Pakkumuskutse















































Psühholoogiline esmaabi:
juhend otsestele abistajatele



Avaldatud Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 2011. aastal pealkirja all „Psychological first aid: guide for field workers“
© World Health Organization 2011 WHO.

Maailma Terviseorganisatsioon on andnud eestikeelse väljaande tõlke- ja avaldamisloa Sotsiaalkindlustusametile, kes vastutab ainuüksi eestikeelse tõlke kvaliteedi ja tõepärasuse eest. Kui ingliskeelsed ja eestikeelsed väljaanded on vastuolulised, on ingliskeelne originaalversioon siduv ja autentne väljaanne.

Muudetud ja ajakohastatud versioonist „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“, 2020 © Sotsiaalkindlustusamet, 2025.

Eestikeelse versiooni väljaandja: Sotsiaalkindlustusamet, ohvriabi osakond.

Tasuta veebiversioon on saadaval Sotsiaalkindlustusameti veebisaidil www.sotsiaalkindlustusamet.ee.




















































Psühholoogiline esmaabi:
juhend otsestele abistajatele

EESSÕNA
Me soovime ulatada käe abivajavatele inimestele, keda mõjutavad kohutavad sündmused erinevates kogukondades ja riikides ning laiemalt maailmas. See juhend käsitleb psühholoogilist esmaabi, mis tähendab inimliku, toetava ja praktilise abi pakkumist traumeerivate kriisisündmuste tõttu kannatada saanud inimestele. Juhend on kirjutatud neile, kellel on võimalik aidata inimesi, kes on läbi elanud tõsise kriisisündmuse. Juhend annab raamistiku, kuidas toetada inimesi, austades nende väärikust, kultuuri ja võimeid. Vaatamata oma nimetusele hõlmab psühholoogiline esmaabi ka sotsiaalse toe pakkumist.

Võib-olla kutsutakse sind töötaja või vabatahtlikuna suurõnnetuse juurde appi või avastad end õnnetuspaigast, kus inimesed on viga saanud. Ehk oled õpetaja või tervishoiutöötaja, kes vestleb oma kogukonna inimesega, kes on äsja olnud lähedase inimese vägivaldse surma tunnistaja. See juhend annab sulle teadmised, mida öelda ja teha sündmusest tugevalt mõjutatud inimese toetamiseks. Juhend annab sulle ka teavet, kuidas läheneda uuele olukorrale nii, et see on ohutu nii sulle kui ka teistele ning mitte põhjustada oma tegevusega kahju.

Psühholoogilist esmaabi on soovitanud paljud rahvusvahelised ja riiklikud ekspertide rühmad, näiteks ÜRO agentuuride vaheline alaline komitee (Inter-Agency Standing Committee, IASC) ja projekt Sphere. Psühholoogiline esmaabi on alternatiiv psühholoogilisele debriifingule. 2009. aastal hindas Maailma Terviseorganisatsiooni mhGAP Guidelines Development Group (suuniste arendusrühm) tõendeid psühholoogilise esmaabi ja psühholoogilise debriifingu kohta. Organisatsioonis jõuti järeldusele, et inimestele, kes on kriisiolukorrast tugevalt mõjutatud, tuleb pärast hiljutist traumeerivat sündmust pakkuda psühholoogilist esmaabi, mitte läbi viia psühholoogilist debriifingut.

See juhend töötati välja, et leppida kokku madala ja keskmise sissetulekuga riikides kasutatavate psühholoogilise esmaabi materjalide suhtes. Siinne teave on vaid mudel, mida tuleb kohandada kohalikule kontekstile ja nende inimeste kultuurile, keda abistatakse.

Juhendi on heaks kiitnud paljud rahvusvahelised agentuurid. See peegeldab kujunevat teadust ja rahvusvahelist üksmeelt, kuidas toetada inimesi vahetult pärast äärmiselt traumeerivaid sündmusi.





TÄNUSÕNAD
Kirjutajad ja toimetajad
Leslie Snider (War Trauma Foundation, WTF), Mark van Ommeren (World Health Organization, WHO) ja Alison Schafer (World Vision International, WVI).

Juhtimisrühm (tähestikuliselt)
Stefan Germann (WVI), Erin Jones (WVI), Relinde Reiffers (WTF), Marieke Schouten (WTF), Shekhar Saxena (WHO), Alison Schafer (WVI), Leslie Snider (WTF), Mark van Ommeren (WHO).

Kujundustiim
Illustratsioonid Julie Smith (PD Consulting). Illustratsioonid ja kujundus Adrian Soriano (WVI). Illustratsioonide koordineerimine Andrew Wadey (WVI).

Rahastus
World Vision International


Heakskiit
Selle dokumendi on heaks kiitnud 23 rahvusvahelist organisatsiooni (vt nimesid ja logosid esi- ja tagakaanel) ja Médecins Sans Frontičres (MSF).

Kaasautorid ja toimetajad
Numan Ali (Baghdad Teaching Hospital, Iraak), Amanda Allan (Mandala Foundation, Austraalia), Abdalla Mansour Amer (United Nations Department of Safety and Security), Mary Jo Baca (International Medical Corps, Jordaania), Nancy Baron (Global Psycho-Social Initiatives, Egiptus), Pierre Bastin (Médecins Sans Frontičres, Šveits), Nancy Beaudoin (konsultant, Prantsusmaa), Endry van den Berg (War Child Holland, Holland), Elsa Berglund (Church of Sweden, Rootsi), Sandra Bernhardt (Action Contre le Faim, Prantsusmaa), Cecile Bizouerne (Action Contre le Faim, Prantsusmaa), Margriet Blaauw (War Child Holland, Holland), Martha Bragin (CARE, USA), Maria Bray (Terre des Hommes, Šveits), Chris Brewin (University College London, Ühendkuningriik), Melissa Brymer (National Center for Child Traumatic Stress, USA), Susie Burke (Australian Psychological Society, Austraalia), Sonia Chehil (Dalhousie University, Kanada), Eliza Cheung (Chinese University of Hong Kong, Hiina Rahvavabariik), Tatyana Chshieva (Dostizhenia Achievements Foundation, Vene Föderatsioon), Laetitia Clouin (konsultant, Prantsusmaa), Penelope Curling (UNICEF), Jeanette Diaz-Laplante (University of West Georgia, USA), Annie Sophie Dybdal (Save the Children, Taani), Tonka Eibs (CARE, Austria), Carina Ferreira-Borges (WHO, Kongo Vabariik), Amber Gray (Restorative Resources, USA), Lina Hamdan (World Vision, Jordaania), Sarah Harrison (Church of Sweden, Rootsi), Michael Hayes (Save the Children, USA), Takashi Isutzu (United Nations Department of Management), Kaz de Jong (Médecins Sans Frontičres, Holland), Mark Jordans (HealthNet TPO, Nepal), Siobhan Kimmerle (WVI, Jordaania), Patricia Kormoss (WHO, Šveits), Unni Krishnan (Plan International, Ühendkuningriik), Ronald Law (Department of Health, Filipiinid), Christine McCormick (Save the Children, Ühendkuningriik), Amanda Melville (UNICEF), Fritha Melville (Mandala Foundation, Austraalia), Kate Minto (Mandala Foundation, Austraalia), Jonathan Morgan (Regional Psychosocial Support Initiative – REPSSI, Lõuna-Aafrika), Kelly O’Donnell (NGO Forum for Health, Šveits), Patrick Onyango (Transcultural Psychosocial Organization, Uganda), Pau Perez-Sales (Médicos del Mundo, Hispaania), Bhava Nath Poudyal (International Committee of the Red Cross, Nepal), Joe Prewitt-Diaz (American Red Cross, Puerto Rico), Megan Price (WVI, Austraalia), Robert Pynoos (National Center for Child Traumatic Stress, USA), Nino Makhashvili (Global Initiative on Psychiatry, Gruusia), Miryam Rivera Holguin (Consultant, Peruu), Sabine Rakotomalala (Terre des Hommes, Šveits), Gilbert Reyes (National Center for Child Traumatic Stress, USA), Daryn Reichterer (Stanford University, USA), Chen Reis (WHO, Šveits), Khalid Saeed (WHO, Egiptus), Louise Searle (WVI, Austraalia), Marian Schilperoord (United Nations High Commissioner for Refugees, Šveits), Guglielmo Schinina (International Organization for Migration, Šveits), Merritt Schreiber (University of California Los Angeles, USA), Renato Souza (International Committee of the Red Cross, Šveits), Alan Steinberg (National Center for Child Traumatic Stress, USA), Susannah Tipping (Mandala Foundation, Austraalia),Wietse Tol (HealthNet TPO, Nepal), Iris Trapman (Mandala Foundation, Austraalia), Patricia Watson (National Center for Child Traumatic Stress, USA), Inka Weissbecker (International Medical Corps, Gaza), Mike Wessells (Columbia University, USA), Nana Wiedemann (International Federation of the Red Cross, Taani), Richard Williams (Glamorgan University, Ühendkuningriik), M Taghi Yasamy (WHO, Šveits), Rob Yin (American Red Cross, USA), William Yule (Children and War Foundation, Ühendkuningriik), Doug Zatzick (University of Washington, USA).

Täname ka 27 anonüümset vastajat, kes osalesid uuringus, mis käsitles selle dokumendi väljatöötamise vajadust.




EESSÕNA 4
TÄNUSÕNAD 5
1. PEATÜKK. PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI 8
1.1 Kuidas mõjutavad kriisisündmused inimesi 9
1.2 Mis on psühholoogiline esmaabi 10
1.3 Psühholoogiline esmaabi: kes, kus ja millal 11
2. PEATÜKK. KUIDAS ABISTADA VASTUTUSTUNDLIKULT 14
2.1 Inimese ohutuse, väärikuse ja õiguste austamine 15
2.2 Oma tegevuse kohandamine, võttes arvesse inimese kultuuritausta 16
2.3 Teadlikkus teistest kriisiolukordadele reageerimise võimalustest 18
2.4 Iseenda eest hoolitsemine 19
3. PEATÜKK. PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI OSUTAMINE 20
3.1 Hea suhtlus abivajajaga 21
3.2 Valmistu – tutvu kriisiolukorraga 23
3.3 Psühholoogilise esmaabi põhimõtted: jälgi, kuula ja aita 25
3.4 Abistamise lõpetamine 36
3.5 Tõenäoliselt eritähelepanu vajavad inimesed 37
4. PEATÜKK. ENDA JA OMA KOLLEEGIDE TOETAMINE 44
4.1 Abistamiseks valmistumine 45
4.2 Toimetulek stressiga: tervislikud töö- ja eluviisid 46
4.3 Puhkus ja refleksioon 47
5. PEATÜKK. ÕPITU HARJUTAMINE 48
5.1 Näidisjuhtum 1: loodusõnnetus 49
5.2 Näidisjuhtum 2: vägivald ja ümberasustamine 53
5.3 Näidisjuhtum 3: liiklusõnnetus 56
PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI: TASKUJUHEND 60
VIITED JA ALLIKAD 62




SELLES PEATÜKIS ARUTLEME:
1.1 KUIDAS MÕJUTAVAD KRIISISÜNDMUSED INIMESI
1.2 MIS ON PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI
1.3 PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI: KES, KUS JA MILLAL


KUIDAS MÕJUTAVAD KRIISISÜNDMUSED INIMESI


Maailmas toimuvad mitmesugused traumaatiliste tagajärgedega sündmused, nagu sõjad, loodusõnnetused, tulekahjud, õnnetused, inimestevaheline vägivald (nt seksuaalne vägivald) jne. Need sündmused võivad mõjutada nii üksikuid inimesi ja perekondi kui ka terveid kogukondi. Inimesed võivad kaotada oma kodu või lähedased, avastada end perest ja kogukonnast eraldatuna, sattuda vägivalla, hävingu või surma tunnistajateks.

Kuigi need sündmused mõjutavad mingil moel kõiki, võivad inimestel olla erinevad reaktsioonid ja tunded. Paljud inimesed võivad tunda, et juhtunu rõhub neid, ajab segadusse või muudab toimunu suhtes äärmiselt ebakindlaks. Nad võivad tunda, et on hirmunud ja ärevil või hoopis tuimad ja reaalsusest irdunud. Mõni inimene võib reageerida kriisisündmusele kergelt, teised märksa raskemalt. See, kuidas keegi reageerib, sõltub paljudest teguritest, näiteks:

» kogetava(te) sündmus(t)e laad ja raskusaste;
» eelmised neid tugevalt mõjutanud sündmused;
» toetus, mida inimene saab oma elus teistelt;
» füüsiline tervis;
» isiklik ja perekonna vaimse tervise probleemide taust;
» kultuuritaust ja traditsioonid;
» vanus (nt reageerivad erinevalt eri vanuserühmade lapsed).
Igal inimesel on tugevad küljed ja võimed, mis aitavad tal toime tulla elu väljakutsetega, millega ta kokku puutub. Siiski on mõned inimesed kriisiolukorras eriti haavatavad ja võivad vajada täiendavat abi. Näiteks võib osa inimesi olla ohus või vajada rohkem toetust oma vanuse (lapsed, eakad), vaimse või füüsilise tervise probleemide tõttu või kuuluda rühmadesse, keda võidakse tõrjuda või kohelda vägivaldselt. Jaotises 3.5 esitatakse suunised haavatavate inimeste abistamiseks.



MIS ON PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI

Sphere’i (2011) ja IASC-i (2007) kohaselt on psühholoogiline esmaabi (ingl psychological first aid, PFA) inimlik, toetav vastus kaasinimesele, kes kannatab ja võib vajada toetust. Psühholoogiline esmaabi hõlmab järgmisi teemasid:

» praktilise abi ja toe pakkumine, mis ei ole pealetükkiv;
» vajaduste ja probleemide hindamine;
» inimeste abistamine nende põhivajaduste katmisel (nt toit ja vesi, teave);
» inimeste kuulamine, sundimata neid rääkima;
» inimeste trööstimine ja aitamine, et nad tunneksid end rahulikuna;
» inimeste aitamine teabe ja teenuste saamisel ning sotsiaalne tugi;
» inimeste kaitsmine edasise kahju eest.


OLULINE ON MÕISTA KA SEDA,
MIDA PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI EI HÕLMA:

» see ei ole selline abi, mida saavad pakkuda ainult asjatundjad;
» see ei ole professionaalne nõustamine;
» see ei ole „psühholoogiline debriifing“1 , sest psühholoogiline esmaabi ei hõlma tingimata põhjalikku arutelu kannatusi põhjustanud sündmuse teemal;
» inimesel ei paluta analüüsida temaga juhtunut ega järjestada aega ja sündmusi;
» kuigi psühholoogiline esmaabi hõlmab inimeste lugude kuulamiseks kättesaadav olemist, ei tähenda see surve avaldamist abivajajale, et ta räägiks abistajale oma tunnetest ja reaktsioonist sündmusele.












1 Maailma Terviseorganisatsioon (2010) ja Sphere (2011) kirjeldavad psühholoogilist debriifingut rühmas toimuva arutelu edendamisena. Inimesel palutakse lühidalt, ent süstemaatiliselt meenutada oma tundeid, mõtteid ja emotsionaalseid reaktsioone hiljutise pingelise sündmuse ajal. Seda sekkumist ei soovitata. See erineb mõne organisatsiooni missiooni või tööülesande järel töötajatele läbiviidavast rutiinsest debriifingust.
Psühholoogiline esmaabi on alternatiiv „psühholoogilisele debriifingule“, mis on leitud olevat ebatõhus. Psühholoogiline esmaabi kätkeb endas tegureid, mida peetakse inimese pikaajalisel taastumisel kõige tõhusamaks (vastavalt uuringutele ja paljude otseste abistajate üksmeelsele arvamusele2). Need tegurid hõlmavad:

» turvatunnet, ühenduses olekut teistega, rahu ja lootusrikkust;
» juurdepääsu sotsiaalsele, füüsilisele ja emotsionaalsele toele;
» arusaama, et inimesed suudavad üksteist aidata nii üksikisikute kui ka
kogukonnana.





PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI: KES, KUS JA MILLAL



KELLELE ON PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI MÕELDUD?

Psühholoogiline esmaabi on mõeldud abivajajale, kellele on hiljuti osaks saanud tõsine kriisisündmus. Abistada võib nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Siiski ei vaja ega soovi kõik kriisisündmuse üle elanud inimesed psühholoogilist esmaabi. Ära sunni abi peale inimesele, kes seda ei taha, kuid ole lihtsasti kättesaadav nende jaoks, kes võivad toetust soovida.










2 Vt viidete ja allikate alt Hobfoll, et al. (2007) and Bisson & Lewis (2009)
Vahel tuleb ette olukordi, kus inimene vajab märksa spetsiifilisemat tuge kui psühholoogiline esmaabi. Tunne oma piire ja võta vastu abi teistelt, näiteks meditsiinitöötajatelt (kui selline abi on saadaval), kolleegidelt või teistelt inimestelt piirkonnas, näiteks kohalikelt ametiasutustelt või kogukonna- ja usujuhtidelt. Allolevas tekstikastis on loetletud inimesed, kes vajavad lisatoetust kohe. Sellises olukorras on inimestel elu päästmiseks vaja esmajoones meditsiinilist või muud abi.







MILLAL OSUTADA PSÜHHOLOOGILIST ESMAABI?

Kuigi inimesed võivad vajada abi ja toetust pikka aega pärast kriisisündmust, on psühholoogilise esmaabi eesmärk aidata inimesi, keda traumeeriv sündmus on mõjutanud hiljuti. Psühholoogilist esmaabi saad osutada esimesest kontaktist abivajava inimesega. Tavaliselt toimub see sündmuse ajal või vahetult pärast seda. Siiski võib see toimuda mõnikord ka päevi või nädalaid hiljem, olenevalt sellest, kui kaua sündmus kestis ja kui raske see oli.



KUS OSUTATAKSE PSÜHHOLOOGILIST ESMAABI?

Psühholoogilist esmaabi saab osutada kõikjal, kus see on sinu jaoks piisavalt ohutu. Sageli on see kogukonna piires, näiteks õnnetuspaigas või kohas, kuhu toimetatakse abivajajaid, näiteks tervisekeskused, varjupaigad, laagrid, koolid ja toidujagamis- või muud kohad, kus osutatakse abi. Võimalusel püüa anda psühholoogilist esmaabi paigas, kus saad vajadusel inimesega omaette vestelda, juhul kui see on kohane. Kui inimene on kokku puutunud sellise kriisisündmusega nagu seksuaalne vägivald, on privaatsus oluline, et tagada inimesele konfidentsiaalsus ja väärikus.













2. PEATÜKK
KUIDAS ABISTADA VASTUTUSTUNDLIKULT
VASTUTUSTUNDLIK ABI HÕLMAB NELJA PÕHIPUNKTI:
2.1 INIMESE OHUTUSE, VÄÄRIKUSE JA ÕIGUSTE AUSTAMINE
2.2 OMA TEGEVUSE KOHANDAMINE, VÕTTES ARVESSE INIMESE KULTUURITAUSTA
2.3 TEADLIKKUS TEISTEST KRIISIOLUKORDADELE REAGEERIMISE VÕIMALUSTEST
2.4 ISEENDA EEST HOOLITSEMINE



INIMESE OHUTUSE, VÄÄRIKUSE JA ÕIGUSTE AUSTAMINE

Kui võtad endale vastutuse aidata inimest, keda on mõjutanud kriisiolukord, tuleb sul tegutseda, austades tema ohutust, väärikust ja õigusi3. Humanitaarabiga seotud inimeste või organisatsioonide, ka psühholoogilist esmaabi osutavate inimeste suhtes kehtivad järgmised põhimõtted.






ohutust
»
Ära aseta inimest oma tegudega suuremasse ohtu.

»
Veendu nii hästi kui võimalik, et abistatav täiskasvanu või laps on ohutus kohas. Kaitse teda füüsiliste või psühholoogiliste kahjude eest.




õigusi
»
Veendu, et inimene saab pääseda abile ligi õiglaselt ja diskrimineerimata.

»
Aita inimesel nõuda oma õigusi
ja saada olemasolevat tuge.

»
Tegutse iga abivajava inimese parimates huvides.


Pea neid põhimõtteid meeles enda kõigis tegudes ja kõigi inimeste suhtes, kellega kokku puutud, sõltumata nende vanusest, soost või etnilisest taustast. Mõtle järele, mida tähendavad need põhimõtted sinu enda kultuuri kontekstis. Tea ja järgi oma organisatsiooni käitumissuuniseid alati, kui töötad või oled vabatahtlik organisatsioonis, millel on olemas sellised suunised.

Alljärgnevad eetilised tee-ja-ära-tee juhised aitavad vältida inimesele suurema kahju tekitamist ning pakkuda parimat võimalikku hoolt, tegutsedes rangelt abivajaja parimates huvides.









3 Lisateavet vt Sphere Protection Chapter, Sphere Project (2011).






OMA TEGEVUSE KOHANDAMINE, VÕTTES ARVESSE INIMESE KULTUURITAUSTA

Iga kriisisündmuse korral võib sellest mõjutatute hulgas olla erineva kultuuritaustaga inimesi, ka vähemusi või teisi, keda võidakse tõrjuda. Kultuur määrab, kuidas me inimestesse suhtume, mida sobib ning mida ei sobi öelda või teha. Näiteks mõnes kultuuris ei ole inimestel tavaks jagada tundeid kellegagi väljastpoolt oma perekonda. Mõnes teises kultuuris tohivad naised rääkida ainult teiste naistega, nad võivad riietuda kindlal viisil või on väga oluline, et nad end katavad.

Võib-olla leiad end töötamas inimesega, kelle taust on sinu omast erinev. Abistajana on oluline teadvustada oma kultuurilist tausta ja uskumusi, et jätta kõrvale oma eelarvamused. Paku inimesele, keda toetad, abi tema jaoks kõige sobivamal ja mugavamal viisil.

Iga kriisiolukord on ainulaadne. Kohanda see juhend kontekstile, võttes arvesse kohalikke sotsiaalseid ja kultuurilisi norme. Vaata järgmist tekstikasti, et mõelda psühholoogilise esmaabi osutamisele eri kultuurides.




KAALU JÄRGMISI KÜSIMUSI, KUI VALMISTUD OSUTAMA ERI KULTUURIDES PSÜHHOLOOGILIST ESMAABI

Riietus » Kas mul tuleb lugupidamise näitamiseks riietuda kindlal viisil?
» Kas olukorrast mõjutatud inimene vajab teatud riideesemeid, et säilitada enda väärikust ja kombeid?

Keel » Kuidas inimesed selles kultuuris tavaliselt üksteist tervitavad?
» Mis keelt nad räägivad?

Sugu, vanus ja võim



Puudutamine ja käitumine



Uskumused ja religioon
» Kas olukorrast mõjutatud naisi peaksid aitama üksnes naissoost abistajad?
» Kellele ma tohin läheneda (näiteks perekonnapeale või kogukonna juhile)?

» Millised on tavalised, inimeste puudutamisega seotud kombed?
» Kas on sobilik hoida kellegi kätt või puudutada teda õlast?
» Kas näiteks eakate, laste, naiste ja teistega suheldes tuleb järgida erilisi käitumisviise?

» Milliseid erinevaid etnilisi ja religioosseid rühmi on olukorrast mõjutatud inimeste hulgas?
» Millised uskumused või tavad on olukorrast mõjutatud inimestele olulised?
» Kuidas võivad nad mõista või selgitada, mis on juhtunud?

TEADLIKKUS TEISTEST KRIISIOLUKORDADELE REAGEERIMISE VÕIMALUSTEST




Psühholoogiline esmaabi on osa laiemast vastusest suurtele humanitaarkriisiolukordadele (IASC, 2007). Kui olukord mõjutab sadu või tuhandeid inimesi, võetakse kasutusele erinevad meetmed, kuidas kriisiolukordadele reageerida: otsingu- ja päästeoperatsioonid, erakorraline arstiabi, varjupaigad, toiduabi, perede otsingud ja lastekaitsega seotud tegevused. Sageli on abistajatel ja vabatahtlikel keeruline teada saada, kus mingid teenused täpselt asuvad. See kehtib näiteks suurõnnetuste ajal ja paikades, kus puudub toimiv tervishoiu- ja muude teenuste taristu.

Püüa olla teadlik, millised teenused ja tugi võivad olla saadaval – nii saad abistatavate inimestega jagada informatsiooni ning öelda, kuidas pääseda ligi praktilisele abile.





Abistajatel ei pea psühholoogilise esmaabi osutamiseks olema „psühhosotsiaalne“ taust. Kui soovid aga kriisiolukorras aidata, soovitame töötada organisatsiooni või kogukonnarühma kaudu. Iseseisvalt tegutsedes võid seada end ohtu ning tõenäoliselt ei saa pakkuda olukorrast mõjutatud inimestele vajalikke vahendeid ja toetust ning sellel võib olla negatiivne mõju jõupingutustele tegevusi koordineerida.





ISEENDA EEST HOOLITSEMINE

Vastutustundlik abistamine tähendab ühtlasi hoolitsemist iseenda tervise ja heaolu eest. Kriisiolukorras abistajana kogetu võib otseselt või kaudselt mõjutada ka sind ennast või sinu perekonda. On tähtis, et pöörad erilist tähelepanu enda heaolule ja oled veendunud, et suudad füüsiliselt ja emotsionaalselt teisi aidata. Hoolitse enda eest, et saaksid parimal viisil hoolitseda teiste eest. Tiimis töötades pööra tähelepanu ka kaasabistajatele.(Abistajate toetamise kohta leiad lisateavet 4. peatükist.)



























3. PEATÜKK
PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI OSUTAMINE
SELLES PEATÜKIS ARUTLEME JÄRGMISTEL TEEMADEL:
3.1 HEA SUHTLUS ABIVAJAJAGA
3.2 VALMISTU – TUTVU KRIISIOLUKORRAGA
3.3 PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI PÕHIMÕTTED: JÄLGI, KUULA JA AITA
3.4 ABISTAMISE LÕPETAMINE
3.5 TÕENÄOLISELT ERITÄHELEPANU VAJAVAD INIMESED


HEA SUHTLUS ABIVAJAJAGA

Sinu suhtlusviis on kriisiolukorras väga oluline. Kriisisündmuse läbi elanud inimesed võivad olla väga ärritunud, hirmul või segaduses. Mõned inimesed süüdistavad kriisi ajal juhtunud sündmustes iseennast. Olles rahulik ja väljendades mõistmist, aitad kriisist tugevalt mõjutatud inimestel tunda end ohutumalt ja turvalisemalt. Nad võivad olla kindlad, et neid mõistetakse, austatakse ja nende eest hoolitsetakse asjakohaselt.

Inimene, kellel on selja taga traumeeriv sündmus, võib soovida sulle oma lugu jutustada. Kellegi loo kuulamine võib olla suurepäraseks toeks. Siiski on oluline mitte survestada inimest oma läbielamistest rääkima. Mõni inimene ei pruugi tahta juhtunust või toimunu asjaoludest rääkida. Ometi võib ta väärtustada, kui jääd tema juurde ja ootad vaikselt, andes mõista, et oled olemas, kui ta soovib rääkida, või pakud praktilist tuge, nagu toit või klaas vett. Ära räägi liiga palju, lase inimesel vaikida. Vaikimine võib anda inimesele „ruumi“ ja julgustada teda jagama teiega oma mõtteid.

Jälgi hea suhtluse nimel nii oma sõnu kui ka kehakeelt, nagu näoilmeid, silmsidet, žeste ja seda, kuidas teise inimese suhtes istud või seisad. Igal kultuuril on omad käitumisviisid, mis on asjakohased ja lugupidavad. Räägi ja käitu arvestades inimese kultuuritausta, vanust, sugu, tavasid ja religiooni.
Allpool on soovitused, mida öelda ja teha ning mida mitte öelda ega teha. Kõige tähtsam on jääda iseendaks, pakkuda abi ning hoolitsust ehtsalt ja siiralt.


