Arvamuse edastamine

1

Kliimaministeeriumile [email protected] Koopia:

Justiitsministeerium [email protected]

Õiguskantsler [email protected]

24. novembril 2025. a

Seisukohad LKS ja MS muutmise eelnõudele

Käesolevaga esitame SA Keskkonnaõiguse Keskus seisukohad looduskaitseseaduse (LKS)

ja metsaseaduse (MS) muutmise eelnõudele (avaldatud 25.10.2025 eelnõude infosüsteemis:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/50c3eba6-e21f-4ee0-851f-4e42a878002b).

Eelkõige juhime tähelepanu eelnõudes sisalduvatele olulistele õiguslikele vastuoludele ning

eelnõude menetlemisel hea õigusloome tava normide ulatuslikule rikkumisele.

Eelnõud toovad koosmõjus kaasa olulise muudatuse, kuna edaspidi tuleks tõhusalt kaitsta vaid

kuni 30% Eesti maismaast ja merest, samas aga tuleks Eestis tagada vähemalt 70%

majandusmetsa osakaal. Õiguslikult on valitud lahendus, et seaduse tasandil kehtestatakse

üksnes need %-d, rakendamise üksikasjad on delegeeritud valitsusele. Sel kujul toovad

muudatused kaasa ulatusliku õigusliku ebaselguse, samuti näeme valitsusele nii üldise

volituse andmises PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte rikkumist. Kokkuvõtvalt ei ole

eelnõudest võimalik välja lugeda, mida nende %-de kehtestamine õiguslikult kaasa toob -

kellele tekivad millised õiguslikud kohustused ja piirangud, millal ja kuidas peavad

haldusorganid neid rakendama jne.

Seejuures on õiguskantsler viimastel aastatel korduvalt tähelepanu juhtinud vajadusele, et

keskkonnaõiguse normid oleksid piisavalt selged ja täpsed, et nende alusel oleks võimalik

isikutel aru saada nende õiguste võimalikust piiramisest. Plaanitavad muudatused mõjutavad

selgelt nii avalikke huve kui ka inimeste põhiõigusi, mis on seotud keskkonnakaitse ja kaitsega

kliimamuutuse eest. Vähemoluline ei ole normide selgus ka haldusorganite jaoks, kes peavad

neid tulevikus igapäevaselt rakendama. Ebamäärased ja vastuolulised õigusnormid toovad

tulevikus kaasa segaduse halduspraktikas ning suure koormuse kohtute jaoks.

Eelnõude väljatöötamine on toimunud suuresti kabinetivaikuses ning olulisemad muudatused

- näiteks 70% majandusmetsade ja 30% tõhusa kaitse sätted - on avalikustatud esimest korda

alles praeguses menetlusetapis - seetõttu on äärmiselt eksitav seletuskirjade lõpus esitatud

kaasamise kirjeldus, millega püütakse jätta muljet, nagu oleks eelnõude koostamisse

avalikkust kaasatud juba 2020. aastast alates ja mitmeid kordi.

2

Ehkki plaanitakse olulisi, lausa põhimõttelisi muudatusi, millel on Eesti looduskeskkonnale

ulatuslik mõju, ei ole eelnõule seniajani koostatud väljatöötamiskavatsust ega teostatud sisulist

mõjuanalüüsi, mis järgiks seaduseelnõude mõjude hindamisele Euroopa Komisjoni mõjude

hindamise juhendi alusel koostatud põhimõtteid.1 Eelnõule lisatud rakendusaktide eelnõud on

vaid osalised ega võimalda lõpuni aru saada, mida nendega plaanitakse kehtestada (kuna

volitusnormid rakendusaktide andmiseks on sõnastatud väga üldiselt).

Keskkonnaõiguse Keskus teeb ettepaneku eelnõusid praegusel kujul mitte edasi menetleda,

sh mitte saata neid edasiseks menetlemiseks Riigikogule.

1. Kaitstava maa ja majandusmetsa osakaalude fikseerimine ja sisustamine

1.1. LKS 30% maa ja mere kaitse osakaalu fikseerimine ja sisustamine

LKS muutmise eelnõu § 1 p 1, p 3, p 6 – lisatakse LKS § 2 lg 3 ja 4, LKS § 13 lg 3; muudetakse

LKS § 7 lg 1 (kaitse alla võtmise kriteeriumid)

Esiteks leiame, et plaanitav muudatus on nii ulatuslikus vastuolus õigusselguse

põhimõttega, et muudatuse tagajärjed ja sisu ei ole arusaadavad ega rakendatavad: 1)

ei ole selge, mis on „tõhus kaitse“, 2) mis alad või mis kriteeriumidele vastavad alad 30% hulka

arvatakse ja kuidas (mis mehhanismi või metoodikaga) tuvastatakse 30% saavutamine, 3)

millised tagajärjed on 30% määra ületamisel, kui see tuvastatakse olemasolevate kaitse all

olevate alade põhjal või ületataks see uute alade kaitse alla võtmisel.

Tõhus kaitse

Tõhusa kaitse määratlust kehtiv LKS ega eelnõu definitsioonina ei sisalda, kuid tõhusa kaitse

määratlus on tuletatav kehtiva LKS eesmärkidest (LKS § 1). Kaitse on tõhus, kui see:

● tagab looduse mitmekesisuse, looduslike liikide ja elupaikade soodsa seisundi;

● säilitab kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle

elemendid;

● aitab kaasa loodusvarade kasutamise säästlikkusele.

Eelnõus ei ole aga seaduse tasandil määratletud kriteeriume, millele peaksid kaitstavatel

aladel kehtivad tegevuspiirangud vastama, et tõhusat kaitset tagada. LKS muudatusega

antakse valitsusele õigus kehtestada määrusega alade loetelu ja “eelisjärjestuse kriteeriumid”.

Seetõttu ei ole selge, kas kavandataval viisil on tõhusa kaitse saavutamine üleüldse võimalik,

mistõttu on mh reaalne oht, et eelnõu eesmärkide saavutamise asemel minnakse nendega

vastuollu. Eelnõust on puudu nii muudatuse täpsem selgitus kui mõjuanalüüs.

Eelnõust puudub täielikult näiteks analüüs, kuidas mõjutab LKS eesmärkide peamist

mõõdetavat näitajat - liikide ja elupaikade seisundit - osadel 30% hulka arvatavatel alatüüpidel

aktiivset inimmõju võimaldav kaitserežiim, eramaade kaitseväärtuste säilimise sõltuvusse

1 https://www.justdigi.ee/oigusloome-arendamine/hea-oigusloome-ja-normitehnika/oigustloovate- aktide-mojude-hindamine

3

seadmine maaomaniku soovist, 30%-st välja jäävate kaitseväärtuste hävimise oht ning

mehhanismi loomine loodusväärtusi protsentuaalse osakaalu säilitamiseks kaitse alt välja

arvama hakata jne. Tõhusa kaitse tagamise asemel on eelnõu mõjud kaitse tõhususele

ettearvamatud. Selline olukord õigusloomes on lubamatu, sest muudatuste tagajärjed

on prognoosimatud.

Alad, mis arvatakse 30% hulka

Eelnõu seletuskirja kohaselt plaanitakse 30% sisse hõlmata kaitstavate loodusobjektidena

(kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad ja üksikobjektid (koos piiranguvööndiga); ranna ja kalda

kaitsevööndid – (v.a tiheasustusalad) ranna ja kalda EKV ja ranna piiranguvöönd;

vääriselupaigad, I ja II kategooria taime-, seene- ja samblike kasvukohad; lõhe, jõeforelli,

meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigad, Natura elupaigatüübid riigimaal ning

kavandatavad kaitstavad alad ja KOV kaitstavad loodusobjektid.

LKS katuseesmärgiks oleva liikide ja elupaikade soodsa seisundi seisukohalt on nt

problemaatiline, et 30% ei hõlma I ja II kaitsekategooria loomaliikide EELISes piiritletud

elupaiku väljaspool kaitstavaid alasid ning III kaitsekategooria liikide elupaiku väljaspool

kaitsealasid kõigi elustikurühmade osas. Puudub mõjuanalüüs, mis kinnitaks, et sellise

lähenemise puhul on võimalik erinevate liikide soodsat seisundit saavutada.

Riigikohus on haldusasjas 3-20-1657/78 selgitanud, et nii EL-i kui riigisisese õiguse

eesmärgiks on tagada kaitstavate liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund (loodusdirektiivi

art 2 lg 2, LKS § 1 p 1 ja § 48). Seega on tegevuse mõju olulisuse hindamisel keskse

tähtsusega, kuivõrd tegevus takistab eraldi või muude tegevustega kumulatiivselt kaitstava

loodusväärtuse soodsa seisundi tagamist (RKHKo 3-20-1657/78, p 28). LKS § 48 lg 3 kohaselt

tuleb kaitse alla võtta vähemalt kümme protsenti teadaolevaid ja EELIS-is registreeritud III

kaitsekategooria liigi elupaiku lähtuvalt alade esinduslikkusest. Sellest ei saa aga järeldada, et

liigi soodne seisund on tagatud, kui ülejäänud elupaigad hävitatakse (RKHKo 3-20-1657/78, p

29).

Kuigi Riigikohtu lahend puudutas üksiktegevuse mõju hindamise vajadust soodsa seisundi

tagamise vaatest, kohalduvad järeldused ilmselgelt ka loodusväärtuste kaitse korraldamisele

laiemalt. Seaduseelnõu rakendamisega kaasnevate oluliste mõjude hindamine on Hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg 1 p 7 kohaselt seaduseelnõu

väljatöötamiskavatsuse ühe osana ka nõutav, kuid antud eelnõu puhul on VTK-st

põhjendamatult loobutud.

Õiguslikku ebaselgust tekitab nt ka ligi 3400 ha KOV tasandi kaitsealade 30% hulka arvamine.

Seda nii KOV kaitsealade sisuliste eesmärkide erinevuse tõttu riiklikest kaitse eesmärkidest

kui ka seetõttu, et eelnõu näeb ette tulevikus moodustatavate KOV kaitsealade võimalikku

hõlmamist 30% hulka, et protsentide arvestuses on juba sees ka olemasolevad kohalikud

kaitsealad 3400 ha ulatuses.

Ranna ja kalda kaitsevööndite hõlmamine 30% hulka on problemaatiline, kuna nende alade

piirid sõltuvad mh KOV planeerimisotsustest, alade toimivus tõhusate ja sidusate

kaitsealadena on eraomandi suure osakaalu ja uuendusraiete lubatavuse tõttu küsitav. Mh

esineb tõenäoliselt kattuvusi majandusmetsadega (vt käesolevate seisukohtade p 2.5).

4

30% määra ning selle ületamise tagajärgede ebaselgus

Eelnõust ei nähtu, mis saab siis, kui valitsuse hinnangul on 30% alasid juba tõhusa kaitse alla

võetud. Plaanitavate muudatustega ei sätestata seaduse tasandil 30% nõude selgeid

õiguslikke tagajärgi, ehk millised õigused ja kohustused isikutele selle nõudega kaasnevad

või kuidas haldusorganid peavad oma tegevuses sellega arvestama.

Leiame, et sellise piiri seadmine õigusi ja kohustusi tekitava õigusnormina ongi

kaitsealade puhul mõeldamatu, kuna nii tõhusa kaitse mõistesse kui 30% piiri arvutustesse

jääb palju ebamäärasust. Arusaamatu on juba see, kuidas - milliste andmete alusel - jälgitakse

reaalajas 30% täitumist/mittetäitumist, kes seda arvutab, kuidas jõuab vastav info otsuseid

tegevate haldusorganiteni ja avalikkuseni jne.

Eelnõust nähtub, et KeA-le soovitakse seada kohustus arvestada 30% tõhusa kaitse nõudega

ning 70% majandusmetsa piiriga eelkõige kaitstavate alade kaitse alla võtmise ning nende

kaitse alt väljaarvamise otsustamisel:

1) LKS § 13 täiendatakse lõikega 3 sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi saavutamisel lähtub Keskkonnaamet

valdkonna eest vastutavale ministrile alade kaitse alt välja arvamiseks ja kaitse-eeskirjade

muutmiseks ettepaneku tegemisel sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 seatud põhimõtetest, liikide

ja elupaikade seisundi seirest ja asjakohaste uuringute ja inventuuride tulemustest ning

arvestades käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärki.“;

2) MS muutmise eelnõule lisatud rakendusakti „Majandusmetsade hulka mittekuuluvate

alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamine ja selle rakendamise metoodika“ (eelnõu

lisa 1), § 2 lg 2 sätestatakse :

(2) Looduskaitseseaduse §-s 13 sätestatud kaitse alla võtmise otsuse tegemiseks

hindab Keskkonnaamet mõju majandusmetsa olemile. Kui kaitse alla võtmine ületab

metsaseaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi, teeb Keskkonnaamet valdkonna eest

vastutavale ministrile ettepaneku alade kaitse alt välja arvamiseks või kaitse-eeskirjade

muutmiseks.

Kavandatud muudatuste selline sõnastus on puudulik ja otseses vastuolus (muude) LKS

sätetega ning põhiseadusega.

Esiteks: LKS § 13 ei reguleeri kaitse alla võtmise otsuse tegemist, vaid kaitse alla

võtmise otsuste muutmist või kehtetuks tunnistamist. Ka eelnõuga LKS §-le 13 lisatav lg

3 ei muuda sätte reguleerimisala. LKS § 13 reguleerib üksnes kaitse alt väljaarvamise korda,

mitte sisulisi aluseid (neile laieneb jätkuvalt LKS § 7 ehk loodusobjekti kaitse alla võtmise

eeldused) ega tingimusi, mille esinemisel KeA peaks tegema ala kaitse alt väljaarvamise

ettepanekuid.

MS rakendamiseks antava määrusega soovitakse seada KeA-le aga kohustus teha ettepanek

alade kaitse alt väljaarvamiseks, kui majandusmets langeb alla 70% määra. Kuna LKS § 13 ei

5

reguleeri olukordi, mil KeA peab alade kaitse alt väljaarvamise ettepanekuid tegema, ning isegi

plaanitav lg 3 viitab üksnes vajadusele võtta kaitse alt välja arvamise menetluses arvesse 30%

tõhusa kaitse eesmärki (ent mitte 70% majandusmetsa piiri), tähendaks see lahendus

määrusega seaduse täiendamist/muutmist sel määral, et tegemist ei ole enam intra legem

määruse, vaid praeter legem või isegi contra legem määrusega, mis Eesti õiguskorras on

õigusvastane.

Kui määrusega kehtestatakse norm, mis ei ole seadusega kooskõlas ja mille kehtestamiseks

ei tulene seadusest selgesõnalist volitust, minnakse vastuollu põhiseadusega, täpsemalt PS

§-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega, ületatakse Vabariigi Valitsuse pädevust (PS § 87

p 6) ning eiratakse võimude lahususe põhimõtet.

Teiseks: Eelnõust tervikuna jääb mulje, nagu tuleks 30% tõhusa kaitse piiriga arvestada ka

uute alade kaitse alla võtmisel (LKS § 8-10). Juhul, kui 30% tõhusa kaitse ja 70%

majandusmetsa määra tuleks arvestada ka uute alade kaitse alla võtmisel, siis tähendaks

kavandatav muudatus olulist põhimõttelist muutust kaitsealade loomise raamistikus:

● Riigikogu menetluses oleva LKS muutmise teise eelnõuga (612 SE) muuta LKS § 8

lõiget 1, mis kehtivas LKS-s annab igaühele õiguse alade kaitse alla võtmise

ettepaneku tegemiseks – muudatuse kohaselt hakkaks edaspidi tegema kaitse alla

võtmise ettepanekuid Keskkonnaamet.

● Kuna eelnõuga kohustatakse Keskkonnaametit seejuures arvestama 30/70%-de

nõuetega, ei saaks alade looduskaitse alla võtmise otsustavaks kriteeriumiks enam

loodusväärtused, vaid see, kas ala jääb 30% sisse või kas Eestis on 70%

majandusmetsa tagatud.

Nende kahe muudatuse koosmõjul muutuks praegune loodusväärtustele tuginev kaitse alla

võtmise raamistik täielikult. Igaühe õigus esitada kaitse alla võtmise ettepanekut, tuginedes

loodusväärtuste esinemisele, riigi kohustus ettepanekuid ala kaitseväärtusest lähtuvalt

kaaluda ning võimalus keelduda üksnes juhul, kui alal nimetatud kaitseväärtused puuduvad,

asenduks riigiasutuste suvaotsustega.

See lahendus oleks otseses vastuolus ka LKS §-ga 7, mis määratleb loodusobjekti kaitse

alla võtmise eeldused – ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või

esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Samuti tooks see

lahendus kaasa Eesti looduskaitsealaste kohustuste rikkumise (vt täpsemalt allpool).

Eesti looduskaitsealaste kohustuste rikkumine

Koosmõjus plaanitavate MS muudatuste ja eelnõudele lisatud rakendusaktidega

soovitakse muuta metsa majandamise vajadus või huvi loodusväärtuste ees

prioriteetseks. See oleks vastuolus Eesti õiguslike kohustustega, mis tulenevad

looduskaitsealastest õigusaktidest (EL loodus- ja linnudirektiiv jm õigusaktid).

Vastuolu tuleneb sellest, et 30% hulka minevate alade määratlemisel arvestatakse

majanduslikke kaalutlusi.

LKS ega määruse sätted ei erista, kas kaitsealuse ala puhul on tegemist EL Natura 2000

võrgustikku kuuluva alaga või mitte. Ehkki LKS muutmise eelnõu seletuskirjas (lk 5) on

6

märgitud, et alade kaitse alt väljaarvamine ei puuduta Natura alasid, siis eelnõude sõnastusest

seda erisust ei nähtu. Natura 2000 võrgustiku alade määramisel ei ole Euroopa Kohtu

pikaajalise ja selgelt välja kujunenud praktika kohaselt lubatud majanduslikest kaalutlustest

lähtuda, vaid tuleb lähtuda loodusteaduslikest kriteeriumidest – nt linnualade puhul Lappeli

kaldapealse kaasus C-44/95, p 26 ja 27 ja C-57/89, p 22-24; loodusalade puhul C-67/99, p

33–35.

Plaanitavate normidega loob valitsus seega õigusliku aluse EL linnudirektiivist ja

loodusdirektiivist tulenevate kohustuste otseseks rikkumiseks.

Lisaks tuleb arvestada, et ka siseriiklikul alusel kaitstavad alad, mis ei ole määratud Natura

2000 võrgustiku aladeks, panustavad Natura 2000 süsteemis kaitstavate elupaigatüüpide ja

liikide kaitsesse. Ka LKS muutmise eelnõu seletuskirja lk 10 märgitakse: “Elupaikade ja liikide

soodsat seisundit ei saa saavutada üksnes kaitsealadel toimetades. Loodusdirektiivi tuleb

rakendada kogu Eestis, väärtuslikke kooslusi ei taastata ega hooldata üksnes Natura 2000

võrgustiku aladel.” Eelnõudes puudub aga analüüs, kuivõrd võib 30% piiri seadmine eelnõus

väljapakutud kujul nende elupaigatüüpide ja -liikide seisundit mõjutada (arvestades mh, et

paljude elupaikade ja liikide seisund on juba praegu halb).2

Arvestades 30% sisse ka hulgaliselt nõrkade kaitsemeetmetega alasid ja seades tõhusalt

kaitstavatele aladele ülempiiri, on eelnõud vastuolus ka EL looduse taastamise määrusega,

kuna ei võimalda määruses ette nähtud eesmärkide saavutamist, sh. tõhusat kaitset tulevikus

taastatavatele looduslikele aladele. Eelnõu seletuskirjas küll viidatakse EL

taastamismäärusele, ent puudub sisuline selgitus, kuidas eelnõudega kavandatud

muudatused määrusest tulenevaid Eesti kohustusi mõjutavad.

1.2. 70% metsamaa majandusmetsaks määramine MS eelnõu § 1 lg 3 – lisatakse MS § 2 lg 3 ja 4 ja rakendusakt „Majandusmetsade hulka

mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamine ja selle rakendamise

metoodika“ (eelnõu lisa 1)

Suurem osa 70% majandusmetsa piiri määratlemise õiguslikest alustest ja tagajärgedest on

eelnõude kohaselt kavas sätestada rakendusaktis - Vabariigi Valitsuse määruses (MS

muutmise eelnõu lisa 1). Metsaseaduses endas sätestatakse üksnes, et “käesoleva seaduse

eesmärkide täitmiseks tagatakse majandusmetsade osakaal 70 protsendil metsamaast” (MS

§ 2 lg 3) ning edasi antakse volitusnorm valitsusele kehtestada määrusega majandusmetsade

hulka mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamise ja selle rakendamise

metoodika (MS § 2 lg 4).

