Otsus

OTSUS

Vaidlustusasja number

249-25/296756

Otsuse kuupäev 05.12.2025

Vaidlustuskomisjoni liige Angelika Timusk

Vaidlustus Ignitis Eesti OÜ vaidlustus Tallinna Keskkonna- ja

Kommunaalameti riigihankes „Elektrisõidukite avaliku

laadimistaristu teenus Tallinnas“ (viitenumber 296756)

riigihanke alusdokumentidele

Menetlusosalised

Vaidlustuse läbivaatamine

Vaidlustaja, Ignitis Eesti OÜ, esindajad vandeadvokaat

Edgar-Kaj Velbri ja vandeadvokaadi abi Pilleriin Peedosk

Hankija, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet,

esindajad vandeadvokaadid Mario Sõrm, Kadri Härginen

ja Gerli Helene Gritsenko

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON RHS § 197 lg 1 p 5 ja § 198 lg 2 alusel

1. Rahuldada Ignitis Eesti OÜ vaidlustus osaliselt ja kohustada Tallinna Keskkonna-

ja Kommunaalametit viima riigihanke alusdokumendi Lisa 2 –

Kontsessioonilepingu kavand 1909 p-id 11.8 ja 12.2.2.2 kooskõlla õigusaktidega

ettenähtud nõuetega.

2. Mõista Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametilt Ignitis Eesti OÜ kasuks välja

proportsionaalselt vaidlustuse rahuldamisega tasutud riigilõiv summas 640 eurot

ja lepingulise esindaja kulud summas 1818 eurot (käibemaksuta).

3. Mõista Ignitis Eesti OÜ-lt Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti kasuks välja

lepingulise esindaja kulud proportsionaalselt vaidlustuse rahuldamata jätmisega

summas 2444,04 eurot (käibemaksuga).

EDASIKAEBAMISE KORD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 270 lg 1 alusel on vaidlustuskomisjoni otsuse peale

halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg kümme (10) päeva arvates vaidlustuskomisjoni otsuse

avalikult teatavaks tegemisest.

JÕUSTUMINE

Otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei

esitanud kaebust halduskohtusse. Otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole

2 (17)

seotud edasikaevatud osaga (riigihangete seaduse § 200 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18.08.2025 avaldas Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet (edaspidi ka Hankija)

riigihangete registris (edaspidi RHR) kontsessioonilepingu sõlmimise menetlusega riigihanke

„Elektrisõidukite avaliku laadimistaristu teenus Tallinnas“ (viitenumber 296756) (edaspidi

Riigihange) hanketeate ja tegi kättesaadavaks muud riigihanke alusdokumendid (edaspidi

RHAD), sh Lisa 2 – Kontsessioonilepingu kavand 1909 (edaspidi Leping).

Riigihange on jaotatud 60 osaks (osa 28 menetlus on lõppenud).

2. 04.11.2025 laekus Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon) Ignitis

Eesti OÜ (edaspidi ka Vaidlustaja) vaidlustus Riigihanke alusdokumentidele. 3. Vaidlustuskomisjon teatas 11.12.2025 kirjaga nr 12.2-10/249 menetlusosalistele, et vaatab

vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses, tegi teatavaks otsuse

avalikult teatavaks tegemise aja ning andis täiendavate seisukohtade ja dokumentide

esitamiseks aega kuni 14.11.2025 ja neile vastamiseks 19.11.2025.

Vaidlustuskomisjon pikendas kahel korral viimast tähtaega kuni 26.11.2025, kuna

menetlusosaliste esialgsel hinnangul oli võimalik vaidlustusmenetluse lõpetamine

kokkuleppega, . Kokkulepet ei sõlmitud. Vaidlustuskomisjoni määratud esimeseks tähtpäevaks

esitas täiendavad seisukohad Vaidlustaja ja menetluskulude taotluse Hankija ja Vaidlustaja.

Teiseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad Hankija.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vaidlustaja, Ignitis Eesti OÜ, põhjendab vaidlustust järgmiselt.

4.1. Vaidlustaja peab õigusvastasteks (vastuolu RHS § 3 p-dega 1 ja 3) järgmisi Lepingus

kehtestatud tingimusi:

- 11.8. Omanikul on õigus Leping korraliselt ja ilma põhjusta ennetähtaegselt kirjaliku avalduse

alusel üles öelda, teavitades sellest Kasutajale vähemalt 12 (kaksteist) kuud ette.

- 12.1.2. Lepingu lõppemisel tagab Kasutaja, et Lepingu täitmise eesmärgil, st Laadimistaristute

rajamiseks ja käitamiseks sõlmitud lepingud ja koostatud dokumentatsioon (sh liitumislepingud,

võrgulepingud, elektrilepingud, võimalikud sidevõrgulepingud, Laadimistaristute projektid ja

joonised, teostatud tööde dokumentatsiooni, ohutusjuhendid ja muud dokumendid) antakse üle

Omaniku taotluse korral Omaniku poolt määratud isikule (sh Omanikule või muule kolmandale

isikule). Eelsätestatu hõlmab muu hulgas lepingute ja dokumentatsiooni faktilist üleandmist ja

Kasutaja kohustust tagada, et Lepingu punktis eelpool viidatud lepingud (kui need on sõlmitud)

kantakse üle või vastava lepingu pool asendatakse Omaniku poolt määratud isikuga (sh lepingu

loovutamise teel või muude toimingute tegemine tagamaks lepingute siduv üleminek). Kasutaja poolt

sõlmitud elektrilepingu suhtes lepingu üleandmist ei toimu, selle asemel võib Omanik nõuda

elektrilepingu lõpetamist Kasutaja poolt.

- 12.2. Hüvitis Lepingu ennetähtaegsel lõppemisel koos alapunktidega 12.2.1.-12.2.5. (v.a 12.2.3.-

12.2.4.).

Vaidlustaja on RHR vahendusel esitanud ka ettepanekuid ja küsimusi seoses Lepingu

tingimustega.

4.2. Kuigi hankijatel on lepingu tingimuste kindlaksmääramisel diskretsioon ning on

aktsepteeritav, et pakkujad hinnastavad mingis ulatuses lepingu täitmisel võetavad riskid

3 (17)

pakkumuse maksumuse sisse, ei anna see hankijale õigust olla lepingu tingimuste kehtestamisel

meelevaldne. Lepingu tingimused peavad olema riigihanke objekti suhtes proportsionaalsed,

asjakohased ja põhjendatud. Hankelepingu tingimuste sisustamisel ei või hankija langetada

suvaotsuseid vaid lepingu tingimused peavad põhinema kaalutluse tulemusel põhistatult tehtud

valikutel. Hankija kehtestatud Lepingu tingimused on ebaproportsionaalsed arvestades lepingu

eset ning tehtava investeeringu suurust, mistõttu võivad tingimused kaasa tuua vähese

konkurentsi (vastuolu RHS § 3 p-idega 1 ja 3). Samuti on Lepingu tingimused kohati

vastuolulised (vastuolu RHS § 3 p-iga 1). Vaidlustaja hinnangul on tegemist ka potentsiaalselt

tühiste tüüptingimustega võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-i 42 tähenduses.

4.3. Lepingud sõlmitakse 12 aastaks, võimalusega lepingut pikendada kuni kaks aastat. Teenuse

osutamisega lõpptarbijale tuleb alustada hiljemalt kahe aasta jooksul alates lepingu

sõlmimisest. Seega tuleb teenuse osutama hakkamiseks teha märkimisväärsed investeeringud

avaliku laadimistaristu rajamiseks ning hiljem selle käitamiseks, misjärel on teenuseosutajatel

hinnanguliselt 10 aastat, et investeeringuga seotud kulud tagasi teenida. Seejuures tuleb tasuda

ka Hankijale igakuist kasutustasu. Hankija teenusepakkujatele eraldi tasu ei maksa.

4.4. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise regulatsioon koosmõjus hüvitamisega seotud

regulatsiooniga ei ole proportsionaalne, arvestades hangitava teenuse olemust ja teenuse

osutamiseks vajalike investeeringute maksumust.

4.4.1. Lepingu p-i 11.8 kohaselt on Hankijal õigus leping korraliselt ja ilma põhjuseta

ennetähtaegselt kirjaliku avalduse alusel üles öelda, teavitades sellest Kasutajat vähemalt 12

kuud ette. Analoogset lõpetamise alust teenusepakkujatele ette ei ole nähtud. Seejuures on

Hankijal võimalik leping üles öelda mis tahes ajahetkel põhjust selgitamata. Seega võib Hankija

teavitada lepingu lõpetamisest näiteks 1,5 aasta möödumisel lepingu sõlmimisest, nt perioodil,

mil teenusepakkuja alles laadimistaristut rajab. On selge, et pool aastat teenuse osutamist ei ole

piisav investeeringu tagasiteenimiseks. Samuti annab säte Hankijale võimaluse leping lõpetada

selliselt, et leping lõpeb vahetult pärast laadimistaristu rajamist. Kui leping lõpetatakse

ennetähtaegselt, tuleb tulenevalt Lepingu p-idest 12.1.2 ja 12.1.3 teenusepakkujal tagada, et

Hankija poolt määratud isikule antaks üle:

- kogu laadimistaristute rajamiseks ja käitamiseks koostatud dokumentatsioon ning

- sõlmitud lepingud (liitumislepingud, võrgulepingud, elektrilepingud, võimalikud

sidevõrgulepingud jne).

