Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks

1

EELNÕU

detsember 2025

Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus1

Sisukord 1. peatükk. Üldsätted ............................................................................................................................ 4

§ 1. Seaduse reguleerimisala ............................................................................................................... 4 § 3. Pädev asutus ................................................................................................................................. 4 § 4. Kriisilahendustegevus, kriisilahendus ja kriisilahenduses olev ettevõtja ..................................... 5 § 5. Muud terminid .............................................................................................................................. 5

2. peatükk. Kriisiennetus ...................................................................................................................... 7

§ 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava .................................. 7 § 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded ................................................ 7 § 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine ......................................... 9 § 9. Puuduste kõrvaldamine ennetavast finantsseisundi taastamise kavast ......................................... 9 § 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava ........................................................ 10 § 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine ................................ 11 § 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded ................................................ 13

3. peatükk.Kriisilahenduse kavandamine ......................................................................................... 14

1. jagu .................................................................................................................................................... 14 Kriisilahenduskava ................................................................................................................................ 14

§ 13. Kriisilahenduskava koostamine ................................................................................................ 14 § 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded .................................................................................. 15 § 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral .......................... 16 § 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele ....................................................... 16 § 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine .................................................................... 17 § 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks ...................................................... 19

2. jagu .................................................................................................................................................... 19

Kriisilahenduskõlblikkus ....................................................................................................................... 19

§ 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine .............................. 19 § 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus ...................................... 20 § 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud .................................................. 22 § 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine.......................... 23 § 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega tegelemises

........................................................................................................................................................... 24 3. jagu .................................................................................................................................................... 25

Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine ............................................ 25

§ 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine ............................... 25 4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine ... 26 1. jagu .................................................................................................................................................... 26

Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted .................................................................. 26

§ 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine ....................................................................... 26 § 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused .................................................................................... 27 § 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta ............ 28 § 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted ................................................................................................ 29

2. jagu .................................................................................................................................................... 30

Väärtuse hindamine ............................................................................................................................... 30

§ 29. Väärtuse hindamine .................................................................................................................. 30 § 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine...................................................................................... 30

5. peatükk. Kriisilahendusmeetmed .................................................................................................. 31 1. jagu .................................................................................................................................................... 31

Üldsätted ............................................................................................................................................... 31

§ 31. Kriisilahendusmeetmed ............................................................................................................ 31

2

§ 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted .............................................................. 32 2. jagu .................................................................................................................................................... 33

Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine .............................................................................. 33 § 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede ...................................................... 33

3. jagu .................................................................................................................................................... 34

Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja kohustiste

eraldamine ............................................................................................................................................. 34

§ 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste

eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted .............................................................................. 34 § 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede ....................................................................................... 35 § 36. Kindlustusandja võõrandamise meede ..................................................................................... 36 § 37. Sildkindlustusandja .................................................................................................................. 38 § 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine .............................................................. 39 § 39. Sildkindlustusandja lõpetamine ................................................................................................ 39 § 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide

võõrandamisele ................................................................................................................................. 40 4. jagu .................................................................................................................................................... 40

Allahindamis- või konverteerimismeede............................................................................................... 40

§ 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus ..................................................................... 40 § 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju ettevõtja omanikule ................ 42 § 43. Konverteerimismäär ................................................................................................................. 43 § 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused .................................. 43 § 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg............................... 44 § 46. Tuletisinstrumentist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine........................... 45 § 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine .............................................................................. 45

6. peatükk Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine ....................................................... 45

1. jagu .................................................................................................................................................... 45

Kriisilahendusõigused ........................................................................................................................... 45

§ 48. Kriisilahendusõigused .............................................................................................................. 45 § 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine ............................................................................................ 47 § 50. Õigus määrata erihaldur ........................................................................................................... 48 § 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine .......................................... 48 § 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste, kohustiste ja

omandiõiguse instrumentidega seotud õigused ................................................................................. 49 § 53. Lepinguliste kohustuste täitmine .............................................................................................. 50 § 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine ................................................................................. 51 § 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine ..................................................................... 51 § 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine ..................................................................................... 51 § 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses .................................. 52 § 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine ....................................................... 53 § 59. Kriisilahendusõiguste kasutamine ............................................................................................ 53

2. jagu .................................................................................................................................................... 53 Õiguse kohaldamine .............................................................................................................................. 53

§ 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine ......................................................................... 53 7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed ....................................................................................................... 54

§ 61. Õiguskaitsemeetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme

rakendamise korral ............................................................................................................................ 54 § 62. Ettevõtja omanike ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine ............................ 55 § 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed .............................................................................. 55 § 64. Kaebuse menetlemine .............................................................................................................. 57

8. peatükk. Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded ................................................... 58

§ 65. Teavitamisnõuded .................................................................................................................... 58 § 66. Avaldamisnõuded ..................................................................................................................... 58 § 67. Konfidentsiaalsusnõuded ......................................................................................................... 59

9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus ................................................................ 61

3

1. jagu .................................................................................................................................................... 61

Kriisilahenduskolleegium...................................................................................................................... 61

§ 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded ........................................................................... 61 § 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium ........................................................................................... 63

2. jagu .................................................................................................................................................... 63

Otsuse tegemine ja teabevahetus ........................................................................................................... 63 § 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine ............................................................................ 63 § 71. Teabevahetusnõuded ................................................................................................................ 64

3. jagu .................................................................................................................................................... 64

Piiriülene kriisilahendus ........................................................................................................................ 64

§ 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise

korral ................................................................................................................................................. 64 § 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse

teavitamise korral .............................................................................................................................. 66 4. jagu .................................................................................................................................................... 67

Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus ................................................................................................. 67

§ 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud otsuste täitmine 67 § 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle alusel tehtud

otsuste täitmisest ............................................................................................................................... 68 § 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus .................................... 69 § 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega................................................................................... 69 § 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele .......................................... 70

10. peatükk. Haldussund ja vastutus ................................................................................................. 70

1. jagu .................................................................................................................................................... 70

Haldussund ............................................................................................................................................ 70

§ 79. Ettekirjutus ............................................................................................................................... 70 § 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär ........................................................................... 70

2. jagu .................................................................................................................................................... 71

Vastutus ................................................................................................................................................. 71

§ 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine ................................................... 71 § 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine ........................ 71 § 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavitamise kohustuse täitmata

jätmine ............................................................................................................................................... 71 § 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive ................................................................ 72 § 85. Aegumine ................................................................................................................................. 72 § 86. Menetlus ................................................................................................................................... 72

11. peatükk. Rakendussätted .............................................................................................................. 72 1. jagu .................................................................................................................................................... 72

Muudatused kehtivates seadustes .......................................................................................................... 72

§ 87. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine .................................................................................. 72 § 88. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine.................................................... 79 § 89. Kindlustustegevuse seaduse muutmine .................................................................................... 80 § 90. Liikluskindlustuse seaduse muutmine .................................................................................... 131 § 91. Raamatupidamise seaduse muutmine ..................................................................................... 133 § 92. Tagatisfondi seaduse muutmine ............................................................................................. 133 § 93. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine ......................................................................... 136 § 94. Võlaõigusseaduse muutmine .................................................................................................. 136 § 95. Väärtpaberituru seaduse muutmine ........................................................................................ 137 § 96. Äriseadustiku muutmine ........................................................................................................ 137 § 97. Seaduse jõustumine ................................................................................................................ 138

4

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja -lahendust.

(2) Kriisiennetuse eesmärk on taastada kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisund selle

olulise halvenemise korral.

(3) Kriisilahenduse eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute ning

kahjustatud ja muude õigustatud isikute kollektiivseid huve, säilitada finantsstabiilsus, tagada,

et jätkatakse kriitiliste funktsioonide täitmisega, ning kaitsta avaliku sektori vahendeid.

(4) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetluse suhtes kohaldatakse haldusmenetluse

seadust, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.

§ 2. Seaduse kohaldamisala

(1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis asutatud kindlustusandja ja edasikindlustusandja

(edaspidi kindlustusandja), käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud muu kriisilahenduse

subjekti ning käesoleva seaduse §-des 74–78 sätestatud tingimustele vastava kolmanda riigi

kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes.

(2) Muu kriisilahenduse subjekt on kindlustusgruppi kuuluv emaettevõtjast kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja.

(3) Käesoleva seaduse § 51 lõiget 2 kohaldatakse ka § 5 lõikes 12 nimetatud olulise

teenuseosutaja suhtes, kui kriisilahendus algatatakse sellise kindlustusandja suhtes, kellele ta

teenust osutab.

§ 3. Pädev asutus

(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus käesoleva seaduse tähenduses on

Finantsinspektsioon finantsjärelevalve ülesannetes.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva seaduse tähenduses on

Finantsinspektsiooni seaduse §-s 51 sätestatud Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise

üksus kriisilahendusülesannetes.

(3) Kriisilahendusasutus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1, millega

luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse

raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja

(EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja

(EL) 2017/1129 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025), artikli 3 kohaselt määratud lepinguriigi

ametiasutus, sealhulgas Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus.

(4) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus asub

kindlustustegevuse seaduse § 241 kohaselt määratud kindlustusgrupi järelevalve teostaja.

(5) Kolmanda riigi ametiasutus on kolmanda riigi asutus, kes on pädev täitma käesolevas

seaduses sätestatud finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesannetega võrreldavaid ülesandeid.

5

§ 4. Kriisilahendustegevus, kriisilahendus ja kriisilahenduses olev ettevõtja

(1) Kriisilahendustegevus käesoleva seaduse tähenduses on järgmine tegevus:

1) otsuse tegemine kriisilahenduse algatamise kohta käesoleva seaduse § 26 alusel;

2) käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeetme rakendamine;

3) ühe või mitme käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud kriisilahendusõiguse kasutamine.

(2) Kriisilahendus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme rakendamine käesoleva seaduse

§ 25 lõikes 1 nimetatud ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.

(3) Kindlustusgrupi kriisilahendus on:

1) kriisilahendusmeetme rakendamine emaettevõtja või kindlustusgrupi järelevalve alla

kuuluva kindlustusandja tasandil või

2) kriisilahendusasutuste tegevuse koordineerimine kindlustusgruppi kuuluvate juriidiliste

isikute (edaspidi kindlustusgrupi ettevõtja) suhtes kriisilahendusmeetmete rakendamise ja

kriisilahendusõiguste kasutamise korral.

(4) Kriisilahenduses olev ettevõtja on kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kelle

suhtes on algatatud kriisilahendus.

§ 5. Muud terminid

(1) Käesolevas seaduses kasutatakse termineid kindlustustegevuse seaduse ja

Finantsinspektsiooni seaduse tähenduses, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

(2) Kriisiennetusmeede on käesoleva seaduse § 9 lõigetes 5 ja 6 ning kindlustustegevuse

seaduse § 93 lõikes 2 ja §-s 95 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse õiguste

kasutamine, samuti käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 sätestatud Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse õiguste kasutamine.

(3) Kriisiohjemeede on kriisilahendustegevuse elluviimine ning käesoleva seaduse §-s 50

nimetatud erihalduri ja § 59 lõikes 1 nimetatud muu isiku määramine.

(4) Kriitiline funktsioon käesoleva seaduse tähenduses on kindlustusandja osutatav teenus ning

muud tegevused ja toiming kolmandatele isikutele, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul

või mõistlike kuludega asendada ning mille seiskumine võib avaldada negatiivset mõju Eesti

või teise lepinguriigi finantsstabiilsusele või reaalmajandusele, sealhulgas mõju tõttu suurele

hulgale kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele

heaolule või süsteemse häire või üldise usalduse kaotuse tõttu kindlustusturu vastu.

(5) Põhiäriliin on kindlustusteenus ja sellega seotud teenus, mis annab kindlustusandjale või

kindlustusgrupile, kuhu kindlustusandja kuulub, olulist tulu ja kasumit või kujundab olulises

ulatuses ettevõtja väärtust.

(6) Lõplik emaettevõtja on kindlustustegevuse seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud emaettevõtja, kes

ei ole teise kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja

tütarettevõtja ja kelle suhtes kohaldatakse sama seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel

kindlustusgrupi järelevalvet.

(7) Omandiõiguse instrument on aktsia, osa ja muu omandiõigust tõendav instrument või selline

instrument, mis on aktsiaks, osaks või muuks omandiõiguse instrumendiks konverteeritav või

6

mis annab õiguse neid omandada, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus

omandiõiguse instrumendis.

(8) Ettevõtja, sealhulgas kindlustusandja omanik käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes

omab omandiõiguse instrumenti.

(9) Tavaline maksejõuetusmenetlus on vara realiseerimine (edaspidi likvideerimine)

pankrotimenetluses või maksejõuetusmenetlus teise lepinguriigi õiguse alusel võlgniku kõigi

võlakohustuste suhtes, mille käigus tema vara võõrandatakse täielikult või osaliselt ja

määratakse likvideerija või haldur.

(10) Võlainstrument on võlakiri või muu võõrandatav võlainstrument või selline instrument,

mille alusel tekib võlakohustus või tunnistatakse selle olemasolu või mis annab õiguse

võlainstrument omandada.

(11) Vastuvõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellele antakse üle kriisilahenduses

oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused, vara või kohustised või

nende mis tahes kombinatsioon.

(12) Oluline teenuseosutaja on kindlustusandjaga samasse kindlustusgruppi kuuluv ettevõtja,

kes pakub kaupu või osutab teenuseid, nagu info- ja tehnoloogiateenus, kommunaalteenus ning

ruumide rent, teenindus ja korrashoid, mis on vajalik kindlustusandja tegevuse pidevaks

toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks.

(13) Asjakohane kapitaliinstrument on kindlustustegevuse seaduse § 57 kohaselt esimese, teise

ja kolmanda taseme omavahendiks liigitatud omavahendiinstrument.

(14) Kõlblikud kohustised on sellised kohustised ja kapitaliinstrumendid, mis ei liigitu

kindlustusandja ning muu kriisilahenduse subjekti esimese, teise ja kolmanda taseme

omavahendiinstrumendiks ning mida ei ole jäetud välja käesoleva seaduse § 41 lõigete 6–8

kohaselt allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisalast.

(15) Mõjutatud võlausaldaja on isik, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mille summat

vähendatakse või mis konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks.

(16) Kindlustuse tagamise skeem on lepinguriigi ametlikult tunnustatud ning kindlustusandjate

või -võtjate osamaksetest rahastatud skeem, millega tagatakse kindlustuslepingust tulenevate

nõuete hüvitamine osaliselt või täies ulatuses kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud

isikutele ja kahjustatud isikutele või millega tagatakse kindlustuslepingute jätkumine juhul, kui

kindlustusandja ei ole või tulevikus tõenäoliselt ei ole võimeline täitma kindlustuslepingust

tulenevaid kohustusi.

(17) Rahastu käesoleva seaduse tähenduses on Tagatisfondi seaduses sätestatud

kindlustusandjate kriisilahenduse osafond, mille vahendeid kasutatakse kooskõlas samas

seaduses ja käesolevas seaduses, sealhulgas §-s 28 sätestatud põhimõtetega.

(18) Erakorraline avaliku sektori finantstoetus käesoleva seaduse tähenduses on riigiabi

andmine kindlustusandjale või muule kriisilahenduse subjektile või sellise ettevõtjaga samasse

kindlustusgruppi kuuluvale isikule vastavalt Euroopa Liidu (edaspidi liit) toimimise lepingu

artikli 107 lõikele 1, või mõnes muus vormis riigieelarveliste vahendite arvelt osutatav

finantsabi eesmärgiga säilitada või taastada kindlustusandja või temaga samasse

kindlustusgruppi kuuluva isiku jätkusuutlikkus, maksevõimelisus või likviidsus.

7

(19) Piiriülene kindlustusgrupp on selline kindlustusgrupp, millesse kuuluvad ettevõtjad on

asutatud mitmes lepinguriigis.

(20) Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või Eesti emaettevõtjast

segafinantsvaldusettevõtja on Eestis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.

(21) Liidu emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või liidu emaettevõtjast

segafinantsvaldusettevõtja on Eestis või teises lepinguriigis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti

ega teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja

tütarettevõtja.

2. peatükk

Kriisiennetus

§ 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava

(1) Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostavad ja esitavad Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele läbivaatamiseks järgmised kindlustusandjad:

1) elukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti elukindlustusturust, võttes

turuosa määramise korral arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos

edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga;

2) kahjukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti kahjukindlustusturust,

võttes turuosa määramise korral arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete

kogusummad;

3) kindlustusandjad, kelle kohta koostab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva

seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud kriisilahenduskava.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud kindlustusandjad määrab kindlaks

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, võttes arvesse kindlustusandja suuruse,

ärimudeli, riskiprofiili, seotuse ja asendatavuse, tema olulisuse teise lepinguriigi majandusele,

kus kindlustusandja tegutseb, ning kindlustusandja piiriülese tegevuse, eelkõige olulise

piiriülese tegevuse.

(3) Ennetavat finantsseisundi taastamise kava ei pea koostama:

1) kindlustusandja, kes kuulub kindlustusgruppi, mille kohta koostatakse kindlustusgrupi

ennetav finantsseisundi taastamise kava käesoleva seaduse § 10 lõike 1 kohaselt;

2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 ei ole sätestatud

teisiti.

(4) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus võib nõuda väikeselt ja mittekeerukalt

kindlustusandjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist, kui tema hinnangul

kätkeb kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis või piirkondlikul tasandil.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaldamisel võetakse turuosade arvutamise

korral arvesse sama lõike punktis 3 nimetatud kindlustusandjad ning lõike 3 punktis 1 sätestatud

kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad.

§ 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded

8

(1) Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamine, ajakohastamine ja rakendamine on

osa kindlustusandja juhtimissüsteemist ning see sisaldab meetmeid kindlustusandja

finantsseisundi taastamiseks, kui see on oluliselt halvenenud.

(2) Ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab järgmist teavet:

1) ülevaade kava põhielementidest, sealhulgas ülevaade viimasesse kavasse tehtud olulistest

muudatustest;

2) kindlustusandja või kindlustusgrupi kirjeldus, sealhulgas ülevaade olulistest muudatustest,

mis on neis toimunud pärast viimase kava esitamist;

3) käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud raamistik;

4) kava koostamise, ajakohastamise ja rakendamise kirjeldus;

5) parendusmeetmete valik;

6) kommunikatsioonistrateegia;

7) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 nimetatud finantsseisundi taastamise kava, kui see

on esitatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele viimase kümne aasta jooksul, ja

ülevaade rakendatud meetmetest omavahendite suuruse taastamiseks ning

solventsuskapitalinõude täitmise tagamiseks.

(3) Kindlustusandja kehtestab kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate raamistiku, milles

määratakse kindlaks, mis ajal tuleb kaaluda finantsseisundi taastamise kavas nimetatud

asjakohaste parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid rakendada.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajad võivad sisaldada kriteeriume, mis on muu

hulgas seotud kindlustusandja kapitali, likviidsuse, vara kvaliteedi, kasumlikkuse, turu- ja

makromajanduslike tingimuste ning tegevussündmustega. Kapitaliga seotud näitajad

sisaldavad vähemalt ühte kriteeriumi juhuks, kui nõuetekohased omavahendid vähenevad alla

solventsuskapitalinõude.

(5) Kindlustusandja kehtestab korra näitajate raamistiku korrapäraseks ülevaatamiseks ja

rakendab seda.

(6) Kindlustusandja hindab ennetava finantsseisundi taastamise kava usaldusväärsust ja

rakendatavust, eelkõige seoses näitajate raamistiku ning rakendatavate meetmetega, eri

raskusastmega makromajanduslike ja finantsraskustega analüüsitud stsenaariumide puhul, mis

on kindlustusandja konkreetset olukorda arvestades asjakohased. Need stsenaariumid näevad

muu hulgas ette kogu süsteemi hõlmavaid sündmusi ning kindlustusandja spetsiifilisi

stressiolukordi, mis võivad mõjutada oluliselt kindlustusandja vara ja kohustusi, ning selliste

stressiolukordade kombinatsiooni.

(7) Ennetavas finantsseisundi taastamise kavas ei või finantsseisundi säilitamiseks või

taastamiseks ette näha erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist.

(8) Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindab ja kiidab heaks enne selle esitamist

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kindlustusandja juhatus.

(9) Kindlustusandja ajakohastab ennetavat finantsseisundi taastamise kava vähemalt iga kahe

aasta järel ja vähemalt iga kord pärast kindlustusandja õigusliku vormi või organisatsioonilise

ülesehituse muutmist, samuti pärast sellist majandustegevuse või finantsseisundiga seotud

sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse seda muuta, või kui

muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla

oluline mõju kava kasutamise tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse see läbi

vaadata.

9

(10) Tütarettevõtjast kindlustusandja võib asjakohasel juhul ennetava finantsseisundi

taastamise kava koostamise korral arvesse võtta kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi

taastamise kava, mille on koostanud kolmanda riigi kindlustusandja või selline kolmanda riigi

emaettevõtja, kelle tütarettevõtja kindlustusandja on.

(11) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksust viivitamata, kui ta

rakendab ennetavas finantsseisundi taastamise kavas esitatud parendusmeedet või ei rakenda

seda, kuigi käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajate kohaselt peaks ta seda tegema.

§ 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine

(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab üheksa kuu jooksul ennetava

finantsseisundi taastamise kava saamisest arvates selle vastavust käesoleva seaduse § 7 nõuetele

ja järgmistele tingimustele:

1) millises ulatuses on tõenäoline, et kavas ette nähtud meetmete rakendamise korral säilib või

taastub kindlustusandja toimimise jätkusuutlikkus ja finantsseisund asjakohase ajavahemiku

jooksul;

2) kui tõenäoline on, et kava ja selles sisalduvaid konkreetseid meetmeid on võimalik rakendada

kiiresti ja tõhusalt ka majanduslikus või finantsilises stressiolukorras, vältides võimaluste piires

olulist negatiivset mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumide korral, millega kaasneks

ennetavate finantsseisundi taastamise kavade samaaegne rakendamine teiste kindlustusandjate

poolt.

(2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusele kindlustusandjate ennetavad finantsseisundi taastamise kavad.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus analüüsib võimaluse korral kavas esitatud

tegevusi, et määrata kindlaks nende negatiivne mõju kindlustusandja

kriisilahenduskõlblikkusele, ning esitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kava

kohta oma järeldustel põhinevad soovitused käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja

jooksul.

(4) Kui kindlustusandja tegutseb teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega

Finantsinspektsiooni seaduse § 4712 tähenduses, esitab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele tema taotluse korral

kindlustusandja ennetava finantsseisundi taastamise kava.

(5) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus esitab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele soovituse, kuna kavas esitatud meetmete rakendamisel avaldub

võimalik negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles

lepinguriigis, teavitab finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutust oma

otsusest võtta soovitus arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsjärelevalveüksus põhjendab

oma otsust.

§ 9. Puuduste kõrvaldamine ennetavast finantsseisundi taastamise kavast

(1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tuvastab ennetavas finantsseisundi

taastamise kavas olulisi puudusi või leiab, et kava rakendamine ei oleks piisavalt tulemuslik,

teavitab ta kindlustusandjat oma arvamusest ning nõuab muudetud kava esitamist kahe kuu

jooksul teate kättesaamisest arvates. Kindlustusandja näitab parandatud kavas, kuidas on

tuvastatud puudused või takistused kõrvaldatud.

10

(2) Enne käesoleva paragrahvi lõike 1 nõuet muuta kava annab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus kindlustusandjale võimaluse esitada oma arvamus puuduste ja

takistuste kõrvaldamise kohta.

(3) Kindlustusandja taotluse korral võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus

pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega ühe kuu võrra.

(4) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole uuesti esitatud kavas

puuduste ja takistuste kõrvaldamisega piisava hoolekusega tegeletud, võib ta kindlustusandjalt

nõuda, et viimane teeks kavas konkreetsed muudatused.

(5) Kui kindlustusandja ei esita muudetud kava käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 ette nähtud

aja jooksul või kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus leiab, et tema esialgses

arvamuses tuvastatud puudusi või takistusi ei ole muudetud kavast kõrvaldatud ning neid ei ole

võimalik sealt kõrvaldada konkreetseid muudatusi tehes, nõuab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks,

milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, kõrvaldamaks kavas esinevad

puudused või selle rakendamise korral tekkida võivad takistused.

(6) Kui kindlustusandja ei määra kindlaks võimalikke muudatusi oma majandustegevuses

käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse

määratud tähtaja jooksul või kui viimase hinnangul ei ole pakutud tegevused piisavad puuduste

ja takistuste kõrvaldamiseks, võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teha

kindlustusandjale ettekirjutuse, millega ta nõuab, et kindlustusandja võtaks kasutusele

meetmed, mida finantsjärelevalveüksus peab vajalikuks ja nõuetekohaseks, arvestades

puuduste ja takistuste raskusastet ning meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele.

§ 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava

(1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja,

võib ta nõuda kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt kogu grupi ennetava finantsseisundi

taastamise kava koostamist ja esitamist.

(2) Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab parendusmeetmeid, mida

tuleb rakendada juhtival ettevõtjal ja üksikutel tütarettevõtjatel, et taastada oma finantsseisund,

kui see on oluliselt halvenenud.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise

kohta otsuse tegemise korral aluseks käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõikes 2

või lõike 1 punktis 3 ja lõikes 4 sätestatud tingimused.

(4) Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab järgmist teavet:

1) parendusmeetmed, mille rakendamise korral saavutatakse kogu kindlustusgrupi või sellesse

kuuluva kindlustusandja stabiliseerumine, kui kindlustusgrupp või kindlustusandja on

stressiolukorras ja ei saa tegeleda raskustesse sattumise põhjusega või seda kõrvaldada ning

taastada kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja finantsseisund, võttes samal ajal

arvesse teiste kindlustusgrupi ettevõtjate finantsseisundit;

2) kirjeldus kindlustusgrupi ja selle ettevõtjate seas kasutusele võetavate proportsionaalsuse

meetmete koordineerituse ja sidususe tagamise kohta.

11

(5) Kindlustusgrupi ennetavas finantsseisundi taastamise kavas määratakse kindlaks, kas

kindlustusgrupisiseste parendusmeetmete rakendamisel, sealhulgas üksikute ettevõtjate kava

rakendamisel, võib esineda takistusi ja kas kindlustusgrupisisese omavahendite kiire

ülekandmise, kohustuste täitmise või vara tagastamise korral võib esineda olulisi praktilisi või

õiguslikke takistusi.

(6) Juhtiv emaettevõtja lähtub kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava ja iga

tütarettevõtjast kindlustusandja kava koostamisel, ajakohastamisel ning näitajate ülevaatamise

korra kehtestamisel käesoleva seaduse § 7 lõigetest 2–7 ja 9.

(7) Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava puudumise korral võib

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus nõuda kava esitamist tütarettevõtjast

kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, sealjuures

Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, kohaldades

käesoleva seaduse § 7 nõudeid.

(8) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole kindlustusgrupi

ennetavas finantsseisundi taastamise kavas võetud piisavalt arvesse Eesti seisukohast olulist

ettevõtjat, arvestades sealjuures kohustusi, mis on teistel temaga võrreldavatel Eesti ettevõtjatel,

võib Finantsinspektsioon põhjendatult taotleda kindlustusgrupi järelevalve teostajalt, et

viimane nõuaks kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt või kindlustusgrupi juhtivalt

kindlustusvaldusettevõtjalt kava ülevaatamist ja uuesti esitamist, arvestades

Finantsinspektsiooni esitatud tähelepanekutega.

(9) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole käesoleva paragrahvi

lõike 8 kohaselt uuesti esitatud kavas piisavalt arvesse võetud tema esitatud tähelepanekuid,

võib ta nõuda tütarettevõtjast kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt,

segafinantsvaldusettevõtjalt ning Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt ja

segafinantsvaldusettevõtjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist ja esitamist.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul esitab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus kindlustusgrupi järelevalve teostajale põhjendatud arvamuse oma

hinnangu kohta ning edastab talle ennetava finantsseisundi taastamise kava.

(11) Enne kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava esitamist kindlustusgrupi

järelevalve teostajale või käesoleva paragrahvi lõigete 7 ja 9 kohaselt Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele, peab seda hindama ja selle heaks kiitma kava koostanud ettevõtja

juhatus.

§ 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine

(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta käesoleva

seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid järgides kindlustusgrupi ennetava

finantsseisundi taastamise kava järgmistele asutustele:

1) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;

2) Finantsinspektsiooni seaduse § 476 lõike 3 punktides 1 ja 3 ning lõikes 4 nimetatud

järelevalveasutus (edaspidi järelevalvekolleegiumi asutused);

3) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus;

4) tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus;

5) asjaomane Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse

krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse

õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja

12

nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ,

2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012

(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), artikli 3 alusel määratud kriisilahendusasutus ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja

investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL)

nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 4 lõike 1 punktis 40

nimetatud pädev asutus, kui kindlustusgrupp on krediidiasutuste seaduse § 1101 lõikes 2

defineeritud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat) või selle osa.

(2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab pärast konsulteerimist

järelevalvekolleegiumi asutustega kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava

vastavust käesoleva seaduse § 10 nõuetele ja tingimustele, lähtudes käesolevas paragrahvis ja

käesoleva seaduse §-s 8 sätestatust, sealhulgas sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajast,

ning võttes arvesse rakendatavate parendusmeetmete võimalikku mõju kindlustusvõtjatele,

reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele kõikides lepinguriikides, kus kindlustusgrupp tegutseb.

(3) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teeb kindlustusgrupi järelevalve teostajana

kõik endast oleneva, et jõuda järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele järgmistes

asjaoludes nelja kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase kava edastamisest arvates:

1) kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava läbivaatamine ja hindamine;

2) ennetava finantsseisundi taastamise kava nõudmine tütarettevõtjast kindlustusandjalt

käesoleva seaduse § 10 lõike 7 või 9 alusel;

3) käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete kohaldamine.

(4) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on edastanud Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusele kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava, teeb ta

kõik endast oleneva, et jõuda kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja teiste

järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud

asjaoludes samas lõikes sätestatud tähtaja jooksul.

(5) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud tähtaja jooksul, teeb

lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus:

1) kindlustusgrupi järelevalve teostajana, kui vaja vaatab läbi ja hinnata kava käesoleva

paragrahvi lõike 3 punkti 1 alusel või kui on vaja nõuda lõplikult emaettevõtjalt käesoleva

seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist;

2) tütarettevõtjast kindlustusandja finantsjärelevalveasutusena, kui on vaja nõuda

tütarettevõtjast kindlustusandjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist või

käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 1 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja

selles võetakse arvesse teiste finantsjärelevalveasutuste seisukohad ning reservatsioonid, mis

on esitatud lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus

teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi asjasse puutuvaid lepinguriigi

finantsjärelevalveasutusi.

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 2 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja

selles võetakse arvesse teiste asjaomaste lepinguriikide finantsjärelevalveasutuste seisukohad

ning reservatsioonid.

(8) Asjasse puutuvad need finantsjärelevalveasutused, kes ei ole vastu käesoleva paragrahvi

lõike 5 punkti 2 kohaselt vastu võetud otsusele, võivad jõuda ühisotsusele sellises

13

kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kavas, mis hõlmab nende järelevalve all

olevaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.

(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel on Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusel õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EÜ) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse

kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), artiklile 19.

(10) Kui ühisotsusele jõudmise tähtaja jooksul on pöördutud Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, ootab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus ära tema otsuse ning teeb käesoleva paragrahvi lõike 5 kohase lõpliku

otsuse kooskõlas tema otsusega.

(11) Kui tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui see tähtaeg on möödas, ei ole

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusel enam õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.

(12) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu

jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.

(13) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse otsust või asjakohasel juhul lepinguriigi asjasse

puutuva finantsjärelevalveasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus kohaldab seda.

§ 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded

(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus määrab kindlustusandjad, kelle suhtes

kohaldatakse ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõudeid. Kui

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta

kindlustusgrupid, kelle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi

taastamise kava lihtsustatud nõudeid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamise korral hindab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus, milline oleks kindlustusandja maksejõuetuse tagajärg, võttes arvesse

järgmised asjaolud:

1) kindlustusandja majandustegevuse iseloom;

2) kindlustusandja õiguslik vorm ja aktsionäride või osanike struktuur;

3) kindlustusandja suurus ja keerukus, tema tegevuse ulatus ning riskiprofiil;

4) kindlustusandja seotus teiste reguleeritud ettevõtjatega või finantssüsteemiga üldiselt;

5) hinnang selle kohta, millist mõju avaldaks kindlustusandja maksejõuetus ning sellele järgnev

likvideerimine pankrotimenetluse alusel finantsturgudele, teistele ettevõtjatele,

kindlustusvõtjatele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt.

(3) Lihtsustatud nõuded hõlmavad käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kava sisu ja

detailsuse vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise

sageduse vähendamist.

14

3. peatükk

Kriisilahenduse kavandamine

1. jagu

Kriisilahenduskava

§ 13. Kriisilahenduskava koostamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab pärast konsulteerimist

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kriisilahenduskava vähemalt järgmiste

kindlustusandjate kohta:

1) elukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti elukindlustusturust, võttes

turuosa määramise korral arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos

edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga;

2) kahjukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti kahjukindlustusturust,

võttes turuosa määramise korral arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete

kogusummad.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandjate määramise korral hindab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, milliste kindlustusandjate makseraskuste korral on

tõenäolisem, et kriisilahendus on käesoleva seaduse § 26 lõike 5 alusel avaliku huvi seisukohast

vajalik, või kas kindlustusandja täidab käesoleva seaduse § 5 lõikes 4 määratletud kriitilist

funktsiooni.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule võtab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus vähemalt arvesse kriisilahenduseesmärkide saavutamise vajalikkust ning

kindlustusandja suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, samuti tema piiriülest

tegevust.

(4) Kriisilahenduskava ei pea koostama järgmiste kindlustusandjate kohta:

1) kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kui sellele kindlustusgrupile koostatakse

kindlustusgrupi kriisilahenduskava käesoleva seaduse § 16 kohaselt;

2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse hinnangul kätkeb selle kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis

või piirkondlikul tasandil.

(5) Kui kindlustusgrupi kohta ei ole kriisilahenduskava koostatud, võib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus selle koostada tütarettevõtjast kindlustusandja või

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, sealjuures Eesti emaettevõtjast

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, järgides käesoleva seaduse § 14

nõudeid.

(6) Kui kindlustusandja emaettevõtja asub kolmandas riigis, võib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus tema tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduskava koostades arvesse

võtta kolmanda riigi kriisilahendusstrateegia, millest juhindub kolmanda riigi pädev asutus oma

vastutusalasse kuuluva kindlustusgrupi korral. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse

hinnangul on selline kriisilahendusstrateegia usaldusväärne ja rakendatav, võib ta

kindlustusandja kriisilahenduskavas kajastada seda strateegiat ja selle võimalikke tagajärgi

seoses Eesti tütarettevõtjaga, ohustamata kriisilahenduseesmärkide saavutamist.

15

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud turuosade arvutamise korral

võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud kindlustusgruppi kuuluvad

kindlustusandjad.

§ 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded

(1) Kriisilahenduskavas esitatakse võimalused, kuidas rakendada kriisilahendusmeetmeid ja

kasutada kriisilahendusõigusi, kui kriisilahenduse algatamise tingimused on käesoleva seaduse

§ 26 kohaselt täidetud.

(2) Kriisilahenduskava sisaldab järgmist teavet, mida on asjakohasel juhul võimalik esitada

kvantitatiivselt:

1) kokkuvõte kava põhielementidest;

2) ülevaade kindlustusandjas toimunud olulistest muudatustest pärast kriisilahendusega seotud

viimase teabe esitamist;

3) kirjeldus võimaluste kohta, kuidas eraldada kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid

õiguslikult ning majanduslikult teistest funktsioonidest, et tagada kindlustusandja tegevuse

jätkumine maksejõuetuse korral;

4) ülevaade eeldatavasti tagatiseks kvalifitseeruvast varast;

5) kriisilahenduskava iga olulise aspekti elluviimise prognoositav ajakava;

6) käesoleva seaduse § 19 kohaselt tehtud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise kirjeldus,

sealhulgas üksikasjalik kirjeldus likvideerimise teostatavuse kohta pankrotimenetluses ja

usaldusväärsuse hindamise kohta ning hindamisel kindlaks tehtud selliste meetmete kirjeldus,

mis aitavad kõrvaldada kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud;

7) kriisilahendamise rahastamise võimaluste selgitus eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku

sektori finantstoetust ega kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid rahastusskeeme;

8) üksikasjalik ülevaade erinevatest kriisilahendamise strateegiatest, mida saab võimalike

erinevate stsenaariumide korral rakendada, ja kohaldatavad ajakavad;

9) ülevaade olulistest vastastikustest sõltuvustest;

10) analüüs selle kohta, millist mõju avaldab kava kindlustusandja töötajatele, sealhulgas

hinnang sellega seotud võimalike kulude kohta;

11) kriisilahendusmenetluse jooksul töötajatega konsulteerimiseks kavandatava korra kirjeldus,

mis näeb vajaduse korral ette kindlustusandja töötajate usaldusisikuga konsulteerimise;

12) meedia ja avalikkusega suhtlemise plaan;

13) kindlustusandja toimepidevuse tagamiseks vajalike oluliste toimingute ja süsteemide

kirjeldus;

14) olemasolu korral kindlustusandja arvamus kriisilahenduskava kohta.

(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse § 18

alusel vajaliku teabe kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks.

(4) Kui täpsustatakse kriisilahendusmeetmete ja -õiguste valikut ning koostatakse

kriisilahenduskava, võetakse koostamise korral arvesse asjakohaseid

kriisilahendusstsenaariume, sealhulgas asjaolu, et makseraskus võib puudutada üksnes

konkreetset kindlustusandjat või et sellega võib kaasneda laiem finantsiline ebastabiilsus, või

asjaolu, et see makseraskus võib mõjutada finantssüsteemi tervikuna.

(5) Kriisilahenduskavas ei eeldata erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist lisaks

kindlustuse tagamise skeemi või muude sarnaste rahastusskeemide kasutamise võimalusele.

(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduskava põhielementide

kokkuvõtte teatavaks kindlustusandjale.

16

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vaatab läbi ja vajaduse korral ajakohastab

kriisilahenduskava vähemalt iga kahe aasta järel ja iga kord pärast kindlustusandja õigusliku

või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ning tema majandustegevuse või finantsseisundiga

seotud sündmust või juhtumit, mis võib mõjutada kava tulemuslikkust või luua vajaduse see

läbi vaadata, või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus,

mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse see läbi vaadata.

(8) Kindlustusandja ja Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teavitab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust igast asjaolust, mis võib olla põhjus, et kava läbi

vaadata või seda ajakohastada.

(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kava ja selle muudatused asjakohastele

finantsjärelevalveasutustele.

§ 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral

(1) Kui kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega Finantsinspektsiooni

seaduse § 4712 tähenduses, edastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise lepinguriigi

finantsjärelevalveasutusele või kriisilahendusasutusele selle kindlustusandja

kriisilahenduskava kavandi.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostööd teise lepinguriigi

kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalveasutusega. Koostöös hinnatakse

kriisilahenduskavasid ja antakse nende kohta soovitusi, kui kavas sisalduvate meetmete

rakendamise korral võib esineda negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või

finantsstabiilsusele lepinguriigis, kus kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese

kindlustustegevusega.

(3) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus või kriisilahendusasutus esitab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele soovituse rakendada kavas sisalduvaid meetmeid,

mis võivad avaldada negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või

finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, teavitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise

lepinguriigi finantsjärelevalveasutust või kriisilahendusasutust oma otsusest võtta soovitus

arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus põhjendab oma

otsust.

(4) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus ei võta arvesse Finantsinspektsiooni

järelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse soovitust, võib ta pöörduda abi saamiseks Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.

§ 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena

õigus koostada kindlustusgrupi kriisilahenduskava sellise kindlustusgrupi kohta, kes kuulub

käesoleva seaduse § 13 lõigetes 1–3 sätestatud tingimuste alusel kriisilahenduse kavandamise

kohaldamisulatusse.

(2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskavas:

1) määratakse kindlaks iga ettevõtja suhtes elluviidavad kriisilahendustegevused, kui need on

vajalikud, et tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamine;

17

2) analüüsitakse, millises ulatuses rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kuidas kasutada

kriisilahendusõigusi koordineeritult, ning tuvastatakse koordineeritud kriisilahendust piiravad

asjaolud;

3) määratakse kindlaks kolmandate riikide asutustega tehtava koostöö ja koordineerimise kord,

kui kindlustusgruppi kuuluvad kolmanda riigi üksused, ning tagajärjed liidus elluviidavale

kriisilahendusele;

4) määratakse kindlaks meetmed kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks, sealhulgas

grupi teatavate funktsioonide või tegevusalade õiguslikuks ja majanduslikuks eraldamiseks,

võttes arvesse grupisisesed vastastikused sõltuvused;

5) esitatakse ülevaade kindlustusgrupi kriisilahendusmeetmete rahastamise allikatest,

sealhulgas siis, kui on vaja kasutada kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid

rahastusskeeme ja nähakse ette põhimõtted rahastamisvastutuse jagamiseks lepinguriikide

rahastusallikate vahel eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku sektori finantstoetust;

6) esitatakse käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud teave.

(3) Lõplik emaettevõtja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse

§ 18 alusel teabe enda ja nõutud ulatuses iga kindlustusgrupi ettevõtja kohta, sealhulgas muu

kriisilahenduse subjekti kohta.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele, kriisilahenduskolleegiumi kuuluvatele

kriisilahendusasutustele ja järelevalvekolleegiumi asutustele käesoleva paragrahvi lõike 3

kohase teabe, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab ja haldab kriisilahenduskava koostöös

kriisilahenduskolleegiumi liikmetega, konsulteerides järelevalvekolleegiumi asutustega.

(6) Kriisilahenduskava koostamisse ja haldamisse võib kaasata sellise kolmanda riigi

kriisilahendusasutuse, kus tegutseb kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja või oluline filiaal komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35,

millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja

edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 12, 17.01.2015,

lk 1–797), artikli 354 lõike 1 tähenduses, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud

konfidentsiaalsusnõudeid.

