Kiri

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 17.9.2025

COM(2025) 510 final

2025/0286 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS,

millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides

kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll

ET 1 ET

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

• Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Ettepaneku eesmärgid

Käesolev ettepanek käsitleb Euroopa Liidu Nõukogu (edaspidi „nõukogu“) otsust, millega

antakse liidu liikmesriikidele (edaspidi „liikmesriigid“) luba allkirjastada liidu huvides

kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll

(edaspidi „protokoll“)(1). Protokolli eesmärk on tugevdada riikide suutlikkust reageerida

kuritegevusele tulemuslikult ning parandada ja täiendada sel eesmärgil kriminaalasjades

vastastikuse abistamise 1959. aasta Euroopa konventsioonis (edaspidi „1959. aasta

konventsioon“) ja selle esimeses kahes lisaprotokollis sätestatud vastastikuse abistamise

menetlusi.

Komisjon esitab ka ettepaneku nõukogu otsuse kohta, millega antakse liikmesriikidele luba

protokoll Euroopa Liidu huvides ratifitseerida.

Konventsioon koostati 1959. aastal ja see jõustus 1962. aastal. Sellest ajast saadik on

kuritegevus muutunud üha rahvusvahelisemaks ning õiguskaitse- ja õigusasutused on selle

tõrjumisel silmitsi mitmesuguste keerukate probleemidega. Sellised kuriteod nagu

uimastikaubandus, terrorism, küberkuritegevus ja rahapesu on sageli seotud erinevates

riikides asuvate kurjategijate, tunnistajate ja tõenditega. Seetõttu on rahvusvaheline koostöö

kriminaalasjades oluline ning peaks ka olema võimalikult kiire, tulemuslik ja tõhus.

Liikmesriigid teevad kriminaalasjades omavahel tihedat koostööd, kuid nad peavad

tulemuslikult suhtlema ka kolmandate riikidega, et tegeleda riikidevaheliste ohtudega.

Selle koostöö aluseks on vastastikuse abi mehhanismid, sest neile tuginedes on õigus- ja

õiguskaitseasutustel võimalik taotleda ja esitada tõendeid, teha menetlustoiminguid ja toetada

riigipiire ületavaid uurimisi raamistikus, milles austatakse riikide suveräänsust ja õiguslikke

tagatisi.

Protokollis võetakse arvesse kuritegevuse muutuvat olemust, inimeste piiriülest liikumist ja

uusi tehnoloogilisi arengusuundumusi. Sellega ajakohastatakse kehtivaid vastastikuse abi

sätteid ning parandatakse seeläbi õigus- ja õiguskaitsealast koostööd. Peamised uuendused on

järgmised: – kehtestatakse ühised koostööreeglid, mis käsitlevad i) tehniliste

salvestusseadmete kasutamist teise protokolliosalise territooriumil ja ii) sidevahendite

pealtkuulamist; – lisatakse olukordi, mille esinemisel võib taotleda ülekuulamise läbiviimist

videokonverentsi teel; – prioriseeritakse elektrooniliste sidekanalite kasutamist pädevate

asutuste vahel; – kehtestatakse vastastikuse abi taotluste õigeaegse täitmisega seotud

kohustused ning – ajakohastatakse 1959. aasta konventsiooni või mõne selle protokolli alusel

esitatud taotluse täitmise tulemusena ühelt osaliselt teisele edastatavate isikuandmete kaitse

sätteid.

Taust

1959. aasta konventsiooni eesmärk on parandada osalisriikide suutlikkust reageerida

tulemuslikult kuritegevusele ning kehtestada ühiseeskirjad, mis käsitlevad rahvusvahelist

koostööd kriminaalasjades, eelkõige vastastikuse abi valdkonnas. 1959. aasta konventsioon on

rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö alusdokumendina laialdaselt tunnustatud ja

(1) Protokolli tekst lisatakse ettepanekule nõukogu otsuse kohta, millega antakse liikmesriikidele luba

protokoll liidu huvides ratifitseerida.

ET 2 ET

sellega on ühinenud nii Euroopa Nõukogu liikmed kui ka mitteliikmed. See kõik näitab, et

konventsioon on oluline nii piirkondlikult kui ka üleilmselt.

1959. aasta konventsioon on jätkuvalt peamine õiguslik alus, millega on reguleeritud

liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheline vastastikuse abi andmine kriminaalasjades,

eelkõige olukordades, kus spetsiifilisemaid kahepoolseid või piirkondlikke lepinguid ei ole.

Kuigi 1959. aasta konventsiooni asemel kohaldatakse liikmesriikide vahel suures osas liidu

õigust, kohaldatakse konventsiooni siiski piiratud ulatuses olukordades, kus vastavad liidu

sätted puuduvad. Nii on tagatud järjepidevus ja õiguskindlus piiriüleses koostöös.

1959. aasta konventsiooni on täiendatud kahe lisaprotokolliga: 1978. aastal alla kirjutatud ja

1982. aastal jõustunud lisaprotokolli ning 2001. aastal alla kirjutatud ja 2004. aastal jõustunud

teise lisaprotokolliga. 1959. aasta konventsiooniga saavad ühineda Euroopa Nõukogu

liikmesriigid ja kutse alusel ka muud riigid. Praeguseks on 1959. aasta konventsioonil 50

osalisriiki, sealhulgas kõik 27 ELi liikmesriiki. Lisaprotokolliga on ühinenud 42 riiki,

sealhulgas kõik 27 ELi liikmesriiki, ning teise lisaprotokolliga 42 riiki, sealhulgas 26 ELi

liikmesriiki. 1959. aasta konventsiooniga ei ole ette nähtud, et Euroopa Liit võiks sellega

ühineda.

Vajadust ajakohastada 1959. aasta konventsiooni ja selle teist lisaprotokolli on tunnistatud

ning seepärast lisati uut protokolli puudutav ettepanek, sellisena nagu Euroopa Nõukogu

ministrite komitee on selle heaks kiitnud, kriminaalasjades tehtavat koostööd käsitlevate

Euroopa konventsioonide toimimisega tegeleva Euroopa Nõukogu eksperdikomitee (PC-OC,

edaspidi „eksperdikomitee“) 2022.–2025. aasta volitustesse. Ajakohastust oli eelkõige vaja

selleks, et võtta arvesse viimastel aastatel vastastikuse abistamise tavades toimunud kiireid

muutusi, sealhulgas videokonverentside ja muude tehnoloogiliste vahendite suuremat

kasutamist, eelkõige COVID-19 pandeemia ajal. Lisaks oli vaja kõrvaldada teatavad

praktikute tuvastatud puudused.

Erinevate delegatsioonide ettepanekute põhjal koostas eksperdikomitee uue protokolli.

Liikmesriigid osalesid protokolli üle peetavatel läbirääkimistel. Eksperdikomitee vormistas

protokolli lõplikult oma 86. istungil (12.–14. november 2024) ja Euroopa Nõukogu ministrite

komitee võttis selle vastu 4. juunil 2025. Protokoll on kavas allakirjutamiseks avada 18.–

19. septembril 2025.