Seejuures elektrilepingu puhul on p-i 12.1.2 esimeses lauses vastuoluliselt viidatud, et

teenusepakkuja peab tagama sõlmitud lepingute (sh elektrilepingute) üleandmise Hankija poolt

määratud isikule. Sama punkti viimases lauses aga sätestatud, et teenuse pakkuja poolt sõlmitud

elektrilepingu osas üleandmist ei toimu.

4.4.2. Liitumis- ja võrgulepingu üleandmine Hankijale või Hankija poolt määratud kolmandale

isikule ilma täiendavat hüvitist või tasu saamata kahjustab põhjendamatult teenusepakkujat.

Võrguettevõtjaga sõlmitud liitumislepingu täitmise käigus ehitatakse mh välja taristu

liitumispunkt võrguga. Ühe liitumise tasu võib hinnanguliselt olla 150 000–250 000 eurot (ühes

asukohas). Seejuures, liitumispunkti väljaehitusel ei kaasne üksnes liitumistasu ja muude

menetluslike tasude maksmise kohustust, vaid teenusepakkujal tuleb arvestada ka

liitumispunkti välja ehitamisega kaanevate muude kuludega. Lepingu tingimuste kohaselt tuleb

liitumisleping ja sellele järgnev võrguleping aga tasuta kolmandale isikule üle anda. See

tähendab, et järgmine teenusepakkuja võib saada esimese teenusepakkuja poolt välja ehitatud

liitumispunkti omapoolseid liitumiseks vajalike investeeringuid tegemata. Selline korraldus on

4 (17)

teenusepakkuja jaoks põhjendamatult koormav.

4.4.3. Rajatud liitumise (sh liitumislepingu ja -punkti) tasuta kolmandale isikule üleandmise

kohustus tähendab teenusepakkuja jaoks tema poolt tehtud investeeringu kellelegi kolmandale

tasuta üleandmist. Kedagi ei saa kohustada talle kuuluvat investeeringut andma üle mistahes

hüvitist saamata. Seda ka juhul, kui leping lõpeb selle tähtaja saabumisega, kuid selline

korraldus on teenusepakkuja jaoks eriliselt koormav lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel lepingu

p-is 11.8 toodud juhul. Teenusepakkujale tuleb liitumislepingu ja -punkti üleandmise eest

kolmandale isikule maksta hüvitist, mis katab 100% teenusepakkujale tekkivad kahjud ja

kantud kulud.

4.4.4. Isegi kui leping lõpeb muul kui p-is 11.8 sätestatud juhul (ja esinevad p-is 12.2.1

sätestatud eeldused), hüvitatakse teenusepakkujale liitumise rajamisele tehtud kulud üksnes

proportsionaalselt lepingu kasutamata kehtivuse perioodiga, mitte täies ulatuses. Selline

korraldus ei ole põhjendatud, arvestades, et Lepingu p-ist 12.1.3 tulenevalt on Hankijal õigus

endale jätta täiendavat tasu maksmata ka teenusepakkuja poolt kinnistule rajatud maa-alune

taristu, sh kaabelliinid jms.

4.4.5. Hetkel ei ole Lepingu p-i 12.1.5 kohaselt Hankijal kohustust maksta teenusepakkujale

mistahes hüvitist omandiõiguste, dokumentide, lepingute jms üleandmise eest, v.a kui selline

hüvitise tasumine on Lepingus ette nähtud. Teenusepakkuja aga kohustub täiendavalt hüvitama

kõik kulud, kahjud ja nõuded, mis tulenevad või võivad tulevikus tekkida üleantud lepingute

alusel või nende rikkumiste puhul. Ainus hüvitis, mis on lepingu ennetähtaegselt lõppemisel

teenusepakkujale ette nähtud, on sätestatud Lepingu p-is 12.2:

Lepingu p-i 12.2.1. kohaselt tasub Hankija lepingu ennetähtaegsel lõppemisel Kasutajale

hüvitist Laadimistaristute rajamiseks võrguettevõtjaga sõlmitud elektrivõrgu liitumislepingute

alusel võrguettevõtjale makstud liitumistasude osaliseks hüvitamiseks üksnes järgmistel

juhtumitel ja tingimustel:

- liitumislepingud on sõlmitud ja teenusepakkuja on võrguettevõtjale liitumistasu osaliselt või

täielikult tasunud (p 12.2.1.1); ja

- leping on ennetähtaegselt lõppenud kas põhjusel, et (p 12.2.1.2):

• teenusepakkuja ei saa endast mittesõltuvatest põhjustest tulenevalt lepingulisi kohustusi

täita (kinnistu objektiivne sobimatus laadimisteenuse pakkumiseks või võrguettevõtja poolne

takistus); või kui

• Hankija on oluliselt rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi.

Seega olukorras, kus Hankija on korraliselt lepingu üles öelnud Lepingu p-i 11.8 alusel, puudub

teenusepakkujal õigus hüvitise saamiseks. Selline regulatsioon ei ole lepingu eset arvestades

proportsionaalne.

4.4.6. Isegi kui oleksid täidetud Lepingu p-is 12.2.1 sätestatud tingimused lepingu

ennetähtaegsel lõppemisel hüvitise saamiseks, on hüvitise nõudmise regulatsioon

põhjendamatult piirav. Nt lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks Hankija olulise rikkumise

tõttu ei ole Lepingus eraldi regulatsiooni ette nähtud, mistõttu kohaldub Hankijapoolse olulise

rikkumise korral VÕS-is sätestatud üldregulatsioon. Ka sellisel juhul peab teenusepakkuja

lepingu lõppemisele järgnevalt Hankijale hiljemalt 30 päeva jooksul esitama kirjaliku kulude

hüvitamise avalduse koos seda toetavate tõenditega, sh kuludokumentidega (p 12.2.2). Samas

ei pruugi lepingu lõpetamise hetk olla üheselt selge, eriti juhul, kui pooltel on selles osas

erimeelsusi, kas teenusepakkuja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine on põhjendatud või

5 (17)

mitte. Lepingu p-is 12.2.2 ei ole täpsustatud, mis ajahetkest hakkab sellisel juhul kulgema

30-päevane tähtaeg, mille pikendamise võimalust ei ole Lepingus ette nähtud.

Samuti on nõue, et koos avaldusega tuleb esitada ka tõendid kulu tekkimise kohta,

ebaproportsionaalne, arvestades et kulude hüvitamise avalduse esitamise tähtaeg loetakse

teenusepakkuja kulude hüvitamise õigust lõpetavaks tähtajaks (p 12.2.2.1). Kui

teenusepakkujal ei ole selleks hetkeks vajalikke tõendeid endast olenemata põhjustel võimalik

esitada, jääb teenusepakkuja kahjuhüvitamise õigusest täielikult ilma.

4.4.7. Ebaselgeks jääb ka Lepingu p-i 12.2.2.2 eesmärk. Lepingu p 12.2.2.2 sätestab üksnes, et

Omanik on saanud vähemalt hüvitatava kulu suuruses makse isikult, kes asub Lepingu

ennetähtaegse lõppemise järgselt vastaval Kinnistul elektrisõidukite laadimisteenust pakkuma.

Esiteks on ebaselge, kas tegemist on avalduse esitamise eeldusega või hüvitise väljamaksmise

eeldusega või millegi kolmandaga. Selline ebaselge regulatsioon ei ole kooskõlas läbipaistvuse

ja kontrollitavuse põhimõtetega (RHS § 3 p 1).

Teiseks on teenusepakkuja poolt nõude esitamise võimalikkuse sidumine kolmanda isiku poolt

(tulevikus täidetava) kohustuse täitmisega ebaproportsionaalne ja põhjendamatu.

4.5. Vaidlustaja täiendas 14.11.2025 oma seisukohti järgnevalt.

4.5.1. Vaidlustaja ei vaidlusta RHAD-is kehtestatud tingimuste otstarbekust.

4.5.2. Tingimuste ebaproportsionaalsus ei seisne mitte üksikute tingimuste eraldiseisvas

käsitluses, vaid vaidlustatud tingimuste omavahelises koosmõjus. Põhjendatud ei ole Hankija

lähenemine, et iga lepingutingimuse osas tuleb kontrollida eraldiseisvat vastavust riigihanke

korraldamise üldpõhimõtetele. Kui Vaidlustaja on käsitlenud ka tingimuse eraldiseisvat

õigusvastasust, palub Vaidlustaja lähtuda asja lahendamisel ka nendest.

4.5.3. Kontsessioonimenetluse eripärad ei saa õigustada õigusvastaseid Lepingu tingimusi.

Rõhudes kontsessioonimenetluse erisustele jätab Hankija tähelepanuta, et kohustus järgida

riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid kehtib ka kontsessioonilepingu sõlmimise menetlustes.

4.5.3.1. Vaidlustaja ei nõustu Hankija arusaamaga äririskist.

RHS § 131 lg 4 sätestab, et nõudluse või pakkumisega seotud äririsk on risk, mille puhul ei ole

tavapäraste tegevustingimuste korral tagatud kontsessioonilepinguga seotud investeeringute ja

kulude katmine ega turul ettenägematute olukordade tagajärjel tekkinud kahjumi hüvitamine.

Äririski definitsioon hõlmab seega teenuse osutamisega (nõudlus, pakkumine) seotud riske.