(7) Kriisilahenduskava vaadatakse läbi ja vajaduse korral seda ajakohastatakse vähemalt iga

kahe aasta järel ja vähemalt iga kord pärast kindlustusgrupi ning kindlustusgrupi ettevõtja

õigusliku või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ja pärast selle majandustegevuse või

finantsseisundiga seotud sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua

vajaduse seda muuta, või siis, kui muutub prognoositavaks kindlustusgrupi finantsseisundi

oluline muutus, mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse

see läbi vaadata.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kindlustusgrupi kriisilahenduskava ja

selle muudatused asjakohastele finantsjärelevalveasutustele ning käesoleva seaduse § 11 lõike 1

punktis 5 nimetatud asutusele või asutustele, kui kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või

osa sellest.

§ 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine

18

(1) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning tütarettevõtjast kindlustusandja ja muu

kriisilahenduse subjekti asukohariigi kriisilahendusasustused peavad jõudma ühisotsusele

kindlustusgrupi kriisilahenduskava vastuvõtmises.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutustega ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskavas nelja

kuu jooksul käesoleva seaduse § 16 lõikes 4 sätestatud teabe edastamisest või saamisest arvates.

(3) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb

lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus:

1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena kindlustusgrupi kriisilahenduskava kohta;

2) Eesti kriisilahendusasutusena tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja kriisilahenduskava

kohta.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud otsus peab olema põhjendatud ja selles

võetakse arvesse teiste käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuste seisukohad ning

reservatsioonid, mis on esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutusi.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahenduskolleegiumi liikmeid

käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatud otsusest. See on põhjendatud ja selles võetakse

arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning reservatsioonid.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ajakohastab koostatud kava selle otsuse alusel.

(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja teised käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud kriisilahendusasutused on nõus käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud

otsusega, võivad nad jõuda ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskavas ulatuses, mis

hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(8) Kui mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutus on käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul pöördunud Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, oodatakse ära tema otsus, misjärel teeb

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku

otsuse kooskõlas tema otsusega.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui

viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust

pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.

(10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu

jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3.

(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kohaldab seda.

19

(12) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus teavitab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksust, et käesoleva paragrahvi kohaselt tehtav ühisotsus avaldab mõju tema

lepinguriigi riigieelarvele või võib tuua kaasa eelarvelisi kohustusi, algatab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena selle grupi

kriisilahenduskava ümberhindamise.

§ 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kindlustusandjalt või kindlustusgrupi

kriisilahendusasutusena lõplikult emaettevõtjalt koostöö tegemist kriisilahenduskava

koostamiseks vajalikus ulatuses ning talle kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks

vajaliku teabe esitamist.

(2) Teave esitatakse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele otse või Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksuse kaudu, sealjuures, kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi

kriisilahendusasutus või kindlustusgrupi järelevalve teostaja.

(3) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral teevad Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

ja finantsjärelevalveüksus koostööd, et teha kindlaks, kas kriisilahenduskava koostamiseks ja

rakendamiseks vajalik teave on juba Finantsinspektsiooni järelevalveüksusel olemas. Kui teave

on olemas, edastab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus selle Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusele enne, kui kriisilahendusüksus küsib seda otse kindlustusandjalt.

2. jagu

Kriisilahenduskõlblikkus

§ 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kindlustusgruppi mitte kuuluva

kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise

avaliku sektori finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes

rahastute kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad.

(2) Kindlustusandja on kriisilahenduskõlblik, kui kindlustusandja likvideerimine tavalises

maksejõuetusmenetluses on võimalik ning teostatav kindlustustegevuse seaduses ja

pankrotiseaduses sätestatud korras või kui kindlustusandja suhtes on võimalik ellu viia

kriisilahendus, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi.

(3) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariikide

kriisilahendusasutused (edaspidi asjasse puutuvad kriisilahendusasutused) hindavad pärast

konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalveasutustega kindlustusgrupi

kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise avaliku sektori

finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes rahastute

kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad.

(4) Kindlustusgrupp on kriisilahenduskõlblik, kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on

veendunud, et kindlustusgrupi ettevõtjate likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on

võimalik ning teostatav õigusaktides sätestatud korras või kui kindlustusgrupi suhtes on

võimalik ellu viia kriisilahendust, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades

20

kriisilahendusõigusi kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kui need ettevõtjad saab grupist õigel

ajal eraldada, või kasutades muid riigisiseses õiguses sätestatud vahendeid.

(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul võib kriisilahendustegevus olla

avalikes huvides vajalik, kuna likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei vastaks

kriisilahenduseesmärkidele samas ulatuses, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

järgmisi järjestikusi tegevusi:

1) valib eelistatud kriisilahendusmeetmed ja -õigused, mis on asjakohased

kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, arvestades kindlustusandja või asjakohasel juhul

kindlustusgrupi struktuuri ja ärimudeliga;

2) hindab valitud kriisilahendusmeetme rakendatavust kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks

ja määrab kindlaks võimalikud takistused kriisilahenduse elluviimiseks;

3) hindab valitud kriisilahendusmeetmete ja -õiguste usaldusväärsust, arvestades

kriisilahenduse võimaliku mõjuga Eesti ja teiste lepinguriikide või liidu finantssüsteemile või

reaalmajandusele ning kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete

huvide kaitsega, et tagada kindlustusandja või kindlustusgrupi kriitiliste funktsioonide täitmise

jätkumine.

(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust

tema kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil.

(7) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

hindab ta kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust kindlustusgrupi kriisilahenduskava

koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. Käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud

ühisotsusele jõudmise käigus hinnatakse ka kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust,

sealhulgas jõutakse ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud hinnangus ja

tegevustes.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 3 kohase hindamise korral analüüsib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus vähemalt käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse

ulatust.

(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kindlustusandjalt nõuda kogu

kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks vajaliku teabe esitamist. Kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus, võib ta kindlustusgrupi

ettevõtjatelt nõuda sama teavet.

§ 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus

(1) Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral analüüsib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus, sealhulgas, kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, järgmisi

asjaolusid:

1) kindlustusandja või kindlustusgrupi tegevuse järjepidevus vastavalt käesoleva paragrahvi

lõikele 2;

2) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud vajalikud protsessid ja

korra, et säilitada enne kriisilahendust, selle ajal ja pärast seda juurdepääs finantsturgude

infrastruktuuridele, makse- ja arveldusteenustele ning vara hoidmise teenustele;

3) eraldatavus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3;

4) kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4;

5) likviidsus ja rahastamine kriisilahenduse ajal vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5;

6) infosüsteemid ja andmevajadused vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6;

21

7) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud

kommunikatsioonikavad, et tagada sidusrühmade õigeaegne, usaldusväärne ja järjepidev

teavitamine ning toetada kriisilahendustegevuse elluviimist, samuti, millises ulatuses on

kehtestatud juhtimiskord, et tagada nende kavade tulemuslik elluviimine;

8) juhtimissüsteem vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 7;

9) usaldusväärsus ja mõju vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 8.

(2) Tegevuse järjepidevuse analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on:

1) kindlaks tehtud kõik asjakohased sisemised ja välised ning finants- ja tegevusalased

vastastikused sõltuvused, viidates kõikidele asjaomastele teenustele ja rollidele, sealhulgas

töötajatele; muu hulgas on nende sõltuvuste jaotus kindlaks tehtud juriidiliste isikute, kriitiliste

funktsioonide, põhiäriliinide ja nendega seotud lepinguliste korralduste kaupa;

2) kehtestatud tegevuskord kriitiliste funktsioonide säilitamiseks vajalike teenuste ning selliste

põhiäriliinide järjepidevuse tagamiseks, mis on vajalikud kriisilahendustegevuse tulemuslikuks

elluviimiseks ja sellest tingitud restruktureerimiseks, eelkõige vara, õiguste või kohustiste ning

rollide ja töötajate võimaliku üleandmise hõlbustamiseks;

3) hinnatud põhjalikult kriisilahenduse järjepidevust ohustavaid riske, sealhulgas kvalitatiivse

ja kvantitatiivse teabe alusel, mis võimaldab kindlaks teha asjaomaste teenuste kriitilisuse ning

hinnata nende katkemise või lõpetamise mõju kriisilahendusele ja teenuste asendatavusele;

4) tulemuslikult maandatud tegevuse järjepidevust ohustavad riskid ning kehtestatud meetmed,

et parandada valmisolekut kriisilahenduseks, sealhulgas selleks, et tagada teenuse osutamise

järjepidevus kolmandast isikust teenuseosutaja kaudu.

(3) Eraldatavuse analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on:

1) kindlustusandja või kindlustusgrupp tuvastanud, vähendanud ja vajaduse korral kõrvaldanud

liigse keerukuse põhjustajad oma struktuurist ja infosüsteemidest, mis kujutavad endas riski

kriisilahendustegevuse elluviimisele, eelkõige eesmärgiga hõlbustada kriitiliste funktsioonide

ja põhiäriliinide eraldamist ning üleandmist;

2) vastuvõtja või ostja kättesaadav kindlustusandja portfellile või äritegevusele.

(4) Kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime analüüsi korral määratakse kindlaks,

millises ulatuses on:

1) selline võime olemas ning antud hinnang selle piisavusele kriisilahenduskava

rakendamiseks, sealhulgas kindlustuse tagamise skeemide või rahastuse kättesaadavusele ja

usutavusele, et kindlaks määrata, kas kahju kandja suudab seda kahju kanda;

2) kehtestatud piisavad korraldused kriisilahendustegevuse piiriülese tunnustamise ja

tulemuslikkuse tagamiseks;

3) olemas toimivad juhtimiskorraldused, sise-eeskirjad ja juhtimisinfosüsteemid, mis toetavad

allahindamise või konverteerimise tõhusat elluviimist, samuti, et toetada portfellide üleandmist.

(5) Likviidsuse ja rahastamise analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses:

1) võib kindlustusandja või kindlustusgrupi ärimudel suurendada likviidsusvajadusi

kriisilahenduse ajal;

2) on olemas protsessid ja suutlikkus, et hinnata kriisilahendusstrateegia rakendamiseks

vajalikke likviidsus- ja rahastusvajadusi, mõõta likviidsuspositsiooni kriisilahenduses ning

selle kohta aru anda, sealhulgas teha kindlaks ja võtta kasutusele olemasolevad tagatised, ning

millises ulatuses saab neid tagatisi kasutada rahaliste vahendite hankimiseks kriisilahenduse

ajal ja pärast seda.

(6) Infosüsteemi ja andmevajaduste analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on

kindlustusandjal või kindlustusgrupil kehtestatud toimivad juhtimisinfosüsteemid ning väärtuse

22

hindamise suutlikkuse ja tehnoloogiline infrastruktuur sellise teabe esitamiseks, mis on vajalik

järgmistel põhjustel:

1) kriisilahenduskava väljatöötamine ja asjakohasena hoidmine;

2) õiglane, usaldusväärne ja realistlik väärtuse hindamine;

3) kriisilahendustegevuste tulemuslik rakendamine, sealhulgas kiiresti muutuvates tingimustes.

(7) Juhtimissüsteemi analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on olemas

usaldusväärsed juhtimisprotsessid kriisilahendustegevuste ettevalmistamiseks ja elluviimiseks,

sealhulgas selleks, et:

1) asjakohane teave oleks esitatud õigel ajal, täpsena, regulaarselt ja siis, kui selleks tekib

vajadus;

2) tulemuslikku kontrolli tehtaks kriisilahenduse kavandamise ja kriisi ajal;

3) otsuste tegemine oleks tõhus ka kriisilahenduse ajal.

(8) Usaldusväärsuse ja mõju analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses:

1) vastab kriisilahendustegevus kriisilahenduseesmärkidele ja on usaldusväärne, sealhulgas

hinnatakse tõenäolist mõju kindlustusvõtjale, võlausaldajatele, vastaspooltele ja töötajatele;

2) on võimalik hinnata kindlustusandja või kindlustusgrupi kriisilahenduse mõju

reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele ning piirata kriisi levikut, arvestades kolmandate

riikide ametiasutuste võimalikke kasutuselevõetavaid meetmeid;

3) on olemas korraldused ja vahendid sellise kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks,

mille tütarettevõtjatest kindlustusandjad on asutatud eri jurisdiktsioonides.

(9) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

arvesse ettevõtja tegevuse laadi, ulatust ja keerukust.

§ 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud

(1) Kui käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral

ilmnevad kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust sisulised piiravad asjaolud, teavitab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellest kindlustusandjat ja Finantsinspektsiooni

järelevalveüksust kirjalikult.

(2) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele nelja kuu jooksul

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates ettepaneku, mis sisaldab

võimalikke meetmeid teates märgitud sisuliste piiravate asjaoludega tegelemiseks või nende

kõrvaldamiseks. Ettepanekus esitatud ajakava koostamise korral arvestab kindlustusandja

kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude põhjustega.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist

Finantsinspektsiooni järelevalveüksusega, kas kindlustusandja esitatud meetmetega on

võimalik sisuliste piiravate asjaolude korral tegeleda või need kõrvaldada, ning kiidab meetmed

võimaluse korral heaks.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei vähenda ega kõrvalda

kindlustusandja esitatud meetmed kriisilahenduskõlblikkust piiravaid asjaolusid tulemuslikult,

nõuab kriisilahendusüksus otse või Finantsinspektsiooni järelevalveüksuse kaudu, et

kindlustusandja rakendaks alternatiivmeedet kriisilahenduskõlblikkuse saavutamiseks, ning

teavitab sellest kindlustusandjat.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul võib alternatiivmeetmena nõuda:

23

1) võimalike kindlustusgrupisiseste rahastamislepingute läbivaatamist või nende puudumise

korral selliste lepingute või kindlustusgrupisiseste teenuslepingute koostamist või viimaste

koostamist kolmandate isikutega;

2) kindlustusandjalt maksimaalse individuaalse ja summaarse riskipositsiooni piiramist;

3) kindlustusandjalt kriisilahenduse seisukohast olulise lisateabe esitamist kindlatel juhtudel

või regulaarselt;

4) kindlustusandja teatava vara võõrandamist või kohustiste restruktureerimist;

5) kindlustusandja teatava või kavandatud tegevuse piiramist või lõpetamist;

6) kindlustusandja uute või seniste äriliinide arendamise piiramist või takistamist või uute või

seniste kindlustusteenuste osutamise piiramist või takistamist;

7) kindlustusandja edasikindlustusstrateegia muutmist;

8) kindlustusandja enda või mõne kindlustusgrupi otsese või kaudse kontrolli all oleva ettevõtja

õiguslike või tegevusstruktuuride muutmist vähem keerukaks, et tagada kriitiliste funktsioonide

teistest funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult eraldamine kriisilahendusmeetmete

rakendamise korral;

9) kindlustusandjalt või emaettevõtjalt käesoleva seaduse § 5 lõikes 20 või 21 nimetatud

kindlustusvaldusettevõtja asutamist;

10) segakindlustusvaldusettevõtjalt eraldi kindlustusvaldusettevõtja loomist kindlustusandja

kontrollimiseks, kui kindlustusandja on segakindlustusvaldusettevõtja tütarettevõtja ja

kindlustusvaldusettevõtja loomine on vajalik kindlustusandja kriisilahenduse hõlbustamiseks

ning selleks, et vältida selliste kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste

kasutamist, millel on negatiivne mõju kindlustusgrupi osale, mis ei ole seotud finantsteenuste

osutamisega.

(6) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud alternatiivmeetme kindlaksmääramist kaalub

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus täielikult pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni

järelevalveüksusega sellise meetme võimalikku mõju kindlustusandja majandustegevuse

usaldusväärsusele ja stabiilsusele ning kindlustusteenuste siseturule.

(7) Alternatiivmeetme kindlaksmääramise korral selgitab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus kindlustusandjale, miks tema esitatud meetme abil ei ole võimalik takistusi

kõrvaldada ning kuidas alternatiivmeede on sobiv ja proportsionaalne need kõrvaldama.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab arvesse meetme mõju kindlustusandja

äritegevusele, stabiilsusele ja võimele panustada majandusse.

(8) Kindlustusandja esitab alternatiivmeetme või -meetmete täitmise plaani ühe kuu jooksul

käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teate saamisest arvates.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teade kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude

kohta ja lõike 4 alusel tehtud otsus alternatiivmeetmete nõudmise kohta sisaldab sellise

kõlblikkuse hindamise ja sellisele järeldusele jõudmise põhjuseid ning selle otsuse võib edasi

kaevata. Otsus sisaldab ka kirjeldust selle kohta, kuidas see vastab käesoleva paragrahvi

lõikes 7 osutatud proportsionaalsuse põhimõttele.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul peatatakse kriisilahenduskava koostamine

ja käesoleva seaduse § 18 kohaselt ühisotsusele jõudmine kindlustusgrupi kriisilahenduskavas.

Peatamine kestab kuni meetmete heakskiitmiseni käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt või

otsuse tegemiseni alternatiivmeetme rakendamise kohta lõike 4 kohaselt.

§ 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine

24

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus,

kaalub ta koos teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutustega pärast konsulteerimist

Finantsinspektsiooni seaduse § 476 alusel moodustatud kindlustusgrupi kolleegiumiga

käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 nimetatud hindamist kriisilahenduskolleegiumis.

(2) Asjasse puutuvad kriisilahendusasutused teevad ühisotsuse käesoleva seaduse § 21 lõike 4

kohase meetme rakendamises kindlustusgrupi ettevõtja suhtes.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

koostab ta koostöös kindlustusgrupi järelevalve teostaja ning Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate

finantsjärelevalveasutustega aruande, milles analüüsitakse sisulisi piiravaid asjaolusid, mis

võivad piirata tõhusat kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist

kindlustusgrupi suhtes.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

edastab ta aruande kindlustusgrupi lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele

kriisilahendusasutustele. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi

kriisilahendusasutus, kuid on temalt saanud asjakohase aruande, edastab ta selle

kindlustusgruppi kuuluvatele tütarettevõtjast kindlustusandjatele.

(5) Aruandes esitatakse soovitused selliste proportsionaalsuse ja sihipäraste meetmete

kasutuselevõtmiseks, mis on kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul vajalikud või

asjakohased kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamiseks, arvestades

meetmete mõju kindlustusgrupi ärimudelile.

(6) Kindlustusgrupi lõplik emaettevõtja võib esitada Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusele, kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, oma tähelepanekud ja

teha ettepaneku omapoolsete meetmete kasutuselevõtu kohta, mille rakendamine võimaldab

tegeleda aruandes märgitud piiravate asjaoludega või need kõrvaldada, nelja kuu jooksul

käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud aruande kättesaamisest arvates.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist kindlustusgrupi

järelevalve teostajaga meetmete asjakohasust sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate

asjaoludega tõhusalt tegelemiseks või kõrvaldamiseks.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab meetmetest kriisilahenduskolleegiumi

liikmeid või selles osalejaid.

§ 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega

tegelemises

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusega kõik endast oleneva, et jõuda kriisilahenduskolleegiumis

ühisotsusele sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude tuvastamises ning

asjakohasel juhul nende kõrvaldamiseks nõutavates ja lõpliku emaettevõtja esitatud meetmete

hindamises.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul lõpliku

emaettevõtja esitatud meetmete kohta ettepaneku esitamisest arvates või pärast käesoleva

seaduse § 22 lõikes 6 sätestatud neljakuulise tähtaja möödumist, sõltuvalt sellest, kumb on

varasem.

25

(3) Ühisotsusele jõudmise korral tuleb arvesse võtta meetmete võimalikku mõju kõikidele

lepinguriikidele, kus kindlustusgrupi ettevõtjad tegutsevad.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja

ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb

kriisilahendusüksus kindlustusgrupis rakendatavate meetmete kohta lõpliku otsuse. Otsus peab

olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja

jooksul esitatud teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning

reservatsioonid.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud

otsuse teatavaks lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele

kriisilahendusasutustele.

(6) Kui kindlustusgrupi tütarettevõtjast kindlustusandja asub Eestis ja ühisotsusele ei jõuta

käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus oma otsuse kriislahenduskõlblikkust piiravate asjaolude tuvastamise ja

meetmete rakendamise kohta Eesti kindlustusandja suhtes. Otsus peab olema põhjendatud ja

selles võetakse arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning

reservatsioonid.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole ühisotsust puudutava teema arutamiseks

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või teine asjasse puutuv kriisilahendusasutus

on pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus ning

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 6 sätestatud

lõpliku otsuse kooskõlas tema otsusega.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui

viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust

pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.

(10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu

jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 või 6.

(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise

kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

kohaldab seda.

3. jagu

Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

§ 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab kindlaks kindlustusandjad, kelle suhtes on

asjakohane kriisilahenduskava koostamise ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral

26

kohaldada lihtsustatud lähenemist. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on

kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, määrab ta samamoodi kindlaks sellised kindlustusgrupid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral hindab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolusid.

(3) Lihtsustatud lähenemine kriisilahenduskava koostamise korral tähendab, et selle sisu ja

detailsust vähendatakse, esmase kava koostamise tähtaega muudetakse ning vähendatakse kava

ajakohastamise sagedust.

(4) Lihtsustatud lähenemine kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral tähendab, et

hindamiseks esitatava teabe detailsust vähendatakse.

4. peatükk

Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine

1. jagu

Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted

§ 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine

(1) Kriisilahenduseesmärgid on:

1) kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ning õigustatud isikute kollektiivsete huvide

kaitsmine;

2) finantsstabiilsuse säilitamine, eelkõige vältides negatiivse mõju edasikandumist ja säilitades

turudistsipliini;

3) kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine;

4) erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise

vajalikkuse vältimine või vähendamine.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus peab arvestama kriisilahendusmeetmete

rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral kriisilahenduseesmärkidega ning valib

sellise meetme ja õiguse, mis aitab kõige paremini kaasa nende eesmärkide saavutamisele.

(3) Kõik kriisilahenduseesmärgid on võrdse tähtsusega ning Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus leiab iga juhtumi olemust ja asjaolusid arvestades tasakaalu nende

eesmärkide saavutamise vahel.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduseesmärke järgides kõik endast

oleneva, et minimeerida kriisilahenduskulusid ja vältida ettevõtja väärtuse vähenemist, välja

arvatud juhul, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks

valib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus lähenemise, mis tagab kõige paremini

kindlustuskaitse katkematuse kindlustusvõtjatele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks

eelistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutada muid rahastamisvõimalusi

maksimaalses võimalikus ulatuses riigieelarveliste vahendite kasutamise asemel. Üksus

eelistab kasutada rahastut ja kindlustuse tagamise skeemi.

27

§ 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus algatab kriisilahenduse kindlustusandja suhtes

üksnes siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ja finantsjärelevalveüksuse omavahelise

konsulteerimise käigus vahetatud teabe põhjal selgub, et kindlustusandja on makseraskustes või

tõenäoliselt satub makseraskustesse;

2) puudub realistlik väljavaade selle kohta, et muu meede või õigus, sealhulgas eraõiguslik või

järelevalveline meede, aitab ära hoida kindlustusandja makseraskustesse sattumise mõistliku

aja jooksul;

3) kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib muu kriisilahenduse subjekti suhtes ellu viia

kriisilahendustegevuse käesoleva seaduse alusel, kui on täidetud kõik käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud tingimused.

(3) Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse ühe või mitme

järgmise asjaolu esinemise korral:

1) kindlustusandja ei täida miinimumkapitalinõuet või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja

selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade;

2) kindlustusandja ei täida tegevusloa tingimusi või tema suhtes õigusaktides kohalduvaid

nõudeid olulises ulatuses või on objektiivsetele tõenditele tuginedes ilmne, et ta ei täida neid

nõudeid lähitulevikus, mis võivad olla aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele;

3) kindlustusandja varast ei jätku kohustiste täitmiseks või on ilmne, et ei jätku ka lähiajal;

4) kindlustusandja ei ole võimeline õigel ajal tasuma oma võlgu ja muid kohustusi, sealhulgas

hüvitisi kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele, või on objektiivsetele tõenditele

tuginedes ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus;

5) kindlustusandja taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust.

(4) Kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juht teavitab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksust, kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on

makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse.

(5) Kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik, kui see aitab kaasa ühe või mitme

kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on nende eesmärkide suhtes proportsionaalne ning kui

kindlustusandja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aita saavutada

kriisilahenduseesmärke võrdväärses ulatuses, sealhulgas kui tema suhtes rakendatakse

kindlustusandjale kohaldatavaid kindlustuse tagamise skeeme.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, kuid

sama lõike punktis 3 sätestatud tingimus ei ole, algatab Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus kindlustusandja lõpetamise kindlustustegevuse seaduse § 155 alusel.

(7) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeedet, ei või

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus rakendada kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes

selle aja jooksul järelevalvelisi õigusi, välja arvatud, kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus sellega nõustub.

(8) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tagab, et Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusel on olemas teave käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud

järeldusele jõudmiseks. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus esitab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele tema nõudmisel kogu olulise teabe.

28

(9) Kui segakindlustusvaldusettevõtjal on otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast

kindlustusandjas vahepealse kindlustusvaldusettevõtja kaudu, rakendatakse kindlustusgrupi

kriisilahendust vaid kindlustusvaldusettevõtja, aga mitte segakindlustusvaldusettevõtja suhtes.

(10) Arvestades käesoleva paragrahvi lõikega 9, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, sealhulgas käesoleva seaduse § 5

lõikes 20 või 21 nimetatud ettevõtja suhtes algatada kriisilahenduse, olenemata käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele vastamisest, kui on täidetud kõik järgmised

tingimused:

1) üks või mitu selle ettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandjat vastavad kriisilahenduse

algatamise tingimustele;

2) tütarettevõtjast kindlustusandja vara ja kohustiste seis on selline, et tema makseraskustesse

sattumine ohustab kindlustusgrupi teist kindlustusandjat või kogu kindlustusgruppi;

3) kriisilahendustegevus selle ettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjast kindlustusandja või

kogu kindlustusgrupi kriisilahenduseks.

(11) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse hinnangul on

kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjektil täidetud käesoleva paragrahvi lõike 1

punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused, teavitab ta sellest eespool nimetatud üksusi ning järgmisi

asutusi:

1) sellise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus ja kriisilahendusasutus, kus kindlustusandja

tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega;

2) kindlustuse tagamise skeem, millesse kindlustusandja kuulub, kui see on kohaldatav ja

vajalik skeemi funktsioonide täitmiseks;

3) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kriisilahendusasutus;

4) Rahandusministeerium;

5) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

6) Eesti Pank;

7) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5

nimetatud asutus või asutused.

§ 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksuse esitatud hinnangu põhjal või oma algatuse korral kindlaks, kas

kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjekti puhul on täidetud käesoleva seaduse § 26

lõikes 1 või 10 sätestatud tingimused.

(2) Otsus kriisilahendustegevuse elluviimise või selle tegemata jätmise kohta peab olema

põhjendatud.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuses nähakse kriisilahendustegevuse

elluviimise asjus ette:

1) teave rakendatavate kriisilahendusmeetmete ja kasutatavate kriisilahendusõiguste kohta;

2) vajaduse korral teave lõpetamismenetluse algatamise kohta;

3) vajaduse korral erihalduri määramine;

4) muud meetmed pankrotimenetluse alusel.

(4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja või käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud

tingimustele vastava kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kohta võib esitada

29

pankrotiavalduse üksnes Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või tohib seda teha vaid

tema nõusolekul.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul:

1) tuleb teavitada Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust pankrotiavalduse esitamise

kavatsusest, olenemata, kas ettevõtja suhtes viiakse ellu kriisilahendus või kas otsus

kriisilahendustegevuse kohta on käesoleva seaduse § 66 kohaselt avaldatud;

2) võib kohtule esitada pankrotiavalduse, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on

andnud teada, et ta ei algata ettevõtja suhtes kriisilahendust või kui käesoleva lõike punkti 1

kohasest teavitamisest on möödunud seitse päeva.

§ 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab

kriisilahendusõigusi kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

1) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esmalt selle omanikud;

2) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad teisena võlausaldajad pärast ettevõtja

omanikke vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule pankrotimenetluses, kui käesolevas

seaduses ei ole sätestatud teisiti;

3) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed kutsutakse tagasi ning

vahetatakse välja, välja arvatud juhul, kui kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks on vajalik

kõigi või osa juhatuse või nõukogu liikmete ametis jätkamine;

4) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed osutavad igakülgset abi, et

saavutada kriisilahenduseesmärgid;

5) ettevõtja maksejõuetuse põhjustamise eest võivad füüsilised ja juriidilised isikud vastutada

seaduses sätestatud alustel tsiviil- või kriminaalkorras;

6) ühe ja sama nõude rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt, kui käesolevas

seaduses ei ole sätestatud teisiti;

7) ükski ettevõtja omanik või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas ulatuses, kui ta oleks

kandnud tavalise maksejõuetusmenetluse korral;

8) kriisilahendustegevus viiakse ellu kooskõlas käesolevas seaduses sätestatud

kaitsemeetmetega.

(2) Kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, rakendab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi viisil, mis tagab, et

mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele ning kogu kindlustusgrupile on võimalikult väike,

eelkõige neis riikides, kus kindlustusgrupp tegutseb. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

tagab, et ebasoodne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele Eestis ja

teistes lepinguriikides oleks minimaalne.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab

kriisilahendusõigusi kooskõlas liidu riigiabi reguleerivate õigusaktidega.

(4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja töötajatele ei kohaldata töölepingu seaduse § 112 lõikeid 1

ega 3 kriisilahendusmeetme rakendamise korral.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab asjakohasel juhul kindlustusandja

töötajate esindajaid kriisilahendusmeetmete rakendamisest ja kriisilahendusõiguste

kasutamisest ning konsulteerib nendega. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab

neid meetmeid ja kasutab õigusi selliselt, et see ei piira töötajate esindatust äriühingu

juhtorganites.

30

2. jagu

Väärtuse hindamine

§ 29. Väärtuse hindamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et enne iga kriisilahendustegevust

hinnatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, kohustisi, õigusi ning

kohustuste väärtusi õiglaselt, usaldusväärselt ja realistlikult (edaspidi väärtuse hindamine).

(2) Väärtuse hindamiseks määrab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avaliku sektori

asutusest, kindlustusandjast ja muust kriisilahenduse subjektist sõltumatu isiku (edaspidi

sõltumatu ekspert). Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab ise väärtusi, kui seda ei

ole võimalik teha sõltumatul eksperdil.

(3) Enne otsuse tegemist kriisilahenduse algatamise kohta tagab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus esimese väärtuse hindamise, et teha kindlaks, kas käesoleva seaduse § 26

lõikes 1 või 10 sätestatud tingimused on täidetud.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on teinud otsuse kriisilahenduse algatamise

kohta, tehakse teine väärtuse hindamine, et:

1) saada teavet otsuse tegemiseks sobivaimate kriisilahendusmeetmete rakendamise ja

kriisilahendusõiguste kasutamise kohta;

2) tagada kahjumi arvessevõtmine täies ulatuses kriisilahendusmeetme rakendamise korral;

3) saada teavet otsuse tegemiseks omandiõiguse instrumentide tühistamise või nende väärtuse

vähendamise ulatuse kohta;

4) saada teavet otsuse tegemiseks tagamata kohustiste, sealhulgas võlainstrumentide

allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta;

5) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse

instrumentide kohta, mis võidakse üle anda sildkindlustusandjale, kui rakendatakse

sildkindlustusandja asutamise meedet;

6) saada teavet otsuse tegemiseks kriisilahenduses olevale ettevõtjale või asjakohasel juhul

ettevõtja omanikele makstava tasu suuruse kohta, kui rakendatakse sildkindlustusandja

asutamise meedet;

7) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse

instrumentide kohta, mis võidakse üle anda kolmandast isikust ostjale, ja turutingimuste

kindlaksmääramiseks, kui rakendatakse kindlustusandja võõrandamise meedet.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud hindamine tehakse kooskõlas kindlustustegevuse

seaduse §-s 43 sätestatud vara ja kohustiste hindamisega, kuid hindamist võib vajaduse korral

kohandada, et võtta arvesse olukorda, kui ei ole täidetud kindlustusandja tegevuse jätkamise

eeldus, ning võtta arvesse kriisilahendusmeetmete rakendamisega seotud konkreetseid

asjaolusid.

(6) Väärtuse hindamine ei anna iseseisvat kaebeõigust ja selle saab vaidlustada siis, kui samal

ajal vaidlustatakse kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise

otsus.

§ 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine

(1) Väärtuse hindamine on lõplik, kui seda teeb sõltumatu isik ja käesoleva seaduse § 29

lõigetes 4–6 sätestatud nõuded on täidetud. Kui hindamine ei vasta käesoleva lõike esimeses

lauses sätestatud tingimustele, käsitatakse väärtuse hindamist esialgsena.

31

(2) Väärtuse esialgse hindamise korral arvestatakse lisaks kahjumi puhvriga koos asjakohaste

põhjendustega.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb väärtuse esialgse hindamise alusel otsuse

viia ellu kriisilahendustegevus, tuleb lõplik väärtus hinnata esimese võimaluse korral.

(4) Väärtuse lõplik hindamine:

1) tagab, et kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti raamatupidamisarvestuses

võetakse kahjum arvesse täies ulatuses;

2) annab teavet otsuse tegemiseks võlausaldajate nõuete taastamise või hüvitise suurendamise

kohta vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.

(5) Kui väärtuse lõpliku hindamise tulemusel on ettevõtja vara netoväärtus suurem kui esialgse

hindamise käigus leitud väärtus, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus:

1) suurendada mõjutatud võlausaldajate selliste nõuete väärtust, mis on allahinnatud või

restruktureeritud;

2) anda sildkindlustusandjale korralduse suurendada kriisilahenduses olevale ettevõtjale

makstava tasu suurust vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste asjus või ettevõtja omanikele

makstava tasu suurust vastavalt olukorrale.

(6) Väärtuse lõpliku hindamise aktile lisatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti

kohta järgmine teave:

1) uuendatud raamatupidamise aruanne ning hinnang vara ja kohustiste turuväärtuse kohta;

2) finantsseisundi aruanne, sealhulgas asjakohasel juhul aktuaarifunktsiooni täitva sõltumatu

isiku hinnang kindlustustegevuse seaduse §-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste väärtuse kohta;

3) lisateave tema vara, tehniliste eraldiste ja teiste kohustiste turuväärtuse ning bilansilise

väärtuse kohta.

(7) Väärtuse lõpliku hindamise korral tuleb esitada teave võlausaldajate jagamise kohta

klassidesse vastavalt nende nõuete rahuldamisjärkudele ning hinnang selle kohta, kuidas

ettevõtja omanike ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavasti koheldud, kui ettevõtja oleks

likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses, sealjuures piiramata käesoleva seaduse §-s 62

sätestatud hindamist.

(8) Olenemata liidu riigiabi reeglitest, põhineb väärtuse lõplik hindamine mõistlikel eeldustel.

Hindamise korral ei arvestata võimaliku erakorralise avaliku sektori finantstoetusega

kriisilahenduse ajal.

5. peatükk

Kriisilahendusmeetmed

1. jagu

Üldsätted

§ 31. Kriisilahendusmeetmed

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kriisilahenduses oleva

ettevõtja suhtes järgmisi kriisilahendusmeetmeid:

1) kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine;

2) kindlustusandja tasulisena võõrandamine (edaspidi kindlustusandja võõrandamine);

3) sildkindlustusandja asutamine;

32

4) vara ja kohustiste eraldamine;

5) omandiõiguse instrumendi, kapitaliinstrumendi ja muu kõlbliku kohustise allahindamine

või konverteerimine (edaspidi allahindamine või konverteerimine).

(2) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise korral ei ole kindlustusandjal lubatud

sõlmida uusi kindlustuslepinguid. Kindlustusandja võib üksnes hallata olemasolevat

kindlustusportfelli, kuni tema tegevus lõpetatakse käesoleva seaduse § 33 kohaselt.

(3) Kindlustusandja võõrandamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja

omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle ostjale, kes ei ole

sildkindlustusandja.

(4) Sildkindlustusandja asutamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja

omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle sildkindlustusandjale.

(5) Vara ja kohustiste eraldamise korral antakse kriisilahenduses oleva ettevõtja või

sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist üle käesoleva seaduse § 35 lõikes 2

nimetatud vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale, kui esineb üks sama paragrahvi lõikes 1

sätestatud olukordadest.

(6) Allahindamis- või konverteerimismeedet kasutatakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 41.

§ 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusmeedet rakendada eraldi või

koos teise kriisilahendusmeetmega, välja arvatud vara ja kohustiste eraldamise meede, mida

võib rakendada üksnes koos teiste kriisilahendusmeetmetega.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab kindlustusandja või muu

kriisilahenduse subjekti suhtes rakendada kriisilahendusmeedet ning selle tulemusel kannavad

kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad kahju või nende nõuded restruktureeritakse või

konverteeritakse, rakendab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kapitaliinstrumentide ja

kõlblike kohustiste allahindamist või konverteerimist vastavalt käesoleva seaduse §-s 41

sätestatule selle kriisilahendusmeetme rakendamisega samal ajal või vahetult enne seda.

(3) Tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist, kui rakendatakse

kriisilahendusmeedet või kasutatakse kriisilahendusõigust, hüvitatakse esmalt

kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla või

konverteeriti neid kompenseerimata.

(4) Kõlblike kohustiste konverteerimist kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest

tulenevate nõuete suhtes rakendada üksnes siis, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik saavutada muude kriisilahendusmeetmete

rakendamisega või kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa kindlustusvõtjate parema

kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamisega ja nõuete allahindamisega.

(5) Kui rakendatakse üksnes käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud

kriisilahendusmeedet ja seda tehakse kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste või

kohustiste osaliseks üleandmiseks, likvideeritakse allesjäänud ettevõtja, kelle vara, õigused ja

kohustised üle anti, tavalises maksejõuetusmenetluses.

33

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul likvideeritakse ettevõtja mõistliku aja

jooksul, võttes arvesse teenuste osutamise vajadust vastavalt käesoleva seaduse §-s 51

sätestatule, et vastuvõtjal oleks võimalik jätkata üleandmise tulemusel omandatud tegevusega

või osutada omandatud teenuseid, ning võttes arvesse muid põhjusi, mis näitavad, et nimetatud

ettevõtja tegevusega jätkamine teatud aja jooksul aitab kaasa kriisilahenduseesmärkide

saavutamisele ning käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud üldpõhimõtete järgimisele.

(7) Finantsinspektsioon, Rahandusministeerium või Tagatisfond võib nõuda tagasi kõik

kriisilahendusmeetmete rakendamise või kriisilahendusõiguste kasutamise korral tekkinud

mõistlikud kulud ühel või mitmel järgmisel viisil:

1) lahutada kulu makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale

ettevõtjale või ettevõtja omanikule;

2) eesõigusena nõuda kulu tagasi kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt;

3) eesõigusena lahutada kulu vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja või sildkindlustusandja

tegevuse lõpetamise käigus tekkinud tulust.

(8) Kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korral teisele

ettevõtjale ei kohaldata pankrotiseaduse § 110–116.

(9) Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata

ümberkujundamise, jagunemise ega ühinemise korral ettevõtja omanike õiguste suhtes

äriseadustikus sätestatut, sealhulgas §-des 391–405 ja 418–43310 ühinemise, §-des 4771–47710

piiriülese jagunemise ning §-des 4911–49110 piiriülese ümberkujundamise kohta sätestatut.

(10) Kriisilahendusmeetme rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral ei

kohaldata äriseadustiku §-des 143, 171, 172, 176, 192 ja 1921, § 196 lõike 1 punktides 1 ja 3,

§-des 197, 199, 246, 247–2491, 292, 294 ja 2941, 298, 301 ning 339–342, § 343 lõike 1

punktides 1 ja 2, §-des 345, 349, 352–356 ja 358, § 359 lõike 1 punktides 1 ja 22 ning lõikes 2

ja §-s 361 sätestatut.

2. jagu

Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine

§ 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusandja maksevõimelisena

likvideerimise meedet kindlustusandja kindlustustegevuse lõpetamiseks. Kindlustusandjal on

sellisel juhul keelatud sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja ta võib üksnes hallata olemasolevat

kindlustusportfelli.

(2) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral tagab kindlustusandja vastavuse

miinimumkapitalinõudele viivitamata pärast maksevõimelisena likvideerimise meetme

rakendamist. Kindlustusandja üle teostatakse järelevalvet kindlustustegevuse seaduse kohaselt

kuni tema tegevuse lõpetamiseni käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt.

(3) Kindlustusandja töötaja peab vastama kindlustustegevuse seaduses ja muudes õigusaktides

töötaja suhtes kohalduvatele nõuetele kuni kindlustusandja lõpetamiseni, et tagada olemasoleva

kindlustusportfelli haldamine.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostöös Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksusega meetme rakendamise korral järgmist:

1) jälgib kindlustusandja rahavooge ja kulusid, et säilitada tema väärtus ja turustatavus;

34

2) hindab kindlustusandja kavandatud muudatusi vara koosseisus;

3) jälgib hoolikalt kindlustusandja edasikindlustuskorda;

4) nõuab kindlustusandjalt vähemalt kord kvartalis aktuaari sõltumatuid ülevaateid tehniliste

eraldiste ja reservide kohta.

(5) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamise korral võib

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus piirata või keelata:

1) kindlustusandja omakapitaliinstrumendiga või omakapitalina käsitatava instrumendiga

seotud maksete, sealhulgas dividendimaksete tegemist;

2) muutuvtasu maksete tegemist ja kindlustusandja vabatahtlikke pensionihüvitisi tema

juhtidele ning töötajatele.

(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse kriisilahenduses oleva kindlustusandja

lõpetamise kohta ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, kumb toimub varem:

1) kindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist müüakse kolmandale

isikule;

2) kindlustusandja vara realiseeritakse ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses.

(7) Kui kindlustusandja kohustiste väärtus ületab vara väärtust või kindlustusandja ei täida

miinimumkapitalinõuet, otsustab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, kas lõpetada

kindlustusandja tavalises maksejõuetusmenetluses või rakendada muud käesoleva seaduse § 31

lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeedet.