MIDA ÖELDA JA TEHA
» Püüa leida rääkimiseks vaikne koht. Minimeeri välised segajad.
» Austa privaatsust ja hoia inimese lugu vajaduse korral konfidentsiaalsena.
» Püsi inimese lähedal, kuid hoia sobivat vahemaad sõltuvalt tema vanusest, soost ja kultuurist.
» Anna teada, et sa kuulad, näiteks noogutades pead või öeldes „hmm“.
» Ole kannatlik ja rahulik.
» Esita faktilist teavet, kui sul seda on. Ole aus. Tunnista, kui sa midagi ei tea. Kasuta näiteks konstruktsioone: „Ma ei tea, kuid püüan selle teie jaoks välja uurida.“
» Anna teavet viisil, mida inimene mõistab, ning tee seda lihtsalt.
» Uuri, kuidas inimene end tunneb ja kas on olulisi fakte, millest ta soovib sulle rääkida, näiteks kodu kaotus või armastatud inimese surm. Ütle näiteks: „Tunnen kaasa. Mõistan, et see on teie jaoks väga raske.“
» Tee kindlaks inimese tugevad küljed, samuti selgita välja, kas ja kuidas on ta ise ennast aidanud.
» Lase inimesel vaikida.
MIDA MITTE ÖELDA EGA TEHA
» Ära sunni inimest jutustama sulle oma lugu.
» Ära katkesta rääkijat ega kiirusta teda tagant, näiteks ära vaata kella ega räägi liiga kiiresti.
» Ära puuduta inimest, kui sa pole kindel, et seda sobib teha.
» Ära hinda seda, mida inimene on teinud või tegemata jätnud või kuidas ta end tunneb. Ära ütle „Te ei peaks niimoodi tundma“ või: „Te
peaksite olema õnnelik, et ellu jäite“.
» Ära mõtle välja asju, mida sa ei tea.
» Ära kasuta liiga tehnilist sõnavara.
» Ära räägi inimesele kellegi teise lugu.
» Ära räägi enda muredest.
» Ära anna petlikke lubadusi või kinnitusi.
» Ära mõtle ega käitu nii, nagu peaksid lahendama inimese eest kõik tema probleemid.
» Ära röövi inimeselt jõudu ja tunnet, et ta on võimeline enda eest hoolitsema.
» Ära räägi inimesest negatiivselt, nimetades teda näiteks „hulluks“ või
„segaseks“.


Pea meeles häid suhtlemise põhimõtteid, kui jälgid, kuulad ja aitad. Tegemist on psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtetega, mida kirjeldatakse järgmistel lehekülgedel.

VALMISTU – TUTVU KRIISIOLUKORRAGA









Kriisiolukorrad võivad olla kaootilised ja vajada kiiret tegutsemist. Kui võimalik, püüa siiski enne kriisikoldesse sisenemist saada olukorra kohta täpsemat teavet. Kaalu järgmisi küsimusi:

ENNE KRIISIKOLDESSE SISENEMIST TEE KINDLAKS JÄRGMISED ASJAOLUD
Olulised küsimused
Kriisisündmus » Mis juhtus?
» Millal ja kus see juhtus?
» Kui paljusid inimesi võib juhtunu mõjutada ja kes need inimesed on?

Kättesaadavad teenused ja tugi




Ohutuse ja turvalisusega seotud probleemid
» Kes tagab põhivajadused, näiteks erakorralise arstiabi, toidu, vee, varjupaiga või pereliikmete otsimise?
» Kus ja kuidas pääsevad inimesed ligi nendele teenustele?
» Kes veel aitab? Kas abistamisse kaasatakse ka kogukonna liikmed?

» Kas kriisisündmus on läbi või jätkub (nt maavärina järeltõuge või kestev konflikt)?
» Millised ohud võivad olla keskkonnas (nt mässajad, maamiinid või kahjustatud taristu)?
» Kas on paiku, kuhu sisenemist tuleks vältida, sest need ei ole turvalised (nt füüsilised ohud) või kuna sul on keelatud seal olla?


Need olulised küsimused aitavad sul mõista olukorda paigas, kuhu oled sisenemas, aidates sul osutada psühholoogilist esmaabi ohutumalt ja olla teadlikum ka enda ohutusest.



PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI PÕHIMÕTTED: JÄLGI, KUULA JA AITA
Psühholoogilise esmaabi kolm peamist tegevuspõhimõtet on: jälgi, kuula ja aita. Need põhimõtted annavad suunised, kuidas kriisiolukorda jälgida ja sinna ohutult siseneda, läheneda olukorrast mõjutatud inimestele, mõista nende vajadusi ning aidata neid toe ja teabega (vt järgmist tabelit).








Kriisiolukorrad võivad kiiresti muutuda. Olukord, mille sündmuskohalt eest leiad, võib erineda sellest, mida teadsid enne kohale saabumist. Seetõttu on oluline võtta aega – kasvõi mõni hetk –, et tutvuda enne abi osutamist olukorraga.
Kui leiad end järsku kriisiolukorras, milleks sul pole olnud aega valmistuda, võid piirduda lihtsalt kiire kontrolliga. Need hetked annavad sulle võimaluse olla rahulik, kaitstud ja mõelda enne tegutsemist. Järgmises tabelis on küsimused, mida võtta arvesse, ja olulised sõnumid hetkeks, kui tutvud olukorraga.


TUTVUMINE KÜSIMUSED OLULINE SÕNUM

Ohutus » Milliseid ohte näed keskkonnas (nt aktiivne konflikt, kahjustatud teed, ebastabiilsed hooned, tulekahju või üleujutus)?
» Kas saad olla kohal ilma ennast või teisi kahjustamata?
Ära mine kriisikohta, kui sa ei ole ohutuses veendunud. Püüa leida abi seda vajavatele inimestele. Võimaluse korral suhtle abivajajaga ohutust kaugusest.

Inimesed, kelle põhivajadused on rahuldamata












Tõsise stressi- reaktsiooniga inimesed
» Kas keegi tundub olevat kriitiliselt vigastatud ja vajab erakorralist arstiabi?
» Kas keegi näib vajavat päästmist, näiteks inimesed, kes on lõksus või otseses ohus?
» Kas kellegi põhivajadused on rahuldamata, näiteks ilmale mittevastavad või rebenenud riided?
» Millised inimesed võivad vajada abi, et pääseda ligi põhiteenustele?
Kes vajab erilist tähelepanu, et olla kaitstud diskrimineerimise ja vägivalla eest?
» Kas minu läheduses on veel keegi, kes saab olla abiks?

» Kas on inimesi, kes tunduvad olevat äärmiselt endast väljas, ei suuda ise liikuda, ei reageeri teistele või on šokis?
» Kus ja kes vajab kõige rohkem abi?
Tea oma rolli ja püüa leida abi inimestele, kes vajavad rohkem toetust või kellel on rahuldamata põhivajadused.
Suuna kriitiliselt vigastatud inimesed meditsiinitöötajate või teiste esmaabikoolitusega inimeste juurde.





Kaalu, kellel võib olla psühholoogilisest esmaabist kasu ja kuidas saad neid inimesi kõige paremini aidata.
Inimesed võivad kriisile reageerida väga erinevalt. Alljärgnevalt on loetletud mõned võimalused:

» füüsilised sümptomid (nt värinad, peavalu, suur väsimus, isukaotus, valud);
» nutt, kurbus, masendus, lein;
» ärevus, hirm;
» valvelolek või närvilisus;
» hirm, et juhtub midagi väga halba;
» unetus, õudusunenäod;
» ärrituvus, viha;
» süütunne, häbi (nt ellujäämise või teiste aitamata või päästmata jätmise pärast);
» segaduses olek, emotsionaalne tuimus, reaalsusest irdumise tunne või hämmeldus;
» endassetõmbunud, tardunud olek;
» teistele vastamata jätmine, vaikimine;
» meeltesegadus (nt ei tea inimene oma nime, oma päritolukohta või seda, mis juhtus);
» inimene ei suuda hoolitseda enda ega oma laste eest (nt ei söö ega joo, ei ole võimeline tegema lihtsaid otsuseid).

Mõned inimesed võivad olla kriisist mõjutatud vaid vähesel määral ja mõni üldse mitte.


Enamik inimesi taastub aja jooksul hästi, eriti kui neil õnnestub rahuldada oma põhivajadused ja neile pakutakse tuge, näiteks neid ümbritsevate inimeste ja psühholoogilise esmaabi näol.
Siiski võib raske või pikaajalise stressireaktsiooniga inimene vajada rohkem tuge kui vaid psühholoogiline esmaabi. Sageli on see nii, kui inimene ei suuda toime tulla oma igapäevaeluga või on ohuks iseendale või teistele. Veendu, et tugeva stressireaktsiooniga inimest ei jäeta üksi. Püüa teda kaitsta kuni reaktsiooni möödumiseni või kuni leiad abi piirkonna tervishoiutöötajatelt, kohalikelt juhtidelt või teistelt kogukonna liikmetelt.

Otsi ka olukorrast mõjutatud elanikkonna hulgast inimesi, kes vajavad, et nende eest hoolitsemisele ja nende ohutusele pööratakse erilist tähelepanu.

INIMESED, KES VÕIVAD KRIISIOLUKORRAS ERILISELT TÄHELEPANU VAJADA (VT JAOTIST 3.5)

» Lapsed ja noorukid, eriti kui nad on eraldatud oma hooldajatest, võivad vajada kuritarvitamise ja ärakasutamise eest kaitset. Samuti vajavad nad tõenäoliselt, et neid ümbritsevad inimesed hoolitseksid nende eest ja rahuldaksid nende põhivajadusi.
» Halvenenud tervisliku seisundiga või füüsilise ja vaimse puudega inimesed võivad vajada ohutusse kohta pääsemiseks eriabi, kaitset kuritarvitamise eest ning juurdepääsu arstiabile ja muudele teenustele. Nende hulka võivad kuuluda nõrgad eakad inimesed, rasedad, raskete vaimse tervise probleemidega inimesed või nägemis- või kuulmishäiretega inimesed.
» Kriisiolukorras võivad erilist kaitset vajada ka diskrimineerimise või vägivalla ohus inimesed, näiteks naised või teatud etniliste rühmade esindajad. Samuti võivad nad vajada toetust, et pääseda ligi olemasolevale abile.






















Abisaava inimese tähelepanelik ärakuulamine on oluline, et mõista tema olukorda ja vajadusi, aidata tal rahuneda ning pakkuda talle asjakohast abi. Õpi kuulama oma:

» silmadega, pakkudes inimesele jagamatut tähelepanu;
» kõrvadega, kuulates tähelepanelikult tema muresid;
» südamega, hoolivalt ja lugupidavalt.
1. LÄHENEMINE INIMESELE, KES VÕIB VAJADA TUGE

» Lähene inimesele lugupidavalt, võttes arvesse tema kultuuritausta.
» Tutvusta end, öeldes oma nime ja organisatsiooni.
» Küsi, kas saad aidata.
» Leia võimaluse korral rääkimiseks ohutu ja vaikne koht.
» Aita inimesel tunda end mugavalt. Paku talle võimalusel näiteks vett.
» Proovi tagada inimese ohutus.
» Kui see on turvaline, vii inimene vahetust ohust eemale.
» Ürita kaitsta inimest ajakirjanduse eest, et tagada tema privaatsus ja väärikus.
» Kui inimese stressireaktsioon on väga tugev, siis kanna hoolt, et ta ei jääks üksi.


2. KÜSI, MILLISED ON INIMESE VAJADUSED JA MURED

» Ehkki mõned vajadused võivad olla ilmsed, näiteks vajadus katta tekiga inimene, kelle riided on rebenenud, tasub inimeselt alati küsida, mida ta vajab ja mille pärast muret tunneb.
» Uuri välja, mis on hetkel tema jaoks kõige olulisem. Aita inimesel mõista, mis on tema prioriteedid.


3. KUULA INIMEST JA AITA TAL OLLA RAHULIK

» Püsi inimese lähedal.
» Ära sunni teda rääkima.
» Kuula inimest, kui ta soovib juhtunust rääkida.
» Aita inimesel, kes on tugevasti mõjutatud, olla rahulik. Veendu, et ta ei jää üksi.

AITA INIMESEL OLLA RAHULIK

Mõni kriisi üle elanud inimene võib olla ärevil ja endast väljas. Võib tunduda, et ta on segaduses ja rusutud meeleolus. Tal võivad esineda ka füüsilised reaktsioonid, nagu värinad, hingamisraskused või südamepekslemine. Allpool on esitatud mõned meetodid, kuidas aidata abivajajat, et ta tunneks end nii vaimselt kui ka füüsiliselt rahulikuna.

» Räägi rahuliku ja leebe häälega.
» Kui see on kultuuriliselt sobilik, hoia inimesega rääkides silmsidet.
» Meenuta inimesele, et oled seal selleks, et teda aidata. Kui see vastab tõele, siis kinnita inimesele, et ta on kaitstud.
» Paku inimesele, kes tunneb end ebareaalselt või oma ümbrusest eraldatuna, kaitstuse tunnet. See aitab tal oma keskkonna ja iseendaga kontakti saada. Sa saad sellele kaasa aidata, paludes tal:

» asetada jalad põrandale ja neid tunnetada;
» puudutada enda süles olevaid sõrmi või käsi;
» pöörata tähelepanu mõnele keskkonnas olevale neutraalsele asjale, mida näete, kuulete või tunnete. Lase inimesel nimetada, mida ta näeb ja kuuleb;
» julgusta inimest keskenduma oma hingamisele ja hingama aeglaselt.








Ehkki iga kriisiolukord on ainulaadne, vajavad kriisist mõjutatud inimesed sageli alljärgnevas tekstikastis loetletut.





Inimesed võivad pärast traumeerivat sündmust tunda end haavatavana, isoleerituna või jõuetuna. Nende igapäevaelu võib olla häiritud. Nad ei pruugi ligi pääseda oma tavalisele toele või avastavad äkki, et elavad pingelistes tingimustes. Psühholoogilise esmaabi korral on tähtis, et inimene viiakse kontakti praktilise toega. Pea meeles, et psühholoogiline esmaabi on sageli ühekordne sekkumine ja sa saad abistada vaid lühikest aega. Olukorrast mõjutatud inimesed peavad pikas perspektiivis kasutama taastumiseks enda toimetulekuoskusi.
Aita inimestel ennast aidata ja saada tagasi kontroll oma olukorra üle.
1. AITA INIMESEL RAHULDADA PÕHIVAJADUSI JA PÄÄSEDA LIGI TEENUSTELE

Aidates inimestel põhivajadusi rahuldada, mõtle läbi järgmised punktid.

» Püüa kohe pärast kriisisündmust aidata abivajajal rahuldada põhivajadused (toit, vesi, varjupaik ja hügieen).
» Uuri, millised spetsiifilised vajadused inimesel on – näiteks tervishoid, rõivad või väikelaste toitmiseks mõeldud esemed (tassid ja pudelid) – ja püüa talle kindlustada olemasolev abi.
» Veendu, et haavatav või tõrjutud inimene ei jää tähelepanuta (vt jaotist 3.5).
» Võta ühendust, kui oled lubanud seda teha.


2. AITA INIMESEL PROBLEEMIDEGA TOIME TULLA


Abi vajav inimene võib tunda end muredest ja hirmudest ülekoormatuna. Aita tal vaagida, millised vajadused on kõige pakilisemad ning kuidas neid tähtsuse järjekorda seada ja seejärel käsitleda.
Näiteks võid paluda inimesel mõelda, mida tuleks teha kohe ja mis võib jääda hilisemaks. Võime mõnda küsimust käsitleda annab inimesele suurema kontrollitunde ja aitab olukorraga paremini toime tulla. Pea meeles:

» aidata inimesel oma elus üles leida tugi, näiteks sõbrad või perekond, kes saavad teda abistada;
» anda inimesele praktilisi soovitusi, kuidas rahuldada enda vajadusi (selgita näiteks, kuidas registreeruda materiaalse toe või toiduabi saamiseks);
» paluda inimesel mõelda, kuidas ta minevikus raskete olukordadega hakkama on saanud ning kinnita ta võimet, et ta suudab ka käesoleva olukorraga toime tulla;
» küsida inimeselt, mis aitab tal end paremini tunda ning julgusta teda kasutama positiivseid toimetulekustrateegiaid ja vältima negatiivseid (vt järgmist tabelit).

TOIMETULEK

Kõigil on olemas loomulikud toimetuleku viisid. Julgusta inimest kasutama tema enda positiivseid toimetulekustrateegiaid ja vältima negatiivseid. See aitab tal tunda end tugevamana ja saada tagasi kontrollitunde. Kohanda järgmisi soovitusi, et võtta arvesse inimese kultuuri ja seda, mida on konkreetses kriisiolukorras võimalik teha.

Julgusta kasutama positiivseid toimetulekustrateegiaid







Väldi negatiivseid toimetulekustrateegiaid
» Puhka piisavalt.
» Söö nii regulaarselt kui võimalik ja joo vett.
» Räägi ja veeda aega oma pere ja sõpradega.
» Aruta probleeme kellegagi, keda usaldad.
» Tee midagi sellist, mis aitab sul lõdvestuda (jaluta, laula, palveta, mängi lastega).
» Tee trenni.
» Leia ohutuid viise, kuidas aidata teisi kriisis inimesi ja osaleda kogukonna tegevuses.

» Ära tarvita narkootikume, suitseta ega tarbi alkoholi.
» Ära maga kogu päeva.
» Ära tööta vahetpidamata ilma puhkuse ja lõõgastumiseta.
» Ära isoleeri ennast sõpradest ja lähedastest.
» Ära jäta tähelepanuta elementaarset isiklikku hügieeni.
» Ära ole vägivaldne.





3. ANNA TEAVET

Kriisisündmusest mõjutatud inimene soovib täpset teavet järgmise kohta:

» sündmus;
» lähedased või teised olukorrast mõjutatud inimesed;
» nende ohutus;
» nende õigused;
» ligipääs vajalikele teenustele ja asjadele.






















Pärast kriisisündmust võib olla raske leida täpset teavet. Samal ajal kui info kriisi kohta saab teatavaks ja käiku lastakse leevendusmeetmed, võib olukord hetkega muutuda. Sageli võivad levida kuulujutud. Sul ei pruugi olla ühel ajahetkel kõiki vastuseid, aga kui vähegi võimalik, siis:

» uuri välja, kust on võimalik saada õiget teavet ning millal ja kust saab uuenenud infot;
» proovi hankida võimalikult palju teavet, enne kui lähened inimesele, et pakkuda talle tuge;
» püüa olla kursis kriisi hetkeolukorraga, ohutusküsimuste, pakutavate teenuste ning kadunud või vigastatud inimeste seisundi või asukohaga;
» veendu, et inimesele räägitakse, mis toimub ja mis on plaanis;
» kui inimesele pakutakse teenuseid (tervishoiuteenused, pere otsimine, varjupaik, toidujagamine), siis veendu, et inimene on nende teenustega kursis ja tal on neile ligipääs;
» anna inimesele teenuste pakkujate kontaktandmed või suuna ta otse teenuste juurde;
» veendu, et ka haavatavad inimesed on teenustega kursis (vt jaotist 3.5).
Kui annad olukorrast mõjutatud inimestele teavet, siis:

» selgita, milline on sinu teabe allikas ja kui usaldusväärne see on;
» ütle ainult seda, mida tead; ära mõtle midagi välja ega tekita petlikku kindlustunnet;
» sõnumid olgu lihtsad ja täpsed; korda sõnumit veendumaks, et inimene kuuleb ja mõistab seda;
» kasulik on anda teavet mõjutatud inimestele rühmade kaupa, et kõik kuuleks sama sõnumit;
» anna inimesele teada, kas hoiad teda kursis uueneva infoga, sealhulgas täpsusta, kus ja millal sa seda teed.

Teavet jagades teadvusta, et abistaja võib sattuda frustratsiooni sihtmärgiks ja inimene võib tunda viha, kui sina või teised ei ole täitnud tema abistamisega seotud ootusi. Püüa jääda sellises olukorras rahulikuks ja olla mõistev.



4. ÜHENDA INIMESED LÄHEDASTE JA SOTSIAALSE TOEGA

On teada, et inimesed, kes tunnevad, et neil oli pärast kriisi hea sotsiaalne tugi, tulevad paremini toime kui need, kes tunnevad, et neid ei toetatud piisavalt. Seetõttu on inimeste ühendamine lähedaste ja sotsiaalse toega oluline osa psühholoogilisest esmaabist.

» Aita hoida koos peresid, samuti lapsi oma vanemate ja lähedastega.
» Aita inimesel võtta ühendust sõprade ja sugulastega, et ta saaks tuge. Paku näiteks võimalust helistada lähedastele.
» Kui inimene annab sulle teada, et palve, religioosne tegevus või toetus usujuhtidelt võib olla talle abiks, siis püüa teda ühendada tema vaimse kogudusega. Kriisiolukordade ja vaimsuse kohta leiad soovitusi järgmisest tekstikastist.
» Aita olukorrast mõjutatud inimesi omavahel kokku viia, et üksteist aidata. Näiteks palu inimestel aidata eakate eest hoolitseda või tuua pereta inimesed kokku teiste kogukonna liikmetega.

KRIIS JA VAIMSUS

Kriisiolukorra valust ja kannatustest läbi tulles võivad inimese vaimsed või usulised tõekspidamised olla väga olulised, tähendust loovad ja lootust andvad. Võimalus palvetada ja rituaale läbi viia võib olla suureks trööstiks. Siiski võib kriisiga seotud kogemus – eelkõige kui on kohutavad kaotused – ajendada inimest oma tõekspidamisi kahtluse alla seadma.
Inimeste usk võib saada väljakutse, muutuda tugevamaks või teiseneda läbi selle kogemuse. Alljärgnevalt on esitatud mõned soovitused, kuidas tagada pärast kriisisündmust hool ja heaolu vaimsetes aspektides.

» Ole teadlik ja austa inimese religioosset tausta.
» Küsi inimeselt, mis tal end tavaliselt paremini tunda aitab. Julgusta teda tegema asju, mis aitavad tal olukorraga toime tulla. Julgusta ka vaimsusega seotud rutiine, kui ta neid mainib.
» Kuula lugupidavalt ja ilma hinnanguteta, millised on inimese vaimsed tõekspidamised või millised küsimused tal tekivad.
» Ära sunni inimesele peale oma tõekspidamisi või kriisist tulenevaid vaimseid või religioosseid tõlgendusi.
» Ära nõustu ega lükka tagasi vaimseid uskumusi või tõlgendusi kriisist, isegi kui inimene palub sul seda teha.





ABISTAMISE LÕPETAMINE

Mis saab edasi? Millal ja kuidas sa abi osutamise lõpetad, see sõltub kriisi kontekstist, sinu rollist ja olukorrast ning nende inimeste vajadustest, keda sa aitad. Lähtu oma otsustusvõimest, et hinnata olukorda ning inimeste ja enda vajadusi.

Kui see on asjakohane, siis selgita inimesele, et
sa lahkud. Kui teda abistab sellest hetkest alates keegi
teine, siis püüa teda sellele inimesele tutvustada. Kui oled viinud inimese kokku teiste teenustega, siis seleta talle, mida
oodata, ja veendu, et ta teab kõiki detaile, mida tuleb jälgida. Ükskõik milline on olnud sinu kogemus konkreetse inimesega, jäta hüvasti sõbralikult, soovides talle kõike head.

TÕENÄOLISELT ERITÄHELEPANU VAJAVAD INIMESED



POTENTSIAALSELT HAAVATAVATE JA ERILIST ABI VAJAVATE INIMESTE HULKA KUULUVAD:

1. lapsed ja noorukid;
2. tervisemurede ja puudega inimesed;
3. diskrimineerimise või vägivalla ohus inimesed.

Pea meeles, et kõigil inimestel on olemas oma vahendid toimetulekuks – ka haavatavatel. Aita haavatavatel inimestel kasutada nende endi toimetulekuviise ja-strateegiaid.


1. LAPSED JA NOORUKID

Paljud lapsed – sealhulgas noorukid – on kriisiolukorras eriti haavatavad. Kriisisündmused paiskavad sageli neile tuttava maailma segi. See hõlmab tihti ka inimesi, kohti ja igapäevaseid tegevusi, mis lasevad lastel tunda end turvaliselt. Kriisist mõjutatud lapsi võib ähvardada seksuaalne vägivald, kuritarvitamine ja ärakasutamine, mis tihti suurte kriisiolukordadega kaoses sagenevad.
Väikelapsed on sageli eriti haavatavad, sest nad ei suuda kaitsta ennast ega oma põhivajadusi rahuldada ning nende hooldajad võivad olla ülekoormatud. Vanemate lastega võidakse kaubelda, neid seksuaalselt ära kasutada või värvata relvajõududesse. Tüdrukud ja poisid seisavad silmitsi mõnevõrra erinevate ohtudega. Tavaliselt ähvardab tüdrukuid rohkem seksuaalne vägivald ja ärakasutamine. Neid lapsi, keda on kuritarvitatud, võivad teised inimesed häbimärgistada ja isoleerida.

See, kuidas lapsed kriisile reageerivad (näiteks hävingu nägemisele ja vigastustele, surmale, toidu ja vee puudumisele), sõltub nende vanusest ja arengutasemest.
Laste reageering kriisile sõltub ka sellest, kuidas suhtlevad nendega hooldajad ja teised täiskasvanud. Näiteks ei pruugi väikelaps täielikult mõista, mis tema ümber toimub, ja võib eriti vajada hooldaja tuge. Üldiselt tulevad lapsed juhtunuga paremini toime, kui nende lähedal on stabiilne, rahulik täiskasvanu.

Lastel ja noortel võib esineda sarnaseid stressireaktsioone nagu täiskasvanutel (vt jaotist 3.3). Neil võivad samuti olla järgmised eriomaseid stressireaktsioonid.4

» Väikelapsed võivad naasta varasema käitumise juurde (näiteks voodimärgamine või pöidla imemine). Nad võivad klammerduda hooldajate külge, hakata vähem mängima või mängida korduvalt traumeeriva sündmusega seotud mänge.
» Kooliealised lapsed võivad uskuda, et halvad asjad juhtusid nende pärast. Neil võivad tekkida uued hirmud ja nad võivad olla vähem kiinduvad, tunda end üksikuna ja muretseda kriisis olevate inimeste kaitsmise või päästmise pärast.
» Noorukid võivad tunda tühjust, samuti oma sõpradest erinemist või eraldatust. Neil võib esineda riskikäitumist ja negatiivseid hoiakuid.



















4 Vt viidete ja allikate alt Pynoos, et al. (2009)
Laste kaitsmisel ja emotsionaalsel toetamisel on tähtis roll perel ja teistel hooldajatel. Oma hooldajatest eraldatud lapsed võivad end kriisiolukorras avastada tundmatust paigast ja võõraste inimeste keskelt. Nad võivad tunda suurt hirmu ega pruugi hinnata õigesti neid ümbritsevaid riske ja ohte. Esimene oluline samm on taasühendada eraldatud lapsed ja noorukid oma perede või hooldajatega. Ära püüa seda teha üksinda. Kui teed vigu, muudab see laste olukorra halvemaks. Selle asemel võta kohe ühendust lastekaitsega, kes saab alustada lapse arvele võtmist ja tagada, et lapse eest hoolitsetakse.
Kui laps on hooldajaga, püüa hooldajat lapse eest hoolitsemisel toetada. Järgmisest tekstikastist leiad soovitused, kuidas toetada eri vanuses ja arengutasemel lapsi.






Imikud
»
»
Hoia imikuid soojas ja ohutult.
Hoia nad eemal suurest mürast ja kaosest.

»
Kaisuta ja kallista.

