

Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile,

Kaitsepolitseiametile, Politsei- ja Piirivalveametile, MTÜ-le Eesti Kulla- ja Kellaliidule, MTÜ-

le Eesti Metallikunstnike Liidule, MTÜ-le Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, MTÜ-le Eesti

Kaupmeeste Liidule, MTÜ-le Eesti E-Kaubanduse Liit, MTÜ-le Eesti Turismi- ja Reisifirmade

Liidule, MTÜ-le Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidule, MTÜ-le Eesti Õlletootjate Liidule,

MTÜ-le Eesti Väikepruulijate Liidule, Eesti Rahvusringhäälingule, MTÜ-le Eesti

Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, MTÜ-le Eesti Meediaettevõtete Liidule

ning MTÜ-le Eesti Ringhäälingute Liidule, MTÜ-le Reisibüroode Liidule.

Eelnõu kohta saadud märkustega arvestamine on märgitud seletuskirja lisas 2.

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ning arvamuse

avaldamiseks Andmekaitse Inspektsioonile.

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus …………………………….. 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

Alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia

vähendamine) eelnõu seletuskiri

Lisa 1

RAKENDUSAKTIDE KAVANDID

JUSTIITS- JA DIGIMINISTER

MÄÄRUS

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. märtsi 2005. a määruse nr 37

„Raadioamatöörile kvalifikatsiooni andmise ja raadiosageduste amatöörraadioside

otstarbel kasutamise kord“ muutmine

Määrus kehtestatakse elektroonilise side seaduse § 24 alusel.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. märtsi 2005. a määruse nr 37 „Raadioamatöörile

kvalifikatsiooni andmise ja raadiosageduste amatöörraadioside otstarbel kasutamise kord” § 16

lõige 5, § 18 lõike 4 punkt 1 ja lõige 5 ning § 19 tunnistatakse kehtetuks.

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja digiminister

Tiina Uudeberg

Kantsler

MAJANDUS- JA TÖÖSTUSMINISTER

MÄÄRUS

Majandus- ja taristuministri 19. märtsi 2020. a määruse nr 5 „Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteemi põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse seadme ohutuse seaduse § 12 lõike 2 alusel.

Majandus- ja taristuministri 19. märtsi 2020. a määruses nr 5 „Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteemi põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) tarbijavaidluste komisjoni poolt kogutud dokumentatsiooni andmestik.“;

2) paragrahvi 9 lõiget 1 täiendatakse punktiga 15 järgmises sõnastuses:

„15) andmed tarbijavaidluste komisjoni lahendite kohta säilitatakse kolm aastat pärast

tarbijavaidluse lahendamist.“;

3) määruse lisa kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

Erkki Keldo

Majandus- ja tööstusminister

Ahti Kuningas

Kantsler

Lisa Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infosüsteemis töödeldavad andmed

Majandus- ja taristuministri 19.03.2020. a määrus nr 5

„Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti

järelevalve infosüsteemi põhimäärus“

Lisa

(muudetud sõnastuses)

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infosüsteemis töödeldavad andmed

[…]

XII. Tarbijavaidluste lahendamise menetluse andmestik

12. Tarbijavaidluse lahendamise menetluse, tarbijavaidluste komisjoni otsuse ja otsuse täitmise

kohta kantakse andmekogusse tarbija poolt tarbijavaidluse algatamisel ja vastava avalduse

esitamisel tarbijakaitseseaduse § 46 alusel esitatavad andmed ja kinnitused avalduse esitamise

tingimustega nõustumise kohta. Tarbijavaidluse lahendamise menetlusekohta kantakse

andmekogusse täiendavalt järgmised andmed:

12.1. tarbija andmestik ja kontaktinfo – ees- ja perekonnanimi, isikukood, telefoninumber ja e-

posti aadress;

12.2. menetluses esindaja kasutamisel tarbija esindaja andmestik ja kontaktinfo – ees- ja

perekonnanimi, isikukood, telefoninumber ja e-posti aadress;

12.3. kaupleja nimi, registrikood, telefoninumber ja e-posti aadress. Vajadusel lisatakse ja

kantakse andmekogusse ka täiendav info kaupluse nime, teenuse osutaja või veebipoe aadressi

kohta;

12.4. kaupleja esindaja ees- ja perekonnanimi, isikukood, telefoninumber ja e-posti aadress;

12.5. menetluse ja menetlustoimingute andmestik – menetluse number ja info avalduse

menetluse seisu (etapi) kohta (eelmenetlus, menetlusse võetud, lahendamisel komisjonis,

menetlus lõpetatud) ning menetlustähtajad;

12.6. tehingu valdkond, pooltevahelise tarbijalepingu andmed;

12.7. vaidluse asjaolud ja tarbija ja kaupleja vaidluse asjaolude kirjeldus, esitatavate tõendite

loetelu ja esitatud nõue;

12.8. tarbija poolt vaidluse lahendamiseks eelnevalt sooritatud toimingud ja suhtlus kauplejaga

– kauplejale kaebuse ja nõude esitamise aeg; kinnitus, kas kaupleja vastas pretensioonile või

mitte; kauplejaga peetud kirjavahetus;

12.9. muu avalduse sisu ja nõuet selgitavad andmed, poolte kirjavahetus ja vaidluse

lahendamiseks vajalik teave sõltuvalt vaidluse sisust ja esitatud nõude liigist;

12.10. asjas läbiviidud menetlustoimingute andmed – poolte esitatud taotlused, asjas koostatud

menetlusdokumendid ja nõusolekud menetlustoimingute läbiviimiseks, poolte asjas antud

selgitused ja muu vaidluse lahendamiseks vajalik info, muu asjassepuutuvad kolmandate

osapoolte edastatud andmed;

12.11. vaidluse lahendamiseks vajalike tõendite andmestik ja asjas kogutud tõendite andmed ja

vaidluse asjaolusid tõendavad dokumendid (akt, spetsialisti arvamus, ekspertiis, pildi-, video-

ja häälmaterjal) koos vastava dokumendi liigi andmetega ja sisuga;

12.12. menetluse muu andmestik (algus ja lõpp, menetluse kestvus ja tähtajad, vaidluse tulem

ja menetluse lõpetamise alus, valdkond, tooteliik, õiguslik probleem, asja arutamise aeg ja koht,

pooltega peetud teabevahetus asja lahendamise korraldamise osas, kutsed, märkused jm asja

lahendamiseks vajalik menetlusinfo, suulise istungi puhul selle salvestis);

12.13. asjas tehtud lahendi sisu ja andmestik – resolutiivosa, põhjendav osa, asjaolude kirjeldus,

komisjoni seisukohad, õiguslikud põhjendused, vaidluse poolte ja komisjoni andmed;

rahuldatud nõude suurus, lahendi sisu lühikokkuvõte;

12.14. lahendi kuupäev, number, pooltele edastamise aeg, lahendi täitmise tähtaeg.

12.15. menetleja ees- ja perekonnanimi;

12.16. komisjoni esimehe ja liikmete ees- ja perekonnanimi;

12.17. muude menetluses osalenud isikute (tõlk, spetsisalist, ekspert) andmed – ees- ja

perekonnanimi ja roll.

Alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia

vähendamine) eelnõu seletuskiri

Lisa 2

KOOSKÕLASTUSTABEL

I kooskõlastusring

Kooskõlastaja või

arvamuse esitaja

Eelnõu

paragrahv,

lõige, punkt

Märkuse või ettepaneku sisu Arvestatud/arvestatud osaliselt/selgitatud

Alkoholiseaduse muudatused

Justiits- ja

Digiministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on

esitanud Justiits- ja Digiministeeriumile

kooskõlastamiseks alkoholiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine) eelnõu.

Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu

märkustega.

Eelnõu § 1 p-ga 5 täpsustatakse täisealisuse

tuvastamise regulatsiooni alkohoolse joogi

üleandmisel.

Kavandatava muudatuse puhul on oluline veenduda,

kas sõnastus katab ära ka isikut tõendavate

dokumentide seaduse (ITDS) § 181 lg 11 sätestatud

eesti.ee äpi kaudu isiku tuvastamise, mis jõustus

06.07.2025. Selles osas palume täiendada ka

seletuskirja, et isiku tuvastamine on võimalik eesti.ee

äpi kaudu.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.

Lisame täiendava vanuse tuvastamise võimaluse

läbi dokumendi kasutaja isikusamasuse

kontrollimisega, mis vastab ITDS-is toodud

nõuetele.

Eelnõu § 1 p-ga 6 muudetakse alkoholiseaduse (AS) §

62 lõike 1 sõnastust, jättes välja sõna

„kassaaparaadis“.

Eelnõuga kavandatakse alkoholiseaduse,

elektroonilise side seaduse, lõhkematerjaliseaduse,

riigilõivuseaduse, tarbijakaitseseaduse,

tubakaseaduse, turismiseaduse ja väärismetalltoodete

seaduse muudatused, mille jõustumisel seadusena

vabanevad ettevõtjad liialt bürokraatlike nõuete

täitmisest. Tegemist on kobareelnõuga, mis tähendab,

et loetletud seaduste muutmine ei ole omavahel seotud

muul viisil kui bürokraatia vähendamise eesmärgi

kaudu.

Seletuskirja kohaselt on tegemist tehnilise

muudatusega, millega kaotatakse väärteokoosseisust

sõna „kassaaparaat“. Tulenevalt §-s 44 tehtavast

muudatusest, millega kaotatakse kassaaparaadi

kohustus, ei ole otstarbekas viidata enam

kassaaparaadile, kuna on lubatud kasutada ka teisi

lahendusi tehingu fikseerimiseks. Muudatuse järel

rakendub sanktsioon edaspidi olukorras, kus tehing on

jäetud fikseerimata lähtuvalt muudetavast §-st 44.

Kui vaadata kehtivas AS-s oleva § 62 sõnastust

tervikuna, tõstatame laiema probleemi seoses

juriidilise isiku karistusmääraga.

Füüsilise isiku karistusmäär §-s 62 on kuni 200

trahviühikut ehk 1600 eurot (8x200). KarS üldosa § 47

kohaselt on maksimaalne võimalus füüsilise isiku osas

Selgitatud. Käesolev eelnõu on kiireloomuline ja

trahvimäärade muutmist selle eelnõuga ei

käsitleta. Aktiivselt tegutseb teadlikult

turvalisem töörühm (STAD), mis keskendub

turvalisuse suurendamisele ja mille töö käigus on

tõstatatud mitmeid antud teemat puudutavaid

küsimusi. Töörühma tegevusega paralleelselt

viiakse läbi ka õigusanalüüsi, milles käsitletakse

sanktsioonidega seonduvat teemat

põhjalikumalt. Juhul, kui eelnimetatud analüüsi

järel alustatakse alkoholiseaduse muutmist, siis

vaadatakse üle ka trahvimäärade

muutmisvajadus.

kuni 300 trahviühikut ehk 2400 eurot (8x300). Seega

on kehtivas sättes karistusmäär maksimaalsele

määrale võrdlemisi lähedal.

Juriidilise isiku karistus on aga kuni 3000 eurot ehk

füüsilise isiku karistusmäärast vaid 1400 eurot

rohkem. Kui vaadata karistusseadustiku (KarS) § 47

lõiget 2, siis selle kohaselt on võimalik juriidilist isikut

karistada kuni 400 000 euro suuruse rahatrahviga. Ehk

AS § 62 lõikes 2 ettenähtud juriidilise isiku

karistusmäär jääb lubatud maksimaalmäärast 133

korda madalamaks. Samas kui füüsilise isiku

karistusmäär on maksimaalsest madalam vaid 1,5

korda.

Seega füüsilise isiku karistusmäär on maksimaalsele

karistusmäärale võrdlemisi lähedal, juriidilise isiku

määr jääb aga väga kaugele. Tegemist on ilmselge

ebaproportsionaalsusega.

KarS võeti vastu 2001. a ning see jõustus 2002. a 1.

septembril. KarS §-ga 47 nähti ette piirid, millest

eriseadustes väärteo sanktsioonimäärade

kavandamisel tuleb lähtuda. KarS § 47 lõikes 2

sätestati, et juriidilisele isikule väärteo eest määratav

rahatrahv võib olla vahemikus 500–50 000 krooni

(32–3200 eurot).

AS algtekstis, mis jõustus 01.09.2002 on §-s 62

ettenähtud karistusmäär juriidilisele isikule kuni 30

000 krooni ehk ümardatult 2000 eurot (see ümardus

tehti euro kasutusele võtmise seaduse § 8 punktiga 8).

30 000 krooni oli KarS §-ga 47 lubatud

maksimaalmäärale (50 000 krooni) lähedal,

proportsioonis füüsilise isiku maksimaalse

karistusega.

2007. a tõsteti juriidilise isiku maksimaalne rahatrahvi

määr KarS-is 500 000 kroonini (32 000 euroni) ning

2015. a KarSi revisjoni tulemusena tõsteti trahvimäär

400 000 euroni. Valdkonnaseaduste karistusmäärade

muutmisvajaduse analüüsimine on iga ministeeriumi

ülesanne.

Arvukatest eriseadustest, mille väljatöötamine ja

vastuvõtmine jäi 2000. aastate esimesse poolde,

samasse aega KarS eelnõu koostamisega, võib leida, et

juriidilise isiku rahatrahvi määraks valiti valdavalt

maksimaalne määr. 2002. a KarS järgi oli see 50 000

krooni (3200 eurot). Sama määr kehtib paljudes

eriseadustes tänaseni. Ka AS on üks sellistest

eriseadustest, kus trahvimäärasid ei ole tõstetud

aastaid ning uued väärteokoosseisudki on varustatud

seniste koosseisude eeskujul suhteliselt madala

trahvimääraga.

On väga küsitav, kas juriidilise isiku puhul täidab

mõnetuhande euro suurune rahatrahv

karistusõiguslikku eesmärki ja mõjutab juriidilist

isikut seaduse nõuete rikkumisest hoiduma. Meie

arvates on alkoholivaldkond üks selliseid, kus liiguvad

suured summad, kasumid ning kohustuste tahtlik

täitmata jätmine ei tohiks anda õigusrikkujale

konkurentsieelist. Karistus peab selle võimaliku eelise

kõrvaldama.

Sanktsiooni ülemmäär seaduses peab võimaldama

määrata juriidilisele isikule rahatrahvi, mis karistusena

täidaks nii üld- kui ka eripreventiivset eesmärki.

Arvestama peab ka füüsilise isiku trahviühiku

tõstmisega KarS-s, millega füüsilisele isikule

määratava rahatrahvi ülemmäär on praegu 2400 eurot.

Kui juriidilisele isikule sama teo eest määratava

rahatrahvi ülemmäär on 3200 eurot või mõned

tuhanded eurod kõrgem, siis sellisel kujul ei ole

juriidilise isiku karistusel preventiivset toimet, samuti

on füüsilise ja juriidilise isiku karistused omavahel

ebaproportsionaalsed.

Kui vaadata kehtiva AS vastutuse sätteid, siis eriti

äärmusliku näitena torkab silma § 59, mille lõike 2

kohaselt saab juriidilist isikut maksimaalselt karistada

kuni 1300 euro suuruse rahatrahviga, füüsilise isiku

karistus on kuni 100 trahviühikut ehk 800 eurot.

Karistusmäärade vahe on vaid 500 eurot.

Ülaltoodud näidetest ja selgitustest tulenevalt on selge,

et AS-is sätestatud väärteotrahvide tervikuna

ajakohastamine on oluline teema, millega tuleb

tegeleda. Palume teavet, millal on kavas juriidilise

isiku karistusmäärad AS-is üle vaadata.

Nii nagu eelnõu seletuskirja sissejuhatuses märgitakse,

on hetkel tegemist kobareelnõuga, mis tähendab, et

eelnõus loetletud seaduste muutmine ei ole omavahel

seotud muul viisil kui bürokraatia vähendamise

eesmärgi kaudu. Seega on mõistetav, kui selle eelnõu

raames juriidilise isiku karistusmäärasid ei korrastata,

kuid palume teemaga esimesel võimalusel tegeleda.

Toetame alkoholiseaduse muudatusi, mis vähendavad

bürokraatiat ja lihtsustavad ettevõtlust. Leiame, et

sama eesmärgi saavutamiseks tuleks kiiremas korras

edasi liikuda ka alkoholiregistri kaotamisega, milleks

on valitsuse tasandil juba tehtud põhimõtteline otsus.

Oleme seisukohal, et otstarbekas oleks ka

alkoholiregistri kaotamise muudatus ellu viia

käesolevas eelnõus. Kui see ei ole ajaliselt võimalik

ilma eelnõu menetlust takistamata, tuleks

alkoholiregistri kaotamist puudutav muudatus esitada

iseseisva eelnõuna niipea kui võimalik. Soovime

rõhutada, et Kaubanduskoda on ka varasemalt

toetanud alkoholiregistri kaotamist kui üht praktilist

sammu halduskoormuse vähendamisel.

Võtame teadmiseks. Alkoholiregistri kaotamine

on teostamisel Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi poolt tehtavas

eelnõus, mis liigub samas ajaraamis.

Siseministeerium Siseministeerium toetab eesmärki vähendada

ettevõtjate liigset halduskoormust, kuid eelnõuga

kavandatud lahendused praegusel kujul võivad muuta

alkoholi kättesaadavamaks, sealhulgas alaealistele,

ning raskendavad järelevalvet. Alkoholitarvitamise

kahjud on oluliselt laiemad kui vaid tarbija poolt

endale tekitatud tervisekahju. Alkoholitarvitamine on

otseselt seotud õigusrikkumisega. Pea kõik tapmised

ja valdav osa vägivallakuritegudest (sh

lähisuhtevägivald) pannakse toime joobetunnustega

inimeste poolt. Alkoholi tarvitamisest tingitud

juhtumid moodustavad arvestatava osa siseturvalisuse

Arvestatud. Ei ole kahtlust, et alkoholi

müügikohtade arv on viimase kümnendi jooksul

märkimisväärselt kasvanud. Samas tuleb

arvestada, et kõik registrisse kantud müügikohad

ei ole täna aktiivsed. Registrites leidub arvestatav

hulk ettevõtteid, mis on küll märgitud alkoholi

müügikohtadena, kuid millel tegelik

majandustegevus puudub. See asjaolu on oluline,

kuna statistika, mis tugineb üksnes

registriandmetele, võib anda tegelikust

olukorrast moonutatud pildi.

sektori töökoormusest: Häirekeskusele tehakse aastas

üle 116 000 alkoholiga seotud hädaabikõne ning

ainuüksi joobes sarihelistajate menetlemiseks kulub

riigil ligi 30 000 eurot. Politsei pidi 2023. aastal

sekkuma 35 737 korral joobes isikutega seotud

juhtumitesse – see on ligi neljandik kõigist

väljakutsetest. Lisaks toimetati kainenema 13 000

inimest. Avaliku korra rikkumised, liiklusõnnetused,

tulekahjud ja kodused vigastused alkoholi tarvitamise

tagajärjel nõuavad olulisi ressursse politseilt, kiirabilt

ja päästeametilt ning mõjutavad seeläbi võimekust

reageerida teistele kiireloomulistele sündmustele. Ka

liikluses tekitatav kahju mõjutab otseselt teiste

inimeste elu, tervist ja turvalisust. 2023. aastal

registreeriti peaaegu 6300 autoroolis alkoholi

piirmäära ületamist ja kriminaalses joobes juhtimist

ning 134 inimkannatanuga liiklusõnnetust, kus osales

joobes juht. Alkoholi füüsiline kättesaadavus on Eestis

iga aastaga kasvanud. 2024. aasta mai seisuga on

Eestis 9614 alkoholimüügikohta, mis tähendab, et

Eestis on alkoholi müügikohti 13 korda rohkem kui

patrullpolitseinikke (2025. a seisuga ca 700

patrullpolitseinikku). Samal ajal kui

alkoholimüügikohtade arv kasvab igal aastal umbes

400 võrra (2023. aastal 9374), väheneb politseinike

arv aastas keskmiselt 150 võrra. Pea 90% inimestest

jõuab kodust lähimasse müügikohta kuni kümne

minutiga, samas kui politseipatrull on sama ajaga

kättesaadav kõigest 45-le protsendile Eesti inimestest.

Praktikas tähendab see, et alkoholipood on täna Eesti

inimesele lähemal kui perearst, apteek, koolimaja,

politsei või päästeüksus. Leiame, et alkoholi e-

kaubanduse mõistliku paindlikkuse ning

alkoholiseaduse (AS) laiemaid eesmärke täitvate

nõuete ja piirangute hea tasakaalu (sh kohased tõhusad

ja samas mõistliku 2 (3) halduskoormusega järelevalve

võimalused) leidmiseks on vaja süvenenumat

regulatsiooni revisjoni.

Eelnõuga kavandatud muudatustega luuakse

veebipoena tegutsevale müüjale otsene võimalus

vabaneda vastutusest alkoholi alaealistele

kättesaadavaks tegemisel, kuivõrd puudub nõue

tehingu fikseerimisel vanust kontrollida. Täiendatakse

küll AS § 47 lõiget 3 ning lisatakse

dokumendikontrolli kõrval e-identimise

tehnoloogiliste lahenduste kasutamise õigus, kuid see

kehtib alkohoolse joogi valduse üleandmisel. Sätte

sisu lähtub jätkuvalt klassikalise müügisaalis

kauplemise loogikast, kus üleandjaks on müüja. E-

kaubanduse eripärast tulenevalt langeb vastav

kohustus seega paljudel juhtudel pakiautomaadi

teenusepakkujale või kullerile, kellel enamasti puudub

teave saadetise sisu kohta, mistap on alaealisele

üleandmise etteheite tegemine talle küsitav või

võimatu. Puudub ka nõue vastava teenuse osutajat

teavitada, et saadetis sisaldab alkoholi ning rakendub

vanuse kontrollimise nõue. Seega lahustub vastutus

nii, et juba praegu mittetoimuv piirangu täitmine

kahaneb veelgi, nagu ka võimalus seda järelevalve abil

mõjutada. Ühtlasi viiakse eelnõus pakutud

lahendusega vanuse kontrollimiseks kogu e-

identimise tehnoloogia kasutusele võtmise

halduskoormus ning kulud alkoholimüügiga tegelevalt

ärisektorilt üle pakiautomaadi- või kullerteenust

Arvestatud osaliselt ja selgitatud. Eelnõuga ei

muudeta kehtivat põhimõtet, mille kohaselt lasub

alkoholi müügil jaekaubanduses vanuse

kontrollimise kohustus, s.h e-kaubanduses.

Alaealistele alkoholi müük jääb jätkuvalt

keelatuks ning see keeld kehtib sõltumata

müügikanalist. Eelnõuga täpsustatakse, et lisaks

dokumendikontrollile tavakaubanduses on

lubatud kasutada ka e-identimise tehnoloogilisi

lahendusi. E-poes tegutsev kaupleja peab

tagama, et kauba kättetoimetamisel toimub

vanuse kontroll, sõltumata sellest, kas üleandjaks

on kuller või mõni teine kohaleveoteenuse

osutaja, mille abil alkohoolne jook tarbijale kätte

toimetatakse.

E-kaubanduses on kohustus kontrollida kauplejal

tellimuse esitaja vanust e-identimise vahendiga

ja vanuse kontrollimise kohustus säilib kaupleja

jaoks ka kauba üleandmisel valduse omandajale,

kes võib erineda kauba tellijast. E-poes

kohalduva vanuse kontrollimise osas on erand

ainult olukorras, kus kaupleja kasutab

kohaleveoteenuse, mille käigus kontrollitakse

vanust valduse üleandmise käigus ja olukorras,

kus saadetis toimetatakse välisriiki. Olukord

pakkuvale sektorile. Seega ei vasta praeguses

sõnastuses tõele eelnõu seletuskirjas toodud väide

justkui tagatakse muudatustega, et alkohol ei oleks

alaealistele kättesaadav. Kavandatud kujul

muudatused hõlbustavad alkoholi müüki ja teevad

alaealistele praktilises elus kättesaadavamaks.

selles osas ei muutu täna kehtiva olukorraga, kus

kohaleveoteenuse kasutamisel kontrollib teenuse

osutaja valduse omandaja vanust. Muudatus

toimub üksnes selles osas, et vanuse

tuvastamiseks kasutatakse e-identimise

vahendeid (nt Smart-ID).

Sellega seoses teeme ettepaneku eelnõud täiendada

järgmiseid põhimõtteid arvesse võttes.

Lisada eelnõusse nõue, et alkoholi e-kaubanduses

tuleb ostja vanus tuvastada juba tehingu tegemise

hetkel, kasutades kõrge usaldusväärsusega e-

identimise lahendust.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.

E-kaubanduses peab kaupleja tuvastama

alkohoolse joogi ostu puhul ostja vanuse

olukorras, kus kaupleja ei kasuta

kohaleveoteenuse osutajat ega toimeta kaupa

välisriiki. Vanuse tuvastamine toimub sellisel

juhul nii ostu sooritamisel, kui ka valduse

üleandmisel valduse omandajale.

Sätestada kohustus fikseerida kõik e-kaubanduse

tehingud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

et tagada järelevalvevõimekus.