3. jagu

Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja

kohustiste eraldamine

§ 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja

kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus kooskõlas käesoleva seaduse § 36

lõigetes 5 ja 6 ning §-s 64 sätestatuga rakendada kindlustusandja võõrandamise meedet,

sildkindlustusandja asutamise meedet ning vara ja kohustiste eraldamise meedet

kriisilahenduses oleva ettevõtja omaniku või sellise kolmanda isiku varasema nõusolekuta, kes

ei ole sildkindlustusandja või ostja, äriseadustikus ja väärtpaberituru seaduses sätestatud

menetlusnõudeid täitmata.

(2) Kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise

korral jagatakse ostja või sildkindlustusandja makstav tasu pärast käesoleva seaduse § 32

lõikes 3 sätestatud isikuid ja kooskõlas lõikega 7 järgmistele isikutele alljärgnevatel

tingimustel:

1) kriisilahenduses oleva ettevõtja omanikud, kui nende omandiõiguse instrumendid on üle

antud ostjale või sildkindlustusandjale;

2) kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa neist on üle antud ostjale

või sildkindlustusandjale.

(3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja maksab pärast käesoleva seaduse § 32 lõikes 3

sätestatud isikuid ja kooskõlas lõikega 7 kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja

kohustiste otse omandamise korral tasu kriisilahenduses olevale ettevõtjale. Hüvitise võib

maksta vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja emiteeritud võlakirjades.

35

(4) Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste

eraldamise meetme rakendamisega seotud tehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse

7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmeid.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks

rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud meetmeid mitu korda, et teha vajaduse korral

lisaüleandmisi.

(6) Ostja ja sildkindlustusandja võib kasutada kriisilahenduses oleva ettevõtja õigust olla

makse- ja arveldussüsteemi liige, reguleeritud väärtpaberituru osaline ja kindlustuse tagamise

skeemi liige ning ostjal ja sildkindlustusandjal võib olla juurdepääs sellele süsteemile, turule ja

skeemile, kui nad vastavad nendes olemise ja osalemise tingimustele.

(7) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud

väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise

tingimustele, ei või kummakski olemist või neis osalemist piirata põhjusel, et ostjal või

sildkindlustusandjal puudub krediidireiting või see ei ole piisaval tasemel, et saada liikmeks või

osaliseks.

(8) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud

väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise

tingimustele, võivad nad ajutiselt olla Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekul ja

tema määratud perioodil nimetatud süsteemi või skeemi liikmed või turu osalised nii, et

kummalgi neist ei ole juurdepääsuluba sellele süsteemile, turule või skeemile.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse määratud periood ei või olla pikem kui 24 kuud. Kui

ostja või sildkindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele taotluse, võib

üksus seda perioodi pikendada.

(9) Nendel kriisilahenduses oleva ettevõtja omanikel või võlausaldajatel ja muudel kolmandatel

isikutel, kelle vara, õigusi või kohustusi ei ole kindlustusandja võõrandamise,

sildkindlustusandja asutamise või vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral üle

antud, ei teki õigusi seoses üle antava vara, õiguste ja kohustistega või vara, õiguste ja

kohustiste suhtes. Samuti ei ole neil ühtegi õigust või nõuet sildkindlustusandja või vara ja

kohustiste valitsemise ettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmete suhtes või nendega seoses,

piiramata käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmete kohaldamist.

§ 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada vara ja kohustiste eraldamise

meedet, kui esineb mõni järgmistest juhtudest:

1) turuolukorda arvesse võttes võib vara, kohustiste või õiguste realiseerimine tavalises

maksejõuetusmenetluses mõjutada ebasoodsalt ühte või mitut finantsturgu;

2) portfelli üleandmine on vajalik, et hõlbustada kindlustusandja maksevõimelisena

likvideerimise meetme rakendamist või tagada kriisilahenduses oleva ettevõtja või

sildkindlustusandja korrapärane toimimine;

3) portfelli üleandmine on vajalik parima likvideerimistulemuse saavutamiseks.

(2) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamiseks asutab Rahandusministeerium

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul aktsiaseltsi või omandab sellise

aktsiaseltsi (edaspidi vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja), millele on Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusel õigus üle anda ühe või mitme kriisilahenduses oleva ettevõtja või

36

sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist (edaspidi käesolevas paragrahvis

portfell).

(3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja võtab vastu ja haldab talle üle antud portfelli

eesmärgiga see lõpuks parima hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida.

(4) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega vara ja

kohustiste valitsemise ettevõtja korral järgmised dokumendid ja teabe:

1) asutamisleping ja põhikiri;

2) nõukogu ja juhatuse liikmete määramine, nende tasud ja ülesanded;

3) strateegiline plaan ja riskiprofiil.

(5) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral määrab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus hüvitise, mille eest antakse vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle

portfell, arvestades käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud hindamist ning liidu riigiabi

reegleid. Hüvitisel võib olla nominaal või negatiivne väärtus.

(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud sildkindlustusandja asutamise

meedet, võib vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja pärast selle meetme rakendamist

omandada sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja portfelli üle

anda ühele või mitmele vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale mitu korda.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib anda portfelli tagasi kriisilahenduses olevale

ettevõtjale, kes on kohustatud selle tagasi võtma.

(9) Portfelli võib kriisilahenduses olevale ettevõtjale tagasi anda, kui selline võimalus on

määratud üleandmislepingus, või juhul, kui omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või

kohustised ei kuulu sellisesse klassi ega vasta üleandmistingimustele, mis on määratud samas

lepingus.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul võib tagasiandmine toimuda igal ajal ja see

peab vastama portfelli üleandmise lepingus seatud üleandmistingimustele.

(11) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust

kriisilahenduses oleva ettevõtja omanike ega võlausaldajate vastu. Vara ja kohustiste

valitsemise ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed ei vastuta kriisilahenduses oleva ettevõtja

omanike või võlausaldajate vastu oma kohustuste täitmisel tehtud või tegemata jäetud

toimingute eest, välja arvatud, kui tegemist on raske hooletuse või tahtlusega, mis mõjutab

otseselt omanike või võlausaldajate õigusi.

(12) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3

sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle

tagamiseks, et kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt

seotud isikutele.

§ 36. Kindlustusandja võõrandamise meede

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja

omandiõiguse instrumentide või kogu tema vara, õiguste ja kohustiste või osa neist (edaspidi

käesolevas paragrahvis portfell) üleandmist ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja.

37

(2) Ostjal peab üleandmise hetkel olema kindlustustegevuse seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud

tegevusluba, et jätkata kindlustustegevusega pärast kindlustusandja võõrandamist. Tegevusloa

puudumise korral vaatab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tegevusloa taotluse läbi

õigel ajal, arvestades kindlustustegevuse seaduses sätestatud tegevusloa menetlemise

tähtaegadega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmine toimub turutingimustel, võttes arvesse

üleandmisega seotud asjaolud ja kooskõla liidu riigiabi reeglitega. Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus määrab tingimused portfelli võõrandamiseks, et saavutada üleandmiseks

turutingimused, mis on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisega.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib ostja nõusolekul rakendada võõrandamise

meedet koos tagasimüügikohustuse tingimusega, kui see on põhjendatud, võttes arvesse

olukorra asjaolud. Tagasimüügi korral antakse ostjale üle antud portfell tagasi kriisilahenduses

olevale kindlustusandjale või selle algsele omanikule. Kindlustusandja või algne omanik on

kohustatud portfelli tagasi võtma.

(5) Kui omandiõiguse instrumentide üleandmise tulemusel omandatakse kindlustusandjas

oluline osalus või seda suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikes 1

sätestatule, arvestab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, et osaluse hindamine ei

põhjustaks viivitusi kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamisel ega takistaks

kriisilahenduseesmärkide saavutamist.

(6) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus ei ole lõpetanud osaluse hindamist omandiõiguse

instrumentide üleandmise kuupäevaks, toimitakse järgmiselt:

1) antakse need ostjale üle;

2) peatatakse osaluse hindamisaja ja portfelli müügi perioodi ajal ostja õigus hääletada seoses

nende aktsiate ja osadega ning see õigus on ainult Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel,

kellel ei ole kohustust kasutada hääleõigust ja kes ei vastuta selle kasutamise või sellest

loobumise tagajärgede eest;

3) ei kohaldata kindlustustegevuse seaduse §-s 121 sätestatud meetmeid osaluse hindamise ja

portfelli müümise jooksul.

(7) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus on lõpetanud osaluse hindamise, teavitab ta ostjat

kirjalikult osaluse omandamise või sellest keeldumise otsusest vastavalt kindlustustegevuse

§ 120 lõikes 4 sätestatule.

(8) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse osaluse omandamise kohta, võib ostja

kasutada oma hääleõigust omandatud aktsiate ja osade suhtes selle otsuse teadasaamisest

arvates.

(9) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse osaluse omandamisest keeldumise

kohta, toimitakse järgmiselt:

1) kohaldatakse hääleõiguse kasutamise suhtes käesoleva paragrahvi lõike 6 punkti 2;

2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib ostjalt määratud ajavahemiku jooksul nõuda

omandiõiguse instrumentide edasivõõrandamist, arvestades kehtivaid turutingimusi;

3) kohaldatakse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekul kindlustustegevuse

seaduse § 121, kui ostja ei ole täitnud käesoleva lõike punktis 2 sätestatud nõuet.

38

(10) Ostjal on üleantud portfelli suhtes kõik samad õigused, mis olid kriisilahenduses oleval

kindlustusandjal, sealhulgas piiriülese kindlustustegevuse õigused, et jätkata kindlustusandja

tegevusega.

§ 37. Sildkindlustusandja

(1) Rahandusministeerium asutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul

aktsiaseltsist sildkindlustusandja või omandab selle eesmärgiga võtta vastu ja saada

sildkindlustusandja omandisse kriisilahenduses oleva kindlustusandja kõik omandiõiguse

instrumendid või osa neist ning ühe või mitme kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ning

kõik tema õigused ja kohustised või osa neist, et tagada kriisilahenduseesmärkide saavutamine

ning võõrandada kriisilahenduses olev kindlustusandja.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb valdkonna eest vastutavale ministrile

ettepaneku määrata oma esindaja või esindajad sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse

liikmeks.

(3) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega:

1) sildkindlustusandja asutamislepingu ja põhikirja;

2) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata nõukogu ja juhatuse liikmed;

3) sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse liikmete ülesanded ja tasud;

4) sildkindlustusandja strateegilise plaani ja riskiprofiili.

(4) Sildkindlustusandja on kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses ja tema

suhtes kohaldatakse kindlustustegevust reguleerivaid õigusakte, sealhulgas tegevusloa

taotlemise ja järelevalve kohta sätestatut, et tagada kindlustustegevuse jätkamine.

Sildkindlustusandjal on õigus üleantud vara, õiguste ja kohustiste suhtes kasutada kõiki samu

õigusi, mida kasutas kriisilahenduses olev kindlustusandja.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib Finantsinspektsiooni järelevalveüksusele

erandkorras kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks esitada taotluse, mille järgi ei kohaldata

sildkindlustusandja suhtes tema tegevuse alguses ja lühikest aega kindlustustegevust

reguleerivaid õigusakte, sealhulgas sätteid tegevusloa taotlemise, menetlemise ja järelevalve

kohta.

(6) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 5

sätestatud erandi lubamiseks, märgib ta erandi kohaldamise ajavahemiku, mis ei kesta kauem

kui 24 kuud.

(7) Sildkindlustusandja tegevus peab olema kooskõlas liidu riigiabi reeglitega, sealjuures võib

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus selleks ette näha piirangud sildkindlustusandja

tegevuses.

(8) Sildkindlustusandja asutajaõiguste teostamise, juhtimise ja järelevalve suhtes ei kohaldata

riigivaraseaduse 6. peatüki 1. ja 3. jaos, välja arvatud §-s 88 sätestatut.

(9) Arvestades Eesti ja liidu konkurentsiõiguse piiranguid, peab sildkindlustusandja juhtimine

lähtuma eesmärgist, mille kohaselt tuleb kriisilahenduseesmärgid täita ning sildkindlustusandja

ja kriisilahenduses olev kindlustusandja või ülevõetud vara, õigused ja kohustised tuleb

võõrandada ühele või mitmele erasektori ostjale niipea, kui turutingimused seda võimaldavad.

39

(10) Sildkindlustusandja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud

konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle tagamiseks, et

kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud

isikutele.

§ 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus sildkindlustusandjale üle anda

kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised

või osa neist.

(2) Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise korral tagab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus, et sildkindlustusandjale kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt üle

antud kohustiste koguväärtus ei ületa üleantud õiguste ja vara koguväärtust.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme

rakendamist omandiõiguse instrumendid, vara, kohustised ja õigused tagasi anda.

Kriisilahenduses olev kindlustusandja või tema algsed omanikud on kohustatud need tagasi

võtma, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

1) üleandmislepingus on selgelt kindlaks määratud tagasiandmise võimalus;

2) teatud omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei vasta sellistele klassidele

või üleandmistingimustele, mis on kindlaks määratud üleandmislepingus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tagasiandmine võib aset leida igal ajal ja see vastab

kõikidele üleandmislepingus seatud üleandmistingimustele.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme

rakendamist anda omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised üle kolmandast

isikust ostjale.

(6) Sildkindlustusandja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahenduses

oleva kindlustusandja omanike ega võlausaldajate vastu. Sildkindlustusandja juhatuse ja

nõukogu liikmed ei vastuta kindlustusandja omanike ja võlausaldajate ees kahju eest, mis on

tingitud nende tegevusest või tegevusetusest oma kohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või

tegevusetusega ei kaasnenud rasket hooletust või tahtlust, mis mõjutab omanike või

võlausaldajate õigusi.

§ 39. Sildkindlustusandja lõpetamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse sildkindlustusandja lõpetamise kohta

ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, milline neist toimub varem:

1) sildkindlustusandja ühineb muu ettevõtjaga;

2) sildkindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 37 lõikes 1 sätestatule;

3) sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist võõrandatakse uuele

ostjale;

4) sildkindlustusandja vara realiseeritakse ja kohustised täidetakse täies ulatuses.

(2) Sildkindlustusandja lõpetamise korral saadud tulu kantakse riigieelarvesse, arvestades

käesoleva seaduse § 32 lõigetega 3 ja 7.

40

§ 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide

võõrandamisele

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kavatseb rakendada kindlustusandja

võõrandamise meedet või sildkindlustusandja asutamise või tema vara, õiguste või kohustiste

võõrandamise meedet, kohaldatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja,

sildkindlustusandja ja tema vara, õiguste, kohustiste või omandiõiguse instrumentide

pakkumise suhtes (edaspidi käesolevas paragrahvis pakkumine) käesoleva paragrahvi lõiget 2.

Vara, õiguste ja kohustiste kogumeid võib pakkuda eraldi.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus järgib pakkumise korraldamisel järgmisi nõudeid:

1) see on läbipaistev ning üleantava vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide

kohta ei esitata eksitavat teavet;

2) ühte võimalikku ostjat ei asetata põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda

võrreldes teiste võimalike ostjatega;

3) puudub huvide konflikt;

4) ühelegi võimalikule ostjale ei anta ebaõiglast eelist;

5) kriisilahendus lõpetatakse võimalikult kiiresti;

6) pakkumine korraldatakse suurimat kasu tooval viisil.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse

õigust teha pakkumine kindlale võimalikule ostjale.

(4) Kindlustusandja või sildkindlustusandja pakkumise kohta teabe avalikustamisega võib

erinevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 596/2014 artikli 17 lõikes 1

sätestatust viivitada, nagu on määratud sama artikli lõikes 4 või 5.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib otsustada mitte kohaldada pakkumise suhtes

käesoleva paragrahvi lõiget 2, kui see on põhjendatud ja seaks ohtu ühe või mitme

kriisilahenduseesmärgi täitmise.

4. jagu

Allahindamis- või konverteerimismeede

§ 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks

rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet selleks, et:

1) rekapitaliseerida kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kes vastab käesoleva

seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud tingimustele piisavalt, et rakendada käesoleva seaduse

§-s 33 sätestatud maksevõimelisena likvideerimise meedet ning säilitada selle ettevõtja

tegevusluba;

2) konverteerida nõudeõigused, sealhulgas kindlustuslepingust tulenevad nõuded või

võlainstrumendid omandiõiguse instrumentideks, või vähendada selliste nõudeõiguste või

võlainstrumentide põhisummat, mis on üle antud sildkindlustusandjale või vara ja kohustiste

eraldamise ettevõtjale või kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise tõttu

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või

konverteerimismeedet kindlustuslepingust tulenevate nõuete suhtes, võib ta muuta lepingu

tingimusi, et tagada tulemuslik kriisilahenduseesmärgi saavutamine. Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus võtab arvesse mõju kindlustusvõtjate kollektiivsetele huvidele.

41

(3) Kindlustustingimuste muutmise korral arvestab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

kohustusliku kindlustuse kindlustussummade vastavusega õigusaktides sätestatud

kindlustussummade alammääradele.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab summa, mille võrra alla hinnata või

konverteerida asjakohased kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud

kohustised käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks, lähtudes käesoleva seaduse

§-s 29 sätestatud väärtuse hindamisest.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või

konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi kohustiste

suhtes, säilitades seejuures ettevõtja õigusliku vormi või kaaludes vajaduse korral selle

muutmist.

(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või

konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi

kapitaliinstrumentide ja kohustiste, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud

kohustiste suhtes.

(7) Allahindamis- või konverteerimismeedet ei rakendata järgmiste kohustiste suhtes,

sealhulgas, kui need on reguleeritud kolmanda riigi õigusaktis:

1) tagatud kohustised, mille puhul võlausaldaja õigus tagasimaksele või muule tulemusele on

tagatud hüpoteegi, pandi või pandiõiguse või käesoleva seaduse § 63 lõike 1 punktis 1

nimetatud tagatiskokkuleppega, sealhulgas tagasiostulepingutest ja muudest omandiõiguse

üleminekul põhinevatest tagatiskokkulepetest tulenevad kohustised;

2) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga lepingulised kohustused krediidiasutuste,

investeerimisühingute ja kindlustusandjate vastu, välja arvatud samasse konsolideerimisgruppi

kuuluvad ettevõtjad;

3) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga kohustused makse- ja arveldussüsteemide seaduses

määratletud arveldussüsteemide ning sama seaduse § 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud süsteemi

korraldajate või nendes osalejate vastu ja mis tulenevad sellises süsteemis osalemisest, või

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide,

kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59)

artikli 14 kohaselt liidus asutatud kesksete vastaspoolte vastu või sama määruse artikli 25

kohaselt kolmandate riikide Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse tunnustatud kesksete

osapoolte vastu;

4) töölepingute alusel kohustused töötajate vastu, mis on seotud palgavõlgnevuse,

pensionihüvitise või muude kindlaks määratud töötasudega, välja arvatud töötajate

tulemustasud, mis ei ole reguleeritud kollektiivlepinguga;

5) kohustused äri- või kaubakrediiti andnud võlausaldajate vastu eesmärgiga tarnida kaupu või

osutada teenuseid, sealhulgas osutada info- ja tehnoloogia-, kommunaal- ning ruumide

korrashoiu teenust, ja rentida ruume, mida on vaja ettevõtja tegevuse pidevaks toimimiseks või

kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks;

6) kohustused Maksu- ja Tolliameti, Sotsiaalkindlustusameti ning välisriikide asjakohaste

maksu- ja sotsiaalkindlustusasutuste vastu, kui selliste asutuste nõudeõigused rahuldatakse

kohaldatava õiguse alusel eelisjärjekorras;

7) Tagatisfondi seaduse või teiste õigusaktide alusel tekkivad kindlustuse tagamise skeemide

osamaksete tasumise kohustused;

8) kohustusliku liikluskindlustuse lepingutest tulenevad kohustused.

42

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 1 sätestatu ei välista meetme kohaldamist tagatud

kohustise, sealhulgas pandiga tagatud kohustise sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva

vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust.

(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erandkorras jätta rakendamata allahindamis-

või konverteerimismeetme järgmistel tingimustel:

1) kohustist ei ole võimalik konverteerida mõistliku aja jooksul, vaatamata Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse heas usus tehtud jõupingutustele;

2) see on hädavajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide jätkuvuse

saavutamiseks, et säilitada kriisilahenduses oleva ettevõtja võime jätkata põhiliste toimingute

ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist;

3) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et vältida negatiivse mõju ulatuslikku levikut, mis

võib põhjustada olulisi häireid Eesti või liidu majanduses laiemalt;

4) allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine selliste kohustiste suhtes põhjustaks

väärtuse vähenemise, kuna muud võlausaldajad peaksid katma kahjumi suuremas ulatuses kui

olukorras, kus selliste kohustiste konverteerimine oleks välistatud;

5) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et tagada kahju hüvitamine kahjustatud isikutele

kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel.

§ 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju ettevõtja omanikule

(1) Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise korral teeb Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus ühte või mõlemat järgmistest tegevustest:

1) tühistab olemasolevad omandiõiguse instrumendid või annab need üle võlausaldajatele, kelle

nõudeõiguste suhtes kohaldatakse konverteerimist;

2) kui kriisilahenduses oleva ettevõtja netovara väärtus on käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud

hindamise tulemusel positiivne, vähendab ta olemasolevate omandiõiguse instrumentide

arvestuslikku väärtust, konverteerides kriisilahenduses oleva ettevõtja asjakohased

kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised omandiõiguse

instrumentideks.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul kasutab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud konverteerimismäära, mille tulemusel

vähenevad oluliselt ettevõtja omanike senised osalused ettevõtjas.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu

valikul käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud väärtuse hindamise ning summaga, mille võrra

ta on otsustanud käesoleva seaduse § 44 lõike 1 kohaselt vähendada esimese taseme

omavahendeid ja alla hinnata või konverteerida asjakohased kapitaliinstrumendid.

(4) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste

konverteerimise tulemusel omandab isik kindlustusandjas olulise osaluse või seda

suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikele 1, arvestab

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus olulise osaluse hindamise korral, et see ei

põhjustaks viivitusi meedet rakendades ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist.

(5) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus ei ole lõpetanud käesoleva paragrahvi

lõikes 4 sätestatud hindamist kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks, kohaldatakse

käesoleva seaduse § 36 lõiget 6 sellise olulise osaluse omandamise või suurendamise suhtes,

mis tuleneb kapitaliinstrumentide konverteerimisest.

43

§ 43. Konverteerimismäär

(1) Konverteerimismäär on tegur, mille abil määratakse kindlaks, kui palju omandiõiguse

instrumente saab teatavat liiki kohustiste konverteerimise korral, võttes aluseks üksiku

instrumendi või võlanõude kindlaksmääratud väärtusühiku.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab allahindamis- või

konverteerimismeetme rakendamise korral käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 8 nimetatud

õigust, võib ta kohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustiste eri klasside suhtes erinevat

konverteerimismäära kooskõlas ühe või mõlema järgmise põhimõttega:

1) määra kasutamine tagab mõistliku hüvitise nendele mõjutatud võlausaldajatele, kes on

kandnud kahju allahindamise või teisendamise õiguse kasutamise tõttu;

2) kohaldatava maksejõuetusõiguse kohaselt on kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustiste

konverteerimise määr kõrgem kui allutatud kohustistel.

§ 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või konverteerimismeedet

vastavalt nõuete rahuldamisjärkudele tavalises maksejõuetusmenetluses järgmiselt:

1) esimese taseme omavahendeid vähendatakse esimesena proportsionaalselt kahjumiga ning

kuni nende ammendumiseni kohaldatakse käesoleva seaduse § 42 lõikes 1 nimetatud ühte või

mõlemat tegevust;

2) teise taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse

esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et

saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni olenevalt

sellest, millise toimingu väärtus on väiksem;

3) kolmanda taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või

konverteeritakse esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus

ulatuses, et saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni

olenevalt sellest, kumb summa on väiksem;

4) järelejäänud kõlblike kohustiste põhisumma või maksmisele kuuluv jääk vastavalt nõuete

rahuldamisjärkudele tavalises maksejõuetusmenetluses hinnatakse alla või konverteeritakse

esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et

saavutada kriisilahenduseesmärgid.

(2) Kui käesoleva seaduse § 30 kohaselt tehtud esialgse hindamise tulemusel saadud kohustiste

konverteerimise summad ületavad lõpliku hindamise summasid, võidakse kohaldada

üleshindamismehhanismi võlausaldajate suhtes ja seejärel ettevõtja omanike suhtes neile

hüvitise maksmiseks.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab kohustiste omakapitaliks allahindamise

või konverteerimise otsuse tegemise korral, et ühte kohustiste klassi ei hinnata alla ega

konverteerita, kui sellele klassile alluv kohustiste klass jääb suures ulatuses omakapitaliks

konverteerimata või alla hindamata.

(4) Nõuded, mis tulenevad omavahenditest, sealhulgas osaliselt omavahendiks

kvalifitseeruvatest instrumentidest, on madalama rahuldamisjärguga kui muud nõuded.

(5) Kui hinnatakse alla asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude

kõlblike kohustiste põhisumma, kohaldatakse selle tegevuse suhtes järgmisi tingimusi:

44

1) allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise tulemusel tehtav vähendamine on

lõplik tingimusel, et ei kohaldata üleshindamist kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 2

sätestatud hüvitise maksmisega;

2) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omaniku vastu

ei jää alles ühtegi kohustist, kuna instrumendi summa hinnati alla, välja arvatud olemasolevad

kohustised ning vastutus sellise kahju eest, mis võib tekkida allahindamisõiguse kasutamise

õiguspärasuse kontrollimiseks esitatud kaebuse tagajärjel;

3) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omanik ei saa

muud hüvitist kui käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel saadav kompensatsioon.

(6) Asjaomaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste

konverteerimiseks käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 2 ja 3 alusel võib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus nõuda kindlustusandjalt või muult kriisilahenduse subjektilt esimese

taseme omavahendite instrumentide emiteerimist kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja

muude kõlblike kohustiste omanikele.

(7) Asjakohaseid kapitaliinstrumente, võlainstrumente või muid kõlblikke kohustisi võib

konverteerida, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) need esimese taseme omavahendite instrumendid on kokkuleppel Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse või kohaldatavuse korral teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega

emiteerinud kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt;

2) need esimese taseme omavahendite instrumendid emiteeritakse enne seda, kui

kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on emiteerinud omandiõiguse instrumente

eesmärgil, et riik või valitsusasutus saaks teha sissemakseid omavahendite suurendamiseks;

3) need esimese taseme omavahendite instrumendid määratakse ja antakse üle pärast

konverteerimisõiguse kasutamist viivitamata;

4) konverteerimismäär on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 43 sätestatuga.

(8) Esimese taseme omavahendite instrumentide emiteerimiseks kooskõlas käesoleva

paragrahvi lõikega 6 võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et kindlustusandjal

või muul kriisilahenduse subjektil oleks Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kehtiv

nõusolek emiteerida vajalik arv esimese taseme põhiomavahendeid.

§ 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või

konverteerimismeedet vastavalt käesoleva seaduse § 41 lõikele 1, kasutades § 48 lõike 1

punktides 7–11 sätestatud õigusi, avaldab Finantsinspektsioon haldusakti kohustuste

põhisumma või tasumata jäägi vähendamise, võlainstrumendi konverteerimise või tühistamise

kohta ja see hakkab kehtima selle avalikult teatavaks tegemisest arvates. Haldusakt on kohe

siduv kriisilahenduses oleva ettevõtja ning mõjutatud võlausaldajate ja ettevõtja omanike

suhtes.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 7

sätestatud õiguse alusel vähendanud kohustise põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki

nullini, loetakse see kohustis ja kõik sellega seotud kohustised ja nõuded, mis ei ole tekkinud

õiguse kasutamise ajaks, täidetuks ning nende olemasolu ei saa ühegi järgmise menetluse

käigus tõendada kriisilahenduses oleva ettevõtja ega selle õigusjärglasest ettevõtja hilisema

likvideerimise menetluses.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vähendab põhisummat või selle maksmisele

kuuluvat jääki osaliselt, kuid mitte nullini, toimitakse järgmiselt:

45

1) kohustis tühistatakse sellise summa ulatuses, mille võrra seda vähendatakse;

2) algse kohustise aluseks olev instrument või leping jääb kehtima kohustise põhisumma või

maksmisele kuuluva jäägi ülejäänud osa suhtes, arvestades põhisumma vähenemisega

kaasnevat makstava intressisumma muudatust ning muid tingimuste muudatusi, mis tulenevad

käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 12 sätestatud õiguse kasutamisest.

§ 46. Tuletisinstrumentist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab tuletisinstrumendist tuleneva kohustise

suhtes allahindamis- või konverteerimismeedet üksnes selle lõpetamise korral või pärast seda.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus lõpetada tuletisinstrumendileping,

mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja, välja arvatud selline

tuletisinstrumendileping, mille suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 41 lõiget 9.

(3) Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõike 1

punktis 4 sätestatud tasaarvestuskokkulepet, hindab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

või käesoleva seaduse § 29 lõikes 2 nimetatud sõltumatu ekspert sellistest tehingutest tuleneva

vastastikuse kohustise tasaarvestamisest järele jäänud nõude saldot tasaarvestuskokkuleppe

tingimuste alusel.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab tuletisinstrumentidest tulenevate

kohustiste väärtuse kindlaks, arvestades järgmiste asjaoludega:

1) sobiv metoodika tuletisinstrumentide klasside väärtuse kindlaksmääramiseks, sealhulgas

tehingute korral, mille suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet;

2) tuletisinstrumendi positsiooni väärtuse kindlaksmääramise tähtaja kehtestamise põhimõtted;

3) sobiv metoodika, mille abil saaks võrrelda väärtuse vähenemist, mis võib tekkida

tuletisinstrumentide kohta käivate lepingute lõpetamisest ning kohustiste allahindamise või

konverteerimise meetme rakendamisest, kahjuga, mis tekiks tuletisinstrumentidele

allahindamise või konverteerimise menetluse käigus.

§ 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine

(1) Selleks, et tagada kohustiste tulemuslik konverteerimine, peab kindlustusandjal ja muul

kriisilahenduse subjektil olema nõuetekohases summas aktsia- või osakapitali või muid esimese

taseme omavahendeid, et emiteerida piisavalt omandiõiguse instrumente.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus jälgib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu

täitmist kriisilahenduskava koostamise ja haldamise käigus.

(3) Ettevõtja asutamise lepingu või põhikirjaga ei või ette näha tingimusi, mis takistavad

kohustiste konverteerimist omandiõiguse instrumentideks, sealhulgas ei või ettevõtja

omanikele ette näha ostueesõigust või saada neilt nõusolekut kapitali suurendamiseks.

6. peatükk

Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine

1. jagu

Kriisilahendusõigused

§ 48. Kriisilahendusõigused

46

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kõiki käesolevas seaduses

kriisilahenduse algatamise tingimustele vastava kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti

suhtes sätestatud õigusi. Lisaks on tal järgmised kriisilahendusõigused, mida ta võib kasutada

teistest õigustest eraldi või koos nendega:

1) õigus nõuda isikutelt vajalikku teavet, et teha otsus kriisilahenduse algatamise kohta, ja

selleks, et teha kriisilahendusmeetmete rakendamiseks tarvilikke ettevalmistusi, sealhulgas on

tal õigus nõuda teavet kriisilahenduskava ajakohastamiseks ja täiendamiseks ning kohapealse

kontrolli käigus esitatavat teavet;

2) õigus omandada kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle ning kasutada õigusi ja volitusi,

mis on selle ettevõtja omanikel ning juhatuse ja nõukogu liikmetel;

3) õigus keelata sõlmida uusi kindlustus- ja edasikindlustuslepinguid ning õigus alustada

maksevõimelisena likvideerimise menetlust kriisilahenduses oleva kindlustusandja suhtes ja

lõpetada tema tegevus;

4) õigus lubada tegutseval sildkindlustusandjal sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja neid

uuendada käesoleva seaduse § 37 lõigetes 5 ja 6 sätestatud erandi alusel;

5) õigus anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud omandiõiguse instrumendid;

6) õigus anda üle muule ettevõtjale tema nõusolekul kriisilahenduses oleva ettevõtja vara,

õigused või kohustised;

7) õigus restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad nõuded või vähendada, sealhulgas

nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumentide ja kõlblike kohustiste, samuti

kindlustuslepingutest tulenevate nõuete põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki;

8) õigus konverteerida kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi,

sealhulgas kindlustuslepingutest tulenevaid nõudeid kindlustusandja, muu kriisilahenduse

subjekti, asjaomase emaettevõtja või sellise sildkindlustusandja omandiõiguse instrumentideks,

kellele antakse üle kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, õigused või

kohustised;

9) õigus tühistada kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumendid, välja arvatud

käesoleva seaduse § 41 lõike 7 punktis 1 sätestatud tagatud kohustised;

10) õigus vähendada, sealhulgas nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse

instrumentide nimiväärtust ja tühistada sellised omandiõiguse instrumendid;

11) õigus nõuda kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või asjaomaselt emaettevõtjalt

omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide, sealhulgas eelisaktsiate ja

vahetusvõlakirjade emiteerimist;

12) õigus muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumentide või muude

kõlblike kohustiste tagasimaksmise tähtpäeva või muuta sellistelt instrumentidelt ja muudelt

kõlblikelt kohustistelt makstava intressi summat või tähtpäeva, millest alates tuleb hakata

intressi maksma, sealhulgas on õigus maksed ajutiselt peatada;

13) õigus lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid;

14) õigus kutsuda tagasi või muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu

liikmed;

15) õigus nõuda Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuselt olulise osaluse hindamist

kindlustustegevuse seaduse §-s 119 sätestatud menetlustähtaegu kohaldamata.

(2) Kriisilahendusmeetmete rakendamise suhtes ei kohaldata õigusnorme, välja arvatud

riigieelarve seadus, mis sätestavad nõude saada tehingule või toimingule ettevõtja omaniku,

võlausaldaja, kindlustusvõtja või muu kolmanda isiku varasem heakskiit või nõusolek. Samuti

ei kohaldata õigusnorme sellise teate või prospekti või muu sellesarnase teabe või dokumendi

esitamise või registreerimise kohustuse suhtes, piiramata käesoleva seaduse § 26 lõigetes 4 ja

11 ning §-s 65 ja § 66 lõigetes 1–6 sätestatud nõudeid, samuti liidu riigiabi õigusaktidest

tulenevate teavitamisnõuete kohaldamist.

47

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik allahindamis- või

konverteerimismeetme rakendamiseks vajalikud toimingud või nõuab nende täitmist,

sealhulgas on tal õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks sel

turul vähemalt järgmist:

1) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või noteerimise peatamine

või lõpetamine;

2) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;

3) allahinnatud võlainstrumentide uuesti noteerimine või kauplemisele lubamine, ilma et tuleks

täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite

avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning

millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.06.2017, lk 12–82),

kohast prospekti avaldamise nõuet.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab äriregistrit, väärtpaberite

keskdepositooriumi ja muud asjasse puutuvat registrit kriisilahenduse algatamise otsusest

viivitamata ning esitab asjakohasel juhul kriisilahendusmeetme rakendamise otsuse alusel

kandeavalduse.

§ 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusõiguste kasutamise korral muu

hulgas:

1) näha ette üleandmise toimumise ilma, et üleantavaid finantsinstrumente, õigusi, vara või

kohustisi mõjutaksid kohustised või koormatised, kui käesoleva seaduse § 63 lõigetes 7 ja 8

pole sätestatud teisiti, sealhulgas ei käsitata õigust hüvitisele kohustise või koormatisena;

2) käsitada vastuvõtjat kriisilahenduses oleva ettevõtjana koos tema õiguste, kohustiste ja

tegevustega kindlustusandja võõrandamise ja sildkindlustusandja meetme rakendamise korral,

sealhulgas vastuvõtja õigust olla makse- ja arveldussüsteemi liige või reguleeritud

väärtpaberituru osaline;

3) nõuda teabevahetust ja abi andmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ning vastuvõtja vahel;

4) nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingu tingimuste

muutmist või nende kehtetuks tunnistamist või lepingupooleks oleva kindlustusandja

asendamist vastuvõtjaga;

5) anda edasikindlustusandja nõusolekuta üle edasikindlustusõigused, mis hõlmavad üleantud

kindlustus- või edasikindlustuslepingust tulenevaid nõudeid, kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus annab kriisilahenduses oleva ettevõtja selliste edasikindlustusõigustega

seotud vara ja kohustised täielikult või osaliselt üle teisele ettevõtjale.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus nõuda pädevalt reguleeritud

väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks järgmisi tegevusi:

1) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;

2) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või nende noteerimise

peatamine või lõpetamine.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2

sätestatud õigusi, kui see on tema hinnangul vajalik kriisilahenduse tulemuslikkuse tagamiseks

ning ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kehtestada majandustegevuse järjepidevuse

tagamise korra, et tagada kriislahenduse tulemuslikkus ja asjakohasel juhul vastuvõtja õigus

jätkata tegevust.

48

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kord sisaldab eelkõige järgmist:

1) kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingute täitmise jätkamine nii,

et vastuvõtja võtab üle selle kindlustusandja õigused ja kohustised seoses üleantud

finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, ning lepingudokumentides kriisilahenduses

oleva kindlustusandja asendamine vastuvõtjaga;

2) kohtumenetluses, mis on seotud üleantud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega,

kriisilahenduses oleva ettevõtja asendamine vastuvõtjaga.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõike 5 punktis 2 sätestatud õigused ei mõjuta

järgmiste õiguste kasutamist:

1) õigus lõpetada kriisilahenduses oleva ettevõtja töötaja tööleping;

2) kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 54–56 lepingupoole õigus kasutada lepingust tulenevaid

õigusi, sealhulgas õigus leping üles öelda, milleks on lepingutingimuste alusel õigus

kriisilahenduses oleva ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu enne üleandmist või vastuvõtja

tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast üleandmise lõpuleviimist.

§ 50. Õigus määrata erihaldur

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse

liikmete asendamiseks määrata erihalduri või mitu erihaldurit, kellel on ettevõtja juhtimiseks

vajalik kutsealane sobivus ning vajalikud oskused ja teadmised.

(2) Erihalduril on kõik kriisilahenduses oleva ettevõtja omanike ja juhatuse liikmete õigused,

mida ta kasutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kontrolli all.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib piirata erihalduri volitusi või nõuda, et

erihalduri tehtavate otsuste jaoks on vaja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse

nõusolekut.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avalikustab erihalduri määramise ja sellega seotud

tingimused.

(5) Erihaldur on kohustatud tegutsema parimal võimalikul viisil kriisilahenduseesmärkide

saavutamiseks ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse algatatud kriisilahenduse

elluviimiseks, sealjuures, kui see on vastuolus kindlustusandja põhikirjas või õigusaktides

sätestatud juhtidele seatud kohustustega.

(6) Erihaldur esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kirjalikud aruanded

kriisilahenduses oleva ettevõtja finantsseisundi üksikasjaliku kirjelduse ja rakendatud

meetmete põhjenduste kohta erihalduri mandaadi alguses ja lõpus ning Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse määratud ajavahemiku tagant.

(7) Erihaldur määratakse kuni üheks aastaks. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib

tähtaega erandkorras pikendada, kui erihalduri määramise tingimused on endiselt täidetud.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erihalduri igal ajal tagasi kutsuda.

§ 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või

temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvalt ettevõtjalt nõuda äritegevuse toimimiseks vajalike

teenuste osutamist või selliste vahendite pakkumist, mis on vastuvõtjale vajalik talle üle antud

49

äritegevuse tõhusaks toimimiseks, sealhulgas juhul, kui kriisilahenduses oleva ettevõtja või

temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva ettevõtja suhtes on algatatud tavaline

maksejõuetusmenetlus.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda oluliselt teenuseosutajalt otseselt või

kaudselt pakutavate kaupade tarnimise või sellisel viisil pakutavate teenuste osutamise

jätkamist kriisilahenduses olevale ettevõtjale ka pärast kriisilahenduse algatamist järgmistel

tingimustel:

1) olulise teenuseosutaja vara ei kata tema kohustusi või kui objektiivsete tõendite alusel võib

järeldada, et tema vara ei kata neid lähiajal;

2) oluline teenuseosutaja ei ole suuteline tasuma õigeks ajaks oma võlgu või täitma muid

kohustusi või kui objektiivsete tõendite alusel võib järeldada, et ta ei ole suuteline seda lähiajal

tegema.

(3) Teise lepinguriigi kriisilahenduse korral on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel

õigus nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt Eesti ettevõtjalt, et ta täidaks teise lepinguriigi

kriisilahendusasutuse nõutud kohustusi äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste osutamiseks

või vahendite pakkumiseks, mis on vajalik vastuvõtjale üle antud äritegevuse tõhusaks

toimimiseks.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud teenuseid osutatakse ja vahendeid pakutakse

järgmistel tingimustel:

1) kui neid osutati ja pakuti kriisilahenduses olevale ettevõtjale enne kriisilahenduse algatamist

sõlmitud lepingu alusel, siis tehakse neid tegevusi selle lepingu kehtivuse jooksul samadel

tingimustel;

2) kui leping puudub või on lõppenud, osutatakse ja pakutakse neid mõistlikel tingimustel.

§ 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste,

kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused

(1) Kui kriisilahendustegevus on seotud kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi

õigusaktis reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega, võib

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et tehtaks järgmist:

1) kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku

kriisilahendustegevuse elluviimise tagamiseks;

2) kontrolliv isik haldab vastuvõtja nimel omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või täidab

kohustisi, kuni ta alustab kriisilahendustegevusega;

3) vastuvõtja mõistlikud kulud, mis on tehtud sellepärast, et käesoleva paragrahvi punktides 1

ja 2 nimetatud tegevused oleksid tagatud, ja need kaetakse käesoleva seaduse § 32 lõikes 7

sätestatu kohaselt ühel või mitmel viisil.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks näeb kindlustusandja või muu

kriisilahenduse subjekt asjaomases kokkuleppes ette tingimuse, et ettevõtja omanik,

võlausaldaja või kohustise aluseks olev lepingupool nõustub kohustise allahindamise või

konverteerimisega ning kohustise põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise,

konverteerimise või tühistamisega, mida Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib oma

õigusi kasutades teha.

(3) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt esitab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusele sõltumatu õiguseksperdi kirjalikult koostatud põhjendatud

õigusarvamuse tema nõudmisel, mis kinnitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud

tingimuse õiguslikku jõustatavust ja tulemuslikkust.