Ettepaneku põhjused

Protokoll jõustub siis, kui kolm allakirjutanut on protokolli artikli 10 kohaselt väljendanud

nõusolekut end sellega siduda. Protokolli allakirjutamise tseremoonia on planeeritud 18.–

19. septembriks 2025.

Protokolli kiire jõustumine on liidu huvides mitmel põhjusel.

Esiteks tagatakse protokolliga, et õigus- ja muudel pädevatel asutustel on paremad

võimalused taotleda ja esitada tõendeid ning taotleda ja pakkuda muud abi, mis on

kriminaaluurimisteks vajalik. Kehtivate vastastikuse abi menetluste lihtsustamise ja

kiirendamise kaudu tugevdab protokoll riikide suutlikkust reageerida piiriülestele ohtudele.

Protokoll täiendab algset konventsiooni ja selle kahte esimest protokolli, kohandades neid

praeguste väljakutsetega.

Teiseks tagatakse protokolliga, et tõendite hankimine ja muu abi andmine toimub viisil, mis

võimaldab liikmesriikidel austada põhiõigusi, sh kriminaalmenetlusõigusi, õigust

privaatsusele ja õigust isikuandmete kaitsele. Kui rahvusvaheliselt puuduvad selged reeglid

näiteks tehniliste salvestusseadmete kasutamise kohta, võib olla eriti keeruline tagada, et

toimivates tavades peetakse kinni õiguskindlusest, põhiõiguste austamisest ja kahtlustatavate

isikute menetluslikest tagatistest kriminaaluurimises.

ET 3 ET

Kolmandaks on protokoll kooskõlas liidu eesmärkidega, mis on sätestatud ELi 2025. aasta

Euroopa sisejulgeoleku strateegias ProtectEU(2) ja mille eesmärk on tugevdada kontrolli raske

ja organiseeritud kuritegevuse üle sel teel, et tugevdatakse õigusalast koostööd ja antakse ELi

kriminaalõigussüsteemidele tulemuslikud vahendid, mille abil tegeleda tekkivate

ohtudega. Strateegia täiendab olemasolevaid ELi ja rahvusvahelisi vahendeid, mille osalised

EL ja/või selle liikmesriigid on, ning aitab seega kaasa ELi võitlusele piiriülese kuritegevuse

vastu.

• Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega

Kehtiv liidu õigusraamistik hõlmab kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevaid

vahendeid, mille hulka kuuluvad eelkõige direktiiv 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa

uurimismäärust kriminaalasjades, ja 2000. aasta konventsioon, mille nõukogu on koostanud

Euroopa Liidu lepingu artikli 34 alusel Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise vastastikuse

õigusabi kohta kriminaalasjades, ning kõnealuse konventsiooni 2001. aasta protokoll. Viimati

nimetatud konventsioon ja 2001. aasta protokoll kehtivad endiselt suhetes liikmesriikidega,

kelle suhtes direktiiv 2014/41/EL ei ole siduv. Lisaks on määruses (EL) 2023/2844

(digitaliseerimismäärus) ja direktiivis (EL) 2023/2843 (digitaliseerimisdirektiiv) sätestatud

ühtne õigusraamistik, mis käsitleb elektroonilise side kasutamist pädevate asutuste vahel

kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö menetlustes, sealhulgas direktiivi 2014/41/EL

kohastes menetlustes. Kehtiv Euroopa Liidu õigusraamistik hõlmab ka nõukogu raamotsust

2009/315/JSK, mis käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist

korraldust ja andmete sisu, ning määrust (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud

koostööd Euroopa Prokuratuuri (edaspidi „EPPO“) asutamisel. Tõhustatud koostöös osalevad

liikmesriigid peaksid tagama, et EPPO saab talle määruse (EL) 2017/1939 artiklitega 22, 23 ja

25 antud pädevuste teostamisel teha protokolli alusel koostööd samal moel kui nende

liikmesriikide riigisisesed prokurörid. Need õigusaktid ja kokkulepped puudutavad eelkõige

protokolli artikleid 1, 2, 3, 4, 5, 6 ja 7.

Lisaks on liit võtnud vastu mitu direktiivi, millega tugevdatakse kahtlustatavate ja

süüdistatavate isikute menetlusõigusi, nimelt direktiivid 2010/64/EL, 2012/13/EL,

2013/48/EL, (EL) 2016/343, (EL) 2016/800 ja (EL) 2016/1919. Need õigusaktid puudutavad

eelkõige protokolli artikleid 2, 3 ja 4. Üks konkreetne kaitsemeetmete kogum puudutab

isikuandmete kaitset, mis on ELi aluslepingutest ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenev

põhiõigus. Isikuandmeid võib töödelda ainult kooskõlas määrusega (EL) 2016/679

(isikuandmete kaitse üldmäärus) ja direktiiviga (EL) 2016/680 (õiguskaitsedirektiiv). Igaühe

õigus era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladuse austamisele on põhiõigus,

mille oluline element on isiku sõnumite privaatsuse austamine. Elektroonilise side andmeid

võib töödelda ainult kooskõlas direktiiviga 2002/58/EÜ (e-privaatsuse direktiiv). Need

õigusaktid puudutavad eelkõige protokolli artiklit 7.

Kolmandate riikidega on liit sõlminud mitmeid lepinguid. Nende hulka kuuluvad vastastikuse

õigusabi lepingud, mille Euroopa Liit on sõlminud Ameerika Ühendriikide, Jaapani, Norra ja

Islandiga, ning liidu ja Ühendkuningriigi vaheline kaubandus- ja koostööleping. Kaubandus-

ja koostöölepinguga luuakse vastastikuse abi raamistik, mis täiendab 1959. aasta

konventsiooni ja selle kahte esimest lisaprotokolli.

• Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

Protokoll ei mõjuta muid liidu poliitikavaldkondi.

(2) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning

Regioonide Komiteele „Euroopa sisejulgeoleku strateegia ProtectEU“ (COM(2025) 148 (final)).

ET 4 ET

2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

• Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 218 lõikes 5 on sätestatud, et

kui kavandatav leping ei ole seotud eranditult või peamiselt ühise välis- ja

julgeolekupoliitikaga, esitab komisjon nõukogule ettepaneku. Nõukogu võtab vastu otsuse,

millega antakse luba leping allkirjastada.

Materiaalõiguslik alus sõltub ennekõike kavandatava õigusakti eesmärgist ja sisust.

Ettepanekul on kaks peamist eesmärki ja komponenti: i) hõlbustada õigus- või muude

pädevate asutuste vahelist koostööd kriminaalmenetlustes ja ii) kaitsta isikuandmeid sellise

koostöö raames. Seega on materiaalõiguslik alus ELi toimimise lepingu artikli 82 lõige 1 ja

artikli 16 lõige 2.

• Liidu pädevus

Protokollis sätestatakse normid vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades. See kuulub

põhimõtteliselt ELi toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 punkti j kohaselt liidu ja liikmesriikide

jagatud pädevusse. Lisaks sätestatakse protokollis isikuandmete kaitse normid.

ELi toimimise lepingu artikli 3 lõike 2 kohaselt kuulub liidu ainupädevusse „rahvusvahelise

lepingu sõlmimine, ... kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende

reguleerimisala.“ Protokolli teatavad osad, eelkõige isikuandmete kaitse normid, kuuluvad

valdkonda, mis on suures osas hõlmatud sisenormidega, mida need osad võivad mõjutada või

mille kohaldamisala need võivad muuta.