Rakendusakti eelnõu § 2 lg 1 kohaselt hindab 70% eesmärgi täitmist üks kord aastas

Keskkonnaagentuur, kasutades MS §-s 91 sätestatud riiklikku metsade inventeerimise

statistilist valikmeetodit (SMI).

Leiame, et valitud lahendus on ulatuslikus vastuolus õigusselguse, õiguskindluse ja

seaduslikkuse põhimõtetega.

2 https://keskkonnaagentuur.ee/uudised/elupaikade-ja-liikide-seisundi-hinnang-pilt-tapsem-kuid- valjakutsed-pusivad

7

Analoogselt eelpool mainitud 30% tõhusa kaitse piiriga, ei ole ka 70% piir õigusnormina nii

selge, et sellest saaksid tuleneda õiguslikud tagajärjed, sh kellegi õiguste piiramine või

õiguslikud kohustused.

Esmalt ei ole eelnõudest üheselt selge, milliseid alasid majandusmetsaks lugema hakatakse -

sh kas majandusmets saab asuda ka kaitsealal, kas majandusmetsa hulka arvestatakse ka

need alad, millel LKS muudatuse järgi peab toimima “tõhus kaitse”.

Lisaks tuleb arvestada SMI metoodikast tulenevat arvestuslikku ebamäärasust, mille tõttu on

minevikus Eesti metsaressurssi korduvalt tagantjärgi ümber hinnatud.3 Millised on õiguslikud

tagajärjed, kui SMI metoodika või arvestuste muutumise tõttu saavutatakse igal järgmisel

aastal täiesti uus majandusmetsa %? Näiteks kui ühel aastal jäi majandusmetsa arvestuslik

osakaal alla 70% ning selle tõttu algatatakse mõne ala kaitse alt väljaarvamise menetlus, ent

järgmisel aastal selgub, et majandusmetsa siiski on rohkem kui 70%, kas siis kaitse alt

väljaarvamise menetlus lõpetatakse? Jne jne.

Rakendusakti eelnõu § 2 lõikes 2 toodud KeA kohustus esitada ettepanek alade kaitse alt

väljaarvamiseks juhul, kui majandusmetsa osakaal jääb alla 70%, on otseses vastuolus LKS

sätetega (vt eespool), lisaks aga tekitab samuti palju ebaselgust - mis hetkel KeA peab seda

hindama, mis kaalutlusi veel ala väljaarvamiseks esitama, kas viiakse läbi ala väljaarvamise

menetlus koos kaasamisega ning kui väljaarvamise põhjenduseks on 70% piir, kuivõrd on

avalikkusel sisuliselt võimalik väljaarvamise menetluses kaasa rääkida - jne jne.

Kõik need aspektid on eelnõus täielikult läbi mõtlemata ning raske on mõista, kuidas on selline

toores ja ebaselge lahendus üldse eelnõude kooskõlastusringile jõudnud.

1.3. Seaduse tasandil reguleerimist vajavate normide delegeerimine valitsusele

LKS muutmise eelnõu § 1 p 1, p 3, p 6 – lisatakse LKS § 2 lg 3 ja 4, LKS § 13 lg 3

MS eelnõu § 1 lg 3 – lisatakse MS § 2 lg 3 ja 4 ning rakendusakt

Eelnõudes valitud lahendus, kus antakse valitsusele üldvolitus kehtestada nii olulised metsa

majandamise mahtusid kui kaitsealade loomist puudutavad õigusnormid määrusega, on

õiguslikult ülimalt probleemne.

Esiteks on valitsusele antavad volitusnormid liiga üldised, kuna seaduse sätetest ei tulene

valitsusele piisavaid piire või kriteeriume, millest määruse andmisel lähtuda. Muudatustel on

samas kindlasti oluline mõju looduskeskkonnale ja seega ka inimeste keskkonnaalastele ja

õigustele ja seeläbi nende põhiõigustele. Põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab

langetama seadusandja ning vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada

üksnes täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel

määrusega (vt nt PS § 3 kommentaaride p 4-7 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti on

Riigikohus korduvalt sedastanud, et täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema

vastavasisuline volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle

antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus (vt nt RKPSJKo 5-22-4/13, p 59

3 Vt nt Postimees 30.07.2025: “METSAINVENTUUR ⟩ Ametnikud suurendasid majandusmetsa osakaalu ühe numbritrikiga üle 70 protsendi“: https://www.postimees.ee/8296102/metsainventuur-ametnikud- suurendasid-majandusmetsa-osakaalu-uhe-numbritrikiga-ule-70-protsendi

8

ja seal viidatud õigusnormid ning kohtupraktika). Eelnõudes antavad volitusnormid ei ole

kindlasti selge eesmärgi, sisu ega ulatusega.

Teiseks on määruste eelnõudes olulised vastuolud seaduses sätestatud normidega, mida ka

eelnõudega ei muudeta - näiteks ei viita LKS § 8-10 ega § 13 mingilgi määral, et alade kaitse

alla võtmisel või väljaarvamisel saaks või tuleks lähtuda 70% majandusmetsa määrast - see

tuleb välja üksnes MS plaanitavast rakendusaktist. Sisuliselt antakse valitsusele sisuliselt

volitus määrusega seadust muuta, mis on otseses vastuolus seaduslikkuse põhimõttega (PS

§ 3), Vabariigi Valitsuse pädevuse piiridega (PS § 87 p 6) ning võimude lahususe põhimõttega.

2. Looduskaitseseaduse muud muudatused

2.1. Loodusmetsade kaitse korraldamine ja tagamine Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 2 – seadust täiendatakse §-ga 41 ning rakendusaktiga 2

“Loodusmetsa tunnused, kriteeriumid ja kaitse korraldamine”

Eelnõuga tuuakse looduskaitseseadusesse loodusmetsa mõiste ja reguleeritakse selliste

metsade kaitse korraldust. Regulatsioon läheb sellisena vastuollu EL Elurikkuse strateegia

eesmärkidega, kuna põlismetsade kaitset ei käsitleta üldse, loodusmetsade mõiste on

volitusnormis sätestatud puudulikult ning loodusmetsade kaitse saab olema tagatud vaid

riigimaadel.

Samas on eelnõu seletuskirja kohaselt 30% kaitse eesmärk mh kaitsta rangelt vähemalt

kolmandikku kaitsealadest, sh kõiki veel alles olevaid loodus- ja põlismetsi ning et tõhusa

kaitse all mõeldakse mh loodus- ja põlismetsade kaitset riigi maal. Seega on eelnõu ja

seletuskiri omavahel vastuolus, sest eelnõu põlismetsade kaitset ei reguleeri.

Ka loodusmetsade määratlemise kriteeriumid on puudulikud, kuna eelnõu rakendusaktis §

2 lg 2 sisalduv regulatsioon on esitatud vaid osalisena ja ei võimalda aru saada, milliseid metsi

loodusmetsade hulka arvama hakatakse.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia kohaselt tuleb kindlaks määrata, kaardistada ja rangelt

kaitsta kõik ELis veel alles olevad loodus- ja põlismetsad4 ning seda sõltumata

omandivormist. Eelnõuga seatakse loodusmetsade tunnuste esinemise tuvastamine ja kaitse

eramaal aga täielikult sõltuvusse maaomaniku initsiatiivist ja tingimustest, mis läheb sellisena

vastuollu Euroopa Komisjoni suunistega EL põlismetsade ja vanade metsade määratlemise,

kaardistamise, seire ja range kaitse kohta. Samuti ei ole järgitud komisjoni suuniseid, mis

puudutavad loodus- ja põlismetsade väärtuste säilimise tagamiseks nende metsade ümber

vajalike puhvertsoonide moodustamist ja sobivate majandamismeetodite määratlemist

nendes tsoonides, et ühelt poolt ei mõjutaks inimtegevus kaitstavaid väärtusi ja teiselt poolt

ei avaldaks looduslikud protsessid neis metsades negatiivset ülekanduvat mõju ümbritsevate

alade majandamiseesmärkidele.

4 EL elurikkuse strateegia aastani 2030, p. 2.1. “eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:a3c806a6-

9ab3-11ea-9d2d-01aa75ed71a1.0012.02/DOC_1&format=PDF

9

2.2. Eraõiguslike isikute vahelised kokkulepped hüvitusalade määramisel Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 4 – täiendatakse Riigikogu menetluses oleva LKS jt seaduste

muutmise eelnõu (612SE) § 8.1 lõikega 7

Eelnõuga sätestatakse täpsustus, mille kohaselt kaitstavate alade kahjustamisega kaasneva

hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kokkuleppe maaomaniku või - haldajaga.

Kokkuleppe puhul tekib küsimus selle kooskõlast Loodusdirektiiviga, kuna eelnõu seletuskirja

kohaselt toimub juhul kui arendaja ja maaomanik on eraisikud, hüvitamine nende

omavahelisel kokkuleppel.

Mõistetav on, et juhul, kui arendaja ise seda maad, mida ta hüvitamiseks kasutada soovib, ei

oma, siis peaks toimuma selle omandamine kokkuleppe korras. Kuid hüvitamine ei saaks olla

üksnes eraisikute vaheline asi. Esiteks võivad kahjustavad loodusväärtused asuda ka Natura

võrgustikus, mistõttu ei saa riik end hüvitamise protsessist taandada juba seetõttu, et peab

garanteerima meetmete elluviimise ja sellest Euroopa Komisjoni teavitama.

Nimelt peab Loodusdirektiivi artikkel 6 lg 4 kohaselt juhul, kui hoolimata negatiivsest

hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel

tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas

sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, võtma liikmesriik kõik vajalikud

asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik

teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. Kui asjaomasel alal esineb

esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/ või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid

seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate

tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide

seisukohast eriti mõjuvate põhjustega (nn Natura erandi otsus).

Seega on Natura võrgustiku kahjustamisega seotud hüvitusalade määramisel vajalik järgida

LoD nõudeid ning selle eest peab vastutama riik.

Samamoodi on vajalik riigi rolli selge määratlemine teiste kaitsealuste väärtuste hüvitamisel

väljaspool Natura võrgustikku, sest hüvitamine tehakse avalikes looduskaitselistes huvides

ning riik peab veenduma, et see toimub korrektselt ja eesmärgipäraselt.

2.3. Kohalike kaitsealade regulatsiooni muutmine Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 5 – muudetakse LKS § 9 lg 10.1 sõnastust

Eelnõuga seatakse kohalikele omavalitsustele (KOV) kohustus kooskõlastada kohaliku

tasandi loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu edaspidi Kliimaministeeriumiga.

Kehtivas LKS-s on sellise kooskõlastamise kohustus üksnes juhul, kui loodusobjekt, mida

kavandatakse võtta kohaliku kaitse alla, asub maardlal.

Muudatus tähendab, et kohaliku kaitse põhjendatuse üle ei otsustaks ühelgi juhul enam

KOV, vaid lõpliku otsuse langetaks Kliimaministeerium. Samas ei nähtu normi

sõnastusest, millistel tingimustel on Kliimaministeerium õigustatud jätma kooskõlastuse

andmata. Seetõttu on plaanitav õigusnorm ilmses vastuolus õigusselguse põhimõttega.

10

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et „Kliimaministeerium vastutab 30% Eesti maismaa kaitse

toimimise eest, selle ulatuses peab olema tagatud liikide ja elupaikade tõhus kaitse.

Kooskõlastuse käigus saab KLIM kaaluda, kas ja millises ulatuses mõjutab KOV loodusobjekti

kaitse alla võtmine kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti ning panustab 30% kaitsesse

[rõhuasetus KÕKi poolt]. Samuti on sellisel juhul riigil olemas ajakohane KOV kaitsealade info

ja võimalus tagada ka asjakohaste piiride edastamine KAURi ja sisestamine EELISe -

vastavale kihile.“

Ilmselgelt on eesmärkide täitmiseks valitud sobimatu ja ebaproportsionaalne õiguslik

lahendus. Seletuskirjast nähtub, et KliM soovib pelgalt olla teavitatud kohaliku kaitseala

loomisest – sel juhul on kooskõlastuse nõue ebaproportsionaalne ja piisakski teavitamise

nõudest.

Kuna LKS ei sea loodusobjekti kohaliku tasandi kaitse alla võtmise eelduseks seda, kuivõrd

KOV loodusobjekti kaitse alla võtmine mõjutab kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti või

panustab 30% kaitsesse, oleks KliMi poolt kooskõlastuse andmata jätmine selle argumendiga

ebaseaduslik.

Leiame, et koosmõjus Riigikogu menetluses oleva LKS muutmise eelnõuga on ilmne, et

kohalike kaitsealade loomise aluseid muudetakse oluliselt, st edaspidi piiratakse oluliselt KOV-

de võimalusi selliseid alasid luua. Samas on puudu selleks vajalik mõjuanalüüs ja ka

väljatöötamiskavatsus, mis peaks olema sellise olulise põhimõttelise muudatuse eelduseks.

Kohaliku tasandi kaitsealade loomise võimalus kehtestati 2004. a looduskaitseseadusega ning

ehkki see on olnud läbi aastate õiguslikult mingil määral ebaselge, ei too uued muudatused

juurde selgust, vaid muudavad olukorra KOV-de jaoks veelgi ebamäärasemaks ja

ebakindlamaks. Leiame, et see on näide halvast õigusloomest.

2.4. Loodusväärtuste kaitseks eramaal isikliku kasutusõiguse / kasutusvalduse seadmine Muudatustega seatakse LKS-s sisse uued õigusinstrumendid nagu isiklik kasutusõigus ja

kasutusvaldus, mis võimaldavad väidetavalt eramaal paremini loodusväärtusi kaitsta. Ka need

väga suured muudatused on kavandatud ilma selge mõjuanalüüsita ja põhjenduste või

selgitusteta.

Mh ei ole hinnatud lahenduste kooskõla senise Riigikohtu praktikaga, mis seab omanikele

teatud määral talumiskohustuse, aga ka lahenduse proportsionaalsust – kas esitatud

lahendused on soovitud eesmärgi saavutamiseks kõige kohasemad. Arvestades riigile

tekkivaid lisakohustusi ja lisakulu, eeldaksid muudatused oluliselt põhjalikumat läbimõtlemist.

2.5. Ranna ja kalda kaitse ja ehituskeeluvööndi piirangud Kuigi eelnõu seletuskirja kohaselt on plaanis 30% kaitstava ala hulka hõlmata 135 000 ha

ranna ja kalda kaitsevööndeid (v.a. ranna ja kalda ehituskeeluvöönd ning ranna ja kalda

piiranguvöönd), jääb ebaselgeks, mis omandivormiga alad arvestusse on võetud ja milline

kaitserežiim on neile aladele planeeritud. Seletuskirjast nähtub, et ranna ja kalda jaoks on

kavas koostada kaitsekorralduskava, mis saab aluseks nende vööndite kaitsekorra

ülevaatamisel ja vajaduse korral muutmisel, et oleks tagatud sealsete liikide ja elupaikade

soodne seisund. Samas ei saa kaitsekorralduskava olla õiguslike kitsenduste aluseks, nagu

11

seletuskirja lk 11 ka kinnitatakse. Millise hetkel LKS-s ette nähtud kaitserežiimiga on plaanis

tagada rannale ja kaldale tegelik ja tõhus kaitse, jääb ebaselgeks.

Mh on tähelepanuväärne, et majandusmetsade hulka ei kuulu MS eelnõu kohaselt

veekaitsemetsad (ranna piiranguvöönd ja korduv üleujutusala), st kalda piiranguvööndi metsad

on sisuliselt majandusmetsadeks, kuid 30% arvestusse need seletuskirja kohaselt lähevad.

Tegu on ilmse vastuoluga.

3. Metsaseaduse muudatused

3.1. Metsanduse arengukava koostamise kohustuse kaotamine Metsanduse arengukava protsess on võimaldanud pidada vähemalt avalikku debatti teemal,

milline raiemaht on säästlik. Tõsi, seni ei ole MAK2030 eelnõus kavandatud raiemaht olnud

säästlik, ent seetõttu ei peaks arengukava koostamise nõudest veel loobuma.

Juhul, kui metsanduse arengukava koostamise kohustus kaotatakse, kaoks protsess, millega

plaanitakse metsa kui loodusvara kasutust ning millesse oleks kaasatud avalikkus ja hinnatud

lahenduste mõju keskkonnale.

Ei ole selge, millise vahendi või protsessi kaudu plaanib valitsus täita põhiseadusest jm

seadustest tulenevaid nõudeid loodusvarade säästva kasutuse tagamiseks: PS §-s 5 sätestab,

et loodusvarasid tuleb kasutada säästlikult, säästva arengu seadusest tulenevad nõuded

arvestada loodusvarade kasutamise planeerimisel selle kasutuse keskkonnamõjuga (SäAS §

3 lg 5) ning seada taastuvale loodusvarale kriitilise varu suurus ning aastane kasutusmäär

(SäAS § 5 lg 3 ja 5). Need on selged õiguslikud kohustused, mille täitmine tuleb tagada.

MS muutmise eelnõu seletuskirjas (lk 9) märgitakse, et metsanduse arengukava asemel

uuendatakse 11.06.1997. aastal Riigikogus vastu võetud Eesti metsapoliitika põhimõtteid.

Selgusetuks jääb, millise riikliku strateegilise arengudokumendiga sel juhul tegemist oleks.

Strateegilised arengudokumendid on ammendavalt loetletud riigieelarve seaduse §-s 19 ning

need saavad olla riigi pikaajaline arengustrateegia, poliitika põhialused, valdkonna arengukava

ja programm. Arengudokumendi iseloomust sõltub, kuidas toimub selle koostamisse

avalikkuse kaasamine ning keskkonnamõju hindamine. Valdkondlike arengukavade

mõjuhindamise tagab KeHJS-st tulenev nõue viia läbi KSH - see tagab ühtlasi ka avalikkuse

kaasamise miinimumnõuete täitmise. Muude dokumentide puhul kaasamise ega

mõjuhindamise selged nõuded puuduvad või vähemalt on valitsus praktikas seni väljendanud,

et ei poliitika põhialustele ega programmidele KSH-d läbi viia ei plaanita. Seega on kaasamise

ja mõjuhindamise seisukohalt oluline vahe, millist liiki arengudokumendiga metsaressursi

kasutust edaspidi plaanitakse.

3.2. RMK uuendusraie pindala ja raiemaht Edaspidi ei plaanita määrata optimaalset uuendusraie pindala, vaid lihtsalt “uuendusraie

pindala”. Esiteks ei ole selge, mis on selle õiguslik tagajärg - kas RMK-l tekib seadusest tulenev

kohustus ministri määratud suuruses uuendusraieid teha, mis juhtub kui seda mahtu ei täideta

jne. Kehtivas seaduses sõnastatud “optimaalne” uuendusraie maht annab selgelt märku, et

tegemist on lihtsalt riigipoolse hinnangu/eeldusega, mitte kohustusega.

12

Teiseks annab seadusemuudatus märku, et uuendusraie pindala määramisel lähtutakse RMK

kui tulundusasutuse eesmärgist, jättes arvestamata või andes oluliselt väiksema kaalu RMK

muudele seaduses sätestatud funktsioonidele nagu riigimetsa avaliku funktsiooni täitmise

tagamine (MS § 48 lg 2 p 4) ning loodusväärtuste kaitse (MS § 48 g 2 p 5). Minister võib

edaspidi mh uuendusraie pindala muuta, “kui käesoleva seaduse § 45 lõike 5 alusel määratud

uuendusraie pindala ei võimalda täita käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 seatud eesmärke või

muid riigi kohustusi.“

Siin antakse ministrile sisuliselt nii üldsõnaline volitus, et ta võib uuendusraie pindala

määramisel teha suvaotsuse, näiteks näha ette uuendusraie pindala suurendamise

riigieelarvesse lisatulu toomise eesmärgil, vaadates mööda loodusväärtuste kaitse vajadusest.

Kuna tõhus kaitse ei ole seaduse tasandil sisustatud, siis võib seda teha mh ka kaitsealadel

raie lubamisega, sest eelnõudega jäetakse valitsusele üsna vaba võimalus kaitstavate alade

loetelu kiireks muutmiseks. Sellise võimaluse loomine on loodusväärtuste säilimise

seisukohast lubamatu, ent lisaks riivab ka seaduslikkuse põhimõtet (PS § 3).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

SA Keskkonnaõiguse Keskus

Juhatuse liige Tarmo Treimann

1

Kliimaministeeriumile [email protected] Koopia:

Justiitsministeerium [email protected]

Õiguskantsler [email protected]

24. novembril 2025. a

Seisukohad LKS ja MS muutmise eelnõudele

Käesolevaga esitame SA Keskkonnaõiguse Keskus seisukohad looduskaitseseaduse (LKS)

ja metsaseaduse (MS) muutmise eelnõudele (avaldatud 25.10.2025 eelnõude infosüsteemis:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/50c3eba6-e21f-4ee0-851f-4e42a878002b).

