Tere.
Olen Tõnis Luik, 68-aastane tartlane. Saadan teile oma avaliku küsimuse kaitseminister Hanno Pevkurile. Saatsin selle ka kolmele meedia väljaandele. Minu küsimus puudutab maailma terviklikku pilti, milles on varjul inimkonna veriste võitluste juurpõhjused. Paraku näeb inimene oma igapäevas vaid maailma pinnavirvendust, mis paraku varjab sügavamaid põhjusi. Loodan, et minu kiri annab sügavamat mõtteainet, ja mõtteainet ka selles, et milline etapp "inimeseks-olemisse puutuva" tervikpildis on kõige kaitsetum etapp. Loodan, et ka vastate mulle. Olen valmis põhjalikumalt selgitama oma seisukohta.
Head soovides
Tõnis Luik
---------- Forwarded message ---------
Saatja: Tõnis Luik >
Date: T, 2. detsember 2025 kell 12:50
Subject: Tõnis Luik -- Avalik küsimus kaitseminister Hanno Pevkurile.
To: >, >, >
Tere kõigile kirja saajatele.
Olen Tõnis Luik, 68-aastane tartlane. Siin allpool on avatuna minu avalik küsimus kaitseminister Hanno Pevkurile. Loodan, et avaldate selle. Olen tänulik, kui annate oma otsusest mulle teada.
Head soovides
Tõnis Luik
Avalik küsimus kaitseminister Hanno Pevkurile.
Hanno Pevkur, olen Tõnis Luik, 68-aastane tartlane. Minu küsimus on ajendatud saatest Telehommik (Kanal 2, 27.november), kus selgitasite saatejuhtidele ja televaatajatele Ukraina rahuplaani hetkeseisu. Ütlesite, et ei saa tõsiselt võtta rahuplaani, kus ohvrile on pandud kõik kohustused ja agressorile null kohustust. Sellise seisukohaga saan ainult nõustuda. Probleem tekib aga siis, kui vaatluse alla võtta meie maailma alusväärtused, mis keeravad ohvri ja agressori asetuse peapeale. Näiteks kuulub Eesti Kaitseväe koosseisu ka kaplaniteenistus. Kaplanid on vaimulikud, kes tuginevad kristlikule maailmapildile (kui mitte kõik, siis osad kindlasti). Kristlik maailmapilt tunnistab Looja olemasolu, kes on tekitanud ehk Loonud kõik olemasoleva. Sellisel juhul on aga Looja, Loodava suhtes, absoluutne omavolitseja, sest Loodaval pole vähimatki võimalust esitada oma tingimusi ega pole ka võimalust öelda -- palun, ära tee seda mulle, ma ei soovi tulla tingimuste alla, mis on minu jaoks ettemääramatud (Loodav on Looja ees absoluutselt kaitsetu). Ka siin on tegemist omavoliga ja omavoli ohvriga, ja ka siin pannakse kogu vastutus ja süü ohvri kanda ning ohvrile võib osaks saada isegi igavikuline põrgupiin. Hanno, kuidas te selgitate vastuolu, kus te ühel juhul nõuate ohvrile õigusi, kuid teisel juhul tunnustate olukorda, kus ohvri kanda jääb kogu vastutus? Miks ühel juhul te nõuate, et agressorit nimetataks agressoriks, aga teisel juhul, kus absoluutset omavoli nimetatakse armastuseks ja antakse temale piiramatu võim ohvri üle, te vaikite (ja siin pole oluline, kas Jumal on või teda pole, vaid oluline on väärtushinnangute kahepalgelisus)? Selgitan järgnevas ka seda, et inimkonnasiseste vastasseisude juurpõhjused asetsevad väljaspool inimest ja, et kui lähtuda Looja olemasolust, tulenevad need juurpõhjused Loojast.
Kirjasõna ütleb, et Looja eesmärgiks on kogu Loodu sisemine harmoonia, mille tagatiseks on täielik kuuletumine Loojale. Reaalsus on paraku aga selline, et samas teeb Looja ise kõik selleks, et seda harmooniat poleks. On teada tõsiasi, et kui külvata segadust ja vastuolu, on tulemuseks rahu puudumine. Kui vaadata inimese-tasandit, tuleb tunnistada, et kõik indiviidid on asetatud erinevatesse infoväljadesse. Ühelt poolt kuuleb inimene Looja manitsust harmoonilisele läbisaamisele teiste inimestega, kuid teiselt poolt kogeb inimene Looja käsku, mis antakse temale edasi aine vahendusel ning mis kohustab teda vastanduma teisele inimesele. Näiteks kui ühest pajast maitsevad toitu paljud inimesed, antakse neile kõigile aine vahendusel erinevat infot selle toidu maitse kohta. Samal põhjusel sünnivad erinevad loomingulised väljendused, mis rikastavad inimkonda, kuid samal põhjusel sünnivad ka erinevad ja ka vastuolulised maailmatunnetused ja arusaamad, mis tekitavad veriseid võitlusi. Samas asetsevad ka kõik indiviidid oma eluteel igal ajahetkel erinevas infoväljas, nagu ka inimkond tervikuna, sest ka erinevad põlvkonnad on aheldatud erinevatesse infoväljadesse. Näiteks inimene, kes astub rehale ning seejärel, saades varrega vastu otsaesist, kirub ennast, on nendes mõlemas hetkes erinevates infoväljades. Ka eelnevad põlvkonnad, keda näiteks tänased uued põlvkonnad kiruvad või süüdistavad (et miks nad tööstuse arendamisega looduse tuksi keerasid), olid ju hoopis teises infoväljas, kui tänased noored põlvkonnad (selles näites lajatab rehavars järgnevatele põlvedele, mitte nendele, kes rehale astusid). Ka tänased noored ei mõtle sellele, et kui nemad oleksid olnud samas infoväljas, oleksid ka nemad sedasama teinud. Kui vaadata tänast inimkonda ja poliitilisi vastasseise, tuleb tõdeda, et kõik vastaspooled on juba aine tasandil aheldatud erinevatesse infoväljadesse, mis ei võimaldagi muud valikut, kui vaid vastasseise ja veriseid võitlusi. Ka hiljutine vastasseis Hommik Anuga (isadepäeva) saatest tulenevalt taandub aine tasandile, mille pinnalt antakse erinevatele indiviididele erinevat infot, täpselt samuti nagu ühise paja ümber sööjatele.
