Sotsiaalministeerium
1. detsember 2025
Eesti Apteekrite Liidu tagasiside
Ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele
(iseteenindusapteegid ja ekstemporaalsete ravimite valmistamine)
Täname, et andsite meile võimaluse anda tagasisidet 20. novembril edastatud ravimiseaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsusele. Ravimiautomaatide teemal oleme erinevates töörühmades ja kogudes osalenud vähemalt 2 viimast aastat sooviga uut süsteemi muuta võimalikult heaks ja turvaliseks. Kurbusega peame tõdema, et enamik sisulistest ja kasutajaturvalisust tagavatest ettepanekutest ei ole väljatöötamiskavatsuses kohta leidnud. Jääb mulje, et automaadi eesmärgiks on ravimeid võimalikult lihtsalt ja palju müüa, mitte tagada, et inimesed saaksid oma terviseprobleemile sisulise lahenduse.
1. Apteegiautomaadid (nn „iseteenindusapteegi“ kontseptsioon)
Eesti Apteekrite Liidu hinnangul ei ole apteegiautomaatide seadustamine VTK-s kirjeldatud viisil võimalik ega otstarbekas.
1) On segane, kuhu ja kelle aitamiseks automaate planeeritakse. Eestis ei ole probleemi sellega, et inimesed ei saaks olemasolevatest apteekidest ravimeid kätte. Probleem on selles, et väga hästi kättesaadavate ravimite kasutamisega on väga palju probleeme: inimestel puudub raha kalli ravimi ostmiseks kui riiklik soodustus on väike, inimesed ei võta ravimeid arsti ettekirjutuse järgi, jätavad osad ravimid omaalgatuslikult võtmata, kasutavad osasid ravimeid (uinutid, rahustid, käsimüügi valuvaigistid, lahtistid jmt) ennast kahjustavalt, ravimikoormus on eakatel patsientidel suur (10…15…20 ravimit) ja sellega kaasnevad koos- ja kõrvaltoimed mille leevendamiseks vajatakse veel täiendavaid ravimeid jmt. Apteeke on Eestis niigi 2 korda rohkem kui see oleks mõistlik ja vajalik (nt Tallinnas on apteekide arv 30 aastaga suurenenud 37-lt 105-ni, elanike arv on sama). Linnades ei ole automaatide paigaldamine vajalik (apteeke on niigi igal pool), maal on need majanduslikult jätkusuutmatud. Tallinna ja Tartu öövalveapteekide pikaajaline kogemus näitab, et ka öösel ostetakse ravimite asemel pigem lastemähkmeid ja kondoome, kuigi need on kõikides kauplustes vabalt kättesaadavad.
2) Väljapakutud kujul on automaat mõeldud ravimite müügi edendamiseks, mitte ravimite otstarbeka kasutamise edendamiseks. Automaat ei suurenda ravimiturvalisust mitte üheski probleemkohas: madal ravisoostumus pikaajalistel ravimitarvitajatel, probleemid sobiva ravimpreparaadi leidmisel (iga sama toimeainega ravim ei sobi patsiendile sobida - ravimvormi, ravimi kuju, pakendi avamise meetodi, manustamise viisi vmt tõttu, mistõttu tuleb sobivat preparaati hoolikat valida), suitsiidioht, vähenenud nägemis-kuulmis-kognitiivsete võimetega patsiendid jpm Automaadid on mõeldud noortele, tervetele autoinimestele, kellel niigi puuduvad probleemid ravimite kättesaadavusega ja kelle ravimivajadus on väike. Tõeliste ravimivajajate (kelle enamus on eakad, kuulmis- ja nägemisprobleemidega haiged inimesed) probleeme automaat ei lahenda. Pigem suurendab, kui apteekide asemele jäävad automaadid.
3) Idee, et automaadid töötavad väikestes maakohtades (või ka linnades) väljaspool tavaapteekide lahtuolekuaegu, on utoopia. Mitmesajatuhande eurone automaat ei ole väikeses kohas ega öösel mitte mingil juhul majanduslikult mõttekas. Lisaks on ka öösel apteegiteenust pakkuva automaadi käitamise kulud tõenäoliselt suuremad kui tavaapteegi ülalpidamiskulud. Mõte, et 1 farmatseut teenindab korraga 5…10 automaati, on kas asjatundmatu või kuritahtlik. Sama hästi võib planeerida, et üks perearst teenindab automaadi abil korraga 10 patsienti. Ja see teenindamine on personaalne, põhjalik, patsiendi probleemi väljaselgitav, patsiendile erinevaid alternatiive tutvustav, patsienti raviprotsessi kaasav ning igati turvaline. Samad nõuded on ka apteegiteenusele ning need ei ole VTK-s kirjeldatud viisil mõistlike kuludega mitte kuidagi võimalikud.
4) Eraldi teema on teabe vahetus, selle kvaliteet ja turvalisus. Üks, lahendamata, teemadering seondub üle veebi toimuva andmeliiklusega. Kui suhtlevad kaks inimest samas ruumis (nagu apteegis tavapärane), on teabe kaotsimineku või moonde oht määratult väiksem kui suhtlemisel tehniliste vahenditega üle veebi. Ravimiautomaadi ja apteegi vahel liikuv teave on vaieldamatult eriliigiline delikaatne teave, mille terviklikkus, käideldavus ja konfidentsiaalsus on esmatähtis. Olukord, kus patsientide andmed on varastatud, on Eestis juba olnud. Andmelekke oht sellisel üle veebi suhtlemisel on reaalne. Eraldi teema on patsiendiohutus: kas halvasti kuulev patsient suudab videos oleva apteekri suult lugeda (mis toimub tavaapteegis), kas tekst ekraanil on piisavalt suur, kas automaadi heli on piisavalt vali ja klavitatuur teksti kirjutamiseks on piisavalt mugav, kuidas aidatakse vaegnägijast patsiendil kõik väljastatavad ravimid jm kaubad käega kompides ära tunda jne jne. Ja selle kõige juures tuleb veel tagada suhtlemise/teabe konfidentsiaalsus. Tehniliselt on kõik võimalik. Kõige küljes aga ripub hinnasilt.
