Tuumaenergia ja -ohutuse seadus

1

Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 1

TEOS eelnõu olulisemate piirangute proportsionaalsuse analüüs

Eelnõu § 2 lg 3 – ohutus kui kõrgeim kaalutlus

1. Piirangu sobivus

Säte tagab, et tuumaohutuse hindamist ei mõjutaks haldusmenetluse ökonoomia ega menetluskiirus ning et otsuste tegemisel oleks esikohal ohutusnõuete põhjalik ja täielik

läbivaatamine. – Eesmärk on vältida olukorda, kus menetluslikud kaalutlused survestavad ohutushinnangut liiga kiiresti tegema.

– Ohutuse määratlemine kõrgeima kaalutlusena juhib nii pädeva asutuse kui taotleja tegevust selliselt, et ohutus jääb alati otsustamise keskmesse.

→ Piirang on sobiv, sest tagab, et menetluse käigus ei võeta vastu otsuseid, mis võiksid ohustada tuumakäitise ohutust või avalikku huvi.

2. Piirangu vajalikkus

Leebem abinõu ei saavutaks sama ohutustaset.

– Üldised haldusmenetluse põhimõtted üksi ei välista riski, et kiire menetluse või ökonoomia taotlus vähendab ohutushinnangu põhjalikkust. – Menetlustähtaegade paindlikkus või järelevalve tugevdamine ei oleks piisav alternatiiv, sest

ilma selge ülimusliku sätestatud ohutuse prioriteedita võib tekkida kaalutlusviga, kus ohutust ei hinnata piisavalt süvitsi.

– Tuumaohutuse riskide iseloom nõuab selget ja ühemõttelist normi, mis välistab ohutuse allutamise mistahes muudele haldusmenetluse kaalutlustele. → Piirang on vajalik, sest puudub sama tõhus, kuid vähem koormav meede, mis tagaks

ohutuse ülimuslikkuse igas menetluslikus olukorras.

3. Piirangu mõõdukus

Säte võib menetlusosalise jaoks tuua kaasa põhjalikuma ja pikema menetluse, kuid riive intensiivsus on mõõdukas ning õigustatud.

– Eesmärk on erakordselt kaalukas: vältida tuumaõnnetusi ja nende tagajärgi inimese tervisele, varale ja keskkonnale.

– Ohutuse ülimuslikkus ei piira ettevõtlust ega menetlusõigusi rohkem, kui on vajalik piisava ohutushinnangu tagamiseks. – Piirang on tasakaalus, kuna see ei välista menetluse lõpuleviimist ega täienda taotleja

kohustusi ebamõistlikult – see üksnes kohustab tagama ohutuse põhjaliku ja prioriteetse hindamise. → Piirang on mõõdukas, sest ohutuse ülim kaal õigustab võimalikku menetlusliku koormuse

suurenemist ning riive ei lähe kaugemale vältimatust.

Eelnõu § 6 lg 3 – tuumkütusetsükli tegija vastutus

1. Piirangu sobivus

Säte toetab otseselt tuumaohutuse peamist eesmärki: vältida olukorda, kus ohutusvastutus oleks killustatud, vahepealne või üleantav.

– Seletuskirja järgi on ohutus katkematu protsess kogu elukaare vältel ja käitaja kannab

2

tuumaohutuse põhiriski.

– Vastutuse säilitamine ja mitteüleantavus tagab, et ohutusmeetmed ja riskijuhtimine on pidevalt ühe õiguse subjekti kanda.

→ Piirang on sobiv, sest aitab vältida ohutuslünki ning motiveerib käitajat järjepidevalt ohutust tagama.

2. Piirangu vajalikkus

Leebem abinõu ei saavutaks sama ohutustaset. – Vastutuse sidumine üksnes loa kehtivusega jätaks perioodid, mil ohutuse eest vastutajat poleks.

– Vastutuse üleandmine töövõtjatele või piiramine üksnes süüliste olukordadega ei sobi tuumasektori riskitaseme ja IAEA põhimõtetega, mille kohaselt põhivastutus ohutuse eest on

alati käitajal. – Riiklik järelevalve ei saa asendada käitaja sisemist ohutuskohustust.

→ Piirang on vajalik, sest sama tõhusat, kuid vähem koormavat alternatiivi ei ole.

3. Piirangu mõõdukus

Säte riivab ettevõtlusvabadust ja varalisi huve (vastutus kestab, ei ole üleantav), kuid: – eesmärk on erakordselt kaalukas: vältida elu, tervise ja keskkonna pöördumatut kahjustamist

tuumaõnnetuse korral; – ohutus on seaduse üldpõhimõtte järgi kõrgeim kaalutlus haldusmenetlustes.

– vastutusnorm on tasakaalustatud selgete loa- ja järelevalvemenetluste kaudu, mis tagavad, et ainult pädevad ja sobivad käitajad jõuavad tegevusetappi.

→ Piirang on mõõdukas, sest riive ei lähe kaugemale sellest, mis on tuumaohutuse tagamiseks vältimatult vajalik.

Eelnõu § 10 ja § 11 – tuumakäitise asukoha eelvaliku ja hindamise piirangud

1. Piirangu sobivus

Sätete eesmärk on tagada, et tuumakäitise asukoht valitakse ja hinnatakse selliselt, et välistada

kohad, mis ei vasta rahvusvahelistele tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku standarditele1 või millel on loomuomased riskid (nt geoloogilised, hüdroloogilised, meteoroloogilised, inimtekkelised riskid).

– § 10 nõuab asukoha eelvalikul konkreetsete ohutuskriteeriumide hindamist ja pädeva asutuse kooskõlastust, mis aitab vältida valikuid, mis oleksid ohutuse seisukohalt sobimatud.

– § 11 tagab, et asukohale koostatakse terviklik hindamisaruanne, mis käsitleb kõiki olulisi ohutust ja hädaolukorra lahendatavust mõjutavaid tegureid.

→ Piirangud on sobivad, sest võimaldavad varakult välistada ebasobivad asukohad, tagavad läbipaistva ja põhjaliku hindamisprotsessi ning vähendavad tulevaste ohutus- ja

julgeolekuriskide tekkimise tõenäosust. 2. Piirangu vajalikkus

Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse tagamisel.

1 Siin ja edaspidi tähendab standard nii rahvusvahelist lepingut kui ka EL direktiivi või määruse nõuet ning

IAEA juhiseid. Kõik need siduvad ja mittesiduvad normid moodustavad tuumaohutuse ja -julgeoleku raamistiku

ning tagavad tuumakontrollimeetmete rakendamise.

3

– Tuumakäitise asukoht määrab suure osa käitise riskiprofiilist ning olulist osa riske ei ole

võimalik hiljem tehnoloogiliselt kompenseerida. Seetõttu tuleb asukohavalikut hinnata juba varases etapis ja väga põhjalikult.

– Üldised planeerimisnormid ei tagaks seda, et kõik tuumaohutuse seisukohalt otsustavad tingimused (nt maavärinataluvus, üleujutusohud, avariiplaanide rakendatavus, inimtekkelised ohud) saaksid siduvalt hinnatud.

– Leebem abinõu – näiteks asukoha üldisem sobivushinnang ilma kohustuslike kriteeriumideta või ilma TTJA kooskõlastuseta – annaks suurema otsustusvabaduse planeeringu koostajale,

kuid ei tagaks sama ohutuse taset ega välistaks projekte, mille riskid on juba algtasemel liiga kõrged. – Samuti ei oleks piisav, kui hindamine toimuks alles ehitusloa menetluses: varajase hindamise

puudumine looks olukorra, kus olulised puudused avastatakse hilises etapis ja suure majandusliku kuluga.

→ Piirangud on vajalikud, sest puudub vähem intensiivne meede, mis tagaks sama põhjaliku ja siduva riskihindamise tuumakäitise asukoha valikul.

3. Piirangu mõõdukus

Sätete koormus väljendub eelkõige täiendavas analüüsi- ja kooskõlastamiskohustuses asukoha valikul ja planeeringu menetluses, kuid riive on mõõdukas ja põhjendatud. – Eesmärk – tagada, et tuumakäitise asukoht ei seaks ohtu elanikkonda, keskkonda ega riigi

julgeolekut – on erakordselt kaalukas. – Kuigi asukoha eelvaliku ja hindamise nõuded võivad menetlust pikendada ja suurendada

planeerija töömahtu, tagab põhjalik analüüs just selle, et hilisemates etappides ei tekiks pöördumatuid riske ega kulukaid menetluslikke tagasipöördeid. – Piirang ei välista konkreetse asukoha valikut, vaid nõuab selle valiku ohutuslikku

põhjendamist ja riskide läbivaatamist. – Nõuded on ette teada ja ühtsed kõigile võimalikele arendajatele; need ei sea kellelegi

ülemääraseid kohustusi, mis pole seotud asukohavaliku ohutuskriteeriumidega. → Piirang on mõõdukas, sest riive (menetluskoormus ja kriteeriumide täitmise kohustus) ei

ületa vältimatut ning eesmärgi – tuumaohutuse ja avaliku julgeoleku tagamise – kaalukus õigustab sellist sekkumist.

Eelnõu § 12–14 – Eelhinnang

1. Piirangu sobivus

Eelhinnangu nõude eesmärk on hinnata varajases menetlusetapis, kas tuumakäitise ehitamist ja

käitamist kavandav isik on piisavalt usaldusväärne, pädev ja võimeline tagama tuumaohutuse kogu elukaare jooksul. – Sätte kohaselt hinnatakse taotleja organisatsioonilist, majanduslikku ja julgeolekualast

sobivust juba enne ehitusloa menetluse algust. – Positiivne eelhinnang on ehitusloa eelduseks, mis võimaldab ennetada olukordi, kus ebapädev

või julgeolekuriski kandev isik jõuaks hilisematesse loamenetlustesse. – § 14 annab pädevale asutusele õiguse eelhinnangust keelduda või see kehtetuks tunnistada, kui taotleja ei vasta nõuetele või ilmnevad ohutus- või julgeolekuriskid.

→ Piirang on sobiv, sest tagab, et tuumaobjektide arendust alustaksid üksnes sellised isikud,

kes suudavad täita kõrge riskitasemega seotud ohutus- ja julgeolekukohustusi.

4

2. Piirangu vajalikkus

Leebem abinõu ei oleks sama tõhus tuumaohutuse ja riigi julgeoleku tagamiseks. – Kui sobivust hinnataks alles ehitusloa või käitamisloa menetluses, tekiks oluline risk, et

arendust alustab isik, kellel puudub tegelik suutlikkus täita ohutus- ja julgeoleku nõudeid. Hilisem keeldumine tooks kaasa märkimisväärseid kulusid, õiguslikku ebakindlust ja potentsiaalseid julgeolekuriske.

– Taotleja majandusliku, organisatsioonilise ja julgeolekualase tausta hindamist ei saa piisavalt asendada üksnes tehnilise ohutushindamisega – need riskid on olemuselt isikupõhised ning

vajavad eraldi menetlust. – Samuti ei oleks piisav alternatiiv üksnes järelevalvemenetluse tugevdamine, sest eelhinnangu eesmärk on välistada sobimatud taotlejad juba enne, kui neil tekib õigus jätkata

arendustegevusega. – Positiivne eelhinnang loob eelduse, et hilisemad menetlused (ehitusluba, tuumaohutusluba)

keskenduvad tehnilistele ja ohutusprotsessidele, mitte enam taotleja usaldusväärsusele. → Piirang on vajalik, sest puudub sama tõhus, kuid vähem koormav meede, mis võimaldaks

teha sobivushinnangu piisavalt varases etapis ja välistaks ebapädevate taotlejate sisenemise loasüsteemi.

3. Piirangu mõõdukus

Eelhinnangu regulatsioon võib taotlejale kaasa tuua ulatusliku teabekohustuse ning võimaliku

menetluse pikenemise, kuid riive on mõõdukas ja õigustatud. – Eelhinnang ei piira iseenesest tegevust, vaid seab tingimuse, et tuumaobjektide ehitamise ja

käitamise kavandamisega saab jätkata üksnes isik, kes on suuteline tagama kõrgetasemelist ohutust ja julgeolekut. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: välistada juba algfaasis riske, mis võivad mõjutada

tuumaohutust, riigi julgeolekut, rahvusvaheliste kohustuste täitmist ning suure avalikkuse huviga seotud valdkonna usaldusväärsust.

– Riive intensiivsust vähendab asjaolu, et eelhinnang on ühekordne loaeelne filter ning taotlejal on selged kriteeriumid, mille alusel sobivust hinnatakse. – Säte on tasakaalus, kuna see loob läbipaistvad otsustusalused, võimaldab negatiivse

eelhinnangu korral vältida tarbetuid kulutusi ning annab taotlejale varase signaali oma võimekuse ja sobivuse parandamiseks.

→ Piirang on mõõdukas, sest ohutuse ja julgeoleku äärmiselt kaalukas eesmärk kaalub üles taotlejale tekkiva menetlusliku ja haldusliku koormuse.

Eelnõu § 15–19 – tuumaohutusnõuded ehitamisel ja ehitusaegne järelevalve

1. Piirangu sobivus

Sätete eesmärk on tagada, et tuumakäitise projekteerimine, ehitus ja ehitusaegne tegevus

vastavad rahvusvahelistele tuumaohutuse standarditele ning et pädev asutus kontrollib ehituse vastavust kõigis etappides.

– § 15 kehtestab ehituslikud ohutusnõuded, sealhulgas kohustuse kasutada tõendatud tehnoloogiat ja järgida rahvusvahelisi standardeid, mis vähendab projekteerimis- ja ehitusvigade tõenäosust.

– § 16 nõuab põhjalikku tuumaohutushinnangut enne ehitusloa andmist, mis tagab, et ehitamise tehnilised lahendused on ohutud juba enne tööde algust.

– § 19 tagab ehitusaegse järelevalve, mis võimaldab avastada kõrvalekaldeid ja rikkumisi reaalajas ning vajadusel tööd peatada või suunata ümber.

5

– Ehitusetapp on kriitilise tähtsusega, sest selles tehakse otsused, mis määravad käitise

ohutustaseme kogu elukaareks.

→ Piirangud on sobivad, sest toetavad otseselt eesmärki tagada tuumakäitise ohutus ning ennetada ehitusetapis riske, mida hiljem ei ole võimalik või on väga kulukas kõrvaldada.

2. Piirangu vajalikkus

Leebemad abinõud ei tagaks sama ohutustaset.

– Tuumakäitise ohutus sõltub suurel määral ehitusprotsessi kvaliteedist; ehituses tehtud vead võivad jääda varjatuks ja avalduda alles käitamisel. Ilma ulatuslike ohutusnõuete ja järelevalvemehhanismita ei oleks võimalik riske piisavalt maandada.

– Ilma § 15 kohastest tehnilistest nõuetest (nt tõendatud tehnoloogia, standardite rakendamine) võiks ehitaja kasutada lahendusi, mille ohutus pole piisavalt tõendatud, mis oleks lubamatu

kõrge riskitasemega rajatise puhul. – Ilma § 16 tuumaohutushinnanguta antud ehitusluba looks olukorra, kus ehitust alustatakse ilma teadmata, kas projekt tervikuna on tuumaohutuse seisukohalt piisav.

– Ilma § 19 pädeva asutuse järelevalveta ei oleks võimalik tagada ehituslike nõuete järgimist ega tuvastada vigu või rikkumisi enne, kui need muutuvad pöördumatuks.

– Asendamine üksnes iseregulatsiooniga või standardsete ehitusjärelevalve reeglitega (nt ehitusseadustiku üldine kontroll) ei oleks piisav, sest need ei arvesta tuumakäitise eripärast tulenevaid riske ja tehnilisi nõudeid.

→ Piirangud on vajalikud, sest puudub vähem koormav, kuid sama tõhus meede, mis tagaks

tuumaehitiste ehitusetapi ohutuse ja läbipaistvuse rahvusvahelisel nõutud tasemel. 3. Piirangu mõõdukus

Sätete koormus väljendub nii ehitajale kui tulevasele käitajale lisanduvates kohustustes – põhjalik dokumentatsioon, standardite järgimine, tihe järelevalve ning võimalikud etapi

peatamised. Kuid riive on mõõdukas ja õigustatud. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tagada tuumakäitise konstruktiivne ja tehniline ohutus, vältida ehitusvigu ning kaitsta elu, tervist ja keskkonda.

– Ehitaja tegevust ei keelata ega põhjendamatult ei piirata – kuid tehnilised valikud ja ehitusprotsess peavad olema ohutud ning kontrollitavad.

– Ehitusaegne järelevalve ei takista ehitust, vaid tagab, et see toimub nõuetele vastavalt. Kõrvalekallete korral on järelevalvemeetmed (nt töö peatamine või kooskõlastuse andmisest keeldumine) proportsionaalsed tuvastatud ohuga.

– Koormus on tasakaalus sellega, et nõuded on selgelt normeeritud, etapid ette teada ja järelevalve keskendub ohutuse seisukohast olulistele tegevustele.

– Majanduslikud ja ajalised mõjud ei ületa tuumaohutuse prioriteetsust, arvestades ehitusetapis tehtud vigade pöördumatuid tagajärgi.

→ Piirang on mõõdukas, sest sätestatud kohustused ei lähe kaugemale sellest, mis on vältimatult vajalik tuumaehitise ohutuks ja nõuetele vastavaks rajamiseks.

Eelnõu § 21–26 – tuumaohutusloa menetluse raamistik

1. Piirangu sobivus

Sätete eesmärk on luua tuumaohutusloa andmiseks selline menetlusraamistik, mis tagab

tuumakäitise tehnilise, organisatsioonilise ja ohutuslike eelduste põhjaliku kontrolli enne katsetamise, käitamise või dekomissioneerimisega alustamist.

6

– see alajaotis sätestab loa taotlemise alused ja kohustuse esitada ohutusega seotud ulatuslik

dokumentatsioon, mis võimaldab pädeval asutusel hinnata käitaja võimet täita tuumaohutuse nõudeid.

– sätted tagavad menetluse läbipaistvuse ja terviklikkuse, sh pädeva asutuse sõltumatu hindamise, teiste asutuste kaasamise ja vajadusel menetluse peatamise, kui ohutusalane info on puudulik.

– sätted võimaldavavad pädeval asutusel andmeid kontrollida, nõuda täiendusi ning tagada, et loamenetlus ei liigu edasi enne, kui kõik ohutuskriteeriumid on täidetud.

→ Piirangud on sobivad, sest need tagavad, et tuumaohutusloa saab üksnes selline käitaja, kelle tegevus vastab rahvusvaheliselt nõutud ohutustasemele, ning et menetlus ei jõua otsuseni

enne, kui ohutuse tagamine on veenvalt tõendatud.

2. Piirangu vajalikkus

Leebem meede ei tagaks sama ohutustaset ega väldiks riske, mis võivad kaasneda ebapiisavalt kontrollitud loamenetlusega.

– Tuumaohutusloa menetluses hinnatakse kogu käitise valmisolekut ohutuks tegutsemiseks. Nõutavad dokumendid (ohutusaruanded, süsteemide kirjeldused, töökorraldus,

personalipädevus) ei ole asendatavad ühegi lühema ega vähem detailse menetluslahendusega. – Üldine haldusmenetlus (HMS) oma üldpõhimõtete ja tõendamisraamistikuga ei ole piisav – tuumaohutuse eripära nõuab kohustuslikku dokumentatsiooni, riskihinnanguid ja sõltumatut

ekspertiisi. – Menetluse peatamise või täiendavate andmete nõudmise võimalus (§ 24–27) on vajalik, sest

tuumaohutuse seisukohalt ei ole lubatav anda luba puuduliku info põhjal. – Leebem alternatiiv – nt standardiseeritud taotlus ilma pädeva asutuse sisulise hindamisvõimaluseta – looks lubamatu riski, et loamenetlus muutub formaalseks ning

ohutusküsimusi hinnatakse pealiskaudselt. – Sellist loamenetluse süsteemi ei ole võimalik saavutada ka tagantjärele järelevalvega:

unikaalne riskiprofiil nõuab põhjalikku kontrolli enne tegevuse alustamist. → Piirangud on vajalikud, sest puudub sama tõhus, kuid vähem koormav meede, mis tagaks

käitaja ja käitise ohutusvalmiduse täieliku ja usaldusväärse hindamise enne tegevuse alustamist.

3. Piirangu mõõdukus

Tuumaohutusloa menetlusega seotud kohustused (mahukas dokumentatsioon, mitmeastmeline hindamine, võimalikud täiendavad nõuded) võivad olla taotlejale koormavad, kuid riive on

proportsionaalne ja tasakaalus. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tuumaohutuse tagamine enne võimaliku ohu realiseerumist.

Loa puudulik andmine võib viia avariisituatsioonini, mille tagajärjed on võrreldamatult suuremad kui menetluslik koormus. – Riive intensiivsust vähendab, et menetluse kohustused on ette teada, selgelt normeeritud ning

eristatud muude lubade andmise protsessidest. – Menetlus ei keela käitamise alustamist lõplikult, vaid seab tingimuseks ohutustõenduse

esitamist ja kontrolli, mis on rahvusvaheliselt nõutud standard tuumajaamade käitamise eel. – Taotleja huve kaitseb asjaolu, et menetlus on struktureeritud, dokumenteeritud ja võimaldab vajadusel puudusi parandada, mitte ei lõpe automaatselt keeldumisega.

– Kulud ja ajakulu, mis kaasnevad dokumentatsiooni koostamise ja kontrolliga, ei ületa mõistlikkuse piiri, arvestades tegevusega kaasnevat erakordselt suurt riski.

7

→ Piirang on mõõdukas, sest tuumaohutusloa menetluse põhjalikkus ja kontrollimehhanismid

ei lähe kaugemale sellest, mis on vältimatult vajalik ohutuse tagamiseks nii käitaja, töötajate kui ka avalikkuse kaitseks.

Eelnõu § 29 – dokumentide uuendamine ja kooskõlastamine, tegevuse kooskõlastamine

ning muudatustest teavitamine

1. Piirangu sobivus

Sätte eesmärk on tagada, et kõik tuumakäitise ohutust mõjutavad muudatused—nii dokumentatsioonis, süsteemides, töökorralduses kui käitamispraktikas—on pädeva asutuse kontrolli all ning ajakohastatud vastavalt tegelikele tingimustele.

– Kohustus uuendada ja kooskõlastada muudatusi väldib olukorda, kus käitaja rakendab tegevusi või muudab süsteeme viisil, mis võib halvendada tuumaohutust või ohustada

järelevalve teostamist. – Kooskõlastamisnõue tagab, et pädev asutus hindab muudatuse mõju ohutusele enne selle rakendamist.

– Lihtsustatud teavitamiskohustus madala riskiga muudatuste puhul võimaldab keskenduda ohutuslikult olulistele muutustele ning hoiab järelevalvet proportsionaalsena.

→ Piirang on sobiv, sest tagab, et tuumakäitise ohutus ei halvene ega ole mõjutatud kontrollimata või hindamata muudatustest ning et järelevalveasutus omab ülevaadet käitise

seisundist ja muudatustest reaalajas.

2. Piirangu vajalikkus

Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse tagamisel ega riskide kontrolli all hoidmisel. – Muudatuse kooskõlastamine alles pärast selle rakendamist (tagantjärele kontroll) ei välistaks

olukorda, kus ohutust mõjutav muudatus põhjustab juba riski suurenemise või süsteemide tõrke. – Jätta muudatused üksnes käitaja sisekontrolli hooleks ei oleks piisav, sest tuumaohutuse

rahvusvaheline raamistik eeldab sõltumatut reguleeriva asutuse järelevalvet igas olulises muudatuses. – Ilma kohustusliku dokumentatsiooni uuendamiseta ei saaks pädev asutus tugineda kehtivatele

ja täpsetele ohutusalustele dokumentidele (nt käitamisprotseduurid). – Lihtsustatud teavitamiskohustuse kasutamine kõikidel juhtudel (ehk loovutada

kooskõlastusnõue täielikult) oleks ohutuse seisukohalt ebapiisav, kuna mitmed muudatused— sh süsteemide või protseduuride ümberkujundamine—võivad avaldada olulist mõju ohutusele.

→ Piirang on vajalik, sest puudub vähem koormav, kuid sama tõhus meede, mis tagaks muudatuste süsteemse hindamise, riskide kontrolli ning käitise dokumentatsiooni ajakohasuse.

3. Piirangu mõõdukus

Säte toob käitajale kaasa kohustuse teavitada, uuendada dokumenti ja kooskõlastada muudatusi,

mis võib suurendada halduskoormust. Riive on siiski mõõdukas ja selgelt põhjendatud. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tagada, et iga muudatus tuumakäitise tehnilises,

organisatsioonilises või ohutusstruktuuris säilitab või parandab ohutust. – Piirang ei takista tegevuste jätkamist, vaid nõuab, et ohutuslikult olulised muudatused hinnatakse enne nende jõustumist.

– Säte ise on riskipõhine: • olulised muudatused → kooskõlastus,

• vähese mõjuga muudatused → teavitamine,

8

• mitteolulised muudatused → ei anna järelevalveasutusele ega käitajale

ebaproportsionaalset lisakoormust. – Käitaja õigusi tasakaalustab õigusselgus – kooskõlastuse vajadus sõltub muudatuse

mõjust ohutusele, mitte muudatuse vormilisest sisust. – Majanduslik ja halduslik koormus on põhjendatud, kuna kooskõlastusnõude puudumine looks reaalse oht, et ohutust mõjutavad muutused jäävad reguleeriva asutuse

kontrollist kõrvale. → Piirang on mõõdukas, sest see ei lähe kaugemale vältimatust ning on proportsionaalne

tuumaohutuse tagamise eesmärgi erakordse kaaluga. Eelnõu § 30 – järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle

1. Piirangu sobivus

Sätte eesmärk on tagada, et tuumaohutusloa omaja järgib katkematult kõiki ohutusnõudeid ning et pädeval asutusel oleks tegelik õigus kontrollida käitaja tegevust, dokumente, süsteeme, töökorraldust ja ohutusprotsesse.

– Järelevalve võimaldab avastada kõrvalekaldeid või puudusi enne, kui need võivad avalduda avarii või intsidendina.

– Juurdepääsu- ja teabepäringute õigused tagavad, et pädev asutus saab hinnata käitise tegelikku ohutuspraktikat, mitte üksnes dokumenteeritud andmeid. – Regulaarne ja riskipõhine järelevalve tagab kõrge ohutustaseme säilimise kogu käitamise

vältel, mitte üksnes loa andmise hetkel. → Piirang on sobiv, sest see võimaldab tuvastada ja ennetada ohutusriske ning tagab, et käitaja

tegelik tegevus vastab tuumaohutuse nõuetele. 2. Piirangu vajalikkus

Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse ega avaliku ohutuse tagamiseks.

– Tuumakäitise riskid on olemuselt sellised, et pelgalt loa andmise hetkel tehtud kontroll ei taga ohutust kogu elukaare jooksul – järelevalveta võiks tegevuses toimuda olulisi kõrvalekaldeid. – Järelevalve ei saa toimuda üksnes käitaja enda sisekontrolli kaudu, sest rahvusvaheliste

normide järgi peab tuumaohutust tagama sõltumatu regulatiivne asutus. – Tagantjärele reageerimine (nt ainult rikkumiste tuvastamine) ei ole piisav – tuumaohutuses

peab ennetus olema esmane vahend. – Leebem variant, nagu üksnes dokumentide perioodiline kontroll ilma territooriumile juurdepääsuta, ei võimaldaks tuvastada tegelikku seisukorda ega hinnata ohutuse toimivust

praktikas.

→ Piirang on väga vajalik, kuna puudub vähem koormav, kuid samavõrd tõhus meede, mis tagaks, et käitaja tegevus vastab kogu aeg ohutusnõuetele ja riskid on kontrolli all ning välditakse avariid või intsidenti.

3. Piirangu mõõdukus

Järelevalve võib tekitada käitajale halduslikku ja korralduslikku koormust, kuid see koormus on mõõdukas ja selgelt põhjendatud. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tagada pidev tuumaohutus ning kaitsta elu, tervist ja

keskkonda. – Järelevalve ei peata tegevust ega sekku põhjendamatult – see annab pädevale asutusele üksnes

vajalikud vahendid ohutuse kontrollimiseks. – Riive ei ületa vältimatut:

9

• järelevalve tegevused on seotud üksnes ohutuse tagamisega,

• need on riskipõhised ja dokumenteeritud, • pädeva asutuse meetmed on proportsionaalsed tuvastatud riskiga.

– Käitaja huve kaitseb see, et järelevalve on õiguslikult raamitud, mitte meelevaldne, ning käitaja saab esitada selgitusi, täita ettekirjutusi ja vaidlustada toiminguid.

→ Piirang on mõõdukas, sest järelevalve on vältimatu osa tuumaohutusest ning selle

intensiivsus ei ületa seda, mis on vajalik kõrge riskiga tegevuse ohutuks jätkamiseks.

Eelnõu § 31–44 – tuumaohutuslubade süsteem käitise töö katsetamiseks ja korraliseks

käitamiseks (koos lisadokumentide nõuetega)

1. Piirangu sobivus

Sätete eesmärk on tagada, et tuumakäitis ei jõua katsetamis- ega käitamisfaasi enne, kui pädev

asutus on kontrollinud kõiki ohutuse seisukohast olulisi süsteeme, protseduure, dokumente ja ressursse. – katsetamisloa taotlemise eeldused tagavad, et käitis on testimiseks ohutult ette valmistatud,

sealhulgas tehnosüsteemide valmisolek, ohutusprotseduuride kehtestamine ning isikkoosseisu pädevus.

– nõuded osalise ja korralise käitamisloa andmiseks ning kohustus esitada põhjalik, ajakohane ja tõenduspõhine dokumentatsioon käitamise ohutuse kohta on oluline igakülgseks eelkontrolliks enne loa andmist.

– Lisadokumentide (nt katsetusprogramm, ohutusaruanne, töökorraldus, hädaolukorra lahendamise kava) esitamine tagab, et pädev asutus hindab käitise valmisolekut terviklikult,

mitte üksikute aspektide kaupa. – sätted, mis reguleerivad korduva ohutushindamise, aruandluse ja dokumentatsiooni ajakohastamise kohustusi, mis on vajalikud käitamise jätkuva ohutuse tagamiseks.

→ Piirangud on sobivad, sest need loovad selge, mitmeastmelise kontrollisüsteemi, mis tagab,

et tuumakäitist ei katsetata ega käitata enne, kui ohutuse eeldused on veenvalt tõendatud ja kontrollitud.

2. Piirangu vajalikkus

Leebem abinõu ei tagaks sama tasemega tuumaohutust ega välistaks riske, mis kaasneksid

ebapiisava kontrolliga käitamiseelsetes etappides. – Tuumakäitis muutub ohtlikuks alles siis, kui seda hakatakse katsetama – seega peab katsetusloa menetlus olema sama põhjalik kui käitamisloa menetlus. Ilma katsetusprogrammi,

süsteemide valmiduse ja ohutusprotseduuride kontrollita ei ole võimalik hinnata, kas katsete käigus tekivad riskid on juhitavad.

– Ilma osalise ja korralise käitamisloa selgete tingimusteta võiks käitise valmidust hinnata vaid ühekordselt, mis ei ole rahvusvaheliste ohutusstandarditega kooskõlas. Katsetuste tulemused, töökorraldus ja ohutusprotsessid tuleb hinnata järk-järgult.

– Ilma lisadokumentide nõudeta (ohutusaruanded, riskianalüüsid, juhtimissüsteemi tõendamine, personalipädevuse hindamine) ei suudaks pädev asutus hinnata tegelikku riski ega

käitamise valmisolekut. – Leebem meede, nagu üksik koondluba ilma etappideta, looks olukorra, kus olulised ohutusküsimused jäävad hindamata ning riskid võivad ilmneda alles reaalses tööfaasis.

→ Piirangud on vajalikud, sest puudub sama tõhus, kuid vähem koormav alternatiiv, mis

tagaks kõikide käitamiseelse ja käitamisperioodi ohutusaspektide etapiviisilise kontrolli ning välistaks oluliste riskide varjulejäämise.

10

3. Piirangu mõõdukus

Käitajale kaasneb märkimisväärne halduslik ja tehniline koormus (mahukas dokumentatsioon,

kooskõlastused, katsetusprogrammid, korduvad ohutushinnangud), kuid riive on mõõdukas ja kaalukalt põhjendatud. – Eesmärk on erakordselt oluline: tagada, et tuumaenergia tootmine oleks ohutu ja kontrollitav

kõigis töötsükli etappides. Riski realiseerumisel võivad tagajärjed olla pöördumatud ja üle riigipiiride ulatuvad – ühiskond ja keskkond ei talu tuumaõnnetusega kaasnevat kahju.

– Tuumaohutus nõuab mitmeastmelist kontrolli: katsetamisfaasis ilmnevad võimalikud süsteemitõrked, käitamisfaasi ohutus sõltub katsetusandmetest ja töökorralduse toimivusest. – Etapid (katsetusluba, osaline käitamisluba, korraline käitamisluba) on loogiliselt järjestatud

ning annavad käitajale võimaluse puudusi järk-järgult parandada. See vähendab koormust võrreldes olukorraga, kus kõik nõuded tuleks täita korraga ühe loa taotlemisel.

– Dokumentide nõuded ei ole meelevaldsed – need lähtuvad rahvusvahelistest standarditest (IAEA GSR Part 4, SSG-61, SSR-2/1) ning vastavad tavapärasele tuumaregulatiivsele praktikale.

– Käitaja õigusi ei piirata rohkem, kui on vajalik kriitiliste ohutusaspektide kontrollimiseks ning järelevalve on selgete kriteeriumide ja menetlusnormidega raamitud.

→ Piirang on mõõdukas, sest see ei lähe kaugemale vältimatust ning tagab ohutuse taseme, mida tuumatööstuse olemus ja riskitase nõuavad.

Eelnõu § 45–48 – tuumakäitise dekomissioneerimine

1. Piirangu sobivus

Sätete eesmärk on tagada, et tuumakäitise alaline kasutamise lõpetamine toimuks viisil, mis

välistab kiirgus- ja tuumaohutusohud ning tagab, et käitise territoorium ei kujuta pärast sulgemist ohtu inimesele ega keskkonnale.

– regulatsioon nõuab dekomissioneerimisloa taotlemisel põhjalikku dekomissioneerimiskava ja kulude prognoosi, mis tagab, et tegevused on läbimõeldud ja rahaliselt kaetud. – sätestatakse kohustused saastuse kaardistamiseks, jäätmete ohutuks käitlemiseks, ohtlike

konstruktsioonide demonteerimiseks ning radioloogiliseks seireks, mis on vajalikud ohutu lammutamise tagamiseks.

– sätted võimaldavad pädeval asutusel kontrollida, kas dekomissioneerimise tegevused vastavad ohutusnõuetele, ja keelduda loa andmisest või tegevuste lõpetamisest, kuni ohutus on tagatud.

→ Piirangud on sobivad, sest need tagavad, et dekomissioneerimine ei ohusta avalikkust,

keskkonda ega tuumaohutust ning toimub kontrollitud, läbipaistvas ja ohutusele keskendunud protsessis.

2. Piirangu vajalikkus

Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse tagamisel ega riski maandamisel, mis

kaasneb käitise lammutamise ja saastuse kõrvaldamisega. – Tuumakäitise sulgemine on kõrge riskiga tehniline tegevus, mille käigus tuleb eemaldada ja käidelda radioaktiivset materjali ning demonteerida süsteeme, mis võivad olla saastunud. Ilma

siduva dekomissioneerimisloata ei oleks võimalik tagada tegevuste ohutust ega riskide terviklikku hindamist.

– Dekomissioneerimise rahastamine nõuab etteplaneerimist; ilma kohustusliku kulude prognoosi ja rahaliste tagatisteta tekiks reaalne risk, et riik või avalikkus jääb kandma

11

lammutamise ja järelhoolduse kulusid.

– Üldine ehitusseadustiku lammutusloa süsteem ei ole piisav, sest see ei hõlma kiirgusohutuse, tuumajäätmete käitlemise ega radioloogilise seire eripära.

– Ilma kohaste tehniliste ja ohutusnõueteta jääksid kontrollimata kriitilised tegevused, nagu saastuse eemaldamine, konstruktsioonide radioloogiline puhastamine ja jäätmete ohutu käitlus, mis võivad põhjustada keskkonna- või terviseriske.

– Dekomissioneerimise lõpetamine ilma pädeva asutuse kontrollita jätaks võimaluse, et ala vabastatakse kasutuseks enne, kui see on tegelikult ohutu.

→ Piirangud on vajalikud, sest puudub vähem koormav, kuid sama tõhus meede, mis tagaks dekomissioneerimise ohutuse ja tuumajäätmete nõuetekohase käitlemise.

3. Piirangu mõõdukus

Sätete kohustused (detailne planeerimine, põhjalik dokumentatsioon, radioloogiline seire, jäätmekäitluse korraldus, pädeva asutuse mitmeastmeline kontroll) toovad käitajale kaasa suure haldusliku ja tehnilise koormuse, kuid riive on mõõdukas ja põhjendatud.

– Dekomissioneerimise eesmärk on alaliselt eemaldada tuumakäitisega seotud riskid nii käitamise lõpetamise hetkel kui ka tulevikus; see on avaliku huvi seisukohalt erakordselt

kaalukas. – Kuigi kohustused on mahukad, on need vältimatud, sest tuumajäätmete käitlemine ja saastuse kõrvaldamine peavad olema täielikult kontrollitud ning dokumenteeritud.

– Riive intensiivsust vähendab asjaolu, et nõuded ja menetlus on ette teada ning tuginevad rahvusvahelistele standarditele (IAEA GSR Part 6).

– Regulatsioon ei takista käitise sulgemist, vaid tagab, et see toimub ohutusnõudeid järgides ning et läbitakse etapid, mis kinnitavad ala ohutust enne selle vabastamist edasiseks kasutuseks. – Alternatiiv – lubada lammutamist ilma rangete ohutus- ja dokumenteerimiskohustusteta –

oleks proportsionaalselt palju ohtlikum, kuna saastunud elementide väärkäitlus võib põhjustada kiirgusintsidente ja keskkonnakahju.

→ Piirang on mõõdukas, sest koormus ei ületa vältimatut ning on täielikult õigustatud tuumaobjekti ohutu sulgemisega kaasnevate kõrgete riskide tõttu.

Eelnõu § 66–68 – menetlus- ja järelevalvetasud

1. Piirangu sobivus

Sätete eesmärk on tagada, et tuumaohutuslubade menetlemise ja järelevalvega seotud kulud ei jää üldise maksumaksja kanda, vaid langevad tegevust kavandavale või teostavale isikule, kes

põhjustab vajaduse selliste kulude tekkeks. – § 67 kehtestab menetlustasude maksmise kohustuse, mis võimaldab katta pädeva asutuse tehtavat sisulist hindamist, ekspertiise ja dokumentide analüüsi.

– § 66 ja 68 näevad ette järelevalvetasud, mis võimaldavad teostada sõltumatut kontrolli käitaja tegevuse üle ning tagavad, et järelevalve on pidevalt rahastatud ja toimiv.

– Tasusüsteem tagab, et pädev asutus ei sõltu menetlusosaliste vabatahtlikest panustest, ning loob stabiilse ressursibaasi ohutusülesannete täitmiseks.

→ Piirang on sobiv, sest kulude sidumine tuumaenergia kasutaja tegevusega toetab saastaja- ja tekitaja-põhimõtet ning tagab ohutusfunktsioonide toimimise ilma üldist maksubaasi

koormamata.

12

2. Piirangu vajalikkus

Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse tagamiseks ega kulude õiglaseks jaotamiseks.

– Jätta menetlus- ja järelevalvetoimingud riigi üldise eelarve õlgadele koormaks avalikkust ja looks olukorra, kus väga kõrge riskiga tegevuse kontrolli kannab ainult ühiskond. – Kulude katmine üksnes üldise tulubaasi kaudu seaks ohtu järelevalve sõltumatuse ja

stabiilsuse, eriti olukorras, kus riigieelarvelised vahendid kõiguvad. – Leebem lahendus—nt üksnes minimaalne tasu või tasud ainult teatud menetlusetappides—ei

kataks vajalikku ekspertiisi, kontrolli, auditite ja analüüside kulusid, mis on tuumasektori puhul vältimatud. – Tasude puudumine või nende märkimisväärne vähendamine looks majandusliku moonutuse,

kus muud riiklikult reguleeritud valdkonnad (nt konkurentsi või lennunduse järelevalve) kannavad oma kulud, kuid tuumaohutuse erakordselt kulukas järelevalve oleks „tasuta“.

→ Piirang on vajalik, sest puudub vähem koormav, kuid sama tõhus vahend tagamaks, et kulud, mis tekivad üksnes tuumaenergia kasutuse tõttu, ei lange üksnes maksumaksja kanda

ning et järelevalve on rahaliselt jätkusuutlik.

3. Piirangu mõõdukus

Tasude võtmine riivab ettevõtja majandus- ja ettevõtlusvabadust, kuid riive on mõõdukas ning selgelt põhjendatud.

– Tasud on seotud konkreetsete toimingute ja kulude katmisega; need ei ole karistuslikud ega ebamõistlikult suured, vaid lähtuvad tegelikust töömahust nii menetlemisel kui järelevalvel.

– Riive intensiivsust vähendab see, et tasud on prognoositavad, õigusaktis ette nähtud ning selgete põhimõtete alusel diferentseeritud (nt tegevuse ulatusest, etappidest või kulupõhisusest). – Eesmärk on äärmiselt kaalukas: tagada, et ohutusfunktsioonid ei nõrgeneks rahastuse nappuse

tõttu ning et järelevalveasutusel oleksid ressursid täita oma põhiseaduslikku ja rahvusvahelistest kohustustest tulenevat rolli.

– Tasude puudumine looks ebavõrdse olukorra teiste regulatiivvaldkondadega ning asetaks tuumasektori põhjendamatult soodsasse positsiooni. – Tasud ei takista tegevuse alustamist ega jätkamist; need katavad üksnes avaliku sektori tehtud

töö kulu ning on seetõttu proportsionaalsed ega lähe kaugemale vältimatust.→ Piirang on

mõõdukas, sest tasude rakendamine ei ületa vältimatut ulatust ning on õigustatud

tuumaohutuse, avaliku turvalisuse ja järelevalve jätkusuutlikkuse eesmärkidega. Eelnõu § 69 – dekomissioneerimisreserv ja -fond

1. Piirangu sobivus

Sätte eesmärk on tagada, et tuumakäitise dekomissioneerimisega seotud kulud ei jää riigi ega maksumaksja kanda ning et käitaja kogub kogu käitamisperioodi jooksul piisavad vahendid

käitise ohutuks lammutamiseks, saastuse kõrvaldamiseks ja jäätmete käitlemiseks. – Kohustus moodustada dekomissioneerimisreserv ja teha makseid dekomissioneerimisfondi

tagab, et vajalikud rahalised vahendid on olemas just ajal, mil need muutuvad vältimatuks. – Fondi kasutamise reeglistik ja pädeva asutuse järelevalve tagavad, et vahendeid kasutatakse üksnes dekomissioneerimise eesmärkidel.

– Pikajalise kogumise mehhanism vähendab riski, et käitaja majanduslik seis halveneb hetkel, mil dekomissioneerimine muutub vajalikuks, mis muidu võiks viia ohutus- ja keskkonnariskide

realiseerumiseni.

13

→ Piirang on sobiv, sest see toetab otseselt eesmärki tagada dekomissioneerimise rahastamine

ilma, et see jääks avaliku sektori kanda ning ennetab olukordi, kus ohutus ei ole tagatud vahendite puudumise tõttu.

2. Piirangu vajalikkus

Leebem meede ei tagaks sama tõhusat dekomissioneerimise kulude katmist ega väldiks riski,

et käitaja ei suuda kohustusi täita. – Dekomissioneerimine on pikaajaline, kulukas ja tehniliselt keerukas protsess; ühestki

alternatiivsest rahastamismehhanismist (nt käitaja hilisem üldkohustuslik makse, kindlustus või laenuraha) ei piisa, kui käitaja ei ole majanduslikult jätkusuutlik või kui riski realiseerumise ajal puuduvad vajalikud vahendid.

– Reservi või fondi loomisest loobumine jätaks riigile ja avalikkusele rahalise riski, mida on rahvusvaheliste standardite kohaselt vaja vältida.

– Dekomissioneerimise rahastamine alles tegevuse lõppfaasis looks ohu, et vahendeid ei koguta piisavalt või et käitaja lõpetab tegevuse enne, kui kohustused on täidetud. – Leebem alternatiiv—nt üksnes reserv, kuid mitte sõltumatu fond—ei tagaks sama taset

rahalises turvalisuses ega vähendaks riski, et vahendeid kasutatakse muudel eesmärkidel.

→ Piirang on vajalik, sest puudub vähem koormav, kuid samaväärselt tõhus meede dekomissioneerimise kulude pikaajaliseks ja turvaliseks katmiseks.

3. Piirangu mõõdukus

Reservi ja fondi moodustamise kohustus toob käitajale kaasa märkimisväärse rahalise

koormuse, kuid riive on mõõdukas ning selgelt põhjendatud. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tagada, et dekomissioneerimine, radioaktiivsete jäätmete käitlus ja keskkonna taastamine ei jää ühiskonna kanda.

– Kuigi maksed fondi mõjutavad käitaja rahavoogu ja investeerimisvõimekust, on see koormus hajutatud kogu käitamistsükli peale, mis muudab selle mõistlikult talutavaks.

– Rahalise reservi loomine ei piira käitaja tegevust ega takista käitamist, vaid tagab, et kohustused täidetakse tulevikus ohutult ja ilma üllatuslike rahaliste tagajärgedeta. – Sätted on prognoositavad ja läbipaistvad: käitaja teab juba enne käitamist, et

dekomissioneerimisfondi maksed on vältimatu osa tuumakäitise elukaarest. – Võrreldes võimalike tagajärgedega—nt saastuse jäämine likvideerimata, oht keskkonnale,

kulude üleminek riigile—on käitajale seatud rahaline kohustus mõõdukas. → Piirang on mõõdukas, sest see ei koorma käitajat enam, kui on vältimatult vajalik tagamaks

ohutu dekomissioneerimise rahastamist kogu käitise elutsükli vältel.

Eelnõu § 70 – kohalik kasu

1. Piirangu sobivus

Sätte eesmärk on tagada, et omavalitsus, kelle territooriumile tuumakäitise rajamine, katsetamine ja käitamine avaldab pikaajalist ja intensiivset ruumilist ning

sotsiaalmajanduslikku mõju, saaks hüvitise kujul toetust kohaliku arengu, teenuste või investeeringute jaoks. – Kohaliku kasu maksmise kohustus aitab tasakaalustada tuumakäitise võimalikke negatiivseid

mõjusid kogukonnale ja tugevdab avaliku huvi ning eraõigusliku tegevuse vahelist õiglast tasakaalu.

– Hüvitis toetab kohaliku taristu, teenuste ja kogukonna arengut, mis võib olla vajalik seoses tuumakäitisega kaasnevate lisakoormuste või muudatustega (nt liiklus, teenuste vajaduse kasv).

14

– Kohaliku kasu mehhanism suurendab ka sotsiaalset õiglust ja aktsepteeritavust piirkonnas,

kus riiklikult olulise objekti asukoha tõttu langevad suuremad riskid ja mõjud lokaalsele kogukonnale.

→ Piirang on sobiv, sest aitab saavutada eesmärki tasakaalustada tuumakäitisega kaasnevaid mõjusid ning toetab kohaliku kogukonna heaolu ja õiglast kohtlemist.

2. Piirangu vajalikkus

Leebem meede ei tagaks sama tõhusalt kohaliku kogukonna ja riiklikult olulise infrastruktuuri vahelise tasakaalu loomist. – Üldrahastuse või riigi vabatahtliku toetuse mudel ei anna piisavat kindlust ja stabiilsust

kohaliku omavalitsuse ning kogukonna vajaduste katmiseks. Kohalikul tasandil jääks ebakindlaks, kas ja millal vahendeid saadakse.

– Planeeringu- või loamenetluses seatavad tingimused ei asenda rahalist kasu, sest need võivad katta üksnes konkreetseid tingimusi (nt teed, müra leevendusmeetmed), kuid mitte laiemat pikaajalist mõju kogukonnale.

– Leebem alternatiiv—kohaliku kasu sidumine üksnes tegevuse algfaasiga või ühekordse panusega—ei tagaks, et kohalik omavalitsus saab toetust kogu käitise elukaare jooksul, kuigi

mõjud kestavad samavõrra kaua. – Kohaliku kasu puudumine võib kaasa tuua sotsiaalse pinge, ebavõrdsuse ja regionaalse ebaõigluse, mis omakorda ohustab avalikku huvi ning tuumaenergia arenduse legitiimsust.

→ Piirang on vajalik, sest puudub vähem koormav meede, mis tagaks kohalikule

omavalitsusele usaldusväärse ja prognoositava toetuse, arvestades tuumakäitisega kaasnevaid pikaajalisi mõjusid.

3. Piirangu mõõdukus

Kohaliku kasu maksmine riivab arendaja või käitaja majanduslikku vabadust (lisanduv rahaline

kohustus), kuid riive on mõõdukas ning täielikult õigustatud. – Eesmärk on avaliku huvi seisukohalt oluline: tagada kogukonna heaolu ja kompenseerida piirkonna pikaajalist koormust ning riski tajumist, mis tekib tuumakäitise läheduses elamise

tõttu. – Kohalik kasu ei ole karistus ega maksu laadne koormis, vaid tasakaalustav ja õiglane hüvitis

kogukonnale, kes „võõrustab“ riiklikult olulise infrastruktuuri objekti. – Kohustuse intensiivsust vähendab asjaolu, et maksevõime ja maksemäärad on seaduses ette nähtud läbipaistvalt ning neid saab seada arvesse võttes käitise tegutsemisvõimet.

– Kohalik kasu ei takista käitaja tegevust ega pane ebamõistlikku koormust käitise rajamise või käitamise jätkamise eeldustele.

– Avaliku huvi kaal on väga suur: kogukonna usalduse ja sotsiaalse sidususe alahindamine võib ohustada tuumaenergia arenduse edukust ja tuumaohutuse kultuuri.

→ Piirang on mõõdukas, sest kuigi see toob kaasa rahalise kohustuse, ei ületa see vältimatut ega kahjusta käitaja õigusi ebaproportsionaalselt ning on õigustatud kogukonna kaitse ja

riikliku huvi kaaluga.

1

Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 2

Direktiivi 2014/87/EURATOM ja Eesti õigusaktide vastavustabel NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/87/EURATOM, 8. juuli 2014, millega muudetakse direktiivi

2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087&from=ET

EL-i õigusakti norm

EL-i õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad sätted tuumaenergia- ja ohutuse seaduse

eelnõus (TEOS)

Kommentaarid/

kehtestatavad rakendusaktid

Artikkel, lõige, punkt Pealkiri, paragrahv, lõige, punkt

3) Artiklit 3 muudetakse järgmiselt: a) punkti 1 alapunkt a asendatakse järgmisega: „a) tuumaelektrijaam, rikastuskäitis, tuumakütuse valmistamise tehas, ümbertöötamiskäitis, uurimisreaktor, rajatis kasutatud kütuse ladustamiseks ning”; b) lisatakse järgmised punktid: „6)„avarii”—ettekavatsemata sündmus, mille tagajärjed või võimalikud tagajärjed on kiirguskaitse või tuumaohutuse seisukohast märkimisväärsed; 7) „vahejuhtum”— ettekavatsemata sündmus, mille tagajärjed või võimalikud tagajärjed ei ole kaitse või tuumaohutuse seisukohast tähtsusetud; 8) „väärtalitlus”—normaalsest talitlusest kõrvale kalduv käitamisprotsess, mis toimub eeldatavasti vähemalt ühe korra rajatise kasutusaja jooksul, kuid mis ei põhjusta seoses asjakohaste projekteerimistingimustega märkimisväärset kahju ohutuse seisukohast tähtsatele osadele ega too kaasa avariiolukorda; 9)„projekteerimistingimused”— tingimused ja sündmused, mida tuleb tuumaseadme projekteerimisel, sealhulgas ajakohastamistel, sõnaselgelt arvesse võtta vastavalt kehtestatud kriteeriumidele, et ohutussüsteemide kavapärase töö korral tuleks seade selliste tingimuste ja sündmustega toime, ületamata lubatud piirnorme; 10) „projekteerimisel arvessevõetav avarii”—avariiolukord, millega toimetulekuks on tuumaseade

TEOS § 3. Terminid

Teatud termineid kasutatakse ainult konkreetses kontekstis ja need defineeritakse määruste tasandil.

2

kooskõlas kehtestatud projekteerimistingimustega projekteeritud ja mille korral kütusega (kui see on asjakohane) ja radioaktiivse pihkumisega seotud kahjustused jäävad normi piiresse; 11) „rasked tingimused”—tingimused, mis on projekteerimisel arvesse võetava avariiga seotud tingimustest raskemad; selliseid tingimusi võivad põhjustada mitu üheaegset riket, nagu ohutussüsteemi kõigi liinide täielik kadu, või äärmiselt ebatõenäoline sündmus.”

5) Artikli 4 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1.Liikmesriigid kehtestavad tuumaseadmete ohutuse tagamiseks siseriikliku õigusliku, reguleeriva ja organisatsioonilise raamistiku (edaspidi „siseriiklik raamistik”). Siseriiklikus raamistikus sätestatakse eelkõige: a) vastutuse jagunemine asjaomaste riiklike asutuste vahel ja nende tegevuse koordineerimine;

§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus § 13 lg 2 Pädev asutus esitab eelhinnangu taotluse vähemalt Politsei- ja Piirivalveametile, Päästeametile, Kaitsepolitseiametile ja Finantsinspektsioonile, kes oma pädevuse piires kooskõlastavad või jätavad taotluse põhjendatult kooskõlastamata 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. § 32 lg 5 Pädev asutus esitab katsetamisloa eelnõu kooskõlastamiseks Siseministeeriumile, Päästeametile ja Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele. § 34 lg Pädev asutus esitab osalise käitamisloa eelnõu kooskõlastamiseks vähemalt Siseministeeriumile, Päästeametile ning Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele. § 35 lg 3 Pädev asutus esitab käitamisloa eelnõu kooskõlastamiseks vähemalt Siseministeeriumile, Päästeametile ning Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele. § 79 lg 2 Transpordi turvaplaan esitatakse vähemalt 30 päeva enne veo toimumist kooskõlastamiseks pädevale asutusele ja Politsei- ja Piirivalveametile.

TTJA põhimäärus

3

b) riiklikud tuumaohutuse nõuded, mis hõlmavad tuumaseadmete olelusringi kõiki etappe;

§ 2. Reguleerimisala § 5. Tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku meetmete rakendamise üldpõhimõtted § 6. Tuumakäitise ja tuumkütusetsükli tegevuste üldised ohutusnõuded

Täpsemad tuumaohutusnõuded kogu tuumakäitise elukaare ulatuses kehtestatakse TEOS alusel määruste tasandil (planeerimine, ehitamine, eelhinnang, pädeva asutuse tuumaohutushinnang, tuumaohutusload tuumakäitise katsetamiseks, käitamiseks ja dekomissioneerimiseks).

c) tuumaseadmetele lubade andmise süsteem ja tuumaseadmete loata käitamise keelamise süsteem;

§ 21. Tuumaohutusloa kohustus ja loa andja § 4 lõige 2 Keelatud on mistahes tuumkütuse tsükliga seotud tegevus ilma vastava loata.

Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10). Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord (kavand nr 14).

d) süsteem tuumaohutuse regulatiivseks kontrollimiseks, mida teeb pädev reguleeriv asutus;

§ 8 lõige 1 Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ja lubade väljastamine lähtudes seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest. § 8 lg 2 p 9 pädeva asutus korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu; § 19. Tuumakäitise ehitamise järelevalve § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle 13. peatükk Riiklik järelevalve ja auditid

4

e) tõhusad ja proportsionaalsed jõustamismeetmed, sealhulgas asjakohasel juhul parandusmeetmed või tuumaseadme käitamise peatamine ja loa muutmine või kehtetuks tunnistamine. Liikmesriikide pädevuses on selle otsustamine, kuidas punktis b osutatud riiklikud tuumaohutusnõuded vastu võetakse ning millise õigusakti abil neid kohaldatakse.“

§ 2 lõige 2 Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. § 8 lõige 3 Pädev asutus teeb seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid haldusakte. § 26. Tuumaohutusloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine § 27. Tuumaohutusloa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise tagajärjed ja riigi õigus sekkuda § 38. Käitamisloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine § 84. Sunniraha määr 15. peatükk Vastutus

6) Artikli 5 lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega: „2.Liikmesriigid tagavad pädeva reguleeriva asutuse tegeliku sõltumatuse põhjendamatust mõjust reguleerivate otsuste tegemisel. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et siseriikliku raamistikuga nõutakse, et pädev reguleeriv asutus: a) on funktsionaalselt eraldatud igast muust asutusest või organisatsioonist, mis tegeleb tuumaenergia edendamise või kasutamisega, ja oma reguleerivate ülesannete täitmisel ei küsi ega võta vastu juhiseid üheltki selliselt asutuselt või organisatsioonilt;

§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus

TTJA põhimäärus

b) teeb reguleerivaid otsuseid kindlate ja läbipaistvate tuumaohutusega seotud nõuete alusel;

§ 8. Pädeva asutuse ülesanded ja õigused (1) Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ja lubade väljastamine lähtudes seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest. (2) Pädev asutus: 1) osaleb kiirgusohutust ning tuumaohutust ja –julgeolekut puudutavate poliitikate, arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamisel, esitades eelnõude kohta arvamusi ning tehes ettepanekuid nende muutmiseks ja täiendamiseks; 2) kooskõlastab tuumaohutust, -julgeolekut ja tuumkütusetsüklit puudutavate õigustloovate aktide eelnõud;

TTJA põhimäärus

5

3) korraldab tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi ja peab sellekohast riiklikku registrit; 4) töötab rahvusvaheliste standardite rakendamiseks välja käesoleva seaduse kohaldamisala puudutavad juhendid; 5) korraldab kiirgusohutuse ning tuumaohutuse ja –julgeoleku tagamise riikliku korralduse jaoks oluliste uurimistööde läbiviimist ning nende tulemuste avaldamist; 6) korraldab kiirgusseiret ja tagab kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimise; 7) korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses; 8) annab välja, muudab ja tunnistab kehtetuks kiirgustegevuslube ja tuumaohutuslube, seaduses ettenähtud juhul muid lube ning määrab nende tingimused; 9) korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu; 10) kooskõlastab isikute tuumaohutuse, tuumakäitiste ja tuumamaterjali füüsilise kaitse ja tuumakontrollimeetmete rakendamise tagamisega seotud valdkondade koolituskavasid; 11) kontrollib ja hindab õigusaktides ettenähtud juhul tuumaohutusloa omajate juhtkonna, töötajate ja töövõtjate kvalifikatsiooni ning väljastab isikutele tuumkütusetsükli tegevuses osalemiseks vajalikke tunnistusi; 12) täidab rahvusvahelistest kohustustest ja kokkulepetest tulenevaid ülesandeid, sh vahendab teavet Euroopa Aatomienergiaühenduse, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ja rahvusvahelise andmekeskusega tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingu alusel; 13) täidab muid talle seadusega pandud kohustusi.

c) saab sihtotstarbelisi ja asjakohaseid eelarveeraldisi, mis võimaldavad siseriiklikus raamistikus kindlaks määratud reguleerivate ülesannete täitmist, ning vastutab eraldatud eelarve kasutamise eest;

§7 (3) Pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse sihtotstarbeliselt riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatult.

TTJA põhimäärus

6

(5) Käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasud tasutakse pädeva asutuse kontole.

d) peab tööl vajalikku arvu töötajaid, kellel on nende kohustuste täitmiseks vajalikud ettevalmistus, kogemused ja teadmised. Asutus võib kasutada oma reguleerivate ülesannete toetamiseks väliseid teaduslikke ja tehnilisi vahendeid ning eksperte;

§ 9 lg1 Pädeval asutusel on õigus kaasata oma ülesannete täitmisele sõltumatuid tehnilisi tugiorganisatsioone ja eksperte vastavalt nende pädevusele, nende kasutuses olevatele tehnilistele vahenditele ja erialastele teadmistele.

TTJA põhimäärus

e) kehtestab menetlused huvide konfliktide ärahoidmiseks ja lahendamiseks;

§ 9 lg 2 Tehniliste tugiorganisatsioonide ja ekspertide kaasamisel peab olema tagatud huvide konflikti vältimine.

TTJA põhimäärus

f)annab tuumaohutusega seotud teavet, ilma et selleks oleks vajalik ühegi muu asutuse või organisatsiooni nõusolek, tingimusel et sellega ei kahjustata teisi ülekaalukaid huve (näiteks julgeolekut), mida on tunnustatud asjakohaste õigusaktide ja rahvusvaheliste instrumentidega.

§ 8 lõige 2 Pädev asutus: 5) korraldab kiirgusohutuse ning tuumaohutuse ja – julgeoleku tagamise riikliku korralduse jaoks oluliste uurimistööde läbiviimist ning nende tulemuste avaldamist; 7) korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses;

TTJA põhimäärus

3.Liikmesriigid tagavad, et pädeval reguleerival asutusel on volitused, mis on vajalikud artikli 4 lõikes 1 kirjeldatud siseriikliku raamistiku kohaste kohustuste täitmiseks. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et siseriikliku raamistikuga antakse pädevatele reguleerivatele asutustele järgmised peamised reguleerivad ülesanded: a)teha ettepanekuid riiklike tuumaohutuse nõuete kohta, määrata need kindlaks või osaleda nende kindlaksmääramises; b)nõuda, et loa omaja täidaks riiklikke tuumaohutuse nõudeid ja asjaomase loaga kehtestatud tingimusi ning tõendaks nende täitmist; c) kontrollida selliste nõuete ja tingimuste täitmist, kasutades selleks reguleerivaid hindamisi ja kontrollkäike; d) teha ettepanekuid tõhusate ja proportsionaalsete jõustamismeetmete võtmiseks või viia neid täide.”

§ 8. Pädeva asutuse ülesanded ja õigused (2) Pädev asutus: 1) osaleb kiirgusohutust ning tuumaohutust ja –julgeolekut puudutavate poliitikate, arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamisel, esitades eelnõude kohta arvamusi ning tehes ettepanekuid nende muutmiseks ja täiendamiseks; 2) kooskõlastab tuumaohutust, -julgeolekut ja tuumkütusetsüklit puudutavate õigustloovate aktide eelnõud; 9) korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu;

TTJA põhimäärus

7) Artiklid 6, 7 ja 8 asendatakse järgmisega: „Artikkel 6 Loa omajad

§ 6 lõige 3 Tuumkütusetsükliga seotud tegevuste tegija vastutab käesolevas

Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade

7

Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku raamistikuga nõutakse järgmist: a) esmavastutus tuumaseadme tuumaohutuse eest on loa omajal. Nimetatud vastutust ei saa delegeerida ning see hõlmab vastutust töövõtjate ja alltöövõtjate tegevuse eest, mis võib mõjutada tuumaseadme tuumaohutust; b)loa taotlemisel peab taotleja tõendama tuumaohutust. Tõendamise üksikasjalikkus ja ulatus peab olema vastavuses tuumaseadmele ja selle asukohale vastavate võimalike ohtude ulatuse ja laadiga; c) loa omaja peab korrapäraselt hindama, kontrollima ja mõistlikult teostataval määral pidevalt täiustama oma tuumaseadmete tuumaohutust, tehes seda süstemaatiliselt ja kontrollitaval viisil. See hõlmab selle kontrollimist, kas kohaldatakse meetmeid avariide ärahoidmiseks ja nende tagajärgede leevendamiseks, sealhulgas mitmekordse kaitse meetmete rakendamise kontrollimist; d) loa omaja kehtestab juhtimissüsteemid, milles tuumaohutusele omistatakse asjakohane prioriteet, ja rakendab neid; e) loa omaja näeb ette asjakohased kohapealsed avariiprotseduurid ja vastava korra, sealhulgas raskete avariide ohjeldamise suunised või võrdväärse korra, et reageerida tõhusalt avariidele nende tagajärgede ärahoidmiseks või leevendamiseks. Nimetatud protseduurid eelkõige: i) on kooskõlas muu töökorraga ja neid harjutatakse korrapäraselt teostatavuse kontrollimiseks; ii) on seotud avariide ja raskete avariidega, mis võivad juhtuda kõigi töörežiimide juures ja mis hõlmavad või mõjutavad korraga mitut üksust; iii) näevad ette välise abi saamise korra; iv) vaadatakse perioodiliselt läbi ja neid ajakohastatakse korrapäraselt, võttes arvesse harjutustel saadud kogemusi ning avariidest saadud õppetunde; f) loa omaja näeb ette ja valdab rahalisi vahendeid ja inimressursse, kellel on tuumaseadme tuumaohutusega seotud kohustuste täitmiseks vajalik

seaduses ja tuumaohutusloa tingimustes sätestatud kohustuste täitmise eest, et tagada tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuse ohutus inimese tervisele, varale ja keskkonnale ning töötajate kiirguskaitse tuumakäitise eluea jooksul kõigis kiiritusolukordades, mis on seotud tema valduses oleva tuumamaterjali või muu radioaktiivse materjaliga, ning see vastutus säilib kogu tuumakäitise eluea vältel sõltumata tuumaohutusloa kehtivusest või olemasolust ega ole delegeeritav. b) § 16 lõige 2 punkt 2 ehitusloa taotlusele tuleb lisada tuumakäitise eelohutushinnang vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud nõuetele; §31 lõige 2 Käitamisluba antakse järgmiste nõuete täitmisel:2) käitis on ehitatud nõuetekohaselt ning arvestades pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangut;4) taotleja on esitanud ohutushinnangu, mis tugineb ehitusloa taotlemiseks esitatud eelohutushinnangul ning sisaldab ajakohastatud teavet ehitusprotsessi käigus tehtud muudatustest ning lisateavet kavandatud tuumakäitise katsetamise ja käitamise korralduste kohta, vastavalt nõudeid kirjeldavale määrusele. c) § 38. Korduv ohutuse hindamine (1) Käitamisloa omaja peab korralise käitamise etapis läbi viima korduva ohutushindamise käitamisloas määratud ajal, kuid vähemalt üks kord kümne aasta jooksul. (2) Pädeval asutusel on õigus sätestada käitamisloa tingimustes korduva ohutuse hindamise sagedus ja nõuded. (3) Käitamisloa omaja on kohustatud perioodiliselt hindama käitatava tuumakäitise ohutust, võttes sealjuures arvesse: 1) käitise vananemisest tingitud mõjusid; 2) käitamise käigus saadud kogemusi; 3) uusimaid teadusuuringute tulemusi; 4) muudatusi kohalduvates õigusaktides; 5) rahvusvaheliste ohutusstandardite arengut;

andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10). Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord (kavand nr 14). Tuumakäitise ohutushindamise nõuded ja metoodika ning esialgse ohutusaruande, ohutusaruande vorm, sisu ja menetlemine (kavand nr 6). Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel (kavand nr 7). Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4). Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile“ (kavand nr 15) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele( kavand nr 16) Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe,

8

asjakohane ettevalmistus ja pädevus. Loa omaja tagab samuti, et tema vastutusel olevatel töövõtjatel ja alltöövõtjatel, kelle tegevus võib mõjutada tuumaseadme tuumaohutust, on olemas nende kohustuste täitmiseks asjakohase ettevalmistuse ja pädevusega vajalik inimressurss. TEOS

6) muutusi riigi julgeolekukeskkonnas ja ohuhinnangutes. d) § 13 lõige 1 punkt 5 eelhinnangu taotleja esitab pädevale asutusele kirjeldus hankekorralduse ja tarneahela juhtimise põhimõtetest ning kvaliteedisüsteemist. § 28 lõige 2 tuumaohutusloa omaja on kohustatud rakendama juhtimissüsteemi, mis tagab loastatud tegevuse vastavuse tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuetele ja tuumakäitise sihipärase toimimise kogu tegevuse vältel. § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded (1) Tuumakäitise käitajal peab olema tuumakäitise elukaare kõigis etappides piisav arv pädevaid ja sobiva kvalifikatsiooniga töötajaid, kes tagavad tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuete järjepideva täitmise. e) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan (mh reageerimiskava, väljaõpe ja õppused plaani regulaarne ülevaatamine ja ajakohastamine, koostöö teiste asutuste ja rahvusvaheliste partneritega) § 52. Tegevus hädaolukorras § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded f) § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (sh majanduslik võimekus, töötajate kvalifikatsioon ja värbamiskava) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel (sh vastutus töövõtjate tegevuse eest); § 42. Jäätmekäitluskohustus (tuumajäätmete käitlemisega seotud kulude katmine);

täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded ( kavand nr 13)

9

§ 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded.

Artikkel 7 Tuumaohutusalased eksperditeadmised ja oskused Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku raamistikuga nõutakse kõigilt asjaosalistelt, et neil oleks haridus- ja koolituskord oma töötajatele, kes vastutavad tuumaseadmete tuumaohutuse eest, et nad saaksid, säilitaksid ja arendaksid edasi eksperditeadmisi ja oskusi seoses tuumaohutuse ja valmisolekuga kohapealseks hädaolukorraks.

§ 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded § 45. Tuumakäitise töötajate väljaõpe ja koolitus § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan § 52. Tegevus hädaolukorras § 43. Korduv ohutushindamine (käsitleb ka õppetundide rakendamist ja pädevuse hoidmist)

Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded (kavand nr 13) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele ( kavand nr 16) Nõuded tuumakäitise siseturvateenistusele ja turvateenistujate kvalifikatsioonile ning sertifitseerimisele“(kavand nr 22)

Artikkel 8 Läbipaistvus 1.Liikmesriigid tagavad, et tuumaseadmete tuumaohutuse ja selle reguleerimise kohta antakse vajalikku teavet töötajatele ja elanikkonnale, pöörates eriti tähelepanu kohalikele asutustele, elanikele ja sidusrühmadele tuumaseadmete läheduses. Nimetatud kohustus hõlmab seda, et pädev reguleeriv asutus ja loa omajad annavad oma pädevusvaldkondades ja oma kommunikatsioonipoliitika raames: a) tuumaseadmete normaalsetest töötingimustest teavet töötajatele ja üldsusele ning b) vahejuhtumite ja avariide korral kiiresti teavet töötajatele ja üldsusele ning tuumaseadme läheduses olevate muude liikmesriikide pädevatele reguleerivatele asutustele. 2.Teave tehakse üldsusele kättesaadavaks vastavalt asjakohastele õigusaktidele ja rahvusvahelistele instrumentidele, tingimusel et sellega ei kahjustata teisi ülekaalukaid huve (näiteks julgeolekut), mida on tunnustatud asjaomaste õigusaktide ja rahvusvaheliste instrumentidega.

8.1 § 8 lõige 2 punkt 7 pädev asutus korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (sh avalikkuse teavitamine menetlusest) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan § 59 Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava lg 4 Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada. § 52. Tegevus hädaolukorras § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks (kohustus teavitada pädevaid asutusi) § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle 8.2 § 1. Eesmärk (sh rahvusvaheliste kohustuste täitmine)

Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4). Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord (kavand nr 8) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele ( kavand nr 16) Tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva ohu määramise kord ja tuumamaterjali kategoriseerimise alused“ (kavand nr 21)

10

3.Liikmesriigid tagavad ilma artikli 5 lõike 2 kohaldamist mõjutamata, et pädev reguleeriv asutus teeb tuumaseadme läheduses olevate muude liikmesriikide pädevate reguleerivate asutustega vastavalt vajadusele tuumaseadmete tuumaohutusega seotud koostööd, muu hulgas vahetades ja/või jagades teavet. 4.Liikmesriigid tagavad, et üldsusele antakse asjakohaste õigusaktide ja rahvusvaheliste instrumentide kohaselt asjakohane võimalus osaleda tõhusalt tuumaseadmete lubade andmise otsustamise protsessis.”

§ 2. Reguleerimisala (sh teabe kättesaadavus ja piirangud vastavalt teistele seadustele) § 77. Tuumakäitiste ja –materjalide füüsiline kaitse (julgeolekuga seotud teabe piiramine) 8.3 § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (kooskõlastamisnõuded) § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 52. Tegevus hädaolukorras § 90–92 (vastutust käsitlevad sätted, sh rahvusvaheline infovahetus) 8.4 § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (avalikkuse kaasamine) § 15. Tuumakäitise ehitusloa menetlus § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 33–35. Käitamislubade menetlus (teavitus ja kaasamine)

Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10)

8) Artikli 8 järele lisatakse järgmine jagu: „2. JAGU Erikohustused Artikkel 8a Tuumaseadmete tuumaohutuse eesmärk 1.Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku tuumaohutuse raamistikuga nõutakse, et tuumaseadmete asukohad valitakse, tuumaseadmed projekteeritakse, ehitatakse, võetakse kasutusele, neid käitatakse ja nende tegevus lõpetatakse eesmärgiga hoida ära avariisid ning avarii korral leevendada selle tagajärgi ja ära hoida: a) varajast radioaktiivset pihkumist, mis nõuaks erakorraliste meetmete võtmist väljaspool tuumaseadme asukohta, kuid mille rakendamiseks ei ole piisavalt aega; b) ulatuslikku radioaktiivset pihkumist, mis nõuaks selliste meetmete võtmist, mida ei ole võimalik ajas ega ruumis piirata. 2.Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku raamistikuga nõutakse, et lõikes 1 sätestatud eesmärki: a) kohaldatakse tuumaseadmete suhtes, mille ehitusluba antakse esmakordselt pärast 14. augusti 2014;

§ 1. Eesmärk § 2. Reguleerimisala § 11. Tuumakäitise asukoha hindamisaruanne § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 25. Tuumaohutusloa muutmine § 27. Tuumaohutusloa kehtetuks tunnistamise tagajärjed ja riigi õigus sekkuda § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle § 33–35. Käitamislubade süsteem § 41. Katsetusprogramm § 43. Korduv ohutushindamine § 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan

Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamisaruande täpsustatud nõuded ja andmekoosseis ( kavand nr 3) Tuumakäitise ohutushindamise nõuded ja metoodika ning esialgse ohutusaruande, ohutusaruande vorm, sisu ja menetlemine ( kavand nr 6) Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel (kavand nr 7) Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord (kavand nr 8) Tuumakäitise katsetusprogrammi sisu ning katsetamise nõuded ja kord“ (kavand nr 11);

11

b)kasutatakse alusena olemasolevate tuumaseadmete mõistlikult teostatava ohutuse parandamise õigeaegseks rakendamiseks, muu hulgas artikli 8c punktis b kindlaks määratud korrapärase ohutusülevaatuse raames.

Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile ( kavand nr 15) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele“ (kavand nr 16)

Artikkel 8b Tuumaseadmete tuumaohutuse eesmärgi rakendamine 1.Selleks et saavutada artiklis 8a sätestatud tuumaohutuse eesmärk, tagavad liikmesriigid, et siseriikliku raamistikuga nõutakse, et kui kohaldatakse mitmekordset kaitset, siis tehakse seda selleks, et tagada: a) äärmuslike väliste looduslike ohtude ja ettekavatsemata inimtegevusest põhjustatud ohtude mõju minimeerimine; b) väärtalitluse ja rikete ärahoidmine; c) väärtalitluse kontrollimine ja rikete avastamine; d) projekteerimistingimustele vastavate avariide kontrollimine; e)raskete tingimuste kontrollimine, sealhulgas avariide arenemise vältimine ja raskete avariide tagajärgede leevendamine; f) artikli 8d lõike 1 kohaste organisatsiooniliste struktuuride olemasolu. 2.Artiklis 8a sätestatud tuumaohutuse eesmärgi saavutamiseks tagavad liikmesriigid, et siseriikliku raamistikuga nõutakse, et pädev reguleeriv asutus ja loa omaja võtavad meetmeid tõhusa tuumaohutuskultuuri edendamiseks ja tõhustamiseks. Nimetatud meetmed käsitlevad eelkõige: a)juhtimissüsteeme, milles omistatakse tuumaohutusele asjakohane prioriteet ning edendatakse töötajate ja juhtkonna kõigil tasanditel võimet suhtuda kriitiliselt asjakohaste ohutuspõhimõtete ja -toimingute tõhusasse täitmisesse ning võimet teatada õigel ajal ohutusprobleemidest kooskõlas artikli 6 punktiga d; b) loa omaja korda ohutuse seisukohast

8b(1)(a) § 11. Tuumakäitise asukoha hindamisaruanne § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs 8b(1)(b) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 41. Katsetusprogramm § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle 8b(1)(c) § 41. Katsetusprogramm § 33–35. Käitamislubade süsteem § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused 8b(1)(d) § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang § 41. Katsetusprogramm 8b(1)(e § 50. Hädaolukorra riskianalüüs § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan § 52. Tegevus hädaolukorras 8b(1)(f) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded § 45. Tuumakäitise töötajate väljaõpe ja koolitus

Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamisaruande täpsustatud nõuded ja andmekoosseis ( kavand nr 3) Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord ( kavand nr 8) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile ( kavand nr 15) Tuumakäitise katsetusprogrammi sisu ning katsetamise nõuded ja kord (kavand nr 11) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele ( kavand nr 16) Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded (kavand nr 13)

12

oluliste sisemiste ja väliste töökogemuste registreerimiseks, hindamiseks ja dokumenteerimiseks; c)loa omaja kohustust teatada pädevale reguleerivale asutusele sündmustest, millel on võimalik mõju tuumaohutusele, ning d) artikli 7 kohast haridus- ja koolituskorda.

Artikkel 8c Algne hindamine ja korrapärased ohutusülevaatused Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku raamistikuga nõutakse järgmist: a) igasugune loa andmine tuumaseadme ehitamiseks või tuumaseadme käitamiseks põhineb asjakohasel asukoha- ja seadmepõhisel hindamisel, mis hõlmab tuumaohutuse tõendamist seoses siseriiklike tuumaohutuse nõuetega käesoleva direktiivi artiklis 8a sätestatud eesmärgi alusel; b) pädeva reguleeriva asutuse regulatiivse kontrolli all olev loa omaja hindab süstemaatiliselt ja regulaarselt vähemalt iga kümne aasta järel uuesti tuumaseadme ohutust vastavalt artikli 6 punktile c. Nimetatud ohutuse ümberhindamise eesmärk on tagada vastavus kehtivatele projekteerimistingimustele ning selle käigus tehakse kindlaks täiendav ohutuse parandamine, võttes arvesse vananemisega seotud probleeme, käitamiskogemust, viimaseid teadusuuringute tulemusi ja muudatusi rahvusvahelistes standardites, kasutades võrdlusalusena artiklis 8a sätestatud eesmärki.

8c(a) § 11. Tuumakäitise asukoha hindamisaruanne § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 15. Tuumakäitise ehitusloa menetlus § 33. Tuumaohutusluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütusega või korraliseks käitamiseks § 34. Osaline käitamisluba § 35. Käitamisluba tuumakäitise korraliseks käitamiseks § 43. Korduv ohutushindamine § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang § 25. Tuumaohutusloa muutmine

§ 15 lg 7 Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada nõuded eri liiki tuumakäitiste ja tuumaseadmete ehitusprojekti koostamisele ja ehitusprojektile Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamisaruande täpsustatud nõuded ja andmekoosseis ( kavand nr 3) Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel (kavand nr 7) Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord (kavand nr 8) Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10)

Artikkel 8d Kohapealne hädaolukorraks valmisolek ja tegutsemine 1.Ilma et see piiraks direktiivi 2013/59/Euratom kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et siseriiklikus raamistikus nõutakse kohapealse hädaolukorraks valmisoleku ja reageerimise riikliku organisatsioonilise struktuuri

§ 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan § 52. Tegevus hädaolukorras § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel

Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile (kavand nr 15) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele (kavand nr 16)

13

olemasolu selge ülesannete jaotuse ja koordineerimisega loa omaja ning pädevate asutuste ja organisatsioonide vahel, võttes arvesse kõiki hädaolukorra etappe. 2.Liikmesriigid tagavad järjekindluse ja järjepidevuse siseriiklikus raamistikus nõutava kohapealse hädaolukorraks valmisoleku ja sellele reageerimise korra ning direktiivi 2013/59/Euratom kohaselt nõutava muu hädaolukorraks valmisoleku ja sellele reageerimise korra vahel.”

§ 77. Tuumakäitiste ja –materjalide füüsiline kaitse (julgeoleku- ja kaitsekoordineerimine) § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (seos teiste süsteemidega) § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle

Tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva ohu määramise kord ja tuumamaterjali kategoriseerimise alused (kavand nr 21)

9) Artikli 8d järele lisatakse järgmine peatükk: „2a. PEATÜKK Vastastikused hindamised ja aruandlus Artikkel 8e Vastastikused hindamised 1.Tuumaohutuse jätkuva parandamise eesmärgil hindavad liikmesriigid ise oma siseriiklikku raamistikku ja pädevaid reguleerivaid asutusi ning kutsuvad rahvusvahelised eksperdid hindama oma siseriiklikku raamistikku ja pädevaid reguleerivaid asutusi vähemalt kord kümne aasta jooksul. Selliste vastastikuste hindamiste tulemuste teatavaks saamisel teavitatakse neist liikmesriike ja komisjoni. 2.Liikmesriigid tagavad, et koordineeritult: a)korraldatakse riiklikku hindamist, mis põhineb nende territooriumil asuvate asjakohaste tuumaseadmete tuumaohutusega seotud konkreetsel teemal; b)palutakse kõigil teistel liikmesriikidel ja komisjonil vaatlejana teha punktis a osutatud riikliku hindamise vastastikust hindamist; c) vastastikuse hindamise protsessi asjakohaste tulemuste alusel võetakse sobivaid järelmeetmeid; d)avaldatakse nimetatud protsessi ja selle põhitulemuste kohta asjakohased aruanded, kui tulemused saavad teatavaks. 3. Liikmesriigid tagavad meetmete võtmise selleks, et 2017. aastal saaks alata esimene temaatiline vastastikune hindamine ning et seejärel toimuksid temaatilised vastastikused hindamised vähemalt iga kuue aasta järel.

§ 85. Tuumaohutuse riiklik audit § 86. Tuumaohutuse temaatiline vastastikhindamine § 43. Korduv ohutushindamine § 25. Tuumaohutusloa muutmine

Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel (kavand nr 7)

14

4. Avarii korral, mis põhjustab olukorra, mis nõuab erakorraliste meetmete võtmist väljaspool seadme asukohta või kaitsemeetmete võtmist üldsuse jaoks, tagab asjaomane liikmesriik rahvusvahelise vastastikuse hindamise viivitamatu taotlemise.”

15

Direktiivi 2013/59/EURATOM ja Eesti õigusaktide vastavustabel1

NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/59/EURATOM, 5. detsember 2013, millega kehtestatakse

põhilised ohutusnormid kaitseks ioniseeriva kiirgusega kiiritamisest tulenevate ohtude eest ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 89/618/Euratom, 90/641/Euratom, 96/29/Euratom,

97/43/Euratom ning 2003/122/Euratom https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32013L0059

1 Käesolevas vastavustabelis on esitatud üksnes need direktiivi sätted, mis on sisuliselt seotud tuumaenergia ja -

ohutuse seadusega; üldist kiirguskaitse raamistikku reguleeriva id sätted, mis on juba üle võetud teiste kehtivate

õigusaktidega, ei ole tabelis toodud.

EL-i õigusakti norm

EL-i õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad sätted tuumaenergia- ja ohutuse seaduse eelnõus

(TEOS)

Kommentaarid/

kehtestatavad rakendusaktid

Artikkel, lõige, punkt Pealkiri, paragrahv, lõige, punkt

Artikkel 28 Liikmesriik nõuab järgmise kiirgustegevuse litsentsimist: b) tuumakäitise kasutamine ja dekomisjoneerimine ning uraani kaevandamine ja uraanikaevanduse sulgemine;

§ 21. Tuumaohutusloa kohustus ja loa andja (1)Tuumaohutusluba peab olema: 1) tuumakäitise katsetamiseks, käitamiseks ja dekomissioneerimiseks; 2) transpordivahendi, millele on selle liikuma panekuks paigaldatud tuumareaktor, tootmiseks, käitamiseks ja hooldamiseks.

Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord ( kavand nr 14)

Artikkel 29 Loamenetlus 1. Loa väljastamiseks nõuab liikmesriik kiirguskaitse seisukohalt olulise teabe esitamist, mis vastab kiirgustegevuse laadile ja sellega seotud radioloogilistele ohtudele. 2. Litsentsimise korral ja otsustamisel, milline teave tuleb vastavalt lõikele 1 esitada, võtab liikmesriik arvesse IX lisas esitatud soovituslikku loendit. 3. Litsents hõlmab vajaduse korral eritingimusi ja viiteid siseriiklike

§ 36. Katsetamisloa ja käitamisloa taotluse andmekoosseis (1) Katsetamisloa taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid ja dokumente:

10) katsetusprogramm, mis hõlmab nii tuumkütuseta kui ka tuumkütusega etappi ja mõlema etapi ajakava;

10) tuumakäitise ohutusaruanne, mis põhineb ehitusloa taotlemiseks esitatud tuumakäitise esialgsel ohutushinnangul ning sisaldab teavet ehitamise käigus tehtud muudatustest ning teavet tuumakäitise kavandatud katsetamise kohta vastavalt katsetusprogrammile;

Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele

16

õigusaktide kohastele nõuetele, et tagada litsentsi elementide õiguslik jõustatavus, ning sellega kehtestatakse asjakohased tegevuspiirangud ja - tingimused. Siseriiklikes õigusaktides või eritingimustes nõutakse vajaduse korral ka optimeerituse põhimõtte ametlikku ja dokumenteeritud rakendamist.

10) käitises katsetatavate konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide loetelu koos katsete eesmärgi ja peamiste parameetritega;

10) juhtimis- ja ohutussüsteemide kirjeldusi ning nende kasutusjuhendeid;

10) töökeskkonna ja kiirguskaitse meetmete kirjeldus;

10) lepingud tuumakäitise käitamiseks nõutava pädevusega juhtkonna ja töötajatega ning kehtiv juhtimis- ja töökorralduse ning tööprotseduuride eeskiri;

10) töötajate tausta- ja julgeoleku kontrolli meetmed;

10) hädaolukorra plaan ja turvaplaan; 10) käitise töö ja ohutusalase teabe

registreerimise ning aruandluse kord; 10) täiendatud dekomissioneerimiskava.