Eelkõige juhime tähelepanu eelnõudes sisalduvatele olulistele õiguslikele vastuoludele ning

eelnõude menetlemisel hea õigusloome tava normide ulatuslikule rikkumisele.

Eelnõud toovad koosmõjus kaasa olulise muudatuse, kuna edaspidi tuleks tõhusalt kaitsta vaid

kuni 30% Eesti maismaast ja merest, samas aga tuleks Eestis tagada vähemalt 70%

majandusmetsa osakaal. Õiguslikult on valitud lahendus, et seaduse tasandil kehtestatakse

üksnes need %-d, rakendamise üksikasjad on delegeeritud valitsusele. Sel kujul toovad

muudatused kaasa ulatusliku õigusliku ebaselguse, samuti näeme valitsusele nii üldise

volituse andmises PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte rikkumist. Kokkuvõtvalt ei ole

eelnõudest võimalik välja lugeda, mida nende %-de kehtestamine õiguslikult kaasa toob -

kellele tekivad millised õiguslikud kohustused ja piirangud, millal ja kuidas peavad

haldusorganid neid rakendama jne.

Seejuures on õiguskantsler viimastel aastatel korduvalt tähelepanu juhtinud vajadusele, et

keskkonnaõiguse normid oleksid piisavalt selged ja täpsed, et nende alusel oleks võimalik

isikutel aru saada nende õiguste võimalikust piiramisest. Plaanitavad muudatused mõjutavad

selgelt nii avalikke huve kui ka inimeste põhiõigusi, mis on seotud keskkonnakaitse ja kaitsega

kliimamuutuse eest. Vähemoluline ei ole normide selgus ka haldusorganite jaoks, kes peavad

neid tulevikus igapäevaselt rakendama. Ebamäärased ja vastuolulised õigusnormid toovad

tulevikus kaasa segaduse halduspraktikas ning suure koormuse kohtute jaoks.

Eelnõude väljatöötamine on toimunud suuresti kabinetivaikuses ning olulisemad muudatused

- näiteks 70% majandusmetsade ja 30% tõhusa kaitse sätted - on avalikustatud esimest korda

alles praeguses menetlusetapis - seetõttu on äärmiselt eksitav seletuskirjade lõpus esitatud

kaasamise kirjeldus, millega püütakse jätta muljet, nagu oleks eelnõude koostamisse

avalikkust kaasatud juba 2020. aastast alates ja mitmeid kordi.

2

Ehkki plaanitakse olulisi, lausa põhimõttelisi muudatusi, millel on Eesti looduskeskkonnale

ulatuslik mõju, ei ole eelnõule seniajani koostatud väljatöötamiskavatsust ega teostatud sisulist

mõjuanalüüsi, mis järgiks seaduseelnõude mõjude hindamisele Euroopa Komisjoni mõjude

hindamise juhendi alusel koostatud põhimõtteid.1 Eelnõule lisatud rakendusaktide eelnõud on

vaid osalised ega võimalda lõpuni aru saada, mida nendega plaanitakse kehtestada (kuna

volitusnormid rakendusaktide andmiseks on sõnastatud väga üldiselt).

Keskkonnaõiguse Keskus teeb ettepaneku eelnõusid praegusel kujul mitte edasi menetleda,

sh mitte saata neid edasiseks menetlemiseks Riigikogule.

1. Kaitstava maa ja majandusmetsa osakaalude fikseerimine ja sisustamine

1.1. LKS 30% maa ja mere kaitse osakaalu fikseerimine ja sisustamine

LKS muutmise eelnõu § 1 p 1, p 3, p 6 – lisatakse LKS § 2 lg 3 ja 4, LKS § 13 lg 3; muudetakse

LKS § 7 lg 1 (kaitse alla võtmise kriteeriumid)

Esiteks leiame, et plaanitav muudatus on nii ulatuslikus vastuolus õigusselguse

põhimõttega, et muudatuse tagajärjed ja sisu ei ole arusaadavad ega rakendatavad: 1)

ei ole selge, mis on „tõhus kaitse“, 2) mis alad või mis kriteeriumidele vastavad alad 30% hulka

arvatakse ja kuidas (mis mehhanismi või metoodikaga) tuvastatakse 30% saavutamine, 3)

millised tagajärjed on 30% määra ületamisel, kui see tuvastatakse olemasolevate kaitse all

olevate alade põhjal või ületataks see uute alade kaitse alla võtmisel.

Tõhus kaitse

Tõhusa kaitse määratlust kehtiv LKS ega eelnõu definitsioonina ei sisalda, kuid tõhusa kaitse

määratlus on tuletatav kehtiva LKS eesmärkidest (LKS § 1). Kaitse on tõhus, kui see:

● tagab looduse mitmekesisuse, looduslike liikide ja elupaikade soodsa seisundi;

● säilitab kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle

elemendid;

● aitab kaasa loodusvarade kasutamise säästlikkusele.

Eelnõus ei ole aga seaduse tasandil määratletud kriteeriume, millele peaksid kaitstavatel

aladel kehtivad tegevuspiirangud vastama, et tõhusat kaitset tagada. LKS muudatusega

antakse valitsusele õigus kehtestada määrusega alade loetelu ja “eelisjärjestuse kriteeriumid”.

Seetõttu ei ole selge, kas kavandataval viisil on tõhusa kaitse saavutamine üleüldse võimalik,

mistõttu on mh reaalne oht, et eelnõu eesmärkide saavutamise asemel minnakse nendega

vastuollu. Eelnõust on puudu nii muudatuse täpsem selgitus kui mõjuanalüüs.

Eelnõust puudub täielikult näiteks analüüs, kuidas mõjutab LKS eesmärkide peamist

mõõdetavat näitajat - liikide ja elupaikade seisundit - osadel 30% hulka arvatavatel alatüüpidel

aktiivset inimmõju võimaldav kaitserežiim, eramaade kaitseväärtuste säilimise sõltuvusse

1 https://www.justdigi.ee/oigusloome-arendamine/hea-oigusloome-ja-normitehnika/oigustloovate- aktide-mojude-hindamine

3

seadmine maaomaniku soovist, 30%-st välja jäävate kaitseväärtuste hävimise oht ning

mehhanismi loomine loodusväärtusi protsentuaalse osakaalu säilitamiseks kaitse alt välja

arvama hakata jne. Tõhusa kaitse tagamise asemel on eelnõu mõjud kaitse tõhususele

ettearvamatud. Selline olukord õigusloomes on lubamatu, sest muudatuste tagajärjed

on prognoosimatud.

Alad, mis arvatakse 30% hulka

Eelnõu seletuskirja kohaselt plaanitakse 30% sisse hõlmata kaitstavate loodusobjektidena

(kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad ja üksikobjektid (koos piiranguvööndiga); ranna ja kalda

kaitsevööndid – (v.a tiheasustusalad) ranna ja kalda EKV ja ranna piiranguvöönd;

vääriselupaigad, I ja II kategooria taime-, seene- ja samblike kasvukohad; lõhe, jõeforelli,

meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigad, Natura elupaigatüübid riigimaal ning

kavandatavad kaitstavad alad ja KOV kaitstavad loodusobjektid.

LKS katuseesmärgiks oleva liikide ja elupaikade soodsa seisundi seisukohalt on nt

problemaatiline, et 30% ei hõlma I ja II kaitsekategooria loomaliikide EELISes piiritletud

elupaiku väljaspool kaitstavaid alasid ning III kaitsekategooria liikide elupaiku väljaspool

kaitsealasid kõigi elustikurühmade osas. Puudub mõjuanalüüs, mis kinnitaks, et sellise

lähenemise puhul on võimalik erinevate liikide soodsat seisundit saavutada.

Riigikohus on haldusasjas 3-20-1657/78 selgitanud, et nii EL-i kui riigisisese õiguse

eesmärgiks on tagada kaitstavate liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund (loodusdirektiivi

art 2 lg 2, LKS § 1 p 1 ja § 48). Seega on tegevuse mõju olulisuse hindamisel keskse

tähtsusega, kuivõrd tegevus takistab eraldi või muude tegevustega kumulatiivselt kaitstava

loodusväärtuse soodsa seisundi tagamist (RKHKo 3-20-1657/78, p 28). LKS § 48 lg 3 kohaselt

tuleb kaitse alla võtta vähemalt kümme protsenti teadaolevaid ja EELIS-is registreeritud III

kaitsekategooria liigi elupaiku lähtuvalt alade esinduslikkusest. Sellest ei saa aga järeldada, et

liigi soodne seisund on tagatud, kui ülejäänud elupaigad hävitatakse (RKHKo 3-20-1657/78, p

29).

Kuigi Riigikohtu lahend puudutas üksiktegevuse mõju hindamise vajadust soodsa seisundi

tagamise vaatest, kohalduvad järeldused ilmselgelt ka loodusväärtuste kaitse korraldamisele

laiemalt. Seaduseelnõu rakendamisega kaasnevate oluliste mõjude hindamine on Hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg 1 p 7 kohaselt seaduseelnõu

väljatöötamiskavatsuse ühe osana ka nõutav, kuid antud eelnõu puhul on VTK-st

põhjendamatult loobutud.

Õiguslikku ebaselgust tekitab nt ka ligi 3400 ha KOV tasandi kaitsealade 30% hulka arvamine.

Seda nii KOV kaitsealade sisuliste eesmärkide erinevuse tõttu riiklikest kaitse eesmärkidest

kui ka seetõttu, et eelnõu näeb ette tulevikus moodustatavate KOV kaitsealade võimalikku

hõlmamist 30% hulka, et protsentide arvestuses on juba sees ka olemasolevad kohalikud

kaitsealad 3400 ha ulatuses.

Ranna ja kalda kaitsevööndite hõlmamine 30% hulka on problemaatiline, kuna nende alade

piirid sõltuvad mh KOV planeerimisotsustest, alade toimivus tõhusate ja sidusate

kaitsealadena on eraomandi suure osakaalu ja uuendusraiete lubatavuse tõttu küsitav. Mh

esineb tõenäoliselt kattuvusi majandusmetsadega (vt käesolevate seisukohtade p 2.5).

4

30% määra ning selle ületamise tagajärgede ebaselgus

Eelnõust ei nähtu, mis saab siis, kui valitsuse hinnangul on 30% alasid juba tõhusa kaitse alla

võetud. Plaanitavate muudatustega ei sätestata seaduse tasandil 30% nõude selgeid

õiguslikke tagajärgi, ehk millised õigused ja kohustused isikutele selle nõudega kaasnevad

või kuidas haldusorganid peavad oma tegevuses sellega arvestama.

Leiame, et sellise piiri seadmine õigusi ja kohustusi tekitava õigusnormina ongi

kaitsealade puhul mõeldamatu, kuna nii tõhusa kaitse mõistesse kui 30% piiri arvutustesse

jääb palju ebamäärasust. Arusaamatu on juba see, kuidas - milliste andmete alusel - jälgitakse

reaalajas 30% täitumist/mittetäitumist, kes seda arvutab, kuidas jõuab vastav info otsuseid

tegevate haldusorganiteni ja avalikkuseni jne.

Eelnõust nähtub, et KeA-le soovitakse seada kohustus arvestada 30% tõhusa kaitse nõudega

ning 70% majandusmetsa piiriga eelkõige kaitstavate alade kaitse alla võtmise ning nende

kaitse alt väljaarvamise otsustamisel:

1) LKS § 13 täiendatakse lõikega 3 sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi saavutamisel lähtub Keskkonnaamet

valdkonna eest vastutavale ministrile alade kaitse alt välja arvamiseks ja kaitse-eeskirjade

muutmiseks ettepaneku tegemisel sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 seatud põhimõtetest, liikide

ja elupaikade seisundi seirest ja asjakohaste uuringute ja inventuuride tulemustest ning

arvestades käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärki.“;

2) MS muutmise eelnõule lisatud rakendusakti „Majandusmetsade hulka mittekuuluvate

alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamine ja selle rakendamise metoodika“ (eelnõu

lisa 1), § 2 lg 2 sätestatakse :

(2) Looduskaitseseaduse §-s 13 sätestatud kaitse alla võtmise otsuse tegemiseks

hindab Keskkonnaamet mõju majandusmetsa olemile. Kui kaitse alla võtmine ületab

metsaseaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi, teeb Keskkonnaamet valdkonna eest

vastutavale ministrile ettepaneku alade kaitse alt välja arvamiseks või kaitse-eeskirjade

muutmiseks.

Kavandatud muudatuste selline sõnastus on puudulik ja otseses vastuolus (muude) LKS

sätetega ning põhiseadusega.

Esiteks: LKS § 13 ei reguleeri kaitse alla võtmise otsuse tegemist, vaid kaitse alla

võtmise otsuste muutmist või kehtetuks tunnistamist. Ka eelnõuga LKS §-le 13 lisatav lg

3 ei muuda sätte reguleerimisala. LKS § 13 reguleerib üksnes kaitse alt väljaarvamise korda,

mitte sisulisi aluseid (neile laieneb jätkuvalt LKS § 7 ehk loodusobjekti kaitse alla võtmise

eeldused) ega tingimusi, mille esinemisel KeA peaks tegema ala kaitse alt väljaarvamise

ettepanekuid.

MS rakendamiseks antava määrusega soovitakse seada KeA-le aga kohustus teha ettepanek

alade kaitse alt väljaarvamiseks, kui majandusmets langeb alla 70% määra. Kuna LKS § 13 ei

5

reguleeri olukordi, mil KeA peab alade kaitse alt väljaarvamise ettepanekuid tegema, ning isegi

plaanitav lg 3 viitab üksnes vajadusele võtta kaitse alt välja arvamise menetluses arvesse 30%

tõhusa kaitse eesmärki (ent mitte 70% majandusmetsa piiri), tähendaks see lahendus

määrusega seaduse täiendamist/muutmist sel määral, et tegemist ei ole enam intra legem

määruse, vaid praeter legem või isegi contra legem määrusega, mis Eesti õiguskorras on

õigusvastane.

Kui määrusega kehtestatakse norm, mis ei ole seadusega kooskõlas ja mille kehtestamiseks

ei tulene seadusest selgesõnalist volitust, minnakse vastuollu põhiseadusega, täpsemalt PS

§-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega, ületatakse Vabariigi Valitsuse pädevust (PS § 87

p 6) ning eiratakse võimude lahususe põhimõtet.

Teiseks: Eelnõust tervikuna jääb mulje, nagu tuleks 30% tõhusa kaitse piiriga arvestada ka

uute alade kaitse alla võtmisel (LKS § 8-10). Juhul, kui 30% tõhusa kaitse ja 70%

majandusmetsa määra tuleks arvestada ka uute alade kaitse alla võtmisel, siis tähendaks

kavandatav muudatus olulist põhimõttelist muutust kaitsealade loomise raamistikus:

● Riigikogu menetluses oleva LKS muutmise teise eelnõuga (612 SE) muuta LKS § 8

lõiget 1, mis kehtivas LKS-s annab igaühele õiguse alade kaitse alla võtmise

ettepaneku tegemiseks – muudatuse kohaselt hakkaks edaspidi tegema kaitse alla

võtmise ettepanekuid Keskkonnaamet.

● Kuna eelnõuga kohustatakse Keskkonnaametit seejuures arvestama 30/70%-de

nõuetega, ei saaks alade looduskaitse alla võtmise otsustavaks kriteeriumiks enam

loodusväärtused, vaid see, kas ala jääb 30% sisse või kas Eestis on 70%

majandusmetsa tagatud.

Nende kahe muudatuse koosmõjul muutuks praegune loodusväärtustele tuginev kaitse alla

võtmise raamistik täielikult. Igaühe õigus esitada kaitse alla võtmise ettepanekut, tuginedes

loodusväärtuste esinemisele, riigi kohustus ettepanekuid ala kaitseväärtusest lähtuvalt

kaaluda ning võimalus keelduda üksnes juhul, kui alal nimetatud kaitseväärtused puuduvad,

asenduks riigiasutuste suvaotsustega.

See lahendus oleks otseses vastuolus ka LKS §-ga 7, mis määratleb loodusobjekti kaitse

alla võtmise eeldused – ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või

esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Samuti tooks see

lahendus kaasa Eesti looduskaitsealaste kohustuste rikkumise (vt täpsemalt allpool).

Eesti looduskaitsealaste kohustuste rikkumine

Koosmõjus plaanitavate MS muudatuste ja eelnõudele lisatud rakendusaktidega

soovitakse muuta metsa majandamise vajadus või huvi loodusväärtuste ees

prioriteetseks. See oleks vastuolus Eesti õiguslike kohustustega, mis tulenevad

looduskaitsealastest õigusaktidest (EL loodus- ja linnudirektiiv jm õigusaktid).

Vastuolu tuleneb sellest, et 30% hulka minevate alade määratlemisel arvestatakse

majanduslikke kaalutlusi.

LKS ega määruse sätted ei erista, kas kaitsealuse ala puhul on tegemist EL Natura 2000

võrgustikku kuuluva alaga või mitte. Ehkki LKS muutmise eelnõu seletuskirjas (lk 5) on

6

märgitud, et alade kaitse alt väljaarvamine ei puuduta Natura alasid, siis eelnõude sõnastusest

seda erisust ei nähtu. Natura 2000 võrgustiku alade määramisel ei ole Euroopa Kohtu

pikaajalise ja selgelt välja kujunenud praktika kohaselt lubatud majanduslikest kaalutlustest

lähtuda, vaid tuleb lähtuda loodusteaduslikest kriteeriumidest – nt linnualade puhul Lappeli

kaldapealse kaasus C-44/95, p 26 ja 27 ja C-57/89, p 22-24; loodusalade puhul C-67/99, p

33–35.

Plaanitavate normidega loob valitsus seega õigusliku aluse EL linnudirektiivist ja

loodusdirektiivist tulenevate kohustuste otseseks rikkumiseks.

Lisaks tuleb arvestada, et ka siseriiklikul alusel kaitstavad alad, mis ei ole määratud Natura

2000 võrgustiku aladeks, panustavad Natura 2000 süsteemis kaitstavate elupaigatüüpide ja

liikide kaitsesse. Ka LKS muutmise eelnõu seletuskirja lk 10 märgitakse: “Elupaikade ja liikide

soodsat seisundit ei saa saavutada üksnes kaitsealadel toimetades. Loodusdirektiivi tuleb

rakendada kogu Eestis, väärtuslikke kooslusi ei taastata ega hooldata üksnes Natura 2000

võrgustiku aladel.” Eelnõudes puudub aga analüüs, kuivõrd võib 30% piiri seadmine eelnõus

väljapakutud kujul nende elupaigatüüpide ja -liikide seisundit mõjutada (arvestades mh, et

paljude elupaikade ja liikide seisund on juba praegu halb).2

Arvestades 30% sisse ka hulgaliselt nõrkade kaitsemeetmetega alasid ja seades tõhusalt

kaitstavatele aladele ülempiiri, on eelnõud vastuolus ka EL looduse taastamise määrusega,

kuna ei võimalda määruses ette nähtud eesmärkide saavutamist, sh. tõhusat kaitset tulevikus

taastatavatele looduslikele aladele. Eelnõu seletuskirjas küll viidatakse EL

taastamismäärusele, ent puudub sisuline selgitus, kuidas eelnõudega kavandatud

muudatused määrusest tulenevaid Eesti kohustusi mõjutavad.

1.2. 70% metsamaa majandusmetsaks määramine MS eelnõu § 1 lg 3 – lisatakse MS § 2 lg 3 ja 4 ja rakendusakt „Majandusmetsade hulka

mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamine ja selle rakendamise

metoodika“ (eelnõu lisa 1)

Suurem osa 70% majandusmetsa piiri määratlemise õiguslikest alustest ja tagajärgedest on

eelnõude kohaselt kavas sätestada rakendusaktis - Vabariigi Valitsuse määruses (MS

muutmise eelnõu lisa 1). Metsaseaduses endas sätestatakse üksnes, et “käesoleva seaduse

eesmärkide täitmiseks tagatakse majandusmetsade osakaal 70 protsendil metsamaast” (MS

§ 2 lg 3) ning edasi antakse volitusnorm valitsusele kehtestada määrusega majandusmetsade

hulka mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamise ja selle rakendamise

metoodika (MS § 2 lg 4).