Öeldakse, et tundmatu tekitab hirme ning teadmatusest tulenevad valed otsused. Et mõista paremini maailma, peame ausalt vaatama inimeseks olemist siinses maailmas. Vastasseisud mistahes teemadel ei tulene inimeste vabadest valikutest, vaid tulenevad ainetasandi erinevatest infoväljadest, mis dikteerivad inimesi erineval viisil. Kui küsida inimeselt -- miks sa tegid just sellise valiku või sellise otsuse? --, suudab inimene vastata ehk vaid esimesele kolmele miks-küsimusele (kui ta sedagi suudab?), kuid neljandale-viiendale miks-küsimusele tal enam vastuseid pole. Me tegelikult ei suuda lõpuni põhjendada oma valikuid, sest meie kogeda on vaid pinnapealne virvendus -- ja seda me nimetamegi ekslikult "teadlikuks valikuks". Praegune inimkond ja praegused põlvkonnad on need, kes eostavad uusi indiviide siia maailma. Inimkonnal pole kindlat teadmist, mida kujutab endast olukord, kus need uued indiviidid ehk teadvuse tasandid asetsevad enne seemneraku ja munaraku ühinemist (kas nad on eelnevalt olemasolevad või olematud?), kuid me saame suure tõenäosusega öelda, et need "uued" saavad aheldatud siinse ainelise maailma erinevatesse infoväljadesse ja, et kõik need infoväljad on algselt nendele uutele võrdselt võõrad ja, et neil tuleb paratamatult omaks võtta mistahes nendele osaks saav infoväli, ja mille eest on nad seejärel kohustatud siinses maailmas seisma ja teise enda sarnasega isegi võitlema.
Kui vaadata maailma suurelt, saab ka maailmale panna agressori tähenduse, sest ka meie pole sõnastanud vähimatki kaitset nendele, keda me siia maailma eostame; samas aga nõuame neilt vastutust, kui aineline maailm on nad oma meelevaldsesse haardesse võtnud. Me ütleme, et neid pole enne seemneraku ja munaraku ühinemist olemas, ja seega ei kuulu neile eelnevalt ka mingeid õigusi, seevastu kuulub meile täielik õigus neid siia ettemääramatusesse eostada. Looja ei näe Loodavat õigusliku subjektina, elu ei näe elu-eelset õigusliku subjektina, samuti ei pruugi inimene näha teist inimest õigusliku subjektina -- see on tugevama õiguse ahelkulgemine, mis peegeldub suuremalt tasandilt väiksemale. Alles siis, kui me hakkame inimeseks-olemisest ausalt ja ilma tabudeta rääkima, saavad tekkida tingimused inimkonna ühtse inforuumi tekkimiseks. Kui inimene/inimkond tunnistab, et inimene ei ole vaba siinses maailmas, vaid on aheldatud siinse aine mõju alla, alles siis saab tekkida arusaamine, et inimestevaheliste vastasseisude juurpõhjused asetsevad väljaspool inimest. Alles siis saab tekkida lootus, et inimkond suudab koonduda ühele poole rindejoont, millest teisele poole jäävad siinse maailma alustingimused, olgu selleks siis Looja-Jumal või mis/kes iganes (ja see ongi kahepooluseline maailmatervik, mis suudaks ehk hoida tasakaalu). Kui me ei anna Loojale õiglast tagasisidet, pole meil ka õiglast alust, rääkimaks agressori ja ohvri õiglasest rahuleppest, ja siis pole me sõnastanud ka mingit kaitset kõige kaitsetumale osapoolele -- sellele, keda me inimkonnana eostame siinse maailma ettemääramatusesse.
See temaatika vajab pikemat lahtiseletamist -- näiteks ka seda, et ka Looja vajab mõistmist ja kaitset Loodu eest, vajab kaitset vihkamise või lõputu süüdistamise eest (mis samuti tasakaalustaks maailma) --, mida võin edaspidi teha, kui selleks võimalus tekib.
Tõnis Luik