Seega kuulub protokoll liidu välisainupädevusse. Seega võivad liikmesriigid allkirjastada

protokolli liidu huvides ELi toimimise lepingu artikli 16 lõike 2, artikli 82 lõike 1 ja artikli

218 lõike 5 alusel.

• Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

Ei kohaldata.

• Proportsionaalsus

Selle ettepanekuga seotud liidu eesmärke, mis on esitatud eespool osas „Ettepaneku

põhjused“, on võimalik saavutada ainult juhul, kui sõlmitakse siduv rahvusvaheline leping,

millega tagatakse vajalikud koostöömeetmed ning põhiõiguste asjakohane kaitse. Protokolliga

see eesmärk saavutatakse. Samuti on tõhusam ühineda sellise mitmepoolse lepinguga nagu

kõnealune protokoll, kui alustada läbirääkimisi individuaalsete ELi mittekuuluvate riikidega

kahepoolsel tasandil. Protokolli sätted piirduvad sellega, mis on vajalik selle põhieesmärkide

saavutamiseks. Nendega saavutatakse õiglane tasakaal tulemusliku õigusalase koostöö

tagamise vajaduse ja protokolliga hõlmatud meetmetest puudutatud isikute põhiõiguste kaitse

vahel.

• Vahendi valik

Käesolev nõukogu otsuse ettepanek esitatakse kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 218

lõikega 5, millega nähakse ette, et nõukogu võtab vastu otsuse, millega antakse

liikmesriikidele luba leping liidu huvides allkirjastada. Käesolevas ettepanekus esitatud

eesmärgi saavutamiseks ei ole võimalik kasutada muud õiguslikku vahendit.

ET 5 ET

3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU

HINDAMISE TULEMUSED

• Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll

Ei kohaldata

• Konsulteerimine sidusrühmadega

Ei kohaldata

• Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Ei kohaldata

• Mõju hindamine

Asjakohane mõju on esitatud käesolevas seletuskirjas.

• Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine

Ei kohaldata

• Põhiõigused

Protokolliga nähakse ette kaitsemeetmed, mis võimaldavad ELi liikmesriikidel täita

rahvusvahelisest, ELi ja riigisisesest õigusest tulenevaid inimõigustealaseid kohustusi. Need

kaitsemeetmed takistavad ka osalisriikidel seda protokolli kuritarvitamast, et panna toime

inimõiguste rikkumisi või need seadustada.

Protokollis käsitletakse kriminaalasjades tehtava rahvusvahelise koostöö meetmeid, täpsemalt

järgmisi: i) vastastikuse abistamise menetlused; ii) tehniliste salvestusseadmete kasutamisest

teavitamise kord edasilükkamatutes olukordades ning iii) sidevahendite pealtkuulamisest

teavitamise kord, kui see toimub teise osalise territooriumil ilma selle osalise tehnilise abita.

Sellised menetlused mõjutavad tõenäoliselt põhiõigusi, nagu õigust õiglasele kohtulikule

arutamisele, õigust eraelu puutumatusele ja õigust isikuandmete kaitsele. Protokollis

järgitakse õigustel põhinevat lähenemisviisi ning sätestatakse tingimused ja kaitsemeetmed

kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste dokumentidega, sh Euroopa Nõukogu 1950. aasta

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Eelkõige sisaldab protokoll

isikuandmete kaitse erinorme. Protokolliga nähakse ette alus, millele tuginedes osalised

saavad vajaduse korral teha teatavaid reservatsioone või esitada deklaratsioone või teateid.

See sisaldab ka täiendavaid võimalusi keelduda vastastikuse abi taotluse või teate puhul

koostööst konkreetsetes olukordades. Lisaks on selle alusel võimalik piirata teavitamiskorra

kasutamist teatavate kuritegudega või keelata andmete kogumine kodudes ja kohtades, mis ei

ole ette nähtud avalikuks kasutamiseks.

4. MÕJU EELARVELE

Mõju liidu eelarvele puudub. Liikmesriikidel võivad tekkida protokolli rakendamisel

ühekordsed kulud ja liikmesriikide ametiasutuste kulud võivad rahvusvahelise koostöö

taotluste arvu eeldatava suurenemise tõttu mõõdukalt suureneda.

5. MUU TEAVE

• Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

Rakenduskava ei ole. Seda seepärast, et liikmesriikidel tuleb hakata protokolli pärast selle

allakirjutamist ja ratifitseerimist rakendama.

ET 6 ET

• Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

Protokolli artiklis 1 käsitletakse sidekanaleid, mida tuleb kasutada vastastikuse abi taotluste

puhul, omaalgatuslikus teabeedastuses, karistusregistritest teabe taotlemisel ning

süüdimõistvatest kohtuotsustest ja meetmetest koopiate saamise taotlemisel ning menetlusega

seotud teabe edastamisel. Sellega asendatakse 1959. aasta konventsiooni artikkel 15, mida on

muudetud teise lisaprotokolli artikliga 4, ning 1959. aasta konventsiooni artikli 21

lõige 1. Artiklis 1 nimetatakse eelistatud meetodina turvalisi elektroonilisi sidevahendeid.

Lisaks täpsustatakse selles sättes pädevate asutuste ringi, kes võivad esitada konkreetseid

taotlusi sõltuvalt sellest, mis teemaga on tegemist.

Protokolli artiklis 2 käsitletakse videokonverentsi teel toimuvaid ülekuulamisi ja sellega

asendatakse teise lisaprotokolli artikkel 9. See artikkel kajastab COVID-19 pandeemia ajal

tavades toimunud muutusi ja pakub suuremat paindlikkust viia ülekuulamine asjakohasel

juhul läbi videokonverentsi teel. Artiklis sätestatakse menetlus, et taotleda tunnistaja või

eksperdi ülekuulamist videokonverentsi teel vastavalt selles artiklis sätestatud normidele,

millega kehtestatakse ka vajalikud kaitsemeetmed. Taotluse saanud osalisriik on kohustatud

nõustuma korraldama ülekuulamise videokonverentsi teel, kui videokonverentsi korraldamine

ei ole vastuolus tema õiguse põhiprintsiipidega ning kui tal on selliseks ülekuulamiseks

tehnilised võimalused. Osalisriigid võivad omal äranägemisel hõlbustada süüdistatavate või

kahtlustatavate isikute ülekuulamist videokonverentsi teel, kuid üksnes pädevate

õigusasutuste ja asjaomase isiku nõusolekul kooskõlas riigisisese õiguse ja asjakohaste

rahvusvaheliste kokkulepetega.