»
Pea võimalusel kinni regulaarsest toitumis- ja unegraafikust.

»
Räägi rahuliku ja leebe häälega.
Väikelapsed
»
»
Leia väikelaste jaoks täiendavat aega ja tähelepanu. Meenuta neile tihti, et nad on kaitstud.

»
Selgita, et nad ei süüdistaks ennast halbade asjade pärast, mis on juhtunud


juhtunud.

»
Väldi väikelaste eraldamist nende hooldajatest, vendadest ja õdedest ning


ning lähedastest.

»
Hoia kinni regulaarsetest rutiinidest ja ajakavadest nii palju kui võimalik


võimalik.

»
Anna juhtunu kohta lihtsaid vastuseid ilma hirmutavate üksikasjadeta.

»
Kui lapsed kardavad või klammerduvad, siis luba neil jääda teie lähedusse


lähedusse.

»
Ole kannatlik lastega, kes hakkavad käituma, nagu käituksid noorematena


noorematena (näiteks imema pöialt või märgama


voodit).

»
Kui võimalik, paku lastele võimalusi mängida


ja lõõgastuda.





Kui hooldaja on saanud viga, endast väga väljas või ei saa muul põhjusel oma laste eest hoolitseda, siis võid korraldada abi hooldajale ja hoolt lastele. Kui vähegi võimalik, teavita lastekaitset või lastekaitsevõrgustikku. Hoia lapsi ja nende hooldajaid koos ning võimalusel ära lase neid üksteisest lahutada. Näiteks, kui hooldaja viiakse arstiabi saama, saada lapsed võimalusel koos temaga või kirjuta üles, kuhu hooldaja viidi, et ta hiljem lastega uuesti kokku viia.

Ära unusta, et lapsed võivad koguneda kriisikoha ümber ja olla kohutavate sündmuste tunnistajateks, isegi kui sündmus otseselt neid ega nende hooldajaid ei puuduta. Kriisi kaoses on täiskasvanud tihti hõivatud ega pruugi tähelepanelikult jälgida, mida lapsed teevad, näevad või kuulevad. Püüa lapsi häirivate vaatepiltide või lugude eest kaitsta.

MIDA ÖELDA JA TEHA LASTE JAOKS

Hoia koos lähedastega
» Hoia lapsi koos oma hooldajate ja perekonnaga alati, kui see on võimalik.
» Vii saatjata lapsed kokku usaldusväärse lastekaitse või lastekaitsevõrgustikuga.
Ära jäta last järelevalveta.
» Kui sa ei saa lastekaitset kätte, siis astu ise samme, et leida laste hooldajad või võtta ühendust mõne teise pereliikmega, kes laste eest hoolitseks.

Kaitse lapsi » Kaitse lapsi, et nad ei puutuks kokku hirmuäratavate vaatepiltidega, nagu vigastatud inimesed või kohutav häving.
» Kaitse lapsi kuulmast sündmuse kohta häirivaid lugusid.
» Kaitse lapsi ajakirjanike ja teiste inimeste eest, kes tahavad neid intervjueerida ega kuulu hädaolukorrale reageerivate inimeste hulka.

Kuula, räägi ja mängi
» Ole rahulik, räägi leebelt ja lahkelt.
» Kuula ära lapse seisukohad nende enda olukorra kohta.
» Püüa lapsega rääkida tema silmade kõrgusel ning kasutades sõnu ja selgitusi, mis on talle arusaadavad.
» Tutvusta ennast nimeliselt ja ütle, et oled kohal tema abistamiseks.
» Küsi lapse nime, kust ta pärit on ja muid küsimusi, mis aitavad sul leida tema hooldajat ja teisi pereliikmeid.
» Kui laps on oma hooldajaga, toeta hooldajat lapse eest hoolitsemisel.
» Kui veedad lapsega aega, siis püüa teda kaasata eakohastesse mängudesse või lihtsasse vestlusesse, pärides tema huvide kohta.







Pea meeles, et ka lastel on toimetulekuks omad vahendid. Tee kindlaks, millised need on ja toeta positiivseid toimetulekustrateegiaid. Aita lastel vältida negatiivseid strateegiaid. Suuremad lapsed ja noorukid saavad sageli kriisiolukordades abiks olla. Kui pakud neile turvalist võimalust, kuidas olukorras kaasa aidata, võib see aidata neil kontrollitunde tagasi saada.
2. TERVISEMUREDEGA, FÜÜSILISTE VÕI VAIMSETE PROBLEEMIDEGA INIMESED




Kroonilist (pikaajalist) haigust põdeva, füüsilise või vaimse tervise probleemiga (sh raske vaimse tervise häirega), samuti eakad inimesed võivad vajada eriabi. See võib tähendada, et neid tuleb toetada turvalisse paika jõudmisel, kus nad saaksid elementaarset tuge ja tervishoiuteenuseid või neil oleks võimalik enda eest hoolitseda. Kriisikogemus võib muuta erinevad terviseseisundid halvemaks, näiteks kõrgvererõhktõbi, südamehaigused, astma, ärevus ning muud füüsilise ja vaimse tervise probleemid.
Rasedatel naistel ja imetavatel emadel võib kriis tekitada suurt stressireaktsiooni, mis võib mõjutada nende rasedust või nende enda ja imiku tervist. Inimestel, kes ei saa üksi liikuda või kellel on probleeme nägemise või kuulmisega, võib olla raskusi lähedaste leidmisega või ligipääsuga pakutavatele teenustele.

Siin on mõned soovitused, kuidas aidata halvenenud tervisliku seisundiga või puuetega inimesi.

» Aita neil jõuda turvalisse paika.
» Aita neil rahuldada oma põhivajadusi, näiteks süüa, juua, saada puhast vett, hoolitseda enda eest või ehitada ametiasutustelt saadud materjalidest peavarju.
» Küsi inimeselt, kas tal on mingeid terviseprobleeme või kas ta võtab regulaarselt ravimeid.
Proovi võimalusel aidata inimesel saada kätte oma ravimid või pääseda võimalusel ligi meditsiiniteenustele.
» Jää abivajaja juurde. Kui pead lahkuma, siis veendu võimalusel, et inimesel on keegi, kes teda aitab. Kaalu inimese saatmist kaitset pakkuda saava asutuse või muu asjakohase tugiteenuse pakkuja juurde, kes saaks teda pikemas perspektiivis aidata.
» Anna teavet, kuidas pääseda ligi kõigile saadaolevatele teenustele.
3. DISKRIMINEERIMISE VÕI VÄGIVALLA OHUS OLEVAD INIMESED

Diskrimineerimise või vägivalla ohus võivad olla näiteks naised, teatud etnilistest või usulistest rühmadest pärit inimesed ja vaimse tervise probleemiga inimesed. Nad on haavatavad, sest nad võivad:

» jääda pakutavatest põhiteenustest kõrvale;
» jääda kõrvale otsustest, mis on seotud abi, teenuste või sellega, kuhu minna;
» olla vägivalla, sealhulgas seksuaalvägivalla sihtmärgid.

Diskrimineerimise või vägivalla ohus olevad inimesed võivad vajada kriisiolukorras sageli erikaitset. Nad vajavad täiendavat abi, et nende põhivajadused oleksid kaetud ja nad saaksid kasutada pakutavaid teenuseid. Ole sellistest inimestest teadlik ja paku neile abi. Selleks:

» aita neil leida turvalisi kohti, kus viibida;
» aita neil suhelda oma lähedaste ja teiste usaldusväärsete inimestega;
» paku neile teavet teenuste kohta ja aita neil vajaduse korral saada juurdepääs teenustele.












































4. PEATÜKK
ENDA JA OMA KOLLEEGIDE TOETAMINE
SELLES PEATÜKIS ARUTLEME JÄRGMISTEL TEEMADEL:
4.1 ABISTAMISEKS VALMISTUMINE
4.2 TOIMETULEK STRESSIGA: TERVISLIKUD TÖÖ- JA ELUVIISID
4.3 PUHKUS JA REFLEKSIOON

Kriisiolukord võib sind või sinu perekonda vahetult mõjutada. Isegi kui sa ei ole otseselt sellega seotud, võib sind mõjutada abistamise ajal nähtu ja kuuldu. Abistajana on oluline pöörata enda heaolule erilist tähelepanu. Hoolitse iseenda eest, et saaksid hoolitseda parimal viisil teiste eest!



ABISTAMISEKS VALMISTUMINE

Mõtle järele, kuidas valmistuda kriisiolukorras tegutsemiseks kõige tõhusamalt. Kui vähegi võimalik:

» hangi teavet kriisiolukordade ning eri liiki abistajate rollide ja kohustuste kohta;
» mõtle, milline on sinu tervis ja isiklik või perekondlik seisukord ning kas need võivad põhjustada pingeid, kui võtad endale teiste abistaja rolli;
» ole enda suhtes aus ja otsusta, kas oled valmis sel hetkel konkreetses kriisiolukorras abistama.


TOIMETULEK STRESSIGA: TERVISLIKUD
TÖÖ- JA ELUVIISID






Abistajate peamine pingeallikas on igapäevane töö, eelkõige kriisi ajal. Abistajatele võivad nende töös tekitada stressi näiteks pikad tööpäevad, keerulised kohustused, selge töökirjelduse puudumine, vilets kommunikatsioon või juhtimine ning töö ebaturvalistes piirkondades.

Abistajana võid tunda, et vastutad inimeste ohutuse eest ja sul on kohustus nende eest hoolitseda. Võid olla tunnistajaks või vahetult kogeda kohutavaid asju nagu häving, vigastused, surm või vägivald. Võid kuulda kohutavaid lugusid teiste inimeste valust ja kannatustest. Kõik need kogemused võivad mõjutada ka sind ja teisi abistajaid.

Mõtle, kuidas tuled stressiga kõige paremini toime ning kuidas saad toetada kaasabistajaid ja lasta neil ennast toetada. Järgmised soovitused võivad pingete ohjamisel abiks olla.

» Mõtle sellele, mis on aidanud sul minevikus toime tulla ja mida saad teha, et püsida tugev.
» Püüa võtta aega, et süüa, puhata ja lõõgastuda, isegi lühikeseks perioodiks.
» Hoia töötunnid võimalusel mõistlikkuse piires, et sa ei kurnaks end liiga ära. Kaalu näiteks töökoormuse jagamist abistajate vahel, kriisi ägedas faasis vahetustega töötamist ja regulaarseid puhkehetki.
» Inimestel võib pärast kriisisündmust olla palju probleeme. Sa võid tunda end ebaadekvaatse või frustreerituna, kui ei suuda inimesi kõigi nende probleemide korral aidata. Ära unusta, et sa ei pea lahendama inimeste kõiki probleeme. Tee, mida suudad, et aidata inimestel ennast aidata.
» Vähenda alkoholi, kofeiini või nikotiini tarbimist ja väldi käsimüügiravimite põhjuseta tarbimist.
» Võta ühendust kaasabistajatega, et näha, kuidas neil läheb. Lase neil ka endaga ühendust võtta ja leia võimalusi üksteise toetamiseks.
» Räägi toe saamiseks sõprade, lähedaste või teiste inimestega, keda sa usaldad.

PUHKUS JA REFLEKSIOON

Aja võtmine puhkamiseks ja refleksiooniks ehk oma mõtete ja elamuste peegeldamiseks on sinu abistava rolli lõpetamise tähtis osa. Kriisiolukord ja inimeste vajaduste tagamine võib olla suurt pingutust nõudev ülesanne ning inimeste valu ja kannatusi võib olla raske taluda. Võta pärast kriisiolukorras abiks olemist aega, et mõtestada enda kogemusi ja puhata. Järgmised soovitused võivad aidata sul taastuda.

» Räägi oma kogemustest ülemuse, kolleegi või kellegi teisega, keda usaldad.
» Teadvusta, mida suutsid teiste abistamiseks teha, isegi vähesel määral.
» Peegelda oma kogemust ja lepi sellega, mis läks hästi ja mis mitte ning millised olid sinu tegevuse piirid neis tingimustes.
» Leia võimaluse korral veidi aega puhata ja lõõgastuda, enne kui alustad järgmiste töiste ja eluliste kohustustega.

Otsi usaldusväärselt inimeselt tuge, kui sündmus tekitab sinus ärevaid mõtteid või mälestusi; kui tunned end äärmiselt närvilise või kurvana; kui sul on raskusi magamisega; kui tarbid liigselt alkoholi või võtad ravimeid. Räägi tervishoiutöötajaga või võimalusel vaimse tervise spetsialistiga, kui need probleemid kestavad kauem kui kuu.



















































5. PEATÜKK
ÕPITU HARJUTAMINE
JÄRGMISED JUHTUMID ON NÄITED KRIISISÜNDMUSTEST, MIDA VÕID KÄSITLEDA OMA ROLLIS ABISTAJANA. NÄIDISJUHTUMEID LUGEDES KUJUTA ETTE:

1. Mida vajaksid kõige kiiremini, kui sinuga midagi sellist juhtuks?
2. Millest oleks kõige rohkem abi?

Pea meeles psühholoogilise esmaabi põhimõtteid, et jälgida, kuulata ja aidata sel ajal, kui kujutled, kuidas inimestele selliste juhtumite korral vastaksid. Oleme lisanud mõned olulised küsimused, mis aitavad sul mõista, mille üle tasub järele mõelda ja kuidas vastata.





NÄIDISJUHTUM 1: LOODUSÕNNETUS





Sa kuuled, et keset tööpäeva on kesklinna ootamatult tabanud ulatuslik maavärin. Paljud inimesed on vigastatud ja hooned kokku varisenud. Sina ja sinu kolleegid tundsite värinat, kuid teiega on kõik korras. Kahjustuste ulatus ei ole teada. Asutus, kus te töötate, palus sul minna kolleegidega ellujäänutele appi ja toetada sündmusest raskelt mõjutatud inimesi, kellega te kokku puutute.
Esita endale abistamiseks valmistudes järgmised küsimused.

» Kas ma olen valmis abistama? Millised isiklikud mured võivad mind mõjutada?
» Mida ma tean kriisiolukorra kohta?
» Kas ma lähen üksinda või koos kolleegidega? Mis on emma-kumma valiku eelised ja miinused?







Mida peaksid linnas ringi liikudes jälgima?

» Kas kriisikohas olla on piisavalt ohutu?
» Millised teenused ja tugiteenused on saadaval?
» Kas kriisikohas on inimesi, kellel on rahuldamata põhivajadused?
» Kas on inimesi, kellel on tõsised emotsionaalsed reaktsioonid?
» Kes võib tõenäoliselt vajada eriabi?
» Kuidas saan parimal viisil toetada ja trööstida mõjutatud inimesi?

Kuidas saad inimestele lähenedes kuulata nende muresid kõige paremini ja pakkuda neile tröösti?

» Millised põhivajadused võivad juhtunust mõjutatud inimestel olla?
» Kuidas ma oma isikut tuvastan ja ütlen, et pakun tuge?
» Mida tähendab vajadus kaitsta olukorrast mõjutatud inimesi kahju eest selles situatsioonis?
» Kuidas ma küsin inimestelt nende vajaduste ja murede kohta?
» Kuidas ma saan kõige paremini toetada ja trööstida juhtunust mõjutatud inimesi?

NÄIDISVESTLUS ABIVAJAVA TÄISKASVANUGA

Lähened selles vestluses naisele, kes seisab varisenud hoone rusude juures. Ta nutab ja väriseb, kuigi ei tundu, et ta oleks füüsiliselt vigastatud.

Sina: „Tere, minu nimi on … Ma töötan asutuses … Kas ma võin teiega rääkida?“

Naine: „See on hirmus! Ma olin majja sisenemas ja see hakkas värisema! Ma ei mõista, mis toimub!“

Sina: „Jah, toimus maavärin. Ma kujutan ette, et see oli teie jaoks hirmuäratav. Kuidas on teie nimi?“

Naine: „Minu nimi on Jasmina – Jasmina Salm. Ma kardan väga! [väriseb, nutab] Ma ei tea, kas ma peaksin minema sinna sisse ja otsima oma kolleege? Ma ei tea, kas nendega on kõik korras!“

Sina: „Proua Salem, praegu on väga ohtlik majja minna. Te võite end vigastada. Kui soovite, võime rääkida siin, kus on ohutum. Ma võin siin teiega mõnda aega istuda. Kas soovite?“

Naine: „Jah, palun.“ [Te liigute vaiksemasse kohta, veidi eemale varisenud hoonest, kus töötavad pääste- ja meditsiinitöötajad.]

Sina: „Kas ma toon teile vett?“ [Võimaluse korral paku praktilist tuge, nagu vesi või tekk.]

Naine: „Ma tahan natuke aega siin lihtsalt istuda.“

[Oled paar-kolm minutit vaikselt naise lähedal, kuni ta hakkab uuesti rääkima.]
Naine: „Ma tunnen end kohutavalt! Ma oleksin pidanud majja jääma, et inimesi aidata!“ Sina: „Ma mõistan seda.“
Naine: „Ma jooksin välja. Aga ma tunnen ennast teiste pärast nii halvasti!“

Sina: „On raske otsustada, mida sellises olukorras teha. Aga tundub, et majast välja joostes lähtusite õigest instinktist, sest te oleksite võinud saada viga.“

Naine: „Ma nägin, kuidas nad tõid rusudest välja laiba. Ma arvan, et see oli mu sõber!“
[nutab]

Sina: „Tunnen kaasa. Seal töötab päästemeeskond. Me saame hiljem teada, mis seisus on inimesed, kes olid hoones.“





Pane tähele, et selles näidisvestluses:

» tutvustasid end nimeliselt ja ütlesid hättasattunud inimesele asutuse, kus töötad;
» küsisid inimeselt, kas ta tahab rääkida;
» pöördusid inimese poole tema nimega, kasutades lugupidavalt ka perekonnanime;
» kaitsesid inimest edasise kahju eest, liikudes ohutumasse kohta;
» pakkusid inimesele pisut toetust, näiteks vett;
» kuulasid ja jäid inimese lähedusse, sundimata teda rääkima;
» andsid inimesele tagasisidet selle kohta, et ta tegutses õigesti;
» võtsid aega kuulamiseks;
» tegid kindlaks inimese vajadused ja mured;
» tunnistasid inimese muret kolleegide võimaliku kaotuse pärast;
» pakkusid abi, et viia inimene kokku tema pereliikmetega.

Mida saad teha, et pakkuda inimestele teavet ja praktilist tuge?

» Millised probleemid võivad ilmneda, mis raskendavad vahendite (toit, varjupaik, vesi) või teenuste kohta info kättesaamist?
» Millised mured võivad inimeste meelel mõlkuda? Milliseid praktilisi soovitusi võiksin anda, et aidata neil oma probleeme lahendada?
» Millist teavet soovivad juhtunust mõjutatud inimesed saada? Kust ma saaksin kriisisündmuse kohta värsket ja usaldusväärset teavet?
» Mida ma saan teha, et viia inimesed kokku nende lähedastega või teenustega? Millised võivad olla probleemid?
» Mida võivad vajada lapsed ja noorukid või halvenenud tervisliku seisundiga inimesed?
Kuidas ma saan ühendada haavatavad inimesed nende lähedastega ja teenustega?

NÄIDISJUHTUM 2: VÄGIVALD JA ÜMBERASUSTAMINE




Pagulased tuuakse veokites uude asukohta ja öeldakse, et siin hakkavad nad elama. Nad asuvad uude paika sõja tõttu nende varasemas elukohas. Mõned, kes veoautodest välja saavad, nutavad. Teised tunduvad äärmiselt kartlikud, osa inimesi näib olevat segaduses, samal ajal kui mõned ohkavad kergendatult. Enamikul on hirm ja nad kahtlevad, kas uus koht sobib elamiseks. Nad ei tea, kus nad magavad, söövad või arstiabi saavad. Tundub, et osa inimesi ehmub, kuuldes valju häält, sest see meenutab neile tulistamist. Sina oled vabatahtlik asutuses, mis jagab toidukaupu ja kes on jaotuskohtades abiks.

Abistama valmistudes mõtle järele, mida sa tahaksid sellest olukorrast teada.

» Kes on need inimesed, keda ma abistan? Milline on nende kultuuritaust?
» Kas on mingeid käitumisreegleid või kombeid, mida tuleb järgida? Näiteks kas naissoost põgenikega peaksid rääkima naissoost abistajad?
» Kui kaugelt nad tulevad? Mida ma tean konfliktist, mida nad on kogenud?
» Milliseid teenuseid osutatakse kohas, kus pagulasi vastu võetakse?
» Kui ma töötan tiimis, siis kuidas me korraldame selles olukorras abistamist? Milliseid ülesandeid iga inimene endale võtab? Kuidas me koordineerime tööd omavahel ja teiste abistajate rühmadega, kes seal olla võivad?
Mida peaksid jälgima, kui kohtad pagulaste rühma?

» Mida enamik pagulasi vajab? Kas nad on näljased, janused või väsinud? Kas keegi on vigastatud või haige?
» Kas pagulaste rühmas on perekonnad või ühe küla elanikud?
» Kas leidub saatjata lapsi või noorukeid? Kes võib veel vajada eriabi?
» Pagulaste rühma liikmed võivad kriisile reageerida erinevalt. Milliseid tõsiseid emotsionaalseid reaktsioone märkad?


Kui lähened pagulaste rühmas olevatele inimestele, siis kuidas saaksid kõige paremini kuulata nende muresid ja pakkuda toetust?

» Kuidas ma ennast tutvustan, et pakkuda tuge?
» Inimesed, kes kogesid vägivalda või olid selle tunnistajaks, võivad olla hirmunud ja tunda end ebaturvaliselt. Kuidas saan neid toetada ja rahustada?
» Kuidas saan välja selgitada nende inimeste vajadused ja mured, kes võivad vajada eriabi, näiteks naised?
» Kuidas lähenen saatjata lastele ja noorukitele ning kuidas neid aitan?





NÄIDISVESTLUS SAATJATA LAPSEGA

Märkad pagulaste rühma servas umbes kümneaastast poissi, kes seisab üksinda ja tundub olevat väga hirmunud.

Sina [laskudes ühele põlvele lapse silmade kõrgusele]: „Tere, minu nimi on … Ma olen siin … asutusega ja selleks, et aidata. Kuidas on sinu nimi?“

Laps [vaatab maha ja räägib vaikselt]: „Adam.“

Sina: „Tere,Adam. Sul oli just pikk sõit, et siia jõuda. Kas sul on janu?“ [Paku midagi süüa või juua või mõnda muud praktilist toetust, näiteks tekki, kui sul see on.] „Kus su perekond on?“

Laps: „Ma ei tea.“ [hakkab nutma]

Sina: „Ma näen, et sa kardad, Adam. Ma püüan sind aidata ja viia sind kokku inimestega, kes aitavad sul leida üles su pere. Kas sa ütleksid mulle oma perekonnanime ja kust sa pärit oled?“

Laps: „Jah, ma olen Adam Duvall. Ma olen … külast.“

Sina: „Tänan, Adam. Millal sa nägid viimast korda oma perekonda?“

Laps: „Mu vanem õde oli seal, kui veoautod tulid, et meid siia tuua. Aga ma ei leia teda.“

Sina: „Kui vana su õde on? Mis ta nimi on?“

Laps: „Tema nimi on Rose. Ta on 15-aastane.“

Sina: „Ma püüan aidata sul õe üles leida. Kus su vanemad on?“

Laps: „Me kõik põgenesime külast, kui kuulsime tulistamist. Me kaotasime vanemad silmist.“
[nutab]

Sina: „Mul on kahju, Adam. See võis olla sinu jaoks hirmus, aga nüüd oled sa väljaspool ohtu.“

Laps: „Ma kardan!“

Sina [soojalt ja loomulikult]: „Ma mõistan. Ma tahaksin sind aidata.“

Laps: „Mida ma peaksin tegema?“

Sina: „Ma võin jääda mõneks ajaks sinu juurde ja me võime üritada leida sinu õde. Kas sa tahaksid seda?“

Laps: „Jah, aitäh.“

Sina: „Kas on veel midagi, mis sulle muret teeb või midagi, mida sa vajad?“

Laps: „Ei.“

Sina: „Adam, on tähtis, et me räägiksime inimestega seal eemal, kes aitavad leida su õe või ülejäänud perekonna. Ma tulen koos sinuga nendega rääkima.“ [Oluline on aidata lapsel registreeruda usaldusväärse pereotsingu või lastekaitse organisatsiooni juures, kui see on olemas.]


Pane tähele, et selles näidisvestluses:

» nägid pagulaste summas saatjata last;
» laskusid ühele põlvele, et rääkida lapsega tema silmade kõrgusel;
» rääkisid lapsega rahulikult ja lahkelt;
» said teavet lapse pere kohta, sealhulgas said teada tema õe nime;
» jäid lapse juurde, et leida usaldusväärne pereotsingu organisatsioon, kes aitaks viia lapse ohutusse kohta, kuni ta leiab oma pere.
Mida saad teha, et aidata inimesi teabe ja praktilise toega?

» Millised põhivajadused võivad inimestel olla? Millised teenused on saadaval? Kuidas inimesed teenustele ligi pääsevad?
» Milline täpne teave on mul selle kohta, kuidas plaanitakse pagulaste eest hoolitseda?
» Millal ja kust leiavad inimesed toimuva kohta rohkem teavet?
» Kuidas saan kaitsta haavatavaid inimesi, näiteks naisi või saatjata lapsi, edasise kahju eest? Kuidas saaksin aidata ühendada haavatavaid inimesi nende lähedastega ja teenustega?
» Millised erivajadused võivad inimestel olla, sealhulgas neil, kes on kokku puutunud vägivallaga?
» Mida ma saan teha, et ühendada inimesed nende lähedastega või teenustega?





NÄIDISJUHTUM 3: LIIKLUSÕNNETUS





Sõidad tiheda liiklusega külateel riigi turvalises osas, kui näed eespool õnnetust. Paistab, et mehele, kes ületas oma naise ja väikese tütrega teed, sõitis otsa möödasõitev auto. Mees lamab maas, jookseb verd ega liiguta. Naine ja tütar on tema lähedal. Naine nutab ja väriseb, kuid tütar seisab liikumatult ja vaikselt. Mõned külaelanikud kogunevad õnnetuspaiga lähedal teele.

Selles olukorras tuleb reageerida kiiresti. Ent võta endale enne appiminekut hetk aega, et jääda rahulikuks ja mõelda järele.
» Kas mul ja teistel on ohutu?
» Kuidas olukorda lahendada?
» Mida on vaja teha kiiresti, eelkõige tõsiselt vigastatud mehe jaoks?


Mida on oluline jälgida?

» Kes vajab abi? Mis liiki abi vaja läheb?
» Millist abi saan ma osutada ise ja milline eriabi on vajalik?
» Keda ma saan endale appi paluda? Millist abi võiksid osutada juhtunu ümber kogunevad inimesed? Mil viisil võivad nad sekkuda või segada?


Kui puutud kokku õnnetusse sattunud inimestega, siis kuidas saad kõige paremini neid inimesi kuulata ja neile tuge pakkuda?

» Kuidas ma end tutvustan, et pakkuda tuge?
» Kuidas saan aidata inimesi kaitsta edasise kahju eest? Kas on erilisi muresid tütrega, kes oli oma isa vigastuse tunnistaja ja tundub nüüd olevat šokis? Kas lapse ema suudab tema eest hoolitseda ja teda lohutada?
» Kus ma saan osutada psühholoogilist esmaabi, nii et oleks ohutu ja suhteliselt rahulik?
» Kuidas ma küsin inimestelt nende vajaduste ja murede kohta?
» Kuidas ma saan neid inimesi toetada ja aidata neil rahuneda?





Sina [teistele pealtvaatajatele]: „Me peame liikluse ümber suunama. Kas te võiksite palun aidata?“

[Mõned külaelanikud peatavad viipega mööduvad autod ja suunavad liikluse ümber.]