Selgitatud. Raamatupidamise algdokument on

tõend, mis peab võimaldama igal kompetentsel ja

sõltumatul isikul aru saada toimunud

majandustehingu sisust, hinnata selle asjaolusid

ja tõepärasust. Teisisõna peavad algdokumendid

olema vormistatud inimese jaoks lihtsasti

loetavatena, varjamata selleks tavakasutajale

kättesaamatuid tehnilisi erivahendeid, keeleolust

vms. Raamatupidamise seaduse kohaselt peab

iga majandustehingu kohta koostatud

algdokument sisaldama vähemalt kolme

elementi, milleks on tehingu toimumisaeg,

majandusliku sisu kirjeldust ja arvnäitajaid (nt

müüdud kauba kogus, hind ja summa).

Raamatupidamise algdokumendid peaksid olema

vormistatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis ja masintöödeldavad. Seega täna kehtiva

raamatupidamise seaduse alusel on kohustatud

kõik sh e-kaubanduses tehtud tehingud fikseerida

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Jätta välja või piirata oluliselt müügisaali nõude

kaotamine toitlustusasutustes, et vältida alkoholi

müügi suurendamist, alkoholi kohapeal tarbimist ja

avaliku korra rikkumisi.

Arvestatud. Täiendame seletuskirja ja eelnõu.

Müügisaali nõude kaotamine e-kaubanduses eeldab

täiendavate lisameetmete rakendamist.

Selgitatud. Kuna puuduvad konkreetsed

täiendavad ettepanekud antud punkti osas, siis

toome välja, et e-kaubanduses (e-poe veebilehel)

säilib kohustus kontrollida isiku vanust valduse

üleandmisel, v.a välismaal ja kohaleveoteenust

mitte kasutades.

Töötada välja täiendavaid meetmeid alkoholi

kaugmüügi piiramiseks, arvestades, et just kõrge

riskiga tarbijad kasutavad enim e-kaubanduse

võimalusi.

Selgitatud. Alkoholiseadus näeb ette kellaajalisi

piiranguid alkoholi üleandmisel, mis jäävad

kehtima ka antud eelnõuga, s.h e-kaubanduses.

Uute meetmete kehtestamine suurendaks

halduskoormust nii ettevõtjatele kui ka

järelevalveasutustele ilma, et oleks selge

tõenduspõhine mõju alkoholi tarbimise

vähendamisele kõrge riskiga tarbijate hulgas.

Teadlikult turvalise töörühma raames

koostatavas õigusanalüüsis käsitletakse

eeldatavasti täiendavaid nõudeid, mis

võimaldaksid pakkuda tõenduspõhiseid

lahendusi antud valdkonnas. Samas tuleb

arvestada, et vanuse tuvastamise ja

kohaletoimetamise kontrolli meetmed on juba

kehtestatud ning peamine väljakutse on nende

tõhus rakendamine. Kui olemasolevad

kohustused ei toimi praktikas, on täiendavate

meetmete lisamine piiratud mõjuga.

Kehtestada üheselt mõistetavad kohustused alkoholi

kohaletoimetajatele vanuse kontrollimiseks, et vältida

alkoholi jõudmist alaealisteni.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.

Eelnõus täpsustame vahendid, mida

kohaletoimetaja peab kasutama vanuse

kontrollimiseks.

Täiendada seletuskirja, tuues välja kavandatud

muudatuste mõju siseturvalisusele, müügikohtade

arvule ning järelevalve koormusele kohalikele

omavalitsustele ja riigiasutustele.

Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud.

Regionaal- ja

Põllumajandus-

ministeerium

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium

kooskõlastab alkoholiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu järgmiste märkustega

arvestamise korral.

Nõustume, et bürokraatia vähendamiseks ja ettevõtjate

halduskoormuse leevendamiseks on vajalik teha

muudatusi, mis elavdavad majandust ja ettevõtjate

tegevust ning samas lihtsustavad ka

korrakaitseorganite tööd.

§ 40 lg 1 p 12 Eelnõu § 1 punktiga 1 (AS § 40 lõike 1 punkti 12

muutmine) kavandatakse ära kaotada e-kaubanduses

alkoholi jaemüügiga tegeleval ettevõtjal kohustus

pidada ka füüsilist kauplust või toitlustusettevõtet.

Seletuskirja (lk 17) kohaselt on e-kaubanduse puhul

(võrreldes kaupluse või toitlustusettevõttega)

järelevalvetoimingute tegemine lihtsam, kiirem ja

ajaliselt paindlikum. Sellega me ei saa nõustuda. Kuna

Põllumajandus- ja Toiduametil ei ole pädevust teha

kontrolltehinguid (sh sidevahendite kaudu müüdava

alkoholi anonüümne ostutehing), siis füüsiline

müügikoht e-kaubandusega tegeleva ettevõtja puhul

lihtsustab alkohoolsetest jookidest proovide võtmist

Teadmiseks võetud. Käesolev eelnõu on

kiireloomuline ja selle eelnõuga ei käsitleta

täiendavad analüüsi vajavaid teemasid.

Aktiivselt tegutseb teadlikult turvalisem töörühm

(STAD), mis keskendub turvalisuse

suurendamisele ja mille töö käigus on tõstatatud

mitmeid järelevalvet puudutavaid küsimusi.

Töörühma tegevusega paralleelselt viiakse läbi

ka õigusanalüüsi. Juhul, kui eelnimetatud

analüüsi järel alustatakse alkoholiseaduse

muutmist, siis saab vaadata üle ka kontrollostude

pädevuse lisamise vajadus.

ning müügipakendil alkoholi märgistuse ja muudele

nõuetele vastavuse kontrollimist. Ainult e-

kaubandusega tegelevate ettevõtjate puhul on

nimetatud järelevalvetoimingute läbiviimine oluliselt

keerulisem ja aeganõudvam.

Eelnõu § 1 punktis 1 sätestatud muudatusega kaasneb

ka alkohoolsete jookide e-kaubanduse laienemine, mis

omakorda suurendab järelevalvekoormust

Põllumajandus- ja Toiduametil. Arvestades, et praegu

on ettevalmistamisel ka eelnõu, milles kavandatakse

ära kaotada alkoholi registreerimise kohustus koos

alkoholiregistriga, mis on alkohoolsete jookide

kontrolli üheks osaks enne nende turule viimist, siis

koos käesoleva muudatusega on Põllumajandus- ja

Toiduametil vaja teha seni plaanitust suuremaid

ümberkorraldusi ja juurde on vaja ka täiendavaid

ressursse järelevalve tõhustamiseks.

Arvestades eeltoodut palume jätta eelnõust praegu

välja § 1 punkt 1 (füüsilise kaupluse või

toitlustusettevõtte kaotamine alkoholi e-kaubanduse

puhul). Enne füüsilise müügikoha ära kaotamist

alkoholi e-kaubanduse puhul on vaja veel täiendavalt

analüüsida võimalusi ja leida lahendusi, kuidas tagada

sel juhul alkohoolsete jookide kvaliteedi,

märgistamise ja muude nõuete täitmise üle tõhus

järelevalve. Kontrollostu võimaldamine

Põllumajandus- ja Toiduametile antud seaduse

kontekstis annab selge võimaluse paremaks

järelevalveks ning palume teha vajalikud analüüsid ja

muudatused alkoholiseadusesse. STAD

Eelnõu on täiendatud sättega, et alkoholi tohib

hoida ja ladustada majandustegevusregistris

sätestatud kohas, mis tähendab, et edaspidi on

olemas info, kus hoitakse e-kaubanduses

müüdavat alkohoolseid jooke ja Põllumajandus-

ja Toiduametil on võimalus eelnimetatud info

alusel kontrolli teha. Tuleb tuua siiski välja, et

ettevõtjal ei ole kohustust hoida ka täna kõiki

alkohoolseid jooke müügisaalis. Ettevõtja võib

seda teha osaliselt ning teatud osas võib ettevõtja

tegevus olla suunatud üksnes vahendusele, kus

alkohol ei jõua jaemüüja valdusesse, vaid liigub

otse välismaalt kliendile. Kuna täna on selline

võimalus lubatud, ei ole põhjust täiendava

kohustuse seadmiseks selles osas.

Sotsiaal-

ministeerium

Sotsiaalministeeriumi hinnangul on bürokraatia

vähendamine arusaadav ja mõistlik samm, siiski

suurendavad eelnõus väljatoodud ettepanekud

alkoholi- ja tubakatoodete kättesaadavust. Sellel on

selgelt võimalikud negatiivsed tagajärjed

rahvatervisele ja inimeste heaolule mida ei kaalu üle

ettevõtjate halduskoormuse vähendamine. Seetõttu ei

saa Sotsiaalministeerium eelnõud kooskõlastada.

AS § 41 lg 3 Sotsiaalministeerium ei toeta AS paragrahvi 41 lõike 3

täiendust – müügisaali nõude kaotamist

toitlustusettevõttes. Samas kui alkoholi e-kaubanduse

osas tuleks leida meetme kättesaadavuse piiramiseks.

Alkohoolse joogi jaemüügi keeld müügisaalita

toitlustusettevõttes välistab võimaluse ilma ehitises

oleva müügisaalita alkoholi müüa. Keelu eesmärk on

alkoholi kättesaadavuse ohjamine. Kuigi eelnõu

koostaja toob välja, et alkoholi kättesaadavuse

suurendamine ei ole kavandatud muudatuse

eesmärgiks, on muudatusettepanekul siiski selgelt

alkoholi kättesaadavust suurendav mõju.

Arvestatud. Seletuskirja ja eelnõud on

täiendatud. Lähtudes eesmärgist, on oluline

vältida olukorda, kus ilma müügisaalita kioskid

hakkaksid alkoholi müüma, mis omakorda

suurendaks alkoholi müüki. Eelnõu ei kaota

müügisaali nõuet, vaid määratleb eraldi

müügisaaliga müügikoha. Sellest tulenevalt on

alkoholi müük lubatud üksnes selgelt piiritletud

alal ning tingimusel, et tegemist on kaupleja

seadusliku valdusega. See välistab õigusliku

võimaluse, et kaupleja määratleb suvalise ala ja

alustab sealt alkoholimüüki. Kehtima jääb ka

kohaliku omavalitsuse võimalus kehtestada

täiendavaid piiranguid alkoholimüügi üle.

Müügisaalita toitlustusettevõtetes alkoholi müümine

soodustab alkoholi tarbimist müügikoha lähedal

avalikus kohas. Samas on alkoholi tarbimine avalikus

kohas keelatud.

Arvestatud. Defineerime müügisaalita

müügikoha mõiste.

Teeme ettepaneku avada AS-s müügisaali mõiste

käsitledes müügisaali kui kaupleja valduses oleva

müügikohaks oleva ehitis või ehitise osa. Sellisel juhul

Selgitatud. Müügisaaliga müügikoha

definitsioon peaks lähtuma põhimõttest, et

müügisaal on kas ehitis või ehitise osa ning

hõlmab müügisaal hoonet ja ka hoone juurde

kuuluvaid funktsionaalseid osi, kui need on kasutusel

müügikohana. Terrass, mis on ehitis või ehitise osa (nt

ehitusregistrisse kantud varikatusega või ilma

varikatuse alla jääv terrass), kvalifitseerub siia alla, kui

see on müügikoha osa ja kaupleja valduses.

hoone juurde kuuluv funktsionaalne osa, kuhu

tarbijal on võimalik siseneda tehingu tegemiseks.

Praegu esineb olukordi, kus toitlustusettevõtted

müüvad alkoholi näiteks Pärnu ranna läheduses

ilma nimetatud elementideta. Seetõttu soovime

müügisaali mõiste täpsustamisel rõhutada, et

müügikoht peab olema selgelt piiritletud ning

selle valdus kuuluma kauplejale seaduslikul

alusel ja tarbijal tuleb alale siseneda. Eelnev

välistab võimaluse, et kaupleja määrab suvalise

ala, mille osas tal puudub õigus kauplemisega

tegeleda.

Müügisaali nõude kaotamine e-kaubanduses

suurendab selgelt alkoholi kaugmüüki ning seeläbi

alkoholi kättesaadavust. Tervise Arengu Instituudi

uuringu kohaselt on alkoholi tellimine läbi e-

kaubanduse rohkem levinud nende inimeste seas, kes

juba tarvitavad alkoholi suure terviseriskiga. Seetõttu

on kaugmüügi suurendamisel selgelt negatiivne

tervisemõju sellele sihtgrupile, mistõttu tuleks kaaluda

täiendavaid meetmeid mis võimaldaksid piirata

alkoholi e-kaubanduse levikut.

Selgitatud. Eelnõu rakendamisel võib alkoholi

müük e-kaubanduse kaudu mõnevõrra

suureneda. Samas tuleb arvestada, et alkoholi

müük e-kaubanduse vormis on juba praegu

lubatud tingimusel, et kauplejal on olemas

müügisaal. Järelevalveasutuse tagasiside põhjal

on sellest nõudest olnud lihtne mööda hiilida,

luues fiktiivse müügisaali, mille olemasolust

tarbija sageli ei tea ning mis enamiku ajast ei ole

avatud. Sellised müügisaalid on loodud

peamiselt eesmärgiga võimaldada alkoholi

müüki e-kaubanduse kanali vahendusel.

AS § 44 Ettepanek on lisada AS §-i 44 tehingu fikseerimise

nõue ka e-kaubanduse korral. Kuigi e-kaubanduses ei

ole tehingu fikseerimine oluline müügi kellaaja

piirangu järelevalve eesmärgil, on siiski teiste

müügipiirangute järelevalve läbiviimiseks oluline

talletada müügitehingut puudutav info.

Selgitatud. Raamatupidamise algdokument on

tõend, mis peab võimaldama igal kompetentsel ja

sõltumatul isikul aru saada toimunud

majandustehingu sisust, hinnata selle asjaolusid

ja tõepärasust. Teisisõna peavad algdokumendid

olema vormistatud inimese jaoks lihtsasti

loetavatena, varjamata selleks tavakasutajale

kättesaamatuid tehnilisi erivahendeid, keeleolust

vms. Raamatupidamise seaduse kohaselt peab

iga majandustehingu kohta koostatud

algdokument sisaldama vähemalt kolme

elementi, milleks on tehingu toimumisaeg,

majandusliku sisu kirjeldust ja arvnäitajaid (nt

müüdud kauba kogus, hind ja summa).

Raamatupidamise algdokumendid peaksid olema

vormistatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis ja masintöödeldavad. Seega täna kehtiva

raamatupidamise seaduse alusel on kohustatud

kõik sh e-kaubanduses tehtud tehingud fikseerida

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

AS § 47 lg 3 Ettepanek on lisada AS §-i 47 lõikesse 3 valduse

omandaja täisealisuse tuvastamise kohustus ka

alkoholi e-kaubanduses tellimuse esitamise korral.

Kuigi tehnoloogilised võimalused ostja vanuse

tuvastamiseks on laialdaselt kättesaadavad, on need

endiselt tugevalt alakasutatud. Muudatus aitaks

maandada riski, et alkohoolsed tooted jõuavad läbi e-

kaubanduse alaealiseni.

Tervise Arengu Instituudi uuringu kohaselt küsis

alkoholi kojukandel 18-19-aastaselt testostlejalt isikut

tõendavat dokumenti ning keeldus selle puudumisel

alkoholi üleandmisest vaid 13% kulleritest. Eelnõus ei

ole toodud selgelt välja meetmeid selle riski

maandamiseks.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja täiendatud.

Nõustume, et ostja vanuse tuvastamiseks

mõeldud tehnoloogilised lahendused on praegu

alakasutatud, aga ei nõustu, et sellised

lahendused on laialdaselt kättesaadavad. Need

lahendused on sageli kulukad, eriti

väikeettevõtjate jaoks, ning nende

implementeerimine võib olla keerukas. Summa,

millega tuleb ettevõtjal arvestada

implementeerimisel on ca 5000 eurot, mis on

väikeettevõtja jaoks suur väljaminek. Tuleb ka

arvestada, et antud süsteemi kasutuselevõtt

majanduslikult ei anna ettevõtjale midagi juurde.

Lisaks sellele vanuse tuvastamise süsteemide

kasutuselevõtt eeldab ettevõtjalt olulisi

muudatusi e-poe platvormil, mõnel juhul kogu

lehekülje ümbertegemist. Lisaks kaasnevad

täiendavad kulud, näiteks kuumaksed ja

hooldustasud. Kui suurettevõtete jaoks ei ole

sellised investeeringud probleemiks, siis

väiksematele kauplejatele võivad need kujuneda

oluliseks takistuseks.

Vanuse tuvastamine valduse üleandmisel on

jätkuvalt kohustuslik. E-kaubanduses tuleb

tagada, et ostja vanus kontrollitakse e-identimise

teel e-poes ning alkohoolse joogi üleandmisel

tuvastatakse samuti valduse omandaja vanus, v.a

välismaale kättetoimetamisel. Seejuures tuleb

arvestada, et valduse omandaja võib olla erinev

isik kui e-poes tellimuse esitaja. Erandiks on

ainult olukord, kus e-pood kasutab

kohaleveoteenust, mille käigus kontrollitakse

valduse omandaja vanust läbi e-identimise.

Sellisel juhul ei ole vajalik täiendav kontroll e-

post ostu sooritamisel.

Alkoholiseaduse järgi on alkoholi kojukande

puhul kohustus kontrollida isikut tõendavat

dokumenti. Kui seda nõuet praegu ei järgita, ei

ole täiendava kohustuse kehtestamine

tõenäoliselt tõhus. Sellises olukorras tuleks

suurendada järelevalvet ning rakendada

sanktsioone nende isikute suhtes, kes otsustavad

nõudeid eirata. Teemaga tegeleb ka teadlikult

turvalisem juhtrühm, mis võib pakkuda soovitusi

antud probleemi lahenduseks.

Seletuskiri Eelnõu seletuskirjas ei ole toodud välja kavandatud

muudatuste mõju rahvatervisele, siseturvalisusele,

alkoholi müügikohtade arvule ning sellest tingitud

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

järelevalve mahu suurenemisele kohalikele

omavalitsustele, TTJA-s ning PPA-s. Seetõttu tuleks

seletuskirja mõjude reaalseks hindamiseks täiendada.

Rahandus-

ministeerium

Rahandusministeerium kooskõlastab alkoholiseaduse

ja teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia

vähendamine) eelnõu järgmise märkusega.

Palume eelnõust jätta välja alkoholiseaduse

muudatused, kuna leiame, et need põhjustavad

pakutud kujul segadust ja tuleks põhjalikumalt läbi

mõelda. Samuti ei saa muudetavaid nõudeid pidada

ainult bürokraatlikeks. Teeme ettepaneku neid

muudatusi veel kaaluda ja esitada vajalikud

muudatused Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi ettevalmistatavasse

eelnõusse, millega on kavas kaotada riiklik

alkoholiregister. Ettepaneku põhjendused on

alljärgnevad.

Eelnõuga soovitakse kaotada füüsilise kaupluse või

toitlustusettevõtte nõue e-kaubanduses. Märgime, et e-

kaubanduse puhul on eriti oluline, et oleks üheselt

tuvastatav:

• kes on alkoholi müüja,

• kus alkoholi füüsiliselt ladustatakse,

• kes on ettevõtte lepinguline laopidaja, kui

ettevõttel endal puudub ladustamiskoht.

Nõue, millega lubatakse alkohoolse joogi jaemüüki e-

kaubanduse korras majandustegevuse registri

andmetes märgitud ettevõtja kaupluse või

toitlustusettevõtte kaudu, võimaldab kontrollida

müüdava alkoholi legaalsust. Müügikoha nõude

Arvestame. Täiendame eelnõu ja seletuskirja.

Eelnõuga reguleerime õigussuhet, mis toimub

juriidilise isiku ja füüsilise isiku vahel jaemüügi

korras. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud

õigussubjekt, mille õigusvõime tekib

äriregistrisse kandmisest ja lõpeb äriregistrist

kustutamisega. Seega on alkoholi müüjaks

juriidiline isik ehk antud juhul äriühing.

Tarbijakaitseseadus § 41 sätestab mh, et ostu

tõendav dokument peab sisaldama vähemalt

järgmisi andmeid, milleks on kaupleja nimi või

ärinimi ja tegevuskoha aadress. Õiguslikult ei ole

võimalik, et õigussuhe tekiks füüsilise isiku ja e-

kaotamine võib lihtsustada kauplemist illegaalse

(aktsiisiga maksustamata) alkoholiga. Ilma e-

kaubanduse korras müüdava alkoholi asukoha

teadmiseta ei ole Maksu- ja Tolliametil võimalik

kontrollida e-kaupleja tegevust. Järelevalve

puudumine aga suurendab maksupettuste ja

ebaseadusliku müügi riski. Läbipaistvus aitab tagada,

et kõik alkoholiga seotud tegevused toimuvad

kooskõlas seadusega.

Arvestada tuleks ka alkoholiseaduse § 41 lõikega 6,

mille alusel on ettevõtjal lubatud jaemüügi korras

müüa üksnes majandustegevusteates määratletud

alkohoolseid jooke üksnes majandustegevuse registri

andmetes märgitud tegevuskoha kaudu. Juhul, kui

kaotada müügikoha nõue, tuleb täiendada

alkoholiseaduse § 23 lg 2 punktis 1 nimetatud

teatamiskohustust selliselt, et majandustegevuse

registris kajastuks e-kaupleja tegevuse ja alkoholi

ladustamise koht. Alkoholi ladustamiskoht võib

kuuluda nii e-kaubanduse vormis tegutsevale müüjale

kui ka mõnele teisele ettevõttele, kes alkoholi ladustab

- näiteks e-kaubandusega tegeleva ettevõtte

koostööpartnerile kuuluv laohoone (ladustamiskoht).

kaupluse vahel, vaid see tekib füüsilise isiku ehk

tarbija ja äriühingu vahel.

Arvestatud. Toome eelnõus ja seletuskirjas välja,

et alkoholi ei või jaemüügis hoida ega ladustada

mujal, kui majandustegevusregistris olevas

tegevuskohas ja see tegevuskoht ei või olla

eluruum. Eluruumi käsitleme võlaõigusseaduse

tähenduses. Majandustegevusteates tuleb esitada

tegevuskoht, mis võib olla kauplus,

toitlustusasutus või ladu, kuid ei või olla

eluruum. Eluruumis alkoholi hoidmise keeld

väldib, et alkoholi kvaliteedi ja maksureeglite

järelevalve käigus ei ole tegemist eraelu

puutumatuse riivega elukohta sisenemisel.

Kuivõrd ettevõte on kohustatud märkima

alkoholi hoiustamise koha, siis on teada asukoht

ka olukorras, kus tegemist on lepingulise

laopidajaga. Alkoholi ladustamiskoha

omandiõiguslik kuuluvus ei välista ettevõtte

kohustust tagada alkoholi hoiustamiskohale

juurdepääs järelevalvetegevuseks.

Müügikoha olemasolu nõude kaotamine asetab

ettevõtjad ebavõrdsetele positsioonidele. Müügikoha

olemasolu korral on alkoholi jaemüük keelatud kella

22.00-st kuni kl 10.00-ni. Kõnealune piirang ei laiene

e-kaubandusele müügikoha nõude kaotamisel

(alkoholiseaduse § 40 lg 11 koostoimes lõike 1

punktiga 1). Piirangust kinnipidamist ei aita tagada

Arvestame ja täiendame eelnõu ning seletuskirja.

Toome välja, et müügikoha olemasolu ei taga

kellaaja piirangust kinnipidamist.

Alkoholiseadus § 40 lg 2 teine lause sätestab, et

alkohoolse joogi kaasamüük on keelatud

ajavahemikul kella 22.00-st kuni 10.00-ni ning §

41 lõike 5 kohaselt alkohoolse joogi tarbijale

alkoholiseaduse § 41 lõikes 5 sätestatud

kohaleveoteenuse keeld ajavahemikult kl 22-00.st

kuni kella 10.00-ni. Kohaleveoteenuse piirangust

kinnipidamist on keeruline kontrollida. Lisaks tekib

ostjal võimalus kaubale ise järgi minna e-kaupleja

osutatud asukohta.

üleandmine kohaleveoteenuse osutamisel on

keelatud ajavahemikul kella 22.00-st kuni 10.00-

ni. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik

seaduslikul viisil alkoholi omandada e-

kaubanduses kella 22.00-st kuni 10.00-ni.

Kuivõrd kaasamüük on keelatud, siis ei tohi isik

e-kaupleja juurde minnes samuti alkoholi kätte

saada. Täiendus tehakse § 41 lõikesse 5, mille

kohaselt ei tohi e-kaubanduses väljaspool

konkreetset kellaaega alkoholi üle anda.

Müügikoha olemasolu mõjutab alkoholi hinda, sest

müügikoha pidamiseks tehtavad kulud kanduvad ka

alkohoolse joogi jaehinda. Teatavasti mõjutab alkoholi

hind oluliselt tarbimist. Soodustades e-kaubandust

ilma müügikoha nõudeta saab võrreldes

tavakauplejaga eelise e-kaupleja ning tarbijale muutub

alkoholi hind soodsamaks.

Selgitame. Alkoholi jaemüügihinna

kujundamisel arvestatakse mitmeid tegureid,

sealhulgas müügikohaga seotud kulusid, mille

hulka kuuluvad ka personalikulud. Kui alkoholi

müügikohta ei ole enam e-kaubanduses vaja,

peab ettevõte siiski omama ladustamisvõimalust,

mis toob kaasa täiendavaid kulusid. Lisaks tuleb

tagada vanusekontroll e-identimise vahendite

abil, mis tähendab nii arendustöid kui ka

hilisemaid igakuiseid tasusid liideste kasutamise

eest.