5) VTK-st jääb mulje, et automaadi vahendusel osutatavale apteegiteenusele ja tavaapteegiteenusele on erinevad nõuded. Kui automaate „uuendusliku tehnilise innovatsioonilise lahendusena“ ette näha, siis peab ravimiturvalisus ja teenus olema tavaapteegiga vähemalt samal tasemel, kuid eelduslikult kõrgem kui tavaapteegis. Vastasel juhul ei ole sellise automaadi juurutamisel ja juurutamisega nähtaval vaeval (sh õigusaktide väljatöötamisel) mingit mõtet.
2. Ravimite valmistamise ruumide nõude kaotamine (ehk ravimite valmistamiskohustuse üleandmise võimaldamine)
Eesti Apteekrite Liit on seni olnud ja on jätkuvalt seisukohal, et ravimite valmistamise kohustuse üleandmine teisele isikule (kasvõi apteegile) ei ole võimalik ning ravimite valmistamise ruumide kaotamine apteekides ei ole põhjendatud.
Ka see ettepanek on kantud soovist uute apteekide asutamisel ravimite valmistamise ruumi (ruume) mitte teha, mitte soovist tööstustlikult mittekättesaadavaid, kuid patsientidele elutähtsaid ravimeid kättesaadavamaks muuta. Siin on kõnelejaks äri-, mitte patsiendi huvid.
Ravimite valmistamise ruumide (kokku 9 m2) kaotamise üle on arutatud aastaid. Ruuminõude kaotamise pooldajate argumendid (mõttetud ruumid, apteegis valmistatavate ravimite hulk on väga väike, vabaneks tohutu rahaline ressurss „paremate“ teenuste pakkumiseks jne, jne) on ka VTK-s oma koha leidnud.
Fakt on, et raskelt haiged (südameklapi rikkega vmt) imikud ja väikelapsed, kelle jaoks tööstuslikud ravimid puuduvad, on aastaid olnud kaasaegselt ravimata, rääkimata teistest suurtest patsiendigruppidest, kellele sobivat ravimvormi enamasti ei ole (nt patsiendid, kes ei saa pärast insulti tabletti või kapslit neelata, lamavad haiged jmt) ja kes on pidanud oma ravimiprobleemidega ise hakkama saama.
Riik (SoM, TK, RA) tegelevad kõiksuguste peente asjadega, eripäraste ja kallite ravimite kättesaadavuse parandamisega, innovatsiooniga jmt. See on kõik hea ja tore, kui imikute ja väikelaste apteegis valmistatavate ravimite probleem ei oleks juba 25 aastat lahendamatuna nende samade ametnike töölaual..
2014. aastal muudeti ravimiseadust ja võeti apteekidelt sisuline ravimite valmistamise kohustus. Apteek pidi vastu võtma retsepti, kuid sai tellida valmistatava ravimi mõnest teisest apteegist. See pidi kõik probleemid lahendama ja nende ravimite kättesaadavust tagama. Kuna riiklik järelevalve ravimite tellimise üle puudus, soodustati seeläbi ravimite mittevalmistamist ja patsientidele ei-ütlemist (kuna see oli praktikas vastupidiste näidete puudumisel riiklikult täiesti aktsepteeritav teguviis). Nüüd siis soovitakse seadustada olukord, kus need ravimid muutuvad täiesti kättesaamatuks, kuna üheski apteegis ei pea enam olema ravimite valmistamise ruume.
Apteegiteenusel on 3 põhikomponenti: ravimi valmistamine, ravimi väljastamine ja ravimialane nõustamine. Põhimõtteliselt ei ole ühtegi neist võimalik anda üle teisele isikule ilma, et see apteegiteenuse põhiolemust kahjustaks. Kui võimaldatakse anda üle ravimi valmistamise kohustus (ja muu pole keelatud), siis võib apteek anda teisele isikule üle ka ravimi väljastamise ja ravimialase nõustamise kohustuse. Ja mis alles jääb?
Riigiasutustes on ringlemas eelnõud, millega soovitakse ravimite valmistamise teenustasusid tõsta (sisuliselt mittemillestki max 20 €-ni) ja alustada osade apteegis valmistatavate ravimite hüvitamist patsiendile Tervisekassa poolt. Head ja vajalikud algatused (küll 25 aastat juba „riiklikul töölaual“), kuid kui kaotada ravimite valmistamise võimalus apteegis (läbi ruumide kaotamise), siis on ka planeeritavad meetmed suhteliselt kasutud. Vajalikud, apteegis valmistamist vajavad ravimid, jäävad patsiendile ikka kättesaamatuks.
Palume VTK koostajatel tõsiselt mõelda, kuidas saaks praegust olukorda ravimite valdkonnas parandada, mitte täiendavate algatustega ja „leevendustega“ halvendada. Mõlemad planeeritud muudatused ravimite kättesaadavuse ja kasutamisega seotud probleeme paraku ei paranda, vaid loovad neid meile kõigile juurde.
Lugupidamisega,
Kaidi Sarv, MScPharm
Eesti Apteekrite Liidu peaproviisor