Nii õiguskirjanduses kui kohtupraktikas tähendab teenuste realiseerimisega seotud risk turul

esinevate ettenägematuste riski, mis tuleneb eelkõige teiste ettevõtjate tekitatud konkurentsist,

nõudluse-pakkumise tasakaalus mitteolemisest, teenusekasutajate maksejõuetusest jne. Seega

on selge vahe selles, kas äririsk tuleneb turutingimustel teenuse osutamisest (millele Vaidlustaja

vastu ei vaidle) või mitte. Äririskiks ei saa lugeda olukorda, kus kontsessioonilepinguga on

Hankijale jäetud meelevaldselt kasutatavad ebamõistlikud ja -vajalikud õigused leping

põhjuseta korraliselt üles öelda ja seda selliselt, et Hankijal ei teki kohustust teenuseosutajale

tekkinud (või tekitatud) kahju hüvitada. Samuti ei saa äririskiks RHS-i tähenduses pidada

olukorda, kus Hankija (kas pahatahtlikult või lihtsalt põhjendamatult) sellist õigust rakendab.

4.5.3.2. Vaidlustaja hinnangul ei ole sellel, et tegemist on kontsessioonilepinguga, eraldiseisvalt

määravat tähendust. Asjaolu, et kontsessioonilepingule on omane teenuse osutamisega seotud

äririski üleminek kontsessionäärile, ei välista võimalust, et RHAD-is sätestatud

lepingutingimused on riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega vastuolus.

6 (17)

4.5.3.3. Hankija heidab ette, et Vaidlustaja ei ole põhjendanud, kuidas mõni vaidlusalustest

tingimustest kohtleks potentsiaalseid pakkujaid ebavõrdselt. Vaidlustaja ei ole tuginenud võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumisele.

4.5.4. Vaidlustatud kontsessioonilepingu kavandi tingimused on riigihanke korraldamise

üldpõhimõtetega vastuolus.

Lepingu tingimused on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ja tulenevalt nende

ebaproportsionaalsusest ka konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõttega. Lepingu

p 12.2.2.2 on täiendavalt ka vastuolus läbipaistvuse põhimõttega.

4.5.4.1. Vaidlustaja ei pea Lepingu p-i 11.8 ebaproportsionaalseks mitte ainult põhjusel, et

kontsessionääril ei ole samaväärset õigust leping korraliselt üles öelda vaid ka põhjusel, et

korralise ülesütlemise osas ei ole ette nähtud ennetähtaegse lõpetamisega seotud hüvitise

maksmist (Lepingu p 12.2.1.2) või mõnd muud alternatiivset piisavat kompenseerimismeedet.

Hankijal on Lepingu p-ist 11.8 tulenevalt õigus leping korraliselt üles öelda mistahes ajahetkel.

Leping näeb üksnes ette, et lepingu lõpetamisest tuleb ette teatada 12 kuud. Hankija on

selgitanud, et tema hinnangul on piisav aeg, et kontsessionäär saaks oma äritegevust vastavalt

ümber planeerida. Eelduslikult on see ka periood, mille jooksul on Hankijal võimalik ja vajalik

teha ettevalmistused ise teenuse osutamiseks või uue kontsessioonilepingu sõlmimise

menetluse läbi viimiseks. Samas on 12 kuud periood, mille jooksul peavad pooled jätkuvalt

lepingut edasi täitma. Seega olukorras, kus lepingut on täidetud nt vaid üks aasta ja toimuvad

veel ettevalmistused teenuse osutamisega alustamiseks (sh liitumispunkti väljaehitamine), peab

kontsessionäär jätkama ettevalmistuste tegemisega (nt liitumispunkti väljaehitamisega), sh

kandma vastavaid kulusid ka pärast Hankijalt lepingu korraliselt ülesütlemise teate saamist.

Korralise lepingu ülesütlemise korral ei ole kontsessionääril õigust saada mistahes hüvitist

tehtud kulutuste eest (sh liitumistasu hüvitamist). Selliselt saab Hankija endale liitumispunkti,

liitumis- ja võrgulepingu jm Lepingu p-ides 12.1.2 ja 12.1.3 nimetatu tasuta. Kontsessionääril

on võimalik enda tehtud kulutusi tagasi teenida üksnes teenuse osutamisega kolmandatele

isikutele, mis on võimalik alles pärast ettevalmistavate tegevuste lõpetamist.

4.5.4.2. Hankija on selgitanud, et plaanib edaspidi teenust kas ise osutada või annab selle

teenuse osutamise kontsessiooni tulemusel kellelegi teisele üle, lastes kolmandal isikul hüvitada

liitumistasu maksumuse. Seega on põhimõtteliselt võimalik, et Hankija laseb kontsessionääril

kõik teenuse osutamiseks vajalikud ettevalmistused ära teha ning seejärel lõpetab lepingu

korraliselt. Selliselt ei saa kontsessionäär lepingu ennetähtaegsel lõppemisel kompensatsiooni

ega jõua asuda ka tehtud investeeringuid tagasi teenima. Hankija rikastub aga esialgse

kontsessionääri poolt rajatud liitumispunkti ja sõlmitud lepingute (või kolmanda isiku poolt

tasutava hüvitise) arvelt.

4.5.4.3. Eeltoodu ja järgnev kehtib ka korralise ülesütlemise õiguse kasutamisel lepingu

täitmise hilisemas faasis. Nt kui lepingu ülesütlemine ja teenuse kolmandale isikule üle

andmine toimub mitu aastat pärast teenuse osutamise algust, on tegemist olukorraga, kus

esialgne kontsessionäär on investeerinud lisaks taristu rajamisele ka olulisel määral muid

ressursse selleks, et tagada laadimispunktide äriline toimimine (nt turundustegevused, mille

tulemusel on tegemist klientidele harjumuspärase ja tuttava laadimispunktiga). Lepingu

ülesütlemise korral ei ole seeläbi loodud väärtus (asukoha tuntus) vahetult rahaliselt hinnatav

ja hüvitatav, samuti ei pruugi turuolukorrast tulenevalt olla võimalik seniste laadimispunktide

lähedusse uute laadimispunktide rajamine (näiteks ei pruugi saadaval olla sobivaid mugavalt

ligipääsetavaid kinnistuid või piisavat liitumisvõimsust elektrivõrguga). Sellises olukorras

omandab Hankija või tema poolt nimetatud kolmas isik lisaks taristule ja dokumentidele ka

esialgse kontsessionääri kliendibaasi.

4.5.5. Hankija on viidanud mitmetele hankelepingutele, milles on kasutatud sarnaseid

7 (17)

tingimusi. Viidatud näited ei ole asjakohased, kuivõrd kõikidel juhtudel on tegemist asjade

hankelepinguga elektrienergia ostmiseks.

4.5.6. RHAD-i asjakohasust ja vajalikkust peab põhjendama Hankija. Hankija ei ole

põhjendanud, miks on põhjendatud ja vajalik korralise ülesütlemise regulatsioon, seejuures

ilma mistahes hüvitist tasumata.

4.5.7. Hankija on viidanud, et Lepingu p-is 12.1.2 sätestatud lepingute ja dokumentide

üleandmise regulatsioon on proportsionaalne, kuivõrd Lepingu p 12.2 näeb ette lepingu

ennetähtaegse lõppemise korral hüvitise tasumise. Eeltooduga ei saa nõustuda, kuivõrd Lepingu

p-is 12.1 on sätestatud lepingu ennetähtaegse lõppemise üldised tagajärjed, sh dokumentide,

lepingute ja taristu üleandmise kohustused, mis kehtivad nii korralise kui erakorralise

ülesütlemise puhul. Samas on hüvitis lepingu ennetähtaegselt lõppemisel ette nähtud üksnes

Hankija poolt lepingu olulise rikkumise tõttu või siis kui kontsessionäär ei saa endast

mitteoleval põhjusel Lepingust tulenevaid kohustusi täita (Lepingu p 12.2.1, sh alapunktid

12.2.1.1-12.2.1.2). Seega Lepingu p 12.2 ei võimalda kontsessionääril hüvitist nõuda juhul, kui

Hankija lõpetab Lepingu p-i 11.8 alusel korralise ülesütlemise teel, kuid kohustab sellegipoolest

liitumisega seotud dokumendid, lepingud ja taristu Hankijale üle andma.

4.5.8. Vaidlustaja mõistab, et ühes liitumispunktis saab liitumis- või võrgulepingut omada vaid

üks isik ning teenuse osutamisega jätkamine kellegi teise poolt pole võimalik ilma

liitumispunkti üleandmata. See ei õigusta aga tingimusi, millega pannakse kontsessionäärile

kohustus anda dokumendid ja lepingud üle mistahes tasu saamata.

4.5.9. Hankija poolt hüvitise ettenägemine ei ole välistatud lepingu korralisel ülesütlemisel

tulenevalt kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse eripäradest.

Isegi kui Lepingus sätestatud kahju hüvitamise regulatsioon tuleks lugeda Hankija poolt

kontsessionäärile üleantud äririski osaks (millega Vaidlustaja ei nõustu), ei ole kahju

hüvitamine piiratud tulenevalt menetluse eripäradest. Isegi kui Hankija hüvitaks ka korralise

ülesütlemise puhul kulud põhjendatud ja mõistlikus ulatuses, jääks kontsessionäärile ikkagi

teenuse osutamisega seotud riskid.

4.5.10. Lepingu p-i 12.2.1 puudutavate selgituste osas jääb Vaidlustaja vaidlustuses esitatud

põhjenduste juurde, kuid rõhutab, et lepingus on liitumistaristu rajamisega seotud kulude

osaline hüvitamine lepingu ennetähtaegsel lõppemisel ette nähtud vaid väga piiratud juhtudel

ja need juhud ei hõlma Lepingu p-is 11.8 sätestatud korralist ülesütlemist. Hankija ei ole

põhjendanud, miks on selline regulatsioon vajalik ja kohane. Vaidlustaja hinnangul ei ole selline

tingimus mistahes moel põhjendatud.