Kas ettevõtja kulud kokkuvõttes vähenevad või

suurenevad, sõltub ettevõtte eripärast ja

korraldusest. E-poodide puhul, kes seni kasutasid

fiktiivseid ladusid alkoholi müümiseks, tuleb

nüüd tagada tegelik hoiustamisvõimalus ning

investeerida e-identimise lahendustesse. Meie

hinnangul ei too need muudatused alkoholi

lõpphinna osas kaasa märkimisväärseid muutusi.

Samuti on majanduslikult küsitav, kas alkoholi

alla turuhinda ettevõtja soovib müüa.

Toetame seletuskirjas väljendatut, et kassaaparaadi

nõude kaotamisega liigutakse ajaga kaasa, muutes

regulatsiooni tehnoloogianeutraalseks ja rõhutades, et

oluline on tulemus, milleks on konkreetsete andmete

fikseerimine, tähtsustamata vahendit, mille abil seda

tehakse. Siiski ei saa seaduses jääda ebaselgeks,

kuidas tehingu fikseerimine - mis iseenesest on

järelevalveasutuste vaates põhjendatud ja vajalik -

ikkagi teostub (välja näeb). Seletuskirjas on selgitatud

kassaaparaadi nõude kaotamist, aga kuidas täpsemalt

tehinguid edaspidi fikseeritakse, jääb siiski

ebaselgeks.

Arvestatud. Seletuskirja täiendatud.

Seletuskiri Eelnõus avatud müügisaali mõiste on laialt

tõlgendatav ega piiritle arusaadavalt müügisaali mõtet.

Kehtiv seadus keelab tubakatoodete ja seonduvate

toodete jaemüügi müügisaalita müügikohas, välja

arvatud müügikohtadest moodustuval marsruudil

liikuvas kauba jaemüügiks kohandatud sõidukis ja

kioskis, mis on kaupleja müügisaalita tegevuskoht

eraldiseisva ehitisena või ehitise osana. Jaemüük on

lubatud müügisaaliga kaupluses või kioskis või

rändkaupluses. Leiame, et kui müügisaalita

tegevuskohal on nõue, et see on kaupleja tegevuskoht,

mis on ehitis või ehtistise osa, siis müügisaali mõiste

sisustamisel tuleb lähtuda samadest tingimustes ehk

müügisaal peab olema kaupleja tegevuskohas asuv

ruum, mis asub ehitises või on ehitise osa või asub

sõitjate veo teenuse osutamisel kasutatavas vee- või

õhusõidukis või reisirongis. Leiame, et hetkel pakutud

sõnastus loob võimaluse pakkuda tubakatooteid ja

Selgitatud. Kehtiv tubakaseadus § 22 lõige 2

näeb ette, et tubakatoote ja tubakatootega

seonduva toote jaemüük on keelatud

müügisaalita müügikohas, välja arvatud

müügikohtadest moodustuval marsruudil

liikuvas kauba jaemüügiks kohandatud sõidukis

ja kioskis, mis on kaupleja müügisaalita

tegevuskoht eraldiseisva ehitisena või ehitise

osana. Me ei nõustu seisukohaga, et müügisaalita

tegevuskohal on nõue, et see on kaupleja

tegevuskoht, mis on ehitis või ehitise osa ning

müügisaali mõiste sisustamisel tuleb lähtuda

samadest tingimustest. Tubakaseadus keelustab

jaemüügi müügisaalita müügikohas ning toob

välja kaks erandit, milleks on sõiduk ja kiosk.

Kioski osas teeb tubakaseadus täiendava

täpsustuse tingimuste osas.

seonduvaid tooteid ka telkide või ajutiselt loodud

aladel, nt piirates neid haljastuse või lintidega.

Tulenevalt tänasest regulatsioonist ja

järelevalveasutuste praktikast on võimalus

pakkuda tubakatooteid ja seonduvaid tooteid

telkidest, kohapeal püstitatud ehitistest (nt

laatadel) täna olemas. Võimalus pakkuda

eelnimetatud tooteid piirates neid haljastuse või

lintidega puudub ka täna ja edaspidi, kuivõrd

tubakaseaduse paragrahvi 22 lõike 31 kohaselt on

keelatud tubakatoote või tubakatootega seonduva

toote jaekaubanduse müügikohas toote

väljapanek ja selle esitlemine. Piirata ala sellisel

viisil haljastuse või lintidega, mis välistaks

täielikult toodete nähtavuse on erakordselt

keeruline.

TubS § 22 lg

21

Seetõttu teeme ettepaneku täiendada tubakaseaduse §-

i 22 lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote

müügisaaliga müügikoht on kaupleja valduses olev

ehitus või ehitise osa, kuhu tarbija tehingu tegemiseks

siseneb.“

Selgitatud, vt eelmist.

Soolise

võrdõiguslikkuse ja

võrdse kohtlemise

volinik

Seletuskiri Olen igati nõus, et riigi toimimise seisukohast on

oluline tarbetu bürokraatia vähendamine. Samuti olen

nõus, et ettevõtluse toetamine on nii majanduse kui

kogu ühiskonna edu ja jõukuse jaoks kriitilise

tähtsusega.

Alkoholiseaduse peamisi muudatusi ei saa aga

nimetada bürokraatia vähendamiseks, vaid väga

sisulisteks muudatusteks Eesti alkoholipoliitikas.

Arvestatud ja selgitatud. Eelnõu ja seletuskirja

täiendatud. Alaealistele kättesaadavuse

piiramiseks on lisatud täiendav vanuse kontrolli

kohustus e-kaubanduses enne tellimuse tegemist.

Selliselt on alkoholi kättesaadavust

eesmärgipärasemalt piiratud. Füüsilise

müügisaali kohustus lisab osadele ettevõtjale

täiendavaid kulusid ja põhjustab ebaõiglast

konkurentsi, kuid ei mõjuta ühesuguselt alkoholi

Need muudatused võivad oluliselt mõjutada mitmete

ühiskonnagruppide tervist ja heaolu.

Muudatuste eesmärk on vastavalt seletuskirjas toodule

suurendada e-kaubanduse paindlikkust. Sisuliselt

tähendavad eelnõuga tehtavad muudatused aga seda,

et alkoholi müümine ja ostmine veebikeskkonnas

muutub lihtsamaks ja alkohol ise senisest

kättesaadavamaks.

2024. aastal tarbiti Eestis keskmiselt 10,7 liitrit

absoluutalkoholi inimese kohta. Iga neljas 16-64-

aastane mees on suure terviseriskiga tarvitaja, naiste

seas on neid 10-12% vahemikus. Oluline on siin välja

tuua, et kui meeste puhul on aastate lõikes

terviseriskiga tarvitajate osakaal vähenenud, siis naiste

seas püsib see stabiilsena. Samuti näitavad uuringud,

et kuigi mehed tarvitavad alkoholi sagedamini kui

naised, on pikaajalises võrdluses vähemalt kord

nädalas alkoholi tarvitavate meeste osakaal pigem

vähenenud (47% aastal 2014 vs 46% 2024), naiste seas

aga on vastav näitaja märgatavalt suurenenud (16% vs

27%) (Tervise Arengu Instituut (TAI)). Seega on

alkoholi tarvitamises soolised eripärad ning

alkoholikahjud ühiskonnas meestele ja naistele

erinevad.

Alkoholi tarvitamist mõjutavad alkoholi õiguslik

kättesaadavus (nt joomise minimaalne lubatud vanus,

müügiaeg), majanduslik kättesaadavus (alkoholi

jaehind) ja füüsiline kättesaadavus (nt müügikohtade

lähedus). Piirangud kujundavad peale otsese alkoholi

kättesaadavuse ka arusaamu lubatavast ja taunitavast

ning mõjutavad seetõttu keskkonnafaktorina ka noorte

alkoholitarbimist. (Wagenaar ja Perry (1994))

kättesaadavust. E-kaubanduses enne tellimist

vanuse kontrollikohustus rakendub kõigile e-

poodidele ühesuguselt, st nii füüsilise

müügisaaliga kui ilma, ning vähendab reaalset

alaealistele kättesaadavust.

Testostlemise uuringud kinnitavad, et hoolimata

vanusepiirangust on alkohol noortele kergesti

kättesaadav ning dokumenti küsitakse ostul vaid

umbes pooltel juhtudel (TAI). Tehnoloogia areng ei ole

siin kaasa toonud olukorra paranemist, pigem

vastupidi – kaupluste iseteeninduskassades küsiti

dokumenti isegi harvemini – vaid 30%-l juhtudest

(samas). Veebikeskkonnas osteldes on need riskid

veelgi suuremad - arvestades, et noored kasutavad

alkoholi kättesaamiseks ka vanemate tuttavate abi, ei

ole vastupidiselt käesoleva seaduse seletuskirjas

toodule alust arvata, et e-identimise süsteemi

vahendite kaudu risk alaealistele alkoholi müüa sel

viisil maandatakse. Vastupidi, eelmisel aastal

läbiviidud TAI kaugmüügi testostlemise tulemused

näitasid, et 81% kaugmüügi testostude puhul anti

alkohol vanust kindlaks tegemata üle (TAI).

Alkohol on Eestis juba praegu laialdaselt kättesaadav

– 90% inimestest jõuab esimese müügikohani 10

minutiga (Sotsiaalministeerium). Alkoholi kaugmüügi

seoseid tarbimise suurenemise ja joomise

normaliseerimisega on leitud ka arvukates

rahvusvahelistes teadusuuringutes (näiteks Jimikaye

B. Courtney et al 2025, Cassian Duthie et al 2023 jne).

Alkoholipoliitika peegeldub elanike käitumises –

alkoholi tarbimine oli 2013-2018 aastatel

langustrendis, kuid pöördus peale 2019.a leevendatud

aktsiise jälle tõusule (Rehm et al 2025). Soodustades

alkoholi e-müüki, suurendab riik selle kättesaadavust

nii täiskasvanud elanikkonnale kui alaealistele.

Nii WHO (Maailma Tervishoiuorganisatsioon),

OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon),

valdkonna eest vastutav Sotsiaalministeerium kui

riiklik arengudokument “Alkoholipoliitika

arengusuunad 2025-2035” on erinevalt

alkoholiseaduse eelnõust soovitanud piirata või lausa

keelata alkoholi kaugmüük.

Lähtuvalt eelnevast juhin Teie tähelepanu, et antud

kooskõlastamisele esitatud eelnõus ja selle

seletuskirjas puudusid planeeritava seaduse

mõjuhinnangud erinevatele elanikkonna gruppidele,

sealhulgas soolises vaates. Nõustuda ei saa sotsiaalse

mõju hinnanguga, mis väidab, et mõju on väheoluline

ja positiivne kuna luuakse täiendav kanal vanuse

kontrolliks.

Palun Teil teha vastavasisulised täpsemad analüüsid

kaasates selle valdkonna eksperte, tuues välja riskid

ning nende maandamise mehhanismid.

Tervise Arengu

Instituut

Tervise Arengu Instituudi ülesanne on pakkuda

poliitikakujundajale tõenduspõhist teavet olukorras,

kus poliitikakujundaja on tegemas otsust, mis võib

mõjutada rahvastiku tervist ja heaolu. Seetõttu juhime

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt

väljatöötatud alkoholiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõus tähelepanu järgmistele

asjaoludele:

Alkoholiseaduse muutmine

Kuna Eestis puudub teistele riikidele sarnane alkoholi

müügilubade süsteem, on müügisaali nõue

Arvestatud. Täiendame eelnõud ja seletuskirja.

Me ei kaota müügisaali nõuet

toitlustusettevõttes, vaid defineerime

müügisaaliga müügikoha mõiste. Müügisaali

nõude muutmine ei tähenda, et alkoholi

tarvitamine muutuks automaatselt lihtsamaks või

tooks kaasa avaliku korra täiendavaid rikkumisi.

Eelnõu kohaselt jääb müügisaali nõue alles, kuid

selle mõiste muutub selgemaks ja

paindlikumaks. Müügisaalina saab käsitleda ka

nt terrasse, mis peavad olema kaupleja

seaduslikus valduses. See tähendab, et lihtsalt

kioski ette laudade paigutamine ilma kinnisasja

alkoholiseaduses seni ohjeldanud alkoholi veelgi

laialdasemat kättesaadavust ja müügikohtade tihedust.

Müügisaali nõude kaotamine toitlustusettevõttes

suurendab alkoholi kohapeal tarvitamist väljaspool

siseruume ja võib soodustada avaliku korra rikkumisi

ning sellest tulenevalt suurendada korrakaitsele

kuluvad ressursid.

omaniku loata ei ole lubatud ning müügikoht

peab olema selgelt määratletud ja piiritletud ning

kauplejal peab olema võimalus müügikohta

sisenemiseks. Oluline on ka, et kohalikel

omavalitsustel säilib paindlikus piirata

alkoholimüüki avalikus ruumis vastavalt

vajadusele (sellist õigust on kasutanud täna

Tallinna linn). Leiame, et müügisaalita

müügikoha defineerimine ei suurenda avaliku

korra rikkumiste arvu ega korrakaitsekulusid,

sest seadus jätab alles vajalikud piirangud ja

annab omavalitustele võimaluse täiendavateks

meetmeteks.

Müügisaali nõude kaotamine e-kaubanduses

suurendab otseselt alkoholi kaugmüüki ja alkoholi

kättesaadavust Eestis ning sellega seotud kahjusid

ühiskonnale laiemalt.

Eelnõus ei ole välja toodud, kuidas maandatakse

alkoholi kättesaadavuse suurenemisega seotud riske ja

millised on ettevõtja ehk müüja kohustused ja

tarvitusele võetavad meetmed alaealistele alkoholi

kättesaadavuse piiramiseks.

• Tervise Arengu Instituudi 2024.a kaugmüügi

meetodil läbiviidud alkohoolsete jookide testostlemise

uuringu* tulemused näitasid, et praegu ei kasuta

müügiettevõtted ühtlaselt ja järjekindlalt

tehnoloogilisi võimalusi ostja vanusekontrolli

teostamiseks enne makse sooritamist. Uuringu käigus

viidi läbi 91 testostu, mille puhul vahetult enne makse

sooritamist nõudis e-pood või rakendus vanuse

tuvastamist 53 testostu (58%) puhul. 37 testostu (41%)

Selgitatud. Eesti Konjunktuuriinstituudi

küsitluste järgi ostab valdav osa Eesti inimesi

alkohoolseid jooke füüsilistest kauplustest. 2023.

aastal müüdi kogu müüdud alkoholist ainult

1,8% kaugteel ehk e-poodides. Seega tegemist on

küllaltki väikese turuosakaaluga täna.

Tõenäoline on alkoholimüügi e-kaubanduses

osakaalu suurenemine mõnevõrra, aga siiski

võttes arvesse füüsiliste poodide müüginumbreid

jääb e-kaubandus marginaalseks. Suure osa e-

kaubandusest moodustab ka alkoholi müük

välismaale nt. laevaliinidel. Eelnõuga taotletavad

muudatused ei muuda olemasolevat olukorda

sellisel määral, mis võimaldaks suurt

alkoholimüügi kasu. Täna on e-kaubanduses

võimalik alkoholi soetada, seega eelnõu ei tekita

muudatusega juurde täiesti uut ning seni

kasutamata kanalit. Eelnõu kohaselt peab e-

puhul ei olnud vanuse tuvastamine vajalik, 1 testostu

(1%) kohta andmed puuduvad.

• Samuti näitas uuring, et kauba üleandmisel

kõigi testostude kohta anti tellimus vanust tuvastamata

üle 74 testostu puhul, mis moodustasid 81% kõigist

testostudest.

kaubanduses alkohoolse joogi jaemüügil

kaupleja enne tehingu tegemist tuvastama ostja

täisealisuse kõrge usaldusväärsusega e-

identimise vahendiga (nt mobiil-ID, Smart-ID

või eesti.ee äpi kaudu). See nõue kehtib kõigile

ettevõtjatele, kes tegelevad alkoholi

kaugmüügiga, sõltumata sellest, kas neil on ka

füüsiline pood. Lisaks on eelnõus sätestatud, et

kui alkoholi üleandmisel kasutatakse vanuse

kontrollimiseks e-identimist või eesti.ee

rakendust, võib kaupleja loobuda vanuse

kontrollist e-poes, kuid sellisel juhul peab vanuse

kontroll toimuma kauba üleandmisel. See

tähendab, et kui kuller või pakiautomaat ei

võimalda vanuse tuvastamist, ei tohi alkoholi üle

anda. Praegu on olemas pakiautomaadid, mis

toetavad vanuse tuvastamist e-identimise kaudu,

kuid kullerite puhul sellist lahendust veel

laialdaselt ei kasutata. Seetõttu on regulatsioon

sõnastatud tehnoloogianeutraalselt, et tagada

tulevikukindlus ja nõuete täitmine ka uute

lahenduste tekkimisel. See peaks maandama

riske, mis on seotud alkoholi kättesaadavuse

suurenemisega alaealistele. Samuti oleme

lisanud erandi olukorras, kus alkohol

toimetatakse välismaale.

Täna kehtib samuti nõue valduse üleandmisel

teostada kontrolli isiku vanuse üle. Kui seda

nõuet praegu ei järgita osade isikute poolt, ei ole

täiendava kohustuse kehtestamine tõenäoliselt

tõhus. Sellises olukorras tuleks suurendada

järelevalvet ning rakendada sanktsioone nende

isikute suhtes, kes otsustavad nõudeid eirata.

Eeldus, et isik täidaks täiendavaid kohustusi

olemasolevate asemel ei pruugi ootustele vastata.

Teemaga tegeleb ka teadlikult turvalisem

juhtrühm, mis võib pakkuda soovitusi antud

probleemi lahenduseks.

Tervise Arengu Instituut ei nõustu väitega, et

kaugmüügi suurenemine vähendab riigi või KOV-i

järelevalve koormust, vajalik on läbi mõelda meetmed

kaugmüügile järelevalve teostamiseks.

Arvestatud. Täiendame seletuskirja. Kaugmüügi

suurenemine ei vähenda riigi või KOV-i

järelevalve töökoormust. Muutused

töökoormuses võivad tuleneda eelkõige sellest,

et täna on sunnitud järelevalveasutus (TTJA)

teostama kontrolli ka fiktiivsete müügikohtade

üle, mis ei ole enamuse ajast tarbijatele avatud

ning on loodud üksnes selleks, et võimaldada

alkoholi legaalne müük e-kaubanduses. Samuti

on raskendatud sellistesse asukohtadesse

sisenemine.

Järelevalve läbiviimiseks on oluline, et tehingute

fikseerimise nõue on tagatud ka e-kaubanduse korral.

Samuti peavad e-kaubandusplatvormid olema valmis

tõendama, et alkoholi müümisel teostatakse vanuse

kontrolli enne kliendi poolse makse sooritamist.

Selgitatud. Tehingute fikseerimise kohustus on

ettevõtjal ka täna. Raamatupidamise

algdokument on tõend, mis peab võimaldama

igal kompetentsel ja sõltumatul isikul aru saada

toimunud majandustehingu sisust, hinnata selle

asjaolusid ja tõepärasust. Teisisõna peavad

algdokumendid olema vormistatud inimese jaoks

lihtsasti loetavatena, varjamata selleks

tavakasutajale kättesaamatuid tehnilisi

erivahendeid, keeleolust vms. Raamatupidamise

seaduse kohaselt peab iga majandustehingu

kohta koostatud algdokument sisaldama

vähemalt kolme elementi, milleks on tehingu

toimumisaeg, majandusliku sisu kirjeldust ja

arvnäitajaid (nt müüdud kauba kogus, hind ja

summa). Raamatupidamise algdokumendid

peaksid olema vormistatud kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ja

masintöödeldavad. Seega täna kehtiva

raamatupidamise seaduse alusel on kohustatud

kõik sh e-kaubanduses tehtud tehingud fikseerida

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

E-kaubanduses alkohoolse joogi jaemüügil peab

kaupleja enne tehingu tegemist kontrollima ostja

vanust kõrge usaldusväärsusega e-identimise

vahendiga (nt Mobiil-ID, Smart-ID või eesti.ee

äpp). See tähendab, et vanuse kontroll peab

olema tehtud enne, kui klient saab makse

sooritada ja tellimuse lõpule viia. Erandiks on

üksnes olukord, mille kohaselt e-kaubanduses

alkohoolse joogi jaemüügil ei pea kaupleja

tuvastama enne tehingu tegemist tehingut tegeva

isiku täisealisust, kui valduse üleandmisel

tuvastatakse täisealisus e-identimise vahendiga

või kui alkohol toimetatakse välismaale.

Eesti

Väikepruulijate Liit

Eesti Väikepruulijate Liidu poolt kommentaare ei ole.

Eesti Kaupmeeste

Liit

Eelnõu paneb ette mitmed positiivsed sammud

protsesside ajakohastamiseks, mis aitavad

alkoholiseadusel muutunud turuolukorraga kaasas

käia. Kuna muudatused on peamiselt tehnilised, ei ole

meil neile täiendavat tagasisidet peale selle, et toetame

neid nagu nad on ette pandud.

AS § 44 lg 3 Teeme omalt poolt eelnõusse ühe täiendava

ettepaneku, mis võimaldaks vähendada kaupmeeste

halduskoormust ning viia seadus kooskõlla

tänapäevaste digilahendustega. Ettepanek puudutab

eelnõu § 44 (Tehingu fikseerimine) lõiget 3:

„(3) Enne alkohoolse joogi valduse üleandmist peab

senine valdaja tuvastama, et valduse omandaja on

täisealine, isikut tõendava dokumendi alusel, mis

vastab isikut tõendavate dokumentide seadusele, või e-

identimise vahendiga, mis kuulub kõrge

usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi.

Täisealisust ei pea tuvastama valduse omandaja

puhul, kes on ilmselgelt täisealine või kelle täisealisus

on senisele valdajale teada.“;

Teeme ettepaneku lisada eelnõu seletuskirja § 44 lg

3 kohta eelnõu seletuskirja järgnev selgitus:

Alkohoolse joogi omandaja täisealisus loetakse

senisele valdajale teadaolevaks muuhulgas siis kui

alkohoolse joogi valduse üleandmisega seotud tehing

toimub senise valdaja poolt pakutava tehnilise

lahenduse (näiteks äpi) vahendusel, mille

kasutuslepingu sõlmimisel ja/või sisselogimisel on

kasutaja isik ja vanus tuvastatud kõrge

usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi

vahendusel ning süsteem kontrollib iga sellise tehingu

puhul isiku vanust äpi süsteemi salvestatud isikukoodi

vastu.

Ettepaneku põhjendus:

Selgitatud. Ettepanek on arusaadav ja mõistetav,

kuid see ei tule ilma täiendavate riskideta. Kuna

igakordset tugevat autentimist ostu hetkel ei

toimuks, jääks püsima risk, et alaealine kasutab

vanema või teise pereliikme

mobiiltelefoni/kontot vanuse tuvastamiseks. Ei

ole välistatud, et alaealisel võib olla juurdepääs

täisealise perekonnaliikme mobiilside vahendile

ning olukorras, kus täiendavad

juurdepääsupiirangud sidevahendil puuduvad,

saab alaealine omandada alkoholi. Praktikas on

risk, et selline lähenemine võib avada täiendava

võimaluse alaealistele alkoholi omandamiseks.

Alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(bürokraatia vähendamine) eelnõu eesmärgiks on

seletuskirja kohaselt seaduse kaasajastamine, et

vähendada ettevõtjatele kehtivaid ebamõistlikke

nõudeid ning samal ajal suurendada e-kaubanduse

paindlikkust ja soodustada tehnoloogiliste lahenduste

kasutuselevõttu.

Viimastel aastatel on jaemüügiga tegelevate ettevõtete

poolt ulatuslikult kasutusele võetud erinevaid

tehnoloogilisi lahendusi sh kaubandusketipõhised

äpid, mille eesmärgiks on pakkuda tarbijatele kiiremat

teenindust ja kasutusmugavust ning hoida kokku

ettevõtjate kulusid (eelkõige tööjõukulude näol).

Nimetatud lahendused võimaldavad tarbijatel

kauplustes oma ostud sooritada kiiresti ning enamasti

kaupluse töötaja otsese sekkumiseta. Üks peamisi

põhjusi, miks kaupluse töötaja peab tehingu tegemisel

sekkuma, on alkoholiseadusest tulenev nõue tuvastada

enne alkohoolse joogi valduse üleandmist, et valduse

omandaja on täisealine. Nii kehtiv seadus, kui eelnõu

sõnastus annab loa täisealisuse tuvastamisest loobuda

valduse omandaja puhul, kes on ilmselgelt täisealine

või kelle täisealisus on senisele valdajale teada

„Täisealisust ei pea tuvastama valduse omandaja

puhul, kes on ilmselgelt täisealine või kelle täisealisus

on senisele valdajale teada.“

Äpi kasutuslepingu sõlmimisel ja sisselogimisel ja

hilisemal kasutusel teatud sagedusega toimub äpi

kasutaja isiku tuvastamine e-identimise vahendiga,

mis kuulub kõrge usaldusväärsuse tasemega e-

identimise süsteemi (mobiilID, SmartID) ning selle

käigus tuvastatakse mh ka äpi kasutaja vanus. Seega

on kaupmehele teada iga äpi kasutaja isik ning vanus.