50

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei ole vaatamata kontrollitava

isiku tegutsemisele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatu tagamine tõenäoline, ei

alustata toimingut kolmandas riigis asuva vara või selle riigi õiguses reguleeritud omandiõiguse

instrumentide, õiguste või kohustistega. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on

toimingu juba teinud, on see sellise vara, omandiõiguse instrumentide, õiguste ja kohustiste

suhtes tühine.

§ 53. Lepinguliste kohustuste täitmine

(1) Ettevõtja suhtes rakendatavat kriisiennetusmeedet või kriisiohjemeedet, sealhulgas meetme

rakendamisega vahetult seotud sündmust, ei käsitata täitmist tingiva juhtumina Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168,

27.06.2002, lk 43–50) tähenduses ettevõtja sõlmitud lepingu alusel ega

maksejõuetusmenetlusena makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 7 tähenduses tingimusel, et

jätkatakse lepingu põhikohustuste, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning

tagatise andmist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka tütarettevõtjast kindlustusandja sõlmitud

sellise lepingu suhtes, mis sisaldab kohustisi, mida tagab või muul viisil toetab emaettevõtja

või kindlustusgrupi ettevõtja, või kindlustusgrupi ettevõtja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis

hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet.

(3) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamise korral käesoleva seaduse § 74

kohaselt või kui seda ei tunnustata ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nii otsustab,

käsitatakse kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust käesolevat paragrahvi kohaldades

kriisiohjemeetmena.

(4) Kui kriisilahenduses olev kindlustusandja jätkab lepingust tulenevate kohustuste, sealhulgas

makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetus- või

kriisiohjemeetme rakendamine ega sellega vahetult seotud mis tahes sündmus aluseks, et:

1) kasutada lõpetamise, peatamise, muutmise või tasaarvestuse õigust või lõpetamisel oleva

tasaarvestuse õigust, sealhulgas seoses tütarettevõtja sõlmitavate lepingutega, mille järgseid

kohustusi tagab või muul viisil toetab kindlustusgrupi ettevõtja ja mis sisaldavad vastastikuste

kohustuste täitmata jätmise sätet;

2) saada enda omandisse, kontrollida või tagatisena sisse nõuda kindlustusandja või muu

kriisilahenduse subjekti või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva isiku vara sellise lepingu

alusel, mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet;

3) mõjutada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti või temaga samasse

kindlustusgruppi kuuluva isiku lepingulist õigust, mis hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata

jätmise sätet.

(5) Käesoleva paragrahvi lõiked 1–4 ei piira isiku õigust võtta kasutusele lõike 4 punktis 1, 2

või 3 nimetatud meedet, kui see õigus tekib muu sündmuse tõttu kui kriisiennetus- või

kriisiohjemeetme rakendamine või sellega vahetult seotud mis tahes sündmuse tõttu.

(6) Käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 sätestatud peatamist ning piiramist ei käsitata käesoleva

paragrahvi lõigete 1, 2 ja 4 ning käesoleva seaduse § 56 lõike 2 kohaldamise korral lepingulise

kohustuse täitmata jätmisena.

51

(7) Käesolevas paragrahvis sätestatut käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava

õiguse kohta (Rooma I) (ELT L 177, 04.07.2008, lk 6–16) artikli 9 tähenduses.

(8) Kriisilahenduses ei kohaldata asjaõigusseaduse § 3143 ja 3192.

§ 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva

ettevõtja lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused käesoleva seaduse § 66 lõike 1

punktis 2 sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni

sama ettevõtja asukohariigi aja järgi (edaspidi peatamisperiood).

(2) Makse- või ülekandekohustus, mis oleks tulnud täita peatamisperioodil, tuleb täita pärast

selle perioodi lõppu viivitamata.

(3) Peatamisõiguse kohaldamise korral peatuvad peatamisperioodiks ka kõik vastaspoole

asjakohasest lepingust tulenevad makse- või ülekandekohustused.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud peatamisõigust ei kohaldata selliste makse- ja

ülekandekohustuste suhtes, mis on võetud:

1) makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende

korraldajate vastu;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 artikli 14 kohaste liidu

tegevusloaga kesksete vastaspoolte vastu ning selliste kolmandate riikide kesksete vastaspoolte

vastu, keda Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus tunnustab nimetatud määruse artikli 25

kohaselt.

(5) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

arvesse peatamisõiguse kasutamise mõju ja määrab selle õiguse kasutamise ulatuse vastavalt

iga üksikjuhtumi asjaoludele.

§ 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib peatamisperioodiks seada piirangu

kriisilahenduses oleva ettevõtja võlausaldajatele, kellel on selle ettevõtja varade suhtes tagatud

nõuded, ja tagatisest tuleneva õiguse jõustamisele.

(2) Piiramisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide

või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et käesoleva paragrahvi lõike 1 piirangud

on ühtsed kõikidele nendele kindlustusgrupi ettevõtjatele, kelle suhtes rakendatakse

kriisilahendusmeetmeid, kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõikeid 12 ja 13.

§ 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine

(1) Lepingu lõpetamise õigus käesoleva seaduse tähenduses on lepingupoole õigus leping

lõpetada või nõuda kohustuste täitmise kiirendamist, lõpuleviimist või tasaarvestamist või muu

samalaadne õigus, mille tulemusel lepingupoole kohustuse täitmine peatatakse, muudetakse või

lõpetatakse või mis välistab lepingu alusel tekkiva kohustuse, mis muidu tekiks.

52

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva

ettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 54 lõikes 1 sätestatud

peatamisperioodiks tingimusel, et jätkatakse makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning

tagatise andmist.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva

ettevõtja tütarettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 66 lõike 1 punktis 2

sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni

tütarettevõtja asukohariigi aja järgi alljärgnevatel tingimustel:

1) kriisilahenduses olev ettevõtja tagab asjakohasest lepingust tulenevad kohustused või toetab

neid muul viisil;

2) lõpetamisõigus põhineb üksnes kriisilahenduses oleva ettevõtja maksejõuetusel või

finantsseisundil;

3) kriisilahenduses oleva ettevõtja korral on kasutatud või võidakse kasutada käesoleva seaduse

§ 48 lõike 1 punktis 5 või 6 sätestatud üleandmisõigust ning selle lepinguga seotud

tütarettevõtjast ettevõtja vara ja kohustised on üle antud ning vastuvõtja on need vastu võtnud

või need veel antakse üle, samuti võetakse vastu või Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

tagab muul viisil, et selliste kohustuste tekkimise korral oleks tagatud piisav kaitse.

(4) Lepingu lõpetamise õigust võib kasutada enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud

perioodi lõppu, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on lepingupoolt teavitanud sellest,

et lepinguõigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi ei anta üle muule ettevõtjale või neid ei

hinnata alla või konverteerita käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punkti 2 alusel.

(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab lepingu lõpetamise õiguse peatamise

õigust ja ta pole teavitanud lepingupoolt käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt ning kui

lepinguõiguste ja lepingust tulenevate kohustustega toimitakse järgmiselt, võib käesoleva

paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud perioodi lõppedes kasutada lõpetamisõigust vastavalt

käesoleva seaduse §-le 53 alljärgneval viisil:

1) kui need õigused ja kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib lepingupool kasutada

lõpetamisõigust selle lepingu tingimuste kohaselt üksnes vastuvõtja jätkuva või järgmise

täitmist nõudva juhtumi korral;

2) kui need õigused ja kohustused jäävad kriisilahenduses olevale ettevõtjale ning

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole rakendanud allahindamis- või

konverteerimismeedet käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktis 1 sätestatud eesmärgil, võib

lepingupool kasutada peatamisperioodi lõppemise korral lepingu lõpetamise õigust vastavalt

selle lepingu tingimustele.

(6) Peatamisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide

või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes.

§ 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses

(1) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt on kohustatud igas sõlmitavas

finantslepingus, mille suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, leppima kokku, et

võlausaldaja või lepingu teine pool nõustub Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse

õigusega, mille järgi ta võib kasutada finantslepingu suhtes käesoleva seaduse §-del 54–56

põhinevat õigust peatada selle kohustuse täitmine või piirata õigusi, ja tunnustama oma seotust

käesoleva seaduse § 53 nõuetega. Käesolevas seaduses käsitatakse finantslepingut Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 2 punkti 100 tähenduses.

(2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kõigi selliste finantslepingute suhtes, millega:

53

1) võetakse uus kohustus või muudetakse oluliselt olemasolevat kohustust;

2) nähakse ette Eesti õiguse alusel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise peatamine

või lepingu lõpetamine ühel või mitmel alusel või tagatistest tulenevate õiguste teostamine

käesoleva seaduse § 53–56 nõuete alusel.

(3) Kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud nõuet, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellele vaatamata kohaldada

käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud õigusi.

§ 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus ajutiselt piirata kindlustusvõtjate õigust

öelda üles kriisilahenduses oleva kindlustusandjaga sõlmitud elukindlustusleping või see õigus

ajutiselt peatada, kui kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kindlustatute ning kahjustatud

isikute vastu jätkatakse kindlustuslepingust tulenevate põhikohustuste täitmist, eelkõige

jätkatakse hüvitiste maksmist.

(2) Käesolevas paragrahvis sätestatud õigust võib rakendada üksnes ühe või mitme

kriisilahendusmeetme rakendamise toetamiseks ning see kehtib käesoleva seaduse § 66 lõike 1

punktis 2 nimetatud teates avaldatud tähtajani.

§ 59. Kriisilahendusõiguste kasutamine

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle,

sealhulgas võib tal see olla määratud isiku või isikute kaudu järgmistel põhjustel:

1) selle ettevõtja tegevuse ja teenuste osutamise juhtimine ning sellega tegelemine, seejuures

on tal ettevõtja omanike ja juhtidega samad õigused;

2) tema vara haldamine ja võõrandamine.

(2) Kriisilahenduses olev ettevõtja ei saa omandiõiguse instrumentidega kaasnevat hääleõigust

kasutada kriisilahenduse ajal.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib ellu kriisilahendustegevust

Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse alusel ka siis, kui tal ei ole ettevõtja üle kontrolli. Otsuse

kohta kaebuse esitamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 64.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas viia

kriisilahendus ellu kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatuga, võttes arvesse

kriisilahenduseesmärke ja kriisilahenduse üldpõhimõtteid, kriisilahenduses oleva ettevõtja

seisundit ning vajadust tõhustada piiriüleste kindlustusgruppide kriisilahenduse tulemuslikkust.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust ei käsitata juhatuse liikmena äriseadustiku

tähenduses ega isikuna, kes tegelikult juhib ettevõtjat.

2. jagu

Õiguse kohaldamine

§ 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine

(1) Kui omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustiste üleandmine hõlmab vara, mis

asub teises lepinguriigis, või kui õigusi või kohustisi reguleeritakse teise lepinguriigi

õigusaktidega, toimub üleandmine teise lepinguriigi õiguse kohaselt.

54

(2) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste põhisumma

vähendamine või konverteerimine hõlmab selliseid instrumente või kohustisi, mis on

reguleeritud teise lepinguriigi õigusaktiga, või kui nendega seotud võlausaldajad asuvad teises

lepinguriigis, kohaldatakse allahindamise või konverteerimisega seotud õigusi vastavalt

käesolevale seadusele.

(3) Kui teise lepinguriigi kriisilahendustegevus hõlmab Eestis asuva vara üleandmist või Eesti

õigusaktidega reguleeritud õiguste või kohustiste üleandmist, kohaldatakse järgmist:

1) ettevõtja omanikel, võlausaldajatel ega kolmandatel isikutel, keda üleandmine mõjutab, ei

ole õigust takistada, vaidlustada ega tühistada omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või

kohustiste üleandmist Eesti õiguse alusel;

2) pädevad ametiasutused on kohustatud teise lepinguriigi kriisilahendusasutusele andma

omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korral mõistlikul määral

abi kooskõlas Eesti õigusega, kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus on sellise üleandmise

tehingu teinud või kavatseb seda teha.

(4) Ettevõtja omanikul ja mõjutatud võlausaldajal on õigus vaidlustada instrumendi või

kohustise põhisumma vähendamine või konverteerimine üksnes seda õigust kasutava

kriisilahendusasutuse asukohariigi õiguse alusel.

(5) Käesolevat seadust kohaldatakse järgmistel juhtudel:

1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmise korral ettevõtja omanike, võlausaldajate

ja kolmandate isikute õigus vaidlustada üleandmine vastavalt käesoleva seaduse §-s 64

sätestatule;

2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud osalise üleandmise korral käesoleva seaduse

7. peatükis sätestatud kaitsemeetmed;

3) käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul on võlausaldajal õigus instrumentide või

kohustiste põhisumma vähendamine või konverteerimine vaidlustada käesoleva seaduse § 64

kohaselt.

7. peatükk

Õiguskaitsemeetmed

§ 61. Õiguskaitsemeetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme

rakendamise korral

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme

rakendamise korral, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, andnud

vastuvõtjale üle üksnes osa ettevõtjate õigustest, varast ja kohustistest, rahuldatakse

kriisilahenduses olevate ettevõtjate omanike, kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, õigustatud

isikute ning muude võlausaldajate need nõuded, mis ei ole üle antud, vähemalt ulatuses, milles

need oleksid rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva

seaduse §-s 27 sätestatud otsus.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud allahindamis- või

konverteerimismeedet, ei kanna ettevõtja omanikud, kindlustusvõtjad, kindlustatud,

soodustatud isikud, õigustatud isikud ning muud võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud

või konverteeritud omakapitaliks, suuremat kahju, kui nad oleksid kandnud tavalises

maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus.

55

§ 62. Ettevõtja omanike ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine

(1) Selleks, et tuvastada, kas ettevõtja omanikke, kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid,

õigustatud isikuid ning muid võlausaldajaid oleks kriisilahenduses oleva ettevõtja tavalise

maksejõuetusmenetluse käigus koheldud paremini, hindab sõltumatu isik järgmist mõju või

nende kahe vahelist erinevust viivitamata pärast kriisilahendusmeetmete rakendamist:

1) võimalik mõju ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud

isikutele, õigustatud isikutele ning muudele võlausaldajatele või kindlustuse tagamise

skeemidele, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui

tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus;

2) tegelik mõju ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud isikutele,

õigustatud isikutele ning muudele võlausaldajatele kriisilahenduse ajal;

3) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud võimaliku mõju erinevus punktis 2 sätestatud tegelikust

mõjust.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamine (edaspidi järelhindamine) ei ole osa

käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisest ja selle eelduseks on, et kriisilahenduses oleva

ettevõtja suhtes, kelle suhtes rakendati üht või mitut kriisilahendustegevust, oleks algatatud

tavaline maksejõuetusmenetlus hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus,

sealjuures kriisilahendusmeedet või -meetmeid rakendamata.

(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule arvestatakse järelhindamise korral äriliselt

mõistliku hinnanguga selle kohta, millised kulud kaasnevad sõlmitud kindlustuslepingute

asendamisega, arvestades muu hulgas vahendustasude ja lepingu sõlmimise kuludega sel

hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus. See hinnang tehakse asjakohaste

kindlustusvõtjate rühmade kaupa.

(4) Järelhindamise korral ei võeta arvesse erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist.

(5) Ettevõtja omanikel, kindlustusvõtjatel, kindlustatutel, soodustatud isikutel, õigustatud

isikutel ning muudel võlausaldajatel või kindlustuse tagamise skeemil on õigus vahe ulatuses

hüvitisele, kui järelhindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui nad

oleksid kandnud ettevõtja likvideerimise korral tavalises maksejõuetusmenetluses.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse

läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Avaldus hüvitise määramiseks tuleb

kohtule esitada kolme kuu jooksul järelhindamise tulemustele tugineva Finantsinspektsiooni

juhatuse otsuse avaldamisest arvates.

§ 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed

(1) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid kohaldatakse järgmiste kokkulepete ning

nende vastaspoolte suhtes:

1) tagatiskokkulepe, mille alusel on isikul tagatise kaudu tegelik või tingimuslik õigus üleantava

vara või üleantavate õiguste suhtes, olenemata sellest, kas see õigus tagatakse konkreetse vara

või õiguste abil või muutuva väärtusega kommertspandi või muu sarnase lepingu abil;

2) omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses;

3) vastastikune tasaarvestuskokkulepe, mille korral võib kaks või enam nõuet või kohustist

teineteisega tasaarvestada kriisilahenduses oleva kindlustusandja ja vastaspoole vahel;

4) tasaarvestuskokkulepe, mille korral saab mitu nõuet või kohustist konverteerida üheks

netonõudeks, sealhulgas lepingu lõpetamise korral toimuv tasaarvestus, mille käigus

56

kiirendatakse poolte kohustusi täitmist tingiva juhtumi korral nii, et need tuleb kohe täita, või

need lõpetatakse; kummalgi juhul konverteeritakse kohustised üheks netonõudeks või

asendatakse need ühe netonõudega;

5) investeerimisriskiga elukindlustusleping või muu eraldatud portfell;

6) edasikindlustusleping;

7) struktureeritud finantskokkulepe, sealhulgas väärtpaberistamise ja riskide maandamise

eesmärgil kasutatavad finantsinstrumendid, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste

kogumist ning mis on tagatud sarnaselt pandikirjadega; kokkulepe hõlmab tingimust, mille järgi

kokkuleppe pool, usaldusisik, agent või esindaja annab tagatise ning hoiab seda.

(2) Tasaarvestuskokkulepe hõlmab ka lõpetamise korral toimuvat tasaarvestust käsitlevaid

tingimusi, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2

lõike 1 punkti n alapunktis i, ning makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud

tasaarvestust.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid rakendatakse, kui Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus:

1) annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised osaliselt üle teisele

ettevõtjale või kriisilahendusmeetme rakendamisel sildkindlustusandjalt või vara ja kohustiste

valitsemise ettevõtjalt muule isikule;

2) kasutab käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 6 sätestatud õigust.

(4) Kaitsemeetmeid rakendatakse sõltumata kokkuleppega seotud osapoolte arvust või sellest,

kas need põhinevad lepingul, usalduskokkuleppel või muul alusel või tulenevad seadusest või

välisriigi õigusaktist või on nendega osaliselt või täielikult reguleeritud.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ja 6 nimetatud kokkulepetele tagatakse

kaitse, hoitakse sellega ära järgmiste sündmuste toimumine:

1) selliste õiguste ja kohustiste osaline üleandmine, mis on kaitstud kriisilahenduses oleva

ettevõtja ja vastaspoole vahelise asjakohase kokkuleppega;

2) selliste õiguste ja kohustiste muutmine ning lõpetamine, mis on kaitstud asjakohase

kokkuleppega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul loetakse kaitstuks sellised õigused ja

kohustised, mida on õigus kokkuleppe osapooltel tasaarvestada.

(7) Tagatiskokkuleppe kaitse tagamisega hoitakse ära ühe või mitme järgmise sündmuse

toimumine:

1) kohustise tagatiseks oleva vara üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka see

kohustis ja tagatisest saadav kasu;

2) tagatud kohustise üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatisest saadav kasu;

3) tagatisest saadava kasu üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatud kohustis;

4) tagatiskokkuleppe muutmine või lõpetamine koos sellega kaasnevate õiguste kasutamisega,

kui sellise muutmise või lõpetamise tagajärjel ei ole kohustis enam tagatud.

(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7

sätestatust kindlustusvõtjate parema kaitse tagamiseks anda üle üksnes käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud kokkuleppe alla kuuluva kindlustusportfelli, andmata üle sama kokkuleppe

alla kuuluva muu vara, õigused ja kohustised. Samuti võib need üle anda või lõpetada ja neid

muuta ilma kindlustusportfelli üle andmata.

57

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul peavad üleantavad kindlustuslepingud

endiselt vastama õigusaktidest tulenevatele kohustusliku kindlustuskaitse miinimumnõuetele.

(10) Struktureeritud tagatiskokkuleppe ja muu eraldatud portfelli, sealhulgas käesoleva lõike 1

punktides 5 ja 7 sätestatud kokkulepetele kaitse tagamise korral hoitakse ära üks järgmistest

sündmustest:

1) osa vara, õiguste ja kohustiste, kuid mitte nende kõigi üleandmine, kui nende kohta on

sõlmitud vajalik kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja;

2) vara, õiguste ja kohustiste lõpetamine või muutmine nendega kaasnevate õiguste kasutamise

kaudu, kui nende kohta on sõlmitud vajalik kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses

olev ettevõtja.

(11) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 10

sätestatust anda osaliselt üle, muuta või lõpetada vara, õigusi või kohustusi, mis kuuluvad sama

kokkuleppe alla kriisilahenduseesmärgi paremaks saavutamiseks, eelkõige kindlustusvõtjate

parema kaitse tagamiseks.

(12) Kriisilahendusmeetme rakendamine ei mõjuta makse- ja arveldussüsteemide seaduses

määratletud süsteemide toimimist ja reegleid, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus

annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised osaliselt üle teisele

ettevõtjale või kui ta kasutab käesoleva seaduse § 49 lõike 1 punktis 4 sätestatud õigust.

(13) Käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatuga ei kaasne:

1) makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 18 lõike 3 kohaselt ülekandekorralduse

tagasivõtmist;

2) ülekandekorralduse täidetavuse ja tasaarvestuse muutmist või tühistamist;

3) rahaliste vahendite, väärtpaberite või laenuvõimaluste kasutamise muutmist või tühistamist;

4) makse- ja arveldussüsteemide seaduse §-s 22 sätestatud tagatiste kaitse muutmist või

tühistamist.

§ 64. Kaebuse menetlemine

(1) Kriisiohjemeetme rakendamisest tingitud kaebused vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse

korras hagita menetluses, seejuures võttes kohtulikus kontrollis arvesse Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksuse hinnatud majandusliku hinnangu asjaolud.

(2) Kaebuse esitamine ei peata kriisiohjemeetme rakendamiseks mõeldud otsuste täitmist ning

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsus on täidetav viivitamata, kuivõrd selle

peatamise suhtes kohaldub ümberlükatav eeldus, et peatamine oleks vastuolus avaliku huviga.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuse tühistamine ei mõjuta tema koostatavaid

haldusakte ega sõlmitavaid tehinguid, mis põhinesid tühistatud otsusel, kui seda on vaja heas

usus tegutsenud kolmandate isikute kaitseks, kes omandasid kriisilahenduse tulemusel

kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised.

Õigusvastase otsuse või meetme korral kohalduvad õiguskaitsemeetmed piirduvad kahju

hüvitamisega, mis kaebuse esitaja tühistatud otsuse või toimingu tagajärjel kandis.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib taotleda kohtult, et nad peataksid

kohtumenetluse kuni tarviliku ajavahemikuni, kui see on vajalik tulemuslikuks

kriisilahendusmeetme rakendamiseks ja kriisilahendusõiguste kasutamiseks. Käesoleva lõike

esimeses lauses sätestatu ei mõjuta käesoleva seaduse § 55 kohaldamist.

58

8. peatükk

Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded

§ 65. Teavitamisnõuded

(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusele järgmise teabe:

1) teade kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti finantsseisundi halvenemise kohta,

sealhulgas käesoleva seaduse § 26 lõikes 4 ja kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 1

sätestatud teade;

2) käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 ning kindlustustegevuse seaduse § 921 lõigetes 1 ja 2, § 93

lõigetes 2 ja 5 ning §-s 95 sätestatud meetmed, mille rakendamist on Finantsinspektsiooni

finantsjärelevalveüksus nõudnud;

3) teave kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta;

4) teade kindlustustegevuse seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud tähtaja pikendamise kohta;

5) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 sätestatud finantsseisundi taastamise kava koopia

ja lõikes 5 sätestatud lühiajalise finantseerimisskeemi koopia ning asjakohasel juhul

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse arvamus nende dokumentide kohta.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahendusmeetme rakendamisest ja

kriisilahendusõiguse kasutamisest viivitamata pärast otsust algatada kriisilahendus

kriisilahenduses olevat ettevõtjat ja järgmisi asutusi:

1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus;

2) kindlustusandja filiaali asukohariigi finantsjärelevalveasutus;

3) Eesti Pank;

4) kindlustuse tagamise skeem, millesse kriisilahenduses olev kindlustusandja kuulub;

5) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kindlustusgrupi

kriisilahendusasutus;

6) Rahandusministeerium;

7) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

8) Euroopa Komisjon;

9) Euroopa Keskpank;

10) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus,

11) Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus;

12) Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus;

13) makse- või arveldussüsteemi korraldaja, kui kriisilahenduses osalev ettevõtja on makse- ja

arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemis osaleja;

14) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5

nimetatud asutus.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja Rahandusministeerium edastavad teineteisele

teavet, mis on vajalik käesolevast seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Eelkõige edastab

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus Rahandusministeeriumile teavet juhul, kui

kriisilahendusmeetme rakendamiseks või kriisilahendusõiguse kasutamiseks võib olla vajalik

kasutada riigieelarve või muid avalikke või rahastu vahendeid.

§ 66. Avaldamisnõuded

(1) Finantsinspektsioon avaldab pärast kriisilahenduse algatamist oma veebilehel viivitamata

järgmise teabe:

1) otsus kriisilahenduse algatamise kohta või kokkuvõttev teave kriisilahendustegevuse mõju,

sealhulgas kindlustusvõtjatele avalduva mõju kohta;

59

2) asjakohasel juhul teave käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja

piiramistingimuste ning -tähtaegade kohta.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabe avaldavad ka kriisilahenduses olev ettevõtja

ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus oma veebilehel.

(3) Teate kriisilahenduse algatamise ja selle mõju kohta avaldab Finantsinspektsioon ka

Ametlikes Teadaannetes ning muudes massiteabevahendites.

(4) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid on võetud reguleeritud

väärtpaberiturul kauplemisele, avaldatakse teave kriisilahendustegevuse algatamise kohta

meediakanalis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse

nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle

väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi

2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38–57), artikli 21 lõikega 1.

(5) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid või võlainstrumendid ei

ole võetud reguleeritud väärtpaberiturul kauplemisele, tagab Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus, et teade kriisilahenduse algatamise kohta saadetakse kriisilahenduses

oleva ettevõtja teadaolevatele omanikele ja võlausaldajatele, kelle andmed on

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kättesaadavad selle ettevõtja registrite või

andmebaaside alusel.

(6) Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel käesolevas seaduses sätestatud kohustuse

rikkumise tõttu teate haldusakti, väärteoasjas tehtud jõustunud kohtuvälise menetleja otsuse või

kohtuotsuse kohta viivitamata pärast selle jõustumist.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teates märgitakse vähemalt rikkumise liik ja laad

ning rikkumise eest vastutava isiku andmed.

(8) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole asjasse puutuva isiku identiteedi või isikuandmete

avalikustamine proportsionaalne iga üksikjuhtumit arvesse võttes või kui avalikustamine

ohustab finantssektori stabiilsust või pooleliolevat menetlust, on Finantsinspektsioonil õigus

teha ühte järgmistest tegevustest:

1) lükata teate avalikustamine edasi, kuni mitteavalikustamise aluseks olnud asjaolud langevad

ära;

2) avalikustada teade anonüümselt, kui see tagab asjaomaste isikuandmete tulemusliku kaitse,

või

3) jätta teade avalikustamata, kui käesoleva lõike punktide 1 ja 2 alusel avalikustamine ei oleks

piisav käesoleva lõike sissejuhatavas lauseosas sätestatu tagamiseks.

§ 67. Konfidentsiaalsusnõuded

(1) Käesoleva seaduse rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuet kohaldatakse

järgmiste isikute suhtes:

1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus (edaspidi koos

Finantsinspektsioon);

2) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;

3) Rahandusministeerium;

4) käesoleva seaduse §-s 50 nimetatud erihaldur;

60

5) võimalik ostja, kellega Finantsinspektsioon on ühendust võtnud, sõltumata sellest, kas seda

tehti kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise ettevalmistamiseks ja kas ühenduse

võtmise kaudu jõuti omandamiseni;

6) audiitor, raamatupidaja, jurist ja nõustaja ning hindaja ja muu ekspert, kelle teenuseid

kasutavad käesoleva lõike punktides 1 ja 3–5 nimetatud isikud ja asutused;

7) kindlustuse tagamise skeemi haldav isik;

8) Tagatisfond;

9) Eesti Pank ja muu ametiasutus, kes on kaasatud kriisilahendusmenetlusse;

10) sildkindlustusandja ning vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja;

11) muu isik, kes osutab või on otseselt või kaudselt ning püsivalt või periooditi osutanud

teenuseid käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isikutele;

12) käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isiku juhatuse ja nõukogu liige ning töötaja nende

ametisoleku ajal, samuti enne ja pärast seda;

13) käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud kriisilahendusasutus ja pädev asutus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikud kohustuvad hoidma oma ülesannete täitmise

käigus kogutud ja Finantsinspektsioonilt saadud teavet konfidentsiaalsena ning seda mitte

tegema teatavaks kolmandatele isikutele, välja arvatud järgmistel tingimustel:

1) see on vajalik käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks;

2) teave tehakse teatavaks kujul, mille põhjal ei ole võimalik tuvastada kindlustusandja ja muu

kriisilahenduse subjekti üksikandmeid;

3) teave tehakse teatavaks Finantsinspektsiooni, kindlustusandja või muu kriisilahenduse

subjekti nõusolekul.

(3) Teabe teatavaks tegemise korral tuleb hinnata selle võimalikku mõju finants-, rahandus- ja

majanduspoliitikaga seotud avalikele huvidele, füüsiliste ja juriidiliste isikute majanduslikele

huvidele ning kontrollidele, uurimistele ja audiitorkontrollile. Hindamine hõlmab ennetava

finantsseisundi taastamise kava ja kriisilahenduskava sisu ning kriisilahenduskava

koostamiseks vajaliku teabe edastamisega seotud mõju, samuti kavade ja

kriisilahenduskõlblikkuse hindamise tulemuste edastamisega seotud mõju eraldi hindamist.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil, sealhulgas selle töötajatel

ja ekspertidel, edastada kriisilahendustegevuse kavandamise või elluviimise eesmärgil teavet

järgmistele isikutele:

1) Rahandusministeerium;

2) Eesti Pank;

3) kindlustuse tagamise skeem;

4) Tagatisfond;

5) erihaldur;

6) pankrotihaldur;

7) audiitorettevõtja;

8) võimalikud ostjad;

9) teiste lepinguriikide kriisilahendusasutused ja järelevalveasutused;

10) keskpangad;

11) ministeeriumid;

12) kriisilahendusfondid;

13) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus või kolmandate riikide

kriisilahendusasutused, kes täidavad kriisilahendusasutuse ülesannetega samaväärseid

ülesandeid;

14) võimalik omandaja tingimusel, et ta järgib rangeid ametisaladuse hoidmise nõudeid.

61

(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 kohaldatakse ka Finantsinspektsiooni üksuste omavahelise

teabevahetamise suhtes.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti

töötajaid ja eksperte jagamast teavet ettevõtjas.

(7) Teabevahetuse suhtes Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ning Maksu- ja Tolliameti

vahel kohaldatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 punkti 14 ja lõiget 48.

(8) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata teabe avaldamise suhtes kohtumenetluses.

(9) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil edastada teavet

Riigikontrollile, kui ta vajab teavet, et hinnata Finantsinspektsiooni juhtimise tulemuslikkust

kindlustusandjate kriiside ennetamise või lahendamise meetmete kohaldamisel.

(10) Teise lepinguriigi pädevalt kriisilahendusasutuselt saadud teavet võib avaldada

Riigikontrollile üksnes teabe edastanud asutuse selgesõnalisel nõusolekul ja üksnes

eesmärkidel, millega see asutus on nõustunud.

9. peatükk

Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus

1. jagu

Kriisilahenduskolleegium

§ 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

moodustab ta kriisilahenduskolleegiumi, et tõhustada eelkõige käesoleva seaduse §-des 16, 17,

19, 22, 73 ja 74 sätestatud ülesannete täitmist ning vajaduse korral kooskõlastada

kriisilahendusega seotud tegevust ja koostööd asjasse puutuvate kolmandate riikide

kriisilahendusasutustega.

(2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumi liikmed on:

1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus;

2) kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi

kriisilahendusasutus;

3) kindlustusgrupi ettevõtja emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutus;

4) kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja sellise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus

kriisilahendusasutus on kriisilahenduskolleegiumi liige;

5) Rahandusministeerium või teiste käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud asukohariikide

ministeeriumid juhul, kui nad ei ole ise kriisilahendusasutused;

6) kindlustuse tagamise skeem, mis asub kriisilahenduskolleegiumisse kuuluva

kriisilahendusasutusega samas lepinguriigis;

7) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus, kes on kolleegiumi liige

vaatlejana ega oma hääleõigust;

8) sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja

tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega.

62

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 3 alusel määratud

kriisilahendusasutus kutsutakse kriisilahenduskolleegiumisse osalema vaatlejana, kui

kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 8 nimetatud kriisilahendusasutus osaleb

kriisilahenduskolleegiumis üksnes tõhusa teabevahetuse eesmärgil.

(5) Kriisilahenduskolleegiumisse võib vaatlejana osalema kutsuda kolmanda riigi

kriisilahendusasutuse, kui liidus asutatud emaettevõtjal või kindlustusandjal on selles riigis

asutatud tütarettevõtja või oluline filiaal, tingimusel et nende suhtes kohaldatakse käesoleva

seaduse §-s 68 sätestatud tingimustega samaväärseid konfidentsiaalsusnõudeid.

(6) Kriisilahenduskolleegium kehtestab raamistiku, mis aitab asjasse puutuvatel

kriisilahendusasutustel ja asjakohasel juhul asjasse puutuvatel finantsjärelevalveasutustel täita

järgmisi ülesandeid:

1) olulise teabe vahetamine kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamiseks ja

kindlustusgrupi suhtes kriisilahendusõiguste kasutamiseks;

2) kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamine;

3) kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine;

4) lahenduse otsimine kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravatele asjaoludele või

nende lahendamine;

5) käesoleva seaduse §-des 72 ja 73 sätestatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi

väljatöötamise vajaduse üle otsustamine ja selles ühisotsusele jõudmine;

6) avalikkuse teavitamise koordineerimine kindlustusgrupi kriisilahendusstrateegiatest

ja -skeemidest;

7) kindlustuse tagamise skeemide või rahastute kasutamise koordineerimine.

(7) Kriisilahenduskolleegiumi võib kasutada foorumina, et arutada kindlustusgrupi piiriülese

kriisilahendusega seotud teemasid.

(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,

täidab ta kriisilahenduskolleegiumi juhatajana järgmisi ülesandeid:

1) protseduurireeglite koostamine pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega

konsulteerimist kolleegiumi toimimiseks;

2) kriisilahenduskolleegiumi tegevuse koordineerimine;

3) kriisilahenduskolleegiumi koosolekute kokkukutsumine ja juhatamine ning kolleegiumi

liikmete teavitamine koosolekute korraldamisest, peamistest arutatavatest küsimustest ja

asjaoludest, millega koosolekul arvestada, sealhulgas, et liikmed saaksid esitada taotluse

koosolekul osalemiseks;

4) otsustamine selle üle, millised liikmed ja vaatlejad kutsuda osalema

kriisilahenduskolleegiumi koosolekutele, võttes arvesse arutatava küsimuse asjakohasuse

asjaomastele liikmetele ja vaatlejatele, eelkõige selle võimaliku mõju asjaomaste lepinguriikide

finantsstabiilsusele;

5) kriisilahenduskolleegiumi liikmete teavitamine koosolekutel tehtud otsustest ja koosoleku

tulemustest.

(9) Kui kriisilahenduskolleegiumi koosolekul arutatakse küsimusi, mis nõuavad ühisotsusele

jõudmist või mis on seotud kindlustusgrupi Eesti ettevõtjaga, on Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusel õigus sellel koosolekul osaleda, sõltumata käesoleva paragrahvi lõike 6

punktis 4 sätestatust.

63

(10) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, ei

pea ta kriisilahenduskolleegiumi moodustama, kui muul kujul moodustatud koostöövormid või

kolleegiumid täidavad samu funktsioone ja ülesandeid, mis on sätestatud käesolevas

paragrahvis, ning järgivad käesolevas paragrahvis sätestatud liikmelisuse ja kolleegiumides

osalemise tingimusi ja menetlusi ning käesoleva seaduse §-s 71 sätestatud

teabevahetusnõudeid.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud koostöövormide ja kolleegiumide suhtes

kohaldatakse käesolevas seaduses kriisilahenduskolleegiumi kohta sätestatut.

(12) Kriisilahenduskolleegium peab arvestama oma ülesannete täitmise korral kindlustusgrupi

kriisilahenduskõlblikkuse hinnanguga.

§ 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium

(1) Kui kolmanda riigi kindlustusandjal või emaettevõtjal on kahes või enamas lepinguriigis

asutatud tütarettevõtjast liidu kindlustusandja või kahe või enama lepinguriigi poolt oluliseks

peetavat liidu filiaali ja üks eelnimetatud liidu üksustest asub Eestis, võib Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus moodustada koos teiste seotud lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus

need ettevõtjad on asutatud või kus need olulised filiaalid asuvad, Euroopa

kriisilahenduskolleegiumi.

(2) Euroopa kriisilahenduskolleegiumi suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 68, sealhulgas

täidab kolleegium viidatud paragrahvis sätestatud funktsioone ja ülesandeid, mis on seotud liidu

kindlustusandjatega ning kui see on asjakohane liidu filiaaliga.

(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus juhib Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd

järgmistel juhtudel:

1) Eestis asutatud emaettevõtja omab kõiki kolmanda riigi kindlustusandja või selle riigi

emaettevõtja liidu tütarettevõtjaid;

2) Eestis asutatud kolmanda riigi emaettevõtja või tütarettevõtja bilansiliste varade koguväärtus

on suurem teistes lepinguriikides tegutsevate üksuste bilansiliste varade koguväärtusest, kui

käesoleva lõike punkt 1 ei ole kohaldatav.

2. jagu

Otsuse tegemine ja teabevahetus

§ 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine

Käesoleva seaduse alusel otsuse tegemise või meetme rakendamise korral, mis võib mõjutada

ühte või mitut teist lepinguriiki, arvestab Finantsinspektsioon järgmiste põhimõtetega:

1) otsuse tegemine on tõhus ja kriisilahenduskulud hoitakse madalad;

2) otsus tehakse ja meetmeid rakendatakse õigel ajal ning vajaduse korral kiirkorras;

3) Finantsinspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste ja

järelevalveasutustega ning muude asutustega, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste

vastuvõtmine ning meetmete rakendamine;

4) tema ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud;

5) arvesse võetakse kindlustusvõtjate huve ning otsuse vastuvõtmise või meetme rakendamise

või selle rakendamata jätmise võimalikku mõju ja negatiivset mõju kindlustusvõtjatele,

finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemile ja rahastule ning

negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju lepinguriikidele, kus tegutseb lõplik emaettevõtja

64

ja tema tütarettevõtjast kindlustusandja või kus nad tegelevad olulise piiriülese

kindlustustegevusega;

6) eesmärk on tasakaalustada eri lepinguriikide huve ja hoida ära nende huvide ebaõiglane

kahjustamine või kaitsmine;

7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab kriisilahendustegevuse elluviimise korral

arvesse ja järgib kindlustusgrupi kriisilahenduskava, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et

kriisilahenduseesmärke on võimalik saavutada tulemuslikumalt muude meetmetega, mida

kriisilahenduskavas ei ole ette nähtud;

8) kavandatav otsus ja meede on läbipaistvad, kui neil võib olla mõju asjasse puutuvate

lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele

ning asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemidele ja rahastutele.

§ 71. Teabevahetusnõuded

(1) Kooskõlas käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõuetega vahetavad

Finantsinspektsiooni järelevalveüksus ja kriisilahendusüksus omavahel teavet, mida on

taotlenud teise lepinguriigi ametiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist

(EL) 2025/1 tulenevate ülesannete täitmiseks, ning edastavad selle ametiasutusele õigel ajal.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, peab

ta koordineerima kogu vajalikku teabevahetust kriisilahenduskolleegiumisse kuuluvate

kriisilahendusasutuste vahel ja edastama neile vajaliku teabe õigel ajal, sealhulgas käesoleva

seaduse § 68 lõike 6 punktides 2–7 sätestatud ülesannete täitmiseks.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on saanud teavet kolmanda riigi

kriisilahendusasutuselt, palub ta temalt nõusolekut edastada see teave, välja arvatud juhul, kui

kolmanda riigi kriisilahendusasutus on edastamisega juba nõustunud. Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus ei edasta kolmanda riigi kriisilahendusasutuselt saadud teavet, kui ta ei ole

selleks saanud nõusolekut.

3. jagu

Piiriülene kriisilahendus

§ 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse

teavitamise korral

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul on tütarettevõtjast Eesti

kindlustusandja makseraskustes või satub tõenäoliselt makseraskustesse ja

Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on teavitanud sellest Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksust või kui viimase hinnangul on kindlustusandja või muu kriisilahenduse

subjekti puhul tingimused kriisilahenduse algatamiseks täidetud, teavitab ta viivitamata

kindlustusgrupi kriisilahendusasutust, kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja teisi asjakohaseid

kriisilahenduskolleegiumi liikmeid sellest ja järgmistest asjaoludest:

1) kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vastamine kriisilahenduse algatamise

tingimustele;

2) kavandatavad kriisilahendustegevused või maksejõuetusmeetmed, mida on asjakohane

rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes.

(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja ta

saab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teate teise lepinguriigi kriisilahendusasutuselt, hindab

ta pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist teate edastanud

kriisilahendusasutuse sama lõike punkti 2 alusel kavandatavate meetmete tõenäolist mõju

65

kindlustusgrupile ja sinna kuuluvatele ettevõtjatele ning seda, kas kavandatav

kriisilahendustegevus või muud meetmed suurendaksid tõenäosust, et kriisilahenduse

algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjate kohta

täidetakse.

(3) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul ei suurenda käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 2 sätestatud kavandatavad kriisilahendustegevused ja muud meetmed

tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides

asuvate ettevõtjate kohta on täidetud, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada

neid tegevusi ja meetmeid.

(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus annab hinnangu, et kavandatavad tegevused

ja meetmed suurendavad tõenäosust kriisilahenduse algatamise tingimuste täitmise kohta, mis

on seotud kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjatega, teeb ta ettepaneku

kriisilahendusskeemi kohta viie päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teate

saamisest arvates ning edastab selle kriisilahenduskolleegiumi liikmetele. Viiepäevast tähtaega

võib pikendada selle kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes teate esitas.