(2) Käitamisloa taotlus peab sisaldama lisaks lõikes 1 nimetatule järgmisi andmeid ja dokumente: 1) katsetusaruanne tuumkütuseta või tuumkütusega katsetamise kohta vastavalt sellele kas taotletakse osalist või korralist käitamisluba; 2) täiendatud tuumakäitise ohutusaruanne; 3) tuumkütuse käitlemise ja ladustamise korraldus; 4) tuumajäätmete käitluskava;

1) tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi kirjeldus;

6) riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete ja finantstagatise olemasolu dokumentatsioon. (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega katsetamisloa, osalise käitamisloa ja korralise käitamisloa taotluste täpsustatud andmekoosseisud. § 37. Katsetamisloa ja käitamisloa andmekoosseis (1) Katsetamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid: 7) lubatud katsetuste ulatus, liigid, läbiviimise

tingimused ja ohutusmeetmed; 7) käitamise ohutusnõuded töötajatele ja

juhtkonnale; 7) nõuded katsetuste dokumenteerimisele ja

aruandlusele; 7) vajadusel tuumkütuse käitise territooriumile

esmase transpordi ja laadimise nõuded; 7) katsetusprogramm;

esitamise kord ( kavand nr 14)

17

7) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava; 7) muud tingimused, mis on vajalikud ohutuse

või julgeoleku tagamiseks. (2) Käitamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid lisaks lõike 1 sätestatule: 11) tuumkütusega katsetamise tegevuste ulatus ja

järjestus, kui taotletakse osalist käitamisluba; 11) tuumakäitise käitamistingimused ja -

piirangud; 11) tuumkütuse käitlemise ja ladustamise

nõuded; 11) tuumajäätmete käitlemise nõuded ja

käitluskava; 11) julgeoleku tagamise meetmed; 11) tuumakäitise dekomissioneerimiskava; 11) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava; 11) tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise,

aruandluse ja dokumenteerimise kord; 11) tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli

nõudeid; 11) katsetusprogramm või katsetusaruanne

vastavalt sellele kas taotletakse osalist või korralist käitamisluba;

11) muid tingimusi, mis on vajalikud tuumaohutuse ja -julgeoleku tagamiseks tuumakäitise tuumkütusega katsetamisel või korralisel käitamisel.

(3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega: 1) tuumakäitise katsetamise ja käitamise dokumenteerimise ning andmete pädevale asutusele esitamise ja aruandluse nõuded ja korra; 2) katsetamisloa, osalise käitamisloa ja korralise käitamisloa täpsustatud andmekoosseisud.

Artikkel 76 Pädev asutus 1. Liikmesriik määrab pädeva asutuse ülesannete täitmiseks käesoleva direktiivi kohaselt. Ta tagab, et pädev asutus: a) on funktsionaalselt eraldatud mis tahes teisest asutusest või organisatsioonist, mis tegeleb käesoleva direktiivi kohase tegevuse edendamise või kasutamisega, et tagada pädeva asutuse tegelik sõltumatus ja kaitsta teda reguleerivate otsuste

§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus (1) Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi pädev asutus), kes korraldab kiirgus- ja tuumaohutusalast tegevust, kaasates vajadusel teisi täidesaatva riigivõimu asutusi nende pädevuses olevate küsimuste lahendamisele. (2) Pädev asutus on kiirgus- ja tuumaohutusalases tegevuses sõltumatu ja oma eelarvega. Teenistuslikku järelevalvet pädeva asutuse üle teostab valdkonna eest vastutav minister

TTJA põhimäärus

18

tegemisel põhjendamatu mõju eest. b) omab tema kohustuste täitmiseks vajalikke seaduslikke volitusi ning inim- ja finantsressursse. 2. Kui liikmesriigil on asjaomase pädevusvaldkonna jaoks rohkem kui üks pädev asutus, määrab ta ühe kontaktpunkti, mille kaudu peetakse ühendust muude liikmesriikide pädevate asutustega. Kui mõistlikkuse piires ei ole võimalik loetleda kõiki erinevate pädevusvaldkondade kontaktpunkte, võib liikmesriik määrata üheainsa kontaktpunkti. 3. Liikmesriik edastab komisjonile kontaktpunktide nime ja aadressi ning vajaliku teabe nende pädevusvaldkondade kohta, et võimaldada vajaduse korral kiiret teabevahetust nende asutustega. 4. Liikmesriik teatab komisjonile kõigist muudatustest, mis on tehtud lõigetes 2 ja 3 osutatud andmetes. 5. Komisjon edastab lõigetes 3 ja 4 osutatud teabe kõikidele liikmesriigi kontaktpunktidele ning avaldab seda korrapäraselt Euroopa Liidu Teatajas vähemalt iga kahe aasta järel.

Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud korras. Teenistuslik järelevalve ei tohi piirata pädeva asutuse sõltumatust talle käesoleva seadusega pandud ülesannete täitmisel. (3) Pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse sihtotstarbeliselt riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatult. (4) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab pädeva asutuse ettepanekul: 1) Pädeva asutuse toimingute eest tasutavate menetlustasu ja järelevalvetasu määrad, arvestamise ja tasumise korra ning nõuded menetlustasude tagatistele; 2) Pädeva asutuse poolt oma tegevusvaldkonnas osutatavate tasuliste teenuste kirjeldused ja teenustasud. (5) Käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasud tasutakse pädeva asutuse e-riigikassa kontole. § 8. Pädeva asutuse ülesanded ja õigused (1) Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ja lubade väljastamine lähtudes seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest. (2) Pädev asutus: 1) osaleb kiirgusohutust ning tuumaohutust ja – julgeolekut puudutavate poliitikate, arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamisel, esitades eelnõude kohta arvamusi ning tehes ettepanekuid nende muutmiseks ja täiendamiseks; 2) kooskõlastab tuumaohutust, -julgeolekut ja tuumkütusetsüklit puudutavate õigustloovate aktide eelnõud; 3) korraldab tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi ja peab sellekohast riiklikku registrit; 4) töötab rahvusvaheliste standardite rakendamiseks välja käesoleva seaduse kohaldamisala puudutavad juhendid; 5) korraldab kiirgusohutuse ning tuumaohutuse ja –julgeoleku tagamise riikliku korralduse jaoks oluliste uurimistööde läbiviimist ning nende tulemuste avaldamist;

19

6) korraldab kiirgusseiret ja tagab kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimise; 7) korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses; 8) annab, muudab ja tunnistab kehtetuks kiirgustegevuslube ja tuumaohutuslube, seaduses ettenähtud juhul muid lube ja registreeringuid ning määrab nende tingimused; 9) korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu; 10) kooskõlastab isikute tuumaohutuse, tuumakäitiste ja tuumamaterjali füüsilise kaitse ja tuumakontrollimeetmete rakendamise tagamisega seotud valdkondade koolituskavasid; 11) kontrollib ja hindab õigusaktides ettenähtud juhul tuumaohutusloa omajate juhtkonna, töötajate ja töövõtjate kvalifikatsiooni ning väljastab isikutele tuumkütusetsükli tegevuses osalemiseks vajalikke tunnistusi; 12) täidab rahvusvahelistest kohustustest ja kokkulepetest tulenevaid ülesandeid, sh vahendab teavet Euroopa Aatomienergiaühenduse, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ja rahvusvahelise andmekeskusega tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingu alusel; 13) täidab muid talle seadusega pandud kohustusi. (3) Pädev asutus teeb seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid haldusakte.

Artikkel 97 Avariiolukorra ohjamise süsteem 1. Liikmesriik tagab, et võetakse arvesse asjaolu, et tema territooriumil võib tekkida avariiolukord ja et teda võib mõjutada väljaspool tema territooriumit tekkinud avariiolukord. Liikmesriik kehtestab avariiolukorra ohjamise süsteemi ja näeb sellise süsteemi säilitamiseks ette piisavad haldusmenetlused. Avariiolukorra ohjamise süsteem hõlmab XI lisa A jaos loetletud elemente. 2. Avariiolukorra ohjamise süsteem kavandatakse selliselt, et see oleks kooskõlas võimaliku avariikiirituse olukorra hinnangu

§ 52. Tegevus hädaolukorras (1) Tuumaavarii või kiirgushädaolukord lahendatakse vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, arvestades kiirgusseaduses ja käesolevas seaduses sätestatut. (2) Tuumaavarii käesoleva seaduse tähenduses on tuumakäitise või tuumamaterjaliga seotud ootamatu sündmus või sündmuste ahel, mis toob või võib tuua kaasa olulise ohu inimese, tervisele, varale või keskkonnale või avariikiirituse olukorra ning mis eeldab viivitamatut tegevust ohu kõrvaldamiseks või kaitsemeetmete rakendamist. (3) Sekkumine tuumakäitises tekkinud avariikiirituse olukorras toimub kiirgusseaduse §- i 107 kohaselt.

20

tulemustega ning võimaldaks tõhusalt reageerida kiirgustegevuse või ettenägematute sündmustega kaasnevale avariikiirituse olukorrale. 3. Avariiolukorra ohjamise süsteemiga nähakse ette avariiolukorra lahendamise kavade koostamine, mille eesmärk on vältida koereaktsioone, mis põhjustavad ohustatud elanikkonna hulka kuuluvatele üksikisikutele tõsist deterministlikku toimet, ja vähendada stohhastilise toime riski, võttes arvesse kiirguskaitse üldpõhimõtteid ja III peatükis osutatud viitetasemeid.

(4) Pädeval asutusel on vajadusel õigus kaasata avariikiirituse olukorras sekkumisele muid isikuid, kellel on olemas sekkumiseks vajalikud erialased teadmised, vahendid ja võimekus ning loakohustusega tegevusala korral ka vastav tegevusluba.

Artikkel 98 Valmisolek avariiolukorraks 1. Liikmesriik tagab, et võimaliku avariikiirituse olukorra hinnanguga tuvastatud mitmesugust liiki avariiolukordade jaoks koostatakse eelnevalt avariiolukorra lahendamise kavad. 2. Avariiolukorra lahendamise kavad hõlmavad XI lisa B jaos määratletud elemente. 3. Avariiolukorra lahendamise kavades nähakse samuti ette üleminek avariikiirituse olukorralt püsikiirituse olukorrale. 4. Liikmesriik tagab avariiolukorra lahendamise kavade regulaarse testimise, läbivaatamise ja vajaduse korral muutmise, võttes arvesse varasematest avariikiirituse olukordadest saadud kogemusi ning avariiolukorras tegutsemise õppustes riigi ja rahvusvahelisel tasandil osalemise tulemusi. 5. Võimaluse korral hõlmavad avariiolukorra lahendamise kavad avariiolukorra ohjamise süsteemi olulisi elemente, millele on viidatud artiklis 97.

§ 52. Tegevus hädaolukorras (1) Tuumaavarii või kiirgushädaolukord lahendatakse vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, arvestades kiirgusseaduses ja käesolevas seaduses sätestatut. (2) Tuumaavarii käesoleva seaduse tähenduses on tuumakäitise või tuumamaterjaliga seotud ootamatu sündmus või sündmuste ahel, mis toob või võib tuua kaasa olulise ohu inimese, tervisele, varale või keskkonnale või avariikiirituse olukorra ning mis eeldab viivitamatut tegevust ohu kõrvaldamiseks või kaitsemeetmete rakendamist. (3) Sekkumine tuumakäitises tekkinud avariikiirituse olukorras toimub kiirgusseaduse §- i 107 kohaselt. (4) Pädeval asutusel on vajadusel õigus kaasata avariikiirituse olukorras sekkumisele muid isikuid, kellel on olemas sekkumiseks vajalikud erialased teadmised, vahendid ja võimekus ning loakohustusega tegevusala korral ka vastav tegevusluba.

Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile ( kavand nr 15) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele (kavand nr 16)

Artikkel 99 Rahvusvaheline koostöö

§ 53. Rahvusvaheline teavitamine ja koostöö kiirgushädaolukorra korral

21

1. Kui liikmesriigi territooriumil on tekkinud avariiolukord, mis võib mõjutada muid liikmesriike või kolmandaid riike, teeb liikmesriik selle lahendamiseks koostööd teiste liikmesriikide ja kolmandate riikidega, et hõlbustada kiirguskaitse korraldamist nendes liikmesriikides või kolmandates riikides. 2. Kui avariiolukord tekib liikmesriigi territooriumil või tõenäoliselt tekivad liikmesriigi territooriumil kiirgusega seotud tagajärjed, võtab see liikmesriik kiiresti ühendust kõikide avariiolukorraga seotud või avariiolukorrast tõenäoliselt mõjutatud muude liikmesriikide või kolmandate riikidega, et jagada kiiritusolukorrale antud hinnangut ning koordineerida kaitsemeetmeid ja avalikkuse teavitamist, kasutades asjakohaseid kahepoolseid või rahvusvahelisi teabevahetus- ja koordineerimissüsteeme. Need koordineerimistegevused ei tohi takistada ega edasi lükata mis tahes riiklikul tasandil võetavaid vajalikke meetmeid. 3. Liikmesriigid vahetavad kiiresti teavet ja teevad koostööd muude asjaomaste liikmesriikide, asjaomaste kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, kui on tegemist kõrgaktiivse kinnise kiirgusallika, muu radioaktiivse kiirgusallika või radioaktiivse materjali kadumise, varguse või avastamisega ning sellega seotud järelmeetmete või uurimistega, ilma et see piiraks asjaomaste konfidentsiaalsusnõuete ja siseriiklike õigusaktide kohaldamist. 4. Liikmesriik teeb vajaduse korral koostööd muude

(1) Pädev asutus teavitab viivitamatult Euroopa Komisjoni ja neid Euroopa Liidu liikmesriike, keda see vahetult mõjutab, elanike kaitseks rakendatavatest või meetmetest või selle kavandamisest, kui see on tingitud: 1) Eesti Vabariigi territooriumil toimunud tuumaavariist, millega kaasneb või tõenäoliselt kaasneb radioaktiivse aine pääs keskkonda; 2) Eesti Vabariigi territooriumil või mujal tavapärasest oluliselt erineva kiirgustaseme avastamisest, millega tõenäoliselt kaasneb tervisekahjustus; 3) muudest õnnetusjuhtumistest või tegevustest peale tuumaavarii, mille tagajärjel pääseb või võib pääseda keskkonda olulises koguses radioaktiivset ainet. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teates esitatakse Euroopa Liidu nõukogu otsuses 87/600/Euratom sätestatud korras nõutud ja asjakohane teave, et võimalik radioloogiline mõju liikmesriikides oleks võimalikult väike. Teabe esitamise järgselt esitab pädev asutus asjakohaste ajavahemike järel Euroopa Liidu nõukogu otsuses 87/600/Euratom sätestatud seiretulemused. (3) Teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või Euroopa Komisjonilt saadud kiirgushädaolukorda puudutava teate korral pädev asutus: 1) rakendab viivitamatult käesolevast seadusest, kiirgusseadusest ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest tulenevad vajalikud meetmed elanike või keskkonna kaitseks; 2) teavitab viivitamatult Euroopa Komisjoni rakendatud meetmetest ja soovitustest, mis on antud pärast niisuguse teabe saamist; 3) teavitab Euroopa Komisjoni asjakohaste ajavahemike järel seiretulemustest toiduainete, söötade, joogivee ja keskkonna radioaktiivsuse tasemest. (4) Pädev asutus teavitab tuumaavarii korral

Rahvusvahelist Aatomienergiaagentuuri,

mõjutatud välisriike ning konsulteerib nende

riikide pädevate asutustega vastavalt Eesti

Vabariigi mitme- või kahepoolsetele

välislepingutele.

(5) Pädev asutus pöördub vajaduse korral

Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri või

välisriikide poole abi saamiseks ning korraldab

vastavalt Eesti suhtes kehtivatele mitme- või

22

liikmesriikide ja kolmandate riikidega, kui toimub üleminek avariikiirituse olukorralt püsikiirituse olukorrale.

kahepoolsetele välislepingutele abi andmiseks

vajalike isikute ja seadmete vastuvõtu ning

nendega seotud tegevuse.

Jõustamise süsteem Artikkel 104 Inspekteerimised 1. Liikmesriik seab sisse inspekteerimissüsteemi või - süsteemid, et tagada käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud sätete järgimine ning algatada vajaduse korral järelevalve- ja parandusmeetmete võtmine. 2. Liikmesriik tagab, et pädev asutus kehtestab inspekteerimise kava, võttes arvesse kiirgustegevusega seotud ohu võimalikku suurust ja laadi; kiirguskaitseküsimuste üldist hindamist kiirgustegevuste puhul ja vastavust käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud sätetele. 3. Liikmesriigid tagavad, et kõik inspekteerimise tulemused registreeritakse ning edastatakse asjaomasele ettevõtjale. Juhul kui tulemused on seotud välistöötaja või välistöötajatega, edastatakse tulemused ka tööandjale. 4. Liikmesriik tagab, et ülevaated inspekteerimiskavadest ja nende rakendamise peamistest tulemustest on üldsusele kättesaadavad.

§ 82. Riikliku järelevalve pädevus ja korrakaitse erimeetmed (1) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teeb pädev asutus. (2) Pädev asutus võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30-32, 45 ja 49-53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. (3) Pädeval asutusel on lubatud kasutada füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras. § 83. Riikliku järelevalve erisused (1) Pädeval asutusel on õigus peatada tuumakäitise käitamine, tuumaseadme kasutamine või tuumamaterjali, tuumkütuse, kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete vedu, kui see on vajalik tuumaohutuse tagamiseks, käesolevast seadusest tulenevate nõuete täitmise kontrollimiseks või Eesti Vabariigi suhtes kehtivatest rahvusvahelistest lepingutest tulenevate Eesti Vabariigi kohustuste täitmiseks. (2) Pädeval asutusel on õigus isikut küsitleda ja nõuda dokumente lisaks korrakaitseseaduses sätestatud alustele ka juhul, kui see on vajalik julgeolekumeetmete rakendamiseks, täitmiseks või kontrollimiseks, samuti Eesti Vabariigi suhtes kehtivatest rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. (3) Pädev asutus võib tähistatud kinnisasjale siseneda valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekuta, kui: 1) see on vajalik olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks ja nimetatud isikute kaasamisega kaasneks viivitus, mis seaks ohtu meetme kohaldamise eesmärgi saavutamise; 2) kaitsemeetmete rakendamiseks, nende kontrollimiseks või rahvusvahelise inspektsiooni läbiviimiseks.

TTJA põhimäärus Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord“ (kavand nr 8)

23

§ 37. Katsetamisloa ja käitamisloa andmekoosseis (1) Katsetamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid: 1) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava; (2) Käitamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid lisaks lõike 1 sätestatule: 7) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava;

Artikkel 105 Jõustamine Liikmesriik tagab, et pädeval asutusel on õigus nõuda mis tahes füüsiliselt või juriidiliselt isikult meetmete võtmist puuduste kõrvaldamiseks ja nende kordumise ärahoidmiseks või vajaduse korral tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, kui regulatiivse inspekteerimise või muu regulatiivse hindamise tulemused tõendavad, et kiiritusolukord ei vasta käesoleva direktiiviga kooskõlas vastuvõetud sätetele.

§ 2 lõige 2 Käesolevas seaduses sätestatud

haldusmenetlusele kohaldatakse

haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast

seadusest tulenevaid erisusi.

§ 19. Tuumakäitise ehitamise järelevalve

(4) Pädeval asutusel on õigus: 4) peatada ehitustööd või keelduda järgmise etapi alustamise lubamisest, kui tuumaohutuse nõuded ei ole täidetud. § 24. Tuumaohutusloa andmisest keeldumine Pädev asutus keeldub tuumaohutusloa andmisest, kui: 1) taotleja kavandatava tuumakäitise ehitised, seadmed, tuumkütusetsükliga seotud tegevused või taotleja poolt kasutatav tehnoloogia ei ole taotleja poolt kasutatavaid ohutusmeetmeid arvestades ohutud inimese tervisele, varale või keskkonnale; 2) tegevusega, milleks tuumaohutusluba taotletakse, kaasneb või võib kaasneda oht riigisisesele või rahvusvahelisele julgeolekule;

24

3) taotleja juhtkonna või töötajate erialane ettevalmistus või oskused ei vasta õigusaktist tulenevatele nõuetele; 4) tuumakäitise või tuumamaterjali valve ja füüsiline kaitse pole tagatud; 5) taotleja suhtes kehtib kohtuotsusega kohaldatud, seadusest tulenev või pädeva asutuse ettekirjutusega määratud keeld seoses käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutuse nõude rikkumisega; 6) taotleja on loa taotluses esitanud tahtlikult valeandmeid, mis võiksid mõjutada taotluse lahendamist ning mille esitamata jätmise korral tuleks loa andmisest keelduda muul käesolevas paragrahvis nimetatud alusel; 7) taotleja ei ole tasunud taotluse läbivaatamise menetlustasu või esitanud tasumise tagatist. § 26. Tuumaohutusloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine (1) Pädev asutus peatab tuumaohutusloa kehtivuse, kui: 1) tuumakäitise käitaja takistab käesoleva seaduses sätestatud järelevalve teostamist; 2) tuumakäitise seisund, katsetuste tulemused või ilmnenud uued asjaolud ei võimalda pidada tegevuse jätkamist ohutuks. (2) Loa peatamise otsus kehtib kuni peatamise aluseks olnud asjaolude kõrvaldamiseni ja pädeva asutuse otsuseni loa peatamise lõpetamise kohta. (3) Pädev asutus tunnistab tuumaohutusloa kehtetuks, kui: loa omaja ei suuda tagada tuumaohutust ning ohutusnõuete rikkumine ei ole kõrvaldatav või selle kõrvaldamine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik; ilmneb, et loa andmise aluseks olnud andmed või asjaolud on olnud olulisel määral väärad, puudulikud või varjatud ning tegelikud asjaolud ei võimalda tuumaohutust tagada; loa omaja rikub korduvalt või olulisel määral loa nõudeid, tuumaohutusnõudeid või pädeva asutuse ettekirjutusi; loa omaja tegevus ohustab riigi julgeolekut; loa omaja loobub tegevusest või lõpetab käitise kasutamise. (4) Tuumaohutusloa kehtivuse peatamisel või kehtetuks tunnistamisel ei kohaldata avatud menetlust.

25

Direktiivi 2011/70/EURATOM ja Eesti õigusaktide vastavustabel2

NÕUKOGU DIREKTIIV 2011/70/EURATOM,19. juuli 2011,millega luuakse ühenduse

raamistik kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmetevastutustundlikuks ja ohutuks

käitlemiseks

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0070

EL-i õigusakti norm

EL-i õigusakti normi sisuliseks

rakendamiseks kehtestatavad

sätted tuumaenergia- ja ohutuse

seaduse eelnõus (TEOS)

Kommentaarid/

kehtestatavad

rakendusaktid

Artikkel, lõige, punkt Pealkiri, paragrahv, lõige, punkt

Artikkel 4 Üldpõhimõtted 1. Liikmesriigid kehtestavad kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku poliitika ja tagavad selle toimimise. Ilma et see piiraks artikli 2 lõike 3 kohaldamist, lasub igal liikmesriigil lõplik vastutus liikmesriigis tekitatud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise eest. L 199/52 Euroopa Liidu Teataja 2.8.2011 ET 2. Kui radioaktiivseid jäätmeid või kasutatud tuumkütust veetakse liikmesriiki või kolmandasse riiki töötlemise või ümbertöötamise eesmärgil, siis lasub lõplik vastutus nende ainete (sealhulgas võimalike kõrvalsaadusena tekkivate jäätmete) ohutu ja vastutustundliku lõppladustamise eest radioaktiivse materjali vedanud liikmesriigil või kolmandal riigil. 3. Riiklik poliitika tugineb kõigile järgmistele põhimõtetele: a) radioaktiivsete jäätmete tekitamine hoitakse

§ 2 (1) Käesoleva seadusega reguleeritakse: 6) tuumajäätmete tekitamist, omamist, valdamist, käitlemist ja lõppladustamist; § 42. Jäätmekäitluskohustus (1) Tuumaohutusloa omaja, kelle tegevuse tulemusena tekivad tuumajäätmed, on vastutav kõigi tuumajäätmete käitlemiseks vajalike tegevuste ettevalmistamise ja õigeaegse täitmise eest, sealhulgas seonduvate kulude katmise eest. (2) Tuumajäätmete käitluskava kehtib kogu asjakohase tuumaohutusloa kehtivusaja jooksul ning see esitatakse loa omaja poolt iga kolme aasta järel järgnevaks kolme aastaseks perioodiks ja peab sisaldama ka üldist plaani järgmiseks kuueks aastaks kui loaga ei ole määratud teisiti. § 55. Tuumajäätmete käitlemise põhimõte ja üldnõuded (1) Tuumkütusetsükli tegevustes tekkivate tuumajäätmete kogus hoitakse nii väikesena kui see on mõistlikult saavutatav nii aktiivsuse kui ka koguse osas piiramata tuumaenergia kasutamise üldpõhimõtete rakendamist. (2) Tuumajäätmeid käideldakse vastavalt kiirgusseaduse §-des 58, 60,

Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4) Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord ( kavand nr 10) Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded ( kavand nr 12) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord ( kavand nr 14) Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele (kavand nr 17

2 Käesolevas vastavustabelis on esitatud üksnes need direktiivi sätted, mis on sisuliselt seotud tuumaenergia ja -

ohutuse seadusega; üldist kiirguskaitse raamistikku reguleeriva id sätted, mis on juba üle võetud teiste kehtivate

õigusaktidega, ei ole tabelis toodud.

26

mõistlikult teostataval miinimumtasemel nii aktiivsuse kui ka koguse poolest, kasutades sobivaid projekteerimismeetmeid ning käitamis- ja dekomissoneerimistavasid, kaasa arvatud ainete ringlussevõtt ja taaskasutus; b) arvesse võetakse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete tekitamise kõikide etappide vahelisi sõltuvusi; c) kasutatud tuumkütust ja radioaktiivseid jäätmeid käideldakse ohutult, sealhulgas on oluline pikaajaline ohutus koos passiivsete ohutusmeetmetega; d) meetmeid võetakse etapiviisiliselt; e) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kulud kannab nimetatud ainete tekitaja; f) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kõikides etappides kohaldatakse tõenditel põhinevat ja dokumenteeritud otsustusprotsessi. 4. Radioaktiivsed jäätmed lõppladustatakse liikmesriigis, kus need tekitati, välja arvatud juhul, kui jäätmete veo ajaks on asjaomase liikmesriigi ja teise liikmesriigi või kolmanda riigi vahel jõustunud kokkulepe lõppladustamisrajatise kasutamiseks selles riigis, võttes arvesse direktiivi 2006/117/Euratom artikli 16 lõike 2 kohaselt komisjoni poolt kehtestatud kriteeriume. Eksportiv liikmesriik teavitab komisjoni enne vedu kolmandasse riiki sellise kokkuleppe sisust ning võtab mõistlikke meetmeid, et olla kindel järgmises: a) sihtriik on sõlminud Euroopa

61, 64 ja 66 ning § 56 lõike 2 ja § 64 lõike 4 alusel sätestatud nõuetele arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele. § 56. Eestis tekitatud tuumajäätmete käitlemine (1) Eestis tekitatud tuumajäätmed tuleb käidelda, vaheladustada ja lõppladustada Eestis, välja arvatud lõigetes 2-3 sätestatud juhtudel. (2) Tuumajäätmeid võib lõppladustada teises Euroopa Liidu liikmesriigis või kolmandas riigis, kui enne tuumajäätmete saatmist on Eesti ja sihtriigi vahel sõlmitud ja jõustunud leping lõppladustusrajatise kasutamiseks sihtriigis vastavalt Euroopa Komisjoni kehtestatud kriteeriumitele. (3) Kasutatud tuumkütust võib teise riiki saata selle ümbertöötlemiseks tingimusel, et seda ei suunata lõppladustamisele. § 57. Väljaspool Eestit tekitatud tuumajäätmete käitlemine Väljaspool Eestit tekitatud tuumajäätmeid ei tohi käidelda, vaheladustada ega lõppladustada Eestis. § 59. Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava

27

Aatomienergiaühendusega kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemist käsitleva lepingu või on kasutatud tuumkütuse käitlemise ohutust ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutust käsitleva ühiskonventsiooni („ühiskonventsioon”) osaline; b) sihtriigil on olemas radioaktiivsete jäätmete käitlemise ja lõppladustamise programmid, mille kõrget ohutustaset taotlevad eesmärgid on samaväärsed käesoleva direktiiviga kehtestatud eesmärkidega, ja c) sihtriigi lõppladustamisrajatisel on luba radioaktiivsete jäätmete vastuvõtmiseks, kõnealune rajatis on töös enne vedu ning seda juhitakse nimetatud sihtriigi radioaktiivsete jäätmete käitlemise programmide raames seatud nõuetega kooskõlas.

Artikkel 5 Riiklik raamistik 1. Liikmesriigid kehtestavad kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise tagamiseks riikliku õigusliku, reguleeriva ja organisatsioonilise raamistiku („riiklik raamistik”), mille abil määratakse kindlaks vastutus ja asjaomaste pädevate asutuste töö koordineerimine, ning tagavad selle raamistiku toimimise. Riikliku raamistikuga nähakse ette kõik järgnev: a) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise poliitika rakendamist käsitlev riiklik programm; b) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutust käsitlev riiklik kord.

§ 7 Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus § 8 Pädeva asutuse ülesanded ja õigused § 36 lg 2(2) Käitamisloa taotlus peab sisaldama 3) tuumkütuse käitlemise ja ladustamise korraldus; 4) tuumajäätmete käitluskava; § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle § 42. Jäätmekäitluskohustus § 55–§ 65 – Tuumajäätmete käitlemise üldraamistik § 59. Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava (1) Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava on radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku tegevuskava osa. (2) Riiklikus tuumajäätmete käitlemise tegevuskavas

Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4) Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord ( kavand nr 10) Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded ( kavand nr 12) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine,

28

Liikmesriikide pädevusse jääb otsustada, kuidas selline kord vastu võetakse ning millise õigusakti abil seda kohaldatakse; c) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise tegevuse või koha või mõlema jaoks tegevuslubade andmise süsteem, mis hõlmab sellise tegevusloata tegevuse, koha või mõlema käitamise või mõlema keelamist ning näeb vajaduse korral ette tegevuse, koha või mõlema edasise haldamise tingimused; d) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise tegevuse või koha või mõlema jaoks asjakohane kontrollisüsteem, haldamise süsteem, korrapärased inspekteerimised, dokumenteerimis- ja aruandluskohustus, sealhulgas asjakohased meetmed lõppladustamisrajatiste sulgemisjärgsete perioodide puhuks; e) jõustamismeetmed, sealhulgas käitlemise peatamine ja tegevusloa muutmine, kehtivusaja lõppemine või kehtetuks tunnistamine, vajaduse korral koos nõuetega alternatiivsetele lahendustele, mis annavad tulemuseks tõhustatud ohutuse; f) vastutuse kindlaksmääramine asutuste vahel, kes osalevad kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise eri etappides. Riikliku raamistiku alusel lasub esmavastutus kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete eest jäätmete tekitajal või teatud erioludes tegevusloa omanikul, kellele pädevad organid on sellise vastutuse usaldanud; g) riiklikud nõuded üldsuse

määratletakse riiklik tuumajäätmete käitlemise poliitika sealhulgas tuumajäätmete käitlemise eesmärgid ja põhimõtted, võimalusel ka tuumajäätmete kogused, nende asukohad, samuti tuumajäätmete käitlemise kulude ja ajakava hinnang. (3) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostab valdkonna eest vastutav ministeerium koos pädeva asutusega. (4) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada. § 47. Tuumaohutusluba tuumakäitise dekomissioneerimiseks § 69. Dekomissioneerimisreserv ja riiklik dekomissioneerimisfond

dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord ( kavand nr 14) Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele (kavand nr 17) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava finantstagatise tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete, väljamaksete ja vara valitsemise kord( kavand nr 18) Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele (kavand nr 23)

29

teavitamisele ja osalemisele; h) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise rahastamiskava(d) Artikkel 6 Pädev reguleeriv asutus 1. Iga liikmesriik asutab pädeva reguleeriva asutuse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutuse valdkonnas ja tagab selle toimimise. 2. Liikmesriigid tagavad, et pädev reguleeriv asutus on funktsionaalselt eraldatud igast muust asutusest või organisatsioonist, kes tegeleb tuumaenergia või radioaktiivsete ainete kasutamise või kasutamise edendamisega, sealhulgas elektrienergia tootmise ja radioisotoopide rakendustega või kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemisega, et tagada pädeva reguleeriva asutuse tegelik sõltumatus ja kaitsta teda reguleerimisel põhjendamatu mõju eest. 3. Liikmesriigid tagavad, et pädeval reguleerival asutusel on volitused ning inim- ja finantsressursid, mis on vajalikud tema kohustuste täitmiseks seoses artikli 5 lõike 1 punktides b, c, d ja e kirjeldatud riikliku raamistikuga.

§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus (2) Pädev asutus on kiirgus- ja tuumaohutusalases tegevuses sõltumatu ja oma eelarvega. Teenistuslikku järelevalvet pädeva asutuse üle teostab valdkonna eest vastutav minister Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud korras. Teenistuslik järelevalve ei tohi piirata pädeva asutuse sõltumatust talle käesoleva seadusega pandud ülesannete täitmisel. (3) Pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse sihtotstarbeliselt riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatult.

TTJA põhimäärus

Artikkel 7 Tegevusloa omanikud 1. Liikmesriigid tagavad, et esmavastutus kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise koha ja/või tegevuse ohutuse eest on tegevusloa omanikul. Seda vastutust ei saa edasi anda. 2. Liikmesriigid tagavad, et kehtestatud riikliku raamistikuga kohustatakse tegevusloa omanikke pädeva reguleeriva asutuse

§6 (3) Tuumkütusetsükliga seotud tegevuste tegija vastutab käesolevas seaduses ja tuumaohutusloa tingimustes sätestatud kohustuste täitmise eest, et tagada tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuse ohutus inimese tervisele, varale ja keskkonnale ning töötajate kiirguskaitse tuumakäitise elukaare jooksul kõigis kiiritusolukordades, mis on seotud tema valduses oleva tuumamaterjali või muu radioaktiivse materjaliga, ning see vastutus säilib kogu tuumakäitise elukaare vältel sõltumata tuumaohutusloa

Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded ( kavand nr 12) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord ( kavand nr 14)

30

reguleeriva kontrolli all korrapäraselt hindama, kontrollima ja mõistlikus võimalikus ulatuses pidevalt parandama oma kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise koha või tegevuse ohutust, tehes seda süstemaatiliselt ja kontrollitaval viisil. Seda saab saavutada asjakohase ohutushindamise ja muude andmete ja tõendite abil. 3. Käitlemise kohale või tegevusele loa andmise ühe osana hõlmab ohutuse tõendamine tegevuse väljaarendamist ja teostamist ning koha väljaarendamist, käitamist ja dekomisjoneerimist või lõppladustamisrajatise sulgemist ja sulgemisjärgset etappi. Ohutuse tõendamise ulatus peab olema vastavuses tegevuse keerukusega ja kasutatud tuumkütuse ning radioaktiivsete jäätmete, käitlemise koha või tegevusega seotud ohu suurusega. Tegevuslubade väljastamisega aidatakse kaasa käitlemise koha või tegevuse ohutusele tavapärastes käitamistingimustes, ettearvatavate käitamisjuhtumite ja projekteerimisel ette nähtud õnnetuste korral. Ohutuse tõendamisega kinnitatakse koha või tegevuse ohutust. Kohaldatakse meetmeid avariide ärahoidmiseks ja nende tagajärgede leevendamiseks, sealhulgas selliste füüsiliste tõkete ja tegevusloa omaniku halduslike kaitsemenetluste kontrollimist, mille mittetoimimise tagajärjel võiks ioniseeriv kiirgus hakata oluliselt mõjutama töötajate ja muu elanikkonna tervist. Kõnealuse

kehtivusest või olemasolust ega ole üle antav. §13 (1) Tulevane käitaja esitab pädevale asutusele: andmed oma juriidilise staatuse, omandistruktuuri ja juhtkonna kohta; tõendid, et taotleja ja temaga seotud isikud ei kujuta ohtu riigi julgeolekule; juhtkonna ja töötajate kvalifikatsiooni, pädevuse ja kogemuse ülevaate ning töötajate värbamiskava; auditeeritud andmed ettevõtte või emaettevõtte majandusliku võimekuse kohta ning rahastuse ja jäätmekäitluse korraldamise põhimõtted; kirjeldus hankekorralduse ja tarneahela juhtimise põhimõtetest ning juhtimissüsteemist; §16 lg 2 p 9 ehitusloa taotlusele tuleb lisada esialgne ohutusaruannne §18. Algne dekomissioneerimiskava §28 (2) Tuumaohutusloa omaja on kohustatud rakendama juhtimissüsteemi, mis tagab loastatud tegevuse vastavuse tuumaohutuse ja - julgeoleku nõuetele ja tuumakäitise sihipärase toimimise kogu tegevuse vältel. §42. Jäätmekäitluskohustus §37 lg 2 punkt 6 käitamisloale lisatakse tuumakäitise dekommisioneerimiskava §46. Lõplik dekomissioneerimiskava § 69 (1) Tuumakäitise käitaja on kohustatud moodustama rahalise reservi, mis peab katma tuumakäitise dekomissioneerimise ja radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kulud (edaspidi dekomissioneerimisreserv).

Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele (kavand nr 17) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava finantstagatise tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete, väljamaksete ja vara valitsemise kord( kavand nr 18) Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele (kavand nr 23)

31

lähenemisviisiga selgitatakse välja ebakindlad valdkonnad ja vähendatakse neid. 4. Liikmesriigid tagavad, et riikliku raamistikuga nõutakse tegevusloa omanikelt seda, et nad kehtestaksid ja rakendaksid integreeritud juhtimissüsteeme, sealhulgas kvaliteedi tagamist, milles peetakse esmatähtsaks kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutust ning mida pädev reguleeriv asutus regulaarselt kontrollib. 5. Liikmesriigid tagavad, et riikliku raamistikuga nõutakse tegevusloa omanikelt piisavate rahaliste vahendite ja inimressursside eraldamist ja olemasolu, et täita lõigetes 1–4 sätestatud kohustusi seoses kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutusega.

Artikkel 8 Eksperditeadmised ja oskused Liikmesriigid tagavad, et riikliku raamistikuga nõutakse kõigilt osalistelt nende töötajate koolitamist ja väljaõpetamist, samuti uurimis- ja arendustööga tegelemist, et rahuldada kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku programmi vajadused, et saada, säili

§ 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (1) Tulevane käitaja esitab pädevale asutusele: juhtkonna ja töötajate kvalifikatsiooni, pädevuse ja kogemuse ülevaate ning töötajate värbamiskava; §28 (4) Tuumaohutusloa omaja vastutus hõlmab ka vastutust töövõtjate tegevuse eest. Tuumaohutusloa omaja peab tagama töövõtjate ja töötajate piisava kvalifikatsiooni, koolituse ja töökogemuse tuumaohutuse seisukohast oluliste tegevuste jaoks. § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded § 47 (3) Pädev asutus annab dekomissioneerimisloa 12 kuu jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest arvates, kui on täidetud järgmised eeldused:

Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis“ (TEOS §13 lõike 4 alusel, kavand nr 4) Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded (kavand nr 13)

32

1) dekomissioneerimiskavas kirjeldatud tegevused tagavad käitise ohutu dekomissioneerimise; 2) dekomissioneerimisfondi vahendid või muud rahalised tagatised katavad kõik tööde tegemiseks vajalikud kulud; 4) loa taotlejal on tööde teostamiseks pädevad kvalifitseeritud töötajad;

Artikkel 9 Rahalised vahendid Liikmesriigid tagavad, et riikliku raamistikuga nõutakse piisavate rahaliste vahendite olemasolu, kui neid vajatakse artiklis 11 osutatud riiklike programmide rakendamiseks, eelkõige kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks, võttes vajalikul määral arvesse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete tekitajate vastutust.

§ 47 (3) Pädev asutus annab dekomissioneerimisloa 12 kuu jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest arvates, kui on täidetud järgmised eeldused: 1) dekomissioneerimiskavas kirjeldatud tegevused tagavad käitise ohutu dekomissioneerimise; 2) dekomissioneerimisfondi vahendid või muud rahalised tagatised katavad kõik tööde tegemiseks vajalikud kulud; 4) loa taotlejal on tööde teostamiseks pädevad kvalifitseeritud töötajad; § 69 (1) Tuumakäitise käitaja on kohustatud moodustama rahalise reservi, mis peab katma tuumakäitise dekomissioneerimise ja radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kulud (edaspidi dekomissioneerimisreserv).

Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4) Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded ( kavand nr 12) Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele (kavand nr 17) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava finantstagatise tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete, väljamaksete ja vara valitsemise kord( kavand nr 18) Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele (kavand nr 23)

Artikkel 10 Läbipaistvus 1. Liikmesriigid tagavad, et kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemist käsitlev vajalik teave avalikustatakse töötajatele ja muule elanikkonnale. Selline kohustus hõlmab seda, et pädev reguleeriv asutus

§8 (2) 7) pädev asutus korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses; §59(4) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada.

33

teavitab üldsust oma pädevusalas. Teave avalikustatakse üldsusele riiklike õigusaktide ja rahvusvaheliste kohustuste kohaselt ning tingimusel, et sellega ei kahjustata muid huvisid, muu hulgas näiteks julgeolekuhuvisid, mida on tunnustatud riiklikes õigusaktides või rahvusvahelistes kohustustes. 2. Liikmesriigid tagavad, et üldsusele antakse riigi õigusaktide ja rahvusvaheliste kohustuste kohaselt asjakohane võimalus tõhusalt osaleda kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemisega seotud otsuste tegemises.

Artikkel 11 Riiklik programm 1. Iga liikmesriik tagab selle, et rakendatakse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise riiklikku programmi („riiklik programm”), mis hõlmab tema jurisdiktsioonis tekkinud igasugust liiki kasutatud tuumkütust ja radioaktiivseid jäätmeid ning kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kõiki etappe tekitamisest kuni lõppladustamiseni. 2. Iga liikmesriik vaatab oma riikliku programmi korrapäraselt läbi ja ajakohastab seda, võttes vajadust mööda arvesse tehnika ja teaduse saavutusi ning eksperdihinnangutest teada saadud soovitusi, õppetunde ja häid tavasid.

§ 59. Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava (1) Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava on radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku tegevuskava osa. (2) Riiklikus tuumajäätmete käitlemise tegevuskavas määratletakse riiklik tuumajäätmete käitlemise poliitika sealhulgas tuumajäätmete käitlemise eesmärgid ja põhimõtted, võimalusel ka tuumajäätmete kogused, nende asukohad, samuti tuumajäätmete käitlemise kulude ja ajakava hinnang. (3) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostab valdkonna eest vastutav ministeerium koos pädeva asutusega. (4) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada.

Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 3

3.2 Tuumajaama planeerimise, ehitamise ja tuumaohutuslubade skeem

PLANEERIMINE (REP) REP tehakse kahes etapis, mille esimeses etapis tehakse asukoha eelvalik ja teises etapis antakse projekteerimistingimused. Planeeringu koostamist korraldab MKM ja 1. etapp (asukoha eelvalik) on pooleli. Tehakse ka KSH.

↓

EELHINNANG Pädev asutus -- TTJA hindab tulevase ka itaja organisatsioonilist, majanduslikku ja julgeolekualast sobivust ja on ehitusloa taotlemise eelduseks.

EHITUSLUBA Ehitusloa taotlusele lisatakse hoonestusloa taotlus ning KMH algatatakse u hiselt ehitus- ja hoonestusloa menetluses. Pa dev asutus annab ehitusloa sisendiks tuumaohutushinnangu, millega kinnitab, et reaktori disain ehk projekt ja ehitis tervikuna vastavad tuumaohutuse no uetele. Ehitusloa andmiseks on vajalik ka Vabariigi Valitsuse positiivne seisukoht.

↓

KATSETAMISLUBA (tuumkütuseta) Annab o iguse alustada tuumajaama konstruktsioonide, su steemide ja komponentide testimist enne tuumkütuse laadimist reaktorisse. Selle loaga koos tuleb anda ka veeluba jahutusvee vo tmiseks. Tuumku tuse vo ib tuua ka itise territooriumile, kuid ei vo i panna reaktorisse – transport kiirgustegevusloaga.

EHITISE KASUTUSLUBA Ehitusseadustiku kohane kasutusluba, mis antakse enne tuumku tuse laadimist ja enne osalise ka itamisloa taotlemist ja koosko lastatakse Pa a steametiga.

↓

OSALINE KÄITAMISLUBA (tuumkütusega)

Annab o iguse alustada tuumkütusega katsetusi reaktoris. See etapp on oluline eristada eelmisest etapist eraldi loaga, sest tuumku tusega katsetamisel riskitase tõuseb oluliselt. Selgitatakse va lja ohutud käitamispiirid ja -tingimused.

KÄITAMISLUBA

Annab o iguse alustada tuumaenergia tootmist ja mu u ki katsetuste tulemustel po hinevate ohutuspiirangute ja -tingimuste ja rgi, mis ma rgitakse loas.

↓

DEKOMISSIONEERIMISLUBA Annab o iguse lõpetada ka itamine, demonteerida reaktor ja seadmed ning lammutada ehitis vastavalt tuumaohutuse no uetele. Asendab EhS-i kohase lammutusloa.

Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa 4

Rakendusaktide kavandid

KAVAND 1

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Pädeva asutuse toimingute eest tasutava menetlustasu, ehituse ja riikliku järelevalvetasu

määrad, arvestamise ja tasumise korda ning nõuded menetlustasude tagatistele

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja -ohutuse seaduse § 7 lõike 4 punkt 1, § 66 lõike 8, § 67

lõike 8 ja § 68 lõike 8 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Sätestab määruse eesmärgi ja ulatuse: milliste tuuma- ja kiirgustegevustega seotud toimingute

eest menetlus- ja järelevalvetasu tasutakse ning millistele tasudele ja tagatistele määrus

kohaldub.

§ 2. Mõisted

Määratleb määruses kasutatavad põhimõisted (nt menetlustasu, järelevalvetasu, põhitasu,

tunnitariif, tagatis, otsekulu), tagamaks ühtne arusaam määruse rakendamisel.

§ 3. Menetlustasu liigid ja struktuur

Kirjeldab menetlustasu üldised komponendid (põhitasu, tööajapõhine tasu, ekspertiisi- ja

laborikulud, tegelikud kulud) ning loetleb toimingud, mille eest menetlustasu võetakse.

§ 4. Menetlustasu määrad ja arvutamise põhimõtted

Kehtestab tasude arvutamise üldreeglid, sh tunnitariifi, keerukustegurid, normtunnid,

otsekulude lisamise korra ning tasu indekseerimise põhimõtte.

§ 5. Menetlustasu maksmise kord

Reguleerib tasu tasumise tähtajad, osade kaupa tasumise võimaluse, tasudokumentide esitamise

ning tasu tagastamise või vähendamise alused.

§ 6. Ehituse järelevalvetasu määr ja arvestamine

Sätestab ehituse aegse järelevalvetasu arvutamise põhimõtted (nt töömahupõhine, etapiviisiline

või projektipõhine arvestus) ja tasu maksmise korra.

§ 7. Riikliku järelevalvetasu määr ja arvestamine

Määrab järelevalvetasu ülesehituse (püsitasu, riskipõhine osa, tööajapõhine osa) ja

arvestusmeetodi, sh riskikategooriate ja järelevalve mahtude määramise põhimõtted.

§ 8. Järelevalvetasu maksmise kord

Reguleerib tasu maksmise perioodilisuse (nt kord kvartalis või kord aastas), arved, tähtajad ning

tasu korrigeerimise alused tegeliku järelevalvemahtude alusel.

§ 9. Menetlustasu ja järelevalvetasu tagatised

Sätestab tagatise esitamise kohustuse, tagatise liigid (nt pangagarantii, kindlustus), tagatise

ulatuse ja kehtivusaja ning tagatise kasutamise alused tasu maksmise tagamiseks.

§ 10. Tagatise esitamise ja vabastamise kord

Kirjeldab menetlust, kuidas tagatis esitatakse, kuidas pädev asutus seda kontrollib ning millal

ja millistel tingimustel tagatis vabastatakse või asendatakse.

§ 11. Tasude indekseerimine ja läbivaatamine

Reguleerib tasumäärade iga-aastase või perioodilise korrigeerimise korra, sealhulgas indeksi

kasutamise aluse (inflatsioon, palgakasv, kulubaasi muutused).

§ 12. Tasu tasumata jätmise tagajärjed

Sätestab, kuidas toimida tasu mittetasumisel (menetluse peatamine, viivis, tagatise kasutamine)

ning millised on pädeva asutuse õigused tasu sissenõudmisel.

§ 13. Andmete esitamise ja arvestuse pidamise kord

Reguleerib, milliseid andmeid peab käitaja või taotleja esitama tasu arvestamiseks, ning

sätestab pädeva asutuse kohustused arvestuse läbipaistvuse tagamisel.

§ 14. Rakendussätted

Sätestab määruse jõustumise ja vajadusel üleminekusätted, sh millal hakatakse tasusid

rakendama ja kuidas käsitletakse pooleliolevaid menetlusi.

KAVAND 2

MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTER

MÄÄRUS

Pädeva asutuse poolt oma tegevusvaldkonnas osutatavate tasuliste teenuste kirjeldused

ja teenustasud

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 7 lõike 4 punkt 2 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

Sätestab määruse eesmärgi ja ulatuse: milliseid tasulisi teenuseid pädev asutus võib osutada ja

kellele need teenused on suunatud (taotlejad, käitajad, teised asutused).

§ 2. Mõisted

Selgitab vajadusel määruses kasutatavaid termineid (nt tasuline teenus, otsekulu, teenustasu,

eriteenus), et tagada ühene mõistmine kõigis rakendusolukordades.

§ 3. Tasuliste teenuste liigid

Esitab loetelu teenustest, mida pädev asutus võib pakkuda (nt sertifikaatide väljastamine,

laboratoorsed mõõtmised, seireandmete analüüs, tehnilised ekspertiisid, erialane koolitus).

Täpsustab, et teenuste loetelu on ammendav või vajadusel täieneb.

§ 4. Tasuliste teenuste kirjeldused

Kirjeldab iga teenuse sisu lühidalt: teenuse eesmärk, teostamise viis, teenusega kaasnevad

tööprotsessid ja standardtulemused (nt mõõteprotokoll, ekspertiisiakt).

§ 5. Teenustasude üldpõhimõtted

Sätestab, et teenustasud on kulupõhised ning arvestavad tööaega, kasutatud seadmeid,

kaasnevaid otsekulusid ja vajadusel välisekspertiisi tasusid. Reguleerib proportsionaalsust ja

läbipaistvust.

§ 6. Teenustasude määrad

Kehtestab konkreetsete teenuste hinnad või hinnavahemikud. Kui teenus on tööajapõhine,

sätestab tunnitariifi ja hinnastamise põhimõtte (nt keerukustegur, normtunnid).

§ 7. Täiendavad kulud ja otsekulude arvestamine

Kirjeldab, milliseid kulusid võib lisaks teenustasule arvestada (nt laborireaktiivid,

mõõteseadmete erikasutus, sõidukulud) ning kuidas need esitatakse.

§ 8. Teenuste tellimise ja osutamise kord

Reguleerib teenuse tellimise viisi, taotluse esitamise nõuded, tähtajad, lepingu sõlmimise ning

teenuse osutamise protsessi.

§ 9. Teenustasu maksmine

Sätestab arvelduskorra: tasu tasumise tähtajad, arve esitamise, ettemaksu võimaluse ning

tingimused, mille korral tasu tagastatakse või vähendatakse.

§ 10. Kvaliteedinõuded ja sõltumatus

Kirjeldab teenuste osutamise kvaliteedi- ja usaldusnõudeid, sh laborite akrediteerimise või

pädevuse tõendamise kohustust ning nõuet, et teenuste osutamine ei tohi mõjutada järelevalve

sõltumatust.

§ 11. Teenustasude läbivaatamine ja indekseerimine

Reguleerib, kuidas ja kui tihti vaadatakse teenustasud üle (nt kord aastas), ning kuidas toimub

tasude indekseerimine kulubaasi muutumisel.

§ 12. Andmete esitamine ja arvestuse pidamine

Sätestab teenuse osutamiseks vajalike andmete esitamise kohustuse ning pädeva asutuse

kohustused arvestuse, aruandluse ja läbipaistvuse tagamisel.

§ 13. Rakendussätted

Määrab määruse jõustumise kuupäeva ja vajadusel üleminekusätted, sh kuidas käsitletakse enne

määruse jõustumist tellitud teenuseid.

KAVAND 3

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamise aruande täpsustatud

nõuded ja andmekoosseis

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 10 lõike 3 ja § 11 lõike 2 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk

Määrus kehtestab tuumaenergia ja -ohutuse seaduse alusel nõutava tuumakäitise asukoha

eelvaliku hindamise ning asukoha valiku hindamise aruande sisu ja andmekoosseisu nõuded.

Määruse eesmärk on tagada asukoha sobivuse hindamine, lähtudes tuumaohutuse, füüsilise

kaitse ja keskkonnamõjude aspektidest kogu käitise planeeritava eluea vältel.

2. peatükk

Asukoha eelvaliku hindamine ja asukoha valiku aruanne

§ 2. Asukoha eelvaliku ulatus, hindamise sisu ja struktuur

See säte nõuab, et asukoha valiku esmane faas peab tuginema dokumenteeritud analüüsile

määruses täpsustatud ulatuses, tuginedes 3. peatüki paragrahvidele.

§ 3. Asukoha valiku aruande sisu ja struktuur

Säte määrab hindamise aruande struktuuri ja sisu, mis peab põhinema rahvusvahelistel nõuetel

ja kriteeriumidel. Aruanne peab sisaldama alternatiivsete asukohtade analüüsi ning käsitlema

määramatust ja tundlikkust andmetes ja mudelites.

3. peatükk

Asukoha eelvaliku hindamine ja asukoha valiku aruanne

§ 4. Läbipaistvus ja põhjendus

Määratakse kohustus kaasata pädev ja sõltumatu konsultant ning kohustus dokumenteerida

protsessi mõjutavaid asjaolusid ja otsuseid. Esitatud põhjendused peavad olema peab olema

jälgitavad ja läbipaistvad.

§ 5. Asukohavaliku algsõelumise ja välistamiskriteeriumide dokumenteerimine

Nõuded asukohavaliku sõelumisprotsessile ja kasutatavatele välistamiskriteeriumitele.

Metoodika ja kriteeriumite dokumenteerimise kord.

§ 6. Meteoroloogiliste ja kliimatekkeliste tegurite hindamise nõuded

Nõuded meteoroloogiliste ja klimaatiliste tingimuste, sealhulgas äärmuslike

ilmastikusündmuste (nt tornaadod, äärmuslikud temperatuurid, sademed, lumekoormus)

hindamiseks. Analüüs peab hõlmama atmosfääri segunemise ja saasteainete hajumise tingimusi

ning arvestama pikaajaliste kliimamustrite muutustega.

§ 7. Geoloogilised ja hüdrogeoloogilised tegurid ning pinnase stabiilsus

Nõuded asukoha geoloogilise ja hüdrogeoloogilise sobivuse, sealhulgas pinnase stabiilsuse ja

kandevõime hindamiseks. Analüüs peab muuhulgas käsitlema seismilisi ohte (rikketsoonid,

pinnasevedeldumine), karsti ja vajumisi ning põhjavee ja üleujutuste mõju rajatise ohutusele.

§ 8. Kombineeritud väliste ohutegurite hindamise nõuded

Kohustus hinnata looduslike ja inimtekkeliste ohtude koosesinemist ja võimalikke

ahelreaktsioone. Rakendada tuleb tõenäosuslikku lähenemist, et tuvastada kombineeritud

sündmused, mille mõju võib ületada üksikute ohtude summaarse mõju.

§ 9. Inimtekkelised ohutegurid ja taristu

Analüüsida tuleb asukoha läheduses paiknevatest inimtegevustest (tööstusrajatised,

transpordikoridorid, sõjalised objektid) tulenevaid riske. Hinnata tuleb suurõnnetuste,

plahvatuste, tulekahjude, gaasileviku ja lennuõnnetuste mõju tuumakäitisele ning kriitilise

taristu töökindlust.

§ 10. Soojuse ärajuhtimise ja veevarustuse kättesaadavus

Tõendada tuleb piisava jahutusvee ja soojuse ärajuhtimise võimekuse olemasolu kõigis

tingimustes, arvestades kliimariske ja võimalikke jääolusid. Analüüs peab hõlmama

alternatiivsete veeallikate kättesaadavust avariiolukordades.

§ 11. Hüdroloogiliste parameetrite ja jahutusvee ohutusvaru hindamine

Hinnata tuleb veekogu hüdroloogilisi parameetreid (veetasemed, temperatuur, jäätingimused)

ja nende äärmuslikke kõikumisi. Eesmärk on tagada jahutussüsteemi terviklikkus ja

hädaolukorra vee kättesaadavus väliste hüdroloogiliste sündmuste korral.

§ 12. Hädaolukorraks valmisolek, julgeolek ja füüsiline kaitse

Analüüsida tuleb asukoha sobivust hädaolukorra lahendamise plaanide rakendamiseks,

arvestades asustustihedust ja evakuatsioonivõimalusi. Hinnata tuleb asukoha omadusi

julgeoleku ja füüsilise kaitse meetmete ning vastumeetmete tõhusaks rakendamiseks.

§ 13. Füüsilise kaitse süsteemide ja tuumajulgeoleku tõendamise nõuded

Kirjeldada tuleb julgeolekukontseptsiooni ja geograafiliste tingimuste sobivust ohuprofiiliga.

Tõendada tuleb süvakaitse põhimõtete rakendamist (seire, valve, reageerimisvõime) füüsilise

kaitse süsteemide kavandamisel.

§ 14. Elanikkonna ja radioloogilise mõju detailanalüüs

Esitada tuleb detailne analüüs elanikkonna paiknemise kohta asukoha ümbruses ja määratleda

planeerimistsoonid. Teostada tuleb radioloogilise mõju ja doosiarvutused nii tavakäitamise kui

ka erinevate avariistsenaariumide korral.

§ 15. Asukoha uurimis- ja hindamisprogrammi nõuded

Sätestab nõuded asukoha uurimisprogrammile, sealhulgas geoloogilistele, hüdroloogilistele,

seismilistele, geotehnilistele ja meteoroloogilistele uuringutele. Programm peab sisaldama

ajakava, proovipunktide ja seirevõrgu kirjeldust ning tagama andmekvaliteedi.

§ 16. Pikaajalise ohutuse ja ebakindluse hindamine

Hinnata tuleb asukoha pikaajalist ohutust, arvestades geoloogilist ja hüdroloogilist muutlikkust,

seismika arengut ja kliimatrende. Analüüs peab käsitlema mudelite valideerimist, määramatust

ja erinevaid tulevikustsenaariume.

§ 17. Kvaliteedijuhtimine ja andmete jälgitavus

Kehtestatakse nõuded kvaliteedijuhtimissüsteemile, mis tagab andmete kogumise meetodite,

tarkvara ja seadmete kalibreerimise nõuetekohasuse ning andmete jälgitavuse. Nõutav on

sõltumatu ülevaatuse teostamine.

§ 18. Kvalifikatsiooni ja sõltumatuse dokumenteerimise nõuded

Dokumenteerida tuleb uuringuid teostavate ekspertide ja organisatsioonide (sh tehnilise toe

organisatsioonid - TSO) pädevus, kvalifikatsioon ja kogemus. Tagada tuleb huvide konflikti

puudumine ja hinnangu andjate sõltumatus.

§ 19. Keskkonnaseire ja järelvalve

Kohustus seiramiseks, asukoha keskkonnaseire nõuded seireparameetritele, mõõtmiste

sagedusele, künnistele ja reageerimiskorrale. Seire peab olema etapiülene, jätkudes ka pärast

asukoha heakskiitmist.

§ 20. Asukoha parameetritest tuletatud projekteerimise sisendandmete

dokumenteerimine

Dokumenteerida tuleb asukoha uuringutest tuletatud projekteerimise sisendandmed ja

kavandamise aluseks olevad ohuparameetrid. Tõendada tuleb andmekogumise kvaliteeti

disainilahenduste alusena.

4. peatükk

Aruande andmekoosseis

§ 21. Aruande andmekoosseisu nõuded

Säte kehtestab detailse loetelu aruandes esitatavatest andmetest ja nende vormistusest. Aruanne

peab sisaldama muuhulgas informatsiooni järgmistest kategooriatest:

Aruande üldandmete kategooriasse kuuluvad koostaja ja tellija andmed, versioon, kuupäevad,

kvaliteedihalduse kirjeldus, sõltumatuse kinnitus ning kasutatud metoodikad koos viidetega

normatiivsetele juhistele ja rahvusvahelistele standarditele.

Ruumiinfo ja keskkonna kirjelduse alla kuuluvad kaardikihid, topograafia, geoloogia,

hüdroloogia, meteoroloogia, maakasutus, elanikkonna tihedus, infrastruktuuri kirjeldus ning

erinevad temaatilised kaardid ja graafilised kujutised. Samasse rühma kuuluvad ka välistatud

tsoonid, riskialad, ohutsoonide piirid ja ruumiandmete täpsustused.

Välitööde ja seire kategooriasse kuuluvad välitööde kirjeldus, mõõtmised, seireprogrammid,

mõõtmisperioodid ja sagedus, kasutatud seadmed, nende kalibreerimine, mõõdistusprotokollid

ning aluspõhjasondid, seismilised uuringud ja aktiivsete rikete kaardid.

Modelleerimise ja analüüsi kategooriasse kuuluvad mudelid, tarkvara, arvutuskeskkond,

sisend- ja väljundandmed, mudeli valideerimine, tundlikkusanalüüs, riskimaatriksid, erinevad

stsenaariumid, tõenäosuslikud analüüsid ja hinnangud, elanikkonna paiknemise kirjeldus,

kiirgusdoosid, lähteparameetrid, avariistsenaariumid ja ajalised andmeread koos veetasemete,

sademete, tuule, temperatuuri ja pinnase andmetega. Samuti kuuluvad siia kontrollarvutused ja

kavandamise sündmuste parameetrid.

Ohutuse ja järelevalve kategooriasse kuuluvad kaitsetsoonide skeemid, ligipääsupiirangud,

riskipõhised põhjendused, seos ohutushindamisega, järelevalvekorraldus ja hilisema

kasutamise kirjeldus.

Andmete ja dokumentatsiooni kategooriasse kuuluvad allikad, andmefailid, elektroonilise

esitamise põhimõtted, avatud failivormingud, taaskasutatavad failid, andmefailide loetelu,

identifikaatorid, lühikirjeldused ja asukoha viited ning viited täiendamata andmetöötlusele.

Turbe ja konfidentsiaalsuse kategooriasse kuuluvad konfidentsiaalne info, julgeolekuinfo,

andmete eraldamise põhimõtted, teabekaitse ning julgeolekunõuded.

KAVAND 4

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud,

taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 13 lõike 4 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisese ja kohaldamisala

Määrusega sätestatakse eelhinnangu taotluse sisu ja esitatavad andmed, taotluse menetlus ja

eelhinnangu andmekoosseis.

Määrust kohaldatakse isikule, kes kavandab tuumakäitise ehitamist ja käitamist.

§ 2. Mõisted

Erandid või täiendavad mõisted, mis on määruse rakendamiseks vajalikud ja mida seadused ei

defineeri, määratletakse käesolevas määruses.

2. peatükk

Eelhinnangu taotluse menetlus

§ 3. Eelhinnangu ja selle muutmise taotlemine

Eelhinnangu, sealhulgas selle muutmise taotlemise kord. Eelhinnangu muutmise kord, jagades

muudatused olulisuse alusel kategooriatesse.

§ 4. Eelhinnangu taotluse ja selle muutmise avatud menetlus

Avatud menetluse õiguslikud alused ja menetluse kord, sh menetlustähtajad. Taotluses ja

eelhinnangus esitatud teabe käsitlemise põhimõtted avalikkuse ja konfidentsiaalsuse

tagamiseks. Teiste asutuste kaasamine, eksperthinnangu küsimine.

§ 5. Andmete kontroll ja järelevalve

(1) Pädev asutus kontrollib esitatud andmete õigsust ning teeb vajaduse korral koostööd teiste

asutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

(2) Taotleja esitab nõudmisel täiendavad tõendid (auditiaruanded, lepinguväljavõtted,

turvaprotseduurid).

3. peatükk Nõuded eelhinnangu taotlusele

§ 6. Eelhinnangu taotluse dokumendid Taotluse andmete ja dokumentide loetelu:

1) õiguslik ja juhtimiskorraldus: registriandmed, omandistruktuur (sh lõppkasusaajad),

juhtorganid ja vastutavad isikud; juhtimissüsteemi kirjeldus;

2) julgeolek ja usaldusväärsus: tuumarajatise füüsilise kaitse süsteemi kavandamine ja

rakendamine käitise projekteerimisel arvesse võetavate ohtudega;

3) personal: ettevõtte personalipoliitika;

4) ettevõtte majanduslik võimekus ja kohustused tuumakahjustuse korral;

5) rahalised kohustused tulenevalt tuumakäitise elukaarest: tuumakäitise elukaare eri etappide

finantseerimise skeem; radioaktiivsete jäätmete käitlemise ja lõppladustamise rahastamise mehhanism; tuumakäitise dekomissoneerimise rahastamise mehhanism;

6) tarneahela juhtimissüsteem: tarnija kvalifitseerimine, valik, hindamine ja järelevalve;

komponentide, materjalide ja teenuste vastuvõtukriteeriumid ja dokumentatsioon; 7) ettevõtte ohutusalase tegevuse läbipaistvus;

8) Kiirguskaitse; 9) tuumakontrollimeetmed; 10) elektrivõrgu ühendusvalmidus;

11) transport ja logistika;

§ 6. Vorminõuded

Taotluse vorminõuded nagu esitusvorm, vastutus andmete õigsuse eest, viitamine,

konfidentsiaalse teabe märgistamine.

4. peatükk

Taotluse hindamise kriteeriumid

§ 7. Tõendusdokumentide loetelu

Käesoleva määruse § 6 ja TEOS § 13 lg 3 nõuete tõendamise andmete ja dokumentide nimekiri, mille punktid võib vormistada määruse lisadena:

1) Taotleja registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht ja tegevuskoht Eestis / filiaal; 2) Taotleja ja temaga seotud isikute tegevus ei ohusta riigi julgeolekut;

3) Juhtkonna erialane kvalifikatsioon ja kogemus; 4) Piisav arv vajaliku pädevusega töötajaid ja värbamisplaan; 5) Hankeplaan ja tarneahela lepingud (konstruktsioonid, tehnosüsteemid ning seadmed ja

nende komponendid, tuumkütus).

§ 8. Hindamise põhimõtted, meetod ja otsustuskriteeriumid

Hindamine on tõendipõhine: dokumentide läbivaatus, intervjuud; vajadusel kohapealsed

auditid ja tarnija proovihindamised. Iga kriteeriumi tulemus: Vastab/Täidetav tingimustega/Ei vasta. Otsus: Positiivne, Positiivne tingimustega (siduvad parandusmeetmed ja tähtajad) või

Negatiivne.

5. peatükk

Eelhinnangu andmekoosseis

§ 9. Eelhinnangu koosseis

Järeldus käesoleva määruses sätestatud kriteeriumidele vastavuse kohta, sealhulgas hinnang

majanduslikule jätkusuutlikkusele, juhtimise ja personali; hinnang taotleja

organisatsioonilisele, majanduslikule ja julgeolekualasele sobivusele tuumakäitise ehitamiseks

ja käitamiseks; järeldus taotleja suutlikkuse kohta kanda vastutust ohutuse eest vastavalt

rahvusvahelisele tuumaohutuse põhimõttele. Ülevaade eelhinnangu taotluse kooskõlastamisest

teiste asutustega ning nende poolt esitatud põhjendatud kooskõlastuste või kooskõlastamata

jätmiste kohta.

Kokkuvõte ja otsus, parandusmeetmed ja tähtajad ja tõendamise kord (kui kohaldub)

Lisad (ekspertiisid, muud tõendusmaterjal).

§ 10. Konfidentsiaalsus

Avalikkusele esitatakse eelhinnangu mitte-konfidentsiaalne kokkuvõte.

§ 11. Eelhinnangu kehtivus

Kehtivuse tähtaeg. Kehtetuks tunnistamine seoses parandusmeetmete mitte täitmisega

6. peatükk

Rakendussätted

§ 12. Määruse jõustumine

Määrus jõustumise kuupäev

KAVAND 5

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide ohutusklassifikatsioon

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 15 lõike 6 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk

Määrusega kehtestatakse nõuded tuumakäitise süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide

(edaspidi SKK) tuvastamiseks, klassifitseerimiseks ja dokumenteerimiseks. Määruse eesmärk

on tagada tuumaohutus läbi proportsionaalsete disaini- ja kvalifikatsiooninõuete rakendamise

kogu rajatise eluea vältel, sealhulgas projekteerimisel, käitamisel ja muutmisel, lähtudes

rahvusvahelistest standarditest.

§ 2. Mõisted

Sätestatakse määruses kasutatavad spetsiifilised terminid, sealhulgas ohutuse seisukohalt

oluline element, rike, väärfunktsioon ja ohutusfunktsioon. Mõistete määratlemisel lähtutakse

tuumaenergia ja -ohutuse seadusest ning Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA)

terminoloogiast.

§ 3. Klassifikatsiooni kohustus

Käitamisloa omajal on kohustus identifitseerida ja klassifitseerida kõik ohutuse seisukohalt

olulised SKK-d, sealhulgas instrumentatsioonisüsteemid, juhtimissüsteemid ja tarkvara.

Klassifitseerimise kohustus kehtib kogu rajatise elutsükli vältel alates projekteerimisest kuni

kasutusest kõrvaldamiseni.

§ 4. Proportsionaalne lähenemine klassifikatsioonile

Säte määrab, et ohutusklassifikatsioon peab olema proportsionaalne riskitasemega. Disaini-,

kvaliteedi- ja kontrollinõuete rangus peab vastama omistatud ohutusklassile ning valitud

klassifikatsioon peab olema põhjendatud ja dokumenteeritud.

2. peatükk

Klassifitseerimise põhimõtted ja metoodika

§ 5. Klassifitseerimise alus

Klassifitseerimine põhineb deterministlikul ohutusanalüüsil, mida täiendatakse tõenäosuslike

meetodite ja insenertehnilise hinnanguga. Aluseks võetakse ohutusfunktsioonide

toimivustingimused, süvakaitse põhimõtted ja tugianalüüsid. Meetodite vahelised võimalikud

kõrvalekalded tuleb dokumenteerida ja põhjendada.

§ 6. Klassifitseerimist mõjutavad tegurid

Loetletakse tegurid, mis määravad SKK klassi: ohutusfunktsiooni olemus ja tähtsus, võimaliku

sündmuse esinemissagedus ja kestus, rikke tagajärgede tõsidus ning elemendi roll süvakaitse

tasemete tagamisel.

§ 7. Süvakaitse tasemed

Klassifitseerimisel tuleb arvestada SKK paiknemist süvakaitse viiel tasemel. See hõlmab rikete

ennetamist, kõrvalekallete tuvastamist, õnnetussündmuste ja nende tagajärgede piiramist ning

kiirgusmõjude leevendamist. Arvesse võetakse mitmekordse ja sõltumatu kaitse printsiipe.

§ 8. Ohutusklasside süsteem

Kehtestatakse kolmeastmeline ohutuskategooriate süsteem (OK1, OK2, OK3), mis on reastatud

vastavalt ohutusfunktsiooni tähtsusele ja rikke tagajärgedele. Säte lubab proportsionaalsuse

huvides kasutada ka täiendavaid alamkategooriaid või lihtsustatud klasse.

3. peatükk

Klassifitseerimise protsess ja nõuded

§ 9. Klassifitseerimise etapiline protsess

Kirjeldatakse klassifitseerimise "ülalt-alla" metoodikat: esmalt tuvastatakse ja

kategoriseeritakse ohutusfunktsioonid, seejärel seostatakse need konkreetsete SKK-dega.

Protsess hõlmab esialgse ohutusklassi määramist, disaini täpsustamist ja klassifikatsiooni

lõplikku verifitseerimist.

§ 10. Funktsioonide kategoriseerimine ja SSC-de seostamine

Säte reguleerib ohutusfunktsioonide tähtsuse määramist rajatise üldise ohutuse seisukohalt.

SKK-le määratakse ohutusklass vastavalt sellele, millist ohutusfunktsiooni see täidab; kui SKK

täidab mitut funktsiooni, määratakse klass kõrgeima kategooria järgi.

§ 11. SKK-de klassifitseerimine disainisätete ja kaitsebarjääride alusel

Määratakse nõuded füüsiliste tõkete ja barjääride klassifitseerimiseks, arvestades väliseid ja

sisemisi ohte. Klassifikatsioon peab peegeldama barjääri rolli ohutuse tagamisel ja rikke

võimalikke tagajärgi.

§ 12. Koostoime klassifitseerimine

Reguleeritakse olukordi, kus süsteemid on omavahel seotud või jagavad komponente. Kui

süsteemid teenindavad erineva tähtsusega funktsioone, tuleb ühistele komponentidele määrata

kõrgeim kohalduv ohutusklass.

§ 13. Kaudse mõjuga SKK-de klassifitseerimine

Säte käsitleb komponente, mis ei täida otsest ohutusfunktsiooni, kuid mille rike võib takistada

ohutusklassi kuuluvate süsteemide tööd. Sellistele kaudse mõjuga elementidele tuleb määrata

piisavalt kõrge ohutusklass või rakendada täiendavaid disainimeetmeid negatiivse mõju

vältimiseks.

4. peatükk

Rakendamine ja dokumenteerimine

§ 14. Insenerinõuete ja disainireeglite rakendamine

Vastavalt määratud ohutusklassile kohalduvad SKK-dele spetsiifilised insenerinõuded:

seismiline vastupidavus, keskkonnakvalifikatsioon, kvaliteedikontroll tootmisel ja paigaldusel

ning tarkvara usaldusväärsus. Samuti määratakse nõuded hooldusele, testimisele ja vananemise

haldamisele.

§ 15. Liideste nõuded erinevate ohutusklasside vahel

Kehtestatakse nõuded erinevatesse ohutusklassidesse kuuluvate süsteemide ühenduskohtadele

(liidestele). Liideselement peab kuuluma kõrgemasse klassi ning tagama, et madalama klassi

süsteemi rike ei kahjustaks kõrgema klassi süsteemi toimimist (eraldatus).

§ 16. Klassifikatsiooni verifitseerimine

Klassifikatsiooni õigsust tuleb kontrollida deterministlike ja tõenäosuslike ohutusanalüüside

abil. Verifitseerimisse tuleb kaasata sõltumatu tehniline tugiorganisatsioon ning tulemused

esitatakse pädevale asutusele heakskiitmiseks.

§ 17. Dokumenteerimine

Kõik klassifitseeritud SKK-d tuleb kanda hallatavasse loetellu, mis sisaldab viiteid

alusanalüüsidele ja disainieeldustele. Dokumentatsioon peab tagama jälgitavuse kogu elutsükli

vältel, sealhulgas versioonihalduse ja muudatuste ajaloo säilitamise järelevalve teostamiseks.

6. peatükk

Rakendussätted

§ 18. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

KAVAND 6

ENERGEETIKA - JA KESKKONNAMINISTRI

MÄÄRUS

Tuumakäitise ohutushindamise nõuded ja metoodika ning esialgse ohutusaruande,

ohutusaruande vorm, sisu ja menetlemine

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 16 lõike 7 ja § 40 lõike 5 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala ja eesmärk

Määrusega kehtestatakse nõuded tuumakäitise ohutusaruande koostamisele, selle vormile ja

sisule, samuti esitamise ja menetlemise korrale. Määruse eesmärk on luua raamistik

tuumaohutusloa taotlemiseks ja ohutusnõuetele vastavuse tõendamiseks.

§ 2. Kohaldamisala

Määrust kohaldatakse kõikidele tuumakäitistele ja tuumkütusetsükli tegevustele, mille puhul

on nõutav ohutuse demonstreerimine läbi süstemaatilise hindamisprotsessi.

§ 3. Mõisted

Sätestatakse määruses kasutatavad spetsiifilised terminid, sealhulgas esialgne ohutusaruanne,

käitamiseelne ohutusaruanne, lõplik ohutusaruanne ning ohutusanalüüsi liigid.

§ 4. Tuumakäitise ohutusaruande roll ohutusnõuetele vastavuse tõendamisel

Säte määratleb ohutusaruande kui kõige olulisema alusdokumendi tuumaohutuse

demonstreerimisel. See peab tõendama käitise disaini ja kavandatud tegevuse vastavust

ohutusnõuetele kogu tuumakäitise eluea vältel, hõlmates projekteerimist, ehitamist,

katsetamist, käitamist ja dekomissioneerimist.

§ 5. Proportsionaalne lähenemine

Rakendatakse proportsionaalset lähenemist (graded approach), mille kohaselt sõltub

ohutusaruande ulatus ja detailsus käitise potentsiaalsetest ohtudest ning tegevusega kaasnevate

riskide tasemest.

§ 6. Ohutusaruande seos tuumaohutusloa menetlusskeemiga

Reguleeritakse ohutusaruande koostamise ja ajakohastamise etappe vastavalt loastamise

tsüklile: ehitusloa taotluse aluseks on esialgne ohutusaruanne, katsetusloa eelduseks on

katsetuseelne ohutusaruanne ja käitamisloa aluseks lõplik ohutusaruanne. Säte nõuab

ohutusaruande pidevat ajakohastamist, et see vastaks käitise tegelikule konfiguratsioonile ja

käitamispiirangutele.

2. peatükk

Ohutusaruande sisu ja üldpõhimõtted

§ 7. Ohutusaruande sisu ulatus ja kohaldatavus

Ohutusaruanne peab hõlmama käitise kõiki seisundeid: tavapäraseid käitamistingimusi,

eeldatavaid kõrvalekaldeid ning nii kavandamise aluseks olevaid kui ka ootamatuid õnnetusi.

Analüüs peab katma kõiki ohutuse seisukohalt olulisi konstruktsioone, süsteeme ja

komponente.

§ 8. Ohutusaruande lähteandmed ja eeldused

Sätestatakse nõuded kasutatavatele lähteandmetele, piirväärtustele ja eeldustele.

Arvutusmudelid peavad põhinema konservatiivsetel eeldustel ning olema põhjendatud ja

dokumenteeritud viisil, mis võimaldab pädeval asutusel kontrollida disaini ja

käitamispiirangute ja -tingimuste vastavust võimalikele kõrvalekalletele.

§ 9. Süvakaitse kontseptsiooni rakendamine

Ohutusaruanne peab demonstreerima süvakaitse kontseptsiooni rakendamist käitise disainis ja

töökorralduses. See hõlmab sõltumatute kaitsebarjääride olemasolu ja tõhususe tõendamist

ohutuse tagamisel.

§ 10. Ohutusaruande detailitaseme nõuded

Eristatakse nõutavat detailitaset eri etappides: esialgne ohutusaruanne peab tõendama ohutut

ehitamist, käitamiseelne ohutusaruanne peab põhinema ehitusjärgsetel andmetel ja tegelikul

konfiguratsioonil ning lõplik ohutusaruanne määratleb täpsed ohutuspiirangud ja -tingimused.

§ 11. Ohutusanalüüs, analüüsi liigid ja nõuded analüüsi koostamisele

Määratletakse ohutusanalüüsi eesmärk ja liigid (deterministlik ja tõenäosuslik ohutusanalüüs).

Analüüs peab hindama sündmuste tagajärgi ja nende esinemise tõenäosust, tagamaks inimeste

ja keskkonna kaitse püsimist lubatud piirides.

§ 12. Arvutusmudelite ja analüüsivahendite kvalifitseerimine

Kehtestatakse nõuded arvutusprogrammidele ja simuleerimisvahenditele. Kasutatavad

metoodikad peavad olema kvalifitseeritud, valideeritud ja verifitseeritud, ning nende päritolu,

versioon ja metoodiline alus peavad olema dokumenteeritud.

§ 13. Käitamiskogemuse ja õppetundide rakendamine

Ohutusaruandes tuleb arvesse võtta asjakohast käitamiskogemust sarnastelt rajatistelt,

sealhulgas rikkeandmeid ja ohutusalaseid õppetunde, et tagada ohutuse pidev parandamine ja

aruande ajakohasus.

§ 14. Riskiteadlik ja pideva täiustamise põhimõte

Säte kohustab kasutama riskiteadlikku lähenemist, kombineerides deterministlikke ja

tõenäosuslikke analüüse otsuste tegemisel. Eesmärk on disaini täiustamine ja ohutuse

optimeerimine vastavalt pideva täiustamise põhimõttele.

§ 15. Ohutusaruande sisunõuete täpsustamine juhendmaterjaliga

Ohutusaruande detailne sisu ja ülesehitus, sealhulgas tehnilised arvutused, peavad lähtuma

pädeva asutuse juhendmaterjalidest, rahvusvahelistest standarditest ning käesoleva määruse

Lisas 1 toodud struktuurist.

§ 16. Laiendatud ohutusaruanne

Sätestab täiendavad sisunõuded ja korra laiendatud ohutusaruande koostamiseks, mille

esitamine on vajalik tuumakäitise eluea pikendamiseks.

§ 17. Ohutuspiiride ja -tingimuste tuletamine

Ohutusaruande tulemuste põhjal tuleb tuletada ja põhjendada ohutu käitamise piirangud ja

tingimused, sealhulgas ohutuse seisukohalt oluliste süsteemide piirväärtused.

§ 18. Kooskõla teiste ohutusdokumentidega

Tagada tuleb teabe järjepidevus ja kooskõla ohutusaruande ning teiste loadokumentide,

sealhulgas dekomissioneerimiskava, hädaolukorraplaani, turvaplaani ja füüsilise kaitse

meetmete vahel.

3. peatükk

Ohutusaruande vorm ja sisu

§ 19. Ohutusaruande vormistamine ja esitusviis

Kehtestatakse nõuded ohutusaruande vormistamisele: see peab olema selge, süstemaatiline ja

jälgitav. Reguleeritakse tabelite, jooniste ja ristviidete esitamist, dokumentide haldamist,

muudatuste ja versioonide jälgitavust ning dokumentatsiooni säilitamist.

§ 20. Viited ja toetavad dokumendid

Ohutusaruanne peab olema sisu poolest iseseisvalt mõistetav, viidates vajadusel toetavatele

materjalidele. Kõik viidatud dokumendid peavad olema pädevale asutusele kättesaadavad.

§ 21. Konfidentsiaalse ja julgeolekutundliku teabe käsitlemine

Sätestatakse kord julgeolekutundliku ja füüsilise kaitse andmete ning muu tundliku teabe

käsitlemiseks, tagades pädeva asutuse juurdepääsu, kuid piirates avalikustamist.

§ 22. Ajakohastamine ja muutmine

Loa omajal on kohustus ohutusaruannet pidevalt ajakohastada vastavalt käitise eluetappidele ja

tegelikule seisundile. Kõik muudatused peavad olema jälgitavad ja õigustatud.

§ 23. Aruandluse ja dokumentide säilitamise kohustus

Säte kohustab loa omajat säilitama kõiki ohutusega seotud tegevusi, otsuseid ja sündmusi

kajastavaid andmeid kogu loastatud tegevuse vältel.

4. peatükk

Ohutusaruande menetlemine ja vastutus

§ 24. Vastutus ohutusaruande koostamise eest

Esmane vastutus ohutusaruande sisu, terviklikkuse ja kvaliteedi eest lasub loa omajal või

taotlejal, sõltumata sellest, kas koostamisse on kaasatud kolmandaid osapooli.

§ 25. Sisu piisavuse ja kvaliteedi tagamine

Ohutusaruande sisu ulatus ja detailsus peavad olema piisavad järelduste toetamiseks,

võimaldades pädeval asutusel teostada sõltumatut läbivaatamist ja anda hinnangut.

§ 26. Sõltumatu verifitseerimine

Ohutusaruande sisu, arvutused ja järeldused peavad läbima sõltumatu verifitseerimise loa

omaja või kvalifitseeritud kolmanda osapoole poolt, et tagada sisu terviklikkus.

§ 27. Pädeva asutuse läbivaatamine ja hindamine

Pädev asutus on kohustatud tuumaohutusloa menetluse raames ohutusaruannet läbi vaatama ja

andma sellele hinnangu. Positiivne hinnang on lubade andmise eeltingimuseks.

§ 28. Pädeva asutuse õigused ja teabenõuded

Pädeva asutuse õigused; lisainfo nõudmine; dokumentide nõudmine; juurdepääs käitisele;

juurdepääs tarnija rajatistele; tööprotsessidele; sõltumatu hindamine; regulatiivse

otsustusõiguse teostamine.

§ 29. Ohutusaruande hindamise tulemuste rakendamine

Ohutusaruande läbivaatamise tulemusi rakendatakse käitise disaini parendamiseks ning

käitamispiirangute ja -tingimuste kehtestamiseks, mis sätestatakse loa tingimustes.

§ 30. Menetluse lõpetamine ja dokumenteerimine

Säte reguleerib ohutusaruande läbivaatamist, tulemuste dokumenteerimist ja selle alusel

tuumaohutusega seotud lubade menetlusprotsessi lõpetamist.

§ 31. Ülemineku- ja rakendussätted

Kehtestatakse üleminekuperioodid ja tingimused määruse jõustumiseks ning selle

kohaldamiseks olemasolevatele tegevustele.

§ 32. Jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

Lisa 1.

Tuumakäitise ohutusaruande peatükkide ülesehitus

Lisa sätestab ohutusaruande kohustuslikku struktuuri, mis lähtub rahvusvahelistest

standarditest ja käitise tüübist.

Peatükkide struktuur:

1. Ohutusaruande eesmärk: käitise üldkirjeldus ja projektijuhtimise ülevaade.

2. Asukoha hindamine: väliste looduslike ja inimtekkeliste ohtude analüüs, mis mõjutavad

käitise ohutust.

3. Disaini alused: käitise disaini aluspõhimõtted, ohutuskriteeriumid, süsteemide,

konstruktsioonide ja komponentide ohutusklassifikatsioon ning süvakaitse põhimõtete

rakendamine.

4. Süsteemikirjeldus: detailne ülevaade ohutusfunktsioonide täitmise demonstreerimiseks.

5. Reaktorjahutussüsteemid: kirjeldus süsteemidest, mis tagavad soojuse ärajuhtimise.

6. Õnnetuste ennetamine: süsteemide kirjeldus õnnetuste ennetamiseks või

leevendamiseks.