Rakendusakti eelnõu § 2 lg 1 kohaselt hindab 70% eesmärgi täitmist üks kord aastas

Keskkonnaagentuur, kasutades MS §-s 91 sätestatud riiklikku metsade inventeerimise

statistilist valikmeetodit (SMI).

Leiame, et valitud lahendus on ulatuslikus vastuolus õigusselguse, õiguskindluse ja

seaduslikkuse põhimõtetega.

2 https://keskkonnaagentuur.ee/uudised/elupaikade-ja-liikide-seisundi-hinnang-pilt-tapsem-kuid- valjakutsed-pusivad

7

Analoogselt eelpool mainitud 30% tõhusa kaitse piiriga, ei ole ka 70% piir õigusnormina nii

selge, et sellest saaksid tuleneda õiguslikud tagajärjed, sh kellegi õiguste piiramine või

õiguslikud kohustused.

Esmalt ei ole eelnõudest üheselt selge, milliseid alasid majandusmetsaks lugema hakatakse -

sh kas majandusmets saab asuda ka kaitsealal, kas majandusmetsa hulka arvestatakse ka

need alad, millel LKS muudatuse järgi peab toimima “tõhus kaitse”.

Lisaks tuleb arvestada SMI metoodikast tulenevat arvestuslikku ebamäärasust, mille tõttu on

minevikus Eesti metsaressurssi korduvalt tagantjärgi ümber hinnatud.3 Millised on õiguslikud

tagajärjed, kui SMI metoodika või arvestuste muutumise tõttu saavutatakse igal järgmisel

aastal täiesti uus majandusmetsa %? Näiteks kui ühel aastal jäi majandusmetsa arvestuslik

osakaal alla 70% ning selle tõttu algatatakse mõne ala kaitse alt väljaarvamise menetlus, ent

järgmisel aastal selgub, et majandusmetsa siiski on rohkem kui 70%, kas siis kaitse alt

väljaarvamise menetlus lõpetatakse? Jne jne.

Rakendusakti eelnõu § 2 lõikes 2 toodud KeA kohustus esitada ettepanek alade kaitse alt

väljaarvamiseks juhul, kui majandusmetsa osakaal jääb alla 70%, on otseses vastuolus LKS

sätetega (vt eespool), lisaks aga tekitab samuti palju ebaselgust - mis hetkel KeA peab seda

hindama, mis kaalutlusi veel ala väljaarvamiseks esitama, kas viiakse läbi ala väljaarvamise

menetlus koos kaasamisega ning kui väljaarvamise põhjenduseks on 70% piir, kuivõrd on

avalikkusel sisuliselt võimalik väljaarvamise menetluses kaasa rääkida - jne jne.

Kõik need aspektid on eelnõus täielikult läbi mõtlemata ning raske on mõista, kuidas on selline

toores ja ebaselge lahendus üldse eelnõude kooskõlastusringile jõudnud.

1.3. Seaduse tasandil reguleerimist vajavate normide delegeerimine valitsusele

LKS muutmise eelnõu § 1 p 1, p 3, p 6 – lisatakse LKS § 2 lg 3 ja 4, LKS § 13 lg 3

MS eelnõu § 1 lg 3 – lisatakse MS § 2 lg 3 ja 4 ning rakendusakt

Eelnõudes valitud lahendus, kus antakse valitsusele üldvolitus kehtestada nii olulised metsa

majandamise mahtusid kui kaitsealade loomist puudutavad õigusnormid määrusega, on

õiguslikult ülimalt probleemne.

Esiteks on valitsusele antavad volitusnormid liiga üldised, kuna seaduse sätetest ei tulene

valitsusele piisavaid piire või kriteeriume, millest määruse andmisel lähtuda. Muudatustel on

samas kindlasti oluline mõju looduskeskkonnale ja seega ka inimeste keskkonnaalastele ja

õigustele ja seeläbi nende põhiõigustele. Põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab

langetama seadusandja ning vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada

üksnes täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel

määrusega (vt nt PS § 3 kommentaaride p 4-7 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti on

Riigikohus korduvalt sedastanud, et täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema

vastavasisuline volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle

antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus (vt nt RKPSJKo 5-22-4/13, p 59

3 Vt nt Postimees 30.07.2025: “METSAINVENTUUR ⟩ Ametnikud suurendasid majandusmetsa osakaalu ühe numbritrikiga üle 70 protsendi“: https://www.postimees.ee/8296102/metsainventuur-ametnikud- suurendasid-majandusmetsa-osakaalu-uhe-numbritrikiga-ule-70-protsendi

8

ja seal viidatud õigusnormid ning kohtupraktika). Eelnõudes antavad volitusnormid ei ole

kindlasti selge eesmärgi, sisu ega ulatusega.

Teiseks on määruste eelnõudes olulised vastuolud seaduses sätestatud normidega, mida ka

eelnõudega ei muudeta - näiteks ei viita LKS § 8-10 ega § 13 mingilgi määral, et alade kaitse

alla võtmisel või väljaarvamisel saaks või tuleks lähtuda 70% majandusmetsa määrast - see

tuleb välja üksnes MS plaanitavast rakendusaktist. Sisuliselt antakse valitsusele sisuliselt

volitus määrusega seadust muuta, mis on otseses vastuolus seaduslikkuse põhimõttega (PS

§ 3), Vabariigi Valitsuse pädevuse piiridega (PS § 87 p 6) ning võimude lahususe põhimõttega.

2. Looduskaitseseaduse muud muudatused

2.1. Loodusmetsade kaitse korraldamine ja tagamine Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 2 – seadust täiendatakse §-ga 41 ning rakendusaktiga 2

“Loodusmetsa tunnused, kriteeriumid ja kaitse korraldamine”

Eelnõuga tuuakse looduskaitseseadusesse loodusmetsa mõiste ja reguleeritakse selliste

metsade kaitse korraldust. Regulatsioon läheb sellisena vastuollu EL Elurikkuse strateegia

eesmärkidega, kuna põlismetsade kaitset ei käsitleta üldse, loodusmetsade mõiste on

volitusnormis sätestatud puudulikult ning loodusmetsade kaitse saab olema tagatud vaid

riigimaadel.

Samas on eelnõu seletuskirja kohaselt 30% kaitse eesmärk mh kaitsta rangelt vähemalt

kolmandikku kaitsealadest, sh kõiki veel alles olevaid loodus- ja põlismetsi ning et tõhusa

kaitse all mõeldakse mh loodus- ja põlismetsade kaitset riigi maal. Seega on eelnõu ja

seletuskiri omavahel vastuolus, sest eelnõu põlismetsade kaitset ei reguleeri.

Ka loodusmetsade määratlemise kriteeriumid on puudulikud, kuna eelnõu rakendusaktis §

2 lg 2 sisalduv regulatsioon on esitatud vaid osalisena ja ei võimalda aru saada, milliseid metsi

loodusmetsade hulka arvama hakatakse.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia kohaselt tuleb kindlaks määrata, kaardistada ja rangelt

kaitsta kõik ELis veel alles olevad loodus- ja põlismetsad4 ning seda sõltumata

omandivormist. Eelnõuga seatakse loodusmetsade tunnuste esinemise tuvastamine ja kaitse

eramaal aga täielikult sõltuvusse maaomaniku initsiatiivist ja tingimustest, mis läheb sellisena

vastuollu Euroopa Komisjoni suunistega EL põlismetsade ja vanade metsade määratlemise,

kaardistamise, seire ja range kaitse kohta. Samuti ei ole järgitud komisjoni suuniseid, mis

puudutavad loodus- ja põlismetsade väärtuste säilimise tagamiseks nende metsade ümber

vajalike puhvertsoonide moodustamist ja sobivate majandamismeetodite määratlemist

nendes tsoonides, et ühelt poolt ei mõjutaks inimtegevus kaitstavaid väärtusi ja teiselt poolt

ei avaldaks looduslikud protsessid neis metsades negatiivset ülekanduvat mõju ümbritsevate

alade majandamiseesmärkidele.

4 EL elurikkuse strateegia aastani 2030, p. 2.1. “eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:a3c806a6-

9ab3-11ea-9d2d-01aa75ed71a1.0012.02/DOC_1&format=PDF

9

2.2. Eraõiguslike isikute vahelised kokkulepped hüvitusalade määramisel Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 4 – täiendatakse Riigikogu menetluses oleva LKS jt seaduste

muutmise eelnõu (612SE) § 8.1 lõikega 7

Eelnõuga sätestatakse täpsustus, mille kohaselt kaitstavate alade kahjustamisega kaasneva

hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kokkuleppe maaomaniku või - haldajaga.

Kokkuleppe puhul tekib küsimus selle kooskõlast Loodusdirektiiviga, kuna eelnõu seletuskirja

kohaselt toimub juhul kui arendaja ja maaomanik on eraisikud, hüvitamine nende

omavahelisel kokkuleppel.

Mõistetav on, et juhul, kui arendaja ise seda maad, mida ta hüvitamiseks kasutada soovib, ei

oma, siis peaks toimuma selle omandamine kokkuleppe korras. Kuid hüvitamine ei saaks olla

üksnes eraisikute vaheline asi. Esiteks võivad kahjustavad loodusväärtused asuda ka Natura

võrgustikus, mistõttu ei saa riik end hüvitamise protsessist taandada juba seetõttu, et peab

garanteerima meetmete elluviimise ja sellest Euroopa Komisjoni teavitama.

Nimelt peab Loodusdirektiivi artikkel 6 lg 4 kohaselt juhul, kui hoolimata negatiivsest

hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel

tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas

sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, võtma liikmesriik kõik vajalikud

asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik

teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. Kui asjaomasel alal esineb

esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/ või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid

seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate

tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide

seisukohast eriti mõjuvate põhjustega (nn Natura erandi otsus).

Seega on Natura võrgustiku kahjustamisega seotud hüvitusalade määramisel vajalik järgida

LoD nõudeid ning selle eest peab vastutama riik.

Samamoodi on vajalik riigi rolli selge määratlemine teiste kaitsealuste väärtuste hüvitamisel

väljaspool Natura võrgustikku, sest hüvitamine tehakse avalikes looduskaitselistes huvides

ning riik peab veenduma, et see toimub korrektselt ja eesmärgipäraselt.

2.3. Kohalike kaitsealade regulatsiooni muutmine Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 5 – muudetakse LKS § 9 lg 10.1 sõnastust

Eelnõuga seatakse kohalikele omavalitsustele (KOV) kohustus kooskõlastada kohaliku

tasandi loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu edaspidi Kliimaministeeriumiga.

Kehtivas LKS-s on sellise kooskõlastamise kohustus üksnes juhul, kui loodusobjekt, mida

kavandatakse võtta kohaliku kaitse alla, asub maardlal.

Muudatus tähendab, et kohaliku kaitse põhjendatuse üle ei otsustaks ühelgi juhul enam

KOV, vaid lõpliku otsuse langetaks Kliimaministeerium. Samas ei nähtu normi

sõnastusest, millistel tingimustel on Kliimaministeerium õigustatud jätma kooskõlastuse

andmata. Seetõttu on plaanitav õigusnorm ilmses vastuolus õigusselguse põhimõttega.

10

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et „Kliimaministeerium vastutab 30% Eesti maismaa kaitse

toimimise eest, selle ulatuses peab olema tagatud liikide ja elupaikade tõhus kaitse.

Kooskõlastuse käigus saab KLIM kaaluda, kas ja millises ulatuses mõjutab KOV loodusobjekti

kaitse alla võtmine kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti ning panustab 30% kaitsesse

[rõhuasetus KÕKi poolt]. Samuti on sellisel juhul riigil olemas ajakohane KOV kaitsealade info

ja võimalus tagada ka asjakohaste piiride edastamine KAURi ja sisestamine EELISe -

vastavale kihile.“

Ilmselgelt on eesmärkide täitmiseks valitud sobimatu ja ebaproportsionaalne õiguslik

lahendus. Seletuskirjast nähtub, et KliM soovib pelgalt olla teavitatud kohaliku kaitseala

loomisest – sel juhul on kooskõlastuse nõue ebaproportsionaalne ja piisakski teavitamise

nõudest.

Kuna LKS ei sea loodusobjekti kohaliku tasandi kaitse alla võtmise eelduseks seda, kuivõrd

KOV loodusobjekti kaitse alla võtmine mõjutab kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti või

panustab 30% kaitsesse, oleks KliMi poolt kooskõlastuse andmata jätmine selle argumendiga

ebaseaduslik.

Leiame, et koosmõjus Riigikogu menetluses oleva LKS muutmise eelnõuga on ilmne, et

kohalike kaitsealade loomise aluseid muudetakse oluliselt, st edaspidi piiratakse oluliselt KOV-

de võimalusi selliseid alasid luua. Samas on puudu selleks vajalik mõjuanalüüs ja ka

väljatöötamiskavatsus, mis peaks olema sellise olulise põhimõttelise muudatuse eelduseks.

Kohaliku tasandi kaitsealade loomise võimalus kehtestati 2004. a looduskaitseseadusega ning

ehkki see on olnud läbi aastate õiguslikult mingil määral ebaselge, ei too uued muudatused

juurde selgust, vaid muudavad olukorra KOV-de jaoks veelgi ebamäärasemaks ja

ebakindlamaks. Leiame, et see on näide halvast õigusloomest.

2.4. Loodusväärtuste kaitseks eramaal isikliku kasutusõiguse / kasutusvalduse seadmine Muudatustega seatakse LKS-s sisse uued õigusinstrumendid nagu isiklik kasutusõigus ja

kasutusvaldus, mis võimaldavad väidetavalt eramaal paremini loodusväärtusi kaitsta. Ka need

väga suured muudatused on kavandatud ilma selge mõjuanalüüsita ja põhjenduste või

selgitusteta.

Mh ei ole hinnatud lahenduste kooskõla senise Riigikohtu praktikaga, mis seab omanikele

teatud määral talumiskohustuse, aga ka lahenduse proportsionaalsust – kas esitatud

lahendused on soovitud eesmärgi saavutamiseks kõige kohasemad. Arvestades riigile

tekkivaid lisakohustusi ja lisakulu, eeldaksid muudatused oluliselt põhjalikumat läbimõtlemist.

2.5. Ranna ja kalda kaitse ja ehituskeeluvööndi piirangud Kuigi eelnõu seletuskirja kohaselt on plaanis 30% kaitstava ala hulka hõlmata 135 000 ha

ranna ja kalda kaitsevööndeid (v.a. ranna ja kalda ehituskeeluvöönd ning ranna ja kalda

piiranguvöönd), jääb ebaselgeks, mis omandivormiga alad arvestusse on võetud ja milline

kaitserežiim on neile aladele planeeritud. Seletuskirjast nähtub, et ranna ja kalda jaoks on

kavas koostada kaitsekorralduskava, mis saab aluseks nende vööndite kaitsekorra

ülevaatamisel ja vajaduse korral muutmisel, et oleks tagatud sealsete liikide ja elupaikade

soodne seisund. Samas ei saa kaitsekorralduskava olla õiguslike kitsenduste aluseks, nagu

11

seletuskirja lk 11 ka kinnitatakse. Millise hetkel LKS-s ette nähtud kaitserežiimiga on plaanis

tagada rannale ja kaldale tegelik ja tõhus kaitse, jääb ebaselgeks.

Mh on tähelepanuväärne, et majandusmetsade hulka ei kuulu MS eelnõu kohaselt

veekaitsemetsad (ranna piiranguvöönd ja korduv üleujutusala), st kalda piiranguvööndi metsad

on sisuliselt majandusmetsadeks, kuid 30% arvestusse need seletuskirja kohaselt lähevad.

Tegu on ilmse vastuoluga.

3. Metsaseaduse muudatused

3.1. Metsanduse arengukava koostamise kohustuse kaotamine Metsanduse arengukava protsess on võimaldanud pidada vähemalt avalikku debatti teemal,

milline raiemaht on säästlik. Tõsi, seni ei ole MAK2030 eelnõus kavandatud raiemaht olnud

säästlik, ent seetõttu ei peaks arengukava koostamise nõudest veel loobuma.

Juhul, kui metsanduse arengukava koostamise kohustus kaotatakse, kaoks protsess, millega

plaanitakse metsa kui loodusvara kasutust ning millesse oleks kaasatud avalikkus ja hinnatud

lahenduste mõju keskkonnale.

Ei ole selge, millise vahendi või protsessi kaudu plaanib valitsus täita põhiseadusest jm

seadustest tulenevaid nõudeid loodusvarade säästva kasutuse tagamiseks: PS §-s 5 sätestab,

et loodusvarasid tuleb kasutada säästlikult, säästva arengu seadusest tulenevad nõuded

arvestada loodusvarade kasutamise planeerimisel selle kasutuse keskkonnamõjuga (SäAS §

3 lg 5) ning seada taastuvale loodusvarale kriitilise varu suurus ning aastane kasutusmäär

(SäAS § 5 lg 3 ja 5). Need on selged õiguslikud kohustused, mille täitmine tuleb tagada.

MS muutmise eelnõu seletuskirjas (lk 9) märgitakse, et metsanduse arengukava asemel

uuendatakse 11.06.1997. aastal Riigikogus vastu võetud Eesti metsapoliitika põhimõtteid.

Selgusetuks jääb, millise riikliku strateegilise arengudokumendiga sel juhul tegemist oleks.

Strateegilised arengudokumendid on ammendavalt loetletud riigieelarve seaduse §-s 19 ning

need saavad olla riigi pikaajaline arengustrateegia, poliitika põhialused, valdkonna arengukava

ja programm. Arengudokumendi iseloomust sõltub, kuidas toimub selle koostamisse

avalikkuse kaasamine ning keskkonnamõju hindamine. Valdkondlike arengukavade

mõjuhindamise tagab KeHJS-st tulenev nõue viia läbi KSH - see tagab ühtlasi ka avalikkuse

kaasamise miinimumnõuete täitmise. Muude dokumentide puhul kaasamise ega

mõjuhindamise selged nõuded puuduvad või vähemalt on valitsus praktikas seni väljendanud,

et ei poliitika põhialustele ega programmidele KSH-d läbi viia ei plaanita. Seega on kaasamise

ja mõjuhindamise seisukohalt oluline vahe, millist liiki arengudokumendiga metsaressursi

kasutust edaspidi plaanitakse.

3.2. RMK uuendusraie pindala ja raiemaht Edaspidi ei plaanita määrata optimaalset uuendusraie pindala, vaid lihtsalt “uuendusraie

pindala”. Esiteks ei ole selge, mis on selle õiguslik tagajärg - kas RMK-l tekib seadusest tulenev

kohustus ministri määratud suuruses uuendusraieid teha, mis juhtub kui seda mahtu ei täideta

jne. Kehtivas seaduses sõnastatud “optimaalne” uuendusraie maht annab selgelt märku, et

tegemist on lihtsalt riigipoolse hinnangu/eeldusega, mitte kohustusega.

12

Teiseks annab seadusemuudatus märku, et uuendusraie pindala määramisel lähtutakse RMK

kui tulundusasutuse eesmärgist, jättes arvestamata või andes oluliselt väiksema kaalu RMK

muudele seaduses sätestatud funktsioonidele nagu riigimetsa avaliku funktsiooni täitmise

tagamine (MS § 48 lg 2 p 4) ning loodusväärtuste kaitse (MS § 48 g 2 p 5). Minister võib

edaspidi mh uuendusraie pindala muuta, “kui käesoleva seaduse § 45 lõike 5 alusel määratud

uuendusraie pindala ei võimalda täita käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 seatud eesmärke või

muid riigi kohustusi.“

Siin antakse ministrile sisuliselt nii üldsõnaline volitus, et ta võib uuendusraie pindala

määramisel teha suvaotsuse, näiteks näha ette uuendusraie pindala suurendamise

riigieelarvesse lisatulu toomise eesmärgil, vaadates mööda loodusväärtuste kaitse vajadusest.

Kuna tõhus kaitse ei ole seaduse tasandil sisustatud, siis võib seda teha mh ka kaitsealadel

raie lubamisega, sest eelnõudega jäetakse valitsusele üsna vaba võimalus kaitstavate alade

loetelu kiireks muutmiseks. Sellise võimaluse loomine on loodusväärtuste säilimise

seisukohast lubamatu, ent lisaks riivab ka seaduslikkuse põhimõtet (PS § 3).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

SA Keskkonnaõiguse Keskus

Juhatuse liige Tarmo Treimann

1

Kliimaministeeriumile [email protected] Koopia:

Justiitsministeerium [email protected]

Õiguskantsler [email protected]

24. novembril 2025. a

Seisukohad LKS ja MS muutmise eelnõudele

Käesolevaga esitame SA Keskkonnaõiguse Keskus seisukohad looduskaitseseaduse (LKS)

ja metsaseaduse (MS) muutmise eelnõudele (avaldatud 25.10.2025 eelnõude infosüsteemis:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/50c3eba6-e21f-4ee0-851f-4e42a878002b).