Protokolli artikliga 3 kehtestatakse raamistik selliste tehniliste salvestusseadmete

kasutamiseks, mis salvestavad asukohta, heli või kujutisi teise poole territooriumil. Artiklis

sätestatakse, et võimaluse korral tuleks sellise jälgimise korraldamiseks teise osalisriigi

territooriumil esitada eelnevalt taotlus. Taotluse rahuldamisest võib keelduda põhjusel, et

taotluse saanud osalisriigi õiguse kohaselt ei oleks salvestamine sarnases riigisiseses asjas

lubatud. Taotluse võib jätta rahuldamata ka 1959. aasta konventsiooni artiklites 2 ja 5

sätestatud alustel. Need alused hõlmavad juhtumeid, kus taotlus puudutab süütegu, mida

taotluse saanud osalisriik käsitab poliitilise süüteona või sellega seotud süüteona, või kui

taotluse saanud osalisriik leiab, et taotluse täitmine kahjustab tõenäoliselt tema suveräänsust,

julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve. Artikliga 3 nähakse ette edasilükkamatud

olukorrad, mil taotlust ei ole võimalik esitada enne tehnilise salvestusseadme sisenemist teise

riiki. Sellistel puhkudel peab seadet kasutav osalisriik sellest teist osalisriiki viivitamata

teavitama. Teavitatud osalisriik peab andma võimalikult kiiresti ja hiljemalt 96 tunni jooksul

teada, kas seade võib jääda aktiivseks või kas ta valideerib varasema tegevuse. Kui

salvestamine ei oleks teavitatud osalisriigi õiguse kohaselt sarnases riigisiseses asjas olnud

lubatud, võib ta otsustada, et salvestamine ei ole lubatud või tuleb lõpetada. Menetlus annab

teavitatud osalisriigile ka võimaluse kehtestada teatavaid tingimusi, sealhulgas seda, et:

i)materjali, mis on salvestatud jälgitava isiku viibimise ajal tema territooriumil, ei tohi

kasutada või tohib kasutada ainult teatavatel tingimustel; ii) salvestamise jätkamine või

valideerimine sõltub sellest, kas esitatakse ametlik vastastikuse abi taotlus, või iii) tema

territooriumil salvestatud andmed tuleks osaliselt või täielikult hävitada. Teavitav osalisriik ei

või salvestisi kasutada kriminaalmenetluses tõendina ilma teavitatud osalisriigi sõnaselge

loata. Artiklis 3 sätestatakse ka osalisriikidele võimalus deklareerida, et nad kohaldavad

teavitamiskorra suhtes teatavaid piiranguid. Sellised piirangud võivad puudutada andmete

kogumise keeldu kodudes ja kohtades, mis ei ole ette nähtud avalikuks kasutamiseks, ja/või

lubade andmist ainult teatavate kuritegude uurimiseks.

Protokolli artiklis 4 sätestatakse raamistik, mille alusel saavad osalisriigid taotleda teiselt

osalisriigil side pealtkuulamist kriminaaluurimise raames. Taotluse saanud osalisriik võib

ET 7 ET

keelduda taotluse rahuldamisest samadel alustel kui artikli 3 kohaste taotluste puhul. Taotluse

saanud osalisriik võib kehtestada ka taotluste täitmiseks tingimusi, näiteks nõuda ebaoluliste

salvestatud andmete hävitamist, teavitada pärast pealtkuulamist sellest pealtkuulatud isikut,

piirata tõendite kasutamist taotluses täpsustatud eesmärkidega või kehtestada muid tingimusi,

mida kohaldatakse sarnases riigisiseses asjas. Taotluse saanud osalisriigi õigusasutused

võivad hävitada osa andmetest, mida peetakse ebaoluliseks või mille suhtes kehtib

kutsesaladus, enne kui nad edastavad need taotluse esitanud osalisriigile. Samuti annab

artikkel 4 osalisriigile võimaluse kohaldada vastastikusel kokkuleppel artiklis 3 sätestatud

teavitamiskorda sidevahendite pealtkuulamise suhtes, mis toimub teise osalisriigi

territooriumil ilma selle osalisriigi tehnilise abita.

Protokolli artiklis 5 sätestatakse vastastikuse abi osutamisega seotud kulude tasumise normid,

millega asendatakse 1959. aasta konventsiooni artikkel 20, mida on muudetud teise

lisaprotokolli artikliga 5. Artiklis loetletakse konkreetsed kulud, mille taotluse esitanud

osalisriik hüvitab, kui osalisriigid ei lepi kokku teisiti. Loetelu konkreetsetest kuludest, mille

taotluse esitanud osalisriik hüvitab, on laiendatud, et hõlmata

„telekommunikatsioonioperaatoritele või teenuseosutajatele elektroonilise side pealtkuulamise

taotluste rahuldamisel tekkivad kulud ning vajaduse korral pealtkuulatud elektroonilise side

transkriptsiooni, dekodeerimise või dekrüpteerimise kulud“.

Protokolli artiklis 6 käsitletakse vastastikuse abi taotluste õigeaegset täitmist

kriminaalasjades. Selles kehtestatakse üldpõhimõte, mille kohaselt tuleks selliseid taotlusi

menetleda sama kiiresti ja prioriteetsusega kui võrreldavaid riigisiseseid asju.

Protokolli artiklis 7 käsitletakse andmekaitset ja sellega asendatakse teise lisaprotokolli

artikkel 26. Selles sätestatakse, et konventsiooni või selle protokollide alusel esitatud taotluse

täitmise tulemusena edastatud isikuandmeid võib vastuvõttev osaline kasutada üksnes

i) menetlustes, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni või mõnda selle protokolli; ii) otseselt

seotud kohtu- või haldusmenetlustes või iii) avalikku julgeolekut ähvardava otsese ja suure

ohu ärahoidmiseks. Andmeid võib kasutada muudel eesmärkidel, kui andmeid edastav

osalisriik või andmesubjekt on andnud selleks eelnevalt nõusoleku. Osalisriigid võivad

keelduda edastamast isikuandmeid, mis on saadud konventsiooni või selle protokollide alusel

esitatud taotluse täitmise tulemusel, kui sellised andmed on kaitstud nende riigisiseste

õigusnormidega ja/või kui vastuvõttev osalisriik ei ole seotud Euroopa Nõukogu

konventsiooniga üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel

(ETS nr 108), mida on ajakohastatud käesoleva konventsiooni muutmise protokolliga

(CETS nr 223), välja arvatud juhul, kui vastuvõttev osalisriik kohustub tagama andmete kaitse

nii, nagu seda nõuab edastav osalisriik. Iga konventsiooni või selle protokollide kohaselt

esitatud taotluse alusel saadud isikuandmeid edastav osalisriik võib nõuda, et vastuvõttev

osalisriik esitaks teavet selle kohta, kuidas andmeid kasutatakse. Peale selle võib iga osalisriik

deklaratsiooniga nõuda, et kui tegemist on menetlusega, mille puhul ta oleks võinud keelduda

isikuandmete edastamisest või kasutamisest konventsiooni või mõne selle protokolli sätte

alusel või neid nende alustel piirata, ei kasutaks teine osalisriik tema edastavaid isikuandmeid

ilma tema eelneva nõusolekuta.