[Juhtunu asjaosalistele lähenedes märkad, et üks külaelanik tahab vigastatud meest liigutada.]

Sina: „Palun ärge liigutage teda! Tal võib olla kaelavigastus. Me kutsusime kiirabi.“

[Osuta vigastatud mehele esmaabi, kui sina või keegi sinu läheduses on läbinud vastava koolituse. Kontrolli või palu kellelgi end ümbritsevatest inimestest veenduda, et naine ja tütar ei ole saanud viga. Kui vigastatud mehe eest on asjatundlikult hoolitsetud ja sa oled kindel, et teised asjaosalised ei ole saanud tõsiselt viga, siis osuta psühholoogilist esmaabi.]

Sina [naisele]: „Minu nimi on … Me kutsusime kiirabi. Kas teie või teie tütar saite viga?“

Naine [nuuksub ja väriseb]: „Ei, ma ei saanud viga.“

Sina [naisele, rahulikult ja soojalt]: „Kuidas on teie nimi?“

Naine [nuttes]: Hanna, te võite kutsuda mind Hannaks ... Oh, mu abikaasa!“

Sina: „Hanna, ma saan aru, et teil on suur hirm. Kiirabi on teel, et aidata teie meest. Ma jään mõneks ajaks teie juurde. Kas teil või teie tütrel on praegu mingeid vajadusi või muresid?“

Naine: „Kas mu tütrega on kõik korras?“

Sina: „Tundub, et teie tütar ei saanud viga. Kas te võite öelda mulle tema nime, et ma saaksin temaga rääkida?“

Naine [sirutab käe, et võtta tütre käsi]: „See on Laura.“

Sina [soojalt ja lapse silmade kõrgusel]: „Tere, Laura. „Minu nimi on ... Ma olen siin, et aidata sind ja sinu ema.“

[Vestlus jätkub ja sa märkad, et tütar ei räägi. Ema ütleb, et see on tema tütre puhul ebatavaline, kuid tal jätkub tähelepanu endiselt vaid abikaasale. Ema ütleb ka, et tahab koos mehega haiglasse minna, et tema juurde jääda. On oht, et tütar veedab õhtu üksinda kodus.]

Sina: „Hanna, oleks palju parem, kui teie tütar jääks koos teiega või kellegagi, keda te usaldate. Tundub, et ta on juhtunu tõttu äärmiselt hirmul. Oleks hea, kui ta ei jääks praegu üksinda. Kas on kedagi, keda te usaldate ja kes võiks temaga jääda?“

Naine: „Jah, mu õde võiks aidata. Ta meeldib Laurale väga.“

Sina: „Kas ma võin aidata helistada teie õele?“

Naine: „Jah, palun!“

[Aitad naisel võtta ühendust oma õega ja korraldada nii, et tütar läheb õhtuks oma tädi juurde. Soovitad emal viia tütar kliinikusse, kui ta ka lähipäevil vaikib.]

Sina: „Kui kiirabi saabub, uurin välja, kuhu nad teie abikaasa viivad. Ma annan teile teada, kas teie ja teie tütar saate nendega kaasa minna.“

[Kiirabi saabudes saad teada, kuidas perekonda koos hoida, kui vigastatud mees haiglasse viiakse.]

Pane tähele, et selle näidisvestluse ja tegevuse käigus:

» vaatasid kiiresti üle kriisiolukorra, et olla kindel, et sinna on ohutu siseneda. Samuti kontrollisid, kes on tõsiselt vigastatud;
» veendusid, et vigastatud mehele kutsuti kohe kiirabi, ning takistasid tema liigutamist ja rohkem vigastamist;
» püüdsid tegutseda viisil, mis takistas suuremat kahju või ohtu teistele (näiteks olid teel kulgeva liikluse suhtes ettevaatlik);
» rääkisid naise ja tütrega lugupidavalt ja soojalt;
» pöördusid lapse poole tema silmade kõrgusel;
» aitasid naisel tütre eest hoolitseda;
» kui vigastatud mees viidi haiglasse, võtsid kasutusele abinõud, et aidata perel koos püsida.


Mida saad teha, et aidata inimesi teabe ja praktilise toega?

» Millised põhivajadused võivad selles kriisiolukorras olla vigastusteta, ent hättasattunud inimestel?
» Millised mured võivad erinevatel inimestel selles näidisjuhtumis olla?
» Millist teavet nad soovivad?
» Mida ma saan teha, et viia inimesed kokku nende lähedastega, kes saavad olla neile toeks?
Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele


MIS ON PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI?

Psühholoogiline esmaabi kirjeldab inimlikku ja toetavat vastust kaasinimesele, kes kannatab ja võib vajada toetust.

Vastutustundlik psühholoogilise esmaabi andmine tähendab:

1. ohutuse, väärikuse ja õiguste austamist;
2. oma tegevuse kohandamist, et võtta arvesse inimese kultuuritausta;
3. teadlikkust teistest kriisiolukordadele reageerimise võimalustest;
4. iseenda eest hoolitsemist.




VALMISTU
» Tutvu kriisisündmusega.
» Ole teadlik teistest kättesaadavatest teenustest ja tugimeetmetest.
» Hangi teavet ohutuse ja turvalisusega seotud probleemide kohta.




PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI TEGEVUSPÕHIMÕTTED




JÄLGI

» Kontrolli ohutust.
» Tee kindlaks inimesed, kelle põhivajadused on rahuldamata.
» Tee kindlaks tõsise stressireaktsiooniga inimesed.



KUULA
» Lähene inimestele, kes võivad vajada tuge.
» Küsi, millised on inimeste vajadused ja mured.
» Kuula inimesi ja aita neil tunda end rahulikult.




AITA

» Aita inimestel rahuldada põhivajadusi ja pääseda ligi teenustele.
» Aita inimestel toime tulla probleemidega.
» Anna teavet.
» Vii inimesed kokku nende lähedastega ja abista neid sotsiaalse toe saamisel.
EETIKA

Eetilised tee-ja-ära-tee juhised on pakutud juhtnööridena, et vältida inimesele täiendava kahju tekitamist, pakkuda parimat võimalikku hoolt ja tegutseda ainult tema parimates huvides.
Paku toetatavale inimesele abi kõige sobivamatel ja mugavamatel viisidel. Mõtle järele, mida tähendab see eetiline suunis sinu enda kultuurikontekstis.





LUBATUD

» Ole aus ja usaldusväärne.
» Austa inimese valikut teha ise oma otsused.
» Ole teadlik oma eelarvamustest ja jäta need kõrvale.
» Selgita inimesele, et isegi kui ta nüüd abist keeldub, on tal sellest hoolimata võimalik tulevikus abi saada.
» Austa privaatsust ja hoia inimese lugu konfidentsiaalsena, kui see on võimalik.
» Arvesta inimese kultuuritausta, vanust ja sugu.
KEELATUD

» Ära kasuta ära oma suhet abistajana.
» Ära küsi inimeselt tema abistamise eest raha ega teenet.
» Ära anna katteta lubadusi või valeteavet.
» Ära liialda oma oskustega.
» Ära sunni abi inimesele peale ja ära ole pealetükkiv ega semutsev.
» Ära sunni inimest rääkima sulle oma lugu.
» Ära jaga inimese lugu teistega.
» Ära mõista inimest hukka tema tegude või tunnete põhjal.






INIMESED, KES VAJAVAD ROHKEM KUI AINULT PSÜHHOLOOGILIST ESMAABI

Mõned inimesed vajavad palju rohkem kui ainult psühholoogilist esmaabi. Tea oma piire ja küsi abi teistelt, kes saavad elu päästmiseks pakkuda meditsiinilist või muud abi.




INIMESED, KES VAJAVAD KOHE TÄIENDAVAT TOETUST:

» tõsiste, eluohtlike vigastustega inimesed, kes vajavad erakorralist arstiabi;
» inimesed, kes on nii endast väljas, et ei suuda iseenda või oma laste eest hoolitseda;
» inimesed, kes võivad endale haiget teha;
» inimesed, kes võivad teistele haiget teha.
.


VIITED JA ALLIKAD
Bisson, J. I & Lewis,C.(2009), Systematic Review of Psychological First Aid. Tellinud Maailma Terviseorganisatsioon (saadaval taotluse korral).

Brymer, M, Jacobs, A, Layne, C, Pynoos, R, Ruzek, J, Steinberg, A, et al.(2006). Psychological First Aid: Field operations guide (2. trükk). Los Angeles: National Child Traumatic Stress Network and National Center for PTSD. http://www.nctsn.org/content/psychological-first-aid ja http://www.ptsd.va.gov/ professional/manuals/psych-first-aid.asp

Freeman, C, Flitcroft, A,& Weeple, P. (2003) Psychological First Aid: A Replacement for Psychological Debriefing. Short-Term post Trauma Responses for Individuals and Groups. The Cullen-Rivers Centre for Traumatic Stress, Royal Edinburgh Hospital.

Hobfoll, S, Watson, P, Bell, C, Bryant, R, Brymer, M, Friedman, M, et al.(2007) Five essential elements of immediate and mid-term mass trauma intervention: Empirical evidence. Psychiatry 70 (4): 283–315.

Inter-Agency Standing Committee (IASC) (2007). IASC Guidelines on Mental Health and Psychosocial Support in Emergency Settings. Geneva: IASC. http://www.who.int/mental_health_psychosocial_june_2007.pdf

International Federation of the Red Cross (2009) Module 5: Psychological First Aid and Supportive Communication. Allikas: Community-Based Psychosocial Support, A Training Kit (Participant’s Book and Trainers Book). Denmark: International Federation Reference Centre for Psychosocial Support. Saadaval veebilehel: www.ifrc.org/psychosocial.

Pynoos, R, Steinberg, A, Layne, C, Briggs, E, Ostrowski, S ja Fairbank, J.(2009). DSM-V PTSD Diagnostic Criteria for Children and Adolescents: A developmental perspective and recommendations. Journal of Traumatic Stress 22 (5): 391–8.

The Sphere Project (2011). Humanitarian Charter and Minimum Standards in Disaster Response. Geneva:The Sphere Project. http://www.sphereproject.org

TENTS Project Partners. The TENTS Guidelines for Psychosocial Care following Disasters and Major Incidents. Allalaaditav veebilehelt http://www.tentsproject.eu.

War Trauma Foundation and World Vision International (2010). Psychological First Aid Anthology of Resources. Allalaaditav veebilehtedelt www.wartrauma.nl ja www.interventionjournal.com.

World Health Organization (2010). mhGAP Intervention Guide for Mental Health, Neurological and Substance Use Disorders in Non-specialized Health Settings. Geneva: WHO Mental Health Gap Action Programme. http://www.who.int/mental_health/mhgap


















62 Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele
MÄRKMED


















































Psühholoogiline esmaabi:
otseste abistajate juhendamise käsiraamat



Avaldatud Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 2013. aastal

pealkirja all Psychological first aid: Facilitator’s manual for orienting field workers
© World Health Organization 2013.

Maailma Terviseorganisatsioon on andnud eestikeelse väljaande tõlke- ja avaldamisloa Sotsiaalkindlustusametile, kes vastutab ainuüksi eestikeelse tõlke kvaliteedi ja tõepärasuse eest. Kui ingliskeelsed ja eestikeelsed väljaanded on vastuolulised, on ingliskeelne originaalversioon siduv ja autentne väljaanne.

Muudetud ja ajakohastatud versioonist „Psühholoogiline esmaabi: otseste abistajate juhendamise käsiraamat“ 2020 © Sotsiaalkindlustusamet, 2025.

















































Psühholoogiline esmaabi:
otseste abistajate juhendamise käsiraamat


TÄNUSÕNAD
Selle dokumendi kirjutas Leslie Snider (War Trauma Foundation) tihedas koostöös Alison Schaferi (World Vision International (WVI)), Mark van Ommereni (Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) vaimse tervise ja ainete kuritarvitamise osakond) ja Khalid Saeediga (WHO Vahemere idaosa piirkondlik büroo).

Täname järgmisi toimetajaid: Megan McGrath (WVI), Devora Kestel (WHO
/ Pan-Ameerika Terviseorganisatsioon), Sarah Harrison (ÜRO pagulaste tervishoiuvolinik), Inka Weissbecker (International Medical Corps) ja Emmanuel Streel (konsultant).

Illustratsioonid:

Tööd rahastasid WHO Vahemere idaosa piirkondlik büroo ja World Vision Australia. Psühholoogiline esmaabi: otseste abistajate juhendamise käsiraamat

























Psühholoogiline esmaabi:
juhend otsestele abistajatele


TÄNUSÕNAD 4
KÄSIRAAMATU ÜLEVAADE 6
Sissejuhatus 7
Kuidas käsiraamatut kasutada 7
Juhendamiseks valmistumine 8
Näpunäited juhendajale 10
JÄRKJÄRGULINE JUHENDAMINE 14
4- tunnise juhendamise päevakord 15
Juhendamise moodulid 16
I OSA: psühholoogilise esmaabi mõiste ja raamistik 16
II OSA: psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtete rakendamine 35
III OSA: psühholoogilise esmaabi rollimängud ja kokkuvõte,
hoolitsemine enda ja kaaslaste eest, hindamine 52
ABIMATERJALID 65
Lisa 1: psühholoogilise esmaabi taskujuhend 66
Lisa 2: valikuline eel- või järeltest (ühepäevaseks juhendamiseks) 68
Lisa 3: simulatsiooni juhised 71
Lisa 4: näidisjuhtumi juhised 72
Lisa 5: suhtlemisharjutuse juhised 75
Lisa 6: hea suhtlemise jaotusmaterjal 77
Lisa 7: mida hooldajad saavad teha laste abistamiseks – jaotusmaterjal 78
Lisa 8: haavatavate inimeste harjutuse juhised 79
Lisa 9: hindamisvorm 82
Lisa 10: lühike lõõgastumisharjutus abistajale (ühepäevaseks juhendamiseks) 83
Lisa 11: ühepäevase juhendamise päevakord 84




SISSEJUHATUS
Käesolev käsiraamat on mõeldud abistajate juhendamiseks psühholoogilise esmaabi andmisel pärast tõsist kriisi. Psühholoogiline esmaabi kujutab endast inimliku, toetava ja praktilise abi osutamist hädasolijatele, austades nende väärikust, kultuuri ja võimekust.



Käsiraamat koosneb kolmest osast:
1) Käsiraamatu ülevaade
Selles osas antakse üldist teavet käsiraamatu kasutamise ja juhendamiseks valmistumise kohta ning näpunäiteid juhendajale.

2) Järkjärguline juhendamine
See osa sisaldab poolepäevase juhendamise päevakorda ja iga mooduli etapiviisilist kirjeldust, sealhulgas õpieesmärke, selgitusi ja näpunäiteid juhendajale, kaasasolevaid slaide ning juhiseid rühmaharjutusteks ja aruteluks.

3) Abimaterjalid
Selles lisadest koosnevas osas on osalejatele prinditavad jaotusmaterjalid.


KUIDAS KÄSIRAAMATUT KASUTADA
Käsiraamatus toodud juhised ja materjalid on mõeldud poolepäevaseks juhendamiseks (neli tundi, välja arvatud pausid), et valmistada ette abistajaid, kes toetavad hiljuti traumaatilisest sündmusest mõjutatud inimesi. Kui juhendamiseks on rohkem aega, saad kasutada tekstiväljadel sisalduvaid lisategevusi ja slaide ühepäevaseks juhendamiseks (viis ja pool tundi, välja arvatud pausid). Võimalusel tuleks korraldada ühepäevaseid juhendamisi, mis võimaldavad teemasse põhjalikumalt süveneda.
Oluline on kohandada juhendamist ja materjale kohaliku kultuuri, keele ja kontekstiga ning tõenäoliste kriisiolukordadega, kus juhendatavad saavad inimesi abistada. Tõlki kasutades tuleks juhendamiseks rohkem aega varuda. Hea oleks, kui tõlk on eelnevalt tutvunud väljaandega „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ ja juhendmaterjalidega.
Käesolev käsiraamat on psühholoogilise esmaabi suunis, mida juhendaja saab kohandada oma stiili, kogemuste ja ideedega.

Mida osalejad õpivad?

Juhendamise eesmärk on tõsta abistajate suutlikkust kriisiolukordades:
» läheneda olukorrale nii enda kui ka teiste jaoks ohutult;
» pakkuda abivajajatele nii sõnade kui ka tegudega võimalikult palju tuge;
» MITTE põhjustada oma tegevusega lisakahju.
Juhendamine pakub osalejatele mitmesuguseid võimalusi oma psühholoogilise esmaabi oskuste arendamiseks ja praktiseerimiseks.
Juhendamine ei anna osalejatele kliinilisi nõustamisoskusi. Õppe põhieesmärk on teha neile selgeks, mil määral nad saavad pakkuda tuge ja millal tuleks inimene asjatundlikuma abi saamiseks edasi suunata.

Kellele on käsiraamat mõeldud?

Seda käsiraamatut kasutavatel juhendajatel on sageli varasem vaimse tervise alane või psühhosotsiaalse toe pakkumise kogemus. Kasuks tuleb ka:

» eelnev kogemus kriisiolukordadest mõjutatud inimeste abistamises;
» huvi juhendamise ja koolitamise vastu ning vastav kogemus.

Kes peaksid osalema psühholoogilise esmaabi koolitusel?

Psühholoogiline esmaabi on lähenemisviis, mida võivad õppida nii asjatundjad kui ka kõik teised, kes suudavad aidata kriisiolukorrast mõjutatud inimesi. Nende hulka võivad kuuluda katastroofiabi organisatsioonide töötajad või vabatahtlikud (tervishoiuvaldkonnas ja mujal), tervishoiutöötajad, õpetajad, kogukonna liikmed, kohaliku omavalitsuse ametnikud jt.

Psühholoogilise esmaabi osutamiseks ei pea abistajatel olema psühhosotsiaalset ega vaimse tervisega seotud tausta. Abistajad, kes pakuvad kriisi ajal mitmesugust leevendust ja abi, saavad psühholoogilise esmaabi oskusi ära kasutada ka oma igapäevatöös. Osalejad peaksid vastama järgmistele kriteeriumitele:

» neil on aega ja tahtmist anda abi kriisiolukorras;
» nad on kättesaadavad, et aidata inimesi;
» akuutses kriisiolukorras abi osutades on nad ühenduses tunnustatud asutuse või rühmaga (nende ohutuse ja tõhusa reageerimise koordineerimiseks).


JUHENDAMISEKS VALMISTUMINE
Isegi kui töötad akuutses kriisiolukorras, peaksid varuma aega ettevalmistusteks, et juhendamine laabuks sujuvalt ja osalejatel oleks sellest kasu. Juhendamiseks aitavad valmistuda muu hulgas järgmised kontrollnimekirjad:

enda ettevalmistamine: mida sul on vaja teada; materjalide, sh jaotusmaterjali ettevalmistamine;
toimumispaiga ettevalmistamine.

Enda ettevalmistamine: mida sul on vaja teada

Juhendamiseks valmistudes tutvu kõigepealt:

väljaandega „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“. käesoleva käsiraamatuga, mis sisaldab jaotusmaterjale, slaide1 ja tegevusi; osalejate taustaga (kultuur, keel, amet, abistaja roll);
kriisitüüpidega, milles osalejad abi osutavad.




1 Slaidid on saadaval veebilehel http://www.who.int/mental_health/resources/emergencies/en/
Väljaanne „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ on paljudes keeltes tasuta saadaval elektroonilises PDF-vormingus2 ja paberkoopiaid saab tellida Maailma Terviseorganisatsiooni raamatupoest3.

Samuti tasuks läbi vaadata järgmine põhidokument, mis on tasuta saadaval paljudes keeltes: Inter-Agency Standing Committee (IASC, 2007) Guidelines on mental health and psychosocial support in emergencies: Checklist for field use 4 („ÜRO agentuuride vahelise alalise komitee vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe suunised hädaolukordades: kontrollnimekiri kasutamiseks välitöödel“).

Materjalide, sh jaotusmaterjali ettevalmistamine

Anna kõigile osalejatele 2-leheküljelise psühholoogilise esmaabi taskujuhendi (vt lisa 1) prinditud koopia nende kohalikus keeles. Võimaluse korral anna neile ka jaotusmaterjalid, muud materjalid ja väljaanne „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ kohalikus keeles. Märkus: psühholoogilise esmaabi taskujuhendi ja jaotusmaterjalid leiate ka väljaandest „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“. Kontrolli Maailma Terviseorganisatsiooni veebilehelt, kas juhend on juba kohalikus keeles olemas.

Kohanda juhendmaterjale vastavalt osalejate kultuuritaustale ja sotsiaalsele kontekstile. Näiteks kohanda või loo uusi näidisjuhtumeid sõltuvalt kohalikust kontekstist ja erinevatest kriisiolukordadest, millega osalejad võivad kokku puutuda.

Samuti muganda juhendamise päevakorda vastavalt oma koolitusele, st lisa konkreetsed algus- ja lõpukellaajad.

Kasuta järgmist kontrollnimekirja, et kõik sinu prinditud materjalid oleksid juhendamiseks valmis (vt lisad):

psühholoogilise esmaabi taskujuhend kohalikus keeles;
„Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ (elektrooniline või prinditud koopia);
seminari päevakord;
eel- või järeltest (valikuline); näidisjuhtum ja simulatsiooni juhised; suhtlemisharjutuse juhised;
haavatavate inimeste harjutuse juhised;
jaotusmaterjalid (need leiad ka väljaandest „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“):
» hea suhtlus,
» mida saavad hooldajad teha laste abistamiseks;
kirjalik hindamisvorm.










2 Vt http://www.who.int/mental_health/publications/guide_field_workers/en/index.html
3 Vt http://apps.who.int./bookorders/
4 Vt http://humanitarianinfo.org/iasc/pageloader.aspx?page=content-products-products&productcatid=22
Toimumispaiga ettevalmistamine

Juhendamise läbiviimise koht oleneb mõneti situatsioonist. Akuutses kriisiolukorras ei pruugi korralikud koosolekuruumid olla kättesaadavad. Nende asemel võib kasutada alternatiivseid kohti, näiteks telki või isegi välistingimusi. Veendu, et koht on sobiv ja juhendamiseks valmis, kasutades järgmist kontrollnimekirja:

piisavalt ruumi kõigile osalejatele;
piisavalt mugav ja turvaline;
piisavalt privaatne ja vaikne; vajadusel kontrolli enne juhendamist toimumispaiga helisüsteemi;
lauad ja toolid, mida saab liigutada või vabalt ümber seada, et võimaldada rollimänge ja rühmatööd;
sülearvuti ja LCD-projektor, kui on olemas elekter (vastasel juhul kasuta slaididest prinditud jaotusmaterjale);
paber- või markertahvel ja markerid;
teip või rõhknaelad paberi kinnitamiseks; pliiatsid ja märkmikud osalejatele;
registreerimisleht ja nimesildid (kui neid kasutatakse); joogid ja suupisted.


NÄPUNÄITED JUHENDAJALE
Juhendajana saad õpikeskkonda täiustada:

1. oskuste kujundamisega;
2. turvalise ja toetava õhkkonna loomisega;
3. osalusõppe kasutamisega;
4. hea ajakasutusega.

Oskuste kujundamine

Juhendades püüa vormida oskusi ja omadusi, mida soovid osalejatele õpetada:

» ole osalejaid kaasates sõbralik, heatahtlik, lõõgastunud ja rahulik;
» demonstreeri head verbaalset ja mitteverbaalset suhtlemisoskust, näidates oma sõnade ja kehakeelega üles huvi ja indu;
» näita üles lugupidamist ja austust ning ära mõista kohut.

Kui tegutsed koos kaasjuhendajaga, siis püüa edasi anda head rühmavaimu ja vastastikust toetust, mis oleks kriisi sündmuskohal eeskujuks nii enda kui ka rühmakaaslaste eest hoolitsemisel.


Turvalise ja toetava õhkkonna loomine

Psühholoogilise esmaabi koolitus hõlmab kriisiolukordi ja stressireaktsioone käsitlevaid arutelusid ning rollimänge. See võib olla seotud osalejate endi kogemustega ning nende mälestuste, tunnete ja reaktsioonidega varasematele või praegustele sündmustele. Mõnda osalejat võib otseselt mõjutadaka seesama kriis, milles nad abi osutavad. Juhendaja eesmärk on luua juhendamiseks turvaline ja
toetav õhkkond.
» Pane juhendamise alguses paika põhireeglid, et õhkkond oleks kõigi jaoks innustav ja toetav.
» Juhendamist alustades ole valmis käsitlema ka häiriva sisuga lugusid või isiklikke kogemusi.
» Kui arutelu tundub rühma jaoks liiga häiriv, siis pehmenda seda või lõpeta selle käsitlemine.
» Kui osalejad näivad olevat häiritud või pöörduvad sinu poole muredega, siis ole valmis neid aitama:
» kuula nad ära ilma hukka mõistmata ja aita neil rahuneda;
» loo võimalusi, et nad tunneksid end juhendamistegevustes osaledes hästi;
» vajadusel võimalda juurdepääs täiendava abi saamiseks, kui see on võimalik.

Osalusõppe kasutamine

Osalusõppe meetodid, nagu simulatsioonid, rollimängud ja näidisjuhtumid, on võimsad vahendid, mis aitavad täiskasvanutel arendada oma psühholoogilise esmaabi andmise oskusi. Mida rohkem aega peavad osalejad harjutama oma suhtlemis- ja abistamisoskusi, seda suuremat kasu nad juhendamisest saavad.

Kuna osalejad võtavad endale abistaja või abivajaja rolli, elavad nad sageli oma osasse sisse ning kogevad vahetult, millistest ütlustest või tegudest on kasu ja millistest mitte. Osalejatel on võimalus katsetada oma abistamisoskusi ohutus keskkonnas, kus nad saavad tagasisidet ja õpivad üksteiselt. Need meetodid võimaldavad ühtlasi arutada, kuidas kohandada psühholoogilist esmaabi kohalikus kontekstis.

Mõne osaleja jaoks on osalusõppe meetodid uued ja nad võivad tunda end rollimängudes kohmetult. See võib aidata neil endale tunnistada, et kolleegide ees eksimisega riskimine nõuab julgust ja kõik saavad psühholoogilise esmaabi oskuste harjutamisega vähemal või rohkemal määral hakkama. Mõlemad on õppimise jaoks olulised kogemused.

Nõuanded osalejate julgustamiseks

» Alusta sissejuhatusega, mille käigus osalejad saavad üksteisega tutvuda.
» Õpi selgeks osalejate nimed ja kasuta neid (abiks on nimesildid).
» Küsi osalejatelt, millised on nende ootused juhendamisele.
» Kasuta osalejate kaasamiseks mänge.
» Piira loenguaega. Kaasa osalejaid ideede ja kogemuste vahetamisse pigem dialoogi kaudu.
» Selgita välja osalejate senised teadmised ja loomupärane abivalmidus.
» Kui osalejad harjutavad uusi oskusi, siis ole julgustav ja positiivne.
» Anna tagasisidet alati taktitundeliselt: küsi kõigepealt „mis läks hästi“ ja seejärel „mida saaks teha paremini“.
» Esita küsimusi ja anna aega selgitusteks.
» Ole avatud tagasisidele juhendamise kohta ja tee vajadusel parandusi.

Nõuanded rühmatööks

» Ole teadlik väga vaiksetest või häbelikest osalejatest ja neist, kes aruteludes domineerivad.
Püüa tagada, et igaüks saaks aktiivselt osaleda.
» Moodusta rühmatööks hallatava suurusega rühmad (4–6 osalejat), et võimaldada kõigile elavat dialoogi ja aktiivset osalust.
Nõuanded osalejate kultuuritausta ja sotsiaalse kontekstiga kohanemiseks

» Julgusta osalejaid välja mõtlema näiteid juhtumitest, mis sobivad olukorraga, milles nad abi osutavad.
» Palu osalejatel arutleda teemal, kuidas nad kohandaksid psühholoogilist esmaabi oma kultuurikeskkonnas.