Eelkõige juhime tähelepanu eelnõudes sisalduvatele olulistele õiguslikele vastuoludele ning

eelnõude menetlemisel hea õigusloome tava normide ulatuslikule rikkumisele.

Eelnõud toovad koosmõjus kaasa olulise muudatuse, kuna edaspidi tuleks tõhusalt kaitsta vaid

kuni 30% Eesti maismaast ja merest, samas aga tuleks Eestis tagada vähemalt 70%

majandusmetsa osakaal. Õiguslikult on valitud lahendus, et seaduse tasandil kehtestatakse

üksnes need %-d, rakendamise üksikasjad on delegeeritud valitsusele. Sel kujul toovad

muudatused kaasa ulatusliku õigusliku ebaselguse, samuti näeme valitsusele nii üldise

volituse andmises PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte rikkumist. Kokkuvõtvalt ei ole

eelnõudest võimalik välja lugeda, mida nende %-de kehtestamine õiguslikult kaasa toob -

kellele tekivad millised õiguslikud kohustused ja piirangud, millal ja kuidas peavad

haldusorganid neid rakendama jne.

Seejuures on õiguskantsler viimastel aastatel korduvalt tähelepanu juhtinud vajadusele, et

keskkonnaõiguse normid oleksid piisavalt selged ja täpsed, et nende alusel oleks võimalik

isikutel aru saada nende õiguste võimalikust piiramisest. Plaanitavad muudatused mõjutavad

selgelt nii avalikke huve kui ka inimeste põhiõigusi, mis on seotud keskkonnakaitse ja kaitsega

kliimamuutuse eest. Vähemoluline ei ole normide selgus ka haldusorganite jaoks, kes peavad

neid tulevikus igapäevaselt rakendama. Ebamäärased ja vastuolulised õigusnormid toovad

tulevikus kaasa segaduse halduspraktikas ning suure koormuse kohtute jaoks.

Eelnõude väljatöötamine on toimunud suuresti kabinetivaikuses ning olulisemad muudatused

- näiteks 70% majandusmetsade ja 30% tõhusa kaitse sätted - on avalikustatud esimest korda

alles praeguses menetlusetapis - seetõttu on äärmiselt eksitav seletuskirjade lõpus esitatud

kaasamise kirjeldus, millega püütakse jätta muljet, nagu oleks eelnõude koostamisse

avalikkust kaasatud juba 2020. aastast alates ja mitmeid kordi.

2

Ehkki plaanitakse olulisi, lausa põhimõttelisi muudatusi, millel on Eesti looduskeskkonnale

ulatuslik mõju, ei ole eelnõule seniajani koostatud väljatöötamiskavatsust ega teostatud sisulist

mõjuanalüüsi, mis järgiks seaduseelnõude mõjude hindamisele Euroopa Komisjoni mõjude

hindamise juhendi alusel koostatud põhimõtteid.1 Eelnõule lisatud rakendusaktide eelnõud on

vaid osalised ega võimalda lõpuni aru saada, mida nendega plaanitakse kehtestada (kuna

volitusnormid rakendusaktide andmiseks on sõnastatud väga üldiselt).

Keskkonnaõiguse Keskus teeb ettepaneku eelnõusid praegusel kujul mitte edasi menetleda,

sh mitte saata neid edasiseks menetlemiseks Riigikogule.

1. Kaitstava maa ja majandusmetsa osakaalude fikseerimine ja sisustamine

1.1. LKS 30% maa ja mere kaitse osakaalu fikseerimine ja sisustamine

LKS muutmise eelnõu § 1 p 1, p 3, p 6 – lisatakse LKS § 2 lg 3 ja 4, LKS § 13 lg 3; muudetakse

LKS § 7 lg 1 (kaitse alla võtmise kriteeriumid)

Esiteks leiame, et plaanitav muudatus on nii ulatuslikus vastuolus õigusselguse

põhimõttega, et muudatuse tagajärjed ja sisu ei ole arusaadavad ega rakendatavad: 1)

ei ole selge, mis on „tõhus kaitse“, 2) mis alad või mis kriteeriumidele vastavad alad 30% hulka

arvatakse ja kuidas (mis mehhanismi või metoodikaga) tuvastatakse 30% saavutamine, 3)

millised tagajärjed on 30% määra ületamisel, kui see tuvastatakse olemasolevate kaitse all

olevate alade põhjal või ületataks see uute alade kaitse alla võtmisel.

Tõhus kaitse

Tõhusa kaitse määratlust kehtiv LKS ega eelnõu definitsioonina ei sisalda, kuid tõhusa kaitse

määratlus on tuletatav kehtiva LKS eesmärkidest (LKS § 1). Kaitse on tõhus, kui see:

● tagab looduse mitmekesisuse, looduslike liikide ja elupaikade soodsa seisundi;

● säilitab kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle

elemendid;

● aitab kaasa loodusvarade kasutamise säästlikkusele.

Eelnõus ei ole aga seaduse tasandil määratletud kriteeriume, millele peaksid kaitstavatel

aladel kehtivad tegevuspiirangud vastama, et tõhusat kaitset tagada. LKS muudatusega

antakse valitsusele õigus kehtestada määrusega alade loetelu ja “eelisjärjestuse kriteeriumid”.

Seetõttu ei ole selge, kas kavandataval viisil on tõhusa kaitse saavutamine üleüldse võimalik,

mistõttu on mh reaalne oht, et eelnõu eesmärkide saavutamise asemel minnakse nendega

vastuollu. Eelnõust on puudu nii muudatuse täpsem selgitus kui mõjuanalüüs.

Eelnõust puudub täielikult näiteks analüüs, kuidas mõjutab LKS eesmärkide peamist

mõõdetavat näitajat - liikide ja elupaikade seisundit - osadel 30% hulka arvatavatel alatüüpidel

aktiivset inimmõju võimaldav kaitserežiim, eramaade kaitseväärtuste säilimise sõltuvusse

1 https://www.justdigi.ee/oigusloome-arendamine/hea-oigusloome-ja-normitehnika/oigustloovate- aktide-mojude-hindamine

3

seadmine maaomaniku soovist, 30%-st välja jäävate kaitseväärtuste hävimise oht ning

mehhanismi loomine loodusväärtusi protsentuaalse osakaalu säilitamiseks kaitse alt välja

arvama hakata jne. Tõhusa kaitse tagamise asemel on eelnõu mõjud kaitse tõhususele

ettearvamatud. Selline olukord õigusloomes on lubamatu, sest muudatuste tagajärjed

on prognoosimatud.

Alad, mis arvatakse 30% hulka

Eelnõu seletuskirja kohaselt plaanitakse 30% sisse hõlmata kaitstavate loodusobjektidena

(kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad ja üksikobjektid (koos piiranguvööndiga); ranna ja kalda

kaitsevööndid – (v.a tiheasustusalad) ranna ja kalda EKV ja ranna piiranguvöönd;

vääriselupaigad, I ja II kategooria taime-, seene- ja samblike kasvukohad; lõhe, jõeforelli,

meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigad, Natura elupaigatüübid riigimaal ning

kavandatavad kaitstavad alad ja KOV kaitstavad loodusobjektid.

LKS katuseesmärgiks oleva liikide ja elupaikade soodsa seisundi seisukohalt on nt

problemaatiline, et 30% ei hõlma I ja II kaitsekategooria loomaliikide EELISes piiritletud

elupaiku väljaspool kaitstavaid alasid ning III kaitsekategooria liikide elupaiku väljaspool

kaitsealasid kõigi elustikurühmade osas. Puudub mõjuanalüüs, mis kinnitaks, et sellise

lähenemise puhul on võimalik erinevate liikide soodsat seisundit saavutada.

Riigikohus on haldusasjas 3-20-1657/78 selgitanud, et nii EL-i kui riigisisese õiguse

eesmärgiks on tagada kaitstavate liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund (loodusdirektiivi

art 2 lg 2, LKS § 1 p 1 ja § 48). Seega on tegevuse mõju olulisuse hindamisel keskse

tähtsusega, kuivõrd tegevus takistab eraldi või muude tegevustega kumulatiivselt kaitstava

loodusväärtuse soodsa seisundi tagamist (RKHKo 3-20-1657/78, p 28). LKS § 48 lg 3 kohaselt

tuleb kaitse alla võtta vähemalt kümme protsenti teadaolevaid ja EELIS-is registreeritud III

kaitsekategooria liigi elupaiku lähtuvalt alade esinduslikkusest. Sellest ei saa aga järeldada, et

liigi soodne seisund on tagatud, kui ülejäänud elupaigad hävitatakse (RKHKo 3-20-1657/78, p

29).

Kuigi Riigikohtu lahend puudutas üksiktegevuse mõju hindamise vajadust soodsa seisundi

tagamise vaatest, kohalduvad järeldused ilmselgelt ka loodusväärtuste kaitse korraldamisele

laiemalt. Seaduseelnõu rakendamisega kaasnevate oluliste mõjude hindamine on Hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg 1 p 7 kohaselt seaduseelnõu

väljatöötamiskavatsuse ühe osana ka nõutav, kuid antud eelnõu puhul on VTK-st

põhjendamatult loobutud.

Õiguslikku ebaselgust tekitab nt ka ligi 3400 ha KOV tasandi kaitsealade 30% hulka arvamine.

Seda nii KOV kaitsealade sisuliste eesmärkide erinevuse tõttu riiklikest kaitse eesmärkidest

kui ka seetõttu, et eelnõu näeb ette tulevikus moodustatavate KOV kaitsealade võimalikku

hõlmamist 30% hulka, et protsentide arvestuses on juba sees ka olemasolevad kohalikud

kaitsealad 3400 ha ulatuses.

Ranna ja kalda kaitsevööndite hõlmamine 30% hulka on problemaatiline, kuna nende alade

piirid sõltuvad mh KOV planeerimisotsustest, alade toimivus tõhusate ja sidusate

kaitsealadena on eraomandi suure osakaalu ja uuendusraiete lubatavuse tõttu küsitav. Mh

esineb tõenäoliselt kattuvusi majandusmetsadega (vt käesolevate seisukohtade p 2.5).

4

30% määra ning selle ületamise tagajärgede ebaselgus

Eelnõust ei nähtu, mis saab siis, kui valitsuse hinnangul on 30% alasid juba tõhusa kaitse alla

võetud. Plaanitavate muudatustega ei sätestata seaduse tasandil 30% nõude selgeid

õiguslikke tagajärgi, ehk millised õigused ja kohustused isikutele selle nõudega kaasnevad

või kuidas haldusorganid peavad oma tegevuses sellega arvestama.

Leiame, et sellise piiri seadmine õigusi ja kohustusi tekitava õigusnormina ongi

kaitsealade puhul mõeldamatu, kuna nii tõhusa kaitse mõistesse kui 30% piiri arvutustesse

jääb palju ebamäärasust. Arusaamatu on juba see, kuidas - milliste andmete alusel - jälgitakse

reaalajas 30% täitumist/mittetäitumist, kes seda arvutab, kuidas jõuab vastav info otsuseid

tegevate haldusorganiteni ja avalikkuseni jne.

Eelnõust nähtub, et KeA-le soovitakse seada kohustus arvestada 30% tõhusa kaitse nõudega

ning 70% majandusmetsa piiriga eelkõige kaitstavate alade kaitse alla võtmise ning nende

kaitse alt väljaarvamise otsustamisel:

1) LKS § 13 täiendatakse lõikega 3 sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi saavutamisel lähtub Keskkonnaamet

valdkonna eest vastutavale ministrile alade kaitse alt välja arvamiseks ja kaitse-eeskirjade

muutmiseks ettepaneku tegemisel sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 seatud põhimõtetest, liikide

ja elupaikade seisundi seirest ja asjakohaste uuringute ja inventuuride tulemustest ning

arvestades käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärki.“;

2) MS muutmise eelnõule lisatud rakendusakti „Majandusmetsade hulka mittekuuluvate

alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamine ja selle rakendamise metoodika“ (eelnõu

lisa 1), § 2 lg 2 sätestatakse :

(2) Looduskaitseseaduse §-s 13 sätestatud kaitse alla võtmise otsuse tegemiseks

hindab Keskkonnaamet mõju majandusmetsa olemile. Kui kaitse alla võtmine ületab

metsaseaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi, teeb Keskkonnaamet valdkonna eest

vastutavale ministrile ettepaneku alade kaitse alt välja arvamiseks või kaitse-eeskirjade

muutmiseks.

Kavandatud muudatuste selline sõnastus on puudulik ja otseses vastuolus (muude) LKS

sätetega ning põhiseadusega.

Esiteks: LKS § 13 ei reguleeri kaitse alla võtmise otsuse tegemist, vaid kaitse alla

võtmise otsuste muutmist või kehtetuks tunnistamist. Ka eelnõuga LKS §-le 13 lisatav lg

3 ei muuda sätte reguleerimisala. LKS § 13 reguleerib üksnes kaitse alt väljaarvamise korda,

mitte sisulisi aluseid (neile laieneb jätkuvalt LKS § 7 ehk loodusobjekti kaitse alla võtmise

eeldused) ega tingimusi, mille esinemisel KeA peaks tegema ala kaitse alt väljaarvamise

ettepanekuid.

MS rakendamiseks antava määrusega soovitakse seada KeA-le aga kohustus teha ettepanek

alade kaitse alt väljaarvamiseks, kui majandusmets langeb alla 70% määra. Kuna LKS § 13 ei

5

reguleeri olukordi, mil KeA peab alade kaitse alt väljaarvamise ettepanekuid tegema, ning isegi

plaanitav lg 3 viitab üksnes vajadusele võtta kaitse alt välja arvamise menetluses arvesse 30%

tõhusa kaitse eesmärki (ent mitte 70% majandusmetsa piiri), tähendaks see lahendus

määrusega seaduse täiendamist/muutmist sel määral, et tegemist ei ole enam intra legem

määruse, vaid praeter legem või isegi contra legem määrusega, mis Eesti õiguskorras on

õigusvastane.

Kui määrusega kehtestatakse norm, mis ei ole seadusega kooskõlas ja mille kehtestamiseks

ei tulene seadusest selgesõnalist volitust, minnakse vastuollu põhiseadusega, täpsemalt PS

§-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega, ületatakse Vabariigi Valitsuse pädevust (PS § 87

p 6) ning eiratakse võimude lahususe põhimõtet.

Teiseks: Eelnõust tervikuna jääb mulje, nagu tuleks 30% tõhusa kaitse piiriga arvestada ka

uute alade kaitse alla võtmisel (LKS § 8-10). Juhul, kui 30% tõhusa kaitse ja 70%

majandusmetsa määra tuleks arvestada ka uute alade kaitse alla võtmisel, siis tähendaks

kavandatav muudatus olulist põhimõttelist muutust kaitsealade loomise raamistikus:

● Riigikogu menetluses oleva LKS muutmise teise eelnõuga (612 SE) muuta LKS § 8

lõiget 1, mis kehtivas LKS-s annab igaühele õiguse alade kaitse alla võtmise

ettepaneku tegemiseks – muudatuse kohaselt hakkaks edaspidi tegema kaitse alla

võtmise ettepanekuid Keskkonnaamet.

● Kuna eelnõuga kohustatakse Keskkonnaametit seejuures arvestama 30/70%-de

nõuetega, ei saaks alade looduskaitse alla võtmise otsustavaks kriteeriumiks enam

loodusväärtused, vaid see, kas ala jääb 30% sisse või kas Eestis on 70%

majandusmetsa tagatud.

Nende kahe muudatuse koosmõjul muutuks praegune loodusväärtustele tuginev kaitse alla

võtmise raamistik täielikult. Igaühe õigus esitada kaitse alla võtmise ettepanekut, tuginedes

loodusväärtuste esinemisele, riigi kohustus ettepanekuid ala kaitseväärtusest lähtuvalt

kaaluda ning võimalus keelduda üksnes juhul, kui alal nimetatud kaitseväärtused puuduvad,

asenduks riigiasutuste suvaotsustega.

See lahendus oleks otseses vastuolus ka LKS §-ga 7, mis määratleb loodusobjekti kaitse

alla võtmise eeldused – ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või

esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Samuti tooks see

lahendus kaasa Eesti looduskaitsealaste kohustuste rikkumise (vt täpsemalt allpool).

Eesti looduskaitsealaste kohustuste rikkumine

Koosmõjus plaanitavate MS muudatuste ja eelnõudele lisatud rakendusaktidega

soovitakse muuta metsa majandamise vajadus või huvi loodusväärtuste ees

prioriteetseks. See oleks vastuolus Eesti õiguslike kohustustega, mis tulenevad

looduskaitsealastest õigusaktidest (EL loodus- ja linnudirektiiv jm õigusaktid).

Vastuolu tuleneb sellest, et 30% hulka minevate alade määratlemisel arvestatakse

majanduslikke kaalutlusi.

LKS ega määruse sätted ei erista, kas kaitsealuse ala puhul on tegemist EL Natura 2000

võrgustikku kuuluva alaga või mitte. Ehkki LKS muutmise eelnõu seletuskirjas (lk 5) on

6

märgitud, et alade kaitse alt väljaarvamine ei puuduta Natura alasid, siis eelnõude sõnastusest

seda erisust ei nähtu. Natura 2000 võrgustiku alade määramisel ei ole Euroopa Kohtu

pikaajalise ja selgelt välja kujunenud praktika kohaselt lubatud majanduslikest kaalutlustest

lähtuda, vaid tuleb lähtuda loodusteaduslikest kriteeriumidest – nt linnualade puhul Lappeli

kaldapealse kaasus C-44/95, p 26 ja 27 ja C-57/89, p 22-24; loodusalade puhul C-67/99, p

33–35.

Plaanitavate normidega loob valitsus seega õigusliku aluse EL linnudirektiivist ja

loodusdirektiivist tulenevate kohustuste otseseks rikkumiseks.

Lisaks tuleb arvestada, et ka siseriiklikul alusel kaitstavad alad, mis ei ole määratud Natura

2000 võrgustiku aladeks, panustavad Natura 2000 süsteemis kaitstavate elupaigatüüpide ja

liikide kaitsesse. Ka LKS muutmise eelnõu seletuskirja lk 10 märgitakse: “Elupaikade ja liikide

soodsat seisundit ei saa saavutada üksnes kaitsealadel toimetades. Loodusdirektiivi tuleb

rakendada kogu Eestis, väärtuslikke kooslusi ei taastata ega hooldata üksnes Natura 2000

võrgustiku aladel.” Eelnõudes puudub aga analüüs, kuivõrd võib 30% piiri seadmine eelnõus

väljapakutud kujul nende elupaigatüüpide ja -liikide seisundit mõjutada (arvestades mh, et

paljude elupaikade ja liikide seisund on juba praegu halb).2

Arvestades 30% sisse ka hulgaliselt nõrkade kaitsemeetmetega alasid ja seades tõhusalt

kaitstavatele aladele ülempiiri, on eelnõud vastuolus ka EL looduse taastamise määrusega,

kuna ei võimalda määruses ette nähtud eesmärkide saavutamist, sh. tõhusat kaitset tulevikus

taastatavatele looduslikele aladele. Eelnõu seletuskirjas küll viidatakse EL

taastamismäärusele, ent puudub sisuline selgitus, kuidas eelnõudega kavandatud

muudatused määrusest tulenevaid Eesti kohustusi mõjutavad.

1.2. 70% metsamaa majandusmetsaks määramine MS eelnõu § 1 lg 3 – lisatakse MS § 2 lg 3 ja 4 ja rakendusakt „Majandusmetsade hulka

mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamine ja selle rakendamise

metoodika“ (eelnõu lisa 1)

Suurem osa 70% majandusmetsa piiri määratlemise õiguslikest alustest ja tagajärgedest on

eelnõude kohaselt kavas sätestada rakendusaktis - Vabariigi Valitsuse määruses (MS

muutmise eelnõu lisa 1). Metsaseaduses endas sätestatakse üksnes, et “käesoleva seaduse

eesmärkide täitmiseks tagatakse majandusmetsade osakaal 70 protsendil metsamaast” (MS

§ 2 lg 3) ning edasi antakse volitusnorm valitsusele kehtestada määrusega majandusmetsade

hulka mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamise ja selle rakendamise

metoodika (MS § 2 lg 4).