4.5.11. Vaidlustaja selgitab täiendavalt seoses Lepingu p-iga 12.2.2, et Vaidlustaja ei ole

sõnaselgelt taotlenud lepingu p-i 12.2.2.2 muutmist, sest Vaidlustajale jääb arusaamatuks p-i

12.2.2.2 tähendus ja eesmärk. Keeleliselt ei ole võimalik aru saada, kas tegemist on kahju

hüvitamise avalduse esitamise eeldusega, hüvitise väljamaksmise eeldusega või millegi

kolmandaga. Isegi kui tegemist on ebaõnnestunud keelekasutusega, tuleb viidatud tingimust

korrigeerida, et oleks üheselt mõistetav, mis on p-i 12.2.2.2 tähendus lepingu täitmisel, ja

kõrvaldada tingimuse vastuolu läbipaistvuse põhimõttega.

4.5.11.1. Hankija on selgitanud, et p 12.2.2.2 on seotud asjaoluga, et pärast lepingu lõppemist

võib eelmise kontsessionääri asemel asuda teenust pakkuma uus kontsessionäär, ja et sellisel

juhul näeb Hankija uuele kontsessionäärile ette kohustuse maksta kinni eelmise kontsessionääri

liitumistasud. Hankija ei või vaidlustusmenetluses antud selgitustega muuta RHAD-i ega

korrigeerida nende tähendust. Samuti on põhjendamatu siduda kahju hüvitamise avalduse

esitamise või hüvitise väljamaksmise kohustus kelleltki kolmandalt tulevikus saadava

8 (17)

võimaliku hüvitisega.

4.5.11.2. Hankija on viidanud, et näeb ühe variandina ka seda, et jätkab teenuse osutamist ise.

Lepingu p 12.2.2.2 käsitleb üksnes olukorda, kus Hankija leiab teise teenusepakkuja ja

Lepingus ei ole reguleeritud olukordi, kus Hankija asub ise teenust osutama.

4.5.12. Vaidlustaja ei nõustu Hankija seisukohtadega Lepingu p-i 12.2.5 osas.

Keeleliselt välistatakse Lepingu p-iga 12.2.5 kontsessionääri õigus täiendavate kahju- või

kuluhüvitiste nõudmiseks. Ainsaks võimalikuks hüvitiseks loetakse Lepingu p-is 12.2.1

sätestatud hüvitis, st et välistatud on kahju- või kuluhüvitise nõudmine, kui leping on lõppenud

mistahes muul põhjusel kui Lepingu p-ides 12.2.1.2 nimetatud juhud, sh Lepingu p 11.8. Selline

välistus ei ole põhjendatud.

5. Hankija, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet, vaidleb vaidlustusele vastu.

5.1. Kontsessioonilepingu puhul on omane äririski üleminek pakkujale ning Hankijal puudub

kohustus kehtestada Vaidlustajale meelepäraseid tingimusi. Vaidlustus puudutab suures osas

asjaolu, et Lepingu tingimused ei ole otstarbekad.

5.2. Kontsessioonilepingute puhul on tavapärane, et pakkuja kannab kogu äririski.

Kontsessionääri kantava eriomase äririski tunnuseks on see, et kui tavalise hankelepinguga

kaasneb tasu, mida hankija maksab otse teenuseosutajale või ehitustööde tegijale, siis

kontsessioonilepingu puhul seisneb tasu aga kas ainult õiguses ehitist ekspluateerida või teenust

osutada või sellises õiguses koos rahalise maksega. Hankijal on õigus kui ka kohustus

sõnastada tulevase kontsessioonilepingu tingimused viisil, mis täpsustavad seda, kuidas

Hankija äririski kontsessionäärile üle annab. Lepingutingimuste liigse ranguse puhul taandub

ettevõtja huvide riive üldjuhul ärilistele riskidele, mida tal on võimalik arvesse võtta pakkumuse

maksumuse kujundamisel ja reeglina on need kõigile isikutele ühtmoodi koormavad.

Vaidlustaja ei ole väitnud, et mõni vaidlusalustest tingimustest kohtleks potentsiaalseid

pakkujaid ebavõrdselt.

5.3. Pelk asjaolu, et tingimus ei ole ettevõtjale meelepärane ja see saaks teoreetiliselt olla

ettevõtja jaoks ka leebem, ei tähenda veel seda, et tegemist on ebaproportsionaalse tingimusega.

Hankija otsustada on see, mida ja millistel tingimustel soetada ja Hankijal puudub kohustus

sätestada pakkujatele võimalikult soodsad lepingutingimused. Vaidlustajal on võimalus

pakkumus esitamata jätta või pakkumuse hinda kujundada.

5.4. Lepingu p 11.8 (lepingu ennetähtaegse ülesütlemise õigus) ei ole vastuolus RHS §-ga 3

Vaidlustaja etteheide seondub asjaoluga, et vastavat õigust ehk korralise ülesütlemise õigust ei

ole ette nähtud pakkujale ning Hankija ei pea korralist ülesütlemist põhjendama. Lepingu p 11.8

ei ole RHS §-ga 3 vastuolus.

5.4.1. RHS § 131 lg 1 järgi võib kontsessioonileping olla teenuste või ehitustööde

kontsessioonileping. Praegusel juhul on tegemist teenuste kontsessioonilepinguga (vt lepingu

ptk 2 – lepingu ese). Seejuures on tavapäraselt teenuste osutamise lepingutes ette nähtud nii

lepingu korraline kui ka erakorraline ülesütlemine. Ei ole ka midagi ebatavalist selles, kui

teenuste osutamise leping näeb tellijale ette laiemad ülesütlemisõigused kui teenusepakkujale.

Seejuures on ka tavapärane, et korralist ülesütlemist ei pea eraldi põhjendama. Selline kohustus

on erakorraliste lepingu ülesütlemiste puhul.

5.4.2. Hankija on sätestanud ülesütlemise regulatsiooni nii nagu see on teenuse osutamise

lepingutes tavaline: korralise ülesütlemise õigus on Hankijal kui tellijal, kuid mitte

kontsessionääril kui teenusepakkujal. Hankija on korralise ülesütlemise korral ette näinud

tavapärasest oluliselt pikema etteteatamistähtaja (12 kuud). Viidatud 12-kuuline

9 (17)

etteteatamistähtaeg tagab kontsessionäärile võimaluse oma äriplaane vastavalt teha ja arvestada

juba aasta aega ette, et leping lõpeb. Seetõttu ei tule selline ülesütlemine kontsessionäärile ka

kuidagi üllatuslikult ja kontsessionääril on ette nähtud piisav aeg oma ärilise tegevuse

ümberkujundamiseks.

5.4.3. Korraline ülesütlemine on Hankijale oluline seetõttu, et kuna Riigihankega hõlmatud

kinnistud on linna vara ja osa avalikust linnaruumist, peab Hankijale säilima õigus seda vara

oma huvidest lähtuvalt kasutada. Linna huvid ja suunised võivad ajas muutuda ning pole

välistatud, et linnaruum ei vaja mitmete aastate pärast enam sellisel kujul teenust (s.o

elektriautode laadimistaristut). Muutuda võib turu käitumine ja kasutatavad tehnoloogiad, linna

planeeringud, keskkonnaalased nõudmised jm linnaruumi kasutust mõjutavad tingimused.

5.4.4. Hankijale kui tellijale ette nähtud pika etteteatamisajaga korralise lepingu ülesütlemise

õigus ei ole pakkuja jaoks kuidagi ebamõistlik ega ebaproportsionaalne. Ka erasfääris

tegutsedes tuleb pakkujal arvestada, et teenuse tellija võib otsustada teenuse kasutamisest

loobuda. Seega on lepingu korraline ülesütlemine tellija poolt pakkuja tavalise äririski

realiseerumine. Ebatavaliselt pika (st 12-kuuline) etteteatamisaja jooksul saab pakkuja veel

vabalt teenuse osutamisest tulu teenida ning teha samal ajal ka ettevalmistusi oma tegevuse

ümberkorraldamiseks.

5.4.5. Lepingu p 11.8 ehk tellijapoolse korrapärase ülesütlemise säte on seda liiki lepingutes

tavapärane ning kätkeb endas pakkuja kui teenuseosutaja tavapärase äririski realiseerumist.

Säte ei ole pakkuja suhtes ebamõistlik vaid vastupidi – see soodustab pakkujat läbi tavapärasest

pikema etteteatamisaja. Seejuures pole pakkuja võimalused lepingut üles öelda välistatud –

pakkujal on võimalik leping alati erakorraliselt üles öelda, kui selleks esineb alus.

5.4.6. Vaidlustaja ei ole ka väitnud, et sättes oleks tegemist ebamõistliku etteteatamistähtajaga

või et tegemist oleks üleüldiselt ennekuulmatu lepingupunktiga. Vaidlustaja tahab, et Lepingus

ette nähtud ülesütlemise ja sellega seonduv hüvitiste regulatsioon oleks talle meelepärasem.

Vaidlustajal pole subjektiivset õigust seda nõuda.

5.5. Lepingu p 12.1.2 (lepingute ja dokumentatsiooni üleandmine lepingu lõppemisel) ei ole

vastuolus RHS §-ga 3

5.5.1. Tegemist on Lepingu punktiga, mille alusel tuleb lepingu lõppemisel kontsessionääril

Hankijale üle anda laadimistaristute rajamiseks ja käitamiseks sõlmitud lepingud ja koostatud

dokumentatsioon. Vaidlustaja leiab, et selline kohustus on teenuspakkuja jaoks põhjendamatult

koormav, kuivõrd peab tasuta lepingud ja dokumentatsiooni kolmandale isikule üle andma.

Vaidlustaja väide jääb arusaamatuks, kuna Leping reguleerib ka lepingute ja dokumentatsiooni

üleandmise eest tasu saamist – selleks on lepingus olemas lepingu ennetähtaegse lõppemise

korral makstava hüvitise regulatsioon (Lepingu p 12.2). See, et vastav regulatsioon ei sisaldu

just p-is 12.1.2, ei tee p-i 12.1.2 õigusvastaseks.

5.5.2. Lepingu p-i 12.1.2 näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse sättega, mis oleks vastuolus

RHS §-iga 3. Lepingu p-i 12.1.2 kehtestamise vajadus tuleneb asjaolust, et

kontsessioonilepingu lõppemisel võib Hankija võtta teenuse pakkumise enda kanda või otsida

uue teenusepakkuja. Sellisel juhul ei saa aga laadimistaristute rajamiseks ja käitamiseks

sõlmitud lepingud ja koostatud dokumentatsioon olla eelmise lepingupartneri ehk eelmise

kontsessionääri käes. Seetõttu tuleb vastavad lepingud ja dokumentatsioon Hankijale või

Hankija leitud uuele teenusepakkujale üle anda.

5.5.3. Elektrituruseaduse (ELTS) järgi saab ühes liitumispunktis omada võrguühendust ja

võrguettevõtjaga liitumis- või võrgulepingut ainult üks isik. Iga liitumispunkti kohta

10 (17)

sõlmitaksegi ainult üks liitumis- või võrguleping. Kui kontsessioonääriga sõlmitud leping

mistahes põhjusel lõpeb, ei saa jääda liitumis- või võrguleping kontsessionääri kätte, sest see

välistaks võimaluse, et teenuse osutamist saaks jätkata Hankija ise või uus teenusepakkuja.

5.5.4. Kuivõrd Lepingupunkti eesmärk on tagada Hankijale lepingu lõppemise korral teenuse

osutamise jätkamine (kas ise või kolmanda isiku kaudu), on oluline, et laadimistaristute

rajamiseks ja käitamiseks sõlmitud lepingud ja koostatud dokumentatsioon oleks

kontsessionääri poolt Hankijale üle antud. Ainuõigus võrguühenduse kasutamiseks ei saa jääda

vanale kontsessionäärile, vaid see peab minema üle uuele teenusepakkujale.

5.5.5. Eeltoodu tõttu ei ole tegu ebaproportsionaalse Lepingupunktiga vaid objektiivse

vajadusega võimaldada lepingu lõppemisel teenuse pakkumise jätkamist lähtuvalt neist oludest,

mis valitsevad pärast lepingu lõppemist. Säte rakendub vaid oludes, kus leping lõpeb ega takista

pakkumuse esitamist või lepingu nõuetekohast täitmist selle kehtivuse ajal.

5.5.6. Nõue, et endise teenuseosutaja kätte ei saa jääda liitumis- või võrguleping ja olemasoleva

taristuga seonduv dokumentatsioon juhul, kui võõral maal tegutsemist võimaldav

maakasutusõigus on lõppenud, on tavapärane ka erasfääris. Kohustus sellised dokumendid

lepingu lõppemisel üle anda on tavapärane äririsk, mida saavad kõik pakkujad oma pakkumuse

esitamisel võrdselt arvestada ja hinnata.

5.6. Lepingu p 12.2.1 (kulude hüvitamine ennetähtaegsel lepingu lõppemisel) ei ole vastuolus

RHS §-ga 3

Tegemist on Lepingupunktiga, mis sätestab lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral

kontsessionäärile hüvitise maksmise tingimused ja korra. Vaidlustaja on mh leidnud, et

tegemist on põhjendamatult piirava regulatsiooniga, kuivõrd ette on nähtud „liitumistasude

osaline hüvitamine“. Hankija sellega ei nõustu.

5.6.1. Lepingu p-i 12.2.1 tuleb lugeda koosmõjus p-ga 12.2.3, mis näeb ette hüvitatava summa

arvestamise põhimõtted. P-i 12.2.3.1 kohaselt võetakse hüvitatava summa arvestamisel aluseks

kontsessionääri poolt lepingu lõppemise hetkeks liitumislepingu alusel võrguettevõtjale tasutud

liitumistasu summa. Hüvitis on piiritletud just liitumistasuga, kuna see on kontsessionääri poolt

teenuse osutamiseks tehtud kulutustest kõige suurem – nagu Vaidlustaja ise viitab, võivad

vastavad kulud ulatuda kuni 250 000 euroni ühes asukohas. Lisaks, liitumistasu kulu on

objektiivne kulu, mis ei sõltu kontsessionäärist (selle suuruse määrab võrguettevõtja) ning see

on ka lihtsasti tõendatav võrguettevõtja esitatud arvete kaudu. Seega, hüvitise maksmise

alusena on see kõige adekvaatsem ja objektiivsem standard, millest Hankija saab lähtuda.

5.6.2. See, et Hankija on Lepingusse kirjutanud endale kohustuse teatud tingimustel hüvitist

maksta, on juba pakkujatele oluline vastutulek. Praegune hüvitise regulatsioon toimub sisuliselt

nagu leppetrahvi regulatsioon, kus nõude esitamise ja selle alusel makse saamise korda on

seaduse standardiga võrreldes lihtsustatud.

5.6.3. Vaidlustaja viidatud osalise hüvitamise põhimõte tuleneb Lepingu p-st 12.2.3.1.1, mis

näeb ette, et makstav hüvitis ajas väheneb. Sätte järgi lähtutakse lepingu jõustumise ja lepingu

lõppemise ajahetkest ning võrreldakse seda lepingu kehtivusaja lõpuni jääva perioodiga:

hüvitatav summa väheneb proportsionaalselt vastavalt sellele, kui suur osa lepingu kehtivuse

perioodist on lepingu ennetähtaegse lõppemise hetkeks möödunud. Ka selles mehhanismis ei

ole midagi pakkuja jaoks ebaproportsionaalset. Kuna pakkuja teenib laadimisteenuse

osutamisest tulu, saab ta aja möödudes enda tehtud liitumistasude katteks raha tagasi teenuse

osutamisest. Ka Vaidlustaja ise selgitas, et teenuse osutama hakkamiseks tuleb küll teha

märkimisväärsed investeeringud avaliku laadimistaristu rajamiseks, kuid hiljem selle

laadimistaristu käitamisega (milleks on teenuseosutajatel hinnanguliselt 10 aastat) teenitakse

11 (17)

investeeringuga seotud kulud tagasi. Sellest loogikast tulenevalt on ka Hankija Lepingust

tulenev hüvitamiskohustus osaline.

Lepingus ettenähtud liitumistasude osalist hüvitamist ei saa asendada nö täieliku hüvitamisega,

kuivõrd vastasel juhul saaks kontsessionäär lepingu lõppemise korral ebaproportsionaalselt

suure hüvitise. Pakkujale kogu liitumistasu kinni maksmine avalikest vahenditest ei ole

õigustatud olukorras, kus pakkuja on kulud juba tagasi teeninud.

5.6.4. Ka Vaidlustaja hinnangul on võimalik investeering nö tagasi teenida, st pakkujal on

võimalik tulu teenida – kui leping lõpeb ca 10 aasta möödumisel selle sõlmimisest, on selleks

ajaks ka kindel, et pakkuja on juba oma investeeringuid tagasi teeninud. Sellisel juhul on

mõistlik, et kontsessionäär ei saaks Hankijalt nõuda ka täielikku liitumistasude hüvitise

tasumist. Ka on osalise hüvitise tasumine õigustatud samal põhjusel, kuivõrd muidu võtaks

Hankija enda kanda pakkuja äririski (st kontsessionääri äril puuduks täielikult

kontsessioonlepingu põhiliseks tunnuseks olev äririsk). Seetõttu on Hankija Lepingus ette

näinud osalise ja mitte täieliku hüvitise tasumise regulatsiooni.

5.7. Lepingu p 12.2.2 (kulude hüvitamise kord ennetähtaegse lepingu lõppemise korral) ei ole

vastuolus RHS §-ga 3

Sisuliselt sätestab Lepingu p 12.2.2 eelnevalt p-is 12.2.1. sätestatud hüvitise väljamaksmise

korra. Täpsemalt näeb p 12.2.2 ette kontsessionääri kohustuse teha hüvitise saamiseks

Hankijale avaldus pärast lepingu lõppemist. Vaidlustaja hinnangul on Lepingupunkt

ebaproportsionaalne ja ebaselge, millega Hankija ei nõustu.

5.7.1. Vaidlustaja leiab, et lepingu lõppemise hetk ei pruugi olla üheselt selge, mistõttu võib

jääda ebaselgeks, millal hakkab 30 päeva kulgema. Vaidlustaja käsitlus on äärmiselt teoreetiline

ja hüpoteetiline ning eluliselt ei ole usutav, et selline probleem praktikas tõusetuks.

Lepingu ülesütlemiseks tuleb teha teisele poolele avaldus ning avalduses reeglina märgitakse

ka lepingu lõppemise kuupäev. Kui avaldusse vastavat kuupäeva ei märgita, lõpeb leping kas

lepingus endas või seaduses ettenähtud korras ja tähtaegasid arvestades. Kahtluse tekkimise

korral on Vaidlustajal võimalik kasutada õigusabi või küsida nõu teiselt lepingupoolelt ehk

Hankijalt.

5.7.2. Isegi juhul, kui Vaidlustajale pole lepingu lõppemise kuupäev selge (mis pole eluliselt

usutav), ei piiraks Lepingu p 12.2.1 tema võimalust Hankijalt hüvitist saada.

Lepingupunkt näeb ette 30 päeva hüvitise taotlemiseks ja kuludokumentide esitamiseks, mis on

enam kui piisav. Arvestades, et Lepingu p-i 12.2.3.1 järgi seondub hüvitis võrguettevõtjale

makstud liitumistasudega, on vastavad kulud Vaidlustajale lepingu lõppemise ajal teada –

tegemist on maksetega, mille ta on võrguettevõtjale viimase poolt esitatud arvete alusel juba

teinud. Samuti on Vaidlustajal olemas kõik vajalikud kuludokumendid, milleks on

võrguettevõtja esitatud arved ja nende tasumist kinnitavad maksekorraldused. Seega tegemist

ei ole ebamõistlikult lühikese tähtajaga hüvitisnõude ja kuludokumentide esitamiseks.

5.7.3. Kui lepingu võimalik lõppemise kuupäev on ebaselge, siis ei pea ootama 30-päevase

tähtaja lõpuni, vaid Vaidlustajal on võimalik oma hüvitisnõue ja kuludokumendid esitada

Hankijale kas või paari päevaga, kuna kulu summa on teada ja kuludokumendid olemas.

Selliselt ei ole Lepingu p 12.2.3.1 Vaidlustaja suhtes ebamõistlik või ebaproportsionaalne.

5.7.4. Kuigi Vaidlustaja ei ole sõnaselgelt taotlenud Lepingu p-i 12.2.2.2 muutmist, märgib

Hankija, et Lepingu p-i 12.2.2.2 eesmärk seondub asjaoluga, et pärast lepingu lõppemist võib

asuda uus teenusepakkuja Hankijale teenust pakkuma eelmise kontsessionääri asemel. Sellisel

juhul näeb Hankija uuele teenusepakkujale ette kohustuse maksta kinni eelmise kontsessionääri

liitumistasud. See tähendab, et Hankija hüvitab liitumistasud eelmisele kontsessionäärile,

kuivõrd need tasub Hankijale uus kontsessionäär. Seetõttu on väär ka Vaidlustaja väide, et

12 (17)

lepingud ja dokumendid lähevad nö tasuta üle kellelegi kolmandale.

5.8. Lepingu p 12.2.5 (õiguste ja kohustuste restitutsioon ennetähtaegsel lõpetamisel) ei ole

vastuolus RHS §-ga 3

Vaidlustaja väitel piirab see pakkuja õigust nõuda kahju- või kuluhüvitisi, kui Hankija ütleb

lepingu üles p-i 11.8 alusel või lepingu ennetähtaegne lõpetamine on põhjustatud Hankija

olulisest lepingu rikkumisest. Hankija Vaidlustajaga ei nõustu.

5.8.1. Vastava Lepingupunkti mõte on, et Lepingu p-is 12.2 ette nähtud hüvitistele lisaks ei saa

kontsessionäär täiendavaid kahju- või kuluhüvitisi nõuda. Lepingu p-is 12.2 viidatud hüvitis

kohaldub p-is 12.2.1 kirjeldatud juhtumitel ja tingimustel. Nende tingimuste hulgas on toodud

lepingu ennetähtaegne lõpetamine, mis on põhjustatud Hankija olulisest lepingu rikkumisest (p

12.2.1.2.2). Seega on selleks olukorraks Leping hüvitise ette näinud. See hüvitis on piisav ja

põhjendatud, et katta kontsessionääri poolt tehtud investeeringute kulud. Täiendavate hüvitise

vms kulude nõudmine Hankijalt ei ole põhjendatud.

5.8.2. Kuivõrd Lepingu p-is 12.2.1 kirjeldatud juhtumite ja tingimuste hulgas ei ole lepingu

korralist ülesütlemist (Lepingu p 11.8), siis sellele Lepingu p-is 12.2 ette nähtud hüvitis ei

kohaldu. Sellest tulenevalt ei kohaldu sellele olukorrale ka Lepingu p-ist 12.2.5 tulenev

põhimõte, et hüvitistele lisaks ei saa kontsessionäär täiendavaid kahju- või kuluhüvitisi nõuda.

Seega ei vasta tõele Vaidlustaja mõttearendus, et p 12.2.5 piirab tema õigust nõuda kahju- või

kuluhüvitisi lepingu korralise ülesütlemise puhul. See Lepingu punkt ei käsitle korralist

ülesütlemist, vaid ainult Lepingu p-is 12.2.1.2 loetletud erakorralise ülesütlemise juhte. Kui

pooled ei ole seadusest erinevalt Lepingus kokku leppinud, kohaldub seaduses sätestatu.

5.8.3. Üldiselt on teenuse osutamise lepingutes tavaline, et tellijale sätestatakse vastutuse

piirangud. Tavapärane on piirata tellija vastutus mingi kindla maksimumsummaga. Ka

praegusel juhul p-is 12.2.1 kirjeldatud juhtumite puhul vastutuse piirang – tellija (ehk Hankija)

ei maksa hüvitist rohkem kui Lepingus sätestatud summas (mis arvestatakse p 12.2.3 alusel).

Kõikidele pakkujatele on p-ist 12.2.5 tulenev vastutuse piirang võrdselt teada ning sellega

seonduv p-is 12.2 sätestatud hüvitise regulatsioon. Seega ei ole Hankija kontsessionääri õigusi

ebaproportsionaalselt või põhjendamatult piiranud.

5.9. Hankija täiendas 26.11.2025 oma seisukohti järgnevalt.

5.9.1. Vaidlust ei ole selles, et kohustus järgida riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid kehtib

ka kontsessioonilepingu sõlmimise menetluses.

5.9.2. Tingimuste proportsionaalsust tuleb hinnata võttes arvesse kontsessioonilepingu eripära

– riskide üleandmist pakkujale. Äririski üleminek kontsessionäärile tähendabki lõppastmes

seda, et pakkuja peabki võtma kontsessioonilepingu täitmisel rohkem riske enda kanda ning

need riskid võivad ka realiseeruda. Pakkuja riskid ei pea olema minimeeritud.

5.9.3. Hankija sätestanud õiguspärased (sh proportsionaalsed) tingimused ja see, mida ja

millistel tingimustel soetada, jääb Hankija otsustada.

5.9.4. Vaidlustaja ei ole vaidlustust esitanud Lepingu p-i 12.2.2.2 osas. Vaatamata sellele märgib

Hankija, et Lepingu p-i 12.2.2.2 ◄.

5.9.5. Vaidlustaja väitel ei ole korralise lepingu ülesütlemise korral kontsessionääril õigust

saada mistahes hüvitist tehtud kulutuste eest (sh liitumistasu hüvitamist). See ei vasta tõele ning

seda on Hankija ka vastuses vaidlustusele selgitanud.

13 (17)

VAIDLUSTUSKOMISJONI PÕHJENDUSED

6. Vaidlustaja hinnangul on vaidlusaluste lepingutingimuste puhul tegemist potentsiaalselt

tühiste tüüptingimustega VÕS §-i 42 tähenduses (ka riigikohus on otsuse 2-15-15662 p-is 2 mh

sedastanud, et Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt riigihanke tulemusel lepingu

sõlmimise menetluse eripärast, on sel viisil leping üldjuhul sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35

lg 1 mõttes [---]), kuid praegusel juhul on selge, et Vaidlustaja ei kavatse oodata tüüptingimustel

lepingu sõlmimiseni ja tüüptingimuste rakendamisega seotud erimeelsuste tekkimiseni vaid

soovib Riigihankes edukaks osutumisel sõlmida hankelepingu teistsugustel tingimustel.

Vaidlustuskomisjon möönab, et kuigi üldreeglina ei saa Vaidlustaja nõuda endale paremini

sobivaid või leebemaid lepingutingimusi, ei välista RHS § 3 p-is 1 sätestatud riigihanke

korraldamise üldpõhimõtted lepingutingimuste vaidlustamist põhjusel, et need kahjustavad teist

lepingupoolt ebamõistlikult või nendega rikutakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu oluliselt teise lepingupoole kahjuks.

7. Lepingu p 11.8 on vaidlustuse kohaselt õigusvastane, kuna:

1) kontsessioonääril ei ole samaväärset õigust;

2) korralise ülesütlemise osas ei ole ette nähtud ennetähtaegse lõpetamisega seotud

hüvitise maksmist või mõnda muud piisavat kompenseerimismeedet.

Hankija väitel ei peagi kontsessionääril samaväärset õigust olema ja pikk etteteatamistähtaeg

tagab nõude proportsionaalsuse.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et samaväärse õiguse puudumist leping ennetähtaegselt üles

öelda ei saa mingil juhul vaadata kogumis hüvitise maksmise nõudega, kuna kontsessioonääril

ei saa olla õigust hüvitisele, kui ta soovib väljuda ennetähtaegselt lepingust ilma põhjuseta.

7.1. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et samaväärse õiguse puudumine ei kahjusta

Vaidlustajat ebamõistlikult ja on iseenesest kooskõlas kontsessioonilepingu olemusega ja

sellega proportsionaalne. Ei saa olla vaidlust, et äririski üleminek kontsessionäärile on

kontsessioonilepingu oluline tunnus. Sisuliselt tähendaks sellise õiguse olemasolu ka

kontsessionääril (Leping korraliselt ja ilma põhjuseta üles öelda) äririski olulist vähendamist

(kui äri ei õnnestu, saab 12 kuulise etteteatamistähtajaga mittekasumlikust lepingust põhjuseta

väljuda), mida Hankija ei pea pakkujale kontsessioonilepingu puhul võimaldama. Õige on

Hankija väide, et pakkujal on võimalik leping erakorraliselt alati üles öelda, kui selleks esineb

alus.

7.2. Küll aga ei nõustu vaidlustuskomisjon Hankijaga selles, et Lepingu p-is 11.8 sätestatud

õiguse võimalik kasutamine Hankija poolt tähendabki teenuseosutaja tavapärase äririski

realiseerumist. Euroopa Kohus on kohtuasja C-206/08 resolutsioonis märkinud, et teenuse

kontsessiooniks liigitatakse leping juhul, kui lepingupartner võtab täielikult või vähemalt suure

osa üle hankijale kuuluva teenuse osutamisega seotud riski [---]. Seega õige on Vaidlustaja

väide, et äririski definitsioon kontsessioonilepingutes hõlmab teenuse osutamisega seotud riske

(nõudlus, pakkumine), kuid Lepingu p-is 11.8 sätestatud Hankija õigus (Hankija tegevusega

seotud risk) ei ole Hankijale kuuluv teenuse osutamisega seotud risk, millest peaks saama

kontsessioonilepingus pakkuja äririsk.

7.3. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja ei saa vaidlustusmenetluses nõuda, et

Hankija üldse sellist Lepingu lõpetamise alust Lepingus ette ei näeks (Hankija on

vaidlustusmenetluses usutavalt ka selgitanud, millisteks olukordadeks võib seda vaja minna),

kuid vaidlustuskomisjon on seisukohal, et kui Hankija jätab endale lepingus põhimõttelise

õiguse (sõltumata põhjusest) sekkuda pakkuja äritegevusse ja katkestada tema ärieesmärkide

saavutamine (teenuse osutamise kaudu), kahjustab selline Hankija õigus teist lepingupoolt

antud juhul ebamõistlikult juhul, kui Hankija jätab endale õiguse pakkuja äritegevus lepingu

14 (17)

alusel lõpetada ilma igasuguse kompensatsioonimehhanismita.

Vaidlustaja erinevad näited, nt leping lõpetatakse juba enne liitumispunktide valmimist ja

teenuse osutamisega alustamist, näitavad selgelt, et 12 kuud etteteatamistähtaeg võib olla küll

Hankija arvates tavapäratult pikk aeg, kuid lepingu esemest tulenevalt (ainuüksi

laadimistaristuid ehitatakse välja ca kaks aastat (Lepingu p 4.19), kusjuures sellega seotud

investeering on suur – ühe liitumispunkti liitumise tasu võib olla 150 000-250 000 eurot ja neid

on Riigihankes 59), ei pruugi see anda pakkujale piisavalt aega oma äritegevuse

ümberplaneerimiseks ja juba kantud kulude tagasiteenimiseks (kui teenuse osutamiseni üldse

jõutakse).

Seega isegi kui möönda, et Hankija võib jätta endale Lepingu p-is 11.8 sätestatud õiguse leping

ennetähtaegselt lõpetada (Hankija on seda vajadust vaidlustusmenetluses ka sisustanud), leiab

vaidlustuskomisjon, et see võib (arvestades teenuse olemust ja osutamiseks tehtava

investeeringu suurust) kaasa tuua teise lepingupoole ebamõistliku kahjustamise ja see kahju

pole hõlmatud teenuseosutaja tavapärase äririskiga (pakkuja ei saa pakkumust esitades ja

lepingut sõlmides arvestada ja maandada riski, et Hankija võib otsustada teadmata põhjusel,

mis tahes ajal lepingu lõpetada 12-kuulise etteteatamisega). Vaidlustuskomisjon nõustub

Vaidlustajaga, et teenusepakkuja õiguste riive on seda suurem, mida varasemas etapis Hankija

lepingu (korraliselt) lõpetab ja vaidlustuskomisjoni hinnangul on teise lepingupoole

ebamõistlikku kahjustamist antud juhul võimalik ära hoida mingisuguste

kompenseerimismeetme kehtestamisega Lepingu p-is 11.8 sätestatud õiguse kasutamisel

Hankija poolt. Olgu etteruttavalt öeldud, et Lepingu p 12.2.1, mis sätestab olukorrad, millal

Omanik maksab Lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel Kasutajale hüvitist, lepingu lõpetamisel

Lepingu p 11.8 alusel kontsessionäärile mis tahes kulude hüvitamist ette ei näe.

7.4. Tulenevalt eespooltoodust on vaidlustuskomisjon seisukohal, et olukorras, kus Lepingu

p 11.8 on õigusvastane põhjusel, et õiguste tasakaal on oluliselt paigast ära (kontsessionääril

(Lepingu mõttes Kasutajal) ei ole võimalust kaitsta ennast Hankija tegevuse eest Lepingu

p-i 11.8 rakendamisel) on tingimus sellisena ebaproportsionaalne ja tuleb viia kooskõlla

RHS § 3 p-iga 1.

8. Lepingu p 12.1.2 kahjustab Vaidlustaja väitel põhjendamatult teenusepakkujat, kuna see

kohustab liitumis- ja võrgulepingu (mille maksumus on 150 000-250 000 eurot ühes asukohas)

Hankijale või Hankija määratud kolmandale isikule üle andma ilma täiendavat hüvitist või tasu

saamata.

Vaidlustuskomisjonile arusaadavalt ei vaidlusta Vaidlustaja põhimõttelist kohustust lepingud ja

dokumendid lepingu lõppemisel Omanikule või muule kolmandale isikule üle anda, mistõttu

Hankija põhjendused sellest, miks on dokumentatsiooni üleandmine oluline, ei oma asja

lahendamiseks iseseivat tähtsust. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et olukorras, kus

Vaidlustaja ei vaidle vastu põhimõttelisele kohustusele lepingud ja dokumendid lepingu

lõppemisel üle anda, et ole võimalik tuvastada ka Lepingu p-i 12.1.2 õigusvastasust.

9. Lepingu p 12.2.1 on vaidlustatud põhjusel, et see ei võimalda kontsessionääril hüvitist nõuda

juhul, kui Hankija lõpetab Lepingu p-i 11.8 alusel ja kohustab liitumisega seotud dokumendid,

lepingud ja taristu Hankijale üle andma. Seega vaidlustuskomisjonile arusaadavalt ei vaidlusta

Vaidlustaja sisuliselt seda, mis on Lepingu p-is 12.2.1 kirjas (isegi kui rõhutatud on osalise

hüvitamis regulatsiooni punktis) vaid seda, mida seal ei ole.

Hankija väitel on lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitise maksmise regulatsioon olemas

Lepingu p-is 12.2, Lepingu p 12.2.1 sätestab lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral

kontsessionäärile hüvitise maksmise tingimused ja korra ning Vaidlustajale peaks sellest

piisama.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et hüvitise saamise õigusega seondub ka Lepingu p 12.2.5,

mis on vaidlustatud põhjusel, et see piirab teenuseosutaja seadusest tulenevat õigust nõuda

kahju- või kuluhüvitisi. Vaidlustaja ühelegi seadusele, kust mõni õigus tuleks, ei viita ja seostab

15 (17)

arusaadavalt etteheite lepingu ülesütlemisega Hankija poolt Lepingu p-i 11.8 alusel või lepingu

ennetähtaegse lõpetamisega põhjusel, et Hankija on oluliselt lepingut rikkunud.

9.1. Hankija ei põhjenda seda, miks on lepingu lõpetamisel Lepingu p-i 11.8 alusel (igal ajal

ilma põhjenduseta, 12 kuulise etteteatamisega) proportsionaalne kontsessionääri kulusid mitte

hüvitada ja vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Riigihanke eset, eelkõige teenuse osutamisele

eelneva investeeringu suurust arvestades, see iseenesestmõistetavalt nii ka ei ole.

Vaidlustuskomisjon on hinnanud otsuse p-is 7 (ja selle alapunktides) õigusvastaseks lepingu

tingimuse, mis annab Hankijale õiguse lõpetada Leping p-i 11.8 alusel igasugust

hüvitist/kompensatsiooni maksmata (kompenseerimismeetmete puudumine on

ebaproportsionaalne).

9.2. Lepingu p 12.2.1 on sisuliselt vaidlustatud vaid põhjusel, et sellest ei tulene Lepingu p-i

11.8 rakendamisel Hankija poolt kontsessionäärile hüvitise maksmise kohustust ja selle väite

põhimõttelist õigsust on vaidlustuskomisjon juba ka otsuse p-is 7.3 möönnud. Ka Lepingu

p 12.2.5 on vaidlustatud põhimõtteliselt samal põhjusel, et see ei võimalda nõuda muid hüvitisi

kui Lepingu p-is 12.2.1 sätestatud, ja ka Lepingu p-i 12.1.2 vaidlustamise eesmärk on

vaidlustuskomisjonile arusaadavalt see, et Kasutaja ei peaks lepingu korralisel ennetähtaegsel

lõpetamisel andma dokumentatsiooni üle tasuta.

Vaidlustuskomisjon ei kohusta Hankijat muutma Lepingu p-te 12.2.1, 12.1 2 ega 12.2.5 nii, et

seal oleks ette nähtud mingi hüvitis Lepingu p-i 11.8 kohaldamisel Hankija poolt. See, kuidas

Hankija vaidlustuskomisjoni tuvastatud õigusrikkumise kõrvaldab (sh millises Lepingu punktis

või millisel viisil), on Hankija otsustada. Kõik Lepingu punktid, mis võiksid Vaidlustaja arvates

omada puutumust Lepingu p-iga 11.8 ja reguleerida hüvitise maksmist Lepingu (korralisel)

ennetähtaegsel lõpetamisel, ei ole seetõttu veel õigusvastased, et need võiksid RHAD-i

muutmisel puuduva kompensatsiooni ette näha ka Lepingu p-i 11.8 rakendamisel.

Seega vaidlustuskomisjon ei kohusta Hankijat muutma Lepingu p-te 12.2.1, 12.1 2 ja 12.2.5

selliselt, et need sisaldaksid Hankijale kohustust maksta Kasutajale hüvitist lepingu

ennetähtaegsel lõpetamisel Lepingu p-i 11.8 alusel.

9.3. Lepingu p-iga 12.2.5 seoses märgib vaidlustuskomisjon täiendavalt, et õige ei ole

Vaidlustaja väide, et Hankija olulise lepingurikkumise põhjusel Lepingu ennetähtaegsel

lõpetamisel pole kasutajal võimalik saada hüvitist – on küll, vt Lepingu p 12.2.1.2.2.

Vaidlustusest ei selgu, miks peaks Kasutaja saama nõuda teistsugust/suuremat hüvitist ja

siinkohal on kohane viidata kontsessioonilepingu eripärale, et äririskide kandmine (ja Hankija

poolt maandamata jätmine) ongi selle lepinguliigi eripära. Kui see tingimus vastab VÕS § 35

lg 1 (tüüptingimused) tunnustele, siis Vaidlustaja ka ei mineta õigust nõuda tulevikus tühise

tingimuse kohaldamata jätmist.

10. Lepingu p 12.2.2 on vaidlustatud ebaselguse põhjusel – Vaidlustajale jääb arusaamatuks,

mis ajahetkest hakkab kulgema 30-päevane tähtaeg (nt lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks

Hankija olulise rikkumise korral), samuti jääb Vaidlustajale ebaselgeks Lepingu p-i 12.2.2.2

eesmärk.

10.1. Vaidlustuskomisjoni arvates on etteheide Lepingu p-i 12.2.2 ebaselgusest otsitud.

Vaidlustuskomisjonile arusaadavalt tuleb avaldus esitada 30 päeva jooksul alates Lepingu

lõppemise kuupäevast ja asjaolus, et lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks Hankija poolse

olulise rikkumiste tõttu ei ole Lepingus eraldi regulatsiooni ette nähtud ja rakendub VÕS-is

sätestatud üldregulatsioon, ei ole iseenesest midagi ebatavalist, läbipaistmatut ega

ebaproportsionaalset. Arvestades asjaolu, et tegemist on kitsalt hüvitisega Lepingu

ennetähtaegsel lõpetamisel, kusjuures lepingu ennetähtaegse lõpetamise võimalused Lepingu

järgselt on äärmiselt piiratud, ei ole eluliselt usutav, et Vaidlustaja ei saa aru, millal leping lõpeb,

eriti juhul, kui ennetähtaegselt on lepingu lõpetanud Vaidlustaja põhjusel, et Hankija on oluliselt

16 (17)

rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Mõistlik on Hankija selgitus, et lepingu

ülesütlemiseks tuleb teisele poolele teha avaldus ning avalduses reeglina märgitakse ka lepingu

lõppemise kuupäev (Lepingu lõpetamisel Vaidlustaja poolt peaks seda tegema Vaidlustaja ise),

kuid kui see nii ei ole, lõpeb leping kas lepingus või seaduses sätestatud korras ja tähtaegu

arvestas ning kui Vaidlustaja neid ei tea ega mõista, on tal võimalik need Hankijalt üle küsida.

Hankija ei pea Lepingus ette nägema kõiki võimalikke juhtumeid, millal või kuidas

lepingupartner peab aru saama, et ennetähtaegselt lõpetatud leping on nüüd lõppenud.

10.2. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Hankijaga, et Vaidlustaja ei ole esitanud vaidlustust Lepingu

p-i 12.2.2.2 osas. Tõsi – taotlus konkreetselt Lepingu p 12.2.2.2 osas puudub, kuid põhjendustes

on ebaselguse väitega (arusaamatuks jääb punkti eesmärk) selgelt hõlmatud ka

Lepingu p 12.2.2.2, sh väidab Vaidlustaja, et teenusepakkuja poolt nõude esitamise

võimalikkuse sidumine kolmanda isiku poolt (tulevikus täidetava) kohustuse täitmisega on

ebaproportsionaalne ja põhjendamatu.

Vaidlustuskomisjon märgib siinkohal ära Hankija ühe positsiooni vaidlustusmenetluses:

Hankija väitel võib tal kontsessioonilepingu lõppemisel võtta teenuse pakkumise ka enda

kanda.

10.2.1. Lepingu p 12.2.2.2 on sõnastatud järgmiselt:

Omanik on saanud vähemalt hüvitatava kulu suuruses makse isikult, kes asub Lepingu

ennetähtaegse lõppemise järgselt vastaval Kinnistul elektrisõidukite laadimisteenust pakkuma.

Seega nähtub sätte sisust, et kui Hankija (Omanik) hüvitatava kulu suuruses makset isikult, kes

asub Lepingu ennetähtaegse lõppemise järgselt teenust pakkuma, ei saa või kui uskuda

Hankijat, et ta võib teenust osutada ka ise ja kolmandat isikut ei tekigi, siis hüvitist Lepingu

ennetähtaegsel lõpetamisel, isegi kui selleks on kõik muud Lepingu tingimused täidetud (esineb

alus, esitatud on avaldus ja dokumendid) ei maksta.

10.2.2. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et säte annab Hankijale (Omanikule)

ebaproportsionaalselt suure eelise, tehes pakkujale (Kasutajale) tekkinud kahju hüvitamise

sõltuvaks kolmanda isiku tehingust (hüvitis saab olla arvestatud Kasutaja rahalise kaotuse

alusel, mitte Omaniku kasu alusel), rääkimata sellest, et Hankija võib jätta pakkuja (Kasutaja)

hüvitisest sootuks ilma, kui ta otsustaks asuda teenust osutama ise (kolmandale isikule teenuse

pakkumist üle ei antagi). Selline lepingutingimus on õigusvastane põhjusel, et õiguste tasakaal

on oluliselt paigast ära, tingimus on sellisena ebaproportsionaalne ja tuleb viia kooskõlla

RHS § 3 p-iga 1.

11. Vaidlustusmenetluse kulud

Lähtudes sellest, et vaidlustus tuleb RHS § 197 lg 1 p-i 5 alusel rahuldada osaliselt, kuulub

vaidlustusmenetluse kulude osas kohaldamisele RHS § 198 lg 2. Vaidlustuskomisjon on

seisukohal, et vaidlustuse rahuldamise proportsioon on 50% (Riigikohus on 11.12.2020 otsuses

kohtuasjas 3-20-1198, p 28, asunud seisukohale, et vaidlustuse rahuldamise proportsiooni ei

tule mõõta mitte nõudeid mehaaniliselt loendades vaid hinnanguliselt nende sisulist kaalu

arvestades ning vaidlustuskomisjon on seisukohal, et praegusel juhul oli vaidlus Lepingu p-i

11.8 osas sisuliselt suurima kaaluga, omades puutumust nii Lepingu p-idega 12.1.2, 12.2.1 kui

ka 12.2.5).

11.1. Vaidlustaja on taotlenud lepinguliste esindajate kulude välja mõistmist kogusummas

3636 eurot 25,25 tunni õigusabi osutamise eest tunnitasumääraga 144 eurot (käibemaksuta).

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et asja mahtu ja keerukust arvestades on Vaidlustaja kulud

vajalikud ja põhjendatud ning tuleb Hankijalt välja mõista vaidlustuse rahuldamise

proportsioonis summas 1818 eurot (käibemaksuta).

Hankijalt tuleb Vaidlustaja kasuks välja mõista ka 50% tasutud riigilõivust, so 640 eurot.

17 (17)

11.2. Hankija on esitanud kaks taotlust (14.11.2025 ja 26.11.2025) lepinguliste esindajate

kulude, keda praegusel juhul oli kolm, väljamõistmiseks kogusummas 9504,60 eurot

(käibemaksuga) 35 tunni õigusabi osutamise eest tunnitasumääraga 219 eurot (käibemaksuta).

Isegi kui menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut

esindas, on vaidlustuskomisjoni hinnangul Hankija menetluskulud ülemäärased, eelkõige ei saa

kuuluda Hankija kulud seoses kompromissettepanekuga (ca 9h), mida kunagi ei sõlmitud,

Vaidlustajalt välja mõistmisele (kompromissi sõlmimisel tulnuks kulud eraldi kokku leppida

või kokkuleppe puudumisel jäänuks need poolte kanda – RHS § 198 lg 4). Samuti oli Hankija

vastuses mitmeid seisukohti asjaolude osas, mida Vaidlustaja ei vaidlustanud ja mis olid

seetõttu ebavajalikud. Seega vaidlustuskomisjoni hinnangul on vajalikud ja põhjendatud kulud

18 tunni õigusabi osutamise eest kogusummas 3942 eurot (käibemaksuta), so 4888,08 eurot

käibemaksuga (Hankija menetluskulud tuleb välja mõista koos käibemaksuga, kuna Hankija ei

saa õigusabiteenuselt tasutud sisendkäibemaksu maha arvata), mis tuleb Vaidlustajalt välja

mõista vaidlustuse rahuldamata jätmise proportsioonis, so summas 2444,04 eurot

käibemaksuga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Angelika Timusk