(5) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud

tähtaja või kokkuleppel pikema tähtaja jooksul esitanud oma hinnangut, võib

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2

kohaselt kavandatud tegevusi ja meetmeid.

(6) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeem sisaldab järgmisi andmeid:

1) kriisilahendustegevuste kirjeldus, mida asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peaksid

lõpliku emaettevõtja ja kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes rakendama, et saavutada

kriisilahenduseesmärgid ja vastata käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud kriisilahenduse

üldpõhimõtetele;

2) kriisilahendustegevuste kriisilahendusasutuste vahel koordineerimise selgitus;

3) kriisilahenduse rahastamise kava, mis võtab arvesse kindlustusgrupi kriisilahenduskavas

sätestatut ning vastutuse jagamise põhimõtteid vastavalt käesoleva seaduse § 16 lõike 2

punktis 5 sätestatule.

(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda ühisotsusele

teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustega kindlustusgrupi kriisilahendusskeemis.

(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi

kriisilahendusasutuse esitatud kriisilahendusskeemiga või on seisukohal, et kindlustusvõtjate

kollektiivsetest huvidest tulenevatel ning reaalmajanduse ja finantsstabiilsuse kaitsmisega

seotud põhjustel on asjakohasem rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti

suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid meetmeid, kui on ette nähtud

kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või kriisilahendusskeemist kõrvale

kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab nendest, kavandatud

kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi

skeemiga seotud kriisilahendusasutusi.

(9) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, võimalikku

mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja

finantsstabiilsusele ning kriisilahendustegevuste või muude meetmete mõju kindlustusgrupi

teistele ettevõtjatele.

66

(10) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad

skeemiga mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises

kriisilahendusskeemis, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.

(11) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 10 sätestatud otsuseid ning lõike 8 alusel

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse tehtud kriisilahendustegevusi võimuid

rakendatavaid meetmeid käsitatakse teiste lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes

lõplikuna.

(12) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused käesoleva

paragrahvi alusel ellu või rakendab viivitamata muid meetmeid, võttes arvesse olukorra

kiireloomulisust.

(13) Kui kriisilahendusskeemi ei rakendata, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus oma

kriisilahendustegevuste elluviimise korral tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et

luua kõikidele makseraskustes või tõenäoliselt makseraskustesse sattuvatele kindlustusgrupi

ettevõtjatele koordineeritud kriisilahendusstrateegia.

(14) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes

kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid nendest

kriisilahendustegevustest, rakendatud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest

korrapäraselt ja täielikult.

§ 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi

kriisilahendusasutuse teavitamise korral

(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja

tema hinnangul on Eesti lõpliku emaettevõtja korral tingimused kriisilahenduse algatamiseks

täidetud, esitab ta käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 sätestatud teabe lõpliku emaettevõtja kohta

kindlustusgrupi järelevalve teostajale ning asjasse puutuvatele kriisilahenduskolleegiumi

liikmetele viivitamata.

(2) Käesoleva seaduse § 72 lõike 1 punktis 2 nimetatud tegevused või meetmed võivad hõlmata

ka kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi rakendamist, kui esineb mõni järgmistest asjaoludest:

1) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed suurendavad

tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides

asuvate ettevõtjate korral täidetakse;

2) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed üksi ei ole

kriisiolukorra stabiliseerimiseks piisavad või ei anna tõenäoliselt optimaalset tulemust;

3) üks või mitu tütarettevõtjast kindlustusandjat vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele

nende asukohariigi kriisilahendusasutuste hinnangul;

4) kriisilahendustegevused või muud kindlustusgrupi suhtes rakendatavad meetmed on

tütarettevõtjast kindlustusandjatele kasulikud viisil, mis muudab kindlustusgrupi

kriisilahendusskeemi asjakohaseks.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja

tema kavandatud kriisilahendustegevused või muud meetmed ei sisalda kindlustusgrupi

kriisilahendusskeemi, teeb ta otsuse selle kohta pärast konsulteerimist teiste

kriisilahenduskolleegiumi liikmetega.

67

(4) Kui kriisilahendustegevused ja muud meetmed sisaldavad kindlustusgrupi

kriisilahendusskeemi, vormistatakse see kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ja skeemiga

hõlmatud tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariigi kriisilahendusasutuste ühisotsusena.

(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi

kriisilahendusasutuse pakutud kriisilahendusskeemiga või kaldub sellest kõrvale või on

seisukohal, et finantsstabiilsuse kaitsmisega seotud põhjustel on asjakohasem rakendada

kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid

meetmeid, kui on ette nähtud kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või

kriisilahendusskeemist kõrvale kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab

nendest, kavandatud kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi

kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud kriisilahendusasutusi.

(6) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut,

kriisilahendustegevuste ja muude meetmete võimalikku mõju teiste asjasse puutuvate

lepinguriikide finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemidele ja

rahastutele ning kriisilahendustegevuste ja muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele

ettevõtjatele.

(7) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad skeemiga

mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises kriisilahendusskeemis, mis

hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 7 sätestatud otsuseid või lõike 5 kohaselt tehtud otsust

kriisilahendustegevuste või muude meetmete rakendamise kohta käsitatakse lõplikuna teiste

lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes.

(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused ellu käesoleva

paragrahvi alusel viivitamata, võttes arvesse olukorra kiireloomulisust.

(10) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi ei rakendata, teeb Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksus kriisilahendustegevuse rakendamise korral kindlustusgrupi ettevõtja suhtes

tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et tagada kriisilahendusstrateegia koordineeritud

rakendamine mõjutatud kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes.

(11) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes

kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid neist tegevustest ja

rakendatud meetmetest ning nende rakendamise edenemisest korrapäraselt ja täielikult.

4. jagu

Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus

§ 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud otsuste

täitmine

(1) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus on kolmanda riigi õiguse alusel elluviidav tegevus

kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja makseraskustega tegelemiseks, mis on

eesmärkide ja oodatavate tulemuste poolest võrreldav käesolevas seaduses sätestatud

kriisilahendustegevusega.

(2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kuni kolmanda riigiga sõlmitud lepingu jõustumiseni

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 75 lõike 1 kohaselt. Lepingu

68

jõustumise korral kohaldatakse käesolevat paragrahvi, kui kolmanda riigiga sõlmitud leping ei

sisalda selles riigis toimuva kriisilahendusmenetluse tunnustamist või selle alusel otsuste

täitmist.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on asjasse puutuv kriisilahendusasutus,

otsustab ta, kas tunnustada kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust, mis on seotud kolmanda

riigi kindlustusandja või emaettevõtja tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi

kindlustusandja Eesti filiaali või emaettevõtjaga, ning kas täita kriisilahendusmenetluse käigus

tehtud otsuseid, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud juhul.

(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab otsuse tegemise korral arvesse Eesti ja iga

sellise lepinguriigi huvid, kus kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja tegutseb.

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab eelkõige kolmanda riigi

kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selle käigus tehtud otsuste täitmise võimalikku mõju

kindlustusgrupi muudele ettevõtjatele ja nende lepinguriikide kindlustusvõtjatele,

reaalmajandusele ning finantsstabiilsusele.

(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus:

1) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja või kindlustusgrupi

emaettevõtja vara suhtes, mis asub Eestis või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust;

2) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja selliste õiguste või kohustiste

suhtes, mida hoitakse Eestis asuva filiaali nimel või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust või

millega seotud nõudeid nõutakse sisse Eestis;

3) lõpetada omandiõiguse instrumentide üleandmine kolmanda riigi kindlustusgrupi Eestis

asutatud tütarettevõtjale või nõuda teiselt isikult sellise meetme rakendamist;

4) rakendada käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja piiramisõigusi

lepingupoolte suhtes, kui see on vajalik kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus tehtud

otsuste täitmiseks;

5) tühistada õigus, mis võimaldaks lõpetada lepingu, kiirendada selle täitmist või muul viisil

mõjutada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettevõtja või muu kindlustusgruppi kuuluva

ettevõtja lepingulisi õigusi, kui sellise õiguse aluseks on kriisilahendusmeede, mida on

rakendanud või muul viisil kohaldanud kolmanda riigi kriisilahendusasutus selle riigi

kindlustusandja, tema emaettevõtja või mõne muu kindlustusgrupi ettevõtja suhtes vastavalt

selles riigis kehtivatele kriisilahendust reguleerivatele õigusaktidele tingimusel, et jätkatakse

lepingust tulenevate põhikohustuste, sealhulgas makse- ja tarnimiskohustuste täitmise ning

tagatise andmisega.

(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib avalikes huvides vajaduse korral ellu viia

kriisilahendustegevusi Eestis asutatud emaettevõtja suhtes, kui kolmanda riigi ametiasutus teeb

kindlaks, et selles kolmandas riigis asutatud tütarettevõtjast kindlustusandja vastab kolmanda

riigi õiguse kohaselt kriisilahenduse algatamise tingimustele. Finantsinspektsiooni

kriisilahendusüksusel on õigus kasutada emaettevõtja suhtes kõiki kriisilahendusõigusi,

sealhulgas kohaldatakse käesoleva seaduse § 53.

(7) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel otsuste täitmine ei piira

pankrotimenetluse läbiviimist Eestis asutatud ettevõtjate suhtes.

§ 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle

alusel tehtud otsuste täitmisest

Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib keelduda tunnustamast kolmanda riigi

kriisilahendusmenetlust või täitmast selle alusel tehtud otsuseid, kui ta leiab, et:

69

1) kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel võib olla ebasoodne mõju Eesti või mõne teise

lepinguriigi finantsstabiilsusele;

2) Eestis asutatud filiaali suhtes on vaja rakendada eraldi kriisilahendusmeedet, saavutamaks

üks või mitu kriisilahenduseesmärki;

3) võlausaldajaid ei kohelda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus samaväärselt

kolmanda riigi võlausaldajatega, kellel on samasugused õigused;

4) tunnustamine või sellekohase otsuse täitmine tooks kaasa olulise mõju Eesti riigieelarvele;

5) tunnustamise või sellekohase otsuse täitmise õiguslikud tagajärjed oleksid vastuolus kehtiva

õigusega.

§ 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus

(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kõik käesolevas seaduses sätestatud õigused

kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes, kui tema suhtes ei rakendata

üheski kolmandas riigis kriisilahendusmenetlust või kui seda tehakse ja esineb üks käesoleva

seaduse §-s 75 nimetatud asjaoludest. Kriisilahendusõiguste kasutamise korral kohaldatakse

käesoleva seaduse § 53.

(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud õigusi juhul, kui tema arvates on see vajalik avaliku huvi seisukohast ja täidetud on

vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) filiaal ei vasta enam või tõenäoliselt ei vasta enam filiaali asutamise loa andmise ja

tegutsemise tingimustele ning puudub väljavaade, et mis tahes eraõiguslik, järelevalve- või

asjaomase kolmanda riigi meede taastaks tingimustele vastamise või hoiaks mõistliku aja

jooksul ära makseraskustesse sattumise;

2) ta leiab, et kolmanda riigi kindlustusandja ei suuda või tõenäoliselt ei suuda või ei soovi täita

oma kohustusi filiaali võlausaldajate vastu kohustuste sissenõutavaks muutumise korral, mis

on võetud filiaali nimel, sealhulgas kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele tehtavate

maksete tõttu, ning on veendunud, et asjaomase kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ei ole

mõistliku aja jooksul algatatud või ei algatata kolmanda riigi õiguse kohaselt

kriisilahendusmenetlust ega maksejõuetusmenetlust;

3) kolmanda riigi ametiasutus on algatanud selles riigis kriisilahenduse sama riigi

kindlustusandja suhtes või on teavitanud Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust kavatsusest

selline menetlus algatada.

(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab filiaali suhtes iseseisvalt

kriisilahendusmeedet, lähtub ta kriisilahenduseesmärkidest ja kriisilahenduse üldpõhimõtetest

ning rakendab meedet, järgides käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud kriisilahenduse

üldpõhimõtteid ning §-des 28 ja 29 väärtuse hindamise ja 5. peatükis kriisilahendusmeetmete

kohta sätestatut.

§ 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega

(1) Finantsinspektsioon võib sõlmida kolmanda riigi ametiasutusega koostöökokkuleppe, mis

on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 79 lõikes 2

sätestatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse raamkokkuleppega,

kui sama direktiivi artikli 75 lõike 1 alusel ei ole sõlmitud kolmanda riigiga lepingut

kriisilahendusasutuste ja kolmanda riigi ametiasutuste vahelise koostöö kohta või kui selline

leping ei ole jõustunud. Finantsinspektsioon teavitab sõlmitud koostöökokkuleppest Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust.

70

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu jõustumise korral kohaldatakse

koostöökokkulepet ulatuses, milles leping ei hõlma koostöökokkuleppes kokku lepitud

asjaolusid.

§ 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele

(1) Finantsinspektsioon ja Rahandusministeerium edastavad konfidentsiaalset teavet,

sealhulgas ennetava finantsseisundi taastamise kava kohta, kolmanda riigi ametiasutusele

üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) kolmanda riigi ametiasutuse suhtes kehtivad ametisaladuse hoidmise nõuded, mis on

vähemalt samaväärsed käesoleva seaduse §-s 67 sätestatuga;

2) seda teavet on kolmanda riigi ametiasutusel vaja oma riigisisese õiguse kohaste

kriisilahendus- ja järelevalveülesannete täitmiseks ja seda ei kasutata kooskõlas käesoleva lõike

punkiga 1 ühelgi teisel eesmärgil.

(2) Kui teabevahetus puudutab isikuandmeid, kohaldatakse nende töötlemise ja teabe kolmanda

riigi ametiasutusele edastamise korral isikuandmete kaitse seadust ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja

selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta

(isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88).

(3) Teisest lepinguriigist pärinevat konfidentsiaalset teavet võib Finantsinspektsioon ja

Rahandusministeerium avaldada asjaomasele kolmanda riigi ametiasutusele üksnes juhul, kui

selle teise lepinguriigi, kust teave pärineb, asjaomane asutus on selle teabe edastamisega nõus

ja teave avaldatakse üksnes selle teise lepinguriigi asutuse heakskiidetud eesmärgil.

10. peatükk

Haldussund ja vastutus

1. jagu

Haldussund

§ 79. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui järelevalve teostamise või

kriisilahendusülesannete täitmise korral on avastatud, et käesolevat seadust on rikutud või on

selle rikkumise oht.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda ettekirjutusega:

1) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise eest

kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhatuse liikme või muu vastutava isiku

volituste peatamist;

2) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist

või hoidumist rikkumise kordumisest.

§ 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti

täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja

sunniraha seaduses sätestatud korras.

71

(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär:

1) füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot

ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui viis miljonit eurot

või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav

summa;

2) juriidilise isiku puhul kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja

sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui kümme protsenti kogu

juriidilise isiku aastasest kogukäibest.

(3) Juriidilise isiku kogukäive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise

majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui juriidiline isik on emaettevõtja

tütarettevõtja, on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud aastase kogukäibe aluseks

eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande järgi.

2. jagu

Vastutus

§ 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise kava või

kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamata, haldamata,

ajakohastamata või Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele esitamata jätmise,

mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud

kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema

konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine

(1) Kriisilahenduskava või kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe

esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise

eest –

karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud

kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema

konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.

§ 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavitamise kohustuse

täitmata jätmine

Käesoleva seaduse § 26 lõike 4 kohaselt makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse

sattumise teavitamise kohustuse täitmata jätmise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

72

§ 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive

Käesolevas jaos sätestatud juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma

kindlustusandja eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui

juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on eelmises lauses nimetatud käive eelmise

majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande järgi, mille on heaks

kiitnud emaettevõtja juhtorgan.

§ 85. Aegumine

Käesolevas jaos sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 86. Menetlus

Käesolevas jaos sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.

11. peatükk

Rakendussätted

1. jagu

Muudatused kehtivates seadustes

§ 87. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine

Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „krüptovaraturu seaduses“ sõnadega

„finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses, kindlustusandjate kriiside ennetamise ja

lahendamise seaduses“;

2) paragrahvi 2 lõiget 3 ning § 6 lõike 12 punkte 3 ja 4 täiendatakse pärast sõnu „lahendamise

seaduses“ sõnadega „ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses“;

3) paragrahvi 3 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Finantskriisi lahendamise eesmärk on vältida krediidiasutuste, investeerimisühingute,

kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte maksejõuetusest tulenevaid negatiivseid mõjusid

finantsstabiilsusele, kaitsta avaliku sektori ning hoiustajate, investorite, kindlustusvõtjate ja

muude klientide vahendeid ning tagada krediidiasutuste, investeerimisühingute,

kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte kriitiliste funktsioonide katkematu toimimine.“;

4) paragrahvi 5 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Inspektsioon arvestab haldussunni kohaldamisel ja väärteomenetluses riskide ning võimaliku

rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust, samuti varasemaid õigusrikkumisi ning

õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatust ja majanduslikku võimekust, sealhulgas

juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku

aastasissetulekut, lisaks tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju

finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutuse ja kriisilahendusasutusega tehtava

koostöö ulatust.“;

5) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „lahendamise seaduses“ sõnadega „,

kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses“;

6) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

73

„21) kindlustusandjad;

22) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid;“;

7) paragrahvi 51 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „krediidiasutuste“ sõnaga „,

kindlustusandjate“;

8) paragrahvi 51 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Sise-eeskirjadega tagatakse muu hulgas kindlustusandjate kriisilahenduse ja järelevalvega

seotud töötajate, aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside selge eraldatus.“;

9) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatust võib kindlustusandjate kriisilahenduse

ja järelevalvega seotud ülesandeid täitvaid töötajaid jagada määratud tingimustel Inspektsiooni

eri üksuste vahel, et töökoormust ajutiselt hajutada või kasutada nende eksperditeadmisi

mõlemas valdkonnas.“;

10) paragrahvi 6 lõikes 11 asendatakse sõnad „lahendamise seaduses ning selle alusel“ sõnadega

„lahendamise seaduses, kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses ning

nende alusel“;

11) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „sise-eeskirjad“ tekstiosaga „ja

sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud tingimused“;

12) paragrahvi 33 lõigetes 1 ja 3 asendatakse sõna „järelevalvemenetlusest“ sõnadega

„järelevalve- ja kriisilahendusmenetlusest“;

13) paragrahvi 46 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Inspektsioon teavitab kord aastas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve

Asutust ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kindlustusandjatest, kellelt ta nõuab

makromajandustegurite hindamist kindlustustegevuse seaduse § 1001 lõike 1 kohaselt. Kui

Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva lõike esimeses lauses

sätestatud teate kindlustusgrupi kohta.

(12) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui ta rakendab kindlustustegevuse seaduse § 2351

lõikes 5 sätestatud õigusi finantssüsteemi stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks.

(13) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust

kindlustustegevuse seaduse § 2351 lõikes 5 sätestatud õiguste kasutamisest ja Euroopa

Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui Inspektsioon rakendab sellist õigust finantssüsteemse

stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks viivitamata. Teates esitatakse rakendatud meetme

kirjeldus, kestus ja rakendamise põhjus, sealhulgas meetme tõhususe ja proportsionaalsuse

kirjeldus kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja soodustatud isikute huvide kaitse kohta.“;

14) paragrahvi 463 lõiget 3 täiendatakse punktidega 6–11 järgmises sõnastuses:

„6) proportsionaalsuse meetmeid rakendavate kindlustusandjate koguarv jaotatuna väikeste ja

mittekeerukate kindlustusandjate ning proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õigust

omavate kindlustusandjate vahel;

7) kindlustusandjate arv iga rakendatava kindlustustegevuse seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2

nimetatud proportsionaalsuse meetme kohta.;

8) kindlustusandjate arv, kellel on ennetava finantsseisundi taastamise kava esitamise kohustus,

ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid;

74

9) kindlustusandjate arv, kelle kohta on koostatud kriisilahenduskava, ja nende arv, kelle suhtes

kohaldatakse lihtsustatud lähenemist;

10) kvantitatiivne teave kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 12

lõikes 2 sätestatud asjaolude kohaldamise kohta;

11) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 7 ja 14 sätestatud nõuetega

ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusturust kohaldub lihtsustatud

lähenemine kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“;

15) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kui see on asjakohane, esitab Inspektsioon Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutusele tõendid olulise likviidsusriski kohta kindlustusandjas.“;

16) paragrahvi 463 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta Euroopa Kindlustus-

ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kord aastas järgmise teabe:

1) kindlustusgruppide arv, kelle suhtes kohaldatakse kindlustustegevuse seaduse § 124 lõikes 7

nimetatud kindlustusgrupi järelevalvelise aruandluse erisusi, nende kindlustusgruppide

kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu osakaaluga kõikide

kindlustusgruppide kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahust;

2) väikeste ja mittekeerukate kindlustusgruppide arv ning muude kindlustusgruppide arv, kes

kasutavad proportsionaalsuse meetmeid, ning igat meedet rakendavate kindlustusgruppide arv;

3) kindlustusgruppide arv, kellel on kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava

koostamise kohustus, ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid;

4) kindlustusgruppide arv, kelle kohta on koostatud kindlustusgrupi kriisilahenduskava, ja

nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud lähenemist;

5) kvantitatiivne teave kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 12

lõikes 2 sätestatud asjaolude kohta kindlustusgrupi seisukohast;

6) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 10 ja 16 sätestatud nõuetega

ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusgruppidest kohalduvad

lihtsustatud nõuded kõikidest kindlustusgruppidest kapitalinõuete, kindlustusmaksete,

tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“;

17) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:

„(61) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust

kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kohustuse

rikkumisega seotud väärteoasjas tehtud lahendist või haldusaktist ning asjakohasel juhul selle

edasikaebamisest ja tulemusest.“;

18) paragrahvi 463 lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „riskid“ sõnadega „riskid, sealhulgas

tarbijakaitsega seotud riskid,“;

19) paragrahvi 463 lõikes 8 asendatakse sõna „teavitada“ sõnadega „teavitada Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja“;

20) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust

igast kindlustustegevuse tegevusloa andmisest keeldumise otsusest tegevusloa taotleja

tuvastamist võimaldavate andmete ja loa andmisest keeldumise põhjustega.“;

21) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:

„(15) Kui teises lepinguriigis taotleb kindlustustegevuse tegevusluba Eesti kindlustusandja

ema- või tütarettevõtja või selline kindlustusandja, kelle emaettevõtja tütarettevõtja on Eesti

75

kindlustusandja või tegevusluba taotlev ettevõtja, ja see kindlustusandja on ühe ja sama isiku

kontrollitav äriühing, ning teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on vaja konsulteerida

mitme lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, on Inspektsioonil õigus taotleda selle

lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt tegevusloa ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa

taotluse kättesaamisest arvates.“;

22) paragrahvi 477 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:

„(12) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja teavitab Inspektsiooni, et kindlustusgruppi

kuuluv Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga

kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga

kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed

tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate

finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt, kindlustusvaldusettevõtjalt

või segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist

ettekirjutusega.

(13) Inspektsioonil on kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes samad

õigused, mis tal on käesoleva seaduse ja kindlustustegevuse seaduse kohaselt kindlustusandja

suhtes, et tagada vastavus kindlustusgrupi vastavus talle kohalduvatele nõuetele.

(14) Inspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, et tagada

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes rakendatavate järelevalveliste

meetmete tõhusus, eelkõige kui kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja

juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht ei asu tema peakontoriga samas lepinguriigis.“;

23) paragrahvi 4710 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Asutuse“ sõnadega „või teise lepinguriigi

finantsjärelevalve asutuse“;

24) paragrahvi 4710 täiendatakse lõigetega 4–9 järgmises sõnastuses:

„(4) Koostööplatvormi loomisest arvates kohaldatakse asjasse puutuvate finantsjärelevalve

asutuste koostöö ja teabevahetuse suhtes käesoleva seaduse §-des 4712 ja 4713 sätestatut

olenemata sellest, kas kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega.

Teabevahetusse kaasatakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus.

(5) Kui Inspektsioon ja üks või enam asjasse puutuvat finantsjärelevalve asutust ei jõua

kindlustusandja suhtes rakendatava meetme menetlemise, sisu või selle rakendamata jätmise

asjus kokkuleppele ning kui esineb tõsine kahtlus, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja

soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud, võib Inspektsioon erimeelsuste korral

pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(6) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul esineb

põhjendatud kahtlus, et teise lepinguriigi kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute

huvid ei ole piisavalt kaitstud ning Inspektsioon ei ole rakendanud meetmeid või need ei ole

olnud piisavad kindlustusandja tõsiste puuduste kõrvaldamiseks, teeb Inspektsioon Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse nõudmisel kindlustusandjas

kohapealse kontrolli viivitamata.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul edastab Inspektsioon kohapealses kontrollis

osalemise kutse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ja teistele

asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.

76

(8) Kohapealse kontrolli tulemustes ühisele järeldusele jõudmise suhtes kohaldatakse käesoleva

seaduse § 4713 lõigetes 4–9 sätestatut.

(9) Kui Inspektsioonil ja teisel asjasse puutuval finantsjärelevalve asutusel on eriarvamus

käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud teabevahetuse teemal, võib Inspektsioon

pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole

vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.“;

25) seadust täiendatakse §-dega 4712 ja 4713 järgmises sõnastuses:

„§ 4712. Koostöö olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalves

(1) Eesti kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi

kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis (edaspidi käesolevas paragrahvis ja §-s 4713

vastuvõttev riik) on oluline piiriülene kindlustustegevus, sealhulgas filiaali kaudu, kui

kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning täidetud on vähemalt üks

järgmistest tingimustest:

1) vastuvõtvas riigis sõlmitud kindlustuslepingute brutokindlustusmaksete aastasumma on

suurem kui 15 miljonit eurot;

2) vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse hinnangul on kindlustusandja piiriülene

kindlustustegevus vastuvõtva riigi kindlustusturu seisukohast oluline.

(2) Kui Inspektsiooni hinnangul on teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene

kindlustustegevus Eestis oluline, teavitab ta sellest teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust

ja esitab talle põhjendused sellisele järeldusele jõudmise kohta.

(3) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on teavitanud Inspektsiooni, et tema

hinnangul on Eesti kindlustusandja tegevus selles riigis oluline ja Inspektsioon ei nõustu

sellega, teavitab ta sellest vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust ühe kuu jooksul ning esitab

talle põhjendused sellisele järeldusele jõudmise kohta. Inspektsioon võib erimeelsuse korral

teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(4) Inspektsioon teeb koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui Eesti

kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi

kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis on oluline. Inspektsioon hindab, kas Eesti

kindlustusandja on teadlik riskidest, millega ta teises lepinguriigis kokku puutub või võib kokku

puutuda, ja kuidas ta neid riske juhib.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud koostöö on vastavuses piiriülese

kindlustustegevusega seotud riskide ulatusega ja hõlmab vähemalt:

1) kindlustusandja juhtimissüsteemi, sealhulgas tema juhtide suutlikkust mõista piiriülese

kindlustusturu eripära, riskimaandamismeetmeid, kehtestatud sisekontrolli ja piiriülese

tegevuse vastavuskontrolli;

2) tegevuse edasiandmist ja turustajaid;

3) äristrateegiat ja nõuete käsitlemist;

4) tarbijakaitset;

5) kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud ennetavate

finantsseisundi taastamise kavade hindamist ja nende kohta soovituste andmist, kui kavas

sisalduvate meetmete rakendamise korral võib tekkida negatiivne mõju kindlustusvõtjatele,

reaalmajandusele või finantsstabiilsusele vastuvõtvas riigis.

77

(6) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust aegsasti, kui olulise

piiriülese kindlustustegevuse järelevalves selguvad võimalikud probleemid kindlustusandjate

tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmisega või käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 1–4 sätestatud valdkondadega, mis mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad

kindlustusandja piiriülest tegevust vastuvõtvas riigis.

(7) Inspektsioon esitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele Eesti kindlustusandja kohta

kord aastas järgmise teabe:

1) kindlustusandja solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue, mille kindlustusandja on

esitanud Inspektsioonile kindlustustegevuse seaduse § 61 lõike 1 ja § 82 lõike 9 kohaselt;

2) nõuetekohaste omavahendite suurused solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude

täitmiseks;

3) asjakohasel juhul Inspektsiooni kahtlused kindlustusandja tehniliste eraldiste arvutamise

ning käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud teabe õigsuse suhtes.

(8) Vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse taotlusel esitab Inspektsioon käesoleva

paragrahvi lõikes 7 loetletud teabe sagedamini kui kord aastas. Kui Eesti on vastuvõttev riik,

võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt Eestis teabe esitamist

olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva teise lepinguriigi kindlustusandja kohta

sagedamini kui kord aastas.

(9) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust viivitamata, kui selles riigis

olulise piiriülese kindlustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja finantsseisund on

halvenenud või järgmise kolme kuu jooksul võib ilmneda, et kindlustusandja ei täida

solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet.

(10) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon esitada teise lepinguriigi finantsjärelevalve

asutusele põhjendatud taotluse lisateabe saamiseks Eestis olulise piiriülese

kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja kohta, kui see teave on seotud selle

kindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Kui vastuvõtva riigi

finantsjärelevalve asutus on Inspektsioonile esitanud sellise taotluse, esitab Inspektsioon talle

selle kohta lisateabe aegsasti.

(11) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Inspektsioonile käesoleva

paragrahvi lõikes 10 nimetatud teavet aegsasti, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks

Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(12) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võta arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5

punktis 5 nimetatud soovitust, mille on esitanud Inspektsioon teise lepinguriigi

finantsjärelevalve asutusele, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.

§ 4713. Koostöö kohapealse kontrolli korral

(1) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve

asutuselt kohapealse kontrolli ühist läbiviimist Eestis olulise piiriülese kindlustustegevusega

tegelevas teise lepinguriigi kindlustusandjas, kes ei täida solventsuskapitalinõuet või

miinimumkapitalinõuet või kui selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul.

Inspektsioon põhjendab oma taotlust.

78

(2) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Inspektsioonile kohapealse

kontrolli taotluse Eesti kindlustusandjas, otsustab Inspektsioon kohapealse kontrolli kohta

nõusoleku andmise või sellest keeldumise ühe kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõusoleku korral edastab Inspektsioon Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kohapealses kontrollis osalemise

kutse.

(4) Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus peavad jõudma ühisele

järeldusele kontrolli, sealhulgas asjakohaste rakendatavate meetmete küsimuses kahe kuu

jooksul kohapealsest kontrollist arvates. Inspektsioon võtab ühist järeldust arvesse, kui otsustab

rakendada asjakohaseid meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes.

(5) Kui Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei jõua Eesti kindlustusandja

või teise lepinguriigi kindlustusandja kohapealses kontrollis ühisele järeldusele, on

Inspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse

poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 kahe

kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kahe kuu möödumisest arvates.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatu ei piira Inspektsiooni järelevalvelisi õigusi,

sealhulgas õigust rakendada meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes, kes ei täida

solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet või kui ilmneb selline oht.

(7) Inspektsioonil ei ole õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutuse poole, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul jõutakse

ühisele järeldusele või kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse

poole pöördumise tähtaeg on möödas.

(8) Kui Inspektsioon või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on pöördunud Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 5

sätestatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus. Inspektsioon võtab vastu ühise kohapealse

kontrolli lõplikud järeldused Eesti kindlustusandjas kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja

Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega, mis on täitmiseks pädevatele asutustele.

(9) Kui Inspektsioon ei anna nõusolekut ühiseks kohapealseks kontrolliks, edastab ta teise

lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele keeldumisotsuse koos põhjendustega kirjalikult.

(10) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei anna nõusolekut ühiseks kohapealseks

kontrolliks, võib Inspektsioon pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide

Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)

nr 1094/2010 artiklile 19 ühe kuu jooksul keelduva otsuse saamisest arvates.“;

26) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul mõjutab

erakorraline tervisega seotud hädaolukord, looduskatastroof või muu erakordne sündmus

kindlustusandja suutlikkust esitada ning avalikustada aruandeid ja teavet kindlustustegevuse

seaduse §-s 1231 sätestatud tähtaegade jooksul, avaldab Inspektsioon selle kohta teate oma

veebilehel.“;

27) paragrahvi 54 lõiget 4 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) Maksu- ja Tolliametile kindlustusandjaga seotud asjus seadusest tulenevate ülesannete

täitmiseks vajalikus ulatuses.“;

79

28) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 48 järgmises sõnastuses:

„(48) Finantsinspektsioon avaldab teise lepinguriigi asutuselt saadud teabe Maksu- ja

Tolliametile käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 14 alusel üksnes selle lepinguriigi asutuse

nõusolekul.“;

29) paragrahvi 541 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Inspektsiooni läbiviidav kriisilahendusmenetlus ei ole avalik ja selle suhtes kohaldatakse

finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja

lahendamise seaduses sätestatut.

(2) Käesoleva seaduse § 51 lõikes 4 sätestatud sise-eeskirjad peavad sisaldama

kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud

konfidentsiaalsusnõuete järgimise põhimõtteid.“;

30) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja

edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse

direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning

määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L,

2025/1, 08.01.2025);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi

2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse, järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste

garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite, kestlikkusriskide ning

konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive

2002/87/EÜ ja 2013/34/EL (ELT L, 2025/2, 08.01.2025).“.

§ 88. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine

Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 3 lõikes 3 sätestatud asjasse

puutuvale kriisilahendusasutusele ning kindlustusandjale tegevusloa andnud asjasse puutuvale

finantsjärelevalveasutusele (edaspidi asjasse puutuv kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja

asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus), kui konsolideerimisgrupp on krediidiasutuste seaduse

§ 1101 lõikes 2 sätestatud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat) või kui

konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub sellesse finantskonglomeraati.“;

2) paragrahvi 29 lõiget 7 täiendatakse pärast sõna „kriisilahendusasutustele“ sõnadega „ning

asjasse puutuvale kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja asjasse puutuvale

finantsjärelevalveasutusele, kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest

või kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub finantskonglomeraati“;

3) paragrahvi 49 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat

finantsjärelevalveasutust, kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub

finantskonglomeraati.“;

4) paragrahvi 50 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:

„12) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat

finantsjärelevalveasutust, kui kriisilahendusmenetluses olev ettevõtja kuulub

finantskonglomeraati.“;

80

5) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kriisilahenduskolleegiumisse kutsutakse vaatlejana osalema asjasse puutuv

kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus, kui

konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest või kui konsolideerimisgruppi

kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati, tingimusel et kriisilahendusasutuse ja

finantsjärelevalveasutuse suhtes kohaldatakse konfidentsiaalsusnõudeid, mis on

konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul samaväärsed käesoleva seaduse §-s 51

sätestatud nõuetega.“;

6) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk

153–163)“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163) ja

(EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025)“.

§ 89. Kindlustustegevuse seaduse muutmine

1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva seaduse kohaldamise korral arvestatakse kindlustusandja tegevuse olemuse,

ulatuse ja keerukusega, eelkõige käesoleva seaduse §-s 421 sätestatud väikese ja mittekeeruka

kindlustusandja puhul.“;

2) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ sõnadega „või

ettevõtjatega, keda emaettevõtja või tema tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme

ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse konsolideerimisgruppi“;

3) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti a

alapunktis iv nimetatud elukindlustustegevus.“;

4) paragrahvi 17 lõike 1 punktis 8 asendatakse sõna „registrikoodi“ sõnaga „registrikood“;

5) paragrahvi 17 lõiget 1 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses:

„17) andmed selle kohta, kas taotleja on taotlenud tegevusluba või registreerimist teises

lepinguriigis kindlustustegevuse, kindlustuse vahendamise või muu krediidiasutuste seaduse

§ 1102 lõikes 1 nimetatud reguleeritud üksuse tegevuse alustamiseks või tööandja pensionifondi

valitsemiseks ja see tegevusloa saamise taotlus on tagasi lükatud või teise lepinguriigi

tegevusluba või registreering on tühistatud, sealhulgas taotluse või registreeringu

tagasilükkamise või tühistamise põhjused.“;

6) paragrahvi 18 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) välisriigi nimi ja asjakohasel juhul sellise välisriigi, mis ei ole lepinguriik (edaspidi kolmas

riik), geograafiline piirkond, kuhu kavandab kindlustusandja asutada filiaali või kus ta plaanib

tegeleda piiriülese kindlustustegevusega.“;

7) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud koostöö käigus on vaja konsulteerida

mitme teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega ja mõni neist on taotlenud tegevusloa

ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa taotluse kättesaamisest arvates, võtab

Finantsinspektsioon arvesse ühishindamise järeldusi tegevusloa andmise või sellest keeldumise

kohta otsuse tegemise korral.“;

81

8) paragrahvi 20 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „taotluse esitamisest“

tekstiosaga „, ning käesoleva seaduse § 19 lõikes 7 sätestatud juhul kaheksa kuu möödumisel

tegevusloa taotluse esitamisest arvates“;

9) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral kohaldatakse kindlustusandja

suhtes kuni tema kohta lõpetamisotsuse tegemiseni käesoleva seaduse 12. peatüki 1. jaos

sätestatut.“;

10) paragrahvi 24 lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

11) paragrahvi 33 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 2 ja

käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide muutmisest või kui

kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus muutub nii, et see mõjutab oluliselt

kindlustusandja riskiprofiili või tema tegevust ühes või mitmes teises liikmesriigis, vähemalt

üks kuu ette. Finantsinspektsioon edastab saadud teabe asjakohasele lepinguriigi

finantsjärelevalve asutusele viivitamata.“;

12) paragrahvi 37 lõike 1 punkt 31 tunnistatakse kehtetuks;

13) seadust täiendatakse 21. peatükiga järgmises sõnastuses:

„21. peatükk

Proportsionaalsuse meetmed

§ 421. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja

(1) Kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab käesoleva

paragrahvi tingimustele ning tal on käesoleva seaduse § 422 alusel õigus rakendada

proportsionaalsuse meetmeid.

(2) Üksnes elukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja,

kui ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumitele:

1) kindlustusandja intressiriski kapitalinõue ei ole suurem kui viis protsenti käesoleva seaduse

§-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise

varakogumi osaga;

2) teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma

on väiksem kui 20 miljonit eurot või väiksem kui kümme protsenti kindlustusandja

kindlustusmaksete aastasest kogusummast;

3) elukindlustustegevuse tehniliste eraldiste suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise

varakogumi osaga ei ole suurem kui üks miljard eurot;

4) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti

kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest;

5) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema

aastasest kindlustusmaksete kogusummast;

6) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki

4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses.

(3) Kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui

ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumitele:

82

1) kindlustusandja kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud

suhtarv edasikindlustuseta on alla 100 protsendi;

2) teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma

on väiksem kui 20 miljonit eurot või väiksem kui kümme protsenti kindlustusandja

kindlustusmaksete aastasest kogusummast;

3) kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui

100 miljonit eurot;

4) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11 ja 12 ning 14 ja 15 sätestatud

kahjukindlustuse liikidega seotud kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui

30 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast kahjukindlustuses;

5) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti

kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest;

6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema

kindlustusmaksete aastasest kogusummast.

7) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki

4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses.

(4) Kindlustusandja arvutab järgmiste suuruste summa:

1) tururiski kapitalinõue;

2) vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude osa, mis vastab väärtpaberistamisest,

tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast

tingitud riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga;

3) kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes

ning mis ei ole hõlmatud tururiski ja vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõudega.

(5) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse

tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste

kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ja kelle

kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku alla

40 protsendi kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja

mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 2

kriteeriumitele.

(6) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle kahjukindlustustegevuse

kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt 40 protsenti

kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast ja kelle elukindlustustegevuse

tehnilised eraldised moodustavad alla 20 protsendi kindlustusandja tehniliste eraldiste

kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga, on väike ja

mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 3

kriteeriumitele.

(7) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse

tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste

kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ja kelle

kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt

40 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja

mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3

kriteeriumitele.

(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja suhtes ei kohaldata kriteeriumitele

vastavuse hindamise korral käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 2 ja 5 ning lõike 3 punktide

2 ja 4 kriteeriume.

83

(9) Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi

lõigete 2–7 kriteeriumitele, võib teda käsitada väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana, kui

ta vastab mõlemale järgmisele tingimusele:

1) kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on kaptiivkindlustusandja või

kaptiivedasikindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad juriidilised isikud või

füüsilised isikud, kellel on õigus sõlmida konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustusandjatega

kindlustusleping tingimusel, et selliste kindlustuslepingutega seotud tehniliste eraldiste osakaal

moodustab alla viie protsendi kindlustusandjate tehniliste eraldiste koguväärtusest;

2) kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja sõlmitud edasikindlustuslepingutest

tulenevad kohustused ei kata kohustusliku vastutuskindlustuse riske.

(10) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse

hindamise korral viimase kahe majandusaasta näitajatest.

(11) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui

kaks aastat tagasi tingimustele vastamise hindamisest arvates, lähtub ta käesoleva paragrahvi

lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse hindamise korral viimase majandusaasta näitajatest.

(12) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui

aasta tagasi tingimustele vastamise hindamisest arvates, lähtub ta käesoleva paragrahvi

lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse hindamise korral käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud

tegevuskavast.

(13) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–9 sätestatust ei ole kindlustusandja väike ja

mittekeerukas kindlustusandja, kui ta:

1) kasutab solventsuskapitalinõude arvutamise korral sisemudelit või osalist sisemudelit;

2) on finantskonglomeraadi emaettevõtja või kindlustusgrupi emaettevõtja, kelle suhtes

kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2

alusel, välja arvatud, kui kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp käesoleva

seaduse § 427 kohaselt;

3) on käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtja emaettevõtja;

4) valitseb käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktis 12 nimetatud tööandja pensionifondi, mille

vara väärtus on rohkem kui üks miljard eurot.

