Karmen Joller
Sotsiaalminister
.11.2025
Kirjalik küsimus asendushooldusteenuse korralduse kohta
Austatud sotsiaalminister
Eestis elab täna pere- ja asenduskodudes ligikaudu 700 last, kes kasvavad institutsionaalsel asenduskodus. Hooldusperedes elavad on lapsi oluliselt vähem, kuigi just perepõhine kasvukeskkond on lapse arenguks kõige turvalisem ja toetavam. Igal aastal eraldatakse oma perest keskmiselt 300 last, kellest kõik on suuremal või vähemal määral traumeeritud ja suuremas osas vajavad kohest ja spetsiifilist tuge. Teadaolevalt on Eestis hetkel väljakutseks leida kriisiperesid, kes on valmis lapsi kiiresti vastu võtma. Samuti puudub teadaolevalt piisav traumateadlik ettevalmistus eriti just kriisiperedele, kes puutuvad kokku kõige akuutsema olukorraga, kui laps on oma eelmisest keskkonnast eraldatud.
1. jaanuaril 2026.a. jõustub perepõhise asendushoolduse tugiteenuste ning kasuperede toetamise uus korraldus ja määrus. Valdkonna organisatsioonid, spetsialistid ning tugiteenuste pakkujad on korduvalt pööranud tähelepanu mitmele sisulisele murekohale, mis võivad mõjutada nii teenuse kättesaadavust kui ka kvaliteeti. Valdkonna spetsialistidelt on tulnud mitmeid viiteid, et teenuste pakkumise tingimused ei ole võrdsed. Kaasamine sisuliste teenuse kvaliteeti tõstvate arutelude osas on olnud ainult formaalne.
Nii Eestis kui ka mujal maailmas tõendatud praktika näitab, et keerulise taustaga (suhtetrauma kogemusega) lapse kasvatamine ja tema tavapärase arengutrajektoori taastamine nõuab teadlikku terapeutilist vanemlust ja järjepidevat ning terviklikku tugistruktuuri. Järgmise aasta 1. jaanuaril jõustuvad asendushoolduse tugiteenuste muudatused ei paku süsteemi (mis selles valdkonnas kauem arendatud teenustega riikides on ennast tõestanud), kus perel oleks teenusel oleku ajal üks kindel tugiorganisatsioon, kellel on terviklik ülevaade pere vajadustest ja toetusest ning kes saab ka kaalutlusõiguse pakkuda perele/vanemale hindamise järgi kõige vajalikumat abi. Eelnõu kohaselt saavad pered kasutada paralleelselt erinevate pakkujate teenuseid, mis ei taga vajalikku tulemust ega täida teenuse eesmärke.
Uus rahastamismudel ei sisalda seniseid regionaalseid koefitsiente, mis arvestasid tugiteenuste pakkumise kõrgema kuluga saartel ja muudes raskesti ligipääsetavates piirkondades ja ääremaadel, kus puuduvad vajalikud valdkonnaspetsiifilisi teadmisi ja pädevusi omavad spetsialistid.
Rahastusmudel lubab samu teenuseid samadel rahastamise alustel pakkuda mittetulundusühingutel ja KOV allüksustel, mis koheselt tekitab ebavõrdse turu. KOV allüksus kasutab KOV rahastatavaid ressursse (hooned, kommunaalkulud, personal jm). Kõige lähem positiivne näide on võimalik tuua Läti Vabariigist, kus juba 2018. aastast on samad teenused riiklikult rahastatud ja väga olulist rõhku pandi seal rahastuse korraldamisel just sellele, et teenuste pakkujatel oleks võrdsed alused.
Lähtudes eeltoodust soovin vastuseid Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel järgmistele küsimustele:
1. Kui palju on täna Eestis täna asendushooldust pakkuvaid hooldusperesid ning lapsi neis hooldusel? Palju on meil nn kriisiperesid, kellel on valmisolek lapse eraldamisele kiirelt reageerida ja pakkuda vajalikku turvalist keskkonda?
2. Kuidas tagab ministeerium, et teenusepakkujaid koheldakse võrdselt ning ühegi pakkuja organisatsiooni vormiline eelis ei loo ebavõrdset turgu?
3. Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et tugiteenuste kasutamine mitme pakkuja juures ei muuda lapse ja pere toetamist killustatuks ega vähenda teenuse mõjusust?
4. Kuidas on ministeerium hinnanud uute nõuete mõju spetsialistide kättesaadavusele, eriti maapiirkondades ja väiksemates omavalitsustes?
5. Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et kvaliteetsed tugiteenused jäävad 2026. aastast kättesaadavaks nt Hiiumaal, Saaremaal ja teistes piirkondades, kus teenuse pakkumise kulud on objektiivsetel põhjustel kõrgemad?
6. Kuidas plaanib ministeerium tagada, et tugiorganisatsioonidel on võimalik pakkuda kvaliteetset teenust ning täita seadusest tulenevaid kohustusi, kui halduskulud ei ole eraldi kaetud? Kas ministeerium on hinnanud, millist mõju avaldab halduskulude katmata jätmine valdkonna kodanikuühendustele ja nende võimele jätkata teenuste pakkumist?
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Reili Rand
Riigikogu liige