Selgitame, et sarnast lahendust kasutavad ka näiteks

sõidujagamisteenuse pakkujad, mille puhul on samuti

oluline vanuse ja juhtimisõiguse olemasolu

tuvastamine (st tugev autentimine toimub esimesel

kasutuskorral ja edaspidi teatud perioodilisusega ning

igakordsel kasutamisel kõrge usaldusväärsuse

tasemega isikutuvastust ei toimu).

Eelnõu seletuskirja vanuse tuvastamist selgitavas

punktis on kirjeldatud alkohoolse joogi valduse

üleandmise hetkel vanuse tuvastamiseks kasutatavaid

võimalusi ja seda, mida loetakse kõrge

usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi

vahenditeks. Seletuskiri ei sisalda täpsustusi või

selgitusi selle kohta, millisel juhul loetakse valduse

omandaja vanus senisele valdajale teadaolevaks,

mistõttu saab antud sätte osas tekkida erinevaid

tõlgendusi. Uued kasutuselevõetud tehnoloogilised

lahendused (näiteks äpid) võimaldavad kaupmeestel

oma kliente paremini tuvastada mistõttu on

kaupmehele teada iga registreeritud äpi kasutaja isik ja

vanus. Sellega seoses oleks kaupmeestel võimalik

täisealiste äpi kasutajate puhul loobuda igakordsest

täiendavast isikutuvastusest alkoholi sisaldava tehingu

puhul tuginedes sellele, et kliendi täisealisus on

kaupmehele juba teada. Äpi süsteemis taustal toimub

igakordselt selliste tehingute puhul täisealisuse

kontroll vastu süsteemi salvestatud isikukoodi, millest

jääb süsteemi maha ka vastav logi. Kaupmehed

soovivad õigusselgust antud küsimuses ning näeme, et

selle saaks tagada seaduse eelnõu seletuskirja

täiendamisega.

Tallinn

Linnakantselei

Tallinna Linnakantselei tagasiside keskendub

alkoholiseaduse ja tubakaseaduse kavandatavate

muudatuste sisulisele mõjule, toetades samas

kaasaegseid digilahendusi ja halduskoormuse

vähendamist.

AS § 41 lg 3 1. Seaduse eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse

alkoholiseaduse § 41 lõiget 3 kolmanda

lausega järgmises sõnastuses:

„Müügisaali nõue ei kohaldu alkohoolse joogi

jaemüügile e-kaubanduses, toitlustusettevõttes või

avalikul üritusel.“

Kuna müügisaaliga müügikoha mõiste on

määratlemata, siis selline olukord õigusselgust ei taga

ning võib luua ka erinevatele ettevõtjatele ebavõrdsed

võimalused. Näiteks on Tallinna Jõuluturul

müügikohad ja Tallinna Raekoja kõrval asub

toitlustusettevõte Kooker. Praktikas on esinenud

ebavõrdne olukord, kus Tallinna Jõuluturu

müügikohtades kui toitlustusettevõttes soovitakse

müüa alkoholiga glögi - esimene neist saab avaliku

ürituse raames alkoholi müüa, kuid näiteks

toitlustusettevõte Kooker alkoholi müüa ei tohi, kuna

tegevuskohal puudub müügisaal.

Alkoholiseaduse (edaspidi AS) § 41 lõikesse 3

planeeritava täiendusega, mille kohaselt ei kohaldu

Arvestatud. Täiendame eelnõu ja seletuskirja.

Defineerime müügisaaliga müügikoha ja toome

välja erandid, et alkohoolse joogi jaemüük

müügisaalita müügikohas on keelatud, välja

arvatud e-kaubanduses ja avalikul üritusel.

Kokkuvõttes see tähendab, et müügisaaliga

müügikohaks võib olla ka muu piiritletud ala,

mis ei pruugi olla ehitise osa. Oluline on, et ala

oleks selgeks piiritletud ja kaupleja seaduslikus

valduses. See välistab omakorda olukorrad, kus

kioski ette pannakse lauad ilma vastava omaniku

loata. Seega aitab muudatus parandada

õigusselgust ning välistab võimaluse, et

ettevõtjad tõlgendavad müügisaali mõistet omal

käel ja ebavõrdselt. Tallinna Jõuluturu ja

toitlustusettevõtte näite osas on oluline, et

avaliku ürituse raames kehtivad erandid, mis

võimaldavad alkoholi müüa ka müügisaalita

müügikohas. Peale taotletavad muudatust oleks

võimalik ka ettevõtetel, millel puudub

traditsiooniline müügisaal alkoholi müüa, kui

nende seaduslikus valduses on selgelt piiritletud

ala. See muudatus toetab ettevõtjate võrdväärset

müügisaalita müügikoha keeld toitlustuses, loob

võimalusi väikeettevõtetele ja hooajalisele

kaubandusele.

Samas on võimalik, et selle toitlustuses alkoholi

müügil müügisaali nõude kaotamisega tekib enam

juurde alkoholi müügikohti, mis omakorda võib viia

vastuoluni alkoholipoliitika rohelise raamatu

eesmärkidega – vähendada alkoholi müügikohti.

konkurentsi ja võrdsetel tingimustel hooajalist

kaubandust. Arusaadavalt võib müügisaaliga

müügikoha defineerimine suurendada võimalusi

alkoholimüügiks ning seeläbi olla vastuolus

rohelise raamatu eesmärgiga vähendada alkoholi

kättesaadavust. Siinkohal tuleb rõhutada, et

kohalikel omavalitsustel jääb siiski õigus piirata

alkoholimüüki omal territooriumil, kehtestades

selleks vastavaid keelde teatud piirandades.

Seega säilib paindlikus reguleerida alkoholi

kättesaadavust vastavalt kohalikele oludele ja

vajadustele.

Kas olukorras, kus alkoholi müügiõigus antakse ka

väiksema pinnaga müügikohtadele, on arvestatud

eesmärgiga piirata alkohoolsete jookide nähtavust ja

eksponeerimist? Kas selle raames on vajalik

kehtestada selgemad nõuded alkoholi väljapanekule?

Võtame arvesse ja täiendame seletuskirja.

Alkoholiseaduse kohaselt ei tohi alkohoolsete

jookide väljapanek olla märgatavalt nähtav

väljastpoolt müügikohta. See nõue kehtib ka

müügisaaliga müügikoha puhul, mis on kaupleja

seaduslikus valduses ning selgelt eristatav ja

piiritletud ala. Sellises müügikohas peab samuti

olema tagatud, et alkohoolsete jookide

väljapanek ei oleks väljastpoolt müügikohta

silmatorkavalt nähtav.

E-kaubandus ilma füüsilise kaupluseta. Antud

muudatus vähendab ebaproportsionaalseid piiranguid

ja loob võrdsed võimalused väikekauplejatele, ilma et

järelevalvevõime väheneks – e-müügi üle tuleb

niikuinii teha andmepõhist kontrolli. See väldib

„näiliste poodide“ teket, mis koormavad nii ettevõtjaid

kui kohalikke omavalitsusi ilma sisulise lisaväärtuseta.

Arvestatud.

Ettepanek on kaaluda kehtestada järelevalvelised

miinimumnõuded alkoholi e-müügiks, näiteks

Selgitatud. Alkoholiseaduse järgi on lubatud

alkohoolseid jooke jaemüügis müüa ainult

kättetoimetamise ajatempli ja isiku/vanuse kontrolli

meetodi logimine valduse üleandmise hetkel;

tarnekeeld kell 22.00–10.00 ja selle automaatne

jõustamine süsteemis; geo-piirangud (kui on kohalikul

tasandil kehtestatud täiendavad piirangud – nt

territooriumid/ajad ning luua müügitehingu kohta

käivate andmete standardne eksport järelevalve

asutustele.

müügikohtades ajavahemikus 10.00–22.00 ning

pärast seda aega ei ole kaasamüük lubatud.

Samuti sätestab seadus, et alkohoolse joogi

üleandmine tarbijale kohaletoimetamise teenuse

kaudu on keelatud ajavahemikus 22.00–10.00.

Seega ei ole praegu lubatud alkohoolseid jooke

kohaletoimetamise teel üle anda väljaspool

seaduses ette nähtud kellaaegu. Täiendavate

riskide ärahoidmiseks täiendame eelnõud ja

seletuskirja.

Lisaks alkohoolse joogi ostmisel ostja vanuse

tuvastamine e-identifitseerimise vahendite või muu

tõhusa tehnoloogilise lahenduse kaudu, sest ainuüksi

nn isekinnitused ei ole usaldusväärsed.

Arvestame. Täiendame eelnõu ja seletuskirja.

Eelnõu muudatusega soovitakse, et enne

alkohoolse joogi valduse üleandmist peab senine

valdaja veenduma, et ostja on täisealine,

kasutades selleks kas isikut tõendavat

dokumenti, kõrge usaldusväärsusega e-

identimise vahendit või eesti.ee rakendust. E-

kaubanduses on nõuded veelgi rangemad ehk

enne tehingu tegemist peab kaupleja tuvastama

ostja täisealisuse e-identimise vahendiga, v.a

olukorras, kus valdus antakse üle kasutades e-

identimise vahendit või alkohol toimetatakse

kätte välismaale. Selline kord aitab tugevdada

vanuse kontrolli ja vähendada alaealistele

alkoholi kättesaadavust. Seega ainuüksi

isekinnitusest ei piisa olukorras, kus alkohoolse

joogi kättetoimetamisel e-kaubanduses ei

kasutata e-identimise vahendit.

Juhime tähelepanu, et siiani ei ole ka täpsustatud e-

kaubanduse järelevalve korraldusega seonduvat. Praktikas ei ole seni selgust, kelle ülesanne on teha

Arvestame. Täiendame seletuskirja. Lisame

alkoholiseadusesse, et alkoholi ei või jaemüügis

hoida ega ladustada mujal, kui

järelevalvet alkoholi müügi üle e-kaubanduse korras

ning milline on seejuures kohaliku omavalitsuse roll ja

sekkumisvõimalused. Kui majandustegevuse registris

(MTR) on tegevuskohaks märgitud domeen, siis

kuidas on see seotud konkreetse

haldusterritooriumiga?

majandustegevusregistris olevas tegevuskohas ja

see tegevuskoht ei tohi olla eluruum. Samuti ei

tohi ettevõtja saada märkida majandustegevuse

registrisse tegevuskohaks üksnes domeeni, vaid

peab olema märgitud alkoholi ladustamise korral

ka ladustamise koht. Seega

majandustegevusregistris tuleb esitada

tegevuskoht, mis võib olla kauplus,

toitlustusasutus või ladu, kuid ei või olla

eluruum. Eluruumis alkoholi hoidmise keeld

väldib, et alkoholi kvaliteedi ja maksureeglite

järelevalve käigus ei ole tegemist eraelu

puutumatuse riivega alkoholi hoiukohta

sisenemisel. Järelevalve pädevus e-kaubanduse

nõuete, sh vanuse tuvastamise üle jääb

Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ametile,

vastavalt alkoholiseadusele, kus on alaealiste

vanuse tuvastamise osas välja jäetud vaid

seaduse paragrahvis 46 ning 47 lõigetes 1,5 ja 6

sätestatud nõuded. Seega alkoholi jaemüügi e-

kaubanduse reeglite muutmisel ei ole plaanis

märkimisväärselt suurendada ülejäänud

järelevalveametite tegevust.

AS § 44 Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse alkoholiseaduse

§ 44 ja sõnastatakse see järgmiselt:

㤠44. Tehingu fikseerimine

Alkohoolse joogi jaemüük kaupluses ja

toitlustusettevõttes on lubatud, kui kellaja täpsusega

fikseeritakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis alkohoolse joogi jaemüügi tehing.“

Arvestatud. Seletuskirja ja eelnõu täiendatud.

Soovime, et alkohoolse joogi jaemüük kaupluses

ja toitlustusettevõttes on lubatud, kui kellaaja

täpsusega fikseeritakse elektroonselt iga

alkohoolse joogi jaemüügi tehing ja tehingutest

moodustub muutmatu süsteemne kirje.

Rõhutame tähtust, et alkoholi puhul müügi

fikseerimine toimuks kasutades elektroonilist

vahendit kasutades. Samas jääme

Uuendatud sõnastuses jääb võimalus, et alkohoolsete

jookide müügil ei kasutata elektroonilist tehnoloogiat,

vaid piirdutakse algelise lahendusega, näiteks

müügitehingute talletamine paberkandjal (nn

vihikusse kirjutamine).

Ainuüksi alkoholi müügi aja elektrooniline

fikseerimine ei ole järelevalveks piisav, sest see ei

välista andmete muutmist ega anna teavet müüdud

kauba kohta, mistõttu ei ole võimalik rikkumisi

tõhusalt tuvastada.

Praegused nõuded on puudulikud, mistõttu on

müügitehingute ajalugu sageli kas ligipääsmatu või

muudetav. Alkoholi müügi puhul üksnes kellaaja

elektrooniline fikseerimine ei taga tõhusat

järelevalvet. Selleks, et kontrollida kehtivatest

nõuetest kinnipidamist, peab lisaks kellaajale olema

tagatud usaldusväärne ja muutmatu teave müüdud

alkohoolse joogi kohta.

tehnoloogianeutraalseks jättes võimaluse

erinevate vahendite kasutuselevõtuks ka

tulevikus. Müügitehingu fikseerimine ja selle

muutmatu süsteemne kirje peab tagama

järelevalvetegevuseks piisavad võimalused.

Ühtlasi on ettepanek täiendada alkoholiseadust

nõudega, mis seaks alkoholi müüvale ettevõtjale

kohustuse sellise (elektroonilise) süsteemi

olemasoluks, millel on reaalajaga seotud ajatempel või

muu tehniline lahendus, mis võimaldab andmeid (st

müügitehinguid – kellaaeg, müüdud kaup) muutmatul

kujul kontrollida. St muutmiskindel süsteemne kirje

tehingutest (logifail), milles kajastatud järgmine

teave: täpne ajatempel sekundites, tehingu unikaalne

ID; müügikoha/ettevõtja ja terminali/teenuse identsed

tuvastajad; tootekirje tunnus, mis eristab alkohoolse

Selgitatud. Kehtiva alkoholiseaduse kohaselt on

alkohoolsete jookide jaemüük kauplustes ja

toitlustusettevõtetes lubatud tingimusel, et

tegevuskohas on kassaaparaat, mille kaudu

fikseeritakse kõik alkohoolsete jookide jaemüügi

tehingud. On mõistetav, et täiendavad nõuded,

nagu näiteks ajatempel sekundites, tehingu

unikaalne ID, tuvastajad või tamper-evident

lahendused, võivad parandada järelevalve

tingimusi alkoholi jaemüügi osas. Samas tuleb

arvestada, et tegemist oleks uute kohustustega,

joogi muust kaubast, kogus/ühik; makseviis

(sularaha/kaart/e-makse; teenindaja/kanali tunnus (nt

veebileht, kohapealne).

Seega muutmiskindel kasutatav tehnoloogia ehk

tamper-evident lahendus (nt ahelräsid või

kvalifitseeritud ajatempel) ja kellaaegade sünkroon

(NTP), et vältida ajaga manipuleerimist (nt tehingu

kellaaja käsitsi muutmist); kohustuslik andmete

säilitusaeg vähemalt 24 kuud ning peab olema

viivitamatu väljastusvõime (standardne CSV/JSON

eksport ja masinliides järelevalvele).

Eelkirjeldatud nõuded tagaksid ettevõtjale vabaduse

valida sobiv platvorm (POS, veebimüügihaldus,

pangaterminali integratsioon), kuid tagavad

kontrollitava ja võrreldava andmestiku.

mis toovad ettevõtjatele lisakulusid, mida praegu

ei ole. Enne selliste nõuete kehtestamist tuleb

hinnata, millised on tegelikud kulud nende

süsteemide rakendamisel ning olukorras, kus

kulud on märkimisväärsed, ei pruugi kohustus

olla proportsionaalne. Seetõttu on vajalik

tulevikus täiendav hindamine ja mõjuanalüüs

enne antud kohustuste rakendamist.

AS § 47 lg 3 Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse alkoholiseaduse

§ 47 lõiget 3 ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Enne alkohoolse joogi valduse üleandmist peab

senine valdaja tuvastama, et valduse omandaja on

täisealine, isikut tõendava dokumendi alusel, mis

vastab isikut tõendavate dokumentide seadusele, või e-

identimise vahendiga, mis kuulub kõrge

usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi.

Täisealisust ei pea tuvastama valduse omandaja puhul,

kes on ilmselgelt täisealine või kelle täisealisus on

senisele valdajale teada.“.

Toetame lahendust, mis lubab lisaks füüsilisele

dokumendile kasutada samaväärse usaldusväärsusega

Arvestatud.

e-identimise vahendeid. Praktilised näited: ID kaart,

Mobiil-ID, Smart-ID või teised eIDAS tasemel

süsteemid; kohapeal nt dokumendi kiibi lugemine.

KOV pädevus kontrolltehingu kui erimeetme

kohaldamisel

Ühtlasi soovime taaskord tuua välja, et alkohoolse

joogi jaemüügile seatud nõuete täitmise üle järelevalve

teostamist takistab olulisel määral asjaolu, et

omavalitsusel puudub senini kontrolltehingu

tegemise pädevus (AS § 521 lg 2 kohaselt on see vaid

AS § 47 lg 2-4 sätestatud nõuete täitmise üle - ehk

alaealiste puhul).

Eesmärgipärase ja efektiivse järelevalve teostamiseks

alkohoolse joogi jaemüügile kehtestatud piirangutest

kinnipidamiseks ja võimalike rikkumiste

tuvastamiseks on vajalik laiendada kohaliku

omavalitsuse pädevust kontrolltehingute tegemisel.

On oluline laiendada kohaliku omavalitsuse

kontrolltehingu teostamise pädevusi ka AS § 49

lõikele 4.

Järelevalve praktikal põhinevad selgitused KOV-le

kontrolltehingu tegemise pädevuse laiendamise kohta

oleme saatnud 29.10.2024 kirjaga nr 1-12/1224-1 nii

Sotsiaalministeeriumile kui ka Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile. Jätkuvalt oleme

avatud aruteluks ja vajadusel ka täiendavaks

põhjendusteks kontrolltehingu pädevuse laiendamise

teemal.

Selgitatud. Kontrolltehingute pädevuse andmise

ning muude järelevalvetegevustega seotud

hinnangute andmisega tegeleb töögrupp

„Teadlikult turvalisem“, mille käigus koostatakse

ka õigusanalüüs. Kui õigusanalüüs valmib, võib

see tähendada märkimisväärseid muudatusi

järelevalvekorralduses ja täiendavaid muudatusi

alkoholiseaduses.

Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi:

Kaubanduskoda) tänab Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumit võimaluse eest

avaldada arvamust alkoholiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu kohta, millega vähendatakse

bürokraatia nõudeid erinevates seadustes.

Kaubanduskoda toetab bürokraatia vähendamise

suunda ning peab oluliseks, et regulatsioonid oleksid

ettevõtjatele selged ja võimalikult vähese

halduskoormusega.

Müügisaali nõude leevendamine

Kehtiva alkoholiseaduse kohaselt on alkohoolse joogi

jaemüük müügisaalita müügikohas keelatud. Eelnõu

kohaselt on edaspidi alkohoolse joogi jaemüük lubatud

e-kaubanduses ilma kauplust või toitlustusettevõtet

omamata (eelnõu § 1 p 1). Eelnõuga täpsustatakse

sätet nii, et müügisaali nõue ei kohaldu alkohoolse

joogi jaemüügile e-kaubanduses, toitlustusettevõttes

või avalikul üritusel (eelnõu § 1 p 3).

Kaubanduskoda toetab plaanitavaid muudatust, kuna

see lihtsustab ettevõtete, eriti väikeettevõtete tegevust,

kellel ei ole majanduslikult otstarbekas pidada füüsilist

müügikohta või müügisaali. Muudatus loob

paindlikuma ja õiglasema ettevõtluskeskkonna,

võimaldades ka uutel ärimudelitel (nt ainult e-kanalis

tegutsevatel ettevõtjatel) turule lihtsamini siseneda.

Lisaks oleme seisukohal, et füüsilise müügisaali nõue

ei ole enam põhjendatud olukorras, kus

vanusekontrolli ja müügitingimuste täitmist saab

edukalt tagada digitaalselt. Tehnoloogilised

Arvestatud.

lahendused, sealhulgas e-identimine ja kullerite

kohustused vanuse tuvastamisel, võimaldavad tagada

müügireeglite järgimist ka ilma traditsioonilise

kaupluseta. Kehtiv regulatsioon on ajale jalgu jäänud

ega arvesta kaasaegsete ja turvaliste e-kaubanduse

praktikatega.

Müügitehingute fikseerimise lihtsustamine

Kaubanduskoda toetab kavandatavat muudatust,

millega asendatakse konkreetne tehniline nõue

(kassaaparaadi kasutamine) paindlikuma reegliga, mis

võimaldab alkohoolse joogi müügi tehinguid

fikseerida kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

kellaaja täpsusega (eelnõu § 1 p 4). Leiame, et selline

lähenemine vähendab tarbetut reguleerimist ning

annab ettevõtjatele valikuvabaduse sobivaima

lahenduse kasutamiseks, säilitades samal ajal vajaliku

kontrollitaseme.

Arvestatud

Eesti

Põllumajandus-

Kaubanduskoda

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK), mis

koondab koos oma liikmesorganisatsioonidega üle 30

000 juriidilise ja füüsilise isiku, pöördub Teie poole, et

anda tagasisidet alkoholiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõule. Oleme tänulikud, et olete

võtnud bürokraatia vähendamise fookusesse ning

astunud samme ettevõtjate halduskoormuse

vähendamiseks. Meie tagasiside keskendub peamiselt

alkoholiseadusele ning alkoholi ja alkohoolsete

jookide tootmisega seotud ettevõtluse arendamisele.

Nõustume, et alkoholiseaduses on mitmeid sätteid, mis

on oma vajaduse kaotanud või ei täida enam oma

esialgset eesmärki ega ole ajakohane, arvestades

tehnoloogia arengut ja innovaatiliste lahenduste

kasutuselevõttu. Toetame seetõttu alkoholiseaduse

kaasajastamist, et vähendada ettevõtjatele kehtivaid

ebamõistlikke nõudeid.

Kui käesolev eelnõu peamine eesmärk on bürokraatia

vähendamine ja muudatused puudutavad eelkõige

kaubanduslike nõudeid, st suurendatakse e-

kaubanduse paindlikkust ja täiendatakse võimalusi

alkohoolsete jookide tehingute teostamiseks, siis

jäävad lahendamata ettevõtjate jaoks olulised

küsimused: riikliku alkoholiregistri kaotamine ning

leevendused väiketootjate turule sisenemisel.

Seejuures on peaministri juures tegutsev efektiivsuse

ja majanduskasvu nõukoda toetanud ettepanekut

alkoholiregistri kaotamiseks ning valitsus on sellele

andnud heakskiidu.

Arvestades eelnõu eesmärki seadust kaasajastada,

peame mõistlikuks tühistada § 7 lg 6, mis keelab

puskariaparaadi omamise või valdamise. Tänapäeval

on veedestilleerimise aparatuur vabalt kättesaadav

ning puskariaparaadil ei ole tehnoloogiliselt eristuvaid

tunnuseid võrreldes teiste destilleerimisseadmetega.

Kuna § 7 lg 1 p 5 ja lg 2 jäävad kehtima, ei ole

edaspidigi lubatud puskarit1 valmistada ega käidelda.

Selgitatud. Alkoregistri muudatuse eelnõu on

ettevalmistamisel regionaal- ja

põllumajandusministeeriumil.

Muud teemad võtame teadmiseks.

Pädev mõõtja: Väiksematele alkoholitootjatele

on alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi

seaduse §-i 331 lõikes 31 olemas erisus

väiksematele alkoholitootjatele, kes toodab

alkohoolsetest jookidest vaid õlut, veini ja

kääritatud jooki ning kelle iga nimetatud

aktsiisikauba liigi tootmismaht kalendriaastas on

kuni 15 000 (kaasa arvatud) hektoliitrit, ei pea

tõendama mõõtetulemuste jälgitavust pärast selle

pädeva mõõtja tunnistuse kehtivuse lõppemist,

mis on esitatud aktsiisilao tegevusloa taotlemisel

või käesoleva seaduse § 31 lõikes 15 nimetatud

tootmismahu piiri ületamisel rohkem kui

20 protsenti. Vaid tootmismahu piiri 15 000

hektoliitrit ületamine ei too kaasa

mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise

kohustust.

Alkohoolsete jookide definitsioonid ATKEAS-is

(Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi

seadus) ja alkoholiseaduses erinevad, kuna nende

seaduste eesmärgid ja reguleerimisala on

olemuslikult erinevad. ATKEAS-i peamine

ülesanne on määratleda aktsiisimaksu objektid ja

1 Alkoholiseaduses sõnastatakse puskar kui kodusel viisil pärmilisel alkoholkäärimisel tekkiva liitse vedeliku destilleerimisel saadav kange alkohoolne jook, mis sisaldab puskariõlisid.

Käesoleva aasta alguses kogus EPKK oma liikmetelt

140 ettepanekut bürokraatia vähendamiseks, mis

edastati 5. mail riigisekretärile ning regionaal- ja

põllumajandusministrile. Ettepanekud koondati viide

valdkonda (aruandlus ja andmete esitamine, kontrollid

ja järelevalve, load ja menetlused, regulatsioonid ja

kaasamine) ning neid on arutatud mitmete riiklike

asutustega, et leida lahendusi liikmete väljatoodud

probleemidele. Alkoholi puudutavatest ettepanekutest

tõstame esile:

1) Mõistete ühtlustamine erinevates õigusaktides.

Alkoholi ja alkohoolsete jookide

definitsioonid erinevad nt ATKEAS-es ja

alkoholiseaduses.

2) Pädeva mõõtja tunnistuse nõude

leevendamine. Kehtiv kord nõuab iga kahe

aasta järel uuesti tõendamist, mis on kulukas ja

ajamahukas. Väiketootjatele tuleks luua

erandid või muuta tunnistus ühekordseks

nõudeks.

3) Mõõteseadmete kalibreerimise paindlikum

rakendamine. Näiteks voolutitega mõõturite

puhul võiks kalibreerimissagedus sõltuda

seadme tootja soovitusest.

26. augustil korraldas EPKK alkoholi väiketootjate

ümarlaua, kuhu olid kutsutud Rahandusministeeriumi

ja Maksu- ja Tolliameti esindajad. Kohtumisel

rõhutasime vajadust laiendada erisusi väiketootjatele,

mida lubab EL-i aktsiisidirektiiv2. Eestis on erisust

kehtestada aktsiisimäärad. Seetõttu tugineb

ATKEAS kaubakoodide klassifikatsioonile (KN-

koodid), mis on vajalik aktsiisi arvestamiseks ja

tolliprotseduurideks. Alkohoolne jook ATKEAS-

i tähenduses on aktsiisikaup, mis kuulub

kindlasse kategooriasse, näiteks õlu, vein,

kääritatud jook, vahetoode või muu alkohoolne

jook. Seadus ei erista lahjat ja kanget alkoholi,

vaid lähtub maksustamise tehnilistest

kriteeriumidest.

Alkoholiseadus seevastu reguleerib alkoholi

käitlemist, müüki ja tarbimist, et kehtestada

müügipiirangud ja tarbimisreeglid.

2 Vähendatud aktsiisimäärad võib kehtestada: 1. Väikeste õlletehaste (mis toodavad maksimaalselt 200 000 hektoliitrit (hl) õlut aastas) ning piiritusetehaste (mis toodavad maksimaalselt 10 hl puhast alkoholi aastas) puhul võidakse standardmääradest teha kuni 50% ulatuses maksuvähendusi. 2. Vähendatud

rakendatud vaid õlletootjatele, samas kui marjaveini-

ja siidritootjatele see ei laiene. Tootjate põhilised

argumendid erandite laiendamise poolt on järgmised:

 Marjaveini ja siidri tootmine põhineb kohaliku

tooraine väärindamisel, samas kui

õlletootmine baseerub valdavalt imporditud

toorainel.

 Väiketootjate toodete kõrgem hind ei suurenda

elanikkonna alkoholi tarbimist olulisel määral.

 Maksutulu näitel oleks 50% aktsiisisoodustuse

korral riigi saamata jääv summa väike, samas

kui väikeettevõtjad panustaksid laiemalt

maksudesse rohkem.

Leevenduste korral oleks turule lihtsam siseneda nii

hobi- kui ka senistel illegaalse tootmisega tegelevatel

tootjatel, mis kokkuvõttes kasvataks legaalset

majandustegevust.

Alkoholitootjate ja

Maaletoojate Liit

Alkoholitootjate- ja Maaletoojate Liit toetab

kooskõlastamiseks esitatud eelnõu ning avaldab

tunnustust eelnõu koostajatele põhjaliku ja kiire

ettevalmistustöö eest.

Ühtlasi juhime tähelepanu, et valitsuskabinet otsustas

8. mail käesoleval aastal bürokraatia vähendamise

eesmärgil kaotada alkoholiregistri, mille õiguslik alus

tuleneb alkoholiseadusest.

Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt

tuleb ühest eesmärgist kantud sama seaduse

Selgitatud. Alkoregistri kaotamise eelnõu on

ettevalmistamisel regionaal- ja

põllumajandusministeeriumil ning liigub samas

ajagraafikus antud eelnõuga.

aktsiisimäära võib kohaldada veini ja kääritatud jookide (alkoholisisaldusega kuni 8,5%), õlle (alkoholisisaldusega kuni 2,8%), vahetoodete (alkoholisisaldusega kuni 15%) ja etüülalkoholi (alkoholisisaldusega kuni 10%) puhul.

muudatused menetleda üheskoos. Käesoleval juhul on

nii kooskõlastamiseks esitatud muudatused kui ka

alkoholiregistri kaotamine kantud ühest ja samast

eesmärgist – bürokraatia vähendamisest – ning

tegemist on sama seaduse muutmisega. Seetõttu on

õige ja otstarbekas neid menetleda koos. Samal

eesmärgil lühikese ajavahega kahte eraldi eelnõusse

killustatud muudatused ei ole kooskõlas Riigikogus

menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja

põhimõtetega.

Lähtudes eeltoodust ning soovides samas mitte

takistada esitatud eelnõu kiiret menetlemist, teeme

ettepaneku täiendada alkoholiseaduse muutmise

eelnõud ka alkoholiregistri kaotamise regulatsiooniga.

Tegemist ei ole juriidiliselt töömahuka ega keeruka

täiendusega ning poliitiline otsus alkoholiregistri

kaotamiseks on juba langetatud.

Eesti Linnade ja

Valdade Liit

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saatis

12. septembril 2025 kooskõlastusringile

alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(bürokraatia vähendamine) eelnõu. Kahetsusväärselt

ei ole Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastamisse

ega arvamuse andmisesse kaasatud. Edastame Tallinna

linna ettepanekud alkoholiseaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduse (bürokraatia vähendamine)

eelnõule. Tagasiside keskendub alkoholiseaduse ja

tubakaseaduse kavandatavate muudatuste sisulisele

mõjule, toetades samas kaasaegseid digilahendusi ja

halduskoormuse vähendamist. Arvestatud on Tallinna

varasemate seisukohtade ja kogemustega, sh

järelevalve probleemidega kassaaparaadinõuete

täitmisel.

„Müügisaali nõue ei kohaldu alkohoolse joogi

jaemüügile e-kaubanduses, toitlustusettevõttes või

avalikul üritusel.“ Kuna müügisaaliga müügikoha

mõiste on määratlemata, siis selline olukord

õigusselgust ei taga ning võib luua ka erinevatele

ettevõtjatele ebavõrdsed võimalused. Näiteks on

Tallinna Jõuluturul müügikohad ja Tallinna Raekoja

kõrval asub toitlustusettevõte Kooker. Praktikas on

esinenud ebavõrdne olukord, kus Tallinna Jõuluturu

müügikohtades kui toitlustusettevõttes soovitakse

müüa alkoholiga glögi - esimene neist saab avaliku

ürituse raames alkoholi müüa, kuid näiteks

toitlustusettevõte Kooker alkoholi müüa ei tohi, kuna

tegevuskohal puudub müügisaal. Alkoholiseaduse

(edaspidi AS) § 41 lõikesse 3 planeeritava täiendusega,

mille kohaselt ei kohaldu müügisaalita müügikoha

keeld toitlustuses, loob võimalusi väikeettevõtetele ja

hooajalisele kaubandusele. Samas on võimalik, et selle

toitlustuses alkoholi müügil müügisaali nõude

kaotamisega tekib enam juurde alkoholi müügikohti,

mis omakorda võib viia vastuoluni alkoholipoliitika

rohelise raamatu eesmärkidega – vähendada alkoholi

müügikohti.

Arvestatud. Täiendame eelnõu ja seletuskirja.

Defineerime müügisaaliga müügikoha ja toome

välja erandid, et alkohoolse joogi jaemüük

müügisaalita müügikohas on keelatud, välja

arvatud e-kaubanduses ja avalikul üritusel.

Kokkuvõttes see tähendab, et müügisaaliga

müügikohaks võib olla ka muu piiritletud ala,

mis ei pruugi olla ehitise osa. Oluline on, et ala

oleks selgeks piiritletud ja kaupleja seaduslikus

valduses. See välistab omakorda olukorrad, kus

kioski ette pannakse lauad ilma vastava omaniku

loata. Seega aitab muudatus parandada

õigusselgust ning välistab võimaluse, et

ettevõtjad tõlgendavad müügisaali mõistet omal

käel ja ebavõrdselt. Tallinna Jõuluturu ja

toitlustusettevõtte näite osas on oluline, et

avaliku ürituse raames kehtivad erandid, mis

võimaldavad alkoholi müüa ka müügisaalita

müügikohas. Peale taotletavad muudatust oleks

võimalik ka ettevõtetel, millel puudub

traditsiooniline müügisaal alkoholi müüa, kui

nende seaduslikus valduses on selgelt piiritletud

ala. See muudatus toetab ettevõtjate võrdväärset

konkurentsi ja võrdsetel tingimustel hooajalist

kaubandust. Arusaadavalt võib müügisaaliga

müügikoha defineerimine suurendada võimalusi

alkoholimüügiks ning seeläbi olla vastuolus

rohelise raamatu eesmärgiga vähendada alkoholi

kättesaadavust. Siinkohal tuleb rõhutada, et

kohalikel omavalitsustel jääb siiski õigus piirata

alkoholimüüki omal territooriumil, kehtestades

selleks vastavaid keelde teatud piirandades.

Seega säilib paindlikus reguleerida alkoholi

kättesaadavust vastavalt kohalikele oludele ja

vajadustele.

Kas olukorras, kus alkoholi müügiõigus antakse ka

väiksema pinnaga müügikohtadele, on arvestatud

eesmärgiga piirata alkohoolsete jookide nähtavust ja

eksponeerimist? Kas selle raames on vajalik

kehtestada selgemad nõuded alkoholi väljapanekule?

Arvestatud. Täiendame seletuskirja.

Alkoholiseaduse kohaselt ei tohi alkohoolsete

jookide väljapanek olla märgatavalt nähtav

väljastpoolt müügikohta. See nõue kehtib ka

müügisaaliga müügikoha puhul, mis on kaupleja

seaduslikus valduses ning selgelt eristatav ja

piiritletud ala, kuhu tarbija saab siseneda.

Sellises müügikohas peab samuti olema tagatud,

et alkohoolsete jookide väljapanek ei oleks

väljastpoolt müügikohta silmatorkavalt nähtav.

E-kaubandus ilma füüsilise kaupluseta. Antud

muudatus vähendab ebaproportsionaalseid piiranguid

ja loob võrdsed võimalused väikekauplejatele, ilma et

järelevalvevõime väheneks – e-müügi üle tuleb

niikuinii teha andmepõhist kontrolli. See väldib

„näiliste poodide“ teket, mis koormavad nii ettevõtjaid

kui kohalikke omavalitsusi ilma sisulise lisaväärtuseta.

Arvestatud.

Ettepanek on kaaluda kehtestada järelevalvelised

miinimumnõuded alkoholi e-müügiks, näiteks

kättetoimetamise ajatempli ja isiku/vanuse kontrolli

meetodi logimine valduse üleandmise hetkel;

tarnekeeld kell 22.00–10.00 ja selle automaatne

jõustamine süsteemis; geo-piirangud (kui on kohalikul

tasandil kehtestatud täiendavad piirangud – nt

territooriumid/ajad ning luua müügitehingu kohta

Selgitatud. Alkoholiseaduse järgi on lubatud

alkohoolseid jooke jaemüügis müüa ainult

müügikohtades ajavahemikus 10.00–22.00 ning

pärast seda aega ei ole kaasamüük lubatud.

Samuti sätestab seadus, et alkohoolse joogi

üleandmine tarbijale kohaletoimetamise teenuse

kaudu on keelatud ajavahemikus 22.00–10.00.

Seega ei ole praegu lubatud alkohoolseid jooke

kohaletoimetamise teel üle anda väljaspool

käivate andmete standardne eksport järelevalve

asutustele.

seaduses ette nähtud kellaaegu. Vaatamata

sellest, täpsustame eelnõus ja seletuskirjas antud

murekohta.

Lisaks alkohoolse joogi ostmisel ostja vanuse

tuvastamine e-identifitseerimise vahendite või muu

tõhusa tehnoloogilise lahenduse kaudu, sest ainuüksi

nn isekinnitused ei ole usaldusväärsed.

Arvestame. Täiendame eelnõu ja seletuskirja.

Eelnõu muudatusega soovitakse, et enne

alkohoolse joogi valduse üleandmist peab senine

valdaja veenduma, et ostja on täisealine,

kasutades selleks kas isikut tõendavat

dokumenti, kõrge usaldusväärsusega e-

identimise vahendit või eesti.ee rakendust. E-

kaubanduses on nõuded veelgi rangemad ehk

enne tehingu tegemist peab kaupleja tuvastama

ostja täisealisuse e-identimise vahendiga, v.a

olukorras, kus valdus antakse üle kasutades e-

identimise vahendit. Selline kord aitab tugevdada

vanuse kontrolli ja vähendada alaealistele

alkoholi kättesaadavust. Seega ainuüksi

isekinnitusest ei piisa olukorras, kus alkohoolse

joogi kättetoimetamisel e-kaubanduses ei

kasutata e-identimise vahendit.

Juhime tähelepanu, et siiani ei ole ka täpsustatud e-

kaubanduse järelevalve korraldusega seonduvat.

Praktikas ei ole seni selgust, kelle ülesanne on teha

järelevalvet alkoholi müügi üle e-kaubanduse korras

ning milline on seejuures kohaliku omavalitsuse roll ja

sekkumisvõimalused. Kui majandustegevuse registris

(MTR) on tegevuskohaks märgitud domeen, siis

kuidas on see seotud konkreetse

haldusterritooriumiga?

Arvestame. Täiendame seletuskirja. Lisame

alkoholiseadusesse, et alkoholi ei või jaemüügis

hoida ega ladustada mujal, kui

majandustegevusregistris olevas tegevuskohas ja

see tegevuskoht ei tohi olla eluruum. Samuti ei

tohi ettevõtja saada märkida majandustegevuse

registrisse tegevuskohaks üksnes domeeni, vaid

peab olema märgitud alkoholi ladustamise korral

ka ladustamise koht. Seega

majandustegevusregistris tuleb esitada

tegevuskoht, mis võib olla kauplus,

toitlustusasutus või ladu, kuid ei või olla

eluruum. Eluruumis alkoholi hoidmise keeld

väldib, et alkoholi kvaliteedi ja maksureeglite

järelevalve käigus ei ole tegemist eraelu

puutumatuse riivega alkoholi hoiukohta

sisenemisel. Järelevalve pädevus e-kaubanduse

nõuete, sh vanuse tuvastamise üle jääb

Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ametile,

vastavalt alkoholiseadusele, kus on alaealiste

vanuse tuvastamise osas välja jäetud vaid

seaduse paragrahvis 46 ning 47 lõigetes 1,5 ja 6

sätestatud nõuded. Seega alkoholi jaemüügi e-

kaubanduse reeglite muutmisel ei ole plaanis

märkimisväärselt suurendada ülejäänud

järelevalveametite tegevust.

㤠44. Tehingu fikseerimine Alkohoolse joogi

jaemüük kaupluses ja toitlustusettevõttes on lubatud,

kui kellaja täpsusega fikseeritakse kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis alkohoolse joogi

jaemüügi tehing.“ Uuendatud sõnastuses jääb

võimalus, et alkohoolsete jookide müügil ei kasutata

elektroonilist tehnoloogiat, vaid piirdutakse algelise

lahendusega, näiteks müügitehingute talletamine

paberkandjal (nn vihikusse kirjutamine). Ainuüksi

alkoholi müügi aja elektrooniline fikseerimine ei ole

järelevalveks piisav, sest see ei välista andmete

muutmist ega anna teavet müüdud kauba kohta,

mistõttu ei ole võimalik rikkumisi tõhusalt tuvastada.

Praegused nõuded on puudulikud, mistõttu on

müügitehingute ajalugu sageli kas ligipääsmatu või

muudetav. Alkoholi müügi puhul üksnes kellaaja

elektrooniline fikseerimine ei taga tõhusat

järelevalvet. Selleks, et kontrollida kehtivatest

Arvestatud. Seletuskirja ja eelnõu täiendatud.

Soovime, et alkohoolse joogi jaemüük kaupluses

ja toitlustusettevõttes on lubatud, kui kellaaja

täpsusega fikseeritakse elektroonselt iga

alkohoolse joogi jaemüügi tehing ja tehingutest

moodustub muutmatu süsteemne kirje.

Rõhutame tähtust, et alkoholi puhul müügi

fikseerimine toimuks kasutades elektroonilist

vahendit kasutades. Samas jääme

tehnoloogianeutraalseks jättes võimaluse

erinevate vahendite kasutuselevõtuks ka

tulevikus. Müügitehingu fikseerimine ja selle

muutmatu süsteemne kirje peab tagama

järelevalvetegevuseks piisavad võimalused.

nõuetest kinnipidamist, peab lisaks kellaajale olema

tagatud usaldusväärne ja muutmatu teave müüdud

alkohoolse joogi kohta.

Ühtlasi on ettepanek täiendada alkoholiseadust

nõudega, mis seaks alkoholi müüvale ettevõtjale

kohustuse sellise (elektroonilise) süsteemi

olemasoluks, millel on reaalajaga seotud ajatempel või

muu tehniline lahendus, mis võimaldab andmeid (st

müügitehinguid – kellaaeg, müüdud kaup) muutmatul

kujul kontrollida. St muutmiskindel süsteemne kirje

tehingutest (logifail), milles kajastatud järgmine teave:

täpne ajatempel sekundites, tehingu unikaalne ID;

müügikoha/ettevõtja ja terminali/teenuse identsed

tuvastajad; tootekirje tunnus, mis eristab alkohoolse

joogi muust kaubast, kogus/ühik; makseviis

(sularaha/kaart/e-makse; teenindaja/kanali tunnus (nt

veebileht, kohapealne). Seega muutmiskindel

kasutatav tehnoloogia ehk tamper-evident lahendus (nt

ahelräsid või kvalifitseeritud ajatempel) ja kellaaegade

sünkroon (NTP), et vältida ajaga manipuleerimist (nt

tehingu kellaaja käsitsi muutmist); kohustuslik

andmete säilitusaeg vähemalt 24 kuud ning peab

olema viivitamatu väljastusvõime (standardne

CSV/JSON eksport ja masinliides järelevalvele).

Eelkirjeldatud nõuded tagaksid ettevõtjale vabaduse

valida sobiv platvorm (POS, veebimüügihaldus,

pangaterminali integratsioon), kuid tagavad

kontrollitava ja võrreldava andmestiku

Selgitatud. Kehtiva alkoholiseaduse kohaselt on

alkohoolsete jookide jaemüük kauplustes ja

toitlustusettevõtetes lubatud tingimusel, et

tegevuskohas on kassaaparaat, mille kaudu

fikseeritakse kõik alkohoolsete jookide jaemüügi

tehingud. On mõistetav, et täiendavad nõuded,

nagu näiteks ajatempel sekundites, tehingu

unikaalne ID, tuvastajad või tamper-evident

lahendused, võivad parandada järelevalve

tingimusi alkoholi jaemüügi osas. Samas tuleb

arvestada, et tegemist oleks uute kohustustega,

mis toovad ettevõtjatele lisakulusid, mida praegu

ei ole. Enne selliste nõuete kehtestamist tuleb

hinnata, millised on tegelikud kulud nende

süsteemide rakendamisel ning olukorras, kus

kulud on märkimisväärsed, ei pruugi kohustus

olla proportsionaalne. Seetõttu on vajalik

tulevikus täiendav hindamine ja mõjuanalüüs

enne antud kohustuste rakendamist.

„(3) Enne alkohoolse joogi valduse üleandmist peab

senine valdaja tuvastama, et valduse omandaja on

täisealine, isikut tõendava dokumendi alusel, mis

vastab isikut tõendavate dokumentide seadusele, või e-

Arvestatud.

identimise vahendiga, mis kuulub kõrge

usaldusväärsuse tasemega e-identimise süsteemi.

Täisealisust ei pea tuvastama valduse omandaja puhul,

kes on ilmselgelt täisealine või kelle täisealisus on

senisele valdajale teada.“. Toetame lahendust, mis

lubab lisaks füüsilisele dokumendile kasutada

samaväärse usaldusväärsusega e-identimise

vahendeid. Praktilised näited: ID kaart, Mobiil-ID,

Smart-ID või teised eIDAS tasemel süsteemid;

kohapeal nt dokumendi kiibi lugemine.

Ühtlasi soovime taaskord tuua välja, et alkohoolse

joogi jaemüügile seatud nõuete täitmise üle järelevalve

teostamist takistab olulisel määral asjaolu, et

omavalitsusel puudub senini kontrolltehingu tegemise

pädevus (AS § 521 lg 2 kohaselt on see vaid AS § 47

lg 2-4 sätestatud nõuete täitmise üle - ehk alaealiste

puhul). Eesmärgipärase ja efektiivse järelevalve

teostamiseks alkohoolse joogi jaemüügile kehtestatud

piirangutest kinnipidamiseks ja võimalike rikkumiste

tuvastamiseks on vajalik laiendada kohaliku

omavalitsuse pädevust kontrolltehingute tegemisel.

On oluline laiendada kohaliku omavalitsuse

kontrolltehingu teostamise pädevusi ka AS § 49

lõikele 4. Järelevalve praktikal põhinevad selgitused

KOV-le kontrolltehingu tegemise pädevuse

laiendamise kohta oleme saatnud 29.10.2024 kirjaga

nr 1-12/1224-1 nii Sotsiaalministeeriumile kui ka

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile.

Jätkuvalt oleme avatud aruteluks ja vajadusel ka

täiendavaks põhjendusteks kontrolltehingu pädevuse

laiendamise teemal.

Selgitatud. Kontrolltehingute pädevuse andmise

ning muude järelevalvetegevustega seotud

hinnangute andmisega tegeleb töögrupp

„Teadlikult turvalisem“, mille käigus koostatakse

ka õigusanalüüs. Kui õigusanalüüs valmib, võib

see tähendada märkimisväärseid muudatusi

järelevalvekorralduses ja täiendavaid muudatusi

alkoholiseaduses.

Tallinn

Linnakantselei

TubS § 22 lg

21 Eelnõu §-ga 6 täiendatakse tubakaseaduse § 22

lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote

müügisaaliga müügikoht on kaupleja valduses olev

selgelt eristatav ja piiritletud ala, kuhu tarbija siseneb

tehingu tegemiseks.“.

Toetame müügisaaliga müügikoha defineerimist

tubakaseaduses, mis annaks nii ettevõtjatele kui

järelevalveasutustele selguse tubakatoodete ja

nendega seonduvate toodete müügi lubatavuse osas.

Praktikas on tubakatoodete ja nendega seonduvate

toodete müük avalikel üritustel ja selle lubatavus

olnud varasemalt probleemiks, st mis ulatuses saab

pidada nn pop-up telki, haagist või muud teisaldatavat

müügikohta müügisaaliks.

Ühtlasi soovitame, et tubakaseaduse muudatusega

oleks selge, et igale müügikohale kohalduvad ka muud

tubakaseaduses kohalduvad nõuded, näiteks § 22 lg 31,

mille kohaselt on tubakatoote või tubakatootega

seonduva toote jaekaubanduse müügikohas kõnealuse

toote nähtav väljapanek ja selle kaubamärgi esitlemine

keelatud.

Arvestatud. Tubakaseadus reguleerib

tubakatoodete ja nendega seotud toodete

jaemüüki ning iga isik, kes soovib selles

valdkonnas tegutseda, peab järgima seadust

tervikuna, mitte valikuliselt.

TubS § 23 Tallinna linnal on ettepanek täiendada tubakaseaduse

§ 23 ettevõtja kaasaaitamiskohustuse sätet

Kehtiva tubakaseaduse redaktsiooni järgi on

tubakatoodete müügil jaemüügikohas (välja arvatud

toitlustusettevõttes) ettevõtjal kohustus võtta

tubakatoote tarbimise leviku vähendamise ideed

Arvestatud.

edendava riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse,

mittetulundusühingu või sihtasutuse esindajalt vastu

Sotsiaalministeeriumiga kooskõlastatud trükised, mis

on ette nähtud tasuta levitamiseks tubakatoote

tarbimise leviku vähendamise eesmärgil. Ning

paragrahv 23 lõike 2 järgi panema nimetatud trükised

välja tarbija nägemis- ja käeulatusse kohas, kus

tubakatoodet müügiks pakutakse.

Paberkandjal oleva teabe esitamine ja kättesaadavaks

tegemine tarbijale on üldises langustrendis ning üha

enam on kasutusel muud lahendused, mis on

ressursisäästlikumad. Näide keskkonnateadlikumate

võimaluste kasutamise kohta ettevõtja tegevuses on

kirjeldatud ka tarbijakaitseseadusesse sisse viidud

muudatustes, mille eesmärk on vähendada

väljaprinditavate paberarvete ning ostukviitungite

hulka.

Kehtiva tubakaseaduse nõude järgi on ettevõtjal

kohustus vastu võtta ja oma müügikohas

kättesaadavaks teha tubakatoote tarbimise leviku

vähendamise ideed edendavad trükised.

Kuigi tubakaseaduse § 23 loob formaalse aluse tervist

edendavate trükiste kättesaadavaks tegemiseks

müügikohtades, ei ole tegelikult selge, millisel määral

seda nõuet praktikas täidetakse ning milline on selle

tegelik mõju suitsetamise leviku vähenemisele.

Järelevalve tuvastab küll trükiste olemasolu või

puudumise, kuid ei mõõda, kas materjalid mõjutavad

tarbija käitumist. Rahvusvahelises teaduskirjanduses

on rõhutatud, et ainult passiivne info edastamine

trükiste kaudu ei pruugi tuua kaasa olulist muutust

tervisekäitumises. Seetõttu võiks kaaluda

tubakaseaduse § 23 nõude ajakohastamist, et

tervisealane teave ei oleks piiritletud ainult

paberkandjal trükistega, vaid oleks kättesaadav ka

digitaalsete ja interaktiivsete kanalite kaudu – näiteks

QR-koodid müügikohas, ekraanilahendused, või

suunamine riiklikele loobumisteenuste

veebiplatvormidele. Selline laiendus aitaks

suurendada normi tegelikku mõju, sidudes

traditsioonilise müügikeskkonna kaasaegsete

infoleviku tehnoloogiatega ning vastates paremini

tänapäevaste tarbijate harjumustele.

Tervise Arengu

Instituut

§ 22 lg 21 Tervise Arengu Instituut on seisukohal, et

tubakaseaduse § 22 täiendamine lõikega 21 järgmises

sõnastuses: „(21) Tubakatoote ja tubakatootega

seonduva toote müügisaaliga müügikoht on kaupleja

valduses olev selgelt eristatav ja piiritletud ala, kuhu

tarbija siseneb tehingu tegemiseks.“ muudab piirangu

tähendust ja laiendab toote füüsilist kättesaadavust,

võimaldades tubaka ja nikotiinitoodetega kauplemist

ka välitingimustes.

Selgitatud. Tulenevalt tänasest regulatsioonist ja

järelevalveasutuste praktikast on võimalus

pakkuda tubakatooteid ja seonduvaid tooteid

telkidest, kohapeal püstitatud ehitistest (nt

laatadel) täna olemas. Oluliseks jääb endiselt, et

müüja peaks kinni nähtavuse tingimustest.

Eesti Linnade ja

Valdade Liit

„(21) Tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote

müügisaaliga müügikoht on kaupleja valduses olev

selgelt eristatav ja piiritletud ala, kuhu tarbija siseneb

tehingu tegemiseks.“. Toetame müügisaaliga

müügikoha defineerimist tubakaseaduses, mis annaks

nii ettevõtjatele kui järelevalveasutustele selguse

tubakatoodete ja nendega seonduvate toodete müügi

Selgitame. Tulenevalt tänasest regulatsioonist ja

järelevalveasutuste praktikast on võimalus

pakkuda tubakatooteid ja seonduvaid tooteid

telkidest, kohapeal püstitatud ehitistest (nt

laatadel) täna olemas. Oluliseks jääb endiselt, et

müüja peaks kinni nähtavuse tingimustest.

lubatavuse osas. Praktikas on tubakatoodete ja

nendega seonduvate toodete müük avalikel üritustel ja

selle lubatavus olnud varasemalt probleemiks, st mis

ulatuses saab pidada nn pop-up telki, haagist või muud

teisaldatavat müügikohta müügisaaliks.

Ühtlasi soovitame, et tubakaseaduse muudatusega

oleks selge, et igale müügikohale kohalduvad ka muud

tubakaseaduses kohalduvad nõuded, näiteks § 22 lg 31,

mille kohaselt on tubakatoote või tubakatootega

seonduva toote jaekaubanduse müügikohas kõnealuse

toote nähtav väljapanek ja selle kaubamärgi esitlemine

keelatud.

Selgitame. Tubakaseadus reguleerib

tubakatoodete ja nendega seotud toodete

jaemüüki ning iga isik, kes soovib selles

valdkonnas tegutseda, peab järgima seadust

tervikuna, mitte valikuliselt.

Kehtiva tubakaseaduse redaktsiooni järgi on

tubakatoodete müügil jaemüügikohas (välja arvatud

toitlustusettevõttes) ettevõtjal kohustus võtta

tubakatoote tarbimise leviku vähendamise ideed

edendava riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse,

mittetulundusühingu või sihtasutuse esindajalt vastu

Sotsiaalministeeriumiga kooskõlastatud trükised, mis

on ette nähtud tasuta levitamiseks tubakatoote

tarbimise leviku vähendamise eesmärgil. Ning

paragrahv 23 lõike 2 järgi panema nimetatud trükised

välja tarbija nägemis- ja käeulatusse kohas, kus

tubakatoodet müügiks pakutakse. Paberkandjal oleva

teabe esitamine ja kättesaadavaks tegemine tarbijale

on üldises langustrendis ning üha enam on kasutusel

muud lahendused, mis on ressursisäästlikumad. Näide

keskkonnateadlikumate võimaluste kasutamise kohta

ettevõtja tegevuses on kirjeldatud ka

tarbijakaitseseadusesse sisse viidud muudatustes,

mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate

Selgitame. Ettepanek on arusaadav. Kuna

käesoleva eelnõu eesmärk on bürokraatia

vähendamine, ei kuulu see praegu kavandatavate

muudatuste fookusesse. Enne vastavasisulise

kohustuse lisamist tuleks hinnata, milline on

kõige tõhusam viis sõnumi edastamiseks (näiteks

ekraanilahendused, QR-koodid jms) ning samuti

analüüsida, millised kulud sellega ettevõtetele

kaasnevad.

paberarvete ning ostukviitungite hulka. Kehtiva

tubakaseaduse nõude järgi on ettevõtjal kohustus vastu

võtta ja oma müügikohas kättesaadavaks teha

tubakatoote tarbimise leviku vähendamise ideed

edendavad trükised. Kuigi tubakaseaduse § 23 loob

formaalse aluse tervist edendavate trükiste

kättesaadavaks tegemiseks müügikohtades, ei ole

tegelikult selge, millisel määral seda nõuet praktikas

täidetakse ning milline on selle tegelik mõju

suitsetamise leviku vähenemisele. Järelevalve

tuvastab küll trükiste olemasolu või puudumise, kuid

ei mõõda, kas materjalid mõjutavad tarbija käitumist.

Rahvusvahelises teaduskirjanduses on rõhutatud, et

ainult passiivne info edastamine trükiste kaudu ei

pruugi tuua kaasa olulist muutust tervisekäitumises.

Seetõttu võiks kaaluda tubakaseaduse § 23 nõude

ajakohastamist, et tervisealane teave ei oleks

piiritletud ainult paberkandjal trükistega, vaid oleks

kättesaadav ka digitaalsete ja interaktiivsete kanalite

kaudu – näiteks QR-koodid müügikohas,

ekraanilahendused, või suunamine riiklikele

loobumisteenuste veebiplatvormidele. Selline

laiendus aitaks suurendada normi tegelikku mõju,

sidudes traditsioonilise müügikeskkonna kaasaegsete

infoleviku tehnoloogiatega ning vastates paremini

tänapäevaste tarbijate harjumustele.

Lõhkematerjaliseaduse muudatused

Justiits- ja

Digiministeerium

Eelnõu § 3 p-ga 2 täiendatakse lõhkematerjalide

seadust (LMS) sättega, milles nähakse ette, et

lõhkematerjali vedamiseks Eestis, välja arvatud

Selgitatud. Vedaja on Eesti kontekstis juriidiline

isik. Isikuandmeid veo teatistega seoses ei

koguta.

tegevuskoha piires, tuleb Politsei- ja Piirivalveametile

hiljemalt kolm tööpäeva enne vedu esitada

elektrooniline veoteatis. Palume täpsustada, kas

veoteatis võib sisaldada ka isikuandmeid, näiteks

füüsilisest isikust vahetu vedaja nimi, isikukood vms.

Juhul, kui veoteatis sisaldab isikuandmeid, siis tuleb

seaduses ette näha ka isikuandmete säilitamise tähtaeg

või viidata seletuskirjas, millises seaduse sättes

sellekohane tähtaeg ette on nähtud.

LMS § 16 näeb ette nõuded lõhkematerjali käitlejale.

Palume täpsustada, kes neid nõudeid kontrollib ja

millisel õiguslikul alusel. Võrdlusena toome välja, et

hädaolukorraseaduses on sellekohase kohustuse

täitmiseks nähtud ette taustakontrolli sätted ning viis,

kuidas ettevõtjal on võimalik isiku nõuetele vastavust

kontrollida. Palume üle vaadata, kas LMS sätestatud

kohustuste täitmine on ettevõtjale ka tegelikkuses

võimalik.

LMS § 16 osas tehtud tähelepanekud vajavad

täiendavat analüüsi, mis tehakse LMS muudatuse

menetluses, millega alustatakse 2026.

Siseministeerium Eelnõu § 3 punktidega 1 ja 2 muudetakse

lõhkematerjaliseadust, asendades Eesti territooriumi

piires lõhkematerjali loakohustuse

teatamiskohustusega. Kavandatud LMS § 371 kohaselt

tuleb edaspidi lõhkematerjali vedamiseks Eestis

esitada Politsei - ja Piirivalveametile hiljemalt kolm

tööpäeva enne vedu elektrooniline veoteatis. Seaduses

sätestatud ülesannete täitmiseks on oluline, et ka

Kaitsepolitseiametile jõuaks teave lõhkematerjali

veost ning amet saaks julgeoleku kaalutlustel nõuda

marsruudi muutmist või täiendavate turvanõuete

järgimist.

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.

Seetõttu teeme ettepaneku muuta ja täiendada LMS §-

i 371 lõigetega 2 ja 3 järgmises sõnastuses: „(2)

Politsei- ja Piirivalveamet edastab veoteatise

Kaitsepolitseiametile.

(3) Olulise või kõrgendatud ohu korral julgeolekule

võib Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet

nõuda marsruudi muutmist või täiendavate

turvanõuete järgimist lõhkematerjali ebaseadusliku

kasutamise ja omamise vältimiseks.“.

Kaitsepolitseiamet Kaitsepolitseiamet teeb kooskõlastamiseks ja

arvamuse avaldamiseks saadetud alkoholiseaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse (bürokraatia

vähendamine) eelnõule järgmise ettepaneku.

Eelnõu § 3 punktidega 1 ja 2 muudetakse

lõhkematerjaliseadust, asendades Eesti territooriumi

piires lõhkematerjali loakohustuse

teatamiskohustusega. Kavandatud LMS § 371 kohaselt

tuleb edaspidi lõhkematerjali vedamiseks Eestis

esitada Politsei- ja Piirivalveametile hiljemalt kolm

tööpäeva enne vedu elektrooniline veoteatis.

Kaitsepolitseiametil ei ole vastuväiteid kehtiva

praktika muutmiseks, kuid ameti seaduses sätestatud

ülesannete täitmiseks on oluline, et ka

Kaitsepolitseiametile jõuaks teave lõhkematerjali

veost ning amet saaks julgeoleku kaalutlustel nõuda

marsruudi muutmist või täiendavate turvanõuete

järgimist. Seetõttu teeme ettepaneku muuta ja

täiendada LMS §-i 371 lõigetega 2 ja 3 järgmises

sõnastuses:

Arvestatud. Eelnõu ja seletuskirja on täiendatud.

„(2) Politsei- ja Piirivalveamet edastab veoteatise

Kaitsepolitseiametile.

(3) Olulise või kõrgendatud ohu korral julgeolekule

võib Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet

nõuda marsruudi muutmist või täiendavate

turvanõuete järgimist lõhkematerjali ebaseadusliku

kasutamise ja omamise vältimiseks.“.

Tarbijakaitseseaduse muutmine

Justiits- ja

Digiministeerium

Eelnõu § 5 p-dega 4 ja 6 muudetakse

tarbijakaitseseaduses (TKS) tarbijavaidluste

komisjoni (TVK) sekretariaadi rolli.

TKS § 40 kohaselt on TVK sõltumatu tarbijavaidlusi

lahendav organ. TVK sekretariaadi senine roll on

olnud formaalne ja komisjoni toetav, ta edastab

dokumente, kontrollib formaalsete nõuete täitmist jms

(§ 44 lg 2). Sisuliste otsustuste tegemise pädevust

sekretariaadil ei ole. Sekretariaat ise ei ole ega saa

kehtiva õiguse kohaselt olla sõltumatu organ, kuna

sekretariaadi ülesandeid täidab täitevvõimu asutus

(TTJA, § 44 lg 1). Eelnõuga kavandatud muudatustega

laiendatakse sekretariaadi pädevust selliselt, et

täitevvõimu asutus hakkab edaspidi tegema TKS § 47

lg 3 kohaseid diskretsiooniotsustusi, seega otsustusi,

mis ei tähenda formaalset seaduse nõuete kontrolli,

vaid hakkab andma õiguslikke hinnanguid ja

otsustama selle üle, milliseid vaidlusi TVK menetleb

ja milliseid mitte. Seletuskirjas on muudatusi

põhjendatud kulude kokkuhoiu eesmärgiga.

Selgitatud. MKM ei saa täielikult nõustuda

sellega, et senini on tarbijavaidluste komisjoni

roll olnud üksnes formaalne ning komisjoni

toetav. Nimelt kontrollib sekretariaat mh seda,

kas tarbija poolt esitatud avaldus on korrektne

või esineb selles puudusi. Samuti on

sekretariaadil pädevus teha tarbijale ettepanek

avaldus tagasi võtta, kui kohaldatavate

õigusaktide, komisjoni otsuste või jõustunud

kohtuotsuste alusel on põhjendatud eeldada, et

vaidlus lahendatakse tarbija kahjuks. See kõik

eeldab sekretariaadi poolt sisuliselt avaldusega

tutvumist ega pole vaid formaalsete nõuete

kontroll.

Lisaks on MKM seletuskirjas analüüsinud

kõnealuse muudatuse vastavust direktiivile

2013/11/EL vaidluste kohtuvälise lahendamise

kohta ning jõudnud järeldusele, et sekretariaadile

sellise pädevuse andmine on direktiivi alusel

lubatud.

Seletuskirjas märgitakse, et sekretariaadis töötavad

juristid, kuid seadusest selliseid nõudeid ei tulene.

Kuigi TVK-l ei ole pädevust teha siduvaid otsuseid ja

TVK menetlus ei ole kohustuslik kohtueelne menetlus,

palume täiendavalt seletuskirjas analüüsida, kas

pakutud lahendus täidab senist TVK kui sõltumatu

vaidluste lahendamise organi eesmärki, sh kas sellist

lahendust võimaldab EL õigus (sh nt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/11/EL

tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta, aga ka

teised valdkondlikud õigusaktid). Samuti palume

seletuskirjas täiendavalt analüüsida ka, milline mõju

kaasneb tarbijatele (nt ei saa välistada, et tarbijate

juurdepääs senisele komisjonimenetlusele väheneb,

arvestades et kaebuste menetlusse võtmise üle otsustab

täitevvõimu asutus, kes diskretsiooniotsustuste

tegemisel ei ole sõltumatu, vaid lähtub nt kokkuhoiu

eesmärgist).

Samuti oleme täiendatud mõjuanalüüsi JDM

poolt viidatud osas.

Eelnõu § 5 p-dega 3, 7-11 asendatakse TKS-s TVK

istungite protokollimine helisalvestamisega.

Eelnõuga kavandatud muudatustega tunnistatakse

kõik protokollimist puudutavad nõuded, millest

nähtub, mida protokollitakse, kehtetuks ega kehtestata

ning ei ole ette nähtud nõuete kehtestamist

helisalvestamisele.

Palume selgitada seletuskirjas, kuidas tehakse edaspidi

kindlaks, millist istungit salvestati ja kuidas

konkreetse menetlusega seotakse. Samuti palume

selgitada, kas salvestis lisatakse konkreetse asja

Arvestatud ja selgitatud.

Kuivõrd tarbijavaidluste komisjon ei korralda

füüsilisi istungeid, vaid kõik istungid toimuvad

Microsoft Teamsi vahendusel, mis võimaldab

lihtsasti istungeid ka salvestada, sh mitte ainult

helisalvestada, siis on eelnõus tehtud muudatus

ning helisalvestamine on asendatud istungi

salvestamisega.

Lisaks on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et

istungi alguses öeldakse, millise vaidlusega on

toimiku juurde (toimiku regulatsiooni TKS-s ei ole)

või kas salvestuse alguses öeldakse, mida ja millal

salvestatakse või kas failile pannakse vastav pealkiri

vms. Samuti palume selgitada, mis õiguslik tähendus

on helisalvestisel. Kuna nõudeid ei kehtestata, palume

seletuskirjas kirjeldada, mis nõuetele eelnõu

koostajate hinnangul peaks helisalvestamise

protseduur vastama.

Kuna nii protokollid kui ka helisalvestised sisaldavad

isikuandmeid, siis palume seletuskirjas selgitada, mis

on nende säilitamise kord, sh kus ja kaua neid

säilitatakse (sh viidates ka asjakohasele

regulatsioonile). Juhime tähelepanu, et isikuandmete

säilitamise tähtaeg peab olema reguleeritud seaduse

tasandil.

tegemist (ehk mida salvestatakse) ning faili

pealkirja lisatakse konkreetse vaidluse number.

Seadusesse on lisatud mh info tarbijavaidlusaja

andmete säilitamise osas (§ 451) ning eelnõule on

lisatud juurde TTJA infosüsteemi põhimääruse

muutmise kavand, et selleks kajastuks eraldi

tarbijavaidlusasjade andmestik.

Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda

Eelnõu kohaselt nähakse ette, et tarbijavaidlusi hakkab

reeglina lahendama komisjoni esimees ainuisikuliselt,

keerulisematel juhtudel aga moodustatakse

kolmeliikmeline komisjon (eelnõu § 5 p 1, 2).

Toetame plaanitavaid muudatusi. Ainuisikulise

otsustamise võimalus sobib hästi olukordades, kus

vaidlus on selge ja asjaolud üheselt mõistetavad. See

võimaldab menetlusi korraldada paindlikumalt ja

ressurssisäästlikumalt. Eelnõu seletuskirja (lk 11)

kohaselt võib siiski juhtudel, kus vaidluse

läbivaatamise käigus kogutud teabe ja tõendite alusel

selgub, et asjaolud on ebaselged või keerukad,

komisjoni koosseisu laiendada kolmeliikmeliseks.

Selline paindlik lähenemine aitab säilitada menetluse

Teadmiseks võetud.

tõhususe, kuid samas tagab ka piisava põhjalikkuse ja

õiguste kaitse keerulisemates vaidlustes. Oluline on

seejuures, et komisjoni liikmete määramisel ja otsuste

tegemisel järgitakse läbipaistvuse ning erapooletuse

põhimõtteid, et säiliks usaldus tarbijavaidluste

lahendamise süsteemi vastu.

Nõude suurus tarbijavaidluskomisjonis

Eelnõuga nähakse ette, et tarbijavaidluskomisjon ei

pea võtma avaldust menetlusse, kui vaidlusaluse

kauba või teenuse väärtus või tarbija nõude suurus on

alla 50 euro (eelnõu § 5 p 5). Kehtivas korras on

alampiiriks 30 eurot.

Koda leiab, et alampiiri tõstmine 30 eurolt 50 eurole

on mõistlik, sest see aitab vältida

ebaproportsionaalselt väikeste nõuete menetlemist,

vähendab ettevõtjate halduskoormust ja kulusid.

Teadmiseks võetud.

Elektroonilise side seaduse muutmine

Justiits- ja

Digiministeerium

Eelnõu § 4 p-ga 1 suurendatakse riigilõivuseaduse

(RLS) § 206 lõikes 1 (amatöörraadiojaama tööloa

taotlus või tööloa kehtivusaja pikendamise taotlus) 10-

lt eurolt 20-le eurole.

Riigilõivu tõusu põhjendatakse sellega, et kuna loa

kehtivusaeg eelnõuga kavandatud muudatustega

kahekordistub, siis on proportsionaalne

kahekordistada ka taotluse esitamise riigilõivu. RLS §

4 lg 1 kohaselt kehtestatakse riigilõivumäär lähtuvalt

Arvestatud ja seletuskirja täiendatud.

Amatöörraadiojaama tööloaga antakse isikule

õigus kasutada sagedusala, mis on riigi piiratud

ressurss. Tegu ei ole kulupõhimõttelise

arvestusega, vaid RLS § 4 lg 2 kohaselt on

lõivumäära ettenägemisel arvestatud tööloaga

saadavat hüve. Seletuskirja lisatud täpsem

selgitus.

toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest

(kulupõhimõte). Eelnõu seletuskirjas ei ole täpsemalt

selgitatud kas ja kuidas on plaanitav

amatöörraadiojaama tööloa taotlemise riigilõivumäär

kooskõlas RLS § 4 lõikes 1 sätestatud

kulupõhimõttega. Palume seletuskirja selles osas

täiendada.

Palume täiendada eelnõu § 2 täiendavalt ühe punktiga:

paragrahvi 191 lg 6 tunnistatakse kehtetuks. See on

põhjendatud, kuna selle alusel kehtestatud määrust ei

rakendata enam. Volitusnormi kehtetuks

tunnistamisega muutub kehtetuks (haldusmenetluse

seaduse § 93 lg 1) ka volitusnormi alusel kehtestatud

11. veebruaril 2005. a Vabariigi Valitsuse määrus nr 30

„Riigilõivu tasaarvestuse kord numbrilubade

andmisel“.

Eelnõu § 2 p-ga 4 muudetakse ESS paragrahvi 12, mis

puudutab sagedusloa taotlemist. Seoses sagedusloa

taotlemise regulatsiooniga peame vajalikuks teha ka

järgimised märkused ESS-i regulatsiooni osas.

A. ESS § 12 lg 1 sätestab, et sagedusloa saamiseks

esitab isik Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile elektrooniliselt

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Infosüsteemi kaudu vormikohase taotluse. ESS

§ 12 lõikes 1 punktis 1 on loetletud

isikuandmed, mida taotlus sisaldab, samas ei

selge, kui kaua isikuandmeid töödeldakse. ESS

§ 12 alusel ei ole selge, kas eelnimetatud

Arvestatud. Eelnõu täiendatud osas, mis

puudutab ESS § 191 lg 6 kehtetuks tunnistamist.

Eelnõu samuti täiendatud osas, mis puudutab

ESS-is Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti järelevalve infosüsteemi nimetuse

täpsustamist.

Arvestame Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti järelevalve infosüsteemi andmekogu

regulatsiooni ja põhimääruse osas tehtud

tähelepanekutega ja vastavad muudatused on

plaanis teha SeOS muudatusega.

infosüsteem on sama, mis seadme ohutuse

seaduse (SeOS) §-s 12 nimetatud infosüsteem.

Kui jah, siis tuleb muuta ESS-i regulatsiooni

nii, et seal kajastuks korrektne infosüsteemi

nimi, milleks on Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti järelevalve infosüsteem.

Kui tegemist on muu infosüsteemiga, siis

palume täpsustada, kus asub infosüsteemi

seaduse tasandi regulatsioon.

Kui taotluste menetlemine toimub aga SeOS § 12

reguleeritud infosüsteemis, siis juhime tähelepanu, et

nimetatud andmekogu regulatsioon ei vasta

isikuandmete ega avaliku teabe töötlemise nõuetele.

Teeme nimetatud andmekogu regulatsiooni kohta

järgmised tähelepanekud.

SeOS § 12 näeb ette, et andmekogu asutab ja selle

põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega. Kuna seaduse tasandi

regulatsiooniga on andmekogu juba asutatud ning seda

asutamist ei ole võimalik edasi delegeerida, tuleb

sättest välja jätta sõnad „asutab ja“.

SeOS § 12 ei näe ette, et andmekogus töödeldakse

isikuandmeid. Seaduses loetletud andmetest (nt ESS §

12, 34, LMS § 13) nähtub, et andmekogus töödeldakse

isikuandmeid. Sellisel juhul tuleb seaduse tasandil

reguleerida:

1) mis eesmärgil andmeid töödeldakse – andmete

töötlemise eesmärk ei saa olla pelgalt andmete

kogumine, vaid see on seotud asutusele seadusega

pandud ülesannete täitmisega;

2) milliseid isikuandmete kategooriaid

töödeldakse, nt üldandmed3 (….), hariduse

andmed jne;

3) kes on isikuandmete töötlemisel vastutav või

kaasvastutavad töötlejad;

4) kui kaua andmeid säilitatakse.

Seega tuleb SeOS § 12 täiendada sätetega, mis näevad

ette töödeldavate isikuandmete kategooriad ning

nende säilitamise maksimaalse tähtaja.

SeOS § 12 lg 5 näeb ette, et põhimääruses sätestatakse

andmekogusse kantavate andmete täpne koosseis,

andmete esitamise ja andmetele juurdepääsu

tingimused. Juhime tähelepanu, et üldjuhul nähakse

põhimääruses ette ka andmekogu pidamise kord,

andmeandjad, andmevahetus teiste andmekogudega,

vastutava/volitatud töötleja ülesanded, juurdepääs ja

väljastamise kord, muud korralduslikud küsimused.

Hetkel ei nähtu volitusnormist, et ministrile oleks

edasi delegeeritud õigus määrata kindlaks

andmeandjad ja nende poolt esitatavad andmed

(põhimääruse § 6), andmete säilitamise tähtaeg

(põhimääruse § 9) jne.

Põhimääruse § 8 lg 2 kohaselt on andmekogus

töödeldavad andmed seadme auditi, kontrolli ja isiku

kompetentsust tõendava tunnistuse kohta on avalikud.