Rakendusakti eelnõu § 2 lg 1 kohaselt hindab 70% eesmärgi täitmist üks kord aastas

Keskkonnaagentuur, kasutades MS §-s 91 sätestatud riiklikku metsade inventeerimise

statistilist valikmeetodit (SMI).

Leiame, et valitud lahendus on ulatuslikus vastuolus õigusselguse, õiguskindluse ja

seaduslikkuse põhimõtetega.

2 https://keskkonnaagentuur.ee/uudised/elupaikade-ja-liikide-seisundi-hinnang-pilt-tapsem-kuid- valjakutsed-pusivad

7

Analoogselt eelpool mainitud 30% tõhusa kaitse piiriga, ei ole ka 70% piir õigusnormina nii

selge, et sellest saaksid tuleneda õiguslikud tagajärjed, sh kellegi õiguste piiramine või

õiguslikud kohustused.

Esmalt ei ole eelnõudest üheselt selge, milliseid alasid majandusmetsaks lugema hakatakse -

sh kas majandusmets saab asuda ka kaitsealal, kas majandusmetsa hulka arvestatakse ka

need alad, millel LKS muudatuse järgi peab toimima “tõhus kaitse”.

Lisaks tuleb arvestada SMI metoodikast tulenevat arvestuslikku ebamäärasust, mille tõttu on

minevikus Eesti metsaressurssi korduvalt tagantjärgi ümber hinnatud.3 Millised on õiguslikud

tagajärjed, kui SMI metoodika või arvestuste muutumise tõttu saavutatakse igal järgmisel

aastal täiesti uus majandusmetsa %? Näiteks kui ühel aastal jäi majandusmetsa arvestuslik

osakaal alla 70% ning selle tõttu algatatakse mõne ala kaitse alt väljaarvamise menetlus, ent

järgmisel aastal selgub, et majandusmetsa siiski on rohkem kui 70%, kas siis kaitse alt

väljaarvamise menetlus lõpetatakse? Jne jne.

Rakendusakti eelnõu § 2 lõikes 2 toodud KeA kohustus esitada ettepanek alade kaitse alt

väljaarvamiseks juhul, kui majandusmetsa osakaal jääb alla 70%, on otseses vastuolus LKS

sätetega (vt eespool), lisaks aga tekitab samuti palju ebaselgust - mis hetkel KeA peab seda

hindama, mis kaalutlusi veel ala väljaarvamiseks esitama, kas viiakse läbi ala väljaarvamise

menetlus koos kaasamisega ning kui väljaarvamise põhjenduseks on 70% piir, kuivõrd on

avalikkusel sisuliselt võimalik väljaarvamise menetluses kaasa rääkida - jne jne.

Kõik need aspektid on eelnõus täielikult läbi mõtlemata ning raske on mõista, kuidas on selline

toores ja ebaselge lahendus üldse eelnõude kooskõlastusringile jõudnud.

1.3. Seaduse tasandil reguleerimist vajavate normide delegeerimine valitsusele

LKS muutmise eelnõu § 1 p 1, p 3, p 6 – lisatakse LKS § 2 lg 3 ja 4, LKS § 13 lg 3

MS eelnõu § 1 lg 3 – lisatakse MS § 2 lg 3 ja 4 ning rakendusakt

Eelnõudes valitud lahendus, kus antakse valitsusele üldvolitus kehtestada nii olulised metsa

majandamise mahtusid kui kaitsealade loomist puudutavad õigusnormid määrusega, on

õiguslikult ülimalt probleemne.

Esiteks on valitsusele antavad volitusnormid liiga üldised, kuna seaduse sätetest ei tulene

valitsusele piisavaid piire või kriteeriume, millest määruse andmisel lähtuda. Muudatustel on

samas kindlasti oluline mõju looduskeskkonnale ja seega ka inimeste keskkonnaalastele ja

õigustele ja seeläbi nende põhiõigustele. Põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab

langetama seadusandja ning vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada

üksnes täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel

määrusega (vt nt PS § 3 kommentaaride p 4-7 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti on

Riigikohus korduvalt sedastanud, et täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema

vastavasisuline volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle

antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus (vt nt RKPSJKo 5-22-4/13, p 59

3 Vt nt Postimees 30.07.2025: “METSAINVENTUUR ⟩ Ametnikud suurendasid majandusmetsa osakaalu ühe numbritrikiga üle 70 protsendi“: https://www.postimees.ee/8296102/metsainventuur-ametnikud- suurendasid-majandusmetsa-osakaalu-uhe-numbritrikiga-ule-70-protsendi

8

ja seal viidatud õigusnormid ning kohtupraktika). Eelnõudes antavad volitusnormid ei ole

kindlasti selge eesmärgi, sisu ega ulatusega.

Teiseks on määruste eelnõudes olulised vastuolud seaduses sätestatud normidega, mida ka

eelnõudega ei muudeta - näiteks ei viita LKS § 8-10 ega § 13 mingilgi määral, et alade kaitse

alla võtmisel või väljaarvamisel saaks või tuleks lähtuda 70% majandusmetsa määrast - see

tuleb välja üksnes MS plaanitavast rakendusaktist. Sisuliselt antakse valitsusele sisuliselt

volitus määrusega seadust muuta, mis on otseses vastuolus seaduslikkuse põhimõttega (PS

§ 3), Vabariigi Valitsuse pädevuse piiridega (PS § 87 p 6) ning võimude lahususe põhimõttega.

2. Looduskaitseseaduse muud muudatused

2.1. Loodusmetsade kaitse korraldamine ja tagamine Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 2 – seadust täiendatakse §-ga 41 ning rakendusaktiga 2

“Loodusmetsa tunnused, kriteeriumid ja kaitse korraldamine”

Eelnõuga tuuakse looduskaitseseadusesse loodusmetsa mõiste ja reguleeritakse selliste

metsade kaitse korraldust. Regulatsioon läheb sellisena vastuollu EL Elurikkuse strateegia

eesmärkidega, kuna põlismetsade kaitset ei käsitleta üldse, loodusmetsade mõiste on

volitusnormis sätestatud puudulikult ning loodusmetsade kaitse saab olema tagatud vaid

riigimaadel.

Samas on eelnõu seletuskirja kohaselt 30% kaitse eesmärk mh kaitsta rangelt vähemalt

kolmandikku kaitsealadest, sh kõiki veel alles olevaid loodus- ja põlismetsi ning et tõhusa

kaitse all mõeldakse mh loodus- ja põlismetsade kaitset riigi maal. Seega on eelnõu ja

seletuskiri omavahel vastuolus, sest eelnõu põlismetsade kaitset ei reguleeri.

Ka loodusmetsade määratlemise kriteeriumid on puudulikud, kuna eelnõu rakendusaktis §

2 lg 2 sisalduv regulatsioon on esitatud vaid osalisena ja ei võimalda aru saada, milliseid metsi

loodusmetsade hulka arvama hakatakse.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia kohaselt tuleb kindlaks määrata, kaardistada ja rangelt

kaitsta kõik ELis veel alles olevad loodus- ja põlismetsad4 ning seda sõltumata

omandivormist. Eelnõuga seatakse loodusmetsade tunnuste esinemise tuvastamine ja kaitse

eramaal aga täielikult sõltuvusse maaomaniku initsiatiivist ja tingimustest, mis läheb sellisena

vastuollu Euroopa Komisjoni suunistega EL põlismetsade ja vanade metsade määratlemise,

kaardistamise, seire ja range kaitse kohta. Samuti ei ole järgitud komisjoni suuniseid, mis

puudutavad loodus- ja põlismetsade väärtuste säilimise tagamiseks nende metsade ümber

vajalike puhvertsoonide moodustamist ja sobivate majandamismeetodite määratlemist

nendes tsoonides, et ühelt poolt ei mõjutaks inimtegevus kaitstavaid väärtusi ja teiselt poolt

ei avaldaks looduslikud protsessid neis metsades negatiivset ülekanduvat mõju ümbritsevate

alade majandamiseesmärkidele.

4 EL elurikkuse strateegia aastani 2030, p. 2.1. “eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:a3c806a6-

9ab3-11ea-9d2d-01aa75ed71a1.0012.02/DOC_1&format=PDF

9

2.2. Eraõiguslike isikute vahelised kokkulepped hüvitusalade määramisel Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 4 – täiendatakse Riigikogu menetluses oleva LKS jt seaduste

muutmise eelnõu (612SE) § 8.1 lõikega 7

Eelnõuga sätestatakse täpsustus, mille kohaselt kaitstavate alade kahjustamisega kaasneva

hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kokkuleppe maaomaniku või - haldajaga.

Kokkuleppe puhul tekib küsimus selle kooskõlast Loodusdirektiiviga, kuna eelnõu seletuskirja

kohaselt toimub juhul kui arendaja ja maaomanik on eraisikud, hüvitamine nende

omavahelisel kokkuleppel.

Mõistetav on, et juhul, kui arendaja ise seda maad, mida ta hüvitamiseks kasutada soovib, ei

oma, siis peaks toimuma selle omandamine kokkuleppe korras. Kuid hüvitamine ei saaks olla

üksnes eraisikute vaheline asi. Esiteks võivad kahjustavad loodusväärtused asuda ka Natura

võrgustikus, mistõttu ei saa riik end hüvitamise protsessist taandada juba seetõttu, et peab

garanteerima meetmete elluviimise ja sellest Euroopa Komisjoni teavitama.

Nimelt peab Loodusdirektiivi artikkel 6 lg 4 kohaselt juhul, kui hoolimata negatiivsest

hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel

tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas

sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, võtma liikmesriik kõik vajalikud

asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik

teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. Kui asjaomasel alal esineb

esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/ või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid

seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate

tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide

seisukohast eriti mõjuvate põhjustega (nn Natura erandi otsus).

Seega on Natura võrgustiku kahjustamisega seotud hüvitusalade määramisel vajalik järgida

LoD nõudeid ning selle eest peab vastutama riik.

Samamoodi on vajalik riigi rolli selge määratlemine teiste kaitsealuste väärtuste hüvitamisel

väljaspool Natura võrgustikku, sest hüvitamine tehakse avalikes looduskaitselistes huvides

ning riik peab veenduma, et see toimub korrektselt ja eesmärgipäraselt.

2.3. Kohalike kaitsealade regulatsiooni muutmine Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 5 – muudetakse LKS § 9 lg 10.1 sõnastust

Eelnõuga seatakse kohalikele omavalitsustele (KOV) kohustus kooskõlastada kohaliku

tasandi loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu edaspidi Kliimaministeeriumiga.

Kehtivas LKS-s on sellise kooskõlastamise kohustus üksnes juhul, kui loodusobjekt, mida

kavandatakse võtta kohaliku kaitse alla, asub maardlal.

Muudatus tähendab, et kohaliku kaitse põhjendatuse üle ei otsustaks ühelgi juhul enam

KOV, vaid lõpliku otsuse langetaks Kliimaministeerium. Samas ei nähtu normi

sõnastusest, millistel tingimustel on Kliimaministeerium õigustatud jätma kooskõlastuse

andmata. Seetõttu on plaanitav õigusnorm ilmses vastuolus õigusselguse põhimõttega.

10

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et „Kliimaministeerium vastutab 30% Eesti maismaa kaitse

toimimise eest, selle ulatuses peab olema tagatud liikide ja elupaikade tõhus kaitse.

Kooskõlastuse käigus saab KLIM kaaluda, kas ja millises ulatuses mõjutab KOV loodusobjekti

kaitse alla võtmine kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti ning panustab 30% kaitsesse

[rõhuasetus KÕKi poolt]. Samuti on sellisel juhul riigil olemas ajakohane KOV kaitsealade info

ja võimalus tagada ka asjakohaste piiride edastamine KAURi ja sisestamine EELISe -

vastavale kihile.“

Ilmselgelt on eesmärkide täitmiseks valitud sobimatu ja ebaproportsionaalne õiguslik

lahendus. Seletuskirjast nähtub, et KliM soovib pelgalt olla teavitatud kohaliku kaitseala

loomisest – sel juhul on kooskõlastuse nõue ebaproportsionaalne ja piisakski teavitamise

nõudest.

Kuna LKS ei sea loodusobjekti kohaliku tasandi kaitse alla võtmise eelduseks seda, kuivõrd

KOV loodusobjekti kaitse alla võtmine mõjutab kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti või

panustab 30% kaitsesse, oleks KliMi poolt kooskõlastuse andmata jätmine selle argumendiga

ebaseaduslik.

Leiame, et koosmõjus Riigikogu menetluses oleva LKS muutmise eelnõuga on ilmne, et

kohalike kaitsealade loomise aluseid muudetakse oluliselt, st edaspidi piiratakse oluliselt KOV-

de võimalusi selliseid alasid luua. Samas on puudu selleks vajalik mõjuanalüüs ja ka

väljatöötamiskavatsus, mis peaks olema sellise olulise põhimõttelise muudatuse eelduseks.

Kohaliku tasandi kaitsealade loomise võimalus kehtestati 2004. a looduskaitseseadusega ning

ehkki see on olnud läbi aastate õiguslikult mingil määral ebaselge, ei too uued muudatused

juurde selgust, vaid muudavad olukorra KOV-de jaoks veelgi ebamäärasemaks ja

ebakindlamaks. Leiame, et see on näide halvast õigusloomest.

2.4. Loodusväärtuste kaitseks eramaal isikliku kasutusõiguse / kasutusvalduse seadmine Muudatustega seatakse LKS-s sisse uued õigusinstrumendid nagu isiklik kasutusõigus ja

kasutusvaldus, mis võimaldavad väidetavalt eramaal paremini loodusväärtusi kaitsta. Ka need

väga suured muudatused on kavandatud ilma selge mõjuanalüüsita ja põhjenduste või

selgitusteta.

Mh ei ole hinnatud lahenduste kooskõla senise Riigikohtu praktikaga, mis seab omanikele

teatud määral talumiskohustuse, aga ka lahenduse proportsionaalsust – kas esitatud

lahendused on soovitud eesmärgi saavutamiseks kõige kohasemad. Arvestades riigile

tekkivaid lisakohustusi ja lisakulu, eeldaksid muudatused oluliselt põhjalikumat läbimõtlemist.

2.5. Ranna ja kalda kaitse ja ehituskeeluvööndi piirangud Kuigi eelnõu seletuskirja kohaselt on plaanis 30% kaitstava ala hulka hõlmata 135 000 ha

ranna ja kalda kaitsevööndeid (v.a. ranna ja kalda ehituskeeluvöönd ning ranna ja kalda

piiranguvöönd), jääb ebaselgeks, mis omandivormiga alad arvestusse on võetud ja milline

kaitserežiim on neile aladele planeeritud. Seletuskirjast nähtub, et ranna ja kalda jaoks on

kavas koostada kaitsekorralduskava, mis saab aluseks nende vööndite kaitsekorra

ülevaatamisel ja vajaduse korral muutmisel, et oleks tagatud sealsete liikide ja elupaikade

soodne seisund. Samas ei saa kaitsekorralduskava olla õiguslike kitsenduste aluseks, nagu

11

seletuskirja lk 11 ka kinnitatakse. Millise hetkel LKS-s ette nähtud kaitserežiimiga on plaanis

tagada rannale ja kaldale tegelik ja tõhus kaitse, jääb ebaselgeks.

Mh on tähelepanuväärne, et majandusmetsade hulka ei kuulu MS eelnõu kohaselt

veekaitsemetsad (ranna piiranguvöönd ja korduv üleujutusala), st kalda piiranguvööndi metsad

on sisuliselt majandusmetsadeks, kuid 30% arvestusse need seletuskirja kohaselt lähevad.

Tegu on ilmse vastuoluga.

3. Metsaseaduse muudatused

3.1. Metsanduse arengukava koostamise kohustuse kaotamine Metsanduse arengukava protsess on võimaldanud pidada vähemalt avalikku debatti teemal,

milline raiemaht on säästlik. Tõsi, seni ei ole MAK2030 eelnõus kavandatud raiemaht olnud

säästlik, ent seetõttu ei peaks arengukava koostamise nõudest veel loobuma.

Juhul, kui metsanduse arengukava koostamise kohustus kaotatakse, kaoks protsess, millega

plaanitakse metsa kui loodusvara kasutust ning millesse oleks kaasatud avalikkus ja hinnatud

lahenduste mõju keskkonnale.

Ei ole selge, millise vahendi või protsessi kaudu plaanib valitsus täita põhiseadusest jm

seadustest tulenevaid nõudeid loodusvarade säästva kasutuse tagamiseks: PS §-s 5 sätestab,

et loodusvarasid tuleb kasutada säästlikult, säästva arengu seadusest tulenevad nõuded

arvestada loodusvarade kasutamise planeerimisel selle kasutuse keskkonnamõjuga (SäAS §

3 lg 5) ning seada taastuvale loodusvarale kriitilise varu suurus ning aastane kasutusmäär

(SäAS § 5 lg 3 ja 5). Need on selged õiguslikud kohustused, mille täitmine tuleb tagada.

MS muutmise eelnõu seletuskirjas (lk 9) märgitakse, et metsanduse arengukava asemel

uuendatakse 11.06.1997. aastal Riigikogus vastu võetud Eesti metsapoliitika põhimõtteid.

Selgusetuks jääb, millise riikliku strateegilise arengudokumendiga sel juhul tegemist oleks.

Strateegilised arengudokumendid on ammendavalt loetletud riigieelarve seaduse §-s 19 ning

need saavad olla riigi pikaajaline arengustrateegia, poliitika põhialused, valdkonna arengukava

ja programm. Arengudokumendi iseloomust sõltub, kuidas toimub selle koostamisse

avalikkuse kaasamine ning keskkonnamõju hindamine. Valdkondlike arengukavade

mõjuhindamise tagab KeHJS-st tulenev nõue viia läbi KSH - see tagab ühtlasi ka avalikkuse

kaasamise miinimumnõuete täitmise. Muude dokumentide puhul kaasamise ega

mõjuhindamise selged nõuded puuduvad või vähemalt on valitsus praktikas seni väljendanud,

et ei poliitika põhialustele ega programmidele KSH-d läbi viia ei plaanita. Seega on kaasamise

ja mõjuhindamise seisukohalt oluline vahe, millist liiki arengudokumendiga metsaressursi

kasutust edaspidi plaanitakse.

3.2. RMK uuendusraie pindala ja raiemaht Edaspidi ei plaanita määrata optimaalset uuendusraie pindala, vaid lihtsalt “uuendusraie

pindala”. Esiteks ei ole selge, mis on selle õiguslik tagajärg - kas RMK-l tekib seadusest tulenev

kohustus ministri määratud suuruses uuendusraieid teha, mis juhtub kui seda mahtu ei täideta

jne. Kehtivas seaduses sõnastatud “optimaalne” uuendusraie maht annab selgelt märku, et

tegemist on lihtsalt riigipoolse hinnangu/eeldusega, mitte kohustusega.

12

Teiseks annab seadusemuudatus märku, et uuendusraie pindala määramisel lähtutakse RMK

kui tulundusasutuse eesmärgist, jättes arvestamata või andes oluliselt väiksema kaalu RMK

muudele seaduses sätestatud funktsioonidele nagu riigimetsa avaliku funktsiooni täitmise

tagamine (MS § 48 lg 2 p 4) ning loodusväärtuste kaitse (MS § 48 g 2 p 5). Minister võib

edaspidi mh uuendusraie pindala muuta, “kui käesoleva seaduse § 45 lõike 5 alusel määratud

uuendusraie pindala ei võimalda täita käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 seatud eesmärke või

muid riigi kohustusi.“

Siin antakse ministrile sisuliselt nii üldsõnaline volitus, et ta võib uuendusraie pindala

määramisel teha suvaotsuse, näiteks näha ette uuendusraie pindala suurendamise

riigieelarvesse lisatulu toomise eesmärgil, vaadates mööda loodusväärtuste kaitse vajadusest.

Kuna tõhus kaitse ei ole seaduse tasandil sisustatud, siis võib seda teha mh ka kaitsealadel

raie lubamisega, sest eelnõudega jäetakse valitsusele üsna vaba võimalus kaitstavate alade

loetelu kiireks muutmiseks. Sellise võimaluse loomine on loodusväärtuste säilimise

seisukohast lubamatu, ent lisaks riivab ka seaduslikkuse põhimõtet (PS § 3).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

SA Keskkonnaõiguse Keskus

Juhatuse liige Tarmo Treimann

1

Kliimaministeeriumile [email protected] Koopia:

Justiitsministeerium [email protected]

Õiguskantsler [email protected]

24. novembril 2025. a

Seisukohad LKS ja MS muutmise eelnõudele

Käesolevaga esitame SA Keskkonnaõiguse Keskus seisukohad looduskaitseseaduse (LKS)

ja metsaseaduse (MS) muutmise eelnõudele (avaldatud 25.10.2025 eelnõude infosüsteemis:

https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/50c3eba6-e21f-4ee0-851f-4e42a878002b).

Eelkõige juhime tähelepanu eelnõudes sisalduvatele olulistele õiguslikele vastuoludele ning

eelnõude menetlemisel hea õigusloome tava normide ulatuslikule rikkumisele.

Eelnõud toovad koosmõjus kaasa olulise muudatuse, kuna edaspidi tuleks tõhusalt kaitsta vaid

kuni 30% Eesti maismaast ja merest, samas aga tuleks Eestis tagada vähemalt 70%

majandusmetsa osakaal. Õiguslikult on valitud lahendus, et seaduse tasandil kehtestatakse

üksnes need %-d, rakendamise üksikasjad on delegeeritud valitsusele. Sel kujul toovad

muudatused kaasa ulatusliku õigusliku ebaselguse, samuti näeme valitsusele nii üldise

volituse andmises PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte rikkumist. Kokkuvõtvalt ei ole

eelnõudest võimalik välja lugeda, mida nende %-de kehtestamine õiguslikult kaasa toob -

kellele tekivad millised õiguslikud kohustused ja piirangud, millal ja kuidas peavad

haldusorganid neid rakendama jne.

Seejuures on õiguskantsler viimastel aastatel korduvalt tähelepanu juhtinud vajadusele, et

keskkonnaõiguse normid oleksid piisavalt selged ja täpsed, et nende alusel oleks võimalik

isikutel aru saada nende õiguste võimalikust piiramisest. Plaanitavad muudatused mõjutavad

selgelt nii avalikke huve kui ka inimeste põhiõigusi, mis on seotud keskkonnakaitse ja kaitsega

kliimamuutuse eest. Vähemoluline ei ole normide selgus ka haldusorganite jaoks, kes peavad

neid tulevikus igapäevaselt rakendama. Ebamäärased ja vastuolulised õigusnormid toovad

tulevikus kaasa segaduse halduspraktikas ning suure koormuse kohtute jaoks.

Eelnõude väljatöötamine on toimunud suuresti kabinetivaikuses ning olulisemad muudatused

- näiteks 70% majandusmetsade ja 30% tõhusa kaitse sätted - on avalikustatud esimest korda

alles praeguses menetlusetapis - seetõttu on äärmiselt eksitav seletuskirjade lõpus esitatud

kaasamise kirjeldus, millega püütakse jätta muljet, nagu oleks eelnõude koostamisse

avalikkust kaasatud juba 2020. aastast alates ja mitmeid kordi.

2

Ehkki plaanitakse olulisi, lausa põhimõttelisi muudatusi, millel on Eesti looduskeskkonnale

ulatuslik mõju, ei ole eelnõule seniajani koostatud väljatöötamiskavatsust ega teostatud sisulist

mõjuanalüüsi, mis järgiks seaduseelnõude mõjude hindamisele Euroopa Komisjoni mõjude

hindamise juhendi alusel koostatud põhimõtteid.1 Eelnõule lisatud rakendusaktide eelnõud on

vaid osalised ega võimalda lõpuni aru saada, mida nendega plaanitakse kehtestada (kuna

volitusnormid rakendusaktide andmiseks on sõnastatud väga üldiselt).

Keskkonnaõiguse Keskus teeb ettepaneku eelnõusid praegusel kujul mitte edasi menetleda,

sh mitte saata neid edasiseks menetlemiseks Riigikogule.

1. Kaitstava maa ja majandusmetsa osakaalude fikseerimine ja sisustamine

1.1. LKS 30% maa ja mere kaitse osakaalu fikseerimine ja sisustamine

LKS muutmise eelnõu § 1 p 1, p 3, p 6 – lisatakse LKS § 2 lg 3 ja 4, LKS § 13 lg 3; muudetakse

LKS § 7 lg 1 (kaitse alla võtmise kriteeriumid)

Esiteks leiame, et plaanitav muudatus on nii ulatuslikus vastuolus õigusselguse

põhimõttega, et muudatuse tagajärjed ja sisu ei ole arusaadavad ega rakendatavad: 1)

ei ole selge, mis on „tõhus kaitse“, 2) mis alad või mis kriteeriumidele vastavad alad 30% hulka

arvatakse ja kuidas (mis mehhanismi või metoodikaga) tuvastatakse 30% saavutamine, 3)

millised tagajärjed on 30% määra ületamisel, kui see tuvastatakse olemasolevate kaitse all

olevate alade põhjal või ületataks see uute alade kaitse alla võtmisel.

Tõhus kaitse

Tõhusa kaitse määratlust kehtiv LKS ega eelnõu definitsioonina ei sisalda, kuid tõhusa kaitse

määratlus on tuletatav kehtiva LKS eesmärkidest (LKS § 1). Kaitse on tõhus, kui see:

● tagab looduse mitmekesisuse, looduslike liikide ja elupaikade soodsa seisundi;

● säilitab kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle

elemendid;

● aitab kaasa loodusvarade kasutamise säästlikkusele.

Eelnõus ei ole aga seaduse tasandil määratletud kriteeriume, millele peaksid kaitstavatel

aladel kehtivad tegevuspiirangud vastama, et tõhusat kaitset tagada. LKS muudatusega

antakse valitsusele õigus kehtestada määrusega alade loetelu ja “eelisjärjestuse kriteeriumid”.

Seetõttu ei ole selge, kas kavandataval viisil on tõhusa kaitse saavutamine üleüldse võimalik,

mistõttu on mh reaalne oht, et eelnõu eesmärkide saavutamise asemel minnakse nendega

vastuollu. Eelnõust on puudu nii muudatuse täpsem selgitus kui mõjuanalüüs.

Eelnõust puudub täielikult näiteks analüüs, kuidas mõjutab LKS eesmärkide peamist

mõõdetavat näitajat - liikide ja elupaikade seisundit - osadel 30% hulka arvatavatel alatüüpidel

aktiivset inimmõju võimaldav kaitserežiim, eramaade kaitseväärtuste säilimise sõltuvusse

1 https://www.justdigi.ee/oigusloome-arendamine/hea-oigusloome-ja-normitehnika/oigustloovate- aktide-mojude-hindamine

3

seadmine maaomaniku soovist, 30%-st välja jäävate kaitseväärtuste hävimise oht ning

mehhanismi loomine loodusväärtusi protsentuaalse osakaalu säilitamiseks kaitse alt välja

arvama hakata jne. Tõhusa kaitse tagamise asemel on eelnõu mõjud kaitse tõhususele

ettearvamatud. Selline olukord õigusloomes on lubamatu, sest muudatuste tagajärjed

on prognoosimatud.

Alad, mis arvatakse 30% hulka

Eelnõu seletuskirja kohaselt plaanitakse 30% sisse hõlmata kaitstavate loodusobjektidena

(kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad ja üksikobjektid (koos piiranguvööndiga); ranna ja kalda

kaitsevööndid – (v.a tiheasustusalad) ranna ja kalda EKV ja ranna piiranguvöönd;

vääriselupaigad, I ja II kategooria taime-, seene- ja samblike kasvukohad; lõhe, jõeforelli,

meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigad, Natura elupaigatüübid riigimaal ning

kavandatavad kaitstavad alad ja KOV kaitstavad loodusobjektid.

LKS katuseesmärgiks oleva liikide ja elupaikade soodsa seisundi seisukohalt on nt

problemaatiline, et 30% ei hõlma I ja II kaitsekategooria loomaliikide EELISes piiritletud

elupaiku väljaspool kaitstavaid alasid ning III kaitsekategooria liikide elupaiku väljaspool

kaitsealasid kõigi elustikurühmade osas. Puudub mõjuanalüüs, mis kinnitaks, et sellise

lähenemise puhul on võimalik erinevate liikide soodsat seisundit saavutada.

Riigikohus on haldusasjas 3-20-1657/78 selgitanud, et nii EL-i kui riigisisese õiguse

eesmärgiks on tagada kaitstavate liikide ja elupaigatüüpide soodne seisund (loodusdirektiivi

art 2 lg 2, LKS § 1 p 1 ja § 48). Seega on tegevuse mõju olulisuse hindamisel keskse

tähtsusega, kuivõrd tegevus takistab eraldi või muude tegevustega kumulatiivselt kaitstava

loodusväärtuse soodsa seisundi tagamist (RKHKo 3-20-1657/78, p 28). LKS § 48 lg 3 kohaselt

tuleb kaitse alla võtta vähemalt kümme protsenti teadaolevaid ja EELIS-is registreeritud III

kaitsekategooria liigi elupaiku lähtuvalt alade esinduslikkusest. Sellest ei saa aga järeldada, et

liigi soodne seisund on tagatud, kui ülejäänud elupaigad hävitatakse (RKHKo 3-20-1657/78, p

29).

Kuigi Riigikohtu lahend puudutas üksiktegevuse mõju hindamise vajadust soodsa seisundi

tagamise vaatest, kohalduvad järeldused ilmselgelt ka loodusväärtuste kaitse korraldamisele

laiemalt. Seaduseelnõu rakendamisega kaasnevate oluliste mõjude hindamine on Hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lg 1 p 7 kohaselt seaduseelnõu

väljatöötamiskavatsuse ühe osana ka nõutav, kuid antud eelnõu puhul on VTK-st

põhjendamatult loobutud.

Õiguslikku ebaselgust tekitab nt ka ligi 3400 ha KOV tasandi kaitsealade 30% hulka arvamine.

Seda nii KOV kaitsealade sisuliste eesmärkide erinevuse tõttu riiklikest kaitse eesmärkidest

kui ka seetõttu, et eelnõu näeb ette tulevikus moodustatavate KOV kaitsealade võimalikku

hõlmamist 30% hulka, et protsentide arvestuses on juba sees ka olemasolevad kohalikud

kaitsealad 3400 ha ulatuses.

Ranna ja kalda kaitsevööndite hõlmamine 30% hulka on problemaatiline, kuna nende alade

piirid sõltuvad mh KOV planeerimisotsustest, alade toimivus tõhusate ja sidusate

kaitsealadena on eraomandi suure osakaalu ja uuendusraiete lubatavuse tõttu küsitav. Mh

esineb tõenäoliselt kattuvusi majandusmetsadega (vt käesolevate seisukohtade p 2.5).

4

30% määra ning selle ületamise tagajärgede ebaselgus

Eelnõust ei nähtu, mis saab siis, kui valitsuse hinnangul on 30% alasid juba tõhusa kaitse alla

võetud. Plaanitavate muudatustega ei sätestata seaduse tasandil 30% nõude selgeid

õiguslikke tagajärgi, ehk millised õigused ja kohustused isikutele selle nõudega kaasnevad

või kuidas haldusorganid peavad oma tegevuses sellega arvestama.

Leiame, et sellise piiri seadmine õigusi ja kohustusi tekitava õigusnormina ongi

kaitsealade puhul mõeldamatu, kuna nii tõhusa kaitse mõistesse kui 30% piiri arvutustesse

jääb palju ebamäärasust. Arusaamatu on juba see, kuidas - milliste andmete alusel - jälgitakse

reaalajas 30% täitumist/mittetäitumist, kes seda arvutab, kuidas jõuab vastav info otsuseid

tegevate haldusorganiteni ja avalikkuseni jne.

Eelnõust nähtub, et KeA-le soovitakse seada kohustus arvestada 30% tõhusa kaitse nõudega

ning 70% majandusmetsa piiriga eelkõige kaitstavate alade kaitse alla võtmise ning nende

kaitse alt väljaarvamise otsustamisel:

1) LKS § 13 täiendatakse lõikega 3 sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi saavutamisel lähtub Keskkonnaamet

valdkonna eest vastutavale ministrile alade kaitse alt välja arvamiseks ja kaitse-eeskirjade

muutmiseks ettepaneku tegemisel sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 seatud põhimõtetest, liikide

ja elupaikade seisundi seirest ja asjakohaste uuringute ja inventuuride tulemustest ning

arvestades käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärki.“;

2) MS muutmise eelnõule lisatud rakendusakti „Majandusmetsade hulka mittekuuluvate

alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamine ja selle rakendamise metoodika“ (eelnõu

lisa 1), § 2 lg 2 sätestatakse :

(2) Looduskaitseseaduse §-s 13 sätestatud kaitse alla võtmise otsuse tegemiseks

hindab Keskkonnaamet mõju majandusmetsa olemile. Kui kaitse alla võtmine ületab

metsaseaduse § 2 lõikes 3 seatud eesmärgi, teeb Keskkonnaamet valdkonna eest

vastutavale ministrile ettepaneku alade kaitse alt välja arvamiseks või kaitse-eeskirjade

muutmiseks.

Kavandatud muudatuste selline sõnastus on puudulik ja otseses vastuolus (muude) LKS

sätetega ning põhiseadusega.

Esiteks: LKS § 13 ei reguleeri kaitse alla võtmise otsuse tegemist, vaid kaitse alla

võtmise otsuste muutmist või kehtetuks tunnistamist. Ka eelnõuga LKS §-le 13 lisatav lg

3 ei muuda sätte reguleerimisala. LKS § 13 reguleerib üksnes kaitse alt väljaarvamise korda,

mitte sisulisi aluseid (neile laieneb jätkuvalt LKS § 7 ehk loodusobjekti kaitse alla võtmise

eeldused) ega tingimusi, mille esinemisel KeA peaks tegema ala kaitse alt väljaarvamise

ettepanekuid.

MS rakendamiseks antava määrusega soovitakse seada KeA-le aga kohustus teha ettepanek

alade kaitse alt väljaarvamiseks, kui majandusmets langeb alla 70% määra. Kuna LKS § 13 ei

5

reguleeri olukordi, mil KeA peab alade kaitse alt väljaarvamise ettepanekuid tegema, ning isegi

plaanitav lg 3 viitab üksnes vajadusele võtta kaitse alt välja arvamise menetluses arvesse 30%

tõhusa kaitse eesmärki (ent mitte 70% majandusmetsa piiri), tähendaks see lahendus

määrusega seaduse täiendamist/muutmist sel määral, et tegemist ei ole enam intra legem

määruse, vaid praeter legem või isegi contra legem määrusega, mis Eesti õiguskorras on

õigusvastane.

Kui määrusega kehtestatakse norm, mis ei ole seadusega kooskõlas ja mille kehtestamiseks

ei tulene seadusest selgesõnalist volitust, minnakse vastuollu põhiseadusega, täpsemalt PS

§-st 3 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega, ületatakse Vabariigi Valitsuse pädevust (PS § 87

p 6) ning eiratakse võimude lahususe põhimõtet.

Teiseks: Eelnõust tervikuna jääb mulje, nagu tuleks 30% tõhusa kaitse piiriga arvestada ka

uute alade kaitse alla võtmisel (LKS § 8-10). Juhul, kui 30% tõhusa kaitse ja 70%

majandusmetsa määra tuleks arvestada ka uute alade kaitse alla võtmisel, siis tähendaks

kavandatav muudatus olulist põhimõttelist muutust kaitsealade loomise raamistikus:

● Riigikogu menetluses oleva LKS muutmise teise eelnõuga (612 SE) muuta LKS § 8

lõiget 1, mis kehtivas LKS-s annab igaühele õiguse alade kaitse alla võtmise

ettepaneku tegemiseks – muudatuse kohaselt hakkaks edaspidi tegema kaitse alla

võtmise ettepanekuid Keskkonnaamet.

● Kuna eelnõuga kohustatakse Keskkonnaametit seejuures arvestama 30/70%-de

nõuetega, ei saaks alade looduskaitse alla võtmise otsustavaks kriteeriumiks enam

loodusväärtused, vaid see, kas ala jääb 30% sisse või kas Eestis on 70%

majandusmetsa tagatud.

Nende kahe muudatuse koosmõjul muutuks praegune loodusväärtustele tuginev kaitse alla

võtmise raamistik täielikult. Igaühe õigus esitada kaitse alla võtmise ettepanekut, tuginedes

loodusväärtuste esinemisele, riigi kohustus ettepanekuid ala kaitseväärtusest lähtuvalt

kaaluda ning võimalus keelduda üksnes juhul, kui alal nimetatud kaitseväärtused puuduvad,

asenduks riigiasutuste suvaotsustega.

See lahendus oleks otseses vastuolus ka LKS §-ga 7, mis määratleb loodusobjekti kaitse

alla võtmise eeldused – ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või

esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Samuti tooks see

lahendus kaasa Eesti looduskaitsealaste kohustuste rikkumise (vt täpsemalt allpool).

Eesti looduskaitsealaste kohustuste rikkumine

Koosmõjus plaanitavate MS muudatuste ja eelnõudele lisatud rakendusaktidega

soovitakse muuta metsa majandamise vajadus või huvi loodusväärtuste ees

prioriteetseks. See oleks vastuolus Eesti õiguslike kohustustega, mis tulenevad

looduskaitsealastest õigusaktidest (EL loodus- ja linnudirektiiv jm õigusaktid).

Vastuolu tuleneb sellest, et 30% hulka minevate alade määratlemisel arvestatakse

majanduslikke kaalutlusi.

LKS ega määruse sätted ei erista, kas kaitsealuse ala puhul on tegemist EL Natura 2000

võrgustikku kuuluva alaga või mitte. Ehkki LKS muutmise eelnõu seletuskirjas (lk 5) on

6

märgitud, et alade kaitse alt väljaarvamine ei puuduta Natura alasid, siis eelnõude sõnastusest

seda erisust ei nähtu. Natura 2000 võrgustiku alade määramisel ei ole Euroopa Kohtu

pikaajalise ja selgelt välja kujunenud praktika kohaselt lubatud majanduslikest kaalutlustest

lähtuda, vaid tuleb lähtuda loodusteaduslikest kriteeriumidest – nt linnualade puhul Lappeli

kaldapealse kaasus C-44/95, p 26 ja 27 ja C-57/89, p 22-24; loodusalade puhul C-67/99, p

33–35.

Plaanitavate normidega loob valitsus seega õigusliku aluse EL linnudirektiivist ja

loodusdirektiivist tulenevate kohustuste otseseks rikkumiseks.

Lisaks tuleb arvestada, et ka siseriiklikul alusel kaitstavad alad, mis ei ole määratud Natura

2000 võrgustiku aladeks, panustavad Natura 2000 süsteemis kaitstavate elupaigatüüpide ja

liikide kaitsesse. Ka LKS muutmise eelnõu seletuskirja lk 10 märgitakse: “Elupaikade ja liikide

soodsat seisundit ei saa saavutada üksnes kaitsealadel toimetades. Loodusdirektiivi tuleb

rakendada kogu Eestis, väärtuslikke kooslusi ei taastata ega hooldata üksnes Natura 2000

võrgustiku aladel.” Eelnõudes puudub aga analüüs, kuivõrd võib 30% piiri seadmine eelnõus

väljapakutud kujul nende elupaigatüüpide ja -liikide seisundit mõjutada (arvestades mh, et

paljude elupaikade ja liikide seisund on juba praegu halb).2

Arvestades 30% sisse ka hulgaliselt nõrkade kaitsemeetmetega alasid ja seades tõhusalt

kaitstavatele aladele ülempiiri, on eelnõud vastuolus ka EL looduse taastamise määrusega,

kuna ei võimalda määruses ette nähtud eesmärkide saavutamist, sh. tõhusat kaitset tulevikus

taastatavatele looduslikele aladele. Eelnõu seletuskirjas küll viidatakse EL

taastamismäärusele, ent puudub sisuline selgitus, kuidas eelnõudega kavandatud

muudatused määrusest tulenevaid Eesti kohustusi mõjutavad.

1.2. 70% metsamaa majandusmetsaks määramine MS eelnõu § 1 lg 3 – lisatakse MS § 2 lg 3 ja 4 ja rakendusakt „Majandusmetsade hulka

mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamine ja selle rakendamise

metoodika“ (eelnõu lisa 1)

Suurem osa 70% majandusmetsa piiri määratlemise õiguslikest alustest ja tagajärgedest on

eelnõude kohaselt kavas sätestada rakendusaktis - Vabariigi Valitsuse määruses (MS

muutmise eelnõu lisa 1). Metsaseaduses endas sätestatakse üksnes, et “käesoleva seaduse

eesmärkide täitmiseks tagatakse majandusmetsade osakaal 70 protsendil metsamaast” (MS

§ 2 lg 3) ning edasi antakse volitusnorm valitsusele kehtestada määrusega majandusmetsade

hulka mittekuuluvate alade loetelu, majandusmetsa osakaalu arvutamise ja selle rakendamise

metoodika (MS § 2 lg 4).

Rakendusakti eelnõu § 2 lg 1 kohaselt hindab 70% eesmärgi täitmist üks kord aastas

Keskkonnaagentuur, kasutades MS §-s 91 sätestatud riiklikku metsade inventeerimise

statistilist valikmeetodit (SMI).

Leiame, et valitud lahendus on ulatuslikus vastuolus õigusselguse, õiguskindluse ja

seaduslikkuse põhimõtetega.

2 https://keskkonnaagentuur.ee/uudised/elupaikade-ja-liikide-seisundi-hinnang-pilt-tapsem-kuid- valjakutsed-pusivad

7

Analoogselt eelpool mainitud 30% tõhusa kaitse piiriga, ei ole ka 70% piir õigusnormina nii

selge, et sellest saaksid tuleneda õiguslikud tagajärjed, sh kellegi õiguste piiramine või

õiguslikud kohustused.

Esmalt ei ole eelnõudest üheselt selge, milliseid alasid majandusmetsaks lugema hakatakse -

sh kas majandusmets saab asuda ka kaitsealal, kas majandusmetsa hulka arvestatakse ka

need alad, millel LKS muudatuse järgi peab toimima “tõhus kaitse”.

Lisaks tuleb arvestada SMI metoodikast tulenevat arvestuslikku ebamäärasust, mille tõttu on

minevikus Eesti metsaressurssi korduvalt tagantjärgi ümber hinnatud.3 Millised on õiguslikud

tagajärjed, kui SMI metoodika või arvestuste muutumise tõttu saavutatakse igal järgmisel

aastal täiesti uus majandusmetsa %? Näiteks kui ühel aastal jäi majandusmetsa arvestuslik

osakaal alla 70% ning selle tõttu algatatakse mõne ala kaitse alt väljaarvamise menetlus, ent

järgmisel aastal selgub, et majandusmetsa siiski on rohkem kui 70%, kas siis kaitse alt

väljaarvamise menetlus lõpetatakse? Jne jne.

Rakendusakti eelnõu § 2 lõikes 2 toodud KeA kohustus esitada ettepanek alade kaitse alt

väljaarvamiseks juhul, kui majandusmetsa osakaal jääb alla 70%, on otseses vastuolus LKS

sätetega (vt eespool), lisaks aga tekitab samuti palju ebaselgust - mis hetkel KeA peab seda

hindama, mis kaalutlusi veel ala väljaarvamiseks esitama, kas viiakse läbi ala väljaarvamise

menetlus koos kaasamisega ning kui väljaarvamise põhjenduseks on 70% piir, kuivõrd on

avalikkusel sisuliselt võimalik väljaarvamise menetluses kaasa rääkida - jne jne.

Kõik need aspektid on eelnõus täielikult läbi mõtlemata ning raske on mõista, kuidas on selline

toores ja ebaselge lahendus üldse eelnõude kooskõlastusringile jõudnud.

1.3. Seaduse tasandil reguleerimist vajavate normide delegeerimine valitsusele

LKS muutmise eelnõu § 1 p 1, p 3, p 6 – lisatakse LKS § 2 lg 3 ja 4, LKS § 13 lg 3

MS eelnõu § 1 lg 3 – lisatakse MS § 2 lg 3 ja 4 ning rakendusakt

Eelnõudes valitud lahendus, kus antakse valitsusele üldvolitus kehtestada nii olulised metsa

majandamise mahtusid kui kaitsealade loomist puudutavad õigusnormid määrusega, on

õiguslikult ülimalt probleemne.

Esiteks on valitsusele antavad volitusnormid liiga üldised, kuna seaduse sätetest ei tulene

valitsusele piisavaid piire või kriteeriume, millest määruse andmisel lähtuda. Muudatustel on

samas kindlasti oluline mõju looduskeskkonnale ja seega ka inimeste keskkonnaalastele ja

õigustele ja seeläbi nende põhiõigustele. Põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab

langetama seadusandja ning vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada

üksnes täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel

määrusega (vt nt PS § 3 kommentaaride p 4-7 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti on

Riigikohus korduvalt sedastanud, et täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema

vastavasisuline volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle

antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus (vt nt RKPSJKo 5-22-4/13, p 59

3 Vt nt Postimees 30.07.2025: “METSAINVENTUUR ⟩ Ametnikud suurendasid majandusmetsa osakaalu ühe numbritrikiga üle 70 protsendi“: https://www.postimees.ee/8296102/metsainventuur-ametnikud- suurendasid-majandusmetsa-osakaalu-uhe-numbritrikiga-ule-70-protsendi

8

ja seal viidatud õigusnormid ning kohtupraktika). Eelnõudes antavad volitusnormid ei ole

kindlasti selge eesmärgi, sisu ega ulatusega.

Teiseks on määruste eelnõudes olulised vastuolud seaduses sätestatud normidega, mida ka

eelnõudega ei muudeta - näiteks ei viita LKS § 8-10 ega § 13 mingilgi määral, et alade kaitse

alla võtmisel või väljaarvamisel saaks või tuleks lähtuda 70% majandusmetsa määrast - see

tuleb välja üksnes MS plaanitavast rakendusaktist. Sisuliselt antakse valitsusele sisuliselt

volitus määrusega seadust muuta, mis on otseses vastuolus seaduslikkuse põhimõttega (PS

§ 3), Vabariigi Valitsuse pädevuse piiridega (PS § 87 p 6) ning võimude lahususe põhimõttega.

2. Looduskaitseseaduse muud muudatused

2.1. Loodusmetsade kaitse korraldamine ja tagamine Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 2 – seadust täiendatakse §-ga 41 ning rakendusaktiga 2

“Loodusmetsa tunnused, kriteeriumid ja kaitse korraldamine”

Eelnõuga tuuakse looduskaitseseadusesse loodusmetsa mõiste ja reguleeritakse selliste

metsade kaitse korraldust. Regulatsioon läheb sellisena vastuollu EL Elurikkuse strateegia

eesmärkidega, kuna põlismetsade kaitset ei käsitleta üldse, loodusmetsade mõiste on

volitusnormis sätestatud puudulikult ning loodusmetsade kaitse saab olema tagatud vaid

riigimaadel.

Samas on eelnõu seletuskirja kohaselt 30% kaitse eesmärk mh kaitsta rangelt vähemalt

kolmandikku kaitsealadest, sh kõiki veel alles olevaid loodus- ja põlismetsi ning et tõhusa

kaitse all mõeldakse mh loodus- ja põlismetsade kaitset riigi maal. Seega on eelnõu ja

seletuskiri omavahel vastuolus, sest eelnõu põlismetsade kaitset ei reguleeri.

Ka loodusmetsade määratlemise kriteeriumid on puudulikud, kuna eelnõu rakendusaktis §

2 lg 2 sisalduv regulatsioon on esitatud vaid osalisena ja ei võimalda aru saada, milliseid metsi

loodusmetsade hulka arvama hakatakse.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia kohaselt tuleb kindlaks määrata, kaardistada ja rangelt

kaitsta kõik ELis veel alles olevad loodus- ja põlismetsad4 ning seda sõltumata

omandivormist. Eelnõuga seatakse loodusmetsade tunnuste esinemise tuvastamine ja kaitse

eramaal aga täielikult sõltuvusse maaomaniku initsiatiivist ja tingimustest, mis läheb sellisena

vastuollu Euroopa Komisjoni suunistega EL põlismetsade ja vanade metsade määratlemise,

kaardistamise, seire ja range kaitse kohta. Samuti ei ole järgitud komisjoni suuniseid, mis

puudutavad loodus- ja põlismetsade väärtuste säilimise tagamiseks nende metsade ümber

vajalike puhvertsoonide moodustamist ja sobivate majandamismeetodite määratlemist

nendes tsoonides, et ühelt poolt ei mõjutaks inimtegevus kaitstavaid väärtusi ja teiselt poolt

ei avaldaks looduslikud protsessid neis metsades negatiivset ülekanduvat mõju ümbritsevate

alade majandamiseesmärkidele.

4 EL elurikkuse strateegia aastani 2030, p. 2.1. “eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:a3c806a6-

9ab3-11ea-9d2d-01aa75ed71a1.0012.02/DOC_1&format=PDF

9

2.2. Eraõiguslike isikute vahelised kokkulepped hüvitusalade määramisel Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 4 – täiendatakse Riigikogu menetluses oleva LKS jt seaduste

muutmise eelnõu (612SE) § 8.1 lõikega 7

Eelnõuga sätestatakse täpsustus, mille kohaselt kaitstavate alade kahjustamisega kaasneva

hüvitusala määramisel peab arendaja saavutama kokkuleppe maaomaniku või - haldajaga.

Kokkuleppe puhul tekib küsimus selle kooskõlast Loodusdirektiiviga, kuna eelnõu seletuskirja

kohaselt toimub juhul kui arendaja ja maaomanik on eraisikud, hüvitamine nende

omavahelisel kokkuleppel.

Mõistetav on, et juhul, kui arendaja ise seda maad, mida ta hüvitamiseks kasutada soovib, ei

oma, siis peaks toimuma selle omandamine kokkuleppe korras. Kuid hüvitamine ei saaks olla

üksnes eraisikute vaheline asi. Esiteks võivad kahjustavad loodusväärtused asuda ka Natura

võrgustikus, mistõttu ei saa riik end hüvitamise protsessist taandada juba seetõttu, et peab

garanteerima meetmete elluviimise ja sellest Euroopa Komisjoni teavitama.

Nimelt peab Loodusdirektiivi artikkel 6 lg 4 kohaselt juhul, kui hoolimata negatiivsest

hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel

tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas

sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, võtma liikmesriik kõik vajalikud

asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik

teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. Kui asjaomasel alal esineb

esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/ või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid

seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate

tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide

seisukohast eriti mõjuvate põhjustega (nn Natura erandi otsus).

Seega on Natura võrgustiku kahjustamisega seotud hüvitusalade määramisel vajalik järgida

LoD nõudeid ning selle eest peab vastutama riik.

Samamoodi on vajalik riigi rolli selge määratlemine teiste kaitsealuste väärtuste hüvitamisel

väljaspool Natura võrgustikku, sest hüvitamine tehakse avalikes looduskaitselistes huvides

ning riik peab veenduma, et see toimub korrektselt ja eesmärgipäraselt.

2.3. Kohalike kaitsealade regulatsiooni muutmine Muudatus: LKS eelnõu § 1 p 5 – muudetakse LKS § 9 lg 10.1 sõnastust

Eelnõuga seatakse kohalikele omavalitsustele (KOV) kohustus kooskõlastada kohaliku

tasandi loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu edaspidi Kliimaministeeriumiga.

Kehtivas LKS-s on sellise kooskõlastamise kohustus üksnes juhul, kui loodusobjekt, mida

kavandatakse võtta kohaliku kaitse alla, asub maardlal.

Muudatus tähendab, et kohaliku kaitse põhjendatuse üle ei otsustaks ühelgi juhul enam

KOV, vaid lõpliku otsuse langetaks Kliimaministeerium. Samas ei nähtu normi

sõnastusest, millistel tingimustel on Kliimaministeerium õigustatud jätma kooskõlastuse

andmata. Seetõttu on plaanitav õigusnorm ilmses vastuolus õigusselguse põhimõttega.

10

Eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et „Kliimaministeerium vastutab 30% Eesti maismaa kaitse

toimimise eest, selle ulatuses peab olema tagatud liikide ja elupaikade tõhus kaitse.

Kooskõlastuse käigus saab KLIM kaaluda, kas ja millises ulatuses mõjutab KOV loodusobjekti

kaitse alla võtmine kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti ning panustab 30% kaitsesse

[rõhuasetus KÕKi poolt]. Samuti on sellisel juhul riigil olemas ajakohane KOV kaitsealade info

ja võimalus tagada ka asjakohaste piiride edastamine KAURi ja sisestamine EELISe -

vastavale kihile.“

Ilmselgelt on eesmärkide täitmiseks valitud sobimatu ja ebaproportsionaalne õiguslik

lahendus. Seletuskirjast nähtub, et KliM soovib pelgalt olla teavitatud kohaliku kaitseala

loomisest – sel juhul on kooskõlastuse nõue ebaproportsionaalne ja piisakski teavitamise

nõudest.

Kuna LKS ei sea loodusobjekti kohaliku tasandi kaitse alla võtmise eelduseks seda, kuivõrd

KOV loodusobjekti kaitse alla võtmine mõjutab kogu Eesti kaitstuse taset ja kvaliteeti või

panustab 30% kaitsesse, oleks KliMi poolt kooskõlastuse andmata jätmine selle argumendiga

ebaseaduslik.

Leiame, et koosmõjus Riigikogu menetluses oleva LKS muutmise eelnõuga on ilmne, et

kohalike kaitsealade loomise aluseid muudetakse oluliselt, st edaspidi piiratakse oluliselt KOV-

de võimalusi selliseid alasid luua. Samas on puudu selleks vajalik mõjuanalüüs ja ka

väljatöötamiskavatsus, mis peaks olema sellise olulise põhimõttelise muudatuse eelduseks.

Kohaliku tasandi kaitsealade loomise võimalus kehtestati 2004. a looduskaitseseadusega ning

ehkki see on olnud läbi aastate õiguslikult mingil määral ebaselge, ei too uued muudatused

juurde selgust, vaid muudavad olukorra KOV-de jaoks veelgi ebamäärasemaks ja

ebakindlamaks. Leiame, et see on näide halvast õigusloomest.

2.4. Loodusväärtuste kaitseks eramaal isikliku kasutusõiguse / kasutusvalduse seadmine Muudatustega seatakse LKS-s sisse uued õigusinstrumendid nagu isiklik kasutusõigus ja

kasutusvaldus, mis võimaldavad väidetavalt eramaal paremini loodusväärtusi kaitsta. Ka need

väga suured muudatused on kavandatud ilma selge mõjuanalüüsita ja põhjenduste või

selgitusteta.

Mh ei ole hinnatud lahenduste kooskõla senise Riigikohtu praktikaga, mis seab omanikele

teatud määral talumiskohustuse, aga ka lahenduse proportsionaalsust – kas esitatud

lahendused on soovitud eesmärgi saavutamiseks kõige kohasemad. Arvestades riigile

tekkivaid lisakohustusi ja lisakulu, eeldaksid muudatused oluliselt põhjalikumat läbimõtlemist.

2.5. Ranna ja kalda kaitse ja ehituskeeluvööndi piirangud Kuigi eelnõu seletuskirja kohaselt on plaanis 30% kaitstava ala hulka hõlmata 135 000 ha

ranna ja kalda kaitsevööndeid (v.a. ranna ja kalda ehituskeeluvöönd ning ranna ja kalda

piiranguvöönd), jääb ebaselgeks, mis omandivormiga alad arvestusse on võetud ja milline

kaitserežiim on neile aladele planeeritud. Seletuskirjast nähtub, et ranna ja kalda jaoks on

kavas koostada kaitsekorralduskava, mis saab aluseks nende vööndite kaitsekorra

ülevaatamisel ja vajaduse korral muutmisel, et oleks tagatud sealsete liikide ja elupaikade

soodne seisund. Samas ei saa kaitsekorralduskava olla õiguslike kitsenduste aluseks, nagu

11

seletuskirja lk 11 ka kinnitatakse. Millise hetkel LKS-s ette nähtud kaitserežiimiga on plaanis

tagada rannale ja kaldale tegelik ja tõhus kaitse, jääb ebaselgeks.

Mh on tähelepanuväärne, et majandusmetsade hulka ei kuulu MS eelnõu kohaselt

veekaitsemetsad (ranna piiranguvöönd ja korduv üleujutusala), st kalda piiranguvööndi metsad

on sisuliselt majandusmetsadeks, kuid 30% arvestusse need seletuskirja kohaselt lähevad.

Tegu on ilmse vastuoluga.

3. Metsaseaduse muudatused

3.1. Metsanduse arengukava koostamise kohustuse kaotamine Metsanduse arengukava protsess on võimaldanud pidada vähemalt avalikku debatti teemal,

milline raiemaht on säästlik. Tõsi, seni ei ole MAK2030 eelnõus kavandatud raiemaht olnud

säästlik, ent seetõttu ei peaks arengukava koostamise nõudest veel loobuma.

Juhul, kui metsanduse arengukava koostamise kohustus kaotatakse, kaoks protsess, millega

plaanitakse metsa kui loodusvara kasutust ning millesse oleks kaasatud avalikkus ja hinnatud

lahenduste mõju keskkonnale.

Ei ole selge, millise vahendi või protsessi kaudu plaanib valitsus täita põhiseadusest jm

seadustest tulenevaid nõudeid loodusvarade säästva kasutuse tagamiseks: PS §-s 5 sätestab,

et loodusvarasid tuleb kasutada säästlikult, säästva arengu seadusest tulenevad nõuded

arvestada loodusvarade kasutamise planeerimisel selle kasutuse keskkonnamõjuga (SäAS §

3 lg 5) ning seada taastuvale loodusvarale kriitilise varu suurus ning aastane kasutusmäär

(SäAS § 5 lg 3 ja 5). Need on selged õiguslikud kohustused, mille täitmine tuleb tagada.

MS muutmise eelnõu seletuskirjas (lk 9) märgitakse, et metsanduse arengukava asemel

uuendatakse 11.06.1997. aastal Riigikogus vastu võetud Eesti metsapoliitika põhimõtteid.

Selgusetuks jääb, millise riikliku strateegilise arengudokumendiga sel juhul tegemist oleks.

Strateegilised arengudokumendid on ammendavalt loetletud riigieelarve seaduse §-s 19 ning

need saavad olla riigi pikaajaline arengustrateegia, poliitika põhialused, valdkonna arengukava

ja programm. Arengudokumendi iseloomust sõltub, kuidas toimub selle koostamisse

avalikkuse kaasamine ning keskkonnamõju hindamine. Valdkondlike arengukavade

mõjuhindamise tagab KeHJS-st tulenev nõue viia läbi KSH - see tagab ühtlasi ka avalikkuse

kaasamise miinimumnõuete täitmise. Muude dokumentide puhul kaasamise ega

mõjuhindamise selged nõuded puuduvad või vähemalt on valitsus praktikas seni väljendanud,

et ei poliitika põhialustele ega programmidele KSH-d läbi viia ei plaanita. Seega on kaasamise

ja mõjuhindamise seisukohalt oluline vahe, millist liiki arengudokumendiga metsaressursi

kasutust edaspidi plaanitakse.

3.2. RMK uuendusraie pindala ja raiemaht Edaspidi ei plaanita määrata optimaalset uuendusraie pindala, vaid lihtsalt “uuendusraie

pindala”. Esiteks ei ole selge, mis on selle õiguslik tagajärg - kas RMK-l tekib seadusest tulenev

kohustus ministri määratud suuruses uuendusraieid teha, mis juhtub kui seda mahtu ei täideta

jne. Kehtivas seaduses sõnastatud “optimaalne” uuendusraie maht annab selgelt märku, et

tegemist on lihtsalt riigipoolse hinnangu/eeldusega, mitte kohustusega.

12

Teiseks annab seadusemuudatus märku, et uuendusraie pindala määramisel lähtutakse RMK

kui tulundusasutuse eesmärgist, jättes arvestamata või andes oluliselt väiksema kaalu RMK

muudele seaduses sätestatud funktsioonidele nagu riigimetsa avaliku funktsiooni täitmise

tagamine (MS § 48 lg 2 p 4) ning loodusväärtuste kaitse (MS § 48 g 2 p 5). Minister võib

edaspidi mh uuendusraie pindala muuta, “kui käesoleva seaduse § 45 lõike 5 alusel määratud

uuendusraie pindala ei võimalda täita käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 seatud eesmärke või

muid riigi kohustusi.“

Siin antakse ministrile sisuliselt nii üldsõnaline volitus, et ta võib uuendusraie pindala

määramisel teha suvaotsuse, näiteks näha ette uuendusraie pindala suurendamise

riigieelarvesse lisatulu toomise eesmärgil, vaadates mööda loodusväärtuste kaitse vajadusest.

Kuna tõhus kaitse ei ole seaduse tasandil sisustatud, siis võib seda teha mh ka kaitsealadel

raie lubamisega, sest eelnõudega jäetakse valitsusele üsna vaba võimalus kaitstavate alade

loetelu kiireks muutmiseks. Sellise võimaluse loomine on loodusväärtuste säilimise

seisukohast lubamatu, ent lisaks riivab ka seaduslikkuse põhimõtet (PS § 3).

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

SA Keskkonnaõiguse Keskus

Juhatuse liige Tarmo Treimann