§ 422. Õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja

(1) Kui kindlustusandja on enda hinnangul väike ja mittekeerukas kindlustusandja, teavitab ta

Finantsinspektsiooni, et saada õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, ning esitab talle

järgmised andmed ja dokumendid:

1) tõend käesoleva seaduse § 421 lõigete 2–9 kriteeriumitele vastamise kohta;

2) kinnitus selle kohta, et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta

jooksul strateegilisi muudatusi, mille tulemusel ta ei vastaks enam ühele või mitmele käesoleva

seaduse § 421 lõigete 2–9 kriteeriumitele;

3) loetelu käesoleva seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2 nimetatud proportsionaalsuse meetmete kohta,

mida kindlustusandja kavatseb rakendada, eelkõige kui kavatsetakse rakendada parima

hinnangu lihtsustust, ja teave selle kohta, kas kindlustusandja kavatseb rakendada käesoleva

seaduse § 45 lõiget 9.

(2) Finantsinspektsioon võib jätta nõustumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

kindlustusandja hinnanguga üksnes juhul, kui:

1) kindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 421 kriteeriumitele;

84

2) kindlustusandja ei täida solventsuskapitalinõuet, sealjuures ei võeta selle nõude täitmise

hindamise korral arvesse käesoleva seaduse § 451 lõikes 6 sätestatud järkjärgulist

kohaldamismehhanismi, §-s 267 sätestatud üleminekumeedet või asjakohasel juhul § 271

lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist;

3) kindlustusandja turuosa on suurem kui viis protsenti Eesti elu- või kahjukindlustusturust,

võttes turuosa määramise korral arvesse käesoleva seaduse § 124 lõike 4 põhimõtted.

(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase nõustumata jätmise

kohta kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud täielike andmete ja

dokumentide kättesaamisest arvates. Nõustumata jätmise korral edastab Finantsinspektsioon

kindlustusandjale selle kohta põhjendatud otsuse.

(4) Kui Finantsinspektsioon otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul,

et kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, käsitatakse teda väikese ja

mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 423 sätestatud

proportsionaalsuse meetmeid otsuse tegemise kuupäevast arvates.

(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja

jooksul otsust, et ta ei nõustu kindlustusandja hinnanguga, käsitatakse kindlustusandjat väikese

ja mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 423 sätestatud

proportsionaalsuse meetmeid käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja lõpust arvates.

(6) Kindlustusandjal on õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja kuni käesoleva

seaduse § 426 lõigetes 2 ja 3 sätestatud asjaolude ilmnemiseni.

§ 423. Proportsionaalsuse meetmed ja Finantsinspektsiooni teavitamine nende

rakendamisest

(1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib rakendada järgmisi käesolevas seaduses

sätestatud proportsionaalsuse meetmeid:

1) paragrahvi 45 lõikes 8 sätestatud deterministliku hindamise kasutamine;

2) paragrahvi 96 lõikes 51 nimetatud vastutava isiku määramine; 3) paragrahvi 972 lõike 6 alusel likviidsusriski juhtimise plaani koostamata jätmine; 4) paragrahvi 100 lõike 41 alusel kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamise

sageduse vähendamine;

5) paragrahvi 1001 lõike 4 alusel makromajandustegurite hindamata jätmine;

6) paragrahvi 1002 lõike 4 alusel kliimamuutuste stsenaariumi koostamata jätmine; 7) paragrahvi 105 lõike 6 alusel sise-eeskirjade ajakohastamise sageduse vähendamine; 8) paragrahvi 1231 lõike 2 alusel regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sageduse

vähendamine;

9) paragrahvi 1251 lõike 5 alusel solventsuse ja finantsseisundi aruandes vähendatud teabe

avalikustamine;

10) paragrahvi 129 lõike 12 alusel auditeerimiskohustuse kohaldamata jätmine.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib väike ja mittekeerukas kindlustusandja

rakendada komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/35 sätestatud proportsionaalsuse

meetmeid.

(3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni rakendatavatest

proportsionaalsuse meetmetest ühe aasta jooksul käesoleva seaduse § 422 lõikes 4 või 5

sätestatud õiguse saamisest arvates.

85

§ 424. Proportsionaalsuse meetmete rakendamise peatamine

(1) Finantsinspektsioon võib keelata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja riskiprofiilist

tingitud tõsise kahtluse korral ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise

ettekirjutusega. Kahtlus on tõsine, kui kindlustusandja:

1) ei täida solventsuskapitalinõuet või kui selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul;

2) juhtimissüsteem ei ole tõhus või

3) riskiprofiili muutus võib kaasa tuua käesoleva seaduse § 421 kriteeriumite täitmata jätmise

olulises ulatuses.

(2) Solventsuskapitalinõude täitmise hindamise korral ei võeta arvesse käesoleva seaduse § 451

lõikes 6 sätestatud järkjärgulist kohaldamismehhanismi, §-s 267 sätestatud üleminekumeedet

või asjakohasel juhul § 271 lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist.

(3) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

ettekirjutuse kirjalikult asjakohaste põhjendustega, viidates käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud kahtluse alusele.

§ 425. Teiste kindlustusandjate õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid

(1) Kui kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja, on tal õigus rakendada

käesoleva seaduse § 423 lõike 1 punktides 1–5 ja 7, lõikes 2 ning § 1231 lõikes 1 sätestatud

proportsionaalsuse meetmeid Finantsinspektsiooni nõusolekul (edaspidi kindlustusandja, kellel

on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet).

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja

Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse koos järgmiste andmete ja dokumentidega:

1) loetelu proportsionaalsuse meetmete kohta, mida kindlustusandja kavatseb rakendada,

selgitustega, miks meetmete rakendamine on põhjendatud, arvestades kindlustusandja

tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust; 2) muu oluline teave kindlustusandja riskiprofiili kohta;

3) kinnitus selle kohta, et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta

jooksul strateegilisi muudatusi, mis võivad mõjutada kindlustusandja riskiprofiili.

(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta kahe kuu

jooksul taotluse kättesaamisest arvates.

(4) Finantsinspektsioon võib nõuda kindlustusandjalt lisaandmeid ja -dokumente käesoleva

paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ning kontrollimiseks.

Lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõudmise kuupäeva ning kindlustusandjalt nõutava

teabe ja dokumentide kättesaamise kuupäeva vaheliseks perioodiks käesoleva paragrahvi

lõikes 3 sätestatud tähtaeg peatub. Kui lisateavet ja -dokumente nõutakse uuesti, viidatud

tähtaeg enam ei peatu.

(5) Finantsinspektsioon teavitab kindlustusandjat kirjalikult nõusoleku andmise otsusest, mis

sisaldab heakskiidetud proportsionaalsuse meetmete loetelu ja asjakohasel juhul lisatingimuste

kehtestamise põhjendusi, kui Finantsinspektsioon kiidab heaks proportsionaalsuse meetmete

kasutamise teatavatel tingimustel.

(6) Finantsinspektsioon võib teha nõusoleku andmisest keeldumise otsuse ühe või mitme

proportsionaalsuse meetme rakendamise kohta, kui see on põhjendatud tulenevalt

kindlustusandja riskiprofiilist.

86

(7) Kui Finantsinspektsioon teeb nõusoleku andmisest keeldumise otsuse ühe või mitme

meetme rakendamise kohta, esitab ta kindlustusandjale selle põhjused kirjalikult.

(8) Finantsinspektsioon võib otsust igal ajal muuta või tunnistada selle kehtetuks, kui

kindlustusandja riskiprofiil on muutunud, esitades kindlustusandjale selle kohta põhjused

kirjalikult.

(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–8 sätestatust võib kindlustusandja rakendada

käesoleva seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2 sätestatud proportsionaalsuse meetmeid

Finantsinspektsiooni nõusolekuta, kui ta vastab kõikidele järgmistele tingimustele:

1) kindlustusandjal puudub välisriigis filiaal ja ta ei tegele piiriülese kindlustustegevusega;

2) kindlustusandja ei tegele käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 10–15 sätestatud

kahjukindlustuse liikidega, välja arvatud, kui vastutuskindlustuse risk on täiendavalt

kindlustatav risk käesoleva seaduse § 16 lõike 3 tähenduses;

3) kindlustusandja aastane kindlustusmaksete kogusumma on väiksem kui 15 miljonit eurot;

4) kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi

osaga on väiksem kui 50 miljonit eurot;

5) kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja puhul on kindlustusgrupi tehniliste eraldiste

suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga väiksem kui 50 miljonit eurot;

6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse kindlustusmaksete suurus on väiksem kui

600 000 eurot või kümme protsenti kindlustusmaksete kogusummast või

edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste suurus on väiksem kui 2,7 miljonit

eurot või kümme protsenti sellistest lepingutest tulenevate tehniliste eraldiste kogusuurusest.

(10) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja suhtes ei kohaldata

käesoleva seaduse § 96 lõiget 71.

(11) Erinevalt käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 ja §-s 114 sätestatust võib Finantsinspektsiooni

nõusolekul käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja

miinimumkapitali alammäär ja aktsiakapital või osakapital olla 2,25 miljonit eurot, kui

kindlustusandjal on õigus tegeleda elukindlustuse või edasikindlustusega, ning 1,5 miljonit

eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda kahjukindlustusega. Nõusoleku andmise või

sellest keeldumise suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–8 sätestatut.

(12) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõigetes 9–11

sätestatud erandi kasutamise kavatsusest ja esitab tõendi lõike 9 tingimustele vastamise kohta.

(13) Käesoleva paragrahvi lõigetes 9 ja 10 sätestatud erandi kohaldamine lõppeb, kui

kindlustusandja ei vasta vähemalt ühele lõike 9 tingimusele kolmel järjestikusel aastal, ning

lõikes 11 sätestatud erandi kohaldamine lõppeb kohe, kui kindlustusandja ei vasta enam

vähemalt ühele lõike 9 tingimusele.

(14) Finantsinspektsioon võib keelata käesoleva paragrahvi lõigetes 9–11 sätestatud erandi

kasutamise järgmistel tingimustel:

1) kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusele;

2) erandi kasutamine kahjustab kindlustusandja maksevõimelisust või muul viisil

kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste võlausaldajate huve.

§ 426. Finantsinspektsiooni teavitamine muutustest

87

(1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata, kui ta ei

vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 421 lõike 2–9 kriteeriumile.

(2) Kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 421 lõike 2–9 kriteeriumile

püsivalt kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni, misjärel ei ole

kindlustusandjal enam õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning rakendada

proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates.

(3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata, kui ta

täidab mõnda käesoleva seaduse § 421 lõikes 13 sätestatud tingimust, misjärel ei ole

kindlustusandjal enam õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning tal ei ole enam

õigust rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates.

(4) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata oma

kavatsusest muuta rakendatavate proportsionaalsuse meetmete loetelu.

(5) Kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, teavitab

Finantsinspektsiooni, kui ta otsustab lõpetada ühe või mitme meetme rakendamise.

§ 427. Kindlustusgrupi proportsionaalsuse meetmed

(1) Kindlustusgrupp, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2

alusel kindlustusgrupi järelevalvet, on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui ta vastab

käesoleva paragrahvi tingimustele ning kindlustusgrupi järelevalve teostaja on ta määranud

väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks.

(2) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks

kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja ning täidetud on

käesoleva paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid:

1) konsolideeritud andmete alusel arvutatud intressiriski kapitalinõue on suurem kui viis

protsenti konsolideeritud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise

varakogumi osaga;

2) kindlustusgrupi elukindlustustegevuse konsolideeritud tehniliste eraldiste suurus

edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ei ole suurem kui üks miljard eurot.

(3) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks

kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole elukindlustusandja ning täidetud on käesoleva

paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid:

1) kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud suhtarv

edasikindlustuseta on alla 100 protsendi;

2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui 100 miljonit eurot;

3) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11 ja 12 ning 14 ja 15 sätestatud

kahjukindlustuse liikide kindlustusmaksete aastasumma ei ole suurem kui 30 protsenti

kindlustusgrupi kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastasest kogusummast.

(4) Väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp peab vastama ka järgmistele lisakriteeriumitele:

1) kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate, kelle peakontor ei asu kindlustusgrupi

järelevalve teostajaga samas lepinguriigis, kindlustusmaksete aastasumma on väiksem kui

20 miljonit eurot või kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest

kogusummast;

2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma sellistes lepinguriikides, mis ei ole

kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukohaga sama lepinguriik, on väiksem kui 20 miljonit

88

eurot või vähem kui kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest

kogusummast;

3) käesoleva seaduse § 421 lõike 4 alusel arvutatud summa konsolideeritud andmete alusel ei

ole suurem kui 20 protsenti kindlustusgrupi koguinvesteeringute suurusest;

4) kindlustusgrupi edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti

kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast;

5) olenevalt rakendatavast arvutamismeetodist on käesoleva seaduse § 89 lõike 1, sama

paragrahvi lõike 6 või § 893 lõike 1 alusel arvutatud suuruste vahe positiivne;

6) iga kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse

§ 89 lõikes 6 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodit, on väike ja mittekeerukas

kindlustusandja, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse sama meetodit

või käesoleva seaduse §-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 ja lõike 4 punktis 3 sätestatut ei kohaldata, kui

kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse üksnes mahaarvamise ja

agregeerimise meetodit.

(6) Kindlustusgrupi määramise korral väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks

kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 422 sätestatut kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast

kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil.

(7) Tingimustele vastavuse hindamise korral võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja aluseks

kindlustusgrupi viimase kahe majandusaasta näitajad.

(8) Kui kindlustusgrupi suhtes on kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatud vähem kui kaks

aastat, võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kriteeriumitele vastavuse hindamise korral

aluseks kindlustusgrupi viimase majandusaasta näitajad.

(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatust ei ole kindlustusgrupp väike ja

mittekeerukas kindlustusgrupp, kui:

1) ta on finantskonglomeraat krediidiasutuste seaduse § 1101 tähenduses;

2) vähemalt üks kindlustusgrupi tütarettevõtja on käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud

seotud ettevõtja;

3) kindlustusgrupp kasutab kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise korral

käesoleva seaduse § 243 kohast sisemudelit.

(10) Kindlustusgrupi ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja suhtes kohaldatakse käesoleva

seaduse §-des 423–426 kindlustusandja ning Finantsinspektsiooni kohta sätestatut.“;

14) paragrahvi 45 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud riskivabal intressikõveral ei

ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega intressimäärasid, tuleb esimesest

tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegadega finantsinstrumentide korral ekstrapoleerida

riskivaba intressikõverat vastavalt käesoleva seaduse §-s 451 sätestatule.“;

15) paragrahvi 45 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „artiklites 43–54“ tekstiosaga „artiklites 43–

54a“;

16) paragrahvi 45 täiendatakse lõigetega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:

„(8) Kui kindlustusleping sisaldab finantstagatisi ja valikuõigusi, võtab kindlustusandja parima

hinnangu arvutamise korral kasutatavas meetodis asjakohaselt arvesse, et sellisest lepingust

tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus võib teatud stsenaariumite korral sõltuda tulevaste

89

sündmuste ja arengusuundade oodatavatest tulemustest ning võimalikest erinevustest tegelike

ja oodatavate tulemuste vahel.

(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust võib väike ja mittekeerukas

kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet,

kasutada ettevaatlike arvutuspõhimõtete järgi leitud deterministlikku parimat hinnangut, et

leida elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parim hinnang, kui lepingus sisalduvad

finantstagatised ja valikuõigused ei ole olulise majandusliku mõjuga.“;

17) seadust täiendatakse §-ga 451 järgmises sõnastuses:

„§ 451. Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimine

(1) Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise korral võetakse aluseks forvardintressimäärad,

mis lähenevad sujuvalt esimese tasanduspunkti forvardintressimääralt lõplikule

forvardintressimäärale. Esimene tasanduspunkt on esimene tähtaeg, mil intressikõvera

määramise korral arvesse võetavad finantsinstrumentide turud ei ole sügavad, likviidsed või

läbipaistvad.

(2) Euro esimene tasanduspunkt on 20 aastat.

(3) Muu valuuta esimene tasanduspunkt on pikim tähtaeg, mille korral on täidetud järgmised

tingimused:

1) selle tähtajaga finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad;

2) selle või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist selles valuutas

nomineeritud lunastamata võlakirjadest on piisavalt suur.

(4) Ekstrapoleeritud forvardintressimäär on likviidse forvardintressimäära ja lõpliku

forvardintressimäära kaalutud keskmine.

(5) Likviidne forvardintressimäär põhineb ühel või mitmel pikima tähtajaga

forvardintressimääral, mille korral saab asjaomast finantsinstrumenti vaadelda sügaval,

likviidsel ja läbipaistval turul.

(6) Lõpliku forvardintressimäära kaal on vähemalt 77,5 protsenti, kui forvardintressimäära

tähtaeg on vähemalt 40 aastat esimesest tasanduspunktist arvates.

(7) Ekstrapoleerimise korral võetakse arvesse lisaks võlakirjadele teavet muude

finantsinstrumentide kohta, kui nende finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja

läbipaistvad.

(8) Kindlustusandja võib rakendada käesoleva seaduse §-s 2672 sätestatud järkjärgulise

kohaldamise mehhanismi Finantsinspektsiooni nõusolekul. Mehhanism ei mõjuta

finantsturgude sügavuse, likviidsuse ja läbipaistvuse ning esimese tasanduspunkti

kindlaksmääramist.“;

18) paragrahvi 46 lõike 1 punkti 8 täiendatakse pärast sõna „koos“ sõnadega „, sealjuures

käsitatakse elukindlustuse grupilepingut ühe lepinguna“;

19) paragrahvi 47 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kindlustusandja võib rakendada parima hinnangu arvutamisel riskivabale intressikõverale

volatiilsuse kohandamist (edaspidi volatiilsuse kohandamine) Finantsinspektsiooni nõusolekul.

90

(2) Nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile tõendid selle kohta, et

ta vastab vähemalt järgmistele tingimustele:

1) volatiilsuse kohandamist asjakohase valuuta korral rakendatakse kõigi selles valuutas

olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamise korral, kui

selle hinnangu arvutamise korral kasutatava riskivaba intressikõvera suhtes ei rakendata juba

käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist;

2) kindlustusandja on kehtestanud reeglid, et arvutada volatiilsuse kohandamist.

(3) Nõusolek loetakse antuks, kui kindlustusandjat ei teavitata sellest või selle andmisest

keeldumisest 30 tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tõendite

Finantsinspektsioonile esitamisest arvates.

(4) Volatiilsuse kohandamiseks ette nähtud tehnilise teabe aluseks on Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõigetes 3–4a sätestatud põhimõtted.

(5) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivaba

intressikõvera suhtes. Ekstrapoleerimise korral võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad

intressimäärad.

(6) Iga valuuta korral on volatiilsuse kohandamise aluseks selles valuutas võlaväärtpaberitesse

tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitud intressimäära ja selle valuuta riskivaba

intressikõvera määra vahe. Võrdlusportfell esindab samas valuutas olevat vara, millesse

investeerib kindlustusandja samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate

kohustuste parima hinnangu katmise.

(7) Kindlustusandja võib kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ

artikli 77d lõikes 3 sätestatud riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suhtes kindlustusandja

enda lähenemist Finantsinspektsiooni nõusolekul järgmistel tingimustel:

1) riskiga korrigeeritud hinnavahe on olnud aruandekuupäevale eelneval neljal kvartaalsel

aruandeperioodil suurem kui selline riskiga korrigeeritud hinnavahe, mis on arvutatud

kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute

alusel;

2) regulaarses järelevalvelises aruandes esitatud teave kindlustusandja asjakohase vara kohta

on piisavalt kvaliteetne, et tagada korrigeerimise täpne ja usaldusväärne arvutamine.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral on korrigeerimismäär kindlustusandja

investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud

riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjakohase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga

korrigeeritud hinnavahe suhtarv, mis ei ole suurem kui 105 protsenti.

(9) Kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud

investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe arvutatakse samal viisil kui

sellise riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on asjakohase valuuta võrdlusportfell,

kuid mille arvutamise korral kasutatakse kindlustusandja andmeid asjaomases valuutas

võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute portfellis sisalduvate alamklasside kaalude ja

keskmise kestuse kohta.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul ei rakendata euro korral Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõikes 4 sätestatud

makromajandusliku volatiilsuse kohandamise suurendamist.

91

(11) Kindlustusandja lõpetab käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamise viivitamata, kui selle

tulemusel on riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suurenenud kahe järjestikuse kvartaalse

aruandeperioodi jooksul.

(12) Kui kindlustusandja ei täida enam käesoleva paragrahvi lõike 2 tingimusi, võib

Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt, et ta ei rakendaks enam volatiilsuse kohandamist.

Kindlustusandja võib rakendamist jätkata, kui ta on saanud selleks uue nõusoleku käesoleva

paragrahvi lõike 2 tingimustel.

(13) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei

ole rakendusmääruses valuuta kohta kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet, ei kohaldata

selle valuuta korral volatiilsuse kohandamist, kui arvutatakse parimat hinnangut.

(14) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei

ole rakendusmääruses kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet euro korral ja sama artikli

lõike 1 punktis d sätestatud osakaalu, ei lisata volatiilsuse kohandamisele makromajanduslikku

volatiilsuse kohandamist.“;

20) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Parima hinnangu ja riskimarginaali eraldi hindamise korral, kui kindlustusandja arvutab

marginaali, määrab ta kindlaks selliste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulud, mis

vastavad ajaliselt kohandatud solventsuskapitalinõudele ja on ette nähtud kindlustuslepingutest

tulenevate kohustuste täitmiseks kogu nende kehtivusaja jooksul. Kulude kindlaksmääramise

korral kasutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kapitalikulumäära.

(12) Solventsuskapitalinõude kohandamine koosneb eksponentsiaalsest ajast sõltuvast

tegurist.“;

21) paragrahvi 48 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Riskimarginaali arvutamise korral peab kindlustusandja kasutama kapitalikulumäära

4,75 protsenti, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 86 lõike 1b

alusel antud Euroopa Liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.“;

22) seadust täiendatakse §-ga 521 järgmises sõnastuses:

„§ 521. Makromajandusliku ja finantsturgude arengu mõju arvestamine

investeerimisstrateegias

(1) Kindlustusandja arvestab investeerimisstrateegias võimaliku makromajandusliku ja

finantsturgude arenguga, käesoleva seaduse §-s 971 sätestatud kestlikkusriski mõjuga oma

investeeringutele ning oma investeerimisotsuste võimaliku pikaajalise mõjuga samas

paragrahvis sätestatud kestlikkusteguritele.

(2) Finantsinspektsioon võib põhjendatult nõuda, et kindlustusandja:

1) võtab investeerimisstrateegias arvesse makromajanduskeskkonnast tingitud riske;

2) hindab, millises ulatuses võib tema investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikku

ja finantsturgude arengut ning olla süsteemse riski põhjuseks.

(3) Kindlustusandja arvestab asjakohasel juhul investeerimisotsuste tegemise korral käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatuga.

92

(4) Makromajanduslikust ja finantsturgude arengust ning makromajanduskeskkonnast tingitud

riskide hindamise korral lähtub kindlustusandja käesoleva seaduse § 1001 lõigetes 2 ja 3

sätestatust.

(5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt tütarettevõtjast

kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamist, võtab ta arvesse, kas selles lõikes

sätestatud hindamise teeb juhtiv ettevõtja kindlustusgrupi tasandil ja kas hinnangus võetakse

arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära.“;

23) paragrahvi 57 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kindlustusandja viitab asjakohasel juhul omavahendite liigitamise korral komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 69, 70, 72, 74, 76 ja 78 nimetatud omavahendite

loetelule.“;

24) paragrahvi 59 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Finantsinspektsiooni nõusolekul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut, kui

on täidetud kõik järgmised tingimused:

1) kindlustusandja ja krediidiasutus või finantseerimisasutus kuuluvad käesoleva seaduse § 239

lõike 1 punktide 1, 2 või 3 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla ja seotud ettevõtjast

krediidiasutuse või finantseerimisasutuse suhtes ei kohaldata § 891 lõikes 10 nimetatud

mahaarvamist või kui kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 1108 sätestatut

Finantsinspektsiooni nõusolekul või nõudmisel ning kindlustusandja ja krediidiasutus või

finantseerimisasutus kuuluvad krediidiasutuste seaduse 91. peatüki 2. jaos sätestatud täiendava

järelevalve alla;

2) Finantsinspektsiooni hinnangul on kindlustusgrupi või täiendava järelevalve alla kuuluvate

ettevõtjate koordineeritud juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll piisavalt hästi korraldatud;

3) osalus krediidiasutuses või finantseerimisasutuses on strateegilist laadi

omakapitaliinvesteering komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 171 tähenduses.

(5) Osalus krediidiasutuses ja finantseerimisasutuses hõlmab:

1) kindlustusandja osalust krediidiasutuses, investeerimisühingus ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid

usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013,

lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punktis 26 nimetatud finantseerimisasutuses;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 52 sätestatud täiendavaid

esimese taseme omavahendi instrumente, sama määruse artiklis 63 sätestatud teise taseme

omavahendi instrumente ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033, mis

käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega

muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL)

nr 806/2014 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 1–63), artiklis 9 sätestatud esimese ja teise taseme

omavahendi instrumente, mida kindlustusandja hoiab käesoleva lõike punktis 1 sätestatud

ettevõtja tõttu, kelles on kindlustusandjal osalus.“;

25) paragrahvi 63 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Kindlustusandja võib mõnede riskide ja alamriskide kapitalinõuete arvutamise korral

kasutada lihtsustusi, kui:

1) riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad;

2) standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne;

3) lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt solventsuskapitalinõuet.“;

26) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:

93

„(91) Käesoleva paragrahvi lõike 9 punkti 3 tingimus ei pea olema täidetud, kui lihtsustatud

arvutuse tulemusel saadud solventsuskapitalinõue on suurem standardse arvutuse tulemusel

saadud solventsuskapitalinõudest.“;

27) paragrahvi 63 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatust võib kasutada teatud riski või alamriski

kapitalinõude arvutamise korral lihtsustust, kui sellise riski või alamriski kapitalinõue ei

moodusta rohkem kui viis protsenti põhisolventsuskapitalinõudest. Kindlustusandja võib seda

teha järgmise kolme aasta jooksul solventsuskapitalinõude arvutamisest arvates.

(12) Käesoleva paragrahvi lõike 11 kohaldamise korral ei tohi kõikide lihtsustatud arvutuste

tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa olla suurem kui kümme protsenti

viimasena standardselt arvutatud põhisolventsuskapitalinõudest.

(13) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusi ei kohaldata väikese ja mittekeeruka

kindlustusandja suhtes, kui ta suudab Finantsinspektsioonile vähemalt iga viie aasta järel

veenvalt tõendada, et:

1) iga riski või alamriski kapitalinõue, mille suhtes kavandab kindlustusandja kasutada

lihtsustatud arvutust, on alla kahe protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud

põhisolventsuskapitalinõudest;

2) kõikide lihtsustatud arvutuste tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa

on alla kümne protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud põhisolventsuskapitalinõudest.“;

28) paragrahvi 67 lõikes 6 asendatakse sõna „kümne“ arvuga „13“;

29) seadust täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses:

„§ 671. Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue

(1) Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue võrdub põhiomavahendite kahjumiga, mis

tuleneks pikaajaliste aktsiainvesteeringute väärtuse hetkelisest vähenemisest 22 protsendi

võrra.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral käsitatakse aktsiainvesteeringute

alamrühma pikaajalise aktsiainvesteeringuna, kui kindlustusandja tõendab

Finantsinspektsioonile veenvalt, et täidetud on kõik järgmised tingimused:

1) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on selgelt piiritletud ja eraldatud muust

kindlustusandja tegevusest;

2) iga pikaajalise aktsiainvesteeringu portfelli kohta on kehtestatud käesoleva paragrahvi

lõikes 3 sätestatud pikaajaliste investeeringute juhtimise kord;

3) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühmas on ainult sellised aktsiad, mis on avalikult

kaubeldavad lepinguriigis või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigis,

või selliste lepinguriigi või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi

peakontoriga äriühingute aktsiad, millega ei kaubelda avalikult;

4) kindlustusandja on suuteline hoiduma aktsiainvesteeringute sundmüügist järgmise viie aasta

jooksul, sealhulgas pingelises finantsturuolukorras;

5) kindlustusandja riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ja investeerimise põhimõtetes

on kehtestatud kindlustusandja kohustus hoida pikaajalisi investeeringuid perioodi jooksul, mis

on kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 3 nõudega, ning kindlustusandja on suuteline täitma

käesoleva lõike punkti 4 nõuet;

6) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on hajutatud viisil, mis võimaldab vältida

ülemäärast sõltuvust konkreetsest emitendist või ettevõtjate grupist ja riski ülemäärast

akumuleerumist sama riskiprofiiliga pikaajaliste aktsiainvesteeringute portfellis tervikuna;

94

7) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühma ei kuulu sellised investeeringud, mille

tulemusel omab kindlustusandja äriühingus või muus juriidilises isikus vähemalt 20 protsenti

aktsiakapitalist või aktsiatega määratud häältest.

(3) Kindlustusandja juhatus kinnitab pikaajaliste aktsiainvesteeringute juhtimise korra, mille

kohaselt peab kindlustusandja hoidma pikaajalisi aktsiainvesteeringuid keskmiselt kauem kui

viis aastat. Kindlustusandja vaatab läbi investeeringute juhtimise korra regulaarselt, võrreldes

seda tegeliku portfellihaldamisega, ja esitab selle käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud

kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hinnangus.

(4) Käesoleva paragrahvi kohaldamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile

kinnituse selle kohta, et tema pikaajalised aktsiainvesteeringud vastavad käesoleva paragrahvi

lõigete 2 ja 3 tingimustele.

(5) Kui kindlustusandja hoiab aktsiaid investeerimisfondide seaduse § 9 lõikes 8 määratletud

Euroopa pikaajalises investeerimisfondis või Euroopa Komisjoni rakendusmääruses kindlaks

määratud madalama riskiprofiiliga investeerimisfondis, sealhulgas alternatiivses

investeerimisfondis, võib käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele vastavuse hindamise

teha investeerimisfondi ja mitte fondi alusvara tasandil.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral ei saa kindlustusandja pöörduda tagasi

lähenemise juurde, mis ei hõlma enam pikaajalisi aktsiainvesteeringuid.

(7) Kui kindlustusandja pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm ei vasta enam käesoleva

paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni viivitamata ja

rakendab meetmeid tingimustele vastamiseks.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile

ühe kuu jooksul tingimustele mittevastavuse tuvastamisest arvates teabe ja meetmed, mida

kindlustusandja rakendab tingimustele vastavuse tagamiseks kuue kuu jooksul nendele

mittevastavuse tuvastamisest arvates.

(9) Kui kindlustusandja ei ole suuteline tagama tingimustele vastavust käesoleva paragrahvi

lõikes 8 sätestatud tähtaja jooksul, ei kohaldata järgmise 2,5 aasta jooksul või seni kuni

kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele pikaajaliste

aktsiainvesteeringute alamrühma suhtes käesoleva paragrahvi lõiget 1 selle põhjal, kumb

periood on pikem.“;

30) paragrahvi 72 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt sisemudeli kasutamise loa, esitab ta

Finantsinspektsioonile hinnangu solventsuskapitalinõude kohta standardvalemit kasutades iga

kahe aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda, et hinnang esitataks sagedamini, seda enne

põhjendades.“;

31) paragrahvi 78 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:

„(6) Kindlustusandja võib arvestada sisemudelis krediidimarginaali muutuse mõjuga

volatiilsuse kohandamisele üksnes juhul, kui:

1) meetod, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta volatiilsuse

kohandamisele, ei sisalda käesoleva seaduse § 47 lõikes 7 sätestatud kindlustusandja lähenemist

ja makromajandusliku volatiilsuse kohandamise suurendamist euro korral;

2) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud suurustest.

95

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 2 osutatud suurused on:

1) tinglik solventsuskapitalinõue, mis arvutatakse solventsuskapitalinõudena, välja arvatud see,

et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsuse kohandamisele võetakse arvesse Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse kehtestatud metoodika järgi;

2) käesoleva lõike punkti 1 alusel arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et

käesoleva seaduse § 47 lõikes 6 sätestatud võrdlusportfell määratakse kindlaks samas valuutas

oleva vara alusel, millesse kindlustusandja investeerib, selle asemel, et lähtuda kõigi

kindlustusandjate samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega

seotud varast.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 2 sätestatud juhul võetakse võrdlusportfelli määramise

korral aluseks kindlustusandja vara sellises valuutas, mida kasutatakse samas valuutas olevatest

kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu katmiseks.“;

32) paragrahvi 87 lõiget 4 täiendatakse pärast tekstiosa „kindlustusandjas“ ja lõiget 5 pärast

tekstiosa „osalust“ tekstiosaga „või kes on seotud teise ettevõtjaga käesoleva seaduse § 7 lõike 2

punkti 3 kohaselt“;

33) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Lisaks käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 määratletule on emaettevõtja ja tütarettevõtja

käesoleva seaduse § 2391 lõike 4, 5 või 6 ning 9 kohaselt määratud emaettevõtja ja tema

tütarettevõtja.

(52) Lõplik emaettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole teise kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.“;

34) paragrahvi 87 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja:

1) kes ei ole krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing, tööandjapensioni

kogumisasutus, segafinantsvaldusettevõtja ega finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 punkti 20 tähenduses;

2) kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on kindlustusandja;

3) kelle põhitegevus on käesoleva paragrahvi lõikes 61 nimetatud tegevus ja kelle puhul on

täidetud lõike 62 tingimus.“;

35) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 61–63 järgmises sõnastuses:

„(61) Kindlustusvaldusettevõtja põhitegevus on sõltumata ettevõtja enda määratud tegevusalast

üks järgmistest tegevustest: 1) osaluse omamine ja omandamine kindlustusandjas; 2) abiteenuse osutamine ühe või mitme seotud kindlustusandja põhitegevusele; 3) ühe või mitme krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 punktides 2–12 nimetatud tehingu või

toimingu tegemine või ühe või mitme väärtpaberituru seaduse §-s 44 sätestatud kõrvalteenuse

osutamine.

(62) Üle 50 protsendi käesoleva paragrahvi lõike 63 punktides 1–4 nimetatud vähemalt ühest

näitajast on püsivalt seotud tütarettevõtjaga, kes on kindlustusandja, kolmanda riigi

kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi

kindlustusandjate valdusettevõtja või ettevõtja, kes osutab teenuseid, mis on kindlustusgruppi

kuuluva ühe või mitme kindlustusandja põhitegevuse abiteenused. Või on vähemalt üks

näitajaist püsivalt seotud ettevõtja enda tegevusega, mis ei ole seotud osaluse omandamise või

omamisega kindlustusandjas või kolmanda riigi kindlustusandjast tütarettevõtjas, kui ettevõtja

enda tegevus on kindlustustegevusega sama laadi.

96

(63) Tütarettevõtja või ettevõtja enda tegevusega püsivalt seotud näitajad on: 1) ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel; 2) ettevõtja vara tema konsolideeritud seisundi alusel; 3) ettevõtja tulu tema konsolideeritud seisundi alusel; 4) ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel; 5) muud näitajad, mida Finantsinspektsioon peab asjakohaseks.“;

36) paragrahvi 87 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat ei käsitata

finantseerimisasutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4

lõike 1 punkti 26 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 tähenduses.“;

37) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kolmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole

kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle peamine tegevus on

osaluse omandamine ja omamine tütarettevõtjates, kellest kõik või enamik on kolmandate

riikide kindlustusandjad.“;

38) paragrahvi 88 lõigetes 1, 3 ja 32 asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse §-s 89“

tekstiosaga „käesoleva seaduse §-s 89 või 893“;

39) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse käesoleva seaduse § 89

lõigetes 3–51 sätestatud meetodit või §-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni, võivad

osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja rakendada

käesoleva seaduse §-s 671 sätestatut.“;

40) paragrahvi 89 lõikes 1, § 90 lõikes 1 ja § 247 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „lõigetes 3–5“

tekstiosaga „lõigetes 3–51“;

41) paragrahvi 89 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda pärast

konsulteerimist kindlustusgrupi ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega

kindlustusgrupi solventsuse arvutamist käesoleva paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud

mahaarvamise ja agregeerimise meetodiga, või kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

meetodi üksikult kohaldamine ei ole asjakohane, käesolevas lõikes ja lõikes 1 sätestatud

meetodite kombinatsioonina, arvestades käesoleva seaduse §-s 893 sätestatut. Otsuse tegemise

korral võtab Finantsinspektsioon aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35

artikli 328 kriteeriumid.“;

42) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Piiramata käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtjate suhtes nõuete

kohaldamisest, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana nõuda, et

käesoleva paragrahvi lõikeid 6–9 kohaldataks üksnes kindlustusandja, kolmanda riigi

kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja kolmanda riigi

kindlustusandja valdusettevõtja suhtes.“;

43) paragrahvi 89 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on järgmiste suuruste vahe:

97

1) kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite summa konsolideeritud andmete alusel ja

käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

summa;

2) kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude summa konsolideeritud andmete alusel

(edaspidi kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue) ja käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või

§ 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa summa.“;

44) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korral ei võeta konsolideeritud andmetes

arvesse seotud ettevõtja osalust. Kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite ja

kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse

3. peatüki 3. jaos ja 4. jao 1.–3. jaotises sätestatut.“;

45) paragrahvi 89 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa kolmanda riigi seotud kindlustusandja

kapitalinõudes.“;

46) paragrahvi 89 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 3 nimetatud kapitalinõue on kolmanda riigi

õigusaktis sätestatud kapitalinõue, mille täitmata jätmisega kaasneks kolmanda riigi

kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamine.

(42) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi täitmiseks vajalike nõuetekohaste

põhiomavahendite sobivuse kindlaksmääramise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse

§-des 88–892 ja 894–92 ning § 93 lõigetes 1 ja 5 sätestatut. Käesoleva lõike esimeses lauses

sätestatut kohaldatakse ka, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite

kombinatsioonina käesoleva seaduse § 893 alusel.“;

47) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased

omavahendid ületavad kindlustusgrupi solventsuskapitalinõuet, kuid selle nõude miinimum ei

ole täidetud, kohaldatakse kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi suhtes

käesoleva seaduse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 sätestatut omavahendite vähenemise kohta alla

solventsuskapitalinõude. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka, kui

kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite kombinatsioonina käesoleva seaduse § 893

alusel.“;

48) paragrahvi 89 lõike 6 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) osaleva kindlustusandja osaluse väärtus käesoleva paragrahvi lõikes 21 ja käesoleva seaduse

§ 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtjates ning kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude

summa.“;

49) paragrahvi 89 lõike 7 punktis 2 ja lõike 8 punktis 2 asendatakse sõna „osa“ sõnadega „osa

iga“;

50) paragrahvi 89 lõiget 7 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.“;

51) paragrahvi 89 lõiget 8 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või § 892 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.“;

98

52) paragrahvi 89 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;

53) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 131 järgmises sõnastuses:

„(131) Käesoleva paragrahvi lõigete 12 ja 13 kohaldamise korral käsitatakse kolmanda riigi

kindlustusandja valdusettevõtjat samuti kindlustusandjana.“;

54) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 141 järgmises sõnastuses:

„(141) Käesoleva paragrahvi lõikes 14 sätestatud mahaarvamist ei kohaldata, kui see parandab

kindlustusgrupi solventsuse positsiooni, võrreldes olukorraga, kui seotud ettevõtja arvatakse

kindlustusgrupi solventsuse arvutusse.“;

55) paragrahvi 89 lõiked 15 ja 16 tunnistatakse kehtetuks;

56) seadust täiendatakse §-dega 891–894 järgmises sõnastuses:

„§ 891. Seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral

(1) Osalev kindlustusandja võtab olenemata kasutatavast arvutusmeetodist kindlustusgrupi

solventsuse arvutamisel arvesse järgmiste seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi

nõuetekohastes omavahendites ja solventsuskapitalinõudes:

1) krediidiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1

punkti 1 tähenduses;

2) investeerimisühing Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4

lõike 1 punkti 2 tähenduses;

3) eurofondi valitseja ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ vabalt

võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid)

käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32–96)

artikli 27 kohaselt tegevusloa saanud äriühinguna asutatud fond, millele ei ole määratud

fondivalitsejat;

4) alternatiivfondi valitseja;

5) ettevõtja, kes ei ole reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses

ning kelle põhitegevus on osutada ühte või mitut sama seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud teenust;

6) tööandja pensionifondi valitseja, investeerimisfondide seaduse §-s 7 sätestatud määratud

väljamaksetega tööandja pensionifond ja teise lepinguriigi tööandja pensionifond, millele ei ole

määratud fondivalitsejat.

(2) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites on osaleva

kindlustusandja proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja omavahendite suurusest.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 ja 6 nimetatud seotud ettevõtjate omavahendite

osa määratakse nende suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud omavahendite nõuete alusel

ning punktis 5 sätestatud ettevõtja osa tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud

omavahendite nõuete alusel, kui ta oleks reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 1102

lõike 1 tähenduses.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korral ei arvestata järgmiste seotud ettevõtjate

omavahenditega, mis ületavad käesoleva paragrahvi lõigete 8 ja 9 kohaselt leitud kapitalinõude

(edaspidi käesolevas paragrahvis omavahendite ülejääk):

1) reservkapital ja muud omavahendid, mille korral on kindlustusgrupi järelevalve teostaja

määranud kindlaks kahju kandmise võime vähenemise;

2) eelisaktsiad;

3) liikmete sissemaksed;

99

4) allutatud kohustised;

5) edasilükkunud maksukohustused.

(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 ei kohaldata, kui osalev kindlustusandja põhjendab

kindlustusgrupi järelevalve teostajale rahuldaval viisil, et selles lõikes nimetatud omavahendeid

saab kasutada kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks.

(6) Osalev kindlustusandja arvestab omavahendite ülejäägi kindlaksmääramise korral, et teatud

seotud ettevõtjate kapitalinõuded täidetakse ainult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses

(EL) nr 575/2013 sätestatud esimese taseme põhiomavahenditest või täiendavatest esimese

taseme omavahenditest.