Protokolli ülejäänud artiklites sätestatakse konventsiooni ja selle protokollide tõlgendamisega

seotud probleemide lahendamine kokkuleppel (artikkel 8); kokkuvõte selle kohta, kuidas

protokolli sätted on seotud konventsiooni ja selle lisaprotokollide kehtivate sätetega

(artikkel 9); osalisriikide poolt protokolli allakirjutamise ja selle jõustumise põhimõtted

(artikkel 10); protokolliga ühinemine (artikkel 11); selle territoriaalne kohaldamine

(artikkel 12); reservatsioonid ja deklaratsioonid (artikkel 13); denonsseerimine (artikkel 14) ja

teated (artikkel 15). Artiklis 9 sätestatakse eelkõige see, et protokolli sätted ei piira

1959. aasta konventsiooni artikli 26 kohaldamist. Viimati nimetatud säte käsitleb seost

ET 8 ET

1959. aasta konventsiooni ja muude lepingute vahel ning võimaldab konventsiooniosalistel,

kes osutavad vastastikust abi ühtsete õigusaktide alusel, välistada omavahel 1959. aasta

konventsiooni kohaldamise ja teavitada sellest vastavalt Euroopa Nõukogu peasekretäri.

ET 9 ET

2025/0286 (NLE)

Ettepanek:

NÕUKOGU OTSUS,

millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides

kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 16 lõiget 2 ja artikli 82

lõiget 1 koostoimes artikli 218 lõikega 5,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut

ning arvestades järgmist:

(1) Euroopa Nõukogu ministrite komitee võttis kriminaalasjades vastastikuse abistamise

Euroopa konventsiooni kolmanda lisaprotokolli (edaspidi „protokoll“) vastu 4. juunil

2025 ja see on kavas allakirjutamiseks avada 18.–19. septembril 2025.

(2) Protokolliga on ette nähtud vastastikust õigusabi parandavad ja hõlbustavad

menetlused. Liikmesriikide ühinemine protokolliga peaks toetama Euroopa Liidu

jõupingutusi võitluses organiseeritud kuritegevuse ja muude kuritegevuse vormide

vastu rahvusvahelisel tasandil. See soodustab koostööd ELi liikmesriikidest

protokolliosaliste ja kolmandatest riikidest protokolliosaliste vahel ning tagab samal

ajal üksikisikute kõrgetasemelise kaitse. Sel eesmärgil on protokollis erinormid selliste

isikuandmete kaitse kohta, mida edastatakse koostöö raames kolmandatest riikidest

osalistele.

(3) Liit on pädev võtma vastu norme protokolliga hõlmatud valdkondades ning on seda

pädevust teostanud mitme õigusakti, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2014/41/EL(1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/680(2)

vastuvõtmise näol. Protokolli teatavad osad, näiteks isikuandmete kaitse normid,

kuuluvad valdkondadesse, mis on suures osas hõlmatud Euroopa Liidu toimimise

lepingu artikli 3 lõikes 2 osutatud ühiseeskirjadega, mida protokoll võib mõjutada või

mille kohaldamisala see võib muuta.

(4) Selleks et tagada protokolli kooskõla liidu õiguse ja poliitikaga, protokolli ühtne

kohaldamine liikmesriikides suhetes kolmandatest riikidest osalistega ning protokolli

tulemuslik kohaldamine, võib olla asjakohane teha reservatsioone ja esitada

deklaratsioone ja teateid. Liikmesriigid ei tohi siiski teha reservatsioone ega esitada

deklaratsioone ega teateid allakirjutamise ajal ega enne seda, kui võetakse vastu

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa

uurimismäärust kriminaalasjades (ELT L 130, 1.5.2014, lk 1, ELI:

http://data.europa.eu/eli/dir/2014/41/oj). (2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste

isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise,

avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil

ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus

2008/977/JSK (ELT L 119, 4.5.2016, lk 89, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2016/680/oj).

ET 10 ET

nõukogu otsus, millega antakse liikmesriikidele luba protokoll liidu huvides

ratifitseerida.

(5) Nõukogu määrusega (EL) 2017/1939(3) loodud tõhustatud koostöös osalevad

liikmesriigid peaksid tagama, et Euroopa Prokuratuur saab talle kõnealuse määruse

artiklitega 22, 23 ja 25 antud pädevuste teostamisel teha protokolli alusel koostööd

samal moel kui nende liikmesriikide riigisisesed prokurörid.

(6) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1725(4) konsulteeriti

Euroopa Andmekaitseinspektoriga, kes esitas oma arvamuse [...].

(7) [Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21

(Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel

rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa teatanud [... kirjaga] oma soovist

osaleda käesoleva otsuse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.] [VÕI] [Euroopa Liidu

lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21

(Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel

rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli

artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole

tema suhtes siduv ega kohaldatav.]

(8) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22

(Taani Kuningriigi seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani Kuningriik

käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(9) Liit ei saa protokolli allkirjastada, kuna selle osalised saavad olla ainult riigid. Seega

tuleks liikmesriikidele, kes tegutsevad ühiselt liidu huvides, anda luba protokoll

allkirjastada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Liikmesriikidele antakse luba allkirjastada liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse

abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll (edaspidi „protokoll“)(5).

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub selle vastuvõtmise kuupäeval.

Brüssel,

Nõukogu nimel

president

[...]

(3) Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd

Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1, ELI:

http://data.europa.eu/eli/reg/2017/1939/oj). (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb

füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning

isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus

nr 1247/2002/EÜ (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2018/1725/oj). (5) Protokolli tekst avaldatakse koos otsusega, millega antakse ratifitseerimiseks luba.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS

Märge tehtud: 04.12.2025 Kehtib kuni: 04.10.2030 Alus: AvTS § 35 lg 1 p 3

Teabevaldaja: Justiits- ja Digiministeerium Riigikantselei [email protected] Rahukohtu 3 15161, Tallinn Seisukohad EL Nõukogu eelnõu kohta Esitame Teile Vabariigi Valitsuse istungile edastamiseks Eesti seisukohad nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad:

1. Protokollilise otsuse eelnõu 2. Seletuskiri 3. Nõukogu otsuse eelnõu

Reet Kase 53539706 [email protected]

Meie 04.12 2025 nr 7-1/9816

EELNÕU

VABARIIGI VALITSUS

ISTUNGI PROTOKOLL

Tallinn, Stenbocki maja

.11.2025

Päevakorrapunkt nr …

Eesti seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega antakse

liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades

vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll

1. Kiita heaks justiits- ja digiministri esitatud seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu

otsuse eelnõu kohta, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu

huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas

lisaprotokoll:

1.1 Eesti ei toeta nõukogu otsuse, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada

Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa

konventsiooni kolmas lisaprotokoll, vastuvõtmist Euroopa Liidu Nõukogus.

1.2 Eesti leiab, et konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamine ja sõlmimine kuulub

liikmesriikide pädevusse, sest lisaprotokoll ei muuda Euroopa Liidu õiguse

kohaldamisala ega mõjuta Euroopa Liidu õiguse rakendamist liikmesriikides.

1.3 Eesti saab toetada nõukogu otsuse vastuvõtmist juhul, kui selle sõnastus kajastab

selgelt Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevust rahvusvahelise

kriminaalkoostöö küsimustes ja seda, et lisaprotokolli allkirjastamine ei kuulu liidu

ainuvälispädevusse.

2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud

seisukohti.

3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud ettepanekud ja seisukohad Riigikogu

juhatusele.

Kristen Michal Keit Kasemets

Peaminister Riigisekretär

1

SELETUSKIRI

Vabariigi Valitsuse otsuse juurde „Eesti seisukohad nõukogu otsuse eelnõu kohta,

millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides

kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll”

Euroopa Komisjon esitas 17. septembril 2025. aastal Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu,

millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades

vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll1. Lisaprotokolli eesmärk

on tugevdada riikide suutlikkust reageerida kuritegevusele tulemuslikult ning parandada ja

täiendada sel eesmärgil kriminaalasjades vastastikuse abistamise 1959. aasta Euroopa

konventsioonis ja selle esimeses kahes lisaprotokollis sätestatud vastastikuse abistamise

menetlusi.

Kuigi Eesti toetab liikmesriikide poolt lisaprotokolli allkirjastamist, ei saa nõustuda komisjoni

eelnõuga, mille kohaselt kuulub konventsiooni allkirjastamine Euroopa Liidu

ainuvälispädevusse. Eesti leiab, et lisaprotokolli allkirjastamine on üksnes liikmesriikide

pädevuses ning seega ei pea vajalikuks EL Nõukogus otsuse vastuvõtmist.

Eesti seisukohad nõukogu otsuse eelnõu kohta on järgnevad:

- Eesti ei toeta nõukogu otsuse, millega antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa

Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni kolmas

lisaprotokoll, vastuvõtmist Euroopa Liidu Nõukogus.

- Eesti leiab, et konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamine ja sõlmimine kuulub liikmesriikide

pädevusse, sest lisaprotokoll ei muuda Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala ega mõjuta

Euroopa Liidu õiguse rakendamist liikmesriikides.

- Eesti saab toetada nõukogu otsuse vastuvõtmist juhul, kui selle sõnastus kajastab selgelt

Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevust rahvusvahelise kriminaalkoostöö küsimustes

ja seda, et lisaprotokolli allkirjastamine ei kuulu liidu ainuvälispädevusse.

1. Sissejuhatus

Vabariigi Valitsuse seisukohad antakse Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega

antakse liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse

abistamise Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll2 (edaspidi eelnõu).

Nõukogu otsuse eelnõuga kiidetaks heaks ja antaks liikmesriikidele luba allkirjastada Euroopa

Liidu huvides Euroopa Nõukogu kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa

konventsiooni kolmas lisaprotokoll (edaspidi lisaprotokoll), mis kiideti Euroopa Nõukogu

ministrite komitee poolt heaks 4. juunil 2025.

Lisaprotokolli eesmärk on tugevdada riikide suutlikkust reageerida kuritegevusele

tulemuslikult ning parandada ja täiendada sel eesmärgil kriminaalasjades vastastikuse

1 COM(2025) 510. 2 COM(2025) 510.

2

abistamise 1959. aasta Euroopa konventsioonis ja selle esimeses kahes lisaprotokollis

sätestatud vastastikuse abistamise menetlusi.

Otsuse eelnõu kohaselt kuulub lisaprotokoll Euroopa Liidu välisainupädevusse, mistõttu on EL

Nõukogu otsus vajalik selleks, et liikmesriigid saaksid lisaprotokolli allkirjastada. Eesti selle

seisukohaga ei nõustu ja leiab, et lisaprotokolli allkirjastamine on üksnes liikmesriikide

pädevuses ning seega ei pea vajalikuks EL Nõukogus otsuse vastuvõtmist.

Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõu ja seletuskirja koostasid Justiits- ja Digiministeeriumi

kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Aare Pere

([email protected]), Euroopa Liidu asjade ja väliskoostöö juht Kristiina Krause

([email protected]), kommunikatsiooni ja väliskoostöö talituse nõunik Reet Kase

([email protected]) ning Välisministeeriumi juriidilise osakonna EL õiguse büroo nõunik

Margo Roasto ([email protected]). Valdkonna eest vastutab Justiits- ja Digiministeeriumi

kriminaalpoliitika asekantsler Laidi Surva ([email protected]).

2. Ettepaneku menetlemise hetkeseis

Nõukogu otsuse õiguslik alus:

Komisjoni eelnõu menetlusõiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL)

artikkel 218 lõige 5, mille kohaselt esitab komisjon nõukogule eelnõu ning nõukogu võtab

vastu otsuse, millega antakse luba leping allkirjastada, kui kavandatav leping ei ole seotud

eranditult või peamiselt ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga.

Eelnõu kohaselt oleks otsuse materiaalõiguslikuks aluseks ELTL artikli 82 lõige 1

(kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö) ja artikli 16 lõige 2 (andmekaitse). Eelnõul on

kaks peamist eesmärki ja komponenti: i) hõlbustada õigus- või muude pädevate asutuste

vahelist koostööd kriminaalmenetlustes ja ii) kaitsta isikuandmeid sellise koostöö raames.

Eelnõu kohaselt tuleneb EL ainuvälispädevus sellest, et kuigi vastastikune õigusabi

kriminaalasjades kuulub ELTL artikli 4 lõige 2 punkti j kohaselt liidu ja liikmesriikide jagatud

pädevusse, siis ELTL artikli 3 lõike 2 kohaselt kuulub liidu ainupädevusse „rahvusvahelise

lepingu sõlmimine, ... kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende

reguleerimisala.“ Nii kuuluvad eelnõu kohaselt lisaprotokolli teatavad osad, eelkõige

isikuandmete kaitse normid, valdkonda, mis on suures osas hõlmatud sisenormidega, mida need

osad võivad mõjutada või mille kohaldamisala need võivad muuta.

Hetkeseisu lühikirjeldus:

Euroopa Komisjon esitas nõukogu otsuse eelnõu 17. septembril 2025. Eelnõu arutati

esmakordselt EL Nõukogu COPEN töögrupi kohtumisel 3. oktoobril 2025 ja seejärel uuesti 7.

novembril 2025, kus arutluse all oli eelkõige see, kas lisaprotokolli allkirjastamine on Euroopa

Liidu ainuvälispädevuses. Suurem osa liikmesriike on seisukohal, et lisaprotokolli sõlmimine

on üksnes liikmesriikide pädevuses, mistõttu leitakse, et EL Nõukogu ei peaks sellist otsust

vastu võtma.

Eesistuja palus komisjonil koostada kirjaliku dokumendi EL ainuvälispädevuse olemasolu

selgitamiseks ning järgmine arutelu COPEN töögrupis on kavas 15. detsembril 2025.

3

Lisaprotokoll kiideti Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt heaks 4. juunil 2025 ning avati

allkirjastamiseks 19. septembril 2025. Lisaprotokolliga saavad ühineda riigid, kes on 1959.

aasta Euroopa konventsiooni liikmesriigid. Hetkeseisuga on lisaprotokolli allkirjastanud 17

riiki, sh 10 EL liikmesriiki. Ükski riik seni lisaprotokolli ratifitseerinud ei ole.

3. Eelnõu sisu

Kriminaalasjades vastastikuse abistamise 1959. aasta konventsiooni eesmärk on parandada

osalisriikide suutlikkust reageerida tulemuslikult kuritegevusele ning kehtestada ühiseeskirjad,

mis käsitlevad rahvusvahelist koostööd kriminaalasjades, eelkõige vastastikuse abi valdkonnas.

Konventsioon on rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö alusdokumendina laialdaselt

tunnustatud ja sellega on ühinenud nii Euroopa Nõukogu liikmed kui ka mitteliikmed. 1959.

aasta konventsioon on jätkuvalt peamine õiguslik alus, millega on reguleeritud liikmesriikide

ja kolmandate riikide vaheline vastastikuse abi andmine kriminaalasjades, eelkõige

olukordades, kus spetsiifilisemaid kahepoolseid või piirkondlikke lepinguid ei ole.

Konventsioon koostati 1959. aastal ja see jõustus 1962. aastal. Sellest ajast saadik on

kuritegevus muutunud üha rahvusvahelisemaks ning õiguskaitse- ja õigusasutused on selle

tõrjumisel silmitsi mitmesuguste keerukate probleemidega. Sellised kuriteod nagu

uimastikaubandus, terrorism, küberkuritegevus ja rahapesu on sageli seotud erinevates riikides

asuvate kurjategijate, tunnistajate ja tõenditega. Seetõttu on rahvusvaheline koostöö

kriminaalasjades oluline ning see peaks ka olema võimalikult kiire, tulemuslik ja tõhus.

Liikmesriigid teevad kriminaalasjades omavahel tihedat koostööd, kuid nad peavad

tulemuslikult suhtlema ka kolmandate riikidega, et tegeleda riikidevaheliste ohtudega.

Lisaprotokollis ongi arvestatud kuritegevuse muutuvat olemust, inimeste piiriülest liikumist ja

uusi tehnoloogilisi arenguid. Sellega ajakohastatakse kehtivaid vastastikuse abi sätteid ning

parandatakse seeläbi õigus- ja õiguskaitsealast koostööd. Peamised uuendused on järgmised:

– kehtestatakse ühised koostööreeglid, mis käsitlevad:

 tehniliste salvestusseadmete kasutamist teise protokolliosalise territooriumil ja

 sidevahendite pealtkuulamist;

– lisatakse olukordi, mille esinemisel võib taotleda ülekuulamise läbiviimist videokonverentsi

teel;

– prioriseeritakse elektrooniliste sidekanalite kasutamist pädevate asutuste vahel;

– kehtestatakse vastastikuse abi taotluste õigeaegse täitmisega seotud kohustused ning

– ajakohastatakse 1959. aasta konventsiooni või mõne selle protokolli alusel esitatud taotluse

täitmise tulemusena ühelt osaliselt teisele edastatavate isikuandmete kaitse sätteid.

Lisaprotokolli artiklis 1 sätestatakse, et vastastikuse õigusabi taotluste, karistusregistri andmete,

kohtuotsuste kopeerimise ja muu menetlusteabe vahetamise eelistatud kanaliks on turvalised

elektroonilised sidevahendid. Samuti määratakse, millised pädevad asutused võivad teha

konkreetseid taotlusi, tagades, et suhtlus vastab iga osalisriigi siseriiklikule pädevusjaotusele,

ning võimaldatakse rohkem pädevate asutuste otsesuhtlust.

Artiklis 2 reguleeritakse ülekuulamisi videokonverentsi teel. Videokonverents tuleb

võimaldada, kui see ei ole vastuolus taotluse saanud riigi õiguse põhiprintsiipidega ning

tehnilised vahendid on olemas. See muudab ülekuulamisi paindlikumaks ja lühendab

menetlusaegu.

4

Artiklis 3 käsitletakse tehniliste salvestusseadmete kasutamist teise riigi territooriumil.

Üldjuhul tuleb selliseks tegevuseks esitada eelnev taotlus. Kiireloomulistes olukordades võib

seadet kasutada ka ilma eelneva taotluseta, kuid teist riiki tuleb sellest kohe teavitada.

Teavitatud riigil on õigus nõuda tegevuse lõpetamist, seada tingimusi või piirata salvestatud

andmete kasutamist.

Artiklis 4 käsitletakse elektroonilise side pealtkuulamise taotlusi. Taotluse saanud riik võib

keelduda või seada tingimusi samadel alustel nagu artikli 3 puhul. Riik võib nõuda ebaoluliste

või kaitstud andmete hävitamist ning piirata saadud andmete kasutamist üksnes taotluses

märgitud eesmärgiga.

Artikliga 5 ajakohastatakse vastastikuse õigusabi kulude jaotust ning täpsustatakse, et taotluse

esitanud riik hüvitab mh telekommunikatsioonioperaatorite kulud pealtkuulamistaotluste

täitmisel ning vajaduse korral pealtkuulatud side transkriptsiooni, dekodeerimise või

dekrüpteerimise kulud.

Artikli 6 kohaselt tuleb vastastikuse õigusabi taotlusi menetleda sama kiiresti ja prioriteetselt

kui sarnaseid riigisiseseid menetlusi, et vältida tarbetuid viivitusi.

Artiklis 7 käsitletakse isikuandmete kaitset ja sätestatakse, et konventsiooni või selle

protokollide alusel saadud andmeid võib kasutada ainult algses või sellega otseselt seotud

menetluses või vahetu ja tõsise julgeolekuohu vältimiseks. Andmete kasutamine muudel

eesmärkidel eeldab andmeid edastanud riigi või andmesubjekti nõusolekut. Riigid võivad

andmete edastamisest keelduda, kui vastuvõttev riik ei taga piisavaid andmekaitsemeetmeid,

ning võivad piirata edastatud andmete edasist kasutamist oma tingimuste alusel. Samuti peab

vastuvõttev riik andma teavet selle kohta, kuidas saadud andmeid kasutatakse, kui edastanud

riik seda nõuab.

Protokolli lõppsätetega (artiklid 8–15) reguleeritakse konventsiooni tõlgendamisega seotud

küsimusi, selle allkirjastamist ja jõustumist, sellega ühinemist, selle territoriaalset kohaldamist,

reservatsioone ja deklaratsioone ning denonsseerimist.

4. Eesti seisukohad

4.1 Eesti ei toeta nõukogu otsuse, millega antakse liikmesriikidele luba

allkirjastada Euroopa Liidu huvides kriminaalasjades vastastikuse abistamise

Euroopa konventsiooni kolmas lisaprotokoll, vastuvõtmist Euroopa Liidu

Nõukogus.

4.2 Eesti leiab, et konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamine ja sõlmimine kuulub

liikmesriikide pädevusse, sest lisaprotokoll ei muuda Euroopa Liidu õiguse

kohaldamisala ega mõjuta Euroopa Liidu õiguse rakendamist liikmesriikides.

4.3 Eesti saab toetada nõukogu otsuse vastuvõtmist juhul, kui selle sõnastus

kajastab selgelt Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevust rahvusvahelise

kriminaalkoostöö küsimustes ja seda, et lisaprotokolli allkirjastamine ei kuulu

liidu ainuvälispädevusse.

5

Kuigi Eesti toetab liikmesriikide poolt lisaprotokolli allkirjastamist, ei saa nõustuda komisjoni

eelnõuga, mille kohaselt kuulub konventsiooni allkirjastamine Euroopa Liidu

ainuvälispädevusse.

Komisjoni eelnõu kohaselt on EL ainuvälispädevuse aluseks ELTL artikli 3 lõige 2, mis annab

Euroopa Liidule ainuvälispädevuse rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks, kui selle sõlmimine

võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala.

Eelnõu kohaselt on lisaprotokollil kaks peamist eesmärki – kriminaalmenetlusalane koostöö

(ELTL artikli 82 lõike 1 alusel jagatud pädevuses) ning isikuandmete kaitse selliste menetluste

raames (ELTL artikli 16 lõike 2 ja artikli 3 lõige 2 alusel EL ainuvälispädevuses).

Eesti hinnangul ei ole isikuandmete kaitse lisaprotokolli iseseisev eesmärk, vaid üksnes

kriminaalmenetlusalase koostöö võimaldamiseks vajalik kõrvaleesmärk. Euroopa Kohtu

otsuses liidetud kohtuasjades C-626/15 ja C-659/16 p-s 77 on selgitatud, et „kui EL õigusaktiga

taotletakse mitut eesmärki või sellel on mitu reguleerimiseset ning üks neist eesmärkidest või

esemetest on määratletav peamisena, samas kui teised on üksnes kõrvalise tähtsusega, peab

õigusaktil olema üksainus õiguslik alus“.3 Samuti tuleneb Euroopa Kohtu arvamusest nr 2/15,

et „selle analüüsimisel, millist laadi on rahvusvahelise lepingu sõlmimise pädevus, ei ole vaja

arvesse võtta lepingu sätteid, mis on äärmiselt piiratud ulatusega.“4

Eesti hinnangul lisaprotokolli põhieesmärk kriminaalmenetlusalane koostöö kolmandate

riikidega. Lisaprotokolli artiklis 7 reguleeritakse üksnes seda, kuidas tohib taotluse täitmisel

saadud andmeid kasutada, ning lubatakse andmete edastamist piirata, kui vastuvõttev riik ei

taga piisavat andmekaitset. Seega on andmekaitse lisaprotokolli kontekstis üksnes abistava

tähendusega.

Lisaks on liikmesriikidel kõigil juhtudel kohustus järgida EL õigust ning liikmesriikide

sõlmitud rahvusvahelised lepingud ei või neid kohustusi muuta. Lisaprotokollis sätestatud

andmekaitse põhimõtted on kooskõlas nii Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga

2014/41/EL (EIO) kui ka direktiiviga (EL) 2016/680 (õiguskaitsedirektiiv) ning komisjoni

eelnõus ei selgitata konkreetseid viise, kuidas lisaprotokoll võiks mõjutada või laiendada EL

andmekaitseõiguse kohaldamisala.

EL õiguses pole lisaprotokolli peamist reguleerimisala - reegleid liikmesriikide ja kolmandate

riikide vahelise vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades - reguleeritud. Ka protokolli muud

sätted ei too kaasa EL õigusnormide muutmist ega mõjuta liikmesriikide kohustust järgida EL

õigust. Seetõttu ei ole täidetud ELTL artikli 3 lõike 2 tingimused ning lisaprotokoll ei kuulu EL

ainuvälispädevusse.

Vastupidine tõlgendus – et üksnes andmekaitse sätete lisamine rahvusvahelisele lepingule tooks

kaasa EL ainuvälispädevuse – tähendaks, et kõik kolmandate riikidega sõlmitavad

kriminaaljustiitskoostööd reguleerivad konventsioonid ja lepingud kuuluksid automaatselt EL

välisainupädevusse. Kriminaalkoostöö õigusaktid sisaldavad paratamatult andmekaitsealaseid

norme, mistõttu tähendaks selline lähenemine, et liikmesriigid ei saaks edaspidi iseseisvalt

kolmandate riikidega lepinguid sõlmida või muuta ilma EL eelneva heakskiiduta. See aga

tühistaks sisuliselt liikmesriikidele ELTL artikli 4 lõike 2 punktiga j jäetud jagatud pädevuse

kriminaalmenetlusalase koostöö vallas.

3 20. novembri 2018. aasta kohtuotsus C-626/15 ja C-659/16, komisjon vs. nõukogu (Antarktika merekaitsealad),

EU:C:2018:925, punkt 77. 4 16. mai 2017. aasta arvamus A-2/15, vabakaubandusleping Singapuriga, EU:C:2017:376, punkt 217.

6

Järelikult ei ole võimalik anda liikmesriikidele luba lisaprotokolli allkirjastada eelnõus pakutud

õigusliku aluse alusel. Lisaprotokolli allkirjastamine kuulub liikmesriikide pädevusse ning

Eesti ei saa toetada eelnõu sellisel kujul.

Samas, isegi kui lisaprotokoll ei kuulu EL välisainupädevusse, ei ole nõukogu otsuse

vastuvõtmine iseenesest välistatud, kui teised liikmesriigid seda vajalikuks peavad.

Rahvusvahelise kriminaalkoostöö valdkond on ELTL artikli 4 lõike 2 punkti j kohaselt

liikmesriikide ja EL jagatud pädevuses. Seega võivad nii liit kui liikmesriigid oma pädevuse

ulatuses sõlmida rahvusvahelisi lepinguid. Sellises olukorras võib EL soovi korral oma

pädevuse raames otsustada lisaprotokolli allkirjastamise üle liikmesriikide tegevuse

koordineerimise huvides, et tagada parem rahvusvaheline kriminaalkoostöö kolmandate

riikidega. Eesti saab nõukogu sellise otsusega nõustuda vaid juhul, kui selles on selgelt ja

ühemõtteliselt määratletud EL ja liikmesriikide jagatud pädevus ning kirjeldatud pädevuste

ulatus, vältides muljet, et tegemist on liidu ainuvälispädevusega.

5. Otsuse eelnõu vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele

Kuna komisjoni hinnangul on tegemist ainupädevusse kuuluva valdkonnaga, siis ei ole

komisjon subsidiaarsuse küsimust nõukogu otsuse eelnõus analüüsinud. Nagu eespool

selgitatud, on Eesti seisukohal, et konventsiooni lisaprotokolli allkirjastamine ei ole EL

välisainupädevuses, kuid võib olla EL ja liikmesriikide jagatud pädevuses.

Jagatud pädevust toetava tõlgenduse puhul on nõukogu otsuse eelnõu kooskõlas subsidiaarsuse

põhimõttega. Euroopa Liidu huvides on, et liikmesriikide koostöö ka kolmandate riikidega

oleks tõhus. Lisaprotokoll täidab seda eesmärki, seega on EL huvides soodustada liikmesriikide

poolt lisaprotokolli allkirjastamist ja sellega liitumist.

6. Otsuse majanduslikud, sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud

Komisjoni esitatud nõukogu otsuse eelnõu võimaliku vastuvõtmisega ei kaasne Eestile mingeid

mõjusid. Teatav mõju võib tekkida alles siis, kui Eesti lisaprotokolli allkirjastab ja ratifitseerib.

Sellist mõju analüüsitakse täpsemalt lisaprotokolli allkirjastamise ja ratifitseerimise menetluse

käigus.

7. Kooskõlastamine

Otsuse eelnõu ja VV seisukohtade eelnõu koostati tihedas koostöös Välisministeeriumi EL

bürooga ning need esitati arvamuse avaldamiseks Siseministeeriumile, kes kooskõlastas need

ilma märkusteta. Ministeeriumid on käesolevad seisukohad kooskõlastanud EL

koordinatsioonikogus.