Juhime tähelepanu, et kui isikuandmeid (mis üldjuhul

kannavad AK märget) avalikustatakse, siis peab

3 Isiku üldandmed on kinnine loetelu, kuhu kuuluvad nimi, isikukood, sugu, kodakondsus, kontakt, sh aadress, emakeel. NB! üldandmete hulka ei kuulu eriliiki isikuandmeid (sh rahvus).

selleks olema seaduse tasandil (ei piisa põhimääruse

tasandist, vt § 8 lg 4) ette nähtud norm, millest nähtub,

milliseid andmeid avalikustatakse ning mis eesmärgil

neid avalikustatakse ning kui kaua neid

avalikustatakse. Palume viidata, millise normi alusel

on tunnistuse andmed avalikud.

Põhimääruse § 8 lg 5 näeb ette andmekogu andmetele

juurdepääsu. Juhime tähelepanu, et eristada tuleb

juurdepääsu ja väljastamist. Juurdepääs tähendab

võimalust andmekogusse siseneda ja seal andmeid

näha. Ilmselt ei ole lõikes ette nähtud, et kõik

loeteletud isikud ja asutused saavad andmekogusse

sisenedes andmeid näha. Näiteks ei ole ilmselt igal

sissetuleva kirja saatjal (kuna andmekogu kasutatakse

ka TTJA dokumendiregistrina) võimalus

andmekogusse siseneda ja enda kohta andmeid näha.

Palume säte sõnastada nii, et eristatud oleks

juurdepääs ja andmete väljastamine.

ESS § 13 lg 10 näeb ette, et Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Infosüsteemis ei avalikustata

amatöörraadiojaama ning füüsilise isiku vee- või

õhusõiduki sagedusloa andmise otsust ja sagedusloa

tingimusi.

Juhime tähelepanu, et avaliku teabe seaduse (AvTS) §

3 kohaselt on avalik teave (edaspidi teave) mis tahes

viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja

dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud

seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud

avalikke ülesandeid täites. Nimetatud teabele

Selgitatud. ESS § 13 lg 10 eesmärk ei ole olnud

tunnistada kogu amatöörraadiojaama ning

füüsilise isiku vee- või õhusõiduki sagedusloa

andmise otsus ja sagedusloa tingimused

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.

ESS § 13 lg 10 reguleerib üksnes otsuse ja loa

avaldamist Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti järelevalve infosüsteemis. Kuivõrd ESS §

13 lg 9 näeb ette, et kõik sagedusloa andmise

otsused ja sagedusloa tingimused infosüsteemis

avaldatakse, siis sama paragrahvi lõige 10 loob

erandi dokumentide infosüsteemis avaldamisele

juurdepääsu võib piirata seaduses sätestatud korras.

Seega lähtub AvTS eeldusest, et kõik teave, mida riik

töötleb oma ülesannete täitmisel, on avalik, välja

arvatud juhul, kui teabe suhtes on kehtestatud

juurdepääsupiirang.

AvTS-is on sätestatud juurdepääsupiirangud §-s 35.

Juurdepääsupiirangud ei kohaldu automaatselt, vaid

teabevaldajal on igakordne kohustus kaaluda, kas

piirangut teabe suhtes kohaldada või mitte (va mõned

üksikud n-ö absoluutsed juurdepääsupiirangud).

Isikuandmetele saab juurdepääsupiirangu seada AvTS

§ 35 loetletud alustel. Palume selgitada, mis alusel on

tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ülejäänud

teave sagedusloa andmise otsuses ja sagedusloa

tingimustes. Kui sagedusloa andmise otsuse kohta

esitatakse teabenõue, siis kas otsus väljastatakse, kuid

kinni kaetakse üksnes isikuandmed. Juhul kui

kaitstavad on üksnes isikuandmed, siis tuleb ESS § 13

lg 10 seadusest välja jätta, kuna see kordaks AvTS §

35 ette nähtud alust.

Justiits- ja Digiministeeriumi seisukoht on, et AvTS-is

sätestatud juurdepääsupiirangud peaksid katma

üldjuhul kõik võimalikud juhud, millal võib olla

õigustatud andmetele juurdepääsu piirata. Kuigi AvTS

§ 35 lg 1 p 19 võimaldab eriseadustes

juurdepääsupiiranguid kehtestada, siis seda saab teha

üksnes põhjendatud juhtudel (mh tuleb hinnata, kas

AvTS § 35 alused ei ole piisavad). Samas ka

eriseadustes juurdepääsupiirangute ettenägemisel

nende sageduslubade puhul, mis sisaldavad

isikuandmeid, millele juurdepääsu

võimaldamine kahjustaks andmesubjekti eraelu

puutumatust.

Raadioamatöörid ja füüsilise isiku vee- või

õhusõiduki sagedusloa omanikud ei ole

ettevõtjad. Antud sagedusload antakse

enesearendamiseks ja side pidamiseks isiklikel

mittetulunduslikel raadiotehnilistel eesmärkidel.

Küll aga sisaldavad nimetatud sagedusloa

andmise otsused ja sagedusload isikute eraelulisi

kontaktandmeid ja elukoha aadresse, millele

alalise juurdepääsu andmine infosüsteemis võib

oluliselt kahjustada nende eraelu puutumatust.

Eelnev ei tähenda, et kõnealustele

sageduslubadele ja nende andmise otsustele

kehtiks täies osas juurdepääsupiirang, vaid et

dokumendid ei ole kättesaadavad infosüsteemis.

Teabenõude korral edastataks otsus ja

sagedusluba osas, mis ei kuulu vastavalt AvTS §-

le 35 üksnes asutusesiseseks kasutamiseks.

Samuti selgitame, et ESS § 13 lg 10 sätestati

2016. aastal Õiguskantsleri ettepanekul, et tagada

selgesõnaliselt asjaolu, et nimetatud sagedusload

ja otsused nende andmiseks ei kuuluks ESS § 13

lg 9 alusel avaldamisele toona majandustegevuse

registris.

peab teabevaldajale jääma kaalutlusõigus, st et

andmed ei ole automaatselt juurdepääsupiiranguga,

vaid teabevaldaja langetab iga kord eraldi otsustuse,

kas andmed on avalikud või juurdepääsupiiranguga.

Juhime ka tähelepanu, et isegi kui teave on tunnistatud

asutusesiseseks (AK) teabeks, siis olukorras, kus selle

suhtes esitatakse teabenõue, peab teabevaldaja iga

kord hindama, millises osas seda teavet saab siiski

avalikustada ja millises osas kehtib mõni

juurdepääsupiirang ning enne teabe avalikustamist

piiratud osa kinni katma (AvTS § 38 lg 2).

AvTS § 438 lõike 1 kohaselt peavad andmekogus

töödeldavad andmed olema avalikult kättesaadavad,

kui neile ei ole seadusega või selle alusel kehtestatud

juurdepääsupiirangut. Andmekogude juhendi

kohaselt: „AvTS võimaldab teabele, sh

andmekogudele, juurdepääsupiirangu seada kas AvTS

§ 35 alustel või eriseaduse alusel. Seega peabki

eriseaduses vajadusel sätestama erinormina AvTS-ist

andmete juurdepääsupiirangu. Juurdepääsupiirangu

norm peab olema konkreetne ja selge ning sellest peab

selguma, miks juurdepääsupiirang kehtestatakse.“.

Eriseaduses andmekogu andmetele absoluutse

juurdepääsupiirangu kehtestamisel tuleb lähtuda

sellest, et selline juurdepääsupiirang on lubatud

kehtestada üksnes olukorras, kui on teada, et kõik

andmekogus olevad andmed on

juurdepääsupiiranguga. See tähendab, et seadusandja

peab eriseaduses absoluutse juurdepääsupiirangu

kehtestamisel tegema andmekogus sisalduva kogu

teabe suhtes kaalutlusotsuse, hinnates ühelt poolt

avalikku huvi nende andmete avalikustamise suhtes

ning teiselt poolt selle teabe asutusesiseseks

kasutamiseks tunnistamisega kaitstavat huvi. Näiteks

on üheks selliseks absoluutseteks

juurdepääsupiiranguks AvTS-is ette nähtud § 35 lg 1

punkt 5, mis näeb kohustuslikuna ette, et kaitseväe

valdusse sõjalise valmisoleku tõstmisel ja

mobilisatsiooni korral üleantava riigivara kohta käiva

teabe peab teabevaldaja tunnistama asutusesiseseks

kasutamiseks ilma, et tal oleks sealjuures antud

võimalus kaaluda sellise piirangu põhjendatust. Samas

on valdavalt AvTS § 35 lõikes 1 loetletud

juurdepääsupiirangute puhul seadusandja pannud

teabevaldajale siiski kohustuse juurdepääsupiirangu

vajalikkust hinnata. Näiteks AvTS § 35 lg 1 p 7, mille

kohaselt tuleb AK teabeks tunnistada teave, mille

avalikuks tulek ohustaks (st teabevaldaja peab igal

juhul hindama, kas ohustab või ei ohusta)

muinsuskaitse all olevat objekti või muuseumikogusse

kuuluvat museaali.

2020. aasta 1. detsembril jõustus Tromsø

konventsioon, mille Eesti ratifitseeris 2016. aastal.

2024. aastal antud hinnangus Eesti seadusandluse

kooskõlale nimetatud konventsiooniga on välja

toodud, et absoluutsed seadusega ette nähtud erandid

teabe avalikkusest peavad olema minimaalsed. Lisaks

on Eesti eelnevalt nimetatud hindamise raames antud

selgitustes viidanud, et isegi kui sellised absoluutsed

erandid teabe avalikustamisest on kehtestatud, siis on

seadusandja selle kehtestamise raames hinnanud juba,

kas erandiga kaitstud huvi kaalub igal juhul üle avaliku

huvi nimetatud teabe vastu.

Seoses Tromsø konventsiooniga on oluline ka

märkida, et eriseaduses sätestatav täiendav

juurdepääsupiirang peab jääma konventsiooni

artikliga 3 antud raamidesse. Konventsiooni artikkel 3

annab ammendava loetelu põhjustest, millest

tulenevalt võib piirata ametlikele dokumentidele

juurdepääsu ning liikmesriigil ei ole õigust seda

loetelu laiendada.

Eelnevast tulenevalt on Justiits- ja Digiministeerium

seisukohal, et eriseaduses saab täiendava

juurdepääsupiirangu ette näha üksnes juhul, kui AvTS

sellekohast alust ette ei näe. Eriseaduses sätestatud

juurdepääsupiirangu normist peab nähtuma selgelt

piirangu kehtestamise eesmärk, st millist huvi avaliku

huvi vastu kaalutakse. Välja tuleb tuua, millise Tromsø

konventsiooni artiklis 3 sätestatud aluse alla sätestatav

juurdepääsupiirang mahub ja millise mõttekäigu

tulemusel sellise järelduseni jõutud on. Samuti on

vajalik täpsustada, kas tegemist on täiendava

juurdepääsupiirangu alusega või on võimalik kaitstav

teabe tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks ka

AvTS-i alusel. Viimasel juhul tuleb ESS § 13 lg 10

seaduses kehtetuks tunnistada. Kui tegemist on uue

juurdepääsupiirangu alusega, tuleb säte ümber

sõnastada, nähes seal ette mida puudutavat teavet ja

mis eesmärgil ning vajadusel, kui kaua kaitstakse.

ESS § 1021 näeb ette isikuandmete kaitse. Juhime

tähelepanu, et osaliselt kattub regulatsioon

isikuandmete kaitse üldmääruse ja isikuandmete kaitse

seaduse regulatsiooniga. Palume seega kõnealuse sätte

regulatsioon üle vaadata, et see ei dubleeriks

riigisisesesse õigusesse Euroopa Liidu määrust ega

kordaks isikuandmete kaitse seaduses sätestatut.

Arvestatud. ESS § 1021 tunnistatakse terves osas

kehtetuks.

Eesti

Infotehnoloogia ja

Telekomm-

unikatsiooni Liit

Oleme Eesti Infotehnoloogia ja

Telekommunikatsiooni Liidus (ITL) tutvunud eelnõus

sisalduvate muudatustega, mis mõjutavad Eesti

sideettevõtteid (eelnõu §-id 2, 4 ja 5). Anname teada,

et meil ei ole eelnõu kohta ettepanekuid. Avaldame

toetust eelnõu § 2 punktiga 12 elektroonilise seaduse §

137 lg 3 kehtetuks tunnistamisele, millega muudetakse

side valdkonna aruandlus aastapõhiseks. Toetame ka

eelnõu seletuskirja lk 8 välja toodut, mille kohaselt

vähendatakse selle muudatusega ka küsitavate

andmete koosseisu.

Lisaks toetame eelnõu § 5 punktiga 4 tarbijavaidluste

komisjoni menetlusse võetavate nõuete alamäära

tõstmist 50 euroni.

Võtame teadmiseks.

Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda

Eelnõuga on kavandatud ka riigilõivuseaduse

muudatused. Näiteks eelnõu kohaselt tõuseb

amatöörraadiojaama tööloa riigilõiv 10 eurolt 20

eurole (eelnõu § 4 p 1). Samuti ütleb seletuskirja lk 2,

et „Riigilõivuseaduse muudatuse eesmärk on otseselt

seotud ESS-i muudatustega, millega pikendatakse

amatöörraadiojaama tööloa kehtivusaega ning

Selgitatud ja seletuskirja täiendatud.

Amatöörraadiojaama tööloaga antakse isikule

õigus kasutada sagedusala, mis on riigi piiratud

ressurss. Tegu ei ole kulupõhimõttelise

arvestusega, vaid RLS § 4 lg 2 kohaselt on

lõivumäära ettenägemisel arvestatud tööloaga

saadavat hüve. Seletuskirja lisatud täpsem

selgitus.

ühtlustatakse raadioteenuse osutamiseks antava

sagedusloa kehtivusaeg meediateenuste seaduse

(MeeTS) alusel antava raadioteenuse tegevusloa

kehtivusajaga. Sellest tulenevalt on vaja korrigeerida

ka vastavate toimingute eest tasumisele kuuluvaid

riigilõive, et tagada nende proportsionaalsus ja

vastavus kulupõhimõttele pikema perioodi jooksu“.

Kaubanduskoda leiab, et pelgalt loa kehtivusaja

pikenemine ei tähenda automaatselt haldusorgani

töömahu või kulu suurenemist. Kui menetlustoiming

iseenesest ei muutu töömahukamaks, ei pruugi suurem

riigilõiv olla põhjendatud. Sellisel juhul ei ole

muudatus kooskõlas eelnõu üldise eesmärgiga

vähendada ettevõtjate halduskoormust ja lihtsustada

regulatsioone. Palume seletuskirjas täpsustada, mille

põhjal on kulupõhimõtte rakendamist hinnatud, ning

kaaluda, kas lõivude tõstmine on antud juhul

proportsionaalne ja põhjendatud. Me ei ole vastu

riigilõivu tõstmisele, kui see on põhjendatud, kuid

sellist muudatust ei tohiks peita kobareelnõusse, mille

eesmärk on vähendada bürokraatiat.

Väärismetalltoodete seaduse muutmine

Justiits- ja

Digiministeerium

Eelnõu § 8 punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks ning

seletuskirjas selgitatakse, et VMTS § 201 lõige 5, mis

on tehniline muudatus ilma sisulise muutuseta. Seda,

kas registreeringu kehtivusaega pikendatakse kande

tegemisega või muul viisil, ei ole vaja seaduse tasandil

reguleerida.

JUSTDIGI kommentaar punktile 2: Palume selgitada,

kas see on reguleeritud muul tasandil kui seadusega

Arvestatakse. Kande õiguslik alus ei ole muul

tasandil reguleeritud. Kande õiguslik alus

säilitatakse VMTS § 201 lõikes 5.

ning mis see regulatsioon on. St kannete tegemine ja

kannete õiguslik tähendus peab olema reguleeritud ja

selge.

Muud märkused:

Justiits- ja

Digiministeerium

Täiendavalt märgime, et isikuandmete kaitse

üldmääruse (IKÜM) kohaselt peab liikmesriik

konsulteerima järelevalveasutusega (Eestis

Andmekaitse Inspektsioon (AKI)), kui koostamisel on

riigi parlamendis vastu võetava õigusakti eelnõu või

sellisel õigusaktil põhinev rakendusakt, mis on seotud

isikuandmete töötlemisega (vt IKÜMi artikli 36 lõige

4). Tavaliselt on selle kohustuse täitmiseks AKI

kaasatud eelnõu esimese kooskõlastusringil arvamuse

küsimisega. IKÜMi artikli 52 järgi tegutseb AKI

IKÜMiga kooskõlas antud ülesannete täitmisel ja

volituste kasutamisel täiesti sõltumatult. Seetõttu ei

ole Justiits- ja Digiministeeriumil võimalik kohustada

AKI-t andma sisendit valitsemisala ühtse seisukoha

kujundamiseks ning eelnõu koostaja peab ise eelnõu

AKI-le kooskõlastamiseks edastama.

Arvestatakse. Teisel kooskõlastusringil esitame

AKI-le arvamuse andmiseks.

Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve

Amet

Täname võimaluse eest avaldada arvamust

alkoholiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(bürokraatia vähendamine) eelnõule (edaspidi eelnõu).

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi

TTJA) toetab eelnõu eesmärki halduskoormust

vähendada ja ettevõtjaid liialt bürokraatlike nõuete

täitmisest vabastada. TTJA teeb siinkohal ettepaneku

täiendada eelnõu riigilõivuseaduse muudatustega, mis

Selgitatud. Uute riigilõivude kehtestamine vajab

põhjalikumat analüüsi, mida käesoleva eelnõu

kiireloomulisuse tõttu ei jõua teha. Võtame

ettepaneku teadmiseks ja analüüsime vajadust.

tasakaalustavad täiendavalt riigipoolsete toimingute

tegemisele kuluvat ressurssi. Alternatiivselt teeb TTJA

ettepaneku käesolevas arvamuses esitatud

muudatusettepanekute arvestamiseks eraldiseisvas

eelnõus. TTJA täiendavad muudatusettepanekud on

ühtlasi seotud Rahandusministeeriumi

eelarverevisjonis tehtud tõhustamisettepanekutega.

Tarbearvestite statistilise taatluse riigilõiv

Tarbearvestite (nt vee-, soojus- ja elektriarvestite)

statistiline taatlus koosneb kolmest teineteisele

järgnevast menetlusest, iga järgnev alamteenus eeldab

eelmise sooritamist, mistõttu moodustavad need

tervikliku menetlusahela. Menetluse maht sõltub

otseselt kogumite arvust ja suurusest: 1. kogumite

moodustamise taotlusega esitatud andmete kontroll

(määruse nõuetele vastavus ja andmete terviklikus) ja

mõõtevahendite kogumite moodustamine ning

kinnitamine; 2. esindusvalimi moodustamise

taotlusega esitatuid andmete kontroll ja andmete

võrdlemine kinnitatud kogumite andmetega.

Kogumite muutusest tulenev andmete töötlemine, sh

MS Office tarkvaraga loetelust juhuslikest arvestitest

koosnevate valimite moodustamine ja kinnitamine; 3.

esindusvalimi taatlustulemuste kohaldamise

taotlusega esitatud dokumentide kontroll, sh

taatlustulemuste kontroll ja kogumi taadelduks

tunnistamine. Kõigi etappide puhul tuleb TTJA-l

kontrollida esitatud andmete vastavust, teha võrdlusi

kogumite ja valimite lõikes ning hinnata

taatlustulemuste kehtivust. Tegemist on

ressursimahuka teenusega, mida Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Amet osutab ettevõtjatele,

võimaldamaks kuluefektiivselt suures koguses

mõõtevahendite taatluskulusid kokku hoida, kuid

senini puudub statistilise taatluse ja taadelduks

tunnistamise teenusel riigilõiv. Kusjuures

potentsiaalne kokkuhoid ületab ka Vee-ettevõtjate

Liidu taotletava elektroonsete veearvestite

pretsedenditu taatluskehtivusaja kahekordistamist

ilma OIML D10 kohase tõenduseta. Praeguses

olukorras kasutavad ettevõtjad statistilise taatluse

teenust riigilõivuta. Kogumite moodustamisel

arvestite arvu alampiiri puudumine on viinud selleni,

et osa ettevõtjaid moodustab põhjendamatult väikseid

kogumeid, et vältida suuremate kogumite ja valimite

läbiviimisega kaasnevaid riske. Sellise praktika

tulemusena võib statistilise taatluse käigus kujuneda

olukord, kus taatlustulemus rakendub lõpuks ainult

kümnekonnale või paarikümnele mõõtevahendile. See

moonutab statistilise taatluse eesmärki, milleks on

pakkuda kuluefektiivset võimalust korraga suure

kogumi mõõtevahendite taatlemiseks, vähendades

samas riigi ja ettevõtja koormust. Väikeste kogumite

kasutamine suurendab hoopis menetluskoormust, sest

iga kogumi puhul tuleb täita kõik ettenähtud

menetlusetapid (kogumi moodustamine, valimi

määramine, valimi taatlemine, tulemuste hindamine,

kogumi taadelduks tunnistamine või kehtetuks

tunnistamine). Kui kogumite suurus on väike, ei teki

statistilise taatluse eeldatud efekti, kuivõrd iga

menetluse lõpptulemus mõjutab vaid väga vähest

hulka mõõtevahendeid. Samas suureneb TTJA poolt

taatluste menetlustele kuluv ressurss, sest

menetletavate kogumite arv suureneb. Seetõttu on

põhjendatud kehtestada riigilõiv ka statistilise taatluse

teenusele ning siduda lõiv kogumi ja valimi suurusega.

Kavandatav muudatus näeks ette, et iga

alammenetluse eest tasutakse eraldi riigilõivu ning

lõivumäärad sõltuvad kogumite arvust. Selline

lahendus ei soodustaks põhjendamatult väikeste

kogumite moodustamist, suunaks statistilist taatlust

kasutama eesmärgipäraselt ehk suurte kogumite korral

ning aitaks tasakaalustada riigi kulutusi ja vähendada

põhjendamatult väikestest kogumitest tulenevat

menetluskoormust. Vastavalt statistilise taatluse

menetlustele, teeme ettepaneku järgmiste riigilõivude

kehtestamiseks: 1. Kogumi moodustamise taotluse

läbivaatamine (200 eurot + 20 eurot/kogum). See on

töömahukaim osa menetlustest, sest TTJA peab

kontrollima kogumi moodustamise aluseks olevate

andmete vastavust määruses sätestatud nõuetele,

hindama kogumi ühtsust ja kooskõla (nt tootja, tüüp,

täpsusklass) ning kinnitama kogumi. Kuivõrd kogumi

moodustamise taotluse läbivaatamisele kulub enim

ressurssi, siis teeme ettepaneku määrata taotluse

läbivaatamisele põhitasu 200 eurot ning täiendavalt 20

euro suuruse tasu iga kogumi kohta. 2. Esindusvalimi

moodustamise taotluse läbivaatamine (100 eurot + 20

eurot/kogum). Selles etapis kontrollib TTJA, et

taotluses esitatud andmed vastaksid eelnevalt

kinnitatud kogumite andmetele, ning moodustab

juhusliku valimi (vajaduse korral MS Office’i või muu

tarkvara abil). Kuna töömaht on väiksem kui kogumi

moodustamisel, on põhitasu madalam (100 eurot),

kuid täiendav tasu 20 eurot kogumi kohta on vajalik

mitme kogumi korral tekkiva lisatöö arvestamiseks. 3.

Esindusvalimi taatlustulemuste kohaldamine (20

eurot/kogum). Kõige lühem etapp, mis hõlmab

taatlustulemuste kontrolli ning kogumi taadelduks

tunnistamist. Menetlusele kuluv ressurss on kõige

väiksem, mistõttu piisab 20 euro suurusest tasust

kogumi kohta. Selline riigilõivude diferentseerimine

peegeldaks menetlustele kuluvat tegelikku töömahtu,

kuivõrd kõige kõrgem lõiv määratakse

töömahukaimas etapis (kogumi moodustamine) ning

hilisemates etappides on tasud madalamad. Muudatus

tagab, et TTJA pakutav teenus muutub

kulupõhisemaks ja proportsionaalsemaks, säilitades

samas ettevõtjatele võimaluse kasutada statistilist

taatlust kui kuluefektiivset alternatiivi

kordustaatlusele. Tehtud ettepaneku näitlikustamiseks

toome välja ühe kogumi menetlemise korral kujuneva

statistilise taatluse teenuse maksumuse:

Kogumi moodustamise taotluse läbivaatamine: 200

eurot + 20 eurot = 220 eurot.

Esindusvalimi moodustamise taotluse läbivaatamine:

100 eurot + 20 eurot = 120 € eurot.

Taatlustulemuste kohaldamine: 20 eurot. - Kokku

oleks ühe kogumi menetlemise puhul tasumisele

kuuluv riigilõiv 360 eurot. Kavandatav muudatus

näeks ette, et iga alamteenuse eest kehtestatakse eraldi

riigilõiv ning lõivumäärad sõltuksid kontrollitavate

mõõtevahendite hulgast. Selline lähenemine tagaks

proportsionaalselt menetlustega tekkinud kulude

katmise. Alammenetluste eristamine riigilõivu

määramisel tagab, et ettevõtjatele ei kaasneks

põhjendamatut riigilõivu olukorras, kus algselt

moodustatud kogumi suhtes ei esitata hiljem järgmise

alammenetluse taotlust. Samuti tagab ettepanek, et

suuremate kogumite puhul, kus töödeldavate andmete

maht ja menetlusele kuluv ressurss on suurem,

rakendub ka kõrgem riigilõiv. Teenuse lõivustamine

võimaldab katta vähemalt osa menetluse tegelikest

kuludest ning väldib olukorda, kus mahuka ja

ettevõtjatele otseselt kasuliku teenuse kulud langevad

täielikult riigi kanda. Kavandatud lõivumäärad ei kata

kogu taatlusteenuse kulu, kuid tagab õiglasema kulude

jaotuse riigi ja ettevõtjate vahel. Samal ajal säilib

ettevõtjate jaoks võimalus kasutada statistilist taatlust

kui kuluefektiivset lahendust, võrreldes iga

mõõtevahendi üksiktaatlusega. Eelnevast tulenevalt

teeme ettepaneku kehtestada riigilõiv tarbearvestite

statistilise taatluse teenuse eest täiendades

riigilõivuseadust järgnevalt: 1. Lisada paragrahv 2041

järgmises sõnastuses: „§ 2041 . Statistilise taatlusega

seotud toimingud (1) Mõõteseaduse § 11 lõike 2

punktis 3 nimetatud statistilise taatluse

mõõtevahendite kogumi moodustamise taotluse

läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 200 eurot

taotluse kohta ning 20 eurot iga kogumi kohta. (2)

Mõõteseaduse § 11 lõike 2 punktis 3 nimetatud

statistilise taatluse mõõtevahendite esindusvalimi

moodustamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse

riigilõivu 100 eurot taotluse kohta ning 20 eurot iga

kogumi kohta. (3) Mõõteseaduse § 11 lõike 2 punktis

3 nimetatud statistilise taatluse mõõtevahendite

esindusvalimi taotlustulemuse kohaldamise eest

tasutakse riigilõivu 20 eurot iga kogumi kohta.“

Vastavushindamisasutuse ja taatluslabori

tegevusõiguse andmine Vastavushindamisasutuse ja

taatluslabori tegevusloa sh teavitamise korral on

õiguslikult tegu majandustegevuse seadustiku üldosa

seaduse alusel tehtava toiminguga, mille puhul on ette

nähtud riigilõivuseaduse § 344 alusel riigilõiv 20

eurot. Senine riigilõivumäär on sümboolne ega hüvita

tegelikke menetluskulusid. Vastavushindamisasutuse

või taatluslabori tegevusloa taotluse läbi vaatamisele,

otsuste vormistamisele sh allkirjastamisele ja

registritesse kandmisele kulub minimaalselt pool

tööpäeva, kuid vastavalt taotlusele võib kuluda ka

mitmeid nädalaid. Tegelikult on keskmine

vastavushindamisasutuse või taatluslabori tegevusloa

menetlemine oluliselt töö- ja ajamahukam kui tavaliste

majandustegevuse lubade puhul. Lisaks on

taatluslaborite tegevusõigusega kaasnev

taatlusmärgise kooskõlastamine täna samuti

riigilõivuvaba, kuigi see nõuab sisulist menetlust ja

katseid (kleebise materjali sobivuse hindamine).

Vastavushindamisasutuse tegevusõigus annab loa

tegutseda kogu Euroopa Liidus ning on seega

märkimisväärselt suurema väärtusega kui enamik teisi

määratlemata tegevuslubasid. Menetlus hõlmab muu

hulgas esitatud dokumentatsiooni põhjalikku kontrolli

(sh vastavus toote nõuetele vastavuse seadusele ja EL

õigusaktides ette nähtud nõuetele) ja järelevalveks

vajalike alusandmete töötlemist. 4 (4) Menetluse

käigus peab TTJA tegema otsuseid, mille õiguslik

tagajärg on suur - antud tegevusõigus on eelduseks

ettevõtte osalemisele Euroopa turul. Näiteks sõltuvalt

taotluses esitatud metoodikate ja kategooriate arvust

või teise liikmesriigi akrediteerimisasutuse

akrediteeringust võib menetlusele kuluda mõni

tööpäevi kuni mitu nädalat, hõlmates täiendavaid

päringud ja selgitusi. Eelnevast tulenevalt teeme

ettepaneku järgmiste riigilõivude kehtestamiseks: 

põhitasu 150 eurot, mis katab baastasemel menetluse

(taotluse kontroll, registrisse kandmine, järelevalve

ettevalmistus), ning  lisatasu 20 eurot iga taotluses

esitatud metoodika või kategooria kohta, mis

peegeldab täiendavat töömahtu dokumentide ja

hinnangute läbivaatamisel.  taatlusmärgise

kooskõlastamine 80 eurot (taotluse kohta), mis katab

menetluse kulud sh märgiste katsete läbiviimise ja

pildistamise ning avaldamise. Selline jaotus

võimaldab TTJA hinnangul siduda riigilõivu tegeliku

töökoormusega. Riigilõiv sarnaneks

akrediteerimistasude loogikale, kus tasu sõltub

metoodikate arvust, sest iga lisametoodika või -

kategooria suurendab menetlusele kuluvat ressurssi.

Aastas esitatakse hinnanguliselt 5–10 kõnealust

tegevusloa taotlust. Taotlustes esitatud metoodikate

arv varieerub oluliselt (ühest kuni mõnekümneni), mis

tähendab, et menetluskulu võib taotluste lõikes olla

väga erinev. Kavandatav lõivumäär tagab kulude

õiglasema jaotuse - taotlejad, kes esitavad

mahukamaid taotlusi, panustavad ka suurema

omaosalusega. Kokkuvõttes aitab muudatus tagada, et

riigi pakutav teenus oleks kulupõhisem, õiglasem ja

proportsionaalne antava hüve väärtusega, vähendades

samal ajal põhjendamatult väikese riigilõivuga

kaasnevat koormust riigile.

Eelnevast tulenevalt teeme ettepaneku täiendada

riigilõivuseadust järgnevalt: 1. Lisada paragrahv 2042

järgmises sõnastuses: „§ 2042 .

Vastavushindamisasutuse või taatluslabori tegevusloa

ja taatlusmärgise kooskõlastamise taotluse

läbivaatamine (1) Vastavushindamisasutuse või

taatluslabori tegevusloa taotluse läbivaatamise eest

tasutakse riigilõivu 150 eurot ning 20 eurot iga

taotluses esitatud metoodika või kategooria kohta,

milles soovitakse teenust osutada. (2) Taatlusmärgise

kooskõlastamise taotluse läbivaatamise eest tasutakse

riigilõivu 80 eurot.“

Riigilõivuseadus

Lisa 3

(muudetud sõnastuses)

Riigilõivumäärad numbriloa ja sagedusloa andmise ning kehtivusaja pikendamise eest

1. Liikuva maaside sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest baasjaamata või

baasjaamaga raadiovõrgule üheks aastaks tasutakse riigilõivu iga 25 kHz ribalaiusega

sageduskanali kohta:

1.1. baasjaamata raadiovõrgule sagedusalas kuni 87,5 MHz kohaliku ühiskasutuse režiimis –

95 eurot;

1.2. baasjaamata raadiovõrgule sagedusalas kuni 87,5 MHz kohaliku ainukasutuse režiimis –

191 eurot;

1.3. baasjaamata raadiovõrgule sagedusalas 108 MHz kuni 174 MHz kohaliku ühiskasutuse

režiimis – 191 eurot;

1.4. baasjaamata raadiovõrgule sagedusalas 108 MHz kuni 174 MHz kohaliku ainukasutuse

režiimis – 572 eurot;

1.5. baasjaamata raadiovõrgule sagedusalas 230 MHz kuni 470 MHz kohaliku ühiskasutuse

režiimis – 191 eurot;

1.6. baasjaamata raadiovõrgule sagedusalas 230 MHz kuni 470 MHz kohaliku ainukasutuse

režiimis – 474 eurot;

1.7. baasjaamata raadiovõrgule sagedusalas 862 MHz või enam kohaliku ühiskasutuse režiimis

– 191 eurot;

1.8. baasjaamata raadiovõrgule sagedusalas 862 MHz või enam kohaliku ainukasutuse režiimis

– 381 eurot;

1.9. baasjaamaga raadiovõrgule sagedusalas kuni 87,5 MHz kohaliku ühiskasutuse režiimis –

95 eurot;

1.10. baasjaamaga raadiovõrgule sagedusalas kuni 87,5 MHz kohaliku ainukasutuse režiimis –

191 eurot;

1.11. baasjaamaga raadiovõrgule sagedusalas 108 MHz kuni 174 MHz kohaliku ühiskasutuse

režiimis – 474 eurot;

1.12. baasjaamaga raadiovõrgule sagedusalas 108 MHz kuni 174 MHz kohaliku ainukasutuse

režiimis – 947 eurot;

1.13. baasjaamaga raadiovõrgule sagedusalas 230 MHz kuni 470 MHz kohaliku ühiskasutuse

režiimis – 289 eurot;

1.14. baasjaamaga raadiovõrgule sagedusalas 230 MHz kuni 470 MHz kohaliku ainukasutuse

režiimis – 756 eurot;

1.15. baasjaamaga raadiovõrgule sagedusalas 862 MHz või enam kohaliku ühiskasutuse

režiimis – 191 eurot;

1.16. baasjaamaga raadiovõrgule sagedusalas 862 MHz või enam kohaliku ainukasutuse

režiimis – 381 eurot.

2. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest mobiiltelefonivõrgule, juurdepääsu

raadiovõrgule või liikuva maaside lairiba raadiovõrgule üheks aastaks tasutakse riigilõivu iga

100 kHz ribalaiuse eest:

2.1. sagedusalas kuni 2300 MHz – 22 eurot;

2.2. sagedusalas 2300 MHz kuni 4,2 GHz – 11 eurot;

2.3. sagedusalas 4,2 GHz kuni 6 GHz – 2,50 eurot;

2.4. sagedusalas 6 GHz kuni 24 GHz – 1,23 eurot;

2.5. sagedusalas 24 GHz ja enam – 0,68 eurot.

3. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest isikuotsingusüsteemile üheks aastaks

tasutakse riigilõivu:

3.1. ainukasutuse režiimis üldkasutatava teenuse osutamisel – 947 eurot iga 25 kHz laiusega

kanali eest;

3.2. ainukasutuse režiimis, välja arvatud punktis 3.1 nimetatud juhtudel, – 95 eurot iga 25 kHz

laiusega kanali eest;

3.3. ühiskasutuse režiimis üldkasutatava teenuse osutamisel – 474 eurot iga 25 kHz laiusega

kanali eest;

3.4. ühiskasutuse režiimis, välja arvatud punktis 3.3 nimetatud juhtudel, – 48 eurot iga 25 kHz

laiusega kanali eest.

4. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest paikse raadiosideliini saatjale üheks

aastaks tasutakse riigilõivu:

4.1. sagedusalas kuni 30 MHz – 191 eurot;

4.2. sagedusalas 30 MHz kuni 174 MHz ribalaiusega kuni 50 kHz – 28 eurot;

4.3. sagedusalas 30 MHz kuni 174 MHz ribalaiusega 50 kHz kuni 500 kHz – 95 eurot;

4.4. sagedusalas 174 MHz kuni 3 GHz ribalaiusega kuni 50 kHz – 20 eurot;

4.5. sagedusalas 174 MHz kuni 3 GHz ribalaiusega 50 kHz kuni 500 kHz – 48 eurot;

4.6. sagedusalas 174 MHz kuni 3 GHz ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz – 95 eurot;

4.7. sagedusalas 174 MHz kuni 3 GHz ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14 MHz – 191 eurot;

4.8. sagedusalas 174 MHz kuni 3 GHz ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100 MHz – 381 eurot;

4.9. sagedusalas 174 MHz kuni 3 GHz ribalaiusega 100 MHz või enam – 947 eurot;

4.10. sagedusalas 3 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega kuni 500 kHz – 38 eurot;

4.11. sagedusalas 3 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz – 76 eurot;

4.12. sagedusalas 3 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14 MHz – 95 eurot;

4.13. sagedusalas 3 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100 MHz – 289 eurot;

4.14. sagedusalas 3 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega 100 MHz või enam – 474 eurot;

4.15. sagedusalas 17 GHz kuni 40 GHz ribalaiusega kuni 500 kHz – 20 eurot;

4.16. sagedusalas 17 GHz kuni 40 GHz ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz – 38 eurot;

4.17. sagedusalas 17 GHz kuni 40 GHz ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14 MHz – 48 eurot;

4.18. sagedusalas 17 GHz kuni 40 GHz ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100 MHz – 95 eurot;

4.19. sagedusalas 17 GHz kuni 40 GHz ribalaiusega 100 MHz või enam – 191 eurot;

4.20. sagedusalas 40 GHz või enam ribalaiusega kuni 250 MHz – 48 eurot;

4.21. sagedusalas 40 GHz või enam ribalaiusega üle 250 MHz – 95 eurot.

5. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest objektide seireks kasutatavale paikse

raadioteenistuse lokaatorile üheks aastaks tasutakse riigilõivu 381 eurot.

6. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest paiksele raadiovõrgule üheks aastaks

tasutakse riigilõivu:

6.1. sagedusalas kuni 0,4 GHz – 48 eurot iga 25 kHz ribalaiusega raadiosageduskanali eest;

6.2. sagedusalas kuni 0,4 GHz ühiskasutuse režiimis – 48 eurot iga 25 kHz ribalaiusega

raadiosageduskanali eest;

6.3. sagedusalas 0,4 GHz kuni 1,9 GHz ribalaiusega kuni 50 kHz – 381 eurot;

6.4. sagedusalas 0,4 GHz kuni 1,9 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega kuni 50 kHz – 191

eurot;

6.5. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ribalaiusega kuni 50 kHz – 95 eurot;

6.6. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega kuni 50 kHz – 48

eurot;

6.7. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ribalaiusega 50 kHz kuni 500 kHz – 191 eurot;

6.8. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 50 kHz kuni 500 kHz

– 95 eurot;

6.9. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz – 381 eurot;

6.10. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz

– 191 eurot;

6.11. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14 MHz – 756 eurot;

6.12. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14

MHz – 381 eurot;

6.13. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100 MHz – 1894 eurot;

6.14. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100

MHz – 947 eurot;

6.15. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ribalaiusega 100 MHz või enam – 3776 eurot;

6.16. sagedusalas 1,9 GHz kuni 3 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 100 MHz või enam

– 1894 eurot;

6.17. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ribalaiusega kuni 500 kHz – 95 eurot;

6.18. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega kuni 500 kHz – 48

eurot;

6.19. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz – 289 eurot;

6.20. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz

– 191 eurot;

6.21. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14 MHz – 381 eurot;

6.22. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14

MHz – 191 eurot;

6.23. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100 MHz – 572 eurot;

6.24. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100

MHz – 289 eurot;

6.25. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ribalaiusega 100 MHz või enam – 2841 eurot;

6.26. sagedusalas 3 GHz kuni 10 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 100 MHz või enam –

1894 eurot;

6.27. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega kuni 500 kHz – 38 eurot;

6.28. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega kuni 500 kHz – 20

eurot;

6.29. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz – 191 eurot;

6.30. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz

– 95 eurot;

6.31. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14 MHz – 289 eurot;

6.32. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14

MHz – 191 eurot;

6.33. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100 MHz – 480 eurot;

6.34. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega üle 14 MHz kuni

100 MHz – 240 eurot;

6.35. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ribalaiusega 100 MHz või enam – 1894 eurot;

6.36. sagedusalas 10 GHz kuni 17 GHz ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 100 MHz või enam

– 947 eurot;

6.37. sagedusalas 17 GHz või enam ribalaiusega kuni 500 kHz – 48 eurot;

6.38. sagedusalas 17 GHz või enam ühiskasutuse režiimis ribalaiusega kuni 500 kHz – 25 eurot;

6.39. sagedusalas 17 GHz või enam ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz – 95 eurot;

6.40. sagedusalas 17 GHz või enam ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 500 kHz kuni 4 MHz –

48 eurot;

6.41. sagedusalas 17 GHz või enam ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14 MHz – 191 eurot;

6.42. sagedusalas 17 GHz või enam ühiskasutuse režiimis ribalaiusega üle 4 MHz kuni 14 MHz

– 95 eurot;

6.43. sagedusalas 17 GHz või enam ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100 MHz – 289 eurot;

6.44. sagedusalas 17 GHz või enam ühiskasutuse režiimis ribalaiusega üle 14 MHz kuni 100

MHz – 191 eurot;

6.45. sagedusalas 17 GHz või enam ribalaiusega 100 MHz või enam – 756 eurot;

6.46. sagedusalas 17 GHz või enam ühiskasutuse režiimis ribalaiusega 100 MHz või enam –

381 eurot.

7. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest vee- või õhusõidukitega side

pidamiseks kasutatavale paiksele ja liikuvale maapealsele raadiosaatjale, sealhulgas

navigatsioonisaatjale, üheks aastaks tasutakse riigilõivu:

7.1. sagedusalas 30 kHz kuni 30 MHz – 191 eurot;

7.2. sagedusalas 30 MHz kuni 30 GHz – 76 eurot;

7.3. sagedusalas 30 GHz ja enam – 76 eurot.

8. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest veepinnal või õhus asuvate objektide

seireks kasutatavale raadioteenistuse maapealsele lokaatorile üheks aastaks tasutakse riigilõivu

381 eurot.

9. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest vee- või õhusõidukitega side

pidamiseks kasutatavale maapealsele raadiovõrgule üheks aastaks tasutakse riigilõivu:

9.1. sagedusalas 117,975 MHz kuni 144,000 MHz; 156,000 MHz kuni 162,050 MHz; 457,525

MHz kuni 457,575 MHz ja 467,525 MHz kuni 467,575 MHz – 191 eurot iga sagedusala eest;

9.2. sagedusalas 30 kHz kuni 30 MHz – 289 eurot.

10. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest kosmoseraadioside paiksele

maajaamale või komplementaarsele maakomponendile üheks aastaks tasutakse riigilõivu

ribalaiuse eest:

10.1. kuni 0,1 MHz – 148 eurot;

10.2. 0,1 MHz kuni 1 MHz – 756 eurot;

10.3. 1 MHz kuni 10 MHz – 1427 eurot;

10.4. 10 MHz kuni 50 MHz – 2128 eurot;

10.5. 50 MHz või enam – 2128 eurot, millele lisandub 35 eurot iga MHz ribalaiuse eest, mis

ületab 50 MHz.

11. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest etalonraadioteenistuse raadiosaatjale

üheks aastaks tasutakse riigilõivu 95 eurot.

12. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale

üheks aastaks tasutakse riigilõivu:

12.1. sagedusalas 174 MHz kuni 240 MHz või 470 MHz kuni 694 MHz suunamata

kiirgusvõimsusega kuni 10 W – 48 eurot;

12.2. sagedusalas 174 MHz kuni 240 MHz või 470 MHz kuni 694 MHz suunamata

kiirgusvõimsusega 10 W kuni 100 W – 191 eurot;

12.3. sagedusalas 174 MHz kuni 240 MHz või 470 MHz kuni 694 MHz suunamata

kiirgusvõimsusega 100 W kuni 1 kW – 381 eurot;

12.4. sagedusalas 174 MHz kuni 240 MHz või 470 MHz kuni 694 MHz suunamata

kiirgusvõimsusega 1 kW kuni 10 kW – 756 eurot;

12.5. sagedusalas 174 MHz kuni 240 MHz või 470 MHz kuni 694 MHz suunamata

kiirgusvõimsusega 10 kW või enam – 1894 eurot.

13. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest ringhäälinguvõrgu raadiosaatjale

seitsmeks aastaks tasutakse riigilõivu:

13.1. sagedusalas kuni 26,1 MHz või 87,5 MHz kuni 108 MHz suunamata kiirgusvõimsusega

kuni 10 W – 336 eurot;

13.2. sagedusalas kuni 26,1 MHz või 87,5 MHz kuni 108 MHz suunamata kiirgusvõimsusega

10 W kuni 100 W – 1337 eurot;

13.3. sagedusalas kuni 26,1 MHz või 87,5 MHz kuni 108 MHz suunamata kiirgusvõimsusega

100 W kuni 1 kW – 2667 eurot;

13.4. sagedusalas kuni 26,1 MHz või 87,5 MHz kuni 108 MHz suunamata kiirgusvõimsusega

1 kW kuni 10 kW – 5292 eurot;

13.5. sagedusalas kuni 26,1 MHz või 87,5 MHz kuni 108 MHz suunamata kiirgusvõimsusega

10 kW ja enam – 13 258 eurot.

14. Vee- või õhusõiduki raadioloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest kuni kolmeks

aastaks tasutakse riigilõivu:

14.1. vee- või õhusõiduki raadioloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest sagedusalades

117,975 MHz kuni 144,0 MHz; 155,000 MHz ja 155,525 MHz ning 156 MHz kuni 162,025

MHz – 48 eurot iga vee- või õhusõiduki raadioloale kantud sagedusvahemiku eest;

14.2. vee- või õhusõiduki raadioloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest sagedusalades

110 kHz kuni 150 kHz; 405 kHz kuni 535 kHz; 1605 kHz kuni 4000 kHz; 4000 kHz kuni 27 500

kHz; 4200 MHz kuni 4400 MHz ja 8750 MHz kuni 8850 MHz – 96 eurot iga vee- või

õhusõiduki raadioloale kantud sagedusvahemiku eest;

14.3. vee- või õhusõiduki raadioloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest sagedusalades

457,5125 MHz kuni 457,5875 MHz; 467,5125 MHz kuni 467,5875 MHz; 2900 MHz kuni 3100

MHz; 5350 MHz kuni 5460 MHz ja 9300 MHz kuni 9500 MHz – 288 eurot iga vee- või

õhusõiduki raadioloale kantud sagedusvahemiku eest;

14.4. vee- või õhusõiduki raadioloale sagedusloa alusel kasutatava kosmosesidejaama

kandmise eest kuni kolmeks aastaks – 381 eurot.

15. Sagedusloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest mehitamata õhusõiduki,

maismaasõiduki või veesõiduki süsteemi raadiosaatjale üheks aastaks tasutakse riigilõivu:

15.1. ühes maakonnas kasutatava raadiosaatja puhul – 98 eurot iga mehitamata süsteemi

raadiosaatja sagedusloale kantud sagedusvahemiku eest;

15.2. kahes kuni viies maakonnas kasutatava raadiosaatja puhul – 148 eurot iga mehitamata

süsteemi raadiosaatja sagedusloale kantud sagedusvahemiku eest;

15.3. kuues kuni kümnes maakonnas kasutatava raadiosaatja puhul – 197 eurot iga mehitamata

süsteemi raadiosaatja sagedusloale kantud sagedusvahemiku eest;

15.4. üheteistkümnes ja enamas maakonnas kasutatava raadiosaatja puhul – 246 eurot iga

mehitamata süsteemi raadiosaatja sagedusloale kantud sagedusvahemiku eest.

16. Liikuva või teisaldatava kosmosesidejaama sagedusloa andmise või kehtivusaja

pikendamise eest üheks aastaks tasutakse riigilõivu 95 eurot.

17. Numbriloa andmise või kehtivusaja pikendamise eest üheks aastaks tasutakse riigilõivu:

17.1. numbriloa andmise eest, millega antakse õigus kasutada operaatorkoodi kõneteenuse

osutamiseks, või selle kehtivustähtaja pikendamise eest üheks aastaks:

1) kolmekohalise operaatorkoodi puhul 15 980 eurot;

2) neljakohalise operaatorkoodi puhul 11 510 eurot;

3) viiekohalise operaatorkoodi puhul 3840 eurot;

17.2. numbriloa andmise eest, millega antakse õigus kasutada tunnuskoodi, või selle

kehtivustähtaja pikendamise eest üheks aastaks – 195 eurot;

17.3. punktis 17.1 nimetamata numbriloa andmise eest, millega antakse õigus kasutada

lühinumbrit, või selle kehtivustähtaja pikendamise eest üheks aastaks:

1) 770 eurot, kui lühinumber koosneb viiest numbrimärgist;

2) 1540 eurot, kui lühinumber koosneb neljast numbrimärgist;

3) 15 340 eurot, kui lühinumber koosneb kolmest numbrimärgist;

17.4. numbriloa andmise eest, millega antakse õigus kasutada numbreid, või selle

kehtivustähtaja pikendamise eest üheks aastaks, välja arvatud punktides 17.1–17.3, 17.5 ja 17.7

sätestatud juhtudel, – 0,35 eurot iga kasutamiseks lubatud numbri eest;

17.5. numbriloa andmise eest, millega antakse õigus kasutada teenusnumbreid

numeratsioonialadest „800“, „900“ ja „901“, või selle kehtivustähtaja pikendamise eest üheks

aastaks – 191 eurot iga kasutamiseks lubatud numbri eest;

17.6. punktides 17.4, 17.5 ja 17.7 nimetatud numbrilubade muutmise korral tasutakse riigilõiv

täiendavate numbrite eest proportsionaalselt vastava numbriloa kehtivustähtaja lõppemiseni

jäänud aja eest täiskuudes;

17.7. numbriloa andmise eest, millega antakse õigus kasutada kaheteistkümnekohalisi

numbreid, või selle kehtivustähtaja pikendamise eest üheks aastaks – 0,01 eurot iga

kasutamiseks lubatud numbri eest;

17.8. numbriloa andmise eest, millega antakse õigus kasutada kümnekohalisi numbreid, või

selle kehtivustähtaja pikendamise eest üheks aastaks – 0,05 eurot iga kasutamiseks lubatud

numbri eest.