(7) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes on osaleva kindlustusandja

proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja kapitalinõudest või tinglikust

kapitalinõudest.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral võetakse aluseks järgmised suurused:

1) investeerimisühingu korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033

artikli 11 kohaselt leitud nõude ja täiendavate omavahendite nõude summa või kolmanda riigi

õigusaktis sätestatud omavahendite nõude suurus;

2) eurofondi valitseja ning alternatiivfondi valitseja korral investeerimisfondide seaduse § 334

lõigetes 3 ja 4 sätestatu kohaselt leitud suurus;

3) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud seotud ettevõtja korral tinglik kapitalinõue

tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuete alusel, kui ta oleks reguleeritud üksus

krediidiasutuste seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses;

4) tööandja pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi korral

investeerimisfondide seaduse §-de 227 ja 338 kohaselt leitud suurus või selliste lepinguriikide

õigusaktides sätestatud kapitalinõuete kogusumma, kui seotud ettevõtja on registreeritud või

tegevusloa saanud, kuid olenevalt sellest, kumb neist on suurem.

(9) Krediidiasutuse puhul võetakse käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral arvesse

järgmistest suurustest suurem:

1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti c nõude,

sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning muude riskide kui ülemäärase

finantsvõimenduse riski käsitlemiseks mõeldud täiendavate omavahendite nõuete

ja kombineeritud kapitalipuhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud

omavahendite nõude suurus;

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti d nõude,

sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning artikli 92 lõikes 1a sätestatud

finantsvõimenduse määra puhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud

omavahendite nõude suurus, kui need nõuded tuleb täita esimese taseme omavahenditega.

(10) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana arvata kindlustusgrupi

solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

seotud ettevõtja osaluse osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel.

§ 892. Seotud ettevõtja osa alagrupi tasandil

(1) Kui käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjad moodustavad eraldi

konsolideerimisgrupi, mille suhtes kohaldatakse kapitalinõuet konsolideeritud andmete alusel

kooskõlas sama paragrahvi lõigetes 8 või 9 nimetatud õigusaktiga (edaspidi alagrupp),

sealhulgas kui sellise alagrupi tütarettevõtja on finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja

100

nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 20 tähenduses või

segafinantsvaldusettevõtja, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi finantsjärelevalve

teostajana nõuda, et erinevalt sama paragrahvi lõikes 2 sätestatust arvutatakse selliste seotud

ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites proportsionaalse osana alagrupi

omavahenditest.

(2) Erinevalt käesoleva seaduse § 891 lõigetes 7 ja 8 sätestatust arvutab osalev kindlustusandja

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi

solventsuskapitalinõudes proportsionaalse osana selle alagrupi kapitalinõudest konsolideeritud

andmete alusel.

(3) Alagrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutamise korral tuleb arvesse võtta kõiki

alagruppi kuuluvaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1

punktis 18 sätestatud abiettevõtjaid ning punktis 26 sätestatud finantseerimisasutusi .

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse alagrupi suhtes käesoleva seaduse

§ 891 lõikeid 2–9, arvestades konsolideeritud olukorraga Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 47 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punkti 11 tähenduses või konsolideeritud

positsiooniga, kui see on asjakohane.

§ 893. Kombineeritud meetod kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral

(1) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse käesoleva seaduse § 89

lõikes 2 nimetatud meetodite kombinatsiooni, on kindlustusgrupi solventsus järgmiste suuruste

vahe:

1) käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud suurus;

2) käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel arvutatud suurus.

(2) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa:

1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 1 nimetatud kindlustusgrupi nõuetekohased

omavahendid selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 3–

51 sätestatud meetodit;

2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate

solventsuskapitalinõuetele vastavatest omavahenditest, kui seotud kindlustusandjate suhtes

kohaldatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 6–9 sätestatud meetodit;

3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.

(3) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa:

1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 2 nimetatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue

konsolideeritud andmete alusel selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama

paragrahvi lõigetes 3–51 sätestatud meetodit;

2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate

solventsuskapitalinõudest, kui kindlustusandja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 89

lõigetes 6–9 sätestatud meetodit;

3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või § 892 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa

kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul ei võeta konsolideeritud andmetes

arvesse osalusi käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates ning käesoleva

seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud seotud ettevõtjates, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva

101

seaduse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit, kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 ei

ole sätestatud teisiti.

(5) Kui käesoleva seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud ettevõtja suhtes kohaldatakse sama

paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit, võetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 1

kohaldamise korral konsolideeritud andmetes arvesse osaluse väärtus selles ettevõtjas, mis

ületab proportsionaalset osa ettevõtja enda solventsuskapitalinõudest, kui arvutatakse vara ja

kohustiste tundlikkust käesoleva seaduse § 67 lõike 2 punktis 5 nimetatud valuutariski suhtes.

Osaluse väärtust ei loeta tundlikuks sama lõike punktis 1 nimetatud aktsiariski suhtes.

(6) Kui osalev kindlustusandja omab kaudset osalust seotud kindlustusandjas, võetakse kaudse

osaluse väärtuse määramise korral arvesse järjestikuseid osalusi ja huve ning käesoleva

paragrahvi lõike 2 ja 3 punktides 2 nimetatud proportsionaalset osa seotud kindlustusandja

solventsuskapitalinõudele vastavatest omavahenditest ja seotud kindlustusandja

solventsuskapitalinõudest.

(7) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi arvutamise suhtes kohaldatakse

käesoleva seaduse § 89 lõigetes 4 ja 41 sätestatut. Miinimumi täitmiseks vajalikud

nõuetekohased põhiomavahendid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva seaduse § 58

lõikega 12 ja need arvutatakse konsolideeritud andmete alusel. Nendes andmetes ei võeta

arvesse osalusi käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates.

(8) Finantsinspektsioon pöörab asjasse puutuva finantsjärelevalve asutusena erilist tähelepanu

kindlustusgrupi riskidele, millega ei ole piisavalt arvestatud, kuna selliste riskide

kvantifitseerimine on raskendatud, kui hinnatakse, kas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2

alusel arvutatud suurus võtab asjakohaselt arvesse kindlustusgrupi riskiprofiili käesoleva

seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud ettevõtja puhul, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi

lõigetes 6–9 sätestatud meetodit.

(9) Kui kindlustusgrupi riskiprofiil käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud ettevõtja puhul

erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude arvutamise korral

kasutatud eeldustest, on Finantsinspektsioonil kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus

kehtestada käesoleva seaduse §-s 244 sätestatud korras lisakapitalinõue, mis liidetakse

käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 alusel arvutatud suurusele.

§ 894. Lihtsustatud meetod

(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta pärast

konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega lubada osaleval

kindlustusandjal rakendada kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel konsolideeritud andmete

alusel lihtsustatud meetodit ebaoluliste seotud ettevõtjate osaluste puhul.

(2) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral on seotud ettevõtja ebaoluline, kui tema

bilansiline väärtus on alla 0,2 protsendi kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel

ja kõikide selliste seotud ettevõtjate bilansiline väärtus kokku on alla 0,5 protsendi

kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel.

(3) Osalev kindlustusandja põhjendab Finantsinspektsioonile lihtsustatud meetodi rakendamise

asjakohasust ühe või mitme ebaolulise seotud ettevõtja suhtes, arvestades selliste ettevõtjate

riskide laadi, ulatust ja keerukust.

102

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral tõendab osalev kindlustusandja

Finantsinspektsioonile rahuldaval viisil, et lihtsustatud meetodi rakendamine osaluse tõttu ühes

või mitmes seotud ettevõtjas on piisavalt usaldusväärne ja sellega ei kaasne seotud ettevõtjaga

seotud riskide alahindamist.

(5) Osalev kindlustusandja hindab lihtsustatud meetodi rakendamise jätkuvat asjakohasust kord

aastas.

(6) Kui lihtsustatud meetodit rakendatakse kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ja selles riigis

kohalduvad kindlustusandjate usaldatavusnõuded ei ole käesoleva seaduse § 92 kohaselt

samaväärsed või tähtajaliselt samaväärsed käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuetega,

ei või seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes olla lihtsustatud

meetodi rakendamise tulemusel väiksem, kui on tema kapitalinõue kolmandas riigis

kohalduvate usaldatavusnõuete järgi.

(7) Lihtsustatud meetodit ei või kohaldada kolmanda riigi seotud kindlustusandja suhtes, kui

osaleval kindlustusandjal puudub teave kolmandas riigis kohalduvate kapitalinõuete kohta.“;

57) paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on käesoleva seaduse § 891

kohaldamise korral osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa märgitud kapitali osa, mida

selline kindlustusandja omab otseselt või kaudselt sama paragrahvi samas lõikes nimetatud

seotud ettevõtjas, sõltumata rakendatavast arvutusmeetodist.“;

58) paragrahvi 90 lõiget 5 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) Finantsinspektsiooni hinnangul moodustavad kaks või enam kindlustusandjat

kindlustusgrupi käesoleva seaduse § 2391 lõike 1 punkti 1 alusel.“;

59) paragrahvi 91 lõikes 8 asendatakse sõnad „kindlustusandja solventsuskapitalinõue“

sõnadega „kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes“;

60) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Käesoleva seaduse § 89 lõigete 3 ja 7 ning § 893 lõike 2 kohaldamise korral ei vasta

osaleva kindlustusandja omavahend käesoleva seaduse § 57 lõike 2 punktis 6 sätestatud

tunnusele, kui tütarettevõtjast seotud kindlustusandja lõpetamise korral ei saa keelduda

omavahendi tagasimaksmisest aktsionärile või osanikule.“;

61) paragrahvi 92 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „arvutusmeetodi“ tekstiosaga „või

§-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni alusel“;

62) seaduse 3. peatüki 8. jagu täiendatakse §-ga 921 järgmises sõnastuses:

㤠921. Kindlustusandja finantsseisundi halvenemine

(1) Kui kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni oma finantsseisundi halvenemisest, võib

Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda kindlustusandja juhtidelt olukorra parandamiseks:

1) kindlustusandja kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 5 sätestatud ennetava

finantsseisundi kava ajakohastamist, kui kindlustusandja seisund erineb kavas esitatud

eeldustest;

2) ennetavas finantsseisundi kavas esitatud meetmete rakendamist, sealhulgas ajakohastatud

meetmete rakendamist käesoleva lõike punktis 1 sätestatud juhul;

3) tulemustasu või muutuvtasu maksmise, omavahendite instrumentide väljamaksmise ja

omavahendite tagasimaksmise või lunastamise piiramist või peatamist.

103

(2) Kui kindlustusandjal on kindlustusandja kriiside ennetamise ja lahendamise seadusest

tulenev kohustus koostada ennetav finantsseisundi taastamise kava, kuid ta ei ole seda teinud,

võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda, et juhid tuvastaksid mittevastavuse või

tõenäolise mittevastavuse põhjused seadusest tulenevatele nõuetele ning määraksid kindlaks

sobivad meetmed ja koostaksid ajakava, et tagada vastavus nendele nõuetele.

(3) Finantsinspektsioonil on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused ka juhul,

kui ta on tuvastanud kindlustusandja finantsseisundi halvenemise finantstingimuste

halvenemise tõttu.

(4) Finantsinspektsioon võtab käesolevas paragrahvis sätestatud meetmete rakendamise korral

arvesse finantsseisundi halvenemise ulatust. Meetmed on proportsionaalsed finantsseisundi

halvenemisest tingitud riskide olemuse, ulatuse ja keerukusega.“;

63) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustust kohaldatakse olenemata

sellest, kas kindlustusandja tuvastab miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või sellise ohu

miinimumkapitalinõude arvutamise ajal või arvutamiste vahelisel perioodil.“;

64) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui kindlustusandja on koostanud kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise

seaduse §-s 6 sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise kava, peavad käesoleva paragrahvi

lõike 1 kohaselt rakendatavad meetmed olema kooskõlas selle kavaga, sealhulgas kavas

esitatud parendusmeetmetega.“;

65) paragrahvi 93 lõike 5 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „miinimumkapitalinõude“

sõnadega „või sellise ohu ilmnemise korral“;

66) paragrahvi 93 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Kindlustusandja finantsseisundi jätkuva halvenemise korral ka pärast käesolevas

paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 921 sätestatu rakendamist võib Finantsinspektsioon

rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate ning kindlustatute ja soodustatud

isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest

tulenevate kohustuste täitmiseks, võttes meetmete rakendamise korral arvesse

proportsionaalsuse põhimõtet ning finantsseisundi halvenemise ulatust ja kestust.“;

67) paragrahvi 95 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui Finantsinspektsioon leiab, et kindlustusandja finantsseisund halveneb erandlikel

asjaoludel vaatamata finantsseisundi taastamise kavale veelgi, võib Finantsinspektsioon keelata

kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu

ettekirjutusega.

(2) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud otsust kindlustusandja lõpetamise kohta kahe kuu

jooksul käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 sätestatud teate saamisest arvates, võib

Finantsinspektsioon lisaks sama paragrahvi lõikes 5 sätestatule keelata kindlustusandja varaga

seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu ettekirjutusega.“;

68) paragrahvi 95 lõikes 21 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõikes 1 või 2“;

69) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

104

„(22) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel teavitab Finantsinspektsioon

selliste lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või

tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. Finantsinspektsioon määrab kindlaks varad, mille

suhtes sellist meedet kohaldatakse.“;

70) paragrahvi 95 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 või 3“ tekstiosaga „lõigetes 1, 2 või

3“;

71) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Kindlustusandja vaatab üle juhtimissüsteemi korrapäraselt, sealhulgas hindab juhatuse ja

nõukogu koosseisu piisavust, tegutsemise tõhusust ning töökorralduse toimimist. Selline

hindamine arvestab kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust.“;

72) paragrahvi 96 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kindlustusandja määrab iga võtmefunktsiooni täitmise eest eraldi vastutava isiku

(edaspidi vastutav isik), kui käesoleva paragrahvi lõikes 51 ei ole sätestatud teisiti.

Kindlustusandja tagab huvide konflikti vältimise eesmärgil, et võtmefunktsioonid täidetakse

üksteisest sõltumatult.“;

73) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada

proportsionaalsuse meedet, vastutav isik võib vastutada mitme võtmefunktsiooni täitmise eest,

välja arvatud siseauditi funktsiooni eest, või täita teisi olulise tähtsusega funktsioone või olla

kindlustusandja juht, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) kindlustusandja maandab võimalikud huvide konflikti olukorrad;

2) eri funktsioonide või funktsiooni täitmine ja kindlustusandja juhtimine ei kahjusta tema

võimet täita oma kohustusi.“;

74) paragrahvi 97 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Riskijuhtimissüsteemi alla kuuluvad vähemalt komisjoni delegeeritud määruse

(EL) 2015/35 artiklites 260 ja 261 ning 263–265 sätestatud tegevusvaldkonnad ning tegevused,

sealhulgas järgmised tegevused:

1) kindlustusriski hindamine ja tehniliste eraldiste moodustamine;

2) varade ja kohustiste hindamine;

3) investeerimine;

4) likviidsus- ja kontsentratsiooniriski juhtimine;

5) operatsiooniriski juhtimine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse

kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 07.06.2019, lk 15–

69), artikli 2 punktis 1 määratletud küberturvalisuse tagamine;

6) edasikindlustuse ja muude riskimaandamismeetmete rakendamine.“;

75) paragrahvi 97 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist

või §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, kehtestab ta likviidsusplaani

riskijuhtimissüsteemi osana selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes ta sellist

kohandamist rakendab. Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, arvestab ta

likviidsusplaanis selle rakendamisega ja hindab võimalikke likviidsuspiirangute tekkimise

ohte, mis ei ole kooskõlas selle rakendamisega.

105

(5) Kui kindlustusandja rakendab kattuvuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama

tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust kattuvuse kohandamisel, muu

hulgas alushinnavahe arvutamise eelduste suhtes.

(6) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama

tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust majandustingimuste muutuste

suhtes, mis võivad mõjutada riskiga korrigeeritud hinnavahet.“;

76) seadust täiendatakse §-dega 971 ja 972 järgmises sõnastuses:

㤠971. Kestlikkusriski juhtimine

(1) Kestlikkustegur on keskkonnaalane, sotsiaalne, töötajate, inimõiguste austamise ning

korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitlusega seotud asjaolu. Kestlikkusrisk on

kestlikkusteguriga seotud sündmuse või olukorra asetleidmise oht, mis avaldab või võib

avaldada negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele.

(2) Kindlustusandja hindab kestlikkusriski ning kehtestab strateegiad, sise-eeskirjad,

protseduurid ja süsteemid riskijuhtimissüsteemi osana kestlikkusriski kindlaksmääramiseks,

mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühiajalises, keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates.

(3) Kindlustusandja koostab kava, mis sisaldab mõõdetavaid eesmärke ning menetlusi

kestlikkusteguritest tingitud finantsriskide jälgimiseks ja juhtimiseks lühiajalises, keskmise

pikkusega ja pikaajalises vaates (edaspidi kestlikkusriski kava), ning jälgib selle kava

rakendamist.

(4) Kestlikkusriski kava sisaldab muu hulgas selliseid finantsriske, mis on tingitud Euroopa

Liidu ja riigisiseste seadusandlike eesmärkide ning õigusaktide rakendamisest ja

üleminekusuundumustest kestlikkustegurite teemal, eelkõige kooskõlas Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrusega (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise

raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/199 (Euroopa

kliimamäärus) (ELT L 243, 09.07.2021, lk 1–17).

(5) Kindlustusandja tagab kestlikkusriski kavas sisalduvate kestlikkusriskide juhtimise

eesmärkide, menetluste ja tegevuste kooskõla kindlustusandja äritegevusega seotud

kestlikkusriskide olemuse, ulatuse ja keerukuse astmega.

(6) Kindlustusandja arvestab kestlikkusriski kavas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EL) 2021/1119 artikli 3 lõikes 1 nimetatud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu

viimaste aruannete ja meetmetega, eelkõige selliste aruannete ja meetmetega, mis on seotud

kliimaeesmärkide saavutamisega.

(7) Kui kindlustusandja koostab ja avalikustab raamatupidamise seaduse §-de 24 ja 31 kohase

kestlikkusaruande, on kestlikkusriski kava kooskõlas kliimamuutuste leevendamise kavaga

ning sisaldab eelkõige kindlustusandja ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmeid, mis on

mõlema kava puhul järjepidevad.

(8) Kui see on asjakohane, peavad kindlustusandja avalikkusele avaldatud eesmärgid,

kohustused ja strateegilised otsused olema kooskõlas kestlikkusriski kavas sisalduvate

meetodite ja eeldustega.

(9) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata kindlustusandja suhtes, kui:

106

1) ta kuulub kindlustusgrupi järelevalve alla käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 või 2

alusel;

2) kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab kestlikkusriski kava kindlustusgrupi tasandil.

(10) Kindlustusandja ja kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustavad kestlikkusriski kavades

sisalduvad mõõdetavad eesmärgid kord aastas.

§ 972. Likviidsusriski juhtimine

(1) Kindlustusandja säilitab piisava likviidsuse käesoleva seaduse § 97 lõikes 2 sätestatud

likviidsusriski juhtimise osana, et täita finantskohustusi tähtajaks kindlustusvõtjate ja muude

osapoolte ees, sealhulgas pingelistes olukordades.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks koostab kindlustusandja likviidsusriski

juhtimise plaani ja esitab selle Finantsinspektsioonile. Plaan sisaldab likviidsusanalüüsi

lühiajalises vaates ning selles on esitatud vara ja kohustistega seotud sissetulevate ja

väljaminevate rahavoogude prognoos. Kindlustusandja tagab plaani ajakohasuse.

(3) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud

likviidsusanalüüsi keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates.

(4) Kindlustusandja töötab välja likviidsusriski näitajad võimaliku likviidsusstressi

tuvastamiseks, jälgimiseks ja käsitlemiseks ning ajakohastab neid näitajaid.

(5) Likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama ja Finantsinspektsioonile esitama väike ja

mittekeerukas kindlustusandja ning kindlustusandja, kelle on õigus rakendada

proportsionaalsuse meedet.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama

käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluv

tütarettevõtjast kindlustusandja, kui käesoleva seaduse § 2471 lõikes 1 sätestatud

kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaan sisaldab selle kindlustusandja likviidsusriski

juhtimist ja likviidsusvajadusi.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile

kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani need osad, mis sisaldavad kindlustusgrupi ja

kindlustusandja enda olukordi.

(8) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust võib Finantsinspektsioon nõuda

tütarettevõtjast kindlustusandjalt individuaalse likviidsusriski juhtimise plaani koostamist, selle

ajakohastamist ja Finantsinspektsioonile esitamist, kui Finantsinspektsioon tuvastab

likviidsusriskist tingitud konkreetse haavatavuse või kui kindlustusgrupi likviidsusriski

juhtimise plaan ei sisalda teavet, mida Finantsinspektsioon nõuab teistelt kindlustusandjatelt

likviidsuspositsiooni jälgimiseks.

(9) Kindlustusandja võib koostada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusiski

juhtimise plaani ja käesoleva seaduse § 97 lõikes 4 sätestatud likviidsusplaani kohta ühe

dokumendi.“;

77) paragrahvi 100 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4–7 järgmises sõnastuses:

„4) makromajandusliku olukorra arvessevõtmist ja analüüsi;

5) võimalikku makromajanduslikku ja finantsturgude arengut;

107

6) oma üldist võimet täita finantskohustusi kindlustusvõtjate ja teiste osapoolte ees, sealhulgas

pingelistes olukordades;

7) kliimamuutustega seotud riskide mõju ja selle olulisust kindlustusandjale.“;

78) paragrahvi 100 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud analüüs vastab kindlustusandja riskide

laadile ning tegevuse ulatusele ja keerukusele.“;

79) paragrahvi 100 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „lühi- ja pikaajalisi riske“

sõnadega „, sealhulgas kliimamuutustega seotud riske“;

80) paragrahvi 100 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist,

§-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohanduse või

mahaarvamise üleminekumeedet, §-s 2672 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi

või § 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude järkjärgulist arvutamist, peab ta

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud kapitalinõuetele vastavuse hindamise tegema

ka viisil, et ta ei võta neid kohandamisi, meetmeid ja mehhanisme arvesse.“;

81) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 2672

sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korral sellise valuuta suhtes,

mille puhul on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles

valuutas ei ole rohkem kui viis protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest

tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest;

2) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles

valuutas, mille tähtaegade korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole rohkem kui

kümme protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud

tulevastest rahavoogudest.

(32) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, hindab ta lisaks käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatule seda, kui oluliselt erineb tema riskiprofiil sellise kohandamise

aluseks olevatest eeldustest.“;

82) paragrahvi 100 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kindlustusandja hindab oma riske ja maksevõimet kord aastas ning viivitamata pärast

olulisi muutusi riskiprofiilis, kui käesoleva paragrahvi lõikes 41 või käesoleva seaduse § 1002

lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti.“;

83) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kindlustusandja, kellele on õigus rakendada

proportsionaalsuse meedet ning kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja, kes

vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, võib oma riske ja

maksevõimet hinnata iga kahe aasta järel ning viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis.

Käesolevas lõikes sätestatu ei vabasta kindlustusandjat, kaptiivkindlustusandjat ega

kaptiivedasikindlustusandjat riskide pidevast tuvastamisest, mõõtmisest, jälgimisest,

juhtimisest ja nende kohta teatamisest.

(42) Finantsinspektsioon võib erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatust nõuda

kindlustusandja oma riskide ja maksevõime sagedasemat hindamist kindlustusandja,

kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.“;

108

84) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 5

ning käesoleva seaduse §-s 1001 sätestatud hindamise tulemustest ja teeb temaga koostööd

tulemuste analüüsimisel, et teha vajaduse korral kindlaks makromajanduskeskkonnast tingitud

riskid kindlustusandja tegevuste tõttu, mis võivad mõjutada makromajanduslikku ja

finantsturgude arengut.

(8) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale teabe makromajanduskeskkonnast tingitud

riskide ja hindamise seisukohast oluliste sisendparameetrite kohta.“;

85) seadust täiendatakse §-dega 1001 ja 1002 järgmises sõnastuses:

㤠1001. Makromajandustegurite hindamine

(1) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt põhjendatult nõuda, et kindlustusandja võtab

arvesse ja analüüsib lisaks käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatule järgmisi riske ja

tegevusi:

1) makromajanduskeskkonnast tingitud riske, mille realiseerumine võib mõjutada

kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire, äristrateegiat,

kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja üldist maksevõimet;

2) kindlustusandja tegevusi, mis võivad mõjutada makromajanduslikku ja finantsturgude

arengut, ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks.

(2) Käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 5 ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2

nimetatud makromajandusliku ja finantsturgude arengu hindamise korral võtab kindlustusandja

arvesse vähemalt järgmisi näitajaid:

1) intressimäärade ja -marginaali tase;

2) finantsturgude indeksite tase;

3) inflatsioon;

4) oma seotus teiste finantsturu osalistega;

5) kliimamuutused, pandeemiad ning muud ulatuslikud sündmused ja katastroofid, mis võivad

mõjutada kindlustusandjat.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud makromajanduskeskkonnast tingitud

riskide hindamise korral võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid

tulevikustsenaariume ja selliseid riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslanguste,

investeerimise karjakäitumiste või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga sektoris.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning

kindlustusandja, kellele on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet, suhtes.

(5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatu kohaldamist, võtab ta arvesse, kas kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva

kindlustusandja puhul on lepinguriigi kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja teinud lõikes 1 sätestatud

hindamise kindlustusgrupi tasandil ja võtnud arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära.

§ 1002. Kliimamuutuste stsenaariumid

(1) Kui käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 7 sätestatud hindamise korral selgub, et

kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, koostab kindlustusandja

vähemalt järgmised stsenaariumid:

109

1) pikaajaline kliimamuutuste stsenaarium, mille korral jääb üleilmne temperatuuritõus alla

kahe kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega;

2) pikaajaline kliimamuutuste stsenaarium, mille korral on üleilmne temperatuuritõus oluliselt

suurem kui kaks kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega.

(2) Kindlustusandja vaatab läbi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud stsenaariumid

vähemalt iga kolme aasta järel ja vajaduse korral ajakohastab neid. Kindlustusandja võtab

läbivaatamise korral arvesse eelmistes kliimamuutuste stsenaariumides kasutatud vahendite ja

põhimõtete toimimist, et parendada stsenaariumite tulemuslikkust.

(3) Käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatud omariskide ja maksevõime hindamise käigus

analüüsib kindlustusandja regulaarselt, kuid vähemalt iga kolme aasta järel käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud pikaajaliste kliimamuutuste stsenaariumite mõju kindlustusandja

äritegevusele. Analüüsi sagedus vastab kliimamuutustega seotud riskide laadile, ulatusele ja

keerukusele.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja

suhtes.“;

86) seadust täiendatakse §-ga 1033 järgmises sõnastuses:

„§ 1033. Huvide konflikti maandamine õigusabikulude kindlustuses

(1) Õigusabikulude kindlustuse turustamise korral rakendab kindlustusandja vähemalt ühte

käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatud meedet õigusabikulude nõuete haldamiseks ja

huvide konflikti maandamiseks.

(2) Kindlustusandja tagab, et töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud

õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal järgmise samasuguse tegevusega:

1) sellise tegevusega teise kindlustusandja juures, kellel on selle kindlustusandjaga rahalised,

ärilised või haldussidemed ja kes turustab ühte või mitut muud kahjukindlustuse liiki;

2) kindlustusandja enda muude kindlustustegevuse liikidega.

(3) Kindlustusandja tagab, et kui õigusabikulude nõuete haldamine antakse käesoleva seaduse

§ 104 kohaselt edasi teisele juriidilisele isikule ja see isik on lisaks seotud teise

kahjukindlustusandjaga, ei või selles juriidilises isikus nõuete haldamise või nende haldamisega

seotud õigusnõustamisega tegelev töötaja tegeleda samal ajal sama või samasuguse tegevusega

nimetatud teise kahjukindlustusandja juures.

(4) Kindlustusandja võimaldab kindlustatud isikul pöörduda enda esindamiseks ja oma huvide

kaitseks valitud advokaadi või muu kvalifitseeritud isiku poole kohe, kui kindlustusandja on

teavitanud kindlustusvõtjat võlaõigusseaduse § 530 lõike 1 kohaselt sellest, et ta täidab

lepingust tuleneva kohustuse.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata võlaõigusseaduse §-s 5311 sätestatud

kindlustuse korral.“;

87) paragrahvi 104 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni tegevuse edasiandmise lõpetamisest.“;

88) paragrahvi 105 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast sõna „vormis“ sõnadega „ja

kindlustusandja selleks volitatud juhatuse või nõukogu kinnitatud“;

110

89) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:

„22) meetmed õigusabikulude kindlustuse nõuete haldamiseks ja huvide konflikti

maandamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-le 1033;“;

90) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktidega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:

„71) kindlustusandja juhatuses ja nõukogus mitmekesisuse edendamise kord, mis sisaldab muu

hulgas soolise tasakaaluga seotud individuaalseid kvantitatiivseid eesmärke;

72) juhtide, vastutavate isikute ja võtmefunktsioonide täitjate sobivuse hindamise kord;“;

91) paragrahvi 105 lõikes 4 asendatakse sõnad „määrama sellise kohandamise rakendamise

kriteeriumid“ sõnadega „arvestama volatiilsuse kohandamise rakendamisega“;

92) paragrahvi 105 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatust võib väike ja mittekeerukas

kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet,

hinnata riskijuhtimise, sisekontrolli, siseauditi ja kindlustustegevusega seotud tegevuse

edasiandmise kordade ja tasustamise põhimõtete asjakohasust harvemini kui kord aastas, kuid

ta peab seda tegema vähemalt iga viie aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda sise-

eeskirjade sagedasemat hindamist, kui see on kindlustusandjaga seotud asjaolusid arvesse

võttes põhjendatud.“;

93) paragrahvi 106 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:

„Juhtidel peavad olema ühiselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused kindlustusandja

juhtimiseks ja oma ülesannete täitmiseks.“;

94) paragrahvi 106 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kindlustusandja juhatuses on vähemalt kaks liiget.“;

95) paragrahvi 106 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „või väärtpaberituru kutselise osalise“

sõnadega „, väärtpaberituru kutselise osalise või muu finantsjärelevalve alla kuuluva ettevõtja“;

96) paragrahvi 106 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) kellele on määratud karistus esimese astme kuriteo eest kindlustusandja juhiks saamise või

vastutavaks isikuks määramise aastale eelneva kümne aasta jooksul;“;

97) paragrahvi 106 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) kellele on määratud karistus kuriteo eest, mis on seotud rahapesu või terrorismi

rahastamisega, kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale

eelneva kümne aasta jooksul;“;

98) paragrahvi 106 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) kellele on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse

vastase süüteo eest kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale

eelneva kümne aasta jooksul või kui tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;“;

99) paragrahvi 107 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kindlustusandja juhi valimise ja vastutava isiku määramise korral peab valitav või

määratav isik esitama kindlustusandjale järgmised andmed ja dokumendid:

1) kirjalik nõusolek;

2) ees- ja perekonnanimi, kodakondsus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg,

elukoht, haridustee kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu ning juhatuse liikme puhul

111

tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva

seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;

2) andmed äriühingute kohta, milles juhi osalus on suurem kui 20 protsenti või mis on tema

kontrollitavad, kusjuures nimetatud andmed peavad sisaldama äriühingu aktsia- või osakapitali

suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja tema juhatuse või nõukogu liikme osaluse suurust

või kontrollimise asjaolusid;

3) asjakohasel juhul käesoleva seaduse § 106 lõigetes 3 või 4 sätestatud dokument;

4) kinnitus selle kohta, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad

õiguse olla kindlustusandja juht.“;

100) paragrahvi 107 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kindlustusandja juhi või vastutava isiku

valimise või määramise kavatsusest ja selle põhjustest, esitades Finantsinspektsioonile

käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmed ja dokumendid vähemalt kümme päeva enne

sellise otsuse tegemist. Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kavatsusest pikendada

kindlustusandja juhi või vastutava isiku ametiaega vähemalt kümme päeva enne sellise otsuse

tegemist.“;

101) paragrahvi 107 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses:

„(42) Käesolevas paragrahvis sätestatud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni nõutud

vormil.“;

102) paragrahvi 112 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhi suhtes ning asjakohasel juhul

sellise isiku suhtes, kes vastutab olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest, kohaldatakse

käesoleva seaduse §-des 106–109 kindlustusandja juhtide kohta sätestatut.“;

103) paragrahvi 119 lõikes 5 asendatakse sõnad „või omandaja üle teostab järelevalvet

kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus“ sõnadega „, omandaja asub kolmandas riigis või talle

kohalduvad kolmanda riigi õigusaktid“;

104) paragrahvi 123 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse

(EL) nr 2015/35 artiklites 290–298“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni

delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 290–298a“;

105) paragrahvi 123 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kindlustusandja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise

aruande osad käesolevas peatükis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35

artiklites 304–313 sätestatust lähtudes.“;

106) paragrahvi 123 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse

(EL) nr 2015/35 artiklites 359–364“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni

delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 359–363“;

107) paragrahvi 123 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab ja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale

kindlustusgrupi regulaarsed järelevalvelised aruanded käesolevas peatükis ja komisjoni

delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 372–374 sätestatust lähtudes.“;

108) paragrahvi 123 lõiked 11 ja 12 tunnistatakse kehtetuks;

109) seadust täiendatakse §-ga 1231 järgmises sõnastuses:

112

„§ 1231. Aruannete esitamise ja avalikustamise sagedus ning tähtajad

(1) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise aruande iga kolme

aasta järel 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Finantsinspektsioon võib

sektoriüleselt nõuda aruande sagedasemat esitamist, välja arvatud väikeselt ja mittekeerukalt

kindlustusandjalt ning kindlustusandjalt, kellel on õigus kasutada proportsionaalsuse meedet.

(2) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib esitada regulaarse järelevalvelise aruande kuni

iga viie aasta järel Finantsinspektsiooni sektoriülesel nõusolekul.

(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile kord aastas või harvemini esitatava

kvantitatiivse aastaaruande 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ning kvantitatiivse

kvartaliaruande viie nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu.

(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kord aastas või

harvemini esitatava kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande 24 nädala jooksul pärast

majandusaasta lõppu.

(5) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale väikese ja

mittekeeruka kindlustusgrupi kohta kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande iga

kolme aasta järel või kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul kuni iga viie aasta järel.

(6) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruande kord aastas ning esitab

selle Finantsinspektsioonile 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Kindlustusandja

avalikustab käesoleva seaduse § 1241 lõikes 1 nimetatud aruande osad koos.

(7) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi

aruande 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.

(8) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale käesoleva

seaduse § 242 lõikes 11 nimetatud teabe kord aastas 22 nädala jooksul pärast majandusaasta

lõppu ning kord kvartalis esitatava teabe 11 nädala jooksul pärast kvartali lõppu.

(9) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile oma riskide ja maksevõime hindamise

aruande kahe nädala jooksul selle kinnitamisest arvates.“;

110) paragrahvi 124 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 124. Kvantitatiivse regulaarse järelevalvelise aruandluse esitamise erisused“;

111) paragrahvi 124 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõnad „regulaarse järelevalvelise aruande“

sõnadega „kvantitatiivse aruande“;

112) paragrahvi 124 lõike 2 punktis 1 ja lõike 5 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad

„tegevuse olemust“ sõnadega „tegevusega seotud riskide olemust“ vastavas käändes;

113) paragrahvi 124 lõikes 3 asendatakse sõnad „väiksemaid ettevõtjaid“ sõnadega „väikeseid

ja mittekeerukaid kindlustusandjaid“;

114) paragrahvi 124 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja tegevusega seotud riskide olemuse, ulatuse ja

keerukuse hindamise korral võtab Finantsinspektsioon arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5

punktides 3, 4, 6 ja 7 sätestatud asjaolud kindlustusandja kohta.“;

113

115) paragrahvi 124 lõikes 7 asendatakse sõnad „kindlustusgrupi tegevuse olemusest, ulatusest

ja keerukusest“ asendatakse sõnadega „kindlustusgrupi tegevusega seotud riskide olemusest,

ulatusest ja keerukusest ning finantsstabiilsuse eesmärkidest“;

116) paragrahvi 124 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja, kes vastavad käesoleva seaduse

§ 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, ei ole kohustatud esitama Finantsinspektsioonile

sagedamini kui kord aastas esitatavat ja kirjepõhiselt koostatavat aruannet.“;

117) seadust täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:

㤠1241. Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande sisu

(1) Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruanne koosneb järgmistest eraldi osadest:

1) aruanne kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele;

2) aruanne kindlustusturu asjatundjatele.

(2) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandes järgmise

teabe:

1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus;

2) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas kestlikkusriskide

teemal;

3) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste

leevendamiseks.

(3) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud aruandes järgmise

teabe:

1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste kirjeldus;

2) juhtimissüsteemi kirjeldus;

3) aluste ja meetodite kirjeldus vara, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi, mida

kasutatakse nende hindamiseks;

4) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus vastavalt käesoleva paragrahvi

lõikele 4;

5) viide sellele, kas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punkti 7 alusel hinnatud kliimamuutustega

seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, ja asjakohasel juhul teave selle kohta, kas

kindlustusandja on selle tõttu võtnud kasutusele meetmeid; 6) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste

leevendamiseks;

7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 44 lõike 2c punkti d alusel

kehtestatud elemendid;

8) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 2672

sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi, ja analüüs kvantifitseeritud mõju kohta

kindlustusandja finantsseisundile, mida mehhanismi rakendamata jätmine võib sellele

seisundile avaldada;

9) käesoleva seaduse § 271 lõikes 11 sätestatu kohaldamise korral asjaolu, et kindlustusandja

rakendab intressimäära kapitalinõude muudatusi järkjärguliselt, ja analüüs kvantifitseeritud

mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile, mida muudatuste selliselt rakendamata jätmine

võib avaldada;

10) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267

sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist, analüüs kvantifitseeritud

mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile, mida sellise meetme rakendamata jätmine võib

avaldada, ja selle meetme rakendamise põhjused, kui kindlustusandja täidaks

114

solventsuskapitalinõuet ka meedet rakendamata, ning hinnang sõltuvuse kohta

üleminekumeetmest ja asjakohasel juhul sõltuvuse vähendamiseks või kõrvaldamiseks võetud

või kavandatud meetmete kirjeldus;

11) käesoleva paragrahvi punktides 8–10 sätestatud meetmete rakendamata jätmise korral

finantsseisundile avalduv mõju kokku.

(4) Kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus sisaldab muu hulgas järgmist

teavet:

1) omavahendite struktuuri, suuruse ja kvaliteedi kirjeldus, sealhulgas eelmise

aruandeperioodiga võrreldes toimunud oluliste muutuste analüüs ning selgitus

finantsaruannetes nende näitajate väärtuste olulise erinevuse kohta, samuti kapitali

ülekantavuse lühikirjeldus;

2) solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude suurus;

3) teave riskitundlikkuse kohta, kui kindlustusandja on Euroopa Liidu finantssüsteemide

stabiilsuse seisukohast oluline;

4) solventsuskapitalinõude arvutamise korral kasutatud standardvalemi aluseks olevate eelduste

ja sisemudeli eelduste peamiste erinevuste piisav ja põhjalik võrdlus;

5) miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või solventsuskapitalinõudele mittevastavuse

suurus olulise mittevastavuse korral aruandeperioodil, selgitused mittevastavuse põhjuste ja

tagajärgede kohta ning võetud parendusmeetmed sõltumata mittevastavuse kõrvaldamisest.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 ning lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud teave sisaldab

muu hulgas järgmist teavet:

1) käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud kattuvuse kohandamise kasutamise korral kirjeldus selle

kohta, kas seda kohandamist rakendatakse, ning teave määratud kohustuste ja vara kohta, mille

suhtes kattuvuse kohandamist kasutatakse, sealhulgas kohandamise nullini vähendamise mõju

kindlustusandja finantsseisundile;

2) teave selle kohta, kas kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud

volatiilsuse kohandamist, ja kui kasutab, sellise kohandamise nullini vähendamise mõju

kindlustusandja finantsseisundile, samuti volatiilsuse kohandamise arvutus iga valuuta ja

asjakohasel juhul riigi kohta ning asjakohased kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste

parimad hinnangud.

(6) Kui Finantsinspektsioon on määranud kindlustusandjale lisakapitalinõude, tuleb käesoleva

paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel esitatavas teabes esitada käesoleva seaduse § 61 lõike 1 alusel

arvutatud solventsuskapitalinõude suurus ja §-s 234 sätestatu kohaselt määratud

lisakapitalinõude suurus eraldi ning kokkuvõtlik teave lisakapitalinõude määramise vajalikkuse

põhjenduste kohta.

(7) Kui Finantsinspektsioon nõuab kindlustusandjalt spetsiifiliste parameetrite kasutamist

käesoleva seaduse § 63 lõike 7 kohaselt, tuleb käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel

esitatavas teabes esitada nende kasutamise mõju ja Finantsinspektsiooni kokkuvõtlik teave

parameetrite kasutamise vajalikkuse põhjenduste kohta.

(8) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 sätestatud teabesse lisatakse asjakohasel juhul viide

asjaolule, et solventsuskapitalinõude lõplik suurus sõltub Finantsinspektsiooni hinnangust.

(9) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruandes käesoleva seaduse

§-s 46 sätestatud tehniliste eraldiste suurusele avalduva mõju, kui kindlustusandja kasutab

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 1 punkti aa alusel

avaldatud riskivaba intressikõverat.

115

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatut ei kohaldata sellise valuuta suhtes, mille korral:

1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles

valuutas ei ole üle viie protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist

tulevastest rahavoogudest või

2) selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustiste ja tähtaegadega seotud rahavoogude

osakaal selles valuutas, mille korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole üle

kümne protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist tulevastest

rahavoogudest.“;

118) paragrahvi 125 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 4 ja 5 ei kohaldata käesoleva seaduse § 1241 lõike 2 punktis 2,

lõike 3 punktides 4 ja 5 ning lõikes 4 loetletud teabe avalikustamise suhtes.“;

119) seadust täiendatakse §-ga 1251 järgmises sõnastuses:

㤠1251. Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande avalikustamise erisused

(1) Kaptiivkindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 1241 lõike 1

punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2

tingimustele.