7. Juhtimine ja kaitse: kirjeldus juhtimis- ja kaitsesüsteemidest (I&C).

8. Elektrisüsteemid: hädavajalikud ja mittehädavajalikud elektrisüsteemid.

9. Abisüsteemid ja konstruktsioonid: toetavate abisüsteemide (nt ventilatsioon,

veevarustus) ja ehituskonstruktsioonide (hooned) ohutuse aspektid.

10. Energia muundamine: auru- ja energiatootmissüsteemide ohutusega seotud aspektid.

11. Jäätmekäitlus: radioaktiivsete jäätmete (sh kasutatud tuumkütus) kogused, käitlemise

korraldus ja süsteemid.

12. Kiirguskaitse: eesmärgid, meetmed ja programmid töötajate ja avalikkuse kaitseks.

13. Käitamiskorraldus: juhtimissüsteemid, personali kvalifikatsioon, koolitus ja käitamise

korraldus.

14. Ehitus ja kasutuselevõtt: ehituse etapid, kvaliteedikontroll ja kasutuselevõtu

katsetusprogrammid.

15. Ohutusanalüüsid: deterministlike ja tõenäosuslike analüüside tulemused ning vastavus

ohutuskriteeriumitele.

16. Käitamispiirangud: lõplikud käitamispiirangud, -tingimused ja tehnilised

spetsifikatsioonid.

17. Juhtimine ja kultuur: organisatsiooni juhtimissüsteem ja ohutuskultuur.

18. Inimtegur: inimtegurite analüüs ja arvestamine disainis ja operatsioonides.

19. Hädaolukorra valmisolek: nõuded ja plaanid hädaolukordadeks.

20. Tuumajulgeolek: füüsilise kaitse ja tuumajulgeoleku meetmed.

21. Dekomissioneerimine: algne dekomissioneerimiskava, jäätmekäitluse strateegia ja

rahastamise korraldus.

KAVAND 7

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 43 lõike 5 alusel .

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk

Säte määratleb tuumakäitise käitamise etapil läbiviidava korduva ohutushindamise (PSR –

Periodic Safety Review) ulatuse. Määruse eesmärk on tagada käitise ohutuse pidev tõendamine,

võttes arvesse kogunenud käitamiskogemusi, rajatise vananemise mõjusid, tehnoloogia arengut

ja muutusi rahvusvahelistes ohutusstandardites ning õigusaktides.

§ 2. Määruses kasutatavad terminid

Määruses kasutatakse termineid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse tähenduses.

2. peatükk

Korduva ohutushindamise põhimõtted

§ 3. Hindamise sagedus

Kehtestatakse nõue viia korduv ohutushindamine läbi vähemalt üks kord kümne aasta jooksul.

Säte annab pädevale asutusele õiguse nõuda tihedamat hindamist, kui ilmnevad olulised

ohutusriskid, käitise eripäradest tulenevad asjaolud või muutused tuumajulgeoleku keskkonnas.

§ 4. Hindamise ulatus

Määratletakse hindamise terviklikkus: analüüs peab hõlmama kõiki ohutust mõjutavaid

aspekte, sealhulgas süsteeme, konstruktsioone ja komponente (SKK), organisatsioonilisi

meetmeid, personali pädevust ning väliseid ohtutegureid. Võrreldakse käitise tegelikku

seisukorda algse projekti ja uusimate kehtivate standarditega.

§ 5. Lähteandmed

Loetletakse hindamise aluseks olevad andmed: tuumakäitise ohutusaruanne, eelnevate

perioodide hindamistulemused, käitamisdokumentatsioon, muudatuste register ning

intsidentide ja tõrgete analüüsid. Säte kohustab kasutama ajakohastatud teavet ning vajadusel

läbi viima täiendavaid uuringuid (nt vananemise kohta), kui olemasolevad andmed on

puudulikud.

§ 6. Vastutus korduva ohutushindamise läbiviimise eest

Sätestatakse käitamisloa omaja ainuvastutus hindamise korraldamise, metoodika valiku ja

tulemuste kvaliteedi eest. Nõutakse hindajate sõltumatust ja pädevust ning määratakse juhatuse

kohustus kinnitada parandustegevuste kava.

3. peatükk

Korduva ohutushindamise sisu ja metoodika

§ 7. Hindamise valdkonnad

Paragrahv loetleb konkreetsed ohutustegurid (nn safety factors), mida tuleb analüüsida. Need

jagunevad:

Hetkeolukord. Vastavus ohutuskriteeriumitele ja standarditele. Vastavus kehtivatele nõuetele.

Parimad rahvusvahelised tavad. Konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide vastavus

disainile. Süvakaitse terviklikkus. Vananemise mõjud. Hooldus- ja seireprogrammide piisavus.

Juhtimissüsteem. Ressursside piisavus. Organisatsiooniline struktuur. Tuumaohutuse kultuur.

Käitamispiirangute ja tööprotseduuride ajakohasus. Käitamiskogemuste rakendamine.

Personali piisavus, kvalifikatsioon ja pädevus. Asukoha muutused (geoloogilised,

meteoroloogilised, hüdroloogilised). Inimtekkelised ohud. Kiirguskaitseprogrammid.

Seiresüsteemid. Jäätmete ja heidete minimeerimine. Turvaplaan. Füüsiline kaitse.

Julgeolekukeskkonna muutused. Hädaolukorra riskianalüüs. Lahendamise plaan. Personali

valmisolek. Lõpliku dekomissioneerimiskava ja rahastamise prognoosi vastavus.

§ 8. Ohutuskriteeriumid ja standardid

Määratakse, et hindamisel tuleb lähtuda kehtivatest riiklikest õigusaktidest ja rahvusvahelistest

parimatest praktikatest (IAEA, WENRA). Säte nõuab lahknevuste tuvastamist kehtivate

standardite ja algse projekti vahel ning nende ohutusalase mõju hindamist.

§ 9. Vananemisest tingitud mõjude hindamine

Säte kohustab hindama materjalide ja komponentide füüsilist vananemist ning tehnoloogilist

vananemist (moraalset kulumist). Nõutakse vananemise haldamise programmide (AMP)

tõhususe analüüsi, et tagada ohutus kogu planeeritud eluea vältel.

§ 10. Väliste ohtude uuesti hindamine

Kohustus ümber hinnata käitise asukohast tulenevad riskid, arvestades kliimamuutusi ja uusi

andmeid. See hõlmab looduslikke ohte (üleujutused, maavärinad) ja inimtekkelisi ohte

(lennuõnnetused, lähedalasuvad tööstusobjektid) ning julgeolekuolukorra muutusi.

4. peatükk

Korduva ohutushindamise dokumenteerimine ja menetlemine

§ 11. Hindamise ettevalmistus ja metoodika dokumenteerimine

Nõuded hindamise planeerimisele: enne hindamist tuleb koostada ja pädeva asutusega

kooskõlastada detailne metoodika, mis kirjeldab kasutatavaid arvutusmudeleid, kriteeriume,

tarkvara ja kvaliteedi tagamise meetmeid.

§ 12. Aruande andmekoosseis ja vormistus

Sätestatakse nõuded lõpparuande vormile: see peab olema taasesitatav, sisaldama viiteid

alusandmetele ja kasutama avatud failivorminguid. Eraldi reguleeritakse konfidentsiaalse

teabe (nt turvaplaanid) esitamist ja kaitset.

§ 13. Sõltumatuse ja eksperthinnangute tagamine

Nõue kaasata hindamisse sõltumatuid eksperte või institutsioone, eriti kriitiliste

ohutussüsteemide analüüsil. Säte annab pädevale asutusele õiguse nõuda paralleelseid

kontrollarvutusi tulemuste verifitseerimiseks.

§ 14. Hindamistulemuste sidumine riskijuhtimise ja järelevalvega

Kohustus integreerida hindamistulemused ettevõtte igapäevasesse riskijuhtimisse ja uuendada

selle alusel järelevalveprogramme ning hooldusplaane.

§ 15. Andmete säilitamine ja versioonihaldus

Säte kohustab säilitama kõiki hindamisega seotud andmeid ja mudeleid vähemalt järgmise

hindamistsükli lõpuni, tagades nende loetavuse ja versioonihalduse.

5. peatükk

Korduva ohutushindamise aruandes esitatavad tulemused ja rakendamine

§ 16. Korduva ohutushindamise aruanne

Aruanne peab sisaldama koondhinnangut käitise ohutusele, tuvastatud puuduste loetelu ja

nende riskitaseme analüüsi. Iga lahknevuse kohta tuleb esitada põhjendatud hinnang, kas ja

milliseid parandusmeetmeid on vaja.

§ 17. Parandusmeetmete rakendamine

Sätestatakse kohustus koostada ajagraafik puuduste kõrvaldamiseks. Kui kriitilisi

ohutuspuudujääke ei kõrvaldata tähtaegselt, on see aluseks käitamisloa peatamisele või

kehtetuks tunnistamisele.

§ 18. Pädeva asutuse kontroll

Pädeva asutuse roll: amet hindab aruande vastavust nõuetele, kiidab heaks parandusmeetmete

kava ning teostab järelevalvet selle täitmise üle.

6. peatükk

Rakendussätted

§ 19. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras.

KAVAND 8

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 16 lõike 7 alusel .

1. Peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Käesolev määrus sätestab: 1) tuumaohutushinnangu koostamise põhimõtted, ulatuse ja menetluse ehitusloa andmise menetluses;

2) ohutushinnangu sisu ja hindamiskriteeriumid; 3) nõuded hinnangu koostamise aluseks olevatele dokumentidele ja tehnilistele analüüsidele;

4) tuumaohutushinnangu koostamisel kasutatavate dokumentide ja andmete säilitamise korra. § 2. Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:

2. peatükk

Tuumaohutushinnangu koostamine

§ 3. Tuumaohutushinnangu koostamise alused

(1) Pädev asutus koostab hinnangu IAEA GSR Part 4, SSR-2/1 (Rev.1), SSG-12, SSG-28 ning

muude asjakohaste ohutusstandardite alusel. (2) Hinnang peab olema sõltumatu, jälgitav ja täielikult dokumenteeritud. (3) Vajaduse korral kaasab pädev asutus tehnilise toe organisatsioone (TSO), eksperte või

laboratooriume. 3. peatükk

Tuumaohutushinnangu sisu ja ulatus

§ 4. Disaini ohutuskontseptsiooni hindamine

Pädev asutus hindab, kas projekti ohutuskontseptsioon vastab IAEA SSR-2/1 nõuetele, sealhulgas: 1) süvakaitse (defence in depth) tasemete rakendamisele;

2) ohutusfunktsioonide tagamisele( sh reaktori turvaline seisatamine; 3) järelsoojuse usaldusväärne eemaldamine;

4) radioaktiivsete ainete piiratuse ja barjääride terviklikkus; 5) projekteerimisbaasi sündmuste ja projekteerimisbaasi ületavate sündmuste käsitluse adekvaatsusele;

6) raskete avariide ohjamise strateegiatele.

§ 5. Ohutusele oluliste süsteemid, ehitised ja seadmed (SSC) hindamine

Pädev asutus kontrollib, et:

1) ohutusele olulised SSC-d on korrektselt klassifitseeritud vastavalt IAEA ohutusklassidele; 2) konstruktsioonide ja süsteemide sõltumatus, mitmekesisus ja töökindlus on tõendatud;

3) kriitilised ehitised ja seadmed peavad vastu seismilistele koormustele ja käitamisoludele; 4) SSC-de projekteerimisel kasutatakse tunnustatud standardeid, valideeritud arvutusmetoodikaid ja kvalifitseeritud materjale.

§ 6. Mõõte- ja juhtimissüsteemid ning elektritoitesüsteemide hindamine

Pädev asutus hindab: 1) ohutus- ja käitamise juhtimissüsteemide funktsionaalset ja füüsilist eraldatust; 2) reaktori kaitsesüsteemide sõltumatust ning fail-safe loogikat;

3) küberkaitse meetmete integreeritust; 4) elektritoite tagamise mitmekesisust, sealhulgas UPS- ja diiselvarutoite lahendusi.

§ 7. Tarneahela, juhtimissüsteemi ja kvaliteedijuhtimise hindamine

Pädev asutus hindab, et:

1) taotleja kvaliteedijuhtimise süsteemi vastavust IAEA GSR Part 2 nõuetele; 2) tarnijate kvalifitseerimise protseduure ja dokumentatsiooni;

3) tarneahela järelevalve- ja auditimehhanismide toimimist; 4) projektijuhtimise ja võtmeisikute kompetentsi.

§ 8. Esialgse ohutusaruande (PSAR) tehniline hindamine

Pädev asutus hindab, kas PSAR sisaldab:

1) piisavaid analüüse kõikide ohutusfunktsioonide kohta; 2) arvutusmetoodika ja mudelite põhjendatust ja valideeritust; 3) avarii- ja hädaolukorra käitumise analüüse;

4) tõendeid, et avariisüsteemid täidavad oma funktsiooni.

§ 9. Radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemise hindamine

Hinnatakse, kas taotleja esitatud dokumentatsioon sisaldab: 1) jäätmete liigitust ja arvutuslikke koguseid;

2) ajutise ladustamise tehnilisi lahendusi ja ohutusmeetmeid; 3) kasutatud tuumkütuse käsitlemise strateegiat;

4) esmast dekomisjoneerimiskava ning selle vastavust IAEA SSG-47 juhistele. § 10. Tuumajulgeoleku ja turvaplaaniga seotud hindamine

Pädev asutus kontrollib, kas projekti disain arvestab: 1) füüsilise kaitse põhimõtteid (INFCIRC/225);

2) juurdepääsukontrolli, seire ja tõkete süsteeme; 3) sisemiste ja väliste pahatahtlike ohustajate riske; 4) seoseid nõõte- ja juhtimissüsteemide ja turvasüsteemide vahel.

§ 11. Hädaolukorra valmisoleku hindamine

Hinnatakse: 1) kohapealse hädaolukorra lahendamise põhimõtteid; 2) kiirgusseire süsteemide piisavust;

3) evakuatsiooniradade ja -lahenduste toimivust; 4) esialgset hinnangut hädaolukorra planeerimistsooni (EPZ) suurusele.

4. peatükk

Ehitustingimused tuumaohutuse tagamiseks

§ 12. Ehitusloaga määratavad tuumaohutuse tingimused

Pädev asutus määrab ehitusloas vähemalt järgmised tingimused: 1) kohustus järgida kinnitatud PSAR-i ja tuumaohutuse disainnõudeid; 2) ohutusele oluliste SSC-de ehitus- ja kvaliteedinõuded, sh materjaliklassid,

keevitusprotseduurid ja hold-point kontrollid; 3) nõuded seismilisele projekteerimisele, torustike ja tugikonstruktsioonide paigutusele ning

tugevusele; 4) määratud süvakaitse tasemete säilitamise kohustus; 5) õõte- ja juhtimissüsteemid n ja elektrisüsteemide eraldatus- ja paigaldisnõuded;

6) füüsilise kaitse ehitusnõuded (tõkked, valve, turvaalad); 7) ehituseaegse järelevalve, kontrolli ja auditite kohustuslikud etapid

8) kohustus ajakohastada dekomisjoneerimiskava iga olulise projekteerimise või ehituse muutuse korral; 9) keskkonnaseire, kiirgusmonitoride ja avariikeskuse rajamise nõuded;

10) kohustus tagada tarneahela järelevalve ning kasutada ainult kvalifitseeritud tarnijaid.

5. peatükk

Dokumentide säilitamine

§ 13. Dokumentide säilitamise nõuded

(1) Pädev asutus säilitab tuumaohutushinnangu, selle aluseks olevad dokumendid, ekspertiisid

ja kirjavahetuse kuni tuumakäitise dekomissioneerimiseni ning vähemalt 30 aastat pärast käitise lõplikku sulgemist.

(2) Dokumente säilitatakse viisil, mis tagab nende terviklikkuse, konfidentsiaalsuse ja

kättesaadavuse.

(3) Turvateabega seotud dokumendid säilitatakse vastavalt julgeolekuasutuse määratud juurdepääsupiirangutele.

§ 14. Andmete jälgitavus ja kvaliteedi tagamine

Pädev asutus tagab: 1) kõikide hinnangu aluseks olevate andmete ja versioonide jälgitavuse; 2) dokumentide korrektse registreerimise ja arhiveerimise;

3) kvaliteedijuhtimise kohaste kontrollmehhanismide rakendamise.

6. peatükk

Rakendussätted

§ 15. Määruse jõustumine

Määrus jõustub ……….

KAVAND 9

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tuumaelektrijaama dekomissioneerimise kava koostamise, ajakohastamise ja esitamise

nõuded ning dekomissioneerimikulude prognoosi esitamise vorm

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 18 lõike 3, § 46 lõike 4 ja § 69 lõike

9 alusel .

1. peatükk

Üldsätted § 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk Paragrahv sätestab määruse kohaldamisala, kehtestades nõuded tuumaelektrijaama

dekomissoneerimise kava koostamisele, ajakohastamisele, esitamisele ja heakskiitmisele. Määrus hõlmab tuumaelektrijaama elutsükli kõiki etappe alates projekteerimisest kuni lõpliku

vabastamiseni riiklikust järelevalvest. § 2. Mõisted Paragrahvis tuuakse välja määruses kasutatavad asjakohased mõisted.

2. peatükk Kava koostamine ja versioonid

§ 3. Kava koostamise ja uuendamise kohustus

Paragrahviga määratakse tuumajaama käitajale kohustus ja tingimused dekomissioneerimise kava koostamiseks ja ajakohastamiseks.

§ 4. Kava versioonid ja esitamise tähtajad

Paragrahv sätestab tuumajaama eri elutsükli etappides dekomissioneerimise kava versioonid

ning nende esitamise tähtajad. Lisaks antakse pädevale asutusele õigus kehtestada vajaduse korral täiendavad esitustähtaegu.

3. peatükk

Kava sisu ja vormistus

§ 5. Kava üldnõuded

Paragrahviga kehtestatakse kohustuslikud elemendid, mida dekomissioneerimiskava peab sisaldama.

4. peatükk

Tehnilised ja ohutusnõuded

§ 6. Radioloogiline iseloomustamine

Paragrahvis kehtestatakse nõuded mõõtmismetoodikale, valimi statistikale, ebakindluste ja mõõtmisseadmete kasutamise põhimõtetele. Tulemused on aluseks jäätmekäitluse ja saasteärastuse planeerimisel.

§ 7. Ohutusanalüüs ja ALARA printsiip

Paragrahviga kehtestatakse nõuded dekomissioneerimiskavas olevale ohutusanalüüsile ja

ALARA põhimõtte järgimisele. § 8. Jäätme- ja kütusekäsitlus

Paragrahviga kehtestatakse nõuded, kuidas dekomissioneerimiskavas kirjeldada jäätme- ja

kütusekäsitlust sh tuumakütuse eemaldamine, jäätmete sorteerimine ja vahehoiustamise lahendamine.

§ 9. Keskkonnaseire

Paragrahv sätestab tingimused keskkonnaseire käsitlemisele dekomissioneerimiskavas sh seirepunktid, sagedused ja aruandlus.

§ 10. Kvaliteedijuhtimine ja muudatuste haldamine

Paragrahv sätestab tingimused kvaliteedijuhtimisele ja muudatuste haldamisele sh auditid ja dokumendihaldus.

5. peatükk Kulud, tagatised ja kaasamine

11. Kulustruktuur ja finantstagatised

Paragrahviga sätestatakse nõuded dekomissioneerimise kulustruktuurile ja finantstagatistele ning nende ajakohastamisele.

§ 12. Sidusrühmade kaasamine

Paragrahv kohustab dekomissioneerimise tegevustel kaasama avalikkuse ning sätestab selles osas üldnõuded.

6. peatükk Järelevalve ja lõppsätted

§ 13. Kava heakskiitmine ja järelevalve

Paragrahv sätestab, et pädev asutus hindab kava vastavust käesolevale määrusele ja teeb otsuse heakskiitmise kohta. Vajadusel võib asutus nõuda kava täiendamist või auditeerida

tööde vastavust. § 14. Üleminekusätted ja jõustumine

Paragrahviga määratakse nõuded, mis etapis peab dekomissioneerimisplaani esitama ning kehtestab määruse jõustmise aja.

KAVAND 10

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide

kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 29 lõike 9, § 36 lõige 3 ja § 37 lõige

3 punktide 2-3 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk

Paragrahv sätestab määruse kohaldamisala, loetledes reguleeritavad menetlused alates

katsetamisloast kuni korralise käitamisloani, ning sõnastab eesmärgi tagada ohutu ja

kontrollitud üleminek ehitusest käitamisse.

§ 2. Lubade menetlemise üldpõhimõtted

Säte kehtestab lubade menetlemise järkjärgulise loogika, kus iga järgmise etapi loa saamine

sõltub eelneva etapi edukast läbimisest, ning määrab dokumentide esitamise digitaalse viisi.

2. peatükk

Katsetamisloa taotlus

§ 3. Katsetamisloa taotluse andmekoosseis

Paragrahv loetleb dokumendid ja andmed, mis on vajalikud tuumkütuseta katsetamisloa

taotlemiseks ja määruse lisas taotluse andmekoosseis.

§ 4. Katsetamisloa andmise tingimused ja sisu

Säte määrab kindlaks tingimused, mille alusel luba väljastatakse (süsteemide valmidus ilma

kütuseta), ning loetleb loale kantavad andmed, nagu katsetuste ulatus, ohutusmeetmed ja

dokumenteerimisnõuded.

3. peatükk

Käitamisloa taotlus

§ 5. Taotluse üldokumendid ja tegevuse põhjendus

Paragrahv kohustab esitama käitise elutsükli detailse kirjelduse ja tõendid finantstagatiste

ning vastutuskindlustuse olemasolu kohta kogu käitamisperioodiks.

§ 6. Organisatsioon ja juhtimissüsteem

Säte nõuab integreeritud juhtimissüsteemi, ohutuskultuuri põhimõtete ja protsessipõhise

juhtimise kirjeldamist, et tagada organisatsiooniline valmidus käitamiseks.

§ 7. Tuumakäitise ohutusaruanne

Paragrahv kehtestab nõude esitada lõplik tuumakäitise ohutusaruanne, mis sisaldab

deterministlikke ja tõenäosuslikke ohutusanalüüse ning eraldi riskihinnangut tuumkütusega

katsetamise etapiks.

§ 8. Tuumamaterjal, jäätmed ja kiirgusohutus

Säte kohustab kirjeldama kogu tuumkütuse tsüklit, radioaktiivsete jäätmete käitlemise

lahendusi ning meetmeid kiirgusohutuse ja keskkonnaseire tagamiseks.

§ 9. Julgeolek ja hädaolukorraks valmisolek

Paragrahv sätestab nõuded füüsilise kaitse, küberjulgeoleku ja hädaolukorra lahendamise

plaanide esitamiseks ning nende kooskõlastamiseks asjakohaste asutustega.

§ 10. Tuumkütusega katsetusprogramm

Säte nõuab detailse tegevuskava esitamist tuumkütusega seotud toiminguteks, alates

laadimisest ja esmakriitilisusest kuni võimsuse astmelise tõstmiseni.

4. peatükk

Osaline käitamisluba

§ 11. Osalise käitamisloa andmise eeltingimused

Paragrahv seob osalise käitamisloa andmise eelneva etapi (tuumkütuseta katsetuste) aruande

heakskiitmisega ja kinnitusega süsteemide valmisoleku kohta.

§ 12. Osalise käitamisloa sisu ja piirangud

Paragrahv määratleb osalise loa tingimused, sealhulgas lubatud võimsusastmed, tuumakäitise

ohutust tagavate parameetrite ja käitamise tingimuste täpse loetelu, kohustuslikud

kontrollpunktid ja järelevalvevõimalused ja kriteeriumid katsetuste peatamiseks.

Loa andmekoosseis sätestatakse lisas.

5. peatükk

Käitamisluba korraliseks käitamiseks

§ 13. Üleminek katsetamisest korralisele käitamisele

Säte kehtestab nõuded korralise käitamisloa väljastamiseks, mis põhinevad tuumkütusega

katsetuste lõpparuandel ja tõendatud vastavusel ohutusnõuetele.

§ 14. Käitamispiirangud ja -tingimused

Paragrahv defineerib käitamispiirangud ja -tingimused kui käitamisloa lahutamatu osa,

määrates ohutusmarginaalid ja tuumakäitise ohutust tagavate parameetrite ja käitamise

tingimused.

§ 15. Käitamisprotseduurid ja juhised

Säte loetleb kohustuslikud protseduurid ja juhised, mis peavad olema kehtestatud igaks

käitamisrežiimiks, sealhulgas avariiolukordadeks ja rasketeks õnnetusteks.

§ 16. Hooldus, kontroll ja vananemishaldus

Paragrahv kohustab käitajat rakendama programme seadmete hoolduseks, perioodiliseks

kontrolliks ja vananemise haldamiseks, et tagada pikaajaline ohutus.

Käitamisloa andmekoosseis sätestatakse lisas

6. peatükk

Järelevalve, aruandlus ja muudatused

§ 17. Kooskõlastamise kord

Paragrahv reguleerib käitamisloa kooskõlastamise korda sõltuvalt muudatuste mõjust

ohutusele ning sätestab väheoluliste muudatuste teavitamise ja dokumenteerimise korra.

§ 18. Kogemuste tagasiside ja korduv ohutuse hindamine

Paragrahv kohustab käitajat analüüsima käitamiskogemusi ja viima vähemalt iga kümne aasta

järel läbi korduva ohutushindamise (PSR).

§ 19. Aruandluskohustus ja teavitamine

Paragrahv määrab kindlaks regulaarse aruandluse (päeva-, kuu-, aastaaruanded) sisu ja

tähtajad ning erakorraliste sündmuste teavitamise korra.

KAVAND 11

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tuumakäitise katsetusprogrammi sisu ning katsetamise nõuded ja kord

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 41 lõike 4 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk

Määrusega kehtestatakse nõuded tuumakäitise katsetusprogrammi sisule ning katsetamise

korrale, eesmärgiga veenduda konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide (SKK)

töökindluses ja vastavuses ohutusnõuetele. Määrus sätestab progresseeruva kontrolli

põhimõtted algandmete kogumiseks ja rahvusvaheliste standardite rakendamiseks, seades

prioriteediks tuumaohutuse tagamise kõigis etappides.

§ 2. Katsetamise üldpõhimõtted

Katsetamine peab toimuma astmelise lähenemise põhimõttel ja loogilises järjekorras, kus ühe

etapi edukas läbimine on järgmise alustamise eeltingimuseks. Säte nõuab vastavuse

kontrollimist projekteerimislahendustele, kasutusjuhendite valideerimist reaalsetes tingimustes

ning saadud andmete säilitamist tuleviku võrdlusalusena.

2. peatükk

Katsetamise nõuded ja kord

§ 3. Katsetusetappide kooskõlastamine ja järelevalve

Määratletakse katsetusprogrammi kontrollpunktid, mille läbimiseks on vajalik pädeva asutuse

kooskõlastus ja järelevalve toimingute teostamine. Töö jätkamise luba antakse vaid

nõuetekohase dokumenteerimise järel ning pädeval asutusel on õigus määrata täiendavaid

kontrollpunkte ja vahetuid järelevalvevõimalusi.

§ 4. Katsetamise ohutuse tagamine

Enne katsetuste alustamist tuleb läbi viia riskide hindamine ja rakendada asjakohased

ohutusmeetmed, eriti radioaktiivsete ainete kasutamisel. Säte nõuab ranget

konfiguratsioonikontrolli, et tagada projekteeritud seisundi säilitamine ja vältida volitamata

muudatusi.

§ 5. Katsetuste peatamise ja taasalustamise tingimused

Sätestatakse kohustus katsetused viivitamatult peatada ohu ilmnemisel või ohutusmarginaalide

vähenemisel alla lubatud piiri. Katsetuste taasalustamine on lubatud vaid pärast puuduste

kõrvaldamist ja pädeva asutuse poolt antud kinnitust.

§ 6. Konfiguratsioonikontroll katsetuste ajal

Reguleeritakse projekteeritud seisundi säilitamise ja muudatuste haldamise protsessi katsetuste

ajal. Kõik ajutised või püsivad muudatused peavad läbima kontrollitud protsessi, olema

dokumenteeritud ja nende mõju ohutusele peab olema hinnatud.

§ 7. Katsetuste tugisüsteemide ja keskkonna nõuded

Enne katsetusi tuleb veenduda tugisüsteemide (nt toiteallikad, jahutus) valmisolekus ja

testkeskkonna stabiilsuses. Säte nõuab mõõtmiste usaldusväärsuse ja verifitseerimise tagamist,

et välistada keskkonnast tulenevad vead tulemustes.

§ 8. Kogemuste tagasisidestamine

Katsetamise käigus saadud kogemused tuleb dokumenteerida ja analüüsida. Tulemuste põhjal

tuleb vajadusel täiendada käitusprotseduure, viia sisse disainimuudatusi ja rakendada meetmeid

üldise ohutuse parendamiseks.

§ 9. Vastutavate rollide ja õiguste määratlemine

Määratakse kindlaks katsetamisel osaleva personali vastutus ja nõutav pädevus. Säte annab

vastutavatele isikutele ja pädevale asutusele õiguse peatada tööd ohutusnõuete rikkumise korral

ning nõuda lisaselgitusi.

§ 10. Kontrollpunktide ja tunnistamispunktide läbimise kriteeriumid

Kehtestatakse nõue, et igal kontrollpunktil peavad olema üheselt mõistetavad läbimise

kriteeriumid, mis põhinevad disaininõuetel ja tuumakäitise ohutusaruandel. Tulemuste

aktsepteerimine on võimalik vaid kriteeriumide täitmisel.

§ 11. Organisatsiooniline ja tehniline valmisolek

Enne katsetuste algust tuleb tõendada organisatsioonilist valmisolekut: personal peab omama

vajalikku kvalifikatsiooni ja väljaõpet, juhtimiskorraldus peab olema paigas ning

tööprotseduurid kehtestatud.

3. peatükk

Katsetusetappide sisu

§ 12. Programmi üldine ülesehitus

Katsetusprogramm peab sisaldama detailseid plaane ja ajakava, jagunedes selgelt

tuumamaterjali mittehõlmavaks ja hõlmavaks etapiks (sh kütuse laadimine). Määratletakse

vastavusnäitajad programmi edukuse hindamiseks.

§ 13. Ohutusaruande sidumine katsetustega

Säte nõuab katsetuste otsest sidumist tuumakäitise ohutusaruandega, et praktikas tõendada

ohutusfunktsioonide toimimist ja süvakaitse põhimõtete rakendumist vastavalt disainile.

§ 14. Disaini muudatuste haldamine katsetamise käigus

Reguleeritakse katsetamise käigus vajalikuks osutuvate disainimuudatuste haldamist.

Muudatused tuleb dokumenteerida, hinnata nende mõju ohutusele, kooskõlastada pädeva

asutusega ja tagada vastavus standarditele.

§ 15. Üldnõuded katsetusprogrammi sisule

Programmi sisu peab olema proportsionaalne riskidega ja arvestama õiguslikke ning

toimivusnõudeid. Arvesse tuleb võtta varasemat kogemust sarnaste rajatistega ning tagada

protseduuride valideerimine piirangute tingimustes.

§ 16. Tuumamaterjali mittehõlmava katsetamise etapp

Säte reguleerib nn tuumamaterjali mittehõlmava katsetamise etappi, mis hõlmab muuhulgas

komponentide ja süsteemide (sh ohutussüsteemide) toimimise kontrolli, rõhupiirangute

testimist ja asjakohaste mõõteseadmete kalibreerimist enne kütuse sisseviimist. Hinnatakse ka

käitamisprotseduure ja hädaolukorra plaanide toimivust.

§ 17. Tuumkütuse esmase transpordi ja ladustamise korraldus

Määratakse nõuded kütuse vastuvõtu, transpordi ja ladustamise protseduuridele. Tõendada

tuleb hoiustamise ja jahutuse töökindlust, füüsilise kaitse meetmete toimimist ning materjali

arvestuse ja kontrolli süsteemi valmisolekut.

§ 18. Tuumamaterjali hõlmava katsetamise etapp

Reguleeritakse etappi alates kütuse laadimisest ja kriitilisuse saavutamisest kuni võimsuse järk-

järgulise tõstmiseni. Eesmärk on määrata käitamispiirangud ja -tingimused, lõplikult

valideerida protseduurid ja kontrollida jäätmekäitlussüsteeme reaalsetes tingimustes.

4. peatükk

Dokumenteerimine ja aruandlus

§ 19. Dokumenteerimise ja aruandluse nõuded

Kehtestatakse nõuded katsetustulemuste jälgitavusele ja säilitamisele. Aruandluskohustus

hõlmab tulemuste sõltumatut valideerimist ja vastavuse kontrollimist nõuete maatriksi alusel.

§ 20. Kõrvalekallete ja mittevastavuste käsitlemine

Kõik kõrvalekalded tuleb käsitleda süstemaatiliselt, viies läbi põhjuste analüüsi ja rakendades

parandusmeetmeid. Loa omajal on teavitamiskohustus ning vajadusel tuleb algatada

disainimuudatuse protsess.

§ 21. Programmi muutmine ja kooskõlastamine

Katsetusprogrammi muudatused ja täiendused tuleb kooskõlastada pädeva asutusega. Pädeval

asutusel on õigus nõuda programmi muutmist ohutuse tagamiseks, kaasates vajadusel teisi

asutusi.

KAVAND 12

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 42 lõike 3 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse nõuded tuumajäätmete käitlemise tegevuskava (edaspidi käitluskava) koostamisele, ajakohastamisele, esitamisele ja heakskiitmisele.

§ 2. Mõisted Määruses kasutatakse mõisteid tuumaseaduse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemist

reguleerivate rahvusvaheliste normide tähenduse

2. peatükk

Käitluskava koostamine ja esitamine

§ 3. Käitluskava koostamise kohustus Käitaja koostab käitluskava, mis katab kogu radioaktiivsete jäätmete elutsükli alates tekkest kuni lõppkäsitluseni.

§ 4. Käitluskava esitamine ja kinnitamine

Käitaja esitab käitluskava pädevale asutusele kinnitamiseks, kes hindab selle vastavust käesoleva määruse nõuetele.

3. peatükk Käitluskava sisu ja ülesehitus

§ 5. Käitluskava sisu Käitluskava sisu ja koosseis sätestatakse käesoleva määruse lisas 1.

4. peatükk

Rakendussätted

§ 6. Üleminekusätted ja jõustumine Määrus jõustub

Lisa 1 – Tuumajäätmete käitlemise tegevusplaani koostise ja sisu nõuded

1. Üldsätted Tegevusplaani eesmärk on tagada tuumajäätmete ohutu käitlemine vastavalt EL direktiivile

2011/70/Euratom ja IAEA ohutusstandarditele. 2. Tegevusplaani struktuur ja peatükid – sisaldavad õiguslikku alust, jäätmevoogude

kirjeldust, strateegiat, ohutus- ja keskkonnanõudeid ning aruandlust. 3. Ohutus- ja keskkonnanõuded – riskihindamine, ALARA-põhimõtte rakendamine,

keskkonnaseire ja turvameetmed.

4. Aruandlus ja järelevalve – kord aastas esitatav aruanne, muudatuste dokumenteerimine ja pädeva asutuse järelevalve.

5. Rahvusvaheline kooskõla – plaan peab vastama direktiivile 2011/70/Euratom, IAEA GSR Part 5, SSG-40, SSG-61 ning WENRA standarditele.

KAVAND 13

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja

nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise

nõuded

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 44 lõike 8 alusel.

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Nõuded tuumakäitajale ja kohustused, kohaldamisala.

§ 2. Mõisted

Vastutav ametikoht, ohutuse seisukohast oluline ametikoht või ülesanne, tööluba, simulaator § 3. Seos teiste õigusaktidega

Kiirgusseadus, töötervishoiu ja tööohutuse seadus jne. Tuumakäitise eripärast johtuvad tingimused.

2. peatükk

Vastutavad ja ohutuse seisukohast olulised ametikohad

§ 4. Vastutavate ametikohtade loetelu

Tuumakäitise juht, reaktorikäitamise juht, ohutusjuht, kiirgusohutuse eest vastutav isik, tuumajulgeoleku eest vastutav isik, kvaliteedijuhtimissüsteemi eest vastutav isik, käitise avariivalmiduse ja hädaolukorra lahendamise korraldamise eest vastutav isik

§ 5. Ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade loetelu ja klassid

Käitamine (kontrollruumi operaatorid), kiirguskaitse tagamine, hooldus ja tehniline tugi, projekteerimine ja ohutusanalüüs. Tuumakäitaja kohustus kehtestada ametikohtade jaotus, kirjeldades iga klassi puhul ametikohtade põhiülesandeid, mõju ohutusele ning pädevus- ja

kvalifikatsiooninõuete erisusi.

3. peatükk

Pädevus- ja kvalifikatsiooninõuded

§ 6. Nõuded haridusele

Ametikohtade kaupa miinimumnõuded haridusele ja vajadusel erisused

§ 7. Nõuded teadmistele ja oskustele

Tuumaohutus, kiirgusohutus, füüsiline kaitse, tehnoloogia, ohutusfunktsioonid

§ 8. Nõuded töökogemusele

Miinimumnõuded ametikohale või tööloa saamiseks

4. peatükk

Koolitamine

§ 9. Pädevuse kaardistamine

Vastutavate ametikohtade ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade pädevusnõuded nagu põhifunktsioonid ja tööülesanded; vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud; kogemus.

Dokumenteerimine

§ 10. Väljaõppe eesmärkide ja sisunõuete määramine

Vastutavate ametikohtade ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade koolituse eesmärgid ja sisu

§ 11. Esmase väljaõppe nõuded

Vastutavate ametikohtade ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade väljaõppe minimaalne

kestus, temaatika

§ 12. Täienduskoolitusel osalemine ja täienduskoolituse sisu nõuded

Sagedus, minimaalsed mahud tundides/päevades, temaatika, koolituse läbiviimise nõuded

§ 13. Kohustuslikud teemad kõigile tehnilistele töötajatele ja töövõtjatele

Tuumaohutus, kiirgusohutus, tuleohutus, hädaolukorrad, tööstusohutus

§ 14. Hindamise kord

Kirjalik, praktiline, suuline, töövaatlus. Hindamine enne tööloa saamist

5. peatükk Simulaatoriõpe

§ 15. Simulaatori tehnilised nõuded

Nõuded simulaatorile (kogu ulatus või osas, mis matkib tuumakäitise juhtimissüsteeme ja

dünaamikat piisava täpsusega, et võimaldada töö- ja avariitingimustes treenimist.) ja selle tarkvarale (stsenaariumid, täpsus)

§ 16. Simulaatoriõpe

Kontrollruumi töötajate õppe maht ja sagedus (nt vähemalt 5 päeva aastas; töö- ja

avariitingimuste stsenaariumid, meeskonnatöö, kommunikatsioon) Hooldus- ja tehnilise personali praktiline koolitamine, nende esmane ja täiendusõppe sisu ja maht

6. peatükk

Tööluba § 17. Ametikohade loetelu

Kontrollruumi operaator, reaktorikäitamise eest vastutaval isik, tuumakäitise käitamisjuht

§ 18. Tööloa taotlemise ja andmise nõuded

Koolituse nõuded, kogemus, hindamise sooritus. Uuesti taotlemine seoses ametikoha vahetuse,

ametikohalt eemaloleku, pädevuse vähenemise tõttu. Tööloa andja.

§ 19. Tööloa kehtivus ja pikendamine

Tähtajaline, pikendamise tingimused.

§ 20. Tööloa peatamine ja kehtetuks tunnistamine

Peatamine ja kehtetuks tunnistamise tingimused

7. peatükk

Tervisekontroll

§ 21. Ametikohtade loetelu

Töötaja töövõime ja sobivuse hindamine vastavalt talle pandud ülesannetele ja vastutusele. Ametkohtade loetelu

§ 22. Tervise nõuded

Nt nägemine, kuulmine, töö väsimusel jne, kooskõla töötervishoiu üldaktidega

§ 23. Tervisekontrolli kord

Terviskontrolli teostaja, sagedus, läbiviimise kord, dokumenteerimine

8. peatükk Töövõtjate pädevus ja järelevalve

§ 24. Nõuded töövõtjate eelvaliku ja kvalifikatsiooni tõendamisele

Kord töövõtjate eelvalikuks, mille käigus hinnatakse töövõtja pädevust, kogemust ja võimekust

täita ohutuse seisukohast olulisi ülesandeid. § 25. Töövõtjate väljaõppe ja ohutusalase koolituse miinimumnõuded

Tuumaohutus, kiirgusohutus, tuleohutus, hädaolukorrad, tööstusohutus. Täiendavat väljaõpe, mis vastab konkreetsetele tööülesannetele ja ohutusriskidele.

§ 26. Töövõtjate töö vastuvõtt ja järelevalve

Pädevad töötajad töö vastuvõtmiseks ja järelevalveks

9. peatükk

Personaliplaneerimine ja andmekogud

§ 27. Tööjõuvajaduse analüüs ja pikaajaline prognoos

Tööjõuvajaduse analüüsi kord ja sagedus, sisu. Tuumakäitise elukaare etapid ja sellest johtuvad ajaperioodid, ametikohtade grupid,

stsenaariumid § 29. Andmete registreerimine ja säilitamine

Koolitus-, pädevus-, autoriseerimis- ja tervisekontrolli andmete registreerimine, säilitamine ja esitamine pädevale asutusele

10. peatükk

Rakendussätted

§ 30. Määruse jõustumine

Määrus jõustub …… .

KAVAND 14

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise

dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele

esitamise kord

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 45 lõike 4 ja § 47 lõike 8 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Käesolev määrus sätestab:

1) dekomissioneerimisloa taotluse andmekoosseisu ning taotlusele esitatavad üldised nõuded; 2) dekomissioneerimise tegevuste dokumenteerimise põhimõtted; 3) dekomissioneerimise käigus tekkiva dokumentatsiooni säilitamise korra;

4) andmete ja dokumentide esitamise korra pädevale asutusele.

§ 2. Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

2. peatükk

Dekomissioneerimisloa andmekoosseis

§ 3. Dekomissioneerimisloa taotluse üldnõuded

(1) Taotlus peab sisaldama kõiki andmeid, mis võimaldavad pädeval asutusel hinnata

dekomissioneerimise ohutust, tehnilist teostatavust ja vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele.

(2) Taotleja vastutab andmete täielikkuse ja õigsuse eest. § 4. Dekomissioneerimiskava ja tehnilisi andmeid käsitlevad dokumendid

Taotleja esitab järgmised dokumendid ja andmed: 1) üldine dekomissioneerimisstrateegia, sh kavandatud meetod, astmelisus, tähtajad ja etapid;

2) tuumakäitise tehniline kirjeldus seisukohalt, mis on oluline lammutamise ohutuse hindamiseks; 3) ohtude ja riskide hindamine;

4) ohutuse tagamise meetmed, sealhulgas kiirguskaitse, seire, tööohutus, avarii- ja hädaolukorra lahendamise põhimõtted dekomissioneerimise ajal;

5)radioaktiivsete jäätmete käitlemise kava, sh koguste prognoos, klassifikatsioon, vaheladustamine, pakendamine ja lõppladustamise lahendus kooskõlas TEOS-i ja jäätmekäitluse nõuetega;

6) keskkonnakaitse meetmed, sealhulgas heitmete ja kiirgusdooside piirangud ning keskkonnaseire programm;

7) juhtimissüsteemi kirjeldus, mis tagab dekomissioneerimise tegevuste ohutuse ja jälgitavuse; 8) finantstagatised ja dekomissioneerimisreserv, sh tõendid selle kohta, et rahalised kohustused on kaetud;

9) projekti juhtimise ja pädevuse kirjeldus, sh võtmeisikute kvalifikatsioon ja rollid.

3. peatükk

Dekomissioneerimise dokumenteerimine

§ 6. Dekomissioneerimise käigu dokumenteerimine

Käitajal on kohustus dokumenteerida kogu dekomissioneerimise käik, sealhulgas: 1) tööde teostamise protokollid ja logid;

2) demonteerimisetappide läbiviimise dokumentatsioon; 3) mõõtmised ja seireandmed (kiirgus, keskkond, konstruktsioonide seisund);

4) kõrvalekallete ja juhtumite registreerimine ning korrigeerivad meetmed; 5) jäätmete tekkimise ja käitlemise dokumentatsioon; 6) kvaliteedikontrolli ja auditite tulemused;

7) avariiolukordade või hädaolukordade käsitlemise aruanded (kui neid on toimunud).

§ 7. Lõppseisundi aruanne

Dekomissioneerimise lõpetamisel esitab käitaja: 1)lõppseisundi analüüsi ja mõõtmised, mis tõendavad vabastamise tingimuste täitmist;

2) radioaktiivsuse jääktaseme hinnangu; 3) kinnituse, et kõik dekomissioneerimisplaanis ette nähtud tööd on lõpuni viidud;

4) keskkonnaseire lõpparuande; 5) jäätmehoolduse lõppdokumentatsiooni; 6) hinnangu tulevase kasutuse piirangute kohta (kui rakendub).

4. peatükk

Andmete ja dokumentide esitamine ja säilitamine

§ 8. Andmete esitamise kord pädevale asutusele

(1) Dekomissioneerimisloa taotlus ja sellega seotud dokumendid esitatakse elektrooniliselt pädeva asutuse määratud vormis ja viisil.

(2) Käitaja esitab regulaarsed aruanded dekomissioneerimise käigu ja ohutusmeetmete täitmise kohta pädeva asutuse määratud sagedusel. (3) Pädev asutus võib nõuda täiendavaid andmeid, selgitusi või eksperthinnanguid.

§ 9. Dokumentide säilitamine

(1) Käitaja ja pädev asutus säilitavad dekomissioneerimise dokumentatsiooni kogu dekomissioneerimise perioodi ning vähemalt 30 aastat pärast rajatise lõppseisundi kinnitamist. (2) Dokumente säilitatakse viisil, mis tagab nende terviklikkuse, tõestatavuse ja kättesaadavuse.

(3) Turvateavet ja konfidentsiaalset teavet käsitletakse vastavalt riigis kehtivatele julgeoleku - ja teabekaitsenõuetele.

§ 10. Dokumentide jälgitavus ja kvaliteedinõuded

Käitaja peab tagama:

1) kogu dokumentatsiooni versioonikontrolli ja jälgitavuse; 2) dokumenteerimise vastavuse kvaliteedijuhtimissüsteemi nõuetele;

3) andmekandjate korrektse säilitamise ja vajaduse korral dubleerimise.

5. peatükk

Rakendussätted

§ 11. Määruse jõustumine

Määrus jõustub …… .

KAVAND 15

SISEMINISTER

MÄÄRUS

Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 50 lõike 3 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsi koostamisele (edaspidi riskianalüüs).

§ 2. Mõisted

(1) Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse ning

tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses.

(2) Täiendavalt kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) 2)

§ 3. Riskianalüüsi sisu

Riskianalüüs peab sisaldama vähemalt järgmisi osi:

1)

§ 4. Välistest ohtudest lähtuv riskihinnang

(1) Riskianalüüsis tuleb hinnata tuumakäitise mõjutatavust väliste tegurite suhtes, sealhulgas:

1) maavärinad, tormid, üleujutused ja äärmuslikud ilmastikuolud; 2) õhusõiduki kukkumine, plahvatused ja tulekahjud käitise läheduses;

§ 5. Riskianalüüsi metoodika

Riskianalüüs peab tuginema metoodikale, mis võimaldab hinnata riske tõenäosuse,

tagajärgede ja vastatavuse alusel.

§ 9. Määruse jõustumine

Määrus jõustub [kuupäev].

KAVAND 16

SISEMINISTER MÄÄRUS

Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 51 lõike 4 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra

plaanile (edaspidi plaan), et tagada valmisolek ja koordineeritud reageerimine tuuma- või

radioloogilisele hädaolukorrale.

§ 2. Mõisted

(1) Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduses ning

tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses.

(2) Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid:

hädaolukorra kategooria – jaotus vastavalt IAEA GSR Part 7 lisa 1 klassifikatsioonile;

§ 3. Hädaolukorra plaani eesmärk ja ulatus

(1) Hädaolukorra plaan peab tagama, et tuumakäitisel on võime:

(2) Plaan peab käsitlema kõiki tuumajaama tööfaase.

§ 4. Hädaolukorra plaani struktuur

Hädaolukorra plaan peab sisaldama vähemalt järgmisi osi:

§ 5. Hädaolukorra tasemed ja käivitamiskriteeriumid

(1) Hädaolukorra tasemed määratakse vastavalt IAEA GSR Part 7 lisa 2-le ning tsiviilkriisi ja

riigikaitse seaduse alusel.

(2) Plaanis tuleb kirjeldada:

hädaolukorra käivitamise kriteeriumid (trigger values),tegevused iga taseme korral.

§ 6. Kaitsemeetmed ja tegevuspiirkonnad

(1) Plaanis tuleb määratleda kaitsemeetmete tsoonid:

vastavalt IAEA GSR Part 7 ja GSG-11 juhenditele;

(2) Igas tsoonis tuleb kirjeldada:

§ 7. Koolitused ja õppused

(1) Tuumakäitise valdaja peab korraldama hädaolukorra plaani testimiseks õppusi vähemalt

kord aastas, kaasates Päästeametit, kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädevat asutust ja

teisi hädaolukorra lahendamise asutusi.

(2) Õppused peavad hõlmama:

§ 8. Määruse jõustumine

Määrus jõustub [kuupäev].

KAVAND 17

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 55 lõike 3 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Käesoleva määrusega sätestatakse:

1) kasutatud tuumkütuse käitlemise ja ohutu hoidmise üldnõuded; 2) kasutatud tuumkütuse vaheladustamisele esitatavad tehnilised nõuded;

3) kasutatud tuumkütuse pakendamise, transpordiks ettevalmistamise ja üleandmise põhimõtted; 4) ohutus-, turva- ja kiirguskaitsemeetmed, mida tuleb rakendada kasutatud tuumkütuse

käitlemisel.

§ 2. Mõisted

(1) Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse ning kiirgusseaduse tähenduses.

(2) Täiendavalt kasutatakse järgmisi mõisteid:

2. peatükk

Kasutatud tuumkütuse käitlemise üldpõhimõtted

§ 3. Ohutuse tagamise üldnõuded

Kasutatud tuumkütuse käitlemisel tuleb järgida järgmisi põhimõtteid:

1) kriitilisuse vältimine kogu käitlemisprotsessi jooksul; 2) piisava soojuse ärajuhtimise tagamine; 3) radioaktiivsete ainete leviku vältimine;

4) doosi minimeerimine töötajatele ja elanikkonnale; 5) füüsilise kaitse meetmete rakendamine vastavalt kehtivatele julgeolekunõuetele;

6) rahvusvaheliste ohutusstandardite (IAEA) ja kvaliteedinõuete järgimine. § 4. Käitlemise korraldus

(1) Käitleja tagab kasutatud tuumkütuse ohutu eemaldamise reaktorist, transportimise vaheladustusse ja seal hoidmise vastavalt kehtestatud töökorraldusele.

(2) Käitlemisel kasutatakse üksnes pädeva asutuse poolt heaks kiidetud seadmeid ja tehnoloogiaid. (3) Kõik käitlemistoimingud dokumenteeritakse ning andmed säilitatakse vastavalt kehtivatele

nõuetele.

3. peatükk

Vaheladustamisele esitatavad nõuded

§ 5. Vaheladustusrajatise üldnõuded

Vaheladustusrajatis peab tagama:

1) kriitilisuse vältimine kogu käitlemisprotsessi jooksul, kuumuse ärajuhtimise ja kiirguskaitse; 2) rajatise vastupidavuse välistele mõjudele ja kahjustustele;

3) ohutute töötingimuste olemasolu, sealhulgas seirevõimekuse; 4) tõendatud vastavuse projekteerimisbaasi ja ohutuskriteeriumidega.

§ 6. Pakendite ja konteinerite nõuded

(1) Kasutatud tuumkütust hoitakse sertifitseeritud pakendites või konteinerites.

(2) Pakendid ja konteinerid peavad tagama kriitilisuse vältimise, passiivse või aktiivse soojuse ärajuhtimise, lekete vältimise ja piisav varjestuse, mehaanilise vastupidavuse tõenäolistele koormustele.

§ 7. Seire ja kontroll

Vaheladustamise ajal tuleb regulaarselt: 1) kontrollida konteinerite ja kütuseelementide seisundit; 2) teostada kiirgus- ja temperatuuri seiret;

3) jälgida radioloogilisi ja keskkonnatingimusi; 4) dokumenteerida kõik kõrvalekalded ja rakendatud parandusmeetmed.

4. peatükk

Kasutatud tuumkütuse üleandmine ja transpordiks ettevalmistamine

§ 8. Üleandmise ja pakendamise põhimõtted

Kasutatud tuumkütuse üleandmisel teisele käitlejale või lõppladustamiseks: 1) kasutatakse pädeva asutuse kinnitatud pakendeid ja transpordilahendusi; 2) tagatakse vastavus rahvusvahelistele transportnõuetele;

3) koostatakse üleandmisdokumentatsioon, mis tõendab kütuse kogust, seisundit ja mõõtmistulemusi.

§ 9. Transpordi ohutusnõuded

(1) Transpordilahendused peavad vastama kriitikavastasele ja kiirguskaitse nõuetele.

(2) Transpordivahendite ja marsruudi valik kooskõlastatakse pädeva asutusega. 3) Transpordi käigus tagatakse järelevalve ja kriitiliste parameetrite seire.

5. peatükk

Dokumenteerimine ja teabe esitamine

§ 10. Dokumenteerimine

Käitleja dokumenteerib kasutatud tuumkütuse käitlemisega seotud: 1) kogused, identifitseerimise ja asukoha; 2) seisundit, mõõtmised ja seireandmed;

3) pakendamise, transportimise ja üleandmise toimingud; 4) kõrvalekalded ja rakendatud parandusmeetmed.

§ 11. Andmete esitamine pädevale asutusele

(1) Käitleja esitab regulaarsed aruanded kasutatud tuumkütuse koguste, seisundi ja

käitlemistegevuste kohta. (2) Pädev asutus võib nõuda täiendavat teavet või ekspertiise.

§ 12. Dokumentatsiooni säilitamine

Kasutatud tuumkütuse käitlemise dokumentatsioon säilitatakse kogu käitlemisperioodi jooksul

ning vähemalt 30 aastat pärast kütuse üleandmist või lõppladustamist.

6. peatükk

Rakendussätted

§ 13. Määruse jõustumine

Määrus jõustub ………….

KAVAND 18

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse

dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava

finantstagatise tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete,

väljamaksete ja vara valitsemise kord

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 69 lõigete 3 ja 5 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Reguleerimisala

Määrusega kehtestatakse dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, riikliku dekomissioneerimisfondi (edaspidi fond) sissemaksete ja väljamaksete tegemise kord ning fondi vara valitsemise, paigutamise ja kasutamise tingimused.

§ 2. Mõisted

Kasutatakse tuumaseaduses sätestatud mõisteid ning rahvusvaheliselt tunnustatud termineid, sealhulgas ISDC (International Structure for Decommissioning Costing), P50/P80, diskontomäär ja eskalatsioonimäär.

2. peatükk

Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika

§ 3. Üldpõhimõtted

(1) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamisel kasutatakse OECD/NEA ISDC struktuuri vähemalt tasemeni 3.

(2) Kulude prognoos esitatakse reaalses ja nominaalses vaates ning sisaldab riskireservi kvantiilil P80. (3) Metoodika peab olema kooskõlas IAEA ja WENRA juhistega ning tagama kulude

piisavuse kogu rajatise elutsükli jooksul.

§ 4. Lähteandmed ja sisendid

(1) Hindamisel kasutatakse kinnitatud dekomissioneerimisstrateegiat, tööde ajakava, radioloogilist karakteriseerimist ja jäätmevoogude analüüsi.

(2) Kasutatakse konservatiivseid, rahvusvaheliselt tunnustatud indekseerimis- ja diskontomäärasid.

(3) Kõik eeldused dokumenteeritakse ja põhjendatakse. § 5. Kulude struktuur ja jaotus

(1) Kulud jaotatakse ISDC alajaotuste kaupa: projektijuhtimine, karakteriseerimine, dekontaminatsioon, demonteerimine, jäätmekäitlus ja saidi taastamine.

(2) Iga kategooria esitatakse eraldi ning sisaldab otseseid ja kaudseid kulusid. (3) Kulude hinnangus arvestatakse eskalatsiooni, riskivarusid ja inflatsiooni.

§ 6. Diskonteerimine ja riskihindamine

(1) Nominaalsed kulud teisendatakse diskonteerimise teel reaalseteks väärtusteks.

(2) Riskianalüüs tehakse vähemalt P50, P80 ja P90 tasemetel. (3) Hinnang allutatakse sõltumatule eksperdihinnangule vähemalt iga 5 aasta järel või olulise muudatuse korral.

3. peatükk

Fondi sissemaksed ja väljamaksed

§ 7. Sissemaksete määramine

(1) Fondi sissemaksete määramisel lähtutakse kinnitatud metoodikast ja P80 kulutasemest. (2) Pädev asutus kinnitab sissemaksete graafiku, tagades piisavuse kogu tuumakäitise

elutsükli jooksul. (3) Sissemakseid korrigeeritakse vajadusel sõltuvalt inflatsioonist ja fondi tulususest.

§ 8. Väljamaksete kord

(1) Väljamakseid tehakse üksnes dekomissioneerimistööde ja sellega seotud tegevuste

rahastamiseks. (2) Väljamakse eelduseks on pädeva asutuse kooskõlastus ja tööde kava kinnitamine. (3) Kõik väljamaksed dokumenteeritakse ja auditeeritakse.

4. peatükk

Fondi vara valitsemine ja riskijuhtimine

§ 9. Vara valitsemise põhimõtted

(1) Fondi vara hoitakse sihtotstarbeliselt ning eraldatuna muudest varadest. (2) Investeerimisel järgitakse konservatiivset lähenemist ja kapitali säilitamise põhimõtet.

(3) Vara võib paigutada üksnes madala riskiga instrumentidesse (riigivõlakirjad, hoiused, kõrge reitinguga võlakirjad).

§ 10. Riskijuhtimine ja aruandlus

(1) Fondi valitsemisel rakendatakse riskijuhtimissüsteemi, mis hõlmab turu-, krediidi- ja

likviidsusriskide kontrolli. (2) Pädev asutus teostab regulaarset järelevalvet ja stressiteste fondi piisavuse üle. (3) Iga-aastaselt avalikustatakse fondi aruanded ja sõltumatu audiitori hinnang.

5. peatükk

Andmete esitamine ja jõustumine

§ 11. Dekomissioneerimiskulude prognoosi esitamine

(1) Käitaja esitab dekomissioneerimiskulude prognoosi käesoleva määruse lisas 1 sätestatud vormil.

(2) Prognoos ajakohastatakse vähemalt iga viie aasta järel või olulise muudatuse korral. § 12. Jõustumine

Määrus jõustub 1. jaanuaril 2026. a.

Lisa 1

Dekomissioneerimiskulude prognoosi esitamise vorm

I. Üldandmed: Käitaja nimi, registrikood, käitise tüüp ja asukoht, kontaktisikud.

II. Lähte-eeldused ja metoodika: ISDC struktuur, indekseerimine, diskontomäär, kvaliteeditase. III. Kulude struktuur: ISDC jaotus, kulud reaalses ja nominaalses vaates.

IV. Risk ja tundlikkus: P50/P80/P90 analüüs. V. Rahastamiskava ja sissemaksete graafik.

VI. Eksperthinnang ja kinnitus.

KAVAND 19

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Nõuded tuumamaterjali arvestuse korraldamisele, andmete loetelu, inventeerimise ning

aruandluse esitamise kord ning tähtajad

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 71 lõike 2 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk

Käesolev määrus kehtestab nõuded tuumamaterjali omavale isikule tuumamaterjali arvestuse

ja kontrolli süsteemi korraldamiseks, aruandluse sisu, vormi ja esitamise korra ning tähtajad andmete esitamiseks pädevale asutusele. Määruse eesmärk on tagada tuumamaterjali arvestuse

ja kontrolli süsteemi vastavus Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) tuumakontrollimeetmete rakendamise nõuetele.

§ 2. Määruse kohaldamisala

Kohaldamisala vastab Komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, 26. mai 2025, mis käsitleb

Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, artiklis 1 sätestatule ning määrust kohaldatakse nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele, kes on kohustatud täitma komisjoni määruses (Euratom) 2025/974 sätestatud nõudeid.

§ 3. Mõisted

Määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse, kiirgusseaduse ning komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, tähenduses.

2. peatükk

Tuumamaterjali arvestussüsteemi pidamine

§ 4. Tuumamaterjali arvestussüsteem

Tuumamaterjali omava isiku kohustus tagada ja rakendada tuumamaterjalide arvestuse ja kontrolli süsteemi. Nõuded süsteemile.

§ 5. Tuumamaterjali arvestussüsteemi andmekoosseis

Tulenedes komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 nõuetest:

1)tuumamaterjali arvestuse pidamine, sealhulgas aruandlusprotsessi kehtestamine ja järgimine; rahvusvahelistest kohustustest tuleneva andmevahetuse korraldamine;

2)tuumamaterjali ja sellega seotud tegevuste kohta andmete kogumine, dokumenteerimine ja registreerimine (nt tuumamaterjali koguste ja omaduste määramiseks kasutatavad mõõtemeetodid ja tehnilised vahendid;

3) tuumamaterjali koguste ja liikumiste jälgimine, sealhulgas mõõtmiste erinevuste tuvastamine saaja ja saatja vahel; füüsilise inventuuri läbiviimine; tuumamaterjali koguse lahknevuse

hindamine); 4) andmete ja dokumentide säilitamine ja kättesaadavus.

3. peatükk

Andmete loetelu ja esitamise kord

§ 6. Tehniliste põhinäitajate deklareerimine

Vastavalt komisjoni määruses (Euratom) 2025/974 I Lisas toodud asjakohase täidetud küsimustiku või selle muudatuse esitamise tähtajad.

§ 7. Tuumamaterjali ala üldkirjelduse deklaratsioon

Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 II Lisale koostatud tuumamaterjali ala üldkirjelduse deklaratsiooni ja selle muudatuse esitamise tähtajad.

§ 8. Tuumamaterjali arvestuse ja inventuuri aruanded

Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 III-V Lisa vormidele koostatud aruannete esitamise tähtajad

§ 9. Eriaruanded Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 artikkel 17 nimetatud juhtumite kohta

koostatud eriaruanne esitamise tähtajad.

§ 10. Tegevusprogramm

Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 XI Lisale koostatud tegevusprogrammi esitamise tähtaeg.

§ 11. Andmete esitamine riikidevahelise veo korral

Pädeva asutuse teavitamise nõuded tuumamaterjali väljaveost kolmandasse riiki või veost tuumariigist liikmesriigist või -riiki. Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 VI ja VII Lisas toodud andmete esitamise tähtajad.

§ 12. Muud aruanded

Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 VIII, XII-XV Lisas vormidel koostatud aruannete esitamise tähtajad.

§ 13 Välisinspektoritele juurdepääsu tagamine

Detailsemad nõuded inspektorite vastuvõtmiseks, sealhulgas lühikese etteteatamise aja ( 2

tundi) jooksul, läbipääsulubade andmine. § 14. Tuumamaterjali kontrollimeetmete lõpetamisest teatamine

Taotluse esitamine vastavalt Komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 artikli 36 lõike 1 punktide b, c ja d alusel, tuumamaterjalide kohta, mille suhtes soovitakse lõpetada kontrollimeetmete

rakendamine. Andmete esitamise tähtajad.

4. peatükk

Rakendussätted

§ 15. Määruse jõustumine

Määrus jõustumise kuupäev.

KAVAND 20 MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTER

MÄÄRUS

Tuumamaterjali riikliku registri põhimäärus

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 73 lõike 5 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Registri asutamine ja reguleerimisala

(1) Käesoleva määrusega asutatakse riiklik register ametliku nimetusega „Riiklik

tuumamaterjali register” (edaspidi register).

(2) Määrus reguleerib registri pidamise eesmärki, ülesehitust, vastutavate töötlejate kohustusi,

registrisse kantavaid andmeid, andmete töötlemist ja säilitamist ning registri infosüsteemide

turvalisuse nõudeid.

§ 2. Registri pidamise eesmärk

Registri pidamise eesmärk on tuumamaterjali arvestuse pidamine, et tagada tuumamaterjali

liikumise kontroll ja aruandlus täitmaks rahvusvahelisi kohustusi vastavalt komisjoni määrusele

(Euratom) 2025/974.

§ 3. Mõisted

Määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja –ohutuse seaduse ning komisjoni määruse

(Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, tähenduses.

§ 4. Registri vastutav ja volitatud töötleja

Registri vastutava ja volitatud töötleja andmed ning kohustused

2. peatükk

Registri pidamine ja andmete koosseis

§ 5. Registri pidamise viis

Registri tehniline arhitektuur (komponendid, integratsioonid, juurdepääs ja töövood, mis on

kooskõlas andmeplatvormi nõuetega) ning andmemudel (tabelid, seosed, hierarhiad ning

metaandmed).

§ 6. Registrisse kantavate andmete alusdokumendid

Tuumamaterjali arvestuse pidamiseks registrisse kantavate andmete alusdokumentide loetelu,

mis põhineb tuumaenergia ja -ohutusseaduse, kiirgusseaduse või muu seaduse alusel antud

dokumentidel ning määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete

kohaldamist, tähenduses nagu varude muutuse aruanne, füüsilise inventuuri nimekiri ja

materjalibilansi aruanne või muu aruanne.

§ 7. Registrisse kantavate andmete loetelu

Tuumamaterjali arvestuse pidamiseks registrisse kantavate andmete loetelu, mis põhineb

määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, tähenduses

nagu tuumaohutusloa, kiirgustegevusloa või muu asjakohase dokumendi andmed, tuumakäitise

ja tuumamaterjali arvestuse korraldamise eest vastutava isiku andmed; tuumamaterjali andmed,

nagu kogus, liik, esinemiskuju ja koostis; tuumamaterjali asukoht, tuumamaterjali veo korral

saatja ja vastuvõtja andmed.

3. peatükk

Andmete esitamine ja kandmine registrisse ning juurdepääs registriandmetele

§ 8. Andmete esitamine

Registrisse andmete esitajate loetelu ja andmete õigsuse kontroll

§ 9. Andmete esitaja ja registri kasutaja tuvastamine ja autoriseerimine

Isiku tuvastamise ja autoriseerimise nõuded.

§ 10. Andmevahetus

Andmevahetus teiste andmekogudega

§ 11. Juurdepääs registrile ja registrisse kantud andmetele

Registrisse kantud andmete juurdepääsupiirangud. Registrile ja registrisse kantud andmetele.

juurdepääsu õiguse andmise nõuded. Registriandmete väljavõtete tegemine. Andmete

avalikustamise nõuded (nt miinimum rajatiste arv, alates millest esitatakse riiklik statistika ja

kokkuvõte, mis ei kajasta tuumamaterjali omaja andmeid)

§ 12. Andmete säilitamine ja arhiveerimine

Registris andmete ja alusdokumentide säilitamise ja andmete logimise nõuded (nt tähtajad,

arhiveerimise alused, varundus, logid, metaandmed, vastutava ja volitatud töötleja ülesanded).

4. peatükk

Registri küberturvalisuse nõuded

§ 13. Registrisse kantud andmete kaitse ning meetmete ulatus

Registri turvaklass ja turbeaste

§ 14. Riskianalüüs ja seire

Vastavalt küberturvalisuse seaduse § 7 registri riskianalüüsi teostaja määramine, riskianalüüsi

tegemise kohustus ja nõuded riskianalüüsile (nt süsteemi turvalisust ja teenuse toimepidevust

mõjutavate riskide loetelu, küberintsidendi tagajärgede raskusaste määramine ning lahendamise

abinõude kirjeldus). Riskianalüüsi ajakohastamise tähtaeg, sealhulgas juhud, mil tuleb seda teha

viivitamatult (nt pärast olulise mõjuga küberintsidendi toimumist või süsteemi turvalisust

mõjutavat muutust). Dokumenteeritud süsteemi riskianalüüsi, turvaeeskirjade ja turvameetmete

rakendamise kirjelduse olemasolu ja ajakohasuse tagamine. Nõuded registri seire süsteemile

turvalisust ohustava tegevuse või tarkvara tuvastamiseks ja teabe edastamise kord Riigi

Infosüsteemi Ametile.

§ 15. Küberintsidendist teavitamise kohustus

Riigi Infosüsteemi Ametit teavitamise kord viivitamata olulise mõjuga küberintsidendist, millel

on süsteemi turvalisusele oluline mõju. Olulise mõjuga küberintsidendi kriteeriumid

(tingimuste loetelu).

§ 16. Auditeerimine

Nõuded auditi teostajale, auditeerimise sagedus, andmete esitamine.

5. peatükk

Registri järelevalve, rahastamine ja lõpetamine

§ 17. Registri pidamise rahastamine

Registri pidamise, hooldus- ja arendustööde rahastamise alused

§ 18. Järelevalve registri pidamise üle

Õiguslik alus ja pädevad asutused

§ 19. Registri lõpetamine

Registri lõpetamise otsustab valdkonna eest vastutav minister. Registri lõpetamine toimub

kooskõlas arhiiviseaduse, avaliku teabe seaduse rakendusaktide või muu seadusega.

6. peatükk

Rakendussätted

§ 20. Määruse jõustumine

Määrus jõustumise aeg ja kiirgusallikate ja tuumamaterjali registrist tuumamaterjali andmete

üle kandmise aeg.

LISAD

Määruse lisad sisaldavad määruse rakendamiseks vajalikke andmete loetelusid ja vorme

Lisa 1. Esmased turvameetmed

Turvameetmete andmete koosseis juhindudes Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määruse nr 121

„Võrgu- ja infosüsteemide küberturvalisuse nõuded“ lisast. Tagatud peab olema infoturbe

miinimumtase: infoturbe korraldus, kasutajate teadlikkus, andmete turve, tarnijate haldus,

küberintsidentide haldus, pilvteenuste ja veebirakenduste kaitse, infotehnoloogiaseadmete

kaitse, sideühenduste ja võrgu kaitse ning füüsiline turve.

Lisa 2. Tuumamaterjali esindaja andmed ja rajatise tehniliste põhinäitajate deklaratsioon

Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete

kohaldamist1:

1) ala esindaja andmete koosseis

2) tehniliste põhinäitajate deklaratsioon vastavalt I LISA küsimustikule ja rajatise tüübile (nt I-

A, I-F, I-G, I-H, I-L, I-M, I-N, I-P)

Lisa 3. Tuumamaterjali andmete loetelu

Andmete koosseis tuleneb komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi

kaitsemeetmete kohaldamist, esitatud elektroonilistest aruandlusvormidest (nt III-VIII, XVI

LISA), mis on vajalikud tuumamaterjali arvestuse pidamiseks ja liikumise kontrollimiseks.

Lisa 4. Alusdokumendid

Loetelu vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi

kaitsemeetmete kohaldamist, elektrooniliste aruandlusvormide loetelule (nt III-VIII, XVI Lisa),

mis on vajalikud tuumamaterjali arvestuse pidamiseks.

KAVAND 21

SISEMINISTER

MÄÄRUS

Tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva

ohu määramise kord ja tuumamaterjali kategoriseerimise alused

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 77 lõike 2 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse tuumamaterjali ja tuumakäitiste füüsilise kaitse korraldamise

üldised nõuded, tuumamaterjali kategooriate määramise aluspõhimõtted ning kavandamise aluseks oleva ohu ja tüüpohu profiili koostamise raamistik.

(2) Määrus sätestab põhimõtted, mille alusel tuumamaterjali valdaja ja käitaja planeerivad,

rakendavad ja ajakohastavad füüsilise kaitse meetmeid, sealhulgas juurdepääsukontrolli, valve- ja seiresüsteeme, turvaplaneerimist ning koostööd riiklike julgeoleku- ja reageerimisstruktuuridega.

(3) Määrust kohaldatakse tuumaenergia ja -ohutuse seaduse mõistes tuumamaterjalile ja tuumakäitistele nende käitlemisel, hoidmisel, kasutamisel, töötlemisel, ladustamisel ja transpordil.

§ 2. Mõisted

Määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse tähenduses.

Täiendavalt kasutatakse järgmisi mõisteid:

§ 3. Füüsilise kaitse eesmärk ja ulatus

(1) Tuumamaterjali füüsilise kaitse eesmärk on:

ennetada tuumamaterjali või radioaktiivsete ainete ebaseaduslikku omandamist;

kaitsta töötajaid ja elanikkonda tuumajulgeoleku intsidentide tagajärgede eest;

(2) Füüsiline kaitse peab põhinema mitmekihilistel kaitsemeetmetel, hõlmates:

1)

2)

(3) Füüsilise kaitse süsteem peab olema projekteeritud nii, et ühe kaitsekihi rikkumine ei

tooks kaasa kogu süsteemi ebaõnnestumist.

§ 4. Tuumamaterjali kategooriad ja nende kaitsetase

(1) Tuumamaterjal liigitatakse füüsilise kaitse eesmärgil kolme kategooriasse vastavalt selle

kogusele, rikastustasemele, radioaktiivsele ohule ja kasutatavusele tuumarelvade või muude

tuumaseadmete valmistamisel.

(2) Iga kategooria tuumamaterjalile kehtestatakse vastavalt sellele määrusele füüsilise kaitse

miinimumnõuded, mis hõlmavad juurdepääsukontrolli, valve- ja seiresüsteeme, turvatsoone,

transpordinõudeid ning reageerimisprotseduure.

(3) Tuumamaterjali kategooria määramise alused on esitatud Lisas.

§ 5. Kavandamise aluseks oleva ohu määramine

(1) Kavandamise aluseks olev oht määratakse Kaitsepolitseiameti poolt esimese ja teise

kategooria tuumamaterjali sisaldavale tuumarajatisele, lähtudes riiklikust

julgeolekuohuhinnangust.

(2) Kavandamise aluseks olev oht peab sisaldama vähemalt:

1)

2)

(3) Kavandamise aluseks olev oht on riigisaladus ning seda käsitletakse vastavalt riigisaladuse

ja salastatud välisteabe seadusele.

§ 6. Tüüpohu profiili koostamine

(1) Igale tuumakäitisele koostatakse Kaitsepolitseiameti poolt käitise spetsiifilise tüüpohu

profiil, mis kirjeldab ohtude iseloomu ja võimalikku mõju.

(2) Tüüpohu profiil peab sisaldama vähemalt:

1)

2)

§ 7. Füüsilise kaitse tehnilised ja organisatsioonilised nõuded

(1) Tuumakäitis peab olema varustatud füüsilise kaitse süsteemiga, mis sisaldab vähemalt:

1)

2)

§ 8. Määruse jõustumine

Määrus jõustub [kuupäev].

LISA

Tuumamaterjali kategooriad

KAVAND 22

SISEMINISTER

MÄÄRUS

Nõuded tuumakäitise siseturvateenistusele ja turvateenistujate kvalifikatsioonile ning

sertifitseerimisele

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 78 lõike 2 alusel.

§ 1. Reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse nõuded tuumakäitise siseturvateenistuse ülesannetele,

ülesehitusele, varustusele, turvateenistujate kvalifikatsioonile ja nende sertifitseerimisele.

§ 2. Mõisted

Määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduses ning turvategevuse seaduse

tähenduses. Täiendavalt kasutatakse järgmisi mõisteid:

§ 3. Siseturvateenistuse ülesanded

(1) Siseturvateenistuse ülesanded on:

1)

2)

§ 4. Siseturvateenistuse koosseis ja varustus

(1) Siseturvateenistuse minimaalne koosseis määratakse vastavalt tuumakäitises kasutatava

tuumamaterjali kategooriale ja riskitasemele, võttes arvesse tüüpohu profiili või kavandamise

aluseks olevat ohtu.

(2) Turvateenistus peab olema varustatud:

1)

2)

(3) Erivahendite kasutamine vastavalt turvategevuse seadusele ja tuumakäitise kehtestatud

julgeolekutasemele.

§ 5. Turvateenistuja kvalifikatsiooninõuded

(1) Turvateenistujal peab olema:

kehtiv tervisetõend ja psühholoogilise sobivuse hinnang;

läbitud julgeolekukontroll vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele;

§ 6. Sertifitseerimise kord

(1) Turvateenistuja sertifitseerimise korraldamine koostöös kiirgus- ja tuumaohutusalase

tegevuse pädeva asutusega.

2) Sertifikaat väljastatakse kuni kolmeks aastaks ja see tõendab turvateenistuja vastavust

kvalifikatsiooninõuetele.

(3) Sertifikaat tunnistatakse kehtetuks, kui:

isik ei vasta enam tervise- või julgeolekunõuetele;

tuvastatakse rikkumine, mis seab ohtu tuumakäitise turvalisuse;

isik on rikkunud riigisaladuse hoidmise kohustust.

§ 7. Koolitused

(1) Tuumakäitise valdaja peab tagama, et kõik siseturvateenistuse liikmed läbivad regulaarselt

koolitused, mis hõlmavad vähemalt:

1)

2)

(2) Koolituste ja õppuste sisu ning sagedus vastavalt IAEA EPR ja NSS juhenditele.

§ 8. Määruse jõustumine

Määrus jõustub [kuupäev].

KAVAND 23

ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele

Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 96 lõike 4 alusel.

§ 1. Eesmärk

Määruse eesmärk on sätestada tuumakäitise käitaja finantstagatisele esitatavad nõuded ning finantstagatise heakskiitmise kord.

§ 2. Üldnõuded muu finantstagatisele

(1) Finantstagatis:

1) peab olema ette nähtud üksnes tuumakahjustusest tuleneva kahju hüvitamise tagamiseks;

2) olema vajaduse korral viivitamatult realiseeritav;

3) ei tohi olla ümberpööratav või lõpetatav ilma pädeva asutuse eelneva kirjaliku nõusolekuta välja arvatud juhul, kui tagatis on algusest peale antud tähtajalisena ja lõppeb automaatselt

tähtpäeva saabumisel.

(2) Käitaja on kohustatud tagama, et hiljemalt tähtajalise finantstagatise lõppemise hetkel hakkab kehtima uus, tingimustele vastav ja pädeva asutuse poolt heakskiidetud finantstagatis.

§ 3. Aktsepteeritavad finantstagatise vormid

1) kindlustusleping pädeva asutuse poolt aktsepteeritud kindlustusseltsiga;

2) garantiileping pädeva asutuse poolt aktsepteeritud krediidi- või finantseerimisasutusega;

3) muu pädeva asutuse poolt aktsepteeritud tagatis, mis vastab finantstagatise üldnõuetele ja

on pädeva asutuse hinnangul piisav ning sobiv.

§ 4. Heakskiitmine ja esitatavad dokumendid

(1) Pädev asutus peab kasutatava finantstagatise eelnevalt heaks kiitma.

(2) Paragrahv 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud finantstagatise heakskiitmiseks esitab käitaja pädevale asutusel:

1) kindlustuslepingu või garantiileping täieliku teksti, sealhulgas kõik lisad, eritingimused ja

võimalikud kõrvalkokkulepped;

2) finantstagatise pakkuja või emitendi täielikud finantsandmed, sealhulgas viimase kolme majandusaasta auditeeritud aruanded, viimase kvartali vahearuanne ja teave krediidireitingute

kohta;

(2) muu finantstagatise kui kindlustus või pangagarantii heakskiitmiseks, esitab operaator pädevale asutusele järgmised dokumendid:

1) finantstagatise lepingu või kokkuleppe täieliku teksti, sealhulgas kõik lisad, eritingimused ja

võimalikud kõrvalkokkulepped;

2) õigusliku analüüsi, mis kinnitab, et finantstagatis on realiseeritav nõude esitamisel ei sisalda

realiseerimist takistavaid tingimusi ning vastab seadusest tulenevatele nõuetele;

3) kui finantstagatist pakub kolmas isik, pakkuja täielikud finantsandmed, sealhulgas viimase kolme majandusaasta auditeeritud aruanded, viimase kvartali vahearuanne ja teave

krediidireitingute kohta;

4) tõendi finantstagatise kehtivuse ja mitte pööratavuse kohta, sealhulgas kinnitus, et tagatist ei saa lõpetada ega oluliselt muuta ilma pädeva asutuse eelneva kirjaliku nõusolekuta;

5) dokumendi, mis kirjeldab realiseerimismehhanismi, sh menetluskorda ja tähtaegu;

6) tõendi pankrotikaitse ja nõudeõiguse eelisjärjekorra kohta, mis kinnitab, et finantstagatis on

tagatud operaatori või emitendi maksejõuetusest või pankrotiavaldusest sõltumata;

7) riskihinnangu, mis käsitleb finantstagatise sobivust, piisavust, likviidsust ja võimalikke piiranguid;

8) tõendi, et finantstagatise suurus vastab vähemalt seadusest tuleneva vastutuse piirmäärale;

9) dokumendid, mis tõendavad osapoolte volitusi, sealhulgas allkirjaõigused ja vajaduse korral

notariaalselt kinnitatud volikirjad;

10) muu teave, mis on vajalikud finantstagatise õigusliku ja finantsilise piisavuse hindamiseks.

(2) Pädev asutus võib nõuda täiendavaid dokumente või sõltumatu eksperdi hinnangut, kui see on vajalik finantstagatise vastavuse kontrollimiseks.

(3) Käitaja ei või finantstagatist lõpetada, asendada ega muuta ilma pädev asutuse eelneva

heakskiiduta.

§ 5. Finantstagatise suurus

Finantstagatis peab katma käitaja vastutust tuumakahju eest vähemalt tuumaenergia ja – ohutuse seaduse §-is 96 lõikes 1 sätestatud summas ulatuses.

§ 6. Järelevalve ja aruandlus

(1) Operaator edastab pädevale asutusele kord aastas aruande kasutuses olevate tagatiste kohta.

(2) Pädev asutus võib tellida sõltumatu audiitori või juriidilise eksperdi hinnangu tagatise

adekvaatsuse kohta.

1

Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Tuumaenergia ja –ohutuse seaduse (edaspidi: TEOS) eelnõuga luuakse terviklik õiguslik regulatsioon tuumaenergia rahumeelseks kasutamiseks Eestis, kehtestades tuumaohutuse, -

kontrollimeetmete, -julgeoleku ning kiirgus- ja keskkonnakaitse normid. Eelnõukohane seadus loob aluse tuumaenergeetika valdkonna reguleerimiseks kogu tuumakütuse tsükli vältel – alates tuumakäitise planeerimisest ja ehitamisest1 kuni käitamise, dekomissioneerimise ja jäätmete

lõppladustamiseni, keskendudes eelkõige tuumaenergia ohutule tootmisele ning sellega seotud tegevuste reguleerimisele eeltoodud etappides.

Eestis puudub seni eraldi seadus, mis reguleeriks tuumaenergia kasutamist ja sellega seotud tegevuste ohutust ning järelevalvet. Olemasolev õigusraamistik, eelkõige kiirgusseadus, aga ka

strateegilise kauba seadus, planeerimisseadus ja ehitusseadustik, käsitlevad üksikuid seotud valdkondi, kuid ei kata tuumakütuse tsükli terviklikku reguleerimist. Kehtivas õiguses puudub

pädev asutus tuumaohutuse ja -julgeoleku järelevalveks ning rahvusvaheliste tuumakontrolli meetmete nõuete täitmiseks. Eelnõukohase seadusega täidetakse lüngad, tuues Eesti õigusesse Euroopa Liidu (edaspidi: EL) ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (edaspidi: IAEA)

ohutusstandarditest tulenevad nõuded.

Eelnõukohane seadus reguleerib kogu tuumakütuse tsüklit ja määrab kindlaks: 1. tuumaenergia rahumeelse kasutamise ja sellega seotud teadus- ja arendustegevuse alused; 2. tuumamaterjali ja -käitiste ohutusnõuded ning keelud mitterahumeelseks kasutuseks;

3. pädeva asutuse – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi: TTJA) – rolli sõltumatu järelevalve, lubade väljastamise ja tuumakontrolli teostamisel;

4. tuumakäitise planeerimise, ehitamise, käitamise ja dekomissioneerimise sammud koos vastava loasüsteemiga (eelhinnang, ehitusluba, käitamisluba, dekomissioneerimisluba); 5. tuumajäätmete käitlemise ja lõppladustamise kohustused, sh territoriaalpõhimõtte järgimine

ning riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava; 6. rahalised tagatised ja dekomissioneerimisfondi loomise, et katta jäätmekäitluse ja käitiste

sulgemise kulud; 7. hädaolukordadeks valmistumise, riskianalüüsi ja rahvusvahelise teavituse korra; 8. tuumamaterjali arvestuse, kontrolli ja rahvusvaheliste inspektsioonide läbiviimise süsteemi;

9. füüsilise kaitse ja tuumajulgeoleku põhimõtted, et ennetada tuumamaterjali väärkasutust.

TTJA hakkab täitma kõiki kiirgus- ja tuumaohutuse kontrolli ja järelevalve funktsioone ning saab nende ülesannete täitmisel kasutada tehnilisi tugiorganisatsioone ja eksperte.

Eelnõu rakendamine tähendab uue, rahvusvahelistele standarditele vastava õigusliku ja

institutsionaalse raamistiku loomist, mis võimaldab Eestil arendada tuumaenergeetikat

vastutustundlikul ja ohutul viisil. Käesoleva seaduse vastuvõtmisega kaasneb vältimatult

halduskoormuse suurenemine nii riigile kui tuumakütusetsükliga seotud tegevustes osalevatele

1 Tuumkütusetsükkel algab tuumamaterjali kaevandamisega, eelnõukohane seadus seda tegevust ei reguleeri.

2

isikutele, kuna tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ja rahvusvaheliste kohustuste täitmine eeldab

senisest ulatuslikumat loa-, järelevalve- ja aruandlussüsteemi.

Hea õigusloome ja normitehnika (HÕNTE)2 eeskirja § 41 lõike 3 kohaselt tuleb eelnõu

sissejuhatavas osas kirjeldada mõju halduskoormusele ning halduskoormuse kasvamisel

näidata ka ülevaade meetmetest, millega olemasolevat halduskoormust vähendatakse. Samuti

sätestab eeskirja § 1 punkt 4¹, et juhul kui eelnõuga kavandatavate nõuete tõttu suureneb

ettevõtjate, inimeste või vabaühenduste halduskoormus, tuleb ette näha ka halduskoormust

vähendavad muudatused.

Käesoleva eelnõu puhul tuleb rõhutada, et mitmed eelnõus sisalduvad nõuded ei kuulu

halduskoormuse mõiste alla ning seetõttu ei kohaldu neile halduskoormuse tasakaalustamise ja

vähendamise kohustus. Sellisteks mittehalduskoormuslikeks säteteks on eelkõige:

• menetlus- ja järelevalvetasud, mis on avalik-õiguslikud rahalised kohustused;

• kohalik kasu kui rahaline makse;

• tuumaohutuse konventsioonist tulenevate rahvusvaheliste kohustuste täitmine;

• katsetamisluba ja osaline käitamisluba, mis on oma olemuselt ajutised ja vajalikud

üksnes käitise ohutuks käivitamiseks;

• julgeolekuga seotud nõuded, mis tulenevad riigi julgeoleku ja rahvusvaheliste

kaitsemeetmete rakendamise vajadusest.

Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt võib halduskoormuse tasakaalustamise

nõudest loobuda juhul, kui tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisega,

välislepingust tuleneva nõude rakendamisega, ajutise sättega või kui halduskoormus lisandub

riigikaitse või julgeoleku oluliste vajaduste tõttu. Kõik eeltoodud sätted kuuluvad nende

erandite alla.

Kuna tegemist on uue valdkonna reguleerimisega ning ohutusnõuded on rahvusvaheliselt

rangelt standardiseeritud, ei ole tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku tagamiseks vajalikku

halduskoormust võimalik vältida ega sisuliselt vähendada. Seletuskirjale on lisatud eelnõu

olulisemate piirangute proportsionaalsuse analüüs (lisa 1). Halduskoormuse kasvu

tasakaalustamiseks kavandatakse siiski koormuse vähendamist teistes valdkondades, kus

menetlusi on võimalik lihtsustada riskipõhiselt avalike huvide kaitset ohustamata.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Marily Jaska (tel 626 2982, [email protected] ), nõunik Hando Tohver

(tel 625 9021, [email protected]), nõunik Merilin Šaitor (tel 605 6453, [email protected]), Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna nõunik

Karin Muru (tel 5306 3562 [email protected]), Siseministeeriumi nõunik Reelika Runnel ([email protected] ), ASi ALARA juhatuse liige Ilmar Puskar ([email protected]). Eelnõu väljatöötamisse on olnud kaasatud Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti tehnikaosakonna juhataja Lauri Kütt (tel 667 2185, [email protected]) ja

2https://www.riigiteataja.ee/akt/122052025008?leiaKehtiv

3

õigusosakonna õigusnõunik Maiga Liiv (tel 667 2076, [email protected]). Eelnõu

mõjuanalüüsi on teinud Kliimaministeeriumi strateegia, analüüsi ja digiarengu osakonna analüütikud Mati Mõtte (tel 6231269, [email protected]) ja Jaana Härma (tel

6059545, [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna juristid Elina Lehestik (tel 626 2904, [email protected]) ja Rene Lauk (tel 626 2948,

[email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu

õigusaktidega.

Eelnõu on seotud: 1. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2025-2027 punktiga 219, mille kohaselt

võimaldatakse tuumaenergeetika kasutuselevõttu nii elektri- kui soojusenergia tootmiseks

ja töötatakse välja vastav seaduse eelnõu. 2. Riigikogu 12. juuni 2024. a otsusega „Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine“.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone:

1. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (RT I, 08.07.2025, 68)

2. Kiirgusseadus (RT I, 08.07.2025, 22)

3. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus (RT I, 02.01.2025, 26)

Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

2. Seaduse eesmärk

Käesoleva eelnõu eesmärk on luua õiguslik raamistik tuumaenergia rahumeelseks kasutamiseks ning tuuma- ja kiirgusohutuse tagamiseks kogu tuumakütusetsükli ulatuses. Eelnõukohane seadus kehtestab nõuded tuumakäitiste planeerimiseks, ehitamiseks, katsetamiseks,

käitamiseks ja dekomissioneerimiseks, tuumamaterjali käitlemiseks ning hädaolukordadeks valmisolekuks ja reageerimiseks ning sätestab riikliku järelevalve ja vastutuse põhimõtted.

Seaduse algatamine on vajalik, kuna Eesti õiguses puudub seni tuumaõiguse täiemahuline regulatsioon, mis vastaks Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) tuumaõiguse

põhimõtetele (safety, security, safeguards), Eesti suhtes kehtivatele rahvusvahelistele konventsioonidele, Euratomi tuumaõigusele ja Riigikogu 12. juuni 2024. a otsusele

„Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine“. Kehtiv kiirgusseadus reguleerib üksnes olemasolevaid kiirgustegevusi ega ole sobiv tuumakäitiste elukaare, tuumkütusetsükli või tuumajulgeoleku terviklikuks reguleerimiseks. Eestis puudub ka tuumakahjustuse

tsiviilvastutuse süsteem, mida rahvusvaheline õigus nõuab tuumaenergia kasutuselevõtu eeltingimusena.

Praegu reguleerivad kiirgus- ja tuumaohutuse või energiatootmisega seotud üksikküsimusi: kiirgusseadus, planeerimisseadus, ehitusseadustik, keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, strateegilise kauba seadus, hädaolukorra seadus, elektrituruseadus, võlaõigusseadus, ning mitmed muud keskkonna-, tööohutuse ja

transpordialased õigusaktid. Nende õigusaktide kohaldamisala on suunatud olemasolevate

4

kiirgusallikate ohutuse tagamisele, kuid puudub tuumakütusetsükli tervikregulatsioon:

ohutushinnangute ja tuumaohutusloa süsteem, kasutatud tuumkütuse käitlemise raamistik, tuumamaterjali füüsilise kaitse terviknõuded, tuumakahjustuse tsiviilvastutuse süsteem.

Senine praktika on piirdunud kiirgustegevuste (nt meditsiin, tööstus) reguleerimisega. Eestis puudub tuumakäitise rajamise või käitamise kogemus ning senised õigusaktid ei võimalda

tuumajaama rajamist ega järelevalvet.

Seadus sätestab: 1. tuumaõiguse üldpõhimõtted, sh süvakaitse, astmeline ohupõhine lähenemine, ohutuse prioriteetsus;

2. tuumakütusetsükli regulatsiooni (ehitamine, katsetamine, käitamine, dekomissioneerimine); 3. tuumaohutusloa süsteemi ja loa andmise tingimused;

4. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) pädevuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädeva asutusena; 5. tuumamaterjali käitlemise, transpordi, importi, eksporti ja järelevalve korra;

6. hädaolukordadeks valmistumise ja reageerimise nõuded; 7. tuumajulgeoleku ja füüsilise kaitse nõuded;

8. radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemise ja lõppladustamise regulatsiooni; 9. tuumakahjustuse eest vastutuse ja finantstagatised.

TTJA määratakse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädevaks asutuseks ning sellele antakse kõik tuumaregulaatorile3 vajalikud volitused. TTJA on oma tegevuses sõltumatu, tal on

eraldi eelarverida ning ta väljastab kõik tuumaohutusload. Täiendavaid uusi valitsusasutusi ei looda. Seadus sätestab dekomissioneerimisreservi kogumise, hoidmise ja kasutamise reeglid ning tuumaohutusloa omaja kohustuse tagada vajalikud finantsvahendid kogu tuumakäitise

elukaare ulatuses.

Eelnõu vastab „Tuumaenergia ja –ohutuse seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele“4 ning realiseerib selles esitatud põhimõtted, sealhulgas vajaduse luua eriseadus, tuumakütusetsükli tervikregulatsioon, ohutuse ja julgeoleku nõuete sidusus, TTJA roll tuumaregulaatorina,

tuumakahjustuse vastutuse ja finantstagatiste õigusliku raamistiku loomine.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb 16 peatükist ja 111 paragrahvist:

1. peatükk “Üldsätted (§-d 1-6);

2. peatükk “Kiirgus-ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus” (§-d 7-9);

3. peatükk “Tuumakäitise planeerimine ja ehitamine” (§-d 10-20);

4. peatükk “Tuumakäitise katsetamine, käitamine ja dekomissioneerimine” (§-d 21-48);

5. peatükk “Kiirguskaitse” (§ 49);

6. peatükk “Hädaolukorraks valmistumine ja tegevus hädaolukorras”(§-d 50-53);

3 „Tuumaregulaator“ või „regulaator“ on tuumkütusetsükli tegevusi reguleeriva ja loastava pädeva asutuse nimi

vastavalt IAEA juhistele ja tuumaenergiat tootvate ja kasutavate riikide õiguslikule regulatsioonile. Eelnõus

kasutatakse mõistet „pädev asutus“ ja ka valdavalt seletuskirjas, kuid rahvusvahelistele dokumentidele või

uuringutele viidates on kasutatud ka mõistet „tuumaregulaator“, et selgitada pädeva asutuse rolli just sellest

aspektist lähtudes. 4 Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus – EIS

5

7. peatükk “Tuumamaterjali transport, eksport ja import” (§ 54);

8. peatükk “Tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemine” (§-d 55-65);

9. peatükk “Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevusega seotud tasud ja maksed” (§-d 66-70);

10. peatükk “Tuumakontrollimeetmed” (§-d 71-76);

11. peatükk “Julgeolek ja füüsiline kaitse” (§-d 77-79);

12. peatükk “Andmekaitse ja küberturvalisus” (§-d 80-81);

13. peatükk “Riiklik järelevalve ja auditid” (§-d 82-85);

14. peatükk “Vastutus tuumakahjustuse eest” (§-d 86-100);

15. peatükk “Vastutus” (§-d 101-107);

16. peatükk “Rakendussätted”( §-d 108-111).

Eelnõu 1. peatükis esitatakse seaduse üldsätted.

Eelnõu §-s 1 sätestatakse seaduse eesmärk.

Seaduse üldine eesmärk on luua tuumaenergia rahumeelse kasutamise ning sellega seotud teadus- ja arendustegevuse õiguspärane raamistik, võimaldades tuumaenergia kasutamist üksnes ühiskonna huvides ning järgides ohutusnõudeid.

Seaduse peamiseks eesmärgiks on kehtestada nõuded tuumaenergia tootmiseks ja kasutamiseks

ning tuumamaterjali ohutuks käitlemiseks. Selle eesmärgi täitmiseks sätestatakse tuumakäitise planeerimise, ehitamise, käitamise ja dekomissioneerimise nõuded ning tuumamaterjali käitlemisega seotud isikute õigused, kohustused ja vastutus, samuti riiklik järelevalve

tuumamaterjali käitlemise, tuumakäitiste ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuste üle.

Seaduse eesmärgiks on ka võtta üle valdkondlikud Euroopa Liidu direktiivid ning tagada tuumkütusetsükli tegevuste vastavus rahvusvahelistele lepingutele ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhistele.

Eelnõu §-s 2 sätestatakse seaduse reguleerimisala.

Eelnõu § 2 lõikes 1 loetletakse kõik tegevused, mis kuuluvad seaduse kohaldamisalasse. Nendeks on:

1. tuumamaterjali ja tuumajäätmete omamine, valdamine, käitlemine, töötlemine, ladustamine, vedu, import, eksport ja transiit ning sellega seotud tuumakontrollimeetmete rakendamine;

2. tuumakütusetsükli tegevuste kavandamine ja teostamine; 3. tuumakäitiste asukoha valik, planeerimine, ehitamine, katsetamine, käitamine ja dekomissioneerimine ning nendega seotud hädaolukorraks valmisolek ja reageerimine;

4. kasutatud tuumkütuse ja tuumajäätmete käitlemine ja lõppladustamine; 5. tuumajaamaga seotud kohaliku kasu määramise ja maksmise alused;

6. vastutus tuumakahjustuse eest; 7. riikliku järelevalve teostamine seaduses sätestatud nõuete täitmise üle ning vastutus seaduse rikkumise eest;

8. rahvusvahelise järelevalve ja koostöö korraldus tuumamaterjali, tuumakäitiste ja tuumakütusetsükli tegevuste üle.

Eelnõu § 2 lõigetes 2 ja 3 sätestatakse, et tuumaenergia ja -ohutuse seaduses sätestatud

haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades eelnõukohases seaduses

6

sätestatud erisustega. See on oluline, kuna tuumavaldkond nõuab spetsiifilist

menetluskorraldust seoses loastamise, järelevalve ja otsuste dokumenteerimisega.

Tuumaohutuse tagamisel ei või haldusmenetluse ökonoomia ega menetluskiirus piirata ohutuse

põhjalikku hindamist ega selleks vajalike toimingute tegemist. Ohutus on kõigis menetlustes kõrgeim kaalutlus. Sätte eesmärk on rõhutada tuumaohutuse kõrgeimat prioriteeti kõigis tuumaenergia valdkonna haldusmenetlustes. See väljendab nii Tuumaohutuse konventsiooni5

kui ka direktiivi 2009/71/Euratom6 (muudetud 2014/87/Euratom7) artikli 8a lõike 1 põhimõtet, mille kohaselt tuleb tuumaohutus seada majanduslike, halduslike ja ajalis-organisatsiooniliste

kaalutluste ees esikohale.

Säte täpsustab, et haldusmenetluse üldpõhimõtteid, sealhulgas menetluse ökonoomsust ja

kiirust ei tohi rakendada viisil, mis piiraks ohutuse põhjalikku hindamist või jätaks tegemata

vajalikud kontrolli- ja hindamistoimingud. Tuumaohutusloa ja tuumakäitise ehitusloa

menetluses tähendab see, et otsustamisel eelistatakse alati ohutuse täielikku ja teaduspõhist

hindamist isegi siis, kui see nõuab pikemat aega või suuremat ressursikulu.

Seadusandja eesmärk on vältida olukorda, kus menetlusökonoomia või haldusmenetluse

efektiivsuse põhimõtte kasutamine võiks vähendada ohutuse tagamise otsuse kvaliteeti. Säte

kinnitab, et ohutus on kõigi menetlusosaliste jaoks kõrgeim kaalutlus ning sellest tulenevad

nõuded võivad õigustada teiste menetluslike väärtuste piiramist.

Eelnõu § 2 lõigetes 4 ja 5 sätestatakse, et tuumamaterjali ja tuumakütusetsükliga seotud

seadmete impordile, ekspordile, edasitoimetamisele, vahendamisele ja transiidile kohaldatakse

strateegilise kauba seadust ning tuumkütusetsükliga seotud tegevustele kohaldatakse

kiirguskaitse nõudeid vastavalt kiirgusseadusele8 (KiS). Viited ja erisused on toodud seaduse

vastavate sätete juures.

Eelnõu §-s 3 sätestatakse seaduses kasutatud mõistete tähendused.

Käesoleva seaduse rakendamisel kasutatakse mitmeid tuumaohutuse ja tuumakütusetsükliga seotud mõisteid, millest osa ei ole seni olnud Eesti õiguses kasutusel või millele ei ole olemas

üldkehtivaid eestikeelseid vasteid. Seetõttu on mõistete määratlemisel lähtutud rahvusvahelisest praktikast ning valdkonna tehnilistest standarditest.

Tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku valdkonnale spetsiifiliste terminite puhul on aluseks võetud Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) sõnastik Nuclear Safety and Security

Glossary9, mille terminid on kohandatud Eesti õigussüsteemi eripäradele. Lisaks on üle võetud või täpsustatud juba kiirgusseaduses kehtivad mõisted ning arvestatud teiste valdkondlike õigusaktide, nt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse terminoloogiat.

Eelnõu §-s 3 määratletakse seaduse reguleerimisalas kasutatavate kesksete mõistete tähenduse.

Osad mõisted, mis on kasutusel üksnes kitsas või tehnilises kontekstis (näiteks tuumajulgeoleku, tuumavastutuse või tuumajäätmete käitlemise valdkonnas), on avatud ka

5 https://www.riigiteataja.ee/akt/964536 6 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32009L0071 7 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087 8 https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020052?leiaKehtiv 9 https://www.iaea.org/publications/15236/iaea-nuclear-safety-and-security-glossary

7

vastavates peatükkides, et tagada nende üheselt mõistetav ja õiguslikult täpne kohaldamine.

Eelnõu terminoloogia üldpõhimõtted ja kasutatud mõistete loetelu on toodud seletuskirja peatükis 4. Eelnõu terminoloogia.

Eelnõu §-s 4 sõnastatakse selgelt keelud.

Seaduse üldsätete peatükis tuuakse välja ka sõnaselgelt absoluutne keeld tegevustele, mis on suunatud tuumarelvade või muu radioaktiivse materjali laialipaiskamise vahendi loomisele,

arendamisele või hankimisele, radioaktiivse materjali muul viisil mitterahumeelsele kasutamisele ning nendele tegevustele kaasaaitamisele. Säte vastab Tuumarelvade leviku tõkestamise lepingust (Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons, NPT)10

tulenevatele kohustustele, mille kohaselt kohustuvad lepinguosalised riigid mitte arendama ega levitama tuumarelvi ega abistama kolmandaid osapooli nende väljatöötamisel või soetamisel.

Kehtestatakse keeld igasugusele tuuma- või radioaktiivse materjali mitterahumeelsele kasutusele ning selleks soodustavate tegevuste kaasaitamisele. Samuti rõhutatakse, et keelatud on mistahes tuumkütuse tsükliga seotud tegevus ilma vastava loata. See on tuumaohutuse selge

printsiip, mis lähtub nii tuumaohutuse raamdirektiivist 2014/87/Euratom11 kui IAEA üldisest ohutusstandardist12: kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud, kuid keeld tuleb sätestada sõnaselgelt

siseriiklikus õiguses. Eelnõu §-s 5 sätestatakse tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku meetmete rakendamise

üldpõhimõtted, millest kõik osapooled peavad lähtuma tuumkütusetsükliga seotud tegevuste kavandamisel ja teostamisel.

Eelnõu § 5 lõikes 1 rõhutatakse, et tuumaenergiat ja tuumamaterjali tohib Eestis kasutada ainult rahuotstarbelisel eesmärgil, mis on kooskõlas Eesti rahvusvaheliste kohustustega (nt NPT,

Euratom, IAEA jms).

Eelnõu § 5 lõikes 2 sätestatakse, et tuumakäitiste ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustes tuleb rakendada ohutusnõudeid ja nende kontrollimist proportsionaalselt riski tasemega, võttes arvesse ohtude tõenäosust ja võimalikke tagajärgi (graded approach). Ohutusmeetmeid tuleb

rakendada vastavalt tegevusega seotud riskidele. See lähenemine on kooskõlas IAEA kiirgusohutuse üldnõuetega (Radiation Protection and Safety of Radiation Sources:

International Basic Safety Standards, GSR Part 313) ja direktiivi 2013/59/Euratom14 (BSS direktiiv) artikliga 5, mis nõuab riskihindamisel ja kiirguskaitse korraldamisel proportsionaalsust.

Eelnõu § 5 lõikes 3 rõhutatakse ohutuse tagamise esmast ennetavat olemust. Oluline on vältida

ohtude realiseerumist, mitte üksnes tegeleda tagajärgedega. See järgib IAEA ohutuse aluspõhimõtteid (Safety Fundamentals SF-115), mille kohaselt ohutus on eeskätt ennetav süsteem.

Eelnõu § 5 lõige 4 sätestab sõnaselgelt, et tuumkütusetsükli tegevustes on tuumaohutus

prioriteetne muude huvide ees. Säte täpsustab tuumaõiguse keskset põhimõtet, mille kohaselt

10 https://www.riigiteataja.ee/akt/79190 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087 12 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1713web-70795870.pdf 13 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1578_web-57265295.pdf 14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32013L0059 15 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1273_web.pdf

8

tuleb kõigis tuumaenergia kasutamisega seotud tegevustes vältida olukorda, kus majanduslikud,

poliitilised, ajakavadest tulenevad või muud tegevuslikud kaalutlused mõjutaksid ohutusotsuseid või piiraksid ohutusmeetmete rakendamist. Lõike eesmärk on tagada, et

tuumkütusetsükli tegevuste kavandamisel ja elluviimisel ei seata ühtegi muud huvi ega eesmärki tuumaohutusest kõrgemale ega vähendata tuumaohutust. Säte on suunatud nii käitajale kui ka pädevale asutusele, arvestades tuumaohutuse direktiivi 2014/87/Euratom16 art

8b lg 2 punkti a.

Eelnõu § 5 lõige 5 sätestab, et tuumajulgeoleku korraldamisel lähtutakse astmelisest ohupõhisest lähenemisest, riigi julgeoleku eesmärkidest ja ohuhinnangutest. Tuumajulgeoleku korraldamisel ohupõhise ja astmelise lähenemise põhimõte on otseselt kooskõlas IAEA

tuumaohutuse seeria dokumendi INFCIRC/22517 soovitustega tuumajulgeoleku kavandamise kohta.

Eelnõu § 5 lõige 6 rõhutab tuumaohutuse ja -julgeoleku kultuuri olulisust. Tuumaohutuse ja - julgeoleku kultuuri tuleb rakendada kõigil tasanditel, edendades teadlikkust, vastutust ja

pidevat valmisolekut ohtude ennetamiseks, avastamiseks ja nendele reageerimiseks. Nii tuumajulgeoleku kui tuumaohutuse kultuuri mõisted on Eesti õigusruumis defineeritud

esmakordselt. Tuumajulgeoleku kultuur on organisatsiooni ja üksikisiku väärtuste, hoiakute ja käitumistavade kogum, mille eesmärk on toetada, parandada ja säilitada tuumajulgeolekut. Tuumaohutuse kultuur on organisatsiooni ja üksikisiku väärtuste, hoiakute ja käitumistavade

kogum, mis tagab, et kiirguskaitse ja tuumaohutuse aspektid on kõigis tuumkütusetsükli tegevustes esmatähtsal kohal.

Eelnõu §-s 6 sätestatakse tuumakäitise ja tuumkütusetsükli tegevuste üldised ohutusnõuded.

Eelnõu § 6 lõige 1 sätestab tuumaohutuse tagamise üldkohustuse kogu tuumakäitise elukaare vältel ning kõigis tuumkütusetsükliga seotud tegevustes. Sätte eesmärk on rõhutada, et

tuumaohutus ei ole ühekordne nõue, vaid peab olema tagatud alates asukoha valikust ja projekteerimisest kuni dekomissioneerimise ja jäätmete lõpliku käitlemiseni. Selline lähenemine vastab rahvusvahelistele tuumaohutuse põhimõtetele, mille kohaselt tuleb ohutust

käsitleda kui katkematut protsessi. Säte täpsustab ühtlasi, et ohutusmeetmete rakendamine ei tohi takistada tuumakäitise sihipärast kasutamist. Selle eesmärk on tasakaalustada ohutuse

tagamise kohustust käitaja õigusega käitada käitist vastavalt selle tehnoloogilisele otstarbele, vältimaks olukorda, kus ohutusmeetmeid tõlgendatakse viisil, mis muudaks käitise kasutamise ebarealistlikuks või võimatuks. Samas ei vähenda see kuidagi ohutusnõuete siduvust – ohutus

on seaduse kohaselt ülim prioriteet ja käitajal lasub kohustus tagada, et käitis toimib alati eesmärgipäraselt ja vastavalt ohutusnõuetele.

Eelnõu § 6 lõige 2 sätestab, et tuumaohutuse tagamiseks tuleb rakendada süvakaitse põhimõtet. Süvakaitse (defence-in-depth) on ohutuskontseptsioon, mille kohaselt rakendatakse

tuumakäitises mitmetasemelist ja järjestikust kaitsetasemete süsteemi, mille tasemed peavad omavahel olema võimalikult sõltumatud ja mitmekesised. Süvakaitse rakendamise kohustus

tähendab, et ohutusmehhanismid peavad üksteist sõltumatult toetama, võimaldades ohutuse säilimist ka juhul, kui osa süsteeme tõrgub. See põhimõte on kesksel kohal nii IAEA ohutuse aluspõhimõtetes kui tuumareaktorite ohutuse disaininõuete kehtestamisel.

16 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087 17 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1481_web.pdf

9

Eelnõu § 6 lõige 3 sätestab selge vastutuse eelnõukohases seaduses ja tuumaohutusloa

tingimustes sätestatud kohustuste täitmise eest: vastutus on tuumkütusetsükli tegevuse tegijal kogu tuumakäitise elukaare jooksul, vastutus ei ole üle antav ning see ei lõppe isegi siis, kui loa

kehtivus on peatatud, luba on kehtetuks tunnistatud või luba ei ole. See tähendab, et isegi nendel juhtudel säilib ja jätkub tuumkütusetsükli tegevuste tegija vastutus tuumaohutuse tagamise eest. See põhimõte vastab IAEA üldise ohutusstandardi nõudele, mille kohaselt lõplik

ohutusvastutus jääb alati tegevuse teostajale, ning direktiivi 2014/87/Euratom artiklile 6, mille kohaselt tegevusloa omaja kannab esmast vastutust tuumaohutuse tagamise eest.

Eelnõu 2. peatüki 1. jaos sätestatakse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus, kirjeldatakse selle roll, sõltumatuse kriteeriumid, ülesanded ja õigused ning 2. jaos tehniliste

tugiorganisatsioonide ja ekspertide kaasamise õigus.

Eelnõu §-s 7 sätestatakse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus. Eelnõu § 7 lõige 1 sätestab, et kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus on

Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet (pädev asutus, TTJA), kes korraldab kiirgus- ja tuumaohutusalast tegevust, kaasates vajadusel teisi täidesaatva riigivõimu asutusi nende

pädevuses olevate küsimuste lahendamisele. Tuumaregulaatori funktsiooni loomisega TTJA juurde saab TTJA-st pädev reguleeriv asutus Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2009/71/Euratom alusel, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse

raamistik (ELT L 172, 2.7.2009, lk 18-22), mõistes. Direktiivi 2009/71/Euratom on muudetud Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 2014/87/Euratom (ELT L 219, 25.7.2014, lk 42-52),

millega täiendatakse direktiivi 2009/71/Euratom muu hulgas tuumaregulaatori sõltumatuse nõuetega. TTJA-l on juba täna kogemus ja vajalikud kompetentsid tehniliste süsteemide ja tööstusrajatiste ning ehitiste tegevuslubade (nt ehitus- ja kasutusload, käitamisload jne)

andmisel ning ohutuse järelevalvemenetluste läbi viimisel. Olemasoleva ressursi kasutamine tuumaehitiste puhul, kaasates kiirgus- ja tuumapädevusega isikuid ohutusalaste küsimuste

lahendamiseks (nt ohutushinnangute ja -järelevalve tegemiseks jms), tagab menetlusliku efektiivsuse ja kulutõhususe tuumaenergiaprogrammi esimestes faasides, kus tuumajaama veel rajatud ei ole. Tegevuslubade menetlusteks topeltpädevuste loomine ja hoidmine ei ole

kulutõhususe seisukohalt otstarbekas.

Eelnõu § 7 lõige 2 sätestab, et pädev asutus on kiirgus- ja tuumaohutusalases tegevuses sõltumatu ja oma eelarvega. TTJA on funktsionaalselt eraldatud nii tuumaenergia poliitika kujundajast kui potentsiaalsest tuumaenergia tootjast. TTJA kuulub Majandus-ja

Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM-i) valitsemisalasse, kuid tuumaohutust puudutavate otsuste sõltumatuse tagamiseks nähakse eelnõus ette teenistusliku järelevalve erisus, mille

kohaselt ei tohi TTJA üle tehtav teenistuslik järelevalve piirata TTJA sõltumatust TEOS-ega pandud ülesannete täitmisel.

Üheks oluliseks aspektiks sõltumatuse tagamiseks ja vajaminevate vahendite (nii rahaliste vahendite kui inimressursside) hindamiseks ja ka nende tagamiseks on sobiv juhtimistasand.

TTJA sõltumatuse tagamiseks tema üle valitsevast ministeeriumist nähakse ette, et TTJA põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus. See välistab MKM-i sekkumise TTJA tegevusse põhimääruse tasandil.

TTJA peadirektori ametisse nimetamise ja ametist vabastamise sõltumatuse tagamiseks

nähakse ette, et seda teeb Vabariigi Valitsus MKM-i ministri ettepanekul. Kusjuures MKM‑i minister saab ettepaneku teha vaid kandidaadi osas, kelle on välja valinud riigisekretäri juhitud

10

Riigikantselei juures asuv tippjuhtide valikukomisjon. TTJA peadirektor nimetatakse ametisse

fikseeritud ametiajaga viieks aastaks. Viidatud meetmed vähendavad põhjendamatu sekkumise riski ja toetavad peadirektori otsuste sõltumatust.

TTJA põhimäärusega nähakse ette, et kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonda kuuluvates küsimustes saab TTJA peadirektorit asendada üksnes asetäitja, kes on vastutav selle valdkonna

tegevuste elluviimise ja ülesannete täitmise eest. Kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonna peadirektori asetäitja nimetab ametisse TTJA peadirektor, kes saab seda teha ainult kandidaadi

osas, kelle on välja valinud Riigikantselei juures asuv tippjuhtide valikukomisjon. See tagab, et kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonna eest vastutav asetäitja on valdkonna- ja juhtimiskogemusega tippspetsialist.

Tuumaohutust puudutavate otsuste tegemine delegeeritakse TTJA põhimääruse ja

asjaajamiskorraga peadirektori asetäitjale ning vastavaid ametikohti täitvatele ametnikele. Eelnõu § 7 lõige 3 sätestab, et pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud

kaetakse sihtotstarbeliselt riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus-ja

Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatult. TTJA kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse riigieelarvest, mille kinnitab

seadusena Riigikogu, ning eelnõu alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Eelnõus nähakse ette TTJA kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonna eelarve selge eristamine

MKM-i eelarves eraldi objektikoodiga ning eelarvevahendite sidumine ainult kiirgus- ja tuumaohutusalaste tegevustega. Menetlus- ja järelevalvetasu määrad, arvestamise ja tasumise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister TTJA ettepanekul, et oleks tagatud tasude

laekumise paindlikkus, prognoositavus ja kooskõla tuumaenergiaprogrammi reaalsete vajadustega. Kõik tasud tasutakse TTJA kontole, kuid neid saab kasutada sihtotstarbeliselt

üksnes kiirgus- ja tuumaohutusalaseks tegevuseks ning rahaliste vahendite kasutamine TTJA teiste funktsioonide täitmiseks ei ole lubatud. See võimaldab ka riigieelarve kärbete korral tagada pädeva asutuse kiirgus-ja tuumaohutuse osakonna iseseisvuse ja prioriteetide seadmise

eelkõige kriitilisematele ja ohutust tagavate ülesannete täitmisele.

Eelnõu § 7 lõige 4 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama pädeva asutuse menetlus- ja järelevalvetasude määrad ning nende arvestamise ja tasumise korra, sealhulgas menetlustasude tagatiste nõuded. Samuti annab see lõige volituse sätestada pädeva asutuse

osutatavate tasuliste teenuste loetelu ning vastavad teenustasud.

Eelnõu §-s 8 sätestatakse pädeva asutuse ülesanded ja õigused.

Eelnõu § 8 lõige 1 kohaselt on pädeva asutuse ülesanne tagada kiirgus- ja tuumaohutuse,

tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ja lubade väljastamine lähtudes seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest.

TTJA juurde luuakse kiirgus- ja tuumaohutuse osakond, mis võtab üle tänase Keskkonnaameti Kliima- ja kiirgusosakonna kiirguskaitse ja kiirgusseire büroo ülesanded, millele lisanduvad

tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolliga (n.ö 3S – safety, security, safeguards) seotud tegevuste reguleerimine, muuhulgas tuumkütusetsükliga seotud

tegevuste loastamine tuumakäitise ehitamiseks, käitamiseks ja dekomissioneerimiseks.

11

Arvestades, et tuumajulgeolek on rahvusvaheliselt ja riigisiseselt käsitatav riikliku julgeoleku

osana, toimub selles osas koostöö riigi julgeolekuasutustega, sealhulgas Kaitsepolitseiametiga, kellel on keskne roll tuumakäitiste ja tuumamaterjali kaitsetegevuste planeerimisel ja

kooskõlastamisel. Vajadusel kaasatakse ka teisi riiklikke asutusi sõltuvalt riskistsenaariumist ja tuumakäitise elutsükli etapist.

Eelnõu § 8 lõige 2 kirjeldab pädeva asutuse põhifunktsioone kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonnas. Pädevale asutusele on antud keskne roll nii õigusloome ja poliitikakujundamise

toetamisel kui ka regulatiivsete ülesannete täitmisel. See hõlmab osalemist valdkonna arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamises, nende kooskõlastamises ning rahvusvaheliste standardite rakendamiseks vajalike juhendite koostamises.

Samuti vastutab pädev asutus tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi toimimise eest ning tagab kiirgusseire ja varajase hoiatamise süsteemi töö, mis on vajalikud nii tuumaohutuse

kui ka kiirguskaitse tagamiseks. Lõikega on pädevale asutusele antud volitus väljastada, muuta ja kehtetuks tunnistada kiirgustegevus- ja tuumaohutuslubasid ning kontrollida nende tingimuste täitmist järelevalve- ja menetlustoimingute kaudu.

Lisaks korraldab pädev asutus avalikkuse teavitamist ja piiriülest kaasamist, kooskõlastab koolitusi ohutuse ning füüsilise kaitse tagamiseks, hindab käitajate ja töötajate pädevust ning

täidab Eesti rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid ülesandeid. Loetelu lõpeb avatud normiga, mis tagab, et pädev asutus täidab ka kõik muud seadusega talle pandud ülesanded. Lõige tervikuna sätestab pädeva asutuse rolli sõltumatu kiirgus- ja tuumaohutuse regulaatorina.

Eelnõu § 8 lõige 3 sätestab, et pädev asutus teeb seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks

ettekirjutusi ja annab muid haldusakte. See tagab pädevale asutusele vajalikud õiguspärased vahendid, et rakendada kiirgus- ja tuumaohutuse nõudeid ning sekkuda olukordades, kus ohutusnõuded ei ole täidetud või on oht, et need võivad jääda täitmata. Selline volitus on

kooskõlas rahvusvaheliste põhimõtetega, mille kohaselt peab tuumaohutuse üle järelevalvet teostav asutus omama piisavaid ja tõhusaid õiguslikke vahendeid, et tagada kohustuste täitmine

ning reageerida viivitamata igasugustele kõrvalekalletele, mis võivad mõjutada inimese tervist, keskkonda või tuumaohutust.

Eelnõu §-s 9 kirjeldatakse tehniliste tugiorganisatsioonide ja ekspertide kaasamise õigus, huvide konflikti vältimise nõue ja pädeva asutuse vastutuse ja regulatiivse otsustusõiguse

kohustus. Eesmärk on luua selge õiguslik alus, mis võimaldab pädeval asutusel kaasata oma ülesannete täitmisel sõltumatuid tehnilisi tugiorganisatsioone (TSO – Technical Support Organisations) ja eksperte. Tuumaohutuse reguleerimine eeldab väga spetsiifilisi teadmisi

reaktorisüsteemidest, riskianalüüsist, tuumajäätmete käitlemisest, turvameetmetest, seirest ja modelleerimisest. Kuna riiklikul pädeval asutusel ei ole võimekust hoida püsivalt kõiki

erialaseid kompetentse, on rahvusvaheline tava, et regulatiivse funktsiooni kõrval tegutsevad sõltumatud TSO-d, kes pakuvad teaduslikku ja tehnilist tuge, jäädes samas otsustusprotsessist väljapoole. Säte tugineb IAEA üldisele ohutusstandardile (GSR Part 118) ning sellega seotud

juhenditele pädeva asutuse funktsioonide ja protsesside ohutuse kohta (IAEA GSG‑12/GSG‑1319) ja TECDOC-183520, mis rõhutavad, et tuumaregulaator võib oma

tegevuses tugineda pädevatele TSO-dele, kuid peab säilitama vastutuse ja sõltumatuse. Samuti vastab säte direktiivi 2014/87/Euratom artikkel 5 lõike 2 nõudele, mille kohaselt peab riiklik regulaator omama juurdepääsu tehnilisele ja teaduslikule pädevusele, mida võib saada koostöös

18 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1713web-70795870.pdf 19 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1801_web.pdf ; https://www-

pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1804_web.pdf 20 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/te-1835-web.pdf

12

TSO-dega. Huvide konflikti vältimise nõue on rahvusvahelise tuumaohutuse praktika oluline

põhimõte, mis aitab tagada, et pädeva asutuse otsused tuginevad objektiivsele, sõltumatule ja usaldusväärsele ekspertiisile.

Eelnõu 3. peatükis sätestatakse nõuded tuumakäitise planeerimisele ja ehitamisele.

Eelnõu §-s 10 sätestatakse nõuded ja tingimused tuumakäitise asukoha valikule. Eelnõu § 10 lõige 1 kohaselt kohaldatakse tuumakäitise planeerimisele planeerimisseadust,

arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Tuumakäitise planeering koostatakse planeerimisseaduse kohaselt ning selle alusel valitakse ka sobiv planeeringuliik.

Planeerimisseaduse menetlus tagab varajase alternatiivide võrdluse ja avalikkuse kaasamise, KSH ja kooskõla piiriülese mõjuga keskkonnamõju hindamise konventsiooni (Espoo konventsioon) nõuetega ning kooskõlastused pädevate asutustega (sh kiirgus- ja tuumaohutus,

pääste, julgeolek).

Eelnõu § 10 lõige 2 sätestab, et pädev asutus kooskõlastab tuumakäitise asukoha eelvaliku otsuse eelnõu juhul, kui see vastab rahvusvahelistele tuumakäitiste asukohavalikut käsitlevatele nõuetele ning planeeringu koostamise korraldaja on hinnanud vähemalt seaduses loetletud

ohutus- ja julgeolekukriteeriume. Selline regulatsioon tagab, et tuumakäitise asukohavalik lähtub IAEA juhenditest ning rahvusvaheliselt tunnustatud asukoha hindamise praktikast, mis

eeldab nii käitise ohutuse kui ka füüsilise kaitse tagamist kogu käitise elukaare jooksul. Seaduses loetletud kriteeriumid – muu hulgas jahutusvee kättesaadavus, kaugused riigipiirist ja

asustusest, suurõnnetuse ohuga ettevõtted, piirkonna taristu, meteoroloogilised ja kliimatingimused, geoloogilised omadused, üleujutusohud, hädaolukorraks valmisoleku

rakendatavus, hinnanguline hädaolukorra planeerimistsoon, füüsilise kaitse võimalikkus ning maa-ala piisavus ja sobiv tulevane maakasutus – on valitud selleks, et hinnata kõiki tuumakäitise ohutusega seotud olulisi tegureid juba planeeringu varases staadiumis. Need

kriteeriumid vastavad IAEA juhendi SSG-35 (Site Survey and Site Selection for Nuclear Installations21) sõelumiskriteeriumidele ning SSR-1 (Site Evaluation for Nuclear

Installations22) nõuetele väliste sündmuste, inimtegevusest tulenevate ohtude ja hädaolukorra eelduste kohta.

Eelnõu § 10 lõige 3 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise täpsemad nõuded ja andmekoosseisu .

Eelnõu § 11 lõige 1 sätestab tuumakäitise asukoha hindamisaruande koostamise kohustuse ning

selle nõuded. Asukoha hindamisaruanne on tuumakäitise planeerimise üks keskseid

dokumente, mille eesmärk on hinnata, kas valitud ala vastab rahvusvahelistele tuumaohutuse

standarditele ning kas asukoht võimaldab käitise ohutut rajamist, käitamist ja hädaolukorraks

valmisolekut kogu käitise elukaare vältel.

Lõikes 1 loetletakse peamised tegurite rühmad, mida asukoha hindamisel tuleb analüüsida.

Need hõlmavad nii looduslikke olusid (näiteks geoloogilised, hüdrogeoloogilised ja

meteoroloogilised tingimused, pinnase stabiilsus ja soojuse ärajuhtimise võimalused) kui ka

inimtekkelisi ohte (näiteks suurõnnetuse ohuga ettevõtted, ohtlike kaupade transpordikoridorid,

lennuõnnetuse oht). Lisaks tuleb hinnata kohaliku taristu ja maakasutuse sobivust, füüsilise

21 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1690Web-41934783.pdf 22 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1837_web.pdf

13

kaitse meetmete rakendamise võimalikkust ning hädaolukorra lahendamise ja reageerimise

korraldust mõjutavaid tegureid. Aruanne peab sisaldama ka hinnangut sellele, millist mõju võib

kavandatav tuumakäitis avaldada elanike ja keskkonna ohutusele ning julgeolekule.

Selline lähenemine on kooskõlas Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhenditega

tuumakäitiste asukohahindamise kohta, mis nõuavad, et asukoha sobivust hinnataks terviklikult

ja süstemaatiliselt, võttes arvesse kõiki olulisi väliseid sündmusi, ohte ja kohalikke tingimusi.

Eelnõu § 11 lõige 2 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volituse kehtestada määrusega

asukoha hindamise täpsemad nõuded ja aruande andmekoosseisu. See võimaldab arvesse võtta

rahvusvaheliste standardite arengut ning tagab, et menetluses kasutatav analüüsimeetodika on

ajakohane ja ühtne.

Samas ei ole otstarbekas ega võimalik sätestada seaduse tasandil konkreetseid numbrilisi

piirväärtusi (nt jahutusvee minimaalse koguse, asukoha pindala või lubatud kauguste osas), sest

nende sobivus sõltub kasutatavast tehnoloogiast, kavandatava ehitise tüübist, kohalikest loodus-

ja kliimatingimustest ning võimalikest tehnilistest lahendustest. Rahvusvahelises praktikas (sh

IAEA juhend SSG-35) käsitletakse neid kriteeriume võrdleva ja põhjendatud hindamise

põhimõttel, mitte fikseeritud piirväärtustena.

Planeerimisprotsessis kaasatakse pädev ja sõltumatu konsultant, kelle ülesandeks on hinnata

iga kriteeriumi täitmist ohutuse, julgeoleku ja keskkonnamõju seisukohalt, kasutades selleks

sobivaid arvutusmudeleid, lähteandmeid ja rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikaid.

Konsultandi järeldused peavad olema põhjendatud ja läbipaistvad, et pädev asutus saaks

hinnata asukoha sobivust riskipõhise lähenemise kaudu, isegi juhul, kui võrdlus konkreetsete

seaduses fikseeritud numbriliste väärtustega ei ole võimalik.

3.peatüki 2. jagu reguleerib eelhinnangu menetlust. Paragrahv 12 sätestab eelhinnangu

mõiste ja eesmärgi.

Eelnõu § 12 lõige 1 sätestab tuumakäitise ehitamise ja käitamise eelhinnangu nõude, mille eesmärk on hinnata varajases etapis, enne ehitus- või käitamisloa menetlust, tuumakäitise

ehitamist ja käitamist kavandava isiku (edaspidi tulevane käitaja) organisatsioonilist, majanduslikku ning julgeolekualast sobivust tagada tuumaohutus ja täita tuumaseadusest

tulenevaid kohustusi. Selle menetluse kaudu tuvastatakse, kas potentsiaalne käitaja on usaldusväärne, pädev ja finantsiliselt võimeline viima läbi kõrge ohutasemega tegevust. IAEA soovituste järgi on eelhinnang „licensing process, step 0“ ehk varajane loaeelne hindamine.

Eelnõu § 12 lõige 2 sätestab, et positiivne eelhinnang on ehitusloa taotlemise eelduseks. Enne

ehitusloa menetluse algust peab tuumakäitise arendaja saama pädeva asutuse positiivse eelhinnangu. See on eeltingimus edasiseks loamenetluseks, tagades, et tegevust ei alustata enne, kui riigil on kindlus taotleja pädevuses, usaldusväärsuses ja suutlikkuses täita kõik

tuumaohutuse, füüsilise kaitse ja jäätmekäitluse kohustused. Säte täidab rahvusvahelise tuumaohutuse põhimõtte “Vastutus ohutuse eest lasub käitajal“ nõuet — eelhinnanguga

hinnatakse, kas potentsiaalne käitaja suudab seda vastutust reaalselt kanda. Negatiivne eelhinnang välistab menetluse jätkamise, vältides kulukaid ja riskantseid olukordi hilisemates loamenetlustes.

Eelnõu § 12 lõige 3 sätestab, et eelhinnangu andmisele kohaldatakse avatud menetlust, kui

seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seeläbi tagatakse, et eelhinnangu andmise protsess on

14

läbipaistev, avalikkus ja puudutatud asutused saavad esitada oma seisukohti ning otsustamine

toimub dokumenteeritud ja jälgitaval viisil.

Eelhinnang vastab eelhaldusakti mõistele: see on astmelise menetluse iseseisev otsustus, mis tuvastab lõppotsuse eeldused ning on siduv eeldus järgmise loa, antud juhul ehitusloa andmisel. Dr Iur I. Pilvingu järgi on eelhaldusakt astmelise menetluse osa, kus pädev asutus teeb iseseisva

otsuse ja tuvastab siduvalt järgmise otsuse jaoks olulise õigusliku eelduse, mis on edasises menetluses lähtealus.23 Eelnõu kohane eelhinnang tuvastab, kas taotleja vastab pädevuse,

usaldusväärsuse ja majandusliku suutlikkuse eeldustele, mis on ehitusloa andmise eeltingimus ning käitamisloa taotlemisel nõutakse samu eeldusi juba detailsemalt.

Eelnõu § 13 lõige 1 sätestab eelhinnangu taotluse andmekoosseisu. Esitatavate dokumentide eesmärk on võimaldada pädeval asutusel hinnata tulevase käitaja usaldusväärsust, pädevust ja

võimekust enne tuumakäitise rajamise järgmiste etappide lubamist. Esitatavad andmed katavad kõik tuumakäitise arendamise seisukohast kriitilised valdkonnad: omandistruktuuri läbipaistvus, julgeolekuriskide puudumine, juhtkonna ja töötajate professionaalne võimekus,

majanduslik jätkusuutlikkus ning kvaliteedijuhtimise ja tarneahela korraldus. Eelnõu kohaselt peab eelhinnangu taotlemisel tulevane käitaja esitama muu hulgas tõendid selle

kohta, et taotleja ning temaga seotud isikud ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule. Selle eesmärk on tuumajaama rajaja usaldusväärsuse hindamine enne edasiste tegevuslubade menetlemist. Tõendi taotleja julgeolekuriski puudumise kohta väljastab Kaitsepolitseiamet, kes hindab

taotleja ja nendega seotud isikute seotust võimalike riigisiseste või välismaiste julgeolekuriskidega.

Eelnõu § 13 lõige 2 sätestab, et pädev asutus esitab eelhinnangu taotluse vähemalt Välisministeeriumile, Välisluureametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile ja

Finantsinspektsioonile, kes oma pädevuse piires kooskõlastavad või jätavad taotluse põhjendatult kooskõlastamata 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Kooskõlastusring

hõlmab riigi julgeoleku ja finantsjärelevalve asutusi, mis võimaldab hinnata võimalikke riske terviklikult ja sõltumatult. Eesti õigussüsteemi üldise ja abstraktse normi põhimõtte kohaselt ei kehtestata seadustes

konkreetsete riikide välistamise loetelu, vaid luuakse mehhanismid, mille kaudu saab vältida ebasõbralike või julgeolekuriski tekitavate osapoolte osalust. Selline lähenemine on kooskõlas

teiste Eesti õigusaktidega (nt riigihangete seadus, elektroonilise side seadus), mis kasutavad sarnast mudelit ning võimaldab protsessis välistada riikide nagu Venemaa, Valgevene, Hiina ja teiste julgeolekuriske hõlmavate riikide osaluse. Seetõttu toimub eelhinnangu taotlemisel

üksikisikute, ettevõtjate ja nende sidusettevõtete usaldusväärsuse kontroll, sealhulgas hinnatakse seoseid riikidega, mis võivad ohustada Eesti julgeolekut või mõjutada tuumaenergia

kasutamise strateegilist sõltumatust. Lisaks eelhindamise protsessile toetab sellist välistamismehhanismi ka strateegilise kauba seadus, mille kohaselt on tuumakütus ja -tehnoloogia strateegiline kaup ning mille

litsentseerimisel on võimalik keelduda loa andmisest, kui tehing ohustab Eesti või liitlasriikide julgeolekuhuve või kui sellele on kehtestatud sanktsioonid. See loob täiendava õigusliku

kaitsekihi, mis võimaldab tuumataristu arendamisel vältida tehnoloogilist sõltuvust riikidest, kes võivad kujutada otsest või kaudset julgeolekuriski (nt sanktsioonirežiimide, luuretegevuse või tarnesõltuvuse kaudu).

Kooskõlastamismudel vastab ka direktiivi 2014/87/Euratom artikli 8b lõikele 1, mis kohustab tagama ohutuse ja turvalisuse hindamist koostöös teiste pädevate ametiasutustega. Samuti on

23 Dr Iur Pilving, I. Haldusakti siduvus. Uurimus kehtiva haldusakti õiguslikust tähendusest rõhuasetusega

avalik-õiguslikel lubadel. Tartu 2006, lk 143-146.

15

see kooskõlas IAEA tuumaohutuse seeria dokumendi INFCIRC/225 põhimõtetega, mille

kohaselt peab riik tagama mehhanismid tuumavaldkonnas tegutsevate isikute ja organisatsioonide usaldusväärsuse hindamiseks (personnel reliability) ning riikliku

julgeolekuasutuste rolli. Eelnõu § 13 lõige 3 sätestab tingimused, mille täitmisel võib pädev asutus anda tulevasele

käitajale positiivse eelhinnangu. Tingimuste eesmärk on tagada, et tuumakäitise arendamist alustab üksnes ettevõtja, kes on usaldusväärne, selge omandistruktuuri ja kohaliku

tegevuskohaga, ei kujuta ohtu riigi julgeolekule ning omab vajalikku juhtimis- ja tööjõupotentsiaali.

Nõuded kvalifikatsioonile, töötajate arvu piisavusele, tarneahela ja hankeplaanide olemasolule ning majanduslikule võimekusele lähtuvad rahvusvahelisest tuumaohutuse praktikast, mille

kohaselt peavad tuumaprojektid olema tehniliselt, organisatsiooniliselt ja finantsiliselt jätkusuutlikud enne kui riik lubab jätkata ehitusloa taotlemise etappi.

Punktis 1 sätestatud nõue tagab, et käitaja on Eesti jurisdiktsiooni all, mis võimaldab tõhusat järelevalvet ja sekkumist, samuti kohaldatavate vastutusmehhanismide toimimist. Registri- ja

tegevuskoha seotus Eestiga või filiaali olemasolu tagab riigile õigusliku ja praktilise kontrolli. Punktis 2 kehtestatud tingimus võimaldab pädeval asutusel koos julgeolekuasutustega hinnata,

kas käitaja ja temaga seotud isikute varasem tegevus ja sidemed võivad ohustada riigi julgeolekut või tuumamaterjalide kaitset. See vastab IAEA ja Euratom direktiivi

2014/87/Euratom nõuetele personali ja organisatsioonide usaldusväärsuse hindamisel. Punktid 3 ja 4 käsitlevad juhtkonna ja töötajate pädevust. Tuumaohutus sõltub suurel määral

organisatsiooni juhtimiskultuurist ja pädeva personali olemasolust. Seetõttu kontrollitakse nii juhtimisstruktuuri kui ka valdkondliku kvalifikatsiooni olemasolu, samuti personali värbamise

kava, mis tagab vajalike oskustega töötajate kättesaadavuse nii ehitus- kui ka käitamisetapis. Punktis 5 sätestatud hankeplaani ja tarneahela lepingute olemasolu on oluline tagamaks, et

käitaja suudab hankida kriitilise tähtsusega seadmeid ja süsteeme usaldusväärsetest allikatest ning järgida tuumaohutuse tarneahela juhtimise nõudeid. Nõue hõlmab ka tuumkütuse

tarnimise plaani, mis on oluline käitamise järjepidevuse ning ohutuse seisukohalt. Punktis 6 käsitletud majanduslikud eeldused tagavad, et käitaja suudab rahastada tuumakäitise

ehitamist ja käitamist, täita ohutus-, jäätmekäitlus- ja dekomissioneerimise kohustusi ning tagada pikaajalise finantsstabiilsuse. Rahvusvahelise praktika järgi ei ole lubatav anda

tegevusluba ettevõtjale, kellel puudub võime kanda tuumaenergia kasutamisega seotud pikaajalisi kulusid. Kokkuvõttes tagavad lõikes 3 sätestatud tingimused, et ehitusloa menetlusse jõuavad ainult

sellised tulevased käitajad, kes on võimelised kandma tuumaohutuse, füüsilise kaitse ja jäätmekäitluse eest vastutavat rolli kogu tuumakäitise eluea jooksul.

Eelnõu § 13 lõige 4 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama eelhinnangu taotlemise täpsustatud nõuded ja hindamise kriteeriumid ning taotluse ja eelhinnangu

andmekoosseisud, tagades ühtse ja selgelt rakendatava menetluskorra.

16

Eelnõu § 14 lõige 1 sätestab alused, mille esinemisel ei või pädev asutus anda positiivset

eelhinnangut. Need alused tagavad, et tuumakäitise arendamisega ei jätka isik, kelle tegevus ei vasta seaduses sätestatud usaldusväärsuse-, ohutuse- või pädevusnõuetele. Keeldumise alused

hõlmavad nii taotleja majandustegevuse usaldusväärsust (majandustegevuse keeld), eelhinnangu tingimustele mittevastavust, teadlikult valeandmete esitamist kui ka riigi julgeoleku ohustamist. Tegemist on rahvusvahelise tuumaohutuse praktikas vältimatute

piirangutega, mis välistavad ebapädevate, eksitava teabega või julgeolekuohuga seotud isikute osalemise tuumaenergia projektis.

Eelnõu § 14 lõige 2 reguleerib olukorda, kus positiivne eelhinnang on küll antud, kuid hiljem ilmnevad asjaolud, mille tõttu seda anda ei oleks tohtinud. Sellisel juhul loetakse eelhinnang

õigusvastaseks ega saa olla aluseks ehitusloa taotlemisele. Lõike eesmärk on tagada tuumaohutuse ja riigi julgeoleku kõrgeim tase ka pärast eelhinnangu andmist ning välistada, et

tuumaprojekti menetlus jätkub valeandmete, varjatud info või muude riskitegurite tõttu. See loob täiendava kaitsemehhanismi juhuks, kui taotleja tegelikud asjaolud ilmnevad alles hilisemas etapis.

Eelnõu §-s 15 sätestatakse nõuded ja tingimused tuumakäitise projekteerimisele ja ehitamisele.

Eelnõu § 15 lõige 1 sätestab, et tuumakäitise ehitamine toimub ehitusseadustiku kohaselt, võttes arvesse eelnõukohases seaduses sätestatud tuumaohutuse- ja julgeolekuspetsiifilisi

erisusi. Tuumakäitise ehitamisega võib kaasneda suurem risk ja mõju, mistõttu on vajalik ehitusõiguse normide sidumine tuumavaldkonna erinõuetega, et tagada ohutus kogu

projekteerimis- ja ehitusprotsessi vältel. Julgeolekunõuded laienevad ehitusfaasis nii taristule kui ka ehitusplatsil viibivatele isikutele. Tulenevalt tuumajulgeoleku põhimõtetest peab ehitusplatsile juurdepääs olema kontrollitud

ning piiratud üksnes eelnevalt tuvastatud ja taustakontrolli läbinud isikutele. Töövõtjad, alltöövõtjad ja ajutine tööjõud, sealhulgas välisriikidest kaasatud spetsialistid, peavad läbima

taustakontrolli vastavalt kehtivatele julgeolekureeglitele. Tõendi, et isik ei kujuta ohtu riigi julgeolekule, annab Kaitsepolitseiamet. Lisaks tehakse ehitusperioodil regulaarset kontrolli, et vältida ligipääsu tundlikele aladele ja materjalidele sealhulgas tööjõu vahetumise, alltöövõtjate

lisandumise või ehitusetappide muutumise korral. Ehitusplatsile sisenemine, töövahendite kasutamine, kaamera-, side- ja salvestusseadmete omamine ning materjalide transport peavad

vastama turvameetmetele, mis võivad olla rangemad kui tavapärasel ehitusobjektil. Vajadusel rakendatakse tsoonipõhist lähenemist, kus erinevatele tööetappidele ja aladele kehtivad erisugused juurdepääsuõigused. Selline lähenemine välistab olukorra, kus ehitusplatsile võivad

sattuda isikud, kellel on pahatahtlik kavatsus, kelle tegevus võib olla suunatud luuretegevusele või kelle kaudu võiks luua ligipääsu hiljem kasutatavatele kriitilistele süsteemidele või

tarneahelatele. Samuti toetab see rahvusvahelist praktikat, mille kohaselt julgeoleku tagamine peab algama juba tuumakäitise projekteerimise ja ehitamise etapis ning mitte üksnes käitamise ajal.

Eelnõu § 15 lõike 2 eesmärk on sätestada tuumakäitise projekteerimisel ja ehitamisel

rakendatavad põhikohustused. Punkt 1 rõhutab süvakaitse, töökindluse ja stabiilsuse tagamise kohustust, mis on

rahvusvahelise tuumaohutuse kesksed põhimõtted. See tähendab, et konstruktsioonid ja süsteemid peavad taluma nii projekteeritud koormusi kui ka võimalikke rikete ja inimlike

eksimuste mõjusid. Oluliseks ohutust tagavaks aspektiks on kooskõla süvakaitse põhimõttega (defence-in-depth). Süvakaitse põhimõte on tuumaohutuse keskne alus, mis on sätestatud

17

erinevates IAEA juhendites: tuumakäitise projekteerimise ja disaini ohutusnõuete (IAEA SSR-

2/1 (Rev.1)10, Safety of Nuclear Power Plants: Design24) nõuded 5–7 rõhutavad, et ohutus tuleb tagada mitme sõltumatu kaitsebarjääri abil (kütuse, survepiirde, konteineri, kaitsehoone jms).

Punkt 2 seab nõude kasutada vaid tõendatud kasutuskogemusega tehnoloogiat ning disaini, mis on teise riigi pädeva asutuse poolt heaks kiidetud. Olulisteks põhimõtteteks on, et Eestis

kasutusele võetav tuumatehnoloogia ei tohi olla esmakordne (first-of-a-kind) ning peab olema rahvusvaheliselt tõendatud, pädeva välisriigi tuumaohutusasutuse poolt heaks kiidetud ja

varasema käitamiskogemusega. IAEA tuumaenergia programmi ohutustaristu ehitamise juhend (SSG-1625) rõhutab, et esmakordselt kasutusele võetava tehnoloogia (first-of-a-kind design) kasutuselevõttu ei soovitata riikidele, kes alles alustavad tuumaenergia programmi.

Lisaks välistatakse tehnoloogia kasutamine riikidest, mille puhul võib kaasneda julgeolekurisk,

tagades nii tehnilise ohutuse kui ka riigi strateegilise kaitse. Nõue, mille kohaselt tehnoloogia ei või pärineda riigist, mille kaasamine võib ohustada Eesti julgeolekut, tuleneb strateegilise sõltumatuse, rahvusvaheliste sanktsioonirežiimide, tarneahela

julgeoleku ning riikliku kaitsevõime tagamise vajadusest. Tuumatehnoloogia valik ei ole pelgalt tööstuslik või tehniline otsus, vaid osa riigi strateegilisest taristust ja seetõttu peab see olema

kooskõlas riikliku julgeolekupoliitika ning liitlassuhete raamistikuga. Eelnõu § 15 lõige 3 sätestab, et eelduslikult on ehitamisega seotud tuumaohutus tagatud, kui

järgitakse ehitusmaterjalide- ja toodete, ehitamiseks vajalike konstruktsioonide, tehnosüsteemide ja seadmete komponentide rahvusvahelisi standardeid. Kui rahvusvahelist

standardit ei järgita, peab ehitamist kavandav isik tõendama tuumaohutuse nõuete täitmist muul viisil. rahvusvaheliste standardite järgimise põhimõtte.

Rahvusvaheliselt tunnustatud normide kohaldamine annab eeldusliku kinnituse, et ehitustööd vastavad tuumaohutuse nõuetele. Juhul, kui standardeid ei ole võimalik järgida, peab käitaja ise

tuvastama ja tõendama, et kavandatud lahendus tagab samaväärse ohutustaseme. See tagab paindlikkuse innovatiivsete lahenduste kasutamisel, kuid säilitab tuumaohutuse kõrge taseme. IAEA ohutushinnangute juhendis (GSR Part 4, Safety Assessment for Facilities and

Activities26) toodud põhimõtte kohaselt võib ohutuse hindamisel kasutada erinevaid, kuid võrreldava usaldusväärsusega metoodikaid, kui nende rakendamine on tõendatud ja

põhjendatud. Eelnõu § 15 lõiked 4 ja 5 sätestavad, et tuumakäitise ümberehitamise või laiendamise puhul

on projekteerimistingimuste taotlemine kohustuslik. Täpsustatakse, et kui tuumakäitise rajamisele on eelnenud riigi eriplaneering, peab pädev asutus ümberehitamise või laiendamise

projekteerimistingimuste väljastamisel arvestama eriplaneeringu lahendustega. Riigi eriplaneering seob riiklikud huvid ruumilise planeerimisega ning selle jätkuv arvestamine tagab, et ümberehitused ei lähe vastuollu juba otsustatud ohutus-, taristu- ja ruumilahendustega.

Kuna ümberehitamise või laiendamisega seotud muudatused võivad mõjutada tuumakäitise ohutusfunktsioone ja projekteerimispiire, tagab tingimuste kehtestamine, et muutusi hinnatakse

ohutuse vaatenurgast juba enne projekteerimist. Eelnõu § 15 lõige 6 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega loetelu

materjalidest, konstruktsioonidest ja komponentidest ning nendega seotud standarditest, mida

24 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1715web-46541668.pdf 25 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1901_web.pdf 26 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1714web-7976998.pdf

18

tuleb tuumakäitise ehitamisel kasutada. Selline volitus on vajalik, et ajas muutuvaid tehnilisi

nõudeid oleks võimalik täpsustada paindlikult ning kooskõlas rahvusvaheliste ohutusstandardite arenguga.

Eelnõu § 15 lõige 7 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega nõuded erinevat tüüpi tuumakäitiste ja tuumaseadmete ehitusprojektidele. Volitus võimaldab täpsustada

projektide sisu ning tagada, et dokumentatsioon vastab konkreetse ehitatava käitise ohutusvajadustele.

Eelnõu § 16 reguleerib pädeva asutuse tuumohutushinnangut ja sätestab ehitusloa taotlusele lisatavad dokumendid.

Eelnõu § 16 lõige 1 sätestab, et ehitusloa menetluses annab pädev asutus kavandatavale

tuumakäitisele tuumaohutuse hinnangu. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangu eesmärk on, et ehitusloa andmisel oleks fookus tuumaohutusel ja sellega seotud aspektidel. Hinnang peab tõendama, et kavandatud käitis, selle konstruktsioonid, süsteemid ja komponendid vastavad

kõigile tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuetele.

Eelnõu § 16 lõige 2 loetleb dokumendid ja teabe, mille esitamine on ehitusloa menetluse

eeltingimus. Ehitusloa taotlusele lisatavate dokumentide loetelu vastab IAEA tuumakäitise ehitamisele suunatud juhendi (SSG-38, Construction for Nuclear Installations27) soovitustele: esialgne ohutusaruanne (preliminary safety analysis report – PSAR), algne

dekomissioneerimiskava (täpsemad nõuded eraldi paragrahvis), hädaolukorra riskianalüüs, turvaplaan ja füüsilise kaitse meetmed, tööohutus ja keskkonnakaitse. Nende nõuete kohaselt

peavad ohutus ja julgeolek olema integreeritud juba ehitusfaasi kavandamisse, mitte lisatud hiljem.

Punktid 1 ja 2 tagavad, et ehitusloa menetlus tugineb selgele õiguslikule alusele (maa

kasutusõigus) ning tuumakäitise esialgsele ohutusaruandele, mis on tuumaohutuse hindamise keskne dokument. Tulevase käitaja esitatav tuumakäitise esialgne ohutusaruanne (PSAR) on

kogu protsessi lahutamatu ja väga oluline osa. Esialgse ohutusaruande täpsemad nõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega ning nõutakse, et need vastaksid IAEA ohutushinnangu koostamise juhendile (No. SSG-61, Format and Content of the Safety

Analysis Report for Nuclear Power Plants28).

Punkt 3 kohaselt tuleb esitada tuumakäitise ehitustööde kavandatud etapid ja ajakava.

Punktid 4, 5 ja 6 sätestavad, et ehitusloa taotlusele tuleb lisada hädaolukorra riskianalüüs ja hädaolukorra lahendamise plaan, ehitamise aegne turvaplaan ning ehitamisega seotud isikute tausta- ja julgeolekukontrolli kord. Nimetatud dokumendid moodustavad olulise osa

tuumakäitise ehitusetapi ohutuse ja julgeolekuriskide hindamisest, mis on tuumakäitiste puhul kriitilise tähtsusega, arvestades tuumamaterjalide kaitset ja taristu turvalisust. Esitatav

riskianalüüs ja hädaolukorra plaan võimaldavad pädeval asutusel hinnata, millised potentsiaalsed avarii- või ohuolukorrad võivad tekkida ning milliste meetmetega neid ennetatakse või leevendatakse. Samuti peab taotleja esitama turvaplaani, mis kirjeldab

ehitamise ajal kasutatavaid valve- ja kaitsemeetmeid loata juurdepääsu, varguse, sabotaaži või

27 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1693Web-54107132.pdf 28 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1884_web.pdf

19

muu pahatahtliku tegevuse vältimiseks. Lisaks tuleb taotluses esitada kord ehitamisega seotud

isikute taustakontrolliks, et välistada sisemised julgeolekuriskid.

Punktid 7 ja 8 nõuavad laiapõhjalist ohutusmeetmete kirjeldust, hõlmates nii tuumaohutust,

tööohutust, keskkonnaohutust kui ka andmeturvet.

Punkt 9 kohustab tulevast käitajat esitlema algset dekomissioneerimiskava juba ehitusloa menetluses, mis vastab rahvusvahelisele põhimõttele, et käitise sulgemise ja jäätmekäitluse

lahendused tuleb planeerida elukaare alguses.

Punkt 10 võimaldab pädeval asutusel kontrollida, et eelhinnangu alused on endiselt täidetud

(positiivse eelhinnangu andmise tingimuse on sätestatud §-i 13 lõikes 3 ja lõike 4 alusel).

Eelnõu § 16 lõige 3 täpsustab, et tuumaohutuse hinnang peab hõlmama lisaks ehitusprojekti kontrollile lõikes 2 nimetatud valdkondade hindamist ning tulemused koondatakse kirjalikku

aruandesse. Aruande põhijäreldused ja ohutusmeetmed lisatakse ehitusloa otsusesse, mis loob läbipaistva ja õiguslikult siduva aluse ehitustegevuse ohutuks korraldamiseks.

Eelnõu § 16 lõige 4 selgitab pädeva asutuse ja keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluse vahelist koordineerimist. Tuumakäitise ehitusloa menetlus koosneb mitmest paralleelsest või

osaliselt kattuvast hindamisest, sealhulgas KMH-st ja tehnilisest tuumaohutuse hindamisest. Lõike eesmärk on tagada menetluse efektiivsus ja vältida olukorda, kus ohutuse hindamine

viibib KMH toimingute tõttu ka nendes valdkondades, mis KMH tulemustest sõltumatud. IAEA standardid (sh SSG-1229 ja SSG-61 Safety Assessment for Nuclear Power Plants30) eristavad selgelt kahte laadi hindamisi: (a) tehnilised tuumaohutuse analüüsid, mis käsitlevad

konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide vastavust ohutusnõuetele, ning (b) keskkonnamõju hindamine, mis keskendub käitise mõjule keskkonnale ja elanikkonnale. Kuigi

osa ohutuselemente (nt välised loodusohud) sõltuvad KMH-st, on enamik tuumaohutuse hindamise aspekte (nt projekteerimislahendused, süsteemide töökindlus, passiivsete ja aktiivsete ohutusfunktsioonide toimimine, tehnoloogiliste riskistsenaariumide modelleerimine)

KMH tulemustest sõltumatud. Lõige võimaldab pädeval asutusel hinnata ehitusprojekti tehnilist vastavust tuumaohutuse

nõuetele nendes osades, mis ei ole seotud KMH tulemustega, näiteks: • süsteemide ja komponentide ohutusklassid; • kontrollisüsteemide ning ohutusbarjääride disain;

• riskianalüüsi ja ohutusfunktsioonide toimimise hindamine; • ehitusprotsessiga seotud ohutuse ja turvanõuete analüüs.

Menetluse paralleelsus väldib ebamõistlikke viivitusi ja tagab, et loa andmise eelduseks olevad ohutusalased kontrollid toimuvad õigeaegselt, ilma et KMH tulemused jääksid puhtalt ajaliselt menetluse kitsaskohaks. Lõige ei võimalda tuumaohutuse hinnangut lõplikult lõpetada ega

ehitusluba anda enne KMH järelduste saabumist. See tagab mõlema hindamise korrektse koostoime ja täidab tuumaohutuse direktiivi 2014/87/Euratom31 nõuet, mille kohaselt peavad

ohutuse ja keskkonnamõju hindamised olema omavahel koordineeritud, kuid mitte teineteist takistavana läbiviidud.

Eelnõu § 16 lõige 5 sätestab, et ehitusloa võib anda üksnes juhul, kui pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang on positiivne. See tagab, et ehitusloa menetlus ei saa edasi liikuda enne,

29 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1468_web.pdf 30 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1884_web.pdf 31 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087

20

kui pädev asutus on tuvastanud kavandatava tuumakäitise vastavuse kõigile ohutusnõuetele ja

rahvusvahelistele standarditele. Samuti rõhutatakse, et positiivset hinnangut ei anta juhul, kui tulevane käitaja ei esita kõiki nõutud dokumente või ei tõenda nendele kehtestatud nõuetele

vastavust. Selline lähenemine välistab ebapiisava ettevalmistuse või puuduliku dokumentatsiooniga projektide edasiliikumise ning kaitseb nii tuumaohutust, avalikke huve kui ka riigi julgeolekut.

Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangu õiguslik siduvus loa adressaadile realiseerub ehitusloa

andmisel (st hinnang ise ei anna ega välista õigusi ilma ehitusloata) ja seega hinnang ei ole iseseisev haldusakt, vaid on olulise tähtsusega menetlustoiming, mille lõppjäreldus on sisendiks ehitusloa resolutiivosale ja faktilisele põhjendusele Pädeva asutuse tuumaohutushinnanguga

määratakse tuumaohutuse nõuded ehitusloas.

Eelnõu § 16 lõige 6 kohaselt ei kanta pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangut ehitisregistrisse ja selle dokumendid ja andmed säilitatakse pädeva asutuse dokumendiregistris.

Eelnõu § 16 lõige 7 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega esialgse ohutusaruande koostamise nõuded ning pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangu koostamise ja

dokumentide säilitamise korra. Selline volitus võimaldab täpsustada tehnilisi ja menetluslikke nõudeid, mis võivad ajas areneda koos rahvusvaheliste ohutusstandardite ja regulatiivsete praktikatega. Korra kehtestamine ministri tasandil tagab paindlikkuse, ühtlustab dokumentide

kvaliteedi ning loob selged reeglid nii taotlejale kui ka pädevale asutusele.

Eelnõu §-s 17 sätestatakse ehitusloa andmise tähtaeg ja menetluskord, sealhulgas Vabariigi Valitsuse roll. Menetlus on kolmeastmeline: 1. Tuumaohutuse hinnang – pädeva asutuse sõltumatu ja tehniline hinnang (§ 16), mille

eesmärk on hinnata, kas kavandatud käitis vastab tuumaohutuse ja julgeoleku nõuetele. See hinnang on teaduslik-tehniline eeldus edasiseks menetluseks ning ilma positiivse

hinnanguta ei saa ehitusluba välja anda (§ 16 lg 5). 2. Vabariigi Valitsuse seisukoht – poliitiline ja strateegiline otsus, millega valitsus hindab

ehitusloa andmise riiklikke ja julgeolekualaseid mõjusid. Valitsuse seisukoht on riigi tasandi

kinnitus, et tuumakäitise ehitamine on kooskõlas Eesti julgeoleku, majandusarengu ja rahvusvaheliste kohustustega.

3. Ehitusloa andmine – pädeva asutuse haldusotsus, millega tuumakäitise ehitamine ametlikult lubatakse. Ehitusluba on õiguslik instrument, mis kinnitab, et kõik eeltingimused (positiivne pädeva asutuse ohutushinnang ja valitsuse positiivne seisukoht) on täidetud ning et

ehitamine võib alata.

Selline kolmeastmeline menetlus tagab tasakaalu tehnilise sõltumatuse ja poliitilise vastutuse vahel. Pädev asutus säilitab ohutuse osas täieliku autonoomia, samal ajal kui valitsusel on võimalik hinnata strateegilisi ja julgeolekuga seotud aspekte enne ehitusloa lõplikku andmist.

IAEA juhendid SSG-12 ja SSG-16 soovitavad, et valitsuse osalemine tuumaobjekti ehitusotsustes peaks piirduma poliitilise ja strateegilise tasandiga, samas kui tehniline

otsustuspädevus jääb pädevale asutusele. Eelnõu järgib seda põhimõtet – valitsus annab seisukoha, kuid tehnilise ja käitise ohutusele suunatud otsuse teeb pädev asutus.

Eelnõu §-s 18 reguleeritakse olulist taotluse lisana esitatavad dokumenti – algset dekomissioneerimiskava. Dekomissioneerimine on defineeritud kiirgusseaduse § 58 lõikes 4 ja

eelnõukohases seaduses kasutatakse mõistet samas tähenduses – need on kõik toimingud ja meetmed, mida rakendatakse kiirgusohtu kujutava rajatise tegevuse osaliseks või täielikuks

21

lõpetamiseks, mis hõlmab ka rajatise desaktiveerimist ja osalist või täielikku demonteerimist.

Eesmärk on tagada, et tuumakäitise demonteerimine ja tegevuse lõpetamine on üldises plaanis planeeritud juba enne ehitamise algust. Algne dekomissioneerimiskava (Initial

Decommissioning Plan) on osa ehitusloa taotluse tehnilisest ja ohutuslikust alusdokumendist. Selle koostamine aitab vältida olukordi, kus käitise sulgemise ja jäätmete käitlemisega seotud kulud või ohud muutuvad ettenägematuks ja katmata riskiks. Dekomissioneerimise

kavandamine varases faasis tagab ohutu ja keskkonnahoidliku tegevuse lõpetamise võimalikkuse, jäätmekäitluse ja rahastuse planeerimise, vastutuse ja riskide jaotuse

läbipaistvuse ning on kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttega: tuumakäitise „elutsükliline ohutus“ peab algama juba projekteerimisfaasis.

IAEA ohutusnõuded radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise (SSR-5, Disposal of Radioactive Waste, nõue 1232) ja ehitiste dekomissioneerimise kohta (GSR Part 6 Decommissioning of

Facilities, nõue 1033) sätestavad, et dekomissioneerimise ja jäätmekäitluse kavad tuleb koostada enne käitise ehitamist ning neid tuleb regulaarselt ajakohastada kogu käitise elukaare jooksul; iga ehitise omanik peab koostama algse dekomissioneerimiskava, mis peab olema

kooskõlas ehitise ohutuskontseptsiooniga ja esitatud enne ehitusloa andmist. Samuti rõhutab radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse ohutu käitlemise raamdirektiivi

2011/70/Euratom, et liikmesriigid peavad tagama, et riiklik programm sisaldaks ülevaadet nii olemasolevatest kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete kogustest kui ka tulevikus tekkivate koguste prognoosi, kaasa arvatud tuumakäitise dekomissioneerimise korral tekkivad

kogused, näidates selgelt radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse asukoha ja koguse vastavalt asjakohasele radioaktiivsete jäätmete klassifikatsioonile.

Dekomissioneerimiskava peab olema tehnoloogiapõhine, arvestama keskkonnamõju ja rahastamise korraldust. Pädeva asutuse roll on kavale esitatud nõuete, korralise perioodilise

ülevaatuse ja selle hindamise tähtagade määramine. See tagab, et kava ei jää formaalseks dokumendiks, vaid seda hinnatakse ja ajakohastatakse vastavalt uutele tehnilistele või

õiguslikele asjaoludele. Korraline ja erakorraline ülevaatus vastab IAEA GSR Part 6 (nõue 15) põhimõttele, et kava

tuleb uuendada perioodiliselt ja alati, kui ilmnevad olulised muutused seadusandluses, tehnoloogias või asukoha tingimustes.

Eelnõu § 19 reguleerib ehitamise aegset järelevalvet. Seaduses nähakse tavapärase ehitustegevusega võrreldes ka erisus tuumakäitise ehitamise

järelevalve osas. Eesmärk on tagada, et kogu ehituse protsessi ajal säilib ohutus, kvaliteet ja vastavus rahvusvahelistele standarditele. Tuumakäitise ehitamine erineb tavalisest ehitamisest,

kuna juba ehitamise käigus luuakse ohutuse seisukohalt kriitilisi süsteeme (nt reaktorisüsteemid, primaar- ja sekundaarjahutus, ohutuskestad). Seetõttu peab riiklik järelevalve olema pidev, riskipõhine ja sõltumatu.

Pädeva asutuse järelevalve hõlmab tööde kvaliteedi, dokumentatsiooni ja materjalide vastavuse kontrolli, ohutuskultuuri ja kvaliteedisüsteemide toimivuse hindamist, tööde etappide kaupa

jätkamise lubamist ainult siis, kui eelmine etapp on ohutult lõpule viidud. Antud lähenemine on kooskõlas IAEA üldise ohutusstandardiga (GSR Part 134, nõue 27), mis

rõhutab, et pädev asutus peab tagama, et ehitusfaasis teostatakse sõltumatut kontrolli ja

32 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1449_web.pdf 33 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1652web-83896570.pdf 34 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1713web-70795870.pdf

22

järelevalvet, et ehitamine vastab loastamise tingimustele. IAEA tuumakäitise ehitamisele

suunatud juhend (IAEA SSG-38, Construction of Nuclear Installations35) kirjeldab ehitusjärelevalve põhimõtteid – pädeva asutuse pidev kohalolek objektil, etapiviisiline

heakskiit, sõltumatute auditite läbiviimine ning peatamisõigus ohutusnõuete rikkumise korral. Pädeva asutuse järelevalve täiendab ehitusseadustiku üldist järelevalveraamistikku ja täpsustab

seda tuumaobjektide puhul. Säte annab pädevale asutusele õiguse viibida ehitusplatsil ja juurdepääsu asjakohastele dokumentidele, peatada ehitustööd või keelduda järgmise etapi

alustamisest, kui ohutusnõuded ei ole täidetud, kaasata sõltumatuid eksperte ja laboratooriume, tagades sõltumatu tehnilise kontrolli.

Eelnõu § 20 sätestab, et tuumakäitise ehitise kasutusluba antakse tulevasele käitajale ehitusseadustikus ettenähtud korras enne osalise käitamisloa väljastamist. See tähendab, et

kasutusluba antakse ajaliselt pärast tuumakäitise süsteemide ja seadmete tuumkütuseta katsetuste edukat läbiviimist, kuid enne tuumkütusega katsetusetapi alustamist. Selline järjekord tagab, et ehitis vastab kõigile ehituslikult ja ohutuslikult nõutavatele tingimustele

enne, kui reaktorisse lubatakse tuumkütus ning alustatakse kõrgema riskiastmega katsetusi.

Eelnõu 4. peatükk sätestab tuumaohutuse tagamiseks vajaliku loasüsteemi, mis moodustab

üldosa tuumakäitise katsetamise, käitamise, dekomissioneerimise ja tulevikus võimalike muude

tuumaohutuslubade andmisele. Tuumaohutusloa (analoogiline kiirgustegevusloale või

kompleksloale) eesmärk on tagada, et kõik tuumaohutuse seisukohast olulised tegevused

toimuvad pädeva asutuse kontrolli all ning vastavalt IAEA ja Euratomi tuumaohutuse

põhimõtetele ja nõuetele. Loaregulatsioon loob õigusliku raamistiku, mis tagab, et enne

käitamise või dekomissioneerimise alustamist on tuumakäitise tehnilised, organisatsioonilised

ja ohutusalased eeldused kontrollitud ja heaks kiidetud.

Tuumaohutusloa õiguslik sisu ja seosed teiste avalik-õiguslike lubadega.

Tuumaohutusluba on uus avalik-õiguslik luba Eesti õigussüsteemis. Kiirgusseadus ja selle vastavad alamaktid reguleerivad kiirgustegevuslubade taotlemist ja andmist, kuid mitte tuumakäitise käitamise ja dekomissioneerimise ohutuse terviklikku hindamist.

Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus näeb ette üldised majandustegevusloa andmise alused ja on seotud ettevõtlusega ning luba antakse selle seaduse kohaselt ettevõtjale

majandustegevuseks. TEOSe tuumaohutusloa regulatsioon ei ole seotud ettevõtja ega majandustegevusega, vaid tuumakäitise ohutu käitamisega ja on ohutusluba seoses kõrge riskiga tuumkütuse kasutamisega, mitte majandustegevusluba. Majandustegevusluba on

elektrituru seaduse kohaselt luba elektri tootmiseks ja müügiks. Tuumaohutusluba ei anna õigust elektrit toota või müüa, vaid seab spetsiifilised ohutusnõuded arvestades tuumkütusega

energia tootmise eripära ja kõrget riskitaset. Tuumaohutusluba ei ole keskkonnaluba ega kompleksluba, sest loa eesmärgiks on eelkõige inimese kaitse, keskkonda kaitseb see luba kaudselt ja on seega keskkonnakaitseluba

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS § 40) lg 1 p 3 tähenduses.

Tuumaohutusluba on TEOSe tuumakäitise tegevuslubade süsteemi keskne osa ja ühtlasi üldosa

katsetamisloale, käitamisloale ja dekomissioneerimisloale. Tuumaohutusloa andmise eelduseks

on, et varasemates menetlusetappides (eelhinnangu menetluses ja ehitusloa andmisel) on

tuumakäitise asukoha, projekteerimise ja ehitamisega ning tulevase käitaja sobivusega seotud

ohutusaspektid juba hinnatud. Tuumaohutusluba võimaldab enne tuumakäitise katsetamist,

35 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1693Web-54107132.pdf

23

käitamist või dekomissioneerimist lõplikult kontrollida, kas kõik ohutust tagavad süsteemid,

protseduurid ja ressursid vastavad kehtestatud nõuetele. Tuumaohutusloa menetlus on

erimenetlus, mille üldosana kohaldatakse haldusmenetluse seadust (eelnõu § 2 lg 2).

Tuumaohutusluba ei asenda muid seaduse alusel tuumkütusetsükli tegevuseks nõutavaid lube

(nt hoonestusluba, keskkonnaluba, elektrituru luba jm). Tuumaohutusluba ei asenda

kiirgustegevuslubasid, sest reguleerimisese on erinev ja kui tuumkütusetsükli tegevuses on

vajalik kiirgustegevusluba, siis tuleb see taotleda eraldi. Kiirgustegevusluba reguleerib

kiirgusallikate kasutamist, hoidmist, vedu ja muid tegevusi, millega kaasneb ioniseeriva

kiirguse tekitamine või kasutamine, et tagada inimese ja keskkonna kaitse kiirgusohu eest, kuid

mitte tuumkütuse tsükliga seotud tegevusi.

Tuumaohutuse tagamine ei ole ainult loa omaja kohustus, lõplik regulatiivne vastutus on riigil

ja ka tuumaõiguse regulatsioon peab lähtuma tuumaohutuse prioriteetsuse ning läbipaistvuse

põhimõtetest. Sel põhjusel kavandatakse eriregulatsioon, mille kohaselt on tuumaohutusloa

menetlusreeglid ja sisulised nõuded võimalikult selgelt eristatud Eestis kehtivatest sarnastes t

nõuetest. Tuumkütusetsükli tegevuse lubade ja järelevalve süsteem peab vastama EURATOMi

direktiivide 2009/71/Euratom ja 2014/87/Euratom ning IAEA ohutusstandardite nõuetele, mis

eeldavad sõltumatut, mitme etapilist ja tehniliselt eripärast ohutuse hindamist.

Vastavus rahvusvahelistele kohustustele

Tuumaohutusloa süsteem täidab Eesti kohustusi järgmiste rahvusvaheliste dokumentide alusel: • Tuumaohutuse konventsioon (RT II 2002, 17, 84): artiklid 7, 8 ja 14 nõuavad vastava

õigusraamistiku, sõltumatu pädeva asutuse ja ohutuse hindamise kehtestamist. Tuumaohutusluba on nende kohustuste rakendus.

• Nõukogu direktiiv 2009/71/Euratom, muudetud 2014/87/Euratom: artiklid 6, 8, 8a–8c sätestavad ohutuse prioriteetsuse, läbipaistva menetluse ja piisavate ressursside tagamise.

Eelnõu tuumaohutusloa regulatsioon toob need nõuded Eesti õigusesse

• IAEA Safety Standards (GSR Part 1 (Rev. 1), GSR Part 2 ja GSR Part 4) nõuavad, et loamenetlused hõlmaksid ohutuse hindamist enne iga tuumakäitise elutsükli etappi, sõltumatut kontrolli ja pidevat ohutuse täiustamist.

Eelnõu § 21 reguleerib tuumaohutusloa kohustust ja sätestab loa andja.

Eelnõu § 21 lõige 1 määratleb tegevused, milleks on nõutav tuumaohutusluba. Loa ulatus

hõlmab nii tuumakäitise katsetamist, käitamist ja dekomissioneerimist kui ka muid tegevusi,

mis võivad mõjutada tuumaohutust. Loa andjaks on pädev asutus, kelleks on TTJA ja kelle

sõltumatuse nõue tuleneb EURATOMi direktiivi ja tuumaohutuse konventsiooni sätetest ning

kelle pädevus on reguleeritud eelnõukohase seaduse teises peatükis. Eelnõukohase seadusega

reguleeritakse täpsemalt tuumakäitise katsetamise, käitamise ja dekomissioneerimise

tuumaohutuslubade menetlus ja andmekoosseisud, kuid pole välistatud, et tulevikus tekib

vajadus reguleerida ka tuumkütusega töötava transpordivahendi kasutamist. Tuumamaterjali

väikeses koguses käitlemine teaduslikul eesmärgil on reguleeritud kiirgusseaduse § 68 lõike 1

p 2 alusel kiirgustegevusloaga – radioaktiivse aine kasutamine. Kuna see tegevus ei ole nii

kõrge riskiga, et selleks peaks olema tuumaohutusluba, siis ei ole kavas eelnõukohase

24

seadusega seda muuta. Arvestades eeltoodut on otstarbekas luua üldine tuumaohutusloa osa, et

mitte korrata kõiki menetlusreegleid tuumohutuslubade alaliikides (katsetamisluba,

käitamisluba ja dekomissioneerimisluba).

Tuumamaterjali käitlemisega seotud õigused ja kohustused ei ole üleantavad, mis tähendab, et

kui loa omaja soovib tegevuse lõpetada ja käitise müüa, siis uus käitaja peab taotlema uue loa.

Käitaja vastutus kogu tuumakäitise elukaare jooksul on sätestatud ka üldkohustusena üldsätetes

(§ 6 lg 3).

Lõikes 2 sätestatakse, et tuumaohutusloa andja on pädev asutus.

Lõikes 3 sätestatakse põhimõte, et tuumaohutusluba ja sellest tulenevad õigused ja kohustused

ei ole üle antavad teisele isikule. Tuumaohutusluba antakse tulevasele käitajale, arvestades tema

organisatsioonilist suutlikkust, pädevust ja usaldusväärsust tuumakäitise ohutuks rajamiseks,

käitamiseks või dekomissoneerimiseks, mida on hinnatud juba eelhinnangu ja ehitusloa

etappides. Need on isikliku vastutusega seotud kriteeriumid, mida ei saa automaatselt eeldada

teise isiku puhul.

Loa mitteüleantavuse põhimõte tagab, et loa omaja vahetumine ei toimu kontrollimatult ega

pädeva asutuse eelneva hindamiseta. Kui tegevus või käitis peaks üle minema teisele isikule,

peab uus isik läbima sama loastamismenetluse, arvestades loastamise etappi (kui on juba

tegutsev käitaja lõpliku loa alusel, siis ei läbi uus taotleja katsetamise etappi) ning tõendama

oma vastavust tuumaohutuse nõuetele.

Säte on kooskõlas rahvusvahelise tuumaohutuse tava ja IAEA standarditega, mille kohaselt

peab tuumaohutusloa omaja vastutama tegevuse ohutuse eest käitise „hällist hauani“ (from

cradle to grave) ning seda vastutust ei saa edasi anda ilma pädeva asutuse otsuseta. Lõike

eesmärk on tagada ohutuse pidev kontroll ja välistada olukorrad, kus tuumakäitise või -tegevuse

võtab üle isik, kelle vastavust pole pädev asutus hinnanud. Uus tulevane käitaja esitab uue

pädevale asutusel taotluse koos uue ohutusaruande jm vajalike dokumentidega.

Eelnõu § 22 sätestab tuumaohutusloa taotluse üldandmed, menetlustähtaja ja menetluse korra.

Eelnõu § 22 lõige 1 sätestab tuumaohutusloa taotluse üldandmed, mis on vaja esitada iga

tuumaohutusloa taotluses ja on sarnased teiste lubade taotluses märgitavate andmetega.

Eelnõu § 22 lõige 2 sätestab menetluse tähtaja. 24-kuuline otsustustähtaeg on põhjendatud

menetluse mahukuse ja rahvusvaheliste hindamiste vajadusega.

Eelnõu § 22 lõikes 3 sätestatakse taotleja kohustus teavitada pädevat asutust kõigist

muudatustest, mis tehakse tuumaohutusloa taotluses esitatud andmetes või dokumentides.

Arvestades, et tuumaohutusloa menetlemisel hinnatakse taotleja isikut (organisatsiooni),

tehnilisi lahendusi, ohutusmeetmeid ja muid sisulisi tingimusi, peab pädev asutus menetluse

jooksul omama alati ajakohast teavet. Seetõttu kohustatakse taotlejat esitama muudetud andmed

ja dokumendid uuendatud kujul kohe, kui muudatus tehakse.

Lõike teine lause reguleerib olukordi, kus muudatus taotluses on sellise iseloomuga, et see

mõjutab oluliselt loa andmise eelduste hindamist (näiteks muudatused tehnilises projektis,

ohutusaruandes, organisatsioonilises ülesehituses või olulistes lepingulistes korraldustes).

Sellisel juhul on pädeval asutusel õigus lugeda tuumaohutusloa menetlustähtaeg uuesti kulgema

ajast, mil oluliselt muudetud andmed või dokumendid kätte saadakse.

25

Säte tagab, et menetluse tähtaeg ei jookse olukorras, kus pädeval asutusel ei ole võimalik teha

sisulist ja täielikku hindamist seetõttu, et taotleja on esitanud esialgsest oluliselt erinevaid

andmeid. Samuti soodustab see taotlejat esitama korrektselt ette valmistatud ja stabiilset

taotlust, vältides alusetut menetlustähtaegade surve all tegutsemist. Lõige aitab tagada

tuumaohutuse hindamise põhjalikkuse ja menetluse läbipaistvuse.

Eelnõu § 22 lõikes 4 sätestatakse juhtumid, mille korral peatab pädev asutus tuumaohutusloa

taotluse menetlemise. Menetluse peatamise eesmärk on vältida olukorda, kus tähtaeg kulgeb,

kuid sisuline läbivaatamine ei ole taotlejast või välisest asjaolust tingitud põhjustel võimalik.

Säte tagab menetluse õiguspärase ja läbipaistva kulgemise ning välistab põhjendamatu ajasurve

ohutushinnangute koostamisel.

Punkt 1 lubab peatada menetluse taotleja enda soovil. Seda võib ette tulla näiteks siis, kui

taotleja täpsustab tehnilist dokumentatsiooni, korrigeerib organisatsioonilisi lahendusi või viib

läbi täiendavaid analüüse. Peatamise kestusele on seatud ülemmäär – kokku mitte üle 36 kuu

alates nõuetekohase taotluse esitamisest –, et tagada menetluse mõistlik ajaraam ja vältida

menetluse põhjendamatut venitamist.

Punktis 2 peatatakse menetlus juhul, kui taotleja viivitab menetlustasu tasumisega või

nõuetekohase tagatise esitamisega. Need elemendid on tuumaohutusloa menetluse

kohustuslikud eeltingimused ning menetluse jätkamine ilma nende täitmiseta ei ole võimalik.

Peatamine motiveerib taotlejat kohustusi täitma ning tagab, et avaliku võimu koormust ei

suurendata põhjendamatult.

Punkt 3 reguleerib olukordi, kus menetluse jätkumine sõltub välisriigi pädeva asutuse või

rahvusvahelise organisatsiooni seisukohast või toimingust. Tuumaenergia valdkond on

rahvusvaheliselt reguleeritud ning sageli on vajalik kaasata väliseid eksperte (nt

rahvusvahelised ohutusauditid, tehnilised konsultatsioonid või piiriüleste mõjude hindamine).

Menetluse peatamine tagab, et tähtaeg ei kulge perioodil, mil pädev asutus sõltub kolmanda

osapoole vastusest.

Lõike eesmärk tervikuna on tagada, et tuumaohutusloa menetlus kulgeks kvaliteetselt ja vastaks

menetluslikele nõuetele, ilma et pädev asutus oleks sunnitud tegema otsuseid puuduliku või

mittetäieliku teabe alusel. Säte aitab tagada tuumaohutuse kaalutluste esikohale seadmise

menetluse igas etapis.

Eelnõu § 22 lõikes 5 sätestatakse võimalus jätkata tuumaohutusloa menetlust paralleelselt

keskkonnamõju hindamise (KMH) läbiviimisega, kuid üksnes ulatuses, milles menetlus ei sõltu

KMH tulemustest. Sätte eesmärk on tagada menetluse paindlikkus ja vältida põhjendamatuid

viivitusi olukorras, kus teatud loa andmise eeldusi on võimalik hinnata sõltumata KMH

järeldustest.

Tuumaohutusloa menetlus hõlmab mitut sisuliselt eraldiseisvat kontrolli – näiteks taotleja

organisatsiooniline suutlikkus, juhtkonna ja töötajate pädevus, ohutuskultuuri kirjeldus,

kvaliteedijuhtimise süsteem, kütuse tarneahela kvaliteedinõuded või tehnosüsteemide vastavus

tuumaohutuse projektikriteeriumidele juhul, kui nende hindamine ei eelda KMH tulemust. Neid

aspekte on võimalik hinnata ja menetleda paralleelselt KMH-ga, sest KMH puudutab eelkõige

käitise ja tegevuse keskkonnamõjusid, mitte taotleja isikulisi või organisatsioonilisi eeldusi ega

kogu tehnilise projekti osi.

26

Säte on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, võimaldades pädeval asutusel teha

ettevalmistavaid toiminguid ja hinnanguid juba KMH ajal ning seeläbi lühendada lõplikku

otsustamisaega pärast KMH valmimist. Samas tagab lõige selgelt, et ükski otsustuselement,

mille tegemiseks on vajalikud KMH tulemused (nt asukoha sobivus, väliskeskkonna mõjude

maandamismeetmed, kiirgusdoosi modelleerimise tulemused), ei tehta enne KMH lõppemist.

Kokkuvõttes võimaldab säte menetlust tõhustada ilma tuumaohutuse ega keskkonnakaitse

kaalutlusi kahjustamata, tagades tasakaalu menetluse kiiruse ja sisulise põhjalikkuse vahel.

Eelnõu § 22 lõike 6 kohaselt peab taotleja tasuma tuumaohutusloa taotluse esitamisel menetlustasu, kui see on eelnõukohase seaduse alusel kehtestatud. Menetlustasu kujunemist ja

maksmist reguleerib § 67 ning tasumäärad kehtestatakse vastava volitusnormi alusel. Eelnõu § 22 lõikes 6 sätestatakse, et kui menetlustasu ei tasuta ühekordselt enne menetluse

alustamist, võib pädev asutus nõuda taotlejalt tagatist menetlustasu tasumise kindlustamiseks. See välistab olukorra, kus menetlus kulgeb ilma, et tasu maksmise kohustus oleks piisavalt

tagatud.

Eelnõu § 22 lõikes 7 sätestatakse, et tuumaohutusloa andmisele ja muutmisele kohaldatakse

avatud menetlust haldusmenetluse seaduse36 (HMS) § 46 tähenduses, kui eelnõukohases

seaduses ei ole sätestatud erisusi. Avatud menetlus võimaldab isikutel ja asutustel, kelle õigusi

või huve menetlus võib puudutada, esitada oma seisukohti, taotleda teabe saamist ja osaleda

menetluses ulatuses, mis on kooskõlas seadusega.

Tuumaohutusloa menetluses on avatud menetluse rakendamine oluline eelkõige järgmistel

põhjustel:

• tegemist on avalikku huvi ja riigi julgeolekut puudutava tegevusega;

• tuumakäitise rajamine ja käitamine mõjutab laiemat elanikkonda, keskkonda ning kohalikke omavalitsusi;

• avalikkuse kaasamine ja läbipaistvus toetavad usaldust nii tulevase käitaja kui ka riigi vastu. Samas sisaldab tuumaohutuse ja kiirgusohutusega seotud menetlus sageli piiratud

juurdepääsuga teavet, sh:

• füüsilise kaitse meetmed, turvaplaanid ja ohustajaprofiiliga seotud teave;

• süsteemide ja ehitiste tehnilised detailid, mis võivad ohustada julgeolekut;

• isikuandmed või ärisaladused, mida hõlmavad hankelepingud, toimingud ja pädevusandmed.

Seetõttu toimub avatud menetlus tuumaohutusloa puhul diferentseeritult: avalikuks tehakse teave ja menetlustoimingud ulatuses, mis ei ohusta riigi julgeolekut, tuumakäitise füüsilist

kaitset ega riku andmekaitse nõudeid. Piiratud juurdepääsuga osa menetluse materjalidest käsitletakse vastavalt avaliku teabe seadusele ning eelnõukohase seaduse sätetele (§ 80), mis

sätestavad teatud teabe asutusesiseseks kasutamiseks. Lõike eesmärk on tasakaalustada kaks olulist põhimõtet: 1. avalikkuse teavitamine ja kaasamine (HMS avatud menetlus, läbipaistvus, usaldus), ning

2. tuumaohutuse ja andmekaitse nõuded, mis välistavad tundliku või julgeolekuohtliku teabe avalikustamise.

Säte tagab, et tuumaohutusloa andmise protsess on maksimaalselt läbipaistev ning kooskõlas avatud menetluse põhimõttega, samal ajal säilitades vajalikud piirangud riigi ja käitise julgeoleku ning isikuandmete kaitseks.

36 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023031?leiaKehtiv

27

Eelnõu § 23 sätestab tuumaohutusloa andmise kriteeriumid, kehtivusaja ja kättetoimetamise nõuded.

Eelnõu § 23 lõige 1 sätestab tuumaohutusloa andmise üldtingimuse: luba antakse juhul, kui taotluses esitatud andmed ja dokumendid vastavad nõuetele ning taotleja on tõendanud, et

kavandatav tegevus vastab konkreetse tuumaohutusloa liigi puhul kehtivatele nõuetele. Tegemist on üldise alussättega, mis kehtib kõigi tuumaohutuslubade liikide kohta, sõltumata sellest, kas tegemist on ehitusloa, katsetusloa, käitamisloa või dekomissoneerimisloaga.

Säte rõhutab kahte olulist eeldust:

1. taotluse ja dokumentide nõuetekohasus, mis tähendab, et esitatud teave peab olema täielik, ajakohane ja vastama nii seaduses kui ka rakendusaktides sätestatud vormi- ja sisunõuetele;

2. taotleja tõendamiskoormus, mis tähendab, et taotleja peab esitama piisavad tõendid ja

analüüsid, mis kinnitavad, et kavandatav tegevus vastab kõigile asjakohastele tuumaohutuse nõuetele.

Kuna tuumategevus on riskipõhine ja tugevalt reguleeritud valdkond, on tõendamiskoormuse selge sätestamine oluline – pädev asutus ei kogu tõendeid taotleja eest, vaid hindab taotleja

esitatud teavet oma pädevuse piires. Kuigi tõendamiskoormus on esmajoones taotlejal, kohaldub pädevale asutusele HMS § 6 uurimispõhimõte: haldusorgan on kohustatud välja

selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma tõendeid ka omal algatusel. Tuumaohutuse valdkonnas võib see tähendada, et pädev asutus kaasab taotluse hindamisse väliseksperte, tellib täiendavaid analüüse või küsib sõltumatuid

hinnanguid, kui taotleja esitatud teave vajab täiendavat kontrolli. Uurimispõhimõte loob tasakaalu taotleja tõendamiskohustuse ja pädeva asutuse uurimiskohustuse vahel, tagades, et

tuumaohutuse kaalutlused on põhjalikult hinnatud ning otsus tugineb täielikule, usaldusväärsele ja sõltumatult verifitseeritud teabele.

Samas on see lõige üldnorm, mis loob raamtingimused, kuid ei kirjelda üksikasjalikult kõiki nõudeid iga loa liigi jaoks. Näiteks käitamisloa puhul on käesolevas seaduses sätestatud

täpsemad ja rangemad hindamiskriteeriumid (sh katsetusprogrammi tulemused, tuumakäitise tegelik vastavus projektile, ohutusanalüüsi täielikkus ja riskihindamine, personali pädevus, kütuse käitlemise ja jäätmeohutuse nõuded). Need spetsiifilised tingimused täiendavad ja

konkretiseerivad käesoleva lõike üldist nõuet. Seega tagab säte, et tuumaohutusloa andmine põhineb alati nõuetekohasel dokumentatsioonil

ja taotleja poolt esitatud piisaval tõendusmaterjalil, kuid täpsed loa andmise eeldused ning sisunõuded tulenevad konkreetse loa liigi regulatsioonist.

Eelnõu § 23 lõikes 2 sätestatakse tuumaohutusloa kehtivusaeg. Reeglina antakse tuumaohutusluba tähtajatult, mis tähendab, et luba jääb kehtima seni, kuni selle omaja täidab

seadusest ja loast tulenevaid kohustusi ning puudub alus loa muutmiseks, peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Tähtajatu loa põhimõte on kooskõlas tuumakäitiste elukaarega, mis hõlmab mitmekümne aasta pikkust rajamise, käitamise ja lõpuks dekomissioneerimise perioodi.

Lõikes on samas arvestatud, et teatud liiki tegevused ei ole oma olemuselt pikaajalised ning

vajavad seetõttu piiratud kehtivusega tuumaohutusluba. Seetõttu sätestatakse erandina, et luba võib olla tähtajaline või piiratud konkreetse tingimuse täitumisega, kui: – tegevus on ühekordne (nt tuumamaterjali ajutine ülekanne, ühekordne katsetustegevus või

piiratud mahuga töö käitises);

28

– tegevuseks on vajalik määratud arv kordusi (nt kindel arv katsetusi või mõõtmisi, mille

lõppedes loa eesmärk ammendub); – tegevus on seotud kindlaksmääratud koguste või muu piirväärtusega, mille täitumisel tegevus

lõpeb (nt teatud koguses tuumamaterjali ajutine käitlemine). Säte võimaldab pädeval asutusel valida loa kehtivusaja ja tingimused lähtuvalt tegevuse riskitasemest, iseloomust ja kestusest. Samuti tagab see paindlikkuse, et vältida

ebaproportsionaalselt pikaajaliste lubade andmist tegevustele, mis on oma sisult selgelt ajaliselt või mahuliselt piiritletud.

Lõike eesmärk on seega tasakaalustada tuumakäitiste pikaajalist iseloomu ja teatud tuumategevuste ajutisust, võimaldades anda nii tähtajalisi kui ka tingimuslikult lõppevaid lubasid vastavalt tegevuse sisule ja ohutuskriteeriumidele.

Eelnõu § 23 lõikes 3 sätestatakse, et tuumaohutusluba toimetatakse kätte elektrooniliselt. Sätte

eesmärk on tagada kättetoimetamise turvalisus, jälgitavus ja tõendatavus, arvestades tuumaohutuse valdkonna eripära ning sellega seotud teabe tundlikkust. Tuumaohutusloa andmisega kaasneb sageli juurdepääs piiratud teabele, mis võib hõlmata

tehnilisi andmeid, ohutusmeetmeid, füüsilise kaitse korraldust või teavet kriitiliste infrastruktuuride kohta. Seetõttu ei ole lubade kättetoimetamine paberkandjal või muul vähem

turvalisel viisil piisav. Elektrooniline kättetoimetamine võimaldab kasutada turvalisi identiteedihaldussüsteeme (näiteks riigi infosüsteemi vahendid), tugevat autentimist ja krüpteeritud kanalit, mis tagavad, et dokument jõuab ainult õigustatud adressaadini.

Säte arvestab ka andmekaitsenõuetega, sh isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) ja isikuandmete kaitse seadusest tulenevate kohustustega, mille kohaselt peab tundliku teabe

edastamine toimuma asjakohaste tehniliste ja organisatsiooniliste turvameetmete abil. Elektrooniline kättetoimetamine võimaldab neid nõudeid tõhusalt täita. Samuti on sättel seos küberturvalisuse nõuetega, mis tulenevad nii riigisisesest küberturvalisuse

seadusest kui ka EL-i NIS2 direktiivi rakendusest. Tuumaenergia valdkond kuulub kõrgendatud turvaklassi ning kriitilise teabe edastamine peab toimuma viisil, mis välistab andmete sattumise

kõrvaliste isikute kätte või manipuleerimise ohu. Turvalised elektroonilised kättetoimetamiskanali lahendused võimaldavad kontrollida dokumentide terviklust ja autentsust ning luua auditeeritava jälje.

Kokkuvõttes tagab lõige, et tuumaohutusloa kättetoimetamine toimub viisil, mis vastab tuumaohutuse, andmekaitse ja küberturvalisuse kõrgetele nõuetele, vähendades riske ja tagades

menetluse usaldusväärsuse.

Eelnõu § 24 sätestab tuumaohutusloa andmisest keeldumise alused.

Paragrahvis reguleeritakse olukordi, mille esinemisel peab pädev asutus tuumaohutusloa

andmisest keelduma. Need tagavad, et luba antakse üksnes juhul, kui kavandatav tegevus on

ohutu, põhjendatud ja vastab tuumaseaduse ning rahvusvaheliste ohutusstandardite nõuetele.

Punkt 1 – luba ei anta, kui kavandatav käitis, tehnoloogia või tuumkütuse tsükliga seotud tegevus ei ole rakendatud ohutusmeetmeid arvestades ohutu inimeste tervisele, keskkonnale või

varale. Nõue tugineb IAEA ohutusstandarditele, mille kohaselt peab ohutus olema tehniliselt ja analüütiliselt tõendatud.

Punkt 2 – loa andmisest tuleb keelduda, kui tegevusega kaasneb või võib kaasneda oht riiklikule või rahvusvahelisele julgeolekule. Säte kaitseb tuumamaterjali füüsilise kaitse

süsteemi ning Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmist.

29

Punkt 3 – luba ei anta, kui taotleja juhtkonna või kriitiliste funktsioonide töötajate pädevus ei

vasta õigusaktides sätestatud nõuetele. Säte tagab, et tuumakäitise ohutus ei sõltu ebapiisava ettevalmistusega personali tööst.

Punkt 4 – loa andmisest tuleb keelduda, kui tuumakäitise või tuumamaterjali füüsiline kaitse ei ole piisavalt tagatud. Füüsilise kaitse süsteem peab vastama ohustajaprofiilile ja IAEA

füüsilise kaitse standarditele.

Punkt 5 – loa andmine on välistatud, kui taotleja suhtes kehtib seadusest, kohtuotsusest või pädeva asutuse ettekirjutusest tulenev keeld seoses tuumaohutuse nõuete rikkumisega. Säte tagab regulatiivse usaldusväärsuse ja järelevalvemeetmete tõhususe.

Punkt 6 – luba ei anta, kui taotleja on esitanud tahtlikult valeandmeid, mis võivad mõjutada

otsust. See välistab võimaluse, et taotleja manipuleerib ohutuse seisukohalt olulise teabega, ning kaitseb menetluse usaldusväärsust.

Punkt 7 – keeldumine on kohustuslik ka juhul, kui taotleja ei ole tasunud menetlustasu või ei ole esitanud nõutud tagatist. Menetlustasu tasumine on menetluse sisuline eeltingimus.

Eelnõu § 25 sätestab tuumaohutusloa muutmise alused.

Eelnõu § 25 lõikes 1 sätestatakse alused, mille esinemisel võib pädev asutus muuta kehtivat tuumaohutusluba. Sätte eesmärk on tagada, et tuumaohutusluba vastab alati tuumakäitise

tegelikule ohutusseisundile, tehnilistele lahendustele ja tegevuse tingimustele. Loa muutmine on vajalik olukordades, kus ohutusnõuded või tehnilised eeldused on muutunud, kuid ei ole

tekkinud veel alust loa peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Punktis 1 sätestatakse võimalus muuta luba juhul, kui loa andmise aluseks olnud tehnilised või

ohutuslikud eeldused on muutunud viisil, mis oluliselt mõjutab loa tingimusi, kuid ei nõua loa peatamist. Sellised muutused võivad tuleneda tehnoloogia arengust, süsteemide vananemisest,

uute riskitegurite ilmnemisest või ohutusstandardite ajakohastamisest. Säte võimaldab pädeval asutusel tagada, et loa tingimused on kooskõlas käitise tegeliku ohutusseisundiga.

Punktis 2 sätestatakse, et luba võib muuta, kui katsetuste või käitamise käigus saadud tulemused näitavad vajadust täiendavate või muudetud ohutusmeetmete järele. Käitamise või

katsetuste tegelik kogemus võib tuua esile asjaolusid, mida ei olnud võimalik täielikult hinnata loa andmise ajal. Säte tagab, et ohutuskriteeriumite täitmine on tagatud kogu käitise elukaare vältel.

Punktis 3 sätestatakse, et loa tingimusi võib muuta ka siis, kui loa omaja kavandab käitises või

tegevuses muudatusi, mis oluliselt mõjutavad loa tingimusi või ohutusaruande aluseks olnud eeldusi ning mida ei ole võimalik lahendada üksnes pädeva asutuse kooskõlastusega. See puudutab olulisi tehnilisi ümberprojekteerimisi, süsteemide asendusi või funktsionaalseid

muudatusi, mis võivad mõjutada tuumakäitise ohutust.

Punktis 4 sätestatakse, et luba võib muuta tuumakäitise ümberehitamise, laiendamise või rekonstrueerimise korral, kui sellega kaasneb käitise füüsilise, tehnilise või funktsionaalse iseloomu oluline muutus. Sellised muudatused võivad mõjutada ohutusbarjääre, süsteemide

töökindlust või käitamisloa tingimusi ning seetõttu peab pädev asutus hindama nende mõju ja vajadusel ajakohastama loa tingimusi.

30

Eelnõu § 25 lõikes 2 sätestatakse, et tuumaohutusloa muutmisele kohaldatakse samu nõudeid ja korda, mis kehtivad tuumaohutusloa andmisele. See tähendab, et loa muutmise menetlus peab

vastama tuumaohutuse hindamise, dokumentide nõuetekohasuse, tõendamiskoormuse ja uurimispõhimõtte standarditele ning võimaldama pädeval asutusel hinnata, kas muudatused tagavad tuumaohutuse jätkuva taseme. Säte tagab, et loa muutmine ei kujune sisuliselt

nõrgemaks ega vähem rangeks kui loa esmane andmine. Lõikes rõhutatakse ka, et muudetud luba toimetatakse loa omajale kätte elektrooniliselt, mis tagab turvalise ja jälgitava

kättetoimetamise vastavalt andmekaitse- ja küberturvalisuse nõuetele. Elektroonilise kanali kasutamine on vajalik eelkõige seetõttu, et loa täpsustatud tingimused võivad sisaldada piiratud juurdepääsuga tehnilist või ohutusinfot, mille edastamine peab toimuma turvaliselt.

Eelnõu § 25 lõikes 3 sätestatakse erandid avatud menetluse kohaldamisest tuumaohutusloa

muutmisel. Üldjuhul on loa muutmine seotud tehniliste ja ohutuslike asjaoludega, mille hindamine ei pruugi eeldada avalikkuse kaasamist, kuid seadus näeb ette selged juhtumid, mil avatud menetlust ei ole vaja läbi viia. Loa muutmine võib toimuda avatud menetluseta eelkõige

siis, kui muudatus ei mõjuta keskkonnariski ega too kaasa keskkonnamõju hindamise kohustust ning puudub muu oluline avalik huvi, mis nõuaks täiendavat läbipaistvust. Samuti võib avatud

menetlusest loobuda olukordades, kus menetluse kiirem läbiviimine on vajalik keskkonnaohu või hädaolukorra vältimiseks, näiteks ohutusreservide ootamatu vähenemise, süsteemihäirete või turvariski ilmnemisel. Kolmanda alusena on sätestatud võimalus jätta avatud menetlus läbi

viimata juhul, kui kiire otsustamine on vajalik elutähtsa teenuse katkemise ohu vältimiseks, näiteks elektritootmise järjepidevuse tagamiseks olukorras, kus tuumakäitise töökindluse

taastamiseks on vaja kiiresti muuta loa tingimusi. Lõike eesmärk on võimaldada paindlikku ja tõhusat reageerimist olukordades, kus ajakriitilised ohutus- või tarnekindluse kaalutlused kaaluvad üles avatud menetluse vajaduse.

Eelnõu § 26 sätestab tuumaohutusloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise alused.

Eelnõu § 26 lõikes 1 sätestatakse alused, mille esinemisel peab pädev asutus tuumaohutusloa kehtivuse peatama. Loa peatamine on ajutine meede, mille eesmärk on viivitamatult kõrvaldada

olukord, kus tuumakäitise ohutu töö ei ole tagatud või käitaja ei täida seadusest tulenevaid kohustusi. Loa peatamine ei ole karistus, vaid pädeva asutuse ohutusmeede, mille kaudu

peatatakse tegevus seni, kuni ohtlik olukord on kõrvaldatud ja vajalikud eeldused on taastatud. Punktis 1 sätestatakse, et loa peatamine on kohustuslik juhul, kui käitaja takistab seaduses

sätestatud järelevalvetoimingute tegemist. Järelevalve on pädeva asutuse peamine vahend tuumaohutuse tagamiseks, võimaldades kontrollida dokumente, süsteemide seisundit,

ohutusaruannete vastavust ja käitise toimimist. Kui käitaja ei võimalda järelevalve teostamist, on pädeval asutusel võimatu hinnata, kas käitis on ohutu, mistõttu peab tegevuse peatama kuni olukorra lahendamiseni. Sellises olukorras võib kohaldada ka väärteo karistust (§ 106. Riikliku

järelevalve, auditi või välisinspektorite järelevalve takistamine või nõuete rikkumine)

Punktis 2 sätestatakse, et loa peab peatama ka juhul, kui tuumakäitise seisund, katsetuste tulemused või muud ilmnenud asjaolud viitavad sellele, et tegevuse jätkamine ei ole ohutu. See võib hõlmata näiteks avastatud konstruktsioonihälbeid, süsteemide töökindluse vähenemist,

ohutusbarjääride kahjustumist, kriitiliste mõõtmiste kõrvalekaldeid või uusi teadmisi riskidest, mis muudavad varasema ohutushinnangu ebapiisavaks. Loa peatamine on vajalik, et vältida

tuumaohutuse taseme langust ja tagada, et käitamine jätkub üksnes siis, kui ohutuse tase on tagatud vastavalt nõuetele.

31

Eelnõu § 26 lõikes 2 sätestatakse peatamise kestus ja lõpetamise reegel. Loa peatamise otsus kehtib kuni peatamise aluseks olnud asjaolude kõrvaldamiseni ning pädeva asutuse otsuseni

peatamise lõpetamise kohta. See tähendab, et tegevus ei taastu automaatselt, vaid üksnes pärast seda, kui käitaja on kõrvaldunud ohuolukorra, esitanud selle kohta tõendid ning pädev asutus on veendunud, et kõik tuumaohutuse nõuded on taas täidetud. Lõige tagab, et loast tulenevate

õiguste taastamine toimub kontrollitud menetluses ning ohutuse puudujäägid kõrvaldatakse enne käitamise jätkamist.

Eelnõu § 26 lõige 3 sätestab tuumaohutusloa kehtetuks tunnistamise alused.

Punktis 1 sätestatakse, et tuumaohutusloa kehtetuks tunnistamine on kohustuslik juhul, kui loa

omaja ei suuda tagada tuumaohutust ning rikkumine ei ole kõrvaldatav või selle kõrvaldamine

ei ole mõistliku aja jooksul võimalik. Säte hõlmab olukordi, kus käitise konstruktsioonilised,

tehnilised või organisatsioonilised puudused on niivõrd olulised, et ohutusnõuete täitmine ei ole

enam realistlik või oleks ebaproportsionaalselt koormav. Kehtetuks tunnistamine on vajalik

selleks, et vältida tegevuse jätkumist olukorras, kus ohutuse tagamiseks puuduvad tegelikud

võimalused.

Punktis 2 sätestatakse, et luba tuleb kehtetuks tunnistada juhul, kui ilmneb, et loa andmise

aluseks olnud andmed või asjaolud olid olulisel määral väärad, puudulikud või taotleja poolt

varjatud. Kui õiged asjaolud oleksid loa andmise ajal toonud kaasa keeldumise ning tegelikud

tingimused ei võimalda tuumaohutust tagada, ei saa luba kehtima jääda. Säte kaitseb riigi

usaldusväärsust ning välistab olukorra, kus tegevus põhineb eksitaval või puudulikul lähteinfol.

Punktis 3 sätestatakse, et loa kehtetuks tunnistamine on vajalik, kui loa omaja rikub korduvalt

või olulisel määral loatingimusi, tuumaohutusnõudeid või pädeva asutuse ettekirjutusi.

Korduvad või rasked rikkumised näitavad, et loa omaja ei suuda või ei soovi täita ohutusnõuete

järgimiseks vajalikke kohustusi. Säte tagab, et ohutuse tagamiseks vajalik distsipliin ja nõuete

järgimine on reaalselt jõustatav.

Punktis 4 sätestatakse, et tuumaohutusluba tuleb kehtetuks tunnistada juhul, kui loa omaja

tegevus ohustab riigi julgeolekut. Säte hõlmab olukordi, kus käitaja tegevus, sidemed, otsused

või käitumine võivad seada ohtu tuumamaterjali kaitse, kriitilise infrastruktuuri või

rahvusvaheliste julgeolekukohustuste täitmise. Julgeolekuohuga seotud rikkumiste korral ei ole

loa kehtivuse jätkumine lubatav olenemata muudest tingimustest.

Punktis 5 sätestatakse, et luba tunnistatakse kehtetuks, kui loa omaja loobub tegevusest või

lõpetab käitise kasutamise. Loast tulenevad õigused ja kohustused eeldavad aktiivset

tuumakäitise või tuumategevuse teostamist; kui tegevus lõpeb, ei ole luba enam vajalik ega

põhjendatud. Säte tagab, et registris ei püsiks kehtivaid, kuid sisuliselt kasutuid lube ning et

järelevalve keskenduks tegelikult toimivatele käitistele ja tegevustele.

Eelnõu § 27 sätestab tuumaohutusloa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise

tagajärjed ja riigi õiguse sekkuda (sarnane regulatsioon on kemikaaliseaduse §-s 30).

Eelnõu § 27 lõikes 1 sätestatakse loa omaja kohustused olukorras, kus tuumaohutusloa

kehtivus on peatatud või luba on tunnistatud kehtetuks. Sätte eesmärk on tagada, et ka loata

tegutsemise perioodil püsiks tuumakäitise ohutus nõutud tasemel ning puuduks võimalus, et loa

omaja jätab ohutusmeetmed rakendamata, viidates loa puudumisele. Loa peatamine või

32

kehtetuks tunnistamine ei vabasta käitajat vastutusest tagada, et tuumakütus, tuumamaterjal,

rajatised ja süsteemid ei tekitaks ohtu inimeste tervisele, varale, keskkonnale ega

tuumajulgeolekule.

Sätte teine osa piirab käitise ja tuumamaterjali kasutamist üksnes ulatuses, mis on vältimatult

vajalik ohutuse tagamiseks. See tähendab, et käitaja kuid peab säilitama kõik meetmed, mis on

vajalikud reaktiivsuse kontrollimiseks, jääksoojuste eemaldamiseks, radioaktiivse materjali

ohutuks hoiustamiseks, füüsilise kaitse tagamiseks ja muude kriitiliste ohutusfunktsioonide

täitmiseks. Säte välistab olukorra, kus käitaja kasutaks peatatud või kehtetu loaga tegutsemise

aega laiemateks tegevusteks, mis võivad ohutust mõjutada.

Eelnõu § 27 lõikes 2 antakse pädevale asutusele õigus rakendada asendustäitmist juhul, kui

loa omaja ei täida lõikes 1 sätestatud kohustusi või kui tema tegevusetus võib põhjustada ohtu

inimese tervisele, varale, keskkonnale või tuumajulgeolekule. Asendustäitmise ja sunniraha

seaduse kohaldamine võimaldab pädeval asutusel ise korraldada vältimatult vajalike

ohutusmeetmete rakendamise ning nõuda kulude hüvitamist loa omajalt.

Sätte eesmärk on tagada, et tuumaohutus ei sõltu üksnes loa omaja hoolsusest. Tuumakäitise

ohutuse tagamine on riiklikult kriitiline ülesanne ning olukorras, kus loa omaja ei suuda täita

vajalikke ohutusnõudeid, peab pädeval asutusel olema õigus viivitamatult sekkuda ja tagada

ohu kõrvaldamine või leevendamine. See vastab IAEA ohutusstandardite nõudele, mille

kohaselt on riigil ultimatiivne vastutus (ultimate responsibility), kui käitaja ei saa oma

loakohustuste täitmisega hakkama, sealhulgas õigus rakendada abinõusid käitajast sõltumatult.

Lõige tagab, et tuumakäitis püsib kontrolli all ka siis, kui loa omaja ei täida oma kohustusi, ning

võimaldab riigil vältida ohtlikke olukordi, tegutsedes kiiresti ja tõhusalt.

Eelnõu § 28 sätestab tuumaohutusloa üldkohustused.

Paragrahv sätestab tuumaohutusloa omaja üldised ja läbivad kohustused, mis moodustavad

tuumaohutuse tagamise aluspõhimõtted kõigi tuumakütusetsükli etappide jooksul. Sätte

eesmärk on kinnitada seaduse tasandil see, et tuumaohutus ja tuumakäitise ohutu toimimine

sõltuvad eeskätt loa omaja professionaalsest suutlikkusest, vastutustundlikust tegevusest,

kvaliteedijuhtimisest ja ressursiotsustest ning et käitaja vastutus on kõikehõlmav ja ei ole

ülekantav kolmandatele isikutele. Selline käsitlus lähtub Euratom tuumaohutuse direktiivist,

mille kohaselt jääb esmane vastutus tuumaohutuse tagamise eest tuumakäitise käitajale kogu

käitise elukaare vältel.

Eelnõu § 28 lõikes 1 rõhutatakse, et käitaja peab tagama nii tuumakäitise konstruktsiooni,

tehnoloogilise lahenduse kui ka projektilahenduste vastavuse kohaldatavatele ohutusnõuetele.

See tähendab, et ohutus peab olema integreeritud nii projekteerimisetappi, ehitusprotsessi kui

ka käitamise ja dekomisjoneerimise perioodi. Käitaja ülesanne ei piirdu üksnes olemasolevate

süsteemide korrashoiuga, vaid hõlmab ka kohustust tagada ohutuse seisukohast piisavad

tehnilised lahendused enne käitamise alustamist ning neid pidevalt parandada ja kohandada

kogu tuumakäitise elukaare vältel.

Eelnõu § 28 lõikes 2 kehtestatakse kohustus rakendada kvaliteedijuhtimissüsteemi, mis katab

kõik tegevused, mis võivad mõjutada tuumaohutust või -julgeolekut. Nõue hõlmab süsteemseid

protseduure, ressursside juhtimist, otsustusprotsesside läbipaistvust ja kontrollimehhanisme.

Kvaliteedijuhtimissüsteemi eesmärk on tagada, et käitaja tegevus oleks prognoositav,

korrastatud ning vastaks kindlaksmääratud ohutusstandarditele. Säte on kooskõlas IAEA

33

ohutusstandarditega, mis eeldavad terviklikku juhtimissüsteemi (management system)

rakendamist nii ohutuse, julgeoleku kui ka kvaliteedi tagamiseks.

Eelnõu § 28 lõikes 3 sätestatakse, et loa omaja peab tagama piisavad rahalised vahendid ja

töötajad (ressursid), et täita temale pandud kohustusi. Ressursside piisavus tähendab nii

käitamise normaalseteks tingimusteks vajalikke vahendeid kui ka ettenägematute olukordade

lahendamiseks mõeldud reserve. Säte on seotud käitaja esmase vastutuse põhimõttega: kui

käitaja ei suuda tagada vajalikke vahendeid ohutuse tagamiseks, ei ole võimalik täita seaduses

sätestatud nõudeid ning sellisel juhul ei saa tegevust pidada ohutuks.

Eelnõu § 28 lõikes 4 täpsustatakse, et käitaja vastutus laieneb ka töövõtjate tegevusele.

Tuumaohutuse seisukohast olulisi töid ei tohi anda osapooltele, kellel puuduvad nõutud

pädevused, kogemused või väljaõpe. Käitaja peab kontrollima ja tagama, et kõik töövõtjad,

alltöövõtjad ja nende töötajad järgivad samu ohutusstandardeid nagu käitaja ise. See tagab, et

ohutuskultuur on ühtlase tasemega kogu tarneahelas.

Eelnõu § 28 lõige 5 sätestab dokumenteerimise ja andmete säilitamise kohustuse, mis hõlmab

kõiki ohutuse ja julgeoleku seisukohast olulisi tegevusi, otsuseid ja sündmusi.

Dokumenteerimine tagab tuumaohutuse jälgitavuse, läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning loob

aluse hilisematele hindamistele (sh perioodilistele ohutushinnangutele). Andmete säilitamise

kohustus kogu tuumakäitise elukaare vältel tagab, et ka käitise sulgemise ja

dekomissioneerimise etapis on olemas täielik ajalooline ülevaade käitise tööst, muutustest ja

ohutusega seotud asjaoludest. Säte kehtestab ka kohustuse anda dokumentatsioon tegevuse

lõpus üle pädevale asutusele, mis on vajalik järelevalve jätkamiseks ja rahvusvaheliste

kohustuste täitmiseks (nt jäätmete juhtimise ja lõpphoidmise aruandlus).

Kokkuvõttes moodustavad § 28 sätted üldise raamistikku, mis tagab, et tuumaohutusloa omaja

tegutseb järjepidevalt ja professionaalselt tuumaohutust esikohale seades, rakendab

rahvusvaheliste standarditega kooskõlas olevat juhtimissüsteemi ning vastutab oma tegevuse ja

töövõtjate tegevuse eest kogu tuumakäitise elukaare jooksul. Säte toetab kogu seaduse

ülesehitust, milles ohutus on kõrgeim kaalutlus ning käitaja on selle saavutamise eest alati

esmavastutaja. Tuumaohutusloa omaja täpsemad kohustused sätestatakse peatüki 2. jaos ning

vastavates alamaktides.

Eelnõu § 29 sätestab dokumentide uuendamise ja kooskõlastamise, tegevuse kooskõlastamine

ning muudatustest teavitamise kohustused (paragrahv on välja töötatud kemikaaliseaduse §-de

22 ja 23 eeskujul).

Paragrahv reguleerib tuumaohutusloa omaja kohustusi seoses tuumakäitise ohutust mõjutada

võivate muudatuste planeerimise, elluviimise ja dokumentatsiooni uuendamisega. Sätte

eesmärk on luua selge, astmeline ja riskipõhine raamistik, mis eristab:

1. muudatused, mis vajavad pädeva asutuse eelnevat kooskõlastust, 2. muudatused, mis eeldavad üksnes teavitamist, ning

3. muudatused, mis on sedavõrd olulised, et võivad tuua kaasa vajaduse muuta tuumaohutusluba (selleks eraldi alused §-s 25).

Sellise ülesehituse kaudu tagatakse, et pädev asutus saab hinnata kõiki muudatusi, millel võib

olla mõju tuumaohutusele, samas ei koormata loa omajat ega pädevat asutust ebaoluliste või

rutiinsete muudatuste menetlemisega.

34

Eelnõu § 29 lõige 1 sätestab üldise kohustuse taotleda pädeva asutuse kirjalikku kooskõlastust

sellistele tegevustele või dokumentide muudatustele, mis võivad mõjutada tuumaohutust, kuid

mille ulatusest ei piisa loa muutmise alustamiseks. See on vaheaste oluliste muudatuste ja

tavapäraste töökorralduslike muudatuste vahel. Selline lähenemine loob paindlikkuse: kõik

ohutusega seotud muudatused jõuavad pädeva asutuseni, kuid loa muutmise menetlust

kasutatakse ainult juhtudel, kus muudatus mõjutab loa sisu, ulatust või ohutusnõudeid.

Eelnõu § 29 lõige 2 reguleerib vastutavate ametikohtade täitmist. Kuna vastutavate töötajate

pädevus ja kogemus on tuumaohutuse seisukohast kriitilise tähtsusega, peab loa omaja nende

määramise pädeva asutusega kooskõlastama. See tagab, et pädev asutus saab kontrollida, kas

loa omaja täidab seaduse üldist nõuet omada piisava kvalifikatsiooniga töötajaid.

Eelnõu § 29 lõige 3 loetleb dokumendid, mille muutmine on alati tuumaohutuse seisukohast

oluline, sõltumata muudatuse mahust. Siia kuuluvad katsetusprogramm, jäätme- ja

dekomissioneerimiskavad, tuumakäitise ohutusaruanne, hädaolukorra- ja turvaplaanid ning

perioodilise ohutushindamisega seotud dokumendid. Kuigi iga muudatus ei pruugi nõuda loa

muutmist, peab pädev asutus hindama, kas kavandatavad muudatused mõjutavad tuumakäitise

ohutust või käitamistingimusi selliselt, et oleks vaja muuta ka loa nõudeid.

Eelnõu § 29 lõige 4 täpsustab hädaolukorra- ja turvaplaanide regulaarse läbivaatamise

kohustust. Regulaarne ajakohastamine tagab, et planeerimine vastab käitise tegelikule

seisundile ning arvestab tehnoloogia, ohutusteadmiste ja turvaohtude muutumisega.

Eelnõu § 29 lõige 5 sätestab, et kooskõlastamist nõudvaid muudatusi ei tohi rakendada enne

kooskõlastuse saamist. See välistab olukorra, milles käitaja muudaks süsteeme, protseduure või

dokumente viisil, mis võiks oluliselt mõjutada tuumaohutust või pädeva asutuse järelevalve

teostamist.

Eelnõu § 29 lõige 6 seob kooskõlastusmenetluse vahetult loa muutmisega. Kui pädev asutus

hindab muudatusest tulenevaid riske selliselt, et kooskõlastus ei ole võimalik, peab ta kaaluma,

kas muudatus eeldab tuumaohutusloa muutmist. Loa muutmise kaalumine on sisuline filter

juhtudel, kus kavandatav muudatus eeldaks loa nõuete täpsustamist või täiendamist.

See loob selge eristuse: • kooskõlastus sobib muudatustele, mis ei muuda loa sisu, kuid omavad ohutuslikku

tähtsust;

• loa muutmine on vajalik, kui muudatuse mõjud on sellised, et tuleb muuta loas sätestatud õigusi või kohustusi või tuumaohutuse tagamine vajab uutel alustel

hindamist.

Eelnõu § 29 lõige 7 sätestab lihtsustatud korra muudatustele, mis ei mõjuta käitamispiire ja -

tingimusi, ohutusaruande eeldusi ega loas sätestatud ohutusnõudeid, kuid võivad mõjutada

käitise töökorraldust. Selliste muudatuste puhul piisab kirjalikust teavitamisest, sest nende

riskimõju on madal ja otsene seos ohutusega puudub. Tegemist on riskipõhise halduskoormuse

leevendamisega, mis võimaldab pädeval asutusel siiski hoida ülevaadet käitise olulistest

protsessidest.

Eelnõu § 29 lõige 8 annab pädevale asutusele õiguse tuumaohutusloas täpsustada ka muude,

seaduses nimetamata dokumentide või tegevuste kooskõlastamise või teavitamise kohustusi.

See on vajalik, et reageerida tuumatehnoloogia arengule, käitise eripäradele ja muudatustele,

35

mida ei ole võimalik seaduse tasandil ammendavalt loetleda. Samas peab pädev asutus järgima

paragrahvis sätestatud põhimõtteid ja riskipõhisust.

Eelnõu § 29 lõige 9 annab ministrile volituse kehtestada määrus, mis täpsustab andmete

ajakohastamise, kooskõlastamise ja teavitamise korda. Volitusnorm on vajalik, sest

kooskõlastamisnõuded võivad ajas täpsustuda tehnoloogia arengu, ohutuspraktika muutumise

ja rahvusvaheliste standardite täpsustumise tõttu.

Kokkuvõttes tagab § 29 selge ja riskipõhise menetluskorra, mis eristab teavitamist,

kooskõlastust ja loa muutmist ning võimaldab pädeval asutusel hinnata kõiki muudatusi, mis

võivad mõjutada tuumaohutust. Säte toetab nii käitaja kui pädeva asutuse kohustust tagada

tuumaohutus kogu tuumakäitise elukaare vältel.

Eelnõu § 30 sätestab järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle.

Paragrahv sätestab pädeva asutuse regulaarse ja süsteemse järelevalve teostamise nõuded ja

korra tuumaohutusloa omaja tegevuse üle. Sätte eesmärk on tagada, et tuumakäitis toimiks

ohutult kogu elukaare vältel ning et käitaja täidaks talle seadusest ja tuumaohutusloast

tulenevaid kohustusi. Regulaarne järelevalve on ennetava iseloomuga ja on suunatud

ohutussüsteemide toimimise, ohutuskultuuri, juhtimissüsteemi ja loatingimuste täitmise

hindamisele.

Eelnõu § 30 lõigetes 1–3 sätestatakse, et tuumaohutuse järelevalve toimub astmelise ohupõhise

lähenemise alusel ning pädeva asutuse koostatud järelevalvekava järgi. See tähendab, et

järelevalve ulatus, sagedus ja meetodid määratakse riskitaseme, käitise eripära, tehnilise

seisundi, ohutusalase tulemuslikkuse ja ajaloolise käitumise põhjal. Selline lähenemine vastab

rahvusvahelisele praktikale, mille järgi on käitaja ohutusalane ajalugu ja riskiprofiil aluseks

järelevalve intensiivsuse kujundamisel.

Järelevalvekava lisamine loale tagab läbipaistvuse käitaja jaoks ning loob selge raamistiku

järelevalveks, analoogselt keskkonnakompleksloa plaanilisele järelevalvele, kus

Keskkonnaamet viib läbi korrapärast kontrolli vastavalt kompleksloa ohutuse ja

keskkonnamõju riskitasemele. Sarnaselt tööstusheiteseaduse37 (THS) regulaarsele kontrollile

on ka tuumaohutusjärelevalve ennetav ja süsteemne ning keskendub käitaja võimele täita kõiki

ohutuse alaseid kohustusi, mitte üksikjuhtumite reageerimisele.

Paralleel THS-iga seisneb selles, et mõlema loasüsteemi puhul on järelevalve osa loatingimuste

täitmise kontrollist ning seda tehakse regulaarse, riskipõhise ja plaanilise metoodika alusel.

Erinevus seisneb aga selles, et tuumakäitisel on riskid kõrgemad ja kaitse eesmärk eelkõige

inimene, kompleksloa kaitse eesmärgiks on keskkond ning seetõttu on järelevalve ulatus ja

detailsus märksa laiem, hõlmates nii tehnilist seisukorda, ohutuskultuuri kui ka

juhtimissüsteemi toimimist.

Regulaarse tuumaohutusjärelevalve eesmärk on hinnata: • tuumakäitisest tulenevaid riske,

• ohutuskultuuri taset, • juhtimissüsteemi toimimist, • loa nõuete täitmist,

• rikkumiste ennetamist enne olukorra ohtlikuks muutumist.

37 https://www.riigiteataja.ee/akt/108072025069?leiaKehtiv

36

Järelevalve ei piirdu üksikute sündmuste uurimisega, vaid vaatab terviklikult käitaja võimekust

ohutust tagada. Selles osas ületab tuumaohutuse järelevalve tavapärast korrakaitselist kontrolli

ning kuulub pigem tehnilise järelevalve ja sektoripõhise regulatiivse kontrolli valdkonda.

Eelnõu § 30 lõige 4 annab pädevale asutusele õiguse teha ettekirjutusi, kuid lisaks on pädeval

asutusel õigus muuta luba, peatada loa kehtivus või peatada käitaja tegevus (viimane on juba

korrakaitse meede) seaduses sätestatud muudel alustel. Need meetmed on regulaarse

järelevalve võimalikud tulemused, kui avastatud puudused võivad eeldada loatingimuste

muutmist või tegevuse ajutist peatamist, kui tuumakäitis ei vasta ohutusnõuetele.

Eelnõu § 30 lõige 5 eristab tuumaohutusjärelevalvet korrakaitse järelevalvest, mille aluseks on

korrakaitseseadus ja milleks on regulatsioon seaduse 13. peatüki 1. jaos. Korrakaitseseaduse

alusel sekkub pädev asutus vaid vahetu ja olulise ohu korral, näiteks kui on tekkinud olukord,

mis ohustab inimese elu, tervist või keskkonda ning nõuab kiiret reageerimist

korrakaitseorganitelt.

Tuumaohutusjärelevalve seevastu on regulatiivne ja süsteemne tegevus, mille eesmärk on

ennetada selliseid olukordi. See hõlmab tehnilisi ja organisatsioonilisi kontrollimeetmeid ning

loa nõuete täitmise hindamist, mitte vahetut reageerimist ohule.

Seega on rakendusvaldkonnad eristatavad:

• Regulaarne tuumaohutusjärelevalve: ennetav, süsteemne, riskipõhine, lisatud loale, toimib pidevalt.

• Korrakaitse järelevalve: reageeriv, kohene sekkumine vahetu ohu korral, allub üldistele korrakaitse reeglitele ja organitele.

Tuumaohutuse regulaarne järelevalve ja KorS-i ohuennetus on sarnased selle poolest, et

mõlemad on ennetavad ja tulevikku suunatud tegevused, mille eesmärk on vältida ohukahtluse

või ohu teket. Sisuliselt ja õiguslikult on tegemist erinevate järelevalveliikidega:

tuumaohutusjärelevalve on eriseadusest tulenev plaaniline, riskipõhine ja tehniliselt sisuline

regulatiivne järelevalve, samas kui KorS-i ohuennetus on üldine korrakaitse alane info

kogumise ja riski hindamine, mis ei ole seotud loa olemasoluga ega toimu järelevalvekava

alusel.

Eelnõu § 30 lõige 6 täpsustab, et käitaja peab tagama pädevale asutusele juurdepääsu

dokumentatsioonile ja käitise territooriumile mahus, mis on vajalik järelevalvekava täitmiseks.

See on kooskõlas tuumaohutuse põhimõttega, mille järgi käitaja peab tagama läbipaistvuse ja

andmete täieliku kättesaadavuse järelevalve jaoks.

Eelnõu § 30 lõige 7 annab pädevale asutusele õiguse omal algatusel järelevalvekava muuta:

1) tuumaohutusloa muutmisel; 2) tuumakontrollimeetmete, käitise ja tuumamaterjali füüsilise kaitse meetmete muutmisel.

See võimaldab järelevalvet ajakohastada vastavalt käitise riskiprofiili muutumisele ja tagada,

et järelevalve vastab alati tegelikele oludele.

Kokkuvõttes loob § 30 tervikliku ja eristuva järelevalveraamistiku, mis eristab ennetavat,

loapõhist ja riskipõhist tuumaohutusjärelevalvet KoRS järelevalvest ning on üles ehitatud

sarnaselt teiste valdkondade plaanilise riskipõhise järelevalvega, näiteks THS-i kompleksloa

korralise kontrolliga.

37

Eelnõu 4. peatüki 2. jao eesmärk on luua õiguslik raamistik tuumaohutuse seisukohalt

tuumakäitise elukaare kõige olulisemateks etappideks: käitise katsetamiseks, korraliseks käitamiseks ja tegevuse lõpetamiseks.

Sätted lähtuvad astmelise lähenemise põhimõttest, mida on kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis

(Safety Reports Series No. 119 - Licensing Process for the Construction, Commissioning and Operation of Nuclear Power Plants38), kus pädev asutus teeb haldusotsuseid enne iga olulist

tegevuse etappi, veendumaks, et eelmine etapp on edukalt läbitud ja järgmist on võimalik ohutult ellu viia.

Tuumakäitise katsetamise eesmärk on tõendada, et ehitatud käitis vastab tuumakäitise

ohutusaruandes (§ 40) kirjeldatud lahendustele. Tuumakäitise ohutusaruannet täiendatakse enne

iga uut loastatavat katsetamise ja käitamise etappi ja selle eesmärk on tõendada tuumakäitise

vastavus kehtivatele tuumaohutuse jm ohutusnõuetele ja tuumaõiguse põhimõtetele.

Ohutusaruanne koosneb ohutusanalüüsidest ja -hinnangutest, millega näidatakse, et kavandatud

lahendus suudab tagada ohutusnõuete täitmise ka võimalike õnnetusolukordade korral. Kuna

ohutusaruanne põhineb kavandamise käigus tehtud analüüsidel ja eeldustel, on vajalik

tõendada, et ehitatud tuumakäitis on võimeline dokumendis kirjeldatud funktsioone ka täitma.

Katsetamisfaasis hinnatakse, kas ehitatud tuumakäitis vastab ohutusaruandes esitatud

lahendustele ja eeldustele. Selleks vajalikke tegevusi kirjeldab tuumakäitise katsetusprogramm,

mida viiakse ellu samuti etapiviisiliselt.

Eelnõu §-s 31 sätestatakse seaduse mõistes tuumakäitise katsetamine ja käitamine.

Eelnõu § 31 lõikes 1 defineeritakse tuumakäitise katsetamise ja käitamise etapid. Toetudes

rahvusvahelisele praktikale (IAEA SRS-119) jaotatakse eelnõukohases seaduses katsetamine ja

käitamine kolme etappi:

1. Tuumkütuseta katsetusetapp: testitakse integreeritud süsteemide tõhusust ja koostoimet

ilma tuumkütuseta (nt pumbad, klapid, juhtimissüsteemid). Eesmärk on veenduda, et

kõik süsteemid, konstruktsioonid ja komponendid, mida saab testida tuumkütuseta on

ehitatud vastavad projektile ja nende funktsionaalsus on samaväärne tuumakäitise

ohutusaruandes kirjeldatule. Etapi eesmärgiks on ka veenduda, et tuumkütusega seotud

katsetusi on võimalik ohutult läbi viia.

2. Tuumkütusega katsetusetapp: testitakse tuumakäitise funktsioone tuumkütusega, kaasa

arvatud võimekust ohutult energiat toota. Siia kuulub energiat tootva tuumareaktsiooni

käivitamine ja võimsuse järk-järguline tõstmine. Tuumkütusega katsetusetapi eesmärk

on kontrollida, kas energiat on võimalik toota vastavalt kavandatud lahendusele. Selle

etapi käigus kontrollitakse ka nende ohutusfunktsioonide sihipärast toimimist, mida ei

olnud võimalik hinnata tuumkütuseta katsetusetapis.

3. Korralise käitamise etapp: kui varasemates etappides tõendati käitise vastavus

tuumakäitise ohutusaruandele, siis saab alustada pikaajalise stabiilse tuumaenergia

tootmisega katsetamise käigus kinnitatud käitamispiirides ja tingimustel (IAEA SRS-

119 ja IAEA SSG-12 Licensing Process for Nuclear Installations)39.

38 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2005_web.pdf 39 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1468_web.pdf

38

Seaduses kasutatud jaotus tuleneb IAEA juhendist (SSG-28 Commissioning for Nuclear Power

Plants40), mis nõuab selget üleminekukontrolli tuumkütuseta ja tuumkütusega katsete vahel,

kuna riskitase tõuseb oluliselt, kui alustatakse katsetusi tuumkütusega.

Eelnõu § 31 lõikes 2 luuakse selgus, et tuumakäitise katsetamiseks ning käitamiseks vajalikud

load on tuumaohutusload, ning kehtivad eelnevas jaos sätestatud menetlusreeglid.

Eelnõu §-s 32 käsitletakse tuumaohutusluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütuseta.

Kuna tuumkütuseta katsetamisluba annab õiguse viia ellu tuumaohutuse seisukohast olulisi

tegevusi, siis on see tuumaohutusluba. Selle loaga lubatud tegevused on kütuse laadimise ja

reaktori käivitamise üheks aluseks ja tuumkütuseta katsetuse käigus viiakse ellu näiteks nende

süsteemide kontroll, mis peavad aktiveeruma õnnetusolukordade korral, nt kõrgesurvepumbad,

mis peavad olema võimelised jahutama kütust. Kõik põhilised ohutusfunktsioonid ja

ohutussüsteemid ei sisalda tuumamaterjali, kuid on jaama ohutuse seisukohalt kriitilised ,

mistõttu saab ja peab neid süsteeme testima enne kütuse laadimist, nt kontrollvarraste

liigitusmehhanismid jms. Ehk tegemist on kõige kõrgema ohutusklassi kuuluvate süsteemidega ,

mille käsitlus peaks olema ka vastav ja see peab olema hõlmatud tuumaohutuslubade süsteemi.

Eelnõu § 32 lõikes 1 antakse tuumakäitise integreeritud süsteemide testimise alustamiseks

õiguslik alus. See on vajalik, sest ehkki radioloogilist riski veel selles etapis ei ole, on tegemist

keerukate tööstuslike protsessidega (kõrge rõhk, temperatuur), mis nõuavad pädeva asutuse

eelkontrolli. Tuumkütusega katsetamise etapi ohutus tugineb tuumkütuseta katsetamise etapi

tulemuste kinnitusele, et kõik olulised ohutusfunktsioonid – sealhulgas reaktiivsuse juhtimine,

jääksoojuste eemaldamine ja kaitsemeetmete toimimine – töötavad kavandatud viisil ning

käitise süsteemid reageerivad koormustele, häiretele ja avariistsenaariumitele vastavalt

nõuetele.

Eelnõu § 32 lõikes 2 seatakse loa kehtivusajaks 12 kuud eesmärgiga vältida "igavest

katsetamist" ja survestada arendajat püsima graafikus, samas võimaldades piisavat aega

põhjalikeks testideks.

Eelnõu § 32 lõikes 3 võimaldatakse loa pikendamist vajadusel, kuna ohutus on kõrgeim

kaalutlus ja testid peavad olema tehtud põhjalikult ning ühtlasi kohustus loa pikendamise

taotlemisel esitada läbiviidud katsetuste kohta aruanne ning uuendatud katsetusprogramm.

Aruanne võimaldab pädeval asutusel hinnata hetkeolukorda ning uuendatud programmi

teostatavust.

Eelnõu § 32 lõikes 4 kohustakse katsetamist ellu viima tuumakäitise spetsiifiliselt, olles

kooskõlas IAEA juhendmaterjalis (SSG-28 Commissioning for Nuclear Power Plants41)

esitatud nõuetega. Mitme energiatootmisploki rajamine tuumajaama territooriumile on levinud

praktika. Lõikega kohustatakse ka jagatud või integreeritud ohutusfunktsioonidega käitiste

korral katsetada ja testida igat käitist eraldi, et veenduda iga käitise sõltumatus ohutuses.

Eelnõu § 32 lõikes 5 kohustatakse pädevat asutust kooskõlastama katsetamisloa eelnõu

asjakohaste pädevate asutustega. Kooskõlastatakse nii Siseministeeriumi, Päästeameti kui

Politsei- ja Piirivalveametiga, sest tuumkütusega katsetamise algus on oluliseks verstapostiks,

40 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1595_web-30214867.pdf 41 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1595_web-30214867.pdf

39

millest alates võib pidada võimalikuks hädaolukordade realiseerumine koos julgeolekuga

seotud riskidega. Selleks etapiks peavad olema tehtud ettevalmistused hädaolukorra ja tüüpohu

profiilist tulenevate ohtude lahendamiseks (SRS-119, Licensing Process for the Construction,

Commissioning and Operation of Nuclear Power Plants42). Samuti kaasneb teavitamiskohustus

kohalikule omavalitsusele.

Eelnõu §-s 33 defineeritakse tuumkütusega katsetamist (osaline käitamisluba) ja korralist

käitamist võimaldava loa olemus (käitamisluba).

Eelnõu § 33 lõikes 1 defineeritakse tuumkütusega katsetamist (osaline käitamisluba) ja

edaspidist korralist käitamist võimaldava loa olemus (käitamisluba). Tuumkütusega katsetamist

loastatakse osalise käitamisloana, kuna katsetamisega seotud riskid on sarnased korralise

käitamisega seotud riskidele kui tuumkütuseta katsetamise riskidele. Peale kütuse reaktorisse

laadimist ja ahelreaktsiooni kriitilise oleku saavutamist aktiveeruvad reaktori vahetus läheduses

olevad süsteemid, konstruktsioonid ja komponendid (SKK) ning kütuses tekivad

lõhustusproduktid. Aktiveerunud SKK-d ja kiiritatud kütus on oht töötajatele ning nende

kahjulik mõju tuumakäitise väärtoimimisel või tõrkel võib ohustada ka jaama ümbritsevat

elanikkonda ja keskkonda. Seetõttu on tuumkütusega katsetamine ja korraline käitamine

lubatud vaid loaga kehtestatud selgetes piirides ja tingimustel.

Eelnõu § 33 lõikes 2 sätestatakse analoogselt § 32 lõikega 4 kohustus taotleda käitamisluba

iga tuumakäitise kohta eraldi.

Eelnõu §-s 34 täpsustatakse osalise käitamisloa andmisega seotud eeldused, kooskõlastamise

aluseks olevad asutused ning loa kehtivusaeg.

Eelnõu § 34 lõikes 1 sätestatakse, et tuumkütusega katsetamise luba ehk osaline käitamisluba

antakse juhul, kui tuumkütuseta katsetamise tulemused on kinnitanud ohutust tagavate

funktsioonide töövalmidust. Tegemist on olulise kontrollpunktiga, millele järgneb esmakordne

tuumaahelreaktsiooni käivitamine energiatootmise eesmärgil ning katsetatakse reaktori

talitamist progresseeruvatel võimsustel kuni 100%-ni. Enne tegevustega alustamist peab pädev

asutus veenduma, et tegevuste ohutuks elluviimiseks on kõik eeldused täidetud.

Eelnõu § 34 lõikes 2 sätestatakse osalise käitamisloa kehtivusaeg (kuni 18 kuud), kuhu on

arvestatud tüüpilise tuumakäitise tuumkütusega katsetamise raames tehtavad tegevused (kütuse

laadimine, kriitilisuse saavutamine, võimsuse tõstmine järkjärgult 100%-ni) ning tegevustele

eelnevate kontrollpunktide läbimiseks kuluv aeg.

Eelnõu § 34 lõikes 3 sätestatakse analoogselt § 32 lõikega 3 loa kehtivuse pikendamise

protsess.

Eelnõu § 34 lõikes 4 sätestatakse analoogselt § 32 lõikega 5 kohustus kooskõlastada ja

teavitada asjakohaseid asutusi.

Osaline käitamisluba on osahaldusakt HMS § 52 lg 1 p 1 tähenduses.

Eelnõu §-s 35 täpsustatakse korralise käitamisloa andmisega seotud eeldused, kooskõlastamise

aluseks olevad asutused ning loa kehtivusaeg.

42 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2005_web.pdf

40

Eelnõu § 35 lõikes 1 sätestatakse eeldused, mille täitmisel annab pädev asutus käitamisloa

tuumakäitise korraliseks käitamiseks. Korraline käitamine võib alata alles pärast seda, kui

tuumkütusega katsetusetapp on katsetusprogrammi kohaselt edukalt lõpule viidud ja pädev

asutus on tulemused heaks kiitnud (see kajastub tuumakäitise ohutusaruandes, mis esitatakse

iga loa taotluse lisana uuendatud kujul). Käitamisloa andmiseks peab tulevane käitaja vastama

järgmistele nõuetele:

1. Kui tuumkütusega katsetamise käigus selgub käitise toimimises sisuline kõrvalekalle

tuumakäitise ohutusaruandes kirjeldatust, tuleb ohutusaruannet uuendada, et see vastaks

tegelikkusele.

2. Kui tuumakäitise ohutusaruannet on uuendatud ja tuumkütusega katsetused on osalise

käitamisloa alusel ning katsetusprogrammis kirjeldatud viisil ellu viidud, siis tuleb tegevuste ja

katsetuste tulemused esitada ohutusaruandes pädevale asutusele ülevaatamiseks. Korralise

käitamisloa andmise eeltingimus on nende katsetuste edukas läbimine ja tulemuste

heakskiitmine pädeva asutuse poolt korralise käitamisloa menetluses.

3. Katsetusprogrammi eesmärk on kontrollida ja tõendada käitise vastavust reaktori disainile

ehk projektile enne korralise käitamise algust. See tagab, et enne ahelreaktsiooni käivitamist ja

energiatootmise alustamist on kontrollitud kõik kriitilised konstruktsioonid, süsteemid ja

komponendid. Esitatud katsetusaruanne peab tõendab, et kõik ohutusfunktsioonid ja

ohutussüsteemid toimivad kavandatud viisil, ning vastavad ohutusnõuetele.

4. Korralise käitamise tingimused on käitamisloa lahutamatu osa ning määravad käitise

käitamispiirid ja -tingimused. Pädev asutus võib neid tingimusi muuta, kui see on vajalik

ohutuse tagamiseks. Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega nõuded ohutu

käitamise ning juhtimissüsteemi rakendamise kohta.

Eelnõu § 35 lõikes 2 sätestatakse, et luba tuumakäitise käitamiseks antakse selle

dekomissioneerimiseni, aga mitte kauemaks kui on kavandatud käitise elukaar tuumakäitise

ohutusaruandes. Kuigi tegemist on väga pikaajalise loaga (40-60 aastat), tuleb § 43 alusel

regulaarselt (vähemalt kord 10 aasta jooksul) üle vaadata, et tuumakäitis vastab endiselt

kehtivatele ohutusnõuetele. See tagab investeerimiskindluse, säilitades samas pädeva asutuse

järelevalve ja kooskõla rahvusvahelise parima praktikaga, mida on kirjeldanud IAEA

juhendmaterjalis SSG-25 „Periodic Safety Review for Nuclear Power Plants“43.

Eelnõu § 35 lõikes 3 sätestatakse analoogselt § 32 lõikega 5 kohustus kooskõlastada loa eelnõu

asjakohaste asutustega.

Eelnõu §-s 36 sätestatakse katsetamisloa ja käitamisloa taotluse andmekoosseis.

Eelnõu § 36 lõikes 1 sätestatakse katsetamisloa taotlemise andmekoosseis. Andmekoosseisu

kuulub tuumakäitise ohutusaruanne (kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis SSG-61 Specific Safety

Guide SSG-61 - Format and Content of the Safety Analysis Report for Nuclear Power 44) kui

ka katsetusprogramm (IAEA SSR-2/2 Safety of Nuclear Power Plants: Commissioning and

Operation45). Ohutusaruande ja katsetusprogrammi vastastikmõju on kirjeldatud käesoleva jao

43 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1588_web.pdf 44 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1884_web.pdf 45 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1716web-18398071.pdf

41

alguses. Ohutusaruanne peab olema katsetamisloa taotlemise hetkeks uuendatud ehitamise

käigus tehtud muudatustega ja ehitamise ajal tehtud muudatustega, tagades, et ohutusanalüüsid

ja hinnangud põhinevad käitise tegelikul, lõplikul ehituskonfiguratsioonil.

Lisaks tehnilisele dokumentatsioonile (punktid 3, 4 ja 5), mis kirjeldavad detailselt

katsetatavaid süsteeme, juhtimist, kiirguskaitset ja avariiohutusmeetmeid, on oluline rõhk

pandud ka organisatsioonilisele valmisolekule (punktid 6 ja 7). Nõue kvalifitseeritud personali,

juhtimisstruktuuride, hädaolukorra- ja turvaplaanide esitamisele (punktid 8 ja 9) tagab, et

käitaja on suuteline tagama pideva kontrolli ja ohutuse nii tavapärases olukorras kui ka

avariiolukordades.

Esitatud dokumendid peavad kokkuvõtvalt olema piisavad, et pädev asutus saaks hinnata, kas

taotlejal on kõik vajalikud tehnilised, organisatsioonilised ja protseduurilised

(juhtimiskorralduslikud) eeldused järgnevaid katsetusperioodi tegevusi ellu viia ning luba

ohutult anda. Lõike lõpetab nõue esitada täiendatud dekomissioneerimiskava (punkt 10), mis

peab kajastama ehitusaegseid muudatusi, tagamaks, et käitise sulgemine on planeeritud kogu

selle elukaare ulatuses.

Eelnõu § 36 lõikes 2 sätestatakse käitamisloa taotluse andmekoosseis, mis on laiendatud

võrreldes katsetamisloa taotlusega lõikes 1. Tuumkütusega katsetamise ja korralise käitamise etapid keskenduvad tehnilisele ja juhtimiskorralduslikule valmisolekule ning osalise käitamisloa taotlemisel nõutakse seetõttu lisadokumentide esitamist, mis hõlmavad

tuumakäitise elukaare seisukohalt kriitilisi valdkondi: 1. Käitamisloa saamiseks peab taotleja olema läbinud ja dokumenteerinud (punkt 1)

katsetusprogrammis ettenähtud tegevused, mida tõendab vastav katsetusaruanne. 2. Täiendatud tuumakäitise ohutusaruanne (punkt 2) peab kinnitama, et eelnevalt analüüsitud

katsetamise tulemused on tuumakäitise ohutusaruandes kajastatud.

3. Nõutakse tuumkütuse käitlemise, ladustamise korralduse (punkt 3), tuumajäätmete hoidmise ja käitlemise tegevusplaani (punkt 4) ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli

süsteemi kirjeldust (punkt 5). Need dokumendid peavad tõendama, et käitajal on välja kujundatud radioaktiivsete jäätmete ja (kasutatud) tuumkütuse ohutu käitlemise süsteem koos asjakohase tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemiga alates osalise käitamise

esimesest päevast. 4. Taotleja peab esitama dokumentatsiooni finantstagatise kohta (punkt 6), millega tagatakse

riikliku dekomissioneerimisfondiga seotud finantskohustuste täitmine (kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis SRS-11946).

Eelnõu § 36 lõikes 3 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kehtestada määrusega kõigi kolme loa (katsetamis-, osalise ja korralise käitamisloa) taotluste täpsustatud

andmekoosseisud eraldi. See võimaldab eristada osalise käitamisloa ja korralise käitamisloa taotluste andmekoosseisusid, mis on vajalik õigusselguse huvides. Seaduses oleks selline detailne eristamine vastuolus seaduse abstraktsuse põhimõttega.

Eelnõu §-s 37 sätestatakse katsetamisloa ja käitamisloa andmekoosseis.

Eelnõu § 37 lõikes 1 määratletakse katsetamisloa andmekoosseis, mis keskendub tegevuste

ohutule ja kontrollitud läbiviimisele. See ei ole enam taotleja esitatud teave, vaid pädeva asutuse

46 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2005_web.pdf

42

poolt kehtestatud siduvad nõuded. Luba fikseerib täpselt lubatud katsetuste ulatuse, liigid ja

läbiviimise tingimused (punkt 1), tagades, et katsetamine toimub rangelt piiritletud raamis.

Luba seab konkreetsed käitamise ohutusega seotud nõuded nii töötajatele kui ka juhtkonnale

(punkt 2), mis maandab inimfaktoriga seotud riske ohutuse tagamisel. Lisaks tehnilistele

nõuetele (punktid 4 ja 5) on luba mehhanismiks, mille kaudu pädev asutus kehtestab

dokumenteerimise, aruandluse ja järelevalve korra (punktid 3 ja 6). Loa lahutamatu osa on

pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava (punkt 6), mille alusel pädev asutus kontrollib katsetuste

ohutust, sisaldades muuhulgas täiendavaid kontrollpunkte, mille läbimiseks seab pädev asutus

tingimused ning vahetud järelevalvevõimalused (pädev asutus inspekteerib testide jälgimist).

Punkt 7 võimaldab lisada mis tahes muid tingimusi, mida asutus peab konkreetse käitise puhul

ohutuse või julgeoleku tagamiseks vajalikuks.

Eelnõu § 37 lõikes 2 sätestatakse käitamisloa andmekoosseis, täiendades lõikes 1 toodud

nõudeid sisuga, mille eesmärk on tagada ohutus tuumkütusega katsetamise ja käitamisega

seotud tegevuste ulatuses. Loas tuuakse välja üksikasjalikud andmed ja nõuded tuumkütuse

käitlemise ning ladustamise kohta, samuti tuumajäätmete käitlemise ja vastava tegevusplaani

kohta.

Lisaks määratakse käitamisloas kindlaks tuumakäitise käitamistingimused ja -piirangud, mis

kirjeldavad käitise lubatud töörežiime ja seisundeid, julgeoleku tagamise meetmed ning pädeva

asutuse ohutusjärelevalve kava ja aruandluse korda. Need moodustavad loa lahutamatu osa ja

tagavad pideva regulatiivse kontrolli. Käitamisloas esitatakse ka tuumakäitise

dekomissioneerimiskava, mis sisaldab katsetamisel saadud täiendavat teavet ning ülevaadet

kavandatavatest tegevustest osalise käitamisloa puhul katsetusprogrammi kujul või elluviidud

tegevustest korralise käitamisloa taotlemisel katsetusaruandena. Nagu katsetamisloas,

võimaldab ka käitamisloa viimane punkt lisada muid tingimusi, mis on vajalikud tuumaohutuse

ja -julgeoleku tagamiseks tuumkütusega katsetamisel või korralisel käitamisel.

Eelnõu § 37 lõige 3 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama tuumakäitise

käitamisega seotud täpsustatud nõuded. Volitus on vajalik, kuna osalise ja korralise käitamise

etapid hõlmavad tehniliselt keerukaid ning kiiresti arenevaid ohutus- ja järelevalvenõudeid,

mille üksikasjalik reguleerimine seaduse tasandil ei ole põhjendatud. Määruses täpsustatakse:

1. Tuumakäitise käitamise ohutusnõuded töötajatele ja juhtkonnale.

Määrus sätestab töötajate ja juhtkonna töökohapõhised ohutusreeglid, töökorralduse

põhimõtted, käitamisprotseduurid ning tehnilise ja organisatoorse valmisoleku

tõendamise tingimused. Ühtlasi täpsustatakse ohutusfunktsioonide täitmiseks vajalikud

protseduurid ja tehnilised nõuded, lähtudes IAEA ohutusstandarditest ja Euratom

tuumaohutuse direktiiviga ette nähtud käitaja kohustustest.

2. Dokumenteerimise, andmete esitamise ja aruandluse nõuded ja kord.

Käitamisetapp eeldab mahukat ja süstemaatilist dokumentatsiooni (nt

käitamisprotseduurid, katsetusprogrammid, ohutuse jälgimise andmed, radioloogilise

seire tulemused). Määrusega nähakse ette dokumentide sisu, vorminõuded, esitamise

tähtajad ja korra, mis võimaldavad pädeval asutusel teostada järjepidevat

ohutusjärelevalvet ning hinnata käitaja vastavust käitamisloaga kehtestatud

tingimustele.

43

3. Iga käitamisloa liigi – katsetamisloa tuumkütuseta, osalise käitamisloa tuumkütusega ja

korralise käitamisloa – jaoks selgelt eristatud ja ammendavad andmekoosseisud. Käitise

tegevus käitamislubade süsteemis toimub etapiviisiliselt ning iga etapp eeldab erineva

mahuga infot ohutuse ja tehnilise ning organisatoorse valmisoleku kohta. Seaduse

tasandil ei ole otstarbekas üksikasjalikult loetleda kõiki nende etappide spetsiifilisi

dokumente, mistõttu on vajalik volitus kehtestada need määrusega. Erinevate

andmekoosseisude määramine on vajalik järgmistel põhjustel:

• Õigusselgus ja prognoositavus – käitaja teab täpselt, milliseid dokumente ja

tõendeid tuleb igas etapis esitada, vältides tõlgendusvaidlusi loamenetluses.

• Ohutuskeskne etapiviisiline loastamine – tuumkütuseta katsetamiselt tuumkütusega

katsetamisele üleminek ning seejärel korralisele käitamisele vastavad erinevad

ohutusnõuded, mille aluseks olev dokumentatsioon peab olema eristatud ja

konkreetne.

• Ühtlustatud ja läbipaistev järelevalve – pädev asutus saab hinnata esitatud andmeid

süsteemselt ja võrreldavalt, iga loa liigi spetsiifikat arvestades.

• Võimalus arvestada IAEA ohutusstandardite (sh SSG-26, SSG-28, SSG-62)

muutumist – detailsete dokumentide loetelu saab ajakohastada määruse tasandil,

säilitades seaduses püsiva raamistiku.

• Seega sätestatakse määrusega selged ja eraldi andmekoosseisud iga käitamisloa liigi

jaoks, et tagada menetluse läbipaistvus, proportsionaalsus ja ohutuse hindamise

järjepidevus kogu käitamislubade süsteemis.

Eelnõu §-s 38 reguleeritakse käitamisloa kehtivuse peatamist ja kehtetuks tunnistamist.

Eelnõu § 38 lõikes 1 loetleb neli peamist alust, mille ilmnemisel pädev asutus peatab

käitamisloa kehtivuse kas täielikult või osaliselt. Peatamine on kiire reageerimise meede, mille eesmärk on vältida või piirata ohutusriske.

Punktis 1 käsitletakse tehnilist kõrvalekallet või riket tuumakäitise konstruktsioonides, süsteemides või komponentides, mis võib mõjutada ohutust. See hõlmab ootamatuid või

ettenägematuid vigu, mis võivad oluliselt suurendada avariiolukordade teket.

Punktis 2 viidatakse kõrvalekalletele projekteeritud lahendustest või ohutusaruande aluseks olnud eeldustest, mis samuti suurendavad avariiolukordade ohtu ning neid lahendamata ei ole võimalik ohutult katsetamisega jätkata. See punkt tagab, et käitis töötab vastavalt heakskiidetud

ohutusaruandele ja oleks vastavuses aruandes esitatud ohutusanalüüsidega.

Punktis 3 on sätestatud, et puudused loa omaja rakendatavates meetmetes hädaolukorra lahendamise, julgeoleku, kiirguskaitse või tuumamaterjali füüsilise kaitse valdkonnas on ohuallikad ja nõuavad kiiret sekkumist.

Punktis 4 on sätestatud loa omaja sisemise juhtimissüsteemi või juhtimiskorralduse nõuetele

mittevastavus, mis ei võimalda tagada ohutut käitamist. Sellega rõhutatakse organisatsioonilise ohutuskultuuri tähtsust.

44

Eelnõu § 38 lõikes 2 sätestatakse loa omaja kohustus käitamisloa peatamise ajal. Loa omaja on

kohustatud viivitamata rakendama meetmeid, et taastada tuumakäitise ohutus ja julgeolek, kõrvaldades peatamise aluseks olnud puudused ja viies käitise nõuetele vastavasse seisundisse.

Eelnõu § 38 lõikes 3 sätestatakse käitamisloa kehtetuks tunnistamise tingimused. Kui peatamise aluseks olnud rikkumist või ohtu ei kõrvaldata pädeva asutuse poolt antud tähtajaks,

tunnistatakse käitamisluba kehtetuks. Meede rakendub olukorras, kus loa omaja ei ole suutnud teatud aja jooksul ohutusnõudeid taastada.

Eelnõu §-s 39 käsitletakse tuumkütuse esmakordset transporti tuumakäitisesse ning selle

kooskõlastamise kohustust. Tuumkütuse esmane transport on katsetusprogrammis oluline etapp

ja selleks tuleb pädevalt asutuselt saada eelnev kooskõlastus. Tulevane käitaja peab reaalselt

tõendama, et kütuse käitlemise, ladustamise ja kaitse korraldus vastab ohutus- ja

julgeolekunõuetele ning on olemas kõik nõutavad load, lepingud ja kokkulepped tuumkütuse

ohutuks transpordiks (kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis SRS-11947). Vajadusel kontrollib

pädev asutus nõuetele vastavust kohapeal.

Tuumkütuse esmase transpordi peab katsetamis- või käitamisloa omaja kooskõlastama pädeva

asutusega vastavalt § 29 lõigetes 1, 4 ja 5 ning lõike 8 alusel sätestatud korrale.

Eelnõu §-s 40 sätestatakse tuumakäitise ohutusaruandele kehtivad nõuded ning selle

tähendus tuumaohutuslubade menetluses.

Eelnõu § 40 lõikes 1 määratletakse tuumakäitise ohutusaruande kui tuumaohutust tõendava

alusdokumendi olemus. Aruande põhieesmärk on dokumenteerida ja tõendada, et käitis on

projekteeritud, ehitatud ja seda käitatakse viisil, mis tagab maksimaalse ohutuse kogu selle

tööea jooksul ehk elukaare vältel. Dokumendi peab ehitusloa ja tuumaohutuslubade taotlemise

esitama tulevane käitaja.

Tuumakäitise ohutusaruanne peab pakkuma süstemaatilise ja tõenduspõhise ülevaate

tuumaohutusest, hõlmates reaktori disaini ja ohutuskontseptsiooni, ning selgitades, kuidas

käitis on ehitatud ohtude vältimiseks. Samuti peab see sisaldama töö- ja avariitingimuste

analüüsi, mis uurib nii ettenähtavaid kui ka ettenägematuid sündmusi, kaasa arvatud raskete

avariide analüüsi ja meetmeid nende mõjude leevendamiseks. Aruanne selgitab süvakaitse

rakendamist ning ohutusfunktsioonide täidetavust, näidates, et kriitilised ohutussüsteemid

(nagu reaktori seiskamine, jääksoojuse eemaldamine ja radioaktiivsuse ohjeldamine) on

kavandatud ja suutelised oma ülesannet täitma ka avariiolukordades.

Ohutusaruanne täidab loamenetluses, käitise töös ja pädeva asutuse järelevalves olulist

funktsiooni, kuna dokumendi alusel saab pädev asutus hinnata tuumakäitise ohutust erinevates

etappides tehtud muudatuste objektiivsel alusel.

Eelnõu § 40 lõigetes 2 ja 3 sätestatakse ohutusaruande esitamise kohustus, mis on seotud

tuumakäitise loamenetluse erinevate etappidega. Ohutusaruanne tuleb esitada nii ehitusloa kui

ka katsetamis ja -käitamislubade taotlemisel. Loa andmise eeltingimuseks on pädeva asutuse

positiivne hinnang esitatud ohutusaruandele, mis kinnitab käitise vastavust kehtivatele

ohutusnõuetele.

47 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2005_web.pdf

45

Eelnõu § 40 lõike 2 punktis 1 on sätestatud, et esialgne ohutusaruanne tuleb esitada juba

ehitusloa taotlemisel. Selle eesmärk on tagada, et ohutuskriteeriume järgitakse projekteerimise

varajases etapis ning vältida hilisemaid kulukaid ja ajamahukaid ümberehitusi. See võimaldab

pädeval asutusel hinnata ohutust enne suuremahulise ehitustegevuse alustamist.

Eelnõu § 40 lõike 2 punktis 2 täpsustatakse, et täiendatud ohutusaruanne on ka katsetamis- ja

käitamisloa taotlemise osa. Selleks ajaks on ehitus on lõpule viidud ja on olemas detailsed

andmed paigaldatud seadmete ja tegelike omaduste kohta. Täiendatud ohutusaruanne peab

kajastama kõiki tegelikke olusid ja on aluseks tuumaohutusloa andmisele.

Eelnõu § 40 lõikes 4 antakse pädevale asutusele õigus nõuda tuumakäitise ohutusaruande

täiendamist või muutmist tuumaohutuse tagamiseks. See võimaldab arvestada muutuvate

ohutusnõuete, uute teaduslike ja tehnoloogiliste teadmiste ning rahvusvahelistest lepingutest

tulenevate kohustustega. Säte täpsustab HMS § 15 lõikes 2 sätestatud taotluses puuduste

kõrvaldamise nõuet, eesmärgiga rõhutada tuumakäitise ohutusaruande olulisust, kuid vajadusel

tuleb ohutusaruannet täpsustada ka tegevuse tulemusena, mitte ainult loamenetluses.

Ohutusaruande muutmine või täiendamine ei pruugi kaasa tuua loa muutmise vajadust ja

sellepärast on selleks eraldi alus.

Eelnõu § 40 lõikes 5 antakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada

määrusega tuumakäitise ohutusaruande täpsustatud sisu ja muutmise nõuded. Määruses

kehtestatakse spetsiifilised tehnilised ja administratiivsed nõuded, mis peegeldavad IAEA

juhenddokumendis SSG-61 „Format and Content of the Safety Analysis Report for Nuclear

Power Plants” lähenemist.

Eelnõu §-s 41 sätestatakse katsetusprogrammile kehtivad nõuded ning roll tuumakäitise

katsetamisel.

Eelnõu § 41 lõigetes 1 ja 2 käsitletakse katsetustegevuste ajakava, nõudeid ja tegevusi

kirjeldavat dokumenti ehk katsetusprogrammi. Katsetamine on defineeritud kui loogiline ja

progresseeruv kontroll, mis algab üksikute komponentide töökindlusest ja liigub edasi käitise

tervikliku toimimiseni. Katsetamine peab olema süstemaatiline protsess, mille eesmärk on

tõendada ehitatud tuumakäitise vastavust ohutusaruandes kirjeldatud ohutusfunktsioonidele

enne korralise käitamise alustamist.

Eelnõu § 41 lõikes 3 antakse pädevale asutusele õigus nõuda katsetusprogrammi täiendamist

või muutmist. See võimaldab reageerida ohutuse seisukohast olulisele teabele, mis võib

mõjutada katsetamise ohutust või ohutusnõuete täitmist ja mis ei olnud programmi koostamise

ajal teada. Säte täpsustab HMS § 15 lõikes 2 sätestatud taotluses puuduste kõrvaldamise nõuet,

eesmärgiga rõhutada tuumakäitise katsetusprogrammi olulisust, kuid vajadusel tuleb

katsetusprogrammi täpsustada ka katsetuste ajal, mitte ainult loamenetluses.

Katsetusprogrammi muutmine või täiendamine ei pruugi kaasa tuua loa muutmise vajadust ja

sellepärast on selleks eraldi alus.

Eelnõu § 41 lõikes 4 antakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada

määrusega katsetusprogrammi täpsemad sisunõuded ja katsetuste läbiviimise nõuded ja korra.

Dokumentide sisunõuded on tehnilised ning võivad ajas ka muutuda. Nende reguleerimine

määruse tasemel aitab tagada, et oluliste dokumentide sisu vastab pidevalt arenevatele

rahvusvahelistele tuumaohutusstandarditele.

46

Eelnõu §-s 42 sätestatakse tuumaohutusloa omaja tuumajäätmete käitlemise kohustus.

Eelnõu § 42 lõikes 1 kehtestatakse tuumaohutusloa omaja üldine ja täielik vastutus kõigi

tuumajäätmete käitlemiseks vajalike tegevuste ettevalmistamise, õigeaegse täitmise ja

seonduvate kulude katmise eest. See säte rakendab „saastaja maksab“ printsiipi, tagades, et

jäätmete käitlemine ja lõppladustamine ei lange riigi ega maksumaksja õlule.

Eelnõu § 42 lõikes 2 sätestatakse tuumajäätmete käitlemise tegevusplaani kehtivus, esitamise

kord ja ulatus. See plaan peab olema kehtiv kogu loa perioodi jooksul, kuid seda tuleb uuendada

ja esitada igal kolmandal aastal järgmiseks kolmeks aastaks, andes samal ajal ka üldise ülevaate

järgmiseks kuueks aastaks. See tagab, et tegevusplaan on alati ajakohane ning kajastab

jooksvalt muutuvat jäätmeteket ja käitlemisstrateegiaid, säilitades samal ajal pikaajalise vaate

tulevikku.

Eelnõu § 42 lõige 3 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile

õiguse kehtestada määrusega tuumajäätmete käitlemise tegevusplaani täpsed nõuded ja

andmekoosseisu. See on vajalik, et tagada plaani detailne sisu vastavus rahvusvahelistele

parimatele praktikatele ja kõrgeimatele ohutusstandarditele ning et see hõlmaks kõiki

käitlemise aspekte alates ajutisest hoiustamisest kuni lõppladustuseni.

Eelnõu §-s 43 sätestatakse korduva ohutushindamise nõuded ning läbiviimise kord.

Käesoleva paragrahvi all reguleeritakse käitamisloa omaja kohustust viia läbi korrapärast

korduvat ohutushindamist, mis on meede tuumakäitise ohutuse tagamiseks pikema

käitamisperioodi jooksul, isegi kui tuumaohutusluba kehtib käitise planeeritud kasutusaja

lõpuni. See säte rakendab rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtet, et ohutus tuleb perioodiliselt

ja terviklikult üle vaadata, mida on detailselt kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis (SSG-25

Periodic Safety Review for Nuclear Power Plants48).

Eelnõu § 43 lõiked 1 ja 2 sätestavad korduva ohutushindamise kohustusliku sageduse.

Üldreeglina peab käitamisloa omaja hindamise läbi viima vähemalt kord kümne aasta jooksul.

See on vajalik tagamaks, et käitis vastaks jätkuvalt kehtivatele ohutusnõuetele ja oleks sobiv

ohutuks käitamiseks. Pädevale asutusele antakse samas õigus määrata loa tingimustes

hindamise sagedus ja täpsemad nõuded, võimaldades paindlikkust vastavalt käitise tüübile,

vanusele ja muid riske.

Eelnõu § 43 lõikes 3 määratletakse hindamise ulatuse ja sisu, tuues välja aspektid, mida tuleb

hinnata. Eesmärk on tagada, et hinnang on terviklik ja katab kõik olulised valdkonnad. Hinnang

peab arvesse võtma käitise vananemisest tingitud mõjusid, käitamise käigus saadud kogemusi,

uusimaid teadusuuringute tulemusi, samuti õigusaktide ja rahvusvaheliste ohutusstandardite

arengut ning muutusi riigi julgeolekukeskkonnas ja ohuhinnangutes.

Eelnõu § 43 lõikes 4 reguleeritakse puuduste kõrvaldamist ja tagajärgi. Loa omajal on kohustus

tuvastatud puudused viivitamata kõrvaldada. Selle kohustuse täitmata jätmine annab pädevale

asutusele õiguse käitamisloa kehtivus peatada või luba kehtetuks tunnistada, mis rõhutab

korduva ohutushindamise tulemuste siduvust ja rangust ning tagab, et riskide suurenemist ei

aktsepteerita.

48 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1588_web.pdf

47

Eelnõu § 43 lõikes 5 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale

ministrile õiguse kehtestada määrusega korduva ohutusehindamise detailsemad nõuded ja

metoodika. See võimaldab reguleerida, millises vormis ja mis ulatuses peab hindamine

toimuma ning millised dokumendid ja aruanded tuleb pädevale asutusele esitada hindamise

tulemuste kohta.

Eelnõu § 44 sätestab nõuded tuumakäitise töötajate pädevusele ja kvalifikatsioonile, mis

on kooskõlas IAEA ohutusstandardite (Leadership and Management for Safety, No. GSR Part 249; Safety of Nuclear Power Plants: Commissioning and Operation, No. SSR-2/2 (Rev.1)50;

Recruitment, Qualification and Training of Personnel for Nuclear Power Plants, No. SSG-7551) ning WENRA juhendiga (WENRA Safety Reference Levels for Existing Reactors 2020 52).

Eelnõu § 44 lõige 1 kohustab käitajat tagama, et kõikides tuumakäitise elukaare etappides oleks piisav arv pädevaid ja nõuetekohase kvalifikatsiooniga töötajaid, kes tagavad tuumaohutuse ja

-julgeoleku nõuete täitmise. Kuna ohutus ja julgeolek sõltuvad üheaegselt inimestest, tehnilistest süsteemidest ja organisatsiooni töökorraldusest, peab käitaja tagama, et tuumakäitise kogu elukaare vältel on ohutuks käitamiseks, muudatuste tegemiseks ja

hädaolukordadeks valmisolekuks piisav arv pädevaid ja nõuetekohase kvalifikatsiooniga töötajaid.

Eelnõu § 44 lõige 2 kohustab käitajat süsteemselt ja dokumenteeritult analüüsima ohutuks käitamiseks vajalikku töötajate arvu, pädevust ja jaotust ning hinnata perioodiliselt, kas

olemasolev personal on ohutuse seisukohast oluliste ülesannete täitmiseks piisav ja sobiv. Personali vajadust tuleb regulaarselt hinnata ja ajakohastada, sest ajas muutuvad nii

organisatsioon kui ka käitise tegevus (käitise elukaare etapid). Töötajate arvu ja pädevuse vajadust ning töökohtade ümberkorraldamist võivad mõjutada muudatused käitise töökorralduses (nt hooldus- ja remondiprogramm, moderniseerimine, jäätmekäitlus, täiendavad

ohutuse ja julgeoleku nõuded, üleminek ühest elukaare etapist teise), ning käitamiskogemusest saadud teadmised. Lisaks tuleb arvestada tööjõuvajaduse hindamisel töötajate vanuselist

koosseisu ja tööjõu liikumist. Kõik need tegurid mõjutavad võimekust täita tuumakäitise ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid, mistõttu peab käitaja perioodiliselt hindama, kas olemasolev töötajate arv, pädevus ja jaotus vastab tegelikele vajadustele.

Eelnõu § 44 lõige 3 kohustab käitajat juhtimissüsteemis määrama ohutuse ja julgeoleku

tagamise eest vastutavad isikud, kirjeldama nende ülesanded, vastutusvaldkonnad ja asendamisreeglid, et vältida vastutuse hajumist. Nõue tagab ohutuse ja julgeolekuga seotud ülesannete katkematu täitmise ning juhtimise järjepidevuse toetades tuumaohutuse ja

- julgeoleku kultuuri teadlikku kujundamist.

Eelnõu § 44 lõige 4 sätestab, et ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid võivad täita üksnes käitaja nõuetele vastava ja tõendatud pädevusega isikud, sama põhimõte kehtib ka töövõtjatele. Vastutavatel ametikohtadel töötamine peab olema kooskõlastatud pädeva asutusega. Säte tagab,

et ainult kvalifitseeritud isikud täidavad ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid, kelle pädevust ja kvalifikatsiooni on lisaks käitajale hinnanud ja kinnitanud ka pädev asutus. Käesoleva

seaduse § 44 lõikes 8 nimetatud määrusega kehtestatakse loetelu ohutuse seisukohalt olulistest ametikohtadest.

49 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1750web.pdf 50 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1716web-18398071.pdf 51 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2029_web.pdf 52 https://www.wenra.eu/node/86

48

Eelnõu § 44 lõige 5 kohustab käitajat kehtestama töötajate juhendamise ja väljaõppe

korralduse, mis põhineb oskus- ja tööjõuvajaduse analüüsil ja pikaajalisel prognoosil ning selgelt kirjeldatud pädevuse arendamise ja hindamise korral. Juhendamine ja

väljaõppekorraldus on tuumakäitise juhtimissüsteemi osa, mille üks eesmärk on tagada, et ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid täidavad alati piisava ettevalmistuse, asjakohaste teadmiste ja oskustega töötajad ning et käitajal on läbimõeldud personaliplaneerimise

strateegia. Käitaja peab süstemaatiliselt analüüsima, milliseid pädevusi ja kui suures mahus on vaja tuumakäitise eri elukaare etappides, ning koostama selle alusel pikaajalise prognoosi. Nii

saab hinnata tööjõuvajadust pikemas perspektiivis, ennetada teadmiste kadu töötajate lahkumisel (pensionile minek, tööjõu liikumine), kuid ka tagada, et uute tehnoloogiate, ohutusmeetmete ja regulatiivsete nõuete rakendamisel on organisatsioonis olemas vajalik

kompetents. Pädevuse arendamise ja hindamise kord on juhendamise ja väljaõppekorralduse ning käitaja juhtimissüsteemi lahutamatu osa.

Eelnõu § 44 lõige 6 nõuab, et enne personali arvu või struktuuri muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada tuumakäitise ohutust, peab käitaja põhjendama muudatuste vajadust ning pärast

muudatuste rakendamist hindama ja dokumenteerima nende mõju ohutusele. Säte tagab, et personalipoliitilised ja organisatsioonilised otsused, mis võivad mõjutada tuumaohutust, on

läbipaistvad, jälgitavad ja ohutusest lähtuvate argumentidega põhjendatud, mitte ainult majanduslike või administratiivsete kaalutluste tulemus.

Eelnõu § 44 lõige 7 kohustab käitajat tagama töötajatele juurdepääs väljaõppele, täiendõppele ja pädevuse säilitamise koolitustele ning hindama regulaarselt töötajate pädevust ja

kvalifikatsiooni vastavalt kehtestatud nõuetele. Eesmärk on tagada, et tuumakäitise ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid täitvad töötajad säilitaksid oma pädevuse kogu tööperioodi vältel, nende teadmised ja oskused oleksid ajakohased vastavalt käitise elukaare etapile, arvestades

käitamiskogemust, tehnoloogia arengut ja regulatiivsete nõuete muutumist. See hõlmab nii esmast väljaõpet enne ohutuse seisukohalt oluliste ülesannete andmist kui ka järjepidevat

täiendkoolitust, vajaduse korral ka töövõtjate puhul. Pidev väljaõpe, täiendõpe, pädevuse säilitamisele suunatud koolitused ning regulaarne pädevuse hindamine on tuumakäitise ohutu käitamise lahutamatu osa.

Eelnõu § 44 lõikes 8 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale

ministrile õiguse kehtestada määrusega vastutavate ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade loetelu ning nendele ametikohtadele esitatavad kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamise korra, samuti töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse

hindamise kriteeriumid.

Eelnõu 4. peatüki 3. jagu reguleerib tuumakäitise dekomissioneerimist ehk alalise

kasutamise lõpetamise põhinõudeid ja korda.

Selles sätestatakse tuumaohutusloa andmise kriteeriumid tuumakäitise dekomissioneerimiseks,

sh lõpliku dekomissioneerimiskava heakskiitmise tingimused. Dekomissioneerimise eesmärk

on tagada, et tuumakäitis ja selle asukoht oleks pärast kasutamise lõppu ohutu inimesele ja

keskkonnale ning ei vajaks enam tuuma- ning kiirgusohutuse järelevalvet. Tuumaohutusluba

dekomissioneerimiseks reguleerib tuumajaama lammutamise kiirgus- ja tuumaohutusega

seotud tegevusi, ning on peamiselt suunatud muuhulgas tuumajaama lammutamisel saastunud

alade kaardistamisele, saaste likvideerimisele, tekkivate tuumajäätmete ohutule käitlemisele,

tegevuste ohutuse tõendamisele, radioloogilisele seirele kui ka maa-ala vabastamisele tuleviku

49

tegevuste jaoks kiirgus- ja tuumaohutuslubade nõuetest (tegevusi on kirjeldatud IAEA

juhendmaterjalis GSR Part 6, Decommissioning of Facilities53)

Jagu põhineb IAEA põhimõtetel ja on koostatud IAEA tuumamudelseaduse alusel54.

Dekomissioneerimise protsessi loastamise eesmärk on tagada, et protsess oleks läbipaistev,

ohutu ja täielikult reguleeritud. Dekomissioneerimise käigus ja selle lõppedes tagatakse

dokumenteeritud ning kontrollitud üleminek käitise kasutamiselt ohutule seisundile, kus lõpeb

järelevalve vajadus.

Eelnõu §-s 45 reguleeritakse tuumakäitise dekomissioneerimise ehk tuumakäitise elukaare

lõpuga seotud tegevuste üldisi kohustusi ja nõudeid, mille eesmärk on tagada, et pärast

tuumaenergia tootmise ja kasutamise lõpetamist oleks käitise ala ohutu edasiseks kasutamiseks

ja vastaks kiirgusseaduse alusel kehtestatud kiirgusohutusnõuetele. Sätestatud nõuded on

olulised nii inimese ja keskkonnakaitse seisukohast.

Eelnõu § 45 lõikes 1 sätestatakse dekomissioneerimise lõppeesmärk ja peamised tegevused,

mis tuleb alalise kasutamise lõpetamisel läbi viia. Nendeks tegevusteks on tuumakäitise

tühjendamine tuumamaterjalist, tuumaseadmete demonteerimine ja ehitiste lammutamine ning

tuumajäätmete nõuetekohane ladustamine või ümbertöötlemine. Vabastatud alade edaspidise

kasutamise puhul tühise radioloogilise mõju tagamiseks on kiirgusseaduse määrusega

„Kiirgustegevuses kasutatavate või tekkivate radioaktiivsete ainete väljaarvamise ja

vabastamise tingimused ning väljaarvamise ja vabastamise taotlusele esitatavad nõuded”

kehtestatud radionukliidide piirmäärad. Tuumajaama territooriumil vabastatavate materjalide ja

pinnase radionukliidide sisaldus ei tohi ületada kiirgusseaduse alusel kehtestatud piirmäärasid.

Eelnõu § 45 lõikes 2 antakse pädevale asutusele õigus nõuda tuumajaama territooriumi maa-

ala seiramist juhtudel, kui ala vabastatakse mitte üldiste vabastuskriteeriumite alusel, vaid

tinglikult. Tinglik vabastamine tähendab, et ohutuskriteeriumid on täidetud samal tasemel kui

üldise vabastamise puhul, kuid nende täitmise tõendamisel võetakse arvesse maa-ala

konkreetset tulevast kasutusviisi. Samuti ei pruugi kogu tuumajaama territooriumi olla võimalik

vabastada ühel ajal või võib dekomissioneerimistöödele järgneda periood, mil enne vabastamist

tehakse ettenähtud seiret. Selle eesmärk on koguda piisavalt teavet, et kinnitada maa-ala ohutus

edasisel kasutamisel.

Eelnõu § 45 lõikes 3 reguleeritakse dokumentide ja andmete säilitamist pärast

dekomissioneerimistegevuste lõpetamist. Loa omajal on kohustus anda dekomissioneerimisega

seotud dokumendid ja tõendusmaterjalid üle pädevale asutusele. Nende hulka kuuluvad andmed

tuumakäitise, radioaktiivsete jäätmete ja materjalide käitlemise, vabastamise ja

lõppladustamise kohta. See kohustus on oluline tagamaks pikaajaline mälu ja läbipaistvus

tulevaste põlvkondade jaoks ning vajaduse korral kiirgusohutuse kontrolliks. Pädev asutus

tagab nende andmete säilimise ja kättesaadavuse vastavalt avaliku teabe seaduse ja

eelnõukohase seaduse §-s 80 sätestatud nõuetele.

Eelnõu § 45 lõikes 4 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale

ministrile õiguse kehtestada määrus dekomissioneerimise dokumenteerimise detailsete nõuete,

dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise korra kohta. See

võimaldab detailsemalt reguleerida, millises vormis ja ulatuses peab dokumentatsioon olema

53https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1652web-83896570.pdf 54 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1456_web.pdf

50

koostatud ja esitatud, et tagada lõike 3 nõuete praktiline rakendamine ja asjakohane

arhiveerimine.

Eelnõu §-s 46 sätestatakse nõuded lõplikule dekomissioneerimiskavale. Lõplik kava on

dekomissioneerimisloa andmise aluseks, kirjeldades üksikasjalikult tegevusi ja plaane, millega

tagatakse tuumakäitise ohutu ja õigusaktidele vastav kasutusest kõrvaldamine, sealhulgas

jäätmekäitlus ja rahastamine.

Eelnõu § 46 lõikes 1 määratletakse lõpliku dekomissioneerimiskava kohustuslik sisu, mis peab

tagama lõppeesmärkide teostatavuse. Kava peab sisaldama valitud

dekomissioneerimisstrateegiat, selget tegevuste ajakava ja järjestust, detailset jäätmekäitlus- ja

rahastamisstrateegiat ning meetodeid tuumakäitise asukoha kavandatud lõppseisundi

saavutamise ja tõendamise viisi kohta.

Valitud dekomissioneerimisstrateegia annab ülevaate lähenemisest, mille alusel tuumakäitise

tegevus lõpetatakse ja rajatis lammutatakse. Strateegia peab kirjeldama, kas tegevused viiakse

läbi vahetult pärast käitise sulgemist või pikema aja jooksul ning milliseid tehnilisi ja

organisatsioonilisi lahendusi selleks kasutatakse.

Ajakava ja tegevuste järjestus peavad näitama, et tegevused on omavahel kooskõlas ja et iga

etapp toetab järgmise ohutut elluviimist. See hõlmab lammutamise järjekorda, radioaktiivsete

süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide eemaldamise viisi ning ajaraame, mis

arvestavad nii ohutusnõudeid kui ka tööde loogilist kulgu.

Jäätmekäitlusstrateegia peab selgitama, kuidas käitise sulgemisel tekkivad jäätmed kogutakse,

sorteeritakse, töödeldakse ja vaheladustatakse ning kuidas tagatakse nende ohutu

lõppladustamine. Rahastamisstrateegia kirjeldab, kuidas tagatakse vajalike tööde katkematu

rahastamine kogu protsessi vältel ja kuidas hinnatakse võimalikke kulude muutusi.

Meetodid lõppseisundi saavutamiseks ja selle tõendamiseks kirjeldavad, kuidas kontrollitakse

ja kinnitatakse, et ala vastab dekomissioneerimise lõppeesmärkidele. Need meetodid võivad

hõlmata mõõtmisi, proove, analüüside tegemist ja muid kontrolliviise, mis tõendavad, et rajatis

ja selle ümbrus on ohutu edasiseks kasutamiseks.

Eelnõu § 46 lõikes 2 kohustatakse kava koostajat arvestama lõpliku kava koostamisel nii algses

dekomissioneerimiskavas tehtud muudatustega kui ka tuumakäitise kasutamise ajal selles

tehtud ehituslike ja tehnoloogiliste muudatustega. See nõue tagab, et lõplik kava on ajakohane

ja kajastab käitise tegelikku seisundit dekomissioneerimisetapi alguses.

Eelnõu § 46 lõikes 3 antakse pädevale asutusele õigus nõuda lõpliku dekomissioneerimiskava

muutmist või täiendamist. Seda õigust saab kasutada, kui kavas on varasemalt tähelepanuta

jäänud olulised puudujäägid, ei vasta õigusaktide nõuetele või kui on muutunud kiirgusohutuse

standardid, tuumakäitise seisund (asjaolu, mis nõuab tegevusplaanide ümberkorraldamist)

keskkonnaolud või tegevuse ajakava ja rahastamisega seotud asjaolud. Kava muutmine või

täiendamine ei pruugi kaasa tuua loa muutmise vajadust ja sellepärast on selleks eraldi alus.

Eelnõu § 46 lõikes 4 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale

ministrile õiguse kehtestada määrusega lõpliku dekomissioneerimiskava andmekoosseisu

detailsemad nõuded. See võimaldab täpsustada, milliseid detailseid andmeid ja millises vormis

tuleb kavas esitada.

51

Eelnõu §-s 47 reguleeritakse dekomissioneerimisloa andmise, sisu ja kehtivuse lõpetamise

nõudeid korda.

See luba on tuumaohutusluba, mis on vajalik tuumakäitise kasutusest eemaldamise ja

lammutamise alustamiseks ning tagab, et kogu protsess viiakse läbi ohutult ja finantsiliselt

kaetult. Kuna dekomissioneerimine hõlmab ka tuumakäitise ehitise lammutamist, siis

kohalduvad ehitusseadustiku nõuded ehitise lammutamisele ja lammutusprojektile vastavalt

majandus- ja taristuministri määruse „Nõuded ehitusprojektile“ §-le 25.55

Eelnõu § 47 lõikes 1 määratletakse dekomissioneerimisloa kui tuumaohutusloa olemus, mis

annab käitajale õiguse lõpetada käitamine, demonteerida seadmed ja lammutada ehitis. Lõikega

kehtestatakse dekomissioneerimisloale käesoleva peatüki 1. jaos kirjeldatud loa menetlemise

kord.

Eelnõu § 47 lõikes 2 sätestatakse loa taotlemise kord, kohustades käitamisloa omajat esitama

pädevale asutusele taotluse eelnõukohases seaduses sätestatud korras, lisades sellele lõpliku

dekomissioneerimiskava ja ehitusprojekti ehitise lammutamiseks. See seob tuumaohutuse

regulatsiooni ehitusseadustiku nõuetega, tagades, et lammutamisel arvestatakse nii kiirgus- ja

tuumaohutuse kui ka ehitusseadustiku alusel kehtestatud nõuetega.

Eelnõu § 47 lõikes 3 sätestatakse loa andmise tähtajaks kuni 12 kuud ja lisaks eeldused, mis

peavad olema loa saamiseks täidetud. Eeldused keskenduvad ohutusele (punkt 1), piisavale

rahastamisele (punkt 2), kvalifitseeritud personalile (punkt 4), füüsilise kaitse ja kiirgusohutuse

vastavusele (punkt 5) ning keskkonnaseirekava olemasolule (punkt 6).

Eelnõu § 47 lõikes 4 määratletakse dekomissioneerimisloa tingimused ja sisu, hõlmates tööde

ajakava, ohutusnõuded, jäätmete käitlemise korra, füüsilise kaitse nõuded, üldised ehitise

lammutamise nõuded, aruandlusnõuded ja järelevalve korra.

Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 1 sätestatakse nõude määrata loas tööde ajakava ja etapid. See

annab pädevale asutusele selge ülevaate tegevuste planeeritud järjekorrast ja ajalisest

raamistikust ning võimaldab teostada etapiviisilist järelevalvet ja kontrollida loas ettenähtud

tegevuste elluviimist.

Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 2 määratakse kiirgus- ja tööohutuse nõuded, sh töötajate

kiirgusdooside piiramine, isikukaitsevahendite kasutamine, ohutusprotseduuride rakendamine

ja muud meetmed töökeskkonna ning lähiümbruse ohutuse tagamiseks

dekomissioneerimistööde ajal.

Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 3 reguleeritakse radioaktiivsete jäätmete ja materjalide käitlemist,

sealhulgas jäätmete kogumist, sortimist, töötlemist, pakendamist, ladustamist ja transporti (sh

vabastamist) vastavalt kehtivatele kiirgusohutuse ja jäätmekäitluse õigusaktidele, et vältida

radioaktiivse saastumise levikut.

Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 4 kehtestatakse objekti ja tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded.

Loas peavad olema fikseeritud julgeolekumeetmed, mis tagavad tuumamaterjali ja teiste

radioaktiivsete allikate kaitse volitamata juurdepääsu, varguse või sabotaaži eest

55 Nõuded ehitusprojektile–Riigi Teataja

52

dekomissioneerimistegevuste ajal, kus tavapärased tuumkäitise julgeolekumeetmed ei pruugi

käitamise ajaks kavandatud kujul funktsioneerida.

Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 5 seostatakse dekomissioneerimisluba ehitusseadustiku ehitise

lammutamise nõuetega ning seega ei ole vaja eraldi ehitusluba ehitise lammutamiseks.

Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 6 sätestatakse tööde lõpetamise ja aruandluse nõuded. Need

tingimused määratlevad, millisel kujul ja millises ulatuses peab loa omaja esitama aruanded

tehtud tööde ja saavutatud tulemuste kohta ning millal loetakse dekomissioneerimine ametlikult

lõpetatuks, et saaks lõike 7 alusel lõpetada loa kehtivuse.

Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 7 kehtestatakse pädeva asutuse järelevalve teostamise kord. See

täpsustab, millise sagedusega, millistes etappides ja milliste meetoditega (nt kontrollkülastused,

dokumentide ülevaatus) pädev asutus teostab järelevalvet, tagamaks, et tööde teostamisel

järgitakse kõiki loas ja õigusaktides sätestatud nõudeid.

Eelnõu § 47 lõikes 5 sätestatakse, et dekomissioneerimisloa menetlusele kohaldatakse

eelnõukohase peatüki 1. jagu arvestades selles jaos sätestatud erisustega. Erisused on seoses loa

kehtetuks tunnistamisega, sest üldised alused on osaliselt seotud käitamisega ja pole

dekomissioneerimisel asjakohased. Erisused on ka seosed ehitusseadustiku ja selle alusel

kehtestatud nõuetega. Dekomissioneerimisluba on sisult ja eesmärgilt tuumaohutusluba ja peab

integreerima nii üldehituslikud kui ka tuumaohutuse nõuded.

Eelnõu § 47 lõikes 6 antakse pädevale asutusele õigus luba peatada või kehtetuks tunnistada

juhul, kui on rikutud loatingimusi, ohustatakse töötajaid, elanikke või keskkonda või kui

rahastamine on ebapiisav. See annab asutusele vajaliku vahendi koheseks reageerimiseks

ohutust ja rahastamist puudutavate riskide tekkimisel.

Eelnõu § 47 lõikes 7 sätestatakse loa kehtivuse lõppemine pädeva asutuse otsusega, millega

kinnitatakse, et kõik loatingimused on täidetud ning käitise asukoht vastab kiirgusseaduse alusel

kehtestatud nõuetele (nn vabastamise piirmääradele).

Eelnõu § 47 lõikes 8 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale

ministrile õiguse kehtestada määrusega dekomissioneerimisloa andmekoosseisu detailsemad

nõuded.

Eelnõu §-s 48 sätestatakse tuumaohutusloa omaja ehk käitaja konkreetsed kohustused dekomissioneerimise etapiks, täpsustades vastutava isiku rolli dekomissioneerimisprotsessis.

Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 1 sätestatakse loa omaja üldine kohustus tagada ohutus, turvalisus

ja keskkonnakaitse. See hõlmab nii oma töötajate kui ka töövõtjate (alltöövõtjate) tegevuse

nõuetekohast korraldamist ja kontrolli.

Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 2 kohustatakse loa omajat põhjendama ning pädevale asutusele

kooskõlastamiseks esitama kõik kavas kavandatud, kuid seni katsetamata

dekomissioneerimismeetodid. Selle eesmärk on tagada, et uute või innovaatiliste lahenduste

kasutuselevõtuks tehakse piisav analüüs ja ohutushinnang. Rakendatavad lahendused peavad

olema tõhusad ja sh rahalises mõttes, võimaldades tööde rahastamist üksnes

dekomissioneerimisfondi vahenditest.

53

Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 3 sätestatakse loa omaja kohustus koostada ja ajakohastada

dekomissioneerimistegevuste kohta olulised ohutusdokumendid: tuumakäitise ohutuaruanne,

hädaolukorra riskianalüüs ja hädaolukorra lahendamise plaan ning turvaplaan. Need

dokumendid on aluseks riskide juhtimisele ja nendeks valmisolekule dekomissioneerimise

jooksul.

Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 4 nõutakse, et loa omaja tagaks dekomissioneerimise lõpuni

juhtkonna ja kvalifitseeritud töötajate olemasolu, mis on proportsionaalne teostatavate töödega.

See kohustus hõlmab ka piisava väljaõppe tagamist, kindlustades, et personal suudab

dekomissioneerimise ohutult ja vastavalt lõplikule dekomissioneerimiskavale läbi viia.

Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 5 seatakse loa omajale kohustus tagada kõikide

dekomissioneerimisega seotud kulude katmine vastavalt seaduses sätestatud rahastamise

korrale. See punkt rõhutab finantstagatiste olemasolu olulisust ja tagab, et dekomissioneerimine

viiakse lõpule, sõltumata käitaja finantsseisust tööde käigus.

Eelnõu 5. peatükis sätestatakse, et tuumamaterjali, tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuste korral kohaldatakse kiirgusseaduses sätestatud üldist kiirgusohutuse raamistikku, mis sätestab põhilised ohutusnõuded kaitsmaks inimest ja keskkonda ioniseeriva kiirguse

kahjustava mõju eest.

KiS § 3 kohaselt on kiirgusohutus inimese ja keskkonna kaitsmine ioniseeriva kiirguse kahjustava mõju eest. Tulenevalt IAEA dokumendist IAEA Fundamentals Safety Principles56

esitatud põhimõttest, peab kiirgusohutusraamistik katma kõik ehitised ja tegevused, mis võivad tekitada kiirgusriski57, sõltumata kiirgusallika liigist või kasutusvaldkonnast. Seetõttu

rakenduvad tuumakäitistele ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustele samad kiirgusohutuse põhimõtted ja rakendamise meetmed kui teistele ioniseeriva kiirgusega seotud tegevustele.

Eelnõu § 49 punktis 1 osutatakse KiS §-dele 21–23, millega on sätestatud kiirgusohutuse kolm põhimõtet: kiirgustegevuse põhjendamine, kiirituse optimeerimine ning kiiritusel saadavate

dooside piiramine. Neid põhimõtteid kohaldatakse kõigile ioniseeriva kiirgusega seotud tegevustele, seega ka tuumamaterjali, tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustele.

Viidatud normid tagavad, et hinnatakse tegevuse põhjendatust, tõendades, et see on tegevuse põhjustatava võimaliku tervisekahjustuse suhtes majanduslike, sotsiaalsete või muude hüvede poolest parim, ning alternatiive, hoitakse kiirgusdoosid nii madalal kui mõistlikult saavutatav

(ALARA-põhimõte58) ning järgitakse KiS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud doosipiiranguid.

Eelnõu § 49 punktiga 2 kohaldatakse tuumaohutusloa omajale kiirgusseaduse §-des 32 ja 35

sätestatud kiirgustegevuse tegija kohustusi ulatuses, mis ei ole sätestatud käesoleva seaduse §- s 28, § 42, § 44, § 48, § 51, § 72, § 77. Kiirgusseaduse §-ga 32 laiendatakse tuumaohutusloa omaja kohustusi, hõlmates muu hulgas kiirgustööde tegemise ja kiirgustöötajate juhendamise

56 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1273_web.pdf 57 Kiirgusriskid on ioniseeriva kiirgusega kokkupuutest tulenevad kahjulikud tervisemõjud (ja nende esinemise

tõenäosus) ning muud ohutusega seotud riskid, sealhulgas keskkonnariskid, mis võivad otseselt tuleneda

kokkupuutest kiirgusallikaga, radioaktiivse materjali esinemisest ja/või keskkonda vabanemisest või kontrolli

kadumisest kiirgusallika üle. (https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/IAEA-NSS-GLOweb.pdf) 58 Akronüüm inglisekeelsest fraasist As Low As Reasonably Achievable (nii madal kui mõistlikult saavutatav).

Mõiste, mille kohaselt kiirgusallikate ja nendega seotud tegevuste kavandamisel ja kasutamisel tuleb kindlustada

nii madal kiiritustase kui see mõistlike kulutustega võimalik on, arvestades tehniliste kõrval ka majanduslikke ja

sotsiaalseid tegureid (E. Realo & T. Viik, 1996, Kiirguskaitse sõnastik)

54

eeskirjade koostamist ja ajakohastamist, kiirgustöötajate tervisekontrolli korraldamist,

mõõteriistade regulaarset kontrolli ja kalibreerimist, mitte pakkuda töötajatele varalist või muud soodustust kiirgusohutusnõuete täitmata jätmise eest. Samuti kohustab KiS § 32 teavitama

pädevat asutust ja Häirekeskust olulistest intsidentidest (kiirgusallika kadumine, vargus, doosipiirangute ületamine) ning analüüsima nende sündmuste põhjuseid ja rakendatud parandusmeetmeid. Kui TEOS-e § 28 lõige 2 kohustab tuumaohutusloa omajat rakendama

juhtimissüsteemi, mis on üldisem mõiste ja defineeritud §-s 3, siis KiS § 35 lõige 2 täpsustab kvaliteedijuhtimissüsteemi sisu ja ülesehitust. See tagab, et kvaliteedijuhtimine vastab KiS-s

sätestatud nõuetele, juhindudes IAEA ohutusjuhenditest (Leadership and Management for Safety, No. GSR Part 2; The Management Nuclear Installations, No. GS-G-3.5.)

Eelnõu § 49 punktiga 3 kohaldatakse tuumaohutusloa omajale KiS 3. peatüki 3. jagu, milles

on sätestatud töökohal kiirgusohutuse tagamise nõuded, kiirgustöötajate kategooriad, kiirgusohutuse spetsialisti roll, vanusepiirang kiirgustööle lubamisel, kiirgustöötaja

kiirgusohutusalane koolitus ja juhendamine, kiirgustöötaja tervisekontroll, isikudooside seire, välistöötaja mõiste ja tema kiirgusohutuse tagamine, kontrolli- ja jälgimisala, seire kontrolli- ja jälgimisalal ja lisameetmed kiirgusohutuse tagamiseks. Nende sätete kohaldamine

tuumakäitistele ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustele tagab, et töökeskkonnas rakendatakse töötajate ja elanike kaitseks kiirgusohutusmeetmeid nagu kiirgustegevuste puhul, arvestades

tuumakäitiste ja tuumkütusetsükliga seotud eripärasid ja riske.

Eelnõu § 49 punktiga 4 kohaldatakse tuumaohutusloa omajale KiS 7. peatükki, mille §-d 100 ja 101 sätestavad kiirgustöötajate efektiiv- ja ekvivalentdooside ning elanikkonna

vaatlusrühmade dooside hindamise kohustuse. Saadud andmeid kasutatakse ohutusmeetmete kavandamiseks ja täiendamiseks, et tagada kiirgusohutuse põhimõtete rakendamine praktikas ning kontrollida kehtestatud doosipiirmääradest ja optimeerimise nõuetest kinnipidamist.

Eelnõu 6. peatükk reguleerib tuumakäitiste ja tuumaohutusloa omajate kohustusi hädaolukordade ennetamise, nendele reageerimise ja valmisoleku tagamisel. Sätted põhinevad IAEA rahvusvahelistel standarditel ning on kooskõlas tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu

ja hädaolukorra seaduse põhimõtetega.

Peatüki eesmärk on tagada, et Eesti riigis oleks tuuma- ja kiirgushädaolukordadeks loodud

terviklik, koordineeritud ja rahvusvahelistele nõuetele vastav süsteem, mis hõlmab riskihinnangut, reageerimisplaane, teavitamist ja koostööd nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Hetkel on eelnõus läbivalt viidatud juba tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele. Kui selle eelnõu menetlus viibib ja selle planeeritud jõustumine saab olema oluliselt hilisem, kui TEOS-el, tuleb

vastavad viited asendada viidetega hädaolukorra seadusele.

Eelnõu §-s 50 sätestatakse kohustus koostada tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs.

Eelnõu § 50 lõige 1 näeb ette, et riskianalüüs koostatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud nähtud korras. Koostatav riskianalüüs peab hõlmama kõiki tuumakäitisega seotud

ohtusid, sealhulgas tehnilisi rikkeid, kiirgusintsidente, sisemisi ja väliseid ohtusid, loodusõnnetusi, küberrünnakuid ning sabotaaži. Riskianalüüs peab toetuma rahvusvaheliselt tunnustatud ohupõhisele metoodikale ning lähtuma Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri

(IAEA) ohutusstandardist „Hädaolukorraks valmisolek ja reageerimine tuuma- ja kiirgusõnnetustele” (Preparedness and Response for a Nuclear or Radiological Emergency,

55

GSR Part 7)59 (edaspidi GSR Part 7 ). Kuna tuumaelektrijaam saab olema elanike elektriga

varustajana ka elutähtsa teenuse osutaja kehtiva hädaolukorra seaduse mõistes, siis kehtivad talle riskianalüüsi koostamisel hädaolukorra seaduse § 39 lõike 5 alusel välja antud Vabariigi

Valitsuse 29.07.2021 määruse nr 75 “Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded, nende koostamise ning plaani kasutuselevõtmise nõuded ja kord“60 tulenevad nõuded.

Eelnõu § 50 lõige 2 näeb ette riskianalüüsi regulaarse ajakohastamise, vähemalt iga kahe aasta

järel, või juhul, kui ilmneb oluline muutus käitises või ohutegurites, mis võib olla näiteks

tehnoloogiline, organisatsiooniline või julgeolekuolukorra muutus. Nõue tagab riskianalüüsi

ajakohasuse ja pideva kooskõla käitise tegeliku olukorra ning ohupildiga.

Eelnõu § 50 lõige 3 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrust, milles täpsustatakse vajadusel tuumarajatise riskianalüüsi koostamist, kui lisaks Vabariigi Valituse

määrusega kehtestatud riskianalüüsi nõuetele on vaja kehtestada tuumakäitisest tulenevaid spetsiifilisi riskianalüüsi nõudeid.

Eelnõu §-s 51 sätestatakse nõuded tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaanile.

Eelnõu § 51 lõige 1 kohustab tuumaohutusloa omajat koostama riskianalüüsist lähtuva

tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaani, mis tagab reageerimise tuuma- või

kiirgusõnnetusele ning selle tagajärgede leevendamise. See plaan on eristatud riiklikust

hädaolukorra lahendamise plaanist, mis kehtestatakse hädaolukorra seaduse alusel ning

edaspidi tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel. Plaanile esitatavad nõuded on kooskõlas IAEA

juhendiga GSR Part 7 ning hädaolukordadeks valmisolekut selgitavate teiste IAEA juhenditega.

IAEA terminoloogia kohaselt hõlmavad hädaolukorra reageerimisprotseduurid

reageerimistasemeid (Emergency Action Levels, edaspidi EAL), mis määratlevad sündmuse

tüübi, tõsidusastme ja tuumajaama territooriumist väljapool toimuvatele tegevustele ülemineku

kriteeriumid. Seetõttu peab plaan olema kooskõlas vähemalt IAEA juhistega „Kriteeriumid

tuuma- ja kiirgushädaolukorra valmisoleku ja reageerimise kavandamiseks” (Criteria for Use

in Preparedness and Response for a Nuclear or Radiological Emergency, GSG-2)61 ning

„Hädaolukorraks valmisoleku korraldused tuuma- või kiirgusõnnetuseks” (Arrangements for

Preparedness for a Nuclear or Radiological Emergency, EPR-Method)62. Vastavalt IAEA

juhenditele peab hädaolukorra lahendamise plaan käsitlema reageerimiskava eri tüüpi

hädaolukordade korral kõigis töörežiimides. See tähendab, et reageerimine peab olema tagatud

nii tavakäitusel (normaaltingimustes), hooldusperioodil, jahtumisetappides kui ka seisakute või

kütuse laadimise ajal. Reageerimiskavad peavad põhinema eelmääratletud EAL-idel, mis

võimaldavad tegevuste käivitamist objektiivsete tehniliste näitajate alusel.

Paan peab sisaldama ka töötajate väljaõpet ja õppusi. Käitajal on kohustus tagada, et eri rollides

olevad töötajad, sealhulgas juhtimistasand, operatiivmeeskonnad, tehniline personal ja

kiirguskaitse spetsialistid, on koolitatud tegutsemiseks erinevates hädaolukordades ning on

59 Preparedness and Response for a Nuclear or Radiological Emergency | IAEA 60 Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded, nende koostamise ning plaani

kasutuselevõtmise nõuded ja kord–Riigi Teataja 61 Criteria for Use in Preparedness and Response for a Nuclear or Radiological Emergency | IAEA 62 Arrangements for Preparedness for a Nuclear or Radiological Emergency | IAEA

56

teadlikud oma rollist ja ülesannetest. Õppused peavad toimuma regulaarselt ning hõlmama nii

siseseid simulatsioone kui ka koostööõppusi riiklike asutustega.

Plaanis määratakse ka hädaolukorrast vahetu teavitamise ja teabevahetuse protseduurid, mis

hõlmavad asutuste ja avalikkuse ning vajadusel rahvusvaheliste organisatsioonide teavitamist.

Samuti peab plaan käsitlema vajalike ressursside, varude ja sekkumisvõimekuse tagamist. See

sisaldab nii tehnilisi vahendeid (nt kiirgusmõõteriistad, saasteärastusvahendid, kaitsevahendid,

evakuatsiooni taristu) kui ka personalipõhiseid võimekusi.

Väga oluliseks osaks on koostöö teiste asutuste ja rahvusvaheliste partneritega. See tähendab

koordineeritult tegutsemist riikliku hädaolukorra tasandil (nt Päästeamet, Terviseamet, Politsei-

ja Piirivalveamet) ning vajadusel rahvusvaheliste partneritega, näiteks IAEA, Euratom või

naaberriikide pädevad asutused.

Plaanis olema määratud hädaolukorra planeerimistsoon (Emergency Planning Zone, edaspidi

EPZ). EPZ on geograafiliselt määratletud ala tuumakäitise ümber, mille piires tuleb

hädaolukorra korral rakendada koheseid kaitsemeetmeid, lähtudes EAL-idest (Emergency

Action Levels) ning riskihinnangust. EPZ-i eesmärk on tagada elanikkonna kaitse, sh vajadusel

kohene evakuatsioon või varjumine. Väikeste moodulreaktorite (SMR-ide) puhul on EPZ-i

planeerimine rahvusvaheliselt muutunud eriteemaks, kuna nende tehnoloogiline disain,

passiivne ohutus, väiksem soojustootlikkus ja piiratum potentsiaalne radioaktiivse materjali

levik võimaldavad võrreldes traditsiooniliste suure võimsusega tuumajaamadega väiksemaid

planeerimisraadiuseid. EPZ ei ole tuumajaama ümber fikseeritud ringjoon, vaid riskipõhine

lähenemine, mis tugineb ohuhinnangule, potentsiaalsele heitele, reaktori tüübi

turvasüsteemidele ja füüsikalistele protsessidele. EPZ ulatus sõltub muuhulgas tehnoloogia

ohutusnäitajatest, passiivsetest jahutussüsteemidest, piirdekonstruktsioonidest, reaktorikütuse

tüübist, jahutusmeetodist ning tuumamaterjali inventari suurusest. Rahvusvahelises praktikas

on SMR-ide EPZ ulatuses esinemas trend, kus mõne tehnoloogilise lahenduse korral on

kaalutud objektipõhist EPZ-i (site boundary EPZ), mille puhul piirduksid meetmete

rakendamise alad tuumakäitise territooriumiga. Selline lähenemine on võimalik üksnes juhul,

kui riskianalüüsi, ohutushinnangu ning EAL-ide hindamine näitab, et elanikkonna

kaitsemeetmed väljaspool territooriumi ei ole avariistsenaariumites vajalikud. Kuni

rahvusvahelised standardid SMR-ide kohta lõplikult ühtlustatakse, lähtutakse käesoleva eelnõu

rakendamisel IAEA ettevaatuspõhimõttest: EPZ-i ulatus määratakse konservatiivse ohupõhise

riskianalüüsi alusel, arvestades tehnoloogilist eripära.

Plaani tuleb lisada ka elanike kaitse- ja evakuatsioonimeetmed. Need hõlmavad avalikkuse

teavitamist, varjumist, evakueerimist, tervisekaitse meetmeid, transpordi- ja logistikaskeeme

ning riskikommunikatsiooni vastavalt EAL-idele.

Samuti tuleb määratleda tegevused hädaolukorra lõpetamiseks, sealhulgas määrata tasemed,

mille puhul saab võetud meetmeid leevendada või nende rakendamise lõpetada.

Vajadusel tuleb määratleda täiendavad planeerimisalad pikaajaliste kaitsemeetmete jaoks, mis

IAEA klassifikatsiooni kohaselt võivad hõlmata näiteks maa põllumajandusliku kasutuse

piiranguid, veevarustuse kaitsealasid või kaubanduspiirangute tsoone. Need rakenduvad siis,

kui kiirgusriski mõju võib ulatuda jaama territooriumilt ja EPZ-ist väljapoole.

57

Määratleda tuleb ka hädaolukorra lahendamisele järgnevad tegevused, sealhulgas tavaolukorra

taastamine, alade vabastamine piirangutest, kiirgusseire ning vajadusel pikaajaline

riskikommunikatsioon.

Plaan peab vajadusel ette nägema sotsiaalpsühholoogilise toe ja elanike nõustamise, kuna

tuumaõnnetusega seotud riskitaju ja stress võivad olla märkimisväärsed ka siis, kui tegelik

kahju on piiratud. Nõustamine on rahvusvaheliselt tunnustatud osa taastamistegevustest.

Eelnõu § 51 lõige 2 sätestab, et tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaani rakendamise

harjutamiseks peab käitamisloa omaja korraldama õppuse vähemalt üks kord aastas. Õppuse

eesmärk on kontrollida plaani toimivust, personali valmisolekut, tehniliste ja

organisatsiooniliste sekkumismeetmete rakendatavust ning koostööprotseduuride toimimist

ametiasutuste vahel. Õppused on rahvusvahelises tuumaohutusalases praktikas olulised

valmiduse tagamiseks. Õppuse korraldamisest tuleb teavitada Päästeametit vähemalt 20

tööpäeva ette, mille eesmärk on võimaldada pädeval asutusel õppuse korraldust jälgida,

vajadusel osaleda ning hinnata, kas tuumakäitise hädaolukorra lahendamise protseduurid

vastavad riiklikele ootustele ja koordineeritud reageerimisvalmidusele.

Eelnõu § 51 lõige 3 näeb ette kohustuse vaadata tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan

üle ja ajakohastada seda vähemalt iga kahe aasta järel või olukorras, kus toimuvad olulised

muutused tuumakäitise ohutegurites, tehnoloogias, tuumamaterjali koguses või iseloomus,

personali struktuuris või väliskeskkonna riskides. Regulaarne ajakohastamine tagab, et plaan

püsib kooskõlas käitise tegeliku seisukorra, tehnoloogilise arengu ning riskianalüüsi

tulemustega. Nõue vastab IAEA põhimõttele, mille kohaselt hädaolukorra juhtimise

dokumentatsioon peab olema „elav dokument“ ning toetama dünaamilist riskipõhist

planeerimist vastavalt juhendile GSR Part 7.

Eelnõu § 51 lõige 4 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määruse, milles

sätestatakse täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaanile ja selle

rakendamisele. Määruse kehtestamise vajadus tuleneb sellest, et lahti seletada plaani detailid,

sealhulgas EPZ ja EAL-ide määramine, tehnilised tingimused ja vorminõuded.

Eelnõu §-s 52 sätestatakse raamistik tegutsemiseks kiirgushädaolukorras või tuumaavarii

korral.

Eelnõu § 52 lõike 1 kohaselt lahendatakse tuumaavarii või kiirgushädaolukord vastavalt

tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, arvestades kiirgusseaduses ja käesolevas seaduses sätestatut.

See tähendab, et tuuma- või kiirgusõnnetus on osa riigi ühtsest kriisiohjesüsteemist ning

reageerimine toimub riikliku hädaolukorra lahendamise korralduse raames, mitte eraldi

paralleelstruktuuris. Kuna tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus ei ole käesoleva seletuskirja

koostamise ajal veel jõustunud, tuleb üleminekuaegsel perioodil toetuda kehtivale hädaolukorra

seadusele ja riigikaitseseadusele.

Eelnõu § 52 lõige 2 määratleb tuumaavarii mõiste käesoleva seaduse tähenduses. Tuumaavarii

on ootamatu sündmus või sündmuste ahel, mis on seotud tuumakäitise, tuumamaterjali või

radioaktiivse ainega ning mis põhjustab või võib põhjustada olulist ohtu inimese tervisele,

varale või keskkonnale või mille tulemusel tekib avariikiirituse olukord.

58

Eelnõu § 52 lõige 3 sätestab, et sekkumine tuumakäitises tekkivas avariikiirituse olukorras

toimub kiirgusseaduse §-i 107 alusel. Viidatud säte reguleerib sekkumistasemeid,

kaitsemeetmeid, kiirituse seirekorraldust, elanikkonnakaitset ja meetmete rakendamise aluseid.

Eelnõu § 52 lõige 4 sätestab pädevale asutusele õiguse kaasata vajadusel ka kolmandaid

osapooli, kellel on sekkumiseks vajalikud erialateadmised, tehnilised vahendid või

erivõimekus, sealhulgas laborid, mõõteseadmed, kaitsevahendid või oskused saasteärastuseks.

Kui kaasatava osapoole tegevusvaldkond kuulub loakohustuse alla (nt radioaktiivsete ainete

käsitlemine, ohtlike tööde teostamine või eritransport), peab isikul olema selleks vastav

tegevusluba. See säte tagab operatiivse paindlikkuse ning võimaldab kasutada riiklikke,

rahvusvahelisi või eraõiguslikke ressursse juhul, kui riiklikud jõud üksi ei ole piisavad või

nende rakendumine viibiks.

Eelnõu §-s 53 sätestatakse rahvusvahelise teavitamise ja koostöö alused kiirgushädaolukorra

korral.

Eelnõu § 53 lõige 1 kohustab pädevat asutust teavitama viivitamatult Euroopa Komisjoni ning

mõjutatud Euroopa Liidu liikmesriike elanikkonna kaitseks rakendatud või kavandatud

meetmetest. Teavitamiskohustus tekib kolmel juhul:

1) Eesti territooriumil toimunud tuumaavarii, millega kaasneb või võib kaasneda radioaktiivsete

ainete emissioon;

2) oluliselt tavapärasest kõrgema kiirgustaseme avastamine, millel võib olla tervisemõju;

3) muu juhtum, mille tulemusel radioaktiivne aine võib keskkonda sattuda ohtlikus koguses.

Eelnõu § 53 lõige 2 täpsustab, et teavitamine peab toimuma vastavalt Euroopa Liidu nõukogu

14. detsember 1987 otsusele 87/600/Euratom ühenduse operatiivse teabevahetuse korra kohta

kiirgushädaolukorra puhul63, mis sätestab liikmesriikide vahelise varajase hoiatamise ja

teabevahetuse mehhanismi. Lisaks esitab pädev asutus regulaarselt mõõtetulemusi ja olukorra

ülevaateid seni, kuni radioloogiline oht on möödunud.

Eelnõu § 53 lõige 3 reguleerib olukorda, kus Eesti saab teate teiselt liikmesriigilt või Euroopa

Komisjonilt. Sel juhul peab pädev asutus viivitamatult rakendama õigusaktidest tulenevad

elanikkonnakaitse meetmed ning edastama omakorda teabe nii Euroopa Komisjonile kui ka

teistele riikidele. Edastatav teave sisaldab nii rakendatud meetmeid kui ka keskkonna,

toiduainete, joogivee ja sööda radioaktiivsuse seiretulemusi.

Eelnõu § 53 lõige 4 sätestab, et Eesti peab tuumaavarii korral teavitama IAEA-d ning

asjaomaseid välisriike vastavalt Eesti rahvusvahelistele kohustustele, mis tulenevad muuhulgas

tuumaavariist operatiivse teatamise konventsioonist64.

Eelnõu § 53 lõige 5 sätestab, et vajaduse korral võib pädev asutus pöörduda IAEA või

välisriikide poole abi saamiseks. Säte annab aluse rahvusvahelise kriisiabi aktiveerimiseks,

sealhulgas spetsialistide, varustuse, mõõteseadmete, saasteärastuse tehnika või saaste leviku

63 EUR-Lex - 31987D0600 - ET Nõukogu otsus, 14. detsember 1987, ühenduse operatiivse teabevahetuse korra

kohta kiirgushädaolukorra puhul 64 Tuumaavariist operatiivse teatamise konventsioon–Riigi Teataja

59

modelleerimise toe kaasamiseks. Samuti sätestatakse, et Eesti korraldab vajadusel

välisekspertide või abiüksuste vastuvõtu kooskõlas kehtivate lepingute ja julgeolekunõuetega.

Eelnõu 7. peatükis sätestatakse nõuded tuumamaterjali transpordiks, ekspordiks ja impordiks

kohaldades selleks kiirgusseaduse, nõukogu määruse (EÜ) nr 428/2009, 5. mai 2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks, ning strateegilise kauba seaduse sätteid. Sellega

tagatakse, et tuumamaterjali liikumine nii Eesti siseselt kui ka üle riigipiiri toimub vastavalt kehtivatele kiirgusohutuse, kahesuguse kasutusega kaupade kontrolli ja strateegilise kauba

ekspordi- ja impordi nõuetele ning välditakse eraldi, paralleelse regulatsiooni loomist. Käesoleva peatüki rakendamine eeldab tihedat koostööd pädeva asutuse ja välisministeeriumi juurde moodustatud strateegiliste kaupade komisjoni vahel.

Eelnõu § 54 lõiget 1 kohaldatakse tuumamaterjali veole KiS § 68 lõike 1 punkti 2, § 41, § 70 ja § 701 sätteid kooskõlas käesoleva seaduse § 79, mis sätestab nõuded tuumamaterjali

transpordi turvaplaanile. Radioaktiivse materjali transpordi nõuded on sätestatud IAEA eeskirjas 2018. a versioonis SSR-6 (Rev.1) „Regulations for the Safe Transport of Radioactive Material65“, mis on IAEAs ülevaatamisel. IAEA SSR-6 on radioaktiivsete materjalide veol

üleilmseks alustandardiks, mida kasutatakse riiklike ja rahvusvaheliste veo ohutusnõuete eeskirjade koostamisel. KiS § 41 kohaselt veetakse radioaktiivset ainet ja radioaktiivset ainet

sisaldavat seadet, milles radionukliidi aktiivsus või aktiivsuskontsentratsioon ületab KiS § 68 lõikega 5 sätestatud väljaarvamistaset, maantee-, raudtee-, õhu- ja veeteel ohtlikke veoseid käsitlevate õigusaktidega sätestatud korras ning üle riigipiiri kooskõlas Eesti Vabariigi suhtes

jõustunud välislepingute ja õigusaktide alusel. Radioaktiivse aine ja radioaktiivset ainet sisaldava seadme veoks loetakse lähtekohast sihtkohta transportimisega seotud toimingud,

sealhulgas peale- ja mahalaadimine. KiS § 68 lõike 1 punkti 2 kohaselt on radioaktiivse aine vedamine kiirgustegevus, mistõttu tuleb tuumamaterjali vedamiseks taotleda kiirgustegevusluba. Loa taotlemise nõuded on sätestatud KiS §-s 70. Juhul, kui vedu teostab

Euroopa Majanduspiirkonna muu lepinguriik, siis tuleb KiS § 701 kohaselt taotleda pädevalt asutuselt kiirgustegevusloa tunnustamist ning taotluse menetlemine toimub KiS § 702-704

kohaselt. Säte tagab, et tuumamaterjali veol on tagatud isikute kiirgusohutus, tehnilised

ohutusnõuded ja veosele rakendatud turvalisuse ja füüsilise kaitse nõuded.

Eelnõu § 54 lõiget 2 kohaldatakse tuumamaterjali ja muu radioaktiivse materjali ekspordi,

impordi, edasitoimetamise ja transiidi kontrolli süsteemile, mis on sätestatud nõukogu määruses

(EÜ) nr 428/2009 kahesuguse kasutusega kaupade kontrollimiseks, ning strateegilise kauba

seadusest, mis kehtestab riigisisese strateegilise kauba kontrolli süsteemi. Tuumamaterajal on

kahesuguse kasutusega kaup ja loetletud nõukogu määruse (EÜ) nr 428/2009 0-kategoorias,

mis on tuumamaterjalid, rajatised ja seadmed. Strateegilise kauba seadus kohaldub kõikidele

strateegilistele kaupadele, sealhulgas kahesuguse kasutusega kaupadele, ja nendega seotud

teenustele (vedu, käitlemine, lõppkasutus) ning sätestab loakohustuse, järelevalve ja erandid, et

tagada riigi julgeolek. Kahesuguse kasutusega kaupade eksporti, importi ja transiiti kontrollib

strateegiliste kaupade komisjon. Seega, tuumamaterjali ja muu radioaktiivse materjali

liikumisel üle riigipiiri kohaldatakse kahesuguse kasutusega kaupade ja strateegilise kauba

kontrolli korda, mis tagab kooskõla kehtiva rahvusvahelise ja riigisisese kontrolli korraga, ning

käesolevas seaduses nimetatud nõudeid ei sätestata.

65 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1798_web.pdf

60

Eelnõu § 54 lõige 3 sätestab, et tuumajäätmete, sealhulgas kasutatud tuumkütuse sisse-, välja-

ja läbiveole kohalduvad lisaks TEOS-e §-i 54 lõikele 1 täiendavalt § 58 sätted. IAEA SSR-6

rakendub igale radioaktiivsele materjalile, sealhulgas tuumajäätmetele, mille transpordile

kohalduvad radioaktiivse materjali veonõuded. TEOS-e § 51 kohaselt tuleb tuumajäätmete

veole rakendada kiirgusseaduse §-e 82-87 ja § 83 lõike 2 alusel kehtestatud nõudeid, mis

käsitlevad veoloa taotlemist ja veoluba, mis on ELi radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud

tuumkütuse saadetiste vedudest riikidevaheline teavitamis- ja kooskõlastussüsteem ega

reguleeri veo ohutuse nõudeid.

Eelnõu 8. peatüki eesmärk on kehtestada ühtne ja terviklik raamistik Eestis tekkivate tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemiseks alates jäätmete tekkest kuni nende

lõppladustamiseni. Regulatsioon lähtub rahvusvahelisest praktikast ja tuumajäätmete ning kasutatud tuumkütuse käitlemise raamdirektiivist 2011/70/Euratom ning täpsustab:

• jäätmete minimeerimise põhimõtte (ALARA) rakendamist tuumakütuse tsüklis;

• territoriaalset vastutust, mille järgi lahendatakse Eestis tekkivate tuumajäätmete käitlemine põhimõtteliselt Eestis ning teistesse riikidesse saatmine on rangelt piiritletud;

• keelu tuua Eestisse teiste riikide tuumajäätmeid, v.a väga piiratud erandid teadustööks;

• riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava rolli ja koostamise korra;

• tingimused ja menetluse, mille alusel tuumajäätmed võib tuumaohutuse nõuetest vabastada ja käsitleda üldjäätmetena;

• sihipärase lahjendamise keelu, vältimaks normide eiramist;

• tuumajäätmete käitlemise kohustuse ülemineku, riigi sekkumise ja kohustuse lõppemise reeglid, sh seos dekomissioneerimisfondi maksetega;

• lõppladustatuks lugemise ja omandi ülemineku riigile, mis kinnistab pikaajalise vastutuse tuumajäätmete eest.

Eelnõu § 55 lõige 1 sätestab tuumkütusetsüklis tekkivate tuumajäätmete käitlemise üldised

alused. Paragrahvis kehtestatakse põhimõte, et tuumkütusetsüklis tekkivate tuumajäätmete

kogus hoitakse nii väikesena, kui see on mõistlikult saavutatav (ALARA-põhimõte) nii

jäätmete aktiivsuse kui koguse osas. Samal ajal sätestatakse, et jäätmete vähendamine ei tohi

piirata tuumaenergia kasutamise üldpõhimõtete rakendamist – st. eesmärk ei ole takistada

tuumaenergia kasutamist, vaid vältida põhjendamatuid jäätmeid ja ohtu. Sellega suunatakse

käitajaid valima tehnoloogiaid ja töökorraldust, mis minimeerivad pikaealiste ja suure

aktiivsusega jäätmete teket, kuid ei tee tuumaenergia kasutamist sisuliselt võimatuks.

Eelnõu § 55 lõige 2 viitab kiirgusseadusele, sätestades, et tuumajäätmeid käideldakse vastavalt

kiirgusseaduse §-des 58, 60, 61, 64 ja 66 ning § 56 lõike 2 ja § 64 lõike 4 alusel sätestatud

nõuetele arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

Eelnõu § 55 lõige 3 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama täpsustatud nõuded

kasutatud tuumkütuse käitlemisele.

Eelnõu § 56 lõikes 1 sätestatakse territoriaalpõhimõte: Eestis tekitatud tuumajäätmed tuleb

käidelda, vaheladustada ja lõppladustada Eestis, välja arvatud samas paragrahvis ette nähtud erandjuhtudel. See tähendab, et Eesti ei tohi rajada oma tuumaenergia süsteemi arvestusega, et

jäätmed käideldakse või ladustatakse kusagil mujal. Riik võtab vastutuse tekkivate jäätmete käitlemise ja ladustamise eest.

61

Eelnõu § 56 lõige 2 lubab erandina lõppladustada Eestis tekkinud tuumajäätmeid teise Euroopa

Liidu liikmesriigi või kolmanda riigi lõppladustusrajatises, kui on täidetud mõlemad

tingimused:

1. Eesti ja sihtriigi vahel on sõlmitud ja jõustunud rahvusvaheline leping vastava

lõppladustusrajatise kasutamiseks;

2. leping vastab Euroopa Komisjoni kehtestatud kriteeriumidele.

See säte viib Eesti õigusesse 2011/70/Euratom66 direktiivist tuleneva võimaluse, et riigid võivad

sõlmida kokkuleppeid jäätmete lõppladustuse kohta teises riigis, kuid ainult selge

õigusraamistiku ja vastutuse jaotuse olemasolul.

Eelnõu § 56 lõikes 3 sätestatakse, et kasutatud tuumkütust võib saata teise riiki

ümbertöötlemiseks, kuid tingimusel, et seda ei suunata lõppladustamisele. Eesmärk on eristada

tehnoloogiliselt põhjendatud ümbertöötlemist (nt kütuse komponentide taaskasutamiseks), ja

jäätmete lõpliku vastutuse teisele riigile üleandmist. Nii välditakse olukorda, kus

ümbertöötlemise sildi all viiakse tegelikult jäätmed püsivalt teise riiki.

Eelnõu §-s 57 sätestatakse keeld: väljaspool Eestit tekitatud tuumajäätmeid ei tohi käidelda,

vahe- ega lõppladustada Eestis. Sellega välditakse Eesti kujunemist teiste riikide tuumajäätmete

ladustamis- või lõppladustuskohaks ning kinnitatakse põhimõtet, et iga riik peab eeskätt ise

vastutama enda tuumategevusest tekkivate jäätmete eest.

Eelnõu § 58 sätestab, et tuumajäätmete sisse- ja väljaveole kohaldatakse kiirgusseaduse §-e

82–87 ja § 83 lõike 2 alusel kehtestatud nõudeid. Sellega ei dubleerita olemasolevat

radioaktiivsete jäätmete piiriülese liikumise regulatsiooni, vaid tehakse selge viide, et sama

kord kehtib ka tuumajäätmete puhul, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi (nt

territoriaalpõhimõte, keelud § 56 ja § 57 järgi). See tagab ühtse ja kooskõlalise süsteemi kiirgus-

ja tuumajäätmete sisse- ja väljaveo korraldamiseks, sh rahvusvahelise teavitamise, loa- ja

kooskõlastamiskohustused.

Eelnõu § 59 lõige 1 sätestab, et riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava on radioaktiivsete

jäätmete käitlemise riikliku tegevuskava osa. See näitab, et tuumajäätmed ei ole eraldatud „paralleelsüsteem“, vaid integreeritud laiemasse radioaktiivsete jäätmete poliitikasse.

Eelnõu § 59 lõikes 2 määratletakse tegevuskava sisuline ulatus. Kavas määratletakse riiklik

tuumajäätmete käitlemise poliitika; seatakse eesmärgid ja põhimõtted (nt ohutus, pikaajaline

vastutus, rahastamiskindlus); kirjeldatakse, võimalusel, jäätmete kogused ja asukohad;

esitatakse hinnang tuumajäätmete käitlemise kuludele ja ajakavale. See on kooskõlas

2011/70/Euratom direktiivi nõudega, mille kohaselt peab riigil olema läbipaistev, pikaajaline

programm tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemiseks.

Eelnõu § 59 lõikes 3 sätestatakse, et tegevuskava koostab valdkonna eest vastutav ministeerium

koos pädeva asutusega. Nii tagatakse poliitikakujundaja (ministeerium) ja tehnilise pädevusega

regulaatori (pädev asutus) koostöö, et kava oleks nii poliitiliselt kui tehniliselt teostatav.

66 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0070

62

Eelnõu § 59 lõikes 4 kohustatakse tegevuskava koostamisel teavitama avalikkust kava

koostamisest ning andma soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada. See tugevdab

avalikkuse kaasamist ja läbipaistvust ning Euratom-direktiivi nõudele kaasata avalikkust

jäätmepoliitika kujundamisse.

Eelnõu § 60 lõikes 1 sätestatakse põhimõte, et tuumajäätmeid (v.a kasutatud tuumkütus) võib

ringlusse võtta, taaskasutada või kõrvaldada jäätmeseaduse alusel, kui radioaktiivsete ainete

sisaldus ei ületa kiirgusseaduse § 62 lõike 3 alusel sätestatud vabastamistasemeid. See tähendab,

et madala aktiivsusega jäätmed, mis ei kujuta endast märkimisväärset kiirgusriski, võib teatud

tingimustel käsitleda tavaliste jäätmetena, välja arvatud kasutatud tuumkütus.

Eelnõu § 60 lõikes 2 on ette nähtud, et kui radioaktiivsete ainete sisaldus lõikes 1 nimetatud

jäätmetes ületab vabastamistasemeid, on tuumaohutuse nõuetest vabastamine siiski võimalik,

kuid ainult pädeva asutuse otsuse alusel. Pädev asutus hindab konkreetset juhtumit ja teeb

otsuse, kas ning millistel tingimustel vabastamine on lubatav. Seeläbi tagatakse, et lõplik otsus

põhineb riskihinnangul, mitte üksnes üldistel tabelväärtustel.

Eelnõu § 60 lõikes 3 sätestatakse, et vabastamise taotluse menetlemisel kohaldatakse

kiirgusseaduses sätestatud vabastamise, ringlusse võtmise ja taaskasutamise nõudeid. Sellega

välditakse dubleerimist ja tagatakse, et menetlus on kooskõlas olemasoleva kiirgusõigusliku

raamistikuga.

Eelnõu § 61 keelab tuumajäätmete sihipärase lahjendamise, sealhulgas hajutamise, segamise, eesmärgiga saavutada vabastamistasemete täitmine või muul viisil tuumaohutuse nõuetest vabastamine. Keeld välistab olukorrad, kus kõrge aktiivsusega jäätmeid „lahjendatakse“

madalama aktiivsusega materjaliga üksnes selleks, et justkui formaalselt vastata normidele, kuigi tegelik kiirgusriski tase ei vähene. See on oluline kiirguskaitse ja usaldusväärse

regulatsiooni seisukohalt.

Eelnõu § 62 reguleerib käitlemiskohustuse üleminekut teisele isikule. Kui tuumakäitis või

tuumajäätmed antakse üle teisele vastavat luba omavale isikule, võib pädev asutus otsustada

tuumajäätmete käitlemise kohustuse osalise või täieliku ülemineku sellele isikule. Üleminek on

lubatud ainult juhul, kui käitlemiskohustuse üleandmine ei sea ohtu tuumajäätmete käitlemise

nõuete rakendamist – st uus kohustatud isik peab olema tegelikult pädev ja suutlik nõudeid täita.

Säte on oluline eelkõige omanikuvahetuse, ettevõtte ülemineku ja muude reorganiseerimiste

korral.

Eelnõu § 63 lõikes 1 sätestatakse alused, mille korral võib riik sekkuda viimase abinõuna.

Pädev asutus teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku tuumajäätmete riigi valdusesse võtmiseks,

kui tuumajäätmete käitlemise kohustusega isik ei täida tuumajäätmete käitlemise tegevuskava

või on seda oluliselt rikkunud või muul viisil oluliselt rikkunud tuumajäätmete käitlemise

nõudeid. See loetelu hõlmab nii tegevusetust (kohustuste täitmata jätmine) kui ka sisulisi

rikkumisi (nt ohtlik käitlemine).

Eelnõu § 63 lõikes 2 sätestatakse, et Vabariigi Valitsus otsustab tuumajäätmete ülevõtmise riigi

või riigi omandis oleva äriühingu valdusesse, näiteks juhtudel, kus tuumajäätmete käitlemise

kohustusega isik ei ole kohustust osaliselt või täielikult võimeline täitma (nt majanduslikud

raskused, pankrot või muu objektiivne takistus). Riigi sekkumine tagab, et jäätmed ei jää

„omanikuta“ ega ohusta keskkonda ja inimesi.

63

Eelnõu § 63 lõikes 3 sätestatakse, et Vabariigi Valitsus kohustab tuumajäätmete käitlemise

kohustusega isikut andma tuumajäätmed üle ning tasuma riigi või riigi äriühingu poolt

ülevõetud jäätmete käitlemiseks vajalike meetmete kulud, sh juhul, kui isik pole täitnud

seaduses sätestatud dekomissioneerimisfondi maksete tegemise kohustust.

Seega on riigi ülevõtmine viimane abinõu, mitte tasuta teenus – esmane rahaline vastutus jääb

endiselt algsele kohustatud isikule.

Eelnõu § 64 lõikes 1 sätestatakse, millistel juhtudel otsustab pädev asutus, et tuumkütusetsükli

tegevustest tekkivate tuumajäätmete käitlemise kohustus lõpeb. Need on:

Punkt 1 – käitlemiskohustus on antud üle vastavalt käesoleva seaduse §-le 62. See hõlmab

olukorda, kus uus vastavat luba omav isik võtab pädeva asutuse otsuse alusel

käitlemiskohustuse üle.

Punkt 2 – tuumajäätmed on antud heakskiidetud viisil püsivalt teisele riigile vastavalt

käesoleva seaduse § 56 lõikele 2. Siin on käitlemiskohustuse lõppemine seotud rahvusvahelise

lepinguga ja jäätmete püsiva üleandmisega teisele riigile.

Eelnõu § 64 lõikes 2 sätestatakse üldine lõppseisundi reegel: tuumajäätmete käitlemise

kohustus lõpeb, kui tuumajäätmete lõppladustamine ja tuumakäitise dekomissioneerimine on

lõpetatud vastavalt käesoleva seaduse § 65 lõikele 2 ja § 47 lõikele 7 ning tuumajäätmete

käitlemise kohustusega isik on tasunud dekomissioneerimisfondi kõik vajalikud maksed.

Nii seotakse kohustuse lõppemine kolme tingimusega: jäätmed on viidud ohutusse

lõppseisundisse; käitis on nõuetekohaselt suletud; rahalised kohustused on täidetud.

Eelnõu § 65 lõikes 1 sätestatakse, millal loetakse tuumajäätmed lõppladustatuks: kui pädev

asutus on kinnitanud, et tuumajäätmed on paigutatud tingimustele vastavasse ladustuskohta või

selleks ettevalmistatud kohta ning seda väljavõtmise kavatsuseta, käesolevas seaduses

sätestatud viisil ja tema poolt heaks kiidetud viisil.

See definitsioon eristab selgelt ajutist või vahepealset ladustamist (mida võib hiljem muuta) ja

lõppladustust, mille puhul eeldatakse, et jäätmeid ei kavatseta enam tulevikus välja võtta.

Eelnõu § 65 lõikes 2 sätestatakse, et kui tuumaohutusloa omaja kohustus käidelda

tuumajäätmeid on § 64 alusel lõppenud, läheb tuumajäätmete omandiõigus üle riigile.

Sellest hetkest alates vastutab riik täies ulatuses tuumajäätmete lõppladustamise nõuete täitmise

eest. See kajastab rahvusvahelises praktikas levinud põhimõtet, et pikaajaline (inimkonna

perspektiivis mitme põlvkonna pikkune) vastutus lõppladustatud jäätmete eest on riigi kanda.

Eelnõu § 65 lõikes 3 sätestatakse, et tuumajäätmete lõppladustamise ajal on pädeval asutusel

õigus rakendada meetmeid tuumajäätmete ohutuse kontrolliks ja seireks lõppladustuskoha ja

seda ümbritseva keskkonna suhtes.

See tähendab, et ka pärast omandi üleminekut riigile ja käitlemiskohustuse lõppemist käitajale

ei lõpe riigi järelevalve- ja seirekohustus. Nii tagatakse jäätmete pikaajaline ohutus ka pärast

käitise sulgemist.

Võrreldes kehtiva õigusega tähendab 8. peatükk tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse

käitlemise regulatsiooni olulist täpsustamist ja täiustamist. Kui kehtiv kiirgusseadus käsitleb

radioaktiivsete jäätmete käitlemist üldises plaanis, siis käesolev peatükk loob

64

tuumakütusetsükli tegevustest lähtuva tervikliku süsteemi, mis hõlmab jäätmete minimeerimist,

territoriaalpõhimõtet ja piiranguid välisriikide jäätmete vastuvõtmisele, riiklikku tegevuskava

ja avalikkuse kaasamist, vabastamistingimusi ja lahjendamise keeldu, käitluskohustuse

üleminekut, riigi rolli viimase abinõuna ning lõppseisundi ja omandi ülemineku reegleid.

Sellega viiakse Eesti õigus kooskõlla 2011/70/Euratom direktiivi ning IAEA

ohutusstandarditega ja tagatakse, et tuumajäätmete käitlemine toimub kogu elutsükli jooksul

ohutult, läbipaistvalt ja vastutustundlikult.

Eelnõu 9 . peatüki eesmärk on kehtestada kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevusega seotud tasud ja maksed. Seaduse tasandil sätestatakse ja mehhanism, millega kaetakse pädeva asutuse järelevalve ja sellega seotud ekspertiiside kulud.

Eelnõu § 66 lõige 1 sätestab, et järelevalvetasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis tagab,

et järelevalve teostatakse stabiilse ja jätkusuutliku rahastusega, sõltumata riigieelarve muutustest või projektipõhistest vahenditest. Süsteem on üles ehitatud põhimõttel „maksja on kasusaaja“ – tasu maksab ehitusloa omaja, kuna järelevalve tagab tema tegevuse seaduslikkuse

ja ohutuse.

Eelnõu § 66 lõige 2 kohaselt võib järelevalvetasust katta ainult neid kulusid, mis on otseselt seotud ohutuse tagamiseks tehtavate toimingutega (juhtimissüsteemide ja aruandluse dokumentatsiooni ning muu vajaliku ehitusaegse dokumentatsiooni läbivaatamine; tööde

paikvaatlus ja kohapealne järelevalve; ekspertide ja laborite kaasamine; järelevalveametnike töötasud; välisekspertide ja auditeerijate töötasud ning nende palkamisega seotud kulud) Säte tagab läbipaistvuse ja välistab tasu kasutamise muudel eesmärkidel, mis on oluline pädeva

asutuse sõltumatuse säilitamiseks. Tasu suuruse ja maksmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister, mis võimaldab määruse tasandil paindlikku arvestust vastavalt käitise tüübile

ja riskitasemele. Eelnõu § 66 lõige 3 sätestab, et järelevalvetasu määratakse proportsionaalselt järelevalve

tegelike kuludega ja arvutatakse kas konkreetse ehitusetapi järelevalvetoimingute eeldatava maksumuse põhjal või fikseeritud summana vastavalt ehitusetapi mahule ja tuumakäitise

riskitasemele. Eelnõu § 66 lõike 4 kohaselt maksab ehituse järelevalvetasu ehitusloa omaja, ning see tuleb

kanda riigieelarve pädeva asutuse eelarvereale. Tasu kasutatakse sihtotstarbeliselt ehitamiseaegse järelevalve, ekspertiiside ja auditeerimise kulude katteks. See tagab pädeva

asutuse finantsilise sõltumatuse ja vastab tuumaohutuse direktiivi artikli 5 lõike 3 nõudele. Eelnõu § 66 lõige 5 sätestab tasakaalustava mehhanismi: kui tasu on makstud rohkem, kui

tegelikud kulud olid, saab ehitusloa omaja ülemäärase summa tagasi või tasaarvestada järgmise etapi tasuga

Eelnõu § 66 lõige 6 määrab maksmise aja: tasu makstakse enne järelevalve alustamist või osamaksetena vastavalt pädeva asutuse otsusele. Vajadusel võib määrata teistsuguse

tasumissageduse.

Eelnõu § 66 lõige 7 sätestab tagajärjed tasu maksmata jätmisel: pädev asutus võib ehitusloa kehtivuse peatada kuni tasu tasumiseni.

65

Eelnõu § 66 lõige 8 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega

tasumäärad ning tasu arvutamise ja tasumise korra.

Eelnõu § 67 reguleerib tuumaohutusloa menetlustasu kujunemise ja maksmise aluseid. Eelnõu § 67 lõige 1 kohaselt on menetlustasu on tuumaohutusloa taotleja avalik-õiguslik

rahaline kohustus, mille eesmärk on katta käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutusloa andmise ja muutmisega seotud menetlustoimingute kulud.

Eelnõu § 67 lõige 2 sätestab, et menetlustasuga kaetakse üksnes kulud, mis on otseselt vajalikud tuumaohutusloa menetlemiseks (taotluse ja selle lisadena esitatud dokumentide ja

ohutushinnangute läbivaatamine ning hindamine, vajalike kontrolli- ja hindamistoimingute läbiviimine, sealhulgas paikvaatlused ja tehniline analüüs, ekspertide ja tehniliste

tugiorganisatsioonide kaasamine, rahvusvaheliste organisatsioonide või pädevate asutuste kaasamine, menetlusega otseselt seotud ametnike töötasu)

Eelnõu § 67 lõige 3 sätestab, et menetlustasu määratakse proportsionaalselt vastavalt menetlustoimingute mahule ja keerukusele ning see arvutatakse kas fikseeritud summana

vastavalt loa liigile ja menetluse ulatusele või tunnipõhiselt vastavalt menetlustoimingutele, kui menetlus hõlmab täiendavaid ekspertiise, rahvusvahelisi hindamisi või muudatuste hindamist loa andmise eeldustes.

Eelnõu § 67 lõiked 4 - 6 kehtestavad menetlustasu maksmise korra: menetlustasu maksab

tuumaohutusloa taotlejapädeva asutuse e- riigikassa kontole. Kui menetlustasu on makstud suuremas summas, kui vastab tegelikele menetluskuludele, on taotlejal õigus ülemäärane summa tagasi nõuda või tasaarvestada järgmise menetluse tasuga.

Eelnõu § 67 lõige 7 sätestab, et menetlustasu tasumata jätmisel võib pädev asutus peatada

taotluse läbivaatamise kuni tasu laekumiseni või tagatise esitamiseni. Eelnõu § 67 lõige 8 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama menetlustasu

määrad ning arvestamise ja tasumise korra.

Eelnõu § 68 sätestab järelevalvetasu kujunemise ja maksmise alused. Järelevalvetasu on tuumaohutusloa omaja avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille eesmärk on finantseerida käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutuse riiklikku ja rahvusvahelist järelevalvet.

Järelevalvetasuga kaetakse üksnes kulud, mis on otseselt vajalikud käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle järelevalvetoimingute ja nendega seotud tegevuste

finantseerimiseks. Järelevalvetasu sätete koostamisel on aluseks võetud konkurentsiseaduse 71. peatükk, kuna

maailmas on levinud praktika, et tuumaohutusloa omaja maksab kinni järelevalve kulud. Järelevalve ei hõlma ainult korrakaitse järelevalvet, vaid ka süsteemset loa omaja tegevuse

kontrolli, mida pädev asutus peab pidevalt tegema. Selline järelevalve on oluliselt tihedam ja seetõttu ka kulukam kui tavapärane riiklik järelevalve korrakaitse raames. Järelevalvetasu maksmise ja kujunemise alused sätestatakse seaduses ja tasumäärad ning maksmise kord

määruses, mis kokkuvõttes tagab reeglite kooskõla põhiseaduse §-ga 113.

Eelnõu § 69 lõikes 1 sätestatakse tuumakäitise käitaja põhikohustuse moodustada dekomissioneerimisreserv, mis kataks tuumakäitise dekomissioneerimise ning kasutatud

66

tuumkütuse ja tuumajäätmete lõppladustamise kulud. Kasutatud tuumkütuse ja tuumajäätmete

lõppladustamise all mõeldakse dekomissioneerimise, käitamise ning katsetamise käigus tekkivate kasutatud tuumkütuse ja tuumajäätmete käitlemist kui ka nende jäätmete

lõppladustamispaiga planeerimisega, rajamisega, opereerimisega, sulgemisega ja sulgemisjärgse seirega ning turvamisega seotud kulusid. Kehtestatud lõike eesmärk on tagada, et suuremahuliste ning planeeritud tegevuste jaoks oleks piisavad vahendid kõrvale pandud

ning dekomissioneerimise alguseks võimekus neid finantseerida. Dekomissioneerimine on uue käitaja jaoks kauge kohustus, mistõttu peab olema nende vahendite kogumiseks kehtestatud

range raamistik. IAEA toob välja finantstagatise olemasolu alusnõude juhendmaterjalis „GSR Part 5 – Predisposal Management of Radioactive Waste“.67

Eelnõu § 69 lõikes 2 määratakse, et dekomissioneerimisreservi vahendeid tuleb hoida riiklikus dekomissioneerimisfondis. Fondi riiklik haldamine tagab kogutud vahendite eraldatuse (kaitse

käitaja äriotsustest või finantsriskidest), sihtotstarbelise kasutamise (ainult dekomissioneerimiseks ja jäätmekäitluseks) ja piisavuse (läbi käitaja iga-aastase kohustuse fondi makseid tehes). Vabariigi Valitsuse määrusega tuleb luua fondi haldav asutus, ning

kehtestada fondi haldamise ja vara paigutamise kord, et tagada vahendite väärtuse säilimine pika aja jooksul, arvestades dekomissioneerimise kulude tekkimise ajalist horisonti

(aastakümneid). Eelnõu § 69 lõikes 3 volitatakse valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega

reservi suuruse hindamise metoodika ja fondi kasutamise (sissemaksed, väljamaksed, vara valitsemine ja paigutamine) täpsemad tingimused. Määruse tasemel on võimalik sätestada

dekomissioneerimisreservi hindamise ja fondi juhtimise põhimõtted nii täpselt, et tagatakse kogu tuumakäitise elutsükli jooksul vajalike vahendite piisavus, riskijuhtimise kontroll ja läbipaistev aruandlus, ilma et iga detailne arvutus või individuaalne investeerimisotsus vajaks

seaduse tasemel reguleerimist.

Fondi vara haldamisel tuleb määruses sätestada konservatiivsed investeerimisreeglid, kapitali säilitamise põhimõte ning madala riskiga instrumentidesse paigutamine. Lisaks tuleb rakendada riskijuhtimissüsteemi, regulaarset järelevalvet ja stressiteste fondi piisavuse üle ning iga-aastast

avalikku aruandlust sõltumatu audiitori hinnanguga. Määruses tuleb sätestada ka dekomissioneerimiskulude prognoosi esitamise vorm ja ajakohastamise kord ning jõustumise

tingimused. Eelnõu § 69 lõikes 4 sätestatakse reservi suuruse määramise aluspõhimõte. Peamine eesmärk

on, et dekomissioneerimise alustamise hetkeks oleks fondis piisav summa kõikide lõikes 6 nimetatud kulude katmiseks. Kulude katmine peab olema tagatud enne, kui tuumakäitis lõpetab

kasumi teenimise. Lisaks antakse pädevale asutusele õigus määrata reservi esialgne suurus ja selle kogumise põhimõtted iga tuumakäitise puhul tuumaohutusloa tingimustes, sidudes finantskohustuse otseselt tuumaohutusloaga.

Esimene sissemakse peab toimuma enne tuumakütuse paigutamist reaktorisse, mille järgselt

tekib tuumakäitise süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide neutronite toimel aktiveerumine ning radionukliididega saastumise oht. Reservi lõplik suurus tuleb paika seada planeeritavate tegevuste alusel, kuid on eeldatavasti üle 1 miljardi euro, kuna reserv peab katma

lisaks dekomissioneerimisele ka kasutatud kütuse ja tuumajäätmete lõppladustamisega seotud kõik kulud. Teise riikide praktika on näidanud, et range reservi nõudega riigid on

67 IAEA GSR Part 6

67

aastakümnetega kogunud fondi üle mitme miljardi euro (Soome – 2,65 miljardit eurot 2018.

aasta seisuga; Rootsi – 6,88 miljardit eurot 2023. aasta seisuga; Saksamaa – 21,7 miljardit eurot 2022. aasta seisuga)68. Käitaja peab reservi kohustusega arvestama ning selle iga-aastasest

kasumist välja arvama. Eelnõu § 69 lõikes 5 võimaldatakse valdkonna eest vastutaval ministril määrata määrusega

fondi tehtavate sissemaksete suuruse ja finantstagatise tingimused. Sissemaksed peavad ajas kasvama, et katta pikaajalist inflatsiooni, prognoosivigu ja tagada fondi piisavus vastavalt

kulude prognooside ajakohastamisele. Finantstagatis (nt pangagarantii) on vajalik eelkõige käitamise alguses, mil fondi saldo on veel väike, kaitstes riiki käitaja maksejõuetuse riski eest.

Eelnõu § 69 lõikes 6 täpsustatakse kulud, mida dekomissioneerimisreserv peab katma. Reserviga kaetud tegevuste detailsem jaotus ning katmise nõuded esitatakse määruses. Lisaks

ülal loetletud dekomissioneerimise- ning tuumkütuse ja tuumajäätmete käitlemisega otseselt seotud tegevustele võib reservi vahendeid kasutada põhitegevusi toetavate tugitegevuste rahastamiseks, nagu näiteks teadus- ja arendustegevuse (T&A) kulusid, mis on vajalikud

dekomissioneerimiseks. Tuumakäitise ohutu lammutamine ja jäätmete käitlemine on tihti seotud uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamise ja valideerimisega, mistõttu on nende

kulude katmine reservist põhjendatud. Samal ajal peab reserv katma ka põhitegevuste järelevalve kulud kui ka riikliku fondi haldamise kulud.

Eelnõu § 69 lõikes 7 kohustatakse tuumaohutusloa omajat esitama kulude detailse hinnangu (prognoosi) koos algse dekomissioneerimiskavaga ja seda uuendama vähemalt iga viie aasta

järel. Prognooside uuendamine on vajalik, kuna tegevuste kogukulu muutub pidevalt inflatsiooni, tehnoloogiliste uuendused, käitamise käigus saadava täiendava teave ning regulatsioonide muutumise tõttu. Regulaarne uuendamine tagab reservi suuruse realistlikkuse

ning võimaldab vastavalt sissemaksete metoodikale seda vajadusel ajakohastada.

Eelnõu § 69 lõikes 8 antakse pädevale asutusele õigus prognoosi hinnata nii loa taotlemisel kui ka regulaarselt. Kui selgub, et reservi suurus ei kata kulusid, on pädeval asutusel õigus nõuda reservi suurendamist. See säte täidab järelevalvefunktsiooni, mis kaitseb riiki

alafinantseerimise riski eest.

Eelnõu § 69 lõikes 9 volitatakse valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama dekomissioneerimiskulude prognoosi esitamise vormi osana metoodikast. Ühtne vorm tagab prognooside võrreldavuse, tuumaohutusloa omaja jaoks selguse ning pädeva asutuse poolt

hindamise lihtsuse.

Eelnõu 9. peatüki 3. jagu reguleerib tuumajaamaga seotud kohaliku kasu arvutamise ja maksmise alused.

Eelnõu § 70 lõikes 1 antakse kohaliku kasu definitsioon. Tuumajaamaga seotud kohalik kasuna käsitletakse tasu, mida maksab tuumajaama ehitusloa, tuumaohutusloa ja

dekomissioneerimisloa omaja (edaspidi ka kui operaator) kohaliku omavalitsuse üksusele (edaspidi KOV), mille territooriumil tuumajaam asub.

Eelnõu § 70 lõike 2 kohaselt tuleb tasu maksta tuumajaama ehitamise alustamisest kuni tuumajaama täieliku dekomissioneerimiseni. Kohaliku kasu peamised eesmärgid:

68 Hradicky, J. M.; Sabovcik, R. (2025) Decommissioning without Financial Fallout: Reforming Public Nuclear

Funds. Energy Policy, 206, 114723.

68

1) Tõenäoliste majanduslike ja sotsiaalsete mõjude kompenseerimine. Näiteks

maineprobleemid, kinnisvara väärtuse langus, suurenenud liiklus, ehitusega seotud häiringud jms. Tasu aitavad neid mõjusid tasakaalustada nii kohalikul omavalitsusel kui ka piirkonnas

elavatel inimestel. 2) Investeeringud piirkonna arengusse ja infrastruktuuri. Suunata raha kohaliku infrastruktuuri parendamisse (näiteks teed, transpordiühendused, haridus- ja koolitusprogrammid, ettevõtluse

edendamine), et tagada, et piirkond ei jääks tuumajaama negatiivse mõju alla, vaid saaks ka pikaajalist kasu.

3) Kogukonna nõusoleku ja osaluse toetamine. Tasu üks funktsioon on vastata kogukonna vastuvõtlikkusele ja aktsepteerimisele. 4) Võimalike riskide või ebamugavuste kompenseerimine.

Tasu maksmine ei vabasta tuumakäitajat turvalisuse, keskkonnakaitse ja läbipaistvuse nõuetest. Samuti ei piira see tasu täiendavate kokkulepete sõlmimist täiendavate investeeringute

rahastamise osas. Näiteks kergliiklusteede, lasteaedade jms ehitamise finantseerimise osas. Eelnõu § 70 lõikes 3 sätestatakse tuumajaamaga seotud kohaliku kasu suuruseks 0,3 eurot ühe

elektrivõrku antud megavatt-tunni kohta. Seda tasu maksab tuumajaama operaator kui tuumajaam toodab elektrienergiat võrku, otseliini või salvestusseadmesse.

Kohaliku kasu suuruse määramisel on lähtutud eesmärgist, et KOV peaks saama sama suurt tulu nii tuulepargi kui ka tuumajaama puhul. 115 MW tuulepargi aastane tulu KOV-ile on ca

230 000 eurot ning seega 767 000 MWh aastatoodanguga tuumajaama puhul on kohaliku kasu määr 230 000/767000= ca 0,30 eurot/MWh.

2024. a keskmise elektrienergia börsihinna 87,3 eurot/MWh juures moodustaks 0,3 eurot/MWh ca 0,34%, mis on majanduslikult jätkusuutlik ja õiglane kohalik tulu. Samas on tuumajaama käitajad valmis võtma turu riski enda kanda. Kohaliku kasu instrumendi määr mõjutab jaamast välja müüdava elektri hinda ja seeläbi jaama konkurentsipositsiooni.

Näiteks kui 300 MW elektrilise nimivõimsusega ja 90% kasuteguriga tuumajaam töötab 24 tundi 365 päeva aastas, siis on kohaliku kasu suurus 300*0,9*24*365*0,3=709 560 eurot. Reaalsed kohaliku kasu summad on väiksemad, sest tuumajaam ei tööta aasta läbi täisvõimsusel

ja elektritoodang on väiksem.

Eelnõu § 70 lõikes 4 sätestataks, et tuumajaama ehitamise ja dekomissioneerimise ajal makstakse kohalikule omavalitsusele aastas tasu, mis on 10 % tuumajaama elektrilise nimivõimsuse (MW) korrutatuna 8760-ga (st 24 h 365 ööpäevas; 24*365=8760) ja korrutatuna

0,3 eurot/MWh-ga.

Näiteks 300 MW elektrilise nimivõimsusega tuumajaama puhul 300*8760*0,3*10%=78 840 eurot. 78840/0,3=262 800 MWh on tuumajaama täisvõimsusest ca 11%, aga tuumajaamade võimuse reguleerimise võime on 50-100%.

Juhul kui tuumajaam ehitusperiood või dekomissioneerimisperiood vastavas kalendriaastas on

väiksem kui 365 päeva, siis tuleb makstava tasu suurusel seda proportsionaalselt päevade arvuga arvestada. Näiteks, kui ehitamise alustamise teatis esitatakse 1. detsembril, siis sel kalendriaastal makstav tasu on 300 MW elektrilise nimivõimsusega tuumajaama puhul

300*31*24*0,3*10%=6 696 eurot.

69

Eelnõu § 70 lõigetes 5 ja 6 sätestatakse õigusselguse huvides, et ehitamise alustamise päevaks

loetakse ehituse alustamise teatise esitamise päeva ja tootmise alustamise päevana käsitatakse päeva, millal tuumajaam esimest korda annab elektrienergiat võrku, otseliini või

salvestusseadmesse. Dekomissioneerimine on kiirgusseaduse § 58 lõike 4 ja ka käesoleva seaduse tähenduses kõik toimingud ja meetmed, mida rakendatakse kiirgusohtu kujutava rajatise tegevuse osaliseks või

täielikuks lõpetamiseks, mis hõlmab ka rajatise desaktiveerimist ja osalist või täielikku demonteerimist.

Eelnõu § 70 lõikes 7 sätestatakse tingimused, mille alusel tuumajaamaga seotud kohaliku kasu jaotatakse kohaliku omavalitsuse poolt füüsilistele isikutele.

Põhiline tingimus on, et tasu jaotatakse ainult füüsilistele isikutele, st mitte juriidilistele

isikutele. Kohalikule omavalitsusele laekunud tasust 50 protsenti maksab kohaliku omavalitsuse üksus vähemalt üks kord aastas võrdselt füüsilistele isikutele, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht jääb tuumajaama mõjualasse. See elukoht peab olema isiku

rahavastikuregistri järgne elukoht arvestusperioodi aluseks oleva aasta 1. jaanuari seisuga.

Eelnõu § 70 lõikes 8 ja 9 täpsustatakse, millistel juhtudel loetakse elukoht tuumajaama läheduses asuvaks. Igal juhul on tasu saama õigustatud isikud, kelle elukoht jääb kahe kilomeetri raadiusesse tuumakäitise piirist mõõdetuna. Juhul kui tuumajaama kindlaksmääratud

hädaolukorra planeerimistsoon on vähemalt mingis osas suurem, kui nimetatud kaks kilomeetrit, siis on tasu saama õigustatud ka need isikud, kes ei ela küll kaks kilomeetri

raadiuses kuid kelle elukoht siiski jääb hädaolukorra planeerimistsooni piiridesse. Tasu on õigus saada ka eelnevalt kirjeldatud tsooni jäävatel inimestel, kes elavad teise kohaliku omavalitsuse territooriumil. Siinkohal tuleb rõhutada, et nimetatud kaks kilomeetrit on tinglik väärtus, mida

kasutatakse seaduse tasandil üldise lähtepunktina ning mis ei tähenda konkreetse tuumatehnoloogia või tuumajaama projektiga seotud hädaolukorra planeerimistsooni tegelikku

ulatust. Eelnõu § 70 lõikes 10 sätestatakse, et tuumajaamaga seotud kohaliku kasu jaotamise korra, sh

kui sageli kohalik omavalitsus tasu maksab, kuidas toimub selle taotlemine jms, kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu määrusega. Arvestada tuleb, et füüsilisele isikule

makstav tuumajaama kohalik tasu on tulumaksuga maksustatav tasu. Eelnõu 10. peatüki eesmärk on luua õiguslik raamistik Eestis tuumakontrollimeetmete

efektiivseks rakendamiseks, et vältida tuumamaterjali väärkasutust ja tagada vastavus tuumarelvade leviku tõkestamise lepingus sätestatud kohustustele. Peatükk sätestab riigisisese

tuumamaterjali kontrolli korralduse ja kohustused, et tagada Tuumarelva leviku tõkestamise lepingu69 III artikli lõigete 1 ja 4 rakendamiseks sõlmitud kokkuleppe ja selle lisaprotokolli70, Euratomi asutamislepingu71 ja selle artiklite 77, 78, 79 ja 81 rakendamiseks välja töötatud

Komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, 26. mai 2025, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete

69 https://www.riigiteataja.ee/akt/79190 70 https://www.riigiteataja.ee/akt/954451

LISAPROTOKOLL. Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Hollandi Kuningriigi, Iirimaa,

Itaalia Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Portugali Vabariigi, Rootsi Kuningriigi,

Saksamaa Liitvabariigi, Soome Vabariigi, Taani Kuningriigi, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja Rahvusvahelise

Aatomienergiaagentuuri vahelisele kokkuleppele tuumarelva leviku tõkestamise lepingu III art ikli lõigete 1 ja 4

rakendamiseks. 71 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:12012A/TXT

70

kohaldamist72 (edaspidi: 2025/974/Euratom määrus), täitmist. Rahvusvahelisi inspektsioone

teevad Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) ja Euroopa Komisjon. Käesoleva seaduse 10. peatükk reguleerib tuumamaterjali kontrolliga seotud mõisteid, tuumamaterjali

omava isiku kohustusi (arvestus, inventuur, aruandlus, teavitamine, füüsiline kaitse), tuumamaterjali riikliku registri pidamist, rahvusvaheliste inspektsioonide läbiviimist Eestis ja pädeva asutuse kaasamist inspektsiooni, välisinspektorite õigusi ja nende lubamist

inspektsiooni läbiviimiseks ning tuumkütusetsükliga seotud teadus- ja arendustegevusest teavitamist.

Käesoleva peatüki kohaldamisala vastab 2025/974/Euratom määruse artiklis 1 sätestatule. Sama artiklis sätestatud erandid kohalduvad samadel tingimustel ka käesoleva peatüki

rakendamisel. Määruse mõttes laieneb tuumakontrollimeetmete kohaldamine nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele, mistõttu 8. peatükis sätestatud kohustused kehtivad sõltumata sellest,

kas käitaja73 on füüsiline või juriidiline isik, ning kohustatud täitma 2025/974/Euratom määruses sätestatud nõudeid.

Eelnõu § 71 lõikega 1 võetakse kasutusele 2025/974/Euratom määruse mõisted (tuumamaterjali ala, käitaja, rajatis, ala esindaja, materjalibilansi ala), et seaduse tekst oleks

loetav ja selge ning säiliks terminoloogiline ühtlus ja kooskõla nimetatud määrusega. See tagab õigusselguse nii käesoleva peatüki kui ka määruse rakendamisel. Mõisteid ei defineerita ümber ega laiendata, vaid viidatakse 2025/974/Euratom määrusele, et tähendus oleks ühesugune.

Eelnõu § 72 lõikega 1 sätestab tuumamaterjali omav isiku kohustused määrata tuumamaterjali

ala esindaja, kehtestada aruandlusprotsess ning tagada selle järgimine, korraldada tuumamaterjali arvestust ja inventuuri, teavitada pädevat asutust igast tuumamaterjali koguse muudatusest, tuumamaterjali kadumisest, tuumamaterjali veost, väljaveost, sisseveost ja

vastuvõtust, tagada tuumamaterjali füüsiline kaitse ning täita muid 2025/974/Euratom määruses sätestatud kohustusi. Ala esindaja vastutab andmete täpsuse ja õigeaegse edastamise eest nii

riigisiseselt kui rahvusvaheliselt, mis tagab käitaja organisatsioonis selge vastutaja ja ühtlase teabevahetuse. Tuumamaterjali arvestuse pidamine ja inventuuride läbiviimine tähendab, et materjal on arvel, liikumised jälgitavad ning kõrvalekalded avastatakse kiiresti. Tuumamaterjali

koguse muudatusest ning võimaliku kadumise juhtumitest teavitamine võimaldab varakult tuvastada kõrvalekaldeid, tagada arvestuse vastavus tegeliku olukorraga ja välistada võimaliku

väärkasutust või deklareerimata tegevusi. Pädeva asutuse eelnev teavitamine tuumamaterjali veost, sisseveost, väljaveost ja vastuvõtust võimaldab planeerida järelevalvet (sh turvameetmed ja pakendamise nõuded) ning koordineerida rahvusvahelist aruandlust.

Eelnõu § 71 lõikes 2 kehtestatud volitusnorm annab valdkonna eest vastutavale ministrile

õiguse kehtestada määrusega tuumamaterjali arvestuse korraldamise, inventeerimise ja aruandluse nõuded ning pädevale asutusele andmete esitamisel tähtajad.

Eelnõu § 73 lõigetes 1-4 kehtestab tuumamaterjali riikliku registri pidamise nõude. Register koondab käitajatelt laekuva vajaliku andmestiku, et tagada ühtne ja usaldusväärne riiklik

arvestus, mis on vajalik tuumamaterjali liikumise jälgimiseks, kõrvalekallete varajaseks tuvastamiseks ning Eestis võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Registri vastutav töötleja on pädev asutus. Andmeid säilitatakse registris seni, kuni tuumamaterjal asub rajatises,

ning vähemalt viis aastat pärast selle eemaldamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

72 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202500974 73 käitaja – isik või ettevõte, sealhulgas organisatsioon, kes kavandab rajatise rajamist või on selle rajamise eest

õiguslikult vastutav või käitab seda

71

Eelnõu § 73 lõikes 5 kehtestatud volitusnorm annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada määrusega tuumamaterjali riikliku registri põhimäärus ja selle

infoturbenõuded. Eelnõu § 74 sätestatakse alused rahvusvaheliste inspektsioonide läbiviimiseks Eestis ja

rahvusvaheliste organisatsioonide volitatud esindajate õigused.

Eelnõu § 74 lõike 1 kohaselt on välisinspektoritel vastavalt tuumarelva leviku tõkestamise lepingu III artikli lõigete 1 ja 4 rakendamise kokkuleppe lisaprotokollis kehtestatud nõuetele (edaspidi kui Lisaprotokoll) õigus oma ülesannete täitmiseks siseneda tuumamaterjali alale, mis

kuulub vastava välislepingu kohaldamisalasse; saada ligi inspektsiooni jaoks vajalikele andmetele ja dokumentidele; võtta proove, teha mõõtmisi, korraldada ekspertiise ning

jäädvustada olukorda pilti ja heli salvestava seadmega. Säte tagab, et rahvusvahelised organisatsioonid saaksid kontrollida, kas Eesti täidab tuumamaterjali rahumeelse kasutamise ja tuumarelvastuse leviku tõkestamisega seotud rahvusvahelisi lepingukohustusi ning et aruandlus

on täpne ja usaldusväärne.

Eelnõu § 74 lõike 2 kohaselt on pädeval asutusel õigus saata välisinspektoreid inspekteerimisel, millega tagatakse riigi osalus ja järelevalve rahvusvaheliste inspektsioonide käigus.

Eelnõu § 74 lõike 3 täpsustatakse, et lepingust või seadusest tulenevad juurdepääsupiirangud ehitistele või andmetele ei kohaldu ulatuses, mis on vajalik tuumakontrollimeetmete

rakendamiseks või nende üle kontrolli teostamiseks. See võimaldab täita rahvusvahelisi järelevalve kohustusi ka juhul, kui muidu kehtiksid kitsamad juurdepääsupiirangud. Vajadusel kohaldatakse andmetele ja rajatisele juurdepääsu erandeid üksnes ulatuses, mis on vajalik

tuumakontrollimeetmete eesmärgi saavutamiseks.

Eelnõu § 74 lõike 4 kohaselt on tuumamaterjali omav isik kohustatud andma välisinspektoritele juurdepääsu materjalibilansialale ning käitamisega seotud andmetele ja dokumentidele, samuti võimaldama proovide võtmist ja mõõtmiste tegemist. Sellega tagatakse, et rahvusvahelised

inspektsioonid saavad koguda välislepingust tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikku teavet.

Eelnõu § 74 lõige 5 nimetab Lisaprotokolli artikli 10 tähenduses riigi esindajaks pädeva asutuse, kellele edastatakse teave Lisaprotokolli alusel tehtud toimingute, tuvastatud probleemide ja vastuolude, nende lahendamise tulemuste ning kord aastas tehtavate järelduste

kohta. Sellega luuakse kontaktpunkt, kes koondab riigi tasandil info Lisaprotokolli kohaste toimingute kohta, omades niimoodi ühtset ülevaadet rahvusvahelistest tähelepanekutest ja

rakendades vajadusel meetmeid probleemide lahendamiseks. Eelnõu § 75 lõigetes 1-3 sätestatakse välisinspektori rajatise kontrollimisele lubamise

otsustamise kord. Lõikega 1 piiratakse välisinspektorina tegutsemist isikute suhtes, kelle puhul on Eesti pädevatel asutustel põhjendatud kahtlus, et nende tegevus võib ohustada Eesti või

rahvusvahelist julgeolekut või viia tuumakontrolli- või julgeolekumeetmete rikkumiseni. Lõike 2 kohaselt taotleb pädev asutus välisinspektori heakskiitmiseks nõusoleku vähemalt Kaitsepolitseiametilt, Politsei- ja Piirivalveametilt ning asjassepuutuvalt käitajalt. Nende

hinnangute alusel otsustatakse, kas välisinspektorile võimaldatakse juurdepääs rajatisele ja tuumakontrollimeetmete rakendamise kontrolliks vastavalt välislepingule. Lõike 3 järgi

korraldab pädev asutus rahvusvaheliste organisatsioonide poolt nimetatud välisinspektorite kinnitamise ning edastab vastavad andmed rahvusvahelistele organisatsioonidele. Sätesatud

72

kord tagab välisinspektorite sobivuse hindamise ja otsustamise nende lubamise üle rajatise

kontrollimiseks. Sellega kindlustatakse, et inspektsioone viivad läbi üksnes usaldusväärsed isikud, minimeerides niimoodi riigi julgeoleku- ja tuumajulgeoleku riske.

Eelnõu § 76 sätestab kohustuse teavitada pädevat asutust enne tuumkütusetsükliga seotud teadus- ja arendustegevuse alustamist ka juhul, kui tegevuse käigus tuumamaterjali ei kasutata

(nt arvutusmudelid, külmkatsetused, protsessisimulatsioonid). Teavitamiskohustus võimaldab pädeval asutusel saada ülevaadet tuumkütusetsükliga seotud arendustegevusest riigis, vajadusel

kontrollida, et tegevus ei oleks vastuolus välislepingust tulenevate tuumakontrollimeetmete nõuetega ja riigisiseste kohustustega.

Eelnõu 11. peatüki eesmärk on luua õiguslik raamistik tuumakäitiste ja -materjalide füüsilise kaitse ning tuumajulgeoleku tagamiseks. Peatüki sätted toetavad riskipõhist ja proportsionaalset

lähenemist, mis lähtub tuumamaterjalide kategooriast, käitise riskitasemest ja riigi julgeolekukeskkonnast. Sätted põhinevad IAEA juhendil „Riikliku tuumajulgeoleku süsteemi eesmärgid ja põhielemendid” (Objective and Essential Elements of a State’s Nuclear Security

Regime, edaspidi NSS-20)74 ning on kooskõlas Euratom direktiivide ja rahvusvahelise praktikaga.

Peatüki alusel loodav tuumajulgeoleku süsteem tagab tuumamaterjalide ja ehitiste kaitse kogu elutsükli vältel („cradle-to-grave“ lähenemine), hõlmates nii käitiste turvameetmeid kui ka tuumamaterjalide transporti.

Eelnõu §-s 77 sätestatakse tuumakäitiste ja tuumamaterjalide füüsilise kaitse põhimõtted ning

vastutusjaotus. Eelnõu § 77 lõike 1 kohaselt tuleb füüsiline kaitse tagada riiklike ohuhinnangute alusel,

arvestades riigi julgeolekukeskkonna muutusi (sh terroriohud, geopoliitilised mõjud, hübriidohud) ning tuumakütuse tsükli uute tehnoloogiate kasutuselevõttu (nt SMR-id). See

tagab, et turvameetmed ei põhine staatilisel hinnangul, vaid arvestavad muutuvaid ohutegureid. Tuumajaam saab Eestis olema riigikaitseobjekt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses ning hetkel kehtiva riigikaitse seaduse § 83 tähenduses. Säte tugineb IAEA juhendile NSS-2075

ja tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioonile76 ja selle muudatusele77. Tuumakäitise füüsilise kaitse aluseks olev ohupilt peab olema ühtne riikliku julgeoleku planeerimisega ning

ei tohi sõltuda üksnes käitaja hinnangutest. Rahvusvaheliste standardite, sealhulgas IAEA tuumajulgeoleku juhendi ”Kavandamise aluseks oleva ohu väljatöötamine, kasutamine ja ajakohastamine“ (Development, Use and Maintenance of the Design Basis Threat, NSS-10)78

kohaselt koostatakse tuumakäitiste turvameetmete planeerimisel kasutatav kavandamise aluseks olev oht (DBT – Design Basis Threat) või tüüpohu profiil (RTS –Representative Treat

Statement) riiklikult julgeolekuasutuse poolt. Eestis tähendab see, et riiklikud ohuhinnangud, mis käsitlevad tuumakütuse tsükli turvariske, sabotaažiohtu, varguse- või terrorismiriski ning hübriid- ja küberohtusid, koostatakse ja ajakohastatakse eelkõige Kaitsepolitseiameti poolt

koostöös teiste asutustega, arvestades riigi üldist julgeolekukeskkonda.

75 Objective and Essential Elements of a State’s Nuclear Security Regime 76 Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooniga ühinemise seadus–Riigi Teataja 77 Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatuse ratifitseerimise seadus–Riigi Teataja 78 https://www.iaea.org/publications/8097/development-use-and-maintenance-of-the-design-basis-threat

73

Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus kasutab riiklikke ohuhinnanguid käitaja

üle järelevalve teostamisel. Käitaja koostab objekti spetsiifilise turvaplaani ning rakendab meetmed riiklikult määratud ohupildi alusel, mitte vastupidi.

Kaitsemeetmete ulatus peab olema kooskõlas tuumamaterjali kategooriaga ning tuumakäitise riskitasemega. Füüsiline kaitse peab olema proportsionaalne potentsiaalsete ohtudega ning lähtuma tüüpohu profiilist või kavandamise aluseks olevast ohust vastavalt IAEA juhendile

NSS-10. Füüsilise kaitse meetmete kavandamine peab vastama tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel,

hetkel kehtiva riigikaitseseaduse § 87 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määrusele nr 106 „Riigikaitseobjekti kaitse kord”79, arvestades eelnõus sätestatud erisusi. See tagab sidususe Eesti olemasoleva riikliku julgeoleku- ja kriisivalmidussüsteemiga.

Eelnõu § 77 lõige 2 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega

tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tuumamaterjali kategooriate liigituse ning tüüpohu profiili või kavandamise aluseks oleva ohu määramise korra. Määrusega kehtestatavad tuumamaterjali kategooriad on oluline osa rahvusvahelisest tuumajulgeoleku raamistikust ning

lähtuvad IAEA juhendist „Soovitused tuumamaterjali ja tuumakäitiste füüsiliseks kaitseks”(Recommendations on Physical Protection of Nuclear Material and Nuclear

Facilities, NSS-13)80. Tuumamaterjal jagatakse selle juhendi alusel kolme kategooriasse: I, II ja III. Kategooriad on üles ehitatud tuumamaterjali potentsiaalse väär- või kuritarvitamise tagajärgede põhjal, võttes seejuures arvesse ka võimalikku tuumarelvastamise või

radioloogilise rünnaku riski. Kõrgeim kaitsetase kehtib I kategooria materjalile, mida järgnevad II ja III kategooria materjalidele kohandatud proportsionaalsed turvanõuded. Kategooriad

mõjutavad otseselt juurdepääsupiiranguid, järelevalve- ja valvekorraldust, tehnilisi tõkkeid ja turvasüsteeme, transpordinõudeid ja turvateenistuse reageerimisvalmidust. Määrusega kehtestatakse ka tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva ohu määramise kord.

Kavandamise aluseks oleva ohu hinnang ei ole avalik dokument, kuna see sisaldab riigisaladusele kuuluvat teavet potentsiaalsete ründevõimaluste ja vastumeetmete kohta.

Tüüpohu profiil tugineb riiklikule ohupildile ning kirjeldab võimalike ründajate võimekust, motivatsiooni, kasutatavaid vahendeid ning organiseerituse taset. Tüüpohu profiili kasutatakse eelkõige olukordades, kus ohupotentsiaal ei eelda kõrgeima taseme julgeolekuvastaste

meetmete rakendamist, kuid siiski on vajalik süsteemne ja riskipõhine kaitse. Rahvusvahelise praktika ja IAEA tuumajulgeoleku juhendite alusel rakendatakse kavandamise aluseks olevat

ohtu ainult juhul, kui tegemist on I kategooria tuumamaterjaliga või sellega seotud rajatistega, mille väärkasutusel võib olla potentsiaal kaasa tuua katastroofilise tagajärjega sündmus. Kuigi nii kavandamise aluseks olev oht kui ka tüüpohu profiil tuginevad riiklikule ohupildile ja

julgeolekuanalüüsile, on nende eesmärk, detailsusaste ja rakendussfäär erinevad. Tüüpohu profiil on üldisem, vähem detailne ja laiemapõhjaliseks orientiiriks mõeldud

dokument, mille koostamise eest vastutab Kaitsepolitseiamet, kaasates teisi asutusi. Seda kasutatakse juhtudel, kus füüsilise kaitse riskitase ei eelda kõrgeima kategooria julgeolekumeetmete rakendamist. See kirjeldab ohtude tüüpe ja üldist ründaja võimekust, nt

pahatahtlik töötaja, organiseeritud kuritegelik grupp, tehniliste vahenditega varustatud isikud, kuid ei sisalda konkreetseid ründeviise, taktikaid ega operatiivseid detailsemaid stsenaariume.

Tüüpohu profiili eesmärk on tagada proportsionaalne, aga mitte liigkoormav turvatase II ja III kategooria tuumamaterjali ning madalama riskitasemega tegevuste või seadmete puhul. Kavandamise aluseks olev oht on seevastu detailne, operatiivne ja riigisaladuse tasemel

dokument, mis kirjeldab konkreetseid rünnete tüüpe, kasutatavaid vahendeid, realistlikku

79 Riigikaitseobjekti kaitse kord–Riigi Teataja 80 https://www.iaea.org/publications/8629/nuclear-security-recommendations-on-physical-protection-of-nuclear-

material-and-nuclear-facilities-infcirc225revision-5

74

ründaja võimekust ja võimalikke meetodeid, sealhulgas koordineeritud, vägivaldsed,

relvastatud või küber-füüsilised ründevektorid. Seda rakendatakse ainult I kategooria tuumamaterjalile ja väga kõrge riskitasemega tuumakäitistele, mille väärkasutusel võib olla

rahvusvahelise julgeoleku ja riigikaitselise tähendusega tagajärg. Kavandamise aluseks oleva ohu väljundi alusel projekteeritakse ja valideeritakse tuumarajatise relvastatud valve, piirdeaia dünaamika (nt viivitusaeg), juurdepääsu autentimismeetmed,

reageerimisüksuste reageerimisaja kriteeriumid ja tehnilised vastumeetmed. See võimaldab tagada proportsionaalsuse põhimõtte, mille kohaselt turvanõuded vastavad tegelikule

riskitasemele ega koorma põhjendamatult nii riiki kui ka käitajat. Eelnõu § 77 lõige 3 kirjeldab loa omaja peamisi julgeolekukohustusi ning määratleb, millised

konkreetsed tegevused peavad olema rakendatud selleks, et tagada tuumamaterjalide ja tuumakäitise turvalisus vastavalt ohutasemele ja riiklikule ohupildile.

Loa omaja peab rakendama turvameetmeid, mis vastavad kehtivale ohupildile, kasutades selleks kas kavandamise aluseks olevat ohtu või tüüpohu profiili, sõltuvalt materjalide kategooriast ja riskitasemest. See tagab turvasüsteemide proportsionaalsuse tegelike ohtudega.

Loa omajal kohustus koostada ka tuumakäitise turvaplaan, mis kirjeldab terviklikult füüsilise kaitse ülesehitust, sealhulgas juurdepääsukontrolli, valve-, reageerimis- ja

koostöömehhanisme. Turvaplaan ei tohi olla üksnes teoreetiline dokument ning selle rakendatavust tuleb regulaarselt kontrollida turvaõppuste kaudu. Õppuste eesmärk on testida nii personali valmisolekut kui ka tehniliste ja organisatsiooniliste turvameetmete toimivust.

Samuti peab loa taotleja esitama loataotluse osana riskihinnangu ning kirjeldama koostöökorraldust korrakaitseorganitega, sealhulgas vastutuse üleminekut olukorras, kus

intsidendist saab hädaolukord ning juhtimine liigub turvajärelevalvelt kriisi- või päästejuhtimisse. Tuumakäitises peab töötama piisav arv kvalifitseeritud ja väljaõppinud turvateenistujaid, kes

suudavad rakendada turvameetmeid nii tavaolukorras kui ka hädaolukorras. Lisaks on loa omajal kohustus kontrollida töötajate usaldusväärsust, mis hõlmab regulaarseid taustakontrolle

vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud korrale. Teatud kriitiliste ülesannete puhul, mis võivad anda ligipääsu tuumamaterjalidele või strateegilisele teabele, peab töötajatele tegema julgeolekukontrolli vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele. Selle

kontrolli viib läbi Kaitsepolitseiamet, kuna tegemist on riikliku julgeolekuga seotud rollidega. Praktikas tähendab see, et loa omaja esitab kontrolli vajavate töötajate andmed

Kaitsepolitseiametile, kes omakorda otsustab kontrolli ulatuse ja meetodid vastavalt kehtestatud ohutasemele ning riigisaladuse kaitse seadusest ja tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest tulenevatele reeglitele. Kontrolli teostamine ei ole automatiseeritud tegevus, vaid

hõlmab mitmetasandilist hindamist, sealhulgas andmebaasipäringuid, võimalikke intervjuusid ja vajadusel täiendavat menetlust, mis hindab isiku usaldusväärsust, turvariski profiili,

ligipääsuõiguse põhjendatust ning võimalikku mõju tuumajulgeolekule. Kuna julgeolekukontrollide ja taustakontrollide läbiviimine tuumakäitise ehitamisel ja käitamisel osaleva personali suhtes toob Kaitsepolitseiametile kaasa märkimisväärse lisakoormuse juba

tuumajaama ehitusetapis, on vajalik tagada mehhanism, mille kaudu on loa omajal võimalik lisakulud kompenseerida ilma, et kahjustuks riiklik julgeolekuhuvi.

Loa omajal on kohustus teavitada pädevat asutust viivitamatult kõigist juhtumitest või kahtlustest, mis võivad ohustada tuumakäitise turvalisust või viidata pahatahtlikule tegevusele. See tähendab, et teavitamiskohustus ei piirdu üksnes kinnitatud intsidentidega, vaid hõlmab ka

olukordi, kus täpne ohu ulatus ei ole veel teada, kuid esineb põhjendatud kahtlus või kõrvalekalle tavapärasest tegevusest. Intsidendid, mille puhul tuleb teavitada, võivad hõlmata

näiteks volitamata juurdepääsukatseid, anomaaliaid jälgimissüsteemides, sisekommunikatsiooni rikkumisi, turvasüsteemide ootamatut käivitumist või juhtumeid, kus

75

töötaja tegevus ei ole kooskõlas turvanõuete ja tööloaga. Lisaks varajase hoiatamise

põhimõttele peab loa omajal olema rakendatud selge reageerimis- ja häirekorraldus, mis hõlmab tegevusi nii sisemiste kui ka väliste osapooltega, sealhulgas politsei-, julgeoleku- ja

järelevalveasutustega. Reageerimisprotseduurid peavad olema dokumenteeritud turvaplaanis ning personali peab olema koolitatud nende koheseks rakendamiseks. Samuti näeb säte ette loa omaja kohustuse omada võimekust rakendada meetmeid kadunud,

varastatud või muul viisil kontrolli alt väljunud tuuma- või radioaktiivse materjali leidmiseks ja tagasisaamiseks. See hõlmab ka praktilisi ja operatiivseid tegevusi, sealhulgas koostööd

õiguskaitseasutuste ja rahvusvaheliste partneritega, teabevahetuse protseduure IAEA ja teiste asjaomaste institutsioonidega, võimekust analüüsida, kas kaotuse või varguse tagajärjel võib olla tekkinud radioloogiline või julgeolekurisk. See kohustus põhineb IAEA soovitusel, mille

kohaselt tuumamaterjali kadumine ei ole käsitletav üksnes turvarikkumisena, vaid potentsiaalse tuumajulgeoleku intsidendina, millel võivad olla piiriülesed tagajärjed. Seetõttu peab loa omaja

tagama, et tagasisaamise tegevused ei oleks juhuslikud ega reageerivad, vaid eelnevalt planeeritud ja koordineeritud. Nõue toetab põhimõtet, et tuumamaterjal peab jääma reguleeritud ja jälgitavaks kogu selle elutsükli jooksul ning igasugused kõrvalekalded tuleb tuvastada ja

neile reageerida kiiresti, läbipaistvalt ja koordineeritult.

Eelnõu § 77 lõige 4 sätestab, et turvaplaani nõuded ja õppuste kord tulenevad tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kehtestatud määrusest. Hetkel kehtivaks aluseks on riigikaitse seaduse § 87 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määrus nr 106 „Riigikaitseobjekti

kaitse kord“, mis sätestab nõuded riigikaitseliselt oluliste objektide füüsilise kaitse ülesehitusele. Kuigi määrus on sektoripõhine ega käsitle eraldi tuumakäitisi, laieneb see

põhimõttena tuumajaamale, kuna selle olemus vastab riigikaitse seaduses defineeritud riigikaitseobjektile. Määrus kehtestab muu hulgas nõuded turvaplaani koostamisele, ajakohastamisele ja rakendamise kontrollile, õppuste sageduse ja ulatuse.

Tuumakäitise kontekstis peab turvaplaan peab sisaldama lisaks üldistele riigikaitselistele turvanõuetele ka tuumavaldkonna eripärasid, sealhulgas tuumamaterjali kategooria- ja

riskipõhiseid meetmeid, IAEA tuumajulgeoleku standarditele vastavaid tehnilisi tõkkeid ja viivituselemente, sisemiste ohtude (insider threat) maandamise meetmeid, materjalivoogude jälgitavust ja kontrollimehhanisme, reageerimisahelat olukorras, kus turvaintsident võib

areneda kiirgushädaolukorraks või vastupidi, koostööprotokolle Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti ja teiste asutustega.

Õppuste läbiviimise kord tuleneb samast määrusest ning toetub põhimõttele, et turvaplaan ei tohi jääda üksnes dokumendiks, vaid peab olema regulaarselt testitud. Turvaõppused peavad hõlmama nii personali kui turvasüsteemide reageerimisvõime kontrolli, koostööd riikliku

reageerimisvõrgustikuga, realistlikke, stsenaariumipõhiseid harjutusi, mis hõlmavad võimalikke ohustsenaariume alates volitamata ligipääsust kuni organiseeritud ründe või

sabotaažini, järelmeid ja parandusmeetmete planeerimist. Tuumakäitise kontekstis muutub õppuste roll eriti oluliseks, kuna lisaks füüsilise ründe tõrjumisele on oluline pädevalt hallata piirialasid, kus tuumajulgeolek võib põimuda

hädaolukorra lahendamisega, nt kui sabotaažil on potentsiaal tekitada kiiritusõnnetus.

Eelnõu §-s 78 reguleeritakse konkreetseid nõudeid turvateenistujatele ning julgeoleku praktilist korraldust tuumakäitistes ja tuumamaterjali transpordil.

Eelnõu § 78 lõige 1 sätestab, et tuumakäitises ja tuumamaterjali transpordil peab olema piisav arv kvalifitseeritud turvateenistujaid, kes tunnevad käitise eripära ning on saanud spetsiaalse

76

väljaõppe koos jõu ja relva kasutamise õigusega vastavalt turvategevuse seadusele81. Relva ja

erivahendeid võivad kanda ning kasutada vaid vastava koolituse, katsete ja taustakontrolli läbinud ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt tunnistatud turvatöötajad. Turvategevuse seaduse

§ 4 lõike 3 alusel kehtestatud siseministri 16.05.2024 määrus nr 13 ”Turvategevuse eeskiri“ täpsustab omakorda nõuded seoses füüsilise jõu ja relvade kasutamise juhistega, nt järk- järguline eskalatsioonipõhimõte, turvatöötajate registreerimisega, valveülesannete liigitusega,

nt perimeetrivalve, ligipääsukontroll, patrull, piirkonnakontroll. Tuumakäitises tähendab see, et turvateenistus ei tegele üksnes territooriumi üldise turvalisusega, vaid on koolitatud tuvastama

tuumamaterjalide ja -taristu vastu suunatud tahtlikke ründeid, sealhulgas sisemiste ohtude (insider-threat) tüüpi tegevusi. Selline ettevalmistus tagab, et objektil on võimekus viivitada, tuvastada, lokaliseerida ning vajaduse korral neutraliseerida vaenulik tegevus vastavalt

turvaintsidentide eskalatsiooniplaanidele, mis omakorda tagab operatiivse reageerimisahela ja tuumajulgeoleku tagamiseks vajaliku mitmekihilise kaitsekontseptsiooni (defence-in-depth).

Eelnõu § 78 lõige 2 volitab ministrit kehtestama siseturvateenistuse ja turvatöötajate täpsustatud pädevus-, väljaõppe- ja sertifitseerimisnõuded, mis võimaldab arvestada

tuumajulgeoleku valdkonna eripärasid. Tavapärane turvateenistus ei hõlma tuumavaldkonna spetsiifilisi oskusi, nagu radioloogiliste ja tuumamaterjalide ohutu käsitlemine, sisemiste

ohtude tuvastamine, kaitsetasemete ja ligipääsukontrolli rakendamine ning koordineeritud reageerimine võimalikele ründe- või sabotaažijuhtumitele. Sarnast lähenemist kasutatakse Eestis juba lennundusjulgestuse valdkonnas, kus lennundusseaduse82 alusel on kehtestatud

riiklikult reguleeritud koolitus- ja sertifitseerimissüsteem. Seal tohib julgestustegevust teostada üksnes isik, kes on läbinud standardiseeritud koolitusprogrammi, taustakontrolli ning riikliku

pädevushindamise ning kelle kvalifikatsiooni kontrollitakse regulaarselt korduskoolituste ja eksamitega. Tuumajulgeoleku valdkonnas on seetõttu põhjendatud analoogne mudel, mille puhul koolitusprogrammide sisu ja kvaliteedi nõuded kehtestab minister määrusega, koolitajad

ja õppekavad on riiklikult volitatud, turvateenistuse töötajatele rakendatakse taustakontrolli, perioodilist sertifitseerimist ja pädevuse uuendamist.

Koolitust ja sertifitseerimist võivad läbi viia riiklikult volitatud asutused, nt pädev asutus, Sisekaitseakadeemia või IAEA standarditele vastavad tuumajulgeoleku kompetentsikeskused.

Eelnõu § 79 reguleerib tuumamaterjali transpordiga seotud turvameetmeid ja planeerimise kohustusi.

Eelnõu § 79 lõige 1 kohustab transpordi eest vastutavat isikut koostama turvaplaani, mis vastab vedatava tuumamaterjali kategooriale ning selle riskitasemele. Turvaplaan peab olema terviklik

dokument, milles käsitletakse nii veetava materjali iseloomust ja kogust kui ka transpordiga seotud riskide hindamist, veovahendite sobivust ning kavandatavaid tehnilisi ja

organisatsioonilisi turvameetmeid. Lisaks peab turvaplaanis olema kirjeldatud koostöö Politsei- ja Piirivalveametiga ning vajaduse korral teiste riiklike asutustega, samuti marsruudi planeerimine koos alternatiivsete liikumisteede ja hädaolukorra lahendustega. Säte tugineb

IAEA juhendile „Tuumamaterjali turvalisus transpordi ajal“ (Security of Nuclear Material during Transport, NSS-9)83, mis rõhutab riskipõhist lähenemist ning mitmekihilise kaitse

põhimõtet, mille kohaselt transporti ei käsitleta üksnes logistilise, vaid ka julgeolekutegevusena.

81 Turvategevuse seadus–Riigi Teataja 82 Lennundusseadus–Riigi Teataja 83 Security of Radioactive Material in Transport | IAEA

77

Eelnõu § 79 lõige 2 sätestab, et turvaplaan esitatakse kooskõlastamiseks vähemalt 30 päeva

enne transporti pädevale asutusele ja Politsei- ja Piirivalveametile, mis annab riigile võimaluse hinnata, kas planeeritavad turvameetmed on piisavad, realistlikud ning vastavuses

rahvusvaheliste ja riiklike julgeolekustandarditega. Samuti loob see aluse õigeaegseks operatiivkoostööks ning vajaduse korral riiklike jõustruktuuride kaasamiseks, näiteks erieskordi, järelevalve või kriisijuhtimisvalmiduse tagamiseks. See aitab tagada läbipaistvust ja

kontrolli ning mängib olulist rolli õigusrikkumiste ennetamisel. Samuti toetab see koordineeritud riiklikku valmisolekut juhuks, kui transpordi käigus peaks tekkima oht, mis võib

mõjutada tuumajulgeolekut või avalikku turvalisust. Eelnõu 12. peatüki eesmärk on luua tuumavaldkonda puudutavad täpsustused andmekaitse ja

küberturvalisuse põhimõtetes, sealhulgas määratleda, millist teavet käsitletakse kaitstavana, kuidas tagatakse andmete terviklikkus, kättesaadavus ja konfidentsiaalsus ning millised

vastutus- ja kontrollimehhanismid rakenduvad. Sellega tagatakse, et tuumaseaduse rakendamisel järgitakse ühtset riiklikku raamistikku, vähendatakse killustatust ning tagatakse ühtne tõlgendus ja rakenduspraktika. Eelnõu koostamisel on arvesse võetud, et nii

tuumaelektrijaama tulevane käitaja kui ka pädev asutus kuuluvad elutähtsa teenuse osutajate hulka. Sellest tulenevalt rakenduvad neile juba kehtivad küberturvalisuse nõuded läbi

hädaolukorra seaduse ning tulevikus kavandatava tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse kaudu. Lisaks võimaldab küberturvalisuse seaduse84 § 7 volitusnorm vajaduse tekkimisel kehtestada sihitud või täiendavaid erinõudeid just tuumasektori eripärasid arvestades. Seetõttu ei ole

tuumaenergia ohutuse seaduses (TEOS) eraldiseisvalt dubleeritud ega kehtestatud paralleelseid küberturvalisuse norme.

Eelnõu § 80 käsitleb kiirgusallikaid ja tuumamaterjali puudutavale teabele juurdepääsupiirangut, mille eesmärk on kaitsta elu, tervist, keskkonda ja riigi julgeolekut.

Tuuma- ja kiirgustegevusega seotud detailne tehniline teave, sealhulgas kiirgusallikate omadused, tuumamaterjali kogused, asukohad, ruumide omadused ja füüsilise kaitse meetmed,

on IAEA tuumajulgeoleku standardite (INFCIRC/225/Rev.585) kohaselt kõrge tundlikkusega teave, mille avalikustamine võib suurendada ebaseadusliku juurdepääsu, varguse, sabotaaži või muu pahatahtliku tegevuse ohtu.

Eelnõu § 80 lõige 1 sätestab, et see teave on asutusesiseseks kasutamiseks. Juurdepääsupiirangu

eesmärk ei ole teabe varjamine haldusmenetluses, vaid tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku tagamine, kuna detailne informatsioon kiirgusallikate või tuumamaterjali füüsilise kaitse süsteemide kohta võib võimaldada ründe planeerimist või kaitsemeetmete nõrgestamist.

Eelnõu § 80 lõige 2 kohaselt ei kohaldata avaliku teabe seaduse86 (AvTS) § 40 lõikes 1

sätestatud üldist 5-aastast juurdepääsupiirangu tähtaega. Kiirgusallikaid ja tuumamaterjali puudutav teave on oma olemuselt pikaajalise julgeolekuvajadusega, mis on seotud nii kiirgustegevuse kestusega kui ka radioloogilise ohuga. Seetõttu kehtestatakse

juurdepääsupiirang kuni kiirgustegevuse lõppemiseni, sh dekomissioneerimise lõpuleviimiseni, esialgu kuni 75 aastaks. See mudel sarnaneb rahvusvahelisele praktikatele, kus

tuumajulgeoleku teabele sätestatakse pikaajaline või tähtajatu juurdepääsupiirang. Päd eva asutuse juhile antakse õigus piirangut viie aasta kaupa pikendada, kui piirangu alus — risk pahatahtlikuks tegevuseks ja vajadus kaitsta tundlikku teavet — ei ole kadunud.

84 Küberturvalisuse seadus–Riigi Teataja 85 https://www.iaea.org/publications/8629/nuclear-security-recommendations-on-physical-protection-of-nuclear-

material-and-nuclear-facilities-infcirc225revision-5 86 https://www.riigiteataja.ee/akt/105072025003

78

Eelnõu § 80 lõige 3 reguleerib tuumamaterjali riikliku registri andmetele juurdepääsu. Juurdepääs antakse üksnes neile isikutele, kellel on seadusest tulenev volitus või kohustus

tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli, tuumaohutuse või riigi julgeoleku tagamiseks. Regulatsioon vastab Euratom tuumamaterjali järelevalve nõuetele (Commission Regulation 302/2005/Euratom87) ja IAEA tuumakontrolli süsteemi põhimõtetele, mille kohaselt peab riik

tagama täpse tuumamaterjali arvestuse, kuid andmete kättesaadavus peab olema rangelt kontrollitud.

Eelnõu § 81 sätestab, et § 80 lõikes 1 kirjeldatud tundlike andmete kaitse hõlmab lisaks füüsilisele turvalisusele ka küberturvalisust. Tulenevalt küberturvalisuse seadusest ja

riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest tuleb tagada, et võrgu- ja infosüsteemid, milles sellist teavet töödeldakse, vastaksid kõrgetele infoturbe nõuetele.

Tuuma- ja kiirgustegevuse valdkonnas on küberturvalisus rahvusvaheliste standardite (IAEA NSS-1788, NSS-33-T89) kohaselt tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku lahutamatu osa. Küberründe kaudu on võimalik saada juurdepääs andmetele, mis võivad võimaldada

pahatahtlikku tegevust või mõjutada ohutussüsteemide tööd. Seetõttu kehtestab lõige 81 kohustuse käsitleda nimetatud teavet samaväärselt muude riigisaladust või kõrge turvatasemega

nõudvate andmetega ning tagada nende kaitse kõigis töötlusetappides. Eelnõu 13. peatükk sätestab riikliku järelevalve ja auditite läbi viimise korra. Peatüki 1. jagu

kehtestab tuumaohutuse riikliku järelevalve ja 2. jagu auditite läbi viimise korra, mis tagab tuumaenergia ja –ohutuse seaduse rakendamise vastavalt rahvusvahelistele kohustustele ja

IAEA ning Euroopa Liidu nõuetele. Riiklik järelevalve on IAEA tuumaohutuse põhiprintsiipide (Safety Fundamentals No. SF-190)

kohaselt üks peamisi meetmeid, mis tagab, et tuumakäitised toimivad pideva ja sõltumatu kontrolli all. Sama põhimõtet kinnitab ka ELi tuumaohutuse direktiiv 2014/87/Euratom, mis

kohustab liikmesriike tagama sõltumatu, pädeva ja ressurssidega varustatud pädeva asutuse ning riskipõhise järelevalvesüsteemi. Lisaks tuleneb järelevalvekorra kehtestamise vajadus tuumaohutuse konventsioonist (Convention on Nuclear Safety91), mille artikkel 8 ja 9

kohustavad tagama sõltumatu järelevalveasutuse ja efektiivse auditisüsteemi. Eesti õigussüsteemis seob antud peatükk järelevalve üldise korrakaitselise raamistikuga, nagu see on

kehtestatud korrakaitseseaduses ja asendustäitmise ja sunniraha seaduses, ning tagab samas vastavuse Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisele (nt rahvusvahelised inspektsioonid, IAEA kaitsemeetmete rakendamine).

Peatükis määratletakse pädeva asutuse ülesanded ning kehtestatakse järelevalvekava nõue, mis

on tuumaohutusloa osa. Pädeva asutuse täpsemad ülesanded, seda ka riikliku järelevalve korraldamisel, kirjeldatakse pädeva asutuse põhimääruses.

IAEA ohutusstandardi (No. GSR Part 192) kohaselt peab pädev asutus määratlema süsteemse järelevalveprogrammi, mis katab kogu käitise elutsükli (projekti ettevalmistus, ehitus,

87 https://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:48e4f5fc-d06b-4069-ab40-

8c47a3e6a1bb.0007.02/DOC_1&format=PDF 88 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1921_web.pdf 89 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1787_web.pdf 90 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1273_web.pdf 91 https://www.iaea.org/publications/documents/infcircs/convention-nuclear-safety 92 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1713web-70795870.pdf

79

käitamine, dekomissioneerimine), rakendama riskipõhist ja proportsionaalset järelevalvet (nt

sagedus, kontrolli ulatus, dokumentatsiooni läbivaatamine, inspektsioonid), säilitama võime muuta järelevalvekava, kui ilmnevad uued riskid või õigusaktide muudatused. Järelevalvekava

käsitlemine loa osana on põhjendatud, sest see tagab kindla ja sätestatud süsteemi ning väldib olukorda, kus järelevalve tegevused ja vastutused jäävad õiguslikult eraldatuks.

Kohustus tagada pädevale asutusele juurdepääs tuumakäitisele on kooskõlas nii IAEA kaitsemeetmete lepinguga (Safeguards Agreement INFCIRC/19393) kui ka Eesti ja Euratomiga

sõlmitud täiendprotokolliga, mis annab inspektoritele õiguse juurdepääsule materjalidele ja dokumentidele. Pädeval järelevalveasutusel on kõik korrakaitseseaduses sätestatud õigused ja vahendid (nt dokumentide nõudmine, ettekirjutused, sisenemine objektile, sundtoimingud).

Tuumaohutuse kontekstis on see eriti oluline, sest tuumkütusetsükliga seotud tegevus eeldab viivitamatut reageerimisvõimet ning õigust tegutseda ka siis, kui tavaõiguslikud eeldused (nt

omaniku nõusolek) viivitaksid sekkumist. Selline erimeetmete kasutamise alus vastab IAEA ohutusstandardile (GSR Part 1) ja IAEA pädeva asutuse funktsioonide ja protsesside juhendi (GSG-13 Functions and Processes of the Regulatory Body94) põhimõtetele, mille kohaselt peab

regulaatoril olema õigus ja suutlikkus kohaldada sundmeetmeid ohutuse tagamiseks, sealhulgas peatada tegevus, kui ohutusnõudeid ei täideta. Samuti nõuavad tuumaohutuse konventsiooni

2014/87/Euratom artiklid 14 ja 16, et riigil oleks võimalik peatada käitamine, kui see on vajalik ohutuse tagamiseks või kui ilmnevad olulised riskid.

Eelnõu § 82 lõige 1 sätestab, et käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet pädev asutus. See tagab, et tuumakütusetsükli tegevuste,

tuumaohutuse, füüsilise kaitse ja muude valdkonda puudutavate nõuete täitmine on üheselt rakendatud ning koordineeritud, vältides järelevalve killustumist ja tagades sõltumatu ning järjepideva kontrolli.

Eelnõu § 82 lõiked 2 ja 3 annavad pädevale asutusele õiguse rakendada korrakaitseseaduses

sätestatud konkreetseid riikliku järelevalve erimeetmeid (küsitlemine ja dokumentide nõudmine, kutse ja sundtoomine, isikusamasuse tuvastamine, sõiduki peatamine, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja hoiulevõtmine ja hoiulevõetud

vallasasja müümine või hävitamine) ja füüsilist jõudu. Sätete eesmärk on tagada, et tuumavaldkonna järelevalvele oleksid kättesaadavad kõik vajalikud õiguskaitsevahendid

olukordades, kus ohutus- või julgeolekuriskid nõuavad kiiret ja tõhusat sekkumist. Erimeetmete kasutamine toimub üksnes seaduses sätestatud alustel ja tagab proportsionaalse sekkumise võimaliku ohu ennetamiseks. Olukordades, kus tuumaobjektide või ohtlike materjalidega

seotud rikkumine või vahetu oht seab ohtu inimeste elu, tervise või riigi julgeoleku, saab pädev asutus rakendada meetmeid, mh füüsilist jõudu, ohu kiireks kõrvaldamiseks. Füüsilise jõu

kasutamise piirid ja tingimused on rangelt reguleeritud, mis tagab meetmete proportsionaalsuse ja õiguspärasuse.

Eelnõu § 83 lõige 1 annab pädevale asutusele õiguse peatada tuumakäitise käitamine, tuumaseadme kasutamine või tuumamaterjali ja radioaktiivsete jäätmete vedu. Selline õigus on

vajalik juhuks, kui tuumaohutus on ohustatud, kui on vaja kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist või kui riigil on kohustus täita rahvusvahelisi lepingu­kohustusi (nt tuumaohutuse, füüsilise kaitse või kaitsemeetmete valdkonnas). Käitamise või veo peatamine

on üks tõhusamaid järelevalvemeetmeid juhtudel, mil oht on vahetu või oluline, ning tagab, et

93 https://www.iaea.org/sites/default/files/infcirc193.pdf 94 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1804_web.pdf

80

tuumamaterjalide ja -seadmete käitlemine toimub alati ohutult ja rahvusvaheliste kohustustega

kooskõlas.

Eelnõu § 83 lõige 2 täpsustab, et pädev asutus võib isikuid küsitleda ja nõuda dokumente lisaks korrakaitseseaduses sätestatud alustele ka julgeolekumeetmete rakendamise ja kontrollimise eesmärgil ning rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Tuumavaldkonnas on julgeoleku- ja

kaitsemeetmete (safeguards) täitmine erilise tähtsusega, kuna see puudutab tuumamaterjali väärkasutuse ennetamist, tuumarelvade leviku tõkestamist ja riigi julgeolekut. Seetõttu on

vajalik laiendatud info kogumise õigus, mis tagab pädevale asutusele täieliku ülevaate ning võimaluse tuvastada riske, mida üldised järelevalvemeetmed ei pruugi hõlmata.

Eelnõu § 83 lõige 3 sätestab juhtumid, mil pädev asutus võib siseneda tähistatud kinnisasjale valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekuta.

Punkti 1 alusel on selline sisenemine lubatud juhul, kui viivitus õigustatud isiku kaasamisel võib seada ohtu olulise ohu kõrvaldamise või selle väljaselgitamise. Tuumavaldkonnas võib

viivitus põhjustada kiirelt süveneva ohu inimeste tervisele, keskkonnale või riiklikule julgeolekule.

Punkti 2 alusel on sisenemine lubatud kaitsemeetmete (safeguards) rakendamiseks või rahvusvahelise inspektsiooni läbiviimiseks, mis on seotud Eesti kui tuumarelvaleviku

tõkestamise lepingu osalusriigi kohustustega. Selline erisus on vajalik, et tagada rahvusvaheliste inspektorite ja pädeva asutuse sujuv ligipääs objektidele ning vältida olukordi,

kus ligipääsupiirangud takistaksid ohtude tuvastamist või rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Eelnõu § 84 sätestab, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib pädev asutus ohu või

rikkumise efektiivseks kõrvaldamiseks asendustäitmise ja sunniraha seaduses ette nähtud korras rakendada sunniraha, mille igakordne ülemmäär on 1 665 000 eurot. Sunniraha eesmärk

on viia haldussunni abil ellu isikutele pandud seaduslikke kohustusi. Ülemmäär on põhjendatud tuumakäitiste ja tuumakütusetsükli tegevuste kapitalimahukusega: tegemist on objektidega, mille investeeringud on suured ning kus nõuete eiramine võib põhjustada olulise ohu inimeste

tervisele, keskkonnale ja riigi julgeolekule.

Ettekirjutuste täitmise tagamiseks peab sunniraha olema piisavalt mõjutav, et tagada käitaja tegelik motivatsioon nõuetest kinni pidada. Sõltuvalt ohu ning rikkumise suurusest ei tohi sunniraha olla käitaja jaoks pelgalt tegevuskulu, seetõttu ei saa sunniraha ülemmäär olla liiga

madal. Võttes arvesse tuumakäitisega seonduvate investeeringute kogumahtu ja võimalikku ohtu, on sunniraha ülemmäär 1 665 000 eurot põhjendatud. Haldusorganil on sunniraha

määramisel kaalutlusõigus, mis tähendab, et sunniraha suurus määratakse igal juhul proportsionaalselt rikkumise olemuse, ohu suuruse ja ettekirjutuse täitmata jätmise asjaoludega. Seega ei kohaldata ülemmäära automaatselt, vaid üksnes juhtudel, kus rikkumise tõsidus ja

võimalik oht seda õigustavad. Korrakaitselist menetlust ei pea algatama, kui oht on väike.

Sunniraha ülemmäära määratlemine tuumavaldkonnas peab olema proportsionaalne tuumaohutuse rikkumise potentsiaalse mõjuga – IAEA ja ELi standardite kohaselt tuleb vältida olukorda, kus rikkumisega kaasnevad sanktsioonid on vähem motiveerivad kui nõuete

eiramisest saadav majanduslik kasu. Tuumaohutuse direktiivi 2014/87/Euratom artikli 9 lõige 2 kohustab liikmesriike tagama, et „pädeval asutusel on volitus kohaldada proportsionaalseid

ja tõhusaid sanktsioone“, kui tuumaohutuse nõudeid ei järgita.

81

Eelnõu § 85 sätestab tuumaohutuse riikliku auditi ja temaatiliste vastastikhindamiste korra.

Riiklik audit ja vastastikhindamine on tuumaohutuse kultuuri ja selle järjepideva täiustamise mehhanismid. Nende rakendamine tugineb tuumaohutuse konventsiooni artiklile 8 ja 14, mis

kohustab riike hindama regulaarselt oma õigusraamistikku ja järelevalveasutuste tõhusust , ELi direktiivi 2014/87/Euratom artiklile 8e, mis nõuab perioodilist riiklikku enesehindamist ja temaatilist vastastikhindamist iga kuue aasta järel ja IAEA IRRS (Integrated Regulatory Review

Service95) missioonide põhimõtetele, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud vorm sõltumatu väliseksperdi auditi läbiviimiseks.

Eelnõu § 85 lõige 1 määratleb tuumaohutuse riikliku auditi kui hindamise, mille eesmärk on tagada, et tuumaohutuse õiguslik raamistik, vastutavad asutused ja rakendatavad meetmed

toimivad tõhusalt ning vastavad rahvusvahelistele standarditele. Rahvusvaheliste ekspertide kaasamise nõue tagab sõltumatuse ja kvaliteedi ning aitab tuvastada parendusvajadusi

objektiivselt. Eelnõu § 85 lõige 2 sätestab riikliku auditi läbiviimise sageduse.

Punkti 1 kohaselt tuleb audit korraldada vähemalt kord kümne aasta jooksul, mis tagab, et

riiklik tuumaohutussüsteem jääb ajakohaseks ja toimivaks ka tehnoloogia, riskitaseme või rahvusvaheliste standardite muutumisel.

Punkt 2 näeb ette kohese auditi läbiviimise pärast tuumaavariid või avariikiirituse olukorra tekkimist tuumakäitises, et hinnata põhjustatud kõrvalekaldeid ning võtta kiiresti kasutusele

vajalikud parendused. Selline ajaraamistik tagab nii regulaarse läbivaldkondliku kontrolli kui ka kiire reageerimise

kriitilistes olukordades. Ka kehtivas kiirgusseaduses96 on nõue kiirgusohutuse riikliku auditi läbiviimiseks. Tuumaenergia programmi puhul on auditi ja vastastikhindamise ulatus teine ning

see tähendab, et riiklik audit hindab tervikuna kiirgus- ja tuumaohutuse juhtimissüsteemi, õigusraamistikku ja asutuste pädevust vähemalt kord kümne aasta jooksul.

Eelnõu § 85 lõige 3 määratleb tuumaohutuse temaatilise vastastikhindamise kui riigisisese hindamise. Tuumaohutusalane vastastikhindamine keskendub konkreetsele ohutusteemale (nt

käitise tuleohutus, kasutatud tuumkütuse ohutus) ning selle tulemused esitatakse ELi liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile. Vastastikhindamise eesmärk on liikmesriikidevaheline kogemuse vahendamine, läbipaistvus ja ühtse tuumaohutuskultuuri

edendamine. Selline vastastikhindamine võimaldab tuvastada nii tugevusi kui ka puudujääke, tuginedes teiste riikide kogemusele ja parimatele praktikatele. Nende hindamiste tulemusi

tuleb arvestada riiklike arengukavade ja strateegiate koostamisel, mis tagab pideva tagasiside ja parimate praktikate ülevõtmise.

Eelnõu § 85 lõige 4 sätestab vastastikhindamise läbiviimise sageduse:

Punkti 1 kohaselt viiakse vastastikhindamine läbi kord kuue aasta jooksul, mis on kooskõlas tuumaohutuse direktiivi nõuetega. Punkti 2 kohaselt viiakse vastastikhindamine läbi ka erakorraliselt pärast tuumavarii

toimumist, kui sündmusega kaasneb meetmete kasutamine väljaspool käitist või elanikkonna kaitsemeetmete käivitamine. See tagab, et tõsiste intsidentide järel saadakse rahvusvaheline

95 https://www.iaea.org/services/review-missions/integrated-regulatory-review-service-irrs 96 https://www.riigiteataja.ee/akt/108072025022?leiaKehtiv

82

tagasiside võimalike süsteemsete nõrkuste kohta ning parandatakse nii riigisiseseid kui ka

Euroopa tasandi ohutusmehhanisme.

Eelnõu § 85 lõige 5 sätestab, et nii riikliku auditi kui ka temaatilise vastastikhindamise tulemusi tuleb kasutada kiirgus- ja tuumaohutusega seotud arengukavade ja tegevuskavade koostamisel. See tagab, et hindamistulemused ei jää üksnes formaalseks kontrolliks, vaid neid

rakendatakse ka strateegilises planeerimises. Nõue tugevdab ohutuskultuuri, tagades, et tuvastatud puudused kõrvaldatakse süsteemselt ning tulevased meetmed lähtuvad sõltumatu

hinnangu tulemustest.

Eelnõu 14. peatükk sätestab vastutuse tuumakahjustuse tekitamise eest.

Eelnõu §-d 86 ja 87 sätestavad peatüki reguleerimisala ja kohaldamisala. Regulatsiooni

eesmärgiks on tagada piisav ja prognoositav hüvitis Eesti territooriumil või jurisdiktsioonis

juhtunud tuumaintsidentide korral, kaitstes inimelu, tervist, vara ja keskkonda tuumainistendi

korral. Rõhutatakse, et muust allikast pärit ioniseeriva kiirguse tekitatud kahjule käesolevat

peatükki ei kohaldata.

Eelnõu §-s 88 defineeritakse tähtsamad selles peatükis kasutatavad mõisted, mida mujal

seaduses ei kasutata.

Eelnõu § 89 sätestab tuumakahjustuse ja muu kahju tõlgendamise.

Kui tuumaintsident põhjustab tuumakahjustust ja muud kahju, loetakse muu kahju

tuumakahjustuse hulka, välja arvatud juhul, kui see on mõistlikult eristatav. Printsiip tagab, et

ebaselges olukorras tõlgendatakse olukorda kannatanu kasuks. Samuti ei piira seaduse

kohaldamine hüvitamist ioniseeriva kiirguse põhjustatud kahju eest, isegi kui sellele ei laiene

1963. a. tuumakahjustuste tsiviilvastutuse Viini konventsioon (edaspidi CLND 196397). See

tagab kannatanutele täieliku ja õiglase hüvitamise kõigi tuumaintsidentiga seotud kahjude eest.

Eelnõu § 90 sätestab tuumakäitise käitaja vastutuse tuumakahjustuse eest.

Eelnõu § 90 lõikes 1 sätestatakse üks tuumakahjustuse hüvitamise põhiprintsiipidest. Vastavalt

CLND 1963 (sarnane printsiip on sätestatud ka kõigis teistes tuumakahjustamise hüvitamist

käsitlevate konventsioonides) vastutab tuumakahjustuse eest üksnes käitaja. Kuigi

rahvusvahelises kirjanduses ja ka Eestile kohalduvates konventsioonides on kasutatud sõna

“operaator” siis antud peakükis ja kogu seaduses on samatähenduslikult kasutatud sõna

“käitaja”. Seda seetõttu, et sama mõiste on kasutusel ka kiirgusseaduses.

Põhimõte tähendab seda, et vastutus on eksklusiivne ja koondatud käitajale, sõltumata sellest,

kas kahju põhjustas tema enda tegevus, töötaja, seadmete rike või muu kolmas isik.

Selline lahendus on loodud eesmärgiga tagada kannatanutele selge ja võimalikult kiire hüvitise

saamise mehhanism, vältides keerulisi vaidlusi vastutaja osas ning vastutuse hajumist erinevate

osapoolte vahel. Samuti võimaldab see käitajal võtta kindlustuse või muu rahalise tagatise

kahjude hüvitamiseks.

97 https://www.iaea.org/sites/default/files/infcirc500.pdf

83

Eelnõu § 90 lõikes 2 sätestatakse vastutuse geograafiline ulatus. CLND 1963 kohaselt vastutab

operaator tuumakahju eest sõltumata sellest, kus kahju tegelikult tekkis – kas oma riigis või

mõnes teises riigis. Mõeldud on olukorda, kus Eestis toimunud tuumaintsidendi kahjulikud

mõjud kanduvad üle piiri mõnda teise riiki.

Samas piirab konventsioon vastutust ainult konventsiooniga ühinenud riikide territooriumiga

ning nende riikide mereterritooriumiga. Kui kahju tekib riigis, mis ei ole konventsiooniga

liitunud ega oma võrdväärset kokkulepet, siis konventsiooni kohane vastutus ei laiene.

Siinkohal tuleb arvestada, et CLND 1963 loetakse liitunuks ka kõik need riigid, kes ei ole

tegelikult 1963 aasta konventsiooniga liitunud vaid on liitunud ainult 1997. a. protokolliga

tuumakahjustuste tsiviilvastutuse Viini konventsioon muutmise kohta (CLND 199798).

Kuna eesti on liitunud ka 1988. a. Viini konventsiooni ja Pariisi konventsiooni rakendamise

ühine protokolliga, siis on kaetud ka Pariisi konventsiooniga liitunud riigid.

Eelnõu § 90 lõikes 3 sätestatakse sarnaselt võlaõigusseaduse 53. peatüki 2. jao sätetele suurema

ohu allikaga tekitatud kahju eest riskivastutuse põhimõte. Seega ei sõltu tuumakäitise käitaja

kohustus hüvitada tuumakahjustus tema süüst. CLND 1963 art. II lõike 1 kohaselt piisab üksnes

käitaja tuumakäitises või tema käitisesse teel oleva või tema käitisest teele lähetatud

tuumamaterjaliga seotud tuumaintsidendi ja kahju vahelise põhjusliku seose tõendamisest.

Eelnõu § 90 lõikes 4 selgitatakse olukorda, kus tuumamaterjal on küll kindla käitaja valduses,

kuid erandkorras vastutab siiski teine isik.

CLND 1963 artikli IV kohaselt võib vastutus tuumamaterjali eest transportimise ajal üle minna

teisele isikule, kui see isik on vastutuse ametlikult ja kirjaliku lepingu alusel üle võtnud. Seega

ei vastuta käitaja vaheladustatud tuumamaterjali eest, kui vastutav isik on selgelt määratud ja

vastutus on konventsiooniga kooskõlas üle antud. Selline lahendus tagab, et vastutus on alati

selgelt määratud ühele isikule korraga, vältides vastutuse kattumist.

Eelnõu § 90 lõigetes 5 ja 6 reguleeritakse vastutust tuumamaterjali tarnspordi ajal. CLND 1963

kohaselt vastutab tuumakahjustuse eest see tuumakäitise käitaja, kelle valduses ja vastutusel on

tuumamaterjal õnnetuse toimumise hetkel. Vastutus lõpeb hetkel, kui materjali eest võtab

vastutuse üle teine käitaja vastavalt kirjalikule kokkuleppele või materiaalse valduse

üleminekule. Samuti jääb esialgne käitaja vastutavaks juhul, kui tuumamaterjal on teel

tuumareaktorisse või riiki, mis ei ole konventsiooniga liitunud, kuni materjal on jõudnud

määratud sihtkohta. Selline kord tagab, et tuumakahju eest vastutab alati üks selgelt määratud

isik, vältides vastutuse kattumist või lünki.

Eelnõu § 90 lõikes 7 sätestatakse, et käitaja vastutab ka sellise tuumamaterjali eest, mis on

varastatud, kadunud või hüljatud, kuni see on leitud ja vastutus ametlikult üle läinud teisele

isikule. See reegel tagab, et tuumakahju hüvitamise eest vastutav isik oleks alati olemas, seda

ka ettenägematutes olukordades.

98 INFCIRC/566 - Protocol to Amend the Vienna Convention on Civil Liability for Nuclear Damage

84

Eelnõu § 90 lõikes 8 Erandina on võimalik, et kõigi poolte (saatev käitaja, vastuvõttev käitaja

ja vedaja) kirjalikul kokkuleppel läheb vastutus tuumakahju eest üle vedajale. Sellisel juhul

kohaldatakse vedajale sarnaseid nõudeid käitajaga.

Eelnõu § 90 lõiked 9 ja 10 annavad teatud juhtudel võimaluse käitaja vastutusest vabastada.

Kui tuumakäitise või tuumamaterjali risk on määratud rahvusvaheliste kriteeriumite järgi

väikeseks või kogus on lubatud piiri sees, võib pädev asutus vabastada käitaja vastutusest.

Sellisel juhul ei rakendu CLND 1963 reeglid, vaid kahjud hüvitatakse tavaliste

võlaõigusseaduse sätete alusel. See võimaldab kombineerida rahvusvaheliselt tunnustatud riski

hindamist ja riiklikku tsiviilvastutust.

Eelnõu § 91 reguleerib tuumajäätmete käitleja ja vedaja vastutus tuumamaterjaliga toimunud

tuumaintsidendi eest

Pädev asutus võib määrata tuumajäätmete käitleja või vedaja vastutavaks isikuks, kes vastutab

tuumakahjustuse eest samadel alustel nagu Eesti tuumakäitise käitaja. Vastutuse määramine

eeldab taotlust, kehtivat finantstagatist ning algse käitaja nõusolekut. See tagab selge vastutuse

ja kindlustab kannatanute hüvitamise võimaluse ka transpordi või jäätmekäitluse puhul.

Eelnõu § 92 kirjeldab käitajate ühist vastutus.

Kui tuumakahju eest vastutavad mitu käitajat ja nende panust kahju tekkimisse ei saa eristada,

vastutavad nad solidaarselt, kuid nende koguvastutus ja iga käitaja individuaalne vastutus on

seaduses sätestatud maksimaalse summa piirides. Solidaarsuse põhimõte tagab kannatanule

täieliku hüvitamise võimaluse, samas kui piirangud kaitsevad käitajat ülemäärase rahalise

koormuse eest. Põhimõte on kooskõlas CLND 1963 konventsiooni artikkel II lõikega 3.

Eelnõu § 93 reguleerib vastutus mitme tuumakäitisega seotud tuumaintsidendi korral .

Kui samas tuumaintsidendis osaleb ühe käitaja mitu tuumakäitist, on iga käitise vastutus

piiratud seaduses sätestatud maksimaalse summaga. See tagab, et kahju hüvitamine toimub

mõistliku ja prognoositava rahalise raamistiku piires, kaitstes samal ajal käitajat liigsest

finantsriskist

Eelnõu § 94 sätestab vastutuse piirmäära ja hüvitisnõuete rahuldamise järjekorra.

Eelnõu § 94 lõikes 1 sätestatakse käitaja hüvitise piirmäär. CLND 1963 aasta konventsioon

sätestab, et riik võib küll siseriikliku õigusega seada operaatori vastustele lae kuid see ei või

olla väiksem kui 5 miljonit USA dollarit iga üksiku tuumaintsidendi kohta. Kuna hetkel Eesti

ei ole operaatori vastutust kuidagi piiranud siis kehtib meil piiranguteta vastutus- operaator

vastutab kogu kahju eest olenemata summast.

Tuumaprogrammiga edasiliikumiseks peab Eesti liituma ka mõne uuema tuumavastutust

käsitleva konventsiooniga. Nii CLND 1997 aasta konventsioon kui ka CSC99 sätestavad

vastutuse alampiiriks 300 miljonit SDRi. Pariisi konventsioonis (1960) ja sellele lisanduva

Brüsseli täiendava konventsiooni (1963) alusel on piirmäär veelgi kõrgem 700 miljonit eurot.

Kõige tõenäolisemalt liigub Eesti edasi CSC või CLND 1997 ühinemise teed ning sellest

99 https://www.iaea.org/topics/nuclear-liability-conventions/convention-supplementary-compensation-nuclear-

damage

85

lähtuvalt on valitud ka sätestatav vastutuse piirmäär. Sarnaselt on käitunud ka sisuliselt kõik

CSC või CLND 1997 liikmesriigid (erandiks on ainult Ühendemiraadid).

SDR (Special Drawing Rights ehk erikohustusõigused) on Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF)

loodud rahaline arvestusühik, mida kasutatakse rahvusvaheliste reservide ja finantstehingute

mõõtühikuna. Oluline on, et SDR ei ole valuuta, mida saab otseselt kasutada, vaid arvestusühik

rahvusvahelises õiguses ja rahanduses. SDR-i väärtus määratakse korvi põhjal, mis koosneb

peamistest maailmamajanduse valuutadest: USA dollar, euro, Hiina jüaan, Jaapani jeen ja

Suurbritannia naelsterling. Selline süsteem tagab rahvusvahelise võrdluse, stabiilsuse ja

inflatsioonikindluse.

Eelnõu § 94 lõikes 2 sätestatakse võimalus teatud juhtudel käitaja vastuse piiri allapoole tuua.

Seda selliste käitiste või tuumamaterjali korral, kus kahjude risk on väga madal ning seetõttu ei

ole õigustatud operaatorile suurema vastutuse kehtestamine. Vastutuse suurusest sõltuvalt

nõutakse operaatorilt ka finantstagatisi ning näiteks väikese uurimisreaktori operaatoril (mis

tavaliselt on ülikool) ei ole finantsiliselt võimalik seda pakkuda.

Eelnõu § 94 lõikes 3 kohaselt tuumakahjustuse hüvitise maksmine jaotatakse kannatanute

vahel kohtu otsuse alusel, lähtudes kohaldatavast seadusest. See tagab, et kõik kannatanud

saavad õiglaselt hüvitise, sõltumata sellest, mitu isikut või käitajat intsidendis osales, hüvitise

jaotamine toimub kohtulikult ja seaduspäraselt, järgides kas riigi siseriiklikke tsiviilseadusi või

rahvusvaheliste konventsioonide sätteid ning kohtu otsus määrab nii summade jagunemise kui

ka prioriteedid, näiteks esmalt raskemad kahjud või eluliselt tähtsad kahjud.

Eelnõu § 94 lõikes 5 prioritiseeritakse isikute elule ja tervisele põhjustatud kahju hüvitamine.

Kui kahjunõuded ületavad käitaja vastutuse piirmäära, makstakse esimesena välja surma ja

tervisekahjustuse hüvitised. See prioriteet kaitseb kannatanute elusid ja tervist, tagades, et

piiratud vahenditest jagatakse esmalt kõige olulisematele kahjunõuetele.

Eelnõu § 94 lõikes 6 sätestatakse tagasinõudeõigus. Kui tuumakahju hüvitise maksab isik, kes

ei ole käitaja, on tal õigus nõuda makstud hüvitist tagasi vastutavalt käitajalt, välja arvatud

juhul, kui käitajal on sama isiku vastu juba tagasinõudeõigus. See tagab hüvitise väljamaksja

kaitse ja korrektse rahalise vastutuse jagunemise.

Eelnõu § 95 sätestab vastutusest vabastavad asjaolud.

Paragrahv sätestab vastavalt CLND 1963 konventsiooni artiklile IV lõikele 3 tuumakahjustuse

eest vastutusest vabastamise alused. Kuna tegemist on tavapärasest rangemalt reguleeritud

riskivastutusega (inglisekeelses terminoloogias ka „absoluutne vastutus“), on vastutusest

vabanemise alused kitsalt piiratud. Operaator vabaneb vastutusest üksnes, kui:

(a) tuumakahjustus tekkis relvastatud konflikti, vaenutegevuse, kodusõja või ülestõusu

tagajärjel;

(b) tuumakahjustus tekkis tuumakäitisele endale, või tuumakäitisega samas asukohas

paiknevale teisele tuumakäitisele, sealhulgas ehitusjärgus olevale tuumakäitisele;

(c) tuumakahjustus tekkis tuumakäitise asukohas olevale varale, mida kasutatakse selles

asukohas paiknevate tuumakäitiste käitamiseks.

Lisaks võib kohus vabastada käitaja osaliselt või täielikult tuumakahjustuse hüvitamise

kohustusest, kui tuumakahjustuse põhjustas kahjustada saanud isik ise tahtlikult või raske

hooletusega.

86

Eelnõu § 96 sätestab finantstagatise nõude.

Paragrahv sätestab CLND 1963 konventsiooni artiklist VII tuleneva nõude käitajale hankida

konventsiooni nõuetele vastav finantstagatis, milleks on kindlustus või muu finantstagatis.

Arvestades, et konventsiooni liikmesriigil on kohustus hüvitada puuduolev summa, kui

tagatisest ei jätku tuumakahjustuse hüvitamiseks, on tagatiste täpsemate nõuete kehtestamise

õigus jäetud valdkonna eest vastutavale ministrile ning tagatiste sisulise nõuetelevastavuse

hindamise pädevus antud pädevale asutusele. Finantstagatise kehtivust on käitaja kohustatud

tõendama vastava dokumendiga ka vedajatele, kes veab tuumamaterjali, mille eest vastutab

käitaja.

Eelnõu § 97 reguleerib tuumakahjustuse nõuete aegumist.

Paragrahv sätestab vastavalt CLND 1963 artiklile VI tuumakahjustuse eest hüvitise nõude

aegumistähtajad, milleks on üldiselt 10 aastat tuumaintsidendi toimumise päevast.

Tervisekahjustuse või surma põhjustamise korral on aegumistähtaeg pikem ehk 30 aastat

tuumaintsidendi toimumise päevast. Pikema tähtaja andmist õigustab asjaolu, et ioniseeriva

kiirguse tekitatud tervisekahjustus (k.a surm) võib avalduda alles oluliselt pikema aja järel.

Nõue aegub 3 aasta jooksul päevast, mil õigustatud isik sai tuumakahjustusest teada, välja

arvatud, kui eelmainitud 30-aastane või 10-aastane tähtaeg saabub vastavalt varem.

Kuigi CLND 1963 lubab siseriiklikult varalise kahju korral tähtaega pikendada ei ole seda

vajalikuks peetud. Ioniseeriva kiirguse kahju varale ilmneb (erinevalt kahjust tervisele)

praktiliselt alati suhteliselt kiiresti ning seetõttu 10 aastasest perioodist piisab. Hiljem on

põhjusliku seoses tõendamine igal juhul väga keeruline.

Eelnõu § 98 sätestab tagasinõudeõiguse

Sätestab vastavalt CLND 1963 artiklile X tagasinõudeõigused käitaja isiku vastu, kes oma

tegevuse või tegevusetusega tuumaintsidendi põhjustas, ning riigile, kui riik on

tuumakahjustuse hüvitise väljamaksnud. Tagasinõudeõiguse võib käitaja ka isikuga kirjalikult

kokku leppida.

Eelnõu § 99 reguleerib kohtualluvust ja Viini 1963. a. tuumakahjustuse hüvitamise

konventsiooniga ühinenud riigi kohtu otsuse täitmist.

Sätestab viiteliselt tuumakahjustuse nõude kohtualluvuse reeglid, Harju Maakohtu erialluvuse

ja konventsiooni liikmesriigi kohtu otsuse, millega mõistetakse välja hüvitis tuumakahjustuse

eest, sisulise läbivaatamiseta tunnustamise ja täitmise nõude.

§ 90 lg 1 viidatud kohtualluvuse reeglid on CLND 1963 artikli XI kohaselt kokkuvõtlikult

järgmised:

(a) nõuded tuumakahjustuse hüvitamiseks alluvad selle konventsiooni liikmesriigi kohtule,

millise territooriumil tuumaintsident toimus.

(b) kui tuumaintsidendi toimumise kohta pole võimalik kindlaks määrata või see ei leidnud aset

ülal punkti (a) kohaselt määratud territooriumil, allub hüvitisnõue selle tuumakäitise, mille

käitaja tuumakahjustuse eest vastutab, asukohariigi kohtule;

(c) kui punktide (a) ja (b) kohaselt võib hüvitisnõue alluda mitme riigi kohtutele, määratakse

kohtualluvus järgmisel:

(i) kui tuumaintsident toimus osaliselt väljapool liikmesriikide territooriume, kuid osaliselt ühe

liikmesriikidest territooriumil, allub nõue selle liikmesriigi kohtutele;

87

(ii) muudel juhtudel nende liikmesriikide, kelle kohtutele nõue alluks punktide (a) ja (b)

kohaselt, kokkuleppega määratavale kohtule.

§ 90 lg 2 sätestab CLND 1963 XI lõikest 4 tuleneva kohustuse täitmiseks Harju Maakohtu

erialluvuse nende nõuete suhtes, mis alluvad konventsiooni kohaselt Eesti kohtule.

Rahvusvahelist huvi arvestades kordab säte õigusselguse huvides sisuliselt TsMS § 72 lg 1 p 1

ja lg 2 sätestatud reegleid.

§ 90 lg 3 sätestab CLND 1963 artiklist XII tuleneva kohustuse tunnustada ja täita konventsiooni

liikmesriigi kohtute lahendid tuumakahjustuse eest hüvitise väljamõistmise kohta ilma

sellekohase erimenetluseta, v.a. juhul, kui tegemist on pettuse, ebaõiglase menetluse käigus

tehtud või fundamentaalseid õigusprintsiipe eirava lahendiga.

Eelnõu § 100 sätestab diskrimineerimise keelu.

Seadusandluse rakendamisel ei tohi olla diskrimineerimist kodakondsuse, alalise või ajutise

elukoha põhjal. Kõik kannatanud ja osapooled peavad saama võrdselt ja õiglaselt kohtlemist,

sõltumata nende päritolust või asukohast.

Eelnõu 15. peatükis sätestatakse väärteokoosseisud, mis tagavad tuumaohutuse,

tuumajulgeoleku, tuumakontrollimeetmete ja tuumajäätme käitlemise valdkonna regulatsiooni täitmise ning Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalvepädevuse tõhusa rakendamise.

Vastutussätted on koostatud lähtudes IAEA ohutusstandarditest, Euroopa Liidu õiguse nõuetest

(sh nõukogu direktiiv 2014/87/Euratom, direktiiv 2011/70/Euratom, direktiiv 2013/59/Euratom) ning Eesti õigussüsteemi üldpõhimõtetest.

Rahvusvahelise tava kohaselt peab riiklikul pädeval asutusel olema õigus rakendada sanktsioone nii loata tegutsemise, loatingimuste rikkumise, tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuete

eiramise kui ka järelevalve takistamise eest. Käesolev peatükk järgib neid põhimõtteid, kehtestades eraldi koosseisud, mis hõlmavad tuumaohutusloata tegutsemist või loa nõuete rikkumist, andmete säilitamise ja esitamise nõuete rikkumist, tuumakontrollimeetmete nõuete

rikkumist, tuumajulgeoleku ja füüsilise kaitse nõuete rikkumist, tuumajäätmete käitlemise nõuete rikkumist ning riikliku või rahvusvahelise järelevalve takistamist. Sanktsioonide

eesmärk on tagada, et tuumakütusetsükliga seotud tegevuste loasüsteem ja järelevalve mehhanismid toimivad tõhusalt ning rikkumistele on võimalik reageerida proportsionaalselt ja ennetavalt.

Rahatrahvide määramise aluseks rakendati karistusseadustikku100 (KarS), mille alusel võib

vastavalt § 47 lõikele 1 füüsilisele isikule kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi üks kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 8 eurot. Juriidilise isikule on KarS § 47 lõige 2 kohaselt võimalik kohtul või

kohtuvälisel menetlejal väärteo eest kohaldada rahatrahvi 100–400 000 eurot.

Tuumavaldkonnaga seotud tegevused on kõrge riskiga ning nendega kaasnev võimalik kahju inimeste tervisele, keskkonnale ja riigi julgeolekule on sedavõrd ulatuslik, et riigil peab olema selge õigus kehtestada väärtegude puhul kõrgemad karistusmäärad. Tuumaohutuse ja -

julgeoleku nõuete rikkumine võib põhjustada pikaajalise kiirgusreostuse, mõjutada strateegilise taristu toimimist ning tuua kaasa märkimisväärseid majanduslikke kahjusid. Tuumakäitiste ja -

100 https://www.riigiteataja.ee/akt/184411?leiaKehtiv

88

tehnoloogiate puhul on tegemist väga kulukate investeeringutega ning nende valdkonna

ettevõtjatel on sageli suurem majanduslik võimekus. Seetõttu ei oleks madalad rahatrahvid piisavalt heidutavad ega tagaks tõhusat üld- ja eripreventsiooni.

Eelnõu §-des 101 ning 103–106 kehtestatakse tuumavaldkonna väärtegudele korrakaitseseaduse kohased rahatrahvide maksimummäärad, et tagada nõuete tõhus täitmine ja

maandada kõrgeid riske. Eelnõu § 102 käsitleb andmete kogumise ja säilitamise kohustuste rikkumisi, mille eest on ette nähtud üldisest maksimumkaristusmäärast ligikaudu kolmandiku

võrra madalam trahvimäär. Selline lähenemine on põhjendatud, kuna nende rikkumiste ohuaste on madalam: kuigi vale- või puudulik andmehaldus võib takistada järelevalvet ja mõjutada ohutuse tagamist, ei põhjusta need rikkumised tavapäraselt otsest ega ulatuslikku füüsilist kahju

elanikkonnale või keskkonnale. Samas on rikkumise mõju siiski märkimisväärne, mistõttu on mõnevõrra madalam, kuid siiski proportsionaalne trahvimäär õigustatud.

Eelnõu § 107 sätestab, et peatükis 15 loetletud väärtegude kohtuväline menetleja on Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet. Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet on

kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus, kes tagab menetluste nõuetekohase läbiviimise ja erialase pädevuse ning vastavuse rahvusvahelistele ohutusraamistikele.

Eelnõu 16. peatükk sätestab rakendussätted ja seaduse jõustumise.

Eelnõu § 108 sätestab keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) muutmise. Sättega tunnistatakse kehtetuks KeÜS-i101 § 401 lõiked 3 ja 31. Kehtetuks tunnistatud sätted

käsitlesid kiirgusallikate ja tuumamaterjalide asukohti, omadusi ja füüsilise kaitse meetmeid puudutava teabe avalikustamist ja juurdepääsupiiranguid. Kiirgusallikate ja tuumamaterjali käsitlevate andmete kaitse nõuded kehtestatakse tuumaenergia ja -ohutuse seaduse 12. peatükis,

seega tagatakse sätete kehtetuks tunnistamisega õigusselgus ja regulatsioonide kooskõla ning välditakse paralleelseid või kattuvaid nõudeid.

Eelnõu § 109 sätestab kiirgusseaduse (KiS) muutmise. Paragrahvis tehakse mitmed muudatused KiS-s102, et viia see kooskõlla uue tuumaenergia ja -

ohutuse seadusega ning eristada kiirgustegevust tuumkütusetsükliga seotud tegevustest ja tuumakäitise käitamisest. Läbivalt asendatakse senine pädev asutus „Keskkonnaamet“

üldisema mõistega „pädev asutus“. Tunnistatakse kehtetuks tuumakütusetsükliga seotud mõistete, temaatilise vastastikhindamise, tuumamaterjali omava isiku ja tuumakäitist käitava isiku kohustustega seotud sätted, kuna need kehtestatakse tuumaenergia ja -ohutuse seaduses.

Muudatus on vajalik õigusselguse huvides, et vältida kattuvaid nõudeid.

Eelnõu § 110 sätestab majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmise (MSÜS). Muudatusega täiendatakse MSÜS-i103 § 16 lõiget 3 täpsustades, et ka keskkonnaluba, keskkonnakompleksluba, kiirgustegevusluba ja tuumaohutusluba ei ole tegevusload MSÜSi

mõistes. Muudatus on vajalik, et tagada nii keskkonnalubade kui kiirgus- ja tuumaohutuslubade üheselt mõistetav käsitlemine üldises loasüsteemis.

Eelnõu § 111 määrab seaduse jõustumise ajaks 1. jaanuari 2027.

101 https://www.riigiteataja.ee/akt/108072025068?leiaKehtiv 102 https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020052?leiaKehtiv 103 https://www.riigiteataja.ee/akt/102012025026?leiaKehtiv

89

4. Eelnõu terminoloogia Seaduseelnõu koostamisel on terminite määratlemisel lähtutud hea õigusloome ja normitehnika

eeskirja §-dest 17 ja 18, arvestades, et tuumaenergia ja -ohutuse reguleerimine on Eestis uus õigusvaldkond. Seetõttu kasutatakse eelnõus nii kehtivas õiguses tuntud termineid kui ka

valdkonna esmasel reguleerimisel tarvilikke uusi mõisteid, mille selge määratlemine on vajalik õigusselguse, normide üheselt mõistetavuse ja kohaldamispraktika ühtsuse tagamiseks. Terminid on defineeritud üksnes juhul, kui neil on seaduse seisukohalt oluline õiguslik tähendus

või kui neid võidakse tõlgendada mitmeti ja nende sisu ei ole Eesti õiguses varem defineeritud. Euroopa Liidu tuumaohutuse direktiivi ja Euratomi õigusega seotud mõisted on kooskõlas

nendes kasutatud terminitega. Terminid on koondatud eelnõu üldsätetesse ning neid kasutatakse eelnõukohases seaduses ja rakendusaktides läbivalt.

Eelnõu § 3 on määratletud tuumaohutuse, tuumakontrollimeetmete ja tuumajulgeolekuga seotud põhimõisted, lähtudes rahvusvaheliselt tunnustatud ja laialt kasutuses olevatest

dokumentidest, nagu rahvusvahelised lepingud, IAEA ohutusstandardid ja sõnastikud ning Euratomi õigusaktid. Osaliselt on mõisted defineeritud vastavates sisuga seotud paragrahvides. Osad terminid on kiirgusseadusest muutmata kujul üle võetud, millest osade (nt tuumakäitis,

tuumakütusetsükkel, tuumaohutus) sõnastust on võrreldes kehtiva õigusega kohandatud, et viia need kooskõlla ajakohastatud Euroopa Liidu ja Euratomi õigusaktidega. Nende puhul ei ole

tegemist sisuliselt uute mõistetega, vaid olemasolevate mõistete ajakohastamisega või redaktsiooniliste muudatusetega, et tagada terminoloogiline vastavus ja vältida tõlgenduse lahknevusi EL õigusega.

Kasutatud terminoloogia on kooskõlas rahvusvahelise tuumaõiguse terminite kasutusega ning toetab eelnõu eesmärki tagada tuumakütusetsükli ja tuumakäitiste ohutu, turvaline ja

rahvusvaheliste standarditega vastav korraldus Eestis. Ühtse ja selge mõistesüsteemi loomine on vältimatu selleks, et regulatsiooni kohaldamine oleks praktiline, järelevalve tõhus ning

suhtlus rahvusvaheliste partnerite ja järelevalveasutustega üheselt mõistetav.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Käesoleva seaduseelnõu reguleerimisala on tihedalt seotud Euratomi tuumaohutuse ja

kiirguskaitse raamistikuga, mistõttu on eelnõu koostamisel arvestatud Euroopa Liidu (Euratom) õigusakte, mis käsitlevad tuumaohutust, radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse

käitlemist, kiirguskaitset ning radioaktiivsete ainete vedusid. Kuna eelnõukohase seaduse eesmärk on luua uus riigisisene õigusraamistik, mis oleks kooskõlas Euratomi õigusest tulenevate nõuetega, on eelnõu väljatöötamisel arvestatud järgmiste Euroopa Liidu

õigusaktidega: 1. Nõukogu direktiiv 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust

käsitlev ühenduse raamistik (ELT L 172, 02.07.2009, lk 18–22). 2. Nõukogu direktiiv 2014/87/Euratom, millega muudetakse direktiivi 2009/71/Euratom,

millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik (ELT L 219,

25.07.2014, lk 42–52). 3. Nõukogu direktiiv 2006/117/Euratom radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse

vedude järelevalve ja kontrolli kohta (ELT L 337, 05.12.2006, lk 21–32). 4. Nõukogu direktiiv 2011/70/Euratom, millega luuakse ühenduse raamistik kasutatud

tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete vastutustundlikuks ja ohutuks käitlemiseks (ELT L

199, 02.08.2011, lk 48–56).

90

5. Nõukogu direktiiv 2013/59/Euratom, millega kehtestatakse põhilised ohutusnormid

kaitseks ioniseeriva kiirgusega kiiritamisest tulenevate ohtude eest ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 89/618/Euratom, 90/641/Euratom, 96/29/Euratom, 97/43/Euratom

ning 2003/122/Euratom (ELT L 13, 17.01.2014, lk 1–73).

Eelnõu vastavust nimetatud direktiividele on analüüsitud nii nende sisuliste nõuete kui ka

liikmesriigile jäetud kaalutlusruumi ulatuses. Seal, kus Euroopa Liidu õigus annab liikmesriigile õiguse kehtestada täpsemaid nõudeid, on seletuskirjas põhjendatud riigisisese

regulatsiooni vajalikkus ja kaalutud võimalikke alternatiive. Seletuskirjale on lisatud vastavustabel, mis näitab, kuidas eelnõu täidab Euratomi direktiividega kehtestatud kohustusi (lisa 2 – Euratomi direktiivide vastavustabel).

6. Seaduse mõjud

Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse (TEOS) mõjude hindamise eesmärk on analüüsida, millisel

määral loob seadus Eestis tuumaenergia kasutuselevõtuks vajaliku institutsionaalse ja regulatiivse raamistiku ning millist mõju avaldavad seaduses sätestatud õigused, kohustused, protsessid ja normid adressaatidele, eelkõige, riigile, ettevõtjatele, elanikele ja keskkonnale.

Mõjude hindamine keskendub loodava regulatiivse raamistiku õiguslikele, majanduslikele, keskkonna-, julgeoleku- ning sotsiaalsetele mõjudele, sõltumata konkreetsest tehnoloogilisest

lahendusest, jaama võimsusest või asukohast. Analüüsi fookuses ei ole tuumajaama ehituse või käitamise tehnilised, energiamajanduslikud

või keskkonnamõju detailid, vaid seaduse enda rakendamisest tulenevad esmaste ja otseste mõjude kategooriad.

Mõju hinnati viies põhikategoorias:

1) mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele,

2) mõju majandusele (sh investeerimiskindluse mõju), 3) mõju keskkonnale ja elusloodusele,

4) mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele (sh rahvusvaheline koostöö), 5) sotsiaalne ja regionaalne mõju.

Mõju olulisust hinnati järgmiste kriteeriumide alusel:

1) sihtrühma suurus; 2) mõju ulatus (väga väike → väga suur);

3) mõju avaldumise sagedus; 4) ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk (madal → kõrge).

TEOS-e rakendamise peamiste otseste võimalike mõjude eesmärk oli hinnata, kuidas seaduses sätestatud kohustused ja protsessid mõjutavad eri sidusrühmade tegevust – näiteks

halduskoormust, järelevalvevõimekust, investeerimiskindlust, keskkonna- ja ohutusnõuete täitmist ning ühiskondlikku läbipaistvust ja usaldusväärsust. Mõjusid hinnati sihtrühma suuruse, mõju ulatuse, mõju sageduse ning ebasoovitavate mõjude riski alusel. Hinnangud

põhinevad seaduse regulatiivsel mõjul, mitte tulevase tuumaobjekti tehnoloogial, võimsusel ega asukohal.

Hindamise tulemusel võib kokkuvõtlikult järeldada järgmist:

91

• Mõju riigiasutuste korraldusele avaldub eelkõige TTJA uute ülesannete kaudu. Kuigi rollid laienevad, jääb otseselt mõjutatud ametnike osakaal riigipalgalistest väga väikeseks (alla 5%).

• Majanduslik mõju tuleneb tarneahela laienemisest ja investeeringu mõjust SKP-le: hinnanguliselt mõjutab üks miljardi euro suurune investeering ligikaudu 30% Eesti

majandusest ning loob umbes 200 miljoni euro väärtuses lisandväärtust.

• Julgeoleku- ja hädaolukorra valmisoleku mõju on sisuliselt märkimisväärne, kuna see muudab mitme asutuse töökorraldust, kuid otseselt mõjutatud ametnike arv jääb väikeseks (alla 1% riigi töötajatest). Rahvusvaheliste suhete osas avaldub mõju läbi Eesti rolli suurenemise ja osaluse rahvusvahelistes organisatsioonides ja

koostöövõrgustikes, mis on positiivne, kuid toob kaasa ka ametkondade kohustuste mahu ja koormuse kasvu.

• Sotsiaalne ja regionaalne mõju avaldub eelkõige planeerimisseadusest tuleneva kaasamisprotsessi kaudu. Sihtrühmaks on sisuliselt kogu elanikkond, kuid tegeliku

mõju ulatus sõltub tulevasest asukohavalikust ning planeerimisprotsessi mahust ja kestusest.

• Keskkonna- ja elusloodusega seonduv otsene mõju on regulatiivne ning menetluslik ja on seotud uue pädeva asutuse lisanduvate ülesannetega (nt tuumakäitise asukoha eelvaliku kooskõlastus). Potentsiaalsed keskkonna- ja eluslooduse mõjud on tulevikus

seotud tuumakäitise asukoha- ja tehnoloogia valikuga. Tuumakäitiste võimalikke mõjusid hinnatakse edaspidiselt projektipõhiselt nii keskkonnamõju strateegilise- kui ka

keskkonnamõju hindamise raames tulenevalt planeerimisseadusest, ehitusseadustikust ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest.

Analüüs keskendus mõjudele seaduse rakendamise tasandil, sh TTJA ülesehitamine pädeva asutusena, uute menetluste loomine (eelhinnang, tuumaohutusluba) ja järelevalve tugevdamine.

Mõjuanalüüsi eesmärk on anda süsteemne ülevaade, milliseid muutusi ning halduslikke ja majanduslikke tagajärgi toob kaasa tuumaenergia ja -ohutuse seaduse rakendamine ning kuidas TEOS suhestub riigisisese ja rahvusvahelise õigusega.

Mõju riigiasutuste korraldusele

TEOS-es laiendatakse TTJA pädevust, mille tulemusel kujuneb TTJA-st kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonna pädev asutus. Tuumaregulaatori funktsiooni loomine tagab, et TTJA

vastab pädeva reguleeriva asutuse nõuetele vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 2009/71/Euratom (täiendatud direktiiviga 2014/87/Euratom), millega muu hulgas tugevdatakse

pädeva reguleeriva asutuse sõltumatuse nõudeid. TTJA juurde moodustatakse kiirgus- ja tuumaohutuse osakond, mis võtab üle senised Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna kiirguskaitse ja kiirgusseire büroo ülesanded. Lisaks hakkab uus osakond täitma tuumaohutuse,

tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli (nn 3S) reguleerimise funktsioone.

Eelnõukohase seadusega määratakse pädevale asutusele mitmeid senisest oluliselt laiemad ja uued funktsioonid, mis eeldavad täiendava pädevuse ja võimekuse loomist. Uute ülesannetena sätestatakse muu hulgas:

• tuumaohutuse eelhinnang ja ehitamisele eelnev tuumaohutuse hinnang – uued menetlused, mille raames hinnatakse juba varases arendusetapis arendaja ja tulevase

käitaja suutlikkust ja sobivust täita tuumaohutuse nõudeid ning seatakse nõuded ehitusloas käitise ehitise tuumaohutuse tagamiseks;

92

• tehniliste juhiste ja metoodikate väljatöötamine, mis on vajalik ohutushindamise ja järelevalve ühtseks rakendamiseks;

• tuumaohutuslubade menetlemine – lubade liigid on sätestatud seaduses ning nende struktuur ja menetluslik raamistik on esitatud lisas (lisa 3loaskeem);

• riiklik järelevalve tuumakäitiste ja käitaja tegevuse vastavuse üle õigusaktides ja loas sätestatud nõuetele;

• tuumakontrollimeetmete rakendamine - tuumamaterjalide arvestuse ja kontrolli tagamine, järelevalve deklaratsioonide õigsuse üle ning riikliku süsteemi haldamine vastavalt IAEA ja Euratomiga sõlmitud rahvusvahelistele lepingutele;

• füüsilise kaitse ja julgeolekuga seotud nõuete täitmise tagamine – tuumaenergia võimaliku kasutuselevõtuga seotud kohustused seoses füüsilise kaitse ja

tuumajulgeolekuga laienevad ning eeldavad pädeva asutuse senisest ulatuslikumat pädevust ja võimekust nende valdkondade reguleerimisel ja kontrollimisel;

• hädaolukorraks valmisoleku nõuete täitmise tagamine – tuumaenergia kasutuselevõtt toob kaasa täiendavad ülesanded nii tuumavariide planeerimisel kui ka reageerimisvalmiduse hindamisel ja koordineerimisel, mis nõuab pädevalt asutuselt

uute pädevuste kujundamist.

Uute funktsioonide loomine mõjutab oluliselt riigiasutuste töökoormust ja ametnike koolitusvajadust. TTJA töömaht suureneb, sest lisaks Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna kiirguskaitse- ja kiirgusseire büroo kiirgusvaldkonna ülesannetele lisanduvad

uute kohustustena tuumakäitiste asukohavaliku ja planeeringu sisendi andmine, eelhinnang, ehitusloa menetluses nõuete kehtestamine ja järelevalve ehitise tuumaohutuse tagamiseks,

tuumaohutuslubade menetlused ja nende raames ohutusaruande, dekomissioneerimis- ja jäätmekäitluskavade jm vajalike dokumentide hindamine ning füüsilise kaitse, tuumajulgeoleku ja tuumakontrollimeetmete rakendamise jälgimine ja tuumaavarii või -hädaolukordadeks

valmisolekuga seotud ülesanded.

IAEA juhiste ja väikeste tuumaenergia programmide üle järelevalvet tegevate teiste riiklike tuumaenergiat reguleerivate asutuste võrdlusnäitajate põhjal on asjakohane seada töötajate arvu eesmärgiks umbes 80 inimest (Tabel 6.1). See sihtarv hõlmab kliima- ja kiirgusosakonna

olemasolevaid töötajaid, kellelt eeldatakse töö jätkamist oma praegustes ülesannetes, kuid kes viiakse üle tuumaenergiat reguleerivasse asutusse, ning lisaks vajalikke juhtimis- ja

tugifunktsioone.104

Funktsioon

Projekti

arendamise

etapp

Ehitus ja

kasutuselevõtmine Käitamine

Tuumaohutus 5 35 20

Kiirguskaitse 2 8 5

Tuumajulgeolek 1 3 3

Tuumakontrollimeetmed 1 3 3

104 Tuumaenergia töörühmale inimressursside arendamise strateegia koostamine ja regulatiivse raamistiku

kaardistamine https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-

07/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChmale%20inimressursside%20arendamise%20strateegia%

20koostamine%20ja%20regulatiivse%20raamistiku%20kaardistamine%20%282%29.pdf

93

Projektijuhtimine/koordineerimine 1 4 3

Tugiteenused (finants, IT, personal,

hanked jne) 8 20 18

Õigusküsimused 1 2 2

Juhtkond 5 8 8

Kokku 24 83 62

Tabel 6.1 Pädeva asutuse (TTJA) tööjõuvajadus tuumaenergia programmi etappide kaupa

TTJA palgakulud moodustavad ligikaudu 62% tuumaenergia programmi haldus- ja regulatiivsetest kuludest (ca 45 miljonit eurot kogu 10-aastase perioodi jooksul). Lisaks tekivad

kulud:

• pädevuste arendamiseks ja koolitamiseks;

• rahvusvahelise koostöö ja aruandluse täitmiseks;

• ekspertiiside ja tehniliste analüüside tellimiseks.

Lisandub pääste- ja tehnilise võimekuse arendamise kulu, mille täpset suurust on võimalik prognoosida hilisemates etappides. Hetkel saab prognoosida ainult väga konservatiivsest

vaatenurgast, s.t võttes aluseks suurte tuumajaamade (üle 1000 MW) vajadusi, mis Eestis kaalutava tehnoloogia (väikeste moodulreaktorite, võimsus ühe reaktori kohta 300 MW) puhul

ei rakendu. Konservatiivse hinnangu kohaselt võib pääste- ja tehnilise võimekuse arendamise kulu ulatuda 10 aastase perioodi peale kokku kuni 54 miljoni euroni.

Tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku analüüsi105 kohaselt mõjutab eelnõukohane seadus lisaks kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonnas pädevale asutusele oluliselt ka Päästeametit,

Politsei- ja Piirivalveametit, Kaitsepolitseiametit, Sisekaitseakadeemiat ja Siseministeeriumit, kellel tuleb tugevdada kiirgus- ja CBRN-võimekust, uuendada riskihinnanguid ja hädaolukorra lahendamise plaane ning tagada valmisolek reageerida kiirgusintsidentidele. Täpsemalt on

tuumajulgeolekuga ja hädaolukordadeks valmisolekuga seotud mõjud kajastatud vastavas mõjude analüüsi osas.

Eelnõukohase seadusega muutub riikliku järelevalve teostamine. Kuna Eestis ei ole praegu tuumaenergia kasutusel, puudub hetkel järelevalve tuumakäitiste üle; senine järelevalve on

seotud vaid kiirgusallikate ja kiirgustegevustega ning seda teostab Keskkonnaamet. TEOS-e kohaselt hakkab TTJA kui kiirgus- ja tuumaohutuse pädev asutus teostama nii senist

kiirgustegevuse järelevalvet kui ka riiklikku järelevalvet tuumakäitiste üle (seda ka ehitusfaasis). Teostatav järelevalve peab olema pidev, riskipõhine ja sõltumatu ning kujutab endast süsteemset loa omaja tegevuse kontrolli, mis on oluliselt mahukam ja kulukam kui

tavapärane riiklik järelevalve korrakaitse raames. TTJA töömaht tuumakäitiste ja kiirgustegevuste järelevalve teostamise osas suureneb ja eeldab täiendavaid ressursse ning

pädevusi. Lisaks laieneb pädeva asutuse järelevalve ulatus senisest olulisel määral tuumakäitiste füüsilise

kaitse ja tuumajulgeoleku meetmete osas. Tuumakäitise füüsiline kaitse tugineb

105 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-

06/Avalik%20kokkuv%C3%B5te%2C%20Tuumajulgeolek%20ja%20h%C3%A4daolukordadeks%20valmistum

ine%2016.06.2023.pdf

94

Kaitsepolitseiameti poolt koostatavale kavandamise aluseks olevale ohustsenaariumile (DBT –

Design Basis Threat) ja riskipõhisele tüüpohu profiilile (RTS – Representative Threat Statement), mille rakendamist tuleb regulaarselt hinnata ja kontrollida. Tuumaenergia

kasutuselevõtuga kaasnevad täiendavad riskid tuumakütuse ja tuumakäitise füüsilise kaitse ja julgeoleku valdkonnas, sh tuumakäitise volitamata juurdepääsu, varguse ja tahtliku kahjustamise eest kaitsmine.

Pädeval asutusel peab olema võimekus tagada oma ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised

ja oskused tuumaohutuse, kiirgusohutuse, tuumajäätmete käitlemise, füüsilise kaitse ja tuumajulgeoleku, tuumakontrollimeetmete ning rahvusvaheliste Euratom’i ja IAEA nõuete rakendamise valdkondades. Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse,

tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ning lubade menetlus on kooskõlas õigusaktide ja rahvusvaheliste kohustustega.

See tähendab pädeva asutuse pidevat ja süvendatud koolitust, sh IAEA ja NEA106 (Nuclear Energy Agency) programmid, erialased kõrgharidusõppekavad ning rahvusvaheliste praktikate

läbimine. Antud pädevusi ei ole võimalik saavutada pelgalt lühikursustega. Ametnike koolitusvajadus suureneb oluliselt nii mahu kui kestuse mõttes. Tuumaenergia töörühma

lõpparuandes107 leitakse, et Eestis olemasolevad tuumaenergia ja kiirgusohutuse õppekavad ei taga praegu piisavat pädevust tuumaelektrijaama ohutuse reguleerimiseks ning järelevalve teostamiseks. Vajalike pädevuste arendamine peab olema tuumaprogrammi üks prioriteete.

Tuumaelektrijaama ehitusfaasis on ministeeriumite ja ametite töötajate koolitamise, TTJA personali koolituste ja ülikoolide võimekuse suurendamise maht riigieelarves kokku ligikaudu

1,8 miljonit eurot aastas, käitamisfaasis aga ligikaudu 1,4 miljonit eurot aastas püsikuludeks, et tagada pädevuse hoidmine ja arendamine riigi tasandil.

IAEA ohutusstandardid ja juhised (Safety Reports Series No 79 108, Safety Guide GSG-12109, Nuclear Energy Series NG-G-3.1110, Nuclear Energy Series NG-T-3.10111) rõhutavad üheselt,

et pädeva reguleeriva asutuse tõhus ja sõltumatu toimimine eeldab kõrgetasemelist, laiapõhjalist ning järjepidevalt arendatavat kompetentsi. Pädeva asutuse töötajatel peab olema loodusteaduslik või insenerialane taust koos spetsiaalse tuumaohutuse ja regulatiivse

väljaõppega, mis võimaldab hinnata tuumakäitiste ohutust, teostada riskipõhist järelevalvet ja rakendada rahvusvahelisi ohutus- ja julgeolekunõudeid. Nimetatud juhiste kohaselt tuleb

pädeval asutusel tagada nii baasteadmiste omandamine kui ka pidev täiendõpe, sealhulgas rahvusvahelistes programmides osalemine ja jaamatüübipõhine väljaõpe.

Kuni Eesti riiklikku pädevust üles ehitab, tuleb esimestel aastatel toetuda ka välisekspertide ja tehniliste toe organisatsioonide kaasamisele, järgides IAEA poolt soovitatud kahesuunalist

personalistrateegiat (two-track approach), mille rakendamist Eestis hinnati INIR-missioonil112 ka heaks praktikaks. Seaduse rakendamine toob kaasa vajaduse pädevuste süsteemseks arendamiseks, kuid loob ühtlasi võimalused tehniliste tugiorganisatsioonide ja ekspertide

kaasamiseks, et aidata kaasa riikliku pädevuse kujunemisele.

106 https://www.oecd-nea.org/jcms/tro_5705/about-us 107 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-

12/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChma%20l%C3%B5pparuanne.pdf 108 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1635_web.pdf 109 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1801_web.pdf 110 https://www-pub.iaea.org/MTCD/publications/PDF/Pub1958_web.pdf 111https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1477_web.pdf 112 https://www.iaea.org/sites/default/files/documents/review-missions/inir-report-estonia-301023.pdf

95

Kokkuvõtvalt riigi töökoormus kasvab püsivalt seoses kiirgus- ja tuumaohutuse pädevuse

moodustumise ja koondumisega TTJA-sse. Ligikaudu 80 ametikoha ülalpidamise otsesed personalikulud on kogu programmi jooksul hinnanguliselt 45 miljonit eurot. Üldises plaanis on

mõju väheoluline, kuna 80 ametikohta on alla 5% avaliku teenistujate ametikohtade koguarvust Eestis (2025. aastal 22784 teenistujat). TTJA igapäevane töö on seotud haldusmenetlusega ning õigusaktides sätestatud nõuete täitmise kontrolli ehk riikliku järelevalvega. Ebasoovitavate

mõjude risk on madal, kuna TTJA pädevuse määratlus on seaduses piisavalt konkreetne. Pädeva asutuse peamiseks väljakutseks on pädeva tööjõu leidmine ja koolitamine, kuna Eesti senine

haridus- ja tööjõupotentsiaal tuumaenergiavaldkonnas on piiratud. TTJA koolitusvajadus on mahukas ja pidev, hõlmates IAEA koolitusprogramme, rahvusvahelisi praktikume ning erialaseid kõrghariduse õppekavasid. Koolituse ja pädevuse hoidmise kulud on hinnanguliselt

1,8 miljonit eurot aastas ehitusfaasis ja 1,4 miljonit eurot aastas käitamisfaasis.

Lisaks TTJA personalile on tuumaprogrammi rakendamiseks vajalik luua täiendavad ametikohad ja tagada väljaõpe ka Siseministeeriumi haldusalas hädaolukordadeks valmisoleku, CBRN ohtudele reageerimise ja täiendavate julgeolekuülesannete täitmiseks, samuti

Välisministeeriumisse seoses lisanduvate rahvusvaheliste kohustustega. See moodustab aga alla 1% avaliku teenistujate ametikohtade koguarvust ning on seega väheolulise mõjuga.

Seaduse rakendamine toob kaasa riigi töökoormuse püsiva kasvu, peamiselt TTJA pädevuse laienemise ja uute loamenetluste ning järelevalvefunktsioonide loomise tõttu. Mõju on

keskmise ulatusega, kuid vältimatu tuumaenergia ohutuks arendamiseks. TTJA uus pädevus on seaduses selgelt määratletud ning ebasoovitavate mõjude risk on madal. Peamiseks piiranguks

võib olla sobiva kompetentsiga tööjõu nappus ning sellega seotud koolitusvajadus.

Majanduslik mõju

Seaduse majanduslik mõju hõlmab nii uue tuumaenergiasektori tarneahela kujunemist kui ka

Eesti ettevõtete osalemisvõimalusi, nendeks vajaliku kompetentsi ning järelevalve suutlikkuse loomist. Lisaks loob seadus eeldused investeeringuteks, töökohtade tekkeks ja piirkondlike majandusmõjude avaldumiseks. Tuumajaama projekteerimine, ehitus, käitamine ja hilisem

dekomissioneerimine seob ettevõtjate tegevuse rahvusvaheliste tuumaohutuse standarditega, mille keskne põhimõte on käitaja vastutus kogu hanke- ja tarneahela ohutuse tagamise eest

alates esimeste komponentide hankimisest kuni tuumajaama dekomissioneerimiseni ehk tegevuse lõpetamiseni.

IAEA ohutusjuhendid (GSR Part 2, GSR Part 5, WS-G-2.1 ning SSR-2/2 (Rev.1)) määravad, et tuumakäitise tulevane käitaja peab looma täieliku kvaliteedi- ja ohutusjuhtimise süsteemi, mis

hõlmab:

• tarnijate kvalifitseerimist, auditite läbiviimist ja dokumenteeritud jälgitavust;

• materjalide ja seadmete vastuvõtu, kontrollimise, ladustamise ja väljastamise protsesse;

• tagamist, et kõik tooted vastavad projekteerimisnõuetele ja ohutusstandarditele;

• pidevat järelevalvet ka allhankijate üle.

TEOS-e rakendamisel tähendab see, et pädev asutus (TTJA) peab kehtestama ranged nõuded tulevasele käitajale ning omama suutlikkust hinnata, kas kvaliteedijuhtimise ja tarneahela kontrolli süsteemid vastavad nõuetele.

Nimetatud põhimõtted on oluline alus, kui hinnata Eesti ettevõtete võimekust osaleda

tuumajaama ehituse tarneahelas, sest see eeldab:

96

• tugevat kvaliteedijuhtimist (ISO 9001 → ASME/IAEA-tasemele);

• tõendatud pädevust ja jälgitavust (inglise k traceability);

• ning läbivat vastutust ka allhanke suhetes.

IAEA poolt on antud soovitus, et riiklik tööstuse kaasamine hõlmab vähemalt järgmiseid protsesse ja tuumakäitise koosseisus olevate hoonete ja rajatiste ehitamist:

• ehitusplatsi ettevalmistamine ja kohalike teede ja veeteede arendamine;

• haldushoonete ehitamine;

• koolitus või külastuskeskuse ehitus;

• jaotusjaamade ja võrgu uuendamisega seotud tööd;

• füüsilise kaitse ja turvalisuse tagamine;

• hädaolukordadele reageerimise rajatiste ehitamine.

Tulevase tuumaenergia kasutuselevõtuga võivad Eestis panustada järgmised valdkonnad:

• elektriseadmed;

• arvuti-, elektroonika- ja optikatooted;

• metallitooted (v.a masinad ja seadmed);

• masinad ja seadmed, v.a mujal liigitamata;

• arvutiprogrammeerimine, konsultatsioon ja sellega seotud teenused; infoteenused;

• ehitus ja ehitustööd;

• masinate ja seadmete remont ja paigaldusteenused;

• arhitektuuri- ja inseneriteenused;

• tehniline testimine ja analüüs;

• maa-, vee- ja õhutranspordi teenused. Tehnilise testimise ja analüüsi valdkond on oluline, kuna tuumaelektrijaama projekti paljudes

aspektides on vajalik tehnilise testimine ja analüüsimine, sealhulgas mittepurustav katse (NDT - Non-Destructive Testing: meetodite ja tehnoloogiate kogum, millega kontrollitakse materjalide, keevituste, torustike, komponentide ja konstruktsioonide seisukorda neid

kahjustamata), kvaliteedi, kontrollide, kalibreerimise ja seadmete sertifitseerimise tagamine. Samuti võivad metalltoodete ja masinate ning seadmete tarnijate puhul osutuda sobilikuks Eesti

tootjad, kellel on kogemusi avamere-, mere-, energia-, veealuste-, taristu- ja tööstusprojektidega. Lisaks oleksid seniste suurte tööstusseadmete, teraskonstruktsioonide, surveanumate, soojusvahetite, mahutite ja veepuhastussüsteemide tootjad suure tõenäosusega

võimelised osalema tuumaelektrijaama ehitamisel. Otseselt ehituse tegevusvaldkonnast oleks tõenäoliselt võimalik osaleda tsiviil- ja elektritööde valdkonna ning ehitus- ja paigaldustööde

valdkonna kogemusega ettevõtjatel, kuna see nõuab kohapeal kõige rohkem töötajaid. Nagu enamikes teistes riikides, on ka Eestis mitu suurt ja kogenud ehitusettevõtet, kes on töötanud kohalike traditsiooniliste elektrijaamade ehitamisel või suurte taristuobjektide rajamisel.

ISO sertifikaati (ISO 9001:2025, ISO 14001:2015) omavate ettevõtete arv Eesti

Kvaliteediühingu sertifikaatide andmebaasis113 eeltoodud peamiste tegevusvaldkondade lõikes on toodud tabelis 6.2. Nimetatud põhivaldkondades oli 2024. aasta seisuga üle 21 000 ettevõtja, mistõttu sertifikaatide olemasolu kontrolliti suuremate, s.t üle ühe miljoni euro müügitulu

teeninud ettevõtjate kohta. Vaatlusalune valim oli 1335 ettevõtjat (6,3% üldkogumist). Tulemustest selgus, et rahvusvaheliste juhtimissüsteemide standarditele vastavaid sertifikaate

113 https://www.eaq.ee/sertifikaadid/

97

omavad eeltoodud väärtusahela tegevusalades 296 ettevõtjat (22% valimist ja 1,4%

üldkogumist (Tabel 6.2).

Tegevusala Ettevõtjate arv

Sertifikaati omavate

ettevõtjate arv

Arhitektuuri- ja inseneriteenused; tehniline testimine ja analüüs

101 28

Elektriseadmed 58 25

Metallitooted (v.a masinad ja seadmed) 267 76

Masinad ja seadmed 84 25

Ehitus ja ehitustööd 721 119

Masinate ja seadmete remont ja paigaldusteenused 104 23

Kokku 1335 296

Tabel 6.2. Sertifitseeritud suuremate ettevõtete arv Eestis

Seaduse raamistik tagab Eesti ettevõtjatele võimaluse osaleda kaupade ja teenuste pakkumises ning aidata kaasa ehituse toimimisele või tugiteenuseid pakkudes. Otseselt ehituse tarneahelas

osalemine on piiratud, kuid on võimalik majanduslikult suurematel ettevõtjatel. Sihtrühma suurus tegevusalade vaates (üheksa otseselt ja kaudselt osalevat tegevusala) on suur, kuid

tõenäoliselt saavad hangetes ja tegevustes osaleda üksnes suuremad sertifitseeritud ettevõtjad (max 1,4% üldkogumist). Sihtrühma osatähtsus on väike kuni mõõdukas.

Investeeringu võimaliku mõju hindamiseks viidi läbi analüüs sisend-väljund raamistikus, millega ühtlasi valideeriti eeldatavat jaama ehitamisse kaasatud töötajate arvu. Olemasolevate

andmete põhjal eeldatakse väikse tuumaelektrijaama ehitusel osalejate arvuks 400–1000 töötajat ning jaama töötajate arvuks ca 75–400 inimest114. Tulenevalt varasemast kodumaise ja imporditava kauba suhtest võeti mõju arvutamisel aluseks üksnes Eestis kodumaise tarbimise

osa. Kuna tuumajaama ehitamise kogemus Eestis puudub, suurendati tegevusaladel vahetarbimise ajaloolist impordi osatähtsust 20 protsendipunkti võrra. Ehitamise ajalist perioodi ei käsitleta, seega on arvutused lihtsustatud kujul. Indikatiivseid tulemusi saab ajaliselt

jaotada kogu perioodile, jagades investeeringu summa planeeritud aastate vahel proportsionaalselt ja lineaarsel alusel. Vastav investeeringu jaotus on esitatud koos tulemustega

tabelis 6.3. Hinnang Eesti väärtusahela panusele on konservatiivne: ehitusperioodil jääb ligikaudu 32,5% kogu investeeringust Eesti majandusse, samas kui ülejäänud osa kulub imporditavatele kaupadele ja teenustele.

Tegevusala Tegevusala osalus investeeringu

elluviimisel, %

Kaupade ja teenuste impordi

osatähtsus, %

Investeeringu summa kodumaises tarbimises, mln €

Arhitektuuri- ja inseneriteenused; tehniline testimine ja analüüs

10% 50% 50,0

Elektriseadmed 15% 91% 13,5

114 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-

12/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChma%20l%C3%B5pparuanne.pdf

98

Metallitooted (v.a masinad ja seadmed)

10% 76% 24,0

Masinad ja seadmed 25% 80% 50,0

Ehitus ja ehitustööd 35% 52% 168,0

Masinate ja seadmete remont ja paigaldusteenused

3% 61% 11,7

Maismaaveondus 2% 62% 7,6

Kokku 100% - 324,8

Tabel 6.3. Investeeringu summa ühe mld € jaotus sisend-väljund mudelis

Kasutades 2020. aasta majandusstruktuuri, mis on viimane teadaoleva seis Statistikaameti andmetel, siis eelnevalt toodud investeeringu mõju kodumaise tarbimise alusel on järgmine: otseselt ja kaudselt luuakse ligikaudu 200 mln € lisandväärtust, millele eeldatavalt lisandub

kuni 36% indutseeritud mõju kaudsematest tegevusaladest, sh otseselt osalevate töötajate palgatulu kasutamise kaudu.

Investeeringuga seotud tööjõu nõudluse rahuldamiseks on otseselt ja kaudselt (tarneahelas) seotud tegevusalade piires vaja 5140 töötajat (sh ehituse tegevusalal 2400 töötajat). Kogu

majandusse kaasatud tegevusalade lõikes (63 tegevusala) on vajalik tööjõud 6220 töötajat, mis on oluliselt suurem arv kui otseselt ehitamisse kaasatud 400-1000 töötajat. Riiklike makse

tasutakse ligikaudu 73,5 mln €. Investeeringu mõju Eesti majandusele on mõõdukas kuni suur, kuna ühe mld € suurusest

investeeringust eeldatavalt üle 30% mõjutab kodumaist tarbimist ning otseselt ja kaudselt luuakase ligikaudu 200 mln € lisandväärtust, mis moodustab ehitussektori aastasest

lisaandväärtuse summast (1,4–1,6 mld115) vastavalt 12–14% ning kogu Eesti ettevõtjate lisandväärtusest ligikaudu 0,8%.

Majanduslikult kaasnevad tuumajaama operaatoril/käitajal tööjõukulud, aga ka muud tegevuskulud ning riiklikud maksud/lõivud. Üheks oluliseks kuluks on elektrivõrguga liitumise

kulu. Elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja § 25 lõike 3 kohaselt arvestatakse liitumistasu hulka Elering AS-i tehtavad uue tarbimis- või tootmisvõimsuse ühendamiseks vajalikud kulud. See tähendab, et tootmisseadet võrguga liita sooviv isik peab tasuma kõik liitumisega seotud

kulud. Täpsed kulud sõltuvad konkreetsest asukohast, täpsemalt elektrivõrgu võimsusest selles asukohas. Liitumise hinnanguline maksumus soovitud asukohas on kättesaadav Elering AS-i

rakendusest116. Elering AS hinnakirja alusel võib liitumise maksumus olla vähemalt 15,6 miljonit eurot. See

eeldab, et kahe uue liitumispunkti tarbeks rajatakse uus 330 kV alajaam, mis paikneb olemasolevast elektriliinist vaid lühikese ühenduslõigu kaugusel. Arvestatud on

tootmissuunalist võimsust 350 MVA. Seadus reguleerib ka kohaliku kasu arvutamise ja maksmise aluseid, kus kohaliku kasu suurus

on 0,3 eurot ühe elektrivõrku antud megavatt-tunni kohta. Tasule on kehtestatud ka ehitusperiood, kus tasu on 10% maksimumist (nimivõimsuse ja aasta tundide korrutisena (8760

115 Statistikaamet: tabel RA0046 (reaalhindades) https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__rahvamajanduse-

arvepidamine__sisemajanduse-koguprodukt-(skp)__sisemajanduse-koguprodukt-tootmise-meetodil/RAA0046

116 Elering AS rakendus e-Gridmap ja Liitumistasu | Elering

99

h)). Kohaliku kasu tasu kohustuse mõju tuumajaama operaatorile sõltub suurel määral

elektrienergia hinnast, sest 0,3 eurot MWh kohta suhestub elektrienergia müügihinnaga ja tootmis- ning tegevuskuludega. Eeldatavalt jääb kohaliku kasu tasu vahemikku 0,3-0,7%

elektrienergia müügitulust, mis tähendab väga väikest mõju tuumajaama operaatorile.

TEOSe regulatiivne raamistik võimaldab mõista kapitaliturul ja arendajal kogu vajalikku

protsessi alates vajalikest loamenetlustest kuni järelevalve ning seireni. Seega tagab regulatiivne raamistik tervikliku selguse tuumaprojekti rahastamise ja arendamise hindamiseks.

Siinkohal on oluline ka makromajandusliku ebakindluse vähendamine, mis hõlmab eelkõige kolme aspekti:

• poliitilise ebakindluse vähenemist,

• regulatiivse riski vähenemist,

• kaasnevate kulude paremat prognoositavust.

TEOS loob eeldused investeeringute kasvuks nii energiasektoris kui ka seotud valdkondades, nagu elektriseadmete tootmine, metallitööstus, testimisteenused ja konstruktsioonitööd. Samal

ajal paraneb ligipääs kapitalile, sest riskimarginaal langeb: riigi riskihinnangud muutuvad madalamaks ja prognoositavamaks, mis omakorda suurendab investorite huvi võrreldes olukorraga, kus selget seaduslikku raamistikku ei oleks.

Kooskõlas IAEA standardite ja OECD NEA soovitustega aitavad selged ja rahvusvaheliselt

tunnustatud reeglid kaasa ka sellele, et:

• Eesti positsioon paraneb rahvusvahelistes tuumaenergia võrgustikes;

• välispartnerite hinnangul väheneb regulatiivne risk,

• suureneb välisinvesteeringute (kapitali, tehnoloogia ja kompetentsi) maht. Eestis muutub võimalikuks kasutada tuumaenergia arendamiseks rahvusvahelisi laene, tagatisi

ja kindlustusmehhanisme, mis ei oleks ilma selge ja usaldusväärse regulatiivse raamistikuta teostatavad.

Investeeringu mõju Eesti majandusele võib olla väike kuni mõõdukas, kuna kapitalituruga on seotud kõik tegevusalad ja Eestis tegutsevad ettevõtjad. Täpne mõju suurus ehk

finantsinstrumentide kättesaadavuse paranemises ja võimalikus intressmäära tasemes ei ole kvantitatiivselt hinnatav ning sõltub ka rahvusvahelisest julgeoleku ja majandusolukorrast.

TEOS näeb ette, et pädeva asutuse (TTJA) tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ja kiirgusohutuse valdkonna tegevusega seotud kulud kaetakse osaliselt menetlus- ja järelevalvetasudest, mis laekuvad otse pädevale asutusele. Tasude süsteem on üles ehitatud põhimõttel, et tuumajaama

arendaja ja käitaja katavad otseselt nende enda loamenetluse või järelevalvega seotud kulud, sealhulgas ekspertiiside, auditeerimise, dokumentide läbivaatamise ja

järelevalveinspektsioonide korraldamise kulud. See vähendab survet riigieelarvele ning tagab, et pädeval asutusel on stabiilne ja prognoositav rahastus oma ülesannete täitmiseks.

Tasude laekumine pädevale asutusele loob võimaluse katta 3S-valdkonna (safety, security, safeguards) kulud vastavalt tegelikule töömahule, sealhulgas katta tehniliste

tugiorganisatsioonide (TSOde) kaasamise, rahvusvaheliste ekspertide hinnangute ja kvaliteedikontrolli kulud. Seeläbi tagab tasude süsteem, et regulatiivne võimekus ei sõltu üksnes riigieelarvelistest otsustest, vaid on otseselt seotud menetlus- ja järelevalveprotsessi

mahuga.

100

Menetlus- ja järelevalvetasude eesmärk ei ole riigile lisatulu teenimine, vaid regulaatori kulude täpne ja läbipaistev katmine. Seetõttu täpsustatakse tulevikus tasude maksmise ja kasutamise

korda eelnõu rakendusaktides, mis sätestavad maksemehhanismi, kulude arvestuse ja tasude kasutamise sihtotstarbelisuse. Menetlus- ja järelevalvetasud toetavad pädeva asutuse jätkusuutlikku toimimist, aitavad katta ohutusanalüüside ja järelevalvemeetmete tegelikku

maksumust ning tagavad, et riik saab oma rahvusvahelisi tuumaohutuse kohustusi täita ilma ebaproportsionaalse koormuseta riigieelarvele.

Mõju julgeolekule ja hädaolukorraks valmisolekule ning rahvusvahelistele suhetele

TEOSe rakendamisega kaasnevat mõju julgeolekule ja hädaolukorraks valmisolekule analüüsiti

2023. aastal tuumaenergia töörühma poolt kokku kutsutud alltöörühmas117, mille analüüs tugines Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse eeltööle.

TEOSe rakendamine toob kaasa märkimisväärse mõju riigi julgeolekule ja hädaolukorraks valmisolekule. Mitmete riiklike ja kohalike asutuste rollid, vastutused ja koostöökohustused

muutuvad senisest oluliselt laiemaks ja süsteemsemaks, sest võimaliku tuumajaama rajamine peab tuginema selgele julgeolekuriskide maandamisele ning riigi suutlikkusele tulla toime

võimalike hädaolukordade tagajärgedega. Rahvusvahelise koostöö kontekstis tuleb arvestada IAEA, EL struktuuride, NATO ja naaberriikidega, kes osalevad ühistes teavitus-, hindamis- ja reageerimismehhanismides.

Suureneb vajadus riiklike ja rahvusvaheliste partneritega teabevahetuseks ning

koordinatsiooniks, sealhulgas osalemiseks rahvusvahelistes vastastikhindamistes ja ekspertmissioonides (IAEA missioonid, EL temaatilised hindamised), mis nõuavad regulatiivset ja operatiivset valmisolekut ning läbipaistvat ja usaldusväärset teabekorraldust.

Kuigi otseselt mõjutatud ametnike arv jääb riigitöötajate koguarvu suhtes väikeseks, suureneb

nende töö sisuline maht ja regulaarne kokkupuude tuumaohutuse ja valmisolekuga seotud ülesannetega märgatavalt. Tuumaohutus ja hädaolukorraks valmisolek on igas tuumaenergiat kasutavas riigis lahutamatu osa riiklikust julgeolekust.

Suurem osa tuumaohutuse mõjust keskendub raskete, kuid harvaesinevate olukordade

ennetamisele, avariideks valmistumisele ja kriisireguleerimise võimekuse tõstmisele. Nii tuumajulgeolek kui ka hädaolukorraks valmisolek hõlmavad tuumamaterjali ja -rajatiste füüsilist, küber- ja personaliohutust, samuti asjaomaste õigusaktide ja muude nõuete

väljatöötamist ja rakendamist. Hädaolukorraks valmisolek hõlmab lisaks hädaolukorra ohtude hindamist, hädaolukorra lahendamise plaani ja protseduuride väljatöötamist, koolitusi ja

harjutusi ning koostööd asjakohaste pooltega nii võimaliku tuumajaama rajaja kui ka kogu riigi vaatest.

Tuginedes eelnimetatud julgeoleku- ja hädaolukorrale valmisoleku analüüsis välja toodud alustele, siis kõige vahetumalt mõjutab seadus Päästeametit, Politsei- ja Piirivalveametit,

Kaitsepolitseiametit, Sisekaitseakadeemiat, TTJA-d ja Siseministeeriumit, kellel tuleb tugevdada kiirgus- ja CBRN-võimekust, uuendada riskihinnanguid ja hädaolukorra lahendamise plaane ning tagada valmisolek reageerida kiirgusintsidentidele. Nimetatud

117 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-

06/Avalik%20kokkuv%C3%B5te%2C%20Tuumajulgeolek%20ja%20h%C3%A4daolukordadeks%20valmistum

ine%2016.06.2023.pdf

101

asutuste töö muutub sisuliselt igapäevaseks raamistiku haldamise ja koostöö mõttes ja seda isegi

siis, kui tegelikke juhtumeid ei esine. Samuti suureneb vajadus riiklike ja rahvusvaheliste partneritega (nt IAEA, naaberriigid) pideva teabevahetuse ning tehnilise koordineerimise

pidamiseks. Kohalike omavalitsuste jaoks seisneb mõju peamiselt kriisiplaanide, evakuatsiooni- ja

varjumisvõimaluste läbimõtlemises ning elanikkonna teavitustegevuse tugevdamises. Kuigi see puudutab väikesearvulist ametnike ringi, võib mõju ulatus nende igapäevatele tööülesannetele

olla oluline, sest KOVidel tuleb arvestada tuumaavarii eripära ning täiendada oma kriisireguleerimise pädevusi.

Elanikkonna tasandil avaldub mõju peamiselt riskikommunikatsiooni, teadlikkuse tõstmise ja juhiste kaudu. Igapäevast käitumist see ei muuda, kuid nõuab kohati suuremat tähelepanu

ametkondade selgitustööle, pärssides valeinfo ja väärarusaamade levikut. Rahvusvahelise kogukonna jaoks on oluline, et Eesti elanikkonna, KOVide ja riigiasutuste teavitus- ja reageerimisprotsessid vastaksid rahvusvahelistele ohutus- ja teavitusstandarditele ning

toetaksid piiriülest koordineerimist.

Hinnates mõju sihtrühmade ja kriteeriumite lõikes, peaks riigiasutustes tegelema tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisolekuga kokku ligikaudu 55–100 inimest. Siseministeeriumi haldusala asutustes 2023.a lõpus tuumaenergia töörühma lõpparuande

sisendi tarbeks läbiviidud analüüsi põhjal on julgeoleku- ja hädaolukordadeks valmisoleku tagamiseks vajalike võimearenduste eelarvevajadus kuni 2035. aastani suurusjärgus kuni 54

mln €, sealhulgas Siseministeeriumi haldusalas kuni 21 mln €. Järgnevates etappides on vajalik võimekuste arendamise kulusid täpsemalt hinnata sõltuvalt tuumajaama kohta vajalike detailide ilmnemisest ning täpsemate planeerimisaluste selgumisest.

2025. aastal töötas avaliku korra ja julgeoleku, riigikaitse, üldiste valitsussektori teenuste ning

keskkonnakaitse valdkondades kokku 25 924 riigitöötajat. Selle taustal moodustab tuumajulgeoleku ja hädaolukorra valmisolekuga tegelevate töötajate hulk väga väikese osa – alla 1% kõigist riigitöötajatest.

Kohaliku omavalitsuse tasandil tuleb seaduse rakendamisel kaasata eelkõige:

• tuumajaama lähipiirkonnas asuvad 3–4 omavalitsust ja nende kriisikomisjonid (kokku ligikaudu 3–10 töötajat);

• kõigi Eesti omavalitsuste julgeoleku ja kriisivalmidusega tegelevad töötajad (umbes 3– 5 töötajat omavalitsuse kohta), mis tähendab kokku ligikaudu 12–40 töötajat

lähipiirkonnas ja 225–375 töötajat ülejäänud omavalitsustes. Sihtrühma suurus jääb seega väga väikeseks – alla 5% KOVide kõigist töötajatest.

Elanikkonna tasandil peavad riskikommunikatsioon ja juhised jõudma kogu Eesti rahvastikuni (1 369 995 elanikku 2025. aasta seisuga). Aktiivne roll hädaolukordade planeerimises ja

võimalikus reageerimises lasub siiski eelkõige tuumajaama lähipiirkonna elanikel, mistõttu võib mõju selles rühmas olla märkimisväärne.

Mõju ulatust hinnates võib öelda, et riigi tasandil on mõju suur – osalevate asutuste igapäevane töö muutub uue raamistikuga oluliselt, eriti pärast tuumajaama rajamist. KOVide

kriisikomisjonidele ja elanike on mõju väike kuni mõõdukas (teadlikkuse ja käitumise muutus).

102

Mõju sagedus erineb sihtrühmade vahel:

• riigi tasandil on mõju suur ja igapäevane, sest regulatiivsed asutused (TTJA, Päästeamet, Keskkonnaamet, PPA) tegelevad pidevalt riskihindamise, järelevalve ja

valmisoleku planeerimisega;

• KOVide tasandil on mõju keskmine, kuna tegevused on regulaarsed, kuid mitte igapäevased (planeerimine, koolitused, kriisiõppused);

• elanikkonna tasandil on mõju väike, sest kriisikommunikatsioon ja elanikkonnale suunatud õppused toimuvad aeg-ajalt.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski vaates ei sõltu mõju sellest, kui suur on sihtrühm, vaid

sellest, kui palju on teadmata eeldusi (kompetents, ressurss, tehnoloogia valik):

• Riigi tasand: keskmine risk (eelanalüüs rõhutab spetsialistide nappust: CBRN võimekuse lüngad; vajadus uue regulatiivse struktuuri järele; täiendav kriisijuhtimise vajadus);

• KOVi tasand: keskmine risk (KOV-idel puudub praegu oskus käsitleda kiirgusõnnetuse eripära; varjumiskohtade nõuded on välja töötamata)

• Elanikkonna tasand: keskmine risk (sõltub selgitustöö kvaliteedist ja selle vastuvõtmise valmidusest elanikkonna poolt; selektiivne tõlgendamise risk on kõrge).

Arvestades tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamiseks kaardistatud võimearendusvajadusi Siseministeeriumi haldusalas, on oluline rõhutada, et seadusega seotud

mõju ei piirdu üksnes regulatiivse muudatusega, vaid toob kaasa ka sisulise ja pikaajalise valmisoleku kasvatamise vajaduse. Tuumaenergia valdkond eeldab riigi tasandil eriteadmisi

radioloogiliste, bioloogiliste, keemiliste ja tuumaohtude (CBRN- Chemical, Biological, Radiological and Nuclear) käsitlemisel ning standardiseeritud reageerimis-, järelevalve- ja turvaprotokolle, mis peavad olema kooskõlas rahvusvaheliste tuumajulgeoleku standardite ja

koostööpõhimõtetega (IAEA, NATO, EL). Rahvusvaheline koostöö tagab, et riigisiseseid standardeid, koolitust ja tuumajulgeoleku meetmeid arendatakse rahvusvaheliste parimate

praktikate kohaselt ja vastavuses partnerite ootustega, mis omakorda tugevdab Eesti, kui usaldusväärse tuumariigi mainet.

Nimetatud vajadused toovad kaasa vältimatud investeeringud pädevuste arendamisse, tehniliste võimekuste laiendamisse ja koolitussüsteemide loomisse, sh Sisekaitseakadeemia rolli

suurenemise koolitus- ja sertifitseerimiskeskusena. Seadusest tulenev täpsustatud turvanõuete rakendamine ning tuumamaterjali transpordi turvaplaneerimine (TEOS § 78 ja § 79) tähendab, et turvategevus muutub strateegilise julgeolekuvõimekuse osaks, mis nõuab pidevat pädevuse

tõendamist, riskipõhist planeerimist ning operatiivset koostööd nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt.

Arvestades Eesti regionaalset julgeolekukeskkonda ja Venemaa jätkuvat agressioonipotentsiaali, tuleb tuumaenergia kasutuselevõtul arvestada ka sõjaliste ohtudega.

Euroopa Liidu, NATO ja IAEA praktikad näevad ette, et tuumarajatisi käsitletakse strateegilise ja kriitilise taristuna, millele kehtivad tugevdatud füüsilise kaitse, küberturvalisuse ja vastupidavuse nõuded nii rahuaja kui sõjalise konflikti stsenaariumites. Rahvusvahelise

koostöö, NATO kollektiivkaitse põhimõtete ning kriitilise taristu kontekstis tähendab see ka tuumarajatiste käsitlemist strateegilise taristuna, mille kaitse on seotud nii riigikaitseliste kui

rahvusvaheliste kohustustega. Seetõttu mõjutab seadus riigi julgeolekut mitte ainult madala tõenäosusega tehniliste avariide

ja radioloogiliste intsidentide mõttes, vaid ka laiemalt riigikaitse seisukohalt. Sõjaliste riskide

103

käsitlemine toimub paralleelselt riigikaitse ja riikliku tuumajulgeoleku planeerimisega,

sealhulgas tulevikus tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse rakendamisel ning NATO kollektiivkaitse raamistikus. Mõjuanalüüsi seisukohast tähendab see, et seadus suurendab vajadust strateegilise

taristu kaitse, koostöömehhanismide ja operatiivvõime arendamise järele, kuid täpsemad riskid ja meetmed määratakse eraldi salastatud taseme planeerimisdokumentides.

Kokkuvõtteks on julgeoleku- ja hädaolukorra valmisoleku mõju tervikuna mõõdukas või keskmine just nende tegevuste sisulise intensiivistumise tõttu, mis nõuavad spetsiifilist

väljaõpet, süsteemset koostööd ja uute võimekuste arendamist, isegi kui otseselt mõjutatud inimeste osakaal kogu riigi või KOV struktuurides jääb väikseks. Siiski tuleb arvestada, et mõju ulatus on märkimisväärne, kuna mõjutab riigi tasandi institutsioonide tööd suurel määral,

KOVide tööd keskmiselt ja elanikkonda eeskätt kommunikatsiooni kaudu. Mõjud on ulatuslikud, kuid enamik ebasoovitavatest mõjudest on juhitavad, kui koolitus- ja võimekuse

lüngad adresseeritakse. Seaduse rakendamisel oluline mõju ka Eesti rahvusvahelisele positsioonile, mainele ja

koostöösuhetele, mille tulemusena suureneb nii rahvusvaheliste partnerite ootuste kui ka koostöökohustuste maht. Mõju avaldub nii kahepoolsetes suhetes, regionaalses koostöös kui ka

ülemaailmsete tuumaohutuse ja hädaolukorraks valmisoleku mehhanismide kaudu. Sotsiaalne ja regionaalne mõju

Avalikkuse, kohalike omavalitsuste ja kogukondade kaasamine toimub peamiselt

planeerimisseaduse (PlanS) ning keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) ja keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluste kaudu. TEOS ei sätesta eraldi kaasamiskorda, vaid tugineb olemasolevale planeerimis- ja keskkonnaõiguse raamistikule, mis tagab

avalikustamise, arvamuste esitamise õiguse, avalikud arutelud, kooskõlastusringid ja vaide võimalused kõigis olulistes etappides alates riigi eriplaneeringust kuni konkreetse tuumakäitise

KMH ja tegevusloa menetluseni. Tuumaohutusloa menetlusele kohaldatakse samuti avatud menetlust vastavalt haldusmenetluse seadusele.

Kuna kaasamise tegelik maht ja sotsiaalne ning regionaalne mõju sõltub asukoha valikust, võimaliku mõjuala suurusest, planeeringuprotsessist ja valitavast tehnoloogiast, ei ole TEOS-e

tasandil võimalik hinnata, kui suur osa kohalikust elanikkonnast või millised konkreetse piirkonna sihtrühmad kaasamises osalevad. Seetõttu on mõju selles etapis hinnatav eelkõige protseduurilise raamistikuna, mitte sisulise mõjuna sihtrühmade käitumisele või toimetulekule.

TEOS ei määra konkreetset asukohta ega mõjuala, seega eeldatav sihtrühma kaasamise protsess

ja suurus on sarnane PlanS ja KSH rakendatavatele menetlustele ning nimetatud protsesside mõjule. Mõju ulatus ehk tegelik kaasamise ulatus ei ole hinnatav antud seaduse tasandil, aga ka sagedus, kuna planeeringuprotsessi ajakava ja intensiivsus selgub alles pärast planeeringu

algatamist. Seadus ise ei loo kaasamise sagedust mõjutavaid kohustusi. Ebasoovitavate mõjude risk on madal kuni keskmine, kuna kaasamise protseduur on Eesti planeerimisõiguses hästi

reguleeritud ja väljakujunenud. Küll aga võivad tegelikud mõjud olla sõltuvad kogukonna reaktsioonidest ja kaasamisel tehtud vigadest.

104

Regionaalse mõju hindamiseks on oluline projekti asukohavalik. Tuumaelektrijaama ja

kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga potentsiaalsete asukohtade ruumianalüüs118 viidi läbi tuumaenergia töörühma tellimusel eesmärgiga välja selgitada, kas Eesti Vabariigi territooriumil

on potentsiaalseid piirkondi, kuhu saaks kaaluda tuumajaama ning radioaktiivsete jäätmete ning kasutatud tuumkütuse lõppladestuspaiga rajamist, ehk vastata küsimusele, kas Eestisse on põhimõtteliselt võimalik tuumajaama rajada. Ruumianalüüsis leitud 15 piirkonna alusel on

võimalik üldistada seaduse rakendamisega kaasnev sotsiaal-majanduslik mõju.

Eelnevates uuringutes hinnati sõltuvalt reaktoritüübist tööjõuvajaduseks 150–600 töötajat (keskmisena arvestatakse analüüsis 400 töötajaga).Kuna tuumaelektrijaama asukohavalik toimub hinnatava seaduse jõustumise järgselt, siis piirdutakse mõjude hindamisel vahemike

jaotamisega. Võttes vaatluse alla elanikkonna ja nende sissetuleku, siis Eesti omavalituste (vallad) keskmine rahvaarv on 2025. aastal ligikaudu 7900 elanikku (v.a linnad). Varasemalt

läbiviidud ruumianalüüsis märgitud omavalituses on keskmine rahvaarv ligikaudu 11640 elanikku. See tähendab, et kui asukohaks osutub Eesti keskmise elanike arvuga omavalitsus, siis lisanduvate pereliikmete osatähtsus omavalituse rahvastikku võib olla maksimaalselt 15%,

kuid kuna töötajad ja nendega seotud pereliikmed jaotuvad tõenäoliselt 3–4 omavalituse lõikes, siis nende osatähtsus on ligikaudu 5% või väiksem. Juhul kui vaatleme asukohavalikus

potentsiaalsete omavalitsuste keskmist rahvaarvu (11640) ja võimalikku pereliikmete arvu osatähtsust sellest, siis on maksimaalne võimalik osatähtsus 10%, aga perede jaotumise korral piirkonna mitme omavalituse vahel kujuneks keskmiseks osatähtsuseks 3,4%.

Kuna omavalituse vaates on oluline maksutulu, mis võimaldab pakkuda avalikke teenuseid, mis

on tänasel hetkel kõikides omavalitsustes tagatud, siis vaatleme prognoositavat maksutulu muutust. Maksutulu prognoosimisel on kõige olulisem tulumaks, millest 11,89% laekub omavalitsusele. Eelnevas ruumianalüüsis on eeldusena märgitud, et tuumajaama töötajad

saavad ligikaudu kahekordset Eesti keskmist palka (Statistikaamet andmetel 2025. a II kvartalis oli keskmine brutokuupalk 2126.- €). Kasutame samuti kahekordse keskmise palga eeldust, kus

maksuvaba tulu on 700.- €, tulumaks 22% ning omavalitusele laekub 11,89% tulumaksust. Statistikaamet tabelist RV029U119 ja Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi tulumaksu arvestamise tabelist120 nähtub, et 2024. aastal oli isikute keskmine kuu sissetulek

potentsiaalsetes omavalitustes 1878 eurot ja keskmine palgatulu saajate arv oli 5707 isikut (v.a Tallinn). Tuginedes antud näitajatele, siis suureneks palgatulu saajate arv keskmises

potentsiaalses omavalituses 3,3% ja maksutulu 1,2%. Kohalikule tasandile avaldab mõju kohaliku kasu tasu maksmise kohustus, millest 50% jääb

KOVi ja teine osa maksatakse elanikele. Tasu maksimaalne suurus ühe kalendriaasta eest on väljamaksmise kalendriaasta kuuekordne ühe kuu Eesti töötasu alammäär, mis tähendab, et

kehtiva (2025.a ) brutopalga alammäära 886.- eurot alusel on kuuekordne alammäär 5 316.- eurot aastas. Arvestades eelnevat analüüsi ja Eesti keskmist brutopalka, siis kohaliku kasu tasul on mõõdukas kuni suur mõju nii leibkonna aastase sissetuleku, aga ka keskmise aastase

brutopalga summaga võrreldes (kuni 20% keskmisest aastasest brutopalga summast). KOVde tulubaas pärast elanikele makstud summat võiks eeldatavalt suureneda 3–4% (arvestades senist

118 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-

04/Tuumaelektrijaama%20ja%20kasutatud%20tuumk%C3%BCtuse%20l%C3%B5 ppladustuspaiga%20potentsi

aalsete%20asukohtade%20ruumianal%C3%BC%C3%BCs.pdf 119 https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikunaitajad-ja-koosseis__rahvaarv-ja-rahvastiku-

koosseis/RV0291U 120 Regionaal- ja põllumajandusministeerium: https://www.agri.ee/sites/default/files/documents/2025-

11/Tulumaksu%20arvestus%202025%20102025.xlsx

105

potentsiaalsete piirkondade KOVde keskmist maksutulu 17,7 mln eurot aastas, v.a Tallinn),

kuid lõplik summa sõltub tuumaelektrijaama võimsusest ja elanike arvust.

Kokkuvõttev mõjuhinnang: mõju Eesti omavalitsustele on väike, kuna keskmise potentsiaalse omavalituse rahvaarvust moodustaks hinnanguline pereliikme arv 3,4 ja palgatulu saajate arv suureneks ligikaudu 3,3% ning omavalituse maksutulu 1,2%.

Teine osa mõjust avaldub inimressursside arendamise vajaduse, s.t hariduse vajaduse mõju

kaudu regionaalsel ja sotsiaalsel tasandil. Seaduse rakendamise ja tuumajaama rajamisega kaasnevad mõjud on hinnatud Advokaadibüroo Sorainen AS, Tartu Ülikooli ja GNE Advisory (2023) uuringus „Tuumaenergia töörühmale inimressursside arendamise strateegia koostamine

ja regulatiivse raamistiku kaardistamine“121. Uuringus toodi välja, et sõltuvalt Eesti praeguse ja prognoositava tööjõu olukorrast, on vajalik kahesuunaline personalistrateegia (two-track

approach): 1) tuumaoskustega töötajate värbamine väljastpoolt riiki, et täita kriitilisi juhtimis- ja eksperdifunktsioone ning toetada programmi kiiret käivitamist kavandatud ajakava kohaselt või

alternatiivselt vajalike eriteadmiste leidmiseks on tööde allhanke korras tellimine kvalifitseeritud ja kogenud töövõtjatelt;

2) Eesti riikliku suutlikkuse arendamine, et täita programmi pikaajalisi vajadusi ja tagada selle kestlikkus.

Pädevuste arendamine eeldab riiklikult koordineeritud ja järjepidevat tegevust, et kujundada välja terviklik haridus- ja koolitussüsteem, mis toetab nii reguleeriva asutuse, käitaja kui ka

teiste tuumaenergiaga seotud üksuste vajadusi. Lisaks riigisisesele võimekuse kasvatamisele on oluline kasutada rahvusvahelist koostööd, sealhulgas IAEA-d ja Eesti ja USA, Kanada ning Soome vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumite (MoU-de) alusel toimuvat

eksperdi- ja koolitusvahetust ning osalemist rahvusvahelistes ja regionaalsetes koostööprojektides.

Pädevuse arendamise peamised tegevused hõlmavad: • stipendiumid välismaal õppimiseks;

• ülikoolide õppekavade arendamist tuumaenergiaga seotud valdkondades; • tehnoloogide, operaatorite ja muude spetsialistide kutseõpet;

• IAEA tehnilise koostööprogramme, koolitusi ja lähetusi; • rahvusvahelistes ja regionaalsetes koostööprojektides osalemist; • töökohapõhist koolitust ja praktilise pädevuse arendamist.

Tuumaenergia töörühma (2023) lõpparuandes „Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused

Eestis“122 on kaardistatud olemasolevad koolitusprogrammid, mis toimuvad Tallinna Tehnikaülikooli elektrotehnika ja mehhatroonika instituudis, Tartu Ülikooli füüsikainstituudis ja tehnoloogia-instituudis, aga ka bio- ja keskkonnafüüsika osakonnas. Järeldatakse, et Eestis

on olemas kiirgus- ja tuumaohutusõpingud (kursused haridusasutustes ja erikoolitused valdkonnas töötavatele inimestele) ning kiirgusekspertide tunnustamise süsteem. Kuna aga

Eestis ei ole senini tuumaenergia kasutusel olnud, on Eestis spetsialistide tuumaohutusalased teadmised piiratud. Näiteks pole Eestil piisavalt inimressursse ja pädevust, et kehtestada

121 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-

07/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChmale%20inimressursside%20arendamise%20strateegia%

20koostamine%20ja%20regulatiivse%20raamistiku%20kaardistamine%20%282%29.pdf 122 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-

12/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChma%20l%C3%B5pparuanne.pdf

106

asjakohased ohutusnõuded ja -eeskirjad ja teostada järelevalvet käitaja tegevuse üle. Ühtlasi on

märgitud ära, et eelnimetatud ülikoolid on kinnitanud huvi ja võimekust töötada Eestis välja ulatuslik tuumaenergiaalane õppeprogramm. Ülikoolide eesmärk on suurendada õppekohtade

arvu sellistes valdkondades nagu teadus, IKT, inseneritöö jne (need on ka valdkonnad, kus eri prognooside kohaselt vajatakse tulevikus ka üldiselt rohkem kvalifitseeritud inimesi) ning toetada Eesti talendipoliitikat, et meelitada Eestisse üliõpilasi ja toetada lõpetajate Eestisse

jäämist ja siin töötamist.

Tuumaenergia töörühma lõpparuande peatükis Inimressursside arendamine ning alapunktis tööjõuturu väljavaated ja vajadused on välja toodud vastavalt tegevusalale OSKA uuringus kaardistatud andmed (tabel 6.4). Kaardistatud on tegevusalade ja ametite lõikes Eestis töötavate

isikute arv, kes eeldatavalt kasutavad tuumaenergia kasutuselevõtmiseks vajalikke oskuseid.

Prognoosi täpsustamiseks on oluline märkida, et Eesti potentsiaalsele tuumatööstusele vajalikke oskusi pakkuvad peamised töökohad on järgmised: tuumainsenerid; ohutus- ja keskkonnaspetsialistid; reaktorikäitajad; kiirguskaitsespetsialistid; keemikud ja füüsikud. Teine

oluline rühm vajalikke oskusi on järgmistel töökohtadel: elektrikud; elektriinsenerid; keemiainsenerid; mehaanikainsenerid; ehitusinsenerid.

Tegevusala Töötajate arv Eestis OSKA andmetel

C: töötlev tööstus 5560 inseneri 2915 keemiaoperaatorit 4370 keevitajat

D: elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine

1090 elektri- ja energeetikainseneri 110 tööstusinseneri 5530 elektrikut.

E: veevarustus; kanalisatsioon, jäätmete ja saastekäitlus

30 keskkonnaspetsialisti 230 keskkonnaseire spetsialisti/analüütikut 140

keskkonnakeemia ja -füüsika spetsialisti 90 laboritehnikut

F: ehitus 2660 inseneri 12 815 ehitusinseneri 2670 ehitusmasinate operaatorit

M: kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus 6845 teadurit ja insener

Tabel 6.4. Tuumaenergia kasutusele võtmisega seotud sarnaste oskustega tegevusalad ja ametid koos töötajate arvuga Eestis (Allikas: OSKA uuring) Töötajate prognoosis hinnatakse, et elektrisektoris jääb elektriinseneride prognoositav tööhõive

järgmise viie aasta jooksul muutumatuks, kuid kogu sektoris koolitatakse liiga vähe insenere ja tehnikuid. Tekib märkimisväärne puudus inseneridest, tehnikutest ja operaatoritest.

Regionaalne ja sotsiaalne mõju hariduse ja kompetentside arendamisel avaldub Tallinnas ja Tartus võimalike tudengite või täienduskoolitust saavate õppijate arvu kaudu, aga ka

õppejõudude ning ekspertide arvu kaudu. Mõju sihtrühmale on väike, kuna õppekohtade arv on väike 20–30 täiendavat tudengit aastas, mis moodustab alla 5% igal aastal kõrgkooli õppima

asuvate õpilaste arvust. Käitajale ja arendajale suureneb halduskoormus seoses uute menetlustega (eelhinnang,

ehitusloa sisend ja tuumaohutusluba) ja põhjalikuma dokumentatsiooni nõudega haldusmenetluste raames (asukohahindamine, jäätmekäitlus, dekomissioneerimine).

Keskkonna- ja eluslooduse mõjude analüüs

107

Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse keskkonna- ja eluslooduse mõjude analüüs käsitleb

regulatiivse raamistiku loomisega võimalikke kaasnevaid keskkonnamõjusid. TEOS ei määra

konkreetse tuumakäitise asukohta ega tehnoloogiat ning seetõttu ei põhjusta seaduse

vastuvõtmine otseseid füüsilisi keskkonnamõjusid.

TEOSe vastuvõtmisega kaasnevad võimalikud otsesed keskkonnamõjud tulenevad seaduses

sätestatud kohustustest ja uue loodava pädeva asutuse ülesannetest, sh kohustusest anda

kooskõlastus tuumakäitise asukoha eelvalikule, mis hõlmab keskkonna seisukohast olulisi

aspekte (TEOS § 10). Tuumakäitise asukoha hindamise täpsemad nõuded ja andmekoosseisu

kehtestab tulevikus valdkonna eest vastutav minister TEOSe alusel määrusega. Asukohavalik

viiakse läbi riigi eriplaneeringu planeerimisseaduse alusel ning kohaldatakse

planeerimisseaduse nõudeid arvestades TEOSes sätestatud erisusi. TEOSe raames

kooskõlastab pädev asutus tuumakäitise asukoha eelvaliku otsuse eelnõu tuumaohutuse

seisukohalt, kontrollides, et vajalikud keskkonna- ja ohutustingimused on hinnatud ja

arvestatud. Seega otsene TEOSe keskkonnamõju on regulatiivne ning menetluslik.

TEOSe poolt reguleeritavate tegevuste võimalikke potentsiaalseid keskkonna-, asukoha- või

tehnoloogiamõjusid hinnatakse tulevikus iga tuumakäitise projekti põhiselt teiste asjakohaste

seaduste alusel (nt ehitusseadustik, planeerimisseadus, keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seadus jt).

Planeerimisseaduse 123 (PlanS) § 27 lg 1 alusel on olulise ruumilise mõjuga ehituse

püstitamiseks, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi,

vajalik koostada riiklik eriplaneering. PlanS § 27 lg 6 sätestab, et riikliku eriplaneeringu

(edaspidi ka kui REP) koostamisel on kohustuslik koostada keskkonnamõju strateegiline

hindamine. Keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk on olulise keskkonnamõju

tuvastamine, alternatiivsete võimaluste väljaselgitamine ning ebasoodsat mõju leevendavate

meetmete leidmiseks korraldatav hindamine. Keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS)124 § 11 lg 2 kohaselt selgitatakse

keskkonnariskiga tegevuste suhtes otsuste tegemisel välja nende tegevuste mõju keskkonnale.

Tulenedes KeHJS §-le 3 on keskkonnamõju hindamine kohustuslik, juhul kui taotletakse

tegevusluba või selle muutmist ning selle aluseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt

kaasa olulise keskkonnamõju. KeHJS § 6 lg 1 p-de 4, 6-7 kohaselt on olulise mõjuga tegevus

mh tuumaelektrijaama või muu tuumaseadme ehitamine, sulgemine või dekomissioneerimine,

välja arvatud uurimisseade lõhustuva või tuumasünteesmaterjali tootmiseks või töötlemiseks,

kui selle maksimaalne soojusvõimsus ei ületa ühte kilovatti püsivat soojuskoormust;

tuumkütuse tootmine või rikastamine ning kasutatud tuumkütuse töötlemine, käitlemine,

lõppladustamine või ladustamine mujal kui tekkekohas kauem kui kümme aastat; kõrgaktiivsete

radioaktiivsete jäätmete käitlemine, üksnes radioaktiivsete jäätmete lõppladustamine või

ladustamine mujal kui tekkekohas kauem kui kümme aastat. KeHJS §31 lg 1 kohaselt on

keskkonnamõju hindamise eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja

selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva olulise keskkonnamõju kohta ning

kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida

või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut.

123 Planeerimisseadus–Riigi Teataja 124 Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus–Riigi Teataja

108

Võttes eeltoodut arvesse, viiakse konkreetsete projektide puhul tuumakäitise asukoha ja

tehnoloogia valikul kohustuslikult läbi keskkonnamõjude hindamine. See hõlmab nii PlanS §

27 lg 6 alusel strateegilist keskkonnamõju hindamist (KSH) kui ka hilisemas etapis KeHJS § 3

alusel tuumakäitise projektipõhist keskkonnamõju hindamist (KMH), et ennetada või vajadusel

leevendada võimalikke negatiivseid keskkonnamõjusid. Lisaks hinnatakse piiriülese

keskkonnamõju võimalikkust tulevikus teostavate keskkonnamõju hindamiste raames vastavalt

piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonile ja Eestis kehtivale seadusandlusele.

TEOSega võivad kaasneda kaudsed keskkonnamõjud, tulenevalt asjaolust, et TEOS loob

õigusliku aluse ja raamtingimused tuumaenergia kasutamiseks Eestis ning võimaldab tulevaste

tegevuste jaoks vajalike täpsustavate määruste väljatöötamist. TEOSe kaudne mõju on oluline,

sest TEOS loob aluse potentsiaalse olulise keskkonnamõjuga tegevustele nagu tuumaenergia

kasutamine, sh tuumakäitise planeerimine, ehitamine, käitamine ja dekomissioneerimine ning

tuumamaterjali käitlemine. Oluline on rõhutada, et iga potentsiaalse tegevuse puhul hinnatakse

põhjalikult riske ning valitakse lahendusviisid, mis tagavad võimalikult väikese

keskkonnamõju või vajadusel selle tõhusa leevendamise. Rahvusvaheline

Aatomienergiaagentuur on tuumaohutusjuhendis “Nuclear Energy Basic Principles”125 välja

toonud, et tuumaenergia rahumeelse kasutamise peamine nõue on, et selle kasutamine oleks

kasulik, vastutustundlik ja säästev, tagades samal ajal nii avalikkuse kui ka keskkonna kaitse.

TEOSe võimalik keskkonnamõju iseloom on raamistikuline, ennetav ning reguleeriv. TEOSe

mõju on riikliku ulatusega, kuid keskkonnamõju avaldub tuumakäitise asukohapõhiselt (va

võimalik piiriülene keskkonnamõju avarii- või hädaolukorras). Ulatuse suurus regulatiivsel

tasemel on mõõdukas, sest eelduslikult on TTJA töötajatest üle 30% seotud ohutuse ja

menetlusreeglite kontrollimise ja jälgimisega. Kuivõrd TEOSe mõju on iseloomult regulatiivne,

realiseerub selle otsene ja kaudne võimalik keskkonnamõju eeskätt planeerimis- ja

otsustusprotsessides, nt tuumakäitise planeerimisfaasis. Regulatiivse raamistiku sihtrühm on

lai (riigiasutused (TTJA, KOV); ettevõtjad (tulevane käitaja); avalikkus), kuid reaalne

keskkonnamõju saab tulevikus esineda valdavalt ainult konkreetse tuumakäitise asukoha

põhiselt, omades võimalikku mõju vahetus läheduses asuvatele elanikele. TEOS ei põhjusta

otseseid ebasoovitatavaid mõjusid. Oluline on märkida, et võimalike ebasoovitavate

keskkonnamõjude avaldumise risk on praegu vaid kaudne ning sõltub tulevikus TEOSe alusel

reguleeritavatest konkreetsetest tegevustest, lisaks ka tuumakäitise asukohast ja tehnoloogia

valikust.

Järgnevalt on välja toodud olulisemate TEOSe poolt potentsiaalsete kaudsete

keskkonnamõjude avaldumise analüüs mõjuvaldkondade kaupa.

TEOSe keskkonna- ja eluslooduse mõjude analüüsi on käsitletud käesolevas seaduse eelnõu

mõjude analüüsis teiste mõjuvaldkondadega võrreldes detailsemalt, kuna võimalik

tuumaenergia kasutuselevõtu reguleerimine kätkeb endas potentsiaalselt suure

keskkonnariskiga tegevusi, mille raamtingimused kujundatakse TEOSega. Kuigi TEOS ei

põhjusta keskkonna ja eluslooduse mõjuliikide puhul otsest mõju ning selle mõju avaldub

valdavalt regulatiivsete ja menetluslike nõuete kehtestamise kaudu, on tuumaenergeetika puhul

vajalik hinnata võimalikke kaudseid keskkonnamõjusid senisest põhjalikumalt ja terviklikult.

See hõlmab nii kiirgusmõjusid, tuumajäätmete käitlemist, avarii- ja hädaolukordadega seotud

125 STI/PUB/1374

109

riske kui ka mõju erinevatele looduskeskkonna komponentidele, et tagada, et loodav

regulatiivne raamistik toetaks tulevikus ohutute ja keskkonnahoidlike lahendusvariantide

valiku. Antud analüüsi on valitud asjakohased mõjuvaldkonnad vastavalt Justiits- ja

digiministeeriumi juhendile „Mõjude määratlemise kontrollküsimustik“126 ja Rahvusvahelise

Aatomienergiaagentuuri (IAEA) juhendile No. NG-T-3.17 “Strategic Environmental

Assessment for Nuclear Power Programmes: Guidelines”127 vastavalt tuumaenergia

spetsiifilistele mõjuliikidele.

Analüüsitavad mõjuvaldkonnad on järgnevad:

• kiirgus ja kiirgusmõjud o tuumajäätmed ja nende käitlemine

o avarii- ja hädaolukorrad keskkonnamõjude seisukohast

• välisõhk ja kliima

• veekeskkond

• elusloodus ja elurikkus

• muld ja aluspinnas.

Kiirgus ja kiirgusmõjud

Tuumaenergia ja -ohutuse seadus loob õigusliku aluse ning raamistiku tuumaenergia

rahumeelseks kasutamiseks Eestis ning reguleerib sellega seotud tegevusi kogu

tuumakütusetsükli ulatuses. Seadusega kehtestatakse üldnõuded tuumaenergia kasutamiseks

ning tuumamaterjali ohutuks ja turvaliseks käitlemiseks, tagamaks sealjuures inimeste tervise,

keskkonnakaitse ja riigi julgeolek. Lisaks mh kohaldatakse TEOSe 5. peatüki alusel

tuumamaterjali, tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustele selles peatükis viidatud

kiirgusseaduse128 kiirgusohutusega seotud üldsätteid. Need puudutavad kiirgusohutuse

põhimõtete (põhjendatus, optimeerimine, dooside piiramine) järgimist, kiirgustegevuse teostaja

üldkohustusi kiirgusohutuse tagamisel, töökoha kiirgusohutusnõudeid (sh kiirgustöötajate

kategoriseerimine, koolitus- ja tervisekontrolli nõuded, kiirgusseire ning kontrolli- ja

jälgimisala määramine) ning elanike ja kiirgustöötajate efektiiv- ja ekvivalentdoosi hindamise

nõudeid. Tegemist on põhjalike ja rahvusvaheliste standarditega kooskõlas olevate