On täiesti normaalne, et psühholoogilise esmaabi demonstreerimisel teevad vigu nii juhendajad kui ka osalejad. Veendu, et osalejad mõistavad, mida kujutavad endast head psühholoogilise esmaabi võtted ja mida tuleks vältida. Too iga praktilise tegevuse lõpus selgelt välja põhipunktid või kõige olulisem, mis tuleks õpitust meelde jätta. Kirjuta põhipunktid tahvlile või näita slaide ning viita 2-leheküljelisele psühholoogilise esmaabi taskujuhendile.


Hea ajakasutus

Ajakasutus on tõhusa koolituse lahutamatu osa. Päevakord aitab juhendamist paremini ajastada. Mõnikord on siiski raske hinnata, kui palju aega rollimängule või harjutusele kulub, või siis soovid pühendada mõne teema selgitamisele rohkem aega. Aja tõhusaks kasutamiseks pööra tähelepanu järgmistele nõuannetele.

» Varu enne koolituse algust aega saabumiseks ja registreerumiseks.
» Alusta ja lõpeta õigel ajal.
» Juhendamise alguses aruta osalejatega läbi päevakord ja pea kinni üldisest kavast (shlühikestest pausidest).
» Ära kuluta liiga palju aega slaididele. Pigem jäta piisavalt aega aruteludele, rollimängudele ja simulatsioonidele, mille kaudu toimub tõenäoliselt suurem osa õppimisest.
» Halda rollimängude pikkust, et need ei kestaks liiga kaua.
» Kui kasutad tõlki, siis arvesta sellega, et kõik võtab rohkem aega.
» Jäta juhendamise lõpus aega küsimusteks, selgitusteks ja hindamiseks.













JÄRKJÄRGULINE
JUHENDAMINE
4-TUNNISE JUHENDAMISE PÄEVAKORD (V.A PAUSID)
Ühepäevase juhendamise päevakord – vt lisa 11.

Ülevaade
Kestus
Teema/tegevus
Enne juhendamist

Osalejate saabumine ja registreerumine
I osa (70 minutit)

Psühholoogilise esmaabi mõiste ja raamistik
10 minutit
Tervitus ja sissejuhatus
» Tutvumine ja ootused
» Eesmärk ja päevakord
» Põhireeglid

10 minutit
Mis mõte tuleb pähe, kui kuulete väljendit „psühholoogiline esmaabi“?
» Hoolitsemine ennekõike iseenda eest

20 minutit
Kriisisündmuse simulatsioon ja arutelu

10 minutit
Mis on ja mis ei ole psühholoogiline esmaabi
» Psühholoogiline esmaabi vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe raamistikus
» Psühholoogilised reaktsioonid kriisisündmustele
» Peamised vastupidavuse (kaitse) tegurid

15 minutit
Psühholoogiline esmaabi: kes, millal ja kus?

5 minutit
Psühholoogilise esmaabi ülevaade
» Ellujäänute sagedased vajadused
» Mida vajavad abistajad
» Ülevaade põhimõtetest „valmistu … jälgi, kuula ja aita“
Paus
15 minutit

II osa (85 minutit)

Psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtete rakendamine
20 minutit
Rühmatöö näidisjuhtumiga

10 minutit
Jälgi
» Otsi kaitset
» Inimesed, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist
» Tõsise stressireaktsiooniga inimesed

30 minutit
Kuula
» Rollimäng: kuulamine
» Demonstratsioon: inimeste aitamine, et nad rahuneksid
» Hea suhtlemine

15 minutit
Aita
» Võimalda põhivajaduste rahuldamist
» Toeta positiivset toimetulekut
» Võimalda teavet
» Võimalda sotsiaalset tuge
» Abistamise lõpetamine

10 minutit
Kohandamine kohaliku kultuurikontekstiga
Paus
15 minutit

III osa (85 minutit)

Psühholoogilise esmaabi rollimängud, haavatavad inimesed, psühholoogilise esmaabi ülevaade, enda ja kaaslaste
eest hoolitsemine, hindamine
30 minutit
Psühholoogilise esmaabi rollimängud

20 minutit
Inimesed, kes vajavad tõenäoliselt eritähelepanu

10 minutit
Psühholoogilise esmaabi ülevaade
» Mis on eetika seisukohast lubatud ja mis mitte

15 minutit
Enda ja rühmakaaslaste eest hoolitsemine

10 minutit
Hindamine ja lõpetamine
I OSA MOODULID: PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI MÕISTE JA RAAMISTIK
Tervitus ja sissejuhatus (10 minutit)







Tutvumine ja ootused

Tutvusta end kui juhendajat, öeldes oma nime ja organisatsiooni (nt ettevõtte või asutuse) ning kirjelda lühidalt oma asjassepuutuvaid kogemusi.

Alusta osalejate tutvustamist, paludes kõigil lühidalt öelda:

1. oma nime;
2. organisatsiooni või koha, kust nad tulevad.

Kui koolitusel osaleb väike rühm (vähem kui 15 osalejat), võid paluda neil nimetada ühe asja, mida nad loodavad juhendamise käigus õppida.

Peatu tutvumisel võimalikult lühidalt, eriti suure rühma korral.




Eesmärk ja päevakord

Selgita, et juhendamise eesmärk on aidata osalejatel teada saada, mida öelda ja teha, et toetada neid, kes on hiljuti kogenud kriisisündmust. Psühholoogiline esmaabi on meetod, mida võib kasutada ka igapäevatöös, mitte üksnes ulatusliku kriisisündmuse ajal.



Selgita, et „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ on selle koolituse põhialus.




Jaga osalejatele päevakord ja tutvusta seda lühidalt, sealhulgas käsitletavaid põhiteemasid ja ajakava.

Selgita juhendamisel kasutatavaid meetodeid ja rõhuta järgmisi punkte.

» Juhendamine keskendub praktilistele oskustele ja on interaktiivne.
» Tegevused on välja töötatud nii, et need annavad osalejatele võimaluse harjutada ja üksteiselt õppida.
» Igaühe osalus on protsessi jaoks oluline.
» Üksteise ees harjutusi tehes on kõik osalejad võrdses olukorras. Me kõik ütleme ja teeme asju väga hästi ning me kõik teeme vigu. Nii me koos õpimegi.
» Võta seda kui võimalust harjutada ja õppida, et tunda end reaalses olukorras kindlalt.

Põhireeglid

Palu osalistel mõelda, millistes põhireeglites tuleks kokku leppida, et muuta tegevus tulemuslikuks ja luua igaühe jaoks mugav tööõhkkond. Kirjuta nende vastused tahvlile. Põhireeglite lõplik nimekiri võiks sisaldada järgmist.

» Pärast pause ole õigel ajal kohal.
» Lülita oma telefon välja.
» Ära katkesta kõnelejat.
» Säilita konfidentsiaalsus – lood (nii meie kui ka teiste omad) jäävad sellesse ruumi.
» Ära räägi isiklikest asjadest, mida teised ei peaks teadma.
» Rääkides kellegi teise kogemusest, ära kasuta tuvastatavaid nimesid või muid andmeid.
» Austa teiste arvamusi.
» Osale täielikult harjutustes.
» Anna tagasisidet alati nii: kõigepealt – mis läks hästi, seejärel – mis oleks võinud minna paremini.

Lõpuks arvesta, et koolitusel võib ette tulla häirivaid lugusid või jagatakse isiklikke kogemusi. Me peame olema üksteise suhtes peenetundelised. Paku igale osalejale, kellele harjutus või teema põhjustab ebamugavust, võimalust vestelda abistaja(te)ga.




Mis mõte tuleb pähe, kui kuuled väljendit „psühholoogiline esmaabi“? (10 minutit)



NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

See on lühike interaktiivne arutelu. Püüa dialoogi tempot üleval hoida, julgustades andma lühikesi vastuseid ja piirates pikki, ning kutsu osalejaid üles välja pakkuma ideid.
Alustuseks küsi osalejatelt: „Milliseid kriise oled kohanud oma elus või töös?“ Täpsemalt võid küsida:
» sündmuste kohta, mis mõjutasid samal ajal paljusid inimesi (loodusõnnetus, lennuõnnetus, sõda või konflikt);
» üksikisikuid mõjutanud sündmuste kohta (liiklusõnnetus, rööv, tulekahju kodus).


Uuri osalejatelt, kuidas inimesed kriisidele reageerisid. Seejärel küsi, mida tehti kriisist mõjutatud inimeste abistamiseks, eelkõige emotsionaalseks või sotsiaalseks toetamiseks: „Mida inimesed rääkisid või tegid ja kas sellest oli nendes olukordades kasu?“ Palu osalejatel lühidalt välja tuua mõned punktid. See annab neile ideid, mida kasulikku öelda ja teha eesseisvas simulatsiooniharjutuses.



Seejärel küsi osalejatelt: „Mis mõte tuleb pähe, kui kuuled väljendit „psühholoogiline esmaabi“?“

Lase ideedel vabalt voolata ja kaasa arutellu kogu rühm. Mõned vastused kajastavad täpselt psühholoogilise esmaabi eri aspekte, näiteks emotsionaalse toe pakkumist, inimeste abistamist praktiliste vajaduste rahuldamisega, ärakuulamist jms. Osalejad võivad anda ka valesid vastuseid, mis ei kuulu psühholoogilise esmaabi alla, näiteks nõustamine, ravimid või psühhoteraapia.
Suuna osalejaid nii, et nad annaksid vastuseid, mis selgitavad psühholoogilist esmaabi õigesti.

Selgita osalejatele, et hoolimata mõistest „psühholoogiline esmaabi“ ei tee selles koolituses osalemine kellestki nõustajat ega psühhoterapeuti. Küll aga õpivad nad seda, kuidas toetada teisi inimlikult ja praktiliselt.



Selgita osalejatele, et enne ülejäänud tegevusi on oluline alustada endast hoolimisega. Kriisiolukorras abistajatena töötades peame kandma eriti suurt hoolt iseenda heaolu eest, et saaksime hoolitseda võimalikult hästi teiste eest.
Palu osalejatel arutada ja paberile kirja panna järgmist:

» Mida teed enda eest hoolitsemiseks ja oma stressi ohjeldamiseks?
» Mida teevad sinu rühmakaaslased (perekond, kolleegid), et hoolitseda üksteise eest?

Palu neil see paber alles hoida, sest hiljem tuleme juhendamise käigus nende punktide juurde tagasi.



Kriisisündmuse simulatsioon ja arutelu (20 minutit)



NÄPUNÄITED JUHENDAJALE
See harjutus kaasab kõik osalejad ja aitab neil üksteisega mugavalt rollimängu mängida.
Luba osalejatel umbes 5 minutit oma rolle simulatsiooniks ette valmistada. Simulatsioon ise peaks kestma maksimaalselt umbes 5 minutit. Rollimäng võib mõjuda erutavalt, seega andke osalejatele pärast lõpetamist paar minutit aega, et minna tagasi oma toolide juurde või korrastada ruumi, kui on liigutatud mööblit jne. Halda aega hästi, et aruteluks jääks 10 minutit.
Simulatsiooniks on linnapiirkonda tabanud maavärin. Kui see teema võib põhjustada osalejatele stressi (näiteks kui nad on hiljuti läbi elanud sarnase sündmuse), siis kaalu teistsuguse simulatsiooni väljamõtlemist.


Jaga osalejad kahte rühma. Anna rühmale 1 kriisist mõjutatud inimeste simulatsiooni juhised ja rühmale 2 abistajate juhised (vt lisa 3). Anna neile ettevalmistamiseks 5 minutit. Julgustakummagi rühma liikmeid jääma oma rollidesse kogu simulatsiooni ajaks, et muuta see võimalikult tõeliseks. Rühm 1 jääb koos (pea)juhendajaga ruumi. Rühm 2 lahkub koos juhistega ruumist.
Kaasjuhendaja olemasolul võib ta saata rühma 2 väljaspool õpiruumi ning anda täiendavaid juhiseid või vastata küsimustele.

Kui kaasjuhendajat ei ole, siis aruta kõigepealt rühmaga 1 läbi nende juhised, vasta kõikidele küsimustele, julgusta neid võtma oma rolle ning luba neil mööblit vabalt ümber tõsta, kui see on vajalik sündmuskoha ettevalmistamiseks.

Seejärel veeda mõned minutid rühma 2 osalejatega väljaspool ruumi, et vastata küsimustele ja julgustada neid arutlema, kuidas nad saaksid organiseeruda ja valmistuda selleks, mis võib neid ees oodata. Kontrolli, kas rühma 1 osalejad on valmis, ning kutsu sisse rühm 2.

Rühma 1 juhised

Keset tööpäeva on kesklinna ootamatult tabanud ulatuslik maavärin. Hooned on kokku varisenud, kõikjal on häving ja sina oled üks paljude seas, keda see on mõjutanud. Koos sinuga on mitmekesine rühm inimesi (noored ja vanad, mehed ja naised), kes on ellu jäänud ja viibivad nüüd turvalises kohas. Te kõik olete erineval viisil mõjutatud ja murelikud, kuid ühelgi teist ei ole eluohtlikke vigastusi. Palun valige igaüks allolevast loetelust üks roll (võib ka mõelda välja rolli, millega suudetakse samastuda). Paigutage end sündmuskohale ja püsige oma rollis kogu simulatsiooni kestel (umbes 5 minutit). Püüdke harjutuse ajal mitte naerda. Hetke pärast saabuvad mõned inimesed teid aitama.

Rollid:

» saatjata laps – üksi ja hirmunud, umbes 10-aastane;
» rase naine lapsega;
» väga murelik, kuid vigastamata inimene, kelle pere on katastroofis kadunud;
» šokis inimene, kes ei suuda rääkida;
» mitteeluohtlike vigastustega inimene;
» närviline inimene, kes on endast väljas ja hakkab teisi ärritama;
» inimene, kes on suhteliselt rahulik ja võimeline juhtunust rääkima;
» nõrk eakas inimene.

Rühma 2 juhised

Te kuulete, et keset tööpäeva on kesklinna ootamatult tabanud ulatuslik maavärin. Paljud on vigastatud ja hooned kokku varisenud. Sina ja sinu kolleegid tundsite värinat, kuid teiega on kõik korras. Kahjustuste ulatus ei ole teada. Teil paluti abistada turvalises kohas olevaid ellujäänuid, kes on erineval viisil mõjutatud. Teil on 5 minutit, et näidata, kuidas osutada psühholoogilist esmaabi. (Ühelgi kriisist mõjutatud inimesel, kellega te kokku puutute, ei ole eluohtlikke vigastusi.)

Võtke paar minutit, et otsustada, kuidas olukorrale läheneda. Võite kasutada erinevaid abistajarolle või jääda rolli, mis teil on tavaliselt kriisiolukordades abistamisel (kui see on osa teie tööst). Püüdke harjutuse ajal mitte naerda. Märguande peale võite siseneda sündmuskohale.
Olenevalt osalejate kogemustest seoses katastroofidega mängivad nad oma rolle erinevalt. Rühma 1 liikmed võivad lebada oiates maas ja etendada oma rolle. Püüdes hinnata kriisist mõjutatud inimeste vajadusi ja pakkuda neile abi, võivad rühma 2 osalejad leida, et olukord on kaootiline.
Kaose tõttu võib neil olla raske kinni pidada eelnevalt koostatud plaanidest. Juhendajana ära sega ega anna nõu, vaid liigu ruumis ringi, jälgides toimuvat ning tehes vajaduse korral märkmeid psühholoogilise esmaabi erinevate vastastikuse mõju aspektide – nii kasulike kui ka kasutute – kohta. Näiteks otsi suhtlust, mis aitab kaasa abistaja ja mõjutatud inimese turvalisusele või mis võib olla ohtlik.

Kasuta oma otsustusõigust simulatsiooni peatamiseks (maksimaalselt 5 minuti möödudes), tavaliselt siis, kui on kogunenud piisav hulk olulisi õppetunde, millest lähtuda, või kui näib, et abistajatel on otsa lõppenud ideed kasulike ütluste ja tegude kohta, või kui osalejad jätavad väsinud mulje. Võid lõpetada simulatsiooni, öeldes: „Aeg on läbi! Lõpetame nüüd ja naaseme tavaellu.“

Lase osalejatel paari minuti jooksul rollist välja tulla ja maha rahuneda ning vajaduse korral ruum korda teha.



Arutelus ära unusta kasutada tagasiside meetodit, mille puhul küsitakse kõigepealt, mis läks hästi, ja seejärel, mida võiks teha paremini.

Arutelu alustades küsi kõigepealt abistajatelt (rühm 2) nende kogemuse kohta.

» Mis tunne oli selles olukorras abi osutada?
» Mis läks sul abistajana enda arvates hästi? Kas tundsid, et sinust on kasu?
» Mida oleksid saanud teha paremini?

Korralda arutelu nii, et rühma 2 erinevad osalejad saavad jagada oma kogemust. Veendu, et igaüks mainib kõigepealt midagi, mida ta tegi hästi, enne kui ta on osutatud abi suhtes kriitiline. Kinnita, et tegemist oli keerulise olukorraga ja et tegelikkuses on katastroofid sageli kaootilised. Anna rühmale tagasisidet, osutades asjadele, mida tehti hästi (asjakohane toetus, inimeste kaitsmine jms), ning asjadele, mida oleks võinud teha paremini.
Seejärel küsi mõjutatud inimesi kehastanud osalejatelt (rühm 1) nende kogemuse kohta.

» Kuidas sa tundsid end sellest õnnetusest mõjutatud inimesena?
» Kas tundsid, et abistajad toetasid või aitasid teid?
» Kas abistajad ütlesid või tegid midagi sellist, millest EI olnud kasu, või mida oleks võinud teha paremini?

Teadvusta emotsioone, mis võivad osalejates esile kerkida, kui nad võtavad endale kriisist mõjutatud inimese rolli. Veendu, et nad annavad abistajatele kõigepealt positiivset tagasisidet, enne kui toovad esile konstruktiivse kriitika. Anna tagasisidet ka mõjutatud inimeste rollimängule ning rõhuta veel kord olulisi punkte, mida märkasid abistajate ja mõjutatud inimeste vastastikuses suhtluses. Kinnita, et harjutus oli keeruline, ja täna inimesi osalemise eest.

Kui tunned, et rühm on pärast rollimängu liiga energiline või ärev, võid teha lühikese harjutuse, et aidata neil rahuneda. Näiteks, lase neil mugavalt ja vaikselt oma toolidel istuda. Kasutades leebet, rahustavat hääletooni, palu osalejatel panna jalad põrandale, neid tunnetada ning panna käed reitele. Palu neil jälgida oma hingamist ning kolm korda aeglaselt sisse ja välja hingata.(Lisajuhiseid inimeste rahustamiseks vaata väljaande „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ jaotisest 3.3.)



Mis on ja mis ei ole psühholoogiline esmaabi (10 minutit)






Loe ette psühholoogilise esmaabi määratlus väljaandest „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ ja seosta see viisidega, kuidas osalejad simulatsioonis kriisist mõjutatud inimesi toetasid.
Psühholoogiline esmaabi on ... humaanne, toetav ja praktiline abi inimestele, kes on hiljuti kokku puutunud tõsise kriisiolukorraga, ja mis hõlmab järgmist:

» mittepealetükkiv praktiline hoolitsus ja tugi;
» vajaduste ja murede hindamine;
» inimeste abistamine nende põhivajaduste rahuldamisel (nt toit, vesi);
» inimeste kuulamine, sundimata neid rääkima;
» inimeste lohutamine ja rahustamine;
» inimeste aitamine, et võimaldada neile juurdepääs teabele, teenustele ja sotsiaalabile;
» inimeste kaitsmine edasise kahju eest.



Järgmiseks kirjelda, mis ei ole psühholoogiline esmaabi. Psühholoogilise esmaabi kohta on levinud väärarusaamad, mis põhinevad osaliselt sõnal „psühholoogiline“. Tegelikult hõlmab psühholoogiline esmaabi lisaks lohutamisele ja emotsionaalsele hoolitsusele ka sotsiaalseid ja praktilisi toetusmeetmeid.

Oluline on rõhutada, et psühholoogiline esmaabi ...

» EI ole selline abi, mida saavad anda ainult asjatundjad;
» EI ole professionaalne nõustamine;
» EI ole „psühholoogiline debriifing“. See termin viitab konkreetsele sekkumisele, milles hiljuti kriisisündmuses kannatanud inimestel palutakse lühidalt, kuid süsteemselt jutustada oma arusaamadest, mõtetest ja emotsionaalsetest reaktsioonidest seoses sündmusega. Maailma Terviseorganisatsioon ja paljud ekspertrühmad on soovitanud psühholoogilist esmaabi alternatiivina psühholoogilisele debriifingule;
» EI palu inimesel analüüsida temaga juhtunut ega järjestada sündmusi ajaliselt;
» võib küll hõlmata inimeste kuulamist, ent selle käigus EI sunnita inimesi rääkima oma kogemustest, kui nad seda ei soovi.



Selgita IASC vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toetuse (ingl Mental Health and Psychosocial Support (MHPSS)) püramiidi (kohandatud loa alusel),5 mis näitab psühholoogilise esmaabi rolli vaimse tervise ja psühhosotsiaalse reageerimise raamistikus pärast kriisisündmust. Püramiidi alumine kiht näitab vajadust põhiteenuste ja turvalisuse järele, mida tuleb pakkuda ohutult ja sotsiaalselt sobival viisil, et mitte kahjustada inimeste väärikust või heaolu. Järgmises kihis vajavad paljud inimesed tõenäoliselt sekkumist, mis tugevdab kogukonna ja perekonna toetust. Liikudes püramiidis ülespoole, vajavad mõned inimesed fokuseeritud spetsialiseerimata tuge. See hõlmab esmatasandi vaimse tervise teenuseid ning elementaarset emotsionaalset ja praktilist tuge, näiteks psühholoogilist esmaabi. Püramiidi tipus vajab väike hulk inimesi kliinilist tuge, mis võib seisneda ravimites või psühhoteraapias ning hõlmab tavaliselt esmatasandi arstiabi või vaimse tervise spetsialisti pakutavat ravi.

















5 IASC suuniste täielik kirjeldus – vt: http://www.who.int/mental_health/emergencies/guidelines_iasc_mental_health_psychosocial_june_2007.pdf
Selgita osalejatele, et sündmus võib inimestes esile kutsuda erinevaid psühholoogilisi reaktsioone. Küsi rühmalt, kas nad oskavad nimetada mõnda tegurit, mis võivad mõjutada individuaalset reaktsiooni. Selliste tegurite hulka kuuluvad:

» kogetava(te) sündmus(t)e laad ja raskusaste;
» varasemate kriisisündmuste mõju tugevus;
» toetus, mida inimesed saavad oma elus teistelt;
» füüsiline tervis;
» vaimse tervise probleemide isiklik ja perekondlik ajalugu;
» kultuuritaust ja traditsioonid;
» vanus (näiteks eri vanuserühmade lapsed reageerivad erinevalt).



Selgita osalejatele, et kriisisündmust6 kogenud inimeste puhul on tõendeid teatud peamiste vastupidavuse (säilenõtkuse) tegurite kohta. Need näitavad, et pikemas perspektiivis saavad inimesed üldiselt paremini hakkama, kui:

1. nad tunnevad end turvaliselt ning on kontaktis teistega, rahulikud ja lootusrikkad;
2. neil on juurdepääs sotsiaalsele, füüsilisele ja emotsionaalsele toele;
3. nad saavad tagasi kontrollitunnetuse ja suudavad end ise aidata. Need tegurid on psühholoogilise esmaabi lahutamatu osa.









6 Hobfoll S, Watson P, Bell C, Bryant R, Brymer M, Friedman M, et al. (2007) Five essential elements of immediate and mid-term mass trauma intervention: Empirical evidence.
Psychiatry 70 (4): 283-315.

PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI: KES, MILLAL JA KUS (15 MINUTIT)







Jaga osalejad nelja rühma ja määra igale rühmale üks slaidil olevatest küsimustest.

» Rühm 1: kes võib saada kasu psühholoogilisest esmaabist?
» Rühm 2: kes vajab täiendavat toetust?
» Rühm 3: millal tuleks osutada psühholoogilist esmaabi?
» Rühm 4: kus tuleks osutada psühholoogilist esmaabi?

Lase rühmadel 5 minutit aru pidada ja palu neil siis kõigi ees oma aruteludest rääkida. Pärast iga rühma ettekannet saad põhisõnumi selgitamiseks kasutada nelja järgmise slaidi teavet.


Rühma 1 aruanne: kes võib saada kasu psühholoogilisest esmaabist?

Vajaduse korral kasuta arutelu ergutamiseks järgmisi küsimusi.

» Kas võid osutada psühholoogilist esmaabi lapsele? Kas pakud psühholoogilist esmaabi kõigile, kellega kokku puutud?



Selgita, et psühholoogilist esmaabi võib osutada igaühele, olenemata vanusest, soost, sotsiaalsest staatusest jms. Kuid kõik ei soovi või ei vaja psühholoogilist esmaabi. Oluline on mitte kunagi sundida abi peale neile, kes seda ei vaja. Samuti on oluline sinu käsutuses olevaid ressursse maksimaalselt ära kasutada (sa ei suuda aidata kõiki). Psühholoogiline esmaabi on mõeldud kriisiseisundis inimestele.


Rühma 2 aruanne: kes vajab lisaks psühholoogilisele esmaabile täiendavat toetust?

Vajaduse korral julgusta arutelu, küsides, kes vajasid simulatsiooniharjutuses lisaks psühholoogilisele esmaabile lisatuge.



Selgita, et mõned inimesed vajavad lisaks psühholoogilisele esmaabile täiendavat abi. Nende inimeste hulka kuuluvad ...

» raskete või eluohtlike vigastustega inimesed;
» inimesed, kes on nii endast väljas, et ei suuda hoolitseda enda ega oma laste eest;
» inimesed, kes võivad ennast ohustada;
» inimesed, kes võivad teisi ohustada.
Rühma 3 aruanne: millal tuleks osutada psühholoogilist esmaabi?

Vajaduse korral kasuta arutelu ergutamiseks järgmisi küsimusi.

» Mis sa arvad, millal kohtad inimesi, kellele hakkad abi andma? Kui kaua aega pärast kriisisündmust see võiks juhtuda?



Selgita, et psühholoogilist esmaabi võib osutada kohe pärast kriisisündmust (näiteks kui oled liiklusõnnetuse sündmuskohal) või isegi mõned nädalad pärast sündmuse toimumist (näiteks pärast suurt loodusõnnetust). Kui inimesed on mõned päevad või isegi mõned nädalad pärast sündmust endiselt tugevasti mõjutatud, võib psühholoogilisest esmaabist endiselt kasu olla.


Rühma 4 aruanne: kus tuleks osutada psühholoogilist esmaabi?

Vajaduse korral kasuta arutelu ergutamiseks järgmisi küsimusi.

» Kas võid osutada psühholoogilist esmaabi otse kriisikoldes? Miks või miks mitte?
» Kas vajad psühholoogilise esmaabi andmiseks privaatsust? Millistes olukordades? Mis on privaatsuse seisukohast kultuuriliselt vastuvõetav?


Selgita osalejatele, et küsimuse „KUS tuleks osutada psühholoogilist esmaabi“ puhul on kõige tähtsam iseenda ja aidatavate inimeste turvalisus. Sa ei soovi ohtu seada iseennast, kui lähed abistamiseks ohtlikku piirkonda, samuti ei soovi sa ohtu seada teisi inimesi. Psühholoogilist esmaabi võid osutada igal pool, kus on piisavalt turvaline viibida.

Mõningates olukordades on abiks, kui psühholoogilist esmaabi saab osutada privaatselt. Privaatsus võib olla oluline inimese väärikuse huvides (näiteks et kaitsta teda pealtnägijate ja ajakirjanike eest). Näitena võib tuua olukorra, kus räägitakse inimesega, keda on vägistatud. Esineda võib ka eetilisi või kultuurilisi põhjuseid, miks tuleks olla ettevaatlik, kui vestled kellegagi üksinda privaatses ruumis. Näiteks ole tähelepanelik, kui on põhjust karta, et mõnda inimest, eriti last võidakse privaatses ruumis ära kasutada või kuritarvitada.




Psühholoogilise esmaabi ülevaade (5 minutit)









ÜHEPÄEVANE JUHENDAMINE: HARJUTUS
10 minutit

Palu osalejatel võtta paberileht ja murda see pikuti pooleks. Palu neil mõelda raske kriisi peale. Lase neil paberi vasakul poolel lühidalt loetleda, mida nad vajaksid ellujäänuna. Paremal poolel lase neil lühidalt loetleda, mida nad vajaksid abistajana. Anna selle harjutuse jaoks 3 minutit.

Palu rühmal jagada mõningaid punkte, mille nad kirjutasid paberi vasakule poolele – mida nad vajaksid, kui nad oleksid kriisisündmuses ellujäänute hulgas. Lõpeta arutelu kokkuvõttega ellujäänute sagedaste vajaduste kohta.



Kriisis olnud inimesed vajavad sageli järgmist:

» praktilised vajadused, näiteks tekk, toit, vesi, peavari;
» arstiabi vigastuste või krooniliste terviseseisundite korral;
» turvalisus ja kaitse;
» teave sündmuse, lähedaste ja saadaolevate teenuste kohta;
» keegi, kes soovib kuulata;
» võimalus võtta ühendust lähedastega;
» konkreetne toetus, mis on seotud kultuuri või religiooniga;
» konsultatsioon ja inimeste kaasamine neid mõjutavatesse otsustesse.

Nüüd palu osalejatel põgusalt jagada mõnda paberi paremal poolel olevat abistajate vajadust. Vastused võivad sisaldada järgmist:

» teave sündmuse kohta;
» teave kriisist mõjutatud inimeste kohta;
» piirkonda sisenemise ohutus;
» mõjutatud inimestele pakutav praktiline abi (näiteks toit, vesi);
» teave selle kohta, kes veel abistavad ja millist abi nad osutavad.
Selgita, et psühholoogiline esmaabi on loodud ellujäänute vajaduste rahuldamiseks, sealhulgas praktiliseks abistamiseks, emotsionaalseks toetamiseks ning lähedaste, teabe ja teenustega kokkuviimiseks. Samuti annab see abistajatele abi osutamist võimaldava raamistiku ning ellujäänute toetamiseks vajalikud oskused ja ressursid.

Valmistu
• Tutvu kriisisündmusega.
• Tutvu saadaolevate teenuste ja toetustega.
• Hangi teavet turvalisusega seotud probleemide kohta.
» Kriisiolukord võib olla kaootiline.
» Sageli nõuab see kiiret tegutsemist.



Kui vähegi võimalik, püüa hankida ENNE kriisikoldesse sisenemist täpset teavet, et olla kaitstud ja tegutseda tõhusalt.

Psühholoogilise esmaabi esimene etapp on VALMISTUMINE. Selgita, et kriisiolukorrad võivad olla kaootilised ja nõuavad sageli kiiret tegutsemist. On siiski oluline varuda ENNE kriisikoldesse sisenemist aega VALMISTUMISEKS, kui see on vähegi võimalik.

Valmistu
Enne kriisikoldesse sisenemist püüa saada teavet ...
Kriisisündmus
» Mis juhtus?
» Kus?
» Millal?
» Kui palju inimesi ja kes on mõjutatud?
Saadaolevad teenused
» Kes tagab põhivajadused (erakorraline arstiabi, toit, peavari)?
» Millal ja kus on võimalik teenustele ligi pääseda?
» Kes abistab, sh kogukonna liikmed?
Turvalisus
» Kas kriis on möödas või alles kestab (maavärina järeltõuked, sõjategevus)?
» Milliseid ohtusid kätkeb endas keskkond?
» Kas on kohti, mida tuleks vältida turvalisuse kaalutlustel või seetõttu, et seal ei ole lubatud viibida?

Näita eespool olevat slaidi ja/või selgita, et abistajana ettevalmistumiseks tuleks püüda teada saada järgmist.

» Kriisisündmus – mis juhtus, millal ja kus see toimus, kui palju inimesi on mõjutatud ja kes?
» Saadaolevad teenused ja tugi – kes tagab põhivajadused, kus ja kuidas pääsevad inimesed ligi teenustele või toetusele ning kes veel abistab?
» Turvalisus – kas kriis on möödas või kestab edasi, millised ohud võivad peituda keskkonnas, kas on piirkondi, mida tuleb vältida turvalisuse kaalutlustel või seetõttu, et sinna ei ole lubatud minna?



Psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtted on: valmistu … jälgi, kuula ja aita. Et osalejatele jääks meelde printsiip „jälgi, kuula ja aita“, on juhendis illustratsioonid. Põhimõtteid tutvustades võid neid näitlikustamiseks ise kujutada või paluda osalejatel püsti tõusta ja teha seda koos endaga.

Ütle osalejatele, et järgneb lühike paus. Kui nad tagasi tulevad, on neil võimalus rakendada tegevuspõhimõtteid näidisjuhtumis. Uuri, kas neil on seni käsitletud materjali kohta küsimusi, ja palu anda juhendamise kohta põgusat tagasisidet, et saaksid teha vajalikke parandusi.




Paus (15 minutit)
II OSA MOODULID: PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI TEGEVUSPÕHIMÕTETE RAKENDAMINE
Rühmatöö näidisjuhtumiga (20 minutit)




Psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtted
VALMISTU
» Tutvu kriisisündmusega
» Tutvu saadaolevate teenuste ja toetustega
» Hangi teavet turvalisusega seotud probleemide kohta
JÄLGI
» Veendu turvalisuses
» Otsi inimesi, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist
» Otsi tugevalt mõjutatud inimesi
KUULA
» Loo kontakt inimestega, kes võivad vajada tuge
» Küsi, millised on inimeste vajadused ja mured
» Kuula inimesi ja aita neil rahuneda
AITA
» Aita inimestel rahuldada oma põhivajadusi ja pääseda ligi teenustele
» Aita inimestel probleemidega toime tulla
» Anna teavet
» Vii inimesed kokku nende lähedaste ja sotsiaalse toega

Rühmatöö ettevalmistusena kirjelda üksikasjalikumalt psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtteid, näidates eespool toodud slaidi ja/või viidates 2-leheküljelisele psühholoogilise esmaabi taskujuhendile.


Palu osalejatel jaguneda kolme rühma ning anna igale rühmale näidisjuhtum koos seda kirjeldavate jaotusmaterjalide ja juhistega (lisa 4). Samuti anna 2-leheküljeline psühholoogilise esmaabi taskujuhend kohalikus keeles (lisa 1), mida osalejad saavad kasutada oma näidisjuhtumiga töötades.

Näidisjuhtumite eesmärk on illustreerida psühholoogilise esmaabi rakendamist erinevas kontekstis ja olukordades ning esitada selle kohta küsimusi.




Rühmatöö (10 minutit)

Palu igal rühmal arutada 10 minuti jooksul näidisjuhtumit, kasutades ülaltoodud slaidil olevaid juhiseid ja jaotusmaterjalis esitatud küsimusi.

Mõtle selle üle: 1) mida sa vajaksid ellujäänuna kõige kiiremini ja millest oleks sulle kõige rohkem kasu ning 2) mida sa vajaksid abistajana, et olla võimeline aitama ...

» Kuidas VALMISTUD abistamiseks?
» Mida JÄLGID kriisikohas?
» Mida on oluline abivajajatele lähenedes arvesse võtta, et KUULATA?
» Kuidas sa inimesi AITAD – mida nad vajavad ja milliseid ressursse saad kasutada?

Selgita osalejatele, et nende näidisjuhtum hõlmab ka rollimängu, mille iga rühm valmistab ette ja esitab hiljem koolituse käigus.


Lühike arutelu (5 minutit)

Palu igal rühmal kirjeldada ühte huvipakkuvat ideed, mis kerkis esile nende rühma arutelus teemal „valmistu … jälgi, kuula ja aita“.


ÜHEPÄEVANE JUHENDAMINE: NÄIDISJUHTUMI RÜHMATÖÖ PLAKATITEGA
20 minutit

Rühmatöö käigus palu igal rühmal kirjutada pabertahvlile oma näidisjuhtumi vastused ja ideed teemal „valmistu … jälgi, kuula ja aita“. Kinnita paberid seinale, et teised rühmad neid näeksid. Palu iga rühma ühel liikmel jääda oma paberi (plakati) juurde, et vastata teiste küsimustele. Osalejad peaksid ruumis ringi liikuma, et vaadata üksteise plakateid ja nende üle arutleda. Tee kokkuvõte, korraldades lühikese arutelu. Arutelu hõlbustamiseks võid kasutada ka järgmisi küsimusi. Näiteks, kuidas võttis iga rühm arvesse:

» nende endi ja teiste TURVALISUST;
» kriisist mõjutatud inimeste abistamiseks kättesaadavaid RESSURSSE (näiteks teenused, muud erakorralised abimeetmed);
» mõjutatud inimeste VAJADUSI seoses sündmuse laadi ja kontekstiga;
» KULTUURIküsimusi mõjutatud inimestele lähenemisel;
» mõjutatud inimeste endi VÕIMEID või RESSURSSE;
» inimesi, kes vajavad tõenäoliselt eritähelepanu, ning kelle juurde (ja kuidas) nad täiendava abi saamiseks SUUNATA.



Ütle osalejatele, et järgnevalt on kavas käsitleda iga tegevuspõhimõtet üksikasjalikumalt.


NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Järgmiste sessioonide käigus kirjeldatakse iga tegevuspõhimõtet põhjalikumalt. Meenuta kindlasti rühmatööd näidisjuhtumitega, et tuua näiteid tegevuspõhimõtete rakendamise kohta praktikas. Mõned näited on toodud selleks, et saaksid esile tõsta olulisemaid õpipunkte. Arutelu hõlbustamiseks tasub tutvuda ka näidisjuhtumi õpipunktidega väljaande „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ 5. peatükis „Õpitu harjutamine“.



Jälgi (10 minutit)


Anna ülevaade tegevuspõhimõttest JÄLGI, kasutades järgmiste slaidide teavet.

JÄLGI
» Veendu turvalisuses.
» Otsi inimesi, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist.
» Otsi tugevalt mõjutatud inimesi.
» Kriisiolukorrad võivad kiiresti muutuda.
» See, millega kokku puutud, võib erineda sellest, mida said teada enne kohapeale sisenemist.
» Enne abi osutamist varu võimalusel natuke aega, et olukorda JÄLGIDA.
Ole rahulik. Kaitse end.
Mõtle enne tegutsemist.

Juhi osalejate tähelepanu asjaolule, et kriisiolukorrad võivad kiiresti muutuda ja täpne teave ei pruugi olla kergesti kättesaadav. See, millega nad kriisist mõjutatud elanikkonnaga kohtudes kokku puutuvad, võib erineda infost, mida nad teadsid varem. Seepärast on oluline varuda aega ja JÄLGIDA toimuvat, et hinnata olukorda enne abi osutamist.


NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Võid juhtida tähelepanu asjaolule, et simulatsiooniharjutuse abistajad võisid seda kogeda ruumi sisenedes. Olukord, millega nad puutusid kokku harjutuse ajal ruumis, võis erineda sellest, millega nad olid arvestanud ette valmistudes.

Esitle allpool oleva slaidi teavet.

VAATA
» Veendu turvalisuses.
» Otsi inimesi, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist.
» Otsi tugevalt mõjutatud inimesi.
Turvalisus
• Milliseid ohtusid täheldad?
• Kas saad seal viibida ennast või teisi kahjustamata?
Kui sa ei ole ohutuses kindel, siis ÄRA MINE! Otsi abi teistelt.
Suhtle ohutust kaugusest.
Inimesed, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist
• Kas keegi vigasaanutest on kriitilises seisundis?
• Kas kedagi on vaja päästa?
• Kas kellelgi on ilmsed vajadused (näiteks rebenenud riided)?
• Kes võib vajada abi juurdepääsuks teenustele või keda on vaja kaitsta?
• Keda on võimalik veel abistada?
Tea oma rolli. Püüa saata abi inimestele, kes vajavad täiendavat tuge. Suuna kriitilises seisundis inimesed ravile.
Tugevalt mõjutatud inimesed
• Kui palju neid on ja kus nad asuvad?
• Kas keegi on äärmiselt endast väljas, ei liigu, ei reageeri või on šokis?
Kaalu, kes võivad saada kasu psühholoogilisest esmaabist ja kuidas neid saaks kõige paremini aidata.

Anna osalejatele teada, et turvalisus on põhimõtte VAATA puhul esmatähtis. Kui kriisikoldes viibimine pole sinu jaoks ohutu, siis ära sinna mine! Otsi abi teistelt ja võimaluse korral suhtle mõjutatud inimestega ohutust kaugusest.

NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Turvalisusega seotud küsimused on olulised kõigi kolme näidisjuhtumi puhul. Näiteks loodusõnnetuse korral võib ette tulla kokkuvarisenud või ebastabiilseid hooneid. Liiklusõnnetuse puhul võib liiklus ohustada nii sind kui ka teisi sündmuskohale kogunenud inimesi.

Juhi osalejate tähelepanu punktidele, mis viitavad „inimestele, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist”. Mõned kriisist mõjutatud inimesed võivad olla väsinud, näljased ja janused. Võimaluse korral võivad abistajad pakkuda neile mõnda põhivajadust, näiteks toitu, vett või tekke. Samuti on oluline otsida inimesi, kes võivad vajada arstiabi vigastuste või haiguse tõttu.
Kasuta tööd näidisjuhtumiga, et tõsta esile eelkõige kahte punkti: 1) inimesed, kes vajavad tõenäoliselt eritähelepanu, ja 2) tugevalt mõjutatud inimesed.
Mõned inimesed võivad vajada täiendavat toetust, et pääseda ligi teenustele või olla kaitstud vägivalla või ärakasutamise eest.


Rõhuta osalejatele, et nad peaksid otsima tugevalt mõjutatud inimeste hulgast järgmisi abivajajaid:
» lapsed ja noorukid, eelkõige need, kes on üksinda või eraldatud oma hooldajatest. Erilises ohus on tüdrukud. Eriabi osutamiseks peaksid abistajad püüdma tuvastada saatjata lapsi ja noorukeid, sest just nemad on suures kuritarvitamise ja ärakasutamise ohus;
» halvenenud terviseseisundi ja erivajadustega inimesed – nende hulka kuuluvad rasedad, vaegnägijad ja -kuuljad; inimesed, kes võivad olla liikumisvõimetud ja vajada abi, et jõuda ohutusse kohta; tõsiste vaimse tervise probleemidega inimesed ning need, kes tarvitavad krooniliste haiguste tõttu ravimeid. Nad võivad vajada abi, et jõuda ohutusse kohta ning pääseda ligi vajalikele teenustele ja arstiabile;
» inimesed, keda ohustab diskrimineerimine või vägivald – nende hulka kuuluvad naised ja teatud etnilistest rühmadest pärit inimesed, kes võivad võimaliku diskrimineerimis- või vägivallaohu tõttu vajada kaitset või täiendavat toetust juurdepääsuks teenustele.

NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Vägivalla ja ümberasustamise näidisjuhtumis võivad inimesed olla eraldatud oma perekondadest, sealhulgas saatjata lapsed või tõrjutud etnilistest rühmadest pärit inimesed.
Selgita osalejatele, et on oluline ka OTSIDA inimesi, kes on tõsises kriisiseisundis. Küsi, kuidas osalejad võiksid aru saada, kas keegi selles kogukonnas on tõsises kriisiseisundis. Pea lühike rühmaarutelu. Tee kokkuvõte, kasutades järgmistel slaididel olevat teavet.



Eespool toodud slaid näitab mõningaid reaktsioone, mis võivad inimestel tekkida traumeeriva sündmusega kokku puutudes.
Parempoolses tulbas on reaktsioonid (punasega), mis ei ole küll tavalised, kuid on eriti murettekitavad.



Selgita, et enamik inimesi (isegi paljud neist, kes võivad tunduda olevat kriisisündmuse ajal tugevasti mõjutatud) taastuvad aja jooksul hästi, eriti siis, kui nende põhivajadused on rahuldatud ja nad saavad abi.
Tõsiselt ja pikka aega kriisisündmusest mõjutatud inimesed võivad siiski vajada rohkem abi. Mida sina saad teha?

» püüa neid mitte jätta üksinda;
» ürita neid kaitsta, kuni reaktsioon möödub või leiad abi teistelt.


NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Simulatsiooniharjutuses võisid abistajad jätta mõne tugevalt kriisist mõjutatud inimese üksinda. Võid meenutada, mis mulje see jättis osalejatele harjutuse ajal, et rõhutada, kui oluline on mitte jätta abi vajavat inimest üksinda.


Kuula (30 minutit)



Tutvusta tegevuspõhimõtet KUULA, näidates alljärgnevat slaidi.

KUULA
» Loo kontakt inimestega, kes võivad vajada tuge.
» Küsi, millised on inimeste vajadused ja mured.
» Kuula inimesi ja aita neil rahuneda.
Rollimäng

Ütle, et alustate rollimänguga, et demonstreerida ja harjutada kuulamist.


Rollimäng: kuulamine (3 minutit)

Palu ühel vabatahtlikul osalejal endaga rollimängu mängida. Ütle, et sina kehastad abistajat ja tema isikut pagulaste rühmas (näidisjuhtumist 2), kes on endast väljas, hirmul ja nutab. Selgita osalejale, et lähened talle selleks, et teda KUULATA ja anda talle psühholoogilist esmaabi.


NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Palu vabatahtlikul jääda oma rolli kogu rollimängu jooksul, mis kestab umbes 3 minutit, ning reageerida sinu ütlustele või tegudele realistlikult (positiivselt või negatiivselt). Anna nii endale kui ka osalejale hetk aega rolli sisseelamiseks ja alustage. Veendu, et järgid teda toetades kuulamis- ja muid psühholoogilise esmaabi põhimõtteid, näiteks tervitad teda viisakalt, tutvustad end nimepidi, räägid ja käitud lugupidavalt ning küsid tema vajaduste ja murede kohta.
Rollimängu arutelu (5 minutit)

Pärast rollimängu küsi vabatahtlikult, milline oli tema kogemus ja kuidas ta tundis end kriisist mõjutatud inimesena. Mida tegid abistajana hästi ja mida oleksid võinud teha paremini?
Palu rühmalt lühikest tagasisidet (mis läks hästi, ja seejärel – mis oleks võinud minna paremini). Mõtle, mida sa ütlesid ja tegid, et demonstreerida hea kuulamise ja psühholoogilise esmaabi põhimõtteid, ning milliseid vigu sa tegid. Tee kokkuvõte, kasutades järgmisel slaidil olevat teavet.

KUULA


Loo kontakt
» Lähene lugupidavalt.
» Tutvusta end, öeldes oma nime ja organisatsiooni.
» Küsi, kas saad aidata, ning leia ohutu ja vaikne koht.
» Aita inimesel tunda end mugavalt (vesi, tekk).
» Proovi tagada neile turvalisus.


Küsi vajaduste ja murede kohta

» Ehkki mõned vajadused on ilmsed, küsi siiski.
» Selgita välja prioriteedid – mis on inimese jaoks kõige tähtsam.


Kuula ja aita rahuneda
» Püsi inimese lähedal.
» Ära sunni inimesi rääkima.
» Kuula, kui ta soovib rääkida.
» Kui inimene on väga tugevasti mõjutatud, siis aita tal rahuneda ja veendu, et ta ei ole üksinda.

Toonita, kui oluline on end nime ja kuuluvuse järgi tutvustada, et aidata hirmunud ja ebakindlatel inimestel tunda end abistajaga rääkides mugavamalt. Lähene inimestele alati lugupidavalt, vastavalt nende kultuurile, ning küsi, kas saad aidata. Kui keegi on väga endast väljas, tasub ehk leida rääkimiseks vaikne koht, võimaluse korral samas keskkonnas.

Ehkki mõned vajadused võivad olla silmanähtavad, on oluline alati küsida, millised on inimeste vajadused ja mured. Nii suudad paremini mõista nende olukorda ja aidata neil väljendada, mida nad peavad kõige prioriteetsemaks.

Et pakkuda emotsionaalset tuge ja aidata inimestel rahuneda, jää nende lähedale ja kuula, mida nad juhtunust räägivad. Aga ära sunni neid rääkima! Kui inimene on väga endast väljas, siis hoolitse selle eest, et ta ei jääks üksinda.

Küsi osalejatelt, kuidas nad aitaksid tugevalt mõjutatud inimesel tunda end rahulikult. Pidage lühike arutelu. Arutelust võivad selguda viisid, kuidas aidata inimestel rahuneda konkreetse osaleja kultuurikontekstis. Tee kokkuvõte, kasutades järgmisel slaidil olevat teavet.




Esitlus: kuidas aidata inimestel rahuneda (3 minutit)

Selgita osalejatele, et väga suures stressis olijate rahustamiseks on mõned meetodid. Näita osalejatele slaidil, kuidas neid meetodeid kasutaksid. Palu osalejatel sõbraliku, rahustava hääletooniga asetada jalad põrandale ja neid tunnetada ning panna siis käed oma reitele. Ütle, et nad keskenduksid oma hingamisele ja hingaksid aeglaselt. Seejärel palu neil oma reisi õrnalt kätega patsutada. Samuti võid neil paluda pöörata tähelepanu nende ümber olevatele mittehäirivatele asjadele (mida nad näevad, kuulevad või tunnevad) ning jätkata keskendumist hingamisele. Lõpuks küsige osalejatelt, millise mulje see esitlus neile jättis ja kas neil on küsimusi.


Hea suhtlemine (15 minutit)

KUULA
» Loo kontakt inimestega, kes võivad vajada tuge.
» Küsi, millised on inimeste vajadused ja mured.
» Kuula inimesi ja aita neil rahuneda.

Kuula osavõtlikult, kasutades oma

» silmi, pöörates inimesele kogu oma tähelepanu;
» kõrvu, kuulates hoolega tema muresid;
» südant, hoolides ja näidates üles lugupidamist.


Palu osalejatel järele mõelda, mida me mõtleme väljendiga „hea suhtlus“. Näiteks, kui nad on olnud ärritunud või stressis, siis mida abistavat keegi ütles või tegi? Korralda hea suhtluse teemal lühike arutelu (5 minutit) ja lase osalejatel vabalt arvamust avaldada. Pööra tähelepanu sellele, mida osalejad räägivad nii sõnalise suhtlemise kui ka kehakeele kohta ning arutage, mis on kohane nende kultuuris. Näiteks võid paluda neil näidata, milline on sobiv kaugus inimeste vahel ning kuidas suhtutakse silmsidesse ja puudutamisse.




Rollimäng: „Halb suhtlus“ (5 minutit)

Esitage lisa 5 juhised jaotusmaterjalina rollimängus kuulajatele.

Selle harjutuse eesmärk on näidata nii verbaalse kui ka mitteverbaalse suhtluse tähtsust. Palu osalejatel jaguneda paarideks. Selgita, et üks paariline kehastub inimeseks, kes on äsja pealt näinud liiklusõnnetust. Ta on täiesti endast väljas ja tahab juhtunust rääkida.

Teine paariline on abistaja, kes saab paberilehe juhistega lisast 5.
Ta peab hoidma juhiseid salajas – ütle abistajatele, et nad ei näitaks neid kriisist mõjutatud inimestele. Anna osalejatele rollimänguks 3 minutit, teavitades algusest ja lõpust.

Rollimängu arutelu (5 minutit)

Arutage kogemusi rühmaga, küsides rollimängus abivajajateks kehastunud osalistelt, mis juhtus ja kuidas nad end vestluse ajal tundsid. Neil on tõenäoliselt nii mõndagi öelda selle kohta, mis läks valesti! Palu abistajatel rääkida, mis on kirjas saadud juhistes. See on tavaliselt kaasahaarav ja lõbus, aga ka kasulik harjutus, sest näitab, mis tunne teistel on, kui abistaja suhtleb halvasti.



Tee kokkuvõte, kasutades järgmistel slaididel olevat teavet, ja anna osalejatele jaotusmaterjalid hea suhtluse kohta (lisa 6). Selgita, et see teave on kättesaadav ka väljaande „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ jaotises 3.1.







Aita (15 minutit)

Anna ülevaade tegevuspõhimõttest AITA, kasutades järgmistel slaididel olevat teavet.

AITA
» Aita inimestel rahuldada oma põhivajadusi ja pääseda ligi teenustele.
» Aita inimestel toime tulla probleemidega.
» Anna teavet.
» Vii inimesed kokku nende lähedaste ja sotsiaalse toega.





Aita inimestel ennast ise aidata ja saada tagasi kontroll olukorra üle.

Rõhuta osalejatele, et abistaja ülesanne ei ole lahendada inimeste eest kõiki nende probleeme, vaid aidata neil rahuldada oma vajadusi. Võimaldades neile teavet, teenuseid ja sotsiaalset toetust, aitab ta neil saavutada kontrolli olukorra üle.




Olenevalt kriisiolukorrast võib mõjutatud inimestel olla palju põhivajadusi. Sinu võimuses võib olla pakkuda inimestele esmatarbevahendeid, nagu toitu, vett ja tekke, või viia nad kokku teistega, kes suudavad neid pakkuda. Ära unusta inimesi, kes võivad vajada oma põhivajaduste rahuldamiseks täiendavat abi.



Aidates inimestel probleemidega toime tulla, pea meeles, et igaühel on oma moodused, kuidas nad on minevikus probleemidest jagu saanud, kuid kriisiolukordades võivad nad tunda end muredest ülekoormatuna. Saad aidata neil seada nende kõige pakilisemad vajadused tähtsuse järjekorda ja jätta tagaplaanile need, mis võivad oodata. Julgusta neid kasutama ka oma häid toimetulekustrateegiaid, et end praeguses olukorras aidata. Näiteks aita neil leida inimesi (sõpru ja perekonda), kes saavad pakkuda tuge, või anna praktilisi soovitusi selle kohta, kuidas nad saavad rahuldada oma vajadusi.

Palu osalejatel nimetada mõned positiivsed ja negatiivsed toimetulekustrateegiad. Alljärgneva slaidi abil saad teha kokkuvõtte positiivsetest toimetulekustrateegiatest.



Peaaegu kõik inimesed soovivad ja vajavad kriisiolukorras teavet! Pärast kriisisündmust ei pruugi aga täpne teave olla kättesaadav. Tavalised on kuulujutud, mis põhjustavad umbusaldust, hirmu ja viha. Rühmale teabe andmine aitab hajutada kuulujutte ja tagada, et kõigini jõuab sama sõnum.


ÜHEPÄEVANE JUHENDAMINE: ROLLIMÄNG – TEABE ANDMINE
10 minutit












Näita, kuidas annad teavet pagulaste rühmale. Mõned inimesed on kartlikud, ärevad, ebakindlad või isegi vihased ning kõik soovivad teavet olukorra ja pakutava abi kohta.

Rollimäng (5 minutit)

Kutsu vabatahtlikke osalejaid mängima teabe andmise rollimängu. Palu neil olla abistajad, kes annavad teavet pagulaste rühmale, keda on kirjeldatud vägivalla ja ümberasustamise näidisjuhtumis. Palu 5–6 osalejal olla pagulased ning võtta endale erinevad rollid, olles kas kartlik, kurb, ebakindel või vihane, oodates teavet olukorra ja saadaoleva abi kohta. Soovita osalejatel muuta rollimäng realistlikuks, kuid mitte abistaja(te)le liiga raskeks.


NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Kui teavet pakkuv abiline takerdub, võib ta paluda kaasosalejal ennast abistada või rolli üle võtta.


Arutelu (5 minutit)

Pärast rollimängu küsi abistajate käest, mis mulje see kogemus neile jättis – mida nad tegid hästi ja mida oleks võinud teha paremini. Seejärel palu rollimängus pagulasteks kehastunud osalejatelt tagasisidet ning ülejäänud osalejatelt lühikesi kommentaare ja soovitusi. Kuigi abistajal ei pruugi selles olukorras olla kõiki vastuseid, toob see rollimäng sageli esile võimalusi teabe andmiseks, mis on loetletud alljärgneval slaidil.
Anna näpunäiteid teabe pakkumiseks, nagu on kirjeldatud järgmisel slaidil.



Rõhuta, kui oluline on koguda enne rühmale teabe edastamist võimalikult palju täpset teavet. Tutvusta end selgelt abistajana, et kriisist mõjutatud inimesed mõistaksid sinu rolli, ning selgita pakutava teabe allikat ja piiranguid. Võid öelda, et püüad otsida teavet, mis pole hetkel kättesaadav, ning anda inimestele teada, millal ja kus nad saavad värsket teavet. Ära kunagi mõtle välja midagi, mida sa ei tea.

Sõnumid olgu lihtsad ja täpsed ning neid tuleks korrata, et inimesed kuuleksid ja mõistaksid neile edastatavat teavet. Samuti veendu, et inimesed teavad kindlalt, kus ja kuidas nad pääsevad ligi teenustele – eelkõige need, kes võivad vajada täiendavat abi.

Lõppkokkuvõttes on kogemused näidanud, et inimesed, kes tunnevad, et neile on pakutud pärast kriisi head sotsiaalset tuge, tulevad paremini toime kui need, kelle arvates neid ei toetatud hästi. Rõhuta osalejatele, kui oluline on viia kriisist mõjutatud inimesed kokku lähedastega ja sotsiaalsete toetustega.



Mõnes olukorras lahutatakse inimesed oma perekondadest ja lapsed hooldajatest. Rõhuta osalejatele, kui oluline on ühendada saatjata lapsi ja noorukeid usaldusväärse lastekaitsega, et tagada nende turvalisus ja aidata neil leida oma hooldajad. Eraldatud perekonnaliikmeid võivad aidata kokku viia ka omakseid otsivad ja taasühendavad organisatsioonid.
Abistamise lõpetamine

Psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtete sessiooni lõpuleviimiseks selgita osalejatele, kuidas lõpetada abistamine järgmisel slaidil oleva teabe abil.



Selgita, et abistaja peab kasutama parimal viisil oma otsustusvõimet, et teha kindlaks, millal abistamine lõpetada. Kui inimene on jätkuvalt endast väljas, võid püüda teda kokku viia mõne teise abistaja või pereliikmetega, et teda ei jäetaks üksi, ning vajaduse korral võimaldada talle juurdepääs täiendava toetuse saamiseks.

Varu mõned minutid, et vaadata koos osalejatega läbi, mida nad on seni õppinud, ja uuri, kas neil on küsimusi.



Ütle, et pärast 15-minutist pausi saavad osalejad harjutada näidisjuhtumite rollimängudes seda, mida nad on õppinud.



Paus (15 minutit)
III OSA MOODULID: PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI ROLLIMÄNGUD JA KOKKUVÕTE, HOOLITSEMINE ENDA JA KAASLASTE EEST, HINDAMINE
Näidisjuhtumite rollimängud (40 minutit)





Palu osalejatel moodustada vastavalt oma näidisjuhtumile kolm rühma (vt lisa 4).
Anna rühmadele 5 minutit, et läbi arutada ja ette valmistada rollimängud, mida on kirjeldatud nende näidisjuhtumi juhiste alaosas. Selgita, et rollimängud ei tohiks kesta kauem kui 5 minutit. Meenuta osalejatele järgmist:

» pea meeles tegevuspõhimõtteid „valmistu … jälgi, kuula ja aita“;
» püsi rollis kogu rollimängu jooksul ja püüa mitte naerda;
» rollimängu ajal takerdudes võid paluda jätkata teisel osalejal (võimaluse korral enda rühmast).

Selgita, et rollimängu juhised abistavad rollimängu peategelasi. Igal rühmal on õigus otsustada, kuidas nad soovivad oma juhtumile läheneda – näiteks seda, kes esitab rollimängu, kas nad otsustavad ühe või mitme abistaja kasuks jne.

Palu igal rühmal esitada kordamööda oma rollimäng. Nad võivad kõigepealt anda teistele osalejatele oma näidisjuhtumi ja sündmuskoha põhikirjelduse.

NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Halda aega hoolikalt, et igale rühmale jääks kuni 5 minutit rollimängu jaoks ning vähemalt 5 minutit tagasiside, küsimuste ja rollimängu üle arutlemise jaoks. Andes igale rühmale tagasisidet, küsi kõigepealt rollimängus abistajaid kehastanud osalistelt, mida nad tegid enda arvates hästi ja mida oleks saanud teha paremini. Seejärel palu samasugust tagasisidet nendelt osalejatelt, kes kehastasid kriisist mõjutatud inimesi. Palu rühmal teha lühidalt märkusi ja esitada küsimusi.

Iga juhtumi põhiliste õpipunktide kordamiseks võid kasutada järgmiste slaidide teavet.


Näidisjuhtum 1: rollimäng



Lisaks eespool toodud slaidi õpipunktidele rõhuta osalejatele, et selles rollimängus on oluline kõigepealt veenduda, et sinu enda kui abistaja sündmuskohale sisenemine on ohutu.


Näidisjuhtum 2: rollimäng



Nii selles kui ka igas teises rollimängus saavad abistajad järgida tavapäraseid häid tavasid enda tutvustamiseks nime ja kuuluvuse järgi ning pakkuda praktilist leevendust, näiteks vett. Kõnealuses rollimängus on oluline ka see, et abistaja läheneks saatjata lapsele ja abistaks teda vastavalt eespool toodud slaidi õpipunktidele.
Näidisjuhtum 3: rollimäng



Selles meditsiinilist hädaolukorda sisaldavas rollimängus on valmistumiseks vähe aega. On siiski oluline, et abistajad varuksid hetke, et saada õnnetuspaigast põgus ülevaade, veendumaks nii enda, kriisist mõjutatud inimeste kui ka kõrvalseisjate turvalisuses. Abistajad võivad suuta koordineerida oma tegevust, et osutada abi näidisjuhtumisse kaasatud erinevatele inimestele (nt üks võib tegeleda vigastatud mehega, samal ajal kui teine abistab naist ja last). Päästemeetmed on igas kriisiolukorras esmatähtsad, seega on oluline, et vigastatud mees saab asjakohast abi. Mõni sündmuskohal viibiv külaelanik võib olla abiks (nt kutsudes kiirabi), samas kui teised võivad abistamist segada või põhjustada uusi vigastusi (nt liigutades vigastatud meest). Et aidata naisel rollimängus oma tütre eest hoolitseda, anna osalejatele lisateabe saamiseks jaotusmaterjal „Mida saavad hooldajad teha laste abistamiseks“.(Vt lisa 7)

Tutvusta osalejatele väljaande „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ 5. peatükki „Õpitu harjutamine“, et nad saaksid iseseisvalt kodus üle vaadata näidisjuhtumi õpipunktid.



Kohandamine kohaliku kultuurikontekstiga (10 minutit)

Jaga osalejad kolme rühma ja määra igale rühmale üks slaidil olevatest küsimustest.


Kutsu osalejad 5 minuti pärast uuesti kokku ja palu igal rühmal teha lühike esitlus. Pärast iga esitlust vii läbi põgus arutelu ja lase osalejatel vabalt arvamust avaldada. Teemad, mis esile kerkivad, võivad hõlmata seda, kuidas läheneda inimestele vastavalt nende vanusele ja sotsiaalsele seisundile; millised on inimeste puudutamisega seotud kombed seoses nende vanuse, kultuuri ja sooga ning kuidas inimesed otsivad ja leiavad emotsionaalset tuge. Selle sessiooni abil saab kokku võtta rollimängust saadud kogemused seoses sellega, mida kohalikus kultuurikontekstis öelda ja teha ning mida MITTE öelda ja teha.



Inimesed, kes vajavad tõenäoliselt eritähelepanu (20 minutit)




Tuleta osalejatele meelde varem mainitud abivajajaid, kes vajavad tõenäoliselt erilist tähelepanu. Nende hulka kuuluvad 1) lapsed ja noorukid, 2) halvenenud terviseseisundi või erivajadustega inimesed ning 3) inimesed, keda ohustab diskrimineerimine või vägivald.

Selgita, et algab harjutus selle kohta, kuidas haavatavad inimesed võivad kogeda kriisiolukorda.
Palu osalejatel rivistuda. Anna igale osalejale haavatava inimese kirjeldus. Ütle, et loed ette ühe väite – osalejad, kes on selle väitega nõus (vastavalt talle antud inimese kirjeldusele), peaksid astuma sammu võrra ettepoole. Kui osaleja ei ole väitega nõus, peaks ta jääma paigale. Loe järgemööda ette kõik väited. Mõne väite korral jäetakse haavatavad inimesed „maha“ ja teised astuvad sammu ette.

Vaata haavatavate inimeste kirjeldusi ja etteloetavaid väiteid lisas 8. Vajaduse korral kohanda kirjeldusi ja väiteid vastavalt koolitusel osalejate taustale.
Kokkuvõtteks palu osalejatel anda harjutuse kohta põgusat tagasisidet. Võta teema kokku järgmiste slaididega.



Eriti ohustatud on lapsed ja noorukid, eelkõige need, kes on üksi või eraldatud oma hooldajatest, ning tütarlapsed. Kriisisündmused ei häiri üksnes nende väljakujunenud rutiini ja tuttavat keskkonda, vaid neid varitseb ka kuritarvitamise või kaubitsemise oht.



Abistajad peaksid püüdma hoida lapsi ja noorukeid nende lähedastega koos (või viia nad kokku usaldusväärse lastekaitsega, kui lapsed on saatjata), hoida neid väljaspool ohtu ning kuulata neid, rääkida nendega ja kaasata neid eakohastesse mängudesse. Pea meeles, et ka lastel ja noorukitel on oma tugevad küljed! Anna osalejatele jaotusmaterjal „Mida saavad hooldajad teha laste abistamiseks“ (lisa 7). Ütle osalejatele, et see teave on kättesaadav ka väljaande „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ jaotises 3.5.



Kriisiolukorrad võivad halvendada paljusid terviseseisundeid. Aita krooniliste haiguste või erivajadustega inimestel jõuda ohutusse kohta, rahuldada nende põhivajadusi, pääseda ligi arstiabile ja ravimitele, võtta ühendust kaitset pakkuda saava asutuse ning saada teavet saadaolevate teenuste kohta.



Diskrimineerimise või vägivalla ohus inimesed, näiteks naised või teatud etnilistest või religioossetest rühmadest pärit inimesed, võidakse jätta ilma põhiteenustest ning hoitakse eemal otsustest nende abistamise ja tuleviku suhtes. Samuti võivad nad olla vägivalla sihtmärgid. Abistajad võivad aidata neil leida turvalisi kohti, kus viibida, kokku saada lähedastega ja usaldusväärsete inimestega ning saada teavet teenuste kohta või leida tee teenusteni.


Psühholoogilise esmaabi ülevaade (10 minutit)


Juhendamise käigus esitletud psühholoogilise esmaabi kokkuvõtteks küsi osalejatelt, millised on nende arvates olulised eetilised kaalutlused psühholoogilise esmaabi rakendamisel. Palu neil lühidalt arutleda (5 minutit) ja tee kokkuvõte, kasutades järgmisel slaidil olevat teavet.




Kokkuvõtet selle kohta, mis on eetiliselt lubatud ja mis mitte, vt psühholoogilise esmaabi taskujuhendi lisast 1.


ÜHEPÄEVANE JUHENDAMINE: LÕPLIK SIMULATSIOON JA ARUTELU
15 minutit





Selgita osalejatele, et kordate nüüd koolituse alguses tehtud simulatsiooniharjutust, kasutades kõiki harjutamise ja psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtete rakendamise käigus saadud teadmisi. Jaga osalejad kahte rühma ja anna neile jaotusmaterjal juhistega. Võid paluda osalejatel vahetada varasemas simulatsioonis valitud rolle – abistajad kehastuvad nüüd kriisist mõjutatud inimesteks ja vastupidi. Järgi esimese kriisiolukorra juhiseid, meenutades osalejatele, et nad püsiksid rollis kogu juhtumi vältel.

Kokkuvõtteks küsi osalejatelt, milline oli nende seekordne kogemus. Mida nad tegid hästi, mida oleks võinud teha paremini? (Vt slaid allpool.)



Lõplik psühholoogilise esmaabi simulatsioon: arutelu



» Kuidas tundsid end abistajana, kes reageerib sellele olukorrale?
» Mida tegid abistajana hästi? Kas tundsid, et sinust on kasu?
» Mida oleksid abistajana saanud teha paremini?

» Kuidas tundsid end sellest õnnetusest mõjutatud inimesena?
» Kas tundsid, et abistajad toetasid või aitasid sind?
» Kas abistajad ütlesid või tegid midagi, millest EI olnud kasu, ja mida oleks võinud teha paremini?
Tee kokkuvõte psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtetest, näidates järgmist slaidi.

Kas tegite kõike alljärgnevat?
VALMISTU
» Tutvu kriisisündmusega.
» Tutvu saadaolevate teenuste ja toetustega.
» Hangi teavet turvalisusega seotud probleemide kohta.
JÄLGI
» Veendu turvalisuses.
» Otsi inimesi, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist.
» Otsi tõsiste kriisireaktsioonidega inimesi.
KUULA
» Loo kontakt inimestega, kes võivad vajada tuge.
» Küsi, millised on inimeste vajadused ja mured.
» Kuula inimesi ja aita neil rahuneda.
AITA
» Aita inimestel rahuldada oma põhivajadusi ja pääseda ligi teenustele.
» Aita inimestel probleemidega toime tulla.
» Anna teavet.
» Vii inimesed kokku nende lähedaste ja sotsiaalse toega.

Palu osalejatel arutleda, anda tagasisidet ja esitada viimaseid küsimusi psühholoogilise esmaabi kohta.



Enda ja rühmakaaslaste eest hoolitsemine (15 minutit)




NÄPUNÄITED JUHENDAJALE

Pea meeles, et osalejad ei pruugi oma heaolu piisavalt tähtsustada või võivad tunda, et nad ei peaks tegelema iseenda vajadustega, kui mõjutatud inimeste vajadused on nii suured. Oluline on edastada sõnum, et abistajad on kohustatud hoolitsema kriisiolukorras nii enda kui ka rühmakaaslaste eest, et suuta aidata teisi.



Alusta sessiooni, paludes osalejatel meenutada, kuidas nad vastasid koolituse alguses järgmistele küsimustele.

» Mida ma teen selleks, et enda eest hoolitseda?
» Mida teevad mu rühmakaaslased (perekond, kolleegid) selleks, et hoolitseda üksteise eest?

Rõhuta, et psühholoogilise esmaabi osutajad vastutavad kõigepealt enda heaolu eest, et suuta aidata teisi. Kriisiolukorras abistajaks olemine kätkeb endas palju ainulaadseid pingeid. Küsi osalejatelt, mis laadi pingeid nad on kogenud, või palu neil ette kujutada, millised need pinged võiksid olla, kui nad annavad kriisiolukorras psühholoogilist esmaabi. Palu lühidalt selle üle arutleda.
Vastused võivad sisaldada järgmist: pikad tööpäevad, mittetoetavad juhendajad, surma ja hävingu pealtnägemine, lugude kuulmine inimeste valust ja kannatustest ning süütunne, kui mõjutatud inimesi ei õnnestu abistada või päästa. Rõhuta, et abistajatel peavad olema reaalsed ootused sellele, mida nad saavad teha, ning meenuta, et nende ülesanne on aidata inimestel aidata iseennast.


Arutelu väikeses rühmas (5 minutit)

Selgita, et enda ja rühmakaaslaste eest hoolitsemine on oluline nii enne kriisiolukorda, selle ajal kui ka pärast seda. Palu osalejatel jaguneda väikesteks, 3–4-liikmelisteks rühmadeks ning arutada, kuidas iga rühmaliige rakendaks enda ja kaaslaste eest hoolitsemise strateegiaid, meenutades, mida nad kirjutasid koolituse alguses. Iga osaline peaks järele mõtlema, millised enda ja rühmakaaslaste eest hoolitsemise strateegiad tunduvad tema jaoks kõige kasulikumad enne kriisiolukorda, selle ajal ja pärast seda.

Kutsu osalejad uuesti kokku, et nad esitaksid peamised punktid oma aruteludest nii enda kui ka rühmakaaslaste eest hoolitsemise kohta. Ei ole vaja, et iga rühm esitaks oma arutelude üksikasjad, vaid annaks pigem üldise ülevaate rühmade kogemustest ja tooks välja nende nimetatud ühised strateegiad.



Räägi osalejatele, et kui aja möödudes jäävad neid vaevama häirivad mõtted kriisisündmusest, kui nad on väga närvilised või kurvad, kui neil on unehäired või kui nad tarbivad ülemäära alkoholi või ravimeid, peaksid nad otsima tuge kelleltki, keda nad usaldavad. Kui need probleemid jätkuvad kauem kui kuu aega, soovita neil rääkida tervishoiutöötajaga või (kui see on võimalik) vaimse tervise spetsialistiga.






Toetus (olgu siis kolleegidelt, sõpradelt või perekonnalt) on kriisiolukordades heaolu säilitamiseks väga oluline. Abistajatel soovitatakse psühholoogilise esmaabi osutamisel kuuluda mõnda asutusse või rühma. See ei ole oluline üksnes ohutuse ja tõhusa koordineerimise, vaid ka vastastikuse toetuse tagamiseks. Kui osutad kriisiolukorras abi, võta ühendust kaasabistajatega, et näha, kuidas neil läheb, ning lase neil ka endaga ühendust võtta. Leia võimalusi üksteise toetamiseks. Kui sinu abistajaroll kriisis läbi saab, võta kindlasti aega puhkamiseks ja refleksiooniks. Räägi oma kogemustest juhendajaga, kolleegiga või kellegi teisega, keda usaldad.

Kui on aega, palu osalejatel teha kokkuvõtvaid märkusi või esitada küsimusi nii enda kui ka rühmakaaslaste eest hoolitsemise kohta.



Hindamine ja lõpetamine (10 minutit)





Juhendamise lõpus võta aega, et lasta osalejatel hinnata nende kogemust ja anda selle põhjal tagasisidet, et saaksid juhendamist tulevikus täiustada. Palu osalejatel täita anonüümne kirjalik hindamisvorm (vt lisa 9). Lisaks sellele varu aega suuliseks hindamiseks.

Palu osalejatel anda ausat tagasisidet juhendamise kohta – nii selle kohta, mis läks hästi, kui ka selle kohta, mis oleks võinud minna paremini. Lisaks palu välja tuua üks asi, mida nad õppisid ja mida nad kavatsevad rakendada psühholoogilise esmaabi osutamisel.

Võta aega, et tänada kõiki osalemise eest ja koolituse käigus tehtud tubli töö eest. Võid korraldada väikese lõputseremoonia või tähistamise (kui see on asjakohane)





ABIMATERJALID








ABIMATERJALID
Lisa 1: psühholoogilise esmaabi taskujuhend

Lisa 2: valikuline eel- või järeltest (ühepäevaseks juhendamiseks) Lisa 3: simulatsiooni juhised
Lisa 4: näidisjuhtumi juhised

Lisa 5: suhtlemisharjutuse juhised Lisa 6: hea suhtlemise jaotusmaterjal
Lisa 7: mida hooldajad saavad teha laste abistamiseks – jaotusmaterjal Lisa 8: haavatavate inimeste harjutuse juhised
Lisa 9: hindamisvorm

Lisa 10: lühike lõõgastumisharjutus abistajale (ühepäevaseks juhendamiseks)
Lisa 1: psühholoogilise esmaabi taskujuhend

Anna 2-leheküljeline psühholoogilise esmaabi taskujuhend osalejatele nende kohalikus keeles. Selle juhendi leiad ka väljaande „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ lõpust. (Märkus: kontrolli, kas juhend on Maailma Terviseorganisatsiooni veebilehel kohalikus keeles saadaval. Kui ei, siis tõlgi see jaotusmaterjal oma osalejate jaoks nende keelde.)






Psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtted
JÄLGI

» Veendu turvalisuses.
» Otsi inimesi, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist.
» Otsi tõsiste stressihäiretega inimesi.
KUULA

» Loo kontakt inimestega, kes võivad vajada tuge.
» Küsi, millised on inimeste vajadused ja mured.
» Kuula inimesi ja aita neil rahuneda.
AITA
» Aita inimestel rahuldada oma põhivajadusi ja pääseda ligi teenustele.
» Aita inimestel probleemidega toime tulla.
» Anna teavet.
» Vii inimesed kokku nende lähedaste ja sotsiaalse toega.
EETIKA
Pakume juhindumiseks järgmist tabelit, milles on näidatud, mis on eetilistel kaalutlustel lubatud ja mis mitte, et vältida inimeste edasist kahjustamist, pakkuda neile parimat võimalikku hoolitsust ning tegutseda ainult nende heaolu nimel. Paku abi viisil, mis on inimestele kõige sobivam ja mugavam.

Mõtle järele, mida tähendab see eetiline suunis sinu enda kultuuri kontekstis.



Inimesed, kellele ei piisa psühholoogilisest esmaabist

Mõned inimesed vajavad palju enamat kui psühholoogilist esmaabi. Tea oma piire ja küsi abi teistelt, kes saavad pakkuda elude päästmiseks meditsiinilist või muud abi.


Lisa 2: valikuline eel- või järeltest (ühepäevaseks juhendamiseks)

Psühholoogilise esmaabi koolitus Eel- või järeltest
Kuupäev:

Ära kirjuta sellele testile oma nime.

Palun tõmba ring ümber hindele, mis vastab kõige rohkem sinu ...
Väga halb
Halb
Keskmine
Hea
Väga hea
1. … võimele toetada inimesi, kes on kogenud õnnetusi või muid äärmiselt stressirohkeid sündmusi

1

2

3

4

5
2. … võimele valmistuda kriisiolukorraks ja sellele ohutult läheneda

1

2

3

4

5
3. … võimele tuvastada kriisiseisundis inimesi, kes võivad vajada abi

1

2

3

4

5
4. … teadmistele selle kohta, mida öelda ja teha abivajaja aitamiseks

1

2

3

4

5
5. … võimele kuulata osavõtlikult, vastavalt rääkija kultuurikontekstile

1

2

3

4

5
6. … võimele suunata kriisisündmustest mõjutatud inimesi vajalike teenuste, teabe ja lähedaste juurde

1

2

3

4

5
7. … võimele tuvastada ja aidata inimesi, kes vajavad tõenäoliselt eritähelepanu

1

2

3

4

5
8. … teadmistele selle kohta, mida mitte öelda või teha, abistades kriisisündmusest mõjutatud inimesi (põhjustamata edasist kahju)


1


2


3


4


5
9. … võimele hoolitseda enda eest ja toetada rühmakaaslasi, abistades kriisist mõjutatud inimesi

1

2

3

4

5
Palun lisa õige vastus (jah või ei) igale allpool loetletud väitele ...

Mis kirjeldab kriisisündmusi kogenud inimesi?
Jah
Ei
1. Enamikul kriisist mõjutatud inimestest tekivad vaimse tervise probleemid.


2. Enamik mõjutatud inimesi vajab vaimse tervise spetsialisti teenuseid.


3. Enamik mõjutatud inimesi taastub stressist iseseisvalt, kasutades selleks oma tugiteenuseid ja ressursse.


Mis võib olla abiks inimestele, kes on kogenud väga traumeerivaid sündmusi?
Jah
Ei
4. Palud neil rääkida üksikasju oma traumaatiliste kogemuste kohta.


5. Isegi kui pead tegutsema kiiresti, leiad aja veendumaks, et kriisikoldesse on ohutu siseneda.


6. Räägid kellestki teisest, keda sa just aitasid, et inimesed teaksid, et nad ei ole üksi.


7. Annad mis tahes kindlustunde, mis aitab neil end paremini tunda (nt et nende maja ehitatakse varsti üles).


8. Räägid ainult sellest, mida sa tead (nt olukorra või teenuste kohta), ega mõtle välja midagi, mida sa ei tea.


9. Otsustad inimeste tegude ja käitumise üle (nt et nad oleksid pidanud ütlema või tegema seda või toda), et nad ei teeks järgmisel korral sama viga.


10. Leiad olukorra ja saadaolevate teenuste kohta lisateavet, et aidata inimesi nende vajaduste rahuldamisel.


11. Räägid neile, kuidas nad peaksid end tundma (nt et nad peaksid tundma end õnnelikuna, sest olukord võiks olla hullem).


12. Küsid neilt nende murede kohta, isegi kui arvad, et tead, millised need on.


13. Hoiad lapsi koos neid toetavate hooldajatega.


Teisi abistades peaksid ...
Jah
Ei
14. … keskenduma ainult inimestele, keda sa aitad, ja püüdma unustada iseenda vajadused, kuni kriisiolukord on möödas.


15. … enda eest hoolitsema, tehes regulaarseid pause ja rääkides oma abistamiskogemusest kellelegi, keda usaldad.


Eel- või järeltesti õiged vastused (juhendajale)


1. Ei

2. Ei

3. Jah

4. Ei

5. Jah

6. Ei

7. Ei

8. Jah

9. Ei

10. Jah

11. Ei

12. Jah

13. Jah

14. Ei

15. Jah




Lisa 3: simulatsiooni juhised

SIMULATSIOON – PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI

Rühm 1: mõjutatud inimesed

Keset tööpäeva on kesklinna ootamatult tabanud ulatuslik maavärin. Hooned on kokku varisenud, kõikjal on häving ja sina oled üks paljude seas, keda see on mõjutanud. Koos sinuga on mitmekesine rühm inimesi (noored ja vanad, mehed ja naised), kes on ellu jäänud ja viibivad nüüd turvalises kohas. Te kõik olete erineval viisil mõjutatud ja murelikud, kuid ühelgi teist ei ole eluohtlikke vigastusi. Palun valige igaüks allolevast loetelust üks roll (võib ka mõelda välja uue rolli, millega suudetakse samastuda). Paigutage end sündmuskohale ja püsige oma rollis kogu simulatsiooni kestel (umbes 5 minutit). Püüdke harjutuse ajal mitte naerda. Hetke pärast saabuvad mõned inimesed teid aitama.


Rollid:

» saatjata laps – üksi ja hirmunud, umbes 10-aastane;
» rase naine lapsega;
» väga murelik, kuid vigastamata inimene, kelle pere on katastroofis kadunud;
» šokis inimene, kes ei suuda rääkida;
» mitteeluohtlike vigastustega inimene;
» närviline inimene, kes on endast väljas ja hakkab teisi ärritama;
» inimene, kes on suhteliselt rahulik ja võimeline juhtunust rääkima;
» nõrk eakas inimene.




SIMULATSIOON – PSÜHHOLOOGILINE ESMAABI

Rühm 2: abistajad

Te kuulete, et keset tööpäeva on kesklinna ootamatult tabanud ulatuslik maavärin. Paljud on vigastatud ja hooned kokku varisenud. Sina ja sinu kolleegid tundsite värinat, kuid sinuga on kõik korras. Kahjustuste ulatus ei ole teada. Teil paluti abistada turvalises kohas olevaid ellujäänuid, kes on erineval viisil mõjutatud. Teil on 5 minutit, et näidata, kuidas osutada psühholoogilist esmaabi. (Ühelgi kriisist mõjutatud inimesel, kellega te kokku puutute, ei ole eluohtlikke vigastusi.)

Võtke paar minutit, et otsustada, kuidas olukorrale läheneda. Võib kasutada erinevaid abistajarolle või jääda rolli, mis kellelgi on tavaliselt kriisiolukordades abistamisel (kui see on osa tema tööst). Püüdke harjutuse ajal mitte naerda. Märguande peale võite siseneda sündmuskohale.



Lisa 4: näidisjuhtumi juhised

Psühholoogilise esmaabi näidisjuhtum 1: loodusõnnetus

Te kuulete, et keset tööpäeva on kesklinna ootamatult tabanud ulatuslik maavärin. Paljud on vigastatud ja hooned kokku varisenud. Sina ja sinu kolleegid tundsite samuti värinat, kuid teiega on kõik korras. Kahjustuste ulatus ei ole teada. Asutus, kus te töötate, palus sul ja sinu kolleegidel aidata ellujäänuid ja toetada kõiki raskelt mõjutatud inimesi, kellega te kokku puutute.

Abistamiseks VALMISTUDES esita endale järgmised küsimused:

» Kas ma olen valmis abistama?
» Mida ma tean kriisiolukorrast?
» Kas ma lähen üksinda või koos kolleegidega?

Mida on oluline JÄLGIDA linnas ringi liikudes?

» Millised teenused, sh tugiteenused, on saadaval?
» Kus saad osutada ohutult psühholoogilist esmaabi?

Kuidas saad kontakti loomisel kõige paremini KUULATA inimeste muresid ja pakkuda neile lohutust?

» Kuidas saad aidata hädasolijal rahuneda?

Mida saad teha, et AIDATA inimesi teabe, teenuste ja lähedastega?

» Millised probleemid võivad sul tekkida, kui püüad inimesi teabe, teenuste ja lähedastega kokku viia?


Näidisjuhtum 1: rollimäng

Mõelge, kuidas läheneksite kriisist mõjutatud inimestele, et pakkuda neile abi vastavalt psühholoogilise esmaabi põhimõtetele „valmistu ... jälgi, kuula ja aita“. Pidage aru ja valmistuge allpool toodud rollimänguks.

Märkus: need juhised abistavad rollimängu peategelasi. Rühmana on teil õigus otsustada, kuidas te soovite oma juhtumile läheneda – näiteks, kes esitab rollimängu, kas otsustate ühe või mitme abistaja kasuks jne.

Juhised abistaja(te)le:

» te kohtate naist, kes seisab kokkuvarisenud hoone rusude kõrval. Ta nutab ja väriseb, kuigi ei paista olevat füüsiliselt vigastatud. Osutage psühholoogilist esmaabi ja näidake, kuidas te lähenete talle, et teda KUULATA ja aidata tal rahuneda.

Juhised ellujäänule:

» sa oled naine, kes nägi pealt hoone kokkuvarisemist maavärina ajal. Sinu kolleegid olid hoones ning sa oled väga endast väljast ja šokeeritud, nutad ja värised. Sa ei tea täpselt, mis juhtus või mida teha.
Psühholoogilise esmaabi näidisjuhtum 2: vägivald ja ümberasustamine

Pagulased tuuakse veokites uude asukohta ja neile öeldakse, et nad jäävad sinna. Nad asustati ümber sõja tõttu varasemas asukohas. Autodest väljudes mõned neist nutavad, mõned tunduvad väga kartlikud ja mõned näivad olevat segaduses, samas kui mõned ohkavad kergendatult.
Enamik kardab ja kahtleb selles uues kohas ega tea, kus nad magavad või söövad või kas nad saavad arstiabi. Valju müra kuuldes tunduvad mõned hirmul olevat, arvates, et kuulevad jälle tulistamist. Sa oled vabatahtlik organisatsioonis, mis jagab toiduaineid ja millel on palutud aidata jaotuspunktides psühholoogilist esmaabi anda.

Abistamiseks VALMISTUDES kaalu järgmist.

» Milline on nende inimeste taust?
» Milliseid teenuseid osutatakse kohas, kus pagulasi vastu võetakse, ja kuidas saad koordineerida oma tegevust teiste abistajatega?

Kui kohtad pagulaste rühma, siis mida on oluline JÄLGIDA?

» Milliseid erinevaid reaktsioone sa pagulaste hulgas täheldad?

Kui lood kontakti pagulaste rühmas olevate inimestega, siis kuidas saad kõige paremini KUULATA nende muresid ja pakkuda neile lohutust?

» Inimesed, kes on kogenud vägivalda või olnud selle tunnistajaks, võivad olla hirmul. Kuidas saad neid toetada ja aidata neil rahuneda?
» Kuidas saad välja selgitada nende inimeste vajadused ja mured, kes võivad vajada eriabi, näiteks naised?

Mida saad teha inimeste AITAMISEKS teabe, lähedaste või teenustega?

» Milline täpne teave on saadaval olukorra ja kättesaadavate teenuste kohta?


Näidisjuhtum 2: rollimäng

Mõelge, kuidas läheneksite pagulastele, et pakkuda neile abi, kasutades psühholoogilise esmaabi põhimõtteid „valmistu ... jälgi, kuula ja aita“. Pidage aru ja valmistuge allpool toodud rollimänguks.

Märkus: need juhised abistavad rollimängu peategelasi. Rühmana on teil õigus otsustada, kuidas te soovite oma juhtumile läheneda – näiteks, kes esitab rollimängu, kas otsustate ühe või mitme abistaja kasuks jne.

Juhised abistaja(te)le:

» märkate pagulaste rühma servas umbes 10-aastast poissi, kes seisab üksinda ja näeb välja väga hirmunud. Näidake, kuidas te talle lähenete ja annate psühholoogilist esmaabi.

Juhised lapsele:

» sa põgenesid koos vanema õega külast, kui kuulsid tulistamist, ja kaotasid oma vanemad.
Veoautode peale minnes lahutati sind õest. Sa oled janune, väsinud ja hirmul.
Psühholoogilise esmaabi näidisjuhtum 3: liiklusõnnetus

Sõidad oma kolleegidega tiheda liiklusega külateel riigi turvalises osas, kui näed eespool õnnetust.
Paistab, et mehele, kes ületas oma naise ja väikese tütrega teed, sõitis otsa mööduv auto. Mees lamab maas, jookseb verd ega liiguta. Tema naine ja tütar on tema kõrval. Naine nutab ja väriseb, kuid tütar seisab liikumatult ja vaikselt. Tiheda liiklusega teele õnnetuspaiga lähedal kogunevad mõned külaelanikud.

Sa pead selles olukorras kiiresti reageerima, kuid võta endale üks hetk, et jääda rahulikuks ja mõelda järgmisele.

» Mida tuleks teha kõige kiiremas korras?
» Kuidas oled kaitstud sina ise ja kuidas saad kaitsta vigastuste eest õnnetusest mõjutatud inimesi?

Mida on oluline JÄLGIDA, kohtudes õnnetusega seotud inimestega?

» Kes vajab abi? Kes saab sind aidata?

Kui puutud kokku õnnetusse sattunud inimestega, siis kuidas saad kõige paremini neid KUULATA ja pakkuda neile lohutust?

» Kuidas saad aidata emal hoolitseda oma tütre eest?

Mida saad teha, et AIDATA inimesi teabe ja praktilise toega?

» Kuidas saad aidata mõjutatud perekonda koos hoida?


Näidisjuhtum 3: rollimäng

Mõelge, kuidas läheneksite õnnetusest mõjutatud inimestele, et pakkuda neile abi, kasutades psühholoogilise esmaabi põhimõtteid „valmistu ... jälgi, kuula ja aita“. Pidage aru ja valmistuge allpool toodud rollimänguks.

Märkus: need juhised abistavad rollimängu peategelasi. Rühmana on teil õigus otsustada, kuidas te soovite oma juhtumile läheneda – näiteks, kes esitab rollimängu, kas otsustate ühe või mitme abistaja kasuks jne.

Juhised abistaja(te)le:

» tegite kiire ülevaatuse, et kontrollida, kas saate läheneda sündmuskohale ohutult. Vigastatud mehega on tegeletud nõuetekohaselt. Naine on endiselt väga traumeeritud ja tema tütar seisab endiselt lähedal, olles vaikne ja eemaletõmbunud. Näidake, kuidas te abistate ema ja tütart, ning AIDAKE neid teabe ja lähedastega.

Juhised emale ja tütrele:

» ema – kõik, millele suudad mõelda, on sinu vigastatud abikaasa, ja sa oled väga traumeeritud. Tunned end koormatuna ega tea, mida selles olukorras teha;
» tütar – oled juhtunust hirmul ja segaduses. Sinu ema on täiesti endast väljas ja sa ei ole kindel, kuidas otsida abi või lohutust.
Lisa 5: suhtlemisharjutuse juhised

Järgmisi juhiseid on võimalik anda osalejatele, kes mängivad halva suhtlemise harjutuses abistajat. Valmista juhised ette, printides need välja ja lõigates mööda jooni ribadeks, nii et iga abistaja saab ühe juhise. Kui sul on suur osalejate rühm, pead võib-olla printima lisakoopiaid. Tuleta abistajatele meelde, et nad ei jagaks oma juhiseid osalejatega, kes kehastavad kriisist mõjutatud inimesi, keda nad aitavad.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» vaata ruumis ringi ja jäta mulje, et oled hajevil.

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» katkesta jutt ja takista kõnelejal oma lugu jutustada.

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» vaheta sageli teemat.

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» räägi kuulamise ajal telefonis kellegi teisega või kirjuta sõnumit.

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.

Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» anna nõu, mida sinult ei ole palutud.

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» sunni inimest rääkima oma lugu (delikaatsed häirivad üksikasjad).

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» anna teisele inimesele hinnang: „Te poleks pidanud ütlema/tegema...“

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» kasuta palju tehnilisi termineid.

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» räägi enda või kellegi teise probleemidest.

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Halva suhtlemise harjutus – abistaja

Kui abivajaja räägib sinuga ja jutustab sulle oma loo, siis tee järgmist:

» anna katteta lubadusi või valesid kinnitusi.

Püsi oma rollis kogu suhtluse vältel, isegi kui see ei ole nii, nagu sa tavaliselt käituksid! Seda on vaja üksnes õppe-eesmärgil.


Lisa 6: hea suhtlemise jaotusmaterjal

See teave on kättesaadav ka väljaande „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ jaotises 3.1.
Vajaduse korral tõlgi see jaotusmaterjal osalejate kohalikku keelde.




»
Püüa leida vestluseks vaikne koht ja minimeeri välised segajad.
»
Ära sunni inimesi rääkima sulle oma lugu.
»
Austa privaatsust ja hoia
»
Ära katkesta inimest ega

inimese lugu vajaduse korral

kiirusta teda tagant (nt ära

»
salajas.
Püsi inimese lähedal, kuid hoia sobivat distantsi sõltuvalt tema vanusest,


»
vaata kella ega räägi liiga kiiresti).
Ära puuduta inimest, kui sa pole

»
vanusest, soost ja kultuurist.
Anna mõista, et kuulad, näiteks

»
kindel, et see on kohane.
Ära anna hinnangut sellele, mida

»
noogutad ja ütled „hmm“. Ole kannatlik ja rahulik.

inimene on teinud või ei ole teinud või kuidas ta end tunneb. Ära ütle:
»
Anna faktilist teavet, kui sul on see

„Te ei peaks niimoodi tundma“ või

olemas. Ole aus selle suhtes, mida

„Te peaksite olema õnnelik, et ellu

sa tead ja mida sa ei tea: „Ma ei tea, kuid püüan selle teie jaoks välja

»
jäite.“
Ära mõtle välja asju, mida sa ei

»
uurida.“
Anna teavet viisil, mida inimene

»
tea.
Ära kasuta liiga tehnilisi

»
mõistab, ja tee seda lihtsalt.
Uuri, kuidas inimene end tunneb

»
termineid.
Ära räägi inimestele kellegi teise

ning kas talle on osaks saanud mõni suur kaotus, nt kodu, hävimine või

»
lugu.
Ära räägi enda muredest.

armastatud inimese surm või soovib
»
Ära anna katteta lubadusi ega

ta midagi muud sinuga jagada:
„Tunnen kaasa. Mõistan, et see on

»
valesid kinnitusi.
Ära mõtle ega käitu nii,

»
teie jaoks väga raske.“
Tee kindlaks inimese tugevad küljed ja mil määral ta on end ise


»
nagu peaksid kõik selle inimese probleemid tema eest lahendama. Ära võta ära inimese jõudu ega

»
aidanud.
Luba vaikida.


»
tunnet, et ta on võimeline enda eest hoolitsema.
Ära räägi inimestest negatiivselt



(nt ära nimeta neid hulludeks).


Lisa 7: mida hooldajad saavad teha laste abistamiseks – jaotusmaterjal

See teave on kättesaadav ka väljaande „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ jaotises 3.5.
Vajaduse korral tõlgi see jaotusmaterjal osalejate kohalikku keelde.



MIDA SAAVAD HOOLDAJAD TEHA LASTE ABISTAMISEKS?
Imikud » Hoia neid soojas ja ohutus kohas.
» Hoia neid eemal valjust mürast ja kaosest.
» Kallista neid.
» Võimalusel pea kinni regulaarsest toitmis- ja unegraafikust.
» Räägi rahuliku ja leebe häälega.

Väikelapsed » Pühenda neile lisaaega ja -tähelepanu.
» Tuleta neile sageli meelde, et nad on kaitstud.
» Selgita neile, et nad ei pea end süüdistama toimunud halbade asjade pärast.
» Väldi väikelaste eraldamist hooldajatest, vendadest-õdedest ja lähedastest.
» Säilita regulaarne rutiin ja päevakava nii palju kui võimalik.
» Anna neile juhtunu kohta lihtsaid vastuseid ilma hirmutavate üksikasjadeta.
» Lase neil jääda enda lähedusse, kui nad on hirmul või klammerduvad.
» Ole kannatlik lastega, kes hakkavad demonstreerima käitumist, mida nad tegid väikestena, näiteks imema pöialt või märgama voodit.
» Paku neile võimalust mängida või lõõgastuda, kui see on võimalik.

Vanemad lapsed ja noorukid
» Pühenda neile aega ja tähelepanu.
» Aita neil säilitada oma igapäevaseid tegevusi.
» Esita neile juhtunu kohta fakte ja selgita, mis toimub praegu.
» Lase neil kurvastada. Ära eelda, et nad oleksid tugevad.
» Kuula ilma omapoolse hinnanguta ära nende mõtted ja hirmud.
» Määra kindlaks selged reeglid ja ootused.
» Küsi neilt ohtude kohta, millega nad silmitsi seisavad, toeta neid ja arutage, kuidas saab ohtusid kõige paremini vältida.
» Julgusta neid ja anna neile võimalus aidata.
Lisa 8: haavatavate inimeste harjutuse juhised

Anna igale osalejale väikesel paberiribal haavatava inimese kirjeldus.

Kirjeldused:

» 12-aastane orvuks jäänud tüdruk, kes elab koos õega (16-aastane).


» 14-aastane kurt poiss, kes elab koos emaga.


» Ema, keda abikaasa regulaarselt peksab ja kellel ei ole lubatud töötada.


» 64-aastane mees, kes elab koos täiskasvanud poja ja perekonnaga.


» 4-aastane tüdruk, kellel on raske vaimne puue. Ta elab koos kolme vanema venna, ema ja isaga.


» 3-aastane poiss, kes on väga aktiivne ega kuula sõna. Ta elab koos ema (16-aastane) ja isaga (25-aastane).



» 24-aastane naine, kes töötab vabaühenduses. Ta ei ole abielus ja elab koos vanematega.



» 28-aastane mees, kes töötab kohalikus ajalehes ajakirjanikuna. Ta elab koos ema ja nooremate õdedega.



» 30-aastane naine, kes on kirjaoskamatu ja hoolitseb kodus oma kolme väikese lapse eest.
Tema mees on kalur.



» 42-aastane mees, kes on töötu ja otsib tööd, et toetada naist ja kolme last.


» 10-aastane tüdruk, kes käib koolis ning elab koos ema ja kahe õega.
» 11-aastane poiss, kes käib koolis ning elab koos vanematega, kes mõlemad on lõpetanud ülikooli ja töötavad õpetajatena.



» 66-aastane naine, ta elab koos täiskasvanud pojaga, kes ei ole abielus ega tööta.


» 79-aastane mees, kes vajab pidevalt arstiabi ega suuda kõndida. Ta elab koos kogukonna juhiga, kes unustab mõnikord teda toita.



» 40-aastane mees, kes töötab valitsuses.


» 35-aastane naine, kes töötab meditsiiniõena. Tal on kaks last ja toetav abikaasa.


» 19-aastane naine, kes õpib ülikoolis inimõigusi. Ta elab koos isaga, kes on töötu, kuid jälgib hoolega poliitikat.



» 20-aastane mees, kes õpib ülikoolis meditsiini. Ta elab ühiselamus ja töötab osalise koormusega toidumüüja juures.



» 24-aastane naine, kellel on raske depressioon. Ta on kahe väikelapse ema. Tema välismaal töötav mees käib kodus harva.



» 22-aastane mees, kes käitub väga imelikult ja usub, et on filmitäht. Tal on äsja diagnoositud psühhoos. Ta on töötu, elab tänaval ja kerjab.



» 16-aastane tüdruk, kes jättis kooli pooleli ja on kaasatud poliitiliselt aktiivsete noormeeste rühma.
Palu osalejatel rivistuda. Loe allpool loetletud väited ükshaaval ette. Kui osaleja on väitega nõus (vastavalt oma haavatava inimese kirjeldusele), astub ta sammu ette. Kui ta ei ole nõus, jääb ta paigale ehk „maha“.


Väited:

1. Kui juhtub õnnetus, suudan ma varisevast hoonest põgeneda.
2. Ma suudan teha otsuseid oma tuleviku kohta.
3. Ma suudan hankida piisavalt toitu, et süüa iga päev.
4. Kui oleks sõda, oleks minul või mu perekonnal inimesi, kelle poole abi saamiseks pöörduda.
5. Mu elus on inimesi, kes hoolivad mu heaolust.
6. Kui mu elus on inimesed, kes minust hoolivad, siis nad tagavad, et mu põhivajadused on rahuldatud.
7. Ma olen kaitstud peksmise või ärakasutamise eest.
8. Mina või mu perekond on võimeline maksma asjade eest, mida me vajame.
9. Suudan kirjutada piisavalt, et täita toiduabi saamise vorme.
10. Minul või mu perekonnal on piisavalt tööd, et maksta arveid.
11. Mina või mu perekond saab rahuldada oma meditsiinilisi vajadusi.
12. Ma olen tõenäoliselt kaitstud seksuaalse vägivalla eest.
13. Minul või mu perekonnal on juurdepääs mobiiltelefonile, mille kaudu võin saada teavet.
14. Kui juhtuks õnnetus, siis minul või mu perekonnal oleks sääste, mis aitaksid katta meie põhivajadused.
15. Mul on head tööväljavaated, praegu või tulevikus.
16. Minul või mu perekonnal on juurdepääs raadiole ja uudistele.
17. Kui mind ähvardaks suur torm, saaksin kuulata või lugeda hoiatusi.
18. Kui kodus juhtuks õnnetus, viiks keegi mu perest mind haiglasse.
19. Inimesed kohtlevad mind väärikalt ja austusega.
Lisa 9: hindamisvorm

Psühholoogilise esmaabi koolituse hindamisvorm
Ära kirjuta vormile oma nime.
Palun tõmba ring ümber numbrile, mis vastab kõige paremini sinu muljele koolitusest ...


Üldse ei ole nõus
Ei ole nõus
Neut- raalne
Olen nõus
Olen täiesti nõus
1. Teave oli selge ja kergesti mõistetav
1
2
3
4
5
2. Saadud teave on kasulik minu töö jaoks
1
2
3
4
5
3. Koolitus suurendas mu enesekindlust psühholoogilise esmaabi osutamisel kriisiolukordades

1

2

3

4

5
4. Koolitus andis mulle praktilisi oskusi ja teadmisi, mida kriisiolukordades rakendada

1

2

3

4

5
5. Juhendaja kasutatud õppemeetodid olid tõhusad
1
2
3
4
5
6. Koolitus oli väga kaasahaarav ja lõbus
1
2
3
4
5
7. Juhendaja lõi koolituse ajal toetava õhkkonna
1
2
3
4
5
8. Soovitaksin seda koolitust ka teistele
1
2
3
4
5

Palun ütle paari sõnaga, mis oli sinu arvates selles koolituses kõige kasulikum.




Palun ütle paari sõnaga, mis oli sinu arvates selles koolituses kõige vähem kasulik.




Millised on sinu soovitused, et parandada seda koolitust tulevaste osalejate jaoks?





Suur tänu osalemise ja kommentaaride eest!





Lisa 10: lühike lõõgastumisharjutus abistajale (ühepäevaseks juhendamiseks)

Järgmist harjutust saab kasutada selleks, et aidata rühmal pärast kriisisündmuse simulatsiooni lõõgastuda, aga see on kasulik ka stressijuhtimise vahendina. Harjutus kestab umbes 5 minutit. Juhendajana pea meeles anda osalejatele juhiseid rahustava hääletooniga ja rääkida aeglaselt, et osalejatel oleks piisavalt aega täielikult lõõgastuda.


Progresseeruv lihaste lõdvestamine

Hingamise ajal lõdvestame me progresseeruvalt lihaseid, tundes neis pinge ja lõdvestumise erinevust. Sageli me ei tea, et hoiame oma keha pinges. Need harjutused muudavad meid teadlikumaks ja annavad meile võimaluse pingest vabanemiseks.

Sulge silmad ja istu sirgelt oma toolil. Pane jalad põrandale ja tunneta pinda jalgade all. Lõdvesta käed oma süles. Sisse hingates palun sul pingutada teatud lihaseid oma kehas. Sel ajal, kui hoiad lihaseid pinges, hoia ka hinge kinni ja loe kolmeni. Kui palun sul välja hingata, siis lõdvesta lihased täielikult.

Alustame varvastest ...

Juhi rühma läbi progresseeruva lihaste lõdvestamise AEGLASELT. Palu osalejatel pingutada sisse hingates ühte kehaosa, hoida lihaseid pinges ja hinge kinni ning loendada samal ajal aeglaset 1 – 2 – 3. Seejärel ütle: „Hinga välja ja lõdvestu.“ Öeldes „hinga sisse ja hoia hinge kinni“, tõsta veidi häält ning madalda häält, kui ütled „hinga välja ja lõdvestu“.

Palu osalejatel pingutada ja lõdvestada lihaseid sellises järjekorras:

» kõverda tugevalt varbaid ja hoia neid pinges, nii et tunned kerget valu;
» pinguta reie- ja jalalihaseid;
» tõmba kõht sisse ja hoia seda sees;
» suru käed rusikasse;
» pinguta käsi, painutades neid küünarnukkidest, ning suru need tihedalt vastu ülakeha;
» tõsta õlad kõrvadeni;
» pinguta kõiki näolihaseid.

Pärast väljahingamist ja iga kehaosa lõdvestamist ütle:

„… Nüüd tunneta oma lõdvestatud [varbaid, reisi, nägu/laupa jne], hinga normaalselt ja tunne, kuidas veri valgub sinu [varvastesse, reitesse jne].

Nüüd lase oma lõual aeglaselt rinnale vajuda. Sisse hingates pööra pead kaarega aeglaselt ja ettevaatlikult paremale, välja hingates pööra pead vasakule ja lase lõual rinnale vajuda. Sisse hingates paremale ja taha, välja hingates vasakule ja alla. Sisse hingates paremale ja taha, välja hingates vasakule ja alla ... Nüüd vastupidi: sisse hingates vasakule ja taha, välja hingates paremale ja alla (kaks korda). Nüüd vii pea üles keskele. Pane tähele rahu oma meeltes ja kehas. Luba nüüd endale, et hoolitsed enda eest iga päev.“
Lisa 11: ühepäevase juhendamise päevakord

Ühepäevase juhendamise lisategevused on tähistatud tärniga (*). Pausid on pikemad ja sisaldavad piisavalt aega lõuna jaoks.

Ülevaade
Kestus
Teema/tegevus
Enne juhendamist

Osalejate saabumine ja registreerumine
I osa (90 minutit)

Psühholoogilise esmaabi mõiste ja raamistik
20 minutit
Tervitus ja sissejuhatus
» Tutvumine ja ootused
» Jääsulatamisharjutus (mäng)*
» Eesmärk ja päevakord
» Põhireeglid

10 minutit
Mis mõte tuleb pähe, kui kuuled väljendit „psühholoogiline esmaabi“?
» Hoolitsemine ennekõike iseenda eest

20 minutit
Kriisisündmuse simulatsioon ja arutelu

10 minutit
Mis on ja mis ei ole psühholoogiline esmaabi
» Psühholoogiline esmaabi vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe raamistikus
» Psühholoogilised reaktsioonid kriisisündmustele
» Peamised vastupidavuse (säilenõtkuse) tegurid

15 minutit
Psühholoogiline esmaabi: kes, millal ja kus?

15 minutit
Psühholoogilise esmaabi ülevaade
» Ellujäänute sagedased vajadused
» Mida vajavad abistajad
» Harjutus: ellujäänute ja abistajate vajadused*
» Ülevaade põhimõtetest „valmistu … jälgi, kuula ja aita“
Paus
15 minutit

II osa (110 minutit)

Psühholoogilise esmaabi tegevuspõhimõtete rakendamine
30 minutit
Rühmatöö näidisjuhtumiga

10 minutit
Jälgi
» Otsi kaitset
» Inimesed, kelle põhivajadused nõuavad kiiret rahuldamist
» Tõsiste stressireaktsioonidega inimesed

45 minutit
Kuula
» Rollimäng: kuulamine
» Rollimäng: aita inimestel rahuneda
» Hea suhtlemine
» Hea suhtlemine: harjutus*

25 minutit
Aita
» Võimalda põhivajaduste rahuldamist
» Toeta positiivset toimetulekut
» Võimalda teavet
» Rollimäng: teabe andmine*
» Võimalda sotsiaalset tuge
Abistamise lõpetamine

Lõunapaus
60 minutit

III osa (120 minutit)

Psühholoogilise esmaabi rollimängud ja kokkuvõte, hoolitsemine enda ja kaaslaste eest, hindamine
30 minutit
Psühholoogilise esmaabi rollimängud

10 minutit
Kohandamine kohaliku kultuurikontekstiga

20 minutit
Inimesed, kes vajavad tõenäoliselt eritähelepanu

25 minutit
Psühholoogilise esmaabi ülevaade
» Mis on eetika seisukohast lubatud ja mis mitte
» Lõplik simulatsioon ja arutelu*

15 minutit
Enda ja rühmakaaslaste eest hoolitsemine

20 minutit
Valikuline järeltest* Hindamine ja lõpetamine




Märkused juhendajatele





















































































































































































































































Käesolev käsiraamat on mõeldud abistajate juhendamiseks psühholoogilise esmaabi andmisel pärast tõsist kriisisündmust.
Psühholoogiline esmaabi kujutab endast inimliku, toetava ja praktilise abi osutamist abivajajatele, austades nende väärikust, kultuuri ja võimekust. Seda käsiraamatut tuleb kasutada koos väljaandega „Psühholoogiline esmaabi: juhend otsestele abistajatele“ (Psychological first aid: Guide for field workers, Maailma Terviseorganisatsioon, War Trauma Foundation, World Vision International, 2011), mille on heaks kiitnud 24 rahvusvahelist humanitaarabiasutust.