(2) Kaptiivedasikindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 1241

lõike 1 punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1

ja 2 ning järgmistele tingimustele:

1) emaettevõtjale ja teistele kindlustusgrupi äriühingutele antud laenud, sealhulgas

kindlustusgrupi rahalised kogumid, ei ületa 20 protsenti kaptiivedasikindlustusandja

koguvarast;

2) tehniliste eraldiste suurusest tingitud maksimaalset kahju saab hinnata deterministlikult

kasutamata stohhastilisi meetodeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel peavad kaptiivkindlustusandja ja

kaptiivedasikindlustusandja lisama käesoleva seaduse § 1241 lõike 1 punktis 2 nimetatud

aruandesse komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatud kvantitatiivsed

andmed.

(4) Edasikindlustusandja võib jätta koostamata ja avalikustamata käesoleva seaduse § 1241

lõike 1 punktis 1 nimetatud aruande.

(5) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib avalikustada käesoleva seaduse § 1241 lõike 1

punktis 2 nimetatud aruandes üksnes komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35

sätestatud kvantitatiivsed andmed tingimusel, et ta avalikustab käesoleva seaduse § 1241

nõuetele vastava aruande iga kolme aasta järel.“;

120) paragrahvi 126 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 3–10“ tekstiosaga „lõikeid 2–10“

ja arv „364“ arvuga „363“;

121) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruanne sisaldab muu hulgas järgmist

teavet:

1) loetelu selliste seotud ettevõtjate ja nende suuruse kohta, kelle suhtes rakendatakse käesoleva

seaduse § 894 lõikes 1 sätestatud lihtsustatud meetodit;

2) käesoleva seaduse §-s 1241 sätestatud teave kindlustusgrupi tasandil, välja arvatud sama

paragrahvi lõike 3 punktides 8 ja 9 sätestatud teave;

116

3) kvantitatiivsed asjaolud, mis võivad oluliselt mõjutada kindlustusgruppi kuuluva

kindlustusandja või kindlustusgrupi finantsseisundit, kui kasutatakse käesoleva seaduse §-s 267

sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist ning sellise meetme

rakendamisest tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada osaleva kindlustusandja

sellise solventsuskapitalinõude täitmiseks, mille kohta kindlustusgrupi solventsus

arvutatakse.“;

122) paragrahvi 126 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§ 125 lõigetele 3–10“ tekstiosaga

„§-le 1241, välja arvatud sama paragrahvi lõike 3 punktidele 8–11 ja § 125 lõigetele 3–10“;

123) paragrahvi 126 lõikes 4 asendatakse arv „371“ arvuga „370“;

124) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kehtestab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi

aruande koostamise, avalikustamise ja teabe asjakohasuse tagamise korra.“;

125) seadust täiendatakse §-ga 1261 järgmises sõnastuses:

„§ 1261. Kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne

(1) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja võib esitada kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul

ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, mis sisaldab järgmist teavet:

1) kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne;

2) eraldi esitatav teave iga kindlustusgruppi kuuluva tütarettevõtja kohta vastavalt käesoleva

seaduse § 123 lõikele 2 ning § 1231 lõigetele 1 ja 2, sealjuures ei esitata kindlustusgruppi

kuuluva kindlustusandja kohta vähem teavet, kui esitavad need kindlustusandjad, kes esitavad

regulaarse järelevalvelise aruande.

(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta enne

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku andmist Finantsinspektsiooni seaduse

§-s 476 sätestatud kindlustusgrupi kolleegiumiga ja arvestab selle liikmete esitatud

seisukohtadega.

(3) Kui asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus ei nõustu ühtse regulaarse järelevalvelise

aruande esitamisega, põhjendatakse seda täielikult.

(4) Kui kindlustusgrupi kolleegium kiidab heaks ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, esitab

kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja selle Finantsinspektsioonile.

Finantsinspektsioon teostab järelevalvet üksnes Eesti kindlustusandjat puudutava aruande osa

üle.

(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole rahul käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt esitatud ühtse

regulaarse järelevalvelise aruandega, võib kindlustusgrupi järelevalveteostaja selle aruande

esitamise kohta antud nõusoleku tagasi võtta.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt Finantsinspektsioonile esitatud aruanne ei hõlma

tema hinnangul sellist teavet, mille esitamise kohustus on teistel Eesti kindlustusandjatel,

olulises ulatuses, võib ta nõuda, et kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja esitaks

vajaliku lisateabe.

(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei täida Finantsinspektsiooni hinnangul

käesoleva seaduse § 123 lõikes 2 või § 1231 lõigetes 1 ja 2 sätestatut või kui Finantsinspektsioon

nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande muutmist või täpsustamist, teavitab ta sellest

kindlustusgrupi kolleegiumi.

117

(8) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja asjasse puutuv

finantsjärelevalve asutus on teavitanud kindlustusgrupi kolleegiumi aruande muutmisest või

täpsustamisest käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatu kohaselt, nõuab Finantsinspektsioon

sama juhtivalt ettevõtjalt.“;

126) paragrahvi 129 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kindlustusandja raamatupidamise aastaaruande audit on kohustuslik.“;

127) paragrahvi 129 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses:

„(11) Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande ning kindlustusgrupi solventsuse

ja finantsseisundi aruande osana avalikustatud bilansi peab olema auditeerinud audiitorettevõtja

kooskõlas audiitortegevuse seaduse § 46 lõike 3 punktis 1 nimetatud standarditega. Käesoleva

lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse muu hulgas käesoleva seaduse § 126 lõike 2

kohaselt ühtse aruandena avalikustatud kindlustusgrupi ning kindlustusgruppi kuuluva

tütarettevõtja solventsuse ja finantsseisundi aruande bilansi auditeerimise suhtes.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud kohustust ei kohaldata väikese ja mittekeeruka

kindlustusandja ning väikesele ja mittekeerukale kindlustusgrupi suhtes.

(13) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile koos solventsuse ja finantsseisundi

aruandega käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud audiitorteenuse vandeaudiitori aruande.

(14) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale koos

kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruandega, sealhulgas käesoleva seaduse § 126

lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandega, käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud

audiitorteenuse vandeaudiitori aruande ning Finantsinspektsioonile koos § 126 lõike 1 punktis

2 sätestatud teabega viidatud vandeaudiitori aruande.“;

128) paragrahvi 129 lõikes 2 asendatakse sõnad „auditeerimise kohustuse ja korra, et tagada

neis aruannetes avaldatud kindlustusandja omavahendite ja kapitalinõuete vastavuse

usaldusväärsus“ sõnadega „aruande auditeerimise täpsema korra“;

129) paragrahvi 129 lõikes 5 ja lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „audiitorkontroll“ sõnaga

„audit“ vastavas käändes;

130) paragrahvi 129 lõike 8 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Audiitorettevõtja on kohustatud vandeaudiitori aruande väljastamise ja kliendilepingu

ülesütlemise korral teavitama Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikult kindlustusandja

auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mis:“;

131) paragrahvi 129 lõike 8 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) võivad põhjustada modifitseeritud arvamuse väljastamise;“;

132) paragrahvi 129 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(9) Audiitorettevõtja on kohustatud kindlustusandjaga märkimisväärses seoses oleva isiku

audiitorkontrollis vandeaudiitori aruande väljastamise või kliendilepingu ülesütlemise korral

teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni asjaoludest, millel on või võib olla käesoleva

paragrahvi lõikes 8 nimetatud tagajärg.“;

133) paragrahvi § 131 lõike 10 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „luba“ sõnadega „, välja

arvatud kindlustusandja erirežiimi korral“;

118

134) paragrahvi 146 lõikes 1 asendatakse sõnad „huvide kaitsmiseks“ sõnadega „huvide

kaitsmiseks, millega võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse

peatamise või nõuete vähendamine ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise

seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine“;

135) paragrahvi 146 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse muu hulgas kindlustusandjate kriiside

ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktides 2–5 nimetatud ettevõtjate suhtes samas

seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise

korral.

(6) Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 26 lõigete 4 ja 11 ning § 65

lõike 1 kohaldamise korral ei kohaldata käesoleva seaduse § 150 lõiget 2.“;

136) paragrahvi 147 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Saneerimismeetmed käesoleva seaduse tähenduses on teise lepinguriigi haldusasutuse,

kohtu või kriisilahendusasutuse toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada selle

lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja

filiaali maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega

võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamine, nõuete

vähendamine või kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.“;

137) paragrahvi 147 lõikes 2 asendatakse sõnad „või kohtul“ sõnadega „, kohtul või

kriisilahendusasutusel“;

138) paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Erirežiimihaldur võib liikluskindlustuse kindlustusportfelli üle anda liikluskindlustuse

seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondile sama seaduse §-s 714 lõigetes 2–7 sätestatud

ulatuses ja korras. Erirežiimihaldur ja liikluskindlustuse fond, kui vastuvõtja, sõlmivad

käesoleva seaduse §-s 132 sätestatud kindlustusportfelli üleandmise lepingu.“;

139) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „likvideerijad“ tekstiosaga „,

arvestades kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 27 lõigetega 3 ja 4“;

140) paragrahvi 224 lõike 1 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „sätestatule“ sõnadega „,

sealhulgas kindlustusandja juhtide sobivust ja nõuetekohasust ning kindlustusandja oma riskide

ja maksevõime hindamist“;

141) paragrahvi 224 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„(4) Finantsinspektsioon avalikustab kindlustusandjate stressitesti tulemused oma veebilehel

ning edastab need Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele.

(5) Finantsinspektsioon lõpetab kindlustusandja suhtes järelevalveliste õiguste kasutamise, kui

see takistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel rakendada kindlustusandjate kriiside

ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmeid.“.

142) paragrahvi 234 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Finantsinspektsioon võib määrata kindlustusandjale lisakapitalinõude, kui üleminekuaja

kohanduse või üleminekuaja mahaarvamise rakendamise korral ei ole kindlustusandja

käesoleva seaduse § 268 lõikes 1 sätestatud juhul esitanud Finantsinspektsioonile tähtajaks

sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kava või lõikes 5 nimetatud ülevaadet.“;

119

143) paragrahvi 234 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 või lõike 11 alusel

lisakapitalinõude, peab nimetatud nõue olema proportsionaalne kindlustusandja riskiprofiili

hälbimisest või solventsuskapitalinõudele mittevastavusest tingitud oluliste riskidega.“;

144) seadust täiendatakse §-dega 2351–2353 järgmises sõnastuses:

„§ 2351. Likviidsusriski järelevalve

(1) Finantsinspektsioon jälgib regulaarse järelevalve käigus muu hulgas kindlustusandja

likviidsuspositsiooni. Kui Finantsinspektsioon tuvastab olulise likviidsusriski, teavitab ta

sellest kindlustusandjat.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile

selgitused likviidsusriski maandamise kohta.

(3) Kui Finantsinspektsioonil on piisavad tõendid olulise likviidsusriski kohta ja

kindlustusandja ei ole rakendanud tõhusaid meetmeid likviidsuspositsiooni parandamiseks, on

Finantsinspektsioonil õigus nõuda kindlustusandjalt likviidsuspositsiooni parandamist

ettekirjutusega, rakendades käesolevas seaduses sätestatud meetmeid ning lähtudes Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse suunistest.

(4) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel rakendatud meetmete

jätkuvat asjakohasust iga kuue kuu järel ja lõpetab nende rakendamise, kui kindlustusandja on

võtnud kasutusele meetmed likviidsuspositsiooni parandamiseks.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tuvastatud oluline likviidsusrisk ohustab otseselt

kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust, võib Finantsinspektsioon kuni

kolmeks kuuks ettekirjutusega:

1) piirata dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele või see peatada;

2) piirata muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või

see peatada;

3) piirata aktsiate või osade tagasiostmist ning omavahendite tagasimaksmist või lunastamist

või see peatada;

4) piirata tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist või see peatada;

5) peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda käesoleva seaduse § 2352 tingimustel.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete rakendamise korral võtab

Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust

ja keerukust.

(7) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettekirjutuse tegemise

korral arvesse finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning tulevikku vaatava

kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100

lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.

(8) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud

meetmete rakendamist ja kaasab ta käesoleva seaduse § 2352 lõikes 2 nimetatud mõju

hindamisse.

120

(9) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete

rakendamist, kui see on ikka põhjendatud. Finantsinspektsioon lõpetab meetme rakendamise,

kui see ei ole enam asjakohane.

(10) Finantsinspektsioon võib rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmeid

kõikide Eestis tegutsevate kindlustusandjate suhtes, kui erandlikud asjaolud mõjutavad kogu

Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest.

§ 2352. Elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamine

(1) Finantsinspektsioon võib peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda üksnes

kindlustusandjat mõjutaval erandlikul asjaolul, viimase meetmena ning kui see on

kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kollektiivsetes huvides.

(2) Finantsinspektsioon teeb kindlaks enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud meetme

rakendamist selle meetme rakendamise võimaliku soovimatu mõju finantsturgudele ning

kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute õigustele, sealhulgas piiriülese

kindlustustegevuse tõttu.

(3) Finantsinspektsioon keelab kindlustusandjal ettekirjutusega, kuni ta on lõpetanud käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme rakendamise:

1) dividendide jaotamise ja muude maksete tegemise aktsionäridele või osanikele ja allutatud

võlausaldajatele;

2) aktsiate või osakute tagasiostmise või omavahendite tagasimaksmise või lunastamise;

3) tulemustasu või muu muutuvtasu maksmise kindlustusandja juhatuse või nõukogu liikmetele

või vastutavatele isikutele.

(4) Finantsinspektsioon avalikustab elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamise

põhjused oma veebilehel.

§ 2353. Järelevalvemeetmed kriisi korral

(1) Finantsinspektsioon võib rakendada meetmeid kindlustusandja finantsseisundi

säilitamiseks, kui erakorraline kogu kindlustussektorit mõjutav kriis võib ohustada selle

kindlustusandja finantsseisundit või finantssüsteemi stabiilsust.

(2) Finantsinspektsioon võib eriti haavatava riskiprofiiliga kindlustusandjate suhtes kriisi ajal

rakendada vähemalt järgmisi meetmeid:

1) piirata dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele või see peatada;

2) piirata muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või

see peatada;

3) piirata aktsiate või osade tagasiostmist ja omavahendite tagasimaksmist või lunastamist või

see peatada;

4) piirata tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist või see peatada.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmete rakendamise korral võtab

Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust

ja keerukust, kinnitatud riskitaluvuspiiri olemasolu ning piirmäärasid tema

riskijuhtimissüsteemis.

121

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatule võtab Finantsinspektsioon arvesse

finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning tulevikku vaatava solventsuse ja finantsseisundi

hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.

(5) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud meetme rakendamise

asjakohasust iga kolme kuu järel ja lõpetab selle rakendamise kohe, kui see ei ole enam

põhjendatud.

(6) Finantsinspektsioon kaasab Eesti Panga käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisi

hindamisse ja teavitab teda kavatsusest rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud

meetmeid.“;

145) paragrahvi 236 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:

„(6) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Finantsinspektsioonile taotluse,

et saada teavet lepinguriigis asutatud Eesti kindlustusandja filiaali või lepinguriigis piiriülese

kindlustustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja äritegevuse kohta, edastab

Finantsinspektsioon teabe teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele 20 tööpäeva jooksul

taotluse kättesaamisest arvates. Teave esitatakse lepinguriigi ametlikus keeles või lepinguriigi

finantsjärelevalve asutuse heaks kiidetud keeles.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tähtaega võib põhjendatud juhtudel pikendada

20 tööpäeva võrra, kui samas lõikes sätestatud teave ei ole Finantsinspektsioonile

pingutusteta kättesaadav ja seda on keeruline koguda.

(8) Kui Finantsinspektsioon ei ole esitanud teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teavet

õigeks ajaks ja see finantsjärelevalve asutus on esitatud kindlustusandjale teabe saamiseks

taotluse, edastab kindlustusandja selle teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele

viivitamata.“;

146) paragrahvi 237 täiendatakse lõigetega 91 ja 92 järgmises sõnastuses:

„(91) Finantsinspektsioonil on õigus taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt

sellist teavet, mida tal on õigus saada Eestis asuva filiaali või Eestis piiriülese

kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja äritegevuse tõttu. Lepinguriigi

finantsjärelevalve asutus esitab Finantsinspektsioonile teabe eesti keeles või

Finantsinspektsiooni nõusolekul muus keeles.

(92) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Finantsinspektsioonile käesoleva

paragrahvi lõikes 91 sätestatud teavet 20 tööpäeva jooksul taotluse kättesaamisest arvates või

põhjendatud juhul lisaks 20 tööpäeva jooksul, võib Finantsinspektsioon esitada lepinguriigi

kindlustusandjale taotluse teabe saamiseks, teavitades sellest eelnevalt lepinguriigi

finantsjärelevalve asutust.“;

147) paragrahvi 239 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „kindlustusandja üle“

sõnadega „, kui kindlustusgruppi kuulub kindlustusandja“ ja punkti 1 täiendatakse pärast sõna

„kindlustusandjas“ sõnadega „, sealhulgas kolmanda riigi kindlustusandjas“;

148) paragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 41–46 järgmises sõnastuses:

„(41) Ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaoluline, kui on

täidetud kõik järgmised tingimused:

1) ettevõtja vara ja tehniliste eraldiste suurused on väikesed võrreldes teiste kindlustusgruppi

kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi asjakohaste näitajatega;

2) ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve alt väljajätmine ei mõjuta kindlustusgrupi solventsust;

122

3) kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed riskid on ebaolulised, sealhulgas kindlustusgrupisisestest

tehingutest tingitud riskid, mis mõjutavad või võivad mõjutada kogu kindlustusgruppi.

(42) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse

tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel

juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui ühe või mitme ettevõtja

väljajätmine kindlustusgrupi järelevalve alt sama lõike alusel võib kaasa tuua kindlustusgrupi

järelevalve kohaldamata jätmise.

(43) Finantsinspektsioon teeb kindlustusgrupi järelevalve kohaldamata jätmise otsuse üksnes

erandjuhul ja põhjendab seda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve

Asutusele ning asjakohasel juhul teistele asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.

(44) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas kindlustusgrupi järelevalve

kohaldamata jätmise otsus on endiselt asjakohane. Finantsinspektsioon teavitab Euroopa

Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ning asjakohasel juhul teisi asjasse

puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, kui ta otsustab hakata kohaldama kindlustusgrupi

järelevalvet.

(45) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel otsuse

tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel

juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui otsus on seotud lõpliku

emaettevõtja väljajätmisega kindlustusgrupi järelevalve alt. Finantsinspektsioon hindab mõju

kindlustusgrupi solventsusele, kui tema järelevalvet teostatakse kindlustusgrupi vahepealse

osaleva ettevõtja tasandil.

(46) Lõplikku juhtivat ettevõtjat ei või jätta kindlustusgrupi järelevalve alt välja, kui see

parandaks oluliselt kindlustusgrupi solventsuspositsiooni.“;

149) paragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:

„(12) Kindlustusgrupi järelevalvet kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja üle

teostatakse üksnes seoses käesolevas jaos ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos sätestatud

nõuete täitmise järelevalvega, sealhulgas seoses järelevalvemeetmete rakendamisega.

(13) Kui käesoleva seaduse § 2391 lõike 1 kohaselt kindlaks määratud kindlustusgrupi suhtes

kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3 alusel

ja selle kindlustusgrupi emaettevõtja või tütarettevõtja on muu kindlustusgrupi lõplik osalev

ettevõtja, loetakse see kindlustusgrupp § 2391 lõike 1 järgi kindlaksmääratud kindlustusgruppi

kuuluvaks.

(14) Finantsinspektsioon võib kohaldada käesoleva seaduse § 2391 lõiget 1 kindlustusgrupi

ulatuse laiendamiseks.“;

150) seadust täiendatakse §-ga 2391 järgmises sõnastuses:

„§ 2391. Ühiselt juhitavad ja valitseva mõjuga ettevõtjad kindlustusgrupi järelevalves

(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta kindlaks, kas

kaks või enam ettevõtjat moodustavad järgmiste tunnustega kindlustusgrupi:

1) kaks või enam ühiselt juhitavat kindlustusandjat moodustavad kindlustusgrupi;

2) ettevõtjal on valitsev mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas, kui valitsevat mõju teise ettevõtja

otsuste üle teostatakse keskse juhtimise kaudu.

123

(2) Ettevõtjatevahelise suhte kindlaksmääramise korral võtab Finantsinspektsioon arvesse:

1) füüsilise isiku või ettevõtja kontrolli või võimet mõjutada teise ettevõtja otsuseid, sealhulgas

finantsotsuseid, eelkõige kapitali või hääleõiguse omamise tõttu ja kuulumise tõttu juhatuse või

nõukogu koosseisu või selliste isikute hulka, kes tegelikult juhivad ettevõtjat või täidavad muid

võtmefunktsioone või teisi olulise tähtsusega funktsioone või tegevusi;

2) ettevõtja sõltumist teisest ettevõtjast või juriidilisest või füüsilisest isikust oluliste

finantstehingute ja -toimingute ning muude tehingute ja toimingute tõttu, sealhulgas tegevuste

edasiandmise tõttu ettevõtjate vahel, samuti töötajate jagamise tõttu;

3) tõendeid finants- või investeerimisotsuste kohta, sealhulgas seotud ettevõtetesse tehtavate

ühiste investeeringute kooskõlastamise kohta kahe või enama ettevõtja vahel;

4) tõendeid selle kohta, et kahe ja enama ettevõtja strateegiad, toimingud ja protsessid on

omavahel koordineeritud ja järjepidevad, sealhulgas seoses kindlustuse turustamise kanalite,

kindlustusteenuste või kaubamärkide, teabevahetuse või turundusega.

(3) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul juhitakse kahte või enamat kindlustusandjat ühiselt ja

nende peakontor asub eri lepinguriigis, teeb Finantsinspektsioon otsuse kindlustusgrupi

moodustamise kohta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate asutustega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel kindlaks määratud kindlustusgrupp, kelle

suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3

alusel, nimetab ühe ühiselt juhitava kindlustusandja emaettevõtjaks, kes vastutab käesoleva jao

ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid

käsitatakse tütarettevõtjana.

(5) Kui emaettevõtja määramine käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt võib oluliselt

piirata kindlustusgrupi järelevalve teostamist, eelkõige kui emaettevõtja peakontor ei asu Eestis

või kui kindlustusgrupp ei ole võimeline täitma käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki

7. jao nõudeid, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana nõuda teise

kindlustusandja määramist emaettevõtjaks pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate

finantsjärelevalve asutusega. Finantsinspektsioon esitab põhjendused teise emaettevõtja

määramise kohta kindlustusgrupile ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.

(6) Kui kindlustusgrupp ei määra käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt emaettevõtjat, määrab

Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana pärast konsulteerimist teiste asjasse

puutuvate finantsjärelevalve asutustega emaettevõtja, kes vastutab käesoleva jao ja käesoleva

seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid käsitatakse

tütarettevõtjana.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul võtab Finantsinspektsioon arvesse:

1) iga kindlustusandja tehniliste eraldiste suurust;

2) iga kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummat;

3) seotud kindlustusandjate arvu iga kindlustusandja kohta.

(8) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas käesoleva paragrahvi lõike 6 kohane

emaettevõtja määramine on endiselt asjakohane, ja määrab vajaduse korral pärast

konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega uue emaettevõtja, kes

tagab vastavuse käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele.

(9) Ettevõtjat, kellel on käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohaselt valitsev mõju teise

ettevõtja üle, käsitatakse emaettevõtjana ja teist ettevõtjat tütarettevõtjana.

124

(10) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva

paragrahvi lõigete 4, 5 või 6 ja 9 alusel emaettevõtjaks määratud ettevõtjale ja asjasse

puutuvatele finantsjärelevalve asutustele üksikasjaliku selgituse kindlustusgrupi määramise

kohta.“;

151) paragrahvi 242 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Finantsinspektsioonil on kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus saada

kindlustusgruppi kuuluva mis tahes ettevõtja kohta teavet, mis on oluline kindlustusgrupi

järelevalve teostamiseks. Teabe esitamise suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses ja muudes

õigusaktides Finantsinspektsioonile teabe esitamise kohta sätestatut.“;

152) paragrahvi 242 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui kindlustusgruppi kuuluv teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja

või segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao

nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata

ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad

kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, teavitab Finantsinspektsioon

sellest kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja

asukohajärgset finantsjärelevalve asutust.

(5) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja

ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao nõuete täitmist või kui nõuded on

täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui

kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi

kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon rakendada käesoleva

seaduse § 2473 lõikes 6 sätestatud õigusi, sealhulgas nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt või

segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist

ettekirjutusega.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtudel võib Finantsinspektsioon tehtud

ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral rakendada

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või nende juhatuse liikmete suhtes

sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras. Finantsinspektsioon kooskõlastab

rakendatava meetme võimaluse korral teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.“;

153) paragrahvi 242 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:

„(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse § 106 täitmist, võib Finantsinspektsioon

nõuda selle ettevõtja juhatuse liikme tagasikutsumist või isiku, kes vastutab olulise tähtsusega

funktsioonide ja tegevuste eest, töölt kõrvaldamist ettekirjutusega.

(8) Kui kindlustusgrupp sõltub oluliselt käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud

üleminekumeetmest, mistõttu ei vasta kindlustusgrupi solventsuse positsioon tegelikkusele, on

Finantsinspektsioonil õigus rakendada asjakohaseid meetmeid, sealhulgas võib ta vähendada

selliste omavahendite suurust, mis tulenevad üleminekumeetme rakendamisest ja mida võib

pidada sobivaks kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. Käesolevat lõiget

kohaldatakse ka juhul, kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue oleks täidetud

üleminekumeetmeid kasutamata.“;

154) paragrahvi 244 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§ 234 lõikes 1“ tekstiosaga „§ 234

lõigetes 1 ja 11“;

125

155) paragrahvi 245 lõike 3 teises lauses asendatakse sõnad „tehnilised eraldised või mõlemad“

sõnadega „tehnilised eraldised, nõuetekohased omavahendid, muud asjakohased

kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed riskipõhised kriteeriumid või nimetatud näitajate

kombinatsioon“;

156) paragrahvi 246 lõikes 1 asendatakse sõnad „kindlustusandja sõltub“ sõnadega

„kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja sõltub“;

157) paragrahvi 246 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana põhjendatud juhul nõuda,

et kindlustusgrupp esitab lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatule aruande muude

kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusgrupisiseste tehingute kohta, kui need

on seotud muu ettevõtja kui kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtjaga.“;

158) paragrahvi 246 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva seaduse § 2353 lõikes 1 nimetatud kriisi korral võib Finantsinspektsioon peatada

kindlustusgrupisisesed tehingud, sealhulgas dividendide väljamaksed, või neid piirata üksnes

juhul, kui sellised tehingud ohustavad kindlustusgruppi või vähemalt ühe sellesse gruppi

kuuluva kindlustusandja solventsust või tema likviidsuspositsiooni.

(7) Kui Finantsinspektsioon ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta

kindlustusgrupi järelevalve teostajaga enne, kui peatab tütarettevõtjast kindlustusandja

tehingud kindlustusgrupiga või piirab neid.

(8) Kui Eesti kindlustusandja emaettevõtja on käesoleva seaduse § 891 lõike 1 punktides 1–5

või 6 nimetatud ettevõtja või finantseerimisasutus, teostab Finantsinspektsioon üldist

järelevalvet Eesti kindlustusandja, tema emaettevõtja ja tema seotud ettevõtjate vaheliste

tehingute üle.“;

159) paragrahvi 247 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 247. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem“;

160) paragrahvi 247 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse 4. peatüki 1. jaos sätestatud juhtimissüsteemi nõudeid kohaldatakse

kindlustusgrupi tasandil. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem hõlmab osalevat kindlustusandjat,

emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjat ja emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtjat,

kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluvaid seotud ettevõtjaid ning selliseid ettevõtjaid, keda

juhib osalev ettevõtja või tema tütarettevõtja ühe või mitme sellise ettevõtjaga, kes ei kuulu

sellesse kindlustusgruppi.“;

161) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tagab, et

kindlustusgrupi juhtimiskord on usaldusväärne ja toimib, organisatsiooniline ülesehitus on

läbipaistev ning tagatud on vastutusalade selge määratus, läbipaistvus ja järjepidevus, samuti

ülesannete lahusus kindlustusgrupi sees ning huvide konflikti vältimine ja maandamine.

(12) Kindlustusgrupi riskijuhtimissüsteemi, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud

hindamise korral võetakse arvesse kõiki kindlustustegevusega seotud tegevusi ja muid tegevusi

kindlustusgrupis ning nendest tegevustest tingitud riske, millega kindlustusgrupp kokku puutub

või võib kokku puutuda, samuti selliste riskide vastastikust sõltuvust.“;

126

162) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja jälgib

korrapäraselt kindlustusgrupi seotud ettevõtjate, sealhulgas käesoleva seaduse § 891 lõikes 1

nimetatud ettevõtjate ning reguleerimata ettevõtjate tegevust. Selline jälgimine on kooskõlas

seotud ettevõtja tegevusest tingitud või võib-olla tingitud riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. (22) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja kehtestab

sise-eeskirjad kindlustusgrupi tasandil ning tagab sinna gruppi kuuluvate reguleeritud üksuste

ja käesoleva seaduse § 891 lõike 1 punktis 6 sätestatud ettevõtjate sise-eeskirjade kooskõla

kindlustusgrupi sise-eeskirjadega, sealhulgas tagab nende järjepideva rakendamise.“;

163) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul tagab kindlustusvaldusettevõtja

ja segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupisisene korraldus ja ülesannete jaotus on piisav

käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmiseks ning tõhus tütarettevõtjate

juhtimiseks, sealhulgas asjakohasel juhul ülesannete jaotamise tõttu ettevõtjate vahel,

grupisiseste konfliktide ärahoidmiseks või lahendamiseks ja kehtestatud grupiüleste põhimõtete

rakendamiseks.

(8) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule tagab kindlustusvaldusettevõtja ja

segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupi organisatsiooniline struktuur ei piira ega takista

muul viisil tõhusat järelevalvet kindlustusgrupi ja tütarettevõtjast kindlustusandja üle. Selle

tagamisel tuleb arvesse võtta esimeses lauses nimetatud ettevõtjate paiknemist kindlustusgrupi

ülesehituses, aktsiate ja osade omamise struktuuri ning nende rolli selles grupis.“;

164) seadust täiendatakse §-dega 2471–2473 järgmises sõnastuses:

„§ 2471. Nõuded kindlustusgrupi juhile ja põhifunktsiooni täitmise eest vastutavale

isikule

(1) Kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja, lepinguriigi

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja ning käesoleva seaduse § 2391 lõigete 5,

6 või 7 alusel määratud emaettevõtja juhatuse liikmetel on lõplik vastutus käesoleva seaduse

3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikute

tegevuse nõuetele vastavuse tagamise korral.

(2) Olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on kindlustusgruppi kuuluva

kindlustusandja juhtidel lõplik vastutus käesolevas seaduses kindlustusandja suhtes

kohalduvate nõuete täitmise eest.

(3) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja määrab

isikud, kes vastutavad olulise tähtsusega funktsioonide täitmise eest kindlustusgrupis, kelle

suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3

alusel.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhatuse liige või lõike 2 kohaselt määratud

isik on ühe või mitme kindlustusandja või muu seotud ettevõtja juhatuse liige või isik, kes

vastutab olulise tähtsusega funktsiooni täitmise eest eelnimetatud ettevõtjas, tagab osalev

kindlustusandja, et juhatuse liikmete ja isikute ülesanded ning kohustused on selgelt eraldatud

kindlustusgrupi ja ettevõtja tasandil.

§ 2472. Kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimine ja järelevalve

127

(1) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja koostab

kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani ning tagab selle ajakohasuse. Plaan sisaldab

likviidsusanalüüsi lühiajalises vaates.

(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda lisaks

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule likviidsusanalüüsi keskmises ja pikaajalises vaates.

(3) Likviidsusriski juhtimise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 972 kindlustusandja

kohta sätestatut.

(4) Käesoleva seaduse §-des 2351–2353 sätestatut kohaldatakse osaleva kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes.

§ 2473. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja õigused järelevalvet piiravate asjaolude

korral

(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja tema hinnangul ei ole

tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 sätestatu, võib ta nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt

või segafinantsvaldusettevõtjalt kindlustusgrupisisese korralduse ning ülesannete jaotuse

muutmist.

(2) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 8

sätestatu, rakendab ta kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes

järelevalvelisi meetmeid, et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja

terviklikkus ning käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmine.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul võib Finantsinspektsioon erandjuhul nõuda

kindlustusgrupi struktuuri muutmist viisil, mis tagab tõhusama järelevalve kindlustusgrupi üle.

(4) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud õiguse

rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel

juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega ja esitab kindlustusvaldusettevõtjale

või segafinantsvaldusettevõtjale põhjendused sellise õiguse kasutamise kohta.

(5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatule võib Finantsinspektsioon

kasutada käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 või 8 sätestatu mittetagamise korral käesoleva

paragrahvi lõikes 6 sätestatud õigusi, et tagada ja asjakohasel juhul taastada kindlustusgrupi

järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva

jao nõuete täitmine. Segafinantsvaldusettevõtja puhul võetakse meetme rakendamise puhul

arvesse eelkõige mõju kogu finantskonglomeraadile ja sellesse kuuluvatele reguleeritud

üksustele.

(6) Käesoleva seaduse § 242 lõikes 5 ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on

Finantsinspektsioonil õigus vähemalt:

1) nõuda kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast

kindlustusandja aktsiate või osadega kaasneva hääleõiguse teostamise peatamist;

2) teha ettekirjutus või rakendada ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral

sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras;

3) anda juhiseid kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast

kindlustusandjas omatava osaluse ülekandmise kohta kindlustusvaldusettevõtja või

segafinantsvaldusettevõtja aktsionäridele või osanikele;

128

4) nõuda teise kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või kindlustusandja

määramist ajutiselt vastutavaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete

täitmise eest kindlustusgrupis;

5) nõuda dividendide jaotamise või intressimaksete piiramist või keelamist aktsionäridele või

osanikele;

6) nõuda, et kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võõrandaks osaluse või

vähendaks seda kindlustusandjas või käesoleva seaduse § 2391 lõikes 1 nimetatud ettevõtjas;

7) nõuda kava esitamist käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmise

viivitamatuks tagamiseks või taastamiseks.

(7) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud meetmete

rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning teiste

asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui rakendatav meede mõjutab mitme

lepinguriigi ettevõtjaid.

(8) Kui käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohase kindlustusgrupi järelevalve

korral kuuluvad kindlustusgruppi käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikud ja

nendega seotud ettevõtjad või § 2391 lõike 1 punktis 2 nimetatud ettevõtjad ning selline

kindlustusgrupi ülesehitus piirab või takistab selle grupi tõhusat järelevalvet või käesoleva jao

ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmist, rakendab Finantsinspektsioon

kindlustusgrupi järelevalve teostajana kindlustusgrupi suhtes meetmeid, et tagada või taastada

nimetatud grupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning vastavus eelnimetatud nõuetele.

(9) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul nõuda

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis või sellise

ettevõtja asutamist lepinguriigis, kellel on tegelik valitsev mõju kindlustusgruppi kuuluvate

kindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle, keskse juhtimise kaudu.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul vastutab kindlustusvaldusettevõtja,

segafinantsvaldusettevõtja või keskset juhtimist tegelikult ellu viiv ettevõtja vastavuse eest

käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele.“;

165) seadust täiendatakse pärast § 2473 11. jaotise pealkirjaga järgmises sõnastuses:

„11. jaotis Kindlustusgrupi järelevalve kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle“;

166) paragrahvi 248 lõiked 7–9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui kolmanda riigi järelevalvekord ei ole kindlustusgrupi tasandil samaväärne käesolevas

seaduses sätestatud nõuetele vastava järelevalvekorraga, kohaldatakse käesoleva seaduse § 239

lõike 1 punkti 3 alusel kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja suhtes kas:

1) käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises sätestatut või

2) käesoleva seaduse § 2481 lõigete 2 ja 3 kohaseid järelevalveviise, arvestades käesoleva

paragrahvi lõikes 8 sätestatut.

(8) Samaväärsuse puudumise korral on Finantsinspektsioonil õigus kasutada muid

järelevalveviise, mis tagavad kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja tegevuse üle teostatava

järelevalve eesmärkidele vastava järelevalve kindlustusgrupi tasandil.

(9) Järelevalveviisid peavad olema põhjendatud ja dokumenteeritud ning neid saab kasutada

juhul, kui kindlustusgrupi järelevalveasutus on need heaks kiitnud pärast konsulteerimist

asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon teavitab teisi asjasse

129

puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve

Asutust ning Euroopa Komisjoni järelevalveviisi kasutamisest.“;

167) seadust täiendatakse §-ga 2481 järgmises sõnastuses:

„§ 2481. Järelevalve eesmärgid ja kasutatavad järelevalveviisid

(1) Käesoleva seaduse § 248 lõikes 8 sätestatud järelevalve eesmärgid on vähemalt:

1) kindlustusandjate kapitalipaigutuse ja omavahendite koosseisu säilitamine ning sellise

olulise kindlustusgrupisisese kapitali loomise vältimine, mida rahastatakse võlaväärtpaberitest

ja muudest finantsinstrumentidest saadud tulust, mis ei ole emaettevõtja omavahendid;

2) lepinguriigi ja kolmanda riigi ettevõtjaga seotud riskide hindamine ja jälgimine ning sellistest

ettevõtjatest ja muudest reguleerimata ettevõtjatest tingitud riskide levimise ohu piiramine

kindlustusgruppi kuuluvatele kindlustusandjatele ja asjakohasel juhul madalama tasandi

kindlustusgrupile, mille lõplik emaettevõtja on lepinguriigi kindlustusandja,

kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja.

(2) Finantsinspektsioon võib järelevalve teostamise korral rakendada ühte või mitut järgmist

järelevalveviisi:

1) määrata kindlustusandja, kes vastutab käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise

nõuete täitmise eest, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis

ühist emaettevõtjat;

2) nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis, kui

kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis ühist emaettevõtjat, ning

käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise kohaldamist mainitud kindlustusandjate

suhtes, keda nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja juhib;

3) nõuda lepinguriigi lõpliku emaettevõtja juhtorgani sõltumatust kolmanda riigi lõplikust

emaettevõtjast;

4) keelata tehingud, sealhulgas dividendimaksed ja allutatud võlakirjade intressimaksed, või

nõuda selliste tehingute piiramist, jälgimist või nendest ette teavitamist, kui tehingute

osapoolteks on kindlustusandja või lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või lepinguriigi

segafinantsvaldusettevõtja ja kindlustusgruppi kuuluv kolmanda riigi kindlustusandja ning

need tehingud ohustavad või võivad ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja

finantsseisundit ja solventsust;

5) nõuda teavet kolmanda riigi emaettevõtja finantsseisundi ja solventsuse, riskiprofiili ning

riskitaluvuspiiri kohta, sealhulgas asjakohasel juhul ettevõtja juhtidele esitatud aruandeid

eelmainitu kohta;

6) rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.

(3) Kui kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad moodustavad madalama tasandi

kindlustusgrupi, mille emaettevõtja asub lepinguriigis, võib Finantsinspektsioon rakendada

sellise kindlustusgrupi suhtes lisaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises

sätestatule lisameetmeid või näha ette lisanõuded, sealhulgas rakendada käesoleva paragrahvi

lõike 2 punktides 3–5 loetletud järelevalveviise ning tõhustada käesoleva seaduse §-s 245

sätestatud riskikontsentratsiooni ja §-s 246 sätestatud kindlustusgrupisiseste tehingute

järelevalvet, et tagada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohase eesmärgi täitmine.

(4) Kui seotud kindlustusandja on teise lepinguriigi kindlustusandja, teavitab

Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana teise lepinguriigi finantsjärelevalve

asutust käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, mis ohustavad või võivad

ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust.

130

(5) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on teavitanud Finantsinspektsiooni käesoleva

paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, rakendab Finantsinspektsioon vajaduse

korral asjakohaseid meetmeid.“;

168) seadust täiendatakse §-ga 2571 järgmises sõnastuses:

„2571. Kindlustusgrupi nõuete rikkumine

(1) Käesoleva seaduse § 242 lõikes 5 või § 247 lõigetes 7 või 8 sätestatud nõuete rikkumise eest

–

karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel

teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud

kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema

konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“;

169) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on

kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes

rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja kohandust.“;

170) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:

„(71) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7

sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on

kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes

rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja mahaarvamist.“;

171) seadust täiendatakse §-dega 2671 ja 2672 järgmises sõnastuses:

„§ 2671. Volatiilsuse kohandamise nõusolek

Kui kindlustusandja rakendas volatiilsuse kohandamist enne 2026. aasta 29. jaanuari, võib ta

jätkata selle kohandamise rakendamist käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 sätestatud nõusolekut

taotlemata tingimusel, et ta täidab sama paragrahvi lõike 2 tingimusi alates 2027. aasta

30. jaanuarist.

§ 2672. Järkjärgulise kohaldamise mehhanism riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise

korral

(1) Järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korral võib kindlustusandja valida

parameetrid, mis määravad forvardintressimäärade lähenemise kiiruse lõplikule

forvardintressimäärale nii, et 2027. aasta 30. jaanuari seisuga on riskivaba intressikõver

piisavalt sarnane sellise riskivaba intressikõveraga, mille kindlaksmääramise korral lähtuti

2027. aasta 29. jaanuari seisuga kohalduvast ekstrapoleerimise regulatsioonist.

(2) Iga kalendriaasta alguses vähendab kindlustusandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

parameetreid lineaarselt nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid kohaldatakse alates

2032. aasta 1. jaanuarist.“;

172) paragrahvi 268 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

131

„(1) Kui kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust

või üleminekuaja mahaarvamist, §-s 2672 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või

§ 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulist rakendamist

(edaspidi käesolevas paragrahvis rakendusmeede) ja tuvastab, et rakendusmeetme kasutamata

jätmise korral ei suudaks ta täita solventsuskapitalinõuet, teavitab ta sellest

Finantsinspektsiooni viivitamata.“;

173) paragrahvi 268 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Finantsinspektsioon keelab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud rakendusmeetme

kasutamise, kui kindlustusandja esitatud ülevaatest nähtub, et ta ei ole suuteline täitma

solventsuskapitalinõuet üleminekuperioodi lõpuks.“;

174) paragrahvi 271 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: