Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks
| Dokumendiregister | Tartu Ringkonnakohus |
| Viit | 10-3/25/126-1 |
| Registreeritud | 09.12.2025 |
| Sünkroonitud | 10.12.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 10 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüs |
| Sari | 10-3 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta |
| Toimik | 10-3/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Rahandusministeerium Riigihalduse ja avaliku teenistuse osakond |
| Saabumis/saatmisviis | Rahandusministeerium Riigihalduse ja avaliku teenistuse osakond |
| Vastutaja | Mai Kurul (Tartu Ringkonnakohus, Kohtudirektori juhtimisvaldkond, Kantselei) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Failid
Digiallkirjad
1
EELNÕU
detsember 2025
Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus1
Sisukord 1. peatükk. Üldsätted ............................................................................................................................ 4
§ 1. Seaduse reguleerimisala ............................................................................................................... 4 § 3. Pädev asutus ................................................................................................................................. 4 § 4. Kriisilahendustegevus, kriisilahendus ja kriisilahenduses olev ettevõtja ..................................... 5 § 5. Muud terminid .............................................................................................................................. 5
2. peatükk. Kriisiennetus ...................................................................................................................... 7
§ 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava .................................. 7 § 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded ................................................ 7 § 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine ......................................... 9 § 9. Puuduste kõrvaldamine ennetavast finantsseisundi taastamise kavast ......................................... 9 § 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava ........................................................ 10 § 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine ................................ 11 § 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded ................................................ 13
3. peatükk.Kriisilahenduse kavandamine ......................................................................................... 14
1. jagu .................................................................................................................................................... 14 Kriisilahenduskava ................................................................................................................................ 14
§ 13. Kriisilahenduskava koostamine ................................................................................................ 14 § 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded .................................................................................. 15 § 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral .......................... 16 § 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele ....................................................... 16 § 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine .................................................................... 17 § 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks ...................................................... 19
2. jagu .................................................................................................................................................... 19
Kriisilahenduskõlblikkus ....................................................................................................................... 19
§ 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine .............................. 19 § 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus ...................................... 20 § 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud .................................................. 22 § 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine.......................... 23 § 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega tegelemises
........................................................................................................................................................... 24 3. jagu .................................................................................................................................................... 25
Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine ............................................ 25
§ 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine ............................... 25 4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine ... 26 1. jagu .................................................................................................................................................... 26
Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted .................................................................. 26
§ 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine ....................................................................... 26 § 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused .................................................................................... 27 § 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta ............ 28 § 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted ................................................................................................ 29
2. jagu .................................................................................................................................................... 30
Väärtuse hindamine ............................................................................................................................... 30
§ 29. Väärtuse hindamine .................................................................................................................. 30 § 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine...................................................................................... 30
5. peatükk. Kriisilahendusmeetmed .................................................................................................. 31 1. jagu .................................................................................................................................................... 31
Üldsätted ............................................................................................................................................... 31
§ 31. Kriisilahendusmeetmed ............................................................................................................ 31
2
§ 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted .............................................................. 32 2. jagu .................................................................................................................................................... 33
Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine .............................................................................. 33 § 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede ...................................................... 33
3. jagu .................................................................................................................................................... 34
Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja kohustiste
eraldamine ............................................................................................................................................. 34
§ 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste
eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted .............................................................................. 34 § 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede ....................................................................................... 35 § 36. Kindlustusandja võõrandamise meede ..................................................................................... 36 § 37. Sildkindlustusandja .................................................................................................................. 38 § 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine .............................................................. 39 § 39. Sildkindlustusandja lõpetamine ................................................................................................ 39 § 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide
võõrandamisele ................................................................................................................................. 40 4. jagu .................................................................................................................................................... 40
Allahindamis- või konverteerimismeede............................................................................................... 40
§ 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus ..................................................................... 40 § 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju ettevõtja omanikule ................ 42 § 43. Konverteerimismäär ................................................................................................................. 43 § 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused .................................. 43 § 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg............................... 44 § 46. Tuletisinstrumentist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine........................... 45 § 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine .............................................................................. 45
6. peatükk Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine ....................................................... 45
1. jagu .................................................................................................................................................... 45
Kriisilahendusõigused ........................................................................................................................... 45
§ 48. Kriisilahendusõigused .............................................................................................................. 45 § 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine ............................................................................................ 47 § 50. Õigus määrata erihaldur ........................................................................................................... 48 § 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine .......................................... 48 § 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste, kohustiste ja
omandiõiguse instrumentidega seotud õigused ................................................................................. 49 § 53. Lepinguliste kohustuste täitmine .............................................................................................. 50 § 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine ................................................................................. 51 § 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine ..................................................................... 51 § 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine ..................................................................................... 51 § 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses .................................. 52 § 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine ....................................................... 53 § 59. Kriisilahendusõiguste kasutamine ............................................................................................ 53
2. jagu .................................................................................................................................................... 53 Õiguse kohaldamine .............................................................................................................................. 53
§ 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine ......................................................................... 53 7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed ....................................................................................................... 54
§ 61. Õiguskaitsemeetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme
rakendamise korral ............................................................................................................................ 54 § 62. Ettevõtja omanike ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine ............................ 55 § 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed .............................................................................. 55 § 64. Kaebuse menetlemine .............................................................................................................. 57
8. peatükk. Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded ................................................... 58
§ 65. Teavitamisnõuded .................................................................................................................... 58 § 66. Avaldamisnõuded ..................................................................................................................... 58 § 67. Konfidentsiaalsusnõuded ......................................................................................................... 59
9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus ................................................................ 61
3
1. jagu .................................................................................................................................................... 61
Kriisilahenduskolleegium...................................................................................................................... 61
§ 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded ........................................................................... 61 § 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium ........................................................................................... 63
2. jagu .................................................................................................................................................... 63
Otsuse tegemine ja teabevahetus ........................................................................................................... 63 § 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine ............................................................................ 63 § 71. Teabevahetusnõuded ................................................................................................................ 64
3. jagu .................................................................................................................................................... 64
Piiriülene kriisilahendus ........................................................................................................................ 64
§ 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise
korral ................................................................................................................................................. 64 § 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse
teavitamise korral .............................................................................................................................. 66 4. jagu .................................................................................................................................................... 67
Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus ................................................................................................. 67
§ 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud otsuste täitmine 67 § 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle alusel tehtud
otsuste täitmisest ............................................................................................................................... 68 § 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus .................................... 69 § 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega................................................................................... 69 § 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele .......................................... 70
10. peatükk. Haldussund ja vastutus ................................................................................................. 70
1. jagu .................................................................................................................................................... 70
Haldussund ............................................................................................................................................ 70
§ 79. Ettekirjutus ............................................................................................................................... 70 § 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär ........................................................................... 70
2. jagu .................................................................................................................................................... 71
Vastutus ................................................................................................................................................. 71
§ 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine ................................................... 71 § 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine ........................ 71 § 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavitamise kohustuse täitmata
jätmine ............................................................................................................................................... 71 § 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive ................................................................ 72 § 85. Aegumine ................................................................................................................................. 72 § 86. Menetlus ................................................................................................................................... 72
11. peatükk. Rakendussätted .............................................................................................................. 72 1. jagu .................................................................................................................................................... 72
Muudatused kehtivates seadustes .......................................................................................................... 72
§ 87. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine .................................................................................. 72 § 88. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine.................................................... 79 § 89. Kindlustustegevuse seaduse muutmine .................................................................................... 80 § 90. Liikluskindlustuse seaduse muutmine .................................................................................... 131 § 91. Raamatupidamise seaduse muutmine ..................................................................................... 133 § 92. Tagatisfondi seaduse muutmine ............................................................................................. 133 § 93. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine ......................................................................... 136 § 94. Võlaõigusseaduse muutmine .................................................................................................. 136 § 95. Väärtpaberituru seaduse muutmine ........................................................................................ 137 § 96. Äriseadustiku muutmine ........................................................................................................ 137 § 97. Seaduse jõustumine ................................................................................................................ 138
4
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja -lahendust.
(2) Kriisiennetuse eesmärk on taastada kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisund selle
olulise halvenemise korral.
(3) Kriisilahenduse eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute ning
kahjustatud ja muude õigustatud isikute kollektiivseid huve, säilitada finantsstabiilsus, tagada,
et jätkatakse kriitiliste funktsioonide täitmisega, ning kaitsta avaliku sektori vahendeid.
(4) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetluse suhtes kohaldatakse haldusmenetluse
seadust, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.
§ 2. Seaduse kohaldamisala
(1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis asutatud kindlustusandja ja edasikindlustusandja
(edaspidi kindlustusandja), käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud muu kriisilahenduse
subjekti ning käesoleva seaduse §-des 74–78 sätestatud tingimustele vastava kolmanda riigi
kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes.
(2) Muu kriisilahenduse subjekt on kindlustusgruppi kuuluv emaettevõtjast kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja.
(3) Käesoleva seaduse § 51 lõiget 2 kohaldatakse ka § 5 lõikes 12 nimetatud olulise
teenuseosutaja suhtes, kui kriisilahendus algatatakse sellise kindlustusandja suhtes, kellele ta
teenust osutab.
§ 3. Pädev asutus
(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus käesoleva seaduse tähenduses on
Finantsinspektsioon finantsjärelevalve ülesannetes.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva seaduse tähenduses on
Finantsinspektsiooni seaduse §-s 51 sätestatud Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise
üksus kriisilahendusülesannetes.
(3) Kriisilahendusasutus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1, millega
luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja
(EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja
(EL) 2017/1129 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025), artikli 3 kohaselt määratud lepinguriigi
ametiasutus, sealhulgas Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus.
(4) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus asub
kindlustustegevuse seaduse § 241 kohaselt määratud kindlustusgrupi järelevalve teostaja.
(5) Kolmanda riigi ametiasutus on kolmanda riigi asutus, kes on pädev täitma käesolevas
seaduses sätestatud finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesannetega võrreldavaid ülesandeid.
5
§ 4. Kriisilahendustegevus, kriisilahendus ja kriisilahenduses olev ettevõtja
(1) Kriisilahendustegevus käesoleva seaduse tähenduses on järgmine tegevus:
1) otsuse tegemine kriisilahenduse algatamise kohta käesoleva seaduse § 26 alusel;
2) käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeetme rakendamine;
3) ühe või mitme käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud kriisilahendusõiguse kasutamine.
(2) Kriisilahendus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme rakendamine käesoleva seaduse
§ 25 lõikes 1 nimetatud ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.
(3) Kindlustusgrupi kriisilahendus on:
1) kriisilahendusmeetme rakendamine emaettevõtja või kindlustusgrupi järelevalve alla
kuuluva kindlustusandja tasandil või
2) kriisilahendusasutuste tegevuse koordineerimine kindlustusgruppi kuuluvate juriidiliste
isikute (edaspidi kindlustusgrupi ettevõtja) suhtes kriisilahendusmeetmete rakendamise ja
kriisilahendusõiguste kasutamise korral.
(4) Kriisilahenduses olev ettevõtja on kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kelle
suhtes on algatatud kriisilahendus.
§ 5. Muud terminid
(1) Käesolevas seaduses kasutatakse termineid kindlustustegevuse seaduse ja
Finantsinspektsiooni seaduse tähenduses, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
(2) Kriisiennetusmeede on käesoleva seaduse § 9 lõigetes 5 ja 6 ning kindlustustegevuse
seaduse § 93 lõikes 2 ja §-s 95 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse õiguste
kasutamine, samuti käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 sätestatud Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse õiguste kasutamine.
(3) Kriisiohjemeede on kriisilahendustegevuse elluviimine ning käesoleva seaduse §-s 50
nimetatud erihalduri ja § 59 lõikes 1 nimetatud muu isiku määramine.
(4) Kriitiline funktsioon käesoleva seaduse tähenduses on kindlustusandja osutatav teenus ning
muud tegevused ja toiming kolmandatele isikutele, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul
või mõistlike kuludega asendada ning mille seiskumine võib avaldada negatiivset mõju Eesti
või teise lepinguriigi finantsstabiilsusele või reaalmajandusele, sealhulgas mõju tõttu suurele
hulgale kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele
heaolule või süsteemse häire või üldise usalduse kaotuse tõttu kindlustusturu vastu.
(5) Põhiäriliin on kindlustusteenus ja sellega seotud teenus, mis annab kindlustusandjale või
kindlustusgrupile, kuhu kindlustusandja kuulub, olulist tulu ja kasumit või kujundab olulises
ulatuses ettevõtja väärtust.
(6) Lõplik emaettevõtja on kindlustustegevuse seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud emaettevõtja, kes
ei ole teise kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja
tütarettevõtja ja kelle suhtes kohaldatakse sama seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel
kindlustusgrupi järelevalvet.
(7) Omandiõiguse instrument on aktsia, osa ja muu omandiõigust tõendav instrument või selline
instrument, mis on aktsiaks, osaks või muuks omandiõiguse instrumendiks konverteeritav või
6
mis annab õiguse neid omandada, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus
omandiõiguse instrumendis.
(8) Ettevõtja, sealhulgas kindlustusandja omanik käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes
omab omandiõiguse instrumenti.
(9) Tavaline maksejõuetusmenetlus on vara realiseerimine (edaspidi likvideerimine)
pankrotimenetluses või maksejõuetusmenetlus teise lepinguriigi õiguse alusel võlgniku kõigi
võlakohustuste suhtes, mille käigus tema vara võõrandatakse täielikult või osaliselt ja
määratakse likvideerija või haldur.
(10) Võlainstrument on võlakiri või muu võõrandatav võlainstrument või selline instrument,
mille alusel tekib võlakohustus või tunnistatakse selle olemasolu või mis annab õiguse
võlainstrument omandada.
(11) Vastuvõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellele antakse üle kriisilahenduses
oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused, vara või kohustised või
nende mis tahes kombinatsioon.
(12) Oluline teenuseosutaja on kindlustusandjaga samasse kindlustusgruppi kuuluv ettevõtja,
kes pakub kaupu või osutab teenuseid, nagu info- ja tehnoloogiateenus, kommunaalteenus ning
ruumide rent, teenindus ja korrashoid, mis on vajalik kindlustusandja tegevuse pidevaks
toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks.
(13) Asjakohane kapitaliinstrument on kindlustustegevuse seaduse § 57 kohaselt esimese, teise
ja kolmanda taseme omavahendiks liigitatud omavahendiinstrument.
(14) Kõlblikud kohustised on sellised kohustised ja kapitaliinstrumendid, mis ei liigitu
kindlustusandja ning muu kriisilahenduse subjekti esimese, teise ja kolmanda taseme
omavahendiinstrumendiks ning mida ei ole jäetud välja käesoleva seaduse § 41 lõigete 6–8
kohaselt allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisalast.
(15) Mõjutatud võlausaldaja on isik, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mille summat
vähendatakse või mis konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks.
(16) Kindlustuse tagamise skeem on lepinguriigi ametlikult tunnustatud ning kindlustusandjate
või -võtjate osamaksetest rahastatud skeem, millega tagatakse kindlustuslepingust tulenevate
nõuete hüvitamine osaliselt või täies ulatuses kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud
isikutele ja kahjustatud isikutele või millega tagatakse kindlustuslepingute jätkumine juhul, kui
kindlustusandja ei ole või tulevikus tõenäoliselt ei ole võimeline täitma kindlustuslepingust
tulenevaid kohustusi.
(17) Rahastu käesoleva seaduse tähenduses on Tagatisfondi seaduses sätestatud
kindlustusandjate kriisilahenduse osafond, mille vahendeid kasutatakse kooskõlas samas
seaduses ja käesolevas seaduses, sealhulgas §-s 28 sätestatud põhimõtetega.
(18) Erakorraline avaliku sektori finantstoetus käesoleva seaduse tähenduses on riigiabi
andmine kindlustusandjale või muule kriisilahenduse subjektile või sellise ettevõtjaga samasse
kindlustusgruppi kuuluvale isikule vastavalt Euroopa Liidu (edaspidi liit) toimimise lepingu
artikli 107 lõikele 1, või mõnes muus vormis riigieelarveliste vahendite arvelt osutatav
finantsabi eesmärgiga säilitada või taastada kindlustusandja või temaga samasse
kindlustusgruppi kuuluva isiku jätkusuutlikkus, maksevõimelisus või likviidsus.
7
(19) Piiriülene kindlustusgrupp on selline kindlustusgrupp, millesse kuuluvad ettevõtjad on
asutatud mitmes lepinguriigis.
(20) Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või Eesti emaettevõtjast
segafinantsvaldusettevõtja on Eestis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.
(21) Liidu emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või liidu emaettevõtjast
segafinantsvaldusettevõtja on Eestis või teises lepinguriigis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti
ega teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
tütarettevõtja.
2. peatükk
Kriisiennetus
§ 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava
(1) Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostavad ja esitavad Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusele läbivaatamiseks järgmised kindlustusandjad:
1) elukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti elukindlustusturust, võttes
turuosa määramise korral arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos
edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga;
2) kahjukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti kahjukindlustusturust,
võttes turuosa määramise korral arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete
kogusummad;
3) kindlustusandjad, kelle kohta koostab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva
seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud kriisilahenduskava.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud kindlustusandjad määrab kindlaks
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, võttes arvesse kindlustusandja suuruse,
ärimudeli, riskiprofiili, seotuse ja asendatavuse, tema olulisuse teise lepinguriigi majandusele,
kus kindlustusandja tegutseb, ning kindlustusandja piiriülese tegevuse, eelkõige olulise
piiriülese tegevuse.
(3) Ennetavat finantsseisundi taastamise kava ei pea koostama:
1) kindlustusandja, kes kuulub kindlustusgruppi, mille kohta koostatakse kindlustusgrupi
ennetav finantsseisundi taastamise kava käesoleva seaduse § 10 lõike 1 kohaselt;
2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 ei ole sätestatud
teisiti.
(4) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus võib nõuda väikeselt ja mittekeerukalt
kindlustusandjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist, kui tema hinnangul
kätkeb kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis või piirkondlikul tasandil.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaldamisel võetakse turuosade arvutamise
korral arvesse sama lõike punktis 3 nimetatud kindlustusandjad ning lõike 3 punktis 1 sätestatud
kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad.
§ 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded
8
(1) Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamine, ajakohastamine ja rakendamine on
osa kindlustusandja juhtimissüsteemist ning see sisaldab meetmeid kindlustusandja
finantsseisundi taastamiseks, kui see on oluliselt halvenenud.
(2) Ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab järgmist teavet:
1) ülevaade kava põhielementidest, sealhulgas ülevaade viimasesse kavasse tehtud olulistest
muudatustest;
2) kindlustusandja või kindlustusgrupi kirjeldus, sealhulgas ülevaade olulistest muudatustest,
mis on neis toimunud pärast viimase kava esitamist;
3) käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud raamistik;
4) kava koostamise, ajakohastamise ja rakendamise kirjeldus;
5) parendusmeetmete valik;
6) kommunikatsioonistrateegia;
7) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 nimetatud finantsseisundi taastamise kava, kui see
on esitatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele viimase kümne aasta jooksul, ja
ülevaade rakendatud meetmetest omavahendite suuruse taastamiseks ning
solventsuskapitalinõude täitmise tagamiseks.
(3) Kindlustusandja kehtestab kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate raamistiku, milles
määratakse kindlaks, mis ajal tuleb kaaluda finantsseisundi taastamise kavas nimetatud
asjakohaste parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid rakendada.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajad võivad sisaldada kriteeriume, mis on muu
hulgas seotud kindlustusandja kapitali, likviidsuse, vara kvaliteedi, kasumlikkuse, turu- ja
makromajanduslike tingimuste ning tegevussündmustega. Kapitaliga seotud näitajad
sisaldavad vähemalt ühte kriteeriumi juhuks, kui nõuetekohased omavahendid vähenevad alla
solventsuskapitalinõude.
(5) Kindlustusandja kehtestab korra näitajate raamistiku korrapäraseks ülevaatamiseks ja
rakendab seda.
(6) Kindlustusandja hindab ennetava finantsseisundi taastamise kava usaldusväärsust ja
rakendatavust, eelkõige seoses näitajate raamistiku ning rakendatavate meetmetega, eri
raskusastmega makromajanduslike ja finantsraskustega analüüsitud stsenaariumide puhul, mis
on kindlustusandja konkreetset olukorda arvestades asjakohased. Need stsenaariumid näevad
muu hulgas ette kogu süsteemi hõlmavaid sündmusi ning kindlustusandja spetsiifilisi
stressiolukordi, mis võivad mõjutada oluliselt kindlustusandja vara ja kohustusi, ning selliste
stressiolukordade kombinatsiooni.
(7) Ennetavas finantsseisundi taastamise kavas ei või finantsseisundi säilitamiseks või
taastamiseks ette näha erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist.
(8) Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindab ja kiidab heaks enne selle esitamist
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kindlustusandja juhatus.
(9) Kindlustusandja ajakohastab ennetavat finantsseisundi taastamise kava vähemalt iga kahe
aasta järel ja vähemalt iga kord pärast kindlustusandja õigusliku vormi või organisatsioonilise
ülesehituse muutmist, samuti pärast sellist majandustegevuse või finantsseisundiga seotud
sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse seda muuta, või kui
muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla
oluline mõju kava kasutamise tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse see läbi
vaadata.
9
(10) Tütarettevõtjast kindlustusandja võib asjakohasel juhul ennetava finantsseisundi
taastamise kava koostamise korral arvesse võtta kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi
taastamise kava, mille on koostanud kolmanda riigi kindlustusandja või selline kolmanda riigi
emaettevõtja, kelle tütarettevõtja kindlustusandja on.
(11) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksust viivitamata, kui ta
rakendab ennetavas finantsseisundi taastamise kavas esitatud parendusmeedet või ei rakenda
seda, kuigi käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajate kohaselt peaks ta seda tegema.
§ 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine
(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab üheksa kuu jooksul ennetava
finantsseisundi taastamise kava saamisest arvates selle vastavust käesoleva seaduse § 7 nõuetele
ja järgmistele tingimustele:
1) millises ulatuses on tõenäoline, et kavas ette nähtud meetmete rakendamise korral säilib või
taastub kindlustusandja toimimise jätkusuutlikkus ja finantsseisund asjakohase ajavahemiku
jooksul;
2) kui tõenäoline on, et kava ja selles sisalduvaid konkreetseid meetmeid on võimalik rakendada
kiiresti ja tõhusalt ka majanduslikus või finantsilises stressiolukorras, vältides võimaluste piires
olulist negatiivset mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumide korral, millega kaasneks
ennetavate finantsseisundi taastamise kavade samaaegne rakendamine teiste kindlustusandjate
poolt.
(2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele kindlustusandjate ennetavad finantsseisundi taastamise kavad.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus analüüsib võimaluse korral kavas esitatud
tegevusi, et määrata kindlaks nende negatiivne mõju kindlustusandja
kriisilahenduskõlblikkusele, ning esitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kava
kohta oma järeldustel põhinevad soovitused käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja
jooksul.
(4) Kui kindlustusandja tegutseb teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega
Finantsinspektsiooni seaduse § 4712 tähenduses, esitab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele tema taotluse korral
kindlustusandja ennetava finantsseisundi taastamise kava.
(5) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus esitab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusele soovituse, kuna kavas esitatud meetmete rakendamisel avaldub
võimalik negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles
lepinguriigis, teavitab finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutust oma
otsusest võtta soovitus arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsjärelevalveüksus põhjendab
oma otsust.
§ 9. Puuduste kõrvaldamine ennetavast finantsseisundi taastamise kavast
(1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tuvastab ennetavas finantsseisundi
taastamise kavas olulisi puudusi või leiab, et kava rakendamine ei oleks piisavalt tulemuslik,
teavitab ta kindlustusandjat oma arvamusest ning nõuab muudetud kava esitamist kahe kuu
jooksul teate kättesaamisest arvates. Kindlustusandja näitab parandatud kavas, kuidas on
tuvastatud puudused või takistused kõrvaldatud.
10
(2) Enne käesoleva paragrahvi lõike 1 nõuet muuta kava annab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus kindlustusandjale võimaluse esitada oma arvamus puuduste ja
takistuste kõrvaldamise kohta.
(3) Kindlustusandja taotluse korral võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus
pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega ühe kuu võrra.
(4) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole uuesti esitatud kavas
puuduste ja takistuste kõrvaldamisega piisava hoolekusega tegeletud, võib ta kindlustusandjalt
nõuda, et viimane teeks kavas konkreetsed muudatused.
(5) Kui kindlustusandja ei esita muudetud kava käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 ette nähtud
aja jooksul või kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus leiab, et tema esialgses
arvamuses tuvastatud puudusi või takistusi ei ole muudetud kavast kõrvaldatud ning neid ei ole
võimalik sealt kõrvaldada konkreetseid muudatusi tehes, nõuab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks,
milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, kõrvaldamaks kavas esinevad
puudused või selle rakendamise korral tekkida võivad takistused.
(6) Kui kindlustusandja ei määra kindlaks võimalikke muudatusi oma majandustegevuses
käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse
määratud tähtaja jooksul või kui viimase hinnangul ei ole pakutud tegevused piisavad puuduste
ja takistuste kõrvaldamiseks, võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teha
kindlustusandjale ettekirjutuse, millega ta nõuab, et kindlustusandja võtaks kasutusele
meetmed, mida finantsjärelevalveüksus peab vajalikuks ja nõuetekohaseks, arvestades
puuduste ja takistuste raskusastet ning meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele.
§ 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava
(1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja,
võib ta nõuda kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt kogu grupi ennetava finantsseisundi
taastamise kava koostamist ja esitamist.
(2) Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab parendusmeetmeid, mida
tuleb rakendada juhtival ettevõtjal ja üksikutel tütarettevõtjatel, et taastada oma finantsseisund,
kui see on oluliselt halvenenud.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise
kohta otsuse tegemise korral aluseks käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõikes 2
või lõike 1 punktis 3 ja lõikes 4 sätestatud tingimused.
(4) Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab järgmist teavet:
1) parendusmeetmed, mille rakendamise korral saavutatakse kogu kindlustusgrupi või sellesse
kuuluva kindlustusandja stabiliseerumine, kui kindlustusgrupp või kindlustusandja on
stressiolukorras ja ei saa tegeleda raskustesse sattumise põhjusega või seda kõrvaldada ning
taastada kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja finantsseisund, võttes samal ajal
arvesse teiste kindlustusgrupi ettevõtjate finantsseisundit;
2) kirjeldus kindlustusgrupi ja selle ettevõtjate seas kasutusele võetavate proportsionaalsuse
meetmete koordineerituse ja sidususe tagamise kohta.
11
(5) Kindlustusgrupi ennetavas finantsseisundi taastamise kavas määratakse kindlaks, kas
kindlustusgrupisiseste parendusmeetmete rakendamisel, sealhulgas üksikute ettevõtjate kava
rakendamisel, võib esineda takistusi ja kas kindlustusgrupisisese omavahendite kiire
ülekandmise, kohustuste täitmise või vara tagastamise korral võib esineda olulisi praktilisi või
õiguslikke takistusi.
(6) Juhtiv emaettevõtja lähtub kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava ja iga
tütarettevõtjast kindlustusandja kava koostamisel, ajakohastamisel ning näitajate ülevaatamise
korra kehtestamisel käesoleva seaduse § 7 lõigetest 2–7 ja 9.
(7) Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava puudumise korral võib
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus nõuda kava esitamist tütarettevõtjast
kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, sealjuures
Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, kohaldades
käesoleva seaduse § 7 nõudeid.
(8) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole kindlustusgrupi
ennetavas finantsseisundi taastamise kavas võetud piisavalt arvesse Eesti seisukohast olulist
ettevõtjat, arvestades sealjuures kohustusi, mis on teistel temaga võrreldavatel Eesti ettevõtjatel,
võib Finantsinspektsioon põhjendatult taotleda kindlustusgrupi järelevalve teostajalt, et
viimane nõuaks kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt või kindlustusgrupi juhtivalt
kindlustusvaldusettevõtjalt kava ülevaatamist ja uuesti esitamist, arvestades
Finantsinspektsiooni esitatud tähelepanekutega.
(9) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole käesoleva paragrahvi
lõike 8 kohaselt uuesti esitatud kavas piisavalt arvesse võetud tema esitatud tähelepanekuid,
võib ta nõuda tütarettevõtjast kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt,
segafinantsvaldusettevõtjalt ning Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt ja
segafinantsvaldusettevõtjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist ja esitamist.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul esitab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus kindlustusgrupi järelevalve teostajale põhjendatud arvamuse oma
hinnangu kohta ning edastab talle ennetava finantsseisundi taastamise kava.
(11) Enne kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava esitamist kindlustusgrupi
järelevalve teostajale või käesoleva paragrahvi lõigete 7 ja 9 kohaselt Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusele, peab seda hindama ja selle heaks kiitma kava koostanud ettevõtja
juhatus.
§ 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine
(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta käesoleva
seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid järgides kindlustusgrupi ennetava
finantsseisundi taastamise kava järgmistele asutustele:
1) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;
2) Finantsinspektsiooni seaduse § 476 lõike 3 punktides 1 ja 3 ning lõikes 4 nimetatud
järelevalveasutus (edaspidi järelevalvekolleegiumi asutused);
3) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus;
4) tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus;
5) asjaomane Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse
krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja
12
nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ,
2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012
(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), artikli 3 alusel määratud kriisilahendusasutus ning
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja
investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL)
nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 4 lõike 1 punktis 40
nimetatud pädev asutus, kui kindlustusgrupp on krediidiasutuste seaduse § 1101 lõikes 2
defineeritud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat) või selle osa.
(2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab pärast konsulteerimist
järelevalvekolleegiumi asutustega kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava
vastavust käesoleva seaduse § 10 nõuetele ja tingimustele, lähtudes käesolevas paragrahvis ja
käesoleva seaduse §-s 8 sätestatust, sealhulgas sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajast,
ning võttes arvesse rakendatavate parendusmeetmete võimalikku mõju kindlustusvõtjatele,
reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele kõikides lepinguriikides, kus kindlustusgrupp tegutseb.
(3) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teeb kindlustusgrupi järelevalve teostajana
kõik endast oleneva, et jõuda järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele järgmistes
asjaoludes nelja kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase kava edastamisest arvates:
1) kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava läbivaatamine ja hindamine;
2) ennetava finantsseisundi taastamise kava nõudmine tütarettevõtjast kindlustusandjalt
käesoleva seaduse § 10 lõike 7 või 9 alusel;
3) käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete kohaldamine.
(4) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on edastanud Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusele kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava, teeb ta
kõik endast oleneva, et jõuda kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja teiste
järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud
asjaoludes samas lõikes sätestatud tähtaja jooksul.
(5) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud tähtaja jooksul, teeb
lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus:
1) kindlustusgrupi järelevalve teostajana, kui vaja vaatab läbi ja hinnata kava käesoleva
paragrahvi lõike 3 punkti 1 alusel või kui on vaja nõuda lõplikult emaettevõtjalt käesoleva
seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist;
2) tütarettevõtjast kindlustusandja finantsjärelevalveasutusena, kui on vaja nõuda
tütarettevõtjast kindlustusandjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist või
käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 1 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja
selles võetakse arvesse teiste finantsjärelevalveasutuste seisukohad ning reservatsioonid, mis
on esitatud lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus
teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi asjasse puutuvaid lepinguriigi
finantsjärelevalveasutusi.
(7) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 2 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja
selles võetakse arvesse teiste asjaomaste lepinguriikide finantsjärelevalveasutuste seisukohad
ning reservatsioonid.
(8) Asjasse puutuvad need finantsjärelevalveasutused, kes ei ole vastu käesoleva paragrahvi
lõike 5 punkti 2 kohaselt vastu võetud otsusele, võivad jõuda ühisotsusele sellises
13
kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kavas, mis hõlmab nende järelevalve all
olevaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.
(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel on Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusel õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EÜ) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse
kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), artiklile 19.
(10) Kui ühisotsusele jõudmise tähtaja jooksul on pöördutud Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, ootab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus ära tema otsuse ning teeb käesoleva paragrahvi lõike 5 kohase lõpliku
otsuse kooskõlas tema otsusega.
(11) Kui tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui see tähtaeg on möödas, ei ole
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusel enam õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.
(12) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu
jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.
(13) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse otsust või asjakohasel juhul lepinguriigi asjasse
puutuva finantsjärelevalveasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus kohaldab seda.
§ 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded
(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus määrab kindlustusandjad, kelle suhtes
kohaldatakse ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõudeid. Kui
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta
kindlustusgrupid, kelle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi
taastamise kava lihtsustatud nõudeid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamise korral hindab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus, milline oleks kindlustusandja maksejõuetuse tagajärg, võttes arvesse
järgmised asjaolud:
1) kindlustusandja majandustegevuse iseloom;
2) kindlustusandja õiguslik vorm ja aktsionäride või osanike struktuur;
3) kindlustusandja suurus ja keerukus, tema tegevuse ulatus ning riskiprofiil;
4) kindlustusandja seotus teiste reguleeritud ettevõtjatega või finantssüsteemiga üldiselt;
5) hinnang selle kohta, millist mõju avaldaks kindlustusandja maksejõuetus ning sellele järgnev
likvideerimine pankrotimenetluse alusel finantsturgudele, teistele ettevõtjatele,
kindlustusvõtjatele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt.
(3) Lihtsustatud nõuded hõlmavad käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kava sisu ja
detailsuse vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise
sageduse vähendamist.
14
3. peatükk
Kriisilahenduse kavandamine
1. jagu
Kriisilahenduskava
§ 13. Kriisilahenduskava koostamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab pärast konsulteerimist
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kriisilahenduskava vähemalt järgmiste
kindlustusandjate kohta:
1) elukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti elukindlustusturust, võttes
turuosa määramise korral arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos
edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga;
2) kahjukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti kahjukindlustusturust,
võttes turuosa määramise korral arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete
kogusummad.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandjate määramise korral hindab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, milliste kindlustusandjate makseraskuste korral on
tõenäolisem, et kriisilahendus on käesoleva seaduse § 26 lõike 5 alusel avaliku huvi seisukohast
vajalik, või kas kindlustusandja täidab käesoleva seaduse § 5 lõikes 4 määratletud kriitilist
funktsiooni.
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule võtab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus vähemalt arvesse kriisilahenduseesmärkide saavutamise vajalikkust ning
kindlustusandja suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, samuti tema piiriülest
tegevust.
(4) Kriisilahenduskava ei pea koostama järgmiste kindlustusandjate kohta:
1) kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kui sellele kindlustusgrupile koostatakse
kindlustusgrupi kriisilahenduskava käesoleva seaduse § 16 kohaselt;
2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse hinnangul kätkeb selle kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis
või piirkondlikul tasandil.
(5) Kui kindlustusgrupi kohta ei ole kriisilahenduskava koostatud, võib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus selle koostada tütarettevõtjast kindlustusandja või
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, sealjuures Eesti emaettevõtjast
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, järgides käesoleva seaduse § 14
nõudeid.
(6) Kui kindlustusandja emaettevõtja asub kolmandas riigis, võib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus tema tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduskava koostades arvesse
võtta kolmanda riigi kriisilahendusstrateegia, millest juhindub kolmanda riigi pädev asutus oma
vastutusalasse kuuluva kindlustusgrupi korral. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse
hinnangul on selline kriisilahendusstrateegia usaldusväärne ja rakendatav, võib ta
kindlustusandja kriisilahenduskavas kajastada seda strateegiat ja selle võimalikke tagajärgi
seoses Eesti tütarettevõtjaga, ohustamata kriisilahenduseesmärkide saavutamist.
15
(7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud turuosade arvutamise korral
võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud kindlustusgruppi kuuluvad
kindlustusandjad.
§ 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded
(1) Kriisilahenduskavas esitatakse võimalused, kuidas rakendada kriisilahendusmeetmeid ja
kasutada kriisilahendusõigusi, kui kriisilahenduse algatamise tingimused on käesoleva seaduse
§ 26 kohaselt täidetud.
(2) Kriisilahenduskava sisaldab järgmist teavet, mida on asjakohasel juhul võimalik esitada
kvantitatiivselt:
1) kokkuvõte kava põhielementidest;
2) ülevaade kindlustusandjas toimunud olulistest muudatustest pärast kriisilahendusega seotud
viimase teabe esitamist;
3) kirjeldus võimaluste kohta, kuidas eraldada kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid
õiguslikult ning majanduslikult teistest funktsioonidest, et tagada kindlustusandja tegevuse
jätkumine maksejõuetuse korral;
4) ülevaade eeldatavasti tagatiseks kvalifitseeruvast varast;
5) kriisilahenduskava iga olulise aspekti elluviimise prognoositav ajakava;
6) käesoleva seaduse § 19 kohaselt tehtud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise kirjeldus,
sealhulgas üksikasjalik kirjeldus likvideerimise teostatavuse kohta pankrotimenetluses ja
usaldusväärsuse hindamise kohta ning hindamisel kindlaks tehtud selliste meetmete kirjeldus,
mis aitavad kõrvaldada kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud;
7) kriisilahendamise rahastamise võimaluste selgitus eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku
sektori finantstoetust ega kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid rahastusskeeme;
8) üksikasjalik ülevaade erinevatest kriisilahendamise strateegiatest, mida saab võimalike
erinevate stsenaariumide korral rakendada, ja kohaldatavad ajakavad;
9) ülevaade olulistest vastastikustest sõltuvustest;
10) analüüs selle kohta, millist mõju avaldab kava kindlustusandja töötajatele, sealhulgas
hinnang sellega seotud võimalike kulude kohta;
11) kriisilahendusmenetluse jooksul töötajatega konsulteerimiseks kavandatava korra kirjeldus,
mis näeb vajaduse korral ette kindlustusandja töötajate usaldusisikuga konsulteerimise;
12) meedia ja avalikkusega suhtlemise plaan;
13) kindlustusandja toimepidevuse tagamiseks vajalike oluliste toimingute ja süsteemide
kirjeldus;
14) olemasolu korral kindlustusandja arvamus kriisilahenduskava kohta.
(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse § 18
alusel vajaliku teabe kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks.
(4) Kui täpsustatakse kriisilahendusmeetmete ja -õiguste valikut ning koostatakse
kriisilahenduskava, võetakse koostamise korral arvesse asjakohaseid
kriisilahendusstsenaariume, sealhulgas asjaolu, et makseraskus võib puudutada üksnes
konkreetset kindlustusandjat või et sellega võib kaasneda laiem finantsiline ebastabiilsus, või
asjaolu, et see makseraskus võib mõjutada finantssüsteemi tervikuna.
(5) Kriisilahenduskavas ei eeldata erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist lisaks
kindlustuse tagamise skeemi või muude sarnaste rahastusskeemide kasutamise võimalusele.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduskava põhielementide
kokkuvõtte teatavaks kindlustusandjale.
16
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vaatab läbi ja vajaduse korral ajakohastab
kriisilahenduskava vähemalt iga kahe aasta järel ja iga kord pärast kindlustusandja õigusliku
või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ning tema majandustegevuse või finantsseisundiga
seotud sündmust või juhtumit, mis võib mõjutada kava tulemuslikkust või luua vajaduse see
läbi vaadata, või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus,
mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse see läbi vaadata.
(8) Kindlustusandja ja Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teavitab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust igast asjaolust, mis võib olla põhjus, et kava läbi
vaadata või seda ajakohastada.
(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kava ja selle muudatused asjakohastele
finantsjärelevalveasutustele.
§ 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral
(1) Kui kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega Finantsinspektsiooni
seaduse § 4712 tähenduses, edastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise lepinguriigi
finantsjärelevalveasutusele või kriisilahendusasutusele selle kindlustusandja
kriisilahenduskava kavandi.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostööd teise lepinguriigi
kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalveasutusega. Koostöös hinnatakse
kriisilahenduskavasid ja antakse nende kohta soovitusi, kui kavas sisalduvate meetmete
rakendamise korral võib esineda negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või
finantsstabiilsusele lepinguriigis, kus kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese
kindlustustegevusega.
(3) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus või kriisilahendusasutus esitab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele soovituse rakendada kavas sisalduvaid meetmeid,
mis võivad avaldada negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või
finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, teavitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise
lepinguriigi finantsjärelevalveasutust või kriisilahendusasutust oma otsusest võtta soovitus
arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus põhjendab oma
otsust.
(4) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus ei võta arvesse Finantsinspektsiooni
järelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse soovitust, võib ta pöörduda abi saamiseks Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.
§ 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena
õigus koostada kindlustusgrupi kriisilahenduskava sellise kindlustusgrupi kohta, kes kuulub
käesoleva seaduse § 13 lõigetes 1–3 sätestatud tingimuste alusel kriisilahenduse kavandamise
kohaldamisulatusse.
(2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskavas:
1) määratakse kindlaks iga ettevõtja suhtes elluviidavad kriisilahendustegevused, kui need on
vajalikud, et tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamine;
17
2) analüüsitakse, millises ulatuses rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kuidas kasutada
kriisilahendusõigusi koordineeritult, ning tuvastatakse koordineeritud kriisilahendust piiravad
asjaolud;
3) määratakse kindlaks kolmandate riikide asutustega tehtava koostöö ja koordineerimise kord,
kui kindlustusgruppi kuuluvad kolmanda riigi üksused, ning tagajärjed liidus elluviidavale
kriisilahendusele;
4) määratakse kindlaks meetmed kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks, sealhulgas
grupi teatavate funktsioonide või tegevusalade õiguslikuks ja majanduslikuks eraldamiseks,
võttes arvesse grupisisesed vastastikused sõltuvused;
5) esitatakse ülevaade kindlustusgrupi kriisilahendusmeetmete rahastamise allikatest,
sealhulgas siis, kui on vaja kasutada kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid
rahastusskeeme ja nähakse ette põhimõtted rahastamisvastutuse jagamiseks lepinguriikide
rahastusallikate vahel eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku sektori finantstoetust;
6) esitatakse käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud teave.
(3) Lõplik emaettevõtja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse
§ 18 alusel teabe enda ja nõutud ulatuses iga kindlustusgrupi ettevõtja kohta, sealhulgas muu
kriisilahenduse subjekti kohta.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele, kriisilahenduskolleegiumi kuuluvatele
kriisilahendusasutustele ja järelevalvekolleegiumi asutustele käesoleva paragrahvi lõike 3
kohase teabe, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab ja haldab kriisilahenduskava koostöös
kriisilahenduskolleegiumi liikmetega, konsulteerides järelevalvekolleegiumi asutustega.
(6) Kriisilahenduskava koostamisse ja haldamisse võib kaasata sellise kolmanda riigi
kriisilahendusasutuse, kus tegutseb kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või oluline filiaal komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35,
millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja
edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 12, 17.01.2015,
lk 1–797), artikli 354 lõike 1 tähenduses, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud
konfidentsiaalsusnõudeid.
(7) Kriisilahenduskava vaadatakse läbi ja vajaduse korral seda ajakohastatakse vähemalt iga
kahe aasta järel ja vähemalt iga kord pärast kindlustusgrupi ning kindlustusgrupi ettevõtja
õigusliku või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ja pärast selle majandustegevuse või
finantsseisundiga seotud sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua
vajaduse seda muuta, või siis, kui muutub prognoositavaks kindlustusgrupi finantsseisundi
oluline muutus, mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse
see läbi vaadata.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kindlustusgrupi kriisilahenduskava ja
selle muudatused asjakohastele finantsjärelevalveasutustele ning käesoleva seaduse § 11 lõike 1
punktis 5 nimetatud asutusele või asutustele, kui kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või
osa sellest.
§ 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine
18
(1) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning tütarettevõtjast kindlustusandja ja muu
kriisilahenduse subjekti asukohariigi kriisilahendusasustused peavad jõudma ühisotsusele
kindlustusgrupi kriisilahenduskava vastuvõtmises.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutustega ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskavas nelja
kuu jooksul käesoleva seaduse § 16 lõikes 4 sätestatud teabe edastamisest või saamisest arvates.
(3) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb
lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus:
1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena kindlustusgrupi kriisilahenduskava kohta;
2) Eesti kriisilahendusasutusena tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja kriisilahenduskava
kohta.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud otsus peab olema põhjendatud ja selles
võetakse arvesse teiste käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuste seisukohad ning
reservatsioonid, mis on esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutusi.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahenduskolleegiumi liikmeid
käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatud otsusest. See on põhjendatud ja selles võetakse
arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning reservatsioonid.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ajakohastab koostatud kava selle otsuse alusel.
(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja teised käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud kriisilahendusasutused on nõus käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud
otsusega, võivad nad jõuda ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskavas ulatuses, mis
hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(8) Kui mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutus on käesoleva
paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul pöördunud Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, oodatakse ära tema otsus, misjärel teeb
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku
otsuse kooskõlas tema otsusega.
(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui
viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust
pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.
(10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu
jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3.
(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kohaldab seda.
19
(12) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus teavitab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksust, et käesoleva paragrahvi kohaselt tehtav ühisotsus avaldab mõju tema
lepinguriigi riigieelarvele või võib tuua kaasa eelarvelisi kohustusi, algatab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena selle grupi
kriisilahenduskava ümberhindamise.
§ 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kindlustusandjalt või kindlustusgrupi
kriisilahendusasutusena lõplikult emaettevõtjalt koostöö tegemist kriisilahenduskava
koostamiseks vajalikus ulatuses ning talle kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks
vajaliku teabe esitamist.
(2) Teave esitatakse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele otse või Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksuse kaudu, sealjuures, kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus või kindlustusgrupi järelevalve teostaja.
(3) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral teevad Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
ja finantsjärelevalveüksus koostööd, et teha kindlaks, kas kriisilahenduskava koostamiseks ja
rakendamiseks vajalik teave on juba Finantsinspektsiooni järelevalveüksusel olemas. Kui teave
on olemas, edastab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus selle Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele enne, kui kriisilahendusüksus küsib seda otse kindlustusandjalt.
2. jagu
Kriisilahenduskõlblikkus
§ 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kindlustusgruppi mitte kuuluva
kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise
avaliku sektori finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes
rahastute kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad.
(2) Kindlustusandja on kriisilahenduskõlblik, kui kindlustusandja likvideerimine tavalises
maksejõuetusmenetluses on võimalik ning teostatav kindlustustegevuse seaduses ja
pankrotiseaduses sätestatud korras või kui kindlustusandja suhtes on võimalik ellu viia
kriisilahendus, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi.
(3) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariikide
kriisilahendusasutused (edaspidi asjasse puutuvad kriisilahendusasutused) hindavad pärast
konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalveasutustega kindlustusgrupi
kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise avaliku sektori
finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes rahastute
kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad.
(4) Kindlustusgrupp on kriisilahenduskõlblik, kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on
veendunud, et kindlustusgrupi ettevõtjate likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on
võimalik ning teostatav õigusaktides sätestatud korras või kui kindlustusgrupi suhtes on
võimalik ellu viia kriisilahendust, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades
20
kriisilahendusõigusi kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kui need ettevõtjad saab grupist õigel
ajal eraldada, või kasutades muid riigisiseses õiguses sätestatud vahendeid.
(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul võib kriisilahendustegevus olla
avalikes huvides vajalik, kuna likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei vastaks
kriisilahenduseesmärkidele samas ulatuses, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
järgmisi järjestikusi tegevusi:
1) valib eelistatud kriisilahendusmeetmed ja -õigused, mis on asjakohased
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, arvestades kindlustusandja või asjakohasel juhul
kindlustusgrupi struktuuri ja ärimudeliga;
2) hindab valitud kriisilahendusmeetme rakendatavust kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks
ja määrab kindlaks võimalikud takistused kriisilahenduse elluviimiseks;
3) hindab valitud kriisilahendusmeetmete ja -õiguste usaldusväärsust, arvestades
kriisilahenduse võimaliku mõjuga Eesti ja teiste lepinguriikide või liidu finantssüsteemile või
reaalmajandusele ning kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete
huvide kaitsega, et tagada kindlustusandja või kindlustusgrupi kriitiliste funktsioonide täitmise
jätkumine.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust
tema kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil.
(7) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
hindab ta kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust kindlustusgrupi kriisilahenduskava
koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. Käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud
ühisotsusele jõudmise käigus hinnatakse ka kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust,
sealhulgas jõutakse ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud hinnangus ja
tegevustes.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 3 kohase hindamise korral analüüsib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus vähemalt käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse
ulatust.
(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kindlustusandjalt nõuda kogu
kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks vajaliku teabe esitamist. Kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus, võib ta kindlustusgrupi
ettevõtjatelt nõuda sama teavet.
§ 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus
(1) Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral analüüsib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus, sealhulgas, kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, järgmisi
asjaolusid:
1) kindlustusandja või kindlustusgrupi tegevuse järjepidevus vastavalt käesoleva paragrahvi
lõikele 2;
2) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud vajalikud protsessid ja
korra, et säilitada enne kriisilahendust, selle ajal ja pärast seda juurdepääs finantsturgude
infrastruktuuridele, makse- ja arveldusteenustele ning vara hoidmise teenustele;
3) eraldatavus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3;
4) kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4;
5) likviidsus ja rahastamine kriisilahenduse ajal vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5;
6) infosüsteemid ja andmevajadused vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6;
21
7) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud
kommunikatsioonikavad, et tagada sidusrühmade õigeaegne, usaldusväärne ja järjepidev
teavitamine ning toetada kriisilahendustegevuse elluviimist, samuti, millises ulatuses on
kehtestatud juhtimiskord, et tagada nende kavade tulemuslik elluviimine;
8) juhtimissüsteem vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 7;
9) usaldusväärsus ja mõju vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 8.
(2) Tegevuse järjepidevuse analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on:
1) kindlaks tehtud kõik asjakohased sisemised ja välised ning finants- ja tegevusalased
vastastikused sõltuvused, viidates kõikidele asjaomastele teenustele ja rollidele, sealhulgas
töötajatele; muu hulgas on nende sõltuvuste jaotus kindlaks tehtud juriidiliste isikute, kriitiliste
funktsioonide, põhiäriliinide ja nendega seotud lepinguliste korralduste kaupa;
2) kehtestatud tegevuskord kriitiliste funktsioonide säilitamiseks vajalike teenuste ning selliste
põhiäriliinide järjepidevuse tagamiseks, mis on vajalikud kriisilahendustegevuse tulemuslikuks
elluviimiseks ja sellest tingitud restruktureerimiseks, eelkõige vara, õiguste või kohustiste ning
rollide ja töötajate võimaliku üleandmise hõlbustamiseks;
3) hinnatud põhjalikult kriisilahenduse järjepidevust ohustavaid riske, sealhulgas kvalitatiivse
ja kvantitatiivse teabe alusel, mis võimaldab kindlaks teha asjaomaste teenuste kriitilisuse ning
hinnata nende katkemise või lõpetamise mõju kriisilahendusele ja teenuste asendatavusele;
4) tulemuslikult maandatud tegevuse järjepidevust ohustavad riskid ning kehtestatud meetmed,
et parandada valmisolekut kriisilahenduseks, sealhulgas selleks, et tagada teenuse osutamise
järjepidevus kolmandast isikust teenuseosutaja kaudu.
(3) Eraldatavuse analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on:
1) kindlustusandja või kindlustusgrupp tuvastanud, vähendanud ja vajaduse korral kõrvaldanud
liigse keerukuse põhjustajad oma struktuurist ja infosüsteemidest, mis kujutavad endas riski
kriisilahendustegevuse elluviimisele, eelkõige eesmärgiga hõlbustada kriitiliste funktsioonide
ja põhiäriliinide eraldamist ning üleandmist;
2) vastuvõtja või ostja kättesaadav kindlustusandja portfellile või äritegevusele.
(4) Kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime analüüsi korral määratakse kindlaks,
millises ulatuses on:
1) selline võime olemas ning antud hinnang selle piisavusele kriisilahenduskava
rakendamiseks, sealhulgas kindlustuse tagamise skeemide või rahastuse kättesaadavusele ja
usutavusele, et kindlaks määrata, kas kahju kandja suudab seda kahju kanda;
2) kehtestatud piisavad korraldused kriisilahendustegevuse piiriülese tunnustamise ja
tulemuslikkuse tagamiseks;
3) olemas toimivad juhtimiskorraldused, sise-eeskirjad ja juhtimisinfosüsteemid, mis toetavad
allahindamise või konverteerimise tõhusat elluviimist, samuti, et toetada portfellide üleandmist.
(5) Likviidsuse ja rahastamise analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses:
1) võib kindlustusandja või kindlustusgrupi ärimudel suurendada likviidsusvajadusi
kriisilahenduse ajal;
2) on olemas protsessid ja suutlikkus, et hinnata kriisilahendusstrateegia rakendamiseks
vajalikke likviidsus- ja rahastusvajadusi, mõõta likviidsuspositsiooni kriisilahenduses ning
selle kohta aru anda, sealhulgas teha kindlaks ja võtta kasutusele olemasolevad tagatised, ning
millises ulatuses saab neid tagatisi kasutada rahaliste vahendite hankimiseks kriisilahenduse
ajal ja pärast seda.
(6) Infosüsteemi ja andmevajaduste analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on
kindlustusandjal või kindlustusgrupil kehtestatud toimivad juhtimisinfosüsteemid ning väärtuse
22
hindamise suutlikkuse ja tehnoloogiline infrastruktuur sellise teabe esitamiseks, mis on vajalik
järgmistel põhjustel:
1) kriisilahenduskava väljatöötamine ja asjakohasena hoidmine;
2) õiglane, usaldusväärne ja realistlik väärtuse hindamine;
3) kriisilahendustegevuste tulemuslik rakendamine, sealhulgas kiiresti muutuvates tingimustes.
(7) Juhtimissüsteemi analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on olemas
usaldusväärsed juhtimisprotsessid kriisilahendustegevuste ettevalmistamiseks ja elluviimiseks,
sealhulgas selleks, et:
1) asjakohane teave oleks esitatud õigel ajal, täpsena, regulaarselt ja siis, kui selleks tekib
vajadus;
2) tulemuslikku kontrolli tehtaks kriisilahenduse kavandamise ja kriisi ajal;
3) otsuste tegemine oleks tõhus ka kriisilahenduse ajal.
(8) Usaldusväärsuse ja mõju analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses:
1) vastab kriisilahendustegevus kriisilahenduseesmärkidele ja on usaldusväärne, sealhulgas
hinnatakse tõenäolist mõju kindlustusvõtjale, võlausaldajatele, vastaspooltele ja töötajatele;
2) on võimalik hinnata kindlustusandja või kindlustusgrupi kriisilahenduse mõju
reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele ning piirata kriisi levikut, arvestades kolmandate
riikide ametiasutuste võimalikke kasutuselevõetavaid meetmeid;
3) on olemas korraldused ja vahendid sellise kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks,
mille tütarettevõtjatest kindlustusandjad on asutatud eri jurisdiktsioonides.
(9) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
arvesse ettevõtja tegevuse laadi, ulatust ja keerukust.
§ 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud
(1) Kui käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral
ilmnevad kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust sisulised piiravad asjaolud, teavitab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellest kindlustusandjat ja Finantsinspektsiooni
järelevalveüksust kirjalikult.
(2) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele nelja kuu jooksul
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates ettepaneku, mis sisaldab
võimalikke meetmeid teates märgitud sisuliste piiravate asjaoludega tegelemiseks või nende
kõrvaldamiseks. Ettepanekus esitatud ajakava koostamise korral arvestab kindlustusandja
kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude põhjustega.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist
Finantsinspektsiooni järelevalveüksusega, kas kindlustusandja esitatud meetmetega on
võimalik sisuliste piiravate asjaolude korral tegeleda või need kõrvaldada, ning kiidab meetmed
võimaluse korral heaks.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei vähenda ega kõrvalda
kindlustusandja esitatud meetmed kriisilahenduskõlblikkust piiravaid asjaolusid tulemuslikult,
nõuab kriisilahendusüksus otse või Finantsinspektsiooni järelevalveüksuse kaudu, et
kindlustusandja rakendaks alternatiivmeedet kriisilahenduskõlblikkuse saavutamiseks, ning
teavitab sellest kindlustusandjat.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul võib alternatiivmeetmena nõuda:
23
1) võimalike kindlustusgrupisiseste rahastamislepingute läbivaatamist või nende puudumise
korral selliste lepingute või kindlustusgrupisiseste teenuslepingute koostamist või viimaste
koostamist kolmandate isikutega;
2) kindlustusandjalt maksimaalse individuaalse ja summaarse riskipositsiooni piiramist;
3) kindlustusandjalt kriisilahenduse seisukohast olulise lisateabe esitamist kindlatel juhtudel
või regulaarselt;
4) kindlustusandja teatava vara võõrandamist või kohustiste restruktureerimist;
5) kindlustusandja teatava või kavandatud tegevuse piiramist või lõpetamist;
6) kindlustusandja uute või seniste äriliinide arendamise piiramist või takistamist või uute või
seniste kindlustusteenuste osutamise piiramist või takistamist;
7) kindlustusandja edasikindlustusstrateegia muutmist;
8) kindlustusandja enda või mõne kindlustusgrupi otsese või kaudse kontrolli all oleva ettevõtja
õiguslike või tegevusstruktuuride muutmist vähem keerukaks, et tagada kriitiliste funktsioonide
teistest funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult eraldamine kriisilahendusmeetmete
rakendamise korral;
9) kindlustusandjalt või emaettevõtjalt käesoleva seaduse § 5 lõikes 20 või 21 nimetatud
kindlustusvaldusettevõtja asutamist;
10) segakindlustusvaldusettevõtjalt eraldi kindlustusvaldusettevõtja loomist kindlustusandja
kontrollimiseks, kui kindlustusandja on segakindlustusvaldusettevõtja tütarettevõtja ja
kindlustusvaldusettevõtja loomine on vajalik kindlustusandja kriisilahenduse hõlbustamiseks
ning selleks, et vältida selliste kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste
kasutamist, millel on negatiivne mõju kindlustusgrupi osale, mis ei ole seotud finantsteenuste
osutamisega.
(6) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud alternatiivmeetme kindlaksmääramist kaalub
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus täielikult pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni
järelevalveüksusega sellise meetme võimalikku mõju kindlustusandja majandustegevuse
usaldusväärsusele ja stabiilsusele ning kindlustusteenuste siseturule.
(7) Alternatiivmeetme kindlaksmääramise korral selgitab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus kindlustusandjale, miks tema esitatud meetme abil ei ole võimalik takistusi
kõrvaldada ning kuidas alternatiivmeede on sobiv ja proportsionaalne need kõrvaldama.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab arvesse meetme mõju kindlustusandja
äritegevusele, stabiilsusele ja võimele panustada majandusse.
(8) Kindlustusandja esitab alternatiivmeetme või -meetmete täitmise plaani ühe kuu jooksul
käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teate saamisest arvates.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teade kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude
kohta ja lõike 4 alusel tehtud otsus alternatiivmeetmete nõudmise kohta sisaldab sellise
kõlblikkuse hindamise ja sellisele järeldusele jõudmise põhjuseid ning selle otsuse võib edasi
kaevata. Otsus sisaldab ka kirjeldust selle kohta, kuidas see vastab käesoleva paragrahvi
lõikes 7 osutatud proportsionaalsuse põhimõttele.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul peatatakse kriisilahenduskava koostamine
ja käesoleva seaduse § 18 kohaselt ühisotsusele jõudmine kindlustusgrupi kriisilahenduskavas.
Peatamine kestab kuni meetmete heakskiitmiseni käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt või
otsuse tegemiseni alternatiivmeetme rakendamise kohta lõike 4 kohaselt.
§ 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine
24
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus,
kaalub ta koos teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutustega pärast konsulteerimist
Finantsinspektsiooni seaduse § 476 alusel moodustatud kindlustusgrupi kolleegiumiga
käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 nimetatud hindamist kriisilahenduskolleegiumis.
(2) Asjasse puutuvad kriisilahendusasutused teevad ühisotsuse käesoleva seaduse § 21 lõike 4
kohase meetme rakendamises kindlustusgrupi ettevõtja suhtes.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
koostab ta koostöös kindlustusgrupi järelevalve teostaja ning Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate
finantsjärelevalveasutustega aruande, milles analüüsitakse sisulisi piiravaid asjaolusid, mis
võivad piirata tõhusat kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist
kindlustusgrupi suhtes.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
edastab ta aruande kindlustusgrupi lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele
kriisilahendusasutustele. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus, kuid on temalt saanud asjakohase aruande, edastab ta selle
kindlustusgruppi kuuluvatele tütarettevõtjast kindlustusandjatele.
(5) Aruandes esitatakse soovitused selliste proportsionaalsuse ja sihipäraste meetmete
kasutuselevõtmiseks, mis on kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul vajalikud või
asjakohased kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamiseks, arvestades
meetmete mõju kindlustusgrupi ärimudelile.
(6) Kindlustusgrupi lõplik emaettevõtja võib esitada Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele, kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, oma tähelepanekud ja
teha ettepaneku omapoolsete meetmete kasutuselevõtu kohta, mille rakendamine võimaldab
tegeleda aruandes märgitud piiravate asjaoludega või need kõrvaldada, nelja kuu jooksul
käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud aruande kättesaamisest arvates.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist kindlustusgrupi
järelevalve teostajaga meetmete asjakohasust sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate
asjaoludega tõhusalt tegelemiseks või kõrvaldamiseks.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab meetmetest kriisilahenduskolleegiumi
liikmeid või selles osalejaid.
§ 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega
tegelemises
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusega kõik endast oleneva, et jõuda kriisilahenduskolleegiumis
ühisotsusele sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude tuvastamises ning
asjakohasel juhul nende kõrvaldamiseks nõutavates ja lõpliku emaettevõtja esitatud meetmete
hindamises.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul lõpliku
emaettevõtja esitatud meetmete kohta ettepaneku esitamisest arvates või pärast käesoleva
seaduse § 22 lõikes 6 sätestatud neljakuulise tähtaja möödumist, sõltuvalt sellest, kumb on
varasem.
25
(3) Ühisotsusele jõudmise korral tuleb arvesse võtta meetmete võimalikku mõju kõikidele
lepinguriikidele, kus kindlustusgrupi ettevõtjad tegutsevad.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja
ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb
kriisilahendusüksus kindlustusgrupis rakendatavate meetmete kohta lõpliku otsuse. Otsus peab
olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja
jooksul esitatud teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning
reservatsioonid.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud
otsuse teatavaks lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele
kriisilahendusasutustele.
(6) Kui kindlustusgrupi tütarettevõtjast kindlustusandja asub Eestis ja ühisotsusele ei jõuta
käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus oma otsuse kriislahenduskõlblikkust piiravate asjaolude tuvastamise ja
meetmete rakendamise kohta Eesti kindlustusandja suhtes. Otsus peab olema põhjendatud ja
selles võetakse arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning
reservatsioonid.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole ühisotsust puudutava teema arutamiseks
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või teine asjasse puutuv kriisilahendusasutus
on pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva
paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus ning
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 6 sätestatud
lõpliku otsuse kooskõlas tema otsusega.
(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui
viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust
pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.
(10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu
jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 või 6.
(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise
kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
kohaldab seda.
3. jagu
Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
§ 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab kindlaks kindlustusandjad, kelle suhtes on
asjakohane kriisilahenduskava koostamise ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral
26
kohaldada lihtsustatud lähenemist. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on
kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, määrab ta samamoodi kindlaks sellised kindlustusgrupid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral hindab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolusid.
(3) Lihtsustatud lähenemine kriisilahenduskava koostamise korral tähendab, et selle sisu ja
detailsust vähendatakse, esmase kava koostamise tähtaega muudetakse ning vähendatakse kava
ajakohastamise sagedust.
(4) Lihtsustatud lähenemine kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral tähendab, et
hindamiseks esitatava teabe detailsust vähendatakse.
4. peatükk
Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine
1. jagu
Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted
§ 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine
(1) Kriisilahenduseesmärgid on:
1) kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ning õigustatud isikute kollektiivsete huvide
kaitsmine;
2) finantsstabiilsuse säilitamine, eelkõige vältides negatiivse mõju edasikandumist ja säilitades
turudistsipliini;
3) kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine;
4) erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise
vajalikkuse vältimine või vähendamine.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus peab arvestama kriisilahendusmeetmete
rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral kriisilahenduseesmärkidega ning valib
sellise meetme ja õiguse, mis aitab kõige paremini kaasa nende eesmärkide saavutamisele.
(3) Kõik kriisilahenduseesmärgid on võrdse tähtsusega ning Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus leiab iga juhtumi olemust ja asjaolusid arvestades tasakaalu nende
eesmärkide saavutamise vahel.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduseesmärke järgides kõik endast
oleneva, et minimeerida kriisilahenduskulusid ja vältida ettevõtja väärtuse vähenemist, välja
arvatud juhul, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks
valib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus lähenemise, mis tagab kõige paremini
kindlustuskaitse katkematuse kindlustusvõtjatele.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks
eelistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutada muid rahastamisvõimalusi
maksimaalses võimalikus ulatuses riigieelarveliste vahendite kasutamise asemel. Üksus
eelistab kasutada rahastut ja kindlustuse tagamise skeemi.
27
§ 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus algatab kriisilahenduse kindlustusandja suhtes
üksnes siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ja finantsjärelevalveüksuse omavahelise
konsulteerimise käigus vahetatud teabe põhjal selgub, et kindlustusandja on makseraskustes või
tõenäoliselt satub makseraskustesse;
2) puudub realistlik väljavaade selle kohta, et muu meede või õigus, sealhulgas eraõiguslik või
järelevalveline meede, aitab ära hoida kindlustusandja makseraskustesse sattumise mõistliku
aja jooksul;
3) kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib muu kriisilahenduse subjekti suhtes ellu viia
kriisilahendustegevuse käesoleva seaduse alusel, kui on täidetud kõik käesoleva paragrahvi
lõikes 1 sätestatud tingimused.
(3) Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse ühe või mitme
järgmise asjaolu esinemise korral:
1) kindlustusandja ei täida miinimumkapitalinõuet või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja
selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade;
2) kindlustusandja ei täida tegevusloa tingimusi või tema suhtes õigusaktides kohalduvaid
nõudeid olulises ulatuses või on objektiivsetele tõenditele tuginedes ilmne, et ta ei täida neid
nõudeid lähitulevikus, mis võivad olla aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele;
3) kindlustusandja varast ei jätku kohustiste täitmiseks või on ilmne, et ei jätku ka lähiajal;
4) kindlustusandja ei ole võimeline õigel ajal tasuma oma võlgu ja muid kohustusi, sealhulgas
hüvitisi kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele, või on objektiivsetele tõenditele
tuginedes ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus;
5) kindlustusandja taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust.
(4) Kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juht teavitab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksust, kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on
makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse.
(5) Kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik, kui see aitab kaasa ühe või mitme
kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on nende eesmärkide suhtes proportsionaalne ning kui
kindlustusandja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aita saavutada
kriisilahenduseesmärke võrdväärses ulatuses, sealhulgas kui tema suhtes rakendatakse
kindlustusandjale kohaldatavaid kindlustuse tagamise skeeme.
(6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, kuid
sama lõike punktis 3 sätestatud tingimus ei ole, algatab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus kindlustusandja lõpetamise kindlustustegevuse seaduse § 155 alusel.
(7) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeedet, ei või
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus rakendada kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes
selle aja jooksul järelevalvelisi õigusi, välja arvatud, kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus sellega nõustub.
(8) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tagab, et Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusel on olemas teave käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud
järeldusele jõudmiseks. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus esitab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele tema nõudmisel kogu olulise teabe.
28
(9) Kui segakindlustusvaldusettevõtjal on otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast
kindlustusandjas vahepealse kindlustusvaldusettevõtja kaudu, rakendatakse kindlustusgrupi
kriisilahendust vaid kindlustusvaldusettevõtja, aga mitte segakindlustusvaldusettevõtja suhtes.
(10) Arvestades käesoleva paragrahvi lõikega 9, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, sealhulgas käesoleva seaduse § 5
lõikes 20 või 21 nimetatud ettevõtja suhtes algatada kriisilahenduse, olenemata käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele vastamisest, kui on täidetud kõik järgmised
tingimused:
1) üks või mitu selle ettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandjat vastavad kriisilahenduse
algatamise tingimustele;
2) tütarettevõtjast kindlustusandja vara ja kohustiste seis on selline, et tema makseraskustesse
sattumine ohustab kindlustusgrupi teist kindlustusandjat või kogu kindlustusgruppi;
3) kriisilahendustegevus selle ettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjast kindlustusandja või
kogu kindlustusgrupi kriisilahenduseks.
(11) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse hinnangul on
kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjektil täidetud käesoleva paragrahvi lõike 1
punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused, teavitab ta sellest eespool nimetatud üksusi ning järgmisi
asutusi:
1) sellise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus ja kriisilahendusasutus, kus kindlustusandja
tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega;
2) kindlustuse tagamise skeem, millesse kindlustusandja kuulub, kui see on kohaldatav ja
vajalik skeemi funktsioonide täitmiseks;
3) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kriisilahendusasutus;
4) Rahandusministeerium;
5) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;
6) Eesti Pank;
7) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5
nimetatud asutus või asutused.
§ 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksuse esitatud hinnangu põhjal või oma algatuse korral kindlaks, kas
kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjekti puhul on täidetud käesoleva seaduse § 26
lõikes 1 või 10 sätestatud tingimused.
(2) Otsus kriisilahendustegevuse elluviimise või selle tegemata jätmise kohta peab olema
põhjendatud.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuses nähakse kriisilahendustegevuse
elluviimise asjus ette:
1) teave rakendatavate kriisilahendusmeetmete ja kasutatavate kriisilahendusõiguste kohta;
2) vajaduse korral teave lõpetamismenetluse algatamise kohta;
3) vajaduse korral erihalduri määramine;
4) muud meetmed pankrotimenetluse alusel.
(4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja või käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud
tingimustele vastava kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kohta võib esitada
29
pankrotiavalduse üksnes Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või tohib seda teha vaid
tema nõusolekul.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul:
1) tuleb teavitada Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust pankrotiavalduse esitamise
kavatsusest, olenemata, kas ettevõtja suhtes viiakse ellu kriisilahendus või kas otsus
kriisilahendustegevuse kohta on käesoleva seaduse § 66 kohaselt avaldatud;
2) võib kohtule esitada pankrotiavalduse, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on
andnud teada, et ta ei algata ettevõtja suhtes kriisilahendust või kui käesoleva lõike punkti 1
kohasest teavitamisest on möödunud seitse päeva.
§ 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab
kriisilahendusõigusi kooskõlas järgmiste põhimõtetega:
1) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esmalt selle omanikud;
2) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad teisena võlausaldajad pärast ettevõtja
omanikke vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule pankrotimenetluses, kui käesolevas
seaduses ei ole sätestatud teisiti;
3) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed kutsutakse tagasi ning
vahetatakse välja, välja arvatud juhul, kui kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks on vajalik
kõigi või osa juhatuse või nõukogu liikmete ametis jätkamine;
4) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed osutavad igakülgset abi, et
saavutada kriisilahenduseesmärgid;
5) ettevõtja maksejõuetuse põhjustamise eest võivad füüsilised ja juriidilised isikud vastutada
seaduses sätestatud alustel tsiviil- või kriminaalkorras;
6) ühe ja sama nõude rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt, kui käesolevas
seaduses ei ole sätestatud teisiti;
7) ükski ettevõtja omanik või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas ulatuses, kui ta oleks
kandnud tavalise maksejõuetusmenetluse korral;
8) kriisilahendustegevus viiakse ellu kooskõlas käesolevas seaduses sätestatud
kaitsemeetmetega.
(2) Kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, rakendab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi viisil, mis tagab, et
mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele ning kogu kindlustusgrupile on võimalikult väike,
eelkõige neis riikides, kus kindlustusgrupp tegutseb. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
tagab, et ebasoodne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele Eestis ja
teistes lepinguriikides oleks minimaalne.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab
kriisilahendusõigusi kooskõlas liidu riigiabi reguleerivate õigusaktidega.
(4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja töötajatele ei kohaldata töölepingu seaduse § 112 lõikeid 1
ega 3 kriisilahendusmeetme rakendamise korral.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab asjakohasel juhul kindlustusandja
töötajate esindajaid kriisilahendusmeetmete rakendamisest ja kriisilahendusõiguste
kasutamisest ning konsulteerib nendega. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab
neid meetmeid ja kasutab õigusi selliselt, et see ei piira töötajate esindatust äriühingu
juhtorganites.
30
2. jagu
Väärtuse hindamine
§ 29. Väärtuse hindamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et enne iga kriisilahendustegevust
hinnatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, kohustisi, õigusi ning
kohustuste väärtusi õiglaselt, usaldusväärselt ja realistlikult (edaspidi väärtuse hindamine).
(2) Väärtuse hindamiseks määrab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avaliku sektori
asutusest, kindlustusandjast ja muust kriisilahenduse subjektist sõltumatu isiku (edaspidi
sõltumatu ekspert). Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab ise väärtusi, kui seda ei
ole võimalik teha sõltumatul eksperdil.
(3) Enne otsuse tegemist kriisilahenduse algatamise kohta tagab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus esimese väärtuse hindamise, et teha kindlaks, kas käesoleva seaduse § 26
lõikes 1 või 10 sätestatud tingimused on täidetud.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on teinud otsuse kriisilahenduse algatamise
kohta, tehakse teine väärtuse hindamine, et:
1) saada teavet otsuse tegemiseks sobivaimate kriisilahendusmeetmete rakendamise ja
kriisilahendusõiguste kasutamise kohta;
2) tagada kahjumi arvessevõtmine täies ulatuses kriisilahendusmeetme rakendamise korral;
3) saada teavet otsuse tegemiseks omandiõiguse instrumentide tühistamise või nende väärtuse
vähendamise ulatuse kohta;
4) saada teavet otsuse tegemiseks tagamata kohustiste, sealhulgas võlainstrumentide
allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta;
5) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse
instrumentide kohta, mis võidakse üle anda sildkindlustusandjale, kui rakendatakse
sildkindlustusandja asutamise meedet;
6) saada teavet otsuse tegemiseks kriisilahenduses olevale ettevõtjale või asjakohasel juhul
ettevõtja omanikele makstava tasu suuruse kohta, kui rakendatakse sildkindlustusandja
asutamise meedet;
7) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse
instrumentide kohta, mis võidakse üle anda kolmandast isikust ostjale, ja turutingimuste
kindlaksmääramiseks, kui rakendatakse kindlustusandja võõrandamise meedet.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud hindamine tehakse kooskõlas kindlustustegevuse
seaduse §-s 43 sätestatud vara ja kohustiste hindamisega, kuid hindamist võib vajaduse korral
kohandada, et võtta arvesse olukorda, kui ei ole täidetud kindlustusandja tegevuse jätkamise
eeldus, ning võtta arvesse kriisilahendusmeetmete rakendamisega seotud konkreetseid
asjaolusid.
(6) Väärtuse hindamine ei anna iseseisvat kaebeõigust ja selle saab vaidlustada siis, kui samal
ajal vaidlustatakse kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise
otsus.
§ 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine
(1) Väärtuse hindamine on lõplik, kui seda teeb sõltumatu isik ja käesoleva seaduse § 29
lõigetes 4–6 sätestatud nõuded on täidetud. Kui hindamine ei vasta käesoleva lõike esimeses
lauses sätestatud tingimustele, käsitatakse väärtuse hindamist esialgsena.
31
(2) Väärtuse esialgse hindamise korral arvestatakse lisaks kahjumi puhvriga koos asjakohaste
põhjendustega.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb väärtuse esialgse hindamise alusel otsuse
viia ellu kriisilahendustegevus, tuleb lõplik väärtus hinnata esimese võimaluse korral.
(4) Väärtuse lõplik hindamine:
1) tagab, et kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti raamatupidamisarvestuses
võetakse kahjum arvesse täies ulatuses;
2) annab teavet otsuse tegemiseks võlausaldajate nõuete taastamise või hüvitise suurendamise
kohta vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.
(5) Kui väärtuse lõpliku hindamise tulemusel on ettevõtja vara netoväärtus suurem kui esialgse
hindamise käigus leitud väärtus, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus:
1) suurendada mõjutatud võlausaldajate selliste nõuete väärtust, mis on allahinnatud või
restruktureeritud;
2) anda sildkindlustusandjale korralduse suurendada kriisilahenduses olevale ettevõtjale
makstava tasu suurust vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste asjus või ettevõtja omanikele
makstava tasu suurust vastavalt olukorrale.
(6) Väärtuse lõpliku hindamise aktile lisatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti
kohta järgmine teave:
1) uuendatud raamatupidamise aruanne ning hinnang vara ja kohustiste turuväärtuse kohta;
2) finantsseisundi aruanne, sealhulgas asjakohasel juhul aktuaarifunktsiooni täitva sõltumatu
isiku hinnang kindlustustegevuse seaduse §-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste väärtuse kohta;
3) lisateave tema vara, tehniliste eraldiste ja teiste kohustiste turuväärtuse ning bilansilise
väärtuse kohta.
(7) Väärtuse lõpliku hindamise korral tuleb esitada teave võlausaldajate jagamise kohta
klassidesse vastavalt nende nõuete rahuldamisjärkudele ning hinnang selle kohta, kuidas
ettevõtja omanike ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavasti koheldud, kui ettevõtja oleks
likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses, sealjuures piiramata käesoleva seaduse §-s 62
sätestatud hindamist.
(8) Olenemata liidu riigiabi reeglitest, põhineb väärtuse lõplik hindamine mõistlikel eeldustel.
Hindamise korral ei arvestata võimaliku erakorralise avaliku sektori finantstoetusega
kriisilahenduse ajal.
5. peatükk
Kriisilahendusmeetmed
1. jagu
Üldsätted
§ 31. Kriisilahendusmeetmed
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kriisilahenduses oleva
ettevõtja suhtes järgmisi kriisilahendusmeetmeid:
1) kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine;
2) kindlustusandja tasulisena võõrandamine (edaspidi kindlustusandja võõrandamine);
3) sildkindlustusandja asutamine;
32
4) vara ja kohustiste eraldamine;
5) omandiõiguse instrumendi, kapitaliinstrumendi ja muu kõlbliku kohustise allahindamine
või konverteerimine (edaspidi allahindamine või konverteerimine).
(2) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise korral ei ole kindlustusandjal lubatud
sõlmida uusi kindlustuslepinguid. Kindlustusandja võib üksnes hallata olemasolevat
kindlustusportfelli, kuni tema tegevus lõpetatakse käesoleva seaduse § 33 kohaselt.
(3) Kindlustusandja võõrandamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja
omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle ostjale, kes ei ole
sildkindlustusandja.
(4) Sildkindlustusandja asutamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja
omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle sildkindlustusandjale.
(5) Vara ja kohustiste eraldamise korral antakse kriisilahenduses oleva ettevõtja või
sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist üle käesoleva seaduse § 35 lõikes 2
nimetatud vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale, kui esineb üks sama paragrahvi lõikes 1
sätestatud olukordadest.
(6) Allahindamis- või konverteerimismeedet kasutatakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 41.
§ 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusmeedet rakendada eraldi või
koos teise kriisilahendusmeetmega, välja arvatud vara ja kohustiste eraldamise meede, mida
võib rakendada üksnes koos teiste kriisilahendusmeetmetega.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab kindlustusandja või muu
kriisilahenduse subjekti suhtes rakendada kriisilahendusmeedet ning selle tulemusel kannavad
kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad kahju või nende nõuded restruktureeritakse või
konverteeritakse, rakendab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kapitaliinstrumentide ja
kõlblike kohustiste allahindamist või konverteerimist vastavalt käesoleva seaduse §-s 41
sätestatule selle kriisilahendusmeetme rakendamisega samal ajal või vahetult enne seda.
(3) Tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist, kui rakendatakse
kriisilahendusmeedet või kasutatakse kriisilahendusõigust, hüvitatakse esmalt
kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla või
konverteeriti neid kompenseerimata.
(4) Kõlblike kohustiste konverteerimist kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest
tulenevate nõuete suhtes rakendada üksnes siis, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik saavutada muude kriisilahendusmeetmete
rakendamisega või kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa kindlustusvõtjate parema
kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamisega ja nõuete allahindamisega.
(5) Kui rakendatakse üksnes käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud
kriisilahendusmeedet ja seda tehakse kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste või
kohustiste osaliseks üleandmiseks, likvideeritakse allesjäänud ettevõtja, kelle vara, õigused ja
kohustised üle anti, tavalises maksejõuetusmenetluses.
33
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul likvideeritakse ettevõtja mõistliku aja
jooksul, võttes arvesse teenuste osutamise vajadust vastavalt käesoleva seaduse §-s 51
sätestatule, et vastuvõtjal oleks võimalik jätkata üleandmise tulemusel omandatud tegevusega
või osutada omandatud teenuseid, ning võttes arvesse muid põhjusi, mis näitavad, et nimetatud
ettevõtja tegevusega jätkamine teatud aja jooksul aitab kaasa kriisilahenduseesmärkide
saavutamisele ning käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud üldpõhimõtete järgimisele.
(7) Finantsinspektsioon, Rahandusministeerium või Tagatisfond võib nõuda tagasi kõik
kriisilahendusmeetmete rakendamise või kriisilahendusõiguste kasutamise korral tekkinud
mõistlikud kulud ühel või mitmel järgmisel viisil:
1) lahutada kulu makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale
ettevõtjale või ettevõtja omanikule;
2) eesõigusena nõuda kulu tagasi kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt;
3) eesõigusena lahutada kulu vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja või sildkindlustusandja
tegevuse lõpetamise käigus tekkinud tulust.
(8) Kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korral teisele
ettevõtjale ei kohaldata pankrotiseaduse § 110–116.
(9) Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata
ümberkujundamise, jagunemise ega ühinemise korral ettevõtja omanike õiguste suhtes
äriseadustikus sätestatut, sealhulgas §-des 391–405 ja 418–43310 ühinemise, §-des 4771–47710
piiriülese jagunemise ning §-des 4911–49110 piiriülese ümberkujundamise kohta sätestatut.
(10) Kriisilahendusmeetme rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral ei
kohaldata äriseadustiku §-des 143, 171, 172, 176, 192 ja 1921, § 196 lõike 1 punktides 1 ja 3,
§-des 197, 199, 246, 247–2491, 292, 294 ja 2941, 298, 301 ning 339–342, § 343 lõike 1
punktides 1 ja 2, §-des 345, 349, 352–356 ja 358, § 359 lõike 1 punktides 1 ja 22 ning lõikes 2
ja §-s 361 sätestatut.
2. jagu
Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine
§ 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusandja maksevõimelisena
likvideerimise meedet kindlustusandja kindlustustegevuse lõpetamiseks. Kindlustusandjal on
sellisel juhul keelatud sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja ta võib üksnes hallata olemasolevat
kindlustusportfelli.
(2) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral tagab kindlustusandja vastavuse
miinimumkapitalinõudele viivitamata pärast maksevõimelisena likvideerimise meetme
rakendamist. Kindlustusandja üle teostatakse järelevalvet kindlustustegevuse seaduse kohaselt
kuni tema tegevuse lõpetamiseni käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt.
(3) Kindlustusandja töötaja peab vastama kindlustustegevuse seaduses ja muudes õigusaktides
töötaja suhtes kohalduvatele nõuetele kuni kindlustusandja lõpetamiseni, et tagada olemasoleva
kindlustusportfelli haldamine.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostöös Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusega meetme rakendamise korral järgmist:
1) jälgib kindlustusandja rahavooge ja kulusid, et säilitada tema väärtus ja turustatavus;
34
2) hindab kindlustusandja kavandatud muudatusi vara koosseisus;
3) jälgib hoolikalt kindlustusandja edasikindlustuskorda;
4) nõuab kindlustusandjalt vähemalt kord kvartalis aktuaari sõltumatuid ülevaateid tehniliste
eraldiste ja reservide kohta.
(5) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamise korral võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus piirata või keelata:
1) kindlustusandja omakapitaliinstrumendiga või omakapitalina käsitatava instrumendiga
seotud maksete, sealhulgas dividendimaksete tegemist;
2) muutuvtasu maksete tegemist ja kindlustusandja vabatahtlikke pensionihüvitisi tema
juhtidele ning töötajatele.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse kriisilahenduses oleva kindlustusandja
lõpetamise kohta ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, kumb toimub varem:
1) kindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist müüakse kolmandale
isikule;
2) kindlustusandja vara realiseeritakse ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses.
(7) Kui kindlustusandja kohustiste väärtus ületab vara väärtust või kindlustusandja ei täida
miinimumkapitalinõuet, otsustab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, kas lõpetada
kindlustusandja tavalises maksejõuetusmenetluses või rakendada muud käesoleva seaduse § 31
lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeedet.
3. jagu
Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja
kohustiste eraldamine
§ 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja
kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus kooskõlas käesoleva seaduse § 36
lõigetes 5 ja 6 ning §-s 64 sätestatuga rakendada kindlustusandja võõrandamise meedet,
sildkindlustusandja asutamise meedet ning vara ja kohustiste eraldamise meedet
kriisilahenduses oleva ettevõtja omaniku või sellise kolmanda isiku varasema nõusolekuta, kes
ei ole sildkindlustusandja või ostja, äriseadustikus ja väärtpaberituru seaduses sätestatud
menetlusnõudeid täitmata.
(2) Kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise
korral jagatakse ostja või sildkindlustusandja makstav tasu pärast käesoleva seaduse § 32
lõikes 3 sätestatud isikuid ja kooskõlas lõikega 7 järgmistele isikutele alljärgnevatel
tingimustel:
1) kriisilahenduses oleva ettevõtja omanikud, kui nende omandiõiguse instrumendid on üle
antud ostjale või sildkindlustusandjale;
2) kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa neist on üle antud ostjale
või sildkindlustusandjale.
(3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja maksab pärast käesoleva seaduse § 32 lõikes 3
sätestatud isikuid ja kooskõlas lõikega 7 kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja
kohustiste otse omandamise korral tasu kriisilahenduses olevale ettevõtjale. Hüvitise võib
maksta vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja emiteeritud võlakirjades.
35
(4) Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste
eraldamise meetme rakendamisega seotud tehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse
7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmeid.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks
rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud meetmeid mitu korda, et teha vajaduse korral
lisaüleandmisi.
(6) Ostja ja sildkindlustusandja võib kasutada kriisilahenduses oleva ettevõtja õigust olla
makse- ja arveldussüsteemi liige, reguleeritud väärtpaberituru osaline ja kindlustuse tagamise
skeemi liige ning ostjal ja sildkindlustusandjal võib olla juurdepääs sellele süsteemile, turule ja
skeemile, kui nad vastavad nendes olemise ja osalemise tingimustele.
(7) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud
väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise
tingimustele, ei või kummakski olemist või neis osalemist piirata põhjusel, et ostjal või
sildkindlustusandjal puudub krediidireiting või see ei ole piisaval tasemel, et saada liikmeks või
osaliseks.
(8) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud
väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise
tingimustele, võivad nad ajutiselt olla Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekul ja
tema määratud perioodil nimetatud süsteemi või skeemi liikmed või turu osalised nii, et
kummalgi neist ei ole juurdepääsuluba sellele süsteemile, turule või skeemile.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse määratud periood ei või olla pikem kui 24 kuud. Kui
ostja või sildkindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele taotluse, võib
üksus seda perioodi pikendada.
(9) Nendel kriisilahenduses oleva ettevõtja omanikel või võlausaldajatel ja muudel kolmandatel
isikutel, kelle vara, õigusi või kohustusi ei ole kindlustusandja võõrandamise,
sildkindlustusandja asutamise või vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral üle
antud, ei teki õigusi seoses üle antava vara, õiguste ja kohustistega või vara, õiguste ja
kohustiste suhtes. Samuti ei ole neil ühtegi õigust või nõuet sildkindlustusandja või vara ja
kohustiste valitsemise ettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmete suhtes või nendega seoses,
piiramata käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmete kohaldamist.
§ 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada vara ja kohustiste eraldamise
meedet, kui esineb mõni järgmistest juhtudest:
1) turuolukorda arvesse võttes võib vara, kohustiste või õiguste realiseerimine tavalises
maksejõuetusmenetluses mõjutada ebasoodsalt ühte või mitut finantsturgu;
2) portfelli üleandmine on vajalik, et hõlbustada kindlustusandja maksevõimelisena
likvideerimise meetme rakendamist või tagada kriisilahenduses oleva ettevõtja või
sildkindlustusandja korrapärane toimimine;
3) portfelli üleandmine on vajalik parima likvideerimistulemuse saavutamiseks.
(2) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamiseks asutab Rahandusministeerium
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul aktsiaseltsi või omandab sellise
aktsiaseltsi (edaspidi vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja), millele on Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusel õigus üle anda ühe või mitme kriisilahenduses oleva ettevõtja või
36
sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist (edaspidi käesolevas paragrahvis
portfell).
(3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja võtab vastu ja haldab talle üle antud portfelli
eesmärgiga see lõpuks parima hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida.
(4) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega vara ja
kohustiste valitsemise ettevõtja korral järgmised dokumendid ja teabe:
1) asutamisleping ja põhikiri;
2) nõukogu ja juhatuse liikmete määramine, nende tasud ja ülesanded;
3) strateegiline plaan ja riskiprofiil.
(5) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral määrab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus hüvitise, mille eest antakse vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle
portfell, arvestades käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud hindamist ning liidu riigiabi
reegleid. Hüvitisel võib olla nominaal või negatiivne väärtus.
(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud sildkindlustusandja asutamise
meedet, võib vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja pärast selle meetme rakendamist
omandada sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja portfelli üle
anda ühele või mitmele vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale mitu korda.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib anda portfelli tagasi kriisilahenduses olevale
ettevõtjale, kes on kohustatud selle tagasi võtma.
(9) Portfelli võib kriisilahenduses olevale ettevõtjale tagasi anda, kui selline võimalus on
määratud üleandmislepingus, või juhul, kui omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või
kohustised ei kuulu sellisesse klassi ega vasta üleandmistingimustele, mis on määratud samas
lepingus.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul võib tagasiandmine toimuda igal ajal ja see
peab vastama portfelli üleandmise lepingus seatud üleandmistingimustele.
(11) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust
kriisilahenduses oleva ettevõtja omanike ega võlausaldajate vastu. Vara ja kohustiste
valitsemise ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed ei vastuta kriisilahenduses oleva ettevõtja
omanike või võlausaldajate vastu oma kohustuste täitmisel tehtud või tegemata jäetud
toimingute eest, välja arvatud, kui tegemist on raske hooletuse või tahtlusega, mis mõjutab
otseselt omanike või võlausaldajate õigusi.
(12) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3
sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle
tagamiseks, et kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt
seotud isikutele.
§ 36. Kindlustusandja võõrandamise meede
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja
omandiõiguse instrumentide või kogu tema vara, õiguste ja kohustiste või osa neist (edaspidi
käesolevas paragrahvis portfell) üleandmist ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja.
37
(2) Ostjal peab üleandmise hetkel olema kindlustustegevuse seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud
tegevusluba, et jätkata kindlustustegevusega pärast kindlustusandja võõrandamist. Tegevusloa
puudumise korral vaatab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tegevusloa taotluse läbi
õigel ajal, arvestades kindlustustegevuse seaduses sätestatud tegevusloa menetlemise
tähtaegadega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmine toimub turutingimustel, võttes arvesse
üleandmisega seotud asjaolud ja kooskõla liidu riigiabi reeglitega. Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus määrab tingimused portfelli võõrandamiseks, et saavutada üleandmiseks
turutingimused, mis on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisega.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib ostja nõusolekul rakendada võõrandamise
meedet koos tagasimüügikohustuse tingimusega, kui see on põhjendatud, võttes arvesse
olukorra asjaolud. Tagasimüügi korral antakse ostjale üle antud portfell tagasi kriisilahenduses
olevale kindlustusandjale või selle algsele omanikule. Kindlustusandja või algne omanik on
kohustatud portfelli tagasi võtma.
(5) Kui omandiõiguse instrumentide üleandmise tulemusel omandatakse kindlustusandjas
oluline osalus või seda suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikes 1
sätestatule, arvestab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, et osaluse hindamine ei
põhjustaks viivitusi kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamisel ega takistaks
kriisilahenduseesmärkide saavutamist.
(6) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus ei ole lõpetanud osaluse hindamist omandiõiguse
instrumentide üleandmise kuupäevaks, toimitakse järgmiselt:
1) antakse need ostjale üle;
2) peatatakse osaluse hindamisaja ja portfelli müügi perioodi ajal ostja õigus hääletada seoses
nende aktsiate ja osadega ning see õigus on ainult Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel,
kellel ei ole kohustust kasutada hääleõigust ja kes ei vastuta selle kasutamise või sellest
loobumise tagajärgede eest;
3) ei kohaldata kindlustustegevuse seaduse §-s 121 sätestatud meetmeid osaluse hindamise ja
portfelli müümise jooksul.
(7) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus on lõpetanud osaluse hindamise, teavitab ta ostjat
kirjalikult osaluse omandamise või sellest keeldumise otsusest vastavalt kindlustustegevuse
§ 120 lõikes 4 sätestatule.
(8) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse osaluse omandamise kohta, võib ostja
kasutada oma hääleõigust omandatud aktsiate ja osade suhtes selle otsuse teadasaamisest
arvates.
(9) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse osaluse omandamisest keeldumise
kohta, toimitakse järgmiselt:
1) kohaldatakse hääleõiguse kasutamise suhtes käesoleva paragrahvi lõike 6 punkti 2;
2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib ostjalt määratud ajavahemiku jooksul nõuda
omandiõiguse instrumentide edasivõõrandamist, arvestades kehtivaid turutingimusi;
3) kohaldatakse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekul kindlustustegevuse
seaduse § 121, kui ostja ei ole täitnud käesoleva lõike punktis 2 sätestatud nõuet.
38
(10) Ostjal on üleantud portfelli suhtes kõik samad õigused, mis olid kriisilahenduses oleval
kindlustusandjal, sealhulgas piiriülese kindlustustegevuse õigused, et jätkata kindlustusandja
tegevusega.
§ 37. Sildkindlustusandja
(1) Rahandusministeerium asutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul
aktsiaseltsist sildkindlustusandja või omandab selle eesmärgiga võtta vastu ja saada
sildkindlustusandja omandisse kriisilahenduses oleva kindlustusandja kõik omandiõiguse
instrumendid või osa neist ning ühe või mitme kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ning
kõik tema õigused ja kohustised või osa neist, et tagada kriisilahenduseesmärkide saavutamine
ning võõrandada kriisilahenduses olev kindlustusandja.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb valdkonna eest vastutavale ministrile
ettepaneku määrata oma esindaja või esindajad sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse
liikmeks.
(3) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega:
1) sildkindlustusandja asutamislepingu ja põhikirja;
2) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata nõukogu ja juhatuse liikmed;
3) sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse liikmete ülesanded ja tasud;
4) sildkindlustusandja strateegilise plaani ja riskiprofiili.
(4) Sildkindlustusandja on kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses ja tema
suhtes kohaldatakse kindlustustegevust reguleerivaid õigusakte, sealhulgas tegevusloa
taotlemise ja järelevalve kohta sätestatut, et tagada kindlustustegevuse jätkamine.
Sildkindlustusandjal on õigus üleantud vara, õiguste ja kohustiste suhtes kasutada kõiki samu
õigusi, mida kasutas kriisilahenduses olev kindlustusandja.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib Finantsinspektsiooni järelevalveüksusele
erandkorras kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks esitada taotluse, mille järgi ei kohaldata
sildkindlustusandja suhtes tema tegevuse alguses ja lühikest aega kindlustustegevust
reguleerivaid õigusakte, sealhulgas sätteid tegevusloa taotlemise, menetlemise ja järelevalve
kohta.
(6) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 5
sätestatud erandi lubamiseks, märgib ta erandi kohaldamise ajavahemiku, mis ei kesta kauem
kui 24 kuud.
(7) Sildkindlustusandja tegevus peab olema kooskõlas liidu riigiabi reeglitega, sealjuures võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus selleks ette näha piirangud sildkindlustusandja
tegevuses.
(8) Sildkindlustusandja asutajaõiguste teostamise, juhtimise ja järelevalve suhtes ei kohaldata
riigivaraseaduse 6. peatüki 1. ja 3. jaos, välja arvatud §-s 88 sätestatut.
(9) Arvestades Eesti ja liidu konkurentsiõiguse piiranguid, peab sildkindlustusandja juhtimine
lähtuma eesmärgist, mille kohaselt tuleb kriisilahenduseesmärgid täita ning sildkindlustusandja
ja kriisilahenduses olev kindlustusandja või ülevõetud vara, õigused ja kohustised tuleb
võõrandada ühele või mitmele erasektori ostjale niipea, kui turutingimused seda võimaldavad.
39
(10) Sildkindlustusandja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud
konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle tagamiseks, et
kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud
isikutele.
§ 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus sildkindlustusandjale üle anda
kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised
või osa neist.
(2) Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise korral tagab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus, et sildkindlustusandjale kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt üle
antud kohustiste koguväärtus ei ületa üleantud õiguste ja vara koguväärtust.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme
rakendamist omandiõiguse instrumendid, vara, kohustised ja õigused tagasi anda.
Kriisilahenduses olev kindlustusandja või tema algsed omanikud on kohustatud need tagasi
võtma, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:
1) üleandmislepingus on selgelt kindlaks määratud tagasiandmise võimalus;
2) teatud omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei vasta sellistele klassidele
või üleandmistingimustele, mis on kindlaks määratud üleandmislepingus.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tagasiandmine võib aset leida igal ajal ja see vastab
kõikidele üleandmislepingus seatud üleandmistingimustele.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme
rakendamist anda omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised üle kolmandast
isikust ostjale.
(6) Sildkindlustusandja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahenduses
oleva kindlustusandja omanike ega võlausaldajate vastu. Sildkindlustusandja juhatuse ja
nõukogu liikmed ei vastuta kindlustusandja omanike ja võlausaldajate ees kahju eest, mis on
tingitud nende tegevusest või tegevusetusest oma kohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või
tegevusetusega ei kaasnenud rasket hooletust või tahtlust, mis mõjutab omanike või
võlausaldajate õigusi.
§ 39. Sildkindlustusandja lõpetamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse sildkindlustusandja lõpetamise kohta
ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, milline neist toimub varem:
1) sildkindlustusandja ühineb muu ettevõtjaga;
2) sildkindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 37 lõikes 1 sätestatule;
3) sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist võõrandatakse uuele
ostjale;
4) sildkindlustusandja vara realiseeritakse ja kohustised täidetakse täies ulatuses.
(2) Sildkindlustusandja lõpetamise korral saadud tulu kantakse riigieelarvesse, arvestades
käesoleva seaduse § 32 lõigetega 3 ja 7.
40
§ 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide
võõrandamisele
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kavatseb rakendada kindlustusandja
võõrandamise meedet või sildkindlustusandja asutamise või tema vara, õiguste või kohustiste
võõrandamise meedet, kohaldatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja,
sildkindlustusandja ja tema vara, õiguste, kohustiste või omandiõiguse instrumentide
pakkumise suhtes (edaspidi käesolevas paragrahvis pakkumine) käesoleva paragrahvi lõiget 2.
Vara, õiguste ja kohustiste kogumeid võib pakkuda eraldi.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus järgib pakkumise korraldamisel järgmisi nõudeid:
1) see on läbipaistev ning üleantava vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide
kohta ei esitata eksitavat teavet;
2) ühte võimalikku ostjat ei asetata põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda
võrreldes teiste võimalike ostjatega;
3) puudub huvide konflikt;
4) ühelegi võimalikule ostjale ei anta ebaõiglast eelist;
5) kriisilahendus lõpetatakse võimalikult kiiresti;
6) pakkumine korraldatakse suurimat kasu tooval viisil.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse
õigust teha pakkumine kindlale võimalikule ostjale.
(4) Kindlustusandja või sildkindlustusandja pakkumise kohta teabe avalikustamisega võib
erinevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 596/2014 artikli 17 lõikes 1
sätestatust viivitada, nagu on määratud sama artikli lõikes 4 või 5.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib otsustada mitte kohaldada pakkumise suhtes
käesoleva paragrahvi lõiget 2, kui see on põhjendatud ja seaks ohtu ühe või mitme
kriisilahenduseesmärgi täitmise.
4. jagu
Allahindamis- või konverteerimismeede
§ 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks
rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet selleks, et:
1) rekapitaliseerida kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kes vastab käesoleva
seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud tingimustele piisavalt, et rakendada käesoleva seaduse
§-s 33 sätestatud maksevõimelisena likvideerimise meedet ning säilitada selle ettevõtja
tegevusluba;
2) konverteerida nõudeõigused, sealhulgas kindlustuslepingust tulenevad nõuded või
võlainstrumendid omandiõiguse instrumentideks, või vähendada selliste nõudeõiguste või
võlainstrumentide põhisummat, mis on üle antud sildkindlustusandjale või vara ja kohustiste
eraldamise ettevõtjale või kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise tõttu
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või
konverteerimismeedet kindlustuslepingust tulenevate nõuete suhtes, võib ta muuta lepingu
tingimusi, et tagada tulemuslik kriisilahenduseesmärgi saavutamine. Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus võtab arvesse mõju kindlustusvõtjate kollektiivsetele huvidele.
41
(3) Kindlustustingimuste muutmise korral arvestab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
kohustusliku kindlustuse kindlustussummade vastavusega õigusaktides sätestatud
kindlustussummade alammääradele.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab summa, mille võrra alla hinnata või
konverteerida asjakohased kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud
kohustised käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks, lähtudes käesoleva seaduse
§-s 29 sätestatud väärtuse hindamisest.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või
konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi kohustiste
suhtes, säilitades seejuures ettevõtja õigusliku vormi või kaaludes vajaduse korral selle
muutmist.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või
konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi
kapitaliinstrumentide ja kohustiste, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud
kohustiste suhtes.
(7) Allahindamis- või konverteerimismeedet ei rakendata järgmiste kohustiste suhtes,
sealhulgas, kui need on reguleeritud kolmanda riigi õigusaktis:
1) tagatud kohustised, mille puhul võlausaldaja õigus tagasimaksele või muule tulemusele on
tagatud hüpoteegi, pandi või pandiõiguse või käesoleva seaduse § 63 lõike 1 punktis 1
nimetatud tagatiskokkuleppega, sealhulgas tagasiostulepingutest ja muudest omandiõiguse
üleminekul põhinevatest tagatiskokkulepetest tulenevad kohustised;
2) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga lepingulised kohustused krediidiasutuste,
investeerimisühingute ja kindlustusandjate vastu, välja arvatud samasse konsolideerimisgruppi
kuuluvad ettevõtjad;
3) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga kohustused makse- ja arveldussüsteemide seaduses
määratletud arveldussüsteemide ning sama seaduse § 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud süsteemi
korraldajate või nendes osalejate vastu ja mis tulenevad sellises süsteemis osalemisest, või
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide,
kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59)
artikli 14 kohaselt liidus asutatud kesksete vastaspoolte vastu või sama määruse artikli 25
kohaselt kolmandate riikide Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse tunnustatud kesksete
osapoolte vastu;
4) töölepingute alusel kohustused töötajate vastu, mis on seotud palgavõlgnevuse,
pensionihüvitise või muude kindlaks määratud töötasudega, välja arvatud töötajate
tulemustasud, mis ei ole reguleeritud kollektiivlepinguga;
5) kohustused äri- või kaubakrediiti andnud võlausaldajate vastu eesmärgiga tarnida kaupu või
osutada teenuseid, sealhulgas osutada info- ja tehnoloogia-, kommunaal- ning ruumide
korrashoiu teenust, ja rentida ruume, mida on vaja ettevõtja tegevuse pidevaks toimimiseks või
kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks;
6) kohustused Maksu- ja Tolliameti, Sotsiaalkindlustusameti ning välisriikide asjakohaste
maksu- ja sotsiaalkindlustusasutuste vastu, kui selliste asutuste nõudeõigused rahuldatakse
kohaldatava õiguse alusel eelisjärjekorras;
7) Tagatisfondi seaduse või teiste õigusaktide alusel tekkivad kindlustuse tagamise skeemide
osamaksete tasumise kohustused;
8) kohustusliku liikluskindlustuse lepingutest tulenevad kohustused.
42
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 1 sätestatu ei välista meetme kohaldamist tagatud
kohustise, sealhulgas pandiga tagatud kohustise sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva
vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust.
(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erandkorras jätta rakendamata allahindamis-
või konverteerimismeetme järgmistel tingimustel:
1) kohustist ei ole võimalik konverteerida mõistliku aja jooksul, vaatamata Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse heas usus tehtud jõupingutustele;
2) see on hädavajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide jätkuvuse
saavutamiseks, et säilitada kriisilahenduses oleva ettevõtja võime jätkata põhiliste toimingute
ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist;
3) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et vältida negatiivse mõju ulatuslikku levikut, mis
võib põhjustada olulisi häireid Eesti või liidu majanduses laiemalt;
4) allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine selliste kohustiste suhtes põhjustaks
väärtuse vähenemise, kuna muud võlausaldajad peaksid katma kahjumi suuremas ulatuses kui
olukorras, kus selliste kohustiste konverteerimine oleks välistatud;
5) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et tagada kahju hüvitamine kahjustatud isikutele
kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel.
§ 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju ettevõtja omanikule
(1) Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise korral teeb Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus ühte või mõlemat järgmistest tegevustest:
1) tühistab olemasolevad omandiõiguse instrumendid või annab need üle võlausaldajatele, kelle
nõudeõiguste suhtes kohaldatakse konverteerimist;
2) kui kriisilahenduses oleva ettevõtja netovara väärtus on käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud
hindamise tulemusel positiivne, vähendab ta olemasolevate omandiõiguse instrumentide
arvestuslikku väärtust, konverteerides kriisilahenduses oleva ettevõtja asjakohased
kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised omandiõiguse
instrumentideks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul kasutab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud konverteerimismäära, mille tulemusel
vähenevad oluliselt ettevõtja omanike senised osalused ettevõtjas.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu
valikul käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud väärtuse hindamise ning summaga, mille võrra
ta on otsustanud käesoleva seaduse § 44 lõike 1 kohaselt vähendada esimese taseme
omavahendeid ja alla hinnata või konverteerida asjakohased kapitaliinstrumendid.
(4) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste
konverteerimise tulemusel omandab isik kindlustusandjas olulise osaluse või seda
suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikele 1, arvestab
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus olulise osaluse hindamise korral, et see ei
põhjustaks viivitusi meedet rakendades ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist.
(5) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus ei ole lõpetanud käesoleva paragrahvi
lõikes 4 sätestatud hindamist kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks, kohaldatakse
käesoleva seaduse § 36 lõiget 6 sellise olulise osaluse omandamise või suurendamise suhtes,
mis tuleneb kapitaliinstrumentide konverteerimisest.
43
§ 43. Konverteerimismäär
(1) Konverteerimismäär on tegur, mille abil määratakse kindlaks, kui palju omandiõiguse
instrumente saab teatavat liiki kohustiste konverteerimise korral, võttes aluseks üksiku
instrumendi või võlanõude kindlaksmääratud väärtusühiku.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab allahindamis- või
konverteerimismeetme rakendamise korral käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 8 nimetatud
õigust, võib ta kohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustiste eri klasside suhtes erinevat
konverteerimismäära kooskõlas ühe või mõlema järgmise põhimõttega:
1) määra kasutamine tagab mõistliku hüvitise nendele mõjutatud võlausaldajatele, kes on
kandnud kahju allahindamise või teisendamise õiguse kasutamise tõttu;
2) kohaldatava maksejõuetusõiguse kohaselt on kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustiste
konverteerimise määr kõrgem kui allutatud kohustistel.
§ 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või konverteerimismeedet
vastavalt nõuete rahuldamisjärkudele tavalises maksejõuetusmenetluses järgmiselt:
1) esimese taseme omavahendeid vähendatakse esimesena proportsionaalselt kahjumiga ning
kuni nende ammendumiseni kohaldatakse käesoleva seaduse § 42 lõikes 1 nimetatud ühte või
mõlemat tegevust;
2) teise taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse
esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et
saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni olenevalt
sellest, millise toimingu väärtus on väiksem;
3) kolmanda taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või
konverteeritakse esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus
ulatuses, et saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni
olenevalt sellest, kumb summa on väiksem;
4) järelejäänud kõlblike kohustiste põhisumma või maksmisele kuuluv jääk vastavalt nõuete
rahuldamisjärkudele tavalises maksejõuetusmenetluses hinnatakse alla või konverteeritakse
esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et
saavutada kriisilahenduseesmärgid.
(2) Kui käesoleva seaduse § 30 kohaselt tehtud esialgse hindamise tulemusel saadud kohustiste
konverteerimise summad ületavad lõpliku hindamise summasid, võidakse kohaldada
üleshindamismehhanismi võlausaldajate suhtes ja seejärel ettevõtja omanike suhtes neile
hüvitise maksmiseks.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab kohustiste omakapitaliks allahindamise
või konverteerimise otsuse tegemise korral, et ühte kohustiste klassi ei hinnata alla ega
konverteerita, kui sellele klassile alluv kohustiste klass jääb suures ulatuses omakapitaliks
konverteerimata või alla hindamata.
(4) Nõuded, mis tulenevad omavahenditest, sealhulgas osaliselt omavahendiks
kvalifitseeruvatest instrumentidest, on madalama rahuldamisjärguga kui muud nõuded.
(5) Kui hinnatakse alla asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude
kõlblike kohustiste põhisumma, kohaldatakse selle tegevuse suhtes järgmisi tingimusi:
44
1) allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise tulemusel tehtav vähendamine on
lõplik tingimusel, et ei kohaldata üleshindamist kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 2
sätestatud hüvitise maksmisega;
2) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omaniku vastu
ei jää alles ühtegi kohustist, kuna instrumendi summa hinnati alla, välja arvatud olemasolevad
kohustised ning vastutus sellise kahju eest, mis võib tekkida allahindamisõiguse kasutamise
õiguspärasuse kontrollimiseks esitatud kaebuse tagajärjel;
3) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omanik ei saa
muud hüvitist kui käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel saadav kompensatsioon.
(6) Asjaomaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste
konverteerimiseks käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 2 ja 3 alusel võib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus nõuda kindlustusandjalt või muult kriisilahenduse subjektilt esimese
taseme omavahendite instrumentide emiteerimist kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja
muude kõlblike kohustiste omanikele.
(7) Asjakohaseid kapitaliinstrumente, võlainstrumente või muid kõlblikke kohustisi võib
konverteerida, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
1) need esimese taseme omavahendite instrumendid on kokkuleppel Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse või kohaldatavuse korral teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega
emiteerinud kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt;
2) need esimese taseme omavahendite instrumendid emiteeritakse enne seda, kui
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on emiteerinud omandiõiguse instrumente
eesmärgil, et riik või valitsusasutus saaks teha sissemakseid omavahendite suurendamiseks;
3) need esimese taseme omavahendite instrumendid määratakse ja antakse üle pärast
konverteerimisõiguse kasutamist viivitamata;
4) konverteerimismäär on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 43 sätestatuga.
(8) Esimese taseme omavahendite instrumentide emiteerimiseks kooskõlas käesoleva
paragrahvi lõikega 6 võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et kindlustusandjal
või muul kriisilahenduse subjektil oleks Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kehtiv
nõusolek emiteerida vajalik arv esimese taseme põhiomavahendeid.
§ 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või
konverteerimismeedet vastavalt käesoleva seaduse § 41 lõikele 1, kasutades § 48 lõike 1
punktides 7–11 sätestatud õigusi, avaldab Finantsinspektsioon haldusakti kohustuste
põhisumma või tasumata jäägi vähendamise, võlainstrumendi konverteerimise või tühistamise
kohta ja see hakkab kehtima selle avalikult teatavaks tegemisest arvates. Haldusakt on kohe
siduv kriisilahenduses oleva ettevõtja ning mõjutatud võlausaldajate ja ettevõtja omanike
suhtes.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 7
sätestatud õiguse alusel vähendanud kohustise põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki
nullini, loetakse see kohustis ja kõik sellega seotud kohustised ja nõuded, mis ei ole tekkinud
õiguse kasutamise ajaks, täidetuks ning nende olemasolu ei saa ühegi järgmise menetluse
käigus tõendada kriisilahenduses oleva ettevõtja ega selle õigusjärglasest ettevõtja hilisema
likvideerimise menetluses.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vähendab põhisummat või selle maksmisele
kuuluvat jääki osaliselt, kuid mitte nullini, toimitakse järgmiselt:
45
1) kohustis tühistatakse sellise summa ulatuses, mille võrra seda vähendatakse;
2) algse kohustise aluseks olev instrument või leping jääb kehtima kohustise põhisumma või
maksmisele kuuluva jäägi ülejäänud osa suhtes, arvestades põhisumma vähenemisega
kaasnevat makstava intressisumma muudatust ning muid tingimuste muudatusi, mis tulenevad
käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 12 sätestatud õiguse kasutamisest.
§ 46. Tuletisinstrumentist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab tuletisinstrumendist tuleneva kohustise
suhtes allahindamis- või konverteerimismeedet üksnes selle lõpetamise korral või pärast seda.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus lõpetada tuletisinstrumendileping,
mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja, välja arvatud selline
tuletisinstrumendileping, mille suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 41 lõiget 9.
(3) Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõike 1
punktis 4 sätestatud tasaarvestuskokkulepet, hindab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
või käesoleva seaduse § 29 lõikes 2 nimetatud sõltumatu ekspert sellistest tehingutest tuleneva
vastastikuse kohustise tasaarvestamisest järele jäänud nõude saldot tasaarvestuskokkuleppe
tingimuste alusel.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab tuletisinstrumentidest tulenevate
kohustiste väärtuse kindlaks, arvestades järgmiste asjaoludega:
1) sobiv metoodika tuletisinstrumentide klasside väärtuse kindlaksmääramiseks, sealhulgas
tehingute korral, mille suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet;
2) tuletisinstrumendi positsiooni väärtuse kindlaksmääramise tähtaja kehtestamise põhimõtted;
3) sobiv metoodika, mille abil saaks võrrelda väärtuse vähenemist, mis võib tekkida
tuletisinstrumentide kohta käivate lepingute lõpetamisest ning kohustiste allahindamise või
konverteerimise meetme rakendamisest, kahjuga, mis tekiks tuletisinstrumentidele
allahindamise või konverteerimise menetluse käigus.
§ 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine
(1) Selleks, et tagada kohustiste tulemuslik konverteerimine, peab kindlustusandjal ja muul
kriisilahenduse subjektil olema nõuetekohases summas aktsia- või osakapitali või muid esimese
taseme omavahendeid, et emiteerida piisavalt omandiõiguse instrumente.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus jälgib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu
täitmist kriisilahenduskava koostamise ja haldamise käigus.
(3) Ettevõtja asutamise lepingu või põhikirjaga ei või ette näha tingimusi, mis takistavad
kohustiste konverteerimist omandiõiguse instrumentideks, sealhulgas ei või ettevõtja
omanikele ette näha ostueesõigust või saada neilt nõusolekut kapitali suurendamiseks.
6. peatükk
Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine
1. jagu
Kriisilahendusõigused
§ 48. Kriisilahendusõigused
46
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kõiki käesolevas seaduses
kriisilahenduse algatamise tingimustele vastava kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti
suhtes sätestatud õigusi. Lisaks on tal järgmised kriisilahendusõigused, mida ta võib kasutada
teistest õigustest eraldi või koos nendega:
1) õigus nõuda isikutelt vajalikku teavet, et teha otsus kriisilahenduse algatamise kohta, ja
selleks, et teha kriisilahendusmeetmete rakendamiseks tarvilikke ettevalmistusi, sealhulgas on
tal õigus nõuda teavet kriisilahenduskava ajakohastamiseks ja täiendamiseks ning kohapealse
kontrolli käigus esitatavat teavet;
2) õigus omandada kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle ning kasutada õigusi ja volitusi,
mis on selle ettevõtja omanikel ning juhatuse ja nõukogu liikmetel;
3) õigus keelata sõlmida uusi kindlustus- ja edasikindlustuslepinguid ning õigus alustada
maksevõimelisena likvideerimise menetlust kriisilahenduses oleva kindlustusandja suhtes ja
lõpetada tema tegevus;
4) õigus lubada tegutseval sildkindlustusandjal sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja neid
uuendada käesoleva seaduse § 37 lõigetes 5 ja 6 sätestatud erandi alusel;
5) õigus anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud omandiõiguse instrumendid;
6) õigus anda üle muule ettevõtjale tema nõusolekul kriisilahenduses oleva ettevõtja vara,
õigused või kohustised;
7) õigus restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad nõuded või vähendada, sealhulgas
nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumentide ja kõlblike kohustiste, samuti
kindlustuslepingutest tulenevate nõuete põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki;
8) õigus konverteerida kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi,
sealhulgas kindlustuslepingutest tulenevaid nõudeid kindlustusandja, muu kriisilahenduse
subjekti, asjaomase emaettevõtja või sellise sildkindlustusandja omandiõiguse instrumentideks,
kellele antakse üle kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, õigused või
kohustised;
9) õigus tühistada kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumendid, välja arvatud
käesoleva seaduse § 41 lõike 7 punktis 1 sätestatud tagatud kohustised;
10) õigus vähendada, sealhulgas nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse
instrumentide nimiväärtust ja tühistada sellised omandiõiguse instrumendid;
11) õigus nõuda kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või asjaomaselt emaettevõtjalt
omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide, sealhulgas eelisaktsiate ja
vahetusvõlakirjade emiteerimist;
12) õigus muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumentide või muude
kõlblike kohustiste tagasimaksmise tähtpäeva või muuta sellistelt instrumentidelt ja muudelt
kõlblikelt kohustistelt makstava intressi summat või tähtpäeva, millest alates tuleb hakata
intressi maksma, sealhulgas on õigus maksed ajutiselt peatada;
13) õigus lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid;
14) õigus kutsuda tagasi või muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu
liikmed;
15) õigus nõuda Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuselt olulise osaluse hindamist
kindlustustegevuse seaduse §-s 119 sätestatud menetlustähtaegu kohaldamata.
(2) Kriisilahendusmeetmete rakendamise suhtes ei kohaldata õigusnorme, välja arvatud
riigieelarve seadus, mis sätestavad nõude saada tehingule või toimingule ettevõtja omaniku,
võlausaldaja, kindlustusvõtja või muu kolmanda isiku varasem heakskiit või nõusolek. Samuti
ei kohaldata õigusnorme sellise teate või prospekti või muu sellesarnase teabe või dokumendi
esitamise või registreerimise kohustuse suhtes, piiramata käesoleva seaduse § 26 lõigetes 4 ja
11 ning §-s 65 ja § 66 lõigetes 1–6 sätestatud nõudeid, samuti liidu riigiabi õigusaktidest
tulenevate teavitamisnõuete kohaldamist.
47
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik allahindamis- või
konverteerimismeetme rakendamiseks vajalikud toimingud või nõuab nende täitmist,
sealhulgas on tal õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks sel
turul vähemalt järgmist:
1) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või noteerimise peatamine
või lõpetamine;
2) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;
3) allahinnatud võlainstrumentide uuesti noteerimine või kauplemisele lubamine, ilma et tuleks
täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite
avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning
millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.06.2017, lk 12–82),
kohast prospekti avaldamise nõuet.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab äriregistrit, väärtpaberite
keskdepositooriumi ja muud asjasse puutuvat registrit kriisilahenduse algatamise otsusest
viivitamata ning esitab asjakohasel juhul kriisilahendusmeetme rakendamise otsuse alusel
kandeavalduse.
§ 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusõiguste kasutamise korral muu
hulgas:
1) näha ette üleandmise toimumise ilma, et üleantavaid finantsinstrumente, õigusi, vara või
kohustisi mõjutaksid kohustised või koormatised, kui käesoleva seaduse § 63 lõigetes 7 ja 8
pole sätestatud teisiti, sealhulgas ei käsitata õigust hüvitisele kohustise või koormatisena;
2) käsitada vastuvõtjat kriisilahenduses oleva ettevõtjana koos tema õiguste, kohustiste ja
tegevustega kindlustusandja võõrandamise ja sildkindlustusandja meetme rakendamise korral,
sealhulgas vastuvõtja õigust olla makse- ja arveldussüsteemi liige või reguleeritud
väärtpaberituru osaline;
3) nõuda teabevahetust ja abi andmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ning vastuvõtja vahel;
4) nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingu tingimuste
muutmist või nende kehtetuks tunnistamist või lepingupooleks oleva kindlustusandja
asendamist vastuvõtjaga;
5) anda edasikindlustusandja nõusolekuta üle edasikindlustusõigused, mis hõlmavad üleantud
kindlustus- või edasikindlustuslepingust tulenevaid nõudeid, kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus annab kriisilahenduses oleva ettevõtja selliste edasikindlustusõigustega
seotud vara ja kohustised täielikult või osaliselt üle teisele ettevõtjale.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus nõuda pädevalt reguleeritud
väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks järgmisi tegevusi:
1) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;
2) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või nende noteerimise
peatamine või lõpetamine.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2
sätestatud õigusi, kui see on tema hinnangul vajalik kriisilahenduse tulemuslikkuse tagamiseks
ning ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kehtestada majandustegevuse järjepidevuse
tagamise korra, et tagada kriislahenduse tulemuslikkus ja asjakohasel juhul vastuvõtja õigus
jätkata tegevust.
48
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kord sisaldab eelkõige järgmist:
1) kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingute täitmise jätkamine nii,
et vastuvõtja võtab üle selle kindlustusandja õigused ja kohustised seoses üleantud
finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, ning lepingudokumentides kriisilahenduses
oleva kindlustusandja asendamine vastuvõtjaga;
2) kohtumenetluses, mis on seotud üleantud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega,
kriisilahenduses oleva ettevõtja asendamine vastuvõtjaga.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõike 5 punktis 2 sätestatud õigused ei mõjuta
järgmiste õiguste kasutamist:
1) õigus lõpetada kriisilahenduses oleva ettevõtja töötaja tööleping;
2) kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 54–56 lepingupoole õigus kasutada lepingust tulenevaid
õigusi, sealhulgas õigus leping üles öelda, milleks on lepingutingimuste alusel õigus
kriisilahenduses oleva ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu enne üleandmist või vastuvõtja
tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast üleandmise lõpuleviimist.
§ 50. Õigus määrata erihaldur
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse
liikmete asendamiseks määrata erihalduri või mitu erihaldurit, kellel on ettevõtja juhtimiseks
vajalik kutsealane sobivus ning vajalikud oskused ja teadmised.
(2) Erihalduril on kõik kriisilahenduses oleva ettevõtja omanike ja juhatuse liikmete õigused,
mida ta kasutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kontrolli all.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib piirata erihalduri volitusi või nõuda, et
erihalduri tehtavate otsuste jaoks on vaja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse
nõusolekut.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avalikustab erihalduri määramise ja sellega seotud
tingimused.
(5) Erihaldur on kohustatud tegutsema parimal võimalikul viisil kriisilahenduseesmärkide
saavutamiseks ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse algatatud kriisilahenduse
elluviimiseks, sealjuures, kui see on vastuolus kindlustusandja põhikirjas või õigusaktides
sätestatud juhtidele seatud kohustustega.
(6) Erihaldur esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kirjalikud aruanded
kriisilahenduses oleva ettevõtja finantsseisundi üksikasjaliku kirjelduse ja rakendatud
meetmete põhjenduste kohta erihalduri mandaadi alguses ja lõpus ning Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse määratud ajavahemiku tagant.
(7) Erihaldur määratakse kuni üheks aastaks. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib
tähtaega erandkorras pikendada, kui erihalduri määramise tingimused on endiselt täidetud.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erihalduri igal ajal tagasi kutsuda.
§ 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või
temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvalt ettevõtjalt nõuda äritegevuse toimimiseks vajalike
teenuste osutamist või selliste vahendite pakkumist, mis on vastuvõtjale vajalik talle üle antud
49
äritegevuse tõhusaks toimimiseks, sealhulgas juhul, kui kriisilahenduses oleva ettevõtja või
temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva ettevõtja suhtes on algatatud tavaline
maksejõuetusmenetlus.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda oluliselt teenuseosutajalt otseselt või
kaudselt pakutavate kaupade tarnimise või sellisel viisil pakutavate teenuste osutamise
jätkamist kriisilahenduses olevale ettevõtjale ka pärast kriisilahenduse algatamist järgmistel
tingimustel:
1) olulise teenuseosutaja vara ei kata tema kohustusi või kui objektiivsete tõendite alusel võib
järeldada, et tema vara ei kata neid lähiajal;
2) oluline teenuseosutaja ei ole suuteline tasuma õigeks ajaks oma võlgu või täitma muid
kohustusi või kui objektiivsete tõendite alusel võib järeldada, et ta ei ole suuteline seda lähiajal
tegema.
(3) Teise lepinguriigi kriisilahenduse korral on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel
õigus nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt Eesti ettevõtjalt, et ta täidaks teise lepinguriigi
kriisilahendusasutuse nõutud kohustusi äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste osutamiseks
või vahendite pakkumiseks, mis on vajalik vastuvõtjale üle antud äritegevuse tõhusaks
toimimiseks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud teenuseid osutatakse ja vahendeid pakutakse
järgmistel tingimustel:
1) kui neid osutati ja pakuti kriisilahenduses olevale ettevõtjale enne kriisilahenduse algatamist
sõlmitud lepingu alusel, siis tehakse neid tegevusi selle lepingu kehtivuse jooksul samadel
tingimustel;
2) kui leping puudub või on lõppenud, osutatakse ja pakutakse neid mõistlikel tingimustel.
§ 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste,
kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused
(1) Kui kriisilahendustegevus on seotud kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi
õigusaktis reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega, võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et tehtaks järgmist:
1) kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku
kriisilahendustegevuse elluviimise tagamiseks;
2) kontrolliv isik haldab vastuvõtja nimel omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või täidab
kohustisi, kuni ta alustab kriisilahendustegevusega;
3) vastuvõtja mõistlikud kulud, mis on tehtud sellepärast, et käesoleva paragrahvi punktides 1
ja 2 nimetatud tegevused oleksid tagatud, ja need kaetakse käesoleva seaduse § 32 lõikes 7
sätestatu kohaselt ühel või mitmel viisil.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks näeb kindlustusandja või muu
kriisilahenduse subjekt asjaomases kokkuleppes ette tingimuse, et ettevõtja omanik,
võlausaldaja või kohustise aluseks olev lepingupool nõustub kohustise allahindamise või
konverteerimisega ning kohustise põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise,
konverteerimise või tühistamisega, mida Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib oma
õigusi kasutades teha.
(3) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt esitab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele sõltumatu õiguseksperdi kirjalikult koostatud põhjendatud
õigusarvamuse tema nõudmisel, mis kinnitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud
tingimuse õiguslikku jõustatavust ja tulemuslikkust.
50
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei ole vaatamata kontrollitava
isiku tegutsemisele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatu tagamine tõenäoline, ei
alustata toimingut kolmandas riigis asuva vara või selle riigi õiguses reguleeritud omandiõiguse
instrumentide, õiguste või kohustistega. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on
toimingu juba teinud, on see sellise vara, omandiõiguse instrumentide, õiguste ja kohustiste
suhtes tühine.
§ 53. Lepinguliste kohustuste täitmine
(1) Ettevõtja suhtes rakendatavat kriisiennetusmeedet või kriisiohjemeedet, sealhulgas meetme
rakendamisega vahetult seotud sündmust, ei käsitata täitmist tingiva juhtumina Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168,
27.06.2002, lk 43–50) tähenduses ettevõtja sõlmitud lepingu alusel ega
maksejõuetusmenetlusena makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 7 tähenduses tingimusel, et
jätkatakse lepingu põhikohustuste, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning
tagatise andmist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka tütarettevõtjast kindlustusandja sõlmitud
sellise lepingu suhtes, mis sisaldab kohustisi, mida tagab või muul viisil toetab emaettevõtja
või kindlustusgrupi ettevõtja, või kindlustusgrupi ettevõtja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis
hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet.
(3) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamise korral käesoleva seaduse § 74
kohaselt või kui seda ei tunnustata ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nii otsustab,
käsitatakse kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust käesolevat paragrahvi kohaldades
kriisiohjemeetmena.
(4) Kui kriisilahenduses olev kindlustusandja jätkab lepingust tulenevate kohustuste, sealhulgas
makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetus- või
kriisiohjemeetme rakendamine ega sellega vahetult seotud mis tahes sündmus aluseks, et:
1) kasutada lõpetamise, peatamise, muutmise või tasaarvestuse õigust või lõpetamisel oleva
tasaarvestuse õigust, sealhulgas seoses tütarettevõtja sõlmitavate lepingutega, mille järgseid
kohustusi tagab või muul viisil toetab kindlustusgrupi ettevõtja ja mis sisaldavad vastastikuste
kohustuste täitmata jätmise sätet;
2) saada enda omandisse, kontrollida või tagatisena sisse nõuda kindlustusandja või muu
kriisilahenduse subjekti või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva isiku vara sellise lepingu
alusel, mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet;
3) mõjutada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti või temaga samasse
kindlustusgruppi kuuluva isiku lepingulist õigust, mis hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata
jätmise sätet.
(5) Käesoleva paragrahvi lõiked 1–4 ei piira isiku õigust võtta kasutusele lõike 4 punktis 1, 2
või 3 nimetatud meedet, kui see õigus tekib muu sündmuse tõttu kui kriisiennetus- või
kriisiohjemeetme rakendamine või sellega vahetult seotud mis tahes sündmuse tõttu.
(6) Käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 sätestatud peatamist ning piiramist ei käsitata käesoleva
paragrahvi lõigete 1, 2 ja 4 ning käesoleva seaduse § 56 lõike 2 kohaldamise korral lepingulise
kohustuse täitmata jätmisena.
51
(7) Käesolevas paragrahvis sätestatut käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava
õiguse kohta (Rooma I) (ELT L 177, 04.07.2008, lk 6–16) artikli 9 tähenduses.
(8) Kriisilahenduses ei kohaldata asjaõigusseaduse § 3143 ja 3192.
§ 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva
ettevõtja lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused käesoleva seaduse § 66 lõike 1
punktis 2 sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni
sama ettevõtja asukohariigi aja järgi (edaspidi peatamisperiood).
(2) Makse- või ülekandekohustus, mis oleks tulnud täita peatamisperioodil, tuleb täita pärast
selle perioodi lõppu viivitamata.
(3) Peatamisõiguse kohaldamise korral peatuvad peatamisperioodiks ka kõik vastaspoole
asjakohasest lepingust tulenevad makse- või ülekandekohustused.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud peatamisõigust ei kohaldata selliste makse- ja
ülekandekohustuste suhtes, mis on võetud:
1) makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende
korraldajate vastu;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 artikli 14 kohaste liidu
tegevusloaga kesksete vastaspoolte vastu ning selliste kolmandate riikide kesksete vastaspoolte
vastu, keda Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus tunnustab nimetatud määruse artikli 25
kohaselt.
(5) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
arvesse peatamisõiguse kasutamise mõju ja määrab selle õiguse kasutamise ulatuse vastavalt
iga üksikjuhtumi asjaoludele.
§ 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib peatamisperioodiks seada piirangu
kriisilahenduses oleva ettevõtja võlausaldajatele, kellel on selle ettevõtja varade suhtes tagatud
nõuded, ja tagatisest tuleneva õiguse jõustamisele.
(2) Piiramisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide
või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et käesoleva paragrahvi lõike 1 piirangud
on ühtsed kõikidele nendele kindlustusgrupi ettevõtjatele, kelle suhtes rakendatakse
kriisilahendusmeetmeid, kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõikeid 12 ja 13.
§ 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine
(1) Lepingu lõpetamise õigus käesoleva seaduse tähenduses on lepingupoole õigus leping
lõpetada või nõuda kohustuste täitmise kiirendamist, lõpuleviimist või tasaarvestamist või muu
samalaadne õigus, mille tulemusel lepingupoole kohustuse täitmine peatatakse, muudetakse või
lõpetatakse või mis välistab lepingu alusel tekkiva kohustuse, mis muidu tekiks.
52
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva
ettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 54 lõikes 1 sätestatud
peatamisperioodiks tingimusel, et jätkatakse makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning
tagatise andmist.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva
ettevõtja tütarettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 66 lõike 1 punktis 2
sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni
tütarettevõtja asukohariigi aja järgi alljärgnevatel tingimustel:
1) kriisilahenduses olev ettevõtja tagab asjakohasest lepingust tulenevad kohustused või toetab
neid muul viisil;
2) lõpetamisõigus põhineb üksnes kriisilahenduses oleva ettevõtja maksejõuetusel või
finantsseisundil;
3) kriisilahenduses oleva ettevõtja korral on kasutatud või võidakse kasutada käesoleva seaduse
§ 48 lõike 1 punktis 5 või 6 sätestatud üleandmisõigust ning selle lepinguga seotud
tütarettevõtjast ettevõtja vara ja kohustised on üle antud ning vastuvõtja on need vastu võtnud
või need veel antakse üle, samuti võetakse vastu või Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
tagab muul viisil, et selliste kohustuste tekkimise korral oleks tagatud piisav kaitse.
(4) Lepingu lõpetamise õigust võib kasutada enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud
perioodi lõppu, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on lepingupoolt teavitanud sellest,
et lepinguõigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi ei anta üle muule ettevõtjale või neid ei
hinnata alla või konverteerita käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punkti 2 alusel.
(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab lepingu lõpetamise õiguse peatamise
õigust ja ta pole teavitanud lepingupoolt käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt ning kui
lepinguõiguste ja lepingust tulenevate kohustustega toimitakse järgmiselt, võib käesoleva
paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud perioodi lõppedes kasutada lõpetamisõigust vastavalt
käesoleva seaduse §-le 53 alljärgneval viisil:
1) kui need õigused ja kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib lepingupool kasutada
lõpetamisõigust selle lepingu tingimuste kohaselt üksnes vastuvõtja jätkuva või järgmise
täitmist nõudva juhtumi korral;
2) kui need õigused ja kohustused jäävad kriisilahenduses olevale ettevõtjale ning
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole rakendanud allahindamis- või
konverteerimismeedet käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktis 1 sätestatud eesmärgil, võib
lepingupool kasutada peatamisperioodi lõppemise korral lepingu lõpetamise õigust vastavalt
selle lepingu tingimustele.
(6) Peatamisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide
või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes.
§ 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses
(1) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt on kohustatud igas sõlmitavas
finantslepingus, mille suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, leppima kokku, et
võlausaldaja või lepingu teine pool nõustub Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse
õigusega, mille järgi ta võib kasutada finantslepingu suhtes käesoleva seaduse §-del 54–56
põhinevat õigust peatada selle kohustuse täitmine või piirata õigusi, ja tunnustama oma seotust
käesoleva seaduse § 53 nõuetega. Käesolevas seaduses käsitatakse finantslepingut Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 2 punkti 100 tähenduses.
(2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kõigi selliste finantslepingute suhtes, millega:
53
1) võetakse uus kohustus või muudetakse oluliselt olemasolevat kohustust;
2) nähakse ette Eesti õiguse alusel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise peatamine
või lepingu lõpetamine ühel või mitmel alusel või tagatistest tulenevate õiguste teostamine
käesoleva seaduse § 53–56 nõuete alusel.
(3) Kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud nõuet, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellele vaatamata kohaldada
käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud õigusi.
§ 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus ajutiselt piirata kindlustusvõtjate õigust
öelda üles kriisilahenduses oleva kindlustusandjaga sõlmitud elukindlustusleping või see õigus
ajutiselt peatada, kui kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kindlustatute ning kahjustatud
isikute vastu jätkatakse kindlustuslepingust tulenevate põhikohustuste täitmist, eelkõige
jätkatakse hüvitiste maksmist.
(2) Käesolevas paragrahvis sätestatud õigust võib rakendada üksnes ühe või mitme
kriisilahendusmeetme rakendamise toetamiseks ning see kehtib käesoleva seaduse § 66 lõike 1
punktis 2 nimetatud teates avaldatud tähtajani.
§ 59. Kriisilahendusõiguste kasutamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle,
sealhulgas võib tal see olla määratud isiku või isikute kaudu järgmistel põhjustel:
1) selle ettevõtja tegevuse ja teenuste osutamise juhtimine ning sellega tegelemine, seejuures
on tal ettevõtja omanike ja juhtidega samad õigused;
2) tema vara haldamine ja võõrandamine.
(2) Kriisilahenduses olev ettevõtja ei saa omandiõiguse instrumentidega kaasnevat hääleõigust
kasutada kriisilahenduse ajal.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib ellu kriisilahendustegevust
Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse alusel ka siis, kui tal ei ole ettevõtja üle kontrolli. Otsuse
kohta kaebuse esitamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 64.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas viia
kriisilahendus ellu kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatuga, võttes arvesse
kriisilahenduseesmärke ja kriisilahenduse üldpõhimõtteid, kriisilahenduses oleva ettevõtja
seisundit ning vajadust tõhustada piiriüleste kindlustusgruppide kriisilahenduse tulemuslikkust.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust ei käsitata juhatuse liikmena äriseadustiku
tähenduses ega isikuna, kes tegelikult juhib ettevõtjat.
2. jagu
Õiguse kohaldamine
§ 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine
(1) Kui omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustiste üleandmine hõlmab vara, mis
asub teises lepinguriigis, või kui õigusi või kohustisi reguleeritakse teise lepinguriigi
õigusaktidega, toimub üleandmine teise lepinguriigi õiguse kohaselt.
54
(2) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste põhisumma
vähendamine või konverteerimine hõlmab selliseid instrumente või kohustisi, mis on
reguleeritud teise lepinguriigi õigusaktiga, või kui nendega seotud võlausaldajad asuvad teises
lepinguriigis, kohaldatakse allahindamise või konverteerimisega seotud õigusi vastavalt
käesolevale seadusele.
(3) Kui teise lepinguriigi kriisilahendustegevus hõlmab Eestis asuva vara üleandmist või Eesti
õigusaktidega reguleeritud õiguste või kohustiste üleandmist, kohaldatakse järgmist:
1) ettevõtja omanikel, võlausaldajatel ega kolmandatel isikutel, keda üleandmine mõjutab, ei
ole õigust takistada, vaidlustada ega tühistada omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või
kohustiste üleandmist Eesti õiguse alusel;
2) pädevad ametiasutused on kohustatud teise lepinguriigi kriisilahendusasutusele andma
omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korral mõistlikul määral
abi kooskõlas Eesti õigusega, kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus on sellise üleandmise
tehingu teinud või kavatseb seda teha.
(4) Ettevõtja omanikul ja mõjutatud võlausaldajal on õigus vaidlustada instrumendi või
kohustise põhisumma vähendamine või konverteerimine üksnes seda õigust kasutava
kriisilahendusasutuse asukohariigi õiguse alusel.
(5) Käesolevat seadust kohaldatakse järgmistel juhtudel:
1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmise korral ettevõtja omanike, võlausaldajate
ja kolmandate isikute õigus vaidlustada üleandmine vastavalt käesoleva seaduse §-s 64
sätestatule;
2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud osalise üleandmise korral käesoleva seaduse
7. peatükis sätestatud kaitsemeetmed;
3) käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul on võlausaldajal õigus instrumentide või
kohustiste põhisumma vähendamine või konverteerimine vaidlustada käesoleva seaduse § 64
kohaselt.
7. peatükk
Õiguskaitsemeetmed
§ 61. Õiguskaitsemeetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme
rakendamise korral
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme
rakendamise korral, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, andnud
vastuvõtjale üle üksnes osa ettevõtjate õigustest, varast ja kohustistest, rahuldatakse
kriisilahenduses olevate ettevõtjate omanike, kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, õigustatud
isikute ning muude võlausaldajate need nõuded, mis ei ole üle antud, vähemalt ulatuses, milles
need oleksid rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva
seaduse §-s 27 sätestatud otsus.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud allahindamis- või
konverteerimismeedet, ei kanna ettevõtja omanikud, kindlustusvõtjad, kindlustatud,
soodustatud isikud, õigustatud isikud ning muud võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud
või konverteeritud omakapitaliks, suuremat kahju, kui nad oleksid kandnud tavalises
maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus.
55
§ 62. Ettevõtja omanike ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine
(1) Selleks, et tuvastada, kas ettevõtja omanikke, kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid,
õigustatud isikuid ning muid võlausaldajaid oleks kriisilahenduses oleva ettevõtja tavalise
maksejõuetusmenetluse käigus koheldud paremini, hindab sõltumatu isik järgmist mõju või
nende kahe vahelist erinevust viivitamata pärast kriisilahendusmeetmete rakendamist:
1) võimalik mõju ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud
isikutele, õigustatud isikutele ning muudele võlausaldajatele või kindlustuse tagamise
skeemidele, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui
tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus;
2) tegelik mõju ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud isikutele,
õigustatud isikutele ning muudele võlausaldajatele kriisilahenduse ajal;
3) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud võimaliku mõju erinevus punktis 2 sätestatud tegelikust
mõjust.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamine (edaspidi järelhindamine) ei ole osa
käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisest ja selle eelduseks on, et kriisilahenduses oleva
ettevõtja suhtes, kelle suhtes rakendati üht või mitut kriisilahendustegevust, oleks algatatud
tavaline maksejõuetusmenetlus hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus,
sealjuures kriisilahendusmeedet või -meetmeid rakendamata.
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule arvestatakse järelhindamise korral äriliselt
mõistliku hinnanguga selle kohta, millised kulud kaasnevad sõlmitud kindlustuslepingute
asendamisega, arvestades muu hulgas vahendustasude ja lepingu sõlmimise kuludega sel
hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus. See hinnang tehakse asjakohaste
kindlustusvõtjate rühmade kaupa.
(4) Järelhindamise korral ei võeta arvesse erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist.
(5) Ettevõtja omanikel, kindlustusvõtjatel, kindlustatutel, soodustatud isikutel, õigustatud
isikutel ning muudel võlausaldajatel või kindlustuse tagamise skeemil on õigus vahe ulatuses
hüvitisele, kui järelhindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui nad
oleksid kandnud ettevõtja likvideerimise korral tavalises maksejõuetusmenetluses.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse
läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Avaldus hüvitise määramiseks tuleb
kohtule esitada kolme kuu jooksul järelhindamise tulemustele tugineva Finantsinspektsiooni
juhatuse otsuse avaldamisest arvates.
§ 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed
(1) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid kohaldatakse järgmiste kokkulepete ning
nende vastaspoolte suhtes:
1) tagatiskokkulepe, mille alusel on isikul tagatise kaudu tegelik või tingimuslik õigus üleantava
vara või üleantavate õiguste suhtes, olenemata sellest, kas see õigus tagatakse konkreetse vara
või õiguste abil või muutuva väärtusega kommertspandi või muu sarnase lepingu abil;
2) omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses;
3) vastastikune tasaarvestuskokkulepe, mille korral võib kaks või enam nõuet või kohustist
teineteisega tasaarvestada kriisilahenduses oleva kindlustusandja ja vastaspoole vahel;
4) tasaarvestuskokkulepe, mille korral saab mitu nõuet või kohustist konverteerida üheks
netonõudeks, sealhulgas lepingu lõpetamise korral toimuv tasaarvestus, mille käigus
56
kiirendatakse poolte kohustusi täitmist tingiva juhtumi korral nii, et need tuleb kohe täita, või
need lõpetatakse; kummalgi juhul konverteeritakse kohustised üheks netonõudeks või
asendatakse need ühe netonõudega;
5) investeerimisriskiga elukindlustusleping või muu eraldatud portfell;
6) edasikindlustusleping;
7) struktureeritud finantskokkulepe, sealhulgas väärtpaberistamise ja riskide maandamise
eesmärgil kasutatavad finantsinstrumendid, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste
kogumist ning mis on tagatud sarnaselt pandikirjadega; kokkulepe hõlmab tingimust, mille järgi
kokkuleppe pool, usaldusisik, agent või esindaja annab tagatise ning hoiab seda.
(2) Tasaarvestuskokkulepe hõlmab ka lõpetamise korral toimuvat tasaarvestust käsitlevaid
tingimusi, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2
lõike 1 punkti n alapunktis i, ning makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud
tasaarvestust.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid rakendatakse, kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus:
1) annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised osaliselt üle teisele
ettevõtjale või kriisilahendusmeetme rakendamisel sildkindlustusandjalt või vara ja kohustiste
valitsemise ettevõtjalt muule isikule;
2) kasutab käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 6 sätestatud õigust.
(4) Kaitsemeetmeid rakendatakse sõltumata kokkuleppega seotud osapoolte arvust või sellest,
kas need põhinevad lepingul, usalduskokkuleppel või muul alusel või tulenevad seadusest või
välisriigi õigusaktist või on nendega osaliselt või täielikult reguleeritud.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ja 6 nimetatud kokkulepetele tagatakse
kaitse, hoitakse sellega ära järgmiste sündmuste toimumine:
1) selliste õiguste ja kohustiste osaline üleandmine, mis on kaitstud kriisilahenduses oleva
ettevõtja ja vastaspoole vahelise asjakohase kokkuleppega;
2) selliste õiguste ja kohustiste muutmine ning lõpetamine, mis on kaitstud asjakohase
kokkuleppega.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul loetakse kaitstuks sellised õigused ja
kohustised, mida on õigus kokkuleppe osapooltel tasaarvestada.
(7) Tagatiskokkuleppe kaitse tagamisega hoitakse ära ühe või mitme järgmise sündmuse
toimumine:
1) kohustise tagatiseks oleva vara üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka see
kohustis ja tagatisest saadav kasu;
2) tagatud kohustise üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatisest saadav kasu;
3) tagatisest saadava kasu üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatud kohustis;
4) tagatiskokkuleppe muutmine või lõpetamine koos sellega kaasnevate õiguste kasutamisega,
kui sellise muutmise või lõpetamise tagajärjel ei ole kohustis enam tagatud.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7
sätestatust kindlustusvõtjate parema kaitse tagamiseks anda üle üksnes käesoleva paragrahvi
lõikes 1 sätestatud kokkuleppe alla kuuluva kindlustusportfelli, andmata üle sama kokkuleppe
alla kuuluva muu vara, õigused ja kohustised. Samuti võib need üle anda või lõpetada ja neid
muuta ilma kindlustusportfelli üle andmata.
57
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul peavad üleantavad kindlustuslepingud
endiselt vastama õigusaktidest tulenevatele kohustusliku kindlustuskaitse miinimumnõuetele.
(10) Struktureeritud tagatiskokkuleppe ja muu eraldatud portfelli, sealhulgas käesoleva lõike 1
punktides 5 ja 7 sätestatud kokkulepetele kaitse tagamise korral hoitakse ära üks järgmistest
sündmustest:
1) osa vara, õiguste ja kohustiste, kuid mitte nende kõigi üleandmine, kui nende kohta on
sõlmitud vajalik kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja;
2) vara, õiguste ja kohustiste lõpetamine või muutmine nendega kaasnevate õiguste kasutamise
kaudu, kui nende kohta on sõlmitud vajalik kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses
olev ettevõtja.
(11) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 10
sätestatust anda osaliselt üle, muuta või lõpetada vara, õigusi või kohustusi, mis kuuluvad sama
kokkuleppe alla kriisilahenduseesmärgi paremaks saavutamiseks, eelkõige kindlustusvõtjate
parema kaitse tagamiseks.
(12) Kriisilahendusmeetme rakendamine ei mõjuta makse- ja arveldussüsteemide seaduses
määratletud süsteemide toimimist ja reegleid, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised osaliselt üle teisele
ettevõtjale või kui ta kasutab käesoleva seaduse § 49 lõike 1 punktis 4 sätestatud õigust.
(13) Käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatuga ei kaasne:
1) makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 18 lõike 3 kohaselt ülekandekorralduse
tagasivõtmist;
2) ülekandekorralduse täidetavuse ja tasaarvestuse muutmist või tühistamist;
3) rahaliste vahendite, väärtpaberite või laenuvõimaluste kasutamise muutmist või tühistamist;
4) makse- ja arveldussüsteemide seaduse §-s 22 sätestatud tagatiste kaitse muutmist või
tühistamist.
§ 64. Kaebuse menetlemine
(1) Kriisiohjemeetme rakendamisest tingitud kaebused vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse
korras hagita menetluses, seejuures võttes kohtulikus kontrollis arvesse Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse hinnatud majandusliku hinnangu asjaolud.
(2) Kaebuse esitamine ei peata kriisiohjemeetme rakendamiseks mõeldud otsuste täitmist ning
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsus on täidetav viivitamata, kuivõrd selle
peatamise suhtes kohaldub ümberlükatav eeldus, et peatamine oleks vastuolus avaliku huviga.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuse tühistamine ei mõjuta tema koostatavaid
haldusakte ega sõlmitavaid tehinguid, mis põhinesid tühistatud otsusel, kui seda on vaja heas
usus tegutsenud kolmandate isikute kaitseks, kes omandasid kriisilahenduse tulemusel
kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised.
Õigusvastase otsuse või meetme korral kohalduvad õiguskaitsemeetmed piirduvad kahju
hüvitamisega, mis kaebuse esitaja tühistatud otsuse või toimingu tagajärjel kandis.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib taotleda kohtult, et nad peataksid
kohtumenetluse kuni tarviliku ajavahemikuni, kui see on vajalik tulemuslikuks
kriisilahendusmeetme rakendamiseks ja kriisilahendusõiguste kasutamiseks. Käesoleva lõike
esimeses lauses sätestatu ei mõjuta käesoleva seaduse § 55 kohaldamist.
58
8. peatükk
Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded
§ 65. Teavitamisnõuded
(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele järgmise teabe:
1) teade kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti finantsseisundi halvenemise kohta,
sealhulgas käesoleva seaduse § 26 lõikes 4 ja kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 1
sätestatud teade;
2) käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 ning kindlustustegevuse seaduse § 921 lõigetes 1 ja 2, § 93
lõigetes 2 ja 5 ning §-s 95 sätestatud meetmed, mille rakendamist on Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus nõudnud;
3) teave kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta;
4) teade kindlustustegevuse seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud tähtaja pikendamise kohta;
5) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 sätestatud finantsseisundi taastamise kava koopia
ja lõikes 5 sätestatud lühiajalise finantseerimisskeemi koopia ning asjakohasel juhul
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse arvamus nende dokumentide kohta.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahendusmeetme rakendamisest ja
kriisilahendusõiguse kasutamisest viivitamata pärast otsust algatada kriisilahendus
kriisilahenduses olevat ettevõtjat ja järgmisi asutusi:
1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus;
2) kindlustusandja filiaali asukohariigi finantsjärelevalveasutus;
3) Eesti Pank;
4) kindlustuse tagamise skeem, millesse kriisilahenduses olev kindlustusandja kuulub;
5) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus;
6) Rahandusministeerium;
7) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;
8) Euroopa Komisjon;
9) Euroopa Keskpank;
10) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus,
11) Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus;
12) Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus;
13) makse- või arveldussüsteemi korraldaja, kui kriisilahenduses osalev ettevõtja on makse- ja
arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemis osaleja;
14) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5
nimetatud asutus.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja Rahandusministeerium edastavad teineteisele
teavet, mis on vajalik käesolevast seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Eelkõige edastab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus Rahandusministeeriumile teavet juhul, kui
kriisilahendusmeetme rakendamiseks või kriisilahendusõiguse kasutamiseks võib olla vajalik
kasutada riigieelarve või muid avalikke või rahastu vahendeid.
§ 66. Avaldamisnõuded
(1) Finantsinspektsioon avaldab pärast kriisilahenduse algatamist oma veebilehel viivitamata
järgmise teabe:
1) otsus kriisilahenduse algatamise kohta või kokkuvõttev teave kriisilahendustegevuse mõju,
sealhulgas kindlustusvõtjatele avalduva mõju kohta;
59
2) asjakohasel juhul teave käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja
piiramistingimuste ning -tähtaegade kohta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabe avaldavad ka kriisilahenduses olev ettevõtja
ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus oma veebilehel.
(3) Teate kriisilahenduse algatamise ja selle mõju kohta avaldab Finantsinspektsioon ka
Ametlikes Teadaannetes ning muudes massiteabevahendites.
(4) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid on võetud reguleeritud
väärtpaberiturul kauplemisele, avaldatakse teave kriisilahendustegevuse algatamise kohta
meediakanalis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse
nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle
väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi
2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38–57), artikli 21 lõikega 1.
(5) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid või võlainstrumendid ei
ole võetud reguleeritud väärtpaberiturul kauplemisele, tagab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus, et teade kriisilahenduse algatamise kohta saadetakse kriisilahenduses
oleva ettevõtja teadaolevatele omanikele ja võlausaldajatele, kelle andmed on
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kättesaadavad selle ettevõtja registrite või
andmebaaside alusel.
(6) Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel käesolevas seaduses sätestatud kohustuse
rikkumise tõttu teate haldusakti, väärteoasjas tehtud jõustunud kohtuvälise menetleja otsuse või
kohtuotsuse kohta viivitamata pärast selle jõustumist.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teates märgitakse vähemalt rikkumise liik ja laad
ning rikkumise eest vastutava isiku andmed.
(8) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole asjasse puutuva isiku identiteedi või isikuandmete
avalikustamine proportsionaalne iga üksikjuhtumit arvesse võttes või kui avalikustamine
ohustab finantssektori stabiilsust või pooleliolevat menetlust, on Finantsinspektsioonil õigus
teha ühte järgmistest tegevustest:
1) lükata teate avalikustamine edasi, kuni mitteavalikustamise aluseks olnud asjaolud langevad
ära;
2) avalikustada teade anonüümselt, kui see tagab asjaomaste isikuandmete tulemusliku kaitse,
või
3) jätta teade avalikustamata, kui käesoleva lõike punktide 1 ja 2 alusel avalikustamine ei oleks
piisav käesoleva lõike sissejuhatavas lauseosas sätestatu tagamiseks.
§ 67. Konfidentsiaalsusnõuded
(1) Käesoleva seaduse rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuet kohaldatakse
järgmiste isikute suhtes:
1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus (edaspidi koos
Finantsinspektsioon);
2) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;
3) Rahandusministeerium;
4) käesoleva seaduse §-s 50 nimetatud erihaldur;
60
5) võimalik ostja, kellega Finantsinspektsioon on ühendust võtnud, sõltumata sellest, kas seda
tehti kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise ettevalmistamiseks ja kas ühenduse
võtmise kaudu jõuti omandamiseni;
6) audiitor, raamatupidaja, jurist ja nõustaja ning hindaja ja muu ekspert, kelle teenuseid
kasutavad käesoleva lõike punktides 1 ja 3–5 nimetatud isikud ja asutused;
7) kindlustuse tagamise skeemi haldav isik;
8) Tagatisfond;
9) Eesti Pank ja muu ametiasutus, kes on kaasatud kriisilahendusmenetlusse;
10) sildkindlustusandja ning vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja;
11) muu isik, kes osutab või on otseselt või kaudselt ning püsivalt või periooditi osutanud
teenuseid käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isikutele;
12) käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isiku juhatuse ja nõukogu liige ning töötaja nende
ametisoleku ajal, samuti enne ja pärast seda;
13) käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud kriisilahendusasutus ja pädev asutus.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikud kohustuvad hoidma oma ülesannete täitmise
käigus kogutud ja Finantsinspektsioonilt saadud teavet konfidentsiaalsena ning seda mitte
tegema teatavaks kolmandatele isikutele, välja arvatud järgmistel tingimustel:
1) see on vajalik käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks;
2) teave tehakse teatavaks kujul, mille põhjal ei ole võimalik tuvastada kindlustusandja ja muu
kriisilahenduse subjekti üksikandmeid;
3) teave tehakse teatavaks Finantsinspektsiooni, kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti nõusolekul.
(3) Teabe teatavaks tegemise korral tuleb hinnata selle võimalikku mõju finants-, rahandus- ja
majanduspoliitikaga seotud avalikele huvidele, füüsiliste ja juriidiliste isikute majanduslikele
huvidele ning kontrollidele, uurimistele ja audiitorkontrollile. Hindamine hõlmab ennetava
finantsseisundi taastamise kava ja kriisilahenduskava sisu ning kriisilahenduskava
koostamiseks vajaliku teabe edastamisega seotud mõju, samuti kavade ja
kriisilahenduskõlblikkuse hindamise tulemuste edastamisega seotud mõju eraldi hindamist.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil, sealhulgas selle töötajatel
ja ekspertidel, edastada kriisilahendustegevuse kavandamise või elluviimise eesmärgil teavet
järgmistele isikutele:
1) Rahandusministeerium;
2) Eesti Pank;
3) kindlustuse tagamise skeem;
4) Tagatisfond;
5) erihaldur;
6) pankrotihaldur;
7) audiitorettevõtja;
8) võimalikud ostjad;
9) teiste lepinguriikide kriisilahendusasutused ja järelevalveasutused;
10) keskpangad;
11) ministeeriumid;
12) kriisilahendusfondid;
13) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus või kolmandate riikide
kriisilahendusasutused, kes täidavad kriisilahendusasutuse ülesannetega samaväärseid
ülesandeid;
14) võimalik omandaja tingimusel, et ta järgib rangeid ametisaladuse hoidmise nõudeid.
61
(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 kohaldatakse ka Finantsinspektsiooni üksuste omavahelise
teabevahetamise suhtes.
(6) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti
töötajaid ja eksperte jagamast teavet ettevõtjas.
(7) Teabevahetuse suhtes Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ning Maksu- ja Tolliameti
vahel kohaldatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 punkti 14 ja lõiget 48.
(8) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata teabe avaldamise suhtes kohtumenetluses.
(9) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil edastada teavet
Riigikontrollile, kui ta vajab teavet, et hinnata Finantsinspektsiooni juhtimise tulemuslikkust
kindlustusandjate kriiside ennetamise või lahendamise meetmete kohaldamisel.
(10) Teise lepinguriigi pädevalt kriisilahendusasutuselt saadud teavet võib avaldada
Riigikontrollile üksnes teabe edastanud asutuse selgesõnalisel nõusolekul ja üksnes
eesmärkidel, millega see asutus on nõustunud.
9. peatükk
Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus
1. jagu
Kriisilahenduskolleegium
§ 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
moodustab ta kriisilahenduskolleegiumi, et tõhustada eelkõige käesoleva seaduse §-des 16, 17,
19, 22, 73 ja 74 sätestatud ülesannete täitmist ning vajaduse korral kooskõlastada
kriisilahendusega seotud tegevust ja koostööd asjasse puutuvate kolmandate riikide
kriisilahendusasutustega.
(2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumi liikmed on:
1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus;
2) kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi
kriisilahendusasutus;
3) kindlustusgrupi ettevõtja emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutus;
4) kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja sellise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus
kriisilahendusasutus on kriisilahenduskolleegiumi liige;
5) Rahandusministeerium või teiste käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud asukohariikide
ministeeriumid juhul, kui nad ei ole ise kriisilahendusasutused;
6) kindlustuse tagamise skeem, mis asub kriisilahenduskolleegiumisse kuuluva
kriisilahendusasutusega samas lepinguriigis;
7) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus, kes on kolleegiumi liige
vaatlejana ega oma hääleõigust;
8) sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja
tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega.
62
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 3 alusel määratud
kriisilahendusasutus kutsutakse kriisilahenduskolleegiumisse osalema vaatlejana, kui
kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 8 nimetatud kriisilahendusasutus osaleb
kriisilahenduskolleegiumis üksnes tõhusa teabevahetuse eesmärgil.
(5) Kriisilahenduskolleegiumisse võib vaatlejana osalema kutsuda kolmanda riigi
kriisilahendusasutuse, kui liidus asutatud emaettevõtjal või kindlustusandjal on selles riigis
asutatud tütarettevõtja või oluline filiaal, tingimusel et nende suhtes kohaldatakse käesoleva
seaduse §-s 68 sätestatud tingimustega samaväärseid konfidentsiaalsusnõudeid.
(6) Kriisilahenduskolleegium kehtestab raamistiku, mis aitab asjasse puutuvatel
kriisilahendusasutustel ja asjakohasel juhul asjasse puutuvatel finantsjärelevalveasutustel täita
järgmisi ülesandeid:
1) olulise teabe vahetamine kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamiseks ja
kindlustusgrupi suhtes kriisilahendusõiguste kasutamiseks;
2) kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamine;
3) kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine;
4) lahenduse otsimine kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravatele asjaoludele või
nende lahendamine;
5) käesoleva seaduse §-des 72 ja 73 sätestatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi
väljatöötamise vajaduse üle otsustamine ja selles ühisotsusele jõudmine;
6) avalikkuse teavitamise koordineerimine kindlustusgrupi kriisilahendusstrateegiatest
ja -skeemidest;
7) kindlustuse tagamise skeemide või rahastute kasutamise koordineerimine.
(7) Kriisilahenduskolleegiumi võib kasutada foorumina, et arutada kindlustusgrupi piiriülese
kriisilahendusega seotud teemasid.
(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
täidab ta kriisilahenduskolleegiumi juhatajana järgmisi ülesandeid:
1) protseduurireeglite koostamine pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega
konsulteerimist kolleegiumi toimimiseks;
2) kriisilahenduskolleegiumi tegevuse koordineerimine;
3) kriisilahenduskolleegiumi koosolekute kokkukutsumine ja juhatamine ning kolleegiumi
liikmete teavitamine koosolekute korraldamisest, peamistest arutatavatest küsimustest ja
asjaoludest, millega koosolekul arvestada, sealhulgas, et liikmed saaksid esitada taotluse
koosolekul osalemiseks;
4) otsustamine selle üle, millised liikmed ja vaatlejad kutsuda osalema
kriisilahenduskolleegiumi koosolekutele, võttes arvesse arutatava küsimuse asjakohasuse
asjaomastele liikmetele ja vaatlejatele, eelkõige selle võimaliku mõju asjaomaste lepinguriikide
finantsstabiilsusele;
5) kriisilahenduskolleegiumi liikmete teavitamine koosolekutel tehtud otsustest ja koosoleku
tulemustest.
(9) Kui kriisilahenduskolleegiumi koosolekul arutatakse küsimusi, mis nõuavad ühisotsusele
jõudmist või mis on seotud kindlustusgrupi Eesti ettevõtjaga, on Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusel õigus sellel koosolekul osaleda, sõltumata käesoleva paragrahvi lõike 6
punktis 4 sätestatust.
63
(10) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, ei
pea ta kriisilahenduskolleegiumi moodustama, kui muul kujul moodustatud koostöövormid või
kolleegiumid täidavad samu funktsioone ja ülesandeid, mis on sätestatud käesolevas
paragrahvis, ning järgivad käesolevas paragrahvis sätestatud liikmelisuse ja kolleegiumides
osalemise tingimusi ja menetlusi ning käesoleva seaduse §-s 71 sätestatud
teabevahetusnõudeid.
(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud koostöövormide ja kolleegiumide suhtes
kohaldatakse käesolevas seaduses kriisilahenduskolleegiumi kohta sätestatut.
(12) Kriisilahenduskolleegium peab arvestama oma ülesannete täitmise korral kindlustusgrupi
kriisilahenduskõlblikkuse hinnanguga.
§ 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium
(1) Kui kolmanda riigi kindlustusandjal või emaettevõtjal on kahes või enamas lepinguriigis
asutatud tütarettevõtjast liidu kindlustusandja või kahe või enama lepinguriigi poolt oluliseks
peetavat liidu filiaali ja üks eelnimetatud liidu üksustest asub Eestis, võib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus moodustada koos teiste seotud lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus
need ettevõtjad on asutatud või kus need olulised filiaalid asuvad, Euroopa
kriisilahenduskolleegiumi.
(2) Euroopa kriisilahenduskolleegiumi suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 68, sealhulgas
täidab kolleegium viidatud paragrahvis sätestatud funktsioone ja ülesandeid, mis on seotud liidu
kindlustusandjatega ning kui see on asjakohane liidu filiaaliga.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus juhib Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd
järgmistel juhtudel:
1) Eestis asutatud emaettevõtja omab kõiki kolmanda riigi kindlustusandja või selle riigi
emaettevõtja liidu tütarettevõtjaid;
2) Eestis asutatud kolmanda riigi emaettevõtja või tütarettevõtja bilansiliste varade koguväärtus
on suurem teistes lepinguriikides tegutsevate üksuste bilansiliste varade koguväärtusest, kui
käesoleva lõike punkt 1 ei ole kohaldatav.
2. jagu
Otsuse tegemine ja teabevahetus
§ 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine
Käesoleva seaduse alusel otsuse tegemise või meetme rakendamise korral, mis võib mõjutada
ühte või mitut teist lepinguriiki, arvestab Finantsinspektsioon järgmiste põhimõtetega:
1) otsuse tegemine on tõhus ja kriisilahenduskulud hoitakse madalad;
2) otsus tehakse ja meetmeid rakendatakse õigel ajal ning vajaduse korral kiirkorras;
3) Finantsinspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste ja
järelevalveasutustega ning muude asutustega, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste
vastuvõtmine ning meetmete rakendamine;
4) tema ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud;
5) arvesse võetakse kindlustusvõtjate huve ning otsuse vastuvõtmise või meetme rakendamise
või selle rakendamata jätmise võimalikku mõju ja negatiivset mõju kindlustusvõtjatele,
finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemile ja rahastule ning
negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju lepinguriikidele, kus tegutseb lõplik emaettevõtja
64
ja tema tütarettevõtjast kindlustusandja või kus nad tegelevad olulise piiriülese
kindlustustegevusega;
6) eesmärk on tasakaalustada eri lepinguriikide huve ja hoida ära nende huvide ebaõiglane
kahjustamine või kaitsmine;
7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab kriisilahendustegevuse elluviimise korral
arvesse ja järgib kindlustusgrupi kriisilahenduskava, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et
kriisilahenduseesmärke on võimalik saavutada tulemuslikumalt muude meetmetega, mida
kriisilahenduskavas ei ole ette nähtud;
8) kavandatav otsus ja meede on läbipaistvad, kui neil võib olla mõju asjasse puutuvate
lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele
ning asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemidele ja rahastutele.
§ 71. Teabevahetusnõuded
(1) Kooskõlas käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõuetega vahetavad
Finantsinspektsiooni järelevalveüksus ja kriisilahendusüksus omavahel teavet, mida on
taotlenud teise lepinguriigi ametiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist
(EL) 2025/1 tulenevate ülesannete täitmiseks, ning edastavad selle ametiasutusele õigel ajal.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, peab
ta koordineerima kogu vajalikku teabevahetust kriisilahenduskolleegiumisse kuuluvate
kriisilahendusasutuste vahel ja edastama neile vajaliku teabe õigel ajal, sealhulgas käesoleva
seaduse § 68 lõike 6 punktides 2–7 sätestatud ülesannete täitmiseks.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on saanud teavet kolmanda riigi
kriisilahendusasutuselt, palub ta temalt nõusolekut edastada see teave, välja arvatud juhul, kui
kolmanda riigi kriisilahendusasutus on edastamisega juba nõustunud. Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus ei edasta kolmanda riigi kriisilahendusasutuselt saadud teavet, kui ta ei ole
selleks saanud nõusolekut.
3. jagu
Piiriülene kriisilahendus
§ 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse
teavitamise korral
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul on tütarettevõtjast Eesti
kindlustusandja makseraskustes või satub tõenäoliselt makseraskustesse ja
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on teavitanud sellest Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksust või kui viimase hinnangul on kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti puhul tingimused kriisilahenduse algatamiseks täidetud, teavitab ta viivitamata
kindlustusgrupi kriisilahendusasutust, kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja teisi asjakohaseid
kriisilahenduskolleegiumi liikmeid sellest ja järgmistest asjaoludest:
1) kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vastamine kriisilahenduse algatamise
tingimustele;
2) kavandatavad kriisilahendustegevused või maksejõuetusmeetmed, mida on asjakohane
rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja ta
saab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teate teise lepinguriigi kriisilahendusasutuselt, hindab
ta pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist teate edastanud
kriisilahendusasutuse sama lõike punkti 2 alusel kavandatavate meetmete tõenäolist mõju
65
kindlustusgrupile ja sinna kuuluvatele ettevõtjatele ning seda, kas kavandatav
kriisilahendustegevus või muud meetmed suurendaksid tõenäosust, et kriisilahenduse
algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjate kohta
täidetakse.
(3) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul ei suurenda käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktis 2 sätestatud kavandatavad kriisilahendustegevused ja muud meetmed
tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides
asuvate ettevõtjate kohta on täidetud, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada
neid tegevusi ja meetmeid.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus annab hinnangu, et kavandatavad tegevused
ja meetmed suurendavad tõenäosust kriisilahenduse algatamise tingimuste täitmise kohta, mis
on seotud kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjatega, teeb ta ettepaneku
kriisilahendusskeemi kohta viie päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teate
saamisest arvates ning edastab selle kriisilahenduskolleegiumi liikmetele. Viiepäevast tähtaega
võib pikendada selle kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes teate esitas.
(5) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud
tähtaja või kokkuleppel pikema tähtaja jooksul esitanud oma hinnangut, võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2
kohaselt kavandatud tegevusi ja meetmeid.
(6) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeem sisaldab järgmisi andmeid:
1) kriisilahendustegevuste kirjeldus, mida asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peaksid
lõpliku emaettevõtja ja kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes rakendama, et saavutada
kriisilahenduseesmärgid ja vastata käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud kriisilahenduse
üldpõhimõtetele;
2) kriisilahendustegevuste kriisilahendusasutuste vahel koordineerimise selgitus;
3) kriisilahenduse rahastamise kava, mis võtab arvesse kindlustusgrupi kriisilahenduskavas
sätestatut ning vastutuse jagamise põhimõtteid vastavalt käesoleva seaduse § 16 lõike 2
punktis 5 sätestatule.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda ühisotsusele
teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustega kindlustusgrupi kriisilahendusskeemis.
(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi
kriisilahendusasutuse esitatud kriisilahendusskeemiga või on seisukohal, et kindlustusvõtjate
kollektiivsetest huvidest tulenevatel ning reaalmajanduse ja finantsstabiilsuse kaitsmisega
seotud põhjustel on asjakohasem rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti
suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid meetmeid, kui on ette nähtud
kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või kriisilahendusskeemist kõrvale
kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab nendest, kavandatud
kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi
skeemiga seotud kriisilahendusasutusi.
(9) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, võimalikku
mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja
finantsstabiilsusele ning kriisilahendustegevuste või muude meetmete mõju kindlustusgrupi
teistele ettevõtjatele.
66
(10) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad
skeemiga mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises
kriisilahendusskeemis, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.
(11) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 10 sätestatud otsuseid ning lõike 8 alusel
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse tehtud kriisilahendustegevusi võimuid
rakendatavaid meetmeid käsitatakse teiste lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes
lõplikuna.
(12) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused käesoleva
paragrahvi alusel ellu või rakendab viivitamata muid meetmeid, võttes arvesse olukorra
kiireloomulisust.
(13) Kui kriisilahendusskeemi ei rakendata, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus oma
kriisilahendustegevuste elluviimise korral tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et
luua kõikidele makseraskustes või tõenäoliselt makseraskustesse sattuvatele kindlustusgrupi
ettevõtjatele koordineeritud kriisilahendusstrateegia.
(14) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid nendest
kriisilahendustegevustest, rakendatud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest
korrapäraselt ja täielikult.
§ 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi
kriisilahendusasutuse teavitamise korral
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja
tema hinnangul on Eesti lõpliku emaettevõtja korral tingimused kriisilahenduse algatamiseks
täidetud, esitab ta käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 sätestatud teabe lõpliku emaettevõtja kohta
kindlustusgrupi järelevalve teostajale ning asjasse puutuvatele kriisilahenduskolleegiumi
liikmetele viivitamata.
(2) Käesoleva seaduse § 72 lõike 1 punktis 2 nimetatud tegevused või meetmed võivad hõlmata
ka kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi rakendamist, kui esineb mõni järgmistest asjaoludest:
1) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed suurendavad
tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides
asuvate ettevõtjate korral täidetakse;
2) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed üksi ei ole
kriisiolukorra stabiliseerimiseks piisavad või ei anna tõenäoliselt optimaalset tulemust;
3) üks või mitu tütarettevõtjast kindlustusandjat vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele
nende asukohariigi kriisilahendusasutuste hinnangul;
4) kriisilahendustegevused või muud kindlustusgrupi suhtes rakendatavad meetmed on
tütarettevõtjast kindlustusandjatele kasulikud viisil, mis muudab kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi asjakohaseks.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja
tema kavandatud kriisilahendustegevused või muud meetmed ei sisalda kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi, teeb ta otsuse selle kohta pärast konsulteerimist teiste
kriisilahenduskolleegiumi liikmetega.
67
(4) Kui kriisilahendustegevused ja muud meetmed sisaldavad kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi, vormistatakse see kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ja skeemiga
hõlmatud tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariigi kriisilahendusasutuste ühisotsusena.
(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi
kriisilahendusasutuse pakutud kriisilahendusskeemiga või kaldub sellest kõrvale või on
seisukohal, et finantsstabiilsuse kaitsmisega seotud põhjustel on asjakohasem rakendada
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid
meetmeid, kui on ette nähtud kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või
kriisilahendusskeemist kõrvale kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab
nendest, kavandatud kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi
kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud kriisilahendusasutusi.
(6) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut,
kriisilahendustegevuste ja muude meetmete võimalikku mõju teiste asjasse puutuvate
lepinguriikide finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemidele ja
rahastutele ning kriisilahendustegevuste ja muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele
ettevõtjatele.
(7) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad skeemiga
mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises kriisilahendusskeemis, mis
hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 7 sätestatud otsuseid või lõike 5 kohaselt tehtud otsust
kriisilahendustegevuste või muude meetmete rakendamise kohta käsitatakse lõplikuna teiste
lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes.
(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused ellu käesoleva
paragrahvi alusel viivitamata, võttes arvesse olukorra kiireloomulisust.
(10) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi ei rakendata, teeb Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus kriisilahendustegevuse rakendamise korral kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et tagada kriisilahendusstrateegia koordineeritud
rakendamine mõjutatud kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes.
(11) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid neist tegevustest ja
rakendatud meetmetest ning nende rakendamise edenemisest korrapäraselt ja täielikult.
4. jagu
Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus
§ 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud otsuste
täitmine
(1) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus on kolmanda riigi õiguse alusel elluviidav tegevus
kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja makseraskustega tegelemiseks, mis on
eesmärkide ja oodatavate tulemuste poolest võrreldav käesolevas seaduses sätestatud
kriisilahendustegevusega.
(2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kuni kolmanda riigiga sõlmitud lepingu jõustumiseni
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 75 lõike 1 kohaselt. Lepingu
68
jõustumise korral kohaldatakse käesolevat paragrahvi, kui kolmanda riigiga sõlmitud leping ei
sisalda selles riigis toimuva kriisilahendusmenetluse tunnustamist või selle alusel otsuste
täitmist.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on asjasse puutuv kriisilahendusasutus,
otsustab ta, kas tunnustada kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust, mis on seotud kolmanda
riigi kindlustusandja või emaettevõtja tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi
kindlustusandja Eesti filiaali või emaettevõtjaga, ning kas täita kriisilahendusmenetluse käigus
tehtud otsuseid, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud juhul.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab otsuse tegemise korral arvesse Eesti ja iga
sellise lepinguriigi huvid, kus kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja tegutseb.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab eelkõige kolmanda riigi
kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selle käigus tehtud otsuste täitmise võimalikku mõju
kindlustusgrupi muudele ettevõtjatele ja nende lepinguriikide kindlustusvõtjatele,
reaalmajandusele ning finantsstabiilsusele.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus:
1) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja või kindlustusgrupi
emaettevõtja vara suhtes, mis asub Eestis või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust;
2) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja selliste õiguste või kohustiste
suhtes, mida hoitakse Eestis asuva filiaali nimel või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust või
millega seotud nõudeid nõutakse sisse Eestis;
3) lõpetada omandiõiguse instrumentide üleandmine kolmanda riigi kindlustusgrupi Eestis
asutatud tütarettevõtjale või nõuda teiselt isikult sellise meetme rakendamist;
4) rakendada käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja piiramisõigusi
lepingupoolte suhtes, kui see on vajalik kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus tehtud
otsuste täitmiseks;
5) tühistada õigus, mis võimaldaks lõpetada lepingu, kiirendada selle täitmist või muul viisil
mõjutada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettevõtja või muu kindlustusgruppi kuuluva
ettevõtja lepingulisi õigusi, kui sellise õiguse aluseks on kriisilahendusmeede, mida on
rakendanud või muul viisil kohaldanud kolmanda riigi kriisilahendusasutus selle riigi
kindlustusandja, tema emaettevõtja või mõne muu kindlustusgrupi ettevõtja suhtes vastavalt
selles riigis kehtivatele kriisilahendust reguleerivatele õigusaktidele tingimusel, et jätkatakse
lepingust tulenevate põhikohustuste, sealhulgas makse- ja tarnimiskohustuste täitmise ning
tagatise andmisega.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib avalikes huvides vajaduse korral ellu viia
kriisilahendustegevusi Eestis asutatud emaettevõtja suhtes, kui kolmanda riigi ametiasutus teeb
kindlaks, et selles kolmandas riigis asutatud tütarettevõtjast kindlustusandja vastab kolmanda
riigi õiguse kohaselt kriisilahenduse algatamise tingimustele. Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusel on õigus kasutada emaettevõtja suhtes kõiki kriisilahendusõigusi,
sealhulgas kohaldatakse käesoleva seaduse § 53.
(7) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel otsuste täitmine ei piira
pankrotimenetluse läbiviimist Eestis asutatud ettevõtjate suhtes.
§ 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle
alusel tehtud otsuste täitmisest
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib keelduda tunnustamast kolmanda riigi
kriisilahendusmenetlust või täitmast selle alusel tehtud otsuseid, kui ta leiab, et:
69
1) kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel võib olla ebasoodne mõju Eesti või mõne teise
lepinguriigi finantsstabiilsusele;
2) Eestis asutatud filiaali suhtes on vaja rakendada eraldi kriisilahendusmeedet, saavutamaks
üks või mitu kriisilahenduseesmärki;
3) võlausaldajaid ei kohelda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus samaväärselt
kolmanda riigi võlausaldajatega, kellel on samasugused õigused;
4) tunnustamine või sellekohase otsuse täitmine tooks kaasa olulise mõju Eesti riigieelarvele;
5) tunnustamise või sellekohase otsuse täitmise õiguslikud tagajärjed oleksid vastuolus kehtiva
õigusega.
§ 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kõik käesolevas seaduses sätestatud õigused
kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes, kui tema suhtes ei rakendata
üheski kolmandas riigis kriisilahendusmenetlust või kui seda tehakse ja esineb üks käesoleva
seaduse §-s 75 nimetatud asjaoludest. Kriisilahendusõiguste kasutamise korral kohaldatakse
käesoleva seaduse § 53.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud õigusi juhul, kui tema arvates on see vajalik avaliku huvi seisukohast ja täidetud on
vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) filiaal ei vasta enam või tõenäoliselt ei vasta enam filiaali asutamise loa andmise ja
tegutsemise tingimustele ning puudub väljavaade, et mis tahes eraõiguslik, järelevalve- või
asjaomase kolmanda riigi meede taastaks tingimustele vastamise või hoiaks mõistliku aja
jooksul ära makseraskustesse sattumise;
2) ta leiab, et kolmanda riigi kindlustusandja ei suuda või tõenäoliselt ei suuda või ei soovi täita
oma kohustusi filiaali võlausaldajate vastu kohustuste sissenõutavaks muutumise korral, mis
on võetud filiaali nimel, sealhulgas kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele tehtavate
maksete tõttu, ning on veendunud, et asjaomase kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ei ole
mõistliku aja jooksul algatatud või ei algatata kolmanda riigi õiguse kohaselt
kriisilahendusmenetlust ega maksejõuetusmenetlust;
3) kolmanda riigi ametiasutus on algatanud selles riigis kriisilahenduse sama riigi
kindlustusandja suhtes või on teavitanud Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust kavatsusest
selline menetlus algatada.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab filiaali suhtes iseseisvalt
kriisilahendusmeedet, lähtub ta kriisilahenduseesmärkidest ja kriisilahenduse üldpõhimõtetest
ning rakendab meedet, järgides käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud kriisilahenduse
üldpõhimõtteid ning §-des 28 ja 29 väärtuse hindamise ja 5. peatükis kriisilahendusmeetmete
kohta sätestatut.
§ 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega
(1) Finantsinspektsioon võib sõlmida kolmanda riigi ametiasutusega koostöökokkuleppe, mis
on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 79 lõikes 2
sätestatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse raamkokkuleppega,
kui sama direktiivi artikli 75 lõike 1 alusel ei ole sõlmitud kolmanda riigiga lepingut
kriisilahendusasutuste ja kolmanda riigi ametiasutuste vahelise koostöö kohta või kui selline
leping ei ole jõustunud. Finantsinspektsioon teavitab sõlmitud koostöökokkuleppest Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust.
70
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu jõustumise korral kohaldatakse
koostöökokkulepet ulatuses, milles leping ei hõlma koostöökokkuleppes kokku lepitud
asjaolusid.
§ 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele
(1) Finantsinspektsioon ja Rahandusministeerium edastavad konfidentsiaalset teavet,
sealhulgas ennetava finantsseisundi taastamise kava kohta, kolmanda riigi ametiasutusele
üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) kolmanda riigi ametiasutuse suhtes kehtivad ametisaladuse hoidmise nõuded, mis on
vähemalt samaväärsed käesoleva seaduse §-s 67 sätestatuga;
2) seda teavet on kolmanda riigi ametiasutusel vaja oma riigisisese õiguse kohaste
kriisilahendus- ja järelevalveülesannete täitmiseks ja seda ei kasutata kooskõlas käesoleva lõike
punkiga 1 ühelgi teisel eesmärgil.
(2) Kui teabevahetus puudutab isikuandmeid, kohaldatakse nende töötlemise ja teabe kolmanda
riigi ametiasutusele edastamise korral isikuandmete kaitse seadust ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja
selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta
(isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88).
(3) Teisest lepinguriigist pärinevat konfidentsiaalset teavet võib Finantsinspektsioon ja
Rahandusministeerium avaldada asjaomasele kolmanda riigi ametiasutusele üksnes juhul, kui
selle teise lepinguriigi, kust teave pärineb, asjaomane asutus on selle teabe edastamisega nõus
ja teave avaldatakse üksnes selle teise lepinguriigi asutuse heakskiidetud eesmärgil.
10. peatükk
Haldussund ja vastutus
1. jagu
Haldussund
§ 79. Ettekirjutus
(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui järelevalve teostamise või
kriisilahendusülesannete täitmise korral on avastatud, et käesolevat seadust on rikutud või on
selle rikkumise oht.
(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda ettekirjutusega:
1) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise eest
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhatuse liikme või muu vastutava isiku
volituste peatamist;
2) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist
või hoidumist rikkumise kordumisest.
§ 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär
(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti
täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja
sunniraha seaduses sätestatud korras.
71
(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär:
1) füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot
ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui viis miljonit eurot
või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav
summa;
2) juriidilise isiku puhul kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja
sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui kümme protsenti kogu
juriidilise isiku aastasest kogukäibest.
(3) Juriidilise isiku kogukäive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise
majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui juriidiline isik on emaettevõtja
tütarettevõtja, on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud aastase kogukäibe aluseks
eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande järgi.
2. jagu
Vastutus
§ 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine
(1) Käesolevas seaduses sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise kava või
kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamata, haldamata,
ajakohastamata või Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele esitamata jätmise,
mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel
teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud
kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema
konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.
§ 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine
(1) Kriisilahenduskava või kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe
esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise
eest –
karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel
teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud
kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema
konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.
§ 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavitamise kohustuse
täitmata jätmine
Käesoleva seaduse § 26 lõike 4 kohaselt makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse
sattumise teavitamise kohustuse täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel
teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
72
§ 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive
Käesolevas jaos sätestatud juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma
kindlustusandja eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui
juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on eelmises lauses nimetatud käive eelmise
majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande järgi, mille on heaks
kiitnud emaettevõtja juhtorgan.
§ 85. Aegumine
Käesolevas jaos sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.
§ 86. Menetlus
Käesolevas jaos sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.
11. peatükk
Rakendussätted
1. jagu
Muudatused kehtivates seadustes
§ 87. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine
Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „krüptovaraturu seaduses“ sõnadega
„finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses, kindlustusandjate kriiside ennetamise ja
lahendamise seaduses“;
2) paragrahvi 2 lõiget 3 ning § 6 lõike 12 punkte 3 ja 4 täiendatakse pärast sõnu „lahendamise
seaduses“ sõnadega „ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses“;
3) paragrahvi 3 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Finantskriisi lahendamise eesmärk on vältida krediidiasutuste, investeerimisühingute,
kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte maksejõuetusest tulenevaid negatiivseid mõjusid
finantsstabiilsusele, kaitsta avaliku sektori ning hoiustajate, investorite, kindlustusvõtjate ja
muude klientide vahendeid ning tagada krediidiasutuste, investeerimisühingute,
kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte kriitiliste funktsioonide katkematu toimimine.“;
4) paragrahvi 5 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Inspektsioon arvestab haldussunni kohaldamisel ja väärteomenetluses riskide ning võimaliku
rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust, samuti varasemaid õigusrikkumisi ning
õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatust ja majanduslikku võimekust, sealhulgas
juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku
aastasissetulekut, lisaks tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju
finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutuse ja kriisilahendusasutusega tehtava
koostöö ulatust.“;
5) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „lahendamise seaduses“ sõnadega „,
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses“;
6) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
73
„21) kindlustusandjad;
22) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid;“;
7) paragrahvi 51 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „krediidiasutuste“ sõnaga „,
kindlustusandjate“;
8) paragrahvi 51 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Sise-eeskirjadega tagatakse muu hulgas kindlustusandjate kriisilahenduse ja järelevalvega
seotud töötajate, aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside selge eraldatus.“;
9) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatust võib kindlustusandjate kriisilahenduse
ja järelevalvega seotud ülesandeid täitvaid töötajaid jagada määratud tingimustel Inspektsiooni
eri üksuste vahel, et töökoormust ajutiselt hajutada või kasutada nende eksperditeadmisi
mõlemas valdkonnas.“;
10) paragrahvi 6 lõikes 11 asendatakse sõnad „lahendamise seaduses ning selle alusel“ sõnadega
„lahendamise seaduses, kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses ning
nende alusel“;
11) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „sise-eeskirjad“ tekstiosaga „ja
sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud tingimused“;
12) paragrahvi 33 lõigetes 1 ja 3 asendatakse sõna „järelevalvemenetlusest“ sõnadega
„järelevalve- ja kriisilahendusmenetlusest“;
13) paragrahvi 46 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:
„(11) Inspektsioon teavitab kord aastas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve
Asutust ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kindlustusandjatest, kellelt ta nõuab
makromajandustegurite hindamist kindlustustegevuse seaduse § 1001 lõike 1 kohaselt. Kui
Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva lõike esimeses lauses
sätestatud teate kindlustusgrupi kohta.
(12) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja
Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui ta rakendab kindlustustegevuse seaduse § 2351
lõikes 5 sätestatud õigusi finantssüsteemi stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks.
(13) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust
kindlustustegevuse seaduse § 2351 lõikes 5 sätestatud õiguste kasutamisest ja Euroopa
Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui Inspektsioon rakendab sellist õigust finantssüsteemse
stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks viivitamata. Teates esitatakse rakendatud meetme
kirjeldus, kestus ja rakendamise põhjus, sealhulgas meetme tõhususe ja proportsionaalsuse
kirjeldus kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja soodustatud isikute huvide kaitse kohta.“;
14) paragrahvi 463 lõiget 3 täiendatakse punktidega 6–11 järgmises sõnastuses:
„6) proportsionaalsuse meetmeid rakendavate kindlustusandjate koguarv jaotatuna väikeste ja
mittekeerukate kindlustusandjate ning proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õigust
omavate kindlustusandjate vahel;
7) kindlustusandjate arv iga rakendatava kindlustustegevuse seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2
nimetatud proportsionaalsuse meetme kohta.;
8) kindlustusandjate arv, kellel on ennetava finantsseisundi taastamise kava esitamise kohustus,
ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid;
74
9) kindlustusandjate arv, kelle kohta on koostatud kriisilahenduskava, ja nende arv, kelle suhtes
kohaldatakse lihtsustatud lähenemist;
10) kvantitatiivne teave kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 12
lõikes 2 sätestatud asjaolude kohaldamise kohta;
11) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 7 ja 14 sätestatud nõuetega
ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusturust kohaldub lihtsustatud
lähenemine kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“;
15) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui see on asjakohane, esitab Inspektsioon Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutusele tõendid olulise likviidsusriski kohta kindlustusandjas.“;
16) paragrahvi 463 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta Euroopa Kindlustus-
ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kord aastas järgmise teabe:
1) kindlustusgruppide arv, kelle suhtes kohaldatakse kindlustustegevuse seaduse § 124 lõikes 7
nimetatud kindlustusgrupi järelevalvelise aruandluse erisusi, nende kindlustusgruppide
kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu osakaaluga kõikide
kindlustusgruppide kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahust;
2) väikeste ja mittekeerukate kindlustusgruppide arv ning muude kindlustusgruppide arv, kes
kasutavad proportsionaalsuse meetmeid, ning igat meedet rakendavate kindlustusgruppide arv;
3) kindlustusgruppide arv, kellel on kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava
koostamise kohustus, ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid;
4) kindlustusgruppide arv, kelle kohta on koostatud kindlustusgrupi kriisilahenduskava, ja
nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud lähenemist;
5) kvantitatiivne teave kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 12
lõikes 2 sätestatud asjaolude kohta kindlustusgrupi seisukohast;
6) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 10 ja 16 sätestatud nõuetega
ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusgruppidest kohalduvad
lihtsustatud nõuded kõikidest kindlustusgruppidest kapitalinõuete, kindlustusmaksete,
tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“;
17) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kohustuse
rikkumisega seotud väärteoasjas tehtud lahendist või haldusaktist ning asjakohasel juhul selle
edasikaebamisest ja tulemusest.“;
18) paragrahvi 463 lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „riskid“ sõnadega „riskid, sealhulgas
tarbijakaitsega seotud riskid,“;
19) paragrahvi 463 lõikes 8 asendatakse sõna „teavitada“ sõnadega „teavitada Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja“;
20) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust
igast kindlustustegevuse tegevusloa andmisest keeldumise otsusest tegevusloa taotleja
tuvastamist võimaldavate andmete ja loa andmisest keeldumise põhjustega.“;
21) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:
„(15) Kui teises lepinguriigis taotleb kindlustustegevuse tegevusluba Eesti kindlustusandja
ema- või tütarettevõtja või selline kindlustusandja, kelle emaettevõtja tütarettevõtja on Eesti
75
kindlustusandja või tegevusluba taotlev ettevõtja, ja see kindlustusandja on ühe ja sama isiku
kontrollitav äriühing, ning teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on vaja konsulteerida
mitme lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, on Inspektsioonil õigus taotleda selle
lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt tegevusloa ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa
taotluse kättesaamisest arvates.“;
22) paragrahvi 477 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:
„(12) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja teavitab Inspektsiooni, et kindlustusgruppi
kuuluv Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga
kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga
kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed
tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate
finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt, kindlustusvaldusettevõtjalt
või segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist
ettekirjutusega.
(13) Inspektsioonil on kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes samad
õigused, mis tal on käesoleva seaduse ja kindlustustegevuse seaduse kohaselt kindlustusandja
suhtes, et tagada vastavus kindlustusgrupi vastavus talle kohalduvatele nõuetele.
(14) Inspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, et tagada
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes rakendatavate järelevalveliste
meetmete tõhusus, eelkõige kui kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht ei asu tema peakontoriga samas lepinguriigis.“;
23) paragrahvi 4710 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Asutuse“ sõnadega „või teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutuse“;
24) paragrahvi 4710 täiendatakse lõigetega 4–9 järgmises sõnastuses:
„(4) Koostööplatvormi loomisest arvates kohaldatakse asjasse puutuvate finantsjärelevalve
asutuste koostöö ja teabevahetuse suhtes käesoleva seaduse §-des 4712 ja 4713 sätestatut
olenemata sellest, kas kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega.
Teabevahetusse kaasatakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus.
(5) Kui Inspektsioon ja üks või enam asjasse puutuvat finantsjärelevalve asutust ei jõua
kindlustusandja suhtes rakendatava meetme menetlemise, sisu või selle rakendamata jätmise
asjus kokkuleppele ning kui esineb tõsine kahtlus, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja
soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud, võib Inspektsioon erimeelsuste korral
pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(6) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul esineb
põhjendatud kahtlus, et teise lepinguriigi kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute
huvid ei ole piisavalt kaitstud ning Inspektsioon ei ole rakendanud meetmeid või need ei ole
olnud piisavad kindlustusandja tõsiste puuduste kõrvaldamiseks, teeb Inspektsioon Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse nõudmisel kindlustusandjas
kohapealse kontrolli viivitamata.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul edastab Inspektsioon kohapealses kontrollis
osalemise kutse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ja teistele
asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.
76
(8) Kohapealse kontrolli tulemustes ühisele järeldusele jõudmise suhtes kohaldatakse käesoleva
seaduse § 4713 lõigetes 4–9 sätestatut.
(9) Kui Inspektsioonil ja teisel asjasse puutuval finantsjärelevalve asutusel on eriarvamus
käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud teabevahetuse teemal, võib Inspektsioon
pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.“;
25) seadust täiendatakse §-dega 4712 ja 4713 järgmises sõnastuses:
„§ 4712. Koostöö olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalves
(1) Eesti kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi
kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis (edaspidi käesolevas paragrahvis ja §-s 4713
vastuvõttev riik) on oluline piiriülene kindlustustegevus, sealhulgas filiaali kaudu, kui
kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning täidetud on vähemalt üks
järgmistest tingimustest:
1) vastuvõtvas riigis sõlmitud kindlustuslepingute brutokindlustusmaksete aastasumma on
suurem kui 15 miljonit eurot;
2) vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse hinnangul on kindlustusandja piiriülene
kindlustustegevus vastuvõtva riigi kindlustusturu seisukohast oluline.
(2) Kui Inspektsiooni hinnangul on teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene
kindlustustegevus Eestis oluline, teavitab ta sellest teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust
ja esitab talle põhjendused sellisele järeldusele jõudmise kohta.
(3) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on teavitanud Inspektsiooni, et tema
hinnangul on Eesti kindlustusandja tegevus selles riigis oluline ja Inspektsioon ei nõustu
sellega, teavitab ta sellest vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust ühe kuu jooksul ning esitab
talle põhjendused sellisele järeldusele jõudmise kohta. Inspektsioon võib erimeelsuse korral
teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(4) Inspektsioon teeb koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui Eesti
kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi
kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis on oluline. Inspektsioon hindab, kas Eesti
kindlustusandja on teadlik riskidest, millega ta teises lepinguriigis kokku puutub või võib kokku
puutuda, ja kuidas ta neid riske juhib.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud koostöö on vastavuses piiriülese
kindlustustegevusega seotud riskide ulatusega ja hõlmab vähemalt:
1) kindlustusandja juhtimissüsteemi, sealhulgas tema juhtide suutlikkust mõista piiriülese
kindlustusturu eripära, riskimaandamismeetmeid, kehtestatud sisekontrolli ja piiriülese
tegevuse vastavuskontrolli;
2) tegevuse edasiandmist ja turustajaid;
3) äristrateegiat ja nõuete käsitlemist;
4) tarbijakaitset;
5) kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud ennetavate
finantsseisundi taastamise kavade hindamist ja nende kohta soovituste andmist, kui kavas
sisalduvate meetmete rakendamise korral võib tekkida negatiivne mõju kindlustusvõtjatele,
reaalmajandusele või finantsstabiilsusele vastuvõtvas riigis.
77
(6) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust aegsasti, kui olulise
piiriülese kindlustustegevuse järelevalves selguvad võimalikud probleemid kindlustusandjate
tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmisega või käesoleva paragrahvi lõike 5
punktides 1–4 sätestatud valdkondadega, mis mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad
kindlustusandja piiriülest tegevust vastuvõtvas riigis.
(7) Inspektsioon esitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele Eesti kindlustusandja kohta
kord aastas järgmise teabe:
1) kindlustusandja solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue, mille kindlustusandja on
esitanud Inspektsioonile kindlustustegevuse seaduse § 61 lõike 1 ja § 82 lõike 9 kohaselt;
2) nõuetekohaste omavahendite suurused solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude
täitmiseks;
3) asjakohasel juhul Inspektsiooni kahtlused kindlustusandja tehniliste eraldiste arvutamise
ning käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud teabe õigsuse suhtes.
(8) Vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse taotlusel esitab Inspektsioon käesoleva
paragrahvi lõikes 7 loetletud teabe sagedamini kui kord aastas. Kui Eesti on vastuvõttev riik,
võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt Eestis teabe esitamist
olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva teise lepinguriigi kindlustusandja kohta
sagedamini kui kord aastas.
(9) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust viivitamata, kui selles riigis
olulise piiriülese kindlustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja finantsseisund on
halvenenud või järgmise kolme kuu jooksul võib ilmneda, et kindlustusandja ei täida
solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet.
(10) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon esitada teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutusele põhjendatud taotluse lisateabe saamiseks Eestis olulise piiriülese
kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja kohta, kui see teave on seotud selle
kindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Kui vastuvõtva riigi
finantsjärelevalve asutus on Inspektsioonile esitanud sellise taotluse, esitab Inspektsioon talle
selle kohta lisateabe aegsasti.
(11) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Inspektsioonile käesoleva
paragrahvi lõikes 10 nimetatud teavet aegsasti, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks
Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(12) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võta arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5
punktis 5 nimetatud soovitust, mille on esitanud Inspektsioon teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusele, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.
§ 4713. Koostöö kohapealse kontrolli korral
(1) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutuselt kohapealse kontrolli ühist läbiviimist Eestis olulise piiriülese kindlustustegevusega
tegelevas teise lepinguriigi kindlustusandjas, kes ei täida solventsuskapitalinõuet või
miinimumkapitalinõuet või kui selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul.
Inspektsioon põhjendab oma taotlust.
78
(2) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Inspektsioonile kohapealse
kontrolli taotluse Eesti kindlustusandjas, otsustab Inspektsioon kohapealse kontrolli kohta
nõusoleku andmise või sellest keeldumise ühe kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõusoleku korral edastab Inspektsioon Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kohapealses kontrollis osalemise
kutse.
(4) Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus peavad jõudma ühisele
järeldusele kontrolli, sealhulgas asjakohaste rakendatavate meetmete küsimuses kahe kuu
jooksul kohapealsest kontrollist arvates. Inspektsioon võtab ühist järeldust arvesse, kui otsustab
rakendada asjakohaseid meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes.
(5) Kui Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei jõua Eesti kindlustusandja
või teise lepinguriigi kindlustusandja kohapealses kontrollis ühisele järeldusele, on
Inspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse
poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 kahe
kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kahe kuu möödumisest arvates.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatu ei piira Inspektsiooni järelevalvelisi õigusi,
sealhulgas õigust rakendada meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes, kes ei täida
solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet või kui ilmneb selline oht.
(7) Inspektsioonil ei ole õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutuse poole, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul jõutakse
ühisele järeldusele või kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse
poole pöördumise tähtaeg on möödas.
(8) Kui Inspektsioon või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on pöördunud Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 5
sätestatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus. Inspektsioon võtab vastu ühise kohapealse
kontrolli lõplikud järeldused Eesti kindlustusandjas kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega, mis on täitmiseks pädevatele asutustele.
(9) Kui Inspektsioon ei anna nõusolekut ühiseks kohapealseks kontrolliks, edastab ta teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele keeldumisotsuse koos põhjendustega kirjalikult.
(10) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei anna nõusolekut ühiseks kohapealseks
kontrolliks, võib Inspektsioon pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)
nr 1094/2010 artiklile 19 ühe kuu jooksul keelduva otsuse saamisest arvates.“;
26) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul mõjutab
erakorraline tervisega seotud hädaolukord, looduskatastroof või muu erakordne sündmus
kindlustusandja suutlikkust esitada ning avalikustada aruandeid ja teavet kindlustustegevuse
seaduse §-s 1231 sätestatud tähtaegade jooksul, avaldab Inspektsioon selle kohta teate oma
veebilehel.“;
27) paragrahvi 54 lõiget 4 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:
„14) Maksu- ja Tolliametile kindlustusandjaga seotud asjus seadusest tulenevate ülesannete
täitmiseks vajalikus ulatuses.“;
79
28) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 48 järgmises sõnastuses:
„(48) Finantsinspektsioon avaldab teise lepinguriigi asutuselt saadud teabe Maksu- ja
Tolliametile käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 14 alusel üksnes selle lepinguriigi asutuse
nõusolekul.“;
29) paragrahvi 541 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Inspektsiooni läbiviidav kriisilahendusmenetlus ei ole avalik ja selle suhtes kohaldatakse
finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja
lahendamise seaduses sätestatut.
(2) Käesoleva seaduse § 51 lõikes 4 sätestatud sise-eeskirjad peavad sisaldama
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud
konfidentsiaalsusnõuete järgimise põhimõtteid.“;
30) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja
edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse
direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning
määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L,
2025/1, 08.01.2025);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi
2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse, järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste
garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite, kestlikkusriskide ning
konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive
2002/87/EÜ ja 2013/34/EL (ELT L, 2025/2, 08.01.2025).“.
§ 88. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine
Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 3 lõikes 3 sätestatud asjasse
puutuvale kriisilahendusasutusele ning kindlustusandjale tegevusloa andnud asjasse puutuvale
finantsjärelevalveasutusele (edaspidi asjasse puutuv kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja
asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus), kui konsolideerimisgrupp on krediidiasutuste seaduse
§ 1101 lõikes 2 sätestatud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat) või kui
konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub sellesse finantskonglomeraati.“;
2) paragrahvi 29 lõiget 7 täiendatakse pärast sõna „kriisilahendusasutustele“ sõnadega „ning
asjasse puutuvale kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja asjasse puutuvale
finantsjärelevalveasutusele, kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest
või kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub finantskonglomeraati“;
3) paragrahvi 49 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat
finantsjärelevalveasutust, kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub
finantskonglomeraati.“;
4) paragrahvi 50 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:
„12) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat
finantsjärelevalveasutust, kui kriisilahendusmenetluses olev ettevõtja kuulub
finantskonglomeraati.“;
80
5) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kriisilahenduskolleegiumisse kutsutakse vaatlejana osalema asjasse puutuv
kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus, kui
konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest või kui konsolideerimisgruppi
kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati, tingimusel et kriisilahendusasutuse ja
finantsjärelevalveasutuse suhtes kohaldatakse konfidentsiaalsusnõudeid, mis on
konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul samaväärsed käesoleva seaduse §-s 51
sätestatud nõuetega.“;
6) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk
153–163)“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163) ja
(EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025)“.
§ 89. Kindlustustegevuse seaduse muutmine
1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva seaduse kohaldamise korral arvestatakse kindlustusandja tegevuse olemuse,
ulatuse ja keerukusega, eelkõige käesoleva seaduse §-s 421 sätestatud väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja puhul.“;
2) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ sõnadega „või
ettevõtjatega, keda emaettevõtja või tema tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme
ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse konsolideerimisgruppi“;
3) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:
„14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti a
alapunktis iv nimetatud elukindlustustegevus.“;
4) paragrahvi 17 lõike 1 punktis 8 asendatakse sõna „registrikoodi“ sõnaga „registrikood“;
5) paragrahvi 17 lõiget 1 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses:
„17) andmed selle kohta, kas taotleja on taotlenud tegevusluba või registreerimist teises
lepinguriigis kindlustustegevuse, kindlustuse vahendamise või muu krediidiasutuste seaduse
§ 1102 lõikes 1 nimetatud reguleeritud üksuse tegevuse alustamiseks või tööandja pensionifondi
valitsemiseks ja see tegevusloa saamise taotlus on tagasi lükatud või teise lepinguriigi
tegevusluba või registreering on tühistatud, sealhulgas taotluse või registreeringu
tagasilükkamise või tühistamise põhjused.“;
6) paragrahvi 18 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) välisriigi nimi ja asjakohasel juhul sellise välisriigi, mis ei ole lepinguriik (edaspidi kolmas
riik), geograafiline piirkond, kuhu kavandab kindlustusandja asutada filiaali või kus ta plaanib
tegeleda piiriülese kindlustustegevusega.“;
7) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud koostöö käigus on vaja konsulteerida
mitme teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega ja mõni neist on taotlenud tegevusloa
ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa taotluse kättesaamisest arvates, võtab
Finantsinspektsioon arvesse ühishindamise järeldusi tegevusloa andmise või sellest keeldumise
kohta otsuse tegemise korral.“;
81
8) paragrahvi 20 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „taotluse esitamisest“
tekstiosaga „, ning käesoleva seaduse § 19 lõikes 7 sätestatud juhul kaheksa kuu möödumisel
tegevusloa taotluse esitamisest arvates“;
9) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral kohaldatakse kindlustusandja
suhtes kuni tema kohta lõpetamisotsuse tegemiseni käesoleva seaduse 12. peatüki 1. jaos
sätestatut.“;
10) paragrahvi 24 lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;
11) paragrahvi 33 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 2 ja
käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide muutmisest või kui
kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus muutub nii, et see mõjutab oluliselt
kindlustusandja riskiprofiili või tema tegevust ühes või mitmes teises liikmesriigis, vähemalt
üks kuu ette. Finantsinspektsioon edastab saadud teabe asjakohasele lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusele viivitamata.“;
12) paragrahvi 37 lõike 1 punkt 31 tunnistatakse kehtetuks;
13) seadust täiendatakse 21. peatükiga järgmises sõnastuses:
„21. peatükk
Proportsionaalsuse meetmed
§ 421. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja
(1) Kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab käesoleva
paragrahvi tingimustele ning tal on käesoleva seaduse § 422 alusel õigus rakendada
proportsionaalsuse meetmeid.
(2) Üksnes elukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja,
kui ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumitele:
1) kindlustusandja intressiriski kapitalinõue ei ole suurem kui viis protsenti käesoleva seaduse
§-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga;
2) teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma
on väiksem kui 20 miljonit eurot või väiksem kui kümme protsenti kindlustusandja
kindlustusmaksete aastasest kogusummast;
3) elukindlustustegevuse tehniliste eraldiste suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga ei ole suurem kui üks miljard eurot;
4) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti
kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest;
5) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema
aastasest kindlustusmaksete kogusummast;
6) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki
4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses.
(3) Kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui
ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumitele:
82
1) kindlustusandja kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud
suhtarv edasikindlustuseta on alla 100 protsendi;
2) teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma
on väiksem kui 20 miljonit eurot või väiksem kui kümme protsenti kindlustusandja
kindlustusmaksete aastasest kogusummast;
3) kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui
100 miljonit eurot;
4) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11 ja 12 ning 14 ja 15 sätestatud
kahjukindlustuse liikidega seotud kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui
30 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast kahjukindlustuses;
5) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti
kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest;
6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema
kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
7) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki
4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses.
(4) Kindlustusandja arvutab järgmiste suuruste summa:
1) tururiski kapitalinõue;
2) vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude osa, mis vastab väärtpaberistamisest,
tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast
tingitud riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga;
3) kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes
ning mis ei ole hõlmatud tururiski ja vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõudega.
(5) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse
tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste
kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ja kelle
kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku alla
40 protsendi kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja
mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 2
kriteeriumitele.
(6) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle kahjukindlustustegevuse
kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt 40 protsenti
kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast ja kelle elukindlustustegevuse
tehnilised eraldised moodustavad alla 20 protsendi kindlustusandja tehniliste eraldiste
kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga, on väike ja
mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 3
kriteeriumitele.
(7) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse
tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste
kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ja kelle
kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt
40 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja
mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3
kriteeriumitele.
(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja suhtes ei kohaldata kriteeriumitele
vastavuse hindamise korral käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 2 ja 5 ning lõike 3 punktide
2 ja 4 kriteeriume.
83
(9) Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi
lõigete 2–7 kriteeriumitele, võib teda käsitada väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana, kui
ta vastab mõlemale järgmisele tingimusele:
1) kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on kaptiivkindlustusandja või
kaptiivedasikindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad juriidilised isikud või
füüsilised isikud, kellel on õigus sõlmida konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustusandjatega
kindlustusleping tingimusel, et selliste kindlustuslepingutega seotud tehniliste eraldiste osakaal
moodustab alla viie protsendi kindlustusandjate tehniliste eraldiste koguväärtusest;
2) kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja sõlmitud edasikindlustuslepingutest
tulenevad kohustused ei kata kohustusliku vastutuskindlustuse riske.
(10) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse
hindamise korral viimase kahe majandusaasta näitajatest.
(11) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui
kaks aastat tagasi tingimustele vastamise hindamisest arvates, lähtub ta käesoleva paragrahvi
lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse hindamise korral viimase majandusaasta näitajatest.
(12) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui
aasta tagasi tingimustele vastamise hindamisest arvates, lähtub ta käesoleva paragrahvi
lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse hindamise korral käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud
tegevuskavast.
(13) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–9 sätestatust ei ole kindlustusandja väike ja
mittekeerukas kindlustusandja, kui ta:
1) kasutab solventsuskapitalinõude arvutamise korral sisemudelit või osalist sisemudelit;
2) on finantskonglomeraadi emaettevõtja või kindlustusgrupi emaettevõtja, kelle suhtes
kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2
alusel, välja arvatud, kui kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp käesoleva
seaduse § 427 kohaselt;
3) on käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtja emaettevõtja;
4) valitseb käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktis 12 nimetatud tööandja pensionifondi, mille
vara väärtus on rohkem kui üks miljard eurot.
§ 422. Õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja
(1) Kui kindlustusandja on enda hinnangul väike ja mittekeerukas kindlustusandja, teavitab ta
Finantsinspektsiooni, et saada õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, ning esitab talle
järgmised andmed ja dokumendid:
1) tõend käesoleva seaduse § 421 lõigete 2–9 kriteeriumitele vastamise kohta;
2) kinnitus selle kohta, et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta
jooksul strateegilisi muudatusi, mille tulemusel ta ei vastaks enam ühele või mitmele käesoleva
seaduse § 421 lõigete 2–9 kriteeriumitele;
3) loetelu käesoleva seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2 nimetatud proportsionaalsuse meetmete kohta,
mida kindlustusandja kavatseb rakendada, eelkõige kui kavatsetakse rakendada parima
hinnangu lihtsustust, ja teave selle kohta, kas kindlustusandja kavatseb rakendada käesoleva
seaduse § 45 lõiget 9.
(2) Finantsinspektsioon võib jätta nõustumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
kindlustusandja hinnanguga üksnes juhul, kui:
1) kindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 421 kriteeriumitele;
84
2) kindlustusandja ei täida solventsuskapitalinõuet, sealjuures ei võeta selle nõude täitmise
hindamise korral arvesse käesoleva seaduse § 451 lõikes 6 sätestatud järkjärgulist
kohaldamismehhanismi, §-s 267 sätestatud üleminekumeedet või asjakohasel juhul § 271
lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist;
3) kindlustusandja turuosa on suurem kui viis protsenti Eesti elu- või kahjukindlustusturust,
võttes turuosa määramise korral arvesse käesoleva seaduse § 124 lõike 4 põhimõtted.
(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase nõustumata jätmise
kohta kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud täielike andmete ja
dokumentide kättesaamisest arvates. Nõustumata jätmise korral edastab Finantsinspektsioon
kindlustusandjale selle kohta põhjendatud otsuse.
(4) Kui Finantsinspektsioon otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul,
et kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, käsitatakse teda väikese ja
mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 423 sätestatud
proportsionaalsuse meetmeid otsuse tegemise kuupäevast arvates.
(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja
jooksul otsust, et ta ei nõustu kindlustusandja hinnanguga, käsitatakse kindlustusandjat väikese
ja mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 423 sätestatud
proportsionaalsuse meetmeid käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja lõpust arvates.
(6) Kindlustusandjal on õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja kuni käesoleva
seaduse § 426 lõigetes 2 ja 3 sätestatud asjaolude ilmnemiseni.
§ 423. Proportsionaalsuse meetmed ja Finantsinspektsiooni teavitamine nende
rakendamisest
(1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib rakendada järgmisi käesolevas seaduses
sätestatud proportsionaalsuse meetmeid:
1) paragrahvi 45 lõikes 8 sätestatud deterministliku hindamise kasutamine;
2) paragrahvi 96 lõikes 51 nimetatud vastutava isiku määramine; 3) paragrahvi 972 lõike 6 alusel likviidsusriski juhtimise plaani koostamata jätmine; 4) paragrahvi 100 lõike 41 alusel kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamise
sageduse vähendamine;
5) paragrahvi 1001 lõike 4 alusel makromajandustegurite hindamata jätmine;
6) paragrahvi 1002 lõike 4 alusel kliimamuutuste stsenaariumi koostamata jätmine; 7) paragrahvi 105 lõike 6 alusel sise-eeskirjade ajakohastamise sageduse vähendamine; 8) paragrahvi 1231 lõike 2 alusel regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sageduse
vähendamine;
9) paragrahvi 1251 lõike 5 alusel solventsuse ja finantsseisundi aruandes vähendatud teabe
avalikustamine;
10) paragrahvi 129 lõike 12 alusel auditeerimiskohustuse kohaldamata jätmine.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib väike ja mittekeerukas kindlustusandja
rakendada komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/35 sätestatud proportsionaalsuse
meetmeid.
(3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni rakendatavatest
proportsionaalsuse meetmetest ühe aasta jooksul käesoleva seaduse § 422 lõikes 4 või 5
sätestatud õiguse saamisest arvates.
85
§ 424. Proportsionaalsuse meetmete rakendamise peatamine
(1) Finantsinspektsioon võib keelata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja riskiprofiilist
tingitud tõsise kahtluse korral ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise
ettekirjutusega. Kahtlus on tõsine, kui kindlustusandja:
1) ei täida solventsuskapitalinõuet või kui selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul;
2) juhtimissüsteem ei ole tõhus või
3) riskiprofiili muutus võib kaasa tuua käesoleva seaduse § 421 kriteeriumite täitmata jätmise
olulises ulatuses.
(2) Solventsuskapitalinõude täitmise hindamise korral ei võeta arvesse käesoleva seaduse § 451
lõikes 6 sätestatud järkjärgulist kohaldamismehhanismi, §-s 267 sätestatud üleminekumeedet
või asjakohasel juhul § 271 lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist.
(3) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud
ettekirjutuse kirjalikult asjakohaste põhjendustega, viidates käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud kahtluse alusele.
§ 425. Teiste kindlustusandjate õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid
(1) Kui kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja, on tal õigus rakendada
käesoleva seaduse § 423 lõike 1 punktides 1–5 ja 7, lõikes 2 ning § 1231 lõikes 1 sätestatud
proportsionaalsuse meetmeid Finantsinspektsiooni nõusolekul (edaspidi kindlustusandja, kellel
on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet).
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja
Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse koos järgmiste andmete ja dokumentidega:
1) loetelu proportsionaalsuse meetmete kohta, mida kindlustusandja kavatseb rakendada,
selgitustega, miks meetmete rakendamine on põhjendatud, arvestades kindlustusandja
tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust; 2) muu oluline teave kindlustusandja riskiprofiili kohta;
3) kinnitus selle kohta, et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta
jooksul strateegilisi muudatusi, mis võivad mõjutada kindlustusandja riskiprofiili.
(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta kahe kuu
jooksul taotluse kättesaamisest arvates.
(4) Finantsinspektsioon võib nõuda kindlustusandjalt lisaandmeid ja -dokumente käesoleva
paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ning kontrollimiseks.
Lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõudmise kuupäeva ning kindlustusandjalt nõutava
teabe ja dokumentide kättesaamise kuupäeva vaheliseks perioodiks käesoleva paragrahvi
lõikes 3 sätestatud tähtaeg peatub. Kui lisateavet ja -dokumente nõutakse uuesti, viidatud
tähtaeg enam ei peatu.
(5) Finantsinspektsioon teavitab kindlustusandjat kirjalikult nõusoleku andmise otsusest, mis
sisaldab heakskiidetud proportsionaalsuse meetmete loetelu ja asjakohasel juhul lisatingimuste
kehtestamise põhjendusi, kui Finantsinspektsioon kiidab heaks proportsionaalsuse meetmete
kasutamise teatavatel tingimustel.
(6) Finantsinspektsioon võib teha nõusoleku andmisest keeldumise otsuse ühe või mitme
proportsionaalsuse meetme rakendamise kohta, kui see on põhjendatud tulenevalt
kindlustusandja riskiprofiilist.
86
(7) Kui Finantsinspektsioon teeb nõusoleku andmisest keeldumise otsuse ühe või mitme
meetme rakendamise kohta, esitab ta kindlustusandjale selle põhjused kirjalikult.
(8) Finantsinspektsioon võib otsust igal ajal muuta või tunnistada selle kehtetuks, kui
kindlustusandja riskiprofiil on muutunud, esitades kindlustusandjale selle kohta põhjused
kirjalikult.
(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–8 sätestatust võib kindlustusandja rakendada
käesoleva seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2 sätestatud proportsionaalsuse meetmeid
Finantsinspektsiooni nõusolekuta, kui ta vastab kõikidele järgmistele tingimustele:
1) kindlustusandjal puudub välisriigis filiaal ja ta ei tegele piiriülese kindlustustegevusega;
2) kindlustusandja ei tegele käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 10–15 sätestatud
kahjukindlustuse liikidega, välja arvatud, kui vastutuskindlustuse risk on täiendavalt
kindlustatav risk käesoleva seaduse § 16 lõike 3 tähenduses;
3) kindlustusandja aastane kindlustusmaksete kogusumma on väiksem kui 15 miljonit eurot;
4) kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi
osaga on väiksem kui 50 miljonit eurot;
5) kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja puhul on kindlustusgrupi tehniliste eraldiste
suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga väiksem kui 50 miljonit eurot;
6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse kindlustusmaksete suurus on väiksem kui
600 000 eurot või kümme protsenti kindlustusmaksete kogusummast või
edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste suurus on väiksem kui 2,7 miljonit
eurot või kümme protsenti sellistest lepingutest tulenevate tehniliste eraldiste kogusuurusest.
(10) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja suhtes ei kohaldata
käesoleva seaduse § 96 lõiget 71.
(11) Erinevalt käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 ja §-s 114 sätestatust võib Finantsinspektsiooni
nõusolekul käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja
miinimumkapitali alammäär ja aktsiakapital või osakapital olla 2,25 miljonit eurot, kui
kindlustusandjal on õigus tegeleda elukindlustuse või edasikindlustusega, ning 1,5 miljonit
eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda kahjukindlustusega. Nõusoleku andmise või
sellest keeldumise suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–8 sätestatut.
(12) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõigetes 9–11
sätestatud erandi kasutamise kavatsusest ja esitab tõendi lõike 9 tingimustele vastamise kohta.
(13) Käesoleva paragrahvi lõigetes 9 ja 10 sätestatud erandi kohaldamine lõppeb, kui
kindlustusandja ei vasta vähemalt ühele lõike 9 tingimusele kolmel järjestikusel aastal, ning
lõikes 11 sätestatud erandi kohaldamine lõppeb kohe, kui kindlustusandja ei vasta enam
vähemalt ühele lõike 9 tingimusele.
(14) Finantsinspektsioon võib keelata käesoleva paragrahvi lõigetes 9–11 sätestatud erandi
kasutamise järgmistel tingimustel:
1) kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusele;
2) erandi kasutamine kahjustab kindlustusandja maksevõimelisust või muul viisil
kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste võlausaldajate huve.
§ 426. Finantsinspektsiooni teavitamine muutustest
87
(1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata, kui ta ei
vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 421 lõike 2–9 kriteeriumile.
(2) Kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 421 lõike 2–9 kriteeriumile
püsivalt kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni, misjärel ei ole
kindlustusandjal enam õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning rakendada
proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates.
(3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata, kui ta
täidab mõnda käesoleva seaduse § 421 lõikes 13 sätestatud tingimust, misjärel ei ole
kindlustusandjal enam õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning tal ei ole enam
õigust rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates.
(4) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata oma
kavatsusest muuta rakendatavate proportsionaalsuse meetmete loetelu.
(5) Kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, teavitab
Finantsinspektsiooni, kui ta otsustab lõpetada ühe või mitme meetme rakendamise.
§ 427. Kindlustusgrupi proportsionaalsuse meetmed
(1) Kindlustusgrupp, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2
alusel kindlustusgrupi järelevalvet, on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui ta vastab
käesoleva paragrahvi tingimustele ning kindlustusgrupi järelevalve teostaja on ta määranud
väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks.
(2) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks
kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja ning täidetud on
käesoleva paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid:
1) konsolideeritud andmete alusel arvutatud intressiriski kapitalinõue on suurem kui viis
protsenti konsolideeritud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga;
2) kindlustusgrupi elukindlustustegevuse konsolideeritud tehniliste eraldiste suurus
edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ei ole suurem kui üks miljard eurot.
(3) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks
kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole elukindlustusandja ning täidetud on käesoleva
paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid:
1) kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud suhtarv
edasikindlustuseta on alla 100 protsendi;
2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui 100 miljonit eurot;
3) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11 ja 12 ning 14 ja 15 sätestatud
kahjukindlustuse liikide kindlustusmaksete aastasumma ei ole suurem kui 30 protsenti
kindlustusgrupi kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
(4) Väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp peab vastama ka järgmistele lisakriteeriumitele:
1) kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate, kelle peakontor ei asu kindlustusgrupi
järelevalve teostajaga samas lepinguriigis, kindlustusmaksete aastasumma on väiksem kui
20 miljonit eurot või kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest
kogusummast;
2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma sellistes lepinguriikides, mis ei ole
kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukohaga sama lepinguriik, on väiksem kui 20 miljonit
88
eurot või vähem kui kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest
kogusummast;
3) käesoleva seaduse § 421 lõike 4 alusel arvutatud summa konsolideeritud andmete alusel ei
ole suurem kui 20 protsenti kindlustusgrupi koguinvesteeringute suurusest;
4) kindlustusgrupi edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti
kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast;
5) olenevalt rakendatavast arvutamismeetodist on käesoleva seaduse § 89 lõike 1, sama
paragrahvi lõike 6 või § 893 lõike 1 alusel arvutatud suuruste vahe positiivne;
6) iga kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse
§ 89 lõikes 6 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodit, on väike ja mittekeerukas
kindlustusandja, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse sama meetodit
või käesoleva seaduse §-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 ja lõike 4 punktis 3 sätestatut ei kohaldata, kui
kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse üksnes mahaarvamise ja
agregeerimise meetodit.
(6) Kindlustusgrupi määramise korral väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks
kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 422 sätestatut kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil.
(7) Tingimustele vastavuse hindamise korral võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja aluseks
kindlustusgrupi viimase kahe majandusaasta näitajad.
(8) Kui kindlustusgrupi suhtes on kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatud vähem kui kaks
aastat, võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kriteeriumitele vastavuse hindamise korral
aluseks kindlustusgrupi viimase majandusaasta näitajad.
(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatust ei ole kindlustusgrupp väike ja
mittekeerukas kindlustusgrupp, kui:
1) ta on finantskonglomeraat krediidiasutuste seaduse § 1101 tähenduses;
2) vähemalt üks kindlustusgrupi tütarettevõtja on käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud
seotud ettevõtja;
3) kindlustusgrupp kasutab kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise korral
käesoleva seaduse § 243 kohast sisemudelit.
(10) Kindlustusgrupi ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja suhtes kohaldatakse käesoleva
seaduse §-des 423–426 kindlustusandja ning Finantsinspektsiooni kohta sätestatut.“;
14) paragrahvi 45 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud riskivabal intressikõveral ei
ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega intressimäärasid, tuleb esimesest
tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegadega finantsinstrumentide korral ekstrapoleerida
riskivaba intressikõverat vastavalt käesoleva seaduse §-s 451 sätestatule.“;
15) paragrahvi 45 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „artiklites 43–54“ tekstiosaga „artiklites 43–
54a“;
16) paragrahvi 45 täiendatakse lõigetega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:
„(8) Kui kindlustusleping sisaldab finantstagatisi ja valikuõigusi, võtab kindlustusandja parima
hinnangu arvutamise korral kasutatavas meetodis asjakohaselt arvesse, et sellisest lepingust
tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus võib teatud stsenaariumite korral sõltuda tulevaste
89
sündmuste ja arengusuundade oodatavatest tulemustest ning võimalikest erinevustest tegelike
ja oodatavate tulemuste vahel.
(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust võib väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet,
kasutada ettevaatlike arvutuspõhimõtete järgi leitud deterministlikku parimat hinnangut, et
leida elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parim hinnang, kui lepingus sisalduvad
finantstagatised ja valikuõigused ei ole olulise majandusliku mõjuga.“;
17) seadust täiendatakse §-ga 451 järgmises sõnastuses:
„§ 451. Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimine
(1) Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise korral võetakse aluseks forvardintressimäärad,
mis lähenevad sujuvalt esimese tasanduspunkti forvardintressimääralt lõplikule
forvardintressimäärale. Esimene tasanduspunkt on esimene tähtaeg, mil intressikõvera
määramise korral arvesse võetavad finantsinstrumentide turud ei ole sügavad, likviidsed või
läbipaistvad.
(2) Euro esimene tasanduspunkt on 20 aastat.
(3) Muu valuuta esimene tasanduspunkt on pikim tähtaeg, mille korral on täidetud järgmised
tingimused:
1) selle tähtajaga finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad;
2) selle või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist selles valuutas
nomineeritud lunastamata võlakirjadest on piisavalt suur.
(4) Ekstrapoleeritud forvardintressimäär on likviidse forvardintressimäära ja lõpliku
forvardintressimäära kaalutud keskmine.
(5) Likviidne forvardintressimäär põhineb ühel või mitmel pikima tähtajaga
forvardintressimääral, mille korral saab asjaomast finantsinstrumenti vaadelda sügaval,
likviidsel ja läbipaistval turul.
(6) Lõpliku forvardintressimäära kaal on vähemalt 77,5 protsenti, kui forvardintressimäära
tähtaeg on vähemalt 40 aastat esimesest tasanduspunktist arvates.
(7) Ekstrapoleerimise korral võetakse arvesse lisaks võlakirjadele teavet muude
finantsinstrumentide kohta, kui nende finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja
läbipaistvad.
(8) Kindlustusandja võib rakendada käesoleva seaduse §-s 2672 sätestatud järkjärgulise
kohaldamise mehhanismi Finantsinspektsiooni nõusolekul. Mehhanism ei mõjuta
finantsturgude sügavuse, likviidsuse ja läbipaistvuse ning esimese tasanduspunkti
kindlaksmääramist.“;
18) paragrahvi 46 lõike 1 punkti 8 täiendatakse pärast sõna „koos“ sõnadega „, sealjuures
käsitatakse elukindlustuse grupilepingut ühe lepinguna“;
19) paragrahvi 47 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kindlustusandja võib rakendada parima hinnangu arvutamisel riskivabale intressikõverale
volatiilsuse kohandamist (edaspidi volatiilsuse kohandamine) Finantsinspektsiooni nõusolekul.
90
(2) Nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile tõendid selle kohta, et
ta vastab vähemalt järgmistele tingimustele:
1) volatiilsuse kohandamist asjakohase valuuta korral rakendatakse kõigi selles valuutas
olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamise korral, kui
selle hinnangu arvutamise korral kasutatava riskivaba intressikõvera suhtes ei rakendata juba
käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist;
2) kindlustusandja on kehtestanud reeglid, et arvutada volatiilsuse kohandamist.
(3) Nõusolek loetakse antuks, kui kindlustusandjat ei teavitata sellest või selle andmisest
keeldumisest 30 tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tõendite
Finantsinspektsioonile esitamisest arvates.
(4) Volatiilsuse kohandamiseks ette nähtud tehnilise teabe aluseks on Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõigetes 3–4a sätestatud põhimõtted.
(5) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivaba
intressikõvera suhtes. Ekstrapoleerimise korral võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad
intressimäärad.
(6) Iga valuuta korral on volatiilsuse kohandamise aluseks selles valuutas võlaväärtpaberitesse
tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitud intressimäära ja selle valuuta riskivaba
intressikõvera määra vahe. Võrdlusportfell esindab samas valuutas olevat vara, millesse
investeerib kindlustusandja samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate
kohustuste parima hinnangu katmise.
(7) Kindlustusandja võib kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ
artikli 77d lõikes 3 sätestatud riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suhtes kindlustusandja
enda lähenemist Finantsinspektsiooni nõusolekul järgmistel tingimustel:
1) riskiga korrigeeritud hinnavahe on olnud aruandekuupäevale eelneval neljal kvartaalsel
aruandeperioodil suurem kui selline riskiga korrigeeritud hinnavahe, mis on arvutatud
kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute
alusel;
2) regulaarses järelevalvelises aruandes esitatud teave kindlustusandja asjakohase vara kohta
on piisavalt kvaliteetne, et tagada korrigeerimise täpne ja usaldusväärne arvutamine.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral on korrigeerimismäär kindlustusandja
investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud
riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjakohase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga
korrigeeritud hinnavahe suhtarv, mis ei ole suurem kui 105 protsenti.
(9) Kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud
investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe arvutatakse samal viisil kui
sellise riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on asjakohase valuuta võrdlusportfell,
kuid mille arvutamise korral kasutatakse kindlustusandja andmeid asjaomases valuutas
võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute portfellis sisalduvate alamklasside kaalude ja
keskmise kestuse kohta.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul ei rakendata euro korral Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõikes 4 sätestatud
makromajandusliku volatiilsuse kohandamise suurendamist.
91
(11) Kindlustusandja lõpetab käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamise viivitamata, kui selle
tulemusel on riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suurenenud kahe järjestikuse kvartaalse
aruandeperioodi jooksul.
(12) Kui kindlustusandja ei täida enam käesoleva paragrahvi lõike 2 tingimusi, võib
Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt, et ta ei rakendaks enam volatiilsuse kohandamist.
Kindlustusandja võib rakendamist jätkata, kui ta on saanud selleks uue nõusoleku käesoleva
paragrahvi lõike 2 tingimustel.
(13) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei
ole rakendusmääruses valuuta kohta kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet, ei kohaldata
selle valuuta korral volatiilsuse kohandamist, kui arvutatakse parimat hinnangut.
(14) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei
ole rakendusmääruses kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet euro korral ja sama artikli
lõike 1 punktis d sätestatud osakaalu, ei lisata volatiilsuse kohandamisele makromajanduslikku
volatiilsuse kohandamist.“;
20) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Parima hinnangu ja riskimarginaali eraldi hindamise korral, kui kindlustusandja arvutab
marginaali, määrab ta kindlaks selliste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulud, mis
vastavad ajaliselt kohandatud solventsuskapitalinõudele ja on ette nähtud kindlustuslepingutest
tulenevate kohustuste täitmiseks kogu nende kehtivusaja jooksul. Kulude kindlaksmääramise
korral kasutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kapitalikulumäära.
(12) Solventsuskapitalinõude kohandamine koosneb eksponentsiaalsest ajast sõltuvast
tegurist.“;
21) paragrahvi 48 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Riskimarginaali arvutamise korral peab kindlustusandja kasutama kapitalikulumäära
4,75 protsenti, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 86 lõike 1b
alusel antud Euroopa Liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.“;
22) seadust täiendatakse §-ga 521 järgmises sõnastuses:
„§ 521. Makromajandusliku ja finantsturgude arengu mõju arvestamine
investeerimisstrateegias
(1) Kindlustusandja arvestab investeerimisstrateegias võimaliku makromajandusliku ja
finantsturgude arenguga, käesoleva seaduse §-s 971 sätestatud kestlikkusriski mõjuga oma
investeeringutele ning oma investeerimisotsuste võimaliku pikaajalise mõjuga samas
paragrahvis sätestatud kestlikkusteguritele.
(2) Finantsinspektsioon võib põhjendatult nõuda, et kindlustusandja:
1) võtab investeerimisstrateegias arvesse makromajanduskeskkonnast tingitud riske;
2) hindab, millises ulatuses võib tema investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikku
ja finantsturgude arengut ning olla süsteemse riski põhjuseks.
(3) Kindlustusandja arvestab asjakohasel juhul investeerimisotsuste tegemise korral käesoleva
paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatuga.
92
(4) Makromajanduslikust ja finantsturgude arengust ning makromajanduskeskkonnast tingitud
riskide hindamise korral lähtub kindlustusandja käesoleva seaduse § 1001 lõigetes 2 ja 3
sätestatust.
(5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt tütarettevõtjast
kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamist, võtab ta arvesse, kas selles lõikes
sätestatud hindamise teeb juhtiv ettevõtja kindlustusgrupi tasandil ja kas hinnangus võetakse
arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära.“;
23) paragrahvi 57 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Kindlustusandja viitab asjakohasel juhul omavahendite liigitamise korral komisjoni
delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 69, 70, 72, 74, 76 ja 78 nimetatud omavahendite
loetelule.“;
24) paragrahvi 59 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Finantsinspektsiooni nõusolekul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut, kui
on täidetud kõik järgmised tingimused:
1) kindlustusandja ja krediidiasutus või finantseerimisasutus kuuluvad käesoleva seaduse § 239
lõike 1 punktide 1, 2 või 3 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla ja seotud ettevõtjast
krediidiasutuse või finantseerimisasutuse suhtes ei kohaldata § 891 lõikes 10 nimetatud
mahaarvamist või kui kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 1108 sätestatut
Finantsinspektsiooni nõusolekul või nõudmisel ning kindlustusandja ja krediidiasutus või
finantseerimisasutus kuuluvad krediidiasutuste seaduse 91. peatüki 2. jaos sätestatud täiendava
järelevalve alla;
2) Finantsinspektsiooni hinnangul on kindlustusgrupi või täiendava järelevalve alla kuuluvate
ettevõtjate koordineeritud juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll piisavalt hästi korraldatud;
3) osalus krediidiasutuses või finantseerimisasutuses on strateegilist laadi
omakapitaliinvesteering komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 171 tähenduses.
(5) Osalus krediidiasutuses ja finantseerimisasutuses hõlmab:
1) kindlustusandja osalust krediidiasutuses, investeerimisühingus ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid
usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013,
lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punktis 26 nimetatud finantseerimisasutuses;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 52 sätestatud täiendavaid
esimese taseme omavahendi instrumente, sama määruse artiklis 63 sätestatud teise taseme
omavahendi instrumente ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033, mis
käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega
muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL)
nr 806/2014 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 1–63), artiklis 9 sätestatud esimese ja teise taseme
omavahendi instrumente, mida kindlustusandja hoiab käesoleva lõike punktis 1 sätestatud
ettevõtja tõttu, kelles on kindlustusandjal osalus.“;
25) paragrahvi 63 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Kindlustusandja võib mõnede riskide ja alamriskide kapitalinõuete arvutamise korral
kasutada lihtsustusi, kui:
1) riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad;
2) standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne;
3) lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt solventsuskapitalinõuet.“;
26) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:
93
„(91) Käesoleva paragrahvi lõike 9 punkti 3 tingimus ei pea olema täidetud, kui lihtsustatud
arvutuse tulemusel saadud solventsuskapitalinõue on suurem standardse arvutuse tulemusel
saadud solventsuskapitalinõudest.“;
27) paragrahvi 63 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:
„(11) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatust võib kasutada teatud riski või alamriski
kapitalinõude arvutamise korral lihtsustust, kui sellise riski või alamriski kapitalinõue ei
moodusta rohkem kui viis protsenti põhisolventsuskapitalinõudest. Kindlustusandja võib seda
teha järgmise kolme aasta jooksul solventsuskapitalinõude arvutamisest arvates.
(12) Käesoleva paragrahvi lõike 11 kohaldamise korral ei tohi kõikide lihtsustatud arvutuste
tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa olla suurem kui kümme protsenti
viimasena standardselt arvutatud põhisolventsuskapitalinõudest.
(13) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusi ei kohaldata väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja suhtes, kui ta suudab Finantsinspektsioonile vähemalt iga viie aasta järel
veenvalt tõendada, et:
1) iga riski või alamriski kapitalinõue, mille suhtes kavandab kindlustusandja kasutada
lihtsustatud arvutust, on alla kahe protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud
põhisolventsuskapitalinõudest;
2) kõikide lihtsustatud arvutuste tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa
on alla kümne protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud põhisolventsuskapitalinõudest.“;
28) paragrahvi 67 lõikes 6 asendatakse sõna „kümne“ arvuga „13“;
29) seadust täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses:
„§ 671. Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue
(1) Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue võrdub põhiomavahendite kahjumiga, mis
tuleneks pikaajaliste aktsiainvesteeringute väärtuse hetkelisest vähenemisest 22 protsendi
võrra.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral käsitatakse aktsiainvesteeringute
alamrühma pikaajalise aktsiainvesteeringuna, kui kindlustusandja tõendab
Finantsinspektsioonile veenvalt, et täidetud on kõik järgmised tingimused:
1) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on selgelt piiritletud ja eraldatud muust
kindlustusandja tegevusest;
2) iga pikaajalise aktsiainvesteeringu portfelli kohta on kehtestatud käesoleva paragrahvi
lõikes 3 sätestatud pikaajaliste investeeringute juhtimise kord;
3) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühmas on ainult sellised aktsiad, mis on avalikult
kaubeldavad lepinguriigis või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigis,
või selliste lepinguriigi või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi
peakontoriga äriühingute aktsiad, millega ei kaubelda avalikult;
4) kindlustusandja on suuteline hoiduma aktsiainvesteeringute sundmüügist järgmise viie aasta
jooksul, sealhulgas pingelises finantsturuolukorras;
5) kindlustusandja riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ja investeerimise põhimõtetes
on kehtestatud kindlustusandja kohustus hoida pikaajalisi investeeringuid perioodi jooksul, mis
on kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 3 nõudega, ning kindlustusandja on suuteline täitma
käesoleva lõike punkti 4 nõuet;
6) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on hajutatud viisil, mis võimaldab vältida
ülemäärast sõltuvust konkreetsest emitendist või ettevõtjate grupist ja riski ülemäärast
akumuleerumist sama riskiprofiiliga pikaajaliste aktsiainvesteeringute portfellis tervikuna;
94
7) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühma ei kuulu sellised investeeringud, mille
tulemusel omab kindlustusandja äriühingus või muus juriidilises isikus vähemalt 20 protsenti
aktsiakapitalist või aktsiatega määratud häältest.
(3) Kindlustusandja juhatus kinnitab pikaajaliste aktsiainvesteeringute juhtimise korra, mille
kohaselt peab kindlustusandja hoidma pikaajalisi aktsiainvesteeringuid keskmiselt kauem kui
viis aastat. Kindlustusandja vaatab läbi investeeringute juhtimise korra regulaarselt, võrreldes
seda tegeliku portfellihaldamisega, ja esitab selle käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud
kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hinnangus.
(4) Käesoleva paragrahvi kohaldamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile
kinnituse selle kohta, et tema pikaajalised aktsiainvesteeringud vastavad käesoleva paragrahvi
lõigete 2 ja 3 tingimustele.
(5) Kui kindlustusandja hoiab aktsiaid investeerimisfondide seaduse § 9 lõikes 8 määratletud
Euroopa pikaajalises investeerimisfondis või Euroopa Komisjoni rakendusmääruses kindlaks
määratud madalama riskiprofiiliga investeerimisfondis, sealhulgas alternatiivses
investeerimisfondis, võib käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele vastavuse hindamise
teha investeerimisfondi ja mitte fondi alusvara tasandil.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral ei saa kindlustusandja pöörduda tagasi
lähenemise juurde, mis ei hõlma enam pikaajalisi aktsiainvesteeringuid.
(7) Kui kindlustusandja pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm ei vasta enam käesoleva
paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni viivitamata ja
rakendab meetmeid tingimustele vastamiseks.
(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile
ühe kuu jooksul tingimustele mittevastavuse tuvastamisest arvates teabe ja meetmed, mida
kindlustusandja rakendab tingimustele vastavuse tagamiseks kuue kuu jooksul nendele
mittevastavuse tuvastamisest arvates.
(9) Kui kindlustusandja ei ole suuteline tagama tingimustele vastavust käesoleva paragrahvi
lõikes 8 sätestatud tähtaja jooksul, ei kohaldata järgmise 2,5 aasta jooksul või seni kuni
kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele pikaajaliste
aktsiainvesteeringute alamrühma suhtes käesoleva paragrahvi lõiget 1 selle põhjal, kumb
periood on pikem.“;
30) paragrahvi 72 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt sisemudeli kasutamise loa, esitab ta
Finantsinspektsioonile hinnangu solventsuskapitalinõude kohta standardvalemit kasutades iga
kahe aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda, et hinnang esitataks sagedamini, seda enne
põhjendades.“;
31) paragrahvi 78 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:
„(6) Kindlustusandja võib arvestada sisemudelis krediidimarginaali muutuse mõjuga
volatiilsuse kohandamisele üksnes juhul, kui:
1) meetod, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta volatiilsuse
kohandamisele, ei sisalda käesoleva seaduse § 47 lõikes 7 sätestatud kindlustusandja lähenemist
ja makromajandusliku volatiilsuse kohandamise suurendamist euro korral;
2) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud suurustest.
95
(7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 2 osutatud suurused on:
1) tinglik solventsuskapitalinõue, mis arvutatakse solventsuskapitalinõudena, välja arvatud see,
et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsuse kohandamisele võetakse arvesse Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse kehtestatud metoodika järgi;
2) käesoleva lõike punkti 1 alusel arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et
käesoleva seaduse § 47 lõikes 6 sätestatud võrdlusportfell määratakse kindlaks samas valuutas
oleva vara alusel, millesse kindlustusandja investeerib, selle asemel, et lähtuda kõigi
kindlustusandjate samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega
seotud varast.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 2 sätestatud juhul võetakse võrdlusportfelli määramise
korral aluseks kindlustusandja vara sellises valuutas, mida kasutatakse samas valuutas olevatest
kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu katmiseks.“;
32) paragrahvi 87 lõiget 4 täiendatakse pärast tekstiosa „kindlustusandjas“ ja lõiget 5 pärast
tekstiosa „osalust“ tekstiosaga „või kes on seotud teise ettevõtjaga käesoleva seaduse § 7 lõike 2
punkti 3 kohaselt“;
33) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:
„(51) Lisaks käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 määratletule on emaettevõtja ja tütarettevõtja
käesoleva seaduse § 2391 lõike 4, 5 või 6 ning 9 kohaselt määratud emaettevõtja ja tema
tütarettevõtja.
(52) Lõplik emaettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole teise kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.“;
34) paragrahvi 87 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Kindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja:
1) kes ei ole krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing, tööandjapensioni
kogumisasutus, segafinantsvaldusettevõtja ega finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 punkti 20 tähenduses;
2) kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on kindlustusandja;
3) kelle põhitegevus on käesoleva paragrahvi lõikes 61 nimetatud tegevus ja kelle puhul on
täidetud lõike 62 tingimus.“;
35) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 61–63 järgmises sõnastuses:
„(61) Kindlustusvaldusettevõtja põhitegevus on sõltumata ettevõtja enda määratud tegevusalast
üks järgmistest tegevustest: 1) osaluse omamine ja omandamine kindlustusandjas; 2) abiteenuse osutamine ühe või mitme seotud kindlustusandja põhitegevusele; 3) ühe või mitme krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 punktides 2–12 nimetatud tehingu või
toimingu tegemine või ühe või mitme väärtpaberituru seaduse §-s 44 sätestatud kõrvalteenuse
osutamine.
(62) Üle 50 protsendi käesoleva paragrahvi lõike 63 punktides 1–4 nimetatud vähemalt ühest
näitajast on püsivalt seotud tütarettevõtjaga, kes on kindlustusandja, kolmanda riigi
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi
kindlustusandjate valdusettevõtja või ettevõtja, kes osutab teenuseid, mis on kindlustusgruppi
kuuluva ühe või mitme kindlustusandja põhitegevuse abiteenused. Või on vähemalt üks
näitajaist püsivalt seotud ettevõtja enda tegevusega, mis ei ole seotud osaluse omandamise või
omamisega kindlustusandjas või kolmanda riigi kindlustusandjast tütarettevõtjas, kui ettevõtja
enda tegevus on kindlustustegevusega sama laadi.
96
(63) Tütarettevõtja või ettevõtja enda tegevusega püsivalt seotud näitajad on: 1) ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel; 2) ettevõtja vara tema konsolideeritud seisundi alusel; 3) ettevõtja tulu tema konsolideeritud seisundi alusel; 4) ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel; 5) muud näitajad, mida Finantsinspektsioon peab asjakohaseks.“;
36) paragrahvi 87 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat ei käsitata
finantseerimisasutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4
lõike 1 punkti 26 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 tähenduses.“;
37) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Kolmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole
kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle peamine tegevus on
osaluse omandamine ja omamine tütarettevõtjates, kellest kõik või enamik on kolmandate
riikide kindlustusandjad.“;
38) paragrahvi 88 lõigetes 1, 3 ja 32 asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse §-s 89“
tekstiosaga „käesoleva seaduse §-s 89 või 893“;
39) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse käesoleva seaduse § 89
lõigetes 3–51 sätestatud meetodit või §-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni, võivad
osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja rakendada
käesoleva seaduse §-s 671 sätestatut.“;
40) paragrahvi 89 lõikes 1, § 90 lõikes 1 ja § 247 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „lõigetes 3–5“
tekstiosaga „lõigetes 3–51“;
41) paragrahvi 89 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda pärast
konsulteerimist kindlustusgrupi ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega
kindlustusgrupi solventsuse arvutamist käesoleva paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud
mahaarvamise ja agregeerimise meetodiga, või kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud
meetodi üksikult kohaldamine ei ole asjakohane, käesolevas lõikes ja lõikes 1 sätestatud
meetodite kombinatsioonina, arvestades käesoleva seaduse §-s 893 sätestatut. Otsuse tegemise
korral võtab Finantsinspektsioon aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35
artikli 328 kriteeriumid.“;
42) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Piiramata käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtjate suhtes nõuete
kohaldamisest, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana nõuda, et
käesoleva paragrahvi lõikeid 6–9 kohaldataks üksnes kindlustusandja, kolmanda riigi
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja kolmanda riigi
kindlustusandja valdusettevõtja suhtes.“;
43) paragrahvi 89 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on järgmiste suuruste vahe:
97
1) kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite summa konsolideeritud andmete alusel ja
käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
summa;
2) kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude summa konsolideeritud andmete alusel
(edaspidi kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue) ja käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või
§ 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa summa.“;
44) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korral ei võeta konsolideeritud andmetes
arvesse seotud ettevõtja osalust. Kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite ja
kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse
3. peatüki 3. jaos ja 4. jao 1.–3. jaotises sätestatut.“;
45) paragrahvi 89 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa kolmanda riigi seotud kindlustusandja
kapitalinõudes.“;
46) paragrahvi 89 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 3 nimetatud kapitalinõue on kolmanda riigi
õigusaktis sätestatud kapitalinõue, mille täitmata jätmisega kaasneks kolmanda riigi
kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamine.
(42) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi täitmiseks vajalike nõuetekohaste
põhiomavahendite sobivuse kindlaksmääramise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse
§-des 88–892 ja 894–92 ning § 93 lõigetes 1 ja 5 sätestatut. Käesoleva lõike esimeses lauses
sätestatut kohaldatakse ka, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite
kombinatsioonina käesoleva seaduse § 893 alusel.“;
47) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased
omavahendid ületavad kindlustusgrupi solventsuskapitalinõuet, kuid selle nõude miinimum ei
ole täidetud, kohaldatakse kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi suhtes
käesoleva seaduse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 sätestatut omavahendite vähenemise kohta alla
solventsuskapitalinõude. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka, kui
kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite kombinatsioonina käesoleva seaduse § 893
alusel.“;
48) paragrahvi 89 lõike 6 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) osaleva kindlustusandja osaluse väärtus käesoleva paragrahvi lõikes 21 ja käesoleva seaduse
§ 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtjates ning kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude
summa.“;
49) paragrahvi 89 lõike 7 punktis 2 ja lõike 8 punktis 2 asendatakse sõna „osa“ sõnadega „osa
iga“;
50) paragrahvi 89 lõiget 7 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.“;
51) paragrahvi 89 lõiget 8 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või § 892 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.“;
98
52) paragrahvi 89 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;
53) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 131 järgmises sõnastuses:
„(131) Käesoleva paragrahvi lõigete 12 ja 13 kohaldamise korral käsitatakse kolmanda riigi
kindlustusandja valdusettevõtjat samuti kindlustusandjana.“;
54) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 141 järgmises sõnastuses:
„(141) Käesoleva paragrahvi lõikes 14 sätestatud mahaarvamist ei kohaldata, kui see parandab
kindlustusgrupi solventsuse positsiooni, võrreldes olukorraga, kui seotud ettevõtja arvatakse
kindlustusgrupi solventsuse arvutusse.“;
55) paragrahvi 89 lõiked 15 ja 16 tunnistatakse kehtetuks;
56) seadust täiendatakse §-dega 891–894 järgmises sõnastuses:
„§ 891. Seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral
(1) Osalev kindlustusandja võtab olenemata kasutatavast arvutusmeetodist kindlustusgrupi
solventsuse arvutamisel arvesse järgmiste seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi
nõuetekohastes omavahendites ja solventsuskapitalinõudes:
1) krediidiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1
punkti 1 tähenduses;
2) investeerimisühing Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4
lõike 1 punkti 2 tähenduses;
3) eurofondi valitseja ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ vabalt
võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid)
käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32–96)
artikli 27 kohaselt tegevusloa saanud äriühinguna asutatud fond, millele ei ole määratud
fondivalitsejat;
4) alternatiivfondi valitseja;
5) ettevõtja, kes ei ole reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses
ning kelle põhitegevus on osutada ühte või mitut sama seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud teenust;
6) tööandja pensionifondi valitseja, investeerimisfondide seaduse §-s 7 sätestatud määratud
väljamaksetega tööandja pensionifond ja teise lepinguriigi tööandja pensionifond, millele ei ole
määratud fondivalitsejat.
(2) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites on osaleva
kindlustusandja proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja omavahendite suurusest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 ja 6 nimetatud seotud ettevõtjate omavahendite
osa määratakse nende suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud omavahendite nõuete alusel
ning punktis 5 sätestatud ettevõtja osa tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud
omavahendite nõuete alusel, kui ta oleks reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 1102
lõike 1 tähenduses.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korral ei arvestata järgmiste seotud ettevõtjate
omavahenditega, mis ületavad käesoleva paragrahvi lõigete 8 ja 9 kohaselt leitud kapitalinõude
(edaspidi käesolevas paragrahvis omavahendite ülejääk):
1) reservkapital ja muud omavahendid, mille korral on kindlustusgrupi järelevalve teostaja
määranud kindlaks kahju kandmise võime vähenemise;
2) eelisaktsiad;
3) liikmete sissemaksed;
99
4) allutatud kohustised;
5) edasilükkunud maksukohustused.
(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 ei kohaldata, kui osalev kindlustusandja põhjendab
kindlustusgrupi järelevalve teostajale rahuldaval viisil, et selles lõikes nimetatud omavahendeid
saab kasutada kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks.
(6) Osalev kindlustusandja arvestab omavahendite ülejäägi kindlaksmääramise korral, et teatud
seotud ettevõtjate kapitalinõuded täidetakse ainult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses
(EL) nr 575/2013 sätestatud esimese taseme põhiomavahenditest või täiendavatest esimese
taseme omavahenditest.
(7) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes on osaleva kindlustusandja
proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja kapitalinõudest või tinglikust
kapitalinõudest.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral võetakse aluseks järgmised suurused:
1) investeerimisühingu korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033
artikli 11 kohaselt leitud nõude ja täiendavate omavahendite nõude summa või kolmanda riigi
õigusaktis sätestatud omavahendite nõude suurus;
2) eurofondi valitseja ning alternatiivfondi valitseja korral investeerimisfondide seaduse § 334
lõigetes 3 ja 4 sätestatu kohaselt leitud suurus;
3) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud seotud ettevõtja korral tinglik kapitalinõue
tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuete alusel, kui ta oleks reguleeritud üksus
krediidiasutuste seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses;
4) tööandja pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi korral
investeerimisfondide seaduse §-de 227 ja 338 kohaselt leitud suurus või selliste lepinguriikide
õigusaktides sätestatud kapitalinõuete kogusumma, kui seotud ettevõtja on registreeritud või
tegevusloa saanud, kuid olenevalt sellest, kumb neist on suurem.
(9) Krediidiasutuse puhul võetakse käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral arvesse
järgmistest suurustest suurem:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti c nõude,
sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning muude riskide kui ülemäärase
finantsvõimenduse riski käsitlemiseks mõeldud täiendavate omavahendite nõuete
ja kombineeritud kapitalipuhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud
omavahendite nõude suurus;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti d nõude,
sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning artikli 92 lõikes 1a sätestatud
finantsvõimenduse määra puhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud
omavahendite nõude suurus, kui need nõuded tuleb täita esimese taseme omavahenditega.
(10) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana arvata kindlustusgrupi
solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud
seotud ettevõtja osaluse osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel.
§ 892. Seotud ettevõtja osa alagrupi tasandil
(1) Kui käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjad moodustavad eraldi
konsolideerimisgrupi, mille suhtes kohaldatakse kapitalinõuet konsolideeritud andmete alusel
kooskõlas sama paragrahvi lõigetes 8 või 9 nimetatud õigusaktiga (edaspidi alagrupp),
sealhulgas kui sellise alagrupi tütarettevõtja on finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja
100
nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 20 tähenduses või
segafinantsvaldusettevõtja, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi finantsjärelevalve
teostajana nõuda, et erinevalt sama paragrahvi lõikes 2 sätestatust arvutatakse selliste seotud
ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites proportsionaalse osana alagrupi
omavahenditest.
(2) Erinevalt käesoleva seaduse § 891 lõigetes 7 ja 8 sätestatust arvutab osalev kindlustusandja
käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi
solventsuskapitalinõudes proportsionaalse osana selle alagrupi kapitalinõudest konsolideeritud
andmete alusel.
(3) Alagrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutamise korral tuleb arvesse võtta kõiki
alagruppi kuuluvaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1
punktis 18 sätestatud abiettevõtjaid ning punktis 26 sätestatud finantseerimisasutusi .
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse alagrupi suhtes käesoleva seaduse
§ 891 lõikeid 2–9, arvestades konsolideeritud olukorraga Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 47 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punkti 11 tähenduses või konsolideeritud
positsiooniga, kui see on asjakohane.
§ 893. Kombineeritud meetod kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral
(1) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse käesoleva seaduse § 89
lõikes 2 nimetatud meetodite kombinatsiooni, on kindlustusgrupi solventsus järgmiste suuruste
vahe:
1) käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud suurus;
2) käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel arvutatud suurus.
(2) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa:
1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 1 nimetatud kindlustusgrupi nõuetekohased
omavahendid selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 3–
51 sätestatud meetodit;
2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate
solventsuskapitalinõuetele vastavatest omavahenditest, kui seotud kindlustusandjate suhtes
kohaldatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 6–9 sätestatud meetodit;
3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.
(3) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa:
1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 2 nimetatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue
konsolideeritud andmete alusel selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama
paragrahvi lõigetes 3–51 sätestatud meetodit;
2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate
solventsuskapitalinõudest, kui kindlustusandja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 89
lõigetes 6–9 sätestatud meetodit;
3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või § 892 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul ei võeta konsolideeritud andmetes
arvesse osalusi käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates ning käesoleva
seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud seotud ettevõtjates, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva
101
seaduse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit, kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 ei
ole sätestatud teisiti.
(5) Kui käesoleva seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud ettevõtja suhtes kohaldatakse sama
paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit, võetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 1
kohaldamise korral konsolideeritud andmetes arvesse osaluse väärtus selles ettevõtjas, mis
ületab proportsionaalset osa ettevõtja enda solventsuskapitalinõudest, kui arvutatakse vara ja
kohustiste tundlikkust käesoleva seaduse § 67 lõike 2 punktis 5 nimetatud valuutariski suhtes.
Osaluse väärtust ei loeta tundlikuks sama lõike punktis 1 nimetatud aktsiariski suhtes.
(6) Kui osalev kindlustusandja omab kaudset osalust seotud kindlustusandjas, võetakse kaudse
osaluse väärtuse määramise korral arvesse järjestikuseid osalusi ja huve ning käesoleva
paragrahvi lõike 2 ja 3 punktides 2 nimetatud proportsionaalset osa seotud kindlustusandja
solventsuskapitalinõudele vastavatest omavahenditest ja seotud kindlustusandja
solventsuskapitalinõudest.
(7) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi arvutamise suhtes kohaldatakse
käesoleva seaduse § 89 lõigetes 4 ja 41 sätestatut. Miinimumi täitmiseks vajalikud
nõuetekohased põhiomavahendid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva seaduse § 58
lõikega 12 ja need arvutatakse konsolideeritud andmete alusel. Nendes andmetes ei võeta
arvesse osalusi käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates.
(8) Finantsinspektsioon pöörab asjasse puutuva finantsjärelevalve asutusena erilist tähelepanu
kindlustusgrupi riskidele, millega ei ole piisavalt arvestatud, kuna selliste riskide
kvantifitseerimine on raskendatud, kui hinnatakse, kas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2
alusel arvutatud suurus võtab asjakohaselt arvesse kindlustusgrupi riskiprofiili käesoleva
seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud ettevõtja puhul, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi
lõigetes 6–9 sätestatud meetodit.
(9) Kui kindlustusgrupi riskiprofiil käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud ettevõtja puhul
erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude arvutamise korral
kasutatud eeldustest, on Finantsinspektsioonil kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus
kehtestada käesoleva seaduse §-s 244 sätestatud korras lisakapitalinõue, mis liidetakse
käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 alusel arvutatud suurusele.
§ 894. Lihtsustatud meetod
(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta pärast
konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega lubada osaleval
kindlustusandjal rakendada kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel konsolideeritud andmete
alusel lihtsustatud meetodit ebaoluliste seotud ettevõtjate osaluste puhul.
(2) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral on seotud ettevõtja ebaoluline, kui tema
bilansiline väärtus on alla 0,2 protsendi kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel
ja kõikide selliste seotud ettevõtjate bilansiline väärtus kokku on alla 0,5 protsendi
kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel.
(3) Osalev kindlustusandja põhjendab Finantsinspektsioonile lihtsustatud meetodi rakendamise
asjakohasust ühe või mitme ebaolulise seotud ettevõtja suhtes, arvestades selliste ettevõtjate
riskide laadi, ulatust ja keerukust.
102
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral tõendab osalev kindlustusandja
Finantsinspektsioonile rahuldaval viisil, et lihtsustatud meetodi rakendamine osaluse tõttu ühes
või mitmes seotud ettevõtjas on piisavalt usaldusväärne ja sellega ei kaasne seotud ettevõtjaga
seotud riskide alahindamist.
(5) Osalev kindlustusandja hindab lihtsustatud meetodi rakendamise jätkuvat asjakohasust kord
aastas.
(6) Kui lihtsustatud meetodit rakendatakse kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ja selles riigis
kohalduvad kindlustusandjate usaldatavusnõuded ei ole käesoleva seaduse § 92 kohaselt
samaväärsed või tähtajaliselt samaväärsed käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuetega,
ei või seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes olla lihtsustatud
meetodi rakendamise tulemusel väiksem, kui on tema kapitalinõue kolmandas riigis
kohalduvate usaldatavusnõuete järgi.
(7) Lihtsustatud meetodit ei või kohaldada kolmanda riigi seotud kindlustusandja suhtes, kui
osaleval kindlustusandjal puudub teave kolmandas riigis kohalduvate kapitalinõuete kohta.“;
57) paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on käesoleva seaduse § 891
kohaldamise korral osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa märgitud kapitali osa, mida
selline kindlustusandja omab otseselt või kaudselt sama paragrahvi samas lõikes nimetatud
seotud ettevõtjas, sõltumata rakendatavast arvutusmeetodist.“;
58) paragrahvi 90 lõiget 5 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) Finantsinspektsiooni hinnangul moodustavad kaks või enam kindlustusandjat
kindlustusgrupi käesoleva seaduse § 2391 lõike 1 punkti 1 alusel.“;
59) paragrahvi 91 lõikes 8 asendatakse sõnad „kindlustusandja solventsuskapitalinõue“
sõnadega „kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes“;
60) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Käesoleva seaduse § 89 lõigete 3 ja 7 ning § 893 lõike 2 kohaldamise korral ei vasta
osaleva kindlustusandja omavahend käesoleva seaduse § 57 lõike 2 punktis 6 sätestatud
tunnusele, kui tütarettevõtjast seotud kindlustusandja lõpetamise korral ei saa keelduda
omavahendi tagasimaksmisest aktsionärile või osanikule.“;
61) paragrahvi 92 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „arvutusmeetodi“ tekstiosaga „või
§-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni alusel“;
62) seaduse 3. peatüki 8. jagu täiendatakse §-ga 921 järgmises sõnastuses:
㤠921. Kindlustusandja finantsseisundi halvenemine
(1) Kui kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni oma finantsseisundi halvenemisest, võib
Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda kindlustusandja juhtidelt olukorra parandamiseks:
1) kindlustusandja kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 5 sätestatud ennetava
finantsseisundi kava ajakohastamist, kui kindlustusandja seisund erineb kavas esitatud
eeldustest;
2) ennetavas finantsseisundi kavas esitatud meetmete rakendamist, sealhulgas ajakohastatud
meetmete rakendamist käesoleva lõike punktis 1 sätestatud juhul;
3) tulemustasu või muutuvtasu maksmise, omavahendite instrumentide väljamaksmise ja
omavahendite tagasimaksmise või lunastamise piiramist või peatamist.
103
(2) Kui kindlustusandjal on kindlustusandja kriiside ennetamise ja lahendamise seadusest
tulenev kohustus koostada ennetav finantsseisundi taastamise kava, kuid ta ei ole seda teinud,
võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda, et juhid tuvastaksid mittevastavuse või
tõenäolise mittevastavuse põhjused seadusest tulenevatele nõuetele ning määraksid kindlaks
sobivad meetmed ja koostaksid ajakava, et tagada vastavus nendele nõuetele.
(3) Finantsinspektsioonil on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused ka juhul,
kui ta on tuvastanud kindlustusandja finantsseisundi halvenemise finantstingimuste
halvenemise tõttu.
(4) Finantsinspektsioon võtab käesolevas paragrahvis sätestatud meetmete rakendamise korral
arvesse finantsseisundi halvenemise ulatust. Meetmed on proportsionaalsed finantsseisundi
halvenemisest tingitud riskide olemuse, ulatuse ja keerukusega.“;
63) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustust kohaldatakse olenemata
sellest, kas kindlustusandja tuvastab miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või sellise ohu
miinimumkapitalinõude arvutamise ajal või arvutamiste vahelisel perioodil.“;
64) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui kindlustusandja on koostanud kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise
seaduse §-s 6 sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise kava, peavad käesoleva paragrahvi
lõike 1 kohaselt rakendatavad meetmed olema kooskõlas selle kavaga, sealhulgas kavas
esitatud parendusmeetmetega.“;
65) paragrahvi 93 lõike 5 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „miinimumkapitalinõude“
sõnadega „või sellise ohu ilmnemise korral“;
66) paragrahvi 93 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Kindlustusandja finantsseisundi jätkuva halvenemise korral ka pärast käesolevas
paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 921 sätestatu rakendamist võib Finantsinspektsioon
rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate ning kindlustatute ja soodustatud
isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest
tulenevate kohustuste täitmiseks, võttes meetmete rakendamise korral arvesse
proportsionaalsuse põhimõtet ning finantsseisundi halvenemise ulatust ja kestust.“;
67) paragrahvi 95 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui Finantsinspektsioon leiab, et kindlustusandja finantsseisund halveneb erandlikel
asjaoludel vaatamata finantsseisundi taastamise kavale veelgi, võib Finantsinspektsioon keelata
kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu
ettekirjutusega.
(2) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud otsust kindlustusandja lõpetamise kohta kahe kuu
jooksul käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 sätestatud teate saamisest arvates, võib
Finantsinspektsioon lisaks sama paragrahvi lõikes 5 sätestatule keelata kindlustusandja varaga
seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu ettekirjutusega.“;
68) paragrahvi 95 lõikes 21 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõikes 1 või 2“;
69) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
104
„(22) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel teavitab Finantsinspektsioon
selliste lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või
tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. Finantsinspektsioon määrab kindlaks varad, mille
suhtes sellist meedet kohaldatakse.“;
70) paragrahvi 95 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 või 3“ tekstiosaga „lõigetes 1, 2 või
3“;
71) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kindlustusandja vaatab üle juhtimissüsteemi korrapäraselt, sealhulgas hindab juhatuse ja
nõukogu koosseisu piisavust, tegutsemise tõhusust ning töökorralduse toimimist. Selline
hindamine arvestab kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust.“;
72) paragrahvi 96 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kindlustusandja määrab iga võtmefunktsiooni täitmise eest eraldi vastutava isiku
(edaspidi vastutav isik), kui käesoleva paragrahvi lõikes 51 ei ole sätestatud teisiti.
Kindlustusandja tagab huvide konflikti vältimise eesmärgil, et võtmefunktsioonid täidetakse
üksteisest sõltumatult.“;
73) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada
proportsionaalsuse meedet, vastutav isik võib vastutada mitme võtmefunktsiooni täitmise eest,
välja arvatud siseauditi funktsiooni eest, või täita teisi olulise tähtsusega funktsioone või olla
kindlustusandja juht, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) kindlustusandja maandab võimalikud huvide konflikti olukorrad;
2) eri funktsioonide või funktsiooni täitmine ja kindlustusandja juhtimine ei kahjusta tema
võimet täita oma kohustusi.“;
74) paragrahvi 97 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Riskijuhtimissüsteemi alla kuuluvad vähemalt komisjoni delegeeritud määruse
(EL) 2015/35 artiklites 260 ja 261 ning 263–265 sätestatud tegevusvaldkonnad ning tegevused,
sealhulgas järgmised tegevused:
1) kindlustusriski hindamine ja tehniliste eraldiste moodustamine;
2) varade ja kohustiste hindamine;
3) investeerimine;
4) likviidsus- ja kontsentratsiooniriski juhtimine;
5) operatsiooniriski juhtimine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja
kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse
kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 07.06.2019, lk 15–
69), artikli 2 punktis 1 määratletud küberturvalisuse tagamine;
6) edasikindlustuse ja muude riskimaandamismeetmete rakendamine.“;
75) paragrahvi 97 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist
või §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, kehtestab ta likviidsusplaani
riskijuhtimissüsteemi osana selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes ta sellist
kohandamist rakendab. Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, arvestab ta
likviidsusplaanis selle rakendamisega ja hindab võimalikke likviidsuspiirangute tekkimise
ohte, mis ei ole kooskõlas selle rakendamisega.
105
(5) Kui kindlustusandja rakendab kattuvuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama
tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust kattuvuse kohandamisel, muu
hulgas alushinnavahe arvutamise eelduste suhtes.
(6) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama
tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust majandustingimuste muutuste
suhtes, mis võivad mõjutada riskiga korrigeeritud hinnavahet.“;
76) seadust täiendatakse §-dega 971 ja 972 järgmises sõnastuses:
㤠971. Kestlikkusriski juhtimine
(1) Kestlikkustegur on keskkonnaalane, sotsiaalne, töötajate, inimõiguste austamise ning
korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitlusega seotud asjaolu. Kestlikkusrisk on
kestlikkusteguriga seotud sündmuse või olukorra asetleidmise oht, mis avaldab või võib
avaldada negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele.
(2) Kindlustusandja hindab kestlikkusriski ning kehtestab strateegiad, sise-eeskirjad,
protseduurid ja süsteemid riskijuhtimissüsteemi osana kestlikkusriski kindlaksmääramiseks,
mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühiajalises, keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates.
(3) Kindlustusandja koostab kava, mis sisaldab mõõdetavaid eesmärke ning menetlusi
kestlikkusteguritest tingitud finantsriskide jälgimiseks ja juhtimiseks lühiajalises, keskmise
pikkusega ja pikaajalises vaates (edaspidi kestlikkusriski kava), ning jälgib selle kava
rakendamist.
(4) Kestlikkusriski kava sisaldab muu hulgas selliseid finantsriske, mis on tingitud Euroopa
Liidu ja riigisiseste seadusandlike eesmärkide ning õigusaktide rakendamisest ja
üleminekusuundumustest kestlikkustegurite teemal, eelkõige kooskõlas Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrusega (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise
raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/199 (Euroopa
kliimamäärus) (ELT L 243, 09.07.2021, lk 1–17).
(5) Kindlustusandja tagab kestlikkusriski kavas sisalduvate kestlikkusriskide juhtimise
eesmärkide, menetluste ja tegevuste kooskõla kindlustusandja äritegevusega seotud
kestlikkusriskide olemuse, ulatuse ja keerukuse astmega.
(6) Kindlustusandja arvestab kestlikkusriski kavas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) 2021/1119 artikli 3 lõikes 1 nimetatud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu
viimaste aruannete ja meetmetega, eelkõige selliste aruannete ja meetmetega, mis on seotud
kliimaeesmärkide saavutamisega.
(7) Kui kindlustusandja koostab ja avalikustab raamatupidamise seaduse §-de 24 ja 31 kohase
kestlikkusaruande, on kestlikkusriski kava kooskõlas kliimamuutuste leevendamise kavaga
ning sisaldab eelkõige kindlustusandja ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmeid, mis on
mõlema kava puhul järjepidevad.
(8) Kui see on asjakohane, peavad kindlustusandja avalikkusele avaldatud eesmärgid,
kohustused ja strateegilised otsused olema kooskõlas kestlikkusriski kavas sisalduvate
meetodite ja eeldustega.
(9) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata kindlustusandja suhtes, kui:
106
1) ta kuulub kindlustusgrupi järelevalve alla käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 või 2
alusel;
2) kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab kestlikkusriski kava kindlustusgrupi tasandil.
(10) Kindlustusandja ja kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustavad kestlikkusriski kavades
sisalduvad mõõdetavad eesmärgid kord aastas.
§ 972. Likviidsusriski juhtimine
(1) Kindlustusandja säilitab piisava likviidsuse käesoleva seaduse § 97 lõikes 2 sätestatud
likviidsusriski juhtimise osana, et täita finantskohustusi tähtajaks kindlustusvõtjate ja muude
osapoolte ees, sealhulgas pingelistes olukordades.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks koostab kindlustusandja likviidsusriski
juhtimise plaani ja esitab selle Finantsinspektsioonile. Plaan sisaldab likviidsusanalüüsi
lühiajalises vaates ning selles on esitatud vara ja kohustistega seotud sissetulevate ja
väljaminevate rahavoogude prognoos. Kindlustusandja tagab plaani ajakohasuse.
(3) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud
likviidsusanalüüsi keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates.
(4) Kindlustusandja töötab välja likviidsusriski näitajad võimaliku likviidsusstressi
tuvastamiseks, jälgimiseks ja käsitlemiseks ning ajakohastab neid näitajaid.
(5) Likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama ja Finantsinspektsioonile esitama väike ja
mittekeerukas kindlustusandja ning kindlustusandja, kelle on õigus rakendada
proportsionaalsuse meedet.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama
käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluv
tütarettevõtjast kindlustusandja, kui käesoleva seaduse § 2471 lõikes 1 sätestatud
kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaan sisaldab selle kindlustusandja likviidsusriski
juhtimist ja likviidsusvajadusi.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile
kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani need osad, mis sisaldavad kindlustusgrupi ja
kindlustusandja enda olukordi.
(8) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust võib Finantsinspektsioon nõuda
tütarettevõtjast kindlustusandjalt individuaalse likviidsusriski juhtimise plaani koostamist, selle
ajakohastamist ja Finantsinspektsioonile esitamist, kui Finantsinspektsioon tuvastab
likviidsusriskist tingitud konkreetse haavatavuse või kui kindlustusgrupi likviidsusriski
juhtimise plaan ei sisalda teavet, mida Finantsinspektsioon nõuab teistelt kindlustusandjatelt
likviidsuspositsiooni jälgimiseks.
(9) Kindlustusandja võib koostada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusiski
juhtimise plaani ja käesoleva seaduse § 97 lõikes 4 sätestatud likviidsusplaani kohta ühe
dokumendi.“;
77) paragrahvi 100 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4–7 järgmises sõnastuses:
„4) makromajandusliku olukorra arvessevõtmist ja analüüsi;
5) võimalikku makromajanduslikku ja finantsturgude arengut;
107
6) oma üldist võimet täita finantskohustusi kindlustusvõtjate ja teiste osapoolte ees, sealhulgas
pingelistes olukordades;
7) kliimamuutustega seotud riskide mõju ja selle olulisust kindlustusandjale.“;
78) paragrahvi 100 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud analüüs vastab kindlustusandja riskide
laadile ning tegevuse ulatusele ja keerukusele.“;
79) paragrahvi 100 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „lühi- ja pikaajalisi riske“
sõnadega „, sealhulgas kliimamuutustega seotud riske“;
80) paragrahvi 100 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist,
§-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohanduse või
mahaarvamise üleminekumeedet, §-s 2672 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi
või § 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude järkjärgulist arvutamist, peab ta
käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud kapitalinõuetele vastavuse hindamise tegema
ka viisil, et ta ei võta neid kohandamisi, meetmeid ja mehhanisme arvesse.“;
81) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 2672
sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korral sellise valuuta suhtes,
mille puhul on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles
valuutas ei ole rohkem kui viis protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest
tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest;
2) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles
valuutas, mille tähtaegade korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole rohkem kui
kümme protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud
tulevastest rahavoogudest.
(32) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, hindab ta lisaks käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatule seda, kui oluliselt erineb tema riskiprofiil sellise kohandamise
aluseks olevatest eeldustest.“;
82) paragrahvi 100 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kindlustusandja hindab oma riske ja maksevõimet kord aastas ning viivitamata pärast
olulisi muutusi riskiprofiilis, kui käesoleva paragrahvi lõikes 41 või käesoleva seaduse § 1002
lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti.“;
83) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kindlustusandja, kellele on õigus rakendada
proportsionaalsuse meedet ning kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja, kes
vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, võib oma riske ja
maksevõimet hinnata iga kahe aasta järel ning viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis.
Käesolevas lõikes sätestatu ei vabasta kindlustusandjat, kaptiivkindlustusandjat ega
kaptiivedasikindlustusandjat riskide pidevast tuvastamisest, mõõtmisest, jälgimisest,
juhtimisest ja nende kohta teatamisest.
(42) Finantsinspektsioon võib erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatust nõuda
kindlustusandja oma riskide ja maksevõime sagedasemat hindamist kindlustusandja,
kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.“;
108
84) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„(7) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 5
ning käesoleva seaduse §-s 1001 sätestatud hindamise tulemustest ja teeb temaga koostööd
tulemuste analüüsimisel, et teha vajaduse korral kindlaks makromajanduskeskkonnast tingitud
riskid kindlustusandja tegevuste tõttu, mis võivad mõjutada makromajanduslikku ja
finantsturgude arengut.
(8) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale teabe makromajanduskeskkonnast tingitud
riskide ja hindamise seisukohast oluliste sisendparameetrite kohta.“;
85) seadust täiendatakse §-dega 1001 ja 1002 järgmises sõnastuses:
㤠1001. Makromajandustegurite hindamine
(1) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt põhjendatult nõuda, et kindlustusandja võtab
arvesse ja analüüsib lisaks käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatule järgmisi riske ja
tegevusi:
1) makromajanduskeskkonnast tingitud riske, mille realiseerumine võib mõjutada
kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire, äristrateegiat,
kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja üldist maksevõimet;
2) kindlustusandja tegevusi, mis võivad mõjutada makromajanduslikku ja finantsturgude
arengut, ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks.
(2) Käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 5 ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2
nimetatud makromajandusliku ja finantsturgude arengu hindamise korral võtab kindlustusandja
arvesse vähemalt järgmisi näitajaid:
1) intressimäärade ja -marginaali tase;
2) finantsturgude indeksite tase;
3) inflatsioon;
4) oma seotus teiste finantsturu osalistega;
5) kliimamuutused, pandeemiad ning muud ulatuslikud sündmused ja katastroofid, mis võivad
mõjutada kindlustusandjat.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud makromajanduskeskkonnast tingitud
riskide hindamise korral võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid
tulevikustsenaariume ja selliseid riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslanguste,
investeerimise karjakäitumiste või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga sektoris.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning
kindlustusandja, kellele on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet, suhtes.
(5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatu kohaldamist, võtab ta arvesse, kas kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva
kindlustusandja puhul on lepinguriigi kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja teinud lõikes 1 sätestatud
hindamise kindlustusgrupi tasandil ja võtnud arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära.
§ 1002. Kliimamuutuste stsenaariumid
(1) Kui käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 7 sätestatud hindamise korral selgub, et
kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, koostab kindlustusandja
vähemalt järgmised stsenaariumid:
109
1) pikaajaline kliimamuutuste stsenaarium, mille korral jääb üleilmne temperatuuritõus alla
kahe kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega;
2) pikaajaline kliimamuutuste stsenaarium, mille korral on üleilmne temperatuuritõus oluliselt
suurem kui kaks kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega.
(2) Kindlustusandja vaatab läbi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud stsenaariumid
vähemalt iga kolme aasta järel ja vajaduse korral ajakohastab neid. Kindlustusandja võtab
läbivaatamise korral arvesse eelmistes kliimamuutuste stsenaariumides kasutatud vahendite ja
põhimõtete toimimist, et parendada stsenaariumite tulemuslikkust.
(3) Käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatud omariskide ja maksevõime hindamise käigus
analüüsib kindlustusandja regulaarselt, kuid vähemalt iga kolme aasta järel käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatud pikaajaliste kliimamuutuste stsenaariumite mõju kindlustusandja
äritegevusele. Analüüsi sagedus vastab kliimamuutustega seotud riskide laadile, ulatusele ja
keerukusele.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja
suhtes.“;
86) seadust täiendatakse §-ga 1033 järgmises sõnastuses:
„§ 1033. Huvide konflikti maandamine õigusabikulude kindlustuses
(1) Õigusabikulude kindlustuse turustamise korral rakendab kindlustusandja vähemalt ühte
käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatud meedet õigusabikulude nõuete haldamiseks ja
huvide konflikti maandamiseks.
(2) Kindlustusandja tagab, et töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud
õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal järgmise samasuguse tegevusega:
1) sellise tegevusega teise kindlustusandja juures, kellel on selle kindlustusandjaga rahalised,
ärilised või haldussidemed ja kes turustab ühte või mitut muud kahjukindlustuse liiki;
2) kindlustusandja enda muude kindlustustegevuse liikidega.
(3) Kindlustusandja tagab, et kui õigusabikulude nõuete haldamine antakse käesoleva seaduse
§ 104 kohaselt edasi teisele juriidilisele isikule ja see isik on lisaks seotud teise
kahjukindlustusandjaga, ei või selles juriidilises isikus nõuete haldamise või nende haldamisega
seotud õigusnõustamisega tegelev töötaja tegeleda samal ajal sama või samasuguse tegevusega
nimetatud teise kahjukindlustusandja juures.
(4) Kindlustusandja võimaldab kindlustatud isikul pöörduda enda esindamiseks ja oma huvide
kaitseks valitud advokaadi või muu kvalifitseeritud isiku poole kohe, kui kindlustusandja on
teavitanud kindlustusvõtjat võlaõigusseaduse § 530 lõike 1 kohaselt sellest, et ta täidab
lepingust tuleneva kohustuse.
(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata võlaõigusseaduse §-s 5311 sätestatud
kindlustuse korral.“;
87) paragrahvi 104 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:
„(9) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni tegevuse edasiandmise lõpetamisest.“;
88) paragrahvi 105 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast sõna „vormis“ sõnadega „ja
kindlustusandja selleks volitatud juhatuse või nõukogu kinnitatud“;
110
89) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:
„22) meetmed õigusabikulude kindlustuse nõuete haldamiseks ja huvide konflikti
maandamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-le 1033;“;
90) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktidega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:
„71) kindlustusandja juhatuses ja nõukogus mitmekesisuse edendamise kord, mis sisaldab muu
hulgas soolise tasakaaluga seotud individuaalseid kvantitatiivseid eesmärke;
72) juhtide, vastutavate isikute ja võtmefunktsioonide täitjate sobivuse hindamise kord;“;
91) paragrahvi 105 lõikes 4 asendatakse sõnad „määrama sellise kohandamise rakendamise
kriteeriumid“ sõnadega „arvestama volatiilsuse kohandamise rakendamisega“;
92) paragrahvi 105 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatust võib väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet,
hinnata riskijuhtimise, sisekontrolli, siseauditi ja kindlustustegevusega seotud tegevuse
edasiandmise kordade ja tasustamise põhimõtete asjakohasust harvemini kui kord aastas, kuid
ta peab seda tegema vähemalt iga viie aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda sise-
eeskirjade sagedasemat hindamist, kui see on kindlustusandjaga seotud asjaolusid arvesse
võttes põhjendatud.“;
93) paragrahvi 106 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Juhtidel peavad olema ühiselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused kindlustusandja
juhtimiseks ja oma ülesannete täitmiseks.“;
94) paragrahvi 106 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kindlustusandja juhatuses on vähemalt kaks liiget.“;
95) paragrahvi 106 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „või väärtpaberituru kutselise osalise“
sõnadega „, väärtpaberituru kutselise osalise või muu finantsjärelevalve alla kuuluva ettevõtja“;
96) paragrahvi 106 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) kellele on määratud karistus esimese astme kuriteo eest kindlustusandja juhiks saamise või
vastutavaks isikuks määramise aastale eelneva kümne aasta jooksul;“;
97) paragrahvi 106 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) kellele on määratud karistus kuriteo eest, mis on seotud rahapesu või terrorismi
rahastamisega, kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale
eelneva kümne aasta jooksul;“;
98) paragrahvi 106 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) kellele on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse
vastase süüteo eest kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale
eelneva kümne aasta jooksul või kui tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;“;
99) paragrahvi 107 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kindlustusandja juhi valimise ja vastutava isiku määramise korral peab valitav või
määratav isik esitama kindlustusandjale järgmised andmed ja dokumendid:
1) kirjalik nõusolek;
2) ees- ja perekonnanimi, kodakondsus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg,
elukoht, haridustee kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu ning juhatuse liikme puhul
111
tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva
seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;
2) andmed äriühingute kohta, milles juhi osalus on suurem kui 20 protsenti või mis on tema
kontrollitavad, kusjuures nimetatud andmed peavad sisaldama äriühingu aktsia- või osakapitali
suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja tema juhatuse või nõukogu liikme osaluse suurust
või kontrollimise asjaolusid;
3) asjakohasel juhul käesoleva seaduse § 106 lõigetes 3 või 4 sätestatud dokument;
4) kinnitus selle kohta, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad
õiguse olla kindlustusandja juht.“;
100) paragrahvi 107 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kindlustusandja juhi või vastutava isiku
valimise või määramise kavatsusest ja selle põhjustest, esitades Finantsinspektsioonile
käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmed ja dokumendid vähemalt kümme päeva enne
sellise otsuse tegemist. Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kavatsusest pikendada
kindlustusandja juhi või vastutava isiku ametiaega vähemalt kümme päeva enne sellise otsuse
tegemist.“;
101) paragrahvi 107 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses:
„(42) Käesolevas paragrahvis sätestatud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni nõutud
vormil.“;
102) paragrahvi 112 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhi suhtes ning asjakohasel juhul
sellise isiku suhtes, kes vastutab olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest, kohaldatakse
käesoleva seaduse §-des 106–109 kindlustusandja juhtide kohta sätestatut.“;
103) paragrahvi 119 lõikes 5 asendatakse sõnad „või omandaja üle teostab järelevalvet
kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus“ sõnadega „, omandaja asub kolmandas riigis või talle
kohalduvad kolmanda riigi õigusaktid“;
104) paragrahvi 123 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse
(EL) nr 2015/35 artiklites 290–298“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 290–298a“;
105) paragrahvi 123 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kindlustusandja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise
aruande osad käesolevas peatükis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35
artiklites 304–313 sätestatust lähtudes.“;
106) paragrahvi 123 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse
(EL) nr 2015/35 artiklites 359–364“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 359–363“;
107) paragrahvi 123 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab ja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale
kindlustusgrupi regulaarsed järelevalvelised aruanded käesolevas peatükis ja komisjoni
delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 372–374 sätestatust lähtudes.“;
108) paragrahvi 123 lõiked 11 ja 12 tunnistatakse kehtetuks;
109) seadust täiendatakse §-ga 1231 järgmises sõnastuses:
112
„§ 1231. Aruannete esitamise ja avalikustamise sagedus ning tähtajad
(1) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise aruande iga kolme
aasta järel 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Finantsinspektsioon võib
sektoriüleselt nõuda aruande sagedasemat esitamist, välja arvatud väikeselt ja mittekeerukalt
kindlustusandjalt ning kindlustusandjalt, kellel on õigus kasutada proportsionaalsuse meedet.
(2) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib esitada regulaarse järelevalvelise aruande kuni
iga viie aasta järel Finantsinspektsiooni sektoriülesel nõusolekul.
(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile kord aastas või harvemini esitatava
kvantitatiivse aastaaruande 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ning kvantitatiivse
kvartaliaruande viie nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu.
(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kord aastas või
harvemini esitatava kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande 24 nädala jooksul pärast
majandusaasta lõppu.
(5) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale väikese ja
mittekeeruka kindlustusgrupi kohta kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande iga
kolme aasta järel või kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul kuni iga viie aasta järel.
(6) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruande kord aastas ning esitab
selle Finantsinspektsioonile 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Kindlustusandja
avalikustab käesoleva seaduse § 1241 lõikes 1 nimetatud aruande osad koos.
(7) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi
aruande 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.
(8) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale käesoleva
seaduse § 242 lõikes 11 nimetatud teabe kord aastas 22 nädala jooksul pärast majandusaasta
lõppu ning kord kvartalis esitatava teabe 11 nädala jooksul pärast kvartali lõppu.
(9) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile oma riskide ja maksevõime hindamise
aruande kahe nädala jooksul selle kinnitamisest arvates.“;
110) paragrahvi 124 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 124. Kvantitatiivse regulaarse järelevalvelise aruandluse esitamise erisused“;
111) paragrahvi 124 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõnad „regulaarse järelevalvelise aruande“
sõnadega „kvantitatiivse aruande“;
112) paragrahvi 124 lõike 2 punktis 1 ja lõike 5 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad
„tegevuse olemust“ sõnadega „tegevusega seotud riskide olemust“ vastavas käändes;
113) paragrahvi 124 lõikes 3 asendatakse sõnad „väiksemaid ettevõtjaid“ sõnadega „väikeseid
ja mittekeerukaid kindlustusandjaid“;
114) paragrahvi 124 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja tegevusega seotud riskide olemuse, ulatuse ja
keerukuse hindamise korral võtab Finantsinspektsioon arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5
punktides 3, 4, 6 ja 7 sätestatud asjaolud kindlustusandja kohta.“;
113
115) paragrahvi 124 lõikes 7 asendatakse sõnad „kindlustusgrupi tegevuse olemusest, ulatusest
ja keerukusest“ asendatakse sõnadega „kindlustusgrupi tegevusega seotud riskide olemusest,
ulatusest ja keerukusest ning finantsstabiilsuse eesmärkidest“;
116) paragrahvi 124 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja, kes vastavad käesoleva seaduse
§ 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, ei ole kohustatud esitama Finantsinspektsioonile
sagedamini kui kord aastas esitatavat ja kirjepõhiselt koostatavat aruannet.“;
117) seadust täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:
㤠1241. Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande sisu
(1) Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruanne koosneb järgmistest eraldi osadest:
1) aruanne kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele;
2) aruanne kindlustusturu asjatundjatele.
(2) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandes järgmise
teabe:
1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus;
2) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas kestlikkusriskide
teemal;
3) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste
leevendamiseks.
(3) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud aruandes järgmise
teabe:
1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste kirjeldus;
2) juhtimissüsteemi kirjeldus;
3) aluste ja meetodite kirjeldus vara, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi, mida
kasutatakse nende hindamiseks;
4) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus vastavalt käesoleva paragrahvi
lõikele 4;
5) viide sellele, kas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punkti 7 alusel hinnatud kliimamuutustega
seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, ja asjakohasel juhul teave selle kohta, kas
kindlustusandja on selle tõttu võtnud kasutusele meetmeid; 6) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste
leevendamiseks;
7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 44 lõike 2c punkti d alusel
kehtestatud elemendid;
8) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 2672
sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi, ja analüüs kvantifitseeritud mõju kohta
kindlustusandja finantsseisundile, mida mehhanismi rakendamata jätmine võib sellele
seisundile avaldada;
9) käesoleva seaduse § 271 lõikes 11 sätestatu kohaldamise korral asjaolu, et kindlustusandja
rakendab intressimäära kapitalinõude muudatusi järkjärguliselt, ja analüüs kvantifitseeritud
mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile, mida muudatuste selliselt rakendamata jätmine
võib avaldada;
10) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267
sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist, analüüs kvantifitseeritud
mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile, mida sellise meetme rakendamata jätmine võib
avaldada, ja selle meetme rakendamise põhjused, kui kindlustusandja täidaks
114
solventsuskapitalinõuet ka meedet rakendamata, ning hinnang sõltuvuse kohta
üleminekumeetmest ja asjakohasel juhul sõltuvuse vähendamiseks või kõrvaldamiseks võetud
või kavandatud meetmete kirjeldus;
11) käesoleva paragrahvi punktides 8–10 sätestatud meetmete rakendamata jätmise korral
finantsseisundile avalduv mõju kokku.
(4) Kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus sisaldab muu hulgas järgmist
teavet:
1) omavahendite struktuuri, suuruse ja kvaliteedi kirjeldus, sealhulgas eelmise
aruandeperioodiga võrreldes toimunud oluliste muutuste analüüs ning selgitus
finantsaruannetes nende näitajate väärtuste olulise erinevuse kohta, samuti kapitali
ülekantavuse lühikirjeldus;
2) solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude suurus;
3) teave riskitundlikkuse kohta, kui kindlustusandja on Euroopa Liidu finantssüsteemide
stabiilsuse seisukohast oluline;
4) solventsuskapitalinõude arvutamise korral kasutatud standardvalemi aluseks olevate eelduste
ja sisemudeli eelduste peamiste erinevuste piisav ja põhjalik võrdlus;
5) miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või solventsuskapitalinõudele mittevastavuse
suurus olulise mittevastavuse korral aruandeperioodil, selgitused mittevastavuse põhjuste ja
tagajärgede kohta ning võetud parendusmeetmed sõltumata mittevastavuse kõrvaldamisest.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 ning lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud teave sisaldab
muu hulgas järgmist teavet:
1) käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud kattuvuse kohandamise kasutamise korral kirjeldus selle
kohta, kas seda kohandamist rakendatakse, ning teave määratud kohustuste ja vara kohta, mille
suhtes kattuvuse kohandamist kasutatakse, sealhulgas kohandamise nullini vähendamise mõju
kindlustusandja finantsseisundile;
2) teave selle kohta, kas kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud
volatiilsuse kohandamist, ja kui kasutab, sellise kohandamise nullini vähendamise mõju
kindlustusandja finantsseisundile, samuti volatiilsuse kohandamise arvutus iga valuuta ja
asjakohasel juhul riigi kohta ning asjakohased kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
parimad hinnangud.
(6) Kui Finantsinspektsioon on määranud kindlustusandjale lisakapitalinõude, tuleb käesoleva
paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel esitatavas teabes esitada käesoleva seaduse § 61 lõike 1 alusel
arvutatud solventsuskapitalinõude suurus ja §-s 234 sätestatu kohaselt määratud
lisakapitalinõude suurus eraldi ning kokkuvõtlik teave lisakapitalinõude määramise vajalikkuse
põhjenduste kohta.
(7) Kui Finantsinspektsioon nõuab kindlustusandjalt spetsiifiliste parameetrite kasutamist
käesoleva seaduse § 63 lõike 7 kohaselt, tuleb käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel
esitatavas teabes esitada nende kasutamise mõju ja Finantsinspektsiooni kokkuvõtlik teave
parameetrite kasutamise vajalikkuse põhjenduste kohta.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 sätestatud teabesse lisatakse asjakohasel juhul viide
asjaolule, et solventsuskapitalinõude lõplik suurus sõltub Finantsinspektsiooni hinnangust.
(9) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruandes käesoleva seaduse
§-s 46 sätestatud tehniliste eraldiste suurusele avalduva mõju, kui kindlustusandja kasutab
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 1 punkti aa alusel
avaldatud riskivaba intressikõverat.
115
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatut ei kohaldata sellise valuuta suhtes, mille korral:
1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles
valuutas ei ole üle viie protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist
tulevastest rahavoogudest või
2) selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustiste ja tähtaegadega seotud rahavoogude
osakaal selles valuutas, mille korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole üle
kümne protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist tulevastest
rahavoogudest.“;
118) paragrahvi 125 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 4 ja 5 ei kohaldata käesoleva seaduse § 1241 lõike 2 punktis 2,
lõike 3 punktides 4 ja 5 ning lõikes 4 loetletud teabe avalikustamise suhtes.“;
119) seadust täiendatakse §-ga 1251 järgmises sõnastuses:
㤠1251. Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande avalikustamise erisused
(1) Kaptiivkindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 1241 lõike 1
punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2
tingimustele.
(2) Kaptiivedasikindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 1241
lõike 1 punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1
ja 2 ning järgmistele tingimustele:
1) emaettevõtjale ja teistele kindlustusgrupi äriühingutele antud laenud, sealhulgas
kindlustusgrupi rahalised kogumid, ei ületa 20 protsenti kaptiivedasikindlustusandja
koguvarast;
2) tehniliste eraldiste suurusest tingitud maksimaalset kahju saab hinnata deterministlikult
kasutamata stohhastilisi meetodeid.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel peavad kaptiivkindlustusandja ja
kaptiivedasikindlustusandja lisama käesoleva seaduse § 1241 lõike 1 punktis 2 nimetatud
aruandesse komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatud kvantitatiivsed
andmed.
(4) Edasikindlustusandja võib jätta koostamata ja avalikustamata käesoleva seaduse § 1241
lõike 1 punktis 1 nimetatud aruande.
(5) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib avalikustada käesoleva seaduse § 1241 lõike 1
punktis 2 nimetatud aruandes üksnes komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35
sätestatud kvantitatiivsed andmed tingimusel, et ta avalikustab käesoleva seaduse § 1241
nõuetele vastava aruande iga kolme aasta järel.“;
120) paragrahvi 126 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 3–10“ tekstiosaga „lõikeid 2–10“
ja arv „364“ arvuga „363“;
121) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruanne sisaldab muu hulgas järgmist
teavet:
1) loetelu selliste seotud ettevõtjate ja nende suuruse kohta, kelle suhtes rakendatakse käesoleva
seaduse § 894 lõikes 1 sätestatud lihtsustatud meetodit;
2) käesoleva seaduse §-s 1241 sätestatud teave kindlustusgrupi tasandil, välja arvatud sama
paragrahvi lõike 3 punktides 8 ja 9 sätestatud teave;
116
3) kvantitatiivsed asjaolud, mis võivad oluliselt mõjutada kindlustusgruppi kuuluva
kindlustusandja või kindlustusgrupi finantsseisundit, kui kasutatakse käesoleva seaduse §-s 267
sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist ning sellise meetme
rakendamisest tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada osaleva kindlustusandja
sellise solventsuskapitalinõude täitmiseks, mille kohta kindlustusgrupi solventsus
arvutatakse.“;
122) paragrahvi 126 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§ 125 lõigetele 3–10“ tekstiosaga
„§-le 1241, välja arvatud sama paragrahvi lõike 3 punktidele 8–11 ja § 125 lõigetele 3–10“;
123) paragrahvi 126 lõikes 4 asendatakse arv „371“ arvuga „370“;
124) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kehtestab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi
aruande koostamise, avalikustamise ja teabe asjakohasuse tagamise korra.“;
125) seadust täiendatakse §-ga 1261 järgmises sõnastuses:
„§ 1261. Kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne
(1) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja võib esitada kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul
ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, mis sisaldab järgmist teavet:
1) kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne;
2) eraldi esitatav teave iga kindlustusgruppi kuuluva tütarettevõtja kohta vastavalt käesoleva
seaduse § 123 lõikele 2 ning § 1231 lõigetele 1 ja 2, sealjuures ei esitata kindlustusgruppi
kuuluva kindlustusandja kohta vähem teavet, kui esitavad need kindlustusandjad, kes esitavad
regulaarse järelevalvelise aruande.
(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta enne
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku andmist Finantsinspektsiooni seaduse
§-s 476 sätestatud kindlustusgrupi kolleegiumiga ja arvestab selle liikmete esitatud
seisukohtadega.
(3) Kui asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus ei nõustu ühtse regulaarse järelevalvelise
aruande esitamisega, põhjendatakse seda täielikult.
(4) Kui kindlustusgrupi kolleegium kiidab heaks ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, esitab
kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja selle Finantsinspektsioonile.
Finantsinspektsioon teostab järelevalvet üksnes Eesti kindlustusandjat puudutava aruande osa
üle.
(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole rahul käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt esitatud ühtse
regulaarse järelevalvelise aruandega, võib kindlustusgrupi järelevalveteostaja selle aruande
esitamise kohta antud nõusoleku tagasi võtta.
(6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt Finantsinspektsioonile esitatud aruanne ei hõlma
tema hinnangul sellist teavet, mille esitamise kohustus on teistel Eesti kindlustusandjatel,
olulises ulatuses, võib ta nõuda, et kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja esitaks
vajaliku lisateabe.
(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei täida Finantsinspektsiooni hinnangul
käesoleva seaduse § 123 lõikes 2 või § 1231 lõigetes 1 ja 2 sätestatut või kui Finantsinspektsioon
nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande muutmist või täpsustamist, teavitab ta sellest
kindlustusgrupi kolleegiumi.
117
(8) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja asjasse puutuv
finantsjärelevalve asutus on teavitanud kindlustusgrupi kolleegiumi aruande muutmisest või
täpsustamisest käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatu kohaselt, nõuab Finantsinspektsioon
sama juhtivalt ettevõtjalt.“;
126) paragrahvi 129 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kindlustusandja raamatupidamise aastaaruande audit on kohustuslik.“;
127) paragrahvi 129 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses:
„(11) Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande ning kindlustusgrupi solventsuse
ja finantsseisundi aruande osana avalikustatud bilansi peab olema auditeerinud audiitorettevõtja
kooskõlas audiitortegevuse seaduse § 46 lõike 3 punktis 1 nimetatud standarditega. Käesoleva
lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse muu hulgas käesoleva seaduse § 126 lõike 2
kohaselt ühtse aruandena avalikustatud kindlustusgrupi ning kindlustusgruppi kuuluva
tütarettevõtja solventsuse ja finantsseisundi aruande bilansi auditeerimise suhtes.
(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud kohustust ei kohaldata väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja ning väikesele ja mittekeerukale kindlustusgrupi suhtes.
(13) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile koos solventsuse ja finantsseisundi
aruandega käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud audiitorteenuse vandeaudiitori aruande.
(14) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale koos
kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruandega, sealhulgas käesoleva seaduse § 126
lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandega, käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud
audiitorteenuse vandeaudiitori aruande ning Finantsinspektsioonile koos § 126 lõike 1 punktis
2 sätestatud teabega viidatud vandeaudiitori aruande.“;
128) paragrahvi 129 lõikes 2 asendatakse sõnad „auditeerimise kohustuse ja korra, et tagada
neis aruannetes avaldatud kindlustusandja omavahendite ja kapitalinõuete vastavuse
usaldusväärsus“ sõnadega „aruande auditeerimise täpsema korra“;
129) paragrahvi 129 lõikes 5 ja lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „audiitorkontroll“ sõnaga
„audit“ vastavas käändes;
130) paragrahvi 129 lõike 8 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Audiitorettevõtja on kohustatud vandeaudiitori aruande väljastamise ja kliendilepingu
ülesütlemise korral teavitama Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikult kindlustusandja
auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mis:“;
131) paragrahvi 129 lõike 8 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) võivad põhjustada modifitseeritud arvamuse väljastamise;“;
132) paragrahvi 129 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Audiitorettevõtja on kohustatud kindlustusandjaga märkimisväärses seoses oleva isiku
audiitorkontrollis vandeaudiitori aruande väljastamise või kliendilepingu ülesütlemise korral
teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni asjaoludest, millel on või võib olla käesoleva
paragrahvi lõikes 8 nimetatud tagajärg.“;
133) paragrahvi § 131 lõike 10 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „luba“ sõnadega „, välja
arvatud kindlustusandja erirežiimi korral“;
118
134) paragrahvi 146 lõikes 1 asendatakse sõnad „huvide kaitsmiseks“ sõnadega „huvide
kaitsmiseks, millega võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse
peatamise või nõuete vähendamine ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise
seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine“;
135) paragrahvi 146 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse muu hulgas kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktides 2–5 nimetatud ettevõtjate suhtes samas
seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise
korral.
(6) Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 26 lõigete 4 ja 11 ning § 65
lõike 1 kohaldamise korral ei kohaldata käesoleva seaduse § 150 lõiget 2.“;
136) paragrahvi 147 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Saneerimismeetmed käesoleva seaduse tähenduses on teise lepinguriigi haldusasutuse,
kohtu või kriisilahendusasutuse toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada selle
lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja
filiaali maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega
võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamine, nõuete
vähendamine või kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.“;
137) paragrahvi 147 lõikes 2 asendatakse sõnad „või kohtul“ sõnadega „, kohtul või
kriisilahendusasutusel“;
138) paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Erirežiimihaldur võib liikluskindlustuse kindlustusportfelli üle anda liikluskindlustuse
seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondile sama seaduse §-s 714 lõigetes 2–7 sätestatud
ulatuses ja korras. Erirežiimihaldur ja liikluskindlustuse fond, kui vastuvõtja, sõlmivad
käesoleva seaduse §-s 132 sätestatud kindlustusportfelli üleandmise lepingu.“;
139) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „likvideerijad“ tekstiosaga „,
arvestades kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 27 lõigetega 3 ja 4“;
140) paragrahvi 224 lõike 1 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „sätestatule“ sõnadega „,
sealhulgas kindlustusandja juhtide sobivust ja nõuetekohasust ning kindlustusandja oma riskide
ja maksevõime hindamist“;
141) paragrahvi 224 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Finantsinspektsioon avalikustab kindlustusandjate stressitesti tulemused oma veebilehel
ning edastab need Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele.
(5) Finantsinspektsioon lõpetab kindlustusandja suhtes järelevalveliste õiguste kasutamise, kui
see takistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel rakendada kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmeid.“.
142) paragrahvi 234 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Finantsinspektsioon võib määrata kindlustusandjale lisakapitalinõude, kui üleminekuaja
kohanduse või üleminekuaja mahaarvamise rakendamise korral ei ole kindlustusandja
käesoleva seaduse § 268 lõikes 1 sätestatud juhul esitanud Finantsinspektsioonile tähtajaks
sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kava või lõikes 5 nimetatud ülevaadet.“;
119
143) paragrahvi 234 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kui Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 või lõike 11 alusel
lisakapitalinõude, peab nimetatud nõue olema proportsionaalne kindlustusandja riskiprofiili
hälbimisest või solventsuskapitalinõudele mittevastavusest tingitud oluliste riskidega.“;
144) seadust täiendatakse §-dega 2351–2353 järgmises sõnastuses:
„§ 2351. Likviidsusriski järelevalve
(1) Finantsinspektsioon jälgib regulaarse järelevalve käigus muu hulgas kindlustusandja
likviidsuspositsiooni. Kui Finantsinspektsioon tuvastab olulise likviidsusriski, teavitab ta
sellest kindlustusandjat.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile
selgitused likviidsusriski maandamise kohta.
(3) Kui Finantsinspektsioonil on piisavad tõendid olulise likviidsusriski kohta ja
kindlustusandja ei ole rakendanud tõhusaid meetmeid likviidsuspositsiooni parandamiseks, on
Finantsinspektsioonil õigus nõuda kindlustusandjalt likviidsuspositsiooni parandamist
ettekirjutusega, rakendades käesolevas seaduses sätestatud meetmeid ning lähtudes Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse suunistest.
(4) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel rakendatud meetmete
jätkuvat asjakohasust iga kuue kuu järel ja lõpetab nende rakendamise, kui kindlustusandja on
võtnud kasutusele meetmed likviidsuspositsiooni parandamiseks.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tuvastatud oluline likviidsusrisk ohustab otseselt
kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust, võib Finantsinspektsioon kuni
kolmeks kuuks ettekirjutusega:
1) piirata dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele või see peatada;
2) piirata muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või
see peatada;
3) piirata aktsiate või osade tagasiostmist ning omavahendite tagasimaksmist või lunastamist
või see peatada;
4) piirata tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist või see peatada;
5) peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda käesoleva seaduse § 2352 tingimustel.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete rakendamise korral võtab
Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust
ja keerukust.
(7) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettekirjutuse tegemise
korral arvesse finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning tulevikku vaatava
kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100
lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.
(8) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud
meetmete rakendamist ja kaasab ta käesoleva seaduse § 2352 lõikes 2 nimetatud mõju
hindamisse.
120
(9) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete
rakendamist, kui see on ikka põhjendatud. Finantsinspektsioon lõpetab meetme rakendamise,
kui see ei ole enam asjakohane.
(10) Finantsinspektsioon võib rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmeid
kõikide Eestis tegutsevate kindlustusandjate suhtes, kui erandlikud asjaolud mõjutavad kogu
Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest.
§ 2352. Elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamine
(1) Finantsinspektsioon võib peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda üksnes
kindlustusandjat mõjutaval erandlikul asjaolul, viimase meetmena ning kui see on
kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kollektiivsetes huvides.
(2) Finantsinspektsioon teeb kindlaks enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud meetme
rakendamist selle meetme rakendamise võimaliku soovimatu mõju finantsturgudele ning
kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute õigustele, sealhulgas piiriülese
kindlustustegevuse tõttu.
(3) Finantsinspektsioon keelab kindlustusandjal ettekirjutusega, kuni ta on lõpetanud käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme rakendamise:
1) dividendide jaotamise ja muude maksete tegemise aktsionäridele või osanikele ja allutatud
võlausaldajatele;
2) aktsiate või osakute tagasiostmise või omavahendite tagasimaksmise või lunastamise;
3) tulemustasu või muu muutuvtasu maksmise kindlustusandja juhatuse või nõukogu liikmetele
või vastutavatele isikutele.
(4) Finantsinspektsioon avalikustab elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamise
põhjused oma veebilehel.
§ 2353. Järelevalvemeetmed kriisi korral
(1) Finantsinspektsioon võib rakendada meetmeid kindlustusandja finantsseisundi
säilitamiseks, kui erakorraline kogu kindlustussektorit mõjutav kriis võib ohustada selle
kindlustusandja finantsseisundit või finantssüsteemi stabiilsust.
(2) Finantsinspektsioon võib eriti haavatava riskiprofiiliga kindlustusandjate suhtes kriisi ajal
rakendada vähemalt järgmisi meetmeid:
1) piirata dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele või see peatada;
2) piirata muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või
see peatada;
3) piirata aktsiate või osade tagasiostmist ja omavahendite tagasimaksmist või lunastamist või
see peatada;
4) piirata tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist või see peatada.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmete rakendamise korral võtab
Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust
ja keerukust, kinnitatud riskitaluvuspiiri olemasolu ning piirmäärasid tema
riskijuhtimissüsteemis.
121
(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatule võtab Finantsinspektsioon arvesse
finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning tulevikku vaatava solventsuse ja finantsseisundi
hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.
(5) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud meetme rakendamise
asjakohasust iga kolme kuu järel ja lõpetab selle rakendamise kohe, kui see ei ole enam
põhjendatud.
(6) Finantsinspektsioon kaasab Eesti Panga käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisi
hindamisse ja teavitab teda kavatsusest rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud
meetmeid.“;
145) paragrahvi 236 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:
„(6) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Finantsinspektsioonile taotluse,
et saada teavet lepinguriigis asutatud Eesti kindlustusandja filiaali või lepinguriigis piiriülese
kindlustustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja äritegevuse kohta, edastab
Finantsinspektsioon teabe teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele 20 tööpäeva jooksul
taotluse kättesaamisest arvates. Teave esitatakse lepinguriigi ametlikus keeles või lepinguriigi
finantsjärelevalve asutuse heaks kiidetud keeles.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tähtaega võib põhjendatud juhtudel pikendada
20 tööpäeva võrra, kui samas lõikes sätestatud teave ei ole Finantsinspektsioonile
pingutusteta kättesaadav ja seda on keeruline koguda.
(8) Kui Finantsinspektsioon ei ole esitanud teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teavet
õigeks ajaks ja see finantsjärelevalve asutus on esitatud kindlustusandjale teabe saamiseks
taotluse, edastab kindlustusandja selle teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele
viivitamata.“;
146) paragrahvi 237 täiendatakse lõigetega 91 ja 92 järgmises sõnastuses:
„(91) Finantsinspektsioonil on õigus taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt
sellist teavet, mida tal on õigus saada Eestis asuva filiaali või Eestis piiriülese
kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja äritegevuse tõttu. Lepinguriigi
finantsjärelevalve asutus esitab Finantsinspektsioonile teabe eesti keeles või
Finantsinspektsiooni nõusolekul muus keeles.
(92) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Finantsinspektsioonile käesoleva
paragrahvi lõikes 91 sätestatud teavet 20 tööpäeva jooksul taotluse kättesaamisest arvates või
põhjendatud juhul lisaks 20 tööpäeva jooksul, võib Finantsinspektsioon esitada lepinguriigi
kindlustusandjale taotluse teabe saamiseks, teavitades sellest eelnevalt lepinguriigi
finantsjärelevalve asutust.“;
147) paragrahvi 239 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „kindlustusandja üle“
sõnadega „, kui kindlustusgruppi kuulub kindlustusandja“ ja punkti 1 täiendatakse pärast sõna
„kindlustusandjas“ sõnadega „, sealhulgas kolmanda riigi kindlustusandjas“;
148) paragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 41–46 järgmises sõnastuses:
„(41) Ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaoluline, kui on
täidetud kõik järgmised tingimused:
1) ettevõtja vara ja tehniliste eraldiste suurused on väikesed võrreldes teiste kindlustusgruppi
kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi asjakohaste näitajatega;
2) ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve alt väljajätmine ei mõjuta kindlustusgrupi solventsust;
122
3) kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed riskid on ebaolulised, sealhulgas kindlustusgrupisisestest
tehingutest tingitud riskid, mis mõjutavad või võivad mõjutada kogu kindlustusgruppi.
(42) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse
tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel
juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui ühe või mitme ettevõtja
väljajätmine kindlustusgrupi järelevalve alt sama lõike alusel võib kaasa tuua kindlustusgrupi
järelevalve kohaldamata jätmise.
(43) Finantsinspektsioon teeb kindlustusgrupi järelevalve kohaldamata jätmise otsuse üksnes
erandjuhul ja põhjendab seda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve
Asutusele ning asjakohasel juhul teistele asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.
(44) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas kindlustusgrupi järelevalve
kohaldamata jätmise otsus on endiselt asjakohane. Finantsinspektsioon teavitab Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ning asjakohasel juhul teisi asjasse
puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, kui ta otsustab hakata kohaldama kindlustusgrupi
järelevalvet.
(45) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel otsuse
tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel
juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui otsus on seotud lõpliku
emaettevõtja väljajätmisega kindlustusgrupi järelevalve alt. Finantsinspektsioon hindab mõju
kindlustusgrupi solventsusele, kui tema järelevalvet teostatakse kindlustusgrupi vahepealse
osaleva ettevõtja tasandil.
(46) Lõplikku juhtivat ettevõtjat ei või jätta kindlustusgrupi järelevalve alt välja, kui see
parandaks oluliselt kindlustusgrupi solventsuspositsiooni.“;
149) paragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:
„(12) Kindlustusgrupi järelevalvet kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja üle
teostatakse üksnes seoses käesolevas jaos ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos sätestatud
nõuete täitmise järelevalvega, sealhulgas seoses järelevalvemeetmete rakendamisega.
(13) Kui käesoleva seaduse § 2391 lõike 1 kohaselt kindlaks määratud kindlustusgrupi suhtes
kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3 alusel
ja selle kindlustusgrupi emaettevõtja või tütarettevõtja on muu kindlustusgrupi lõplik osalev
ettevõtja, loetakse see kindlustusgrupp § 2391 lõike 1 järgi kindlaksmääratud kindlustusgruppi
kuuluvaks.
(14) Finantsinspektsioon võib kohaldada käesoleva seaduse § 2391 lõiget 1 kindlustusgrupi
ulatuse laiendamiseks.“;
150) seadust täiendatakse §-ga 2391 järgmises sõnastuses:
„§ 2391. Ühiselt juhitavad ja valitseva mõjuga ettevõtjad kindlustusgrupi järelevalves
(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta kindlaks, kas
kaks või enam ettevõtjat moodustavad järgmiste tunnustega kindlustusgrupi:
1) kaks või enam ühiselt juhitavat kindlustusandjat moodustavad kindlustusgrupi;
2) ettevõtjal on valitsev mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas, kui valitsevat mõju teise ettevõtja
otsuste üle teostatakse keskse juhtimise kaudu.
123
(2) Ettevõtjatevahelise suhte kindlaksmääramise korral võtab Finantsinspektsioon arvesse:
1) füüsilise isiku või ettevõtja kontrolli või võimet mõjutada teise ettevõtja otsuseid, sealhulgas
finantsotsuseid, eelkõige kapitali või hääleõiguse omamise tõttu ja kuulumise tõttu juhatuse või
nõukogu koosseisu või selliste isikute hulka, kes tegelikult juhivad ettevõtjat või täidavad muid
võtmefunktsioone või teisi olulise tähtsusega funktsioone või tegevusi;
2) ettevõtja sõltumist teisest ettevõtjast või juriidilisest või füüsilisest isikust oluliste
finantstehingute ja -toimingute ning muude tehingute ja toimingute tõttu, sealhulgas tegevuste
edasiandmise tõttu ettevõtjate vahel, samuti töötajate jagamise tõttu;
3) tõendeid finants- või investeerimisotsuste kohta, sealhulgas seotud ettevõtetesse tehtavate
ühiste investeeringute kooskõlastamise kohta kahe või enama ettevõtja vahel;
4) tõendeid selle kohta, et kahe ja enama ettevõtja strateegiad, toimingud ja protsessid on
omavahel koordineeritud ja järjepidevad, sealhulgas seoses kindlustuse turustamise kanalite,
kindlustusteenuste või kaubamärkide, teabevahetuse või turundusega.
(3) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul juhitakse kahte või enamat kindlustusandjat ühiselt ja
nende peakontor asub eri lepinguriigis, teeb Finantsinspektsioon otsuse kindlustusgrupi
moodustamise kohta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate asutustega.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel kindlaks määratud kindlustusgrupp, kelle
suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3
alusel, nimetab ühe ühiselt juhitava kindlustusandja emaettevõtjaks, kes vastutab käesoleva jao
ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid
käsitatakse tütarettevõtjana.
(5) Kui emaettevõtja määramine käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt võib oluliselt
piirata kindlustusgrupi järelevalve teostamist, eelkõige kui emaettevõtja peakontor ei asu Eestis
või kui kindlustusgrupp ei ole võimeline täitma käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki
7. jao nõudeid, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana nõuda teise
kindlustusandja määramist emaettevõtjaks pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate
finantsjärelevalve asutusega. Finantsinspektsioon esitab põhjendused teise emaettevõtja
määramise kohta kindlustusgrupile ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.
(6) Kui kindlustusgrupp ei määra käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt emaettevõtjat, määrab
Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana pärast konsulteerimist teiste asjasse
puutuvate finantsjärelevalve asutustega emaettevõtja, kes vastutab käesoleva jao ja käesoleva
seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid käsitatakse
tütarettevõtjana.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul võtab Finantsinspektsioon arvesse:
1) iga kindlustusandja tehniliste eraldiste suurust;
2) iga kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummat;
3) seotud kindlustusandjate arvu iga kindlustusandja kohta.
(8) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas käesoleva paragrahvi lõike 6 kohane
emaettevõtja määramine on endiselt asjakohane, ja määrab vajaduse korral pärast
konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega uue emaettevõtja, kes
tagab vastavuse käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele.
(9) Ettevõtjat, kellel on käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohaselt valitsev mõju teise
ettevõtja üle, käsitatakse emaettevõtjana ja teist ettevõtjat tütarettevõtjana.
124
(10) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva
paragrahvi lõigete 4, 5 või 6 ja 9 alusel emaettevõtjaks määratud ettevõtjale ja asjasse
puutuvatele finantsjärelevalve asutustele üksikasjaliku selgituse kindlustusgrupi määramise
kohta.“;
151) paragrahvi 242 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Finantsinspektsioonil on kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus saada
kindlustusgruppi kuuluva mis tahes ettevõtja kohta teavet, mis on oluline kindlustusgrupi
järelevalve teostamiseks. Teabe esitamise suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses ja muudes
õigusaktides Finantsinspektsioonile teabe esitamise kohta sätestatut.“;
152) paragrahvi 242 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui kindlustusgruppi kuuluv teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja
või segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao
nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata
ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad
kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, teavitab Finantsinspektsioon
sellest kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
asukohajärgset finantsjärelevalve asutust.
(5) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao nõuete täitmist või kui nõuded on
täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui
kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi
kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon rakendada käesoleva
seaduse § 2473 lõikes 6 sätestatud õigusi, sealhulgas nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt või
segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist
ettekirjutusega.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtudel võib Finantsinspektsioon tehtud
ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral rakendada
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või nende juhatuse liikmete suhtes
sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras. Finantsinspektsioon kooskõlastab
rakendatava meetme võimaluse korral teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.“;
153) paragrahvi 242 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse § 106 täitmist, võib Finantsinspektsioon
nõuda selle ettevõtja juhatuse liikme tagasikutsumist või isiku, kes vastutab olulise tähtsusega
funktsioonide ja tegevuste eest, töölt kõrvaldamist ettekirjutusega.
(8) Kui kindlustusgrupp sõltub oluliselt käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud
üleminekumeetmest, mistõttu ei vasta kindlustusgrupi solventsuse positsioon tegelikkusele, on
Finantsinspektsioonil õigus rakendada asjakohaseid meetmeid, sealhulgas võib ta vähendada
selliste omavahendite suurust, mis tulenevad üleminekumeetme rakendamisest ja mida võib
pidada sobivaks kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. Käesolevat lõiget
kohaldatakse ka juhul, kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue oleks täidetud
üleminekumeetmeid kasutamata.“;
154) paragrahvi 244 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§ 234 lõikes 1“ tekstiosaga „§ 234
lõigetes 1 ja 11“;
125
155) paragrahvi 245 lõike 3 teises lauses asendatakse sõnad „tehnilised eraldised või mõlemad“
sõnadega „tehnilised eraldised, nõuetekohased omavahendid, muud asjakohased
kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed riskipõhised kriteeriumid või nimetatud näitajate
kombinatsioon“;
156) paragrahvi 246 lõikes 1 asendatakse sõnad „kindlustusandja sõltub“ sõnadega
„kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja sõltub“;
157) paragrahvi 246 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana põhjendatud juhul nõuda,
et kindlustusgrupp esitab lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatule aruande muude
kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusgrupisiseste tehingute kohta, kui need
on seotud muu ettevõtja kui kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtjaga.“;
158) paragrahvi 246 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesoleva seaduse § 2353 lõikes 1 nimetatud kriisi korral võib Finantsinspektsioon peatada
kindlustusgrupisisesed tehingud, sealhulgas dividendide väljamaksed, või neid piirata üksnes
juhul, kui sellised tehingud ohustavad kindlustusgruppi või vähemalt ühe sellesse gruppi
kuuluva kindlustusandja solventsust või tema likviidsuspositsiooni.
(7) Kui Finantsinspektsioon ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta
kindlustusgrupi järelevalve teostajaga enne, kui peatab tütarettevõtjast kindlustusandja
tehingud kindlustusgrupiga või piirab neid.
(8) Kui Eesti kindlustusandja emaettevõtja on käesoleva seaduse § 891 lõike 1 punktides 1–5
või 6 nimetatud ettevõtja või finantseerimisasutus, teostab Finantsinspektsioon üldist
järelevalvet Eesti kindlustusandja, tema emaettevõtja ja tema seotud ettevõtjate vaheliste
tehingute üle.“;
159) paragrahvi 247 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 247. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem“;
160) paragrahvi 247 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesoleva seaduse 4. peatüki 1. jaos sätestatud juhtimissüsteemi nõudeid kohaldatakse
kindlustusgrupi tasandil. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem hõlmab osalevat kindlustusandjat,
emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjat ja emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtjat,
kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluvaid seotud ettevõtjaid ning selliseid ettevõtjaid, keda
juhib osalev ettevõtja või tema tütarettevõtja ühe või mitme sellise ettevõtjaga, kes ei kuulu
sellesse kindlustusgruppi.“;
161) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tagab, et
kindlustusgrupi juhtimiskord on usaldusväärne ja toimib, organisatsiooniline ülesehitus on
läbipaistev ning tagatud on vastutusalade selge määratus, läbipaistvus ja järjepidevus, samuti
ülesannete lahusus kindlustusgrupi sees ning huvide konflikti vältimine ja maandamine.
(12) Kindlustusgrupi riskijuhtimissüsteemi, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud
hindamise korral võetakse arvesse kõiki kindlustustegevusega seotud tegevusi ja muid tegevusi
kindlustusgrupis ning nendest tegevustest tingitud riske, millega kindlustusgrupp kokku puutub
või võib kokku puutuda, samuti selliste riskide vastastikust sõltuvust.“;
126
162) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja jälgib
korrapäraselt kindlustusgrupi seotud ettevõtjate, sealhulgas käesoleva seaduse § 891 lõikes 1
nimetatud ettevõtjate ning reguleerimata ettevõtjate tegevust. Selline jälgimine on kooskõlas
seotud ettevõtja tegevusest tingitud või võib-olla tingitud riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. (22) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja kehtestab
sise-eeskirjad kindlustusgrupi tasandil ning tagab sinna gruppi kuuluvate reguleeritud üksuste
ja käesoleva seaduse § 891 lõike 1 punktis 6 sätestatud ettevõtjate sise-eeskirjade kooskõla
kindlustusgrupi sise-eeskirjadega, sealhulgas tagab nende järjepideva rakendamise.“;
163) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul tagab kindlustusvaldusettevõtja
ja segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupisisene korraldus ja ülesannete jaotus on piisav
käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmiseks ning tõhus tütarettevõtjate
juhtimiseks, sealhulgas asjakohasel juhul ülesannete jaotamise tõttu ettevõtjate vahel,
grupisiseste konfliktide ärahoidmiseks või lahendamiseks ja kehtestatud grupiüleste põhimõtete
rakendamiseks.
(8) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule tagab kindlustusvaldusettevõtja ja
segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupi organisatsiooniline struktuur ei piira ega takista
muul viisil tõhusat järelevalvet kindlustusgrupi ja tütarettevõtjast kindlustusandja üle. Selle
tagamisel tuleb arvesse võtta esimeses lauses nimetatud ettevõtjate paiknemist kindlustusgrupi
ülesehituses, aktsiate ja osade omamise struktuuri ning nende rolli selles grupis.“;
164) seadust täiendatakse §-dega 2471–2473 järgmises sõnastuses:
„§ 2471. Nõuded kindlustusgrupi juhile ja põhifunktsiooni täitmise eest vastutavale
isikule
(1) Kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja, lepinguriigi
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja ning käesoleva seaduse § 2391 lõigete 5,
6 või 7 alusel määratud emaettevõtja juhatuse liikmetel on lõplik vastutus käesoleva seaduse
3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikute
tegevuse nõuetele vastavuse tagamise korral.
(2) Olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on kindlustusgruppi kuuluva
kindlustusandja juhtidel lõplik vastutus käesolevas seaduses kindlustusandja suhtes
kohalduvate nõuete täitmise eest.
(3) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja määrab
isikud, kes vastutavad olulise tähtsusega funktsioonide täitmise eest kindlustusgrupis, kelle
suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3
alusel.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhatuse liige või lõike 2 kohaselt määratud
isik on ühe või mitme kindlustusandja või muu seotud ettevõtja juhatuse liige või isik, kes
vastutab olulise tähtsusega funktsiooni täitmise eest eelnimetatud ettevõtjas, tagab osalev
kindlustusandja, et juhatuse liikmete ja isikute ülesanded ning kohustused on selgelt eraldatud
kindlustusgrupi ja ettevõtja tasandil.
§ 2472. Kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimine ja järelevalve
127
(1) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja koostab
kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani ning tagab selle ajakohasuse. Plaan sisaldab
likviidsusanalüüsi lühiajalises vaates.
(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda lisaks
käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule likviidsusanalüüsi keskmises ja pikaajalises vaates.
(3) Likviidsusriski juhtimise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 972 kindlustusandja
kohta sätestatut.
(4) Käesoleva seaduse §-des 2351–2353 sätestatut kohaldatakse osaleva kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes.
§ 2473. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja õigused järelevalvet piiravate asjaolude
korral
(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja tema hinnangul ei ole
tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 sätestatu, võib ta nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt
või segafinantsvaldusettevõtjalt kindlustusgrupisisese korralduse ning ülesannete jaotuse
muutmist.
(2) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 8
sätestatu, rakendab ta kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes
järelevalvelisi meetmeid, et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja
terviklikkus ning käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmine.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul võib Finantsinspektsioon erandjuhul nõuda
kindlustusgrupi struktuuri muutmist viisil, mis tagab tõhusama järelevalve kindlustusgrupi üle.
(4) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud õiguse
rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel
juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega ja esitab kindlustusvaldusettevõtjale
või segafinantsvaldusettevõtjale põhjendused sellise õiguse kasutamise kohta.
(5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatule võib Finantsinspektsioon
kasutada käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 või 8 sätestatu mittetagamise korral käesoleva
paragrahvi lõikes 6 sätestatud õigusi, et tagada ja asjakohasel juhul taastada kindlustusgrupi
järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva
jao nõuete täitmine. Segafinantsvaldusettevõtja puhul võetakse meetme rakendamise puhul
arvesse eelkõige mõju kogu finantskonglomeraadile ja sellesse kuuluvatele reguleeritud
üksustele.
(6) Käesoleva seaduse § 242 lõikes 5 ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on
Finantsinspektsioonil õigus vähemalt:
1) nõuda kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast
kindlustusandja aktsiate või osadega kaasneva hääleõiguse teostamise peatamist;
2) teha ettekirjutus või rakendada ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral
sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras;
3) anda juhiseid kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast
kindlustusandjas omatava osaluse ülekandmise kohta kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja aktsionäridele või osanikele;
128
4) nõuda teise kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või kindlustusandja
määramist ajutiselt vastutavaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete
täitmise eest kindlustusgrupis;
5) nõuda dividendide jaotamise või intressimaksete piiramist või keelamist aktsionäridele või
osanikele;
6) nõuda, et kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võõrandaks osaluse või
vähendaks seda kindlustusandjas või käesoleva seaduse § 2391 lõikes 1 nimetatud ettevõtjas;
7) nõuda kava esitamist käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmise
viivitamatuks tagamiseks või taastamiseks.
(7) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud meetmete
rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning teiste
asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui rakendatav meede mõjutab mitme
lepinguriigi ettevõtjaid.
(8) Kui käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohase kindlustusgrupi järelevalve
korral kuuluvad kindlustusgruppi käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikud ja
nendega seotud ettevõtjad või § 2391 lõike 1 punktis 2 nimetatud ettevõtjad ning selline
kindlustusgrupi ülesehitus piirab või takistab selle grupi tõhusat järelevalvet või käesoleva jao
ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmist, rakendab Finantsinspektsioon
kindlustusgrupi järelevalve teostajana kindlustusgrupi suhtes meetmeid, et tagada või taastada
nimetatud grupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning vastavus eelnimetatud nõuetele.
(9) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul nõuda
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis või sellise
ettevõtja asutamist lepinguriigis, kellel on tegelik valitsev mõju kindlustusgruppi kuuluvate
kindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle, keskse juhtimise kaudu.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul vastutab kindlustusvaldusettevõtja,
segafinantsvaldusettevõtja või keskset juhtimist tegelikult ellu viiv ettevõtja vastavuse eest
käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele.“;
165) seadust täiendatakse pärast § 2473 11. jaotise pealkirjaga järgmises sõnastuses:
„11. jaotis Kindlustusgrupi järelevalve kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle“;
166) paragrahvi 248 lõiked 7–9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Kui kolmanda riigi järelevalvekord ei ole kindlustusgrupi tasandil samaväärne käesolevas
seaduses sätestatud nõuetele vastava järelevalvekorraga, kohaldatakse käesoleva seaduse § 239
lõike 1 punkti 3 alusel kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja suhtes kas:
1) käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises sätestatut või
2) käesoleva seaduse § 2481 lõigete 2 ja 3 kohaseid järelevalveviise, arvestades käesoleva
paragrahvi lõikes 8 sätestatut.
(8) Samaväärsuse puudumise korral on Finantsinspektsioonil õigus kasutada muid
järelevalveviise, mis tagavad kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja tegevuse üle teostatava
järelevalve eesmärkidele vastava järelevalve kindlustusgrupi tasandil.
(9) Järelevalveviisid peavad olema põhjendatud ja dokumenteeritud ning neid saab kasutada
juhul, kui kindlustusgrupi järelevalveasutus on need heaks kiitnud pärast konsulteerimist
asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon teavitab teisi asjasse
129
puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve
Asutust ning Euroopa Komisjoni järelevalveviisi kasutamisest.“;
167) seadust täiendatakse §-ga 2481 järgmises sõnastuses:
„§ 2481. Järelevalve eesmärgid ja kasutatavad järelevalveviisid
(1) Käesoleva seaduse § 248 lõikes 8 sätestatud järelevalve eesmärgid on vähemalt:
1) kindlustusandjate kapitalipaigutuse ja omavahendite koosseisu säilitamine ning sellise
olulise kindlustusgrupisisese kapitali loomise vältimine, mida rahastatakse võlaväärtpaberitest
ja muudest finantsinstrumentidest saadud tulust, mis ei ole emaettevõtja omavahendid;
2) lepinguriigi ja kolmanda riigi ettevõtjaga seotud riskide hindamine ja jälgimine ning sellistest
ettevõtjatest ja muudest reguleerimata ettevõtjatest tingitud riskide levimise ohu piiramine
kindlustusgruppi kuuluvatele kindlustusandjatele ja asjakohasel juhul madalama tasandi
kindlustusgrupile, mille lõplik emaettevõtja on lepinguriigi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja.
(2) Finantsinspektsioon võib järelevalve teostamise korral rakendada ühte või mitut järgmist
järelevalveviisi:
1) määrata kindlustusandja, kes vastutab käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise
nõuete täitmise eest, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis
ühist emaettevõtjat;
2) nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis, kui
kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis ühist emaettevõtjat, ning
käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise kohaldamist mainitud kindlustusandjate
suhtes, keda nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja juhib;
3) nõuda lepinguriigi lõpliku emaettevõtja juhtorgani sõltumatust kolmanda riigi lõplikust
emaettevõtjast;
4) keelata tehingud, sealhulgas dividendimaksed ja allutatud võlakirjade intressimaksed, või
nõuda selliste tehingute piiramist, jälgimist või nendest ette teavitamist, kui tehingute
osapoolteks on kindlustusandja või lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või lepinguriigi
segafinantsvaldusettevõtja ja kindlustusgruppi kuuluv kolmanda riigi kindlustusandja ning
need tehingud ohustavad või võivad ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja
finantsseisundit ja solventsust;
5) nõuda teavet kolmanda riigi emaettevõtja finantsseisundi ja solventsuse, riskiprofiili ning
riskitaluvuspiiri kohta, sealhulgas asjakohasel juhul ettevõtja juhtidele esitatud aruandeid
eelmainitu kohta;
6) rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.
(3) Kui kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad moodustavad madalama tasandi
kindlustusgrupi, mille emaettevõtja asub lepinguriigis, võib Finantsinspektsioon rakendada
sellise kindlustusgrupi suhtes lisaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises
sätestatule lisameetmeid või näha ette lisanõuded, sealhulgas rakendada käesoleva paragrahvi
lõike 2 punktides 3–5 loetletud järelevalveviise ning tõhustada käesoleva seaduse §-s 245
sätestatud riskikontsentratsiooni ja §-s 246 sätestatud kindlustusgrupisiseste tehingute
järelevalvet, et tagada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohase eesmärgi täitmine.
(4) Kui seotud kindlustusandja on teise lepinguriigi kindlustusandja, teavitab
Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutust käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, mis ohustavad või võivad
ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust.
130
(5) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on teavitanud Finantsinspektsiooni käesoleva
paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, rakendab Finantsinspektsioon vajaduse
korral asjakohaseid meetmeid.“;
168) seadust täiendatakse §-ga 2571 järgmises sõnastuses:
„2571. Kindlustusgrupi nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 242 lõikes 5 või § 247 lõigetes 7 või 8 sätestatud nõuete rikkumise eest
–
karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel
teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud
kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema
konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“;
169) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on
kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes
rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja kohandust.“;
170) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:
„(71) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7
sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on
kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes
rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja mahaarvamist.“;
171) seadust täiendatakse §-dega 2671 ja 2672 järgmises sõnastuses:
„§ 2671. Volatiilsuse kohandamise nõusolek
Kui kindlustusandja rakendas volatiilsuse kohandamist enne 2026. aasta 29. jaanuari, võib ta
jätkata selle kohandamise rakendamist käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 sätestatud nõusolekut
taotlemata tingimusel, et ta täidab sama paragrahvi lõike 2 tingimusi alates 2027. aasta
30. jaanuarist.
§ 2672. Järkjärgulise kohaldamise mehhanism riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise
korral
(1) Järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korral võib kindlustusandja valida
parameetrid, mis määravad forvardintressimäärade lähenemise kiiruse lõplikule
forvardintressimäärale nii, et 2027. aasta 30. jaanuari seisuga on riskivaba intressikõver
piisavalt sarnane sellise riskivaba intressikõveraga, mille kindlaksmääramise korral lähtuti
2027. aasta 29. jaanuari seisuga kohalduvast ekstrapoleerimise regulatsioonist.
(2) Iga kalendriaasta alguses vähendab kindlustusandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
parameetreid lineaarselt nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid kohaldatakse alates
2032. aasta 1. jaanuarist.“;
172) paragrahvi 268 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
131
„(1) Kui kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust
või üleminekuaja mahaarvamist, §-s 2672 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või
§ 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulist rakendamist
(edaspidi käesolevas paragrahvis rakendusmeede) ja tuvastab, et rakendusmeetme kasutamata
jätmise korral ei suudaks ta täita solventsuskapitalinõuet, teavitab ta sellest
Finantsinspektsiooni viivitamata.“;
173) paragrahvi 268 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Finantsinspektsioon keelab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud rakendusmeetme
kasutamise, kui kindlustusandja esitatud ülevaatest nähtub, et ta ei ole suuteline täitma
solventsuskapitalinõuet üleminekuperioodi lõpuks.“;
174) paragrahvi 271 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Enne 2023. aasta 1. jaanuari tekkinud nõuete puhul, mis esitati liikmesriikide
keskvalitsuste või keskpankade vastu ja mis on nomineeritud või väljastatud mis tahes muu
liikmesriigi valuutas, kasutatakse standardvalemi kohaselt kontsentratsiooniriski ja
hinnavaheriski alammoodulis standardnäitajatena samu näitajaid, mida kasutatakse selliste
nõuete puhul, mis on nomineeritud ja väljastatud samas valuutas.“;
175) paragrahvi 271 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kui komisjon näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 111
lõike 2a alusel ette intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulise rakendamise kuni
viieaastase üleminekuperioodi jooksul, on muudatuste järkjärguline rakendamine
kindlustusandjale kohustuslik.“;
176) paragrahvi 271 lõiked 3–5 tunnistatakse kehtetuks;
177) paragrahvi 272 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 2–5“ tekstiosaga „lõiget 2“;
178) paragrahv 273 tunnistatakse kehtetuks;
179) seadust täiendatakse §-ga 2741 järgmises sõnastuses:
„§ 2741. Üleminekusätted proportsionaalsuse meetmete rakendamise korral
(1) Kui Finantsinspektsioon saab käesoleva seaduse § 422 lõikes 1 sätestatud teate kätte enne
2027. aasta 30. juulit, on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg neli kuud.
(2) Kui Finantsinspektsioon saab käesoleva seaduse § 425 lõikes 2 nimetatud taotluse kätte enne
2027. aasta 30. juulit, on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg neli kuud.
(3) Kui kindlustusandja rakendas 2025. aasta 28. jaanuari seisuga käesolevas seaduses või
kindlustustegevust reguleerivates Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud proportsionaalsuse
meedet, võib ta jätkata meetme rakendamist nelja majandusaasta jooksul viidatud kuupäevast
arvates, ilma et kindlustusandjale kohalduks käesoleva seaduse §-des 422–425 sätestatud
nõuded.“;
180) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022,
lk 153–163);“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163)
ja (EL) 2025/2 (ELT L, 2025/2, 08.01.2025);“.
§ 90. Liikluskindlustuse seaduse muutmine
132
Liikluskindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 69 lõiget 1 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:
„31) käesoleva seaduse §-s 714 sätestatud juhul ja korras kahju hüvitamisega seotud ülesannete
täitmine;
2) paragrahvi 69 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Fond kooskõlastab Finantsinspektsiooniga käesoleva seaduse §-s 714 sätestatud
liikluskindlustuse kindlustusportfelli ülevõtmise ning sildkindlustusandja ülesannete ja õiguste
täitmise tagamiseks fondi põhikirja sätted.“;
3) paragrahv 71 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§ 96 lõigetes 1 ja 7“ tekstiosaga „§ 96 lõigetes
1, 2 ja 7“ ning tekstiosa „§-des 129,“ tekstiosaga „§ 129 lõigetes 1 ja 3–8, §-des“;
4) paragrahvi 71 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Fond kehtestab sise-eeskirjad, millega määratakse muu hulgas fondi oma riskide ja
maksevõime hindamise, aktuaarifunktsiooni rakendamise, investeeringute juhtimise, huvide
konflikti juhtimise ja vältimise, kahjude käsitlemise ja hüvitamise ning kindlustusandjate
kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsuse nõuetele
vastamise kord.“.
5) paragrahvi 71 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „§-s 711“ tekstiosaga „§-des 711 ja 714“;
6) paragrahvi täiendatakse §-ga 714 järgmises sõnastuses:
„§ 714. Fondi õigused ja kohustused sildkindlustusandja ülesannete täitmise ja
kindlustusandja erirežiimi korral
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib käesolevas paragrahvis sätestatud
tingimustel ning kindlustusvõtjate huvide, kindlustuslepinguliste jätkuvuse ja kahjunõuete
hüvitamise tagamise eesmärgil anda fondile üle kindlustusandjate kriiside ennetamise ja
lahendamise seaduses sätestatud sildkindlustusandja ülesanded ja õigused, tagades sealjuures
nimetatud seaduse eesmärkide jätkuv ja nõuetekohane saavutamine.
(2) Fondile võib ühe või mitme Eestis väljastatud tegevusloga tegutseva kindlustusandja
erirežiimi, sealhulgas kindlustusandja kriisilahenduse, korral üle anda liikluskindlustuse
kindlustusportfelli ning sellele vastavad õigused ja kohustised. Üle antud kohustiste
koguväärtus ei ületa kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt üle võetud õiguste ja vara
koguväärtust.
(3) Fond tagab üle võetud kindlustusportfelli liikluskindlustuse kindlustuslepingutest
tulenevate kohustuste täitmise, sealhulgas käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras
kahjustatud isikule tekitatud kahju hüvitamise.
(4) Fondil ei ole lubatud sõlmida uusi ega muuta kehtivaid kindlustuslepinguid.
(5) Fond hoiab üle võetud vara, õigusi ja kohustisi eraldi fondi muust varast, õigustest ja
kohustistest. Seejuures ei ole lubatud kasutata üle võetud vara töötasu maksmiseks.
(6) Kui ülevõetud varast ei piisa ülevõetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
täitmiseks, võib fond kasutada omavahendeid, mis on kogutud Eestis väljastatud tegevusloaga
kindlustusandjate maksejõuetuse riski katteks.
133
(7) Fond on kohustatud avaldama teate kindlustusportfelli vastusvõtmise, sealhulgas teabe
kahjustatud isiku nõudeõiguse kohta oma veebilehel.“.
§ 91. Raamatupidamise seaduse muutmine
Raamatupidamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 62 lõiget 21 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) väike ja mittekeerukas kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse § 421 lõike 1
tähenduses, kes on suurettevõtja või audiitortegevuse seaduse § 13 lõike 1 punktis 1 nimetatud
avaliku huvi üksusest VKE.“;
2) paragrahvi 62 lõikes 22 asendatakse tekstiosa „punktides 91 ja 92“ tekstiosaga „punktis 92“;
3) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2025/794 (ELT L, 2025/794,
16.04.2025)“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2025/794 (ELT L, 2025/794, 16.04.2025) ja (EL)
2025/2 (ELT L, 2025/2, 08.01.2025)“.
§ 92. Tagatisfondi seaduse muutmine
Tagatisfondi seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse sõnad „kindlustusandjate pensionilepingute
kindlustusvõtjate (edaspidi kindlustusvõtja) poolt“ sõnaga „kindlustusvõtjate“ ja paragrahvi
täiendatakse pärast sõna „rahastamiseks“ sõnadega „ning hüvitise maksmiseks“;
2) paragrahvi 2 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „ja pensionilepinguid sõlmivatelt
kindlustusandjatelt“ sõnadega „ning kindlustusandjatelt ja kolmanda riigi kindlustusandjate
Eestis asutatud filiaalidelt“;
3) paragrahvi 2 lõike 2 punkti 41 täiendatakse pärast sõna „teisele“ sõnadega „pensionilepinguid
sõlmivale“;
4) paragrahvi 2 lõike 2 punkti 42 täiendatakse pärast sõna „rahastamiseks“ sõnadega „ning
hüvitise maksmiseks“;
5) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) kindlustusandjate kriisilahenduse osafond.“;
6) paragrahvi 4 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „moodustatakse“ sõnadega „pensionilepinguid
sõlmivate“;
7) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Kindlustusandjate kriisilahenduse osafond moodustatakse kindlustusandjate osamaksetest,
mille arvel rahastatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise
toetamist ning hüvitise maksmist.“;
8) paragrahvi 5 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja „kriisilahenduse osafond““ tekstiosaga „,
„kriisilahenduse osafond“ ja „kindlustusandjate kriisilahenduse osafond““;
9) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktiga 122 järgmises sõnastuses:
„122) otsustab kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi suuruse ja tagantjärele makstavate
osamaksete kogumise, lähtudes käesoleva seaduse §-s 7329 sätestatust;“;
134
10) seadust täiendatakse pärast § 7325 53. peatükiga järgmises sõnastuses:
„53. peatükk
KINDLUSTUSANDJATE KRIISILAHENDUSE OSAFOND
1. jagu
Kriisilahenduse rahastamise tingimused
§ 7326. Kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamise ulatus ja osafondi vahendite
kasutamine
(1) Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi (edaspidi käesolevas peatükis osafond)
vahendeid võib kasutada üksnes käesolevas seaduses ning kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud ulatuses ja korras järgmistel juhtudel:
1) ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud isikutele, õigustatud
isikutele ning muudele võlausaldajatele hüvitise maksmine kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse § 62 lõike 5 alusel;
2) kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamine ja talle
garantii andmine.
(2) Otsused kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi vahendite kasutamiseks teeb
Inspektsioon vastavalt käesolevas seaduses sätestatule kooskõlas kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse §-ga 28.
(3) Osafondi vahendeid ei ole lubatud kasutada otse kindlustusandja kahjumi katmiseks või
tema rekapitaliseerimiseks.
2. jagu
Osamaksed
§ 7327. Osamaksed ja nende tasumise vorm
(1) Kriisilahenduse osafondi osamaksed on tagantjärele makstavad osamaksed.
(2) Osamaksed tasutakse Fondile.
(3) Osamakseid ei tagastata kindlustusandjale, kui seadusest ei tulene teisiti.
(4) Osamaksed tasutakse rahas.
§ 7328. Kriisilahenduse tulu kandmine osafondi
Kui kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse §-des 32, 34 ja 39 ei ole
sätestatud teisiti, võib kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt saadud summad, intressid ja
muu investeeringutelt saadud tulu ning mis tahes muu tulu kanda osafondi.
§ 7329. Tagantjärele makstavad osamaksed
(1) Tagantjärele makstava osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad ning osamaksete
määra kehtestab nõukogu pärast käesoleva seaduse § 7326 lõikes 2 sätestatud Inspektsiooni
otsuse vastuvõtmist.
135
(2) Tagantjärele makstava osamakse määr ei või olla suurem kui kaks protsenti kindlustusandja
kindlustusmaksete aastasummast. Kindlustusmaksete aastasumma on kindlustusandja Eestis ja
teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma.
(3) Kõigi kindlustusandjate suhtes rakendatakse ühtseid tagantjärele makstava osamakse
määrasid.
3. jagu
Kriisilahenduse rahastamise kord
§ 7330. Fondile esitatavad dokumendid
(1) Inspektsioon esitab Fondile rahastamisele kuuluvate kulude kohta järgmised andmed
dokumendid:
1) kriisilahenduse rahastamise kava;
2) sellised andmed ja dokumendid, mida Fond vajab kriisilahenduse rahastamise kava
teostamiseks vajalike toimingute tegemiseks.
(2) Fondi nõudel on Inspektsioon kohustatud andma kavandatavate kriisilahendusmeetmete ja
-õiguste või hüvitise maksmise kohta täiendavaid andmeid ja selgitusi.
§ 7331. Rahastamise otsustamine
(1) Fond teeb kriisilahenduse rahastamise kava kohased toimingud Inspektsiooni esitatud
andmete ja dokumentide alusel.
(2) Fond võib peatada kriisilahenduse rahastamise kava kohaste toimingute tegemise, kui
esinevad järgmised asjaolud:
1) kavas esitatud seisukohad või sellele lisatud andmed või dokumendid on ebakorrektsed või
vastuolulised;
2) kava täitmiseks nõutavad toimingud on Fondi hinnangul vastuolus kehtiva õigusega.
(3) Kriisilahenduse rahastamise kava täitmise peatamisest käesoleva paragrahvi lõikes 2
nimetatud alusel teavitab Fond viivitamata Inspektsiooni. Fond jätkab kava täitmist viivitamata
pärast puuduste kõrvaldamist.
§ 7332. Kriisilahenduse rahastamise kava täitmiseks tehtavad maksed
(1) Kriisilahenduse rahastamise kava kohaselt tegemisele kuuluvad maksed kannab Fond üle
Inspektsiooni asjakohasele pangakontole.
(2) Fond teeb maksed vastavalt kriisilahenduse rahastamise kavale, kuid mitte enne, kui talle
on esitatud kõik makse õigsuses veendumiseks vajalikud andmed.
(3) Maksete tegemise eest tasub Inspektsioon, kui Fondi ja väljamakseid teostava
krediidiasutuse vahel pole kokku lepitud teisiti.“;
11) paragrahvi 77 täiendatakse pärast tekstiosa „tähtpäevaks“ tekstiosaga „või § 7329 lõike 1
alusel määratud tähtpäevaks“;
12) paragrahvi 92 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
136
„(21) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada kindlustusandjate
kriisilahenduse osafondi aruandluse ulatuse ja korra.“;
13) paragrahvi 93 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „111 ja 13“ tekstiosaga „111, 122 ja 13“;
14) paragrahvi 93 lõikes 5 asendatakse sõnad „või kindlustusandja“ sõnadega „,
kindlustusandja filiaal või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti“.
§ 93. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine
Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 356 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „seaduse“ sõnadega „või kindlustusandjate
kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse“;
2) paragrahvi 607 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesolevat peatükki kohaldatakse krediidiasutuse, investeerimisühingu või
kindlustusandja aktsionäridele, osanikele või võlausaldajatele finantskriisi ennetamise ja
lahendamise seaduses, krediidiasutuste seaduses või kindlustusandjate kriiside ennetamise ja
lahendamise seaduses sätestatud hüvitise määramisel.“.
§ 94. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 526 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Õigusabikulude kindlustuse puhul kohustub kindlustusandja kandma kindlustusjuhtumi
toimumise korral nii kohtumenetluse kulud kui ka osutama muid otseselt kindlustuskaitsega
seotud teenuseid kindlustuslepinguga ettenähtud ulatuses, pidades silmas eelkõige järgmisi
asjaolusid:
1) kindlustus katab õigusabikulud tsiviil- või kriminaalmenetluses või väljaspool kohut, kui
kindlustusvõtja on kandnud kahju või saanud viga;
2) kindlustusandja tagab kindlustusvõtja kaitsmise ja esindamise tsiviil-, kriminaal-, haldus- või
muus menetluses või kindlustusvõtja vastu esitatud muu nõude korral.
(2) Käesolevas jaos, välja arvatud käesoleva seaduse § 5311 lõike 1 punktis 3, kohaldatakse
kindlustusvõtja kohta sätestatut ka sellise kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustusvõtja.“;
2) paragrahvi 527 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui õigusabikulude kindlustuse riskid on kindlustatud kõrvuti muude kindlustusriskidega,
peavad kindlustuslepingus olema eraldi märgitud õigusabikulude kindlustuse kaitse ulatus ja
selle eest maksmisele kuuluvad kindlustusmaksed.
(2) Kui kindlustusandja on teinud kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisega
tegelemise ülesandeks teisele isikule kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõike 3 kohaselt, tuleb
see isik lepingus või poliisil nimeliselt märkida.
(3) Kui kindlustusandja rakendab kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõikes 4 sätestatud
õigusabikulude nõuete haldamise ja huvide konflikti maandamise meedet, tuleb
kindlustuslepingus ette näha kindlustatud isiku õigus pöörduda valitud advokaadi või muu
kvalifitseeritud isiku poole enda esindamiseks ja oma huvide kaitseks.“;
3) paragrahvi 528 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kindlustusvõtjal on õigus vabalt valida advokaat või muu kvalifitseeritud isik, kui:
137
1) teda on kindlustusvõtjal vaja enda kaitsmiseks, esindamiseks või huvide kaitseks mis tahes
kohtu- või haldusmenetluses;
2) kindlustusandja tegevuses esineb õigusabikulude nõuete haldamisega seotud huvide konflikt.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigus tuleb selgelt ära märkida kindlustuslepingus.
(3) Kui kindlustusandja rakendab õigusabikulude turustamise korral huvide konflikti
maandamiseks kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõikes 4 sätestatud õigusabikulude nõuete
haldamise ja huvide konflikti maandamise meedet, on kindlustusvõtjal õigus valida advokaat
või muu kvalifitseeritud isik sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust.
(4) Kindlustusandja või isik, kellele on edasi antud ülesanne hallata õigusabikulude kindlustuse
nõudeid, teavitab kindlustusvõtjat huvide konflikti ilmnemise korral käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktis 2 sätestatud õigusest.“;
4) seaduse 24. peatükki täiendatakse §-ga 5311 järgmises sõnastuses:
„§ 5311. Õigusabikulude kindlustuse kohaldamise erisus
(1) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata järgmiste kindlustusandja tegevuste suhtes:
1) õigusabikulude kindlustus, mis katab merelaevade kasutamisest tulenevaid või nende
kasutamisega seotud vaidlusi ja riske;
2) tsiviilvastutuskindlustus kindlustusvõtja kaitsmiseks või esindamiseks mis tahes kohtu- või
haldusmenetluses, kui selline tegevus on kindlustusandja enda huvides;
3) õigusabikulude kindlustus sellise abistamisteenuse kindlustuse täiendava kindlustusena,
mille korral antakse abi muus liikmesriigis kui kindlustusvõtja alalises elukohas, ning see
hõlmab abi kättesaadavaks tegemist sellistele isikutele, kes satuvad raskustesse reisides ja oma
kodust või alalisest elukohast eemal olles.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu tuleb ette näha abistamisteenuse
kindlustuse lepingus.“.
§ 95. Väärtpaberituru seaduse muutmine
Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „seaduses“ sõnadega „ning
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses“;
2) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „muudetud määrusega (EÜ) nr 219/2009
(ELT L 87, 31.3.2009, lk 109–154)“ asendatakse tekstiosaga „muudetud määrusega (EÜ)
nr 219/2009 (ELT L 87, 31.03.2009, lk 109–154) ja direktiiviga (EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1,
08.01.2025)“.
§ 96. Äriseadustiku muutmine
Äriseadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2901 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „seaduse“ sõnadega „, kindlustusandjate
kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse“;
2) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „(ELT L 184, 14.07.2007, lk 17–24)“ asendatakse
tekstiosaga „(ELT L 184, 14.07.2007, lk 17–24), muudetud direktiiviga (EL) 2025/1 (ELT L,
2025/1, 08.01.2025)“.
138
§ 97. Seaduse jõustumine
Käesoleva seaduse §-d 1–88, § 89 punktid 1, 2, 5–85, 88, 90–93, 96–98, 102–125, 127, 128 ja
133–180 ning §-d 90–93, 95 ja 96 jõustuvad 2027. aasta 30. jaanuaril.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 2026
(allkirjastatud digitaalselt)
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja
edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse
direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning
määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L,
2025/1, 08.01.2025).
1
Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse
eelnõu seletuskiri
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS ..................................................................................................................... 3
1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 3
1.2. Eelnõu ettevalmistaja ....................................................................................................... 5
1.3. Märkused ......................................................................................................................... 5
2. SEADUSE EESMÄRK.............................................................................................................. 7
2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus ja ülevaade ....................................................................... 7
2.1.1. Kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku
eesmärk ja ülevaade ................................................................................................................ 7
2.1.2. Kindlustusandja kriisilahendus vs lõpetamismenetlus, sealhulgas pankrotimenetlus
11
2.1.3. Kindlustuse tagamise skeemid kriisilahendusraamistikus .................................... 12
2.1.4. Kriisilahendusraamistiku rahastamine .................................................................. 14
2.1.5. Solventsus II direktiivi muudatuste eesmärk ........................................................ 14
2.1.6. Ülevaade Solventsus II direktiivi muudatustest ................................................... 15
2.3. Väljatöötamiskavatsus ja valikukohad .......................................................................... 23
2.3.1. Väljatöötamiskavatsus .......................................................................................... 23
2.3.2. IRRD direktiivi valikukohad ................................................................................ 23
2.3.3. Solventsus II direktiivi valikukohad ..................................................................... 27
2.4. Sihtrühm ........................................................................................................................ 28
2.4.1. Kindlustusturu osalised ........................................................................................ 28
2.4.2. Muu sihtrühm ....................................................................................................... 31
3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ................................................................................. 34
3.1. Seaduseelnõu ülesehitus ................................................................................................ 34
3.2. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus (eelnõu §-d 1–86) ........ 35
3.3. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine (eelnõu § 87) ............................................... 111
3.4. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine (eelnõu § 88) ................ 120
3.5. Kindlustustegevuse seaduse muutmine (eelnõu § 89) ................................................. 121
3.6. Liikluskindlustuse seaduse muutmine (eelnõu § 90) ................................................... 193
3.7. Raamatupidamisseaduse muutmine (eelnõu § 91) ...................................................... 195
3.8. Tagatisfondi seaduse muutmine (eelnõu § 92) ............................................................ 196
3.9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine (eelnõu § 93) ........................................ 200
3.10. Võlaõigusseaduse muutmine (eelnõu § 94) ............................................................ 201
2
3.11. Väärtpaberituru seaduse muutmine (eelnõu § 95) .................................................. 203
3.12. Äriseadustiku muutmine (eelnõu § 96) .................................................................. 203
3.13. Seaduse jõustumine (eelnõu § 97) .......................................................................... 204
3.14. Eelnõu kooskõla EV põhiseadusega ....................................................................... 204
4. TERMINOLOOGIA ............................................................................................................. 209
5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE ............................................................... 210
6. SEADUSE MÕJU ................................................................................................................ 211
6.1. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistiku mõju .................... 211
6.1.1. Üldine mõju ........................................................................................................ 211
6.1.2. Kriisilahenduse ennetamise ja lahendamise mõju kindlustusandjatele, nende
omanikele ja juhtidele ......................................................................................................... 211
6.1.3. Mõju kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ....................................... 220
6.1.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Tagatisfondile .................................................. 223
6.1.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ................................. 224
6.2. Mõju Eesti Liikluskindlustuse Fondile ja kahjustatud isikutele kindlustusandja
erirežiimi korral .................................................................................................................. 225
6.3. Solventsus II direktiivi muudatuste mõju .................................................................... 227
6.3.1. Mõju kindlustusandjatele .................................................................................... 227
6.3.2. Mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele .................... 236
6.3.3. Mõju audiitorettevõtjatele ja vandeaudiitoritele ................................................. 237
6.3.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Eesti Pangale .................................................... 238
6.3.5. Mõju keskkonnale .............................................................................................. 241
6.4. Õigusabikulude kindlustuse muudatuste mõju ............................................................ 241
6.5. Muud mõjud ................................................................................................................ 242
6.6. Mõjude kokkuvõte ....................................................................................................... 242
7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED,
EELDATAVAD KULUD JA TULUD ........................................................................................... 242
8. RAKENDUSAKTID............................................................................................................. 243
9. SEADUSE JÕUSTUMINE ..................................................................................................... 243
10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE JA HUVIRÜHMADE KAASAMINE .............................. 244
Lisa 1. Direktiivi (EL) 2025/1 ja Eesti õigusakti vastavustabel ......................................... 245
Lisa 2. Direktiivi (EL) 2025/2 ja Eesti õigusakti vastavustabel ......................................... 261
Lisa 3. Õigusabikulude kindlustuse vastavustabel ............................................................. 281
Lisa 4. Rakendusakti kavand .............................................................................................. 282
3
1. SISSEJUHATUS
1.1. Sisukokkuvõte
Uus kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus (edaspidi KKELS) reguleerib
kindlustusandjate kriiside ennetamist ja kindlustusandjate raskustesse sattumisel kriiside
lahendamist. Käesolev regulatsioon on kindlustusvaldkonnas uus, kuid sarnased normid on juba
kehtestatud panganduse ja investeerimisteenuste valdkonnas. Seaduseelnõuga tagatakse
kooskõla kindlustustegevust reguleeriva riigisisese õiguse ning kindlustusandjatele,
kindlustusgruppidele, finantsjärelevalve asutustele ja kriisilahendusasutustele kohalduva
Euroopa Liidu (edaspidi EL) õiguse vahel.
Seaduseelnõu ülesehitus ja eesmärk:
- kindlustusandjate kriiside ennetamine – eesmärk on tagada kindlustusandja ja
kindlustusgrupi finantsseisundi olulise halvenemise korral selle taastamine. Kriiside
ennetamine on reeglina tõhusam ja vähem kulukas kui kriiside lahendamine;
- kriisilahenduse kavandamine ja kindlustusandja raskustesse sattumise korral
kriisilahenduse läbiviimine – eesmärk on kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud
isikute, kahjustatud ja muude õigustatud isikute kaitse, finantsstabiilsuse säilitamine ning
kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamise tagamine. Kriisilahenduse eesmärgiks on ka riigi
vahendite kaitsmine. Kriisilahendus algatatakse vaid juhul, kui likvideerimine
pankrotimenetluses ei täidaks kriisilahenduse eesmärke samal määral kui kriisilahendus
ning nende eesmärkide täitmine on üldistes huvides vajalik ja proportsionaalne.
- keegi ei tohiks kriisilahenduse tulemusel kaotada rohkem, kui ta oleks kaotanud ettevõtja
pankroti korral (edaspidi ka NCWO põhimõte1).
- kindlustusandjatele proportsionaalsuse meetmete kohaldamine seoses aruandluse,
avalikustamise, juhtimise, sise-eeskirjade läbivaatamise, tehniliste eraldiste arvutamise,
oma riskide ja maksevõime hindamise, kliimariskide juhtimise ning likviidsusriskide
juhtimise plaanidega;
- kindlustusandjate juhtimise, usaldatavusnõuete, kestlikkuse, aruandluse ja järelevalvega,
sealhulgas makrousaldatavusjärelevalvega seotud muudatused.
Kriisilahenduse läbiviimise üldised põhimõtted:
- kriisilahendus algatatakse vaid juhul, kui eeltingimused selleks on täidetud ja see on vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, sealjuures peab kriisilahendus olema vajalik
lähtuvalt avalikust huvist;
- kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esimeses järjekorras selle omanikud ja
teises järjekorras võlausaldajad vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule
pankrotimenetluses;
- kriisilahendus aitab kaitsta maksumaksjate raha;
- ühe ja sama nõude rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt;
- kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed vahetatakse välja, välja
arvatud erijuhtudel;
- ükski ettevõtja omanik või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas osas, kui ta oleks
kandud pankrotimenetluse korral, sealjuures neil on õigus hüvitisele, kui selgub, et nad on
kandnud suuremat kahju;
- seaduses on ette nähtud kaitsemeetmed kriisilahenduse läbiviimiseks, sealhulgas
kriisilahendusega seotud otsuste edasikaebamise võimalus.
1 No Creditor Worse Off põhimõte
4
Olulisemad muudatused ja mõju kindlustusandjatele:
- ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise kohustus (vähemalt 60%
kindlustusturust peavad koostama kava, sealjuures võivad osad kindlustusandjad koostada
lihtsustatud kava);
- Finantsinspektsioonile (FI) teabe esitamine, kui kindlustusandja kuulub nende
kindlustusandjate hulka, kellele kriisilahenduskava koostatakse;
- kriisilahenduse rahastamise kohustus Tagatisfondi osamaksete tasumise näol (rakendub
vaid juhul, kui mõne kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus);
- usaldatavusnõuetes leevenduste kasutamise võimaldamine, motiveerides vabanevat kapitali
edasi investeerima;
- aruandluse tähtaegade pikendamine;
- avaliku aruande bilansi auditeerimise kohutuste lisandumine;
- täiendavate kavade ja stsenaariumide koostamise kohustus likviidsusriski ja kliimariski
(ainult juhul kui see mõjutab kindlustusandjat) juhtimiseks;
- makromajandusteguritega arvestamine nii riskide hindamises, juhtimises kui ka
investeerimisotsuste tegemisel;
- olemasolevat halduskoormust vähendatakse regulatiivsete leevenduste andmisega
väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele ning järelevalveasutuse nõusolekul ka
teistele kindlustusandjatele. Samuti suurendatakse lihtsustuste kasutamise võimalusi.
Olulisemad muudatused ja mõju FI-le:
- ennetavate finantsseisundi kavade läbivaatamine;
- kriisilahenduse kavandamine, sealhulgas kindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkuse
hindamine ja kavade koostamine;
- kindlustusandja raskustesse sattumise korral kriisilahenduse läbiviimine;
- kriisilahenduskolleegiumites osalemine;
- teiste pädevate asutustega koostöö tegemine (tõhustatakse);
- kindlustusandjatele leevenduste andmine vähendab ka teatud järelevalveülesannete
täitmisel FI halduskoormust.
Mõju kindlustusvõtjatele:
- kindlustusvõtjate kaitse suurendamine;
- kindlustusandja suhtes kriisilahendusmeetmete rakendamisel erandkorras
kindlustustingimustesse või kindlustusvõtjate nõuetesse sekkumine (hüvitiste
vähendamine);
- mõju kindlustusvõtjate halduskoormusele puudub.
Mõju riigile – kriisilahenduse raamistiku kohaldamine vähendab võimalikku survet
riigieelarveliste vahendite kasutamisele.
Kokkuvõtvalt, eelnõu toob huvirühmadele kaasa küll halduskoormuse tõusu, kuid vähendab
seda ka proportsionaalsuse meetmete kohaldamise kaudu (seadusesse lisandub uus peatükk
proportsionaalsuse meetmete kohta). Lisaks on EL-is võetud suund2 vähendada
kindlustusandjate aruandlust 25%, mis saavutatakse teatud vormide esitamise sageduse
vähendamise, osade aastapõhiste vormide kaotamise ning proportsionaalsuse põhimõtete
suurem rakendamise kaudu. Kriisilahendusraamistiku rakendamisega seotud halduskoormus
keskendub vaid suurtele või keerukatele kindlustusandjatele.
2 Kooskõlas Euroopa Komisjoni teatisega EUR-Lex - 52025DC0045 - EN - EUR-Lex
5
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on välja töötanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika
osakonna nõunik Kristiina Kubja (58851398, [email protected]), sama osakonna
osakonnajuhataja Siiri Tõniste (58851466, [email protected]) ja osakonna nõunik Kertu
Fedotov ([email protected]).
Eelnõu väljatöötamisel konsulteeriti FI, Eesti Kindlustusseltside Liidu, Eesti
Kindlustusmaaklerite Liidu, FinaceEstonia, Eesti Aktuaaride Liidu, Audiitorkogu ja
Tagatisfondiga.
Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi õigusloome valdkonna juht Virge
Aasa (5885 1493, [email protected]) ja keeleliselt toimetas sama osakonna keeletoimetaja
Heleri Piip (5303 2849, [email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, mille kohaselt tuleb seaduseelnõu
Solventsus II direktiivi ja IRRD direktiivi ülevõtmiseks esitada Vabariigi Valitsusele hiljemalt
2026. aasta III kvartaliks.
Eelnõuga muudetakse:
- Finantsinspektsiooni seadust (edaspidi FIS) redaktsioonis RT I, 08.07.2025, 27;
- finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (edaspidi FELS) redaktsioonis
RT I, 11.11.2025, 17;
- kindlustustegevuse seadust (edaspidi KindlTS) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 5;
- liikluskindlustuse seadust (edaspidi LKindlTS) redaktsioonis RT I, 29.06.2024, 12;
- raamatupidamisseadust (edaspidi RPS) redaktsioonis RT I, 10.07.2025, 3;
- Tagatisfondi seadust (edaspidi TFS) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 94;
- tsiviilkohtumenetluse seadustikku (edaspidi TsMS) redaktsioonis RT I, 03.04.2025, 2;
- võlaõigusseadust (edaspidi VÕS) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 16;
- väärtpaberituru seadust (edaspidi VpTS) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 7;
- äriseadustikku (edaspidi ÄS) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 131.
Eelnõu on seotud järgmiste EL õigusaktidega:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja
edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning
muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL)
2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL)
2017/1129 (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/1, 08.01.2025) (edaspidi IRRD direktiiv);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi
2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse, järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste
garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite, kestlikkusriskide ning
konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive
2002/87/EÜ ja 2013/34/EL (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/2, 08.01.2025) (edaspidi
Solventsus II direktiiv).
6
- Solventsus II direktiivi muudatused on seotud 29. oktoobril 2025. a vastu võetud Euroopa
Komisjoni (edaspidi komisjon) ettepanekuga, millega muudetakse komisjoni delegeeritud
määrust (EL) 2015/35 (edaspidi Solventsus II määruse ettepanek)3.
Solventsus II direktiivi muudatuste tõttu vaatab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutus (edaspidi EIOPA) läbi ka kõik selle direktiiviga seotud olemasolevad
suunised. Läbivaatamise peamine eesmärk on tagada, et need oleksid ajakohased ja kooskõlas
Solventsus II läbivaatamisega muudetud õigusraamistikuga. Teine eesmärk on suuniseid
lihtsustada ja lühendada. EIOPA on leidnud, et suuniste kogum peaks piirduma üksnes sellega,
mis on rangelt vajalik Solventsus II usaldusväärseks ja järjepidevaks rakendamiseks.
Eesti seisukohti4 Solventsus II direktiivi ja IRRD direktiivi ettepanekute kohta arutati Euroopa
Liidu koordinatsioonikogus 2021. aasta 1. detsembril ja Euroopa Liidu asjade komisjonis 2022.
aasta 28. jaanuaril5. Kui vastu võetud Solventsus II direktiiv on suuresti kooskõlas Eesti
seisukohtadega (va bilansi auditeerimiskohtus), siis IRRD direktiivi ettepaneku puhul oli Eesti
positsioon, et kriisilahenduse raamistikku tuleks kohaldada kindlustusgruppide tasandil. Eesti
põhimure seisnes selles, et peame riigisiseses õiguses looma raamistiku, mille rakendamise
tõenäosus on pigem väga väike. Sellegi poolest muudeti direktiivi läbirääkimistel kriisiennetuse
ja -lahenduse kavandamise kohaldamislävesid niivõrd, et käesoleva eelnõu väljatöötamise
seisuga peab vaid üks Eesti kindlustusandja koostama ennetava finantsseisundi kava. Samuti ei
pea FI (aga võib) ühtegi kriisilahenduskava koostama, kuna kindlustusgrupi tasandil
koostatavad kavad katavad kohustusliku turukaetuse normi ära.
Seaduseelnõuga viiakse Eesti riigisisene kindlustusõigus kookõlla Solventsus II ja IRRD
direktiividega, mille ülevõtmistähtajad on 2027. aasta 29. jaanuaril. Uue seaduse ja
seadusemuudatuste jõustumisetähtaeg on 2027. aasta 30. jaanuaril. See tähtaeg tuleneb
direktiividest.
Käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu häälteenamus, kuna muudetakse
tsiviilkohtumenetluse seadustikku (Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 punkt 14).
Samuti reguleerib eelnõu § 62 lõige 6 kohtumenetlust. Hüvitise määramisega seotud nõuded
vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses.
3 solvency2-delegated-regulation-2025-7206_en.pdf 4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/656de81c-c03e-4c3f-883c-9f79f4549319 5 Dokument - Riigikogu
7
2. SEADUSE EESMÄRK
2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus ja ülevaade
2.1.1. Kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku
eesmärk ja ülevaade
1. Eesmärk. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku eesmärk on tagada, et
kindlustusandjad ja pädevad asutused on paremini valmis lahendama kindlustussektoris
märkimisväärseid makseraskusi ja leevendama nende tagajärgi. Kindlustusandjate
raskustesse sattumisel võib olla riigi majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule oluline mõju,
kui see toob kaasa häireid kindlustusvõtjatele, soodustatud ja kahjustatud isikutele
pakutavas kaitses.
EL-is seni puudus ühtne kindlustusandjate kriisilahendusraamistik. IRRD direktiiv loob
harmoniseeritud ettevalmistus- ja kriisilahendusmehhanismid kindlustusandjate
kriisilahenduseks, rakendades sarnaseid meetmeid nagu pangandussektori BRRD6. See
võimaldab kriisilahendusasutustel tegutseda operatiivselt ja tõhusalt ning kooskõlas
kriisilahenduseesmärkidega (vt eesmärke jooniselt 1). Valik kriisilahenduse vahendeid
annavad kriisilahendusasutustele paindlikkuse leida igas olukorras optimaalne lahendus.
Vaatamata Solventsus II7-ga loodud tugevale usaldatavusraamistikule ei saa
kindlustusandjate maksejõuetusse sattumist täielikult välistada (raskustesse sattumise
tõenäosus on 0,05%). Kindlustusandjate kontrollimatu maksejõuetus võib oluliselt
mõjutada kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid, kahju kannatanud pooli või mõjutatud
ettevõtjaid, seda eriti juhul, kui kriitilise tähtsusega kindlustusteenuseid ei ole võimalik
mõistliku aja jooksul ja mõistlike kuludega asendada. Ebastabiilsust võib põhjustada või
võimendada ka teatavate kindlustusandjate, eelkõige suurte piiriüleste kindlustusgruppide,
maksejõuetus või maksejõuetuse lähedane olukord või ka mitme kindlustusandja
samaaegne maksejõuetus. Uus raamistik annab pädevatele asutustele vajalikud vahendid, et
aidata kriisilahenduse kohaldamise kaudu maksejõuetute kindlustusandjate puhul säilitada
kindlustuskaitse ning kaitsta reaalmajandust, finantsstabiilsust ja maksumaksjate raha.
Seega on ühtse kriisilahendusraamistiku eesmärk vähendada kindlustusandja
maksejõuetuse võimalikku mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantssüsteemile
tervikuna ja riigivahenditele.
2. Ülesehitus. IRRD direktiivis ja seaduseelnõus sätestatud meetmed võib jagada kaheks:
- ettevalmistavad meetmed: teatud kindlustusandjate kohustus koostada nn ennetav
finantsseisundi taastamise kava, kriisilahendusasutuste kohustus koostada
kriisilahenduskava ning hinnata kindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkust;
- kriisilahendusmeetmed ja kriisilahendusasutuste õigused: nähakse ette meetmed, millega
kriisilahendusasutused saavad lahendada kriisi võimalikult operatiivselt ja sujuvalt,
saavutamaks kriisilahenduseesmärgid.
6 Bank Recovery and Resolution Directive 7 EUR-Lex - 02009L0138-20250117 - ET - EUR-Lex
8
3. Kriisilahendusraamistik
Joonis 1. Kriisilahendusraamistik
9
4. Kriisilahendusmeetmed ja -õigused. Kui kindlustusandja vastab kriisilahenduse
algatamise tingimustele ning kriisilahendusasutus on otsustanud tema suhtes
kriisilahenduse algatada, on seaduseelnõus ette nähtud viis kriisilahendusmeedet, mida ta
saab selle kindlustusandja suhtes rakendada. Neid meetmeid võib omavahel kombineerida.
Kriisilahendusmeetmed
Kindlustusandja
maksevõimelisena
likvideerimine
- kindlustusandja ei või sõlmida uusi kindlustuslepinguid;
- kindlustusandja võib ainult hallata olemasolevat
kindlustusportfelli;
- peab vastama miinimumkapitalinõudele (edaspidi MCR)
(vajadusel kindlustusandja rekapitaliseerimine);
- lõpuks kindlustusandja lõpetatakse.
Kindlustusandja müümine
- kindlustusandja müüakse (äritingimustel) teisele
kindlustusandjale (kellel peab olema kindlustustegevuseks
tegevusluba);
- antakse üle omandiõiguse instrumendid,
vara/kohustised/õigused. Võib üle anda ka osaliselt;
- kohaldub olulise osaluse
omandamise/suurendamine/vähendamise hindamine;
- tagasimüügi õigus – kohustus tagasi osta, kui on vastav
kokkulepe;
- osalise üleandmise korral alles jäänud kindlustusandja
likvideeritakse.
Vara ja kohustiste
eraldamine
- meedet saab kasutada ainult koos muu meetmega;
- riik (Rahandusministeerium, edaspidi ka RAM) asutab
vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja või omab seda;
- ettevõtjale antakse üle (langenud väärtusega või
probleemsed) kindlustusandja või sildkindlustusandja
vara, õigused või kohustised (tagasikandmise võimalus);
- eesmärk neid hallata, et saada neist maksimaalne väärtus
kätte (müük);
- kui müüki ei saa mõistlikult teha, siis vara realiseeritakse
aja jooksul.
Sildkindlustusandja
asutamine
- riik (RaM) asutab FI ettepanekul kindlustusandja;
- kindlustustegevuse tegevusluba, FI loal ei pea
erandkorras luba olema (maksimaalselt 24 kuud);
- FI loal võib sõlmida uusi kindlustuslepinguid (kui
erandkorras tegevusluba ei ole);
- kindlustusandja aktsiad, osad, vara, õigused ja kohustised
või osa nendest võõrandatakse sildkindlustusandjale;
- osalise üleandmise korral ülejäänud kindlustusandja
likvideeritakse;
- FI esindaja on juhatuses ja nõukogus;
- kui turutingimused soodsamad – võõrandatakse vara jne
erasektori ettevõtjale;
- sildkindlustusandja lõpetatakse.
10
Kapitaliinstrumentide ja
kõlblike kohustiste
allahindamine või
konverteerimine
- kindlustusandja rekapitaliseerimine – kindlustusandja
vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele, kuid
selleks, et rakendada maksejõulisena likvideerimise
meedet, on kapitali vaja (MCR ulatuses);
- nõuded ja võlad konverteeritakse aktsiateks/osadeks
(kindlustusvõtja saab nt osaluse sildkindlustusandjas või
kriisilahenduses olevad kindlustusandjas või tema
emaettevõtjas);
- nõuete ja võla põhisummat vähendatakse, sh näiteks
kindlustushüvitise suurust;
- kindlustustingimusi võib muuta, nt kindlustussummasid
vähendada (kuid ei tohi vähendada nii palju, et ei vastaks
seadustest tulenevatele kohustuslikele
miinimumnõuetele).
- kindlustusnõuete allahindamine või konverteerimine
viimase abinõuna.
Kriisilahendusõigused
Kriisilahendusasutusel on
õigus:
- nõuda kriisilahenduseks asjaase puutuvatelt isikutelt
vajalikku teavet;
- omandada kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja
üle;
- keelata ära uute kindlustuslepingute sõlmimine;
- anda luba sildkindlustusandjale sõlmida uusi
kindlustuslepinguid;
- anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud
omandiõiguse instrumendid;
- anda teisele ettevõtjale üle kriisilahenduses oleva
ettevõtja vara, õigused ja kohustised;
- restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad
nõuded;
- vähendada nõuete põhisummat või maksmisele
kuuluvat jääki;
- konverteerida võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi
omandõiguse instrumentideks;
- tühistada võlainstrumendid (v.a erandite korral);
- vähendada omandiõiguse instrumentide nimiväärtust
või tühistada sellised instrumendid;
- nõuda omandiõiguse instrumentide või muude
kapitaliinstrumentide (sh eelisaktsiate ja
vahetusvõlakirjade) emiteerimist;
- muuta emiteeritud võlainstrumentide või muude
kõlblike kohustiste tagasimaksmise tähtpäeva;
- muuta võlainstrumentidelt ja muudelt kõlblikelt
kohustistelt makstava intressi summat või tähtpäeva,
millest alates tuleb hakata intressi maksma, sealhulgas
ka õigus maksed ajutiselt peatada;
- lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid;
- kutsuda tagasi ettevõtja juhid;
- nõuda FI järelevalvelt olulise osaluse hindamist
seaduses ette nähtud menetlustähtaegu kohaldamata;
11
- ajutiselt peatada makse- või tarnekohustused, mille
üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja;
- seada ajutiselt võlausaldajatele, kellel on
kriisilahenduses oleva ettevõtja varade suhtes tagatud
nõuded, piirangu tagatisest tuleneva õiguse
jõustamisele;
- ajutiselt peatada elukindlustuslepingu ülesütlemise
õigus.
5. Pangandussektori ja kindlustussektori kriisilahenduse võrdlus. Kuigi kindlustusandjate
ja pankade kriisilahendusraamistikes võib leida palju sarnasusi, erineb kriisilahenduse
ajaraam kindlustuse kontekstis oluliselt kriisilahendusest panganduse kontekstis. Hoiuste
väljavoolu vältimiseks peavad Ühtne Kriisilahendusnõukogu ja pangandussektori
kriisilahendusasutused tavaliselt kiiresti tegutsema. Samas on kindlustussektori
kriisilahendusasutustel sageli rohkem aega sobivate, kindlustusvõtjatele kõige
kasulikumate lahenduste leidmiseks. Hoiuste väljavooluga sarnane sündmus on
kindlustussektoris vähem tõenäoline ning sellise sündmuse tagajärjed oleksid teistsugused
kui pangandussektoris.
6. Proportsionaalsus. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse tulemuslikkus tuleks
saavutada nii, et see ei tooks kindlustusandjate ja pädevate asutuste jaoks kaasa tarbetut
halduskoormust ja kulusid. Seetõttu on finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
raamistiku rakendamine proportsionaalne kindlustusandja ning tema tegevuse ja teenuste
laadi, ulatuse ja keerukusega.
2.1.2. Kindlustusandja kriisilahendus vs lõpetamismenetlus, sealhulgas
pankrotimenetlus
Kui pankrotimenetluse algatamise tingimuseks on kindlustusandja maksejõuetus (KindlTS §
155 punkt 3), siis kriisilahenduse käivitamiseks peavad olema täidetud kõik kriisilahenduse
algatamise eeltingimused (eelnõu § 26 lõige 1), sh kindlustusandja on makseraskuses või
sellesse sattumas ning lisaks peab kriisilahendus olema avaliku huvi seisukohast vajalik. Seega
selleks, et otsustada, kas kindlustusandja suhtes tuleks algatada kriisilahendus või likvideerida
ta pankrotimenetluses, on oluline avaliku huvi seisukohast vaadata, kas kriisilahendus aitab
kaasa ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on kriisilahenduseesmärgi suhtes
proportsionaalne ning kindlustusandja likvideerimine pankrotimenetluses ei aita saavutada
kriisilahenduseesmärke võrdväärselt kriisilahendusega.
Kui pankrotimenetluse eesmärk on raskustes ettevõtja vara likvideerimine ja nõuete
rahuldamine (arvestades, et kindlustusvõtjate nõuetel on eelis), siis kriisilahenduse eesmärgid
on kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine,
finantsstabiilsuse säilitamine, kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine ja
erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise vajalikkuse
vältimine või vähendamine.
Kriisilahendus võimaldab jätkata lepinguid ja nende täitmist (nt portfelli üleandmise korral
ostjale või sildkindlustusandjale) – see on mõeldud kindlustusvõtjate huvide kaitseks ja
kindlustusteenuse katkestuse vältimiseks. Pankroti korral lepingud lõpetatakse ja ka hüvitised
võivad väheneda.
12
Kriitiliste funktsioonide/kindlustusteenuste jätkuvuse tagamise eesmärgi hindamisel tuleks
näiteks vaadata, kas kindlustusandja katab elutähtsaid riske (mõju sotsiaalsele heaolule) või kas
kindlustusandja portfelli kuuluvad pikaajalised pensionilepingud (mõju
pensioniväljamaksetele) või tervisekindlustuslepingud (kui väljamakseid ei tehta, võivad
inimesed jääda ilma vajaliku ravita). Kui kindlustusandja osutatavat teenust ei saa mõistliku aja
või kuluga asendada ning teenuse seiskumine võib avaldada negatiivset mõju
finantsstabiilsusele või reaalmajandusele, siis võib kindlustusandja osutatavat teenust või
tegevust pidada kriitiliseks.
Arvestama peaks ka NCWO põhimõttega, et ükski aktsionär/võlausaldaja (sh kindlustusvõtja)
ei tohiks kriisilahenduses jääda halvemasse seisu kui ettevõtja pankroti korral (kui jääb,
makstakse kompensatsiooni).
Kokkuvõttes võib piisata pankrotist, kui tegemist pole süsteemselt olulise kindlustusandjaga,
lepingute lõpetamine või run-off on aktsepteeritav, kindlustusvõtjate kahjunõuded on pigem
väikesed ja/või kindlustuse tagamise skeem saab sekkuda ning kindlustusandjal puuduks ostja
või kindlustusportfelli üleandmine poleks realistlik. Kriisilahendus võib osutuda vajalikuks, kui
kindlustusandja teenused ja tegevused on kriitilised koos märkimisväärse kliendibaasiga ning
realistlik on portfelli üleandmine uuele kindlustusandjale või sildkindlustusandjale (misjärel
alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse).
Kriisilahenduses on võimalik ka lahendus, et kindlustusandja võõrandamise meetme või
sildkindlustusandja meetme rakendamisel antakse uuele kindlustusandjale või
sildkindlustusandjale üle üksnes osa kriisilahenduses oleva kindlustusandja varast, õigustest või
kohustistest, misjärel alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse pankrotimenetluses.
Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamisel lõpetatakse
kriisilahenduses oleva kindlustusandja kui tema vara, õigused ja kohustised või oluline osa
nendest müüakse kolmandale isikule või tema vara realiseeritakse täielikult ja tema kohustised
täidetakse täies ulatuses.
2.1.3. Kindlustuse tagamise skeemid kriisilahendusraamistikus
Eesti kindlustuse tagamise skeemid KKELS tähenduses on LKindlTS § 10 lõikes 1 nimetatud
Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) ja TFS § 4 lõike 1 punktis 4 nimetatud Tagatisfondi
pensionilepingute osafond.
IRRD direktiivi põhjenduspunkti 86 kohaselt ei tohiks direktiivi rakendamine takistada riiklike
kindlustuse tagamise skeemide kooseksisteerimist finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
raamistikuga, olenemata riiklike kindlustuse tagamise skeemide rahastamisallikast.
Kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamine kindlustusandja suhtes ei tohiks takistada
kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja teistele nõude esitajatele hüvitise maksmist nende
riiklike kindlustuse tagamise skeemide kaudu.
1. LKF on liikluskindlustuse garantiifond, võttes vajaduse korral üle pankrotistunud
liikluskindlustuse kindlustusandja kohustused8. Makseraskustes kindlustusandja
kohustused läheksid kehtiva õiguse kohaselt LKF-ile üle alles kindlustusandja
lõpetamismenetluse korral (LKindlTS § 50 lõige 1) ning mitte erirežiimi ehk
kriisilahendusmeetmete rakendamise raames. Kui kriisilahendus käivitub ja otsustatakse, et
8 Eesti Liikluskindlustuse Fond | Eesti Liikluskindlustuse Fond ja Eesti Kindlustusseltside Liit
13
liikluskindlustuse lepinguid ei õnnestu üle kanda uuele kindlustusandjale või
sildkindlustusandjale, tagab LKF, et kindlustusvõtjate ja kannatanute nõuded oleksid
täidetud. Samal ajal lõpetatakse kindlustusandja ülejäänud tegevus (nt pankrotimenetluses).
Sedasi tagatakse kindlustuskaitse jätkumine või kahjude hüvitamine liikluskindlustuse
valdkonnas. Nimelt lubab seadus kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja
meetme rakendamise korral anda üle ka üksnes osa kriisilahenduses oleva ettevõtja varast,
õigustest või kohustistest, misjärel likvideeritakse alles jäänud ettevõtja tavalises
maksejõuetusmenetluses ehk kui peaks tekkima olukord, et üle ei anta liikluskindlustuse
portfelli, siis sekkub LKF.
Kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus vaid juhul, kui kõik seaduses sätestatud
tingimused on selleks täidetud. Üheks tingimuseks on, et kriisilahendus peab olema avaliku
huvi seisukohast vajalik ning IRRD direktiivi 35 põhjenduspunkti kohaselt tuleks sellisel
juhul arvesse võtta ka kindlustuse tagamise skeemide olemasolu, sest kriisilahendus ei tohi
kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kahjustatud isikute jne jaoks olla ebasoodsam kui
kindlustusandja pankrot (NCWO põhimõte). Seega peaks FI kriisilahendusüksus muu
hulgas hindama, kas ühe kindlustusliigi nõuete täitmise tagamine kindlustusandja pankroti
korral kaalub üles olukorra, kus kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks oleks
asjakohasem kriisilahenduse algatamine ja vastupidi.
Kui kriisilahendus on siiski kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks vajalik ja pärast
kriisilahendusmeetme rakendamist hinnatakse, kas ettevõtja omanikke, kindlustusvõtjaid,
soodustatud isikuid, õigustatud isikuid ja muid võlausaldajaid oleks tavalise
maksejõuetusmenetlus korral koheldud paremini, tuleb arvesse võtta ka neid makseid, mida
kindlustusvõtjad, soodustatud isikud ja kahjustatud isikud oleksid kohaldataval juhul
saanud kindlustuse tagamise skeemidest ja direktiivi 2009/103/EÜ9 kohastelt
hüvitisfondidelt.
Eelnõuga muudetakse LKF rolli kindlustusandja raskustesse sattumise korral ning
võimaldatakse LKF-ile üle anda liikluskindlustuse kindlustusportfell, kui kindlustusandja
suhtes on kehtestatud erirežiim (erirežiimihalduri otsuse alusel ja LKF nõusolekul). Samuti
antakse kriisilahendusasutusele võimalus anda LKFile sildkindlustusandja ülesanded ja
kohustused (tegemist on kriisilahendusasutuse võimalusega kaaluda kindlustusandja
kriisilahenduse korral sellist lahendust, st kriisilahendusasutusel ei ole kohustust LKF-ile
sildkindlustusandja ülesanded üle anda).
2. Tagatisfondi eesmärk on toetada kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli
üleandmist teisele kindlustusandjale. Selleks on Tagatisfondi juurde loodud
pensionilepingute osafond, mille arvel võib toetada pensionilepingute kindlustusportfelli
üleandmist teisele kindlustusandjale, kui kindlustusandja pensionilepingutele vastavate
tehniliste eraldiste summa ületab pensionilepingute kindlustusportfellile vastavat kattevara
ning mh kui kindlustusandjale kehtestatakse kindlustustegevuse seaduse § 146 lõikes 1
sätestatud erirežiim (erirežiim tähendab ka kriisilahendusmeetmete rakendamist). Seega
saab fondi vahendeid kasutada ka kindlustusandja kriisilahenduse raames pensionilepingute
portfelli üleandmise toetamiseks.
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ, 16. september 2009, mootorsõidukite kasutamise
tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (kodifitseeritud versioon) (EMPs
kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst
14
2.1.4. Kriisilahendusraamistiku rahastamine
FI kriisilahendusüksuse tegevusega seotud administratiivsed kulud kaetakse FI eelarvest ehk
finantsjärelevalve subjektide (kindlustusandjate) järelevalvetasudest.
Kuigi kriisilahenduses oleva kindlustusandja omanikud ei rahasta otseselt kriisilahendust, on
neil n-ö esmase kahjukatmise kohustus ehk omanike investeeringud lähevad kaduma enne, kui
kriisilahendusfondid, avalikud vahendid või muud tagamise skeemid rakenduvad.
Kriisilahenduse läbiviimisega seotud rahastamisallikad:
- seaduseelnõuga luuakse Tagatisfondi juurde kindlustusandjate kriisilahenduse osafond
kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamiseks;
- Tagatisfond juba haldab pensionilepingute osafondi, mida saaks vajadusel kasutada
kriisilahenduses oleva kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmise
toetamiseks (2024. aasta seisuga on osafondis 62 899 eurot10), kuid kuna ainuke
pensionilepingud sõlmiv kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, siis ka tema
kriisilahendus toimuks ilmselt grupi tasandil;
- erandkorras avalike vahendite kasutamine, kuid arvestama peab, et üheks kriisilahenduse
eesmärgiks on erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite
kasutamise vajalikkuse vältimine või vähendamine (vt selgitust ka KKELS § 5 lõike 18
juures).
Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi rahastamine:
- osafondi panustavad kõik kindlustusandjad, sõltumata, kas nad kuuluvad kriisilahenduse
kavandamise ulatusse;
- seaduse kohaselt peavad osamakseid tegema ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti
filiaalid (hetkel ühtegi Eestis ei ole);
- kindlustusandjad tasuvad osafondi makseid alles siis, kui mõne kindlustusandja suhtes
tehakse otsus kriisilahenduse algatamiseks (ehk n-ö ex-post lähenemine/tagantjärele
maksed, vt selgitusi ka seletuskirja punkti 2.2.2 alampunkti 13 juures IRRD direktiivi
artiklis 81 ülevõtmise kohta).
Lisaks tagatakse Tagatisfondi kindlustusandjate kriisilahenduse osafondiga kindlustusandja
omanikele, kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele hüvitise maksmine, kui nad
kannavad kindlustusandja kriisilahenduse tõttu suuremat kahju, kui and oleks kandnud
kindlustusandja pankroti korral.
Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi vahendeid ei tohi kasutada kriisilahenduses oleva
kindlustusandja kahjumi katmiseks.
2.1.5. Solventsus II direktiivi muudatuste eesmärk
2016. aastal kohalduma hakanud Solventsus II-ga kehtestati ELi kindlustusandjatele
ühtlustatud, usaldusväärne ja tugev usaldatavusraamistik. See põhineb iga kindlustusandja
riskiprofiilil, kuid tagab siiski võrreldavuse, läbipaistvuse ja konkurentsivõime. Solventsus II
võeti Eesti õigusesse üle uue kindlustustegevuse seadusega.
Kindlustusvõtjate kaitse eeldab, et kindlustusandjate suhtes kehtivad nende tegelikel riskidel
põhinevad tõhusad usaldatavusnõuded. Selline raamistik loob kindlustusandjatele stiimuli oma
10 Tagatisfondi_aastaaruanne_2024.pdf
15
riskide asjakohaseks mõõtmiseks ja juhtimiseks. Raamistik on määratud kindlaks selliselt, et
kindlustusandja maksejõuetuse risk on väga ebatõenäoline (kuigi mitte olematu), sest
raamistiku nõuetele vastav kindlustusandja peaks suutma toime tulla äärmiselt ebasoodsa
sündmusega, mille esinemistõenäosus on ainult kord 200 aasta jooksul. Samal ajal on oluline
tagada, et kindlustusandjaid suudavad pakkuda Euroopa majandusele pikaajalist rahastust.
Solventsus II direktiivis oli komisjonile antud mitu volitust usaldatavusnõuete põhielementide
toimimise läbivaatamiseks. Lisaks õiguslike volituste kasutamisele andis direktiivi
läbivaatamine võimaluse vaadata üle ka muud direktiivi rakendamise järel tõusetunud ja
ajakohastamist vajavad aspektid. Komisjon tuvastas mitmed probleemid, mis olid aluseks
Solventsus II direktiivi ja käesoleva seaduseelnõu muudatusettepanekutele.
Kokkuvõttes on kehtiv Solventsus II direktiiv ja sellele tuginev Solventsus II määrus üldiselt
tõhus ja endiselt väga asjakohane, neutraalne paljude digiarengute suhtes ning pakub EL-s
lisaväärtust. Siiski piiravad teatud nõuded raamistiku tulemuslikkust ja tõhustust, see pole
piisavalt ühtne, proportsionaalne ja seda oli vaja ajakohastada.
Solventsus II direktiivi muutmise vajadus:
- kindlustusandjatel on piiratud stiimulid, et aidata kaasa pikaajalisele rahastamisele ja
Euroopa majanduse rohelisemaks muutmisele;
- ebapiisav riskitundlikkus ja raamistiku piiratud võime leevendada kindlustusandjate
solventsuspositsiooni volatiilsust;
- kehtivate usaldatavusnõuete ebapiisav proportsionaalsus, mis tekitab põhjendamatuid
haldus- ja vastavuskulusid;
- puudused (piiriüleste) kindlustusandjate ja kindlustusgruppide järelevalves ning
kindlustusvõtjate ebapiisav kaitse kindlustusandjate raskustesse sattumise korral;
- piiratud järelevalvelised vahendid, et käsitleda võimalikku süsteemse riski kuhjumist
kindlustussektoris.
2.1.6. Ülevaade Solventsus II direktiivi muudatustest
Kehtiv regulatsioon
Muudatused
Proportsionaalsuse
meetmed
Üldpõhimõte - lähtuda oma
tegevuse keerukusest ja
ulatusest ning riskide
olemusest.
FI õigus näha ette leevendused
aruandluses.
Lihtsustuste kasutamine SCR
arvutamises ning
proportsionaalsuse põhimõtted
Solventsus II määruses.
Määratakse väikesed ja
mittekeerukad kindlustusandjad.
Kriteeriumid on seotud
kindlustusandja tegevusmahtude,
tegevusprofiili, piiriülese tegevuse,
edasikindlustustegevuse ja
investeerimistegevusega.
Proportsionaalsuse meetmed
väikesele ja mittekeerukale
kindlustusandjale:
- leevendus vastutavate isikute
määramisel;
- ei pea koostama likviidsusriski
juhtimise plaani;
16
- oma riskide ja maksevõime
hindamise (ORSA) sagedus iga
kahe aasta järel;
- ei pea hindama
makromajanduslikke tegureid;
- võib kasutada deterministlikku
hindamist parima hinnangu
arvutamisel;
- ei pea koostama kliimamuutuste
stsenaariume;
- teatud sise-eeskirjade
läbivaatamine viie aasta järel;
- regulaarse järelevalvelise aruande
esitamise sagedus viie aasta järel;
- ei pea auditeerima solventsuse ja
finantsseisundi aruande (edaspidi
SFCR aruanne) bilanssi ning
aruandes peab esitama vähem
teavet;
- Solventsus II määruse
proportsionaalsuse meetmed.
Proportsionaalsuse meetmed FI
nõusolekul muule kindlustusandjale:
- leevendus vastutavate isikute
määramisel;
- ei pea koostama likviidsusriski
juhtimise plaani;
- ORSA hindamise sagedus iga
kahe aasta järel;
- ei pea hindama
makromajanduslikke tegureid;
- sise-eeskirjade läbivaatamine viie
aasta järel;
- võib kasutada deterministlikku
hindamist parima hinnangu
arvutamisel;
- regulaarse järelevalvelise aruande
esitamise sagedus viie aasta järel;
- Solventsus II määruse
proportsionaalsuse meetmed.
Võtmefunktsiooni
täitmise eest vastutava
isiku määramine
Kindlustusandja peab määrama
iga võtmefunktsiooni
korraldamise eest vastutava
isiku.
Kindlustusandja määrab iga
võtmefunktsiooni täitmise eest
erineva vastutava isiku.
Erand on ette nähtud väikesele ja
mittekeerukale kindlustusandjale ja
FI nõusolekul muule
kindlustusandjale (tingimustel, et
17
huvide konflikt on juhitud ja
kohustused täidetud).
Juhtorgani
mitmekesisuse
edendamine
Tuleb kehtestada juhtorgani
mitmekesisuse edendamise sise-
eeskirjas, sh soolise tasakaaluga
seotud kvantitatiivsete eesmärkide
saavutamiseks.
ORSA hindamise
ulatus
Kindlustusandja hindab
riskijuhtimissüsteemi osana
oma riske ja maksevõimet, sh
vähemalt:
- oma üldist maksevõimet;
- omavahendite vastavust
SCR-le ja MCR-le ning
tehniliste eraldiste vastavust
nõuetele;
- kas ja millisel määral hälbib
tema tegelik riskiprofiil
eeldustest, mida kasutati
SCR arvutuses.
Lisaks kehtivale hindab
kindlustusandja:
- makromajandusliku olukorra
arvesse võtmist ja analüüsi;
- võimalikke makromajanduslikke
ja finantsturgude arenguid;
- finantskohustuste täitmise
suutlikkust, mh pingelistes
olukordades.
FI võib nõuda, et kindlustusandja
analüüsiks:
- oma tegevusi, mis mõjutavad
makromajanduslikke ja
finantsturgude arenguid;
- makromajanduskeskkonnast
tulenevate riskide analüüsimist,
mis mõjutavad kindlustusandjat.
ORSA hindamise
sagedus
ORSA hindamine on üks kord
aastas.
Väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ja FI nõusolekul muu
kindlustusandja – iga kahe aasta järel
või pärast olulisi muutusi
riskiprofiilis.
FI võib nõuda hindamist kord aastas.
Likviidsusriski
juhtimine
Likviidsusriski juhtimine on
osa riskijuhtimissüsteemist.
Kindlustusandja koostab
likviidsusriski juhtimise plaani –
likviidsusanalüüs lühisajalises vaates;
Erand on ette nähtud väikesele ja
mittekeerukale kindlustusandjale
ning FI nõusoleku saanud
kindlustusandjale, kes ei pea plaani
koostama.
Plaani ei pea koostama ka
kindlustusandja, kes on
kindlustusgrupi plaaniga kaetud.
Kliimamuutuste
stsenaariumid
Kindlustusandja koostab ainult juhul,
kui kliimamuutustega seotud riskid
18
mõjutavad teda oluliselt (see tuleb
teha ORSA raames kindlaks).
Koostada tuleb pikaajalised
kliimamuutuste stsenaariumid, mille
korral:
- üleilmne temperatuuri tõus jääb
alla 2ºC;
- üleilmne temperatuuri tõus on
oluliselt suurem 2ºC;
Erand on ette nähtud väikesele ja
mittekeerukale kindlustusandjale, kes
ei pea stsenaariume koostama.
SCR arvutusel
lihtsustuste
kasutamine
Kindlustusandja võib mõnede
riskide kapitalinõuete
arvutamisel kasutada
Solventsus II määruse artiklites
88–112 sätestatud lihtsustusi,
kui riski olemus, ulatus ja
keerukus seda õigustavad ja
standardsete arvutuste
nõudmine oleks
ebaproportsionaalne.
Täiendav tingimus - lihtsustatud
arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt
SCR-i.
Erand kõikidele kindlustusandjatele,
kui (alam)riski kapitalinõue ei
moodusta rohkem kui 5% SCR-ist
ning lihtsustatud kapitalinõuete
summa ei moodusta rohkem kui 10%
SCR-ist. Erandit võib kasutada kolm
aastat.
Erand väikesele ja mittekeerukale
kindlustusandjale, kelle puhul ei pea
tingimused olema täidetud, kui ta iga
viie aasta järel näitab FI-le, et
(alam)riskide kapitalinõue on alla 2%
SCR-st ning kõikide lihtsustuste
kapitalinõuete summa on alla 10%
SCR-ist.
Sisemudeli
kasutamine
Kui kindlustusandja on saanud
FI-lt sisemudeli kasutamise loa,
võib FI nõuda, et
kindlustusandja arvutab SCR-i
ka standardvalemit kasutades.
Kui kindlustusandja on saanud FI-lt
sisemudeli kasutamise loa, esitab ta
iga kahe aasta järel FI-le hinnangu
SCR kohta standardvalemit
kasutades. FI võib nõuda hinnangu
sagedasemat esitamist, seda eelnevalt
põhjendades.
Pikaajaliste
aktsiainvesteeringute
kapitalinõue
Regulatsioon on Solventsus II
määruse artiklis 171a.
Regulatsioon tuuakse teise tasandi
õigusaktist esimesele tasandile ja
muudetakse 22% riskiteguri
kasutamise tingimusi paindlikumaks.
Tingimused:
- pikaajaliste aktsiainvesteeringute
alamrühm peab olema selgelt
19
piiritletud ja muust
kindlustusandja tegevusest
eraldatud.
- iga pikaajalise
aktsiainvesteeringute portfelli
kohta peab olema kehtestatud
pikaajaliste investeeringute
juhtimise kord, mille kohaselt
peab neid investeeringuid hoidma
keskmiselt kauem kui viis aastat.
- pikaajaliste aktsiainvesteeringute
alamrühmas võivad olla ainult
sellised aktsiad, mis on avalikult
kaubeldavad OECD11
liikmesriigis või kuuluvad
ettevõtetele, mille peakontor asub
lepinguriigis või OECD
liikmesriigis, kuid mille
aktsiatega ei kaubelda avalikult.
- kindlustusandja peab hoiduma
aktsiainvesteeringute
sundmüügist järgmise viie aasta
jooksul, sealhulgas ka pingelises
finantsturu olukorras.
- vastavus riskijuhtimise ja
investeerimispõhimõtetele.
- pikaajaliste aktsiainvesteeringute
alamrühm peab olema hajutatud
viisil, mis väldib ülemäärast
sõltuvust konkreetsest emitendist
või ettevõtjate grupist ning
vähendab riski akumuleerumist
sama riskiprofiiliga
investeeringute hulgas.
- osaluse piirang.
Järelevalveline
aruandluse
Reguleeritud Solventsus II
määruse artiklis 312:
- regulaarne järelevalveline
aruanne tuleb esitada iga
kolme aasta järel 14 nädala
jooksul pärast
majandusaasta lõppu.
- kvantitatiivne aastaaruanne
tuleb esitada 14 nädala ja
kvartaliaruanne 5 nädala
jooksul pärast
majandusaasta lõppu;
Kindlustusandja esitab FI-le
regulaarse järelevalvelise aruande iga
kolme aasta järel 18 nädala jooksul
pärast majandusaasta lõppu.
FI võib nõuda aruande sagedasemat
esitamist, välja arvatud väikeselt ja
mittekeerukalt kindlustusandjalt.
Väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ning FI nõusolekul
muu kindlustusandja võib FI
nõusolekul esitada regulaarse
11 Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (Organisation for European Economic Co-operation, OEEC)
20
- ORSA aruanne tuleb esitada
nädala jooksul pärast
hindamist (ei muutu).
Kvantitatiivsete aruannete sisu
ja sageduses erisused väikestele
kindlustusandjatele.
järelevalvelise aruande esitada kuni
iga viie aasta järel.
Kindlustusandja esitab FI-le kord
aastas või harvemini esitatava
kvantitatiivse aastaaruande 16 nädala
jooksul pärast majandusaasta lõppu
ning kvantitatiivse kvartaliaruande
viie nädala jooksul pärast iga kvartali
lõppu.
Kvantitatiivsete aruannete sisu ja
esitamise sageduse erisused
väikestele ja mittekeerukatele
kindlustusandjatele.
Avalik solventsus ja
finantsseisundi
aruanne
Araande sisu on sätestatud
Solventsus II määruse artiklites
290–298.
Aruanne tuleb avalikustada 14
nädala jooksul pärast
majandusaasta lõppu.
Tuleb koostada kahes osas:
- kindlustusvõtjatele suunatud
aruanne;
- asjatundjatele suunatud aruanne.
Aruande sisu täpsustatakse seaduses.
Aruanne tuleb avalikustada 18 nädala
jooksul pärast majandusaasta lõppu.
Väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja erand – asjatundjate
aruandes võib esitada ainult
kvantitatiivsed andmed, tingimusel,
et täisaruanne esitatakse iga kolme
aasta järel.
Avaliku solventsus ja
finantsseisundi
aruande bilansi
auditeerimine
Solventsus ja finantsseisundi aruande
bilanss tuleb auditeerida, kuid seda ei
pea tegema väike ja mittekeerukas
kindlustusandja.
Oluline piiriülene
kindlustustegevus
Tõhustatakse järelevalveasutuste
vahelist koostööd, kui
kindlustusandja piiriülene tegevus
teises lepinguriigis on oluline.
Olulise piiriülese kindlustustegevuse
kriteeriumid:
1) piiriülese tegevuse (sh filiaali
kaudu) maht 15 000 000 eurot (teises
lepinguriigis) või
2) teise lepinguriigi
järelevalveasutuse arvates on Eesti
kindlustusandja tegevus selles riigis
21
oluline või vastupidi (võib vastu
vaielda).
Koostööplatvorm FI võib teha EIOPA-le
ettepaneku koostööplatvormi
loomiseks ja selle
koordineerimiseks või luua see
koostöös asjasse puutuvate
finantsjärelevalve asutustega
ise, et tõhustada teabevahetust
ja koostööd asjasse puutuvate
järelevalveasutuste vahel.
Täiendatakse koostöö sätteid, sh kui
erinevate riikide järelevalveasutused
ei jõua kindlustusandja suhtes
võetavate meetmete menetlemises,
meetmete sisus või nende mitte
rakendamise osas kokkuleppele.
Koostöö olulise
piiriülese
kindlustustegevuse
korral
FI kohustus teavitada vastuvõtva riigi
järelevalveasutust (Eesti
kindlustusandja tegeleb teises
lepinguriigis olulise piiriülese
tegevusega):
- Eesti kindlustusandja nõuete
mittetäitmisest, kui see mõjutab
piiriülest tegevust;
- kord aastas teave kindlustusandja
kapitalinõuete ja omavahendite
kohta;
- kohene teavitamine
kindlustusandja finantsseisundi
halvenemisest;
- vastuvõtva riigi
järelevalveasutuse taotlusel
täiendav teave.
Vastuvõtva riigi järelevalveasutus
võib taotleda koduriigi
järelevalveasutuselt kohapealse
kontrolli ühist läbiviimist (kaasatakse
EIOPA).
Tuleb jõuda kohapealse kontrolli
tulemustes/järeldustes/meetmetes
kokkuleppele.
Kindlustusandja
likviidsusprobleemid
Kui kindlustusandjal on
likviidsusprobleemid – FI nõuab
olukorra parandamist, rakendades
kindlustusandja suhtes järelevalvelisi
meetmeid.
Kui on oht kindlustusvõtjate kaitsele
või finantssüsteemi stabiilsusele, on
FI-l õigus:
- piirata/peatada – dividendid,
muud maksed;
22
- piirata/peatada – aktsiate
tagasiostmine, omavahendite
tagasimaksmine või lunastamine;
- piirata/peatada – tulemustasu,
muu tasu maksmine;
- peatada õigus elukindlustusleping
üles öelda (erandkorras, viimase
meetmena, kollaktiivsete huvide
kaitseks).
Erakorraline kriis
kindlustussektoris
Kui kriis kindlustussektoris mõjutab
kindlustusandja finantsseisundit või
finantssüsteemi, rakendab FI
meetmeid, et tagada kriisi ajal selle
kindlustusandja finantsseisundi
säilitamine.
Haavatavama riskiprofiiliga
kindlustusandja korral on FI-l õigus:
- piirata/peatada – dividendid,
muud maksed;
- piirata/peatada – aktsiate
tagasiostmine, omavahendite
tagasimaksmine või lunastamine;
- piirata/peatada – tulemustasu,
muu tasu maksmine.
Kindlustusgrupi
järelevalve
Kehtiv seadus reguleerib
kindlustusgrupi järelevalve
üldpõhimõtteid, kohaldamist,
kindlustusgrupi järelevalve
teostaja määramist ja tema
ülesandeid, sisemudeli
kasutamist, lisakapitalinõude
määramist, grupisiseseid
tehinguid ja juhtimissüsteemi
ning tsentraliseeritud
riskijuhtimisega
kindlustusgrupi maksevõime
järelevalvet.
Täpsustatakse kindlustusgrupi ja
kindlustusvaldusettevõtja mõisteid, et
oleks selgemalt määratletud
kindlustusgrupi järelevalveulatus.
Samuti täpsustatakse, kuidas
tuvastada horisontaalseid gruppe ja
neid juhtivad emaettevõtjad. Lisaks
täpsustatakse kindlustusgrupi
järelevalveteostaja õigusi olukorras,
kui ilmnevad järelevalvet
piiravad/taksitavad asjaolud.
Kindlustusgrupi
solventsuse
arvutamine
Vaikimisi arvutatakse
kindlustusgrupi solventsus
konsolideeritud andmete alusel
(meetod 1). Kindlustusgrupi
järelevalve teostaja võib nõuda
kindlustusgrupi solventsuse
arvutamist mahaarvamise ja
agregeerimise meetodi
kohaselt (meetod 2) või
Kuna kehtiv seadus ei ole väga
detailne, kuidas arvutada
kindlustusgrupi solventsust meetodite
kombinatsiooni kasutades,
lisanduvad seadusesse uued
paragrahvid selle täpsustamiseks.
23
meetodite 1 ja 2
kombinatsioonina.
Tabel 1. Kehtiva regulatsiooni ja muudatuste võrdlus
2.3. Väljatöötamiskavatsus ja valikukohad
2.3.1. Väljatöötamiskavatsus
Väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud tulenevalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja §
1 lõike 2 punktist 2, kuivõrd eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist.
Solventsus II ja IRRD direktiivide ettepanekutega koos koostas komisjon mõjuanalüüsi12.
2.3.2. IRRD direktiivi valikukohad
IRRD direktiivi puhul on tegemist miinimumdirektiiviga. Käesoleva seaduseelnõuga võetakse
direktiiv üle ulatuses ja viisil, nagu see on direktiivis ette nähtud.
1. Art 1 lg 2. Rangemad nõuded. Liikmesriigid võivad võtta vastu või säilitada käesolevas
direktiivis ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides ning rakendusaktides
sätestatud normidest rangemad või neid täiendavad normid, kui need normid on
üldkohaldatavad ega lähe käesoleva direktiiviga ega selle alusel vastu võetud delegeeritud
õigusaktide ja rakendusaktidega vastuollu.
Valik: Eesti ei kohalda IRRD direktiivist rangemaid ja täiendavaid norme.
2. Art 3 lg 1. Kriisilahendusasutuse määramine. Iga liikmesriik määrab ühe või erandkorras
mitu kriisilahendusasutust, millel on õigus rakendada kriisilahenduse vahendeid ja kasutada
kriisilahendusõigusi.
Valik: Kuna Eestis on FI juurde juba loodud finantskriisi lahendamise üksus, siis võtab see
üksus üle ka kindlustusandjate kriislahendusega seotud ülesanded.
3. Art 3 lg 11. Kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nimetatud asutuste töötajate
vastutuse piiramine. Ilma et see piiraks artikli 67 kohaldamist, võivad liikmesriigid
kooskõlas riigisisese õigusega piirata kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nimetatud
asutuste töötajate vastutust nende käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest
tuleneva tegevuse või tegevusetuse eest.
Valik: Eesti ei piira kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nende töötajate vastutust
nende käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest tuleneva tegevuse või tegevusetuse
eest.
4. Art 26 lg 7. Täiendavad kriisilahendusmeetmed ja -õigused. Liikmesriigid võivad anda
kriisilahendusasutustele lisavahendeid ja -õigusi, mida saab kasutada, kui artikli 1 lõike 1
punktides a–e osutatud ettevõtja vastab artikli 19 lõikes 1 või artikli 20 lõikes 3 osutatud
kriisilahenduse eeltingimustele, tingimusel et:
a) piiriülese kindlustusgrupi suhtes kasutamise puhul ei pärsi sellised lisavahendid ja -
õigused kindlustusgrupi tulemuslikku kriisilahendust ning
12 EUR-Lex - 52021SC0260 - EN - EUR-Lex
24
b) need vahendid ja õigused on kooskõlas kriisilahenduse eesmärkidega ning artiklis 22
sätestatud kriisilahenduse üldpõhimõtetega.
Valik: Eesti ei näe ette täiendavaid lisavaheendeid ja -õigusi kriisilahendusasutusele.
5. Art 30 lg 9. Vara ja kohustiste ettevõtja ja juhtide vastutuse piiramine. Vara ja
kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust
kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja aktsionäride ega
võlausaldajate ees. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja haldus-, juht- või
järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmetel ei ole kõnealuste aktsionäride ega
võlausaldajate ees vastutust seoses tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste
täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne riigisisese õiguse tähenduses
rasket hooletust või tõsist üleastumist, mis mõjutab otseselt kõnealuste aktsionäride või
võlausaldajate õigusi.
Liikmesriigid võivad täiendavalt piirata vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ning selle
haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust seoses nende
tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel.
Valik: Eesti ei piira vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ning selle haldus-, juht- või
järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust seoses nende tegevuse või
tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel.
6. Art 32 lg 7. Sildkindlustusandja ja juhtide vastutuse piiramine. Sildettevõtja eesmärgid
ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või
edasikindlustusandja aktsionäride või võlausaldajate ees. Sildettevõtja haldus-, juht- või
järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmetel ei ole kõnealuste aktsionäride või
võlausaldajate ees vastutust seoses tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste
täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne riigisisese õiguse tähenduses
rasket hooletust või tõsist üleastumist, mis mõjutab otseselt kõnealuste aktsionäride või
võlausaldajate õigusi.
Liikmesriigid võivad vastavalt riigisisesele õigusele täiendavalt piirata sildettevõtja ja tema
haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust tegevuse või
tegevusetuse eest oma ametikohustuste täitmisel.
Valik: Eesti ei piira sildettevõtja ja tema haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema
juhtkonna liikmete vastutust tegevuse või tegevusetuse eest oma ametikohustuste täitmisel.
7. Art 34 lg 1. Kindlustuse tagamise skeemile sildkindlustusandja rolli andmine. Erandina
artiklitest 32 ja 33 võivad liikmesriigid ette näha, et sildettevõtja ülesanded ja õigused
antakse asjakohasele kindlustuse tagamise skeemile.
Valik: Seaduseelnõu väljatöötamisel analüüsiti võimalust anda sildkindlustusandja
ülesanded ja õigused üle LKF-ile, arvestades sealjuures, et tema tegevus piirdub üksnes
liikluskindlustusest tulenevate kohustiste haldamisega. Analüüsiti, kas sildkindlustusandja
ülesannete andmine liikluskindlustuse tagamise skeemile on piisav lahendus, sest skeem on
loodud kitsalt liikluskindlustuse eesmärgil ning selle ressursid ja pädevus ei kata kogu
kindlustussektori vajadusi - nt elukindlustuse või tervisekindlustuse klientidele pole tagatud
sama kaitse. Kuna tegemist oleks täiendava võimaluse, mitte kohustusega sellist õigust
kasutada, otsustati liikmesriikidele antud valikut kasutada ja näha Eesti õiguses ette
25
lahendus, et kriisilahendusasutuse otsuse alusel ja LKF nõusolekul võib viimasele anda
sildkindlustusandja ülesanded, kui see osutub vajalikuks, et tagada
liikluskindlustuslepingute jätkuvus ja kahjustatud isikutele hüvitise maksmine. LKF-il
poleks õigust sõlmida uusi kindlustuslepinguid.
8. Art 35 lg 6. Teatud kohustiste välistamine allahindamise või konverteerimise
rakendamisulatusest. Liikmesriigid võivad ette näha, et kriisilahendusasutused ei rakenda
allahindamise või konverteerimise vahendit seoses järgmisega:
a) kohustised, mis tulenevad praegustest ja tulevastest kindlustuslepingutest tulenevatest
nõuetest, mis on kaetud varadega vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 275 lõike 1
punktile a;
b) kohustised, mis tulenevad eratervisekindlustuslepingutest või pikaajalise hoolduse
erakindlustuslepingutest, mida pakutakse riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi pakutava
kohustusliku tervise- või pikaajalise hoolduse kindlustuse alternatiivina; välistamist
kohaldatakse ainult asjaomase vastutuse selle osa suhtes, mis asendab riikliku
sotsiaalkindlustussüsteemi kohustuslikku osa.
Valik: Eesti kohaldab kindlustuslepingutest tulenevate nõuete korral võimalust vastavad
kohustised alla hinnata või konverteerida. Kõlblike kohustiste konverteerimist
kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest tulenevate nõuete suhtes rakendada
üksnes siis, kui FI kriisilahendusüksus põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik
saavutada muude kriisilahendusmeetmete rakendamisega või kui selliste nõuete
konverteerimine toob kaasa parema kindlustusvõtjate kaitse võrreldes muu
kriisilahendusmeetme rakendamise ja nõuete alla hindamisega. Seega on tegemist kõige
äärmuslikuma võimalusega, kui miski muu enam ei aita ja see on vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks. Väljamaksete suuruse vähendamine võib osutuda
paremaks lahenduseks, kui see, et väljamakseid ei tehta üldse. Kui kriisilahenduse lõpus
tehtavast järelhindamisest selgub, et kindlustusvõtjad kandsid suuremat kahju, kui nad oleks
kandnud kindlustusandja pankroti korral, on neil igal juhul õigus hüvitisele, mis
rahastatakse kriisilahenduse osafondist.
Punk b valikukoht ei ole Eesti puhul rakendatav, kuna kindlustusandjate pakutav
ravikindlustus ei asenda riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi kohustuslikku osa, vaid
täiendab seda.
9. Art 44 lg 1. Kriisilahendusmeetme rakendamisel erihalduri nimetamine. Liikmesriigid
tagavad, et kriisilahendusasutused võivad nimetada erihalduri, et asendada
kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juht- või
järelevalveorgan. Samuti tagavad liikmesriigid, et erihalduril on oma ülesannete täitmiseks
vajalik kvalifikatsioon ning vajalikud võimed ja teadmised. Liikmesriigid võivad sätestada,
et kriisilahendusasutus võib määrata mitu erihaldurit.
Valik: Kuna krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse regulatsioon FELS
lubab määrata mitu erihaldurit, on KKELS-is võetud sama lähenemine.
10. Art 52 lg 2. Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et põhiemaettevõtjad tagaksid, et nende
kolmanda riigi tütarettevõtjatest kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes on artikli 1
lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtjad, lisavad oma lõikes 1 osutatud finantslepingutesse
tingimused, et välistada võimalus, et kui kriisilahendusasutus kasutab kooskõlas lõikega 1
õigust peatada või piirata põhiemaettevõtja õigusi ja kohustusi, on see mõjuv põhjus nende
lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks, peatamiseks või muutmiseks või tasaarvestuseks
26
(netting) või tasaarvestuse (set-off) õiguse kasutamiseks või tagatistest tulenevate õiguste
täitmisele pööramiseks.
Valik: Kuna valikukoht ei puuduta ühtegi Eesti ettevõtjat (Eestis ei ole ühtegi lõplikku
emaettevõtjat, sealjuures sellist, kellel oleks kolmandas riigis asutatud tütarettevõtja
(kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt), mistõttu ei ole Eesti puhul ka asjakohane
näha seaduses ette täiendavad fantoomnõuded.
11. Art 66 lg 5. Konfidentsiaalsusnõuded. Liikmesriik võib anda loa teabevahetuseks
järgmiste isikutega:
a) järgides rangeid konfidentsiaalsuse nõudeid, mis tahes kolmanda isikuga, kui see on
vajalik kriisilahenduse meetme kavandamiseks või rakendamiseks;
b) oma liikmesriigi parlamendi uurimiskomisjoniga, oma liikmesriigi riigikontrolliga ja
muude liikmesriigis uurimisega tegelevate organitega selleks sobilikel tingimustel;
c) riigi ametiasutustega, mis vastutavad maksesüsteemide üle järelevalve tegemise eest;
riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on tavaline maksejõuetusmenetlus; riigi
ametiasutustega, mis avalikes huvides teevad järelevalvet muude finantssektori ettevõtjate
üle; riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on finantsturgude, krediidiasutuste ja
investeerimisühingute järelevalve, ning nende nimel tegutsevate inspektoritega;
liikmesriikide ametiasutustega, mille vastutusalas on makrotasandi usaldatavusnõuete
rakendamise kaudu finantssüsteemi stabiilsuse säilitamine liikmesriikides; riigi
ametiasutustega, mille vastutusalas on kaitsta finantssüsteemi stabiilsust; ning isikutega,
kelle ülesanne on teha kohustuslikke auditeid.
Valik: Seaduseelnõus nähakse ette, et seaduses sätestatud konfidentsiaalsusnõuded ei
takista FI-l edastamast teavet Riigikontrollile, kui Riigikontroll vajab teavet, et hinnata FI
juhtimise tulemuslikkust kindlustusandjate kriiside ennetamise või lahendamise meetmete
kohaldamisel (analoog on FFELS-is).
12. Art 67 lg 1. Kohtu luba kriisilahendustegevuseks. Liikmesriigid võivad nõuda, et
kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetme võtmise otsuseks on vajalik eelnev kohtu luba,
tingimusel et riigisisese õiguse kohane kriisiohjemeetme võtmise otsusega seotud loa
taotlemise ja kohtuliku arutamise menetlus on kiire.
Valik: Arvestades, et FELS ei sätesta vastavat nõuet pankade kriisilahendusega seoses, on
KKELS-is valitud samasisuline lähenemine. Lisaks on koalitsioonileppe punktis 188 kirjas
– „teeme kõik kohtumenetlused ökonoomsemaks, näiteks jätame halduskohtust küsitavaks
vaid need load, kus loa küsimine on päriselt vajalik“.
13. Art 81 lg 2. Kriisilahenduse rahastamine. Iga liikmesriik loob ühe või mitu rahastut
tagamaks, et kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid, mille ta saab
kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandjatelt ning
kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvatelt kolmandate riikide kindlustus- või
edasikindlustusandjate liidu filiaalidelt ennetavalt kogutavate või nende poolt tagantjärele
makstavate osamaksete kaudu või nende osamaksete kombinatsiooni kaudu, et katta
vähemalt artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine aktsionäridele,
kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele võlausaldajatele.
Liikmesriigid võivad ette näha võimaluse kasutada esimeses lõigus osutatud rahastuid ka
kriisilahenduse vahendite kasutamisega seotud muude kulude katmiseks, kui rahastute
kasutamine on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks.
27
Liikmesriigid võivad kasutada oma rahastute puhul sama haldusstruktuuri kui kindlustuse
tagamise skeemide puhul, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ)
nr 883/2004.
Valik: Direktiiv jätab liikmesriigi otsustada, kas kriisilahenduse rahastamiseks koguda
vahendeid ex-ante (ette rahastamine), ex-post (tagantjärele rahastamine) või nende
kombinatsioonina.
Ex-ante rahastamise kasuks on asjaolu, et vahendid on kriisi puhkemise korral koheselt
kättesaadavad (kiirem reageerimine). Selline lahendus jaotab maksmise koormuse
ühtlasemalt ning kogutud vahendeid saab investeerida ning kasvatada nende väärtust.
Teisalt suurendab see kindlustusandjate püsikulusid, sealjuures võib väiksematel
kindlustusandjatel keeruline pidevalt makseid teha. Kuna kriise juhtub harva, võib olla
tegemist ebaefektiivse ressursikasutusega (kindlustusandja ei saa seda raha kasutada mujal).
Ex-post rahastamismudel tähendab madalamat halduskoormust kindlustusandjatele ning
nad saavad kasutada neid vahendeid oma äris muul kasulikul otstarbel, mis omakorda
tähendab, et kriisi tekkimisel ei ole rahastu kohe saadaval. Samas kriisilahenduse korral
rahastavad kriisilahendust teised kindlustusandjad ja see tähendab neile korraga suuremat
halduskoormust. Kindlustusandjad võivad arvata, et „kui midagi juhtub, siis kõik maksavad
nagunii hiljem“, mis nõrgestab riskidistsipliini. Seega võib ex-post rahastamine karistada
neid turuosalisi, kes olid tegelikult konservatiivsed ja vältisid liigseid riske – nad peavad
kriisi järel ikkagi oma osa maksma.
Ex-ante ja ex-post kombinatsioon võimaldab tagada, et osa summast on koheselt kasutatav
ning muu kogutakse tagantjärele maksetest.
Seega ex-ante tagab stabiilsuse ja kiiruse, aga on kallim ja koormavam. Ex-post on odav
rahulikul ajal, aga kriisis riskantne.
Seaduseelnõus on ette nähtud ex-post rahastamismudel. Tõenäosus, et Eesti kindlustusandja
suhtes on asjakohane algatada kriisilahendus, on pigem väike, mistõttu ei ole
kindlustusandjatelt etterahastamise nõudmine põhjendatud.
Teine liikmesriigi valikukoht on seotud kriisilahenduse rahastuse ulatuse määramisega.
IRRD direktiivist tulenevalt peab rahastu olema loodud hüvitise maksmiseks, kui
kriisilahendusega on kandnud osapooled suuremat kahju, kui nad oleks kandnud tavalise
maksejõuetuse korral.
Eesti valik on võimaldada vahendite kasutamist ka kriisilahenduses oleva kindlustusandja
vara ja kohustiste üleandmise toetamiseks ning garantii andmiseks.
2.3.3. Solventsus II direktiivi valikukohad
1. Art 51a lg 2. Auditeerimine. Erandina artiklist 29c võivad liikmesriigid laiendada
käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõuet (avaliku aruande bilansi auditeerimise kohustus)
ka väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kindlustus- ja edasikindlustusandjatele ning
väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kaptiivkindlustus- ja
kaptiivedasikindlustusandjatele.
28
Valik: Eesti ei kohalda SFCR bilansi auditeerimist väikestele ja mittekeerukatele
kindlustusandjatele.
2. Art 51a lg 3. Liikmesriigid võivad laiendada lõikes 1 osutatud auditeerimisnõude
kohaldamisala ka muudele solventsuse ja finantsseisundi aruande osadele.
Valik: Eesti ei laienda auditeerimisnõuete kohaldamisulatust.
3. Art 122 lg 5. Liikmesriigid võivad lubada kindlustus- ja edasikindlustusandjatel võtta
arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele, mis on arvutatud
nende sisemudelis kooskõlas artikliga 77d, üksnes juhul, kui:
a) meetodiga, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta
volatiilsusega korrigeerimisele, ei võeta arvesse riskiga korrigeeritud hinnavahe
ettevõtjapõhist kohandamist vastavalt artikli 77d lõikele 1c ega euro puhul volatiilsusega
korrigeerimise võimalikku suurendamist makromajandusliku volatiilsusega
korrigeerimisega vastavalt artikli 77d lõikele 4;
b) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem järgmistest näitajatest:
i) solventsuskapitalinõudena arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see,
et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele võetakse arvesse
kooskõlas metoodikaga, mida EIOPA kasutab tehnilise teabe avaldamiseks vastavalt
artikli 77e lõike 1 punktile c;
ii) kooskõlas alapunktiga i arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et
artikli 77d lõike 2 teises lõigus osutatud valuuta puhul määratakse esindav portfell kindlaks
kõigi selles valuutas nomineeritud kindlustus- või edasikindlustuskohustustega kindlustus-
või edasikindlustusandjate varade asemel nende varade alusel, millesse kindlustus- või
edasikindlustusandja investeerib.
Valik: Eesti lubab kindlustusandjatel võtta arvesse krediidimarginaali muutuste mõju
volatiilsusega kohandamisele. Tegemist pole kohustuse, vaid võimalusega.
4. Art 68 lg 1. Teabevahetus järelevalveasutuste ja maksuhaldurite vahel. Artikli 64
esimene lõik ja artikkel 67 ei takista teabevahetust sama liikmesriigi järelevalveasutuste ja
maksuhaldurite vahel, niivõrd kui selline teabevahetus on liikmesriigi õiguse kohaselt
lubatud. Juhul kui see teave pärineb teisest liikmesriigist, vahetatakse seda üksnes selle
asutuse selgesõnalisel nõusolekul, kust asjaomane teave pärineb.
Valik: Eesti lubab FI-l vahetada teavet Maksu- ja Tolliametiga.
5. Art 144b lg 6. Järelevalve sekkumine. Lõikes 3 osutatud õigusi võib kasutada
liikmesriigis tegutsevate asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kui lõikes
3 osutatud erandlikud asjaolud mõjutavad kogu kindlustusturgu või selle olulist osa.
Liikmesriigid määravad asutuse, kes kasutab esimeses lõigus osutatud õigusi.
Valik: Eestis on selleks asutuseks FI.
2.4. Sihtrühm
2.4.1. Kindlustusturu osalised
FI tegevusloaga tegutseb Eesti turul kaks elukindlustusandjat ja seitse kahjukindlustusandjat.
Lisaks tegutseb Eesti turul 2025. aasta seisuga seitse väliskahjukindlustusandja ja kolm
29
väliselukindlustusandja filiaali. Piiriüleselt pakub Eestis elukindlustust 98 kindlustusandjat ja
kahjukindlustust 461 kindlustusandjat.
Eestis ei ole asutatud ühtegi lõplikku emaettevõtjast kindlustusandjat (kes ei ole teise
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja) ega ka
kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat – Eestis pole ühtegi kindlustusgruppi.
1. Ülevaade Eesti kindlustusturu mahtudest:
Allikas: kuvatõmmis „Finantsinspektsiooni aastaraamat 2024“13
2. Ülevaade Eesti kindlustusturu osalistest
Turuosa14
2025
(september)
Filiaalid Piiriülene
tegevus15
Grupp/
omanikud
Päritolu
riik
Elukindlustusandjad
Compensa Life Vienna
Insurance Group SE
16,3% Läti
Leedu
Kindlustusgrupp
(VIG Holding, Austria)
Swedbank Life Insurance
SE
44,3% Läti
Leedu
Pangagrupp
(Swedbank AS), mis kuulub
Swedbank AB (publ)
Elukindlustuse filiaalid
ERGO Life Insurance SE
Eesti filiaal
10,7% Leedu
SEB Life and Pension Baltic
SE Eesti filiaal
26,5% Läti
UAB Artea Life Insurance
Eesti filiaal
2,2% Leedu
KOKKU 100%
Kahjukindlustusandjad
13 FINANTSINSPEKTSIOONI AASTARAAMAT 2024 14 Tegevus ainult Eestis (ei sisalda teistes riikides kogutud makseid) 15 FI veebilehel avaldatud kindlustusandjate vastuvõtvate riikide põhjal (või erineda tegelikkusest ja osades riikides
kindlustustegevusega ei tegeleta
30
Elama
2,1% OÜ R-Holding,
Tavid AS,
muud isikud
Aktsiaselts KredEx
Krediidikindlustus
0,3% Eesti Vabariik,
Ettevõtluse ja Innovatsiooni
Sihtasutus
AS LHV Kindlustus 7,4% Läti
Leedu
LHV Group AS,
Toveko Invest OÜ
ERGO Insurance SE 13,7% Läti
Leedu
Soome, Rootsi,
Poola, Läti,
Leedu
Kindlustusgrupp (Ergo,
Saksamaa), kuulub
Munich Re gruppi Münchener
Rückversicherungs-Gesellschaft
AG
If P&C Insurance AS 17,7% Läti
Leedu
EL riigid Kindlustusgrupp
(If Skadeförsäkring
Holding, Rootsi), mis omakorda
kuulub
Sampo kontserni
Salva Kindlustuse AS 5,1% Hispaania,
Portugal, UK,
Kreeka,
Prantsusmaa,
Iirimaa, Soome,
Läti, Leedu,
Belgia
ING Luxembourg S.A,
Tiit Pahapill,
Peep Kütt,
Triin Teramäe
Swedbank P&C Insurance
AS
19,1% Läti
Leedu
Pangagrupp
(Swedbank AS, Eesti), mis
kuulub Swedbank AB (publ)
Kahjukindlustuse filiaalid
AAS BTA Baltic Insurance
Company Eesti filiaal
5,2% Läti
AB 'Lietuvos draudimas'
Eesti filiaal
14% Leedu
Akciné draudimo bendrové
`Gjensidige ̀Eesti filiaal
1,9% Leedu
Balcia Insurance SE Eesti
filiaal
1,5% Läti
Compensa Vienna Insurance
Group, ADB Eesti Filiaal
11,2% Leedu
If P&C Insurance Ltd (publ)
Eesti filiaal
0 Rootsi
Telia Försäkring AB Eesti
filiaal
0,8% Rootsi
KOKKU 100%
31
Tabel 2. Eesti kindlustusandjad ja Eestis asutatud filiaalid
Kuna seaduse teatud sätete rakendamisel vaadatakse kindlustusandjate turuosasid
kogutegevusmahtude ja tehniliste eraldiste alusel (hõlmates ka piiriülest tegevust), siis on
käesoleva seletuskirja tabelites 3 ja 4 esitatud Eesti tegevusloaga kindlustusandjate turuosade
jaotused kahjukindlustustegevuse ja elukindlustustegevuse alusel (st ei ole arvesse võetud
Eestis asutatud filiaalide mahte).
Kindlustusandja Maksed (bruto) kokku (2024,
euro)
Turuosa
ERGO (kindlustusgrupp) 287 689 431 32,1%
If (kindlustusgrupp) 249 557 000 27,8%
Swedbank (pangagrupp) 218 824 000 24,4%
Compensa Life
(kahjukindlustuse osa),
(kindlustusgrupp)
61 093 000 6,8%
LHV 38 024 813 4,2%
Salva 32 512 327 3,6%
Elama 7 936 000 0,9%
Kredex 1671253 0,2%
KOKKU
897 307 011
100%
Tabel 3. Eesti kindlustusandjate turuosad kahjukindlustustegevuse alusel (hõlmab tegevust kogu Baltikumis)
Kindlustusandja Tehnilised eraldised (2024, euro) Turuosa
Swedbank Life 659587469 58,1%
Compensa Life 475 528 000 41,9%
KOKKU
1 135 115 000
100%
Tabel 4. Eesti kindlustusandjate turuosad elukindlustustegevuse alusel
2.4.2. Muu sihtrühm
1. Finantsinspektsioon on sõltumatu finantsjärelevalve ja kriisilahenduse asutus, tehes
riskipõhiselt riiklikku finantsjärelevalvet pankade, kindlustusandjate,
kindlustusvahendajate, investeerimisühingute, fondivalitsejate, investeerimis- ja
pensionifondide, makseasutuste, e-raha asutuste, krediidiandjate ja -vahendajate,
ühisrahastusteenuse osutajate, krediidiinkassode ning krüptovara- ja väärtpaberituru üle.
Finantsinspektsioon tegutseb Eesti riigi nimel ja seisab hea selle eest, et finantsturg oleks
stabiilne, usaldusväärne ning läbipaistev. Samuti hoolitseb Finantsinspektsioon selle eest,
et pankade kriitilised funktsioonid jätkuksid kriisiolukordades ja hoiustajate, investorite
ning muude klientide vahendid oleksid piisavalt kaitstud. Finantsjärelevalves ja
finantskriiside lahendamisel lähtub Finantsinspektsioon avalikust huvist, nagu see on
sätestatud õigusaktides. Finantsinspektsiooni tegevust ei rahastata riigieelarvest, vaid
järelevalve- ja menetlustasudest, mida maksavad turuosalised.
2024. aasta lõpus töötas FI-s 137 inimest. Töötajate keskmine vanus oli 39,2 aastat ja
tööstaaž 9,3 aastat.
32
FI tegevust rahastavad eelkõige finantsturu osalised (FI finantsjärelevalve subjektid).
Finantsinspektsiooni 2025. aasta eelarves oli kahjukindlustusandjatelt laekuvate
järelevalvetasude prognoos 1 181 357 eurot ning elukindlustusandjatelt laekuvate
järelevalvetasude prognoos 508 726 eurot.
Allikas: kuvatõmmis „Finantsinspektsiooni aastaraamat 2024“16
2. Eesti Pank on Eesti Vabariigi keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteemi liige,
tegutsedes muudest riigiasutustest sõltumatult ja täidab talle seadusega pandud ülesandeid.
Keskpanga esmane eesmärk on hinnastabiilsuse säilitamine. Eesti Panga ülesandeks on muu
hulgas finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine ja finantssüsteemi makrotasandi
usaldatavusjärelevalve (makrofinantsjärelevalve) teostamine. Selleks kogub Eesti Pank
vajalikku teavet, selgitab välja finantssüsteemi osalised ja finantsstruktuurid, mille
tegevusel võib olla oluline mõju süsteemse riski kujunemisele, tuvastab süsteemsed riskid
ja hindab nende olulisust, koostab ja avaldab ülevaateid ja hinnanguid finantssüsteemi
stabiilsuse ning riskide kohta, teeb makrofinantsjärelevalve teostamiseks vajalikku
koostööd Rahandusministeeriumi ja FI-ga, rakendab õigusaktides sätestatud meetmeid
süsteemsete riskide vähendamiseks ning teeb muid toiminguid, mis on eelnimetatud
eesmärkide saavutamiseks.
2024. aasta 31. detsembri seisuga on Eesti Pangas 234 töötajat ja 3 juhatuse liiget. Eesti
Panga töötajate keskmine vanus on 49 aastat ja keskmine tööstaaž 14 aastat.
3. Tagatisfondi eesmärk on tagada krediidi- ja investeerimisasutuste klientide, kohustusliku
pensionifondide osakuomanike ja kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu
sõlminud kindlustusvõtjate poolt paigutatud vahendite kaitse ning vahendite kogumine
kriisilahendusmenetluse rahastamiseks. Koos teiste finantssüsteemi turvavõrgustikku
kuuluvate institutsioonidega on Tagatisfondi ülesandeks säilitada finantssüsteemi stabiilsus
ja tugevdada usaldust finantssüsteemi suhtes tervikuna. Oma eesmärgi saavutamiseks
kogub Tagatisfond krediidiasutustelt, investeerimisasutustelt, kohustuslike pensionifondide
valitsejatelt ja pensionilepinguid sõlmivatelt kindlustusandjatelt ehk fondiosalistelt
ühekordseid, korralisi ja kvartaliosamakseid. Seaduseelnõu näeb ette uue osafondi
moodustamise Tagatisfondi juurde kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamiseks.
16 FINANTSINSPEKTSIOONI AASTARAAMAT 2024
33
Allikas: kuvatõmmis „Majandusaasta aruanne 2024“17
4. MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) on liikluskindlustuse registri pidaja,
garantiifond, hüvitusorgan ja Eesti rohelise kaardi büroo. Fond tagab liikluskindlustuse
süsteemi toimimise, täites liikluskindlustuse seadusest, riigiga sõlmitud halduslepingust ja
põhikirjast tulenevaid ülesandeid. 2024. a lõpu seisuga oli organisatsioonil tööleping
sõlmitud 24 töötajaga.
LKF kogub liikmemaksu LKFi ülesannete täitmisega seotud kulutuste katmiseks. Lisaks
finantseeritakse liikmemaksuga LKFi põhikirjalisi ülesandeid. Liikmemaksu põhiosa, mida
kogutakse LKindlTS-ist tulenevate kohustuste täitmisega seotud kulude katmiseks Eesti
riskiasukohaga sõidukitele sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingute maksete
summast, efektiivne maksumäär oli 2,28% (2023: 3,33%). Liikmemaksu baas kasvas 2024.
aastal eelmise aastaga võrreldes 6,5%, moodustades 131,3 (2023: 123,3) miljonit eurot.
Maksejõuetuse riski katmisega seotud liikmemaksu kogutakse Eesti kindlustusandja poolt
Eestis ja/või välisriigis sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingute järgsetelt
kindlustusmaksetelt. 2024. aastal on määraks 0,3%. Aasta eest arvestati liikmemaksu 614,1
tuhat eurot, liikmemaksu baas oli 204,7 miljonit eurot (2023. aastal võrreldavat arvestust ei
olnud). Liikmemaksu lisaosa eest on liikmetel õigus kasutada normeerimistarkvara
CABAS18.
5. Audiitorettevõtjate ja vandeaudiitorite tegevust koordineerib Audiitorkogu, mis on
omavalitsuslikul põhimõttel tegutsev kutseühendus arvestusala audiitortegevuse
korraldamiseks era- ja avalikes huvides ning oma liikmete kutsealaste õiguste kaitsmiseks.
Audiitorkogusse kuuluvad kõik Eestis vandeaudiitori kutset omavad vandeaudiitorid (341
spetsialisti) ja kõik tegevusluba omavad audiitorettevõtjad (116 juriidilist isikut).
6. Kohtud. Eestis on kolmeastmeline kohtusüsteem. Maakohtud ja halduskohtud on esimese
astme kohtud. Ringkonnakohtud on teise astme kohtud, mis vaatavad apellatsiooni korras
läbi esimese astme kohtu lahendeid. Riigikohus on kõrgeim kohus, mis vaatab
kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi ka põhiseaduslikkuse
järelevalve kohus. Kohtud on oma tegevuses sõltumatud ja mõistavad õigust kooskõlas
põhiseaduse ja seadustega.
17 tagatisfondi_aastaaruanne_2024.pdf 18 LKF 2024 aasta majandusaasta aruanne
34
3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
3.1. Seaduseelnõu ülesehitus
Seaduseelnõu ülesehitusel on lähtutud põhimõttest, et kindlustusandja kriiside ärahoidmiseks
on asjakohane reguleerida alustuseks kriiside ennetamist (2. peatükk) ning seejärel
kriisilahenduse kavandamist (3. peatükk), kriisilahenduse üldisi põhimõtteid (4. peatükk) ja
kriisilahenduse läbiviimist (kriisilahendusmeetmete rakendamist ja -õiguste kasutamist (5. ja 6
peatükid). Koos kriisilahendusõigust kasutamisega nähakse ette ka õiguskaitsemeetmed, mis
on kriisilahendusõiguste peatükile järgnevas peatükis (7. peatükk). Kriisilahendusega seotud
teavitus ja avaldamisnõuded on peatükis 8. Samas peatükis on ette nähtud ka
konfidentsiaalsusnõuded. Kindlustusgruppide ja piiriülese kriisilahendusega seonduv on
reguleeritud peatükis 9. Järelevalve ja vastutusega seonduvad sätted on ette nähtud seaduse
lõpus (10. peatükk) enne rakendussätteid (11. peatükk).
1. peatükk. Üldsätted
2. peatükk. Kriisiennetus
3. peatükk. Kriisilahenduse kavandamine
1. jagu. Kriisilahenduskava
2. jagu. Kriisilahenduskõlblikkus
3. jagu. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, üldised põhimõtted ja väärtuse hindamine
1. jagu. Kriisilahenduseesmärgid ja üldised põhimõtted
2. jagu. Väärtuse hindamine
5. peatükk . Kriisilahendusmeetmed
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede
3. jagu. Kindlustusandja võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja
kohustiste eraldamine
4. jagu. Allahindamise ja konverteerimise meede
6. peatükk. Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine
7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed
8. peatükk. Teavitamise-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded
9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus
1. jagu. Kriisilahenduskolleegium
2. jagu. Otsuse tegemise ja teabevahetus
3. jagu. Piiriülene kriisilahendus
4. jagu. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus
10. peatükk. Haldussund ja vastutus
1. jagu. Haldussund
2. jagu. Vastutus
11. peatükk. Rakendussätted
35
1. jagu. Muudatused kehtivates seadustes – FIS, FELS, KindlTS, LKindlTS, RPS, TFS,
TsMS, VÕS, VpTS, ÄS muutmine
2. jagu. Jõustumine
3.2. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus (eelnõu §-d 1–86)
Eelnõu 1. peatükk. Üldsätted.
Eelnõu § 1. Seaduse reguleerimisala.
Seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja kriisilahendust.
Kriisiennetuse eesmärk on kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisundi olulise
halvenemise korral selle taastamine. Kriisilahenduse eesmärk on kindlustusvõtjate,
kindlustatute, soodustatud isikute, kannatanute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide
kaitsmine, finantsstabiilsuse säilitamine, kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamise tagamine
ja avaliku sektori vahendite kaitsmine.
Lihtsustatult öeldes sätestab seadus meetmed ja õigused, mille abil saab sekkuda
kindlustusandjate kriisi ennetamisse või vajaduse korral kriisi võimalikult tõhusalt lahendada.
Seadus määratleb nii kohustused, mida kindlustusandjad ja kindlustusgrupid peavad järgima,
kui ka õigused ja volitused, mida FI saab rakendada.
Samuti sätestatakse, et FI kui haldusorgan peab järgima haldusmenetluse seaduses sätestatut,
kuid teatud erisustega.
Eelnõu § 2. Seaduse kohaldamisala. Paragrahv määrab seaduse kohaldamisalasse kuuluvad
isikud.
Lõige 1. Eelkõige reguleerib seadus Eestis tegevusloa saanud kindlustusandjate kriiside
ennetamist ja lahendamist. Seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ka edasikindlustusandjad, kes
on KKELS tähenduses kindlustusandjad ehk edasikindlustusandjatele kohaldatakse seaduses
kindlustusandja kohta sätestatut.
Kuivõrd kindlustusgrupi ettevõtja maksejõuetus võib hakata kiiresti mõjutama kindlustusgrupi
solventsust ja toimimist tervikuna, kehtestatakse ennetava finantsseisundi taastamise ja
kriisilahenduse nõuded ka kindlustusgrupi tasandil, mistõttu kuuluvad seaduse
kohaldamisalasse ka emaettevõtjast kindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad ja
segafinantsvaldusettevõtjad (seaduses läbivalt kasutades terminit muu kriisilahenduse subjekt).
Valdusettevõtjad on defineeritud KindlTS § 87 lõigetes 6 (muudetakse käesoleva
seaduseelnõuga) ja 7.
Seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid.
Lõige 3. Erijuhtudel, kui kindlustusgrupi teatavad ettevõtjad osutavad kriisilahenduses olevale
kindlustusandjale teenuseid, mis on olulised kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, peaks
kriisilahendusasutusel olema õigus tagada, et sellise olulise teenuseosutaja pakutavate kaupade
tarnimist ja teenuste osutamist jätkatakse juhul, kui tema finantsseisund halveneb samasse
kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja maksejõuetuse tõttu ning sellise õiguse kasutamine
on vajalik kindlustusgrupi teiste ettevõtjate pakutava kindlustuskatte järjepidevuse
säilitamiseks. Need õigused hõlmavad kriisilahendusõiguste kasutamist ja
kriisilahendusmeetmete rakendamist olulise teenuseosutaja suhtes (vt selgitusi § 51 juures).
36
Eelnõu § 3. Pädev asutus.
Lõiked 1 ja 2. Kuna FI-l on seaduses nii finantsjärelevalve teostaja kui ka
kriisilahendusülesanded, on lõigete 1 ja 2 eesmärk defineerida, et FI finantsjärelevalveüksus
täidab finantsjärelevalveülesandeid ja FI kriisilahendusüksus täidab kriisilahendusülesandeid.
FI on FIS § 51 alusel moodustanud finantskriisi lahendamise üksuse, mille ülesandeks on
kriisilahenduse ettevalmistamine ja kavandamine ning kriisilahendusmeetmete ja -õiguste
rakendamine. Käesoleva seaduse jõustumisel on selle üksuse ülesandeks ka kindlustusandjate
ja asjakohasel juhul kindlustusgruppide kriisilahendusega seonduv.
Lõikes 3 defineeritakse laiemalt kriisilahendusasutus. Nimelt on seaduse kohaldamisel
asjakohane viidata teatud juhtudel ka teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustele, kes
moodustatakse IRRD direktiivi artikli 3 alusel. Eesti puhul on selleks asutuseks § 3 lõike 2
kohaselt FI.
Lõige 4. Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sama riigi kriisilahendusasutus, kus asub
kindlustusgrupi järelevalve teostaja. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määramine on
reguleeritud KindlTS §-s 241.
Lõikes 5 on defineeritud kolmanda riigi ametiasutus, kes on sisuliselt kolmanda riigi
finantsjärelevalve asutus või kriisilahendusasutus (ehk asutus, kellel on liidu vastavate pädevate
asutustega analoogsed finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesanded).
Eelnõu § 4. Kriisilahendustegevus, kriisilahendus ja kriisilahenduses olev ettevõtja
Lõiked 1 ja 2. IRRD direktiivis kasutatakse läbivalt termineid kriisilahendustegevus ja
kriisilahendus. Kriisilahendustegevus on laiema tähendusega, hõlmates nii kriisilahenduse
algatamise kohta otsuse tegemist kui ka kriisilahendusmeetmete rakendamist kriisilahenduses
oleva ettevõtja suhtes ning ka FI kriisilahendusõiguste kasutamist. Kriisilahendus on
konkreetsemalt kriisilahendusmeetmete rakendamine kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks
(ehk otsus kriisilahenduse algatamise kohta on juba tehtud).
Kriisilahendusmeetmed on seaduse § 31 lõikes 1.
Lõige 3. Kindlustusgrupi kriisilahendus on kas kriisilahendusmeetmete rakendamine
emaettevõtja või kindlustusgruppi järelevalve alla kuuluva kindlustusandja tasandil või
kriisilahendusasutuste vahel kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste
kasutamise koordineerimine seoses kindlustusgrupi ettevõtjaga.
Lõikes 4 on defineeritud kriisilahenduses olev ettevõtja. Tegemist on § 2 lõigetes 1 ja 2
nimetatud ettevõtjaga, kelle suhtes on algatatud kriisilahendus.
Eelnõu § 5. Muud terminid.
Lõige 1. Paljud seaduses kasutatavad terminid on kasutusel ka KindlTS-is ja FIS-is, mistõttu
kasutatakse neid termineid viidatud seaduste tähenduses.
Lõikes 2 on määratletud kriisiennetusmeetmed, viidates FI järgmistele õigustele:
- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus nõuda, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja
jooksul kindlaks, milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, et kõrvaldada
37
ennetavas finantsseisundi taastamise kavas esinevad puudused või kava rakendamisel
tekkida võivad takistused;
- kui kindlustusandja ei täida nõuetekohaselt eelkirjeldatut, võib FI finantsjärelevalveüksus
teha ettekirjutuse, millega nõuab kindlustusandjalt meetmete võtmist, mida FI peab
vajalikuks ning nõuetekohaseks, arvestades puuduste ja takistuste raskusastet ning
meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele;
- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus nõuda kindlustusandjalt kõikide vajalike meetmete
rakendamist, et taastada kuue kuu jooksul solventsuskapitalinõude (SCR) mittetäitmise
tuvastamisest arvates nõuetekohaste omavahendite suurus või muuta oma riskiprofiili, et
tagada SCR täitmine;
- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus keelata või piirata varaga seotud tehingud;
- FI kriisilahendusüksusel on õigus nõuda kindlustusandjalt või grupilt meetmeid
kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks.
Lõikes 3 on defineeritud kriisiohjemeede, mis hõlmab nii kriisilahendustegevuse läbiviimist
kui ka erihalduri määramist ja määratud isiku kaudu kriisilahenduses oleva ettevõtja üle
kontrolli omamist.
Lõige 4. Kriitiline funktsioon – tegevus, teenused või toimingud, mida viib ellu kindlustusandja
kolmandate isikute heaks ning mida ei saa mõistliku aja jooksul või mõistlike kuludega
asendada ning mille puhul kindlustusandja suutmatus seda tegevust või neid teenuseid või
toiminguid ellu viia avaldab tõenäoliselt olulist mõju finantssüsteemile või reaalmajandusele
ühes või mitmes liikmesriigis, sealhulgas eelkõige mõju, mis tuleneb suure hulga
kindlustusvõtjate, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele heaolule avalduvast
mõjust või süsteemsetest häiretest kindlustusteenuste osutamisel või üldise usalduse kadumisest
nende osutamise suhtes.
IRRD direktiivi artikli 9 lõike 9 kohaselt annab EIOPA hiljemalt 29. jaanuariks 2027 välja
suunised, et täiendavalt täpsustada kriitiliste funktsioonide kindlakstegemise kriteeriume. 25.
aprillil 2025. a. avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for Guidelines on
criteria for the identification of critical functions“19.
Kuna kriitilise funktsiooni katkemine võib avaldada tõsiselt negatiivset mõju
kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele, reaalmajandusele või
finantsstabiilsusele tervikuna on selliste funktsioonide kindlakstegemine oluline osa
kriisilahenduse kavandamise protsessis ning otsustamisel, kas kriisilahenduse meetme
rakendamine on avalikes huvides.
See, mis on ühe liikmesriigi jaoks klassifitseeritud kriitilise funktsioonina, ei tohiks vaikimisi
olla klassifitseeritud kriitilise funktsioonina teistes liikmesriikides. Vastava hinnangu annab
liikmesriigi kriisilahendusasutus, lähtudes oma riigi ja kindlustusandjate spetsiifikast.
Lõikes 5 on defineeritud põhiäriliinid, mis on olulised tegevusvaldkonnad (kindlustusteenused)
ja nendega seotud teenused (nt lepingute haldamine ja kahjukäsitlus), mis toovad ettevõtjale
olulist tulu või kasumit (nt suur osa müügikäibest tuleb sealt), või moodustavad strateegilise
väärtuse ettevõtja jaoks (franchise value – usaldusväärsus turul, kliendibaas, brändi väärtus).
Põhiäriliinid Kriitilised funktsioonid
19 0aeb372d-4dd5-4204-b804-1d23f525b590_en
38
Tegevused, mis annavad olulise osa
ettevõtja või grupi tulust, kasumist või
turuväärtusest.
Tegevused, mille katkemine võib avaldada
tõsiselt negatiivset mõju kindlustusvõtjatele,
soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele,
reaalmajandusele või finantsstabiilsusele
tervikuna.
Olulisus ettevõtte enda ärimudeli ja
väärtuse seisukohalt.
Olulisus süsteemse stabiilsuse ja klientide
kaitse seisukohalt.
Aitab kindlaks teha, millised osad ettevõtte
ärist on strateegiliselt kõige väärtuslikumad
ning mille jätkumist võib olla otstarbekas
säilitada (nt müüa edasi, hoida alles).
Aitab kindlaks teha, milliseid funktsioone peab
igal juhul tagama, isegi kui see ei pruugi
ettevõtte jaoks olla peamine tuluallikas.
Mõni tegevusliin võib olla korraga nii põhiäriliin kui ka kriitiline funktsioon.
Tabel 5. Põhiäriliinide ja kriitiliste funktsioonide võrdlus
Lõikes 6 on defineeritud lõplik emaettevõtja. Tegemist on ettevõtjaga, kes on n-ö
kindlustusgrupi hierarhias tipus, st ettevõtja ise ei ole ühegi teise kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.
Lõige 7. Seaduses kasutatakse läbivalt terminit omandiõiguse instrument, mis võib olla nii
aktsia, osa (nt kindlustusühistute korral), muu omandiõigust tõendav instrument või instrument,
mis on konverteeritav aktsiaks (nt vahetusvõlakiri), osaks või muuks omandiõiguse
instrumendiks või annab õiguse omandada aktsia (nt optsioon), osa või muud omandiõiguse
instrumenti, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus omandiõiguse
instrumendis.
Lõige 8. Seaduse tähenduses on ettevõtja omanikud isikud, kes omavad omandiõiguse
instrumenti, sh aktsionärid, osanikud.
Lõikes 9 on defineeritud tavaline maksejõuetusmenetlus, mis Eesti kontekstis on
pankrotimenetlus, kuid kuna teatud olukordades (nt piiriülene kriisilahendus) on vaja osutada
ka teises lepinguriigis läbiviidavale maksejõuetusmenetlusele, on vastav termin defineeritud ka
käesolevas lõikes.
Lõikes 10 on defineeritud võlainstrument, mis võib olla nii võlakiri kui ka muu väärtpaberina
kaubeldav võlakohustus või võlakohustuslik instrument, mida saab õiguslikult üle anda
(võõrandada). Samuti on võlainstrument, mille alusel tekib võlg (nt laenuleping) või
tunnistatakse võla olemasolu (nt võlatunnistus). Võlainstrument on ka instrument, mis ei loo
veel võlaõigussuhet, aga annab õiguse tulevikus võlg omandada.
Lõige 11. Vastuvõtja on isik, kellele antakse kriisilahendusmeetme rakendamisel üle
kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused,
kohustised või nende mistahes kombinatsioon.
Lõikes 12 on defineeritud oluline teenuseosutaja, kelle suhtes on FI kriisilahendusüksusel õigus
kasutada § 51 lõikes 2 sätestatud õigusi. Tegemist on isikuga, kes kuulub kindlustusandjaga
samasse gruppi ja osutab teenuseid, mida on vaja kindlustusandja tegevuse pidevaks
toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks.
Lõike 13 kohaselt on asjakohane kapitaliinstrument kindlustusandja esimese, teise ja kolmanda
taseme omavahend.
39
Lõige 14. Kõlblik kohustis on kohustis ja lõikes 13 osutamata kapitaliinstrument. Samuti
kohustis, mida ei ole allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisest välistatud.
Lõikega 15 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 2 punkt 65 ehk mõjutatud võlausaldaja mõiste.
Tegemist on isikuga, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mille summat vähendatakse või
mis konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks.
Lõikes 16 määratletakse kindlustuse tagamise skeem, kelleks Eestis puhul on liikluskindlustuse
seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud Liikluskindlustuse Fond ja Tagatisfondi seaduse § 4 lõike 1
punktis 4 nimetatud pensionilepingute osafond. Kuna piiriülese kriisilahenduse korral võivad
olla pildis ka teiste lepinguriikide kindlustuse tagamise skeemid, on kindlustuse tagamise
skeem defineeritud KKELS-is üldisemalt, viitamata ainult Eesti kindlustuse tagamise
skeemidele.
IRRD direktiivi põhjenduspunkti 86 kohaselt ei tohiks direktiivi rakendamine takistada riiklike
kindlustuse tagamise skeemide kooseksisteerimist finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
raamistikuga, olenemata riiklike kindlustuse tagamise skeemide rahastamisallikast.
Kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamine kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes ei
tohiks takistada kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja teistele nõude esitajatele (sh
kahjustatud isikud) hüvitise maksmist nende riiklike kindlustuse tagamise skeemide kaudu.
Lõige 17. IRRD artikli 81 kohaselt loob iga liikmesriik ühe või mitu rahastut tagamaks, et
kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid, mille ta saab oma liikmesriigis
tegevusloa saanud kindlustusandjatelt ning oma territooriumil asuvatelt kolmandate riikide
kindlustusandjate liidu filiaalidelt.
Selleks luuakse Tagatisfondi juurde uus osafond (vt selgitusi TFS muudatuste juures).
Lõige 18. Erakorralise avaliku sektori finantstoetuse all mõeldakse sisuliselt mistahes vormis
riigiabi ehk riigieelarveliste vahendite kasutamist. Nimelt võib erandjuhul kindlustusandja
kriisilahendamiseks vaja minna ka erakorralist riiklikku rahastust. Nagu osutatud, peaks
tegemist olema erakorralise olukorraga riigi vahendite kasutamiseks. Sellised riiklikud skeemid
peavad vastama ELi riigiabi reeglitele. Riigieelarve seaduse § 58 lõike 1 kohaselt võib Vabariigi
Valitsuse reservi vahendeid kasutada ettenägematuteks kuludeks ja investeeringuteks, mida ei
ole võimalik riigieelarve eelnõu menetlemisel planeerida. Paragrahv 60 lõige 7 sätestab, et
Riigikogu otsustab finantsasutustele (sh kindlustusandjatele) likviidsus- või maksevõimega
seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi
lahendamiseks või ennetamiseks aktsiate, osade ja muude osaluste ning muu finantsvara
omandamise ning välisriigi, euroala või selle liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamiseks
makstavate summadega seoses kohustuste võtmise või finantseerimistehingute tegemise
riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses. Paragrahvi 71 kohaselt on stabiliseerimisreserv riigi
rahalistest vahenditest moodustatud finantsreserv selliste kulude, investeeringute ja
finantseerimistehingute rahastamiseks, mille eesmärk on muu hulgas finantsasutustele
likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid
põhjustada võiva finantskriisi lahendamine või ennetamine.
Lõige 19. Kui kindlustusgrupi ettevõtjad on asutatud mitmes lepinguriigis, on tegemist
piiriülese kindlustusgrupiga.
40
Lõige 20. Kui Eestis asutatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei ole
ühegi Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
tütarettevõtja, siis teda loetakse vastavalt Eestis asutatud emaettevõtjast
kindlustusvaldusettevõtjaks või Eestis asutatud emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtjaks
ehk ta on n-ö Eesti tasandil kindlustusgrupi tipus.
Lõige 21. Liidu emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja puhul
on n-ö grupi tipp liidus, st kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei ole ühegi
lepinguriigi, sh Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
tütarettevõtja.
2. peatükk. Kriisiennetus. Kriisiennetuse põhialuseks on idee, et see on odavam ja tõhusam
kui kriisilahendus. Ennetava meetmena tuleks kindlustusandjatel läbi mõelda, millised
stsenaariumid võivad kahjustada nende stabiilsust ja milliseid meetmeid tuleks selliste
stsenaariumide avaldumisel rakendada. Peatükiga 2 võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 7–9
ning osaliselt artiklid 4 ja 17. On oluline, et kindlustusgrupid ja teatud kindlustusandjad
koostaksid ennetavad finantsseisundi taastamise kavad, milles kehtestatakse meetmed, mida
kindlustusgrupp ja kindlustusandja peavad võtma, et pärast finantsseisundi olulist halvenemist,
mis võib ohustada tema elujõulisust, saaks finantsseisundi taastada. Kavad on osa
kindlustusandja juhtimissüsteemist.
Eelnõu § 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava.
Paragrahvi eesmärk on sätestada, millised kindlustusandjad peavad koostama ennetavad
finantsseisundi taastamise kavad (edaspidi ka ennetavad kavad).
Lõiked 1 ja 2. FI finantsjärelevalveüksus määrab kindlaks need kindlustusandjad, kes on
kohustatud koostama ennetavad kavad. Sealjuures peavad sellise kava igal juhul koostama need
kindlustusandjad, kelle kohta koostab FI kriisilahendusüksus kriisilahenduskavad (vt selgitusi
§ 13 juures). Ülejäänud kindlustusandjate kindlaksmääramisel võtab FI arvesse
kindlustusandjate suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, tema tegevuse
olulisust teiste lepinguriikide majandusele ning kindlustusandja piiriülest tegevust (eelkõige,
kas tegemist on olulise piiriülese kindlustustegevusega). Näiteks asendatavuse hindamisel
vaatab FI, mil määral on kindlustusvõtjatel ja soodustatud isikutel võimalik kindlustuslepinguid
asendada või vahetada need mõne teise kindlustusteenuse, -lepingu või sarnase finantsteenuse
vastu mõistliku aja jooksul ja mõistlike kuludega, samuti teiste turuosaliste suutlikkust
asendamisnõudlust rahuldada.
Kavade koostamise riiklik kaetus peab olema vähemalt 60% Eesti elukindlustusturu tegevusest
ja 60% kahjukindlustusturu tegevusest. Eelmises lõigus osutatud näitajate põhjal moodustub
„pingerida“ ning alles siis fikseeritakse, millised kindlustusandjad peavad kava koostama, et
oleks 60% turumahu kriteerium täidetud. FI määrab elukindlustusturu väärtuse, liites
elukindlustuse tehnilised eraldised ning kahjukindlustusturu väärtuse määramiseks liidab
kahjukindlustuse brutokindlustusmaksed.
Kindlustusandjate asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel teostatavat
tegevust käsitatakse asjaomase riigi turuosade hulgas, kus kindlustusandjal on tegevusluba.
Kui tegemist on kindlustusandjaga, kes tegeleb nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega, siis
arvestatakse tema tegevus nii elu kui ka kahju turuosade jaotuses.
41
IRRD direktiivi artikli 5 lõike 12 kohaselt töötab EIOPA välja regulatiivsete tehniliste
standardite (edaspidi RTS) eelnõu, et täiendavalt täpsustada selliste kindlustusandjate
kindlaksmääramise kriteeriume. Samuti täpsustab EIOPA turuosade kindlaksmääramise
meetodeid.
2025. aasta 29. aprillil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for Regulatory
Technical Standards on criteria for pre-emptive recovery planning requirements and methods
to be used when determining the market shares“20.
Konsultatsioonipaberi põhjal peaksid järelevalveasutused pidama suuruse kriteeriumi
hindamisel suuremaid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või gruppe tõenäolisemalt
ennetava kava koostamise kohustusele alluvaks. Riskiprofiili kriteeriumi hindamisel arvestavad
järelevalveasutused muu hulgas kindlustusandja SCRi, omavahendite kvaliteedi ja suhtarvuga
ning kindlustusandja riskivalmiduse ja likviidsusriskiga. Riskiprofiili hindamisel võetakse
aluseks ORSA ja likviidsusriski juhtimise plaan. Hindamise põhjal peavad järelevalveasutused
ennetava kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või
gruppe, kellel on kõrge omavahendite nõue, madala kvaliteediga omavahendid, kõrge
riskipositsioon võrreldes teiste ettevõtjate või gruppidega, suur riskivalmidus või kõrge
likviidsusrisk. Seotuse kriteeriumi hindamisel arvestavad järelevalveasutused muu hulgas
vastaspoolte riskipositsioonidega, finantsinstrumentide kontsentratsiooniga,
nakkusriskidega21 grupi ettevõtjate vahel ning kindlustus- või edasikindlustusandja
tegevusteenuste olulisust grupi jaoks. Hindamise põhjal peavad järelevalveasutused ennetava
kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või gruppe,
kellel on suur riskipositsioon paljude vastaspoolte suhtes, suur kontsentratsioon väheste
finantsinstrumentide osas või nende suur maht koguvara suhtes, kõrge nakkusrisk või suur
tegevusteenuste olulisus grupi jaoks. Asendatavuse hindamise põhjal peavad
järelevalveasutused ennetava kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või
edasikindlustusandjaid või gruppe, kelle tegevust peetakse vähem asendatavaks, s.o kui
alternatiivide arv on väike, mõju kindlustusvõtjatele, hüvitise saajatele ja asjakohastele
kolmandatele isikutele on oluline või kindlustus- või edasikindlustusandjal või grupil on suur
portfell ning pakutavad tooted on keerukad.
Lõige 3. Ennetavat kava ei pea eraldi koostama need kindlustusandjad, kes kuuluvad
kindlustusgruppi, mille kohta koostatakse kindlustusgrupi ennetav kava. Samuti ei pea kava
koostama väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, kuid nende puhul on FI-l siiski õigus
nõuda sellise kava koostamist, kui nende tegevus kujutab endast riski kas siis Eesti või
piirkondlikul (nt Baltikum) tasandil (lõige 4).
Lõige 5. Turumahu kriteeriumi täitmisel võtab FI arvesse ka selliste kindlustusandjate turuosa,
kelle kohta koostatakse kava kindlustusgrupi tasandil. Samuti kuuluvad turumahu kriteeriumi
(60%) hulka need kindlustusandjad, kellel on automaatselt kohustus kava koostada, kuna nad
kuuluvad ka kriisilahenduskavade koostamise kohaldamisulatusse.
Eelnõu § 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded.
Lõige 1. Ennetava kava eesmärk on näha ette meetmed, mida kindlustusandja rakendab, kui
tema finantsseisund on oluliselt halvenenud. KindlTS §-s 93 sätestatud taastamiskava
koostamine on kohustuslik alles siis, kui SCR-i ei täideta või esineb selline oht. Erinevalt
20 68cf5260-39f9-41c9-9ce8-00c4b54d3c6f_en 21 Risk, et sündmus, olgu see siis sisemine või väline, avaldab negatiivset mõju ühele juriidilisele isikule või kontserni osale
ning levib teistele juriidilistele isikutele või kontserni osadele.
42
viidatud taastamiskavast koostatakse käesolevas seaduses sätestatud ennetav finantsseisundi
taastamise kava varasemas etapis – enne kindlustusandja olukorra halvenemist.
Kui see on asjakohane, saab ennetava finantsseisundi taastamise kava elemente kasutada
KindlTS §-s 93 nõutud finantsseisundi taastamise kava koostamiseks või selle alusena. Kava
koostamisel võib arvesse võtta olemasolevaid vahendeid, sealhulgas oma riskide ja solventsuse
hindamist, hädaolukorrakavasid või likviidsusriski juhtimise kavasid.
KKELS ennetav
finantsseisundi taastamise
kava
KindlTS
finantsseisundi
taastamise kava
KindlTS likviidsusriski
juhtimise kava
Ajastus Koostatakse tavapärases
ärikeskkonnas, enne kriisi.
Nõutakse pärast SCR
rikkumist.
Koostatakse tavapärases
ärikeskkonnas.
Eesmärk Tuvastada võimalikke
haavatavusi, analüüsida
olemasolevaid tööriistu ja
mõju.
Kirjeldada meetmeid,
millega taastada 6 kuu
jooksul vastavus
SCR-ile.
Tagada, et ettevõttel on
piisav likviidsus oma
finantskohustuste
täitmiseks kõikide
vastaspoolte ees.
Peamine fookus Ennetus ja valmisolek. Kapitali taastamine
või riskiprofiili
vähendamine, et täita
SCR.
Likviidsuse piisavuse
tagamine kohustuste
täitmiseks igal ajal, sh
stressiolukordades.
Seos kavade
vahel
Saab olla aluseks hilisemale
Solventsus II taastekavale.
Tugineb sageli varem
koostatud IRRD
kavale kriisiolukorras.
Võib toetada KKELS
kava, pakkudes sisendit
haavatavuste,
indikaatorite ja võimalike
meetmete osas.
Tabel 6. KKELS ja KindlTS kavade võrdlus22
Lõikes 2 sätestatakse nõuded kava sisule, täpsustades, millist informatsiooni peab kava
sisaldama. Kavas peab olema esitatud ülevaade kava põhielementidest ning kindlustusandja ja
kindlustusgrupi kirjeldus. Samuti ülevaade olulistest muudatustes nii kavas kui ka
kindlustusandjas/grupis pärast viimati esitatud kava esitamist. Kava peab sisaldama ka näitajate
raamistikku (ehk mis hetkel tuleks kaaluda kavas nimetatud parendusmeetmete rakendamist või
neid meetmeid rakendada). Samuti on kavas ülevaade võetavatest parendusmeetmetest.
Kommunikatsioonistrateegi hõlmab nii asutusesisest kui -välist kommunikatsiooni. Nimelt
võib kavas kirjeldatud meetmete rakendamine avaldada mõju kindlustusandjate töötajatele.
Kui kindlustusandja on pidanud viimase kümne aasta jooksul esitama FI-le KindlTS § 93 lõike
3 kohaselt finantsseisundi taastamise kava (kindlustusandja esitab FI-le heakskiitmiseks kahe
kuu jooksul SCR mittetäitmise tuvastamisest arvates finantsseisundi taastamise kava), siis peab
ennetav kava sisaldama ka ülevaadet selle kohta, mis meetmeid kindlustusandja rakendas
omavahendite suuruse taastamiseks ja SCR-i (taas)täitmiseks.
IRRD direktiivi artikli 5 lõike 12 punkti c kohaselt töötab EIOPA välja RTS-ide eelnõu, et
täiendavalt täpsustada teavet, mille kindlustusandja peab ennetavasse finantsseisundi
taastamise kavasse lisama, sealhulgas parendusmeetmeid ja nende rakendamist. 2025. aasta 29.
22 Overview of the new IRRD E(IOPA ettekande slaid 9 ja 10)
43
aprillil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for Regulatory Technical Standards
on the content of (group) pre-emptive recovery“23.
Konsultatsioonipaberis on defineeritud, et parendusmeede tähendab ühte või mitut
juhtimismeedet või -strateegiat, mida kindlustusandja või grupp rakendab ennetavas
taastamiskavas või grupi ennetavas taastamiskavas, eesmärgiga taastada oma finantsseisund
juhul, kui see on oluliselt halvenenud.
Lõiked 3–5 . Nagu lõike 2 punktis 3 osutatud, sisaldab kava ka kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete
näitajate raamistiku, milles on kindlaks määratud, mis hetkel tuleks kaaluda finantsseisundi
taastamise kavas nimetatud asjakohaste parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid
rakendada.
IRRD direktiivi artikli 5 lõike 11 punkti a kohaselt annab EIOPA välja suunised, et täiendavalt
täpsustada selliseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid.
Näiteks võivad need näitajad sisaldada kriteeriume, mis on seotud kindlustusandja kapitali,
likviidsuse, vara kvaliteedi, kasumlikkuse, turutingimuste, makromajanduslike tingimuste ja
tegevussündmustega. Kapitaliga seotud näitajad sisaldavad vähemalt kriteeriumi, kui
nõuetekohased omavahendid vähenevad alla SCR-i.
Selliste näitajate korrapäraseks ülevaatamiseks ja rakendamiseks tuleb kehtestada ka kord.
Lõige 6. Ennetav kava peab olema usaldusväärne ja rakendatav. Kava usaldusväärsust ja
teostatavust hinnatakse eelkõige näitajate raamistiku ja parendusmeetmete alusel, erinevate
makromajanduslike ja finantsstressi stsenaariumide kontekstis, mis on asjakohased ettevõtja
konkreetsete tingimuste jaoks ning süsteemsete sündmuste, stressiolukordade ja nende
kombinatsioonide alusel.
IRRD direktiivi artikli 5 lõike 11 punkti b kohaselt annab EIOPA koostöös Euroopa
Süsteemsete Riskide Nõukoguga (edaspidi ESRB) välja suunised, et täiendavalt täpsustada
selliseid stsenaariume.
Lõike 7 kohaselt ei või kavas ette näha, et finantsseisundi säilitamiseks või taastamiseks
kasutatakse erakorraliselt avaliku sektori finantstoetust.
Lõige 8. Ennetava kava kiidab enne selle esitamist FI-le heaks kindlustusandja juhatus.
Lõige 9. Ennetavat kava tuleb ajakohastada iga kahe aasta järel, kuid iga kord pärast olulisi
muudatusi kindlustusandjas või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi
oluline muutus, millel võib olla oluline mõju kava tulemuslikkusele või mis võib muul viisil
luua vajaduse kava läbivaatamiseks.
Lõige 10. Kui kindlustusandja peaks kuuluma sellisesse kindlustusgruppi, mille juhtiv ettevõtja
asub kolmandas riigis, siis võib kindlustusandja oma kava koostamisel arvesse võtta sellise
grupi kava, kui see on olemas.
23 152e1379-fbf6-4ab4-8ae6-9164d0cc1621_en
44
Lõige 11. Kindlustusandja peab teavitama viivitamata FI-d, kui ta rakendab parendusmeedet
(ehk esineb alus selle rakendamiseks). FI-le tuleb viivitamata teada anda ka juhul, kui ta seda
ei rakenda, kuigi näitajate kohaselt ta peaks seda tegema.
Eelnõu § 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine
Lõige 1. Kui kindlustusandja on esitanud FI finantsjärelevalveüksusele ennetava kava, hindab
FI selle vastavust seaduses sätestatud nõuetele. FI-l on selleks aega üheksa kuud. Lisaks hindab
FI, millises ulatuses on tõenäoline, et kavas ette nähtud meetmete rakendamisel säilib või
taastub kindlustusandja toimimise jätkusuutlikkus ja finantsseisund asjakohase ajavahemiku
jooksul. Samuti hindab FI, kui tõenäoline on, et kava ja selles sisalduvaid konkreetseid
meetmeid on võimalik kiiresti ja tõhusalt rakendada ka stressiolukorras, vältides nii palju kui
võimalik olulist negatiivset mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumide korral, millega
kaasneks ennetavate finantsseisundi taastamise kavade samaaegne rakendamine teiste
kindlustusandjate poolt samal perioodil.
Lõiked 2 ja 3. Lõike 2 kohaselt edastab FI finantsjärelevalveüksus ennetava kava FI
kriisilahendusüksusele, et viimane saaks vajadusel hinnata, kas või kuidas võivad kavas esitatud
tegevused mõjutada kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust (kriisilahenduskõlblikkuse
hindamine on reguleeritud eelnõu §-s 19). Kriisilahendusüksus võib esitada FI
finantsjärelevalveüksusele soovitusi seoses oma tähelepanekutega.
Lõige 4. Kui kindlustusandja tegutseb olulise piiriülese kindlustustegevusega (FIS § 4712
kohaselt), edastab FI finantsjärelevalveüksuse kindlustusandja kava ka teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusele, kui viimane on seda taotlenud.
Lõige 5. Teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus võib seda kava analüüsida, et teha kindlaks
kõik selles sisalduvad meetmed, millel võib olla negatiivne mõju kindlustusvõtjatele,
reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles teises lepinguriigis. Vajaduse korral esitab
lepinguriigi finantsjärelevalve asutus FI-le meetmete kohta soovitused. Kui teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutus on FI-le vastavad soovitused esitanud, annab FI
finantsjärelevalveüksus lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teada oma otsusest soovitusi
järgida või mitte järgida.
Eelnõu § 9. Puuduste kõrvaldamine ennetatavast finantsseisundi taastamise kavast
Lõiked 1–3. Kui FI finantsjärelevalveüksuse hinnangul esinevad kavas puudused, teavitab ta
sellest kindlustusandjat ning nõuab puuduste kõrvaldamist. Kui FI seda nõuab, annab ta
kindlustusandjale võimaluse esitada puuduste kohta ka omapoolsed selgitused.
Kindlustusandjal on aega puuduste kõrvaldamiseks kaks kuud, kuid kindlustusandja võib FI-lt
taotleda selle tähtaja pikendamist ühe kuu võrra.
Lõige 4. Kui FI ei ole jätkuvalt rahul kavaga, st kindlustusandja ei ole uuesti esitatud kavas
puudusi piisavalt kõrvaldanud, võib FI nõuda ka kavas konkreetsete muudatuste tegemist.
Lõikes 5 ja 6. Kui kindlustusandja ei ole esitanud 2+1 kuu jooksul muudetud kava või kui FI
arvates ei ole tema esialgses arvamuses tuvastatud puudusi või takistusi kavast kõrvaldatud ning
neid ei ole võimalik kõrvaldada kavas kindlaid muudatusi tehes, võib ta kindlustusandjalt
nõuda, et viimane määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks, milliseid muudatusi saab ta teha
oma majandustegevuses, et kõrvaldada kavas esinevad puudused või kava rakendamisel
45
tekkivad takistused. Kui kindlustusandja seda ei tee või kui FI hinnangul ei ole pakutud
tegevused piisavad, võib FI ettekirjutusega nõuda kindlustusandjalt meetmete võtmist, mida FI
peab vajalikuks ja nõuetekohaseks, arvestades puuduste ja takistuste raskusastet ja meetmete
mõju kindlustusandja majandustegevusele.
Eelnõu § 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava. Paragrahv
reguleerib ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist kindlustusgrupi tasandil.
Kindlustusgrupi ettevõtja maksejõuetus võib hakata kiiresti mõjutama terve kindlustusgrupi
solventsust ja toimimist. Seetõttu on vaja kehtestada ennetava finantsseisundi taastamise ja
kriisilahenduse kavandamise nõuded ka kindlustusgrupi jaoks.
Lõiked 1 ja 2. Kava koostamist saab nõuda kindlustusgrupi järelevalve teostaja. Selle koostab
ning esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kindlustusgrupi juhtiv emaettevõtja. Kava
peab hõlmama kogu kindlustusgruppi ning selles peavad olema esitatud parendusmeetmed,
mida vajadusel rakendada juhtiva emaettevõtja ja eraldi tütarettevõtjate tasandil.
Lõige 3. Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab, kas nõuda grupi kava koostamist ja
talle esitamist, võtab ta aluseks samad näitajad, mis on sätestatud §-s 5 individuaalsel tasandil.
Lõige 4. Nagu ka lõikes 2 osutatud, sisaldab kava parendusmeetmeid. Nende rakendamine
peaks aitama saavutada kindlustusgrupi kui terviku või sinna kuuluvate kindlustusandjate
stabiliseerumise, kui grupp või sinna kuuluvad kindlustusandjad satuvad stressiolukorda.
Eesmärk on tegeleda raskustesse sattumise põhjusega või kõrvaldada see ning taastada
kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja finantsseisund, võttes samal ajal arvesse
teiste kindlustusgrupi ettevõtjate finantsseisundit.
Kava peab sisaldama ka kirjeldust selle kohta, kuidas on tagatud, et meetmed on omavahel
kooskõlas ja proportsionaalsed, et vältida vastuolusid.
Lõige 5. Kavas tuleb hinnata, kas miski (nt regulatsioonid, lepingud, tehnilised piirangud) võiks
takistada grupisiseste meetmete kiiret ja tõhusat elluviimist – eriti seoses vahendite ja
varaliigutamisega ühelt grupi üksuselt teisele. Õiguslikud piirangud – nt seadused, mis ei luba
kapitali või likviidseid vahendeid kiiresti ühest grupi ettevõttest teise üle kanda. Lepingulised
piirangud – nt lepingutingimused, mis keelavad raha välja viia. Tehnilised takistused – kui grupi
ettevõtete süsteemid, protsessid või ajagraafikud ei võimalda kiiret vahendite liigutamist.
Rahalised piirangud – nt kui ühes ettevõttes ei ole piisavalt vahendeid, et toetada teist kriisi
sattunud ettevõtjat.
Lõige 6. Kavade koostamisele, ajakohastamisele ja näitajate ülevaatamise korra kehtestamisele
kohaldatakse §-s 5 sätestatut (ehk samu nõudeid, mis kindlustusandja tasandil).
Lõige 7. Olukorras, kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, kuid kava ei koostata
kindlustusgrupi tasandil, võib FI finantsjärelevalveüksus nõuda sellise kava koostamist ja talle
esitamist. Sellisel juhul kohalduvad samad nõuded, mis on §-s 7. Sama võib nõuda ka
kindlustusvaldusettevõtjalt ja segafinantsvaldusettevõtjalt, sealjuures, kui nad on n-ö Eesti
„tipp“, ning ka siis kohalduvad §-s 7 sätestatud nõuded. Komisjon on IRRD direktiivi artikli 7
lõike 4 kohta andnud järgmise täiendava selgituse: IRRD artikli 7 lõige 4 viitab olukorrale, kus
grupi ennetav taastamiskava puudub. Sel juhul muutub taas kohaldatavaks IRRD artikkel 5
lõige 1, kuna see käsitleb kindlustus- ja edasikindlustusandjaid, mis ei kuulu artikli 7 IRRD
kohaselt ennetava taastamiskava koostamisele alluva grupi koosseisu. Kuigi IRRD artikkel 5
lõige 1 viitab üksnes kindlustus- ja edasikindlustusandjatele, viib artikli 7 lõike 4 ja artikli 5
46
lõike 1 kooslugemine järeldusele, et IRRD artikkel 5, sealhulgas selle lõige 4, on kohaldatav ka
artikli 1 lõikes 1 punktides (c) ja (d) nimetatud üksustele artikli 7 lõikes 4 sätestatud asjaoludel.
Komisjon on ka selgitanud, miks ei nõuta sellisel juhul solo tasandil kava emaettevõtjast
kindlustusandjalt: IRRD artikli 7 lõige 4 annab järelevalveasutustele võimaluse nõuda
(individuaalset) ennetavat taastamiskava tütarettevõtjatest kindlustus- või
edasikindlustusandjatelt või artikli 1 lõikes 1 punktides (c) ja (d) IRRD nimetatud üksustelt
juhul, kui grupi ennetav taastamiskava puudub. Seega toimib see järelevalveasutuste jaoks
kaitsemehhanismina olukorras, kus grupi lõpliku emaettevõtja järelevalveasutus ei nõua grupi
ennetava taastamiskava koostamist. Kui lõpliku emaettevõtja järelevalveasutus soovib
ennetavat taastamiskava, saab ta nõuda grupi ennetavat taastamiskava, mitte (individuaalset)
ennetavat taastamiskava.
Lõiked 8–10. Kui FI leiab, et kindlustusgrupi ennetavas finantsseisundi taastamise kavas ei
võeta gruppi kuuluvat Eesti ettevõtjat piisavalt arvesse, pidades silmas sellise ettevõtja olulisust
Eestis ja kohustusi, mis on võrreldavatel teistel ettevõtjatel, võib ta põhjendatud arvamuse
alusel taotleda, et kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõuaks lõplikult emaettevõtjalt või
kindlustusgrupi juhtivalt kindlustusvaldusettevõtjalt kindlustusgrupi läbivaadatud ennetava
finantsseisundi taastamise kava esitamist, võttes arvesse järelevalveasutuse väljendatud
tähelepanekuid.
Kui kindlustusgrupi läbivaadatud ennetav finantsseisundi taastamise kava on uuesti esitatud ja
FI leiab, et läbi vaadatud kavas ei ole tema tõstatatud probleeme piisavalt käsitletud, võib ta
nõuda, et tütarettevõtjatest kindlustusandjad või kindlustusvaldusettevõtja,
segafinantsvaldusettevõtja, Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja ja Eesti
emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtja koostaksid ja esitaksid ennetava finantsseisundi
taastamise kava. Sellisel juhul esitab FI kindlustusgrupi järelevalve teostajale kõnealuse
hinnangu kohta põhjendatud arvamuse. Seejärel esitab ta kindlustusgrupi järelevalve teostajale
ennetava finantsseisundi taastamise kava.
Lõige 11. Kava peab olema heaks kiidetud ettevõtja juhatuse poolt.
Eelnõu § 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine.
Paragrahv reguleerib asjasse puutuvate järelevalveasutuste õigusi ja kohustusi seoses
kindlustusgrupi kava läbivaatamise ja kava puudutavate otsuste tegemisega. Paragrahvi aluseks
on IRRD artikkel 8 ja osaliselt artikkel 17.
Lõige 1. Kui lõplik emaettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve teostajale esitanud
kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava, edastab viimane kava
kindlustusgrupi kolleegiumi liikmetele (EIOPA, kindlustusgruppi kuuluvale kindlustusandjale
tegevusloa andnud lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, olulise tähtsusega filiaali asukoha
finantsjärelevalve asutus), kindlustusgrupi kriisilahendusasutusele (kelle asukoht on samas
riigis, kus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukoht), tütarettevõtjast kindlustusandja
asukohariigi kriisilahendusasutusele, sh FI kriisilahendusüksusele, kui kindlustusgruppi kuulub
Eesti kindlustusandja. Lisaks tuleb kava esitada krediidiasutuste ja/või investeerimisühingute
kriisilahendusasutustele, kui kindlustusgrupp või osa sellest on finantskonglomeraat.
Kuigi EIOPA on samuti kindlustusgrupi järelevalvekolleegiumi liige, on punktid 1 ja 2
sõnastatud eraldi, kuna ühisotsusele peavad esialgu jõudma kolleegiumi järelevalveasutused
ning EIOPA sekkub alles siis, kui ühisotsusele ei jõuta/ mõni järelevalveasutus on pöördunud
erimeelsuste korral tema poole.
47
Lõige 2. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab pärast konsulteerimist teiste
järelevalvekolleegiumi finantsjärelevalve asutustega, kas või mis ulatuses vastab kava seaduses
sätestatud nõuetele, lähtudes hindamisel samadest kriteeriumidest ja tähtajast (üheksa kuud),
mis on sätestatud kindlustusandja tasandil kava hindamisele.
Lõiked 3 ja 4. Kuigi lõige 2 viitab, et kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab kava, peavad
kindlustusgrupi järelevalve liikmed jõudma ühisotsusele nii kava läbivaatamises ja hindamises,
tütarettevõtjast kindlustusandjalt kava koostamise nõudmises kui ka selliste meetmete
kohaldamises, mis on mõeldud kavas sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks.
Ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul alates hetkest, mil kindlustusgrupi järelevalve
teostaja edastas kava lõikes 1 nimetatud asutustele.
Kui FI finantsjärelevalveüksus on saanud järelevalvekolleegiumi liikmena kindlustusgrupi
ennetava finantsseisundi taastamise kava, peab ta tegema endast kõik, et jõuda teiste liikmetega
ühisotsusele nii kava läbivaatamises ja hindamises, tütarettevõtjast kindlustusandjalt kava
koostamise nõudmises kui ka selliste meetmete kohaldamises, mis on mõeldud kavas
sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks.
Lõige 5 reguleerib otsuse tegemist, kui ühisotsusele ei jõuta ning ükski järelevalveasutus ei ole
nelja kuu jooksul ka EIOPA poole pöördunud. Sellisel juhul teeb lõpliku otsuse kindlustusgrupi
järelevalve teostaja, kui otsus on vaja teha seoses kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi kava
hindamise ja läbivaatamise ning kindlustusgrupi kavas sisalduvate puuduste kõrvaldamisega
(mida teeb lõplik emaettevõtja). Türaettevõtjast kindlustusandja järelevalveasutus teeb lõpliku
otsuse, kui see on vajalik seoses kindlustusandjalt individuaalse kava nõudmisega ja selles
kavas puuduste kõrvaldamisega.
Lõige 6. Kui otsuse teeb kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab see olema põhjendatud ja
arvestama peab ka teiste järelevalveasutuste seisukohtade ja reservatsioonidega, mis on esitatud
ühisotsusele jõudmise perioodi jooksul (nelja kuu jooksul). Otsus edastatakse lõplikule
emaettevõtjale ja teistele järelevalveasutustele.
Lõige 7. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil, peab ka selline otsus olema põhjendatud
ja selles on asjakohasel juhul arvesse võetud teiste järelevalveasutuste seisukohad ja
reservatsioonid.
Lõige 8. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil ja asjasse puutuvad finantsjärelevalve
asutused ei ole sellele vastu, võivad need asutused jõuda ühisotsusel kava selles osas, mis
hõlmab nende järelevalve all olevaid ettevõtjaid.
Lõiked 9. Kava menetlemise üheks elemendiks on vajadusel EIOPA poole pöördumine.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 19 lõike 1 punkti a kohaselt
võib EIOPA aidata pädevatel asutustel jõuda kokkuleppele ühe või mitme asjaomase pädeva
asutuse taotluse korral, kui pädev asutus ei nõustu teise pädeva asutuse meetme või kavandatud
meetme menetluse või sisuga või sellega, et meedet ei võeta.
Lõige 10 reguleerib olukorda, kui mõni järelevalveasutus on pöördunud EIOPA poole (nagu ka
FI-l on see õigus lõike 9 kohaselt). Kuna sellist olukorda ei saa pidada ühisotsusele jõudmiseks,
kohalduvad lõikes 5 sätestatud lõpliku otsuse tegemise reeglid, kuid selle vahega, et otsuse
tegemisel tuleb ära oodata ka EIOPA otsus.
48
Lõike 11 kohaselt ei saa EIOPA poole pöörduda, kui järelevalveasutused on jõudnud nelja kuu
jooksul ühisotsusele või kui ühisotsusele jõudmise tähtaeg on möödas.
Lõige 12. Kui EIOPA poole pöördumisest on möödas kuu aega ja EIOPA ei ole otsust teinud,
kohalduvad lõpliku otsuse tegemisele lõikes 5 sätestatud põhimõtted.
Lõige 13. Ühisotsuseid ja lõikes 5 osutatud otsuseid käsitatakse lõplikena ning neid
kohaldatakse järelevalveasutuste poolt.
Eelnõu § 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded.
Kuigi kriisiennetuse puhul on oluline tagada finantsseisundi taastamise tulemuslikkus, tuleks
vältida samal ajal kindlustusandjate ja järelevalveasutuste tarbetut halduskoormust ja kulusid.
Lähtuda tuleks proportsionaalsusest ning arvesse võtta kindlustusandjate tegevuse ja teenuste
laadi, ulatust ja keerukust.
Lõikega 1 antakse FI finantsjärelevalveüksusele võimalus määrata kindlaks kindlustusandjad
ja kindlustusgrupid (kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja), kelle suhtes kohaldatakse
lihtsustatud nõudeid (vt lõige 3).
Lõige 2. Selliste lihtsustatud nõuete kohaldamisel tuleks arvesse võtta kindlustusandja tegevuse
laadi, mastaapi, keerukust ja asendatavust, aktsionäride struktuuri ja õiguslikku vormi,
riskiprofiili, seotust teiste reguleeritud üksustega või finantssüsteemiga üldiselt. Samuti tuleks
arvesse võtta, kas kindlustusandja maksejõuetusel ja sellele järgneval likvideerimisel tavalises
maksejõuetusmenetluses oleks tõenäoliselt oluline negatiivne mõju kindlustusvõtjatele,
finantsturgudele, teistele kindlustusandjatele või majandusele laiemalt.
IRRD direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt annab EIOPA välja suunised, et täiendavalt täpsustada
kriteeriume, mille alusel määratakse kindlaks kindlustusandjad, kes võivad saada leevendust
lihtsustatud nõuete kohaldamise näol.
Lõige 3. Lihtsustatud nõuded tähendavad kava sisu ja detailsuse vähendamist, esmase kava
koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise sageduse vähendamist.
Peatükk 3. Kriisilahenduse kavandamine. Kriisilahenduse kavandamine on tulemusliku
kriisilahenduse lahutamatu osa. Siiski ei saa eeldada, et kui kriisilahenduskava ei ole ettevõtja
kohta koostatud, siis ei saa tema suhtes kriisilahendust algatada.
Eelnõu § 13. Kriisilahenduskava koostamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 9, mis näeb ette, mille põhjal määratakse kindlustusandjad, kelle kohta
kriisilahenduskava koostatakse.
Lõiked 1, 4, 5 ja 7. FI kriisilahendusüksus koostab kriisilahenduskava vähemalt 40%-le
elukindlustusturust ja 40%-le kahjukindlustusturust, seejuures elukindlustuse turuosa põhineb
tehniliste eraldiste brutosummal ja kahjukindlustuse turuosa põhineb kindlustusmaksete
brutosummal. Kriisilahenduskava ei pea koostama väikestele ja mittekeerukatele
kindlustusandjatele ning kindlustusandjatele, kes kuuluvad kindlustusgruppi ja kava on
koostatud grupi tasandil (sellisel juhul võetakse ka gruppi kuuluvad kindlustusandjad turumahu
arvestamisel arvesse). Juhul, kui grupi kohta ei ole kava koostatud, võib FI seda teha
tütarettevõtjast kindlustusandja või valdusettevõtjate kohta. Samuti võib kriisilahenduskava
49
koostada väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate kohta, kui FI hinnangul kätkeb
kindlustusandja tegevus endast olulist riski Eesti või piirkondlikul tasandil. Komisjon on
selgitanud: Üldjuhul ei kohaldata väikestele ja mitte keerukatele ettevõtjatele
kavandamisnõudeid. Otsus selle kohta, kas ettevõtja on väike ja vähem keerukas, põhineb
kvantitatiivsel hindamisel (Solventsus II direktiivi artikkel 29a). Siiski võib kvalitatiivse
hindamise põhjal – näiteks kui ettevõtja tegutseb olulisel nišiturul – olla siiski vajalik kohaldada
kavandamisnõudeid ka väikesele ja mitte keerukale ettevõtjale.
Kui ennetava finantsseisundi taastamise kava puhul töötab EIOPA välja RTS-ide eelnõu, et
täiendavalt täpsustada turuosade kindlaksmääramise meetodeid, siis kriisilahenduse
kavandamise puhul selliseid täpsustusi ette nähtud ei ole. Komisjon on selgitanud: See
tähendab, et turuosa kindlaksmääramine jääb kriisilahendusasutuste ülesandeks IRRD artikli 9
lõike 2 teise lõigu alusel. Loomulikult võivad kriisilahendusasutused otsustada kasutada EIOPA
koostatud RTS-eelnõud/komisjoni delegeeritud määrust ennetavate taastamiskavade kontekstis
kasutatavate meetodite kohta, kui ja niivõrd kui seda peetakse asjakohaseks.
Lõiked 2 ja 3. Kava kohaldamisalasse jäävate kindlustusandjate kindlaksmääramisel hindab FI
kriisilahendusüksus, kas kindlustusandja maksejõuetuse korral oleks kriisilahendus avaliku
huvi seisukohast õigustatud (FI peaks tegema võrdleva hindamise, et kindlaks teha, kas
kriisilahendus avalikes huvides oleks mõne ettevõtja puhul tõenäolisem kui mõne teise puhul,
ning valima need ettevõtjad, kelle puhul kriisilahendus avalikes huvides oleks tõenäolisem –
vähemalt seni, kuni 40% turust on kriisilahenduskava koostamise nõude all) või kas
kindlustusandja täidab kriitilist funktsiooni. Kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik,
kui see aitab kaasa ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on
kriisilahenduseesmärgi suhtes proportsionaalne ning kindlustusandja likvideerimine
pankrotimenetluses ei aita saavutada kriisilahenduseesmärke samas ulatuses. Kuna kriitilise
funktsiooni katkemine võib avaldada tõsiselt negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, soodustatud
isikutele ja kannatanutele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele tervikuna on selliste
funktsioonide kindlakstegemine oluline osa kriisilahenduse kavandamise protsessis ning
otsustamisel, kas kriisilahendusmeetme rakendamine on avalikes huvides.
Lisaks tuleks kindlustusandja määramisel võtta arvesse vähemalt kriisilahenduseesmärkide
saavutamise vajalikkust (vt eesmärke ja nende saavutamise tagamist §-s 25), kindlustusandja
suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust ning kindlustusandja piiriülest tegevust.
Lõige 6. Kui kindlustusandja emaettevõtja asub kolmandas riigis, võib kriisilahendusasutus
arvesse võtta tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduskava koostamisel kolmanda riigi
kriisilahendusstrateegiat, millest juhindub kolmanda riigi pädev asutus oma vastutusalasse
kuuluva kindlustusgrupi korral. Kui see kriisilahendusstrateegia on usaldusväärne ja
rakendatav, võib seda strateegiat ja selle võimalikke tagajärgi seoses Eesti tütarettevõtjaga
kajastada kriisilahenduskavas.
Eelnõu § 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded. Paragrahvis reguleeritakse, mida
kriisilahenduskava peab sisaldama.
Lõige 1. Kava eesmärk on eelkõige näha ette võimalused kriisilahendusmeetmete
rakendamiseks ning selleks vajalike õiguste kasutamiseks, juhul, kui ettevõtja suhtes peaks
algatatama kriisilahendus. Loetelu tagab, et kriisilahenduse kava sisaldab kõige olulisemat
teavet kindlustusandja kriisilahenduse kavandamise vaatenurgast, võimalikke
kriisilahendusemeetmeid erinevates stsenaariumides (sh nende tegevuslik ja finantsiline
50
mõõde) ning kõige olulisemaid järeldusi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisest. Kava eesmärk
on anda kriisilahenduse kavandamise protsessist rakenduslik kokkuvõte.
Lõikes 2 on loetelu teabest kava sisu kohta. IRRD direktiivi artikli 9 lõike 8 kohaselt koostab
EIOPA RTS eelnõu, et täiendavalt täpsustada kriisilahenduse kava sisu. 2025. aasta 29. aprillil
avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for Regulatory Technical Standards on the
content of resolution plans and group resolution plans“24.
Kava põhielemendid on:
- kokkuvõte;
- teave kindlustusandja kohta;
- kriisilahenduse strateegi või strateegiad;
- tegevuse jätkumine (toimepidevus);
- kriisilahendamise rahastamine;
- kommunikatsioonistrateegia;
- kriisilahenduskõlblikkuse analüüs;
- arvamus.
Lõike 3 kohaselt aitab kindlustusandja FI kriisilahendusüksust kava koostamisel, esitades talle
vajaliku teabe (kas FI finantsjärelevalveüksuse kaudu või otse).
Lõige 4. Kava koostamisel ja kriisilahendusmeetmete ja -õiguste valikul tuleb arvestada
erinevate võimalike stsenaariumitega. Näiteks tuleb esitada üksikasjalik kirjeldus eelistatud
kriisilahendusstrateegiast või -strateegiatest, mis on valitud erinevate võimalike stsenaariumide
jaoks, ning nende kohaldatavatest ajakavadest ning kirjeldus ühest või mitmest
kriisilahendusmeetmest või ühest või mitmest kriisilahendusõigusest, mille abil valitud
kriisilahendusstrateegiat või -strateegiaid vastava stsenaariumi või stsenaariumide korral ellu
viiakse.
Lõige 5. Kava peab olema realistlik ja ei tohi eeldada, et kriisilahenduse korral saab kasutada
avalikku finantstoetust.
Lõige 6. Kava põhielementide kokkuvõte tuleb teatavaks teha ka kindlustusandjale.
Lõikes 7 on reguleeritud kava läbivaatamise ja ajakohastamise ajavahemik. Seda tuleks teha
iga kahe aasta tagant või iga kord pärast muutusi kindlustusandja struktuuris või kui mõni
sündmus mõjutab kindlustusandja majandustegevust või finantsseisundit, mis võib ka kava
tulemuslikkust mõjutada või luua vajaduse selle läbivaatamiseks, või kui muutub
prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla oluline mõju
kava tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse kava läbivaatamiseks.
Lõike 8 kohaselt peaks kindlustusandja teavitama FI kriisilahendusüksus, kui tema hinnangul
esineb mõni asjaolu, mis võib olla kava läbivaatamise aluseks. Sama teavitus peaks asjakohasel
juhul tulema ka FI finantsjärelevalveüksuselt.
Lõige 9. Kava, sh asjakohasel juhul muudetud kava, tuleb esitada ka FI
finantsjärelevalveüksusele ja §-s 15 sätestatud juhul teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutusele ehk kui kindlustusandja tegevus teises lepinguriigis on oluline, siis ka selle riigi
finantsjärelevalve asutusele.
24 82ee2654-62ee-4674-b6c4-ca053bbcf9b5_en
51
Eelnõu § 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral
Kava koostamisse tuleb kaasata ka teise lepinguriigi asutus, kui kindlustusandja tegeleb selles
teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega ja vastupidi (vt selgitusi FIS § 4712
juures).
Lõike 1 kohaselt tuleb kindlustusandja kriisilahenduskava kavand saata teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusele või kriisilahendusasutusele.
Lõiked 2–4. On oluline, et Eesti ja teise lepinguriigi asutused teevad omavahel koostööd, et
tuvastada ega kavas sisalduvate meetmete rakendamisel ei avalduks negatiivset mõju
kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, kus
kindlustusandja olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleb. Kui selline negatiivne mõju
tuvastatakse, esitab vastuvõtva riigi asutus päritoluriigi asutusele selle kohta omapoolsed
soovitused. Päritoluriigi kriisilahendusasutus annab põhjendatud vastuse seoses oma otsusega
soovitusi järgida või mitte. Kui ta siiski otsustab, et ei võta nõuetekohaselt arvesse vastuvõtva
riigi pädeva asutuse soovitusi, võib selle riigi järelevalve- või kriisilahendusasutus pöörduda
EIOPA poole vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.
Eelnõu § 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele. Paragrahv
reguleerib kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamist. Paragrahvi eelduseks on, et FI
kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning on seetõttu kohustatud
koostama grupi kriisilahenduskava.
Lõike 1. FI kriisilahendusüksusel on õigus koostada kava kindlustusgrupi kohta, kes peaks
kuuluma kriisilahenduse kavandamise kohaldamisulatusse, arvestades kindlustusgrupi
määramisel samade tingimustega, mis on kehtestatud kindlustusandjate tasandil.
Lõikes 2 on loetelu teabest, mida grupi kava sisaldab. Ka grupi kava puhul täpsustataks selle
sisu teise tasandi õigusaktis.
2025. aasta 29. aprillil avaldatud EIOPA konsultatsioonipaber „on the proposal for Regulatory
Technical Standards on the content of resolution plans and group resolution plans25“ sisaldab ka grupi
kava kohta sätestatut.
Lõiked 3 ja 4. Lõplik emaettevõtja teeb FI kriisilahendusüksusega koostööd kava koostamisel
ning esitab talle teabe selle koostamiseks, sealhulgas nii enda kui ka grupi ettevõtjate kohta.
Selle teabe edastab FI kriisilahendusüksus EIOPA-le, kindlustusgrupi
kriisilahenduskolleegiumi kuuluvatele kriisilahendusasutustele ja kindlustusgrupi
finantsjärelevalve kolleegiumi asutustele.
Lõiked 5 ja 6. Kava koostatakse koostöös kriisilahenduskolleegiumi liikmetega, seejuures
konsulteeritakse järelevalvekolleegiumiga. Kava koostamisse võib kaasata ka sellise kolmanda
riigi kriisilahendusasutuse, kus asub kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või olulise tähtsusega filiaal. Tegemist on olulise filiaaliga, kui tema
aastane brutokindlustusmakse on rohkem kui 5% kindlustusgrupi aastasest
brutokindlustusmaksete summast või tema aastane brutokindlustusmaksete summa on rohkem
2582ee2654-62ee-4674-b6c4-ca053bbcf9b5_en
52
kui 5% elukindlustustegevuse või kahjukindlustustegevuse või mõlema aastasest
brutokindlustusmaksete kogusummast riski asukohariigis.
Lõige 7. Kava vaadatakse läbi ja vajadusel ajakohastatakse vähemalt iga kahe aasta järel ja iga
kord pärast kindlustusgrupi ning kindlustusgrupi ettevõtja õigusliku või organisatsioonilise
ülesehituse muutmist, selle majandustegevuse või finantsseisundiga seotud sündmust või
juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse selle muutmiseks, või kui muutub
prognoositavaks kindlustusgrupi finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla oluline mõju
kava tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse kava läbivaatamiseks.
Lõige 8. Kava ja muudetud kava tuleb edastada ka näiteks asjakohastele finantsjärelevalve
asutustele. Kui kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest, siis edastatakse kava ka
vastavatele kriisilahendusasutustele (krediidiasutuste kriisilahendusasutus ja/või
investeerimisühingute kriisilahendusasutus).
Eelnõu § 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine. Paragrahv reguleerib
asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste õigusi ja kohustusi seoses kindlustusgrupi kava kohta
otsuse tegemisega. Paragrahvi aluseks on IRRD artikli 11 lõige 4 ja osaliselt artikkel 17.
Lõike 1 kohaselt peavad asjasse puutuvad kriisilahendusasutused jõudma kindlustusgrupi
kriisilahenduskavas ühisotsusele. Asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on nii
kindlustusgrupi kriisilahendusasutus kui ka sellesse gruppi kuuluvate ettevõtjate asukohariigi
kriisilahendusasutused.
Lõige 2. Ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul alates hetkest, mil kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus edastas § 16 lõike 4 kohaselt teabe EIOPA-le, kriisilahenduskolleegiumi
liikmetele ja järelevalvekolleegiumi asutustele. FI kriisilahendusüksus teeb endast oleneva, et
jõuda teiste asutustega ühisotsusele, sõltumata, kas ta on ise kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus või asukohariigi (Eesti) kriisilahendusasutus.
Lõige 3 reguleerib otsuse tegemist, kui ühisotsusele ei jõuta ning ükski kriisilahendusasutus ei
ole nelja kuu jooksul ka EIOPA poole pöördunud. Sellisel juhul teeb lõpliku otsuse
kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, kui otsus on vaja teha seoses kindlustusgrupi
kriisilahenduskavaga. Türaettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus teeb
lõpliku otsuse, kui see on vaja teha seoses kindlustusandjale individuaalse kriisilahenduskava
koostamisega.
Lõige 4. Kui otsuse teeb kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab see olema põhjendatud ja
arvesse peavad olema võetud ka teiste kriisilahendusasutuste seisukohad ja reservatsioonid, mis
on esitatud ühisotsusele jõudmise perioodi jooksul (nelja kuu jooksul). Otsus edastatakse
lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasutustele.
Lõige 5. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil, teavitab kriisilahendusasutus sellest ka teisi
kriisilahenduskolleegiumi liikmeid. FI-l on kohustus ka selle otsuse alusel koostatud kava
ajakohastada.
Lõige 6. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil ja asjasse puutuvad kriisilahendusasutused
ei ole sellele vastu, võivad need asutused jõuda ühisotsusele kava selles osas, mis hõlmab nende
järelevalve all olevad ettevõtjaid.
53
Lõiked 7. Kava menetlemise üheks elemendiks on vajadusel EIOPA poole pöördumine.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 19 lõike 1 punkti a kohaselt
võib EIOPA aidata pädevatel asutustel jõuda kokkuleppele ühe või mitme asjaomase pädeva
asutuse taotluse korral, kui pädev asutus ei nõustu teise pädeva asutuse meetme või kavandatud
meetme menetluse või sisuga või sellega, et meedet ei võeta.
Lõige 8 reguleerib olukorda, kui mõni kriisilahendusasutus on pöördunud EIOPA poole (nagu
ka FI-l on see õigus lõike 7 kohaselt). Kuna sellist olukorda ei saa pidada ühisotsusele
jõudmiseks, kohalduvad lõikes 3 sätestatud lõpliku otsuse tegemise reeglid, kuid selle vahega,
et otsuse tegemisel tuleb ära oodata ka EIOPA otsus.
Lõike 9 kohaselt ei saa EIOPA poole pöörduda, kui kriisilahendusasutused on jõudnud nelja
kuu jooksul ühisotsusele või kui ühisotsusele jõudmise tähtaeg on möödas.
Lõige 10. Kui EIOPA poole pöördumisest on möödas kuu aega ja EIOPA ei ole otsust teinud,
kohalduvad lõpliku otsuse tegemisele lõikes 3 sätestatud reeglid.
Lõige 11. Ühisotsuseid ja lõikes 3 osutatud otsuseid käsitatakse lõplikena ja kohaldatakse
kriisilahendusasutuste poolt.
Lõige 12. Kui ühisotsusel võib olla mõju teise lepinguriigi riigieelarvele või võib tuua kaasa
eelarvelisi kohustusi ja selle lepinguriigi kriisilahendusasutus on sellest kindlustusgrupi
kriisilahendusasutust teavitanud, algatab viimane kindlustusgrupi kriisilahenduskava
ümberhindamise. Komisjon on seda sätet täiendavalt selgitanud järgmiselt: IRRD artikli 17
lõikes 9 nimetatud kordushindamine tuleb läbi viia enne ühisotsuse tegemist grupi
kriisilahenduskava kohta. Mõiste „kordushindamine“ viitab grupi kriisilahenduskavale, mis on
küll koostatud, kuid mida ei ole veel ühisotsusega vastu võetud.
Eelnõu § 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks. Kriisilahenduskava koostamiseks võib vaja minna teavet, mida kriisilahendusasutus peab
küsima kindlustusandjalt või lõplikult emaettevõtjalt. Kindlustusandjatel on parimad teadmised
oma toimimisest ja võimalikest tekkivatest probleemidest ning seetõttu peaksid
kriisilahendusasutused koostama kriisilahenduse kavad muu hulgas kindlustusandjate esitatud
teabe põhjal.
Lõike 1 kohaselt teevad kindlustusandja ja lõplik emaettevõtja kriisilahendusasutusega
koostööd ning esitavad talle vajaliku teabe kriisilahenduskava koostamiseks ja asjakohasel
juhul rakendamiseks.
Lõiked 2 ja 3. Teave esitatakse kas finantsjärelevalve asutuse kaudu või otse
kriisilahendusasutusele. Ebavajaliku halduskoormuse vältimiseks peaksid
kriisilahendusasutused hankima vajalikku teavet peamiselt järelevalveasutustelt ehk kui teave
on finantsjärelevalvel olemas, siis edastab ta selle kriisilahendusasutusele enne, kui viimane
küsib seda otse kindlustusandjalt.
IRRD direktiivi artikli 12 lõike 3 kohaselt töötab EIOPA välja standardite eelnõud ning
minimaalse hulga standardvorme ja -malle teabe esitamiseks ja selle teabe sisu täpsustamiseks.
54
2025. aasta 22. juulil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on draft ITS on resolution reporting26“
koos kahe lisaga selgituste27 ja standardvormide28 kohta.
Konsultatsioonipaberis on aruandluskoormuse vähendamise eesmärgil teabe küsimise sagedus
kehtestatud vähemalt kord kahe aasta jooksul, samas kui ad hoc teavet küsitakse ainult juhul,
kui seda peetakse vajalikuks.
Eelnõu § 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 13 ja 14.
Lõiked 1, 2 ja 6. Kriisilahenduse kavandamise juurde kuulub ka kindlustusandja
kriisilahenduskõlblikkuse hindamine, mida tehakse kriisilahenduskava koostamise ja
ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil.
Kriisilahendusasutused peaksid hindama mh kindlustusandja tavapärase
maksejõuetusmenetluse kaudu likvideerimise teostatavust ja usaldusväärsust. Kindlustusandja
on kriisilahenduskõlblik, kui tema likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on
võimalik ning teostatav kindlustustegevuse seaduses ja pankrotiseaduses sätestatud korras või
kindlustusandja suhtes on võimalik läbi viia kriisilahendust, rakendades
kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi. Teisisõnu hinnatakse, kas
kindlustusandja on võimalik turvaliselt lõpetada maksumaksja rahaga päästmiseta, tuginedes
ainult olemasolevatele mehhanismidele nagu kindlustuse tagamise skeemidele.
IRRD artikli 13 lõike 5 kohaselt annab EIOPA hiljemalt 29. jaanuariks 2027. a välja suunised,
et täiendavalt täpsustada kriteeriume kindlustusandjate või kindlustusgruppide
kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks. 2025. aasta 29. aprillil avaldas EIOPA
konsultatsioonipaberi: „on the proposal for Guidelines to specify further the matters and criteria for the
assessment of the resolvability of undertakings or groups“.29
Seega, kui kindlustusandja või kindlustusgrupp kuulub kriisilahenduse kavandamise alla, peaks
kriisilahendusasutus määrama kindlaks eelistatud kriisilahendusstrateegia või -strateegiad,
tuginedes EIOPA suunistes sätestatud kriteeriumidele. Samuti tuleks määrata kindlaks
alternatiivsed strateegiad juhuks, kui kriisilahendusasutus leiab, et eelistatud strateegia(te)
rakendamine on keeruline. Strateegiate usaldusväärsuse ja teostatavuse hindamisel tuleks
aluseks võtta §-s 20 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse ulatus.
Lõiked 3 ja 4. Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjast kindlustusandjate
asukohariigi kriisilahendusasutused hindavad pärast konsulteerimist asjasse puutuvate
finantsjärelevalve asutustega kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust. Grupp on
kriisilahenduskõlbulik, kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on veendunud,
et kindlustusgrupi ettevõtjate likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on võimalik ja
teostatav õigusaktides sätestatud korras või kindlusgrupi suhtes on võimalik läbi viia
kriisilahendus, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi
kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kui need ettevõtjad saab õigeaegselt grupist eraldada, või
kasutades muid riigisiseses õiguses sätestatud vahendeid.
26 EIOPA konsultatsioonipaber: cdaea0b5-2997-449d-82f6-3553c5cc2222_en 27 EIOPA konsultatsioonipaber 20efc458-b3ab-4854-bd16-b90c7896eb96_en 28 Annex II Templates to the Consultation Paper on draft ITS on resolution reporting - IRRD.xlsx 29 761e437f-aabb-4c26-88ca-14381f2af343_en
55
Lõige 5. Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise tulemus on üks avaliku huvi hindamise
elemente, mida viiakse läbi erinevates kriisilahenduse kavandamise ja rakendamise etappides.
Kindlustusandja ja kindlustusgrupp tuleks kriisilahendusse võtta ainult juhul, kui
kriisilahendusasutus järeldab, et tavapärase maksejõuetusmenetluse kaudu likvideerimine ei
täidaks kriisilahenduseesmärke samal määral kui kriisilahendus. Kui kriisilahendusasutus jõuab
järeldusele, et kriisilahendus võib olla avalikes huvides vajalik, sest likvideerimine tavalises
maksejõuetusmenetluses ei vastaks kriisilahenduseesmärkidele samas ulatuses, viib ta läbi
järgmised järjestikused etapid:
- (valik) valib eelistatud kriisilahendusmeetme ja -õigused, mis on asjakohased
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, arvestades sealjuures kindlustusandja või
kindlustusgrupi ärimudelit ja struktuuri;
- (teostatavus) hindab, kas valitud meedet on võimalik sobiva aja jooksul tulemuslikult
rakendada ja teeb kindlaks selle rakendamise võimalikud takistused;
- (usutavus) hindab kriisilahendusmeetme usaldusväärsust, võttes arvesse kriisilahenduse
võimalikku mõju lepinguriikide ja liidu finantssüsteemile või reaalmajandusele ning
kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitset, et
tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkuvus.
Komisjon on selgitanud lõigete 5 ja 7 kooskõla grupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel
järgmiselt: kuigi IRRD artikli 14 lõige 3 ei täpsusta sõnaselgelt, milline kriisilahendusasutus
võib järeldada, et kriisilahendustegevus võib olla avalikes huvides vajalik, võib artikli 14 lõikes
3 sätestatud samme pidada kriisilahenduskõlblikkuse hindamise lahutamatuks osaks. Seetõttu
võib järeldada, et artikli 14 lõikes 3 sätestatud sammud kuuluvad samuti artikli 14 lõikes 4
nimetatud otsustusmenetluse alla (lõikes 7 sätestatud ühisotsusele jõudmine).
Lõige 7. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust hinnatakse kindlustusgrupi
kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. Kui asjasse
puutuvad kriisilahendusasutused peavad jõudma ühisotsusele grupi kriisilahenduskava osas,
siis see ühine otsustusprotsess hõlmab ka kriisilahenduskõlblikkuse hindamist.
Lõikega 8 võetakse üle IRRD direktiivi lisa 1, mis näeb ette kriisilahenduskõlblikkuse ulatuse,
mida hindamisel peab analüüsima.
Lõige 9. FI kriisilahendusüksusel on õigus nii kindlustusandjalt kui ka asjakohasel juhul
kindlustusgrupi ettevõtjalt (kui FI on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus) nõuda talle vajaliku
teabe esitamist hindamise läbiviimiseks.
Eelnõu § 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus.
Kriisilahendusasutus peaks hindama vähemalt eelistatud kriisilahendusstrateegia või -
strateegiate teostatavust ja usaldusväärsust.
Teostatavus viitab kriisilahendusstrateegia tõhusa rakendamise tõenäosusele ning selle
hindamisel analüüsitakse lõike 1 punktides 1–8 ja lõigetes 2–7 sätestatud asjaolusid.
Usaldusväärsus viitab eelistatud kriisilahendusstrateegia rakendamise võimalikule mõjule
finantssüsteemile ja reaalmajandusele ning selle hindamisel analüüsitakse punktis 9 ja lõikes 8
sätestatud asjaolusid.
Hindamisel tuleb arvesse võtta mitmeid dimensioone, sealhulgas:
- organisatsioonilist struktuuri ja juhtimist;
- finantsstruktuuri ja kapitali piisavust;
56
- operatiivset suutlikkust ja kriitiliste funktsioonide säilitamist;
- õiguslikke ja lepingulisi takistusi;
- teabe kättesaadavust ja aruandlust.
Täpsemad selgitused on ka eelviidatud EIOPA konsultatsioonipaberi punktides 1.21–1.43.
Eelnõu § 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud. Paragrahviga
võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 15.
Lõiked 1–3. Kui kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel ilmneb, et kriisilahenduskõlblikkust
piiravad teatud sisulised asjaolud, teavitab FI kriisilahendusüksus sellest kindlustusandjat ja FI
finantsjärelevalveüksust, misjärel peab kindlustusandja esitama nelja kuu jooksul ettepaneku
võimalike meetmetega, mida ta rakendaks teates märgitud sisuliste piiravate asjaoludega
tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks. FI kriisilahendusüksus peab need meetmed heaks
kiitma ning selleks ta konsulteerib ka FI finantsjärelevalveüksusega.
Lõiked 4 ja 5. Kui kindlustusandja esitatud meetmed ei ole piisavad, et vähenda või kõrvaldada
kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud tulemuslikult, nõuab FI kriisilahendusüksus
alternatiivse meetme rakendamist. Tal on õiguse seda nõuda nii otse kindlustusandjalt kui ka
FI finantsjärelevalveüksuse kaudu. Alternatiivsete meetmete loetelu on ette nähtud lõikes 5.
Alternatiivse meetmena võib nõuda, et kindlustusandja:
- vaataks läbi grupisisesed rahastamislepingud või tegeleks nende puudumise küsimusega või
koostaks teenuslepingud;
- piiraks oma maksimaalset individuaalset ja summaarset riskipositsiooni;
- esitaks kriisilahenduse seisukohast olulist täiendavat teavet;
- võõrandaks teatava vara või restruktureeriks kohustised;
- piiraks hetkel läbiviidavat või kavandatud tegevust või lõpetaks selle;
- ei arendaks uusi või seniseid äriliine või piirakse nende arendamist või peataks uute või
seniste toodete müügi või piiraks seda;
- muudaks oma edasikindlustusstrateegiat;
- muudaks oma õigusliku või tegevusstruktuuri vähem keerukaks, tagamaks, et
kriisilahendusmeetmete rakendamisel oleks võimalik kriitilised funktsioonid teistest
funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult eraldada (sama saab nõuda ka otse või kaudselt
kindlustusgrupi kontrolli all oleva ettevõtja tasandil);
Samuti on õigus nõuda kindlustusandjalt või emaettevõtjalt Eesti või liidu emaettevõtjast
kindlustusvaldusettevõtja loomist. Kui kindlustusandja on segakindlustusvaldusettevõtja
tütarettevõtja, võib nõuda, et segakindlustusvaldusettevõtja looks kindlustusandja
kontrollimiseks eraldi kindlustusvaldusettevõtja, kui seda on vaja kindlustusandja
kriisilahenduse hõlbustamiseks ning selleks, et vältida selliste kriisilahendusmeetmete
rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist, millel on negatiivne mõju kindlustusgrupi
sellele osale, mis ei osuta finantsteenuseid.
IRRD direktiivi artikli 15 lõike 8 kohaselt koostab EIOPA hiljemalt 29. juuliks 2027. a
suunised, et täiendavalt täpsustada lõikes 5 sätestatud meetmeid ja iga meetme kohaldamise
asjaolusid. 2025. aasta 29. aprillil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for
Guidelines on further details on the measures to remove impediments to resolvability and the
circumstances in which each measure may be applied“30. Vt EIOPA konsultatsioonipaberi punktides
1.13–1.53 esitatud selgitusi iga meetme kohta.
30 2e3757ef-dc2b-4c45-94ba-0270ca841246_en
57
Lõiked 6 ja 7. Enne konkreetse meetme rakendamise nõudmist kaalub FI kriisilahendusüksus
selle meetme rakendamise võimalikku mõju kindlustusandja majandustegevuse
usaldusväärsusele ja stabiilsusele ning kindlustusteenuste siseturule.
Alternatiivse meetme määramisel selgitab FI kriisilahendusüksus kindlustusandjale, miks
kindlustusandja esitatud meetmetega ei ole võimalik takistusi kõrvaldada ning kuidas
alternatiivne meede on sobiv ja proportsionaalne takistuste kõrvaldamiseks.
Seega võib alternatiivseid meetmeid rakendada vaid juhul, kui need on sobivad, vajalikud ja
proportsionaalsed, et kõrvaldada või leevendada olulisi takistusi eelistatud
kriisilahendusstrateegia (ja vajadusel ka alternatiivse kriisilahendusstrateegia) tõhusal
rakendamisel. Alternatiivset meedet tuleks pidada sobivaks, kui see suudab oluliselt vähendada
või kõrvaldada asjaomase olulise takistuse õigeaegselt. Alternatiivset meedet tuleks pidada
vajalikuks, kui ei ole võimalik tuvastada „vähem häirivaid“ meetmeid, mis suudaksid saavutada
sama eesmärgi samal määral. Meetme häirivat mõju tuleks hinnata mh kindlustusandjale
kaasnevate kulude ja negatiivsete tagajärgede kaudu. Alternatiivset meedet tuleks pidada
proportsionaalseks, kui kindlustusandja kriisilahenduse ja kriisilahenduseesmärkide
saavutamise võimalik kogukasulik mõju kaalub üles kriisilahenduskõlblikkust takistavate
tegurite kõrvaldamise või vähendamise võimalikud kogukulud ja võimalikud negatiivsed
mõjud.
Lõige 8. Kindlustusandja annab FI kriisilahendusüksusele ühe kuu aja jooksul teada, kuidas ta
plaanib FI alternatiivse meetme nõuet täita.
Lõige 9. Kui FI kriisilahendusüksus on jõudnud järeldusele, et esinevad
kriisilahenduskõlblikkust takistavad asjaolud või ta on otsustanud nõuda alternatiivse meetme
rakendamist, peab ta seda kindlustusandjale igakülgselt põhjendama. Kindlustusandjal on õigus
vastav otsus edasi kaevata.
Lõige 10. Kuna kriisilahenduskõlblikkuse hindamine on osa kriisilahenduse kavandamisest,
peatatakse kindlustusandja kriisilahenduskava koostamine ja kindlustusgrupi korral kava osas
ühisotsusele jõudmine, kui on tuvastatud kriisilahenduskõlblikkust takistavad asjaolud.
Peatamine kestab senikaua, kui FI on kindlustusandja ettepaneku heaks kiitnud või mitte heaks
kiitmise korral teinud otsuse alternatiivse meetme kohta.
Eelnõu § 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 16.
Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus on grupi kriisilahendusasutus, kaaluda ta koos
tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariikide kriisilahendusasutustega
kriisilahenduskõlblikkust takistavate asjaolude hindamist kriisilahenduskolleegiumis.
Lõige 2. Kui kindlustusgrupi ettevõtja suhtes on otsustatud rakendada alternatiivset meedet,
tuleb selles ka kindlustusgrupis ühisotsusele jõuda.
Lõige 3. Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus koostab aruande, milles analüüsitakse sisulisi
piiravaid asjaolusid, mis võivad piirata kriisilahendusmeetmete tõhusat rakendamist ja
kriisilahendusõiguste kasutamist kindlustusgrupi suhtes. Aruanne koostatakse koostöös
kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja EIOPA-ga ning pärast konsulteerimist teiste asjasse
puutuvate kriisilahendusasutustega.
58
EIOPA kaasamine toimub kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
nr 1094/2010 artikli 25 lõikega 1, mille kohaselt EIOPA aitab kaasa tõhusate ja järjepidevate
finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade, kriisiolukorras kasutatavate menetluste ja
ennetusmeetmete väljatöötamisele ja koordineerimisele ning osaleb selles aktiivselt, et
minimeerida maksejõuetuse süsteemset mõju.
Lõige 4. Lõikes 3 osutatud aruanne esitatakse kindlustusgrupi lõplikule emaettevõtjale ja
teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasutustele, kes omakorda edastavad selle oma
vastutusalas olevatele gruppi kuuluvatele tütarettevõtjast kindlustusandjatele. Ehk kui FI
kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning on vastava aruande saanud
kindlustusgrupi kohta, kuhu kuulub Eesti kindlustusandja, siis ta edastab aruande ka sellele
kindlustusandjale.
Lõige 5. Aruanne sisaldab meetmeid, mis on kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul
vajalikud või asjakohased kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamiseks,
arvestades meetmete mõju kindlustusgrupi ärimudelile.
Lõiked 6–8. Emaettevõtjal võimalik nelja kuu jooksul esitada kindlustusgrupi
kriisilahendusasutusele oma tähelepanekud aruandes esitatu kohta. Samuti võib ta teha
ettepaneku omapoolsete meetmete kohta, millega on võimalik aruandes märgitud piiravate
asjaoludega tegeleda või need kõrvaldada. Kui FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus, hindab ta pärast konsulteerimist kindlustusgrupi järelevalve teostajaga
selliste meetmete asjakohasust ning teavitab meetmetest ka teisi kriisilahenduskolleegiumi
liikmeid või kolleegiumis osalejaid ehk nii liikmeid kui ka vaatlejaid nagu on sätestatud eelnõu
§-s 68.
Eelnõu § 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikust piiravates asjaoludes ja
nendega tegelemises
Lõige 1 ja 3. Kriisilahenduskolleegiumis tuleb ühisotsusele jõuda nii kriisilahenduskõlblikust
piiravates asjaoludes, emaettevõtja esitatud meetmetes kui ka kriisilahendusasutuse nõutud
meetmetes, sealjuures arvestades meetmete võimalikku mõju kõikides nendes lepinguriikides,
kus kindlustusgrupi ettevõtjad tegutsevad.
Lõikes 2 on ette nähtud ühisotsusele jõudmise periood, milleks on neli kuud, arvates hetkest,
kui emaettevõtja esitas omapoolsed meetmed või neli kuud, arvates hetkest, kui sai läbi
ettepaneku esitamise neljakuuline tähtaeg. Ehk kui emaettevõtja ei esitanud omapoolseid
ettepanekuid § 22 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul, tuleb ühisotsusele jõuda nelja kuu jooksul
viidatud tähtaja lõpust arvates.
Lõiked 4 ja 5. Kui meetmetes ei jõuta ühisotsusele ettenähtud tähtaja jooksul, teeb grupi
tasandil meetmete rakendamises lõpliku otsuse kindlustusgrupi kriisilahendusasutus. Otsus
peab olema põhjendatud ja selle on arvestatud teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste
seisukohtade ja reservatsioonidega, mis on esitatud ühisotsusele jõudmise tähtaja jooksul. Otsus
tehakse teatavaks lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele
kriisilahendusasutustele.
Lõige 6. Kui FI kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning
kriisilahenduskõlblikust piiravates asjaoludes ja meetmetes ei jõuta ühisotsusele, teeb FI
59
kriisilahendusüksus oma otsuse seoses piiravate asjaolude tuvastamise ja asjakohasel juhul
meetmete rakendamisega kindlustusgruppi kuuluva Eesti kindlustusandja suhtes.
Lõiked 7 ja 9. Ühisotsustusmenetluses on pädevatel asutustel õigus pöörduda abi saamiseks ka
EIOPA poole. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikkel 19
reguleerib pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendamist piiriüleste olukordade puhul.
EIOPA poole ei saa pöörduda, kui juba on jõutud ühisotsusele või sellele jõudmise periood on
läbi saanud.
Lõige 8. Kui mõni asjasse puutuv kriisilahendusasutus on pöördunud ühisotsusele jõudmise
perioodi jooksul EIOPA poole, oodatakse ära EIOPA otsuse ning FI kriisilahendusüksus teeb
lõpliku otsuse kooskõlas EIOPA otsusega.
Lõige 10. Kui EIOPA ei tee omapoolset otsust ettenähtud aja jooksul (üks kuu), teeb lõpliku
otsuse FI kriisilahendusüksus.
Lõige 11. Ühisotsus ja lõigetes 4 ja 6 sätestatud otsuseid käsitatakse lõplikena ja kohaldatakse
kriisilahendusasutuste poolt asjaomastes liikmesriikides.
Eelnõu § 24. Kriisilahenduskava koostamine ja kriislahenduskõlblikkuse hindamine
lihtsustatud kujul
Lõige 1. FI kriisilahendusüksus määrab kindlaks kindlustusandjad, kelle kohta koostatakse
kriisilahenduskava ja viiakse läbi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine lihtsustatud kujul. Kui
FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, määrab ta kindlaks ka grupid,
kelle kohta koostatakse lihtsustatud kava ja viiakse läbi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
lihtsustatud kujul.
Lõige 2. Selleks, et määrata kindlaks lihtsustatud kohaldamise alla kuuluvad kindlustusandjad
ja kindlustusgrupid, võtab FI kriisilahendusüksus aluseks § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolud
(kindlustusgrupi tasandil).
Lõiked 3 ja 4. Lihtsustatud lähenemine tähendab kriisilahenduskava sisu ja detailsuse
vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise sageduse
vähendamist. Lihtsustatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamine hõlmab nõutava teabe
detailsuse vähendamist.
4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuste
hindamine
1. jagu. Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted
Eelnõu § 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine. Paragrahvi aluseks on IRRD
direktiivi artikkel 18.
Lõikes 1 on loetletud kriisilahenduseesmärgid:
- kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine.
Konkreetse isiku või rühma individuaalsed huvid ei tohiks olla ülimuslikud asjaomase
kindlustusandja kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete
huvide üldise tasakaalu suhtes;
- finantsstabiilsuse säilitamine, eelkõige vältides negatiivse mõju edasikandumist ja
säilitades turudistsipliini;
60
- kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine;
- riigi vahendite kasutamise vältimine või vähendamine.
Kriisilahendusmeetmeid tuleks rakendada ainult selliste kindlustusandjate korral, kes on
makseraskustes või tõenäoliselt jäävad makseraskustesse, ning ainult juhul, kui kriisilahenduse
eesmärkide täitmine on üldistes huvides vajalik ja proportsionaalne, võttes nõuetekohaselt
arvesse kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide
kaitsmise eesmärki. Meetmeid tuleks kohaldada üksnes juhul, kui kindlustusandjat ei saa
likvideerida tavalises maksejõuetusmenetluses, ilma et see mõjutaks põhjendamatult
kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kaitset, destabiliseeriks
finantssüsteemi või takistaks kriitiliste funktsioonide kiiret üleandmist ja jätkumist, ning kui
puudub mõistlik väljavaade alternatiivseks erasektori lahenduseks.
Lõiked 2 ja 3. Seega, kui kriisilahendusasutus valib, millist kriisilahendusmeedet rakendada ja
õigusi kasutada, arvestab ta, milline meede/meetmed ja õigused aitavad kõige paremini kaasa
kriisilahenduseesmärkide saavutamisele. Kõik eesmärgid on võrdse kaaluga ning FI
kriisilahendusüksus peab leidma tasakaalu eesmärkide saavutamise vahel ehk
kriisilahendusasutused ei tohiks seada ühte eesmärki üle teiste eesmärkide, vaid hindaksid igas
olukorras eraldi, mis on kõige mõistlikum viis eesmärkide saavutamiseks.
Lõige 4. Kriisilahenduse korral tuleks otsida lahendusi, mis oleksid rahaliselt võimalikult
„säästlikud“ (minimaalsed kriisilahenduskulud) ja hoiaksid ettevõtja väärtust alles nii palju kui
võimalik. Väärtuse hoidmise põhimõtet ei kohaldata absoluutse reeglina – kui väärtuse
hävimine on vajalik kriisilahenduseesmärkide täitmiseks, siis see on lubatud. Kulude
minimeerimist ei tohiks siiski pidada eraldiseisvaks kriisilahenduseesmärgiks, vaid pigem
põhimõtteks, millest kriisilahendusasutused peaksid juhinduma, kui nad otsustavad, kuidas
kriisilahenduse eesmärke kõige paremini saavutada.
Lõige 5. Kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse eesmärgi saavutamiseks valib FI
kriisilahendusüksus lähenemise, mis tagab kindlustuskaitse katkematuse. Nt võib selleks olla
sildkindlustusandja meetme rakendamine.
Lõige 6. Riigi eelarveliste vahendite kasutamise vältimiseks või vähendamiseks tuleks eelistada
muid rahastamise viise. Näiteks tuleks eelistada rahastu või kindlustuse tegemise skeemide
kasutamist.
Eelnõu § 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artiklid 19–21 ning selles sätestatakse eeltingimused kriisilahenduse algatamiseks.
Lõige 1. Kindlustusandja suhtes saab algatada kriisilahenduse vaid siis, kui on täidetud kõik
järgmised tingimused:
- kindlustusandja on makseraskustes või esineb oht, et ta satub makseraskustesse (vt selgitust
lõike 3 juures);
- puudub realistlik väljavaade, et mistahes meede (järelevalveline või eraõiguslik, nt kapitali
suurendamine olemasolevate aktsionäride või kolmanda isiku poolt) võiks
makseraskustesse sattumise ära hoida;
- kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik (vt selgitust lõike 5 juures).
Lõige 2. Lõikes 1 sätestatud tingimused peavad olema täidetud ka siis, kui
kriisilahendustegevus on vaja läbi viia muu kriisilahenduse subjekti suhtes.
61
Lõige 3. Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse, kui üks
või mitu järgmist tingimust on täidetud:
- ta ei täida MCR-i või on ilmne, et ta seda lähiajal ei tee, sealjuures puudub selle täitmiseks
realistlik väljavaade;
- ta ei vasta enam tegevusloa saamise tingimustele või ei täida olulises ulatuses õigusaktides
sätestatud nõudeid või objektiivsetele tõenditele tuginedes on ilmne, et ta ei täida
lähitulevikus olulises ulatuses talle õigusaktides kohalduvaid nõudeid, mis võivad olla
aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele;
- tal ei ole piisavalt vara, et täita kohustisi või on ilmne, et lähiajal ei jätku varast kohustiste
täitmiseks (IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 punkti b kohaselt töötab EIOPA välja RTS
eelnõu, et täpsustada metoodikaid kindlustus- või edasikindlustusandja vara ja kohustiste
väärtuse hindamiseks kriisilahenduse kontekstis);
- ta ei ole võimeline tasuma õigeaegselt oma võlgu ja muid kohustusi või objektiivsetele
tõenditele tuginedes on ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus;
- kindlustusandja taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust.
Lõige 4 kohustab kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhti teavitama koheselt FI
finantsjärelevalveüksust, kui ta on makseraskustes või esineb makseraskustesse sattumise oht.
Lõikes 5 on määratletud, millal on kriisilahendus avaliku huvi seisukohast vajalik. Esiteks
peaks kriisilahendus aitama kaasa vähemalt ühe kriisilahenduseesmärgi saavutamisele. Teiseks
peab kriisilahendusmeede olema proportsionaalne ning seda tohiks rakendada ainult siis, kui
tavaline maksejõuetusmenetlus ei võimaldaks saavutada kriisilahenduse eesmärke sama hästi
või täiel määral. Põhjenduspunkti 35 kohaselt tuleks selle kindlakstegemisel, kas
kriisilahendusmeetmete rakendamine on avalikes huvides vajalik, arvesse võtta ka kindlustuse
tagamise skeeme, mida kohaldatakse kindlustusandja suhtes, kes vastab
maksejõuetusmenetluse või kriisilahenduse tingimustele.
Lõige 6. Kui kindlustusandja puhul on kriisilahenduse algatamise tingimustest täidetud kaks
tingimust, sealjuures ei ole avaliku huvi tingimus täidetud, ei algatata kindlustusandja suhtes
kriisilahendust, vaid FI järelevalveüksusel on kohustus kindlustusandja lõpetada (ehk pole
kaalutlusruumi).
Lõige 7. Samal ajal, kui kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes viiakse läbi kriisilahendust, ei
tohiks finantsjärelevalveüksus kasutada järelevalvelisi õigusi selle ettevõtja suhtes, välja
arvatud, kui ta on saanud kriisilahendusüksuselt selleks nõusoleku.
Näiteks on komisjon selgitanud: IRRD artikli 19 lõige 2 nõuab, et pädevad asutused ei võtaks
kriisilahendusmeetmete rakendamise perioodil meetmeid, välja arvatud juhul, kui
kriisilahendusasutus sellega nõustub. Selles etapis on võimalik tegevusloa tühistamine, kuid
kriisilahendusasutus võib mitte nõustuda pädeva asutuse poolt Solventsus II direktiivi artikli
144 alusel tehtava tegevusloa tühistamisega.
Sama käib ka muude järelevalveliste meetmete kohta.
Lõige 8. Selleks, et FI kriisilahendusüksus saaks hinnata, kas kriisilahenduse algatamise
tingimus seoses kindlustusandja makseraskusega on täidetud, on tal vaja nõuetekohast sisendit,
sh teavet vastavale järeldusele jõudmiseks. Selle eest aitab hoolitseda FI
finantsjärelevalveüksus, tagades, et kriisilahendusüksusel on olemas vajalik teave tingimustele
vastavuse hindamiseks. Üksused konsulteerivad omavahel vastavale järeldusele jõudmisel.
62
Lõige 9. Kui kindlustusandja kuulub segakindlustusvaldusettevõtjale, kuid mitte otse, vaid
vahepealse kindlustusvaldusettevõtja kaudu, siis kindlustusgrupi kriisilahendus tuleb läbi viia
selle kindlustusvaldusettevõtja tasandil.
Lõikega 10 antakse kriisilahendusasutustele võimalus sekkuda ka muu grupi ettevõtja
(valdusettevõtja) suhtes, isegi kui see ettevõtja ise ei ole kriitilises seisus, kui täidetud on
järgmised kolm tingimust:
- üks või mitu selle ettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandjat vastavad kriisilahenduse
algatamise tingimustele;
- tütarettevõtjast kindlustusandja vara ja kohustiste seis on sellised, et tema makseraskustesse
sattumine ohustab kindlustusgrupi teist kindlustusandjat või kindlustusgruppi tervikuna;
- kriisilahendustegevus ettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjast kindlustusandja
kriisilahenduseks või kindlustusgrupi kui terviku kriisilahenduseks.
Kokkuvõtvalt, kui ühe kindlustusandja probleemid võivad kahjustada kogu gruppi, võib
kriisilahendus hõlmata ka emaettevõtjat.
Lõige 11. Kui lõike 1 punktide 1 ja 2 kriisilahenduse algatamise tingimused on täidetud, tuleb
sellest ka teisi asutusi teavitada. Kui vastavale järeldusele jõudis kriisilahendusüksus, teavitab
ta sellest finantsjärelevalveüksust ja vastupidi. Lisaks tuleb teavitada:
- sellise lepinguriigi finantsjärelevalve ja kriisilahendusasutust, kus kindlustusandja tegeleb
olulise piiriülese kindlustustegevusega;
- kindlustuse tagamise skeeme, millesse kindlustusandja kuulub, kui see on kohaldatav ja
vajalik kindlustuse tagamise skeemi funktsioonide täitmiseks;
- kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja kindlustusgrupi
kriisilahendusasutust;
- RaMi;
- ESRB-d ja Eesti Panka ning
- finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral panganduse või/ja investeerimisühingute
kriisilahendusasutust.
Eelnõu § 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse
algatamiseks
Lõige 1. FI kriisilahendusüksus hindab omal algatusel või FI finantsjärelevalveüksuse esitatud
info põhjal (vt § 26 lõige 11), kas kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti korral on
täidetud kriisilahenduse algatamise tingimused.
Lõige 2. Kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes on otsustatud läbi viia
kriisilahendustegevus, peab vastav otsus olema põhjendatud. Ka kriisilahendustegevuse mitte
läbiviimise kohta tehtud otsus peab olema põhjendatud (näiteks eeltingimused on täidetud, aga
kriisilahendust ei algatata, siis tuleb põhjendada, miks ei algatata).
Lõige 3. Kuna kriisilahendustegevus hõlmab nii otsuse tegemist kriisilahenduse algatamise
kohta kui ka otsuseid kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kohta,
peaks otsuses ka kirjas olema millist kriisilahendusmeedet rakendatakse ning kas lisaks
taotletakse kindlustusandja lõpetamist (kui kriisilahendusasutus otsustab rakendada
kriisilahendusmeetmeid (nt varade ja lepingute üleviimine teisele kindlustusandjale), siis osa
ettevõtja tegevusest võib minna kriisilahenduse alla, kui samal ajal võib ülejäänud ettevõtja
suhtes algatada pankrotimenetluse). Samuti peaks otsus sisaldama teavet erihalduri määramise
kohta ja muid meetmeid pankrotimenetluse alusel.
63
Lõige 4. Kui ettevõtja suhtes on algatatud kriisilahendus või ta vastab selle algatamise
tingimustele, võib selle ettevõtja suhtes pankrotiavalduse esitada ainult kriisilahendusüksus ise.
Kui keegi teine tahab alustada maksejõuetusmenetlust (nt likvideerija või muu kriisilahenduse
subjekti korral nt võlausaldaja, võlgnik), siis saab see toimuda ainult kriisilahendusüksuse
nõusolekul.
Lõige 5. Eesmärk on tagada, et pankrotimenetlust ei algatata enne, kui kriisilahendusüksusel
on olnud võimalus otsustada, kas nad sekkuvad. Selleks tuleb viivitamatult teavitada FI-d
pankrotimenetluse algatamise soovist. See peab juhtuma isegi siis, kui ettevõtja ei ole veel
ametlikult kriisilahenduse all, või otsust kriisilahendustegevuse läbiviimise kohta ei ole veel
avalikustatud. See on selleks, et kriisilahendusüksus saaks reageerida enne, kui olukord
eskaleerub tavapärasesse maksejõuetusmenetlusse.
Seega ei tohiks maksejõuetusmenetlus käivituda enne, kui on tehtud vajalikud teavitamised, ja
FI kriisilahendusüksus on kas siis selgelt öelnud, et ta ei kavatse sekkuda, või kui on möödunud
seitse päeva alates teavitamisest (st FI ei ole reageerinud ja vaikimisi loetakse, et nad ei sekku).
See annab kriisilahendusüksusele aja mõelda ja otsustada, kas võtta kasutusele
kriisilahendusmeetmed või lubada tavapärast pankrotti.
Eelnõu § 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 22.
Lõikes 1 on sätestatud üldised põhimõtted, mida kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja
kriisilahendusõiguste kasutamisel tuleb arvesse võtta.
Punktid 1 ja 2. Kahjumi katavad esmajärjekorras ettevõtja omanikud ning seejärel
võlausaldajad vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule pankrotimenetluses.
Pankrotimenetluses rahuldatakse KindlTS § 171 lõike 2 kohaselt kindlustuslepingutest
tulenevad nõuded neile lepingutele vastava kattevara arvel eelisjärjekorras enne
pankrotiseaduse § 146 lõikes 1 ja § 153 lõikes 1 nimetatud nõudeid ehk kriisilahenduse kahjumi
katmise järjekorras on need nõuded teistest viidatud nõuetest taga pool. Oluline on ka tagada,
et sama nõude rahuldamisjärguga võlausaldajaid koheldakse võrdselt. Arvestama peab ka
seaduses sätestatud eranditega – näiteks ei ole lubatud teatud võlakohustusi kahjude kandmisse
kaasata (nt tagatud nõuded, töötajate nõuded, maksuvõlad). Seega üldpõhimõte on, et kahjusid
kantakse tavapärases järjekorras, aga kui mõne konkreetse võlausaldajate rühma puhul on
kaitse või erand ette nähtud, siis see erisäte on ülimuslik.
Punktid 3 ja 4. Kriisilahenduse läbiviimine tähendab ka, et kõik ettevõtja juhatuse ja nõukogu
liikmed kutsutakse tagasi või vahetatakse välja, välja arvatud, kui nende jätkamine on vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamise tagamiseks, sealjuures peavad nii uued kui ka ametisse
jäänud liikmed osutama igakülgselt abi kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.
Punkt 5. Ettevõtja maksejõuetuse põhjustamise eest võivad füüsilised ja juriidilised isikud
vastutada seaduses sätestatud alustel tsiviil- või kriminaalkorras. Aktisaseltsi korral on nt
juhatuse liikme vastutus sätestatud ÄS §-s 315 ja nõukogu liikme vastutus §-s 327.
Karistusseadustiku § 384 reguleerib karistamist maksejõuetuse põhjustamise eest.
Punkt 7. KKELS § 61 lg 2 kohaselt ei tohiks ettevõtja omanikud, kindlustusvõtjad, kindlustatud,
soodustatud isikud ja muud võlausaldajad kanda suuremat kahju, kui nad kannaksid, kui
64
ettevõtja likvideeritaks pankrotimenetluses. Kahju kandmise hindamisel lähtutakse §-s 62
sätestatust.
Punkt 8. Kriisilahendustegevus viiakse läbi kooskõlas kaitsemeetmetega, mis on sätestatud
seaduse 7. peatükis.
Lõige 2. Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja õiguste kasutamisel peab arvestama, kuidas
see võib mõjutada teisi ettevõtjaid ja teiste riikide kindlustusvõtjaid, reaalmajandust ja
finantsstabiilsust, kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, mille ettevõtjad tegutsevad
erinevates riikides.
Lõige 3. Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja -õiguste kasutamisel peab arvestama
Euroopa Liidu riigiabi käsitlevate õigusaktidega. Liidu riigiabi raamistik on defineeritud IRRD
direktiivi artikli 2 punktis 42, olles ELi toimimise lepingu artiklitega 107, 108 ja 109
kehtestatud ning ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 4 või artikli 109 alusel vastu võetud
määrustega ja kõigi muude liidu aktidega, sealhulgas suuniste, teatiste ja teadetega loodud
raamistik.
Lõikega 4 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 22 lõige 4, mis sätestab, et kui ettevõtja suhtes
rakendatakse kriisilahendusmeedet, kohaldatakse selliste ettevõtjate töötajaskonna suhtes
nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ31 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate
õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, artikli 5 lõikes 1 sätestatut.
Direktiiv 2001/23/EÜ on Eesti õigusesse üle võetud töölepingu seadusega (edaspidi TLS).
Üldreeglina jäävad töölepingud ettevõtja üleminekul kehtima. Vastavalt TLS §-le 112 lähevad
töölepingud muutumatul kujul üle ettevõtja omandajale vastavalt VÕS-ile, kui ettevõtja jätkab
sama või sarnast majandustegevust. Kriisilahenduses, sarnaselt tööandja pankroti
väljakuulutamisega, töölepingud automaatselt üle ei lähe.
Lõikega 5 nähakse ette, et FI kriisilahendusüksus teavitab vajaduse korral
kriisilahendusmeetme või -õiguse rakendamisel ettevõtja töötajate esindajaid ning konsulteerib
nendega. FI rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi, ilma et see
piiraks äriühingu juhtorganites töötajate esindatust. Tuleb silmas pidada, et juba FI koostatavad
kriisilahenduskavad peaksid sisaldama menetlusi töötajate esindajate teavitamiseks ja nendega
konsulteerimiseks vajaduse korral kogu finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse vältel.
Vajaduse korral tuleb selles kontekstis järgida ka kollektiivlepinguid.
IRRD artikli 22 lõige 5 ei mõjuta tööandjate kohustusi teavitada ja konsulteerida töötajate
esindajatega vastavalt ELi või riiklikele õigusaktidele.
Eelnõu 29. Väärtuse hindamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 23.
Lõiked 1–3. Väärtuse hindamise eesmärk on tagada, et kriisilahendus oleks õiglane ja
läbipaistev nii ettevõtja, võlausaldajate kui ka laiemalt finantsstabiilsuse huvides. Maksejõuetu
kindlustusandja vara ja kohustiste väärtuse hindamine peaks põhinema õiglastel,
usaldusväärsetel ja realistlikel eeldustel, mis kehtisid ajal, mil kriisilahendusmeetmeid
rakendama hakatakse. Õiglane hindamine peab kajastama vara tegelikku turuväärtust või selle
õiglast väärtust, mitte olla kallutatud mingi osapoole kasuks. Ettevaatlik – tuleb arvestada riske
ja ebakindlust, näiteks mitte ülehinnata vara väärtust või alahinnata kohustisi. Realistlik –
31 EUR-Lex - 02001L0023-20151009 - ET - EUR-Lex
65
hinnang peab vastama tegelikkusele, mitte toetuma liiga optimistlikele või ebarealistlikele
eeldustele.
Enne igat kriisilahendustegevust tuleks hinnata ettevõtja vara, kohustisi ja õigusi. Seega tuleks
esimene hindamine teha enne kriisilahenduse algatamise kohta otsuse tegemist. See on oluline
selleks, et olla veendunud, kas kriisilahenduse algatamise tingimused on täidetud.
Väärtuse hindamiseks määrab FI kriisilahendusüksus sõltumatu eksperdi, kuid kui seda ei ole
võimalik läbi viia sõltumatu eksperdi poolt, siis kiireloomulisust arvestades võib esialgse
hindamise teha FI kriisilahendusüksus ning see kehtib hetkeni, kui on läbi viidud sõltumatu
hindamine.
IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et täpsustada,
milliste asjaolude korral on isik sõltumatu kriisilahendusasutusest ja artikli 1 lõike 1 punktides
a–e osutatud ettevõtjast (kindlustusandjatest ja emaettevõtjast kindlustusandjatest ja
valdusettevõtjatest).
Lõige 4. Kui otsus kriisilahenduse algatamise kohta on tehtud, viiakse läbi teine hindamine.
See on selleks, et:
- teha otsus, millist kriisilahendusmeedet rakendada;
- tagada, et ettevõtja kogu kahjum võetakse täies ulatuses arvesse;
- saada teavet selle kohta, kas või kui palju omandiõiguse instrumente tühistada või
lahjendada;
- teha otsus tagamata kohustiste allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta;
- teha otsus vara, kohustiste, õiguste ja kohutuste või omandiõiguse instrumentide kohta ja
saada teavet, et teha otsus kriisilahenduses olevale ettevõtjale või asjakohasel juhul ettevõtja
omanikele makstava tasu suuruse kohta, kui rakendatakse sildkindlustusandja meedet;
- teha otsus vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse instrumentide kohta,
mis võidakse üle anda kolmandast isikust omandajale.
Lõige 5. Hindamine peab olema läbi viidud kooskõlas KindlTS §-s 43 sätestatud vara ja
kohustiste hindamisega (turupõhine hindamine), kuid säte annab paindlikkuse seda hindamist
ka vajadusel kohandada, et võtta arvesse olukorda, kui ei ole täidetud kindlustusandja tegevuse
jätkamise eeldus ning et võtta arvesse kriisilahendusmeetmete rakendamisega seotud
konkreetseid asjaolusid.
Lõige 6. Väärtuse hindamise suhtes peaks kehtima kaebuse esitamise õigus, kuid sellist kaebust
peab olema võimalik esitada ainult juhul, kui see käsitleb samal ajal ka kriisilahendusmeetme
või -õiguse otsust.
Eelnõu § 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artiklid 24 ja 25.
Lõikes 1 on selgitatud, millal on tegemist lõpliku väärtuse hindamisega ja millal on tegemist
esialgse hindamisega. Nagu § 29 lõikes 2 on sätestatud, võib FI kriisilahendusüksus läbi viia
väärtuse hindamise, kui väärtuse hindamist ei ole võimalik läbi viia sõltumatu eksperdi poolt.
Lõplikuks loetakse väärtuse hindamist, kui selle on läbi viinud sõltumatu ekspert. FI läbiviidud
hindamine on esialgne.
Lõige 2. Esialgsed hindamised peavad sisaldama varu (puhvrit) võimalike täiendavate kahjude
katmiseks ning selle varu olemasolu peab olema asjakohaselt põhjendatud. See aitab tagada, et
66
kriisilahenduse käigus ei hinnata ettevõtja olukorda liiga optimistlikult ning et on arvestatud
võimalusega, et kahjud võivad tegelikkuses suuremad olla.
IRRD direktiivi artikli 25 lõike 4 kohaselt töötab EIOPA välja tehniliste standardite eelnõu, et
täpsustada esialgses väärtuse hindamises arvesse võetava täiendava kahjumi puhvri arvutamise
metoodikat.
Lõige 3. Kui kriisilahendustegevuse läbiviimise otsuse tegemisel tugineti esialgsele väärtuse
hindamisele, tuleb lõplik väärtuse hindamine teha esimesel võimalusel.
Lõiked 4 ja 5. Lõplik väärtuse hindamine tagab, et kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti raamatupidamisarvestuses võetakse arvesse kahjum täies ulatuses. Lisaks annab see
teavet, kas või millises ulatuses on vaja võlausaldajate nõudeid taastada või hüvitisi suurendada.
Nimelt, kui hindamise tulemusel selgub, et ettevõtja vara netoväärtus on suurem, kui esialgse
hindamise käigus leitud väärtus, võib FI kriisilahendusüksus suurendada mõjutatud
võlausaldajate selliste nõuete väärtust, mis on allahinnatud või restruktureeritud. Kui
kriisilahenduse käigus loodi sildkindlustusandja, mis võttis üle vara ja kohustusi, siis võib FI
kriisilahendusüksus nõuda täiendavat tasu nende varade/kohustuste eest kas
kriisilahendusmenetluses olevale ettevõtjale või (sõltuvalt olukorrast) omanikele.
Lõikes 6 on sätestatud, mida lõpliku väärtuse hindamise hindamisakt peab sisaldama. Aktile
lisatakse:
- uuendatud raamatupidamise aruanne (ajaliselt ja sisuliselt ajakohastatud
raamatupidamisandmed ehk kui tavapäraselt esitatakse raamatupidamisandmed eelmise
majandusaasta lõpu seisuga, siis kriisilahenduse korral tuleb need tuua jooksvale hetkele)
ning hinnang vara ja kohustiste turuväärtuse kohta;
- finantsseisundi aruanne, sealhulgas asjakohasel juhul sõltumatu aktuaarifunktsiooni täitva
isiku hinnang kindlustustegevuse seaduse §-s 45 sätestatud tehniliste eraldiste väärtuse
kohta;
- lisateave vara, tehniliste eraldiste ja teiste kohustiste turuväärtuse ning bilansilise väärtuse
kohta.
Lõige 7. Lõplikul väärtuse hindamisel tuleb esitada võlausaldajate jagamine klassidesse
vastavalt nende nõuete rahuldamisjärkudele ning hinnang, kuidas omanike ja võlausaldajate
klasse oleks eeldatavalt koheldud, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises
maksejõuetusmenetluses. See hinnang ei piira käesoleva seaduse §-s 62 sätestatud hindamise
läbiviimist. IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et
täpsustada väärtuse hindamise ja §-s 62 sätestatud hindamiste eraldiseisvust.
Lõige 8. Hindamisel ei tohi arvestada võimaliku avaliku sektori finantstoetusega
kriisilahenduse ajal.
5. peatükk. Kriisilahendusmeetmed
1. jagu. Üldsätted
Eelnõu § 31. Kriisilahendusmeetmed
Põhjenduspunkti 55 kohaselt on tähtis tagada, et kriisilahendusasutustel on erinevates
olukordades vajalik paindlikkus, et algatada kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine,
anda tema vara, õigused ja kohustised üle kindlustusvõtjate jaoks parimatel tingimustel või
jaotada ülejäänud kahjumit. Seetõttu on asjakohane sätestada, et kriisilahendusasutused peaksid
saama rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet nii juhul, kui eesmärk on viia
67
maksejõuetu kindlustusandja kriisilahendus läbi maksevõimelisena likvideerimise teel, kui ka
juhul, kui kriitilise tähtsusega kindlustusteenused antakse üle ning kindlustusandja järelejäänud
osa lõpetab oma tegevuse ja likvideeritakse. Selles kontekstis võib olla õigustatud
kindlustustegevusega seotud kohustiste restruktureerimine, et tagada kindlustuskaitse olulise
osa jätkumine ning kui seda loetakse olevaks kindlustusvõtjate parimates huvides.
Lõige 1. Seaduses on välja pakutud viis kriisilahendusmeedet, mida FI kriisilahendusüksus saab
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks rakendada ettevõtja suhtes, kes vastab kriisilahenduse
algatamise tingimustele.
Kriisilahendusmeetmeid tuleks kavandada nii, et need sobiksid paljude erinevate enamjaolt
ettearvamatute stsenaariumidega tegelemiseks, võttes arvesse võimalikke erinevusi
kriisiolukorras oleva üksiku kindlustusandja ja laiema süsteemse kriisi vahel. Seetõttu peaksid
kriisilahendusmeetmed hõlmama kõiki neid stsenaariume, kaasa arvatud kriisilahenduses oleva
kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine kuni tema lõpetamiseni, kriisilahenduses
oleva kindlustusandja võõrandamine või aktsiate või osade müük, sildkindlustusandja loomine,
maksejõuetu kindlustusandja langenud väärtusega või ebapiisava tootlusega portfellides
olevate varade ja kohustiste eraldamine, samuti kapitaliinstrumentide ja muude kõlblike
kohustiste allahindamine või konverteerimine.
Lõige 2. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede – probleemset
kindlustusandjat ei likvideerita pankrotimenetluses, vaid tal lubatakse järk-järgult täita
olemasolevad kindlustuslepingud kuni nende lõppemiseni, ilma uusi kindlustuslepinguid
sõlmimata. Seega, kuigi ettevõtja on maksejõuline, ta likvideeritakse rahulikult – ta ei osuta
enam uusi teenuseid, vaid lõpetab olemasolevad lepingud.
Lõige 3. Kindlustusandja võõrandamise meede ehk ettevõtja müümine, mille tulemusel antakse
kindlustusandja aktsiad ja osad, vara, õigused, kohustised või osa sellest üle ostjale ehk
kindlustusandja omandajale.
Lõige 4. Sildkindlustusandja peamine eesmärk on tagada maksejõuetu kindlustusandja
kindlustusvõtjatele pakutavate kriitiliste funktsioonide jätkumine, mistõttu antakse
kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohutised
või osa nendest üle sildkindlustusandjale.
Lõige 5. Vara ja kohustiste eraldamise meede võimaldab anda kriisilahenduses oleva ettevõtja
vara, õigused ja kohustised üle vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale. (vt § 35 selgitusi).
Lõige 6. Allahindamis- või konverteerimismeede võimaldab omandiõiguse instrumente,
kapitaliinstrumente ja muid kõlblikke kohustise alla hindannata või neid konverteerida (vt § 41
selgitusi).
Eelnõu § 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted. Paragrahviga võetakse
üle IRRD direktiivi artikkel 26.
Lõige 1. Vara ja kohustiste eraldamise meedet saab rakendada vaid koos mõne teise
kriisilahendusmeetmega. Muid meetmeid võib rakendada eraldi ja omavahel koos.
Lõige 2. Kui kriisilahendusmeetme rakendamine toob kaasa selle, et kindlustusvõtjad või muud
võlausaldajad kannavad kahju või nende nõuded restruktureeritakse või konverteeritakse, tuleb
68
rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustiste alla hindamist või konverteerimist koos
vastava kriisilahendusmeetmega või vahetult enne seda.
Seega enne, kui kindlustusvõtjate või muude võlausaldajate nõudeid kärbitakse või
konverteeritakse (nt vahetatakse omakapitaliks), tuleb kõigepealt vähendada või konverteerida
ettevõtja kapitaliinstrumente ja muid kõlblikke kohustisi – see tähendab, et kõigepealt
kasutatakse ettevõtjasiseseid vahendeid kahju katmiseks. Seega, kõigepealt peavad kahju
kandma ettevõtja omanikud ja investorid (aktsionärid, võlakirjaomanikud jms, kelle
instrumendid on kvalifitseeritud kahjumikatmiseks), alles seejärel võivad kahju kanda tavalised
võlausaldajad, sh kindlustusvõtjad.
Lõige 3. Kui kriisilahenduse käigus saadakse teatud tulu (nt vara müügist) pärast seda, kui on
kaetud mõistlikud ja õiguspärased kulud, mis on seotud kriisilahenduse elluviimisega, siis
ülejäänud tulu tuleb kõigepealt kasutada nendele isikutetele (nt kindlustusvõtjate ja teiste
võlausaldajate) hüvitise maksmiseks, kelle nõudeid varem vähendati (ehk kes kandsid kahju)
ja kelle nõuet ei kompenseeritud. Seega kõigepealt kaetakse kõik kulud, mis kriisilahenduse
rakendamisega on põhjendatult tehtud (nt õigusabi, varade hindamine, ostja leidmisega seotud
kulud jne) ning kui kriisilahenduses kirjutati nõuded (kindlustusvõtjate või teiste võlausaldajate
nõuded) osaliselt maha, s.t nad said vähem kui nende täies mahus nõue, siis saadud tulu peab
kõigepealt minema nendele selle vahe kompenseerimiseks. Teisisõnu, enne kui raha
kasutatakse millekski muuks või jaotatakse teistele, tuleb kompenseerida osaliselt hüvitatud
nõuded.
Lõige 4. Kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitse
on üks kriisilahenduse peamisi eesmärke. Kindlustuslepingust tulenevate nõudeid võib
konverteerida vaid väga viimase võimalusen, kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa
parema kindlustusvõtjate kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamise ja nõuete
konverteerimisega. Kriisilahendusasutused peavad hoolikalt kaaluma füüsiliste isikute ning
mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sõlmitud kindlustuslepingutest tulenevate
nõuete võimaliku allahindamise või konverteerimise tagajärgi.
Lõiked 5 ja 6. Kui kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja meetme rakendamise
korral antakse üle osa kriisilahenduses oleva ettevõtja varast, õigustest või kohustistest, siis
likvideeritakse alles jäänud ettevõtja tavalises maksejõuetusmenetluses.
Lõikes 6 selgitatakse, millal ja kuidas tuleks lõpetada (likvideerida) kriisilahenduse käigus
järele jäänud ettevõtja – nn residual entity, kellel on kriisilahenduse raames osa vara või kohustisi
üle antud. Alles jäänud ettevõtja tuleb lõpetada mõistliku aja jooksul, kuid mitte kohe ja
automaatselt. Likvideerimist võib edasi lükata, kuid see alles jäänud ettevõtja peab pakkuma
ajutiselt teenuseid või tuge, et aidata uuel ettevõtjal või omandajal, kellele vara ja kohustised
anti, kindlustustegevusega jätkata. Samuti võib esineda muid põhjuseid, miks alles jäänud
ettevõtja olemasolu on vajalik, et saavutada kriisilahenduseesmärgid (nt finantsstabiilsuse
kaitse, kindlustusvõtjate huvide tagamine) või et täita §-s 28 sätestatud üldpõhimõtteid.
Lõige 7 sätestab, et FI kriisilahendusüksus, Tagatisfond või RaM saab tagasi nõuda kulutusi,
mis on tehtud kriisilahenduse läbiviimiseks. Näiteks saab lahutada selle kulu maha makstavate
tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale ettevõtjale või ettevõtja
omanikule. Lisaks on võimalus nõuda see sisse kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt ja ka
lahutada see kulu kindlustusandja või vara ja kohustise ettevõtja tegevuse lõpetamisel tekkinud
kulust. Nimetatud asutustel on eesõigus oma kulude hüvitamiseks enne üldjärjekorras olevate
võlausaldajate nõudeid.
69
Lõikega 8 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 26 lõige 6, mille kohaselt peab tagama, et kui
kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise tulemusena antakse
kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised üle teisele ettevõtjale, ei kohaldata
riigisisese maksejõuetusõiguse norme, milles käsitletakse võlausaldajatele kahjulike
õigusaktide tühisust või mittetäidetavust. Lõike 8 kohaselt ei kohaldata pankrotiseaduse §-
des 110–116 sätestatut ehk FI tehingute suhtes tagasivõitmist. Näiteks kui FI kannab
kriisilahenduse käigus kindlustusandja lepingud üle sildkindlustusandjale või müüb vara, siis
ei saa hiljem vaidlustada neid tehinguid tagasivõitmise korras.
Lõikega 9 võetakse üle direktiivi (EL) 2017/113232 muudatused seoses ühinguõiguse sätete
mitte kohaldamisega kriisilahenduse ajal – kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja
kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata ümberkujundamise, jagunemise ega ühinemise
puhul omanike õiguste suhtes ÄS-is sätestatut. Direktiivist tulenevalt on eraldi välja toodud, et
ei kohaldata ÄS §-des 391–405 ja 418–43310 ühinemise, §-des 4911–49110 piiriülese
ümberkujundamise ja §-des 4771–47710 piiriülese jagunemise kohta sätestatut. KindlTS § 138
lõike 2 kohaselt on vaid Euroopa äriühingust kindlustusandja piiriülene ümberkujundamine
lubatud. Kuigi kindlustusandjate jagunemine ei ole KindlTS § 139 kohaselt lubade, ei kohaldata
muu kriisilahenduse subjekti korral neid ÄS jagunemise sätteid.
Lõikega 10 võetakse üle direktiivi 2017/1132 artikli 84 lõike 3 muudatused, mille kohaselt ei
kohaldata selle direktiivi artiklit 49, artikli 58 lõiget 1, artikli 68 lõikeid 1, 2 ja 3, artikli 70
lõike 2 esimest lõiku ning artikleid 72–75, 79, 80 ja 81 juhul, kui rakendatakse IDDR direktiivi
kriisilahendusmeetmeid, -õigusi ja korda.
Direktiivi 2017/1132 artikkel 49 reguleerib eksperdi aruannet mitterahalise sissemakse kohta.
Lõike 1 kohaselt koostab üks või mitu haldus- või kohtuorganite määratud või kinnitatud
sõltumatut eksperti mitterahalise sissemakse kohta aruande enne äriühingu asutamist või talle
tegevuse alustamiseks tegevusloa andmist. Kuna kindlustusandja asutamisel peab aktsiakapital
või osakapital olema tasutud rahalise sissemaksena, siis artikkel 49 ei ole kindlustusandjate
puhul asjakohane.
Kriisilahenduse ajal ei kohaldata ka direktiivi 2017/1132 artikli 58 lõiget 1, mille kohaselt tuleb
märgitud kapitali olulise vähenemise korral kutsuda aktsionäride üldkoosolek liikmesriikide
seadustes sätestatud tähtaja jooksul otsustamaks, kas äriühing tuleb lõpetada või peab võtma
muid meetmeid. Kriisilahendus on erakorraline menetlus ning kui tavapärases olukorras on
ettevõtja kõrgeim juhtimisorgan üldkoosolek, siis kriisilahenduse ajal on otsustusõigus
kriisilahendusasutusel. Seetõttu ei kohaldata mh ÄS § 171, 172, 176 ja 292, 294 ja 2941.
Direktiivi 2017/1132 artikli 68 lõiked 1–3 reguleerivad üldkoosoleku otsust suurendada
kapitali. Direktiivi kohaselt peab kõik kapitali suurendamise otsused tegema üldkoosolek.
Vajaduse korral teeb märgitud kapitali suurendamise otsuse kindlaksmääratud summa piires
selleks volitatud äriühingu juhtorgan. Kui äriühingul on mitut liiki aktsiaid, hääletavad kapitali
suurendamise või kapitali suurendamiseks loa andmise üle eraldi vähemalt iga aktsialiigi
aktsionärid, kelle õigusi tehing mõjutab. Eesti õiguses on kapitali suurendamise kohta otsuse
tegemine reguleeritud ÄS §-des 192, 1921 ja §-des 339–342.
Direktiivi 2017/1132 artikli 70 lõike 2 esimene lõik reguleerib, et mitterahaline sissemakse
tuleb esitada aruandes, mille enne kapitali suurendamist koostab üks või mitu sõltumatut
32 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/1132, 14. juuni 2017, äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta
(kodifitseeritud) (EMPs kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst
70
eksperti, kelle on määranud või kinnitanud haldus- või kohtuorgan. ÄS § 344 kohaselt
kohaldatakse sissemaksega aktsiakapitali suurendamisele aktsiaseltsi asutamisel sissemaksete
tegemise ja aktsiate märkimise sätteid (§ 249). ÄS 194 kohaselt kohaldatakse osakapitali
suurendamisel mh §-s 143 sätestatut (mitterahalise sissemakse väärtuse hindamine).
Direktiivi 2017/1132 artikkel 72 reguleerib rahalise sissemaksega kapitali suurendamist. Igal
kapitali suurendamise juhul rahalise tasu eest tuleb aktsiaid pakkuda aktsionäridele eesõiguse
alusel proportsionaalselt nende aktsiate osakaalule kapitalis. Aktsionäride eesõigus on
sätestatud ÄS §-s 345. Osanike eesõigus on sätestatud ÄS §-s 193, kuid kuna KindlTS § 115
lõike 4 kohaselt ei kohaldata osakapitali suurendamisele ÄS § 193, ei ole sellel viidatud ka
välistuse tegemisel. Kuna artikkel 72 reguleerib mh ka seda, et liikmesriikide seadused võivad
sätestada, et põhikiri, asutamisleping või kooskõlas käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud
kvoorumi-, häälteenamus- ja avalikustamisnõuetega tegutsev üldkoosolek võib anda volituse
eesõiguse piiramiseks või välistamiseks äriühingu organile, kes on volitatud otsustama
märgitud kapitali suurendamise põhikirjajärgse kapitali piires. Nõukogu õigus suurendada
aktsiakapitali on sätestatud ÄS §-s 349.
Direktiivi 2017/1132 artikkel 73 reguleerib üldkoosoleku otsusega seonduvat märgitud kapitali
vähendamiseks ning artikkel 74 reguleerib märgitud kapitali vähendamist mitut liiki aktsiate
korral. Aktsiakapitali vähendamise otsustamine on sätestatud ÄS §-s 356 ja osakapitali
vähendamise otsustamine on sätestatud ÄS §-s 197. Artikkel 75 reguleerib võlausaldajate
tagatisi märgitud kapitali vähendamise korral, mis on Eesti õiguses reguleeritud ÄS § 358 lõikes
3 ja § 199 lõikes 3.
Direktiivi 2017/1132 artikkel 79 reguleerib märgitud kapitali vähendamist aktsiate
sundtühistamise teel. Eesti õigus ei tunne sundtühistamise mehhanismi (v.a kriisilahenduse
korral). Artikkel 80 reguleerib märgitud kapitali vähendamist selliste aktsiate tühistamise teel,
mille omandab äriühing ise või mis omandatakse tema arvel ning artikkel 81 reguleerib
märgitud kapitali tagasiostmist või vähendamist mitut liiki aktsiate korral (ÄS § 356 lõige 2).
Sildkindlustusandja asutamise korral ei ole asjakohane kohaldada ka ÄS § 246–248.
2. jagu. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine
Eelnõu § 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede. Paragrahviga
võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 27.
Lõige 1. Meede tähendab olemasolevate kindlustuslepingute teenindamist ilma uute lepingute
sõlmimiseta. Uute kindlustuslepingute sõlmimine on keelatud ning kindlustusandja võib
tegutseda üksnes olemasoleva portfelli haldamisega kuni oma tegevuse täieliku lõpetamiseni.
Lõiked 2 ja 3. Kindlustusportfelli haldamiseks peab kindlustusandja täitma MCR-i (mis
võimaldab tal jätkata olemasolevate kohustuste katmist, vajadusel nõutakse kapitali
suurendamist (rekapitaliseerimist – kriisilahenduse käigus saab kapitaliinstrumendid (nt
aktsiad, allutatud võlakirjad) ja muud kõlblikud kohustised (sh kindlustusandja võlad,
erandkorras ka kindlustusnõuded) alla hinnata või konverteerida omakapitaliks) ning tema üle
teostab FI järelevalvet kuni tema lõpetamiseni ehk isegi kui kindlustusandja tegevusluba on ära
võetud (ei pea olema ära võetud meetme rakendamiseks), peab ta jääma kindlustusjärelevalve
üldreeglite ja eesmärkide alla seni, kuni tegevus on lõplikult lõpetatud. Sealjuures peavad
kindlustusandja vastutavad isikud ja töötajad vastama kuni kindlustusandja lõpetamiseni
õigusaktidest tulenevatele nõuetele (et tagada nõuetekohane kindlustusportfelli haldamine).
71
Lõige 4. FI kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus teevad koostööd, et jälgida
kindlustusandja rahavooge ja kulusid. Sellel on mitu eesmärki: väärtuse säilitamine ehk
ettevõtja väärtus ei tohi kriisi käigus kiiresti langeda, mistõttu tuleb vältida rahavoogude
kontrollimatut äravoolu või tarbetuid kulutusi; turukõlblikkuse säilitamine, et ettevõtja või selle
osad oleksid atraktiivsed potentsiaalsetele ostjatele (või teistele lahendustele), juhul kui
plaanitakse vara müüki või restruktureerimist.
Üksuste koostöö käigus hinnatakse ka kindlustusandja kavandatud muudatusi seoses vara
kooseisuga ning jälgitakse edasikindlustuskorda. Lisaks nõutakse vähemalt kord kvartalis
aktuaari sõltumatuid ülevaateid tehniliste eraldiste ja reservi kohta.
Lõige 5. Kui rakendatakse kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meedet, võib FI
kriisilahendusüksus:
- piirata või keelata igasuguse tasu maksmise aktsionäridele ja teistele omanikele (sh
dividendid, kasumiosalus või muud omakapitalina käsitletavad tasud, teatud tüüpi
võlakirjad);
- piirata või keelata ka muutuva (tulemuspõhise) tasu ja vabatahtlike pensionihüvede
maksmist töötajatele või juhtkonnale.
Lõige 6. Kindlustusandja, kelle suhtes rakendati kindlustusandja maksevõimelisena
likvideerimise meedet, lõpetatakse, kui kindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline
osa nendest müüakse kolmandale isikule või kindlustusandja vara realiseeritakse täielikult ja
tema kohustised täidetakse täies ulatuses (sõltuvalt kumb tegevus leiab aset varem).
Lõige 7. Kui maksevõimelisena likvideerimise meedet ei ole võimalik enam rakendada, kuna
kohustiste väärtus ületab vara väärtuse, siis FI kriisilahendusüksus otsustab, kas lõpetada see
kindlustusandja tavalises maksejõuetusmenetluses või rakendada muud kriisilahendusmeedet.
3. jagu. Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning
vara ja kohustiste eraldamine
Eelnõu § 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja
kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted. Paragrahviga võetakse üle
IRRD direktiivi artikkel 28, milles on reguleeritud kolme kriisilahendusmeetme üldised
põhimõtted.
Meetmed hõlmavad kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, kohustiste, õiguste või omandiõiguse
instrumentide või osa nende üleandmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ostjale,
sildkindlustusandjale või vara ja kohustise valitsemise ettevõtjale.
Lõige 1. Ettevõtja võõrandamise, sildkindlustusandja ning vara ja kohustiste eraldamise
meetmete rakendamiseks ei küsita kindlustusandja omaniku või kolmanda isiku nõusolekut.
See annab kriisilahendusasutusele võimaluse tegutseda kiiresti ja tõhusalt, ilma et peaks jälgima
tavapäraseid äriühinguõiguse ja väärtpaberituru seaduse protseduure, mis võiksid takistada või
aeglustada kriisilahendust. Erand on ostja ja sildkindlusandja puhul (ehk nemad peavad
üleandmisega ka ise nõus olema).
Lõiked 2 ja 3. Kui § 32 lõike 3 kohaselt hüvitatakse tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude
sissenõudmist seoses kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse
kasutamisega esmalt kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele, siis ostja (võõrandamise
72
meetme rakendamisel) või sildkindlustusandja makstava tasu saavad kooskõlas § 32 lõikega 7
kriisilahenduses oleva ettevõtja omanikud, kui nende omandiõiguse instrumendid on üle antud
ostjale või sildkindlustusandjale ja kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised
või osa nendest on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale.
Kui § 32 lõikes 3 ja 7 ei ole sätestatud teisiti, saab kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt otse
omandatud vara, õiguste ja kohustiste eest vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjalt tasu see
kriisilahenduses olev ettevõtja.
Lõikes 4 on viide seaduses sätestatud õiguskaitsemeetmetele (vt 7. peatüki selgitus).
Lõige 5. Vajadusel võib teha täiendavaid vara, kohustiste, õiguste või omandiõiguse
instrumentide üleandmisi, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.
Lõiked 6–8. Koos õiguste üleandmisega saavad ostja ja sildkindlustusandja õiguse olla makse-
ja arveldussüsteemi liige, reguleeritud väärtpaberituru osaline ja kindlustuse tagamise skeemi
liige. Ostjal ja sildkindlustusandja peavad vastama nendes olemise ja osalemise tingimustele.
Juhul, kui nad ei vasta nende olemise või osalemise tingimustele, ei või liikmeks või osaliseks
olemist või nendes osalemist piirata põhjusel, et ostjal või sildkindlustusandjal puudub
krediidireiting või see ei ole piisaval tasemel, et saada liikmeks või osaliseks (uutel üksustel
pole alati veel krediidireitingut). FI kriisilahendusüksuse nõusolekul võib ostja või
sildkindlustusandja olla määratud perioodil nimetatud süsteemi või kindlustuse tagamise
skeemi liige või turu osaline ilma juurdepääsuluba omamata. See periood ei või olla pikem kui
24 kuud, samas võib ostja või sildkindlustusandja taotlusel FI kriisilahendusüksus seda perioodi
pikendada.
Lõige 9. Sätte eesmärk on tagada, et kriisilahenduse käigus üle antud vara, õiguste või
kohustistega seoses või nende suhtes ei säiliks mingeid nõudeõigusi nendel isikutel, kelle vara
üle ei antud.
Eelnõu § 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 30 ning meetme põhieesmärk on hõlbustada portfelli üleandmist. Tegemist
on meetmega, mida saab kasutada vaid koos mõne muu kriisilahendusmeetmega. Meede
võimaldab anda kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja vara, õigused või
kohustised üle eraldiseisvale ettevõtjale, et need kõrvaldada, hallata ja lõpetada.
Lõikes 1 on sätestatud olukorrad, mil vara ja kohustise eraldamise meedet tuleks rakendada
(kui esineb mõni järgmistest olukordadest). Esiteks, kui turuolukorda arvesse võttes võib vara,
kohustiste või õiguste realiseerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ebasoodsalt mõjutada
ühte või mitut finantsturgu. Teiseks, kui üleandmine on vajalik, et hõlbustada kindlustusandja
maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamist või tagada kriisilahenduses oleva
ettevõtja või sildkindlustusandja korrapärane toimimine ning kolmandaks, kui portfelli
üleandmine on vajalik parima likvideerimistulemuse saavutamiseks (nt otse pankrotis müües
saaks vara eest vähem).
Lõige 2. Selle meetme rakendamiseks peab olema loodud eraldi ettevõtja (vara ja kohustiste
valitsemise ettevõtja), kelle asutab või omandab RaM (FI kriisilahendusüksuse ettepanekul)
ning kes võtab vastu ühe või mitme kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja
kogu vara ja kõik õigused ja kohustised või osa nendest.
73
Lõike 3 kohaselt haldab vara ja kohustiste eraldamise ettevõtja talle üle antud portfelli
eesmärgiga see lõpuks parima hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida.
Seega on vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ülesandeks portfelli hallata eesmärgiga saada
sellest maksimaalne väärtus kätte, proovides näiteks vara kas maha müüa või pikema aja
jooksul hallata ja likvideerida ning mitte kohe maha kanda. Kui müüki ei saa mõistlikult teha,
siis vara lihtsalt realiseeritakse aja jooksul. Seda tehakse süsteemselt ja korralikult, mitte
kiirustades.
Lõike 4 kohaselt peab vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja asutamisel FI kriisilahendusüksus
selle ettevõtja asutamislepingu ja põhikirja heaks kiitma. Samuti peab ta heaks kiitma juhatuse
ja nõukogu liikmete määramise, nende tasud ja ülesanded ning ettevõtja strateegilise plaani ja
riskiprofiili.
Lõike 5 kohaselt määrab FI kriisilahendusüksus selle meetme rakendamisel hüvitise, mille eest
vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale vara, kohustised ja õigused üle antakse. Selle hüvitisel
võib olla nominaal (üleandmine võib toimuda näiteks ka sümboolse 1 euro eest) või negatiivne
väärtus (varade/kohustiste üleandmise eest võib olla vaja peale maksta).
Lõige 6. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärk ei ole mitte ainult kriisilahenduses
oleva ettevõtja vara, kohustiste ja õiguste vastu võtmine, vaid ka sildkindlustusandja meetme
rakendamisel selle sildkindlustusandja tema vara, kohustiste ja õiguste omandamine.
Lõige 7. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjaid võib olla ka mitu, sealjuures võib
kriisilahenduses oleva ettevõtja portfelli üle anda ühele või mitmele vara ja kohustiste
valitsemise ettevõtjale mitu korda.
Lõiked 8–10 reguleerivad vara, kohustiste ja õiguste tagasi andmist kriisilahenduses olevale
ettevõtjale. Sellisel juhul peab see võimalus olema ette nähtud üleandmise lepingus ning
kriisilahenduses oleval ettevõtjal on kohustus vara, kohustised ja õigused tagasi võtta. Samuti
tuleb need tagasi võtta, kui nende klass ei vasta üleandmise tingimustele, mis on seatud
üleandmise aluseks olevas lepingus. Tagasiandmine võib toimuda igal ajal ja see peab vastama
portfelli üleandmise lepingus seatud üleandmise tingimustele.
Lõige 11. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ei vastuta kriisilahenduse alla sattunud
ettevõtja aktsionäride, osanike ja võlausaldajate ees – vähemalt mitte tavapärases ärilises või
juriidilises mõttes, välja arvatud juhul, kui selle juhtkond on raskelt hooletu või käitunud
tahtlikult valesti.
Lõige 12. Konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks peavad vara ja kohustiste valitsemise
ettevõtjal olema kehtestatud sise-eeskirjad.
Eelnõu § 36. Kindlustusandja võõrandamise meede. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 31, mille kohaselt on üheks kriisilahendusmeetmeks kriisilahenduses oleva
kindlustusandja müük (sh osaline müük).
Lõige 1. Meetme rakendamine tähendab, et FI kriisilahendusüksus võib nõuda kriisilahenduses
oleva kindlustusandja võõrandamist, st tema omandiõiguse instrumentide, kogu vara, kõikide
õiguste ja kohustiste või osa selle üleandmist ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja.
74
Lõige 2. Kuna meetme rakendamise eesmärgiks on, et ostja jätkab kindlustustegevuse raames
vastu võetud kindlustusportfelli haldamisega, peab tal olema ka kindlustustegevuse
tegevusluba. Kui tal seda ei ole, vaatab FI finantsjärelevalveüksus tegevusloa taotluse läbi
õigeaegselt, arvestades KindlTS-is sätestatud tegevusloa menetlemise tähtaegadega.
Komisjon on õigeaegset tegevusloa läbivaatamist selgitanud järgmiselt: täpne ajastus loa
taotluste läbivaatamiseks vastavalt artikli 31 lõikele 4 jääb iga liikmesriigi pädeva asutuse
otsustada. Luba peab olemas olema üleandmise hetkel, mitte enne seda.
Lõige 3. Üleandmine peab toimuma ärilistel alustel, arvestades juhtumi konkreetseid tingimusi
(nt turgude olukord, ajasurve, vara iseloom), ning see peab vastama EL riigiabi reeglitele.
Kriisilahendusasutus peab tegema kõik mõistlikud pingutused, et saavutada võimalikult õiglane
hind, mis vastab eelnevale väärtuse hindamisele, arvestades olukorra eripära.
Lõige 4. Kriisilahenduses oleva ettevõtja ostja nõusolekul võib ette näha tingimused
tagasimüügi kohta, kui see on põhjendatud ning arvestades olukorra eripära. Tagasimüügi
korral antakse portfell tagasi kriisilahenduses olevale kindlustusandjale või selle algsele
omanikule. Kindlustusandja või algne omanik on kohustatud portfelli tagasi võtma.
Lõiked 5 ja 6. Kuna võõrandamise teel on võimalik omandada ka osa kindlustusandja
omandiõiguse instrumentidest ning kui selle tulemusena omandatakse kindlustusandjas oluline
osalus või seda suurendatakse, siis seadusest tulenevalt peab FI finantsjärelevalveüksus viima
läbi olulise osaluse hindamise. FI finantsjärelevalveüksus peab arvestama, et hindamine ei
põhjustaks viivitusi kriisilahendusmeetme rakendamises, sealjuures ei takistaks
kriisilahenduseesmärkide saavutamist.
Kui hindamist ei ole lõpule viidud omandiõiguse üleandmise kuupäevaks, siis need antakse küll
ostjale üle, aga osaluse hindamisaja ja portfelli müügi perioodi jooksul ei saa ostja hääletada
seoses omandatud aktsiate või osadega. See õigus on ainult FI kriisilahendusüksusel, kuid ta ei
pea seda õigust kasutama. Samuti ei vastuta ta hääleõiguse kasutamise või kasutamisest
loobumise tagajärgede eest. Lisaks ei kohaldata selle perioodi jooksul KindlTS §-s 121
sätestatut ehk osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärgesid.
Lõiked 7–9. Kohe, kui osaluse hindamine on lõpule viidud, tuleb sellest ostjat teavitada. Kui
otsus on positiivne, võib ostja teostada oma hääleõigust omandatud aktsiate ja osade suhtes
selle otsuse teadasaamisest arvates. Kui otsus on negatiivne, ei ole ostjal õigust hääletada seoses
nende aktsiate ja osadega ning see õigus on ainult FI kriisilahendusüksusel. Lisaks võib FI
kriisilahendusüksus ostjalt nõuda teatud perioodi jooksul omandiõiguse instrumentide
edasivõõrandamist, arvestades sealjuures kehtivaid turutingimusi. Samuti kohaldub sellisel
juhul KindlTS § 121 (ehk ei kohaldata lõike 6 punkti 3).
Lõige 10. Ostja saab koos üleantud portfelliga kõik õigused, mis olid kriisilahenduses oleval
kindlustusandjal.
Eelnõu § 37. Sildkindlustusandja. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 32 ja
33. Sildkindlustusandja on kindlustusandja, kes on avaliku sektori asutuse omanduses või
kriisilahendusasutuse kontrolli all. Sildkindlustusandja peamine eesmärk on tagada
maksejõuetu kindlustusandja kindlustusvõtjatele pakutavate kriitiliste funktsioonide jätkumine.
Lõige 1. Kuna Eesti õiguse kohaselt on taoline õigus riigivaraseaduse kohaselt
Rahandusministeeriumil, siis on lõikes 1 sätestatud, et sildkindlustusandja asutab
75
Rahandusministeerium (FI kriisilahendusüksuse ettepanekul). Sildkindlustusandja asutatakse,
et võtta vastu kriisilahenduses oleva kindlustusandja kõik omandiõiguse instrumendid või osa
nendest ning võtta vastu ja saada enda omandisse ühe või mitme kriisilahenduses oleva
kindlustusandja vara ning kõik õigused ja kohustised või osa nendest. See võib olla vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks ja kriisilahenduses oleva ettevõtja müümiseks.
Lõige 2. Sildkindlustusandja juhtkonda määratakse FI kriisilahendusüksuse esindaja või
esindajad. Vastav ettepanek tehakse valdkonna eest vastutavale ministrile.
Lõige 3. RaM kooskõlastab FI kriisilahendusüksusega sildkindlustusandja asutamislepingu ja
põhikirja, lõikes 2 nimetamata nõukogu ja juhatuse liikmed, kõikide nõukogu ja juhatuse
liikmete ülesanded ja tasud, sildkindlustusandja strateegilise plaani ja riskiprofiili.
Lõige 4. Kuna sildkindlustusandja on kindlustusandja KindlTS tähenduses, kelle roll on jätkata
kriisilahenduses oleva kindlustusandja kindlustustegevusega, kohalduvad talle ka KindlTS
sätestatud kohustused ja nõuded, sh tegevusloa nõue. Samuti teostatakse ta üle KindlTS kohast
järelevalvet. Tal on õigus kasutada kõiki õigusi, mis olid ka kriisilahenduses oleval
kindlustusandjal.
Lõiked 5 ja 6. Erandkorras võib sildkindlustusandjale anda tegevusloa ilma, et ta vastaks oma
tegevuse alguses lühiajaliselt KindlTS-is sätestatud nõuetele. Selleks esitab FI
kriisilahendusüksus taotluse FI finantsjärelevalveüksusele. Kui viimane otsustab sellise
tegevusloa anda, märgib ta ajavahemiku, mille jooksul tehakse sildkindlustusandja suhtes
erand, sealjuures ei tohi see periood olla pikem kui 24 kuud.
Tavapärased nõuded on mahukad ja aeganõudvad. Kindlustusandja tegevusloa saamiseks peab
ettevõtja tavaliselt vastama KindlTS sätestatud rangetele kapitali, juhtimise ja muudele
nõuetele. Kui jäädakse ootama, kuni kõik need tingimused on täidetud, võib kriisiolukorras
tekkida viivitus, mis seaks ohtu kindlustusvõtjate kaitse ja finantssüsteemi toimimise. Kriisi
lahendamine peab olema kiire. Sildkindlustusandja peab saama alustada tegevust kohe pärast
probleemse kindlustusandja ülevõtmist. Seetõttu lubatakse tal lühiajaliselt tegutseda ka ilma, et
kõik regulatiivsed nõuded oleksid koheselt täidetud. Kuna see on vaid ajutine mehhanism, on
erand maksimaalselt 24 kuud. Selle aja jooksul peab sildkindlustusandja kas viima end
nõuetega vastavusse või tema portfell müüakse, ühendatakse või likvideeritakse.
Lõige 7. Sildkindlustusandja tegevus peab olema kooskõlas EL riigiabi reeglitega. FI
kriisilahendusüksus võib selleks ette näha sildkindlustusandja tegevuse piirangud.
Lõike 8 kohaselt ei kohaldata sildkindlustusandja asutajaõiguste teostamisele, juhtimisele ja
järelevalvele riigivaraseaduse 6. peatüki 1. ja 3. jaos, välja arvatud §-s 88, sätestatut. Seaduse
6. peatüki 1. jagu reguleerib aktsionäri ja osaniku õiguste teostamist ja 3. jagu reguleerib
juhtimist ja järelevalvet. Sildkindlustusandja juhtimisele kohaldatakse § 88, mis reguleerib riigi
osalusega äriühingu juhtimise erisusi.
Lõige 9. Sildkindlustusandja eesmärk on müüa üle võetud kindlustusandja või vara, õigused ja
kohutused edasi erasektorile niipea, kui turutingimused seda võimaldavad. See kõik peab
toimuma kooskõlas liidu, sh Eesti konkurentsieeskirjadega, et vältida turumoonutusi või
ebaausat riigiabi. Seega on eesmärk piirata riigi sekkumise kestust ja ulatust kriisilahenduses,
suunates vara võimalikult kiiresti tagasi erasektori kätte läbipaistval ja konkurentsisõbralikul
viisil.
76
Lõige 10. IRRD direktiivi artikli 66 lõike 3 kohaselt peab ka sildkindlustusandja kehtestama
sise-eeskirjad konfidentsiaalsusnõuete järgmise tagamiseks.
Eelnõu § 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine.
Lõige 1. Kuna sildkindlustusandja on loodud eesmärgiga võtta üle kriisilahenduses oleva
kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa nendest, on
lõike 1 kohaselt FI kriisilahendusüksusel õigus need sildkindlustusandjale üle anda.
Lõige 2. Üle antud kohustiste koguväärtus ei tohi ületada üle antud õiguste ja vara koguväärtust,
sest kui üle antakse rohkem kohustusi kui vara, tekitatakse uuele üksusele juba algusest peale
negatiivne netoväärtus, mis võib omakorda vajada täiendavat riigiabi või põhjustada edasist
kahju. Sildkindlustusandja peab olema suuteline jätkama talle üle antud kohustuste täitmist,
eelkõige kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kindlustatute ja kahjustatud isikute ees.
Lõige 3 reguleerib üle võetud omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste tagasi
andmist kriisilahenduses olevale kindlustusandjale või algsetele omanikele, kes võtavad need
tagasi, kui see on üleandmise lepingus eelnevalt kindlaks määratud ning kui teatud
omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei kuulu omandiõiguse
instrumentide, vara või kohustiste klassi ega vasta üleandmise tingimustele, mis on seatud
üleandmise aluseks olevas lepingus. Näiteks on lepingus täpselt määratletud, et üle antakse
kindlustuslepingud, kindlustusvõtjate nõuded jne, aga kui üle antakse mõni kohustis, mis ei
kuulu eelnevalt kindlaks määratud klassi, siis kehtib selle kohustise tagasiandmise õigus.
Lõike 4 kohaselt võib tagasiandmise teha igal ajal ja tagasiandmine peab vastama kõikidele
üleandmise lepingus seatud üleandmise tingimustele.
Lõige 5. Pärast sildkindlustusandja meetme rakendamist võib vastavad omandiõiguse
instrumendid, vara, õigused või kohustised üle anda kolmandast isikust ostjale.
Lõige 6. Sildkindlustusandja ei vastuta kriisilahenduse alla sattunud ettevõtja aktsionäride,
osanike ja võlausaldajate ees – vähemalt mitte tavapärases ärilises või juriidilises mõttes, välja
arvatud juhul, kui selle juhtkond on raskelt hooletu või käitunud tahtlikult valesti.
Eelnõu § 39. Sildkindlustusandja lõpetamine.
Lõikes 1 on sätestatud sildkindlustusandja lõpetamise tingimused. FI kriisilahendusüksus teeb
otsuse lõpetamise kohta, kui üks tingimustest on täidetud. Sildkindlustusandja lõpetatakse, kui
sildkindlustusandja:
- ühineb muu ettevõtjaga:
- ei vasta enam talle kohalduvatele nõuetele;
- vara, õigused ja kohustised või oluline osa nendest võõrandatakse uuele ostjale;
- vara realiseeritakse ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses.
Lõike 2 kohaselt saab sildkindlustusandja lõpetamisel saadud tulu selle omanik. Kuna
sildkindlustusandja on riigi osalusega äriühing, siis laekub see tulu riigieelarvesse. Sealjuures
peab arvestama § 32 lõigetega 3 ja 7. Esmajärjekorras hüvitatakse tulu, mis tekib pärast
mõistlike kulude sissenõudmist, kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille
võrra nõuded hinnati alla neid kompenseerimata. Lõige 7 reguleerib, mis viisil võib FI, RaM
või Tagatisfond sisse nõuda kriisilahendusmeetmete rakendamisel või kriisilahendusõiguste
kasutamisel tekkinud mõistlikud kulud.
77
Eelnõu § 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse
instrumentide võõrandamisele
Lõige 1. Kriisilahenduses oleva kindlustusandja, sildkindlustusandja või selle omandiõiguse
instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste müümisel tuleb järgida pakkumise nõudeid, sealjuures
võib vara, õiguste ja kohustiste kogumeid pakkuda eraldi.
Lõige 2. Pakkumine peab olema läbipaistev ja ostu-müügiga üle antava vara, õiguste, kohustiste
ja omandiõiguse instrumentide kohta ei esitata eksitavat teavet. Samuti ei tohiks ühte
võimalikku ostjat asetada põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda,
võrreldes teiste võimalike ostjatega. Pakkumisel ei tohiks esineda ka huvide konflikti (et
kellelgi müügiprotsessis osalejatest ei oleks isiklikku või asutuse huvi, mis mõjutaks
müügitehingu objektiivsust) ja ühelegi võimalikule ostjale ei anta ebaõiglast eelist. Arvestada
tuleks ka vajadusega kriisilahedus võimalikult kiiresti lõpule viia ning seda tuleks teha suurimat
kasu andval viisil.
Lõige 3. FI kriisilahendusüksusel on õigus teha pakkumine ka kindlale võimalikule ostjale.
Lõike 4 eesmärk on võimaldada ajutist konfidentsiaalsust turuteavituse osas kriisilahenduse
kontekstis, et vältida täiendavat turu ebastabiilsust või väärtuse vähenemist kriitilisel hetkel.
Teave, mis käsitleb maksejõuetu kindlustusandja turustamist ning enne kindlustusandja
võõrandamise meetme rakendamist võimalike ostjatega peetud läbirääkimisi, on tõenäoliselt
tundlikku laadi ja võib kahjustada usaldust kindlustusturu vastu. Seetõttu on oluline tagada, et
sellise teabe üldsusele avaldamist, mida nõutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 596/2014 kohaselt, võib lükata edasi selle kindlustusandja kriisilahenduse
kavandamiseks ja struktureerimiseks vajaliku aja võrra.
Lõikes 5 on lõike 2 kohaldamise erand. FI kriisilahendusüksus võib otsustada mitte kohaldada
pakkumisele lõikes 2 sätestatud nõudeid, kui see on põhjendatud ja nõuete kohaldamine seaks
ohtu ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamise.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: niipea, kui ei ole võimalik täita ühte IRRD artikli 29 lõikes
2 sätestatud nõudest, ei oleks võimalik korraldada müüki vastavalt sellele lõikele ning võiks
kohalduda erand artikli 29 lõike 3 alusel. Seega võib artiklis 29 lõikes 3 kasutatud väljendit
„nõuded“ tõlgendada kui „üks nõuetest“.
4. jagu. Allahindamise või konverteerimismeede
Eelnõu § 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus. Paragrahviga võetakse üle
IRRD direktiivi artikkel 35. Tegemist on n-ö ettevõtjasisese kahju kandmise mehhanismiga.
Lõige 1. Kriisilahendusasutustel on erinevates olukordades vajalik paindlikkus, et algatada
kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine, anda tema varad, õigused ja kohustised üle
kindlustusvõtjate jaoks parimatel tingimustel või jaotada ülejäänud kahjumit. Seetõttu on
asjakohane, et kriisilahendusasutused saavad rakendada allahindamis- või
konverteerimismeedet nii juhul, kui eesmärk on viia maksejõuetu kindlustusandja
kriisilahendus läbi maksevõimelisena likvideerimise teel, kui ka juhul, kui kriitilise tähtsusega
kindlustusteenused antakse üle ning kindlustusandja järelejäänud osa lõpetab oma tegevuse ja
likvideeritakse.
78
Punkt 1. Selleks, et kindlustusandjat saaks maksejõulisena likvideerida, peab ta juriidiliselt
olema maksejõuline. Selleks on vaja piisavalt kapitali Solventsus II nõuete järgi ja vahendeid
lepingute täitmiseks. Kui tal pole piisavalt kapitali, tuleb ta enne meetme rakendamist
rekapitaliseerida – muidu ei saa teda juriidiliselt maksejõuliseks pidada.
Punkt 2. Teiseks võimaluseks on nõudeõiguste konverteerimine või nende vähendamine.
Näiteks muudetakse kindlustusvõtjate või muude võlausaldajate nõue aktsiateks või
vähendatakse nõuete või võlainstrumentide põhisummat ehk vähendatakse seda osa, mille
võlausaldaja või kindlustusvõtja võiks tavapäraselt tagasi saada. Oletame, et kahjunõue on 100
000 eurot, kuid see vähendatakse 60 000 eurole.
Kuna kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitse on
üks kriisilahenduse peamisi eesmärke, tuleks kindlustuslepingutest tulenevatele nõuete suhtes
rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet viimase abinõuna ning kriisilahendusasutus
peab hoolikalt kaaluma füüsiliste isikute ning väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate sõlmitud
kindlustuslepingutest tulenevate kindlustusnõuete võimaliku allahindamise tagajärgi.
Lõiked 2 ja 3. FI kriisilahendusüksus võib muuta küll kindlustuslepingu tingimusi, kuid ta ei
tohi vähendada õigusaktides sätestatud kohustuslikke minimaalseid kindlustussummasid.
Näide: kui kohtutäiturite kohustusliku ametikindlustuse kindlustussumma alampiir ühe
kindlustusjuhtumi kohta on vähemalt 200 000 eurot, siis seda alammäära FI vähendada ei tohi.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: IRRD artiklit 35 lõiget 1 võib tõlgendada nii, et see lubab
ka kindlustusmaksete tõstmist, tingimusel et sellised muudatused toetavad IRRD artiklis 18
sätestatud kriisilahenduse eesmärkide saavutamist ning on kooskõlas NCWO põhimõttega.
Lõige 4. FI kriisilahendusüksus määrab summa, mille võrra asjakohased kapitaliinstrumendid,
võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised alla hinnata või konverteerida, toetudes
läbiviidud väärtuse hindamisele.
Lõige 5. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine ei eelda ettevõtja õigusliku
vormi muutmist, kuid FI kriisilahendusüksus võib vajadusel kaaluda selle muutmist. Juriidilise
vormi muutmise vajaduses võib tekkida seetõttu, et mitte iga ühinguvorm ei võimalda
võlausaldajate nõudeid konverteerida omakapitaliks. Täpsustus annab kriisilahendusasutusele
paindlikkuse – esmalt kasutatakse olemasolevat vormi, aga kui õiguslik raamistik ei luba, siis
võib vormi muuta. Näiteks kindlustusühistu ei saa emiteerida aktsiaid, mida võlausaldajatele
konverteerimiseks pakkuda, mistõttu võib osutada vajalikuks ta õigusliku vormi muutmine
(kuigi ÄS § 478 lõike 1 kohaselt ei ole tulundusühistu ümberkujundamine lubatud, siis
kriisilahenduses see ei kehti).
Lõiked 6–8. Kuigi allahindamis- või konverteerimismeedet tuleks rakendada maksejõuetu
kindlustusandja võimalikult paljude erinevate tagamata kohustiste puhul, et tagada
kriisilahenduse tulemuslikkus ja selle eesmärkide täitmine, tuleks teatavat liiki tagamata
kohustised allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisalast välja jätta. Allahindamis-
või konverteerimismeedet ei ole asjakohane rakendada tagatud, kollateraliseeritud või muul
viisil garanteeritud nõuete suhtes, kuna selline allahindamine või konverteerimine võib olla
ebatõhus või see võib avaldada negatiivset mõju finantsstabiilsusele.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: artikli 35 lõike 5 punktis a nimetatud tagatud kohustiste
hulka ei kuulu kohustused, mis on tagatud kindlustuse tagatise skeemide kaudu.
79
Kriitiliste funktsioonide järjepidevuse huvides ei tuleks rakendada allahindamis- või
konverteerimismeedet teatavate kohustiste suhtes, mis on seotud maksejõuetu kindlustusandja
töötajatega, või kaubanduslike nõuete suhtes, mis on seotud kindlustusandja igapäevase
toimimise jaoks kriitilise tähtsusega kaupade ja teenustega. Samuti ei tohiks allahindamis- või
konverteerimismeedet rakendada maksejõuetu kindlustusandja pensioniskeemiga seotud
kohustiste suhtes.
Süsteemse ülekandumise riski vähendamiseks ei tohiks allahindamis- või
konverteerimismeedet rakendada maksesüsteemide liikmeks olemisest tulenevate selliste
kohustiste suhtes, mille järelejäänud tähtaeg on lühem kui seitse päeva, ega kindlustusandjate,
krediidiasutuste ja investeerimisühingute, välja arvatud samasse kindlustusgruppi kuuluvate
ettevõtjate ees olevate selliste kohustiste suhtes, mille esialgne tähtaeg on lühem kui seitse
päeva.
Kohustistega seotud erandid peaksid kehtima võrdselt nii kolmandates riikides kui ka liidus.
Tagamaks, et kohustisi saab kolmandates riikides alla hinnata või konverteerida, on sätestatud,
et loetelu hõlmab kohustisi, mis on reguleeritud kolmanda riigi õigusaktides.
Lõikega 9 sätestatakse loetelu olukordadest, mille esinemisel võib FI kriisilahendusüksus
erandkorras välistada meetme rakendamise täielikult või osaliselt. Vastav õigus on, kui selliste
kohustiste allahindamine või konverteerimine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik või kui
meetme mitte rakendamine on rangelt vajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide ja
põhiäriliinide jätkuvuse saavutamiseks, et säilitada ettevõtja võime jätkata põhiliste toimingute
ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist. Samuti võib see olla vajalik ja proportsionaalne
negatiivse mõju ulatusliku levimise vältimiseks, mis võib põhjustada olulisi häireid Eesti või
liidu majanduses laiemalt. Meetme rakendamist on võimalik täielikult või osaliselt välistada,
kui see põhjustaks kohustuste väärtuse vähenemise sellisel viisil, et muud võlausaldajad (pärast
allutatud võlainstrumente) peaksid katma kahjumit suuremas ulatuses kui olukorras, kus
vastavate kohustiste konverteerimine oleks välistatud. Samuti võib välistamine olla vajalik ja
proportsionaalne, kolmandatele isikutele hüvitatakse nende isikukahju ja kahju, mis on kaetud
kolmandate isikute kohustustega seotud kindlustuslepingutega, kui sellised lepingud on
kohustuslikud.
Eelnõu § 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju ettevõtja
omanikule. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 36.
Lõikes 1 täpsustatakse, mida tehakse omandiõiguse instrumentidega allahindamis- või
konverteerimismeetme rakendamisel.
Punkt 1. Üheks võimaluseks on omandiõiguse instrumentide tühistamine või nende andmine
võlausaldajatele, kelle nõudeõiguste suhtes rakendatakse konverteerimist.
Punkt 2. Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja vara on suurem kui kohustised, siis konverteerides
kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised aktsiateks või muudeks
omandiõiguse instrumentideks, kindlustusandja omakapital suureneb ja seniste omanike
osalused vähenevad.
Lõige 2. Omandiõiguse instrumendi konverteerimisel tuleb kasutada konverteerimise määra (vt
§ 43).
80
Lõige 3. Valiku tegemisel, kas tühistada olemasolevad omandiõiguse instrumendid või
vähendada nende arvestuslikku väärtust või teha mõlemat, võtab FI kriisilahendusüksus arvesse
väärtuse hindamise tulemusi ja summat, mille võrra ta on otsustanud esimese taseme
omavahendeid vähendada ja asjakohased kapitaliinstrumendid alla hinnata või konverteerida.
Lõiked 4 ja 5. Kui omandiõiguse instrumentide omandamise tulemusel tekib isikul oluline
osalus ettevõtjas või see suureneb, viib FI finantsjärelevalveüksus läbi olulise osaluse
hindamise vastavalt KindlTS-ile, sealjuures peab ta arvestama, et hindamine ei põhjustaks
viivitusi meetme rakendamisel ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist. Kui ta ei
ole hindamist kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks lõpule viinud, kohaldatakse §
36 lõiget 6.
Eelnõu § 43. Konverteerimismäär. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 37.
Lõige 1. Konverteerimismäär on tegur või koefitsient, mille alusel arvutatakse, kui mitu aktsiat
või muud omandiõigust andvat instrumenti saab ühe konkreetse instrumendi või selle
väärtuseühiku eest. Seda saab määratleda kas ühe konkreetse kohustise alusel (nt 1 võlakiri on
10 aktsiat) või rahalise ühiku järgi (nt iga 100 euro kohta 25 aktsiat).
Lõige 2. Kui FI kriisilahendusüksus kasutab õigust konverteerida kriisilahenduses oleva
ettevõtja võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi, sealhulgas kindlustuslepingutest tulenevaid
nõudeid kindlustusandja, asjaomase emaettevõtja või sellise sildkindlustusandja omandiõiguse
instrumentideks, millele kindlustusandja või muu kriisilahenduses oleva subjekti vara, õigused
või kohustised üle antakse, võib ta kohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustiste eri klasside
suhtes erinevat konverteerimise määra. Sealjuures peab ta jälgima, et oleks tagatud kooskõla
ühe või mõlema punktis 1 ja 2 sätestatud põhimõttega. Esiteks peab määra kasutamisega olema
tagatud mõistlik hüvitis nendele võlausaldajatele, kes on kandnud kahju seoses allahindamis-
või konverteerimisõiguse kasutamisega ning teiseks peaks kõrgema nõude rahuldamisjärguga
kohustiste konverteerimise määr olema kõrgem kui allutatud kohustistel.
Eelnõu § 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 38.
Lõikes 1 on esitatud n-ö hierarhia ehk FI kriisilahendusüksus rakendab allahindamist või
konverteerimist samal põhimõttel nagu pankrotimenetluses nõuete rahuldamisel – s.t kindlas
järjekorras. Reeglina peaksid kriisilahendusasutused rakendama allahindamis- või
konverteerimismeedet viisil, mis on kooskõlas võlausaldajate pari passu kohtlemisega ning
kohaldatavate maksejõuetust käsitlevate õigusaktide kohaste kohustuslike nõude
rahuldamisjärkudega.
81
Joonis 2. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine
Omavahendite liigitumine esimese, teise ja kolmanda taseme omavahenditeks sõltub kindlatest
tunnustust ja piirangutest (vt KindlTS § 57). Esimese taseme omavahendid on näiteks
kindlustusandja sissemakstud lihtaktsiakapital, korrigeerimisreserv ehk kõige stabiilsemad ja
usaldusväärsemad vahendid kahjude katmiseks. Teise taseme omavahendid on näiteks allutatud
kohustised (ehk teatud piirangutega vahendid). Kolmanda taseme omavahendeid saab kasutada
ainult piiratud ulatuses ja ajutiselt riskide katteks. Eesti kindlustusandjate omavahendite
kvaliteet on Euroopa keskmisest parem – piiranguteta esimese taseme omavahendite osakaal
on 2024. aasta andmete põhjal üle 97%33. Teise tasandi omavahendite osakaal on 3%.
Seega peaks kahjumi esmajärgus katma omavahendite koosseisu arvatud instrumentidega ning
see tuleks jaotada omanike vahel kas aktsiate või osade tühistamise või üleandmise või osaluse
olulise lahjendamise teel. Kui sellest ei piisa, tuleks allutatud laen konverteerida või alla
hinnata. Kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustisi tuleks konverteerida või alla hinnata
ainult siis, kui allutatud laen on täies ulatuses konverteeritud või alla hinnatud.
Lõige 2. Kui näiteks selgub, et esialgne väärtuse hindamine (nt kui suur on kahjum ja kui palju
tuleb omanike või võlausaldajate õigusi vähendada) oli liiga karm ja lõplik hindamine näitab,
et tegelik kahju oli väiksem, siis tuleb võlausaldajatele ja seejärel omanikele hüvitada see osa,
mida neilt „liiga palju“ võeti. Seda tehakse üleshindamismehhanismi kaudu.
Lõige 3. Otsustades, kas kohustusi tuleks alla hinnata või muuta omakapitaliks, ei konverteerita
kõrgema nõude rahuldamisjärjekorraga kohustiste klassi, kui sellest madalama
rahuldamisjärjekorraga kohustised on jäänud puutumata. Seega kõigepealt kaotavad
aktsionärid, siis allutatud võlakirjade omanikud. Alles siis, kui nende nõuded on ammendatud,
võib minna tavaliste võlausaldajate kallale. Ei ole lubatud võtta näiteks tavalistelt
võlausaldajatelt (kõrgem järk) raha, kui allutatud võlakirjade omanikud (madalam järk) on
puutumata.
33European Insurance Overview 2024
82
Lõige 4. Nõuded, mis tulenevad omavahenditest (nt aktsionäride ja kapitaliinvestorite panus)
on madalama rahuldamisjärguga kui muud nõuded (näiteks nõuded töötajate, teenuseosutajate,
kindlustusvõtjate jne ees ei ole omavahenditest tulenevad).
Lõike 5 on ette nähtud kolm põhimõtet asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja
muude kõlblike kohustiste põhisumma alla hindamiseks. Esiteks peaks nõude vähendamine
olema lõplik. Kui hiljem peaks selguma, et vähendus oli liiga karm, võib toimuda osaline
üleshindamine (write-up) vastavalt lõikes 2 sätestatule. Teiseks ei anna vähendatud osa enam
nõudeõigust (näiteks kui 100 miljoni euro suurune võlakirja vähendatakse 30 miljoni võrra, siis
selle 30 miljoni osas pole isikul enam nõudeõigust). Erand on olemasolevatele kohustistele ning
kui vähendamine vaidlustatakse kohtus, siis võib tekkida õigus kahjuhüvitisele. Kolmandaks ei
saa ettevõtja omanik muud hüvitist, kui lõikes 6 sätestatud kompensatsioon emiteerimise näol.
Lõige 6. Selleks, et saaks teise ja kolmanda taseme omavahendi instrumendid konverteerida
esimese tasandi omavahenditeks, võib FI kriislahendusüksus nõuda ettevõtjalt aktsiate
emiteerimist õigustatud isikutele.
Lõikes 7 on sätestatud tingimused asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja
muude kõlblike kohustiste konverteerimiseks. Esiteks emiteeritakse uusi omakapitali
instrumente vaid kriisilahendusasutuse nõusolekul. Teiseks tuleb seda teha enne, kui riik
sekkub (eesmärk on vältida olukorda, kus maksumaksja päästab ettevõtja ilma, et erasektor
oleks kandnud kahju). Kolmandaks tuleb need üle anda viivitamata pärast konverteerimise
õiguse kasutamist ning neljandaks kasutatakse konverteerimise määra, mis on kooskõlas §-ga
42.
Lõige 8. Kriisilahendusasutus võib nõuda, et ettevõtjal oleks alati kehtiv luba vajalike esimese
tasandi instrumentide (nt aktsiate) emiteerimiseks, et tagada sujuv ja viivituseta
konverteerimine kriisiolukorras.
Eelnõu § 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 39.
Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus rakendab kohustiste konverteerimisega seonduvaid õigusi
ja kohustuste põhisumma või tasumata jäägi vähendamise, võlgade teisendamise või
tühistamise kohta, avaldab ta oma otsuse, mis loetakse haldusakti kättetoimetamiseks HMS-i
tähenduses. Haldusakt on kriisilahenduses oleva ettevõtja ning mõjutatud võlausaldajate ja
omanike suhtes siduv vastava teabe avaldamisest.
HMS 62 lg 2 kohaselt on üldpõhimõte, et koormav/õigusi piirav haldusakt tehakse teatavaks
kättetoimetamisega. Samas HMS § 62 lõike 2 punkt 3 võimaldab haldusakti avaldamise kui
avalikult teatavaks tegemise ette näha täiendavalt seadusega ning samuti määrata seadusega
selliselt teatavaks tehtud haldusakti kehtima hakkamise alguse (§ 61 lõike 1 teine lause).
Arvestades adressaatide õiguste kaitse vajadust, oleks kättetoimetamine parim lahendus, saab
seadusega teha sellest põhjendatud juhul erandi ja näha ette teatavaks tegemise (meedias)
avaldamisega. Sellisel viisil teatavaks tegemine on ainuvõimalik, kuna kriisilahendus nõuab
kiireid meetmeid ja FI kui kriisilahendusasutuse operatiivset sekkumist.
Lõiked 2 ja 3. Kui FI kriisilahendusüksus on vähendanud kohustise põhisummat või
maksmisele kuuluvat jääki nullini, tingimuslike kohustuste nõuete suhtes, milles kohustise või
nõude tingimus ei ole saabunud, loetakse selline kohustis tühistatuks ning seda ei saa ühegi
järgneva menetluse käigus tõendada seoses kriisilahenduses oleva ettevõtja ega selle
83
õigusjärglasest ettevõtja hilisema likvideerimise menetluses, välja arvatud kohtumenetluses.
See säte kaitseb kriisilahendusprotsessi ja takistab võlausaldajatel hiljem esitada nõudeid
varasemate, juba nullini viidud kohustiste alusel.
Kui FI kriisilahendusüksus on seda teinud osaliselt (mitte nullini), siis see osa kohustisest, mida
vähendati, kaotab kehtivuse. Näiteks kui võlg on 100 000 eurot ja seda vähendatakse 60 000
euro võrra, siis alles jääb veel 40 000 euro suurune kohustis, mis jääb kehtima (ehk leping ei
kaota kehtivust). Samas tuleb arvestada, et põhisumma vähenemisega muutub ka maksmisele
kuuluv intress (kuna seda arvestatakse väiksemalt osalt) ning muutuda võivad ka muud
tingimused.
Eelnõu § 46. Tuletisinstrumentidest tulenevate kohustise allahindamine või
konverteerimine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 40.
Lõige 1. Kui allahindamis- või konverteerimismeedet kohaldatakse tuletisinstrumendist
tulenevale kohustisele, rakendatakse eelnimetatud meedet üksnes tuletisinstrumendi lepingu
lõpetamisel või pärast seda.
Lõige 2. FI kriisilahendusüksusel on kriisilahenduse algatamisel õigus lõpetada
tuletisinstrumendileping, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja, välja arvatud
tuletisinstrumendilepingud, millele kohaldatakse allahindamis- või konverteerimismeetme
kohaldamise erandeid.
Lõige 3. Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet (netting
agreement), hindab FI kriisilahendusüksus või tema poolt nimetatud sõltumatu ekspert sellistest
tehingutest tuleneva vastastikuste kohustuste tasaarvestamisest järelejäänud nõude saldot
tasaarvestuskokkuleppe tingimuste alusel.
Lõige 4. Finantsinspektsioon määrab kindlaks tuletisinstrumentidest tulenevate kohustiste
väärtuse.
Kooskõlas IRRD direktiivi artikli 40 lõikega 4 on antud EIOPA-le õigus välja töötada
tuletisinstrumente, s.h. tasaarvestuskokkuleppeid (netting) reguleeriv tehniline standard.
Eelnõu § 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 41.
Lõiked 1 ja 2. Selleks, et tagada kohustiste tulemuslik konverteerimine, peab kindlustusandjal
ja muul kriisilahenduse subjektil olema nõuetekohases summas aktsia- või osakapitali või muid
esimese taseme omavahendeid, et emiteerida piisavalt omandiõiguse instrumente. FI
kriisilahendusüksus jälgib kriisilahenduskava koostamisel ja haldamisel, et see nõue oleks
täidetud.
Lõige 3. Ettevõtja asutamiselepingu või põhikirjaga ei või ette näha tingimusi, mis takistavad
kohustiste konverteerimist omandiõiguse instrumentideks, sealhulgas ei või ette näha
omanikele ostueesõigust või neilt kapitali suurendamiseks nõusoleku saamist.
6. peatükk. Kriisilahendusõigused ja õiguse kohaldamine.
1. jagu. Kriisilahendusõigused
84
Eelnõu § 48. Kriisilahendusõigused. Kriisilahendusmeetmete rakendamiseks peavad
kriisilahendusasutustel olema õigused. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiiv artiklis 42
sätestatud üldised õigused.
Lõikes 1 on nimekiri põhilistest õigustest, mida FI kriisilahendusüksus saab kasutada
kriisilahenduse läbiviimiseks. FI-l on õigus:
- nõuda asjaase puutuvatelt isikutelt vajalikku teavet;
- omandada kontroll ettevõtja üle;
- keelata uute kindlustuslepingute sõlmimine;
- lubada sõlmida uusi kindlustuslepinguid sildkindlustusandjal;
- anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud omandiõiguse instrumendid;
- anda teisele ettevõtjale üle kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised;
- restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad nõuded;
- vähendada nõuete põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki;
- konverteerida võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi omandõiguse instrumentideks;
- tühistada võlainstrumendid (v.a § 41 lõike 7 erand);
- vähendada omandiõiguse instrumentide nimiväärtust või tühistada sellised instrumendid;
- nõuda omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide (sh eelisaktsiate ja
vahetusvõlakirjade) emiteerimist;
- muuta emiteeritud võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste tagasimaksmise
tähtpäeva;
- muuta võlainstrumentidelt ja muudelt kõlblikelt kohustistelt makstava intressi summat või
tähtpäeva, millest alates tuleb hakata intressi maksma, sealhulgas ka õigus maksed ajutiselt
peatada;
- lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid;
- kutsuda tagasi ettevõtja juhid;
- õigus nõuda FI järelevalveüksuselt olulise osaluse hindamist seaduses ette nähtud
menetlustähtaegu kohaldamata.
Lõige 2. Kui seadusest tulenevalt on teatud tehinguks või toiminguks vaja isiku nõusolekut, siis
kriisilahendusmeetmete rakendamisel vastavat õigusnormi ei kohaldata. Erand on seoses
riigieelarve seadusega ehk kriisilahendus ei tohiks kuidagi mõjutada riigieelarve seaduse
rakendamist. Samuti ei kohaldata õigusnorme eelneva teate või prospekti või muu sellesarnase
teabe või dokumendi esitamise või registreerimise kohustuse kohta. Selline regulatsioon on
põhjendatud menetluse kiiruse ja efektiivsuse hädavajalikkusega. Nõusolekute saamine ja
vormistamine kriisi tingimustes oleks ebaproportsionaalselt koormav ja aeganõudev.
Kriisilahendusasutusel peaks olema õigus kasutada oma volitusi ilma finantsinstrumentide,
õiguste, vara või kohustuste üleandmisele seatud piiranguteta või nende heakskiitmise nõueteta,
mida tavaolukorras muul juhul kohaldataks tulenevalt seadustest.
Lõige 3. Vajaduse korral on FI-l õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt
reguleeritud väärtpaberiturul finantsinstrumendiga kauplemise või noteerimise peatamist või
lõpetamist, uute instrumentide kauplemisele või noteerimisele lubamist ning alla hinnatud
instrumentide uuesti noteerimist või kauplemisele lubamist, ilma et tuleks täita
prospektimäärusest tulenevat prospekti avaldamise nõuet.
Lõige 4 reguleerib asjaomaste registrite teavitamist ja kandeavalduse esitamist.
Kriisilahendusmenetluse alustamise otsusel on muuhulgas ühinguõiguslikud tagajärjed, mille
kohta tehakse kanne äriregistrisse, Eesti väärtpaberite keskregistrisse, samuti tehakse
asjakohasel juhul FI kandeavalduse alusel kanded kinnistusraamatusse jmt.
85
Eelnõu § 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine. Paragrahvis on reguleeritud FI õiguste
kasutamisega n-ö kaasnevad õigused, võttes üle IRRD direktiivi artikli 42.
Lõiked 1–3. Näiteks võib FI:
- lubada finantsinstrumentide, õiguste, vara ja kohustiste üleandmist sõltumata kohustistest
või koormatistest. Kui varade hulgas on näiteks kinnisvara, millel on hüpoteek ja see
kinnisvara antakse kriisilahenduse käigus uuele üksusele, siis see säte võib anda õiguse see
vara üle anda nii, et uus omanik saab selle ilma eelmiste kohustusteta;
- käsitleda vastuvõtjat kui kriisilahenduses olevat ettevõtjat koos tema õiguste, kohustiste ja
tema tegevustega;
- nõuda teabevahetust ja abi andmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ning vastuvõtja vahel;
- nõuda kindlustuslepingu tingimuste muutmist või nende kehtetuks tunnistamist või
lepingupooleks oleva kindlustusandja asendamist vastuvõtjaga;
- anda edasikindlustusandja nõusolekuta üle edasikindlustusõigused, mis hõlmavad üleantud
kindlustus- või edasikindlustuslepingust tulenevaid nõudeid;
- nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt reguleeritud väärtpaberiturul uute
omandiõiguse instrumentide noteerimist või kauplemisele lubamist või omandiõiguse
instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või noteerimise peatamist või
lõpetamist.
FI kriisilahendusüksus kasutab neid õigusi, kui see on nende hinnangul vajalik kriisilahenduse
tulemuslikkuse tagamiseks ning ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.
Lõiked 4 ja 5. FI kriisilahendusüksus võib kehtestada toimepidavuse tagamise korra, et tagada
kriislahenduse tulemuslikkus ja asjakohasel juhul vastuvõtja õigus tegevuse jätkamiseks ehk
meetmed, mis tagavad, et tegevus ei katkeks kriisilahenduse käigus. Seega, kui ettevõtja (osa)
antakse üle teisele ettevõtjale, peab see uus omanik suutma seda osa ka reaalselt edasi juhtida
ja tegutseda. Kord sisaldab, kuidas jätkata kindlustuslepingutes tulenevate kohuste täitmist
(sealjuures asendatakse lepingudokumentides kindlustusandja vastuvõtjaga). Samuti
asendatakse kriisilahenduses olev kindlustusandja vastuvõtjaga kohtumenetluses, mis on
seotud üle antud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega.
Lõige 6. Kui lõike 1 punkti 2 kohaselt võib käsitleda vastuvõtjat kui kriisilahenduses olevat
ettevõtjat koos tema õiguste, kohustiste ja tema tegevustega ning lõike 5 punkti 2 kohaselt
asendatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja vastuvõtjaga kohtumenetluses, mis on
seotud üle antud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, siis nimetatud õigused ei
mõjuta kriisilahenduses oleva ettevõtja töötaja töölepingu lõpetamise õigust ja lepingupoole
õigust kasutada lepingust tulenevaid õigusi, sealhulgas õigust leping üles öelda, milleks on
lepingutingimuste alusel õigus kriisilahenduses oleva ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu
enne üleandmist või vastuvõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast üleandmise lõpuleviimist.
Eelnõu § 50. Erihalduri määramine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 44.
Lõige 1. Direktiivi kohaselt võib kriisilahendusasutus võtta kriisilahenduses oleva ettevõtja
oma täieliku kontrolli alla või määrata sellel eesmärgil erihalduri. Seaduseelnõu kohaselt on
kriisilahenduse ajal ettevõtja juhtimine lahendatud erihalduri instituudi kaudu. Erihalduril
peavad selleks olema vajalik kutsealane sobivus, oskused ja teadmised.
Lõige 2. Erihalduril on õigus esindada, juhtida ja kontrollida kriisilahenduses olevat ettevõtjat.
Erihalduril on kõik omanike ja juhtorganite õigused. Erihalduril on kriisimenetluses oleva
86
ettevõtja juhtimisel erakorralised volitused, mida ta võib kasutada kooskõlas FI-lt saadud
juhtnööridega.
Lõige 3. FI määrab erihalduri volitused, sealhulgas võib seada tema tegevusele piiranguid.
Erihalduri otsuste rakendamise jaoks on vajalik FI eelnev nõusolek.
Lõige 4. FI kriisilahendusüksus avalikustab erihalduri määramise ja sellega seotud tingimused.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: erihalduri nimetamise kõik tingimused tehakse avalikult
kättesaadavaks. Teatud elemente võib jätta avaldamata vastavalt liidu õigusele, näiteks
isikuandmed (nt elukoha aadress). Komisjoni hinnangul ei kohaldu see samas erihalduri
tasustamisele.
Lõige 5. Kui erihalduri kohustus satub vastuollu ettevõtja põhikirja või siseriikliku õigusega
sätestatud juhtkonna muude kohustustega, siis kriisilahenduse eesmärgi täitmine on alati
prioriteet. Need vastuolud ei tähenda, et erihaldur rikuks õigust, vaid et tema tegevus ületab või
eirab tavapäraseid äri- ja juhtimiskohustusi, mis kehtiksid tavalises olukorras.
Lõige 6. Erihaldur esitab FI-le erihalduri mandaadi alguses ja lõpus ning FI
kriisilahendusüksuse määratud ajavahemiku tagant kirjalikud aruanded kriisilahenduses oleva
ettevõtja finantsseisundi üksikasjaliku kirjelduse ja rakendatud meetmete põhjenduste kohta.
Lõige 7. Erihaldur määratakse kuni üheks aastaks. FI võib tähtaega erandkorras pikendada, kui
erihalduri määramise tingimused on jätkuvalt täidetud.
Lõige 8. Finantsinspektsioon võib erihalduri igal ajal tagasi kutsuda ja määrata uue erihalduri.
Eelnõu § 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 45 ning eesmärk on tagada, et ettevõtja
äritegevus ei katkeks kriisilahenduse ajal või pärast seda – isegi siis, kui seotud tugiettevõtted
on raskustes –, võimaldades turvalise ja sujuva ülemineku uuele juriidilisele üksusele.
Lõige 1. Tugiteenuste jätkumine kriisi ajal. Kui ettevõtja suhtes viiakse läbi kriisilahendust,
võivad kriisilahendusasutused nõuda, et see ettevõtja või temaga samasse gruppi kuuluvad
muud üksused jätkaksid vajalike operatiivsete teenuste või tugiteenuste osutamist (nt IT-tugi,
raamatupidamine, kontoriruumid), et võimaldada ettevõtja tegevuse vastuvõtjale äritegevust
tõhusalt jätkata. See kehtib ka siis, kui tugiteenuseid osutava ettevõtja suhtes on algatatud
tavapärane maksejõuetusmenetlus.
Eesmärk on tagada, et kriisilahenduse all oleva ettevõtte elutähtsad teenused ei katkeks kohe –
isegi kui teenusepakkujal endal on majanduslikud raskused.
Põhjenduspunktis 46 on selgitatud, et erijuhtudel, kui kindlustusgrupi teatavad ettevõtjad
osutavad kriisilahenduses olevale kindlustus- või edasikindlustusandjale teenuseid, mis on
olulised kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, peaks kriisilahendusasutusel olema õigus
tagada, et sellise olulise teenuseosutaja pakutavate kaupade tarnimist ja teenuste osutamist
jätkatakse juhul, kui tema finantsseisund halveneb samasse kindlustusgruppi kuuluva
kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetuse tõttu ning sellise õiguse kasutamine on
vajalik kindlustusgrupi teiste ettevõtjate pakutava kindlustuskatte järjepidevuse säilitamiseks.
87
Need õigused võivad hõlmata kriisilahenduse õiguste kasutamist ja kriisilahenduse vahendite
rakendamist olulise teenuseosutaja suhtes.
Lõige 2. Kui oluline teenuseosutaja on maksejõuetu või selleks peatselt muutumas, siis võib
nõuda temalt otseselt või kaudselt pakutavate kaupade tarnimise või teenuse osutamise
jätkumist kriisilahenduses olevale ettevõtjale ka pärast kriisilahendustegevuse läbiviimist.
Lõige 3. Kui tugiteenuseid osutab grupi ettevõte, mis asub teises lepinguriigis, peab ka selle
lepinguriigi kriisilahendusasutus aitama kaasa, et nende territooriumil asutatud ettevõtja jätkaks
vajalike operatiivsete teenuste või tugiteenuste osutamist. Ja vastupidiselt, kui kriisilahendus
viiakse läbi teises lepinguriigis, aga gruppi kuuluv ettevõtja asub Eestis, siis FI
kriisilahendusüksus võib nõuda, et see ettevõtja jätkaks tegevust.
Lõige 4. Tingimused teenuste jätkamiseks. Kui teenuseid osutati enne kriisilahendust kehtiva
lepingu alusel, siis tuleb teenuseid edasi pakkuda samasugustel tingimustel kuni lepingu lõpuni.
Kui leping puudub või on lõppenud, tuleb teenuseid pakkuda mõistlikel tingimustel. Teenuse
olulisus ei sõltu sellest, kas leping on sõlmitud, vaid sellest, kui hädavajalik see teenus on
kriisilahenduse all oleva ettevõtte toimimise jaoks.
Eelnõu § 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud
õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused. Paragrahviga
võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 47.
Lõige 1. Kui kriisilahendustegevus on seotud kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi
õiguses reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega, võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et
- kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku
kriisilahendustegevuse täideviimise tagamiseks (nt tagada äriregistri kannete muutmine
välisriigis, esitada dokumente kohalikele asutustele, allkirjastada lepinguid vastavalt
kolmanda riigi õigusele);
- kontrolliv isik haldab vastuvõtja nimel omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või
täidaks kohustisi kuni kriisilahendustegevuse käivitumiseni;
- vastuvõtja mõistlikud kulud, mis on tehtud tulenevalt eelkirjeldatu tagamisest, kaetakse §
32 lõikes 7 sätestatu kohaselt ühel või mitmel viisil
Lõige 2. Asjaomastes lepingutes (lepingupool on kolmandast riigis) tuleks ette näha tingimus,
et lepingupool nõustub kohustise allahindamise või konverteerimisega ning kohustise
põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise, konverteerimise või tühistamisega,
mida FI kriisilahendusüksus võib oma õigusi kasutades teha. Ehk teine osapool (nt investor)
nõustub, et tema nõuet võib kriisi korral vähendada, muuta omakapitaliks või tühistada.
Lõige 3. FI kriislahendusüksus võib nõuda, et ettevõtja esitaks talle sõltumatu õiguseksperdi
kinnituse selle kohta, et lõikes 2 osutatud lepingutingimused on õiguslikult siduvad (ehk
jõustatavad) ja tõhusad. Ehk kriisiolukorras ei oleks selle lepingupoole nõusolek vaid paberil,
vaid see kehtib ja on rakendatav ka juriidiliselt.
Lõige 4 käsitleb olukorda, kus kriisilahendusasutus peab otsustama, kas teha toiminguid seoses
kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õiguses reguleeritud omandiõiguse
instrumentide, õiguste või kohustistega või mitte. FI peab olema veendunud, et kriisilahendus
on tõhus ja kui ta pole selles veendunud, et kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja
vastuvõtja teevad kõik vajaliku kriisilahendustegevuse täideviimise tagamiseks, siis FI ei tee ka
88
neid toiminguid. Seega, kriisilahendus võib hõlmata vara või õigusi, mis asuvad väljaspool ELi
ja alluvad kolmanda riigi seadustele. Kui on selge, et kriisilahendus ei saa nende suhtes kehtida,
ei tohi ka vastavaid korraldusi teha. Kui korraldus on juba tehtud, see ei kehti sellise vara suhtes.
Eesmärk on vältida õiguslikke konflikte ja tagada, et korraldus kehtiks ainult seal, kus see
seaduslikult võimalik on.
Eelnõu § 53. Lepinguliste kohustuste täitmine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 48.
Lõikes 1 ja 2. Juhul kui kriisilahenduses olev ettevõtja jätkab lepingust tulenevate
põhikohustuste täitmist, sealhulgas täidab oma makse- ja ülekandekohustusi ja annab tagatisi,
ei ole kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetme rakendamise ega selle kohaldamisega vahetult
seotud mis tahes sündmus lepingute lõpetamise, peatamise, muutmise aluseks või tasaarvestuse
õigust või lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguse kasutamise aluseks. Sama kohaldatakse ka
tütarettevõtjast kindlustusandja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis sisaldab kohustisi, mida
tagab või toetab muul viisil emaettevõtja või kindlustusgrupi ettevõtja, või kindlustusgrupi
ettevõtja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise
sätet. See väldib ahelreaktsiooni, kus kriis ühes ettevõtjas võiks põhjustada kõigi grupi
ettevõtete lepingute lõpetamise või tagatiste realiseerimise, kuigi need ise on toimivad.
Lõige 3. N-ö tunnustatud kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse korral (vt selgitusi § 74
juures) käsitatakse selle riigi kriisilahendusmenetlust käesoleva paragrahvi kohaldamisel
kriisiohjemeetmena.
Lõige 4. Kui lepingulised põhikohustused (nt maksed, hüvitised, tarned, tagatised) täidetakse
jätkuvalt, siis kriisiennetus- või kriisiohjemeetme rakendamine (sh sellega seotud sündmused)
ei anna automaatselt õigust:
- lepingu lõpetamiseks, peatamiseks, muutmiseks või tasaarvestuse või lõpetamisel toimuva
tasaarvestuse teostamiseks, sealhulgas seoses tütarettevõtja sõlmitavate lepingutega, mille
kohaseid kohustusi tagab või toetab muul viisil kindlustusgrupi ettevõtja ja mis sisaldavad
vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet;
- omandada või omada kontrolli kriisis oleva ettevõtja või mõne grupi liikme vara üle, kui
leping sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet;
- mõjutada lepingulisi õigusi kriisis oleva ettevõtte või grupi liikme suhtes, kui leping
sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet.
Lõige 5. Eelkirjeldatu ei piira lõikes 4 sätestatud õiguste rakendamist, kui see ei ole seotud
kriisiennetus-või ohjemeetme rakendamisega või sellega vahetult seotud sündmusega.
Kriisiennetus- ja ohjamismeetmete eesmärk on kaitsta süsteemi ja vältida automaatset lepingute
kokkukukkumist. Samas, kui ilmneb muu reaalselt lepingut rikkuv sündmus, võivad pooled
ikka kasutada oma õigusi (nt lõpetada leping, realiseerida tagatised, nõuda makseid).
Lõige 6. Eelnõu § 53 reguleerib makse- ja ülekandekohustuse peatamist ning § 54 reguleerib
tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramist. Vastavates paragrahvides sätestatud peatamist
ja piiramist ei käsitata käesoleva paragrahvi lõigete 1, 2 ja 4 ning käesoleva seaduse § 55 lõike
1 kohaldamisel lepingulise kohustuse täitmata jätmisena.
Lõige 7 näeb ette, et paragrahvis sätestatut käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/200834 artikli 9 tähenduses. Üldist
34 EUR-Lex - 02008R0593-20080724 - EN - EUR-Lex
89
kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema
poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on
kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline
õigus oleks lepingule kohaldatav määruse alusel.
Lõikega 8 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 88 punkt 1, millega muudetakse
finantstagatiskokkulepete direktiivi 2002/47/EÜ artikli 1 lõiget 6 ning mille kohaselt ei
kohaldata nimetatud direktiivi artikleid 4–7 piirangute suhtes, mis puudutavad pandiõigusel
põhineva finantstagatiskokkuleppe mõju, ega lõpetamisel toimuvat tasaarveldust või
tasaarvestust käsitlevate sätete suhtes, mida kohaldatakse kooskõlas EL finantssektori
kriisilahenduse regulatsioonidega, ega piirangute suhtes, mis kehtestatakse liikmesriigi õiguse
kohaselt antud sarnaste õigustega, et hõlbustada sama artikli lõike 2 punktis d osutatud mis
tahes sellise ettevõtja korrapärast kriisilahendust, mille suhtes kohaldatakse kaitsemeetmeid,
mis on vähemalt samaväärsed pankade ja kindlustusandjate kriisilahenduse kaitsemeetmetega.
Eelnõu § 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 49.
Lõiked 1–3. FI kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva ettevõtja
lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused alates § 66 lõike 1 punktis 1 nimetatud teate
(edaspidi ka peatamisteade) avaldamisest kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni
kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järgi. See annab FI kriisilahendusüksusele
täiendava ajavaru (nt 1–2 päeva), et hinnata olukorda ja rakendada sobivaid
kriisilahendusmeetmeid. Kõik need kohustused tuleb täita viivitamata pärast peatamisperioodi
lõppu. Ka vastaspoole antud lepingust tulenevad makse- ja ülekandekohustused peatuvad
samaks perioodiks.
Lõige 4. Eelkirjeldatut ei kohaldata mitte aga kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud,
mis on sõlmitud süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste
lõplikkuse direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide
või nende korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingud. Makse- ja
arveldussüsteemid ning kesksed vastaspooled on finantssüsteemi kriitiline infrastruktuur. Kui
nendele tehtavad maksed või tarned peatuksid, siis kannataks kogu maksesüsteemi stabiilsus.
Lõige 5. Peatamise õiguse kasutamisel peab FI kriisilahendusüksus arvesse võtma selle mõju
ja määrab selle õiguse kasutamise ulatuse vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: artikli 49 lõige 5 nõuab, et kriisilahendusasutused
hindaksid nende sätte alusel võetavate meetmete võimalikku mõju. IRRD ei täpsusta ega piira
arvestatavate mõjude liike, andes seega kriisilahendusasutustele vajaliku diskretsiooni hinnata
kõiki asjakohaseid juriidilisi, finantsilisi ja operatiivseid tagajärgi kriisilahenduse eesmärkide
valguses.
Eelnõu § 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine. Paragrahviga võetakse üle
IRRD direktiivi artikkel 50.
Lõiked 1 ja 2. FI kriisilahendusüksus võib seada vastava teate avaldamisest kuni avaldamisele
järgneva tööpäeva keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järg piirangu
tagatisest tuleneva õiguse jõustamisele. See on vajalik, et kriisilahendusüksusel oleks võimalik
ajutiselt takistada tagatiste realiseerimist ettevõtja suhtes, mis on kriisilahenduses. Kui kõik
tagatud võlausaldajad saaksid kohe ja korraga hakata tagatisi realiseerima, siis see süvendaks
90
kriisi, kahjustaks teisi võlausaldajaid ja ei annaks õiget pilti varade väärtuse kohta. Piirangud
peaksid võimaldama saada tõese ülevaate maksejõuetu ettevõtja bilansist, ilma et selles
kajastuksid väärtuste ja mahtude muutused.
Eelkirjeldatut ei kohaldata kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud, mis on sõlmitud
süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste lõplikkuse
direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende
korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingud.
Lõige 3. Kui grupi tasandil toimub kriisilahendus, tuleb kehtestada järjepidevad piirangud kõigi
seotud ettevõtjate osas. Kindlustusgruppide puhul, millel on mitmeid tütarettevõtjaid eri
riikides, tähendab see, et kriisilahenduse piirangud peavad olema kooskõlastatud ja
sümmeetrilised, et ei tekiks ebaõiglast kohtlemist ega õigusvaakumit.
Seega, kui kriisilahendus mõjutab makse- ja arveldussüsteeme (mille kaitse on § 63 lõigetes 12
ja 13), peavad kriisilahendusasutused tagama, et tagatiste realiseerimise peatamine ei rikuks
nende süsteemide kaitset ega põhjustaks vastuolusid grupi eri üksuste vahel.
Eelnõu § 56. Lepingu lõpetamisõiguse peatamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 51. Eesmärk on tagada, et kui kriisilahendusasutus annab vara ja kohustised üle
erasektorile või sildkindlustusandjale, on tal piisavalt aega üleantavate lepingute
kindlakstegemiseks.
Lõikes 1 on defineeritud lepingu lõpetamisõigus. Tegemist on õigusega leping lõpetada,
kohustuse täitmist kiirendada, lepingu lõpetamiseks või lõpetamisele pööramiseks meetmeid
rakendada, kohustusi tasaarvestada, samuti muu sarnane kokkulepe või säte, mille tulemusel
lepingupoole kohustuse täitmine peatatakse, muudetakse või lõpetatakse või mis välistab
lepingu alusel tekkiva kohustuse, mis muidu tekiks. Lepingu lõpetamisõiguse määratlemise
eesmärk on tagada selgus olukordades, kus kriisilahendusmeetmete rakendamisel on vajalik
ajutiselt piirata lepingupoolte võimalust tugineda lepingus sisalduvatele lõpetamise või
kohustuste muutmise sätetele.
Lõige 2. Eeltoodust tulenevalt peaks kriisilahendusasutusel olema võimalik piirata
kriisilahenduses oleva ettevõtja lepingupoole õigust lepingud lõpetada enne, kui üleandmine on
sooritatud. Sellised piirangud peaksid võimaldama saada tõese ülevaate maksejõuetu ettevõtja
bilansist, ilma et selles kajastuksid väärtuste ja mahtude muutused, mis kaasneksid
lõpetamisõiguste ulatusliku kasutamisega, ning need peaksid aitama vältida turul ebastabiilsuse
tekitamist. Vastaspoolte lepingulisi õigusi ei tohiks siiski riivata rohkem kui minimaalselt
vajalik. Peatamisperiood on vastava teate avaldamisest kuni avaldamisele järgneva tööpäeva
keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järgi.
Lõige 3. Sama õigus kehtib ka kriisilahenduses oleva ettevõtja tütarettevõtjaga lepingu
sõlminud isiku puhul ning peatamisperiood kestab vastava teate avaldamisest kuni
avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja tütarettevõtja
asukohariigi aja järgi. Seda õigust on võimalik kasutada, kui:
- kriisilahenduses olev ettevõtja tagab sellest lepingust tulenevad kohustused või toetab seda
muul viisil;
- lõpetamisõigus põhineb üksnes kriisilahenduses oleva ettevõtja maksejõuetusel või
finantsseisundil;
- kriisilahenduses oleva ettevõtja puhul on kasutatud või võidakse kasutada üleandmisõigust
ning selle lepinguga seotud tütarettevõtjast ettevõtja vara ja kohustised on üle antud ning
91
vastuvõtja on need vastu võtnud või need veel antakse üle ning võetakse vastu või
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab muul viisil piisava kaitse sellistele
kohustustele.
Lõige 4. Lõpetamisõigust võib lepingupool kasutada enne peatamisperioodi lõppu, kui FI
kriisilahendusüksus on lepingupoolt teavitanud, et lepinguõigusi ja lepingust tulenevaid
kohustusi ei anta üle muule ettevõtjale või neid ei hinnata alla ega konverteerita.
Lõike 5 eesmärk on ette näha, millal ja kuidas lepingupoolel tekib uuesti õigus leping lõpetada
(ehk kasutada lõpetamisõigust), pärast seda, kui kriisilahendusüksus on selle õiguse ajutiselt
peatanud.
Peatamisperioodi lõppedes võib kasutada lõpetamisõigust vastavalt §-le 53 (lepinguliste
kohustuste täitmine) nii, et:
- kui lepinguõigused ja lepingust tulenevad kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib
lepingupool kasutada lõpetamisõigust vastavalt selle lepingu tingimustele üksnes vastuvõtja
jätkuva või järgneva täitmist tingiva juhtumi korral (lepingupool ei tohi lõpetada lepingut
automaatselt lihtsalt seetõttu, et see anti üle);
- kui lepinguõigused ja lepingust tulenevad kohustused jäävad kriisilahenduses olevale
ettevõtjale ning FI kriisilahendusüksus ei ole rakendanud allahindamis- või
konverteerimismeedet, võib lepingupool kasutada peatamisõiguse perioodi lõppemisel
lepingu lõpetamisõigust vastavalt selle lepingu tingimustele (lepingupool võib lepingust
väljuda kohe pärast ajutise peatamise perioodi lõppu lepingutingimustele).
Lõige 6. Lõpetamisõigust ei kohaldata kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud, mis on
sõlmitud süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste lõplikkuse
direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende
korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingud.
Eelnõu § 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 52.
Lõige 1. Kui finantslepingu suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, siis peab selles lepingus
kokku leppima, et lepingupool nõustub, et FI kriisilahendusüksus võib kasutada õigust peatada
lepingust tuleneva kohustuse täitmine või piirata õigusi, ja tunnustama oma seotust §-s 53
sätestatud nõuetega.
Finantsleping on defineeritud direktiivi 2014/59/EL artikli 2 punktis 100 ning see hõlmab
järgmisi lepinguid:
- väärtpaberitega seotud lepingud, sealhulgas:
i) lepingud väärtpaberi, väärtpaberite rühma või indeksi ostmiseks, võõrandamiseks või
laenamiseks;
ii) väärtpaberioptsioonid või väärtpaberite rühma või indeksi optsioonid;
iii) repotehingud või pöördrepotehingud seoses mis tahes sellise väärtpaberi, rühma või
indeksiga;
- kaubalepingud, sealhulgas:
i) lepingud kauba või kaupade rühma või indeksi ostmiseks, võõrandamiseks või
laenamiseks selle hilisema üleandmisega;
ii) kaubaoptsioonid või kaupade rühma või indeksi optsioonid;
iii) repotehingud või pöördrepotehingud seoses mis tahes sellise kauba, kaupade rühma
või indeksiga;
92
- futuurlepingud ja forvardlepingud, sealhulgas lepingud (välja arvatud kaubalepingud)
kauba või muud liiki vara, teenuse, õiguse või osaluse omandamiseks, võõrandamiseks või
üleandmiseks kindlaksmääratud hinnaga hilisemal kuupäeval;
- vahetuslepingud, sealhulgas:
i) vahetuslepingud ja optsioonid, mis on seotud intressimääradega, hetke- või muude
valuutakursilepingutega, valuutaga, aktsiaindeksi või aktsiaga, võlakirjaindeksi või
võlainstrumendiga, kaubaindeksite ja kaupadega, ilmaga, heitkoguste või
inflatsiooniga;
ii) kogutulu vahetustehingud, krediidiriski marginaali või krediidiriski vahetustehingud;
iii) mis tahes lepingud või tehingud, mis on sarnased alapunktis i või ii osutatud
lepinguga, mille suhtes toimub korduv kauplemine vahetuslepingute või
tuletisinstrumentide turul;
- pankadevahelised laenulepingud, mille puhul laenutähtaeg on kolm kuud või vähem;
- eelnimetatud lepingute või kokkulepete raamlepingud.
EIOPA töötab välja RTS eelnõu, et täpsustada lepingulise tingimuse sisu, võttes arvesse selles
osutatud ettevõtjate erinevaid ärimudeleid.
Lõige 2. Lõikes 1 sätestatut kohaldatakse finantslepingute suhtes, millega:
- võetakse uus kohustus või muudetakse oluliselt olemasolevat kohustust pärast käesoleva
seaduse jõustumist;
- nähakse ette Eesti õiguse alusel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise peatamine
või ühel või mitmel alusel lepingu lõpetamine või tagatistest tulenevate õiguste teostamine.
Lõige 3. Kui ettevõtja ei täida paragrahvis sätestatud nõudeid (nõustumise tingimuse lisamine
lepingusse), võib sellele vaatamata kohaldada peatamise ja piiramise õigust.
Eelnõu § 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine. Paragrahviga
võetakse üle IRRD direktiivi artikli 53 lõiked 1 ja 2.
Lõiked 1 ja 2. FI kriisilahendusüksusel on õigus ajutiselt piirata ka kindlustusvõtjate õigust
elukindlustusleping üles öelda või see õigus ajutiselt peatada. Seda juhul, kui kindlustusvõtjate,
soodustatud isikute või kahjustatud isikute ees jätkatakse kindlustuslepingust tulenevate
põhikohustuste täitmist (nt kahjuhüvitise maksmist). Vastav õigus on kuni peatamisteates
avaldatud tähtajani.
Eelnõu § 59. Kriisilahendusõiguste kasutamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 54.
Lõige 1. Kriisilahendusüksusel on võimalik võtta täielik kontroll kriisis oleva ettevõtte üle –
nagu oleks ta ise selle omanik ja juht. Näiteks peab tal olema õigus teha otsuseid, juhtida
äritegevust, otsustada ettevõtja vara saatuse üle – müüa, restruktureerida, ülekande jne.
Lõige 2. Aktsiate ja osadega kaasnevat hääleõigust ei saa kasutada kriisilahenduse ajal. See on
oluline, kuna kriisilahenduse ajal on vaja vältida olukorda, kus senised omanikud (aktsionärid,
osanikud, ühistu liikmed) saaksid oma hääleõigusi kasutada viisil, mis takistaks või segaks
kriisilahendust.
Lõige 3. FI kriisilahendusüksus saab teostada kriisilahendtegevust FI juhatuse otsuse kaudu ka
ettevõtja üle kontrolli omamata. Seega kriisilahendusüksus peab saama kiiresti ja haldusaktina
93
rakendada kriisilahendusmeetmeid, ilma et ta peaks ettevõtja igapäevast juhtimist enda kätte
võtma, sealjuures ettevõtjal on õigus hiljem see otsus vaidlustada.
Lõige 4. FI kriisilahendusüksus otsustab iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas viia läbi
kriisilahendus kooskõlas lõikes 1 või 3 sätestatuga, võttes arvesse kriisilahenduseesmärke ja
kriisilahenduse üldpõhimõtteid, kriisilahenduses oleva ettevõtja seisundit ning vajadust
tõhustada piiriüleste kindlustusgruppide kriisilahenduse tulemuslikkust.
Lõige 5. FI kriisilahendusüksust ei loeta seaduse mõttes juhatuse liikmeks (de facto ega
varijuhiks) isegi siis, kui ta tegelikult ettevõtet juhib kriisilahenduse käigus.
2. jagu. Õiguse kohaldamine
Eelnõu § 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 46.
Kui Eestis läbiviidava kriisilahenduse korral asub üleantav vara teises lepinguriigis või
üleantavad õigused ja kohustised on teise lepinguriigi õigusaktiga reguleeritud:
- kohaldub teise lepinguriigi õigus seoses üleandmisega;
- omanikel, võlausaldajatel ja kolmandatel isikutele ei ole õigust üleandmist takistada,
vaidlustada ega tühistada selle teise lepinguriigi õiguse alusel;
- üleandmise vaidlustamine üksnes Eesti õiguse alusel;
- osalise üleandmise korral kohaldatakse Eesti õiguse (KKELS) kaitsemeetmeid.
Kui Eestis läbiviidava kriisilahenduse korral vähendatavad või konverteeritavad
kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid ja muud kohustised on reguleeritud teise lepinguriigi
õigusaktiga või võlausaldaja asub teises lepinguriigis:
- kohaldatakse Eesti õigusest tulenevaid õigusi seoses vähendamise ja konverteerimisega;
- vaidlustada võib sellised toimingud Eesti õiguse alusel.
Liikmesriigid peavad osutama ka kriisilahendusasutusele, kes on teinud üleandmise või kes
kavandab üleandmist, mõistlikku abi, et tagada, et aktsiad, osad või muud omandiõiguse
instrumendid või vara, õigused või kohustised antakse vastuvõtjale üle kohaldatava riigisisese
õiguse nõuete kohaselt.
7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed
Eelnõu § 61. Õiguskaitsemeetmed osalisel üleandmisel ja allahindamis- või
konverteerimismeetme rakendamisel
Lõige 1 kehtestab õiguskaitse nendele isikutele (nt aktsionärid, kindlustusvõtjad,
hüvitisesaajad, võlausaldajad), kelle nõudeid ei kaasatud kriisilahenduses üleviimisel, kuna
kriisilahenduses võib üle anda ka ainult osa kindlustusandja varast ja kohustistest. See
tähendab, et mõned nõuded või omandiõigused jäävad üle andmata ja n-ö vanasse ettevõtjasse.
Sellisel juhul rahuldatakse need nõuded, mida üle ei antud, vähemalt ulatuses, milles need oleks
rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses sellel hetkel, kui tehti kriisilahenduse algatamise
otsus. Need, kelle nõudeid ei viida üle, ei tohi jääda halvemasse olukorda, kui nad oleksid
jäänud ettevõtja tavalise pankrotimenetluse puhul.
Lõige 2. Kui FI kriisilahendusüksus on rakendanud allahindamis- või konverteerimismeedet,
ei kanna ettevõtja omanikud, kindlustusvõtjad, kindlustatud, soodustatud isikud, õigustatud
94
isikud ja muud võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud või konverteeritud omakapitaliks,
suuremat kahju, kui nad oleks kandnud tavalises maksejõuetusmenetluses sellel hetkel, kui tehti
kriisilahenduse algatamise otsus.
Need lõiked tagavad õigluse ja õiguskindluse: keegi ei tohi kriisilahenduse käigus kaotada
rohkem, kui ta oleks kaotanud, kui ettevõtja suhtes oleks algatatud pankrotimenetlus.
Eelnõu § 62. Ettevõtja omanike ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 56 ja 57.
Lõiked 1–4. Selleks, et hinnata ega keegi ei kaotanud rohkem, kui ta oleks kaotanud ettevõtja
tavalise maksejõuetusmenetluse korral, hindab ja võrdleb sõltumatu isik viivitamata pärast
kriisilahendusmeetme rakendamist võimalikku mõju isikutele, kui ettevõtja oleks likvideeritud
tavalises maksejõuetusmenetluses, tegeliku mõjuga nendele isikutele kriisilahenduse
tulemusel. Kui võrreldakse kahju või hüvitise suurust kriisilahenduse ja pankroti vahel, siis see
peab põhinema järgmistel eeldustel:
- hindamine peab simuleerima olukorda, kus kriisis olev ettevõtja oleks lihtsalt pankrotti
läinud – ilma kriisilahenduseta – sellel hetkel, kui kriisilahenduse otsus tehti;
- eeldatakse, et kriisilahendusmeetmeid poleks rakendatud;
- võetakse arvesse lepingute asendamise realistlikku hinda;
- riigi erakorralist rahalist tuge ei tohi arvesse võtta.
Lõiked 5 ja 6. Isikutel on õigus hüvitisele, kui hindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud
suuremat kahju, kui nad oleks kandnud ettevõtja likvideerimisel tavalises
maksejõuetusmenetluses. Hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse läbi
tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses.
Hüvitise määramisel tsiviilkohtumenetluse korras tagatakse kohtulik kontroll hüvitise õiglase
suuruse üle. Kooskõlas TsMS § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses
äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised lahendatakse
TsMS 60. peatükis sätestatud menetluskorda järgides. Eelnõuga muudetakse TsMS § 607, et
saaks kohaldada TsMS 60. peatükki ka kindlustusandjate kriisilahenduse korral.
Eelnõu § 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artiklid 58–62.
Maksejõuetu kindlustusandja osade, kuid mitte kõigi vara, õiguste ja kohustiste üleandmisel
tuleb säilitada õiguspärased kokkulepped, mistõttu on oluline kehtestada kaitsemeetmed, et
takistada seotud kohustiste või seotud õiguste ja lepingute üksteisest eraldamist. See hõlmab
sama vastaspoolega sõlmitud lepinguid, mis on kaetud tagatiskokkulepetega, omandiõiguse
üleminekul põhinevate finantstagatiskokkulepetega, tasaarvestuskokkulepetega, lepingu
sulgemisel tehtava tasaarvestuse kokkulepetega ning struktureeritud finantskokkulepetega. Kui
kohaldatakse selliseid kaitsemeetmeid, peaksid kriisilahendusasutused püüdma kõik kaitstud
kokkuleppega hõlmatud seotud lepingud üle anda või jätma need kõik järelejäänud
maksejõuetusse kindlustusandjasse. Need kaitsemeetmed peaksid ka tagama, et Solventsus II
direktiivi kohaldamisel ei avaldaks see mõju tasaarvestuskokkuleppega (netting) hõlmatud
riskipositsioonide käsitamisele regulatiivse kapitalina.
Lõigetes 1 ja 2 on loetelu kokkulepetest (vt ka lõike 4 selgitust), mis on kaitsemeetmete all:
- tagatiskokkulepe;
- omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe;
95
- vastastikuna tasaarvestuskokkulepe (set-off);
- tasaarvestuskokkulepe (netting);
- investeerimisriskiga elukindlustusleping ja muu eraldatud portfell;
- edasikindlustusleping;
- struktureeritud finantskokkulepe.
Lõikes 3 on täpsustatud, millistel juhtudel on kaitsemeetmeid vaja:
- osalise üleandmise korral;
- need antakse üle muule ettevõtjale.
Lõike 4 kohaselt kohalduvad kaitsemeetmed sõltumata osapoolte arvust ja sellest, kas need
põhinevad lepingul, usalduskokkuleppel (trust) või muul alusel (kõik muud õiguslikud suhted,
mis loovad finantskohustuse või -õiguse, kuid ei ole leping ega usalduskokkulepe) või
tulenevad otse seadusest (ilma et keegi midagi eraldi otsustaks või allkirjastaks) või välisriigi
õigusaktidest või on osaliselt või täielikult nendega reguleeritud.
Seega kaitse peab laienema kõigile kokkulepetele ja nende vastaspooltele, olenemata:
- mitu osapoolt seal on;
- kas see tekkis lepinguga, usaldusstruktuuriga või automaatselt seaduse järgi;
- ja mis riigi õigus seda reguleerib.
Lõiked 5 ja 6. Kui tegemist on omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkuleppe,
vastastikuse tasaarvestuskokkuleppe, tasaarvestuskokkuleppe ja edasikindlustuslepinguga, siis
hoitakse ära osaline üleandmine, mis on seotud nende kokkulepete ja lepingutega ning hoitakse
ära selliste õiguste ja kohustiste muutmine või lõpetamine, mis on kaitstud selliste kokkulepete
ja lepingutega. Kaitstuks loetakse sellised õigused ja kohustused, mida kokkuleppe ja lepingu
vastaspooltel on õigus tasaarvestada.
Lõige 7. Kriisilahenduse käigus ei tohiks:
- viia vara üle ilma sellega seotud võla ja tagatiseta;
- viia üle ainult võlg, ilma tagatiseta;
- viia üle ainult tagatis, ilma seotud võlata;
- muuta või lõpetada tagatist selliselt, et võlg jääks ilma tagatiseta.
Oluline on, et tagatisega seotud õigused ja kohustised jäävad seotuks ning kriisilahendus ei
kahjusta tagatud võlausaldajate huve ehk vältida tuleb olukorda, et tagatised, võlad või õigused
nende üle eraldatakse üksteisest.
Lõiked 8 ja 9 täpsustavad erandit üldreeglist, mille kohaselt tuleb kriisilahenduses säilitada
terviklikkus – st lepingud, kohustised, varad ja õigused peavad liikuma koos, mitte eraldi.
Erandkorras võib kriisilahendusüksus anda üle ainult kindlustuslepingute portfelli – ilma, et
muu seotud vara, õigused või kohustused liiguksid kaasa, kui see on vajalik selleks, et tagada
kindlustuskaitse jätkumine (kindlustusvõtjate kaitse), seejuures peavad üleantavad
kindlustuslepingud jätkuvalt vastama õigusaktidest tulenevatele kohustusliku kindlustuskaitse
miinimumnõuetele. Samuti võib vastupidiselt üle anda, muuta või lõpetada muud
vara/kohustusi, ilma et kindlustuslepingud ise liiguksid kaasa.
Lõikes 10 on sätestatud struktureeritud tagatiskokkulepete ja muude eraldatud portfellide
kaitse. Sarnaselt lõikele 5 hoitakse ära osaline üleandmine, mis on seotud vastava kokkuleppega
või hoitakse ära selliste õiguste ja kohustiste muutmine või lõpetamine, mis on kaitstud sellise
kokkuleppega.
96
Lõige 11 lubab osalist üleandmist, muutmist või lõpetamist, kui see on vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.
Lõiked 12 ja 13. Osaline ülendamine ei tohi mõjutada makse- ja arveldussüsteemide seaduses
määratletud süsteemide toimimist ja reegleid.
Eelnõu § 64. Kaebuse esitamine
PS § 15 lõike 1 esimene lause sätestab keskse normina üldise kohtusse pöördumise õiguse. See
sisaldab ka üldist põhiseaduslikku õigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, st
iga subjektiivset õigust peab olema võimalik realiseerida kohtus tõhusas ja ausas menetluses
mõistliku aja jooksul. Isikuliselt kaitsealalt on PS § 15 lõige 1 kõigi ja igaühe õigus.
Põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi
rikutakse, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Seetõttu peaks kriisilahendusasutuste
tehtud otsuste suhtes kehtima kaebeõigus. Käesoleva paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikli 67 lõiked 2–4.
Lõike 1 kohaselt vaadatakse kriisiohjemeetme rakendamisest tulenevad kaebused läbi
tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Kohtulikus kontrollis tuleks arvesse võtta FI
kriisilahendusüksuse läbiviidud majanduslikku hinnangut asjaoludele. IRRD direktiivi pp 70
kohaselt võivad kriisilahendusasutuste võetud kriisiohjemeetmed nõuda keerukaid
majanduslikke hinnanguid ja suurt kaalutlusruumi. Kriisilahendusasutustel on konkreetselt
olemas eksperditeadmised selliste hinnangute koostamiseks ja kaalutlusruumi asjakohase
kasutamise kindlaksmääramiseks. Seetõttu on oluline tagada, et kui riiklikud kohtud vaatavad
läbi asjaomaseid kriisiohjemeetmeid, tuginevad nad kriisilahendusasutuste poolt tehtud
keerukatele majanduslikele hinnangutele. Siiski ei tohiks nende hinnangute keerukus takistada
kohtuid uurimast, kas tõendid, millele kriisilahendusasutus tugines, on faktiliselt täpsed,
usaldusväärsed ja järjepidevad, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida
keeruka olukorra hindamisel arvesse tuleks võtta, ning kas sellega on võimalik põhjendada
hindamise alusel tehtud järeldusi.
Kokkuvõtvalt nõuab säte, et kohus tugineks kriisilahendusasutuse poolt tehtud majanduslikule
faktide hindamisele, mitte ei asendaks oma majanduslikku hinnangut kriisilahendusasutuse
omaga.
Lõige 2. Kiireloomuliste olukordadega tegelemiseks tuleb sätestada, et mis tahes kaebuse
esitamine ei too kaasa vaidlustatud otsuse toime automaatset peatamist ning et
kriisilahendusüksuse otsus on viivitamata täidetav, kuivõrd selle täitmise peatamise kohta
kohaldub ümberlükatav eeldus, et peatamine oleks vastuolus avaliku huviga. Sätte eesmärk on
tagada kriisilahendusasutuse otsuste kiire ja tõhus täitmine, mis on vajalik finantsstabiilsuse ja
avalike huvide kaitseks. Finantssektori kriisilahendus on ajakriitiline protsess, kus viivitused
võivad suurendada süsteemseid riske, ohustada kindlustusvõtjate ja teiste võlausaldajate huve
ning kahjustada usaldust finantsturu vastu. Seetõttu nähakse ette, et kriisilahendusasutuse
otsuse vaidlustamine kohtus ei peata automaatselt selle kehtivust ega täitmist. Otsus on
viivitamata täidetav, mis tähendab, et kriisilahenduse meetmeid saab rakendada kohe, vältides
olukorda, kus kohtumenetluse ajaks tekiks õigustühimik või viivitus kriitiliste sammude
astumisel. Samuti sätestatakse, et kriisilahendusasutuse otsuse täitmise peatamise kohta kehtib
ümberlükatav eeldus, et see oleks vastuolus avalike huvidega. See tähendab, et kuigi kohtul on
õigus otsustada täitmise peatamine, peab ta lähtuma eeldusest, et avalik huvi on otsuse
97
viivitamatu täitmise poolt. Selline regulatsioon ei välista isikute õigust kohtulikule kaitsele,
kuid seab selle tasakaalu finantsstabiilsuse ja avalike huvide kaitsega.
Lõige 3 on vajalik, et kaitsta kolmandaid isikuid, kes on heas usus omandanud kriisilahenduses
oleva ettevõtja vara, õigusi ja kohustisi ametiasutuste poolt kriisilahendusõiguste kasutamise
tulemusel. Samavõrd vajalik on finantsturgude stabiilsuse tagamine. Kriisilahenduse otsuse
peale kaebuse esitamise õigus ei tohiks seega mõjutada tühistatud otsuse alusel tehtud
hilisemaid haldusakte või tehinguid. Sellistel juhtudel peaksid õigusvastase otsuse puhul
kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduma mõjutatud isikute kantud kahju hüvitamisega.
Lõige 4 on seotud TsKMS § 356 lõikega 4 (muudetakse käesoleva seaduseelnõuga), mis ütleb,
et kohus peatab menetluse nõutavaks ajaks, kui FI taotleb seda finantskriisi ennetamise ja
lahendamise seaduse või kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse alusel.
Võimalus taotluse esitamiseks nähakse ette käesolevas lõikes.
8. peatükk. Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded
Paragrahv 65. Teavitamisnõuded. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikli 63 lõige
2 ja artikli 65 lõiked 1 ja 2.
Lõige 1 näeb ette, millist teavet FI kriisilahendusüksus oma ülesannete kavandamiseks ja
teostamiseks vajab ning mille ta saab FI finantsjärelevalveüksuselt:
- teavitus kindlustusandja finantsseisundi halvenemise kohta, sh kui ta on sattunud
makseraskustesse või ta on tõenäoliselt sattumas makseraskustesse;
- meetmed, mille rakendamist on FI finantsjärelevalveüksus nõudnud –
kriisilahenduskõlblikkust piiravate taksituste kõrvaldamise meetmed (sh grupi tasandil),
ennetavas finantsseisundi kavas esitatud meetmed ning kui kava ei ole, siis meetmed
seadusest tulenevatele nõuetele vastavuse tagamiseks, vajalikud meetmed SCR
taastamiseks, lühiajaline finantseerimisskeem MCR-ile mittevastamise korral, varaga
seotud tehingute või toimingute tegemise keelamine või nende mahu piiramine.
- teavitus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta;
- teavitus selle kohta, kui FI finantsjärelevalveüksus on pikendanud eriolukordades tähtaega,
mil kindlustusandja peab taastama vastavuse SCR-ile;
- finantsseisundi taastamise kava ja lühiajalise finantseerimisskeemi koopiad.
Lõike 2 kohaselt peab FI kriisilahendusüksus teavitama viivitamata ka ettevõtjat, kui tema
suhtes on algatatud kriisilahendus, sealjuures teavitatakse rakendatavatest meetmetest. Lisaks
kriisilahenduses olevale kindlustusandjale tuleb vastav teavitus saata FI
finantsjärelevalveüksusele, kindlustusandja filiaali asukohariigi finantsjärelevalve asutusele,
Eesti Pangale, kindlustuse tagamise skeemidele, millesse ettevõtja kuulub,
Rahandusministeeriumile, ESRB-le, komisjonile, Euroopa Keskpangale, EIOPA-le, EBA-le ja
ESMA-le, asjakohasel juhul makse- või arveldussüsteemide korraldajale ning kui tegemist on
finantskonglomeraati kuuluva ettevõtjaga, siis ka teistele kriisilahendusasutustele.
Lõige 3 reguleerib täiendavalt FI ja Rahandusministeeriumi vahel teabe jagamist, sealjuures
tuleks Rahandusministeeriumi teavitada, kui kriisilahendusmeetme rakendamiseks või
kriisilahendusõiguse kasutamiseks võib olla vajalik kasutada riigieelarve või muid avalikke
vahendeid või rahastut (kriisilahenduse osafondi).
Eelnõu § 66. Avaldamisenõuded. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikli 65 lõiked
3 ja 4, artikli 83 lõike 2 punkt a ning artikkel 84.
98
Lõige 1. FI veebilehel tuleb avaldada otsus kriisilahenduse algatamise kohta või kokkuvõte
kriisilahendustegevuse mõju kohta, sealhulgas kindlustusandjatele avalduva mõju kohta.
Lisaks tuleb avaldada makse- ja ülekandekohustuse peatamise, tagatisest tuleneva õiguse
piiramise ning lepingu lõpetamise õiguse peatamise tingimused ja tähtajad.
Lõiked 2 ja 3. Lõikes 1 osutatud teave peab olema avaldatud ka kriisilahenduses oleva ettevõtja
ja EIOPA veebilehel ning FI peab tagama, et see on avaldatud ka Ametlikes Teadaannetes ja
muudes massiteabevahendites (meedia- või kommunikatsioonikanalid, mis on mõeldud
informatsiooni korrapäraseks edastamiseks avalikkusele ning mille sihtgrupp on lai hulk
inimesi, mitte üksikud isikud).
Lõiked 4 ja 5. Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid on võetud
kauplemisele reguleeritud väärtpaberiturul, siis tuleb avaldada teave kriisilahenduse avaldamise
kohta teabe avaldamiseks kasutatavas meediakanalis kooskõlas EL määrusega direktiiv
2004/109/EL35 läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele
emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele. Selle kohaselt
avalikustab emitent või isik, kes on taotlenud väärtpaberite reguleeritud turul kauplemisele
lubamist ilma emitendi nõusolekuta, korraldatud teabe kujul, mis võimaldab sellele kiiret
juurdepääsu mittediskrimineerival moel ning selle andmist ametlikult kindlaksmääratud
süsteemi käsutusse (Nasdaq Balti Börsi börsiteated).
Kui instrumendid ei ole võetud kauplemisele reguleeritud väärtpaberiturul, peab FI tagama, et
teade kriisilahenduse algatamise kohta saadetakse kriisilahenduses oleva ettevõtja
teadaolevatele omanikele ja võlausaldajatele, kelle andmed on kättesaadavad selle ettevõtja
registrite või andmebaaside alusel (nt ettevõtja enda hallatav nimekiri aktsionäridest või
laenulepingute, allutatud võlainstrumentide ja muu võla dokumentatsioonist peetav andmebaas
jne).
Lõike 6 kohaselt avaldab FI oma veebilehel teate väärteos tehtud jõustunud lahendi kohta ja
haldusakti (ettekirjutuse) kohta, kui vastav otsus on lõplik (jõustunud) ehk kui seda ei ole edasi
kaevatud või kui kaebeõigus on ammendunud (kõik vaidlustusastmed on läbitud ja asi on
lõplikult lahendatud).
Lõike 6 sõnastamisel on võetud aluseks, et avaliku teabe seaduse § 35 lõige 1 sätestab, et
teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks
kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teabe, välja arvatud vastavalt väärteomenetluse
seadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel avaldatava teabe ning
riikliku järelevalve, haldusjärelevalve ja teenistusliku järelevalve menetluse käigus kogutud
teabe kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni. Sama seaduse § 28 lõike 1 punkt 14 sätestab,
et teabevaldaja on kohustatud avalikustama riikliku järelevalve, haldusjärelevalve ja
teenistusliku järelevalve käigus tehtud ettekirjutused ning otsused nende jõustumisest alates.
Seega on võetud lähenemine, et Eesti õiguse kohaselt avalikustatakse jõustunud lahendid.
Lõige 7. Avaldatakse ka teave õigusrikkumise liigi ja laadi kohta ning selle füüsilise või
juriidilise isiku nimi, kellele karistus määratakse või kelle suhtes muu meede võetakse.
35 EUR-Lex - 02004L0109-20240109 - EN - EUR-Lex
99
Lõikes 8 on esitatud teate avaldamise piiramise erijuhid ehk põhjused teate avaldamise
edasilükkamise või mitte-avaldamise kohta. Ehk kui FI leiab konkreetse juhtumi põhjal, et
juriidilise isiku nime või füüsilise isiku andmete avaldamine oleks ebaproportsionaalne või
võiks ohustada finantsturgude stabiilsust või käimasolevat uurimist, võib lükata teate
avaldamise edasi, kuni avaldamist takistavad põhjused on kadunud. FI võib avaldada teate ka
anonüümselt, kui see tagab isikuandmete piisava kaitse. Lisaks võib jätta teate üldse
avaldamata.
IRRD direktiivi artikli 84 lõike 2 viimase alalõigu kohaselt on avaldatud andmed kättesaadavad
vähemalt viie aasta jooksul. Avaldatud teabes sisalduvaid isikuandmeid hoitakse
kriisilahendusasutuse või järelevalveasutuse ametlikul veebisaidil ainult nii kaua, kui on
kohaldatavate andmekaitsereeglite kohaselt vajalik. Viie aasta tähtaeg on olemas FIS § 54
lõikes 5 ning kui FI viib läbi järelevalvet, siis kohaldub isikuandmete kaitse üldmäärus36. Kui
FI viib läbi väärteomenetlust, on ta õiguskaitseasutus ja siis peab ta lähtuma isikuandmete kaitse
seaduse (IKS) 4. peatükist.
Eelnõu § 67. Konfidentsiaalsusnõuded. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel
66.
Lõige 1. Finantsseisundi taastamise kava ja kriisilahenduskava sisu ning üksikasju puudutav
teave ja nende kavade hindamise tulemused võivad avaldada kaugeleulatuvat mõju, eriti
asjaosalisele ettevõtjale. Tuleb eeldada, et mis tahes teave otsuse kohta enne selle tegemist,
olenemata sellest, kas see puudutab ennetusfaasis meetmete rakendamist, kriisilahenduse
eeltingimuste täitmist või konkreetse kriislahendusmeetme kasutamist, mõjutab selle meetmega
seotud avalikke huve ja erahuve. Teatavasti kehtivad finantsjärelevalves ranged
konfidentsiaalsuse nõuded. Kooskõlas rahvusvaheliste standardite ja Euroopa Liidu õigusega
sätestatakse FIS §-s 54, et finantsjärelevalvemenetlus ei ole avalik. Sarnaselt järelevalve
tegevusele on ka teave kriisilahendusmenetluse kohta konfidentsiaalne (FIS § 541). Juba teave
selle kohta, et FI konkreetset kindlustusandjat uurib, võib avaldada nimetatud isikule kahjulikku
mõju. Seetõttu tuleb tingimata tagada asjakohane konfidentsiaalsuse hoidmise kord sellise teabe
puhul nagu finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduskavade sisu ning üksikasjad ning
sellega seoses tehtava mis tahes hindamise tulemused.
Lõikes 1 on loetelu isikutest, kellele KKELS rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise
nõuet kohaldatakse:
- FI-le;
- EIOPA-le;
- Rahandusministeeriumile;
- erihaldurile;
- potentsiaalsele ostjale, kui rakendatakse kindlustusandja võõrandamise meedet;
- audiitorid, raamatupidajad, juristid ja nõustajad, hindajad ja muud eksperdid, kelle teenused
eelnimetatud isikud kasutavad;
- kindlustuse tagamise skeemile;
- Tagatisfondile;
- Eesti Pangale ja muudele ametiasutustele, kes on kaasatud kriisilahendusmenetlusse;
- sildkindlustusandjale;
- vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale;
- muudele isikutele, kes osutavad eelnimetatutele teenuseid;
36 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/ 679, - 27. aprill 2016, - füüsiliste isikute kaitse kohta
isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta
(isikuandmete kaitse üldmäärus)
100
- eelnimetatute juhatuse ja nõukogu liikmetele ning töötajatele nende ametis oleku ajal ning
enne ja pärast seda.
Lõige 2 näeb ette teabe konfidentsiaalsena hoidmise põhimõtte ning loetleb juhud, mil vastavat
teavet võib erijuhtudel teatavaks teha kolmandatele isikutele. Seda võib teha, kui see on vajalik
seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks, teave tehakse teatavaks kokkuvõtlikul või koondatud
kujul, mille põhjal ei ole võimalik tuvastada kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti
üksikandmeid ning kui teave tehakse teatavaks FI, kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti nõusolekul.
EIOPA annab hiljemalt 2027. aasta 29. jaanuariks välja suunised, et täpsustada, kuidas tuleks
teavet esitada kokkuvõtlikul või koondatud kujul.
Lõige 3. Enne teabe teatavaks tegemist tuleb põhjalikult hinnata, kas ja kuidas see võib
kahjustada avalikku huvi või teiste osapoolte huve – näiteks ärisaladusi või käimasolevaid
uurimisi. Eriti tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas kavade ja hindamistulemuste detailide
teatavaks tegemine võib tekitada probleeme.
Lõige 4. Antud paragrahv sätestab ka konfidentsiaalsusreeglist erandid ning teabe edastamise
kriisilahendamisega seotud isikutele. Konfidentsiaalsusnõuded ei välista FI-l edastamast
asjakohast informatsiooni Rahandusministeeriumile, Eesti Pangale, Tagatisfondile, ajutisele
erihaldurile, erihaldurile, pankrotihaldurile, audiitorettevõtjale, võimalikele ostjatele
(kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamisel), teiste asjaomaste liikmesriikide
kriisilahendusasutustele, järelevalveasutustele, keskpankadele, ministeeriumitele,
kriisilahendusfondidele ja EIOPA-le või asjaomastele kolmandate riikide
kriisilahendusasutustele.
Lõiked 5 ja 6. Teavet võivad vahetada ka FI finantsjärelevalve ja kriisilahenduse üksused
omavahel. Samuti võib seda teha ettevõtjasiseselt.
Lõige 7. Teabevahetusele FI kriisilahendusüksuse ja Maksu- ja Tolliameti vahel kohaldatakse
FIS § 53 lõike 4 punktis 14 ja lõikes 48 sätestatut.
Lõige 8. IRRD direktiivi artikli 66 lõike 6 kohaselt ei piira lõiked 1–5 kriminaal- või
tsiviilasjade kohtumenetlustes teabe avaldamist käsitleva riigisisese õiguse kohaldamist.
Lõigetega 9 ja 10 nähakse ette, et Riigikontrollile on lubatud avaldada finantsjärelevalve
tulemusi kajastavaid dokumente ja konfidentsiaalset teavet, kui Riigikontroll vajab teavet, et
hinnata FI juhtimise tulemuslikkust seoses järelevalvega kindlustusandjate üle. FIS § 541
kohaselt ei ole FI poolt läbiviidav kriisilahendusmenetlus avalik ja sellele kohaldatakse FELS-
is ja KKELS-is sätestatut. Kontrollikodadele, (s.o Eestis Riigikontrollile) konfidentsiaalse teabe
edastamine on lubatud tulenevalt IRRD direktiivi artikli 66 lõike 5 punktist b. Kui teave pärineb
teiselt kriisilahendusasutuselt, avaldatakse see teave Riigikontrollile üksnes teabe edastanud
asutuse selgesõnalisel nõusolekul ja üksnes eesmärkidel, millega see asutus nõustunud on.
9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus
1. jagu. Kriisilahenduskolleegium
Eelnõu § 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 70, mis reguleerib kriisilahenduskolleegiumi moodustamist ja ülesandeid.
101
Lõiked 1–5 ja 7. See, et kriisilahendusasutustel on võrdsed kriisilahendusmeetmed ja -õigused,
soodustab koordineeritud tegutsemist piiriülese kindlustusgrupi maksejõuetuse korral. Siiski on
vaja lisameetmeid, et edendada koostööd ja ennetada killustatud riiklikke reageerimisi. Selleks,
et kriisilahendusasutused saaksid kindlustusgruppide kriisilahendusega tegeledes leppida
kokku kindlustusgrupi kriisilahendusskeemis, peaks neil olema kohustus
kriisilahenduskolleegiumis koostööd teha ja üksteisega konsulteerida. Selleks, et pakkuda
foorumit arutelu pidamiseks ja sellise kokkuleppeni jõudmiseks, tuleks olemasolevate
järelevalvekolleegiumide juurde luua kriisilahenduskolleegiumid, kaasates sinna
kriisilahendusasutused ja pädevad ministeeriumid, EIOPA (vaatlejana) ja asjakohasel juhul
kindlustuse tagamise skeemide eest vastutavad ametiasutused. Kui kindlustusandja tegeleb
teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega, tuleks kolleegiumisse kaasata ka
selle teise lepinguriigi kriisilahendusasutus, et veelgi tõhustada teabevahetust. Vaatlejana võib
kolleegiumisse kutsuda kolmanda riigi kriisilahendusasutuse, kui liidus asutatud emaettevõtjal
või kindlustusandjal on kolmandas riigis asutatud tütarettevõtja või oluline filiaal.
Tagamaks, et kriisilahendusasutusi teavitatakse ja nendega konsulteeritakse piisavalt varakult
ja struktureeritud viisil, mis võimaldab neil oma volitusi informeeritud ja järjepideval viisil
täita, tuleks kindlussektori kriisilahendusasutused ning
pangandussektori/väärtpaberiturusektori kriisilahendusasutused kutsuda vaatlejatena üksteise
kriisilahenduskolleegiumidesse. See on eriti oluline ennetava finantsseisundi taastamise
kavandamise ja kriisilahenduse kavandamise kontekstis, samuti selle hindamisel, kas
kriisilahenduse algatamise eeltingimused on täidetud, ning lõpuks kriisilahenduse meetmete
võtmisel ühe või mitme finantskonglomeraati kuuluva üksuse suhtes.
Kriisilahenduskolleegiumi moodustab kindlustusgrupi kriisilahendusasutus.
IRRD direktiivi artikli 70 lõike 7 kohaselt töötab EIOPA välja standardite eelnõu, et täpsustada
kriisilahenduse kolleegiumite toimimist, sisaldavad sätteid selle kohta, kuidas kolleegiumid
peaksid tegema koostööd kriisilahenduskavade koostamisel, gruppide
kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel ja oluliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude
kõrvaldamisel, kui see on asjakohane. 2025. aasta 22. juulil avaldas EIOPA
konsultatsioonipaberi: „on draft RTS on the functioning of resolution colleges“37.
Lõikes 6 on loetelu ülesannetest, mille täitmise tagamiseks peab kolleegium kehtestama vastava
raamistiku. Need ülesanded on: olulise teabe vahetamine kindlustusgrupi kriisilahenduskavade
väljatöötamiseks ja kindlustusgrupi suhtes kriisilahendusõiguste kasutamiseks, kindlustusgrupi
kriisilahenduskavade väljatöötamine, kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine,
kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude puhul lahenduse otsimine või
nende lahendamine, kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi väljatöötamise vajaduse üle
otsustamine ja selles kokkuleppele jõudmine, kindlustusgrupi kriisilahendusstrateegiatest ja
kriisilahendusskeemidest avalikkuse teavitamise koordineerimine ning mistahes kindlustuse
tagamise skeemide või rahastute kasutamise koordineerimine.
Lõikes 8 on esitatud kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ülesanded, mida ta kolleegiumi
juhatajana peab täitma. Näiteks peab ta koostama kolleegiumi toimimiseks protseduurireeglid,
koordineerima kolleegiumi tegevust, kutsuma kokku ja juhatama kriisilahenduskolleegiumi
koosolekuid ning teavitama eelnevalt selle liikmeid koosolekute korraldamisest, peamistest
arutatavatest küsimustest ja asjaoludest, millega koosolekul arvestada, sealhulgas selleks, et
liikmed saaksid esitada osalemistaotluse. Samuti otsustab ta, millised liikmed ja vaatlejad
37 5a9512cf-e818-46e9-a536-0159159ab025_en
102
kutsuda kriisilahenduskolleegiumi koosolekutel osalema, võttes arvesse arutatava küsimuse
asjakohasust asjaomaste liikmete ja vaatlejate jaoks, eelkõige selle võimalikku mõju asjaomaste
lepinguriikide finantsstabiilsusele. Ka koosolekute otsused ja tulemused teeb juhataja
liikmetele teatavaks.
Lõige 9. Kui kolleegiumi koosoleku päevakorras on teemad, mis eeldavad ühisotsusele
jõudmist või mis on seotud Eestis asutatud kindlustusgrupi ettevõtjaga, on FI
kriisilahendusüksusel õigus osaleda sellel koosolekul, sõltumata, kas juhataja ta sellele
koosolekule on kutsunud.
Lõikes 10 on erand kolleegiumi moodustamise kohta. Nimelt ei pea kolleegiumi moodustama,
kui muul kujul moodustatud koostöövormid või kolleegiumid täidavad samu funktsioone ja
ülesandeid ning järgivad liikmelisuse ja kolleegiumides osalemise tingimusi ja menetlusi ning
teabe vahetamise nõudeid.
Sellisel juhul kohaldatakse koostöövormide ja kolleegiumide suhtes samu nõudeid, mis on ette
nähtud kriisilahenduskolleegiumide suhtes (lõige 11).
Lõige 12. IRRD direktiivi artikli 14 lõikest 2 tulenevalt peab kriisilahenduskolleegium
arvestama oma ülesannete täitmisel kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hinnanguga.
Eelnõu § 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 71.
Lõige 1 reguleerib Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamist, kui kolmanda riigi
kindlustusandjal või emaettevõtjal on kahes või enamas lepinguriigis asutatud tütarettevõtjast
kindlustusandja (liidu kindlustusandja) või kahe või enama lepinguriigi poolt oluliseks peetav
filiaal. Kui mõni neist üksustest asub Eestis, võib FI kriisilahendusüksus koos teiste asjasse
puutuvate kriisilahendusasutusega moodustada Euroopa kriisilahenduskolleegiumi.
Lõige 2. Euroopa kriisilahenduskolleegiumil on asjakohasel juhul samad ülesanded ja
funktsioonid, mis kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumil.
Lõige 3. Kui ainult ühe liikmesriigis asutatud emaettevõtja omanduses on kõik kolmanda riigi
kindlustusandja või kolmanda riigi emaettevõtja liidu tütarettevõtjatest kindlustusandjad,
juhatab Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd selle liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus
kõnealune emaettevõtja on asutatud. Kui see ei ole kohaldatav, juhatab Euroopa
kriisilahenduskolleegiumi tööd selle liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus on asutatud liidu
tütarettevõtjast kindlustusandja, kelle bilansilise vara koguväärtus on kõige suurem.
Eelnõu § 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 69 ning see reguleerib teiste lepinguriikidega arvestamist otsuste tegemisel.
FI kriisilahendusüksus peab arvestama järgmiste põhimõtetega:
- otsuse tegemine on tõhus ja kriisilahenduskulud hoitakse väiksena;
- otsus tehakse ja meetmeid rakendatakse õigeaegselt ja vajadusel kiirkorras;
- FI teeb koostööd teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste ja järelevalveasutustega
ning muude asutustega, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste vastuvõtmine ning
meetmete rakendamine;
- FI ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud;
103
- arvesse võetakse kindlustusvõtjate huve ning otsuse vastuvõtmise või meetme rakendamise
või selle mitte rakendamise võimalikku mõju ja negatiivset mõju kindlustusvõtjatele,
finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemile, rahastule ning
negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju lepinguriikides, kus lõplik emaettevõtja ja
tema tütarettevõtjast kindlustusandja tegutseb või kus nad tegutsevad olulise piiriülese
kindlustustegevusega;
- eesmärk on tasakaalustada erinevate lepinguriikide huve ja hoida ära lepinguriikide huvide
ebaõiglane kahjustamine või ebaõiglane kaitsmine;
- FI kriisilahendusüksus võtab kriisilahendustegevuse läbiviimisel arvesse ja järgib
kindlustusgrupi kriisilahenduskava, välja arvatud, kui ta leiab, et kriisilahenduseesmärke on
võimalik saavutada tulemuslikumalt muude meetmetega, mida kriisilahenduskavas ei ole
ette nähtud;
- kavandatav otsus ja meede on läbipaistvad, kui neil võib olla mõju asjasse puutuvate
lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantsstabiilsusele,
eelarvevahenditele ja asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemidele ja rahatutele.
Eelnõu § 71. Teabevahetusnõuded. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 72,
mis reguleerib teabevahetust asjasse puutuvate asutuste vahel.
Lõige 1. Kui teise lepinguriigi ametiasutus taotleb FI kriisilahendusüksuselt või
finantsjärelevalveüksuselt teavet IRRD direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks, edastab FI
selle teabe vastavale asutusele.
Lõiked 2 ja 3. Teabevahetuse koordineerimise roll on kindlustusgrupi kriisilahendusasutusel.
Kui teave on saadud kolmanda riigi ametiasutuselt, tohib seda edastada vaid selle ametiasutuse
nõusolekul.
Eelnõu § 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi
kriisilahendusasutuse teavitamise korral. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel
73, mis reguleerib olukorda, kui tütarettevõtjast kindlustusandja on makseraskustes või
sattumas makseraskustesse või tütarettevõtjast kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjektiga seoses on kriisilahenduse algatamise tingimused täidetud.
104
Joonis 3. Kriisilahendus tütarettevõtjast kindlustusandja korral
Lõige 1. Kui kindlustusgrupi tütarettevõtjast kindlustusandja on makseraskustes või sattumas
makseraskustesse või tütarettevõtjast kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjektiga
seoses on kriisilahenduse algatamise tingimused täidetud, teavitab FI kriisilahendusüksus
sellest viivitamata kindlustusgrupi kriisilahendusasutust, kindlustusgrupi järelevalve teostajat
ja teisi asjakohaseid kriisilahenduskolleegiumi liikmeid. Teavitada tuleb ka kavandatavatest
kriisilahendustegevustest või maksejõuetusmenetluse meetmetest, mida on asjakohane
rakendada.
Lõige 2. Sellise teate saamisel hindab kindlustusgrupi kriisilahendusasutus (pärast asjaomase
kriisilahenduskolleegiumi teiste liikmetega konsulteerimist) kriisilahendustegevuste või muude
meetmete tõenäolist mõju kindlustusgrupile ja teistes liikmesriikides asuvatele kindlustusgrupi
ettevõtjatele ning seda, kas kriisilahendustegevused või muud meetmed suurendaksid
tõenäosust, et kindlustusgrupi teises liikmesriigis asuv ettevõtja vastab kriisilahenduse
algatamise eeltingimustele.
Lõiked 3 ja 4. Kui vastav hinnang on, et kavandatavad kriisilahendustegevused või muud
meetmed ei suurenda tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused seoses
kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjatega on täidetud, võib FI rakendada
kavandatud tegevusi või muid meetmeid.
Kui vastav hinnang on vastupidine, teeb kindlustusgrupi kriisilahendusasutus viie päeva (mitte
tööpäeva) jooksul teate saamisest arvates ettepaneku kriisilahendusskeemi kohta ning edastab
selle kriisilahenduskolleegiumi liikmetele. Viiepäevast tähtaega võib pikendada selle
kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes vastava teate esitas.
105
Kindlustusgrupi kriisilahendusskeem peaks hõlbustama koordineeritud kriisilahendust, mis
tagab kõigi kindlustusgrupi ettevõtjate jaoks suurema tõenäosusega parimad tulemused.
Lõige 5. Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ei ole viie päeva või kokkuleppel pikema aja
jooksul oma hinnangut esitanud, võib teate esitanud tütarettevõtjast asukohariigi
kriislahendusasutus rakendada kavandatud tegevusi.
Lõikes 6 on esitatud kriisilahendusskeemi sisu. See peaks hõlmama kriisilahendustegevuste
kirjeldust, mida asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peaksid lõpliku emaettevõtja ja
kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes läbi viima, et saavutada kriisilahenduseesmärgid ja vastata
kriisilahenduse üldpõhimõtetele. Samuti sisaldab skeem selgitust selle kohta, kuidas
koordineerida kriisilahendustegevusi kriisilahendusasutuste vahel ning kriisilahenduse
rahastamiskava, mis võtab arvesse kindlustusgrupi kriisilahenduskavas sätestatut ning
vastutuse jagamise põhimõtteid.
Lõiked 7–9. Kriisilahendusasutused peavad kriisilahendusskeemis ühisotsusele jõudma.
Kriisilahendusasutused, kes ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga või otsustavad
võtta sõltumatuid kriisilahendusmeetmeid, peaksid selgitama kindlustusgrupi
kriisilahendusasutusele ja muudele kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga hõlmatud
kriisilahendusasutustele oma mittenõustumise põhjuseid ja teatama neist põhjustest koos
üksikasjadega sõltumatute kriisilahenduse meetmete kohta, mida nad võtta kavatsevad.
Kriisilahendusasutus, kes otsustab kindlustusgrupi kriisilahendusskeemist kõrvale kalduda,
peaks põhjalikult kaaluma sellise kõrvalekaldumise võimalikku mõju nende liikmesriikide
kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele, kus teised kriisilahendusasutused
asuvad, ja kõrvalekaldumise võimalikku mõju kindlustusgrupi muudele osadele.
Lõige 10. Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad
skeemiga mittenõustusvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele seoses
kriisilahendusskeemiga, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi
ettevõtjaid.
Lõige 11. Käesoleva paragrahvi kohaselt tehtud otsused on lõplikud.
Lõiked 12 ja 13. Kavandatud kriisilahendustegevusi ja meetmeid tuleb rakendada viivitamata,
arvestades olukorra kiireloomulisusega ning juhul, kui kriisilahendusskeemi ei rakendata,
teevad kriisilahendusasutused kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetmete
võtmisel tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumis, et luua kõigi makseraskustes või
tõenäoliselt makseraskustesse sattuvate kindlustusgrupi ettevõtjate jaoks koordineeritud
kriisilahendusstrateegia.
Lõige 14. Kriisilahendusasutused, kes võtavad kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
kriisilahendusmeetmeid, teavitavad kriisilahenduskolleegiumi liikmeid korrapäraselt ja
igakülgselt võetud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest.
Eelnõu § 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi
kriisilahendusasutuse teavitamise korral. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel
74 ning see reguleerib olukorda, kui lõpliku emaettevõtja puhul on kriisilahenduse algatamise
tingimused täidetud.
Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tema hinnangul
on kriisilahenduse algatamise tingimused lõpliku emaettevõtja puhul täidetud, esitab ta
106
kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostajale ja teistele asjasse puutuvatele
kriisilahenduskolleegiumi liikmetele teate kavandatavatest kriisilahendustegevustest või
maksejõuetusmenetluse meetmetest, mida on asjakohane emaettevõtja suhtes rakendada.
Lõige 2. Kriisilahendustegevused ja meetmed võivad sisaldada ka kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi rakendamist, kui:
- emaettevõtja suhtes läbiviidavad kriisilahendustegevused või rakendatavad meetmed
suurendavad tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused seoses grupi teistes
lepinguriikides asuvate ettevõtjatega täidetakse;
- emaettevõtja suhtes läbiviidavad kriisilahendustegevused või rakendatavad meetmed üksi
ei ole kriisiolukorra stabiliseerimiseks piisavad või tõenäoliselt ei anna optimaalset
tulemust;
- üks või mitu tütarettevõtjast kindlustusandjat vastab kriisilahenduse algatamise
tingimustele nende asukohariigi kriisilahendusasutuste hinnangul;
- kriisilahendustegevused või muud kindlustusgrupi tasandil rakendatavad meetmed on
tütarettevõtjast kindlustusandjatele kasulikud viisil, mis muudab kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi asjakohaseks.
Lõiked 3 ja 4. Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse poolt välja pakutud meetmed ei hõlma
kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi, teeb kindlustusgrupi kriisilahendusasutus otsuse pärast
kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist. Kui need sisaldavad skeemi,
vormistatakse see skeem kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ning kindlustusgrupi
kriisilahenduse skeemiga hõlmatud tütarettevõtjatest kindlustusandjate eest vastutavate
kriisilahendusasutuste ühise otsusena.
Lõiked 5 ja 6. Kriisilahendusasutus, kes ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse
esitatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga või kaldub sellest kõrvale või arvab, et
finantsstabiilsusega seotud põhjustel on tal vaja võtta kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti suhtes iseseisvalt kriisilahendustegevusi, mis ei ole kindlustusgrupi kriisilahenduse
skeemis esitatud, esitab ta mittenõustumise või kriisilahendusskeemist kõrvalekaldumise kohta
üksikasjalikud põhjendused ning teatab nendest ning kavandatud kriisilahendustegevustest ja
muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud
kriisilahendusasutusi.
Mittenõustumisel tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, kriisilahendustegevuste
ja muude meetmete potentsiaalset mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide
finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemidele ning rahastutele ja
kriisilahendustegevuste ning muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele.
Lõige 7. Kriisilahendusasutused, kes nõustuvad kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse esitatud
kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga, võivad mittenõustuvate kriisilahendusasutuste
osalemiseta võtta vastu ühise otsuse kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi kohta, mis hõlmab
kindlustusgrupi ettevõtjaid nende liikmesriigis.
Lõige 8. Käesoleva paragrahvi kohaselt tehtud otsused on lõplikud.
Lõiked 9 ja 10. Kavandatud kriisilahendustegevusi ja meetmeid tuleb rakendada viivitamata,
arvestades olukorra kiireloomulisusega ning juhul, kui kriisilahendusskeemi ei rakendata,
teevad kriisilahendusasutused kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetmete
võtmisel tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumis, et tagada mõjutatud kindlustusgrupi
ettevõtjate suhtes koordineeritud kriisilahendusstrateegia rakendamine.
107
Lõige 11. Kriisilahendusasutused, kes võtavad kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
kriisilahendusmeetmeid, teavitavad kriisilahenduskolleegiumi liikmeid korrapäraselt ja
igakülgselt võetud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest.
Eelnõu § 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud
otsuste täitmine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 76.
IRRD direktiivi artikli 75 lõike 1 kohaselt võib komisjon esitada nõukogule ettepanekuid
läbirääkimiste pidamiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et sõlmida lepingud, mis käsitlevad
kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste vahelist koostööd, sealhulgas
teabe jagamist kindlustus- või edasikindlustusandjate, kolmanda riigi kindlustus- või
edasikindlustusandjate ning kindlustusgruppide finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
kavandamise kohta. Lõike 2 kohaselt on lepingute eesmärk tagada kriisilahendusasutuste ja
asjaomase kolmanda riigi asutuste vahel menetluse ja korra kehtestamine koostööks mõne
ülesande või kõigi ülesannete täitmiseks ning mõne või kõigi artiklis 79 osutatud õiguste
kasutamiseks.
Lõige 1. Kui eelosutatud lepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse kolmandas riigis toimuva
kriisilahendusmenetluse suhtes käesolevas paragrahvis sätestatut. Sama on ka siis, kui leping
on küll sõlmitud, kuid see ei reguleeri kolmandas riigis toimuva kriisilahendusmenetluse
tunnustamist ja selles tehtud otsuste täitmist.
Lõige 2. FI kriisilahendusüksus otsustab, kas tunnustada ja kohaldada kolmanda riigi
kriisilahendusmenetlust (välja arvatud juhul, kui § 76 sätestab teisiti), kui see menetlus
puudutab liidu tütarettevõtjat, kolmandast riigist pärit ettevõtja liidu filiaali või emaettevõtjat.
Lõige 3. Otsuse tegemisel võetakse arvesse iga sellise liikmesriigi huve, kus kolmanda riigi
kindlustusandja või emaettevõtja tegutseb, ning eelkõige kolmandas riigis toimuva
kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selles tehtud otsuste täitmise võimalikku mõju
kindlustusgrupi muudele osadele ja nende liikmesriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele
ja finantsstabiilsusele.
Lõige 4. FI kriisilahendusüksusel on järgmised õigused ja volitused:
- kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja või tema emaettevõtja vara
suhtes, kui see vara asub Eestis või on Eesti õigusaktis reguleeritud või kolmanda riigi
kindlustusandja õiguste ja kohustiste suhtes, mis on seotud filiaaliga Eestis või millega
seotud nõuded on sisse nõutavad Eestis;
- viia lõpule omandiõiguse instrumentide üleandmine kolmanda riigi kindlustusgrupi Eestis
asutatud tütarettevõtjale või nõuda teiselt isikult vastava meetme rakendamist;
- kasutada lepingulisi õigusi piiravaid meetmeid;
- tühistada teatud lepingulised õigused – teha lepingulised lõpetamis- või kiirendamisklauslid
tühiseks, kui need tulenevad kolmanda riigi kriisilahendusmeetmest, eeldusel et lepingu
põhikohustused (nt maksed, tarned, tagatised) jätkuvalt täidetakse.
Lõige 5. Kui kolmanda riigi pädev asutus otsustab, et selles riigis registreeritud tütarettevõtjast
kindlustusandja vastab kolmanda riigi õiguse kohaselt kriisilahenduse eeltingimustele, võib FI
kriisilahendusüksus sellise kindlustusandja Eestis asuva emaettevõtja suhtes rakendada
kriisilahendusmeetmeid, kui see on vajalik avalikes huvides. Ehk kui kolmandas riigis asuv
tütarettevõtja satub raskustesse, võib see mõjutada liidus asuvat emaettevõtjat ning kogu grupi
stabiilsust. Eesmärk on võimaldada ennetavat sekkumist emaettevõtja tasandil.
108
Lõige 6. Kui Eesti tunnustab kolmandas riigis läbi viidud kriisilahendusmeetmeid, ei tähenda
see, et Eestis ei võiks samal ajal algatada tavapärast pankrotimenetlust.
Eelnõu § 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja
selle alusel tehtud otsuste täitmisest. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 77
ning selles on sätestatud, millistel juhtudel võib keelduda kolmanda riigi
kriisilahendusmenetluse tunnustamisest või otsuste täitmisest.
Esiteks võib seda teha, kui kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel võib olla ebasoodne mõju
Eesti või mõne teise lepinguriigi finantsstabiilsusele. Samuti võib keelduda, kui Eestis asutatud
filiaali suhtes on vaja rakendada eraldi kriisilahendusmeedet, et saavutada üks või mitu
kriisilahenduseesmärki või kui võlausaldajaid ei kohelda kolmanda riigi
kriisilahendusmenetluses samaväärselt kolmanda riigi võlausaldajatega, kellel on samasugused
õigused. Tunnustamise keeldumise põhjuseks võib olla ka asjaolu, et tunnustamine või otsuse
täitmine tooks kaasa olulise mõju Eesti riigieelarvele või tunnustamise või otsuse täitmise
õiguslikud tagajärjed oleksid vastuolus kehtiva õigusega.
Eelnõu § 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 78.
Lõike 1 kohaselt on FI kriisilahendusüksusel kõik õigused kolmanda riigi kindlustusandja
Eestis asutatud filiaali suhtes (kooskõlas lõikega 2), kelle suhtes ei rakendata üheski kolmandas
riigis kriisilahendusmenetlust või kelle suhtes rakendatakse kolmandas riigis menetlust ja
esineb üks käesoleva seaduse §-s 75 nimetatud asjaoludest. Kriisilahendusõiguste kasutamisel
kohaldub § 53.
Lõige 2. Lõikes 1 osutatud õigusi võib kasutada juhul, kui see on vajalik tulenevalt avalikust
huvist ja täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest:
- filiaal ei vasta või tõenäoliselt ei vasta [kindlustustegevuse seaduse §-s 39 sätestatud] filiaali
asutamise loa andmise ja tegutsemise tingimustele ning puudub väljavaade, et mis tahes
eraõiguslik, järelevalveline või asjaomase kolmanda riigi meede taastaks tingimustele
vastamise või hoiaks mõistliku aja jooksul ära makseraskustesse sattumise;
- kolmanda riigi kindlustusandja ei suuda või ei soovi või tõenäoliselt ei suuda täita oma
kohustusi filiaali võlausaldajate ees või nende kohustiste sissenõutavaks muutumisel, mis
on võetud filiaali nimel, sealhulgas seoses kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele
tehtavate maksetega, ning FI kriisilahendusüksus on veendunud, et asjaomase kolmanda
riigi kindlustusandja suhtes ei ole mõistliku aja jooksul algatatud või ei algatata kolmanda
riigi õiguse kohaselt kriisilahendusmenetlust ega maksejõuetusmenetlust;
- kolmanda riigi ametiasutus on algatanud kolmandas riigis kriisilahenduse seoses kolmanda
riigi kindlustusandjaga või on teavitanud FI kriisilahendusüksust kavatsusest sellise
menetlus algatamise kohta.
Lõige 3. Kui FI kriisilahendusüksus võtab seoses kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaaliga
iseseisvalt meetme, lähtub ta kriisilahenduseesmärkidest ja rakendab meedet vastavalt
kriisilahenduse üldpõhimõtetele ja nõuetele.
Eelnõu § 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 79.
109
IRRD direktiivi artikli 75 lõike 1 kohaselt võib komisjon esitada nõukogule ettepanekuid
läbirääkimiste pidamiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et sõlmida lepingud, mis käsitlevad
kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste vahelist koostööd, sealhulgas
teabe jagamist kindlustus- või edasikindlustusandjate, kolmanda riigi kindlustus- või
edasikindlustusandjate ning kindlustusgruppide finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
kavandamise kohta. Lõike 2 kohaselt on lepingute eesmärk tagada kriisilahendusasutuste ja
asjaomase kolmanda riigi asutuste vahel menetluse ja korra kehtestamine koostööks mõne
ülesande või kõigi ülesannete täitmiseks ning mõne või kõigi artiklis 79 osutatud õiguste
kasutamiseks.
IRRD artikkel 79 reguleerib olukorda, kui eelkirjeldatud lepingut kolmanda riigiga pole
sõlmitud või kui see leping on sõlmitud, aga see ei hõlma allkirjeldatut.
Nimelt võib EIOPA sõlmida mittesiduva koostööalase raamkokkuleppe asjaomaste kolmandate
riikide ametiasutustega. Rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustusandjate ning
kindlustusgruppide tulemuslik kriisilahendus eeldab koostööd liikmesriikide ja kolmandate
riikide kriisilahendusasutuste vahel. Koostööalaste raamkokkulepetega kehtestatakse osalevate
ametiasutuste vahel menetlus ja kord vajaliku teabe vahetamiseks ja koostööks mõne järgmise
ülesande või kõigi järgmiste ülesannete täitmisel ning mõne järgmise õiguse või kõigi järgmiste
õiguste kasutamisel seoses kindlustus- või edasikindlustusandjate ja kindlustusgruppidega:
- kriisilahenduskavade väljatöötamine;
- kindlustusandjate ja kindlustusgruppide kriisilahenduskõlblikkuse hindamine;
- kriisilahenduskõlblikkust takistavate asjaoludega tegelemine või nende kõrvaldamise
õiguse kasutamine;
- ennetavate meetmete rakendamine;
- kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.
Sama artikli lõike 3 kohaselt võib nii FI finantsjärelevalveüksus kui ka kriisilahendusüksus
sõlmida kolmandate riikide asjaomaste asutustega koostöökokkuleppe, mis on kooskõlas
EIOPA raamkokkuleppega. Selliste kahepoolsete kokkulepete väljatöötamine peaks tagama
asjaomaste rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustusandjate puhul tulemusliku kavandamise,
otsuste tegemise ja koordineerimise. Võrdsete tingimuste loomiseks peaksid sellised
kahepoolsed kokkulepped olema vastastikused, nii et kriisilahendusasutused tunnustavad
üksteise menetlusi ja tagavad nende täitmise, välja arvatud siis, kui on tegu erandjuhtumiga,
mis võimaldab keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest.
Kui eelviidatud leping ei sisalda koostöökokkuleppes kokkulepitut, kohalduvad samuti
vastavad kokkulepped.
Eelnõu § 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 80, mis reguleerib kolmanda riigi
ametiasutusele teabe edastamisel konfidentsiaalsuse ja isikuandmete kaitsega seotud nõuete
järgimist.
Lõige 1. Nii FI finantsjärelevalveüksus kui ka kriisilahendusüksus ning RaM võivad kolmanda
riigi ametiasutusele edastada teavet üksnes juhul, kui selle asutuse suhtes kehtivad §-s 67
sätestatuga vähemalt samaväärsed ametisaladuse hoidmise nõuded ning seda teavet on
kolmanda riigi ametiasutusel vaja oma riigisisese õiguse kohaste kriisilahendus- ja
järelevalveülesannete täitmiseks ja seda ei kasutata kooskõlas konfidentsiaalsusnõuetega ühelgi
teisel eesmärgil.
110
Kuna direktiivi sõnastus viitab üksnes kriisilahendusülesannete täitmisele, on Komisjon
täiendavalt selgitanud: IRRD artikli 66 lõike 4 punkt b sätestab, et kriisilahendusasutustel ja
järelevalveasutustel on lubatud jagada teavet muu hulgas kolmandate riikide asutustega, kes
täidavad ülesandeid, mis on võrreldavad kriisilahendusasutuste ülesannetega, tingimusel, et
järgitakse IRRD artiklit 80. Artikli 80 lõike 1 sissejuhatav osa viitab sõnaselgelt ennetavate
taastamiskavade jagamisele. Grupi ennetavaid taastamiskavasid hindavad ja vaatavad IRRD
kohaselt esmalt läbi järelevalveasutused. Kriisilahendusasutuste roll on seevastu oluliselt
piiratum – nad üksnes analüüsivad neid kavasid ja esitavad soovitusi vastavalt IRRD direktiivi
artiklile 6 lõikele 2. Eeltoodust tuleneb, et IRRD direktiivi artikli 66 lõike 4 punkti b ja artikli
80 lõike 1 sissejuhatavas osas nimetatud ELi asutustel ja ministeeriumidel peaks olema
võimalik jagada (konfidentsiaalset) teavet, eelkõige ennetavaid taastamiskavasid nende
kolmandate riikide asutustega, kelle jaoks see teave on asjakohane.
Lõige 2. Kui andmete jagamine hõlmab isikuandmeid ja need antakse üle kolmandale riigile,
siis peab see toimuma kooskõlas EL-i ja riiklike andmekaitsereeglitega. Andmekaitse jääb
kehtima ka siis, kui andmed liiguvad üle piiri.
Lõige 3. Kui FI või Rahandusministeeriumil on teavet, mis on saadud teise lepinguriigi
ametiasutuselt, võib ta seda jagada kolmanda riigi ametiasutusega ainult juhul, kui tal on selleks
vastav nõusolek ja seda tehakse selle teise lepinguriigi ametiasutuse heakskiidetud eesmärgil.
11. peatükk. Haldussund ja vastutus.
1. jagu. Haldussund.
Eelnõu § 79. Ettekirjutus. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 83 seoses
haldussunni rakendamisega.
FI-l on õigus teha ettekirjutus, kui järelevalve teostamisel või kriisilahendusülesannete täitmisel
on avastatud KKELS rikkumine või esineb rikkumise oht. Ettekirjutisega võib nõuda
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhatuse liikme või muu vastutava isiku
volituste peatamist või nõuete rikkumise lõpetamist või rikkumise kordumisest hoidumist.
Haldussunni rakendamisega on vaja tagada kindlustusandjate poolt IRRD direktiivist
tulenevate nõuete täitmine ning tagada, et finantsasutustele saaks osaks sarnane kohtlemine
tervikuna EL-s.
Eelnõu § 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär
FI haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise
isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja
sama kohustuse täitmisele sundimiseks kuni 5 miljonit eurot või kuni kahekordsele rikkumise
tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa. Juriidilise isiku puhul
esmakordse haldusakti täitmata jätmisekorral kuni 32 000 eurot, järgmistel kordadel kokku kuni
100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 10%
juriidilise isiku aastasest kogukäibest.
Juriidilise isiku kogukäive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta
SFCR aruande alusel. Eesti kindlustusandjad rakendavad alates 2023. a uut kindlustuslepingute
standardit IFRS 17, mille kohaselt ei kajastata raamatupidamise aastaaruande kasumiaruandes
brutokindlustusmakseid vaid kindlustustegevuse tulu (revenue), mistõttu võetakse lõike 3
kohaselt käibe puhul aluseks kindlustusandja brutokindlustusmaksed, mis kindlustusandja
111
esitab avalikus SFCR aruandes. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on
kogukäibeks eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande
järgi.
2. jagu. Vastutus. IRRD direktiivi artikli 83 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et nende
õigus- ja haldusnormidega on ette nähtud halduskaristused ja muud haldusmeetmed. Sama
artikli lõike 2 punktides d ja e on sätestatud rahalised trahvid, mida võib kohaldada juriidilise
ja füüsilise isiku puhul.
Eelnõu § 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine. Paragrahviga
nähakse ette karistus seoses ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise, haldamise,
ajakohastamise ja FI-le esitamise nõuete rikkumisega. Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku
korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordse väärteo
tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas ning juriidilise isiku korral
karistatakse rahatrahviga kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi
konsolideeritud käibest.
Eelnõu § 82. Kriisilahenduskava koostamise nõuete rikkumine. Paragrahviga nähakse ette
karistus seoses kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumisega.
Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis
miljonit eurot või kuni kahekordse väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule
vastavas summas ning juriidilise isiku korral karistatakse rahatrahviga kuni kümme protsenti
juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.
Eelnõu § 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teatamise
kohustuse täitmata jätmine. Paragrahviga nähakse ette karistus seoses makseraskustesse või
tõenäoliselt makseraskustesse sattumisest teatamise kohustuse rikkumisega. Nimelt on
kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti juht kohustatud teavitama FI
finantsjärelevalveüksust, kui ettevõtja on makseraskustes või tõenäoliselt satub
makseraskustesse.
Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis miljonit eurot
või kuni kahekordse väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
Kuna teavitamise kohustus on ettevõtja juhil, ei ole juriidilise isiku puhul karistust ette nähtud.
Eelnõu § 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive. Juriidilise isiku kogukäive
on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta SFCR aruande alusel. Kui
juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on kogukäibeks eelmise majandusaasta käive
lõpliku emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi.
Eelnõu § 85. Aegumine. Paragrahvis nähakse ette, et väärtegude aegumistähtaeg on kolm
aastat. Finantssektori väärtegude kolmeaastased aegumistähtajad nähti ette finantsvaldkonna
väärteokaristuste reformi raames, mistõttu on asjakohane, et sama lähenemine on ka käesoleva
seaduse nõuete rikkumise korral.
Eelnõu § 86. Menetlus. Väärtegude kohtuväline menetleja on FI.
3.3. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine (eelnõu § 87)
FIS § 2 muutmine. Paragrahv reguleerib riiklikku finantsjärelevalvet ja kriisilahendust.
112
Lõike 1 muutmine. Kuna nii FELS kui ka KKELS reguleerivad ka finantsjärelevalvega
seonduvat (nt järelevalve ja menetlused seoses ennetavate finantsseisundi taastamise kavade
või varajaste sekkumismeetmetega), on lõikesse 1 lisatud viited ka nendele seadustele.
Lõike 3 muutmine. Finantskriisi lahendamine FIS tähenduses on muu hulgas
kriisilahendustegevuse läbiviimine KKELS tähenduses.
FIS § 3 muutmine. Paragrahv sätestab finantsjärelevalve ja finantskriisi lahendamise
eesmärgid.
Lõike 2 sõnastusse lisatakse kindlustusandjad ja kindlustusvõtjad ehk finantskriisi lahendumise
eesmärk on ka kindlustusandjate maksejõuetusest tulenevate negatiivsete mõjude vältimine,
kindlustusvõtjate ning kindlustusandjate kriitiliste funktsioonide katkematu toimimise
tagamine.
FIS § 5 muutmine. Paragrahv reguleerib FI tegevuse põhimõtteid.
Lõikesse 2 on lisatud täpsustus, et ka väärteomenetluse korral tuleb arvestada riskide ja
võimaliku rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust ning varasemaid õigusrikkumisi,
õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatust ja majanduslikku võimekust, sealhulgas
juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku
aastasissetulekut, samuti tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju
finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutusega tehtava koostöö ulatust. Samuti
lisatakse samasse lausesse, et arvestada tuleb ka kriisilahendusasutusega tehtava koostöö ulatust
(IRRD direktiivi artikli 86 punkti f ülevõtmiseks).
FIS § 51 muutmine. Paragrahv reguleerib finantskriisi lahendamise üksuse moodustamist ja
selle funktsioone. Paragrahvi muudetakse tulenevalt IRRD direktiivi artiklist 3, mille kohaselt
peab iga liikmesriik määrama ühe või erandkorras mitu kriisilahendusasutust, millel on õigus
rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kasutada kriisilahendusõigusi. Eestis on selleks asutuseks
FI, kelle juurde on juba moodustatud finantskriisi lahendamise üksus.
Lõike 1 muutmine. Finantskriisi lahendamise üksuse ülesandeks on ka KKELS-ist tulenevate
kriisilahendusülesannete täitmine (lõikesse lisatud viide KKELS-ile). Samuti laiendatakse
isikute ringi, kelle suhtes kriisilahendusülesandeid täidetakse (kindlustusandjad,
kindlustusandjatega ühte konsolideerimisgruppi kuuluvad isikud ning kolmanda riigi
kindlustusandja Eesti filiaalid).
Lõike 4 muutmine ja uus lõige 5. IRRD direktiivi artikli 3 lõige 3 näeb ette, et kui
kriisilahendusasutus täidab ka muid funktsioone, sealhulgas järelevalvefunktsiooni, peab olema
kehtestatud sobiv struktuurne kord, et vältida huvide konflikti kriisilahendusasutusele antud
funktsioonide ja järelevalve- või muude funktsioonide vahel. Liikmesriik peab tagama, et selle
korraga tagatakse tegevuse tegelik sõltumatus, sealhulgas kriisilahendusasutuse töötajate,
aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside eraldatus nimetatud kriisilahendusasutuse
järelevalvealastest või muudest funktsioonidest. Kuna kindlustusandjate kriisilahenduse korral
on täpsustus, et selle korraga tagatakse mh kriisilahendusasutuse töötajate, aruandlusahelate ja
otsustamisprotsesside eraldatus, on vastav täpsustus lisatud ka lõikesse 4.
Siiski on IRRD direktiivis ka erand, et töötajaid võib erinevate funktsioonide vahel jagada, kui
vastavad tingimused selleks on eelnevalt kindlaks määratud ja seda on vaja selleks, et tulla
113
toime ajutise suure töökoormusega või võimaldada kriisilahendusasutusel kasutada jagatud
töötajate eksperditeadmisi.
FIS § 6 muutmine. Paragrahvi 6 lõikes 12 on ette nähtud Inspektsiooni ülesanded finantskriisi
lahendamise eesmärgi saavutamiseks. Punktidesse 3 ja 4 on lisatud viited KKELS-ile. FI
ülesandeks on rakendada kriisilahendusmeetmeid ja -õigusi ning haldussundi mh KKELS
alustel, ulatuses ja korras.
FIS § 7 muutmine. Kuna § 51 uue lõike 5 kohaselt võib FI töötajaid erinevate funktsioonide
vahel jagada, kui vastavad tingimused on eelnevalt kindlaks määratud ja seda on vaja selleks,
et tulla toime ajutise suure töökoormusega või võimaldada kriisilahendusasutusel kasutada
jagatud töötajate eksperditeadmisi, on lisatud § 7 lõike 2 punkti täpsustus, et nõukogu kinnitab
ka juhatuse ettepanekul vastavad töötajate jagamise tingimused.
FIS § 33 muutmine. Paragrahv näeb ette töötajate taandamise sätted seoses
järelevalvemenetlusega. Lõigete 1 ja 3 ulatus laiendatakse ka kriislahendusmenetlusele ehk
töötaja ei võta kriisilahendusmenetlusest osa ega osale juhatuse otsuse ettevalmistamisel, kui ta
on isiklikult otseselt või kaudselt huvitatud asja lahendist. Samuti, kui juhatuse esimehel tekib
põhjendatud kahtlus töötaja erapooletuses, on tal õigus töötaja kriisilahendusmenetlusest või
juhatuse otsuse ettevalmistamisest kõrvaldada.
FIS § 46 täiendamine uute lõigetega 11–13. Paragrahv reguleerib koostööd rahvusvaheliste
organisatsioonidega.
Uus lõige 11. KindlTS uue § 1001 kohaselt võib FI nõuda, et kindlustusandja võtab arvesse ja
analüüsib ORSA raames makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske, mille realiseerumine
võib mõjutada kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire,
äristrateegiat, kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja kindlustusandja üldist
maksevõimet ning kindlustusandja tegevusi, mis võivad mõjutada makromajanduslikke ja
finantsturgude arenguid ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks. Kord aastas
peab FI EIOPA-t ja ESRB-d teavitama sellistest kindlustusandjatest, kellelt ta vastavat
hindamist nõuab. Kui FI on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab ta selle teavituse esitama
kindlustusgrupi kohta. Nimelt kohaldatakse Solventsus II direktiivi artikli 246 lõike 1 kohaselt
direktiivi I jaotise IV peatüki 2. jaos sätestatud nõudeid mutatis mutandis ehk kindlustusgrupi
järelevalve teostaja võib nõuda KindlTS § 1001 sätestatud hindamist kindlustusgrupi tasandil.
Uus lõige 12. KindlTS uue § 2351 lõike 5 kohaselt võib FI ettekirjutusega piirata või peatada
aktsionäridele või osanikele dividendide jaotamise, aktsionäridele või osanikele ja allutatud
võlausaldajatele muude maksete tegemise, aktsiate või osade tagasiostmise ja omavahendite
tagasimaksmise või lunastamise, piirata või peatada tulemustasu või muu muutuvtasu
maksmise ning peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda. FI teavitab EIOPA-t ja ESRB-d,
kui ta vastavat õigust kasutab.
Uus lõige 13. KindlTS uue § 2352 lõike 5 kohaselt võib elukindlustuslepingu üles ütlemise
peatamise õigust kasutada kõikide Eesti kindlustusandjate suhtes, kui erandlikud asjaolud
mõjutavad kogu Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest. Sellisel juhul tuleb sellest ka
EIOPA-t ja ESRB-d teavitada, kui vastavat õigust rakendatakse süsteemse riski vähendamiseks.
Teade sisaldab rakendatud meetme kirjeldust, kestust ja meetme rakendamise põhjuseid,
sealhulgas kirjeldust meetme tõhususe ja proportsionaalsuse kohta seoses kindlustusvõtjate,
kindlustatud isikute ja soodustatud isikute huvide kaitsega.
114
FIS § 463 muutmine. Paragrahv reguleerib koostööd EIOPA ja seotud organisatsioonidega.
Lõike 3 täiendamine uute punktidega 6–11. Lõikes 3 on loetelu teabest, mida FI peab kord
aastas EIOPA-le esitama. Uue punkti 6 kohaselt tuleb EIOPA-le anda kord aastas ülevaade
proportsionaalsuse meetmeid rakendavatest kindlustusandjatest (koguarv) väikeste ja
mittekeerukate kindlustusandjate ning muude kindlustusandjate lõikes, kes saavad õiguse
rakendada proportsionaalsuse meetmeid (näiteks, kui proportsionaalsuse meetmeid kasutab 5
kindlustusandjat, siis tuleb teavitada, et kolm neist on väiksed ja mittekeerukad
kindlustusandjad ning kaks kasutab meetmeid FI nõusolekul). Samuti tuleb teavitata igat
meedet või lihtsustust kasutatavate kindlustusandjate arv.
Punkti 8 alusel tuleb EIOPA-t teavitada selliste kindlustusandjate arvust, kellel on ennetava
finantsseisundi taastamise kava kohustus, tuues eraldi välja nende arvu, kelle suhtes
kohaldatakse lihtsustatud nõudeid ehk kelle puhul vähendatakse kava sisu ja detailsust,
muudetakse esmase kava koostamise tähtaega ning vähendatakse kava ajakohastamise
sagedust.
Punkti 9 alusel tuleb EIOPA-t teavitada selliste kindlustusandjate arvust, kelle kohta
koostatakse kriisilahenduskava, tuues eraldi välja nende arvu, kelle puhul kohaldatakse
lihtsustatud lähenemist ehk kelle kohta kriisilahenduskava koostades on FI vähendanud kava
sisu ja detailsust või ta ajakohastab kava harvemini kui iga kahe aasta järel.
Punkti 10 kohaselt tuleb EIOPA-le esitada kvantitatiivne teave KKELS § 12 lõikes 2 sätestatud
asjaolude kohaldamise kohta. Viidatud sätte kohaselt määrab FI kindlustusandjad, kelle suhtes
kohalduvad lihtsustatud nõuded, hinnates järgmisi asjaolusid – kindlustusandja maksejõuetuse
tagajärg, arvestades tema majandustegevuse iseloomu, õiguslikku vormi ja aktsionäride või
osanike struktuuri, tema suurust, tegevuse ulatust ja keerukust ning riskiprofiili. Samuti hindab
FI tema seotust teiste reguleeritud ettevõtjatega või finantssüsteemiga üldiselt ning seda, millist
mõju avaldaks kindlustusandja maksejõuetus ning sellele järgnev likvideerimine
pankrotimenetluse alusel finantsturgudele, teistele ettevõtjatele, kindlustusvõtjatele,
rahastamistingimustele või majandusele laiemalt.
Seega tuleks anda EIOPA-le numbriline teave näiteks selle kohta mitu kindlustusandjat vastas
iga kriteeriumi/asjaolu alusel lihtsustatud lähenemise tingimustele või näiteks mitu
kindlustusandjat jäeti konkreetse kriteeriumi tõttu lihtsustuste kohaldamise alt välja.
Punkt 11. Kuna seaduse ei reguleeri detailselt eraldi, mida tähendab lihtsustatud nõuete
kasutamine, tuleb EIOPA-le esitada ka lihtsustatud nõuete ja n-ö seaduses sätestatud nõuete
võrdlus. Näiteks, kas vähendati kava mahtu või ajakohastamise sagedust (nt kord kolme aasta
jooksul, mitte kahe aasta järel) või kava koostamise tähtpäeva. Lisaks tuleb esitada n-ö
mahuline võrdlus ehk protsendina välja tuua teave selle kohta, kui suurele osale kindlustusturust
kohaldub lihtsustatud lähenemine kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara
mahu alusel ehk kui suur osa kõikide Eesti kindlustusandjate kapitalinõuetest, preemiatest,
tehnilistest eraldistest ja varast on seotud lihtsustatud lähenemise alla kuuluvate
kindlustusandjatega.
Uus lõige 31. Uues KindlTS § 2351 lõikes 3 on sätestatud, et kui FI-l on piisavad tõendid olulise
likviidsusriski kohta ja kindlustusandja ei ole rakendanud tõhusaid meetmeid
likviidsuspositsiooni parandamiseks, on FI-l õigus kindlustusandjalt ettekirjutusega nõuda
likviidsuspositsiooni parandamist. Asjakohasel juhul jagab FI EIOPA-ga tõendeid
likviidsusriski vastuvõtlikkuse kohta.
115
Lõike 4 muutmine. Kuna EIOPA-le kord aastas kindlustusgrupi kohta esitatava teabe loetelu
täieneb, muudetakse senine tekst punktiks 1 ja uue kohustusena (punkt 2) peab FI, kui ta on
kindlustusgrupi järelevalve teostaja, kord aastas andma ülevaate EIOPA-le
kindlustusgruppidest (arvu), kes on väikesed ja mittekeerukad kindlustusgrupid ning muude
kindlustusgruppide arvu, kes kasutavad lihtsustusi või proportsionaalsuse meetmeid. Samuti
tuleb teavitada igat meedet või lihtsustust kasutava kindlustusgruppide arvu.
Lisaks peab FI kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena teavitama EIOPA-t kord aastas
kindlustusgruppide arvust, kellel on kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava
koostamise kohustus, tuues eraldi välja nende arvu, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud
nõudeid (punkt 3).
Punkti 4 alusel tuleb esitada EIOPA-le teave kindlustusgruppide arvu kohta, kelle kohta on
koostatud kindlustusgrupi kriisilahenduskava, tuues eraldi välja nende arvu, kelle suhtes
kohaldatakse lihtsustatud nõudeid.
Analoogselt § 463 lõike 3 punktiga 10 tuleb esitada KKELS § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolude
kohaldamise kohta kvantitatiivne teave, kuid seda kindlustusgrupi vaates (punkt 5).
Punkt 6. EIOPA-le tuleb esitada ka lihtsustaud nõuete ja seaduses sätestatud nõuete võrdlus
ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusgruppidest kohalduvad
lihtsustatud nõuded kõikidest kindlustusgruppidest kapitalinõuete, kindlustusmaksete,
tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.
Uus lõige 61. Kuna IRRD artikli 85 lõike 1 kohaselt peavad kriisilahendusasutus ja
järelevalveasutus teavitama EIOPA-t kõikidest nende poolt artikli 83 alusel määratud
halduskaristustest ja võetud muudest haldusmeetmetest ning annavad teavet esitatud kaebuse
seisu ja tulemuse kohta, täiendatakse § 463 FI kohustusega teavitada EIOPA-t KKELS-is
sätestatud kohustuse rikkumisega seoses väärteoasjas tehtud lahendist või haldusaktist. Samuti
tuleb EIOPA-le teada anda, kui see lahend või haldusakt kaevati edasi ning edasikaebamise
tulemusest.
Lõike 7 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi artikli 152 lg 2 täpsustusest, on ka punkti
2 sõnastuses osutatud tarbijakaitsega seotud riskidele.
Lõige 8 muutmine. Lõike 8 kehtiva sõnastuse kohaselt võib FI teavitada kohe teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutust, kui tal on tõsine ja põhjendatud kahtlus seoses teise lepinguriigi
kindlustusandja tegevusega Eestis. Muudatusettepaneku kohaselt võib FI teavitada muu hulgas
EIOPA-t.
Uue lõike 11 kohaselt peab FI teavitama EIOPA-t, kui teeb keelduva otsuse seoses äriühingule
tegevusloa andmisega (kindlustusandjana tegutsemise tegevusluba). EIOPA-le tuleb esitada
tegevusloa taotleja identifitseerimist võimaldavad andmed (nt ärinimi, registrikood) ja
keeldumise põhjused.
FIS § 47 muutmine. Paragrahv reguleerib FI koostööd välisriikide pädevate asutustega.
Uus lõige 15. FI-l on õigus taotleda teises lepinguriigis tegevusluba taotleva ettevõtja
tegevusloa taotluse ühishindamist, kui sellel ettevõtjal on seos Eesti kindlustusandjaga. Vastav
116
õigus on juhul, kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on vaja konsulteerida mitme
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega.
Komisjon on täiendavalt selgitatud: võimalus taotleda ühist hindamist kehtib selgesõnaliselt
ainult juhtudel, kui on vaja konsulteerida rohkem kui ühe järelevalveasutusega. Kui on vaja
konsulteerida ainult ühe järelevalveasutusega, tuleks kohaldada artikli 26 lõigetes 1, 2 ja 3
sätestatud standardset konsulteerimismenetlust.
FIS § 4710 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusjärelevalvega seotud pädevate asutuste
koostööplatvormi loomist ja toimimist.
Lõike 3 muutmine. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab FI esitama EIOPA taotluse alusel talle
viivitamata teabe, mis on vajalik koostööplatvormi nõuetekohaseks toimimiseks.
Muudatusettepaneku kohaselt peab FI seda tegema ka teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutuste taotluse alusel.
Uus lõige 4 on seotud uute §-dega 4712 ja 4713, mis reguleerivad FI koostööd teiste
finantsjärelevalve asutustega olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalves ning koostööd
kohapealse kontrolli läbiviimises. Lõike 4 kohaselt kohaldatakse samu koostöö ja
teabevahetuse sätteid ka koostööplatvormide tasandil. Samu sätteid kohaldatakse olenemata,
kas kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega (need tingimused on § 4712
lõikes 1).
Uus lõige 5 reguleerib olukorda, kui kindlustusandja (kelle seisundi tõttu koostööplatvorm
loodi) suhtes on vaja rakendada meetmeid, kuid FI ja teised asjasse puutuvad finantsjärelevalve
asutused ei jõua meetmete rakendamise või nende sisu osas kokkuleppele, sealjuures esineb
tõsine kahtlus, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt
kaitstud. Sellise erimeelsuse korral võib FI pöörduda EIOPA poole. Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 1094/201038 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused,
kui on vaja lahendada pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: nõue, milleks on „tõsine kahtlus kindlustusvõtjatele
avalduvate negatiivsete mõjude pärast“, kujutab endast eeltingimust, mida riiklik
järelevalveasutus peab pidama täidetuks, et esitada EIOPA-le abitaotlus. Seejärel, otsustades,
kas taotlust rahuldada, hindab EIOPA, kas see eeltingimus (koos erimeelsuse olemasoluga) on
tegelikult täidetud, kasutades oma kaalutlusõigust enne abi andmist.
Uue lõike 6 kohaselt peab FI EOPA initsiatiivil läbi viima kohapealse kontrolli. Seda juhul, kui
EIOPA hinnangul esineb tõsine kahtlus, et selle kindlustusandja teise lepinguriigi
kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud ja FI ei ole
rakendanud meetmeid või need pole olnud piisavad kindlustusandjas tõsiste puuduste
kõrvaldamiseks. FI kutsub kohapealses kontrollis osalema nii EIOPA kui ka asjasse puutuvad
finantsjärelevalve asutused (ehk nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutused, kus Eesti
kindlustusandja piiriüleselt tegutseb) (uus lõige 7). Kohapealse kontrolli tulemustes ühisele
järeldusele jõudmise suhtes kohaldatakse samu sätteid, mis on §-s 4713 ette nähtud seoses
kohapealse kontrolliga olulise piiriülese kindlustustegevusega järelevalve raames (uus lõige 8).
Uue lõike 9 kohaselt võib FI pöörduda EIOPA poole, kui tal ja teisel asjasse puutuval
finantsjärelevalve asutusel on erimeelsused seoses teabevahetusega koostööplatvormi tasandil.
38 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:02010R1094-20200101
117
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA
õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste
olukordade korral.
FIS uus § 4712. Uus paragrahv reguleerib järelevalveasutuste vahelist koostööd, kui Eesti
kindlustusandja piiriülene tegevuse teises lepinguriigis või teise lepinguriigi piiriülene tegevus
Eestis on oluline. Piiriülese kindlustustegevuse all on mõeldud mh filiaali kaudu teenuse
osutamist.
Lõige 1. Olulise piiriülese kindlustustegevuse määratlemiseks on ette nähtud kriteeriumid.
Esiteks ei tohiks olla tegemis väikese ja mittekeeruka kindlustusandjaga. Teiseks peaks ta
kindlustusmaksete kogusumma vastuvõtvas riigis olema suurem kui 15 000 000 eurot või
järelevalveasutuse hinnangul on selle kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus selle
vastuvõtva lepinguriigi vaates oluline.
Solventsus II direktiivi artikli 152aa lõike 2 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et veelgi
täpsustada tingimusi ja kriteeriume, mida tuleb kasutada selle kindlaksmääramisel, millised
kindlustus- või edasikindlustusandjad on vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast olulised.
EIOPA avaldas konsultatsioonipaberi „on the proposal for Regulatory Technical Standards on
relevant insurance and reinsurance undertakings with respect to the host Member State’s market“ 39.
Järelevalveasutus hindab kindlustusandja tegevuse olulisust vastuvõtva liikmesriigi turul,
vaadates tegevuse mahtu ja kontsentreeritust. Oluliseks loetakse nii aastase kogutud
kindlustusmaksete osakaalu või turuosa vastuvõtvas riigis kui ka mõju konkreetsetele
kindlustusteenustele ja riskidele, sealhulgas kohustuslikele kindlustustele. Lisaks võetakse
arvesse kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute kaitse tagamist.
Lõige 2. Kui FI on jõudnud järeldusele, et teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene tegevus
Eestis on oluline, teavitab ta sellest teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, esitades ka
põhjendused, millistele hinnangutele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis.
Lõige 3. Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse hinnangul on Eesti kindlustusandja
piiriülene tegevus tema riigis oluline, kuid FI ei ole sellise arvamusega nõus, annab ta ühe kuu
jooksul (teate kättesaamisest arvates) lepinguriigi järelevalveasutusele sellest teada. FI peab ka
põhjendama, miks tema arvates Eesti kindlustusandja tegevuse selles lepinguriigis ei ole
oluline. FI-l on õigus erimeelsuse lahendamiseks pöörduda EIOPA poole. EL määruse
1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada
pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
Lõiked 4 ja 5. Kui erimeelsusi ei ole ja kindlustusandja tegevus loetakse oluliseks piiriüleseks
kindlustustegevuseks, teevad järelevalveasutused koostööd, mis on vastavuses piiriülese
kindlustustegevusega seotud riskide ulatusega. Koostööd tehakse vähemalt seoses
kindlustusandja juhtimissüsteemiga, sealhulgas kindlustusandja juhtide suutlikkusega mõista
piiriülese kindlustusturu eripärasid, riskimaandamismeetmeid, kehtestatud sisekontrolli ja
piiriülese tegevuse vastavuskontrolli. Samuti hõlmab koostöö tegevuse edasiandmise ja
turustamisega seonduvat, äristrateegiat, nõuete käsitlemist ja tarbijakaitset. Koostööd tehakse
ka seoses ennetavate finantsseisundi taastamise kavadega, kui vastuvõtva lepinguriigi
järelevalveasutusel on õigus anda kavade kohta oma soovitusi, kui kavas sisalduvad meetmete
39 https://www.eiopa.europa.eu/document/download/258ba54b-fcf7-4139-924a-3a529fb7256d_en?filename=EIOPA-BoS-24-
325_CP%20on%20RTS%20on%20relevance%20for%20host%20market.pdf
118
rakendamisel võib olla negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või
finantsstabiilsusele vastuvõtvas lepinguriigis.
Lõige 6. FI teavitab vastuvõtva riigi järelevalveasutust aegsasti olulise piiriülese tegevusega
seotud järelevalvemenetluse tulemustest, kui ta on kindlaks teinud võimalikud probleemid
seoses Eestis või vastuvõtvas lepinguriigis kohaldatavate õigus- ja haldusnormide järgimisega
või olulised probleemid seoses lõikes 5 osutatud aspektidega ja kui sellised probleemid
mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad tegevust vastuvõtvas liikmesriigis.
Lõiked 7 ja 8. Kord aastas edastab FI vastuvõtva lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele
järgmise teabe Eesti kindlustusandja kohta: kindlustusandja SCR ja MCR ning nõuetekohased
omavahendid nende täitmiseks. Samuti annab FI teada (kui see on üldse asjakohane), kui tal on
kahtlused seoses kindlustusandja poolt tehniliste eraldiste arvutamisega ning punktides 1 ja 2
osutatud teabega. Vastuvõtva lepinguriigi järelevalveasutus võib nõuda ka osutatud teabe
sagedasemat esitamist. Sama õigus on ka FI-l, kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus
esitab talle kord aastas teavet teise lepinguriigi kindlustusandja kohta, kes tegeleb Eestis olulise
piiriülese kindlustustegevusega.
Lõige 9. Kui olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja finantsseisund on
halvenenud või järgmise kolme kuu jooksul võib ilmneda, et ta ei täida SCR-i või MCR-i,
teavitab FI sellest vastuvõtva lepinguriigi finantsjärelevalve asutust viivitamata.
Lõige 10. Kui lõikes 7 on sätestatud teave, mida igal juhul tuleb esitada vastuvõtva riigi
finantsjärelevalve asutusele, siis lõike 10 kohaselt võib vastuvõtva riigi finantsjärelevalve
asutus küsida täiendavat teavet, kui see teave on seotud olulise piiriülese kindlustustegevusega
tegelevad kindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Kui FI saab vastava
taotluse teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt, esitab ta finantsjärelevalve asutusele
teabe aegsasti.
Lõige 11. Erimeelsuse korral (järelevalveasutused ei esita aegsasti üksteisele täiendavat teavet),
on järelevalveasutusetel õigus pöörduda EIOPA poole. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 on
sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada pädevate asutuste vahelisi
erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
Lõige 12 reguleerib olukorda, kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele antakse hinnata
kindlustusandja ennetav finantsseisundi taastamise kava ning selle vastuvõtva pädeva asutuse
soovitusi ei võeta arvesse. Sellisel juhul võib vastuvõtva lepinguriigi pädeva asutus pöörduda
EIOPA poole. EL määruse 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punkti c kohaselt on EIOPA kohustus
edendada liidu tegutsemist koordineeritud viisil, muu hulgas viies pädevate asutuste taotlusel
või omal algatusel läbi mittesiduvat vahendamist, ilma et see piiraks artikli 19 kohaldamist.
FIS uus § 4713. Paragrahv reguleerib sarnaselt §-le 4712 koostööd asutuste vahel seoses
järelevalvega olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja üle. Paragrahvi
fookus on kohepealse kontrolli ühises läbiviimises.
Lõiked 1 ja 2. Kui olulise piiriülese kindlustustegevusega tegelev kindlustusandja ei täida
SCR-i või MCR-i või selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul (päritoluriigi
järelevalve asutusel on kohustus sellest vastuvõtva lepinguriigi järelevalveasutust teavitada,
nagu ka FI-l on vastav kohustus § 4712 lõike 9 kohaselt), võib vastuvõtva lepinguriigi
finantsjärelevalve asutus taotleda päritoluriigi finantsjärelevalve asutuselt, et selles
kindlustusandjas viidaks läbi ühine kohapealne kontroll. Kui FI on saanud vastava taotluse (et
119
kohapealne kontroll tuleks läbi viia Eesti kindlustusandjas), peab FI tegema ühe kuu jooksul
otsuse, kas ta on nõus sellise ettepanekuga või mitte.
Lõige 3. Kui päritoluriigi finantsjärelevalve asutus on nõus ühise kohapealse kontrolliga,
kutsub ta selles osalema ka EIOPA.
Lõige 4. Kui kohapealne kontroll on läbi viidud, peavad järelevalveasutused kahe kuu jooksul
jõudma ühisele järeldusele, sealhulgas võimalike meetmete osas, mida lõikes 1 osutatud
kindlustusandja suhtes tuleks rakendada. Ühist järeldust tuleb arvesse võtta, kui päritoluriigi
finantsjärelevalve asutus rakendab meedet selle kindlustusandja suhtes. Seega, kui kohapealne
kontroll viidi läbi Eesti kindlustusandjas, võtab FI arvesse kohapealse kontrolli ühisjäreldust,
kui rakendab kindlustusandja suhtes vajalikke meetmeid.
Lõiked 5 ja 7. Kui finantsjärelevalve asutused ei jõua ühisele järeldusele, on neil mõlemal
õigus pöörduda erimeelsuse lahendamiseks EIOPA poole kahe kuu jooksul ühisele järeldusele
jõudmise tähtajast arvates, milleks on lõike 4 kohaselt kaks kuud kohapealse kontrolli
läbiviimisest. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused,
kui on vaja lahendada pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
EIOPA poole ei saa enam pöörduda, kui järelevalveasutused on ühisele järeldusele juba
jõudnud või kui EIOPA poole pöördumise tähtaeg on möödas.
Lõige 6. Vaatamata erimeelsustele jääb FI-le õigus rakendada kindlustusandja suhtes seadusest
tulenevaid järelevalvemeetmeid, mida FI hinnangul on asjakohane rakendada SCR või MCR
mittetäitmise korral või sellise ohu korral.
Lõige 8. Juhul, kui mõni järelevalveasutustest on pöördunud EIOPA poole, oodatakse ära
EIOPA otsus. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 lõike 3 kohaselt võib EIOPA teha otsuse, kui
sama artikli lõikes 2 osutatud lepitusetapi lõpuks ei ole asjaomased pädevad asutused jõudnud
kokkuleppele. Otsuse kohaselt peavad vastavad asutused erimeelsuste lahendamiseks võtma
teatavaid meetmeid või loobuma meetmete võtmisest, et asi lahendada ja tagada kooskõla liidu
õigusega. EIOPA otsus on asjaomaste pädevate asutuste jaoks siduv. Kui kohapealne kontroll
viidi läbi Eesti kindlustusandjas, võtab FI vastu lõplikud järeldused kooskõlas EIOPA otsusega.
Lõiked 9 ja 10 reguleerivad olukorda, kui FI või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse ei
anna nõusolekut ühise kohapealse kontrolli läbiviimiseks. Juhul, kui seda ei anna FI, siis ta
edastab teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele keeldumise otsuse koos põhjendustega
(kirjalikult). Kui FI saab keelduva otsuse, siis tal on õigus pöörduda EIOPA poole. EL määruse
1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada
pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
FIS § 53 muutmine. Paragrahv reguleerib FI tegevuse avalikustamist.
Uus lõige 5. Erakorralised sündmused, nagu pandeemiad või looduskatastroofid, võivad
oluliselt häirida kindlustusandjate võimet täita regulatiivseid tähtaegu. Kui EIOPA leiab, et
erakorraline tervisealane hädaolukord, looduskatastroof või muu ekstreemne sündmus mõjutab
kindlustusandjate tegevussuutlikkust, takistades neil aruandluse ja avalikustamise tähtaegadest
kinnipidamist, siis EIOPA ja asjaomased järelevalveasutused avaldavad selle teabe oma
veeblehtedel. Komisjon võib neid tähtaegu pikendada delegeeritud õigusaktiga. Uus säte
võimaldab ettevõtjatel keskenduda esmalt oma tegevuse stabiliseerimisele, ilma et neid
karistataks formaalsete tähtaegade rikkumise eest. Kui COVID-19 pandeemia ajal ei olnud
120
kindlustusandjatel võimalik õigeaegselt täita aruandlusnõudeid, andis EIOPA juhised
tähtaegade pikendamiseks.
FIS § 54 muutmine. Paragrahv reguleerib mh asutuste vahel konfidentsiaalse teabe jagamist.
Uue punkti 14 alusel on võimalik Maksu- ja Tolliametile avaldada konfidentsiaalset teavet
seoses kindlustusandjaga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses.
Uus lõige 48. Kui FI on selle teabe saanud teise lepinguriigi asutuselt, siis võib ta selle avaldada
Maksu- ja Tolliametile üksnes selle teise lepinguriigi asutuse nõusolekul40.
FIS § 541 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahendusmenetluse salastatust. Senist teksti
(uus lõige 1) täiendatakse viitega KKELS-ile. Inspektsiooni poolt läbiviidav
kriisilahendusmenetlus ei ole avalik ja sellele kohaldatakse lisaks FELS-ile ka KKELS-is
sätestatut.
Uus lõige 2. IRRD direktiivi artikli 66 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et sama
artikli lõike 1 punktides a, b, c, g, i ja j osutatud isikud on kehtestanud sisereeglid
konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks, sealhulgas reeglid, mis tagavad, et teave on
kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud isikutele. Muu hulgas on vastav kohustus
kriisilahendusasutusel, mistõttu uue lõike 2 kohaselt peavad FI sise-eeskirjad sisaldama ka
KKELS-is sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise põhimõtteid.
Seaduse normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse
normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning
vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa
Liidu õigusakt.
3.4. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine (eelnõu § 88)
Muudatuste aluseks on IRRD direktiivi artikkel 90, millega muudetakse BRRD direktiivi
2014/59/EL (krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja
kriisilahenduse õigusraamistik).
FELS § 13 muutmine. Paragrahv reguleerib konsolideerimisgrupi ja konsolideerimisgruppi
kuuluva tütarettevõtja finantsseisundi taastamise kava hindamist ja menetlust.
Lõike 1 täiendamine uue punktiga 4. Kui FI teostab konsolideeritud järelevalvet, edastab ta
talle esitatud konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava ka kindlustusandjate
kriisilahendusasutusele ja finantsjärelevalve asutusele, kui see konsolideerimisgrupp on
finantskonglomeraat või konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub sellesse
finantskonglomeraati.
Finantskonglomeraat on defineeritud krediidiasutuste seaduse (KAS) §-s 1011. Muu hulgas on
üheks tingimuseks, et vähemalt üks konsolideerimisgrupi üksustest tegutseb kindlustussektoris,
mistõttu on ka kindlustusvaldkonna pädevad asutused kaasatud grupi puhul kriiside ennetamise
ja lahendamise kavandamisesse.
40 FIS § 54 muudatused kustutatakse eelnõust, kui võetakse vastu krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus,
mis sisaldab analoogset muudatust.
121
FELS § 29 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahenduskavale esitatavad nõudeid, sh selle
edastamist asjasse puutuvatele pädevatele asutustele.
Lõike 7 muutmine. Kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või selle osa või
konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati, peab FI (kui ta on
konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus) edastama konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava
ka asjasse puutuvale kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja finantsjärelevalve asutusele.
FELS § 49 muutmine. Paragrahv reguleerib võimalikust maksejõuetusest teavitamist.
Lõike 2 täiendamine uue punktiga 7. Kui FI hinnangul on kriisilahendusmeetmete ja -õiguste
kasutamise tingimused täidetud, teavitab ta viivitamata sellest ka asjasse puutuvat
kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja finantsjärelevalve asutust, kui konsolideerimisgruppi
kuuluva isik kuulub finantskonglomeraati.
FELS § 50 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahendusmenetluse algatamise otsusest
teavitamist.
Lõike 1 täiendamine uue punktiga 12. FI teavitab kohe kriisilahendusmenetluse algatamise
otsusest, mis sisaldab informatsiooni rakendatavatest kriislahendusmeetmetest või -õigustest ja
nende rakendamise tähtaegadest, mh asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust
ja finantsjärelevalve asutust, kui kriisilahendusmenetluses olev ettevõtja kuulub
finantskonglomeraati.
FELS § 81 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahenduskolleegiumides osalemist ja nende
juhtimist.
Uus lõige 31. Kriisilahenduskolleegiumisse kutsutakse vaatlejana osalema asjasse puutuv
kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja finantsjärelevalve asutus, kui konsolideerimisgrupp
on finantskonglomeraat või selle osa või konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub
finantskonglomeraati. Sealjuures kohaldatakse kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalve
asutuse suhtes konfidentsiaalsusnõudeid, mis on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse
hinnangul samaväärsed seaduse §-s 51 sätestatud nõuetega.
Seaduse normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse
normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning
vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa
Liidu õigusakt.
3.5. Kindlustustegevuse seaduse muutmine (eelnõu § 89)
KindlTS § 1 muutmine. Seaduse rakendamisel tuleb arvesse võtta proportsionaalsuse
põhimõtteid, kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust ning seda eelkõige siis, kui
tegemist on väikese ja mittekeeruka kindlustusandjaga. Eesmärk on tagada õigusraamistiku
kohaldamine nii, et see oleks õiglane, vältides väikeste turuosaliste jaoks ülemäärast koormust,
kuid samal ajal ei kahjustataks kindlustusvõtjate huve ega turu stabiilsust. Näiteks kui suur
rahvusvaheline kindlustusandja peab rakendama ulatuslikke sisekontrolli, riskijuhtimise ja
aruandluse süsteeme, siis väike, koduturul tegutsev kindlustusandja võib samu nõudeid täita
proportsionaalselt oma tegevuse riskidega.
122
KindlTS § 7 muutmine. Paragrahvis on defineeritud konsolideerimisgrupp, emaettevõtja ja
tütarettevõtja.
Lõike 2 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi art 212 lõike 1 punkti c muutmisest,
muudetakse ka § 7 lõikes 2 konsolideerimisgrupi määratlust. Grupi võivad moodustada ka
emaettevõtja ja tema tütarettevõtjad koos ettevõtjatega, keda emaettevõtja või tema
tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse
konsolideerimisgruppi. Näiteks kaks kindlustusandjat, kes kuuluvad eri gruppidesse, loovad
koos uue ühisettevõtja (mõlemal on 50% osalus, nad juhivad seda ühisettevõtjat koos, st
kontroll on jagatud).
KindlTS § 13 muutmine. Paragrahvis on loetelu elukindlustustegevuse liikidest.
Lõike 1 täiendamine uue punktiga 14. Analoogselt sama lõike punktiga 13 lisatakse
elukindlustuse liikide loetellu viide direktiivis nimetatud elukindlustuse liigile. Kuna tegemist
on Iirimaa spetsiifilise elukindlustuse liigiga, tagab viide direktiivile õigusselguse, et Eesti
õiguses on nimetatud täpne Iirimaal pakutava elukindlustuse liik. Eesti õiguses tuleb Iirimaal
pakutavale elukindlustuse liigile viidata seetõttu, et kui Eesti kindlustusandja soovib sellist
kindlustusliiki Iirimaal pakkuda (näiteks, kui tal oleks seal filiaal), siis tegevusluba selleks
saadakse Eesti õiguse alusel.
KindlTS § 17 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustustegevusega tegelemiseks tegevusloa
taotlemist.
Lõike 1 punkti 8 muutmine. Tegemist on keelelise parandusega. „Registrikoodi“ asemel peab
olema „registrikood“ ehk nimetav kääne.
Uus punkt 17. Kui äriühing esitab FI-le taotluse kindlustustegevuse tegevusloa saamiseks, peab
ta esitama teabe ka selle kohta, kas ta on varasemalt saanud teise lepinguriigi
järelevalveasutuselt keelava otsuse, kui on soovinud selles lepinguriigis kindlustustegevuse,
kindlustuse vahendamise või muu finantsettevõtja tegevusega tegeleda (on soovinud olla
krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisühing, eriotstarbeline varakogum või tööandja
pensionifondi valitseja). FI-le tuleb teada anda ka, kui teises lepinguriigis on ta tegevusluba või
registreering varasemalt tühistatud. Samuti tuleb teada anda, mis põhjustel ta sai keelava otsuse
või ta tegevusluba või registreering tühistati.
Kui äriühingut on teises riigis juba keelatud tegutsema, võib see tähendada varasemaid
rikkumisi regulatsioonide vastu, finantsilise või juhtimisalase usaldusväärsuse puudumist,
klientide huvide rikkumist. FI kasutab seda infot, et otsustada, kas lubada äriühingul Eestis
tegutseda, või kas on vaja täiendavaid garantiisid ja kontrollimehhanisme. Tegemist ei ole
keeldumise alusega, vaid asjaoluga, millele FI täiendavalt tähelepanu pöörab.
KindlTS § 18 muutmine. Paragrahv reguleerib, mis andmed ja dokumendid tuleb
kindlustustegevuse tegevusloa taotlemisel tegevuskavas esitada.
Lõike 1 täiendamine uue punktiga 5. Tegevuskavas tuleb nimetada ka kõik need riigid, kus
kindlustusandja kavatseb asutada filiaali või tegeleda piiriülese kindlustustegevusega
(lepinguriigid, kolmandad riigid). Kui see on asjakohane, siis kolmandate riikide puhul tuleks
tegevuskohad välja tuua piirkondlikul tasandil (nt USA puhul osariikide lõikes).
123
KindlTS § 19 muutmine. Paragrahv reguleerib tegevusloa taotluse läbivaatamist. Tegevusloa
taotluse läbivaatamisel tehakse asjakohasel juhul koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutusega.
Uus lõige 7. Lõike 5 kohaselt teeb FI tegevusloa taotluse menetlemisel koostööd teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui taotleja on selle lepinguriigi finantsjärelevalve
alla kuuluva isiku ema- või tütarettevõtja, tema emaettevõtja tütarettevõtjaks on
finantsjärelevalve alla kuuluv isik või taotleja ja teises lepinguriigis asutatud finantsjärelevalve
alla kuuluv isik on ühe ja sama isiku kontrollitavad äriühingud. Selline koostöö hõlmab
tegevusloa taotluse ühishindamist, kui FI-l on vaja konsulteerida mitme finantsjärelevalve
asutusega ja mõni neist finantsjärelevalve asutustest on taotlenud ühishindamist.
Ühishindamise korral peab FI arvesse võtma ka sellise ühishindamise järeldusi.
Komisjon on täiendavalt selgitatud: võimalus taotleda ühist hindamist kehtib selgesõnaliselt
ainult juhtudel, kui on vaja konsulteerida rohkem kui ühe järelevalveasutusega. Kui on vaja
konsulteerida ainult ühe järelevalveasutusega, tuleks kohaldada artikli 26 lõigetes 1, 2 ja 3
sätestatud standardset konsulteerimismenetlust.
KindlTS § 20 muutmine. Paragrahv reguleerib mh tähtaegasid tegevusloa andmise kohta
otsuse tegemisel.
Lõike 2 muutmine. Kui reeglina teeb FI otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta
kolme kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte
hiljem kui kuue kuu möödumisel tegevusloa taotluse esitamisest, siis tegevusloa ühishindamise
korral on aega otsuse tegemiseks kaheksa kuud (andes sedasi aega koostöö tegemiseks teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega).
KindlTS § 23 muutmine. Paragrahv reguleerib tegevusloa kehtetuks tunnistamist.
Uus lõige 4. Solventsus II direktiivi artikli 144 lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et
tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral kohaldatakse kindlustusandjate suhtes kuni
(vähemalt) lõpetamismenetluse algatamiseni jätkuvalt I jaotise III peatükis sätestatud
kindlustusjärelevalve sätteid.
KindlTS § 24 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja tegevust välisriigis.
Lõike 4 muutmine. Kuna kolmas riik defineeritakse § 18 lõike 1 punktis 5, kustutatakse § 24
lõike 4 teine lause.
KindlTS § 33 muutmine. Paragrahvides 32 ja 33 on reguleeritud, millised menetlusetapid peab
kindlustusandja läbima, kui soovib teises lepinguriigis piiriüleselt kindlustustegevusega
tegeleda. FI-le esitatakse seaduses ette nähtud andmed ja dokumendid ning FI edastab osa neist
teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele.
Lõike 8 muutmine. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb FI-d teavitada vähemalt üks kuu ette, kui
kavandatav piiriülene kindlustustegevus muutub või teave seoses kohustusliku
liikluskindlustuse lepingu sõlmimisega teises lepinguriigis muutub. Eelnõu kohaselt peab
kindlustusandja teavitama FI-d ka juhul, kui kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus
muutub nii, et see mõjutab kindlustusandja riskiprofiili või tema tegevust teises liikmesriigis.
Eelnõuga lisandub ka täpsustus, et FI edastab viivitamata saadud teabe muutuste kohta teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele.
124
KindlTS § 37 muutmine. Paragrahv reguleerib teise lepinguriigi kindlustusandja tegutsemist
Eestis.
Lõike 1 punkti 31 kehtetuks tunnistamine. Kuna Ühendkuningriike ei käsitata enam teise
lepinguriigina, ei ole asjakohane ka säte, mis on seotud Lloyd’s kohta teabe esitamisega.
Seaduse täiendamine uue peatükiga 21. Uus peatükk reguleerib proportsionaalsuse meetmete
rakendamist, sh selleks õiguse saamist. Proportsionaalsuse meetmete rakendamise õigus on
väikestel ja mittekeerukatel kindlustusandjatel, selleks õigust omavatel muudel
kindlustusandjatel ning väikestel ja mittekeerukatel kindlustusgruppidel.
KindlTS uue §-ga 421 tagatakse vastavus Solventsus II direktiivi artiklile 29a, sätestades
tingimused ja kriteeriumid, milledele kindlustusandja peab vastama, kui ta soovib liigituda
väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks, saades seeläbi õiguse kasutada
proportsionaalsuse meetmeid (meetmed on loetletud §-s 423).
Lõikes 1 defineeritakse väike ja mittekeerukas kindlustusandja. Selleks peab kindlustusandja
vastama paragrahvis sätestatud tingimustele ning lisaks ei tohi ka FI olla vastu tema
liigitamisele väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks ehk kindlustusandjal peab
proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õigus tekkima.
Lõiked 2–8. Sõltuvalt kindlustusandja tegevuse iseloomust on ka kriteeriumid erinevad. Kui
kindlustusandja tegutseb üksnes elukindlustustegevusega, peab ta hindama vastavust lõikes 2
sätestatud kriteeriumitele. Kui kindlustusandja tegutseb kahjukindlustustegevusega, peab ta
hindama vastavust lõikes 3 sätestatud kriteeriumitele. Kuna KindlTS § 16 lg 6 kohaselt võib
elukindlustusega tegelev kindlustusandja tegeleda üheaegselt elukindlustuse ja KindlTS § 12 lg
1 p 1 ja 2 nimetatud kahjukindlustuse liikidega (õnnetusjuhtumikindlustus, haiguskindlustus),
on lõigetes 4–6 sätestatud, millistele kriteeriumitele peab kindlustusandja sellisel juhul
vastama.
Lõige 2. Kuna elukindlustusandja saab tegeleda nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega (vt
selgitust eelmises lõigus), on selguse huvides välja toodud, et lõikes 2 sätestatud kriteeriumid
tuleb aluseks võtta siis, kui kindlustusandja tegeleb üksnes elukindlustustegevusega (ehk ta pole
segakindlustusandja). Kriteeriumid on seotud nii kindlustusandja tegevusmahtude, riskiprofiili
kui ka investeerimistegevusega.
Punkti 1 kohaselt ei tohiks kindlustusandja intressiriski kapitalinõue olla suurem kui 5%
kindlustusandja tehniliste eraldiste suurusest. Intressiriski kapitalinõue on tururiski mooduli
alammoodul ning selle arvutamine on sätestatud Solventsus II määruse artiklites 165–167.
Intressirisk tuleneb turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest ning vastav
kriteerium näitab, et kindlustusandja riskipositsioon intressimäärade muutumise suhtes peaks
olema piisavalt väike, et kindlustusandja saaks tegutseda väikese ja mittekeeruka
kindlustusandjana.
Punktis 2 sätestatud kriteeriumi eesmärk on tagada, et kindlustusandja piiriülese tegevuse (sh
filiaali kaudu) osakaal kindlustusportfellis ei ole liiga suur võrreldes kindlustusandja
kogutegevusega. Arvesse tuleks võtta kõikides teistes lepinguriikides sõlmitud
kindlustuslepingute kindlustusmaksed ning selliste kindlustusmaksete summa ei tohiks olla
suurem kui 20 miljonit eurot või see ei tohiks moodustada rohkem kui 10% kindlustusandja
kindlusmaksete aastasest kogusummast.
125
Punktis 3 sätestatud kriteerium näitab, et kindlustusandja elukindlustustegevusega seotud
kohustused peaksid olema suhteliselt väikesed.
Punkt 4 on kindlustusandja investeerimistegevusega seotud kriteerium. Kindlustusandja peab
hoidma oma kapitalinõuded teatud piirides, et tagada, et ta ei võtaks liigselt riske võrreldes
koguinvesteeringutega.
Punkt 5. Kuna elukindlustusandja võib üheaegselt tegeleda nii elukindlustuse kui ka
elukindlustuse edasikindlustusega, siis kriteeriumi eesmärk on piiritleda, et kindlustusandja
edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50% tema aastasest
kindlustusmaksete kogusummast, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusandjaks.
Punkti 6 eesmärk on tagada, et kui kindlustusandja soovib kasutada väikestele ja
mittekeerukatele kindlustusandjatele lubatud proportsionaalsuse meetmeid, peaks ta olema
usaldusväärne ja jätkusuutlik, omades vähemalt SCR ulatuses nõuetekohaseid omavahendeid.
Lõige 3 näeb ette kriteeriumid, milledele kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja peab
vastama, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks.
Punkt 1. Kindlustusandja kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine neto
kombineeritud suhe peaks olema alla 100 protsendi. Lihtsustatutul öeldes, kui see suhe on alla
100%, tähendab see, et kindlustusandja teenib oma põhilise kindlustustegevuse kaudu kasumit
(st kulud on väiksemad kui saadud kindlustusmaksed). Kui see suhe on üle 100%, siis
kindlustusandja kannab kahjumit, kuna kahjunõuded ja tegevuskulud ületavad saadud
kindlustusmakseid.
Punktis 2 sätestatud kriteerium tagab, et kindlustusandja piiriülese tegevuse (sh filiaali kaudu)
osakaal ei ole liiga suur võrreldes kindlustusandja kogutegevusega. Arvesse tuleks võtta
kõikides teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksed ning selliste
kindlustusmaksete summa ei tohiks olla suurem kui 20 miljonit eurot või see ei tohiks
moodustada rohkem kui 10% kindlustusandja kindlusmaksete aastasest kogusummast.
Kuigi kooskõlas punktiga 3 ei saakski kindlustusmaksete osakaal olla rohkem, kui 10 miljonit
(100 miljonist 10%), on direktiivi nõuetekohase ülevõtmise tagamiseks osutatud sõnastuses 20
miljonile.
Punkt 3. Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja tegevusmaht peaks jääma alla 100 miljoni
euro kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Punktis 4 on viidatud järgmisetele kahjukindlustuse liikidele – õhusõidukite kindlustus,
veesõidukite kindlustus, transporditavate kaupade kindlustus, õhusõiduki valdaja
vastutuskindlustus, veesõiduki valdaja vastutuskindlustus, krediidikindlustus ja
garantiikindlustus. Nimetatud kahjukindlustuse liikidega seotud kindlustusmaksete aastane
kogusumma ei tohiks olla suurem kui 30% kindlustusandja kahjukindlustustegevuse
kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Punkt 5 on kindlustusandja investeerimistegevusega seotud kriteerium. Kindlustusandja peab
hoidma oma kapitalinõuded teatud piirides, et tagada, et ta ei võtaks liigselt riske võrreldes
126
koguinvesteeringutega. Lõikes 4 on täpsustatud, kuidas arvutada summat, mille puhul
vaadatakse, kui suure osakaalu see moodustab koguinvesteeringutest.
Punkt 6. Kuna kindlustusandja võib üheaegselt tegeleda nii kahjukindlustuse kui ka
kahjukindlustuse edasikindlustusega (KindlTS § 16 lg 7), siis kriteeriumi eesmärk on piiritleda,
et kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50% tema
aastasest kindlustusmaksete kogusummast, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusandjaks.
Komisjon on täiendavalt selgitanud, et puhtad edasikindlustusandjad (mitte kaptiivid) on
proportsionaalsuse meetmete kohaldamisest välja jäetud, kuid ettevõtja, kes tegeleb mingil
määral edasikindlustusega (aktsepteeritud), võib kaasata, kui see ei moodusta olulist osa
kindlustusmaksetest.
Punkti 7 eesmärk on tagada, et kui kindlustusandja soovib kasutada väikestele ja
mittekeerukatele kindlustusandjatele lubatud proportsionaalsuse meetmeid, peaks ta olema
usaldusväärne ehk omama vähemalt SCR ulatuses nõuetekohaseid omavahendeid.
Lõikes 4 on täpsustatud, kuidas määrata lõike 2 punktis 5 ja lõike 3 punktis 4 osutatud suurus,
mis võetakse aluseks, kui hinnatakse kui suur osakaal on sellel kogusinvesteeringutest. Selleks
liidetakse kokku tururiski kapitalinõue, vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude osa, mis
vastab väärtpaberistamisest, tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja
muust investeerimisvarast tulenevatele riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski
alammooduliga ning kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate
investeeringute suhtes ja mis ei ole hõlmatud tururiski ja vastaspoole maksejõuetusriski
kapitalinõudega.
Tururiski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel võetakse aluseks Solventsus II
määruses artiklites 164–188 sätestatu. Vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude
arvutamisel võetakse aluseks Solventsus II määruse artiklites 189–202 sätestatu.
Väärtpaberistamise positsioonide hinnavaheriski kapitalinõude arvutamine on sätestatud sama
määruse artiklis 178.
Solventsus II direktiivi artikli 29 lõike 5 punkt a kohustab komisjoni täpsustama delegeeritud
määruses artikli 29a lõikes 1 sätestatud kriteeriume, sealhulgas sama lõike punki a alapunktis
iv, punkti b alapunktis v ja punkti c alapunktis vii osutatud summa kriteeriume ehk sealhulgas
käesolevat kriteeriumi. Solventsus II määruse ettepanekus (lk 105, artikkel 327a) on
täpsustatud, et viimase liidetava puhul tuleb aluseks võtta immateriaalse vara riski kapitalinõue,
nagu on sätestatud Solventsus II määruse artiklis 203
Lõigetes 5–7 on sätestatud, millistest kriteeriumidest peavad lähtuma nii elu- kui ka
kahjukindlustusega tegelevad kindlustusandjad. Eestis on selliseid kindlustusandjaid üks.
Elukindlustuse tehnilised
eraldised on üle 20%
tehniliste eraldiste
kogusuurusest.
Kindlustusmaksete aastane
kogusumma on alla 40%
kindlustusmaksete aastasest
kogusummast.
Peab vastama lõikes 2
sätestatud kriteeriumitele.
Elukindlustuse tehnilised
eraldised on alla 20%
Kindlustusmaksete aastane
kogusumma on üle 40%
Peab vastama lõikes 3
sätestatud kriteeriumitele.
127
tehniliste eraldiste
kogusuurusest.
kindlustusmaksete aastasest
kogusummast.
Elukindlustuse tehnilised
eraldised on üle 20%
tehniliste eraldiste
kogusuurusest.
Kindlustusmaksete aastane
kogusumma on üle 40%
kindlustusmaksete aastasest
kogusummast
Peab vastama lõigetes 2 ja
3 sätestatud
kriteeriumitele.
Lõiked 8 ja 9. Kuna KindlTS § 8 kohaselt käsitatakse kaptiivkindlustusandjaid
kindlustusandjatena ja kaptiivedasikindlustusandjaid edasikindlustusandjatena ja neile
kohalduvad teatud eranditega samad nõuded, mis kindlustusandjatele, kohalduvad neile ka
lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumid, selle erandiga, et nad ei pea vastama lõike 2 punktides 2
ja 5 ning lõike 3 punktides 2 ja 6 sätestatud kriteeriumitele ehk piiriülese tegevusmahuga seotud
kriteeriumile ja edasikindlustustegevuse osakaaluga seotud kriteeriumile (lõige 8). Kui
kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei vasta mõnele kriteeriumile (peab
vastama kõikidele), on teda võimalik sellegipoolest liigitada väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusandjaks, kui ta vastab lõikes 9 sätestatud mõlemale kriteeriumile.
2025. aasta seisuga ei ole Eestis asutatud ühtegi kaptiivkindlustusandjat.
Lõige 10. Esmase hindamise selle kohta, kas kindlustusandja on väike ja mittekeerukas, teeb
kindlustusandja ise, võttes hindamisel aluseks viimase kahe aasta majandusaasta näitajad ning
kui kindlustusandja otsustab, et ta soovib ühe või mitme proportsionaalsuse meetme
rakendamiseks õigust saada, teavitab ta sellest FI-d (vt § 422).
Lõiked 11 ja 12. Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja määratlemisel ei ole oluline, kui kaua
kindlustusandja on kindlusturul tegutsenud. Samas, kui kindlustusandja puhul on tegemist
hiljuti kindlustusturule tulnud ettevõtjaga, kes on saanud tegevusloa vähem kui kaks aastat
tagasi (mistõttu ei ole võimalik kasutada kahe majandusaasta näitajaid), võtab ta hindamisel
aluseks viimase majandusaasta näitajad. Kui kindlustusandja on kindlustusturul tegutsenud
vähem kui aasta, võtab ta hindamisel aluseks oma tegevuskava, mis oli tegevusloa taotlemisel
üheks kohustuslikuks dokumendiks, mis tuli FI-le esitada (KindlTS § 17 lg 1 p 4).
Lõikes 13 on määratletud, millist kindlustusandjat ei saa kunagi liigitada väikeseks ja
mittekeerukaks kindlustusandjaks. Esiteks ei saa väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad
olla sellised kindlustusandjad, kes on saanud FI-lt loa kasutada SCR arvutamisel sisemudelit
või osalist sisemudelit (KindlTS § 71 lg 1). 2025. aasta seisuga ei kasuta ükski Eesti
kindlustusandja sisemudelit. Teiseks, kui tegemist on finantskonglomeraadi või kindlustusgrupi
emaettevõtjaga, välja arvatud, kui kindlustusgrupp on liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusgrupiks. Samuti ei tohiks see kindlustusandja olla mõne §-s 891 nimetatud ettevõtja
emaettevõtja ning neljanda tingimusena ei tohiks ta valitseda tööandja pensionifondi, mille vara
väärtus on üle miljardi euro.
KindlTS uue §-ga 422 tagatakse vastavus Solventsus II direktiivi artiklile 29b ehk
kindlustusandja saab väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana õiguse rakendada
proportsionaalsuse meetmeid, kui:
- FI teeb kahe kuu jooksul otsuse, et kindlustusandjat võib käsitleda väikese ja mittekeeruka
kindlustusandjana;
- FI ei esita kahe kuu jooksul vastuväiteid ehk kui FI pole kahe kuu jooksul otsust teinud,
saab kindlustusandja automaatselt õiguse olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja.
128
Käesolevate muudatuste jõustumise alguses (esimesed kuus kuud) on vastuväite esitamise
perioodiks neli kuud (vt § 2741 selgitusi).
Lõige 1. Kui kindlustusandja on jõudnud järeldusele, et ta vastab väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja kriteeriumitele, ei saa ta kohe vaikimisi proportsionaalsuse meetmeid
rakendama hakata, vaid peab ära ootama FI arvamuse, mis võib olla nii vaikimisi nõusolek (kui
ettenähtud tähtaja jooksul ei tee FI otsust) kui ka vastav otsus meetmete rakendamise lubamise
või mittelubamise kohta. Kindlustusandja teavitab FI-d, kui ta on hindamise tulemusel jõudnud
järeldusele, et ta on väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning esitab FI-le tõendi
kriteeriumitele vastamise kohta. Samuti peab kindlustusandja kinnitama, et ta ei kavatse oma
tegevuses strateegilisi muudatusi järgmise kolme aasta jooksul, mille tulemusel ta ei vastaks
enam ühele või mitmele kriteeriumidel. FI-le tuleb ka teada anda, milliseid proportsionaalsuse
meetmeid kindlustusandja kavatseb rakendada. See ei välista kindlustusandjal rakendamast ka
neid meetmeid, mille kohta ta FI-d kohe alguses ei teavita, kuna väikese ja mittekeeruka
kindlustusandjana saadakse õigus rakendada kõiki proportsionaalsuse meetmeid.
Lõiked 2 ja 3. FI peab kahe kuu jooksul jõudma järeldusele, kas esitada vastuväiteid
kindlustusandja käsitlemise kohta väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana. FI-l on õigus
esitada vastuväide (mitte nõustuda kindlustusandjaga) vaid siis, kui kindlustusandja ei vasta §-
s 421 sätestatud tingimustele või kui kindlustusandja ei täidaks üleminekumeetmeid ja
järkjärgulisi meetmeid rakendamata SCRi või kui kindlustusandja turuosa Eestis on suurem kui
5%. Mitte nõustumise korral tuleb vastav otsus edastada kindlustusandjale. Turuosa määramisel
võetakse arvesse samad põhimõtted, mis on KindlTS § 124 lg 2 ja 3 kohaselt turuosa
määramisel, sealjuures kindlustus- ja edasikindlustusandjate poolt filiaalides (EMP ja mitte-
EMP) ja teenuste osutamise vabaduse alusel teostatavat äritegevust tuleb arvestada
kindlustusandja asukohariigi asjaomases turuosas. Suunise muutmise kohta on EIOPA
avaldanud 14. oktoobril 2025. a suunise41„Guidelines on the methods for determining the market
shares for reporting”.
Lõige 4. Kui FI hinnangul ei ole põhjust oodata kahekuulise tähtaja lõpuni, võib ta teha ka
kindlustusandja kasuks positiivse otsuse enne tähtaja lõppu. Sellisel juhul võib kindlustusandja
rakendada väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana proportsionaalsuse meetmeid otsuse
tegemise kuupäevast arvates.
Lõige 5. Kui FI ei ole kahe kuu jooksul otsustanud, kas esitada vastuväide (mitte nõustumine),
käsitatakse kindlustusandjat väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana ning tal on õigus
rakendada proportsionaalsuse meetmeid hetkest, mil kahekuuline tähtaeg vastuväidete
esitamiseks (mitte nõustumiseks) läbi sai.
Lõige 6. Kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja seni, kuni selline
liigitamine lõpeb kooskõlas § 426 lõigetega 2 ja 3 ehk kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele
väikese ja mittekeeruka kindlustusandja kriteeriumile püsivalt kahe järjestikuse aasta jooksul
või kui esineb mõni § 421 lõikes 12 sätestatud asjaolu.
KindlTS uues §-s 423 on loetelu proportsionaalsuse meetmetest, mida väike ja mittekeerukas
kindlustusandja võib rakendada.
Lõikes 1 on loetelu KindlTS-is sätestatud leevendustest, mida väikesed ja mittekeerukad
kindlustusandjad saavad kasutada. Leevenduste selgitused on loetelus viidatud sätete juures.
41 Consultation Paper on revised Guidelines_Market share
129
Lõike 2 kohaselt saavad väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad rakendada ka
proportsionaalsuse meetmeid, mis on sätestatud komisjoni delegeeritud määruses ja mida
kohaldatakse selgelt selliste kindlustusandjate suhtes (ehk see saab olema delegeeritud
määruses täpsustatud, milliseid meetmeid väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad saavad
rakendada). Näiteks on EIOPA konsultatsioonipaberis osutatud, et tõenäoliselt on see seotud
erandiga tasustamise nõudest jätta märkimisväärne osa muutuvtasust edasilükkamata kooskõlas
artikli 275 lõike 2 punktiga c.
Lõige 3. Kuigi § 422 lõike 1 kohaselt on kindlustusandja korra juba teavitanud FI-d, milliseid
proportsionaalsuse meetmeid ta kavatseb rakendada, tuleb aasta jooksul FI-le teada anda,
milliseid meetmeid kindlustusandja reaalselt rakendab. Seega, kuigi õigus saadakse kõikide
proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks, tuleb FI-d ajakohastada infoga, milliseid
meetmeid kindlustusandja tegelikult rakendab.
KindlTS uus § 424 vastab Solventsus II direktiivi art 29c lõikele 2 ehk FI-le antakse võimalus
teha väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale ettepanek ühe või mitme proportsionaalsuse
meetme rakendamisest hoidumiseks. Kuigi direktiivi sõnastuse kohaselt on tegemist taotluse
(request), mitte otsese keeluga, siis Komisjon kinnitas direktiivi ülevõtmise raames, et seda
tuleks käsitleda siiski keeluna.
Lõige 1. FI võib teha ettepaneku ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise
peatamiseks vaid siis, kui tal on tõsine mure tulenevalt kindlustusandja riskiprofiilist. Näiteks
saab FI seda teha, kui kindlustusandja ei täida SCR-i või esineb selline oht. Samuti, kui
kindlustusandja juhtimissüsteem ei ole tõhus (esinevad puudused KindlTS-is sätestatud
nõuetele vastavuses, nt riskijuhtimine ei kata olulisi riske, ebapiisav sisekontroll, puudused
vastavuskontrollis ja kapitalijuhtimises jne) või kui kindlustusandja riskiprofiili muutus võib
viia tagajärjeni, et väikese ja mittekeerukas kindlustusandja ei täida enam olulises ulatuses
kriteeriume, mille alusel ta sai õiguse olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja.
Lõige 2. SCR-ile vastavuse hindamisel ei võeta arvesse võimalikke kohandusi ja
üleminekumeetmeid, mida kindlustusandja on rakendanud või võiks rakendada.
Lõige 3. FI edastab kindlustusandjale oma ettepaneku kirjalikult, põhjendades, kuidas ta
sellisele järeldusele jõudis.
KindlTS uus § 425 vastab Solventsus II direktiivi artiklile 29d ning selles reguleeritakse selliste
kindlustusandjate õigust kasutada proportsionaalsuse meetmeid, kes ei vasta väikese ja
mittekeeruka kindlustusandja kriteeriumidele, kuid soovivad siiski osa saada teatud leevenduste
kasutamisest.
Eesmärk on tagada proportsionaalsusmeetmete kättesaadavus ka sellistele kindlustusandjatele,
keda ei liigitata väikesteks ja mittekeerukateks, kuid kelle puhul on teatud nõuded liiga kulukad
ja keerukad, pidades silmas selliste ettevõtjate äritegevusega seotud riske. Sellistel ettevõtjatel
tuleks juhtumipõhise analüüsi alusel ja nende järelevalveasutuse eelneval heakskiidul
proportsionaalsuse meetmete kasutamist lubada.
Seega, kui kindlustusandja liigitatakse väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks, on tal
õigus rakendada mistahes proportsionaalsuse meetmeid (kui FI just ei keela mõne meetme
rakendamist), kuid ülejäänud kindlustusandjad saavad FI nõusolekul samuti rakendada teatud
proportsionaalsuse meetmeid (kindlustusandjad ei saa väikese ja mittekeeruka kindlustusandja
„tiitlit“ ja talle ei kohaldu väikese ja mittekeeruka kindlustusandja kohta sätestatu).
130
Lõige 1. Ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamiseks peab kindlustusandja saama
FI-lt nõusoleku. Kindlustusandja ei saa taotleda kõikide samade proportsionaalsuse meetmete
rakendamiseks nõusolekut, mida saavad rakendada väikesed ja mittekeerukad
kindlustusandjad, mistõttu on lõikes 1 viide nendele leevendustele, mida n-ö ülejäänud
kindlustusandjad tohivad kasutada. Nõusolek saadakse meetmepõhiselt, st nõusolek ei anna
õigust rakendada kõiki meetmeid, vaid neid, mille rakendamiseks õigus saadakse.
Lõige 2. FI nõusoleku saamiseks tuleb talle esitada taotlus ja loetelu meetmetest, mida
kindlustusandja soovib rakendada. Lisaks peab kindlustusandja põhjendama, miks meetmete
rakendamine on asjakohane arvestades tema tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja
keerukust. Samuti tuleb FI-le esitada muu oluline teave oma riskiprofiili kohta ning kinnitus, et
ta ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta jooksul strateegilisi muudatusi, mis võivad
mõjutada tema riskiprofiili.
Kuigi õigusaktis ei reguleerita täiendavalt, millised ettevõtjad võivad esitada taotluse
proportsionaalsusmeetmete kasutamiseks, võib eeldada, et proportsionaalsuse meetmete
taotlused esitatakse, arvestades Solventsus II üldpõhimõtet, mille kohaselt peab
proportsionaalsusmeetmete kasutamine olema asjakohane ettevõtja riskide laadi, ulatuse ja
keerukuse suhtes.
Lõige 3. FI peab tegema otsuse nõusoleku andmise või selle andmisest keeldumise kohta kahe
kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates.
Solventsus II direktiivi art 29 lg 5 kohaselt volitatakse komisjoni täpsustama art 29d kohaselt
väikesteks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks liigitamata ettevõtjate puhul kasutatavatele
proportsionaalsuse meetmetele järelevalveasutuse heakskiidu andmise või selle heakskiidu
tühistamise kehtetuks tunnistamise tingimusi. Seega saab täpsem regulatsioon nõusoleku
andmise või selle andmisest keeldumise kohta, samuti otsuse muutmise või tühistamise kohta
olema komisjoni delegeeritud määruses.
Solventsus II määruse ettepanekus (lk 105–113, artiklid 327b–327g) on ette nähtud, milliseid
kriteeriume iga konkreetse meetme rakendamise lubamisel võiks järelevalveasutus arvesse
võtta. Läbivalt on üheks kriteeriumiks, et elukindlustuse puhul ei tohiks sellise kindlustusandja
tehniliste eraldiste suurus olla suurem kui 12 miljardit eurot ja kahjukindlustuse
kindlustusmaksete aastane kogusumma suurem kui 2 miljardit eurot. Lisaks ei tohiks
kindlustusandja turuosa olla suurem kui 5% elukindlustuses tehniliste eralduse ja
kahjukindlustuses kindlustusmaksete põhjal. Siiski annab määrus järelevalveasutusele
paindlikkuse sellest kriteeriumist mööda vaadata, kui kindlustusandja riskiprofiil on piisavalt
madal.
Lõige 4. FI võib kindlustusandjalt küsida ka lisaandmeid- ja dokumente. Sellisel juhul otsuse
tegemiseks ette nähtud kahekuuline tähtaeg peatub. Kui FI palub uuesti lisaandmeid ja -
dokumente, tähtaeg enam ei peatu ja FI peab jõudma otsusele ettenähtud ajaraamis.
Lõige 5. Kui FI nõustub kindlustusandja sooviga rakendada mõnda proportsionaalsuse meedet,
teavitab ta kindlustusandjat nõusoleku andmise otsusest koos heakskiidetud proportsionaalsuse
meetmete loeteluga. FI võib ühe või mitme meetme rakendamise nõusoleku andmisel
kehtestada täiendavaid tingimusi. Näiteks lubab FI kasutada kindlustusandjal
proportsionaalsuse meedet, kui kindlustusandja täidab mõnda lisatingimust. FI peab sellisel
juhul ka seda kindlustusandjale põhjendama.
131
Lõiked 6 ja 7. FI võib teha keelava otsuse, kui see on põhjendatud tulenevalt kindlustusandja
riskiprofiilist. FI teeb kindlustusandjale kirjalikult teatavaks keelava otsuse põhjendused.
Lõige 8. FI-l on õigus oma otsust igal ajal muuta. FI võib oma otsuse ka kehtetuks tunnistada.
Lõiked 9–14 näevad ette täiendava erandi kindlustusandjatele, kes vastavad lõikes 9 sätestatud
tingimustele (tingimuste aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 4). Eelkõige on see erand
abiks kindlustustegevust alustavatele kindlustusandjatele.
Põhiline eelis võrreldes lõigetes 1–8 sätestatuga on asjaolu, et proportsionaalsuse meetmete
rakendamiseks ei pea olema FI nõusolekut, vaid tingimustele vastavatel kindlustusandjatel on
see õigus vaikimisi (v.a lõikes 11 sätestatud erand). Sellegipoolest on lõikes 14 kaitsemeede ja
FI-l on õigus erandi kasutamist keelata.
Lõike 9 kohaselt võib tingimustele vastav kindlustusandja rakendada kõiki samu
proportsionaalsuse meetmeid, mille rakendamise õigus on väikestel ja mittekeerukatel
kindlustusandjatel.
Tingimused, millele kindlustusandja peab erandi saamiseks vastama (peab vastama kõikidele
tingimustele):
- kindlustusandja ei tegele piiriülese kindlustustegevusega, sealhulgas ta pole asutanud teises
lepinguriigis filiaali;
- kindlustusandja ei tegele mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse, sealhulgas
kohustusliku liikluskindlustuse, õhusõiduki ja veesõiduki valdaja vastutuskindlustuse,
tsiviil-, krediidi- ja garantiikindlustusega, v.a kui vastutuskindlustuse risk on täiendavalt
kindlustatav risk;
- kindlustusandja aastane kindlustusmaksete kogusumma on väiksem kui 15 miljonit eurot;
- kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus koos edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga on väiksem kui 50 miljonit eurot;
- kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja puhul on kindlustusgrupi tehniliste eraldiste
suurus koos edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga väiksem kui 50
miljonit eurot;
- kindlustusandja edasikindlustustegevuse kindlustusmaksete suurus on väiksem kui 600 000
eurot või 10 protsenti kindlustusmaksete kogusummast või edasikindlustuslepingutest
tulenevate tehniliste eraldiste suurus on väiksem kui 2,7 miljonit eurot või 10 protsenti
edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste kogusuurusest.
Lõige 10. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/255442 (DORA määrus) artikli
2 lõike 3 punkti b kohaselt ei kohaldata DORA määrust Solventsus II direktiiv artiklis 4
osutatud kindlustusandjatele, mistõttu on lõikes 9 sätestatud tingimustele vastaval
kindlustusandjal võimalus mitte järgida DORA määruses sätestatud digitaalse tegevuskerksuse
nõudeid (KindlTS § 96 lõige 71 kohustab kindlustusandjaid määrust rakendama).
Lõige 11 näeb ette erandi seoses kindlustusandja kapitaliga. Selle erandi rakendamiseks on vaja
FI heakskiitu. Nõusoleku saamisele kohaldatakse lõigetes 2–8 sätestatut. Erandi kohaselt oleks
nii aktsiakapitali ja osakapitali kui ka MCR alamäär 25% väiksem kui see on seadusest
tulenevalt kindlustusandjate puhul.
42 EUR-Lex - 02022R2554-20221227 - EN - EUR-Lex
132
Lõike 12 kohaselt peab kindlustusandja esitama FI-le tõendi tingimustele vastamise kohta.
Lõige 13 reguleerib erandi kasutamise lõppemist. Kui kindlustusandja ei vasta vähemalt ühele
tingimusele kolmel järjestikul aastal, ei tohi ta enam rakendada proportsionaalsuse meetmeid
ja peab hakkama rakendama DORA määrust. Kapitalinõude erand lõppeb koheselt, kui
kindlustuusandja ei vasta enam tingimustele (sealjuures piisab, kui ta ei vasta ühele
tingimusele).
Lõikega 14 nähakse ette FI õigus sekkuda ja keelata erandite kasutamine. Kui lõike 13 kohaselt
peab kindlustusandja erandi kasutamise lõpetama siis, kui ta kolmel järjestikusel aastal ei vasta
vähemalt ühele (samale) tingimusele, siis lõike 14 punkt 1 annab FI-le õiguse (diskretsioon)
keelata erandi kasutamine kohe, kui kindlustusandja ei vasta ühele või mitmele tingimusele.
Punkti 2 kohaselt võib FI keelata erandi kasutamise, kui see kahjustab kindlustusandja
maksevõimelisust või muul viisil kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste
võlausaldajate huve.
KindlTS uus § 426 reguleerib FI teavitamist muutustest (hõlmates nii tegevusest ja
riskiprofiilist tulenevaid muutusi kui ka kavandatud muudatusi).
Lõiked 1 ja 2. FI-d tuleb teavitada viivitamata, kui kindlustusandja ei vasta enam § 421 lõigetes
2–9 sätestatud kriteeriumitele. Tegemist on n-ö eelhoiatusega ja sellega ei kaasne automaatselt
proportsionaalsuse meetmete rakendamise õiguse kaotamist. Samas, kui kindlustusandja ei
vasta viidatud kriteeriumile kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ta sellest FI-d, misjärel ei
ole tal õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning rakendada proportsionaalsuse
meetmeid sellele järgnevast ehk kolmandast majandusaastast arvates.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: säte ei täpsusta juhtumeid, kus ettevõtja ei teavita
järelevalveasutust. Igal juhul võib teksti tõlgendada nii, et proportsionaalsuse meede kaotatakse
juhul, kui kaks järjestikust aastat on olnud nõuete täitmata jätmine, sõltumata sellest, kas
ettevõtja esitas õigusaktides nõutud teate.
Seega võib õigusakti tõlgendada nii, et käivitavaks teguriks on nõuete täitmata jätmine ise,
olenemata sellest, kas sellest teatati. Selle tõlgenduse kohaselt arvestatakse kahe aasta pikkust
perioodi alates esimesest nõuete täitmata jätmise juhtumist, et meede tühistada.
Lõige 3. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja peab FI-d teavitama viivitamata ka juhul, kui
esineb mõni § 421 lõikes 12 sätestatud asjaolu, mil kindlustusandjat ei tohiks käsitleda väikese
ja mittekeeruka kindlustusandjana. Näiteks hakkab ta kasutama SCR arvutamisel sisemudelit.
Sellisel juhul ei ole kindlustusandjal õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest
majandusaastast arvates. Erinevus lõikega 2 on, et sellisel juhul ei ole n-ö kaheaastast
„armuaega“ ning tal ei ole enam õigust rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest
majandusaastast arvates.
Lõigete 4 kohaselt tuleb FI-d teavitada koheselt, kui väike ja mittekeerukas kindlustusandja
kavatseb mõne proportsionaalsuse meetme rakendamise lõpetada või vastupidiselt, mõnda
meedet rakendama hakata.
Lõige 5 reguleerib selliste kindlustusandjate kohustust teavitada FI-d, kes said õiguse
rakendada ühte või mitut proportsionaalsuse meedet (kindlustusandjad, kes pole väikesed ja
mittekeerukad). FI-d tuleb teavitada, kui kindlustusandja otsustab lõpetada ühe või mitme
meetme rakendamise. Kuna FI on juba teadlik, milliseid meetmeid on kindlustusandjal õigus
133
rakendada (kindlustusandja sai selleks nõusoleku), siis rakendatavate meetmete kohta eraldi
teavitusi ei ole vaja saata.
KindlTS uus § 427. Ka kindlustusgrupi saab liigitada väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusgrupiks. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 213a.
Lõige 1. Väikeseks ja mittekeeruka kindlustusgrupi määramise viib läbi kindlustusgrupi
järelevalve teostaja, kes hindab kindlustusgrupi vastavust ettenähtud kriteeriumitele, võttes
tingimustele hindamisel aluseks kindlustusgrupi kahe viimase majandusaasta näitajad (lõige 7).
Lõige 2 näeb ette kriteeriumid juhuks, kui vähemalt üks kindlustusgruppi kuuluv
kindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja. Lisaks punktides 1 ja 2 sätestatud kriteeriumidele
peavad olema täidetud kõik lõikes 4 sätestatud kriteeriumid.
Punkt 1. Konsolideeritud andmete alusel arvutatud intressiriski kapitalinõue on suurem kui viis
protsenti konsolideeritud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga, välja arvatud, kui ettevõtja suhtes kohaldatakse mahaarvamise ja
agregeerimise meetodit (2. meetodit).
Punkt 2. Kindlustusgrupi elukindlustustegevuse konsolideeritud tehniliste eraldiste suurus
edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ei tohiks olla suurem kui üks miljard
eurot.
Lõige 3 näeb ette kriteeriumid juhuks, kui vähemalt üks kindlustusgruppi kuuluv
kindlustusandja ei ole elukindlustusandja. Lisaks punktides 1 ja 2 sätestatud kriteeriumitele
peavad olema täidetud kõik lõikes 4 sätestatud kriteeriumid.
Punkt 1. Kindlustusgrupi kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine neto
kombineeritud suhe peaks olema alla 100 protsendi.
Punkt 2. Kindlustusgrupi tegevusmaht peaks jääma alla 100 miljoni euro kindlustusmaksete
aastasest kogusummast.
Punktis 3 on viidatud järgmisetele kahjukindlustuse liikidele – õhusõidukite kindlustus,
veesõidukite kindlustus, transporditavate kaupade kindlustus, õhusõiduki valdaja
vastutuskindlustus, veesõiduki valdaja vastutuskindlustus, krediidikindlustus ja
garantiikindlustus. Nimetatud kahjukindlustuse liikidega seotud kindlustusmaksete aastane
kogusumma ei tohiks olla suurem kui 30% kindlustusandja kahjukindlustustegevuse
kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Lõige 4. Kindlustusgrupp peab vastama lisaks lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumidele
täiendavatele kriteeriumitele, et teda saaks määratleda väikese ja mittekeeruka
kindlustusgrupina.
Punkti 1 kohaselt ei tohiks selliste kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate, kelle
peakontor ei asu samas lepinguriigis, kus asub kindlustusgrupi järelevalveteostaja,
kindlustusmaksete aastane kogusumma olla väiksem kui 20 miljonit eurot või kümme protsenti
kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Punkti 2 kohaselt ei tohiks kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma sellistes
lepinguriikides, mis ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukohaga sama lepinguriik, olla
134
väiksem kui 20 miljonit eurot või vähem kui kümme protsenti kindlustusgrupi
kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Ehk punkti 1 korral vaadatakse teises lepinguriigis tegutsevate (gruppi kuuluvate)
kindlustusandjate tegevusmahtu ning punkti 2 korral vaadatakse kogu grupi tegevusmahtu
teisestes lepinguriikides. Teise lepinguriigi puhul on käesoleva selgituse juures mõeldud
lepinguriiki, kus ei asu kindlustusgrupi järelevalve teostaja.
Punkt 3 on kindlustusgrupi investeerimistegevusega seotud kriteerium.
Punkt 4. Kindlustusgrupi edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50 protsenti
kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Punkt 5. Paragrahvi 89 kohaselt arvutatakse kindlustusgrupi solventsus sama paragrahvi
lõigetes 3–5 sätestatud meetodist lähtuvalt. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõudmisel
kasutatakse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodi
või kahe meetodi kombinatsiooni. Sõltuvalt kasutatavast meetodist või meetodite
kombinatsioonist, tuleks kriteeriumidele vastavuse hindamisel vaadata, et:
1) (kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid) – (kindlustusgrupi SCR) = positiivne suurus;
2) (kindlustusgrupi agregeeritud nõuetekohased omavahendid) – (osaleva kindlustusandja
osaluse väärtus seotud kindlustusandjas + kindlustusgrupi agregeeritud SCR) = suurus on
positiivne;
3) (kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid + osaleva kindlustusandja proportsionaalne
osa seotud kindlustusandja SCR-le vastavatest omavahenditest + seotud ettevõtja osa
kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites) – kindlustusgrupi SCR + osaleva
kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja SCR-ist + seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi SCR-is).
Punkt 6. Juhul, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõudmisel kasutatakse kindlustusgrupi
solventsuse arvutamisel mahaarvamise ja agregeerimise meetodit või kahe meetodi
kombinatsiooni (§ 89 lõige 2 ja § 893), siis kõik need kindlustusgruppi kuuluvad
kindlustusandjad, kelle suhtes mahaarvamise ja agregeerimise meetodit kasutatakse, peaksid
olema väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad (et ka gruppi saaks määratleda väikese ja
mittekeeruka kindlustusgrupina).
Lõige 5 täpsustab, et kindlustusgrupp ei pea vastama lõike 3 punktis 1 ja lõike 5 punktis 3
sätestatud kriteeriumidele, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel kasutatakse
mahaarvamise ja agregeerimise meetodit.
Lõige 6. Kindlustusgrupi määramisel väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks
kohaldatakse §-s 422 sätestatut kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil.
Lõige 8. Kui kindlustusgrupi järelevalvet on kohaldatud kindlustusgrupi suhtes vähem kui kaks
aastat, lähtub kindlustusgrupi järelevalve teostaja kriteeriumidele vastavuse hindamisel
kindlustusgrupi viimase majandusaasta näitajatest.
Lõige 9. Sarnaselt kindlustusandjate üksiktasandiga ei saa teatud kindlustusgruppe liigitada
väikesteks ja mittekeerukaks. Esiteks ei saa väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks olla
finantskonglomeraat. Teiseks, kui kindlustusgruppi kuulub mõni § 892 lõikes 1 nimetatud seotud
135
ettevõtja (nt krediidiasutus, investeerimisühing, investeerimisfond valitseja, tööandja
pensionifondi valitseja).
KindlTS § 45 muutmine. Paragrahv reguleerib parima hinnangu leidmist.
Lõike 2 muutmine. Kuna intressikõvera ekstrapoleerimisele on ette nähtud uus paragrahv, on
lõikesse 2 lisatud viide uuele paragrahvile. Samuti on lisatud täpsustus, et intressikõvera
ekstrapoleerimine on vajalik esimesest tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegadega
finantsinstrumentide korral (vt selgitusi § 451 juures).
Lõike 3 muutmine. Kuna Solventsus II määruse ettepanekuga uus artikkel 54a
(ümberstruktureeritud vara) kohta, on asjakohane lisada lõikesse 3 viide ka sellele artiklile.
Lõiked 8 ja 9. Kui kindlustusleping sisaldab finantstagatisi ja valikuõigusi (nt võimalus leping
katkestada või üles öelda), võtab kindlustusandja parima hinnangu arvutamisel kasutatavates
meetodites asjakohaselt arvesse, et sellisest lepingust tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus
võib sõltuda nii tulevaste sündmuste ja arengute oodatavatest tulemustest kui ka võimalikest
erinevustest tegelike ja oodatavate tulemuste vahel teatud stsenaariumite korral.
Kui finantstagatised ja valikuõigused ei ole olulised, võib väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ning erandi rakendamiseks õigust omav kindlustusandja kasutada parima
hinnangu deterministlikku hindamist ehk riskide ja kohustuste hindamisel kasutatakse
fikseeritud (deterministlikke) eeldusi tulevaste sündmuste ja arengute kohta. Erinevalt
juhuslikest ja stsenaariumipõhistest meetoditest eeldatakse siin konkreetseid tulemusi, mitte
juhuslikke variatsioone. See erineb stohhastilisest (tõenäosuslikust) hindamisest, mis kasutab
paljusid võimalikke tulevikustsenaariume. Ettevaatlikud arvutuspõhimõtted viitavad
konservatiivsete eelduste kasutamisele, et vähendada alahindamise riski. Vt Solventsus II
määruse ettepaneku artiklit 34a käesoleva lõike 9 rakendamiseks.
Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 1 punkti ab kohaselt koostab ja avaldab EIOPA iga
asjaomase valuuta kohta vähemalt kord kvartalis stsenaariumide kogumi, mida kasutatakse
elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu usaldusväärseks
deterministlikuks hindamiseks vastavalt artikli 77 lõikele 8. Solventsus II direktiivi 86 lõike 2a
kohaselt töötab EIOPA välja ITS eelnõu, milles täpsustatakse nende stsenaariumide
kindlaksmääramise meetodeid, mida tuleb kasutada elukindlustuslepingutest tulenevate
kohustuste parima hinnangu deterministlikuks hindamiseks. EIOPA avaldas
konsultatsioonipaberi: „on the proposal for Implementing Technical Standards specifying the
methodology to determine the set of scenarios to be used for the prudent deterministic valuation of the best
estimate for life obligations with options and guarantees“43.
KindlTS uus § 451. Uus paragrahv reguleerib riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimist ehk
kui riskivabal intressikõveral ei ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega
intressimäärasid, siis riskivaba intressikõver ekstrapoleeritakse. Solventsus II direktiiv muudab
riskivabade intressimäärade ekstrapolatsiooni meetodit. Eelkõige muudab see direktiiv
lähenemist ekstrapolatsiooni algustähtaja (esimese tasanduspunkti) kindlakstegemisel.
Kui intressimäärade andmed on kättesaadavad näiteks kuni 20-aastase tähtajani, kuid hinnata
tuleb 30-aastast kohustust, siis kasutatakse selleks ekstrapoleeritud forvardintressimäära.
43 EIOPA konsultatsioonipaber: https://www.eiopa.europa.eu/document/download/a218f198-5eca-417c-8223-
8974b479f4d1_en?filename=EIOPA-BoS-24-
324_CP%20on%20ITS%20on%20methodology%20for%20scenarios%20for%20prudent%20deterministic%20valuation.pdf
136
EIOPA ekstrapoleerib riskivaba intressikõvera, et saada usaldusväärne pikaajaline intressimäär.
Nimelt koostab EIOPA ja avaldab iga asjaomase valuuta kohta vähemalt kord kvartalis parima
hinnangu arvutamiseks vajaliku riskivaba intressikõvera (ilma kattuvuse või volatiilsuse
kohanduseta). Vt näiteks komisjoni rakendusmäärust (EL) 2025/1794, milles vastavalt Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse
alustamise ja jätkamise kohta sätestatakse tehniline teave tehniliste eraldiste ja
põhiomavahendite arvutamiseks aruannete puhul, mille aruandekuupäev on ajavahemikul
30. juunist 2025. a kuni 29. septembrini 2025. a44.
Lõiked 1 ja 2. Ekstrapoleeritud riskivaba intressikõvera aluseks on forvardintressimäärad, mis
lähenevad sujuvalt esimese tasanduspunkti forvardintressimääralt lõplikuks
forvardintressimääraks (Ultimate Forward Rate – UFR). 2025. aasta 31. märtsil avalikustas
EIOPA, et 2026. aastal on UFR 3,30% euro puhul.45
Esimene tasanduspunkt on esimene lõpptähtaeg, kus intressikõvera määramisel arvesse
võetavad finantsinstrumentide turud ei ole sügavad, likviidsed või läbipaistvad (deep, liquid
and transparent – DLT). Euro ekstrapoleerimise alguspunkt jääb samale tasemele, kui see oli
31. detsembril 2023. a ehk tähtajaga 20 aastat.
Lõige 3. Muu valuuta kui euro puhul on esimese tasanduspunkti aluseks DLT hindamine.
Samuti peaks olema täidetud tingimus, et vastava valuuta esimese tasanduspunkti korral on
tasanduspunkti lõpptähtajaga või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist
selles valuutas nomineeritud lunastamata võlakirjadest piisavalt suur (residual volume criterion).
Solventsus II direktiivi artikli 86 lõike 1 kohaselt sätestatakse Solventsus II määruses
metoodika, põhimõtted ja võtted Solventsus II direktiivi artikli 77 lõikes 2 osutatud parima
hinnangu arvutamiseks vajaliku asjakohase riskivaba intressikõvera määramiseks, sealjuures:
- artikli 77a lõikes 1 osutatud finantsinstrumentide turgude sügavuse, likviidsuse ja
läbipaistvuse kindlaksmääramise meetod;
- valuutaga seotud osakaalud, millest väiksemana loetakse teatavast tähtajast pikema või
sellega võrdse lõpptähtajaga võlakirjade osakaalu kõikide võlakirjade seas artikli 77a lõike
1 kohaldamisel väikeseks. Komisjon on kaalunud, et see osakaal peaks olema 6% ehk sama,
millele on viidatud ka Solventsus II määruse kehtivas põhjenduspunktis 21 (määrates
viimast tähtaega, mille korral võlakirjaturud ei ole enam sügavad, likviidsed ja läbipaistvad
direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77a tähenduses, ei tohiks turutingimustes, mis on sarnased
direktiivi 2014/51/EL vastuvõtmise kuupäeval valitsenud tingimustele, eurodes
nomineeritud võlakirjade turgu pidada sügavaks ja likviidseks, kui selliste võlakirjade
kumulatiivne maht, mille tähtaeg on sama pikk kui viimane tähtaeg või pikem, moodustab
alla 6 protsendi kõikide sellel turul olevate võlakirjade kogumahust).
Solventsus II määruse ettepaneku konsultatsioonipaberis oli kirjas, et praegu on euro puhul
piisava võlakirjamahtu määrav protsendilävi 6%. Kuid viimastel aastatel on pikaajaliste
võlakirjade maht suurenenud ja seetõttu ei pruugi see lävi enam viidata 20-aastasele esimesele
tasanduspunktile edaspidi. Lisaks peab EIOPA otsustama, millist andmeallikat selle
hindamiseks kasutada, sealhulgas avaldama teavet vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e
lõikele 1a. Turu häirete vältimiseks on oluline, et protsendilävi seataks selliselt, et see tagaks
20-aastase esimese tasanduspunkti Solventsus II kohaldamise kuupäeval, sõltumata sellest,
44 Rakendusmäärus - EL - 2025/1794 - ET - EUR-Lex 45 Report on the calculation of the UFR for 2026
137
millist andmeallikat EIOPA kasutab. Seetõttu tuleb euro puhul kasutatav lävi, millega
hinnatakse, kas artiklis 77a osutatud esimese tasanduspunkti tähtajaga või sellest pikema
tähtajaga võlakirjade osakaal on piisavalt suur, kehtestada „safety margin“ üle selle
miinimumprotsendi.
Lõiked 4–6. Ekstrapoleeritud forvardintressimäär on prognoositav tulevane intressimäär, mis
võrdub likviidse forvardintressimäära (lühiajaliste ja keskmise pikkusega võlakirjade põhjal
arvutatud määr) ja UFR kaalutud keskmisega, sealjuures likviidne forvardintressimäär põhineb
ühel või mitmel pikima lõpptähtajaga forvardintressimääral, mille korral saab asjaomast
finantsinstrumenti sügaval, likviidsel ja läbipaistval turul vaadelda ning tähtaegade puhul, mis
on esimesest tasanduspunktidest möödunud vähemalt 40 aastat, peab UFR-i kaal olema
vähemalt 77,5%. See tähendab, et parameeter, mis määrab forvardmäärade lähenemise kiiruse
UFR-ile ekstrapoleerimise käigus, ei tohi olla väiksem kui 11%.
Lõige 7. Kui riskivaba intressikõverat tuleb pikendada kaugematesse tähtaegadesse, võib
selleks kasutada mitte ainult võlakirjade, vaid ka muude sobivate finantsinstrumentide andmeid
— tingimusel, et nende turg on piisavalt usaldusväärne ja läbipaistev.
Lõige 8. Riskivaba intressikõvera kindlaksmääramine mõjutab oluliselt solventsuse
positsiooni, eelkõige pikaajaliste kohustistega elukindlustusandjate puhul. Häirete vältimiseks
olemasolevas kindlustustegevuses ja uuele ekstrapoleerimise meetodile sujuva ülemineku
võimaldamiseks nähakse ette järkjärgulise kohaldamise mehhanism. Sellise järkjärgulise
kohaldamise mehhanismi eesmärk on vältida turuhäireid ja tagada üleminek ekstrapoleerimise
meetodi lõpliku kasutuselevõtuni. Kuna tegemist on üleminekumeetmega, on see sätestatud
rakendussätete osas (vt selgitust § 2671 juures). Kindlustusandja võib rakendada järkjärgulise
kohaldamise mehhanismi FI nõusolekul. Komisjon on selgitanud: kuna Solventsus II direktiivi
artikkel 77a ei näe ette nõusoleku andmise tingimusi, siis see on tingimuste määramine
liikmesriikide või järelevalveasutuste ülesanne.
KindlTS § 46 muutmine. Paragrahv reguleerib kattuvuse kohandamist riskivabale
intressikõverale. See võimaldab kindlustusandjal kohandada diskontomäära, millega ta hindab
pikaajalisi kindlustuskohustusi (nt elukindlustuse pensionitooted või annuiteedid). Näiteks kui
kindlustusandja peab maksma igale kliendile kindla summa iga kuu järgmised 30 aastat (nt
annuiteedi korral) ja ta investeerib sama ajaprofiiliga võlakirjadesse, mis annavad ette teatavad
rahavood ning kuna vara ja kohustiste rahavood kattuvad, siis saab ta taotleda kattuvuse
kohandamise kasutamist. Selle tulemusel võib ta diskonteerida kohustused kõrgema
intressimääraga (bilansis kajastatud kohustuste väärtus väheneb).
Lõike 1 punkti 8 muutmine. Lõikes 1 on sätestatud, mis tingimused peavad olema täidetud, et
kindlustusandja saaks rakendada kattuvuse kohandamist. Üheks tingimuseks on, et kõiki ühest
kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi vaadatakse koos. Solventsus II direktiivi artikli 77b
lõikesse 1 on lisatud täpsustus, et selle tingimuse kohaldamisel käsitatakse rühma-
elukindlustuslepingut ühe lepinguna (eelnõus on kasutusel termin elukindlustuse
grupilepingut).
KindlTS § 47 muutmine. Paragrahv reguleerib volatiilsuse kohandamist riskivabale
intressikõverale. Volatiilsuse kohandamist kasutatakse kindlustusandjate kohustuste väärtuse
stabiliseerimiseks, et ajutised turukõikumised ei paisutaks kapitalinõudeid ega looks valepilti
kindlustusandja finantsseisust. Seega on tegemist riskivaba intressikõverale tehtava
korrektsiooniga, mida kasutatakse kindlustusandjate pikaajaliste kohustuste hindamisel
eesmärgiga leevendada võlakirjade liiga suurte hinnavahede mõju. Korrektsioon
138
(kohandamine) põhineb kindlustusandjate asjaomaste valuutade võrdlusportfellidel ning euro
puhul riikide kindlustusturgude võrdlusportfellidel. Muudatuste aluseks on Solventsus II
direktiivi artikkel 77d.
Lõige 1. Selleks, et ära hoida volatiilsuse kohandamisest tulenevat ülemäärast kasu, on vaja
saada volatiilsusega kohandamiseks järelevalveasutuse heakskiit (FI nõusolek).
Lõige 2. Täiendava kaitsemeetmena peavad olema täidetud vähemalt järgmised tingimused:
esiteks tuleks volatiilsuse kohandamist asjakohase valuuta korral rakendada kõigi selles
valuutas kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel, sealjuures
sellistest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel kasutatava
riskivaba intressikõvera suhtes ei rakendata juba §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist;
teiseks peaks kindlustusandja olema kehtestanud piisavad protsessid volatiilsuse kohandamise
arvutamiseks, nagu on sätestatud Solventsus II direktiivi artikli 77d lõigetes 3 ja 4. Kuna
sõnastus viitab „vähemalt“ kahele tingimusele, siis FI-l on õigus ette näha täiendavaid
tingimusi.
Lõike 3 puhul on tegemist kehtivas seaduses oleva sõnastusega, määramaks ajaliselt ära, mis
hetkest loetakse nõusolek antuks. Lisaks on asendatud viide riskijuhtimise strateegiale viitega
tõenditele, mis FI-le nõusoleku saamiseks esitatakse.
Lõike 4 aluseks on kehtiva seaduse lõige 11, milles on viidatud Solventsus II direktiivi artikli
77d lõigetele 2–4. Kuna Solventsus II direktiiviga muudetakse viidatud artiklit, on paragrahvi
lõikes 4 korrigeeritud viidet direktiivi vastavatele sätetele ehk lõigetele 3–4a. HÕNTE § 28
lõike 6 teise lause kohaselt on seaduseelnõus lubatud otsesed viited ainult Euroopa Liidu
direktiivi tehnilistele sätetele, mida Eesti peab üksüheselt kohaldama ja mille kordamine
seaduseelnõus ei ole õigusselguse seisukohalt otstarbekas ega vajalik. Artikli 77d lõiked 3 ja 4
sisaldavad volatiilsuse kohandamise arvustusvalemeid.
Lõiked 5 on kehtivast seadusest ning näevad ette, et kindlustusandja ei saa volatiilsuse
kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivabale intressikõverale ning intressikõvera
ekstrapoleerimisel võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad intressimäärad.
Lõige 6. Iga valuuta korral on volatiilsuse kohandamise aluseks selles valuutas
võlaväärtpaberitesse46 tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitud intressimäära ja selle
valuuta riskivaba intressikõvera määra vahe. Võrdlusportfellis on esindatud vara, mis on samas
valuutas ja mida kindlustusandja investeerib kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
parima hinnangu katmiseks, mis on vastavas valuutas.
Lõige 7. Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 1 muudetud punkti c kohaselt peab EIOPA
koostama iga asjaomase valuuta ja riigi kindlustusturu puhul riskiga korrigeeritud hinnavahe,
millele on osutatud artikli 77d lõigetes 3 ja 4.
Artikli 77d lõike 1c kohaselt võib kindlustusandja aga kasutada artikli 77d lõikes 3 osutatud
valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtes ettevõtjapõhist korrigeerimist. Kindlustusandja
võib seda teha FI nõusolekul ning täidetud peavad olema ka lõike 8 punktides 1 ja 2 sätestatud
tingimused.
46 VpTS § 1842. Võlaväärtpaber. Võlaväärtpaber käesoleva peatüki tähenduses on võlakiri või muu väärtpaberina kaubeldav
võlakohustus, välja arvatud vahetusväärtpaber ja muu väärtpaber, mis on aktsiaga samaväärne või mis vahetamise või temaga
esindatud õiguste teostamise tulemusena annab aktsia või aktsiaga samaväärse väärtpaberi omandamise õiguse.
139
Kui kindlustus- või edasikindlustusandja investeerib võlaväärtpaberitesse, millel on parem
krediidikvaliteet kui volatiilsusega korrigeerimise arvutamiseks koostatud võrdlusportfellis
olevatel võlaväärtpaberitel, võib volatiilsusega korrigeerimine tuua kaasa võlakirjade
hinnavahede suurenemisest põhjustatud omavahendite vähenemise ülekompenseerimise ning
omavahendite põhjendamatu volatiilsuse. Et korvata sellisest ülekompenseerimisest
põhjustatud kunstlikku volatiilsust, on kindlustusandjatel võimalik sel juhul taotleda
volatiilsusega korrigeerimise muutmist, milles võetakse arvesse teavet selle kindlustusandja
poolt võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute kohta.
Nõusoleku saamiseks peab esiteks riskiga korrigeeritud hinnavahe olema aruandekuupäevale
eelneval neljal kvartaalsel aruandeperioodil suurem, kui riskiga korrigeeritud hinnavahe, mis
on arvutatud kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud
investeeringute alusel ning teiseks peab regulaarses järelevalvelises aruandes esitatud teave
kindlustusandja asjakohase vara kohta olema piisavalt kvaliteetne, et tagada korrigeerimise
täpne ja usaldusväärne arvutamise.
Lõige 8. Lõikes 7 sätestatu kohaldamisel on korrigeerimise määr kindlustusandja
investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud
riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjakohase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga
korrigeeritud hinnavahe suhtarv. Kui suhtarv on suurem kui 105%, siis see määr on 105%.
Lõikes 9 on sätestatud, kuidas leida kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate
võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe.
See tuleks arvutada samal viisil, kui riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on
asjakohase valuuta võrdlusportfell, kuid selle arvutamisel kasutatakse kindlustusandjapõhiseid
andmeid vastavas valuutas võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute portfellis olevate
alamklasside kaalude ja keskmise kestuse kohta.
Lõige 10. Solventsus II direktiivi artikli 77d lõike 4 kohaselt suurendatakse euro puhul
volatiilsusega kohandamist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimise võrra. Juhul kui
kindlustusandja on saanud nõusoleku rakendada kindlustusandja lähenemist, kohandamise
suurendamist ei tehta.
Lõige 11. Kindlustusandja on kohustatud viivitamata lõpetama kindlustusandja andmetel
põhineva lähenemise, kui selle tulemusel valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe suurened kahe
järjestikuse kvartaalse aruandeperioodi jooksul.
Lõike 12 kohaselt võib FI nõuda kindlustusandjalt volatiilsuse kohandamise rakendamise
lõpetamist, kui kindlustusandja ei täida enam tingimusi, mis olid aluseks kohandamise
kasutamiseks nõusoleku saamiseks. Kindlustusandja võib jätkata volatiilsuse kohandamise
rakendamist, kui ta on saanud selleks uue nõusoleku.
Lõiked 13 ja 14. Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 2 kohaselt võib komisjon tehniliste
eraldiste ja põhiomavahendite arvutamisel ühtsete tingimuste tagamiseks vastu võtta
rakendusaktid, milles sätestatakse iga asjaomase valuuta kohta riskiga korrigeeritud hinnavahe,
millele on osutatud vastavalt artikli 77d lõigetes 3 ja 4 ning iga asjaomase liikmesriigi puhul
võlainstrumentidesse tehtud investeeringute osakaal artikli 77d lõikes 4 osutatud riigis
tegevusloa saanud kindlustusandjate koguvarades.
140
Kuna tegemist on „võib” volitusnormiga, siis on peetud vajalikuks täpsustada, et nende
valuutade puhul, mille kohta ei ole riskiga korrigeeritud hinnavahet rakendusaktides sätestatud,
ei kohaldata parima hinnangu arvutamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes
volatiilsusega korrigeerimist. Samuti, nende liikmesriikide puhul, mille rahaühik on euro ja
mille kohta ei ole riskiga korrigeeritud hinnavahet ega eelviidatud osakaalu rakendusaktides
sätestatud, ei lisata volatiilsusega korrigeerimisele makromajanduslikku volatiilsusega
korrigeerimist.
KindlTS § 48 muutmine. Paragrahv reguleerib riskimarginaali arvutamist. Riskimarginaal
peab tagama, et tehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida teine kindlustusandja
vajab kindlustusportfelli ülevõtmiseks ja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
täitmiseks.
Uus lõige 11. Paragrahvi 44 lõike 7 kohaselt tuleb parim hinnang ja riskimarginaal hinnata
eraldi, v.a sama paragrahvi lõikes 8 sätestatud erandi korral. Kui kindlustusandja hindab
parimat hinnangu ja riskimarginaali eraldi, määrab ta riskimarginaali arvutamisel kindlaks
selliste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulud, mis vastavad ajaliselt kohandatud SCR-
le ja on ette nähtud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks kogu nende
kehtivusaja jooksul. Kulude kindlaksmääramisel kasutavad kõik kindlustusandjad sama
kapitalikulumäära, milleks on lõike 2 kohaselt 4,75%.
Uus lõige 12. Solventsus II direktiivi põhjenduspunkti 41 kohaselt tuleks riskimarginaali
arvutamisel arvesse võtta riskide ajalist sõltuvust ja vähendada riskimarginaali suurust, eelkõige
pikaajaliste kohustiste puhul, vähendades nii riskimarginaali tundlikkust intressimäära
muutuste suhtes. Seepärast tuleks kasutusele võtta eksponentsiaalne, ajapõhine tegur
(exponential term-dependent factor), mis nähakse ette Solvetsus II määruses. Kui varasemalt
kasvas riskimarginaal lineaarselt või ühtlase loogikaga ajahorisondi järgi, siis lisatav
eksponentsiaalne, ajapõhine tegur tähendab, et mida pikem on kohustuste tähtaeg, seda
kiiremini riskimarginaali mõju „väheneb“. See muudab riskimarginaali väiksemaks eriti
pikaajaliste kohustuste puhul.
KindlTS uus § 521. Uus paragrahv reguleerib, millega peab kindlustusandja arvestama
investeerimisstrateegia üle otsustamisel seoses makromajanduslike teguritega.
Lõige 1. Kindlustusandja arvestab investeerimisstrateegias võimalike makromajanduslike ja
finantsturgude arengutega. Näiteks intressimäärade tõus võib mõjutada kindlustusandja
investeeringute tootlust ja vara väärtust. Samuti arvestab kindlustusandja kestlikkusriski
mõjuga oma investeeringutele ja investeerimisotsuste võimaliku pikaajalise mõjuga
kestlikkusteguritele. Kestlikkusrisk ja kestlikkustegur on defineeritud § 971 lõikes 1.
Lõiked 2 ja 3. FI võib nõuda, et kindlustusandja võtaks investeerimisstrateegias arvesse
makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske. Samuti võib FI nõuda, et kindlustusandja
hindaks, millises ulatuses võib tema investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikke ja
finantsturgude arenguid ja olla süsteemse riski põhjuseks. Kui kindlustusandja teeb
investeerimisotsuseid, siis ta arvestab eelkirjeldatuga (asjakohasel juhul ehk kui FI on lõikes 2
sätestatut nõudnud).
Lõige 4. Kui kindlustusandja hindab, kuidas tema investeerimistegevus mõjutab
makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid, võtab ta arvesse intressimäärade ja -
marginaalide taset, finantsturgude indeksite taset, inflatsiooni, oma seotust teiste finantsturu
osalistega ning kliimamuutusi, pandeemiaid, muid suureulatuslikke sündmusi ja katastroofe,
141
mis võivad mõjutada kindlustusandjat. Makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide
hindamisel võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid
tulevikustsenaariume ja riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslanguste, investeerimise
karjakäitumiste või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga (kindlustus)sektoris.
Lõige 5. Kui FI kaalub, kas nõuda kindlustusandjalt makromajanduskeskkonnast tulenevate
riskide arvesse võtmist, võtab ta arvesse ka seda, kas kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi,
kus vastav hindamine viiakse läbi kindlustusgrupi tasandil. Ehk kui seda tehakse grupi tasandil,
ei pruugi olla asjakohane seda nõuda kindlustusandja tasandil veel eraldi.
KindlTS § 57 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandjate omavahendite liigitamist.
Solventsus II direktiivi artikli 95 kohaselt viitab kindlustusandja omavahendite liigitamisel
asjakohasel juhul Solventsus II määruses sätestatud omavahendite loetelule.
KindlTS § 59 muutmine. Paragrahv reguleerib mh omavahendite suuruse arvutamisel
märkimisväärse osalusega arvestamist.
Osaluste mahaarvamine põhiomavahendite kindlaksmääramisel on sätestatud Solventsus II
direktiivi artiklis 68.
Uued lõiked 4 ja 5. Põhiomavahendite kindlaksmääramiseks võivad kindlustusandjad FI loal
mitte arvata maha krediidi- või finantseerimisasutuse osaluse väärtust, kui on täidetud kolm
tingimust. Esiteks kuuluvad kindlustusandja ja krediidi- või finantseerimisasutus sama
kindlustusgrupi või täiendava järelevalve alla. Teiseks on FI hinnangul nende ettevõtjate
juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll grupi tasandil piisavalt hästi korraldatud. Kolmandaks
on kindlustusandja osalus krediidi- või finantseerimisasutuses strateegilise tähtsusega
omakapitaliinvesteering (mis on määratletud Solventsus II määruse artiklis 171). Lõikes 5 on
täpsustatud, mida osalused krediidi- või finantseerimisasutuses täpsemalt hõlmavad.
KindlTS § 63 muutmine. Paragrahv reguleerib põhi-SCR arvutamist.
Lõike 9 muutmine. Lõige 9 reguleerib lihtsustuste kasutamist teatud kindlustusriskide, sh
alamriskide kapitalinõuete arvutamisel.
Selleks, et lihtsustusi kasutada, peavad olema täidetud kõik lõikes 9 sätestatud tingimused.
Kehtiva KindlTS kohaselt võib kindlustusandja mõne konkreetse riski kapitalinõude
arvutamisel lihtsustusi kasutada, kui riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad ning
standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne. Sellele lisandub täiendav
tingimus. Nimelt ei tohi lihtsustatud arvutusest tulenev viga kaasa tuua SCR olulist
moonutamist. Seega, selleks, et kasutada riskide hindamisel lihtsustatud arvutust, tuleb hinnata,
milliseid vigu või kõrvalekaldeid see arvutus võib tulemuste osas põhjustada. Kui viga
põhjustab SCR moonutamist, võib see mõjutada SCR-i puudutava teabe kasutaja otsuseid või
kaalutlusi.
Uus lõige 91. Tingimust (lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt SCR-i) ei kohaldata,
kui lihtsustatud arvutuse tulemusel saadud SCR on suurem standardse arvutuse tulemusel
saadud SCR-st.
Uued lõiked 11 ja 12. Selleks, et suurendada kvantitatiivsete nõuete proportsionaalsust,
antakse kindlustusandjatele kuni kolmeks aastaks võimalus arvutada ebaoluliste riskidega
seotud kapitalinõue standardvalemi kohaselt lihtsustatud meetodiga. Selline lihtsustatud
142
meetod peaks võimaldama kindlustusandjatel hinnata ebaolulise riskiga seotud kapitalinõuet
asjakohase mahunäitaja alusel, mis aja jooksul muutub.
Kui mõne riski või alamriski kapitalinõue, mille arvutamisel on kasutatud standardset arvutust,
moodustab alla 5% põhi-SCR-st, võib kindlustusandja selle riski või alamriski kapitalinõude
arvutamisel kasutada lihtsustatud arvustust (kuid mitte kauem kui kolm aastat). Samas ei tohiks
selliste riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa (lihtsustatud arvutust kasutades) olla
suurem kui 10% põhi-SCR-st, mis leiti viimati lihtsustusi kasutamata.
Uus lõige 13. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib lihtsustusi kasutada lõikes 9
sätestatud tingimustele vastamata, kui ta näitab FI-le veenvalt (direktiivis „rahuldaval viisil“)
ja vähemalt iga viie aasta järel, et kui ta kasutab teatud riskide/alamriskide kapitalinõuete
arvutamisel lihtsustusi, siis iga sellise riski/alamriski kapitalinõue moodustab alla 2%
standardse arvutuse tulemusul saadud põhi-SCR-st ning kõikide selliste riskide ja alamriskide
kapitalinõuete summa moodustab alla 10% standardse arvutuse tulemusul saadud põhi-SCR-st.
KindlTS § 67 muutmine. Paragrahv reguleerib tururiski kapitalinõude arvutamist.
Tururiski mooduli alammooduliks on aktsiariski alammoodul, mis sisaldab sümmeetrilist
kohandamist, mida kohaldatakse aktsiahindade muutustest tulenevate riskide katmiseks ning
mis hõlmab kapitalinõude suurendamist või vähendamist. Nimelt, kindlustusandjad, kes
kasutavad standardvalemit, peavad hoidma piisavas koguses kapitali selleks, et katta
võimalikud kahjud juhul, kui aktsiate väärtus halva stsenaariumi korral väheneb. See
kapitalinõue määratakse kindlaks protsendina turuväärtusest, mis on seotud aktsiariski
positsioonidega (protsent on kalibreeritud läbi majandustsükli – arvestades, et majanduses
esineb nii tõuse kui langusi). Kui kindlustusandjad peaksid alati hoidma sama suurust
kapitalipuhvrit sõltumata turuolukorrast, siis tekiks risk, et majandustsükli erinevates faasides
tekiks nn pro-tsükliline mõju – näiteks kriisi ajal peaksid nad kiiresti rohkem aktsiaid müüma,
et katta suurenevat kapitalinõuet, mis omakorda süvendaks turulangust. Kui aktsiaturud on
hiljuti tõusnud, on kohandamine positiivne, st kapitalinõue läheb keskmisest kõrgemaks –
kindlustusandjad hoiavad rohkem puhvreid, sest risk hinnalanguseks on suurem. Kui
aktsiaturud on hiljuti langenud, on kohandamine negatiivne, st kapitalinõue läheb keskmisest
madalamaks – kindlustusandjad ei pea kohe täiendavat kapitali juurde hankima, mis vähendab
survet aktsiaid müüa ja aitab vältida turu edasist kukkumist. See kohandamine arvutatakse
spetsiaalse EIOPA aktsiaindeksi põhjal.
Lõike 6 kohaselt ei või sümmeetrilise kohandamise tulemusel saadud aktsiariski kapitalinõude
määr erineda kohandamata aktsiariski kapitalinõude määrast rohkem kui 13 protsendipunkti
võrra. Kehtivas seaduses on selleks koridoriks 10 protsendipunkti. Muudatus võimaldab teha
suuremaid muudatusi standardses aktsiakapitali nõudes ja leevendada veelgi aktsiaturgude järsu
tõusu ja languse mõju.
KindlTS uus § 671. Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 105a.
Eesmärk on võtta kindlustusandjate usaldatavusnõuetes arvesse kindlustustegevuse
pikaajalisust. Eelkõige antakse võimalus kasutada pikaajalises perspektiivis hoitavate
investeeringute puhul SCR standardvalemi alusel arvutamisel soodsamat standardparameetrit,
tingimusel et kindlustusandjad järgivad usaldusväärseid ja kindlaid kriteeriume, mis tagavad
kindlustusvõtjate kaitse ja finantsstabiilsuse.
143
Lõike 1 kohaselt võrdub pikaajaliste investeeringute kapitalinõue põhiomavahendite
kahjumiga, mis tuleneks pikaajaliste investeeringute väärtuse hetkelisest vähenemisest 22
protsendi võrra.
Lõikes 2 on sätestatud, millised tingimused peavad olema täidetud, et kindlustusandja saaks
kasutada 22 protsendi parameetrit. Esiteks peavad sellised investeeringud olema selgelt
piiritletud ja muust kindlustusandja tegevusest eraldatud. Teiseks on kindlustusandja juhtkond
võtnud kohustuse jälgida selliste aktsiate, millesse ta investeerib, minimaalset hoidmisaega ja
tõendama suutlikkust omama neid aktsiaid kogu kõnealuse hoidmisaja jooksul. Iga selline
investeeringute kogum sisaldab ainult selliseid aktsiaid, mis on avalikult kaubeldavad
lepinguriigis või OECD liikmesriigis või tegemist on selliste lepinguriigi või OECD
liikmesriigi peakontoriga äriühingute aktsiatega, millega ei kaubelda avalikult. Tingimuste
eesmärk on ka tagada, et kindlustusandja suudab vältida pikaajaliselt hoitavate aktsiate
sundmüüki, sealhulgas halvenenud turutingimustes. Lisaks peavad kindlustusandja
riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ja investeerimise põhimõtted peegeldama
kindlustusandja kavatsust hoida aktsiaid keskmiselt kauem kui viis aastat ja et kindlustusandja
hoidub nende sundmüügist. Pikaajalised investeeringud peaksid olema hajutatud nii, et
investeerimisportfell on mitmekesine ja välditakse liigset sõltuvust konkreetsest emitendist või
ettevõtjate grupist. Samuti välditakse riskide ülemäärast kumuleerumist sama riskiprofiiliga
pikaajaliste investeeringute portfellis tervikuna. Viimase kriteeriumina ei tohiks selliste aktsiate
omamine tähendada märkimisväärset osalust ettevõtjas.
Solventsus II direktiivi artikli 105a lõike 5 kohaselt võtab komisjon direktiivi täiendamiseks
vastu delegeeritud õigusaktid, täpsustades veelgi sätestatud tingimusi. Solventsus II määruse
ettepanekus (lk 57–66, artiklid 171a-171c) on näiteks täpsustused selle kohta, kuidas näidata,
et kindlustusandja suudab vältida sundmüüki, sh nähakse ette sundmüügi vältimise meetodid ja
sundmüügi test.
Lõige 3. Kindlustusandja juhtkond võtab kirjaliku sise-eeskirja (investeeringute juhtimise kord)
kaudu kohustuse järgida väärtpaberite puhul, millesse ettevõtja investeerib, minimaalset
hoidmisaega ja tõendama ettevõtja suutlikkust hoida neid väärtpabereid kogu kõnealuse
hoidmisaja jooksul. Kord tuleb regulaarselt üle vaadata ja hinnata, võrreldes seda tegelike
portfellihalduspraktikatega. Tagatud peaks olema, et kord peegeldab reaalset tegevust ja
vajadusel kohandatakse seda, et see vastaks hetketingimustele ja eesmärkidele.
Lõige 4. Selleks, et kindlustusandja saaks n-ö 22-protsendilist parameetrit kasutada, peab ta
esitama FI-le kinnituse, et ta vastab kõikidele ettenähtud kriteeriumitele.
Lõige 5. Kui kindlustusandja omab Euroopa pikaajalisse investeerimisfondi (ELTIF) aktsiaid
või muu madalama riskiprofiiliga investeerimisfondi, sealhulgas alternatiivse
investeerimisfondi aktsiaid, võib ta kriteeriumitele hindamise viia läbi fondi tasandil (ehk mitte
alusvara tasandil). Sellised investeerimisfondid määrab kindlaks komisjon. Nimelt peab
komisjon Solventsus II direktiivi artikli 105a lõikes 5 punkt b kohaselt võtma vastu delegeeritud
õigusaktid, täpsustades sama artikli lõikes 2 osutatud investeerimisfondide liike. Solventsus II
määruse ettepanekus (lk 66, artikkel 171d) on välja toodud, et sellised fondid on Euroopa
pikaajalised investeerimisfondid, kvalifitseeruvad sotsiaalettevõtlusfondid, kvalifitseeruvad
riskikapitalifondid ja finantsvõimenduseta kinnised AIF-id.
Lõige 6. Kui kindlustusandja juba korra kohaldab 22-protsendilist parameetrit, ei saa ta seda
enam mitte kohaldada.
144
Lõiked 7–9. Kindlustusandja on kohustatud viivitamata teavitama FI-d, kui ta ei vasta enam
soodsama parameetri kasutamise tingimustele ning rakendama meetmeid vastavuse tagamiseks.
Ühe kuu jooksul tuleb FI-le esitada ka kogu vajalik teave, sh rakendatavate meetmete kohta, et
kindlustusandja tagaks kriteeriumitele vastavuse kuue kuu jooksul tingimustele mittevastavuse
tuvastamisest arvates. Juhul, kui kindlustusandja ei ole suuteline kuue kuu jooksul tagama
tingimustele vastavust, ei saa ta kasutada lõike 1 parameetrit vähemalt järgmised 2,5 aastat. Kui
ta ei vasta ka selle aja möödudes tingimustele, ei saa ta parameetrit kasutada enne, kui ta taas
vastab tingimustele.
KindlTS § 72 muutmine. Paragrahv reguleerib SCR arvutamisel sisemudeli kasutamist.
Lõike 8 muutmine. Kui kehtiva sätte kohaselt arvutab kindlustusandja SCR-i standardvalemit
kasutades vaid siis, kui FI seda nõuab, siis muudatuse kohaselt peab kindlustusandja esitama
FI-le hinnangu SCR kohta standardvalemit kasutades iga kahe aasta järel. Lisaks võib FI nõuda
sellise hinnangu esitamist sagedamini.
KindlTS § 78 muutmine. Paragrahvi sisuks on kalibreerimisstandardid. Kui kindlustusandja
kasutab sisemudelit, ei keela direktiiv kindlustusandjal võtta sisemudelis arvesse
krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele.
Uued lõiked 6–8. Kuna volatiilsusega kohandamise kasutamine võib parima hinnangu
arvutamisel tuua suuremat kasu kui võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamine, võib
selline ülemäärane kasu moonutada ka SCR arvutamist, kui sisemudelis võetakse arvesse
krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsuse kohandamisele. Sellise moonutuse vältimiseks
kehtestatakse SCR alammäär sellisel tasemel, millest allpool eeldatakse, et SCR-st saadav kasu
on võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamisest suurem.
Kindlustusandjad ei tohiks oma sisemudelis võtta arvesse makrotasandi volatiilsuse
kohandamist (vt KindlTS § 47 lg 11).
KindlTS § 87 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi ja selle järelevalvega seotud
mõisteid.
Lõigete 4 ja 5 muutmine. Osaleva ettevõtja ja seotud ettevõtja definitsioonid viiakse kooskõlla
Solventsus II direktiivi artikli 212 punktidega a ja b. Osalev ettevõtja on ka selline ettevõtja,
kes on seotud teise ettevõtjaga § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt (äriühingud või muud juriidilised
isikud, kes on ühtse juhtimise all sõlmitud lepingu, asutamislepingu või põhikirja sätete
kohaselt või kelle juhtimisorganite koosseisu enamuse moodustavad konsolideeritud
majandusaasta aruande kinnitamiseni samad isikud). Ettevõtja, kellega osalev ettevõtja sedasi
seotud on, on seotud ettevõtja.
Uus lõige 51. Solventsus II direktiivi muudatustega täpsustatakse ka emaettevõtja tütarettevõtja
definitsioone, viidates ka olukordadele, kui emaettevõtja/tütarettevõtja määratakse valitseva
mõju kaudu või kui nad valitseks ühtselt juhitavate kindlustusandjate seast.
Uus lõige 52. Kuna seaduses kasutatakse esmakordselt terminit lõplik emaettevõtja,
defineeritakse see uues lõikes. Sisuliselt tähendab see seda, et grupi struktuuris on see ettevõtja
n-ö viimane ehk tal omakorda emaettevõtjad pole (st ta ise pole ühegi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja).
145
Lõike 6 muutmine. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt on kindlustusvaldusettevõtja
emaettevõtja, kes ei ole segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle tütarettevõtjad või enamik neist
on kindlustusandjad, siis Solventsus II direktiiviga (artikli 212 punkt f) muutub
kindlustusvaldusettevõtjate määratlus palju detailsemaks (ehk üritatakse kaardistada ka n-ö
hallid alad).
Lõikes 6 on sätestatud, millistele tingimustele peab selline emaettevõtja vastama. Ta peab
vastama kõikidele punktides 1–3 sätestatud tingimustele ning nende tingimuste täpsustused on
lõigetes 61–63.
Lõike 6 punkti 3 kohaselt on sellise ettevõtja põhitegevus vähemalt üks lõikes 61 loetletud
tegevusest (sõltumata ettevõtja enda määratud tegevusalast – ehk ettevõtja enda määratletud
tegevus ei pruugi ühtida sellega, mida ta tegelikult teeb).
Uued lõiked 61–63. Lisaks on üle 50% vähemalt ühest järgmisest näitajast püsivalt seotud
tütarettevõtjatega, kes on kindlustusandjad, kolmanda riigi kindlustusandjad,
kindlustusvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad, kolmanda riigi kindlustusandjate
valdusettevõtjad või ettevõtjad, kes osutavad teenuseid, mis on konsolideerimisgruppi kuuluva
ühe või mitme kindlustusandja põhitegevuse abiteenused, samuti ettevõtja enda tegevusega,
mis ei ole seotud osaluse omandamise või omamisega tütarettevõtjates, kes on kindlustusandjad
või kolmandate riikide kindlustusandjad, kui kõnealune tegevus on sama laadi
kindlustusandjate tegevus: 1) ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel; 2) ettevõtja
vara tema konsolideeritud seisundi alusel; 3) ettevõtja tulud tema konsolideeritud seisundi
alusel; 4) ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel; 5) muu näitaja, mida riiklik
järelevalveasutus peab asjakohaseks.
Lõike 9 muutmine. Tehniline muudatus, kuna määruste (EL) nr 575/2013 ja (EL) 2019/2033
täisnimetused on edaspidi KindlTS § 59 lõikes 5 ehk seaduses eespool.
Uus lõige 10. Solventsus II direktiivi täiendatakse uue mõistega – kolmanda riigi
kindlustusandjate valdusettevõtja. Mõnikord valdab grupp osalusi kolmandas riigis asuvates
kindlustusandjast tütarettevõtetes läbi reguleerimata vahepealse valdusettevõtja. Isegi kui sellel
vahepealsel reguleerimata valdusettevõtjal ei ole liidus asuvat tütarettevõtjat, on oluline, et seda
saaks käsitleda samamoodi nagu kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat
ning arvesse võtta kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel. Seetõttu on defineeritud mõiste
„kolmanda riigi kindlustusandjate valdusettevõtja“, et konsolideerimisgrupid saaksid SCR
arvutamisel nende kolmandate riikide seotud ettevõtjate mõju õigesti arvestada.
KindlTS § 88 muutmine. Paragrahvis on kindlustusgrupi solventsuse üldsätted.
Lõigete 1, 3 ja 32 muutmine. Tulenevalt uue § 893 lisandumisest seadusesse, on lõigetes 1 ja 3
täpsustatud, et tagatud peab olema, et kindlustusgrupil on igal hetkel vähemalt ka § 893 alusel
arvutatud kindlustusgrupi SCR ulatuses nõuetekohased omavahendid ning lõige 32 reguleerib
olukorda, kui kindlustusgrupil puuduvad vastavad omavahendid.
Uus lõige 10 annab osalevale kindlustusandjale, kindlustusvaldusettevõtjale ja
segafinantsvaldusettevõtjale õiguse rakendada §-s 671 sätestatut seoses pikaajaliste
aktsiainvesteeringute kapitalinõude arvutamisega, kui kasutatakse kindlustusgrupi solventsuse
arvutamisel 1. meetodit või meetodite kombinatsiooni.
146
Solventsus II direktiivi artikli 233b kohaselt võtab komisjon vastu delegeeritud õigusaktid,
milles täpsustatakse meetodit, mida tuleb kasutada artikli 105a lõikes 1 osutatud tingimustele
vastavuse hindamisel ja selliste omakapitaliinstrumentide summa arvutamisel, mida käsitatakse
pikaajaliste omakapitaliinvesteeringutena, kui kasutatakse 1. meetodit või meetodite
kombinatsiooni.
KindlTS § 89 lõike 1, § 90 lõike 1 ja § 247 lõike 6 muutmine. Kuna § 89 lisandub uus lõige
51, korrigeeritakse viiteid eelnimetatud sätetes.
KindlTS § 89 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamist.
Lõike 2 muutmine. Hetkel puuduvad õigusnormid, mis täpsustaksid, kuidas arvutada
kindlustusgrupi solventsust, kui kasutatakse 1. ja 2. meetodi kombinatsiooni (ehk lõigetes 3–5
ja 6–9 sätestatud meetodite kombinatsiooni). See on põhjustanud ebakindlust, eelkõige seoses
viisiga, kuidas arvutatakse 2. meetodiga hõlmatud kindlustusandjate osa kindlustusgrupi SCR-
is. Seepärast täpsustakse §-s 893 kindlustusgrupi solventsuse arvutamise põhimõtteid meetodite
kombinatsiooni kasutamise korral.
Uue lõike 21 eesmärk on selgitada, millistele ettevõtjatele võib järelevalveasutus rakendada 2.
meetodit ehk mahaarvamise ja agregeerimise meetodit. Nendeks on kindlustusandjad,
kolmandate riikide kindlustusandjad, valdusettevõtjad ja kolmanda riigi kindlustusandja
valdusettevõtjad, sealjuures meetodi rakendamine ei mõjuta seotud ettevõtjate kohtlemist.
Lõike 3 muutmine. Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on punktide 1
ja 2 kohaselt arvutatud suuruste vahe. Punktide 1 ja 2 puhul tuleb arvesse võtta mh seotud
ettevõtjate osa. Konsolideeritud andmete kindlaksmääramine on reguleeritud Solventsus II
määruse artiklis 335, mida Solventsus II määruse ettepaneku kohaselt muudetaks (vt lk 117).
Uus lõige 31. Kuna lõike 3 muudatustega võetakse seotud ettevõtjate osa eraldi arvesse, on uues
lõikes täpsustatud, et kindlustusgrupi SCR-is konsolideeritud andmete alusel ja kindlustusgrupi
omavahendite määramisel ei võeta arvesse seotud ettevõtjate osalusi. Lisaks täpsustatakse, et
kindlustusgrupi omavahendite ja grupi SCR-i arvutamisel kohaldatakse seaduses sätestatud
kindlustusandja omavahendite ja SCR nõudeid.
Lõike 4 täiendamine uue punktiga 3 ja uus lõige 41. Lõikes 4 on reguleeritud kindlustusgrupi
SCR miinimumi arvutamine. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt on tegemist kahe liidetava
summaga – osaleva kindlustusandja MCR ja osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa
seotud kindlustusandja MCR-ist –, siis muudatusega lisandub uus liidetav ehk arvesse peab
võtma ka kolmanda riigi kindlustusandja kapitalinõuet. Sisuliselt on tegemist kapitalinõude
miinimumiga ehk võrdluses EL regulatsiooniga – MCR-iga.
Uus lõige 42. Selleks, et määrata kindlaks, kas nõuetekohased omavahendid sobivad
kindlustusgrupi minimaalse SCR täitmiseks, kohaldatakse Solventsus II direktiivi artiklites 221–229a
sätestatud põhimõtteid mutatis mutandis. Sama on artikli 139 lõigete 1 ja 2 kohaldamisega. Uues
lõikes on viide §-de 88–892, 894–92 ja 93 kohaldamisele.
Uus lõige 51 reguleerib olukorda, kui kindlustusgrupi SCR on täidetud (grupi omavahendid
ületavad SCR-i), kuid kindlustusgrupi SCR miinimum ei ole täidetud. Sellisel juhul
kohaldatakse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 kindlustusandja SCR kohta sätestatut (nõuetekohaste
omavahendite vähenemine alla SCR-i). Sealjuures tuleb SCR miinimumi mittetäitmisest või
selle ohust teavitada kindlustusgrupi järelevalve teostajat. Solventsus II direktiivi sõnastuses
147
(artikli 230 lõige 2) on peetud vajalikuks täpsustada, et sellisel juhul ei kohaldata art 139 lõikeid
1 ja 2 ehk MCR mittetäitmise kohta sätestatut.
Lõigetes 42 ja 51 sätestatu kohaldub ka juhul, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatud
kombineeritud meetodit kasutades.
Lõigete 6–8 muutmine. Sarnaselt meetodi 1 muudatustele on ka meetod 2 (lõiked 6–9) puhul osutatud
eraldi seotud ettevõtjatele ja nende osale kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites ja kindlustusgrupi
SCR-is, mis arvutatakse kooskõlas §-dega 891 ja 892.
Lõike 10 kehtetuks tunnistamine. Kuna 1. ja 2. meetodi kombinatsioonina kasutamise kohta on ette
nähtud eraldi § 893, ei ole lõige 10 sellisel kujul enam asjakohane.
Uus lõige 131. Seadusesse lisandub täpsustus, et lõigete 12 ja 13 kohaldamisel käsitatakse kolmanda riigi
kindlustusandja valdusettevõtjat kindlustusandjana.
Uus lõige 141. Kui lõige 14 reguleerib, et kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel vajalik
teave välisriigis asutatud kindlustusandja seotud ettevõtja kohta ei ole FI-le ega teistele
asjaomastele finantsjärelevalve asutustele kättesaadav, arvatakse sellise seotud ettevõtja
bilansiline väärtus kindlustusgrupi omavahenditest maha. Uue lõike kohaselt ei või seda teha,
kui mahaarvamine parandab kindlustusgrupi solventsuse positsiooni võrreldes olukorraga, kui
seotud ettevõtja kaasatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutustesse.
Lõigete 15 ja 16 kehtetuks tunnistamine. Kuna seotud ettevõtjaid ja nende osaga arvestamist
reguleerib eraldi § 891, on lõige 15 ebavajalik ja lõige 16 on tõstetud uue paragrahvi lõikeks 10.
KindlTS uus § 891. Paragrahv reguleerib seotud ettevõtjate osade leidmist, mida kasutatakse
kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel.
Lõikes 1 on loetelu seotud ettevõtjatest, kelle osaga tuleb kindlustusgrupi solventsuse
arvutamisel arvestada (olenemata kasutatavast arvutusmeetodist, § 89 lg 1 ja 2). Seotud
ettevõtja on § 87 lõike 5 kohaselt tütarettevõtja või ettevõtja, kelles osalev ettevõtja omab
märkimisväärset osalust.
Kindlustusgrupi solventsuse arvutustesse tuleb arvata järgmised seotud ettevõtjad:
- krediidiasutused;
- investeerimisühingud;
- eurofondi valitsejad;
- äriühinguna asutatud fondid, millele ei ole fondivalitsejat määratud;
- alternatiivfondi valitseja;
- reguleerimata ettevõtjad;
- tööandja pensionifondi valitsejad, määratud väljamaksetega tööandja pensionifondid ja
teise lepinguriigi tööandja pensionifondid, millele ei ole fondivalitsejat määratud.
Lõiked 2 ja 3. Iga seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi omavahendite kogumahus arvutatakse
proportsionaalselt, lähtudes ettevõtja osalusest. Iga seotud ettevõtja omavahendite osa
määratakse vastavalt tema suhtes kohalduvates valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuetele
ehk:
- krediidiasutused, investeerimisühingud ja fondivalitsejad – kooskõlas määrusega (EL) nr
575/2013;
148
- reguleerimata ettevõtja – kooskõlas valdkondade eeskirjadega, kui tegemist oleks
reguleeritud üksustega;
- tööandja pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifond –
kooskõlas direktiivi (EL) 2016/2341 artikliga 16 (IFS § 226, 334).
Lõikes 4 on loetelu omavahenditest, mida ei võeta seotud ettevõtja osa määramisel arvesse, kui
need moodustavad omavahendite ülejäägi (ületavad kapitalinõuet). Arvesse ei võeta
reservkapitali ja muid omavahendeid, mille puhul on kindlustusgrupi järelevalve teostaja
kindlaks määranud kahju katmise võime vähenemise. Samuti ei võeta arvesse eelisaktsiad,
ühistu liikmete sissemakseid, allutatud kohustisi ja edasilükkunud maksukohustusi.
Lõige 5. Kui osalev kindlustusandja suudab kindlustusgrupi järelevalve teostajale põhjendada
(sh järelevalve teostaja on rahul selle põhjendusega), et lõikes 4 loetletud omavahendeid saab
kasutada kindlustusgrupi SCR täitmiseks, võib need omavahendid kaasata arvestusse.
Lõige 6. Osalev kindlustusandja peab arvestama, et näiteks krediidiasutuste,
investeerimisühingute ja fondivalitsejate kapitalinõuded kaetakse esimese taseme
põhiomavahenditest või täiendavatest esimese taseme omavahenditest.
Lõige 7. Iga seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi SCR-is arvutatakse proportsionaalselt,
lähtudes ettevõtja osalusest.
Lõigetes 8 ja 9 on sätestatud, millistele regulatsioonidele ja suurustele tuginedes leitakse seotud
ettevõtjate kapitalinõuded või tinglikud kapitalinõuded, mida kasutatakse seotud ettevõtja osa
leidmisel.
Lõige 10. FI võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana arvata osaleva kindlustusandja
taotlusel või omal algatusel kindlustusgrupi solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha
seotud ettevõtja osaluse. Näiteks võib esineda olukord, kus osaluse arvestamine suurendaks
kunstlikult grupi omavahendeid, mis võib anda eksitava pildi grupi tegelikust seisundist.
KindlTS uus § 892. Paragrahv reguleerib olukorda, kui seotud ettevõtjad moodustavad grupi
ning sellisel juhul arvutatakse seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi omavahendites ja
kapitalinõudes selle alagrupi tasandil.
Eeltingimuseks on, et selle grupi kapitalinõuded arvutataks konsolideeritud andmete alustel
vastavalt EL õigusaktides sätestatud normidele.
Lõige 1. Seotud ettevõtjate osa võib arvutada alagrupi tasandil kindlustusgrupi
järelevalveteostaja nõusolekul. Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes
omavahendites on proportsionaalne osa alagrupi omavahenditest.
Lõige 2. Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi SCR-is on proportsionaalne osana alagrupi
kapitalinõudest.
Lõige 3. Täpsustatakse, et alagrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutuses tuleb arvestada
mh kõikide gruppi kuuluvate finantseerimisasutuste ja abiettevõtjatega. Finantseerimisasutus
on defineeritud määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 26 kui ettevõtja, kes ei ole
finantsinstitutsioon ega pelgalt tööstusvaldusettevõtja, kelle põhitegevus on osaluste
omandamine või tegelemine ühe või mitme direktiivi 2013/36/EL I lisa punktides 2–12 ja
punktis 15 loetletud tegevusega, sealhulgas investeerimisühing, finantsvaldusettevõtja,
149
segafinantsvaldusettevõtja, investeerimisvaldusettevõtja, makseasutus Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 tähenduses ning varahaldusettevõtja, kuid mitte
kindlustusvaldusettevõtja ega segakindlustusvaldusettevõtja, nagu need on määratletud
direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktides f ja g (ehk KindlTS § 87 lõiked 6 ja 7).
Abiettevõtja on defineeritud määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 18 kui ettevõtja, kelle
põhitegevus, olenemata sellest, kas seda osutatakse konsolideerimisgruppi kuuluvatele
ettevõtjatele või konsolideerimisgrupivälistele klientidele, on üks järgmistest: a) panganduse
otsene laiendus; b) kasutusrent, vara omamine või haldamine, andmetöötlusteenuste osutamine
või muu tegevus niivõrd, kui selle puhul on tegemist panganduse abiteenusega; c) muu tegevus,
mida EBA peab sarnaseks punktides a ja b osutatud tegevustega.
Lõige 4. Määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 47 on defineeritud konsolideeritud olukord
kui olukord, mis tuleneb selle määruse nõuete kohaldamisest vastavalt I osa II jaotise 2.
peatükile (usaldatavusnõuete kohane konsolideerimine) ühe finantsinstitutsiooni suhtes
selliselt, nagu kõnealune finantsinstitutsioon moodustaks koos ühe või mitme teise üksusega
ühe finantsinstitutsiooni.
Määruse 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punktis 11 on defineeritud konsolideeritud olukord kui
olukord, mis tuleneb selle määruse nõuete kohaldamisest vastavalt artiklile 7 liidus
emaettevõtjana tegutseva investeerimisühingu, liidus emaettevõtjana tegutseva
kindlustusvaldusettevõtja või liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja
suhtes, nagu kõnealune ettevõtja moodustaks koos investeerimisühingute konsolideerimisgrupi
kõigi investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, abiettevõtjate ja seotud vahendajatega
üheainsa investeerimisühingu.
Seega peab alagrupi tasandil seotud ettevõtjate osa arvutamisel arvesse võtma konsolideeritud
olukorda või positsiooni.
KindlTS uus § 893. Kuna hetkel ei ole kahe meetodi kombinatsioonina kasutamise regulatsioon
piisavalt selge, nähakse ette täiendavad reeglid, kuidas kindlustusgrupi solventsus arvutada
kahe meetodi kombinatsioonina. Paragrahvi 89 kohaselt võib meetodite kombinatsiooni
kasutada vaid kindlustusgrupi järelevalveteostaja nõusolekul.
Lõige 1. Kindlustusgrupi solventsuse määramiseks peab lõike 2 kohaselt arvutatud suurusest
lahutama lõike 3 kohaselt arvutatud suuruse.
Lõike 2 suuruse leidmiseks summeeritakse järgmised suurused:
- kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse
1. meetodit;
- proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR-le vastavatest omavahenditest, kui
seotud kindlustusandjate suhtes kohaldatakse 2. meetodit;
- seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.
Lõike 3 suuruse leidmiseks summeeritakse järgmised suurused:
kindlustusgrupi SCR konsolideeritud alusel ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse 1.
meetodit;
proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR-st, kui seotud kindlustusandja suhtes
kohaldatakse 2. meetodit;
seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi SCR-is.
150
Lõikes 4 on täpsustatud, et konsolideeritud andmetes ei võeta arvesse seotud ettevõtjate osalusi.
Lõige 5. Konsolideeritud andmetes võetakse arvesse osaluse väärtus, mis ületab
proportsionaalse osa seotud kindlustusandja enda SCR-ist, kui arvutatakse vara ja kohustiste
tundlikkust valuutariski suhtes (valuutarisk, mis tuleneb valuutavahetuskursside taseme
muutustest või valuutavahetuskursside kõikumisest). Osaluse väärtust ei loeta tundlikuks sama
lõike punktis 1 nimetatud aktsiariski suhtes (aktsiarisk, mis tuleneb aktsiate turuhindade taseme
muutustest või turuhindade kõikumisest).
Lõige 6. Kui arvutatakse proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR-dele vastavatest
omavahenditest ja SCR-dest, tuleb arvesse võtta § 89 lõikes 9 sätestatut seoses kaudsete
osalustega.
Lõige 7. Kindlustustgrupi SCR miinimumi arvutamisele kohaldatakse samu sätteid, mis on ette
nähtud miinimumi arvutamisele, kasutades 1. meetodit. Sama on miinimumi täitmiseks vajalike
nõuetekohaste põhiomavahendite kindlaksmääramisega. Lisaks on täpsustus, et ka käesoleval
juhul ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse osalusi §-s 891 nimetatud seotud ettevõtjates.
Lõikes 8 ja 9. Määrates kindlaks, kas osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud
kindlustusandjate SCR-st kajastab asjakohaselt kindlustusgrupi riskiprofiili seoses
ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, pööravad järelevalveasutused erilist
tähelepanu kindlustusgrupi tasandil esinevatele konkreetsetele riskidele, mis ei oleks piisavalt
kaetud, kuna neid riske on raske kvantifitseerida. Kui kindlustusgrupi riskiprofiil seoses selliste
ettevõtjatega erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud SCR aluseks olevatest eeldustest,
võib kehtestada lisakapitalinõude, mis lisandub lõike 3 punkti 2 kohaselt arvutatud suurusele
(osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja kapitalinõudest).
Lisakapitalinõude määramise suhtes kohaldatakse KindlTS §-s 244 sätestatut.
KindlTS uus § 894. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel lihtsustatud
meetodi kasutamist, kuigi selle täpsem regulatsioon saab olema Solvensus II määruses.
Nimelt võtab komisjon Solventsus II direktiivi artikli 234 punkti b kohaselt vastu delegeeritud
õigusakti, milles täpsustatakse artikli 229a lõikes 1 sätestatud lihtsustatud meetodi tehnilisi
üksikasju ning kriteeriume, mille alusel võivad järelevalveasutused lihtsustatud meetodi
kasutamise heaks kiita. Solventsus II määruse ettepanekus (lk 119, artikkel 336b) on
täpsustatud ebaoluliste seotud ettevõtjate lihtsustatud meetodit.
Lõiked 1, 3 ja 5. Kindlustusgrupi järelevalveteostaja nõusolekul võib kindlustusgrupi
solventsuse arvutamisel (1. meetodi korral) kasutada lihtsustatud lähenemist seoses osalustega
sellistes seotud ettevõtjates, keda vastavalt lõike 2 määratlusele võib pidada ebaolulisteks
ettevõtjateks. Sellisel juhul peab osalev kindlustusandja põhjendama järelevalveasutusele, miks
on lihtsustatud meetodi kasutamine vajalik, võttes arvesse selliste ettevõtjate riskide laadi,
ulatust ja keerukust. Lisaks peab osalev kindlustusandja tõendama, et lihtsustatud meetodi
kasutamine on usaldusäärne ja see ei too kaasa kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel seotud
ettevõtjaga seotud riskide alahindamist.
Lõige 2. Selleks, et saaks lihtsustatud meetodit kasutada, peab seotud ettevõtjate mõju grupi
finantsseisundile olema väike. Seotud ettevõtja bilansiline väärtus peaks olema alla 0,2%
kindlustusgrupi koguvarast konsolideeritud andmete alusel ning kõikide selliste seotud
ettevõtjate bilansiline väärtus peaks jääma alla 0,5% kindlustusgrupi koguvarast.
151
Lõige 5. Kui kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja on lubanud kasutada lihtsustatud
lähenemist, hindab osalev kindlustusandja kord aastas, kas lihtsustuse kasutamine on jätkuvalt
põhjendatud.
Lõige 6. Kui seotud kindlustusandja on asutatud sellises kolmandas riigis, mille õigusaktides
reguleeritud usaldatavusnõuded ei ole samaväärsed liidus kohalduvate Solventsus II
usaldatavusnõuetega, ei või seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi SCR-is olla lihtsustatud
meetodi rakendamise tulemusel väiksem, kui tema kapitalinõue kolmandas riigis kohalduvate
usaldatavusnõuete kohaselt. Seega, kui kolmanda riigi regulatsioonis on konkreetne
kapitalinõue, ei tohi EL regulatsiooni alusel arvutatud kapitalinõue olla sellest väiksem.
Kolmanda riigi usaldatavusnõuete samaväärsuse hindamine on KindlTS §-s 92.
Lõige 7. Lihtsustatud meetodi kasutamine ei ole lubatud, kui osaleval kindlustusandjal puudub
teave kolmanda riigis kohalduvate kapitalinõuete kohta.
KindlTS § 90 muutmine. Paragrahv reguleerib, mida kajastab osaleva kindlustusandja
proportsionaalne osa seotud kindlustusandjas.
Uus lõige 31. Kindlustusandja osalus seotud ettevõtja kapitalis on määratletud vastavalt sellele,
kui palju ta ettevõtjas otseselt või kaudselt omab, olenemata kasutatavast arvutusmeetodist.
Lõike 5 täiendamine uue punktiga 4. Kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja määrab pärast
teiste asjasse puutuvate järelevalveasutustega konsulteerimist kindlaks proportsionaalse osa,
mida võetakse arvesse, kui kahte kindlustusandjat juhitakse ühtsetel alustel ja nad moodustavad
kindlustusgrupi järelevalve teostaja hinnangul kindlustusgrupi.
KindlTS § 91 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel
vastastikuse finantseerimise ja omavahendite topeltkasutamise välistamist.
Lõike 8 muutmine. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt ei või omavahendite summa olla suurem kui
seotud kindlustusandja SCR, siis muudatuse kohaselt ei või see olla suurem, kui seotud
kindlustusandja osa kindlustusgrupi SCR-is.
Uus lõige 10. Kui kindlustusgrupp likvideerib oma tütarettevõtja, kuid ei saa keelduda teatud
finantsinstrumendi tagasimaksmisest nt investoritele, siis seda finantsinstrumenti ei saa lugeda
kõrgeima kvaliteediga omavahendite hulka.
KindlTS § 92 muutmine. Paragrahv reguleerib kolmandate riikide seotud kindlustusandjaid ja
usaldatavusnõuete samaväärsust.
Lõike 1 muutmine. Kuna seadust täiendatakse uue paragrahviga, milles täpsustatakse
kindlustusgrupi solventsuse arvutamist 1. ja 2. meetodi kombineerimisel, on ka käesolevasse
lõikesse lisatud viide meetodite kombinatsiooni kasutamise §-le 893.
KindlTS uus § 921. Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 136a. Solventsus II
direktiivi põhjenduspunktis 60 on esitatud, et kui kindlustusandjate finantsseisund halveneb
ning kui kindlustusandja rikub regulatiivseid nõudeid, tuleb sellega tõhusalt tegeleda ning
vältida probleemide süvenemist. Seetõttu peaks järelevalveasutustel olema ennetavate
meetmete rakendamise õigus. Selline ennetav õigus peaks siiski olema kooskõlas järkjärgulise
sekkumise põhimõtte ja Solventsus II direktiivis samalaadsete olukordade jaoks ette nähtud
152
järelevalvevolitustega, sealhulgas artiklis 36 kirjeldatud järelevalvemenetluse jaoks ette nähtud
järelevalvevolitused. Sellised ennetavad õigused ei tohiks tuua kaasa uut eelmääratletud
sekkumisläve, mis eelneb direktiivi I jaotise VI peatüki 4. jaos sätestatud SCR-le.
Järelevalveasutused peaksid iga olukorda hindama eraldi ning lähtuma ennetavate meetmete
võtmise vajaduse kohta otsuse tegemisel asjaoludest, kindlustus- või edasikindlustusandja
olukorrast ja oma järelevalvelist hinnangust.
Lõiked 1 ja 2. Kui kindlustusandja on teavitanud FI-d finantsseisundi halvenemisest, on FI-l
õigus kindlustusandja juhtidelt nõuda olukorra parandamist. FI võib nõuda ennetava
finantsseisundi kava ajakohastamist, kui kindlustusandja seisund erineb kavas esitatud
eeldustest või selles kavas esitatud meetmete rakendamist. Samuti võib nõuda tulemustasu või
muutuvtasu maksmise, omavahendite instrumentide väljamaksmise, omavahendite
tagasimaksmise või lunastamise piiramist või peatamist. Juhul, kui kindlustusandjal on
ennetava finantsseisundi kava koostamise kohustus ja ta ei ole seda teinud, võib nõuda ka, et
juhid tuvastaksid seadusest tulenevatele nõuetele mittevastavuse või tõenäoliselt
mittevastavuse põhjused ja määraksid kindlaks sobivad meetmed ning seadusest tulenevalte
nõuetele vastavuse tagamise ajakava.
Lõige 3. FI-l on lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused, kui ta ise on tuvastanud kindlustusandja
finantsseisundi halvenemise tulenevalt finantstingimuste halvenemisest.
Lõige 4. Meetmete rakendamisel tuleb arvestada ka finantsseisundi halvenemise ulatusega ning
lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest.
KindlTS § 93 muutmine. Paragrahv reguleerib, mida peab kindlustusandja tegema, kui
omavahendid vähenevad alla lubatud kapitalinõuete piiride.
Uus lõige 11. Kindlustusandjad peavad viivitamata teavitama FI-d, kui nad tuvastavad MCR
täitmata jätmise või ohu, et järgmise kolme kuu jooksul võib see täitmata jääda. Samas pole
täpsustatud, millal on võimalik tuvastada MCR täitmata jätmist või ohtu, et järgmise kolme kuu
jooksul võib see täitmata jääda, ning kindlustusandjad võivad järelevalveasutuste teavitamisega
viivitada kuni asjaomase kvartali lõpuni, mil arvutatakse MCR, millest tuleb
järelevalveasutusele ametlikult teatada. Et järelevalveasutused saaksid õigel ajal teavet ja
oleksid võimelised võtma vajalikke meetmeid, nõutakse kindlustusandjatelt, et nad teavitaksid
järelevalveasutusi MCR täitmata jätmisest või mittetäitmise ohust viivitamata ka juhul, kui seda
on hinnangute või arvutuste alusel täheldatud asjaomases kvartalis MCR ametlike arvutuste
kahe kuupäeva vahelisel ajal.
Uus lõige 21. Uue lõike aluseks on IRRD direktiivi artikli 5 lõige 8, mille kohaselt peaksid
kindlustusandja SCR mittetäitmisel rakendatavad meetmed olema kooskõlas ennetavas
finantsseisundi taastamise kavas sisalduvate parendusmeetmetega.
Lõike 5 muutmine. Lõikesse on lisatud täpsustus, et lühiajalise finantseerimisskeemi esitamise
kohustus FI-le on ka põhiomavahendite vähenemise ohu ilmnemise korral.
Lõike 9 muutmine. Kui FI peab mõnda rakendatud meedet ebatõhusaks või ebapiisavaks, et
peatada kindlustusandja finantsseisundi jätkuv halvenemine, on tal õigus võtta kõik meetmed,
mis on vajalikud kindlustusvõtjate kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või
edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.
153
KindlTS § 95 muutmine. Paragrahv reguleerib varaga seotud tehingute keelamist ja piiramist.
Kehtiva seaduse kohaselt kohalduvad samad sätted nii SCR kui ka MCR rikkumise korral (või
rikkumise ohu korral). Kuna Solventsus II direktiivi artikli 138 lõige 5 ja artikli 139 lõige 3
pole täielikult analoogsed, korrigeeritakse eelnõuga § 95 ülesehitust ja sisu.
Lõiked 1 ja 2. Artikli 138 lõike 5 kohaselt peaks FI-l olema õigus keelata kindlustusandja
varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu, kui erandlikel
asjaoludel kindlustusandja finantsseisund jätkuvalt halveneb. Samas artikli 139 lõike 3 kohaselt
võib FI selliste meetme rakendamist nõuda lisaks finantseerimiskava esitamisele. Siiski on
lisatud ka täpsustus, et seda saab nõuda vaid juhul, kui FI ei ole teinud kahe kuu jooksul otsust
kindlustusandja lõpetamise kohta. Kaks kuud hakkab jooksma hetkest, mil kindlustusandja
teavitas FI-d, et ta omavahendid ei vasta MCR-le või selline oht on järgmise kolme kuu jooksul.
Lõike 21 muutmine. Lõikesse lisatakse viide lõikele 1, kuna lõikes 21 sätestatu peab kohalduma
ka lõike 1 ettekirjutuse korral.
Uus lõige 22. Lõikes 2 sätestatud tekst on osaliselt tõstetud uude lõikesse 22. Sisu osas midagi
ei muutu. FI on kohustatud teavitama nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus
kindlustusandja on asutanud filiaali või tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. FI määrab
kindlaks ka varad, mille suhtes meedet kohaldatakse.
Lõike 4 muutmine. Lõikesse lisatakse viide lõikele 1.
KindlTS § 96 muutmine. Paragrahvis on sätestatud kindlustusandja juhtimissüsteemi
üldnõuded.
Uus lõige 31. Kehtiva lõike 2 kohaselt peab kindlustusandja juhtimissüsteem olema üles
ehitatud selliselt, et oleks tagatud organisatsioonistruktuuri läbipaistvus, ülesannete asjakohane
lahusus ja vastutusalade selge jaotus. Uue lõikega 31 kohustatakse kindlustusandjat oma
juhtimissüsteemi korrapäraselt üle vaatama. Selle käigus tuleb muu hulgas hinnata
kindlustusandja juhatuse ja nõukogu koosseisu piisavust, samuti seda, kui tõhusalt juhatus ja
nõukogu oma ülesandeid täidavad ning kuidas nende töökorraldus toimib. Sellise hindamise
puhul peab arvesse võtma kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust.
Lõike 5 muutmine. Kindlustusandja peab määrama iga võtmefunktsiooni (riskijuhtimise,
aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi funktsioonid) täitmise eest vastutava isiku. Muudatuse
kohaselt ei tohi sama isik vastutada mitme funktsiooni täitmise eest. Muudatuse aluseks on
Solventsus II direktiivi artikli 41 lõige 2a. Erand on vaid väikestel ja mittekeerukatel
kindlustusandjatel ja selliste kindlustusandjate korral, kes saavad erandi kasutamiseks FI
nõusoleku (vt lõike 51 selgitusi erandi kohta).
Uus lõige 51. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning erandi kasutamiseks FI nõusoleku
saanud kindlustusandja võib määrata ühe isiku ka mitme võtmefunktsiooni (v.a siseauditi
funktsiooni) täitmise eest vastutavaks isikuks. Samuti võib eelviidatud vastutav isik täita teisi
olulise tähtsusega funktsioone või olla ka kindlustusandja juht. Kindlustustegevuse seaduse
seletuskirja47 kohaselt peab kindlustusandja ise otsustama, mis on tema jaoks olulise tähtsusega
funktsioonid ja tegevused, mis võivad hõlmata seejuures suuremat hulka, kui § 105 lõike 2
punkt 1 (näiteks talituspidevuse või millegi muu olulisega seotud).
47 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b7eecd11-8753-4ac5-9c00-68038c90d7a8/kindlustustegevuse-seadus/
154
Uues lõikes 51 sätestatud leevenduse kasutamiseks peavad olema täidetud tingimused. Esiteks
peab kindlustusandja juhtima nõuetekohaselt võimalikke huvide konflikte ning teiseks ei tohiks
võtmefunktsioonide täitmise eest vastutamine, muude funktsioonide täitmine või
kindlustusandja juhtimine kahjustada selle isiku sooritust ja ta on suuteline täitma oma
kohustusi.
KindlTS § 97 muutmine. Paragrahvis on sätestatud kindlustusandja riskijuhtimissüsteemi
nõuded.
Lõike 2 muutmine. Solventsus II direktiivi artikli 44 lõikesse 2 on lisatud viide, mille kohaselt
kuulub riskijuhtimissüsteemi alla mh küberturvalisuse tagamine. Viidatud sätte terviklikkuse
huvides on § 97 lõiget 2 täiendatud ka ülejäänud riskijuhtimissüsteemi tegevusvaldkondade ja
tegevusega.
Lõike 4 muutmine. Kehtiva lõike 4 kohaselt peab kindlustusandja kehtestama likviidsusplaani.
Lõike 4 täienduse kohaselt peab ta selles arvesse võtma volatiilsuse kohandamise kasutamist ja
hindama võimalikke likviidsuspiirangute tekkimise ohte, mis ei ole volatiilsuse kohandamise
rakendamisega kooskõlas. Ehk kui kindlustusandja kasutab volatiilsuse kohandust (mis aitab
kindlustusandjatel hallata turukõikumisi), siis peab kindlustusandja oma likviidsuse (rahaliste
vahendite) planeerimisel arvesse võtma, kuidas volatiilsuse kohandus mõjutab likviidsust.
Lõike 5 muutmine. Lõikes 5 on sätestatud, mida kindlustusandja kattuvuse kohandamisel peab
regulaarselt hindama. Võrreldes kehtiva sättega ei pea kindlustusandja enam hindama vara
sundmüügi võimalikku mõju nõuetekohastele omavahenditele. Samuti ei pea hindama
tehniliste eraldiste ja omavahendite tundlikkust määratud vara koosseisu muutuste suhtes ning
hindama ei pea ka mõju, kui kindlustusandja loobub kattuvuse kohandamise rakendamisest.
Lõike 6 muutmine. Lõikes 6 on sätestatud, mida kindlustusandja volatiilsuse kohandamisel
peab regulaarselt hindama. Võrreldes kehtiva sättega ei pea kindlustusandja enam hindama vara
sundmüügi võimalikku mõju nõuetekohastele omavahenditele ning mõju, kui kindlustusandja
loobub volatiilsuse kohandamise rakendamisest.
KindlTS uus § 971. Paragrahv reguleerib kestlikkusriskide juhtimist ning selle aluseks on
Solventsus II direktiivi artikli 44 lõiked 2 ja 2b–2e. Vt selgitusi koos EIOPA
konsultatsioonipaberiga „on the proposal for Regulatory Technical Standards on management of
sustainability risks including sustainability risk plans“ 48.
Lõikes 1 on defineeritud kestlikkustegur ja kestlikkusrisk. Solventsus II direktiivi artikli 13
punkt 45 viitab kestlikkusteguri defineerimisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)
2019/2088, 27. november 2019, mis käsitleb jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamist
finantsteenuste sektoris, artikli 2 punktile 24, mis omakorda defineerib, et
„jätkusuutlikkustegurid“ on keskkonnaalased, sotsiaalsed ja töötajatega seonduvad asjaolud,
inimõiguste austamine ning korruptsioonivastase võitluse ja altkäemaksuvastase võitlusega
seonduvad asjaolud.
Kestlikkusrisk on seotud sellise keskkonnaalase, sotsiaalse või juhtimisega seotud sündmuse
või olukorraga, mille aset leidmine avaldub või võib avalduda negatiivset mõju investeeringu
või kohustise väärtusele. Sellised sündmused võivad olla näiteks kliimamuutused,
48 Microsoft Word - EIOPA-BoS-24-458 Consultation Paper on Regulatory Technical Standards on management of
sustainability risks
155
keskkonnaalased regulatsioonid, looduskatastroofid, rahutused, kliendihoiakute muutused,
korruptsioon, juhtimisvead jne.
Seega on kestlikkustegurid teatud asjaolud, mis eksisteerivad ja millel võib olla (aga ei pruugi
olla) mõju ettevõtte või investeeringu väärtusele. Kestlikkusrisk avaldub siis, kui mõni
kestlikkusteguritest realiseerub ja avaldab negatiivset mõju ettevõtte finantsnäitajatele, varadele
või mainele. Näiteks kliimamuutustest tingitud tugev torm (kestlikkustegur) põhjustab ettevõtja
või kindlustatud vara kahjustamist (kestlikkusrisk).
Lõige 2. Kindlustusandjad peaksid kestlikkusriskide hindamisel võtma arvesse lühikest,
keskmist ja pikka perspektiivi ning neil peaks olema strateegiad, sise-eeskirjad, menetlused,
protseduurid ja süsteemid kestlikkusriskide kindlakstegemiseks, mõõtmiseks, juhtimiseks ja
jälgimiseks lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis. Ajahorisont peaks tagama, et
kestlikkusriskide analüüsi ajahorisont on kooskõlas ettevõtja pikaajaliste kohustustega.
Ajahorisont peaks võimaldama tabada riske, mis võivad mõjutada äriplaneerimist lühemas kuni
keskpikas perspektiivis ja strateegilist planeerimist pikemas perspektiivis.
EIOPA konsultatsioonipaberis on välja pakutud, et lühiajaline prognoos on 1–5 aastat,
keskmise tähtajaga prognoos on 5–15 aastat ja pikaajaline prognoos on minimaalselt 15 aastat.
Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi
täpsustada kestlikkusriskide kindlakstegemise, mõõtmise, juhtimise ja jälgimise
miinimumnõudeid ja võrdlusmeetodeid.
Lõigete 3 ja 4 kohaselt peab kindlustusandja koostama kavad, mis sisaldavad mõõdetavaid
eesmärke (näiteks, kuidas juhtida ja vähendada kestlikkusteguritest tulenevaid riske) ning
menetlusi kestlikkusteguritest tulenevate finantsriskide jälgimiseks ja käsitlemiseks
lühiajalises, keskmise pikkusega ning pikaajalises vaates. Seega need plaanid peavad olema
suunatud finantsriskidele, mis tulenevad kestlikkusteguritest ning nende riskide mõju tuleb
hinnata erinevatel ajaperioodidel: lühiajaline, keskmise pikkusega ja pikaajaline perspektiiv.
Need plaanid peavad olema kooskõlas ELi ja liikmesriikide regulatiivsete eesmärkidega
kestlikkuse valdkonnas. Eelkõige peavad need arvestama Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL)
2021/111949 (Euroopa kliimaseadus) nõudeid, mis seavad eesmärgiks kliimaneutraalsuse
saavutamise 2050. aastaks.
Kestlikkusrisk võib realiseeruda konkreetse finantsriskina, kui see mõjutab ettevõtja rahavooge,
varasid, kohustusi või investeeringute väärtust. Näiteks üleujutus (keskkonnast tulenev
kestlikkustegur) toob kaasa suure kahjunõuete mahu – finantsrisk kindlustusandjale.
Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi
täpsustada kavades käsitletavaid elemente, mis hõlmavad kestlikkusteguritest tulenevate
finantsriskide jälgimise ja käsitlemise konkreetseid ajakavasid, kvantifitseeritavaid eesmärke ja
vahe-eesmärke ning seoseid artiklites 45 ja 45a (ORSA ja kliimamuutused) sätestatud nõuetega.
Kestlikkusriski kava (artikkel 44) ja ORSA (artiklid 45 ja 45a) on tihedalt seotud. Riskikavas
tuvastatakse, hinnatakse ja jälgitakse kestlikkusriske nende olulisuse põhjal. See aitab ettevõtjal
teha pikaajalist riskihindamist ja seada strateegilisi eesmärke. Kavas selgitatakse ka, miks
mõnda riski peetakse mitteoluliseks. Kui mõni kestlikkusrisk osutub oluliseks, hinnatakse seda
edasi finantsriski osana ORSA-s.
49 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2021/1119/oj
156
Lõige 5. Lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest on kestlikkusriskide juhtimise eesmärgid,
menetlused ja tegevused kooskõlas kindlustusandja äritegevusega seotud kestlikkusriskide
olemuse, ulatuse ja keerukuse astmega.
Lõige 6. Mõõdetavate eesmärkide ja menetluste puhul võetakse arvesse Euroopa kliimaseaduse
artikli 3 lõikes 1 nimetatud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu (European Scientific
Advisory Board on Climate Change) viimased aruanded ja meetmed, eelkõige seoses
kliimaeesmärkide saavutamisega. Teadusnõukogu annab sõltumatut teaduslikku nõu ja koostab
aruandeid ELi meetmete, kliimaeesmärkide ja kasvuhoonegaaside soovituslike eelarvete kohta
ning nende kooskõla kohta Euroopa kliimaseaduse ja Pariisi kokkuleppest tulenevate ELi
rahvusvaheliste kohustustega.
Lõige 7. RPS § 24 lõike 2 kohaselt on suurettevõtja ja VKE, kes on audiitortegevuse seaduse §
13 lõike 1 punktis 1 nimetatud avaliku huvi üksus, kohustatud esitama tegevusaruande eraldi
alajaotisena kestlikkusaruande, mis annab ülevaate raamatupidamiskohustuslase tegevusega
kaasnevatest keskkonna- ja sotsiaalsetest mõjudest ja ühingujuhtimisest ning
raamatupidamiskohustuslase arengust, tulemustest ja seisundist. Sellisel juhul peab käesoleva
paragrahvi lõikes 3 sätestatud kava olema kooskõlas kliimamuutuste leevendamise kavaga ning
sisaldama eelkõige kindlustusandja ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmeid, mis on mõlema
kava puhul järjepidevad.
Kuna käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil (artikli 246 lg 1 esimene
lause, on käesolevas lõikes viide ka raamatupidamise seaduse §-le 31, mille lõike 4 kohaselt
esitab suure konsolideerimisgrupi konsolideeriv üksus tegevusaruande eraldi alajaotisena
konsolideeritud kestlikkusaruande, mis annab ülevaate konsolideerimisgrupi tegevusega
kaasnevatest mõjudest keskkonna-, sotsiaal- ja ühingujuhtimise valdkonnas. Konsolideeritud
kestlikkusaruande esitamise kohustust kohaldatakse äriühingust konsolideerivale üksusele,
arvestamata §-s 29 sätestatut. Konsolideeritud kestlikkusaruanne koostatakse vastavalt Euroopa
kestlikkusaruandluse standardile.
Lõige 8. Kui see on asjakohane, peavad ettevõtja poolt avalikkusele avaldatud eesmärke,
kohustusi ja strateegilisi otsuseid toetavad metoodikad ja eeldused olema kooskõlas kavades
sisalduvate metoodikate ja eeldustega.
Lõige 9. Solventsus II direktiivi artikli 246 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi I jaotise
IV peatüki 2. jaos sätestatud nõudeid mutatis mutandis konsolideerimisgrupi tasandil ehk ka
kestlikkusriski juhtimisega seotud nõudeid. Kui kindlustusandja kuulub gruppi, mille puhul
koostatakse kestlikkusriski kava grupi tasandil, siis see kindlustusandja eraldi kava ei pea
koostama. Kui tütarettevõtja vabastatakse individuaalsel tasandil kava koostamisest, peaks
grupi kestlikkusriski kava tagama, et tütarettevõtjate riskid on hästi kajastatud, määrates
kindlaks, millised individuaalsed hinnangud on hõlmatud grupi kavas ja kuidas need on
korraldatud, et kindlustusgrupi kolleegium saaks need läbi vaadata.
Lõige 10. Kord aastas tuleb avalikustada kavades sisalduvad mõõdetavad eesmärgid.
Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi
täpsustada artikli 44 lõigetes 2b ja 2e osutatud kavade elemente, sealhulgas asjakohaseid
kvantifitseeritavaid eesmärke kooskõlas artikliga 51.
KindlTS uus § 972. Uus paragrahv reguleerib likviidsusriski juhtimist ning selle aluseks on
Solventsus II direktiivi artikkel 144a. Eesmärk on tugevdada sektori vastupanuvõimet, tagades,
et kindlustusandjad säilitavad piisava likviidsuse kohustuste täitmiseks ka stressiolukordades.
157
Likviidsusrisk on defineeritud KindlTS § 61 lõikes 12 (likviidsusrisk on risk, et kindlustusandja
ei ole võimeline finantskohustuste õigeks ajaks täitmiseks realiseerima investeeringud või
muud vara). Likviidsusriski juhtimine on reguleeritud ka Solventsus II määruse artikli 260 lõike
1 punktis d.
Lõiked 1 ja 2. Kindlustusvõtjate ja muude osapoolte ees õigeaegselt ja õiges ulatuses
finantskohustuste täitmiseks, sealhulgas pingelistes olukordades, peab kindlustusandja olema
piisavalt likviidne. Kindlustusandja peab juhtima oma likviidsusriske nii, et ta suudaks täita
oma kohustused õigeaegselt isegi keerulistes või ebastabiilsetes olukordades (piisav likviidsus).
Kindlustusandja peab olema võimeline täitma lubadusi igal ajal, sõltumata
majanduskeskkonnast või turutingimustest. Selle tagamiseks koostab ta likviidsusriski
juhtimise plaani, mis sisaldab likviidsusanalüüsi lühiajalises vaates (FI nõudmisel peab see
olema ka keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates, vt selgitust lõike 3 juures). Lisaks on lõikes
2 täpsustatud, et plaanis tuleks esitada vara ja kohustistega seotud rahavoogude prognoos
(Solventsus II määruse artikli 260 lõike 1 punkti d (iii) peab juba kindlustusandja koostama
kava, mis selgitab, kuidas tegeletakse oodatavate sissetulevate ja väljaminevate rahavoogude
muutustega).
Solventsus II artikli 144d lõikest 2 tulenevalt on EIOPA-l kohustus töötada välja likviidsusriski
juhtimise plaani detailsem sisu ja selle ajakohastamise sagedus. 2025. aasta 17. novembril
avaldas EIOPA raporti „on draft Regulatory Technical Standards on liquidity risk management
plans“50, milles EIOPA on välja pakkunud keskmise pikkuse ja pikaajalise likviidsusanalüüsi
katmise kriteeriumid ning likviidsusriski juhtimise plaani sisu ja ajakohastamise sageduse
regulatsiooni. Lühiajaline likviidsusanalüüs koosneb sissetulevate ja väljaminevate
rahavoogude prognoosidest ajavahemikust, mis kestab kolm kuud alates prognooside
alguskuupäevast.
Plaani tuleks ajakohastada kord aastas. Selline sagedus võimaldab kindlustusandjatel aasta
jooksul tuvastada kõik olulised kõikumised likviidsusriskide tasemes.
Lõike 3 kohaselt võib FI nõuda kindlustusandjalt likviidsusanalüüsi keskmise pikkusega ja
pikaajalises vaates. EIOPA raporti kohaselt koosnevad keskmise ja pikaajalise
likviidsusanalüüsi puhul prognoosid sissetulevatest ja väljaminevatest rahavoogudest
ajavahemikuks, mis algab kolm kuud pärast prognooside alguskuupäeva. RTS-i eelnõu ei määra
kindlaks kindlat lõppkuupäeva keskmise ja pikaajalise analüüsi ajaperioodile, kuna see sõltub
ettevõtja ärimudelist ja likviidsusriskidest.
Solventsus II direktiivi 144d lõike 1 punkti b kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu
kriteeriumide kohta, mida järelevalveasutused peavad arvesse võtma selliste kindlustusandjate
ja kindlustusgruppide kindlaksmääramisel, kellelt nõutakse selliste likviidsusriski juhtimise
plaanide koostamist ja haldamist, mis hõlmab likviidsusplaani keskmise pikkusega ja
pikaajalises vaates. Näiteks on eelviidatud EIOPA raportis esitatud, et kindlustusandjad ja
grupid, mille varad ületavad 20 miljardit eurot, peavad oma likviidsusriskide juhtimise plaanis
käsitlema keskmise ja pikaajalise likviidsusanalüüsi. Siiski peaksid järelevalveasutused tegema
riskipõhise hinnangu selle osas, kas:
- kindlustusandja ja grupid, mille varad ületavad 20 miljardit eurot, on oluliselt avatud
keskmise ja pikaajalise likviidsusriskile ning seetõttu peaksid hõlmama keskmise ja
pikaajalise likviidsusanalüüsi;
50 Final report on draft RTS on liquidity risk management plans
158
- täiendavad kindlustusandja ja grupid, mille varad jäävad alla 20 miljardi euro, peaksid läbi
viima keskmise ja pikaajalise likviidsusanalüüsi.
Järelevalvehinnang peaks võtma arvesse riskide laadi, mahtu ja keerukust ning hõlmama
vähemalt likviidsusriski, mis on seotud kindlustusjuhtumitega, kindlustusvõtjate käitumisega,
vara struktuuri või koosseisuga, vastaspoole riskiga ning majanduslike ja turul toimuvate
arengutega.
Lõike 4 kohaselt peab kindlustusandja välja töötama võimaliku likviidsusstressi (ehk
kindlustusandja ei ole suuteline täitma lõiget 1) tuvastamiseks, jälgimiseks ja käsitlemiseks
likviidsusriskide näitajad ja ajakohastama neid. Kuigi kindlustusandjad peaksid raporteerima
oma likviidsusriskide näitajad, mis kajastavad ettevõtja eripära ja riskiprofiili, kehtestab RTS-i
eelnõu näitajatele teatud tingimused, et tagada nende informatiivsus. Eelkõige peaksid
raporteeritavad näitajad hõlmama selliseid näitajaid, mis näitavad, mil määral likviidsusriskide
tasemed jäävad kehtestatud riskitaluvuspiiridesse, ning võrdlema likviidsusvara ja
likviidsusvajadusi nii tavapärastes kui ka stressiolukordades.
Lõige 5 näeb ette leevenduse väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele ja sellistele
kindlustusandjatele, kes on saanud FI nõusoleku vastava leevenduse kasutamiseks. Nimelt ei
pea sellised kindlustusandjad likviidsusriski juhtimise plaani koostama.
Lõiked 6 ja 7. Kuna likviidsusriski juhtimise plaani koostamise kohustus on ka kindlustusgrupi
tasandil (vt uus § 2471), ei pea kindlustusandja individuaalset plaani koostama, kui grupi plaan
juba hõlmab selle kindlustusandja likviidsusriski juhtimist ja likviidsusvajadusi. Sellegi poolest
peab kindlustusandja FI-le esitama kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani need osad,
mis kirjeldavad grupi olukorda ja kindlustusandja enda olukorda.
Lõige 8. Vaatamata lõikele 7 võib FI siiski nõuda, et kindlustusandja koostaks individuaalse
likviidsusriski juhtimise plaani. Selleks peaks FI olema veendunud, et kindlustusandja on
tulenevalt likviidsusriskidest haavatav (kindlustusandjal võib tekkida raskusi oma lühiajaliste
või pikaajaliste rahaliste kohustuste täitmisel) või kindlustusgrupi plaan ei sisalda teavet, mida
FI nõuab teistelt kindlustusandjatelt likviidsusriski jälgimiseks.
Lõige 9. Kuna osad kindlustusandjad peavad kehtestama riskijuhtimissüsteemi osana
likviidsusplaani selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes nad rakendavad kattuvuse
kohandamist ja volatiilsuse kohandamist, võib kaks plaani omavahel liita ja need ühe
dokumendina esitada.
KindlTS § 100 muutmine. Kindlustusandja hindab riskijuhtimissüsteemi osana oma riske ja
maksevõimet.
Lõikes 1 on loetelu, mida kindlustusandja peab selle raames vähemalt hindama. Seda loetelu
täiendatakse uute punktidega.
Uus punkt 4. Kindlustusandja peab muu hulgas hindama, kuidas ta võtab arvesse ja analüüsib
makromajanduslikku olukorda. Kindlustusandja peab arvestama laiemate
majandustingimustega, mis võivad mõjutada näiteks tema äritegevust, vara, kohustisi ja
finantsstabiilsust. Makromajanduslik olukord hõlmab mitmesuguseid majandustegureid
(majanduse hetkeseis), nagu inflatsioon, majanduskasv, intressimäärad ja turu volatiilsus, mis
kõik võivad mõjutada kindlustusandja finantsseisundit ja võimet täita oma kohustusi.
159
Uued punktid 5 ja 6. Kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamisel peab hindama ka
võimalikke makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning seda, kuidas ta on suuteline
täitma finantskohustusi nii kindlustusvõtjate kui ka teiste osapoolte ees, sealhulgas pingelistes
olukordades. Näiteks peab kindlustusandja hindama, kuidas üldine majandusolukord, nagu
majanduskasvu kiirenemine või aeglustumine, muutused töötuse määras, inflatsioon või
intressimäärade muutused, võib tema tegevust mõjutada. Näiteks intressimäärade tõus võib
mõjutada kindlustusandja investeeringute tootlust ja vara väärtust. Finantsturgude kõikumised
võivad mõjutada kindlustusandja investeeringute väärtust ja tulusust, mis omakorda mõjutab
tema finantsstabiilsust ja maksevõimet. Näiteks majanduskriis või äkilised muutused
turuhindades võivad tekitada täiendavaid riske, millele kindlustusandja peab olema valmis
reageerima. Makromajanduslikud ja finantsturulised arengud võivad mõjutada kindlustusandja
kohustuste täitmise võimet (likviidsust) ja kapitalivajadusi.
Uus punkt 7. Kindlustusandja hindab ka kliimamuutustega seotud riskide mõju ja selle
olulisust. Kui kindlustusandjal on oluline kokkupuude kliimamuutustega seotud riskidega,
peaksid kindlustusandjad analüüsima asjakohaste ajavahemike järel ning oma riskide ja
maksevõime hindamise osana kliimamuutustega seotud riskide pikaajaliste stsenaariumide
mõju nende äritegevusele. (vt ka uus § 1002 reguleerib kliimamuutuste stsenaariumi analüüsi).
Uus lõige 11. Punkti 5 kohaselt peab kindlustusandja hindama, kuidas ta võtab oma riskide ja
maksevõime hindamisel arvesse ja analüüsib makromajanduslikku olukorda. Viidatud analüüs
peab vastama riskide laadile ja kindlustusandja tegevuse ulatusele ja keerukusele.
Kindlustusandja riskid võivad hõlmata erinevaid aspekte, nagu tururisk, krediidirisk,
kindlustusrisk või likviidsusrisk. Makromajanduslik analüüs peab keskenduma nendele
riskidele, mis on kindlustusandja tegevusele kõige olulisemad. Näiteks elukindlustusandjad on
tundlikumad pikaajaliste intressimäärade suhtes, samas kui kahjukindlustusandjad võivad olla
tundlikumad looduskatastroofide sageduse ja majandustsüklite mõju suhtes. Samuti, kui
kindlustusandja tegevus on keerukam (nt mitmekesised tooted, rahvusvahelised operatsioonid
või keerukad investeerimisportfellid), peab ka makromajanduslik analüüs olema põhjalikum ja
hõlmama suuremat hulka tegureid.
Lõikesse 2 on lisatud täpsustus, et kui üldise maksevõime hindamiseks kehtestatud
protseduurid peaksid võimaldama kindlustusandjal tuvastada ja hinnata eesseisvaid lühi- ja
pikaajalisi riske, siis see hõlmab ka kliimamuutustega seotud riske.
Lõige 3. Kui kindlustusandja rakendab kohandusi, üleminekumeetmeid ja mehhanisme, siis ta
peab omavahendite vastavuse hindamisel SCR-le ja MCR-le viima läbi ka viidatud kohandusi,
meetmeid ja mehhanisme arvesse võtmata.
Uus lõige 31. Kui lõike 3 kohaselt peaks §-s 2671 sätestatud järkjärgulise kohaldamise
mehhanismi rakendamisel hindama kapitalinõuetele vastavust seda mehhanismi arvesse
võtmata, siis teatud tingimustel seda tegema ei pea. Seda ei pea tegema sellise valuuta suhtes,
mille korral kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude
osakaal selles valuutas ei ole rohkem kui 5% kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest
tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest. Samuti ei pea seda tegema, kui
lõpptähtaegadega seotud kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste
rahavoogude osakaal selles valuutas ei ole rohkem kui 10% kindlustusandja kõigist
kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest.
160
Uue lõike 32 kohaselt peab kindlustusandja hindama ka seda, kui oluliselt erineb tema
riskiprofiil volatiilsusega kohandamise aluseks olevatest eeldustest (juhul, kui ta rakendab
volatiilsuse kohandamist).
Lõike 4 muutmine. Kui kehtiva Solventsus II direktiivi kohaselt peab oma riske ja maksevõimet
hindama korrapäraselt ning pärast igat olulist muutust kindlustusandja riskiprofiilis, siis
muudatusega täpsustatakse, et seda tuleb teha kord aastas ning viivitamata pärast olulisi
muutusi riskiprofiilis. Väikesetele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele on ette nähtud erand
(vt lg 41). Sama erand on ka kaptiivkindlustusandjatele ja kaptiivedasikindlustusandjatele, kes
ei pruugi olla väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, kuid vastavad § 422 lõike 9 punktides
1 ja 2 sätestatud tingimustele.
Uus lõige 41. Erandi kohaselt võivad väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, erandi
kasutamiseks õigust omavad kindlustusandjad ning § 422 lõike 9 punktides 1 ja 2 sätestatud
tingimustele vastavad kaptiivkindlustusandjad ja kaptiivedasikindlustusandjad hinnata oma
riske ja maksevõimet iga kahe aasta järel, kuid igal juhul viivitamata pärast olulisi muutusi
riskiprofiilis. See aga ei tähenda, et kindlustusandja, kaptiivkindlustusandja ja -
edasikindlustusandja ei peaks oma riske pidevalt tuvastama, mõõtma, jälgima, juhtima ja nende
kohta aru andma.
Uus lõige 42. Vaatamata erandi kasutamise õigusele võib FI nõuda ka väikestelt ja
mittekeerukatelt kindlustusandjatelt, kapitiivkindlustus- ja edasikindlustusandjatelt oma riskide
ja maksevõime sagedasemat hindamist. Samas võib FI seda nõuda, kui ta leiab ettevõtjat
puudutavate konkreetsete asjaolude põhjal, et sagedasem hindamine on vajalik. Viidatud
konkreetsed asjaolud võivad olla seotud näiteks solventsusolukorraga, riskiprofiiliga,
regulatsioonide ja juhtimisega, turukeskkonnaga seotud asjaolud ja ka erakorralised
sündmused. Seega on FI-l õigus hinnata neid asjaolusid konkreetse kindlustusandja riskiprofiili
ja tegevuse ulatuse põhjal ning teha vajadusel otsuseid sagedasema hindamise nõude kohta.
Uued lõiked 7 ja 8. Uute lõigete aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 45 lõige 8, mille
kohaselt teevad makraotasandi usaldatavusjärelevalve asutus ja finantsjärelevalve asutus
omavahel koostööd. Eesti Panga seaduse § 2 lõike 2 punkti 3 kohaselt on Eesti Panga
ülesandeks finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine ja finantssüsteemi makrotasandi
usaldatavusjärelevalve teostamine. Sama seaduse § 241 lõike 2 punkti 5 kohaselt teeb Eesti
Pank makromajandusjärelevalve teostamiseks vajalikku koostööd Rahandusministeeriumi ja
FI-ga.
Lõike 7 kohaselt teavitab FI Eesti Panka kindlustusandja ORSA tulemustest, mis on seotud
makromajandusliku olukorra ning võimalike makromajanduslike ja finantsturgude arengutega
ning asjakohasel juhul (kui FI on seda kindlustusandjalt eelnevalt nõudnud)
makromajanduskeskkonnast tulenevate riskidega ja kindlustusandja tegevusega, mis võivad
mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning tegevustega, mis võivad olla
süsteemse riski põhjuseks. Tulemuste analüüsimisel tehakse koostööd, et teha vajadusel
kindlaks makromajanduskeskkonnast tulenevad riskid seoses kindlustusandja tegevustega, mis
võivad mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid.
Lõike 8 kohaselt annab FI ka kindlustusandjale teabe makromajanduskeskkonnast tulenevate
riskide ja hindamise seisukohast oluliste sisendparameetrite kohta, mida kasutatakse näiteks
kindlustusandja riskihindamises ja kapitaliarvutustes.
161
KindlTS uus § 1001. Paragrahvi kohaselt võib FI nõuda, et kindlustusandja viiks oma riski ja
maksevõime hindamise raames läbi ka lisahindamise seoses makromajandustegurite
hindamisega ehk kindlustusandja peab riskihindamises vaatama mitte ainult oma otseseid
tegevusriske (nt kindlustusportfell, investeeringud, operatsiooniriskid), vaid ka laiemat
majanduskeskkonda.
Solventsus II direktiivi 144d lõike 1 punkti a (i) kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu
kriteeriumide kohta, mida järelevalveasutused peavad arvesse võtma selliste kindlustusandjate
ja kindlustusgruppide kindlaksmääramisel, kellelt nõutakse sellist hindamist. 2025. aasta 17.
novembril avaldas EIOPA raporti „on draft Regulatory Technical Standards on applicability
criteria for macroprudential analyses in the own risk and solvency assessment and as part of
the prudent person principle“.51
Kriteeriumid, mida tuleb arvestada kindlustusandjate ja -gruppide tuvastamisel, kellelt nõutakse
täiendavate makromajanduslike analüüside läbiviimist peaksid olema nii kvantitatiivsed kui ka
kvalitatiivsed ning proportsionaalsed riskide olemuse, mahu ja keerukusega ning toetama
järelevalve ühtlustamist. Finantsstabiilsuse jälgimise vajaduse ja koormuse vähendamise
tasakaalu saavutamiseks peaksid kvantitatiivsed kriteeriumid põhinema 20 miljardi euro
suurusel vara kogusummal. Muude kindlustusandjate ja -gruppide puhul (kvantitatiivne
kriteerium ei ole täidetud) puhul tuleks kasutada kvalitatiivseid kriteeriume. Need kriteeriumid
peaksid arvestama näiteks kindlustussektori seotuse taset finantsturgudega, kindlustustegevuse
piiriülest olemust ning kindlustusandjate ja gruppide investeeringuid.
Lõike 1 kohaselt tuleks lisaks hinnata makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske, mille
realiseerumine võib mõjutada kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud
riskitaluvuspiire, äristrateegiat, kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja kindlustusandja
üldist maksevõimet. Need on riskid, mis ei teki ettevõtjast endast, vaid majandusest või
turgudest laiemalt. Näiteks inflatsiooni korral kasvavad kahjude hüvitamise kulud (nt
autoremondid, ehitustööd kodukindlustuse juhtumite korral). See suurendab kindlustusandja
väljamakseid ja võib panna surve alla tema maksevõime.
Samuti peab kindlustusandja hindama, kuidas ta oma tegevus võib mõjutada
makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski
põhjuseks. See on vastupidine vaade ehk mitte ainult, kuidas majandus mõjutab
kindlustusandjat, vaid ka, kuidas kindlustusandja mõjutab majandust.
Lõige 2. Kui kindlustusandja hindab, kuidas makromajanduslikud ja finantsturgude arengud
mõjutavad teda ning kuidas tema tegevus mõjutab makromajanduslikke ja finantsturgude
arenguid, võtab ta arvesse intressimäärade ja -marginaalide taset, finantsturgude indeksite taset,
inflatsiooni, oma seotust teiste finantsturu osalistega ning kliimamuutusi, pandeemiaid, muid
suureulatuslikke sündmusi ja katastroofe, mis võivad mõjutada kindlustusandjat.
Lõige 3. Makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide hindamisel võtab kindlustusandja
arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid tulevikustsenaariume ja riske, mis on seotud
krediiditsüklite, majanduslanguste, investeerimise karjakäitumiste või ülemäärase riskide
kontsentratsiooniga (kindlustus)sektoris.
Lõige 4. Paragrahvis sätestatud hindamist ei nõuta väikeselt ja mittekeerukalt kindlustusandjalt
ning ka käesoleva erandi rakendamiseks õigust omavalt kindlustusandjalt.
51 522e1db9-d3b9-412e-942d-f168552acf6d_en
162
Lõige 5. Kui FI hindab, kas kindlustusandja peaks läbi viima paragrahvis sätestatud täiendava
hindamise, võtab ta arvesse ka seda, kas kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi ja kas juhtiv
ettevõtja viib vastava hindamise läbi ka kindlustusgrupi tasandil ning kui viiakse, siis kas see
hindamine võtab arvesse ka selle gruppi kuuluva kindlustusandja eripära.
KindlTS uus § 1002. Kui kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt,
peab ta koostama kliimamuutuste stsenaariumid. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II
direktiivi artikkel 45a.
Lõige 1. Kindlustusandja peab koostama kaks pikaajalist kliimamuutuste stsenaariumi.
Esimesel juhul peab stsenaarium hõlmama olukorda, kui üleilmne temperatuuri tõus jääb alla
2°C ning teine stsenaarium hõlmab olukorda, kui üleilmne temperatuuri tõus on oluliselt
suurem kui 2°C.
Kui öeldakse, et üleilmne temperatuuri tõus jääb alla 2°C, viidatakse kliimamuutuste kontekstis
eesmärgile piirata globaalset keskmist temperatuuri tõusu võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse
tasemega. Riigid on Pariisi kliimaleppe raames võtnud kohustuse rakendada meetmeid, et hoida
temperatuuri tõusu oluliselt alla 2°C ja püüelda selle piiramise poole 1,5°C tasemel, kuna 1,5°C
piiramine pakub veelgi suuremat kaitset kliimamuutuste mõjude eest. Valitsustevahelise
kliimamuutuste paneeli teadlased leiavad, et suurima heitkogustega stsenaariumi korral võib
ülemaailmne soojenemine sajandi lõpuks olla ligikaudu 4,7°C. Keskmise stsenaariumi korral
on see umbes 2,7°C.
Leebe kliimastsenaariumi (alla 2 °C) korral eeldatakse, et globaalsed kliimameetmed
õnnestuvad ja temperatuuritõus jääb tööstusrevolutsioonieelse tasemega võrreldes alla 2 kraadi.
See võib tähendada, et riskid füüsiliste kliimakahjude osas on väiksemad. Raske
kliimastsenaarium (üle 2 °C) korral eeldatakse, et kliimamuutusi ei suudeta piisavalt piirata
ning temperatuuritõus ületab oluliselt 2 kraadi. See toob kaasa rohkem füüsilisi riske – näiteks
sagedasemad ja tugevamad tormid, üleujutused, kuumalained, metsatulekahjud – mis võivad
suurendada kindlustusnõudeid ja mõjutada investeeringute väärtust.
Lõige 2. Kindlustusandja vaatab stsenaariumid läbi iga kolme aasta järel ja vajadusel
ajakohastab neid. Kindlustusandja võtab läbivaatamisel arvesse eelmistes kliimamuutuste
stsenaariumides kasutatud vahendite ja põhimõtete toimimist, et suurendada stsenaariumite
tulemuslikkust.
Lõige 3. Kindlustusandja hindab regulaarselt oma riskide ja maksevõime hindamise raames
kliimamuutuste stsenaariumi mõju oma äritegevusele. Sageduse määramisel võtab
kindlustusandja arvesse kliimamuutustega seotud riskide laadi, ulatust ja keerukust, kuid see
hindamine tuleks läbi viia vähemalt iga kolme aasta järel.
Lõige 4. Väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale ei kohaldata stsenaariumide koostamise
kohustust.
KindlTS uus § 1033 (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus).
Solventsus II direktiivi artikli 200 kohaselt peab liikmesriik tagama, kas liikmesriigi omal
valikul või liikmesriigi nõusolekul, et kindlustusandjad kasutavad õigusabikulude nõuete
haldamiseks vähemalt ühte neljast direktiivis ette nähtud huvide konflikti vältimise meetmest.
Solventsus II direktiivi põhjenduspunkti 82 kohaselt tuleks mistahes huvide konflikti, eriti
163
sellist, mis tuleneb asjaolust, et kindlustusandja kindlustab ka teist isikut või annab isikule nii
õigusabikulude kindlustuse kui ka mistahes muud liiki kindlustuse, välista nii palju kui
võimalik või seda peaks olema võimalik kõrvaldada.
Kehtiva regulatsiooni kohaselt on ette nähtud vaid üks huvide konflikti vältimise meede.
Lõige 1. Riigisisese otsuse kohaselt saab kindlustusandja ise valida, millist § 1032 lõigetes 2–4
kirjeldatud meetodit ta kasutab. Olenemata, milline lahendus valitakse, tuleb õigusabikulude
kindlustust omava isiku huvisid kaitsta samaväärsete vahenditega.
Lõige 2. Tegemist on huvide konflikti vältimise meetmega, kui õigusabikulude nõuete
haldamisega tegeleb kindlustusandja enda töötaja. Nimelt peab kindlustusandja tagama, et see
töötaja ei tegele samal ajal samasuguse tööga teise kahjukindlustusandja juures (kes tegeleb ühe
või mitme muu kahjukindlustuse liigiga), kes on selle kindlustusandjaga rahaliselt, äriliselt või
muud moodi halduslikult seotud. Juhul, kui tegemist on segakindlustusandjaga (direktiiv
kasutab terminit composite undertaking), peab olema tagatud ka, et ükski selline töötaja ei
tegele samal ajal samasuguse tegevusega kindlustusandja teiste tegevusliikide korral.
Kuigi üldjuhul on teada, et composite undertaking all on mõeldud kindlustusandjat, kes tegeleb
lisaks kahjukindlustusele ka elukindlustusega, tuleks composite undertaking terminit vaadata
laiemalt. Nimelt saab composite undertaking olla kindlustusandja nii Solventsus II direktiivi
artikli 73 lõike 2 punktide a ja b kui ka lõike 5 tähenduses, kuid tegemist võib olla ka
kindlustusandjaga, kes tegeleb ainult kahjukindlustuse või elukindlustusega, kuid pakub mitut
kindlustusliiki.
Kuna Solventsus II direktiivi artikli 73 lõikes 2 nimetatud segakindlustusandjad ei ole
õigusabikulude kindlustuse kontekstis asjakohased ning lõikes 5 nimetatud segakindlustusandja
ei ole Eesti kontekstis ajakohane, kuna viidatakse vaid teatud riikide kindlustusandjatele, on
lõike 2 sõnastuses viide kahjukindlustusandjale, kes pakub mitut kindlustusliiki.
Lõige 3. Tegemist on huvide konflikti vältimise meetmega, kui õigusabikulude nõuete
haldamine antakse edasi teisele isikule (direktiiv kasutab terminit „iseseisvale juriidilisele
isikule“). Kuna lõike 2 sõnastus viitab töötajale, siis töötaja saabki olla ainult juriidilise isiku
koosseisus. Juhul, kui see n-ö iseseisev juriidiline isik on lisaks seotud mõne teise
kahjukindlustusandjaga, ei või selles iseseisvas juriidilises isikus nõuete haldamisega tegelev
töötaja või nõuete haldamisega seotud õigusabi andev töötaja tegeleda samal ajal sama või
samalaadse tööga selles teises kindlustusandjas.
Lõige 4. Kindlustuslepinguga nähakse ette kindlustatud isiku õigus usaldada oma huvide kaitse
alates hetkest, kui tal on õigus nõue esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud
isikule. Seega võib kindlustatud isik valida kohe pärast kindlustusjuhtumi toimumist endale ise
advokaadi, kui kindlustusandja on valinud sellise viisi. Selline lahendus annab kindlustatud
isikule palju laiemad õigused, kui võlaõigusseaduse § 528 (advokaadi valik), mis näeb ette
õiguse esindajat valida vaid siis, kui tegemist on kohtu- või haldusmenetlusega või ilmneb
huvide konflikt. Seega lõike 4 lahenduse korral on kindlustatud isikul õigus usaldada oma
huvide kaitse valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule alates hetkest, kui tal on
vastavalt poliisile õigus kindlustusandjale nõue esitada, seega ka enne igasugust kohtu- või
haldusmenetlust.
Lõige 5. Kindlustusandja ei pea lõigetes 2–4 kirjeldatud meetmeid rakendama, kui tema tegevus
vastab mõnele VÕS §-s 5311 kirjeldatud erisusele (vt eelnõu § 2 punkt 7).
164
KindlTS § 104 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustustegevusega seotud tegevuste
edasiandmist.
Uus lõige 9. Seadusesse lisatakse kohustus teavitada FI-d, kui kindlustusandja on tegevuse
edasiandmise lõpetanud. Nimelt tuleks EIOPA varasema peer review52 tähelepaneku kohaselt
seaduses sõnaselgelt sätestatud, et kindlustusandja peab FI-d teavitama ka edasi antud tegevuse
lepingu lõppemisest/lõpetamisest.
KindlTS § 105 muutmine. Paragrahv 105 reguleerib kindlustusandja sise-eeskirjasid.
Lõike 1 muutmine. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et sise-eeskirjad peavad olema
kindlustusandja juhatuse või nõukogu kinnitatud.
Lõike 2 täiendamine uute punktidega 22, 71 ja 72. Lõikes on loetelu sise-eeskirjadest, mida
kindlustusandja peab kehtestama.
Punkt 22 (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus). Tulenevalt
seaduse täiendamisest uue §-ga 1033, lisatakse sise-eeskirjade loetellu, et kindlustusandja peab
kehtestama sise-eeskirjadega muu hulgas meetmed õigusabikulude turustamisel nõuete
haldamiseks ning huvide konflikti maandamiseks ja vältimiseks. Seega peab kindlustusandja
sise-eeskirjadega kehtestama, millist meedet ta rakendab ja kuidas.
Punkt 71. Solventsus II direktiivi artikli 41 lõike 1 kohaselt peab kindlustusandja uue
kohustusena kehtestama juhatuses ja nõukogus mitmekesisuse edendamise korra. Korraga
tuleks ette näha, millised on kindlustusandja kvantitatiivsed eesmärgid seoses juhatuses ja
nõukogus soolise tasakaalu saavutamisega. Direktiivi sama lõike teises lõigus on lisaks, et
EIOPA esitab mitmekesisuse kohta suunised, mida tuleb haldus-, juhtimis- või
järelevalveorgani liikmete valimisel arvesse võtta.
EIOPA avaldas 14. oktoobril 2025. a vastu suunise53 „on the notion of diversity for the selection of
members of the administrative, management or supervisory body “ kohta, milles on defineeritud, et
mitmekesisus tähendab olukorda, kus AMSB (haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani) liikmete
omadused, sealhulgas nende hariduslik ja erialane taust, sugu, vanus ja geograafiline päritolu,
on piisavalt erinevad, et võimaldada AMSB-s mitmekesiseid vaatenurki. Kindlustusandjad
peaksid määrama kindlaks sobiva ajakava, mille jooksul tuleks täita soolise tasakaaluga seotud
individuaalsed kvantitatiivsed eesmärgid ja kuidas see saavutatakse. Ettevõtjad peaksid oma
tegevuse iseloomu, ulatust ja keerukust arvesse võtma, kui nad töötavad välja ja rakendavad
AMSB mitmekesisust edendavat poliitikat ning suunises nimetatud protsesse. Vajaduse korral
peaks mitmekesisuse poliitika tagama, et juhtorgani juhtimis- ja järelevalvefunktsioonides
oleks kummaski tagatud asjakohane sooline tasakaal. Kvantitatiivsed eesmärgid võib
määratleda kogu juhtorgani kohta tervikuna.
Punkt 72. Kindlustusandja peab kehtestama ka juhtide, vastutavate isikute ja võtmefunktsioonide
täitjate sobivuse hindamise korra.
Lõike 4 muutmine. Volatiilsuse kohandamise kasutamisel tuleks seda arvesse võtta ka
kindlustusandja riskijuhtimise sise-eeskirjas.
52 EIOPA peer review on EIOPA korraldatav hindamisprotsess, mille käigus liikmesriikide järelevalveasutused hindavad
üksteise järelevalvetegevuse tõhusust ja ühtlust, et tagada Solventsus II raamistiku järjepidev rakendamine kogu ELis. 53 df1bfab5-a1ec-447d-8290-34033720f52c_en
165
Uus lõige 6. Kui lõike 5 kohaselt peab kindlustusandja hindama sise-eeskirjade ajakohasust iga
aasta, siis väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele nähakse ette erand. Nemad võivad
teatud sise-eeskirjade (Solventsus II direktiivist tulenevate sise-eeskirjade) ajakohasust hinnata
harvemini, kuid nad peavad seda tegema vähemalt iga viie aasta järel. Siiski võib FI nõuda ka
neilt sagedasemat hindamist (kord aastas või iga kahe, kolme või nelja aasta järel). Sama
leevendust on FI nõusolekul võimalik kasutada ka teistel kindlustusandjatel.
KindlTS § 106 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja juhtidele ja töötajatele
esitatavaid nõudeid.
Lõike 1 täienduse kohaselt peavad juhtidel olema kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja
kogemused kindlustusandja juhtimiseks ja oma ülesannete täitmiseks.
Uus lõige 11 sätestab miinimumnõude kindlustusandja juhatuse liikmete kohustuslikule arvule.
Paragrahvi 106 lisatakse nõue vähemalt kahe juhatuse liikme olemasolust selleks, et tagada
kindlustusandjate ühene arusaam analoogselt teiste finantssektori eriseadustega (nt
krediidiinkassode ja -ostjate seadus § 36 lõikega 2 ja KAS § 56 lõikega 2). Solventsus II
määruse artikkel 258 lõike 4 sõnastus ei määra üheselt kindlustusandja juhatuse liikmete arvu.
Artikli kohaselt kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagavad, et kindlustusandjat juhivad
tegelikult vähemalt kaks isikut. Delegeeritud määruse põhjenduspunkti 99 ütleb: „Et
järelevalveasutused saaksid vajaduse korral võtta õigeaegselt parandusmeetmeid, peaksid
kindlustus- ja edasikindlustusandjad järelevalveasutusele õigeaegselt teatavaks tegema teabe
kõikide isikute kohta, kes ettevõtet tegelikult juhivad või kes vastutavad muude
põhifunktsioonide eest, ja muu teabe, mida on vaja, et hinnata nende isikute sobivust ja nõuetele
vastavust.“ Väljend „juhivad tegelikult“ ei pruugi üheselt mõistetavalt tähendada juhatuse
liikmeid, mistõttu õigusselguse huvides on eelnõuga täpsustatud, et kindlustusandja juhatuses
peab olema vähemalt kaks liiget.
Lõike 2 muutmine. Lõikes 2 on sätestatud, milline isik ei või olla kindlustusandja juht ja
vastutav isik.
Punkti 1 muutmine. Kindlustusandja juhiks ei sobi isik, kelle tegevus või tegevusetus on kaasa
toonud finantssektori ettevõtja pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise
finantsjärelevalve asutuse algatusel. Kuna finantssektoris tegutsevad uued teenuseosutajad (nt
krüptovarateenuse osutajad ja krediidiinkassod), on ka punkti 1 sõnastuses viidatud üldisemalt
(et iga kord ei peaks sätet muutma) muudele finantsjärelevalve alla kuuluvatele ettevõtjatele,
hõlmates sealjuures ka välisriikide finantssektori ettevõtjaid.
Punktide 2 ja 3 muutmine ja lõike 2 täiendamine uue punktiga 21. Solventsus II direktiivi artikli
40 kohaselt ei tohiks kindlustusandja juhid olla karistatud raskete või korduvalt toimepandud
kuritegude eest, mis on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega, ega muude süütegude
eest, mis võiksid tõstatada küsimusi nende heast mainest. See piirang kehtib vähemalt kümne
aasta jooksul enne seda aastat, mil nad täidavad või peaksid täitma oma kohustusi ettevõttes.
Punktide 2 ja 3 muutmine ja lõike 2 täiendamine uue punktiga 21. Kehtiva sõnastuse kohaselt
loetakse isiku maine mittesobivaks, kui talle on määratud karistus esimese astme kuriteos ja
tema karistusandmed ei olnud karistusregistrist kustutatud. Esimese astme kuritegu on süütegu,
mille eest on karistusseadustikus füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline
vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. Samuti loetakse isiku maine mittesobivaks, kui
talle oli määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase
166
süüteo eest ja tema karistusandmed ei olnud karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist
kustutatud.
Karistusregistrist andmete kustutamine sõltud erinevatest asjaoludes, sh vangistuse ära
kandmise pikkusest. Näiteks kustutatakse registrist andmed, kui alla viieaastase vangistuse ära
kandmisest on möödunud viis aastat, viie- kuni kahekümneaastase vangistuse ära kandmisest
on möödunud kümme aastat ning üle kahekümneaastase vangistuse ära kandmisest on
möödunud viisteist aastat või väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti
kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on
möödunud üks aasta. (KarRS § 24).
Direktiivi kohaselt ei sõltu isiku maine andmete kustutamisest karistusregistrist, vaid hetkest,
mil talle karistus määrati. Seega, punkti 2 korral muutub sobivuse kriteerium leebemaks.
Oletame, et karistus määrati 11a tagasi ning isiku vangistus oli 10 aastat, siis teoreetiliselt võiks
ta olla kindlustusandja juht, kuigi ta andmed pole karistusregistrist kustutatud. Samas võib
järelevalveasutus järeldada, et hiljutine vanglakaristus kahjustab isiku mainet ka pärast 10-
aastase perioodi lõppemist.
Solventsus II direktiivi art 40 sõnastus viitab ka tõsistele või korduvatele kuritegudele seoses
rahapesu või terrorismi rahastamisega. Samas jätab sama sätte teine pool liikmesriigile
võimaluse laiendada karistuste ulatust „or othter offences that would bring into question their good
repute“. Kuna igasugune karistus kuriteo eest seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega
mõjutab juhi mainet, on ka uues punktis 21 viidatud kõikidele karistustele, mis ei ole kaetud
punktiga 2, seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega.
Punkti 3 muudatuse kohaselt ei ole isiku maine hea, kui talle on määratud karistus
majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest eelneva kümne
aasta jooksul, kui temast sai juht või vastutav isik.
KindlTS § 107 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja juhi valimist ja vastutava
isiku määramist.
Solventsus II direktiivi artikli 42 lõike 2 kohaselt teatavad kindlustusandjad
järelevalveasutusele kõigist muutustest seoses isikutega, kes tegelikult juhivad kindlustusandjat
või kes vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest, ning esitavad nende muutuste
põhjused ja kogu teabe, mida on vaja mis tahes uue juhtiva isiku sobivuse ja nõuetekohasuse
hindamiseks.
Lõike 1 muutmine. Lõikes on loetelu teabest, mida valitav juht või määratav isik peab
kindlustusandjale esitama, et viimane saaks selle lõike 4 kohaselt FI-le edastada. Loetelu on
viidud kooskõlla tegevusloa taotlemise ajal esitatava teabega juhi ja vastutava isiku kohta.
Lõike 4 muutmine. Kui kindlustusandja teavitab FI-d kavatsusest valida (uus) juht või määrata
(uus) vastutav isik, peab ta teada andma ka selle põhjused (näiteks senine juht lahkub jne).
Lisaks viiakse etteteatamise aeg kooskõlla teiste finantssektori seadustega. Käesoleval sättel on
seos ka §-ga 108, mille kohaselt tuleb FI-d teavitada juhi või vastutava isiku asendamise
põhjustest, kui eelmine juht või isik ei vastanud enam nõuetele.
Uue lõike 42 kohaselt näeb FI ette, mis kujul tuleb eeltoodud andmeid ja dokumente esitada.
167
KindlTS § 112 muutmine. Paragrahvis on sätestatud nõuded kindlustusvaldusettevõtja ja
segafinantsvaldusettevõtja juhtidele.
Lõike 2 kohaselt peavad valdusettevõtjate juhtidega samadele nõuetele vastama ka isikud, kes
vastutavad selles ettevõtjas olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest (kui see on
asjakohane, kuivõrd ettevõtjas ei pruugi selliseid funktsioone või tegevusi olla).
KindlTS § 119 muutmine. Paragrahv reguleerib olulise osaluse hindamise tähtaegasid.
Reeglina on olulise osaluse hindamiseks aega 60 tööpäeva ning kui FI nõuab hindamiseks
lisainformatsiooni ja -dokumente, siis nende saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg
peatub.
Lõike 5 muutmine. Olulise osaluse hindamiseks täiendavate dokumentide ja lisainformatsiooni
saamise ajaks hindamise menetlusaeg peatub (esmakordsel nõudmisel), kuid peatumine ei kesta
kauem kui 20 tööpäeva. Peatumine võib olla 30 tööpäeva, kui omandaja üle ei teostata
finantsjärelevalvet. Solventsus II direktiivi artikli 58 lõike 3 punktis a asendatakse „tema üle
teostatakse järelevalvet väljaspool ühendust“ lauseosaga „on reguleeritud väljaspool liitu“ ehk
lõikes 5 täpsustatakse, et peatumine võib olla 30 tööpäeva, kui omandaja asub kolmandas riigis
või talle kohalduvad kolmanda riigi õigusaktid.
KindlTS § 123 muutmine. Paragrahvis on ülevaade, milliseid aruandeid ja muud teavet peavad
kindlustusandja ja kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja järelevalveasutusele järelevalve eesmärgil
esitama ja avalikustama.
Kindlustusandjate aruandluse ja avalikustamise nõudeid täpsustavad EIOPA suunised on
kehtinud 2015. aastast. Solventsus II direktiivi muudatuste tõttu vaatab EIOPA läbi ka kõik
selle direktiiviga seotud olemasolevad suunised. Läbivaatamise peamine eesmärk on tagada, et
need oleksid ajakohased ja kooskõlas Solventsus II läbivaatamisega muudetud
õigusraamistikuga. Teine eesmärk on suuniseid lihtsustada ja lühendada. EIOPA on leidnud, et
suuniste kogum peaks piirduma üksnes sellega, mis on rangelt vajalik Solventsus II
usaldusväärseks ja järjepidevaks rakendamiseks. 2025. aasta 5. detsembril avaldas EIOPA
konsultatsiooni „on the proposal for revised Guidelines on reporting and public disclosure54“.
Lõigetesse 1 ja 3 on lisatud täpsustus, et SFCR aruande koostamisel tuleb lisaks Solventsus II
määruses sätestatule lähtuda KindlTS 5. peatükis sätestatust. Samuti muudetakse lõigetes 1 ja
3 viiteid Solventsus II määrusele. Solventsus II määruse ettepanekuga lisandub uus artikkel
298a, mistõttu on asjakohane viidata lõikes 1 ka sellele artiklile. Lisaks tunnistatakse kehtetuks
Solventsus II määruse ettepanekuga artikkel 364, mistõttu muudetakse viidet ka lõike 3
sõnastuses.
Lõike 2 muutmine. Regulaarne järelevalveline aruandlus koosneb neljast osast:
- SFCR aruanne (sealjuures SFCR mõlemad osad);
- regulaarne järelevalveline aruanne ehk järelevalvele esitatav kvalitatiivne järelevalveline
aruanne (RSR),
- ORSA aruanne
- kvantitatiivsed aasta- ja kvartaliaruanded.
54 903fbdb7-d9b8-4a96-a251-667afe56bffc_en
168
Lõike 2 sõnastust on täpsustatud, et oleks terminoloogiliselt selgem, et koostada tuleb ja FI-le
esitada kõik nimetatud aruanded ning koostamisel lähtutakse Solventsus II määrusest ja ka
KindlTS 5. peatükis sätestatust.
Lõikes 4 täpsustatakse, et kindlustusgrupi regulaarsete järelevalveliste aruannete koostamisel
ja esitamisel tuleb lähtuda ka käesolevas peatükis sätestatust. Lisaks muutub viide Solventsus
II määrusele (artikli 275 asemel on viide artiklile 274).
Lõigete 11 ja 12 kehtetuks tunnistamine. Kuna aruannete avalikustamise ja esitamise tähtajad
muutuvad ning seadusesse lisatakse uus § 1231 aruannete esitamise ja avalikustamise kohta,
tunnistatakse kehtetuks lõiked 11 ja 12.
KindlTS uus § 1231. Uues paragrahvis sätestatakse aruannete esitamise ja avalikustamise
sagedus ning tähtajad ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artiklid 35–35b ja 51.
Kindlustusandja regulaarse järelevalvelise aruandluse FI-le esitamise sagedus ja tähtajad:
- regulaarne järelevalveline aruanne – iga kolme aasta järel 18 nädala jooksul pärast
majandusaasta lõppu (FI võib sektoriüleselt nõuda aruande sagedasemat esitamist);
- väikese ja mittekeeruka kindlustusandja regulaarne järelevalveline aruanne – FI nõusolekul
(sektoriülene otsus) võib iga kolme aasta asemel esitada kuni iga viie aasta järel;
- kvantitatiivne järelevalveline aastaaruanne – 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;
- kvantitatiivne kvartaliaruanne – 5 nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu;
- SFCR aruanne – iga aasta 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;
- ORSA aruanne 2 nädala jooksul pärast selle kinnitamist.
Komisjoni on täiendavalt selgitanud, et kindlustusandjate puhul, kes pole väikesed ja
mittekeerukad ning kellele antakse õigus kasutada proportsionaalsuse meetmeid, seisneb
regulaarse aruande esitamise leevendus selles, et neil oleks kolmeaastase sagedusperioodi
kohaldamine isegi siis, kui järelevalveasutus otsustab vähendada sektoriüleselt aruandluse
sagedust ning see on iga ühe või kahe aasta tagant.
Kui kindla aruandeaasta kohta ei ole nõutud regulaarse järelevalvelise aruande esitamist,
peavad kindlustusandjad siiski esitama järelevalveasutusele teabe kõigi oluliste muudatuste
kohta, mis toimusid majandusaasta jooksul võrreldes viimati järelevalveasutusele esitatud
teabega.
Kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sagedus ja tähtajad:
- regulaarne järelevalveline aruanne – iga aasta 24 nädala jooksul pärast majandusaasta
lõppu;
- väikese ja mittekeeruka kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne - iga kolme
aasta järel, aga kindlustusgrupi teostaja nõusolekul iga viie aasta järel;
- järelevalveks vajalik teave 22 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ja kord kvartalis
esitatav teave 11 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.
Avalikustamine:
- kindlustusandja SFCR aruanne – iga aasta 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;
- kindlustusgrupi SFCR aruanne – iga aasta 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.
KindlTS § 124 muutmine. Paragrahv reguleerib kvantitatiivsete järelevalveliste aruannete
esitamise erisusi.
169
Pealkirja ning lõigete 1 ja 2 muutmine. Pealkiri ning lõiked 1 ja 2 viiakse paremini kooskõlla
erisuse sisuga ehk paragrahvis ette nähtud erisused on kohaldatavad kvantitatiivsete aruannete
korral.
Lõigetes 2 ja 5 on täpsustus, et tingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kindlustusandja
tegevusega seotud riskide olemust, ulatust ja keerukust.
Lõike 3 muutmine. Kui kehtiva seaduse kohaselt pidas FI erisuste lubamisel esmatähtsaks
väikeseid ettevõtjaid, siis muudatuse kohaselt peab FI esmatähtsaks väikesi ja mittekeerukaid
kindlustusandjaid.
Uus lõige 51. Kui lõikes 5 on reguleeritud, mida peab FI kindlustusandja tegevusega seotud
riskide olemuse, ulatuse ja keerukuse hindamisel arvesse võtma, siis väikeste ja mittekeerukate
kindlustusandjate puhul tuleb arvesse võtta neist vaid teatud asjaolusid (investeeringutest
tulenevaid tururiske, riskikontsentratsiooni taset, varade juhtimise võimalikku mõju
finantsstabiilsusele ning Finantsinspektsioonile teabe esitamise põhimõtteid).
Lõike 7 muutmine. Lõike sõnastusse on lisatud täpsustus, et kindlustusgrupi korral lubab FI
(grupi järelevalve teostajana) kohaldada aruande esitamise erisusi, kui see on kasulik kõigile
gruppi kuuluvatele kindlustusandjatele, arvestades grupi tegevusega seotud riskide laadi,
ulatust ja keerukust ning finantsstabiilsuse eesmärki.
Uus lõige 8. Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja ei ole kohustatud FI-le
esitama sagedamini kui kord aastas esitatavat ja kirjepõhiselt koostatavat aruannet, kui nad
vastavad KindlTS § 421 lõike 9 punktised 1 ja 2 sätestatud tingimustele.
KindlTS täiendamine uue §-ga 1241. Uues paragrahvis on sätestatud avalikus aruandes
esitatava teabe kirjeldus ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 51. SFCR aruanne
ei ole midagi uut kindlustusandjate ja kindlustusgruppide jaoks. Eelnõuga reguleeritakse selle
sisu ka seaduse tasandil, kuigi aruande struktuuri ja sisu detailsem kirjeldus jääb Solventsus II
määrusesse (vt Solventsus II määruse ettepanekut).
Kehtiv SFCR (Solventsus II määruse struktuur) Uus SFCR (seaduse struktuur)
Aruanne kindlustusvõtjatele ja soodustatud
isikutele
- äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus;
- kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus,
sealhulgas kestlikkusriskide teemal;
- teave selle kohta, kas kindlustusandja
avalikustab oma üleminekukava
kliimamuutuste leevendamiseks.
Aruanne kindlustusturu asjatundjatele
A. Äritegevus ja tulemused; - äritegevuse ja selle tulemuste kirjeldus;
B. Juhtimissüsteem - juhtimissüsteemi kirjeldus;
D. Hindamine solventsuse eesmärgil - aluste ja meetodite kirjeldus vara, tehniliste
eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi,
mida kasutatakse nende hindamiseks;
C. Riskiprofiil
E. Kapitalijuhtimine
- kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus;
170
- teave, kas kliimamuutustega seotud riskid
mõjutavad kindlustusandjat oluliselt;
- teave, kas kindlustusandja avalikustab oma
üleminekukava kliimamuutuste
leevendamiseks;
- Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c
punkti d alusel kehtestatud elemendid;
- teave, et kindlustusandja kasutab järkjärgulise
kohaldamise mehhanismi;
- teave, kui kindlustusandja rakendab
intressimäära kapitalinõude muudatusi
järkjärguliselt;
D.2 Tehnilised eraldised - teave, kui kindlustusandja kasutab
üleminekuaja kohandust või üleminekuaja
mahaarvamist;
D.2 Tehnilised eraldised - meetmete rakendamata jätmise korral
finantsseisundile avalduv mõju kokku.
D.2 Tehnilised eraldised - teave, kas kindlustusandja kasutab kattuvuse
kohandamist ning teave määratud kohustuste
ja vara kohta, mille suhtes seda kasutatakse.
D.2 Tehnilised eraldised - teave, kas kindlustusandja kasutab volatiilsuse
kohandamist.
- lisakapitalinõude suurus eraldi ning
kokkuvõtlik teave lisakapitalinõude
määramise vajalikkuse põhjenduste kohta
(kui see on kindlustusandjale määratud).
Lõige 1. Aruanne koosneb kahest eraldiseisvast osast, mis avalikustatakse koos. Esimene osa
on „lihtsam“ ja sisult vähem mahukas ning see on suunatud kindlustusvõtjatele ja soodustatud
isikutele. Teine osa on detailsem ja suunatud kindlustusturu ekspertidele (äripartnerid,
investorid, analüütikud jne).
Lõike 2 kohaselt tuleb kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele mõeldud aruandes esitada
kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus, kindlustusandja kapitalijuhtimise
ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas teave kestlikkusriskide kohta ning teave selle kohta, kas
kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks (vt komisjoni
delegeeritud määrust (EL) 2023/2772 seoses kestlikkusaruandluse standarditega – standard
ESRS E1 Kliimamuutused – avalikustamisnõue E1-1 – üleminekukava kliimamuutuste
leevendamiseks.
Lõige 3. Suur osa ekspertidele suunatud aruandesisust on sama, mis kehtivas Solventsus II
määruses. Kindlustusturu ekspertide aruandes tuleb esitada kindlustusandja äritegevuse ja selle
tulemuste kirjeldus, kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus, juhtimissüsteemi
kirjeldus, vara, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi nende hindamisel kasutatud
aluste ja meetodite kirjeldus, teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma
üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks või kas kliimamuutustega seotud riskid
mõjutavad kindlustusandjat oluliselt ning asjakohasel juhul teave selle kohta, kas
kindlustusandja on võtnud seoses sellega meetmeid. Samuti sisaldab aruanne teavet Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 44 lõike 2c punkti d alusel kehtestatud
171
elementide kohta (vt ka EIOPA konsultatsioonipaberi55 lk 72, artikkel 11 - Public disclosure on
elements of the sustainability risk plan in the Solvency and Financial Condition Report (SFCR)).
Kui kindlustusandja kasutab üleminekumeetmeid tehniliste eraldiste puhul, järkjärgulist
mehhanismi riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimisel või intressimäära kapitalinõude
arvutamisel muudatusi järkjärguliselt, tuleb ka sellele aruandes osutada. Sinna juurde tuleb
lisada ka kvantifitseeritud mõjuanalüüs kindlustusandja finantsseisundile, mida selliste
meetmete mitterakendamine võiks kaasa tuua. Samuti tuleks välja tuua selliste meetmete
mitterakendamise korral finantsseisundile avalduv mõju kokku.
Lõikes 4 on täpsustatud, mis teavet tuleb esitada kindlustusandja kapitalijuhtimise ja
riskiprofiili kirjelduse all. Kindlustusandja annab aruandes ülevaate omavahendite struktuuri,
suuruse ja kvaliteedi kohta. Samuti esitab eelmise aruandeperioodiga võrreldes toimunud
oluliste muutuste analüüsi ja selgitab finantsaruannetes nende näitajate väärtuste olulist
erinevust ning esitab kapitali ülekantavuse lühikirjelduse. Aruandes avalikustatakse ka SCR ja
MCR suurused. Kui kindlustusandja peaks olema Euroopa Liidu finantssüsteemide stabiilsuse
seisukohast oluline, siis tuleb aruandesse lisada teave ka tema riskitundlikkuse kohta. EIOPA
suunistes finantsstabiilsuse eesmärgil toimuva aruandluse kohta on juba sätestatud kriteeriumid
selliste kindlustusandjate kindlaksmääramiseks, kes on liidu finantssüsteemide stabiilsuse
seisukohast olulised56.
Aruanne peaks sisaldama ka võrdlust SCR arvutamisel kasutatud standardvalemi aluseks
olevate eelduste ja sisumudeli eelduste vahel. Direktiivi sõnastuse kohaselt peaks see teave
võimaldab igakülgselt mõista peamisi erinevusi standardvalemi aluseks olevate eelduste ja mis
tahes sisemudeli eelduste vahel, mida kindlustusandja on kasutanud oma SCR arvutamiseks.
Olukorras, kui kindlustusandja ei vasta MCR-ile või oluliselt ei vasta SCR-le, tuleks teha
avalikuks ka mittevastavuse suurus aruandeperioodil ning selgitused selle kohta, miks ei
õnnestu kindlustusandjal täita kapitalinõuet ja esitada ülevaade võetud meetmete kohta. Selline
teave tuleb esitada ka juhul, kui mittevastavus on juba kõrvaldatud.
Lõige 5. Kui kindlustusandja kasutab kattuvuse või volatiilsuse kohandamist, tuleks kirjeldada
ka sellise kohanduse rakendamist ning selle kohandamise nullini vähendamise mõju
kindlustusandja finantsseisundile. Kattuvuse kohandamise rakendamisel tuleks aruandes välja
tuua ka määratud kohustused (elukindlustuslepingutest tulenevad kohustused ja
kahjukindlustuslepingute annuiteetmaksetest tulenevad kohustused) ja määratud vara (sobivad
võlakirjad ja muu määratud kohustuste rahavoogude sarnaste rahavoogudega vara), mille suhtes
kattuvuse kohandamist kasutatakse. Volatiilsuse kohanduse puhul tuleks aruandes esitada ka
iga valuuta ja asjakohasel juhul riigi kohta volatiilsuse kohandamise arvutus ja vastavad
kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parimad hinnangud.
Lõige 6. Kui FI on kindlustusandjale määranud lisakapitalinõude, tuleb ka see aruandes välja.
Sellisel juhul esitatakse SCR ja lisakapitalinõude suurused eraldi.
Lõige 7. KindlTS § 63 lõike 7 kohaselt võib FI kindlustusandjalt nõuda kindlustusandja
spetsiifiliste parameetrite kasutamist, kui kindlustusandja riskiprofiil hälbib standardvalemi
aluseks olevatest eeldustest ning standardvalemi kasutamine ei ole asjakohane. Sellisel juhul
55 Microsoft Word - EIOPA-BoS-24-458 Consultation Paper on Regulatory Technical Standards on management of
sustainability risks 56 https://www.eiopa.europa.eu/publications/guidelines-financial-stability-reporting_en
172
peab kindlustusandja avalikustama ka selliste parameetrite kasutamise mõju. Sinna juurde tuleb
lisada ka kokkuvõtlik teave selle kohta, miks parameetrite kasutamine on vajalik.
Lõige 8. SCR suuruse avalikustamisel lisatakse asjakohasel juhul viide asjaolule, et SCR lõplik
suurus sõltub FI hinnangust.
Lõige 9. Aruandes tuleb avalikustada ka mõju, mis tuleneb tehniliste eraldiste
kindlaksmääramisel sellise riskivaba intressikõvera kasutamisest, mis on kindlaks määratud
ilma artikli 77e lõike 1 punktis aa osutatud ekstrapoleerimise üleminekukorda kohaldamata,
asjakohase riskivaba intressikõvera asemel. Ainult kindlustusandjad, kes kasutavad
järkjärgulist mehhanismi, peavad mõju avaldama.
Lõike 10 kohaselt ei pea lõikes 9 osutatud mõju avalikustama valuuta korral, mille puhul a)
kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal
kõnealuses valuutas ei ole üle 5% kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist
tulevastest rahavoogudest; b) seoses tulevaste rahavoogudega, mis on seotud
kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega kõnealuses valuutas, ei ole selliste
lõpptähtaegadega seotud tulevaste rahavoogude osakaal, mille puhul asjakohast riskivaba
intressikõverat ekstrapoleeritakse, üle 10% kõigist kindlustuslepingutest tulenevate
kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest.
KindlTS § 125 muutmine. Paragrahv reguleerib SFCR aruande avalikustamist.
Lõike 6 muutmine. KindlTS § 125 lõike 4 kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud
avalikustama teavet, mille avalikustamine annaks kindlustusandja hinnangul tema
konkurentidele märkimisväärse põhjendamatu eelise, ja teavet, mis on saadud
kindlustusvõtjatelt või muudelt isikutelt ning mida kindlustusandja on õigusaktide kohaselt
kohustatud hoidma konfidentsiaalsena. Lõike 5 kohaselt peab aruandes põhjendama teabe
avalikustamata jätmist. Lõikes 6 on osutatud teabele, mille korral see erand ei kehti. Kui
kehtivas sõnastuses on viidatud Solventsus II määruse artiklile 297 (kapitalijuhtumisega seotud
teave), siis muudatusega viidatakse määruse artikli asemel § 1241 lõike 2 punktile 2
(kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute aruandes kapitalijuhtimise ja riskiprofiili
lühikirjeldus), sama paragrahvi lõike 3 punktidele 3 ja 4 (ekspertide aruandes kapitalijuhtimise
ja riskiprofiili kirjeldus ja teave kliimamuutustega seotud riskide olulisuse kohta). Samuti on
viide lõikele 4, milles on täpsustatud lõike 3 punkti 3 sisu.
KindlTS uus § 1251. Uues paragrahvis on sätestatud erisused kindlustusandjate SFCR aruande
avalikustamisele. Muudatuste aluseks on Solventsus II direktiivi artiklis 51 sätestatud erandid.
Lõigete 1 ja 2 kohaselt ei pea teatud kaptiivkindlustusandjad ja kaptiivedasikindlustusandjad
avalikustama kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud aruannet. Leevenduse
saamiseks peab kaptiivkindlustusandja vastama § 421 lõike 9 punktides 1 ja 2 sätestatud
tingimustele ning kaptiivedasikindlustusandale on lisaks ette nähtud täiendavad tingimused.
Nimelt ei tohiks emaettevõtjale ja teistele kindlustusgrupi äriühingutele antud laenud (sh cash
poolid) ületada 20% kaptiivedasikindlustusandja koguvarast ning tehniliste eraldiste suurusest
(koos edasikindlustuse ja eriotstarbelise varakogumi osaga) tulenevat maksimaalset kahju saab
hinnata deterministlikult.
Lõige 3. Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei avalikusta
kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud aruannet, peab ta kindlustusturu
ekspertidele suunatud aruandes avalikustama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
173
2009/138/EÜ artikli 56 alusel antud Euroopa Liidu määruses kehtestatud kvantitatiivsed
andmed. Artikli 56 alusel kehtestatud määrus on Solventsus II määrus.
Lõige 4. Edasikindlustusandjale on kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud
aruande avalikustamine vabatahtlik.
Lõige 5. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib otsustada, et avalikustab kindlustusturu
asjatundjatele suunatud aruandes üksnes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2009/138/EÜ artikli 56 alusel antud Euroopa Liidu määruses kehtestatud kvantitatiivsed
andmed ehk Solventsus II määruses sätestatud kvantitatiivsed andmed (määruse artikli 290
lõike 2 kohaselt sisaldab aruanne kvantitatiivset ja kvalitatiivset seletavat teavet, mida vajaduse
korral on täiendatud kvantitatiivsete aruandevormidega). Kui kindlustusandja nii otsustab, peab
ta avalikustama iga kolme aasta järele täismahus aruande.
KindlTS § 126 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsus ja finantsseisundi
aruande ning muu teabe avalikustamist.
Lõikesse 1 on lisatud viide § 125 lõikele 2, kuna Solventsus II direktiivi artikli 55 lõiget 2
(aruande allkirjastamine) tuleks samuti kohaldada kindlustusgrupi tasandil. Lisaks muudetakse
viidet Solventsus II määrusele (viide artiklile 364 ei ole enam asjakohane).
Uus lõige 11. Solventsus II direktiivi artikli 229a lõike 1 kolmanda lause kohaselt
avalikustatakse kindlustusgrupi SFCR aruandes nende sidusettevõtjate loetelu ja suurus, kelle
suhtes kohaldatakse lihtsustatud meetodit. Direktiivi artikli 256 lõike 1 teise lause kohaselt
peaks aruanne sisaldama artikli 51 lõikes 1b osutatud teavet ehk seaduse §-s 1241 sätestatud
teavet. Kuna § 1241 lõike 3 kohaselt sisaldab aruanne teavet, mille aluseks ei ole artikli 51 lõige
1b, vaid artikli 77a lõike 2 viimane alalõik ja artikli 111 lõike 3 viimane alalõik, ei pea grupi
tasandil viidatud teavet avalikustama. Uue lõike 11 punkti 3 aluseks on Solventsus II direktiivi
artikli 308b lõike 17 teise alalõigu viimane pool, mille kohaselt tuleks lisaks artikli 308c lõike
4 punktis c ja artikli 308d lõike 5 punktis c osutatud teabele avalikustada kvantifitseeritud mõju,
mida finantsseisundile avaldab eeldus, et vastavate üleminekumeetmete kohaldamisest
tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada selle osalust omava ettevõtja SCR
täitmiseks, mille kohta grupi solventsus arvutatakse.
Lõike 2 muutmine. Solventsus II direktiivi artikli 256 lõike 2 punkti b kohaselt sisaldab ühtne
aruanne mh gruppi kuuluvat tütarettevõtjat käsitlevat teavet, mis peab olema individuaalsel
tasandil eristatav, sealhulgas SFCR aruande mõlemaid osasi, ning mis tuleb vastavalt artiklitele
51, 53, 54 ja 55 avalikustada. Kuna artikli 51 sisu võetakse üle §-ga 1241, on lõikesse 2 lisatud
viide uuele paragrahvile.
Lõike 4 muutmine. Kuna Solventsus II määruse ettepanekuga tunnistatakse kehtetuks artikkel
371, muudetakse lõike 4 viidet Solventsus II määruse artiklitele.
Uus lõige 6. Kuna Solventsus II direktiivi artiklit 55 tuleb kohaldada mutatis mutandis ka grupi
tasandil, nähakse uue lõikega ette, et SFCR aruande koostamise ja avalikustamise ning teabe
asjakohasuse tagamise kord tuleb kehtestada ka grupi tasandil.
KindlTS uus § 1261. Uus paragrahv reguleerib ühtse regulaarse järelevalvelise aruande
esitamist ning sellega võetakse üle Solventsus II direktiivi artikkel 256b. Ühtse aruande
esitamiseks on vaja kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekut.
174
Lõige 1. Ühtne regulaarne aruanne koosneb kindlustusgrupi regulaarsest aruandest ja iga gruppi
kuuluva tütarettevõtja kohta eraldi esitatavast teabest vastavalt § 123 lõikele 2 ja § 1231 lõigetele
1 ja 2. Direktiivist tulenevalt on ka täpsustus, et selle tulemusel ei esitata vähem teavet, kui
esitavad kindlustussandjad, kes esitavad Solventsus II direktiivi artikli 35 lõike 5a kohaselt
regulaarse järelevalvelise aruande.
Lõiked 2 ja 3. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja peab enne nõusoleku andmist konsulteerima
kindlustusgrupi kolleegiumiga ning arvestama kolleegiumi liikmete esitatud seisukohtadega
(kolleegiumi liikmed on kindlustusgruppi kuuluvatele kindlustusandjatele tegevusloa andnud
lepinguriikide finantsjärelevalve asutused ehk asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused
KindlTS tähenduses, EIOPA ja olulise tähtsusega filiaalide asukohariigi finantsjärelevalve
asutused). Lõikes 3 on eraldi osutatud asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele, kes
peavad põhjendama, kui nad ei ole nõus ühtse aruande esitamisega.
Seega sõltub ühtse aruande esitamise võimalus grupi järelevalvaja nõusolekust, mis põhineb
järelevalvekolleegiumi otsusel. Ühehäälse otsuse vajadus sõltub kolleegiumi töökorrast. Ühtne
aruanne on kohaldatav ainult ettevõtjatele, kelle puhul vastavad riiklikud järelevalveasutused
on sellise ühtse aruande esitamise võimalusega nõustunud.
Lõige 4. Kui järelevalveasutused nõustuvad ühtse aruandega, esitab tütarettevõtjast Eesti
kindlustusandja FI-le selle aruande. FI teostab järelevalvet seda kindlustusandjat puudutava
aruande osa üle.
Lõike 5 aluseks on Solventsus II direktiivi art 256b lõige 3, mille kohaselt võib lõike 2 kohase
heakskiidu kehtetuks tunnistada, kui esitatud ühtne regulaarne järelevalveline aruanne riiklikke
järelevalveasutusi ei rahulda.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: kui kindlustusandjate esitatud ühtne RSR ei ole riiklike
järelevalveasutuste jaoks rahuldav, võib grupi järelevalveasutus kolleegiumi otsuse alusel
lõikes 2 osutatud kokkuleppe tagasi võtta. Sellise tagasivõtmise tagajärjel ei kehti enam ühtse
RSR-i võimalus nende kindlustusandjate jaoks ning nad peavad esitama oma RSR-i
individuaalsel tasandil oma riiklikele järelevalveasutustele.
Lõige 6. Kui kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja on esitanud FI-le ühtse
aruande, kuid selles ei ole olulises ulatuses esitatud teavet, mille esitamise kohustus on teistel
Eesti kindlustusandjatel, on FI-l õigus nõuda sellelt kindlustusandjalt lisateavet.
Lõiked 7 ja 8. Kui FI hinnangul ei täida kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja regulaarse
järelevalvelise aruande esitamise nõudeid või FI nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande
muutmist või täpsustamist, teavitab ta sellest kindlustusgrupi kolleegiumi. Kui FI on
kindlustusgrupi järelevalveteostaja ja asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus on teavitanud
kindlustusgrupi kolleegiumi aruande muutmisest või täpsustamist, nõuab Finantsinspektsioon
sama ka juhtivalt ettevõtjalt.
KindlTS § 129 muutmine. Audiitorkontrolli paragrahvi lisanduvad uued lõiked Solventsus II
bilansi auditeerimisnõude kohta. Muudatuse aluseks on Solventsus II direktiivi artiklid 51a ja
256c.
Lõike 1 muutmine. Mõiste “kontrollitud” hõlmab nii audiitorkontrolli (st standardite järgi
tehtud) töövõtte, kui ka vabas vormis tehtud töövõtte. Audit ja ülevaatus on audiitorkontrolli
175
alla kuuluvad erinevad töövõtud. Uus sõnastus välistab võimaluse, et auditi asemel viiakse läbi
ülevaatus.
Uus lõige 11. Selleks, et üldsusele avaldatav teave oleks võimalikult täpne, tuleks avalikkusele
kättesaadavat SFCR aruannet osaliselt auditeerida. Selline auditeerimisnõue hõlmab bilanssi,
mida hinnatakse vastavalt Solventsus II direktiivis sätestatud hindamiskriteeriumidele.
Bilansi vorm (S.02.01.02) on leitav komisjoni rakendusmäärusest (EL) 2023/89557, milles
sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2009/138/EÜ kohaldamiseks seoses menetluste, vormingute ja vormidega, mida kindlustus- ja
edasikindlustusandjad kasutavad oma SFCR aruande avaldamiseks, ning millega tunnistatakse
kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2015/2452.
Vandeaudiitor täidab audiitortegevuse seaduse § 46 lõike 3 punktis 1 sätestatud rahvusvahelisi
standardeid. Auditeerimise standardeid on palju. Seeria 100-700 standardid kehtivad
tavapäraste finantsaruannete auditeerimisele ja ISA (EE) 800 käsitleb audiitori kohustusi nende
rakendamisel eriotstarbeliste raamistike järgi koostatud aruannete auditeerimisel. SFCRi tuleb
auditeerida ISA (EE) 800 järgi. ISA-d on leitavad siin:
https://www.audiitorkogu.ee/est/kutsetegevuse-standardid.
Uus lõige 12. Väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate suhtes kohaldatavatesse
proportsionaalsuse meetmetesse on lisatud vabastus SFCR auditeerimise nõudest.
Uute lõigete 13 ja 14 kohaselt tuleb esitada koos SFCR aruandega eraldi lõikes 11 nimetatud
töövõtu vandeaudiitori aruanne.
Lõike 2 sõnastust muudetakse, kuna ei ole enam asjakohane sätestada SFCR aruande
auditeerimise kohustust. Selle asemel on eesmärk täpsustada nõudeid aruande bilansi
auditeerimisele. Määruses saab anda täpsemad juhised aruandlust reguleerivate õigusaktide
asjakohastele sätetele. Samuti saab määruses detailsemalt sätestada, millisest standardist peab
auditeerimisel lähtuma. Esialgne hinnang on, et audiitor peaks auditeerima järgmise standardi
järgi: rahvusvaheline auditeerimise standard (Eesti) 800 (muudetud)*spetsiaalselt arvesse
võetavad asjaolud – eriotstarbeliste raamistikega kooskõlas koostatud finantsaruannete audit.
Lõike 5 ja lõike 7 punkti 2 muutmine. Nii raamatupidamise aastaaruannet kui ka SFCRi
bilanssi auditeeritakse.
Lõike 8 muutmine. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab audiitorettevõtja FI-d viivitamata koos
põhjendustega teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kindlustusandja
audiitorkontrolli käigus selgunud asjaoludest. Vastavale järeldusele saab audiitorettevõtja jõuda
auditi käigus. Auditi käigus audiitor hindab talle teatavaks saanud asjaolusid, kaaludes kõiki
asjaolusid, sh koosmõjus ning seejärel otsustab, kas talle teatavaks saanud asjaolud on või ei
ole FI teavitamise aluseks. Kuna audiitor ei saa kaalutluse käigus hinnatavatest asjaoludest
teavitada FI-d enne otsustamist, sätestatakse, et audiitorettevõtja teavitab nimetatud asjaoludest,
kas vandeaudiitori aruande väljastamisel või kliendilepingu ülesütlemisel, kui audiitori töö jääb
lõpuni viimata ja ta teenuse osutamise käigus vastavates asjaoludest teatavaks saab. AudS § 57
sätestab, et audiitorettevõtja võib audiitorteenuse osutamise kliendilepingu üles öelda vaid
mõjuval põhjusel. Näiteks võib kliendilepingu ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks olla kliendi
juhtkonna poolt auditi läbiviimiseks vajaliku dokumentatsiooni esitamata jätmine.
57 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32023R0895
176
Punkti 3 muutmine. Sõnastuses täpsustatakse FI teavitamise asjaolu ehk FI-d tuleb mh
teavitada, kui ilmneb asjaolu, mille tagajärjeks on või võib olla modifitseeritud arvamuse
väljastamine. Rahvusvahelist auditeerimise standardit (ISA) 705 (muudetud) „Arvamuse
modifikatsioonid sõltumatu audiitori aruandes” punktis 5 (b) kohaselt on modifitseeritud
arvamus: märkus(t)ega arvamus, vastupidine arvamus või arvamuse avaldamisest loobumine
finantsaruannete kohta.
Lõike 9 muutmine. Samuti on audiitorettevõtja kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama FI-
d kindlustusandjaga märkimisväärses seoses oleva isiku kontrollimise käigus talle teatavaks
saanud asjaoludest, mille tulemuseks on kindlustusandja tegevust ohustavate asjaolude
ilmnemine. Kuna märkimisväärses seoses oleval isikul ei pruugi olla auditit, vaid on nt
ülevaatus, on käesoleval juhul asjakohane kasutada terminit audiitorkontroll.
KindlTS § 131 lõike 10 muutmine. Lõike 8 kohaselt võib kindlustusportfelli üle anda ka
üleandja erirežiimi või sundlõpetamise ajal. Lõikega 10 täpsustatakse, et sellisel juhul ei ole
vaja kindlustusportfelli üleandmiseks eraldi FI luba, kuna üleandmine juba toimub
erirežiimihalduri otsuse alusel.
KindlTS § 146. Solventsus II direktiivis on sätestatud kindlustusandjate tervendamist või
lõpetamist käsitlevate otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine kõigis liikmesriikides.
Lõikesse 1 lisatakse täpsustus, et erirežiimiga võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude
maksete või täitemenetluse peatamine või nõuete vähendamine ning KKELS-is sätestatud
kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.
Uus lõige 5. Muudatustega tagatakse, et kõigi ettevõtja vara ja kohustistega tegeletakse ühe
menetluse raames, mis toimub tema päritoluliikmesriigis. Tõhusa kriisilahenduse
saavutamiseks tuleks kriisilahendusmeetmete rakendamise korral kohaldada Solventsus II
direktiivis kehtestatud sätteid tervendamise kohta nii juhul, kui neid meetmeid rakendatakse
kindlustusandjate suhtes kui ka juhul, kui neid rakendatakse muude kriisilahendusega hõlmatud
ettevõtjate suhtes.
Uue lõike 6 kohaselt ei kohaldata KindlTS § 150 lõige 2 (FI edastab erirežiimi kehtestamise
otsuse viivitamata kõigi teiste lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, selgitades otsuse
tagajärgi, erirežiimihalduri pädevust ja muid FI hinnangul tähtsust omavaid asjaolusid), kui
juba kohaldatakse KKELS § 26 lõiget 4 ja 11 ning § 65 lõiget 1 (ehk IRRD direktiivist
tulenevaid teavitamisnõudeid).
KindlTS § 147 muutmine. Paragrahvi sisuks on saneerimismeetmed, mis on teise lepinguriigi
haldusasutuse või kohtu toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada selle lepinguriigi
kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali
maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega võib
kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamine või nõuete
vähendamine.
Lõikes 1 täpsustatakse, et saneerimismeetmed on ka selle teise lepinguriigi
kriisilahendusasutuse toimingud, millega võivad kaasneda kriisilahendusmeetmete
rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.
177
Lõikes 2 täpsustatakse, et õigus otsustada saneerimismeetmete rakendamine teise lepinguriigi
kindlustusandja või teises lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes
on ka selle lepinguriigi kriisilahendusasutusel.
KindlTS § 153 uus lõige 41. Muudatusettepanekuga lubatakse kindlustusandja erižiimi korral
anda erirežiimihaldurile võimalus kaaluda liikluskindlustuse kindlustusportfelli üleandmist
liikluskindlustuse fondile. Tegemist oleks erirežiimihalduri diskretsiooniga ja ei välista näiteks
osa või kogu portfelli müümist teisele kindlustusandjale ehk halduril oleks vastav tööriist
olemas, kui n-ö turupõhist lahendust pole. Erirežiim on makseraskustes oleva või FI hinnangul
finantsseisundi tõttu tõenäoliselt makseraskustesse sattuva Eesti kindlustusandja või kolmanda
riigi kindlustusandja Eesti filiaali esindamiseks või tema tegevuseks kehtestatud tavalisest
erinev kord, mille eesmärk on välja selgitada makseraskuste põhjused ja iseloom ja
maksevõime taastamise võimalused ning võtta tarvitusele abinõud kindlustusvõtjate,
kindlustatute ja soodustatud isikute huvide kaitsmiseks, millega võib kaasneda
kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamise või nõuete vähendamine ning
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud
kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.
Erirežiimihaldur ja liikluskindlustuse fond sõlmivad kindlustusportfelli üleandmise lepingu,
milles sätestatakse mõlema poole õigused ja kohustused. Liikluskindlustuse kindlustusportfelli
üleandmisel lähevad selles sisalduvatest liikluskindlustuse kindlustuslepingutest tulenevad
üleandja õigused ja kohustused, sealhulgas tagasinõuetest tulenevad õigused, üle fondile.
Kindlustuslepingu või kohustuse üleminekuks ei ole vaja kindlustusvõtja, kindlustatud isiku
ega soodustatud isiku nõusolekut.
KindlTS § 166 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse
esitamist.
Lõike 2 muutmine. Muudatus on seotud KKELS § 27 lõigetega 3 ja 4. Kui KindlTS § 166
lõike 2 kohaselt võivad kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitada FI või likvideerijad,
siis kriisilahenduses oleva kindlustusandja või kriisilahenduse algatamise tingimustele vastava
kindlustusandja suhtes võib esitada pankrotiavalduse üksnes FI (kriisilahendusüksus) või seda
võib teha üksnes tema nõusolekul.
KindlTS § 224 muutmine. Paragrahvis on sätestatud FI ülesanded ja õigused seoses
kindlustustegevuse järelevalvega.
Lõike 1 punkti 5 muutmine. Muudatuse aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 36 lõike 2
punkt a, mille kehtiva sõnastuse kohaselt kontrollib ja hindab järelevalveasutus direktiivi IV
peatüki 2. jaos sätestatud juhtimissüsteemi. Direktiivi muudatusega lisandub täpsustus, et see
hõlmab ka Solventsus II direktiivi artiklis 42 sätestatud sobivuse ja nõuetele vastavuse
hindamist ning ORSA hindamist.
Uus lõige 4. FIS § 54 lõike 2 kohaselt on finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt
või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sealhulgas andmed, dokumendid ja muu teave,
finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve
tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on konfidentsiaalsed. Lõike 3 erandi
kohaselt ei ole teave konfidentsiaalne, kui see on avalikustatud FIS § 2 lõikes 1 nimetatud
seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud korras või kui avalikustatava teabe
põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku kohta.
178
Solventsus II direktiivi artiklisse 64 lisatud uue lõigu kohaselt ei takista selle artikli esimene,
teine ja kolmas lõik järelevalveasutusi avaldamast artikli 34 lõike 4 või määruse (EL) nr
1094/2010 artikli 32 kohaselt läbiviidud stressitestide tulemusi ega edastamast stressitesti
tulemusi EIOPA-le, et ta saaks avaldada kogu liitu hõlmavate stressitestide tulemused.
Seega FIS § 54 lõike 3 erandi alusel on lisatud KindlTS-i uus lõige, mille kohaselt avalikustab
FI kindlustusandjate stressitesti tulemused oma veebilehel ja edastab need EIOPA-le.
Uus lõige 5 on seotud kriisilahendusmeetmete rakendamisega. FI finantsjärelevalveüksuse
lõpetab kindlustusandja suhtes järelevalveliste õiguste kasutamise, kui see takistab FI
kriisilahendusüksusel kriisilahendusmeetmete rakendamist.
KindlTS § 234 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandjale lisakapitalinõude
määramist.
Järelevalveasutustel on õigus nõuda kindlustusandjalt lisakapitali olemasolu, kuid seda vaid
erandjuhtudel.
Uus lõige 11. Kui kehtivas seaduses on neli alust, millele tuginedes võib FI määrata
kindlustusandjale lisakapitalinõude, siis Solventsus II direktiivi artikli 37 lõike 1 punktiga e
lisandub täiendav alus. Uue punktiga sätestatakse, et kui kindlustusandja rakendab
üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist (vt § 267), kuid viidatud meetmete
mitterakendamisel ta ei oleks suuteline täitma SCRi (§ 268 lg 1) ning ta ei ole FI-le esitanud
kahe kuu jooksul ka omavahendite kaasamise või riskiprofiili vähendamise kava (§ 267 lg 3)
või iga-aastast ülevaadet rakendatavate meetmete ja edusammude kohta omavahendite taseme
saavutamiseks või riskiprofiili vähendamiseks (§ 267 lg 5), võib FI talle määrata
lisakapitalinõude.
Lõike 5 muutmine. Lõikesse 5 lisatakse viide lõike 1 uuele lõikele 11. Samuti täpsustatakse
sõnastuses, et kui lõike 11 alusel lisakapitalinõue määratakse, siis see peab olema
proportsionaalne SCR-ile mittevastavusest tulenevate oluliste riskidega.
KindlTS uus § 2351. Uues paragrahvis sätestatakse järelevalvemeetmed likviidsusriski
juhtimiseks. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 144b.
Lõikes 1 ja 2. Kui FI tuvastab regulaarse järelevalve käigus olulise likviidsusriski, teavitab ta
sellest kindlustusandjat, misjärel kindlustusandja esitab FI-le selgitused, kuidas ta kavatseb
likviidsusprobleemiga tegeleda.
Lõige 3. Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et
järelevalveasutustel on vajalikud volitused nõuda, et kindlustusandja tugevdaks olulise
likviidsusriski tuvastamise korral oma likviidsuspositsiooni. Lõike 3 kohaselt saab FI seda
nõuda ettekirjutusega.
Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 8 punkti a kohaselt täpsustatakse EIOPA suunistes
likviidsusriski juhtimise puuduste kõrvaldamiseks võetavaid meetmeid ning nende õiguste
vormi, aktiveerimist ja kalibreerimist, mida järelevalveasutused võivad kasutada kindlustus- ja
edasikindlustusandjate likviidsuspositsiooni tugevdamiseks, kui on kindlaks tehtud
likviidsusriskid ja kõnealused kindlustus- või edasikindlustusandjad ei ole võtnud piisavaid
parandusmeetmeid.
179
Lõige 4. Iga kuue kuu järel hindab FI, kas kindlustusandja suhtes rakendatud meede on jätkuvalt
asjakohane. Kui kindlustusandja on võtnud meetmed oma likviidsuspositsiooni parandamiseks,
lõpetab FI meetme rakendamise.
Lõige 5 reguleerib olukorda, kui järelevalve käigus on tuvastatud oluline likviidsusrisk, mis
ohustab otseselt kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust. Sellisel juhul
on FI-l õigus nõuda, et kindlustusandja piiraks või peataks aktsionäridele või osanikele
dividendide jaotamise, piiraks või peataks aktsionäridele või osanikele ja teistele
võlausaldajatele muude maksete tegemise. Samuti võib FI nõuda, et kindlustusandja piiraks või
peataks aktsiate või osade tagasiostmise või omavahendite tagasimaksmise või lunastamise.
Piirata või peatada võib ka tulemustasude või muude muutuvtasude maksmise. Erandlikel
asjaoludel, viimase meetmena võib peatada ka õiguse elukindlustusleping üles öelda (vt
selgitust § 2352 juures).
Lõige 6. Meetmete rakendamisel võtab FI täielikult arvesse [direktiiv rõhutab, et „duly“ tuleb
arvesse võtta] kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust.
Lõige 7. FI võtab lõikes 5 sätestatud ettekirjutuse tegemisel arvesse finantsjärelevalve käigus
kogutud tõendid ning kindlustusandja tulevikku suunatud solventsuse ja finantsseisundi
hindamise kooskõlas KindlTS § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega. Viidatu
kohaselt hindab kindlustusandja riskijuhtimissüsteemi osana oma üldist maksevõimet arvesse
võttes oma tegelikku riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiiri ja äristrateegiat ning
omavahendite vastavust SCR-ile ja MCR-ile ning tehniliste eraldiste vastavust KindlTS
3. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatule igal hetkel.
Lõige 8. Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 3 kohaselt tagavad liikmesriigid, et
makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitustega organeid ja asutusi, kui need ei ole
järelevalveasutused, teavitatakse igakülgselt ja aegsasti järelevalveasutuste kavatsusest
kasutada samas lõikes osutatud õigusi ning nad kaasatakse teises lõigus osutatud võimaliku
soovimatu mõju hindamisse. Lõike 8 kohaselt teavitab FI Eesti Panka enne lõikes 5 sätestatud
meetmete rakendamist ja kaasab ta § 2352 lõikes 2 nimetatud mõju hindamisse.
Lõige 9. Kui lõike 5 kohaselt võib selles lõikes sätestatud piiranguid rakendada kuni kolm kuud,
siis lõike 9 kohaselt võib FI pikendada nende piirangute rakendamist. Samuti võib FI lõpetada
piirangute rakendamise, kui see ei ole enam asjakohane.
Lõige 10. Meedet võib kohaldada kogu elukindlustusturu suhtes, kui erandlikud asjaolud
mõjutavad kogu Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest.
KindlTS uus § 2352. Uues paragrahvis täpsustatakse, mis tingimustel on FI-l õigus nõuda
elukindlustuslepingu ülesütlemise peatamist. Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi
artikkel 144b.
Lõiked 1 ja 2. FI võib peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda vaid kindlustusandjat
mõjutavatel erandlikel asjaoludel, viimase meetmena ja kui see on kindlustusvõtjate,
kindlustatute ja soodustatud isikute kollektiivsetes huvides. Enne sellise meetme rakendamist
peab FI olema hinnanud sellise meetme rakendamise tagajärgi ehk võimalikku soovimatut mõju
finantsturgudele ning kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute õigustele.
Arvestama peab ka, kuidas meetme rakendamine mõjutab piiriüleseid kliente ja turge.
180
Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 8 kohaselt töötab EIOPA välja suunised, milles
täpsustatakse selliste erandlike asjaolude olemasolu, mis õigustavad tagasiostuõiguste ajutist
peatamist ja tingimusi, millega tagatakse tagasiostuõiguste ajutise peatamise järjepidev
kohaldamine viimase abinõuna kogu liidus, ning aspekte, mida tuleb arvesse võtta
kindlustusvõtjate võrdse ja piisava kaitse tagamiseks kõigis päritolu- ja vastuvõtvates
jurisdiktsioonides.
Lõige 3. Kui elukindlustuslepingu ülesütlemise õigus on peatatud, ei või kindlustusandja ka
jaotada aktsionäridele või osanikele dividende ja teha muid makseid, sh teistele
võlausaldajatele. Samuti ei ole lubatud aktsiate või osakute tagasi ostmine või omavahendite
tagasi maksmine või lunastamine ning kindlustusandja juhtidele või vastutavatele isikutele
tulemustasu või muu muutuvtasu maksmine.
Lõige 4. FI peab avalikustama oma veebilehel need põhjused, miks otsustati seda meedet
rakendada.
KindlTS uus § 2353, milles sätestatakse järelevalvemeetmed kogu kindlustussektorit mõjutava
kriisi korral. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 144c.
Uues paragrahvis sätestatud meetmeid on FI-l õigus rakendada vaid juhul, kui ta on komisjoni
kehtestatud asjakohase määruse alusel tuvastanud, et kogu kindlustussektorit mõjutab kriis.
Solventsus II direktiivi artikli 144c lõike 7 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, milles
täpsustatakse erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide (eelnõus kasutatud terminit kriis,
kuna šokk on meditsiiniline termin) kindlakstegemise kriteeriume.
EIOPA on avaldanud konsultatsioonipaberi: „Regulatory Technical Standards to specify the criteria
for the identification of exceptional sector-wide shocks“58. Konsultatsioonipaberi kohaselt peaksid
erakordsete kogu sektorit hõlmavate šokkide tuvastamise kriteeriumid leidma tasakaalu ühelt
poolt järelevalvemeetmete järjepideva kohaldamise tagamise vahel kindlustusandjate
finantsseisundi säilitamiseks ning teiselt poolt vajaliku paindlikkuse vahel kriisi aegadel. Ilma
paindlikkuseta võib tekkida oht, et järelevalvemeetmeid, kuigi need on vajalikud, ei saa
kohaldada uue ja ettenägematu tüüpi kriisi ajal. Mõned erakordsed kogu sektorit hõlmavad
šokid võivad ohustada kindlustusvõtjate kaitset, kuid mitte seada ohtu finantsstabiilsust.
Seetõttu tuleks mõlema eesmärgi jaoks kehtestada eraldi kriteeriumid. Üks neist käsitleb riski,
et kindlustus- ja edasikindlustusandjad põhjustavad või võimendavad finantsstabiilsuse ohtu,
teine aga riski, et kindlustusvõtjate nõudeid ei suudeta täielikult täita.
Lõige 1. Erakorralise ja kogu kindlustussektorit mõjutava kriisi korral võib FI rakendada
kindlustusandja suhtes, kelle finantsseisundit see kriis mõjutab, meetmeid, et tagada kriisi ajal
selle kindlustusandja finantsseisundi säilitamine.
Lõige 2. Kui tegemist on eriti haavatava riskiprofiiliga kindlustusandjaga, võib FI piirata või
peatada aktsionäridele või osanikele dividendide jaotamise, piirata või peatada aktsionäridele
või osanikele ja teistele võlausaldajatele muude maksete tegemise, piirata või peatada aktsiate
või osade tagasiostmise ja omavahendite tagasimaksmise või lunastamise või piirata või
peatada tulemustasu või muu muutuvtasu maksmise.
58 https://www.eiopa.europa.eu/document/download/00bac61c-aa7a-410c-bb47-113602fff6e6_en?filename=EIOPA-BoS-
24-322_CP%20on%20RTS%20on%20criteria%20for%20exceptional%20sector-wide%20shocks.pdf
181
Lõige 3. Meetmete rakendamisel võtab FI täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste
riskide laadi, ulatust ja keerukust, kinnitatud riskitaluvuspiiri olemasolu ning piirmäärasid
riskijuhtimissüsteemis.
Lõige 4. FI võtab arvesse ka finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning kindlustusandja
tulevikku suunatud solventsuse ja finantsseisundi hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100
lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.
Lõige 5. Iga kolme kuu järel hindab FI, kas meetme rakendamine on jätkuvalt põhjendatud. Kui
ei ole, lõpetatakse kindlustusandja suhtes vastava meetme rakendamine.
Lõige 6. Direktiivi kohaselt tuleb asjaomaseid riiklikke organeid ja asutusi, kellel on
makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitused, teavitada igakülgselt riikliku järelevalveasutuse
kavatsusest kasutada artiklis 144c sätestatud õigusi ning nad tuleb kaasata asjakohaselt
erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide hindamisse (eelnõus kasutatud šokk asemel
terminit kriis).
KindlTS § 236 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet Eesti kindlustusandja tegevuse
üle välisriigis.
Uus lõige 6. Kui Eesti kindlustusandjal on teises lepinguriigis filiaal või ta tegutseb seal
piiriülese kindlustustegevusega, on selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel õigus nõuda
FI-lt teavet Eesti kindlustusandja kohta. FI peab edastama teabe 20 tööpäeva jooksul
lepinguriigi ametlikus keeles või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt heaks kiidetud
keeles.
Uus lõige 7. Erandina võib igakülgselt põhjendatud juhtudel, kui taotletav teave ei ole FI-le
hõlpsasti kättesaadav ja seda on keeruline koguda, tähtaega 20 tööpäeva võrra pikendada.
Vastava hinnangu pikendamise kohta teeb päritoluriigi finantsjärelevalveasutus.
Uus lõige 8. Kui FI ei esita teavet tähtaja jooksul, võib vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus
esitada taotluse teabe saamiseks otse kindlustusandjale. Sel juhul teavitab vastuvõtva
liikmesriigi järelevalveasutus enne kindlustusandjale taotluse esitamist FI-d (kuna teise
lepinguriigi asutuse kohustus, ei ole Eesti õiguses seda kohustust reguleeritud). Kindlustusandja
peab selle teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele esitama viivitamata.
KindlTS § 237 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet välisriigi kindlustusandja üle
Eestis.
Uus lõige 91. Kui teise lepinguriigi kindlustusandjal on Eestis filiaal või ta tegutseb Eestis
piiriülese kindlustustegevusega, on FI-l õigus taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutuselt teavet, mida tal on õigus saada seoses selle kindlustusandja äritegevusega. Teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutus peaks selle teabe esitama eesti keeles või FI nõusolekul
muus keeles. Direktiivist tulenevalt peab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitama teabe 20
tööpäeva jooksul. Seda tähtaega võib pikendada põhjendatud juhtudel 20 tööpäeva võrra.
Uus lõige 92. Kui FI ei ole teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt õigeaegselt taotletud
teavet saanud, võib FI seda teavet küsida otse lepinguriigi kindlustusandjalt. Enne, kui ta seda
teeb, teavitab ta selles mh lepinguriigi finantsjärelevalve asustust. Lepinguriigi kindlustusandja
on kohustatud FI-le teabe esitama viivitamata (kuna teise lepinguriigi ettevõtja kohustus, ei ole
Eesti õiguses seda kohustust reguleeritud).
182
KindlTS § 239 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi järelevalve kohaldamist.
Lõike 1 sissejuhatav lauseosa muutmine. Solventsus II direktiivi artikli 213 lõike 2
sissejuhatavat lauseosa on muudetud, täpsustades, et kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatakse,
kui kindlustusgrupp hõlmab selles lõikes loetletud isikuid. Sellest tulenevalt on muudetud ka §
239 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa ning täpsustatud, et kindlustusgrupi järelevalvet teostatakse,
kui kindlustusgruppi kuulub kindlustusandja, kes on, kas osalev ettevõtja vähemalt ühes
kindlustusandjas või kelle emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja või kelle emaettevõtja on kolmanda riigi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või kelle emaettevõtja on
segakindlustusvaldusettevõtja. Kindlustusgrupi järelevalve hõlmab kõiki neid ettevõtjad.
Uued lõiked 41–46. Kehtiva § 239 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon
kindlustusgrupi järelevalve teostajana jätta lõikes 1 nimetatud ettevõtja kindlustusgrupi
järelevalve alt välja, kui see ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast
ebaoluline.
EIOPA on täheldanud olulisuse kriteeriumi hindamisel erinevaid tõlgendusi ning teinud
kindlaks, et mõnel juhul toob selline väljajätmine kaasa täieliku loobumise kindlustusgrupi
järelevalvest või järelevalve vahepealse emaettevõtja tasandil. Seepärast on täpsustatud, et
selliseid väljajätmise otsuseid, millega kaasneb täielik loobumine kindlustusgrupi järelevalvest
või järelevalve vahepealse emaettevõtja tasandil, tuleks teha vaid väga erandlikel asjaoludel
ning et kindlustusgrupi järelevalve teostajad peaksid enne selliste otsuste tegemist EIOPA-ga
konsulteerima. Samuti kehtestatakse kriteeriumid, et oleks selgem, milliste ettevõtjate puhul
tuleks leida, et need ei ole grupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaolulised. Näiteks peavad
ettevõtja vara ja tehniliste eraldiste suurused olema väikesed võrreldes teiste kindlustusgruppi
kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi näitajatega. Samuti ei tohiks ettevõtja kindlustusgrupi
järelevalve alt välja jätmine mõjutada kindlustusgrupi solventsust ning kvalitatiivsed ja
kvantitatiivsed riskid peaksid olema ebaolulised.
Oluline on ka tingimus, et lõpliku tasandi juhtivat ettevõtjat ei või jätta kindlustusgrupi
järelevalve alt välja, kui see parandaks oluliselt kindlustusgrupi solventsuspositsiooni.
Uus lõige 12. Solventsus II direktiivi artikli 214 lõike 1 kohaselt ei tähenda kindlustusgrupi
järelevalve, et järelevalveasutused peavad tegema järelevalvet eraldi kolmanda riigi
kindlustusandja või segakindlustusvaldusettevõtja üle. Üksnes seaduses sätestatud nõuete
täitmise tagamise eesmärgil võib kindlustusgrupi järelevalve teostamine tähendada
järelevalveasutustepoolset otsest järelevalvet ja järelevalvevolituste kasutamist
kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate üle.
Uus lõige 13. Käesoleva paragrahvi kohaselt moodustunud gruppi võib kuuluda ka mõni muu
kindlustusgrupp. Sellisel juhul loetakse see grupp käesoleva paragrahvi kohaselt moodustunud
gruppi kuuluvaks.
Uus lõige 14 annab FI-le võimaluse laiendada grupi määratlust, kui kaks või enam ettevõtjat
moodustavad grupi § 2391 lõike 1 kohaselt.
KindlTS uus § 2391. Uus paragrahv reguleerib kindlustusgrupi moodustamist, kui tegemist on
kahe või enama ühiselt juhitava ettevõtjaga või kui ettevõtja omab valitsevat mõju teises
ettevõtjas.
183
Lõige 1. Punkt 1. Mõnel juhul moodustavad mitu kindlustusandjat de facto kindlustusgrupi ja
käituvad sellisena, kuigi nad ei vasta kindlustusgrupi määratlusele. Seetõttu ei kohaldatud seni
selliste kindlustusandjate suhtes kindlustusgrupi sätteid. Sellistel juhtudel, eelkõige
horisontaalsete gruppide puhul, millel ei ole eri ettevõtjate vahel kapitalisidemeid, antakse
kindlustusgrupi järelevalve teostajale õigus kindlustusgrupi olemasolu kindlaks teha. Sellise
kindlakstegemise jaoks on ette nähtud kriteeriumid (lõige 2).
Punkt 2. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määrab ka kindlaks, kas ettevõtja omab valitsevat
mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas, kui valitsevat mõju teise ettevõtja otsuste üle teostatakse
keskse koordineerimise kaudu. Sellisel juhul on tegemist kindlustusgrupiga ning ettevõtja,
kellel on valitsev mõju teise ettevõtja üle, on emaettevõtja ja teist ettevõtjat käsitatakse
tütarettevõtjana (lõige 9).
Lõikes 2 on kriteeriumid, mis tuleks aluseks võtta, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja
hindab, kas ettevõtjaid juhitakse ühtsetel alustel või kas ühel ettevõtjal on valitsev mõju teise
ettevõtja üle. Suhete määratlemiseks ei ole vajalik, et kõik loetletud tegurid ja toetav
tõendusmaterjal oleksid täidetud. Järelevalveasutused peavad arvestama asjakohase
tõendusmaterjali olulisuse, järjepidevuse ja kooskõlaga.
Solventsus II direktiivi artikli 212 lõike 5 teine alalõik ütleb, et selleks, et tagada käesoleva
artikli järjepidev kohaldamine, töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et täiendada või veelgi
täpsustada tegureid, mida järelevalveasutused kaaluvad vähemalt kahe ettevõtja vahelise suhte
kindlakstegemiseks.
2025. aasta 14. juulil avaldas EIOPA „Final report on draft RTS on undertakings that are under
dominant or significant influence and undertakings that are managed on a unified basis“59.
Lepinguliste kokkulepete olemasolu on esimene tõendusmaterjal, mida tuleks vaadata. Kui neid
ei ole või need ei anna piisavalt selgust suhte üle järelduste tegemiseks, peaksid
järelevalveasutused kaaluma muid tõendeid.
Punkt 1. Selleks, et määrata kindlaks, kas füüsiline isik või ettevõte teostab valitsevat või olulist
mõju teise ettevõtte üle, peaksid järelevalveasutused arvestama, kas sellel füüsilisel isikul või
ettevõtjal on võime mõjutada otsuseid, mis avaldavad mõju teise ettevõtte finants- ja
solventsuspositsioonile, kuidas nad on seotud kahjude või kasumitega seoses selle ettevõttega
ning milline on selle ettevõtte tegevuse sõltuvus selle füüsilise isiku või ettevõtte tegevusest (vt
EIOPA raporti artiklit 1, lk 8).
Punkt 2. Vaatama peaks ka seda, kas ettevõtja sõltub teisest ettevõtjast, juriidilisest või
füüsilisest isikust seoses oluliste finantstehingute- ja toimingute ning muude tehingute ja
toimingutega, sealhulgas seoses ettevõtjate vahel tegevuste edasiandmise ja töötajate
jagamisega (vt EIOPA raporti artiklit 2, lk 9).
Punkt 3. Vaatama peaks ka seda, kuidas on koordineeritud finants- ja investeerimisotsuste
tegemine (vt EIOPA raporti artiklit 3, lk 9).
Punkt 4. Samuti peaks vaatama, kas kahe või enama ettevõtja strateegiad, toiminguid ja
protsessid oma omavahel koordineeritud ja järjepidevad (vt EIOPA raporti artiklit 4, lk 10).
59 Final Report on draft RTS on factors for identifying undertakings under dominant or significant influence and undertakings
managed on a unified basis - Solvency II Review - EIOPA
184
Lõige 3. Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab, kas kahte või enamat ettevõtjat
juhitakse ühistel alustel ning need ettevõtjad ei asu samas lepinguriigis, konsulteerib
kindlustusgrupi järelevalve teostaja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.
Lõiked 4–8. Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on kindlaks määranud, et kaks või enam
kindlustusandjat moodustavad kindlustusgruppi, tuleb sellele grupile määrata emaettevõtja, kes
vastutab ka kindlustusgrupi suhtes kohalduvatele nõuetele vastavuse eest. Alustuseks üritavad
ettevõtjad ise emaettevõtja määrata. Kui aga emaettevõtja määramine võib oluliselt takistada
kindlustusgrupi järelevalve teostamist (eelkõige kui emaettevõtja peakontori ei asu
kindlustusgrupi järelevalve teostajaga samas riigis), võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja
nõuda teie kindlustusandja määramist emaettevõtjaks.
Olukorras, kus ettevõtjad ei määra enda seast emaettevõtjat, teeb seda kindlustusgrupi
järelevalve teostaja ise, konsulteerides ka teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.
Lõikes 7 on ka kriteeriumid, mida peab arvesse võtma, et selgitada välja, milline
kindlustusandja on emaettevõtja. Näiteks tuleks vaadata kindlustusandjate tehniliste eraldiste
suuruseid, iga kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummat, aga ka seda, kui palju seotud
kindlustusandjaid on igal kindlustusandjal.
Kui üks kindlustusandja on määratud emaettevõtjaks, siis teisi kindlustusandjaid käsitatakse
tütarettevõtjatena.
Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja määrab ise emaettevõtja, hindab ta iga aasta, kas see
otsus on jätkuvalt asjakohane. Kui ei ole enam asjakohane, määrab ta uue emaettevõtja, kes
vastutab kindlustusgrupi suhtes kohalduvatele nõuete täitmise eest.
Lõige 10. Kindlustusgrupi moodustamise korral annab kindlustusgrupi järelevalve teostaja
emaettevõtjale ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele teada, kuidas tema hinnangul
grupp moodustus.
KindlTS § 242 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi järelevalve teostaja
ülesandeid ja õigusi.
Uus lõige 11. Paragrahv 242 lõike 1 punkti 1 kohaselt on kindlustusgrupi järelevalve teostaja
üheks ülesandeks asjasse puutuva ja olulise teabe kogumise. Uue lõikega täpsustatakse, et tal
on õigus saada kindlustusgruppi kuuluva mistahes ettevõtja kohta teavet, mis on oluline
kindlustusgrupi järelevalve teostamiseks. Solventsus II direktiivi artikli 254 lõike 2 kohaselt
kohaldatakse artikli 35 lõikeid 1–5 mutatis mutandis ehk sisuliselt kõike, mis on seotud
järelevalveasutusele teabe esitamisega.
Lõigete 4 ja 5 muudatuste aluseks on kehtiva Solventsus II direktiivi artikli 258 lõige 1, mis
sätestab, millised järelevalveasutused peavad rakendama meetmeid, kui kindlustusgrupi nõuete
täitmine ei ole tagatud.
Kui FI on kindlustusgrupi järelevalve teostaja:
- valdusettevõtja asub Eestis – FI kui grupi järelevalveteostaja rakendab meetmeid (lõige 5);
- valdusettevõtja asub lepinguriigis – FI kui grupi järelevalve teostaja teavitab lepinguriigi
järelevalvet, kes rakendab meetmeid (lõige 4, sj on kustutatud viimane lause);
- kindlustusandja asub Eestis – FI kui riiklik järelevalveasutus rakendab meetmeid;
185
- kindlustusandja asub lepinguriigis – FI kui grupi järelevalve tõestaja teavitab lepinguriigi
järelevalvet, kes rakendab meetmeid (lisatud lõikesse 4 kindlustusandja).
Kui FI on riiklik järelevalveasutus ja grupi järelevalve teostaja asub teises lepinguriigis:
gruppi kuuluv valdusettevõtja või kindlustusandja asub Eestis – grupi järelevalve teostaja
teavitab FI-d, kes rakendab meetmeid (uus FIS säte § 477).
Lõike 6 muutmine. Kuna lõikest 4 on kustutatud FI ettekirjutuse tegemise võimalus, on ka
lõikest 6 kustutatud viide lõikele 4 ehk sunniraha kohaldamise säte pole asjakohane. Lisaks on
täpsustatud, et FI kooskõlastab võimalusel kõik meetmed (mitte ainult sunniraha määramise)
teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.
Lõige 7. Solventsus II direktiivi artikli 257 (sobivust ja nõuetele vastavust käsitlevad nõuded
isikute puhul, kes tegelikult juhivad kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat
või kes täidavad muid põhifunktsioone) kohaselt kohaldatakse direktiivi artiklit 42 mutatis
mutandis ehk ühtlasi kohaldub grupi tasandil nõue, et kui juhid või muid põhifunktsioone
täitvad isikud ei täida sobivusnõudeid, siis on järelevalveasutusel õigus nõuda nende
eemaldamist kõnealuselt ametikohalt.
Uus lõige 8 reguleerib kindlustusgrupi järelevalve teostaja õigust rakendada meetmeid, kui
kindlustusgrupp tugineb olulisel määral Solventsus II direktiivi artiklites 308c ja 308d osutatud
üleminekumeetmete kasutamisele viisil, mis moonutab kindlustusgrupi tegelikku solventsuse
positsiooni, isegi kui grupi SCRi täidetaks ilma üleminekumeetmeid kasutamata, on grupi
järelevalve teostajal õigus võtta asjakohaseid meetmeid, sealhulgas vähendada selliste
omavahendite summat, mis tulenevad üleminekumeetmete kasutamisest ja mida võib kasutada
grupi SCR täitmiseks.
KindlTS § 244 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupile lisakapitalinõude
määramist.
Lõike 2 muutmine. Kindlustusgrupi lisakapitalinõue määratakse vastavalt §-s 234 sätestatule
ehk samadel aluste, nagu see määratakse kindlustusandjale. Solventsus II direktiivi artikli 37
muudatuse kohaselt võib järelevalveasutus kindlustusandjale lisakapitalinõude määrata, kui
kindlustusandja kohaldab üht üleminekumeedet, kuid ta ei täidaks SCR-i ilma
üleminekumeetme kohaldamiseta ning ta ei ole esitanud järelevalveasutusele kas esialgset
järkjärgulise kohaldamise kava (nõutava tähtaja jooksul) või aastaaruannet. Sama
lisakapitalinõude määramise alust kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil ehk § 244 lõikesse
2 lisatakse viide § 234 uuele lõikele 11 (millega võetakse üle Solventsus II direktiivi artikli 37
muudatus).
KindlTS § 245 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet kindlustusgrupi riskide
kontsentreerumise korra.
Kindlustusgrupi riskide kontsentreerumine on kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate
varade ja kohustistega seotud riskidest tulenev kahju tekkimise oht, mis on piisavalt suur, et
ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsust ja likviidsust.
Lõike 3 muutmine. Lõike 2 kohaselt on kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kohustatud vähemalt
kord aastas esitama kindlustusgrupi järelevalve teostajale aruande olulisest
riskikontsentratsioonist kindlustusgrupi kui terviku kohta. Selleks, et määratleda olulised
riskikontsentratsioonid, kehtestab kindlustusgrupi järelevalve teostaja koostöös asjasse
186
puutuvate järelevalveasutustega piirmäärad. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt võetakse
piirmäärade määramisel aluseks SCR ja tehnilised eraldised või mõlemad, siis muudatuse
kohaselt võetakse lisaks nimetatule aluseks nõuetekohased omavahendid, muud asjakohased
kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed riskipõhised kriteeriumid või nende kombinatsioon.
KindlTS § 246 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupisiseseid tehinguid.
Lõike 1 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi artikli 13 lõike 1 punkti 19
kindlustusgrupisisese tehingu definitsiooni muutmisest, viiakse lõige 1 vastavusse uue
definitsiooniga ehk mõeldud on kõiki tehinguid, mille puhul ka kolmanda riigi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja (praegune määratlus hõlmab ainult
gruppi kuuluvaid kindlustusandjaid) sõltub oma kohustuste täitmisel otseselt või kaudselt
teisest temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvast ettevõtjast või nimetatud kindlustusgruppi
kuuluva ettevõtjaga märkimisväärses seoses olevast füüsilisest või juriidilisest isikust.
Uus lõige 41 annab kindlustusgrupi järelevalve teostajale õiguse laiendada tehingute ulatust,
mille kohta tuleb talle aruanne esitada. Seda võib nõuda vaid väga põhjendatud juhul.
Uued lõiked 6 ja 7. Kriisi korral võib FI kindlustusgrupisisesed tehingud, sealhulgas
dividendide väljamaksed peatada või neid piirata üksnes juhul, kui sellised tehingud ohustavad
kindlustusgrupi või vähemalt ühe kindlusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsust või tema
likviidsuspositsiooni. Juhul, kui FI ei ole ise kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib
ta enne kindlustusgrupi järelevalve teostajaga, kui peatab või piirab tütarettevõtjast
kindlustusandja tehingud kindlustusgrupiga.
Uus lõige 8 on lõike 5 analoog, kuid kui lõige 5 reguleerib olukorda, kui kindlustusandjas
osalev ettevõtja on segakindlustusvaldusettevõtja, siis lõige 8 reguleerib, et kui Eesti
kindlustusandja emaettevõtja on § 891 lõike 1 punktis 1–5 või 6 nimetatud ettevõtja või
finantseerimisasutus, teostab FI üldist järelevalvet Eesti kindlustusandja, tema emaettevõtja ja
tema seotud ettevõtjate vaheliste tehingute üle.
KindlTS § 247 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi juhtimissüsteemi ning selle
aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 245.
Paragrahvi pealkiri muudetakse kindlustusgrupi juhtimissüsteemiks, kuna sellesse lisanduvad
lisaks riskijuhtimissüsteemi ja sisekontrolli sätetele üldisemad juhtimissüsteemi sätted.
Lõike 1 muutmine. Lõikesse on lisatud täpsustus, et seaduses sätestatud juhtimissüsteemi
nõudeid kindlustusandja tasandil kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil. Direktiivis „The
requirements set out in Title I, Chapter IV, Section 2 shall apply mutatis mutandis at the level of the group“.
Selleks, et oleks selgem, milliseid ettevõtjaid kindlustusgrupi juhtimissüsteem hõlmab, on
lõikesse 1 lisatud ka loetelu nendest ettevõtjatest.
Uus lõige 11. Grupi juhtiv ettevõtja peab tagama, et kindlustusgrupi juhtimiskord on toimiv ja
usaldusväärne. Selleks on selged reeglid, protsessid ja mehhanismid, mis tagavad, et grupi
tegevus on kooskõlas grupile kohalduvate reeglitega. Tagatud peab olema ka, et
organisatsioonistruktuur on selge ning tagatud on vastutusalade selge määratlus, läbipaistvus ja
järjepidevus, ülesannete lahusus kindlustusgrupi sees ning huvide konflikti vältimine ja
maandamine.
187
Uus lõige 12. Kindlustusgrupi tasandil tuleb arvesse võtta kõiki tegevusi, millega
kindlustusgrupp on seotud ehk lisaks kindlustustegevusega seotud tegevustele ka muid tegevusi
ning nendest tegevustest tulenevaid riske. Sama on, kui kohaldatakse riskide ja maksevõime
hindamist. Samuti tuleb arvesse võtta, kuidas sellised riskid on omavahel seoses/sõltuvuses.
Seega ei tohiks riskijuhtimissüsteem piirduda ainult kindlustusriskide hindamisega, vaid peab
hõlmama ka teisi grupi tegevusvaldkondi, mis võivad olla olulised (nt investeeringud,
finantsjuhtimine, tegevuste muud harud). Samuti tuleb arvestada, kuidas need tegevused
omavahel seotud on ja kuidas need võivad üksteist mõjutada, sest ühest tegevusest tingitud risk
võib mõjutada teisi tegevusi grupis.
Uus lõige 21. Grupi juhtiv ettevõtja peab pidevalt hindama ja jälgima oma tütarettevõtjate ja
seotud ettevõtjate tegevust, et tagada, et kõik tegevused on kooskõlas grupi üldiste
riskijuhtimise ja järelevalve nõuetega. Jälgimine peab olema vastavuses seotud ettevõtjate
tegevuse loomuse, ulatuse ja keerukusega. Kui seotud ettevõtjad tekitavad suuri või keerulisi
riske, peab ka nende jälgimine olema põhjalikum ja intensiivsem ning vastupidi.
Uus lõige 21 kohustab kehtestama kindlustusgrupi tasandil ka sise-eeskirjad ning tagama, et
gruppi kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi sise-eeskirjad on omavahel kooskõlas.
Uute lõigetega 7 ja 8 võetakse üle Solventsus II direktiivi artikli 213b lõige 1, mis reguleerib
olukord, kui kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet tulenevalt KindlTS § 239 lõike 1
punktist 2 ehk kui kindlustusandja emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja.
Sellise kindlustusgrupi korral peab kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
tagama, et kindlustusgrupi sisene korraldus ning ülesannete jaotus on piisav, et kindlustusgrupi
suhtes kohalduvad nõuded oleksid täidetud, ning tõhus tütarettevõtjate koordineerimiseks.
Kindlustusgrupi struktuur ei tohiks piirata ega takistada ka kindlustusgrupi üle järelevalve
teostamist.
Lõiked 7 ja 8 on seotud uue § 2473 lõigetega 1–4, mis reguleerivad järelevalvele õigusi, kui
grupp ei suuda tagada vastavust lõigetes 7 ja 8 sätestatud tingimustele.
KindlTS uus § 2471. Uues paragrahvis on sätestatud, kellel on lõplik vastutus kindlustusgrupi
suhtes kohalduvate nõuete täitmise tagamise eest.
Lõige 1. Lõplik vastutus kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmise tagamise eest on
sellise emaettevõtja juhatuse liikmetele, kes on kindlustusgrupi struktuuris n-ö viimane (lõplik)
emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja. Kui
kindlustusgrupi moodustavad ühtsetel alustel juhitavad kindlustusandjad, siis lõplik vastutus on
kindlustusandjal, kes on määratud emaettevõtjaks.
Lõige 2. Kindlustusgrupi tasandil määratakse ka vastutavad isikud, kes vastutavad muude
põhifunktsioonide täitmise eest. Nende tegevuse nõuetekohasuse eest vastutavad omakorda
lõikes 1 osutatud juhatuse liikmed.
Lõige 3 sätestab, et kui juhatuse liige või vastutav isik on lisaks ühe või mitme kindlustusandja
või seotud ettevõtja juhatuse liige või see isik vastutab muude põhifunktsioonide täitmise eest
mõnes neist ettevõtjatest, tagab osalev kindlustusandja, et sellise isiku ülesanded ning
kohustused on selgelt eraldatud kindlustusgrupi ja ettevõtja tasandil.
188
KindlTS uus § 2472. Likviidsusriski juhtimist ja järelevalvet kohaldatakse ka kindlustusgrupi
tasandil.
Lõiked 1 ja 2. Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja peab koostama likviidsusriski juhtimise plaani
ning tagama selle asjakohasuse. Plaanis tuleb esitada likviidsusanalüüs lühikeses vaates, kuid
kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib nõuda ka plaani keskmises ja pikaajalises vaates.
Lõige 3. Kindlustusandja suhtes kohalduvaid likviidsusriski juhtimise sätteid kohaldatakse ka
kindlustusgrupi tasandil.
Lõike 4 kohaselt kohaldatakse KindlTS §-des 2351–2353 sätestatut mh osaleva kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tasandil.
KindlTS uus § 2473. Uus paragrahv reguleerib järelevalve õigusi, kui esinevad asjaolud, mis
takistavad kindlustusgrupi järelevalve teostamist.
Lõiked 1–4 on seotud § 247 lõigetes 7 ja 8 sätestatud tingimustega. Kui
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei suuda tagada kindlustusgrupisisese
korralduse ja ülesannete jaotuse piisavust, võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõuda nii
grupisisese korralduse kui ka ülesannete jaotamise muutmist.
Kui kindlustusgrupi struktuur piirab või takistab kindlustusgrupi üle järelevalve teostamist,
rakendab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja suhtes järelevalvelisi meetmed, et tagada või taastada
kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning see, et kindlustusgrupp täidaks
tema suhtes kohalduvaid nõudeid. Näiteks võib erandjuhul nõuda ka grupi struktuuri muutmist,
et seeläbi parandada kindlustusgrupi järelevalvet, kuid enne, kui kindlustusgrupi järelevalve
teostaja seda nõuab, peab ta konsulteerima ka EIOPA ja teiste asjasse puutuvate
finantsjärelevalve asutustega. Samuti tuleb kindlustusvaldusettevõtjale või
segafinantsvaldusettevõtjale esitada põhjendused, miks grupi struktuuri muutmine on vajalik.
Lõiked 5 ja 6 reguleerivad järelevalveõigusi, mida kindlustusgrupi järelevalve teostajal on
õigus rakendada, et tagada ja asjakohasel juhul taastada kindlustusgrupi järelevalve
järjepidevus ja terviklikkus ning seaduses sätestatud nõuete täitmine.
Lõike 6 punkti 1 kohaselt võib nõuda tütarettevõtjast kindlustusandja aktsiate või osadega
kaasneva hääleõiguse teostamise peatamist. See võib osutada vajalikuks, kui on vajalik sundida
ettevõtjat täitma kohalduvaid nõudeid. Samuti, kui tütarettevõtja juhtkond teeb ebasobivaid või
ebaausaid otsuseid, mis ohustavad kogu grupi stabiilsust ehk hääleõiguste peatamine võib
aidata takistada otsuste tegemist, mis võivad kahjustada emaettevõtja huve või grupi
terviklikkust.
Punkt 2. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib teha ettekirjutuse või määrata rahalise
karistuse.
Punkt 3. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib anda ka suuniseid, et tütarettevõtjast
kindlustusandja osalus kantakse üle kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
aktsionäridele või osanikele.
Punkti 4 kohaselt võib nõuda, et teine kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või
kindlustusandja määrataks vastutavaks kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmise eest.
189
Punkt 5 lubab piirata või keelata dividendide jaotamise või intressimaksete tegemist.
Punkt 6. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib nõuda ka, et kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja võõrandaks osaluse või vähendaks seda kindlustusandjas või seotud
ettevõtjas.
Punkti 7 kohaselt võib nõuda ka kava koostamist, mis sisaldaks teavet selle kohta, kuidas
võimalikult kiiresti nõuetele vastavus taastada.
Lõige 7. Enne, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja rakendab mõnda eelmises lõikes
sätestatud õigust, mis mõjutab rohkema kui ühe lepinguriigi ettevõtjaid, konsulteerib ta EIOPA
ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.
Lõiked 8–10 reguleerivad olukorda, kui esinevad kindlustusgrupi järelevalvet takistavad
asjaolud, kui tegemist on kindlustusgrupiga, kuhu kuuluvad § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud
isikud (äriühingud või muud juriidilised isikud, kes on ühtse juhtimise all sõlmitud lepingu,
asutamislepingu või põhikirja sätete kohaselt või kelle juhtimisorganite koosseisu enamuse
moodustavad konsolideeritud majandusaasta aruande kinnitamiseni samad isikud) ja nende
seotud ettevõtjad või § 2391 lõike 1 punktis 2 nimetatud ettevõtjad (ühel ettevõtjal on valitsev
mõju teise ettevõtja üle).
Juhul, kui sellise kindlustusgrupi struktuur piirab või takistab kindlustusgrupi tõhusat
järelevalvet või seaduses sätestatud nõuete täitmist, rakendab kindlustusgrupi järelevalve
teostaja kindlustusgrupi suhtes meetmeid, et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve
järjepidevus ja terviklikkus ning vastavus nõuetele. Näiteks võib nõuda
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis või sellise
ettevõtja asutamist lepinguriigis, kellel on keskse koordineerimise kaudu tegelik valitsev mõju
kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle. Sellisel
juhul vastutab asutatud ettevõtja vastavuses eest seaduses sätestatud nõuetele.
KindlTS § 248 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet kolmandas riigis asuva
tütarettevõtja üle. Sätete kohaldamisel on oluline, kas kolmanda riigi järelevalvekord on
samaväärne liidu kindlustusgrupi järelevalvega.
Seaduse täiendamine uue jaotisega. Kuna seadusesse lisandub uus § 2481, mis on seotud
samuti kindlustusgrupi järelevalvega kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle, on
otsustatud käsitleda seda teemat eraldi jaotises.
Lõike 7 muutmine. Kui kolmanda riigi finantsjärelevalve kord ei ole kindlustusgrupi tasandil
samaväärne, kohaldatakse kindlustusandja suhtes, kelle emaettevõtja on kolmanda riigi
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kas KindlTS-is
kindlustusgrupile sätestatut või muid järelevalve viise, mis tagavad kindlustusgruppi kuuluva
kindlustusandja tegevuse üle kindlustusgrupi tasandil järelevalve eesmärkidele vastava
järelevalve. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt võib FI näiteks nõuda kindlustusvaldusettevõtja
või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis, siis käesoleva eelnõuga lisatakse
seadusesse uus § 2481, milles täpsustatakse, milliseid viise on võimalik rakendada, et tagada
järelevalve eesmärkidele vastav järelevalve.
Lõike 8 muutmine. Kuna võimalikud järelevalve viisid loetletakse §-s 2481, kustutatakse lõikest
8 seni kehtinud õigus nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist.
190
Lõikes 9 täpsustatakse, et rakendatavad järelevalve viisid peavad olema põhjendatud ja
dokumenteeritud ning nende kasutamisest tuleb lisaks teistele finantsjärelevalve asutusele ja
komisjonile teavitada ka EIOPA-t.
KindlTS uus § 2481. Uus paragrahv täpsustab §-s 248 sätestatud järelevalve eesmärke ja
kasutatavaid järelevalve viise.
Nimelt ei ole need viisid kehtivas õiguses selgelt sätestatud ja eesmärgid, mida nende viiside
kasutamisega tuleks saavutada, on ebaselged. Eelkõige peaksid need viisid tagama ühesuguse
kaitsetaseme kõigile kindlustusvõtjatele kindlustusandjate juures, kelle peakontor asub liidus,
olenemata selle grupi kõrgeima tasandi emaettevõtja peakontori asukohast, mille alla sellised
kindlustusandjad kuuluvad.
Lõige 1. Kasutatavad järelevalve viisid peavad võimaldama saavutada kindlustusgrupi
järelevalve eesmärke, mis hõlmavad vähemalt punktides 1 ja 2 sätestatut.
Punkt 1. Emaettevõtja või kindlustusgrupi ettevõtjad peavad tagama oma kapitali ja
omavahendite õiguspärasuse ning vältima kapitali kunstlikku loomist grupi sees, kus see on
rahastatud võlaväärtpaberitest või muudest finantsinstrumentidest, mis ei kvalifitseeru
omavahenditeks vastavalt kehtivatele regulatsioonidele.
Punkt 2. Eesmärk hoida kindlustusgrupi ja -alagrupi riskid kontrolli all, vältides, et väljastpoolt
liitu või mitte-reguleeritud ettevõtetest pärinevad riskid leviksid kogu gruppi, sealhulgas selle
alla kuuluvatesse kindlustusandjatesse.
Lõige 2. Paragrahv § 248 lõike 7 punkti 2 kohaselt on kolmanda riigi järelevalvekorra
samaväärsuse puudumisel üheks mooduseks järelevalve viisi kohaldamine. Punktis 2 on
osutatud § 2481 lõikele 2, milles on loetelu võimalikest järelevalve viisidest. FI võib kohaldada
ühte või mitut järelevalve viisi.
Punkti 1 kohaselt võib määrata kindlustusandja, kes vastutab kindlustusgrupi suhtes
kohalduvate nõuete täitmise eest, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole
lepinguriigis ühist emaettevõtjat.
Punkti 2 kohaselt võib nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
asutamist lepinguriigis, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis
ühist emaettevõtjat, ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesolevas jaotise kohaldamist
kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate suhtes, keda nimetatud kindlustusvaldusettevõtja
või segafinantsvaldusettevõtja juhib.
Punkt 3. Lisaks võib nõuda, et liidu tasandi lõplik ettevõtja oleks sõltumatu kolmanda riigi
kõrgema taseme juhtivast ettevõtjast. Eesmärk on mh tagab, et EL-i sees tegutsevad ettevõtted
ei oleks täielikult kontrollitud kolmandates riikides asuvate emaettevõtete poolt.
Punkti 4 eesmärk on kaitsta EL-is tegutsevate kindlustusandjate finantsseisundit ja solventsust,
piirates või jälgides tehinguid EL-i ja kolmandate riikide vahel, kui need võivad tekitada
finantsriske.
191
Punkt 5. Üheks järelevalve viisiks on nõuda kolmanda riigi emaettevõtjalt teavet tema
finantsseisundi ja solventsuse ning riskiprofiili ja riskitaluvuspiiri kohta. Kui see on asjakohane,
siis võib nõuda ettevõtjalt ka aruandeid, mis nad esitavad oma juhtkonnale.
Punkt 6. Üks järelevalve viis on sõnastatud eraldi lõigus, kuna normitehniliselt ei sobitunud see
lõike 2 loetellu.
Lõige 3. Jätkuvalt on tegemist olukorraga, kus lõplik emaettevõtja asub kolmandas riigis, kuid
kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad moodustavad alakindlustusgrupi, mille
emaettevõtja asub lepinguriigis. FI võib rakendada täiendavaid meetmeid sellise
alakindlustusgrupi suhtes, kui eesmärgiks on riskide levimise ohu piiramine.
Lõige 4 on jätk lõike 2 punktile 4 seoses tehingutega, mis ohustavad või võivad ohustada
kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust. Kui kindlustusgrupi
järelevalve teostaja liidus ei ole selle liikmesriigi järelevalveasutus, kus asub seotud
kindlustusandja peakontor, teavitab kindlustusgrupi järelevalve teostaja liidus kõnealuseid
järelevalveasutusi oma järeldustest, et võimaldada neil võtta asjakohaseid meetmeid.
KindlTS uus § 2571. Seadust täiendatakse uue väärteokooseisuga seoses § 242 lõikes 5 või §
247 lõikes 7 või 8 sätestatud nõuete rikkumisega. Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga seaduses sätestatud nõuete
täitmist, karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo
tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Sama teo eest, kui selle on
toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni
kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni
viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.
Solventsus II direktiivi 258 lõike 2b punkti b kohaselt tagavad liikmesriigid, et sama artikli
lõigete 1 ja 2a kohaldamisel hõlmavad kindlustusvaldusettevõtjate ja
segafinantsvaldusettevõtjate suhtes rakendatavad järelevalvemeetmed mh ettekirjutuse
tegemist või sanktsioonide või trahvide määramist kindlustusvaldusettevõtjatele,
segafinantsvaldusettevõtjatele või nende juhtidele. Direktiivis pole trahvude suurust
täpsustatud, mistõttu on piirmäärade määramisel võetud aluseks kindlustussektoris kohalduvad
määrad.
KindlTS 267 muutmine. Paragrahvis on sätestatud kaks üleminekumeedet tehniliste eraldiste
hindamisel – üleminekaja kohandus ja üleminekuaja mahaarvamine.
Esimene meede on seotud parima hinnangu arvutamisel kasutatava intressimäära
kohandamisega ja teine meede on seotud tehniliste eraldiste määramisel mahaarvamise
rakendamisega. Mõlema meetme rakendamiseks on vajalik järelevalveasutuse nõusolek. Kuna
meetmete rakendamise periood on 2032. aastani, siis käesolevate muudatustega kitsendatakse
nõusoleku saamise tingimusi.
Uued lõiked 11 ja 71. Alates käesoleva seaduse jõustumisest annab FI nõusoleku meetmete
rakendamiseks üksnes juhul, kui nõusoleku taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on
kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes
rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja kohandust või üleminekuaja
mahaarvamist.
192
KindlTS uus § 2671. Uue paragrahviga nähakse ette leevendus neile, kes aasta enne käesoleva
seaduse jõustumist rakendasid volatiilsuse kohandamist. Sellisel juhul ei pea nad volatiilsuse
kohandamise kasutamiseks uuesti nõusolekut taotlema, kuid sellegi poolest peavad nad vastama
§ 47 lõikes 2 sätestatud tingimustele.
KindlTS uus § 2672. FI nõusolekul võib kindlustusandja kohaldada järkjärgulise kohaldamise
mehhanismi.
Kindlustusandja võib valida parameetrid, mis määravad forvardiintressimäärade lähenemise
kiiruse UFR-ile (convergence parameter) nii, et muudatuste jõustumise seisuga on riskivaba
intressikõver piisavalt sarnane riskivaba intressikõveraga, mille kindlaksmääramisel lähtuti
ekstrapoleerimise eelmisest regulatsioonist. Iga kalendriaasta alguses vähendab
kindlustusandja parameetreid lineaarselt nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid
kohaldatakse alates 2032. aasta 1. jaanuarist ehk alates 20%-st 1. jaanuaril 2027, kuni see jõuab
11%-ni 1. jaanuaril 2032 (vt Solventsus II määruse ettepanekut lk 31).
KindlTS § 268 muutmine. Paragrahvis on reguleeritud olukord, kui kindlustusandja rakendab
mõnda üleminekumeedet (kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu
arvutamisel üleminekuaja kohandus või tehniliste eraldiste arvutamisel üleminekuaja
mahaarvamine), kuid ta ei oleks suuteline täitma SCR-i, kui ta vastavat meedet ei rakendaks.
Sellisel juhul ta peab võtma vajalikud meetmed, mis tagavad SCR täitmise üleminekuperioodi
lõpuks. Kindlustusandja peab koostama omavahendite kaasamise või riskiprofiili vähendamise
kava ning igal aastal esitama FI-le ülevaate rakendatavatest meetmetest ja tehtud
edusammudest.
Lõike 1 muutmine. Võrreldes kehtiva seadusega kohaldub paragrahvis sätestatu ka juhul, kui
kindlustusandja rakendab §-s 2671 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või § 271
lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulist rakendamist.
Lõike 6 muutmine. Kuna lõike 1 ulatus laieneb, on selguse huvides lõikesse 6 lisatud viide
lõikele 1 ehk FI keelab mistahes lõikes 1 sätestatud meetme rakendamise, kui kindlustusandja
esitatud ülevaatest nähtub, et kindlustusandja ei ole suuteline üleminekuperioodi lõpuks täitma
SCR-i.
KindlTS § 271 muutmine. Paragrahv reguleerib üleminekumeetmeid SCR arvutamisel ja SCR
täitmisel.
Lõike 2 muutmine. Standardvalemi kohaselt turu kontsentratsiooniriski ja hinnavaheriski
alammoodulite arvutamisel kasutatavad standardparameetrid on seoses liikmesriikide
keskvalitsuste või keskpankade vastu olevate nõuetega, mis tekkisid enne 1. jaanuari 2023 ning
on nomineeritud ja väljastatud liikmesriigi valuutas, samad, mida kohaldataks selliste nõuete
suhtes, mis on nomineeritud ja väljastatud nende valuutas.
Uus lõige 11. Solventsus II direktiivi artikli 111 lõikes 2a on sätestatud, et kui komisjon võtab
käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt vastu käesolevat direktiivi täiendavad
delegeeritud õigusaktid, et täpsustada meetodeid, eeldusi ja standardparameetreid, mida tuleb
kasutada artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis a osutatud intressiriski alammooduli
arvutamiseks eesmärgiga parandada kapitalinõuete tundlikkust kooskõlas intressimäärade
arenguga, võib sellised intressiriski alammooduli muudatused teha järk-järgult kuni viieaastase
193
üleminekuperioodi jooksul. Selline järkjärguline muudatuste tegemine on kohustuslik ja seda
nõutakse kõigilt kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt.
Seega, kui komisjon näeb ette muudatuste järkjärgulise rakendamise, on see kindlustusandjatele
kohustuslik.
KindlTS § 272 muutmine. Paragrahvis on reguleeritud üleminekusätted kindlustusgruppide
puhul.
Lõike 1 muutmine. Kuna § 271 lõiked 3–5 muutuvad kehtetuks, tuleb teha viiteparandus ka
käesolevas lõikes.
KindlTS § 273 kehtetuks tunnistamine. Paragrahvi aluseks olnud sätted Solventsus II
direktiivi artikli 308b lõigetes 5–8 on tunnistatud kehtetuks. Aruannete esitamise tähtajad on
sätestatud eelnõu kohaselt §-s 1231. Aruannete esitamise tähtaegade kehtetuks tunnistamine ei
avalda tagasiulatuvat mõju, sest need tähtajad on juba möödunud ning nende alusel esitatud
aruanded jäävad kehtima. Samuti ei ole nende sätete rikkumise eest enam võimalik karistust
määrata, kuna potentsiaalse rikkumise toimepanemisest oleks möödunud liialt palju aega ning
vastutus on aegunud.
KindlTS uus § 2741. Uus paragrahv sätestab üleminekusätted seoses proportsionaalsuse
meetmete rakendamiseks õiguse ja nõusoleku saamisega. Samuti juhuks, kui enne Solventsus
II direktiivi jõustumist (mis oli 29. jaanuar 2025. a) rakendati mõnda proportsionaalsuse meedet
(näiteks põhifunktsiooni kumuleerimine ja ettevaatliku deterministliku hindamise kasutamine)
nimetatud kuupäeval kehtiva õiguse kohaselt.
Lõiked 1 ja 2. Kuna seadusemuudatuste jõustumise esimestel kuudel võib FI koormus tõusta
seoses proportsionaalsuse meetmete rakendamise õiguse ja nõusoleku hindamisega,
pikendatakse hindamiseks ette nähtud tähtaega kahelt kuult neljale kuule.
Lõige 3. Kui kindlustusandja rakendas 2025. aasta 28. jaanuari seisuga mõnda
proportsionaalsuse meedet, võib ta jätkata meetme rakendamist nelja majandusaasta jooksul
viidatud kuupäevast arvates, ilma et talle kohalduks §-des 422–425 sätestatud nõuded ehk
meetme rakendamise õiguse või nõusoleku saamise nõuded.
Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises
märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama
paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt.
Kuna Solventsus II direktiiviga muudetakse direktiivi 2009/138/EÜ, täiendatakse KindlTS
normitehnilist märkust viitega Solventsus II direktiivile.
3.6. Liikluskindlustuse seaduse muutmine (eelnõu § 90)
LKindlTS § 69 muutmine. Paragrahv reguleerib halduslepingu sõlmimist.
Lõike 1 uus punkt 31. Muudatus on seotud KindlTS § 153 uue lõike 41 ja LKindlTS uue §-ga
714, mis reguleerivad kindlustusandja erirežiimi korral liikluskindlustuse portfelli üleandmist
LKFi-le ja kriisilahenduse korral LKF-ile sildkindlustusandja ülesanded ja kohustused.
194
Halduslepingus lepitakse muu hulgas kokku poolte õigused ja kohustused §-s 714 sätestatud
juhul ja korras kahju hüvitamisega seotud ülesannete täitmiseks ehk kui fondile antakse
kindlustusandja erirežiimi (sh kriisilahenduse) korral liikluskindlustuse kindlustusportfell.
Uue lõike 4 kohaselt peab FI kooskõlastama fondi põhikirja sätted, et erirežiimi (sh
kriisilahenduse) korral saaks fondile üle anda liikluskindlustuse kindlustusportfelli ja
sildkindlustusandja ülesanded.
LKindlTS § 71 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustustegevust puudutavate nõuete
kohaldamist fondile.
Lõikes 1 on toodud ammendav loetelu KindlTS sätetest, mis kohalduvad fondile. Fond ei ole
kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses, kuid teatud piiratud ulatuses ta siiski
kindlustustegevusega tegeleb, sõlmides nn piirikindlustuslepinguid LKindlTS § 13 lg 4 alusel
ning korraldades automaatset liikluskindlustust LKindlTS 5. peatüki alusel. Lõikes 1 tehakse
mh viide KindlTS § 96 lõigetele 1 ja 7. Vastav paragrahv reguleerib üldpõhimõtteid
kindlustusandjate juhtimissüsteemi korraldamisel. Eelnõuga täiendatakse fondile kohalduvate
§ 96 lõigete loetelu ka lõikega 2. Seega peab sarnaselt kindlustusandjatega olema fondi
juhtimissüsteem üles ehitatud selliselt, et oleks tagatud struktuuri läbipaistvus, ülesannete
asjakohane lahusus ja vastutusalade selge jaotus. Samuti peab juhtimissüsteem toetama
efektiivset infovahetust.
Lõikes 1 täpsustatakse ka viidet KindlTS §-le 129, mis reguleerib audiitorkontrolli. Kuna
eelnõuga seda paragrahvi täiendatakse uute lõigetega ja mitmeid olemasolevaid lõikeid
muudetakse, siis on kohane ka täpsustada, milliseid audiitorkontrolli puudutavaid sätteid
fondile kohaldatakse.
Lõige 3 reguleerib fondi sise-eeskirju ning selle lõike esimeses lauses sätestatakse teemade
ring, mis kindlasti peab eeskirjades reguleeritud olema. Seda loetelu täiendatakse huvide
konfliktide juhtimise ja vältimise teemaga. Seaduse kohaselt on fondi liikmeteks kõik Eestis
liikluskindlustust pakkuvad kindlustusandjad. Fond täidab seadusest ja riigiga sõlmitud
halduslepingust tulenevalt mitmeid ülesandeid liikluskindlustuse süsteemi korraldamisel ja
arendamisel. Seega on oluline, et fond oleks kaardistanud võimalikud huvide konfliktide
olukorrad ning rakendanud meetmeid, kuidas neid konflikte juhtida ja vältida.
Kuna fond on kindlustuse tagamise skeem KKELS tähenduses ning talle kohalduvad KKELS
rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuded, lisatakse lõikesse 3 ka viide KKELS §-
le 67 ehk fondi sise-eeskirjaga peab olema kehtestatud ka konfidentsiaalsuse nõuetele vastamise
kord.
Lõikesse 5 lisatakse viide seaduse uuele § 714 ehk FI teostab järelevalvet mh uues paragrahvis
sätestatu üle.
LKindlTS uus § 714. IRRD direktiivi artikli 34 kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et
sildettevõtja ülesanded ja õigused antakse asjakohasele kindlustuse tagamise skeemile. Tagades
kindlustusvõtjate huvid, kindlustussuhete järjepidevuse, nõuete lahendamise ja direktiivi
eesmärkide jätkuva nõuetekohase täitmise, võivad liikmesriigid ette näha, et sellisele
kindlustuse tagamise skeemile antakse üle ühe või mitme kriisilahenduses oleva
kindlustusandja emiteeritud aktsiad, osad või muud omandiõiguse instrumendid või ühe või
mitme kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja kogu vara või kõik
õigused või kohustised või osa neist.
195
Lõige 1 reguleerib kindlustusandja kriisilahenduse korral fondile sildkindlustusandja
ülesannete määramist. Tegemist on kriisilahendusasutuse õiguse mitte kohustusega ning selle
otsustamisel on määravaks, kas kindlustusvõtjate huvid on kaitstud, kindlustuslepingute
jätkuvus tagatud ja kahjunõuded hüvitatavad.
Lõige 2. Liikluskindlustuse kindlustusportfelli võib fondile üle anda:
- KindlTS § 153 uue lõike 41 alusel n-ö klassikalise erirežiimi korral (st kriisilahendust
algatamata);
- käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt, kui kindlustusandja suhtes on algatatud
kriisilahendus ning FI kriisilahendusüksus on fondile määranud sildikindlustusandja
ülesanded.
Üle antakse liikluskindlustuse lepingute portfell koos sellele vastavate õiguste ja kohustistega.
Lõige 3. Portfelli vastuvõtjana on fondi kohustuseks tagada, et kindlustuslepingutes tulenevad
kohustused on täidetud, sealhulgas kahjustatud isikutele tekitatud kahju hüvitatud.
Lõige 4. Fondil ei ole õigus sõlmida uusi kindlustuslepinguid ega muuta kehtivaid
kindlustuslepinguid. Fondi eesmärk ei ole hakata klassikaliseks kindlustusandjaks, kes sõlmib
ka uusi lepinguid. Eesmärk on tagada, et kindlustusandja raskuste korral on kahjustatud isikute
huvid kaitstud kahjude väljamaksete tegemise näol.
Lõikega 5 nähakse ette vara, õiguste ja kohustuste eraldatud fondi muust varast, õigustest ja
kohustistest.
Lõige 6. Fond tagab liikluskindlustuse kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmise,
sealjuures seaduses sätestatud juhtudel ja korras kahjustatud isikule tekitatud kahju hüvitamise,
kuid kui ülevõetud varast ei piisa ülevõetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
täitmiseks, võib fond kasutada omavahendeid, mis on kogutud Eestis väljastatud tegevusloaga
kindlustusandjate maksejõuetuse riski katteks.
Lõike 7 eesmärk on tagada, et kindlustusvõtjad ja kahjustatud isikud on teadlikud, et nende
sõlmitud liikluskindlustuslepingute täitmine on edaspidi fondi kohustus ja nõudeõiguse korral
tuleks fondi poole pöörduda.
3.7. Raamatupidamisseaduse muutmine (eelnõu § 91)
RPS § 62 muutmine. Direktiivi 2013/34/EU artikli 19a lõige 6 annab leevenduse teatud
finantssektori ettevõtjatele, kes ei pea täismahus kestlikkusaruannet koostama. Selliste
ettevõtjate hulka lisatakse ka väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad. Praktikas on
vähetõenäoline (vähemalt Eesti vaates), et kindlustusandja, kes on raamatupidamisseaduse
tähenduses suurettevõtja, on ühtlasi kindlustustegevuse seaduse tähenduses väike ja
mittekeerukas kindlustusandja.
2013/34/EU artikli 19a lõige 6 on üle võetud raamatupidamisseaduse § 62 lõigetega 21 ja 22.
RPS § 62 lõike 21 kohaselt rakendatakse kestlikkusaruande esitamise kohustust väikese ja
mittekeeruka kindlustusandja aruandeperioodidele, mis algavad 2028. aasta 1. jaanuaril või
hiljem.
Kuna lõikest 22 võib järeldada, et lõikes 21 osutatud ettevõtjad peavad aruande koostama
lähtuvalt kahest standardist, kustutakse käesoleva eelnõuga viide § 3 punktile 91 ehk täismahus
196
aruandluse standardile ehk lõikes 21 osutatud ettevõtjad peavad lähtuma § 3 punktis nimetatud
92 standardist (Euroopa VKE kestlikkusaruandluse standard – Euroopa Liidu
kestlikkusaruandluse standardid VKE jaoks (ESRS for SME – European Sustainability Reporting
Standards for small and medium-sized undertakings), mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2013/34/EL artikli 29c lõike 1 alusel).
3.8. Tagatisfondi seaduse muutmine (eelnõu § 92)
IRRD direktiivi artikkel 81 reguleerib rahastute moodustamist. Iga liikmesriik on kohustatud
looma ühe või mitu rahastut tagamaks, et kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised
vahendid, mis kogutakse selles liikmesriigis:
- tegevusloa saanud kindlustusandjatelt ning
- asutatud kolmandate riikide kindlustusandjate liidu filiaalidelt.
Direktiivi kohaselt võib vahendeid koguda:
- jooksvate osamaksete kaudu või
- tagantjärele makstavate osamaksete kaudu või
- nende osamaksete kombinatsiooni kaudu.
Vahendeid kogutakse, et:
- katta vähemalt IRRD direktiivi artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine
aktsionäridele, kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele
võlausaldajatele;
- liikmesriigi valikul kasutada vahendeid muude kulude katmiseks, kui rahastute kasutamine
on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks.
Sel eesmärgil luuakse Tagatisfondi juurde eraldi osafond – kindlustusandjate kriisilahenduse
osafond. Seaduseelnõus on võetud lähenemine, et rahalisi vahendeid kogutakse tagantjärele
makstavate osamaksete kaudu.
TFS § 2 muutmine. Paragrahv reguleerib Tagatisfondi eesmärke ja eesmärkide saavutamise
vahendeid, milleks on mh kriisilahenduse jaoks rahaliste vahendite kogumine.
Lõike 1 muutmine. Uue kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi lisandumise tõttu ei ole
lõikes 1 asjakohane osutuda ainult pensionilepingute kindlustusvõtjate vahendite kaitsele.
Lisaks, kuna osafondi vahendite kasutamise eesmärgiks on ka kriisilahendusmeetme
rakendamise järgselt asjakohasel juhul aktsionäridele, võlausaldajatele jne hüvitise maksmine,
lisatakse vastav täpsustus ka lõikesse 1.
Lõike 2 punkti 1 muutmine. Kehtiva sätte kohaselt kogub Tagatisfond osamakseid vaid
pensionilepinguid sõlmivatelt kindlustusandjatelt. Kuna Tagatisfondi juurde moodustatakse
uus osafond, kuhu teevad osamakseid kõik Eesti kindlustusandjad ja siin asutatud kolmanda
riigi filiaalid, on ka punkti 1 sõnastust muudetud.
Lõike 2 punktide 41 ja 42 muutmine. Kuna kindlustusandja on uue osafondi moodustamise tõttu
laiema tähendusega (ei piirdu ainult pensionilepinguid sõlmiva kindlustusandjaga), on punktis
41 täpsustatud, et Tagatisfond toetab kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli
üleandmist teisele pensionilepinguid sõlmivale kindlustusandjale.
Punkti 42 muudatusega täpsustatakse, et vahendeid kogutakse ka hüvitise maksmiseks.
197
TFS § 4 muutmine. Paragrahv reguleerib, milliseid osafonde Tagatisfond haldab.
Lõike 1 uus punkt 6. Uus Tagatisfondi juurde moodustatav osafond on kindlustusandjate
kriisilahenduse osafond.
Lõike 5 muutmine. Kuna kindlustusandjal on uue osafondi moodustamisega laiem tähendus (ei
piirdu ainult pensionilepinguid sõlmiva kindlustusandjaga), on lõikes 5 täpsustatud,
pensionilepingute osafond moodustatakse pensionilepinguid sõlmivate kindlustusandjate
osamaksetest.
Uus lõige 7. Uus kindlustusandjate kriisilahenduse osafond moodustatakse kindlustusandjate
osamaksetest ning selle arvel rahastatakse kindlustusandjate kriisilahenduse korral
kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamist ning asjakohasel
juhul hüvitise maksmist.
TFS § 5 lõike 1 muutmine. Uue osafondi nimeks on „kindlustusandjate kriisilahenduse
osafond“.
TFS § 6 muutmine. Paragrahv reguleerib Tagatisfondi nõukogu pädevust.
Lõike 2 täiendamine uue punktiga 122. Muudatuse kohaselt otsustab nõukogu ka
kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi suuruse ja tagantjärele makstavate osamaksete
kogumise – st osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad.
TFS uus peatükk 53 reguleerib kindlustusandjate kriisilahendi osafondi rahastamist ja
vahendite kasutamist.
TFS uus § 7326. Paragrahv reguleerib kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamise ulatust ja
osafondi vahendite kasutamist.
Lõige 1. IRRD direktiivi artikli 81 kohaselt kasutatakse rahastut selleks, et katta vähemalt
artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele,
soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele võlausaldajatele. Seda saab teha vaid juhul,
kui sõltumatu hindamise tulemusel on selgunud, et nimetatud isikud on kandnud suuremat
kahju, kui nad oleks kandnud tavalise maksejõuetusmenetluse korral (punkt 1). Punkti 2
kohaselt võib kasutada osafondi vahendeid kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja
kohustiste üleandmise toetamiseks ja garantii andmiseks.
Kriisilahendusasutuse garantii on kaitsemeede vastuvõtjale, et ta võtaks kriisis kindlustusandja
portfelli üle. See tähendab, et kui hiljem ilmnevad ootamatud kahjud või vara puudujäägid,
katab kriisilahendusasutus need kokkulepitud ulatuses. Ilma garantiita ei pruugi keegi kriisis
kindlustusandja portfelli üle võtta, kuna riskid on liiga suured. Osafondiga toetatakse vara ja
kohustuste üleandmist nii, et fond võib rahaliselt kompenseerida vara ja kohustuste vahe või
teha lisatoetuse, et vastuvõtja oleks valmis kriisis kindlustusandja portfelli üle võtma. Garantii
andmine võib teoreetiliselt maksta null eurot (kui seda ei realiseerita) või kuni kümneid
miljoneid eurosid. Tavaliselt hinnatakse garantiimahtu nii, et see kataks kõige tõenäolisemad
bilansikõikumised (nt 5–10% üleantavast portfellist).
Lõike 2 kohaselt on osafondi vahendite kasutamiseks otsuse tegemine FI pädevuses. Otsuse
tegemisel arvestab FI KKELS §-s 28 sätestatuga ehk kriisilahenduse üldiste põhimõtetega.
Arvestama peab, et osamakseid hakatakse koguma alles siis, kui kindlustusandja suhtes on
198
algatatud kriisilahendus ja esineb alus osafondi vahendite kasutamiseks ehk FI on teinud otsuse
osafondi kasutamiseks.
Lõige 3. Kuigi lõige 1 juba reguleerib osafondi vahendite kasutamise ulatust, on lõikes 3 välja
toodud, et osafondi vahendeid ei ole lubatud kasutada otse kindlustusandja kahjumi katmiseks
või tema rekapitaliseerimiseks, kuna see moonutaks turudistsipliini, looks moraaliriski ja rikuks
kriisilahenduse loogikat, mille kohaselt vastutavad kahjumi eest esmajärjekorras omanikud ja
investorid. Fondi roll on tagada kindlustusvõtjate kaitse ja turu stabiilsus, mitte kindlustusandja
päästmine.
TFS uus § 7327 reguleerib osamaksete tasumise viisi ja vormi.
Lõige 1. Osafondi maksed on tagantjärele makstavad osamaksed ehk kindlustusandjatel tekib
osafondi rahastamise kohustus alles siis, kui mõne kindlustusandja suhtes on algatatud
kriisilahendus ja esineb alus osafondi vahendite kasutamiseks.
Lõiked 2 ja 3. Osamaksed tasutakse Fondile ning neid ei tagastata kindlustusandjale, kui
seadusest ei tulene teisiti.
Lõige 4. Osamaksed tasutakse rahas.
TFS uus § 7328. Tulu, mis saadakse kriisilahendusest, kantakse kindlustusandjate
kriisilahenduse osafondi, kui KKELS §-des 32, 34 ja 39 ei ole sätestatud teisiti. KKELS § 32
lõike 7 kohaselt võib FI, RaM või Tagatisfond nõuda sisse kriisilahendusmeetmete
rakendamisel või kriisilahendusõiguste kasutamisel tekkinud mõistlikud kulud, lahutades need
maha makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale ettevõtjale
või ettevõtja omanikule, nõudes kulud sisse kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või lahutades
kulud sildkindlustusandja või vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja tegevuse lõpetamisel
tekkinud tulust. KKELS § 34 lõike 2 kohaselt saavad ostja või sildkindlustusandja makstava
tasu pärast § 32 lõikes 3 sätestatud isikuid (tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist
seoses kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamisega, hüvitatakse
esmalt kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla
neid kompenseerimata) ja kooskõlas eelkirjeldatud lõikega 7 kriisilahenduses oleva ettevõtja
omanikud, kui nende omandiõiguse instrumendid on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale
ning kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa nendest on üle antud
ostjale või sildkindlustusandjale. KKELS § 39 lõike 2 kohaselt saavad sildkindlustusandja
lõpetamisel saadud tulu pärast § 32 lõikes 3 nimetatud isikuid ja kooskõlas sama paragrahvi
lõikega 7 sildkindlustusandja omanikud (kantakse riigieelarvesse).
TFS uus § 7329 näeb ette, et tagantjärele osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad ning
osamaksete määra kehtestab nõukogu pärast § 7326 lõikes 2 sätestatud FI otsuse vastuvõtmist.
Kuna rahastusvajadus sõltub rakendatavast kriisilahendusmeetmest, kriisilahenduse pikkusest
ja sellest, mis otstarbeks vahendeid on vaja, saab ka osamaksete tasumise korra kehtestada alles
pärast kriisilahenduse algatamist.
Kaitsemeetmena on siiski ette nähtud, et tagantjärele makstava osamakse suurus ei või olla
suurem kui 2 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummast, sealjuures võetakse
arvesse nii Eestis kui ka teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute
brutokindlustusmaksed. Kui osamakse kohustus oleks liiga suur, võib see ise ohustada
kindlustusandjate maksevõimet. Lagi aitab vältida olukorda, kus kriisi lahendamiseks
rakendatud abinõu tekitab uusi probleeme teiste turuosaliste jaoks. Kindlustusandjad peavad
199
saama oma kapitali- ja riskijuhtimise planeerida ette. Kui osamaksete suurus oleks ülemise
laeta, tekib ebakindlus, kuna lagi annab etteaimatavuse, kui suur on maksimaalne potentsiaalne
kohustus.
TFS uus § 7330 reguleerib, millised dokumendid tuleb Tagatisfondile esitada.
Lõike 1 kohaselt esitab FI Tagatisfondile kriisilahenduse rahastamise kava, samuti andmed ja
dokumendid, mida Tagatisfond vajab kriisilahenduse rahastamise kava teostamiseks vajalike
Tagatisfondi toimingute tegemiseks.
Lõige 2 kohustab FI-d Tagatisfondi nõudel andma kavandatavate kriisilahendusmeetmete või
makstava hüvitise kohta täiendavaid andmeid või selgitusi.
TFS uus § 7331 reguleerib rahastuse kohta otsuse tegemist.
Lõike 1 kohaselt teeb Tagatisfond kriisilahenduse rahastamise kava kohased toimingud FI
esitatud andmete ja dokumentide alusel.
Lõige 2 näeb ette, milliste asjaolude ilmnemisel võib peatada kriisilahenduse rahastamise kava
kohaste toimingute tegemise. Seda võib teha, kui kavas esitatud seisukohad või sellele lisatud
andmed või dokumendid on ebakorrektsed või vastuolulised või kui kava täitmiseks nõutavad
toimingud on Tagatisfondi hinnangul vastuolus kehtiva õigusega.
Lõige 3. Kui kava täitmine peatub, tuleb sellest FI-d teavitada viivitamata. Tagatisfond jätkab
kriisilahenduse rahastamise kava täitmist viivitamata pärast puuduste kõrvaldamist.
TFS uus § 7332 reguleerib rahastamise kava täitmiseks maksete tegemist.
Kriisilahenduse rahastamise kava kohaselt tegemisele kuuluvad maksed kannab Tagatisfond
üle FI asjakohasele pangakontole, kuid ta ei tee seda enne, kui Tagatisfondile ei ole esitatud
kõiki makse õigsuses veendumiseks vajalikke andmeid. Makse tasumise eest vastutab FI, kui
Tagatisfondi ja väljamakseid teostava krediidiasutuse vahel pole kokku lepitud teisiti.
TFS § 77 muutmine. Paragrahv sätestab tagajärjed olukorras, kus osamakset ei tasuta õigeaegselt
või tasutakse see vaid osaliselt. Sellisel juhul arvestab Tagatisfond tasumata summalt viivist
0,2 protsenti päevas. Sõnastusse on lisatud ka viide kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi
osamaksete mittetähtaegsele tasumisele.
TFS § 92 muutmine. Paragrahv reguleerib fondi õigust teabele. Lõike 2 kohaselt on
fondiosalised kohustatud esitama Fondile Inspektsiooni kaudu aruandeid hoiuste tagamise
osafondi, investorikaitse osafondi, pensionikaitse osafondi, pensionilepingute osafondi ja
kriisilahenduse osafondi osas valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud ulatuses ja korras.
Uue lõike 21 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada
kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi aruandluse ulatuse ja korra.
TFS § 93 muutmine. Paragrahv reguleerib teiste isikute teavitamist.
Lõike 3 muutmine. Lõike 3 kohaselt on Fond kohustatud viivitamata teavitama fondiosalisi ning
haldureid seaduse § 6 lõike 2 punktide 8, 11, 111 ja 13 alusel tehtud otsustest. Muudatuse
kohaselt on Fond kohustatud teavitama fondiosalisi (kindlustusandjat) ka § 6 lõike 2 punkti 122
200
alusel tehtud otsusest ehk kui nõukogu otsustab kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi
suuruse ja tagantjärele makstavate osamaksete kogumise.
Lõike 5 muutmine. Kuna kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi on kohustatud asjakohasel
juhul osamakseid tegema ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal, siis lisatakse lõike 5
sõnastusse FI kohustus teavitada kolmanda riigi pädevat asustust, kui see filiaal on jätnud
täitmata osamakse tasumise või muu kohustuse.
3.9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine (eelnõu § 93)
TsMS § 356 muutmine. Paragrahv reguleerib menetluse peatamist teise menetluse tõttu.
Analoogselt pankade kriisilahendusmenetluse korral kohtumenetluse peatamisega, on FI-l
võimalus taotleda ka kindlustuse kriisilahenduse korral kohtumenetluse peatamist.
Lõike 4 muutmine. Tulenevalt IRRD direktiivi artikli 67 lõikest 3 peab kriisilahendusasutusel
olema õigus paluda kohtul vastavast eesmärgist lähtuvaks ajaks peatada mis tahes
kohtumenetluse, mille pooleks on kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või
investeerimisühing, kui see on vajalik kriisilahenduse vahendite ja õiguste tõhusaks
kasutamiseks. Kohtumenetluse peatamiseks vajalikku tähtaega ei ole võimalik ette näha, sest
tuleb arvestada, et kriisilahendusmenetlust viiakse läbi erakorralistes tingimustes. FI saab
taotleda kohtul menetlus peatada lähtudes eesmärgist ja asjaoludest, mis tingivad menetluse
peatamise. Seetõttu tuleb rõhutada, et peatamise tähtaja pikkuse otsustab kohus ja FI saab seda
põhjendada, miks FI peab põhjendatuks menetluse peatamist konkreetselt selliseks ajaks.
TsMS § 607 muutmine. Paragrahv reguleerib äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise
suuruse määramist.
Lõike 2 muutmine. Eelnõu § 61 lõike 6 kohaselt vaadatakse hüvitise määramisega seotud
nõuded läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Hüvitise määramisel
tsiviilkohtumenetluse korras tagatakse kohtulik kontroll hüvitise õiglase suuruse üle. Kooskõlas
TsMKS § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses äriühingu osanikele ja
aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised lahendatakse TsMKS 60. peatükis
sätestatud menetluskorda järgides. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse 60. peatükis sätestatut
krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridele, osanikele või võlausaldajatele hüvitise
määramisel finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses või krediidiasutuste seaduses
sätestatud hüvitise määramisel.
Finantskriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu (SE 821)60 seletuskirjas on, et
tsiviilkohtumenetluse § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses äriühingu
osanikele ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised on nimetatud
äriseadustiku § 3638 lõikes 3, § 398 lõikes 3, § 404 lõikes 1, § 441 lõikes 3, § 448 lõikes 1, § 481
lõikes 3 ja § 488 lõikes 1 nimetatud hüvitise suuruse määramiseks. Sarnaselt eelviidatud
sätetega on kriisilahendusmenetluses aktsionäridel ja asjakohasel juhul võlausaldajal õigus
hüvitisele, esitades vastuväited hüvitise maksmiseks kohustatud isiku arvestusele. Eeltoodu
tõttu on otstarbekas ka kriisilahendusmenetluses rakendada analoogilist menetluslikku korda.
Hagita menetluses peavad isiku õigused, kes taotleb hüvitist, olema kaitstud kohtu aktiivse
rolliga menetluses. Kohus kaasab kõik asjast huvitatud isikud, s.o. asjakohasel juhul
kriisilahendusmenetluses oleva ettevõtja aktsionärid või sama nõudeõiguse järguga
võlausaldajad, menetlusse ka juhul, kui avaldaja ei ole nende kaasamist taotlenud. Kuna
60 Eelnõu - Riigikogu
201
avalikes huvides tegutseb kriisilahendusmenetluses FI ja/või erihaldur, siis tuleks kaasata
hüvitise määramise menetluses ka FI esindaja ja/või erihaldur. Samuti on kohtul kohustus
kontrollida, kas avaldus vastab seadusele ja on tõendatud, ka siis, kui vastuväited sellele
puuduvad. Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus.
Hagita menetluses on kohtul kohustus vajaduse korral nõuda avaldajalt tõendite esitamist,
samuti koguda tõendeid järelhindamise läbiviimise kohta omal algatusel, sh FI-lt. Eelnõus
toodud regulatsioon ei välista asja lahendamist hagimenetluses.61
IRRD artikli 57 kohaselt on ka kindlustusandja kriisilahenduse korral aktsionäridel,
kindlustusvõtjatel, soodustatud isikutel, nõude esitajatel ja muudel võlausaldaja või asjakohasel
juhul kindlustuse tagamise skeemil õigus vahe ulatuses hüvitisele, kui nad on kooskõlas
kohaldatava riigisisese õigusega kandnud suuremat kahjumit, kui nad oleks kandnud
likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses.
Seega lisatakse lõikesse 2 viide KKELS-ile ehk ka kindlustusandja kriisilahenduse korral on
asjakohane kohaldada TsMKS 60. peatükis sätestatut.
3.10. Võlaõigusseaduse muutmine (eelnõu § 94)
VÕS § 526 lõigete 1 ja 2 muutmine (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude
kindlustuse muudatus).
Paragrahviga määratletakse kindlustusandja kohustus õigusabikulude kindlustuse pakkumisel
ja kindlustusjuhtumi toimumisel. Muudatusega viiakse lõike 1 sõnastus paremini kooskõlla
Solventsus II direktiivi artikli 198 lõikega 1, täpsustades, millistes menetlustes ja olukordades
kindlustusandja kaitse on asjakohane. VÕS § 526 lõike 1 kehtiva sõnastuse kohaselt eeldatakse,
et kindlustus katab õigusabi nii kohtus kui haldusmenetluses, samuti väljaspool ametiasutusi.
Kuna kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt eeldatakse, siis võib kokku leppida sellest ka erinevalt.
Direktiivi sõnastuse kohaselt tuuakse aga välja need juhud, mil eelkõige (in particular) on kaitse
tagatud ehk direktiivi kohaselt võib see ulatus olla pigem laiem. Sealjuures eristatakse
olukorrad, kui kindlustatud isiku õigusi on rikutud ja kui kindlustatud isiku vastu on esitatud
nõue. Kui nõue on esitatud isiku vastu, on ka kaitse ulatus laiem.
Lõikes 2 sätestatakse, et kindlustusvõtja kohta sätestatut kohaldatakse ka kindlustatud isiku
suhtes, kes ei ole kindlustusvõtja. Muudatusettepanekuga täpsustatakse, et seda ei kohaldata
VÕS § 5311 lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul. Selline täpsustus tuleneb direktiivist, kuivõrd
viidatakse just kindlustusvõtja alalisele asukohale, mitte kindlustatu asukohale.
VÕS § 527 muutmine (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse
muudatus). Paragrahvi algsest tekstist on moodustatud kaks lõiget, kuna kehtiva sõnastuse
esimene lause reguleerib üldist olukorda, kui õigusabikulude kindlustuse valdkonna
kindlustusriske on kindlustatud kõrvuti muude kindlustusriskidega ning teise lausega (uus lõige
2) nähakse ette kohustus märkida lepingus nimeliselt ära isik, kellele õigusabikulude
kindlustuse nõuete haldamine on edasi antud.
Lõige 3. Kui kindlustusandja rakendab KindlTS § 1033 lõikes 4 kirjeldatud meedet, tuleb
kindlustatud isiku õigus (usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on õigus nõue
esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule) ette näha
kindlustuslepinguga.
61 Vt. Riigikohtu 17.05.2010.a. otsus asjas nr 3-2-1-42-10
202
VÕS § 528 muutmine (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse
muudatus).
Lõige 1 sõnastatakse ümber, et oleks selgemalt reguleeritud, millistel juhtudel on kindlustatud
isikul õigus vabalt valida advokaati või muud kvalifitseeritud isikut. Esiteks on tal vastav õigus,
kui seda on vaja tema kaitsmiseks, esindamiseks ja huvide kaitseks mistahes kohtu- või
haldusmenetluses (inquiry or proceedings) ehk esineb vajaduse aspekt ja kindlustusjuhtum on
jõudnud teatud staadiumisse. Teiseks juhuks, kui kindlustatud isikul on õigus valida esindaja,
on huvide konflikti korral ehk ka väljaspool kohtu- või halduskohtumenetlust. Kehtivas
sõnastuses on üritatud kaks juhtu kokku panna, kuid tegelikult on tegemist kahe erineva
olukorraga. Kuna lõike 1 kehtivas sõnastuses on palju küsitavust tekitanud ka lauseosa
„sealhulgas suhetes kindlustusandjaga“, on viidatud osa lõikest kustutatud.
Muu kvalifitseeritud isiku valik sõltub, millises staadiumis kindlustatud isik enda esindamist
vajab ja kuidas/kas on riigisiseselt reguleeritud isiku esindamise nõuded. Näiteks kohtus võib
esindajaks olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 218 lõike 1 punkti 2 kohaselt lisaks
advokaadile ka muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud
magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22
tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni.
Vajaduse aspekti on analüüsitud kohtuasjas C-442/1262 just sellest vaatenurgast, kas selle
vajaduse olemasolu saab otsustada kindlustusandja ise. Euroopa Kohus jõudis otsusele, et
kindlustatud isiku õigust vabalt advokaati valida ei tohi piirata üksnes nende olukordadega, kus
kindlustusandja otsustab, et on vaja ettevõttevälise õigusnõustaja abi. Siiski, erinevad meetodid,
mille kaudu kindlustatud isik võib teostada oma õigust vabalt esindaja valida, ei välista
võimalust, et teatavatel juhtudel võiks kehtestada piirangud kindlustusandja kantavatele
kuludele.
Advokaadi valikut on käsitletud ka kohtuasjas C-199/0863 ning kohtuotsuse kohaselt ei või
kohtukulude kindlustusandja juhul, kui suur osa kindlustusvõtjatest on saanud kahju samast
sündmusest, valida ise kõigi asjaomaste kindlustatute esindajat.
E-21/1664 kohtuasjas on lisaks jõutud järeldusele, et direktiivi 2009/138/EÜ artikli 201 lõike 1
punkt a välistab õigusabikulude kindlustuslepingus selliste tingimuste sätestamise, millega
kindlustusandja vabastatakse tema lepingulistest kohustustest, kui kindlustatud isik volitab ilma
kindlustusandja nõusolekuta oma huve esindama juristi ajal, mil kindlustatud isikul oleks
lepingu kohaselt õigus esitada nõue.
Kohtuasja C-5/1565 raames on muu hulgas uuritud, kas viide toimingule inquiry hõlmab avalik-
õiguslikus asutuses toimuvat vaidemenetlust, mille käigus teeb see asutus otsuse, mille võib
kohtus vaidlustada. Euroopa Kohtu otsuse kohaselt see nii ka on.
Lõige 2. Kindlustusvõtja õigus, et ta võib enda esindamiseks vabalt valida advokaadi või muu
kvalifitseeritud isiku, tuleb kindlustuslepingus selgelt ära märkida. Solventsus II direktiivi
artikkel 201 ütleb: „Igas õigusabikulude kindlustuse lepingus märgitakse sõnaselgelt:“.
62 https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:62012CJ0442&qid=1551704605826&from=EN 63 https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:62008CJ0199&qid=1551781038877&from=ET 64 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:E2016J0021&from=ET 65 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1551710943093&uri=CELEX:62015CJ0005
203
Lõige 3. KindlTS § 1033 kohaselt rakendab kindlustusandja õigusabikulude turustamise korral
nõuete haldamisel vähemalt ühte viidatud paragrahvis kirjeldatud meetodit. Üheks meetodiks
on õigus usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on vastavalt lepingule õigus
kindlustusandjale nõue esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule.
Seetõttu nähakse lõikega 3 ette täpsustus, et sellisel juhul on kindlustusvõtjal/kindlustatud isikul
õigus advokaat või muu isik valida sõltumata § 528 lõikest 1. Ehk kui lõike 1 kohaselt võib
valida advokaadi või muu isiku, kui menetlus on jõudnud teatu staadiumisse või esineb huvide
konflikt, kuid kui kindlustusandja on valinud KindlTS § 1033 lõikes 4 kirjeldatud meetme, siis
võib kindlustatud isik valida advokaadi kohe, kui on toimunud kahjujuhtum ja tal on õigus nõue
esitada.
Lõige 4. Solventsus II direktiivi artikli 204 kohaselt tuleb kindlustatud isikut teavitada õigusest
valida advokaat või muu kvalifitseeritud isik kohe, kui ilmneb huvide konflikt.
Kehtiva seaduse lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna see ei ole kooskõlas direktiiviga.
VÕS uus § 5311 (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus).
Õigusabikulude kindlustuse nõudeid ei kohaldata uues paragrahvis sätestatud juhtudel.
Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 198 lõige 2. Õigusabikulude kindlustus ei
kata vaidlusi või riske, mis on seotud meresõidukite kasutamisega. Lisaks ei kata
õigusabikulude kindlustus juhtumeid, kus kindlustusandja tagab tsiviilvastutuskatet kindlustatu
kaitsmiseks või esindamiseks kohtu- või haldusmenetluses, juhul kui selline kate on seotud
kindlustusandja enda huvidega. Õigusabikulude kindlustus ei kata ka abistamisteenuste
kindlustuse hulgas näidatavat õigusabikulude kindlustust. Abistamisteenuse kindlustuslepingus
tuleb selgelt ette näha, et kõnealune kindlustuskaitse piirdub üksnes lõike 1 punktis 3 kirjeldatud
olukordadega ja lisandub osutatavale abile.
3.11. Väärtpaberituru seaduse muutmine (eelnõu § 95)
VpTS § 166 lõike 2 muutmine. Muudatus põhineb IRRD direktiivi artiklil 88, millega
muudetakse ülevõtmispakkumiste direktiivi 2004/25/EÜ66.
Paragrahv 166 lõike 1 kohaselt on sihtemitendi üle valitseva mõju otse või kooskõlastatult
tegutsevate isikutega koos saanud isik kohustatud 20 päeva jooksul valitseva mõju saamisest
arvates tegema ülevõtmispakkumise sihtemitendi kõigi aktsiate suhtes. Seda ei kohaldata
kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamise korral.
Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises
märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama
paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt.
Kuna IRRD direktiiviga muudetakse direktiivi 2004/25/EÜ, täiendatakse VpTS normitehnilist
märkust viitega IRRD direktiivile.
3.12. Äriseadustiku muutmine (eelnõu § 96)
ÄS § 2901 lõike 3 muutmine. Muudatus põhineb IRRD direktiivi artiklil 89, millega
muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ67, mis puudutab erandeid, mille kohaselt ei tule
66 EUR-Lex - 02004L0025-20240109 - EN - EUR-Lex 67 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/36/EÜ, 11. juuli 2007, noteeritud äriühingute aktsionäride teatavate õiguste
kasutamise kohta
204
üldkoosolekute korraldamise suhtes rakendada üldisi reegleid neile kindlustusandjatele, kelle
suhtes on algatatud kriisilahendus.
Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises
märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama
paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt.
Kuna IRRD direktiiviga muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ, täiendatakse ÄS normitehnilist
märkust viitega IRRD direktiivile.
3.13. Seaduse jõustumine (eelnõu § 97)
Seadus jõustub teatud eranditega 2027. aasta 30. jaanuaril. Jõustumiskuupäev tuleneb
Solventsus II ja IRRD direktiividest, mis näevad ette, et liikmesriigid võtavad vastu ja
avaldavad direktiivide järgimiseks vajalikud normid hiljemalt 29. jaanuariks 2027. a ning
kohaldavad neid norme alates 30. jaanuarist 2027. a.
Erandid:
- kindlustusandja juhtide sobivusnõuded jõustuvad tavakorras, kuna pole seotud direktiivide
ülevõtmisega, vaid teiste finantssektori eriseadustega kooskõla tagamiseks
(üleminekuperiood pole vajalik);
- auditi muudatused (v.a Solventsus II direktiiviga lisanduvad SFCR bilansi auditeerimine)
jõustusvad tavakorras (üleminekuperiood pole vajalik).
3.14. Eelnõu kooskõla EV põhiseadusega
IRRD direktiivi põhjenduspunkti 35 kohaselt peab igasugune kriisilahenduse meetmest tulenev
aktsionäride ja võlausaldajate õigustesse sekkumine olema kooskõlas Euroopa Liidu
põhiõiguste hartaga (edaspidi põhiõiguste harta). Kui kriisilahendusmeetme kontekstis
koheldakse sama järgu võlausaldajaid erineval viisil, peaks selline eristamine olema eelkõige
õigustatud avaliku huvi seisukohast ja käsitletava riskiga proportsionaalne ega tohiks olla ei
otseselt ega kaudselt diskrimineeriv kodakondsuse alusel.
1. Omandiõiguse kaitse. PS § 32 esimene lause sätestab omandi puutumatuse, kuid see
põhimõte ei ole absoluutne ja samas järgnevad sätted annavad erandid ja tingimused, mille
korral omandi puutumatust võib siiski riivata. Põhiseadus kaitseb ka kõikvõimalikke
majanduslik-rahalist väärtust omavaid õigusi, sh aktsiad, patendid, firmaväärtus,
tegevusluba, mis annab õiguse teatud majandustegevuseks. Omand, sh nõue peab reaalselt
eksisteerima, olema õiguslikult tuvastatud ja täidetav, olema piisavalt selgelt ja veenvalt
kindlaks tehtud (näit kohtumenetluses).
Õigus omandile on üks õigustest ja vabadustest, mida võib piirata, kuid teatud tingimustel,
rakendades sh individuaalsete ja üldiste huvide tasakaalustamise ning proportsionaalsuse
kriteeriume. Üldiste ja individuaalsete huvide õiglane tasakaalustamine on omandiõiguse
kaitse keskne küsimus.68
Erinevate kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamine võib riivata ettevõtja omanike ja
võlausaldajate omandiõigusi erineval moel. Eelkõige riivab ettevõtja omanikke FI õigus
anda omanike omandiõiguse instrumendid või kogu ettevõtja vara või osa selle varast üle
erasektorist pärit omandajale ilma omanike nõusolekuta. PS § 32 sätestab, et omandit võib
omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes
68 R. Maruste Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Juura, Tallinn 2004, lk. 475 - 480.
205
huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta
võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või
selle suurus.
Kriisilahenduse meetmed peavad olema sobivad seatud legitiimsete eesmärkide
saavutamiseks, eelkõige finantsstabiilsuse tagamiseks, kindlustusvõtjate ja teiste kaitstud
isikute huvide kaitseks, kriitiliste kindlustusfunktsioonide jätkusuutlikkuse säilitamiseks ja
erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise
vajalikkuse vältimiseks. Kuna kindlustusandjate makseraskused võivad kaasa tuua olulise
ühiskondliku kahju ja tõsiseid häireid turuosalistele, on kriisilahendusmeetmete
rakendamine sobiv viis nende ohtude ennetamiseks ja piiramiseks.
Omandiõigust võib piirata üksnes siis, kui see on vajalik, st kui vähem piirava vahendiga ei
ole võimalik sama eesmärki saavutada. Kriisilahendusmenetluses kohaldatavad meetmed,
nagu aktsiate ülevõtmine, võlainstrumentide konverteerimine või juhtorgani asendamine,
võivad riivata omanike ja võlausaldajate õigusi, kuid need on õigustatud juhul, kui
kindlustusandja ei suuda enam jätkata oma tegevust turupõhiselt, muud meetmed ei oleks
piisavad või oleksid ajaliselt ebaefektiivsed või riive on vajalik suurema kahju või
süsteemse kriisi vältimiseks.
Kriisilahendusmeetmete rakendamisel tuleb ka tagada, et omandiõiguse riive oleks
mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas tähenduses – see tähendab, et õigusi ei piirata
rohkem, kui see on eesmärgi saavutamiseks hädavajalik. IRRD direktiivi põhjenduspunkt
40 ütleb, et omandiõiguse riive ei tohiks olla ebaproportsionaalne. Kindlustusandjate
mõjutatud aktsionärid, kindlustusvõtjad, soodustatud isikud, nõude esitajad ja muud
võlausaldajad ei peaks seetõttu kandma suuremat kahjumit kui see, mida nad oleksid
kandnud juhul, kui kindlustusandja oleks kriisilahenduse otsuse langetamise hetkel
likvideeritud. See võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte peegeldab põhiõiguste harta
artikliga 17 kaitstud põhiõigust omandile. Seda õigust tuleks haldusõiguslikus
kriisilahendusmenetluses kaitsta, tagades, et ühegi mõjutatud aktsionäri, kindlustusvõtja,
soodustatud isiku, nõude esitaja või muu võlausaldaja olukord ei ole halvem kui tavalises
maksejõuetusmenetluses.
Kokkuvõte. Seaduseelnõus kavandatud kriisilahendusmeetmed vastavad sobivuse,
vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele. Need meetmed on:
- sobivad finantsstabiilsuse, klientide kaitse ja avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks;
- vajalikud, kuna alternatiivsed meetmed ei võimalda sama kiiret ega tõhusat reageerimist
kriisiolukordades;
- proportsionaalsed, sest isikute õigusi piiratakse üksnes ulatuses, mis on vajalik suurema
kahju vältimiseks, tagades samal ajal õiguskaitse ja hüvituse mehhanismid.
2. Eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuna seadusega kehtestatakse nõuded
kindlustusandja juhtimisele, aruandlusele ja usaldatavusnõuete täitmisele.
Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena
käsitatavasse tegevusse. Ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne – seda võib piirata, kui
piirangud tulenevad seadusest, need on seotud finantsstabiilsuse, avaliku korra ja tarbijate
kaitse tagamisega ning on proportsionaalsed. Kindlustusandjate tegevusel on ühiskonnas
suur mõju ning nende jätkusuutlikkuse ja usaldatavuse tagamine on avalikkuse seisukohalt
hädavajalik. Seega on kehtestatavad piirangud sobivad eelnimetatud eesmärkide
saavutamiseks.
206
Kindlustusandjatele on nende tegevuse iseloomust tulenevalt avalikkusel kõrgemad ootused
ja nõuded, mistõttu on nendele kehtestatud ulatuslikult regulatsioone nii EL tasandil kui
riigisiseselt. Antud juhul toob uute nõuete kehtestamine küll kaasa täiendavaid kohustusi ja
vajaduse teha teatud ümberkorraldusi, kuid see on vajalik, kuna olemasolevad reeglid ei
pruugi olla piisavad kindlustusandjate pikaajalise jätkusuutlikkuse ja usaldatavuse
tagamiseks.
Eelnõuga ette nähtud piirangud on mõistlikud. Kuigi uued nõuded on ühest küljest
kindlustusandjaid koormavad, siis teisest küljest tagab see nende tegevuse toimimise ja
jätkusuutlikkuse igapäevases majanduses üleüldiselt. See omakorda on seotud avaliku
huviga, kuna finantsasutuste stabiilsus aitab kaasa ka riigi majanduse toimimise
stabiilsusele. Lisaks aitab nõuete rakendamine ära hoida kahjusid, mis võiks kaasneda, kui
kindlustusandjat juhitakse halvasti ja kindlustusandjal ei ole kapitali kohustuste täitmiseks.
Lisaks kaitsevad eelnõuga kehtestatavad nõuded isikute omandit, kes on oma raha
usaldanud kindlustusandja hoolde, see omakorda vähendab isikute halduskoormust, kuna
nad ei pea hoolitsema ja muretsema täiendavate tagatiste olemasolu eest. PS § 32 kohaselt
on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Antud eelnõuga võtab riik meetmeid, et
see isikute õigus saaks tagatud.
Kokkuvõte. Seaduseelnõus sätestatud kindlustusandjatele suunatud täiendavad nõuded ja
piirangud:
- sobivad finantsstabiilsuse ja tarbijakaitse eesmärkide saavutamiseks;
- vajalikud, kuna ilma nendeta ei oleks võimalik neid eesmärke piisava tõhususega
saavutada;
- proportsionaalsed, kuna õiguste riivet on hoolikalt kaalutud ja see on mõõdukas
võrreldes saavutavate avalike hüvedega.
3. Eelnõuga keelatakse kindlustusandjal sõlmida uusi kindlustuslepinguid.
Seaduseelnõuga nähakse kriisilahenduse olukorras ette piirang kindlustusandjale sõlmida
uusi kindlustuslepinguid, mida võib pidada ettevõtlusvabaduse riiveks PS § 31 tähenduses.
Ettevõtlusvabadus hõlmab muu hulgas õigust ise otsustada, kas ja millist majandustegevust
isik soovib läbi viia, sh milliseid lepinguid sõlmida.
Keeldu uute lepingute sõlmimiseks rakendatakse kriisilahenduse käigus olukorras, kus
kindlustusandja on sattunud või sattumas makseraskustesse ning tegevuse jätkamine seaks
ohtu kindlustusvõtjate huvid ja finantsstabiilsuse. Sellises olukorras on uus äritegevus (uute
kohustuste võtmine) vastuolus kriisilahenduseesmärkidega. Seega on piirang sobiv meede
takistamaks kindlustusandja olukorra süvenemist ja vältimaks riski laienemist
kindlustusvõtjatele ja kogu finantssüsteemile.
Uute kindlustuslepingute sõlmimise keeld on vajalik meede, kuna see võimaldab vältida
kindlustusportfelli edasist suurenemist ajal, mil kindlustusandja majanduslik seis on
ebakindel. Ilma sellise keeluta suureneks kindlustusandja kohustuste maht, mis raskendaks
kriisilahendusmeetmete rakendamist ja suurendaks riski olemasolevatele
kindlustusvõtjatele.
Eelnõus sätestatud piirang on ka proportsionaalne kitsamas tähenduses, kuna piirang on
ajutine ning seondub konkreetse kriisiolukorraga, meede on suunatud kindlustusvõtjate ja
avaliku huvi kaitsele, mis õigustab ajutist sekkumist ettevõtlusvabadusse ning meedet
rakendatakse seaduse alusel ja selgelt piiritletud juhtudel, mille eesmärk on tagada
207
kriisilahenduse edukus ning vältida suuremaid kahjusid. Kriisilahenduseesmärkide –
sealhulgas kindlustusvõtjate, soodustatud ja kahjustatud isikute huvide kaitse,
finantsstabiilsuse säilitamine ja avaliku sektori vahendite säästmine – saavutamine kaalub
üles ajutise ettevõtlusvabaduse riive. Samas vähendab see kindlustusandja halduskoormust,
sest uusi lepinguid ei sõlmita ning lepingute ettevalmistamise ning sõlmimisega kaasnevat
menetlust jääb ära.
Kokkuvõte. Uute kindlustuslepingute sõlmimise keeld kriisilahenduse käigus on:
- sobiv, sest see takistab kriisi süvenemist ja edasiste kohustuste võtmist ebastabiilses
olukorras;
- vajalik, kuna muud meetmed ei saavutaks samaväärset kaitset kindlustusvõtjatele ja
avalikele huvidele;
- proportsionaalne, kuna see on ajutine, sihipärane ja seaduslik ning tagab kriisilahenduse
eesmärkide saavutamise.
4. Juhtide tagasikutsumine. Seaduseelnõuga antakse kriisilahendusasutusele õigus kutsuda
tagasi või vahetada välja kindlustusandja kõrgem juhtkond, kui kindlustusandja suhtes
rakendatakse kriisilahendusmeetmeid. Tegemist on ettevõtlusvabaduse (PS § 31) riivega,
kuivõrd see sekkub ettevõtja sisemisse korraldusvabadusse ja juhtimisõigustesse.
Juhtkonna tagasikutsumine või väljavahetamine on sobiv olukorras, kus olemasolev
juhtkond ei ole olnud suuteline vältima kindlustusandja kriisi, on tegevusetu või isegi
põhjustanud kriitilise seisu. Meede võimaldab tagada pädeva ja usaldusväärse juhtimise
olukorras, kus kriisilahenduse edukas elluviimine eeldab operatiivseid, pädevaid ja avalikku
huvi teenivaid otsuseid.
Meede on vajalik, sest alternatiivsed ja leebemad sekkumisviisid (nt juhiste andmine või
järelevalvemenetluse pikendamine) ei pruugi tagada kriisilahenduse eesmärkide kiiret ja
usaldusväärset täitmist. Juhtkond on keskne otsustaja kriitilistes olukordades, mistõttu on
tähtis, et selle liikmetel oleksid vastavad oskused, pädevused ja sõltumatus, mis toetaksid
kriisist väljumise strateegiat. Juhtkonna jätkamine olukorras, kus puudub avalik usaldus või
professionaalne pädevus, võib suurendada riski kindlustusvõtjatele ja takistada
kriisilahenduse tõhusust.
Meede on proportsionaalne kitsamas tähenduses, kuna:
- seda rakendatakse üksnes konkreetse kriisiolukorra lahendamiseks ja mitte püsivalt;
- tagasikutsumine on suunatud juhtimisvõimekuse tagamisele;
- rakendatakse seaduses sätestatud tingimuste ja kriteeriumite alusel.
Kokkuvõte. Kindlustusandja juhtorgani või juhtkonna tagasikutsumise õigus
kriisilahenduse raames:
- on sobiv, kuna see võimaldab tagada kriisilahenduse elluviimise pädeva juhtimise
kaudu;
- on vajalik, kuna leebemad meetmed ei pruugi tagada sama efektiivselt kriisist väljumise
tingimusi;
- on proportsionaalne, kuna meede on ajutine, seaduslikult piiritletud, eesmärgipärane
ning tagab õiglase tasakaalu ettevõtlusvabaduse ja avaliku huvi vahel.
5. Väärteokaristused seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest. Sellega on puutumuses
PS § 11, mille kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas seadusega. Samuti
riivatakse PS § 31, mille korral mõned ettevõtlusega seotud teod võivad olla kvalifitseeritud
208
väärtegudeks ning nende eest nähakse ette karistused69. Need piirangud peavad olema
demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste
olemust.
Rahatrahvide kehtestamine väärteokaristusena on sobiv meede, sest see aitab saavutada
eelnõu keskseid eesmärke – finantsstabiilsuse tagamine, kindlustusvõtjate kaitse ja avaliku
usalduse säilitamine finantssektori vastu. Finantssektor põhineb suurel määral usaldusel
ning väärkäitumine või regulatiivsete nõuete eiramine võib ohustada kogu süsteemi
toimimist. Seega on karistused sobivad õigusrikkumiste tõkestamiseks ning seaduskuuleka
käitumise edendamiseks.
Meede on vajalik, sest ainult järelevalvemeetmetest, nagu sunniraha või ettekirjutused, ei
pruugi piisata. Üldpreventiivne mõju – st sõnum, et seaduserikkumised on ebasoovitavad ja
toovad kaasa tõsised tagajärjed – on rahatrahvi kui väärteokaristuse oluline funktsioon.
Finantssektoris võivad nõuete rikkumise tagajärjed ulatuda oluliselt kaugemale konkreetse
rikkumise või ettevõtte tasandist, mõjutades kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid ja muid
kolmandaid isikuid. Seetõttu on täiendav karistusõiguslik vastutus vajalik, et katta
juhtumeid, mille puhul rikkumise tagajärg on ulatuslikum ja ohtlikum kui see, mida oleks
võimalik kõrvaldada üksnes ettekirjutuse või sunniraha abil.
Eelnõuga ette nähtavad rahatrahvid on juriidilise isiku puhul kuni 10% tema aastasest
kogukäibest eeleval majandusaastal ja füüsilise isiku puhul kuni 5 000 000 eurot. Määrad
on kooskõlas finantssektoris kohalduvate määradega. Täpsemad selgitused on toodud
vastavate sätete selgituste juures. Finantsasutuste puhul on väärteokaristustena ette nähtud
rahatrahvid kõrgemas suurusjärgus, kui teistes eluvaldkondades, sest finantssektor põhineb
usaldusel. Seadusega pandud kohustuste mitte järgimine võib kaasa tuua ulatuslikud
tagajärjed mitte ainult sellele ettevõtjale endale, vaid ka kindlustusvõtjatele,
kindlustustatule ja kannatanutele. Samuti kaitstakse avaliku sektori vahendeid.
Kokkuvõte. Eelnõuga kehtestatavad väärteokaristused:
- on sobivad, kuna aitavad ennetada ja ohjata olulisi rikkumisi finantssektoris;
- on vajalikud, kuna leebemad meetmed ei pruugi tekitada piisavat heidutust ega tagada
õigusrikkumiste vältimist;
- on proportsionaalsed, kuna karistusmäärad on kooskõlas sektori riskidega, õiguspäraselt
seaduses sätestatud ja tasakaalustavad avaliku huvi ettevõtlusvabaduse riivega.
6. Õiguste ja vabaduste kohtuliku kaitse tagamine. PS § 15 lg 1 esimene lause sätestab
keskse normina üldise kohtusse pöördumise õiguse. See sisaldab ka üldist põhiseaduslikku
õigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, st iga subjektiivset õigust peab
olema võimalik realiseerida kohtus tõhusas ja ausas menetluses mõistliku aja jooksul.
Isikuliselt kaitsealalt on PS § 15 lg 1 kõigi ja igaühe õigus.
EL põhiõiguste harta art 47 sätestab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele
kohtulikule arutamisele. EL õigust saab rikkuda riigi tegevus või EL institutsiooni tegevus.
Üksikisik peab saama siseriiklikus kohtus vaidlustada iga siseriikliku EL õiguse alusel
antud akti seaduslikkust. Siseriiklik kohus ei saa seejuures arutada EL institutsiooni
õigusakti tühistamist. EL õigusakti kehtivuse kindlakstegemiseks peab liikmesriigi kohus
küsima Euroopa Kohtult eelotsust (ELTL art 267).
69 O. Kask, S. Ehrlich, A. Henberg. PS § 31 kommentaarid, p 33. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne,
viies, parandatud ja täiendatud väljaanne. Justiitsministeerium: 2020. https://pohiseadus.ee/sisu/3502
209
Üksikisikul on õigus esitada hagisid ja kaebusi ka EL toimimise lepingu artikli 263(4)
alusel, mis sätestab, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus
sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult
puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda
rakendusmeetmeid.
IRRD direktiiv ei loo kaebeõiguse realiseerimiseks teistsugust korda.
Kriisilahendusmenetluse rakendamine on ülesehitatud üldjuhul viisil, kus haldusotsuseid
ja/või toiminguid haldusevälise isiku suhtes teeb liikmesriigi kriisilahendusasutus. Seega
on kohtulik kaitse korraldatud üldjuhul läbi siseriikliku kohtusüsteemi.
Kokkuvõtvalt on käesoleva eelnõuga tagatud üksikisiku õigus kohtusse pöörduda, samuti
õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on kooskõlas PS ja EL õiguse üldpõhimõtetega.
7. Kahju hüvitamise tagamine. PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt
õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 esemeks on
riigivastutus, st avaliku võimu kandja vastutus oma tegevusega kaasnenud õigusvastaselt
põhjustatud kahju eest. Seaduse tasandil kuulub kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse
kohaldamisalasse ning on seotud seal sätestatud tingimustega.
EL toimimise lepingus reguleerib kahju hüvitamist artikkel 268, mille järgi kuuluvad
Euroopa Liidu Kohtu pädevusse vaidlused, mis on seotud kahjude hüvitamisega artikli 340
teise ja kolmanda lõigu põhjal, ning artikkel 340, mille lõige 2 kohaselt lepinguvälise
vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete
täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.
Direktiiv ei piira kahjuhüvitamisnõuete esitamist.
IRRD direktiivi artikli 67 lõige 4 sätestab, et kriisilahendusasutuste õigusvastase otsuse või
meetme puhul kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduvad sellise kahju hüvitamisega, mis
taotleja selle otsuse või toimingu tagajärjel kandis (eelnõu § 62).
4. TERMINOLOOGIA
Seaduseelnõuga võetakse kasutusele mitmed uued terminid, mis on defineeritud seaduseelnõu
§-des 3–5 ning on vajalikud uue seaduse kohaldamiseks (ja direktiivi ülevõtmiseks). Nendest
olulisemad ja seaduses läbivalt kasutatavad terminid:
- kriisilahendustegevus – kriisilahenduse algatamise kohta otsuse tegemine,
kriisilahendusmeetme rakendamine ja kriisilahendusõiguse kasutamine;
- kriisilahendusmeede – vahend ettevõtja suhtes kriisilahenduse läbiviimiseks;
- kriisilahendusõigus – kriisilahendusasutuse õigus kriisilahendusmeetmete rakendamiseks;
- kriisilahenduses olev ettevõtja – kindlustusandja või muu ettevõtja (nt kindlustusgruppide
puhul juhtiv emaettevõtja), kelle suhtes on algatatud kriisilahendus, st ta vastab
kriisilahenduse algatamise tingimustele ja kriisilahendusasutus on teinud otsuse
kriisilahenduse algatamiseks;
- rahastu - Tagatisfondi juurde loodav kindlustusandjate kriisilahenduse osafond.
Lisaks võetakse KindlTS-is ja FIS-is kasutusele järgmised uued terminid:
- väike ja mittekeerukas kindlustusandja – seaduses sätestatud tingimustele vastav
kindlustusandja või kaptiivkindlustusandja, kellel on õiguse rakendada proportsionaalsuse
meetmeid;
210
- väike ja mittekeerukas kindlusgrupp – seaduses sätestatud tingimustele vastav
kindlustusgrupp, kellel on õiguse rakendada proportsionaalsuse meetmeid;
- oluline piiriülene kindlustustegevus – seaduses sätestatud tingimustele vastav
kindlustustegevus teises lepinguriigis, mille puhul kohalduvad täiendavad
järelevalveasutuste koostöökohustused;
- kestlikkustegur – keskkonnaalane, sotsiaalne, töötajate, inimõiguste austamise ning
korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitlusega seonduv asjaolu;
- kestlikkusrisk – kestlikkusteguriga seotud sündmuse või olukorra aset leidmise oht, mis
avaldab või võib avaldada negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele.
5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE
Seaduseelnõu on kooskõlas järgmise EL õigusega:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja
edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning
muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL)
2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL)
2017/1129 (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/1, 08.01.2025) (vt lisa 1 vastavustabelit);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi
2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse, järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste
garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite, kestlikkusriskide ning
konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive
2002/87/EÜ ja 2013/34/EL (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/2, 08.01.2025) (vt lisa
2 vastavustabelit).
Seaduseelnõuga täpsustatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/138/EÜ
kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (EMPs
kohaldatav tekst) tulenevat õigusabikulude kindlustuse kehtivat regulatsiooni, mille
tõlgendamisel on analüüsitud järgmisi kohtupraktikaid: C-442/12, C-199/08, E-21/16 ja C-5/15
(vt VÕS § 528 selgitusi) (direktiivi sätete vastavust vt lisa 3).
211
6. SEADUSE MÕJU
6.1. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistiku mõju
6.1.1. Üldine mõju
Kriisiennetusmeetmed aitavad tagada, et järelevalvel on selgemad volitused varajaseks
sekkumiseks ja kindlustusturg on piisavalt ette valmistunud, et kindlustusandja hätta sattumise
korral taastuks ta finantsseisund võimalikult kiiresti ja oleks tagatud kindlustusvõtjate ees
võetud kohustuste täitmine. Üldreegel – kriisi ennetamine on odavam kui selle lahendamine.
Kriisilahendusmeetmete rakendamise eesmärk on kindlustusandja raskustesse sattumise korral
minimeerida negatiivseid tagajärgi, säilitades kriitiliste funktsioonide järjepidevuse
(kindlustuskaitse katkematuse). Kindlustuskaitse järjepidevus on sageli eelistatum kui
maksejõuetu ettevõtja lõpetamine, kuna selline järjepidevus pakub kindlustusvõtjatele,
soodustatud ja kahjustatud isikutele kõige soodsamaid tulemusi. Seega kindlustusandjate
tegevust, teenuseid või toiminguid, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul või
kindlustusvõtjate, soodustatud või kahjustatud isikute jaoks mõistlike kuludega asendada, tuleb
käsitada kriitiliste funktsioonidena, mis peavad jätkuma.
6.1.2. Kriisilahenduse ennetamise ja lahendamise mõju kindlustusandjatele, nende
omanikele ja juhtidele
Sihtrühma kuuluvad FI tegevusloa alusel tegutsevad kindlustusandjad (vt seletuskirja punkti
2.4.1), sealhulgas nende omanikud ja juhid ning kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid
(hetkel ühtegi Eestis asutatud ei ole).
Finantsseisundi ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise kohustus on vähemalt
60%-l Eesti kindlustusturust ja kriisilahenduse kava peab FI koostama vähemalt 40%-le Eesti
kindlustusturust. Kriisilahenduse võib algatada ka sellise kindlustusandja suhtes, kelle kohta ei
ole kriisilahenduskava koostatud, kuid kes vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele ehk
kriisilahenduse sihtrühma kuuluvad ka need kindlustusandja, kes ei kuulu kriisilahenduse
kavandamise sihtrühma.
Kuna Eestis ühtegi kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat asutatud ei ole, kes
kuuluks seaduse kohaldamisalasse, ei ole nende kohta eraldi mõjuanalüüsi koostatud.
Kuna kriisilahenduse algatamise ehk uues seaduses sätestatud kriisilahenduse rakendamise
üheks tingimuseks on kindlustusandja makseraskustesse sattumine või tõenäoliselt
makseraskustesse sattumine, on alljärgnevalt välja toodud Eesti kindlustusandjate SCR ja MCR
näitajad (makseraskustesse sattumise üheks kriteeriumiks on, et kindlustusandja ei täida MCR-
i või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade).
Tabelis 7 on esitatud väljavõtted Eesti kindlustusandjate 2024. aasta SFCR aruannetest.
Compensa Life
Vienna Insurance
Group SE
Seisuga 31.12.2024 oli ettevõtte SCR 92,31 miljonit eurot ja MCR oli 23,08
miljonit eurot. Sobivad omavahendid kapitalinõuete katteks olid 144,33 miljonit
eurot. Seega Compensa SCR kaetus oli 1,55 kordne ja miinimumkapitalinõude
kaetus 6,18-kordne70.
70 SFCR_Compensa Life.pdf
212
Swedbank Life
Insurance SE
2024. aasta lõpus moodustas solventsuskapitalinõue 130,0 miljonit eurot ning
äriühingu kättesaadavad omavahendid ületasid solventsuskapitalinõuet 1,56
korda. Miinimumkapitalinõue oli 32,5 miljonit eurot71.
Aktsiaselts
KredEx
Krediidikindlustus
2024. aasta lõpu seisuga moodustasid Aktsiaseltsi omavahendid 440,5%
arvestuslikust solventsuskapitalinõudest. Solventsuskapitalinõude suuruseks
aruandeaasta lõpu seisuga oli 4,8 mln eurot (2023. aasta lõpu seisuga 5,8 mln
eurot) ning miinimumkapitalinõude suuruseks 4,0 mln eurot (2023. lõpu seisuga
4,0 mln eurot). Nõuetekohaseid omavahendeid kapitalinõuete täitmiseks oli 21,0
mln eurot. Aktsiaselts täitis kapitalinõudeid kogu aruandeaasta vältel72.
AS LHV
Kindlustus
LHV Kindlustusel oli SII omavahendeid 31.12.2024. a seisuga 12,6M eurot
(31.12.2023: 11,1M eurot). Kapitali eesmärkide määramisel lähtub LHV Seltsi
solventsuskapitalinõue oli 9 055 000 eurot ja miinimumkapitalinõue oli 4 000 000
eurot. LHV Kindlustus omab piisavalt kapitali, mis tagab LHV Kindlustuse
jätkusuutliku äritegevuse ning suutlikkuse täita kõiki kohustusi ehk LHV
Kindlustuse omavahendid katavad nõuetekohaselt miinimum- ja
solventsuskapitalinõude73.
Elama Kindlustus
AS
31.12.24 seisuga oli solventsuskapitalinõue 4 279 359 eurot ja
miinimumkapitalinõue 4 000 000 eurot ning omavahendeid 8 204 413 eurot.
Seltsil on omavahendeid piisavalt, et katta regulatiivsed kapitalinõuded:
omavahenditega on solventsuskapitalinõue kaetud 201% ja miinimumkapitalinõu
on kaetud 205%74.
ERGO Insurance
SE
ERGO solventsuskapitalinõue on 59 477 875 eurot ja miinimumkapitalinõue 26
765 044 eurot. Solventsuskapitalinõude täitmiseks rakendatavad nõuetekohased
omavahendeid on 99 202 419 euro ja miinimumkapitalinõude täitmiseks
rakendatavad nõuetekohased omavahendeid 88 848 378 euro ulatuses. Ettevõte
on piisavalt kapitaliseeritud ja vastas kogu aruandeaasta jooksul solventsus- ja
miinimumkapitali tagamise nõuetele. 2024. aasta lõpu seisuga oli
solventsuskapitalinõue 167% ja miinimumkapitalinõue 332%75.
If P&C Insurance
AS
Ifi nõuetekohaste omavahendite suhe solventsuskapitalinõudesse oli 2024. aastal
152% ning nõuetekohaste omavahendite suhe miinimumkapitalinõudesse oli
2024. aastal 359%. Solventsuskapitalinõue suurenes 5,2 miljonit eurot, ulatudes
2024. aastal 85,3 miljoni euroni (2023. aastal 80,1 miljonit eurot), mis on tingitud
põhisolventsuskapitalinõude suurenemisest. Miinimumkapitalinõue suurenes 2,0
miljonit eurot ja oli 2024. aastal 36,1 miljonit eurot (2023. aastal 34,1 miljonit
eurot), suurenemise põhjuseks on kindlustusmaksete kasv. Nõuetekohaseid
omavahendeid oli 129 miljonit eurot76.
Salva Kindlustuse
AS
Solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks nõuetekohased
omavahendid kokku 28 654 275. Salva nõuetekohaste omavahendite suhe
71 Swedbank Report 72 Solventsuse-ja-finantsseisundi-aruanne_2024_ajakohastatud-versioon.pdf 73 Solventsuse-_ja_finantsseisundi_aruanne_2024-ET.pdf 74 2024-Solventsuse-ja-finantsseisundi-aruanne.pdf 75 ERGO Solvency and Financial Conditions Report EE_2024.pdf 76 if-pc-insurance-as_solventsuse-ja-finantsseisundi-aruanne-2024.pdf
213
solventsuskapitalinõudesse oli 2024. aasta lõpul 194% (2023: 176%). s Seisuga
31.12.2024 moodustas solventsuskapitalinõue (SCR) 14 760 425 eurot,
suurenedes aastaga 1 725 621 euro võrra (31.12.2023 oli 13 034 804 eurot).
Omavahendite kogusumma, mis on vajalik regulatiivse miinimumkapitalinõude
täitmiseks moodustas 31.12.2024 seisuga 4 000 000 eurot77.
Swedbank P&C
Insurance AS
2024. aasta lõpus moodustas solventsuskapitalinõue 49,8 miljonit eurot ning
äriühingu kättesaadavad omavahendid ületasid solventsuskapitalinõuet 1,5 korda.
Miinimumkapitalinõue oli 17,9 miljonit eurot78.
Tabel 8. Kindlustusandjate kapitaliseeritus
1. Mõju majandusele
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamine
Kava koostamine tähendab kulu kindlustusandjatele, kellel on vastav
kohustus. Elukindlustusandjatest peab finantsseisundi taastamise kava
koostama üks kindlustusandja kahest (Swedbank Life Insurance SE).
Teine elukindlustusandja (Compensa Life Vienna Insurance Group SE) on
kaetud kindlustusgrupi kavaga, mille koostab kindlustusgrupi lõplik
emaettevõtja kindlustusgrupi tasandil. Kuigi Swedbank Life kuulub
pangagruppi ning FELS-ist tulenevalt koostatakse konsolideerimisgrupi
finantsseisundi taastamise kava, ei vabasta see kindlustusandjat
kindlustusandjate ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamisest.
2024. a SFCR andmete alusel ei peaks ükski kahjukindlustusandja
ennetavat kava koostama, kui kahe kahjukindlustusandja kavad
koostatakse kindlustusgrupi tasandil ning nende kahe kindlustusandja
turuosad Eestis kokku on 60% (vt tabel 3), mistõttu on ka kohustuslik
turujaotuse norm (60%) täidetud. Samuti, kuna turujaotused võivad ajas
muutuda, siis ei saa väita, et ükski kahjukindlustusandja ei pea kunagi
ennetavat kava koostama. Lisaks ei piira seaduseelnõu FI-l küsimast kava
koostamist kindlustusandjatelt, vaatamata normi täitmisele.
Kui kindlustusgrupi tasandil kava ei koostata, võib FI nõuda ka
kindlustusgruppi kuuluvalt kindlustusandjalt kava koostamist
individuaalsel tasandil.
Kahjukindlustustegevus Turuosa
2024 60% turuosa kaetus peab olema täidetud
ERGO (kindlustusgrupp) 32% KKELS § 6 lõike 5 kohaselt võetakse
turuosade arvestamisel arvesse
kindlustusgruppi kuuluvad
kindlustusandjad. ERGO ja If turuosa kokku
on 60%. Seega on 2024. a seisuga
kindlustusgrupi kavadega Eesti turuosade
norm täidetud (juhul, kui grupi tasandil kava
koostatakse).
If (kindlustusgrupp) 28%
77 Microsoft Word - SFCR S2 2024 aruanne Salva Kindlustuse AS.docx 78 SPCI_SFCR_2024_est.pdf
214
Swedbank (pangagrupp) 24%
Compensa Life
(kahjukindlustuse osa)
(kindlustusgrupp)
7%
LHV (grupp) 4%
Salva 4%
Elama 1%
Kredex 0%
Elukindlustustegevus
Swedbank Life
(pangagrupp)
58% Kuna kindlustusgrupi tasandil koostatud
kava katab ära vaid 42% elukindlustusturust,
peab Swedbank kava koostama. Kui
Compensa emaettevõtja ei koosta
kindlustusgrupi kava, siis peavad mõlemad
kindlustusandjad kava koostama.
Compensa Life
(kindlustusgrupp)
42%
Kava koostamine on küll lisakoormus, kuid arvestades, et see kohustus on
hetkeseisuga ühel kindlustusandjal ning grupis on kavade koostamise
kogemus olemas, ei saa muudatuse mõju pidada märkimisväärseks,
sealjuures võib FI nõusolekul koostada kava lihtsustatud kujul.
Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamata, haldamata,
ajakohastamata või FI-le esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või
vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest on kindlustusandjale ette
nähtud ka rahaline karistus.
Esmane mõju avaldub kava koostamisel, kuid see tuleb reeglina iga kahe
aasta järel läbi vaadata ja vajadusel ajakohastada. Rahalise karistuse
määramisega seotud mõju avaldub vaid juhul, kui rikutakse kava
koostamise jne seotud nõudeid.
(ii) Kriisilahenduse kavandamine
Kuigi kriisilahenduskava koostab FI ja kindlustusgrupi tasandil
kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, tõuseb kindlustusandja
halduskoormus seoses kriisilahendusasutusele nõuetekohase teabe
esitamisega, mis on vajalik kriisilahenduskava koostamiseks ja
kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks. Samuti võib osutada vajalikuks
rakendada kindlustusandja suhtes meetmeid kriisilahendust takistavate
asjaoludega tegelemisega. Näiteks võib kindlustusandjat mõjutada see, kui
temalt nõutakse ühe meetmena vara võõrandamist või kohustiste
restruktureerimist või teatavate tegevuste piiramist või ka teatud
kindlustusteenuste osutamise piiramist (vt meetmed § 21 lõikes 5, mis
mõjutavad kindlustusandjat).
Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamata jätmise või
mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise
eest nähakse seaduses ette ka rahaline karistus.
Kuna kava koostatakse 40%-le kindlustusturust, võib 2024. a SFCR
andmetele tuginedes järeldada, et FI kriisilahendusüksus ei pea
elukindlustusandjate kohta koostama ühtegi kriisilahenduskava, kuna
215
elukindlustussektoris katab Compensa Life oma 42,5% turuosaga (vt tabel
4) kohustusliku turujaotuse miinimumnormi ära (kava koostab
kindlustusgrupi kriisilahendusasustus), kui just FI kriisilahendusüksus ei
otsusta koostada kava Swedbank Life kohta. Samuti ei pea FI
kriisilahendusüksus koostama ühtegi kava kahjukindlustussektoris, kuna
40% turuosa miinimumnorm on kaetud kindlustusgrupi kavadega, mille
koostavad kindlustusgrupi kriisilahendusasutused. Taas, turuosa
miinimumnormi täitmine ei tähenda, et FI kriisilahendusüksus ei võiks
kriisilahenduskavasid Eesti kindlustusandjate kohta koostada. Samuti on
kindlustusandjate turuosad ajas muutuvad ja välistatud ei ole ka, et FI
kriisilahendusüksus peab siiski kava koostama miinimumnormi
täitmiseks.
Seega, kriisilahenduse kavandamisega seoses avaldub kindlustusandjale
mõju juhul, kui FI on otsustanud kindlustusandja kohta kriisilahenduskava
koostada, mistõttu teeb kindlustusandja FI-ga koostööd seoses vajaliku
teabe esitamisega ja kriisilahendust takistavate asjaoludega tegelemisel.
Sellisel juhul avaldub mõju uute nõuete kohaldumise algfaasis, mil FI-le
tuleb esitada kava koostamiseks vajalik teave. Hiljem võib osutuda
vajalikuks kava ajakohastamiseks teabe esitamine. Mõju seoses rahalise
karistuse määramisega avaldub vaid juhul, kui rikutakse FI-le teabe
esitamise nõudeid (jäetakse teavitamata, kui ettevõtja on makseraskustes
või raskustesse sattumas).
(iii) Kriisilahenduse mõju, sh kindlustusandja omanikele ja
juhtidele
Mõju avaldub vaid juhul, kui mõne Eesti kindlustusandja suhtes on vajalik
algatada kriisilahendus ning kriisilahendusasutus rakendab tema suhtes
ühte või mitut kriisilahendusmeedet ehk kindlustusandja on juba
keerulises olukorras. Muudel juhtudel ei ole pädevatel asutustel õigust
kasutada uues seaduses sätestatud kriisilahendusõigusi. Kriisilahendus
kindlustusandja suhtes on äärmuslik meede, mida kasutatakse eelkõige
selleks, et kaitsta laiemalt kindlustusvõtjaid, turu stabiilsust, avalikke huve
ja maksumaksja raha. Viimased pankrotid Eesti kindlustussektoris leidsid
aset 25 a tagasi.
Kriisilahendusmeetmete rakendamisel lähtutakse põhimõttest, et ettevõtja
kahjumi katavad esimeses järjekorras selle omanikud ehk kriisilahenduse
mõju avaldub kõige rohkem omanikele.
Kriisilahenduse käigus võib raskustesse sattunud kindlustusandja
juhtorganid asendada kriisilahendusasutus oma esindajatega, mis
tähendab, et ettevõtja kaotab otsustusõiguse enda üle. Samas võiski seniste
juhtide tegevus või tegevusetus olla põhjuseks, miks kindlustusandja
olukord jõudis selleni, et tema suhtes tuli algatada kriisilahendus.
Tagasikutsumine võib kahjustada juhtide mainet. Samas võib juhtkonna
vahetus suurendada usaldust, et uutel juhtidel on kriisiohje pädevus,
sõltumatus ja usaldusväärsus. Seaduseelnõu näeb ette ka rahalise karistuse
kindlustusandja juhtidele, kui nad ei teavita kriisilahendusasutust
kindlustusandja makseraskustesse sattumisest või raskustesse sattumise
216
tõenäosusest. Sellisel juhul on ette nähtud maksimaalne karistus 5 miljonit
eurot.
Kapitaliinstrumentide ja võla konverteerimine või allahindamine
tähendab, et senised aktsionärid ja võlausaldajad (sh mõnel juhul
kindlustusvõtjad) kaotavad osa oma varast või nõudeõigusest – see
vähendab usaldust ettevõtja ja selle juhtimise vastu. Konverteerimise
tulemusel võivad uued aktsionärid (nt kindlustusvõtjad või riik) saada
kontrolli ettevõtja üle, mis tähendab senise juhtkonna ja omanike
mõjuvõimu vähenemist või kadumist. Kui uus kapitalistruktuur
asendatakse täielikult, kaotavad olemasolevad aktsionärid tihti kogu oma
investeeringu, sest nende osalus nullitakse või muudetakse marginaalseks.
Kauplemine aktsiate, võlakirjade või muude väärtpaberitega peatatakse
või lõpetatakse, et vältida paanikamüüki või hinnalangust.
Ka uute aktsiate või kapitaliinstrumentide emiteerimine vähendab
olemasolevate omanike suhtelist osalust kindlustusandjas, kui nad ei saa
või ei soovi uutesse instrumentidesse investeerida. Osaluse lahjenemisega
võivad olemasolevad omanikud kaotada strateegilise kontrolli ettevõtja
üle. Samuti võib aktsiate ja muude omandiõiguse instrumentide
üleandmine tähendada, et omanikud võivad kaotada kontrolli ettevõtja üle
ilma oma nõusolekuta, kuid kuna meede on osa
kriisilahendusraamistikust, toimub see avaliku huvi kaitseks (vt ka PS
analüüsi).
Kindlustusandja õiguste, vara või kohustiste üleandmine teisele ettevõtjale
(viimase nõusolekul) tähendab kontrolli kaotust vara üle ehk kui ettevõtja
vara või õigused antakse üle teisele ettevõtjale, võib see tähendada
omanikele sisuliselt ettevõtja väärtuse kaotamist või märkimisväärset
vähenemist. Kui kriisilahendusasutus otsustab, et vara ja kohustised
antakse üle „puhtalt“, ilma et neid piiraks olemasolevad tagatised või
muud kohustised, võib see ettevõtja jääkväärtust veelgi kahandada.
Võlainstrumentide tühistamine vähendab kindlustusandja kohustiste
kogumahtu, mis võib teoreetiliselt parandada ettevõtja omakapitali
positsiooni, kuid kuna sellist meedet rakendatakse ainult tõsise
kriisiolukorra puhul, on omanikud üldjuhul juba oma osaluse väärtuse
kaotanud või kaotamas, eriti kui tühistamine toimub paralleelselt teiste
kriisilahendusmeetmetega (nt aktsiate üleviimine, restruktureerimine).
Maksete edasilükkamine või intresside vähendamine võib samuti ajutiselt
parandada ettevõtja rahavoogu, mis võib kasuks tulla omanikele (vältides
nt täielikku likvideerimist), kuid see ei pruugi päästa omanike osalust, kui
muud kriisilahendusmeetmed (nt aktsiate tühistamine või ülevõtmine)
viiakse paralleelselt ellu. Maksete ja tarnete ajutine peatamine annab küll
ajutise hingetõmbepausi, kuid võib halvendada usaldusväärsust ja suhteid
lepingupartneritega. Kuna automaatselt peatatakse ka vastaspoole maksete
ja tarnetega seotud kohustused, võivad mõned kriitilised teenused/tarned
katkeda (need katked on siiski lühiajalised, 1–2 päeva pikad).
217
Kriisilahendusasutus saab ajutiselt ka keelata tagatud võlausaldajatel oma
tagatise realiseerimise, mis aitab säilitada kriisilahenduses oleva
kindlustusandja vara kriitilisel ajal. Kui kõik tagatud võlausaldajad
saaksid kohe ja korraga hakata tagatisi realiseerima, siis see süvendaks
kriisilahenduses oleva kindlustusandja olukorda, kahjustaks teisi
võlausaldajaid ja ei annaks õiget ülevaadet vara väärtuse kohta.
Meetmete rakendamine võib viia ka selleni, ettevõtja vara müüakse
turuhinnast odavamalt või soodustingimustel. Samuti viivad mõned
kriisilahendusmeetmed (nt portfelli üleandmine teisele kindlustusandjale,
kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine) selleni, et ettevõtja
lõpetab täielikult tegevuse.
Mõju avaldumise sagedus – kriisilahendus on mõeldud viimase abinõuna,
kui tavapärased turu- või järelevalvemehhanismid enam ei toimi. Seega
avaldub mõju vaid juhul, kui kindlustusandja on sattunud olukorda, et
tema suhtes on vaja algatada kriisilahendus, st kõik tingimused selleks on
täidetud. Kriisilahenduse algatamise üheks tingimuseks on, et
kindlustusandja peab olema makseraskustes või esineb selge oht, et ta
satub makseraskustesse (vt tabelit 6 Eesti kindlustusandjate
kapitaliseerituse kohta).
(iv) Rahastamine
Seaduseelnõuga luuakse Tagatisfondi juurde kindlustusandjate
kriisilahenduse osafond, mida rahastavad kindlustusandjad (see nõue tuleb
direktiivist). Kuna tegemist on tagantjärele rahastamise mudeliga, siis
mõju avaldub kindlustusandjatele alles juhul, kui mõne kindlustusandja
suhtes on tehtud kriisilahenduse algatamise otsus ning kriisilahenduse
läbiviimiseks või hüvitise maksmiseks on vaja kasutada rahalisi
vahendeid. Täpset mõju ei ole võimalik hinnata, kuna see sõltub, millise
kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus, milline on ta
tegevusportfell, kas esinevad bilansikõikumised ning kas osutub
vajalikuks kasutada rahastut hüvitise maksmiseks (§-st 62 tulenevalt).
Ettepaneku kohaselt oleksid maksimaalsed suurused, mida
kindlustusandjad peaksid aastas osafondi tasuma järgmised (2%
kindlustusmaksete mahust, kui võtta aluseks 2024. aasta andmed
kindlustusmaksete kohta eurodes):
Kindlustusandja 2%
kogukindlustusmaksetest
Aruandeperioodi
puhaskasum (2024. a)
ERGO 5 753 789 25 669 818
If 4 991 140 36 559 000
Swedbank 4 376 460 34 745 000
LHV 760 500 1 198 000
Salva 650 247 3 351 390
Elama 158 720 696 062
Kredex 33 425 808 551
Swedbank Life 3 048 153 47 100 000
Compensa Life 5 259 660 8 890 000
218
Käesoleva näite puhul tuleb arvestada, et tegelik suurus sõltub
Tagatisfondi kehtestatavast piirmäärast ja sellest, milliste
kindlustuslepingute (kindlustusliikide) kindlustusmaksed arvestusse
võetakse.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Suur osa eelkirjeldatud mõjust seoses kriisilahendusmeetmete
rakendamisega on kriisilahenduses oleva kindlustusandja vaates
ebasoovitav. Kriisilahenduse eesmärk ei ole karistada kindlustusandjat,
vaid minimeerida suurema kahju tekkimist klientidele, turule ja
ühiskonnale. Mõju sõltub sellest, milliseid konkreetseid
kriisilahendusmeetmeid rakendatakse.
Ebasoovitav mõju võib avalduda ka selles, et kuna kriisilahenduse
rahastamine on n-ö tagantjärgi rahastatav, siis kindlustusandja
kriislahendusse sattumise korral võib osutuda vajalikuks, et teised
kindlustusandjad peavad „kinni maksma“ selle kindlustusandja vara ja
kohustiste üleandmise ning lisaks hüvitise asjaosalistele, kui
kriisilahendus osutub nende jaoks ebasoodsamaks, kui oleks olnud
kindlustusandja pankrot. Oluline on siinjuures rõhutada, et kriisilahenduse
rahastut ei tohi kasutada kriisilahenduses oleva kindlustusandja kahjumi
katmiseks.
Mõju olulisus Kuna kindlustusandjad on Eestis üldiselt hästi kapitaliseeritud ja
tegutsevad tugeva solventsusraamistiku (Solventsus II) alusel, on nende
riskitaluvus ja vastupanuvõime finantsšokkidele kõrge. Samuti tagab
tõhus järelevalveraamistik, et riskide võtmist ja kapitali adekvaatsust
jälgitakse pidevalt ning probleemide ilmnemisel on võimalik sekkuda
varases staadiumis. Sellest tulenevalt ei ole kriisilahenduse regulatsiooni
mõju kindlustussektorile tervikuna märkimisväärne. Regulatsioon loob
pigem lisakaitsekihi äärmuslike ja väga ebatõenäoliste stsenaariumite
tarbeks, kuid ei muuda oluliselt turuosaliste igapäevast tegevust ega
finantsseisundit. Kokkuvõttes on regulatsiooni mõju sektori toimimisele
väike, täites eelkõige usaldusväärsuse ja turustabiilsuse suurendamise
rolli.
219
2. Sotsiaalne mõju
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(v) Kriitiliste funktsioonide jätkumine
Kriisilahenduse regulatsiooni üks keskseid eesmärke on tagada
kindlustussektori kriitiliste funktsioonide jätkumine ka siis, kui mõni
kindlustusandja satub raskustesse. See tähendab, et isegi juhul, kui
ettevõtja tavapärane tegevus katkeb, peavad inimesed jätkuvalt saama
kätte need kindlustushüvitised ja maksed, mille katkemine võiks otseselt
kahjustada nende sotsiaalset heaolu. Kui pensionimaksed peatuksid, võiks
see jätta pensionärid ilma oma igapäevaseks toimetulekuks vajaliku
sissetulekuta. See suurendaks vaesusriski ja sõltuvust riiklikest toetustest.
Ravikindlustushüvitiste katkemine võib takistada inimeste juurdepääsu
ravile (kui puudub ka riiklik ravikindlustus), suurendada terviseriske ja
põhjustada pikaajalist negatiivset mõju töövõimele ning elukvaliteedile.
Muude pikaajaliste elukindlustuslepingud ootamatu katkestus võib
kahjustada majanduslikku turvatunnet ja usaldust kogu
kindlustussüsteemi vastu.
Kriisilahendusraamistiku rakendamine aitab tagavad, et olulised lepingud
täidetakse ka kindlustusandja makseraskuste korral, kaitstakse mh eriti
haavatavaid sihtrühmi (pensionärid, krooniliste haigustega inimesed),
kelle toimetulek sõltub regulaarsetest väljamaksetest. Mõju avaldub ka
riigi koormusele, sest kui lepinguid täidetakse, ei pea riik asendama
lõppenud makseid sotsiaaltoetustega.
Seega kriisilahenduse regulatsiooni sotsiaalne mõju kindlustussektoris on
valdavalt positiivne, kuna see aitab vältida kriiside ülekandumist
ühiskonna kõige haavatavamatele gruppidele.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Töökohtade ja teenuste kättesaadavuse kadumine.
Kriisilahendusasutusel on õigus piirata raskustes oleva kindlustusandja
tegevust, sealhulgas keelata uute lepingute sõlmimine ja algatada ettevõtja
lõpetamine. Sellised meetmed on vajalikud kriisilahenduseesmärkide
saavutamiseks, kuid nende otsesteks tagajärgedeks võivad olla töökohtade
kadumine, kontorite sulgemine ja teenuste kättesaadavuse vähenemine.
Töökohtade kadumisega kaasneb sissetuleku kaotus. Teenuse
kättesaadavuse kadumine võib tähendada olukorda, kus raskustesse
sattunud kindlustusandja portfellis on mõni selline kindlustusteenus, mida
teised turuosalised ei paku. Kui see kindlustuskaitse kaob, võib see jätta
inimesed ilma olulise turvavõrguta ja seeläbi mõjutada nende sotsiaalset
heaolu.
Mõju avaldub vaid kindlustusandja raskustesse sattumise korral.
Analoogne mõju oleks ka kindlustusandja pankroti korral.
Mõju olulisus Mõju igapäevasele kindlustusturule on väike. Eesti kindlustusandjad on
hästi kapitaliseeritud ja tugeva riskipõhise järelevalve all. See tähendab, et
kriisilahendust kasutatakse vaid harvadel juhtudel ning äärmuslike
stsenaariumite korral.
220
6.1.3. Mõju kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele
1. Sihtrühma suurus. Eelnõu mõjutab Eestis asutatud kindlustusandjate kliente
(kindlustusvõtjaid, kindlustatuid, soodustatud isikuid) ja kahjustatud isikuid, sealhulgas
piiriüleseid ja teises lepinguriigis asuvate filiaalide kliente, kuna kriisilahenduse eesmärk
on kaitsta kõikide kindlustusandja klientide ja õigustatud isikute huve. Samuti mõjutab
eelnõu muid võlausaldajaid, kelle ees on kindlustusandjal kohustused. Kindlustusvõtjat,
kindlustatut ja soodustatud isikut käsitletakse õiguslikus mõttes võlausaldajana, sest kui
kindlustusleping on sõlmitud, tekib neil nõudeõigus kindlustusandja vastu (nt hüvitise
väljamakse, pensionimakse näol). Teoreetiliselt mõjutab eelnõu ka kolmanda riigi
kindlustusandja Eesti filiaali kliente, keda hetkel Eestis ei ole.
Elukindlustusandjatest teenindab Compensa üle 175 tuhande kliendi Baltikumis. Swedbank
Life Insurance’il on Eestis 92 tuhat klienti 114 tuhande jõusoleva lepinguga, äriühingul on
Leedus 162 tuhat klienti 205 tuhande jõusoleva lepinguga ning Lätis 68 tuhat klienti 88
tuhande jõusoleva lepinguga.
Kahjukindlustusandjatest on LHV Kindlustusel 170 tuhat klienti, Elama Kindlustusel on
üle 46 tuhande kliendi (tegutseb ainult Eestis), ERGO-l on Baltikumis üle 640 tuhande
kliendi ja If Kindlustusel ligikaudu 374 tuhat klienti.
Muude võlausaldajate arvu ei ole võimalik hinnata.
2. Mõju majandusele
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Kriisilahenduse mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele,
soodustatud isikutele ja muudele võlausaldajatele
Kui kindlustusandja satub kriisi, on kriisilahenduse eesmärkideks muu
hulgas kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute
kollektiivsete huvide kaitsmine ning kindlustuskaitse katkemise vältimine
ehk kindlustusvõtjad saavad loota, et poliisid kehtivad edasi ja hüvitised
makstud.
Kuigi omanike ja muude võlausaldajate esmase kahjukatmise kohustus
kaitseb kindlustusvõtjaid – nende huvid ei ole esmajärjekorras ohus – ei
ole välistatud, et kriisilahenduse käigus ei sekkuta ka kindlustusvõtjate
õigustesse (seda siiski erandkorras kõige viimase meetmena).
Kapitaliinstrumentide ja võla konverteerimine või allahindamine
tähendab, et võlausaldajad (sh mõnel juhul kindlustusvõtjad) kaotavad
osa oma varast või nõudeõigusest. Kindlustusvõtja võib jääda ilma
oodatud hüvitisest, isegi kui lepinguline alus on kehtiv, mis omakorda
võib oluliselt vähendada klientide usaldust kindlustusturu vastu. Kui
kriisilahendusasutus otsustab vähendada või tühistada kindlustusandja
kohustusi, viitab see sellele, et ettevõtte finantsseisund on sedavõrd
kriitiline, et omanike omakapital on tõenäoliselt juba väheväärtuslik või
kaotatud. Sellisel juhul muutub vajalikuks rakendada meetmeid ka
kindlustusvõtjate nõuete suhtes. Samas ei tohiks kriisilahendusmeetmete
rakendamine kindlustusvõtjatele kaasa tuua suuremat kahju, kui nad
221
kannaksid pankrotimenetluses (hüvitamise mehhanism, mida
kindlustusandjad rahastavad).
Kui kindlustuslepingust tulenev nõue konverteeritakse omandiõiguse
instrumendiks (nt lihtaktsiaks), ei saa klient enam otsest rahalist hüvitist,
vaid spekulatiivset omandiosalust kindlustusandjas või
sildkindlustusandjas. Investorile tähendab võlainstrumendi
konverteerimine aktsiaks, et ka omanikuriskid kanduvad neile, kaotades
eelisjärjekorra nõudeõiguses. Samas, kui kriisilahendus on edukas, võib
uus osalus (aktsiad) omandada väärtust tulevikus.
Kriisilahenduses oleva kindlustusandja emiteeritud võlainstrumentide
tühistamine mõjutab märkimisväärselt investoreid. Kui võlainstrumendid
(nt allutatud võlakirjad) tühistatakse, siis investorid kaotavad oma
investeeringu – neile ei maksta tagasi põhiosa ega intresse. Kuna tagatud
kohustisi ei saa tühistada, jäävad eelisvõlausaldajad paremasse olukorda
kui allutatud või tagamata võlainstrumentide omanikud. Kuigi
kindlustusandja kriisilahendusesse sattumise tõenäosus on pigem väga
väike, võivad sellised juhtumid vähendada investorite huvi investeerida
kindlustussektori instrumentidesse.
Omandistruktuuri nullimine võib võimaldada ettevõtja päästmist või
sujuvamat üleminekut uuele omanikule, mis aitab säilitada
kindlustuslepingute kehtivust ja vältida teenusekatkestusi. Kui omanikud
kannavad esmase kahju (enne kindlustusvõtjaid), võib see tugevdada
avalikkuse usaldust, et kriisides kaitstakse esmajärjekorras tarbijat.
Kriisilahenduses oleva kindlustusandja uute aktsiate või
kapitaliinstrumentide emiteerimine mõjutab ka potentsiaalseid uusi
investoreid, kes võivad saada ettevõtjas strateegilise positsiooni
kriisiolukorras odavalt, kuid kuna tegemist on kriisiolukorraga, on risk
kõrge, kuid edukas restruktureerimine võib anda märkimisväärset tulu.
Kui kriisilahendusasutus on otsustanud kasutada kindlustusandja
maksevõimelisena likvideerimise meedet, mistõttu ei ole kindlustusandjal
õigus sõlmida uusi kindlustuslepinguid, võib see tähendada, et
kindlustuse kliendid ei saa (sh pikendada) kindlustuskaitset riskide vastu,
mida ka näiteks ükski teine kindlustusandja ei paku. Sealjuures kaitse
katkemine ja riski realiseerimine võib tähendada majanduslikku kahju
isikutele. Uue kindlustusandja leidmine lühikese etteteatamisajaga võib
olla kulukas või keeruline.
Lepingutingimuste ühepoolne muutmine võib tähendada, et
kriisilahendusasutus saab muuta tagasimaksetähtaegu, lükata makseid
edasi või vähendada intressimäärasid. Investorid ja võlausaldajad võivad
kaotada oodatud intressitulu, kannatada rahavoo katkestuse tõttu või
saada oma raha tagasi planeeritust hiljem. Kuigi lepingud jäävad
formaalselt kehtima, ei ole neil sama tagatist kui tavapärases
turusituatsioonis.
222
Kindlustusandja omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste
üleviimine võib võimaldada kriisilahendusasutusel säilitada
kindlustusandja elujõulisust, tagades kindlustusteenuste jätkumise
kindlustusvõtjatele. Samas võivad omanikumuudatused lühiajaliselt
tekitada klientides ebakindlust, eriti kui puudub selgus uue omaniku osas.
Vara, kohustiste ja õiguste osalise üleandmise korral on ette nähtud ka
kaitsemeetmed, et sellisel juhul rahuldatakse kindlustusvõtjate,
soodustatud isikute, õigustatud isikute ja muude võlausaldajate, kelle
nõuded ei ole üle antud, nõuded vähemalt ulatuses, milles need oleks
rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses.
(ii) Kriisilahendusraamistiku rahastamisest avalduv mõju
Kuna FI finantskriisi lahendamise üksuse juurde lisatava
kindlustusandjate kriisilahenduse funktsiooni kulud kaetakse
kindlustusandjate järelevalvetasudest ning lisaks võib osutada vajalikuks,
et kindlustusandjad peavad tegema osamakseid Tagatisfondi
kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi, võib see kaasa tuua
kindlustusteenuste hindade tõusu lõppkasutajatele. Kõrgemad kulud
kindlustusandjatele võivad kanduda edasi kindlustusteenuse hinnas, eriti
standardiseeritud toodete puhul, mille hinnakujundus on tundlik kulude
muutustele.
Kindlustusteenuse hinnamõju täpne prognoosimine ei ole võimalik,
kuivõrd see sõltub iga kindlustusandja individuaalsetest valikutest
halduskoormuse kasvust tingitud kulude katmisel.
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
(iii) Kindlustushüvitise muutmine
Kriisilahenduse raames võib tekkida vajadus kohandada või vähendada
kindlustuslepingutest tulenevaid hüvitisi. See puudutab eriti
elukindlustuse ja pensionitoodete lepinguid, mis on paljude leibkondade
jaoks pikaajalise finantsplaneerimise ja turvatunde alus. Hüvitiste kärped
või tühistamised võivad otseselt mõjutada inimeste majanduslikku
toimetulekut ja sotsiaalset heaolu. Vähenenud hüvitised võivad jätta
leibkonnad ilma olulise sissetulekuallikata, mida oli arvestatud
igapäevakulude või vanaduspõlve elatise katmiseks. Sama, mõõdukad
kärped võivad olla vajalikud, et vähemalt osa hüvitisi makstaks jätkuvalt.
Seaduseelnõu kohaselt käsitatakse kindlustushüvitiste vähendamist või
tühistamist äärmusliku meetmena, mida rakendatakse üksnes viimase
abinõuna.
Tagamaks, et kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad ei kannaks
kriisilahenduse käigus suuremat kahju, kui nad oleks kandud
pankrotimenetluses, on ette nähtud hüvitise mehhanism ehk neile
kompenseeritakse kahju kandmise vahe.
Mõju olulisus Mõju puudub igapäevases perspektiivis, kuid märkimisväärne
kriisiolukorras.
3. Sotsiaalne mõju
223
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
Kindlustusandja makseraskustesse sattumine võib mõjutada
kindlustusvõtjate ja muude õigustatud isikute sotsiaalset poolt, kui
kindlustusandja ei suuda täita lepingust tulenevaid kohustusi (nt tagada
pikaajalisi ravikindlustusmaksed jne), mistõttu on seaduseelnõu
muudatused Eesti kodanikele ja ettevõtjatele tervikuna positiivsed, kuna
tugevdatakse kindlustusvõtjate ja muude isikute kaitset, mis omakorda
viib suurema sotsiaalse kindlustunde tekkimisele.
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
Vähenenud hüvitised võivad jätta leibkonnad ilma olulise
sissetulekuallikata, mida oli arvestatud igapäevakulude või vanaduspõlve
elatise katmiseks. Seaduseelnõu kohaselt käsitatakse kindlustushüvitiste
vähendamist või tühistamist äärmusliku meetmena, mida rakendatakse
üksnes viimase abinõuna.
Mõju olulisus Mõju on väike igapäevases perspektiivis, kuid märkimisväärne
kriisiolukorras.
6.1.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Tagatisfondile
Sihtrühma ülevaade on seletuskirja punktis 2.4.2.
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus
Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistikus on FI
roll seotud eelkõige ennetavate finantsseisundi taastamise kavade
läbivaatamisega ning kriisilahenduse kavandamisel ja lahendamisel FI
kriisilahendusüksusega koostöö tegemisega.
FI-le tähendab finantsseisundi taastamise kava hindamine teatud
halduskoormuse tõusu. EIOPA on hinnanud, et sõltuvalt liikmesriikidest
võib kavade esmahindamisel täistööaja ekvivalent olla 0,05–5 ja edaspidi
0,06–3. Arvestades, et Eestis peab kava koostama ja FI-le esitama üks
kindlustusandja, ei tohiks see olla märkimisväärne koormus FI-le. Kuna
Eesti kindlustusandjad tegelevad Lätis ja Leedus olulise piiriülese
kindlustustegevusega ja ka Läti ja Leedu kindlustusandjad tegelevad
Eestis olulise piiriülese kindlustusategevusega, siis tõuseb FI
halduskoormus ka seoses koostööga Läti ja Leedu finantsjärelevalve
asutustega kavade läbivaatamisel.
(ii) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
Seoses kindlustusandjate kriisilahendusraamistiku rakendamisega
integreeritakse kindlustusandjate kriisilahendus FI finantskriisi
lahendamise üksuse juurde. Seega ei pea Eesti uut üksust
kindlustusandjate kriisilahenduse kavandamiseks ja läbiviimiseks looma.
FI hinnangul tuleks täiendavat tööjõudu kaasata ühe täistööaja
ekvivalendi ulatuses (nt kindlustuseksperdi kaasamine). EIOPA ise on
hinnanud, et kriisilahendusasutuse aastakulu võiks sõltuvalt riigist jääda
21000–450000 euro vahele.
224
Kuigi 2024. aasta andmete alusel ei pea FI kriisilahendusüksus ühtegi
kriisilahenduskava koostama, võivad nad otsusta seda siiski teha ning
sellisel juhul tõuseb koormus kriisilahenduskavade koostamise ja
kindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkuse hindamise näol. Koormus
suureneb ka seoses kriisilahenduskolleegiumites osalemisega. Lisaks on
FI-l kohustus esitada EIOPA-le regulaarselt teavet kindlustusandjate
kohta (arv), kellel on ennetava finantsseisundi taastamise kava
koostamise kohustus ja nende arvust, kelle kohta koostatakse
kriisilahenduskava, sealjuures tuues eraldi välja, kui paljude suhtes
kohaldatakse lihtsustatud lähenemist.
Märkimisväärne koormus avaldub juhul, kui kindlustusandja suhtes on
vaja rakendada kriisilahendusmeetmeid. See võimaldab FI-l sekkuda
kiiresti ja võtta juhtimine üle, et vältida kahju suurenemist või
usalduskriisi ning seada avalik huvi esikohale.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Kriisilahendus on ressursimahukas: nõuab tööjõudu, finantsanalüüsi,
juriidilist tuge ja koordinatsiooni teiste asutuste (nt järelevalve,
Tagatisfond, kohtud) vahel.
Kriisilahendusega seotud otsused saab edasi kaevata. Kaebuste
käsitlemine nõuab täiendavat juriidilist tuge ja ressursse. Pikaajalises
perspektiivis aitab see siiski tagada, et otsused on õiglased ja seadusega
kooskõlas.
Mõju olulisus FI finantskriisi lahendamise üksusele kindlustusandjate
kriisilahendusülesannete andmine on väikese mõjuga, kuna FI ei pea
selleks suuri struktuurseid muudatusi tegema. Kriisilahenduse
kavandamise mõju on hetkeseisuga minimaalne.
Kuna kriisilahendusmeetmete rakendamise mõju sõltub sellest, kas
kindlustusandja suhtes on vaja algatada kriisilahendust, sealjuures mõju
avaldumise tõenäosus on väike, ei saa pidada ka mõju oluliseks FI
igapäevase tegevuse kontekstis.
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(iii) Tagatisfond
Tagatisfondi juurde luuakse uus kindlustusandjate kriisilahenduse
osafond. Kuna osafondi rahastamine toimub n-ö tagantjärele rahastamise
mudeli alusel, tõuseb Tagatisfondi koormus ja lisanduvad kulud seoses
uue osafondi haldamisega eelkõige siis, kui mõne Eesti kindlustusandja
suhtes algatatakse kriisilahendus ning esineb alus osafondi vahendite
kogumiseks ja kasutamiseks.
Osafondi haldamisega seotud kulu ei ole märkimisväärne ning täiendavat
tööjõudu ei ole esialgsel hinnangul vaja selleks kaasata.
6.1.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
1. Finantskriisi lahendamine toimub Eestis Rahandusministeeriumi, Eesti Panga ja FI
koostöös. Lisaks tuleb ministeerium kaasata asjakohasel juhul kriisilahenduse
225
kolleegiumisse. Kuigi kriisilahendusse on kaasatud ka Rahandusministeerium, ei too see
kaasa märkimisväärseid uusi tööülesandeid või kohustusi, välja arvatud juhul, kui
kriisilahenduse läbiviimisel on vaja asutada sildkindlustusandja. Väikeriigi puhul ei ole
sildkindlustusandja loomine reeglina esimene ega kõige tõhusam meede, kuid väga
spetsiifilistes olukordades, näiteks suurema kindlustusandja ootamatu maksejõuetuse korral
ning kui puudub huviline, kellele portfell üle anda, võib osutuda vajalikuks ajutise
lahenduse loomine sildkindlustusandja näol ehk seda meedet kasutatakse väga äärmuslikel
juhtudel. Tegemist on võimaluse, mitte kohustusega luua sildkindlustusandja. Kuna
sildkindlustusandja loomine, kapitaliseerimine ja haldamine on kallis ja keerukas, tuleks
Eesti kui väikeriigi puhul tõsiselt kaaluda sellise meetme rakendamist. Väiketurgude puhul
võib olla mõistlikum kasutada muid meetmeid (nt portfelli üleviimine/ kindlustusandja
müümine). Lisaks on sildasutuste kasutamine kindlustusvaldkonnas palju haruldasem kui
panganduses.
2. Rahandusministeeriumi roll on seotud ka teavituste saamisega kriisilahendusega seotud
otsuste kohta, sealjuures, kui kindlustusandja suhtes on otsustatud algatada kriisilahendus
ehk kui algatamise tingimused on täidetud. Mõju avaldub vaid juhul, kui kindlustusandja
suhtes on otsustatud algatada kriisilahendus.
3. Mõju kohtutele – seaduseelnõu kohaselt vaadatakse kriisiohjemeetme rakendamisest
tulenevad kaebused läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Samuti vaadatakse
hagita menetluses läbi hüvitise määramisega seotud nõuded, kui ettevõtja omanikel,
kindlustusvõtjatel, kindlustatutel, soodustatud isikutel, õigustatud isikutel ja muudel
võlausaldajatel või kindlustuse tagamise skeemil on õigus hüvitisele, kui järelhindamise
tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui nad oleks kandnud ettevõtja
likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses. Selleks, et kindlustusandjate
kriisilahendusraamistiku loomisest tulenev mõju kohtutele saaks avalduda, tuleks
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes algatada kriisilahendus
pankrotimenetluse asemel. Ka sellisel juhul avalduks mõju kohtutele vaid juhul, kui
kriisilahendusega seotud otsused edasi kaevatakse.
4. Seaduseelnõu ei mõjuta kohalike omavalitsuste korraldust.
6.2. Mõju Eesti Liikluskindlustuse Fondile ja kahjustatud isikutele kindlustusandja
erirežiimi korral
Sihtrühma ülevaade LKF kohta on esitatud seletuskirja punktis 2.4.2. Lisaks kuuluvad
sihtrühma kõik isikud, kes on sõlminud liikluskindlustuslepingu Eesti tegevusloaga
kindlustusandjaga, sh kui nad on seda teinud Eesti kindlustusandja Läti ja Leedu filiaali kaudu.
Kindlustusandja Mootorsõiduki valdaja
vastutuskindlustuse
kindlustusmaksed (2024. a)
Mootorsõiduki valdaja
vastutuskindlustuse tehnilised
eraldised (2024. a) ERGO 99 900 882 80 374 720
If 51 148 000 102 773 000
Swedbank 32 498 000 12 315 000
LHV 5 968 444 3 727 178
Salva 10 445 483 8 390 958
Elama 6 413 000
Tabel 9. Eesti kindlustusandjate liikluskindlustuse statistika
226
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Liikluskindlustuse Fond
Eelnõuga nähakse ette, et kindlustusandja erirežiimi korral võib
erirežiimihaldur liikluskindlustusportfelli üle anda LKF-ile. Samuti võib
kindlustusandja kriisilahenduse korral anda LKF-ile sildkindlustusandja
ülesanded ja kohustused. Mõju LKF-ile avaldub vaid juhul, kui
liikluskindlustuse lepinguid sõlmiv Eesti kindlustusandja on raskustes ja
tema suhtes on FI teinud otsuse kehtestada erirežiim ning erirežiimihaldur
on teinud otsuse anda kindlustusportfell üle liikluskindlustuse fondile, st
turulahend ei sobi (liikluskindlustuse portfelli ei ole võimalik üle anda
teisele kindlustusandjale). Portfelli ülevõtmine tähendab fondile
halduskoormuse tõusu, samuti võib suureneda fondi rahaline koormus ja
riskipositsioon.
Samas tuleb silmas pidada, et portfelli ülevõtmine on fondi õigus mitte
kohustus, ning portfelli ülevõtmine saab kõne alla tulla eelkõige
olukorras, kus on tõenäoline, et kindlustusandja majanduslikud raskused
päädivad maksejõuetusega, mil fond täidaks niikuinii liikluskindlustusest
tulevat maksejõuetusasutuse funktsiooni (LKindlS §-d 501, 60 lg 1 p 3 ja
71 ja 713). Rahaline koormus ja riskipositsioon on mõlemal juhul
võrreldavad. Pealegi tuleb arvestada, et portfelli ülevõtmisel tulevad üle
liiklusekindlustuse portfelliga seotud õigused ja kohustised, sh
üleantavale kindlustusportfellile vastavad tehnilised eraldised, mis
vähendavad riskipositsiooni võrreldes tavalise maksejõuetusmenetlusega.
Portfelli ülevõtmine on kaalutlusotsus ja see toimuda eelkõige juhul, kui
riskipositsioon oluliselt ei muutu ja ülevõtmine pakuks leevendust
võrreldes tavalise maksejõuetusmenetlusega nii kindlustatutele,
kannatanutele kui ka fondile endale.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Kui fondi kulud suurenevad, võib see viia fondi liikmete kõrgemate
sissemakseteni ja lõpuks kõrgemate kindlustusmakseteni tarbijatele.
Maksejõuetuse riski katmisega seotud liikmemaks kogutakse Eesti
kindlustusandja poolt Eestis ja/või välisriigis sõlmitud liikluskindlustuse
kindlustuslepingute järgsetelt kindlustusmaksetelt. 2024. aastal on
määraks 0,3%.
Portfelli ülevõtmine saab toimuda eelnõu järgi kui selleks on:
a) Eesti kindlustusandja st Eesti tegevusloaga kindlustusandja
liikluskindlustusportfell, mis tähendab kolme kindlustusandja Eestis
sõlmitud lepinguid ja nendega seotud kahjusid ja kolme kindlustusandja
Eestis, Lätis ja Leedus sõlmitud kindlustuslepinguid ja nendega seotud
kahjusid.
b) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali liikluskindlustuse
lepinguid, milliseid täna Eestis ei ole.
LKindlS § 711 järgi arvutatud fondi omavahendid võtavad punkti a puhul
selle vastaspoole riski juba arvesse ja 2024. aasta lõpu seisuga on
vastaspoole riski osasummaks 10,9 miljonit eurot ning LKF omavahendid
summas 27,6 miljonit eurot (30.06.2025 seis) on hetkeseisuga sellise riski
katmiseks piisavad. Punkti b puhul ei ole seaduse muudatuse mõju
227
võimalik hinnata, kuna sellist kindlustusandjat liikluskindlustuse
portfelliga Eestis hetkel ei ole.
Mõju olulisus Mõju avaldub vaid juhul, kui Eesti kindlustusandja satub raskustesse ning
selle kindlustusandja liikluskindlustuse portfell antaks üle LKF-ile. Kuna
mõju avaldumise tõenäosus on pigem väike, siis ei saa ka mõju pidada
oluliseks.
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(ii) Kahjustatud isikud
Kui fond võtab kindlustuslepingutest tulenevad kohustused üle, ei katke
kindlustuskaitse ning lepingud jäävad kehtima ka pärast kindlustusandja
raskustesse sattumist. Kahjunõuded makstakse välja fondi kaudu, seega
kindlustusvõtja ja kannatanu õigused säilivad.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Kahjustatud isikud võivad ajutiselt olla teadmatuses, kelle poole kahju
korral pöörduda. Teade portfelli vastuvõtmise kohta avaldatakse küll
fondi veebilehel, kuid kindlustusvõtjatele ja kannatanutele võib see
teavitus jääda märkamatuks.
Mõju olulisus Kahjustatud isikute vaates võib pidada mõju oluliseks (positiivseks), kui
Eesti kindlustusandja satub raskustesse ja fond jätkab hüvitiste maksmist.
6.3. Solventsus II direktiivi muudatuste mõju
Solventsus II direktiivi ülevaatamisel jõuti järeldusele, et kuigi üldiselt toimib Solventsus II
raamistik tõhusalt, tuleb teatud elemente täiustada. Solventsus II sisaldab endiselt takistavaid
tegureid seoses pikaajaliste aktsiainvesteeringutega ega hõlma pikemaajalisi
jätkusuutlikkusega seotud riske. Solventsus II ei võta asjakohaselt arvesse madalate
intressimäärade keskkonda ja võib põhjustada solventsuse suhtarvude liigset volatiilsust.
Samuti võib Solventsus II osutuda väikeste ja vähem riskantsete kindlustusandjate jaoks liiga
keeruliseks. Piiriüleselt tegutsevate kindlustusandjate hiljutised ebaõnnestumised tõid esile
puudused järelevalves ja kinnitasid, et kindlustusvõtjad ei ole kogu ELis järjekindlalt kaitstud,
kui nende kindlustusandja ebaõnnestub. Lisaks leiti, et järelevalve vahendid süsteemsete riskide
ennetamiseks võivad osutuda ebapiisavaks.
6.3.1. Mõju kindlustusandjatele
1. Sihtrühma kuuluvad FI tegevusloa alusel tegutsevad kindlustusandjad (vt seletuskirja
punkti 2.4.1).
2. Mõju majandusele
Kõigi rohkem mõjutavad Eesti kindlustusandjaid järgmised muudatused: kindlustusandjate
juhtimissüsteem (huvide lahusus ja lisaressurss võtmefunktsioonide lahususe tagamiseks),
likviidsusplaanide koostamise nõue, avaliku aruande avalikustamine kahes osas ning
auditeerimiskohustuse lisandumine. Kindlustusandjate hinnangul tähendavad muudatused
tööjõukulude kasvu (huvide lahususe tagamine) ja suutlikkuse suurendamist, et teatud uusi
kohustusi täita.
228
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad ja FI nõusolekul
leevendusi kasutavad kindlustusandjad
Leevendusmeetmete kasutamise võimaldamine mõjutab 2024. andmete
seisuga 2-3 Eesti kindlustusandjat, kes võiksid klassifitseeruda väikeseks
ja mittekeerukaks kindlustusandjaks. Ainuüksi tegevusmahtude
kriteeriumi põhjal (100 mln eurot brutokindlustusmakseid aastas) ei saa
väikesed ja mittekeerukad kahjukindlustusandjad olla ERGO (288 mln),
If (250 mln) ja Swedbank (219 mln). Lisaks ei kvalifitseeru Kredex
väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks tulenevalt oma
tegevusmudelist. Nimelt ei tohi ühe kindlustusliigi osakaal portfellis
moodustada rohkes kui 30%, kuid Kredexi tegevus hõlmab ühe
spetsiifilise kindlustusliigi – krediidikindlustuse – pakkumist.
Elukindlustusandjate puhul tasub vaadata piiriülese tegevusmahu
kriteeriumi. Swedbank’i tegevus Lätis ja Leedus moodustab 114 mln ja
Compensal 127 mln eurot, mistõttu pole ka kumbki Eesti
elukindlustusandja väike ja mittekeerukas.
Leevenduste kasutamine on vabatahtlik. Kuna juba tegutsevatel
kindlustusandjatel on tegutsemiseks vajalikud süsteemid ja protsessid
paigas, ei pruugi leevenduste kasutamine suurt efekti anda, mistõttu
järelevalve teavitamine ja leevenduste kasutamise kohta aruandluse
esitamine ei pruugi olla proportsioonis saadava kasuga. Suurem kasu
leevendustest oleks uutel kindlustusturule sisenejatel.
Kindlustusandja, kes ei kvalifitseeru väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusandjaks, saab FI nõusolekul leevendusi kasuta. Nõusoleku
saamiseks taotluse esitamine võib korraks tõsta nende halduskoormust.
Halduskoormust tekitav norm on tähtajaline.
Mõju avaldub väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate puhul esimeses
järgus tingimustele vastavuse hindamisel ja muudele kindlustusandjatele
taotluse esitamisel, kuid leevenduste kasutamise mõju on pidev (seni kuni
tingimused on täidetud) ja annab võimaluse tegevuskulude
vähendamiseks.
(ii) Usaldatavusnõuded
Tehniliste eraldiste sisendeid puudutavad muudatusettepanekud
(volatiilsuse kohandamine, kattuvuse kohandamine) Eesti
kindlustusandjate tegevust 2025. aasta seisuga ei mõjuta.
Kindlustusandja Volatiilsuse
kohandamise
kasutamine
Kattuvuse
kohandamise
kasutamine
Tehniliste eraldiste
üleminekumeetmete
kasutamine
Swedbank Life Ei Ei Ei
Compensa Ei Ei Tehniliste eraldiste
üleminekuline
mahaarvamine ERGO Ei - Ei
229
If Ei - Ei Swedbank P&C
Insurance Ei - Ei
LHV Ei - Ei Salva Ei - Ei Elama Ei - Ei Kredex Ei - Ei
2027. aasta 30 jaanuarist saavad kindlustusandjad kasutada tehniliste
eraldiste üleminekumeetmeid vaid juhul, kui nad on meetme kasutamise
nõusoleku taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul saanud loa sellise
kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes rakendas
üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekumeedet.
Ekstrapoleerimisel on kindlasti oluline mõju pikaajaliste kohustustega
kindlustusandjatele. Sümmeetrilise kohanduse muudatus mõjutab
peamiselt elukindlustusandjaid läbi investeerimisriskiga elukindlustuse
finantskohustuse käitumise stressitingimustes.
Pikaajaliste investeeringutega seotud muudatused loovad võimaluse teha
pikaajalisi aktsiainvesteeringuid teatud varaklassidesse nii, et kapitali
hoidmise vajadus ei ole enam nii kõrge. Otseinvesteeringute maht on
Eestis olnud seni üsna väike. Muudatused võimaldavad kindlustusandjatel
rohkem selliseid investeeringuid kaasata (eeldusel, et need sobivad muude
kindlustusandjate põhimõtetega). Kindlustusandjatele võib see kaasa tuua
ka mõningasi kulusid hindamaks pikaajaliste aktsiainvesteeringute
sobivuskriteeriumite täitmist. Kehtivad usaldatavusnõuete kalibreeringud
on taganud küll kõrge kindlustusvõtjate kaitstuse taseme ja andud olulise
panuse finantsstabiilsusesse, on need kalibreeringud olnud ülemäära
konservatiivsed, piirates kindlustusandjate suutlikkust teha pikaajalisi
investeeringuid. Soodustades pikaajaliste aktsiate varaklassi kasutamist
(selgema ja lihtsamad kriteeriumid, mida tuleb täita pikaajaliste aktsiate
varaklassi kasutamiseks), mille suhtes kohaldatakse kapitalisoodustust, on
kindlustusandjatel „odavam“ teha pikaajalisi investeeringuid teatud
aktsiatesse. EIOPA mõjuhinnangu kohaselt oleks vähemalt 22 miljardi
euro väärtuses täiendavaid aktsiaid, mis vastaksid soodustuse saamise
kriteeriumitele. Soodustades pikaajaliste aktsiate varaklassi kasutamist,
vähendaks meede kapitalinõudeid vähemalt 3 miljardi euro võrra (kõik
muu on võrdne). Seda raha saab majandusse edasi investeerida,
suurendades oma panust majanduse taastamisel, soodustades tegema
roheinvesteeringuid ning panustama Euroopa ettevõtete (sh VKE-de) ja
taristute pikaajalisse rahastamisesse.
Riskimarginaal on hetkel kalibreeritud konservatiivselt, kuid muudatusega
vähendatakse riskimarginaali arvutamise aluseks olevat kapitalikulu
määra, mille tulemusena väheneb riskimarginaali tase kokku umbes 21%.
Kuna see ei kajasta piisavalt teatud riskide loomulikku vähenemist aja
jooksul, kehtestatakse eksponentsiaalne ajas sõltuv tegur, mis tagab
riskide aastase vähenemise vähemalt 3,5% võrra. Sellega parandatakse
praeguse kalibreeringu konservatiivset kallutatust, vähendades
kindlustusandjate tehnilisi eraldisi ning suurendades seeläbi SCR
230
katmiseks kättesaadavat kapitali. Näide: kui ilma muudatuseta oleks
pikaajalise annuiteeditoote riskimarginaal näiteks 200 miljonit eurot, siis
uue eksponentsiaalse teguri tõttu riskimarginaal väheneb näiteks 150
miljonini euroni. Vabanenud 50 miljonit suurendab kapitalipositsiooni ja
annab võimaluse investeerida vabanenud kapitali näiteks
reaalmajandusse.
SCR arvutamisel lihtsustuste kasutamine on ka hetkel võimalik, kuid
seadusemuudatustega nähakse ette täiendavad võimalused lihtsustuste
kasutamiseks. Muudatus vähendab kindlustusandjate halduskoormust, kes
vastavad leevenduse saamise kriteeriumidele.
Kindlustusandja SCR arvutamisel lihtsustuste kasutamine
(2024)
Swedbank Life
Ei
Compensa Ei ERGO Jah – kasutatakse üleelamisriski, katkestuste
riski ja katastroofiriski arvutamisel. If Ei Swedbank P&C Insurance Ei LHV Ei Salva Ei Elama Jah – kasutatakse kahjukindlustuse
kindlustusriski arvutamisel. Kredex Jah – kasutatakse vastaspoole maksejõuetuse
riski arvutamisel.
(iii) Kliima ja kestlikkus
Kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse riski muudatused tõstavad
kindlustusandjate arusaama kliima- ja keskkonnariskidest ning
kindlustusandjate otsused peavad neid riske kajastama.
Looduskatastroofid läksid maailmale möödunud aastal maksma
hinnanguliselt 274 miljardit eurot, millest ligikaudu 124 miljardit oli
kindlustatud. Üleujutustest või metsatulekahjudest tulenevad otsesed
kahjud mõjutavad nii kindlustusportfelle kui ka kindlustusandjate endi
vara. Kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse riskidega seotud rangemad
riskijuhtimise nõuded pakuvad kaudseid stiimuleid jätkusuutlikeks
investeeringuteks ja keskkonnakahjulikust varast loobumiseks. Kuigi
uued nõuded tähendavad kindlustusandjate vaates halduskoormuse tõusu
(kliimastsenaariumide koostamine eeldab andmete kogumist,
modelleerimist, analüüsi – see võib olla kallis ja ajamahukas), toetavad
muudatused pikaajalist äriplaneerimist ja ESG eesmärke.
Kliimastsenaariumi koostamisega seotud mõju avaldub vaid juhul, kui
kindlustusandja on eelneva hindamise põhjal kindlaks määranud, et
kliimamuutustega seotud riskid teda mõjutavad (vastupidisel juhul ta
stsenaariume koostama ei pea).
(iv) Aruandlus
231
Kuigi see ei kajastu otseselt eelnõus, on EL-is võetud suund vähendada
kindlustusandjate aruandlust 25%. 2025. aasta 10. juulil avaldas EIOPA
konsultatsioonipaberi koos lisadega aruandluskoormuse vähendamiseks79.
Üldine aruandluse vähenemine saavutatakse järgmiste meetmetega:
- teatud vormide esitamise sageduse vähendamine,
- mõnede aastapõhiste vormide kaotamine,
- proportsionaalsuse põhimõtete suurem rakendamine,
- tehnilised lihtsustused kogu raamistikus.
EIOPA ise on veendunud, et need meetmed vähendaksid oluliselt Euroopa
kindlustusandjate halduskoormust. Kui need rakendada vastavalt
ettepanekule, väheneks üksikettevõtjate aastaste ja kvartaalsete
aruandlusvormide arv hinnanguliselt vähemalt 26% ning väikeste ja
mittekeerukate ettevõtjate puhul vähemalt 36%. Seejuures ei kahjustaks
see EIOPA ega järelevalveasutuste võimet tagada kindlustusvõtjate kaitse
ja säilitada finantsstabiilsus Euroopa kindlustussektoris.
Kindlustusandjate halduskoormus tõuseb seoses sellega, et SFCR (avalik
aruanne) peab edaspidi olema koostatud kahes osas. Üks osa on suunatud
kindlustusvõtjatele ning on oma sisult lihtsamini arusaadav. Teine osa on
suunatud kindlustusturu asjatundjatele, sh investoritele. Varem on
täheldatud, et kindlustusvõtjatel on olnud raske aruande sisust aru saada.
Aruannete esitamise ja avalikustamise tähtaegade edasilükkamine annab
kindlustusandjatele rohkem aega aruannete koostamiseks ja koormuse
hajutamiseks.
(v) Likviidsusriski juhtimine
Kindlustusandjate halduskoormust tõstab likviidsusriski juhtimise plaani
koostamine. EIOPA on hinnanud, et likviidsusriski juhtimise süsteemi
arendamise korral oleks täistööaja ekvivalent 0,46 (0,06% kogu
töötajatest) ning hiljem aastane ekvivalent 0,41 (0,05% kogu töötajatest).
Kuna eesmärk on tagada, et kindlustusandja oleks piisavalt likviidne, et
täita tähtaegselt finantskohustusi kindlustusvõtjate ja muude osapoolte
ees, on muudatuse mõju pigem positiivne, kuna aitab ennetada
likviidsusraskustesse sattumist ning kaitseb kindlustusvõtjate ja muude
võlausaldajate huve. Kindlustusandja suudab paremini toime tulla
rahaliste kohustustega ka ootamatutes olukordades. Lisaks võimaldab see
järelevalveasutusel saada varakult ülevaade kindlustusandja
potentsiaalsetest likviidsusprobleemidest ja vajadusel sekkuda.
Plaani koostamine on ühekordne mõju halduskoormuse tõusu näol, kuid
selle ajakohasena hoidmine on pidev. Mõju, et likviidsusprobleemidesse
sattumise oht on väiksem, on pidev.
(vi) Likviidsusriski järelevalve
79 EIOPA consults on proposed amendments to supervisory reporting and disclosure requirements to ease burden on insurers
- EIOPA
232
Seadusemuudatused lubavad FI-le sekkuda kindlustusandja olulise
likviidsusriski korral, kui see ohustab otseselt kindlustusvõtjate huvide
kaitset või finantssüsteemi stabiilsust. FI võib piirata või peatada:
- dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele;
- muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud
võlausaldajatele;
- aktsiate või osade tagasiostmist ning omavahendite tagasimaksmist
või lunastamist;
- tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist ning peatada õiguse
elukindlustusleping üles öelda.
Eesmärk on tagada, et kindlustusandja ei vähendaks kriitilisel hetkel oma
kapitalipositsiooni väljamaksete kaudu. Seeläbi suureneb võime täita
kohustusi kindlustusvõtjate ja teiste lepingupartnerite ees.
Kindlustusandja Kindlustusandjate enda hinnangud likviidsusriski ja
selle juhtimise kohta (2024. a SFCR väljavõtete põhjal)
Swedbank Life Äriühingu likviidsusrisk on väike, võttes arvesse
riskimaandamismeetmeid ning asjaolu, et neto
rahavood kindlustustegevusest on seni positiivsed.
Väga suure osa varadest saaks realiseerida lühikese
aja jooksul (eeldusel et finantsturud üldiselt
toimivad).
Compensa Compensa koostab igas kvartalis rahaliste vahendite
ja portfelli likviidsuse prognoosid. Nende
prognooside põhjal veendub Ettevõte, et tal on
piisavalt likviidseid varasid oma finantskohustuste
täitmiseks tavapärases äritegevuses ja
eriolukordades. Likviidsusriski mõõdetakse ja
jälgitakse äritegevuse rahavoogude ja portfelli
likviidsuse prognooside abil. Need võimaldavad
samaaegselt hallata nii lühiajalist likviidsusvajadust
kui ka pikaajaliste likviidsusvajaduste kujunemist. ERGO Seoses likviidsusriskiga ei ole olulisi
riskikontsentratsioone. Kohustustel põhinev
lähenemine investeerimisele, kus kohustuste kestus
ühitatakse samasuguse kestusega varaga, moodustab
hea aluse ka likviidsusriskide vähendamiseks. Lisaks
koosneb fikseeritud tulumääraga portfell olulises
osas suurepäraste likviidsusomadustega
riigivõlakirjadest ja tagatud võlakirjadest If Likviidsusriski maandamiseks hoiab If osa varadest
sellistes likviidsetes instrumentides nagu võlakirjad
ning muud intressi kandvad instrumendid.
Likviidsusriski vähendatakse investeeringutega,
millega saab likviidsetel turgudel vabalt kaubelda.
Enamik Ifi investeeritud varadest on realiseeritavad
järgmise 12 kuu jooksul. Suurte
katastroofisündmuste tõttu tekkinud kahjunõuete
lahendamine nõuab aega, mistõttu Ifil on piisavalt
233
aega, et vajadusel realiseerida investeerimisvarad
õigeaegselt. Swedbank P&C
Insurance Äriühingu likviidsusrisk on väike, võttes arvesse
riskimaandamismeetmeid ning asjaolu, et neto
rahavood kindlustustegevusest on seni positiivsed.
Väga suure osa varadest saaks realiseerida lühikese
aja jooksul (eeldusel et finantsturud üldiselt
toimivad) LHV LHV Kindlustuse hinnangul ei esine likviidsusriski
puhul olulist riskikontsentratsiooni. Salva Selts kogub kindlustusmakseid igapäevaselt ning
kahjude hüvitamiseks on igapäevane vajadus
rahaliste vahendite järele. Likviidsusriski
maandamiseks on ettevõtte varade paigutus tehtud
konservatiivselt. Arvestades, et
edasikindlustusandjad on seotud kohustusega
vajadusel meile omapoolne osa kahjust kanda 14
päeva jooksul ning keskmine kahjukäsitluse ning
reservi väljamaksmise aeg jääb enamike kahjude osas
vahemikku 20 kuni 40 päeva, on hinnanguliselt
likviidsusrisk ettevõttes piisava varuga juhitud. Elama Kohustuste täitmiseks hoiab Selts piisavalt
finantsvahendeid tähtajalistes hoiustes ning
nõudmiseni hoiustes, mis võimaldab vahendeid
hankida piisavalt kiiresti. Kredex Seoses likviidsusriskiga ei esine olulisi
riskikontsentratsioone. Ootamatult ilmnevate
kahjuhüvitiste maksmise kohustuste täitmiseks on
valmisolek tagatud kehtestatud likviidsusreserviga.
(vii) Kindlustusandja likviidsusprobleemid sektoriülese kriisi korral
Seaduseelnõu võimaldab järelevalveasutustel kiiresti sekkuda olukorras,
kus kogu kindlustussektorit tabab ootamatu šokk (nt majanduskriis,
geopoliitiline konflikt, intressimäärade järsk tõus), mistõttu esineb oht
kindlustusvõtjate kaitsele või finantssüsteemi stabiilsusele. Selle
tulemusel võidakse peatada või piirata dividendide väljamaksed või muud
maksed, tulemustasude maksmine, aktsiate tagasiostmine, omavahendite
tagasimaksmine või lunastamine. Dividendide, boonuste ja
omafinantseerimisvahendite väljamaksete piiramine tagab, et vahendid
jäävad ettevõtjasse ja on olemas kindlustuslepingutest tulenevate
kohustuste täitmiseks. Samuti võidaks erandkorras peatada õigus
elukindlustusleping üles öelda. Kõik need meetmed sekkuvad isikute
ootustesse teatud tasusid/tulu saada, kuid see on majanduslikult
õigustatud, aidates vältida kindlustusandja maksejõuetuse riski ja tagades
kindlustusvõtjate huvide kaitse.
Mõju avaldub vaid juhul, kui 1) esineb tõsine sektoriülene kriis ning 2)
kindlustusandjal on tõsised likviidsusprobleemid sellise kriisi (šoki) tõttu,
mistõttu ta on haavatav.
234
(viii) Vastutavate isikute arv
Kuna võtmefunktsioonide täitmis eest peavad vastutama erinevad isikud,
võib see osade kindlustusandjate jaoks tähendada sobivusnõuetele
vastavate täiendavate isikute määramist vastutavaks isikuks, mis
omakorda võib tähendada personalikulude tõusu. Võtmefunktsioone on
kokku neli – riskijuhtimise, aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi
funktsioonid, sealjuures on paljudel kindlustusandjatel juba hetkel
vastutavateks isikuteks määratud erinevad isikud.
Muudatuse mõju on küll ühekordne (vastutavate isikute määramine), kuid
selle muudatusega seotud personalikulu on kindlustusandja jaoks
püsikulu. Muudatus ei mõjuta väikeseid ja mittekeerukaid
kindlustusandjaid. Lisaks on võimalus ka teistel kindlustusandjatel
taotleda FI-lt vabastust sätte kohaldamisest, kui teatud tingimused on
täidetud (sealjuures peab arvestama, et erandi taotlemine võib tähendada
kindlustusandjale teatud halduskoormuse tõusu taotluse ja sellega seotud
dokumentide esitamise näol).
(ix) Auditeerimine
SFCR bilansi auditeerimise kohustus tähendab kindlustusandjatele
lisakulusid, kuna tegemist on uue töövõtuga audiitorettevõtjate jaoks.
Audititasu lepitakse tavaliselt kokku enne auditi alustamist ning see ei
sõltu lõpp-tulemusest. Aruandlus ja avalikustamine on oluline teabeallikas
sidusrühmadele, kuid seni ei olnud ELi tasandil nõuet, et tagada tuleb ka
esitatud teabe täpsus. Seitseteist liikmesriiki on kehtestanud enne EL
muudatuste jõustumist auditinõuded, mille ulatus on erinev (näiteks tuleb
osades riikides auditeerida ainult bilanss, bilanss koos kapitalinõuetega
jne). Seega ühelt poolt toob see muudatus kaasa lisakulusid, kuid teisalt
suurendab kindlustusandja aruannete usaldusväärsust nii
järelevalveasutuste, investorite, reitinguagentuuride kui ka
kindlustusvõtjate silmis.
Auditeerimise mõju avaldub kord aastas, kuid usaldusväärset teavet
saavad sidusrühmad kasutada pidevalt. Muudatus ei mõjuta väikeseid ja
mittekeerukaid kindlustusandjaid, kuna nendel pole kohustust SFCR
bilanssi auditeerida.
(x) Sekkumine finantsseisundi halvenemise korral
Muudatused aitavad kaasa õigeaegsele tegutsemisele – enne kui
kindlustusandja finantsseisund muutub kriitiliseks. See aitab vältida
tegevusloast ilmajäämist, maksejõuetust või kindlustuslepingutest
tulenevate kohustuste mittetäitmist. Nõue uuendada või rakendada
ennetavat finantsseisundi taastamise kava tagab, et kindlustusandjal on
valmisolek tegutsemiseks juba olemas, mitte alles siis, kui olukord on
tõsine. Tänu sellele on võimalik rahalistest raskustest ka kiiremini välja
tulla.
Mõju avaldub ainult siis, kui kindlustusandja finantsseisund halveneb.
235
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Audit nõuab andmete kogumist, dokumentatsiooni ja selgituste esitamist
– see võib pikendada aruandluse koostamise protsessi ja tekitada
töökoormust perioodil, mil niigi on suur regulatiivsete aruannete maht.
Kliimamuutuste stsenaariumid on spekulatiivsed ja tulemused võivad olla
ebatäpsed.
Dividendide või omavahendite väljamaksete keelamine võib kahandada
investorite ja aktsionäride usaldust. Boonuste ja muutuvtasu peatamine
võib vähendada töötajate motivatsiooni.
Mõju olulisus Mõju võib pidada keskmiseks, kuna ühelt poolt tõhustatakse
proportsionaalsuse nõuete rakendamist, kuid samas nähakse
kindlustusandjatele ette täiendavad nõuded.
3. Sotsiaalne mõju
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(xi) Juhtorgani mitmekesisuse edendamine
Kindlustusandja peab kehtestama sise-eeskirjad juhtorgani mitmekesisuse
edendamiseks, sealhulgas seoses soolise tasakaalu kvantitatiivsete
eesmärkide saavutamiseks. See tähendab, et juhtorgani liikmete
omadused, sealhulgas nende hariduslik ja erialane taust, sugu, vanus ja
geograafiline päritolu, on piisavalt erinevad, et võimaldada juhtorganis
mitmekesiseid vaatenurki. Kuigi seadusemuudatused ei kohusta
kindlustusandjaid kohe tegema muudatusi juhtimiskorralduses, peaksid
nad määrama kindlaks sobiva ajakava, mille jooksul tuleks täita soolise
tasakaaluga seotud individuaalsed kvantitatiivsed eesmärgid. Sise-
eeskirjade väljatöötamine, eesmärkide seadmine ja jälgimine võib nõuda
täiendavaid ressursse, eriti väiksemates organisatsioonide.
Kindlustusandja Juhatuse liikmete arv (2025. a juuni
seisuga)
Compensa 3 meest
Swedbank (elu ja kahju sama) 2 naist ja 1 meest
Kredex 2 naist
LHV 2 meest
Elama 2 meest
ERGO (elu ja kahju sama) 2 meest ja 3 naist
If 4 meest ja 3 naist
Salva 4 meest ja 1 naine
Näiteks "Diversity Wins: How inclusion matters" (2020) ja enne seda
avaldatud "Why diversity matters" (2015) uuringud näitavad, et
mitmekesised juhatused on seotud paremate finantstulemuste ja
otsustusprotsessidega.80
80 How diversity, equity, and inclusion (DE&I) matter | McKinsey
236
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Nagu eelkirjeldatud, ei tähenda mitmekesisuse edendamise muudatus
koheste ümberkorralduste tegemist, kuid pikemas perspektiivis peavad
kindlustusandjad juhatuse liikmete määramisel võtma arvesse lisaks
sobivusnõuetele mitmekesisuse nõudeid. Ebasoovitav mõju võib avalduda
olukorras, kui soolise tasakaalu saavutamist tuleb eelistada pädevusele.
Mõju olulisus Lühiajaline mõju on väike, kuna ei eelda koheseid ümberkorraldusi.
Pikaajaline mõju on keskmine ja sõltub mh sellest, kuivõrd
kindlustusandjad suudavad ühildada mitmekesisuse eesmärgid ja
pädevusnõuded.
6.3.2. Mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele
1. Sihtrühma kuuluvad Eestis asutatud kindlustusandjate kliendid (kindlustusvõtjad,
kindlustatud, soodustatud isikud) ning siin piiriüleselt tegutsevate kindlustusandjate
kliendid. Samuti Eesti kindlustusandjate kliendid teistes lepinguriikides. Vt seletuskirja
punktis 6.1.3 esitatud sihtrühma ülevaadet kindlustusandjate klientide arvu kohta.
2. Mõju majandusele
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
Ettepaneku mõju võib üldiselt pidada positiivseks, kuid kapitalinõuetes
teatud soodustuste andmine kindlustusandjatele võib tähendada
järeleandmist kindlustuse klientide kaitses. Siiski ei tohiks see mõju olla
märkimisväärne ning teised meetmed (sealjuures järelevalveasutuse
sekkumismeetmete tõhustamine) aitavad tagada kindlustuse klientide
kaitse.
Piiriülese järelevalvekvaliteedi parandamine tagab, et kui lepinguriigi
kindlustusandja tegevuses on ohumärgid, siis jõuavad
järelevalveasutused kiiremini sekkuda ja kaitsta paremini ka teise riigi
kindlustusandjate Eesti klientide huve. Avaliku aruande lihtsamaks
muutmine tagab, et ka kindlustuse kliendid saavad sellest paremini aru,
kuna teatud juhtudel võib kindlustuse klient kindlustusotsuse tegemisel
lähtuda lisaks kindlustustingimustele ka kindlustusandja
tegevusnäitajatest.
Suures pildis avaldub majanduslik mõju selles, et kui kindlustusvõtjate
huvid ja õigustatud isikud on kaitstud ja kindlustusandja suudab täita
nende ees võetud kohustusi (sh maksta kindlustusjuhtumi korral hüvitisi,
sealjuures kahjustatud isikutele). See hoiab ära ootamatud suured
rahakaotused, mis võiksid majanduslikult laastavalt mõjuda näiteks
tervise-, õnnetus- või varakahju puhul.
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
Kindlustusandjate halduskoormuse tõus võib tähendada
kindlustusmaksete tõusu, kuid täpsemat prognoosi ei ole võimalik teha,
kuna see sõltub kindlustusandjast, kas või kuidas ta halduskoormuse
tõusust tulenevad kulud katab. Sealjuures saaks kapitalileevenduste
kasutamisest vabastatud kapitali kasutada ka tegevuskulude katmiseks,
hoides ära hinnatõusu.
237
Mõju olulisus Mõju võib pidada pigem väikeseks. Muudatustega ei kaasne
kindlustusvõtjatele halduskoormuse tõusu. Kindlustusmaksete hinna
võimalik kasv on hinnanguliselt väike ning selle mõju kindlustusvõtjatele
marginaalne.
3. Sotsiaalne mõju
Kindlustuskaitse jätkamise tagamine ja hüvitiste maksmine aitab vältida inimeste või perede
sotsiaalsetesse raskustesse sattumist, näiteks vaesuspiirile langemist pärast õnnetust või
töövõimetust, kodutusriski pärast tulekahju või veekahjustust või ravivajadustest tingitud
rahalist koormust. Kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja kahjustatud isikute kaitse vähendab
ühiskondlikku haavatavust ja tugevdab sotsiaalset kaitset.
6.3.3. Mõju audiitorettevõtjatele ja vandeaudiitoritele
Sihtrühm: Eestis vandeaudiitori kutset omavad vandeaudiitorid (341 spetsialisti) ja
tegevusluba omavad audiitorettevõtjad (116 juriidilist isikut), kuid otsene mõju avaldub
nendele, kes peavad hakkama auditeerima kindlustusandja Solventsus II (SFCR) bilanssi.
Kindlustusandja Audiitorettevõtja (2024)
ERGO Ernst & Young Baltic
If Sirius Audit OÜ
Swedbank AS PricewaterhouseCoopers
LHV AS PricewaterhouseCoopers
Salva KPMG Baltics OÜ
Elama Ernst & Young Baltic
Kredex KPMG Baltics OÜ
Swedbank Life AS PricewaterhouseCoopers
Compensa Life KPMG Baltics OÜ
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
Seaduseelnõu kohaselt tuleb SFCR osaks olev bilansiaruanne auditeerida
ehk audiitoritel peab olema vastav kompetents Solventsus II andmete
auditeerimiseks. Tegemist ei ole raamatupidamisbilansiga. SFCR bilansi
aluseks on turupõhine hindamine – kõik varad ja kohustised hinnatakse
õiglases väärtuses.
SFCR bilansi auditeerimise kohustus on audiitoritele majanduslikult
kasulik, kuna toob kaasa täiendava teenustulu. Samas tuleb arvestada, et
uute nõuete rakendumise algusfaasis võib osutuda vajalikuks läbida
täiendkoolitusi ja arendada vajalikke erialaseid kompetentse (kulu), et
tagada auditi kvaliteet ja vastavus regulatiivsetele nõuetele.
Bilanssi tuleb auditeerida kord aastas ehk mõju avaldub kord aasta. SFCR
avalikustatakse 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ehk
mõnevõrra varem, kui majandusaasta aruanne tuleb esitada äriregistrile
(kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest).
238
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
Solventsus II bilanss tugineb keerukatel kindlustustehnilistel ja
regulatiivsetel hinnangutel (nt kindlustustehnilised eraldised,
riskimarginaal). Audiitorid peavad omama süvitsi teadmisi
kindlustusmatemaatika, finantsmudelite ja regulatiivsete nõuete kohta –
see võib tähendada, et vaja on lisakoolitusi.
Mõju olulisus Kuna regulatsioon mõjutab 4 ettevõtjat (116-st), võib mõju pidada
sektoriüleselt pigem väheoluliseks (sealjuures väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja SFCR bilanssi ei ole kohustust auditeerida ehk
hinnanguliselt peab auditeerima 6-7 kindlustusandja SFCR bilanssi).
Mõju nendele ettevõtjatele, kelle tegevusest lisandunud
auditeerimisnõuded mõjutavad, võib pidada keskmiseks.
6.3.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Eesti Pangale
1. Sihtrühm: FI ja Eesti Pank (vt sihtrühma kirjeldust seletuskirja punktis 2.4.2).
2. Mõju majandusele
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Finantsinspektsioon
Kavandatavad muudatused mõjutavad FI järelevalvelist tegevust. FI
töökoormus tõuseb vähemalt seoses järgmiste tegevustega:
- hindamine, kas kindlustusandja kvalifitseerub väikeseks ja
mittekeerukaks kindlustusandjaks (potentsiaalselt 2-3
kindlustusandja korral kriteeriumidele vastavuse hindamine);
- kindlustusandja taotluse hindamine, kui ta soovib teatud
leevendusmeetmeid kasutada;
- leevendusmeetmete kasutamise järjepidev jälgimine;
- järelevalve selle üle, et kindlustusandjad järgivad pikaajaliste
aktsiainvesteeringute uusi kriteeriume;
- täiendavate sobivushindamiste läbiviimine;
- järelevalve seoses muude kindlustusandjatele kohalduvate uute
nõuetega.
Järelevalvekvaliteedi tõstmise kaudu paraneb järelevalveasutuste
suutlikkus kaitsta kindlustatud isikuid lisaks kindlustusgruppide ja
piiriülese kindlustustegevuse korral. Tõhus koostöö eri
järelevalveasutuste vahel tagab parema reageerimisvõime ja riskide
tuvastamise.
FI halduskoormus suureneb ka seoses järelevalveasutuste vahelise
koostöö ja teabevahetusmahu suurenemisega. Päritoluriigi ja vastuvõtva
riigi järelevalveasutuste koostöö paraneb ja teabevahetuse mahud
suurenevad, kui kindlustusandja piiriülene tegevus (sh filiaali kaudu) on
vastuvõtvas riigis oluline (kindlustusandja vastuvõtvas riigis sõlmitud
kindlustuslepingute brutokindlustusmaksete aastasumma on suurem kui
15 miljonit eurot või vastuvõtva lepinguriigi hinnangul on
kindlustusandja tegevus vastuvõtvas riigis oluline). Vt selgitusi FIS § 4712
ja 4713 juures koostöö ja teabevahetuse kohta.
239
Kahjukindlustustegevus Eesti kindlustusandja piiriülese
kindlustustegevuse maht teistes
lepinguriikides (euro, 2024)
Tegevuse olulisus
teises lepinguriigis
ERGO LV – 47 234 943
LT – 152 367 184
Oluline
If LV – 58 849 000
LT – 85 521 000
Oluline
Swedbank LV – 48 191 000
LT – 58 479 000
Oluline
Compensa Life
(kahjukindlustuse osa) LV – 14 716 000
LT – 45 904 000
Oluline
LHV LV – 1 182 705
Salva LV – 228 677
Elama -
Kredex -
Elukindlustustegevus
Swedbank Life LV – 36 832 140
LT – 76 742 319
Oluline
Compensa Life LV – 41 990 000
LT – 84 640 000
Oluline
Kahjukindlustustegevus Teise lepinguriigi
kindlustusandja piiriülese
kindlustustegevuse maht
Eestis (euro, 2024)
Tegevuse olulisus
Eestis
AAS BTA Baltic
Insurance Company Eesti
filiaal
30 765 100 Oluline
AB 'Lietuvos draudimas'
Eesti filiaal
93 382 900 Oluline
Akciné draudimo
bendrové ̀ Gjensidige ̀
Eesti filiaal
12 486 100 Sõltub FI hinnangust
Balcia Insurance SE Eesti
filiaal
4 405 800 Sõltub FI hinnangust
Compensa Vienna
Insurance Group, ADB
Eesti Filiaal
63 458 200 Oluline
If P&C Insurance Ltd
(publ) Eesti filiaal
Telia Försäkring AB Eesti
filiaal
5 208 500 Sõltub FI hinnangust
Elukindlustustegevus
ERGO Life Insurance SE
Eesti filiaal
5 540 000 Sõltub FI hinnangust
240
SEB Life and Pension
Baltic SE Eesti filiaal
12 800 300 Sõltub FI hinnangust
UAB Artea Life Insurance
Eesti filiaal
1 154 000 Sõltub FI hinnangust
Seega suureneb FI koostöö eelkõige Läti ja Leedu finantsjärelevalve
asutustega seoses ERGO, If, Swedbank elu ja kahju ning Compensa
piiriülese järelevalvega. Kuna ka Läti ja Leedu kindlustusandjate
tegevuse Eestis filiaalide kaudu võib pidada oluliseks piiriüleseks
kindlustustegevusega, suureneb koostöö Läti ja Leedu finantsjärelevalve
asutustega tulenevalt filiaalide tegevusest Eestis.
Mõnevõrra väheneb FI koormus seoses sellega, et osad kindlustusandjad
peavad esitama järelevalvele teavet harvemini (nt regulaarne aruanne,
ORSA) või ei pea seda tegema üldse.
Lisaks paranevad FI sekkumisvõimalused kindlustusandja
likviidsusprobleemide korral.
Teatud uute nõuete üle tõhusa järelevalve teostamine võib eeldada FI
kompetentsi täiendamist, sealhulgas spetsialiseeritud teadmiste ja oskuste
arendamist. See omakorda võib kaasa tuua vajaduse suurendada
personalimahtu või investeerida täiendõppesse, mis väljendub
kõrgemates personalikuludes.
Finantsjärelevalve subjektid panustavad FI eelarvesse 90%, mistõttu FI
kulude tõus võib avalduda järelevalvetasude suurenemises.
Kuna FI ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, siis sellega seonduvalt
tema halduskoormus ei tõuse, kuid FI peab osalema
järelevalvekolleegiumide ning asjakohasel juhul koostööplatvormide
töös. 2024. aasta seisuga on FI järgmiste kolleegiumite liige81:
- Vienna Insurance group;
- Münchner Rück/ERGO;
- Capital group PZU;
- Sampo Plc.
Kuna FI teostatav finantsjärelevalve on järjepidev protsess, avaldub ka
sellest tulenev mõju pidevalt. Samas võib uute nõuete rakendamise
esialgses etapis halduskoormuse kasv olla ajutiselt suurem. Seejärel
eeldatavalt halduskoormus stabiliseerub ning mõju muutub tavapäraseks
järelevalve osaks.
(ii) Eesti Pank
Eesti Pank kaasatakse mõjude hindamisse, kui FI on otsustanud peatada
elukindlustuslepingute tagasiostuõiguse (kindlustusandja olulise
likviidsusriski ilmnemisel). Enne sellise meetme rakendamist hinnatakse
õiguse kasutamist tulenevat võimalikku soovimatut mõju
finantsturgudele ning kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute õigustele.
81 List OF GROUPS FOR WHICH A COLLEGE OF SUPERVISORS is ESTABLISHED 2024
241
FI kaasab Eesti Panga ka hindamisse, et teha kindlaks, kas esineb
erakorraline kogu kindlustussektorit mõjutav kriis.
Samuti on Eesti Pank kaasatud koostöö tegemisse FI-ga, et teha vajadusel
kindlaks makromajanduskeskkonnast tulenevad riskid seoses
kindlustusandja tegevustega, mis võivad mõjutada makromajanduslikke
ja finantsturgude arenguid.
Mõju avaldub vaid juhul, kui oluline likviidsusrisk on tuvastatud
kindlustusandja tasandil ning hinnatakse kindlustusandja suhtes
rakendatava meetme mõju või kui kogu sektori tasandil on vaja hinnata,
kas erakorraline kriis eksisteerib.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud.
Mõju olulisus Mõju ei ole märkimisväärne.
6.3.5. Mõju keskkonnale
Regulatsioon toob kestlikkustegurid – sealhulgas keskkonnategurid nagu kliimamuutus,
saastamine, elurikkus jms – otseselt kindlustusandjate riskihindamise ja äristrateegia osaks. See
aitab muuta finantssektori senisest proaktiivsemaks keskkonnariskide ennetamisel ja
juhtimisel, mis vähendab keskkonnakahju potentsiaali.
Kuna kindlustusandjad hindavad investeerimisotsuste tegemisel keskkonnariske ja seavad
mõõdetavad eesmärgid nende maandamiseks, soodustab see investeeringuid
rohetehnoloogiatesse, taastuvenergiasse ja ringmajandusse.
Kohustus avalikustada kord aastas mõõdetavad eesmärgid, motiveerib kindlustusandjaid
järgima keskkonnasäästlikke praktikaid ja võimaldab huvigruppidel hinnata kindlustusandjate
panust keskkonnahoidu.
6.4. Õigusabikulude kindlustuse muudatuste mõju
Sihtrühm. Sihtrühma kuuluvad õigusabikulude kindlustuse pakkujad ja õigusabikulude
kindlustuse kliendid. FI veebilehe andmetel on õigusabikulude kindlustuse pakkumise
tegevusluba hetkeseisuga ERGO Insurance SE-l ja If P&C Insurance AS-l, kuid viimati
nimetatu õigusabikulude kindlustust hetkel ei paku. 2024. aastal oli ERGO kindlustusmaksete
maht 287 689 430 eurot, millest õigusabikulude osa moodustas 0,5% (1 509 259 eurot) ERGO
kogutegevusmahtudest.
Filiaalidest on ka Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaal lisanud enda
osutatavate teenuste nimekirja õigusabikulude kindlustuse, kuid teadaolevalt nad hetkel seda
kindlustusteenust ei osuta.
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
Mõju ulatus sõltub, mis ulatuses peavad õigusabikulude kindlustuse
pakkujad sise-eeskirju ja kindlustustingimusi muutma, et tagada nende
vastavus seadusemuudatustele.
242
Mõju avaldub ka õigusabikulude kindlustuse klientidele, kuna
seadusemuudatustega tagatakse, et kindlustatud isiku jaoks on selgem,
kuidas on kindlustusandjas juhitud võimalikud huvide konfliktid ning ka
millistel juhtudel on tal õigus advokaadile või muule kvalifitseeritud
esindajale.
Õigusabikulude kindlustuse pakkujale on esmane mõju ehk tegevuse
kooskõlla viimine seaduse muudatustega ühekordne, kuid uute reeglite
järgi kindlustuse pakkumine pidev. Juhul, kui kindlustusandja midagi
oma senises tegevuses muutma ei pea – mõju puudub.
Õigusabikulude kindlustuse kliendile avaldub esmane mõju
kindlustustingimustega tutvumisel ja otsuse tegemisel, kas selline
kindlustus sobib tema kindlustusvajaduse ja nõudmistega, kuid üldjuhul
avaldub mõju ka kahjukäsitluse etapis.
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
Ebasoovitavate mõjude avaldumise riski ei tuvastatud.
Mõju olulisus Arvestades õigusabikulude kindlustuse mahtu Eestis ja klientide arvu, on
tegemist väheolulise mõjuga.
6.5. Muud mõjud
Regulatsioonil puudub mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, elukeskkonnale ning
regionaalarengule. Samuti ei mõjuta eelnõu kohalike omavalitsuste korraldust.
Eelnõu koostamise käigus ei ole tehtud andmekaitse mõjuhinnangut, kuna eelnõu alusel ei
töödelda GDPR artiklist 35 tulenevaid isikuandmeid, millest võiks tekkida suur oht isikute
õigustele ja vabadustele.
6.6. Mõjude kokkuvõte
Ettevõtjate halduskoormus suureneb, kuid sõltuvalt ettevõtjast on see mõju erinev. Väikesed ja
mittekeerukad kindlustusandjad saavad kasutada proportsionaalsuse meetmeid ja nende
koormus pigem väheneb.
Eelnõu ei mõjuta kindlustuse klientide halduskoormust.
Avaliku sektori töökoormuse tõus sõltub sellest, kas seaduses sätestatud kriisilahendust on vaja
rakendada ehk kas Rahandusministeerium ja kohtud on seotud kindlustusandja
kriisilahendusega.
7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED,
EELDATAVAD KULUD JA TULUD
Seadusega viiakse miinimumini võimalus, et kindlustusandja raskuste lahendamiseks tuleb
kasutada maksumaksjate (riigieelarvelisi) vahendeid. Siiski, kui seaduses sätestatud
kriisilahenduse vahenditest (sh allahindamis- või konverteerimismeetmest ja Tagatisfondi
243
osafondist) ei piisa kriisilahendustegevuse läbiviimiseks, võib osutuda vajalikuks, et riik peab
oma eelarveliste vahenditega aitama. Siinjuures on oluline märkida, et vastav võimalus on ka
kehtivate seaduste alusel olemas ning käesoleva eelnõuga uusi avaliku sektori vahendite
kasutamise aluseid ette ei nähta. Riigi sekkumisel on kulu võimatu prognoosida, kuna seda
mõjutavad erinevad tegurid – nt millise (riski- ja äriprofiiliga ja tegevusmahtudega)
kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus, milline on ta kindlustusportfell ja kas sellele
on võimalik leida uut omanikku, millist kriisilahendusmeedet rakendatakse, millises ulatuses
on võimalik kasutada Tagatisfondi vahendeid ja kui palju on abi allahindamis- ja
konverteerimismeetme rakendamisest, sest näiteks võrreldes otsetoetustega (nt riiklik
päästepakett), võimaldab see meede katta kahjud eelkõige erasektori vahenditega
(kriisilahenduse rakendamisel lähtutakse põhimõttest, et ettevõtja kahjumi katavad esimeses
järjekorras selle omanikud), vähendades avaliku sektori koormust (maksumaksja raha
kasutamise vajadust).
Potentsiaalse tuluallikana võib välja tuua olukorra, kui sildkindlustusandja meetme
rakendamisel see sildkindlustusandja hiljem maha müüakse (vt selgitusi punktis 5.1.5
sildkindlustusandja asutamise tõenäosuse kohta).
Kuna FI tegevus on rahastatav kindlustusandjate ja teiste turuosaliste poolt, siis sellega seoses
riigieelarvelisi kulusid ei kaasne.
Seaduseelnõuga ei kaasne kulu ja tulu kohaliku omavalitsuse tegevusele.
8. RAKENDUSAKTID
1. Seaduseelnõuga ei kehtestata uusi rakendusakte.
2. Seaduseelnõuga muudetakse KindlTS § 129 lõike 2 volitusnormi sõnastust. Kehtiva
sõnastuse kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada § 123
lõigetes 1 ja 3 nimetatud SFCR aruande auditeerimise kohustuse ja korra, et tagada neis
aruannetes avaldatud kindlustusandja omavahendite ja kapitalinõuete vastavuse
usaldusväärsus. Seni ei ole olnud vajadust osutatud määruse kehtestamiseks.
Kuna SFCR aruande bilansi auditeerimine muutub kindlustusandjatele kohustuslikuks, ei
ole volitusnorm sellises sõnastuses enam asjakohane, mistõttu sõnastatakse see ümber, et
vajadusel saaks määruses anda täpsemad juhised Solventsus II bilansi auditeerimiseks.
Rakendusakti kavandit ei ole koostatud, kuna määruse kehtestamine on võimalus ning aja
jooksul selgub, kas täpsemad juhised auditeerimiseks on vajalikud ja põhjendatud.
3. TFS-is nähakse ette uus kindlustusandjate kriisilahenduse osafond, mistõttu tuleb muuta
Tagatisfondi põhikirja, mis muu hulgas reguleerib osafondide ingliskeelseid nimetusi (lisa
4). Sellesse nimistusse tuleb lisada ka uue osafondi ingliskeelne nimetus.
9. SEADUSE JÕUSTUMINE
Seadus jõustub teatud eranditega 2027. aasta 30. jaanuaril. Jõustumiskuupäev tuleneb
Solventsus II ja IRRD direktiividest, mis näevad ette, et liikmesriigid võtavad vastu ja
avaldavad direktiivide järgimiseks vajalikud normid hiljemalt 29. jaanuariks 2027. a ning
kohaldavad neid norme alates 30. jaanuarist 2027. a.
244
Kuigi VÕS õigusabikulude kindlustuse muudatused ei ole seotud Solventsus II ja IRRD
direktiivide ülevõtmisega, vaid Solventsus II direktiivi kehtiva sõnastuse tõlgendamisest
tulenevate täpsustustega, jõustuvad muudatused koos teiste Solventsus II direktiivi
muudatustega, et anda kindlustusandjale aega oma tegevuse kooskõlla viimiseks täpsustatud
nõuetega. Samuti jõustuvad kõik LKindlTS muudatused koos Solventsus II direktiivist
tulenevate muudatustega.
Erandid:
- kindlustusandja juhtide arvu ja juhtide sobivusnõuete menetlusnõuded jõustuvad
tavakorras, kuna pole seotud direktiivide ülevõtmisega, vaid teiste finantssektori
eriseadustega kooskõla tagamiseks (üleminekuperiood pole vajalik);
- auditi muudatused (v.a Solventsus II direktiiviga lisanduvad SFCR bilansi auditeerimine)
jõustusvad samuti tavakorras (üleminekuperiood pole vajalik).
10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE JA HUVIRÜHMADE KAASAMINE
Eelnõu on esitatud läbi eelnõude infosüsteemi (EIS) kooskõlastamiseks Justiits- ja
Digiministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja
Finantsinspektsioonile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Pangale, MTÜ FinanceEstoniale,
Eesti Kindlustusseltside Liidule (sh Eesti Liikluskindlustuse Fondile), Eesti
Kindlustusmaaklerite Liidule, Eesti Aktuaaride Liidule, Audiitorkogule, Riigikontrollile,
Tagatisfondile, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Kaubandus-
Tööstuskojale ja kohtutele.
Algatab Vabariigi Valitsus
………………… 2026
(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik
245
Lisa 1
Direktiivi (EL) 2025/1 ja Eesti õigusakti vastavustabel
EL direktiivi (EL)
2025/2 norm
EL-i
õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
(Jah, ei,
valikuline)
EL-i õigusakti normi sisuliseks
rakendamiseks kehtestatavad
riigisisesed õigusaktid
Kommentaar
Art 1 lg 1 Jah KKELS § 2 (1), (2)
Art 1 lg 2 Valikuline
Eesti ei rakenda
rangemaid reegleid.
Art 2 p 1 Jah KKELS § 4 (3)
Art 2 p 2 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 2 (3), § 15 (1)
Art 2 p 3 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 3 (2), § 15 (1)
Art 2 p 4 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (6)-(63)
Art 2 p 5 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (8)
Art 2 p 6 Jah KKELS § 5 (20)
Art 2 p 7 Jah KKELS § 5 (21)
Art 2 p 8 Jah KKELS § 5 (20)
Art 2 p 9 Jah KKELS § 5 (21)
Art 2 p 10 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (1), § 7
Art 2 p 11 Jah KKELS § 25 (1)
Art 2 p 12 Jah KKELS § 3 (2), (3)
Art 2 p 13 Jah KKELS § 3 (1),
FIS § 2 (1), § 4
Art 2 p 14 Jah KKELS § 4 (2), § 31 (1)
Art 2 p 15 Jah KKELS ptk 6
Art 2 p 16
Eestis on pädevaks
ministeeriumiks
Rahandusministeerium
Art 2 p 17
Jah
KKELS
Seaduses läbivalt
kasutusel termin juhatuse
liige.
Art 2 p 18 Jah KKELS § 5 (19)
Art 2 p 19 Jah KKELS § 5 (18)
Art 2 p 20 Jah KKELS § 4 (4) p 2
Art 2 p 21 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (3), § 241
Art 2 p 22 Jah KKELS § 6 ja 7
Art 2 p 23 Jah KKELS § 10
Art 2 p 24 Jah KKELS § 5 (1),
FIS § 4712
Art 2 p 25 Jah KKELS § 5 (4)
Art 2 p 26 Jah KKELS § 5 (5)
Art 2 p 27 Jah KKELS § 5 (17), TFS § 7326–7332
Art 2 p 28 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 55 (1)
246
Art 2 p 29 Jah KKELS § 4 (1)
Art 2 p 30 Jah KKELS § 13 ja 14
Art 2 p 31 Jah KKELS § 4 (4)
Art 2 p 32 Jah KKELS § 16
Art 2 p 33 Jah KKELS § 3 (4)
Art 2 p 34 Jah KKELS § 72 (4), (6)
Art 2 p 35 Jah KKELS § 68
Art 2 p 36 Jah KKELS § 69
Art 2 p 37 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (7)
Art 2 p 38 Jah KKELS § 5 (9), KindlTS § 165,
PankrS
Art 2 p 39 Jah KKELS § 5 (10)
Art 2 p 40 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 171 (11)
Art 2 p 41 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 7 (1)
Art 2 p 42
Ei
Otsekohalduv
Tuleneb otse EL
toimimise lepingust ja
komisjoni määrustest.
Art 2 p 43 Jah KKELS § 5 (9)
Art 2 p 44 Jah KKELS § 31 (5), § 35
Art 2 p 45 Jah KKELS § 35 (2), (3)
Art 2 p 46 Jah KKELS § 31 (6), § 41
Art 2 p 47 Jah KKELS § 31 (3), § 36
Art 2 p 48 Jah KKELS § 37
Art 2 p 49 Jah KKELS § 31 (4), § 38
Art 2 p 50 Jah KKELS § 31 (2), § 33
Art 2 p 51 Jah KKELS § 5 (7)
Art 2 p 52 Jah KKELS § 5 (8)
Art 2 p 53
KKELS § 56 (3) p 3
Kuna direktiiv kasutab
terminit
„üleandmisõigus“ ühe
korra, on see määratletud
selle sätte juures.
Art 2 p 54
Ei
(EL) 648/2012 art 2 p 1
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv
Art 2 p 55
Ei
(EL) 648/2012 art 2 p 5
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv
Art 2 p 56 Jah KKELS § 41 (4), § 48 (1) p 7-11
Art 2 p 57 Jah KKELS § 41 (7) p 1
Art 2 p 58 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 57 (3)
Art 2 p 59 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 57 (4)
Art 2 p 60 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 57 (5)
Art 2 p 61 KKELS § 5 (14)
Art 2 p 62 Jah KKELS § 5 (16)
Art 2 p 63 Jah KKELS § 5 (13)
247
Art 2 p 64 Jah KKELS § 43
Art 2 p 65 Jah KKELS § 5 (15)
Art 2 p 66 Jah KKELS § 5 (11)
Art 2 p 67
Jah
TsÜS § 136 (8)
TSÜS § 136 lg 8
reguleerib puhkepäevale
ja riigipühale tähtpäevale
langemist.
Art 2 p 68 Jah KKELS § 56 (1)
Art 2 p 69 Jah KKELS § 4 (5)
Art 2 p 70 Jah KKELS § 5 (6)
Art 2 p 71
Jah
KindlTS § 36 (5), § 3 (2)
KindlTS § 3 (2) kohaselt
kohaldatakse on
edasikindlustusandja
kindlustusandja ja talle
kohaldatakse
kindlustusandja kohta
sätestatut, kui pole
sätestatud teisiti.
Art 2 p 72 Jah KKELS § 74 (1)
Art 2 p 73 Jah KKELS § 2 (1)
Art 2 p 74 Jah KKELS § 3 (5)
Art 2 p 75 Jah KKELS § 63 (1) p 2
Art 2 p 76 Jah KKELS § 63 (1) p 4
Art 2 p 77 Jah KKELS § 63 (1) p 3
Art 2 p 78 Jah KKELS § 57 (1)
Art 2 p 79 Jah KKELS § 5 (2)
Art 2 p 80 Jah KKELS § 5 (3)
Art 2 p 81 Jah EPS82 § 2 (2) p 3 Eesti Pank
Art 2 p 82 Jah VpTS § 3 (2)
Art 2 p 83
Ei
(EL) 575/2013 art 4 p 1
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv
Art 2 p 84
Ei
(EL) 575/2013 art 4 p 2
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv.
Art 2 p 85 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 451 (1)
Art 2 p 86 Jah KKELS § 5 (12)
Art 2 p 87 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 7 (1)
Art 2 p 88
Jah KKESL § 7 (10), § 13 (6), § 69, § 74
(3)
Eraldi ei defineeri liidu
tütarettevõtjat, aga see
tuleb sätetest välja.
Art 2 p 89 Jah KindlTS § 24 (1)
Art 2 p 90
Ei
(EL) 2015/35 art 1 p 43
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv.
Art 2 p 91 Jah KAS § 1101 (2), millele on viide
KKELS § 11 (1) p 5
82 Eesti Panga seadus
248
Art 3 lg 1 Jah FIS § 51 (1)
Art 3 lg 2
Jah
FIS § 51 (1)
Finantsinspektsiooni
finantskriisi lahendamise
üksus täidab ka
kindlustusandjate
kriisilahendusega seotud
ülesandeid.
Art 3 lg 3 Jah FIS § 51 (2), (4)
Art 3 lg 4 p (a)
Jah
FIS § 18 (3) p 14
FIS § 18 lg 3 punkti 14
kohaselt esitab juhatus
kord kvartalis nõukogule
ülevaate Inspektsiooni
tegevusest ja tulude-
kulude aruande, mis mh
sisaldab ülevaadet ka
finantskriiside
lahendamise üksuse
tegevustest
Art 3 lg 4 p (b) Jah FIS § 51 (5)
Art 3 lg 5 Jah FIS § 53 (2) p 31
Art 3 lg 6 Jah FIS § 51 (3)
Art 3 lg 7
Vastavaks
ministeeriumiks on
Rahandusministeerium
Art 3 lg 8
Jah
KKELS § 65 (2), (3),
RES83
Rahandusministeeriumi
teavitamine +
riigieelarveliste
vahendite kasutamisele
kohaldub riigieelarve
seadus
Art 3 lg 9
Ei
Kohaldub juhul, kui riik
määrab rohkem kui ühe
kriisilahendusasutuse.
Eestis on üks
kriisilahendusasutus (FI),
Art 3 lg 10
Ei
EIOPA
teavitamiskohustus
kriisilahendusasutuse
määramisest.
Art 3 lg 11
Valikuline
Eesti ei piira
kriisilahendusasutuse,
järelevalveasutuse ja
nende töötajate vastutust
direktiivi kohaste
ülesannete täitmisest
tuleneva tegevuse või
tegevusetuse eest.
Art 4 lg 1 Jah KKELS § 12 (1)-(3), § 24 (1)-(4)
Art 4 lg 2 Ei EIOPA kohustus
Art 4 lg 3 Jah FIS § 463 (3) p 8-11, (4) p 3-6
Art 4 lg 4 Ei EIOPA kohustus
Art 5 lg 1 Jah KKELS § 6 (1), § 7 (1)
Art 5 lg 2 Jah KKELS § 6 (1), (2), (5)
83 Riigieelarve seadus
249
Art 5 lg 3 Jah KKELS § 6 (1) p 3, (3), (4)
Art 5 lg 4 Jah KKELS § 6 (9)
Art 5 lg 5 Jah KKELS § 6 (7)
Art 5 lg 6 Jah KKELS § 7 (2)
Art 5 lg 7 Jah KKELS § 7 (6)
Art 5 lg 8 Jah KKELS § 7 (3), (5), KindlTS § 93 (21)
Art 5 lg 9 Jah KKELS § 7 (11)
Art 5 lg 10 Jah KKELS § 7 (8)
Art 5 lg 11 Ei
EIOPA kohustus anda
välja suunised.
Art 5 lg 12 Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardite eelnõu.
Art 6 lg 1 Jah KKELS § 8 (1)
Art 6 lg 2 Jah KKELS § 8 (2)
Art 6 lg 3 Jah KKELS § 8 (4), (5), FIS § 4712 (5) p 5
Art 6 lg 4 Jah KKELS § 9 (1)-(4)
Art 6 lg 5
Jah KKELS § 9 (5), (6)
KKELS § 1 (4)
HMS § 25 (1), § 87
Art 7 lg 1 Jah KKELS § 10 (1)-(3)
Art 7 lg 2 Jah KKELS § 10 (4)
Art 7 lg 3 Jah KKELS § 10 (5), (6)
Art 7 lg 4 Jah KKELS § 10 (7)
Art 7 lg 5 Jah KKELS § 10 (8)-(10)
Art 7 lg 6 Jah KKELS § 11 (1)
Art 7 lg 7 Jah KKELS § 10 (11)
Art 7 lg 8 Jah KKELS § 7 (10)
Art 8 lg 1 Jah KKELS § 11 (2)
Art 8 lg 2 Jah KKELS § 11 (3)
Art 9 lg 1 Jah KKELS § 13 (1), (2), § 14 (1)
Art 9 lg 2 Jah KKELS § 13 (1)-(3), (4) p 2, (7)
Art 9 lg 3 Jah KKELS § 15
Art 9 lg 4 Jah KKELS § 14 (4), (5)
Art 9 lg 5 Jah KKELS § 14 (7), (8)
Art 9 lg 6 Jah KKELS § 14 (1), (2)
Art 9 lg 7 Jah KKELS § 14 (9)
Art 9 lg 8 Ei
EIOPA kohustus esitada
RTS eelnõu.
Art 9 lg 9 Ei
EIOPA kohustus anda
välja suunised.
Art 10 lg 1 Jah KKELS § 16 (1)
Art 10 lg 2 Jah KKELS § 16 (2)
Art 10 lg 3 Jah KKELS § 16 (8)
Art 10 lg 4 Jah KKELS § 13 (5)
Art 10 lg 5 Jah KKELS § 13 (6)
Art 10 lg 6
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja RTS eelnõu ja
komisjoni õigus.
Art 11 lg 1 Jah KKELS § 16 (3), (4)
Art 11 lg 2 Jah KKELS § 16 (5), (6)
Art 11 lg 3 Jah KKELS § 16 (7)
Art 11 lg 4 Jah KKELS § 17 (1)
Art 12 lg 1 Jah KKELS § 18 (1)
Art 12 lg 2 Jah KKELS § 18 (2)
250
Art 12 lg 3 Ei
EIOPA kohustus töötada
välja RTS eelnõu.
Art 13 lg 1 Jah KKELS § 19 (1), (2)
Art 13 lg 2 Jah KKELS § 19 (5)
Art 13 lg 3 Jah KKELS § 19 (6), (8)
Art 13 lg 4 Jah KKELS § 19 (9)
Art 13 lg 5 Ei
EIOPA kohustus anda
välja suunised.
Art 14 lg 1 Jah KKELS § 19 (3)
Art 14 lg 2 Jah KKELS § 19 (4)
Art 14 lg 3 Jah KKELS § 19 (5)
Art 14 lg 4 Jah KKELS § 19 (7), (8)
Art 14 lg 5 Jah KKELS § 19 (9)
Art 15 lg 1 Jah KKELS § 21 (1)
Art 15 lg 2 Jah KKELS § 21 (10)
Art 15 lg 3 Jah KKELS § 21 (2), (3)
Art 15 lg 4 Jah KKELS § 21 (4), (7), (8)
Art 15 lg 5 Jah KKELS § 21 (5)
Art 15 lg 6 Jah KKELS § 21 (6)
Art 15 lg 7 Jah KKELS § 21 (9)
Art 15 lg 8 Ei
EIOPA kohustus
koostada suunised.
Art 16 lg 1 Jah KKELS § 22 (1), (2)
Art 16 lg 2 Jah KKELS § 22 (3)-(5)
Art 16 lg 3 Jah KKELS § 22 (6), (7)
Art 16 lg 4 Jah KKELS § 22 (8), § 23 (1), (3)
Art 17 lg 1
Osaliselt
KKELS § 11 (4), § 17 (1), (2), § 23 (2)
Teine alalõik EIOPA
õigus seoses pädevate
asutuste abistamisega.
Art 17 lg 2 Jah KKELS § 11 (5) p 1, (6), § 17 (3) p 1,
(4), § 23 (4), (5)
Art 17 lg 3 Jah KKELS § 11 (5) p 2, § 23 (6)
Art 17 lg 4 Jah KKELS § 17 (3) p 2, (5)
Art 17 lg 5 Jah KKELS § 11 (7), § 17 (4), (5), § 23 (6)
Art 17 lg 6 Jah KKELS § 11 (8), § 17 (6)
Art 17 lg 7
Osaliselt
KKELS § 11 (10)-(12), §17 (8)-(10), §
23 (8)-(10)
Lõike teine ja kolmas
lause on seotud EIOPA
määruse kohaldamisega
ja EIOPA kohustusega
teha otsus ühe kuu
jooksul.
Art 17 lg 8 Jah KKELS § 11 (13), KKELS § 17 (11), §
23 (11)
Art 17 lg 9 Jah KKELS § (12)
Art 18 lg 1 Jah KKELS § 25 (2)
Art 18 lg 2 Jah KKELS § 25 (1), (4)-(6)
Art 18 lg 3 Jah KKELS § 25 (3)
Art 19 lg 1 Jah KKELS § 26 (1)
Art 19 lg 2 Jah KKELS § 26 (7)
Art 19 lg 3 Jah KKELS § 25 (1) p 1, § 26 (8)
Art 19 lg 4 Jah KKELS § 26 (3)
Art 19 lg 5 Jah KKELS § 26 (5)
Art 20 lg 1 Jah KKELS § 26 (2)
Art 20 lg 2 Jah KKELS § 26 (9)
251
Art 20 lg 3
Jah
KKELS § 26 (10)
Punkt b – Eesti
pankrotiõigus ei reguleeri
grupi käsitlemist
tervikuna.
Art 21 Jah KKELS § 26 (6)
Art 22 lg 1 Jah KKELS § 28, § 61 (2), § 62
Art 22 lg 2 Jah KKELS § 28 (2)
Art 22 lg 3 Jah KKELS § 28 (3)
Art 22 lg 4 Jah KKELS § 28 (4)
Art 22 lg 5 Jah KKELS § 28 (5)
Art 22 lg 6 Jah KKELS § 28 (5)
Art 23 lg 1 Jah KKELS § 29 (1)
Art 23 lg 2 Jah KKELS § 29 (3)
Art 23 lg 3 Jah KKELS § 29 (4)
Art 23 lg 4 Jah KKELS § 29 (5)
Art 23 lg 5 Jah KKELS § 29 (6)
Art 24 lg 1 Jah KKELS § 29 (2)
Art 24 lg 2 Jah KKELS § 30 (1)
Art 24 lg 3 Jah KKELS § 30 (8)
Art 24 lg 4 Jah KKELS § 30 (6)
Art 24 lg 5 Jah KKELS § 30 (7)
Art 24 lg 6
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardid ja
komisjoni kohustus need
vastu võtta.
Art 25 lg 1 Jah KKELS § 30 (1), (2)
Art 25 lg 2 Jah KKELS § 30 (3), (4)
Art 25 lg 3 Jah KKELS § 30 (5)
Art 25 lg 4
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardite eelnõu
ja komisjoni kohustus see
vastu.
Art 26 lg 1 Jah KKELS § 31 (1)
Art 26 lg 2 Jah KKELS § 32 (2)-(4)
Art 26 lg 3 Jah KKELS § 31 (1), § 32 (1)
Art 26 lg 4 Jah KKELS § 32 (5), (6)
Art 26 lg 5 Jah KKELS § 32 (7)
Art 26 lg 6 Jah KKELS § 32 (8)
Art 26 lg 7
Valikuline
Eesti ei kasuta
valikuvõimalust
täiendava regulatsiooni
loomiseks.
Art 26 lg 8
Valikuline
Kriisilahendusmeetmeid
on võimalik rakendada ka
kindlustusühistute suhte.
Art 27 lg 1 Jah KKELS § 33 (1)
Art 27 lg 2 Jah KKELS § 33 (2)
Art 27 lg 3 Jah KKELS § 33 (2)
Art 27 lg 4 Jah KKELS § 33 (3)
Art 27 lg 5 Jah KKELS § 33 (4)
Art 27 lg 6 Jah KKELS § 33 (4)
Art 27 lg 7 Jah KKELS § 33 (5)
Art 27 lg 8 Jah KKELS § 33 (6)
Art 27 lg 9 Jah KKELS § 33 (7)
252
Art 28 lg 1 Jah KKELS § 34 (1)
Art 28 lg 2 Jah KKELS § 34 (2)
Art 28 lg 3 Jah KKELS § 34 (3)
Art 28 lg 4 Jah KKELS § 34 (4)
Art 28 lg 5 Jah KKELS § 34 (5)
Art 28 lg 6 Jah KKELS § 34 (6)-(8)
Art 28 lg 7 Jah KKELS § 34 (9)
Art 29 lg 1 Jah KKELS § 40 (1)
Art 29 lg 2
Jah
KKELS § 40 (2)-(4)
Lõike 2 sissejuhatavas
lauseosas „piiramata liidu
riigiabi raamistiku
kohaldamist“. Vastava
sättega ei piirata seda.
Art 29 lg 3 Jah KKELS § 40 (5)
Art 30 lg 1 Jah KKELS § 35 (2)
Art 30 lg 2 Jah KKELS § 35 (2)
Art 30 lg 3 Jah KKELS § 35 (3)
Art 30 lg 4 Jah KKELS § 35 (4)
Art 30 lg 5 Jah KKELS § 35 (1)
Art 30 lg 6 Jah KKELS § 35 (5)
Art 30 lg 7 Jah KKELS § 35 (6)
Art 30 lg 8 Jah KKELS § 35 (7)-(9)
Art 30 lg 9 Jah KKELS § 35 (10)
Art 31 lg 1 Jah KKELS § 36 (1)
Art 31 lg 2 Jah KKELS § 36 (3)
Art 31 lg 3 Jah KKELS § 36 (4)
Art 31 lg 4 Jah KKELS § 36 (2)
Art 31 lg 5 Jah KKELS § 36 (5)
Art 31 lg 6 Jah KKELS § 36 (6)-(9)
Art 31 lg 7 Jah KKELS § 36 (10)
Art 32 lg 1 Jah KKELS § 31 (4), § 37 (1)
Art 32 lg 2 Jah KKELS § 37 (1), (2)
Art 32 lg 3 Jah KKELS § 38 (2)
Art 32 lg 4 Jah KKELS § 38 (3), (4)
Art 32 lg 5 Jah KKELS § 38 (5)
Art 32 lg 6 Jah KKELS § 38 (4)
Art 32 lg 7 Jah KKELS § 38 (6)
Art 33 lg 1 Jah KKELS § 37 (3)-(7)
Art 33 lg 2 Jah KKELS § 37 (9)
Art 33 lg 3 Jah KKELS § 39 (1)
Art 33 lg 4 Jah KKELS § 39 (2)
Art 34 lg 1 Valikuline LKindlTS § 714 (1), (2)
Art 34 lg 2 Valikuline LKindlTS § 69 (4), § 714
Art 34 lg 3 Valikuline LKindlTS § 714 (6)
Art 35 lg 1 Jah KKELS § 41 (1), (2)
Art 35 lg 2 Jah KKELS § 41 (4)
Art 35 lg 3 Jah KKELS § 41 (5)
Art 35 lg 4 Jah KKELS § 41 (6)
Art 35 lg 5 Jah KKELS § 41 (7)
Art 35 lg 6 Valikuline
Eesti ei kasuta vastavat
võimalust.
Art 35 lg 7 Jah KKELS § 41 (8)
Art 35 lg 8 Jah KKELS § 41 (9)
Art 35 lg 9 Jah KKELS § 41 (3)
253
Art 36 lg 1 Jah KKELS § 42 (1), (2)
Art 36 lg 2 Jah KKELS § 42 (3)
Art 36 lg 3 Jah KKELS § 42 (4)
Art 36 lg 4 Jah KKELS § 42 (5)
Art 37 Jah KKELS § 43
Art 38 lg 1 Jah KKELS § 44 (1)-(4)
Art 38 lg 2 Jah KKELS § 44 (5)
Art 38 lg 3 Jah KKELS § 44 (6), (7)
Art 38 lg 4 Jah KKELS § 44 (8)
Art 39 lg 1 Jah KKELS § 45 (1)
Art 39 lg 2 Jah KKELS § 48 (3)
Art 39 lg 3 Jah KKELS § 45 (2)
Art 39 lg 4 Jah KKELS § 45 (3)
Art 40 lg 1 Jah KKELS § 46 (1), (2)
Art 40 lg 2 Jah KKELS § 46 (3)
Art 40 lg 3 Jah KKELS § 46 (4)
Art 40 lg 4
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardite eelnõu
ja komisjoni õigus see
vastu võtta.
Art 41 lg 1 Jah KKELS § 47 (1), (2)
Art 41 lg 2 Jah KKELS §47 (3)
Art 42 lg 1 Jah KKELS § 48 (1)
Art 42 lg 2 Jah KindlTS § 224 (5)
Art 42 lg 3
Jah
KKELS § 48 (2)
Säte viitab Art 3(8)
heakskiidule ja Art 67(1)
loale. Eesti õigus ei näe
ette eelnevat kohtu luba.
Art 3 (8) viitab pädeva
ministeeriumi
heakskiidule, et rakenda
otsese eelarvemõjuga
otsuseid, välja arvatud,
kui riigisiseses õiguses on
sätestatud teisiti. Eelnõu
kohaselt tuleb
Rahandusministeeriumi
teavitada.
Art 42 lg 4
Valikuline
Eesti ei näe ette eraldi
regulatsiooni
kindlustusühistutele.
Art 42 lg 5
Valikuline
Kriisilahendusõigused on
kasutatavad ka
kindlustusühistute suhtes.
Art 43 lg 1 Jah KKELS § 49 (1)
Art 43 lg 2 Jah KKELS § 49 (3)
Art 43 lg 3 Jah KKELS § 49 (4), (5)
Art 43 lg 4 Jah KKELS § 49 (6)
Art 44 lg 1 Jah KKELS § 50 (1)
Art 44 lg 2 Jah KKELS § 50 (2)-(4)
Art 44 lg 3 Jah KKELS § 50 (5)
Art 44 lg 4 Jah KKELS § 50 (6)
Art 44 lg 5 Jah KKELS § 50 (7)
Art 44 lg 6 Jah KKELS § 50 (8)
254
Art 45 lg 1 Jah KKELS § 51 (1)
Art 45 lg 2 Jah KKELS § 51 (2)
Art 45 lg 3 Jah KKELS § 51 (3)
Art 45 lg 4 Jah KKELS § 51 (4)
Art 46 lg 1 Jah KKELS § 60 (1)
Art 46 lg 2 Jah KKELS § 60 (3)
Art 46 lg 3 Jah KKELS § 60 (3)
Art 46 lg 4 Jah KKELS § 60 (2)
Art 46 lg 5 Jah KKELS § 60 (4)
Art 46 lg 6 Jah KKELS § 60 (5)
Art 47 lg 1 Jah KKELS § 52 (1)
Art 47 lg 2 Jah KKELS § 52 (2), (3)
Art 47 lg 3 Jah KKELS § 52 (4)
Art 48 lg 1 Jah KKELS § 53 (1), (2)
Art 48 lg 2 Jah KKELS § 53 (3)
Art 48 lg 3 Jah KKELS § 53 (4)
Art 48 lg 4 Jah KKELS § 53 (5)
Art 48 lg 5 Jah KKELS § 53 (6)
Art 48 lg 6 Jah KKELS § 53 (7)
Art 49 lg 1 Jah KKELS § 54 (1)
Art 49 lg 2 Jah KKELS § 54 (2)
Art 49 lg 3 Jah KKELS § 54 (3)
Art 49 lg 4 Jah KKELS § 54 (4)
Art 49 lg 5 Jah KKELS § 54 (5)
Art 50 lg 1 Jah KKELS § 55 (1)
Art 50 lg 2 Jah KKELS § 55 (2)
Art 50 lg 3 Jah KKELS § 55 (3)
Art 51 lg 1 Jah KKELS § 56 (2)
Art 51 lg 2 Jah KKELS § 56 (3)
Art 51 lg 3 Jah KKELS § 56 (6)
Art 51 lg 4 Jah KKELS § 56 (4)
Art 51 lg 5 Jah KKELS § 56 (5)
Art 52 lg 1 Jah KKELS § 57 (1)
Art 52 lg 2 Valikuline
Eesti ei kasuta
valikukohta.
Art 52 lg 3 Jah KKELS § 57 (2)
Art 52 lg 4 Jah KKELS § 57 (4)
Art 52 lg 5
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardid ja
komisjoni õigus need
vastu võtta.
Art 53 lg 1 Jah KKELS § 58 (1)
Art 53 lg 2 Jah KKELS § 58 (2)
Art 54 lg 1 Jah KKELS § 59 (1), (2)
Art 54 lg 2 Jah KKELS § 59 (3)
Art 54 lg 3 Jah KKELS § 59 (4)
Art 54 lg 4 Jah KKELS § 59 (5)
Art 55 lg 1 Jah KKELS § 61 (1)
Art 55 lg 2 Jah KKELS § 61 (2)
Art 56 lg 1 Jah KKELS § 62 (1)
Art 56 lg 2 Jah KKELS § 62 (1)
Art 56 lg 3 Jah KKELS § 62 (2)-(4)
Art 56 lg 4 Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardite eelnõu
255
ja komisjoni õigus need
vastu võtta.
Art 57 Jah KKELS § 62 (5)
Art 58 lg 1 Jah KKELS § 63 (1), (5), (7), (10), (12)
Art 58 lg 2 Jah KKELS § 63 (3)
Art 58 lg 3 Jah KKELS § 63 (4)
Art 59 lg 1 Jah KKELS § 63 (5), (6)
Art 59 lg 2 Jah KKELS § 63 (8), (9)
Art 60 lg 1 Jah KKELS § 63 (7)
Art 60 lg 2 Jah KKELS § 63 (8), (9)
Art 61 lg 1 Jah KKELS § 63 (10)
Art 61 lg 2 Jah KKELS § 63 (11)
Art 62 lg 1 Jah KKELS § 63 (12)
Art 62 lg 2 Jah KKELS § 63 (13)
Art 63 lg 1 Jah KKELS § 26 (4)
Art 63 lg 2 Jah KKELS § 65 (1)
Art 63 lg 3 Jah KKELS § 26 (11)
Art 64 lg 1 Jah KKELS § 27 (1)
Art 64 lg 2 Jah KKELS § 27 (2), (3)
Art 65 lg 1 Jah KKELS § 65 (2), § 66 (1)
Art 65 lg 2 Jah KKELS § 65 (2)
Art 65 lg 3 Jah KKELS § 66 (1), (2), (4)
Art 65 lg 4 Jah KKELS § 66 (5)
Art 66 lg 1 Jah KKELS § 67 (1)
Art 66 lg 2
Jah KKELS § 67 (2), (3)
FIS § 58, RVastS84, EPS § 35 (3),
TLS85, VÕS
Art 66 lg 3
KKELS § 35 (12), § 37 (11), FIS § 541
(2), LKindlTS § 71 (3), Tagatisfondi
põhikiri § 18 (3) p 1, EPS § 21, § 35,
ATS § 55
Art 66 lg 4 Jah KKELS § 67 (5), (7), (8)
Art 66 lg 5 Valikuline KKELS § 67 (9), (10)
Art 66 lg 6 Jah KKELS § 67 (9)
Art 66 lg 7 Ei
EIOPA kohustus anda
välja suunised
Art 67 lg 1
Valikuline
Liikmesriigi valikukoht.
EE ei ole valikut
kasutanud.
Art 67 lg 2 Jah HMS, HKMS § 87
Art 67 lg 3 Jah KKELS § 64 (1)
Art 67 lg 4 Jah KKELS § 64 (2), (3)
Art 68 lg 1 Jah KKELS § 27 (4)
Art 68 lg 2 Jah KKELS § 27 (5)
Art 68 lg 3 Jah TsMS § 356 (4), KKELS § 64 (4)
Art 69 Jah KKELS § 70
Art 70 lg 1 Jah KKELS § 68 (1), (5), (6)
Art 70 lg 2
Osaliselt
KKELS § 68 (2), (3)
Teine lõik täpsustab
EIOPA rolli
kriisilahenduskolleegium
is.
84 Riigivastutuse seadus 85 Töölepingu seadus
256
Art 70 lg 3 Jah KKELS § 68 (5)
Art 70 lg 4 Jah KKELS § 68 (3)
Art 70 lg 5 Jah KKELS § 68 (8), (9)
Art 70 lg 6 Jah KKELS § 68 (10), (11)
Art 70 lg 7
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardid ja
komisjoni õigus need
vastu võtta.
Art 71 lg 1 Jah KKELS § 69 (1)
Art 71 lg 2 Jah KKELS § 69 (2)
Art 71 lg 3 Jah KKELS § 69 (3)
Art 72 lg 1 Jah KKELS § 71 (1)
Art 72 lg 2 Jah KKELS § 71 (2)
Art 72 lg 3 Jah KKELS § 71 (3)
Art 73 lg 1 Jah KKELS § 72 (1)
Art 73 lg 2 Jah KKELS § 72 (1)
Art 73 lg 3 Jah KKELS § 72 (2)
Art 73 lg 4 Jah KKELS § 72 (3)
Art 73 lg 5 Jah KKELS § 72 (4)
Art 73 lg 6 Jah KKELS § 72 (5)
Art 73 lg 7 Jah KKELS § 72 (6)
Art 73 lg 8 Osaliselt
KKELS § 72 (7) Teine lõik on EIOPA
kohustus.
Art 73 lg 9 Jah KKELS § 72 (8), (9)
Art 73 lg 10 Jah KKELS § 72 (10)
Art 73 lg 11 Jah KKELS § 72 (11)
Art 73 lg 12 Jah KKELS § 72 (12)
Art 73 lg 13 Jah KKELS § 72 (13)
Art 73 lg 14 Jah KKELS § 72 (14)
Art 74 lg 1 Jah KKELS § 73 (1), (2)
Art 74 lg 2 Jah KKELS § 73 (3)
Art 74 lg 3 Osaliselt
KKELS § 73 (4) Teine lõik on EIOPA
kohustus.
Art 74 lg 4 Jah KKELS § 73 (5), (6)
Art 74 lg 5 Jah KKELS § 73 (7)
Art 74 lg 6 Jah KKELS § 73 (8)
Art 74 lg 7 Jah KKELS § 73 (9)
Art 74 lg 8 Jah KKELS § 73 (10)
Art 74 lg 9 Jah KKELS § 73 (11)
Art 75 lg 1
Ei
-
Komisjoni õigus esitada
nõukogule ettepanekuid
läbirääkimiste
pidamiseks ühe või
mitme kolmanda riigiga
lepingu sõlmimiseks.
Art 75 lg 2
Ei
-
Säte täpsustab lg 1
sätestatud lepingu
eesmärki.
Art 75 lg 3
Ei
Liikmesriigi õigus, mida
ei pea seadusesse üle
võtma.
Art 76 lg 1 Jah KKELS § 74 (2)
Art 76 lg 2 Jah KKELS § 74 (3), (4)
Art 76 lg 3 Jah KKELS § 74 (5)
257
Art 76 lg 4 Jah KKELS § 74 (6)
Art 76 lg 5 Jah KKELS § 74 (7)
Art 77 Jah KKELS § 75
Art 78 lg 1 Jah KKELS § 76 (1)
Art 78 lg 2 Jah KKELS § 76 (2)
Art 78 lg 3 Jah KKELS § 76 (3)
Art 79 lg 1 Jah KKELS § 77 (1), (3)
Art 79 lg 2
Ei
EIOPA õigus sõlmida
koostööalane
raamkokkulepe
kolmandate riikide
ametiasutustega.
Art 79 lg 3 Jah KKELS § 77 (2)
Art 79 lg 4 Jah KKELS § 77 (2)
Art 80 lg 1 Jah KKELS § 78 (1), (2)
Art 80 lg 2 Jah KKELS § 78 (3)
Art 81 lg 1 TFS § 7327
Art 81 lg 2 TFS § 7326 (2)
Art 81 lg 3 TFS § 7326 (1)
Art 81 lg 4
Jah
Eesti kohustus teavitada
komisjoni ja EIOPA-t
kriisilahenduse osafondi
moodustamisest.
Art 82 lg 1 KKELS § 79, FIS § 5 (2)
HMS § 3 lg 2
Art 82 lg 2 KarS § 14 (1), (2)
Art 82 lg 3 FIS § 5 (2), § 6 (2)
Art 82 lg 4 FIS § 471 lg 43
Art 82 lg 5
Jah HMS § 71 (vaie),
§ 87 (kaebus kohtule)
FIS § 54 lg 3
Art 83 lg 1 Jah KKELS § 79-83
Art 83 lg 2 Jah FIS § 543, KKELS § 79, 81-84
Art 84 lg 1
Jah
KKELS § 66 (6), (7)
„Selline avaldamine
toimub viivitamata pärast
seda, kui füüsilist või
juriidilist isikut on
vastavast
halduskaristusest või
muust haldusmeetmest
teavitatud“ – ei saa
rakendada, kui EE õiguse
kohaselt saab avaldada
alles pärast
lahendi/haldusakti
jõustumist.
„Kui liikmesriigid
lubavad avaldada teavet
selliste halduskaristuste
ja muude
haldusmeetmete kohta,
mille suhtes on esitatud
kaebus, avaldavad
kriisilahendusasutused ja
258
järelevalveasutused
viivitamata oma
ametlikul veebisaidil ka
teabe kaebuse seisu ja
tulemuse kohta.“ –
avaliku teabe seaduse §
28 lg 1 punkti 14 kohaselt
avalikustab teabeavaldaja
jõustunud lahendi.
Art 84 lg 2
Jah
KKELS § 66 (8), FIS § 54 (5), IKS,
IKÜM
Art 85 lg 1
Osaliselt
FIS § 463 lg 61
Esimene lõige FI
kohustus teavitada
EIOPAt. Teine ja kolmas
lõige EIOPA kohustused.
Art 85 lg 2
Ei
EIOPA kohustus hallata
ja ajakohastada
veebilehte karistuste
kohta.
Art 86 Jah FIS § 5 (2)
Art 87 p 1,
2002/47/EÜ
muutmine
Jah
KKELS § 53 (8)
Art 87 p 2,
2002/47/EÜ
muutmine
Ei
Direktiivi 2002/47/EÜ
muudetud artikkel 9a
ütleb, et selle direktiivi
nõuded ei tohiks takistada
IRRD direktiivi
kohaldamist. Meil on
KKELS eriseadus.
Asjaõiguse sätted ei
takista KKELS nõuete
kohaldamist.
Art 88, 2004/25/EÜ
muutmine
Jah VpTS § 166 lg 2
Art 89, 2007/36/EÜ
muutmine
Jah ÄS § 2901 (3)
Art 90 p 1,
2014/59/EL
muutmine
Jah KKELS § 3 (3), FELS § 13 (1) p 4
KAS § 1101 (2)
Art 90 p 2,
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 13 (1) p 4
Art 90 p 3,
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 29 (7)
Art 90 p 4
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 49 (2) p 7
Art 90 p 5,
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 50 (1) 12
Art 90 p 6,
2014/59/EL
Jah FELS § 51 (1)
Kõik isikud, kes on
saanud varajase
259
muutmine sekkumise meetmete
rakendamise,
kriislahendusmenetluse
käigus või muu seaduses
sätestatud tegevuse
käigus teavet, peavad
seda hoidma
konfidentsiaalsena.
Art 90 p 7,
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 81 (31)
Art 91 p 1, (EL)
2017/1132 art 84
muutmine
Jah
KKELS § 32 (10)
Art 91 p 2, (EL)
2017/1132 art 86a
muutmine
Osaliselt
valikuline KKELS § 32 (9)
Punkt b - Eesti ei kohalda
kriisiennetuse korral
välistust.
Art 91 p 3, (EL)
2017/1132 art 87
muutmine
Jah
KKELS § 32 (9)
Art 91 p 4, (EL)
2017/1132 art 120
muutmine
Osaliselt
valikuline KKELS § 32 (9)
Punkt b - Eesti ei kohalda
kriisiennetuse korral
välistust.
Art 91 p 5, (EL)
2017/1132 art 160a
muutmine
Osaliselt
valikuline KKELS § 32 (9)
Punkt b - Eesti ei kohalda
kriisiennetuse korral
välistust.
Art 92 p 1, (EL)
(EL) 1094/2010
muutmine
Ei
EIOPA asutamismääruse
muutmine
Art 92 p 1,
(EL) 1094/2010
muutmine
Ei
EIOPA asutamismääruse
muutmine
Art 93, (EL)
648/2012 muutmine
Ei
Otsekohalduva määruse
muutmine
Art 94, (EL)
806/2014 muutmine
Ei
Otsekohalduva määruse
muutmine
Art 95, (EL)
2017/1129
muutmine
Ei
Otsekohalduva määruse
muutmine
Art 96 Ei EIOPA kohustus
Art 97 Jah FIS § 46 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 47 lg 11
Art 98 Ei
Komisjoni kohustus
koostada aruanne.
Art 99 Ei
Komisjoni kohustus
direktiiv läbi vaadata.
Art 100 lg 1 Ei Direktiivi ülevõtmise säte
Art 100 lg 2
Ei
Eesti kohustus edastada
komisjonile normide
tekstid.
Art 101
Ei
Direktiivi jõustumise ja
määruste kohaldamise
sätted.
Art 102 Ei Direktiivi adressaadid.
LISA p 1 Jah KKELS § 20 (1) p 1, (2)
LISA p 2 Jah KKELS § 20 (1) p 2
260
LISA p 3 Jah KKELS § 20 (1) p 3, (3)
LISA p 4 Jah KKELS § 20 (1) p 4, (4)
LISA p 5 Jah KKELS § 20 (1) p 5, (5)
LISA p 6 Jah KKELS § 20 (1) p 6, (6)
LISA p 7 Jah KKELS § 20 (1) p 7
LISA p 8 Jah KKELS § 20 (1) p 8, (7)
LISA p 9 Jah KKELS § 20 (1) p 9, (8)
261
Lisa 2
Direktiivi (EL) 2025/2 ja Eesti õigusakti vastavustabel
EL direktiivi
(EL) 2025/2
norm
Muudetav
direktiivi säte
EL-i õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
(Jah, ei,
valikuline)
EL-i õigusakti normi
sisuliseks rakendamiseks
kehtestatavad riigisisesed
õigusaktid
Kommentaar
Art 1 p 1
2009/138/EÜ a
rt 2 lg 3 p a
(iv)
Jah
KindlTS § 13 lg (1) p 14
Art 1 p 2 2009/138/EÜ a
rt 4 lg 1 (a,b,c)
KindlTS § 425 (9)
Art 1 p 3 (a) 2009/138/EÜ a
rt 6 lg 1
Jah
KindlTS § 12 (6)
Viide direktiivi artikli
6 tingimustele katab
ära.
Art 1 p 3 (b) 2009/138/EÜ a
rt 6 lg 2
Jah
KindlTS § 12 (6)
Viide direktiivi artikli
6 tingimustele katab
ära.
Art 1 p 3 (c)
2009/138/EÜ a
rt 6 lg 3
kustutamine
Ei
Direktiivi lõike 3
kustutamine ei eelda
riigisisese õiguse
muutmist, kuna
KindlTS § 12 lõikes 6
olev viide artiklile 6
tähendab, et ka lõiget
3 ei kohaldata.
Art 1 p 4 2009/138/EÜ a
rt 8 p 3
Ei
Direktiivist
kustutatakse, et seda
ei kohaldata Iirimaal
the Voluntary Health
Insurance Board’ile -
ei eelda riigisisese
õiguse muutmist.
Art 1 p 5 (a) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 7
Ei
Viide Lloyds
edasikindlustusele
kustutatakse - ei eelda
riigisisese õiguse
muutmist.
Art 1 p 5 (b)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 10a
Jah
KindlTS § 421 (1)
Kuna KindlTS § 8
kohaselt on
kaptiivkindlustusandj
ad samuti
kindlustusandja, siis
kohaldatakse neile
kindlustusandja kohta
sätestatut, kui ei ole
sätestatud teisiti.
Sama on
edasikindlustusandjat
ega.
2009/138/EÜ a
rt 13 p 10b
Jah KindlTS § 427 (1)
262
2009/138/EÜ a
rt 13 p 10c
Jah AudS § 3 ja § 44
2009/138/EÜ a
rt 13 p 10d
Jah AudS § 7
Art 1 p 5 (c) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 15 ja 16
Jah KindlTS § 7 (1) ja § 87 (51)
Art 1 p 5 (d) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 18
Jah KindlTS § 6, VpTS § 82
Art 1 p 5 (e) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 19
Jah KindlTS § 246 (1)
Art 1 p 5 (f) (i) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 22 (a)
Jah
VpTS § 3 (2)
Direktiivis
asendatakse viide
kehtetule direktiivile
(2004/39/EÜ)
kehtivale direktiivile
(2014/65/EL) viitega
Art 1 p 5 (f) (ii)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 22 (b)
Jah
VpTS § 872 (2)
Direktiivis
asendatakse viide
kehtetule direktiivile
(2004/39/EÜ)
kehtivale direktiivile
(2014/65/EL) viitega
Art 1 p 5 (g) (i) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 25 (a)
Ei
Direktiivis
asendatakse viide
kehtetule direktiivile
(2006//48/EÜ)
kehtivale määrusele
((EL) nr 575/2013)
viitega.
Art 1 p 5 (g) (ii) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 25 (b)
Ei
Direktiivis
asendatakse viide
kehtetule direktiivile
(2004/39/EÜ)
kehtivale direktiivile
(2014/65/EL) viitega.
Art 1 p 5 (h) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 27
Jah VÕS § 427 (3), (4)
Art 1 p 5 (i)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 41
Jah
KAS § 1102 (1) + IFS § 7, §
223 (2)
KindlTS-is on
reguleeritud ettevõtja
pikalt lahti kirjutatud
(nt § 17 lg 1 p 17, §
247 lg 22) . Kuna seda
kasutatakse vaid
üksikus kohas ei ole
seda eraldi
defineeritud.
2009/138/EÜ a
rt 13 p 42
Ei
Direktiivis
kasutatakse terminit
“krüptovara” vaid
komisjoni kohustuse
kontekstis (art 105 lg
7), mistõttu ei ole
selle defineerimisel
riigisiseses õiguses
sisu.
263
2009/138/EÜ a
rt 13 p 43
Jah KindlTS § 422 (1), (2)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 44
Jah KindlTS § 971 (1)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 45
Jah KindlTS § 971 (1)
Art 1 p 6 2009/138/EÜ a
rt 18 lg 1 p (i)
Jah KindlTS § 17 (1) p 17
Art 1 p 7 2009/138/EÜ a
rt 23 lg 1 p (f)
Jah KindlTS § 18 (1) p 5
Art 1 p 8
2009/138/EÜ a
rt 24 lg 2 teine
lõik
Jah KindlTS § 6, mis viitab VpTS
§ 721 (1), (2)
Art 1 p 9 (a)
2009/138/EÜ a
rt 25 kolmas
lõik
Jah
KindlTS § 20 (2)
Art 1 p 9 (b) 2009/138/EÜ a
rt 25 uus lõik
Osaliselt FIS § 463 (11)
Viimane lause on
EIOPA kohustus.
Art 1 p 10 2009/138/EÜ a
rt 25a
Ei
Direktiivis Euroopa
Kindlustus- ja
Tööandjapensionide
Järelevalve
asendamine
lühendiga EIOPA ei
eelda riigisisese
õiguse muutmist.
Art 1 p 11 2009/138/EÜ a
rt 26 lg 4
Jah FIS § 47 (15), KindlTS § 19
(7)
Art 1 p 12
2009/138/EÜ a
rt 29 lg 3
Jah KindlTS § 1 (5)
2009/138/EÜ a
rt 29 lg 4 ja 5
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 13
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 1 p
(a)
Jah KindlTS § 421 (1), (4), (6),
(7), (10), (11)
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 1 p
(b)
Jah KindlTS § 421 (1), (3), (4),
(6), (8)-(10)
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 1 p
(c)
Jah KindlTS § 421 (1), (7)
(viidetega lõigetele 2 ja 3),
(8), (9)
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 2
Jah KindlTS § 421 (11), (12)
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 3
Jah KindlTS § 421 (13) (KindlTS
§ 71 lg 1 kohaselt saab
sisemudelit kasutada vaid FI
loal)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 1
Jah KindlTS § 422 (1)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 2
Jah KindlTS § 422 (1)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 3
Jah KindlTS § 422 (2)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 4
Jah KindlTS § 422 (3)-(5)
264
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 5
Jah KindlTS § 2741 (1)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 6
Jah KindlTS § 426 (1)-(3)
2009/138/EÜ a
rt 29c lg 1
Jah KindlTS § 423 (1)
2009/138/EÜ a
rt 29c lg 2
Jah KindlTS § 424 (1)-(3)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 1
Jah KindlTS § 425 (1), (2)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 2
Jah KindlTS § 425 (3), (5)-(7)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 3
Jah KindlTS § 425 (4)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 4
Jah KindlTS § 2741 (2)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 5
Jah KindlTS § 425 (8)
2009/138/EÜ a
rt 29e lg 1
Jah KindlTS § 422 (3), § 426 (4)
2009/138/EÜ a
rt 29e lg 2
Jah KindlTS § 426 (5)
2009/138/EÜ a
rt 29e lg 3
Jah KindlTS § 2741 (3)
Art 1 p 14
2009/138/EÜ l
g 30 lg 2
esimene lõik
Jah
KindlTS § 223 (1), FIS § 57
Art 1 p 15 (a)
2009/138/EÜ a
rt 35 lg 1
esimene lause
Jah KindlTS § 123 (2), (7) ja §
227, FIS § 5 (2) esimene lause
Art 1 p 15 (b) 2009/138/EÜ a
rt 35 lg 5a
Jah KindlTS § 123 (2), § 1231 (1),
(2)
Art 1 p 15 (c)
2009/138/EÜ a
rt 35 lg 6, 7 ja
8 kustutamine
Ei
Kustutatud sätted
sõnastatakse
direktiivi artiklis 35b
uuest, Eesti õiguses ei
ole vaja sätteid
selleks ümber tõsta.
Art 1 p 15 (d) 2009/138/EÜ a
rt 35 lg 9
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 15 (e)
2009/138/EÜ a
rt 35 lg 10
esimene lõik
Ei
EIOPA kohustus.
Art 1 p 15 (f)
2009/138/EÜ a
rt 35 lg 11
kustutamine
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 15 (g) 2009/138/EÜ a
rt 35 lg 12
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 16
2009/138/EÜ
Art 35a lg 1
Jah KindlTS § 124 (1), (3), (4)
2009/138/EÜ
Art 35a lg 2
Jah KindlTS § 124 (2), (3), (4)
2009/138/EÜ
Art 35a lg 3
Jah KindlTS § 124 (8)
265
2009/138/EÜ
Art 35a lg 4
Jah KindlTS § 124 (51)
2009/138/EÜ
Art 35a lg 5
Jah KindlTS § 124 (5)
2009/138/EÜ
Art 35a lg 6
Ei EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 35b lg 1
Jah KindlTS § 1231 (3)
2009/138/EÜ
Art 35b lg 2
Jah KindlTS § 1231 (3)
2009/138/EÜ
Art 35b lg 3
Jah KindlTS § 1231 (1)
Art 1 p 17
2009/138/EÜ
Art 36 lg 2 p
(a)
Jah
KindlTS § 224 (1) p 4
Art 1 p 18 (a)
2009/138/EÜ
Art 37 lg 1 p
(e)
Jah
KindlTS § 234 (11), § 268 (1)
Art 1 p 18 (b)
2009/138/EÜ
Art 37 lg 2
kolmas lõik
Jah
KindlTS § 234 (5)
Art 1 p 19 2009/138/EÜ
Art 40
Jah
KindlTS § 106 (1), (2) p 2, 22
ja 3, KarS § 394
Punkti 21 sõnastuses
on osutatud kuriteole,
mis KarS § 394 lg 2
puhul tähendab
rikkumise korduvust
ja tõsidust.
Art 1 p 20 (a)
2009/138/EÜ
Art 41 lg 1
kolmas lõik
Osaliselt KindlTS § 96 (31), § 105 (1) p
71
Viimane lõik on
EIOPA kohustus
esitada suunis.
Art 1 p 20 (b) 2009/138/EÜ
Art 41 lg 2a
Jah KindlTS § 96 (5), (51)
Art 1 p 20 (c) 2009/138/EÜ
Art 41 lg 3
Jah KindlTS § 105 (1), (2) p 1 ja
7, (5), (6)
Art 1 p 21
2009/138/EÜ
Art 42 lg 2
Jah KindlTS § 107 (4)
2009/138/EÜ
Art 42 lg 3
Jah KindlTS § 108 (3)
2009/138/EÜ
Art 42 lg 4
Jah KindlTS § 228 (2) p 12
Art 1 p 22 (a) (i) 2009/138/EÜ
Art 44 lg 2 p e
Jah KindlTS § 97 (2)
Art 1 p 22 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2 uus
lõige
Jah KindlTS § 97 (4),
§ 971 (2)
Art 1 p 22 (b) (i)
1
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2a p
(b)
Jah
KindlTS § 97 (5)
Art 1 p 22 (b) (i)
2
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2a p
(c)
Jah KindlTS § 97 (6)
Art 1 p 22 (b)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2a
kolmas lõik
Jah
KindlTS § 105 (4)
266
Art 1 p 22 (c)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2b
KindlTS § 971 (3)-(8)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2c
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustused.
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2d
Jah KindlTS § 971 (10)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2e
Jah KindlTS § 971 (9)
Art 1 p 23 (a)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1 p
(d)
Jah
KindlTS § 100 (1) p 4 ja 5
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1 p
(e)
Jah
KindlTS § 1001 (1)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1 p
(f)
Jah KindlTS § 100 (1) p 6
Art 1 p 23 (b)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1a
Jah KindlTS § 1001 (2), (3)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1b
Jah KindlTS § 100 (11), § 1001 (4)
Art 1 p 23 (c)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 2a
Jah KindlTS § 100 (3), (31)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 2b
Jah KindlTS § 100 (32)
Art 1 p 23 (d) 2009/138/EÜ
Art 45 lg 5
Jah KindlTS § 100 (4), (41), (42)
Art 1 p 23 (e)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 8
Jah KindlTS § 100 (7), (8)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 9
esimene lõik
Jah
KindlTS § 1001 (5)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 9
teine lõik
Jah
FIS § 46 (11)
Art 1 p 24
2009/138/EÜ
Art 45a lg 1
Jah KindlTS § 100 (1) p 7, (2)
2009/138/EÜ
Art 45a lg 2
Jah KindlTS § 1002 (1)
2009/138/EÜ
Art 45a lg 3
KindlTS § 1002 (3)
2009/138/EÜ
Art 45a lg 4
Jah KindlTS § 1002 (2)
2009/138/EÜ
Art 45a lg 5
Jah KindlTS § 1002 (4)
Art 1 p 25
2009/138/EÜ
Art 51 lg 1
Jah KindlTS § 124 (1), § 1241 (1)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 1a
Jah § 1241 (2)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 1b
Jah KindlTS § 1241 (2), (4), § 125
lg 3
2009/138/EÜ
Art 51 lg 1c
Jah KindlTS § 1241 (5)
267
2009/138/EÜ
Art 51 lg 2
Jah KindlTS § 1241 (4) p 1, (6)-
(8)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 3
Jah KindlTS § 1251 (1), (3)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 4
Jah KindlTS § 1251 (2), (3)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 5
Jah KindlTS § 1251 (4)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 6
Jah KindlTS § 1251 (5)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 7
Jah KindlTS § 1231 (6)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 8
Jah KindlTS § 1241 (9), (10)
Art 1 p 26
2009/138/EÜ
Art 51a lg 1
Jah KindlTS § 129 (11)
2009/138/EÜ
Art 51a lg 2
Valikuline
Eesti ei pea
proportsionaalseks
auditeerimisnõuete
laiendamist
väikestele ja
mittekeerukatele
kindlustusandjatele
2009/138/EÜ
Art 51a lg 3
Valikuline
Eesti ei pea
proportsionaalseks
auditeerimisnõuete
laiendamist.
2009/138/EÜ
Art 51a lg 4
KindlTS § 129 (11), AudS § 7
2009/138/EÜ
Art 51a lg 5
n/a
Puudutab ainult neid
liikmesriike, kus on
aktuaaridel lubatud
auditeerida tehnilis
eraldisi jne.
2009/138/EÜ
Art 51a lg 6
Jah KindlTS § 129 (13)
Art 1 p 27 (a)
2009/138/EÜ
Art 52 lg 1 p
(e)
Jah
FIS § 463 (3) p 6 ja 7
2009/138/EÜ
Art 52 lg 1 p
(f)
Jah
FIS § 463 (4) p 2
Art 1 p 27 (b) 2009/138/EÜ
Art 52 lg 2 p f
Ei
EIOPA kohustus
teavet avalikustada
Art 1 p 27 (c) 2009/138/EÜ
Art 45 lg 3
Ei EIOPA kohustus
Art 1 p 28 2009/138/EÜ
Art 53 lg 4
Jah KindlTS § 125 (6)
Art 1 p 29 2009/138/EÜ
Art 56 uus lõik
Ei EIOPA kohustus
Art 1 p 30
2009/138/EÜ
Art 58 p (a) ja
(b)
Jah
KindlTS § 119 (5)
268
Art 1 p 31
2009/138/EÜ
Art 60 lg 1 p
(a)
Ei
Viide direktiivile
85/611/EMÜ
asendatakse viitega
direktiivile
2009/65/EÜ, mille art
2 lõike 1 punktis b on
defineeritud
eurofondivalitseja. Ei
eelda KindlTS § 119
lg 6 punkti 1
muutmist.
Art 1 p 32
2009/138/EÜ
Art 62 esimese
lõigu esimene
lause
KindlTS § 120
lg 6
KindlTS § 118 lg 1 -
omandaja on isik, kes
kavatseb olulist
osalust omandada
(taotleja) või seda
suurendada.
Art 1 p 33
2009/138/EÜ
Art 63 teine
lõik
Ei
Viide direktiivile
2004/39/EÜ
asendatakse viitega
direktiivile
2014/65/EL, mis ei
eelda VpTS § 721 lg 2
muutmist.
Art 1 p 34 2009/138/EÜ
Art 64 uus lõik
Jah KindlTS § 224 (4)
Art 1 p 35
2009/138/EÜ
Art 68 lg 1 uus
lõik
Jah
FIS § 54 (4) p 14, (48)
Art 1 p 36 (a)
2009/138/EÜ
Art 70 lg 1 p
(a)
Ei
Direktiivis nimetuse
lühendamine ei eelda
Eesti riigisisese
õiguse (FIS § 54 lg 4
punkti 3) muutmist.
Art 1 p 36 (b)
2009/138/EÜ
Art 70 lg 1 p
(c)
Ei
Euroopa Süsteemsete
Riskide Nõukogu eest
määrusele viite
kustutamise ei eelda
Eesti riigisisese
õiguse (FIS § 54 lg 4
punkti 3) muutmist.
Art 1 p 37 2009/138/EÜ
Art 72 lg 1
Ei
Ajakohastatakse
viiteid direktiividele.
Audit peab olema läbi
viidud
audiitorettevõtja
(AudS § 7) poolt ja
tähelepanekutest
tuleb teavitada
KindlTS § 129 lõike 8
kohaselt
Finantsinspektsiooni.
Art 1 p 38 (a)
2009/138/EÜ
Art 77 lg 5
esimene lõik
Jah
KindlTS § 48 (11), (12)
269
Art 1 p 38 (b) 2009/138/EÜ
Art 77 lg 6
Osaliselt
KindlTS § 48 (2)
Osaliselt komisjoni
kohustus –
kapitalikulu määra
korrapärane
läbivaatamine.
2009/138/EÜ
Art 77 lg 7
Jah KindlTS § 45 (8)
2009/138/EÜ
Art 77 lg 8
Jah KindlTS § 45 (9)
Art 1 p 39
2009/138/EÜ
Art 77a lg 1
Jah KindlTS § 451 (1), (3), (4)-(7)
2009/138/EÜ
Art 77a lg 2
KindlTS § 451, § 1241 (2) p 8,
§ 2672
2009/138/EÜ
Art 77a lg 3
Jah KindlTS § 451 (2)
Art 1 p 40 2009/138/EÜ
Art 77b lg 1
Jah KindlTS § 46 (1) p 8
Art 1 p 41 (a)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 1
Jah KindlTS § 47 (1), (2)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 1a
Jah KindlTS § 2671
2009/138/EÜ
Art 77d lg 1b
Jah KindlTS § 47 (12)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 1c
Jah KindlTS § 47 (7)-(11)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 2
Jah KindlTS § 47 (6)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 3
Jah KindlTS § 47 (4)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 4
Jah KindlTS § 47 (4)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 4a
Jah KindlTS § 47 (4)
Art 1 p 42 (a) (i)
2009/138/EÜ
Art 77e lg 1 p
(aa) ja (ab)
Ei
EIOPA kohustus
koostada ja avaldada
tehnilist teavet.
Art 1 p 42 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 77e lg 1 p
(c)
Ei
EIOPA kohustus
koostada ja avaldada
tehnilist teavet.
Art 1 p 42 (a)
(iii)
2009/138/EÜ
Art 77e lg 1 p
(d)
Ei
EIOPA kohustus
koostada ja avaldada
tehnilist teavet.
Art 1 p 42 (b) 2009/138/EÜ
Art 77e lg 1a
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 42 (c) 2009/138/EÜ
Art 77e lg 2
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 42 (d) 2009/138/EÜ
Art 77e lg 3
KindlTS § 47 (13)
Art 1 p 42 (e) 2009/138/EÜ
Art 77e lg 4
Ei
Komisjoni kohustuse
täpsustus.
Art 1 p 43 (a) 2009/138/EÜ
Art 86 lg 1
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 43 (b)
2009/138/EÜ
Art 86 lg 1a ja
1b
Ei
Komisjoni kohustus.
270
Art 1 p 43 (c) 2009/138/EÜ
Art 86 lg 2a
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 44
2009/138/EÜ
Art 92 lg 1a
Jah KindlTS § 59 (4)
2009/138/EÜ
Art 92 lg 2
Jah KindlTS § 59 (5)
Art 1 p 45
2009/138/EÜ
Art 95 teine
lõik
Jah
KindlTS § 57 (8)
Art 1 p 46
2009/138/EÜ
Art 96
esimene lõik
Jah
KindlTS § 57 (3), (4) p 1, (5)
p 1
KindlTS § 57 lg 3
viitab komisjoni
määruse artiklitele 69
ja 70. KindlTS § 57 lg
4 punkt 1 viitab
artiklile 72, mille
punkt g katab ära selle
punkti. KindlTS § 57
lg 4 punkt 1 viitab
artiklile 72, mille
punkt g katab ära selle
punkti.
Art 1 p 47 2009/138/EÜ
Art 105
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 48
2009/138/EÜ
Art 105a lg 1
Jah KindlTS § 671 (1)-(4)
2009/138/EÜ
Art 105a lg 2
Jah KindlTS § 671 (5)
2009/138/EÜ
Art 105a lg 3
Jah KindlTS § 671 (6)-(9)
2009/138/EÜ
Art 105a lg 4
Jah KindlTS § 671 (1)
2009/138/EÜ
Art 105a lg 5
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 49 2009/138/EÜ
Art 106 lg 3
Jah KindlTS § 67 (6)
Art 1 p 50
2009/138/EÜ
Art 109 lg 1
Jah KindlTS § 63 (9), (91), (10),
(13)
2009/138/EÜ
Art 109 lg 2
Jah KindlTS § 63 (11)
2009/138/EÜ
Art 109 lg 3
Jah KindlTS § 63 (12)
Art 1 p 51 (a) (i)
2009/138/EÜ
Art 111 lg 1 p
(l) ja (m)
Ei
Komisjoni kohustus.
Art 1 p 51 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 111 lg 1
uued lõigud
Ei
Täpsustatud
Komisjoni kohustust.
Art 1 p 51 (b) 2009/138/EÜ
Art 111 lg 2a
Jah KindlTS § 271 (11)
Art 1 p 51 (c) 2009/138/EÜ
Art 111 lg 3
Osaliselt KindlTS § 1242 (2) p 9
Esimene lõik EIOPA
kohustus.
Art 1 p 52 2009/138/EÜ
Art 112 lg 7
Jah KindlTS § 72 (8)
Art 1 p 53 2009/138/EÜ
Art 122 lg 5
Valikuline KindlTS § 78 (6)-(8)
Eesti on valikut
kasutanud.
271
Art 1 p 54 (a)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 3
teine lõik
Jah
KindlTS § 54 (4)
Art 1 p 54 (b)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 5
Jah KindlTS § 521 (1)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 6
Jah KindlTS § 521 (2), (3)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 7
Jah KindlTS § 521 (4)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 8
Jah KindlTS § 521 (5)
Art 1 p 55 2009/138/EÜ
Art 133 lg 3
n/a
Direktiivis on
ajakohastatud viidet –
85/611/EMÜ asemel
2009/65/EÜ ehk sisu
osas midagi ei muutu.
Eesti ei piira
investeerimisvabadus
t.
Art 1 p 56
2009/138/EÜ
Art 136a lg 1
Jah KindlTS § 921 (1), (3)
2009/138/EÜ
Art 136a lg 2
Jah KindlTS § 921 (1), (2), (4)
Art 1 p 57 (a)
2009/138/EÜ
Art 138 lg 4
esimene lõik
KindlTS § 94 lg (1), (4)
Art 1 p 57 (b)
2009/138/EÜ
Art 138 lg 4
teise lõigu
esimene lause
Ei
EIOPA kohustus.
Art 1 p 58
2009/138/EÜ
Art 139 lg 1
Jah KindlTS § 93 (1), (11)
2009/138/EÜ
Art 139 lg 2
Jah KindlTS § 93 (5), (6)
2009/138/EÜ
Art 139 lg 3
Jah KindlTS § 95 (2)
2009/138/EÜ
Art 139 lg 4
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 59
2009/138/EÜ
Art 141 lg 1
Jah KindlTS § 93 (9)
2009/138/EÜ
Art 141 lg 2
Jah KindlTS § 93 (9)
Art 1 p 60 2009/138/EÜ
Art 144 lg 4
Jah KindlTS § 23 (4)
Art 1 p 61
2009/138/EÜ
Art 144a lg 1
Jah KindlTS § 972 (1)
2009/138/EÜ
Art 144a lg 2
Jah KindlTS § 972 (2)-(4)
2009/138/EÜ
Art 144a lg 3
Jah KindlTS § 972 (2)
2009/138/EÜ
Art 144a lg 4
Jah KindlTS § 972 (5)
2009/138/EÜ
Art 144a lg 5
Jah KindlTS § 972 (9)
272
2009/138/EÜ
Art 144b lg 1
Jah KindlTS § 2351 (1), (2)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 2
Jah KindlTS § 2351 (3), (4), FIS §
463 (31)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 3
Jah
KindlTS § 2351 (5), (8), (9), §
2352 (1)-(4)
FIS § 46 (12)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 4
Osaliselt KindlTS § 2351 (6)
Lõike 4 teine lõige on
EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144b lg 5
Jah KindlTS § 2351 (7)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 6
Jah
KindlTS § 2351 (10)
Liikmesriik peab
määrama asutuse, kel
on lõike 6 sätestatud
õigus. Eestis on
selleks asutuseks
Finantsinspektsioon.
2009/138/EÜ
Art 144b lg 7
Jah FIS § 46 (13)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 8
Ei EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144c lg 1
Jah KindlTS § 2353 (1)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 2
Jah KindlTS § 2353 (2), (6)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 3
Jah KindlTS § 2353 (3)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 4
Jah KindlTS § 2353 (4)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 5
Jah KindlTS § 2353 (5)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 6
Jah KindlTS § 246 (6), (7)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 7
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144d lg 1
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144d lg 2
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus
2009/138/EÜ
Art 144d lg 3
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144d lg 4
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus.
Art 1 p 62 (a)
2009/138/EÜ
Art 145 lg 2
(c)
Jah
KindlTS § 37 (1) p 3
Art 1 p 62 (b)
2009/138/EÜ
Art 145 lg 2
teise lõigu
kustutamine
Jah
KindlTS § 37 (1) p 31
tunnistatakse kehtetuks
Art 1 p 63 2009/138/EÜ
Art 149
Jah KindlTS § 33 (8)
Art 1 p 64 2009/138/EÜ
VIII ptk 2A
Ei
Direktiivi pealkirja
muutmine ei eelda
273
jao pealkirja
muutmine
riigisisese õiguse
muutmisest.
Art 1 p 65 2009/138/EÜ
Art 152a lg 2
Jah FIS § 463 (7) p 2 ja (8)-(10)
Art 1 p 66
2009/138/EÜ
Art 152aa lg 1
Jah FIS § 4712 (1)
2009/138/EÜ
Art 152aa lg 2
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustused.
2009/138/EÜ
Art 152aa lg 3
Jah FIS § 4712 (2)
2009/138/EÜ
Art 152aa lg 4
Osaliselt FIS § 4712 (3)
Viimane lause on
EIOPA õigus.
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 1
Jah FIS § 4712 (4), (5)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 2
Jah FIS § 4712 (7)-(11)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 3
Jah FIS § 4712 (12)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 4
Jah FIS § 4713 (1), (2)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 5
Jah FIS § 4713 (3)-(8)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 6
Jah FIS § 4713 (9), (10)
Art 1 p 67 (a) 2009/138/EÜ
Art 152b lg 4
Jah FIS § 4710 (3)
Art 1 p 67 (b)
2009/138/EÜ
Art 152b lg 5
Jah FIS § 4710 (4)
2009/138/EÜ
Art 152b lg 6
Osaliselt FIS § 4710 (5)-(8)
EIOPA õigus nõuda
kohapealset kontrolli.
2009/138/EÜ
Art 152b lg 7
Jah FIS § 4710 (9)
2009/138/EÜ
Art 152b lg 8
Ei
EIOPA õigus teavet
avaldada.
Art 1 p 68
2009/138/EÜ
Art 153 lg 1
Jah KindlTS § 236 (6), (7), § 237
(91)
Jah KindlTS § 236 (8), § 237 (92)
Art 1 p 69 (a) (i)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(a)
Jah
KindlTS § 87 (4)
Art 1 p 69 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(b)
Jah
KindlTS § 87 (5)
Art 1 p 69 (a)
(iii)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(c)
Jah § 7 (1), (2), § 87 (4)-(51),
§ 2391 (1) p 2
Art 1 p 69 (a)
(iv)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(f)
Jah
KindlTS § 87 (6)-(63)
Directive
2014/65/EU in
relation to financial
instruments listed in
Annex I, Section C, to
Directive
2014/65/EU on
kaetud sellega, et
kõrvalteenust
274
osutatakse seose
väärtpaberitega.
Art 1 p 69 (a)
(v)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(fa)
Jah
KindlTS § 87 (10)
Art 1 p 69 (b)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 2
esimene lõik
Jah
KindlTS § 2391 (1) p 2, (9)
Art 1 p 69 (c)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 3
KindlTS § 2391 (1) p 1, (3)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 4
Jah KindlTS § 2391 (2)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 5
Osaliselt
KindlTS § 2391 (10)
Teine alalõik on
EIOPA kohustus ja
kolmas alalõik on
komisjoni kohustus.
Art 1 p 70 (a) 2009/138/EÜ
Art 213 lg 2
Jah KindlTS § 239 (1)
Art 1 p 70 (a) 2009/138/EÜ
Art 213 lg 5
Jah KindlTS § 239 (7)
Art 1 p 71
2009/138/EÜ
Art 213a lg 1
Jah KindlTS § 427 (1)–(5)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 2
Jah KindlTS § 427 (6)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 3
Jah KindlTS § 427 (8)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 4
Jah KindlTS § 427 (9)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 5
Jah KindlTS § 427 (10)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 6
Ei Komisjoni kohustus.
2009/138/EÜ
Art 213b lg 1
Jah KindlTS § 247 (7), (8)
2009/138/EÜ
Art 213b lg 2
Jah KindlTS § 2473 (1)-(4)
2009/138/EÜ
Art 213b lg 3
Jah KindlTS § 2473 (8)-(10)
Art 1 p 72 (a) 2009/138/EÜ
Art 214 lg 1
Jah
KindlTS § 239 (12)
Art 214 lg 1 esimene
pool – Eesti õigus ei
nõua, et
järelevalveasutused
peavad tegema eraldi
järelevalvet
kolmanda riigi
kindlustaudandja või
segakindlustusvaldus
ettevõtja üle.
Art 1 p 72 (b) 2009/138/EÜ
Art 214 lg 2
Jah KindlTS § 239 (2) p 1, (41)
Art 1 p 72 (c)
2009/138/EÜ
Art 214 lg 3
Osaliselt KindlTS § 239 (42)-(46)
Viimane alalõige on
EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 214 lg 4
Jah KindlTS § 7, § 87 (1), § 239
(1), (13), (14)
§-s 7 on defineeritud
emaettevõtja ja
tütarettevõtjad,
275
kellele on § 239 lg 1
kindlustusgrupi
järelevalve ulatuse
kohaldamisel
viidatud.
2009/138/EÜ
Art 214 lg 5
Jah KindlTS § 2391 (4)
2009/138/EÜ
Art 214 lg 6
Jah KindlTS § 2391 (5)-(8)
Art 1 p 73 (a) 2009/138/EÜ
Art 220 lg 1
Jah
KindlTS 89 (1), (2), § 891
Direktiivi Art 220
lõikesse 1 lisandub
viide artiklile 233a,
mis on üle võetud
KindlTS § 891.
Art 1 p 73 (b)
2009/138/EÜ
Art 220 lg 2
teine lõik
Jah
KindlTS § 89 (2)
Art 1 p 73 (c) 2009/138/EÜ
Art 220 lg 3
Jah KindlTS § 89 (21)
Art 1 p 74 (a) 2009/138/EÜ
Art 221 lg 1a
Jah KindlTS § 90 (31)
Art 1 p 74 (b)
2009/138/EÜ
Art 221 lg 2 p
(d)
Jah
KindlTS § 90 (5) p 4
Art 1 p 75 (a) 2009/138/EÜ
Art 222 lg 4
Jah KindlTS § 91 (8)
Art 1 p 75 (b) 2009/138/EÜ
Art 222 lg 6
Jah KindlTS § 91 (10)
Art 1 p 76 (a)
2009/138/EÜ
Art 226
pealkirja
muutmine
Ei
Direktiivis pealkirja
muutmine ei eelda
riigisisese õiguse
muutmist.
Art 1 p 76 (b) 2009/138/EÜ
Art 226 lg 3
Jah KindlTS § 89 (131)
Art 1 p 77 2009/138/EÜ
Art 227 lg 1
Jah KindlTS § 92 (1)
Art 1 p 78
2009/138/EÜ
Art 228 lg 1
Jah KindlTS § 891 (1)
2009/138/EÜ
Art 228 lg 2
Jah KindlTS § 891 (2)-(6)
2009/138/EÜ
Art 228 lg 3
Jah KindlTS § 891 (7)-(9)
2009/138/EÜ Art 228
lg 4
Jah KindlTS § 892
2009/138/EÜ
Art 228 lg 5
Jah KindlTS § 891 (10)
Art 1 p 79
2009/138/EÜ
Art 229 uus
lõik
Jah
KindlTS § 89 (141)
Art 1 p 80
2009/138/EÜ
Art 229a lg 1
Jah KindlTS § 894 (1), (3), (5),
§ 126 (11) p 1
2009/138/EÜ
Art 229a lg 2
Jah KindlTS § 894 (4), (6), (7)
2009/138/EÜ
Art 229a lg 3
Jah KindlTS § 894 (2)
276
Art 1 p 81 (a) 2009/138/EÜ
Art 230 lg 1
Jah KindlTS § 89 (1), (3), (31)
Art 1 p 81 (b) (i)
2009/138/EÜ
Art 230 lg 2 p
(c)
Jah
KindlTS § 89 (4) p 3, (41)
Art 1 p 81 (b)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 230 lg 2
uus lõik
Jah
KindlTS § 89 (51)
Art 1 p 82 2009/138/EÜ
Art 232
Jah KindlTS § 244 (2)
Art 1 p 83 (a)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 1 p
(b)
Jah
KindlTS § 89 (6) p 2
Art 1 p 83 (b) (i)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 2 p
(b)
Jah
KindlTS § 89 (7) p 2
Art 1 p 83 (b)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 2 p
(c)
Jah
KindlTS § 89 (7) p 3
Art 1 p 83 (c) (i)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 3 p
(b)
Jah
KindlTS § 89 (8) p 2
Art 1 p 83 (c)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 3 p
(c)
Jah
KindlTS § 89 (8) p 3
Art 1 p 84
2009/138/EÜ
Art 233a lg 1
Jah KindlTS § 893 (1)-(3)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 2
Jah
KindlTS § 893 (4)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 3
Jah
KindlTS § 893 (4), (5)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 4
Jah
KindlTS § 893 (6)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 5
Jah
KindlTS § 88 (5),
§ 243 (1)
KindlTS 88 lg 5
kohaldub ka siis, kui
kasutatakse
kombineeritud
arvutusmeetodit.
2009/138/EÜ
Art 233a lg 6
Jah KindlTS § 893 (7),
§ 89 (42), (51)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 7
Jah KindlTS § 893 (8), (9),
§ 244 (1)
2009/138/EÜ
Art 233b
Osaliselt KindlTS § 88 (10)
Teine lõige komisjoni
kohustus.
Art 1 p 85 2009/138/EÜ
Art 234
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 86
2009/138/EÜ
Art 244 lg 3
kolmas lõik
Jah
KindlTS § 245 (2), (3)
"mille kohta tuleb aru
anda" on kaetud
lõikega 2, mis ütleb,
et oluliste
riskikontsentratsiooni
de kohta tuleb
aruanne esitada ja lg 3
täpsustab, kuidas neid
olulisi
277
riskikontsentratsioon
e määrata.
Art 1 p 87 (a) 2009/138/EÜ
Art 245 lg 1
Jah KindlTS § 242 (1) p 5
Art 1 p 87 (b) 2009/138/EÜ
Art 245 lg 3a
Jah KindlTS § 246 (41)
Art 1 p 88 (a) 2009/138/EÜ
Art 246 lg 1
Jah KindlTS § 96 (8), § 97-101, §
247 (1), (12),, § 2471 (1), (2)
Art 1 p 88 (b)
2009/138/EÜ
Art 246 lg 2
uued lõigud
Jah
KindlTS § 247 (21), (22)
Art 1 p 88 (c)
2009/138/EÜ
Art 246 lg 4
esimese lõigu
teine lause
Jah
KindlTS § 247 (12) Viide lõikele 3.
Art 1 p 88 (d) 2009/138/EÜ
Art 246 lg 5
Jah KindlTS §247 (11), § 2471 (3),
(4)
Art 1 p 89
2009/138/EÜ
Art 246a lg 1
Jah KindlTS § 2472 (1)-(3)
2009/138/EÜ
Art 246a lg 2
Jah
KindlTS § 972 (6), (7)
2009/138/EÜ
Art 246a lg 3
Jah
KindlTS § 972 (8)
2009/138/EÜ
Art 246a lg 4
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustused.
2009/138/EÜ
Art 246b
Jah KindlTS § 2472 (4)
Art 1 p 90
2009/138/EÜ
Art 252
esimene lõik
Jah
FIS § 47 (1), (2)
Art 1 p 91 2009/138/EÜ
Art 254 lg 3
Jah KindlTS § 1231 (8)
Art 1 p 92 (a) 2009/138/EÜ
Art 256 lg 1
Jah KindlTS § 123 (3), § 1231 (7),
§ 126 (1), (11) p 2, (6)
Art 1 p 92 (b)
2009/138/EÜ
Art 256 lg 2 p
(b)
Jah
KindlTS § 126 (2) p 2
Art 1 p 92 (c) 2009/138/EÜ
Art 256 lg 4
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 93
2009/138/EÜ
Art 256b lg 1
Jah KindlTS § 123 (4), § 1231 (4),
(5)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 2
Jah KindlTS § 1261 (1)-(4)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 3
Jah KindlTS § 1261 (5)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 4
Jah KindlTS § 1261 (6)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 5
Jah KindlTS § 1261 (7), (8)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 6
Ei Komisjoni kohustus.
2009/138/EÜ
Art 256c lg 1
Jah KindlTS § 129 (11)
2009/138/EÜ
Art 256c lg 2
Jah KindlTS § 129 (14)
278
2009/138/EÜ
Art 256c lg 3
Jah KindlTS § 129 (14)
2009/138/EÜ
Art 256c lg 4
Jah
KindlTS § 129 (12),
AudS § 7
Liikmesriigi
valikukoht – Eesti ei
rakenda võimalust
kohaldada
auditeerimise
kohustust väikestele
ja mittekeerukatele
kindlustusgruppidele.
Samuti ei laienda
aruande ulatust, mida
tuleb auditeerida.
Art 1 p 94 2009/138/EÜ
Art 257
Jah KindlTS § 112 (2),
§ 242 (7)
Art 1 p 95 (a) 2009/138/EÜ
Art 258 lg 2
Jah FIS § 477 (13), (14),
KindlTS § 242 (6), (8)
Art 1 p 95 (b)
2009/138/EÜ
Art 258 lg 2a
Jah KindlTS § 2473 lg 5
2009/138/EÜ
Art 258 lg 2b
Jah KindlTS § 2473 (6), (7)
Art 1 p 96 (a)
2009/138/EÜ
Art 262 lg 1
esimene lõik
Jah
KindlTS § 248 (7)
Art 1 p 96 (b) 2009/138/EÜ
Art 262 lg 2
Jah KindlTS § 248 (8), (9),
§ 2481 (1)
Art 1 p 96 (c) 2009/138/EÜ
Art 262 lg 3
Jah KindlTS § § 2481 (2)
Art 1 p 97 2009/138/EÜ
Art 265 lg 1a
Jah KindlTS § 247 (8)
Art 1 p 98 2009/138/EÜ
Art 267
Jah KindlTS § 146 (5), (6)
Art 1 p 99 (a)
2009/138/EÜ
Art 268 lg 1 p
(a)
Jah KindlTS § 146 (1), (2),
§ 147 (1), (2)
Finantsinspektsioon
on ka
kriisilahendusasutus.
Art 1 p 99 (b)
2009/138/EÜ
Art 268 lg 1 p
(c)
Jah
KindlTS § 146 (1), 147 (1)
Art 1 p 100 (a)
(i)
2009/138/EÜ
Art 301a lg 2
teine lõik
Ei
Artikkel reguleerib
delegeeritud volituste
rakendamist.
komisjoni kohustus.
Art 1 p 100 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 301a lg 2
uued lõigud
Ei
Komisjoni kohustus.
Art 1 p 100 (b) 2009/138/EÜ
Art 301a lg 3
Ei
Euroopa Parlamendi
ja nõukogu õigus
volituste
delegeerimine tagasi
võtta.
Art 1 p 100 (c)
2009/138/EÜ
Art 301a lg 5
ja 5a
Ei
Delegeeritud
õigusakti jõustumise
tingimus
279
Art 1 p 101 2009/138/EÜ
Art 304 lg 2
Ei
Eesti ei ole lg 1
kohaldanud, mistõttu
ei ole ka lg 2
asjakohane.
Art 1 p 102
2009/138/EÜ
Art 304c
Ei EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 304d
Ei EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 304e lg 1
Osaliselt FIS § 53 (5)
Osaliselt EIOPA ja
KOM kohustus
2009/138/EÜ
Art 304e lg 2
Ei Komisjoni kohustus
Art 1 p 103
2009/138/EÜ
Art 305 lg 2 ja
3 kustutamine
Ei
Ei ole vaja üle võtta.
UK-spetsiifiline säte.
Art 1 p 104
2009/138/EÜ
Art 308a
kustutamine
Ei
KindlTS-is ei ole
enam vastavaid
sätteid.
Art 1 p 105 (a)
2009/138/EÜ
Art 308b lg 5-
8 kustutamine
Jah KindlTS § 273 tunnistatakse
kehtetuks.
Art 1 p 105 (b) 2009/138/EÜ
Art 308b lg 12
Jah KindlTS § 272 (1)
Art 1 p 105 (c) 2009/138/EÜ
Art 308b lg 17
Jah KindlTS § 126 (11) p 3,
§ 242 (8), § 272 (1)
Art 1 p 106 (a) 2009/138/EÜ
Art 308c lg 1a
Jah
KindlTS § 267 (11)
Art 308c (1a) p (a)
pole Eestis
asjakohane, kuna
Eesti ei rakenda art 4.
Art 1 p 106 (b)
2009/138/EÜ
Art 308c lg 4 p
(c)
Jah
KindlTS § 1241 (2) p 10
Art 1 p 107 (a) 2009/138/EÜ
Art 308d lg 1a
Jah
KindlTS § 267 (71)
Art 308d (1a) p (a)
pole Eestis
asjakohane, kuna
Eesti ei rakenda art 4.
Art 1 p 107 (b)
2009/138/EÜ
Art 308d lg 5
p (c)
Jah KindlTS § 1241 (2) p 10
Art 1 p 108
2009/138/EÜ
Art 308e
esimene lõik
Jah
KindlTS § 268 (1), (2)
Art 1 p 109 2009/138/EÜ
Art 308f
Jah KindlTS § 1241 (2) p 10
Art 1 p 110
2009/138/EÜ
Art 309 lg 1
neljas lõik
kustutatakse
Ei
Direktiivist
kustutatakse kehtetu
säte. KindlTSis on §
276 kehtetuks
tunnistatud. Samuti
tunnistatakse
kehtetuks sellele
viitav KindlTS § 287
lg 2.
280
Art 1 p 111
2009/138/EÜ
Art 311 teine
lõik
kustutatakse
Ei
Direktiivi
jõustumissätte
kustutamine.
Art 1 p 112 2009/138/EÜ I
II lisa
Ei
Direktiivi lisast
kustutatakse UK
õiguslikud vormid.
Art 2 2013/34/EL Ar
t 19a lg 6
Jah RPS § 62 (21), (22)
Art 3 2002/87/EÜ
Art 31 lg 3
Ei Komisjoni kohustus.
Art 4 Direktiivi
ülevõtmine
Ei Käesolev eelnõu
Art 5 Direktiivi
jõustumine
Art 6 Adressaadid Ei
281
Lisa 3
Õigusabikulude kindlustuse vastavustabel
EL direktiiv
2009/138/EÜ norm
EL-i
õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
(Jah, ei,
valikuline)
EL-i õigusakti normi sisuliseks
rakendamiseks kehtestatavad
riigisisesed õigusaktid
Kommentaar
Art 2 lg 3 Jah KindlTS § 13 (1) p 3
Art 200 lg 1-4 jah KindlTS § 1033 (1)-(4)
Art 198 lg 2 jah KindlTS § 1033 (5)
Art 198 lg 1 jah VÕS § 526 (1)
Art 198-205 jah VÕS § 526 (2)
Art 199 jah VÕS § 527 (1)
Art 200 lg 3 II lause jah VÕS § 527 (2)
Art 200 lg 4 jah VÕS § 527 (2)
Art 201 jah VÕS § 528
Art 198 lg 2 jah VÕS § 5311
Art 262 lg 1 jah KindlTS § 247 (7) p 2
282
Lisa 4
Rakendusakti kavand
Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2002. a määruse nr 204 „Tagatisfondi põhikiri” muutmine
Määrus kehtestatakse Tagatisfondi seaduse § 3 lõike 3 alusel.
Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2002. a määruse nr 204 „Tagatisfondi põhikiri” paragrahvi 1 lõige 3
sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Fondi osafondide nimetuste ingliskeelsed tõlked on: Deposit Guarantee Sectoral Fund (hoiuste
tagamise osafond), Investor Protection Sectoral Fund (investorikaitse osafond), Pension Protection
Sectoral Fund (pensionikaitse osafond), Annuity Protection Sectoral Fund (pensionilepingute osafond),
Crisis Resolution Sectoral Fund (kriisilahenduse osafond) ja Insurance Undertakings’ Sectoral Crisis
Resolution Fund (kindlustusandjate kriisilahenduse osafond).”.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
Justiits- ja Digiministeerium
Kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse
eelnõu esitamine
kooskõlastamiseks ja arvamuse
avaldamiseks
Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
direktiivide (EL) 2025/1 ja (EL) 2025/2 ülevõtmiseks koostatud kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu.
Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil
http://eelnoud.valitsus.ee.
Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame 30 tööpäeva jooksul arvates käesoleva kirja saamisest.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Jürgen Ligi
rahandusminister
Lisad:
1. Eelnõu;
2. Seletuskiri koos lisadega (vastavustabelid ja rakendusakti kavand).
Lisaadressaadid:
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Finantsinspektsioon
Eesti Pank
FinanceEstonia MTÜ
Eesti Kindlustusseltside Liit
Eesti Kindlustusmaaklerite Liit
Meie 09.12.2025 nr 1.1-10.1/5307-1
2
Audiitorkogu
Riigikontroll
Tagatisfond
Riigikohus
Tallinna Ringkonnakohus
Tartu ringkonnakohus
Harju maakohus
Viru maakohus
Tartu maakohus
Pärnu maakohus
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti Aktuaaride Liit
Kristiina Kubja 5885 1398
From: [email protected] <[email protected]>
Sent: Tuesday, December 9, 2025 3:39 PM
To: Finantsinspektsioon <[email protected]>; FinanceEstonia MTÜ <[email protected]>; Eesti Kindlustusseltside Liit <[email protected]>; Eesti Kindlustusmaaklerite Liit <[email protected]>; Tagatisfond <[email protected]>; Kohtute Infoteenistus - KOHTUD <[email protected]>; Kohtute
Infoteenistus - KOHTUD <[email protected]>; Kohtute Infoteenistus - KOHTUD <[email protected]>; Kohtute Infoteenistus - KOHTUD <[email protected]>; Kohtute Infoteenistus - KOHTUD <[email protected]>; Kohtute Infoteenistus - KOHTUD <[email protected]>; Eesti Väike- ja Keskmiste
Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ <[email protected]>; Eesti Kaubandus-Tööstuskoda <[email protected]>; Eesti Aktuaaride Liit <[email protected]>
Subject: Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks
|
Digiallkirjad
1
EELNÕU
detsember 2025
Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus1
Sisukord 1. peatükk. Üldsätted ............................................................................................................................ 4
§ 1. Seaduse reguleerimisala ............................................................................................................... 4 § 3. Pädev asutus ................................................................................................................................. 4 § 4. Kriisilahendustegevus, kriisilahendus ja kriisilahenduses olev ettevõtja ..................................... 5 § 5. Muud terminid .............................................................................................................................. 5
2. peatükk. Kriisiennetus ...................................................................................................................... 7
§ 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava .................................. 7 § 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded ................................................ 7 § 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine ......................................... 9 § 9. Puuduste kõrvaldamine ennetavast finantsseisundi taastamise kavast ......................................... 9 § 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava ........................................................ 10 § 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine ................................ 11 § 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded ................................................ 13
3. peatükk.Kriisilahenduse kavandamine ......................................................................................... 14
1. jagu .................................................................................................................................................... 14 Kriisilahenduskava ................................................................................................................................ 14
§ 13. Kriisilahenduskava koostamine ................................................................................................ 14 § 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded .................................................................................. 15 § 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral .......................... 16 § 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele ....................................................... 16 § 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine .................................................................... 17 § 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks ...................................................... 19
2. jagu .................................................................................................................................................... 19
Kriisilahenduskõlblikkus ....................................................................................................................... 19
§ 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine .............................. 19 § 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus ...................................... 20 § 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud .................................................. 22 § 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine.......................... 23 § 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega tegelemises
........................................................................................................................................................... 24 3. jagu .................................................................................................................................................... 25
Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine ............................................ 25
§ 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine ............................... 25 4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine ... 26 1. jagu .................................................................................................................................................... 26
Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted .................................................................. 26
§ 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine ....................................................................... 26 § 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused .................................................................................... 27 § 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta ............ 28 § 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted ................................................................................................ 29
2. jagu .................................................................................................................................................... 30
Väärtuse hindamine ............................................................................................................................... 30
§ 29. Väärtuse hindamine .................................................................................................................. 30 § 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine...................................................................................... 30
5. peatükk. Kriisilahendusmeetmed .................................................................................................. 31 1. jagu .................................................................................................................................................... 31
Üldsätted ............................................................................................................................................... 31
§ 31. Kriisilahendusmeetmed ............................................................................................................ 31
2
§ 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted .............................................................. 32 2. jagu .................................................................................................................................................... 33
Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine .............................................................................. 33 § 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede ...................................................... 33
3. jagu .................................................................................................................................................... 34
Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja kohustiste
eraldamine ............................................................................................................................................. 34
§ 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste
eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted .............................................................................. 34 § 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede ....................................................................................... 35 § 36. Kindlustusandja võõrandamise meede ..................................................................................... 36 § 37. Sildkindlustusandja .................................................................................................................. 38 § 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine .............................................................. 39 § 39. Sildkindlustusandja lõpetamine ................................................................................................ 39 § 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide
võõrandamisele ................................................................................................................................. 40 4. jagu .................................................................................................................................................... 40
Allahindamis- või konverteerimismeede............................................................................................... 40
§ 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus ..................................................................... 40 § 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju ettevõtja omanikule ................ 42 § 43. Konverteerimismäär ................................................................................................................. 43 § 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused .................................. 43 § 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg............................... 44 § 46. Tuletisinstrumentist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine........................... 45 § 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine .............................................................................. 45
6. peatükk Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine ....................................................... 45
1. jagu .................................................................................................................................................... 45
Kriisilahendusõigused ........................................................................................................................... 45
§ 48. Kriisilahendusõigused .............................................................................................................. 45 § 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine ............................................................................................ 47 § 50. Õigus määrata erihaldur ........................................................................................................... 48 § 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine .......................................... 48 § 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste, kohustiste ja
omandiõiguse instrumentidega seotud õigused ................................................................................. 49 § 53. Lepinguliste kohustuste täitmine .............................................................................................. 50 § 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine ................................................................................. 51 § 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine ..................................................................... 51 § 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine ..................................................................................... 51 § 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses .................................. 52 § 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine ....................................................... 53 § 59. Kriisilahendusõiguste kasutamine ............................................................................................ 53
2. jagu .................................................................................................................................................... 53 Õiguse kohaldamine .............................................................................................................................. 53
§ 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine ......................................................................... 53 7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed ....................................................................................................... 54
§ 61. Õiguskaitsemeetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme
rakendamise korral ............................................................................................................................ 54 § 62. Ettevõtja omanike ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine ............................ 55 § 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed .............................................................................. 55 § 64. Kaebuse menetlemine .............................................................................................................. 57
8. peatükk. Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded ................................................... 58
§ 65. Teavitamisnõuded .................................................................................................................... 58 § 66. Avaldamisnõuded ..................................................................................................................... 58 § 67. Konfidentsiaalsusnõuded ......................................................................................................... 59
9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus ................................................................ 61
3
1. jagu .................................................................................................................................................... 61
Kriisilahenduskolleegium...................................................................................................................... 61
§ 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded ........................................................................... 61 § 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium ........................................................................................... 63
2. jagu .................................................................................................................................................... 63
Otsuse tegemine ja teabevahetus ........................................................................................................... 63 § 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine ............................................................................ 63 § 71. Teabevahetusnõuded ................................................................................................................ 64
3. jagu .................................................................................................................................................... 64
Piiriülene kriisilahendus ........................................................................................................................ 64
§ 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse teavitamise
korral ................................................................................................................................................. 64 § 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse
teavitamise korral .............................................................................................................................. 66 4. jagu .................................................................................................................................................... 67
Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus ................................................................................................. 67
§ 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud otsuste täitmine 67 § 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle alusel tehtud
otsuste täitmisest ............................................................................................................................... 68 § 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus .................................... 69 § 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega................................................................................... 69 § 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele .......................................... 70
10. peatükk. Haldussund ja vastutus ................................................................................................. 70
1. jagu .................................................................................................................................................... 70
Haldussund ............................................................................................................................................ 70
§ 79. Ettekirjutus ............................................................................................................................... 70 § 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär ........................................................................... 70
2. jagu .................................................................................................................................................... 71
Vastutus ................................................................................................................................................. 71
§ 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine ................................................... 71 § 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine ........................ 71 § 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavitamise kohustuse täitmata
jätmine ............................................................................................................................................... 71 § 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive ................................................................ 72 § 85. Aegumine ................................................................................................................................. 72 § 86. Menetlus ................................................................................................................................... 72
11. peatükk. Rakendussätted .............................................................................................................. 72 1. jagu .................................................................................................................................................... 72
Muudatused kehtivates seadustes .......................................................................................................... 72
§ 87. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine .................................................................................. 72 § 88. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine.................................................... 79 § 89. Kindlustustegevuse seaduse muutmine .................................................................................... 80 § 90. Liikluskindlustuse seaduse muutmine .................................................................................... 131 § 91. Raamatupidamise seaduse muutmine ..................................................................................... 133 § 92. Tagatisfondi seaduse muutmine ............................................................................................. 133 § 93. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine ......................................................................... 136 § 94. Võlaõigusseaduse muutmine .................................................................................................. 136 § 95. Väärtpaberituru seaduse muutmine ........................................................................................ 137 § 96. Äriseadustiku muutmine ........................................................................................................ 137 § 97. Seaduse jõustumine ................................................................................................................ 138
4
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja -lahendust.
(2) Kriisiennetuse eesmärk on taastada kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisund selle
olulise halvenemise korral.
(3) Kriisilahenduse eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute ning
kahjustatud ja muude õigustatud isikute kollektiivseid huve, säilitada finantsstabiilsus, tagada,
et jätkatakse kriitiliste funktsioonide täitmisega, ning kaitsta avaliku sektori vahendeid.
(4) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetluse suhtes kohaldatakse haldusmenetluse
seadust, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.
§ 2. Seaduse kohaldamisala
(1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis asutatud kindlustusandja ja edasikindlustusandja
(edaspidi kindlustusandja), käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud muu kriisilahenduse
subjekti ning käesoleva seaduse §-des 74–78 sätestatud tingimustele vastava kolmanda riigi
kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes.
(2) Muu kriisilahenduse subjekt on kindlustusgruppi kuuluv emaettevõtjast kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja.
(3) Käesoleva seaduse § 51 lõiget 2 kohaldatakse ka § 5 lõikes 12 nimetatud olulise
teenuseosutaja suhtes, kui kriisilahendus algatatakse sellise kindlustusandja suhtes, kellele ta
teenust osutab.
§ 3. Pädev asutus
(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus käesoleva seaduse tähenduses on
Finantsinspektsioon finantsjärelevalve ülesannetes.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva seaduse tähenduses on
Finantsinspektsiooni seaduse §-s 51 sätestatud Finantsinspektsiooni finantskriisi lahendamise
üksus kriisilahendusülesannetes.
(3) Kriisilahendusasutus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1, millega
luuakse kindlustus- ja edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
raamistik ning muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja
(EL) 2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja
(EL) 2017/1129 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025), artikli 3 kohaselt määratud lepinguriigi
ametiasutus, sealhulgas Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus.
(4) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus asub
kindlustustegevuse seaduse § 241 kohaselt määratud kindlustusgrupi järelevalve teostaja.
(5) Kolmanda riigi ametiasutus on kolmanda riigi asutus, kes on pädev täitma käesolevas
seaduses sätestatud finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesannetega võrreldavaid ülesandeid.
5
§ 4. Kriisilahendustegevus, kriisilahendus ja kriisilahenduses olev ettevõtja
(1) Kriisilahendustegevus käesoleva seaduse tähenduses on järgmine tegevus:
1) otsuse tegemine kriisilahenduse algatamise kohta käesoleva seaduse § 26 alusel;
2) käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeetme rakendamine;
3) ühe või mitme käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatud kriisilahendusõiguse kasutamine.
(2) Kriisilahendus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme rakendamine käesoleva seaduse
§ 25 lõikes 1 nimetatud ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.
(3) Kindlustusgrupi kriisilahendus on:
1) kriisilahendusmeetme rakendamine emaettevõtja või kindlustusgrupi järelevalve alla
kuuluva kindlustusandja tasandil või
2) kriisilahendusasutuste tegevuse koordineerimine kindlustusgruppi kuuluvate juriidiliste
isikute (edaspidi kindlustusgrupi ettevõtja) suhtes kriisilahendusmeetmete rakendamise ja
kriisilahendusõiguste kasutamise korral.
(4) Kriisilahenduses olev ettevõtja on kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kelle
suhtes on algatatud kriisilahendus.
§ 5. Muud terminid
(1) Käesolevas seaduses kasutatakse termineid kindlustustegevuse seaduse ja
Finantsinspektsiooni seaduse tähenduses, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
(2) Kriisiennetusmeede on käesoleva seaduse § 9 lõigetes 5 ja 6 ning kindlustustegevuse
seaduse § 93 lõikes 2 ja §-s 95 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse õiguste
kasutamine, samuti käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 sätestatud Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse õiguste kasutamine.
(3) Kriisiohjemeede on kriisilahendustegevuse elluviimine ning käesoleva seaduse §-s 50
nimetatud erihalduri ja § 59 lõikes 1 nimetatud muu isiku määramine.
(4) Kriitiline funktsioon käesoleva seaduse tähenduses on kindlustusandja osutatav teenus ning
muud tegevused ja toiming kolmandatele isikutele, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul
või mõistlike kuludega asendada ning mille seiskumine võib avaldada negatiivset mõju Eesti
või teise lepinguriigi finantsstabiilsusele või reaalmajandusele, sealhulgas mõju tõttu suurele
hulgale kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele
heaolule või süsteemse häire või üldise usalduse kaotuse tõttu kindlustusturu vastu.
(5) Põhiäriliin on kindlustusteenus ja sellega seotud teenus, mis annab kindlustusandjale või
kindlustusgrupile, kuhu kindlustusandja kuulub, olulist tulu ja kasumit või kujundab olulises
ulatuses ettevõtja väärtust.
(6) Lõplik emaettevõtja on kindlustustegevuse seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud emaettevõtja, kes
ei ole teise kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja
tütarettevõtja ja kelle suhtes kohaldatakse sama seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel
kindlustusgrupi järelevalvet.
(7) Omandiõiguse instrument on aktsia, osa ja muu omandiõigust tõendav instrument või selline
instrument, mis on aktsiaks, osaks või muuks omandiõiguse instrumendiks konverteeritav või
6
mis annab õiguse neid omandada, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus
omandiõiguse instrumendis.
(8) Ettevõtja, sealhulgas kindlustusandja omanik käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes
omab omandiõiguse instrumenti.
(9) Tavaline maksejõuetusmenetlus on vara realiseerimine (edaspidi likvideerimine)
pankrotimenetluses või maksejõuetusmenetlus teise lepinguriigi õiguse alusel võlgniku kõigi
võlakohustuste suhtes, mille käigus tema vara võõrandatakse täielikult või osaliselt ja
määratakse likvideerija või haldur.
(10) Võlainstrument on võlakiri või muu võõrandatav võlainstrument või selline instrument,
mille alusel tekib võlakohustus või tunnistatakse selle olemasolu või mis annab õiguse
võlainstrument omandada.
(11) Vastuvõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellele antakse üle kriisilahenduses
oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused, vara või kohustised või
nende mis tahes kombinatsioon.
(12) Oluline teenuseosutaja on kindlustusandjaga samasse kindlustusgruppi kuuluv ettevõtja,
kes pakub kaupu või osutab teenuseid, nagu info- ja tehnoloogiateenus, kommunaalteenus ning
ruumide rent, teenindus ja korrashoid, mis on vajalik kindlustusandja tegevuse pidevaks
toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks.
(13) Asjakohane kapitaliinstrument on kindlustustegevuse seaduse § 57 kohaselt esimese, teise
ja kolmanda taseme omavahendiks liigitatud omavahendiinstrument.
(14) Kõlblikud kohustised on sellised kohustised ja kapitaliinstrumendid, mis ei liigitu
kindlustusandja ning muu kriisilahenduse subjekti esimese, teise ja kolmanda taseme
omavahendiinstrumendiks ning mida ei ole jäetud välja käesoleva seaduse § 41 lõigete 6–8
kohaselt allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisalast.
(15) Mõjutatud võlausaldaja on isik, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mille summat
vähendatakse või mis konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks.
(16) Kindlustuse tagamise skeem on lepinguriigi ametlikult tunnustatud ning kindlustusandjate
või -võtjate osamaksetest rahastatud skeem, millega tagatakse kindlustuslepingust tulenevate
nõuete hüvitamine osaliselt või täies ulatuses kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud
isikutele ja kahjustatud isikutele või millega tagatakse kindlustuslepingute jätkumine juhul, kui
kindlustusandja ei ole või tulevikus tõenäoliselt ei ole võimeline täitma kindlustuslepingust
tulenevaid kohustusi.
(17) Rahastu käesoleva seaduse tähenduses on Tagatisfondi seaduses sätestatud
kindlustusandjate kriisilahenduse osafond, mille vahendeid kasutatakse kooskõlas samas
seaduses ja käesolevas seaduses, sealhulgas §-s 28 sätestatud põhimõtetega.
(18) Erakorraline avaliku sektori finantstoetus käesoleva seaduse tähenduses on riigiabi
andmine kindlustusandjale või muule kriisilahenduse subjektile või sellise ettevõtjaga samasse
kindlustusgruppi kuuluvale isikule vastavalt Euroopa Liidu (edaspidi liit) toimimise lepingu
artikli 107 lõikele 1, või mõnes muus vormis riigieelarveliste vahendite arvelt osutatav
finantsabi eesmärgiga säilitada või taastada kindlustusandja või temaga samasse
kindlustusgruppi kuuluva isiku jätkusuutlikkus, maksevõimelisus või likviidsus.
7
(19) Piiriülene kindlustusgrupp on selline kindlustusgrupp, millesse kuuluvad ettevõtjad on
asutatud mitmes lepinguriigis.
(20) Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või Eesti emaettevõtjast
segafinantsvaldusettevõtja on Eestis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.
(21) Liidu emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või liidu emaettevõtjast
segafinantsvaldusettevõtja on Eestis või teises lepinguriigis asutatud ettevõtja, kes ei ole Eesti
ega teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
tütarettevõtja.
2. peatükk
Kriisiennetus
§ 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava
(1) Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostavad ja esitavad Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusele läbivaatamiseks järgmised kindlustusandjad:
1) elukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti elukindlustusturust, võttes
turuosa määramise korral arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos
edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga;
2) kahjukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 60 protsenti kahjukindlustusturust,
võttes turuosa määramise korral arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete
kogusummad;
3) kindlustusandjad, kelle kohta koostab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva
seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud kriisilahenduskava.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud kindlustusandjad määrab kindlaks
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, võttes arvesse kindlustusandja suuruse,
ärimudeli, riskiprofiili, seotuse ja asendatavuse, tema olulisuse teise lepinguriigi majandusele,
kus kindlustusandja tegutseb, ning kindlustusandja piiriülese tegevuse, eelkõige olulise
piiriülese tegevuse.
(3) Ennetavat finantsseisundi taastamise kava ei pea koostama:
1) kindlustusandja, kes kuulub kindlustusgruppi, mille kohta koostatakse kindlustusgrupi
ennetav finantsseisundi taastamise kava käesoleva seaduse § 10 lõike 1 kohaselt;
2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 ei ole sätestatud
teisiti.
(4) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus võib nõuda väikeselt ja mittekeerukalt
kindlustusandjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist, kui tema hinnangul
kätkeb kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis või piirkondlikul tasandil.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaldamisel võetakse turuosade arvutamise
korral arvesse sama lõike punktis 3 nimetatud kindlustusandjad ning lõike 3 punktis 1 sätestatud
kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad.
§ 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded
8
(1) Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamine, ajakohastamine ja rakendamine on
osa kindlustusandja juhtimissüsteemist ning see sisaldab meetmeid kindlustusandja
finantsseisundi taastamiseks, kui see on oluliselt halvenenud.
(2) Ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab järgmist teavet:
1) ülevaade kava põhielementidest, sealhulgas ülevaade viimasesse kavasse tehtud olulistest
muudatustest;
2) kindlustusandja või kindlustusgrupi kirjeldus, sealhulgas ülevaade olulistest muudatustest,
mis on neis toimunud pärast viimase kava esitamist;
3) käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud raamistik;
4) kava koostamise, ajakohastamise ja rakendamise kirjeldus;
5) parendusmeetmete valik;
6) kommunikatsioonistrateegia;
7) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 nimetatud finantsseisundi taastamise kava, kui see
on esitatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele viimase kümne aasta jooksul, ja
ülevaade rakendatud meetmetest omavahendite suuruse taastamiseks ning
solventsuskapitalinõude täitmise tagamiseks.
(3) Kindlustusandja kehtestab kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate raamistiku, milles
määratakse kindlaks, mis ajal tuleb kaaluda finantsseisundi taastamise kavas nimetatud
asjakohaste parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid rakendada.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajad võivad sisaldada kriteeriume, mis on muu
hulgas seotud kindlustusandja kapitali, likviidsuse, vara kvaliteedi, kasumlikkuse, turu- ja
makromajanduslike tingimuste ning tegevussündmustega. Kapitaliga seotud näitajad
sisaldavad vähemalt ühte kriteeriumi juhuks, kui nõuetekohased omavahendid vähenevad alla
solventsuskapitalinõude.
(5) Kindlustusandja kehtestab korra näitajate raamistiku korrapäraseks ülevaatamiseks ja
rakendab seda.
(6) Kindlustusandja hindab ennetava finantsseisundi taastamise kava usaldusväärsust ja
rakendatavust, eelkõige seoses näitajate raamistiku ning rakendatavate meetmetega, eri
raskusastmega makromajanduslike ja finantsraskustega analüüsitud stsenaariumide puhul, mis
on kindlustusandja konkreetset olukorda arvestades asjakohased. Need stsenaariumid näevad
muu hulgas ette kogu süsteemi hõlmavaid sündmusi ning kindlustusandja spetsiifilisi
stressiolukordi, mis võivad mõjutada oluliselt kindlustusandja vara ja kohustusi, ning selliste
stressiolukordade kombinatsiooni.
(7) Ennetavas finantsseisundi taastamise kavas ei või finantsseisundi säilitamiseks või
taastamiseks ette näha erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist.
(8) Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindab ja kiidab heaks enne selle esitamist
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kindlustusandja juhatus.
(9) Kindlustusandja ajakohastab ennetavat finantsseisundi taastamise kava vähemalt iga kahe
aasta järel ja vähemalt iga kord pärast kindlustusandja õigusliku vormi või organisatsioonilise
ülesehituse muutmist, samuti pärast sellist majandustegevuse või finantsseisundiga seotud
sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse seda muuta, või kui
muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla
oluline mõju kava kasutamise tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse see läbi
vaadata.
9
(10) Tütarettevõtjast kindlustusandja võib asjakohasel juhul ennetava finantsseisundi
taastamise kava koostamise korral arvesse võtta kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi
taastamise kava, mille on koostanud kolmanda riigi kindlustusandja või selline kolmanda riigi
emaettevõtja, kelle tütarettevõtja kindlustusandja on.
(11) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksust viivitamata, kui ta
rakendab ennetavas finantsseisundi taastamise kavas esitatud parendusmeedet või ei rakenda
seda, kuigi käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud näitajate kohaselt peaks ta seda tegema.
§ 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine
(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab üheksa kuu jooksul ennetava
finantsseisundi taastamise kava saamisest arvates selle vastavust käesoleva seaduse § 7 nõuetele
ja järgmistele tingimustele:
1) millises ulatuses on tõenäoline, et kavas ette nähtud meetmete rakendamise korral säilib või
taastub kindlustusandja toimimise jätkusuutlikkus ja finantsseisund asjakohase ajavahemiku
jooksul;
2) kui tõenäoline on, et kava ja selles sisalduvaid konkreetseid meetmeid on võimalik rakendada
kiiresti ja tõhusalt ka majanduslikus või finantsilises stressiolukorras, vältides võimaluste piires
olulist negatiivset mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumide korral, millega kaasneks
ennetavate finantsseisundi taastamise kavade samaaegne rakendamine teiste kindlustusandjate
poolt.
(2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele kindlustusandjate ennetavad finantsseisundi taastamise kavad.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus analüüsib võimaluse korral kavas esitatud
tegevusi, et määrata kindlaks nende negatiivne mõju kindlustusandja
kriisilahenduskõlblikkusele, ning esitab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele kava
kohta oma järeldustel põhinevad soovitused käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja
jooksul.
(4) Kui kindlustusandja tegutseb teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega
Finantsinspektsiooni seaduse § 4712 tähenduses, esitab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele tema taotluse korral
kindlustusandja ennetava finantsseisundi taastamise kava.
(5) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus esitab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusele soovituse, kuna kavas esitatud meetmete rakendamisel avaldub
võimalik negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles
lepinguriigis, teavitab finantsjärelevalveüksus teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutust oma
otsusest võtta soovitus arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsjärelevalveüksus põhjendab
oma otsust.
§ 9. Puuduste kõrvaldamine ennetavast finantsseisundi taastamise kavast
(1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tuvastab ennetavas finantsseisundi
taastamise kavas olulisi puudusi või leiab, et kava rakendamine ei oleks piisavalt tulemuslik,
teavitab ta kindlustusandjat oma arvamusest ning nõuab muudetud kava esitamist kahe kuu
jooksul teate kättesaamisest arvates. Kindlustusandja näitab parandatud kavas, kuidas on
tuvastatud puudused või takistused kõrvaldatud.
10
(2) Enne käesoleva paragrahvi lõike 1 nõuet muuta kava annab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus kindlustusandjale võimaluse esitada oma arvamus puuduste ja
takistuste kõrvaldamise kohta.
(3) Kindlustusandja taotluse korral võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus
pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaega ühe kuu võrra.
(4) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole uuesti esitatud kavas
puuduste ja takistuste kõrvaldamisega piisava hoolekusega tegeletud, võib ta kindlustusandjalt
nõuda, et viimane teeks kavas konkreetsed muudatused.
(5) Kui kindlustusandja ei esita muudetud kava käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 ette nähtud
aja jooksul või kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus leiab, et tema esialgses
arvamuses tuvastatud puudusi või takistusi ei ole muudetud kavast kõrvaldatud ning neid ei ole
võimalik sealt kõrvaldada konkreetseid muudatusi tehes, nõuab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks,
milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, kõrvaldamaks kavas esinevad
puudused või selle rakendamise korral tekkida võivad takistused.
(6) Kui kindlustusandja ei määra kindlaks võimalikke muudatusi oma majandustegevuses
käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse
määratud tähtaja jooksul või kui viimase hinnangul ei ole pakutud tegevused piisavad puuduste
ja takistuste kõrvaldamiseks, võib Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teha
kindlustusandjale ettekirjutuse, millega ta nõuab, et kindlustusandja võtaks kasutusele
meetmed, mida finantsjärelevalveüksus peab vajalikuks ja nõuetekohaseks, arvestades
puuduste ja takistuste raskusastet ning meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele.
§ 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava
(1) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja,
võib ta nõuda kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt kogu grupi ennetava finantsseisundi
taastamise kava koostamist ja esitamist.
(2) Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab parendusmeetmeid, mida
tuleb rakendada juhtival ettevõtjal ja üksikutel tütarettevõtjatel, et taastada oma finantsseisund,
kui see on oluliselt halvenenud.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise
kohta otsuse tegemise korral aluseks käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 1 ja 2 ning lõikes 2
või lõike 1 punktis 3 ja lõikes 4 sätestatud tingimused.
(4) Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava sisaldab järgmist teavet:
1) parendusmeetmed, mille rakendamise korral saavutatakse kogu kindlustusgrupi või sellesse
kuuluva kindlustusandja stabiliseerumine, kui kindlustusgrupp või kindlustusandja on
stressiolukorras ja ei saa tegeleda raskustesse sattumise põhjusega või seda kõrvaldada ning
taastada kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja finantsseisund, võttes samal ajal
arvesse teiste kindlustusgrupi ettevõtjate finantsseisundit;
2) kirjeldus kindlustusgrupi ja selle ettevõtjate seas kasutusele võetavate proportsionaalsuse
meetmete koordineerituse ja sidususe tagamise kohta.
11
(5) Kindlustusgrupi ennetavas finantsseisundi taastamise kavas määratakse kindlaks, kas
kindlustusgrupisiseste parendusmeetmete rakendamisel, sealhulgas üksikute ettevõtjate kava
rakendamisel, võib esineda takistusi ja kas kindlustusgrupisisese omavahendite kiire
ülekandmise, kohustuste täitmise või vara tagastamise korral võib esineda olulisi praktilisi või
õiguslikke takistusi.
(6) Juhtiv emaettevõtja lähtub kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava ja iga
tütarettevõtjast kindlustusandja kava koostamisel, ajakohastamisel ning näitajate ülevaatamise
korra kehtestamisel käesoleva seaduse § 7 lõigetest 2–7 ja 9.
(7) Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava puudumise korral võib
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus nõuda kava esitamist tütarettevõtjast
kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, sealjuures
Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt või segafinantsvaldusettevõtjalt, kohaldades
käesoleva seaduse § 7 nõudeid.
(8) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole kindlustusgrupi
ennetavas finantsseisundi taastamise kavas võetud piisavalt arvesse Eesti seisukohast olulist
ettevõtjat, arvestades sealjuures kohustusi, mis on teistel temaga võrreldavatel Eesti ettevõtjatel,
võib Finantsinspektsioon põhjendatult taotleda kindlustusgrupi järelevalve teostajalt, et
viimane nõuaks kindlustusgrupi lõplikult emaettevõtjalt või kindlustusgrupi juhtivalt
kindlustusvaldusettevõtjalt kava ülevaatamist ja uuesti esitamist, arvestades
Finantsinspektsiooni esitatud tähelepanekutega.
(9) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse hinnangul ei ole käesoleva paragrahvi
lõike 8 kohaselt uuesti esitatud kavas piisavalt arvesse võetud tema esitatud tähelepanekuid,
võib ta nõuda tütarettevõtjast kindlustusandjalt või kindlustusvaldusettevõtjalt,
segafinantsvaldusettevõtjalt ning Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjalt ja
segafinantsvaldusettevõtjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist ja esitamist.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul esitab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus kindlustusgrupi järelevalve teostajale põhjendatud arvamuse oma
hinnangu kohta ning edastab talle ennetava finantsseisundi taastamise kava.
(11) Enne kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava esitamist kindlustusgrupi
järelevalve teostajale või käesoleva paragrahvi lõigete 7 ja 9 kohaselt Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusele, peab seda hindama ja selle heaks kiitma kava koostanud ettevõtja
juhatus.
§ 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine
(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta käesoleva
seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid järgides kindlustusgrupi ennetava
finantsseisundi taastamise kava järgmistele asutustele:
1) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;
2) Finantsinspektsiooni seaduse § 476 lõike 3 punktides 1 ja 3 ning lõikes 4 nimetatud
järelevalveasutus (edaspidi järelevalvekolleegiumi asutused);
3) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus;
4) tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus;
5) asjaomane Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse
krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja
12
nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ,
2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012
(ELT L 173, 12.06.2014, lk 190–348), artikli 3 alusel määratud kriisilahendusasutus ning
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja
investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL)
nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 4 lõike 1 punktis 40
nimetatud pädev asutus, kui kindlustusgrupp on krediidiasutuste seaduse § 1101 lõikes 2
defineeritud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat) või selle osa.
(2) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus hindab pärast konsulteerimist
järelevalvekolleegiumi asutustega kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava
vastavust käesoleva seaduse § 10 nõuetele ja tingimustele, lähtudes käesolevas paragrahvis ja
käesoleva seaduse §-s 8 sätestatust, sealhulgas sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajast,
ning võttes arvesse rakendatavate parendusmeetmete võimalikku mõju kindlustusvõtjatele,
reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele kõikides lepinguriikides, kus kindlustusgrupp tegutseb.
(3) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teeb kindlustusgrupi järelevalve teostajana
kõik endast oleneva, et jõuda järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele järgmistes
asjaoludes nelja kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase kava edastamisest arvates:
1) kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava läbivaatamine ja hindamine;
2) ennetava finantsseisundi taastamise kava nõudmine tütarettevõtjast kindlustusandjalt
käesoleva seaduse § 10 lõike 7 või 9 alusel;
3) käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete kohaldamine.
(4) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on edastanud Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusele kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava, teeb ta
kõik endast oleneva, et jõuda kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja teiste
järelevalvekolleegiumi asutustega ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud
asjaoludes samas lõikes sätestatud tähtaja jooksul.
(5) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 sätestatud tähtaja jooksul, teeb
lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus:
1) kindlustusgrupi järelevalve teostajana, kui vaja vaatab läbi ja hinnata kava käesoleva
paragrahvi lõike 3 punkti 1 alusel või kui on vaja nõuda lõplikult emaettevõtjalt käesoleva
seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist;
2) tütarettevõtjast kindlustusandja finantsjärelevalveasutusena, kui on vaja nõuda
tütarettevõtjast kindlustusandjalt ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist või
käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud meetmete rakendamist.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 1 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja
selles võetakse arvesse teiste finantsjärelevalveasutuste seisukohad ning reservatsioonid, mis
on esitatud lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus
teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi asjasse puutuvaid lepinguriigi
finantsjärelevalveasutusi.
(7) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 2 kohaselt tehtud otsus peab olema põhjendatud ja
selles võetakse arvesse teiste asjaomaste lepinguriikide finantsjärelevalveasutuste seisukohad
ning reservatsioonid.
(8) Asjasse puutuvad need finantsjärelevalveasutused, kes ei ole vastu käesoleva paragrahvi
lõike 5 punkti 2 kohaselt vastu võetud otsusele, võivad jõuda ühisotsusele sellises
13
kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kavas, mis hõlmab nende järelevalve all
olevaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.
(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel on Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusel õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EÜ) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse
kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), artiklile 19.
(10) Kui ühisotsusele jõudmise tähtaja jooksul on pöördutud Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, ootab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus ära tema otsuse ning teeb käesoleva paragrahvi lõike 5 kohase lõpliku
otsuse kooskõlas tema otsusega.
(11) Kui tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui see tähtaeg on möödas, ei ole
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusel enam õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.
(12) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu
jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.
(13) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse otsust või asjakohasel juhul lepinguriigi asjasse
puutuva finantsjärelevalveasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus kohaldab seda.
§ 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded
(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus määrab kindlustusandjad, kelle suhtes
kohaldatakse ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõudeid. Kui
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta
kindlustusgrupid, kelle suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi
taastamise kava lihtsustatud nõudeid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamise korral hindab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus, milline oleks kindlustusandja maksejõuetuse tagajärg, võttes arvesse
järgmised asjaolud:
1) kindlustusandja majandustegevuse iseloom;
2) kindlustusandja õiguslik vorm ja aktsionäride või osanike struktuur;
3) kindlustusandja suurus ja keerukus, tema tegevuse ulatus ning riskiprofiil;
4) kindlustusandja seotus teiste reguleeritud ettevõtjatega või finantssüsteemiga üldiselt;
5) hinnang selle kohta, millist mõju avaldaks kindlustusandja maksejõuetus ning sellele järgnev
likvideerimine pankrotimenetluse alusel finantsturgudele, teistele ettevõtjatele,
kindlustusvõtjatele, rahastamistingimustele või majandusele laiemalt.
(3) Lihtsustatud nõuded hõlmavad käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kava sisu ja
detailsuse vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise
sageduse vähendamist.
14
3. peatükk
Kriisilahenduse kavandamine
1. jagu
Kriisilahenduskava
§ 13. Kriisilahenduskava koostamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab pärast konsulteerimist
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kriisilahenduskava vähemalt järgmiste
kindlustusandjate kohta:
1) elukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti elukindlustusturust, võttes
turuosa määramise korral arvesse elukindlustusandjate tehnilised eraldised koos
edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga;
2) kahjukindlustusandjad, kelle turuosa kokku on vähemalt 40 protsenti kahjukindlustusturust,
võttes turuosa määramise korral arvesse kahjukindlustusandjate kindlustusmaksete
kogusummad.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandjate määramise korral hindab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, milliste kindlustusandjate makseraskuste korral on
tõenäolisem, et kriisilahendus on käesoleva seaduse § 26 lõike 5 alusel avaliku huvi seisukohast
vajalik, või kas kindlustusandja täidab käesoleva seaduse § 5 lõikes 4 määratletud kriitilist
funktsiooni.
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule võtab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus vähemalt arvesse kriisilahenduseesmärkide saavutamise vajalikkust ning
kindlustusandja suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, samuti tema piiriülest
tegevust.
(4) Kriisilahenduskava ei pea koostama järgmiste kindlustusandjate kohta:
1) kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kui sellele kindlustusgrupile koostatakse
kindlustusgrupi kriisilahenduskava käesoleva seaduse § 16 kohaselt;
2) väike ja mittekeerukas kindlustusandja, välja arvatud juhul, kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse hinnangul kätkeb selle kindlustusandja tegevus endas olulist riski Eestis
või piirkondlikul tasandil.
(5) Kui kindlustusgrupi kohta ei ole kriisilahenduskava koostatud, võib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus selle koostada tütarettevõtjast kindlustusandja või
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, sealjuures Eesti emaettevõtjast
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja kohta, järgides käesoleva seaduse § 14
nõudeid.
(6) Kui kindlustusandja emaettevõtja asub kolmandas riigis, võib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus tema tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduskava koostades arvesse
võtta kolmanda riigi kriisilahendusstrateegia, millest juhindub kolmanda riigi pädev asutus oma
vastutusalasse kuuluva kindlustusgrupi korral. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse
hinnangul on selline kriisilahendusstrateegia usaldusväärne ja rakendatav, võib ta
kindlustusandja kriisilahenduskavas kajastada seda strateegiat ja selle võimalikke tagajärgi
seoses Eesti tütarettevõtjaga, ohustamata kriisilahenduseesmärkide saavutamist.
15
(7) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud turuosade arvutamise korral
võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 1 nimetatud kindlustusgruppi kuuluvad
kindlustusandjad.
§ 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded
(1) Kriisilahenduskavas esitatakse võimalused, kuidas rakendada kriisilahendusmeetmeid ja
kasutada kriisilahendusõigusi, kui kriisilahenduse algatamise tingimused on käesoleva seaduse
§ 26 kohaselt täidetud.
(2) Kriisilahenduskava sisaldab järgmist teavet, mida on asjakohasel juhul võimalik esitada
kvantitatiivselt:
1) kokkuvõte kava põhielementidest;
2) ülevaade kindlustusandjas toimunud olulistest muudatustest pärast kriisilahendusega seotud
viimase teabe esitamist;
3) kirjeldus võimaluste kohta, kuidas eraldada kriitilised funktsioonid ja põhiäriliinid
õiguslikult ning majanduslikult teistest funktsioonidest, et tagada kindlustusandja tegevuse
jätkumine maksejõuetuse korral;
4) ülevaade eeldatavasti tagatiseks kvalifitseeruvast varast;
5) kriisilahenduskava iga olulise aspekti elluviimise prognoositav ajakava;
6) käesoleva seaduse § 19 kohaselt tehtud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise kirjeldus,
sealhulgas üksikasjalik kirjeldus likvideerimise teostatavuse kohta pankrotimenetluses ja
usaldusväärsuse hindamise kohta ning hindamisel kindlaks tehtud selliste meetmete kirjeldus,
mis aitavad kõrvaldada kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud;
7) kriisilahendamise rahastamise võimaluste selgitus eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku
sektori finantstoetust ega kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid rahastusskeeme;
8) üksikasjalik ülevaade erinevatest kriisilahendamise strateegiatest, mida saab võimalike
erinevate stsenaariumide korral rakendada, ja kohaldatavad ajakavad;
9) ülevaade olulistest vastastikustest sõltuvustest;
10) analüüs selle kohta, millist mõju avaldab kava kindlustusandja töötajatele, sealhulgas
hinnang sellega seotud võimalike kulude kohta;
11) kriisilahendusmenetluse jooksul töötajatega konsulteerimiseks kavandatava korra kirjeldus,
mis näeb vajaduse korral ette kindlustusandja töötajate usaldusisikuga konsulteerimise;
12) meedia ja avalikkusega suhtlemise plaan;
13) kindlustusandja toimepidevuse tagamiseks vajalike oluliste toimingute ja süsteemide
kirjeldus;
14) olemasolu korral kindlustusandja arvamus kriisilahenduskava kohta.
(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse § 18
alusel vajaliku teabe kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks.
(4) Kui täpsustatakse kriisilahendusmeetmete ja -õiguste valikut ning koostatakse
kriisilahenduskava, võetakse koostamise korral arvesse asjakohaseid
kriisilahendusstsenaariume, sealhulgas asjaolu, et makseraskus võib puudutada üksnes
konkreetset kindlustusandjat või et sellega võib kaasneda laiem finantsiline ebastabiilsus, või
asjaolu, et see makseraskus võib mõjutada finantssüsteemi tervikuna.
(5) Kriisilahenduskavas ei eeldata erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist lisaks
kindlustuse tagamise skeemi või muude sarnaste rahastusskeemide kasutamise võimalusele.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduskava põhielementide
kokkuvõtte teatavaks kindlustusandjale.
16
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vaatab läbi ja vajaduse korral ajakohastab
kriisilahenduskava vähemalt iga kahe aasta järel ja iga kord pärast kindlustusandja õigusliku
või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ning tema majandustegevuse või finantsseisundiga
seotud sündmust või juhtumit, mis võib mõjutada kava tulemuslikkust või luua vajaduse see
läbi vaadata, või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus,
mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse see läbi vaadata.
(8) Kindlustusandja ja Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus teavitab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust igast asjaolust, mis võib olla põhjus, et kava läbi
vaadata või seda ajakohastada.
(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kava ja selle muudatused asjakohastele
finantsjärelevalveasutustele.
§ 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral
(1) Kui kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega Finantsinspektsiooni
seaduse § 4712 tähenduses, edastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise lepinguriigi
finantsjärelevalveasutusele või kriisilahendusasutusele selle kindlustusandja
kriisilahenduskava kavandi.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostööd teise lepinguriigi
kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalveasutusega. Koostöös hinnatakse
kriisilahenduskavasid ja antakse nende kohta soovitusi, kui kavas sisalduvate meetmete
rakendamise korral võib esineda negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või
finantsstabiilsusele lepinguriigis, kus kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese
kindlustustegevusega.
(3) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus või kriisilahendusasutus esitab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele soovituse rakendada kavas sisalduvaid meetmeid,
mis võivad avaldada negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või
finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, teavitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teise
lepinguriigi finantsjärelevalveasutust või kriisilahendusasutust oma otsusest võtta soovitus
arvesse või jätta see arvesse võtmata. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus põhjendab oma
otsust.
(4) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus ei võta arvesse Finantsinspektsiooni
järelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse soovitust, võib ta pöörduda abi saamiseks Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.
§ 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena
õigus koostada kindlustusgrupi kriisilahenduskava sellise kindlustusgrupi kohta, kes kuulub
käesoleva seaduse § 13 lõigetes 1–3 sätestatud tingimuste alusel kriisilahenduse kavandamise
kohaldamisulatusse.
(2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskavas:
1) määratakse kindlaks iga ettevõtja suhtes elluviidavad kriisilahendustegevused, kui need on
vajalikud, et tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamine;
17
2) analüüsitakse, millises ulatuses rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kuidas kasutada
kriisilahendusõigusi koordineeritult, ning tuvastatakse koordineeritud kriisilahendust piiravad
asjaolud;
3) määratakse kindlaks kolmandate riikide asutustega tehtava koostöö ja koordineerimise kord,
kui kindlustusgruppi kuuluvad kolmanda riigi üksused, ning tagajärjed liidus elluviidavale
kriisilahendusele;
4) määratakse kindlaks meetmed kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks, sealhulgas
grupi teatavate funktsioonide või tegevusalade õiguslikuks ja majanduslikuks eraldamiseks,
võttes arvesse grupisisesed vastastikused sõltuvused;
5) esitatakse ülevaade kindlustusgrupi kriisilahendusmeetmete rahastamise allikatest,
sealhulgas siis, kui on vaja kasutada kindlustuse tagamise skeeme või muid sarnaseid
rahastusskeeme ja nähakse ette põhimõtted rahastamisvastutuse jagamiseks lepinguriikide
rahastusallikate vahel eeldusel, et ei kasutata erakorralist avaliku sektori finantstoetust;
6) esitatakse käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 sätestatud teave.
(3) Lõplik emaettevõtja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele käesoleva seaduse
§ 18 alusel teabe enda ja nõutud ulatuses iga kindlustusgrupi ettevõtja kohta, sealhulgas muu
kriisilahenduse subjekti kohta.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele, kriisilahenduskolleegiumi kuuluvatele
kriisilahendusasutustele ja järelevalvekolleegiumi asutustele käesoleva paragrahvi lõike 3
kohase teabe, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõudeid.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus koostab ja haldab kriisilahenduskava koostöös
kriisilahenduskolleegiumi liikmetega, konsulteerides järelevalvekolleegiumi asutustega.
(6) Kriisilahenduskava koostamisse ja haldamisse võib kaasata sellise kolmanda riigi
kriisilahendusasutuse, kus tegutseb kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või oluline filiaal komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35,
millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja
edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 12, 17.01.2015,
lk 1–797), artikli 354 lõike 1 tähenduses, järgides käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud
konfidentsiaalsusnõudeid.
(7) Kriisilahenduskava vaadatakse läbi ja vajaduse korral seda ajakohastatakse vähemalt iga
kahe aasta järel ja vähemalt iga kord pärast kindlustusgrupi ning kindlustusgrupi ettevõtja
õigusliku või organisatsioonilise ülesehituse muutmist ja pärast selle majandustegevuse või
finantsseisundiga seotud sündmust või juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua
vajaduse seda muuta, või siis, kui muutub prognoositavaks kindlustusgrupi finantsseisundi
oluline muutus, mis võib oluliselt mõjutada kava tulemuslikkust või luua muul viisil vajaduse
see läbi vaadata.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus edastab kindlustusgrupi kriisilahenduskava ja
selle muudatused asjakohastele finantsjärelevalveasutustele ning käesoleva seaduse § 11 lõike 1
punktis 5 nimetatud asutusele või asutustele, kui kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või
osa sellest.
§ 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine
18
(1) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning tütarettevõtjast kindlustusandja ja muu
kriisilahenduse subjekti asukohariigi kriisilahendusasustused peavad jõudma ühisotsusele
kindlustusgrupi kriisilahenduskava vastuvõtmises.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutustega ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskavas nelja
kuu jooksul käesoleva seaduse § 16 lõikes 4 sätestatud teabe edastamisest või saamisest arvates.
(3) Kui ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb
lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus:
1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena kindlustusgrupi kriisilahenduskava kohta;
2) Eesti kriisilahendusasutusena tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja kriisilahenduskava
kohta.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud otsus peab olema põhjendatud ja selles
võetakse arvesse teiste käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuste seisukohad ning
reservatsioonid, mis on esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab otsusest lõplikku emaettevõtjat ja teisi
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutusi.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahenduskolleegiumi liikmeid
käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 sätestatud otsusest. See on põhjendatud ja selles võetakse
arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning reservatsioonid.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ajakohastab koostatud kava selle otsuse alusel.
(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja teised käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud kriisilahendusasutused on nõus käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 2 nimetatud
otsusega, võivad nad jõuda ühisotsusele kindlustusgrupi kriisilahenduskavas ulatuses, mis
hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(8) Kui mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutus on käesoleva
paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul pöördunud Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole, oodatakse ära tema otsus, misjärel teeb
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku
otsuse kooskõlas tema otsusega.
(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui
viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust
pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.
(10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu
jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3.
(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kohaldab seda.
19
(12) Kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus teavitab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksust, et käesoleva paragrahvi kohaselt tehtav ühisotsus avaldab mõju tema
lepinguriigi riigieelarvele või võib tuua kaasa eelarvelisi kohustusi, algatab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena selle grupi
kriisilahenduskava ümberhindamise.
§ 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kindlustusandjalt või kindlustusgrupi
kriisilahendusasutusena lõplikult emaettevõtjalt koostöö tegemist kriisilahenduskava
koostamiseks vajalikus ulatuses ning talle kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks
vajaliku teabe esitamist.
(2) Teave esitatakse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele otse või Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksuse kaudu, sealjuures, kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus või kindlustusgrupi järelevalve teostaja.
(3) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral teevad Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
ja finantsjärelevalveüksus koostööd, et teha kindlaks, kas kriisilahenduskava koostamiseks ja
rakendamiseks vajalik teave on juba Finantsinspektsiooni järelevalveüksusel olemas. Kui teave
on olemas, edastab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus selle Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele enne, kui kriisilahendusüksus küsib seda otse kindlustusandjalt.
2. jagu
Kriisilahenduskõlblikkus
§ 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusega kindlustusgruppi mitte kuuluva
kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise
avaliku sektori finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes
rahastute kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad.
(2) Kindlustusandja on kriisilahenduskõlblik, kui kindlustusandja likvideerimine tavalises
maksejõuetusmenetluses on võimalik ning teostatav kindlustustegevuse seaduses ja
pankrotiseaduses sätestatud korras või kui kindlustusandja suhtes on võimalik ellu viia
kriisilahendus, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi.
(3) Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariikide
kriisilahendusasutused (edaspidi asjasse puutuvad kriisilahendusasutused) hindavad pärast
konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalveasutustega kindlustusgrupi
kriisilahenduskõlblikkust, eeldamata kriisilahenduse korral erakorralise avaliku sektori
finantstoetuse saamist lisaks kindlustuse tagamise skeemide või mis tahes rahastute
kasutamisele, kui need on kättesaadavad ja kohaldatavad.
(4) Kindlustusgrupp on kriisilahenduskõlblik, kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on
veendunud, et kindlustusgrupi ettevõtjate likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on
võimalik ning teostatav õigusaktides sätestatud korras või kui kindlustusgrupi suhtes on
võimalik ellu viia kriisilahendust, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades
20
kriisilahendusõigusi kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kui need ettevõtjad saab grupist õigel
ajal eraldada, või kasutades muid riigisiseses õiguses sätestatud vahendeid.
(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul võib kriisilahendustegevus olla
avalikes huvides vajalik, kuna likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei vastaks
kriisilahenduseesmärkidele samas ulatuses, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
järgmisi järjestikusi tegevusi:
1) valib eelistatud kriisilahendusmeetmed ja -õigused, mis on asjakohased
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, arvestades kindlustusandja või asjakohasel juhul
kindlustusgrupi struktuuri ja ärimudeliga;
2) hindab valitud kriisilahendusmeetme rakendatavust kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks
ja määrab kindlaks võimalikud takistused kriisilahenduse elluviimiseks;
3) hindab valitud kriisilahendusmeetmete ja -õiguste usaldusväärsust, arvestades
kriisilahenduse võimaliku mõjuga Eesti ja teiste lepinguriikide või liidu finantssüsteemile või
reaalmajandusele ning kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete
huvide kaitsega, et tagada kindlustusandja või kindlustusgrupi kriitiliste funktsioonide täitmise
jätkumine.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust
tema kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil.
(7) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
hindab ta kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust kindlustusgrupi kriisilahenduskava
koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. Käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud
ühisotsusele jõudmise käigus hinnatakse ka kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust,
sealhulgas jõutakse ühisotsusele käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud hinnangus ja
tegevustes.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 3 kohase hindamise korral analüüsib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus vähemalt käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse
ulatust.
(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kindlustusandjalt nõuda kogu
kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks vajaliku teabe esitamist. Kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus, võib ta kindlustusgrupi
ettevõtjatelt nõuda sama teavet.
§ 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus
(1) Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral analüüsib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus, sealhulgas, kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, järgmisi
asjaolusid:
1) kindlustusandja või kindlustusgrupi tegevuse järjepidevus vastavalt käesoleva paragrahvi
lõikele 2;
2) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud vajalikud protsessid ja
korra, et säilitada enne kriisilahendust, selle ajal ja pärast seda juurdepääs finantsturgude
infrastruktuuridele, makse- ja arveldusteenustele ning vara hoidmise teenustele;
3) eraldatavus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3;
4) kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4;
5) likviidsus ja rahastamine kriisilahenduse ajal vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5;
6) infosüsteemid ja andmevajadused vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6;
21
7) millises ulatuses on kindlustusandja või kindlustusgrupp kehtestanud
kommunikatsioonikavad, et tagada sidusrühmade õigeaegne, usaldusväärne ja järjepidev
teavitamine ning toetada kriisilahendustegevuse elluviimist, samuti, millises ulatuses on
kehtestatud juhtimiskord, et tagada nende kavade tulemuslik elluviimine;
8) juhtimissüsteem vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 7;
9) usaldusväärsus ja mõju vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 8.
(2) Tegevuse järjepidevuse analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on:
1) kindlaks tehtud kõik asjakohased sisemised ja välised ning finants- ja tegevusalased
vastastikused sõltuvused, viidates kõikidele asjaomastele teenustele ja rollidele, sealhulgas
töötajatele; muu hulgas on nende sõltuvuste jaotus kindlaks tehtud juriidiliste isikute, kriitiliste
funktsioonide, põhiäriliinide ja nendega seotud lepinguliste korralduste kaupa;
2) kehtestatud tegevuskord kriitiliste funktsioonide säilitamiseks vajalike teenuste ning selliste
põhiäriliinide järjepidevuse tagamiseks, mis on vajalikud kriisilahendustegevuse tulemuslikuks
elluviimiseks ja sellest tingitud restruktureerimiseks, eelkõige vara, õiguste või kohustiste ning
rollide ja töötajate võimaliku üleandmise hõlbustamiseks;
3) hinnatud põhjalikult kriisilahenduse järjepidevust ohustavaid riske, sealhulgas kvalitatiivse
ja kvantitatiivse teabe alusel, mis võimaldab kindlaks teha asjaomaste teenuste kriitilisuse ning
hinnata nende katkemise või lõpetamise mõju kriisilahendusele ja teenuste asendatavusele;
4) tulemuslikult maandatud tegevuse järjepidevust ohustavad riskid ning kehtestatud meetmed,
et parandada valmisolekut kriisilahenduseks, sealhulgas selleks, et tagada teenuse osutamise
järjepidevus kolmandast isikust teenuseosutaja kaudu.
(3) Eraldatavuse analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on:
1) kindlustusandja või kindlustusgrupp tuvastanud, vähendanud ja vajaduse korral kõrvaldanud
liigse keerukuse põhjustajad oma struktuurist ja infosüsteemidest, mis kujutavad endas riski
kriisilahendustegevuse elluviimisele, eelkõige eesmärgiga hõlbustada kriitiliste funktsioonide
ja põhiäriliinide eraldamist ning üleandmist;
2) vastuvõtja või ostja kättesaadav kindlustusandja portfellile või äritegevusele.
(4) Kahju kandmise võime ja rekapitaliseerimisvõime analüüsi korral määratakse kindlaks,
millises ulatuses on:
1) selline võime olemas ning antud hinnang selle piisavusele kriisilahenduskava
rakendamiseks, sealhulgas kindlustuse tagamise skeemide või rahastuse kättesaadavusele ja
usutavusele, et kindlaks määrata, kas kahju kandja suudab seda kahju kanda;
2) kehtestatud piisavad korraldused kriisilahendustegevuse piiriülese tunnustamise ja
tulemuslikkuse tagamiseks;
3) olemas toimivad juhtimiskorraldused, sise-eeskirjad ja juhtimisinfosüsteemid, mis toetavad
allahindamise või konverteerimise tõhusat elluviimist, samuti, et toetada portfellide üleandmist.
(5) Likviidsuse ja rahastamise analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses:
1) võib kindlustusandja või kindlustusgrupi ärimudel suurendada likviidsusvajadusi
kriisilahenduse ajal;
2) on olemas protsessid ja suutlikkus, et hinnata kriisilahendusstrateegia rakendamiseks
vajalikke likviidsus- ja rahastusvajadusi, mõõta likviidsuspositsiooni kriisilahenduses ning
selle kohta aru anda, sealhulgas teha kindlaks ja võtta kasutusele olemasolevad tagatised, ning
millises ulatuses saab neid tagatisi kasutada rahaliste vahendite hankimiseks kriisilahenduse
ajal ja pärast seda.
(6) Infosüsteemi ja andmevajaduste analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on
kindlustusandjal või kindlustusgrupil kehtestatud toimivad juhtimisinfosüsteemid ning väärtuse
22
hindamise suutlikkuse ja tehnoloogiline infrastruktuur sellise teabe esitamiseks, mis on vajalik
järgmistel põhjustel:
1) kriisilahenduskava väljatöötamine ja asjakohasena hoidmine;
2) õiglane, usaldusväärne ja realistlik väärtuse hindamine;
3) kriisilahendustegevuste tulemuslik rakendamine, sealhulgas kiiresti muutuvates tingimustes.
(7) Juhtimissüsteemi analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses on olemas
usaldusväärsed juhtimisprotsessid kriisilahendustegevuste ettevalmistamiseks ja elluviimiseks,
sealhulgas selleks, et:
1) asjakohane teave oleks esitatud õigel ajal, täpsena, regulaarselt ja siis, kui selleks tekib
vajadus;
2) tulemuslikku kontrolli tehtaks kriisilahenduse kavandamise ja kriisi ajal;
3) otsuste tegemine oleks tõhus ka kriisilahenduse ajal.
(8) Usaldusväärsuse ja mõju analüüsi korral määratakse kindlaks, millises ulatuses:
1) vastab kriisilahendustegevus kriisilahenduseesmärkidele ja on usaldusväärne, sealhulgas
hinnatakse tõenäolist mõju kindlustusvõtjale, võlausaldajatele, vastaspooltele ja töötajatele;
2) on võimalik hinnata kindlustusandja või kindlustusgrupi kriisilahenduse mõju
reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele ning piirata kriisi levikut, arvestades kolmandate
riikide ametiasutuste võimalikke kasutuselevõetavaid meetmeid;
3) on olemas korraldused ja vahendid sellise kindlustusgrupi kriisilahenduse hõlbustamiseks,
mille tütarettevõtjatest kindlustusandjad on asutatud eri jurisdiktsioonides.
(9) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
arvesse ettevõtja tegevuse laadi, ulatust ja keerukust.
§ 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud
(1) Kui käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral
ilmnevad kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust sisulised piiravad asjaolud, teavitab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellest kindlustusandjat ja Finantsinspektsiooni
järelevalveüksust kirjalikult.
(2) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele nelja kuu jooksul
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate kättesaamisest arvates ettepaneku, mis sisaldab
võimalikke meetmeid teates märgitud sisuliste piiravate asjaoludega tegelemiseks või nende
kõrvaldamiseks. Ettepanekus esitatud ajakava koostamise korral arvestab kindlustusandja
kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude põhjustega.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist
Finantsinspektsiooni järelevalveüksusega, kas kindlustusandja esitatud meetmetega on
võimalik sisuliste piiravate asjaolude korral tegeleda või need kõrvaldada, ning kiidab meetmed
võimaluse korral heaks.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei vähenda ega kõrvalda
kindlustusandja esitatud meetmed kriisilahenduskõlblikkust piiravaid asjaolusid tulemuslikult,
nõuab kriisilahendusüksus otse või Finantsinspektsiooni järelevalveüksuse kaudu, et
kindlustusandja rakendaks alternatiivmeedet kriisilahenduskõlblikkuse saavutamiseks, ning
teavitab sellest kindlustusandjat.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul võib alternatiivmeetmena nõuda:
23
1) võimalike kindlustusgrupisiseste rahastamislepingute läbivaatamist või nende puudumise
korral selliste lepingute või kindlustusgrupisiseste teenuslepingute koostamist või viimaste
koostamist kolmandate isikutega;
2) kindlustusandjalt maksimaalse individuaalse ja summaarse riskipositsiooni piiramist;
3) kindlustusandjalt kriisilahenduse seisukohast olulise lisateabe esitamist kindlatel juhtudel
või regulaarselt;
4) kindlustusandja teatava vara võõrandamist või kohustiste restruktureerimist;
5) kindlustusandja teatava või kavandatud tegevuse piiramist või lõpetamist;
6) kindlustusandja uute või seniste äriliinide arendamise piiramist või takistamist või uute või
seniste kindlustusteenuste osutamise piiramist või takistamist;
7) kindlustusandja edasikindlustusstrateegia muutmist;
8) kindlustusandja enda või mõne kindlustusgrupi otsese või kaudse kontrolli all oleva ettevõtja
õiguslike või tegevusstruktuuride muutmist vähem keerukaks, et tagada kriitiliste funktsioonide
teistest funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult eraldamine kriisilahendusmeetmete
rakendamise korral;
9) kindlustusandjalt või emaettevõtjalt käesoleva seaduse § 5 lõikes 20 või 21 nimetatud
kindlustusvaldusettevõtja asutamist;
10) segakindlustusvaldusettevõtjalt eraldi kindlustusvaldusettevõtja loomist kindlustusandja
kontrollimiseks, kui kindlustusandja on segakindlustusvaldusettevõtja tütarettevõtja ja
kindlustusvaldusettevõtja loomine on vajalik kindlustusandja kriisilahenduse hõlbustamiseks
ning selleks, et vältida selliste kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste
kasutamist, millel on negatiivne mõju kindlustusgrupi osale, mis ei ole seotud finantsteenuste
osutamisega.
(6) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud alternatiivmeetme kindlaksmääramist kaalub
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus täielikult pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni
järelevalveüksusega sellise meetme võimalikku mõju kindlustusandja majandustegevuse
usaldusväärsusele ja stabiilsusele ning kindlustusteenuste siseturule.
(7) Alternatiivmeetme kindlaksmääramise korral selgitab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus kindlustusandjale, miks tema esitatud meetme abil ei ole võimalik takistusi
kõrvaldada ning kuidas alternatiivmeede on sobiv ja proportsionaalne need kõrvaldama.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab arvesse meetme mõju kindlustusandja
äritegevusele, stabiilsusele ja võimele panustada majandusse.
(8) Kindlustusandja esitab alternatiivmeetme või -meetmete täitmise plaani ühe kuu jooksul
käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teate saamisest arvates.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teade kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude
kohta ja lõike 4 alusel tehtud otsus alternatiivmeetmete nõudmise kohta sisaldab sellise
kõlblikkuse hindamise ja sellisele järeldusele jõudmise põhjuseid ning selle otsuse võib edasi
kaevata. Otsus sisaldab ka kirjeldust selle kohta, kuidas see vastab käesoleva paragrahvi
lõikes 7 osutatud proportsionaalsuse põhimõttele.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul peatatakse kriisilahenduskava koostamine
ja käesoleva seaduse § 18 kohaselt ühisotsusele jõudmine kindlustusgrupi kriisilahenduskavas.
Peatamine kestab kuni meetmete heakskiitmiseni käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt või
otsuse tegemiseni alternatiivmeetme rakendamise kohta lõike 4 kohaselt.
§ 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine
24
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasustus,
kaalub ta koos teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutustega pärast konsulteerimist
Finantsinspektsiooni seaduse § 476 alusel moodustatud kindlustusgrupi kolleegiumiga
käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 nimetatud hindamist kriisilahenduskolleegiumis.
(2) Asjasse puutuvad kriisilahendusasutused teevad ühisotsuse käesoleva seaduse § 21 lõike 4
kohase meetme rakendamises kindlustusgrupi ettevõtja suhtes.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
koostab ta koostöös kindlustusgrupi järelevalve teostaja ning Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate
finantsjärelevalveasutustega aruande, milles analüüsitakse sisulisi piiravaid asjaolusid, mis
võivad piirata tõhusat kriisilahendusmeetmete rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist
kindlustusgrupi suhtes.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
edastab ta aruande kindlustusgrupi lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele
kriisilahendusasutustele. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus, kuid on temalt saanud asjakohase aruande, edastab ta selle
kindlustusgruppi kuuluvatele tütarettevõtjast kindlustusandjatele.
(5) Aruandes esitatakse soovitused selliste proportsionaalsuse ja sihipäraste meetmete
kasutuselevõtmiseks, mis on kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul vajalikud või
asjakohased kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamiseks, arvestades
meetmete mõju kindlustusgrupi ärimudelile.
(6) Kindlustusgrupi lõplik emaettevõtja võib esitada Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele, kui ta on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, oma tähelepanekud ja
teha ettepaneku omapoolsete meetmete kasutuselevõtu kohta, mille rakendamine võimaldab
tegeleda aruandes märgitud piiravate asjaoludega või need kõrvaldada, nelja kuu jooksul
käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud aruande kättesaamisest arvates.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab pärast konsulteerimist kindlustusgrupi
järelevalve teostajaga meetmete asjakohasust sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate
asjaoludega tõhusalt tegelemiseks või kõrvaldamiseks.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab meetmetest kriisilahenduskolleegiumi
liikmeid või selles osalejaid.
§ 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikkust piiravates asjaoludes ja nendega
tegelemises
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb pärast konsulteerimist Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusega kõik endast oleneva, et jõuda kriisilahenduskolleegiumis
ühisotsusele sisuliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude tuvastamises ning
asjakohasel juhul nende kõrvaldamiseks nõutavates ja lõpliku emaettevõtja esitatud meetmete
hindamises.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul lõpliku
emaettevõtja esitatud meetmete kohta ettepaneku esitamisest arvates või pärast käesoleva
seaduse § 22 lõikes 6 sätestatud neljakuulise tähtaja möödumist, sõltuvalt sellest, kumb on
varasem.
25
(3) Ühisotsusele jõudmise korral tuleb arvesse võtta meetmete võimalikku mõju kõikidele
lepinguriikidele, kus kindlustusgrupi ettevõtjad tegutsevad.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja
ühisotsusele ei jõuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb
kriisilahendusüksus kindlustusgrupis rakendatavate meetmete kohta lõpliku otsuse. Otsus peab
olema põhjendatud ja selles võetakse arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja
jooksul esitatud teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning
reservatsioonid.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud
otsuse teatavaks lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele
kriisilahendusasutustele.
(6) Kui kindlustusgrupi tütarettevõtjast kindlustusandja asub Eestis ja ühisotsusele ei jõuta
käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul, teeb Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus oma otsuse kriislahenduskõlblikkust piiravate asjaolude tuvastamise ja
meetmete rakendamise kohta Eesti kindlustusandja suhtes. Otsus peab olema põhjendatud ja
selles võetakse arvesse teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste seisukohad ning
reservatsioonid.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole ühisotsust puudutava teema arutamiseks
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või teine asjasse puutuv kriisilahendusasutus
on pöördunud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva
paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus ning
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 6 sätestatud
lõpliku otsuse kooskõlas tema otsusega.
(9) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul jõutakse ühisotsusele või kui
viidatud tähtaeg on möödas, ei ole Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel enam õigust
pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.
(10) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus ei tee otsust ühe kuu
jooksul tema poole pöördumisest arvates, teeb lõpliku otsuse Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 4 või 6.
(11) Käesolevas paragrahvis sätestatud ühisotsust või selle puudumise korral
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsust või asjakohasel juhul teise
kriisilahendusasutuse otsust käsitatakse lõplikuna ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
kohaldab seda.
3. jagu
Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
§ 24. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab kindlaks kindlustusandjad, kelle suhtes on
asjakohane kriisilahenduskava koostamise ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral
26
kohaldada lihtsustatud lähenemist. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on
kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, määrab ta samamoodi kindlaks sellised kindlustusgrupid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral hindab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolusid.
(3) Lihtsustatud lähenemine kriisilahenduskava koostamise korral tähendab, et selle sisu ja
detailsust vähendatakse, esmase kava koostamise tähtaega muudetakse ning vähendatakse kava
ajakohastamise sagedust.
(4) Lihtsustatud lähenemine kriisilahenduskõlblikkuse hindamise korral tähendab, et
hindamiseks esitatava teabe detailsust vähendatakse.
4. peatükk
Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuse hindamine
1. jagu
Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted
§ 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine
(1) Kriisilahenduseesmärgid on:
1) kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ning õigustatud isikute kollektiivsete huvide
kaitsmine;
2) finantsstabiilsuse säilitamine, eelkõige vältides negatiivse mõju edasikandumist ja säilitades
turudistsipliini;
3) kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine;
4) erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise
vajalikkuse vältimine või vähendamine.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus peab arvestama kriisilahendusmeetmete
rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral kriisilahenduseesmärkidega ning valib
sellise meetme ja õiguse, mis aitab kõige paremini kaasa nende eesmärkide saavutamisele.
(3) Kõik kriisilahenduseesmärgid on võrdse tähtsusega ning Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus leiab iga juhtumi olemust ja asjaolusid arvestades tasakaalu nende
eesmärkide saavutamise vahel.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kriisilahenduseesmärke järgides kõik endast
oleneva, et minimeerida kriisilahenduskulusid ja vältida ettevõtja väärtuse vähenemist, välja
arvatud juhul, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks
valib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus lähenemise, mis tagab kõige paremini
kindlustuskaitse katkematuse kindlustusvõtjatele.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks
eelistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutada muid rahastamisvõimalusi
maksimaalses võimalikus ulatuses riigieelarveliste vahendite kasutamise asemel. Üksus
eelistab kasutada rahastut ja kindlustuse tagamise skeemi.
27
§ 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus algatab kriisilahenduse kindlustusandja suhtes
üksnes siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ja finantsjärelevalveüksuse omavahelise
konsulteerimise käigus vahetatud teabe põhjal selgub, et kindlustusandja on makseraskustes või
tõenäoliselt satub makseraskustesse;
2) puudub realistlik väljavaade selle kohta, et muu meede või õigus, sealhulgas eraõiguslik või
järelevalveline meede, aitab ära hoida kindlustusandja makseraskustesse sattumise mõistliku
aja jooksul;
3) kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib muu kriisilahenduse subjekti suhtes ellu viia
kriisilahendustegevuse käesoleva seaduse alusel, kui on täidetud kõik käesoleva paragrahvi
lõikes 1 sätestatud tingimused.
(3) Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse ühe või mitme
järgmise asjaolu esinemise korral:
1) kindlustusandja ei täida miinimumkapitalinõuet või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja
selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade;
2) kindlustusandja ei täida tegevusloa tingimusi või tema suhtes õigusaktides kohalduvaid
nõudeid olulises ulatuses või on objektiivsetele tõenditele tuginedes ilmne, et ta ei täida neid
nõudeid lähitulevikus, mis võivad olla aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele;
3) kindlustusandja varast ei jätku kohustiste täitmiseks või on ilmne, et ei jätku ka lähiajal;
4) kindlustusandja ei ole võimeline õigel ajal tasuma oma võlgu ja muid kohustusi, sealhulgas
hüvitisi kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele, või on objektiivsetele tõenditele
tuginedes ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus;
5) kindlustusandja taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust.
(4) Kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juht teavitab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksust, kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on
makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse.
(5) Kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik, kui see aitab kaasa ühe või mitme
kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on nende eesmärkide suhtes proportsionaalne ning kui
kindlustusandja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aita saavutada
kriisilahenduseesmärke võrdväärses ulatuses, sealhulgas kui tema suhtes rakendatakse
kindlustusandjale kohaldatavaid kindlustuse tagamise skeeme.
(6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, kuid
sama lõike punktis 3 sätestatud tingimus ei ole, algatab Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus kindlustusandja lõpetamise kindlustustegevuse seaduse § 155 alusel.
(7) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeedet, ei või
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus rakendada kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes
selle aja jooksul järelevalvelisi õigusi, välja arvatud, kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus sellega nõustub.
(8) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tagab, et Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusel on olemas teave käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud
järeldusele jõudmiseks. Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus esitab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele tema nõudmisel kogu olulise teabe.
28
(9) Kui segakindlustusvaldusettevõtjal on otsene või kaudne osalus tütarettevõtjast
kindlustusandjas vahepealse kindlustusvaldusettevõtja kaudu, rakendatakse kindlustusgrupi
kriisilahendust vaid kindlustusvaldusettevõtja, aga mitte segakindlustusvaldusettevõtja suhtes.
(10) Arvestades käesoleva paragrahvi lõikega 9, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja, sealhulgas käesoleva seaduse § 5
lõikes 20 või 21 nimetatud ettevõtja suhtes algatada kriisilahenduse, olenemata käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele vastamisest, kui on täidetud kõik järgmised
tingimused:
1) üks või mitu selle ettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandjat vastavad kriisilahenduse
algatamise tingimustele;
2) tütarettevõtjast kindlustusandja vara ja kohustiste seis on selline, et tema makseraskustesse
sattumine ohustab kindlustusgrupi teist kindlustusandjat või kogu kindlustusgruppi;
3) kriisilahendustegevus selle ettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjast kindlustusandja või
kogu kindlustusgrupi kriisilahenduseks.
(11) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse või kriisilahendusüksuse hinnangul on
kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjektil täidetud käesoleva paragrahvi lõike 1
punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused, teavitab ta sellest eespool nimetatud üksusi ning järgmisi
asutusi:
1) sellise lepinguriigi finantsjärelevalveasutus ja kriisilahendusasutus, kus kindlustusandja
tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega;
2) kindlustuse tagamise skeem, millesse kindlustusandja kuulub, kui see on kohaldatav ja
vajalik skeemi funktsioonide täitmiseks;
3) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kriisilahendusasutus;
4) Rahandusministeerium;
5) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;
6) Eesti Pank;
7) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5
nimetatud asutus või asutused.
§ 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse algatamise kohta
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksuse esitatud hinnangu põhjal või oma algatuse korral kindlaks, kas
kindlustusandjal või muul kriisilahenduse subjekti puhul on täidetud käesoleva seaduse § 26
lõikes 1 või 10 sätestatud tingimused.
(2) Otsus kriisilahendustegevuse elluviimise või selle tegemata jätmise kohta peab olema
põhjendatud.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuses nähakse kriisilahendustegevuse
elluviimise asjus ette:
1) teave rakendatavate kriisilahendusmeetmete ja kasutatavate kriisilahendusõiguste kohta;
2) vajaduse korral teave lõpetamismenetluse algatamise kohta;
3) vajaduse korral erihalduri määramine;
4) muud meetmed pankrotimenetluse alusel.
(4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja või käesoleva seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud
tingimustele vastava kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kohta võib esitada
29
pankrotiavalduse üksnes Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus või tohib seda teha vaid
tema nõusolekul.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul:
1) tuleb teavitada Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust pankrotiavalduse esitamise
kavatsusest, olenemata, kas ettevõtja suhtes viiakse ellu kriisilahendus või kas otsus
kriisilahendustegevuse kohta on käesoleva seaduse § 66 kohaselt avaldatud;
2) võib kohtule esitada pankrotiavalduse, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on
andnud teada, et ta ei algata ettevõtja suhtes kriisilahendust või kui käesoleva lõike punkti 1
kohasest teavitamisest on möödunud seitse päeva.
§ 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab
kriisilahendusõigusi kooskõlas järgmiste põhimõtetega:
1) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esmalt selle omanikud;
2) kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad teisena võlausaldajad pärast ettevõtja
omanikke vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule pankrotimenetluses, kui käesolevas
seaduses ei ole sätestatud teisiti;
3) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed kutsutakse tagasi ning
vahetatakse välja, välja arvatud juhul, kui kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks on vajalik
kõigi või osa juhatuse või nõukogu liikmete ametis jätkamine;
4) kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed osutavad igakülgset abi, et
saavutada kriisilahenduseesmärgid;
5) ettevõtja maksejõuetuse põhjustamise eest võivad füüsilised ja juriidilised isikud vastutada
seaduses sätestatud alustel tsiviil- või kriminaalkorras;
6) ühe ja sama nõude rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt, kui käesolevas
seaduses ei ole sätestatud teisiti;
7) ükski ettevõtja omanik või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas ulatuses, kui ta oleks
kandnud tavalise maksejõuetusmenetluse korral;
8) kriisilahendustegevus viiakse ellu kooskõlas käesolevas seaduses sätestatud
kaitsemeetmetega.
(2) Kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, rakendab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi viisil, mis tagab, et
mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele ning kogu kindlustusgrupile on võimalikult väike,
eelkõige neis riikides, kus kindlustusgrupp tegutseb. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
tagab, et ebasoodne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele Eestis ja
teistes lepinguriikides oleks minimaalne.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab
kriisilahendusõigusi kooskõlas liidu riigiabi reguleerivate õigusaktidega.
(4) Kriisilahenduses oleva ettevõtja töötajatele ei kohaldata töölepingu seaduse § 112 lõikeid 1
ega 3 kriisilahendusmeetme rakendamise korral.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab asjakohasel juhul kindlustusandja
töötajate esindajaid kriisilahendusmeetmete rakendamisest ja kriisilahendusõiguste
kasutamisest ning konsulteerib nendega. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab
neid meetmeid ja kasutab õigusi selliselt, et see ei piira töötajate esindatust äriühingu
juhtorganites.
30
2. jagu
Väärtuse hindamine
§ 29. Väärtuse hindamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et enne iga kriisilahendustegevust
hinnatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, kohustisi, õigusi ning
kohustuste väärtusi õiglaselt, usaldusväärselt ja realistlikult (edaspidi väärtuse hindamine).
(2) Väärtuse hindamiseks määrab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avaliku sektori
asutusest, kindlustusandjast ja muust kriisilahenduse subjektist sõltumatu isiku (edaspidi
sõltumatu ekspert). Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus hindab ise väärtusi, kui seda ei
ole võimalik teha sõltumatul eksperdil.
(3) Enne otsuse tegemist kriisilahenduse algatamise kohta tagab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus esimese väärtuse hindamise, et teha kindlaks, kas käesoleva seaduse § 26
lõikes 1 või 10 sätestatud tingimused on täidetud.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on teinud otsuse kriisilahenduse algatamise
kohta, tehakse teine väärtuse hindamine, et:
1) saada teavet otsuse tegemiseks sobivaimate kriisilahendusmeetmete rakendamise ja
kriisilahendusõiguste kasutamise kohta;
2) tagada kahjumi arvessevõtmine täies ulatuses kriisilahendusmeetme rakendamise korral;
3) saada teavet otsuse tegemiseks omandiõiguse instrumentide tühistamise või nende väärtuse
vähendamise ulatuse kohta;
4) saada teavet otsuse tegemiseks tagamata kohustiste, sealhulgas võlainstrumentide
allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta;
5) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse
instrumentide kohta, mis võidakse üle anda sildkindlustusandjale, kui rakendatakse
sildkindlustusandja asutamise meedet;
6) saada teavet otsuse tegemiseks kriisilahenduses olevale ettevõtjale või asjakohasel juhul
ettevõtja omanikele makstava tasu suuruse kohta, kui rakendatakse sildkindlustusandja
asutamise meedet;
7) saada teavet otsuse tegemiseks vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse
instrumentide kohta, mis võidakse üle anda kolmandast isikust ostjale, ja turutingimuste
kindlaksmääramiseks, kui rakendatakse kindlustusandja võõrandamise meedet.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud hindamine tehakse kooskõlas kindlustustegevuse
seaduse §-s 43 sätestatud vara ja kohustiste hindamisega, kuid hindamist võib vajaduse korral
kohandada, et võtta arvesse olukorda, kui ei ole täidetud kindlustusandja tegevuse jätkamise
eeldus, ning võtta arvesse kriisilahendusmeetmete rakendamisega seotud konkreetseid
asjaolusid.
(6) Väärtuse hindamine ei anna iseseisvat kaebeõigust ja selle saab vaidlustada siis, kui samal
ajal vaidlustatakse kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise
otsus.
§ 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine
(1) Väärtuse hindamine on lõplik, kui seda teeb sõltumatu isik ja käesoleva seaduse § 29
lõigetes 4–6 sätestatud nõuded on täidetud. Kui hindamine ei vasta käesoleva lõike esimeses
lauses sätestatud tingimustele, käsitatakse väärtuse hindamist esialgsena.
31
(2) Väärtuse esialgse hindamise korral arvestatakse lisaks kahjumi puhvriga koos asjakohaste
põhjendustega.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb väärtuse esialgse hindamise alusel otsuse
viia ellu kriisilahendustegevus, tuleb lõplik väärtus hinnata esimese võimaluse korral.
(4) Väärtuse lõplik hindamine:
1) tagab, et kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti raamatupidamisarvestuses
võetakse kahjum arvesse täies ulatuses;
2) annab teavet otsuse tegemiseks võlausaldajate nõuete taastamise või hüvitise suurendamise
kohta vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 5.
(5) Kui väärtuse lõpliku hindamise tulemusel on ettevõtja vara netoväärtus suurem kui esialgse
hindamise käigus leitud väärtus, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus:
1) suurendada mõjutatud võlausaldajate selliste nõuete väärtust, mis on allahinnatud või
restruktureeritud;
2) anda sildkindlustusandjale korralduse suurendada kriisilahenduses olevale ettevõtjale
makstava tasu suurust vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste asjus või ettevõtja omanikele
makstava tasu suurust vastavalt olukorrale.
(6) Väärtuse lõpliku hindamise aktile lisatakse kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti
kohta järgmine teave:
1) uuendatud raamatupidamise aruanne ning hinnang vara ja kohustiste turuväärtuse kohta;
2) finantsseisundi aruanne, sealhulgas asjakohasel juhul aktuaarifunktsiooni täitva sõltumatu
isiku hinnang kindlustustegevuse seaduse §-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste väärtuse kohta;
3) lisateave tema vara, tehniliste eraldiste ja teiste kohustiste turuväärtuse ning bilansilise
väärtuse kohta.
(7) Väärtuse lõpliku hindamise korral tuleb esitada teave võlausaldajate jagamise kohta
klassidesse vastavalt nende nõuete rahuldamisjärkudele ning hinnang selle kohta, kuidas
ettevõtja omanike ja võlausaldajate klasse oleks eeldatavasti koheldud, kui ettevõtja oleks
likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses, sealjuures piiramata käesoleva seaduse §-s 62
sätestatud hindamist.
(8) Olenemata liidu riigiabi reeglitest, põhineb väärtuse lõplik hindamine mõistlikel eeldustel.
Hindamise korral ei arvestata võimaliku erakorralise avaliku sektori finantstoetusega
kriisilahenduse ajal.
5. peatükk
Kriisilahendusmeetmed
1. jagu
Üldsätted
§ 31. Kriisilahendusmeetmed
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kriisilahenduses oleva
ettevõtja suhtes järgmisi kriisilahendusmeetmeid:
1) kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine;
2) kindlustusandja tasulisena võõrandamine (edaspidi kindlustusandja võõrandamine);
3) sildkindlustusandja asutamine;
32
4) vara ja kohustiste eraldamine;
5) omandiõiguse instrumendi, kapitaliinstrumendi ja muu kõlbliku kohustise allahindamine
või konverteerimine (edaspidi allahindamine või konverteerimine).
(2) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise korral ei ole kindlustusandjal lubatud
sõlmida uusi kindlustuslepinguid. Kindlustusandja võib üksnes hallata olemasolevat
kindlustusportfelli, kuni tema tegevus lõpetatakse käesoleva seaduse § 33 kohaselt.
(3) Kindlustusandja võõrandamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja
omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle ostjale, kes ei ole
sildkindlustusandja.
(4) Sildkindlustusandja asutamise korral antakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja
omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa neist üle sildkindlustusandjale.
(5) Vara ja kohustiste eraldamise korral antakse kriisilahenduses oleva ettevõtja või
sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist üle käesoleva seaduse § 35 lõikes 2
nimetatud vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale, kui esineb üks sama paragrahvi lõikes 1
sätestatud olukordadest.
(6) Allahindamis- või konverteerimismeedet kasutatakse vastavalt käesoleva seaduse §-le 41.
§ 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusmeedet rakendada eraldi või
koos teise kriisilahendusmeetmega, välja arvatud vara ja kohustiste eraldamise meede, mida
võib rakendada üksnes koos teiste kriisilahendusmeetmetega.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab kindlustusandja või muu
kriisilahenduse subjekti suhtes rakendada kriisilahendusmeedet ning selle tulemusel kannavad
kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad kahju või nende nõuded restruktureeritakse või
konverteeritakse, rakendab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kapitaliinstrumentide ja
kõlblike kohustiste allahindamist või konverteerimist vastavalt käesoleva seaduse §-s 41
sätestatule selle kriisilahendusmeetme rakendamisega samal ajal või vahetult enne seda.
(3) Tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist, kui rakendatakse
kriisilahendusmeedet või kasutatakse kriisilahendusõigust, hüvitatakse esmalt
kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla või
konverteeriti neid kompenseerimata.
(4) Kõlblike kohustiste konverteerimist kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest
tulenevate nõuete suhtes rakendada üksnes siis, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik saavutada muude kriisilahendusmeetmete
rakendamisega või kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa kindlustusvõtjate parema
kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamisega ja nõuete allahindamisega.
(5) Kui rakendatakse üksnes käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud
kriisilahendusmeedet ja seda tehakse kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste või
kohustiste osaliseks üleandmiseks, likvideeritakse allesjäänud ettevõtja, kelle vara, õigused ja
kohustised üle anti, tavalises maksejõuetusmenetluses.
33
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul likvideeritakse ettevõtja mõistliku aja
jooksul, võttes arvesse teenuste osutamise vajadust vastavalt käesoleva seaduse §-s 51
sätestatule, et vastuvõtjal oleks võimalik jätkata üleandmise tulemusel omandatud tegevusega
või osutada omandatud teenuseid, ning võttes arvesse muid põhjusi, mis näitavad, et nimetatud
ettevõtja tegevusega jätkamine teatud aja jooksul aitab kaasa kriisilahenduseesmärkide
saavutamisele ning käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud üldpõhimõtete järgimisele.
(7) Finantsinspektsioon, Rahandusministeerium või Tagatisfond võib nõuda tagasi kõik
kriisilahendusmeetmete rakendamise või kriisilahendusõiguste kasutamise korral tekkinud
mõistlikud kulud ühel või mitmel järgmisel viisil:
1) lahutada kulu makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale
ettevõtjale või ettevõtja omanikule;
2) eesõigusena nõuda kulu tagasi kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt;
3) eesõigusena lahutada kulu vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja või sildkindlustusandja
tegevuse lõpetamise käigus tekkinud tulust.
(8) Kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korral teisele
ettevõtjale ei kohaldata pankrotiseaduse § 110–116.
(9) Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata
ümberkujundamise, jagunemise ega ühinemise korral ettevõtja omanike õiguste suhtes
äriseadustikus sätestatut, sealhulgas §-des 391–405 ja 418–43310 ühinemise, §-des 4771–47710
piiriülese jagunemise ning §-des 4911–49110 piiriülese ümberkujundamise kohta sätestatut.
(10) Kriisilahendusmeetme rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise korral ei
kohaldata äriseadustiku §-des 143, 171, 172, 176, 192 ja 1921, § 196 lõike 1 punktides 1 ja 3,
§-des 197, 199, 246, 247–2491, 292, 294 ja 2941, 298, 301 ning 339–342, § 343 lõike 1
punktides 1 ja 2, §-des 345, 349, 352–356 ja 358, § 359 lõike 1 punktides 1 ja 22 ning lõikes 2
ja §-s 361 sätestatut.
2. jagu
Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine
§ 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusandja maksevõimelisena
likvideerimise meedet kindlustusandja kindlustustegevuse lõpetamiseks. Kindlustusandjal on
sellisel juhul keelatud sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja ta võib üksnes hallata olemasolevat
kindlustusportfelli.
(2) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral tagab kindlustusandja vastavuse
miinimumkapitalinõudele viivitamata pärast maksevõimelisena likvideerimise meetme
rakendamist. Kindlustusandja üle teostatakse järelevalvet kindlustustegevuse seaduse kohaselt
kuni tema tegevuse lõpetamiseni käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt.
(3) Kindlustusandja töötaja peab vastama kindlustustegevuse seaduses ja muudes õigusaktides
töötaja suhtes kohalduvatele nõuetele kuni kindlustusandja lõpetamiseni, et tagada olemasoleva
kindlustusportfelli haldamine.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb koostöös Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksusega meetme rakendamise korral järgmist:
1) jälgib kindlustusandja rahavooge ja kulusid, et säilitada tema väärtus ja turustatavus;
34
2) hindab kindlustusandja kavandatud muudatusi vara koosseisus;
3) jälgib hoolikalt kindlustusandja edasikindlustuskorda;
4) nõuab kindlustusandjalt vähemalt kord kvartalis aktuaari sõltumatuid ülevaateid tehniliste
eraldiste ja reservide kohta.
(5) Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamise korral võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus piirata või keelata:
1) kindlustusandja omakapitaliinstrumendiga või omakapitalina käsitatava instrumendiga
seotud maksete, sealhulgas dividendimaksete tegemist;
2) muutuvtasu maksete tegemist ja kindlustusandja vabatahtlikke pensionihüvitisi tema
juhtidele ning töötajatele.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse kriisilahenduses oleva kindlustusandja
lõpetamise kohta ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, kumb toimub varem:
1) kindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist müüakse kolmandale
isikule;
2) kindlustusandja vara realiseeritakse ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses.
(7) Kui kindlustusandja kohustiste väärtus ületab vara väärtust või kindlustusandja ei täida
miinimumkapitalinõuet, otsustab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus, kas lõpetada
kindlustusandja tavalises maksejõuetusmenetluses või rakendada muud käesoleva seaduse § 31
lõikes 1 nimetatud kriisilahendusmeedet.
3. jagu
Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja
kohustiste eraldamine
§ 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja
kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus kooskõlas käesoleva seaduse § 36
lõigetes 5 ja 6 ning §-s 64 sätestatuga rakendada kindlustusandja võõrandamise meedet,
sildkindlustusandja asutamise meedet ning vara ja kohustiste eraldamise meedet
kriisilahenduses oleva ettevõtja omaniku või sellise kolmanda isiku varasema nõusolekuta, kes
ei ole sildkindlustusandja või ostja, äriseadustikus ja väärtpaberituru seaduses sätestatud
menetlusnõudeid täitmata.
(2) Kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise
korral jagatakse ostja või sildkindlustusandja makstav tasu pärast käesoleva seaduse § 32
lõikes 3 sätestatud isikuid ja kooskõlas lõikega 7 järgmistele isikutele alljärgnevatel
tingimustel:
1) kriisilahenduses oleva ettevõtja omanikud, kui nende omandiõiguse instrumendid on üle
antud ostjale või sildkindlustusandjale;
2) kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa neist on üle antud ostjale
või sildkindlustusandjale.
(3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja maksab pärast käesoleva seaduse § 32 lõikes 3
sätestatud isikuid ja kooskõlas lõikega 7 kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õiguste ja
kohustiste otse omandamise korral tasu kriisilahenduses olevale ettevõtjale. Hüvitise võib
maksta vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja emiteeritud võlakirjades.
35
(4) Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja kohustiste
eraldamise meetme rakendamisega seotud tehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse
7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmeid.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks
rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud meetmeid mitu korda, et teha vajaduse korral
lisaüleandmisi.
(6) Ostja ja sildkindlustusandja võib kasutada kriisilahenduses oleva ettevõtja õigust olla
makse- ja arveldussüsteemi liige, reguleeritud väärtpaberituru osaline ja kindlustuse tagamise
skeemi liige ning ostjal ja sildkindlustusandjal võib olla juurdepääs sellele süsteemile, turule ja
skeemile, kui nad vastavad nendes olemise ja osalemise tingimustele.
(7) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud
väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise
tingimustele, ei või kummakski olemist või neis osalemist piirata põhjusel, et ostjal või
sildkindlustusandjal puudub krediidireiting või see ei ole piisaval tasemel, et saada liikmeks või
osaliseks.
(8) Kui ostja või sildkindlustusandja ei vasta makse- ja arveldussüsteemi liikmeks, reguleeritud
väärtpaberituru osaliseks või kindlustuse tagamise skeemi liikmeks olemise või osalemise
tingimustele, võivad nad ajutiselt olla Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekul ja
tema määratud perioodil nimetatud süsteemi või skeemi liikmed või turu osalised nii, et
kummalgi neist ei ole juurdepääsuluba sellele süsteemile, turule või skeemile.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse määratud periood ei või olla pikem kui 24 kuud. Kui
ostja või sildkindlustusandja esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele taotluse, võib
üksus seda perioodi pikendada.
(9) Nendel kriisilahenduses oleva ettevõtja omanikel või võlausaldajatel ja muudel kolmandatel
isikutel, kelle vara, õigusi või kohustusi ei ole kindlustusandja võõrandamise,
sildkindlustusandja asutamise või vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral üle
antud, ei teki õigusi seoses üle antava vara, õiguste ja kohustistega või vara, õiguste ja
kohustiste suhtes. Samuti ei ole neil ühtegi õigust või nõuet sildkindlustusandja või vara ja
kohustiste valitsemise ettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmete suhtes või nendega seoses,
piiramata käesoleva seaduse 7. peatükis sätestatud õiguskaitsemeetmete kohaldamist.
§ 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada vara ja kohustiste eraldamise
meedet, kui esineb mõni järgmistest juhtudest:
1) turuolukorda arvesse võttes võib vara, kohustiste või õiguste realiseerimine tavalises
maksejõuetusmenetluses mõjutada ebasoodsalt ühte või mitut finantsturgu;
2) portfelli üleandmine on vajalik, et hõlbustada kindlustusandja maksevõimelisena
likvideerimise meetme rakendamist või tagada kriisilahenduses oleva ettevõtja või
sildkindlustusandja korrapärane toimimine;
3) portfelli üleandmine on vajalik parima likvideerimistulemuse saavutamiseks.
(2) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamiseks asutab Rahandusministeerium
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul aktsiaseltsi või omandab sellise
aktsiaseltsi (edaspidi vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja), millele on Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusel õigus üle anda ühe või mitme kriisilahenduses oleva ettevõtja või
36
sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või osa neist (edaspidi käesolevas paragrahvis
portfell).
(3) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja võtab vastu ja haldab talle üle antud portfelli
eesmärgiga see lõpuks parima hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida.
(4) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega vara ja
kohustiste valitsemise ettevõtja korral järgmised dokumendid ja teabe:
1) asutamisleping ja põhikiri;
2) nõukogu ja juhatuse liikmete määramine, nende tasud ja ülesanded;
3) strateegiline plaan ja riskiprofiil.
(5) Vara ja kohustiste eraldamise meetme rakendamise korral määrab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus hüvitise, mille eest antakse vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale üle
portfell, arvestades käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud hindamist ning liidu riigiabi
reegleid. Hüvitisel võib olla nominaal või negatiivne väärtus.
(6) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud sildkindlustusandja asutamise
meedet, võib vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja pärast selle meetme rakendamist
omandada sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja portfelli üle
anda ühele või mitmele vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale mitu korda.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib anda portfelli tagasi kriisilahenduses olevale
ettevõtjale, kes on kohustatud selle tagasi võtma.
(9) Portfelli võib kriisilahenduses olevale ettevõtjale tagasi anda, kui selline võimalus on
määratud üleandmislepingus, või juhul, kui omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või
kohustised ei kuulu sellisesse klassi ega vasta üleandmistingimustele, mis on määratud samas
lepingus.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul võib tagasiandmine toimuda igal ajal ja see
peab vastama portfelli üleandmise lepingus seatud üleandmistingimustele.
(11) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust
kriisilahenduses oleva ettevõtja omanike ega võlausaldajate vastu. Vara ja kohustiste
valitsemise ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed ei vastuta kriisilahenduses oleva ettevõtja
omanike või võlausaldajate vastu oma kohustuste täitmisel tehtud või tegemata jäetud
toimingute eest, välja arvatud, kui tegemist on raske hooletuse või tahtlusega, mis mõjutab
otseselt omanike või võlausaldajate õigusi.
(12) Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3
sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle
tagamiseks, et kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt
seotud isikutele.
§ 36. Kindlustusandja võõrandamise meede
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja
omandiõiguse instrumentide või kogu tema vara, õiguste ja kohustiste või osa neist (edaspidi
käesolevas paragrahvis portfell) üleandmist ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja.
37
(2) Ostjal peab üleandmise hetkel olema kindlustustegevuse seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud
tegevusluba, et jätkata kindlustustegevusega pärast kindlustusandja võõrandamist. Tegevusloa
puudumise korral vaatab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus tegevusloa taotluse läbi
õigel ajal, arvestades kindlustustegevuse seaduses sätestatud tegevusloa menetlemise
tähtaegadega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmine toimub turutingimustel, võttes arvesse
üleandmisega seotud asjaolud ja kooskõla liidu riigiabi reeglitega. Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus määrab tingimused portfelli võõrandamiseks, et saavutada üleandmiseks
turutingimused, mis on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisega.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib ostja nõusolekul rakendada võõrandamise
meedet koos tagasimüügikohustuse tingimusega, kui see on põhjendatud, võttes arvesse
olukorra asjaolud. Tagasimüügi korral antakse ostjale üle antud portfell tagasi kriisilahenduses
olevale kindlustusandjale või selle algsele omanikule. Kindlustusandja või algne omanik on
kohustatud portfelli tagasi võtma.
(5) Kui omandiõiguse instrumentide üleandmise tulemusel omandatakse kindlustusandjas
oluline osalus või seda suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikes 1
sätestatule, arvestab Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus, et osaluse hindamine ei
põhjustaks viivitusi kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamisel ega takistaks
kriisilahenduseesmärkide saavutamist.
(6) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus ei ole lõpetanud osaluse hindamist omandiõiguse
instrumentide üleandmise kuupäevaks, toimitakse järgmiselt:
1) antakse need ostjale üle;
2) peatatakse osaluse hindamisaja ja portfelli müügi perioodi ajal ostja õigus hääletada seoses
nende aktsiate ja osadega ning see õigus on ainult Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel,
kellel ei ole kohustust kasutada hääleõigust ja kes ei vastuta selle kasutamise või sellest
loobumise tagajärgede eest;
3) ei kohaldata kindlustustegevuse seaduse §-s 121 sätestatud meetmeid osaluse hindamise ja
portfelli müümise jooksul.
(7) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus on lõpetanud osaluse hindamise, teavitab ta ostjat
kirjalikult osaluse omandamise või sellest keeldumise otsusest vastavalt kindlustustegevuse
§ 120 lõikes 4 sätestatule.
(8) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse osaluse omandamise kohta, võib ostja
kasutada oma hääleõigust omandatud aktsiate ja osade suhtes selle otsuse teadasaamisest
arvates.
(9) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse osaluse omandamisest keeldumise
kohta, toimitakse järgmiselt:
1) kohaldatakse hääleõiguse kasutamise suhtes käesoleva paragrahvi lõike 6 punkti 2;
2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib ostjalt määratud ajavahemiku jooksul nõuda
omandiõiguse instrumentide edasivõõrandamist, arvestades kehtivaid turutingimusi;
3) kohaldatakse Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse nõusolekul kindlustustegevuse
seaduse § 121, kui ostja ei ole täitnud käesoleva lõike punktis 2 sätestatud nõuet.
38
(10) Ostjal on üleantud portfelli suhtes kõik samad õigused, mis olid kriisilahenduses oleval
kindlustusandjal, sealhulgas piiriülese kindlustustegevuse õigused, et jätkata kindlustusandja
tegevusega.
§ 37. Sildkindlustusandja
(1) Rahandusministeerium asutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ettepanekul
aktsiaseltsist sildkindlustusandja või omandab selle eesmärgiga võtta vastu ja saada
sildkindlustusandja omandisse kriisilahenduses oleva kindlustusandja kõik omandiõiguse
instrumendid või osa neist ning ühe või mitme kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ning
kõik tema õigused ja kohustised või osa neist, et tagada kriisilahenduseesmärkide saavutamine
ning võõrandada kriisilahenduses olev kindlustusandja.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb valdkonna eest vastutavale ministrile
ettepaneku määrata oma esindaja või esindajad sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse
liikmeks.
(3) Rahandusministeerium kooskõlastab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusega:
1) sildkindlustusandja asutamislepingu ja põhikirja;
2) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata nõukogu ja juhatuse liikmed;
3) sildkindlustusandja nõukogu ja juhatuse liikmete ülesanded ja tasud;
4) sildkindlustusandja strateegilise plaani ja riskiprofiili.
(4) Sildkindlustusandja on kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses ja tema
suhtes kohaldatakse kindlustustegevust reguleerivaid õigusakte, sealhulgas tegevusloa
taotlemise ja järelevalve kohta sätestatut, et tagada kindlustustegevuse jätkamine.
Sildkindlustusandjal on õigus üleantud vara, õiguste ja kohustiste suhtes kasutada kõiki samu
õigusi, mida kasutas kriisilahenduses olev kindlustusandja.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib Finantsinspektsiooni järelevalveüksusele
erandkorras kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks esitada taotluse, mille järgi ei kohaldata
sildkindlustusandja suhtes tema tegevuse alguses ja lühikest aega kindlustustegevust
reguleerivaid õigusakte, sealhulgas sätteid tegevusloa taotlemise, menetlemise ja järelevalve
kohta.
(6) Kui Finantsinspektsiooni järelevalveüksus teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 5
sätestatud erandi lubamiseks, märgib ta erandi kohaldamise ajavahemiku, mis ei kesta kauem
kui 24 kuud.
(7) Sildkindlustusandja tegevus peab olema kooskõlas liidu riigiabi reeglitega, sealjuures võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus selleks ette näha piirangud sildkindlustusandja
tegevuses.
(8) Sildkindlustusandja asutajaõiguste teostamise, juhtimise ja järelevalve suhtes ei kohaldata
riigivaraseaduse 6. peatüki 1. ja 3. jaos, välja arvatud §-s 88 sätestatut.
(9) Arvestades Eesti ja liidu konkurentsiõiguse piiranguid, peab sildkindlustusandja juhtimine
lähtuma eesmärgist, mille kohaselt tuleb kriisilahenduseesmärgid täita ning sildkindlustusandja
ja kriisilahenduses olev kindlustusandja või ülevõetud vara, õigused ja kohustised tuleb
võõrandada ühele või mitmele erasektori ostjale niipea, kui turutingimused seda võimaldavad.
39
(10) Sildkindlustusandja kehtestab käesoleva seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud
konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks sise-eeskirjad, sealhulgas selle tagamiseks, et
kriisilahendusega seotud teave on kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud
isikutele.
§ 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus sildkindlustusandjale üle anda
kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised
või osa neist.
(2) Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamise korral tagab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus, et sildkindlustusandjale kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt üle
antud kohustiste koguväärtus ei ületa üleantud õiguste ja vara koguväärtust.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme
rakendamist omandiõiguse instrumendid, vara, kohustised ja õigused tagasi anda.
Kriisilahenduses olev kindlustusandja või tema algsed omanikud on kohustatud need tagasi
võtma, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:
1) üleandmislepingus on selgelt kindlaks määratud tagasiandmise võimalus;
2) teatud omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei vasta sellistele klassidele
või üleandmistingimustele, mis on kindlaks määratud üleandmislepingus.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tagasiandmine võib aset leida igal ajal ja see vastab
kõikidele üleandmislepingus seatud üleandmistingimustele.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib pärast sildkindlustusandja asutamise meetme
rakendamist anda omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised üle kolmandast
isikust ostjale.
(6) Sildkindlustusandja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahenduses
oleva kindlustusandja omanike ega võlausaldajate vastu. Sildkindlustusandja juhatuse ja
nõukogu liikmed ei vastuta kindlustusandja omanike ja võlausaldajate ees kahju eest, mis on
tingitud nende tegevusest või tegevusetusest oma kohustuste täitmisel, kui sellise tegevuse või
tegevusetusega ei kaasnenud rasket hooletust või tahtlust, mis mõjutab omanike või
võlausaldajate õigusi.
§ 39. Sildkindlustusandja lõpetamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb otsuse sildkindlustusandja lõpetamise kohta
ühel järgmistest juhtudest, olenevalt sellest, milline neist toimub varem:
1) sildkindlustusandja ühineb muu ettevõtjaga;
2) sildkindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 37 lõikes 1 sätestatule;
3) sildkindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline osa neist võõrandatakse uuele
ostjale;
4) sildkindlustusandja vara realiseeritakse ja kohustised täidetakse täies ulatuses.
(2) Sildkindlustusandja lõpetamise korral saadud tulu kantakse riigieelarvesse, arvestades
käesoleva seaduse § 32 lõigetega 3 ja 7.
40
§ 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide
võõrandamisele
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kavatseb rakendada kindlustusandja
võõrandamise meedet või sildkindlustusandja asutamise või tema vara, õiguste või kohustiste
võõrandamise meedet, kohaldatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja,
sildkindlustusandja ja tema vara, õiguste, kohustiste või omandiõiguse instrumentide
pakkumise suhtes (edaspidi käesolevas paragrahvis pakkumine) käesoleva paragrahvi lõiget 2.
Vara, õiguste ja kohustiste kogumeid võib pakkuda eraldi.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus järgib pakkumise korraldamisel järgmisi nõudeid:
1) see on läbipaistev ning üleantava vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentide
kohta ei esitata eksitavat teavet;
2) ühte võimalikku ostjat ei asetata põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda
võrreldes teiste võimalike ostjatega;
3) puudub huvide konflikt;
4) ühelegi võimalikule ostjale ei anta ebaõiglast eelist;
5) kriisilahendus lõpetatakse võimalikult kiiresti;
6) pakkumine korraldatakse suurimat kasu tooval viisil.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse
õigust teha pakkumine kindlale võimalikule ostjale.
(4) Kindlustusandja või sildkindlustusandja pakkumise kohta teabe avalikustamisega võib
erinevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 596/2014 artikli 17 lõikes 1
sätestatust viivitada, nagu on määratud sama artikli lõikes 4 või 5.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib otsustada mitte kohaldada pakkumise suhtes
käesoleva paragrahvi lõiget 2, kui see on põhjendatud ja seaks ohtu ühe või mitme
kriisilahenduseesmärgi täitmise.
4. jagu
Allahindamis- või konverteerimismeede
§ 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks
rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet selleks, et:
1) rekapitaliseerida kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt, kes vastab käesoleva
seaduse § 26 lõikes 1 või 10 sätestatud tingimustele piisavalt, et rakendada käesoleva seaduse
§-s 33 sätestatud maksevõimelisena likvideerimise meedet ning säilitada selle ettevõtja
tegevusluba;
2) konverteerida nõudeõigused, sealhulgas kindlustuslepingust tulenevad nõuded või
võlainstrumendid omandiõiguse instrumentideks, või vähendada selliste nõudeõiguste või
võlainstrumentide põhisummat, mis on üle antud sildkindlustusandjale või vara ja kohustiste
eraldamise ettevõtjale või kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise tõttu
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või
konverteerimismeedet kindlustuslepingust tulenevate nõuete suhtes, võib ta muuta lepingu
tingimusi, et tagada tulemuslik kriisilahenduseesmärgi saavutamine. Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus võtab arvesse mõju kindlustusvõtjate kollektiivsetele huvidele.
41
(3) Kindlustustingimuste muutmise korral arvestab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
kohustusliku kindlustuse kindlustussummade vastavusega õigusaktides sätestatud
kindlustussummade alammääradele.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab summa, mille võrra alla hinnata või
konverteerida asjakohased kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud
kohustised käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks, lähtudes käesoleva seaduse
§-s 29 sätestatud väärtuse hindamisest.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või
konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi kohustiste
suhtes, säilitades seejuures ettevõtja õigusliku vormi või kaaludes vajaduse korral selle
muutmist.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib rakendada allahindamis- või
konverteerimismeedet kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti kõigi
kapitaliinstrumentide ja kohustiste, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud
kohustiste suhtes.
(7) Allahindamis- või konverteerimismeedet ei rakendata järgmiste kohustiste suhtes,
sealhulgas, kui need on reguleeritud kolmanda riigi õigusaktis:
1) tagatud kohustised, mille puhul võlausaldaja õigus tagasimaksele või muule tulemusele on
tagatud hüpoteegi, pandi või pandiõiguse või käesoleva seaduse § 63 lõike 1 punktis 1
nimetatud tagatiskokkuleppega, sealhulgas tagasiostulepingutest ja muudest omandiõiguse
üleminekul põhinevatest tagatiskokkulepetest tulenevad kohustised;
2) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga lepingulised kohustused krediidiasutuste,
investeerimisühingute ja kindlustusandjate vastu, välja arvatud samasse konsolideerimisgruppi
kuuluvad ettevõtjad;
3) lühema kui seitsmepäevase tähtajaga kohustused makse- ja arveldussüsteemide seaduses
määratletud arveldussüsteemide ning sama seaduse § 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud süsteemi
korraldajate või nendes osalejate vastu ja mis tulenevad sellises süsteemis osalemisest, või
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide,
kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.07.2012, lk 1–59)
artikli 14 kohaselt liidus asutatud kesksete vastaspoolte vastu või sama määruse artikli 25
kohaselt kolmandate riikide Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse tunnustatud kesksete
osapoolte vastu;
4) töölepingute alusel kohustused töötajate vastu, mis on seotud palgavõlgnevuse,
pensionihüvitise või muude kindlaks määratud töötasudega, välja arvatud töötajate
tulemustasud, mis ei ole reguleeritud kollektiivlepinguga;
5) kohustused äri- või kaubakrediiti andnud võlausaldajate vastu eesmärgiga tarnida kaupu või
osutada teenuseid, sealhulgas osutada info- ja tehnoloogia-, kommunaal- ning ruumide
korrashoiu teenust, ja rentida ruume, mida on vaja ettevõtja tegevuse pidevaks toimimiseks või
kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks;
6) kohustused Maksu- ja Tolliameti, Sotsiaalkindlustusameti ning välisriikide asjakohaste
maksu- ja sotsiaalkindlustusasutuste vastu, kui selliste asutuste nõudeõigused rahuldatakse
kohaldatava õiguse alusel eelisjärjekorras;
7) Tagatisfondi seaduse või teiste õigusaktide alusel tekkivad kindlustuse tagamise skeemide
osamaksete tasumise kohustused;
8) kohustusliku liikluskindlustuse lepingutest tulenevad kohustused.
42
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 1 sätestatu ei välista meetme kohaldamist tagatud
kohustise, sealhulgas pandiga tagatud kohustise sellise osa suhtes, mis ületab tagatiseks oleva
vara, pandi, pandiõiguse või tagatise väärtust.
(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erandkorras jätta rakendamata allahindamis-
või konverteerimismeetme järgmistel tingimustel:
1) kohustist ei ole võimalik konverteerida mõistliku aja jooksul, vaatamata Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse heas usus tehtud jõupingutustele;
2) see on hädavajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide ja põhiäriliinide jätkuvuse
saavutamiseks, et säilitada kriisilahenduses oleva ettevõtja võime jätkata põhiliste toimingute
ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist;
3) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et vältida negatiivse mõju ulatuslikku levikut, mis
võib põhjustada olulisi häireid Eesti või liidu majanduses laiemalt;
4) allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine selliste kohustiste suhtes põhjustaks
väärtuse vähenemise, kuna muud võlausaldajad peaksid katma kahjumi suuremas ulatuses kui
olukorras, kus selliste kohustiste konverteerimine oleks välistatud;
5) see on hädavajalik ja proportsionaalne, et tagada kahju hüvitamine kahjustatud isikutele
kohustusliku vastutuskindlustuslepingu alusel.
§ 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju ettevõtja omanikule
(1) Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise korral teeb Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus ühte või mõlemat järgmistest tegevustest:
1) tühistab olemasolevad omandiõiguse instrumendid või annab need üle võlausaldajatele, kelle
nõudeõiguste suhtes kohaldatakse konverteerimist;
2) kui kriisilahenduses oleva ettevõtja netovara väärtus on käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud
hindamise tulemusel positiivne, vähendab ta olemasolevate omandiõiguse instrumentide
arvestuslikku väärtust, konverteerides kriisilahenduses oleva ettevõtja asjakohased
kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised omandiõiguse
instrumentideks.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul kasutab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud konverteerimismäära, mille tulemusel
vähenevad oluliselt ettevõtja omanike senised osalused ettevõtjas.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu
valikul käesoleva seaduse § 29 kohaselt tehtud väärtuse hindamise ning summaga, mille võrra
ta on otsustanud käesoleva seaduse § 44 lõike 1 kohaselt vähendada esimese taseme
omavahendeid ja alla hinnata või konverteerida asjakohased kapitaliinstrumendid.
(4) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste
konverteerimise tulemusel omandab isik kindlustusandjas olulise osaluse või seda
suurendatakse vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 118 lõikele 1, arvestab
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus olulise osaluse hindamise korral, et see ei
põhjustaks viivitusi meedet rakendades ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist.
(5) Kui Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus ei ole lõpetanud käesoleva paragrahvi
lõikes 4 sätestatud hindamist kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks, kohaldatakse
käesoleva seaduse § 36 lõiget 6 sellise olulise osaluse omandamise või suurendamise suhtes,
mis tuleneb kapitaliinstrumentide konverteerimisest.
43
§ 43. Konverteerimismäär
(1) Konverteerimismäär on tegur, mille abil määratakse kindlaks, kui palju omandiõiguse
instrumente saab teatavat liiki kohustiste konverteerimise korral, võttes aluseks üksiku
instrumendi või võlanõude kindlaksmääratud väärtusühiku.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab allahindamis- või
konverteerimismeetme rakendamise korral käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 8 nimetatud
õigust, võib ta kohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustiste eri klasside suhtes erinevat
konverteerimismäära kooskõlas ühe või mõlema järgmise põhimõttega:
1) määra kasutamine tagab mõistliku hüvitise nendele mõjutatud võlausaldajatele, kes on
kandnud kahju allahindamise või teisendamise õiguse kasutamise tõttu;
2) kohaldatava maksejõuetusõiguse kohaselt on kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustiste
konverteerimise määr kõrgem kui allutatud kohustistel.
§ 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või konverteerimismeedet
vastavalt nõuete rahuldamisjärkudele tavalises maksejõuetusmenetluses järgmiselt:
1) esimese taseme omavahendeid vähendatakse esimesena proportsionaalselt kahjumiga ning
kuni nende ammendumiseni kohaldatakse käesoleva seaduse § 42 lõikes 1 nimetatud ühte või
mõlemat tegevust;
2) teise taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või konverteeritakse
esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et
saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni olenevalt
sellest, millise toimingu väärtus on väiksem;
3) kolmanda taseme omavahendite instrumentide põhisumma hinnatakse alla või
konverteeritakse esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus
ulatuses, et saavutada kriisilahenduseesmärgid, või kuni nende instrumentide ammendumiseni
olenevalt sellest, kumb summa on väiksem;
4) järelejäänud kõlblike kohustiste põhisumma või maksmisele kuuluv jääk vastavalt nõuete
rahuldamisjärkudele tavalises maksejõuetusmenetluses hinnatakse alla või konverteeritakse
esimese taseme omavahendite instrumentideks või tehakse mõlemat vajalikus ulatuses, et
saavutada kriisilahenduseesmärgid.
(2) Kui käesoleva seaduse § 30 kohaselt tehtud esialgse hindamise tulemusel saadud kohustiste
konverteerimise summad ületavad lõpliku hindamise summasid, võidakse kohaldada
üleshindamismehhanismi võlausaldajate suhtes ja seejärel ettevõtja omanike suhtes neile
hüvitise maksmiseks.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab kohustiste omakapitaliks allahindamise
või konverteerimise otsuse tegemise korral, et ühte kohustiste klassi ei hinnata alla ega
konverteerita, kui sellele klassile alluv kohustiste klass jääb suures ulatuses omakapitaliks
konverteerimata või alla hindamata.
(4) Nõuded, mis tulenevad omavahenditest, sealhulgas osaliselt omavahendiks
kvalifitseeruvatest instrumentidest, on madalama rahuldamisjärguga kui muud nõuded.
(5) Kui hinnatakse alla asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude
kõlblike kohustiste põhisumma, kohaldatakse selle tegevuse suhtes järgmisi tingimusi:
44
1) allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise tulemusel tehtav vähendamine on
lõplik tingimusel, et ei kohaldata üleshindamist kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 2
sätestatud hüvitise maksmisega;
2) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omaniku vastu
ei jää alles ühtegi kohustist, kuna instrumendi summa hinnati alla, välja arvatud olemasolevad
kohustised ning vastutus sellise kahju eest, mis võib tekkida allahindamisõiguse kasutamise
õiguspärasuse kontrollimiseks esitatud kaebuse tagajärjel;
3) asjakohase kapitaliinstrumendi, võlainstrumendi või muu kõlbliku kohustise omanik ei saa
muud hüvitist kui käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel saadav kompensatsioon.
(6) Asjaomaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste
konverteerimiseks käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 2 ja 3 alusel võib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus nõuda kindlustusandjalt või muult kriisilahenduse subjektilt esimese
taseme omavahendite instrumentide emiteerimist kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja
muude kõlblike kohustiste omanikele.
(7) Asjakohaseid kapitaliinstrumente, võlainstrumente või muid kõlblikke kohustisi võib
konverteerida, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
1) need esimese taseme omavahendite instrumendid on kokkuleppel Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse või kohaldatavuse korral teise lepinguriigi kriisilahendusasutusega
emiteerinud kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt;
2) need esimese taseme omavahendite instrumendid emiteeritakse enne seda, kui
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt on emiteerinud omandiõiguse instrumente
eesmärgil, et riik või valitsusasutus saaks teha sissemakseid omavahendite suurendamiseks;
3) need esimese taseme omavahendite instrumendid määratakse ja antakse üle pärast
konverteerimisõiguse kasutamist viivitamata;
4) konverteerimismäär on kooskõlas käesoleva seaduse §-s 43 sätestatuga.
(8) Esimese taseme omavahendite instrumentide emiteerimiseks kooskõlas käesoleva
paragrahvi lõikega 6 võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et kindlustusandjal
või muul kriisilahenduse subjektil oleks Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kehtiv
nõusolek emiteerida vajalik arv esimese taseme põhiomavahendeid.
§ 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab allahindamis- või
konverteerimismeedet vastavalt käesoleva seaduse § 41 lõikele 1, kasutades § 48 lõike 1
punktides 7–11 sätestatud õigusi, avaldab Finantsinspektsioon haldusakti kohustuste
põhisumma või tasumata jäägi vähendamise, võlainstrumendi konverteerimise või tühistamise
kohta ja see hakkab kehtima selle avalikult teatavaks tegemisest arvates. Haldusakt on kohe
siduv kriisilahenduses oleva ettevõtja ning mõjutatud võlausaldajate ja ettevõtja omanike
suhtes.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 7
sätestatud õiguse alusel vähendanud kohustise põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki
nullini, loetakse see kohustis ja kõik sellega seotud kohustised ja nõuded, mis ei ole tekkinud
õiguse kasutamise ajaks, täidetuks ning nende olemasolu ei saa ühegi järgmise menetluse
käigus tõendada kriisilahenduses oleva ettevõtja ega selle õigusjärglasest ettevõtja hilisema
likvideerimise menetluses.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus vähendab põhisummat või selle maksmisele
kuuluvat jääki osaliselt, kuid mitte nullini, toimitakse järgmiselt:
45
1) kohustis tühistatakse sellise summa ulatuses, mille võrra seda vähendatakse;
2) algse kohustise aluseks olev instrument või leping jääb kehtima kohustise põhisumma või
maksmisele kuuluva jäägi ülejäänud osa suhtes, arvestades põhisumma vähenemisega
kaasnevat makstava intressisumma muudatust ning muid tingimuste muudatusi, mis tulenevad
käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 12 sätestatud õiguse kasutamisest.
§ 46. Tuletisinstrumentist tuleneva kohustise allahindamine või konverteerimine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab tuletisinstrumendist tuleneva kohustise
suhtes allahindamis- või konverteerimismeedet üksnes selle lõpetamise korral või pärast seda.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus lõpetada tuletisinstrumendileping,
mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja, välja arvatud selline
tuletisinstrumendileping, mille suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 41 lõiget 9.
(3) Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõike 1
punktis 4 sätestatud tasaarvestuskokkulepet, hindab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
või käesoleva seaduse § 29 lõikes 2 nimetatud sõltumatu ekspert sellistest tehingutest tuleneva
vastastikuse kohustise tasaarvestamisest järele jäänud nõude saldot tasaarvestuskokkuleppe
tingimuste alusel.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus määrab tuletisinstrumentidest tulenevate
kohustiste väärtuse kindlaks, arvestades järgmiste asjaoludega:
1) sobiv metoodika tuletisinstrumentide klasside väärtuse kindlaksmääramiseks, sealhulgas
tehingute korral, mille suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet;
2) tuletisinstrumendi positsiooni väärtuse kindlaksmääramise tähtaja kehtestamise põhimõtted;
3) sobiv metoodika, mille abil saaks võrrelda väärtuse vähenemist, mis võib tekkida
tuletisinstrumentide kohta käivate lepingute lõpetamisest ning kohustiste allahindamise või
konverteerimise meetme rakendamisest, kahjuga, mis tekiks tuletisinstrumentidele
allahindamise või konverteerimise menetluse käigus.
§ 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine
(1) Selleks, et tagada kohustiste tulemuslik konverteerimine, peab kindlustusandjal ja muul
kriisilahenduse subjektil olema nõuetekohases summas aktsia- või osakapitali või muid esimese
taseme omavahendeid, et emiteerida piisavalt omandiõiguse instrumente.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus jälgib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu
täitmist kriisilahenduskava koostamise ja haldamise käigus.
(3) Ettevõtja asutamise lepingu või põhikirjaga ei või ette näha tingimusi, mis takistavad
kohustiste konverteerimist omandiõiguse instrumentideks, sealhulgas ei või ettevõtja
omanikele ette näha ostueesõigust või saada neilt nõusolekut kapitali suurendamiseks.
6. peatükk
Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine
1. jagu
Kriisilahendusõigused
§ 48. Kriisilahendusõigused
46
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus rakendada kõiki käesolevas seaduses
kriisilahenduse algatamise tingimustele vastava kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti
suhtes sätestatud õigusi. Lisaks on tal järgmised kriisilahendusõigused, mida ta võib kasutada
teistest õigustest eraldi või koos nendega:
1) õigus nõuda isikutelt vajalikku teavet, et teha otsus kriisilahenduse algatamise kohta, ja
selleks, et teha kriisilahendusmeetmete rakendamiseks tarvilikke ettevalmistusi, sealhulgas on
tal õigus nõuda teavet kriisilahenduskava ajakohastamiseks ja täiendamiseks ning kohapealse
kontrolli käigus esitatavat teavet;
2) õigus omandada kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle ning kasutada õigusi ja volitusi,
mis on selle ettevõtja omanikel ning juhatuse ja nõukogu liikmetel;
3) õigus keelata sõlmida uusi kindlustus- ja edasikindlustuslepinguid ning õigus alustada
maksevõimelisena likvideerimise menetlust kriisilahenduses oleva kindlustusandja suhtes ja
lõpetada tema tegevus;
4) õigus lubada tegutseval sildkindlustusandjal sõlmida uusi kindlustuslepinguid ja neid
uuendada käesoleva seaduse § 37 lõigetes 5 ja 6 sätestatud erandi alusel;
5) õigus anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud omandiõiguse instrumendid;
6) õigus anda üle muule ettevõtjale tema nõusolekul kriisilahenduses oleva ettevõtja vara,
õigused või kohustised;
7) õigus restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad nõuded või vähendada, sealhulgas
nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumentide ja kõlblike kohustiste, samuti
kindlustuslepingutest tulenevate nõuete põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki;
8) õigus konverteerida kriisilahenduses oleva ettevõtja võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi,
sealhulgas kindlustuslepingutest tulenevaid nõudeid kindlustusandja, muu kriisilahenduse
subjekti, asjaomase emaettevõtja või sellise sildkindlustusandja omandiõiguse instrumentideks,
kellele antakse üle kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vara, õigused või
kohustised;
9) õigus tühistada kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumendid, välja arvatud
käesoleva seaduse § 41 lõike 7 punktis 1 sätestatud tagatud kohustised;
10) õigus vähendada, sealhulgas nullini, kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse
instrumentide nimiväärtust ja tühistada sellised omandiõiguse instrumendid;
11) õigus nõuda kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või asjaomaselt emaettevõtjalt
omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide, sealhulgas eelisaktsiate ja
vahetusvõlakirjade emiteerimist;
12) õigus muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud võlainstrumentide või muude
kõlblike kohustiste tagasimaksmise tähtpäeva või muuta sellistelt instrumentidelt ja muudelt
kõlblikelt kohustistelt makstava intressi summat või tähtpäeva, millest alates tuleb hakata
intressi maksma, sealhulgas on õigus maksed ajutiselt peatada;
13) õigus lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid;
14) õigus kutsuda tagasi või muuta kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu
liikmed;
15) õigus nõuda Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuselt olulise osaluse hindamist
kindlustustegevuse seaduse §-s 119 sätestatud menetlustähtaegu kohaldamata.
(2) Kriisilahendusmeetmete rakendamise suhtes ei kohaldata õigusnorme, välja arvatud
riigieelarve seadus, mis sätestavad nõude saada tehingule või toimingule ettevõtja omaniku,
võlausaldaja, kindlustusvõtja või muu kolmanda isiku varasem heakskiit või nõusolek. Samuti
ei kohaldata õigusnorme sellise teate või prospekti või muu sellesarnase teabe või dokumendi
esitamise või registreerimise kohustuse suhtes, piiramata käesoleva seaduse § 26 lõigetes 4 ja
11 ning §-s 65 ja § 66 lõigetes 1–6 sätestatud nõudeid, samuti liidu riigiabi õigusaktidest
tulenevate teavitamisnõuete kohaldamist.
47
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik allahindamis- või
konverteerimismeetme rakendamiseks vajalikud toimingud või nõuab nende täitmist,
sealhulgas on tal õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks sel
turul vähemalt järgmist:
1) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või noteerimise peatamine
või lõpetamine;
2) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;
3) allahinnatud võlainstrumentide uuesti noteerimine või kauplemisele lubamine, ilma et tuleks
täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite
avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning
millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.06.2017, lk 12–82),
kohast prospekti avaldamise nõuet.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab äriregistrit, väärtpaberite
keskdepositooriumi ja muud asjasse puutuvat registrit kriisilahenduse algatamise otsusest
viivitamata ning esitab asjakohasel juhul kriisilahendusmeetme rakendamise otsuse alusel
kandeavalduse.
§ 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahendusõiguste kasutamise korral muu
hulgas:
1) näha ette üleandmise toimumise ilma, et üleantavaid finantsinstrumente, õigusi, vara või
kohustisi mõjutaksid kohustised või koormatised, kui käesoleva seaduse § 63 lõigetes 7 ja 8
pole sätestatud teisiti, sealhulgas ei käsitata õigust hüvitisele kohustise või koormatisena;
2) käsitada vastuvõtjat kriisilahenduses oleva ettevõtjana koos tema õiguste, kohustiste ja
tegevustega kindlustusandja võõrandamise ja sildkindlustusandja meetme rakendamise korral,
sealhulgas vastuvõtja õigust olla makse- ja arveldussüsteemi liige või reguleeritud
väärtpaberituru osaline;
3) nõuda teabevahetust ja abi andmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ning vastuvõtja vahel;
4) nõuda kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingu tingimuste
muutmist või nende kehtetuks tunnistamist või lepingupooleks oleva kindlustusandja
asendamist vastuvõtjaga;
5) anda edasikindlustusandja nõusolekuta üle edasikindlustusõigused, mis hõlmavad üleantud
kindlustus- või edasikindlustuslepingust tulenevaid nõudeid, kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus annab kriisilahenduses oleva ettevõtja selliste edasikindlustusõigustega
seotud vara ja kohustised täielikult või osaliselt üle teisele ettevõtjale.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus nõuda pädevalt reguleeritud
väärtpaberituru korraldajalt, et ta teeks järgmisi tegevusi:
1) uute omandiõiguse instrumentide noteerimine või kauplemisele lubamine;
2) omandiõiguse instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või nende noteerimise
peatamine või lõpetamine.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2
sätestatud õigusi, kui see on tema hinnangul vajalik kriisilahenduse tulemuslikkuse tagamiseks
ning ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kehtestada majandustegevuse järjepidevuse
tagamise korra, et tagada kriislahenduse tulemuslikkus ja asjakohasel juhul vastuvõtja õigus
jätkata tegevust.
48
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kord sisaldab eelkõige järgmist:
1) kriisilahenduses oleva kindlustusandja sõlmitud kindlustuslepingute täitmise jätkamine nii,
et vastuvõtja võtab üle selle kindlustusandja õigused ja kohustised seoses üleantud
finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, ning lepingudokumentides kriisilahenduses
oleva kindlustusandja asendamine vastuvõtjaga;
2) kohtumenetluses, mis on seotud üleantud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega,
kriisilahenduses oleva ettevõtja asendamine vastuvõtjaga.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõike 5 punktis 2 sätestatud õigused ei mõjuta
järgmiste õiguste kasutamist:
1) õigus lõpetada kriisilahenduses oleva ettevõtja töötaja tööleping;
2) kooskõlas käesoleva seaduse §-dega 54–56 lepingupoole õigus kasutada lepingust tulenevaid
õigusi, sealhulgas õigus leping üles öelda, milleks on lepingutingimuste alusel õigus
kriisilahenduses oleva ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu enne üleandmist või vastuvõtja
tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast üleandmise lõpuleviimist.
§ 50. Õigus määrata erihaldur
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse
liikmete asendamiseks määrata erihalduri või mitu erihaldurit, kellel on ettevõtja juhtimiseks
vajalik kutsealane sobivus ning vajalikud oskused ja teadmised.
(2) Erihalduril on kõik kriisilahenduses oleva ettevõtja omanike ja juhatuse liikmete õigused,
mida ta kasutab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse kontrolli all.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib piirata erihalduri volitusi või nõuda, et
erihalduri tehtavate otsuste jaoks on vaja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse
nõusolekut.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus avalikustab erihalduri määramise ja sellega seotud
tingimused.
(5) Erihaldur on kohustatud tegutsema parimal võimalikul viisil kriisilahenduseesmärkide
saavutamiseks ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse algatatud kriisilahenduse
elluviimiseks, sealjuures, kui see on vastuolus kindlustusandja põhikirjas või õigusaktides
sätestatud juhtidele seatud kohustustega.
(6) Erihaldur esitab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kirjalikud aruanded
kriisilahenduses oleva ettevõtja finantsseisundi üksikasjaliku kirjelduse ja rakendatud
meetmete põhjenduste kohta erihalduri mandaadi alguses ja lõpus ning Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse määratud ajavahemiku tagant.
(7) Erihaldur määratakse kuni üheks aastaks. Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib
tähtaega erandkorras pikendada, kui erihalduri määramise tingimused on endiselt täidetud.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib erihalduri igal ajal tagasi kutsuda.
§ 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või
temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvalt ettevõtjalt nõuda äritegevuse toimimiseks vajalike
teenuste osutamist või selliste vahendite pakkumist, mis on vastuvõtjale vajalik talle üle antud
49
äritegevuse tõhusaks toimimiseks, sealhulgas juhul, kui kriisilahenduses oleva ettevõtja või
temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva ettevõtja suhtes on algatatud tavaline
maksejõuetusmenetlus.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib nõuda oluliselt teenuseosutajalt otseselt või
kaudselt pakutavate kaupade tarnimise või sellisel viisil pakutavate teenuste osutamise
jätkamist kriisilahenduses olevale ettevõtjale ka pärast kriisilahenduse algatamist järgmistel
tingimustel:
1) olulise teenuseosutaja vara ei kata tema kohustusi või kui objektiivsete tõendite alusel võib
järeldada, et tema vara ei kata neid lähiajal;
2) oluline teenuseosutaja ei ole suuteline tasuma õigeks ajaks oma võlgu või täitma muid
kohustusi või kui objektiivsete tõendite alusel võib järeldada, et ta ei ole suuteline seda lähiajal
tegema.
(3) Teise lepinguriigi kriisilahenduse korral on Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel
õigus nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt Eesti ettevõtjalt, et ta täidaks teise lepinguriigi
kriisilahendusasutuse nõutud kohustusi äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste osutamiseks
või vahendite pakkumiseks, mis on vajalik vastuvõtjale üle antud äritegevuse tõhusaks
toimimiseks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud teenuseid osutatakse ja vahendeid pakutakse
järgmistel tingimustel:
1) kui neid osutati ja pakuti kriisilahenduses olevale ettevõtjale enne kriisilahenduse algatamist
sõlmitud lepingu alusel, siis tehakse neid tegevusi selle lepingu kehtivuse jooksul samadel
tingimustel;
2) kui leping puudub või on lõppenud, osutatakse ja pakutakse neid mõistlikel tingimustel.
§ 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud õiguste,
kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused
(1) Kui kriisilahendustegevus on seotud kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi
õigusaktis reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega, võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et tehtaks järgmist:
1) kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku
kriisilahendustegevuse elluviimise tagamiseks;
2) kontrolliv isik haldab vastuvõtja nimel omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või täidab
kohustisi, kuni ta alustab kriisilahendustegevusega;
3) vastuvõtja mõistlikud kulud, mis on tehtud sellepärast, et käesoleva paragrahvi punktides 1
ja 2 nimetatud tegevused oleksid tagatud, ja need kaetakse käesoleva seaduse § 32 lõikes 7
sätestatu kohaselt ühel või mitmel viisil.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks näeb kindlustusandja või muu
kriisilahenduse subjekt asjaomases kokkuleppes ette tingimuse, et ettevõtja omanik,
võlausaldaja või kohustise aluseks olev lepingupool nõustub kohustise allahindamise või
konverteerimisega ning kohustise põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise,
konverteerimise või tühistamisega, mida Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib oma
õigusi kasutades teha.
(3) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt esitab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele sõltumatu õiguseksperdi kirjalikult koostatud põhjendatud
õigusarvamuse tema nõudmisel, mis kinnitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud
tingimuse õiguslikku jõustatavust ja tulemuslikkust.
50
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul ei ole vaatamata kontrollitava
isiku tegutsemisele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatu tagamine tõenäoline, ei
alustata toimingut kolmandas riigis asuva vara või selle riigi õiguses reguleeritud omandiõiguse
instrumentide, õiguste või kohustistega. Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on
toimingu juba teinud, on see sellise vara, omandiõiguse instrumentide, õiguste ja kohustiste
suhtes tühine.
§ 53. Lepinguliste kohustuste täitmine
(1) Ettevõtja suhtes rakendatavat kriisiennetusmeedet või kriisiohjemeedet, sealhulgas meetme
rakendamisega vahetult seotud sündmust, ei käsitata täitmist tingiva juhtumina Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta (EÜT L 168,
27.06.2002, lk 43–50) tähenduses ettevõtja sõlmitud lepingu alusel ega
maksejõuetusmenetlusena makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 7 tähenduses tingimusel, et
jätkatakse lepingu põhikohustuste, sealhulgas makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning
tagatise andmist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 kohaldatakse ka tütarettevõtjast kindlustusandja sõlmitud
sellise lepingu suhtes, mis sisaldab kohustisi, mida tagab või muul viisil toetab emaettevõtja
või kindlustusgrupi ettevõtja, või kindlustusgrupi ettevõtja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis
hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet.
(3) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamise korral käesoleva seaduse § 74
kohaselt või kui seda ei tunnustata ja Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nii otsustab,
käsitatakse kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust käesolevat paragrahvi kohaldades
kriisiohjemeetmena.
(4) Kui kriisilahenduses olev kindlustusandja jätkab lepingust tulenevate kohustuste, sealhulgas
makse- ja ülekandekohustuste täitmist, ning tagatise andmist, ei ole kriisiennetus- või
kriisiohjemeetme rakendamine ega sellega vahetult seotud mis tahes sündmus aluseks, et:
1) kasutada lõpetamise, peatamise, muutmise või tasaarvestuse õigust või lõpetamisel oleva
tasaarvestuse õigust, sealhulgas seoses tütarettevõtja sõlmitavate lepingutega, mille järgseid
kohustusi tagab või muul viisil toetab kindlustusgrupi ettevõtja ja mis sisaldavad vastastikuste
kohustuste täitmata jätmise sätet;
2) saada enda omandisse, kontrollida või tagatisena sisse nõuda kindlustusandja või muu
kriisilahenduse subjekti või temaga samasse kindlustusgruppi kuuluva isiku vara sellise lepingu
alusel, mis sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet;
3) mõjutada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti või temaga samasse
kindlustusgruppi kuuluva isiku lepingulist õigust, mis hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata
jätmise sätet.
(5) Käesoleva paragrahvi lõiked 1–4 ei piira isiku õigust võtta kasutusele lõike 4 punktis 1, 2
või 3 nimetatud meedet, kui see õigus tekib muu sündmuse tõttu kui kriisiennetus- või
kriisiohjemeetme rakendamine või sellega vahetult seotud mis tahes sündmuse tõttu.
(6) Käesoleva seaduse §-des 54 ja 55 sätestatud peatamist ning piiramist ei käsitata käesoleva
paragrahvi lõigete 1, 2 ja 4 ning käesoleva seaduse § 56 lõike 2 kohaldamise korral lepingulise
kohustuse täitmata jätmisena.
51
(7) Käesolevas paragrahvis sätestatut käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava
õiguse kohta (Rooma I) (ELT L 177, 04.07.2008, lk 6–16) artikli 9 tähenduses.
(8) Kriisilahenduses ei kohaldata asjaõigusseaduse § 3143 ja 3192.
§ 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva
ettevõtja lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused käesoleva seaduse § 66 lõike 1
punktis 2 sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni
sama ettevõtja asukohariigi aja järgi (edaspidi peatamisperiood).
(2) Makse- või ülekandekohustus, mis oleks tulnud täita peatamisperioodil, tuleb täita pärast
selle perioodi lõppu viivitamata.
(3) Peatamisõiguse kohaldamise korral peatuvad peatamisperioodiks ka kõik vastaspoole
asjakohasest lepingust tulenevad makse- või ülekandekohustused.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud peatamisõigust ei kohaldata selliste makse- ja
ülekandekohustuste suhtes, mis on võetud:
1) makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende
korraldajate vastu;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 648/2012 artikli 14 kohaste liidu
tegevusloaga kesksete vastaspoolte vastu ning selliste kolmandate riikide kesksete vastaspoolte
vastu, keda Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus tunnustab nimetatud määruse artikli 25
kohaselt.
(5) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral võtab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
arvesse peatamisõiguse kasutamise mõju ja määrab selle õiguse kasutamise ulatuse vastavalt
iga üksikjuhtumi asjaoludele.
§ 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib peatamisperioodiks seada piirangu
kriisilahenduses oleva ettevõtja võlausaldajatele, kellel on selle ettevõtja varade suhtes tagatud
nõuded, ja tagatisest tuleneva õiguse jõustamisele.
(2) Piiramisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide
või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab, et käesoleva paragrahvi lõike 1 piirangud
on ühtsed kõikidele nendele kindlustusgrupi ettevõtjatele, kelle suhtes rakendatakse
kriisilahendusmeetmeid, kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 63 lõikeid 12 ja 13.
§ 56. Lepingu lõpetamise õiguse peatamine
(1) Lepingu lõpetamise õigus käesoleva seaduse tähenduses on lepingupoole õigus leping
lõpetada või nõuda kohustuste täitmise kiirendamist, lõpuleviimist või tasaarvestamist või muu
samalaadne õigus, mille tulemusel lepingupoole kohustuse täitmine peatatakse, muudetakse või
lõpetatakse või mis välistab lepingu alusel tekkiva kohustuse, mis muidu tekiks.
52
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva
ettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 54 lõikes 1 sätestatud
peatamisperioodiks tingimusel, et jätkatakse makse- ja ülekandekohustuste täitmist ning
tagatise andmist.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva
ettevõtja tütarettevõtja lepingupoole lõpetamise õigus käesoleva seaduse § 66 lõike 1 punktis 2
sätestatud teate avaldamisest arvates kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni
tütarettevõtja asukohariigi aja järgi alljärgnevatel tingimustel:
1) kriisilahenduses olev ettevõtja tagab asjakohasest lepingust tulenevad kohustused või toetab
neid muul viisil;
2) lõpetamisõigus põhineb üksnes kriisilahenduses oleva ettevõtja maksejõuetusel või
finantsseisundil;
3) kriisilahenduses oleva ettevõtja korral on kasutatud või võidakse kasutada käesoleva seaduse
§ 48 lõike 1 punktis 5 või 6 sätestatud üleandmisõigust ning selle lepinguga seotud
tütarettevõtjast ettevõtja vara ja kohustised on üle antud ning vastuvõtja on need vastu võtnud
või need veel antakse üle, samuti võetakse vastu või Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
tagab muul viisil, et selliste kohustuste tekkimise korral oleks tagatud piisav kaitse.
(4) Lepingu lõpetamise õigust võib kasutada enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 sätestatud
perioodi lõppu, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on lepingupoolt teavitanud sellest,
et lepinguõigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi ei anta üle muule ettevõtjale või neid ei
hinnata alla või konverteerita käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punkti 2 alusel.
(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus kasutab lepingu lõpetamise õiguse peatamise
õigust ja ta pole teavitanud lepingupoolt käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt ning kui
lepinguõiguste ja lepingust tulenevate kohustustega toimitakse järgmiselt, võib käesoleva
paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud perioodi lõppedes kasutada lõpetamisõigust vastavalt
käesoleva seaduse §-le 53 alljärgneval viisil:
1) kui need õigused ja kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib lepingupool kasutada
lõpetamisõigust selle lepingu tingimuste kohaselt üksnes vastuvõtja jätkuva või järgmise
täitmist nõudva juhtumi korral;
2) kui need õigused ja kohustused jäävad kriisilahenduses olevale ettevõtjale ning
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei ole rakendanud allahindamis- või
konverteerimismeedet käesoleva seaduse § 41 lõike 1 punktis 1 sätestatud eesmärgil, võib
lepingupool kasutada peatamisperioodi lõppemise korral lepingu lõpetamise õigust vastavalt
selle lepingu tingimustele.
(6) Peatamisõigust ei kohaldata käesoleva seaduse § 54 lõikes 4 nimetatud arveldussüsteemide
või nende korraldajate ja kesksete vastaspoolte suhtes.
§ 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses
(1) Kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekt on kohustatud igas sõlmitavas
finantslepingus, mille suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, leppima kokku, et
võlausaldaja või lepingu teine pool nõustub Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse
õigusega, mille järgi ta võib kasutada finantslepingu suhtes käesoleva seaduse §-del 54–56
põhinevat õigust peatada selle kohustuse täitmine või piirata õigusi, ja tunnustama oma seotust
käesoleva seaduse § 53 nõuetega. Käesolevas seaduses käsitatakse finantslepingut Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 2 punkti 100 tähenduses.
(2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kõigi selliste finantslepingute suhtes, millega:
53
1) võetakse uus kohustus või muudetakse oluliselt olemasolevat kohustust;
2) nähakse ette Eesti õiguse alusel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise peatamine
või lepingu lõpetamine ühel või mitmel alusel või tagatistest tulenevate õiguste teostamine
käesoleva seaduse § 53–56 nõuete alusel.
(3) Kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud nõuet, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus sellele vaatamata kohaldada
käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud õigusi.
§ 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus ajutiselt piirata kindlustusvõtjate õigust
öelda üles kriisilahenduses oleva kindlustusandjaga sõlmitud elukindlustusleping või see õigus
ajutiselt peatada, kui kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kindlustatute ning kahjustatud
isikute vastu jätkatakse kindlustuslepingust tulenevate põhikohustuste täitmist, eelkõige
jätkatakse hüvitiste maksmist.
(2) Käesolevas paragrahvis sätestatud õigust võib rakendada üksnes ühe või mitme
kriisilahendusmeetme rakendamise toetamiseks ning see kehtib käesoleva seaduse § 66 lõike 1
punktis 2 nimetatud teates avaldatud tähtajani.
§ 59. Kriisilahendusõiguste kasutamine
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja üle,
sealhulgas võib tal see olla määratud isiku või isikute kaudu järgmistel põhjustel:
1) selle ettevõtja tegevuse ja teenuste osutamise juhtimine ning sellega tegelemine, seejuures
on tal ettevõtja omanike ja juhtidega samad õigused;
2) tema vara haldamine ja võõrandamine.
(2) Kriisilahenduses olev ettevõtja ei saa omandiõiguse instrumentidega kaasnevat hääleõigust
kasutada kriisilahenduse ajal.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib ellu kriisilahendustegevust
Finantsinspektsiooni juhatuse otsuse alusel ka siis, kui tal ei ole ettevõtja üle kontrolli. Otsuse
kohta kaebuse esitamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 64.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus otsustab iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas viia
kriisilahendus ellu kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 sätestatuga, võttes arvesse
kriisilahenduseesmärke ja kriisilahenduse üldpõhimõtteid, kriisilahenduses oleva ettevõtja
seisundit ning vajadust tõhustada piiriüleste kindlustusgruppide kriisilahenduse tulemuslikkust.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust ei käsitata juhatuse liikmena äriseadustiku
tähenduses ega isikuna, kes tegelikult juhib ettevõtjat.
2. jagu
Õiguse kohaldamine
§ 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine
(1) Kui omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või kohustiste üleandmine hõlmab vara, mis
asub teises lepinguriigis, või kui õigusi või kohustisi reguleeritakse teise lepinguriigi
õigusaktidega, toimub üleandmine teise lepinguriigi õiguse kohaselt.
54
(2) Kui kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste põhisumma
vähendamine või konverteerimine hõlmab selliseid instrumente või kohustisi, mis on
reguleeritud teise lepinguriigi õigusaktiga, või kui nendega seotud võlausaldajad asuvad teises
lepinguriigis, kohaldatakse allahindamise või konverteerimisega seotud õigusi vastavalt
käesolevale seadusele.
(3) Kui teise lepinguriigi kriisilahendustegevus hõlmab Eestis asuva vara üleandmist või Eesti
õigusaktidega reguleeritud õiguste või kohustiste üleandmist, kohaldatakse järgmist:
1) ettevõtja omanikel, võlausaldajatel ega kolmandatel isikutel, keda üleandmine mõjutab, ei
ole õigust takistada, vaidlustada ega tühistada omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste või
kohustiste üleandmist Eesti õiguse alusel;
2) pädevad ametiasutused on kohustatud teise lepinguriigi kriisilahendusasutusele andma
omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste üleandmise korral mõistlikul määral
abi kooskõlas Eesti õigusega, kui teise lepinguriigi kriisilahendusasutus on sellise üleandmise
tehingu teinud või kavatseb seda teha.
(4) Ettevõtja omanikul ja mõjutatud võlausaldajal on õigus vaidlustada instrumendi või
kohustise põhisumma vähendamine või konverteerimine üksnes seda õigust kasutava
kriisilahendusasutuse asukohariigi õiguse alusel.
(5) Käesolevat seadust kohaldatakse järgmistel juhtudel:
1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleandmise korral ettevõtja omanike, võlausaldajate
ja kolmandate isikute õigus vaidlustada üleandmine vastavalt käesoleva seaduse §-s 64
sätestatule;
2) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud osalise üleandmise korral käesoleva seaduse
7. peatükis sätestatud kaitsemeetmed;
3) käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul on võlausaldajal õigus instrumentide või
kohustiste põhisumma vähendamine või konverteerimine vaidlustada käesoleva seaduse § 64
kohaselt.
7. peatükk
Õiguskaitsemeetmed
§ 61. Õiguskaitsemeetmed osalise üleandmise ja allahindamis- või konverteerimismeetme
rakendamise korral
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on ühe või mitme kriisilahendusmeetme
rakendamise korral, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, andnud
vastuvõtjale üle üksnes osa ettevõtjate õigustest, varast ja kohustistest, rahuldatakse
kriisilahenduses olevate ettevõtjate omanike, kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, õigustatud
isikute ning muude võlausaldajate need nõuded, mis ei ole üle antud, vähemalt ulatuses, milles
need oleksid rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva
seaduse §-s 27 sätestatud otsus.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on rakendanud allahindamis- või
konverteerimismeedet, ei kanna ettevõtja omanikud, kindlustusvõtjad, kindlustatud,
soodustatud isikud, õigustatud isikud ning muud võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud
või konverteeritud omakapitaliks, suuremat kahju, kui nad oleksid kandnud tavalises
maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus.
55
§ 62. Ettevõtja omanike ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine
(1) Selleks, et tuvastada, kas ettevõtja omanikke, kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid,
õigustatud isikuid ning muid võlausaldajaid oleks kriisilahenduses oleva ettevõtja tavalise
maksejõuetusmenetluse käigus koheldud paremini, hindab sõltumatu isik järgmist mõju või
nende kahe vahelist erinevust viivitamata pärast kriisilahendusmeetmete rakendamist:
1) võimalik mõju ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud
isikutele, õigustatud isikutele ning muudele võlausaldajatele või kindlustuse tagamise
skeemidele, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses sel hetkel, kui
tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus;
2) tegelik mõju ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud isikutele,
õigustatud isikutele ning muudele võlausaldajatele kriisilahenduse ajal;
3) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud võimaliku mõju erinevus punktis 2 sätestatud tegelikust
mõjust.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hindamine (edaspidi järelhindamine) ei ole osa
käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud hindamisest ja selle eelduseks on, et kriisilahenduses oleva
ettevõtja suhtes, kelle suhtes rakendati üht või mitut kriisilahendustegevust, oleks algatatud
tavaline maksejõuetusmenetlus hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus,
sealjuures kriisilahendusmeedet või -meetmeid rakendamata.
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule arvestatakse järelhindamise korral äriliselt
mõistliku hinnanguga selle kohta, millised kulud kaasnevad sõlmitud kindlustuslepingute
asendamisega, arvestades muu hulgas vahendustasude ja lepingu sõlmimise kuludega sel
hetkel, kui tehti käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud otsus. See hinnang tehakse asjakohaste
kindlustusvõtjate rühmade kaupa.
(4) Järelhindamise korral ei võeta arvesse erakorralise avaliku sektori finantstoetuse kasutamist.
(5) Ettevõtja omanikel, kindlustusvõtjatel, kindlustatutel, soodustatud isikutel, õigustatud
isikutel ning muudel võlausaldajatel või kindlustuse tagamise skeemil on õigus vahe ulatuses
hüvitisele, kui järelhindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui nad
oleksid kandnud ettevõtja likvideerimise korral tavalises maksejõuetusmenetluses.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse
läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Avaldus hüvitise määramiseks tuleb
kohtule esitada kolme kuu jooksul järelhindamise tulemustele tugineva Finantsinspektsiooni
juhatuse otsuse avaldamisest arvates.
§ 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed
(1) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid kohaldatakse järgmiste kokkulepete ning
nende vastaspoolte suhtes:
1) tagatiskokkulepe, mille alusel on isikul tagatise kaudu tegelik või tingimuslik õigus üleantava
vara või üleantavate õiguste suhtes, olenemata sellest, kas see õigus tagatakse konkreetse vara
või õiguste abil või muutuva väärtusega kommertspandi või muu sarnase lepingu abil;
2) omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses;
3) vastastikune tasaarvestuskokkulepe, mille korral võib kaks või enam nõuet või kohustist
teineteisega tasaarvestada kriisilahenduses oleva kindlustusandja ja vastaspoole vahel;
4) tasaarvestuskokkulepe, mille korral saab mitu nõuet või kohustist konverteerida üheks
netonõudeks, sealhulgas lepingu lõpetamise korral toimuv tasaarvestus, mille käigus
56
kiirendatakse poolte kohustusi täitmist tingiva juhtumi korral nii, et need tuleb kohe täita, või
need lõpetatakse; kummalgi juhul konverteeritakse kohustised üheks netonõudeks või
asendatakse need ühe netonõudega;
5) investeerimisriskiga elukindlustusleping või muu eraldatud portfell;
6) edasikindlustusleping;
7) struktureeritud finantskokkulepe, sealhulgas väärtpaberistamise ja riskide maandamise
eesmärgil kasutatavad finantsinstrumendid, mis moodustavad lahutamatu osa tagatiste
kogumist ning mis on tagatud sarnaselt pandikirjadega; kokkulepe hõlmab tingimust, mille järgi
kokkuleppe pool, usaldusisik, agent või esindaja annab tagatise ning hoiab seda.
(2) Tasaarvestuskokkulepe hõlmab ka lõpetamise korral toimuvat tasaarvestust käsitlevaid
tingimusi, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/47/EÜ artikli 2
lõike 1 punkti n alapunktis i, ning makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud
tasaarvestust.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud kaitsemeetmeid rakendatakse, kui Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus:
1) annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised osaliselt üle teisele
ettevõtjale või kriisilahendusmeetme rakendamisel sildkindlustusandjalt või vara ja kohustiste
valitsemise ettevõtjalt muule isikule;
2) kasutab käesoleva seaduse § 48 lõike 1 punktis 6 sätestatud õigust.
(4) Kaitsemeetmeid rakendatakse sõltumata kokkuleppega seotud osapoolte arvust või sellest,
kas need põhinevad lepingul, usalduskokkuleppel või muul alusel või tulenevad seadusest või
välisriigi õigusaktist või on nendega osaliselt või täielikult reguleeritud.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 ja 6 nimetatud kokkulepetele tagatakse
kaitse, hoitakse sellega ära järgmiste sündmuste toimumine:
1) selliste õiguste ja kohustiste osaline üleandmine, mis on kaitstud kriisilahenduses oleva
ettevõtja ja vastaspoole vahelise asjakohase kokkuleppega;
2) selliste õiguste ja kohustiste muutmine ning lõpetamine, mis on kaitstud asjakohase
kokkuleppega.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul loetakse kaitstuks sellised õigused ja
kohustised, mida on õigus kokkuleppe osapooltel tasaarvestada.
(7) Tagatiskokkuleppe kaitse tagamisega hoitakse ära ühe või mitme järgmise sündmuse
toimumine:
1) kohustise tagatiseks oleva vara üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka see
kohustis ja tagatisest saadav kasu;
2) tagatud kohustise üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatisest saadav kasu;
3) tagatisest saadava kasu üleandmine, välja arvatud juhul, kui antakse üle ka tagatud kohustis;
4) tagatiskokkuleppe muutmine või lõpetamine koos sellega kaasnevate õiguste kasutamisega,
kui sellise muutmise või lõpetamise tagajärjel ei ole kohustis enam tagatud.
(8) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 5–7
sätestatust kindlustusvõtjate parema kaitse tagamiseks anda üle üksnes käesoleva paragrahvi
lõikes 1 sätestatud kokkuleppe alla kuuluva kindlustusportfelli, andmata üle sama kokkuleppe
alla kuuluva muu vara, õigused ja kohustised. Samuti võib need üle anda või lõpetada ja neid
muuta ilma kindlustusportfelli üle andmata.
57
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul peavad üleantavad kindlustuslepingud
endiselt vastama õigusaktidest tulenevatele kohustusliku kindlustuskaitse miinimumnõuetele.
(10) Struktureeritud tagatiskokkuleppe ja muu eraldatud portfelli, sealhulgas käesoleva lõike 1
punktides 5 ja 7 sätestatud kokkulepetele kaitse tagamise korral hoitakse ära üks järgmistest
sündmustest:
1) osa vara, õiguste ja kohustiste, kuid mitte nende kõigi üleandmine, kui nende kohta on
sõlmitud vajalik kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja;
2) vara, õiguste ja kohustiste lõpetamine või muutmine nendega kaasnevate õiguste kasutamise
kaudu, kui nende kohta on sõlmitud vajalik kokkulepe, mille üheks pooleks on kriisilahenduses
olev ettevõtja.
(11) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 10
sätestatust anda osaliselt üle, muuta või lõpetada vara, õigusi või kohustusi, mis kuuluvad sama
kokkuleppe alla kriisilahenduseesmärgi paremaks saavutamiseks, eelkõige kindlustusvõtjate
parema kaitse tagamiseks.
(12) Kriisilahendusmeetme rakendamine ei mõjuta makse- ja arveldussüsteemide seaduses
määratletud süsteemide toimimist ja reegleid, kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
annab kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised osaliselt üle teisele
ettevõtjale või kui ta kasutab käesoleva seaduse § 49 lõike 1 punktis 4 sätestatud õigust.
(13) Käesoleva paragrahvi lõikes 12 sätestatuga ei kaasne:
1) makse- ja arveldussüsteemide seaduse § 18 lõike 3 kohaselt ülekandekorralduse
tagasivõtmist;
2) ülekandekorralduse täidetavuse ja tasaarvestuse muutmist või tühistamist;
3) rahaliste vahendite, väärtpaberite või laenuvõimaluste kasutamise muutmist või tühistamist;
4) makse- ja arveldussüsteemide seaduse §-s 22 sätestatud tagatiste kaitse muutmist või
tühistamist.
§ 64. Kaebuse menetlemine
(1) Kriisiohjemeetme rakendamisest tingitud kaebused vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse
korras hagita menetluses, seejuures võttes kohtulikus kontrollis arvesse Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksuse hinnatud majandusliku hinnangu asjaolud.
(2) Kaebuse esitamine ei peata kriisiohjemeetme rakendamiseks mõeldud otsuste täitmist ning
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsus on täidetav viivitamata, kuivõrd selle
peatamise suhtes kohaldub ümberlükatav eeldus, et peatamine oleks vastuolus avaliku huviga.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse otsuse tühistamine ei mõjuta tema koostatavaid
haldusakte ega sõlmitavaid tehinguid, mis põhinesid tühistatud otsusel, kui seda on vaja heas
usus tegutsenud kolmandate isikute kaitseks, kes omandasid kriisilahenduse tulemusel
kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised.
Õigusvastase otsuse või meetme korral kohalduvad õiguskaitsemeetmed piirduvad kahju
hüvitamisega, mis kaebuse esitaja tühistatud otsuse või toimingu tagajärjel kandis.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib taotleda kohtult, et nad peataksid
kohtumenetluse kuni tarviliku ajavahemikuni, kui see on vajalik tulemuslikuks
kriisilahendusmeetme rakendamiseks ja kriisilahendusõiguste kasutamiseks. Käesoleva lõike
esimeses lauses sätestatu ei mõjuta käesoleva seaduse § 55 kohaldamist.
58
8. peatükk
Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded
§ 65. Teavitamisnõuded
(1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus edastab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusele järgmise teabe:
1) teade kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti finantsseisundi halvenemise kohta,
sealhulgas käesoleva seaduse § 26 lõikes 4 ja kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 1
sätestatud teade;
2) käesoleva seaduse §-des 21 ja 22 ning kindlustustegevuse seaduse § 921 lõigetes 1 ja 2, § 93
lõigetes 2 ja 5 ning §-s 95 sätestatud meetmed, mille rakendamist on Finantsinspektsiooni
finantsjärelevalveüksus nõudnud;
3) teave kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta;
4) teade kindlustustegevuse seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud tähtaja pikendamise kohta;
5) kindlustustegevuse seaduse § 93 lõikes 3 sätestatud finantsseisundi taastamise kava koopia
ja lõikes 5 sätestatud lühiajalise finantseerimisskeemi koopia ning asjakohasel juhul
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksuse arvamus nende dokumentide kohta.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teavitab kriisilahendusmeetme rakendamisest ja
kriisilahendusõiguse kasutamisest viivitamata pärast otsust algatada kriisilahendus
kriisilahenduses olevat ettevõtjat ja järgmisi asutusi:
1) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus;
2) kindlustusandja filiaali asukohariigi finantsjärelevalveasutus;
3) Eesti Pank;
4) kindlustuse tagamise skeem, millesse kriisilahenduses olev kindlustusandja kuulub;
5) kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus;
6) Rahandusministeerium;
7) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;
8) Euroopa Komisjon;
9) Euroopa Keskpank;
10) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus,
11) Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus;
12) Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus;
13) makse- või arveldussüsteemi korraldaja, kui kriisilahenduses osalev ettevõtja on makse- ja
arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemis osaleja;
14) finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5
nimetatud asutus.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja Rahandusministeerium edastavad teineteisele
teavet, mis on vajalik käesolevast seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks. Eelkõige edastab
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus Rahandusministeeriumile teavet juhul, kui
kriisilahendusmeetme rakendamiseks või kriisilahendusõiguse kasutamiseks võib olla vajalik
kasutada riigieelarve või muid avalikke või rahastu vahendeid.
§ 66. Avaldamisnõuded
(1) Finantsinspektsioon avaldab pärast kriisilahenduse algatamist oma veebilehel viivitamata
järgmise teabe:
1) otsus kriisilahenduse algatamise kohta või kokkuvõttev teave kriisilahendustegevuse mõju,
sealhulgas kindlustusvõtjatele avalduva mõju kohta;
59
2) asjakohasel juhul teave käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja
piiramistingimuste ning -tähtaegade kohta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabe avaldavad ka kriisilahenduses olev ettevõtja
ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus oma veebilehel.
(3) Teate kriisilahenduse algatamise ja selle mõju kohta avaldab Finantsinspektsioon ka
Ametlikes Teadaannetes ning muudes massiteabevahendites.
(4) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid on võetud reguleeritud
väärtpaberiturul kauplemisele, avaldatakse teave kriisilahendustegevuse algatamise kohta
meediakanalis kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse
nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle
väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi
2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38–57), artikli 21 lõikega 1.
(5) Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid või võlainstrumendid ei
ole võetud reguleeritud väärtpaberiturul kauplemisele, tagab Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus, et teade kriisilahenduse algatamise kohta saadetakse kriisilahenduses
oleva ettevõtja teadaolevatele omanikele ja võlausaldajatele, kelle andmed on
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusele kättesaadavad selle ettevõtja registrite või
andmebaaside alusel.
(6) Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel käesolevas seaduses sätestatud kohustuse
rikkumise tõttu teate haldusakti, väärteoasjas tehtud jõustunud kohtuvälise menetleja otsuse või
kohtuotsuse kohta viivitamata pärast selle jõustumist.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teates märgitakse vähemalt rikkumise liik ja laad
ning rikkumise eest vastutava isiku andmed.
(8) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole asjasse puutuva isiku identiteedi või isikuandmete
avalikustamine proportsionaalne iga üksikjuhtumit arvesse võttes või kui avalikustamine
ohustab finantssektori stabiilsust või pooleliolevat menetlust, on Finantsinspektsioonil õigus
teha ühte järgmistest tegevustest:
1) lükata teate avalikustamine edasi, kuni mitteavalikustamise aluseks olnud asjaolud langevad
ära;
2) avalikustada teade anonüümselt, kui see tagab asjaomaste isikuandmete tulemusliku kaitse,
või
3) jätta teade avalikustamata, kui käesoleva lõike punktide 1 ja 2 alusel avalikustamine ei oleks
piisav käesoleva lõike sissejuhatavas lauseosas sätestatu tagamiseks.
§ 67. Konfidentsiaalsusnõuded
(1) Käesoleva seaduse rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuet kohaldatakse
järgmiste isikute suhtes:
1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus (edaspidi koos
Finantsinspektsioon);
2) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus;
3) Rahandusministeerium;
4) käesoleva seaduse §-s 50 nimetatud erihaldur;
60
5) võimalik ostja, kellega Finantsinspektsioon on ühendust võtnud, sõltumata sellest, kas seda
tehti kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamise ettevalmistamiseks ja kas ühenduse
võtmise kaudu jõuti omandamiseni;
6) audiitor, raamatupidaja, jurist ja nõustaja ning hindaja ja muu ekspert, kelle teenuseid
kasutavad käesoleva lõike punktides 1 ja 3–5 nimetatud isikud ja asutused;
7) kindlustuse tagamise skeemi haldav isik;
8) Tagatisfond;
9) Eesti Pank ja muu ametiasutus, kes on kaasatud kriisilahendusmenetlusse;
10) sildkindlustusandja ning vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja;
11) muu isik, kes osutab või on otseselt või kaudselt ning püsivalt või periooditi osutanud
teenuseid käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isikutele;
12) käesoleva lõike punktides 1–10 nimetatud isiku juhatuse ja nõukogu liige ning töötaja nende
ametisoleku ajal, samuti enne ja pärast seda;
13) käesoleva seaduse § 11 lõike 1 punktis 5 nimetatud kriisilahendusasutus ja pädev asutus.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikud kohustuvad hoidma oma ülesannete täitmise
käigus kogutud ja Finantsinspektsioonilt saadud teavet konfidentsiaalsena ning seda mitte
tegema teatavaks kolmandatele isikutele, välja arvatud järgmistel tingimustel:
1) see on vajalik käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks;
2) teave tehakse teatavaks kujul, mille põhjal ei ole võimalik tuvastada kindlustusandja ja muu
kriisilahenduse subjekti üksikandmeid;
3) teave tehakse teatavaks Finantsinspektsiooni, kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti nõusolekul.
(3) Teabe teatavaks tegemise korral tuleb hinnata selle võimalikku mõju finants-, rahandus- ja
majanduspoliitikaga seotud avalikele huvidele, füüsiliste ja juriidiliste isikute majanduslikele
huvidele ning kontrollidele, uurimistele ja audiitorkontrollile. Hindamine hõlmab ennetava
finantsseisundi taastamise kava ja kriisilahenduskava sisu ning kriisilahenduskava
koostamiseks vajaliku teabe edastamisega seotud mõju, samuti kavade ja
kriisilahenduskõlblikkuse hindamise tulemuste edastamisega seotud mõju eraldi hindamist.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil, sealhulgas selle töötajatel
ja ekspertidel, edastada kriisilahendustegevuse kavandamise või elluviimise eesmärgil teavet
järgmistele isikutele:
1) Rahandusministeerium;
2) Eesti Pank;
3) kindlustuse tagamise skeem;
4) Tagatisfond;
5) erihaldur;
6) pankrotihaldur;
7) audiitorettevõtja;
8) võimalikud ostjad;
9) teiste lepinguriikide kriisilahendusasutused ja järelevalveasutused;
10) keskpangad;
11) ministeeriumid;
12) kriisilahendusfondid;
13) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus või kolmandate riikide
kriisilahendusasutused, kes täidavad kriisilahendusasutuse ülesannetega samaväärseid
ülesandeid;
14) võimalik omandaja tingimusel, et ta järgib rangeid ametisaladuse hoidmise nõudeid.
61
(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 kohaldatakse ka Finantsinspektsiooni üksuste omavahelise
teabevahetamise suhtes.
(6) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti
töötajaid ja eksperte jagamast teavet ettevõtjas.
(7) Teabevahetuse suhtes Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse ning Maksu- ja Tolliameti
vahel kohaldatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 punkti 14 ja lõiget 48.
(8) Käesolevat paragrahvi ei kohaldata teabe avaldamise suhtes kohtumenetluses.
(9) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei takista Finantsinspektsioonil edastada teavet
Riigikontrollile, kui ta vajab teavet, et hinnata Finantsinspektsiooni juhtimise tulemuslikkust
kindlustusandjate kriiside ennetamise või lahendamise meetmete kohaldamisel.
(10) Teise lepinguriigi pädevalt kriisilahendusasutuselt saadud teavet võib avaldada
Riigikontrollile üksnes teabe edastanud asutuse selgesõnalisel nõusolekul ja üksnes
eesmärkidel, millega see asutus on nõustunud.
9. peatükk
Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus
1. jagu
Kriisilahenduskolleegium
§ 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
moodustab ta kriisilahenduskolleegiumi, et tõhustada eelkõige käesoleva seaduse §-des 16, 17,
19, 22, 73 ja 74 sätestatud ülesannete täitmist ning vajaduse korral kooskõlastada
kriisilahendusega seotud tegevust ja koostööd asjasse puutuvate kolmandate riikide
kriisilahendusasutustega.
(2) Kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumi liikmed on:
1) kindlustusgrupi kriisilahendusasutus;
2) kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva tütarettevõtjast kindlustusandja asukohariigi
kriisilahendusasutus;
3) kindlustusgrupi ettevõtja emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutus;
4) kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja sellise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus
kriisilahendusasutus on kriisilahenduskolleegiumi liige;
5) Rahandusministeerium või teiste käesoleva lõike punktides 2 ja 3 nimetatud asukohariikide
ministeeriumid juhul, kui nad ei ole ise kriisilahendusasutused;
6) kindlustuse tagamise skeem, mis asub kriisilahenduskolleegiumisse kuuluva
kriisilahendusasutusega samas lepinguriigis;
7) Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus, kes on kolleegiumi liige
vaatlejana ega oma hääleõigust;
8) sellise lepinguriigi kriisilahendusasutus, kus kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja
tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega.
62
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL artikli 3 alusel määratud
kriisilahendusasutus kutsutakse kriisilahenduskolleegiumisse osalema vaatlejana, kui
kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 8 nimetatud kriisilahendusasutus osaleb
kriisilahenduskolleegiumis üksnes tõhusa teabevahetuse eesmärgil.
(5) Kriisilahenduskolleegiumisse võib vaatlejana osalema kutsuda kolmanda riigi
kriisilahendusasutuse, kui liidus asutatud emaettevõtjal või kindlustusandjal on selles riigis
asutatud tütarettevõtja või oluline filiaal, tingimusel et nende suhtes kohaldatakse käesoleva
seaduse §-s 68 sätestatud tingimustega samaväärseid konfidentsiaalsusnõudeid.
(6) Kriisilahenduskolleegium kehtestab raamistiku, mis aitab asjasse puutuvatel
kriisilahendusasutustel ja asjakohasel juhul asjasse puutuvatel finantsjärelevalveasutustel täita
järgmisi ülesandeid:
1) olulise teabe vahetamine kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamiseks ja
kindlustusgrupi suhtes kriisilahendusõiguste kasutamiseks;
2) kindlustusgrupi kriisilahenduskavade väljatöötamine;
3) kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine;
4) lahenduse otsimine kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravatele asjaoludele või
nende lahendamine;
5) käesoleva seaduse §-des 72 ja 73 sätestatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi
väljatöötamise vajaduse üle otsustamine ja selles ühisotsusele jõudmine;
6) avalikkuse teavitamise koordineerimine kindlustusgrupi kriisilahendusstrateegiatest
ja -skeemidest;
7) kindlustuse tagamise skeemide või rahastute kasutamise koordineerimine.
(7) Kriisilahenduskolleegiumi võib kasutada foorumina, et arutada kindlustusgrupi piiriülese
kriisilahendusega seotud teemasid.
(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus,
täidab ta kriisilahenduskolleegiumi juhatajana järgmisi ülesandeid:
1) protseduurireeglite koostamine pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega
konsulteerimist kolleegiumi toimimiseks;
2) kriisilahenduskolleegiumi tegevuse koordineerimine;
3) kriisilahenduskolleegiumi koosolekute kokkukutsumine ja juhatamine ning kolleegiumi
liikmete teavitamine koosolekute korraldamisest, peamistest arutatavatest küsimustest ja
asjaoludest, millega koosolekul arvestada, sealhulgas, et liikmed saaksid esitada taotluse
koosolekul osalemiseks;
4) otsustamine selle üle, millised liikmed ja vaatlejad kutsuda osalema
kriisilahenduskolleegiumi koosolekutele, võttes arvesse arutatava küsimuse asjakohasuse
asjaomastele liikmetele ja vaatlejatele, eelkõige selle võimaliku mõju asjaomaste lepinguriikide
finantsstabiilsusele;
5) kriisilahenduskolleegiumi liikmete teavitamine koosolekutel tehtud otsustest ja koosoleku
tulemustest.
(9) Kui kriisilahenduskolleegiumi koosolekul arutatakse küsimusi, mis nõuavad ühisotsusele
jõudmist või mis on seotud kindlustusgrupi Eesti ettevõtjaga, on Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusel õigus sellel koosolekul osaleda, sõltumata käesoleva paragrahvi lõike 6
punktis 4 sätestatust.
63
(10) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, ei
pea ta kriisilahenduskolleegiumi moodustama, kui muul kujul moodustatud koostöövormid või
kolleegiumid täidavad samu funktsioone ja ülesandeid, mis on sätestatud käesolevas
paragrahvis, ning järgivad käesolevas paragrahvis sätestatud liikmelisuse ja kolleegiumides
osalemise tingimusi ja menetlusi ning käesoleva seaduse §-s 71 sätestatud
teabevahetusnõudeid.
(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatud koostöövormide ja kolleegiumide suhtes
kohaldatakse käesolevas seaduses kriisilahenduskolleegiumi kohta sätestatut.
(12) Kriisilahenduskolleegium peab arvestama oma ülesannete täitmise korral kindlustusgrupi
kriisilahenduskõlblikkuse hinnanguga.
§ 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium
(1) Kui kolmanda riigi kindlustusandjal või emaettevõtjal on kahes või enamas lepinguriigis
asutatud tütarettevõtjast liidu kindlustusandja või kahe või enama lepinguriigi poolt oluliseks
peetavat liidu filiaali ja üks eelnimetatud liidu üksustest asub Eestis, võib Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus moodustada koos teiste seotud lepinguriikide kriisilahendusasutustega, kus
need ettevõtjad on asutatud või kus need olulised filiaalid asuvad, Euroopa
kriisilahenduskolleegiumi.
(2) Euroopa kriisilahenduskolleegiumi suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 68, sealhulgas
täidab kolleegium viidatud paragrahvis sätestatud funktsioone ja ülesandeid, mis on seotud liidu
kindlustusandjatega ning kui see on asjakohane liidu filiaaliga.
(3) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus juhib Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd
järgmistel juhtudel:
1) Eestis asutatud emaettevõtja omab kõiki kolmanda riigi kindlustusandja või selle riigi
emaettevõtja liidu tütarettevõtjaid;
2) Eestis asutatud kolmanda riigi emaettevõtja või tütarettevõtja bilansiliste varade koguväärtus
on suurem teistes lepinguriikides tegutsevate üksuste bilansiliste varade koguväärtusest, kui
käesoleva lõike punkt 1 ei ole kohaldatav.
2. jagu
Otsuse tegemine ja teabevahetus
§ 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine
Käesoleva seaduse alusel otsuse tegemise või meetme rakendamise korral, mis võib mõjutada
ühte või mitut teist lepinguriiki, arvestab Finantsinspektsioon järgmiste põhimõtetega:
1) otsuse tegemine on tõhus ja kriisilahenduskulud hoitakse madalad;
2) otsus tehakse ja meetmeid rakendatakse õigel ajal ning vajaduse korral kiirkorras;
3) Finantsinspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste ja
järelevalveasutustega ning muude asutustega, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste
vastuvõtmine ning meetmete rakendamine;
4) tema ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud;
5) arvesse võetakse kindlustusvõtjate huve ning otsuse vastuvõtmise või meetme rakendamise
või selle rakendamata jätmise võimalikku mõju ja negatiivset mõju kindlustusvõtjatele,
finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemile ja rahastule ning
negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju lepinguriikidele, kus tegutseb lõplik emaettevõtja
64
ja tema tütarettevõtjast kindlustusandja või kus nad tegelevad olulise piiriülese
kindlustustegevusega;
6) eesmärk on tasakaalustada eri lepinguriikide huve ja hoida ära nende huvide ebaõiglane
kahjustamine või kaitsmine;
7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab kriisilahendustegevuse elluviimise korral
arvesse ja järgib kindlustusgrupi kriisilahenduskava, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et
kriisilahenduseesmärke on võimalik saavutada tulemuslikumalt muude meetmetega, mida
kriisilahenduskavas ei ole ette nähtud;
8) kavandatav otsus ja meede on läbipaistvad, kui neil võib olla mõju asjasse puutuvate
lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele
ning asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemidele ja rahastutele.
§ 71. Teabevahetusnõuded
(1) Kooskõlas käesoleva seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsusnõuetega vahetavad
Finantsinspektsiooni järelevalveüksus ja kriisilahendusüksus omavahel teavet, mida on
taotlenud teise lepinguriigi ametiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist
(EL) 2025/1 tulenevate ülesannete täitmiseks, ning edastavad selle ametiasutusele õigel ajal.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, peab
ta koordineerima kogu vajalikku teabevahetust kriisilahenduskolleegiumisse kuuluvate
kriisilahendusasutuste vahel ja edastama neile vajaliku teabe õigel ajal, sealhulgas käesoleva
seaduse § 68 lõike 6 punktides 2–7 sätestatud ülesannete täitmiseks.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on saanud teavet kolmanda riigi
kriisilahendusasutuselt, palub ta temalt nõusolekut edastada see teave, välja arvatud juhul, kui
kolmanda riigi kriisilahendusasutus on edastamisega juba nõustunud. Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus ei edasta kolmanda riigi kriisilahendusasutuselt saadud teavet, kui ta ei ole
selleks saanud nõusolekut.
3. jagu
Piiriülene kriisilahendus
§ 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi kriisilahendusasutuse
teavitamise korral
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse hinnangul on tütarettevõtjast Eesti
kindlustusandja makseraskustes või satub tõenäoliselt makseraskustesse ja
Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus on teavitanud sellest Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksust või kui viimase hinnangul on kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti puhul tingimused kriisilahenduse algatamiseks täidetud, teavitab ta viivitamata
kindlustusgrupi kriisilahendusasutust, kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja teisi asjakohaseid
kriisilahenduskolleegiumi liikmeid sellest ja järgmistest asjaoludest:
1) kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti vastamine kriisilahenduse algatamise
tingimustele;
2) kavandatavad kriisilahendustegevused või maksejõuetusmeetmed, mida on asjakohane
rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes.
(2) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja ta
saab käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase teate teise lepinguriigi kriisilahendusasutuselt, hindab
ta pärast teiste kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist teate edastanud
kriisilahendusasutuse sama lõike punkti 2 alusel kavandatavate meetmete tõenäolist mõju
65
kindlustusgrupile ja sinna kuuluvatele ettevõtjatele ning seda, kas kavandatav
kriisilahendustegevus või muud meetmed suurendaksid tõenäosust, et kriisilahenduse
algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjate kohta
täidetakse.
(3) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul ei suurenda käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktis 2 sätestatud kavandatavad kriisilahendustegevused ja muud meetmed
tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides
asuvate ettevõtjate kohta on täidetud, võib Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada
neid tegevusi ja meetmeid.
(4) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus annab hinnangu, et kavandatavad tegevused
ja meetmed suurendavad tõenäosust kriisilahenduse algatamise tingimuste täitmise kohta, mis
on seotud kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjatega, teeb ta ettepaneku
kriisilahendusskeemi kohta viie päeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teate
saamisest arvates ning edastab selle kriisilahenduskolleegiumi liikmetele. Viiepäevast tähtaega
võib pikendada selle kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes teate esitas.
(5) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud
tähtaja või kokkuleppel pikema tähtaja jooksul esitanud oma hinnangut, võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2
kohaselt kavandatud tegevusi ja meetmeid.
(6) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeem sisaldab järgmisi andmeid:
1) kriisilahendustegevuste kirjeldus, mida asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peaksid
lõpliku emaettevõtja ja kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes rakendama, et saavutada
kriisilahenduseesmärgid ja vastata käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud kriisilahenduse
üldpõhimõtetele;
2) kriisilahendustegevuste kriisilahendusasutuste vahel koordineerimise selgitus;
3) kriisilahenduse rahastamise kava, mis võtab arvesse kindlustusgrupi kriisilahenduskavas
sätestatut ning vastutuse jagamise põhimõtteid vastavalt käesoleva seaduse § 16 lõike 2
punktis 5 sätestatule.
(7) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus teeb kõik endast oleneva, et jõuda ühisotsusele
teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustega kindlustusgrupi kriisilahendusskeemis.
(8) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi
kriisilahendusasutuse esitatud kriisilahendusskeemiga või on seisukohal, et kindlustusvõtjate
kollektiivsetest huvidest tulenevatel ning reaalmajanduse ja finantsstabiilsuse kaitsmisega
seotud põhjustel on asjakohasem rakendada kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti
suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid meetmeid, kui on ette nähtud
kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või kriisilahendusskeemist kõrvale
kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab nendest, kavandatud
kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi
skeemiga seotud kriisilahendusasutusi.
(9) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, võimalikku
mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja
finantsstabiilsusele ning kriisilahendustegevuste või muude meetmete mõju kindlustusgrupi
teistele ettevõtjatele.
66
(10) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad
skeemiga mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises
kriisilahendusskeemis, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.
(11) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 10 sätestatud otsuseid ning lõike 8 alusel
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksuse tehtud kriisilahendustegevusi võimuid
rakendatavaid meetmeid käsitatakse teiste lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes
lõplikuna.
(12) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused käesoleva
paragrahvi alusel ellu või rakendab viivitamata muid meetmeid, võttes arvesse olukorra
kiireloomulisust.
(13) Kui kriisilahendusskeemi ei rakendata, teeb Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus oma
kriisilahendustegevuste elluviimise korral tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et
luua kõikidele makseraskustes või tõenäoliselt makseraskustesse sattuvatele kindlustusgrupi
ettevõtjatele koordineeritud kriisilahendusstrateegia.
(14) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid nendest
kriisilahendustegevustest, rakendatud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest
korrapäraselt ja täielikult.
§ 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi
kriisilahendusasutuse teavitamise korral
(1) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja
tema hinnangul on Eesti lõpliku emaettevõtja korral tingimused kriisilahenduse algatamiseks
täidetud, esitab ta käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 sätestatud teabe lõpliku emaettevõtja kohta
kindlustusgrupi järelevalve teostajale ning asjasse puutuvatele kriisilahenduskolleegiumi
liikmetele viivitamata.
(2) Käesoleva seaduse § 72 lõike 1 punktis 2 nimetatud tegevused või meetmed võivad hõlmata
ka kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi rakendamist, kui esineb mõni järgmistest asjaoludest:
1) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed suurendavad
tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused kindlustusgrupi teistes lepinguriikides
asuvate ettevõtjate korral täidetakse;
2) emaettevõtja suhtes rakendatavad kriisilahendustegevused või muud meetmed üksi ei ole
kriisiolukorra stabiliseerimiseks piisavad või ei anna tõenäoliselt optimaalset tulemust;
3) üks või mitu tütarettevõtjast kindlustusandjat vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele
nende asukohariigi kriisilahendusasutuste hinnangul;
4) kriisilahendustegevused või muud kindlustusgrupi suhtes rakendatavad meetmed on
tütarettevõtjast kindlustusandjatele kasulikud viisil, mis muudab kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi asjakohaseks.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja
tema kavandatud kriisilahendustegevused või muud meetmed ei sisalda kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi, teeb ta otsuse selle kohta pärast konsulteerimist teiste
kriisilahenduskolleegiumi liikmetega.
67
(4) Kui kriisilahendustegevused ja muud meetmed sisaldavad kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi, vormistatakse see kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ja skeemiga
hõlmatud tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariigi kriisilahendusasutuste ühisotsusena.
(5) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus ei nõustu kindlustusgrupi
kriisilahendusasutuse pakutud kriisilahendusskeemiga või kaldub sellest kõrvale või on
seisukohal, et finantsstabiilsuse kaitsmisega seotud põhjustel on asjakohasem rakendada
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes eraldi kriisilahendustegevusi või muid
meetmeid, kui on ette nähtud kriisilahendusskeemis, esitab ta nõustumata jätmise või
kriisilahendusskeemist kõrvale kaldumise kohta üksikasjalikud põhjendused ning teavitab
nendest, kavandatud kriisilahendustegevustest ja muudest meetmetest kindlustusgrupi
kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud kriisilahendusasutusi.
(6) Nõustumata jätmise korral tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut,
kriisilahendustegevuste ja muude meetmete võimalikku mõju teiste asjasse puutuvate
lepinguriikide finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemidele ja
rahastutele ning kriisilahendustegevuste ja muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele
ettevõtjatele.
(7) Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad skeemiga
mittenõustuvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele sellises kriisilahendusskeemis, mis
hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi ettevõtjaid.
(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 7 sätestatud otsuseid või lõike 5 kohaselt tehtud otsust
kriisilahendustegevuste või muude meetmete rakendamise kohta käsitatakse lõplikuna teiste
lepinguriikide kriisilahendusasutuste suhtes.
(9) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus viib kriisilahendustegevused ellu käesoleva
paragrahvi alusel viivitamata, võttes arvesse olukorra kiireloomulisust.
(10) Kui kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi ei rakendata, teeb Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksus kriisilahendustegevuse rakendamise korral kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumiga, et tagada kriisilahendusstrateegia koordineeritud
rakendamine mõjutatud kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes.
(11) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
kriisilahendustegevusi, teavitab ta kriisilahenduskolleegiumi liikmeid neist tegevustest ja
rakendatud meetmetest ning nende rakendamise edenemisest korrapäraselt ja täielikult.
4. jagu
Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus
§ 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud otsuste
täitmine
(1) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus on kolmanda riigi õiguse alusel elluviidav tegevus
kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja makseraskustega tegelemiseks, mis on
eesmärkide ja oodatavate tulemuste poolest võrreldav käesolevas seaduses sätestatud
kriisilahendustegevusega.
(2) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse kuni kolmanda riigiga sõlmitud lepingu jõustumiseni
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 75 lõike 1 kohaselt. Lepingu
68
jõustumise korral kohaldatakse käesolevat paragrahvi, kui kolmanda riigiga sõlmitud leping ei
sisalda selles riigis toimuva kriisilahendusmenetluse tunnustamist või selle alusel otsuste
täitmist.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus on asjasse puutuv kriisilahendusasutus,
otsustab ta, kas tunnustada kolmanda riigi kriisilahendusmenetlust, mis on seotud kolmanda
riigi kindlustusandja või emaettevõtja tütarettevõtjast Eesti kindlustusandja või kolmanda riigi
kindlustusandja Eesti filiaali või emaettevõtjaga, ning kas täita kriisilahendusmenetluse käigus
tehtud otsuseid, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 76 sätestatud juhul.
(4) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võtab otsuse tegemise korral arvesse Eesti ja iga
sellise lepinguriigi huvid, kus kolmanda riigi kindlustusandja või emaettevõtja tegutseb.
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus arvestab eelkõige kolmanda riigi
kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selle käigus tehtud otsuste täitmise võimalikku mõju
kindlustusgrupi muudele ettevõtjatele ja nende lepinguriikide kindlustusvõtjatele,
reaalmajandusele ning finantsstabiilsusele.
(5) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on õigus:
1) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja või kindlustusgrupi
emaettevõtja vara suhtes, mis asub Eestis või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust;
2) kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja selliste õiguste või kohustiste
suhtes, mida hoitakse Eestis asuva filiaali nimel või mille suhtes kohaldatakse Eesti õigust või
millega seotud nõudeid nõutakse sisse Eestis;
3) lõpetada omandiõiguse instrumentide üleandmine kolmanda riigi kindlustusgrupi Eestis
asutatud tütarettevõtjale või nõuda teiselt isikult sellise meetme rakendamist;
4) rakendada käesoleva seaduse §-des 54–56 sätestatud peatamis- ja piiramisõigusi
lepingupoolte suhtes, kui see on vajalik kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus tehtud
otsuste täitmiseks;
5) tühistada õigus, mis võimaldaks lõpetada lepingu, kiirendada selle täitmist või muul viisil
mõjutada käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettevõtja või muu kindlustusgruppi kuuluva
ettevõtja lepingulisi õigusi, kui sellise õiguse aluseks on kriisilahendusmeede, mida on
rakendanud või muul viisil kohaldanud kolmanda riigi kriisilahendusasutus selle riigi
kindlustusandja, tema emaettevõtja või mõne muu kindlustusgrupi ettevõtja suhtes vastavalt
selles riigis kehtivatele kriisilahendust reguleerivatele õigusaktidele tingimusel, et jätkatakse
lepingust tulenevate põhikohustuste, sealhulgas makse- ja tarnimiskohustuste täitmise ning
tagatise andmisega.
(6) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib avalikes huvides vajaduse korral ellu viia
kriisilahendustegevusi Eestis asutatud emaettevõtja suhtes, kui kolmanda riigi ametiasutus teeb
kindlaks, et selles kolmandas riigis asutatud tütarettevõtjast kindlustusandja vastab kolmanda
riigi õiguse kohaselt kriisilahenduse algatamise tingimustele. Finantsinspektsiooni
kriisilahendusüksusel on õigus kasutada emaettevõtja suhtes kõiki kriisilahendusõigusi,
sealhulgas kohaldatakse käesoleva seaduse § 53.
(7) Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel otsuste täitmine ei piira
pankrotimenetluse läbiviimist Eestis asutatud ettevõtjate suhtes.
§ 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja selle
alusel tehtud otsuste täitmisest
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib keelduda tunnustamast kolmanda riigi
kriisilahendusmenetlust või täitmast selle alusel tehtud otsuseid, kui ta leiab, et:
69
1) kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel võib olla ebasoodne mõju Eesti või mõne teise
lepinguriigi finantsstabiilsusele;
2) Eestis asutatud filiaali suhtes on vaja rakendada eraldi kriisilahendusmeedet, saavutamaks
üks või mitu kriisilahenduseesmärki;
3) võlausaldajaid ei kohelda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse käigus samaväärselt
kolmanda riigi võlausaldajatega, kellel on samasugused õigused;
4) tunnustamine või sellekohase otsuse täitmine tooks kaasa olulise mõju Eesti riigieelarvele;
5) tunnustamise või sellekohase otsuse täitmise õiguslikud tagajärjed oleksid vastuolus kehtiva
õigusega.
§ 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel on kõik käesolevas seaduses sätestatud õigused
kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali suhtes, kui tema suhtes ei rakendata
üheski kolmandas riigis kriisilahendusmenetlust või kui seda tehakse ja esineb üks käesoleva
seaduse §-s 75 nimetatud asjaoludest. Kriisilahendusõiguste kasutamise korral kohaldatakse
käesoleva seaduse § 53.
(2) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud õigusi juhul, kui tema arvates on see vajalik avaliku huvi seisukohast ja täidetud on
vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) filiaal ei vasta enam või tõenäoliselt ei vasta enam filiaali asutamise loa andmise ja
tegutsemise tingimustele ning puudub väljavaade, et mis tahes eraõiguslik, järelevalve- või
asjaomase kolmanda riigi meede taastaks tingimustele vastamise või hoiaks mõistliku aja
jooksul ära makseraskustesse sattumise;
2) ta leiab, et kolmanda riigi kindlustusandja ei suuda või tõenäoliselt ei suuda või ei soovi täita
oma kohustusi filiaali võlausaldajate vastu kohustuste sissenõutavaks muutumise korral, mis
on võetud filiaali nimel, sealhulgas kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele tehtavate
maksete tõttu, ning on veendunud, et asjaomase kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ei ole
mõistliku aja jooksul algatatud või ei algatata kolmanda riigi õiguse kohaselt
kriisilahendusmenetlust ega maksejõuetusmenetlust;
3) kolmanda riigi ametiasutus on algatanud selles riigis kriisilahenduse sama riigi
kindlustusandja suhtes või on teavitanud Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksust kavatsusest
selline menetlus algatada.
(3) Kui Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus rakendab filiaali suhtes iseseisvalt
kriisilahendusmeedet, lähtub ta kriisilahenduseesmärkidest ja kriisilahenduse üldpõhimõtetest
ning rakendab meedet, järgides käesoleva seaduse §-s 27 sätestatud kriisilahenduse
üldpõhimõtteid ning §-des 28 ja 29 väärtuse hindamise ja 5. peatükis kriisilahendusmeetmete
kohta sätestatut.
§ 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega
(1) Finantsinspektsioon võib sõlmida kolmanda riigi ametiasutusega koostöökokkuleppe, mis
on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2025/1 artikli 79 lõikes 2
sätestatud Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse raamkokkuleppega,
kui sama direktiivi artikli 75 lõike 1 alusel ei ole sõlmitud kolmanda riigiga lepingut
kriisilahendusasutuste ja kolmanda riigi ametiasutuste vahelise koostöö kohta või kui selline
leping ei ole jõustunud. Finantsinspektsioon teavitab sõlmitud koostöökokkuleppest Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust.
70
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingu jõustumise korral kohaldatakse
koostöökokkulepet ulatuses, milles leping ei hõlma koostöökokkuleppes kokku lepitud
asjaolusid.
§ 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele
(1) Finantsinspektsioon ja Rahandusministeerium edastavad konfidentsiaalset teavet,
sealhulgas ennetava finantsseisundi taastamise kava kohta, kolmanda riigi ametiasutusele
üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) kolmanda riigi ametiasutuse suhtes kehtivad ametisaladuse hoidmise nõuded, mis on
vähemalt samaväärsed käesoleva seaduse §-s 67 sätestatuga;
2) seda teavet on kolmanda riigi ametiasutusel vaja oma riigisisese õiguse kohaste
kriisilahendus- ja järelevalveülesannete täitmiseks ja seda ei kasutata kooskõlas käesoleva lõike
punkiga 1 ühelgi teisel eesmärgil.
(2) Kui teabevahetus puudutab isikuandmeid, kohaldatakse nende töötlemise ja teabe kolmanda
riigi ametiasutusele edastamise korral isikuandmete kaitse seadust ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja
selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta
(isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88).
(3) Teisest lepinguriigist pärinevat konfidentsiaalset teavet võib Finantsinspektsioon ja
Rahandusministeerium avaldada asjaomasele kolmanda riigi ametiasutusele üksnes juhul, kui
selle teise lepinguriigi, kust teave pärineb, asjaomane asutus on selle teabe edastamisega nõus
ja teave avaldatakse üksnes selle teise lepinguriigi asutuse heakskiidetud eesmärgil.
10. peatükk
Haldussund ja vastutus
1. jagu
Haldussund
§ 79. Ettekirjutus
(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui järelevalve teostamise või
kriisilahendusülesannete täitmise korral on avastatud, et käesolevat seadust on rikutud või on
selle rikkumise oht.
(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda ettekirjutusega:
1) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise eest
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhatuse liikme või muu vastutava isiku
volituste peatamist;
2) käesoleva seaduse §-des 6, 9 ja 16 ning § 26 lõikes 4 sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist
või hoidumist rikkumise kordumisest.
§ 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär
(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti
täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja
sunniraha seaduses sätestatud korras.
71
(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär:
1) füüsilise isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot
ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui viis miljonit eurot
või kuni kahekordsele rikkumise tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav
summa;
2) juriidilise isiku puhul kuni 32 000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 100 000 eurot ühe ja
sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui kümme protsenti kogu
juriidilise isiku aastasest kogukäibest.
(3) Juriidilise isiku kogukäive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise
majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui juriidiline isik on emaettevõtja
tütarettevõtja, on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud aastase kogukäibe aluseks
eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande järgi.
2. jagu
Vastutus
§ 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine
(1) Käesolevas seaduses sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise kava või
kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamata, haldamata,
ajakohastamata või Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksusele esitamata jätmise,
mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel
teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud
kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema
konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.
§ 82. Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumine
(1) Kriisilahenduskava või kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe
esitamata jätmise või mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise
eest –
karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel
teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud
kahjule vastavas summas või kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema
konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.
§ 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teavitamise kohustuse
täitmata jätmine
Käesoleva seaduse § 26 lõike 4 kohaselt makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse
sattumise teavitamise kohustuse täitmata jätmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel
teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
72
§ 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive
Käesolevas jaos sätestatud juriidilise isiku käive on kindlustusmaksete aastane kogusumma
kindlustusandja eelmise majandusaasta solventsuse ja finantsseisundi aruande alusel. Kui
juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on eelmises lauses nimetatud käive eelmise
majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande järgi, mille on heaks
kiitnud emaettevõtja juhtorgan.
§ 85. Aegumine
Käesolevas jaos sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm aastat.
§ 86. Menetlus
Käesolevas jaos sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.
11. peatükk
Rakendussätted
1. jagu
Muudatused kehtivates seadustes
§ 87. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine
Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „krüptovaraturu seaduses“ sõnadega
„finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses, kindlustusandjate kriiside ennetamise ja
lahendamise seaduses“;
2) paragrahvi 2 lõiget 3 ning § 6 lõike 12 punkte 3 ja 4 täiendatakse pärast sõnu „lahendamise
seaduses“ sõnadega „ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses“;
3) paragrahvi 3 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Finantskriisi lahendamise eesmärk on vältida krediidiasutuste, investeerimisühingute,
kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte maksejõuetusest tulenevaid negatiivseid mõjusid
finantsstabiilsusele, kaitsta avaliku sektori ning hoiustajate, investorite, kindlustusvõtjate ja
muude klientide vahendeid ning tagada krediidiasutuste, investeerimisühingute,
kindlustusandjate ja kesksete vastaspoolte kriitiliste funktsioonide katkematu toimimine.“;
4) paragrahvi 5 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Inspektsioon arvestab haldussunni kohaldamisel ja väärteomenetluses riskide ning võimaliku
rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust, samuti varasemaid õigusrikkumisi ning
õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatust ja majanduslikku võimekust, sealhulgas
juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku
aastasissetulekut, lisaks tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju
finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutuse ja kriisilahendusasutusega tehtava
koostöö ulatust.“;
5) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „lahendamise seaduses“ sõnadega „,
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses“;
6) paragrahvi 51 lõiget 1 täiendatakse punktidega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
73
„21) kindlustusandjad;
22) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid;“;
7) paragrahvi 51 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „krediidiasutuste“ sõnaga „,
kindlustusandjate“;
8) paragrahvi 51 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Sise-eeskirjadega tagatakse muu hulgas kindlustusandjate kriisilahenduse ja järelevalvega
seotud töötajate, aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside selge eraldatus.“;
9) paragrahvi 51 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatust võib kindlustusandjate kriisilahenduse
ja järelevalvega seotud ülesandeid täitvaid töötajaid jagada määratud tingimustel Inspektsiooni
eri üksuste vahel, et töökoormust ajutiselt hajutada või kasutada nende eksperditeadmisi
mõlemas valdkonnas.“;
10) paragrahvi 6 lõikes 11 asendatakse sõnad „lahendamise seaduses ning selle alusel“ sõnadega
„lahendamise seaduses, kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses ning
nende alusel“;
11) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „sise-eeskirjad“ tekstiosaga „ja
sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud tingimused“;
12) paragrahvi 33 lõigetes 1 ja 3 asendatakse sõna „järelevalvemenetlusest“ sõnadega
„järelevalve- ja kriisilahendusmenetlusest“;
13) paragrahvi 46 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:
„(11) Inspektsioon teavitab kord aastas Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve
Asutust ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kindlustusandjatest, kellelt ta nõuab
makromajandustegurite hindamist kindlustustegevuse seaduse § 1001 lõike 1 kohaselt. Kui
Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva lõike esimeses lauses
sätestatud teate kindlustusgrupi kohta.
(12) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja
Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui ta rakendab kindlustustegevuse seaduse § 2351
lõikes 5 sätestatud õigusi finantssüsteemi stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks.
(13) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust
kindlustustegevuse seaduse § 2351 lõikes 5 sätestatud õiguste kasutamisest ja Euroopa
Süsteemsete Riskide Nõukogu, kui Inspektsioon rakendab sellist õigust finantssüsteemse
stabiilsust ohustava riski käsitlemiseks viivitamata. Teates esitatakse rakendatud meetme
kirjeldus, kestus ja rakendamise põhjus, sealhulgas meetme tõhususe ja proportsionaalsuse
kirjeldus kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja soodustatud isikute huvide kaitse kohta.“;
14) paragrahvi 463 lõiget 3 täiendatakse punktidega 6–11 järgmises sõnastuses:
„6) proportsionaalsuse meetmeid rakendavate kindlustusandjate koguarv jaotatuna väikeste ja
mittekeerukate kindlustusandjate ning proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õigust
omavate kindlustusandjate vahel;
7) kindlustusandjate arv iga rakendatava kindlustustegevuse seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2
nimetatud proportsionaalsuse meetme kohta.;
8) kindlustusandjate arv, kellel on ennetava finantsseisundi taastamise kava esitamise kohustus,
ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid;
74
9) kindlustusandjate arv, kelle kohta on koostatud kriisilahenduskava, ja nende arv, kelle suhtes
kohaldatakse lihtsustatud lähenemist;
10) kvantitatiivne teave kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 12
lõikes 2 sätestatud asjaolude kohaldamise kohta;
11) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 7 ja 14 sätestatud nõuetega
ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusturust kohaldub lihtsustatud
lähenemine kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“;
15) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kui see on asjakohane, esitab Inspektsioon Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutusele tõendid olulise likviidsusriski kohta kindlustusandjas.“;
16) paragrahvi 463 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui Inspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, edastab ta Euroopa Kindlustus-
ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kord aastas järgmise teabe:
1) kindlustusgruppide arv, kelle suhtes kohaldatakse kindlustustegevuse seaduse § 124 lõikes 7
nimetatud kindlustusgrupi järelevalvelise aruandluse erisusi, nende kindlustusgruppide
kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahu osakaaluga kõikide
kindlustusgruppide kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara mahust;
2) väikeste ja mittekeerukate kindlustusgruppide arv ning muude kindlustusgruppide arv, kes
kasutavad proportsionaalsuse meetmeid, ning igat meedet rakendavate kindlustusgruppide arv;
3) kindlustusgruppide arv, kellel on kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava
koostamise kohustus, ja nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud nõudeid;
4) kindlustusgruppide arv, kelle kohta on koostatud kindlustusgrupi kriisilahenduskava, ja
nende arv, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud lähenemist;
5) kvantitatiivne teave kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 12
lõikes 2 sätestatud asjaolude kohta kindlustusgrupi seisukohast;
6) lihtsustatud nõuete kirjeldus võrrelduna käesoleva seaduse §-des 10 ja 16 sätestatud nõuetega
ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusgruppidest kohalduvad
lihtsustatud nõuded kõikidest kindlustusgruppidest kapitalinõuete, kindlustusmaksete,
tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.“;
17) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kohustuse
rikkumisega seotud väärteoasjas tehtud lahendist või haldusaktist ning asjakohasel juhul selle
edasikaebamisest ja tulemusest.“;
18) paragrahvi 463 lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „riskid“ sõnadega „riskid, sealhulgas
tarbijakaitsega seotud riskid,“;
19) paragrahvi 463 lõikes 8 asendatakse sõna „teavitada“ sõnadega „teavitada Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ja“;
20) paragrahvi 463 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Inspektsioon teavitab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust
igast kindlustustegevuse tegevusloa andmisest keeldumise otsusest tegevusloa taotleja
tuvastamist võimaldavate andmete ja loa andmisest keeldumise põhjustega.“;
21) paragrahvi 47 täiendatakse lõikega 15 järgmises sõnastuses:
„(15) Kui teises lepinguriigis taotleb kindlustustegevuse tegevusluba Eesti kindlustusandja
ema- või tütarettevõtja või selline kindlustusandja, kelle emaettevõtja tütarettevõtja on Eesti
75
kindlustusandja või tegevusluba taotlev ettevõtja, ja see kindlustusandja on ühe ja sama isiku
kontrollitav äriühing, ning teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on vaja konsulteerida
mitme lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, on Inspektsioonil õigus taotleda selle
lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt tegevusloa ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa
taotluse kättesaamisest arvates.“;
22) paragrahvi 477 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:
„(12) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja teavitab Inspektsiooni, et kindlustusgruppi
kuuluv Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga
kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga
kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed
tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate
finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt, kindlustusvaldusettevõtjalt
või segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist
ettekirjutusega.
(13) Inspektsioonil on kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes samad
õigused, mis tal on käesoleva seaduse ja kindlustustegevuse seaduse kohaselt kindlustusandja
suhtes, et tagada vastavus kindlustusgrupi vastavus talle kohalduvatele nõuetele.
(14) Inspektsioon teeb koostööd teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, et tagada
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes rakendatavate järelevalveliste
meetmete tõhusus, eelkõige kui kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht ei asu tema peakontoriga samas lepinguriigis.“;
23) paragrahvi 4710 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „Asutuse“ sõnadega „või teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutuse“;
24) paragrahvi 4710 täiendatakse lõigetega 4–9 järgmises sõnastuses:
„(4) Koostööplatvormi loomisest arvates kohaldatakse asjasse puutuvate finantsjärelevalve
asutuste koostöö ja teabevahetuse suhtes käesoleva seaduse §-des 4712 ja 4713 sätestatut
olenemata sellest, kas kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega.
Teabevahetusse kaasatakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus.
(5) Kui Inspektsioon ja üks või enam asjasse puutuvat finantsjärelevalve asutust ei jõua
kindlustusandja suhtes rakendatava meetme menetlemise, sisu või selle rakendamata jätmise
asjus kokkuleppele ning kui esineb tõsine kahtlus, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja
soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud, võib Inspektsioon erimeelsuste korral
pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(6) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul esineb
põhjendatud kahtlus, et teise lepinguriigi kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute
huvid ei ole piisavalt kaitstud ning Inspektsioon ei ole rakendanud meetmeid või need ei ole
olnud piisavad kindlustusandja tõsiste puuduste kõrvaldamiseks, teeb Inspektsioon Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse nõudmisel kindlustusandjas
kohapealse kontrolli viivitamata.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul edastab Inspektsioon kohapealses kontrollis
osalemise kutse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ja teistele
asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.
76
(8) Kohapealse kontrolli tulemustes ühisele järeldusele jõudmise suhtes kohaldatakse käesoleva
seaduse § 4713 lõigetes 4–9 sätestatut.
(9) Kui Inspektsioonil ja teisel asjasse puutuval finantsjärelevalve asutusel on eriarvamus
käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 4 sätestatud teabevahetuse teemal, võib Inspektsioon
pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.“;
25) seadust täiendatakse §-dega 4712 ja 4713 järgmises sõnastuses:
„§ 4712. Koostöö olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalves
(1) Eesti kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi
kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis (edaspidi käesolevas paragrahvis ja §-s 4713
vastuvõttev riik) on oluline piiriülene kindlustustegevus, sealhulgas filiaali kaudu, kui
kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning täidetud on vähemalt üks
järgmistest tingimustest:
1) vastuvõtvas riigis sõlmitud kindlustuslepingute brutokindlustusmaksete aastasumma on
suurem kui 15 miljonit eurot;
2) vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse hinnangul on kindlustusandja piiriülene
kindlustustegevus vastuvõtva riigi kindlustusturu seisukohast oluline.
(2) Kui Inspektsiooni hinnangul on teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene
kindlustustegevus Eestis oluline, teavitab ta sellest teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust
ja esitab talle põhjendused sellisele järeldusele jõudmise kohta.
(3) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on teavitanud Inspektsiooni, et tema
hinnangul on Eesti kindlustusandja tegevus selles riigis oluline ja Inspektsioon ei nõustu
sellega, teavitab ta sellest vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust ühe kuu jooksul ning esitab
talle põhjendused sellisele järeldusele jõudmise kohta. Inspektsioon võib erimeelsuse korral
teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(4) Inspektsioon teeb koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui Eesti
kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus teises lepinguriigis ja teise lepinguriigi
kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus Eestis on oluline. Inspektsioon hindab, kas Eesti
kindlustusandja on teadlik riskidest, millega ta teises lepinguriigis kokku puutub või võib kokku
puutuda, ja kuidas ta neid riske juhib.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud koostöö on vastavuses piiriülese
kindlustustegevusega seotud riskide ulatusega ja hõlmab vähemalt:
1) kindlustusandja juhtimissüsteemi, sealhulgas tema juhtide suutlikkust mõista piiriülese
kindlustusturu eripära, riskimaandamismeetmeid, kehtestatud sisekontrolli ja piiriülese
tegevuse vastavuskontrolli;
2) tegevuse edasiandmist ja turustajaid;
3) äristrateegiat ja nõuete käsitlemist;
4) tarbijakaitset;
5) kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud ennetavate
finantsseisundi taastamise kavade hindamist ja nende kohta soovituste andmist, kui kavas
sisalduvate meetmete rakendamise korral võib tekkida negatiivne mõju kindlustusvõtjatele,
reaalmajandusele või finantsstabiilsusele vastuvõtvas riigis.
77
(6) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust aegsasti, kui olulise
piiriülese kindlustustegevuse järelevalves selguvad võimalikud probleemid kindlustusandjate
tegevust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmisega või käesoleva paragrahvi lõike 5
punktides 1–4 sätestatud valdkondadega, mis mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad
kindlustusandja piiriülest tegevust vastuvõtvas riigis.
(7) Inspektsioon esitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele Eesti kindlustusandja kohta
kord aastas järgmise teabe:
1) kindlustusandja solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue, mille kindlustusandja on
esitanud Inspektsioonile kindlustustegevuse seaduse § 61 lõike 1 ja § 82 lõike 9 kohaselt;
2) nõuetekohaste omavahendite suurused solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude
täitmiseks;
3) asjakohasel juhul Inspektsiooni kahtlused kindlustusandja tehniliste eraldiste arvutamise
ning käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud teabe õigsuse suhtes.
(8) Vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutuse taotlusel esitab Inspektsioon käesoleva
paragrahvi lõikes 7 loetletud teabe sagedamini kui kord aastas. Kui Eesti on vastuvõttev riik,
võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt Eestis teabe esitamist
olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva teise lepinguriigi kindlustusandja kohta
sagedamini kui kord aastas.
(9) Inspektsioon teavitab vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutust viivitamata, kui selles riigis
olulise piiriülese kindlustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja finantsseisund on
halvenenud või järgmise kolme kuu jooksul võib ilmneda, et kindlustusandja ei täida
solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet.
(10) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon esitada teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutusele põhjendatud taotluse lisateabe saamiseks Eestis olulise piiriülese
kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja kohta, kui see teave on seotud selle
kindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Kui vastuvõtva riigi
finantsjärelevalve asutus on Inspektsioonile esitanud sellise taotluse, esitab Inspektsioon talle
selle kohta lisateabe aegsasti.
(11) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Inspektsioonile käesoleva
paragrahvi lõikes 10 nimetatud teavet aegsasti, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks
Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.
(12) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võta arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5
punktis 5 nimetatud soovitust, mille on esitanud Inspektsioon teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusele, võib Inspektsioon pöörduda abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.
§ 4713. Koostöö kohapealse kontrolli korral
(1) Kui Eesti on vastuvõttev riik, võib Inspektsioon taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutuselt kohapealse kontrolli ühist läbiviimist Eestis olulise piiriülese kindlustustegevusega
tegelevas teise lepinguriigi kindlustusandjas, kes ei täida solventsuskapitalinõuet või
miinimumkapitalinõuet või kui selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul.
Inspektsioon põhjendab oma taotlust.
78
(2) Kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Inspektsioonile kohapealse
kontrolli taotluse Eesti kindlustusandjas, otsustab Inspektsioon kohapealse kontrolli kohta
nõusoleku andmise või sellest keeldumise ühe kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõusoleku korral edastab Inspektsioon Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele kohapealses kontrollis osalemise
kutse.
(4) Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus peavad jõudma ühisele
järeldusele kontrolli, sealhulgas asjakohaste rakendatavate meetmete küsimuses kahe kuu
jooksul kohapealsest kontrollist arvates. Inspektsioon võtab ühist järeldust arvesse, kui otsustab
rakendada asjakohaseid meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes.
(5) Kui Inspektsioon ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei jõua Eesti kindlustusandja
või teise lepinguriigi kindlustusandja kohapealses kontrollis ühisele järeldusele, on
Inspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse
poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19 kahe
kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud kahe kuu möödumisest arvates.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatu ei piira Inspektsiooni järelevalvelisi õigusi,
sealhulgas õigust rakendada meetmeid Eesti kindlustusandja suhtes, kes ei täida
solventsuskapitalinõuet või miinimumkapitalinõuet või kui ilmneb selline oht.
(7) Inspektsioonil ei ole õigust pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutuse poole, kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul jõutakse
ühisele järeldusele või kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse
poole pöördumise tähtaeg on möödas.
(8) Kui Inspektsioon või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on pöördunud Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole käesoleva paragrahvi lõikes 5
sätestatud tähtaja jooksul, oodatakse ära tema otsus. Inspektsioon võtab vastu ühise kohapealse
kontrolli lõplikud järeldused Eesti kindlustusandjas kooskõlas Euroopa Kindlustus- ja
Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse otsusega, mis on täitmiseks pädevatele asutustele.
(9) Kui Inspektsioon ei anna nõusolekut ühiseks kohapealseks kontrolliks, edastab ta teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele keeldumisotsuse koos põhjendustega kirjalikult.
(10) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei anna nõusolekut ühiseks kohapealseks
kontrolliks, võib Inspektsioon pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ)
nr 1094/2010 artiklile 19 ühe kuu jooksul keelduva otsuse saamisest arvates.“;
26) paragrahvi 53 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse hinnangul mõjutab
erakorraline tervisega seotud hädaolukord, looduskatastroof või muu erakordne sündmus
kindlustusandja suutlikkust esitada ning avalikustada aruandeid ja teavet kindlustustegevuse
seaduse §-s 1231 sätestatud tähtaegade jooksul, avaldab Inspektsioon selle kohta teate oma
veebilehel.“;
27) paragrahvi 54 lõiget 4 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:
„14) Maksu- ja Tolliametile kindlustusandjaga seotud asjus seadusest tulenevate ülesannete
täitmiseks vajalikus ulatuses.“;
79
28) paragrahvi 54 täiendatakse lõikega 48 järgmises sõnastuses:
„(48) Finantsinspektsioon avaldab teise lepinguriigi asutuselt saadud teabe Maksu- ja
Tolliametile käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 14 alusel üksnes selle lepinguriigi asutuse
nõusolekul.“;
29) paragrahvi 541 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Inspektsiooni läbiviidav kriisilahendusmenetlus ei ole avalik ja selle suhtes kohaldatakse
finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja
lahendamise seaduses sätestatut.
(2) Käesoleva seaduse § 51 lõikes 4 sätestatud sise-eeskirjad peavad sisaldama
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 67 lõigetes 1–3 sätestatud
konfidentsiaalsusnõuete järgimise põhimõtteid.“;
30) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja
edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse
direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning
määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L,
2025/1, 08.01.2025);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi
2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse, järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste
garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite, kestlikkusriskide ning
konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive
2002/87/EÜ ja 2013/34/EL (ELT L, 2025/2, 08.01.2025).“.
§ 88. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine
Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 3 lõikes 3 sätestatud asjasse
puutuvale kriisilahendusasutusele ning kindlustusandjale tegevusloa andnud asjasse puutuvale
finantsjärelevalveasutusele (edaspidi asjasse puutuv kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja
asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus), kui konsolideerimisgrupp on krediidiasutuste seaduse
§ 1101 lõikes 2 sätestatud finantskonglomeraat (edaspidi finantskonglomeraat) või kui
konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub sellesse finantskonglomeraati.“;
2) paragrahvi 29 lõiget 7 täiendatakse pärast sõna „kriisilahendusasutustele“ sõnadega „ning
asjasse puutuvale kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja asjasse puutuvale
finantsjärelevalveasutusele, kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest
või kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub finantskonglomeraati“;
3) paragrahvi 49 lõiget 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:
„7) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat
finantsjärelevalveasutust, kui konsolideerimisgruppi kuuluv ettevõtja kuulub
finantskonglomeraati.“;
4) paragrahvi 50 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:
„12) asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja asjasse puutuvat
finantsjärelevalveasutust, kui kriisilahendusmenetluses olev ettevõtja kuulub
finantskonglomeraati.“;
80
5) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kriisilahenduskolleegiumisse kutsutakse vaatlejana osalema asjasse puutuv
kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus, kui
konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest või kui konsolideerimisgruppi
kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati, tingimusel et kriisilahendusasutuse ja
finantsjärelevalveasutuse suhtes kohaldatakse konfidentsiaalsusnõudeid, mis on
konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul samaväärsed käesoleva seaduse §-s 51
sätestatud nõuetega.“;
6) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk
153–163)“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163) ja
(EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1, 08.01.2025)“.
§ 89. Kindlustustegevuse seaduse muutmine
1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva seaduse kohaldamise korral arvestatakse kindlustusandja tegevuse olemuse,
ulatuse ja keerukusega, eelkõige käesoleva seaduse §-s 421 sätestatud väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja puhul.“;
2) paragrahvi 7 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ sõnadega „või
ettevõtjatega, keda emaettevõtja või tema tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme
ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse konsolideerimisgruppi“;
3) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:
„14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 2 lõike 3 punkti a
alapunktis iv nimetatud elukindlustustegevus.“;
4) paragrahvi 17 lõike 1 punktis 8 asendatakse sõna „registrikoodi“ sõnaga „registrikood“;
5) paragrahvi 17 lõiget 1 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses:
„17) andmed selle kohta, kas taotleja on taotlenud tegevusluba või registreerimist teises
lepinguriigis kindlustustegevuse, kindlustuse vahendamise või muu krediidiasutuste seaduse
§ 1102 lõikes 1 nimetatud reguleeritud üksuse tegevuse alustamiseks või tööandja pensionifondi
valitsemiseks ja see tegevusloa saamise taotlus on tagasi lükatud või teise lepinguriigi
tegevusluba või registreering on tühistatud, sealhulgas taotluse või registreeringu
tagasilükkamise või tühistamise põhjused.“;
6) paragrahvi 18 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:
„5) välisriigi nimi ja asjakohasel juhul sellise välisriigi, mis ei ole lepinguriik (edaspidi kolmas
riik), geograafiline piirkond, kuhu kavandab kindlustusandja asutada filiaali või kus ta plaanib
tegeleda piiriülese kindlustustegevusega.“;
7) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud koostöö käigus on vaja konsulteerida
mitme teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega ja mõni neist on taotlenud tegevusloa
ühishindamist ühe kuu jooksul tegevusloa taotluse kättesaamisest arvates, võtab
Finantsinspektsioon arvesse ühishindamise järeldusi tegevusloa andmise või sellest keeldumise
kohta otsuse tegemise korral.“;
81
8) paragrahvi 20 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „taotluse esitamisest“
tekstiosaga „, ning käesoleva seaduse § 19 lõikes 7 sätestatud juhul kaheksa kuu möödumisel
tegevusloa taotluse esitamisest arvates“;
9) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral kohaldatakse kindlustusandja
suhtes kuni tema kohta lõpetamisotsuse tegemiseni käesoleva seaduse 12. peatüki 1. jaos
sätestatut.“;
10) paragrahvi 24 lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks;
11) paragrahvi 33 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 2 ja
käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide muutmisest või kui
kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus muutub nii, et see mõjutab oluliselt
kindlustusandja riskiprofiili või tema tegevust ühes või mitmes teises liikmesriigis, vähemalt
üks kuu ette. Finantsinspektsioon edastab saadud teabe asjakohasele lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusele viivitamata.“;
12) paragrahvi 37 lõike 1 punkt 31 tunnistatakse kehtetuks;
13) seadust täiendatakse 21. peatükiga järgmises sõnastuses:
„21. peatükk
Proportsionaalsuse meetmed
§ 421. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja
(1) Kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab käesoleva
paragrahvi tingimustele ning tal on käesoleva seaduse § 422 alusel õigus rakendada
proportsionaalsuse meetmeid.
(2) Üksnes elukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja,
kui ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumitele:
1) kindlustusandja intressiriski kapitalinõue ei ole suurem kui viis protsenti käesoleva seaduse
§-s 44 sätestatud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga;
2) teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma
on väiksem kui 20 miljonit eurot või väiksem kui kümme protsenti kindlustusandja
kindlustusmaksete aastasest kogusummast;
3) elukindlustustegevuse tehniliste eraldiste suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga ei ole suurem kui üks miljard eurot;
4) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti
kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest;
5) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema
aastasest kindlustusmaksete kogusummast;
6) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki
4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses.
(3) Kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kui
ta vastab kõikidele järgmistele kriteeriumitele:
82
1) kindlustusandja kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud
suhtarv edasikindlustuseta on alla 100 protsendi;
2) teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma
on väiksem kui 20 miljonit eurot või väiksem kui kümme protsenti kindlustusandja
kindlustusmaksete aastasest kogusummast;
3) kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui
100 miljonit eurot;
4) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11 ja 12 ning 14 ja 15 sätestatud
kahjukindlustuse liikidega seotud kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui
30 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast kahjukindlustuses;
5) käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel arvutatud summa ei ole suurem kui 20 protsenti
kindlustusandja koguinvesteeringute suurusest;
6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti tema
kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
7) kindlustusandja omab nõuetekohaseid omavahendeid vähemalt käesoleva seaduse 3. peatüki
4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses.
(4) Kindlustusandja arvutab järgmiste suuruste summa:
1) tururiski kapitalinõue;
2) vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude osa, mis vastab väärtpaberistamisest,
tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja muust investeerimisvarast
tingitud riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski alammooduliga;
3) kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate investeeringute suhtes
ning mis ei ole hõlmatud tururiski ja vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõudega.
(5) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse
tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste
kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ja kelle
kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku alla
40 protsendi kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja
mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 2
kriteeriumitele.
(6) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle kahjukindlustustegevuse
kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt 40 protsenti
kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast ja kelle elukindlustustegevuse
tehnilised eraldised moodustavad alla 20 protsendi kindlustusandja tehniliste eraldiste
kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga, on väike ja
mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõike 3
kriteeriumitele.
(7) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja, kelle elukindlustustegevuse
tehnilised eraldised moodustavad vähemalt 20 protsenti kindlustusandja tehniliste eraldiste
kogusuurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ja kelle
kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastane kogusumma moodustab kokku vähemalt
40 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasest kogusummast, on väike ja
mittekeerukas kindlustusandja, kui ta vastab kõikidele käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3
kriteeriumitele.
(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja suhtes ei kohaldata kriteeriumitele
vastavuse hindamise korral käesoleva paragrahvi lõike 2 punktide 2 ja 5 ning lõike 3 punktide
2 ja 4 kriteeriume.
83
(9) Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi
lõigete 2–7 kriteeriumitele, võib teda käsitada väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana, kui
ta vastab mõlemale järgmisele tingimusele:
1) kindlustatud isikud ja soodustatud isikud on kaptiivkindlustusandja või
kaptiivedasikindlustusandjaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvad juriidilised isikud või
füüsilised isikud, kellel on õigus sõlmida konsolideerimisgruppi kuuluvate kindlustusandjatega
kindlustusleping tingimusel, et selliste kindlustuslepingutega seotud tehniliste eraldiste osakaal
moodustab alla viie protsendi kindlustusandjate tehniliste eraldiste koguväärtusest;
2) kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja sõlmitud edasikindlustuslepingutest
tulenevad kohustused ei kata kohustusliku vastutuskindlustuse riske.
(10) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse
hindamise korral viimase kahe majandusaasta näitajatest.
(11) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui
kaks aastat tagasi tingimustele vastamise hindamisest arvates, lähtub ta käesoleva paragrahvi
lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse hindamise korral viimase majandusaasta näitajatest.
(12) Kui kindlustusandja on saanud käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tegevusloa vähem kui
aasta tagasi tingimustele vastamise hindamisest arvates, lähtub ta käesoleva paragrahvi
lõigete 2–8 kriteeriumitele vastavuse hindamise korral käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud
tegevuskavast.
(13) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–9 sätestatust ei ole kindlustusandja väike ja
mittekeerukas kindlustusandja, kui ta:
1) kasutab solventsuskapitalinõude arvutamise korral sisemudelit või osalist sisemudelit;
2) on finantskonglomeraadi emaettevõtja või kindlustusgrupi emaettevõtja, kelle suhtes
kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2
alusel, välja arvatud, kui kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp käesoleva
seaduse § 427 kohaselt;
3) on käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtja emaettevõtja;
4) valitseb käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktis 12 nimetatud tööandja pensionifondi, mille
vara väärtus on rohkem kui üks miljard eurot.
§ 422. Õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja
(1) Kui kindlustusandja on enda hinnangul väike ja mittekeerukas kindlustusandja, teavitab ta
Finantsinspektsiooni, et saada õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, ning esitab talle
järgmised andmed ja dokumendid:
1) tõend käesoleva seaduse § 421 lõigete 2–9 kriteeriumitele vastamise kohta;
2) kinnitus selle kohta, et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta
jooksul strateegilisi muudatusi, mille tulemusel ta ei vastaks enam ühele või mitmele käesoleva
seaduse § 421 lõigete 2–9 kriteeriumitele;
3) loetelu käesoleva seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2 nimetatud proportsionaalsuse meetmete kohta,
mida kindlustusandja kavatseb rakendada, eelkõige kui kavatsetakse rakendada parima
hinnangu lihtsustust, ja teave selle kohta, kas kindlustusandja kavatseb rakendada käesoleva
seaduse § 45 lõiget 9.
(2) Finantsinspektsioon võib jätta nõustumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
kindlustusandja hinnanguga üksnes juhul, kui:
1) kindlustusandja ei vasta käesoleva seaduse § 421 kriteeriumitele;
84
2) kindlustusandja ei täida solventsuskapitalinõuet, sealjuures ei võeta selle nõude täitmise
hindamise korral arvesse käesoleva seaduse § 451 lõikes 6 sätestatud järkjärgulist
kohaldamismehhanismi, §-s 267 sätestatud üleminekumeedet või asjakohasel juhul § 271
lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist;
3) kindlustusandja turuosa on suurem kui viis protsenti Eesti elu- või kahjukindlustusturust,
võttes turuosa määramise korral arvesse käesoleva seaduse § 124 lõike 4 põhimõtted.
(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõike 2 kohase nõustumata jätmise
kohta kahe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud täielike andmete ja
dokumentide kättesaamisest arvates. Nõustumata jätmise korral edastab Finantsinspektsioon
kindlustusandjale selle kohta põhjendatud otsuse.
(4) Kui Finantsinspektsioon otsustab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul,
et kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja, käsitatakse teda väikese ja
mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 423 sätestatud
proportsionaalsuse meetmeid otsuse tegemise kuupäevast arvates.
(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja
jooksul otsust, et ta ei nõustu kindlustusandja hinnanguga, käsitatakse kindlustusandjat väikese
ja mittekeeruka kindlustusandjana ning ta võib rakendada käesoleva seaduse §-s 423 sätestatud
proportsionaalsuse meetmeid käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaja lõpust arvates.
(6) Kindlustusandjal on õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja kuni käesoleva
seaduse § 426 lõigetes 2 ja 3 sätestatud asjaolude ilmnemiseni.
§ 423. Proportsionaalsuse meetmed ja Finantsinspektsiooni teavitamine nende
rakendamisest
(1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib rakendada järgmisi käesolevas seaduses
sätestatud proportsionaalsuse meetmeid:
1) paragrahvi 45 lõikes 8 sätestatud deterministliku hindamise kasutamine;
2) paragrahvi 96 lõikes 51 nimetatud vastutava isiku määramine; 3) paragrahvi 972 lõike 6 alusel likviidsusriski juhtimise plaani koostamata jätmine; 4) paragrahvi 100 lõike 41 alusel kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamise
sageduse vähendamine;
5) paragrahvi 1001 lõike 4 alusel makromajandustegurite hindamata jätmine;
6) paragrahvi 1002 lõike 4 alusel kliimamuutuste stsenaariumi koostamata jätmine; 7) paragrahvi 105 lõike 6 alusel sise-eeskirjade ajakohastamise sageduse vähendamine; 8) paragrahvi 1231 lõike 2 alusel regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sageduse
vähendamine;
9) paragrahvi 1251 lõike 5 alusel solventsuse ja finantsseisundi aruandes vähendatud teabe
avalikustamine;
10) paragrahvi 129 lõike 12 alusel auditeerimiskohustuse kohaldamata jätmine.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib väike ja mittekeerukas kindlustusandja
rakendada komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/35 sätestatud proportsionaalsuse
meetmeid.
(3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni rakendatavatest
proportsionaalsuse meetmetest ühe aasta jooksul käesoleva seaduse § 422 lõikes 4 või 5
sätestatud õiguse saamisest arvates.
85
§ 424. Proportsionaalsuse meetmete rakendamise peatamine
(1) Finantsinspektsioon võib keelata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja riskiprofiilist
tingitud tõsise kahtluse korral ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise
ettekirjutusega. Kahtlus on tõsine, kui kindlustusandja:
1) ei täida solventsuskapitalinõuet või kui selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul;
2) juhtimissüsteem ei ole tõhus või
3) riskiprofiili muutus võib kaasa tuua käesoleva seaduse § 421 kriteeriumite täitmata jätmise
olulises ulatuses.
(2) Solventsuskapitalinõude täitmise hindamise korral ei võeta arvesse käesoleva seaduse § 451
lõikes 6 sätestatud järkjärgulist kohaldamismehhanismi, §-s 267 sätestatud üleminekumeedet
või asjakohasel juhul § 271 lõikes 11 sätestatud järkjärgulist rakendamist.
(3) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud
ettekirjutuse kirjalikult asjakohaste põhjendustega, viidates käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud kahtluse alusele.
§ 425. Teiste kindlustusandjate õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid
(1) Kui kindlustusandja ei ole väike ja mittekeerukas kindlustusandja, on tal õigus rakendada
käesoleva seaduse § 423 lõike 1 punktides 1–5 ja 7, lõikes 2 ning § 1231 lõikes 1 sätestatud
proportsionaalsuse meetmeid Finantsinspektsiooni nõusolekul (edaspidi kindlustusandja, kellel
on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet).
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja
Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse koos järgmiste andmete ja dokumentidega:
1) loetelu proportsionaalsuse meetmete kohta, mida kindlustusandja kavatseb rakendada,
selgitustega, miks meetmete rakendamine on põhjendatud, arvestades kindlustusandja
tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust; 2) muu oluline teave kindlustusandja riskiprofiili kohta;
3) kinnitus selle kohta, et kindlustusandja ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta
jooksul strateegilisi muudatusi, mis võivad mõjutada kindlustusandja riskiprofiili.
(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse nõusoleku andmise või sellest keeldumise kohta kahe kuu
jooksul taotluse kättesaamisest arvates.
(4) Finantsinspektsioon võib nõuda kindlustusandjalt lisaandmeid ja -dokumente käesoleva
paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ning kontrollimiseks.
Lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõudmise kuupäeva ning kindlustusandjalt nõutava
teabe ja dokumentide kättesaamise kuupäeva vaheliseks perioodiks käesoleva paragrahvi
lõikes 3 sätestatud tähtaeg peatub. Kui lisateavet ja -dokumente nõutakse uuesti, viidatud
tähtaeg enam ei peatu.
(5) Finantsinspektsioon teavitab kindlustusandjat kirjalikult nõusoleku andmise otsusest, mis
sisaldab heakskiidetud proportsionaalsuse meetmete loetelu ja asjakohasel juhul lisatingimuste
kehtestamise põhjendusi, kui Finantsinspektsioon kiidab heaks proportsionaalsuse meetmete
kasutamise teatavatel tingimustel.
(6) Finantsinspektsioon võib teha nõusoleku andmisest keeldumise otsuse ühe või mitme
proportsionaalsuse meetme rakendamise kohta, kui see on põhjendatud tulenevalt
kindlustusandja riskiprofiilist.
86
(7) Kui Finantsinspektsioon teeb nõusoleku andmisest keeldumise otsuse ühe või mitme
meetme rakendamise kohta, esitab ta kindlustusandjale selle põhjused kirjalikult.
(8) Finantsinspektsioon võib otsust igal ajal muuta või tunnistada selle kehtetuks, kui
kindlustusandja riskiprofiil on muutunud, esitades kindlustusandjale selle kohta põhjused
kirjalikult.
(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–8 sätestatust võib kindlustusandja rakendada
käesoleva seaduse § 423 lõigetes 1 ja 2 sätestatud proportsionaalsuse meetmeid
Finantsinspektsiooni nõusolekuta, kui ta vastab kõikidele järgmistele tingimustele:
1) kindlustusandjal puudub välisriigis filiaal ja ta ei tegele piiriülese kindlustustegevusega;
2) kindlustusandja ei tegele käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 10–15 sätestatud
kahjukindlustuse liikidega, välja arvatud, kui vastutuskindlustuse risk on täiendavalt
kindlustatav risk käesoleva seaduse § 16 lõike 3 tähenduses;
3) kindlustusandja aastane kindlustusmaksete kogusumma on väiksem kui 15 miljonit eurot;
4) kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi
osaga on väiksem kui 50 miljonit eurot;
5) kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja puhul on kindlustusgrupi tehniliste eraldiste
suurus edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga väiksem kui 50 miljonit eurot;
6) kindlustusandja edasikindlustustegevuse kindlustusmaksete suurus on väiksem kui
600 000 eurot või kümme protsenti kindlustusmaksete kogusummast või
edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste suurus on väiksem kui 2,7 miljonit
eurot või kümme protsenti sellistest lepingutest tulenevate tehniliste eraldiste kogusuurusest.
(10) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja suhtes ei kohaldata
käesoleva seaduse § 96 lõiget 71.
(11) Erinevalt käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 ja §-s 114 sätestatust võib Finantsinspektsiooni
nõusolekul käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimustele vastava kindlustusandja
miinimumkapitali alammäär ja aktsiakapital või osakapital olla 2,25 miljonit eurot, kui
kindlustusandjal on õigus tegeleda elukindlustuse või edasikindlustusega, ning 1,5 miljonit
eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda kahjukindlustusega. Nõusoleku andmise või
sellest keeldumise suhtes kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–8 sätestatut.
(12) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõigetes 9–11
sätestatud erandi kasutamise kavatsusest ja esitab tõendi lõike 9 tingimustele vastamise kohta.
(13) Käesoleva paragrahvi lõigetes 9 ja 10 sätestatud erandi kohaldamine lõppeb, kui
kindlustusandja ei vasta vähemalt ühele lõike 9 tingimusele kolmel järjestikusel aastal, ning
lõikes 11 sätestatud erandi kohaldamine lõppeb kohe, kui kindlustusandja ei vasta enam
vähemalt ühele lõike 9 tingimusele.
(14) Finantsinspektsioon võib keelata käesoleva paragrahvi lõigetes 9–11 sätestatud erandi
kasutamise järgmistel tingimustel:
1) kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusele;
2) erandi kasutamine kahjustab kindlustusandja maksevõimelisust või muul viisil
kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste võlausaldajate huve.
§ 426. Finantsinspektsiooni teavitamine muutustest
87
(1) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata, kui ta ei
vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 421 lõike 2–9 kriteeriumile.
(2) Kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele käesoleva seaduse § 421 lõike 2–9 kriteeriumile
püsivalt kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni, misjärel ei ole
kindlustusandjal enam õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning rakendada
proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates.
(3) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata, kui ta
täidab mõnda käesoleva seaduse § 421 lõikes 13 sätestatud tingimust, misjärel ei ole
kindlustusandjal enam õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning tal ei ole enam
õigust rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest majandusaastast arvates.
(4) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni viivitamata oma
kavatsusest muuta rakendatavate proportsionaalsuse meetmete loetelu.
(5) Kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid, teavitab
Finantsinspektsiooni, kui ta otsustab lõpetada ühe või mitme meetme rakendamise.
§ 427. Kindlustusgrupi proportsionaalsuse meetmed
(1) Kindlustusgrupp, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2
alusel kindlustusgrupi järelevalvet, on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui ta vastab
käesoleva paragrahvi tingimustele ning kindlustusgrupi järelevalve teostaja on ta määranud
väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks.
(2) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks
kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja ning täidetud on
käesoleva paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid:
1) konsolideeritud andmete alusel arvutatud intressiriski kapitalinõue on suurem kui viis
protsenti konsolideeritud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga;
2) kindlustusgrupi elukindlustustegevuse konsolideeritud tehniliste eraldiste suurus
edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ei ole suurem kui üks miljard eurot.
(3) Kindlustusgrupp on väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp, kui vähemalt üks
kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei ole elukindlustusandja ning täidetud on käesoleva
paragrahvi lõike 4 ja järgmised kriteeriumid:
1) kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine kombineeritud suhtarv
edasikindlustuseta on alla 100 protsendi;
2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma ei ole suurem kui 100 miljonit eurot;
3) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 5–7, 11 ja 12 ning 14 ja 15 sätestatud
kahjukindlustuse liikide kindlustusmaksete aastasumma ei ole suurem kui 30 protsenti
kindlustusgrupi kahjukindlustustegevuse kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
(4) Väike ja mittekeerukas kindlustusgrupp peab vastama ka järgmistele lisakriteeriumitele:
1) kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate, kelle peakontor ei asu kindlustusgrupi
järelevalve teostajaga samas lepinguriigis, kindlustusmaksete aastasumma on väiksem kui
20 miljonit eurot või kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest
kogusummast;
2) kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma sellistes lepinguriikides, mis ei ole
kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukohaga sama lepinguriik, on väiksem kui 20 miljonit
88
eurot või vähem kui kümme protsenti kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest
kogusummast;
3) käesoleva seaduse § 421 lõike 4 alusel arvutatud summa konsolideeritud andmete alusel ei
ole suurem kui 20 protsenti kindlustusgrupi koguinvesteeringute suurusest;
4) kindlustusgrupi edasikindlustustegevuse osakaal ei ole suurem kui 50 protsenti
kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast;
5) olenevalt rakendatavast arvutamismeetodist on käesoleva seaduse § 89 lõike 1, sama
paragrahvi lõike 6 või § 893 lõike 1 alusel arvutatud suuruste vahe positiivne;
6) iga kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse
§ 89 lõikes 6 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodit, on väike ja mittekeerukas
kindlustusandja, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse sama meetodit
või käesoleva seaduse §-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 ja lõike 4 punktis 3 sätestatut ei kohaldata, kui
kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse üksnes mahaarvamise ja
agregeerimise meetodit.
(6) Kindlustusgrupi määramise korral väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks
kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 422 sätestatut kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil.
(7) Tingimustele vastavuse hindamise korral võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja aluseks
kindlustusgrupi viimase kahe majandusaasta näitajad.
(8) Kui kindlustusgrupi suhtes on kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatud vähem kui kaks
aastat, võtab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kriteeriumitele vastavuse hindamise korral
aluseks kindlustusgrupi viimase majandusaasta näitajad.
(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatust ei ole kindlustusgrupp väike ja
mittekeerukas kindlustusgrupp, kui:
1) ta on finantskonglomeraat krediidiasutuste seaduse § 1101 tähenduses;
2) vähemalt üks kindlustusgrupi tütarettevõtja on käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud
seotud ettevõtja;
3) kindlustusgrupp kasutab kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise korral
käesoleva seaduse § 243 kohast sisemudelit.
(10) Kindlustusgrupi ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja suhtes kohaldatakse käesoleva
seaduse §-des 423–426 kindlustusandja ning Finantsinspektsiooni kohta sätestatut.“;
14) paragrahvi 45 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud riskivabal intressikõveral ei
ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega intressimäärasid, tuleb esimesest
tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegadega finantsinstrumentide korral ekstrapoleerida
riskivaba intressikõverat vastavalt käesoleva seaduse §-s 451 sätestatule.“;
15) paragrahvi 45 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „artiklites 43–54“ tekstiosaga „artiklites 43–
54a“;
16) paragrahvi 45 täiendatakse lõigetega 8 ja 9 järgmises sõnastuses:
„(8) Kui kindlustusleping sisaldab finantstagatisi ja valikuõigusi, võtab kindlustusandja parima
hinnangu arvutamise korral kasutatavas meetodis asjakohaselt arvesse, et sellisest lepingust
tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus võib teatud stsenaariumite korral sõltuda tulevaste
89
sündmuste ja arengusuundade oodatavatest tulemustest ning võimalikest erinevustest tegelike
ja oodatavate tulemuste vahel.
(9) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust võib väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet,
kasutada ettevaatlike arvutuspõhimõtete järgi leitud deterministlikku parimat hinnangut, et
leida elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parim hinnang, kui lepingus sisalduvad
finantstagatised ja valikuõigused ei ole olulise majandusliku mõjuga.“;
17) seadust täiendatakse §-ga 451 järgmises sõnastuses:
„§ 451. Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimine
(1) Riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise korral võetakse aluseks forvardintressimäärad,
mis lähenevad sujuvalt esimese tasanduspunkti forvardintressimääralt lõplikule
forvardintressimäärale. Esimene tasanduspunkt on esimene tähtaeg, mil intressikõvera
määramise korral arvesse võetavad finantsinstrumentide turud ei ole sügavad, likviidsed või
läbipaistvad.
(2) Euro esimene tasanduspunkt on 20 aastat.
(3) Muu valuuta esimene tasanduspunkt on pikim tähtaeg, mille korral on täidetud järgmised
tingimused:
1) selle tähtajaga finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja läbipaistvad;
2) selle või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist selles valuutas
nomineeritud lunastamata võlakirjadest on piisavalt suur.
(4) Ekstrapoleeritud forvardintressimäär on likviidse forvardintressimäära ja lõpliku
forvardintressimäära kaalutud keskmine.
(5) Likviidne forvardintressimäär põhineb ühel või mitmel pikima tähtajaga
forvardintressimääral, mille korral saab asjaomast finantsinstrumenti vaadelda sügaval,
likviidsel ja läbipaistval turul.
(6) Lõpliku forvardintressimäära kaal on vähemalt 77,5 protsenti, kui forvardintressimäära
tähtaeg on vähemalt 40 aastat esimesest tasanduspunktist arvates.
(7) Ekstrapoleerimise korral võetakse arvesse lisaks võlakirjadele teavet muude
finantsinstrumentide kohta, kui nende finantsinstrumentide turud on sügavad, likviidsed ja
läbipaistvad.
(8) Kindlustusandja võib rakendada käesoleva seaduse §-s 2672 sätestatud järkjärgulise
kohaldamise mehhanismi Finantsinspektsiooni nõusolekul. Mehhanism ei mõjuta
finantsturgude sügavuse, likviidsuse ja läbipaistvuse ning esimese tasanduspunkti
kindlaksmääramist.“;
18) paragrahvi 46 lõike 1 punkti 8 täiendatakse pärast sõna „koos“ sõnadega „, sealjuures
käsitatakse elukindlustuse grupilepingut ühe lepinguna“;
19) paragrahvi 47 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kindlustusandja võib rakendada parima hinnangu arvutamisel riskivabale intressikõverale
volatiilsuse kohandamist (edaspidi volatiilsuse kohandamine) Finantsinspektsiooni nõusolekul.
90
(2) Nõusoleku saamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile tõendid selle kohta, et
ta vastab vähemalt järgmistele tingimustele:
1) volatiilsuse kohandamist asjakohase valuuta korral rakendatakse kõigi selles valuutas
olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamise korral, kui
selle hinnangu arvutamise korral kasutatava riskivaba intressikõvera suhtes ei rakendata juba
käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist;
2) kindlustusandja on kehtestanud reeglid, et arvutada volatiilsuse kohandamist.
(3) Nõusolek loetakse antuks, kui kindlustusandjat ei teavitata sellest või selle andmisest
keeldumisest 30 tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tõendite
Finantsinspektsioonile esitamisest arvates.
(4) Volatiilsuse kohandamiseks ette nähtud tehnilise teabe aluseks on Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõigetes 3–4a sätestatud põhimõtted.
(5) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivaba
intressikõvera suhtes. Ekstrapoleerimise korral võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad
intressimäärad.
(6) Iga valuuta korral on volatiilsuse kohandamise aluseks selles valuutas võlaväärtpaberitesse
tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitud intressimäära ja selle valuuta riskivaba
intressikõvera määra vahe. Võrdlusportfell esindab samas valuutas olevat vara, millesse
investeerib kindlustusandja samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate
kohustuste parima hinnangu katmise.
(7) Kindlustusandja võib kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ
artikli 77d lõikes 3 sätestatud riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suhtes kindlustusandja
enda lähenemist Finantsinspektsiooni nõusolekul järgmistel tingimustel:
1) riskiga korrigeeritud hinnavahe on olnud aruandekuupäevale eelneval neljal kvartaalsel
aruandeperioodil suurem kui selline riskiga korrigeeritud hinnavahe, mis on arvutatud
kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute
alusel;
2) regulaarses järelevalvelises aruandes esitatud teave kindlustusandja asjakohase vara kohta
on piisavalt kvaliteetne, et tagada korrigeerimise täpne ja usaldusväärne arvutamine.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral on korrigeerimismäär kindlustusandja
investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud
riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjakohase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga
korrigeeritud hinnavahe suhtarv, mis ei ole suurem kui 105 protsenti.
(9) Kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud
investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe arvutatakse samal viisil kui
sellise riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on asjakohase valuuta võrdlusportfell,
kuid mille arvutamise korral kasutatakse kindlustusandja andmeid asjaomases valuutas
võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute portfellis sisalduvate alamklasside kaalude ja
keskmise kestuse kohta.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul ei rakendata euro korral Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77d lõikes 4 sätestatud
makromajandusliku volatiilsuse kohandamise suurendamist.
91
(11) Kindlustusandja lõpetab käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaldamise viivitamata, kui selle
tulemusel on riskiga korrigeeritud valuuta hinnavahe suurenenud kahe järjestikuse kvartaalse
aruandeperioodi jooksul.
(12) Kui kindlustusandja ei täida enam käesoleva paragrahvi lõike 2 tingimusi, võib
Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt, et ta ei rakendaks enam volatiilsuse kohandamist.
Kindlustusandja võib rakendamist jätkata, kui ta on saanud selleks uue nõusoleku käesoleva
paragrahvi lõike 2 tingimustel.
(13) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei
ole rakendusmääruses valuuta kohta kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet, ei kohaldata
selle valuuta korral volatiilsuse kohandamist, kui arvutatakse parimat hinnangut.
(14) Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 2 alusel ei
ole rakendusmääruses kehtestatud riskiga korrigeeritud hinnavahet euro korral ja sama artikli
lõike 1 punktis d sätestatud osakaalu, ei lisata volatiilsuse kohandamisele makromajanduslikku
volatiilsuse kohandamist.“;
20) paragrahvi 48 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Parima hinnangu ja riskimarginaali eraldi hindamise korral, kui kindlustusandja arvutab
marginaali, määrab ta kindlaks selliste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulud, mis
vastavad ajaliselt kohandatud solventsuskapitalinõudele ja on ette nähtud kindlustuslepingutest
tulenevate kohustuste täitmiseks kogu nende kehtivusaja jooksul. Kulude kindlaksmääramise
korral kasutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kapitalikulumäära.
(12) Solventsuskapitalinõude kohandamine koosneb eksponentsiaalsest ajast sõltuvast
tegurist.“;
21) paragrahvi 48 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Riskimarginaali arvutamise korral peab kindlustusandja kasutama kapitalikulumäära
4,75 protsenti, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 86 lõike 1b
alusel antud Euroopa Liidu õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.“;
22) seadust täiendatakse §-ga 521 järgmises sõnastuses:
„§ 521. Makromajandusliku ja finantsturgude arengu mõju arvestamine
investeerimisstrateegias
(1) Kindlustusandja arvestab investeerimisstrateegias võimaliku makromajandusliku ja
finantsturgude arenguga, käesoleva seaduse §-s 971 sätestatud kestlikkusriski mõjuga oma
investeeringutele ning oma investeerimisotsuste võimaliku pikaajalise mõjuga samas
paragrahvis sätestatud kestlikkusteguritele.
(2) Finantsinspektsioon võib põhjendatult nõuda, et kindlustusandja:
1) võtab investeerimisstrateegias arvesse makromajanduskeskkonnast tingitud riske;
2) hindab, millises ulatuses võib tema investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikku
ja finantsturgude arengut ning olla süsteemse riski põhjuseks.
(3) Kindlustusandja arvestab asjakohasel juhul investeerimisotsuste tegemise korral käesoleva
paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 sätestatuga.
92
(4) Makromajanduslikust ja finantsturgude arengust ning makromajanduskeskkonnast tingitud
riskide hindamise korral lähtub kindlustusandja käesoleva seaduse § 1001 lõigetes 2 ja 3
sätestatust.
(5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusgruppi kuuluvalt tütarettevõtjast
kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaldamist, võtab ta arvesse, kas selles lõikes
sätestatud hindamise teeb juhtiv ettevõtja kindlustusgrupi tasandil ja kas hinnangus võetakse
arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära.“;
23) paragrahvi 57 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Kindlustusandja viitab asjakohasel juhul omavahendite liigitamise korral komisjoni
delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 69, 70, 72, 74, 76 ja 78 nimetatud omavahendite
loetelule.“;
24) paragrahvi 59 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Finantsinspektsiooni nõusolekul ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut, kui
on täidetud kõik järgmised tingimused:
1) kindlustusandja ja krediidiasutus või finantseerimisasutus kuuluvad käesoleva seaduse § 239
lõike 1 punktide 1, 2 või 3 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla ja seotud ettevõtjast
krediidiasutuse või finantseerimisasutuse suhtes ei kohaldata § 891 lõikes 10 nimetatud
mahaarvamist või kui kohaldatakse krediidiasutuste seaduse §-s 1108 sätestatut
Finantsinspektsiooni nõusolekul või nõudmisel ning kindlustusandja ja krediidiasutus või
finantseerimisasutus kuuluvad krediidiasutuste seaduse 91. peatüki 2. jaos sätestatud täiendava
järelevalve alla;
2) Finantsinspektsiooni hinnangul on kindlustusgrupi või täiendava järelevalve alla kuuluvate
ettevõtjate koordineeritud juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll piisavalt hästi korraldatud;
3) osalus krediidiasutuses või finantseerimisasutuses on strateegilist laadi
omakapitaliinvesteering komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artikli 171 tähenduses.
(5) Osalus krediidiasutuses ja finantseerimisasutuses hõlmab:
1) kindlustusandja osalust krediidiasutuses, investeerimisühingus ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid
usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013,
lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punktis 26 nimetatud finantseerimisasutuses;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 52 sätestatud täiendavaid
esimese taseme omavahendi instrumente, sama määruse artiklis 63 sätestatud teise taseme
omavahendi instrumente ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033, mis
käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega
muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL)
nr 806/2014 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 1–63), artiklis 9 sätestatud esimese ja teise taseme
omavahendi instrumente, mida kindlustusandja hoiab käesoleva lõike punktis 1 sätestatud
ettevõtja tõttu, kelles on kindlustusandjal osalus.“;
25) paragrahvi 63 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Kindlustusandja võib mõnede riskide ja alamriskide kapitalinõuete arvutamise korral
kasutada lihtsustusi, kui:
1) riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad;
2) standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne;
3) lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt solventsuskapitalinõuet.“;
26) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 91 järgmises sõnastuses:
93
„(91) Käesoleva paragrahvi lõike 9 punkti 3 tingimus ei pea olema täidetud, kui lihtsustatud
arvutuse tulemusel saadud solventsuskapitalinõue on suurem standardse arvutuse tulemusel
saadud solventsuskapitalinõudest.“;
27) paragrahvi 63 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:
„(11) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatust võib kasutada teatud riski või alamriski
kapitalinõude arvutamise korral lihtsustust, kui sellise riski või alamriski kapitalinõue ei
moodusta rohkem kui viis protsenti põhisolventsuskapitalinõudest. Kindlustusandja võib seda
teha järgmise kolme aasta jooksul solventsuskapitalinõude arvutamisest arvates.
(12) Käesoleva paragrahvi lõike 11 kohaldamise korral ei tohi kõikide lihtsustatud arvutuste
tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa olla suurem kui kümme protsenti
viimasena standardselt arvutatud põhisolventsuskapitalinõudest.
(13) Käesoleva paragrahvi lõike 9 tingimusi ei kohaldata väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja suhtes, kui ta suudab Finantsinspektsioonile vähemalt iga viie aasta järel
veenvalt tõendada, et:
1) iga riski või alamriski kapitalinõue, mille suhtes kavandab kindlustusandja kasutada
lihtsustatud arvutust, on alla kahe protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud
põhisolventsuskapitalinõudest;
2) kõikide lihtsustatud arvutuste tulemusel saadud riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa
on alla kümne protsendi standardse arvutuse tulemusel saadud põhisolventsuskapitalinõudest.“;
28) paragrahvi 67 lõikes 6 asendatakse sõna „kümne“ arvuga „13“;
29) seadust täiendatakse §-ga 671 järgmises sõnastuses:
„§ 671. Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue
(1) Pikaajaliste aktsiainvesteeringute kapitalinõue võrdub põhiomavahendite kahjumiga, mis
tuleneks pikaajaliste aktsiainvesteeringute väärtuse hetkelisest vähenemisest 22 protsendi
võrra.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral käsitatakse aktsiainvesteeringute
alamrühma pikaajalise aktsiainvesteeringuna, kui kindlustusandja tõendab
Finantsinspektsioonile veenvalt, et täidetud on kõik järgmised tingimused:
1) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on selgelt piiritletud ja eraldatud muust
kindlustusandja tegevusest;
2) iga pikaajalise aktsiainvesteeringu portfelli kohta on kehtestatud käesoleva paragrahvi
lõikes 3 sätestatud pikaajaliste investeeringute juhtimise kord;
3) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühmas on ainult sellised aktsiad, mis on avalikult
kaubeldavad lepinguriigis või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigis,
või selliste lepinguriigi või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi
peakontoriga äriühingute aktsiad, millega ei kaubelda avalikult;
4) kindlustusandja on suuteline hoiduma aktsiainvesteeringute sundmüügist järgmise viie aasta
jooksul, sealhulgas pingelises finantsturuolukorras;
5) kindlustusandja riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ja investeerimise põhimõtetes
on kehtestatud kindlustusandja kohustus hoida pikaajalisi investeeringuid perioodi jooksul, mis
on kooskõlas käesoleva paragrahvi lõike 3 nõudega, ning kindlustusandja on suuteline täitma
käesoleva lõike punkti 4 nõuet;
6) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm on hajutatud viisil, mis võimaldab vältida
ülemäärast sõltuvust konkreetsest emitendist või ettevõtjate grupist ja riski ülemäärast
akumuleerumist sama riskiprofiiliga pikaajaliste aktsiainvesteeringute portfellis tervikuna;
94
7) pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühma ei kuulu sellised investeeringud, mille
tulemusel omab kindlustusandja äriühingus või muus juriidilises isikus vähemalt 20 protsenti
aktsiakapitalist või aktsiatega määratud häältest.
(3) Kindlustusandja juhatus kinnitab pikaajaliste aktsiainvesteeringute juhtimise korra, mille
kohaselt peab kindlustusandja hoidma pikaajalisi aktsiainvesteeringuid keskmiselt kauem kui
viis aastat. Kindlustusandja vaatab läbi investeeringute juhtimise korra regulaarselt, võrreldes
seda tegeliku portfellihaldamisega, ja esitab selle käesoleva seaduse §-s 100 sätestatud
kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hinnangus.
(4) Käesoleva paragrahvi kohaldamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile
kinnituse selle kohta, et tema pikaajalised aktsiainvesteeringud vastavad käesoleva paragrahvi
lõigete 2 ja 3 tingimustele.
(5) Kui kindlustusandja hoiab aktsiaid investeerimisfondide seaduse § 9 lõikes 8 määratletud
Euroopa pikaajalises investeerimisfondis või Euroopa Komisjoni rakendusmääruses kindlaks
määratud madalama riskiprofiiliga investeerimisfondis, sealhulgas alternatiivses
investeerimisfondis, võib käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele vastavuse hindamise
teha investeerimisfondi ja mitte fondi alusvara tasandil.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral ei saa kindlustusandja pöörduda tagasi
lähenemise juurde, mis ei hõlma enam pikaajalisi aktsiainvesteeringuid.
(7) Kui kindlustusandja pikaajaliste aktsiainvesteeringute alamrühm ei vasta enam käesoleva
paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele, teavitab ta sellest Finantsinspektsiooni viivitamata ja
rakendab meetmeid tingimustele vastamiseks.
(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile
ühe kuu jooksul tingimustele mittevastavuse tuvastamisest arvates teabe ja meetmed, mida
kindlustusandja rakendab tingimustele vastavuse tagamiseks kuue kuu jooksul nendele
mittevastavuse tuvastamisest arvates.
(9) Kui kindlustusandja ei ole suuteline tagama tingimustele vastavust käesoleva paragrahvi
lõikes 8 sätestatud tähtaja jooksul, ei kohaldata järgmise 2,5 aasta jooksul või seni kuni
kindlustusandja ei vasta käesoleva paragrahvi lõigete 2 ja 3 tingimustele pikaajaliste
aktsiainvesteeringute alamrühma suhtes käesoleva paragrahvi lõiget 1 selle põhjal, kumb
periood on pikem.“;
30) paragrahvi 72 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt sisemudeli kasutamise loa, esitab ta
Finantsinspektsioonile hinnangu solventsuskapitalinõude kohta standardvalemit kasutades iga
kahe aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda, et hinnang esitataks sagedamini, seda enne
põhjendades.“;
31) paragrahvi 78 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:
„(6) Kindlustusandja võib arvestada sisemudelis krediidimarginaali muutuse mõjuga
volatiilsuse kohandamisele üksnes juhul, kui:
1) meetod, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta volatiilsuse
kohandamisele, ei sisalda käesoleva seaduse § 47 lõikes 7 sätestatud kindlustusandja lähenemist
ja makromajandusliku volatiilsuse kohandamise suurendamist euro korral;
2) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud suurustest.
95
(7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 2 osutatud suurused on:
1) tinglik solventsuskapitalinõue, mis arvutatakse solventsuskapitalinõudena, välja arvatud see,
et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsuse kohandamisele võetakse arvesse Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse kehtestatud metoodika järgi;
2) käesoleva lõike punkti 1 alusel arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et
käesoleva seaduse § 47 lõikes 6 sätestatud võrdlusportfell määratakse kindlaks samas valuutas
oleva vara alusel, millesse kindlustusandja investeerib, selle asemel, et lähtuda kõigi
kindlustusandjate samas valuutas olevatest kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega
seotud varast.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktis 2 sätestatud juhul võetakse võrdlusportfelli määramise
korral aluseks kindlustusandja vara sellises valuutas, mida kasutatakse samas valuutas olevatest
kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu katmiseks.“;
32) paragrahvi 87 lõiget 4 täiendatakse pärast tekstiosa „kindlustusandjas“ ja lõiget 5 pärast
tekstiosa „osalust“ tekstiosaga „või kes on seotud teise ettevõtjaga käesoleva seaduse § 7 lõike 2
punkti 3 kohaselt“;
33) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:
„(51) Lisaks käesoleva seaduse § 7 lõikes 1 määratletule on emaettevõtja ja tütarettevõtja
käesoleva seaduse § 2391 lõike 4, 5 või 6 ning 9 kohaselt määratud emaettevõtja ja tema
tütarettevõtja.
(52) Lõplik emaettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole teise kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.“;
34) paragrahvi 87 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Kindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja:
1) kes ei ole krediidiasutus, kindlustusandja, investeerimisühing, tööandjapensioni
kogumisasutus, segafinantsvaldusettevõtja ega finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 punkti 20 tähenduses;
2) kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on kindlustusandja;
3) kelle põhitegevus on käesoleva paragrahvi lõikes 61 nimetatud tegevus ja kelle puhul on
täidetud lõike 62 tingimus.“;
35) paragrahvi 87 täiendatakse lõigetega 61–63 järgmises sõnastuses:
„(61) Kindlustusvaldusettevõtja põhitegevus on sõltumata ettevõtja enda määratud tegevusalast
üks järgmistest tegevustest: 1) osaluse omamine ja omandamine kindlustusandjas; 2) abiteenuse osutamine ühe või mitme seotud kindlustusandja põhitegevusele; 3) ühe või mitme krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 punktides 2–12 nimetatud tehingu või
toimingu tegemine või ühe või mitme väärtpaberituru seaduse §-s 44 sätestatud kõrvalteenuse
osutamine.
(62) Üle 50 protsendi käesoleva paragrahvi lõike 63 punktides 1–4 nimetatud vähemalt ühest
näitajast on püsivalt seotud tütarettevõtjaga, kes on kindlustusandja, kolmanda riigi
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kolmanda riigi
kindlustusandjate valdusettevõtja või ettevõtja, kes osutab teenuseid, mis on kindlustusgruppi
kuuluva ühe või mitme kindlustusandja põhitegevuse abiteenused. Või on vähemalt üks
näitajaist püsivalt seotud ettevõtja enda tegevusega, mis ei ole seotud osaluse omandamise või
omamisega kindlustusandjas või kolmanda riigi kindlustusandjast tütarettevõtjas, kui ettevõtja
enda tegevus on kindlustustegevusega sama laadi.
96
(63) Tütarettevõtja või ettevõtja enda tegevusega püsivalt seotud näitajad on: 1) ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel; 2) ettevõtja vara tema konsolideeritud seisundi alusel; 3) ettevõtja tulu tema konsolideeritud seisundi alusel; 4) ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel; 5) muud näitajad, mida Finantsinspektsioon peab asjakohaseks.“;
36) paragrahvi 87 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat ei käsitata
finantseerimisasutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4
lõike 1 punkti 26 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033 tähenduses.“;
37) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Kolmanda riigi kindlustusandja valdusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole
kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle peamine tegevus on
osaluse omandamine ja omamine tütarettevõtjates, kellest kõik või enamik on kolmandate
riikide kindlustusandjad.“;
38) paragrahvi 88 lõigetes 1, 3 ja 32 asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse §-s 89“
tekstiosaga „käesoleva seaduse §-s 89 või 893“;
39) paragrahvi 88 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse käesoleva seaduse § 89
lõigetes 3–51 sätestatud meetodit või §-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni, võivad
osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja rakendada
käesoleva seaduse §-s 671 sätestatut.“;
40) paragrahvi 89 lõikes 1, § 90 lõikes 1 ja § 247 lõikes 6 asendatakse tekstiosa „lõigetes 3–5“
tekstiosaga „lõigetes 3–51“;
41) paragrahvi 89 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda pärast
konsulteerimist kindlustusgrupi ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega
kindlustusgrupi solventsuse arvutamist käesoleva paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud
mahaarvamise ja agregeerimise meetodiga, või kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud
meetodi üksikult kohaldamine ei ole asjakohane, käesolevas lõikes ja lõikes 1 sätestatud
meetodite kombinatsioonina, arvestades käesoleva seaduse §-s 893 sätestatut. Otsuse tegemise
korral võtab Finantsinspektsioon aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35
artikli 328 kriteeriumid.“;
42) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Piiramata käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtjate suhtes nõuete
kohaldamisest, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana nõuda, et
käesoleva paragrahvi lõikeid 6–9 kohaldataks üksnes kindlustusandja, kolmanda riigi
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja ja kolmanda riigi
kindlustusandja valdusettevõtja suhtes.“;
43) paragrahvi 89 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on järgmiste suuruste vahe:
97
1) kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite summa konsolideeritud andmete alusel ja
käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
summa;
2) kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude summa konsolideeritud andmete alusel
(edaspidi kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue) ja käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või
§ 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa summa.“;
44) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korral ei võeta konsolideeritud andmetes
arvesse seotud ettevõtja osalust. Kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahendite ja
kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse
3. peatüki 3. jaos ja 4. jao 1.–3. jaotises sätestatut.“;
45) paragrahvi 89 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa kolmanda riigi seotud kindlustusandja
kapitalinõudes.“;
46) paragrahvi 89 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 3 nimetatud kapitalinõue on kolmanda riigi
õigusaktis sätestatud kapitalinõue, mille täitmata jätmisega kaasneks kolmanda riigi
kindlustusandja tegevusloa kehtetuks tunnistamine.
(42) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi täitmiseks vajalike nõuetekohaste
põhiomavahendite sobivuse kindlaksmääramise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse
§-des 88–892 ja 894–92 ning § 93 lõigetes 1 ja 5 sätestatut. Käesoleva lõike esimeses lauses
sätestatut kohaldatakse ka, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite
kombinatsioonina käesoleva seaduse § 893 alusel.“;
47) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikud nõuetekohased
omavahendid ületavad kindlustusgrupi solventsuskapitalinõuet, kuid selle nõude miinimum ei
ole täidetud, kohaldatakse kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi suhtes
käesoleva seaduse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 sätestatut omavahendite vähenemise kohta alla
solventsuskapitalinõude. Käesoleva lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka, kui
kindlustusgrupi solventsus arvutatakse meetodite kombinatsioonina käesoleva seaduse § 893
alusel.“;
48) paragrahvi 89 lõike 6 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) osaleva kindlustusandja osaluse väärtus käesoleva paragrahvi lõikes 21 ja käesoleva seaduse
§ 891 lõikes 1 nimetatud ettevõtjates ning kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude
summa.“;
49) paragrahvi 89 lõike 7 punktis 2 ja lõike 8 punktis 2 asendatakse sõna „osa“ sõnadega „osa
iga“;
50) paragrahvi 89 lõiget 7 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.“;
51) paragrahvi 89 lõiget 8 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või § 892 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.“;
98
52) paragrahvi 89 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;
53) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 131 järgmises sõnastuses:
„(131) Käesoleva paragrahvi lõigete 12 ja 13 kohaldamise korral käsitatakse kolmanda riigi
kindlustusandja valdusettevõtjat samuti kindlustusandjana.“;
54) paragrahvi 89 täiendatakse lõikega 141 järgmises sõnastuses:
„(141) Käesoleva paragrahvi lõikes 14 sätestatud mahaarvamist ei kohaldata, kui see parandab
kindlustusgrupi solventsuse positsiooni, võrreldes olukorraga, kui seotud ettevõtja arvatakse
kindlustusgrupi solventsuse arvutusse.“;
55) paragrahvi 89 lõiked 15 ja 16 tunnistatakse kehtetuks;
56) seadust täiendatakse §-dega 891–894 järgmises sõnastuses:
„§ 891. Seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral
(1) Osalev kindlustusandja võtab olenemata kasutatavast arvutusmeetodist kindlustusgrupi
solventsuse arvutamisel arvesse järgmiste seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi
nõuetekohastes omavahendites ja solventsuskapitalinõudes:
1) krediidiasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1
punkti 1 tähenduses;
2) investeerimisühing Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4
lõike 1 punkti 2 tähenduses;
3) eurofondi valitseja ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ vabalt
võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid)
käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32–96)
artikli 27 kohaselt tegevusloa saanud äriühinguna asutatud fond, millele ei ole määratud
fondivalitsejat;
4) alternatiivfondi valitseja;
5) ettevõtja, kes ei ole reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses
ning kelle põhitegevus on osutada ühte või mitut sama seaduse § 6 lõikes 1 sätestatud teenust;
6) tööandja pensionifondi valitseja, investeerimisfondide seaduse §-s 7 sätestatud määratud
väljamaksetega tööandja pensionifond ja teise lepinguriigi tööandja pensionifond, millele ei ole
määratud fondivalitsejat.
(2) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites on osaleva
kindlustusandja proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja omavahendite suurusest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 ja 6 nimetatud seotud ettevõtjate omavahendite
osa määratakse nende suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud omavahendite nõuete alusel
ning punktis 5 sätestatud ettevõtja osa tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud
omavahendite nõuete alusel, kui ta oleks reguleeritud üksus krediidiasutuste seaduse § 1102
lõike 1 tähenduses.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaldamise korral ei arvestata järgmiste seotud ettevõtjate
omavahenditega, mis ületavad käesoleva paragrahvi lõigete 8 ja 9 kohaselt leitud kapitalinõude
(edaspidi käesolevas paragrahvis omavahendite ülejääk):
1) reservkapital ja muud omavahendid, mille korral on kindlustusgrupi järelevalve teostaja
määranud kindlaks kahju kandmise võime vähenemise;
2) eelisaktsiad;
3) liikmete sissemaksed;
99
4) allutatud kohustised;
5) edasilükkunud maksukohustused.
(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 ei kohaldata, kui osalev kindlustusandja põhjendab
kindlustusgrupi järelevalve teostajale rahuldaval viisil, et selles lõikes nimetatud omavahendeid
saab kasutada kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks.
(6) Osalev kindlustusandja arvestab omavahendite ülejäägi kindlaksmääramise korral, et teatud
seotud ettevõtjate kapitalinõuded täidetakse ainult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses
(EL) nr 575/2013 sätestatud esimese taseme põhiomavahenditest või täiendavatest esimese
taseme omavahenditest.
(7) Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes on osaleva kindlustusandja
proportsionaalsete osade summa iga seotud ettevõtja kapitalinõudest või tinglikust
kapitalinõudest.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral võetakse aluseks järgmised suurused:
1) investeerimisühingu korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033
artikli 11 kohaselt leitud nõude ja täiendavate omavahendite nõude summa või kolmanda riigi
õigusaktis sätestatud omavahendite nõude suurus;
2) eurofondi valitseja ning alternatiivfondi valitseja korral investeerimisfondide seaduse § 334
lõigetes 3 ja 4 sätestatu kohaselt leitud suurus;
3) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud seotud ettevõtja korral tinglik kapitalinõue
tema suhtes valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuete alusel, kui ta oleks reguleeritud üksus
krediidiasutuste seaduse § 1102 lõike 1 tähenduses;
4) tööandja pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifondi korral
investeerimisfondide seaduse §-de 227 ja 338 kohaselt leitud suurus või selliste lepinguriikide
õigusaktides sätestatud kapitalinõuete kogusumma, kui seotud ettevõtja on registreeritud või
tegevusloa saanud, kuid olenevalt sellest, kumb neist on suurem.
(9) Krediidiasutuse puhul võetakse käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaldamise korral arvesse
järgmistest suurustest suurem:
1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti c nõude,
sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning muude riskide kui ülemäärase
finantsvõimenduse riski käsitlemiseks mõeldud täiendavate omavahendite nõuete
ja kombineeritud kapitalipuhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud
omavahendite nõude suurus;
2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 92 lõike 1 punkti d nõude,
sealhulgas artiklites 458 ja 459 sätestatud meetmete, ning artikli 92 lõikes 1a sätestatud
finantsvõimenduse määra puhvri nõude summa või kolmanda riigi õigusaktis sätestatud
omavahendite nõude suurus, kui need nõuded tuleb täita esimese taseme omavahenditega.
(10) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana arvata kindlustusgrupi
solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud
seotud ettevõtja osaluse osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel.
§ 892. Seotud ettevõtja osa alagrupi tasandil
(1) Kui käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjad moodustavad eraldi
konsolideerimisgrupi, mille suhtes kohaldatakse kapitalinõuet konsolideeritud andmete alusel
kooskõlas sama paragrahvi lõigetes 8 või 9 nimetatud õigusaktiga (edaspidi alagrupp),
sealhulgas kui sellise alagrupi tütarettevõtja on finantsvaldusettevõtja Euroopa Parlamendi ja
100
nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 20 tähenduses või
segafinantsvaldusettevõtja, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi finantsjärelevalve
teostajana nõuda, et erinevalt sama paragrahvi lõikes 2 sätestatust arvutatakse selliste seotud
ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites proportsionaalse osana alagrupi
omavahenditest.
(2) Erinevalt käesoleva seaduse § 891 lõigetes 7 ja 8 sätestatust arvutab osalev kindlustusandja
käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi
solventsuskapitalinõudes proportsionaalse osana selle alagrupi kapitalinõudest konsolideeritud
andmete alusel.
(3) Alagrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutamise korral tuleb arvesse võtta kõiki
alagruppi kuuluvaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1
punktis 18 sätestatud abiettevõtjaid ning punktis 26 sätestatud finantseerimisasutusi .
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhul kohaldatakse alagrupi suhtes käesoleva seaduse
§ 891 lõikeid 2–9, arvestades konsolideeritud olukorraga Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 47 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punkti 11 tähenduses või konsolideeritud
positsiooniga, kui see on asjakohane.
§ 893. Kombineeritud meetod kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral
(1) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamise korral kasutatakse käesoleva seaduse § 89
lõikes 2 nimetatud meetodite kombinatsiooni, on kindlustusgrupi solventsus järgmiste suuruste
vahe:
1) käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud suurus;
2) käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel arvutatud suurus.
(2) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa:
1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 1 nimetatud kindlustusgrupi nõuetekohased
omavahendid selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 3–
51 sätestatud meetodit;
2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate
solventsuskapitalinõuetele vastavatest omavahenditest, kui seotud kindlustusandjate suhtes
kohaldatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 6–9 sätestatud meetodit;
3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 2–6 või § 892 lõike 1 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.
(3) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamiseks leitakse järgmiste suuruste summa:
1) käesoleva seaduse § 89 lõike 3 punktis 2 nimetatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue
konsolideeritud andmete alusel selliste ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse sama
paragrahvi lõigetes 3–51 sätestatud meetodit;
2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate
solventsuskapitalinõudest, kui kindlustusandja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 89
lõigetes 6–9 sätestatud meetodit;
3) käesoleva seaduse § 891 lõigete 7–9 või § 892 lõike 2 alusel arvutatud seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhul ei võeta konsolideeritud andmetes
arvesse osalusi käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates ning käesoleva
seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud seotud ettevõtjates, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva
101
seaduse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit, kui käesoleva paragrahvi lõikes 5 ei
ole sätestatud teisiti.
(5) Kui käesoleva seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud ettevõtja suhtes kohaldatakse sama
paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud meetodit, võetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 1
kohaldamise korral konsolideeritud andmetes arvesse osaluse väärtus selles ettevõtjas, mis
ületab proportsionaalset osa ettevõtja enda solventsuskapitalinõudest, kui arvutatakse vara ja
kohustiste tundlikkust käesoleva seaduse § 67 lõike 2 punktis 5 nimetatud valuutariski suhtes.
Osaluse väärtust ei loeta tundlikuks sama lõike punktis 1 nimetatud aktsiariski suhtes.
(6) Kui osalev kindlustusandja omab kaudset osalust seotud kindlustusandjas, võetakse kaudse
osaluse väärtuse määramise korral arvesse järjestikuseid osalusi ja huve ning käesoleva
paragrahvi lõike 2 ja 3 punktides 2 nimetatud proportsionaalset osa seotud kindlustusandja
solventsuskapitalinõudele vastavatest omavahenditest ja seotud kindlustusandja
solventsuskapitalinõudest.
(7) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi arvutamise suhtes kohaldatakse
käesoleva seaduse § 89 lõigetes 4 ja 41 sätestatut. Miinimumi täitmiseks vajalikud
nõuetekohased põhiomavahendid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva seaduse § 58
lõikega 12 ja need arvutatakse konsolideeritud andmete alusel. Nendes andmetes ei võeta
arvesse osalusi käesoleva seaduse § 891 lõikes 1 nimetatud seotud ettevõtjates.
(8) Finantsinspektsioon pöörab asjasse puutuva finantsjärelevalve asutusena erilist tähelepanu
kindlustusgrupi riskidele, millega ei ole piisavalt arvestatud, kuna selliste riskide
kvantifitseerimine on raskendatud, kui hinnatakse, kas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2
alusel arvutatud suurus võtab asjakohaselt arvesse kindlustusgrupi riskiprofiili käesoleva
seaduse § 89 lõikes 21 nimetatud ettevõtja puhul, kelle suhtes kohaldatakse sama paragrahvi
lõigetes 6–9 sätestatud meetodit.
(9) Kui kindlustusgrupi riskiprofiil käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud ettevõtja puhul
erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude arvutamise korral
kasutatud eeldustest, on Finantsinspektsioonil kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus
kehtestada käesoleva seaduse §-s 244 sätestatud korras lisakapitalinõue, mis liidetakse
käesoleva paragrahvi lõike 3 punkti 2 alusel arvutatud suurusele.
§ 894. Lihtsustatud meetod
(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta pärast
konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega lubada osaleval
kindlustusandjal rakendada kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel konsolideeritud andmete
alusel lihtsustatud meetodit ebaoluliste seotud ettevõtjate osaluste puhul.
(2) Käesoleva paragrahvi kohaldamise korral on seotud ettevõtja ebaoluline, kui tema
bilansiline väärtus on alla 0,2 protsendi kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel
ja kõikide selliste seotud ettevõtjate bilansiline väärtus kokku on alla 0,5 protsendi
kindlustusgrupi varast konsolideeritud andmete alusel.
(3) Osalev kindlustusandja põhjendab Finantsinspektsioonile lihtsustatud meetodi rakendamise
asjakohasust ühe või mitme ebaolulise seotud ettevõtja suhtes, arvestades selliste ettevõtjate
riskide laadi, ulatust ja keerukust.
102
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaldamise korral tõendab osalev kindlustusandja
Finantsinspektsioonile rahuldaval viisil, et lihtsustatud meetodi rakendamine osaluse tõttu ühes
või mitmes seotud ettevõtjas on piisavalt usaldusväärne ja sellega ei kaasne seotud ettevõtjaga
seotud riskide alahindamist.
(5) Osalev kindlustusandja hindab lihtsustatud meetodi rakendamise jätkuvat asjakohasust kord
aastas.
(6) Kui lihtsustatud meetodit rakendatakse kolmanda riigi kindlustusandja suhtes ja selles riigis
kohalduvad kindlustusandjate usaldatavusnõuded ei ole käesoleva seaduse § 92 kohaselt
samaväärsed või tähtajaliselt samaväärsed käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuetega,
ei või seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes olla lihtsustatud
meetodi rakendamise tulemusel väiksem, kui on tema kapitalinõue kolmandas riigis
kohalduvate usaldatavusnõuete järgi.
(7) Lihtsustatud meetodit ei või kohaldada kolmanda riigi seotud kindlustusandja suhtes, kui
osaleval kindlustusandjal puudub teave kolmandas riigis kohalduvate kapitalinõuete kohta.“;
57) paragrahvi 90 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on käesoleva seaduse § 891
kohaldamise korral osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa märgitud kapitali osa, mida
selline kindlustusandja omab otseselt või kaudselt sama paragrahvi samas lõikes nimetatud
seotud ettevõtjas, sõltumata rakendatavast arvutusmeetodist.“;
58) paragrahvi 90 lõiget 5 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:
„4) Finantsinspektsiooni hinnangul moodustavad kaks või enam kindlustusandjat
kindlustusgrupi käesoleva seaduse § 2391 lõike 1 punkti 1 alusel.“;
59) paragrahvi 91 lõikes 8 asendatakse sõnad „kindlustusandja solventsuskapitalinõue“
sõnadega „kindlustusandja osa kindlustusgrupi solventsuskapitalinõudes“;
60) paragrahvi 91 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses:
„(10) Käesoleva seaduse § 89 lõigete 3 ja 7 ning § 893 lõike 2 kohaldamise korral ei vasta
osaleva kindlustusandja omavahend käesoleva seaduse § 57 lõike 2 punktis 6 sätestatud
tunnusele, kui tütarettevõtjast seotud kindlustusandja lõpetamise korral ei saa keelduda
omavahendi tagasimaksmisest aktsionärile või osanikule.“;
61) paragrahvi 92 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „arvutusmeetodi“ tekstiosaga „või
§-s 893 sätestatud meetodite kombinatsiooni alusel“;
62) seaduse 3. peatüki 8. jagu täiendatakse §-ga 921 järgmises sõnastuses:
㤠921. Kindlustusandja finantsseisundi halvenemine
(1) Kui kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni oma finantsseisundi halvenemisest, võib
Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda kindlustusandja juhtidelt olukorra parandamiseks:
1) kindlustusandja kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 5 sätestatud ennetava
finantsseisundi kava ajakohastamist, kui kindlustusandja seisund erineb kavas esitatud
eeldustest;
2) ennetavas finantsseisundi kavas esitatud meetmete rakendamist, sealhulgas ajakohastatud
meetmete rakendamist käesoleva lõike punktis 1 sätestatud juhul;
3) tulemustasu või muutuvtasu maksmise, omavahendite instrumentide väljamaksmise ja
omavahendite tagasimaksmise või lunastamise piiramist või peatamist.
103
(2) Kui kindlustusandjal on kindlustusandja kriiside ennetamise ja lahendamise seadusest
tulenev kohustus koostada ennetav finantsseisundi taastamise kava, kuid ta ei ole seda teinud,
võib Finantsinspektsioon ettekirjutusega nõuda, et juhid tuvastaksid mittevastavuse või
tõenäolise mittevastavuse põhjused seadusest tulenevatele nõuetele ning määraksid kindlaks
sobivad meetmed ja koostaksid ajakava, et tagada vastavus nendele nõuetele.
(3) Finantsinspektsioonil on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused ka juhul,
kui ta on tuvastanud kindlustusandja finantsseisundi halvenemise finantstingimuste
halvenemise tõttu.
(4) Finantsinspektsioon võtab käesolevas paragrahvis sätestatud meetmete rakendamise korral
arvesse finantsseisundi halvenemise ulatust. Meetmed on proportsionaalsed finantsseisundi
halvenemisest tingitud riskide olemuse, ulatuse ja keerukusega.“;
63) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustust kohaldatakse olenemata
sellest, kas kindlustusandja tuvastab miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või sellise ohu
miinimumkapitalinõude arvutamise ajal või arvutamiste vahelisel perioodil.“;
64) paragrahvi 93 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui kindlustusandja on koostanud kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise
seaduse §-s 6 sätestatud ennetava finantsseisundi taastamise kava, peavad käesoleva paragrahvi
lõike 1 kohaselt rakendatavad meetmed olema kooskõlas selle kavaga, sealhulgas kavas
esitatud parendusmeetmetega.“;
65) paragrahvi 93 lõike 5 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „miinimumkapitalinõude“
sõnadega „või sellise ohu ilmnemise korral“;
66) paragrahvi 93 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Kindlustusandja finantsseisundi jätkuva halvenemise korral ka pärast käesolevas
paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 921 sätestatu rakendamist võib Finantsinspektsioon
rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate ning kindlustatute ja soodustatud
isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest
tulenevate kohustuste täitmiseks, võttes meetmete rakendamise korral arvesse
proportsionaalsuse põhimõtet ning finantsseisundi halvenemise ulatust ja kestust.“;
67) paragrahvi 95 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui Finantsinspektsioon leiab, et kindlustusandja finantsseisund halveneb erandlikel
asjaoludel vaatamata finantsseisundi taastamise kavale veelgi, võib Finantsinspektsioon keelata
kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu
ettekirjutusega.
(2) Kui Finantsinspektsioon ei ole teinud otsust kindlustusandja lõpetamise kohta kahe kuu
jooksul käesoleva seaduse § 93 lõikes 1 sätestatud teate saamisest arvates, võib
Finantsinspektsioon lisaks sama paragrahvi lõikes 5 sätestatule keelata kindlustusandja varaga
seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu ettekirjutusega.“;
68) paragrahvi 95 lõikes 21 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõikes 1 või 2“;
69) paragrahvi 95 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
104
„(22) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel teavitab Finantsinspektsioon
selliste lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või
tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. Finantsinspektsioon määrab kindlaks varad, mille
suhtes sellist meedet kohaldatakse.“;
70) paragrahvi 95 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „lõikes 2 või 3“ tekstiosaga „lõigetes 1, 2 või
3“;
71) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Kindlustusandja vaatab üle juhtimissüsteemi korrapäraselt, sealhulgas hindab juhatuse ja
nõukogu koosseisu piisavust, tegutsemise tõhusust ning töökorralduse toimimist. Selline
hindamine arvestab kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust.“;
72) paragrahvi 96 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kindlustusandja määrab iga võtmefunktsiooni täitmise eest eraldi vastutava isiku
(edaspidi vastutav isik), kui käesoleva paragrahvi lõikes 51 ei ole sätestatud teisiti.
Kindlustusandja tagab huvide konflikti vältimise eesmärgil, et võtmefunktsioonid täidetakse
üksteisest sõltumatult.“;
73) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada
proportsionaalsuse meedet, vastutav isik võib vastutada mitme võtmefunktsiooni täitmise eest,
välja arvatud siseauditi funktsiooni eest, või täita teisi olulise tähtsusega funktsioone või olla
kindlustusandja juht, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) kindlustusandja maandab võimalikud huvide konflikti olukorrad;
2) eri funktsioonide või funktsiooni täitmine ja kindlustusandja juhtimine ei kahjusta tema
võimet täita oma kohustusi.“;
74) paragrahvi 97 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Riskijuhtimissüsteemi alla kuuluvad vähemalt komisjoni delegeeritud määruse
(EL) 2015/35 artiklites 260 ja 261 ning 263–265 sätestatud tegevusvaldkonnad ning tegevused,
sealhulgas järgmised tegevused:
1) kindlustusriski hindamine ja tehniliste eraldiste moodustamine;
2) varade ja kohustiste hindamine;
3) investeerimine;
4) likviidsus- ja kontsentratsiooniriski juhtimine;
5) operatsiooniriski juhtimine, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja
kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse
kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (ELT L 151, 07.06.2019, lk 15–
69), artikli 2 punktis 1 määratletud küberturvalisuse tagamine;
6) edasikindlustuse ja muude riskimaandamismeetmete rakendamine.“;
75) paragrahvi 97 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist
või §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, kehtestab ta likviidsusplaani
riskijuhtimissüsteemi osana selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes ta sellist
kohandamist rakendab. Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, arvestab ta
likviidsusplaanis selle rakendamisega ja hindab võimalikke likviidsuspiirangute tekkimise
ohte, mis ei ole kooskõlas selle rakendamisega.
105
(5) Kui kindlustusandja rakendab kattuvuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama
tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust kattuvuse kohandamisel, muu
hulgas alushinnavahe arvutamise eelduste suhtes.
(6) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, peab ta regulaarselt hindama
tehniliste eraldiste ja nõuetekohaste omavahendite tundlikkust majandustingimuste muutuste
suhtes, mis võivad mõjutada riskiga korrigeeritud hinnavahet.“;
76) seadust täiendatakse §-dega 971 ja 972 järgmises sõnastuses:
㤠971. Kestlikkusriski juhtimine
(1) Kestlikkustegur on keskkonnaalane, sotsiaalne, töötajate, inimõiguste austamise ning
korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitlusega seotud asjaolu. Kestlikkusrisk on
kestlikkusteguriga seotud sündmuse või olukorra asetleidmise oht, mis avaldab või võib
avaldada negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele.
(2) Kindlustusandja hindab kestlikkusriski ning kehtestab strateegiad, sise-eeskirjad,
protseduurid ja süsteemid riskijuhtimissüsteemi osana kestlikkusriski kindlaksmääramiseks,
mõõtmiseks, juhtimiseks ja jälgimiseks lühiajalises, keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates.
(3) Kindlustusandja koostab kava, mis sisaldab mõõdetavaid eesmärke ning menetlusi
kestlikkusteguritest tingitud finantsriskide jälgimiseks ja juhtimiseks lühiajalises, keskmise
pikkusega ja pikaajalises vaates (edaspidi kestlikkusriski kava), ning jälgib selle kava
rakendamist.
(4) Kestlikkusriski kava sisaldab muu hulgas selliseid finantsriske, mis on tingitud Euroopa
Liidu ja riigisiseste seadusandlike eesmärkide ning õigusaktide rakendamisest ja
üleminekusuundumustest kestlikkustegurite teemal, eelkõige kooskõlas Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrusega (EL) 2021/1119, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise
raamistik ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 401/2009 ja (EL) 2018/199 (Euroopa
kliimamäärus) (ELT L 243, 09.07.2021, lk 1–17).
(5) Kindlustusandja tagab kestlikkusriski kavas sisalduvate kestlikkusriskide juhtimise
eesmärkide, menetluste ja tegevuste kooskõla kindlustusandja äritegevusega seotud
kestlikkusriskide olemuse, ulatuse ja keerukuse astmega.
(6) Kindlustusandja arvestab kestlikkusriski kavas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) 2021/1119 artikli 3 lõikes 1 nimetatud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu
viimaste aruannete ja meetmetega, eelkõige selliste aruannete ja meetmetega, mis on seotud
kliimaeesmärkide saavutamisega.
(7) Kui kindlustusandja koostab ja avalikustab raamatupidamise seaduse §-de 24 ja 31 kohase
kestlikkusaruande, on kestlikkusriski kava kooskõlas kliimamuutuste leevendamise kavaga
ning sisaldab eelkõige kindlustusandja ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmeid, mis on
mõlema kava puhul järjepidevad.
(8) Kui see on asjakohane, peavad kindlustusandja avalikkusele avaldatud eesmärgid,
kohustused ja strateegilised otsused olema kooskõlas kestlikkusriski kavas sisalduvate
meetodite ja eeldustega.
(9) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata kindlustusandja suhtes, kui:
106
1) ta kuulub kindlustusgrupi järelevalve alla käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 või 2
alusel;
2) kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab kestlikkusriski kava kindlustusgrupi tasandil.
(10) Kindlustusandja ja kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustavad kestlikkusriski kavades
sisalduvad mõõdetavad eesmärgid kord aastas.
§ 972. Likviidsusriski juhtimine
(1) Kindlustusandja säilitab piisava likviidsuse käesoleva seaduse § 97 lõikes 2 sätestatud
likviidsusriski juhtimise osana, et täita finantskohustusi tähtajaks kindlustusvõtjate ja muude
osapoolte ees, sealhulgas pingelistes olukordades.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu tagamiseks koostab kindlustusandja likviidsusriski
juhtimise plaani ja esitab selle Finantsinspektsioonile. Plaan sisaldab likviidsusanalüüsi
lühiajalises vaates ning selles on esitatud vara ja kohustistega seotud sissetulevate ja
väljaminevate rahavoogude prognoos. Kindlustusandja tagab plaani ajakohasuse.
(3) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud
likviidsusanalüüsi keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates.
(4) Kindlustusandja töötab välja likviidsusriski näitajad võimaliku likviidsusstressi
tuvastamiseks, jälgimiseks ja käsitlemiseks ning ajakohastab neid näitajaid.
(5) Likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama ja Finantsinspektsioonile esitama väike ja
mittekeerukas kindlustusandja ning kindlustusandja, kelle on õigus rakendada
proportsionaalsuse meedet.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusriski juhtimise plaani ei pea koostama
käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluv
tütarettevõtjast kindlustusandja, kui käesoleva seaduse § 2471 lõikes 1 sätestatud
kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaan sisaldab selle kindlustusandja likviidsusriski
juhtimist ja likviidsusvajadusi.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile
kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani need osad, mis sisaldavad kindlustusgrupi ja
kindlustusandja enda olukordi.
(8) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust võib Finantsinspektsioon nõuda
tütarettevõtjast kindlustusandjalt individuaalse likviidsusriski juhtimise plaani koostamist, selle
ajakohastamist ja Finantsinspektsioonile esitamist, kui Finantsinspektsioon tuvastab
likviidsusriskist tingitud konkreetse haavatavuse või kui kindlustusgrupi likviidsusriski
juhtimise plaan ei sisalda teavet, mida Finantsinspektsioon nõuab teistelt kindlustusandjatelt
likviidsuspositsiooni jälgimiseks.
(9) Kindlustusandja võib koostada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud likviidsusiski
juhtimise plaani ja käesoleva seaduse § 97 lõikes 4 sätestatud likviidsusplaani kohta ühe
dokumendi.“;
77) paragrahvi 100 lõiget 1 täiendatakse punktidega 4–7 järgmises sõnastuses:
„4) makromajandusliku olukorra arvessevõtmist ja analüüsi;
5) võimalikku makromajanduslikku ja finantsturgude arengut;
107
6) oma üldist võimet täita finantskohustusi kindlustusvõtjate ja teiste osapoolte ees, sealhulgas
pingelistes olukordades;
7) kliimamuutustega seotud riskide mõju ja selle olulisust kindlustusandjale.“;
78) paragrahvi 100 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud analüüs vastab kindlustusandja riskide
laadile ning tegevuse ulatusele ja keerukusele.“;
79) paragrahvi 100 lõike 2 esimest lauset täiendatakse pärast sõnu „lühi- ja pikaajalisi riske“
sõnadega „, sealhulgas kliimamuutustega seotud riske“;
80) paragrahvi 100 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist,
§-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohanduse või
mahaarvamise üleminekumeedet, §-s 2672 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi
või § 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude järkjärgulist arvutamist, peab ta
käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud kapitalinõuetele vastavuse hindamise tegema
ka viisil, et ta ei võta neid kohandamisi, meetmeid ja mehhanisme arvesse.“;
81) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:
„(31) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 2672
sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korral sellise valuuta suhtes,
mille puhul on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:
1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles
valuutas ei ole rohkem kui viis protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest
tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest;
2) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles
valuutas, mille tähtaegade korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole rohkem kui
kümme protsenti kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud
tulevastest rahavoogudest.
(32) Kui kindlustusandja rakendab volatiilsuse kohandamist, hindab ta lisaks käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatule seda, kui oluliselt erineb tema riskiprofiil sellise kohandamise
aluseks olevatest eeldustest.“;
82) paragrahvi 100 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kindlustusandja hindab oma riske ja maksevõimet kord aastas ning viivitamata pärast
olulisi muutusi riskiprofiilis, kui käesoleva paragrahvi lõikes 41 või käesoleva seaduse § 1002
lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti.“;
83) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:
„(41) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja, kindlustusandja, kellele on õigus rakendada
proportsionaalsuse meedet ning kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja, kes
vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, võib oma riske ja
maksevõimet hinnata iga kahe aasta järel ning viivitamata pärast olulisi muutusi riskiprofiilis.
Käesolevas lõikes sätestatu ei vabasta kindlustusandjat, kaptiivkindlustusandjat ega
kaptiivedasikindlustusandjat riskide pidevast tuvastamisest, mõõtmisest, jälgimisest,
juhtimisest ja nende kohta teatamisest.
(42) Finantsinspektsioon võib erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatust nõuda
kindlustusandja oma riskide ja maksevõime sagedasemat hindamist kindlustusandja,
kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.“;
108
84) paragrahvi 100 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„(7) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 5
ning käesoleva seaduse §-s 1001 sätestatud hindamise tulemustest ja teeb temaga koostööd
tulemuste analüüsimisel, et teha vajaduse korral kindlaks makromajanduskeskkonnast tingitud
riskid kindlustusandja tegevuste tõttu, mis võivad mõjutada makromajanduslikku ja
finantsturgude arengut.
(8) Finantsinspektsioon edastab kindlustusandjale teabe makromajanduskeskkonnast tingitud
riskide ja hindamise seisukohast oluliste sisendparameetrite kohta.“;
85) seadust täiendatakse §-dega 1001 ja 1002 järgmises sõnastuses:
㤠1001. Makromajandustegurite hindamine
(1) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt põhjendatult nõuda, et kindlustusandja võtab
arvesse ja analüüsib lisaks käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatule järgmisi riske ja
tegevusi:
1) makromajanduskeskkonnast tingitud riske, mille realiseerumine võib mõjutada
kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire, äristrateegiat,
kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja üldist maksevõimet;
2) kindlustusandja tegevusi, mis võivad mõjutada makromajanduslikku ja finantsturgude
arengut, ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks.
(2) Käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 5 ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2
nimetatud makromajandusliku ja finantsturgude arengu hindamise korral võtab kindlustusandja
arvesse vähemalt järgmisi näitajaid:
1) intressimäärade ja -marginaali tase;
2) finantsturgude indeksite tase;
3) inflatsioon;
4) oma seotus teiste finantsturu osalistega;
5) kliimamuutused, pandeemiad ning muud ulatuslikud sündmused ja katastroofid, mis võivad
mõjutada kindlustusandjat.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud makromajanduskeskkonnast tingitud
riskide hindamise korral võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid
tulevikustsenaariume ja selliseid riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslanguste,
investeerimise karjakäitumiste või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga sektoris.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja ning
kindlustusandja, kellele on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet, suhtes.
(5) Kui Finantsinspektsioon hindab, kas nõuda kindlustusandjalt käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatu kohaldamist, võtab ta arvesse, kas kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluva
kindlustusandja puhul on lepinguriigi kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja teinud lõikes 1 sätestatud
hindamise kindlustusgrupi tasandil ja võtnud arvesse tütarettevõtjast kindlustusandja eripära.
§ 1002. Kliimamuutuste stsenaariumid
(1) Kui käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 7 sätestatud hindamise korral selgub, et
kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, koostab kindlustusandja
vähemalt järgmised stsenaariumid:
109
1) pikaajaline kliimamuutuste stsenaarium, mille korral jääb üleilmne temperatuuritõus alla
kahe kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega;
2) pikaajaline kliimamuutuste stsenaarium, mille korral on üleilmne temperatuuritõus oluliselt
suurem kui kaks kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega.
(2) Kindlustusandja vaatab läbi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud stsenaariumid
vähemalt iga kolme aasta järel ja vajaduse korral ajakohastab neid. Kindlustusandja võtab
läbivaatamise korral arvesse eelmistes kliimamuutuste stsenaariumides kasutatud vahendite ja
põhimõtete toimimist, et parendada stsenaariumite tulemuslikkust.
(3) Käesoleva seaduse § 100 lõikes 1 sätestatud omariskide ja maksevõime hindamise käigus
analüüsib kindlustusandja regulaarselt, kuid vähemalt iga kolme aasta järel käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatud pikaajaliste kliimamuutuste stsenaariumite mõju kindlustusandja
äritegevusele. Analüüsi sagedus vastab kliimamuutustega seotud riskide laadile, ulatusele ja
keerukusele.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata väikese ja mittekeeruka kindlustusandja
suhtes.“;
86) seadust täiendatakse §-ga 1033 järgmises sõnastuses:
„§ 1033. Huvide konflikti maandamine õigusabikulude kindlustuses
(1) Õigusabikulude kindlustuse turustamise korral rakendab kindlustusandja vähemalt ühte
käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatud meedet õigusabikulude nõuete haldamiseks ja
huvide konflikti maandamiseks.
(2) Kindlustusandja tagab, et töötaja, kes tegeleb õigusabikulude nõuete või nendega seotud
õigusnõustamisega, ei tegele samal ajal järgmise samasuguse tegevusega:
1) sellise tegevusega teise kindlustusandja juures, kellel on selle kindlustusandjaga rahalised,
ärilised või haldussidemed ja kes turustab ühte või mitut muud kahjukindlustuse liiki;
2) kindlustusandja enda muude kindlustustegevuse liikidega.
(3) Kindlustusandja tagab, et kui õigusabikulude nõuete haldamine antakse käesoleva seaduse
§ 104 kohaselt edasi teisele juriidilisele isikule ja see isik on lisaks seotud teise
kahjukindlustusandjaga, ei või selles juriidilises isikus nõuete haldamise või nende haldamisega
seotud õigusnõustamisega tegelev töötaja tegeleda samal ajal sama või samasuguse tegevusega
nimetatud teise kahjukindlustusandja juures.
(4) Kindlustusandja võimaldab kindlustatud isikul pöörduda enda esindamiseks ja oma huvide
kaitseks valitud advokaadi või muu kvalifitseeritud isiku poole kohe, kui kindlustusandja on
teavitanud kindlustusvõtjat võlaõigusseaduse § 530 lõike 1 kohaselt sellest, et ta täidab
lepingust tuleneva kohustuse.
(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata võlaõigusseaduse §-s 5311 sätestatud
kindlustuse korral.“;
87) paragrahvi 104 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:
„(9) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni tegevuse edasiandmise lõpetamisest.“;
88) paragrahvi 105 lõike 1 teist lauset täiendatakse pärast sõna „vormis“ sõnadega „ja
kindlustusandja selleks volitatud juhatuse või nõukogu kinnitatud“;
110
89) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:
„22) meetmed õigusabikulude kindlustuse nõuete haldamiseks ja huvide konflikti
maandamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-le 1033;“;
90) paragrahvi 105 lõiget 2 täiendatakse punktidega 71 ja 72 järgmises sõnastuses:
„71) kindlustusandja juhatuses ja nõukogus mitmekesisuse edendamise kord, mis sisaldab muu
hulgas soolise tasakaaluga seotud individuaalseid kvantitatiivseid eesmärke;
72) juhtide, vastutavate isikute ja võtmefunktsioonide täitjate sobivuse hindamise kord;“;
91) paragrahvi 105 lõikes 4 asendatakse sõnad „määrama sellise kohandamise rakendamise
kriteeriumid“ sõnadega „arvestama volatiilsuse kohandamise rakendamisega“;
92) paragrahvi 105 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatust võib väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ning kindlustusandja, kellel on õigus rakendada proportsionaalsuse meedet,
hinnata riskijuhtimise, sisekontrolli, siseauditi ja kindlustustegevusega seotud tegevuse
edasiandmise kordade ja tasustamise põhimõtete asjakohasust harvemini kui kord aastas, kuid
ta peab seda tegema vähemalt iga viie aasta järel. Finantsinspektsioon võib nõuda sise-
eeskirjade sagedasemat hindamist, kui see on kindlustusandjaga seotud asjaolusid arvesse
võttes põhjendatud.“;
93) paragrahvi 106 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Juhtidel peavad olema ühiselt piisavad teadmised, oskused ja kogemused kindlustusandja
juhtimiseks ja oma ülesannete täitmiseks.“;
94) paragrahvi 106 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kindlustusandja juhatuses on vähemalt kaks liiget.“;
95) paragrahvi 106 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „või väärtpaberituru kutselise osalise“
sõnadega „, väärtpaberituru kutselise osalise või muu finantsjärelevalve alla kuuluva ettevõtja“;
96) paragrahvi 106 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) kellele on määratud karistus esimese astme kuriteo eest kindlustusandja juhiks saamise või
vastutavaks isikuks määramise aastale eelneva kümne aasta jooksul;“;
97) paragrahvi 106 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) kellele on määratud karistus kuriteo eest, mis on seotud rahapesu või terrorismi
rahastamisega, kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale
eelneva kümne aasta jooksul;“;
98) paragrahvi 106 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) kellele on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse
vastase süüteo eest kindlustusandja juhiks saamise või vastutavaks isikuks määramise aastale
eelneva kümne aasta jooksul või kui tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;“;
99) paragrahvi 107 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kindlustusandja juhi valimise ja vastutava isiku määramise korral peab valitav või
määratav isik esitama kindlustusandjale järgmised andmed ja dokumendid:
1) kirjalik nõusolek;
2) ees- ja perekonnanimi, kodakondsus, isikukood või selle puudumise korral sünniaeg,
elukoht, haridustee kirjeldus, töö- ja ametikohtade täielik loetelu ning juhatuse liikme puhul
111
tema vastutusvaldkonna kirjeldus, samuti tema mainet ja usaldusväärsust ning käesoleva
seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;
2) andmed äriühingute kohta, milles juhi osalus on suurem kui 20 protsenti või mis on tema
kontrollitavad, kusjuures nimetatud andmed peavad sisaldama äriühingu aktsia- või osakapitali
suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja tema juhatuse või nõukogu liikme osaluse suurust
või kontrollimise asjaolusid;
3) asjakohasel juhul käesoleva seaduse § 106 lõigetes 3 või 4 sätestatud dokument;
4) kinnitus selle kohta, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad
õiguse olla kindlustusandja juht.“;
100) paragrahvi 107 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kindlustusandja juhi või vastutava isiku
valimise või määramise kavatsusest ja selle põhjustest, esitades Finantsinspektsioonile
käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud andmed ja dokumendid vähemalt kümme päeva enne
sellise otsuse tegemist. Kindlustusandja teavitab Finantsinspektsiooni kavatsusest pikendada
kindlustusandja juhi või vastutava isiku ametiaega vähemalt kümme päeva enne sellise otsuse
tegemist.“;
101) paragrahvi 107 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses:
„(42) Käesolevas paragrahvis sätestatud andmed esitatakse Finantsinspektsiooni nõutud
vormil.“;
102) paragrahvi 112 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja juhi suhtes ning asjakohasel juhul
sellise isiku suhtes, kes vastutab olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest, kohaldatakse
käesoleva seaduse §-des 106–109 kindlustusandja juhtide kohta sätestatut.“;
103) paragrahvi 119 lõikes 5 asendatakse sõnad „või omandaja üle teostab järelevalvet
kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus“ sõnadega „, omandaja asub kolmandas riigis või talle
kohalduvad kolmanda riigi õigusaktid“;
104) paragrahvi 123 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse
(EL) nr 2015/35 artiklites 290–298“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 290–298a“;
105) paragrahvi 123 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kindlustusandja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise
aruande osad käesolevas peatükis ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35
artiklites 304–313 sätestatust lähtudes.“;
106) paragrahvi 123 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „aruande komisjoni delegeeritud määruse
(EL) nr 2015/35 artiklites 359–364“ tekstiosaga „aruande käesolevas peatükis ja komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 359–363“;
107) paragrahvi 123 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja koostab ja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale
kindlustusgrupi regulaarsed järelevalvelised aruanded käesolevas peatükis ja komisjoni
delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklites 372–374 sätestatust lähtudes.“;
108) paragrahvi 123 lõiked 11 ja 12 tunnistatakse kehtetuks;
109) seadust täiendatakse §-ga 1231 järgmises sõnastuses:
112
„§ 1231. Aruannete esitamise ja avalikustamise sagedus ning tähtajad
(1) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile regulaarse järelevalvelise aruande iga kolme
aasta järel 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Finantsinspektsioon võib
sektoriüleselt nõuda aruande sagedasemat esitamist, välja arvatud väikeselt ja mittekeerukalt
kindlustusandjalt ning kindlustusandjalt, kellel on õigus kasutada proportsionaalsuse meedet.
(2) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib esitada regulaarse järelevalvelise aruande kuni
iga viie aasta järel Finantsinspektsiooni sektoriülesel nõusolekul.
(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile kord aastas või harvemini esitatava
kvantitatiivse aastaaruande 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ning kvantitatiivse
kvartaliaruande viie nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu.
(4) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kord aastas või
harvemini esitatava kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande 24 nädala jooksul pärast
majandusaasta lõppu.
(5) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale väikese ja
mittekeeruka kindlustusgrupi kohta kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande iga
kolme aasta järel või kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul kuni iga viie aasta järel.
(6) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruande kord aastas ning esitab
selle Finantsinspektsioonile 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu. Kindlustusandja
avalikustab käesoleva seaduse § 1241 lõikes 1 nimetatud aruande osad koos.
(7) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja avalikustab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi
aruande 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.
(8) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale käesoleva
seaduse § 242 lõikes 11 nimetatud teabe kord aastas 22 nädala jooksul pärast majandusaasta
lõppu ning kord kvartalis esitatava teabe 11 nädala jooksul pärast kvartali lõppu.
(9) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile oma riskide ja maksevõime hindamise
aruande kahe nädala jooksul selle kinnitamisest arvates.“;
110) paragrahvi 124 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 124. Kvantitatiivse regulaarse järelevalvelise aruandluse esitamise erisused“;
111) paragrahvi 124 lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõnad „regulaarse järelevalvelise aruande“
sõnadega „kvantitatiivse aruande“;
112) paragrahvi 124 lõike 2 punktis 1 ja lõike 5 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad
„tegevuse olemust“ sõnadega „tegevusega seotud riskide olemust“ vastavas käändes;
113) paragrahvi 124 lõikes 3 asendatakse sõnad „väiksemaid ettevõtjaid“ sõnadega „väikeseid
ja mittekeerukaid kindlustusandjaid“;
114) paragrahvi 124 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja tegevusega seotud riskide olemuse, ulatuse ja
keerukuse hindamise korral võtab Finantsinspektsioon arvesse käesoleva paragrahvi lõike 5
punktides 3, 4, 6 ja 7 sätestatud asjaolud kindlustusandja kohta.“;
113
115) paragrahvi 124 lõikes 7 asendatakse sõnad „kindlustusgrupi tegevuse olemusest, ulatusest
ja keerukusest“ asendatakse sõnadega „kindlustusgrupi tegevusega seotud riskide olemusest,
ulatusest ja keerukusest ning finantsstabiilsuse eesmärkidest“;
116) paragrahvi 124 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja, kes vastavad käesoleva seaduse
§ 421 lõike 9 punktide 1 ja 2 tingimustele, ei ole kohustatud esitama Finantsinspektsioonile
sagedamini kui kord aastas esitatavat ja kirjepõhiselt koostatavat aruannet.“;
117) seadust täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:
㤠1241. Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande sisu
(1) Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruanne koosneb järgmistest eraldi osadest:
1) aruanne kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele;
2) aruanne kindlustusturu asjatundjatele.
(2) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandes järgmise
teabe:
1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus;
2) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas kestlikkusriskide
teemal;
3) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste
leevendamiseks.
(3) Kindlustusandja esitab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud aruandes järgmise
teabe:
1) kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste kirjeldus;
2) juhtimissüsteemi kirjeldus;
3) aluste ja meetodite kirjeldus vara, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi, mida
kasutatakse nende hindamiseks;
4) kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus vastavalt käesoleva paragrahvi
lõikele 4;
5) viide sellele, kas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punkti 7 alusel hinnatud kliimamuutustega
seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt, ja asjakohasel juhul teave selle kohta, kas
kindlustusandja on selle tõttu võtnud kasutusele meetmeid; 6) teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste
leevendamiseks;
7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 44 lõike 2c punkti d alusel
kehtestatud elemendid;
8) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 2672
sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi, ja analüüs kvantifitseeritud mõju kohta
kindlustusandja finantsseisundile, mida mehhanismi rakendamata jätmine võib sellele
seisundile avaldada;
9) käesoleva seaduse § 271 lõikes 11 sätestatu kohaldamise korral asjaolu, et kindlustusandja
rakendab intressimäära kapitalinõude muudatusi järkjärguliselt, ja analüüs kvantifitseeritud
mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile, mida muudatuste selliselt rakendamata jätmine
võib avaldada;
10) asjakohasel juhul teave selle kohta, et kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267
sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist, analüüs kvantifitseeritud
mõju kohta kindlustusandja finantsseisundile, mida sellise meetme rakendamata jätmine võib
avaldada, ja selle meetme rakendamise põhjused, kui kindlustusandja täidaks
114
solventsuskapitalinõuet ka meedet rakendamata, ning hinnang sõltuvuse kohta
üleminekumeetmest ja asjakohasel juhul sõltuvuse vähendamiseks või kõrvaldamiseks võetud
või kavandatud meetmete kirjeldus;
11) käesoleva paragrahvi punktides 8–10 sätestatud meetmete rakendamata jätmise korral
finantsseisundile avalduv mõju kokku.
(4) Kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus sisaldab muu hulgas järgmist
teavet:
1) omavahendite struktuuri, suuruse ja kvaliteedi kirjeldus, sealhulgas eelmise
aruandeperioodiga võrreldes toimunud oluliste muutuste analüüs ning selgitus
finantsaruannetes nende näitajate väärtuste olulise erinevuse kohta, samuti kapitali
ülekantavuse lühikirjeldus;
2) solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude suurus;
3) teave riskitundlikkuse kohta, kui kindlustusandja on Euroopa Liidu finantssüsteemide
stabiilsuse seisukohast oluline;
4) solventsuskapitalinõude arvutamise korral kasutatud standardvalemi aluseks olevate eelduste
ja sisemudeli eelduste peamiste erinevuste piisav ja põhjalik võrdlus;
5) miinimumkapitalinõudele mittevastavuse või solventsuskapitalinõudele mittevastavuse
suurus olulise mittevastavuse korral aruandeperioodil, selgitused mittevastavuse põhjuste ja
tagajärgede kohta ning võetud parendusmeetmed sõltumata mittevastavuse kõrvaldamisest.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 ning lõike 4 punktides 1 ja 2 sätestatud teave sisaldab
muu hulgas järgmist teavet:
1) käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud kattuvuse kohandamise kasutamise korral kirjeldus selle
kohta, kas seda kohandamist rakendatakse, ning teave määratud kohustuste ja vara kohta, mille
suhtes kattuvuse kohandamist kasutatakse, sealhulgas kohandamise nullini vähendamise mõju
kindlustusandja finantsseisundile;
2) teave selle kohta, kas kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud
volatiilsuse kohandamist, ja kui kasutab, sellise kohandamise nullini vähendamise mõju
kindlustusandja finantsseisundile, samuti volatiilsuse kohandamise arvutus iga valuuta ja
asjakohasel juhul riigi kohta ning asjakohased kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
parimad hinnangud.
(6) Kui Finantsinspektsioon on määranud kindlustusandjale lisakapitalinõude, tuleb käesoleva
paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel esitatavas teabes esitada käesoleva seaduse § 61 lõike 1 alusel
arvutatud solventsuskapitalinõude suurus ja §-s 234 sätestatu kohaselt määratud
lisakapitalinõude suurus eraldi ning kokkuvõtlik teave lisakapitalinõude määramise vajalikkuse
põhjenduste kohta.
(7) Kui Finantsinspektsioon nõuab kindlustusandjalt spetsiifiliste parameetrite kasutamist
käesoleva seaduse § 63 lõike 7 kohaselt, tuleb käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 2 alusel
esitatavas teabes esitada nende kasutamise mõju ja Finantsinspektsiooni kokkuvõtlik teave
parameetrite kasutamise vajalikkuse põhjenduste kohta.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2 sätestatud teabesse lisatakse asjakohasel juhul viide
asjaolule, et solventsuskapitalinõude lõplik suurus sõltub Finantsinspektsiooni hinnangust.
(9) Kindlustusandja avalikustab solventsuse ja finantsseisundi aruandes käesoleva seaduse
§-s 46 sätestatud tehniliste eraldiste suurusele avalduva mõju, kui kindlustusandja kasutab
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e lõike 1 punkti aa alusel
avaldatud riskivaba intressikõverat.
115
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatut ei kohaldata sellise valuuta suhtes, mille korral:
1) kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal selles
valuutas ei ole üle viie protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist
tulevastest rahavoogudest või
2) selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustiste ja tähtaegadega seotud rahavoogude
osakaal selles valuutas, mille korral riskivaba intressikõverat ekstrapoleeritakse, ei ole üle
kümne protsendi kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist tulevastest
rahavoogudest.“;
118) paragrahvi 125 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Käesoleva paragrahvi lõikeid 4 ja 5 ei kohaldata käesoleva seaduse § 1241 lõike 2 punktis 2,
lõike 3 punktides 4 ja 5 ning lõikes 4 loetletud teabe avalikustamise suhtes.“;
119) seadust täiendatakse §-ga 1251 järgmises sõnastuses:
㤠1251. Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande avalikustamise erisused
(1) Kaptiivkindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 1241 lõike 1
punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1 ja 2
tingimustele.
(2) Kaptiivedasikindlustusandja ei ole kohustatud avalikustama käesoleva seaduse § 1241
lõike 1 punktis 1 nimetatud aruannet, kui ta vastab käesoleva seaduse § 421 lõike 9 punktide 1
ja 2 ning järgmistele tingimustele:
1) emaettevõtjale ja teistele kindlustusgrupi äriühingutele antud laenud, sealhulgas
kindlustusgrupi rahalised kogumid, ei ületa 20 protsenti kaptiivedasikindlustusandja
koguvarast;
2) tehniliste eraldiste suurusest tingitud maksimaalset kahju saab hinnata deterministlikult
kasutamata stohhastilisi meetodeid.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel peavad kaptiivkindlustusandja ja
kaptiivedasikindlustusandja lisama käesoleva seaduse § 1241 lõike 1 punktis 2 nimetatud
aruandesse komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatud kvantitatiivsed
andmed.
(4) Edasikindlustusandja võib jätta koostamata ja avalikustamata käesoleva seaduse § 1241
lõike 1 punktis 1 nimetatud aruande.
(5) Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib avalikustada käesoleva seaduse § 1241 lõike 1
punktis 2 nimetatud aruandes üksnes komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35
sätestatud kvantitatiivsed andmed tingimusel, et ta avalikustab käesoleva seaduse § 1241
nõuetele vastava aruande iga kolme aasta järel.“;
120) paragrahvi 126 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 3–10“ tekstiosaga „lõikeid 2–10“
ja arv „364“ arvuga „363“;
121) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruanne sisaldab muu hulgas järgmist
teavet:
1) loetelu selliste seotud ettevõtjate ja nende suuruse kohta, kelle suhtes rakendatakse käesoleva
seaduse § 894 lõikes 1 sätestatud lihtsustatud meetodit;
2) käesoleva seaduse §-s 1241 sätestatud teave kindlustusgrupi tasandil, välja arvatud sama
paragrahvi lõike 3 punktides 8 ja 9 sätestatud teave;
116
3) kvantitatiivsed asjaolud, mis võivad oluliselt mõjutada kindlustusgruppi kuuluva
kindlustusandja või kindlustusgrupi finantsseisundit, kui kasutatakse käesoleva seaduse §-s 267
sätestatud üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist ning sellise meetme
rakendamisest tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada osaleva kindlustusandja
sellise solventsuskapitalinõude täitmiseks, mille kohta kindlustusgrupi solventsus
arvutatakse.“;
122) paragrahvi 126 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§ 125 lõigetele 3–10“ tekstiosaga
„§-le 1241, välja arvatud sama paragrahvi lõike 3 punktidele 8–11 ja § 125 lõigetele 3–10“;
123) paragrahvi 126 lõikes 4 asendatakse arv „371“ arvuga „370“;
124) paragrahvi 126 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:
„(6) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kehtestab kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi
aruande koostamise, avalikustamise ja teabe asjakohasuse tagamise korra.“;
125) seadust täiendatakse §-ga 1261 järgmises sõnastuses:
„§ 1261. Kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne
(1) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja võib esitada kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekul
ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, mis sisaldab järgmist teavet:
1) kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne;
2) eraldi esitatav teave iga kindlustusgruppi kuuluva tütarettevõtja kohta vastavalt käesoleva
seaduse § 123 lõikele 2 ning § 1231 lõigetele 1 ja 2, sealjuures ei esitata kindlustusgruppi
kuuluva kindlustusandja kohta vähem teavet, kui esitavad need kindlustusandjad, kes esitavad
regulaarse järelevalvelise aruande.
(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta enne
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku andmist Finantsinspektsiooni seaduse
§-s 476 sätestatud kindlustusgrupi kolleegiumiga ja arvestab selle liikmete esitatud
seisukohtadega.
(3) Kui asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus ei nõustu ühtse regulaarse järelevalvelise
aruande esitamisega, põhjendatakse seda täielikult.
(4) Kui kindlustusgrupi kolleegium kiidab heaks ühtse regulaarse järelevalvelise aruande, esitab
kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja selle Finantsinspektsioonile.
Finantsinspektsioon teostab järelevalvet üksnes Eesti kindlustusandjat puudutava aruande osa
üle.
(5) Kui Finantsinspektsioon ei ole rahul käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt esitatud ühtse
regulaarse järelevalvelise aruandega, võib kindlustusgrupi järelevalveteostaja selle aruande
esitamise kohta antud nõusoleku tagasi võtta.
(6) Kui käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt Finantsinspektsioonile esitatud aruanne ei hõlma
tema hinnangul sellist teavet, mille esitamise kohustus on teistel Eesti kindlustusandjatel,
olulises ulatuses, võib ta nõuda, et kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusandja esitaks
vajaliku lisateabe.
(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja ei täida Finantsinspektsiooni hinnangul
käesoleva seaduse § 123 lõikes 2 või § 1231 lõigetes 1 ja 2 sätestatut või kui Finantsinspektsioon
nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande muutmist või täpsustamist, teavitab ta sellest
kindlustusgrupi kolleegiumi.
117
(8) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja asjasse puutuv
finantsjärelevalve asutus on teavitanud kindlustusgrupi kolleegiumi aruande muutmisest või
täpsustamisest käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatu kohaselt, nõuab Finantsinspektsioon
sama juhtivalt ettevõtjalt.“;
126) paragrahvi 129 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kindlustusandja raamatupidamise aastaaruande audit on kohustuslik.“;
127) paragrahvi 129 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses:
„(11) Kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi aruande ning kindlustusgrupi solventsuse
ja finantsseisundi aruande osana avalikustatud bilansi peab olema auditeerinud audiitorettevõtja
kooskõlas audiitortegevuse seaduse § 46 lõike 3 punktis 1 nimetatud standarditega. Käesoleva
lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse muu hulgas käesoleva seaduse § 126 lõike 2
kohaselt ühtse aruandena avalikustatud kindlustusgrupi ning kindlustusgruppi kuuluva
tütarettevõtja solventsuse ja finantsseisundi aruande bilansi auditeerimise suhtes.
(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud kohustust ei kohaldata väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja ning väikesele ja mittekeerukale kindlustusgrupi suhtes.
(13) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile koos solventsuse ja finantsseisundi
aruandega käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud audiitorteenuse vandeaudiitori aruande.
(14) Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale koos
kindlustusgrupi solventsuse ja finantsseisundi aruandega, sealhulgas käesoleva seaduse § 126
lõike 1 punktis 1 nimetatud aruandega, käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud
audiitorteenuse vandeaudiitori aruande ning Finantsinspektsioonile koos § 126 lõike 1 punktis
2 sätestatud teabega viidatud vandeaudiitori aruande.“;
128) paragrahvi 129 lõikes 2 asendatakse sõnad „auditeerimise kohustuse ja korra, et tagada
neis aruannetes avaldatud kindlustusandja omavahendite ja kapitalinõuete vastavuse
usaldusväärsus“ sõnadega „aruande auditeerimise täpsema korra“;
129) paragrahvi 129 lõikes 5 ja lõike 7 punktis 2 asendatakse sõna „audiitorkontroll“ sõnaga
„audit“ vastavas käändes;
130) paragrahvi 129 lõike 8 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Audiitorettevõtja on kohustatud vandeaudiitori aruande väljastamise ja kliendilepingu
ülesütlemise korral teavitama Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikult kindlustusandja
auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mis:“;
131) paragrahvi 129 lõike 8 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) võivad põhjustada modifitseeritud arvamuse väljastamise;“;
132) paragrahvi 129 lõige 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(9) Audiitorettevõtja on kohustatud kindlustusandjaga märkimisväärses seoses oleva isiku
audiitorkontrollis vandeaudiitori aruande väljastamise või kliendilepingu ülesütlemise korral
teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni asjaoludest, millel on või võib olla käesoleva
paragrahvi lõikes 8 nimetatud tagajärg.“;
133) paragrahvi § 131 lõike 10 esimest lauset täiendatakse pärast sõna „luba“ sõnadega „, välja
arvatud kindlustusandja erirežiimi korral“;
118
134) paragrahvi 146 lõikes 1 asendatakse sõnad „huvide kaitsmiseks“ sõnadega „huvide
kaitsmiseks, millega võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse
peatamise või nõuete vähendamine ning kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise
seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine“;
135) paragrahvi 146 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:
„(5) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse muu hulgas kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse § 2 lõike 1 punktides 2–5 nimetatud ettevõtjate suhtes samas
seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kasutamise
korral.
(6) Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 26 lõigete 4 ja 11 ning § 65
lõike 1 kohaldamise korral ei kohaldata käesoleva seaduse § 150 lõiget 2.“;
136) paragrahvi 147 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Saneerimismeetmed käesoleva seaduse tähenduses on teise lepinguriigi haldusasutuse,
kohtu või kriisilahendusasutuse toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada selle
lepinguriigi kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja
filiaali maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega
võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamine, nõuete
vähendamine või kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.“;
137) paragrahvi 147 lõikes 2 asendatakse sõnad „või kohtul“ sõnadega „, kohtul või
kriisilahendusasutusel“;
138) paragrahvi 153 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Erirežiimihaldur võib liikluskindlustuse kindlustusportfelli üle anda liikluskindlustuse
seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondile sama seaduse §-s 714 lõigetes 2–7 sätestatud
ulatuses ja korras. Erirežiimihaldur ja liikluskindlustuse fond, kui vastuvõtja, sõlmivad
käesoleva seaduse §-s 132 sätestatud kindlustusportfelli üleandmise lepingu.“;
139) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „likvideerijad“ tekstiosaga „,
arvestades kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse § 27 lõigetega 3 ja 4“;
140) paragrahvi 224 lõike 1 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „sätestatule“ sõnadega „,
sealhulgas kindlustusandja juhtide sobivust ja nõuetekohasust ning kindlustusandja oma riskide
ja maksevõime hindamist“;
141) paragrahvi 224 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:
„(4) Finantsinspektsioon avalikustab kindlustusandjate stressitesti tulemused oma veebilehel
ning edastab need Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele.
(5) Finantsinspektsioon lõpetab kindlustusandja suhtes järelevalveliste õiguste kasutamise, kui
see takistab Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksusel rakendada kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmeid.“.
142) paragrahvi 234 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Finantsinspektsioon võib määrata kindlustusandjale lisakapitalinõude, kui üleminekuaja
kohanduse või üleminekuaja mahaarvamise rakendamise korral ei ole kindlustusandja
käesoleva seaduse § 268 lõikes 1 sätestatud juhul esitanud Finantsinspektsioonile tähtajaks
sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kava või lõikes 5 nimetatud ülevaadet.“;
119
143) paragrahvi 234 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kui Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 või lõike 11 alusel
lisakapitalinõude, peab nimetatud nõue olema proportsionaalne kindlustusandja riskiprofiili
hälbimisest või solventsuskapitalinõudele mittevastavusest tingitud oluliste riskidega.“;
144) seadust täiendatakse §-dega 2351–2353 järgmises sõnastuses:
„§ 2351. Likviidsusriski järelevalve
(1) Finantsinspektsioon jälgib regulaarse järelevalve käigus muu hulgas kindlustusandja
likviidsuspositsiooni. Kui Finantsinspektsioon tuvastab olulise likviidsusriski, teavitab ta
sellest kindlustusandjat.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile
selgitused likviidsusriski maandamise kohta.
(3) Kui Finantsinspektsioonil on piisavad tõendid olulise likviidsusriski kohta ja
kindlustusandja ei ole rakendanud tõhusaid meetmeid likviidsuspositsiooni parandamiseks, on
Finantsinspektsioonil õigus nõuda kindlustusandjalt likviidsuspositsiooni parandamist
ettekirjutusega, rakendades käesolevas seaduses sätestatud meetmeid ning lähtudes Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse suunistest.
(4) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel rakendatud meetmete
jätkuvat asjakohasust iga kuue kuu järel ja lõpetab nende rakendamise, kui kindlustusandja on
võtnud kasutusele meetmed likviidsuspositsiooni parandamiseks.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tuvastatud oluline likviidsusrisk ohustab otseselt
kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust, võib Finantsinspektsioon kuni
kolmeks kuuks ettekirjutusega:
1) piirata dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele või see peatada;
2) piirata muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või
see peatada;
3) piirata aktsiate või osade tagasiostmist ning omavahendite tagasimaksmist või lunastamist
või see peatada;
4) piirata tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist või see peatada;
5) peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda käesoleva seaduse § 2352 tingimustel.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete rakendamise korral võtab
Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust
ja keerukust.
(7) Finantsinspektsioon võtab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ettekirjutuse tegemise
korral arvesse finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning tulevikku vaatava
kindlustusandja solventsuse ja finantsseisundi hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100
lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.
(8) Finantsinspektsioon teavitab Eesti Panka enne käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud
meetmete rakendamist ja kaasab ta käesoleva seaduse § 2352 lõikes 2 nimetatud mõju
hindamisse.
120
(9) Finantsinspektsioon võib pikendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmete
rakendamist, kui see on ikka põhjendatud. Finantsinspektsioon lõpetab meetme rakendamise,
kui see ei ole enam asjakohane.
(10) Finantsinspektsioon võib rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud meetmeid
kõikide Eestis tegutsevate kindlustusandjate suhtes, kui erandlikud asjaolud mõjutavad kogu
Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest.
§ 2352. Elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamine
(1) Finantsinspektsioon võib peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda üksnes
kindlustusandjat mõjutaval erandlikul asjaolul, viimase meetmena ning kui see on
kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kollektiivsetes huvides.
(2) Finantsinspektsioon teeb kindlaks enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud meetme
rakendamist selle meetme rakendamise võimaliku soovimatu mõju finantsturgudele ning
kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute õigustele, sealhulgas piiriülese
kindlustustegevuse tõttu.
(3) Finantsinspektsioon keelab kindlustusandjal ettekirjutusega, kuni ta on lõpetanud käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme rakendamise:
1) dividendide jaotamise ja muude maksete tegemise aktsionäridele või osanikele ja allutatud
võlausaldajatele;
2) aktsiate või osakute tagasiostmise või omavahendite tagasimaksmise või lunastamise;
3) tulemustasu või muu muutuvtasu maksmise kindlustusandja juhatuse või nõukogu liikmetele
või vastutavatele isikutele.
(4) Finantsinspektsioon avalikustab elukindlustuslepingu ülesütlemise õiguse peatamise
põhjused oma veebilehel.
§ 2353. Järelevalvemeetmed kriisi korral
(1) Finantsinspektsioon võib rakendada meetmeid kindlustusandja finantsseisundi
säilitamiseks, kui erakorraline kogu kindlustussektorit mõjutav kriis võib ohustada selle
kindlustusandja finantsseisundit või finantssüsteemi stabiilsust.
(2) Finantsinspektsioon võib eriti haavatava riskiprofiiliga kindlustusandjate suhtes kriisi ajal
rakendada vähemalt järgmisi meetmeid:
1) piirata dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele või see peatada;
2) piirata muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud võlausaldajatele või
see peatada;
3) piirata aktsiate või osade tagasiostmist ja omavahendite tagasimaksmist või lunastamist või
see peatada;
4) piirata tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist või see peatada.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmete rakendamise korral võtab
Finantsinspektsioon täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust
ja keerukust, kinnitatud riskitaluvuspiiri olemasolu ning piirmäärasid tema
riskijuhtimissüsteemis.
121
(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatule võtab Finantsinspektsioon arvesse
finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning tulevikku vaatava solventsuse ja finantsseisundi
hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.
(5) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud meetme rakendamise
asjakohasust iga kolme kuu järel ja lõpetab selle rakendamise kohe, kui see ei ole enam
põhjendatud.
(6) Finantsinspektsioon kaasab Eesti Panga käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kriisi
hindamisse ja teavitab teda kavatsusest rakendada käesolevas paragrahvis sätestatud
meetmeid.“;
145) paragrahvi 236 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:
„(6) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Finantsinspektsioonile taotluse,
et saada teavet lepinguriigis asutatud Eesti kindlustusandja filiaali või lepinguriigis piiriülese
kindlustustegevusega tegeleva Eesti kindlustusandja äritegevuse kohta, edastab
Finantsinspektsioon teabe teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele 20 tööpäeva jooksul
taotluse kättesaamisest arvates. Teave esitatakse lepinguriigi ametlikus keeles või lepinguriigi
finantsjärelevalve asutuse heaks kiidetud keeles.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud tähtaega võib põhjendatud juhtudel pikendada
20 tööpäeva võrra, kui samas lõikes sätestatud teave ei ole Finantsinspektsioonile
pingutusteta kättesaadav ja seda on keeruline koguda.
(8) Kui Finantsinspektsioon ei ole esitanud teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teavet
õigeks ajaks ja see finantsjärelevalve asutus on esitatud kindlustusandjale teabe saamiseks
taotluse, edastab kindlustusandja selle teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele
viivitamata.“;
146) paragrahvi 237 täiendatakse lõigetega 91 ja 92 järgmises sõnastuses:
„(91) Finantsinspektsioonil on õigus taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt
sellist teavet, mida tal on õigus saada Eestis asuva filiaali või Eestis piiriülese
kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja äritegevuse tõttu. Lepinguriigi
finantsjärelevalve asutus esitab Finantsinspektsioonile teabe eesti keeles või
Finantsinspektsiooni nõusolekul muus keeles.
(92) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei esita Finantsinspektsioonile käesoleva
paragrahvi lõikes 91 sätestatud teavet 20 tööpäeva jooksul taotluse kättesaamisest arvates või
põhjendatud juhul lisaks 20 tööpäeva jooksul, võib Finantsinspektsioon esitada lepinguriigi
kindlustusandjale taotluse teabe saamiseks, teavitades sellest eelnevalt lepinguriigi
finantsjärelevalve asutust.“;
147) paragrahvi 239 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „kindlustusandja üle“
sõnadega „, kui kindlustusgruppi kuulub kindlustusandja“ ja punkti 1 täiendatakse pärast sõna
„kindlustusandjas“ sõnadega „, sealhulgas kolmanda riigi kindlustusandjas“;
148) paragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 41–46 järgmises sõnastuses:
„(41) Ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaoluline, kui on
täidetud kõik järgmised tingimused:
1) ettevõtja vara ja tehniliste eraldiste suurused on väikesed võrreldes teiste kindlustusgruppi
kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi asjakohaste näitajatega;
2) ettevõtja kindlustusgrupi järelevalve alt väljajätmine ei mõjuta kindlustusgrupi solventsust;
122
3) kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed riskid on ebaolulised, sealhulgas kindlustusgrupisisestest
tehingutest tingitud riskid, mis mõjutavad või võivad mõjutada kogu kindlustusgruppi.
(42) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse
tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel
juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui ühe või mitme ettevõtja
väljajätmine kindlustusgrupi järelevalve alt sama lõike alusel võib kaasa tuua kindlustusgrupi
järelevalve kohaldamata jätmise.
(43) Finantsinspektsioon teeb kindlustusgrupi järelevalve kohaldamata jätmise otsuse üksnes
erandjuhul ja põhjendab seda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve
Asutusele ning asjakohasel juhul teistele asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.
(44) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas kindlustusgrupi järelevalve
kohaldamata jätmise otsus on endiselt asjakohane. Finantsinspektsioon teavitab Euroopa
Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust ning asjakohasel juhul teisi asjasse
puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, kui ta otsustab hakata kohaldama kindlustusgrupi
järelevalvet.
(45) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 1 alusel otsuse
tegemist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel
juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui otsus on seotud lõpliku
emaettevõtja väljajätmisega kindlustusgrupi järelevalve alt. Finantsinspektsioon hindab mõju
kindlustusgrupi solventsusele, kui tema järelevalvet teostatakse kindlustusgrupi vahepealse
osaleva ettevõtja tasandil.
(46) Lõplikku juhtivat ettevõtjat ei või jätta kindlustusgrupi järelevalve alt välja, kui see
parandaks oluliselt kindlustusgrupi solventsuspositsiooni.“;
149) paragrahvi 239 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:
„(12) Kindlustusgrupi järelevalvet kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja üle
teostatakse üksnes seoses käesolevas jaos ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos sätestatud
nõuete täitmise järelevalvega, sealhulgas seoses järelevalvemeetmete rakendamisega.
(13) Kui käesoleva seaduse § 2391 lõike 1 kohaselt kindlaks määratud kindlustusgrupi suhtes
kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3 alusel
ja selle kindlustusgrupi emaettevõtja või tütarettevõtja on muu kindlustusgrupi lõplik osalev
ettevõtja, loetakse see kindlustusgrupp § 2391 lõike 1 järgi kindlaksmääratud kindlustusgruppi
kuuluvaks.
(14) Finantsinspektsioon võib kohaldada käesoleva seaduse § 2391 lõiget 1 kindlustusgrupi
ulatuse laiendamiseks.“;
150) seadust täiendatakse §-ga 2391 järgmises sõnastuses:
„§ 2391. Ühiselt juhitavad ja valitseva mõjuga ettevõtjad kindlustusgrupi järelevalves
(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, määrab ta kindlaks, kas
kaks või enam ettevõtjat moodustavad järgmiste tunnustega kindlustusgrupi:
1) kaks või enam ühiselt juhitavat kindlustusandjat moodustavad kindlustusgrupi;
2) ettevõtjal on valitsev mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas, kui valitsevat mõju teise ettevõtja
otsuste üle teostatakse keskse juhtimise kaudu.
123
(2) Ettevõtjatevahelise suhte kindlaksmääramise korral võtab Finantsinspektsioon arvesse:
1) füüsilise isiku või ettevõtja kontrolli või võimet mõjutada teise ettevõtja otsuseid, sealhulgas
finantsotsuseid, eelkõige kapitali või hääleõiguse omamise tõttu ja kuulumise tõttu juhatuse või
nõukogu koosseisu või selliste isikute hulka, kes tegelikult juhivad ettevõtjat või täidavad muid
võtmefunktsioone või teisi olulise tähtsusega funktsioone või tegevusi;
2) ettevõtja sõltumist teisest ettevõtjast või juriidilisest või füüsilisest isikust oluliste
finantstehingute ja -toimingute ning muude tehingute ja toimingute tõttu, sealhulgas tegevuste
edasiandmise tõttu ettevõtjate vahel, samuti töötajate jagamise tõttu;
3) tõendeid finants- või investeerimisotsuste kohta, sealhulgas seotud ettevõtetesse tehtavate
ühiste investeeringute kooskõlastamise kohta kahe või enama ettevõtja vahel;
4) tõendeid selle kohta, et kahe ja enama ettevõtja strateegiad, toimingud ja protsessid on
omavahel koordineeritud ja järjepidevad, sealhulgas seoses kindlustuse turustamise kanalite,
kindlustusteenuste või kaubamärkide, teabevahetuse või turundusega.
(3) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul juhitakse kahte või enamat kindlustusandjat ühiselt ja
nende peakontor asub eri lepinguriigis, teeb Finantsinspektsioon otsuse kindlustusgrupi
moodustamise kohta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate asutustega.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel kindlaks määratud kindlustusgrupp, kelle
suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3
alusel, nimetab ühe ühiselt juhitava kindlustusandja emaettevõtjaks, kes vastutab käesoleva jao
ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid
käsitatakse tütarettevõtjana.
(5) Kui emaettevõtja määramine käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt võib oluliselt
piirata kindlustusgrupi järelevalve teostamist, eelkõige kui emaettevõtja peakontor ei asu Eestis
või kui kindlustusgrupp ei ole võimeline täitma käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki
7. jao nõudeid, võib Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana nõuda teise
kindlustusandja määramist emaettevõtjaks pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate
finantsjärelevalve asutusega. Finantsinspektsioon esitab põhjendused teise emaettevõtja
määramise kohta kindlustusgrupile ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele.
(6) Kui kindlustusgrupp ei määra käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt emaettevõtjat, määrab
Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana pärast konsulteerimist teiste asjasse
puutuvate finantsjärelevalve asutustega emaettevõtja, kes vastutab käesoleva jao ja käesoleva
seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele vastavuse eest. Teisi kindlustusandjaid käsitatakse
tütarettevõtjana.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul võtab Finantsinspektsioon arvesse:
1) iga kindlustusandja tehniliste eraldiste suurust;
2) iga kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummat;
3) seotud kindlustusandjate arvu iga kindlustusandja kohta.
(8) Finantsinspektsioon hindab vähemalt kord aastas, kas käesoleva paragrahvi lõike 6 kohane
emaettevõtja määramine on endiselt asjakohane, ja määrab vajaduse korral pärast
konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega uue emaettevõtja, kes
tagab vastavuse käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele.
(9) Ettevõtjat, kellel on käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohaselt valitsev mõju teise
ettevõtja üle, käsitatakse emaettevõtjana ja teist ettevõtjat tütarettevõtjana.
124
(10) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, esitab ta käesoleva
paragrahvi lõigete 4, 5 või 6 ja 9 alusel emaettevõtjaks määratud ettevõtjale ja asjasse
puutuvatele finantsjärelevalve asutustele üksikasjaliku selgituse kindlustusgrupi määramise
kohta.“;
151) paragrahvi 242 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Finantsinspektsioonil on kindlustusgrupi järelevalve teostajana õigus saada
kindlustusgruppi kuuluva mis tahes ettevõtja kohta teavet, mis on oluline kindlustusgrupi
järelevalve teostamiseks. Teabe esitamise suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses ja muudes
õigusaktides Finantsinspektsioonile teabe esitamise kohta sätestatut.“;
152) paragrahvi 242 lõiked 4–6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Kui kindlustusgruppi kuuluv teise lepinguriigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja
või segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao
nõuete täitmist või kui nõuded on täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata
ohustatud, või kui kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad
kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, teavitab Finantsinspektsioon
sellest kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
asukohajärgset finantsjärelevalve asutust.
(5) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
ei taga käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao või käesoleva jao nõuete täitmist või kui nõuded on
täidetud, aga kindlustusgrupi solventsus on sellest hoolimata ohustatud, või kui
kindlustusgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad kindlustusgruppi
kuuluvate kindlustusandjate finantsseisundit, võib Finantsinspektsioon rakendada käesoleva
seaduse § 2473 lõikes 6 sätestatud õigusi, sealhulgas nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt või
segafinantsvaldusettevõtjalt rikkumise lõpetamist või finantsseisundi parandamist
ettekirjutusega.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtudel võib Finantsinspektsioon tehtud
ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral rakendada
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või nende juhatuse liikmete suhtes
sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras. Finantsinspektsioon kooskõlastab
rakendatava meetme võimaluse korral teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.“;
153) paragrahvi 242 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„(7) Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja ei taga käesoleva seaduse § 106 täitmist, võib Finantsinspektsioon
nõuda selle ettevõtja juhatuse liikme tagasikutsumist või isiku, kes vastutab olulise tähtsusega
funktsioonide ja tegevuste eest, töölt kõrvaldamist ettekirjutusega.
(8) Kui kindlustusgrupp sõltub oluliselt käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud
üleminekumeetmest, mistõttu ei vasta kindlustusgrupi solventsuse positsioon tegelikkusele, on
Finantsinspektsioonil õigus rakendada asjakohaseid meetmeid, sealhulgas võib ta vähendada
selliste omavahendite suurust, mis tulenevad üleminekumeetme rakendamisest ja mida võib
pidada sobivaks kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks. Käesolevat lõiget
kohaldatakse ka juhul, kui kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue oleks täidetud
üleminekumeetmeid kasutamata.“;
154) paragrahvi 244 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§ 234 lõikes 1“ tekstiosaga „§ 234
lõigetes 1 ja 11“;
125
155) paragrahvi 245 lõike 3 teises lauses asendatakse sõnad „tehnilised eraldised või mõlemad“
sõnadega „tehnilised eraldised, nõuetekohased omavahendid, muud asjakohased
kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed riskipõhised kriteeriumid või nimetatud näitajate
kombinatsioon“;
156) paragrahvi 246 lõikes 1 asendatakse sõnad „kindlustusandja sõltub“ sõnadega
„kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja sõltub“;
157) paragrahvi 246 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Finantsinspektsioon võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana põhjendatud juhul nõuda,
et kindlustusgrupp esitab lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatule aruande muude
kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusgrupisiseste tehingute kohta, kui need
on seotud muu ettevõtja kui kindlustusandja, kolmanda riigi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtjaga.“;
158) paragrahvi 246 täiendatakse lõigetega 6–8 järgmises sõnastuses:
„(6) Käesoleva seaduse § 2353 lõikes 1 nimetatud kriisi korral võib Finantsinspektsioon peatada
kindlustusgrupisisesed tehingud, sealhulgas dividendide väljamaksed, või neid piirata üksnes
juhul, kui sellised tehingud ohustavad kindlustusgruppi või vähemalt ühe sellesse gruppi
kuuluva kindlustusandja solventsust või tema likviidsuspositsiooni.
(7) Kui Finantsinspektsioon ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib ta
kindlustusgrupi järelevalve teostajaga enne, kui peatab tütarettevõtjast kindlustusandja
tehingud kindlustusgrupiga või piirab neid.
(8) Kui Eesti kindlustusandja emaettevõtja on käesoleva seaduse § 891 lõike 1 punktides 1–5
või 6 nimetatud ettevõtja või finantseerimisasutus, teostab Finantsinspektsioon üldist
järelevalvet Eesti kindlustusandja, tema emaettevõtja ja tema seotud ettevõtjate vaheliste
tehingute üle.“;
159) paragrahvi 247 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 247. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem“;
160) paragrahvi 247 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Käesoleva seaduse 4. peatüki 1. jaos sätestatud juhtimissüsteemi nõudeid kohaldatakse
kindlustusgrupi tasandil. Kindlustusgrupi juhtimissüsteem hõlmab osalevat kindlustusandjat,
emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtjat ja emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtjat,
kindlustusgrupi järelevalve alla kuuluvaid seotud ettevõtjaid ning selliseid ettevõtjaid, keda
juhib osalev ettevõtja või tema tütarettevõtja ühe või mitme sellise ettevõtjaga, kes ei kuulu
sellesse kindlustusgruppi.“;
161) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:
„(11) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tagab, et
kindlustusgrupi juhtimiskord on usaldusväärne ja toimib, organisatsiooniline ülesehitus on
läbipaistev ning tagatud on vastutusalade selge määratus, läbipaistvus ja järjepidevus, samuti
ülesannete lahusus kindlustusgrupi sees ning huvide konflikti vältimine ja maandamine.
(12) Kindlustusgrupi riskijuhtimissüsteemi, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud
hindamise korral võetakse arvesse kõiki kindlustustegevusega seotud tegevusi ja muid tegevusi
kindlustusgrupis ning nendest tegevustest tingitud riske, millega kindlustusgrupp kokku puutub
või võib kokku puutuda, samuti selliste riskide vastastikust sõltuvust.“;
126
162) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja jälgib
korrapäraselt kindlustusgrupi seotud ettevõtjate, sealhulgas käesoleva seaduse § 891 lõikes 1
nimetatud ettevõtjate ning reguleerimata ettevõtjate tegevust. Selline jälgimine on kooskõlas
seotud ettevõtja tegevusest tingitud või võib-olla tingitud riskide laadi, ulatuse ja keerukusega. (22) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja kehtestab
sise-eeskirjad kindlustusgrupi tasandil ning tagab sinna gruppi kuuluvate reguleeritud üksuste
ja käesoleva seaduse § 891 lõike 1 punktis 6 sätestatud ettevõtjate sise-eeskirjade kooskõla
kindlustusgrupi sise-eeskirjadega, sealhulgas tagab nende järjepideva rakendamise.“;
163) paragrahvi 247 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktis 2 sätestatud juhul tagab kindlustusvaldusettevõtja
ja segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupisisene korraldus ja ülesannete jaotus on piisav
käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmiseks ning tõhus tütarettevõtjate
juhtimiseks, sealhulgas asjakohasel juhul ülesannete jaotamise tõttu ettevõtjate vahel,
grupisiseste konfliktide ärahoidmiseks või lahendamiseks ja kehtestatud grupiüleste põhimõtete
rakendamiseks.
(8) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule tagab kindlustusvaldusettevõtja ja
segafinantsvaldusettevõtja, et kindlustusgrupi organisatsiooniline struktuur ei piira ega takista
muul viisil tõhusat järelevalvet kindlustusgrupi ja tütarettevõtjast kindlustusandja üle. Selle
tagamisel tuleb arvesse võtta esimeses lauses nimetatud ettevõtjate paiknemist kindlustusgrupi
ülesehituses, aktsiate ja osade omamise struktuuri ning nende rolli selles grupis.“;
164) seadust täiendatakse §-dega 2471–2473 järgmises sõnastuses:
„§ 2471. Nõuded kindlustusgrupi juhile ja põhifunktsiooni täitmise eest vastutavale
isikule
(1) Kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja, lepinguriigi
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja ning käesoleva seaduse § 2391 lõigete 5,
6 või 7 alusel määratud emaettevõtja juhatuse liikmetel on lõplik vastutus käesoleva seaduse
3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao, sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikute
tegevuse nõuetele vastavuse tagamise korral.
(2) Olenemata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust on kindlustusgruppi kuuluva
kindlustusandja juhtidel lõplik vastutus käesolevas seaduses kindlustusandja suhtes
kohalduvate nõuete täitmise eest.
(3) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja määrab
isikud, kes vastutavad olulise tähtsusega funktsioonide täitmise eest kindlustusgrupis, kelle
suhtes kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1–3
alusel.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhatuse liige või lõike 2 kohaselt määratud
isik on ühe või mitme kindlustusandja või muu seotud ettevõtja juhatuse liige või isik, kes
vastutab olulise tähtsusega funktsiooni täitmise eest eelnimetatud ettevõtjas, tagab osalev
kindlustusandja, et juhatuse liikmete ja isikute ülesanded ning kohustused on selgelt eraldatud
kindlustusgrupi ja ettevõtja tasandil.
§ 2472. Kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimine ja järelevalve
127
(1) Osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja koostab
kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani ning tagab selle ajakohasuse. Plaan sisaldab
likviidsusanalüüsi lühiajalises vaates.
(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda lisaks
käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule likviidsusanalüüsi keskmises ja pikaajalises vaates.
(3) Likviidsusriski juhtimise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 972 kindlustusandja
kohta sätestatut.
(4) Käesoleva seaduse §-des 2351–2353 sätestatut kohaldatakse osaleva kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja suhtes.
§ 2473. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja õigused järelevalvet piiravate asjaolude
korral
(1) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja tema hinnangul ei ole
tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 sätestatu, võib ta nõuda kindlustusvaldusettevõtjalt
või segafinantsvaldusettevõtjalt kindlustusgrupisisese korralduse ning ülesannete jaotuse
muutmist.
(2) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei ole tagatud käesoleva seaduse § 247 lõikes 8
sätestatu, rakendab ta kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja suhtes
järelevalvelisi meetmeid, et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja
terviklikkus ning käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmine.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul võib Finantsinspektsioon erandjuhul nõuda
kindlustusgrupi struktuuri muutmist viisil, mis tagab tõhusama järelevalve kindlustusgrupi üle.
(4) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud õiguse
rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning asjakohasel
juhul teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega ja esitab kindlustusvaldusettevõtjale
või segafinantsvaldusettevõtjale põhjendused sellise õiguse kasutamise kohta.
(5) Lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatule võib Finantsinspektsioon
kasutada käesoleva seaduse § 247 lõikes 7 või 8 sätestatu mittetagamise korral käesoleva
paragrahvi lõikes 6 sätestatud õigusi, et tagada ja asjakohasel juhul taastada kindlustusgrupi
järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva
jao nõuete täitmine. Segafinantsvaldusettevõtja puhul võetakse meetme rakendamise puhul
arvesse eelkõige mõju kogu finantskonglomeraadile ja sellesse kuuluvatele reguleeritud
üksustele.
(6) Käesoleva seaduse § 242 lõikes 5 ja käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on
Finantsinspektsioonil õigus vähemalt:
1) nõuda kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast
kindlustusandja aktsiate või osadega kaasneva hääleõiguse teostamise peatamist;
2) teha ettekirjutus või rakendada ettekirjutuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral
sunniraha käesoleva seaduse § 238 tingimustel ja korras;
3) anda juhiseid kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtjast
kindlustusandjas omatava osaluse ülekandmise kohta kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja aktsionäridele või osanikele;
128
4) nõuda teise kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või kindlustusandja
määramist ajutiselt vastutavaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete
täitmise eest kindlustusgrupis;
5) nõuda dividendide jaotamise või intressimaksete piiramist või keelamist aktsionäridele või
osanikele;
6) nõuda, et kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja võõrandaks osaluse või
vähendaks seda kindlustusandjas või käesoleva seaduse § 2391 lõikes 1 nimetatud ettevõtjas;
7) nõuda kava esitamist käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jao nõuete täitmise
viivitamatuks tagamiseks või taastamiseks.
(7) Finantsinspektsioon konsulteerib enne käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud meetmete
rakendamist Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ning teiste
asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega, kui rakendatav meede mõjutab mitme
lepinguriigi ettevõtjaid.
(8) Kui käesoleva seaduse § 239 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohase kindlustusgrupi järelevalve
korral kuuluvad kindlustusgruppi käesoleva seaduse § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikud ja
nendega seotud ettevõtjad või § 2391 lõike 1 punktis 2 nimetatud ettevõtjad ning selline
kindlustusgrupi ülesehitus piirab või takistab selle grupi tõhusat järelevalvet või käesoleva jao
ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuete täitmist, rakendab Finantsinspektsioon
kindlustusgrupi järelevalve teostajana kindlustusgrupi suhtes meetmeid, et tagada või taastada
nimetatud grupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning vastavus eelnimetatud nõuetele.
(9) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul nõuda
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis või sellise
ettevõtja asutamist lepinguriigis, kellel on tegelik valitsev mõju kindlustusgruppi kuuluvate
kindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle, keskse juhtimise kaudu.
(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul vastutab kindlustusvaldusettevõtja,
segafinantsvaldusettevõtja või keskset juhtimist tegelikult ellu viiv ettevõtja vastavuse eest
käesoleva jao ja käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao nõuetele.“;
165) seadust täiendatakse pärast § 2473 11. jaotise pealkirjaga järgmises sõnastuses:
„11. jaotis Kindlustusgrupi järelevalve kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle“;
166) paragrahvi 248 lõiked 7–9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(7) Kui kolmanda riigi järelevalvekord ei ole kindlustusgrupi tasandil samaväärne käesolevas
seaduses sätestatud nõuetele vastava järelevalvekorraga, kohaldatakse käesoleva seaduse § 239
lõike 1 punkti 3 alusel kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja suhtes kas:
1) käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises sätestatut või
2) käesoleva seaduse § 2481 lõigete 2 ja 3 kohaseid järelevalveviise, arvestades käesoleva
paragrahvi lõikes 8 sätestatut.
(8) Samaväärsuse puudumise korral on Finantsinspektsioonil õigus kasutada muid
järelevalveviise, mis tagavad kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja tegevuse üle teostatava
järelevalve eesmärkidele vastava järelevalve kindlustusgrupi tasandil.
(9) Järelevalveviisid peavad olema põhjendatud ja dokumenteeritud ning neid saab kasutada
juhul, kui kindlustusgrupi järelevalveasutus on need heaks kiitnud pärast konsulteerimist
asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon teavitab teisi asjasse
129
puutuvaid finantsjärelevalve asutusi, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve
Asutust ning Euroopa Komisjoni järelevalveviisi kasutamisest.“;
167) seadust täiendatakse §-ga 2481 järgmises sõnastuses:
„§ 2481. Järelevalve eesmärgid ja kasutatavad järelevalveviisid
(1) Käesoleva seaduse § 248 lõikes 8 sätestatud järelevalve eesmärgid on vähemalt:
1) kindlustusandjate kapitalipaigutuse ja omavahendite koosseisu säilitamine ning sellise
olulise kindlustusgrupisisese kapitali loomise vältimine, mida rahastatakse võlaväärtpaberitest
ja muudest finantsinstrumentidest saadud tulust, mis ei ole emaettevõtja omavahendid;
2) lepinguriigi ja kolmanda riigi ettevõtjaga seotud riskide hindamine ja jälgimine ning sellistest
ettevõtjatest ja muudest reguleerimata ettevõtjatest tingitud riskide levimise ohu piiramine
kindlustusgruppi kuuluvatele kindlustusandjatele ja asjakohasel juhul madalama tasandi
kindlustusgrupile, mille lõplik emaettevõtja on lepinguriigi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja.
(2) Finantsinspektsioon võib järelevalve teostamise korral rakendada ühte või mitut järgmist
järelevalveviisi:
1) määrata kindlustusandja, kes vastutab käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise
nõuete täitmise eest, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis
ühist emaettevõtjat;
2) nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis, kui
kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis ühist emaettevõtjat, ning
käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesoleva jaotise kohaldamist mainitud kindlustusandjate
suhtes, keda nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja juhib;
3) nõuda lepinguriigi lõpliku emaettevõtja juhtorgani sõltumatust kolmanda riigi lõplikust
emaettevõtjast;
4) keelata tehingud, sealhulgas dividendimaksed ja allutatud võlakirjade intressimaksed, või
nõuda selliste tehingute piiramist, jälgimist või nendest ette teavitamist, kui tehingute
osapoolteks on kindlustusandja või lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või lepinguriigi
segafinantsvaldusettevõtja ja kindlustusgruppi kuuluv kolmanda riigi kindlustusandja ning
need tehingud ohustavad või võivad ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja
finantsseisundit ja solventsust;
5) nõuda teavet kolmanda riigi emaettevõtja finantsseisundi ja solventsuse, riskiprofiili ning
riskitaluvuspiiri kohta, sealhulgas asjakohasel juhul ettevõtja juhtidele esitatud aruandeid
eelmainitu kohta;
6) rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut.
(3) Kui kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad moodustavad madalama tasandi
kindlustusgrupi, mille emaettevõtja asub lepinguriigis, võib Finantsinspektsioon rakendada
sellise kindlustusgrupi suhtes lisaks käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jaos ja käesolevas jaotises
sätestatule lisameetmeid või näha ette lisanõuded, sealhulgas rakendada käesoleva paragrahvi
lõike 2 punktides 3–5 loetletud järelevalveviise ning tõhustada käesoleva seaduse §-s 245
sätestatud riskikontsentratsiooni ja §-s 246 sätestatud kindlustusgrupisiseste tehingute
järelevalvet, et tagada käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohase eesmärgi täitmine.
(4) Kui seotud kindlustusandja on teise lepinguriigi kindlustusandja, teavitab
Finantsinspektsioon kindlustusgrupi järelevalve teostajana teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutust käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, mis ohustavad või võivad
ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust.
130
(5) Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on teavitanud Finantsinspektsiooni käesoleva
paragrahvi lõike 2 punktis 4 nimetatud tehingutest, rakendab Finantsinspektsioon vajaduse
korral asjakohaseid meetmeid.“;
168) seadust täiendatakse §-ga 2571 järgmises sõnastuses:
„2571. Kindlustusgrupi nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse § 242 lõikes 5 või § 247 lõigetes 7 või 8 sätestatud nõuete rikkumise eest
–
karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel
teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 5 000 000 eurot või kuni kahekordses väärteo tulemusel teenitud
kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni viis protsenti juriidilise isiku või tema
konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.“;
169) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on
kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes
rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja kohandust.“;
170) paragrahvi 267 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses:
„(71) Alates 2027. aasta 30. jaanuarist annab Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 7
sätestatud nõusoleku üksnes juhul, kui selle taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on
kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes
rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja mahaarvamist.“;
171) seadust täiendatakse §-dega 2671 ja 2672 järgmises sõnastuses:
„§ 2671. Volatiilsuse kohandamise nõusolek
Kui kindlustusandja rakendas volatiilsuse kohandamist enne 2026. aasta 29. jaanuari, võib ta
jätkata selle kohandamise rakendamist käesoleva seaduse § 47 lõikes 1 sätestatud nõusolekut
taotlemata tingimusel, et ta täidab sama paragrahvi lõike 2 tingimusi alates 2027. aasta
30. jaanuarist.
§ 2672. Järkjärgulise kohaldamise mehhanism riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimise
korral
(1) Järkjärgulise kohaldamise mehhanismi rakendamise korral võib kindlustusandja valida
parameetrid, mis määravad forvardintressimäärade lähenemise kiiruse lõplikule
forvardintressimäärale nii, et 2027. aasta 30. jaanuari seisuga on riskivaba intressikõver
piisavalt sarnane sellise riskivaba intressikõveraga, mille kindlaksmääramise korral lähtuti
2027. aasta 29. jaanuari seisuga kohalduvast ekstrapoleerimise regulatsioonist.
(2) Iga kalendriaasta alguses vähendab kindlustusandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
parameetreid lineaarselt nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid kohaldatakse alates
2032. aasta 1. jaanuarist.“;
172) paragrahvi 268 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
131
„(1) Kui kindlustusandja kasutab käesoleva seaduse §-s 267 sätestatud üleminekuaja kohandust
või üleminekuaja mahaarvamist, §-s 2672 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või
§ 271 lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulist rakendamist
(edaspidi käesolevas paragrahvis rakendusmeede) ja tuvastab, et rakendusmeetme kasutamata
jätmise korral ei suudaks ta täita solventsuskapitalinõuet, teavitab ta sellest
Finantsinspektsiooni viivitamata.“;
173) paragrahvi 268 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Finantsinspektsioon keelab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud rakendusmeetme
kasutamise, kui kindlustusandja esitatud ülevaatest nähtub, et ta ei ole suuteline täitma
solventsuskapitalinõuet üleminekuperioodi lõpuks.“;
174) paragrahvi 271 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Enne 2023. aasta 1. jaanuari tekkinud nõuete puhul, mis esitati liikmesriikide
keskvalitsuste või keskpankade vastu ja mis on nomineeritud või väljastatud mis tahes muu
liikmesriigi valuutas, kasutatakse standardvalemi kohaselt kontsentratsiooniriski ja
hinnavaheriski alammoodulis standardnäitajatena samu näitajaid, mida kasutatakse selliste
nõuete puhul, mis on nomineeritud ja väljastatud samas valuutas.“;
175) paragrahvi 271 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Kui komisjon näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 111
lõike 2a alusel ette intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulise rakendamise kuni
viieaastase üleminekuperioodi jooksul, on muudatuste järkjärguline rakendamine
kindlustusandjale kohustuslik.“;
176) paragrahvi 271 lõiked 3–5 tunnistatakse kehtetuks;
177) paragrahvi 272 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikeid 2–5“ tekstiosaga „lõiget 2“;
178) paragrahv 273 tunnistatakse kehtetuks;
179) seadust täiendatakse §-ga 2741 järgmises sõnastuses:
„§ 2741. Üleminekusätted proportsionaalsuse meetmete rakendamise korral
(1) Kui Finantsinspektsioon saab käesoleva seaduse § 422 lõikes 1 sätestatud teate kätte enne
2027. aasta 30. juulit, on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg neli kuud.
(2) Kui Finantsinspektsioon saab käesoleva seaduse § 425 lõikes 2 nimetatud taotluse kätte enne
2027. aasta 30. juulit, on sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaeg neli kuud.
(3) Kui kindlustusandja rakendas 2025. aasta 28. jaanuari seisuga käesolevas seaduses või
kindlustustegevust reguleerivates Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud proportsionaalsuse
meedet, võib ta jätkata meetme rakendamist nelja majandusaasta jooksul viidatud kuupäevast
arvates, ilma et kindlustusandjale kohalduks käesoleva seaduse §-des 422–425 sätestatud
nõuded.“;
180) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022,
lk 153–163);“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2022/2556 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 153–163)
ja (EL) 2025/2 (ELT L, 2025/2, 08.01.2025);“.
§ 90. Liikluskindlustuse seaduse muutmine
132
Liikluskindlustuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 69 lõiget 1 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:
„31) käesoleva seaduse §-s 714 sätestatud juhul ja korras kahju hüvitamisega seotud ülesannete
täitmine;
2) paragrahvi 69 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Fond kooskõlastab Finantsinspektsiooniga käesoleva seaduse §-s 714 sätestatud
liikluskindlustuse kindlustusportfelli ülevõtmise ning sildkindlustusandja ülesannete ja õiguste
täitmise tagamiseks fondi põhikirja sätted.“;
3) paragrahv 71 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§ 96 lõigetes 1 ja 7“ tekstiosaga „§ 96 lõigetes
1, 2 ja 7“ ning tekstiosa „§-des 129,“ tekstiosaga „§ 129 lõigetes 1 ja 3–8, §-des“;
4) paragrahvi 71 lõike 3 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Fond kehtestab sise-eeskirjad, millega määratakse muu hulgas fondi oma riskide ja
maksevõime hindamise, aktuaarifunktsiooni rakendamise, investeeringute juhtimise, huvide
konflikti juhtimise ja vältimise, kahjude käsitlemise ja hüvitamise ning kindlustusandjate
kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse §-s 67 sätestatud konfidentsiaalsuse nõuetele
vastamise kord.“.
5) paragrahvi 71 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „§-s 711“ tekstiosaga „§-des 711 ja 714“;
6) paragrahvi täiendatakse §-ga 714 järgmises sõnastuses:
„§ 714. Fondi õigused ja kohustused sildkindlustusandja ülesannete täitmise ja
kindlustusandja erirežiimi korral
(1) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus võib käesolevas paragrahvis sätestatud
tingimustel ning kindlustusvõtjate huvide, kindlustuslepinguliste jätkuvuse ja kahjunõuete
hüvitamise tagamise eesmärgil anda fondile üle kindlustusandjate kriiside ennetamise ja
lahendamise seaduses sätestatud sildkindlustusandja ülesanded ja õigused, tagades sealjuures
nimetatud seaduse eesmärkide jätkuv ja nõuetekohane saavutamine.
(2) Fondile võib ühe või mitme Eestis väljastatud tegevusloga tegutseva kindlustusandja
erirežiimi, sealhulgas kindlustusandja kriisilahenduse, korral üle anda liikluskindlustuse
kindlustusportfelli ning sellele vastavad õigused ja kohustised. Üle antud kohustiste
koguväärtus ei ületa kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt üle võetud õiguste ja vara
koguväärtust.
(3) Fond tagab üle võetud kindlustusportfelli liikluskindlustuse kindlustuslepingutest
tulenevate kohustuste täitmise, sealhulgas käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras
kahjustatud isikule tekitatud kahju hüvitamise.
(4) Fondil ei ole lubatud sõlmida uusi ega muuta kehtivaid kindlustuslepinguid.
(5) Fond hoiab üle võetud vara, õigusi ja kohustisi eraldi fondi muust varast, õigustest ja
kohustistest. Seejuures ei ole lubatud kasutata üle võetud vara töötasu maksmiseks.
(6) Kui ülevõetud varast ei piisa ülevõetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
täitmiseks, võib fond kasutada omavahendeid, mis on kogutud Eestis väljastatud tegevusloaga
kindlustusandjate maksejõuetuse riski katteks.
133
(7) Fond on kohustatud avaldama teate kindlustusportfelli vastusvõtmise, sealhulgas teabe
kahjustatud isiku nõudeõiguse kohta oma veebilehel.“.
§ 91. Raamatupidamise seaduse muutmine
Raamatupidamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 62 lõiget 21 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) väike ja mittekeerukas kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse § 421 lõike 1
tähenduses, kes on suurettevõtja või audiitortegevuse seaduse § 13 lõike 1 punktis 1 nimetatud
avaliku huvi üksusest VKE.“;
2) paragrahvi 62 lõikes 22 asendatakse tekstiosa „punktides 91 ja 92“ tekstiosaga „punktis 92“;
3) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „ja (EL) 2025/794 (ELT L, 2025/794,
16.04.2025)“ asendatakse tekstiosaga „, (EL) 2025/794 (ELT L, 2025/794, 16.04.2025) ja (EL)
2025/2 (ELT L, 2025/2, 08.01.2025)“.
§ 92. Tagatisfondi seaduse muutmine
Tagatisfondi seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõikes 1 asendatakse sõnad „kindlustusandjate pensionilepingute
kindlustusvõtjate (edaspidi kindlustusvõtja) poolt“ sõnaga „kindlustusvõtjate“ ja paragrahvi
täiendatakse pärast sõna „rahastamiseks“ sõnadega „ning hüvitise maksmiseks“;
2) paragrahvi 2 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõnad „ja pensionilepinguid sõlmivatelt
kindlustusandjatelt“ sõnadega „ning kindlustusandjatelt ja kolmanda riigi kindlustusandjate
Eestis asutatud filiaalidelt“;
3) paragrahvi 2 lõike 2 punkti 41 täiendatakse pärast sõna „teisele“ sõnadega „pensionilepinguid
sõlmivale“;
4) paragrahvi 2 lõike 2 punkti 42 täiendatakse pärast sõna „rahastamiseks“ sõnadega „ning
hüvitise maksmiseks“;
5) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) kindlustusandjate kriisilahenduse osafond.“;
6) paragrahvi 4 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „moodustatakse“ sõnadega „pensionilepinguid
sõlmivate“;
7) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Kindlustusandjate kriisilahenduse osafond moodustatakse kindlustusandjate osamaksetest,
mille arvel rahastatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise
toetamist ning hüvitise maksmist.“;
8) paragrahvi 5 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja „kriisilahenduse osafond““ tekstiosaga „,
„kriisilahenduse osafond“ ja „kindlustusandjate kriisilahenduse osafond““;
9) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse punktiga 122 järgmises sõnastuses:
„122) otsustab kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi suuruse ja tagantjärele makstavate
osamaksete kogumise, lähtudes käesoleva seaduse §-s 7329 sätestatust;“;
134
10) seadust täiendatakse pärast § 7325 53. peatükiga järgmises sõnastuses:
„53. peatükk
KINDLUSTUSANDJATE KRIISILAHENDUSE OSAFOND
1. jagu
Kriisilahenduse rahastamise tingimused
§ 7326. Kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamise ulatus ja osafondi vahendite
kasutamine
(1) Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi (edaspidi käesolevas peatükis osafond)
vahendeid võib kasutada üksnes käesolevas seaduses ning kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud ulatuses ja korras järgmistel juhtudel:
1) ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele, soodustatud isikutele, õigustatud
isikutele ning muudele võlausaldajatele hüvitise maksmine kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse § 62 lõike 5 alusel;
2) kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamine ja talle
garantii andmine.
(2) Otsused kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi vahendite kasutamiseks teeb
Inspektsioon vastavalt käesolevas seaduses sätestatule kooskõlas kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse §-ga 28.
(3) Osafondi vahendeid ei ole lubatud kasutada otse kindlustusandja kahjumi katmiseks või
tema rekapitaliseerimiseks.
2. jagu
Osamaksed
§ 7327. Osamaksed ja nende tasumise vorm
(1) Kriisilahenduse osafondi osamaksed on tagantjärele makstavad osamaksed.
(2) Osamaksed tasutakse Fondile.
(3) Osamakseid ei tagastata kindlustusandjale, kui seadusest ei tulene teisiti.
(4) Osamaksed tasutakse rahas.
§ 7328. Kriisilahenduse tulu kandmine osafondi
Kui kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse §-des 32, 34 ja 39 ei ole
sätestatud teisiti, võib kriisilahenduses olevalt kindlustusandjalt saadud summad, intressid ja
muu investeeringutelt saadud tulu ning mis tahes muu tulu kanda osafondi.
§ 7329. Tagantjärele makstavad osamaksed
(1) Tagantjärele makstava osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad ning osamaksete
määra kehtestab nõukogu pärast käesoleva seaduse § 7326 lõikes 2 sätestatud Inspektsiooni
otsuse vastuvõtmist.
135
(2) Tagantjärele makstava osamakse määr ei või olla suurem kui kaks protsenti kindlustusandja
kindlustusmaksete aastasummast. Kindlustusmaksete aastasumma on kindlustusandja Eestis ja
teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksete aastane kogusumma.
(3) Kõigi kindlustusandjate suhtes rakendatakse ühtseid tagantjärele makstava osamakse
määrasid.
3. jagu
Kriisilahenduse rahastamise kord
§ 7330. Fondile esitatavad dokumendid
(1) Inspektsioon esitab Fondile rahastamisele kuuluvate kulude kohta järgmised andmed
dokumendid:
1) kriisilahenduse rahastamise kava;
2) sellised andmed ja dokumendid, mida Fond vajab kriisilahenduse rahastamise kava
teostamiseks vajalike toimingute tegemiseks.
(2) Fondi nõudel on Inspektsioon kohustatud andma kavandatavate kriisilahendusmeetmete ja
-õiguste või hüvitise maksmise kohta täiendavaid andmeid ja selgitusi.
§ 7331. Rahastamise otsustamine
(1) Fond teeb kriisilahenduse rahastamise kava kohased toimingud Inspektsiooni esitatud
andmete ja dokumentide alusel.
(2) Fond võib peatada kriisilahenduse rahastamise kava kohaste toimingute tegemise, kui
esinevad järgmised asjaolud:
1) kavas esitatud seisukohad või sellele lisatud andmed või dokumendid on ebakorrektsed või
vastuolulised;
2) kava täitmiseks nõutavad toimingud on Fondi hinnangul vastuolus kehtiva õigusega.
(3) Kriisilahenduse rahastamise kava täitmise peatamisest käesoleva paragrahvi lõikes 2
nimetatud alusel teavitab Fond viivitamata Inspektsiooni. Fond jätkab kava täitmist viivitamata
pärast puuduste kõrvaldamist.
§ 7332. Kriisilahenduse rahastamise kava täitmiseks tehtavad maksed
(1) Kriisilahenduse rahastamise kava kohaselt tegemisele kuuluvad maksed kannab Fond üle
Inspektsiooni asjakohasele pangakontole.
(2) Fond teeb maksed vastavalt kriisilahenduse rahastamise kavale, kuid mitte enne, kui talle
on esitatud kõik makse õigsuses veendumiseks vajalikud andmed.
(3) Maksete tegemise eest tasub Inspektsioon, kui Fondi ja väljamakseid teostava
krediidiasutuse vahel pole kokku lepitud teisiti.“;
11) paragrahvi 77 täiendatakse pärast tekstiosa „tähtpäevaks“ tekstiosaga „või § 7329 lõike 1
alusel määratud tähtpäevaks“;
12) paragrahvi 92 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
136
„(21) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada kindlustusandjate
kriisilahenduse osafondi aruandluse ulatuse ja korra.“;
13) paragrahvi 93 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „111 ja 13“ tekstiosaga „111, 122 ja 13“;
14) paragrahvi 93 lõikes 5 asendatakse sõnad „või kindlustusandja“ sõnadega „,
kindlustusandja filiaal või kolmanda riigi kindlustusandja Eesti“.
§ 93. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine
Tsiviilkohtumenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 356 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „seaduse“ sõnadega „või kindlustusandjate
kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse“;
2) paragrahvi 607 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Käesolevat peatükki kohaldatakse krediidiasutuse, investeerimisühingu või
kindlustusandja aktsionäridele, osanikele või võlausaldajatele finantskriisi ennetamise ja
lahendamise seaduses, krediidiasutuste seaduses või kindlustusandjate kriiside ennetamise ja
lahendamise seaduses sätestatud hüvitise määramisel.“.
§ 94. Võlaõigusseaduse muutmine
Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 526 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Õigusabikulude kindlustuse puhul kohustub kindlustusandja kandma kindlustusjuhtumi
toimumise korral nii kohtumenetluse kulud kui ka osutama muid otseselt kindlustuskaitsega
seotud teenuseid kindlustuslepinguga ettenähtud ulatuses, pidades silmas eelkõige järgmisi
asjaolusid:
1) kindlustus katab õigusabikulud tsiviil- või kriminaalmenetluses või väljaspool kohut, kui
kindlustusvõtja on kandnud kahju või saanud viga;
2) kindlustusandja tagab kindlustusvõtja kaitsmise ja esindamise tsiviil-, kriminaal-, haldus- või
muus menetluses või kindlustusvõtja vastu esitatud muu nõude korral.
(2) Käesolevas jaos, välja arvatud käesoleva seaduse § 5311 lõike 1 punktis 3, kohaldatakse
kindlustusvõtja kohta sätestatut ka sellise kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustusvõtja.“;
2) paragrahvi 527 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kui õigusabikulude kindlustuse riskid on kindlustatud kõrvuti muude kindlustusriskidega,
peavad kindlustuslepingus olema eraldi märgitud õigusabikulude kindlustuse kaitse ulatus ja
selle eest maksmisele kuuluvad kindlustusmaksed.
(2) Kui kindlustusandja on teinud kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisega
tegelemise ülesandeks teisele isikule kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõike 3 kohaselt, tuleb
see isik lepingus või poliisil nimeliselt märkida.
(3) Kui kindlustusandja rakendab kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõikes 4 sätestatud
õigusabikulude nõuete haldamise ja huvide konflikti maandamise meedet, tuleb
kindlustuslepingus ette näha kindlustatud isiku õigus pöörduda valitud advokaadi või muu
kvalifitseeritud isiku poole enda esindamiseks ja oma huvide kaitseks.“;
3) paragrahvi 528 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kindlustusvõtjal on õigus vabalt valida advokaat või muu kvalifitseeritud isik, kui:
137
1) teda on kindlustusvõtjal vaja enda kaitsmiseks, esindamiseks või huvide kaitseks mis tahes
kohtu- või haldusmenetluses;
2) kindlustusandja tegevuses esineb õigusabikulude nõuete haldamisega seotud huvide konflikt.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigus tuleb selgelt ära märkida kindlustuslepingus.
(3) Kui kindlustusandja rakendab õigusabikulude turustamise korral huvide konflikti
maandamiseks kindlustustegevuse seaduse § 1033 lõikes 4 sätestatud õigusabikulude nõuete
haldamise ja huvide konflikti maandamise meedet, on kindlustusvõtjal õigus valida advokaat
või muu kvalifitseeritud isik sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust.
(4) Kindlustusandja või isik, kellele on edasi antud ülesanne hallata õigusabikulude kindlustuse
nõudeid, teavitab kindlustusvõtjat huvide konflikti ilmnemise korral käesoleva paragrahvi
lõike 1 punktis 2 sätestatud õigusest.“;
4) seaduse 24. peatükki täiendatakse §-ga 5311 järgmises sõnastuses:
„§ 5311. Õigusabikulude kindlustuse kohaldamise erisus
(1) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata järgmiste kindlustusandja tegevuste suhtes:
1) õigusabikulude kindlustus, mis katab merelaevade kasutamisest tulenevaid või nende
kasutamisega seotud vaidlusi ja riske;
2) tsiviilvastutuskindlustus kindlustusvõtja kaitsmiseks või esindamiseks mis tahes kohtu- või
haldusmenetluses, kui selline tegevus on kindlustusandja enda huvides;
3) õigusabikulude kindlustus sellise abistamisteenuse kindlustuse täiendava kindlustusena,
mille korral antakse abi muus liikmesriigis kui kindlustusvõtja alalises elukohas, ning see
hõlmab abi kättesaadavaks tegemist sellistele isikutele, kes satuvad raskustesse reisides ja oma
kodust või alalisest elukohast eemal olles.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu tuleb ette näha abistamisteenuse
kindlustuse lepingus.“.
§ 95. Väärtpaberituru seaduse muutmine
Väärtpaberituru seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 166 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „seaduses“ sõnadega „ning
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses“;
2) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „muudetud määrusega (EÜ) nr 219/2009
(ELT L 87, 31.3.2009, lk 109–154)“ asendatakse tekstiosaga „muudetud määrusega (EÜ)
nr 219/2009 (ELT L 87, 31.03.2009, lk 109–154) ja direktiiviga (EL) 2025/1 (ELT L, 2025/1,
08.01.2025)“.
§ 96. Äriseadustiku muutmine
Äriseadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2901 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „seaduse“ sõnadega „, kindlustusandjate
kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse“;
2) seaduse normitehnilise märkuse tekstiosa „(ELT L 184, 14.07.2007, lk 17–24)“ asendatakse
tekstiosaga „(ELT L 184, 14.07.2007, lk 17–24), muudetud direktiiviga (EL) 2025/1 (ELT L,
2025/1, 08.01.2025)“.
138
§ 97. Seaduse jõustumine
Käesoleva seaduse §-d 1–88, § 89 punktid 1, 2, 5–85, 88, 90–93, 96–98, 102–125, 127, 128 ja
133–180 ning §-d 90–93, 95 ja 96 jõustuvad 2027. aasta 30. jaanuaril.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 2026
(allkirjastatud digitaalselt)
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja
edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse
direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL) 2017/1132 ning
määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL) 2017/1129 (ELT L,
2025/1, 08.01.2025).
1
Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse
eelnõu seletuskiri
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS ..................................................................................................................... 3
1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 3
1.2. Eelnõu ettevalmistaja ....................................................................................................... 5
1.3. Märkused ......................................................................................................................... 5
2. SEADUSE EESMÄRK.............................................................................................................. 7
2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus ja ülevaade ....................................................................... 7
2.1.1. Kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku
eesmärk ja ülevaade ................................................................................................................ 7
2.1.2. Kindlustusandja kriisilahendus vs lõpetamismenetlus, sealhulgas pankrotimenetlus
11
2.1.3. Kindlustuse tagamise skeemid kriisilahendusraamistikus .................................... 12
2.1.4. Kriisilahendusraamistiku rahastamine .................................................................. 14
2.1.5. Solventsus II direktiivi muudatuste eesmärk ........................................................ 14
2.1.6. Ülevaade Solventsus II direktiivi muudatustest ................................................... 15
2.3. Väljatöötamiskavatsus ja valikukohad .......................................................................... 23
2.3.1. Väljatöötamiskavatsus .......................................................................................... 23
2.3.2. IRRD direktiivi valikukohad ................................................................................ 23
2.3.3. Solventsus II direktiivi valikukohad ..................................................................... 27
2.4. Sihtrühm ........................................................................................................................ 28
2.4.1. Kindlustusturu osalised ........................................................................................ 28
2.4.2. Muu sihtrühm ....................................................................................................... 31
3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ................................................................................. 34
3.1. Seaduseelnõu ülesehitus ................................................................................................ 34
3.2. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus (eelnõu §-d 1–86) ........ 35
3.3. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine (eelnõu § 87) ............................................... 111
3.4. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine (eelnõu § 88) ................ 120
3.5. Kindlustustegevuse seaduse muutmine (eelnõu § 89) ................................................. 121
3.6. Liikluskindlustuse seaduse muutmine (eelnõu § 90) ................................................... 193
3.7. Raamatupidamisseaduse muutmine (eelnõu § 91) ...................................................... 195
3.8. Tagatisfondi seaduse muutmine (eelnõu § 92) ............................................................ 196
3.9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine (eelnõu § 93) ........................................ 200
3.10. Võlaõigusseaduse muutmine (eelnõu § 94) ............................................................ 201
2
3.11. Väärtpaberituru seaduse muutmine (eelnõu § 95) .................................................. 203
3.12. Äriseadustiku muutmine (eelnõu § 96) .................................................................. 203
3.13. Seaduse jõustumine (eelnõu § 97) .......................................................................... 204
3.14. Eelnõu kooskõla EV põhiseadusega ....................................................................... 204
4. TERMINOLOOGIA ............................................................................................................. 209
5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE ............................................................... 210
6. SEADUSE MÕJU ................................................................................................................ 211
6.1. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistiku mõju .................... 211
6.1.1. Üldine mõju ........................................................................................................ 211
6.1.2. Kriisilahenduse ennetamise ja lahendamise mõju kindlustusandjatele, nende
omanikele ja juhtidele ......................................................................................................... 211
6.1.3. Mõju kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ....................................... 220
6.1.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Tagatisfondile .................................................. 223
6.1.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele ................................. 224
6.2. Mõju Eesti Liikluskindlustuse Fondile ja kahjustatud isikutele kindlustusandja
erirežiimi korral .................................................................................................................. 225
6.3. Solventsus II direktiivi muudatuste mõju .................................................................... 227
6.3.1. Mõju kindlustusandjatele .................................................................................... 227
6.3.2. Mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele .................... 236
6.3.3. Mõju audiitorettevõtjatele ja vandeaudiitoritele ................................................. 237
6.3.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Eesti Pangale .................................................... 238
6.3.5. Mõju keskkonnale .............................................................................................. 241
6.4. Õigusabikulude kindlustuse muudatuste mõju ............................................................ 241
6.5. Muud mõjud ................................................................................................................ 242
6.6. Mõjude kokkuvõte ....................................................................................................... 242
7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED,
EELDATAVAD KULUD JA TULUD ........................................................................................... 242
8. RAKENDUSAKTID............................................................................................................. 243
9. SEADUSE JÕUSTUMINE ..................................................................................................... 243
10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE JA HUVIRÜHMADE KAASAMINE .............................. 244
Lisa 1. Direktiivi (EL) 2025/1 ja Eesti õigusakti vastavustabel ......................................... 245
Lisa 2. Direktiivi (EL) 2025/2 ja Eesti õigusakti vastavustabel ......................................... 261
Lisa 3. Õigusabikulude kindlustuse vastavustabel ............................................................. 281
Lisa 4. Rakendusakti kavand .............................................................................................. 282
3
1. SISSEJUHATUS
1.1. Sisukokkuvõte
Uus kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus (edaspidi KKELS) reguleerib
kindlustusandjate kriiside ennetamist ja kindlustusandjate raskustesse sattumisel kriiside
lahendamist. Käesolev regulatsioon on kindlustusvaldkonnas uus, kuid sarnased normid on juba
kehtestatud panganduse ja investeerimisteenuste valdkonnas. Seaduseelnõuga tagatakse
kooskõla kindlustustegevust reguleeriva riigisisese õiguse ning kindlustusandjatele,
kindlustusgruppidele, finantsjärelevalve asutustele ja kriisilahendusasutustele kohalduva
Euroopa Liidu (edaspidi EL) õiguse vahel.
Seaduseelnõu ülesehitus ja eesmärk:
- kindlustusandjate kriiside ennetamine – eesmärk on tagada kindlustusandja ja
kindlustusgrupi finantsseisundi olulise halvenemise korral selle taastamine. Kriiside
ennetamine on reeglina tõhusam ja vähem kulukas kui kriiside lahendamine;
- kriisilahenduse kavandamine ja kindlustusandja raskustesse sattumise korral
kriisilahenduse läbiviimine – eesmärk on kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud
isikute, kahjustatud ja muude õigustatud isikute kaitse, finantsstabiilsuse säilitamine ning
kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamise tagamine. Kriisilahenduse eesmärgiks on ka riigi
vahendite kaitsmine. Kriisilahendus algatatakse vaid juhul, kui likvideerimine
pankrotimenetluses ei täidaks kriisilahenduse eesmärke samal määral kui kriisilahendus
ning nende eesmärkide täitmine on üldistes huvides vajalik ja proportsionaalne.
- keegi ei tohiks kriisilahenduse tulemusel kaotada rohkem, kui ta oleks kaotanud ettevõtja
pankroti korral (edaspidi ka NCWO põhimõte1).
- kindlustusandjatele proportsionaalsuse meetmete kohaldamine seoses aruandluse,
avalikustamise, juhtimise, sise-eeskirjade läbivaatamise, tehniliste eraldiste arvutamise,
oma riskide ja maksevõime hindamise, kliimariskide juhtimise ning likviidsusriskide
juhtimise plaanidega;
- kindlustusandjate juhtimise, usaldatavusnõuete, kestlikkuse, aruandluse ja järelevalvega,
sealhulgas makrousaldatavusjärelevalvega seotud muudatused.
Kriisilahenduse läbiviimise üldised põhimõtted:
- kriisilahendus algatatakse vaid juhul, kui eeltingimused selleks on täidetud ja see on vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, sealjuures peab kriisilahendus olema vajalik
lähtuvalt avalikust huvist;
- kriisilahenduses oleva ettevõtja kahjumi katavad esimeses järjekorras selle omanikud ja
teises järjekorras võlausaldajad vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule
pankrotimenetluses;
- kriisilahendus aitab kaitsta maksumaksjate raha;
- ühe ja sama nõude rahuldamisjärgu võlausaldajaid koheldakse võrdselt;
- kriisilahenduses oleva ettevõtja juhatuse ja nõukogu liikmed vahetatakse välja, välja
arvatud erijuhtudel;
- ükski ettevõtja omanik või võlausaldaja ei kanna kahjumit suuremas osas, kui ta oleks
kandud pankrotimenetluse korral, sealjuures neil on õigus hüvitisele, kui selgub, et nad on
kandnud suuremat kahju;
- seaduses on ette nähtud kaitsemeetmed kriisilahenduse läbiviimiseks, sealhulgas
kriisilahendusega seotud otsuste edasikaebamise võimalus.
1 No Creditor Worse Off põhimõte
4
Olulisemad muudatused ja mõju kindlustusandjatele:
- ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise kohustus (vähemalt 60%
kindlustusturust peavad koostama kava, sealjuures võivad osad kindlustusandjad koostada
lihtsustatud kava);
- Finantsinspektsioonile (FI) teabe esitamine, kui kindlustusandja kuulub nende
kindlustusandjate hulka, kellele kriisilahenduskava koostatakse;
- kriisilahenduse rahastamise kohustus Tagatisfondi osamaksete tasumise näol (rakendub
vaid juhul, kui mõne kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus);
- usaldatavusnõuetes leevenduste kasutamise võimaldamine, motiveerides vabanevat kapitali
edasi investeerima;
- aruandluse tähtaegade pikendamine;
- avaliku aruande bilansi auditeerimise kohutuste lisandumine;
- täiendavate kavade ja stsenaariumide koostamise kohustus likviidsusriski ja kliimariski
(ainult juhul kui see mõjutab kindlustusandjat) juhtimiseks;
- makromajandusteguritega arvestamine nii riskide hindamises, juhtimises kui ka
investeerimisotsuste tegemisel;
- olemasolevat halduskoormust vähendatakse regulatiivsete leevenduste andmisega
väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele ning järelevalveasutuse nõusolekul ka
teistele kindlustusandjatele. Samuti suurendatakse lihtsustuste kasutamise võimalusi.
Olulisemad muudatused ja mõju FI-le:
- ennetavate finantsseisundi kavade läbivaatamine;
- kriisilahenduse kavandamine, sealhulgas kindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkuse
hindamine ja kavade koostamine;
- kindlustusandja raskustesse sattumise korral kriisilahenduse läbiviimine;
- kriisilahenduskolleegiumites osalemine;
- teiste pädevate asutustega koostöö tegemine (tõhustatakse);
- kindlustusandjatele leevenduste andmine vähendab ka teatud järelevalveülesannete
täitmisel FI halduskoormust.
Mõju kindlustusvõtjatele:
- kindlustusvõtjate kaitse suurendamine;
- kindlustusandja suhtes kriisilahendusmeetmete rakendamisel erandkorras
kindlustustingimustesse või kindlustusvõtjate nõuetesse sekkumine (hüvitiste
vähendamine);
- mõju kindlustusvõtjate halduskoormusele puudub.
Mõju riigile – kriisilahenduse raamistiku kohaldamine vähendab võimalikku survet
riigieelarveliste vahendite kasutamisele.
Kokkuvõtvalt, eelnõu toob huvirühmadele kaasa küll halduskoormuse tõusu, kuid vähendab
seda ka proportsionaalsuse meetmete kohaldamise kaudu (seadusesse lisandub uus peatükk
proportsionaalsuse meetmete kohta). Lisaks on EL-is võetud suund2 vähendada
kindlustusandjate aruandlust 25%, mis saavutatakse teatud vormide esitamise sageduse
vähendamise, osade aastapõhiste vormide kaotamise ning proportsionaalsuse põhimõtete
suurem rakendamise kaudu. Kriisilahendusraamistiku rakendamisega seotud halduskoormus
keskendub vaid suurtele või keerukatele kindlustusandjatele.
2 Kooskõlas Euroopa Komisjoni teatisega EUR-Lex - 52025DC0045 - EN - EUR-Lex
5
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on välja töötanud Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika
osakonna nõunik Kristiina Kubja (58851398, [email protected]), sama osakonna
osakonnajuhataja Siiri Tõniste (58851466, [email protected]) ja osakonna nõunik Kertu
Fedotov ([email protected]).
Eelnõu väljatöötamisel konsulteeriti FI, Eesti Kindlustusseltside Liidu, Eesti
Kindlustusmaaklerite Liidu, FinaceEstonia, Eesti Aktuaaride Liidu, Audiitorkogu ja
Tagatisfondiga.
Eelnõu juriidilist kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi õigusloome valdkonna juht Virge
Aasa (5885 1493, [email protected]) ja keeleliselt toimetas sama osakonna keeletoimetaja
Heleri Piip (5303 2849, [email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga, mille kohaselt tuleb seaduseelnõu
Solventsus II direktiivi ja IRRD direktiivi ülevõtmiseks esitada Vabariigi Valitsusele hiljemalt
2026. aasta III kvartaliks.
Eelnõuga muudetakse:
- Finantsinspektsiooni seadust (edaspidi FIS) redaktsioonis RT I, 08.07.2025, 27;
- finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust (edaspidi FELS) redaktsioonis
RT I, 11.11.2025, 17;
- kindlustustegevuse seadust (edaspidi KindlTS) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 5;
- liikluskindlustuse seadust (edaspidi LKindlTS) redaktsioonis RT I, 29.06.2024, 12;
- raamatupidamisseadust (edaspidi RPS) redaktsioonis RT I, 10.07.2025, 3;
- Tagatisfondi seadust (edaspidi TFS) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 94;
- tsiviilkohtumenetluse seadustikku (edaspidi TsMS) redaktsioonis RT I, 03.04.2025, 2;
- võlaõigusseadust (edaspidi VÕS) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 16;
- väärtpaberituru seadust (edaspidi VpTS) redaktsioonis RT I, 11.11.2025, 7;
- äriseadustikku (edaspidi ÄS) redaktsioonis RT I, 06.07.2023, 131.
Eelnõu on seotud järgmiste EL õigusaktidega:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja
edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning
muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL)
2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL)
2017/1129 (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/1, 08.01.2025) (edaspidi IRRD direktiiv);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi
2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse, järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste
garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite, kestlikkusriskide ning
konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive
2002/87/EÜ ja 2013/34/EL (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/2, 08.01.2025) (edaspidi
Solventsus II direktiiv).
6
- Solventsus II direktiivi muudatused on seotud 29. oktoobril 2025. a vastu võetud Euroopa
Komisjoni (edaspidi komisjon) ettepanekuga, millega muudetakse komisjoni delegeeritud
määrust (EL) 2015/35 (edaspidi Solventsus II määruse ettepanek)3.
Solventsus II direktiivi muudatuste tõttu vaatab Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide
Järelevalve Asutus (edaspidi EIOPA) läbi ka kõik selle direktiiviga seotud olemasolevad
suunised. Läbivaatamise peamine eesmärk on tagada, et need oleksid ajakohased ja kooskõlas
Solventsus II läbivaatamisega muudetud õigusraamistikuga. Teine eesmärk on suuniseid
lihtsustada ja lühendada. EIOPA on leidnud, et suuniste kogum peaks piirduma üksnes sellega,
mis on rangelt vajalik Solventsus II usaldusväärseks ja järjepidevaks rakendamiseks.
Eesti seisukohti4 Solventsus II direktiivi ja IRRD direktiivi ettepanekute kohta arutati Euroopa
Liidu koordinatsioonikogus 2021. aasta 1. detsembril ja Euroopa Liidu asjade komisjonis 2022.
aasta 28. jaanuaril5. Kui vastu võetud Solventsus II direktiiv on suuresti kooskõlas Eesti
seisukohtadega (va bilansi auditeerimiskohtus), siis IRRD direktiivi ettepaneku puhul oli Eesti
positsioon, et kriisilahenduse raamistikku tuleks kohaldada kindlustusgruppide tasandil. Eesti
põhimure seisnes selles, et peame riigisiseses õiguses looma raamistiku, mille rakendamise
tõenäosus on pigem väga väike. Sellegi poolest muudeti direktiivi läbirääkimistel kriisiennetuse
ja -lahenduse kavandamise kohaldamislävesid niivõrd, et käesoleva eelnõu väljatöötamise
seisuga peab vaid üks Eesti kindlustusandja koostama ennetava finantsseisundi kava. Samuti ei
pea FI (aga võib) ühtegi kriisilahenduskava koostama, kuna kindlustusgrupi tasandil
koostatavad kavad katavad kohustusliku turukaetuse normi ära.
Seaduseelnõuga viiakse Eesti riigisisene kindlustusõigus kookõlla Solventsus II ja IRRD
direktiividega, mille ülevõtmistähtajad on 2027. aasta 29. jaanuaril. Uue seaduse ja
seadusemuudatuste jõustumisetähtaeg on 2027. aasta 30. jaanuaril. See tähtaeg tuleneb
direktiividest.
Käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu häälteenamus, kuna muudetakse
tsiviilkohtumenetluse seadustikku (Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 104 punkt 14).
Samuti reguleerib eelnõu § 62 lõige 6 kohtumenetlust. Hüvitise määramisega seotud nõuded
vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses.
3 solvency2-delegated-regulation-2025-7206_en.pdf 4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/656de81c-c03e-4c3f-883c-9f79f4549319 5 Dokument - Riigikogu
7
2. SEADUSE EESMÄRK
2.1. Eelnõu algatamise vajalikkus ja ülevaade
2.1.1. Kindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku
eesmärk ja ülevaade
1. Eesmärk. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistiku eesmärk on tagada, et
kindlustusandjad ja pädevad asutused on paremini valmis lahendama kindlustussektoris
märkimisväärseid makseraskusi ja leevendama nende tagajärgi. Kindlustusandjate
raskustesse sattumisel võib olla riigi majanduslikule ja sotsiaalsele heaolule oluline mõju,
kui see toob kaasa häireid kindlustusvõtjatele, soodustatud ja kahjustatud isikutele
pakutavas kaitses.
EL-is seni puudus ühtne kindlustusandjate kriisilahendusraamistik. IRRD direktiiv loob
harmoniseeritud ettevalmistus- ja kriisilahendusmehhanismid kindlustusandjate
kriisilahenduseks, rakendades sarnaseid meetmeid nagu pangandussektori BRRD6. See
võimaldab kriisilahendusasutustel tegutseda operatiivselt ja tõhusalt ning kooskõlas
kriisilahenduseesmärkidega (vt eesmärke jooniselt 1). Valik kriisilahenduse vahendeid
annavad kriisilahendusasutustele paindlikkuse leida igas olukorras optimaalne lahendus.
Vaatamata Solventsus II7-ga loodud tugevale usaldatavusraamistikule ei saa
kindlustusandjate maksejõuetusse sattumist täielikult välistada (raskustesse sattumise
tõenäosus on 0,05%). Kindlustusandjate kontrollimatu maksejõuetus võib oluliselt
mõjutada kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid, kahju kannatanud pooli või mõjutatud
ettevõtjaid, seda eriti juhul, kui kriitilise tähtsusega kindlustusteenuseid ei ole võimalik
mõistliku aja jooksul ja mõistlike kuludega asendada. Ebastabiilsust võib põhjustada või
võimendada ka teatavate kindlustusandjate, eelkõige suurte piiriüleste kindlustusgruppide,
maksejõuetus või maksejõuetuse lähedane olukord või ka mitme kindlustusandja
samaaegne maksejõuetus. Uus raamistik annab pädevatele asutustele vajalikud vahendid, et
aidata kriisilahenduse kohaldamise kaudu maksejõuetute kindlustusandjate puhul säilitada
kindlustuskaitse ning kaitsta reaalmajandust, finantsstabiilsust ja maksumaksjate raha.
Seega on ühtse kriisilahendusraamistiku eesmärk vähendada kindlustusandja
maksejõuetuse võimalikku mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantssüsteemile
tervikuna ja riigivahenditele.
2. Ülesehitus. IRRD direktiivis ja seaduseelnõus sätestatud meetmed võib jagada kaheks:
- ettevalmistavad meetmed: teatud kindlustusandjate kohustus koostada nn ennetav
finantsseisundi taastamise kava, kriisilahendusasutuste kohustus koostada
kriisilahenduskava ning hinnata kindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkust;
- kriisilahendusmeetmed ja kriisilahendusasutuste õigused: nähakse ette meetmed, millega
kriisilahendusasutused saavad lahendada kriisi võimalikult operatiivselt ja sujuvalt,
saavutamaks kriisilahenduseesmärgid.
6 Bank Recovery and Resolution Directive 7 EUR-Lex - 02009L0138-20250117 - ET - EUR-Lex
8
3. Kriisilahendusraamistik
Joonis 1. Kriisilahendusraamistik
9
4. Kriisilahendusmeetmed ja -õigused. Kui kindlustusandja vastab kriisilahenduse
algatamise tingimustele ning kriisilahendusasutus on otsustanud tema suhtes
kriisilahenduse algatada, on seaduseelnõus ette nähtud viis kriisilahendusmeedet, mida ta
saab selle kindlustusandja suhtes rakendada. Neid meetmeid võib omavahel kombineerida.
Kriisilahendusmeetmed
Kindlustusandja
maksevõimelisena
likvideerimine
- kindlustusandja ei või sõlmida uusi kindlustuslepinguid;
- kindlustusandja võib ainult hallata olemasolevat
kindlustusportfelli;
- peab vastama miinimumkapitalinõudele (edaspidi MCR)
(vajadusel kindlustusandja rekapitaliseerimine);
- lõpuks kindlustusandja lõpetatakse.
Kindlustusandja müümine
- kindlustusandja müüakse (äritingimustel) teisele
kindlustusandjale (kellel peab olema kindlustustegevuseks
tegevusluba);
- antakse üle omandiõiguse instrumendid,
vara/kohustised/õigused. Võib üle anda ka osaliselt;
- kohaldub olulise osaluse
omandamise/suurendamine/vähendamise hindamine;
- tagasimüügi õigus – kohustus tagasi osta, kui on vastav
kokkulepe;
- osalise üleandmise korral alles jäänud kindlustusandja
likvideeritakse.
Vara ja kohustiste
eraldamine
- meedet saab kasutada ainult koos muu meetmega;
- riik (Rahandusministeerium, edaspidi ka RAM) asutab
vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja või omab seda;
- ettevõtjale antakse üle (langenud väärtusega või
probleemsed) kindlustusandja või sildkindlustusandja
vara, õigused või kohustised (tagasikandmise võimalus);
- eesmärk neid hallata, et saada neist maksimaalne väärtus
kätte (müük);
- kui müüki ei saa mõistlikult teha, siis vara realiseeritakse
aja jooksul.
Sildkindlustusandja
asutamine
- riik (RaM) asutab FI ettepanekul kindlustusandja;
- kindlustustegevuse tegevusluba, FI loal ei pea
erandkorras luba olema (maksimaalselt 24 kuud);
- FI loal võib sõlmida uusi kindlustuslepinguid (kui
erandkorras tegevusluba ei ole);
- kindlustusandja aktsiad, osad, vara, õigused ja kohustised
või osa nendest võõrandatakse sildkindlustusandjale;
- osalise üleandmise korral ülejäänud kindlustusandja
likvideeritakse;
- FI esindaja on juhatuses ja nõukogus;
- kui turutingimused soodsamad – võõrandatakse vara jne
erasektori ettevõtjale;
- sildkindlustusandja lõpetatakse.
10
Kapitaliinstrumentide ja
kõlblike kohustiste
allahindamine või
konverteerimine
- kindlustusandja rekapitaliseerimine – kindlustusandja
vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele, kuid
selleks, et rakendada maksejõulisena likvideerimise
meedet, on kapitali vaja (MCR ulatuses);
- nõuded ja võlad konverteeritakse aktsiateks/osadeks
(kindlustusvõtja saab nt osaluse sildkindlustusandjas või
kriisilahenduses olevad kindlustusandjas või tema
emaettevõtjas);
- nõuete ja võla põhisummat vähendatakse, sh näiteks
kindlustushüvitise suurust;
- kindlustustingimusi võib muuta, nt kindlustussummasid
vähendada (kuid ei tohi vähendada nii palju, et ei vastaks
seadustest tulenevatele kohustuslikele
miinimumnõuetele).
- kindlustusnõuete allahindamine või konverteerimine
viimase abinõuna.
Kriisilahendusõigused
Kriisilahendusasutusel on
õigus:
- nõuda kriisilahenduseks asjaase puutuvatelt isikutelt
vajalikku teavet;
- omandada kontroll kriisilahenduses oleva ettevõtja
üle;
- keelata ära uute kindlustuslepingute sõlmimine;
- anda luba sildkindlustusandjale sõlmida uusi
kindlustuslepinguid;
- anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud
omandiõiguse instrumendid;
- anda teisele ettevõtjale üle kriisilahenduses oleva
ettevõtja vara, õigused ja kohustised;
- restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad
nõuded;
- vähendada nõuete põhisummat või maksmisele
kuuluvat jääki;
- konverteerida võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi
omandõiguse instrumentideks;
- tühistada võlainstrumendid (v.a erandite korral);
- vähendada omandiõiguse instrumentide nimiväärtust
või tühistada sellised instrumendid;
- nõuda omandiõiguse instrumentide või muude
kapitaliinstrumentide (sh eelisaktsiate ja
vahetusvõlakirjade) emiteerimist;
- muuta emiteeritud võlainstrumentide või muude
kõlblike kohustiste tagasimaksmise tähtpäeva;
- muuta võlainstrumentidelt ja muudelt kõlblikelt
kohustistelt makstava intressi summat või tähtpäeva,
millest alates tuleb hakata intressi maksma, sealhulgas
ka õigus maksed ajutiselt peatada;
- lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid;
- kutsuda tagasi ettevõtja juhid;
- nõuda FI järelevalvelt olulise osaluse hindamist
seaduses ette nähtud menetlustähtaegu kohaldamata;
11
- ajutiselt peatada makse- või tarnekohustused, mille
üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja;
- seada ajutiselt võlausaldajatele, kellel on
kriisilahenduses oleva ettevõtja varade suhtes tagatud
nõuded, piirangu tagatisest tuleneva õiguse
jõustamisele;
- ajutiselt peatada elukindlustuslepingu ülesütlemise
õigus.
5. Pangandussektori ja kindlustussektori kriisilahenduse võrdlus. Kuigi kindlustusandjate
ja pankade kriisilahendusraamistikes võib leida palju sarnasusi, erineb kriisilahenduse
ajaraam kindlustuse kontekstis oluliselt kriisilahendusest panganduse kontekstis. Hoiuste
väljavoolu vältimiseks peavad Ühtne Kriisilahendusnõukogu ja pangandussektori
kriisilahendusasutused tavaliselt kiiresti tegutsema. Samas on kindlustussektori
kriisilahendusasutustel sageli rohkem aega sobivate, kindlustusvõtjatele kõige
kasulikumate lahenduste leidmiseks. Hoiuste väljavooluga sarnane sündmus on
kindlustussektoris vähem tõenäoline ning sellise sündmuse tagajärjed oleksid teistsugused
kui pangandussektoris.
6. Proportsionaalsus. Finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse tulemuslikkus tuleks
saavutada nii, et see ei tooks kindlustusandjate ja pädevate asutuste jaoks kaasa tarbetut
halduskoormust ja kulusid. Seetõttu on finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
raamistiku rakendamine proportsionaalne kindlustusandja ning tema tegevuse ja teenuste
laadi, ulatuse ja keerukusega.
2.1.2. Kindlustusandja kriisilahendus vs lõpetamismenetlus, sealhulgas
pankrotimenetlus
Kui pankrotimenetluse algatamise tingimuseks on kindlustusandja maksejõuetus (KindlTS §
155 punkt 3), siis kriisilahenduse käivitamiseks peavad olema täidetud kõik kriisilahenduse
algatamise eeltingimused (eelnõu § 26 lõige 1), sh kindlustusandja on makseraskuses või
sellesse sattumas ning lisaks peab kriisilahendus olema avaliku huvi seisukohast vajalik. Seega
selleks, et otsustada, kas kindlustusandja suhtes tuleks algatada kriisilahendus või likvideerida
ta pankrotimenetluses, on oluline avaliku huvi seisukohast vaadata, kas kriisilahendus aitab
kaasa ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on kriisilahenduseesmärgi suhtes
proportsionaalne ning kindlustusandja likvideerimine pankrotimenetluses ei aita saavutada
kriisilahenduseesmärke võrdväärselt kriisilahendusega.
Kui pankrotimenetluse eesmärk on raskustes ettevõtja vara likvideerimine ja nõuete
rahuldamine (arvestades, et kindlustusvõtjate nõuetel on eelis), siis kriisilahenduse eesmärgid
on kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine,
finantsstabiilsuse säilitamine, kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine ja
erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise vajalikkuse
vältimine või vähendamine.
Kriisilahendus võimaldab jätkata lepinguid ja nende täitmist (nt portfelli üleandmise korral
ostjale või sildkindlustusandjale) – see on mõeldud kindlustusvõtjate huvide kaitseks ja
kindlustusteenuse katkestuse vältimiseks. Pankroti korral lepingud lõpetatakse ja ka hüvitised
võivad väheneda.
12
Kriitiliste funktsioonide/kindlustusteenuste jätkuvuse tagamise eesmärgi hindamisel tuleks
näiteks vaadata, kas kindlustusandja katab elutähtsaid riske (mõju sotsiaalsele heaolule) või kas
kindlustusandja portfelli kuuluvad pikaajalised pensionilepingud (mõju
pensioniväljamaksetele) või tervisekindlustuslepingud (kui väljamakseid ei tehta, võivad
inimesed jääda ilma vajaliku ravita). Kui kindlustusandja osutatavat teenust ei saa mõistliku aja
või kuluga asendada ning teenuse seiskumine võib avaldada negatiivset mõju
finantsstabiilsusele või reaalmajandusele, siis võib kindlustusandja osutatavat teenust või
tegevust pidada kriitiliseks.
Arvestama peaks ka NCWO põhimõttega, et ükski aktsionär/võlausaldaja (sh kindlustusvõtja)
ei tohiks kriisilahenduses jääda halvemasse seisu kui ettevõtja pankroti korral (kui jääb,
makstakse kompensatsiooni).
Kokkuvõttes võib piisata pankrotist, kui tegemist pole süsteemselt olulise kindlustusandjaga,
lepingute lõpetamine või run-off on aktsepteeritav, kindlustusvõtjate kahjunõuded on pigem
väikesed ja/või kindlustuse tagamise skeem saab sekkuda ning kindlustusandjal puuduks ostja
või kindlustusportfelli üleandmine poleks realistlik. Kriisilahendus võib osutuda vajalikuks, kui
kindlustusandja teenused ja tegevused on kriitilised koos märkimisväärse kliendibaasiga ning
realistlik on portfelli üleandmine uuele kindlustusandjale või sildkindlustusandjale (misjärel
alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse).
Kriisilahenduses on võimalik ka lahendus, et kindlustusandja võõrandamise meetme või
sildkindlustusandja meetme rakendamisel antakse uuele kindlustusandjale või
sildkindlustusandjale üle üksnes osa kriisilahenduses oleva kindlustusandja varast, õigustest või
kohustistest, misjärel alles jäänud kindlustusandja likvideeritakse pankrotimenetluses.
Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamisel lõpetatakse
kriisilahenduses oleva kindlustusandja kui tema vara, õigused ja kohustised või oluline osa
nendest müüakse kolmandale isikule või tema vara realiseeritakse täielikult ja tema kohustised
täidetakse täies ulatuses.
2.1.3. Kindlustuse tagamise skeemid kriisilahendusraamistikus
Eesti kindlustuse tagamise skeemid KKELS tähenduses on LKindlTS § 10 lõikes 1 nimetatud
Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) ja TFS § 4 lõike 1 punktis 4 nimetatud Tagatisfondi
pensionilepingute osafond.
IRRD direktiivi põhjenduspunkti 86 kohaselt ei tohiks direktiivi rakendamine takistada riiklike
kindlustuse tagamise skeemide kooseksisteerimist finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
raamistikuga, olenemata riiklike kindlustuse tagamise skeemide rahastamisallikast.
Kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamine kindlustusandja suhtes ei tohiks takistada
kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja teistele nõude esitajatele hüvitise maksmist nende
riiklike kindlustuse tagamise skeemide kaudu.
1. LKF on liikluskindlustuse garantiifond, võttes vajaduse korral üle pankrotistunud
liikluskindlustuse kindlustusandja kohustused8. Makseraskustes kindlustusandja
kohustused läheksid kehtiva õiguse kohaselt LKF-ile üle alles kindlustusandja
lõpetamismenetluse korral (LKindlTS § 50 lõige 1) ning mitte erirežiimi ehk
kriisilahendusmeetmete rakendamise raames. Kui kriisilahendus käivitub ja otsustatakse, et
8 Eesti Liikluskindlustuse Fond | Eesti Liikluskindlustuse Fond ja Eesti Kindlustusseltside Liit
13
liikluskindlustuse lepinguid ei õnnestu üle kanda uuele kindlustusandjale või
sildkindlustusandjale, tagab LKF, et kindlustusvõtjate ja kannatanute nõuded oleksid
täidetud. Samal ajal lõpetatakse kindlustusandja ülejäänud tegevus (nt pankrotimenetluses).
Sedasi tagatakse kindlustuskaitse jätkumine või kahjude hüvitamine liikluskindlustuse
valdkonnas. Nimelt lubab seadus kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja
meetme rakendamise korral anda üle ka üksnes osa kriisilahenduses oleva ettevõtja varast,
õigustest või kohustistest, misjärel likvideeritakse alles jäänud ettevõtja tavalises
maksejõuetusmenetluses ehk kui peaks tekkima olukord, et üle ei anta liikluskindlustuse
portfelli, siis sekkub LKF.
Kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus vaid juhul, kui kõik seaduses sätestatud
tingimused on selleks täidetud. Üheks tingimuseks on, et kriisilahendus peab olema avaliku
huvi seisukohast vajalik ning IRRD direktiivi 35 põhjenduspunkti kohaselt tuleks sellisel
juhul arvesse võtta ka kindlustuse tagamise skeemide olemasolu, sest kriisilahendus ei tohi
kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kahjustatud isikute jne jaoks olla ebasoodsam kui
kindlustusandja pankrot (NCWO põhimõte). Seega peaks FI kriisilahendusüksus muu
hulgas hindama, kas ühe kindlustusliigi nõuete täitmise tagamine kindlustusandja pankroti
korral kaalub üles olukorra, kus kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks oleks
asjakohasem kriisilahenduse algatamine ja vastupidi.
Kui kriisilahendus on siiski kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks vajalik ja pärast
kriisilahendusmeetme rakendamist hinnatakse, kas ettevõtja omanikke, kindlustusvõtjaid,
soodustatud isikuid, õigustatud isikuid ja muid võlausaldajaid oleks tavalise
maksejõuetusmenetlus korral koheldud paremini, tuleb arvesse võtta ka neid makseid, mida
kindlustusvõtjad, soodustatud isikud ja kahjustatud isikud oleksid kohaldataval juhul
saanud kindlustuse tagamise skeemidest ja direktiivi 2009/103/EÜ9 kohastelt
hüvitisfondidelt.
Eelnõuga muudetakse LKF rolli kindlustusandja raskustesse sattumise korral ning
võimaldatakse LKF-ile üle anda liikluskindlustuse kindlustusportfell, kui kindlustusandja
suhtes on kehtestatud erirežiim (erirežiimihalduri otsuse alusel ja LKF nõusolekul). Samuti
antakse kriisilahendusasutusele võimalus anda LKFile sildkindlustusandja ülesanded ja
kohustused (tegemist on kriisilahendusasutuse võimalusega kaaluda kindlustusandja
kriisilahenduse korral sellist lahendust, st kriisilahendusasutusel ei ole kohustust LKF-ile
sildkindlustusandja ülesanded üle anda).
2. Tagatisfondi eesmärk on toetada kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli
üleandmist teisele kindlustusandjale. Selleks on Tagatisfondi juurde loodud
pensionilepingute osafond, mille arvel võib toetada pensionilepingute kindlustusportfelli
üleandmist teisele kindlustusandjale, kui kindlustusandja pensionilepingutele vastavate
tehniliste eraldiste summa ületab pensionilepingute kindlustusportfellile vastavat kattevara
ning mh kui kindlustusandjale kehtestatakse kindlustustegevuse seaduse § 146 lõikes 1
sätestatud erirežiim (erirežiim tähendab ka kriisilahendusmeetmete rakendamist). Seega
saab fondi vahendeid kasutada ka kindlustusandja kriisilahenduse raames pensionilepingute
portfelli üleandmise toetamiseks.
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ, 16. september 2009, mootorsõidukite kasutamise
tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (kodifitseeritud versioon) (EMPs
kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst
14
2.1.4. Kriisilahendusraamistiku rahastamine
FI kriisilahendusüksuse tegevusega seotud administratiivsed kulud kaetakse FI eelarvest ehk
finantsjärelevalve subjektide (kindlustusandjate) järelevalvetasudest.
Kuigi kriisilahenduses oleva kindlustusandja omanikud ei rahasta otseselt kriisilahendust, on
neil n-ö esmase kahjukatmise kohustus ehk omanike investeeringud lähevad kaduma enne, kui
kriisilahendusfondid, avalikud vahendid või muud tagamise skeemid rakenduvad.
Kriisilahenduse läbiviimisega seotud rahastamisallikad:
- seaduseelnõuga luuakse Tagatisfondi juurde kindlustusandjate kriisilahenduse osafond
kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamiseks;
- Tagatisfond juba haldab pensionilepingute osafondi, mida saaks vajadusel kasutada
kriisilahenduses oleva kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmise
toetamiseks (2024. aasta seisuga on osafondis 62 899 eurot10), kuid kuna ainuke
pensionilepingud sõlmiv kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, siis ka tema
kriisilahendus toimuks ilmselt grupi tasandil;
- erandkorras avalike vahendite kasutamine, kuid arvestama peab, et üheks kriisilahenduse
eesmärgiks on erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite
kasutamise vajalikkuse vältimine või vähendamine (vt selgitust ka KKELS § 5 lõike 18
juures).
Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi rahastamine:
- osafondi panustavad kõik kindlustusandjad, sõltumata, kas nad kuuluvad kriisilahenduse
kavandamise ulatusse;
- seaduse kohaselt peavad osamakseid tegema ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti
filiaalid (hetkel ühtegi Eestis ei ole);
- kindlustusandjad tasuvad osafondi makseid alles siis, kui mõne kindlustusandja suhtes
tehakse otsus kriisilahenduse algatamiseks (ehk n-ö ex-post lähenemine/tagantjärele
maksed, vt selgitusi ka seletuskirja punkti 2.2.2 alampunkti 13 juures IRRD direktiivi
artiklis 81 ülevõtmise kohta).
Lisaks tagatakse Tagatisfondi kindlustusandjate kriisilahenduse osafondiga kindlustusandja
omanikele, kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele hüvitise maksmine, kui nad
kannavad kindlustusandja kriisilahenduse tõttu suuremat kahju, kui and oleks kandnud
kindlustusandja pankroti korral.
Kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi vahendeid ei tohi kasutada kriisilahenduses oleva
kindlustusandja kahjumi katmiseks.
2.1.5. Solventsus II direktiivi muudatuste eesmärk
2016. aastal kohalduma hakanud Solventsus II-ga kehtestati ELi kindlustusandjatele
ühtlustatud, usaldusväärne ja tugev usaldatavusraamistik. See põhineb iga kindlustusandja
riskiprofiilil, kuid tagab siiski võrreldavuse, läbipaistvuse ja konkurentsivõime. Solventsus II
võeti Eesti õigusesse üle uue kindlustustegevuse seadusega.
Kindlustusvõtjate kaitse eeldab, et kindlustusandjate suhtes kehtivad nende tegelikel riskidel
põhinevad tõhusad usaldatavusnõuded. Selline raamistik loob kindlustusandjatele stiimuli oma
10 Tagatisfondi_aastaaruanne_2024.pdf
15
riskide asjakohaseks mõõtmiseks ja juhtimiseks. Raamistik on määratud kindlaks selliselt, et
kindlustusandja maksejõuetuse risk on väga ebatõenäoline (kuigi mitte olematu), sest
raamistiku nõuetele vastav kindlustusandja peaks suutma toime tulla äärmiselt ebasoodsa
sündmusega, mille esinemistõenäosus on ainult kord 200 aasta jooksul. Samal ajal on oluline
tagada, et kindlustusandjaid suudavad pakkuda Euroopa majandusele pikaajalist rahastust.
Solventsus II direktiivis oli komisjonile antud mitu volitust usaldatavusnõuete põhielementide
toimimise läbivaatamiseks. Lisaks õiguslike volituste kasutamisele andis direktiivi
läbivaatamine võimaluse vaadata üle ka muud direktiivi rakendamise järel tõusetunud ja
ajakohastamist vajavad aspektid. Komisjon tuvastas mitmed probleemid, mis olid aluseks
Solventsus II direktiivi ja käesoleva seaduseelnõu muudatusettepanekutele.
Kokkuvõttes on kehtiv Solventsus II direktiiv ja sellele tuginev Solventsus II määrus üldiselt
tõhus ja endiselt väga asjakohane, neutraalne paljude digiarengute suhtes ning pakub EL-s
lisaväärtust. Siiski piiravad teatud nõuded raamistiku tulemuslikkust ja tõhustust, see pole
piisavalt ühtne, proportsionaalne ja seda oli vaja ajakohastada.
Solventsus II direktiivi muutmise vajadus:
- kindlustusandjatel on piiratud stiimulid, et aidata kaasa pikaajalisele rahastamisele ja
Euroopa majanduse rohelisemaks muutmisele;
- ebapiisav riskitundlikkus ja raamistiku piiratud võime leevendada kindlustusandjate
solventsuspositsiooni volatiilsust;
- kehtivate usaldatavusnõuete ebapiisav proportsionaalsus, mis tekitab põhjendamatuid
haldus- ja vastavuskulusid;
- puudused (piiriüleste) kindlustusandjate ja kindlustusgruppide järelevalves ning
kindlustusvõtjate ebapiisav kaitse kindlustusandjate raskustesse sattumise korral;
- piiratud järelevalvelised vahendid, et käsitleda võimalikku süsteemse riski kuhjumist
kindlustussektoris.
2.1.6. Ülevaade Solventsus II direktiivi muudatustest
Kehtiv regulatsioon
Muudatused
Proportsionaalsuse
meetmed
Üldpõhimõte - lähtuda oma
tegevuse keerukusest ja
ulatusest ning riskide
olemusest.
FI õigus näha ette leevendused
aruandluses.
Lihtsustuste kasutamine SCR
arvutamises ning
proportsionaalsuse põhimõtted
Solventsus II määruses.
Määratakse väikesed ja
mittekeerukad kindlustusandjad.
Kriteeriumid on seotud
kindlustusandja tegevusmahtude,
tegevusprofiili, piiriülese tegevuse,
edasikindlustustegevuse ja
investeerimistegevusega.
Proportsionaalsuse meetmed
väikesele ja mittekeerukale
kindlustusandjale:
- leevendus vastutavate isikute
määramisel;
- ei pea koostama likviidsusriski
juhtimise plaani;
16
- oma riskide ja maksevõime
hindamise (ORSA) sagedus iga
kahe aasta järel;
- ei pea hindama
makromajanduslikke tegureid;
- võib kasutada deterministlikku
hindamist parima hinnangu
arvutamisel;
- ei pea koostama kliimamuutuste
stsenaariume;
- teatud sise-eeskirjade
läbivaatamine viie aasta järel;
- regulaarse järelevalvelise aruande
esitamise sagedus viie aasta järel;
- ei pea auditeerima solventsuse ja
finantsseisundi aruande (edaspidi
SFCR aruanne) bilanssi ning
aruandes peab esitama vähem
teavet;
- Solventsus II määruse
proportsionaalsuse meetmed.
Proportsionaalsuse meetmed FI
nõusolekul muule kindlustusandjale:
- leevendus vastutavate isikute
määramisel;
- ei pea koostama likviidsusriski
juhtimise plaani;
- ORSA hindamise sagedus iga
kahe aasta järel;
- ei pea hindama
makromajanduslikke tegureid;
- sise-eeskirjade läbivaatamine viie
aasta järel;
- võib kasutada deterministlikku
hindamist parima hinnangu
arvutamisel;
- regulaarse järelevalvelise aruande
esitamise sagedus viie aasta järel;
- Solventsus II määruse
proportsionaalsuse meetmed.
Võtmefunktsiooni
täitmise eest vastutava
isiku määramine
Kindlustusandja peab määrama
iga võtmefunktsiooni
korraldamise eest vastutava
isiku.
Kindlustusandja määrab iga
võtmefunktsiooni täitmise eest
erineva vastutava isiku.
Erand on ette nähtud väikesele ja
mittekeerukale kindlustusandjale ja
FI nõusolekul muule
kindlustusandjale (tingimustel, et
17
huvide konflikt on juhitud ja
kohustused täidetud).
Juhtorgani
mitmekesisuse
edendamine
Tuleb kehtestada juhtorgani
mitmekesisuse edendamise sise-
eeskirjas, sh soolise tasakaaluga
seotud kvantitatiivsete eesmärkide
saavutamiseks.
ORSA hindamise
ulatus
Kindlustusandja hindab
riskijuhtimissüsteemi osana
oma riske ja maksevõimet, sh
vähemalt:
- oma üldist maksevõimet;
- omavahendite vastavust
SCR-le ja MCR-le ning
tehniliste eraldiste vastavust
nõuetele;
- kas ja millisel määral hälbib
tema tegelik riskiprofiil
eeldustest, mida kasutati
SCR arvutuses.
Lisaks kehtivale hindab
kindlustusandja:
- makromajandusliku olukorra
arvesse võtmist ja analüüsi;
- võimalikke makromajanduslikke
ja finantsturgude arenguid;
- finantskohustuste täitmise
suutlikkust, mh pingelistes
olukordades.
FI võib nõuda, et kindlustusandja
analüüsiks:
- oma tegevusi, mis mõjutavad
makromajanduslikke ja
finantsturgude arenguid;
- makromajanduskeskkonnast
tulenevate riskide analüüsimist,
mis mõjutavad kindlustusandjat.
ORSA hindamise
sagedus
ORSA hindamine on üks kord
aastas.
Väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ja FI nõusolekul muu
kindlustusandja – iga kahe aasta järel
või pärast olulisi muutusi
riskiprofiilis.
FI võib nõuda hindamist kord aastas.
Likviidsusriski
juhtimine
Likviidsusriski juhtimine on
osa riskijuhtimissüsteemist.
Kindlustusandja koostab
likviidsusriski juhtimise plaani –
likviidsusanalüüs lühisajalises vaates;
Erand on ette nähtud väikesele ja
mittekeerukale kindlustusandjale
ning FI nõusoleku saanud
kindlustusandjale, kes ei pea plaani
koostama.
Plaani ei pea koostama ka
kindlustusandja, kes on
kindlustusgrupi plaaniga kaetud.
Kliimamuutuste
stsenaariumid
Kindlustusandja koostab ainult juhul,
kui kliimamuutustega seotud riskid
18
mõjutavad teda oluliselt (see tuleb
teha ORSA raames kindlaks).
Koostada tuleb pikaajalised
kliimamuutuste stsenaariumid, mille
korral:
- üleilmne temperatuuri tõus jääb
alla 2ºC;
- üleilmne temperatuuri tõus on
oluliselt suurem 2ºC;
Erand on ette nähtud väikesele ja
mittekeerukale kindlustusandjale, kes
ei pea stsenaariume koostama.
SCR arvutusel
lihtsustuste
kasutamine
Kindlustusandja võib mõnede
riskide kapitalinõuete
arvutamisel kasutada
Solventsus II määruse artiklites
88–112 sätestatud lihtsustusi,
kui riski olemus, ulatus ja
keerukus seda õigustavad ja
standardsete arvutuste
nõudmine oleks
ebaproportsionaalne.
Täiendav tingimus - lihtsustatud
arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt
SCR-i.
Erand kõikidele kindlustusandjatele,
kui (alam)riski kapitalinõue ei
moodusta rohkem kui 5% SCR-ist
ning lihtsustatud kapitalinõuete
summa ei moodusta rohkem kui 10%
SCR-ist. Erandit võib kasutada kolm
aastat.
Erand väikesele ja mittekeerukale
kindlustusandjale, kelle puhul ei pea
tingimused olema täidetud, kui ta iga
viie aasta järel näitab FI-le, et
(alam)riskide kapitalinõue on alla 2%
SCR-st ning kõikide lihtsustuste
kapitalinõuete summa on alla 10%
SCR-ist.
Sisemudeli
kasutamine
Kui kindlustusandja on saanud
FI-lt sisemudeli kasutamise loa,
võib FI nõuda, et
kindlustusandja arvutab SCR-i
ka standardvalemit kasutades.
Kui kindlustusandja on saanud FI-lt
sisemudeli kasutamise loa, esitab ta
iga kahe aasta järel FI-le hinnangu
SCR kohta standardvalemit
kasutades. FI võib nõuda hinnangu
sagedasemat esitamist, seda eelnevalt
põhjendades.
Pikaajaliste
aktsiainvesteeringute
kapitalinõue
Regulatsioon on Solventsus II
määruse artiklis 171a.
Regulatsioon tuuakse teise tasandi
õigusaktist esimesele tasandile ja
muudetakse 22% riskiteguri
kasutamise tingimusi paindlikumaks.
Tingimused:
- pikaajaliste aktsiainvesteeringute
alamrühm peab olema selgelt
19
piiritletud ja muust
kindlustusandja tegevusest
eraldatud.
- iga pikaajalise
aktsiainvesteeringute portfelli
kohta peab olema kehtestatud
pikaajaliste investeeringute
juhtimise kord, mille kohaselt
peab neid investeeringuid hoidma
keskmiselt kauem kui viis aastat.
- pikaajaliste aktsiainvesteeringute
alamrühmas võivad olla ainult
sellised aktsiad, mis on avalikult
kaubeldavad OECD11
liikmesriigis või kuuluvad
ettevõtetele, mille peakontor asub
lepinguriigis või OECD
liikmesriigis, kuid mille
aktsiatega ei kaubelda avalikult.
- kindlustusandja peab hoiduma
aktsiainvesteeringute
sundmüügist järgmise viie aasta
jooksul, sealhulgas ka pingelises
finantsturu olukorras.
- vastavus riskijuhtimise ja
investeerimispõhimõtetele.
- pikaajaliste aktsiainvesteeringute
alamrühm peab olema hajutatud
viisil, mis väldib ülemäärast
sõltuvust konkreetsest emitendist
või ettevõtjate grupist ning
vähendab riski akumuleerumist
sama riskiprofiiliga
investeeringute hulgas.
- osaluse piirang.
Järelevalveline
aruandluse
Reguleeritud Solventsus II
määruse artiklis 312:
- regulaarne järelevalveline
aruanne tuleb esitada iga
kolme aasta järel 14 nädala
jooksul pärast
majandusaasta lõppu.
- kvantitatiivne aastaaruanne
tuleb esitada 14 nädala ja
kvartaliaruanne 5 nädala
jooksul pärast
majandusaasta lõppu;
Kindlustusandja esitab FI-le
regulaarse järelevalvelise aruande iga
kolme aasta järel 18 nädala jooksul
pärast majandusaasta lõppu.
FI võib nõuda aruande sagedasemat
esitamist, välja arvatud väikeselt ja
mittekeerukalt kindlustusandjalt.
Väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ning FI nõusolekul
muu kindlustusandja võib FI
nõusolekul esitada regulaarse
11 Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (Organisation for European Economic Co-operation, OEEC)
20
- ORSA aruanne tuleb esitada
nädala jooksul pärast
hindamist (ei muutu).
Kvantitatiivsete aruannete sisu
ja sageduses erisused väikestele
kindlustusandjatele.
järelevalvelise aruande esitada kuni
iga viie aasta järel.
Kindlustusandja esitab FI-le kord
aastas või harvemini esitatava
kvantitatiivse aastaaruande 16 nädala
jooksul pärast majandusaasta lõppu
ning kvantitatiivse kvartaliaruande
viie nädala jooksul pärast iga kvartali
lõppu.
Kvantitatiivsete aruannete sisu ja
esitamise sageduse erisused
väikestele ja mittekeerukatele
kindlustusandjatele.
Avalik solventsus ja
finantsseisundi
aruanne
Araande sisu on sätestatud
Solventsus II määruse artiklites
290–298.
Aruanne tuleb avalikustada 14
nädala jooksul pärast
majandusaasta lõppu.
Tuleb koostada kahes osas:
- kindlustusvõtjatele suunatud
aruanne;
- asjatundjatele suunatud aruanne.
Aruande sisu täpsustatakse seaduses.
Aruanne tuleb avalikustada 18 nädala
jooksul pärast majandusaasta lõppu.
Väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja erand – asjatundjate
aruandes võib esitada ainult
kvantitatiivsed andmed, tingimusel,
et täisaruanne esitatakse iga kolme
aasta järel.
Avaliku solventsus ja
finantsseisundi
aruande bilansi
auditeerimine
Solventsus ja finantsseisundi aruande
bilanss tuleb auditeerida, kuid seda ei
pea tegema väike ja mittekeerukas
kindlustusandja.
Oluline piiriülene
kindlustustegevus
Tõhustatakse järelevalveasutuste
vahelist koostööd, kui
kindlustusandja piiriülene tegevus
teises lepinguriigis on oluline.
Olulise piiriülese kindlustustegevuse
kriteeriumid:
1) piiriülese tegevuse (sh filiaali
kaudu) maht 15 000 000 eurot (teises
lepinguriigis) või
2) teise lepinguriigi
järelevalveasutuse arvates on Eesti
kindlustusandja tegevus selles riigis
21
oluline või vastupidi (võib vastu
vaielda).
Koostööplatvorm FI võib teha EIOPA-le
ettepaneku koostööplatvormi
loomiseks ja selle
koordineerimiseks või luua see
koostöös asjasse puutuvate
finantsjärelevalve asutustega
ise, et tõhustada teabevahetust
ja koostööd asjasse puutuvate
järelevalveasutuste vahel.
Täiendatakse koostöö sätteid, sh kui
erinevate riikide järelevalveasutused
ei jõua kindlustusandja suhtes
võetavate meetmete menetlemises,
meetmete sisus või nende mitte
rakendamise osas kokkuleppele.
Koostöö olulise
piiriülese
kindlustustegevuse
korral
FI kohustus teavitada vastuvõtva riigi
järelevalveasutust (Eesti
kindlustusandja tegeleb teises
lepinguriigis olulise piiriülese
tegevusega):
- Eesti kindlustusandja nõuete
mittetäitmisest, kui see mõjutab
piiriülest tegevust;
- kord aastas teave kindlustusandja
kapitalinõuete ja omavahendite
kohta;
- kohene teavitamine
kindlustusandja finantsseisundi
halvenemisest;
- vastuvõtva riigi
järelevalveasutuse taotlusel
täiendav teave.
Vastuvõtva riigi järelevalveasutus
võib taotleda koduriigi
järelevalveasutuselt kohapealse
kontrolli ühist läbiviimist (kaasatakse
EIOPA).
Tuleb jõuda kohapealse kontrolli
tulemustes/järeldustes/meetmetes
kokkuleppele.
Kindlustusandja
likviidsusprobleemid
Kui kindlustusandjal on
likviidsusprobleemid – FI nõuab
olukorra parandamist, rakendades
kindlustusandja suhtes järelevalvelisi
meetmeid.
Kui on oht kindlustusvõtjate kaitsele
või finantssüsteemi stabiilsusele, on
FI-l õigus:
- piirata/peatada – dividendid,
muud maksed;
22
- piirata/peatada – aktsiate
tagasiostmine, omavahendite
tagasimaksmine või lunastamine;
- piirata/peatada – tulemustasu,
muu tasu maksmine;
- peatada õigus elukindlustusleping
üles öelda (erandkorras, viimase
meetmena, kollaktiivsete huvide
kaitseks).
Erakorraline kriis
kindlustussektoris
Kui kriis kindlustussektoris mõjutab
kindlustusandja finantsseisundit või
finantssüsteemi, rakendab FI
meetmeid, et tagada kriisi ajal selle
kindlustusandja finantsseisundi
säilitamine.
Haavatavama riskiprofiiliga
kindlustusandja korral on FI-l õigus:
- piirata/peatada – dividendid,
muud maksed;
- piirata/peatada – aktsiate
tagasiostmine, omavahendite
tagasimaksmine või lunastamine;
- piirata/peatada – tulemustasu,
muu tasu maksmine.
Kindlustusgrupi
järelevalve
Kehtiv seadus reguleerib
kindlustusgrupi järelevalve
üldpõhimõtteid, kohaldamist,
kindlustusgrupi järelevalve
teostaja määramist ja tema
ülesandeid, sisemudeli
kasutamist, lisakapitalinõude
määramist, grupisiseseid
tehinguid ja juhtimissüsteemi
ning tsentraliseeritud
riskijuhtimisega
kindlustusgrupi maksevõime
järelevalvet.
Täpsustatakse kindlustusgrupi ja
kindlustusvaldusettevõtja mõisteid, et
oleks selgemalt määratletud
kindlustusgrupi järelevalveulatus.
Samuti täpsustatakse, kuidas
tuvastada horisontaalseid gruppe ja
neid juhtivad emaettevõtjad. Lisaks
täpsustatakse kindlustusgrupi
järelevalveteostaja õigusi olukorras,
kui ilmnevad järelevalvet
piiravad/taksitavad asjaolud.
Kindlustusgrupi
solventsuse
arvutamine
Vaikimisi arvutatakse
kindlustusgrupi solventsus
konsolideeritud andmete alusel
(meetod 1). Kindlustusgrupi
järelevalve teostaja võib nõuda
kindlustusgrupi solventsuse
arvutamist mahaarvamise ja
agregeerimise meetodi
kohaselt (meetod 2) või
Kuna kehtiv seadus ei ole väga
detailne, kuidas arvutada
kindlustusgrupi solventsust meetodite
kombinatsiooni kasutades,
lisanduvad seadusesse uued
paragrahvid selle täpsustamiseks.
23
meetodite 1 ja 2
kombinatsioonina.
Tabel 1. Kehtiva regulatsiooni ja muudatuste võrdlus
2.3. Väljatöötamiskavatsus ja valikukohad
2.3.1. Väljatöötamiskavatsus
Väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud tulenevalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja §
1 lõike 2 punktist 2, kuivõrd eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist.
Solventsus II ja IRRD direktiivide ettepanekutega koos koostas komisjon mõjuanalüüsi12.
2.3.2. IRRD direktiivi valikukohad
IRRD direktiivi puhul on tegemist miinimumdirektiiviga. Käesoleva seaduseelnõuga võetakse
direktiiv üle ulatuses ja viisil, nagu see on direktiivis ette nähtud.
1. Art 1 lg 2. Rangemad nõuded. Liikmesriigid võivad võtta vastu või säilitada käesolevas
direktiivis ja selle alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktides ning rakendusaktides
sätestatud normidest rangemad või neid täiendavad normid, kui need normid on
üldkohaldatavad ega lähe käesoleva direktiiviga ega selle alusel vastu võetud delegeeritud
õigusaktide ja rakendusaktidega vastuollu.
Valik: Eesti ei kohalda IRRD direktiivist rangemaid ja täiendavaid norme.
2. Art 3 lg 1. Kriisilahendusasutuse määramine. Iga liikmesriik määrab ühe või erandkorras
mitu kriisilahendusasutust, millel on õigus rakendada kriisilahenduse vahendeid ja kasutada
kriisilahendusõigusi.
Valik: Kuna Eestis on FI juurde juba loodud finantskriisi lahendamise üksus, siis võtab see
üksus üle ka kindlustusandjate kriislahendusega seotud ülesanded.
3. Art 3 lg 11. Kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nimetatud asutuste töötajate
vastutuse piiramine. Ilma et see piiraks artikli 67 kohaldamist, võivad liikmesriigid
kooskõlas riigisisese õigusega piirata kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nimetatud
asutuste töötajate vastutust nende käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest
tuleneva tegevuse või tegevusetuse eest.
Valik: Eesti ei piira kriisilahendusasutuse, järelevalveasutuse ja nende töötajate vastutust
nende käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmisest tuleneva tegevuse või tegevusetuse
eest.
4. Art 26 lg 7. Täiendavad kriisilahendusmeetmed ja -õigused. Liikmesriigid võivad anda
kriisilahendusasutustele lisavahendeid ja -õigusi, mida saab kasutada, kui artikli 1 lõike 1
punktides a–e osutatud ettevõtja vastab artikli 19 lõikes 1 või artikli 20 lõikes 3 osutatud
kriisilahenduse eeltingimustele, tingimusel et:
a) piiriülese kindlustusgrupi suhtes kasutamise puhul ei pärsi sellised lisavahendid ja -
õigused kindlustusgrupi tulemuslikku kriisilahendust ning
12 EUR-Lex - 52021SC0260 - EN - EUR-Lex
24
b) need vahendid ja õigused on kooskõlas kriisilahenduse eesmärkidega ning artiklis 22
sätestatud kriisilahenduse üldpõhimõtetega.
Valik: Eesti ei näe ette täiendavaid lisavaheendeid ja -õigusi kriisilahendusasutusele.
5. Art 30 lg 9. Vara ja kohustiste ettevõtja ja juhtide vastutuse piiramine. Vara ja
kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärgid ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust
kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja aktsionäride ega
võlausaldajate ees. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja haldus-, juht- või
järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmetel ei ole kõnealuste aktsionäride ega
võlausaldajate ees vastutust seoses tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste
täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne riigisisese õiguse tähenduses
rasket hooletust või tõsist üleastumist, mis mõjutab otseselt kõnealuste aktsionäride või
võlausaldajate õigusi.
Liikmesriigid võivad täiendavalt piirata vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ning selle
haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust seoses nende
tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel.
Valik: Eesti ei piira vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ning selle haldus-, juht- või
järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust seoses nende tegevuse või
tegevusetusega oma ametikohustuste täitmisel.
6. Art 32 lg 7. Sildkindlustusandja ja juhtide vastutuse piiramine. Sildettevõtja eesmärgid
ei hõlma ühtegi kohustust ega vastutust kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või
edasikindlustusandja aktsionäride või võlausaldajate ees. Sildettevõtja haldus-, juht- või
järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmetel ei ole kõnealuste aktsionäride või
võlausaldajate ees vastutust seoses tegevuse või tegevusetusega oma ametikohustuste
täitmisel, kui sellise tegevuse või tegevusetusega ei kaasne riigisisese õiguse tähenduses
rasket hooletust või tõsist üleastumist, mis mõjutab otseselt kõnealuste aktsionäride või
võlausaldajate õigusi.
Liikmesriigid võivad vastavalt riigisisesele õigusele täiendavalt piirata sildettevõtja ja tema
haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema juhtkonna liikmete vastutust tegevuse või
tegevusetuse eest oma ametikohustuste täitmisel.
Valik: Eesti ei piira sildettevõtja ja tema haldus-, juht- või järelevalveorgani või kõrgema
juhtkonna liikmete vastutust tegevuse või tegevusetuse eest oma ametikohustuste täitmisel.
7. Art 34 lg 1. Kindlustuse tagamise skeemile sildkindlustusandja rolli andmine. Erandina
artiklitest 32 ja 33 võivad liikmesriigid ette näha, et sildettevõtja ülesanded ja õigused
antakse asjakohasele kindlustuse tagamise skeemile.
Valik: Seaduseelnõu väljatöötamisel analüüsiti võimalust anda sildkindlustusandja
ülesanded ja õigused üle LKF-ile, arvestades sealjuures, et tema tegevus piirdub üksnes
liikluskindlustusest tulenevate kohustiste haldamisega. Analüüsiti, kas sildkindlustusandja
ülesannete andmine liikluskindlustuse tagamise skeemile on piisav lahendus, sest skeem on
loodud kitsalt liikluskindlustuse eesmärgil ning selle ressursid ja pädevus ei kata kogu
kindlustussektori vajadusi - nt elukindlustuse või tervisekindlustuse klientidele pole tagatud
sama kaitse. Kuna tegemist oleks täiendava võimaluse, mitte kohustusega sellist õigust
kasutada, otsustati liikmesriikidele antud valikut kasutada ja näha Eesti õiguses ette
25
lahendus, et kriisilahendusasutuse otsuse alusel ja LKF nõusolekul võib viimasele anda
sildkindlustusandja ülesanded, kui see osutub vajalikuks, et tagada
liikluskindlustuslepingute jätkuvus ja kahjustatud isikutele hüvitise maksmine. LKF-il
poleks õigust sõlmida uusi kindlustuslepinguid.
8. Art 35 lg 6. Teatud kohustiste välistamine allahindamise või konverteerimise
rakendamisulatusest. Liikmesriigid võivad ette näha, et kriisilahendusasutused ei rakenda
allahindamise või konverteerimise vahendit seoses järgmisega:
a) kohustised, mis tulenevad praegustest ja tulevastest kindlustuslepingutest tulenevatest
nõuetest, mis on kaetud varadega vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 275 lõike 1
punktile a;
b) kohustised, mis tulenevad eratervisekindlustuslepingutest või pikaajalise hoolduse
erakindlustuslepingutest, mida pakutakse riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi pakutava
kohustusliku tervise- või pikaajalise hoolduse kindlustuse alternatiivina; välistamist
kohaldatakse ainult asjaomase vastutuse selle osa suhtes, mis asendab riikliku
sotsiaalkindlustussüsteemi kohustuslikku osa.
Valik: Eesti kohaldab kindlustuslepingutest tulenevate nõuete korral võimalust vastavad
kohustised alla hinnata või konverteerida. Kõlblike kohustiste konverteerimist
kapitaliinstrumentideks võib kindlustuslepingutest tulenevate nõuete suhtes rakendada
üksnes siis, kui FI kriisilahendusüksus põhjendab, et kriisilahenduseesmärki ei ole võimalik
saavutada muude kriisilahendusmeetmete rakendamisega või kui selliste nõuete
konverteerimine toob kaasa parema kindlustusvõtjate kaitse võrreldes muu
kriisilahendusmeetme rakendamise ja nõuete alla hindamisega. Seega on tegemist kõige
äärmuslikuma võimalusega, kui miski muu enam ei aita ja see on vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks. Väljamaksete suuruse vähendamine võib osutuda
paremaks lahenduseks, kui see, et väljamakseid ei tehta üldse. Kui kriisilahenduse lõpus
tehtavast järelhindamisest selgub, et kindlustusvõtjad kandsid suuremat kahju, kui nad oleks
kandnud kindlustusandja pankroti korral, on neil igal juhul õigus hüvitisele, mis
rahastatakse kriisilahenduse osafondist.
Punk b valikukoht ei ole Eesti puhul rakendatav, kuna kindlustusandjate pakutav
ravikindlustus ei asenda riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi kohustuslikku osa, vaid
täiendab seda.
9. Art 44 lg 1. Kriisilahendusmeetme rakendamisel erihalduri nimetamine. Liikmesriigid
tagavad, et kriisilahendusasutused võivad nimetada erihalduri, et asendada
kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja haldus-, juht- või
järelevalveorgan. Samuti tagavad liikmesriigid, et erihalduril on oma ülesannete täitmiseks
vajalik kvalifikatsioon ning vajalikud võimed ja teadmised. Liikmesriigid võivad sätestada,
et kriisilahendusasutus võib määrata mitu erihaldurit.
Valik: Kuna krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduse regulatsioon FELS
lubab määrata mitu erihaldurit, on KKELS-is võetud sama lähenemine.
10. Art 52 lg 2. Liikmesriigid võivad samuti nõuda, et põhiemaettevõtjad tagaksid, et nende
kolmanda riigi tütarettevõtjatest kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes on artikli 1
lõike 1 punktides a–e osutatud ettevõtjad, lisavad oma lõikes 1 osutatud finantslepingutesse
tingimused, et välistada võimalus, et kui kriisilahendusasutus kasutab kooskõlas lõikega 1
õigust peatada või piirata põhiemaettevõtja õigusi ja kohustusi, on see mõjuv põhjus nende
lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks, peatamiseks või muutmiseks või tasaarvestuseks
26
(netting) või tasaarvestuse (set-off) õiguse kasutamiseks või tagatistest tulenevate õiguste
täitmisele pööramiseks.
Valik: Kuna valikukoht ei puuduta ühtegi Eesti ettevõtjat (Eestis ei ole ühtegi lõplikku
emaettevõtjat, sealjuures sellist, kellel oleks kolmandas riigis asutatud tütarettevõtja
(kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekt), mistõttu ei ole Eesti puhul ka asjakohane
näha seaduses ette täiendavad fantoomnõuded.
11. Art 66 lg 5. Konfidentsiaalsusnõuded. Liikmesriik võib anda loa teabevahetuseks
järgmiste isikutega:
a) järgides rangeid konfidentsiaalsuse nõudeid, mis tahes kolmanda isikuga, kui see on
vajalik kriisilahenduse meetme kavandamiseks või rakendamiseks;
b) oma liikmesriigi parlamendi uurimiskomisjoniga, oma liikmesriigi riigikontrolliga ja
muude liikmesriigis uurimisega tegelevate organitega selleks sobilikel tingimustel;
c) riigi ametiasutustega, mis vastutavad maksesüsteemide üle järelevalve tegemise eest;
riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on tavaline maksejõuetusmenetlus; riigi
ametiasutustega, mis avalikes huvides teevad järelevalvet muude finantssektori ettevõtjate
üle; riigi ametiasutustega, mille vastutusalas on finantsturgude, krediidiasutuste ja
investeerimisühingute järelevalve, ning nende nimel tegutsevate inspektoritega;
liikmesriikide ametiasutustega, mille vastutusalas on makrotasandi usaldatavusnõuete
rakendamise kaudu finantssüsteemi stabiilsuse säilitamine liikmesriikides; riigi
ametiasutustega, mille vastutusalas on kaitsta finantssüsteemi stabiilsust; ning isikutega,
kelle ülesanne on teha kohustuslikke auditeid.
Valik: Seaduseelnõus nähakse ette, et seaduses sätestatud konfidentsiaalsusnõuded ei
takista FI-l edastamast teavet Riigikontrollile, kui Riigikontroll vajab teavet, et hinnata FI
juhtimise tulemuslikkust kindlustusandjate kriiside ennetamise või lahendamise meetmete
kohaldamisel (analoog on FFELS-is).
12. Art 67 lg 1. Kohtu luba kriisilahendustegevuseks. Liikmesriigid võivad nõuda, et
kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetme võtmise otsuseks on vajalik eelnev kohtu luba,
tingimusel et riigisisese õiguse kohane kriisiohjemeetme võtmise otsusega seotud loa
taotlemise ja kohtuliku arutamise menetlus on kiire.
Valik: Arvestades, et FELS ei sätesta vastavat nõuet pankade kriisilahendusega seoses, on
KKELS-is valitud samasisuline lähenemine. Lisaks on koalitsioonileppe punktis 188 kirjas
– „teeme kõik kohtumenetlused ökonoomsemaks, näiteks jätame halduskohtust küsitavaks
vaid need load, kus loa küsimine on päriselt vajalik“.
13. Art 81 lg 2. Kriisilahenduse rahastamine. Iga liikmesriik loob ühe või mitu rahastut
tagamaks, et kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid, mille ta saab
kõnealuses liikmesriigis tegevusloa saanud kindlustus- või edasikindlustusandjatelt ning
kõnealuse liikmesriigi territooriumil asuvatelt kolmandate riikide kindlustus- või
edasikindlustusandjate liidu filiaalidelt ennetavalt kogutavate või nende poolt tagantjärele
makstavate osamaksete kaudu või nende osamaksete kombinatsiooni kaudu, et katta
vähemalt artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine aktsionäridele,
kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele võlausaldajatele.
Liikmesriigid võivad ette näha võimaluse kasutada esimeses lõigus osutatud rahastuid ka
kriisilahenduse vahendite kasutamisega seotud muude kulude katmiseks, kui rahastute
kasutamine on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks.
27
Liikmesriigid võivad kasutada oma rahastute puhul sama haldusstruktuuri kui kindlustuse
tagamise skeemide puhul, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ)
nr 883/2004.
Valik: Direktiiv jätab liikmesriigi otsustada, kas kriisilahenduse rahastamiseks koguda
vahendeid ex-ante (ette rahastamine), ex-post (tagantjärele rahastamine) või nende
kombinatsioonina.
Ex-ante rahastamise kasuks on asjaolu, et vahendid on kriisi puhkemise korral koheselt
kättesaadavad (kiirem reageerimine). Selline lahendus jaotab maksmise koormuse
ühtlasemalt ning kogutud vahendeid saab investeerida ning kasvatada nende väärtust.
Teisalt suurendab see kindlustusandjate püsikulusid, sealjuures võib väiksematel
kindlustusandjatel keeruline pidevalt makseid teha. Kuna kriise juhtub harva, võib olla
tegemist ebaefektiivse ressursikasutusega (kindlustusandja ei saa seda raha kasutada mujal).
Ex-post rahastamismudel tähendab madalamat halduskoormust kindlustusandjatele ning
nad saavad kasutada neid vahendeid oma äris muul kasulikul otstarbel, mis omakorda
tähendab, et kriisi tekkimisel ei ole rahastu kohe saadaval. Samas kriisilahenduse korral
rahastavad kriisilahendust teised kindlustusandjad ja see tähendab neile korraga suuremat
halduskoormust. Kindlustusandjad võivad arvata, et „kui midagi juhtub, siis kõik maksavad
nagunii hiljem“, mis nõrgestab riskidistsipliini. Seega võib ex-post rahastamine karistada
neid turuosalisi, kes olid tegelikult konservatiivsed ja vältisid liigseid riske – nad peavad
kriisi järel ikkagi oma osa maksma.
Ex-ante ja ex-post kombinatsioon võimaldab tagada, et osa summast on koheselt kasutatav
ning muu kogutakse tagantjärele maksetest.
Seega ex-ante tagab stabiilsuse ja kiiruse, aga on kallim ja koormavam. Ex-post on odav
rahulikul ajal, aga kriisis riskantne.
Seaduseelnõus on ette nähtud ex-post rahastamismudel. Tõenäosus, et Eesti kindlustusandja
suhtes on asjakohane algatada kriisilahendus, on pigem väike, mistõttu ei ole
kindlustusandjatelt etterahastamise nõudmine põhjendatud.
Teine liikmesriigi valikukoht on seotud kriisilahenduse rahastuse ulatuse määramisega.
IRRD direktiivist tulenevalt peab rahastu olema loodud hüvitise maksmiseks, kui
kriisilahendusega on kandnud osapooled suuremat kahju, kui nad oleks kandnud tavalise
maksejõuetuse korral.
Eesti valik on võimaldada vahendite kasutamist ka kriisilahenduses oleva kindlustusandja
vara ja kohustiste üleandmise toetamiseks ning garantii andmiseks.
2.3.3. Solventsus II direktiivi valikukohad
1. Art 51a lg 2. Auditeerimine. Erandina artiklist 29c võivad liikmesriigid laiendada
käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõuet (avaliku aruande bilansi auditeerimise kohustus)
ka väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kindlustus- ja edasikindlustusandjatele ning
väikesteks ja mittekeerukateks liigitatud kaptiivkindlustus- ja
kaptiivedasikindlustusandjatele.
28
Valik: Eesti ei kohalda SFCR bilansi auditeerimist väikestele ja mittekeerukatele
kindlustusandjatele.
2. Art 51a lg 3. Liikmesriigid võivad laiendada lõikes 1 osutatud auditeerimisnõude
kohaldamisala ka muudele solventsuse ja finantsseisundi aruande osadele.
Valik: Eesti ei laienda auditeerimisnõuete kohaldamisulatust.
3. Art 122 lg 5. Liikmesriigid võivad lubada kindlustus- ja edasikindlustusandjatel võtta
arvesse krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele, mis on arvutatud
nende sisemudelis kooskõlas artikliga 77d, üksnes juhul, kui:
a) meetodiga, millega võetakse arvesse krediidimarginaali muutuste mõju valuuta
volatiilsusega korrigeerimisele, ei võeta arvesse riskiga korrigeeritud hinnavahe
ettevõtjapõhist kohandamist vastavalt artikli 77d lõikele 1c ega euro puhul volatiilsusega
korrigeerimise võimalikku suurendamist makromajandusliku volatiilsusega
korrigeerimisega vastavalt artikli 77d lõikele 4;
b) solventsuskapitalinõue ei ole väiksem järgmistest näitajatest:
i) solventsuskapitalinõudena arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see,
et krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele võetakse arvesse
kooskõlas metoodikaga, mida EIOPA kasutab tehnilise teabe avaldamiseks vastavalt
artikli 77e lõike 1 punktile c;
ii) kooskõlas alapunktiga i arvutatud tinglik solventsuskapitalinõue, välja arvatud see, et
artikli 77d lõike 2 teises lõigus osutatud valuuta puhul määratakse esindav portfell kindlaks
kõigi selles valuutas nomineeritud kindlustus- või edasikindlustuskohustustega kindlustus-
või edasikindlustusandjate varade asemel nende varade alusel, millesse kindlustus- või
edasikindlustusandja investeerib.
Valik: Eesti lubab kindlustusandjatel võtta arvesse krediidimarginaali muutuste mõju
volatiilsusega kohandamisele. Tegemist pole kohustuse, vaid võimalusega.
4. Art 68 lg 1. Teabevahetus järelevalveasutuste ja maksuhaldurite vahel. Artikli 64
esimene lõik ja artikkel 67 ei takista teabevahetust sama liikmesriigi järelevalveasutuste ja
maksuhaldurite vahel, niivõrd kui selline teabevahetus on liikmesriigi õiguse kohaselt
lubatud. Juhul kui see teave pärineb teisest liikmesriigist, vahetatakse seda üksnes selle
asutuse selgesõnalisel nõusolekul, kust asjaomane teave pärineb.
Valik: Eesti lubab FI-l vahetada teavet Maksu- ja Tolliametiga.
5. Art 144b lg 6. Järelevalve sekkumine. Lõikes 3 osutatud õigusi võib kasutada
liikmesriigis tegutsevate asjaomaste kindlustus- ja edasikindlustusandjate suhtes, kui lõikes
3 osutatud erandlikud asjaolud mõjutavad kogu kindlustusturgu või selle olulist osa.
Liikmesriigid määravad asutuse, kes kasutab esimeses lõigus osutatud õigusi.
Valik: Eestis on selleks asutuseks FI.
2.4. Sihtrühm
2.4.1. Kindlustusturu osalised
FI tegevusloaga tegutseb Eesti turul kaks elukindlustusandjat ja seitse kahjukindlustusandjat.
Lisaks tegutseb Eesti turul 2025. aasta seisuga seitse väliskahjukindlustusandja ja kolm
29
väliselukindlustusandja filiaali. Piiriüleselt pakub Eestis elukindlustust 98 kindlustusandjat ja
kahjukindlustust 461 kindlustusandjat.
Eestis ei ole asutatud ühtegi lõplikku emaettevõtjast kindlustusandjat (kes ei ole teise
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja) ega ka
kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat – Eestis pole ühtegi kindlustusgruppi.
1. Ülevaade Eesti kindlustusturu mahtudest:
Allikas: kuvatõmmis „Finantsinspektsiooni aastaraamat 2024“13
2. Ülevaade Eesti kindlustusturu osalistest
Turuosa14
2025
(september)
Filiaalid Piiriülene
tegevus15
Grupp/
omanikud
Päritolu
riik
Elukindlustusandjad
Compensa Life Vienna
Insurance Group SE
16,3% Läti
Leedu
Kindlustusgrupp
(VIG Holding, Austria)
Swedbank Life Insurance
SE
44,3% Läti
Leedu
Pangagrupp
(Swedbank AS), mis kuulub
Swedbank AB (publ)
Elukindlustuse filiaalid
ERGO Life Insurance SE
Eesti filiaal
10,7% Leedu
SEB Life and Pension Baltic
SE Eesti filiaal
26,5% Läti
UAB Artea Life Insurance
Eesti filiaal
2,2% Leedu
KOKKU 100%
Kahjukindlustusandjad
13 FINANTSINSPEKTSIOONI AASTARAAMAT 2024 14 Tegevus ainult Eestis (ei sisalda teistes riikides kogutud makseid) 15 FI veebilehel avaldatud kindlustusandjate vastuvõtvate riikide põhjal (või erineda tegelikkusest ja osades riikides
kindlustustegevusega ei tegeleta
30
Elama
2,1% OÜ R-Holding,
Tavid AS,
muud isikud
Aktsiaselts KredEx
Krediidikindlustus
0,3% Eesti Vabariik,
Ettevõtluse ja Innovatsiooni
Sihtasutus
AS LHV Kindlustus 7,4% Läti
Leedu
LHV Group AS,
Toveko Invest OÜ
ERGO Insurance SE 13,7% Läti
Leedu
Soome, Rootsi,
Poola, Läti,
Leedu
Kindlustusgrupp (Ergo,
Saksamaa), kuulub
Munich Re gruppi Münchener
Rückversicherungs-Gesellschaft
AG
If P&C Insurance AS 17,7% Läti
Leedu
EL riigid Kindlustusgrupp
(If Skadeförsäkring
Holding, Rootsi), mis omakorda
kuulub
Sampo kontserni
Salva Kindlustuse AS 5,1% Hispaania,
Portugal, UK,
Kreeka,
Prantsusmaa,
Iirimaa, Soome,
Läti, Leedu,
Belgia
ING Luxembourg S.A,
Tiit Pahapill,
Peep Kütt,
Triin Teramäe
Swedbank P&C Insurance
AS
19,1% Läti
Leedu
Pangagrupp
(Swedbank AS, Eesti), mis
kuulub Swedbank AB (publ)
Kahjukindlustuse filiaalid
AAS BTA Baltic Insurance
Company Eesti filiaal
5,2% Läti
AB 'Lietuvos draudimas'
Eesti filiaal
14% Leedu
Akciné draudimo bendrové
`Gjensidige ̀Eesti filiaal
1,9% Leedu
Balcia Insurance SE Eesti
filiaal
1,5% Läti
Compensa Vienna Insurance
Group, ADB Eesti Filiaal
11,2% Leedu
If P&C Insurance Ltd (publ)
Eesti filiaal
0 Rootsi
Telia Försäkring AB Eesti
filiaal
0,8% Rootsi
KOKKU 100%
31
Tabel 2. Eesti kindlustusandjad ja Eestis asutatud filiaalid
Kuna seaduse teatud sätete rakendamisel vaadatakse kindlustusandjate turuosasid
kogutegevusmahtude ja tehniliste eraldiste alusel (hõlmates ka piiriülest tegevust), siis on
käesoleva seletuskirja tabelites 3 ja 4 esitatud Eesti tegevusloaga kindlustusandjate turuosade
jaotused kahjukindlustustegevuse ja elukindlustustegevuse alusel (st ei ole arvesse võetud
Eestis asutatud filiaalide mahte).
Kindlustusandja Maksed (bruto) kokku (2024,
euro)
Turuosa
ERGO (kindlustusgrupp) 287 689 431 32,1%
If (kindlustusgrupp) 249 557 000 27,8%
Swedbank (pangagrupp) 218 824 000 24,4%
Compensa Life
(kahjukindlustuse osa),
(kindlustusgrupp)
61 093 000 6,8%
LHV 38 024 813 4,2%
Salva 32 512 327 3,6%
Elama 7 936 000 0,9%
Kredex 1671253 0,2%
KOKKU
897 307 011
100%
Tabel 3. Eesti kindlustusandjate turuosad kahjukindlustustegevuse alusel (hõlmab tegevust kogu Baltikumis)
Kindlustusandja Tehnilised eraldised (2024, euro) Turuosa
Swedbank Life 659587469 58,1%
Compensa Life 475 528 000 41,9%
KOKKU
1 135 115 000
100%
Tabel 4. Eesti kindlustusandjate turuosad elukindlustustegevuse alusel
2.4.2. Muu sihtrühm
1. Finantsinspektsioon on sõltumatu finantsjärelevalve ja kriisilahenduse asutus, tehes
riskipõhiselt riiklikku finantsjärelevalvet pankade, kindlustusandjate,
kindlustusvahendajate, investeerimisühingute, fondivalitsejate, investeerimis- ja
pensionifondide, makseasutuste, e-raha asutuste, krediidiandjate ja -vahendajate,
ühisrahastusteenuse osutajate, krediidiinkassode ning krüptovara- ja väärtpaberituru üle.
Finantsinspektsioon tegutseb Eesti riigi nimel ja seisab hea selle eest, et finantsturg oleks
stabiilne, usaldusväärne ning läbipaistev. Samuti hoolitseb Finantsinspektsioon selle eest,
et pankade kriitilised funktsioonid jätkuksid kriisiolukordades ja hoiustajate, investorite
ning muude klientide vahendid oleksid piisavalt kaitstud. Finantsjärelevalves ja
finantskriiside lahendamisel lähtub Finantsinspektsioon avalikust huvist, nagu see on
sätestatud õigusaktides. Finantsinspektsiooni tegevust ei rahastata riigieelarvest, vaid
järelevalve- ja menetlustasudest, mida maksavad turuosalised.
2024. aasta lõpus töötas FI-s 137 inimest. Töötajate keskmine vanus oli 39,2 aastat ja
tööstaaž 9,3 aastat.
32
FI tegevust rahastavad eelkõige finantsturu osalised (FI finantsjärelevalve subjektid).
Finantsinspektsiooni 2025. aasta eelarves oli kahjukindlustusandjatelt laekuvate
järelevalvetasude prognoos 1 181 357 eurot ning elukindlustusandjatelt laekuvate
järelevalvetasude prognoos 508 726 eurot.
Allikas: kuvatõmmis „Finantsinspektsiooni aastaraamat 2024“16
2. Eesti Pank on Eesti Vabariigi keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteemi liige,
tegutsedes muudest riigiasutustest sõltumatult ja täidab talle seadusega pandud ülesandeid.
Keskpanga esmane eesmärk on hinnastabiilsuse säilitamine. Eesti Panga ülesandeks on muu
hulgas finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine ja finantssüsteemi makrotasandi
usaldatavusjärelevalve (makrofinantsjärelevalve) teostamine. Selleks kogub Eesti Pank
vajalikku teavet, selgitab välja finantssüsteemi osalised ja finantsstruktuurid, mille
tegevusel võib olla oluline mõju süsteemse riski kujunemisele, tuvastab süsteemsed riskid
ja hindab nende olulisust, koostab ja avaldab ülevaateid ja hinnanguid finantssüsteemi
stabiilsuse ning riskide kohta, teeb makrofinantsjärelevalve teostamiseks vajalikku
koostööd Rahandusministeeriumi ja FI-ga, rakendab õigusaktides sätestatud meetmeid
süsteemsete riskide vähendamiseks ning teeb muid toiminguid, mis on eelnimetatud
eesmärkide saavutamiseks.
2024. aasta 31. detsembri seisuga on Eesti Pangas 234 töötajat ja 3 juhatuse liiget. Eesti
Panga töötajate keskmine vanus on 49 aastat ja keskmine tööstaaž 14 aastat.
3. Tagatisfondi eesmärk on tagada krediidi- ja investeerimisasutuste klientide, kohustusliku
pensionifondide osakuomanike ja kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu
sõlminud kindlustusvõtjate poolt paigutatud vahendite kaitse ning vahendite kogumine
kriisilahendusmenetluse rahastamiseks. Koos teiste finantssüsteemi turvavõrgustikku
kuuluvate institutsioonidega on Tagatisfondi ülesandeks säilitada finantssüsteemi stabiilsus
ja tugevdada usaldust finantssüsteemi suhtes tervikuna. Oma eesmärgi saavutamiseks
kogub Tagatisfond krediidiasutustelt, investeerimisasutustelt, kohustuslike pensionifondide
valitsejatelt ja pensionilepinguid sõlmivatelt kindlustusandjatelt ehk fondiosalistelt
ühekordseid, korralisi ja kvartaliosamakseid. Seaduseelnõu näeb ette uue osafondi
moodustamise Tagatisfondi juurde kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamiseks.
16 FINANTSINSPEKTSIOONI AASTARAAMAT 2024
33
Allikas: kuvatõmmis „Majandusaasta aruanne 2024“17
4. MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) on liikluskindlustuse registri pidaja,
garantiifond, hüvitusorgan ja Eesti rohelise kaardi büroo. Fond tagab liikluskindlustuse
süsteemi toimimise, täites liikluskindlustuse seadusest, riigiga sõlmitud halduslepingust ja
põhikirjast tulenevaid ülesandeid. 2024. a lõpu seisuga oli organisatsioonil tööleping
sõlmitud 24 töötajaga.
LKF kogub liikmemaksu LKFi ülesannete täitmisega seotud kulutuste katmiseks. Lisaks
finantseeritakse liikmemaksuga LKFi põhikirjalisi ülesandeid. Liikmemaksu põhiosa, mida
kogutakse LKindlTS-ist tulenevate kohustuste täitmisega seotud kulude katmiseks Eesti
riskiasukohaga sõidukitele sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingute maksete
summast, efektiivne maksumäär oli 2,28% (2023: 3,33%). Liikmemaksu baas kasvas 2024.
aastal eelmise aastaga võrreldes 6,5%, moodustades 131,3 (2023: 123,3) miljonit eurot.
Maksejõuetuse riski katmisega seotud liikmemaksu kogutakse Eesti kindlustusandja poolt
Eestis ja/või välisriigis sõlmitud liikluskindlustuse kindlustuslepingute järgsetelt
kindlustusmaksetelt. 2024. aastal on määraks 0,3%. Aasta eest arvestati liikmemaksu 614,1
tuhat eurot, liikmemaksu baas oli 204,7 miljonit eurot (2023. aastal võrreldavat arvestust ei
olnud). Liikmemaksu lisaosa eest on liikmetel õigus kasutada normeerimistarkvara
CABAS18.
5. Audiitorettevõtjate ja vandeaudiitorite tegevust koordineerib Audiitorkogu, mis on
omavalitsuslikul põhimõttel tegutsev kutseühendus arvestusala audiitortegevuse
korraldamiseks era- ja avalikes huvides ning oma liikmete kutsealaste õiguste kaitsmiseks.
Audiitorkogusse kuuluvad kõik Eestis vandeaudiitori kutset omavad vandeaudiitorid (341
spetsialisti) ja kõik tegevusluba omavad audiitorettevõtjad (116 juriidilist isikut).
6. Kohtud. Eestis on kolmeastmeline kohtusüsteem. Maakohtud ja halduskohtud on esimese
astme kohtud. Ringkonnakohtud on teise astme kohtud, mis vaatavad apellatsiooni korras
läbi esimese astme kohtu lahendeid. Riigikohus on kõrgeim kohus, mis vaatab
kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi ka põhiseaduslikkuse
järelevalve kohus. Kohtud on oma tegevuses sõltumatud ja mõistavad õigust kooskõlas
põhiseaduse ja seadustega.
17 tagatisfondi_aastaaruanne_2024.pdf 18 LKF 2024 aasta majandusaasta aruanne
34
3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
3.1. Seaduseelnõu ülesehitus
Seaduseelnõu ülesehitusel on lähtutud põhimõttest, et kindlustusandja kriiside ärahoidmiseks
on asjakohane reguleerida alustuseks kriiside ennetamist (2. peatükk) ning seejärel
kriisilahenduse kavandamist (3. peatükk), kriisilahenduse üldisi põhimõtteid (4. peatükk) ja
kriisilahenduse läbiviimist (kriisilahendusmeetmete rakendamist ja -õiguste kasutamist (5. ja 6
peatükid). Koos kriisilahendusõigust kasutamisega nähakse ette ka õiguskaitsemeetmed, mis
on kriisilahendusõiguste peatükile järgnevas peatükis (7. peatükk). Kriisilahendusega seotud
teavitus ja avaldamisnõuded on peatükis 8. Samas peatükis on ette nähtud ka
konfidentsiaalsusnõuded. Kindlustusgruppide ja piiriülese kriisilahendusega seonduv on
reguleeritud peatükis 9. Järelevalve ja vastutusega seonduvad sätted on ette nähtud seaduse
lõpus (10. peatükk) enne rakendussätteid (11. peatükk).
1. peatükk. Üldsätted
2. peatükk. Kriisiennetus
3. peatükk. Kriisilahenduse kavandamine
1. jagu. Kriisilahenduskava
2. jagu. Kriisilahenduskõlblikkus
3. jagu. Lihtsustatud kriisilahenduskava ja kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, üldised põhimõtted ja väärtuse hindamine
1. jagu. Kriisilahenduseesmärgid ja üldised põhimõtted
2. jagu. Väärtuse hindamine
5. peatükk . Kriisilahendusmeetmed
1. jagu. Üldsätted
2. jagu. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede
3. jagu. Kindlustusandja võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning vara ja
kohustiste eraldamine
4. jagu. Allahindamise ja konverteerimise meede
6. peatükk. Kriisilahendusõigused ja riigi õiguse kohaldamine
7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed
8. peatükk. Teavitamise-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded
9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus
1. jagu. Kriisilahenduskolleegium
2. jagu. Otsuse tegemise ja teabevahetus
3. jagu. Piiriülene kriisilahendus
4. jagu. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetlus
10. peatükk. Haldussund ja vastutus
1. jagu. Haldussund
2. jagu. Vastutus
11. peatükk. Rakendussätted
35
1. jagu. Muudatused kehtivates seadustes – FIS, FELS, KindlTS, LKindlTS, RPS, TFS,
TsMS, VÕS, VpTS, ÄS muutmine
2. jagu. Jõustumine
3.2. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seadus (eelnõu §-d 1–86)
Eelnõu 1. peatükk. Üldsätted.
Eelnõu § 1. Seaduse reguleerimisala.
Seadus reguleerib kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisiennetust ja kriisilahendust.
Kriisiennetuse eesmärk on kindlustusandja ja kindlustusgrupi finantsseisundi olulise
halvenemise korral selle taastamine. Kriisilahenduse eesmärk on kindlustusvõtjate,
kindlustatute, soodustatud isikute, kannatanute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide
kaitsmine, finantsstabiilsuse säilitamine, kriitiliste funktsioonide täitmise jätkamise tagamine
ja avaliku sektori vahendite kaitsmine.
Lihtsustatult öeldes sätestab seadus meetmed ja õigused, mille abil saab sekkuda
kindlustusandjate kriisi ennetamisse või vajaduse korral kriisi võimalikult tõhusalt lahendada.
Seadus määratleb nii kohustused, mida kindlustusandjad ja kindlustusgrupid peavad järgima,
kui ka õigused ja volitused, mida FI saab rakendada.
Samuti sätestatakse, et FI kui haldusorgan peab järgima haldusmenetluse seaduses sätestatut,
kuid teatud erisustega.
Eelnõu § 2. Seaduse kohaldamisala. Paragrahv määrab seaduse kohaldamisalasse kuuluvad
isikud.
Lõige 1. Eelkõige reguleerib seadus Eestis tegevusloa saanud kindlustusandjate kriiside
ennetamist ja lahendamist. Seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ka edasikindlustusandjad, kes
on KKELS tähenduses kindlustusandjad ehk edasikindlustusandjatele kohaldatakse seaduses
kindlustusandja kohta sätestatut.
Kuivõrd kindlustusgrupi ettevõtja maksejõuetus võib hakata kiiresti mõjutama kindlustusgrupi
solventsust ja toimimist tervikuna, kehtestatakse ennetava finantsseisundi taastamise ja
kriisilahenduse nõuded ka kindlustusgrupi tasandil, mistõttu kuuluvad seaduse
kohaldamisalasse ka emaettevõtjast kindlustusandjad, kindlustusvaldusettevõtjad ja
segafinantsvaldusettevõtjad (seaduses läbivalt kasutades terminit muu kriisilahenduse subjekt).
Valdusettevõtjad on defineeritud KindlTS § 87 lõigetes 6 (muudetakse käesoleva
seaduseelnõuga) ja 7.
Seaduse kohaldamisalasse kuuluvad ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid.
Lõige 3. Erijuhtudel, kui kindlustusgrupi teatavad ettevõtjad osutavad kriisilahenduses olevale
kindlustusandjale teenuseid, mis on olulised kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, peaks
kriisilahendusasutusel olema õigus tagada, et sellise olulise teenuseosutaja pakutavate kaupade
tarnimist ja teenuste osutamist jätkatakse juhul, kui tema finantsseisund halveneb samasse
kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja maksejõuetuse tõttu ning sellise õiguse kasutamine
on vajalik kindlustusgrupi teiste ettevõtjate pakutava kindlustuskatte järjepidevuse
säilitamiseks. Need õigused hõlmavad kriisilahendusõiguste kasutamist ja
kriisilahendusmeetmete rakendamist olulise teenuseosutaja suhtes (vt selgitusi § 51 juures).
36
Eelnõu § 3. Pädev asutus.
Lõiked 1 ja 2. Kuna FI-l on seaduses nii finantsjärelevalve teostaja kui ka
kriisilahendusülesanded, on lõigete 1 ja 2 eesmärk defineerida, et FI finantsjärelevalveüksus
täidab finantsjärelevalveülesandeid ja FI kriisilahendusüksus täidab kriisilahendusülesandeid.
FI on FIS § 51 alusel moodustanud finantskriisi lahendamise üksuse, mille ülesandeks on
kriisilahenduse ettevalmistamine ja kavandamine ning kriisilahendusmeetmete ja -õiguste
rakendamine. Käesoleva seaduse jõustumisel on selle üksuse ülesandeks ka kindlustusandjate
ja asjakohasel juhul kindlustusgruppide kriisilahendusega seonduv.
Lõikes 3 defineeritakse laiemalt kriisilahendusasutus. Nimelt on seaduse kohaldamisel
asjakohane viidata teatud juhtudel ka teiste lepinguriikide kriisilahendusasutustele, kes
moodustatakse IRRD direktiivi artikli 3 alusel. Eesti puhul on selleks asutuseks § 3 lõike 2
kohaselt FI.
Lõige 4. Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus on sama riigi kriisilahendusasutus, kus asub
kindlustusgrupi järelevalve teostaja. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määramine on
reguleeritud KindlTS §-s 241.
Lõikes 5 on defineeritud kolmanda riigi ametiasutus, kes on sisuliselt kolmanda riigi
finantsjärelevalve asutus või kriisilahendusasutus (ehk asutus, kellel on liidu vastavate pädevate
asutustega analoogsed finantsjärelevalve ja kriisilahenduse ülesanded).
Eelnõu § 4. Kriisilahendustegevus, kriisilahendus ja kriisilahenduses olev ettevõtja
Lõiked 1 ja 2. IRRD direktiivis kasutatakse läbivalt termineid kriisilahendustegevus ja
kriisilahendus. Kriisilahendustegevus on laiema tähendusega, hõlmates nii kriisilahenduse
algatamise kohta otsuse tegemist kui ka kriisilahendusmeetmete rakendamist kriisilahenduses
oleva ettevõtja suhtes ning ka FI kriisilahendusõiguste kasutamist. Kriisilahendus on
konkreetsemalt kriisilahendusmeetmete rakendamine kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks
(ehk otsus kriisilahenduse algatamise kohta on juba tehtud).
Kriisilahendusmeetmed on seaduse § 31 lõikes 1.
Lõige 3. Kindlustusgrupi kriisilahendus on kas kriisilahendusmeetmete rakendamine
emaettevõtja või kindlustusgruppi järelevalve alla kuuluva kindlustusandja tasandil või
kriisilahendusasutuste vahel kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste
kasutamise koordineerimine seoses kindlustusgrupi ettevõtjaga.
Lõikes 4 on defineeritud kriisilahenduses olev ettevõtja. Tegemist on § 2 lõigetes 1 ja 2
nimetatud ettevõtjaga, kelle suhtes on algatatud kriisilahendus.
Eelnõu § 5. Muud terminid.
Lõige 1. Paljud seaduses kasutatavad terminid on kasutusel ka KindlTS-is ja FIS-is, mistõttu
kasutatakse neid termineid viidatud seaduste tähenduses.
Lõikes 2 on määratletud kriisiennetusmeetmed, viidates FI järgmistele õigustele:
- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus nõuda, et kindlustusandja määraks mõistliku tähtaja
jooksul kindlaks, milliseid muudatusi saab ta teha oma majandustegevuses, et kõrvaldada
37
ennetavas finantsseisundi taastamise kavas esinevad puudused või kava rakendamisel
tekkida võivad takistused;
- kui kindlustusandja ei täida nõuetekohaselt eelkirjeldatut, võib FI finantsjärelevalveüksus
teha ettekirjutuse, millega nõuab kindlustusandjalt meetmete võtmist, mida FI peab
vajalikuks ning nõuetekohaseks, arvestades puuduste ja takistuste raskusastet ning
meetmete mõju kindlustusandja majandustegevusele;
- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus nõuda kindlustusandjalt kõikide vajalike meetmete
rakendamist, et taastada kuue kuu jooksul solventsuskapitalinõude (SCR) mittetäitmise
tuvastamisest arvates nõuetekohaste omavahendite suurus või muuta oma riskiprofiili, et
tagada SCR täitmine;
- FI finantsjärelevalveüksusel on õigus keelata või piirata varaga seotud tehingud;
- FI kriisilahendusüksusel on õigus nõuda kindlustusandjalt või grupilt meetmeid
kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks.
Lõikes 3 on defineeritud kriisiohjemeede, mis hõlmab nii kriisilahendustegevuse läbiviimist
kui ka erihalduri määramist ja määratud isiku kaudu kriisilahenduses oleva ettevõtja üle
kontrolli omamist.
Lõige 4. Kriitiline funktsioon – tegevus, teenused või toimingud, mida viib ellu kindlustusandja
kolmandate isikute heaks ning mida ei saa mõistliku aja jooksul või mõistlike kuludega
asendada ning mille puhul kindlustusandja suutmatus seda tegevust või neid teenuseid või
toiminguid ellu viia avaldab tõenäoliselt olulist mõju finantssüsteemile või reaalmajandusele
ühes või mitmes liikmesriigis, sealhulgas eelkõige mõju, mis tuleneb suure hulga
kindlustusvõtjate, soodustatud isikute või kahjustatud isikute sotsiaalsele heaolule avalduvast
mõjust või süsteemsetest häiretest kindlustusteenuste osutamisel või üldise usalduse kadumisest
nende osutamise suhtes.
IRRD direktiivi artikli 9 lõike 9 kohaselt annab EIOPA hiljemalt 29. jaanuariks 2027 välja
suunised, et täiendavalt täpsustada kriitiliste funktsioonide kindlakstegemise kriteeriume. 25.
aprillil 2025. a. avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for Guidelines on
criteria for the identification of critical functions“19.
Kuna kriitilise funktsiooni katkemine võib avaldada tõsiselt negatiivset mõju
kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele, reaalmajandusele või
finantsstabiilsusele tervikuna on selliste funktsioonide kindlakstegemine oluline osa
kriisilahenduse kavandamise protsessis ning otsustamisel, kas kriisilahenduse meetme
rakendamine on avalikes huvides.
See, mis on ühe liikmesriigi jaoks klassifitseeritud kriitilise funktsioonina, ei tohiks vaikimisi
olla klassifitseeritud kriitilise funktsioonina teistes liikmesriikides. Vastava hinnangu annab
liikmesriigi kriisilahendusasutus, lähtudes oma riigi ja kindlustusandjate spetsiifikast.
Lõikes 5 on defineeritud põhiäriliinid, mis on olulised tegevusvaldkonnad (kindlustusteenused)
ja nendega seotud teenused (nt lepingute haldamine ja kahjukäsitlus), mis toovad ettevõtjale
olulist tulu või kasumit (nt suur osa müügikäibest tuleb sealt), või moodustavad strateegilise
väärtuse ettevõtja jaoks (franchise value – usaldusväärsus turul, kliendibaas, brändi väärtus).
Põhiäriliinid Kriitilised funktsioonid
19 0aeb372d-4dd5-4204-b804-1d23f525b590_en
38
Tegevused, mis annavad olulise osa
ettevõtja või grupi tulust, kasumist või
turuväärtusest.
Tegevused, mille katkemine võib avaldada
tõsiselt negatiivset mõju kindlustusvõtjatele,
soodustatud isikutele ja kahjustatud isikutele,
reaalmajandusele või finantsstabiilsusele
tervikuna.
Olulisus ettevõtte enda ärimudeli ja
väärtuse seisukohalt.
Olulisus süsteemse stabiilsuse ja klientide
kaitse seisukohalt.
Aitab kindlaks teha, millised osad ettevõtte
ärist on strateegiliselt kõige väärtuslikumad
ning mille jätkumist võib olla otstarbekas
säilitada (nt müüa edasi, hoida alles).
Aitab kindlaks teha, milliseid funktsioone peab
igal juhul tagama, isegi kui see ei pruugi
ettevõtte jaoks olla peamine tuluallikas.
Mõni tegevusliin võib olla korraga nii põhiäriliin kui ka kriitiline funktsioon.
Tabel 5. Põhiäriliinide ja kriitiliste funktsioonide võrdlus
Lõikes 6 on defineeritud lõplik emaettevõtja. Tegemist on ettevõtjaga, kes on n-ö
kindlustusgrupi hierarhias tipus, st ettevõtja ise ei ole ühegi teise kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja.
Lõige 7. Seaduses kasutatakse läbivalt terminit omandiõiguse instrument, mis võib olla nii
aktsia, osa (nt kindlustusühistute korral), muu omandiõigust tõendav instrument või instrument,
mis on konverteeritav aktsiaks (nt vahetusvõlakiri), osaks või muuks omandiõiguse
instrumendiks või annab õiguse omandada aktsia (nt optsioon), osa või muud omandiõiguse
instrumenti, ning instrument, mis väljendab osalust aktsias, osas või muus omandiõiguse
instrumendis.
Lõige 8. Seaduse tähenduses on ettevõtja omanikud isikud, kes omavad omandiõiguse
instrumenti, sh aktsionärid, osanikud.
Lõikes 9 on defineeritud tavaline maksejõuetusmenetlus, mis Eesti kontekstis on
pankrotimenetlus, kuid kuna teatud olukordades (nt piiriülene kriisilahendus) on vaja osutada
ka teises lepinguriigis läbiviidavale maksejõuetusmenetlusele, on vastav termin defineeritud ka
käesolevas lõikes.
Lõikes 10 on defineeritud võlainstrument, mis võib olla nii võlakiri kui ka muu väärtpaberina
kaubeldav võlakohustus või võlakohustuslik instrument, mida saab õiguslikult üle anda
(võõrandada). Samuti on võlainstrument, mille alusel tekib võlg (nt laenuleping) või
tunnistatakse võla olemasolu (nt võlatunnistus). Võlainstrument on ka instrument, mis ei loo
veel võlaõigussuhet, aga annab õiguse tulevikus võlg omandada.
Lõige 11. Vastuvõtja on isik, kellele antakse kriisilahendusmeetme rakendamisel üle
kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid, võlainstrumendid, õigused,
kohustised või nende mistahes kombinatsioon.
Lõikes 12 on defineeritud oluline teenuseosutaja, kelle suhtes on FI kriisilahendusüksusel õigus
kasutada § 51 lõikes 2 sätestatud õigusi. Tegemist on isikuga, kes kuulub kindlustusandjaga
samasse gruppi ja osutab teenuseid, mida on vaja kindlustusandja tegevuse pidevaks
toimimiseks või kindlustuskaitse katkematuse tagamiseks.
Lõike 13 kohaselt on asjakohane kapitaliinstrument kindlustusandja esimese, teise ja kolmanda
taseme omavahend.
39
Lõige 14. Kõlblik kohustis on kohustis ja lõikes 13 osutamata kapitaliinstrument. Samuti
kohustis, mida ei ole allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisest välistatud.
Lõikega 15 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 2 punkt 65 ehk mõjutatud võlausaldaja mõiste.
Tegemist on isikuga, kelle nõudeõigus on seotud kohustisega, mille summat vähendatakse või
mis konverteeritakse omandiõiguse instrumendiks.
Lõikes 16 määratletakse kindlustuse tagamise skeem, kelleks Eestis puhul on liikluskindlustuse
seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud Liikluskindlustuse Fond ja Tagatisfondi seaduse § 4 lõike 1
punktis 4 nimetatud pensionilepingute osafond. Kuna piiriülese kriisilahenduse korral võivad
olla pildis ka teiste lepinguriikide kindlustuse tagamise skeemid, on kindlustuse tagamise
skeem defineeritud KKELS-is üldisemalt, viitamata ainult Eesti kindlustuse tagamise
skeemidele.
IRRD direktiivi põhjenduspunkti 86 kohaselt ei tohiks direktiivi rakendamine takistada riiklike
kindlustuse tagamise skeemide kooseksisteerimist finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
raamistikuga, olenemata riiklike kindlustuse tagamise skeemide rahastamisallikast.
Kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamine kindlustus- või edasikindlustusandja suhtes ei
tohiks takistada kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele ja teistele nõude esitajatele (sh
kahjustatud isikud) hüvitise maksmist nende riiklike kindlustuse tagamise skeemide kaudu.
Lõige 17. IRRD artikli 81 kohaselt loob iga liikmesriik ühe või mitu rahastut tagamaks, et
kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised vahendid, mille ta saab oma liikmesriigis
tegevusloa saanud kindlustusandjatelt ning oma territooriumil asuvatelt kolmandate riikide
kindlustusandjate liidu filiaalidelt.
Selleks luuakse Tagatisfondi juurde uus osafond (vt selgitusi TFS muudatuste juures).
Lõige 18. Erakorralise avaliku sektori finantstoetuse all mõeldakse sisuliselt mistahes vormis
riigiabi ehk riigieelarveliste vahendite kasutamist. Nimelt võib erandjuhul kindlustusandja
kriisilahendamiseks vaja minna ka erakorralist riiklikku rahastust. Nagu osutatud, peaks
tegemist olema erakorralise olukorraga riigi vahendite kasutamiseks. Sellised riiklikud skeemid
peavad vastama ELi riigiabi reeglitele. Riigieelarve seaduse § 58 lõike 1 kohaselt võib Vabariigi
Valitsuse reservi vahendeid kasutada ettenägematuteks kuludeks ja investeeringuteks, mida ei
ole võimalik riigieelarve eelnõu menetlemisel planeerida. Paragrahv 60 lõige 7 sätestab, et
Riigikogu otsustab finantsasutustele (sh kindlustusandjatele) likviidsus- või maksevõimega
seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi
lahendamiseks või ennetamiseks aktsiate, osade ja muude osaluste ning muu finantsvara
omandamise ning välisriigi, euroala või selle liikmesriigi finantsstabiilsuse tagamiseks
makstavate summadega seoses kohustuste võtmise või finantseerimistehingute tegemise
riigieelarves ettenähtust suuremas ulatuses. Paragrahvi 71 kohaselt on stabiliseerimisreserv riigi
rahalistest vahenditest moodustatud finantsreserv selliste kulude, investeeringute ja
finantseerimistehingute rahastamiseks, mille eesmärk on muu hulgas finantsasutustele
likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid
põhjustada võiva finantskriisi lahendamine või ennetamine.
Lõige 19. Kui kindlustusgrupi ettevõtjad on asutatud mitmes lepinguriigis, on tegemist
piiriülese kindlustusgrupiga.
40
Lõige 20. Kui Eestis asutatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei ole
ühegi Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
tütarettevõtja, siis teda loetakse vastavalt Eestis asutatud emaettevõtjast
kindlustusvaldusettevõtjaks või Eestis asutatud emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtjaks
ehk ta on n-ö Eesti tasandil kindlustusgrupi tipus.
Lõige 21. Liidu emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja puhul
on n-ö grupi tipp liidus, st kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei ole ühegi
lepinguriigi, sh Eesti kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
tütarettevõtja.
2. peatükk. Kriisiennetus. Kriisiennetuse põhialuseks on idee, et see on odavam ja tõhusam
kui kriisilahendus. Ennetava meetmena tuleks kindlustusandjatel läbi mõelda, millised
stsenaariumid võivad kahjustada nende stabiilsust ja milliseid meetmeid tuleks selliste
stsenaariumide avaldumisel rakendada. Peatükiga 2 võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 7–9
ning osaliselt artiklid 4 ja 17. On oluline, et kindlustusgrupid ja teatud kindlustusandjad
koostaksid ennetavad finantsseisundi taastamise kavad, milles kehtestatakse meetmed, mida
kindlustusgrupp ja kindlustusandja peavad võtma, et pärast finantsseisundi olulist halvenemist,
mis võib ohustada tema elujõulisust, saaks finantsseisundi taastada. Kavad on osa
kindlustusandja juhtimissüsteemist.
Eelnõu § 6. Ennetusmeetme kohaldamine ja ennetav finantsseisundi taastamise kava.
Paragrahvi eesmärk on sätestada, millised kindlustusandjad peavad koostama ennetavad
finantsseisundi taastamise kavad (edaspidi ka ennetavad kavad).
Lõiked 1 ja 2. FI finantsjärelevalveüksus määrab kindlaks need kindlustusandjad, kes on
kohustatud koostama ennetavad kavad. Sealjuures peavad sellise kava igal juhul koostama need
kindlustusandjad, kelle kohta koostab FI kriisilahendusüksus kriisilahenduskavad (vt selgitusi
§ 13 juures). Ülejäänud kindlustusandjate kindlaksmääramisel võtab FI arvesse
kindlustusandjate suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust, tema tegevuse
olulisust teiste lepinguriikide majandusele ning kindlustusandja piiriülest tegevust (eelkõige,
kas tegemist on olulise piiriülese kindlustustegevusega). Näiteks asendatavuse hindamisel
vaatab FI, mil määral on kindlustusvõtjatel ja soodustatud isikutel võimalik kindlustuslepinguid
asendada või vahetada need mõne teise kindlustusteenuse, -lepingu või sarnase finantsteenuse
vastu mõistliku aja jooksul ja mõistlike kuludega, samuti teiste turuosaliste suutlikkust
asendamisnõudlust rahuldada.
Kavade koostamise riiklik kaetus peab olema vähemalt 60% Eesti elukindlustusturu tegevusest
ja 60% kahjukindlustusturu tegevusest. Eelmises lõigus osutatud näitajate põhjal moodustub
„pingerida“ ning alles siis fikseeritakse, millised kindlustusandjad peavad kava koostama, et
oleks 60% turumahu kriteerium täidetud. FI määrab elukindlustusturu väärtuse, liites
elukindlustuse tehnilised eraldised ning kahjukindlustusturu väärtuse määramiseks liidab
kahjukindlustuse brutokindlustusmaksed.
Kindlustusandjate asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alusel teostatavat
tegevust käsitatakse asjaomase riigi turuosade hulgas, kus kindlustusandjal on tegevusluba.
Kui tegemist on kindlustusandjaga, kes tegeleb nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega, siis
arvestatakse tema tegevus nii elu kui ka kahju turuosade jaotuses.
41
IRRD direktiivi artikli 5 lõike 12 kohaselt töötab EIOPA välja regulatiivsete tehniliste
standardite (edaspidi RTS) eelnõu, et täiendavalt täpsustada selliste kindlustusandjate
kindlaksmääramise kriteeriume. Samuti täpsustab EIOPA turuosade kindlaksmääramise
meetodeid.
2025. aasta 29. aprillil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for Regulatory
Technical Standards on criteria for pre-emptive recovery planning requirements and methods
to be used when determining the market shares“20.
Konsultatsioonipaberi põhjal peaksid järelevalveasutused pidama suuruse kriteeriumi
hindamisel suuremaid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või gruppe tõenäolisemalt
ennetava kava koostamise kohustusele alluvaks. Riskiprofiili kriteeriumi hindamisel arvestavad
järelevalveasutused muu hulgas kindlustusandja SCRi, omavahendite kvaliteedi ja suhtarvuga
ning kindlustusandja riskivalmiduse ja likviidsusriskiga. Riskiprofiili hindamisel võetakse
aluseks ORSA ja likviidsusriski juhtimise plaan. Hindamise põhjal peavad järelevalveasutused
ennetava kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või
gruppe, kellel on kõrge omavahendite nõue, madala kvaliteediga omavahendid, kõrge
riskipositsioon võrreldes teiste ettevõtjate või gruppidega, suur riskivalmidus või kõrge
likviidsusrisk. Seotuse kriteeriumi hindamisel arvestavad järelevalveasutused muu hulgas
vastaspoolte riskipositsioonidega, finantsinstrumentide kontsentratsiooniga,
nakkusriskidega21 grupi ettevõtjate vahel ning kindlustus- või edasikindlustusandja
tegevusteenuste olulisust grupi jaoks. Hindamise põhjal peavad järelevalveasutused ennetava
kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või edasikindlustusandjaid või gruppe,
kellel on suur riskipositsioon paljude vastaspoolte suhtes, suur kontsentratsioon väheste
finantsinstrumentide osas või nende suur maht koguvara suhtes, kõrge nakkusrisk või suur
tegevusteenuste olulisus grupi jaoks. Asendatavuse hindamise põhjal peavad
järelevalveasutused ennetava kava koostamisele alluvateks pigem neid kindlustus- või
edasikindlustusandjaid või gruppe, kelle tegevust peetakse vähem asendatavaks, s.o kui
alternatiivide arv on väike, mõju kindlustusvõtjatele, hüvitise saajatele ja asjakohastele
kolmandatele isikutele on oluline või kindlustus- või edasikindlustusandjal või grupil on suur
portfell ning pakutavad tooted on keerukad.
Lõige 3. Ennetavat kava ei pea eraldi koostama need kindlustusandjad, kes kuuluvad
kindlustusgruppi, mille kohta koostatakse kindlustusgrupi ennetav kava. Samuti ei pea kava
koostama väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, kuid nende puhul on FI-l siiski õigus
nõuda sellise kava koostamist, kui nende tegevus kujutab endast riski kas siis Eesti või
piirkondlikul (nt Baltikum) tasandil (lõige 4).
Lõige 5. Turumahu kriteeriumi täitmisel võtab FI arvesse ka selliste kindlustusandjate turuosa,
kelle kohta koostatakse kava kindlustusgrupi tasandil. Samuti kuuluvad turumahu kriteeriumi
(60%) hulka need kindlustusandjad, kellel on automaatselt kohustus kava koostada, kuna nad
kuuluvad ka kriisilahenduskavade koostamise kohaldamisulatusse.
Eelnõu § 7. Ennetavale finantsseisundi taastamise kavale esitatavad nõuded.
Lõige 1. Ennetava kava eesmärk on näha ette meetmed, mida kindlustusandja rakendab, kui
tema finantsseisund on oluliselt halvenenud. KindlTS §-s 93 sätestatud taastamiskava
koostamine on kohustuslik alles siis, kui SCR-i ei täideta või esineb selline oht. Erinevalt
20 68cf5260-39f9-41c9-9ce8-00c4b54d3c6f_en 21 Risk, et sündmus, olgu see siis sisemine või väline, avaldab negatiivset mõju ühele juriidilisele isikule või kontserni osale
ning levib teistele juriidilistele isikutele või kontserni osadele.
42
viidatud taastamiskavast koostatakse käesolevas seaduses sätestatud ennetav finantsseisundi
taastamise kava varasemas etapis – enne kindlustusandja olukorra halvenemist.
Kui see on asjakohane, saab ennetava finantsseisundi taastamise kava elemente kasutada
KindlTS §-s 93 nõutud finantsseisundi taastamise kava koostamiseks või selle alusena. Kava
koostamisel võib arvesse võtta olemasolevaid vahendeid, sealhulgas oma riskide ja solventsuse
hindamist, hädaolukorrakavasid või likviidsusriski juhtimise kavasid.
KKELS ennetav
finantsseisundi taastamise
kava
KindlTS
finantsseisundi
taastamise kava
KindlTS likviidsusriski
juhtimise kava
Ajastus Koostatakse tavapärases
ärikeskkonnas, enne kriisi.
Nõutakse pärast SCR
rikkumist.
Koostatakse tavapärases
ärikeskkonnas.
Eesmärk Tuvastada võimalikke
haavatavusi, analüüsida
olemasolevaid tööriistu ja
mõju.
Kirjeldada meetmeid,
millega taastada 6 kuu
jooksul vastavus
SCR-ile.
Tagada, et ettevõttel on
piisav likviidsus oma
finantskohustuste
täitmiseks kõikide
vastaspoolte ees.
Peamine fookus Ennetus ja valmisolek. Kapitali taastamine
või riskiprofiili
vähendamine, et täita
SCR.
Likviidsuse piisavuse
tagamine kohustuste
täitmiseks igal ajal, sh
stressiolukordades.
Seos kavade
vahel
Saab olla aluseks hilisemale
Solventsus II taastekavale.
Tugineb sageli varem
koostatud IRRD
kavale kriisiolukorras.
Võib toetada KKELS
kava, pakkudes sisendit
haavatavuste,
indikaatorite ja võimalike
meetmete osas.
Tabel 6. KKELS ja KindlTS kavade võrdlus22
Lõikes 2 sätestatakse nõuded kava sisule, täpsustades, millist informatsiooni peab kava
sisaldama. Kavas peab olema esitatud ülevaade kava põhielementidest ning kindlustusandja ja
kindlustusgrupi kirjeldus. Samuti ülevaade olulistest muudatustes nii kavas kui ka
kindlustusandjas/grupis pärast viimati esitatud kava esitamist. Kava peab sisaldama ka näitajate
raamistikku (ehk mis hetkel tuleks kaaluda kavas nimetatud parendusmeetmete rakendamist või
neid meetmeid rakendada). Samuti on kavas ülevaade võetavatest parendusmeetmetest.
Kommunikatsioonistrateegi hõlmab nii asutusesisest kui -välist kommunikatsiooni. Nimelt
võib kavas kirjeldatud meetmete rakendamine avaldada mõju kindlustusandjate töötajatele.
Kui kindlustusandja on pidanud viimase kümne aasta jooksul esitama FI-le KindlTS § 93 lõike
3 kohaselt finantsseisundi taastamise kava (kindlustusandja esitab FI-le heakskiitmiseks kahe
kuu jooksul SCR mittetäitmise tuvastamisest arvates finantsseisundi taastamise kava), siis peab
ennetav kava sisaldama ka ülevaadet selle kohta, mis meetmeid kindlustusandja rakendas
omavahendite suuruse taastamiseks ja SCR-i (taas)täitmiseks.
IRRD direktiivi artikli 5 lõike 12 punkti c kohaselt töötab EIOPA välja RTS-ide eelnõu, et
täiendavalt täpsustada teavet, mille kindlustusandja peab ennetavasse finantsseisundi
taastamise kavasse lisama, sealhulgas parendusmeetmeid ja nende rakendamist. 2025. aasta 29.
22 Overview of the new IRRD E(IOPA ettekande slaid 9 ja 10)
43
aprillil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for Regulatory Technical Standards
on the content of (group) pre-emptive recovery“23.
Konsultatsioonipaberis on defineeritud, et parendusmeede tähendab ühte või mitut
juhtimismeedet või -strateegiat, mida kindlustusandja või grupp rakendab ennetavas
taastamiskavas või grupi ennetavas taastamiskavas, eesmärgiga taastada oma finantsseisund
juhul, kui see on oluliselt halvenenud.
Lõiked 3–5 . Nagu lõike 2 punktis 3 osutatud, sisaldab kava ka kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete
näitajate raamistiku, milles on kindlaks määratud, mis hetkel tuleks kaaluda finantsseisundi
taastamise kavas nimetatud asjakohaste parendusmeetmete rakendamist või neid meetmeid
rakendada.
IRRD direktiivi artikli 5 lõike 11 punkti a kohaselt annab EIOPA välja suunised, et täiendavalt
täpsustada selliseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid.
Näiteks võivad need näitajad sisaldada kriteeriume, mis on seotud kindlustusandja kapitali,
likviidsuse, vara kvaliteedi, kasumlikkuse, turutingimuste, makromajanduslike tingimuste ja
tegevussündmustega. Kapitaliga seotud näitajad sisaldavad vähemalt kriteeriumi, kui
nõuetekohased omavahendid vähenevad alla SCR-i.
Selliste näitajate korrapäraseks ülevaatamiseks ja rakendamiseks tuleb kehtestada ka kord.
Lõige 6. Ennetav kava peab olema usaldusväärne ja rakendatav. Kava usaldusväärsust ja
teostatavust hinnatakse eelkõige näitajate raamistiku ja parendusmeetmete alusel, erinevate
makromajanduslike ja finantsstressi stsenaariumide kontekstis, mis on asjakohased ettevõtja
konkreetsete tingimuste jaoks ning süsteemsete sündmuste, stressiolukordade ja nende
kombinatsioonide alusel.
IRRD direktiivi artikli 5 lõike 11 punkti b kohaselt annab EIOPA koostöös Euroopa
Süsteemsete Riskide Nõukoguga (edaspidi ESRB) välja suunised, et täiendavalt täpsustada
selliseid stsenaariume.
Lõike 7 kohaselt ei või kavas ette näha, et finantsseisundi säilitamiseks või taastamiseks
kasutatakse erakorraliselt avaliku sektori finantstoetust.
Lõige 8. Ennetava kava kiidab enne selle esitamist FI-le heaks kindlustusandja juhatus.
Lõige 9. Ennetavat kava tuleb ajakohastada iga kahe aasta järel, kuid iga kord pärast olulisi
muudatusi kindlustusandjas või kui muutub prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi
oluline muutus, millel võib olla oluline mõju kava tulemuslikkusele või mis võib muul viisil
luua vajaduse kava läbivaatamiseks.
Lõige 10. Kui kindlustusandja peaks kuuluma sellisesse kindlustusgruppi, mille juhtiv ettevõtja
asub kolmandas riigis, siis võib kindlustusandja oma kava koostamisel arvesse võtta sellise
grupi kava, kui see on olemas.
23 152e1379-fbf6-4ab4-8ae6-9164d0cc1621_en
44
Lõige 11. Kindlustusandja peab teavitama viivitamata FI-d, kui ta rakendab parendusmeedet
(ehk esineb alus selle rakendamiseks). FI-le tuleb viivitamata teada anda ka juhul, kui ta seda
ei rakenda, kuigi näitajate kohaselt ta peaks seda tegema.
Eelnõu § 8. Ennetava finantsseisundi taastamise kava hindamine ja menetlemine
Lõige 1. Kui kindlustusandja on esitanud FI finantsjärelevalveüksusele ennetava kava, hindab
FI selle vastavust seaduses sätestatud nõuetele. FI-l on selleks aega üheksa kuud. Lisaks hindab
FI, millises ulatuses on tõenäoline, et kavas ette nähtud meetmete rakendamisel säilib või
taastub kindlustusandja toimimise jätkusuutlikkus ja finantsseisund asjakohase ajavahemiku
jooksul. Samuti hindab FI, kui tõenäoline on, et kava ja selles sisalduvaid konkreetseid
meetmeid on võimalik kiiresti ja tõhusalt rakendada ka stressiolukorras, vältides nii palju kui
võimalik olulist negatiivset mõju finantssüsteemile, sealhulgas stsenaariumide korral, millega
kaasneks ennetavate finantsseisundi taastamise kavade samaaegne rakendamine teiste
kindlustusandjate poolt samal perioodil.
Lõiked 2 ja 3. Lõike 2 kohaselt edastab FI finantsjärelevalveüksus ennetava kava FI
kriisilahendusüksusele, et viimane saaks vajadusel hinnata, kas või kuidas võivad kavas esitatud
tegevused mõjutada kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust (kriisilahenduskõlblikkuse
hindamine on reguleeritud eelnõu §-s 19). Kriisilahendusüksus võib esitada FI
finantsjärelevalveüksusele soovitusi seoses oma tähelepanekutega.
Lõige 4. Kui kindlustusandja tegutseb olulise piiriülese kindlustustegevusega (FIS § 4712
kohaselt), edastab FI finantsjärelevalveüksuse kindlustusandja kava ka teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusele, kui viimane on seda taotlenud.
Lõige 5. Teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus võib seda kava analüüsida, et teha kindlaks
kõik selles sisalduvad meetmed, millel võib olla negatiivne mõju kindlustusvõtjatele,
reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles teises lepinguriigis. Vajaduse korral esitab
lepinguriigi finantsjärelevalve asutus FI-le meetmete kohta soovitused. Kui teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutus on FI-le vastavad soovitused esitanud, annab FI
finantsjärelevalveüksus lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele teada oma otsusest soovitusi
järgida või mitte järgida.
Eelnõu § 9. Puuduste kõrvaldamine ennetatavast finantsseisundi taastamise kavast
Lõiked 1–3. Kui FI finantsjärelevalveüksuse hinnangul esinevad kavas puudused, teavitab ta
sellest kindlustusandjat ning nõuab puuduste kõrvaldamist. Kui FI seda nõuab, annab ta
kindlustusandjale võimaluse esitada puuduste kohta ka omapoolsed selgitused.
Kindlustusandjal on aega puuduste kõrvaldamiseks kaks kuud, kuid kindlustusandja võib FI-lt
taotleda selle tähtaja pikendamist ühe kuu võrra.
Lõige 4. Kui FI ei ole jätkuvalt rahul kavaga, st kindlustusandja ei ole uuesti esitatud kavas
puudusi piisavalt kõrvaldanud, võib FI nõuda ka kavas konkreetsete muudatuste tegemist.
Lõikes 5 ja 6. Kui kindlustusandja ei ole esitanud 2+1 kuu jooksul muudetud kava või kui FI
arvates ei ole tema esialgses arvamuses tuvastatud puudusi või takistusi kavast kõrvaldatud ning
neid ei ole võimalik kõrvaldada kavas kindlaid muudatusi tehes, võib ta kindlustusandjalt
nõuda, et viimane määraks mõistliku tähtaja jooksul kindlaks, milliseid muudatusi saab ta teha
oma majandustegevuses, et kõrvaldada kavas esinevad puudused või kava rakendamisel
45
tekkivad takistused. Kui kindlustusandja seda ei tee või kui FI hinnangul ei ole pakutud
tegevused piisavad, võib FI ettekirjutusega nõuda kindlustusandjalt meetmete võtmist, mida FI
peab vajalikuks ja nõuetekohaseks, arvestades puuduste ja takistuste raskusastet ja meetmete
mõju kindlustusandja majandustegevusele.
Eelnõu § 10. Kindlustusgrupi ennetav finantsseisundi taastamise kava. Paragrahv
reguleerib ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamist kindlustusgrupi tasandil.
Kindlustusgrupi ettevõtja maksejõuetus võib hakata kiiresti mõjutama terve kindlustusgrupi
solventsust ja toimimist. Seetõttu on vaja kehtestada ennetava finantsseisundi taastamise ja
kriisilahenduse kavandamise nõuded ka kindlustusgrupi jaoks.
Lõiked 1 ja 2. Kava koostamist saab nõuda kindlustusgrupi järelevalve teostaja. Selle koostab
ning esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kindlustusgrupi juhtiv emaettevõtja. Kava
peab hõlmama kogu kindlustusgruppi ning selles peavad olema esitatud parendusmeetmed,
mida vajadusel rakendada juhtiva emaettevõtja ja eraldi tütarettevõtjate tasandil.
Lõige 3. Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab, kas nõuda grupi kava koostamist ja
talle esitamist, võtab ta aluseks samad näitajad, mis on sätestatud §-s 5 individuaalsel tasandil.
Lõige 4. Nagu ka lõikes 2 osutatud, sisaldab kava parendusmeetmeid. Nende rakendamine
peaks aitama saavutada kindlustusgrupi kui terviku või sinna kuuluvate kindlustusandjate
stabiliseerumise, kui grupp või sinna kuuluvad kindlustusandjad satuvad stressiolukorda.
Eesmärk on tegeleda raskustesse sattumise põhjusega või kõrvaldada see ning taastada
kindlustusgrupi või sellesse kuuluva kindlustusandja finantsseisund, võttes samal ajal arvesse
teiste kindlustusgrupi ettevõtjate finantsseisundit.
Kava peab sisaldama ka kirjeldust selle kohta, kuidas on tagatud, et meetmed on omavahel
kooskõlas ja proportsionaalsed, et vältida vastuolusid.
Lõige 5. Kavas tuleb hinnata, kas miski (nt regulatsioonid, lepingud, tehnilised piirangud) võiks
takistada grupisiseste meetmete kiiret ja tõhusat elluviimist – eriti seoses vahendite ja
varaliigutamisega ühelt grupi üksuselt teisele. Õiguslikud piirangud – nt seadused, mis ei luba
kapitali või likviidseid vahendeid kiiresti ühest grupi ettevõttest teise üle kanda. Lepingulised
piirangud – nt lepingutingimused, mis keelavad raha välja viia. Tehnilised takistused – kui grupi
ettevõtete süsteemid, protsessid või ajagraafikud ei võimalda kiiret vahendite liigutamist.
Rahalised piirangud – nt kui ühes ettevõttes ei ole piisavalt vahendeid, et toetada teist kriisi
sattunud ettevõtjat.
Lõige 6. Kavade koostamisele, ajakohastamisele ja näitajate ülevaatamise korra kehtestamisele
kohaldatakse §-s 5 sätestatut (ehk samu nõudeid, mis kindlustusandja tasandil).
Lõige 7. Olukorras, kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, kuid kava ei koostata
kindlustusgrupi tasandil, võib FI finantsjärelevalveüksus nõuda sellise kava koostamist ja talle
esitamist. Sellisel juhul kohalduvad samad nõuded, mis on §-s 7. Sama võib nõuda ka
kindlustusvaldusettevõtjalt ja segafinantsvaldusettevõtjalt, sealjuures, kui nad on n-ö Eesti
„tipp“, ning ka siis kohalduvad §-s 7 sätestatud nõuded. Komisjon on IRRD direktiivi artikli 7
lõike 4 kohta andnud järgmise täiendava selgituse: IRRD artikli 7 lõige 4 viitab olukorrale, kus
grupi ennetav taastamiskava puudub. Sel juhul muutub taas kohaldatavaks IRRD artikkel 5
lõige 1, kuna see käsitleb kindlustus- ja edasikindlustusandjaid, mis ei kuulu artikli 7 IRRD
kohaselt ennetava taastamiskava koostamisele alluva grupi koosseisu. Kuigi IRRD artikkel 5
lõige 1 viitab üksnes kindlustus- ja edasikindlustusandjatele, viib artikli 7 lõike 4 ja artikli 5
46
lõike 1 kooslugemine järeldusele, et IRRD artikkel 5, sealhulgas selle lõige 4, on kohaldatav ka
artikli 1 lõikes 1 punktides (c) ja (d) nimetatud üksustele artikli 7 lõikes 4 sätestatud asjaoludel.
Komisjon on ka selgitanud, miks ei nõuta sellisel juhul solo tasandil kava emaettevõtjast
kindlustusandjalt: IRRD artikli 7 lõige 4 annab järelevalveasutustele võimaluse nõuda
(individuaalset) ennetavat taastamiskava tütarettevõtjatest kindlustus- või
edasikindlustusandjatelt või artikli 1 lõikes 1 punktides (c) ja (d) IRRD nimetatud üksustelt
juhul, kui grupi ennetav taastamiskava puudub. Seega toimib see järelevalveasutuste jaoks
kaitsemehhanismina olukorras, kus grupi lõpliku emaettevõtja järelevalveasutus ei nõua grupi
ennetava taastamiskava koostamist. Kui lõpliku emaettevõtja järelevalveasutus soovib
ennetavat taastamiskava, saab ta nõuda grupi ennetavat taastamiskava, mitte (individuaalset)
ennetavat taastamiskava.
Lõiked 8–10. Kui FI leiab, et kindlustusgrupi ennetavas finantsseisundi taastamise kavas ei
võeta gruppi kuuluvat Eesti ettevõtjat piisavalt arvesse, pidades silmas sellise ettevõtja olulisust
Eestis ja kohustusi, mis on võrreldavatel teistel ettevõtjatel, võib ta põhjendatud arvamuse
alusel taotleda, et kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõuaks lõplikult emaettevõtjalt või
kindlustusgrupi juhtivalt kindlustusvaldusettevõtjalt kindlustusgrupi läbivaadatud ennetava
finantsseisundi taastamise kava esitamist, võttes arvesse järelevalveasutuse väljendatud
tähelepanekuid.
Kui kindlustusgrupi läbivaadatud ennetav finantsseisundi taastamise kava on uuesti esitatud ja
FI leiab, et läbi vaadatud kavas ei ole tema tõstatatud probleeme piisavalt käsitletud, võib ta
nõuda, et tütarettevõtjatest kindlustusandjad või kindlustusvaldusettevõtja,
segafinantsvaldusettevõtja, Eesti emaettevõtjast kindlustusvaldusettevõtja ja Eesti
emaettevõtjast segafinantsvaldusettevõtja koostaksid ja esitaksid ennetava finantsseisundi
taastamise kava. Sellisel juhul esitab FI kindlustusgrupi järelevalve teostajale kõnealuse
hinnangu kohta põhjendatud arvamuse. Seejärel esitab ta kindlustusgrupi järelevalve teostajale
ennetava finantsseisundi taastamise kava.
Lõige 11. Kava peab olema heaks kiidetud ettevõtja juhatuse poolt.
Eelnõu § 11. Kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava menetlemine.
Paragrahv reguleerib asjasse puutuvate järelevalveasutuste õigusi ja kohustusi seoses
kindlustusgrupi kava läbivaatamise ja kava puudutavate otsuste tegemisega. Paragrahvi aluseks
on IRRD artikkel 8 ja osaliselt artikkel 17.
Lõige 1. Kui lõplik emaettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve teostajale esitanud
kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava, edastab viimane kava
kindlustusgrupi kolleegiumi liikmetele (EIOPA, kindlustusgruppi kuuluvale kindlustusandjale
tegevusloa andnud lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, olulise tähtsusega filiaali asukoha
finantsjärelevalve asutus), kindlustusgrupi kriisilahendusasutusele (kelle asukoht on samas
riigis, kus on kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukoht), tütarettevõtjast kindlustusandja
asukohariigi kriisilahendusasutusele, sh FI kriisilahendusüksusele, kui kindlustusgruppi kuulub
Eesti kindlustusandja. Lisaks tuleb kava esitada krediidiasutuste ja/või investeerimisühingute
kriisilahendusasutustele, kui kindlustusgrupp või osa sellest on finantskonglomeraat.
Kuigi EIOPA on samuti kindlustusgrupi järelevalvekolleegiumi liige, on punktid 1 ja 2
sõnastatud eraldi, kuna ühisotsusele peavad esialgu jõudma kolleegiumi järelevalveasutused
ning EIOPA sekkub alles siis, kui ühisotsusele ei jõuta/ mõni järelevalveasutus on pöördunud
erimeelsuste korral tema poole.
47
Lõige 2. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab pärast konsulteerimist teiste
järelevalvekolleegiumi finantsjärelevalve asutustega, kas või mis ulatuses vastab kava seaduses
sätestatud nõuetele, lähtudes hindamisel samadest kriteeriumidest ja tähtajast (üheksa kuud),
mis on sätestatud kindlustusandja tasandil kava hindamisele.
Lõiked 3 ja 4. Kuigi lõige 2 viitab, et kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab kava, peavad
kindlustusgrupi järelevalve liikmed jõudma ühisotsusele nii kava läbivaatamises ja hindamises,
tütarettevõtjast kindlustusandjalt kava koostamise nõudmises kui ka selliste meetmete
kohaldamises, mis on mõeldud kavas sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks.
Ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul alates hetkest, mil kindlustusgrupi järelevalve
teostaja edastas kava lõikes 1 nimetatud asutustele.
Kui FI finantsjärelevalveüksus on saanud järelevalvekolleegiumi liikmena kindlustusgrupi
ennetava finantsseisundi taastamise kava, peab ta tegema endast kõik, et jõuda teiste liikmetega
ühisotsusele nii kava läbivaatamises ja hindamises, tütarettevõtjast kindlustusandjalt kava
koostamise nõudmises kui ka selliste meetmete kohaldamises, mis on mõeldud kavas
sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks.
Lõige 5 reguleerib otsuse tegemist, kui ühisotsusele ei jõuta ning ükski järelevalveasutus ei ole
nelja kuu jooksul ka EIOPA poole pöördunud. Sellisel juhul teeb lõpliku otsuse kindlustusgrupi
järelevalve teostaja, kui otsus on vaja teha seoses kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi kava
hindamise ja läbivaatamise ning kindlustusgrupi kavas sisalduvate puuduste kõrvaldamisega
(mida teeb lõplik emaettevõtja). Türaettevõtjast kindlustusandja järelevalveasutus teeb lõpliku
otsuse, kui see on vajalik seoses kindlustusandjalt individuaalse kava nõudmisega ja selles
kavas puuduste kõrvaldamisega.
Lõige 6. Kui otsuse teeb kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab see olema põhjendatud ja
arvestama peab ka teiste järelevalveasutuste seisukohtade ja reservatsioonidega, mis on esitatud
ühisotsusele jõudmise perioodi jooksul (nelja kuu jooksul). Otsus edastatakse lõplikule
emaettevõtjale ja teistele järelevalveasutustele.
Lõige 7. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil, peab ka selline otsus olema põhjendatud
ja selles on asjakohasel juhul arvesse võetud teiste järelevalveasutuste seisukohad ja
reservatsioonid.
Lõige 8. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil ja asjasse puutuvad finantsjärelevalve
asutused ei ole sellele vastu, võivad need asutused jõuda ühisotsusel kava selles osas, mis
hõlmab nende järelevalve all olevaid ettevõtjaid.
Lõiked 9. Kava menetlemise üheks elemendiks on vajadusel EIOPA poole pöördumine.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 19 lõike 1 punkti a kohaselt
võib EIOPA aidata pädevatel asutustel jõuda kokkuleppele ühe või mitme asjaomase pädeva
asutuse taotluse korral, kui pädev asutus ei nõustu teise pädeva asutuse meetme või kavandatud
meetme menetluse või sisuga või sellega, et meedet ei võeta.
Lõige 10 reguleerib olukorda, kui mõni järelevalveasutus on pöördunud EIOPA poole (nagu ka
FI-l on see õigus lõike 9 kohaselt). Kuna sellist olukorda ei saa pidada ühisotsusele jõudmiseks,
kohalduvad lõikes 5 sätestatud lõpliku otsuse tegemise reeglid, kuid selle vahega, et otsuse
tegemisel tuleb ära oodata ka EIOPA otsus.
48
Lõike 11 kohaselt ei saa EIOPA poole pöörduda, kui järelevalveasutused on jõudnud nelja kuu
jooksul ühisotsusele või kui ühisotsusele jõudmise tähtaeg on möödas.
Lõige 12. Kui EIOPA poole pöördumisest on möödas kuu aega ja EIOPA ei ole otsust teinud,
kohalduvad lõpliku otsuse tegemisele lõikes 5 sätestatud põhimõtted.
Lõige 13. Ühisotsuseid ja lõikes 5 osutatud otsuseid käsitatakse lõplikena ning neid
kohaldatakse järelevalveasutuste poolt.
Eelnõu § 12. Ennetava finantsseisundi taastamise kava lihtsustatud nõuded.
Kuigi kriisiennetuse puhul on oluline tagada finantsseisundi taastamise tulemuslikkus, tuleks
vältida samal ajal kindlustusandjate ja järelevalveasutuste tarbetut halduskoormust ja kulusid.
Lähtuda tuleks proportsionaalsusest ning arvesse võtta kindlustusandjate tegevuse ja teenuste
laadi, ulatust ja keerukust.
Lõikega 1 antakse FI finantsjärelevalveüksusele võimalus määrata kindlaks kindlustusandjad
ja kindlustusgrupid (kui ta on kindlustusgrupi järelevalve teostaja), kelle suhtes kohaldatakse
lihtsustatud nõudeid (vt lõige 3).
Lõige 2. Selliste lihtsustatud nõuete kohaldamisel tuleks arvesse võtta kindlustusandja tegevuse
laadi, mastaapi, keerukust ja asendatavust, aktsionäride struktuuri ja õiguslikku vormi,
riskiprofiili, seotust teiste reguleeritud üksustega või finantssüsteemiga üldiselt. Samuti tuleks
arvesse võtta, kas kindlustusandja maksejõuetusel ja sellele järgneval likvideerimisel tavalises
maksejõuetusmenetluses oleks tõenäoliselt oluline negatiivne mõju kindlustusvõtjatele,
finantsturgudele, teistele kindlustusandjatele või majandusele laiemalt.
IRRD direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt annab EIOPA välja suunised, et täiendavalt täpsustada
kriteeriume, mille alusel määratakse kindlaks kindlustusandjad, kes võivad saada leevendust
lihtsustatud nõuete kohaldamise näol.
Lõige 3. Lihtsustatud nõuded tähendavad kava sisu ja detailsuse vähendamist, esmase kava
koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise sageduse vähendamist.
Peatükk 3. Kriisilahenduse kavandamine. Kriisilahenduse kavandamine on tulemusliku
kriisilahenduse lahutamatu osa. Siiski ei saa eeldada, et kui kriisilahenduskava ei ole ettevõtja
kohta koostatud, siis ei saa tema suhtes kriisilahendust algatada.
Eelnõu § 13. Kriisilahenduskava koostamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 9, mis näeb ette, mille põhjal määratakse kindlustusandjad, kelle kohta
kriisilahenduskava koostatakse.
Lõiked 1, 4, 5 ja 7. FI kriisilahendusüksus koostab kriisilahenduskava vähemalt 40%-le
elukindlustusturust ja 40%-le kahjukindlustusturust, seejuures elukindlustuse turuosa põhineb
tehniliste eraldiste brutosummal ja kahjukindlustuse turuosa põhineb kindlustusmaksete
brutosummal. Kriisilahenduskava ei pea koostama väikestele ja mittekeerukatele
kindlustusandjatele ning kindlustusandjatele, kes kuuluvad kindlustusgruppi ja kava on
koostatud grupi tasandil (sellisel juhul võetakse ka gruppi kuuluvad kindlustusandjad turumahu
arvestamisel arvesse). Juhul, kui grupi kohta ei ole kava koostatud, võib FI seda teha
tütarettevõtjast kindlustusandja või valdusettevõtjate kohta. Samuti võib kriisilahenduskava
49
koostada väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate kohta, kui FI hinnangul kätkeb
kindlustusandja tegevus endast olulist riski Eesti või piirkondlikul tasandil. Komisjon on
selgitanud: Üldjuhul ei kohaldata väikestele ja mitte keerukatele ettevõtjatele
kavandamisnõudeid. Otsus selle kohta, kas ettevõtja on väike ja vähem keerukas, põhineb
kvantitatiivsel hindamisel (Solventsus II direktiivi artikkel 29a). Siiski võib kvalitatiivse
hindamise põhjal – näiteks kui ettevõtja tegutseb olulisel nišiturul – olla siiski vajalik kohaldada
kavandamisnõudeid ka väikesele ja mitte keerukale ettevõtjale.
Kui ennetava finantsseisundi taastamise kava puhul töötab EIOPA välja RTS-ide eelnõu, et
täiendavalt täpsustada turuosade kindlaksmääramise meetodeid, siis kriisilahenduse
kavandamise puhul selliseid täpsustusi ette nähtud ei ole. Komisjon on selgitanud: See
tähendab, et turuosa kindlaksmääramine jääb kriisilahendusasutuste ülesandeks IRRD artikli 9
lõike 2 teise lõigu alusel. Loomulikult võivad kriisilahendusasutused otsustada kasutada EIOPA
koostatud RTS-eelnõud/komisjoni delegeeritud määrust ennetavate taastamiskavade kontekstis
kasutatavate meetodite kohta, kui ja niivõrd kui seda peetakse asjakohaseks.
Lõiked 2 ja 3. Kava kohaldamisalasse jäävate kindlustusandjate kindlaksmääramisel hindab FI
kriisilahendusüksus, kas kindlustusandja maksejõuetuse korral oleks kriisilahendus avaliku
huvi seisukohast õigustatud (FI peaks tegema võrdleva hindamise, et kindlaks teha, kas
kriisilahendus avalikes huvides oleks mõne ettevõtja puhul tõenäolisem kui mõne teise puhul,
ning valima need ettevõtjad, kelle puhul kriisilahendus avalikes huvides oleks tõenäolisem –
vähemalt seni, kuni 40% turust on kriisilahenduskava koostamise nõude all) või kas
kindlustusandja täidab kriitilist funktsiooni. Kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik,
kui see aitab kaasa ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamisele, on
kriisilahenduseesmärgi suhtes proportsionaalne ning kindlustusandja likvideerimine
pankrotimenetluses ei aita saavutada kriisilahenduseesmärke samas ulatuses. Kuna kriitilise
funktsiooni katkemine võib avaldada tõsiselt negatiivset mõju kindlustusvõtjatele, soodustatud
isikutele ja kannatanutele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele tervikuna on selliste
funktsioonide kindlakstegemine oluline osa kriisilahenduse kavandamise protsessis ning
otsustamisel, kas kriisilahendusmeetme rakendamine on avalikes huvides.
Lisaks tuleks kindlustusandja määramisel võtta arvesse vähemalt kriisilahenduseesmärkide
saavutamise vajalikkust (vt eesmärke ja nende saavutamise tagamist §-s 25), kindlustusandja
suurust, ärimudelit, riskiprofiili, seotust ja asendatavust ning kindlustusandja piiriülest tegevust.
Lõige 6. Kui kindlustusandja emaettevõtja asub kolmandas riigis, võib kriisilahendusasutus
arvesse võtta tütarettevõtjast kindlustusandja kriisilahenduskava koostamisel kolmanda riigi
kriisilahendusstrateegiat, millest juhindub kolmanda riigi pädev asutus oma vastutusalasse
kuuluva kindlustusgrupi korral. Kui see kriisilahendusstrateegia on usaldusväärne ja
rakendatav, võib seda strateegiat ja selle võimalikke tagajärgi seoses Eesti tütarettevõtjaga
kajastada kriisilahenduskavas.
Eelnõu § 14. Kriisilahenduskavale esitatavad nõuded. Paragrahvis reguleeritakse, mida
kriisilahenduskava peab sisaldama.
Lõige 1. Kava eesmärk on eelkõige näha ette võimalused kriisilahendusmeetmete
rakendamiseks ning selleks vajalike õiguste kasutamiseks, juhul, kui ettevõtja suhtes peaks
algatatama kriisilahendus. Loetelu tagab, et kriisilahenduse kava sisaldab kõige olulisemat
teavet kindlustusandja kriisilahenduse kavandamise vaatenurgast, võimalikke
kriisilahendusemeetmeid erinevates stsenaariumides (sh nende tegevuslik ja finantsiline
50
mõõde) ning kõige olulisemaid järeldusi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisest. Kava eesmärk
on anda kriisilahenduse kavandamise protsessist rakenduslik kokkuvõte.
Lõikes 2 on loetelu teabest kava sisu kohta. IRRD direktiivi artikli 9 lõike 8 kohaselt koostab
EIOPA RTS eelnõu, et täiendavalt täpsustada kriisilahenduse kava sisu. 2025. aasta 29. aprillil
avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for Regulatory Technical Standards on the
content of resolution plans and group resolution plans“24.
Kava põhielemendid on:
- kokkuvõte;
- teave kindlustusandja kohta;
- kriisilahenduse strateegi või strateegiad;
- tegevuse jätkumine (toimepidevus);
- kriisilahendamise rahastamine;
- kommunikatsioonistrateegia;
- kriisilahenduskõlblikkuse analüüs;
- arvamus.
Lõike 3 kohaselt aitab kindlustusandja FI kriisilahendusüksust kava koostamisel, esitades talle
vajaliku teabe (kas FI finantsjärelevalveüksuse kaudu või otse).
Lõige 4. Kava koostamisel ja kriisilahendusmeetmete ja -õiguste valikul tuleb arvestada
erinevate võimalike stsenaariumitega. Näiteks tuleb esitada üksikasjalik kirjeldus eelistatud
kriisilahendusstrateegiast või -strateegiatest, mis on valitud erinevate võimalike stsenaariumide
jaoks, ning nende kohaldatavatest ajakavadest ning kirjeldus ühest või mitmest
kriisilahendusmeetmest või ühest või mitmest kriisilahendusõigusest, mille abil valitud
kriisilahendusstrateegiat või -strateegiaid vastava stsenaariumi või stsenaariumide korral ellu
viiakse.
Lõige 5. Kava peab olema realistlik ja ei tohi eeldada, et kriisilahenduse korral saab kasutada
avalikku finantstoetust.
Lõige 6. Kava põhielementide kokkuvõte tuleb teatavaks teha ka kindlustusandjale.
Lõikes 7 on reguleeritud kava läbivaatamise ja ajakohastamise ajavahemik. Seda tuleks teha
iga kahe aasta tagant või iga kord pärast muutusi kindlustusandja struktuuris või kui mõni
sündmus mõjutab kindlustusandja majandustegevust või finantsseisundit, mis võib ka kava
tulemuslikkust mõjutada või luua vajaduse selle läbivaatamiseks, või kui muutub
prognoositavaks kindlustusandja finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla oluline mõju
kava tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse kava läbivaatamiseks.
Lõike 8 kohaselt peaks kindlustusandja teavitama FI kriisilahendusüksus, kui tema hinnangul
esineb mõni asjaolu, mis võib olla kava läbivaatamise aluseks. Sama teavitus peaks asjakohasel
juhul tulema ka FI finantsjärelevalveüksuselt.
Lõige 9. Kava, sh asjakohasel juhul muudetud kava, tuleb esitada ka FI
finantsjärelevalveüksusele ja §-s 15 sätestatud juhul teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutusele ehk kui kindlustusandja tegevus teises lepinguriigis on oluline, siis ka selle riigi
finantsjärelevalve asutusele.
24 82ee2654-62ee-4674-b6c4-ca053bbcf9b5_en
51
Eelnõu § 15. Koostöö lepinguriigi pädeva asutusega kriisilahenduse kavandamise korral
Kava koostamisse tuleb kaasata ka teise lepinguriigi asutus, kui kindlustusandja tegeleb selles
teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega ja vastupidi (vt selgitusi FIS § 4712
juures).
Lõike 1 kohaselt tuleb kindlustusandja kriisilahenduskava kavand saata teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusele või kriisilahendusasutusele.
Lõiked 2–4. On oluline, et Eesti ja teise lepinguriigi asutused teevad omavahel koostööd, et
tuvastada ega kavas sisalduvate meetmete rakendamisel ei avalduks negatiivset mõju
kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või finantsstabiilsusele selles lepinguriigis, kus
kindlustusandja olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleb. Kui selline negatiivne mõju
tuvastatakse, esitab vastuvõtva riigi asutus päritoluriigi asutusele selle kohta omapoolsed
soovitused. Päritoluriigi kriisilahendusasutus annab põhjendatud vastuse seoses oma otsusega
soovitusi järgida või mitte. Kui ta siiski otsustab, et ei võta nõuetekohaselt arvesse vastuvõtva
riigi pädeva asutuse soovitusi, võib selle riigi järelevalve- või kriisilahendusasutus pöörduda
EIOPA poole vastavalt määruse (EL) nr 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punktile c.
Eelnõu § 16. Nõuded kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamisele. Paragrahv
reguleerib kindlustusgrupi kriisilahenduskava koostamist. Paragrahvi eelduseks on, et FI
kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning on seetõttu kohustatud
koostama grupi kriisilahenduskava.
Lõike 1. FI kriisilahendusüksusel on õigus koostada kava kindlustusgrupi kohta, kes peaks
kuuluma kriisilahenduse kavandamise kohaldamisulatusse, arvestades kindlustusgrupi
määramisel samade tingimustega, mis on kehtestatud kindlustusandjate tasandil.
Lõikes 2 on loetelu teabest, mida grupi kava sisaldab. Ka grupi kava puhul täpsustataks selle
sisu teise tasandi õigusaktis.
2025. aasta 29. aprillil avaldatud EIOPA konsultatsioonipaber „on the proposal for Regulatory
Technical Standards on the content of resolution plans and group resolution plans25“ sisaldab ka grupi
kava kohta sätestatut.
Lõiked 3 ja 4. Lõplik emaettevõtja teeb FI kriisilahendusüksusega koostööd kava koostamisel
ning esitab talle teabe selle koostamiseks, sealhulgas nii enda kui ka grupi ettevõtjate kohta.
Selle teabe edastab FI kriisilahendusüksus EIOPA-le, kindlustusgrupi
kriisilahenduskolleegiumi kuuluvatele kriisilahendusasutustele ja kindlustusgrupi
finantsjärelevalve kolleegiumi asutustele.
Lõiked 5 ja 6. Kava koostatakse koostöös kriisilahenduskolleegiumi liikmetega, seejuures
konsulteeritakse järelevalvekolleegiumiga. Kava koostamisse võib kaasata ka sellise kolmanda
riigi kriisilahendusasutuse, kus asub kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või olulise tähtsusega filiaal. Tegemist on olulise filiaaliga, kui tema
aastane brutokindlustusmakse on rohkem kui 5% kindlustusgrupi aastasest
brutokindlustusmaksete summast või tema aastane brutokindlustusmaksete summa on rohkem
2582ee2654-62ee-4674-b6c4-ca053bbcf9b5_en
52
kui 5% elukindlustustegevuse või kahjukindlustustegevuse või mõlema aastasest
brutokindlustusmaksete kogusummast riski asukohariigis.
Lõige 7. Kava vaadatakse läbi ja vajadusel ajakohastatakse vähemalt iga kahe aasta järel ja iga
kord pärast kindlustusgrupi ning kindlustusgrupi ettevõtja õigusliku või organisatsioonilise
ülesehituse muutmist, selle majandustegevuse või finantsseisundiga seotud sündmust või
juhtumit, mis võib kava oluliselt mõjutada või luua vajaduse selle muutmiseks, või kui muutub
prognoositavaks kindlustusgrupi finantsseisundi oluline muutus, millel võib olla oluline mõju
kava tulemuslikkusele või mis võib muul viisil luua vajaduse kava läbivaatamiseks.
Lõige 8. Kava ja muudetud kava tuleb edastada ka näiteks asjakohastele finantsjärelevalve
asutustele. Kui kindlustusgrupp on finantskonglomeraat või osa sellest, siis edastatakse kava ka
vastavatele kriisilahendusasutustele (krediidiasutuste kriisilahendusasutus ja/või
investeerimisühingute kriisilahendusasutus).
Eelnõu § 17. Kindlustusgrupi kriisilahenduskava menetlemine. Paragrahv reguleerib
asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste õigusi ja kohustusi seoses kindlustusgrupi kava kohta
otsuse tegemisega. Paragrahvi aluseks on IRRD artikli 11 lõige 4 ja osaliselt artikkel 17.
Lõike 1 kohaselt peavad asjasse puutuvad kriisilahendusasutused jõudma kindlustusgrupi
kriisilahenduskavas ühisotsusele. Asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on nii
kindlustusgrupi kriisilahendusasutus kui ka sellesse gruppi kuuluvate ettevõtjate asukohariigi
kriisilahendusasutused.
Lõige 2. Ühisotsusele tuleb jõuda nelja kuu jooksul alates hetkest, mil kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus edastas § 16 lõike 4 kohaselt teabe EIOPA-le, kriisilahenduskolleegiumi
liikmetele ja järelevalvekolleegiumi asutustele. FI kriisilahendusüksus teeb endast oleneva, et
jõuda teiste asutustega ühisotsusele, sõltumata, kas ta on ise kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus või asukohariigi (Eesti) kriisilahendusasutus.
Lõige 3 reguleerib otsuse tegemist, kui ühisotsusele ei jõuta ning ükski kriisilahendusasutus ei
ole nelja kuu jooksul ka EIOPA poole pöördunud. Sellisel juhul teeb lõpliku otsuse
kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, kui otsus on vaja teha seoses kindlustusgrupi
kriisilahenduskavaga. Türaettevõtjast kindlustusandja asukohariigi kriisilahendusasutus teeb
lõpliku otsuse, kui see on vaja teha seoses kindlustusandjale individuaalse kriisilahenduskava
koostamisega.
Lõige 4. Kui otsuse teeb kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab see olema põhjendatud ja
arvesse peavad olema võetud ka teiste kriisilahendusasutuste seisukohad ja reservatsioonid, mis
on esitatud ühisotsusele jõudmise perioodi jooksul (nelja kuu jooksul). Otsus edastatakse
lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasutustele.
Lõige 5. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil, teavitab kriisilahendusasutus sellest ka teisi
kriisilahenduskolleegiumi liikmeid. FI-l on kohustus ka selle otsuse alusel koostatud kava
ajakohastada.
Lõige 6. Kui otsus tehakse kindlustusandja tasandil ja asjasse puutuvad kriisilahendusasutused
ei ole sellele vastu, võivad need asutused jõuda ühisotsusele kava selles osas, mis hõlmab nende
järelevalve all olevad ettevõtjaid.
53
Lõiked 7. Kava menetlemise üheks elemendiks on vajadusel EIOPA poole pöördumine.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 19 lõike 1 punkti a kohaselt
võib EIOPA aidata pädevatel asutustel jõuda kokkuleppele ühe või mitme asjaomase pädeva
asutuse taotluse korral, kui pädev asutus ei nõustu teise pädeva asutuse meetme või kavandatud
meetme menetluse või sisuga või sellega, et meedet ei võeta.
Lõige 8 reguleerib olukorda, kui mõni kriisilahendusasutus on pöördunud EIOPA poole (nagu
ka FI-l on see õigus lõike 7 kohaselt). Kuna sellist olukorda ei saa pidada ühisotsusele
jõudmiseks, kohalduvad lõikes 3 sätestatud lõpliku otsuse tegemise reeglid, kuid selle vahega,
et otsuse tegemisel tuleb ära oodata ka EIOPA otsus.
Lõike 9 kohaselt ei saa EIOPA poole pöörduda, kui kriisilahendusasutused on jõudnud nelja
kuu jooksul ühisotsusele või kui ühisotsusele jõudmise tähtaeg on möödas.
Lõige 10. Kui EIOPA poole pöördumisest on möödas kuu aega ja EIOPA ei ole otsust teinud,
kohalduvad lõpliku otsuse tegemisele lõikes 3 sätestatud reeglid.
Lõige 11. Ühisotsuseid ja lõikes 3 osutatud otsuseid käsitatakse lõplikena ja kohaldatakse
kriisilahendusasutuste poolt.
Lõige 12. Kui ühisotsusel võib olla mõju teise lepinguriigi riigieelarvele või võib tuua kaasa
eelarvelisi kohustusi ja selle lepinguriigi kriisilahendusasutus on sellest kindlustusgrupi
kriisilahendusasutust teavitanud, algatab viimane kindlustusgrupi kriisilahenduskava
ümberhindamise. Komisjon on seda sätet täiendavalt selgitanud järgmiselt: IRRD artikli 17
lõikes 9 nimetatud kordushindamine tuleb läbi viia enne ühisotsuse tegemist grupi
kriisilahenduskava kohta. Mõiste „kordushindamine“ viitab grupi kriisilahenduskavale, mis on
küll koostatud, kuid mida ei ole veel ühisotsusega vastu võetud.
Eelnõu § 18. Teave kriisilahenduskava koostamiseks ja rakendamiseks. Kriisilahenduskava koostamiseks võib vaja minna teavet, mida kriisilahendusasutus peab
küsima kindlustusandjalt või lõplikult emaettevõtjalt. Kindlustusandjatel on parimad teadmised
oma toimimisest ja võimalikest tekkivatest probleemidest ning seetõttu peaksid
kriisilahendusasutused koostama kriisilahenduse kavad muu hulgas kindlustusandjate esitatud
teabe põhjal.
Lõike 1 kohaselt teevad kindlustusandja ja lõplik emaettevõtja kriisilahendusasutusega
koostööd ning esitavad talle vajaliku teabe kriisilahenduskava koostamiseks ja asjakohasel
juhul rakendamiseks.
Lõiked 2 ja 3. Teave esitatakse kas finantsjärelevalve asutuse kaudu või otse
kriisilahendusasutusele. Ebavajaliku halduskoormuse vältimiseks peaksid
kriisilahendusasutused hankima vajalikku teavet peamiselt järelevalveasutustelt ehk kui teave
on finantsjärelevalvel olemas, siis edastab ta selle kriisilahendusasutusele enne, kui viimane
küsib seda otse kindlustusandjalt.
IRRD direktiivi artikli 12 lõike 3 kohaselt töötab EIOPA välja standardite eelnõud ning
minimaalse hulga standardvorme ja -malle teabe esitamiseks ja selle teabe sisu täpsustamiseks.
54
2025. aasta 22. juulil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on draft ITS on resolution reporting26“
koos kahe lisaga selgituste27 ja standardvormide28 kohta.
Konsultatsioonipaberis on aruandluskoormuse vähendamise eesmärgil teabe küsimise sagedus
kehtestatud vähemalt kord kahe aasta jooksul, samas kui ad hoc teavet küsitakse ainult juhul,
kui seda peetakse vajalikuks.
Eelnõu § 19. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 13 ja 14.
Lõiked 1, 2 ja 6. Kriisilahenduse kavandamise juurde kuulub ka kindlustusandja
kriisilahenduskõlblikkuse hindamine, mida tehakse kriisilahenduskava koostamise ja
ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil.
Kriisilahendusasutused peaksid hindama mh kindlustusandja tavapärase
maksejõuetusmenetluse kaudu likvideerimise teostatavust ja usaldusväärsust. Kindlustusandja
on kriisilahenduskõlblik, kui tema likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on
võimalik ning teostatav kindlustustegevuse seaduses ja pankrotiseaduses sätestatud korras või
kindlustusandja suhtes on võimalik läbi viia kriisilahendust, rakendades
kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi. Teisisõnu hinnatakse, kas
kindlustusandja on võimalik turvaliselt lõpetada maksumaksja rahaga päästmiseta, tuginedes
ainult olemasolevatele mehhanismidele nagu kindlustuse tagamise skeemidele.
IRRD artikli 13 lõike 5 kohaselt annab EIOPA hiljemalt 29. jaanuariks 2027. a välja suunised,
et täiendavalt täpsustada kriteeriume kindlustusandjate või kindlustusgruppide
kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks. 2025. aasta 29. aprillil avaldas EIOPA
konsultatsioonipaberi: „on the proposal for Guidelines to specify further the matters and criteria for the
assessment of the resolvability of undertakings or groups“.29
Seega, kui kindlustusandja või kindlustusgrupp kuulub kriisilahenduse kavandamise alla, peaks
kriisilahendusasutus määrama kindlaks eelistatud kriisilahendusstrateegia või -strateegiad,
tuginedes EIOPA suunistes sätestatud kriteeriumidele. Samuti tuleks määrata kindlaks
alternatiivsed strateegiad juhuks, kui kriisilahendusasutus leiab, et eelistatud strateegia(te)
rakendamine on keeruline. Strateegiate usaldusväärsuse ja teostatavuse hindamisel tuleks
aluseks võtta §-s 20 sätestatud kriisilahenduskõlblikkuse ulatus.
Lõiked 3 ja 4. Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tütarettevõtjast kindlustusandjate
asukohariigi kriisilahendusasutused hindavad pärast konsulteerimist asjasse puutuvate
finantsjärelevalve asutustega kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust. Grupp on
kriisilahenduskõlbulik, kui asjasse puutuvad kriisilahendusasutused on veendunud,
et kindlustusgrupi ettevõtjate likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses on võimalik ja
teostatav õigusaktides sätestatud korras või kindlusgrupi suhtes on võimalik läbi viia
kriisilahendus, rakendades kriisilahendusmeetmeid ja kasutades kriisilahendusõigusi
kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes, kui need ettevõtjad saab õigeaegselt grupist eraldada, või
kasutades muid riigisiseses õiguses sätestatud vahendeid.
26 EIOPA konsultatsioonipaber: cdaea0b5-2997-449d-82f6-3553c5cc2222_en 27 EIOPA konsultatsioonipaber 20efc458-b3ab-4854-bd16-b90c7896eb96_en 28 Annex II Templates to the Consultation Paper on draft ITS on resolution reporting - IRRD.xlsx 29 761e437f-aabb-4c26-88ca-14381f2af343_en
55
Lõige 5. Kriisilahenduskõlblikkuse hindamise tulemus on üks avaliku huvi hindamise
elemente, mida viiakse läbi erinevates kriisilahenduse kavandamise ja rakendamise etappides.
Kindlustusandja ja kindlustusgrupp tuleks kriisilahendusse võtta ainult juhul, kui
kriisilahendusasutus järeldab, et tavapärase maksejõuetusmenetluse kaudu likvideerimine ei
täidaks kriisilahenduseesmärke samal määral kui kriisilahendus. Kui kriisilahendusasutus jõuab
järeldusele, et kriisilahendus võib olla avalikes huvides vajalik, sest likvideerimine tavalises
maksejõuetusmenetluses ei vastaks kriisilahenduseesmärkidele samas ulatuses, viib ta läbi
järgmised järjestikused etapid:
- (valik) valib eelistatud kriisilahendusmeetme ja -õigused, mis on asjakohased
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks, arvestades sealjuures kindlustusandja või
kindlustusgrupi ärimudelit ja struktuuri;
- (teostatavus) hindab, kas valitud meedet on võimalik sobiva aja jooksul tulemuslikult
rakendada ja teeb kindlaks selle rakendamise võimalikud takistused;
- (usutavus) hindab kriisilahendusmeetme usaldusväärsust, võttes arvesse kriisilahenduse
võimalikku mõju lepinguriikide ja liidu finantssüsteemile või reaalmajandusele ning
kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitset, et
tagada kriitiliste funktsioonide täitmise jätkuvus.
Komisjon on selgitanud lõigete 5 ja 7 kooskõla grupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel
järgmiselt: kuigi IRRD artikli 14 lõige 3 ei täpsusta sõnaselgelt, milline kriisilahendusasutus
võib järeldada, et kriisilahendustegevus võib olla avalikes huvides vajalik, võib artikli 14 lõikes
3 sätestatud samme pidada kriisilahenduskõlblikkuse hindamise lahutamatuks osaks. Seetõttu
võib järeldada, et artikli 14 lõikes 3 sätestatud sammud kuuluvad samuti artikli 14 lõikes 4
nimetatud otsustusmenetluse alla (lõikes 7 sätestatud ühisotsusele jõudmine).
Lõige 7. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust hinnatakse kindlustusgrupi
kriisilahenduskava koostamise ja ajakohastamisega samal ajal ning eesmärgil. Kui asjasse
puutuvad kriisilahendusasutused peavad jõudma ühisotsusele grupi kriisilahenduskava osas,
siis see ühine otsustusprotsess hõlmab ka kriisilahenduskõlblikkuse hindamist.
Lõikega 8 võetakse üle IRRD direktiivi lisa 1, mis näeb ette kriisilahenduskõlblikkuse ulatuse,
mida hindamisel peab analüüsima.
Lõige 9. FI kriisilahendusüksusel on õigus nii kindlustusandjalt kui ka asjakohasel juhul
kindlustusgrupi ettevõtjalt (kui FI on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus) nõuda talle vajaliku
teabe esitamist hindamise läbiviimiseks.
Eelnõu § 20. Kindlustusandja ja kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse ulatus.
Kriisilahendusasutus peaks hindama vähemalt eelistatud kriisilahendusstrateegia või -
strateegiate teostatavust ja usaldusväärsust.
Teostatavus viitab kriisilahendusstrateegia tõhusa rakendamise tõenäosusele ning selle
hindamisel analüüsitakse lõike 1 punktides 1–8 ja lõigetes 2–7 sätestatud asjaolusid.
Usaldusväärsus viitab eelistatud kriisilahendusstrateegia rakendamise võimalikule mõjule
finantssüsteemile ja reaalmajandusele ning selle hindamisel analüüsitakse punktis 9 ja lõikes 8
sätestatud asjaolusid.
Hindamisel tuleb arvesse võtta mitmeid dimensioone, sealhulgas:
- organisatsioonilist struktuuri ja juhtimist;
- finantsstruktuuri ja kapitali piisavust;
56
- operatiivset suutlikkust ja kriitiliste funktsioonide säilitamist;
- õiguslikke ja lepingulisi takistusi;
- teabe kättesaadavust ja aruandlust.
Täpsemad selgitused on ka eelviidatud EIOPA konsultatsioonipaberi punktides 1.21–1.43.
Eelnõu § 21. Kindlustusandja kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud. Paragrahviga
võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 15.
Lõiked 1–3. Kui kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel ilmneb, et kriisilahenduskõlblikkust
piiravad teatud sisulised asjaolud, teavitab FI kriisilahendusüksus sellest kindlustusandjat ja FI
finantsjärelevalveüksust, misjärel peab kindlustusandja esitama nelja kuu jooksul ettepaneku
võimalike meetmetega, mida ta rakendaks teates märgitud sisuliste piiravate asjaoludega
tegelemiseks või nende kõrvaldamiseks. FI kriisilahendusüksus peab need meetmed heaks
kiitma ning selleks ta konsulteerib ka FI finantsjärelevalveüksusega.
Lõiked 4 ja 5. Kui kindlustusandja esitatud meetmed ei ole piisavad, et vähenda või kõrvaldada
kriisilahenduskõlblikkust piiravad asjaolud tulemuslikult, nõuab FI kriisilahendusüksus
alternatiivse meetme rakendamist. Tal on õiguse seda nõuda nii otse kindlustusandjalt kui ka
FI finantsjärelevalveüksuse kaudu. Alternatiivsete meetmete loetelu on ette nähtud lõikes 5.
Alternatiivse meetmena võib nõuda, et kindlustusandja:
- vaataks läbi grupisisesed rahastamislepingud või tegeleks nende puudumise küsimusega või
koostaks teenuslepingud;
- piiraks oma maksimaalset individuaalset ja summaarset riskipositsiooni;
- esitaks kriisilahenduse seisukohast olulist täiendavat teavet;
- võõrandaks teatava vara või restruktureeriks kohustised;
- piiraks hetkel läbiviidavat või kavandatud tegevust või lõpetaks selle;
- ei arendaks uusi või seniseid äriliine või piirakse nende arendamist või peataks uute või
seniste toodete müügi või piiraks seda;
- muudaks oma edasikindlustusstrateegiat;
- muudaks oma õigusliku või tegevusstruktuuri vähem keerukaks, tagamaks, et
kriisilahendusmeetmete rakendamisel oleks võimalik kriitilised funktsioonid teistest
funktsioonidest õiguslikult ja tegevuslikult eraldada (sama saab nõuda ka otse või kaudselt
kindlustusgrupi kontrolli all oleva ettevõtja tasandil);
Samuti on õigus nõuda kindlustusandjalt või emaettevõtjalt Eesti või liidu emaettevõtjast
kindlustusvaldusettevõtja loomist. Kui kindlustusandja on segakindlustusvaldusettevõtja
tütarettevõtja, võib nõuda, et segakindlustusvaldusettevõtja looks kindlustusandja
kontrollimiseks eraldi kindlustusvaldusettevõtja, kui seda on vaja kindlustusandja
kriisilahenduse hõlbustamiseks ning selleks, et vältida selliste kriisilahendusmeetmete
rakendamist ja kriisilahendusõiguste kasutamist, millel on negatiivne mõju kindlustusgrupi
sellele osale, mis ei osuta finantsteenuseid.
IRRD direktiivi artikli 15 lõike 8 kohaselt koostab EIOPA hiljemalt 29. juuliks 2027. a
suunised, et täiendavalt täpsustada lõikes 5 sätestatud meetmeid ja iga meetme kohaldamise
asjaolusid. 2025. aasta 29. aprillil avaldas EIOPA konsultatsioonipaberi „on the proposal for
Guidelines on further details on the measures to remove impediments to resolvability and the
circumstances in which each measure may be applied“30. Vt EIOPA konsultatsioonipaberi punktides
1.13–1.53 esitatud selgitusi iga meetme kohta.
30 2e3757ef-dc2b-4c45-94ba-0270ca841246_en
57
Lõiked 6 ja 7. Enne konkreetse meetme rakendamise nõudmist kaalub FI kriisilahendusüksus
selle meetme rakendamise võimalikku mõju kindlustusandja majandustegevuse
usaldusväärsusele ja stabiilsusele ning kindlustusteenuste siseturule.
Alternatiivse meetme määramisel selgitab FI kriisilahendusüksus kindlustusandjale, miks
kindlustusandja esitatud meetmetega ei ole võimalik takistusi kõrvaldada ning kuidas
alternatiivne meede on sobiv ja proportsionaalne takistuste kõrvaldamiseks.
Seega võib alternatiivseid meetmeid rakendada vaid juhul, kui need on sobivad, vajalikud ja
proportsionaalsed, et kõrvaldada või leevendada olulisi takistusi eelistatud
kriisilahendusstrateegia (ja vajadusel ka alternatiivse kriisilahendusstrateegia) tõhusal
rakendamisel. Alternatiivset meedet tuleks pidada sobivaks, kui see suudab oluliselt vähendada
või kõrvaldada asjaomase olulise takistuse õigeaegselt. Alternatiivset meedet tuleks pidada
vajalikuks, kui ei ole võimalik tuvastada „vähem häirivaid“ meetmeid, mis suudaksid saavutada
sama eesmärgi samal määral. Meetme häirivat mõju tuleks hinnata mh kindlustusandjale
kaasnevate kulude ja negatiivsete tagajärgede kaudu. Alternatiivset meedet tuleks pidada
proportsionaalseks, kui kindlustusandja kriisilahenduse ja kriisilahenduseesmärkide
saavutamise võimalik kogukasulik mõju kaalub üles kriisilahenduskõlblikkust takistavate
tegurite kõrvaldamise või vähendamise võimalikud kogukulud ja võimalikud negatiivsed
mõjud.
Lõige 8. Kindlustusandja annab FI kriisilahendusüksusele ühe kuu aja jooksul teada, kuidas ta
plaanib FI alternatiivse meetme nõuet täita.
Lõige 9. Kui FI kriisilahendusüksus on jõudnud järeldusele, et esinevad
kriisilahenduskõlblikkust takistavad asjaolud või ta on otsustanud nõuda alternatiivse meetme
rakendamist, peab ta seda kindlustusandjale igakülgselt põhjendama. Kindlustusandjal on õigus
vastav otsus edasi kaevata.
Lõige 10. Kuna kriisilahenduskõlblikkuse hindamine on osa kriisilahenduse kavandamisest,
peatatakse kindlustusandja kriisilahenduskava koostamine ja kindlustusgrupi korral kava osas
ühisotsusele jõudmine, kui on tuvastatud kriisilahenduskõlblikkust takistavad asjaolud.
Peatamine kestab senikaua, kui FI on kindlustusandja ettepaneku heaks kiitnud või mitte heaks
kiitmise korral teinud otsuse alternatiivse meetme kohta.
Eelnõu § 22. Kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaoludega tegelemine.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 16.
Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus on grupi kriisilahendusasutus, kaaluda ta koos
tütarettevõtjast kindlustusandjate asukohariikide kriisilahendusasutustega
kriisilahenduskõlblikkust takistavate asjaolude hindamist kriisilahenduskolleegiumis.
Lõige 2. Kui kindlustusgrupi ettevõtja suhtes on otsustatud rakendada alternatiivset meedet,
tuleb selles ka kindlustusgrupis ühisotsusele jõuda.
Lõige 3. Kindlustusgrupi kriisilahendusasutus koostab aruande, milles analüüsitakse sisulisi
piiravaid asjaolusid, mis võivad piirata kriisilahendusmeetmete tõhusat rakendamist ja
kriisilahendusõiguste kasutamist kindlustusgrupi suhtes. Aruanne koostatakse koostöös
kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja EIOPA-ga ning pärast konsulteerimist teiste asjasse
puutuvate kriisilahendusasutustega.
58
EIOPA kaasamine toimub kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
nr 1094/2010 artikli 25 lõikega 1, mille kohaselt EIOPA aitab kaasa tõhusate ja järjepidevate
finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kavade, kriisiolukorras kasutatavate menetluste ja
ennetusmeetmete väljatöötamisele ja koordineerimisele ning osaleb selles aktiivselt, et
minimeerida maksejõuetuse süsteemset mõju.
Lõige 4. Lõikes 3 osutatud aruanne esitatakse kindlustusgrupi lõplikule emaettevõtjale ja
teistele asjasse puutuvatele kriisilahendusasutustele, kes omakorda edastavad selle oma
vastutusalas olevatele gruppi kuuluvatele tütarettevõtjast kindlustusandjatele. Ehk kui FI
kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning on vastava aruande saanud
kindlustusgrupi kohta, kuhu kuulub Eesti kindlustusandja, siis ta edastab aruande ka sellele
kindlustusandjale.
Lõige 5. Aruanne sisaldab meetmeid, mis on kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse hinnangul
vajalikud või asjakohased kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude kõrvaldamiseks,
arvestades meetmete mõju kindlustusgrupi ärimudelile.
Lõiked 6–8. Emaettevõtjal võimalik nelja kuu jooksul esitada kindlustusgrupi
kriisilahendusasutusele oma tähelepanekud aruandes esitatu kohta. Samuti võib ta teha
ettepaneku omapoolsete meetmete kohta, millega on võimalik aruandes märgitud piiravate
asjaoludega tegeleda või need kõrvaldada. Kui FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi
kriisilahendusasutus, hindab ta pärast konsulteerimist kindlustusgrupi järelevalve teostajaga
selliste meetmete asjakohasust ning teavitab meetmetest ka teisi kriisilahenduskolleegiumi
liikmeid või kolleegiumis osalejaid ehk nii liikmeid kui ka vaatlejaid nagu on sätestatud eelnõu
§-s 68.
Eelnõu § 23. Ühisotsusele jõudmine kriisilahenduskõlblikust piiravates asjaoludes ja
nendega tegelemises
Lõige 1 ja 3. Kriisilahenduskolleegiumis tuleb ühisotsusele jõuda nii kriisilahenduskõlblikust
piiravates asjaoludes, emaettevõtja esitatud meetmetes kui ka kriisilahendusasutuse nõutud
meetmetes, sealjuures arvestades meetmete võimalikku mõju kõikides nendes lepinguriikides,
kus kindlustusgrupi ettevõtjad tegutsevad.
Lõikes 2 on ette nähtud ühisotsusele jõudmise periood, milleks on neli kuud, arvates hetkest,
kui emaettevõtja esitas omapoolsed meetmed või neli kuud, arvates hetkest, kui sai läbi
ettepaneku esitamise neljakuuline tähtaeg. Ehk kui emaettevõtja ei esitanud omapoolseid
ettepanekuid § 22 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul, tuleb ühisotsusele jõuda nelja kuu jooksul
viidatud tähtaja lõpust arvates.
Lõiked 4 ja 5. Kui meetmetes ei jõuta ühisotsusele ettenähtud tähtaja jooksul, teeb grupi
tasandil meetmete rakendamises lõpliku otsuse kindlustusgrupi kriisilahendusasutus. Otsus
peab olema põhjendatud ja selle on arvestatud teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste
seisukohtade ja reservatsioonidega, mis on esitatud ühisotsusele jõudmise tähtaja jooksul. Otsus
tehakse teatavaks lõplikule emaettevõtjale ja teistele asjasse puutuvatele
kriisilahendusasutustele.
Lõige 6. Kui FI kriisilahendusüksus ei ole kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ning
kriisilahenduskõlblikust piiravates asjaoludes ja meetmetes ei jõuta ühisotsusele, teeb FI
59
kriisilahendusüksus oma otsuse seoses piiravate asjaolude tuvastamise ja asjakohasel juhul
meetmete rakendamisega kindlustusgruppi kuuluva Eesti kindlustusandja suhtes.
Lõiked 7 ja 9. Ühisotsustusmenetluses on pädevatel asutustel õigus pöörduda abi saamiseks ka
EIOPA poole. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikkel 19
reguleerib pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste lahendamist piiriüleste olukordade puhul.
EIOPA poole ei saa pöörduda, kui juba on jõutud ühisotsusele või sellele jõudmise periood on
läbi saanud.
Lõige 8. Kui mõni asjasse puutuv kriisilahendusasutus on pöördunud ühisotsusele jõudmise
perioodi jooksul EIOPA poole, oodatakse ära EIOPA otsuse ning FI kriisilahendusüksus teeb
lõpliku otsuse kooskõlas EIOPA otsusega.
Lõige 10. Kui EIOPA ei tee omapoolset otsust ettenähtud aja jooksul (üks kuu), teeb lõpliku
otsuse FI kriisilahendusüksus.
Lõige 11. Ühisotsus ja lõigetes 4 ja 6 sätestatud otsuseid käsitatakse lõplikena ja kohaldatakse
kriisilahendusasutuste poolt asjaomastes liikmesriikides.
Eelnõu § 24. Kriisilahenduskava koostamine ja kriislahenduskõlblikkuse hindamine
lihtsustatud kujul
Lõige 1. FI kriisilahendusüksus määrab kindlaks kindlustusandjad, kelle kohta koostatakse
kriisilahenduskava ja viiakse läbi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine lihtsustatud kujul. Kui
FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, määrab ta kindlaks ka grupid,
kelle kohta koostatakse lihtsustatud kava ja viiakse läbi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine
lihtsustatud kujul.
Lõige 2. Selleks, et määrata kindlaks lihtsustatud kohaldamise alla kuuluvad kindlustusandjad
ja kindlustusgrupid, võtab FI kriisilahendusüksus aluseks § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolud
(kindlustusgrupi tasandil).
Lõiked 3 ja 4. Lihtsustatud lähenemine tähendab kriisilahenduskava sisu ja detailsuse
vähendamist, esmase kava koostamise tähtaja muutmist ning kava ajakohastamise sageduse
vähendamist. Lihtsustatud kriisilahenduskõlblikkuse hindamine hõlmab nõutava teabe
detailsuse vähendamist.
4. peatükk. Kriisilahenduseesmärgid, kriisilahenduse üldpõhimõtted ja väärtuste
hindamine
1. jagu. Kriisilahenduseesmärgid ja kriisilahenduse üldpõhimõtted
Eelnõu § 25. Kriisilahenduseesmärgid ja nende saavutamine. Paragrahvi aluseks on IRRD
direktiivi artikkel 18.
Lõikes 1 on loetletud kriisilahenduseesmärgid:
- kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitsmine.
Konkreetse isiku või rühma individuaalsed huvid ei tohiks olla ülimuslikud asjaomase
kindlustusandja kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete
huvide üldise tasakaalu suhtes;
- finantsstabiilsuse säilitamine, eelkõige vältides negatiivse mõju edasikandumist ja
säilitades turudistsipliini;
60
- kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse tagamine;
- riigi vahendite kasutamise vältimine või vähendamine.
Kriisilahendusmeetmeid tuleks rakendada ainult selliste kindlustusandjate korral, kes on
makseraskustes või tõenäoliselt jäävad makseraskustesse, ning ainult juhul, kui kriisilahenduse
eesmärkide täitmine on üldistes huvides vajalik ja proportsionaalne, võttes nõuetekohaselt
arvesse kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide
kaitsmise eesmärki. Meetmeid tuleks kohaldada üksnes juhul, kui kindlustusandjat ei saa
likvideerida tavalises maksejõuetusmenetluses, ilma et see mõjutaks põhjendamatult
kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kaitset, destabiliseeriks
finantssüsteemi või takistaks kriitiliste funktsioonide kiiret üleandmist ja jätkumist, ning kui
puudub mõistlik väljavaade alternatiivseks erasektori lahenduseks.
Lõiked 2 ja 3. Seega, kui kriisilahendusasutus valib, millist kriisilahendusmeedet rakendada ja
õigusi kasutada, arvestab ta, milline meede/meetmed ja õigused aitavad kõige paremini kaasa
kriisilahenduseesmärkide saavutamisele. Kõik eesmärgid on võrdse kaaluga ning FI
kriisilahendusüksus peab leidma tasakaalu eesmärkide saavutamise vahel ehk
kriisilahendusasutused ei tohiks seada ühte eesmärki üle teiste eesmärkide, vaid hindaksid igas
olukorras eraldi, mis on kõige mõistlikum viis eesmärkide saavutamiseks.
Lõige 4. Kriisilahenduse korral tuleks otsida lahendusi, mis oleksid rahaliselt võimalikult
„säästlikud“ (minimaalsed kriisilahenduskulud) ja hoiaksid ettevõtja väärtust alles nii palju kui
võimalik. Väärtuse hoidmise põhimõtet ei kohaldata absoluutse reeglina – kui väärtuse
hävimine on vajalik kriisilahenduseesmärkide täitmiseks, siis see on lubatud. Kulude
minimeerimist ei tohiks siiski pidada eraldiseisvaks kriisilahenduseesmärgiks, vaid pigem
põhimõtteks, millest kriisilahendusasutused peaksid juhinduma, kui nad otsustavad, kuidas
kriisilahenduse eesmärke kõige paremini saavutada.
Lõige 5. Kindlustusandja kriitiliste funktsioonide jätkuvuse eesmärgi saavutamiseks valib FI
kriisilahendusüksus lähenemise, mis tagab kindlustuskaitse katkematuse. Nt võib selleks olla
sildkindlustusandja meetme rakendamine.
Lõige 6. Riigi eelarveliste vahendite kasutamise vältimiseks või vähendamiseks tuleks eelistada
muid rahastamise viise. Näiteks tuleks eelistada rahastu või kindlustuse tegemise skeemide
kasutamist.
Eelnõu § 26. Kriisilahenduse algatamise tingimused. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artiklid 19–21 ning selles sätestatakse eeltingimused kriisilahenduse algatamiseks.
Lõige 1. Kindlustusandja suhtes saab algatada kriisilahenduse vaid siis, kui on täidetud kõik
järgmised tingimused:
- kindlustusandja on makseraskustes või esineb oht, et ta satub makseraskustesse (vt selgitust
lõike 3 juures);
- puudub realistlik väljavaade, et mistahes meede (järelevalveline või eraõiguslik, nt kapitali
suurendamine olemasolevate aktsionäride või kolmanda isiku poolt) võiks
makseraskustesse sattumise ära hoida;
- kriisilahendus on avaliku huvi seisukohast vajalik (vt selgitust lõike 5 juures).
Lõige 2. Lõikes 1 sätestatud tingimused peavad olema täidetud ka siis, kui
kriisilahendustegevus on vaja läbi viia muu kriisilahenduse subjekti suhtes.
61
Lõige 3. Kindlustusandja on makseraskustes või tõenäoliselt satub makseraskustesse, kui üks
või mitu järgmist tingimust on täidetud:
- ta ei täida MCR-i või on ilmne, et ta seda lähiajal ei tee, sealjuures puudub selle täitmiseks
realistlik väljavaade;
- ta ei vasta enam tegevusloa saamise tingimustele või ei täida olulises ulatuses õigusaktides
sätestatud nõudeid või objektiivsetele tõenditele tuginedes on ilmne, et ta ei täida
lähitulevikus olulises ulatuses talle õigusaktides kohalduvaid nõudeid, mis võivad olla
aluseks tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisele;
- tal ei ole piisavalt vara, et täita kohustisi või on ilmne, et lähiajal ei jätku varast kohustiste
täitmiseks (IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 punkti b kohaselt töötab EIOPA välja RTS
eelnõu, et täpsustada metoodikaid kindlustus- või edasikindlustusandja vara ja kohustiste
väärtuse hindamiseks kriisilahenduse kontekstis);
- ta ei ole võimeline tasuma õigeaegselt oma võlgu ja muid kohustusi või objektiivsetele
tõenditele tuginedes on ilmne, et ta ei ole selleks võimeline lähitulevikus;
- kindlustusandja taotleb erakorralist avaliku sektori finantstoetust.
Lõige 4 kohustab kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhti teavitama koheselt FI
finantsjärelevalveüksust, kui ta on makseraskustes või esineb makseraskustesse sattumise oht.
Lõikes 5 on määratletud, millal on kriisilahendus avaliku huvi seisukohast vajalik. Esiteks
peaks kriisilahendus aitama kaasa vähemalt ühe kriisilahenduseesmärgi saavutamisele. Teiseks
peab kriisilahendusmeede olema proportsionaalne ning seda tohiks rakendada ainult siis, kui
tavaline maksejõuetusmenetlus ei võimaldaks saavutada kriisilahenduse eesmärke sama hästi
või täiel määral. Põhjenduspunkti 35 kohaselt tuleks selle kindlakstegemisel, kas
kriisilahendusmeetmete rakendamine on avalikes huvides vajalik, arvesse võtta ka kindlustuse
tagamise skeeme, mida kohaldatakse kindlustusandja suhtes, kes vastab
maksejõuetusmenetluse või kriisilahenduse tingimustele.
Lõige 6. Kui kindlustusandja puhul on kriisilahenduse algatamise tingimustest täidetud kaks
tingimust, sealjuures ei ole avaliku huvi tingimus täidetud, ei algatata kindlustusandja suhtes
kriisilahendust, vaid FI järelevalveüksusel on kohustus kindlustusandja lõpetada (ehk pole
kaalutlusruumi).
Lõige 7. Samal ajal, kui kriisilahenduses oleva ettevõtja suhtes viiakse läbi kriisilahendust, ei
tohiks finantsjärelevalveüksus kasutada järelevalvelisi õigusi selle ettevõtja suhtes, välja
arvatud, kui ta on saanud kriisilahendusüksuselt selleks nõusoleku.
Näiteks on komisjon selgitanud: IRRD artikli 19 lõige 2 nõuab, et pädevad asutused ei võtaks
kriisilahendusmeetmete rakendamise perioodil meetmeid, välja arvatud juhul, kui
kriisilahendusasutus sellega nõustub. Selles etapis on võimalik tegevusloa tühistamine, kuid
kriisilahendusasutus võib mitte nõustuda pädeva asutuse poolt Solventsus II direktiivi artikli
144 alusel tehtava tegevusloa tühistamisega.
Sama käib ka muude järelevalveliste meetmete kohta.
Lõige 8. Selleks, et FI kriisilahendusüksus saaks hinnata, kas kriisilahenduse algatamise
tingimus seoses kindlustusandja makseraskusega on täidetud, on tal vaja nõuetekohast sisendit,
sh teavet vastavale järeldusele jõudmiseks. Selle eest aitab hoolitseda FI
finantsjärelevalveüksus, tagades, et kriisilahendusüksusel on olemas vajalik teave tingimustele
vastavuse hindamiseks. Üksused konsulteerivad omavahel vastavale järeldusele jõudmisel.
62
Lõige 9. Kui kindlustusandja kuulub segakindlustusvaldusettevõtjale, kuid mitte otse, vaid
vahepealse kindlustusvaldusettevõtja kaudu, siis kindlustusgrupi kriisilahendus tuleb läbi viia
selle kindlustusvaldusettevõtja tasandil.
Lõikega 10 antakse kriisilahendusasutustele võimalus sekkuda ka muu grupi ettevõtja
(valdusettevõtja) suhtes, isegi kui see ettevõtja ise ei ole kriitilises seisus, kui täidetud on
järgmised kolm tingimust:
- üks või mitu selle ettevõtja tütarettevõtjast kindlustusandjat vastavad kriisilahenduse
algatamise tingimustele;
- tütarettevõtjast kindlustusandja vara ja kohustiste seis on sellised, et tema makseraskustesse
sattumine ohustab kindlustusgrupi teist kindlustusandjat või kindlustusgruppi tervikuna;
- kriisilahendustegevus ettevõtja suhtes on vajalik tütarettevõtjast kindlustusandja
kriisilahenduseks või kindlustusgrupi kui terviku kriisilahenduseks.
Kokkuvõtvalt, kui ühe kindlustusandja probleemid võivad kahjustada kogu gruppi, võib
kriisilahendus hõlmata ka emaettevõtjat.
Lõige 11. Kui lõike 1 punktide 1 ja 2 kriisilahenduse algatamise tingimused on täidetud, tuleb
sellest ka teisi asutusi teavitada. Kui vastavale järeldusele jõudis kriisilahendusüksus, teavitab
ta sellest finantsjärelevalveüksust ja vastupidi. Lisaks tuleb teavitada:
- sellise lepinguriigi finantsjärelevalve ja kriisilahendusasutust, kus kindlustusandja tegeleb
olulise piiriülese kindlustustegevusega;
- kindlustuse tagamise skeeme, millesse kindlustusandja kuulub, kui see on kohaldatav ja
vajalik kindlustuse tagamise skeemi funktsioonide täitmiseks;
- kindlustusgrupi ettevõtja korral kindlustusgrupi järelevalve teostajat ja kindlustusgrupi
kriisilahendusasutust;
- RaMi;
- ESRB-d ja Eesti Panka ning
- finantskonglomeraati kuuluva ettevõtja korral panganduse või/ja investeerimisühingute
kriisilahendusasutust.
Eelnõu § 27. Otsus kriisilahendustegevuse kohta ja nõusolek pankrotimenetluse
algatamiseks
Lõige 1. FI kriisilahendusüksus hindab omal algatusel või FI finantsjärelevalveüksuse esitatud
info põhjal (vt § 26 lõige 11), kas kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti korral on
täidetud kriisilahenduse algatamise tingimused.
Lõige 2. Kui kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes on otsustatud läbi viia
kriisilahendustegevus, peab vastav otsus olema põhjendatud. Ka kriisilahendustegevuse mitte
läbiviimise kohta tehtud otsus peab olema põhjendatud (näiteks eeltingimused on täidetud, aga
kriisilahendust ei algatata, siis tuleb põhjendada, miks ei algatata).
Lõige 3. Kuna kriisilahendustegevus hõlmab nii otsuse tegemist kriisilahenduse algatamise
kohta kui ka otsuseid kriisilahendusmeetmete rakendamise ja kriisilahendusõiguste kohta,
peaks otsuses ka kirjas olema millist kriisilahendusmeedet rakendatakse ning kas lisaks
taotletakse kindlustusandja lõpetamist (kui kriisilahendusasutus otsustab rakendada
kriisilahendusmeetmeid (nt varade ja lepingute üleviimine teisele kindlustusandjale), siis osa
ettevõtja tegevusest võib minna kriisilahenduse alla, kui samal ajal võib ülejäänud ettevõtja
suhtes algatada pankrotimenetluse). Samuti peaks otsus sisaldama teavet erihalduri määramise
kohta ja muid meetmeid pankrotimenetluse alusel.
63
Lõige 4. Kui ettevõtja suhtes on algatatud kriisilahendus või ta vastab selle algatamise
tingimustele, võib selle ettevõtja suhtes pankrotiavalduse esitada ainult kriisilahendusüksus ise.
Kui keegi teine tahab alustada maksejõuetusmenetlust (nt likvideerija või muu kriisilahenduse
subjekti korral nt võlausaldaja, võlgnik), siis saab see toimuda ainult kriisilahendusüksuse
nõusolekul.
Lõige 5. Eesmärk on tagada, et pankrotimenetlust ei algatata enne, kui kriisilahendusüksusel
on olnud võimalus otsustada, kas nad sekkuvad. Selleks tuleb viivitamatult teavitada FI-d
pankrotimenetluse algatamise soovist. See peab juhtuma isegi siis, kui ettevõtja ei ole veel
ametlikult kriisilahenduse all, või otsust kriisilahendustegevuse läbiviimise kohta ei ole veel
avalikustatud. See on selleks, et kriisilahendusüksus saaks reageerida enne, kui olukord
eskaleerub tavapärasesse maksejõuetusmenetlusse.
Seega ei tohiks maksejõuetusmenetlus käivituda enne, kui on tehtud vajalikud teavitamised, ja
FI kriisilahendusüksus on kas siis selgelt öelnud, et ta ei kavatse sekkuda, või kui on möödunud
seitse päeva alates teavitamisest (st FI ei ole reageerinud ja vaikimisi loetakse, et nad ei sekku).
See annab kriisilahendusüksusele aja mõelda ja otsustada, kas võtta kasutusele
kriisilahendusmeetmed või lubada tavapärast pankrotti.
Eelnõu § 28. Kriisilahenduse üldpõhimõtted. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 22.
Lõikes 1 on sätestatud üldised põhimõtted, mida kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja
kriisilahendusõiguste kasutamisel tuleb arvesse võtta.
Punktid 1 ja 2. Kahjumi katavad esmajärjekorras ettevõtja omanikud ning seejärel
võlausaldajad vastavalt nende nõuete rahuldamisjärgule pankrotimenetluses.
Pankrotimenetluses rahuldatakse KindlTS § 171 lõike 2 kohaselt kindlustuslepingutest
tulenevad nõuded neile lepingutele vastava kattevara arvel eelisjärjekorras enne
pankrotiseaduse § 146 lõikes 1 ja § 153 lõikes 1 nimetatud nõudeid ehk kriisilahenduse kahjumi
katmise järjekorras on need nõuded teistest viidatud nõuetest taga pool. Oluline on ka tagada,
et sama nõude rahuldamisjärguga võlausaldajaid koheldakse võrdselt. Arvestama peab ka
seaduses sätestatud eranditega – näiteks ei ole lubatud teatud võlakohustusi kahjude kandmisse
kaasata (nt tagatud nõuded, töötajate nõuded, maksuvõlad). Seega üldpõhimõte on, et kahjusid
kantakse tavapärases järjekorras, aga kui mõne konkreetse võlausaldajate rühma puhul on
kaitse või erand ette nähtud, siis see erisäte on ülimuslik.
Punktid 3 ja 4. Kriisilahenduse läbiviimine tähendab ka, et kõik ettevõtja juhatuse ja nõukogu
liikmed kutsutakse tagasi või vahetatakse välja, välja arvatud, kui nende jätkamine on vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamise tagamiseks, sealjuures peavad nii uued kui ka ametisse
jäänud liikmed osutama igakülgselt abi kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.
Punkt 5. Ettevõtja maksejõuetuse põhjustamise eest võivad füüsilised ja juriidilised isikud
vastutada seaduses sätestatud alustel tsiviil- või kriminaalkorras. Aktisaseltsi korral on nt
juhatuse liikme vastutus sätestatud ÄS §-s 315 ja nõukogu liikme vastutus §-s 327.
Karistusseadustiku § 384 reguleerib karistamist maksejõuetuse põhjustamise eest.
Punkt 7. KKELS § 61 lg 2 kohaselt ei tohiks ettevõtja omanikud, kindlustusvõtjad, kindlustatud,
soodustatud isikud ja muud võlausaldajad kanda suuremat kahju, kui nad kannaksid, kui
64
ettevõtja likvideeritaks pankrotimenetluses. Kahju kandmise hindamisel lähtutakse §-s 62
sätestatust.
Punkt 8. Kriisilahendustegevus viiakse läbi kooskõlas kaitsemeetmetega, mis on sätestatud
seaduse 7. peatükis.
Lõige 2. Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja õiguste kasutamisel peab arvestama, kuidas
see võib mõjutada teisi ettevõtjaid ja teiste riikide kindlustusvõtjaid, reaalmajandust ja
finantsstabiilsust, kui kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi, mille ettevõtjad tegutsevad
erinevates riikides.
Lõige 3. Kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja -õiguste kasutamisel peab arvestama
Euroopa Liidu riigiabi käsitlevate õigusaktidega. Liidu riigiabi raamistik on defineeritud IRRD
direktiivi artikli 2 punktis 42, olles ELi toimimise lepingu artiklitega 107, 108 ja 109
kehtestatud ning ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 4 või artikli 109 alusel vastu võetud
määrustega ja kõigi muude liidu aktidega, sealhulgas suuniste, teatiste ja teadetega loodud
raamistik.
Lõikega 4 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 22 lõige 4, mis sätestab, et kui ettevõtja suhtes
rakendatakse kriisilahendusmeedet, kohaldatakse selliste ettevõtjate töötajaskonna suhtes
nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ31 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate
õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, artikli 5 lõikes 1 sätestatut.
Direktiiv 2001/23/EÜ on Eesti õigusesse üle võetud töölepingu seadusega (edaspidi TLS).
Üldreeglina jäävad töölepingud ettevõtja üleminekul kehtima. Vastavalt TLS §-le 112 lähevad
töölepingud muutumatul kujul üle ettevõtja omandajale vastavalt VÕS-ile, kui ettevõtja jätkab
sama või sarnast majandustegevust. Kriisilahenduses, sarnaselt tööandja pankroti
väljakuulutamisega, töölepingud automaatselt üle ei lähe.
Lõikega 5 nähakse ette, et FI kriisilahendusüksus teavitab vajaduse korral
kriisilahendusmeetme või -õiguse rakendamisel ettevõtja töötajate esindajaid ning konsulteerib
nendega. FI rakendab kriisilahendusmeetmeid ja kasutab kriisilahendusõigusi, ilma et see
piiraks äriühingu juhtorganites töötajate esindatust. Tuleb silmas pidada, et juba FI koostatavad
kriisilahenduskavad peaksid sisaldama menetlusi töötajate esindajate teavitamiseks ja nendega
konsulteerimiseks vajaduse korral kogu finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse vältel.
Vajaduse korral tuleb selles kontekstis järgida ka kollektiivlepinguid.
IRRD artikli 22 lõige 5 ei mõjuta tööandjate kohustusi teavitada ja konsulteerida töötajate
esindajatega vastavalt ELi või riiklikele õigusaktidele.
Eelnõu 29. Väärtuse hindamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 23.
Lõiked 1–3. Väärtuse hindamise eesmärk on tagada, et kriisilahendus oleks õiglane ja
läbipaistev nii ettevõtja, võlausaldajate kui ka laiemalt finantsstabiilsuse huvides. Maksejõuetu
kindlustusandja vara ja kohustiste väärtuse hindamine peaks põhinema õiglastel,
usaldusväärsetel ja realistlikel eeldustel, mis kehtisid ajal, mil kriisilahendusmeetmeid
rakendama hakatakse. Õiglane hindamine peab kajastama vara tegelikku turuväärtust või selle
õiglast väärtust, mitte olla kallutatud mingi osapoole kasuks. Ettevaatlik – tuleb arvestada riske
ja ebakindlust, näiteks mitte ülehinnata vara väärtust või alahinnata kohustisi. Realistlik –
31 EUR-Lex - 02001L0023-20151009 - ET - EUR-Lex
65
hinnang peab vastama tegelikkusele, mitte toetuma liiga optimistlikele või ebarealistlikele
eeldustele.
Enne igat kriisilahendustegevust tuleks hinnata ettevõtja vara, kohustisi ja õigusi. Seega tuleks
esimene hindamine teha enne kriisilahenduse algatamise kohta otsuse tegemist. See on oluline
selleks, et olla veendunud, kas kriisilahenduse algatamise tingimused on täidetud.
Väärtuse hindamiseks määrab FI kriisilahendusüksus sõltumatu eksperdi, kuid kui seda ei ole
võimalik läbi viia sõltumatu eksperdi poolt, siis kiireloomulisust arvestades võib esialgse
hindamise teha FI kriisilahendusüksus ning see kehtib hetkeni, kui on läbi viidud sõltumatu
hindamine.
IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et täpsustada,
milliste asjaolude korral on isik sõltumatu kriisilahendusasutusest ja artikli 1 lõike 1 punktides
a–e osutatud ettevõtjast (kindlustusandjatest ja emaettevõtjast kindlustusandjatest ja
valdusettevõtjatest).
Lõige 4. Kui otsus kriisilahenduse algatamise kohta on tehtud, viiakse läbi teine hindamine.
See on selleks, et:
- teha otsus, millist kriisilahendusmeedet rakendada;
- tagada, et ettevõtja kogu kahjum võetakse täies ulatuses arvesse;
- saada teavet selle kohta, kas või kui palju omandiõiguse instrumente tühistada või
lahjendada;
- teha otsus tagamata kohustiste allahindamise või konverteerimise ulatuse kohta;
- teha otsus vara, kohustiste, õiguste ja kohutuste või omandiõiguse instrumentide kohta ja
saada teavet, et teha otsus kriisilahenduses olevale ettevõtjale või asjakohasel juhul ettevõtja
omanikele makstava tasu suuruse kohta, kui rakendatakse sildkindlustusandja meedet;
- teha otsus vara, kohustiste, õiguste ja kohustuste või omandiõiguse instrumentide kohta,
mis võidakse üle anda kolmandast isikust omandajale.
Lõige 5. Hindamine peab olema läbi viidud kooskõlas KindlTS §-s 43 sätestatud vara ja
kohustiste hindamisega (turupõhine hindamine), kuid säte annab paindlikkuse seda hindamist
ka vajadusel kohandada, et võtta arvesse olukorda, kui ei ole täidetud kindlustusandja tegevuse
jätkamise eeldus ning et võtta arvesse kriisilahendusmeetmete rakendamisega seotud
konkreetseid asjaolusid.
Lõige 6. Väärtuse hindamise suhtes peaks kehtima kaebuse esitamise õigus, kuid sellist kaebust
peab olema võimalik esitada ainult juhul, kui see käsitleb samal ajal ka kriisilahendusmeetme
või -õiguse otsust.
Eelnõu § 30. Väärtuse lõplik ja esialgne hindamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artiklid 24 ja 25.
Lõikes 1 on selgitatud, millal on tegemist lõpliku väärtuse hindamisega ja millal on tegemist
esialgse hindamisega. Nagu § 29 lõikes 2 on sätestatud, võib FI kriisilahendusüksus läbi viia
väärtuse hindamise, kui väärtuse hindamist ei ole võimalik läbi viia sõltumatu eksperdi poolt.
Lõplikuks loetakse väärtuse hindamist, kui selle on läbi viinud sõltumatu ekspert. FI läbiviidud
hindamine on esialgne.
Lõige 2. Esialgsed hindamised peavad sisaldama varu (puhvrit) võimalike täiendavate kahjude
katmiseks ning selle varu olemasolu peab olema asjakohaselt põhjendatud. See aitab tagada, et
66
kriisilahenduse käigus ei hinnata ettevõtja olukorda liiga optimistlikult ning et on arvestatud
võimalusega, et kahjud võivad tegelikkuses suuremad olla.
IRRD direktiivi artikli 25 lõike 4 kohaselt töötab EIOPA välja tehniliste standardite eelnõu, et
täpsustada esialgses väärtuse hindamises arvesse võetava täiendava kahjumi puhvri arvutamise
metoodikat.
Lõige 3. Kui kriisilahendustegevuse läbiviimise otsuse tegemisel tugineti esialgsele väärtuse
hindamisele, tuleb lõplik väärtuse hindamine teha esimesel võimalusel.
Lõiked 4 ja 5. Lõplik väärtuse hindamine tagab, et kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti raamatupidamisarvestuses võetakse arvesse kahjum täies ulatuses. Lisaks annab see
teavet, kas või millises ulatuses on vaja võlausaldajate nõudeid taastada või hüvitisi suurendada.
Nimelt, kui hindamise tulemusel selgub, et ettevõtja vara netoväärtus on suurem, kui esialgse
hindamise käigus leitud väärtus, võib FI kriisilahendusüksus suurendada mõjutatud
võlausaldajate selliste nõuete väärtust, mis on allahinnatud või restruktureeritud. Kui
kriisilahenduse käigus loodi sildkindlustusandja, mis võttis üle vara ja kohustusi, siis võib FI
kriisilahendusüksus nõuda täiendavat tasu nende varade/kohustuste eest kas
kriisilahendusmenetluses olevale ettevõtjale või (sõltuvalt olukorrast) omanikele.
Lõikes 6 on sätestatud, mida lõpliku väärtuse hindamise hindamisakt peab sisaldama. Aktile
lisatakse:
- uuendatud raamatupidamise aruanne (ajaliselt ja sisuliselt ajakohastatud
raamatupidamisandmed ehk kui tavapäraselt esitatakse raamatupidamisandmed eelmise
majandusaasta lõpu seisuga, siis kriisilahenduse korral tuleb need tuua jooksvale hetkele)
ning hinnang vara ja kohustiste turuväärtuse kohta;
- finantsseisundi aruanne, sealhulgas asjakohasel juhul sõltumatu aktuaarifunktsiooni täitva
isiku hinnang kindlustustegevuse seaduse §-s 45 sätestatud tehniliste eraldiste väärtuse
kohta;
- lisateave vara, tehniliste eraldiste ja teiste kohustiste turuväärtuse ning bilansilise väärtuse
kohta.
Lõige 7. Lõplikul väärtuse hindamisel tuleb esitada võlausaldajate jagamine klassidesse
vastavalt nende nõuete rahuldamisjärkudele ning hinnang, kuidas omanike ja võlausaldajate
klasse oleks eeldatavalt koheldud, kui ettevõtja oleks likvideeritud tavalises
maksejõuetusmenetluses. See hinnang ei piira käesoleva seaduse §-s 62 sätestatud hindamise
läbiviimist. IRRD direktiivi artikli 24 lõike 6 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et
täpsustada väärtuse hindamise ja §-s 62 sätestatud hindamiste eraldiseisvust.
Lõige 8. Hindamisel ei tohi arvestada võimaliku avaliku sektori finantstoetusega
kriisilahenduse ajal.
5. peatükk. Kriisilahendusmeetmed
1. jagu. Üldsätted
Eelnõu § 31. Kriisilahendusmeetmed
Põhjenduspunkti 55 kohaselt on tähtis tagada, et kriisilahendusasutustel on erinevates
olukordades vajalik paindlikkus, et algatada kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine,
anda tema vara, õigused ja kohustised üle kindlustusvõtjate jaoks parimatel tingimustel või
jaotada ülejäänud kahjumit. Seetõttu on asjakohane sätestada, et kriisilahendusasutused peaksid
saama rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet nii juhul, kui eesmärk on viia
67
maksejõuetu kindlustusandja kriisilahendus läbi maksevõimelisena likvideerimise teel, kui ka
juhul, kui kriitilise tähtsusega kindlustusteenused antakse üle ning kindlustusandja järelejäänud
osa lõpetab oma tegevuse ja likvideeritakse. Selles kontekstis võib olla õigustatud
kindlustustegevusega seotud kohustiste restruktureerimine, et tagada kindlustuskaitse olulise
osa jätkumine ning kui seda loetakse olevaks kindlustusvõtjate parimates huvides.
Lõige 1. Seaduses on välja pakutud viis kriisilahendusmeedet, mida FI kriisilahendusüksus saab
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks rakendada ettevõtja suhtes, kes vastab kriisilahenduse
algatamise tingimustele.
Kriisilahendusmeetmeid tuleks kavandada nii, et need sobiksid paljude erinevate enamjaolt
ettearvamatute stsenaariumidega tegelemiseks, võttes arvesse võimalikke erinevusi
kriisiolukorras oleva üksiku kindlustusandja ja laiema süsteemse kriisi vahel. Seetõttu peaksid
kriisilahendusmeetmed hõlmama kõiki neid stsenaariume, kaasa arvatud kriisilahenduses oleva
kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine kuni tema lõpetamiseni, kriisilahenduses
oleva kindlustusandja võõrandamine või aktsiate või osade müük, sildkindlustusandja loomine,
maksejõuetu kindlustusandja langenud väärtusega või ebapiisava tootlusega portfellides
olevate varade ja kohustiste eraldamine, samuti kapitaliinstrumentide ja muude kõlblike
kohustiste allahindamine või konverteerimine.
Lõige 2. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede – probleemset
kindlustusandjat ei likvideerita pankrotimenetluses, vaid tal lubatakse järk-järgult täita
olemasolevad kindlustuslepingud kuni nende lõppemiseni, ilma uusi kindlustuslepinguid
sõlmimata. Seega, kuigi ettevõtja on maksejõuline, ta likvideeritakse rahulikult – ta ei osuta
enam uusi teenuseid, vaid lõpetab olemasolevad lepingud.
Lõige 3. Kindlustusandja võõrandamise meede ehk ettevõtja müümine, mille tulemusel antakse
kindlustusandja aktsiad ja osad, vara, õigused, kohustised või osa sellest üle ostjale ehk
kindlustusandja omandajale.
Lõige 4. Sildkindlustusandja peamine eesmärk on tagada maksejõuetu kindlustusandja
kindlustusvõtjatele pakutavate kriitiliste funktsioonide jätkumine, mistõttu antakse
kriisilahenduses oleva kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohutised
või osa nendest üle sildkindlustusandjale.
Lõige 5. Vara ja kohustiste eraldamise meede võimaldab anda kriisilahenduses oleva ettevõtja
vara, õigused ja kohustised üle vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale. (vt § 35 selgitusi).
Lõige 6. Allahindamis- või konverteerimismeede võimaldab omandiõiguse instrumente,
kapitaliinstrumente ja muid kõlblikke kohustise alla hindannata või neid konverteerida (vt § 41
selgitusi).
Eelnõu § 32. Kriisilahendusmeetmete rakendamise üldpõhimõtted. Paragrahviga võetakse
üle IRRD direktiivi artikkel 26.
Lõige 1. Vara ja kohustiste eraldamise meedet saab rakendada vaid koos mõne teise
kriisilahendusmeetmega. Muid meetmeid võib rakendada eraldi ja omavahel koos.
Lõige 2. Kui kriisilahendusmeetme rakendamine toob kaasa selle, et kindlustusvõtjad või muud
võlausaldajad kannavad kahju või nende nõuded restruktureeritakse või konverteeritakse, tuleb
68
rakendada kapitaliinstrumentide ja kõlblike kohustiste alla hindamist või konverteerimist koos
vastava kriisilahendusmeetmega või vahetult enne seda.
Seega enne, kui kindlustusvõtjate või muude võlausaldajate nõudeid kärbitakse või
konverteeritakse (nt vahetatakse omakapitaliks), tuleb kõigepealt vähendada või konverteerida
ettevõtja kapitaliinstrumente ja muid kõlblikke kohustisi – see tähendab, et kõigepealt
kasutatakse ettevõtjasiseseid vahendeid kahju katmiseks. Seega, kõigepealt peavad kahju
kandma ettevõtja omanikud ja investorid (aktsionärid, võlakirjaomanikud jms, kelle
instrumendid on kvalifitseeritud kahjumikatmiseks), alles seejärel võivad kahju kanda tavalised
võlausaldajad, sh kindlustusvõtjad.
Lõige 3. Kui kriisilahenduse käigus saadakse teatud tulu (nt vara müügist) pärast seda, kui on
kaetud mõistlikud ja õiguspärased kulud, mis on seotud kriisilahenduse elluviimisega, siis
ülejäänud tulu tuleb kõigepealt kasutada nendele isikutetele (nt kindlustusvõtjate ja teiste
võlausaldajate) hüvitise maksmiseks, kelle nõudeid varem vähendati (ehk kes kandsid kahju)
ja kelle nõuet ei kompenseeritud. Seega kõigepealt kaetakse kõik kulud, mis kriisilahenduse
rakendamisega on põhjendatult tehtud (nt õigusabi, varade hindamine, ostja leidmisega seotud
kulud jne) ning kui kriisilahenduses kirjutati nõuded (kindlustusvõtjate või teiste võlausaldajate
nõuded) osaliselt maha, s.t nad said vähem kui nende täies mahus nõue, siis saadud tulu peab
kõigepealt minema nendele selle vahe kompenseerimiseks. Teisisõnu, enne kui raha
kasutatakse millekski muuks või jaotatakse teistele, tuleb kompenseerida osaliselt hüvitatud
nõuded.
Lõige 4. Kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitse
on üks kriisilahenduse peamisi eesmärke. Kindlustuslepingust tulenevate nõudeid võib
konverteerida vaid väga viimase võimalusen, kui selliste nõuete konverteerimine toob kaasa
parema kindlustusvõtjate kaitse võrreldes muu kriisilahendusmeetme rakendamise ja nõuete
konverteerimisega. Kriisilahendusasutused peavad hoolikalt kaaluma füüsiliste isikute ning
mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sõlmitud kindlustuslepingutest tulenevate
nõuete võimaliku allahindamise või konverteerimise tagajärgi.
Lõiked 5 ja 6. Kui kindlustusandja võõrandamise või sildkindlustusandja meetme rakendamise
korral antakse üle osa kriisilahenduses oleva ettevõtja varast, õigustest või kohustistest, siis
likvideeritakse alles jäänud ettevõtja tavalises maksejõuetusmenetluses.
Lõikes 6 selgitatakse, millal ja kuidas tuleks lõpetada (likvideerida) kriisilahenduse käigus
järele jäänud ettevõtja – nn residual entity, kellel on kriisilahenduse raames osa vara või kohustisi
üle antud. Alles jäänud ettevõtja tuleb lõpetada mõistliku aja jooksul, kuid mitte kohe ja
automaatselt. Likvideerimist võib edasi lükata, kuid see alles jäänud ettevõtja peab pakkuma
ajutiselt teenuseid või tuge, et aidata uuel ettevõtjal või omandajal, kellele vara ja kohustised
anti, kindlustustegevusega jätkata. Samuti võib esineda muid põhjuseid, miks alles jäänud
ettevõtja olemasolu on vajalik, et saavutada kriisilahenduseesmärgid (nt finantsstabiilsuse
kaitse, kindlustusvõtjate huvide tagamine) või et täita §-s 28 sätestatud üldpõhimõtteid.
Lõige 7 sätestab, et FI kriisilahendusüksus, Tagatisfond või RaM saab tagasi nõuda kulutusi,
mis on tehtud kriisilahenduse läbiviimiseks. Näiteks saab lahutada selle kulu maha makstavate
tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale ettevõtjale või ettevõtja
omanikule. Lisaks on võimalus nõuda see sisse kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt ja ka
lahutada see kulu kindlustusandja või vara ja kohustise ettevõtja tegevuse lõpetamisel tekkinud
kulust. Nimetatud asutustel on eesõigus oma kulude hüvitamiseks enne üldjärjekorras olevate
võlausaldajate nõudeid.
69
Lõikega 8 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 26 lõige 6, mille kohaselt peab tagama, et kui
kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamise tulemusena antakse
kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused või kohustised üle teisele ettevõtjale, ei kohaldata
riigisisese maksejõuetusõiguse norme, milles käsitletakse võlausaldajatele kahjulike
õigusaktide tühisust või mittetäidetavust. Lõike 8 kohaselt ei kohaldata pankrotiseaduse §-
des 110–116 sätestatut ehk FI tehingute suhtes tagasivõitmist. Näiteks kui FI kannab
kriisilahenduse käigus kindlustusandja lepingud üle sildkindlustusandjale või müüb vara, siis
ei saa hiljem vaidlustada neid tehinguid tagasivõitmise korras.
Lõikega 9 võetakse üle direktiivi (EL) 2017/113232 muudatused seoses ühinguõiguse sätete
mitte kohaldamisega kriisilahenduse ajal – kriisilahendusmeetmete rakendamisel ja
kriisilahendusõiguste kasutamisel ei kohaldata ümberkujundamise, jagunemise ega ühinemise
puhul omanike õiguste suhtes ÄS-is sätestatut. Direktiivist tulenevalt on eraldi välja toodud, et
ei kohaldata ÄS §-des 391–405 ja 418–43310 ühinemise, §-des 4911–49110 piiriülese
ümberkujundamise ja §-des 4771–47710 piiriülese jagunemise kohta sätestatut. KindlTS § 138
lõike 2 kohaselt on vaid Euroopa äriühingust kindlustusandja piiriülene ümberkujundamine
lubatud. Kuigi kindlustusandjate jagunemine ei ole KindlTS § 139 kohaselt lubade, ei kohaldata
muu kriisilahenduse subjekti korral neid ÄS jagunemise sätteid.
Lõikega 10 võetakse üle direktiivi 2017/1132 artikli 84 lõike 3 muudatused, mille kohaselt ei
kohaldata selle direktiivi artiklit 49, artikli 58 lõiget 1, artikli 68 lõikeid 1, 2 ja 3, artikli 70
lõike 2 esimest lõiku ning artikleid 72–75, 79, 80 ja 81 juhul, kui rakendatakse IDDR direktiivi
kriisilahendusmeetmeid, -õigusi ja korda.
Direktiivi 2017/1132 artikkel 49 reguleerib eksperdi aruannet mitterahalise sissemakse kohta.
Lõike 1 kohaselt koostab üks või mitu haldus- või kohtuorganite määratud või kinnitatud
sõltumatut eksperti mitterahalise sissemakse kohta aruande enne äriühingu asutamist või talle
tegevuse alustamiseks tegevusloa andmist. Kuna kindlustusandja asutamisel peab aktsiakapital
või osakapital olema tasutud rahalise sissemaksena, siis artikkel 49 ei ole kindlustusandjate
puhul asjakohane.
Kriisilahenduse ajal ei kohaldata ka direktiivi 2017/1132 artikli 58 lõiget 1, mille kohaselt tuleb
märgitud kapitali olulise vähenemise korral kutsuda aktsionäride üldkoosolek liikmesriikide
seadustes sätestatud tähtaja jooksul otsustamaks, kas äriühing tuleb lõpetada või peab võtma
muid meetmeid. Kriisilahendus on erakorraline menetlus ning kui tavapärases olukorras on
ettevõtja kõrgeim juhtimisorgan üldkoosolek, siis kriisilahenduse ajal on otsustusõigus
kriisilahendusasutusel. Seetõttu ei kohaldata mh ÄS § 171, 172, 176 ja 292, 294 ja 2941.
Direktiivi 2017/1132 artikli 68 lõiked 1–3 reguleerivad üldkoosoleku otsust suurendada
kapitali. Direktiivi kohaselt peab kõik kapitali suurendamise otsused tegema üldkoosolek.
Vajaduse korral teeb märgitud kapitali suurendamise otsuse kindlaksmääratud summa piires
selleks volitatud äriühingu juhtorgan. Kui äriühingul on mitut liiki aktsiaid, hääletavad kapitali
suurendamise või kapitali suurendamiseks loa andmise üle eraldi vähemalt iga aktsialiigi
aktsionärid, kelle õigusi tehing mõjutab. Eesti õiguses on kapitali suurendamise kohta otsuse
tegemine reguleeritud ÄS §-des 192, 1921 ja §-des 339–342.
Direktiivi 2017/1132 artikli 70 lõike 2 esimene lõik reguleerib, et mitterahaline sissemakse
tuleb esitada aruandes, mille enne kapitali suurendamist koostab üks või mitu sõltumatut
32 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2017/1132, 14. juuni 2017, äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta
(kodifitseeritud) (EMPs kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst
70
eksperti, kelle on määranud või kinnitanud haldus- või kohtuorgan. ÄS § 344 kohaselt
kohaldatakse sissemaksega aktsiakapitali suurendamisele aktsiaseltsi asutamisel sissemaksete
tegemise ja aktsiate märkimise sätteid (§ 249). ÄS 194 kohaselt kohaldatakse osakapitali
suurendamisel mh §-s 143 sätestatut (mitterahalise sissemakse väärtuse hindamine).
Direktiivi 2017/1132 artikkel 72 reguleerib rahalise sissemaksega kapitali suurendamist. Igal
kapitali suurendamise juhul rahalise tasu eest tuleb aktsiaid pakkuda aktsionäridele eesõiguse
alusel proportsionaalselt nende aktsiate osakaalule kapitalis. Aktsionäride eesõigus on
sätestatud ÄS §-s 345. Osanike eesõigus on sätestatud ÄS §-s 193, kuid kuna KindlTS § 115
lõike 4 kohaselt ei kohaldata osakapitali suurendamisele ÄS § 193, ei ole sellel viidatud ka
välistuse tegemisel. Kuna artikkel 72 reguleerib mh ka seda, et liikmesriikide seadused võivad
sätestada, et põhikiri, asutamisleping või kooskõlas käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud
kvoorumi-, häälteenamus- ja avalikustamisnõuetega tegutsev üldkoosolek võib anda volituse
eesõiguse piiramiseks või välistamiseks äriühingu organile, kes on volitatud otsustama
märgitud kapitali suurendamise põhikirjajärgse kapitali piires. Nõukogu õigus suurendada
aktsiakapitali on sätestatud ÄS §-s 349.
Direktiivi 2017/1132 artikkel 73 reguleerib üldkoosoleku otsusega seonduvat märgitud kapitali
vähendamiseks ning artikkel 74 reguleerib märgitud kapitali vähendamist mitut liiki aktsiate
korral. Aktsiakapitali vähendamise otsustamine on sätestatud ÄS §-s 356 ja osakapitali
vähendamise otsustamine on sätestatud ÄS §-s 197. Artikkel 75 reguleerib võlausaldajate
tagatisi märgitud kapitali vähendamise korral, mis on Eesti õiguses reguleeritud ÄS § 358 lõikes
3 ja § 199 lõikes 3.
Direktiivi 2017/1132 artikkel 79 reguleerib märgitud kapitali vähendamist aktsiate
sundtühistamise teel. Eesti õigus ei tunne sundtühistamise mehhanismi (v.a kriisilahenduse
korral). Artikkel 80 reguleerib märgitud kapitali vähendamist selliste aktsiate tühistamise teel,
mille omandab äriühing ise või mis omandatakse tema arvel ning artikkel 81 reguleerib
märgitud kapitali tagasiostmist või vähendamist mitut liiki aktsiate korral (ÄS § 356 lõige 2).
Sildkindlustusandja asutamise korral ei ole asjakohane kohaldada ka ÄS § 246–248.
2. jagu. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine
Eelnõu § 33. Kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meede. Paragrahviga
võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 27.
Lõige 1. Meede tähendab olemasolevate kindlustuslepingute teenindamist ilma uute lepingute
sõlmimiseta. Uute kindlustuslepingute sõlmimine on keelatud ning kindlustusandja võib
tegutseda üksnes olemasoleva portfelli haldamisega kuni oma tegevuse täieliku lõpetamiseni.
Lõiked 2 ja 3. Kindlustusportfelli haldamiseks peab kindlustusandja täitma MCR-i (mis
võimaldab tal jätkata olemasolevate kohustuste katmist, vajadusel nõutakse kapitali
suurendamist (rekapitaliseerimist – kriisilahenduse käigus saab kapitaliinstrumendid (nt
aktsiad, allutatud võlakirjad) ja muud kõlblikud kohustised (sh kindlustusandja võlad,
erandkorras ka kindlustusnõuded) alla hinnata või konverteerida omakapitaliks) ning tema üle
teostab FI järelevalvet kuni tema lõpetamiseni ehk isegi kui kindlustusandja tegevusluba on ära
võetud (ei pea olema ära võetud meetme rakendamiseks), peab ta jääma kindlustusjärelevalve
üldreeglite ja eesmärkide alla seni, kuni tegevus on lõplikult lõpetatud. Sealjuures peavad
kindlustusandja vastutavad isikud ja töötajad vastama kuni kindlustusandja lõpetamiseni
õigusaktidest tulenevatele nõuetele (et tagada nõuetekohane kindlustusportfelli haldamine).
71
Lõige 4. FI kriisilahendusüksus ja finantsjärelevalveüksus teevad koostööd, et jälgida
kindlustusandja rahavooge ja kulusid. Sellel on mitu eesmärki: väärtuse säilitamine ehk
ettevõtja väärtus ei tohi kriisi käigus kiiresti langeda, mistõttu tuleb vältida rahavoogude
kontrollimatut äravoolu või tarbetuid kulutusi; turukõlblikkuse säilitamine, et ettevõtja või selle
osad oleksid atraktiivsed potentsiaalsetele ostjatele (või teistele lahendustele), juhul kui
plaanitakse vara müüki või restruktureerimist.
Üksuste koostöö käigus hinnatakse ka kindlustusandja kavandatud muudatusi seoses vara
kooseisuga ning jälgitakse edasikindlustuskorda. Lisaks nõutakse vähemalt kord kvartalis
aktuaari sõltumatuid ülevaateid tehniliste eraldiste ja reservi kohta.
Lõige 5. Kui rakendatakse kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimise meedet, võib FI
kriisilahendusüksus:
- piirata või keelata igasuguse tasu maksmise aktsionäridele ja teistele omanikele (sh
dividendid, kasumiosalus või muud omakapitalina käsitletavad tasud, teatud tüüpi
võlakirjad);
- piirata või keelata ka muutuva (tulemuspõhise) tasu ja vabatahtlike pensionihüvede
maksmist töötajatele või juhtkonnale.
Lõige 6. Kindlustusandja, kelle suhtes rakendati kindlustusandja maksevõimelisena
likvideerimise meedet, lõpetatakse, kui kindlustusandja vara, õigused ja kohustised või oluline
osa nendest müüakse kolmandale isikule või kindlustusandja vara realiseeritakse täielikult ja
tema kohustised täidetakse täies ulatuses (sõltuvalt kumb tegevus leiab aset varem).
Lõige 7. Kui maksevõimelisena likvideerimise meedet ei ole võimalik enam rakendada, kuna
kohustiste väärtus ületab vara väärtuse, siis FI kriisilahendusüksus otsustab, kas lõpetada see
kindlustusandja tavalises maksejõuetusmenetluses või rakendada muud kriisilahendusmeedet.
3. jagu. Kindlustusandja tasulisena võõrandamine, sildkindlustusandja asutamine ning
vara ja kohustiste eraldamine
Eelnõu § 34. Kindlustusandja võõrandamise, sildkindlustusandja asutamise ning vara ja
kohustiste eraldamise meetme rakendamise üldpõhimõtted. Paragrahviga võetakse üle
IRRD direktiivi artikkel 28, milles on reguleeritud kolme kriisilahendusmeetme üldised
põhimõtted.
Meetmed hõlmavad kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, kohustiste, õiguste või omandiõiguse
instrumentide või osa nende üleandmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ostjale,
sildkindlustusandjale või vara ja kohustise valitsemise ettevõtjale.
Lõige 1. Ettevõtja võõrandamise, sildkindlustusandja ning vara ja kohustiste eraldamise
meetmete rakendamiseks ei küsita kindlustusandja omaniku või kolmanda isiku nõusolekut.
See annab kriisilahendusasutusele võimaluse tegutseda kiiresti ja tõhusalt, ilma et peaks jälgima
tavapäraseid äriühinguõiguse ja väärtpaberituru seaduse protseduure, mis võiksid takistada või
aeglustada kriisilahendust. Erand on ostja ja sildkindlusandja puhul (ehk nemad peavad
üleandmisega ka ise nõus olema).
Lõiked 2 ja 3. Kui § 32 lõike 3 kohaselt hüvitatakse tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude
sissenõudmist seoses kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse
kasutamisega esmalt kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele, siis ostja (võõrandamise
72
meetme rakendamisel) või sildkindlustusandja makstava tasu saavad kooskõlas § 32 lõikega 7
kriisilahenduses oleva ettevõtja omanikud, kui nende omandiõiguse instrumendid on üle antud
ostjale või sildkindlustusandjale ja kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised
või osa nendest on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale.
Kui § 32 lõikes 3 ja 7 ei ole sätestatud teisiti, saab kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt otse
omandatud vara, õiguste ja kohustiste eest vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjalt tasu see
kriisilahenduses olev ettevõtja.
Lõikes 4 on viide seaduses sätestatud õiguskaitsemeetmetele (vt 7. peatüki selgitus).
Lõige 5. Vajadusel võib teha täiendavaid vara, kohustiste, õiguste või omandiõiguse
instrumentide üleandmisi, kui see on vajalik kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.
Lõiked 6–8. Koos õiguste üleandmisega saavad ostja ja sildkindlustusandja õiguse olla makse-
ja arveldussüsteemi liige, reguleeritud väärtpaberituru osaline ja kindlustuse tagamise skeemi
liige. Ostjal ja sildkindlustusandja peavad vastama nendes olemise ja osalemise tingimustele.
Juhul, kui nad ei vasta nende olemise või osalemise tingimustele, ei või liikmeks või osaliseks
olemist või nendes osalemist piirata põhjusel, et ostjal või sildkindlustusandjal puudub
krediidireiting või see ei ole piisaval tasemel, et saada liikmeks või osaliseks (uutel üksustel
pole alati veel krediidireitingut). FI kriisilahendusüksuse nõusolekul võib ostja või
sildkindlustusandja olla määratud perioodil nimetatud süsteemi või kindlustuse tagamise
skeemi liige või turu osaline ilma juurdepääsuluba omamata. See periood ei või olla pikem kui
24 kuud, samas võib ostja või sildkindlustusandja taotlusel FI kriisilahendusüksus seda perioodi
pikendada.
Lõige 9. Sätte eesmärk on tagada, et kriisilahenduse käigus üle antud vara, õiguste või
kohustistega seoses või nende suhtes ei säiliks mingeid nõudeõigusi nendel isikutel, kelle vara
üle ei antud.
Eelnõu § 35. Vara ja kohustiste eraldamise meede. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 30 ning meetme põhieesmärk on hõlbustada portfelli üleandmist. Tegemist
on meetmega, mida saab kasutada vaid koos mõne muu kriisilahendusmeetmega. Meede
võimaldab anda kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja vara, õigused või
kohustised üle eraldiseisvale ettevõtjale, et need kõrvaldada, hallata ja lõpetada.
Lõikes 1 on sätestatud olukorrad, mil vara ja kohustise eraldamise meedet tuleks rakendada
(kui esineb mõni järgmistest olukordadest). Esiteks, kui turuolukorda arvesse võttes võib vara,
kohustiste või õiguste realiseerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ebasoodsalt mõjutada
ühte või mitut finantsturgu. Teiseks, kui üleandmine on vajalik, et hõlbustada kindlustusandja
maksevõimelisena likvideerimise meetme rakendamist või tagada kriisilahenduses oleva
ettevõtja või sildkindlustusandja korrapärane toimimine ning kolmandaks, kui portfelli
üleandmine on vajalik parima likvideerimistulemuse saavutamiseks (nt otse pankrotis müües
saaks vara eest vähem).
Lõige 2. Selle meetme rakendamiseks peab olema loodud eraldi ettevõtja (vara ja kohustiste
valitsemise ettevõtja), kelle asutab või omandab RaM (FI kriisilahendusüksuse ettepanekul)
ning kes võtab vastu ühe või mitme kriisilahenduses oleva ettevõtja või sildkindlustusandja
kogu vara ja kõik õigused ja kohustised või osa nendest.
73
Lõike 3 kohaselt haldab vara ja kohustiste eraldamise ettevõtja talle üle antud portfelli
eesmärgiga see lõpuks parima hinna eest võõrandada või nõuetekohaselt realiseerida.
Seega on vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ülesandeks portfelli hallata eesmärgiga saada
sellest maksimaalne väärtus kätte, proovides näiteks vara kas maha müüa või pikema aja
jooksul hallata ja likvideerida ning mitte kohe maha kanda. Kui müüki ei saa mõistlikult teha,
siis vara lihtsalt realiseeritakse aja jooksul. Seda tehakse süsteemselt ja korralikult, mitte
kiirustades.
Lõike 4 kohaselt peab vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja asutamisel FI kriisilahendusüksus
selle ettevõtja asutamislepingu ja põhikirja heaks kiitma. Samuti peab ta heaks kiitma juhatuse
ja nõukogu liikmete määramise, nende tasud ja ülesanded ning ettevõtja strateegilise plaani ja
riskiprofiili.
Lõike 5 kohaselt määrab FI kriisilahendusüksus selle meetme rakendamisel hüvitise, mille eest
vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale vara, kohustised ja õigused üle antakse. Selle hüvitisel
võib olla nominaal (üleandmine võib toimuda näiteks ka sümboolse 1 euro eest) või negatiivne
väärtus (varade/kohustiste üleandmise eest võib olla vaja peale maksta).
Lõige 6. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja eesmärk ei ole mitte ainult kriisilahenduses
oleva ettevõtja vara, kohustiste ja õiguste vastu võtmine, vaid ka sildkindlustusandja meetme
rakendamisel selle sildkindlustusandja tema vara, kohustiste ja õiguste omandamine.
Lõige 7. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjaid võib olla ka mitu, sealjuures võib
kriisilahenduses oleva ettevõtja portfelli üle anda ühele või mitmele vara ja kohustiste
valitsemise ettevõtjale mitu korda.
Lõiked 8–10 reguleerivad vara, kohustiste ja õiguste tagasi andmist kriisilahenduses olevale
ettevõtjale. Sellisel juhul peab see võimalus olema ette nähtud üleandmise lepingus ning
kriisilahenduses oleval ettevõtjal on kohustus vara, kohustised ja õigused tagasi võtta. Samuti
tuleb need tagasi võtta, kui nende klass ei vasta üleandmise tingimustele, mis on seatud
üleandmise aluseks olevas lepingus. Tagasiandmine võib toimuda igal ajal ja see peab vastama
portfelli üleandmise lepingus seatud üleandmise tingimustele.
Lõige 11. Vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja ei vastuta kriisilahenduse alla sattunud
ettevõtja aktsionäride, osanike ja võlausaldajate ees – vähemalt mitte tavapärases ärilises või
juriidilises mõttes, välja arvatud juhul, kui selle juhtkond on raskelt hooletu või käitunud
tahtlikult valesti.
Lõige 12. Konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks peavad vara ja kohustiste valitsemise
ettevõtjal olema kehtestatud sise-eeskirjad.
Eelnõu § 36. Kindlustusandja võõrandamise meede. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 31, mille kohaselt on üheks kriisilahendusmeetmeks kriisilahenduses oleva
kindlustusandja müük (sh osaline müük).
Lõige 1. Meetme rakendamine tähendab, et FI kriisilahendusüksus võib nõuda kriisilahenduses
oleva kindlustusandja võõrandamist, st tema omandiõiguse instrumentide, kogu vara, kõikide
õiguste ja kohustiste või osa selle üleandmist ostjale, kes ei ole sildkindlustusandja.
74
Lõige 2. Kuna meetme rakendamise eesmärgiks on, et ostja jätkab kindlustustegevuse raames
vastu võetud kindlustusportfelli haldamisega, peab tal olema ka kindlustustegevuse
tegevusluba. Kui tal seda ei ole, vaatab FI finantsjärelevalveüksus tegevusloa taotluse läbi
õigeaegselt, arvestades KindlTS-is sätestatud tegevusloa menetlemise tähtaegadega.
Komisjon on õigeaegset tegevusloa läbivaatamist selgitanud järgmiselt: täpne ajastus loa
taotluste läbivaatamiseks vastavalt artikli 31 lõikele 4 jääb iga liikmesriigi pädeva asutuse
otsustada. Luba peab olemas olema üleandmise hetkel, mitte enne seda.
Lõige 3. Üleandmine peab toimuma ärilistel alustel, arvestades juhtumi konkreetseid tingimusi
(nt turgude olukord, ajasurve, vara iseloom), ning see peab vastama EL riigiabi reeglitele.
Kriisilahendusasutus peab tegema kõik mõistlikud pingutused, et saavutada võimalikult õiglane
hind, mis vastab eelnevale väärtuse hindamisele, arvestades olukorra eripära.
Lõige 4. Kriisilahenduses oleva ettevõtja ostja nõusolekul võib ette näha tingimused
tagasimüügi kohta, kui see on põhjendatud ning arvestades olukorra eripära. Tagasimüügi
korral antakse portfell tagasi kriisilahenduses olevale kindlustusandjale või selle algsele
omanikule. Kindlustusandja või algne omanik on kohustatud portfelli tagasi võtma.
Lõiked 5 ja 6. Kuna võõrandamise teel on võimalik omandada ka osa kindlustusandja
omandiõiguse instrumentidest ning kui selle tulemusena omandatakse kindlustusandjas oluline
osalus või seda suurendatakse, siis seadusest tulenevalt peab FI finantsjärelevalveüksus viima
läbi olulise osaluse hindamise. FI finantsjärelevalveüksus peab arvestama, et hindamine ei
põhjustaks viivitusi kriisilahendusmeetme rakendamises, sealjuures ei takistaks
kriisilahenduseesmärkide saavutamist.
Kui hindamist ei ole lõpule viidud omandiõiguse üleandmise kuupäevaks, siis need antakse küll
ostjale üle, aga osaluse hindamisaja ja portfelli müügi perioodi jooksul ei saa ostja hääletada
seoses omandatud aktsiate või osadega. See õigus on ainult FI kriisilahendusüksusel, kuid ta ei
pea seda õigust kasutama. Samuti ei vastuta ta hääleõiguse kasutamise või kasutamisest
loobumise tagajärgede eest. Lisaks ei kohaldata selle perioodi jooksul KindlTS §-s 121
sätestatut ehk osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärgesid.
Lõiked 7–9. Kohe, kui osaluse hindamine on lõpule viidud, tuleb sellest ostjat teavitada. Kui
otsus on positiivne, võib ostja teostada oma hääleõigust omandatud aktsiate ja osade suhtes
selle otsuse teadasaamisest arvates. Kui otsus on negatiivne, ei ole ostjal õigust hääletada seoses
nende aktsiate ja osadega ning see õigus on ainult FI kriisilahendusüksusel. Lisaks võib FI
kriisilahendusüksus ostjalt nõuda teatud perioodi jooksul omandiõiguse instrumentide
edasivõõrandamist, arvestades sealjuures kehtivaid turutingimusi. Samuti kohaldub sellisel
juhul KindlTS § 121 (ehk ei kohaldata lõike 6 punkti 3).
Lõige 10. Ostja saab koos üleantud portfelliga kõik õigused, mis olid kriisilahenduses oleval
kindlustusandjal.
Eelnõu § 37. Sildkindlustusandja. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 32 ja
33. Sildkindlustusandja on kindlustusandja, kes on avaliku sektori asutuse omanduses või
kriisilahendusasutuse kontrolli all. Sildkindlustusandja peamine eesmärk on tagada
maksejõuetu kindlustusandja kindlustusvõtjatele pakutavate kriitiliste funktsioonide jätkumine.
Lõige 1. Kuna Eesti õiguse kohaselt on taoline õigus riigivaraseaduse kohaselt
Rahandusministeeriumil, siis on lõikes 1 sätestatud, et sildkindlustusandja asutab
75
Rahandusministeerium (FI kriisilahendusüksuse ettepanekul). Sildkindlustusandja asutatakse,
et võtta vastu kriisilahenduses oleva kindlustusandja kõik omandiõiguse instrumendid või osa
nendest ning võtta vastu ja saada enda omandisse ühe või mitme kriisilahenduses oleva
kindlustusandja vara ning kõik õigused ja kohustised või osa nendest. See võib olla vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks ja kriisilahenduses oleva ettevõtja müümiseks.
Lõige 2. Sildkindlustusandja juhtkonda määratakse FI kriisilahendusüksuse esindaja või
esindajad. Vastav ettepanek tehakse valdkonna eest vastutavale ministrile.
Lõige 3. RaM kooskõlastab FI kriisilahendusüksusega sildkindlustusandja asutamislepingu ja
põhikirja, lõikes 2 nimetamata nõukogu ja juhatuse liikmed, kõikide nõukogu ja juhatuse
liikmete ülesanded ja tasud, sildkindlustusandja strateegilise plaani ja riskiprofiili.
Lõige 4. Kuna sildkindlustusandja on kindlustusandja KindlTS tähenduses, kelle roll on jätkata
kriisilahenduses oleva kindlustusandja kindlustustegevusega, kohalduvad talle ka KindlTS
sätestatud kohustused ja nõuded, sh tegevusloa nõue. Samuti teostatakse ta üle KindlTS kohast
järelevalvet. Tal on õigus kasutada kõiki õigusi, mis olid ka kriisilahenduses oleval
kindlustusandjal.
Lõiked 5 ja 6. Erandkorras võib sildkindlustusandjale anda tegevusloa ilma, et ta vastaks oma
tegevuse alguses lühiajaliselt KindlTS-is sätestatud nõuetele. Selleks esitab FI
kriisilahendusüksus taotluse FI finantsjärelevalveüksusele. Kui viimane otsustab sellise
tegevusloa anda, märgib ta ajavahemiku, mille jooksul tehakse sildkindlustusandja suhtes
erand, sealjuures ei tohi see periood olla pikem kui 24 kuud.
Tavapärased nõuded on mahukad ja aeganõudvad. Kindlustusandja tegevusloa saamiseks peab
ettevõtja tavaliselt vastama KindlTS sätestatud rangetele kapitali, juhtimise ja muudele
nõuetele. Kui jäädakse ootama, kuni kõik need tingimused on täidetud, võib kriisiolukorras
tekkida viivitus, mis seaks ohtu kindlustusvõtjate kaitse ja finantssüsteemi toimimise. Kriisi
lahendamine peab olema kiire. Sildkindlustusandja peab saama alustada tegevust kohe pärast
probleemse kindlustusandja ülevõtmist. Seetõttu lubatakse tal lühiajaliselt tegutseda ka ilma, et
kõik regulatiivsed nõuded oleksid koheselt täidetud. Kuna see on vaid ajutine mehhanism, on
erand maksimaalselt 24 kuud. Selle aja jooksul peab sildkindlustusandja kas viima end
nõuetega vastavusse või tema portfell müüakse, ühendatakse või likvideeritakse.
Lõige 7. Sildkindlustusandja tegevus peab olema kooskõlas EL riigiabi reeglitega. FI
kriisilahendusüksus võib selleks ette näha sildkindlustusandja tegevuse piirangud.
Lõike 8 kohaselt ei kohaldata sildkindlustusandja asutajaõiguste teostamisele, juhtimisele ja
järelevalvele riigivaraseaduse 6. peatüki 1. ja 3. jaos, välja arvatud §-s 88, sätestatut. Seaduse
6. peatüki 1. jagu reguleerib aktsionäri ja osaniku õiguste teostamist ja 3. jagu reguleerib
juhtimist ja järelevalvet. Sildkindlustusandja juhtimisele kohaldatakse § 88, mis reguleerib riigi
osalusega äriühingu juhtimise erisusi.
Lõige 9. Sildkindlustusandja eesmärk on müüa üle võetud kindlustusandja või vara, õigused ja
kohutused edasi erasektorile niipea, kui turutingimused seda võimaldavad. See kõik peab
toimuma kooskõlas liidu, sh Eesti konkurentsieeskirjadega, et vältida turumoonutusi või
ebaausat riigiabi. Seega on eesmärk piirata riigi sekkumise kestust ja ulatust kriisilahenduses,
suunates vara võimalikult kiiresti tagasi erasektori kätte läbipaistval ja konkurentsisõbralikul
viisil.
76
Lõige 10. IRRD direktiivi artikli 66 lõike 3 kohaselt peab ka sildkindlustusandja kehtestama
sise-eeskirjad konfidentsiaalsusnõuete järgmise tagamiseks.
Eelnõu § 38. Sildkindlustusandja asutamise meetme rakendamine.
Lõige 1. Kuna sildkindlustusandja on loodud eesmärgiga võtta üle kriisilahenduses oleva
kindlustusandja omandiõiguse instrumendid, vara, õigused ja kohustised või osa nendest, on
lõike 1 kohaselt FI kriisilahendusüksusel õigus need sildkindlustusandjale üle anda.
Lõige 2. Üle antud kohustiste koguväärtus ei tohi ületada üle antud õiguste ja vara koguväärtust,
sest kui üle antakse rohkem kohustusi kui vara, tekitatakse uuele üksusele juba algusest peale
negatiivne netoväärtus, mis võib omakorda vajada täiendavat riigiabi või põhjustada edasist
kahju. Sildkindlustusandja peab olema suuteline jätkama talle üle antud kohustuste täitmist,
eelkõige kindlustusvõtjate, soodustatud isikute, kindlustatute ja kahjustatud isikute ees.
Lõige 3 reguleerib üle võetud omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste tagasi
andmist kriisilahenduses olevale kindlustusandjale või algsetele omanikele, kes võtavad need
tagasi, kui see on üleandmise lepingus eelnevalt kindlaks määratud ning kui teatud
omandiõiguse instrumendid, vara, õigused või kohustised ei kuulu omandiõiguse
instrumentide, vara või kohustiste klassi ega vasta üleandmise tingimustele, mis on seatud
üleandmise aluseks olevas lepingus. Näiteks on lepingus täpselt määratletud, et üle antakse
kindlustuslepingud, kindlustusvõtjate nõuded jne, aga kui üle antakse mõni kohustis, mis ei
kuulu eelnevalt kindlaks määratud klassi, siis kehtib selle kohustise tagasiandmise õigus.
Lõike 4 kohaselt võib tagasiandmise teha igal ajal ja tagasiandmine peab vastama kõikidele
üleandmise lepingus seatud üleandmise tingimustele.
Lõige 5. Pärast sildkindlustusandja meetme rakendamist võib vastavad omandiõiguse
instrumendid, vara, õigused või kohustised üle anda kolmandast isikust ostjale.
Lõige 6. Sildkindlustusandja ei vastuta kriisilahenduse alla sattunud ettevõtja aktsionäride,
osanike ja võlausaldajate ees – vähemalt mitte tavapärases ärilises või juriidilises mõttes, välja
arvatud juhul, kui selle juhtkond on raskelt hooletu või käitunud tahtlikult valesti.
Eelnõu § 39. Sildkindlustusandja lõpetamine.
Lõikes 1 on sätestatud sildkindlustusandja lõpetamise tingimused. FI kriisilahendusüksus teeb
otsuse lõpetamise kohta, kui üks tingimustest on täidetud. Sildkindlustusandja lõpetatakse, kui
sildkindlustusandja:
- ühineb muu ettevõtjaga:
- ei vasta enam talle kohalduvatele nõuetele;
- vara, õigused ja kohustised või oluline osa nendest võõrandatakse uuele ostjale;
- vara realiseeritakse ja tema kohustised täidetakse täies ulatuses.
Lõike 2 kohaselt saab sildkindlustusandja lõpetamisel saadud tulu selle omanik. Kuna
sildkindlustusandja on riigi osalusega äriühing, siis laekub see tulu riigieelarvesse. Sealjuures
peab arvestama § 32 lõigetega 3 ja 7. Esmajärjekorras hüvitatakse tulu, mis tekib pärast
mõistlike kulude sissenõudmist, kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille
võrra nõuded hinnati alla neid kompenseerimata. Lõige 7 reguleerib, mis viisil võib FI, RaM
või Tagatisfond sisse nõuda kriisilahendusmeetmete rakendamisel või kriisilahendusõiguste
kasutamisel tekkinud mõistlikud kulud.
77
Eelnõu § 40. Nõuded ettevõtja ja tema vara, õiguste, kohustiste ja omandiõiguse
instrumentide võõrandamisele
Lõige 1. Kriisilahenduses oleva kindlustusandja, sildkindlustusandja või selle omandiõiguse
instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste müümisel tuleb järgida pakkumise nõudeid, sealjuures
võib vara, õiguste ja kohustiste kogumeid pakkuda eraldi.
Lõige 2. Pakkumine peab olema läbipaistev ja ostu-müügiga üle antava vara, õiguste, kohustiste
ja omandiõiguse instrumentide kohta ei esitata eksitavat teavet. Samuti ei tohiks ühte
võimalikku ostjat asetada põhjendamatult soodsamasse ega ebasoodsamasse olukorda,
võrreldes teiste võimalike ostjatega. Pakkumisel ei tohiks esineda ka huvide konflikti (et
kellelgi müügiprotsessis osalejatest ei oleks isiklikku või asutuse huvi, mis mõjutaks
müügitehingu objektiivsust) ja ühelegi võimalikule ostjale ei anta ebaõiglast eelist. Arvestada
tuleks ka vajadusega kriisilahedus võimalikult kiiresti lõpule viia ning seda tuleks teha suurimat
kasu andval viisil.
Lõige 3. FI kriisilahendusüksusel on õigus teha pakkumine ka kindlale võimalikule ostjale.
Lõike 4 eesmärk on võimaldada ajutist konfidentsiaalsust turuteavituse osas kriisilahenduse
kontekstis, et vältida täiendavat turu ebastabiilsust või väärtuse vähenemist kriitilisel hetkel.
Teave, mis käsitleb maksejõuetu kindlustusandja turustamist ning enne kindlustusandja
võõrandamise meetme rakendamist võimalike ostjatega peetud läbirääkimisi, on tõenäoliselt
tundlikku laadi ja võib kahjustada usaldust kindlustusturu vastu. Seetõttu on oluline tagada, et
sellise teabe üldsusele avaldamist, mida nõutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 596/2014 kohaselt, võib lükata edasi selle kindlustusandja kriisilahenduse
kavandamiseks ja struktureerimiseks vajaliku aja võrra.
Lõikes 5 on lõike 2 kohaldamise erand. FI kriisilahendusüksus võib otsustada mitte kohaldada
pakkumisele lõikes 2 sätestatud nõudeid, kui see on põhjendatud ja nõuete kohaldamine seaks
ohtu ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamise.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: niipea, kui ei ole võimalik täita ühte IRRD artikli 29 lõikes
2 sätestatud nõudest, ei oleks võimalik korraldada müüki vastavalt sellele lõikele ning võiks
kohalduda erand artikli 29 lõike 3 alusel. Seega võib artiklis 29 lõikes 3 kasutatud väljendit
„nõuded“ tõlgendada kui „üks nõuetest“.
4. jagu. Allahindamise või konverteerimismeede
Eelnõu § 41. Allahindamis- või konverteerimismeetme ulatus. Paragrahviga võetakse üle
IRRD direktiivi artikkel 35. Tegemist on n-ö ettevõtjasisese kahju kandmise mehhanismiga.
Lõige 1. Kriisilahendusasutustel on erinevates olukordades vajalik paindlikkus, et algatada
kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine, anda tema varad, õigused ja kohustised üle
kindlustusvõtjate jaoks parimatel tingimustel või jaotada ülejäänud kahjumit. Seetõttu on
asjakohane, et kriisilahendusasutused saavad rakendada allahindamis- või
konverteerimismeedet nii juhul, kui eesmärk on viia maksejõuetu kindlustusandja
kriisilahendus läbi maksevõimelisena likvideerimise teel, kui ka juhul, kui kriitilise tähtsusega
kindlustusteenused antakse üle ning kindlustusandja järelejäänud osa lõpetab oma tegevuse ja
likvideeritakse.
78
Punkt 1. Selleks, et kindlustusandjat saaks maksejõulisena likvideerida, peab ta juriidiliselt
olema maksejõuline. Selleks on vaja piisavalt kapitali Solventsus II nõuete järgi ja vahendeid
lepingute täitmiseks. Kui tal pole piisavalt kapitali, tuleb ta enne meetme rakendamist
rekapitaliseerida – muidu ei saa teda juriidiliselt maksejõuliseks pidada.
Punkt 2. Teiseks võimaluseks on nõudeõiguste konverteerimine või nende vähendamine.
Näiteks muudetakse kindlustusvõtjate või muude võlausaldajate nõue aktsiateks või
vähendatakse nõuete või võlainstrumentide põhisummat ehk vähendatakse seda osa, mille
võlausaldaja või kindlustusvõtja võiks tavapäraselt tagasi saada. Oletame, et kahjunõue on 100
000 eurot, kuid see vähendatakse 60 000 eurole.
Kuna kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute kollektiivsete huvide kaitse on
üks kriisilahenduse peamisi eesmärke, tuleks kindlustuslepingutest tulenevatele nõuete suhtes
rakendada allahindamis- või konverteerimismeedet viimase abinõuna ning kriisilahendusasutus
peab hoolikalt kaaluma füüsiliste isikute ning väikeste ja mittekeerukate ettevõtjate sõlmitud
kindlustuslepingutest tulenevate kindlustusnõuete võimaliku allahindamise tagajärgi.
Lõiked 2 ja 3. FI kriisilahendusüksus võib muuta küll kindlustuslepingu tingimusi, kuid ta ei
tohi vähendada õigusaktides sätestatud kohustuslikke minimaalseid kindlustussummasid.
Näide: kui kohtutäiturite kohustusliku ametikindlustuse kindlustussumma alampiir ühe
kindlustusjuhtumi kohta on vähemalt 200 000 eurot, siis seda alammäära FI vähendada ei tohi.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: IRRD artiklit 35 lõiget 1 võib tõlgendada nii, et see lubab
ka kindlustusmaksete tõstmist, tingimusel et sellised muudatused toetavad IRRD artiklis 18
sätestatud kriisilahenduse eesmärkide saavutamist ning on kooskõlas NCWO põhimõttega.
Lõige 4. FI kriisilahendusüksus määrab summa, mille võrra asjakohased kapitaliinstrumendid,
võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised alla hinnata või konverteerida, toetudes
läbiviidud väärtuse hindamisele.
Lõige 5. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine ei eelda ettevõtja õigusliku
vormi muutmist, kuid FI kriisilahendusüksus võib vajadusel kaaluda selle muutmist. Juriidilise
vormi muutmise vajaduses võib tekkida seetõttu, et mitte iga ühinguvorm ei võimalda
võlausaldajate nõudeid konverteerida omakapitaliks. Täpsustus annab kriisilahendusasutusele
paindlikkuse – esmalt kasutatakse olemasolevat vormi, aga kui õiguslik raamistik ei luba, siis
võib vormi muuta. Näiteks kindlustusühistu ei saa emiteerida aktsiaid, mida võlausaldajatele
konverteerimiseks pakkuda, mistõttu võib osutada vajalikuks ta õigusliku vormi muutmine
(kuigi ÄS § 478 lõike 1 kohaselt ei ole tulundusühistu ümberkujundamine lubatud, siis
kriisilahenduses see ei kehti).
Lõiked 6–8. Kuigi allahindamis- või konverteerimismeedet tuleks rakendada maksejõuetu
kindlustusandja võimalikult paljude erinevate tagamata kohustiste puhul, et tagada
kriisilahenduse tulemuslikkus ja selle eesmärkide täitmine, tuleks teatavat liiki tagamata
kohustised allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamisalast välja jätta. Allahindamis-
või konverteerimismeedet ei ole asjakohane rakendada tagatud, kollateraliseeritud või muul
viisil garanteeritud nõuete suhtes, kuna selline allahindamine või konverteerimine võib olla
ebatõhus või see võib avaldada negatiivset mõju finantsstabiilsusele.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: artikli 35 lõike 5 punktis a nimetatud tagatud kohustiste
hulka ei kuulu kohustused, mis on tagatud kindlustuse tagatise skeemide kaudu.
79
Kriitiliste funktsioonide järjepidevuse huvides ei tuleks rakendada allahindamis- või
konverteerimismeedet teatavate kohustiste suhtes, mis on seotud maksejõuetu kindlustusandja
töötajatega, või kaubanduslike nõuete suhtes, mis on seotud kindlustusandja igapäevase
toimimise jaoks kriitilise tähtsusega kaupade ja teenustega. Samuti ei tohiks allahindamis- või
konverteerimismeedet rakendada maksejõuetu kindlustusandja pensioniskeemiga seotud
kohustiste suhtes.
Süsteemse ülekandumise riski vähendamiseks ei tohiks allahindamis- või
konverteerimismeedet rakendada maksesüsteemide liikmeks olemisest tulenevate selliste
kohustiste suhtes, mille järelejäänud tähtaeg on lühem kui seitse päeva, ega kindlustusandjate,
krediidiasutuste ja investeerimisühingute, välja arvatud samasse kindlustusgruppi kuuluvate
ettevõtjate ees olevate selliste kohustiste suhtes, mille esialgne tähtaeg on lühem kui seitse
päeva.
Kohustistega seotud erandid peaksid kehtima võrdselt nii kolmandates riikides kui ka liidus.
Tagamaks, et kohustisi saab kolmandates riikides alla hinnata või konverteerida, on sätestatud,
et loetelu hõlmab kohustisi, mis on reguleeritud kolmanda riigi õigusaktides.
Lõikega 9 sätestatakse loetelu olukordadest, mille esinemisel võib FI kriisilahendusüksus
erandkorras välistada meetme rakendamise täielikult või osaliselt. Vastav õigus on, kui selliste
kohustiste allahindamine või konverteerimine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik või kui
meetme mitte rakendamine on rangelt vajalik ja proportsionaalne kriitiliste funktsioonide ja
põhiäriliinide jätkuvuse saavutamiseks, et säilitada ettevõtja võime jätkata põhiliste toimingute
ja tehingute tegemist ning teenuste osutamist. Samuti võib see olla vajalik ja proportsionaalne
negatiivse mõju ulatusliku levimise vältimiseks, mis võib põhjustada olulisi häireid Eesti või
liidu majanduses laiemalt. Meetme rakendamist on võimalik täielikult või osaliselt välistada,
kui see põhjustaks kohustuste väärtuse vähenemise sellisel viisil, et muud võlausaldajad (pärast
allutatud võlainstrumente) peaksid katma kahjumit suuremas ulatuses kui olukorras, kus
vastavate kohustiste konverteerimine oleks välistatud. Samuti võib välistamine olla vajalik ja
proportsionaalne, kolmandatele isikutele hüvitatakse nende isikukahju ja kahju, mis on kaetud
kolmandate isikute kohustustega seotud kindlustuslepingutega, kui sellised lepingud on
kohustuslikud.
Eelnõu § 42. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise mõju ettevõtja
omanikule. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 36.
Lõikes 1 täpsustatakse, mida tehakse omandiõiguse instrumentidega allahindamis- või
konverteerimismeetme rakendamisel.
Punkt 1. Üheks võimaluseks on omandiõiguse instrumentide tühistamine või nende andmine
võlausaldajatele, kelle nõudeõiguste suhtes rakendatakse konverteerimist.
Punkt 2. Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja vara on suurem kui kohustised, siis konverteerides
kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid või muud kõlblikud kohustised aktsiateks või muudeks
omandiõiguse instrumentideks, kindlustusandja omakapital suureneb ja seniste omanike
osalused vähenevad.
Lõige 2. Omandiõiguse instrumendi konverteerimisel tuleb kasutada konverteerimise määra (vt
§ 43).
80
Lõige 3. Valiku tegemisel, kas tühistada olemasolevad omandiõiguse instrumendid või
vähendada nende arvestuslikku väärtust või teha mõlemat, võtab FI kriisilahendusüksus arvesse
väärtuse hindamise tulemusi ja summat, mille võrra ta on otsustanud esimese taseme
omavahendeid vähendada ja asjakohased kapitaliinstrumendid alla hinnata või konverteerida.
Lõiked 4 ja 5. Kui omandiõiguse instrumentide omandamise tulemusel tekib isikul oluline
osalus ettevõtjas või see suureneb, viib FI finantsjärelevalveüksus läbi olulise osaluse
hindamise vastavalt KindlTS-ile, sealjuures peab ta arvestama, et hindamine ei põhjustaks
viivitusi meetme rakendamisel ega takistaks kriisilahenduseesmärkide saavutamist. Kui ta ei
ole hindamist kapitaliinstrumentide konverteerimise kuupäevaks lõpule viinud, kohaldatakse §
36 lõiget 6.
Eelnõu § 43. Konverteerimismäär. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 37.
Lõige 1. Konverteerimismäär on tegur või koefitsient, mille alusel arvutatakse, kui mitu aktsiat
või muud omandiõigust andvat instrumenti saab ühe konkreetse instrumendi või selle
väärtuseühiku eest. Seda saab määratleda kas ühe konkreetse kohustise alusel (nt 1 võlakiri on
10 aktsiat) või rahalise ühiku järgi (nt iga 100 euro kohta 25 aktsiat).
Lõige 2. Kui FI kriisilahendusüksus kasutab õigust konverteerida kriisilahenduses oleva
ettevõtja võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi, sealhulgas kindlustuslepingutest tulenevaid
nõudeid kindlustusandja, asjaomase emaettevõtja või sellise sildkindlustusandja omandiõiguse
instrumentideks, millele kindlustusandja või muu kriisilahenduses oleva subjekti vara, õigused
või kohustised üle antakse, võib ta kohaldada kapitaliinstrumentide ja kohustiste eri klasside
suhtes erinevat konverteerimise määra. Sealjuures peab ta jälgima, et oleks tagatud kooskõla
ühe või mõlema punktis 1 ja 2 sätestatud põhimõttega. Esiteks peab määra kasutamisega olema
tagatud mõistlik hüvitis nendele võlausaldajatele, kes on kandnud kahju seoses allahindamis-
või konverteerimisõiguse kasutamisega ning teiseks peaks kõrgema nõude rahuldamisjärguga
kohustiste konverteerimise määr olema kõrgem kui allutatud kohustistel.
Eelnõu § 44. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise lisatingimused.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 38.
Lõikes 1 on esitatud n-ö hierarhia ehk FI kriisilahendusüksus rakendab allahindamist või
konverteerimist samal põhimõttel nagu pankrotimenetluses nõuete rahuldamisel – s.t kindlas
järjekorras. Reeglina peaksid kriisilahendusasutused rakendama allahindamis- või
konverteerimismeedet viisil, mis on kooskõlas võlausaldajate pari passu kohtlemisega ning
kohaldatavate maksejõuetust käsitlevate õigusaktide kohaste kohustuslike nõude
rahuldamisjärkudega.
81
Joonis 2. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamine
Omavahendite liigitumine esimese, teise ja kolmanda taseme omavahenditeks sõltub kindlatest
tunnustust ja piirangutest (vt KindlTS § 57). Esimese taseme omavahendid on näiteks
kindlustusandja sissemakstud lihtaktsiakapital, korrigeerimisreserv ehk kõige stabiilsemad ja
usaldusväärsemad vahendid kahjude katmiseks. Teise taseme omavahendid on näiteks allutatud
kohustised (ehk teatud piirangutega vahendid). Kolmanda taseme omavahendeid saab kasutada
ainult piiratud ulatuses ja ajutiselt riskide katteks. Eesti kindlustusandjate omavahendite
kvaliteet on Euroopa keskmisest parem – piiranguteta esimese taseme omavahendite osakaal
on 2024. aasta andmete põhjal üle 97%33. Teise tasandi omavahendite osakaal on 3%.
Seega peaks kahjumi esmajärgus katma omavahendite koosseisu arvatud instrumentidega ning
see tuleks jaotada omanike vahel kas aktsiate või osade tühistamise või üleandmise või osaluse
olulise lahjendamise teel. Kui sellest ei piisa, tuleks allutatud laen konverteerida või alla
hinnata. Kõrgema nõude rahuldamisjärguga kohustisi tuleks konverteerida või alla hinnata
ainult siis, kui allutatud laen on täies ulatuses konverteeritud või alla hinnatud.
Lõige 2. Kui näiteks selgub, et esialgne väärtuse hindamine (nt kui suur on kahjum ja kui palju
tuleb omanike või võlausaldajate õigusi vähendada) oli liiga karm ja lõplik hindamine näitab,
et tegelik kahju oli väiksem, siis tuleb võlausaldajatele ja seejärel omanikele hüvitada see osa,
mida neilt „liiga palju“ võeti. Seda tehakse üleshindamismehhanismi kaudu.
Lõige 3. Otsustades, kas kohustusi tuleks alla hinnata või muuta omakapitaliks, ei konverteerita
kõrgema nõude rahuldamisjärjekorraga kohustiste klassi, kui sellest madalama
rahuldamisjärjekorraga kohustised on jäänud puutumata. Seega kõigepealt kaotavad
aktsionärid, siis allutatud võlakirjade omanikud. Alles siis, kui nende nõuded on ammendatud,
võib minna tavaliste võlausaldajate kallale. Ei ole lubatud võtta näiteks tavalistelt
võlausaldajatelt (kõrgem järk) raha, kui allutatud võlakirjade omanikud (madalam järk) on
puutumata.
33European Insurance Overview 2024
82
Lõige 4. Nõuded, mis tulenevad omavahenditest (nt aktsionäride ja kapitaliinvestorite panus)
on madalama rahuldamisjärguga kui muud nõuded (näiteks nõuded töötajate, teenuseosutajate,
kindlustusvõtjate jne ees ei ole omavahenditest tulenevad).
Lõike 5 on ette nähtud kolm põhimõtet asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja
muude kõlblike kohustiste põhisumma alla hindamiseks. Esiteks peaks nõude vähendamine
olema lõplik. Kui hiljem peaks selguma, et vähendus oli liiga karm, võib toimuda osaline
üleshindamine (write-up) vastavalt lõikes 2 sätestatule. Teiseks ei anna vähendatud osa enam
nõudeõigust (näiteks kui 100 miljoni euro suurune võlakirja vähendatakse 30 miljoni võrra, siis
selle 30 miljoni osas pole isikul enam nõudeõigust). Erand on olemasolevatele kohustistele ning
kui vähendamine vaidlustatakse kohtus, siis võib tekkida õigus kahjuhüvitisele. Kolmandaks ei
saa ettevõtja omanik muud hüvitist, kui lõikes 6 sätestatud kompensatsioon emiteerimise näol.
Lõige 6. Selleks, et saaks teise ja kolmanda taseme omavahendi instrumendid konverteerida
esimese tasandi omavahenditeks, võib FI kriislahendusüksus nõuda ettevõtjalt aktsiate
emiteerimist õigustatud isikutele.
Lõikes 7 on sätestatud tingimused asjakohaste kapitaliinstrumentide, võlainstrumentide ja
muude kõlblike kohustiste konverteerimiseks. Esiteks emiteeritakse uusi omakapitali
instrumente vaid kriisilahendusasutuse nõusolekul. Teiseks tuleb seda teha enne, kui riik
sekkub (eesmärk on vältida olukorda, kus maksumaksja päästab ettevõtja ilma, et erasektor
oleks kandnud kahju). Kolmandaks tuleb need üle anda viivitamata pärast konverteerimise
õiguse kasutamist ning neljandaks kasutatakse konverteerimise määra, mis on kooskõlas §-ga
42.
Lõige 8. Kriisilahendusasutus võib nõuda, et ettevõtjal oleks alati kehtiv luba vajalike esimese
tasandi instrumentide (nt aktsiate) emiteerimiseks, et tagada sujuv ja viivituseta
konverteerimine kriisiolukorras.
Eelnõu § 45. Allahindamis- või konverteerimismeetme rakendamise õiguslik tagajärg.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 39.
Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus rakendab kohustiste konverteerimisega seonduvaid õigusi
ja kohustuste põhisumma või tasumata jäägi vähendamise, võlgade teisendamise või
tühistamise kohta, avaldab ta oma otsuse, mis loetakse haldusakti kättetoimetamiseks HMS-i
tähenduses. Haldusakt on kriisilahenduses oleva ettevõtja ning mõjutatud võlausaldajate ja
omanike suhtes siduv vastava teabe avaldamisest.
HMS 62 lg 2 kohaselt on üldpõhimõte, et koormav/õigusi piirav haldusakt tehakse teatavaks
kättetoimetamisega. Samas HMS § 62 lõike 2 punkt 3 võimaldab haldusakti avaldamise kui
avalikult teatavaks tegemise ette näha täiendavalt seadusega ning samuti määrata seadusega
selliselt teatavaks tehtud haldusakti kehtima hakkamise alguse (§ 61 lõike 1 teine lause).
Arvestades adressaatide õiguste kaitse vajadust, oleks kättetoimetamine parim lahendus, saab
seadusega teha sellest põhjendatud juhul erandi ja näha ette teatavaks tegemise (meedias)
avaldamisega. Sellisel viisil teatavaks tegemine on ainuvõimalik, kuna kriisilahendus nõuab
kiireid meetmeid ja FI kui kriisilahendusasutuse operatiivset sekkumist.
Lõiked 2 ja 3. Kui FI kriisilahendusüksus on vähendanud kohustise põhisummat või
maksmisele kuuluvat jääki nullini, tingimuslike kohustuste nõuete suhtes, milles kohustise või
nõude tingimus ei ole saabunud, loetakse selline kohustis tühistatuks ning seda ei saa ühegi
järgneva menetluse käigus tõendada seoses kriisilahenduses oleva ettevõtja ega selle
83
õigusjärglasest ettevõtja hilisema likvideerimise menetluses, välja arvatud kohtumenetluses.
See säte kaitseb kriisilahendusprotsessi ja takistab võlausaldajatel hiljem esitada nõudeid
varasemate, juba nullini viidud kohustiste alusel.
Kui FI kriisilahendusüksus on seda teinud osaliselt (mitte nullini), siis see osa kohustisest, mida
vähendati, kaotab kehtivuse. Näiteks kui võlg on 100 000 eurot ja seda vähendatakse 60 000
euro võrra, siis alles jääb veel 40 000 euro suurune kohustis, mis jääb kehtima (ehk leping ei
kaota kehtivust). Samas tuleb arvestada, et põhisumma vähenemisega muutub ka maksmisele
kuuluv intress (kuna seda arvestatakse väiksemalt osalt) ning muutuda võivad ka muud
tingimused.
Eelnõu § 46. Tuletisinstrumentidest tulenevate kohustise allahindamine või
konverteerimine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 40.
Lõige 1. Kui allahindamis- või konverteerimismeedet kohaldatakse tuletisinstrumendist
tulenevale kohustisele, rakendatakse eelnimetatud meedet üksnes tuletisinstrumendi lepingu
lõpetamisel või pärast seda.
Lõige 2. FI kriisilahendusüksusel on kriisilahenduse algatamisel õigus lõpetada
tuletisinstrumendileping, mille üheks pooleks on kriisilahenduses olev ettevõtja, välja arvatud
tuletisinstrumendilepingud, millele kohaldatakse allahindamis- või konverteerimismeetme
kohaldamise erandeid.
Lõige 3. Kui tuletisinstrumenditehingute suhtes kohaldatakse tasaarvestuskokkulepet (netting
agreement), hindab FI kriisilahendusüksus või tema poolt nimetatud sõltumatu ekspert sellistest
tehingutest tuleneva vastastikuste kohustuste tasaarvestamisest järelejäänud nõude saldot
tasaarvestuskokkuleppe tingimuste alusel.
Lõige 4. Finantsinspektsioon määrab kindlaks tuletisinstrumentidest tulenevate kohustiste
väärtuse.
Kooskõlas IRRD direktiivi artikli 40 lõikega 4 on antud EIOPA-le õigus välja töötada
tuletisinstrumente, s.h. tasaarvestuskokkuleppeid (netting) reguleeriv tehniline standard.
Eelnõu § 47. Konverteerimise tulemuslikkuse tagamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 41.
Lõiked 1 ja 2. Selleks, et tagada kohustiste tulemuslik konverteerimine, peab kindlustusandjal
ja muul kriisilahenduse subjektil olema nõuetekohases summas aktsia- või osakapitali või muid
esimese taseme omavahendeid, et emiteerida piisavalt omandiõiguse instrumente. FI
kriisilahendusüksus jälgib kriisilahenduskava koostamisel ja haldamisel, et see nõue oleks
täidetud.
Lõige 3. Ettevõtja asutamiselepingu või põhikirjaga ei või ette näha tingimusi, mis takistavad
kohustiste konverteerimist omandiõiguse instrumentideks, sealhulgas ei või ette näha
omanikele ostueesõigust või neilt kapitali suurendamiseks nõusoleku saamist.
6. peatükk. Kriisilahendusõigused ja õiguse kohaldamine.
1. jagu. Kriisilahendusõigused
84
Eelnõu § 48. Kriisilahendusõigused. Kriisilahendusmeetmete rakendamiseks peavad
kriisilahendusasutustel olema õigused. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiiv artiklis 42
sätestatud üldised õigused.
Lõikes 1 on nimekiri põhilistest õigustest, mida FI kriisilahendusüksus saab kasutada
kriisilahenduse läbiviimiseks. FI-l on õigus:
- nõuda asjaase puutuvatelt isikutelt vajalikku teavet;
- omandada kontroll ettevõtja üle;
- keelata uute kindlustuslepingute sõlmimine;
- lubada sõlmida uusi kindlustuslepinguid sildkindlustusandjal;
- anda üle kriisilahenduses oleva ettevõtja emiteeritud omandiõiguse instrumendid;
- anda teisele ettevõtjale üle kriisilahenduses oleva ettevõtja vara, õigused ja kohustised;
- restruktureerida kindlustuslepingutest tulenevad nõuded;
- vähendada nõuete põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki;
- konverteerida võlainstrumente ja kõlblikke kohustisi omandõiguse instrumentideks;
- tühistada võlainstrumendid (v.a § 41 lõike 7 erand);
- vähendada omandiõiguse instrumentide nimiväärtust või tühistada sellised instrumendid;
- nõuda omandiõiguse instrumentide või muude kapitaliinstrumentide (sh eelisaktsiate ja
vahetusvõlakirjade) emiteerimist;
- muuta emiteeritud võlainstrumentide või muude kõlblike kohustiste tagasimaksmise
tähtpäeva;
- muuta võlainstrumentidelt ja muudelt kõlblikelt kohustistelt makstava intressi summat või
tähtpäeva, millest alates tuleb hakata intressi maksma, sealhulgas ka õigus maksed ajutiselt
peatada;
- lõpetada finantslepingud ja tuletisinstrumendid;
- kutsuda tagasi ettevõtja juhid;
- õigus nõuda FI järelevalveüksuselt olulise osaluse hindamist seaduses ette nähtud
menetlustähtaegu kohaldamata.
Lõige 2. Kui seadusest tulenevalt on teatud tehinguks või toiminguks vaja isiku nõusolekut, siis
kriisilahendusmeetmete rakendamisel vastavat õigusnormi ei kohaldata. Erand on seoses
riigieelarve seadusega ehk kriisilahendus ei tohiks kuidagi mõjutada riigieelarve seaduse
rakendamist. Samuti ei kohaldata õigusnorme eelneva teate või prospekti või muu sellesarnase
teabe või dokumendi esitamise või registreerimise kohustuse kohta. Selline regulatsioon on
põhjendatud menetluse kiiruse ja efektiivsuse hädavajalikkusega. Nõusolekute saamine ja
vormistamine kriisi tingimustes oleks ebaproportsionaalselt koormav ja aeganõudev.
Kriisilahendusasutusel peaks olema õigus kasutada oma volitusi ilma finantsinstrumentide,
õiguste, vara või kohustuste üleandmisele seatud piiranguteta või nende heakskiitmise nõueteta,
mida tavaolukorras muul juhul kohaldataks tulenevalt seadustest.
Lõige 3. Vajaduse korral on FI-l õigus nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt
reguleeritud väärtpaberiturul finantsinstrumendiga kauplemise või noteerimise peatamist või
lõpetamist, uute instrumentide kauplemisele või noteerimisele lubamist ning alla hinnatud
instrumentide uuesti noteerimist või kauplemisele lubamist, ilma et tuleks täita
prospektimäärusest tulenevat prospekti avaldamise nõuet.
Lõige 4 reguleerib asjaomaste registrite teavitamist ja kandeavalduse esitamist.
Kriisilahendusmenetluse alustamise otsusel on muuhulgas ühinguõiguslikud tagajärjed, mille
kohta tehakse kanne äriregistrisse, Eesti väärtpaberite keskregistrisse, samuti tehakse
asjakohasel juhul FI kandeavalduse alusel kanded kinnistusraamatusse jmt.
85
Eelnõu § 49. Kriisilahendusõiguste kasutamine. Paragrahvis on reguleeritud FI õiguste
kasutamisega n-ö kaasnevad õigused, võttes üle IRRD direktiivi artikli 42.
Lõiked 1–3. Näiteks võib FI:
- lubada finantsinstrumentide, õiguste, vara ja kohustiste üleandmist sõltumata kohustistest
või koormatistest. Kui varade hulgas on näiteks kinnisvara, millel on hüpoteek ja see
kinnisvara antakse kriisilahenduse käigus uuele üksusele, siis see säte võib anda õiguse see
vara üle anda nii, et uus omanik saab selle ilma eelmiste kohustusteta;
- käsitleda vastuvõtjat kui kriisilahenduses olevat ettevõtjat koos tema õiguste, kohustiste ja
tema tegevustega;
- nõuda teabevahetust ja abi andmist kriisilahenduses oleva ettevõtja ning vastuvõtja vahel;
- nõuda kindlustuslepingu tingimuste muutmist või nende kehtetuks tunnistamist või
lepingupooleks oleva kindlustusandja asendamist vastuvõtjaga;
- anda edasikindlustusandja nõusolekuta üle edasikindlustusõigused, mis hõlmavad üleantud
kindlustus- või edasikindlustuslepingust tulenevaid nõudeid;
- nõuda pädevalt reguleeritud väärtpaberituru korraldajalt reguleeritud väärtpaberiturul uute
omandiõiguse instrumentide noteerimist või kauplemisele lubamist või omandiõiguse
instrumentide või võlainstrumentidega kauplemise või noteerimise peatamist või
lõpetamist.
FI kriisilahendusüksus kasutab neid õigusi, kui see on nende hinnangul vajalik kriisilahenduse
tulemuslikkuse tagamiseks ning ühe või mitme kriisilahenduseesmärgi saavutamiseks.
Lõiked 4 ja 5. FI kriisilahendusüksus võib kehtestada toimepidavuse tagamise korra, et tagada
kriislahenduse tulemuslikkus ja asjakohasel juhul vastuvõtja õigus tegevuse jätkamiseks ehk
meetmed, mis tagavad, et tegevus ei katkeks kriisilahenduse käigus. Seega, kui ettevõtja (osa)
antakse üle teisele ettevõtjale, peab see uus omanik suutma seda osa ka reaalselt edasi juhtida
ja tegutseda. Kord sisaldab, kuidas jätkata kindlustuslepingutes tulenevate kohuste täitmist
(sealjuures asendatakse lepingudokumentides kindlustusandja vastuvõtjaga). Samuti
asendatakse kriisilahenduses olev kindlustusandja vastuvõtjaga kohtumenetluses, mis on
seotud üle antud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega.
Lõige 6. Kui lõike 1 punkti 2 kohaselt võib käsitleda vastuvõtjat kui kriisilahenduses olevat
ettevõtjat koos tema õiguste, kohustiste ja tema tegevustega ning lõike 5 punkti 2 kohaselt
asendatakse kriisilahenduses oleva kindlustusandja vastuvõtjaga kohtumenetluses, mis on
seotud üle antud finantsinstrumendi, õiguse, vara või kohustisega, siis nimetatud õigused ei
mõjuta kriisilahenduses oleva ettevõtja töötaja töölepingu lõpetamise õigust ja lepingupoole
õigust kasutada lepingust tulenevaid õigusi, sealhulgas õigust leping üles öelda, milleks on
lepingutingimuste alusel õigus kriisilahenduses oleva ettevõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu
enne üleandmist või vastuvõtja tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast üleandmise lõpuleviimist.
Eelnõu § 50. Erihalduri määramine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 44.
Lõige 1. Direktiivi kohaselt võib kriisilahendusasutus võtta kriisilahenduses oleva ettevõtja
oma täieliku kontrolli alla või määrata sellel eesmärgil erihalduri. Seaduseelnõu kohaselt on
kriisilahenduse ajal ettevõtja juhtimine lahendatud erihalduri instituudi kaudu. Erihalduril
peavad selleks olema vajalik kutsealane sobivus, oskused ja teadmised.
Lõige 2. Erihalduril on õigus esindada, juhtida ja kontrollida kriisilahenduses olevat ettevõtjat.
Erihalduril on kõik omanike ja juhtorganite õigused. Erihalduril on kriisimenetluses oleva
86
ettevõtja juhtimisel erakorralised volitused, mida ta võib kasutada kooskõlas FI-lt saadud
juhtnööridega.
Lõige 3. FI määrab erihalduri volitused, sealhulgas võib seada tema tegevusele piiranguid.
Erihalduri otsuste rakendamise jaoks on vajalik FI eelnev nõusolek.
Lõige 4. FI kriisilahendusüksus avalikustab erihalduri määramise ja sellega seotud tingimused.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: erihalduri nimetamise kõik tingimused tehakse avalikult
kättesaadavaks. Teatud elemente võib jätta avaldamata vastavalt liidu õigusele, näiteks
isikuandmed (nt elukoha aadress). Komisjoni hinnangul ei kohaldu see samas erihalduri
tasustamisele.
Lõige 5. Kui erihalduri kohustus satub vastuollu ettevõtja põhikirja või siseriikliku õigusega
sätestatud juhtkonna muude kohustustega, siis kriisilahenduse eesmärgi täitmine on alati
prioriteet. Need vastuolud ei tähenda, et erihaldur rikuks õigust, vaid et tema tegevus ületab või
eirab tavapäraseid äri- ja juhtimiskohustusi, mis kehtiksid tavalises olukorras.
Lõige 6. Erihaldur esitab FI-le erihalduri mandaadi alguses ja lõpus ning FI
kriisilahendusüksuse määratud ajavahemiku tagant kirjalikud aruanded kriisilahenduses oleva
ettevõtja finantsseisundi üksikasjaliku kirjelduse ja rakendatud meetmete põhjenduste kohta.
Lõige 7. Erihaldur määratakse kuni üheks aastaks. FI võib tähtaega erandkorras pikendada, kui
erihalduri määramise tingimused on jätkuvalt täidetud.
Lõige 8. Finantsinspektsioon võib erihalduri igal ajal tagasi kutsuda ja määrata uue erihalduri.
Eelnõu § 51. Äritegevuse toimimiseks vajalike teenuste ja vahendite tagamine.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 45 ning eesmärk on tagada, et ettevõtja
äritegevus ei katkeks kriisilahenduse ajal või pärast seda – isegi siis, kui seotud tugiettevõtted
on raskustes –, võimaldades turvalise ja sujuva ülemineku uuele juriidilisele üksusele.
Lõige 1. Tugiteenuste jätkumine kriisi ajal. Kui ettevõtja suhtes viiakse läbi kriisilahendust,
võivad kriisilahendusasutused nõuda, et see ettevõtja või temaga samasse gruppi kuuluvad
muud üksused jätkaksid vajalike operatiivsete teenuste või tugiteenuste osutamist (nt IT-tugi,
raamatupidamine, kontoriruumid), et võimaldada ettevõtja tegevuse vastuvõtjale äritegevust
tõhusalt jätkata. See kehtib ka siis, kui tugiteenuseid osutava ettevõtja suhtes on algatatud
tavapärane maksejõuetusmenetlus.
Eesmärk on tagada, et kriisilahenduse all oleva ettevõtte elutähtsad teenused ei katkeks kohe –
isegi kui teenusepakkujal endal on majanduslikud raskused.
Põhjenduspunktis 46 on selgitatud, et erijuhtudel, kui kindlustusgrupi teatavad ettevõtjad
osutavad kriisilahenduses olevale kindlustus- või edasikindlustusandjale teenuseid, mis on
olulised kindlustuskatte järjepidevuse tagamiseks, peaks kriisilahendusasutusel olema õigus
tagada, et sellise olulise teenuseosutaja pakutavate kaupade tarnimist ja teenuste osutamist
jätkatakse juhul, kui tema finantsseisund halveneb samasse kindlustusgruppi kuuluva
kindlustus- või edasikindlustusandja maksejõuetuse tõttu ning sellise õiguse kasutamine on
vajalik kindlustusgrupi teiste ettevõtjate pakutava kindlustuskatte järjepidevuse säilitamiseks.
87
Need õigused võivad hõlmata kriisilahenduse õiguste kasutamist ja kriisilahenduse vahendite
rakendamist olulise teenuseosutaja suhtes.
Lõige 2. Kui oluline teenuseosutaja on maksejõuetu või selleks peatselt muutumas, siis võib
nõuda temalt otseselt või kaudselt pakutavate kaupade tarnimise või teenuse osutamise
jätkumist kriisilahenduses olevale ettevõtjale ka pärast kriisilahendustegevuse läbiviimist.
Lõige 3. Kui tugiteenuseid osutab grupi ettevõte, mis asub teises lepinguriigis, peab ka selle
lepinguriigi kriisilahendusasutus aitama kaasa, et nende territooriumil asutatud ettevõtja jätkaks
vajalike operatiivsete teenuste või tugiteenuste osutamist. Ja vastupidiselt, kui kriisilahendus
viiakse läbi teises lepinguriigis, aga gruppi kuuluv ettevõtja asub Eestis, siis FI
kriisilahendusüksus võib nõuda, et see ettevõtja jätkaks tegevust.
Lõige 4. Tingimused teenuste jätkamiseks. Kui teenuseid osutati enne kriisilahendust kehtiva
lepingu alusel, siis tuleb teenuseid edasi pakkuda samasugustel tingimustel kuni lepingu lõpuni.
Kui leping puudub või on lõppenud, tuleb teenuseid pakkuda mõistlikel tingimustel. Teenuse
olulisus ei sõltu sellest, kas leping on sõlmitud, vaid sellest, kui hädavajalik see teenus on
kriisilahenduse all oleva ettevõtte toimimise jaoks.
Eelnõu § 52. Kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õigusega reguleeritud
õiguste, kohustiste ja omandiõiguse instrumentidega seotud õigused. Paragrahviga
võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 47.
Lõige 1. Kui kriisilahendustegevus on seotud kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi
õiguses reguleeritud omandiõiguse instrumentide, õiguste või kohustistega, võib
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus nõuda, et
- kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja vastuvõtja teevad kõik vajaliku
kriisilahendustegevuse täideviimise tagamiseks (nt tagada äriregistri kannete muutmine
välisriigis, esitada dokumente kohalikele asutustele, allkirjastada lepinguid vastavalt
kolmanda riigi õigusele);
- kontrolliv isik haldab vastuvõtja nimel omandiõiguse instrumente, vara või õigusi või
täidaks kohustisi kuni kriisilahendustegevuse käivitumiseni;
- vastuvõtja mõistlikud kulud, mis on tehtud tulenevalt eelkirjeldatu tagamisest, kaetakse §
32 lõikes 7 sätestatu kohaselt ühel või mitmel viisil
Lõige 2. Asjaomastes lepingutes (lepingupool on kolmandast riigis) tuleks ette näha tingimus,
et lepingupool nõustub kohustise allahindamise või konverteerimisega ning kohustise
põhisumma või maksmisele kuuluva jäägi vähendamise, konverteerimise või tühistamisega,
mida FI kriisilahendusüksus võib oma õigusi kasutades teha. Ehk teine osapool (nt investor)
nõustub, et tema nõuet võib kriisi korral vähendada, muuta omakapitaliks või tühistada.
Lõige 3. FI kriislahendusüksus võib nõuda, et ettevõtja esitaks talle sõltumatu õiguseksperdi
kinnituse selle kohta, et lõikes 2 osutatud lepingutingimused on õiguslikult siduvad (ehk
jõustatavad) ja tõhusad. Ehk kriisiolukorras ei oleks selle lepingupoole nõusolek vaid paberil,
vaid see kehtib ja on rakendatav ka juriidiliselt.
Lõige 4 käsitleb olukorda, kus kriisilahendusasutus peab otsustama, kas teha toiminguid seoses
kolmandas riigis asuva vara või kolmanda riigi õiguses reguleeritud omandiõiguse
instrumentide, õiguste või kohustistega või mitte. FI peab olema veendunud, et kriisilahendus
on tõhus ja kui ta pole selles veendunud, et kriisilahenduses olevat ettevõtjat kontrolliv isik ja
vastuvõtja teevad kõik vajaliku kriisilahendustegevuse täideviimise tagamiseks, siis FI ei tee ka
88
neid toiminguid. Seega, kriisilahendus võib hõlmata vara või õigusi, mis asuvad väljaspool ELi
ja alluvad kolmanda riigi seadustele. Kui on selge, et kriisilahendus ei saa nende suhtes kehtida,
ei tohi ka vastavaid korraldusi teha. Kui korraldus on juba tehtud, see ei kehti sellise vara suhtes.
Eesmärk on vältida õiguslikke konflikte ja tagada, et korraldus kehtiks ainult seal, kus see
seaduslikult võimalik on.
Eelnõu § 53. Lepinguliste kohustuste täitmine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 48.
Lõikes 1 ja 2. Juhul kui kriisilahenduses olev ettevõtja jätkab lepingust tulenevate
põhikohustuste täitmist, sealhulgas täidab oma makse- ja ülekandekohustusi ja annab tagatisi,
ei ole kriisiennetusmeetme või kriisiohjemeetme rakendamise ega selle kohaldamisega vahetult
seotud mis tahes sündmus lepingute lõpetamise, peatamise, muutmise aluseks või tasaarvestuse
õigust või lõpetamisel toimuva tasaarvestuse õiguse kasutamise aluseks. Sama kohaldatakse ka
tütarettevõtjast kindlustusandja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis sisaldab kohustisi, mida
tagab või toetab muul viisil emaettevõtja või kindlustusgrupi ettevõtja, või kindlustusgrupi
ettevõtja sõlmitud sellise lepingu suhtes, mis hõlmab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise
sätet. See väldib ahelreaktsiooni, kus kriis ühes ettevõtjas võiks põhjustada kõigi grupi
ettevõtete lepingute lõpetamise või tagatiste realiseerimise, kuigi need ise on toimivad.
Lõige 3. N-ö tunnustatud kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse korral (vt selgitusi § 74
juures) käsitatakse selle riigi kriisilahendusmenetlust käesoleva paragrahvi kohaldamisel
kriisiohjemeetmena.
Lõige 4. Kui lepingulised põhikohustused (nt maksed, hüvitised, tarned, tagatised) täidetakse
jätkuvalt, siis kriisiennetus- või kriisiohjemeetme rakendamine (sh sellega seotud sündmused)
ei anna automaatselt õigust:
- lepingu lõpetamiseks, peatamiseks, muutmiseks või tasaarvestuse või lõpetamisel toimuva
tasaarvestuse teostamiseks, sealhulgas seoses tütarettevõtja sõlmitavate lepingutega, mille
kohaseid kohustusi tagab või toetab muul viisil kindlustusgrupi ettevõtja ja mis sisaldavad
vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet;
- omandada või omada kontrolli kriisis oleva ettevõtja või mõne grupi liikme vara üle, kui
leping sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet;
- mõjutada lepingulisi õigusi kriisis oleva ettevõtte või grupi liikme suhtes, kui leping
sisaldab vastastikuste kohustuste täitmata jätmise sätet.
Lõige 5. Eelkirjeldatu ei piira lõikes 4 sätestatud õiguste rakendamist, kui see ei ole seotud
kriisiennetus-või ohjemeetme rakendamisega või sellega vahetult seotud sündmusega.
Kriisiennetus- ja ohjamismeetmete eesmärk on kaitsta süsteemi ja vältida automaatset lepingute
kokkukukkumist. Samas, kui ilmneb muu reaalselt lepingut rikkuv sündmus, võivad pooled
ikka kasutada oma õigusi (nt lõpetada leping, realiseerida tagatised, nõuda makseid).
Lõige 6. Eelnõu § 53 reguleerib makse- ja ülekandekohustuse peatamist ning § 54 reguleerib
tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramist. Vastavates paragrahvides sätestatud peatamist
ja piiramist ei käsitata käesoleva paragrahvi lõigete 1, 2 ja 4 ning käesoleva seaduse § 55 lõike
1 kohaldamisel lepingulise kohustuse täitmata jätmisena.
Lõige 7 näeb ette, et paragrahvis sätestatut käsitatakse üldist kehtivust omavate sätetena
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/200834 artikli 9 tähenduses. Üldist
34 EUR-Lex - 02008R0593-20080724 - EN - EUR-Lex
89
kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema
poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on
kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline
õigus oleks lepingule kohaldatav määruse alusel.
Lõikega 8 võetakse üle IRRD direktiivi artikli 88 punkt 1, millega muudetakse
finantstagatiskokkulepete direktiivi 2002/47/EÜ artikli 1 lõiget 6 ning mille kohaselt ei
kohaldata nimetatud direktiivi artikleid 4–7 piirangute suhtes, mis puudutavad pandiõigusel
põhineva finantstagatiskokkuleppe mõju, ega lõpetamisel toimuvat tasaarveldust või
tasaarvestust käsitlevate sätete suhtes, mida kohaldatakse kooskõlas EL finantssektori
kriisilahenduse regulatsioonidega, ega piirangute suhtes, mis kehtestatakse liikmesriigi õiguse
kohaselt antud sarnaste õigustega, et hõlbustada sama artikli lõike 2 punktis d osutatud mis
tahes sellise ettevõtja korrapärast kriisilahendust, mille suhtes kohaldatakse kaitsemeetmeid,
mis on vähemalt samaväärsed pankade ja kindlustusandjate kriisilahenduse kaitsemeetmetega.
Eelnõu § 54. Makse- ja ülekandekohustuse peatamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 49.
Lõiked 1–3. FI kriisilahendusüksusel on õigus peatada kriisilahenduses oleva ettevõtja
lepingujärgsed makse- või ülekandekohustused alates § 66 lõike 1 punktis 1 nimetatud teate
(edaspidi ka peatamisteade) avaldamisest kuni avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni
kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järgi. See annab FI kriisilahendusüksusele
täiendava ajavaru (nt 1–2 päeva), et hinnata olukorda ja rakendada sobivaid
kriisilahendusmeetmeid. Kõik need kohustused tuleb täita viivitamata pärast peatamisperioodi
lõppu. Ka vastaspoole antud lepingust tulenevad makse- ja ülekandekohustused peatuvad
samaks perioodiks.
Lõige 4. Eelkirjeldatut ei kohaldata mitte aga kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud,
mis on sõlmitud süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste
lõplikkuse direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide
või nende korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingud. Makse- ja
arveldussüsteemid ning kesksed vastaspooled on finantssüsteemi kriitiline infrastruktuur. Kui
nendele tehtavad maksed või tarned peatuksid, siis kannataks kogu maksesüsteemi stabiilsus.
Lõige 5. Peatamise õiguse kasutamisel peab FI kriisilahendusüksus arvesse võtma selle mõju
ja määrab selle õiguse kasutamise ulatuse vastavalt iga üksikjuhtumi asjaoludele.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: artikli 49 lõige 5 nõuab, et kriisilahendusasutused
hindaksid nende sätte alusel võetavate meetmete võimalikku mõju. IRRD ei täpsusta ega piira
arvestatavate mõjude liike, andes seega kriisilahendusasutustele vajaliku diskretsiooni hinnata
kõiki asjakohaseid juriidilisi, finantsilisi ja operatiivseid tagajärgi kriisilahenduse eesmärkide
valguses.
Eelnõu § 55. Tagatisest tuleneva õiguse jõustamise piiramine. Paragrahviga võetakse üle
IRRD direktiivi artikkel 50.
Lõiked 1 ja 2. FI kriisilahendusüksus võib seada vastava teate avaldamisest kuni avaldamisele
järgneva tööpäeva keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järg piirangu
tagatisest tuleneva õiguse jõustamisele. See on vajalik, et kriisilahendusüksusel oleks võimalik
ajutiselt takistada tagatiste realiseerimist ettevõtja suhtes, mis on kriisilahenduses. Kui kõik
tagatud võlausaldajad saaksid kohe ja korraga hakata tagatisi realiseerima, siis see süvendaks
90
kriisi, kahjustaks teisi võlausaldajaid ja ei annaks õiget pilti varade väärtuse kohta. Piirangud
peaksid võimaldama saada tõese ülevaate maksejõuetu ettevõtja bilansist, ilma et selles
kajastuksid väärtuste ja mahtude muutused.
Eelkirjeldatut ei kohaldata kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud, mis on sõlmitud
süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste lõplikkuse
direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende
korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingud.
Lõige 3. Kui grupi tasandil toimub kriisilahendus, tuleb kehtestada järjepidevad piirangud kõigi
seotud ettevõtjate osas. Kindlustusgruppide puhul, millel on mitmeid tütarettevõtjaid eri
riikides, tähendab see, et kriisilahenduse piirangud peavad olema kooskõlastatud ja
sümmeetrilised, et ei tekiks ebaõiglast kohtlemist ega õigusvaakumit.
Seega, kui kriisilahendus mõjutab makse- ja arveldussüsteeme (mille kaitse on § 63 lõigetes 12
ja 13), peavad kriisilahendusasutused tagama, et tagatiste realiseerimise peatamine ei rikuks
nende süsteemide kaitset ega põhjustaks vastuolusid grupi eri üksuste vahel.
Eelnõu § 56. Lepingu lõpetamisõiguse peatamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 51. Eesmärk on tagada, et kui kriisilahendusasutus annab vara ja kohustised üle
erasektorile või sildkindlustusandjale, on tal piisavalt aega üleantavate lepingute
kindlakstegemiseks.
Lõikes 1 on defineeritud lepingu lõpetamisõigus. Tegemist on õigusega leping lõpetada,
kohustuse täitmist kiirendada, lepingu lõpetamiseks või lõpetamisele pööramiseks meetmeid
rakendada, kohustusi tasaarvestada, samuti muu sarnane kokkulepe või säte, mille tulemusel
lepingupoole kohustuse täitmine peatatakse, muudetakse või lõpetatakse või mis välistab
lepingu alusel tekkiva kohustuse, mis muidu tekiks. Lepingu lõpetamisõiguse määratlemise
eesmärk on tagada selgus olukordades, kus kriisilahendusmeetmete rakendamisel on vajalik
ajutiselt piirata lepingupoolte võimalust tugineda lepingus sisalduvatele lõpetamise või
kohustuste muutmise sätetele.
Lõige 2. Eeltoodust tulenevalt peaks kriisilahendusasutusel olema võimalik piirata
kriisilahenduses oleva ettevõtja lepingupoole õigust lepingud lõpetada enne, kui üleandmine on
sooritatud. Sellised piirangud peaksid võimaldama saada tõese ülevaate maksejõuetu ettevõtja
bilansist, ilma et selles kajastuksid väärtuste ja mahtude muutused, mis kaasneksid
lõpetamisõiguste ulatusliku kasutamisega, ning need peaksid aitama vältida turul ebastabiilsuse
tekitamist. Vastaspoolte lepingulisi õigusi ei tohiks siiski riivata rohkem kui minimaalselt
vajalik. Peatamisperiood on vastava teate avaldamisest kuni avaldamisele järgneva tööpäeva
keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja asukohariigi aja järgi.
Lõige 3. Sama õigus kehtib ka kriisilahenduses oleva ettevõtja tütarettevõtjaga lepingu
sõlminud isiku puhul ning peatamisperiood kestab vastava teate avaldamisest kuni
avaldamisele järgneva tööpäeva keskööni kriisilahenduses oleva ettevõtja tütarettevõtja
asukohariigi aja järgi. Seda õigust on võimalik kasutada, kui:
- kriisilahenduses olev ettevõtja tagab sellest lepingust tulenevad kohustused või toetab seda
muul viisil;
- lõpetamisõigus põhineb üksnes kriisilahenduses oleva ettevõtja maksejõuetusel või
finantsseisundil;
- kriisilahenduses oleva ettevõtja puhul on kasutatud või võidakse kasutada üleandmisõigust
ning selle lepinguga seotud tütarettevõtjast ettevõtja vara ja kohustised on üle antud ning
91
vastuvõtja on need vastu võtnud või need veel antakse üle ning võetakse vastu või
Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus tagab muul viisil piisava kaitse sellistele
kohustustele.
Lõige 4. Lõpetamisõigust võib lepingupool kasutada enne peatamisperioodi lõppu, kui FI
kriisilahendusüksus on lepingupoolt teavitanud, et lepinguõigusi ja lepingust tulenevaid
kohustusi ei anta üle muule ettevõtjale või neid ei hinnata alla ega konverteerita.
Lõike 5 eesmärk on ette näha, millal ja kuidas lepingupoolel tekib uuesti õigus leping lõpetada
(ehk kasutada lõpetamisõigust), pärast seda, kui kriisilahendusüksus on selle õiguse ajutiselt
peatanud.
Peatamisperioodi lõppedes võib kasutada lõpetamisõigust vastavalt §-le 53 (lepinguliste
kohustuste täitmine) nii, et:
- kui lepinguõigused ja lepingust tulenevad kohustused on üle antud muule ettevõtjale, võib
lepingupool kasutada lõpetamisõigust vastavalt selle lepingu tingimustele üksnes vastuvõtja
jätkuva või järgneva täitmist tingiva juhtumi korral (lepingupool ei tohi lõpetada lepingut
automaatselt lihtsalt seetõttu, et see anti üle);
- kui lepinguõigused ja lepingust tulenevad kohustused jäävad kriisilahenduses olevale
ettevõtjale ning FI kriisilahendusüksus ei ole rakendanud allahindamis- või
konverteerimismeedet, võib lepingupool kasutada peatamisõiguse perioodi lõppemisel
lepingu lõpetamisõigust vastavalt selle lepingu tingimustele (lepingupool võib lepingust
väljuda kohe pärast ajutise peatamise perioodi lõppu lepingutingimustele).
Lõige 6. Lõpetamisõigust ei kohaldata kõigi lepingute suhtes. Välistatud on lepingud, mis on
sõlmitud süsteemide ja süsteemikorraldajatega, kes tegutsevad vastavalt arvelduste lõplikkuse
direktiivile (makse- ja arveldussüsteemide seaduses määratletud arveldussüsteemide või nende
korraldajate ees) ja kesksete vastaspoolte sõlmitud lepingud.
Eelnõu § 57. Peatamis- ja piiramisõiguse lepinguline tunnustamine kriisilahenduses.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 52.
Lõige 1. Kui finantslepingu suhtes kohaldatakse kolmanda riigi õigust, siis peab selles lepingus
kokku leppima, et lepingupool nõustub, et FI kriisilahendusüksus võib kasutada õigust peatada
lepingust tuleneva kohustuse täitmine või piirata õigusi, ja tunnustama oma seotust §-s 53
sätestatud nõuetega.
Finantsleping on defineeritud direktiivi 2014/59/EL artikli 2 punktis 100 ning see hõlmab
järgmisi lepinguid:
- väärtpaberitega seotud lepingud, sealhulgas:
i) lepingud väärtpaberi, väärtpaberite rühma või indeksi ostmiseks, võõrandamiseks või
laenamiseks;
ii) väärtpaberioptsioonid või väärtpaberite rühma või indeksi optsioonid;
iii) repotehingud või pöördrepotehingud seoses mis tahes sellise väärtpaberi, rühma või
indeksiga;
- kaubalepingud, sealhulgas:
i) lepingud kauba või kaupade rühma või indeksi ostmiseks, võõrandamiseks või
laenamiseks selle hilisema üleandmisega;
ii) kaubaoptsioonid või kaupade rühma või indeksi optsioonid;
iii) repotehingud või pöördrepotehingud seoses mis tahes sellise kauba, kaupade rühma
või indeksiga;
92
- futuurlepingud ja forvardlepingud, sealhulgas lepingud (välja arvatud kaubalepingud)
kauba või muud liiki vara, teenuse, õiguse või osaluse omandamiseks, võõrandamiseks või
üleandmiseks kindlaksmääratud hinnaga hilisemal kuupäeval;
- vahetuslepingud, sealhulgas:
i) vahetuslepingud ja optsioonid, mis on seotud intressimääradega, hetke- või muude
valuutakursilepingutega, valuutaga, aktsiaindeksi või aktsiaga, võlakirjaindeksi või
võlainstrumendiga, kaubaindeksite ja kaupadega, ilmaga, heitkoguste või
inflatsiooniga;
ii) kogutulu vahetustehingud, krediidiriski marginaali või krediidiriski vahetustehingud;
iii) mis tahes lepingud või tehingud, mis on sarnased alapunktis i või ii osutatud
lepinguga, mille suhtes toimub korduv kauplemine vahetuslepingute või
tuletisinstrumentide turul;
- pankadevahelised laenulepingud, mille puhul laenutähtaeg on kolm kuud või vähem;
- eelnimetatud lepingute või kokkulepete raamlepingud.
EIOPA töötab välja RTS eelnõu, et täpsustada lepingulise tingimuse sisu, võttes arvesse selles
osutatud ettevõtjate erinevaid ärimudeleid.
Lõige 2. Lõikes 1 sätestatut kohaldatakse finantslepingute suhtes, millega:
- võetakse uus kohustus või muudetakse oluliselt olemasolevat kohustust pärast käesoleva
seaduse jõustumist;
- nähakse ette Eesti õiguse alusel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmise peatamine
või ühel või mitmel alusel lepingu lõpetamine või tagatistest tulenevate õiguste teostamine.
Lõige 3. Kui ettevõtja ei täida paragrahvis sätestatud nõudeid (nõustumise tingimuse lisamine
lepingusse), võib sellele vaatamata kohaldada peatamise ja piiramise õigust.
Eelnõu § 58. Kindlustuslepingu ülesütlemise õiguse ajutine peatamine. Paragrahviga
võetakse üle IRRD direktiivi artikli 53 lõiked 1 ja 2.
Lõiked 1 ja 2. FI kriisilahendusüksusel on õigus ajutiselt piirata ka kindlustusvõtjate õigust
elukindlustusleping üles öelda või see õigus ajutiselt peatada. Seda juhul, kui kindlustusvõtjate,
soodustatud isikute või kahjustatud isikute ees jätkatakse kindlustuslepingust tulenevate
põhikohustuste täitmist (nt kahjuhüvitise maksmist). Vastav õigus on kuni peatamisteates
avaldatud tähtajani.
Eelnõu § 59. Kriisilahendusõiguste kasutamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 54.
Lõige 1. Kriisilahendusüksusel on võimalik võtta täielik kontroll kriisis oleva ettevõtte üle –
nagu oleks ta ise selle omanik ja juht. Näiteks peab tal olema õigus teha otsuseid, juhtida
äritegevust, otsustada ettevõtja vara saatuse üle – müüa, restruktureerida, ülekande jne.
Lõige 2. Aktsiate ja osadega kaasnevat hääleõigust ei saa kasutada kriisilahenduse ajal. See on
oluline, kuna kriisilahenduse ajal on vaja vältida olukorda, kus senised omanikud (aktsionärid,
osanikud, ühistu liikmed) saaksid oma hääleõigusi kasutada viisil, mis takistaks või segaks
kriisilahendust.
Lõige 3. FI kriisilahendusüksus saab teostada kriisilahendtegevust FI juhatuse otsuse kaudu ka
ettevõtja üle kontrolli omamata. Seega kriisilahendusüksus peab saama kiiresti ja haldusaktina
93
rakendada kriisilahendusmeetmeid, ilma et ta peaks ettevõtja igapäevast juhtimist enda kätte
võtma, sealjuures ettevõtjal on õigus hiljem see otsus vaidlustada.
Lõige 4. FI kriisilahendusüksus otsustab iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas viia läbi
kriisilahendus kooskõlas lõikes 1 või 3 sätestatuga, võttes arvesse kriisilahenduseesmärke ja
kriisilahenduse üldpõhimõtteid, kriisilahenduses oleva ettevõtja seisundit ning vajadust
tõhustada piiriüleste kindlustusgruppide kriisilahenduse tulemuslikkust.
Lõige 5. FI kriisilahendusüksust ei loeta seaduse mõttes juhatuse liikmeks (de facto ega
varijuhiks) isegi siis, kui ta tegelikult ettevõtet juhib kriisilahenduse käigus.
2. jagu. Õiguse kohaldamine
Eelnõu § 60. Eesti ja teise lepinguriigi õiguse kohaldamine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 46.
Kui Eestis läbiviidava kriisilahenduse korral asub üleantav vara teises lepinguriigis või
üleantavad õigused ja kohustised on teise lepinguriigi õigusaktiga reguleeritud:
- kohaldub teise lepinguriigi õigus seoses üleandmisega;
- omanikel, võlausaldajatel ja kolmandatel isikutele ei ole õigust üleandmist takistada,
vaidlustada ega tühistada selle teise lepinguriigi õiguse alusel;
- üleandmise vaidlustamine üksnes Eesti õiguse alusel;
- osalise üleandmise korral kohaldatakse Eesti õiguse (KKELS) kaitsemeetmeid.
Kui Eestis läbiviidava kriisilahenduse korral vähendatavad või konverteeritavad
kapitaliinstrumendid, võlainstrumendid ja muud kohustised on reguleeritud teise lepinguriigi
õigusaktiga või võlausaldaja asub teises lepinguriigis:
- kohaldatakse Eesti õigusest tulenevaid õigusi seoses vähendamise ja konverteerimisega;
- vaidlustada võib sellised toimingud Eesti õiguse alusel.
Liikmesriigid peavad osutama ka kriisilahendusasutusele, kes on teinud üleandmise või kes
kavandab üleandmist, mõistlikku abi, et tagada, et aktsiad, osad või muud omandiõiguse
instrumendid või vara, õigused või kohustised antakse vastuvõtjale üle kohaldatava riigisisese
õiguse nõuete kohaselt.
7. peatükk. Õiguskaitsemeetmed
Eelnõu § 61. Õiguskaitsemeetmed osalisel üleandmisel ja allahindamis- või
konverteerimismeetme rakendamisel
Lõige 1 kehtestab õiguskaitse nendele isikutele (nt aktsionärid, kindlustusvõtjad,
hüvitisesaajad, võlausaldajad), kelle nõudeid ei kaasatud kriisilahenduses üleviimisel, kuna
kriisilahenduses võib üle anda ka ainult osa kindlustusandja varast ja kohustistest. See
tähendab, et mõned nõuded või omandiõigused jäävad üle andmata ja n-ö vanasse ettevõtjasse.
Sellisel juhul rahuldatakse need nõuded, mida üle ei antud, vähemalt ulatuses, milles need oleks
rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses sellel hetkel, kui tehti kriisilahenduse algatamise
otsus. Need, kelle nõudeid ei viida üle, ei tohi jääda halvemasse olukorda, kui nad oleksid
jäänud ettevõtja tavalise pankrotimenetluse puhul.
Lõige 2. Kui FI kriisilahendusüksus on rakendanud allahindamis- või konverteerimismeedet,
ei kanna ettevõtja omanikud, kindlustusvõtjad, kindlustatud, soodustatud isikud, õigustatud
94
isikud ja muud võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud või konverteeritud omakapitaliks,
suuremat kahju, kui nad oleks kandnud tavalises maksejõuetusmenetluses sellel hetkel, kui tehti
kriisilahenduse algatamise otsus.
Need lõiked tagavad õigluse ja õiguskindluse: keegi ei tohi kriisilahenduse käigus kaotada
rohkem, kui ta oleks kaotanud, kui ettevõtja suhtes oleks algatatud pankrotimenetlus.
Eelnõu § 62. Ettevõtja omanike ja võlausaldajate õigus hüvitisele ning selle määramine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artiklid 56 ja 57.
Lõiked 1–4. Selleks, et hinnata ega keegi ei kaotanud rohkem, kui ta oleks kaotanud ettevõtja
tavalise maksejõuetusmenetluse korral, hindab ja võrdleb sõltumatu isik viivitamata pärast
kriisilahendusmeetme rakendamist võimalikku mõju isikutele, kui ettevõtja oleks likvideeritud
tavalises maksejõuetusmenetluses, tegeliku mõjuga nendele isikutele kriisilahenduse
tulemusel. Kui võrreldakse kahju või hüvitise suurust kriisilahenduse ja pankroti vahel, siis see
peab põhinema järgmistel eeldustel:
- hindamine peab simuleerima olukorda, kus kriisis olev ettevõtja oleks lihtsalt pankrotti
läinud – ilma kriisilahenduseta – sellel hetkel, kui kriisilahenduse otsus tehti;
- eeldatakse, et kriisilahendusmeetmeid poleks rakendatud;
- võetakse arvesse lepingute asendamise realistlikku hinda;
- riigi erakorralist rahalist tuge ei tohi arvesse võtta.
Lõiked 5 ja 6. Isikutel on õigus hüvitisele, kui hindamise tulemusel selgub, et nad on kandnud
suuremat kahju, kui nad oleks kandnud ettevõtja likvideerimisel tavalises
maksejõuetusmenetluses. Hüvitise määramisega seotud nõuded vaadatakse läbi
tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses.
Hüvitise määramisel tsiviilkohtumenetluse korras tagatakse kohtulik kontroll hüvitise õiglase
suuruse üle. Kooskõlas TsMS § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses
äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised lahendatakse
TsMS 60. peatükis sätestatud menetluskorda järgides. Eelnõuga muudetakse TsMS § 607, et
saaks kohaldada TsMS 60. peatükki ka kindlustusandjate kriisilahenduse korral.
Eelnõu § 63. Vastaspoolega seotud õiguskaitsemeetmed. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artiklid 58–62.
Maksejõuetu kindlustusandja osade, kuid mitte kõigi vara, õiguste ja kohustiste üleandmisel
tuleb säilitada õiguspärased kokkulepped, mistõttu on oluline kehtestada kaitsemeetmed, et
takistada seotud kohustiste või seotud õiguste ja lepingute üksteisest eraldamist. See hõlmab
sama vastaspoolega sõlmitud lepinguid, mis on kaetud tagatiskokkulepetega, omandiõiguse
üleminekul põhinevate finantstagatiskokkulepetega, tasaarvestuskokkulepetega, lepingu
sulgemisel tehtava tasaarvestuse kokkulepetega ning struktureeritud finantskokkulepetega. Kui
kohaldatakse selliseid kaitsemeetmeid, peaksid kriisilahendusasutused püüdma kõik kaitstud
kokkuleppega hõlmatud seotud lepingud üle anda või jätma need kõik järelejäänud
maksejõuetusse kindlustusandjasse. Need kaitsemeetmed peaksid ka tagama, et Solventsus II
direktiivi kohaldamisel ei avaldaks see mõju tasaarvestuskokkuleppega (netting) hõlmatud
riskipositsioonide käsitamisele regulatiivse kapitalina.
Lõigetes 1 ja 2 on loetelu kokkulepetest (vt ka lõike 4 selgitust), mis on kaitsemeetmete all:
- tagatiskokkulepe;
- omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe;
95
- vastastikuna tasaarvestuskokkulepe (set-off);
- tasaarvestuskokkulepe (netting);
- investeerimisriskiga elukindlustusleping ja muu eraldatud portfell;
- edasikindlustusleping;
- struktureeritud finantskokkulepe.
Lõikes 3 on täpsustatud, millistel juhtudel on kaitsemeetmeid vaja:
- osalise üleandmise korral;
- need antakse üle muule ettevõtjale.
Lõike 4 kohaselt kohalduvad kaitsemeetmed sõltumata osapoolte arvust ja sellest, kas need
põhinevad lepingul, usalduskokkuleppel (trust) või muul alusel (kõik muud õiguslikud suhted,
mis loovad finantskohustuse või -õiguse, kuid ei ole leping ega usalduskokkulepe) või
tulenevad otse seadusest (ilma et keegi midagi eraldi otsustaks või allkirjastaks) või välisriigi
õigusaktidest või on osaliselt või täielikult nendega reguleeritud.
Seega kaitse peab laienema kõigile kokkulepetele ja nende vastaspooltele, olenemata:
- mitu osapoolt seal on;
- kas see tekkis lepinguga, usaldusstruktuuriga või automaatselt seaduse järgi;
- ja mis riigi õigus seda reguleerib.
Lõiked 5 ja 6. Kui tegemist on omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkuleppe,
vastastikuse tasaarvestuskokkuleppe, tasaarvestuskokkuleppe ja edasikindlustuslepinguga, siis
hoitakse ära osaline üleandmine, mis on seotud nende kokkulepete ja lepingutega ning hoitakse
ära selliste õiguste ja kohustiste muutmine või lõpetamine, mis on kaitstud selliste kokkulepete
ja lepingutega. Kaitstuks loetakse sellised õigused ja kohustused, mida kokkuleppe ja lepingu
vastaspooltel on õigus tasaarvestada.
Lõige 7. Kriisilahenduse käigus ei tohiks:
- viia vara üle ilma sellega seotud võla ja tagatiseta;
- viia üle ainult võlg, ilma tagatiseta;
- viia üle ainult tagatis, ilma seotud võlata;
- muuta või lõpetada tagatist selliselt, et võlg jääks ilma tagatiseta.
Oluline on, et tagatisega seotud õigused ja kohustised jäävad seotuks ning kriisilahendus ei
kahjusta tagatud võlausaldajate huve ehk vältida tuleb olukorda, et tagatised, võlad või õigused
nende üle eraldatakse üksteisest.
Lõiked 8 ja 9 täpsustavad erandit üldreeglist, mille kohaselt tuleb kriisilahenduses säilitada
terviklikkus – st lepingud, kohustised, varad ja õigused peavad liikuma koos, mitte eraldi.
Erandkorras võib kriisilahendusüksus anda üle ainult kindlustuslepingute portfelli – ilma, et
muu seotud vara, õigused või kohustused liiguksid kaasa, kui see on vajalik selleks, et tagada
kindlustuskaitse jätkumine (kindlustusvõtjate kaitse), seejuures peavad üleantavad
kindlustuslepingud jätkuvalt vastama õigusaktidest tulenevatele kohustusliku kindlustuskaitse
miinimumnõuetele. Samuti võib vastupidiselt üle anda, muuta või lõpetada muud
vara/kohustusi, ilma et kindlustuslepingud ise liiguksid kaasa.
Lõikes 10 on sätestatud struktureeritud tagatiskokkulepete ja muude eraldatud portfellide
kaitse. Sarnaselt lõikele 5 hoitakse ära osaline üleandmine, mis on seotud vastava kokkuleppega
või hoitakse ära selliste õiguste ja kohustiste muutmine või lõpetamine, mis on kaitstud sellise
kokkuleppega.
96
Lõige 11 lubab osalist üleandmist, muutmist või lõpetamist, kui see on vajalik
kriisilahenduseesmärkide saavutamiseks.
Lõiked 12 ja 13. Osaline ülendamine ei tohi mõjutada makse- ja arveldussüsteemide seaduses
määratletud süsteemide toimimist ja reegleid.
Eelnõu § 64. Kaebuse esitamine
PS § 15 lõike 1 esimene lause sätestab keskse normina üldise kohtusse pöördumise õiguse. See
sisaldab ka üldist põhiseaduslikku õigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, st
iga subjektiivset õigust peab olema võimalik realiseerida kohtus tõhusas ja ausas menetluses
mõistliku aja jooksul. Isikuliselt kaitsealalt on PS § 15 lõige 1 kõigi ja igaühe õigus.
Põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi
rikutakse, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Seetõttu peaks kriisilahendusasutuste
tehtud otsuste suhtes kehtima kaebeõigus. Käesoleva paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikli 67 lõiked 2–4.
Lõike 1 kohaselt vaadatakse kriisiohjemeetme rakendamisest tulenevad kaebused läbi
tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Kohtulikus kontrollis tuleks arvesse võtta FI
kriisilahendusüksuse läbiviidud majanduslikku hinnangut asjaoludele. IRRD direktiivi pp 70
kohaselt võivad kriisilahendusasutuste võetud kriisiohjemeetmed nõuda keerukaid
majanduslikke hinnanguid ja suurt kaalutlusruumi. Kriisilahendusasutustel on konkreetselt
olemas eksperditeadmised selliste hinnangute koostamiseks ja kaalutlusruumi asjakohase
kasutamise kindlaksmääramiseks. Seetõttu on oluline tagada, et kui riiklikud kohtud vaatavad
läbi asjaomaseid kriisiohjemeetmeid, tuginevad nad kriisilahendusasutuste poolt tehtud
keerukatele majanduslikele hinnangutele. Siiski ei tohiks nende hinnangute keerukus takistada
kohtuid uurimast, kas tõendid, millele kriisilahendusasutus tugines, on faktiliselt täpsed,
usaldusväärsed ja järjepidevad, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida
keeruka olukorra hindamisel arvesse tuleks võtta, ning kas sellega on võimalik põhjendada
hindamise alusel tehtud järeldusi.
Kokkuvõtvalt nõuab säte, et kohus tugineks kriisilahendusasutuse poolt tehtud majanduslikule
faktide hindamisele, mitte ei asendaks oma majanduslikku hinnangut kriisilahendusasutuse
omaga.
Lõige 2. Kiireloomuliste olukordadega tegelemiseks tuleb sätestada, et mis tahes kaebuse
esitamine ei too kaasa vaidlustatud otsuse toime automaatset peatamist ning et
kriisilahendusüksuse otsus on viivitamata täidetav, kuivõrd selle täitmise peatamise kohta
kohaldub ümberlükatav eeldus, et peatamine oleks vastuolus avaliku huviga. Sätte eesmärk on
tagada kriisilahendusasutuse otsuste kiire ja tõhus täitmine, mis on vajalik finantsstabiilsuse ja
avalike huvide kaitseks. Finantssektori kriisilahendus on ajakriitiline protsess, kus viivitused
võivad suurendada süsteemseid riske, ohustada kindlustusvõtjate ja teiste võlausaldajate huve
ning kahjustada usaldust finantsturu vastu. Seetõttu nähakse ette, et kriisilahendusasutuse
otsuse vaidlustamine kohtus ei peata automaatselt selle kehtivust ega täitmist. Otsus on
viivitamata täidetav, mis tähendab, et kriisilahenduse meetmeid saab rakendada kohe, vältides
olukorda, kus kohtumenetluse ajaks tekiks õigustühimik või viivitus kriitiliste sammude
astumisel. Samuti sätestatakse, et kriisilahendusasutuse otsuse täitmise peatamise kohta kehtib
ümberlükatav eeldus, et see oleks vastuolus avalike huvidega. See tähendab, et kuigi kohtul on
õigus otsustada täitmise peatamine, peab ta lähtuma eeldusest, et avalik huvi on otsuse
97
viivitamatu täitmise poolt. Selline regulatsioon ei välista isikute õigust kohtulikule kaitsele,
kuid seab selle tasakaalu finantsstabiilsuse ja avalike huvide kaitsega.
Lõige 3 on vajalik, et kaitsta kolmandaid isikuid, kes on heas usus omandanud kriisilahenduses
oleva ettevõtja vara, õigusi ja kohustisi ametiasutuste poolt kriisilahendusõiguste kasutamise
tulemusel. Samavõrd vajalik on finantsturgude stabiilsuse tagamine. Kriisilahenduse otsuse
peale kaebuse esitamise õigus ei tohiks seega mõjutada tühistatud otsuse alusel tehtud
hilisemaid haldusakte või tehinguid. Sellistel juhtudel peaksid õigusvastase otsuse puhul
kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduma mõjutatud isikute kantud kahju hüvitamisega.
Lõige 4 on seotud TsKMS § 356 lõikega 4 (muudetakse käesoleva seaduseelnõuga), mis ütleb,
et kohus peatab menetluse nõutavaks ajaks, kui FI taotleb seda finantskriisi ennetamise ja
lahendamise seaduse või kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduse alusel.
Võimalus taotluse esitamiseks nähakse ette käesolevas lõikes.
8. peatükk. Teavitamis-, avaldamis- ja konfidentsiaalsusnõuded
Paragrahv 65. Teavitamisnõuded. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikli 63 lõige
2 ja artikli 65 lõiked 1 ja 2.
Lõige 1 näeb ette, millist teavet FI kriisilahendusüksus oma ülesannete kavandamiseks ja
teostamiseks vajab ning mille ta saab FI finantsjärelevalveüksuselt:
- teavitus kindlustusandja finantsseisundi halvenemise kohta, sh kui ta on sattunud
makseraskustesse või ta on tõenäoliselt sattumas makseraskustesse;
- meetmed, mille rakendamist on FI finantsjärelevalveüksus nõudnud –
kriisilahenduskõlblikkust piiravate taksituste kõrvaldamise meetmed (sh grupi tasandil),
ennetavas finantsseisundi kavas esitatud meetmed ning kui kava ei ole, siis meetmed
seadusest tulenevatele nõuetele vastavuse tagamiseks, vajalikud meetmed SCR
taastamiseks, lühiajaline finantseerimisskeem MCR-ile mittevastamise korral, varaga
seotud tehingute või toimingute tegemise keelamine või nende mahu piiramine.
- teavitus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta;
- teavitus selle kohta, kui FI finantsjärelevalveüksus on pikendanud eriolukordades tähtaega,
mil kindlustusandja peab taastama vastavuse SCR-ile;
- finantsseisundi taastamise kava ja lühiajalise finantseerimisskeemi koopiad.
Lõike 2 kohaselt peab FI kriisilahendusüksus teavitama viivitamata ka ettevõtjat, kui tema
suhtes on algatatud kriisilahendus, sealjuures teavitatakse rakendatavatest meetmetest. Lisaks
kriisilahenduses olevale kindlustusandjale tuleb vastav teavitus saata FI
finantsjärelevalveüksusele, kindlustusandja filiaali asukohariigi finantsjärelevalve asutusele,
Eesti Pangale, kindlustuse tagamise skeemidele, millesse ettevõtja kuulub,
Rahandusministeeriumile, ESRB-le, komisjonile, Euroopa Keskpangale, EIOPA-le, EBA-le ja
ESMA-le, asjakohasel juhul makse- või arveldussüsteemide korraldajale ning kui tegemist on
finantskonglomeraati kuuluva ettevõtjaga, siis ka teistele kriisilahendusasutustele.
Lõige 3 reguleerib täiendavalt FI ja Rahandusministeeriumi vahel teabe jagamist, sealjuures
tuleks Rahandusministeeriumi teavitada, kui kriisilahendusmeetme rakendamiseks või
kriisilahendusõiguse kasutamiseks võib olla vajalik kasutada riigieelarve või muid avalikke
vahendeid või rahastut (kriisilahenduse osafondi).
Eelnõu § 66. Avaldamisenõuded. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikli 65 lõiked
3 ja 4, artikli 83 lõike 2 punkt a ning artikkel 84.
98
Lõige 1. FI veebilehel tuleb avaldada otsus kriisilahenduse algatamise kohta või kokkuvõte
kriisilahendustegevuse mõju kohta, sealhulgas kindlustusandjatele avalduva mõju kohta.
Lisaks tuleb avaldada makse- ja ülekandekohustuse peatamise, tagatisest tuleneva õiguse
piiramise ning lepingu lõpetamise õiguse peatamise tingimused ja tähtajad.
Lõiked 2 ja 3. Lõikes 1 osutatud teave peab olema avaldatud ka kriisilahenduses oleva ettevõtja
ja EIOPA veebilehel ning FI peab tagama, et see on avaldatud ka Ametlikes Teadaannetes ja
muudes massiteabevahendites (meedia- või kommunikatsioonikanalid, mis on mõeldud
informatsiooni korrapäraseks edastamiseks avalikkusele ning mille sihtgrupp on lai hulk
inimesi, mitte üksikud isikud).
Lõiked 4 ja 5. Kui kriisilahenduses oleva ettevõtja omandiõiguse instrumendid on võetud
kauplemisele reguleeritud väärtpaberiturul, siis tuleb avaldada teave kriisilahenduse avaldamise
kohta teabe avaldamiseks kasutatavas meediakanalis kooskõlas EL määrusega direktiiv
2004/109/EL35 läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele
emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele. Selle kohaselt
avalikustab emitent või isik, kes on taotlenud väärtpaberite reguleeritud turul kauplemisele
lubamist ilma emitendi nõusolekuta, korraldatud teabe kujul, mis võimaldab sellele kiiret
juurdepääsu mittediskrimineerival moel ning selle andmist ametlikult kindlaksmääratud
süsteemi käsutusse (Nasdaq Balti Börsi börsiteated).
Kui instrumendid ei ole võetud kauplemisele reguleeritud väärtpaberiturul, peab FI tagama, et
teade kriisilahenduse algatamise kohta saadetakse kriisilahenduses oleva ettevõtja
teadaolevatele omanikele ja võlausaldajatele, kelle andmed on kättesaadavad selle ettevõtja
registrite või andmebaaside alusel (nt ettevõtja enda hallatav nimekiri aktsionäridest või
laenulepingute, allutatud võlainstrumentide ja muu võla dokumentatsioonist peetav andmebaas
jne).
Lõike 6 kohaselt avaldab FI oma veebilehel teate väärteos tehtud jõustunud lahendi kohta ja
haldusakti (ettekirjutuse) kohta, kui vastav otsus on lõplik (jõustunud) ehk kui seda ei ole edasi
kaevatud või kui kaebeõigus on ammendunud (kõik vaidlustusastmed on läbitud ja asi on
lõplikult lahendatud).
Lõike 6 sõnastamisel on võetud aluseks, et avaliku teabe seaduse § 35 lõige 1 sätestab, et
teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks
kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teabe, välja arvatud vastavalt väärteomenetluse
seadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel avaldatava teabe ning
riikliku järelevalve, haldusjärelevalve ja teenistusliku järelevalve menetluse käigus kogutud
teabe kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni. Sama seaduse § 28 lõike 1 punkt 14 sätestab,
et teabevaldaja on kohustatud avalikustama riikliku järelevalve, haldusjärelevalve ja
teenistusliku järelevalve käigus tehtud ettekirjutused ning otsused nende jõustumisest alates.
Seega on võetud lähenemine, et Eesti õiguse kohaselt avalikustatakse jõustunud lahendid.
Lõige 7. Avaldatakse ka teave õigusrikkumise liigi ja laadi kohta ning selle füüsilise või
juriidilise isiku nimi, kellele karistus määratakse või kelle suhtes muu meede võetakse.
35 EUR-Lex - 02004L0109-20240109 - EN - EUR-Lex
99
Lõikes 8 on esitatud teate avaldamise piiramise erijuhid ehk põhjused teate avaldamise
edasilükkamise või mitte-avaldamise kohta. Ehk kui FI leiab konkreetse juhtumi põhjal, et
juriidilise isiku nime või füüsilise isiku andmete avaldamine oleks ebaproportsionaalne või
võiks ohustada finantsturgude stabiilsust või käimasolevat uurimist, võib lükata teate
avaldamise edasi, kuni avaldamist takistavad põhjused on kadunud. FI võib avaldada teate ka
anonüümselt, kui see tagab isikuandmete piisava kaitse. Lisaks võib jätta teate üldse
avaldamata.
IRRD direktiivi artikli 84 lõike 2 viimase alalõigu kohaselt on avaldatud andmed kättesaadavad
vähemalt viie aasta jooksul. Avaldatud teabes sisalduvaid isikuandmeid hoitakse
kriisilahendusasutuse või järelevalveasutuse ametlikul veebisaidil ainult nii kaua, kui on
kohaldatavate andmekaitsereeglite kohaselt vajalik. Viie aasta tähtaeg on olemas FIS § 54
lõikes 5 ning kui FI viib läbi järelevalvet, siis kohaldub isikuandmete kaitse üldmäärus36. Kui
FI viib läbi väärteomenetlust, on ta õiguskaitseasutus ja siis peab ta lähtuma isikuandmete kaitse
seaduse (IKS) 4. peatükist.
Eelnõu § 67. Konfidentsiaalsusnõuded. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel
66.
Lõige 1. Finantsseisundi taastamise kava ja kriisilahenduskava sisu ning üksikasju puudutav
teave ja nende kavade hindamise tulemused võivad avaldada kaugeleulatuvat mõju, eriti
asjaosalisele ettevõtjale. Tuleb eeldada, et mis tahes teave otsuse kohta enne selle tegemist,
olenemata sellest, kas see puudutab ennetusfaasis meetmete rakendamist, kriisilahenduse
eeltingimuste täitmist või konkreetse kriislahendusmeetme kasutamist, mõjutab selle meetmega
seotud avalikke huve ja erahuve. Teatavasti kehtivad finantsjärelevalves ranged
konfidentsiaalsuse nõuded. Kooskõlas rahvusvaheliste standardite ja Euroopa Liidu õigusega
sätestatakse FIS §-s 54, et finantsjärelevalvemenetlus ei ole avalik. Sarnaselt järelevalve
tegevusele on ka teave kriisilahendusmenetluse kohta konfidentsiaalne (FIS § 541). Juba teave
selle kohta, et FI konkreetset kindlustusandjat uurib, võib avaldada nimetatud isikule kahjulikku
mõju. Seetõttu tuleb tingimata tagada asjakohane konfidentsiaalsuse hoidmise kord sellise teabe
puhul nagu finantsseisundi taastamise kavade ja kriisilahenduskavade sisu ning üksikasjad ning
sellega seoses tehtava mis tahes hindamise tulemused.
Lõikes 1 on loetelu isikutest, kellele KKELS rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise
nõuet kohaldatakse:
- FI-le;
- EIOPA-le;
- Rahandusministeeriumile;
- erihaldurile;
- potentsiaalsele ostjale, kui rakendatakse kindlustusandja võõrandamise meedet;
- audiitorid, raamatupidajad, juristid ja nõustajad, hindajad ja muud eksperdid, kelle teenused
eelnimetatud isikud kasutavad;
- kindlustuse tagamise skeemile;
- Tagatisfondile;
- Eesti Pangale ja muudele ametiasutustele, kes on kaasatud kriisilahendusmenetlusse;
- sildkindlustusandjale;
- vara ja kohustiste valitsemise ettevõtjale;
- muudele isikutele, kes osutavad eelnimetatutele teenuseid;
36 EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/ 679, - 27. aprill 2016, - füüsiliste isikute kaitse kohta
isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta
(isikuandmete kaitse üldmäärus)
100
- eelnimetatute juhatuse ja nõukogu liikmetele ning töötajatele nende ametis oleku ajal ning
enne ja pärast seda.
Lõige 2 näeb ette teabe konfidentsiaalsena hoidmise põhimõtte ning loetleb juhud, mil vastavat
teavet võib erijuhtudel teatavaks teha kolmandatele isikutele. Seda võib teha, kui see on vajalik
seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks, teave tehakse teatavaks kokkuvõtlikul või koondatud
kujul, mille põhjal ei ole võimalik tuvastada kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti
üksikandmeid ning kui teave tehakse teatavaks FI, kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti nõusolekul.
EIOPA annab hiljemalt 2027. aasta 29. jaanuariks välja suunised, et täpsustada, kuidas tuleks
teavet esitada kokkuvõtlikul või koondatud kujul.
Lõige 3. Enne teabe teatavaks tegemist tuleb põhjalikult hinnata, kas ja kuidas see võib
kahjustada avalikku huvi või teiste osapoolte huve – näiteks ärisaladusi või käimasolevaid
uurimisi. Eriti tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas kavade ja hindamistulemuste detailide
teatavaks tegemine võib tekitada probleeme.
Lõige 4. Antud paragrahv sätestab ka konfidentsiaalsusreeglist erandid ning teabe edastamise
kriisilahendamisega seotud isikutele. Konfidentsiaalsusnõuded ei välista FI-l edastamast
asjakohast informatsiooni Rahandusministeeriumile, Eesti Pangale, Tagatisfondile, ajutisele
erihaldurile, erihaldurile, pankrotihaldurile, audiitorettevõtjale, võimalikele ostjatele
(kindlustusandja võõrandamise meetme rakendamisel), teiste asjaomaste liikmesriikide
kriisilahendusasutustele, järelevalveasutustele, keskpankadele, ministeeriumitele,
kriisilahendusfondidele ja EIOPA-le või asjaomastele kolmandate riikide
kriisilahendusasutustele.
Lõiked 5 ja 6. Teavet võivad vahetada ka FI finantsjärelevalve ja kriisilahenduse üksused
omavahel. Samuti võib seda teha ettevõtjasiseselt.
Lõige 7. Teabevahetusele FI kriisilahendusüksuse ja Maksu- ja Tolliameti vahel kohaldatakse
FIS § 53 lõike 4 punktis 14 ja lõikes 48 sätestatut.
Lõige 8. IRRD direktiivi artikli 66 lõike 6 kohaselt ei piira lõiked 1–5 kriminaal- või
tsiviilasjade kohtumenetlustes teabe avaldamist käsitleva riigisisese õiguse kohaldamist.
Lõigetega 9 ja 10 nähakse ette, et Riigikontrollile on lubatud avaldada finantsjärelevalve
tulemusi kajastavaid dokumente ja konfidentsiaalset teavet, kui Riigikontroll vajab teavet, et
hinnata FI juhtimise tulemuslikkust seoses järelevalvega kindlustusandjate üle. FIS § 541
kohaselt ei ole FI poolt läbiviidav kriisilahendusmenetlus avalik ja sellele kohaldatakse FELS-
is ja KKELS-is sätestatut. Kontrollikodadele, (s.o Eestis Riigikontrollile) konfidentsiaalse teabe
edastamine on lubatud tulenevalt IRRD direktiivi artikli 66 lõike 5 punktist b. Kui teave pärineb
teiselt kriisilahendusasutuselt, avaldatakse see teave Riigikontrollile üksnes teabe edastanud
asutuse selgesõnalisel nõusolekul ja üksnes eesmärkidel, millega see asutus nõustunud on.
9. peatükk. Kindlustusgrupi ja piiriülene kriisilahendus
1. jagu. Kriisilahenduskolleegium
Eelnõu § 68. Kriisilahenduskolleegium ja selle ülesanded. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 70, mis reguleerib kriisilahenduskolleegiumi moodustamist ja ülesandeid.
101
Lõiked 1–5 ja 7. See, et kriisilahendusasutustel on võrdsed kriisilahendusmeetmed ja -õigused,
soodustab koordineeritud tegutsemist piiriülese kindlustusgrupi maksejõuetuse korral. Siiski on
vaja lisameetmeid, et edendada koostööd ja ennetada killustatud riiklikke reageerimisi. Selleks,
et kriisilahendusasutused saaksid kindlustusgruppide kriisilahendusega tegeledes leppida
kokku kindlustusgrupi kriisilahendusskeemis, peaks neil olema kohustus
kriisilahenduskolleegiumis koostööd teha ja üksteisega konsulteerida. Selleks, et pakkuda
foorumit arutelu pidamiseks ja sellise kokkuleppeni jõudmiseks, tuleks olemasolevate
järelevalvekolleegiumide juurde luua kriisilahenduskolleegiumid, kaasates sinna
kriisilahendusasutused ja pädevad ministeeriumid, EIOPA (vaatlejana) ja asjakohasel juhul
kindlustuse tagamise skeemide eest vastutavad ametiasutused. Kui kindlustusandja tegeleb
teises lepinguriigis olulise piiriülese kindlustustegevusega, tuleks kolleegiumisse kaasata ka
selle teise lepinguriigi kriisilahendusasutus, et veelgi tõhustada teabevahetust. Vaatlejana võib
kolleegiumisse kutsuda kolmanda riigi kriisilahendusasutuse, kui liidus asutatud emaettevõtjal
või kindlustusandjal on kolmandas riigis asutatud tütarettevõtja või oluline filiaal.
Tagamaks, et kriisilahendusasutusi teavitatakse ja nendega konsulteeritakse piisavalt varakult
ja struktureeritud viisil, mis võimaldab neil oma volitusi informeeritud ja järjepideval viisil
täita, tuleks kindlussektori kriisilahendusasutused ning
pangandussektori/väärtpaberiturusektori kriisilahendusasutused kutsuda vaatlejatena üksteise
kriisilahenduskolleegiumidesse. See on eriti oluline ennetava finantsseisundi taastamise
kavandamise ja kriisilahenduse kavandamise kontekstis, samuti selle hindamisel, kas
kriisilahenduse algatamise eeltingimused on täidetud, ning lõpuks kriisilahenduse meetmete
võtmisel ühe või mitme finantskonglomeraati kuuluva üksuse suhtes.
Kriisilahenduskolleegiumi moodustab kindlustusgrupi kriisilahendusasutus.
IRRD direktiivi artikli 70 lõike 7 kohaselt töötab EIOPA välja standardite eelnõu, et täpsustada
kriisilahenduse kolleegiumite toimimist, sisaldavad sätteid selle kohta, kuidas kolleegiumid
peaksid tegema koostööd kriisilahenduskavade koostamisel, gruppide
kriisilahenduskõlblikkuse hindamisel ja oluliste kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude
kõrvaldamisel, kui see on asjakohane. 2025. aasta 22. juulil avaldas EIOPA
konsultatsioonipaberi: „on draft RTS on the functioning of resolution colleges“37.
Lõikes 6 on loetelu ülesannetest, mille täitmise tagamiseks peab kolleegium kehtestama vastava
raamistiku. Need ülesanded on: olulise teabe vahetamine kindlustusgrupi kriisilahenduskavade
väljatöötamiseks ja kindlustusgrupi suhtes kriisilahendusõiguste kasutamiseks, kindlustusgrupi
kriisilahenduskavade väljatöötamine, kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hindamine,
kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkust piiravate asjaolude puhul lahenduse otsimine või
nende lahendamine, kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi väljatöötamise vajaduse üle
otsustamine ja selles kokkuleppele jõudmine, kindlustusgrupi kriisilahendusstrateegiatest ja
kriisilahendusskeemidest avalikkuse teavitamise koordineerimine ning mistahes kindlustuse
tagamise skeemide või rahastute kasutamise koordineerimine.
Lõikes 8 on esitatud kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ülesanded, mida ta kolleegiumi
juhatajana peab täitma. Näiteks peab ta koostama kolleegiumi toimimiseks protseduurireeglid,
koordineerima kolleegiumi tegevust, kutsuma kokku ja juhatama kriisilahenduskolleegiumi
koosolekuid ning teavitama eelnevalt selle liikmeid koosolekute korraldamisest, peamistest
arutatavatest küsimustest ja asjaoludest, millega koosolekul arvestada, sealhulgas selleks, et
liikmed saaksid esitada osalemistaotluse. Samuti otsustab ta, millised liikmed ja vaatlejad
37 5a9512cf-e818-46e9-a536-0159159ab025_en
102
kutsuda kriisilahenduskolleegiumi koosolekutel osalema, võttes arvesse arutatava küsimuse
asjakohasust asjaomaste liikmete ja vaatlejate jaoks, eelkõige selle võimalikku mõju asjaomaste
lepinguriikide finantsstabiilsusele. Ka koosolekute otsused ja tulemused teeb juhataja
liikmetele teatavaks.
Lõige 9. Kui kolleegiumi koosoleku päevakorras on teemad, mis eeldavad ühisotsusele
jõudmist või mis on seotud Eestis asutatud kindlustusgrupi ettevõtjaga, on FI
kriisilahendusüksusel õigus osaleda sellel koosolekul, sõltumata, kas juhataja ta sellele
koosolekule on kutsunud.
Lõikes 10 on erand kolleegiumi moodustamise kohta. Nimelt ei pea kolleegiumi moodustama,
kui muul kujul moodustatud koostöövormid või kolleegiumid täidavad samu funktsioone ja
ülesandeid ning järgivad liikmelisuse ja kolleegiumides osalemise tingimusi ja menetlusi ning
teabe vahetamise nõudeid.
Sellisel juhul kohaldatakse koostöövormide ja kolleegiumide suhtes samu nõudeid, mis on ette
nähtud kriisilahenduskolleegiumide suhtes (lõige 11).
Lõige 12. IRRD direktiivi artikli 14 lõikest 2 tulenevalt peab kriisilahenduskolleegium
arvestama oma ülesannete täitmisel kindlustusgrupi kriisilahenduskõlblikkuse hinnanguga.
Eelnõu § 69. Euroopa kriisilahenduskolleegium. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi
artikkel 71.
Lõige 1 reguleerib Euroopa kriisilahenduskolleegiumi moodustamist, kui kolmanda riigi
kindlustusandjal või emaettevõtjal on kahes või enamas lepinguriigis asutatud tütarettevõtjast
kindlustusandja (liidu kindlustusandja) või kahe või enama lepinguriigi poolt oluliseks peetav
filiaal. Kui mõni neist üksustest asub Eestis, võib FI kriisilahendusüksus koos teiste asjasse
puutuvate kriisilahendusasutusega moodustada Euroopa kriisilahenduskolleegiumi.
Lõige 2. Euroopa kriisilahenduskolleegiumil on asjakohasel juhul samad ülesanded ja
funktsioonid, mis kindlustusgrupi kriisilahenduskolleegiumil.
Lõige 3. Kui ainult ühe liikmesriigis asutatud emaettevõtja omanduses on kõik kolmanda riigi
kindlustusandja või kolmanda riigi emaettevõtja liidu tütarettevõtjatest kindlustusandjad,
juhatab Euroopa kriisilahenduskolleegiumi tööd selle liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus
kõnealune emaettevõtja on asutatud. Kui see ei ole kohaldatav, juhatab Euroopa
kriisilahenduskolleegiumi tööd selle liikmesriigi kriisilahendusasutus, kus on asutatud liidu
tütarettevõtjast kindlustusandja, kelle bilansilise vara koguväärtus on kõige suurem.
Eelnõu § 70. Teist lepinguriiki mõjutava otsuse tegemine. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 69 ning see reguleerib teiste lepinguriikidega arvestamist otsuste tegemisel.
FI kriisilahendusüksus peab arvestama järgmiste põhimõtetega:
- otsuse tegemine on tõhus ja kriisilahenduskulud hoitakse väiksena;
- otsus tehakse ja meetmeid rakendatakse õigeaegselt ja vajadusel kiirkorras;
- FI teeb koostööd teiste asjasse puutuvate kriisilahendusasutuste ja järelevalveasutustega
ning muude asutustega, et tagada koordineeritud ja tõhus otsuste vastuvõtmine ning
meetmete rakendamine;
- FI ülesanded ja kohustused on selgelt kindlaks määratud;
103
- arvesse võetakse kindlustusvõtjate huve ning otsuse vastuvõtmise või meetme rakendamise
või selle mitte rakendamise võimalikku mõju ja negatiivset mõju kindlustusvõtjatele,
finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemile, rahastule ning
negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju lepinguriikides, kus lõplik emaettevõtja ja
tema tütarettevõtjast kindlustusandja tegutseb või kus nad tegutsevad olulise piiriülese
kindlustustegevusega;
- eesmärk on tasakaalustada erinevate lepinguriikide huve ja hoida ära lepinguriikide huvide
ebaõiglane kahjustamine või ebaõiglane kaitsmine;
- FI kriisilahendusüksus võtab kriisilahendustegevuse läbiviimisel arvesse ja järgib
kindlustusgrupi kriisilahenduskava, välja arvatud, kui ta leiab, et kriisilahenduseesmärke on
võimalik saavutada tulemuslikumalt muude meetmetega, mida kriisilahenduskavas ei ole
ette nähtud;
- kavandatav otsus ja meede on läbipaistvad, kui neil võib olla mõju asjasse puutuvate
lepinguriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele, finantsstabiilsusele,
eelarvevahenditele ja asjakohasel juhul kindlustuse tagamise skeemidele ja rahatutele.
Eelnõu § 71. Teabevahetusnõuded. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 72,
mis reguleerib teabevahetust asjasse puutuvate asutuste vahel.
Lõige 1. Kui teise lepinguriigi ametiasutus taotleb FI kriisilahendusüksuselt või
finantsjärelevalveüksuselt teavet IRRD direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks, edastab FI
selle teabe vastavale asutusele.
Lõiked 2 ja 3. Teabevahetuse koordineerimise roll on kindlustusgrupi kriisilahendusasutusel.
Kui teave on saadud kolmanda riigi ametiasutuselt, tohib seda edastada vaid selle ametiasutuse
nõusolekul.
Eelnõu § 72. Kindlustusgrupi kriisilahendus tütarettevõtja asukohariigi
kriisilahendusasutuse teavitamise korral. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel
73, mis reguleerib olukorda, kui tütarettevõtjast kindlustusandja on makseraskustes või
sattumas makseraskustesse või tütarettevõtjast kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjektiga seoses on kriisilahenduse algatamise tingimused täidetud.
104
Joonis 3. Kriisilahendus tütarettevõtjast kindlustusandja korral
Lõige 1. Kui kindlustusgrupi tütarettevõtjast kindlustusandja on makseraskustes või sattumas
makseraskustesse või tütarettevõtjast kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjektiga
seoses on kriisilahenduse algatamise tingimused täidetud, teavitab FI kriisilahendusüksus
sellest viivitamata kindlustusgrupi kriisilahendusasutust, kindlustusgrupi järelevalve teostajat
ja teisi asjakohaseid kriisilahenduskolleegiumi liikmeid. Teavitada tuleb ka kavandatavatest
kriisilahendustegevustest või maksejõuetusmenetluse meetmetest, mida on asjakohane
rakendada.
Lõige 2. Sellise teate saamisel hindab kindlustusgrupi kriisilahendusasutus (pärast asjaomase
kriisilahenduskolleegiumi teiste liikmetega konsulteerimist) kriisilahendustegevuste või muude
meetmete tõenäolist mõju kindlustusgrupile ja teistes liikmesriikides asuvatele kindlustusgrupi
ettevõtjatele ning seda, kas kriisilahendustegevused või muud meetmed suurendaksid
tõenäosust, et kindlustusgrupi teises liikmesriigis asuv ettevõtja vastab kriisilahenduse
algatamise eeltingimustele.
Lõiked 3 ja 4. Kui vastav hinnang on, et kavandatavad kriisilahendustegevused või muud
meetmed ei suurenda tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused seoses
kindlustusgrupi teistes lepinguriikides asuvate ettevõtjatega on täidetud, võib FI rakendada
kavandatud tegevusi või muid meetmeid.
Kui vastav hinnang on vastupidine, teeb kindlustusgrupi kriisilahendusasutus viie päeva (mitte
tööpäeva) jooksul teate saamisest arvates ettepaneku kriisilahendusskeemi kohta ning edastab
selle kriisilahenduskolleegiumi liikmetele. Viiepäevast tähtaega võib pikendada selle
kriisilahendusasutuse nõusolekul, kes vastava teate esitas.
105
Kindlustusgrupi kriisilahendusskeem peaks hõlbustama koordineeritud kriisilahendust, mis
tagab kõigi kindlustusgrupi ettevõtjate jaoks suurema tõenäosusega parimad tulemused.
Lõige 5. Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ei ole viie päeva või kokkuleppel pikema aja
jooksul oma hinnangut esitanud, võib teate esitanud tütarettevõtjast asukohariigi
kriislahendusasutus rakendada kavandatud tegevusi.
Lõikes 6 on esitatud kriisilahendusskeemi sisu. See peaks hõlmama kriisilahendustegevuste
kirjeldust, mida asjasse puutuvad kriisilahendusasutused peaksid lõpliku emaettevõtja ja
kindlustusgrupi ettevõtjate suhtes läbi viima, et saavutada kriisilahenduseesmärgid ja vastata
kriisilahenduse üldpõhimõtetele. Samuti sisaldab skeem selgitust selle kohta, kuidas
koordineerida kriisilahendustegevusi kriisilahendusasutuste vahel ning kriisilahenduse
rahastamiskava, mis võtab arvesse kindlustusgrupi kriisilahenduskavas sätestatut ning
vastutuse jagamise põhimõtteid.
Lõiked 7–9. Kriisilahendusasutused peavad kriisilahendusskeemis ühisotsusele jõudma.
Kriisilahendusasutused, kes ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga või otsustavad
võtta sõltumatuid kriisilahendusmeetmeid, peaksid selgitama kindlustusgrupi
kriisilahendusasutusele ja muudele kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga hõlmatud
kriisilahendusasutustele oma mittenõustumise põhjuseid ja teatama neist põhjustest koos
üksikasjadega sõltumatute kriisilahenduse meetmete kohta, mida nad võtta kavatsevad.
Kriisilahendusasutus, kes otsustab kindlustusgrupi kriisilahendusskeemist kõrvale kalduda,
peaks põhjalikult kaaluma sellise kõrvalekaldumise võimalikku mõju nende liikmesriikide
kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele ja finantsstabiilsusele, kus teised kriisilahendusasutused
asuvad, ja kõrvalekaldumise võimalikku mõju kindlustusgrupi muudele osadele.
Lõige 10. Kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga nõustuvad kriisilahendusasutused võivad
skeemiga mittenõustusvate kriisilahendusasutusteta jõuda ühisotsusele seoses
kriisilahendusskeemiga, mis hõlmab nende vastutuse alla kuuluvaid kindlustusgrupi
ettevõtjaid.
Lõige 11. Käesoleva paragrahvi kohaselt tehtud otsused on lõplikud.
Lõiked 12 ja 13. Kavandatud kriisilahendustegevusi ja meetmeid tuleb rakendada viivitamata,
arvestades olukorra kiireloomulisusega ning juhul, kui kriisilahendusskeemi ei rakendata,
teevad kriisilahendusasutused kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetmete
võtmisel tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumis, et luua kõigi makseraskustes või
tõenäoliselt makseraskustesse sattuvate kindlustusgrupi ettevõtjate jaoks koordineeritud
kriisilahendusstrateegia.
Lõige 14. Kriisilahendusasutused, kes võtavad kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
kriisilahendusmeetmeid, teavitavad kriisilahenduskolleegiumi liikmeid korrapäraselt ja
igakülgselt võetud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest.
Eelnõu § 73. Kindlustusgrupi kriisilahendus lõpliku emaettevõtja asukohariigi
kriisilahendusasutuse teavitamise korral. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel
74 ning see reguleerib olukorda, kui lõpliku emaettevõtja puhul on kriisilahenduse algatamise
tingimused täidetud.
Lõige 1. Kui FI kriisilahendusüksus on kindlustusgrupi kriisilahendusasutus ja tema hinnangul
on kriisilahenduse algatamise tingimused lõpliku emaettevõtja puhul täidetud, esitab ta
106
kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostajale ja teistele asjasse puutuvatele
kriisilahenduskolleegiumi liikmetele teate kavandatavatest kriisilahendustegevustest või
maksejõuetusmenetluse meetmetest, mida on asjakohane emaettevõtja suhtes rakendada.
Lõige 2. Kriisilahendustegevused ja meetmed võivad sisaldada ka kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi rakendamist, kui:
- emaettevõtja suhtes läbiviidavad kriisilahendustegevused või rakendatavad meetmed
suurendavad tõenäosust, et kriisilahenduse algatamise tingimused seoses grupi teistes
lepinguriikides asuvate ettevõtjatega täidetakse;
- emaettevõtja suhtes läbiviidavad kriisilahendustegevused või rakendatavad meetmed üksi
ei ole kriisiolukorra stabiliseerimiseks piisavad või tõenäoliselt ei anna optimaalset
tulemust;
- üks või mitu tütarettevõtjast kindlustusandjat vastab kriisilahenduse algatamise
tingimustele nende asukohariigi kriisilahendusasutuste hinnangul;
- kriisilahendustegevused või muud kindlustusgrupi tasandil rakendatavad meetmed on
tütarettevõtjast kindlustusandjatele kasulikud viisil, mis muudab kindlustusgrupi
kriisilahendusskeemi asjakohaseks.
Lõiked 3 ja 4. Kui kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse poolt välja pakutud meetmed ei hõlma
kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi, teeb kindlustusgrupi kriisilahendusasutus otsuse pärast
kriisilahenduskolleegiumi liikmetega konsulteerimist. Kui need sisaldavad skeemi,
vormistatakse see skeem kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse ning kindlustusgrupi
kriisilahenduse skeemiga hõlmatud tütarettevõtjatest kindlustusandjate eest vastutavate
kriisilahendusasutuste ühise otsusena.
Lõiked 5 ja 6. Kriisilahendusasutus, kes ei nõustu kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse
esitatud kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga või kaldub sellest kõrvale või arvab, et
finantsstabiilsusega seotud põhjustel on tal vaja võtta kindlustusandja või muu kriisilahenduse
subjekti suhtes iseseisvalt kriisilahendustegevusi, mis ei ole kindlustusgrupi kriisilahenduse
skeemis esitatud, esitab ta mittenõustumise või kriisilahendusskeemist kõrvalekaldumise kohta
üksikasjalikud põhjendused ning teatab nendest ning kavandatud kriisilahendustegevustest ja
muudest meetmetest kindlustusgrupi kriisilahendusasutust ja teisi skeemiga seotud
kriisilahendusasutusi.
Mittenõustumisel tuleb arvesse võtta kriisilahenduskavas kokkulepitut, kriisilahendustegevuste
ja muude meetmete potentsiaalset mõju teiste asjasse puutuvate lepinguriikide
finantsstabiilsusele, eelarvevahenditele, kindlustuse tagamise skeemidele ning rahastutele ja
kriisilahendustegevuste ning muude meetmete mõju kindlustusgrupi teistele ettevõtjatele.
Lõige 7. Kriisilahendusasutused, kes nõustuvad kindlustusgrupi kriisilahendusasutuse esitatud
kindlustusgrupi kriisilahendusskeemiga, võivad mittenõustuvate kriisilahendusasutuste
osalemiseta võtta vastu ühise otsuse kindlustusgrupi kriisilahendusskeemi kohta, mis hõlmab
kindlustusgrupi ettevõtjaid nende liikmesriigis.
Lõige 8. Käesoleva paragrahvi kohaselt tehtud otsused on lõplikud.
Lõiked 9 ja 10. Kavandatud kriisilahendustegevusi ja meetmeid tuleb rakendada viivitamata,
arvestades olukorra kiireloomulisusega ning juhul, kui kriisilahendusskeemi ei rakendata,
teevad kriisilahendusasutused kindlustusgrupi ettevõtja suhtes kriisilahendusmeetmete
võtmisel tihedat koostööd kriisilahenduskolleegiumis, et tagada mõjutatud kindlustusgrupi
ettevõtjate suhtes koordineeritud kriisilahendusstrateegia rakendamine.
107
Lõige 11. Kriisilahendusasutused, kes võtavad kindlustusgrupi ettevõtja suhtes
kriisilahendusmeetmeid, teavitavad kriisilahenduskolleegiumi liikmeid korrapäraselt ja
igakülgselt võetud meetmetest ja nende rakendamise edenemisest.
Eelnõu § 74. Kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamine ja selle alusel tehtud
otsuste täitmine. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 76.
IRRD direktiivi artikli 75 lõike 1 kohaselt võib komisjon esitada nõukogule ettepanekuid
läbirääkimiste pidamiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et sõlmida lepingud, mis käsitlevad
kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste vahelist koostööd, sealhulgas
teabe jagamist kindlustus- või edasikindlustusandjate, kolmanda riigi kindlustus- või
edasikindlustusandjate ning kindlustusgruppide finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
kavandamise kohta. Lõike 2 kohaselt on lepingute eesmärk tagada kriisilahendusasutuste ja
asjaomase kolmanda riigi asutuste vahel menetluse ja korra kehtestamine koostööks mõne
ülesande või kõigi ülesannete täitmiseks ning mõne või kõigi artiklis 79 osutatud õiguste
kasutamiseks.
Lõige 1. Kui eelosutatud lepingut ei ole sõlmitud, kohaldatakse kolmandas riigis toimuva
kriisilahendusmenetluse suhtes käesolevas paragrahvis sätestatut. Sama on ka siis, kui leping
on küll sõlmitud, kuid see ei reguleeri kolmandas riigis toimuva kriisilahendusmenetluse
tunnustamist ja selles tehtud otsuste täitmist.
Lõige 2. FI kriisilahendusüksus otsustab, kas tunnustada ja kohaldada kolmanda riigi
kriisilahendusmenetlust (välja arvatud juhul, kui § 76 sätestab teisiti), kui see menetlus
puudutab liidu tütarettevõtjat, kolmandast riigist pärit ettevõtja liidu filiaali või emaettevõtjat.
Lõige 3. Otsuse tegemisel võetakse arvesse iga sellise liikmesriigi huve, kus kolmanda riigi
kindlustusandja või emaettevõtja tegutseb, ning eelkõige kolmandas riigis toimuva
kriisilahendusmenetluse tunnustamise ja selles tehtud otsuste täitmise võimalikku mõju
kindlustusgrupi muudele osadele ja nende liikmesriikide kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele
ja finantsstabiilsusele.
Lõige 4. FI kriisilahendusüksusel on järgmised õigused ja volitused:
- kasutada kriisilahendusõigusi kolmanda riigi kindlustusandja või tema emaettevõtja vara
suhtes, kui see vara asub Eestis või on Eesti õigusaktis reguleeritud või kolmanda riigi
kindlustusandja õiguste ja kohustiste suhtes, mis on seotud filiaaliga Eestis või millega
seotud nõuded on sisse nõutavad Eestis;
- viia lõpule omandiõiguse instrumentide üleandmine kolmanda riigi kindlustusgrupi Eestis
asutatud tütarettevõtjale või nõuda teiselt isikult vastava meetme rakendamist;
- kasutada lepingulisi õigusi piiravaid meetmeid;
- tühistada teatud lepingulised õigused – teha lepingulised lõpetamis- või kiirendamisklauslid
tühiseks, kui need tulenevad kolmanda riigi kriisilahendusmeetmest, eeldusel et lepingu
põhikohustused (nt maksed, tarned, tagatised) jätkuvalt täidetakse.
Lõige 5. Kui kolmanda riigi pädev asutus otsustab, et selles riigis registreeritud tütarettevõtjast
kindlustusandja vastab kolmanda riigi õiguse kohaselt kriisilahenduse eeltingimustele, võib FI
kriisilahendusüksus sellise kindlustusandja Eestis asuva emaettevõtja suhtes rakendada
kriisilahendusmeetmeid, kui see on vajalik avalikes huvides. Ehk kui kolmandas riigis asuv
tütarettevõtja satub raskustesse, võib see mõjutada liidus asuvat emaettevõtjat ning kogu grupi
stabiilsust. Eesmärk on võimaldada ennetavat sekkumist emaettevõtja tasandil.
108
Lõige 6. Kui Eesti tunnustab kolmandas riigis läbi viidud kriisilahendusmeetmeid, ei tähenda
see, et Eestis ei võiks samal ajal algatada tavapärast pankrotimenetlust.
Eelnõu § 75. Õigus keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest ja
selle alusel tehtud otsuste täitmisest. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 77
ning selles on sätestatud, millistel juhtudel võib keelduda kolmanda riigi
kriisilahendusmenetluse tunnustamisest või otsuste täitmisest.
Esiteks võib seda teha, kui kolmanda riigi kriisilahendusmenetlusel võib olla ebasoodne mõju
Eesti või mõne teise lepinguriigi finantsstabiilsusele. Samuti võib keelduda, kui Eestis asutatud
filiaali suhtes on vaja rakendada eraldi kriisilahendusmeedet, et saavutada üks või mitu
kriisilahenduseesmärki või kui võlausaldajaid ei kohelda kolmanda riigi
kriisilahendusmenetluses samaväärselt kolmanda riigi võlausaldajatega, kellel on samasugused
õigused. Tunnustamise keeldumise põhjuseks võib olla ka asjaolu, et tunnustamine või otsuse
täitmine tooks kaasa olulise mõju Eesti riigieelarvele või tunnustamise või otsuse täitmise
õiguslikud tagajärjed oleksid vastuolus kehtiva õigusega.
Eelnõu § 76. Kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kriisilahendus.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 78.
Lõike 1 kohaselt on FI kriisilahendusüksusel kõik õigused kolmanda riigi kindlustusandja
Eestis asutatud filiaali suhtes (kooskõlas lõikega 2), kelle suhtes ei rakendata üheski kolmandas
riigis kriisilahendusmenetlust või kelle suhtes rakendatakse kolmandas riigis menetlust ja
esineb üks käesoleva seaduse §-s 75 nimetatud asjaoludest. Kriisilahendusõiguste kasutamisel
kohaldub § 53.
Lõige 2. Lõikes 1 osutatud õigusi võib kasutada juhul, kui see on vajalik tulenevalt avalikust
huvist ja täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest:
- filiaal ei vasta või tõenäoliselt ei vasta [kindlustustegevuse seaduse §-s 39 sätestatud] filiaali
asutamise loa andmise ja tegutsemise tingimustele ning puudub väljavaade, et mis tahes
eraõiguslik, järelevalveline või asjaomase kolmanda riigi meede taastaks tingimustele
vastamise või hoiaks mõistliku aja jooksul ära makseraskustesse sattumise;
- kolmanda riigi kindlustusandja ei suuda või ei soovi või tõenäoliselt ei suuda täita oma
kohustusi filiaali võlausaldajate ees või nende kohustiste sissenõutavaks muutumisel, mis
on võetud filiaali nimel, sealhulgas seoses kindlustusvõtjatele või soodustatud isikutele
tehtavate maksetega, ning FI kriisilahendusüksus on veendunud, et asjaomase kolmanda
riigi kindlustusandja suhtes ei ole mõistliku aja jooksul algatatud või ei algatata kolmanda
riigi õiguse kohaselt kriisilahendusmenetlust ega maksejõuetusmenetlust;
- kolmanda riigi ametiasutus on algatanud kolmandas riigis kriisilahenduse seoses kolmanda
riigi kindlustusandjaga või on teavitanud FI kriisilahendusüksust kavatsusest sellise
menetlus algatamise kohta.
Lõige 3. Kui FI kriisilahendusüksus võtab seoses kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaaliga
iseseisvalt meetme, lähtub ta kriisilahenduseesmärkidest ja rakendab meedet vastavalt
kriisilahenduse üldpõhimõtetele ja nõuetele.
Eelnõu § 77. Koostöö kolmanda riigi ametiasutusega. Paragrahviga võetakse üle IRRD
direktiivi artikkel 79.
109
IRRD direktiivi artikli 75 lõike 1 kohaselt võib komisjon esitada nõukogule ettepanekuid
läbirääkimiste pidamiseks ühe või mitme kolmanda riigiga, et sõlmida lepingud, mis käsitlevad
kriisilahendusasutuste ja asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste vahelist koostööd, sealhulgas
teabe jagamist kindlustus- või edasikindlustusandjate, kolmanda riigi kindlustus- või
edasikindlustusandjate ning kindlustusgruppide finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse
kavandamise kohta. Lõike 2 kohaselt on lepingute eesmärk tagada kriisilahendusasutuste ja
asjaomase kolmanda riigi asutuste vahel menetluse ja korra kehtestamine koostööks mõne
ülesande või kõigi ülesannete täitmiseks ning mõne või kõigi artiklis 79 osutatud õiguste
kasutamiseks.
IRRD artikkel 79 reguleerib olukorda, kui eelkirjeldatud lepingut kolmanda riigiga pole
sõlmitud või kui see leping on sõlmitud, aga see ei hõlma allkirjeldatut.
Nimelt võib EIOPA sõlmida mittesiduva koostööalase raamkokkuleppe asjaomaste kolmandate
riikide ametiasutustega. Rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustusandjate ning
kindlustusgruppide tulemuslik kriisilahendus eeldab koostööd liikmesriikide ja kolmandate
riikide kriisilahendusasutuste vahel. Koostööalaste raamkokkulepetega kehtestatakse osalevate
ametiasutuste vahel menetlus ja kord vajaliku teabe vahetamiseks ja koostööks mõne järgmise
ülesande või kõigi järgmiste ülesannete täitmisel ning mõne järgmise õiguse või kõigi järgmiste
õiguste kasutamisel seoses kindlustus- või edasikindlustusandjate ja kindlustusgruppidega:
- kriisilahenduskavade väljatöötamine;
- kindlustusandjate ja kindlustusgruppide kriisilahenduskõlblikkuse hindamine;
- kriisilahenduskõlblikkust takistavate asjaoludega tegelemine või nende kõrvaldamise
õiguse kasutamine;
- ennetavate meetmete rakendamine;
- kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.
Sama artikli lõike 3 kohaselt võib nii FI finantsjärelevalveüksus kui ka kriisilahendusüksus
sõlmida kolmandate riikide asjaomaste asutustega koostöökokkuleppe, mis on kooskõlas
EIOPA raamkokkuleppega. Selliste kahepoolsete kokkulepete väljatöötamine peaks tagama
asjaomaste rahvusvaheliselt tegutsevate kindlustusandjate puhul tulemusliku kavandamise,
otsuste tegemise ja koordineerimise. Võrdsete tingimuste loomiseks peaksid sellised
kahepoolsed kokkulepped olema vastastikused, nii et kriisilahendusasutused tunnustavad
üksteise menetlusi ja tagavad nende täitmise, välja arvatud siis, kui on tegu erandjuhtumiga,
mis võimaldab keelduda kolmanda riigi kriisilahendusmenetluse tunnustamisest.
Kui eelviidatud leping ei sisalda koostöökokkuleppes kokkulepitut, kohalduvad samuti
vastavad kokkulepped.
Eelnõu § 78. Konfidentsiaalse teabe edastamine kolmanda riigi ametiasutusele.
Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 80, mis reguleerib kolmanda riigi
ametiasutusele teabe edastamisel konfidentsiaalsuse ja isikuandmete kaitsega seotud nõuete
järgimist.
Lõige 1. Nii FI finantsjärelevalveüksus kui ka kriisilahendusüksus ning RaM võivad kolmanda
riigi ametiasutusele edastada teavet üksnes juhul, kui selle asutuse suhtes kehtivad §-s 67
sätestatuga vähemalt samaväärsed ametisaladuse hoidmise nõuded ning seda teavet on
kolmanda riigi ametiasutusel vaja oma riigisisese õiguse kohaste kriisilahendus- ja
järelevalveülesannete täitmiseks ja seda ei kasutata kooskõlas konfidentsiaalsusnõuetega ühelgi
teisel eesmärgil.
110
Kuna direktiivi sõnastus viitab üksnes kriisilahendusülesannete täitmisele, on Komisjon
täiendavalt selgitanud: IRRD artikli 66 lõike 4 punkt b sätestab, et kriisilahendusasutustel ja
järelevalveasutustel on lubatud jagada teavet muu hulgas kolmandate riikide asutustega, kes
täidavad ülesandeid, mis on võrreldavad kriisilahendusasutuste ülesannetega, tingimusel, et
järgitakse IRRD artiklit 80. Artikli 80 lõike 1 sissejuhatav osa viitab sõnaselgelt ennetavate
taastamiskavade jagamisele. Grupi ennetavaid taastamiskavasid hindavad ja vaatavad IRRD
kohaselt esmalt läbi järelevalveasutused. Kriisilahendusasutuste roll on seevastu oluliselt
piiratum – nad üksnes analüüsivad neid kavasid ja esitavad soovitusi vastavalt IRRD direktiivi
artiklile 6 lõikele 2. Eeltoodust tuleneb, et IRRD direktiivi artikli 66 lõike 4 punkti b ja artikli
80 lõike 1 sissejuhatavas osas nimetatud ELi asutustel ja ministeeriumidel peaks olema
võimalik jagada (konfidentsiaalset) teavet, eelkõige ennetavaid taastamiskavasid nende
kolmandate riikide asutustega, kelle jaoks see teave on asjakohane.
Lõige 2. Kui andmete jagamine hõlmab isikuandmeid ja need antakse üle kolmandale riigile,
siis peab see toimuma kooskõlas EL-i ja riiklike andmekaitsereeglitega. Andmekaitse jääb
kehtima ka siis, kui andmed liiguvad üle piiri.
Lõige 3. Kui FI või Rahandusministeeriumil on teavet, mis on saadud teise lepinguriigi
ametiasutuselt, võib ta seda jagada kolmanda riigi ametiasutusega ainult juhul, kui tal on selleks
vastav nõusolek ja seda tehakse selle teise lepinguriigi ametiasutuse heakskiidetud eesmärgil.
11. peatükk. Haldussund ja vastutus.
1. jagu. Haldussund.
Eelnõu § 79. Ettekirjutus. Paragrahviga võetakse üle IRRD direktiivi artikkel 83 seoses
haldussunni rakendamisega.
FI-l on õigus teha ettekirjutus, kui järelevalve teostamisel või kriisilahendusülesannete täitmisel
on avastatud KKELS rikkumine või esineb rikkumise oht. Ettekirjutisega võib nõuda
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti juhatuse liikme või muu vastutava isiku
volituste peatamist või nõuete rikkumise lõpetamist või rikkumise kordumisest hoidumist.
Haldussunni rakendamisega on vaja tagada kindlustusandjate poolt IRRD direktiivist
tulenevate nõuete täitmine ning tagada, et finantsasutustele saaks osaks sarnane kohtlemine
tervikuna EL-s.
Eelnõu § 80. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär
FI haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär füüsilise
isiku puhul esimesel korral kuni 5000 eurot ja järgmistel kordadel kuni 50 000 eurot ühe ja
sama kohustuse täitmisele sundimiseks kuni 5 miljonit eurot või kuni kahekordsele rikkumise
tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastav summa. Juriidilise isiku puhul
esmakordse haldusakti täitmata jätmisekorral kuni 32 000 eurot, järgmistel kordadel kokku kuni
100 000 eurot ühe ja sama kohustuse täitmisele sundimiseks, kuid kokku mitte rohkem kui 10%
juriidilise isiku aastasest kogukäibest.
Juriidilise isiku kogukäive on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta
SFCR aruande alusel. Eesti kindlustusandjad rakendavad alates 2023. a uut kindlustuslepingute
standardit IFRS 17, mille kohaselt ei kajastata raamatupidamise aastaaruande kasumiaruandes
brutokindlustusmakseid vaid kindlustustegevuse tulu (revenue), mistõttu võetakse lõike 3
kohaselt käibe puhul aluseks kindlustusandja brutokindlustusmaksed, mis kindlustusandja
111
esitab avalikus SFCR aruandes. Kui juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on
kogukäibeks eelmise majandusaasta käive lõpliku emaettevõtja konsolideeritud aastaaruande
järgi.
2. jagu. Vastutus. IRRD direktiivi artikli 83 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et nende
õigus- ja haldusnormidega on ette nähtud halduskaristused ja muud haldusmeetmed. Sama
artikli lõike 2 punktides d ja e on sätestatud rahalised trahvid, mida võib kohaldada juriidilise
ja füüsilise isiku puhul.
Eelnõu § 81. Finantsseisundi taastamise kavaga seotud nõuete rikkumine. Paragrahviga
nähakse ette karistus seoses ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise, haldamise,
ajakohastamise ja FI-le esitamise nõuete rikkumisega. Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku
korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordse väärteo
tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas ning juriidilise isiku korral
karistatakse rahatrahviga kuni kümme protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi
konsolideeritud käibest.
Eelnõu § 82. Kriisilahenduskava koostamise nõuete rikkumine. Paragrahviga nähakse ette
karistus seoses kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamise nõuete rikkumisega.
Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis
miljonit eurot või kuni kahekordse väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule
vastavas summas ning juriidilise isiku korral karistatakse rahatrahviga kuni kümme protsenti
juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.
Eelnõu § 83. Makseraskusest või tõenäoliselt makseraskusesse sattumisest teatamise
kohustuse täitmata jätmine. Paragrahviga nähakse ette karistus seoses makseraskustesse või
tõenäoliselt makseraskustesse sattumisest teatamise kohustuse rikkumisega. Nimelt on
kindlustusandja ja muu kriisilahenduse subjekti juht kohustatud teavitama FI
finantsjärelevalveüksust, kui ettevõtja on makseraskustes või tõenäoliselt satub
makseraskustesse.
Eelnõuga nähakse ette, et füüsilise isiku korral on võimalik karistada rahatrahviga kuni viis miljonit eurot
või kuni kahekordse väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas.
Kuna teavitamise kohustus on ettevõtja juhil, ei ole juriidilise isiku puhul karistust ette nähtud.
Eelnõu § 84. Juriidilise isiku ja tema konsolideerimisgrupi käive. Juriidilise isiku kogukäive
on kindlustusmaksete aastane kogusumma eelmise majandusaasta SFCR aruande alusel. Kui
juriidiline isik on emaettevõtja tütarettevõtja, on kogukäibeks eelmise majandusaasta käive
lõpliku emaettevõtja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande järgi.
Eelnõu § 85. Aegumine. Paragrahvis nähakse ette, et väärtegude aegumistähtaeg on kolm
aastat. Finantssektori väärtegude kolmeaastased aegumistähtajad nähti ette finantsvaldkonna
väärteokaristuste reformi raames, mistõttu on asjakohane, et sama lähenemine on ka käesoleva
seaduse nõuete rikkumise korral.
Eelnõu § 86. Menetlus. Väärtegude kohtuväline menetleja on FI.
3.3. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine (eelnõu § 87)
FIS § 2 muutmine. Paragrahv reguleerib riiklikku finantsjärelevalvet ja kriisilahendust.
112
Lõike 1 muutmine. Kuna nii FELS kui ka KKELS reguleerivad ka finantsjärelevalvega
seonduvat (nt järelevalve ja menetlused seoses ennetavate finantsseisundi taastamise kavade
või varajaste sekkumismeetmetega), on lõikesse 1 lisatud viited ka nendele seadustele.
Lõike 3 muutmine. Finantskriisi lahendamine FIS tähenduses on muu hulgas
kriisilahendustegevuse läbiviimine KKELS tähenduses.
FIS § 3 muutmine. Paragrahv sätestab finantsjärelevalve ja finantskriisi lahendamise
eesmärgid.
Lõike 2 sõnastusse lisatakse kindlustusandjad ja kindlustusvõtjad ehk finantskriisi lahendumise
eesmärk on ka kindlustusandjate maksejõuetusest tulenevate negatiivsete mõjude vältimine,
kindlustusvõtjate ning kindlustusandjate kriitiliste funktsioonide katkematu toimimise
tagamine.
FIS § 5 muutmine. Paragrahv reguleerib FI tegevuse põhimõtteid.
Lõikesse 2 on lisatud täpsustus, et ka väärteomenetluse korral tuleb arvestada riskide ja
võimaliku rikkumise iseloomu, kestust ja korduvust ning varasemaid õigusrikkumisi,
õigusrikkumise eest vastutava isiku vastutuse ulatust ja majanduslikku võimekust, sealhulgas
juriidilise isiku kogukäivet, teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurust või füüsilise isiku
aastasissetulekut, samuti tekkinud või tekkida võinud kahjude suurust ja võimalikku mõju
finantssüsteemi stabiilsusele ning järelevalveasutusega tehtava koostöö ulatust. Samuti
lisatakse samasse lausesse, et arvestada tuleb ka kriisilahendusasutusega tehtava koostöö ulatust
(IRRD direktiivi artikli 86 punkti f ülevõtmiseks).
FIS § 51 muutmine. Paragrahv reguleerib finantskriisi lahendamise üksuse moodustamist ja
selle funktsioone. Paragrahvi muudetakse tulenevalt IRRD direktiivi artiklist 3, mille kohaselt
peab iga liikmesriik määrama ühe või erandkorras mitu kriisilahendusasutust, millel on õigus
rakendada kriisilahendusmeetmeid ja kasutada kriisilahendusõigusi. Eestis on selleks asutuseks
FI, kelle juurde on juba moodustatud finantskriisi lahendamise üksus.
Lõike 1 muutmine. Finantskriisi lahendamise üksuse ülesandeks on ka KKELS-ist tulenevate
kriisilahendusülesannete täitmine (lõikesse lisatud viide KKELS-ile). Samuti laiendatakse
isikute ringi, kelle suhtes kriisilahendusülesandeid täidetakse (kindlustusandjad,
kindlustusandjatega ühte konsolideerimisgruppi kuuluvad isikud ning kolmanda riigi
kindlustusandja Eesti filiaalid).
Lõike 4 muutmine ja uus lõige 5. IRRD direktiivi artikli 3 lõige 3 näeb ette, et kui
kriisilahendusasutus täidab ka muid funktsioone, sealhulgas järelevalvefunktsiooni, peab olema
kehtestatud sobiv struktuurne kord, et vältida huvide konflikti kriisilahendusasutusele antud
funktsioonide ja järelevalve- või muude funktsioonide vahel. Liikmesriik peab tagama, et selle
korraga tagatakse tegevuse tegelik sõltumatus, sealhulgas kriisilahendusasutuse töötajate,
aruandlusahelate ja otsustamisprotsesside eraldatus nimetatud kriisilahendusasutuse
järelevalvealastest või muudest funktsioonidest. Kuna kindlustusandjate kriisilahenduse korral
on täpsustus, et selle korraga tagatakse mh kriisilahendusasutuse töötajate, aruandlusahelate ja
otsustamisprotsesside eraldatus, on vastav täpsustus lisatud ka lõikesse 4.
Siiski on IRRD direktiivis ka erand, et töötajaid võib erinevate funktsioonide vahel jagada, kui
vastavad tingimused selleks on eelnevalt kindlaks määratud ja seda on vaja selleks, et tulla
113
toime ajutise suure töökoormusega või võimaldada kriisilahendusasutusel kasutada jagatud
töötajate eksperditeadmisi.
FIS § 6 muutmine. Paragrahvi 6 lõikes 12 on ette nähtud Inspektsiooni ülesanded finantskriisi
lahendamise eesmärgi saavutamiseks. Punktidesse 3 ja 4 on lisatud viited KKELS-ile. FI
ülesandeks on rakendada kriisilahendusmeetmeid ja -õigusi ning haldussundi mh KKELS
alustel, ulatuses ja korras.
FIS § 7 muutmine. Kuna § 51 uue lõike 5 kohaselt võib FI töötajaid erinevate funktsioonide
vahel jagada, kui vastavad tingimused on eelnevalt kindlaks määratud ja seda on vaja selleks,
et tulla toime ajutise suure töökoormusega või võimaldada kriisilahendusasutusel kasutada
jagatud töötajate eksperditeadmisi, on lisatud § 7 lõike 2 punkti täpsustus, et nõukogu kinnitab
ka juhatuse ettepanekul vastavad töötajate jagamise tingimused.
FIS § 33 muutmine. Paragrahv näeb ette töötajate taandamise sätted seoses
järelevalvemenetlusega. Lõigete 1 ja 3 ulatus laiendatakse ka kriislahendusmenetlusele ehk
töötaja ei võta kriisilahendusmenetlusest osa ega osale juhatuse otsuse ettevalmistamisel, kui ta
on isiklikult otseselt või kaudselt huvitatud asja lahendist. Samuti, kui juhatuse esimehel tekib
põhjendatud kahtlus töötaja erapooletuses, on tal õigus töötaja kriisilahendusmenetlusest või
juhatuse otsuse ettevalmistamisest kõrvaldada.
FIS § 46 täiendamine uute lõigetega 11–13. Paragrahv reguleerib koostööd rahvusvaheliste
organisatsioonidega.
Uus lõige 11. KindlTS uue § 1001 kohaselt võib FI nõuda, et kindlustusandja võtab arvesse ja
analüüsib ORSA raames makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske, mille realiseerumine
võib mõjutada kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiire,
äristrateegiat, kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja kindlustusandja üldist
maksevõimet ning kindlustusandja tegevusi, mis võivad mõjutada makromajanduslikke ja
finantsturgude arenguid ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski põhjuseks. Kord aastas
peab FI EIOPA-t ja ESRB-d teavitama sellistest kindlustusandjatest, kellelt ta vastavat
hindamist nõuab. Kui FI on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, peab ta selle teavituse esitama
kindlustusgrupi kohta. Nimelt kohaldatakse Solventsus II direktiivi artikli 246 lõike 1 kohaselt
direktiivi I jaotise IV peatüki 2. jaos sätestatud nõudeid mutatis mutandis ehk kindlustusgrupi
järelevalve teostaja võib nõuda KindlTS § 1001 sätestatud hindamist kindlustusgrupi tasandil.
Uus lõige 12. KindlTS uue § 2351 lõike 5 kohaselt võib FI ettekirjutusega piirata või peatada
aktsionäridele või osanikele dividendide jaotamise, aktsionäridele või osanikele ja allutatud
võlausaldajatele muude maksete tegemise, aktsiate või osade tagasiostmise ja omavahendite
tagasimaksmise või lunastamise, piirata või peatada tulemustasu või muu muutuvtasu
maksmise ning peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda. FI teavitab EIOPA-t ja ESRB-d,
kui ta vastavat õigust kasutab.
Uus lõige 13. KindlTS uue § 2352 lõike 5 kohaselt võib elukindlustuslepingu üles ütlemise
peatamise õigust kasutada kõikide Eesti kindlustusandjate suhtes, kui erandlikud asjaolud
mõjutavad kogu Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest. Sellisel juhul tuleb sellest ka
EIOPA-t ja ESRB-d teavitada, kui vastavat õigust rakendatakse süsteemse riski vähendamiseks.
Teade sisaldab rakendatud meetme kirjeldust, kestust ja meetme rakendamise põhjuseid,
sealhulgas kirjeldust meetme tõhususe ja proportsionaalsuse kohta seoses kindlustusvõtjate,
kindlustatud isikute ja soodustatud isikute huvide kaitsega.
114
FIS § 463 muutmine. Paragrahv reguleerib koostööd EIOPA ja seotud organisatsioonidega.
Lõike 3 täiendamine uute punktidega 6–11. Lõikes 3 on loetelu teabest, mida FI peab kord
aastas EIOPA-le esitama. Uue punkti 6 kohaselt tuleb EIOPA-le anda kord aastas ülevaade
proportsionaalsuse meetmeid rakendavatest kindlustusandjatest (koguarv) väikeste ja
mittekeerukate kindlustusandjate ning muude kindlustusandjate lõikes, kes saavad õiguse
rakendada proportsionaalsuse meetmeid (näiteks, kui proportsionaalsuse meetmeid kasutab 5
kindlustusandjat, siis tuleb teavitada, et kolm neist on väiksed ja mittekeerukad
kindlustusandjad ning kaks kasutab meetmeid FI nõusolekul). Samuti tuleb teavitata igat
meedet või lihtsustust kasutatavate kindlustusandjate arv.
Punkti 8 alusel tuleb EIOPA-t teavitada selliste kindlustusandjate arvust, kellel on ennetava
finantsseisundi taastamise kava kohustus, tuues eraldi välja nende arvu, kelle suhtes
kohaldatakse lihtsustatud nõudeid ehk kelle puhul vähendatakse kava sisu ja detailsust,
muudetakse esmase kava koostamise tähtaega ning vähendatakse kava ajakohastamise
sagedust.
Punkti 9 alusel tuleb EIOPA-t teavitada selliste kindlustusandjate arvust, kelle kohta
koostatakse kriisilahenduskava, tuues eraldi välja nende arvu, kelle puhul kohaldatakse
lihtsustatud lähenemist ehk kelle kohta kriisilahenduskava koostades on FI vähendanud kava
sisu ja detailsust või ta ajakohastab kava harvemini kui iga kahe aasta järel.
Punkti 10 kohaselt tuleb EIOPA-le esitada kvantitatiivne teave KKELS § 12 lõikes 2 sätestatud
asjaolude kohaldamise kohta. Viidatud sätte kohaselt määrab FI kindlustusandjad, kelle suhtes
kohalduvad lihtsustatud nõuded, hinnates järgmisi asjaolusid – kindlustusandja maksejõuetuse
tagajärg, arvestades tema majandustegevuse iseloomu, õiguslikku vormi ja aktsionäride või
osanike struktuuri, tema suurust, tegevuse ulatust ja keerukust ning riskiprofiili. Samuti hindab
FI tema seotust teiste reguleeritud ettevõtjatega või finantssüsteemiga üldiselt ning seda, millist
mõju avaldaks kindlustusandja maksejõuetus ning sellele järgnev likvideerimine
pankrotimenetluse alusel finantsturgudele, teistele ettevõtjatele, kindlustusvõtjatele,
rahastamistingimustele või majandusele laiemalt.
Seega tuleks anda EIOPA-le numbriline teave näiteks selle kohta mitu kindlustusandjat vastas
iga kriteeriumi/asjaolu alusel lihtsustatud lähenemise tingimustele või näiteks mitu
kindlustusandjat jäeti konkreetse kriteeriumi tõttu lihtsustuste kohaldamise alt välja.
Punkt 11. Kuna seaduse ei reguleeri detailselt eraldi, mida tähendab lihtsustatud nõuete
kasutamine, tuleb EIOPA-le esitada ka lihtsustatud nõuete ja n-ö seaduses sätestatud nõuete
võrdlus. Näiteks, kas vähendati kava mahtu või ajakohastamise sagedust (nt kord kolme aasta
jooksul, mitte kahe aasta järel) või kava koostamise tähtpäeva. Lisaks tuleb esitada n-ö
mahuline võrdlus ehk protsendina välja tuua teave selle kohta, kui suurele osale kindlustusturust
kohaldub lihtsustatud lähenemine kapitalinõuete, kindlustusmaksete, tehniliste eraldiste ja vara
mahu alusel ehk kui suur osa kõikide Eesti kindlustusandjate kapitalinõuetest, preemiatest,
tehnilistest eraldistest ja varast on seotud lihtsustatud lähenemise alla kuuluvate
kindlustusandjatega.
Uus lõige 31. Uues KindlTS § 2351 lõikes 3 on sätestatud, et kui FI-l on piisavad tõendid olulise
likviidsusriski kohta ja kindlustusandja ei ole rakendanud tõhusaid meetmeid
likviidsuspositsiooni parandamiseks, on FI-l õigus kindlustusandjalt ettekirjutusega nõuda
likviidsuspositsiooni parandamist. Asjakohasel juhul jagab FI EIOPA-ga tõendeid
likviidsusriski vastuvõtlikkuse kohta.
115
Lõike 4 muutmine. Kuna EIOPA-le kord aastas kindlustusgrupi kohta esitatava teabe loetelu
täieneb, muudetakse senine tekst punktiks 1 ja uue kohustusena (punkt 2) peab FI, kui ta on
kindlustusgrupi järelevalve teostaja, kord aastas andma ülevaate EIOPA-le
kindlustusgruppidest (arvu), kes on väikesed ja mittekeerukad kindlustusgrupid ning muude
kindlustusgruppide arvu, kes kasutavad lihtsustusi või proportsionaalsuse meetmeid. Samuti
tuleb teavitada igat meedet või lihtsustust kasutava kindlustusgruppide arvu.
Lisaks peab FI kindlustusgrupi kriisilahendusasutusena teavitama EIOPA-t kord aastas
kindlustusgruppide arvust, kellel on kindlustusgrupi ennetava finantsseisundi taastamise kava
koostamise kohustus, tuues eraldi välja nende arvu, kelle suhtes kohaldatakse lihtsustatud
nõudeid (punkt 3).
Punkti 4 alusel tuleb esitada EIOPA-le teave kindlustusgruppide arvu kohta, kelle kohta on
koostatud kindlustusgrupi kriisilahenduskava, tuues eraldi välja nende arvu, kelle suhtes
kohaldatakse lihtsustatud nõudeid.
Analoogselt § 463 lõike 3 punktiga 10 tuleb esitada KKELS § 12 lõikes 2 sätestatud asjaolude
kohaldamise kohta kvantitatiivne teave, kuid seda kindlustusgrupi vaates (punkt 5).
Punkt 6. EIOPA-le tuleb esitada ka lihtsustaud nõuete ja seaduses sätestatud nõuete võrdlus
ning teave protsentides selle kohta, kui suurele osale kindlustusgruppidest kohalduvad
lihtsustatud nõuded kõikidest kindlustusgruppidest kapitalinõuete, kindlustusmaksete,
tehniliste eraldiste ja vara mahu alusel.
Uus lõige 61. Kuna IRRD artikli 85 lõike 1 kohaselt peavad kriisilahendusasutus ja
järelevalveasutus teavitama EIOPA-t kõikidest nende poolt artikli 83 alusel määratud
halduskaristustest ja võetud muudest haldusmeetmetest ning annavad teavet esitatud kaebuse
seisu ja tulemuse kohta, täiendatakse § 463 FI kohustusega teavitada EIOPA-t KKELS-is
sätestatud kohustuse rikkumisega seoses väärteoasjas tehtud lahendist või haldusaktist. Samuti
tuleb EIOPA-le teada anda, kui see lahend või haldusakt kaevati edasi ning edasikaebamise
tulemusest.
Lõike 7 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi artikli 152 lg 2 täpsustusest, on ka punkti
2 sõnastuses osutatud tarbijakaitsega seotud riskidele.
Lõige 8 muutmine. Lõike 8 kehtiva sõnastuse kohaselt võib FI teavitada kohe teise lepinguriigi
finantsjärelevalve asutust, kui tal on tõsine ja põhjendatud kahtlus seoses teise lepinguriigi
kindlustusandja tegevusega Eestis. Muudatusettepaneku kohaselt võib FI teavitada muu hulgas
EIOPA-t.
Uue lõike 11 kohaselt peab FI teavitama EIOPA-t, kui teeb keelduva otsuse seoses äriühingule
tegevusloa andmisega (kindlustusandjana tegutsemise tegevusluba). EIOPA-le tuleb esitada
tegevusloa taotleja identifitseerimist võimaldavad andmed (nt ärinimi, registrikood) ja
keeldumise põhjused.
FIS § 47 muutmine. Paragrahv reguleerib FI koostööd välisriikide pädevate asutustega.
Uus lõige 15. FI-l on õigus taotleda teises lepinguriigis tegevusluba taotleva ettevõtja
tegevusloa taotluse ühishindamist, kui sellel ettevõtjal on seos Eesti kindlustusandjaga. Vastav
116
õigus on juhul, kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on vaja konsulteerida mitme
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega.
Komisjon on täiendavalt selgitatud: võimalus taotleda ühist hindamist kehtib selgesõnaliselt
ainult juhtudel, kui on vaja konsulteerida rohkem kui ühe järelevalveasutusega. Kui on vaja
konsulteerida ainult ühe järelevalveasutusega, tuleks kohaldada artikli 26 lõigetes 1, 2 ja 3
sätestatud standardset konsulteerimismenetlust.
FIS § 4710 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusjärelevalvega seotud pädevate asutuste
koostööplatvormi loomist ja toimimist.
Lõike 3 muutmine. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab FI esitama EIOPA taotluse alusel talle
viivitamata teabe, mis on vajalik koostööplatvormi nõuetekohaseks toimimiseks.
Muudatusettepaneku kohaselt peab FI seda tegema ka teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutuste taotluse alusel.
Uus lõige 4 on seotud uute §-dega 4712 ja 4713, mis reguleerivad FI koostööd teiste
finantsjärelevalve asutustega olulise piiriülese kindlustustegevuse järelevalves ning koostööd
kohapealse kontrolli läbiviimises. Lõike 4 kohaselt kohaldatakse samu koostöö ja
teabevahetuse sätteid ka koostööplatvormide tasandil. Samu sätteid kohaldatakse olenemata,
kas kindlustusandja tegeleb olulise piiriülese kindlustustegevusega (need tingimused on § 4712
lõikes 1).
Uus lõige 5 reguleerib olukorda, kui kindlustusandja (kelle seisundi tõttu koostööplatvorm
loodi) suhtes on vaja rakendada meetmeid, kuid FI ja teised asjasse puutuvad finantsjärelevalve
asutused ei jõua meetmete rakendamise või nende sisu osas kokkuleppele, sealjuures esineb
tõsine kahtlus, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt
kaitstud. Sellise erimeelsuse korral võib FI pöörduda EIOPA poole. Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) nr 1094/201038 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused,
kui on vaja lahendada pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: nõue, milleks on „tõsine kahtlus kindlustusvõtjatele
avalduvate negatiivsete mõjude pärast“, kujutab endast eeltingimust, mida riiklik
järelevalveasutus peab pidama täidetuks, et esitada EIOPA-le abitaotlus. Seejärel, otsustades,
kas taotlust rahuldada, hindab EIOPA, kas see eeltingimus (koos erimeelsuse olemasoluga) on
tegelikult täidetud, kasutades oma kaalutlusõigust enne abi andmist.
Uue lõike 6 kohaselt peab FI EOPA initsiatiivil läbi viima kohapealse kontrolli. Seda juhul, kui
EIOPA hinnangul esineb tõsine kahtlus, et selle kindlustusandja teise lepinguriigi
kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud ja FI ei ole
rakendanud meetmeid või need pole olnud piisavad kindlustusandjas tõsiste puuduste
kõrvaldamiseks. FI kutsub kohapealses kontrollis osalema nii EIOPA kui ka asjasse puutuvad
finantsjärelevalve asutused (ehk nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutused, kus Eesti
kindlustusandja piiriüleselt tegutseb) (uus lõige 7). Kohapealse kontrolli tulemustes ühisele
järeldusele jõudmise suhtes kohaldatakse samu sätteid, mis on §-s 4713 ette nähtud seoses
kohapealse kontrolliga olulise piiriülese kindlustustegevusega järelevalve raames (uus lõige 8).
Uue lõike 9 kohaselt võib FI pöörduda EIOPA poole, kui tal ja teisel asjasse puutuval
finantsjärelevalve asutusel on erimeelsused seoses teabevahetusega koostööplatvormi tasandil.
38 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:02010R1094-20200101
117
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA
õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste
olukordade korral.
FIS uus § 4712. Uus paragrahv reguleerib järelevalveasutuste vahelist koostööd, kui Eesti
kindlustusandja piiriülene tegevuse teises lepinguriigis või teise lepinguriigi piiriülene tegevus
Eestis on oluline. Piiriülese kindlustustegevuse all on mõeldud mh filiaali kaudu teenuse
osutamist.
Lõige 1. Olulise piiriülese kindlustustegevuse määratlemiseks on ette nähtud kriteeriumid.
Esiteks ei tohiks olla tegemis väikese ja mittekeeruka kindlustusandjaga. Teiseks peaks ta
kindlustusmaksete kogusumma vastuvõtvas riigis olema suurem kui 15 000 000 eurot või
järelevalveasutuse hinnangul on selle kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus selle
vastuvõtva lepinguriigi vaates oluline.
Solventsus II direktiivi artikli 152aa lõike 2 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et veelgi
täpsustada tingimusi ja kriteeriume, mida tuleb kasutada selle kindlaksmääramisel, millised
kindlustus- või edasikindlustusandjad on vastuvõtva liikmesriigi turu seisukohast olulised.
EIOPA avaldas konsultatsioonipaberi „on the proposal for Regulatory Technical Standards on
relevant insurance and reinsurance undertakings with respect to the host Member State’s market“ 39.
Järelevalveasutus hindab kindlustusandja tegevuse olulisust vastuvõtva liikmesriigi turul,
vaadates tegevuse mahtu ja kontsentreeritust. Oluliseks loetakse nii aastase kogutud
kindlustusmaksete osakaalu või turuosa vastuvõtvas riigis kui ka mõju konkreetsetele
kindlustusteenustele ja riskidele, sealhulgas kohustuslikele kindlustustele. Lisaks võetakse
arvesse kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute kaitse tagamist.
Lõige 2. Kui FI on jõudnud järeldusele, et teise lepinguriigi kindlustusandja piiriülene tegevus
Eestis on oluline, teavitab ta sellest teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, esitades ka
põhjendused, millistele hinnangutele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis.
Lõige 3. Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse hinnangul on Eesti kindlustusandja
piiriülene tegevus tema riigis oluline, kuid FI ei ole sellise arvamusega nõus, annab ta ühe kuu
jooksul (teate kättesaamisest arvates) lepinguriigi järelevalveasutusele sellest teada. FI peab ka
põhjendama, miks tema arvates Eesti kindlustusandja tegevuse selles lepinguriigis ei ole
oluline. FI-l on õigus erimeelsuse lahendamiseks pöörduda EIOPA poole. EL määruse
1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada
pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
Lõiked 4 ja 5. Kui erimeelsusi ei ole ja kindlustusandja tegevus loetakse oluliseks piiriüleseks
kindlustustegevuseks, teevad järelevalveasutused koostööd, mis on vastavuses piiriülese
kindlustustegevusega seotud riskide ulatusega. Koostööd tehakse vähemalt seoses
kindlustusandja juhtimissüsteemiga, sealhulgas kindlustusandja juhtide suutlikkusega mõista
piiriülese kindlustusturu eripärasid, riskimaandamismeetmeid, kehtestatud sisekontrolli ja
piiriülese tegevuse vastavuskontrolli. Samuti hõlmab koostöö tegevuse edasiandmise ja
turustamisega seonduvat, äristrateegiat, nõuete käsitlemist ja tarbijakaitset. Koostööd tehakse
ka seoses ennetavate finantsseisundi taastamise kavadega, kui vastuvõtva lepinguriigi
järelevalveasutusel on õigus anda kavade kohta oma soovitusi, kui kavas sisalduvad meetmete
39 https://www.eiopa.europa.eu/document/download/258ba54b-fcf7-4139-924a-3a529fb7256d_en?filename=EIOPA-BoS-24-
325_CP%20on%20RTS%20on%20relevance%20for%20host%20market.pdf
118
rakendamisel võib olla negatiivne mõju kindlustusvõtjatele, reaalmajandusele või
finantsstabiilsusele vastuvõtvas lepinguriigis.
Lõige 6. FI teavitab vastuvõtva riigi järelevalveasutust aegsasti olulise piiriülese tegevusega
seotud järelevalvemenetluse tulemustest, kui ta on kindlaks teinud võimalikud probleemid
seoses Eestis või vastuvõtvas lepinguriigis kohaldatavate õigus- ja haldusnormide järgimisega
või olulised probleemid seoses lõikes 5 osutatud aspektidega ja kui sellised probleemid
mõjutavad või tõenäoliselt mõjutavad tegevust vastuvõtvas liikmesriigis.
Lõiked 7 ja 8. Kord aastas edastab FI vastuvõtva lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele
järgmise teabe Eesti kindlustusandja kohta: kindlustusandja SCR ja MCR ning nõuetekohased
omavahendid nende täitmiseks. Samuti annab FI teada (kui see on üldse asjakohane), kui tal on
kahtlused seoses kindlustusandja poolt tehniliste eraldiste arvutamisega ning punktides 1 ja 2
osutatud teabega. Vastuvõtva lepinguriigi järelevalveasutus võib nõuda ka osutatud teabe
sagedasemat esitamist. Sama õigus on ka FI-l, kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus
esitab talle kord aastas teavet teise lepinguriigi kindlustusandja kohta, kes tegeleb Eestis olulise
piiriülese kindlustustegevusega.
Lõige 9. Kui olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja finantsseisund on
halvenenud või järgmise kolme kuu jooksul võib ilmneda, et ta ei täida SCR-i või MCR-i,
teavitab FI sellest vastuvõtva lepinguriigi finantsjärelevalve asutust viivitamata.
Lõige 10. Kui lõikes 7 on sätestatud teave, mida igal juhul tuleb esitada vastuvõtva riigi
finantsjärelevalve asutusele, siis lõike 10 kohaselt võib vastuvõtva riigi finantsjärelevalve
asutus küsida täiendavat teavet, kui see teave on seotud olulise piiriülese kindlustustegevusega
tegelevad kindlustusandja maksevõime, juhtimissüsteemi või ärimudeliga. Kui FI saab vastava
taotluse teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt, esitab ta finantsjärelevalve asutusele
teabe aegsasti.
Lõige 11. Erimeelsuse korral (järelevalveasutused ei esita aegsasti üksteisele täiendavat teavet),
on järelevalveasutusetel õigus pöörduda EIOPA poole. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 on
sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada pädevate asutuste vahelisi
erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
Lõige 12 reguleerib olukorda, kui vastuvõtva riigi finantsjärelevalve asutusele antakse hinnata
kindlustusandja ennetav finantsseisundi taastamise kava ning selle vastuvõtva pädeva asutuse
soovitusi ei võeta arvesse. Sellisel juhul võib vastuvõtva lepinguriigi pädeva asutus pöörduda
EIOPA poole. EL määruse 1094/2010 artikli 31 lõike 2 punkti c kohaselt on EIOPA kohustus
edendada liidu tegutsemist koordineeritud viisil, muu hulgas viies pädevate asutuste taotlusel
või omal algatusel läbi mittesiduvat vahendamist, ilma et see piiraks artikli 19 kohaldamist.
FIS uus § 4713. Paragrahv reguleerib sarnaselt §-le 4712 koostööd asutuste vahel seoses
järelevalvega olulise piiriülese kindlustustegevusega tegeleva kindlustusandja üle. Paragrahvi
fookus on kohepealse kontrolli ühises läbiviimises.
Lõiked 1 ja 2. Kui olulise piiriülese kindlustustegevusega tegelev kindlustusandja ei täida
SCR-i või MCR-i või selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul (päritoluriigi
järelevalve asutusel on kohustus sellest vastuvõtva lepinguriigi järelevalveasutust teavitada,
nagu ka FI-l on vastav kohustus § 4712 lõike 9 kohaselt), võib vastuvõtva lepinguriigi
finantsjärelevalve asutus taotleda päritoluriigi finantsjärelevalve asutuselt, et selles
kindlustusandjas viidaks läbi ühine kohapealne kontroll. Kui FI on saanud vastava taotluse (et
119
kohapealne kontroll tuleks läbi viia Eesti kindlustusandjas), peab FI tegema ühe kuu jooksul
otsuse, kas ta on nõus sellise ettepanekuga või mitte.
Lõige 3. Kui päritoluriigi finantsjärelevalve asutus on nõus ühise kohapealse kontrolliga,
kutsub ta selles osalema ka EIOPA.
Lõige 4. Kui kohapealne kontroll on läbi viidud, peavad järelevalveasutused kahe kuu jooksul
jõudma ühisele järeldusele, sealhulgas võimalike meetmete osas, mida lõikes 1 osutatud
kindlustusandja suhtes tuleks rakendada. Ühist järeldust tuleb arvesse võtta, kui päritoluriigi
finantsjärelevalve asutus rakendab meedet selle kindlustusandja suhtes. Seega, kui kohapealne
kontroll viidi läbi Eesti kindlustusandjas, võtab FI arvesse kohapealse kontrolli ühisjäreldust,
kui rakendab kindlustusandja suhtes vajalikke meetmeid.
Lõiked 5 ja 7. Kui finantsjärelevalve asutused ei jõua ühisele järeldusele, on neil mõlemal
õigus pöörduda erimeelsuse lahendamiseks EIOPA poole kahe kuu jooksul ühisele järeldusele
jõudmise tähtajast arvates, milleks on lõike 4 kohaselt kaks kuud kohapealse kontrolli
läbiviimisest. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused,
kui on vaja lahendada pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
EIOPA poole ei saa enam pöörduda, kui järelevalveasutused on ühisele järeldusele juba
jõudnud või kui EIOPA poole pöördumise tähtaeg on möödas.
Lõige 6. Vaatamata erimeelsustele jääb FI-le õigus rakendada kindlustusandja suhtes seadusest
tulenevaid järelevalvemeetmeid, mida FI hinnangul on asjakohane rakendada SCR või MCR
mittetäitmise korral või sellise ohu korral.
Lõige 8. Juhul, kui mõni järelevalveasutustest on pöördunud EIOPA poole, oodatakse ära
EIOPA otsus. EL määruse 1094/2010 artiklis 19 lõike 3 kohaselt võib EIOPA teha otsuse, kui
sama artikli lõikes 2 osutatud lepitusetapi lõpuks ei ole asjaomased pädevad asutused jõudnud
kokkuleppele. Otsuse kohaselt peavad vastavad asutused erimeelsuste lahendamiseks võtma
teatavaid meetmeid või loobuma meetmete võtmisest, et asi lahendada ja tagada kooskõla liidu
õigusega. EIOPA otsus on asjaomaste pädevate asutuste jaoks siduv. Kui kohapealne kontroll
viidi läbi Eesti kindlustusandjas, võtab FI vastu lõplikud järeldused kooskõlas EIOPA otsusega.
Lõiked 9 ja 10 reguleerivad olukorda, kui FI või teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse ei
anna nõusolekut ühise kohapealse kontrolli läbiviimiseks. Juhul, kui seda ei anna FI, siis ta
edastab teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele keeldumise otsuse koos põhjendustega
(kirjalikult). Kui FI saab keelduva otsuse, siis tal on õigus pöörduda EIOPA poole. EL määruse
1094/2010 artiklis 19 on sätestatud EIOPA õigused ja kohustused, kui on vaja lahendada
pädevate asutuste vahelisi erimeelsusi piiriüleste olukordade korral.
FIS § 53 muutmine. Paragrahv reguleerib FI tegevuse avalikustamist.
Uus lõige 5. Erakorralised sündmused, nagu pandeemiad või looduskatastroofid, võivad
oluliselt häirida kindlustusandjate võimet täita regulatiivseid tähtaegu. Kui EIOPA leiab, et
erakorraline tervisealane hädaolukord, looduskatastroof või muu ekstreemne sündmus mõjutab
kindlustusandjate tegevussuutlikkust, takistades neil aruandluse ja avalikustamise tähtaegadest
kinnipidamist, siis EIOPA ja asjaomased järelevalveasutused avaldavad selle teabe oma
veeblehtedel. Komisjon võib neid tähtaegu pikendada delegeeritud õigusaktiga. Uus säte
võimaldab ettevõtjatel keskenduda esmalt oma tegevuse stabiliseerimisele, ilma et neid
karistataks formaalsete tähtaegade rikkumise eest. Kui COVID-19 pandeemia ajal ei olnud
120
kindlustusandjatel võimalik õigeaegselt täita aruandlusnõudeid, andis EIOPA juhised
tähtaegade pikendamiseks.
FIS § 54 muutmine. Paragrahv reguleerib mh asutuste vahel konfidentsiaalse teabe jagamist.
Uue punkti 14 alusel on võimalik Maksu- ja Tolliametile avaldada konfidentsiaalset teavet
seoses kindlustusandjaga seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses.
Uus lõige 48. Kui FI on selle teabe saanud teise lepinguriigi asutuselt, siis võib ta selle avaldada
Maksu- ja Tolliametile üksnes selle teise lepinguriigi asutuse nõusolekul40.
FIS § 541 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahendusmenetluse salastatust. Senist teksti
(uus lõige 1) täiendatakse viitega KKELS-ile. Inspektsiooni poolt läbiviidav
kriisilahendusmenetlus ei ole avalik ja sellele kohaldatakse lisaks FELS-ile ka KKELS-is
sätestatut.
Uus lõige 2. IRRD direktiivi artikli 66 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et sama
artikli lõike 1 punktides a, b, c, g, i ja j osutatud isikud on kehtestanud sisereeglid
konfidentsiaalsusnõuete järgimise tagamiseks, sealhulgas reeglid, mis tagavad, et teave on
kättesaadav üksnes kriisilahendusega otseselt seotud isikutele. Muu hulgas on vastav kohustus
kriisilahendusasutusel, mistõttu uue lõike 2 kohaselt peavad FI sise-eeskirjad sisaldama ka
KKELS-is sätestatud konfidentsiaalsusnõuete järgimise põhimõtteid.
Seaduse normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse
normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning
vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa
Liidu õigusakt.
3.4. Finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmine (eelnõu § 88)
Muudatuste aluseks on IRRD direktiivi artikkel 90, millega muudetakse BRRD direktiivi
2014/59/EL (krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja
kriisilahenduse õigusraamistik).
FELS § 13 muutmine. Paragrahv reguleerib konsolideerimisgrupi ja konsolideerimisgruppi
kuuluva tütarettevõtja finantsseisundi taastamise kava hindamist ja menetlust.
Lõike 1 täiendamine uue punktiga 4. Kui FI teostab konsolideeritud järelevalvet, edastab ta
talle esitatud konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kava ka kindlustusandjate
kriisilahendusasutusele ja finantsjärelevalve asutusele, kui see konsolideerimisgrupp on
finantskonglomeraat või konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub sellesse
finantskonglomeraati.
Finantskonglomeraat on defineeritud krediidiasutuste seaduse (KAS) §-s 1011. Muu hulgas on
üheks tingimuseks, et vähemalt üks konsolideerimisgrupi üksustest tegutseb kindlustussektoris,
mistõttu on ka kindlustusvaldkonna pädevad asutused kaasatud grupi puhul kriiside ennetamise
ja lahendamise kavandamisesse.
40 FIS § 54 muudatused kustutatakse eelnõust, kui võetakse vastu krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus,
mis sisaldab analoogset muudatust.
121
FELS § 29 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahenduskavale esitatavad nõudeid, sh selle
edastamist asjasse puutuvatele pädevatele asutustele.
Lõike 7 muutmine. Kui konsolideerimisgrupp on finantskonglomeraat või selle osa või
konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub finantskonglomeraati, peab FI (kui ta on
konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutus) edastama konsolideerimisgrupi kriisilahenduskava
ka asjasse puutuvale kindlustusandjate kriisilahendusasutusele ja finantsjärelevalve asutusele.
FELS § 49 muutmine. Paragrahv reguleerib võimalikust maksejõuetusest teavitamist.
Lõike 2 täiendamine uue punktiga 7. Kui FI hinnangul on kriisilahendusmeetmete ja -õiguste
kasutamise tingimused täidetud, teavitab ta viivitamata sellest ka asjasse puutuvat
kindlustusandjate kriisilahendusasutust ja finantsjärelevalve asutust, kui konsolideerimisgruppi
kuuluva isik kuulub finantskonglomeraati.
FELS § 50 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahendusmenetluse algatamise otsusest
teavitamist.
Lõike 1 täiendamine uue punktiga 12. FI teavitab kohe kriisilahendusmenetluse algatamise
otsusest, mis sisaldab informatsiooni rakendatavatest kriislahendusmeetmetest või -õigustest ja
nende rakendamise tähtaegadest, mh asjasse puutuvat kindlustusandjate kriisilahendusasutust
ja finantsjärelevalve asutust, kui kriisilahendusmenetluses olev ettevõtja kuulub
finantskonglomeraati.
FELS § 81 muutmine. Paragrahv reguleerib kriisilahenduskolleegiumides osalemist ja nende
juhtimist.
Uus lõige 31. Kriisilahenduskolleegiumisse kutsutakse vaatlejana osalema asjasse puutuv
kindlustusandjate kriisilahendusasutus ja finantsjärelevalve asutus, kui konsolideerimisgrupp
on finantskonglomeraat või selle osa või konsolideerimisgruppi kuuluv isik kuulub
finantskonglomeraati. Sealjuures kohaldatakse kriisilahendusasutuse ja finantsjärelevalve
asutuse suhtes konfidentsiaalsusnõudeid, mis on konsolideerimisgrupi kriisilahendusasutuse
hinnangul samaväärsed seaduse §-s 51 sätestatud nõuetega.
Seaduse normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse
normitehnilises märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning
vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa
Liidu õigusakt.
3.5. Kindlustustegevuse seaduse muutmine (eelnõu § 89)
KindlTS § 1 muutmine. Seaduse rakendamisel tuleb arvesse võtta proportsionaalsuse
põhimõtteid, kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust ning seda eelkõige siis, kui
tegemist on väikese ja mittekeeruka kindlustusandjaga. Eesmärk on tagada õigusraamistiku
kohaldamine nii, et see oleks õiglane, vältides väikeste turuosaliste jaoks ülemäärast koormust,
kuid samal ajal ei kahjustataks kindlustusvõtjate huve ega turu stabiilsust. Näiteks kui suur
rahvusvaheline kindlustusandja peab rakendama ulatuslikke sisekontrolli, riskijuhtimise ja
aruandluse süsteeme, siis väike, koduturul tegutsev kindlustusandja võib samu nõudeid täita
proportsionaalselt oma tegevuse riskidega.
122
KindlTS § 7 muutmine. Paragrahvis on defineeritud konsolideerimisgrupp, emaettevõtja ja
tütarettevõtja.
Lõike 2 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi art 212 lõike 1 punkti c muutmisest,
muudetakse ka § 7 lõikes 2 konsolideerimisgrupi määratlust. Grupi võivad moodustada ka
emaettevõtja ja tema tütarettevõtjad koos ettevõtjatega, keda emaettevõtja või tema
tütarettevõtjad juhivad ühiselt ühe või mitme ettevõtjaga, kes ei kuulu samasse
konsolideerimisgruppi. Näiteks kaks kindlustusandjat, kes kuuluvad eri gruppidesse, loovad
koos uue ühisettevõtja (mõlemal on 50% osalus, nad juhivad seda ühisettevõtjat koos, st
kontroll on jagatud).
KindlTS § 13 muutmine. Paragrahvis on loetelu elukindlustustegevuse liikidest.
Lõike 1 täiendamine uue punktiga 14. Analoogselt sama lõike punktiga 13 lisatakse
elukindlustuse liikide loetellu viide direktiivis nimetatud elukindlustuse liigile. Kuna tegemist
on Iirimaa spetsiifilise elukindlustuse liigiga, tagab viide direktiivile õigusselguse, et Eesti
õiguses on nimetatud täpne Iirimaal pakutava elukindlustuse liik. Eesti õiguses tuleb Iirimaal
pakutavale elukindlustuse liigile viidata seetõttu, et kui Eesti kindlustusandja soovib sellist
kindlustusliiki Iirimaal pakkuda (näiteks, kui tal oleks seal filiaal), siis tegevusluba selleks
saadakse Eesti õiguse alusel.
KindlTS § 17 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustustegevusega tegelemiseks tegevusloa
taotlemist.
Lõike 1 punkti 8 muutmine. Tegemist on keelelise parandusega. „Registrikoodi“ asemel peab
olema „registrikood“ ehk nimetav kääne.
Uus punkt 17. Kui äriühing esitab FI-le taotluse kindlustustegevuse tegevusloa saamiseks, peab
ta esitama teabe ka selle kohta, kas ta on varasemalt saanud teise lepinguriigi
järelevalveasutuselt keelava otsuse, kui on soovinud selles lepinguriigis kindlustustegevuse,
kindlustuse vahendamise või muu finantsettevõtja tegevusega tegeleda (on soovinud olla
krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisühing, eriotstarbeline varakogum või tööandja
pensionifondi valitseja). FI-le tuleb teada anda ka, kui teises lepinguriigis on ta tegevusluba või
registreering varasemalt tühistatud. Samuti tuleb teada anda, mis põhjustel ta sai keelava otsuse
või ta tegevusluba või registreering tühistati.
Kui äriühingut on teises riigis juba keelatud tegutsema, võib see tähendada varasemaid
rikkumisi regulatsioonide vastu, finantsilise või juhtimisalase usaldusväärsuse puudumist,
klientide huvide rikkumist. FI kasutab seda infot, et otsustada, kas lubada äriühingul Eestis
tegutseda, või kas on vaja täiendavaid garantiisid ja kontrollimehhanisme. Tegemist ei ole
keeldumise alusega, vaid asjaoluga, millele FI täiendavalt tähelepanu pöörab.
KindlTS § 18 muutmine. Paragrahv reguleerib, mis andmed ja dokumendid tuleb
kindlustustegevuse tegevusloa taotlemisel tegevuskavas esitada.
Lõike 1 täiendamine uue punktiga 5. Tegevuskavas tuleb nimetada ka kõik need riigid, kus
kindlustusandja kavatseb asutada filiaali või tegeleda piiriülese kindlustustegevusega
(lepinguriigid, kolmandad riigid). Kui see on asjakohane, siis kolmandate riikide puhul tuleks
tegevuskohad välja tuua piirkondlikul tasandil (nt USA puhul osariikide lõikes).
123
KindlTS § 19 muutmine. Paragrahv reguleerib tegevusloa taotluse läbivaatamist. Tegevusloa
taotluse läbivaatamisel tehakse asjakohasel juhul koostööd teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutusega.
Uus lõige 7. Lõike 5 kohaselt teeb FI tegevusloa taotluse menetlemisel koostööd teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui taotleja on selle lepinguriigi finantsjärelevalve
alla kuuluva isiku ema- või tütarettevõtja, tema emaettevõtja tütarettevõtjaks on
finantsjärelevalve alla kuuluv isik või taotleja ja teises lepinguriigis asutatud finantsjärelevalve
alla kuuluv isik on ühe ja sama isiku kontrollitavad äriühingud. Selline koostöö hõlmab
tegevusloa taotluse ühishindamist, kui FI-l on vaja konsulteerida mitme finantsjärelevalve
asutusega ja mõni neist finantsjärelevalve asutustest on taotlenud ühishindamist.
Ühishindamise korral peab FI arvesse võtma ka sellise ühishindamise järeldusi.
Komisjon on täiendavalt selgitatud: võimalus taotleda ühist hindamist kehtib selgesõnaliselt
ainult juhtudel, kui on vaja konsulteerida rohkem kui ühe järelevalveasutusega. Kui on vaja
konsulteerida ainult ühe järelevalveasutusega, tuleks kohaldada artikli 26 lõigetes 1, 2 ja 3
sätestatud standardset konsulteerimismenetlust.
KindlTS § 20 muutmine. Paragrahv reguleerib mh tähtaegasid tegevusloa andmise kohta
otsuse tegemisel.
Lõike 2 muutmine. Kui reeglina teeb FI otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta
kolme kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte
hiljem kui kuue kuu möödumisel tegevusloa taotluse esitamisest, siis tegevusloa ühishindamise
korral on aega otsuse tegemiseks kaheksa kuud (andes sedasi aega koostöö tegemiseks teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega).
KindlTS § 23 muutmine. Paragrahv reguleerib tegevusloa kehtetuks tunnistamist.
Uus lõige 4. Solventsus II direktiivi artikli 144 lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et
tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral kohaldatakse kindlustusandjate suhtes kuni
(vähemalt) lõpetamismenetluse algatamiseni jätkuvalt I jaotise III peatükis sätestatud
kindlustusjärelevalve sätteid.
KindlTS § 24 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja tegevust välisriigis.
Lõike 4 muutmine. Kuna kolmas riik defineeritakse § 18 lõike 1 punktis 5, kustutatakse § 24
lõike 4 teine lause.
KindlTS § 33 muutmine. Paragrahvides 32 ja 33 on reguleeritud, millised menetlusetapid peab
kindlustusandja läbima, kui soovib teises lepinguriigis piiriüleselt kindlustustegevusega
tegeleda. FI-le esitatakse seaduses ette nähtud andmed ja dokumendid ning FI edastab osa neist
teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele.
Lõike 8 muutmine. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb FI-d teavitada vähemalt üks kuu ette, kui
kavandatav piiriülene kindlustustegevus muutub või teave seoses kohustusliku
liikluskindlustuse lepingu sõlmimisega teises lepinguriigis muutub. Eelnõu kohaselt peab
kindlustusandja teavitama FI-d ka juhul, kui kindlustusandja piiriülene kindlustustegevus
muutub nii, et see mõjutab kindlustusandja riskiprofiili või tema tegevust teises liikmesriigis.
Eelnõuga lisandub ka täpsustus, et FI edastab viivitamata saadud teabe muutuste kohta teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele.
124
KindlTS § 37 muutmine. Paragrahv reguleerib teise lepinguriigi kindlustusandja tegutsemist
Eestis.
Lõike 1 punkti 31 kehtetuks tunnistamine. Kuna Ühendkuningriike ei käsitata enam teise
lepinguriigina, ei ole asjakohane ka säte, mis on seotud Lloyd’s kohta teabe esitamisega.
Seaduse täiendamine uue peatükiga 21. Uus peatükk reguleerib proportsionaalsuse meetmete
rakendamist, sh selleks õiguse saamist. Proportsionaalsuse meetmete rakendamise õigus on
väikestel ja mittekeerukatel kindlustusandjatel, selleks õigust omavatel muudel
kindlustusandjatel ning väikestel ja mittekeerukatel kindlustusgruppidel.
KindlTS uue §-ga 421 tagatakse vastavus Solventsus II direktiivi artiklile 29a, sätestades
tingimused ja kriteeriumid, milledele kindlustusandja peab vastama, kui ta soovib liigituda
väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks, saades seeläbi õiguse kasutada
proportsionaalsuse meetmeid (meetmed on loetletud §-s 423).
Lõikes 1 defineeritakse väike ja mittekeerukas kindlustusandja. Selleks peab kindlustusandja
vastama paragrahvis sätestatud tingimustele ning lisaks ei tohi ka FI olla vastu tema
liigitamisele väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks ehk kindlustusandjal peab
proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks õigus tekkima.
Lõiked 2–8. Sõltuvalt kindlustusandja tegevuse iseloomust on ka kriteeriumid erinevad. Kui
kindlustusandja tegutseb üksnes elukindlustustegevusega, peab ta hindama vastavust lõikes 2
sätestatud kriteeriumitele. Kui kindlustusandja tegutseb kahjukindlustustegevusega, peab ta
hindama vastavust lõikes 3 sätestatud kriteeriumitele. Kuna KindlTS § 16 lg 6 kohaselt võib
elukindlustusega tegelev kindlustusandja tegeleda üheaegselt elukindlustuse ja KindlTS § 12 lg
1 p 1 ja 2 nimetatud kahjukindlustuse liikidega (õnnetusjuhtumikindlustus, haiguskindlustus),
on lõigetes 4–6 sätestatud, millistele kriteeriumitele peab kindlustusandja sellisel juhul
vastama.
Lõige 2. Kuna elukindlustusandja saab tegeleda nii elu- kui ka kahjukindlustustegevusega (vt
selgitust eelmises lõigus), on selguse huvides välja toodud, et lõikes 2 sätestatud kriteeriumid
tuleb aluseks võtta siis, kui kindlustusandja tegeleb üksnes elukindlustustegevusega (ehk ta pole
segakindlustusandja). Kriteeriumid on seotud nii kindlustusandja tegevusmahtude, riskiprofiili
kui ka investeerimistegevusega.
Punkti 1 kohaselt ei tohiks kindlustusandja intressiriski kapitalinõue olla suurem kui 5%
kindlustusandja tehniliste eraldiste suurusest. Intressiriski kapitalinõue on tururiski mooduli
alammoodul ning selle arvutamine on sätestatud Solventsus II määruse artiklites 165–167.
Intressirisk tuleneb turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest ning vastav
kriteerium näitab, et kindlustusandja riskipositsioon intressimäärade muutumise suhtes peaks
olema piisavalt väike, et kindlustusandja saaks tegutseda väikese ja mittekeeruka
kindlustusandjana.
Punktis 2 sätestatud kriteeriumi eesmärk on tagada, et kindlustusandja piiriülese tegevuse (sh
filiaali kaudu) osakaal kindlustusportfellis ei ole liiga suur võrreldes kindlustusandja
kogutegevusega. Arvesse tuleks võtta kõikides teistes lepinguriikides sõlmitud
kindlustuslepingute kindlustusmaksed ning selliste kindlustusmaksete summa ei tohiks olla
suurem kui 20 miljonit eurot või see ei tohiks moodustada rohkem kui 10% kindlustusandja
kindlusmaksete aastasest kogusummast.
125
Punktis 3 sätestatud kriteerium näitab, et kindlustusandja elukindlustustegevusega seotud
kohustused peaksid olema suhteliselt väikesed.
Punkt 4 on kindlustusandja investeerimistegevusega seotud kriteerium. Kindlustusandja peab
hoidma oma kapitalinõuded teatud piirides, et tagada, et ta ei võtaks liigselt riske võrreldes
koguinvesteeringutega.
Punkt 5. Kuna elukindlustusandja võib üheaegselt tegeleda nii elukindlustuse kui ka
elukindlustuse edasikindlustusega, siis kriteeriumi eesmärk on piiritleda, et kindlustusandja
edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50% tema aastasest
kindlustusmaksete kogusummast, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusandjaks.
Punkti 6 eesmärk on tagada, et kui kindlustusandja soovib kasutada väikestele ja
mittekeerukatele kindlustusandjatele lubatud proportsionaalsuse meetmeid, peaks ta olema
usaldusväärne ja jätkusuutlik, omades vähemalt SCR ulatuses nõuetekohaseid omavahendeid.
Lõige 3 näeb ette kriteeriumid, milledele kahjukindlustusega tegelev kindlustusandja peab
vastama, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks.
Punkt 1. Kindlustusandja kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine neto
kombineeritud suhe peaks olema alla 100 protsendi. Lihtsustatutul öeldes, kui see suhe on alla
100%, tähendab see, et kindlustusandja teenib oma põhilise kindlustustegevuse kaudu kasumit
(st kulud on väiksemad kui saadud kindlustusmaksed). Kui see suhe on üle 100%, siis
kindlustusandja kannab kahjumit, kuna kahjunõuded ja tegevuskulud ületavad saadud
kindlustusmakseid.
Punktis 2 sätestatud kriteerium tagab, et kindlustusandja piiriülese tegevuse (sh filiaali kaudu)
osakaal ei ole liiga suur võrreldes kindlustusandja kogutegevusega. Arvesse tuleks võtta
kõikides teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusmaksed ning selliste
kindlustusmaksete summa ei tohiks olla suurem kui 20 miljonit eurot või see ei tohiks
moodustada rohkem kui 10% kindlustusandja kindlusmaksete aastasest kogusummast.
Kuigi kooskõlas punktiga 3 ei saakski kindlustusmaksete osakaal olla rohkem, kui 10 miljonit
(100 miljonist 10%), on direktiivi nõuetekohase ülevõtmise tagamiseks osutatud sõnastuses 20
miljonile.
Punkt 3. Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja tegevusmaht peaks jääma alla 100 miljoni
euro kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Punktis 4 on viidatud järgmisetele kahjukindlustuse liikidele – õhusõidukite kindlustus,
veesõidukite kindlustus, transporditavate kaupade kindlustus, õhusõiduki valdaja
vastutuskindlustus, veesõiduki valdaja vastutuskindlustus, krediidikindlustus ja
garantiikindlustus. Nimetatud kahjukindlustuse liikidega seotud kindlustusmaksete aastane
kogusumma ei tohiks olla suurem kui 30% kindlustusandja kahjukindlustustegevuse
kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Punkt 5 on kindlustusandja investeerimistegevusega seotud kriteerium. Kindlustusandja peab
hoidma oma kapitalinõuded teatud piirides, et tagada, et ta ei võtaks liigselt riske võrreldes
126
koguinvesteeringutega. Lõikes 4 on täpsustatud, kuidas arvutada summat, mille puhul
vaadatakse, kui suure osakaalu see moodustab koguinvesteeringutest.
Punkt 6. Kuna kindlustusandja võib üheaegselt tegeleda nii kahjukindlustuse kui ka
kahjukindlustuse edasikindlustusega (KindlTS § 16 lg 7), siis kriteeriumi eesmärk on piiritleda,
et kindlustusandja edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50% tema
aastasest kindlustusmaksete kogusummast, kui ta soovib liigituda väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusandjaks.
Komisjon on täiendavalt selgitanud, et puhtad edasikindlustusandjad (mitte kaptiivid) on
proportsionaalsuse meetmete kohaldamisest välja jäetud, kuid ettevõtja, kes tegeleb mingil
määral edasikindlustusega (aktsepteeritud), võib kaasata, kui see ei moodusta olulist osa
kindlustusmaksetest.
Punkti 7 eesmärk on tagada, et kui kindlustusandja soovib kasutada väikestele ja
mittekeerukatele kindlustusandjatele lubatud proportsionaalsuse meetmeid, peaks ta olema
usaldusväärne ehk omama vähemalt SCR ulatuses nõuetekohaseid omavahendeid.
Lõikes 4 on täpsustatud, kuidas määrata lõike 2 punktis 5 ja lõike 3 punktis 4 osutatud suurus,
mis võetakse aluseks, kui hinnatakse kui suur osakaal on sellel kogusinvesteeringutest. Selleks
liidetakse kokku tururiski kapitalinõue, vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude osa, mis
vastab väärtpaberistamisest, tuletisinstrumentidest, vahendajate vastu olevatest nõuetest ja
muust investeerimisvarast tulenevatele riskipositsioonidele, mis ei ole hõlmatud hinnavaheriski
alammooduliga ning kapitalinõue, mida kohaldatakse immateriaalsesse varasse tehtavate
investeeringute suhtes ja mis ei ole hõlmatud tururiski ja vastaspoole maksejõuetusriski
kapitalinõudega.
Tururiski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel võetakse aluseks Solventsus II
määruses artiklites 164–188 sätestatu. Vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude
arvutamisel võetakse aluseks Solventsus II määruse artiklites 189–202 sätestatu.
Väärtpaberistamise positsioonide hinnavaheriski kapitalinõude arvutamine on sätestatud sama
määruse artiklis 178.
Solventsus II direktiivi artikli 29 lõike 5 punkt a kohustab komisjoni täpsustama delegeeritud
määruses artikli 29a lõikes 1 sätestatud kriteeriume, sealhulgas sama lõike punki a alapunktis
iv, punkti b alapunktis v ja punkti c alapunktis vii osutatud summa kriteeriume ehk sealhulgas
käesolevat kriteeriumi. Solventsus II määruse ettepanekus (lk 105, artikkel 327a) on
täpsustatud, et viimase liidetava puhul tuleb aluseks võtta immateriaalse vara riski kapitalinõue,
nagu on sätestatud Solventsus II määruse artiklis 203
Lõigetes 5–7 on sätestatud, millistest kriteeriumidest peavad lähtuma nii elu- kui ka
kahjukindlustusega tegelevad kindlustusandjad. Eestis on selliseid kindlustusandjaid üks.
Elukindlustuse tehnilised
eraldised on üle 20%
tehniliste eraldiste
kogusuurusest.
Kindlustusmaksete aastane
kogusumma on alla 40%
kindlustusmaksete aastasest
kogusummast.
Peab vastama lõikes 2
sätestatud kriteeriumitele.
Elukindlustuse tehnilised
eraldised on alla 20%
Kindlustusmaksete aastane
kogusumma on üle 40%
Peab vastama lõikes 3
sätestatud kriteeriumitele.
127
tehniliste eraldiste
kogusuurusest.
kindlustusmaksete aastasest
kogusummast.
Elukindlustuse tehnilised
eraldised on üle 20%
tehniliste eraldiste
kogusuurusest.
Kindlustusmaksete aastane
kogusumma on üle 40%
kindlustusmaksete aastasest
kogusummast
Peab vastama lõigetes 2 ja
3 sätestatud
kriteeriumitele.
Lõiked 8 ja 9. Kuna KindlTS § 8 kohaselt käsitatakse kaptiivkindlustusandjaid
kindlustusandjatena ja kaptiivedasikindlustusandjaid edasikindlustusandjatena ja neile
kohalduvad teatud eranditega samad nõuded, mis kindlustusandjatele, kohalduvad neile ka
lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumid, selle erandiga, et nad ei pea vastama lõike 2 punktides 2
ja 5 ning lõike 3 punktides 2 ja 6 sätestatud kriteeriumitele ehk piiriülese tegevusmahuga seotud
kriteeriumile ja edasikindlustustegevuse osakaaluga seotud kriteeriumile (lõige 8). Kui
kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei vasta mõnele kriteeriumile (peab
vastama kõikidele), on teda võimalik sellegipoolest liigitada väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusandjaks, kui ta vastab lõikes 9 sätestatud mõlemale kriteeriumile.
2025. aasta seisuga ei ole Eestis asutatud ühtegi kaptiivkindlustusandjat.
Lõige 10. Esmase hindamise selle kohta, kas kindlustusandja on väike ja mittekeerukas, teeb
kindlustusandja ise, võttes hindamisel aluseks viimase kahe aasta majandusaasta näitajad ning
kui kindlustusandja otsustab, et ta soovib ühe või mitme proportsionaalsuse meetme
rakendamiseks õigust saada, teavitab ta sellest FI-d (vt § 422).
Lõiked 11 ja 12. Väikese ja mittekeeruka kindlustusandja määratlemisel ei ole oluline, kui kaua
kindlustusandja on kindlusturul tegutsenud. Samas, kui kindlustusandja puhul on tegemist
hiljuti kindlustusturule tulnud ettevõtjaga, kes on saanud tegevusloa vähem kui kaks aastat
tagasi (mistõttu ei ole võimalik kasutada kahe majandusaasta näitajaid), võtab ta hindamisel
aluseks viimase majandusaasta näitajad. Kui kindlustusandja on kindlustusturul tegutsenud
vähem kui aasta, võtab ta hindamisel aluseks oma tegevuskava, mis oli tegevusloa taotlemisel
üheks kohustuslikuks dokumendiks, mis tuli FI-le esitada (KindlTS § 17 lg 1 p 4).
Lõikes 13 on määratletud, millist kindlustusandjat ei saa kunagi liigitada väikeseks ja
mittekeerukaks kindlustusandjaks. Esiteks ei saa väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad
olla sellised kindlustusandjad, kes on saanud FI-lt loa kasutada SCR arvutamisel sisemudelit
või osalist sisemudelit (KindlTS § 71 lg 1). 2025. aasta seisuga ei kasuta ükski Eesti
kindlustusandja sisemudelit. Teiseks, kui tegemist on finantskonglomeraadi või kindlustusgrupi
emaettevõtjaga, välja arvatud, kui kindlustusgrupp on liigitatud väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusgrupiks. Samuti ei tohiks see kindlustusandja olla mõne §-s 891 nimetatud ettevõtja
emaettevõtja ning neljanda tingimusena ei tohiks ta valitseda tööandja pensionifondi, mille vara
väärtus on üle miljardi euro.
KindlTS uue §-ga 422 tagatakse vastavus Solventsus II direktiivi artiklile 29b ehk
kindlustusandja saab väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana õiguse rakendada
proportsionaalsuse meetmeid, kui:
- FI teeb kahe kuu jooksul otsuse, et kindlustusandjat võib käsitleda väikese ja mittekeeruka
kindlustusandjana;
- FI ei esita kahe kuu jooksul vastuväiteid ehk kui FI pole kahe kuu jooksul otsust teinud,
saab kindlustusandja automaatselt õiguse olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja.
128
Käesolevate muudatuste jõustumise alguses (esimesed kuus kuud) on vastuväite esitamise
perioodiks neli kuud (vt § 2741 selgitusi).
Lõige 1. Kui kindlustusandja on jõudnud järeldusele, et ta vastab väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja kriteeriumitele, ei saa ta kohe vaikimisi proportsionaalsuse meetmeid
rakendama hakata, vaid peab ära ootama FI arvamuse, mis võib olla nii vaikimisi nõusolek (kui
ettenähtud tähtaja jooksul ei tee FI otsust) kui ka vastav otsus meetmete rakendamise lubamise
või mittelubamise kohta. Kindlustusandja teavitab FI-d, kui ta on hindamise tulemusel jõudnud
järeldusele, et ta on väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning esitab FI-le tõendi
kriteeriumitele vastamise kohta. Samuti peab kindlustusandja kinnitama, et ta ei kavatse oma
tegevuses strateegilisi muudatusi järgmise kolme aasta jooksul, mille tulemusel ta ei vastaks
enam ühele või mitmele kriteeriumidel. FI-le tuleb ka teada anda, milliseid proportsionaalsuse
meetmeid kindlustusandja kavatseb rakendada. See ei välista kindlustusandjal rakendamast ka
neid meetmeid, mille kohta ta FI-d kohe alguses ei teavita, kuna väikese ja mittekeeruka
kindlustusandjana saadakse õigus rakendada kõiki proportsionaalsuse meetmeid.
Lõiked 2 ja 3. FI peab kahe kuu jooksul jõudma järeldusele, kas esitada vastuväiteid
kindlustusandja käsitlemise kohta väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana. FI-l on õigus
esitada vastuväide (mitte nõustuda kindlustusandjaga) vaid siis, kui kindlustusandja ei vasta §-
s 421 sätestatud tingimustele või kui kindlustusandja ei täidaks üleminekumeetmeid ja
järkjärgulisi meetmeid rakendamata SCRi või kui kindlustusandja turuosa Eestis on suurem kui
5%. Mitte nõustumise korral tuleb vastav otsus edastada kindlustusandjale. Turuosa määramisel
võetakse arvesse samad põhimõtted, mis on KindlTS § 124 lg 2 ja 3 kohaselt turuosa
määramisel, sealjuures kindlustus- ja edasikindlustusandjate poolt filiaalides (EMP ja mitte-
EMP) ja teenuste osutamise vabaduse alusel teostatavat äritegevust tuleb arvestada
kindlustusandja asukohariigi asjaomases turuosas. Suunise muutmise kohta on EIOPA
avaldanud 14. oktoobril 2025. a suunise41„Guidelines on the methods for determining the market
shares for reporting”.
Lõige 4. Kui FI hinnangul ei ole põhjust oodata kahekuulise tähtaja lõpuni, võib ta teha ka
kindlustusandja kasuks positiivse otsuse enne tähtaja lõppu. Sellisel juhul võib kindlustusandja
rakendada väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana proportsionaalsuse meetmeid otsuse
tegemise kuupäevast arvates.
Lõige 5. Kui FI ei ole kahe kuu jooksul otsustanud, kas esitada vastuväide (mitte nõustumine),
käsitatakse kindlustusandjat väikese ja mittekeeruka kindlustusandjana ning tal on õigus
rakendada proportsionaalsuse meetmeid hetkest, mil kahekuuline tähtaeg vastuväidete
esitamiseks (mitte nõustumiseks) läbi sai.
Lõige 6. Kindlustusandja on väike ja mittekeerukas kindlustusandja seni, kuni selline
liigitamine lõpeb kooskõlas § 426 lõigetega 2 ja 3 ehk kui kindlustusandja ei vasta enam mõnele
väikese ja mittekeeruka kindlustusandja kriteeriumile püsivalt kahe järjestikuse aasta jooksul
või kui esineb mõni § 421 lõikes 12 sätestatud asjaolu.
KindlTS uues §-s 423 on loetelu proportsionaalsuse meetmetest, mida väike ja mittekeerukas
kindlustusandja võib rakendada.
Lõikes 1 on loetelu KindlTS-is sätestatud leevendustest, mida väikesed ja mittekeerukad
kindlustusandjad saavad kasutada. Leevenduste selgitused on loetelus viidatud sätete juures.
41 Consultation Paper on revised Guidelines_Market share
129
Lõike 2 kohaselt saavad väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad rakendada ka
proportsionaalsuse meetmeid, mis on sätestatud komisjoni delegeeritud määruses ja mida
kohaldatakse selgelt selliste kindlustusandjate suhtes (ehk see saab olema delegeeritud
määruses täpsustatud, milliseid meetmeid väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad saavad
rakendada). Näiteks on EIOPA konsultatsioonipaberis osutatud, et tõenäoliselt on see seotud
erandiga tasustamise nõudest jätta märkimisväärne osa muutuvtasust edasilükkamata kooskõlas
artikli 275 lõike 2 punktiga c.
Lõige 3. Kuigi § 422 lõike 1 kohaselt on kindlustusandja korra juba teavitanud FI-d, milliseid
proportsionaalsuse meetmeid ta kavatseb rakendada, tuleb aasta jooksul FI-le teada anda,
milliseid meetmeid kindlustusandja reaalselt rakendab. Seega, kuigi õigus saadakse kõikide
proportsionaalsuse meetmete rakendamiseks, tuleb FI-d ajakohastada infoga, milliseid
meetmeid kindlustusandja tegelikult rakendab.
KindlTS uus § 424 vastab Solventsus II direktiivi art 29c lõikele 2 ehk FI-le antakse võimalus
teha väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale ettepanek ühe või mitme proportsionaalsuse
meetme rakendamisest hoidumiseks. Kuigi direktiivi sõnastuse kohaselt on tegemist taotluse
(request), mitte otsese keeluga, siis Komisjon kinnitas direktiivi ülevõtmise raames, et seda
tuleks käsitleda siiski keeluna.
Lõige 1. FI võib teha ettepaneku ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamise
peatamiseks vaid siis, kui tal on tõsine mure tulenevalt kindlustusandja riskiprofiilist. Näiteks
saab FI seda teha, kui kindlustusandja ei täida SCR-i või esineb selline oht. Samuti, kui
kindlustusandja juhtimissüsteem ei ole tõhus (esinevad puudused KindlTS-is sätestatud
nõuetele vastavuses, nt riskijuhtimine ei kata olulisi riske, ebapiisav sisekontroll, puudused
vastavuskontrollis ja kapitalijuhtimises jne) või kui kindlustusandja riskiprofiili muutus võib
viia tagajärjeni, et väikese ja mittekeerukas kindlustusandja ei täida enam olulises ulatuses
kriteeriume, mille alusel ta sai õiguse olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja.
Lõige 2. SCR-ile vastavuse hindamisel ei võeta arvesse võimalikke kohandusi ja
üleminekumeetmeid, mida kindlustusandja on rakendanud või võiks rakendada.
Lõige 3. FI edastab kindlustusandjale oma ettepaneku kirjalikult, põhjendades, kuidas ta
sellisele järeldusele jõudis.
KindlTS uus § 425 vastab Solventsus II direktiivi artiklile 29d ning selles reguleeritakse selliste
kindlustusandjate õigust kasutada proportsionaalsuse meetmeid, kes ei vasta väikese ja
mittekeeruka kindlustusandja kriteeriumidele, kuid soovivad siiski osa saada teatud leevenduste
kasutamisest.
Eesmärk on tagada proportsionaalsusmeetmete kättesaadavus ka sellistele kindlustusandjatele,
keda ei liigitata väikesteks ja mittekeerukateks, kuid kelle puhul on teatud nõuded liiga kulukad
ja keerukad, pidades silmas selliste ettevõtjate äritegevusega seotud riske. Sellistel ettevõtjatel
tuleks juhtumipõhise analüüsi alusel ja nende järelevalveasutuse eelneval heakskiidul
proportsionaalsuse meetmete kasutamist lubada.
Seega, kui kindlustusandja liigitatakse väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks, on tal
õigus rakendada mistahes proportsionaalsuse meetmeid (kui FI just ei keela mõne meetme
rakendamist), kuid ülejäänud kindlustusandjad saavad FI nõusolekul samuti rakendada teatud
proportsionaalsuse meetmeid (kindlustusandjad ei saa väikese ja mittekeeruka kindlustusandja
„tiitlit“ ja talle ei kohaldu väikese ja mittekeeruka kindlustusandja kohta sätestatu).
130
Lõige 1. Ühe või mitme proportsionaalsuse meetme rakendamiseks peab kindlustusandja saama
FI-lt nõusoleku. Kindlustusandja ei saa taotleda kõikide samade proportsionaalsuse meetmete
rakendamiseks nõusolekut, mida saavad rakendada väikesed ja mittekeerukad
kindlustusandjad, mistõttu on lõikes 1 viide nendele leevendustele, mida n-ö ülejäänud
kindlustusandjad tohivad kasutada. Nõusolek saadakse meetmepõhiselt, st nõusolek ei anna
õigust rakendada kõiki meetmeid, vaid neid, mille rakendamiseks õigus saadakse.
Lõige 2. FI nõusoleku saamiseks tuleb talle esitada taotlus ja loetelu meetmetest, mida
kindlustusandja soovib rakendada. Lisaks peab kindlustusandja põhjendama, miks meetmete
rakendamine on asjakohane arvestades tema tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja
keerukust. Samuti tuleb FI-le esitada muu oluline teave oma riskiprofiili kohta ning kinnitus, et
ta ei kavanda oma tegevuses järgmise kolme aasta jooksul strateegilisi muudatusi, mis võivad
mõjutada tema riskiprofiili.
Kuigi õigusaktis ei reguleerita täiendavalt, millised ettevõtjad võivad esitada taotluse
proportsionaalsusmeetmete kasutamiseks, võib eeldada, et proportsionaalsuse meetmete
taotlused esitatakse, arvestades Solventsus II üldpõhimõtet, mille kohaselt peab
proportsionaalsusmeetmete kasutamine olema asjakohane ettevõtja riskide laadi, ulatuse ja
keerukuse suhtes.
Lõige 3. FI peab tegema otsuse nõusoleku andmise või selle andmisest keeldumise kohta kahe
kuu jooksul taotluse kättesaamisest arvates.
Solventsus II direktiivi art 29 lg 5 kohaselt volitatakse komisjoni täpsustama art 29d kohaselt
väikesteks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks liigitamata ettevõtjate puhul kasutatavatele
proportsionaalsuse meetmetele järelevalveasutuse heakskiidu andmise või selle heakskiidu
tühistamise kehtetuks tunnistamise tingimusi. Seega saab täpsem regulatsioon nõusoleku
andmise või selle andmisest keeldumise kohta, samuti otsuse muutmise või tühistamise kohta
olema komisjoni delegeeritud määruses.
Solventsus II määruse ettepanekus (lk 105–113, artiklid 327b–327g) on ette nähtud, milliseid
kriteeriume iga konkreetse meetme rakendamise lubamisel võiks järelevalveasutus arvesse
võtta. Läbivalt on üheks kriteeriumiks, et elukindlustuse puhul ei tohiks sellise kindlustusandja
tehniliste eraldiste suurus olla suurem kui 12 miljardit eurot ja kahjukindlustuse
kindlustusmaksete aastane kogusumma suurem kui 2 miljardit eurot. Lisaks ei tohiks
kindlustusandja turuosa olla suurem kui 5% elukindlustuses tehniliste eralduse ja
kahjukindlustuses kindlustusmaksete põhjal. Siiski annab määrus järelevalveasutusele
paindlikkuse sellest kriteeriumist mööda vaadata, kui kindlustusandja riskiprofiil on piisavalt
madal.
Lõige 4. FI võib kindlustusandjalt küsida ka lisaandmeid- ja dokumente. Sellisel juhul otsuse
tegemiseks ette nähtud kahekuuline tähtaeg peatub. Kui FI palub uuesti lisaandmeid ja -
dokumente, tähtaeg enam ei peatu ja FI peab jõudma otsusele ettenähtud ajaraamis.
Lõige 5. Kui FI nõustub kindlustusandja sooviga rakendada mõnda proportsionaalsuse meedet,
teavitab ta kindlustusandjat nõusoleku andmise otsusest koos heakskiidetud proportsionaalsuse
meetmete loeteluga. FI võib ühe või mitme meetme rakendamise nõusoleku andmisel
kehtestada täiendavaid tingimusi. Näiteks lubab FI kasutada kindlustusandjal
proportsionaalsuse meedet, kui kindlustusandja täidab mõnda lisatingimust. FI peab sellisel
juhul ka seda kindlustusandjale põhjendama.
131
Lõiked 6 ja 7. FI võib teha keelava otsuse, kui see on põhjendatud tulenevalt kindlustusandja
riskiprofiilist. FI teeb kindlustusandjale kirjalikult teatavaks keelava otsuse põhjendused.
Lõige 8. FI-l on õigus oma otsust igal ajal muuta. FI võib oma otsuse ka kehtetuks tunnistada.
Lõiked 9–14 näevad ette täiendava erandi kindlustusandjatele, kes vastavad lõikes 9 sätestatud
tingimustele (tingimuste aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 4). Eelkõige on see erand
abiks kindlustustegevust alustavatele kindlustusandjatele.
Põhiline eelis võrreldes lõigetes 1–8 sätestatuga on asjaolu, et proportsionaalsuse meetmete
rakendamiseks ei pea olema FI nõusolekut, vaid tingimustele vastavatel kindlustusandjatel on
see õigus vaikimisi (v.a lõikes 11 sätestatud erand). Sellegipoolest on lõikes 14 kaitsemeede ja
FI-l on õigus erandi kasutamist keelata.
Lõike 9 kohaselt võib tingimustele vastav kindlustusandja rakendada kõiki samu
proportsionaalsuse meetmeid, mille rakendamise õigus on väikestel ja mittekeerukatel
kindlustusandjatel.
Tingimused, millele kindlustusandja peab erandi saamiseks vastama (peab vastama kõikidele
tingimustele):
- kindlustusandja ei tegele piiriülese kindlustustegevusega, sealhulgas ta pole asutanud teises
lepinguriigis filiaali;
- kindlustusandja ei tegele mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse, sealhulgas
kohustusliku liikluskindlustuse, õhusõiduki ja veesõiduki valdaja vastutuskindlustuse,
tsiviil-, krediidi- ja garantiikindlustusega, v.a kui vastutuskindlustuse risk on täiendavalt
kindlustatav risk;
- kindlustusandja aastane kindlustusmaksete kogusumma on väiksem kui 15 miljonit eurot;
- kindlustusandja tehniliste eraldiste suurus koos edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga on väiksem kui 50 miljonit eurot;
- kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja puhul on kindlustusgrupi tehniliste eraldiste
suurus koos edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga väiksem kui 50
miljonit eurot;
- kindlustusandja edasikindlustustegevuse kindlustusmaksete suurus on väiksem kui 600 000
eurot või 10 protsenti kindlustusmaksete kogusummast või edasikindlustuslepingutest
tulenevate tehniliste eraldiste suurus on väiksem kui 2,7 miljonit eurot või 10 protsenti
edasikindlustuslepingutest tulenevate tehniliste eraldiste kogusuurusest.
Lõige 10. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/255442 (DORA määrus) artikli
2 lõike 3 punkti b kohaselt ei kohaldata DORA määrust Solventsus II direktiiv artiklis 4
osutatud kindlustusandjatele, mistõttu on lõikes 9 sätestatud tingimustele vastaval
kindlustusandjal võimalus mitte järgida DORA määruses sätestatud digitaalse tegevuskerksuse
nõudeid (KindlTS § 96 lõige 71 kohustab kindlustusandjaid määrust rakendama).
Lõige 11 näeb ette erandi seoses kindlustusandja kapitaliga. Selle erandi rakendamiseks on vaja
FI heakskiitu. Nõusoleku saamisele kohaldatakse lõigetes 2–8 sätestatut. Erandi kohaselt oleks
nii aktsiakapitali ja osakapitali kui ka MCR alamäär 25% väiksem kui see on seadusest
tulenevalt kindlustusandjate puhul.
42 EUR-Lex - 02022R2554-20221227 - EN - EUR-Lex
132
Lõike 12 kohaselt peab kindlustusandja esitama FI-le tõendi tingimustele vastamise kohta.
Lõige 13 reguleerib erandi kasutamise lõppemist. Kui kindlustusandja ei vasta vähemalt ühele
tingimusele kolmel järjestikul aastal, ei tohi ta enam rakendada proportsionaalsuse meetmeid
ja peab hakkama rakendama DORA määrust. Kapitalinõude erand lõppeb koheselt, kui
kindlustuusandja ei vasta enam tingimustele (sealjuures piisab, kui ta ei vasta ühele
tingimusele).
Lõikega 14 nähakse ette FI õigus sekkuda ja keelata erandite kasutamine. Kui lõike 13 kohaselt
peab kindlustusandja erandi kasutamise lõpetama siis, kui ta kolmel järjestikusel aastal ei vasta
vähemalt ühele (samale) tingimusele, siis lõike 14 punkt 1 annab FI-le õiguse (diskretsioon)
keelata erandi kasutamine kohe, kui kindlustusandja ei vasta ühele või mitmele tingimusele.
Punkti 2 kohaselt võib FI keelata erandi kasutamise, kui see kahjustab kindlustusandja
maksevõimelisust või muul viisil kindlustusvõtjate, kindlustatute, soodustatud isikute või teiste
võlausaldajate huve.
KindlTS uus § 426 reguleerib FI teavitamist muutustest (hõlmates nii tegevusest ja
riskiprofiilist tulenevaid muutusi kui ka kavandatud muudatusi).
Lõiked 1 ja 2. FI-d tuleb teavitada viivitamata, kui kindlustusandja ei vasta enam § 421 lõigetes
2–9 sätestatud kriteeriumitele. Tegemist on n-ö eelhoiatusega ja sellega ei kaasne automaatselt
proportsionaalsuse meetmete rakendamise õiguse kaotamist. Samas, kui kindlustusandja ei
vasta viidatud kriteeriumile kahe järjestikuse aasta jooksul, teavitab ta sellest FI-d, misjärel ei
ole tal õigus olla väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning rakendada proportsionaalsuse
meetmeid sellele järgnevast ehk kolmandast majandusaastast arvates.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: säte ei täpsusta juhtumeid, kus ettevõtja ei teavita
järelevalveasutust. Igal juhul võib teksti tõlgendada nii, et proportsionaalsuse meede kaotatakse
juhul, kui kaks järjestikust aastat on olnud nõuete täitmata jätmine, sõltumata sellest, kas
ettevõtja esitas õigusaktides nõutud teate.
Seega võib õigusakti tõlgendada nii, et käivitavaks teguriks on nõuete täitmata jätmine ise,
olenemata sellest, kas sellest teatati. Selle tõlgenduse kohaselt arvestatakse kahe aasta pikkust
perioodi alates esimesest nõuete täitmata jätmise juhtumist, et meede tühistada.
Lõige 3. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja peab FI-d teavitama viivitamata ka juhul, kui
esineb mõni § 421 lõikes 12 sätestatud asjaolu, mil kindlustusandjat ei tohiks käsitleda väikese
ja mittekeeruka kindlustusandjana. Näiteks hakkab ta kasutama SCR arvutamisel sisemudelit.
Sellisel juhul ei ole kindlustusandjal õigus rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest
majandusaastast arvates. Erinevus lõikega 2 on, et sellisel juhul ei ole n-ö kaheaastast
„armuaega“ ning tal ei ole enam õigust rakendada proportsionaalsuse meetmeid järgmisest
majandusaastast arvates.
Lõigete 4 kohaselt tuleb FI-d teavitada koheselt, kui väike ja mittekeerukas kindlustusandja
kavatseb mõne proportsionaalsuse meetme rakendamise lõpetada või vastupidiselt, mõnda
meedet rakendama hakata.
Lõige 5 reguleerib selliste kindlustusandjate kohustust teavitada FI-d, kes said õiguse
rakendada ühte või mitut proportsionaalsuse meedet (kindlustusandjad, kes pole väikesed ja
mittekeerukad). FI-d tuleb teavitada, kui kindlustusandja otsustab lõpetada ühe või mitme
meetme rakendamise. Kuna FI on juba teadlik, milliseid meetmeid on kindlustusandjal õigus
133
rakendada (kindlustusandja sai selleks nõusoleku), siis rakendatavate meetmete kohta eraldi
teavitusi ei ole vaja saata.
KindlTS uus § 427. Ka kindlustusgrupi saab liigitada väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusgrupiks. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 213a.
Lõige 1. Väikeseks ja mittekeeruka kindlustusgrupi määramise viib läbi kindlustusgrupi
järelevalve teostaja, kes hindab kindlustusgrupi vastavust ettenähtud kriteeriumitele, võttes
tingimustele hindamisel aluseks kindlustusgrupi kahe viimase majandusaasta näitajad (lõige 7).
Lõige 2 näeb ette kriteeriumid juhuks, kui vähemalt üks kindlustusgruppi kuuluv
kindlustusandja ei ole kahjukindlustusandja. Lisaks punktides 1 ja 2 sätestatud kriteeriumidele
peavad olema täidetud kõik lõikes 4 sätestatud kriteeriumid.
Punkt 1. Konsolideeritud andmete alusel arvutatud intressiriski kapitalinõue on suurem kui viis
protsenti konsolideeritud tehniliste eraldiste suurusest edasikindlustusandja ja eriotstarbelise
varakogumi osaga, välja arvatud, kui ettevõtja suhtes kohaldatakse mahaarvamise ja
agregeerimise meetodit (2. meetodit).
Punkt 2. Kindlustusgrupi elukindlustustegevuse konsolideeritud tehniliste eraldiste suurus
edasikindlustusandja ja eriotstarbelise varakogumi osaga ei tohiks olla suurem kui üks miljard
eurot.
Lõige 3 näeb ette kriteeriumid juhuks, kui vähemalt üks kindlustusgruppi kuuluv
kindlustusandja ei ole elukindlustusandja. Lisaks punktides 1 ja 2 sätestatud kriteeriumitele
peavad olema täidetud kõik lõikes 4 sätestatud kriteeriumid.
Punkt 1. Kindlustusgrupi kahjukindlustustegevuse viimase kolme aasta keskmine neto
kombineeritud suhe peaks olema alla 100 protsendi.
Punkt 2. Kindlustusgrupi tegevusmaht peaks jääma alla 100 miljoni euro kindlustusmaksete
aastasest kogusummast.
Punktis 3 on viidatud järgmisetele kahjukindlustuse liikidele – õhusõidukite kindlustus,
veesõidukite kindlustus, transporditavate kaupade kindlustus, õhusõiduki valdaja
vastutuskindlustus, veesõiduki valdaja vastutuskindlustus, krediidikindlustus ja
garantiikindlustus. Nimetatud kahjukindlustuse liikidega seotud kindlustusmaksete aastane
kogusumma ei tohiks olla suurem kui 30% kindlustusandja kahjukindlustustegevuse
kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Lõige 4. Kindlustusgrupp peab vastama lisaks lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumidele
täiendavatele kriteeriumitele, et teda saaks määratleda väikese ja mittekeeruka
kindlustusgrupina.
Punkti 1 kohaselt ei tohiks selliste kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate, kelle
peakontor ei asu samas lepinguriigis, kus asub kindlustusgrupi järelevalveteostaja,
kindlustusmaksete aastane kogusumma olla väiksem kui 20 miljonit eurot või kümme protsenti
kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Punkti 2 kohaselt ei tohiks kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastane kogusumma sellistes
lepinguriikides, mis ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja asukohaga sama lepinguriik, olla
134
väiksem kui 20 miljonit eurot või vähem kui kümme protsenti kindlustusgrupi
kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Ehk punkti 1 korral vaadatakse teises lepinguriigis tegutsevate (gruppi kuuluvate)
kindlustusandjate tegevusmahtu ning punkti 2 korral vaadatakse kogu grupi tegevusmahtu
teisestes lepinguriikides. Teise lepinguriigi puhul on käesoleva selgituse juures mõeldud
lepinguriiki, kus ei asu kindlustusgrupi järelevalve teostaja.
Punkt 3 on kindlustusgrupi investeerimistegevusega seotud kriteerium.
Punkt 4. Kindlustusgrupi edasikindlustustegevuse osakaal ei tohiks olla suurem kui 50 protsenti
kindlustusgrupi kindlustusmaksete aastasest kogusummast.
Punkt 5. Paragrahvi 89 kohaselt arvutatakse kindlustusgrupi solventsus sama paragrahvi
lõigetes 3–5 sätestatud meetodist lähtuvalt. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõudmisel
kasutatakse sama paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodi
või kahe meetodi kombinatsiooni. Sõltuvalt kasutatavast meetodist või meetodite
kombinatsioonist, tuleks kriteeriumidele vastavuse hindamisel vaadata, et:
1) (kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid) – (kindlustusgrupi SCR) = positiivne suurus;
2) (kindlustusgrupi agregeeritud nõuetekohased omavahendid) – (osaleva kindlustusandja
osaluse väärtus seotud kindlustusandjas + kindlustusgrupi agregeeritud SCR) = suurus on
positiivne;
3) (kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid + osaleva kindlustusandja proportsionaalne
osa seotud kindlustusandja SCR-le vastavatest omavahenditest + seotud ettevõtja osa
kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites) – kindlustusgrupi SCR + osaleva
kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja SCR-ist + seotud ettevõtjate osa
kindlustusgrupi SCR-is).
Punkt 6. Juhul, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõudmisel kasutatakse kindlustusgrupi
solventsuse arvutamisel mahaarvamise ja agregeerimise meetodit või kahe meetodi
kombinatsiooni (§ 89 lõige 2 ja § 893), siis kõik need kindlustusgruppi kuuluvad
kindlustusandjad, kelle suhtes mahaarvamise ja agregeerimise meetodit kasutatakse, peaksid
olema väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad (et ka gruppi saaks määratleda väikese ja
mittekeeruka kindlustusgrupina).
Lõige 5 täpsustab, et kindlustusgrupp ei pea vastama lõike 3 punktis 1 ja lõike 5 punktis 3
sätestatud kriteeriumidele, kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel kasutatakse
mahaarvamise ja agregeerimise meetodit.
Lõige 6. Kindlustusgrupi määramisel väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks
kohaldatakse §-s 422 sätestatut kindlustusgrupi lõpliku emaettevõtjast kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil.
Lõige 8. Kui kindlustusgrupi järelevalvet on kohaldatud kindlustusgrupi suhtes vähem kui kaks
aastat, lähtub kindlustusgrupi järelevalve teostaja kriteeriumidele vastavuse hindamisel
kindlustusgrupi viimase majandusaasta näitajatest.
Lõige 9. Sarnaselt kindlustusandjate üksiktasandiga ei saa teatud kindlustusgruppe liigitada
väikesteks ja mittekeerukaks. Esiteks ei saa väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusgrupiks olla
finantskonglomeraat. Teiseks, kui kindlustusgruppi kuulub mõni § 892 lõikes 1 nimetatud seotud
135
ettevõtja (nt krediidiasutus, investeerimisühing, investeerimisfond valitseja, tööandja
pensionifondi valitseja).
KindlTS § 45 muutmine. Paragrahv reguleerib parima hinnangu leidmist.
Lõike 2 muutmine. Kuna intressikõvera ekstrapoleerimisele on ette nähtud uus paragrahv, on
lõikesse 2 lisatud viide uuele paragrahvile. Samuti on lisatud täpsustus, et intressikõvera
ekstrapoleerimine on vajalik esimesest tasanduspunktist pikemate lõpptähtaegadega
finantsinstrumentide korral (vt selgitusi § 451 juures).
Lõike 3 muutmine. Kuna Solventsus II määruse ettepanekuga uus artikkel 54a
(ümberstruktureeritud vara) kohta, on asjakohane lisada lõikesse 3 viide ka sellele artiklile.
Lõiked 8 ja 9. Kui kindlustusleping sisaldab finantstagatisi ja valikuõigusi (nt võimalus leping
katkestada või üles öelda), võtab kindlustusandja parima hinnangu arvutamisel kasutatavates
meetodites asjakohaselt arvesse, et sellisest lepingust tulenevate rahavoogude nüüdisväärtus
võib sõltuda nii tulevaste sündmuste ja arengute oodatavatest tulemustest kui ka võimalikest
erinevustest tegelike ja oodatavate tulemuste vahel teatud stsenaariumite korral.
Kui finantstagatised ja valikuõigused ei ole olulised, võib väike ja mittekeerukas
kindlustusandja ning erandi rakendamiseks õigust omav kindlustusandja kasutada parima
hinnangu deterministlikku hindamist ehk riskide ja kohustuste hindamisel kasutatakse
fikseeritud (deterministlikke) eeldusi tulevaste sündmuste ja arengute kohta. Erinevalt
juhuslikest ja stsenaariumipõhistest meetoditest eeldatakse siin konkreetseid tulemusi, mitte
juhuslikke variatsioone. See erineb stohhastilisest (tõenäosuslikust) hindamisest, mis kasutab
paljusid võimalikke tulevikustsenaariume. Ettevaatlikud arvutuspõhimõtted viitavad
konservatiivsete eelduste kasutamisele, et vähendada alahindamise riski. Vt Solventsus II
määruse ettepaneku artiklit 34a käesoleva lõike 9 rakendamiseks.
Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 1 punkti ab kohaselt koostab ja avaldab EIOPA iga
asjaomase valuuta kohta vähemalt kord kvartalis stsenaariumide kogumi, mida kasutatakse
elukindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu usaldusväärseks
deterministlikuks hindamiseks vastavalt artikli 77 lõikele 8. Solventsus II direktiivi 86 lõike 2a
kohaselt töötab EIOPA välja ITS eelnõu, milles täpsustatakse nende stsenaariumide
kindlaksmääramise meetodeid, mida tuleb kasutada elukindlustuslepingutest tulenevate
kohustuste parima hinnangu deterministlikuks hindamiseks. EIOPA avaldas
konsultatsioonipaberi: „on the proposal for Implementing Technical Standards specifying the
methodology to determine the set of scenarios to be used for the prudent deterministic valuation of the best
estimate for life obligations with options and guarantees“43.
KindlTS uus § 451. Uus paragrahv reguleerib riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimist ehk
kui riskivabal intressikõveral ei ole esitatud parima hinnangu arvutamiseks vajaliku kestusega
intressimäärasid, siis riskivaba intressikõver ekstrapoleeritakse. Solventsus II direktiiv muudab
riskivabade intressimäärade ekstrapolatsiooni meetodit. Eelkõige muudab see direktiiv
lähenemist ekstrapolatsiooni algustähtaja (esimese tasanduspunkti) kindlakstegemisel.
Kui intressimäärade andmed on kättesaadavad näiteks kuni 20-aastase tähtajani, kuid hinnata
tuleb 30-aastast kohustust, siis kasutatakse selleks ekstrapoleeritud forvardintressimäära.
43 EIOPA konsultatsioonipaber: https://www.eiopa.europa.eu/document/download/a218f198-5eca-417c-8223-
8974b479f4d1_en?filename=EIOPA-BoS-24-
324_CP%20on%20ITS%20on%20methodology%20for%20scenarios%20for%20prudent%20deterministic%20valuation.pdf
136
EIOPA ekstrapoleerib riskivaba intressikõvera, et saada usaldusväärne pikaajaline intressimäär.
Nimelt koostab EIOPA ja avaldab iga asjaomase valuuta kohta vähemalt kord kvartalis parima
hinnangu arvutamiseks vajaliku riskivaba intressikõvera (ilma kattuvuse või volatiilsuse
kohanduseta). Vt näiteks komisjoni rakendusmäärust (EL) 2025/1794, milles vastavalt Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse
alustamise ja jätkamise kohta sätestatakse tehniline teave tehniliste eraldiste ja
põhiomavahendite arvutamiseks aruannete puhul, mille aruandekuupäev on ajavahemikul
30. juunist 2025. a kuni 29. septembrini 2025. a44.
Lõiked 1 ja 2. Ekstrapoleeritud riskivaba intressikõvera aluseks on forvardintressimäärad, mis
lähenevad sujuvalt esimese tasanduspunkti forvardintressimääralt lõplikuks
forvardintressimääraks (Ultimate Forward Rate – UFR). 2025. aasta 31. märtsil avalikustas
EIOPA, et 2026. aastal on UFR 3,30% euro puhul.45
Esimene tasanduspunkt on esimene lõpptähtaeg, kus intressikõvera määramisel arvesse
võetavad finantsinstrumentide turud ei ole sügavad, likviidsed või läbipaistvad (deep, liquid
and transparent – DLT). Euro ekstrapoleerimise alguspunkt jääb samale tasemele, kui see oli
31. detsembril 2023. a ehk tähtajaga 20 aastat.
Lõige 3. Muu valuuta kui euro puhul on esimese tasanduspunkti aluseks DLT hindamine.
Samuti peaks olema täidetud tingimus, et vastava valuuta esimese tasanduspunkti korral on
tasanduspunkti lõpptähtajaga või pikema lõpptähtajaga lunastamata võlakirjade osakaal kõigist
selles valuutas nomineeritud lunastamata võlakirjadest piisavalt suur (residual volume criterion).
Solventsus II direktiivi artikli 86 lõike 1 kohaselt sätestatakse Solventsus II määruses
metoodika, põhimõtted ja võtted Solventsus II direktiivi artikli 77 lõikes 2 osutatud parima
hinnangu arvutamiseks vajaliku asjakohase riskivaba intressikõvera määramiseks, sealjuures:
- artikli 77a lõikes 1 osutatud finantsinstrumentide turgude sügavuse, likviidsuse ja
läbipaistvuse kindlaksmääramise meetod;
- valuutaga seotud osakaalud, millest väiksemana loetakse teatavast tähtajast pikema või
sellega võrdse lõpptähtajaga võlakirjade osakaalu kõikide võlakirjade seas artikli 77a lõike
1 kohaldamisel väikeseks. Komisjon on kaalunud, et see osakaal peaks olema 6% ehk sama,
millele on viidatud ka Solventsus II määruse kehtivas põhjenduspunktis 21 (määrates
viimast tähtaega, mille korral võlakirjaturud ei ole enam sügavad, likviidsed ja läbipaistvad
direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77a tähenduses, ei tohiks turutingimustes, mis on sarnased
direktiivi 2014/51/EL vastuvõtmise kuupäeval valitsenud tingimustele, eurodes
nomineeritud võlakirjade turgu pidada sügavaks ja likviidseks, kui selliste võlakirjade
kumulatiivne maht, mille tähtaeg on sama pikk kui viimane tähtaeg või pikem, moodustab
alla 6 protsendi kõikide sellel turul olevate võlakirjade kogumahust).
Solventsus II määruse ettepaneku konsultatsioonipaberis oli kirjas, et praegu on euro puhul
piisava võlakirjamahtu määrav protsendilävi 6%. Kuid viimastel aastatel on pikaajaliste
võlakirjade maht suurenenud ja seetõttu ei pruugi see lävi enam viidata 20-aastasele esimesele
tasanduspunktile edaspidi. Lisaks peab EIOPA otsustama, millist andmeallikat selle
hindamiseks kasutada, sealhulgas avaldama teavet vastavalt direktiivi 2009/138/EÜ artikli 77e
lõikele 1a. Turu häirete vältimiseks on oluline, et protsendilävi seataks selliselt, et see tagaks
20-aastase esimese tasanduspunkti Solventsus II kohaldamise kuupäeval, sõltumata sellest,
44 Rakendusmäärus - EL - 2025/1794 - ET - EUR-Lex 45 Report on the calculation of the UFR for 2026
137
millist andmeallikat EIOPA kasutab. Seetõttu tuleb euro puhul kasutatav lävi, millega
hinnatakse, kas artiklis 77a osutatud esimese tasanduspunkti tähtajaga või sellest pikema
tähtajaga võlakirjade osakaal on piisavalt suur, kehtestada „safety margin“ üle selle
miinimumprotsendi.
Lõiked 4–6. Ekstrapoleeritud forvardintressimäär on prognoositav tulevane intressimäär, mis
võrdub likviidse forvardintressimäära (lühiajaliste ja keskmise pikkusega võlakirjade põhjal
arvutatud määr) ja UFR kaalutud keskmisega, sealjuures likviidne forvardintressimäär põhineb
ühel või mitmel pikima lõpptähtajaga forvardintressimääral, mille korral saab asjaomast
finantsinstrumenti sügaval, likviidsel ja läbipaistval turul vaadelda ning tähtaegade puhul, mis
on esimesest tasanduspunktidest möödunud vähemalt 40 aastat, peab UFR-i kaal olema
vähemalt 77,5%. See tähendab, et parameeter, mis määrab forvardmäärade lähenemise kiiruse
UFR-ile ekstrapoleerimise käigus, ei tohi olla väiksem kui 11%.
Lõige 7. Kui riskivaba intressikõverat tuleb pikendada kaugematesse tähtaegadesse, võib
selleks kasutada mitte ainult võlakirjade, vaid ka muude sobivate finantsinstrumentide andmeid
— tingimusel, et nende turg on piisavalt usaldusväärne ja läbipaistev.
Lõige 8. Riskivaba intressikõvera kindlaksmääramine mõjutab oluliselt solventsuse
positsiooni, eelkõige pikaajaliste kohustistega elukindlustusandjate puhul. Häirete vältimiseks
olemasolevas kindlustustegevuses ja uuele ekstrapoleerimise meetodile sujuva ülemineku
võimaldamiseks nähakse ette järkjärgulise kohaldamise mehhanism. Sellise järkjärgulise
kohaldamise mehhanismi eesmärk on vältida turuhäireid ja tagada üleminek ekstrapoleerimise
meetodi lõpliku kasutuselevõtuni. Kuna tegemist on üleminekumeetmega, on see sätestatud
rakendussätete osas (vt selgitust § 2671 juures). Kindlustusandja võib rakendada järkjärgulise
kohaldamise mehhanismi FI nõusolekul. Komisjon on selgitanud: kuna Solventsus II direktiivi
artikkel 77a ei näe ette nõusoleku andmise tingimusi, siis see on tingimuste määramine
liikmesriikide või järelevalveasutuste ülesanne.
KindlTS § 46 muutmine. Paragrahv reguleerib kattuvuse kohandamist riskivabale
intressikõverale. See võimaldab kindlustusandjal kohandada diskontomäära, millega ta hindab
pikaajalisi kindlustuskohustusi (nt elukindlustuse pensionitooted või annuiteedid). Näiteks kui
kindlustusandja peab maksma igale kliendile kindla summa iga kuu järgmised 30 aastat (nt
annuiteedi korral) ja ta investeerib sama ajaprofiiliga võlakirjadesse, mis annavad ette teatavad
rahavood ning kuna vara ja kohustiste rahavood kattuvad, siis saab ta taotleda kattuvuse
kohandamise kasutamist. Selle tulemusel võib ta diskonteerida kohustused kõrgema
intressimääraga (bilansis kajastatud kohustuste väärtus väheneb).
Lõike 1 punkti 8 muutmine. Lõikes 1 on sätestatud, mis tingimused peavad olema täidetud, et
kindlustusandja saaks rakendada kattuvuse kohandamist. Üheks tingimuseks on, et kõiki ühest
kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi vaadatakse koos. Solventsus II direktiivi artikli 77b
lõikesse 1 on lisatud täpsustus, et selle tingimuse kohaldamisel käsitatakse rühma-
elukindlustuslepingut ühe lepinguna (eelnõus on kasutusel termin elukindlustuse
grupilepingut).
KindlTS § 47 muutmine. Paragrahv reguleerib volatiilsuse kohandamist riskivabale
intressikõverale. Volatiilsuse kohandamist kasutatakse kindlustusandjate kohustuste väärtuse
stabiliseerimiseks, et ajutised turukõikumised ei paisutaks kapitalinõudeid ega looks valepilti
kindlustusandja finantsseisust. Seega on tegemist riskivaba intressikõverale tehtava
korrektsiooniga, mida kasutatakse kindlustusandjate pikaajaliste kohustuste hindamisel
eesmärgiga leevendada võlakirjade liiga suurte hinnavahede mõju. Korrektsioon
138
(kohandamine) põhineb kindlustusandjate asjaomaste valuutade võrdlusportfellidel ning euro
puhul riikide kindlustusturgude võrdlusportfellidel. Muudatuste aluseks on Solventsus II
direktiivi artikkel 77d.
Lõige 1. Selleks, et ära hoida volatiilsuse kohandamisest tulenevat ülemäärast kasu, on vaja
saada volatiilsusega kohandamiseks järelevalveasutuse heakskiit (FI nõusolek).
Lõige 2. Täiendava kaitsemeetmena peavad olema täidetud vähemalt järgmised tingimused:
esiteks tuleks volatiilsuse kohandamist asjakohase valuuta korral rakendada kõigi selles
valuutas kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel, sealjuures
sellistest kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel kasutatava
riskivaba intressikõvera suhtes ei rakendata juba §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist;
teiseks peaks kindlustusandja olema kehtestanud piisavad protsessid volatiilsuse kohandamise
arvutamiseks, nagu on sätestatud Solventsus II direktiivi artikli 77d lõigetes 3 ja 4. Kuna
sõnastus viitab „vähemalt“ kahele tingimusele, siis FI-l on õigus ette näha täiendavaid
tingimusi.
Lõike 3 puhul on tegemist kehtivas seaduses oleva sõnastusega, määramaks ajaliselt ära, mis
hetkest loetakse nõusolek antuks. Lisaks on asendatud viide riskijuhtimise strateegiale viitega
tõenditele, mis FI-le nõusoleku saamiseks esitatakse.
Lõike 4 aluseks on kehtiva seaduse lõige 11, milles on viidatud Solventsus II direktiivi artikli
77d lõigetele 2–4. Kuna Solventsus II direktiiviga muudetakse viidatud artiklit, on paragrahvi
lõikes 4 korrigeeritud viidet direktiivi vastavatele sätetele ehk lõigetele 3–4a. HÕNTE § 28
lõike 6 teise lause kohaselt on seaduseelnõus lubatud otsesed viited ainult Euroopa Liidu
direktiivi tehnilistele sätetele, mida Eesti peab üksüheselt kohaldama ja mille kordamine
seaduseelnõus ei ole õigusselguse seisukohalt otstarbekas ega vajalik. Artikli 77d lõiked 3 ja 4
sisaldavad volatiilsuse kohandamise arvustusvalemeid.
Lõiked 5 on kehtivast seadusest ning näevad ette, et kindlustusandja ei saa volatiilsuse
kohandamist rakendada ekstrapoleeritud riskivabale intressikõverale ning intressikõvera
ekstrapoleerimisel võetakse aluseks juba kohandatud riskivabad intressimäärad.
Lõige 6. Iga valuuta korral on volatiilsuse kohandamise aluseks selles valuutas
võlaväärtpaberitesse46 tehtud investeeringute võrdlusportfellilt teenitud intressimäära ja selle
valuuta riskivaba intressikõvera määra vahe. Võrdlusportfellis on esindatud vara, mis on samas
valuutas ja mida kindlustusandja investeerib kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
parima hinnangu katmiseks, mis on vastavas valuutas.
Lõige 7. Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 1 muudetud punkti c kohaselt peab EIOPA
koostama iga asjaomase valuuta ja riigi kindlustusturu puhul riskiga korrigeeritud hinnavahe,
millele on osutatud artikli 77d lõigetes 3 ja 4.
Artikli 77d lõike 1c kohaselt võib kindlustusandja aga kasutada artikli 77d lõikes 3 osutatud
valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe suhtes ettevõtjapõhist korrigeerimist. Kindlustusandja
võib seda teha FI nõusolekul ning täidetud peavad olema ka lõike 8 punktides 1 ja 2 sätestatud
tingimused.
46 VpTS § 1842. Võlaväärtpaber. Võlaväärtpaber käesoleva peatüki tähenduses on võlakiri või muu väärtpaberina kaubeldav
võlakohustus, välja arvatud vahetusväärtpaber ja muu väärtpaber, mis on aktsiaga samaväärne või mis vahetamise või temaga
esindatud õiguste teostamise tulemusena annab aktsia või aktsiaga samaväärse väärtpaberi omandamise õiguse.
139
Kui kindlustus- või edasikindlustusandja investeerib võlaväärtpaberitesse, millel on parem
krediidikvaliteet kui volatiilsusega korrigeerimise arvutamiseks koostatud võrdlusportfellis
olevatel võlaväärtpaberitel, võib volatiilsusega korrigeerimine tuua kaasa võlakirjade
hinnavahede suurenemisest põhjustatud omavahendite vähenemise ülekompenseerimise ning
omavahendite põhjendamatu volatiilsuse. Et korvata sellisest ülekompenseerimisest
põhjustatud kunstlikku volatiilsust, on kindlustusandjatel võimalik sel juhul taotleda
volatiilsusega korrigeerimise muutmist, milles võetakse arvesse teavet selle kindlustusandja
poolt võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute kohta.
Nõusoleku saamiseks peab esiteks riskiga korrigeeritud hinnavahe olema aruandekuupäevale
eelneval neljal kvartaalsel aruandeperioodil suurem, kui riskiga korrigeeritud hinnavahe, mis
on arvutatud kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud
investeeringute alusel ning teiseks peab regulaarses järelevalvelises aruandes esitatud teave
kindlustusandja asjakohase vara kohta olema piisavalt kvaliteetne, et tagada korrigeerimise
täpne ja usaldusväärne arvutamise.
Lõige 8. Lõikes 7 sätestatu kohaldamisel on korrigeerimise määr kindlustusandja
investeerimisportfellis sisalduvate võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud
riskiga korrigeeritud hinnavahe ja asjakohase valuuta võrdlusportfelli alusel arvutatud riskiga
korrigeeritud hinnavahe suhtarv. Kui suhtarv on suurem kui 105%, siis see määr on 105%.
Lõikes 9 on sätestatud, kuidas leida kindlustusandja investeerimisportfellis sisalduvate
võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute alusel arvutatud riskiga korrigeeritud hinnavahe.
See tuleks arvutada samal viisil, kui riskiga korrigeeritud hinnavahe, mille aluseks on
asjakohase valuuta võrdlusportfell, kuid selle arvutamisel kasutatakse kindlustusandjapõhiseid
andmeid vastavas valuutas võlaväärtpaberitesse tehtud investeeringute portfellis olevate
alamklasside kaalude ja keskmise kestuse kohta.
Lõige 10. Solventsus II direktiivi artikli 77d lõike 4 kohaselt suurendatakse euro puhul
volatiilsusega kohandamist makromajandusliku volatiilsusega korrigeerimise võrra. Juhul kui
kindlustusandja on saanud nõusoleku rakendada kindlustusandja lähenemist, kohandamise
suurendamist ei tehta.
Lõige 11. Kindlustusandja on kohustatud viivitamata lõpetama kindlustusandja andmetel
põhineva lähenemise, kui selle tulemusel valuuta riskiga korrigeeritud hinnavahe suurened kahe
järjestikuse kvartaalse aruandeperioodi jooksul.
Lõike 12 kohaselt võib FI nõuda kindlustusandjalt volatiilsuse kohandamise rakendamise
lõpetamist, kui kindlustusandja ei täida enam tingimusi, mis olid aluseks kohandamise
kasutamiseks nõusoleku saamiseks. Kindlustusandja võib jätkata volatiilsuse kohandamise
rakendamist, kui ta on saanud selleks uue nõusoleku.
Lõiked 13 ja 14. Solventsus II direktiivi artikli 77e lõike 2 kohaselt võib komisjon tehniliste
eraldiste ja põhiomavahendite arvutamisel ühtsete tingimuste tagamiseks vastu võtta
rakendusaktid, milles sätestatakse iga asjaomase valuuta kohta riskiga korrigeeritud hinnavahe,
millele on osutatud vastavalt artikli 77d lõigetes 3 ja 4 ning iga asjaomase liikmesriigi puhul
võlainstrumentidesse tehtud investeeringute osakaal artikli 77d lõikes 4 osutatud riigis
tegevusloa saanud kindlustusandjate koguvarades.
140
Kuna tegemist on „võib” volitusnormiga, siis on peetud vajalikuks täpsustada, et nende
valuutade puhul, mille kohta ei ole riskiga korrigeeritud hinnavahet rakendusaktides sätestatud,
ei kohaldata parima hinnangu arvutamiseks asjakohase riskivaba intressikõvera suhtes
volatiilsusega korrigeerimist. Samuti, nende liikmesriikide puhul, mille rahaühik on euro ja
mille kohta ei ole riskiga korrigeeritud hinnavahet ega eelviidatud osakaalu rakendusaktides
sätestatud, ei lisata volatiilsusega korrigeerimisele makromajanduslikku volatiilsusega
korrigeerimist.
KindlTS § 48 muutmine. Paragrahv reguleerib riskimarginaali arvutamist. Riskimarginaal
peab tagama, et tehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida teine kindlustusandja
vajab kindlustusportfelli ülevõtmiseks ja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
täitmiseks.
Uus lõige 11. Paragrahvi 44 lõike 7 kohaselt tuleb parim hinnang ja riskimarginaal hinnata
eraldi, v.a sama paragrahvi lõikes 8 sätestatud erandi korral. Kui kindlustusandja hindab
parimat hinnangu ja riskimarginaali eraldi, määrab ta riskimarginaali arvutamisel kindlaks
selliste nõuetekohaste omavahendite tagamise kulud, mis vastavad ajaliselt kohandatud SCR-
le ja on ette nähtud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks kogu nende
kehtivusaja jooksul. Kulude kindlaksmääramisel kasutavad kõik kindlustusandjad sama
kapitalikulumäära, milleks on lõike 2 kohaselt 4,75%.
Uus lõige 12. Solventsus II direktiivi põhjenduspunkti 41 kohaselt tuleks riskimarginaali
arvutamisel arvesse võtta riskide ajalist sõltuvust ja vähendada riskimarginaali suurust, eelkõige
pikaajaliste kohustiste puhul, vähendades nii riskimarginaali tundlikkust intressimäära
muutuste suhtes. Seepärast tuleks kasutusele võtta eksponentsiaalne, ajapõhine tegur
(exponential term-dependent factor), mis nähakse ette Solvetsus II määruses. Kui varasemalt
kasvas riskimarginaal lineaarselt või ühtlase loogikaga ajahorisondi järgi, siis lisatav
eksponentsiaalne, ajapõhine tegur tähendab, et mida pikem on kohustuste tähtaeg, seda
kiiremini riskimarginaali mõju „väheneb“. See muudab riskimarginaali väiksemaks eriti
pikaajaliste kohustuste puhul.
KindlTS uus § 521. Uus paragrahv reguleerib, millega peab kindlustusandja arvestama
investeerimisstrateegia üle otsustamisel seoses makromajanduslike teguritega.
Lõige 1. Kindlustusandja arvestab investeerimisstrateegias võimalike makromajanduslike ja
finantsturgude arengutega. Näiteks intressimäärade tõus võib mõjutada kindlustusandja
investeeringute tootlust ja vara väärtust. Samuti arvestab kindlustusandja kestlikkusriski
mõjuga oma investeeringutele ja investeerimisotsuste võimaliku pikaajalise mõjuga
kestlikkusteguritele. Kestlikkusrisk ja kestlikkustegur on defineeritud § 971 lõikes 1.
Lõiked 2 ja 3. FI võib nõuda, et kindlustusandja võtaks investeerimisstrateegias arvesse
makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske. Samuti võib FI nõuda, et kindlustusandja
hindaks, millises ulatuses võib tema investeerimisstrateegia mõjutada makromajanduslikke ja
finantsturgude arenguid ja olla süsteemse riski põhjuseks. Kui kindlustusandja teeb
investeerimisotsuseid, siis ta arvestab eelkirjeldatuga (asjakohasel juhul ehk kui FI on lõikes 2
sätestatut nõudnud).
Lõige 4. Kui kindlustusandja hindab, kuidas tema investeerimistegevus mõjutab
makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid, võtab ta arvesse intressimäärade ja -
marginaalide taset, finantsturgude indeksite taset, inflatsiooni, oma seotust teiste finantsturu
osalistega ning kliimamuutusi, pandeemiaid, muid suureulatuslikke sündmusi ja katastroofe,
141
mis võivad mõjutada kindlustusandjat. Makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide
hindamisel võtab kindlustusandja arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid
tulevikustsenaariume ja riske, mis on seotud krediiditsüklite, majanduslanguste, investeerimise
karjakäitumiste või ülemäärase riskide kontsentratsiooniga (kindlustus)sektoris.
Lõige 5. Kui FI kaalub, kas nõuda kindlustusandjalt makromajanduskeskkonnast tulenevate
riskide arvesse võtmist, võtab ta arvesse ka seda, kas kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi,
kus vastav hindamine viiakse läbi kindlustusgrupi tasandil. Ehk kui seda tehakse grupi tasandil,
ei pruugi olla asjakohane seda nõuda kindlustusandja tasandil veel eraldi.
KindlTS § 57 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandjate omavahendite liigitamist.
Solventsus II direktiivi artikli 95 kohaselt viitab kindlustusandja omavahendite liigitamisel
asjakohasel juhul Solventsus II määruses sätestatud omavahendite loetelule.
KindlTS § 59 muutmine. Paragrahv reguleerib mh omavahendite suuruse arvutamisel
märkimisväärse osalusega arvestamist.
Osaluste mahaarvamine põhiomavahendite kindlaksmääramisel on sätestatud Solventsus II
direktiivi artiklis 68.
Uued lõiked 4 ja 5. Põhiomavahendite kindlaksmääramiseks võivad kindlustusandjad FI loal
mitte arvata maha krediidi- või finantseerimisasutuse osaluse väärtust, kui on täidetud kolm
tingimust. Esiteks kuuluvad kindlustusandja ja krediidi- või finantseerimisasutus sama
kindlustusgrupi või täiendava järelevalve alla. Teiseks on FI hinnangul nende ettevõtjate
juhtimine, riskijuhtimine ja sisekontroll grupi tasandil piisavalt hästi korraldatud. Kolmandaks
on kindlustusandja osalus krediidi- või finantseerimisasutuses strateegilise tähtsusega
omakapitaliinvesteering (mis on määratletud Solventsus II määruse artiklis 171). Lõikes 5 on
täpsustatud, mida osalused krediidi- või finantseerimisasutuses täpsemalt hõlmavad.
KindlTS § 63 muutmine. Paragrahv reguleerib põhi-SCR arvutamist.
Lõike 9 muutmine. Lõige 9 reguleerib lihtsustuste kasutamist teatud kindlustusriskide, sh
alamriskide kapitalinõuete arvutamisel.
Selleks, et lihtsustusi kasutada, peavad olema täidetud kõik lõikes 9 sätestatud tingimused.
Kehtiva KindlTS kohaselt võib kindlustusandja mõne konkreetse riski kapitalinõude
arvutamisel lihtsustusi kasutada, kui riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad ning
standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne. Sellele lisandub täiendav
tingimus. Nimelt ei tohi lihtsustatud arvutusest tulenev viga kaasa tuua SCR olulist
moonutamist. Seega, selleks, et kasutada riskide hindamisel lihtsustatud arvutust, tuleb hinnata,
milliseid vigu või kõrvalekaldeid see arvutus võib tulemuste osas põhjustada. Kui viga
põhjustab SCR moonutamist, võib see mõjutada SCR-i puudutava teabe kasutaja otsuseid või
kaalutlusi.
Uus lõige 91. Tingimust (lihtsustatud arvutuse tulemus ei moonuta oluliselt SCR-i) ei kohaldata,
kui lihtsustatud arvutuse tulemusel saadud SCR on suurem standardse arvutuse tulemusel
saadud SCR-st.
Uued lõiked 11 ja 12. Selleks, et suurendada kvantitatiivsete nõuete proportsionaalsust,
antakse kindlustusandjatele kuni kolmeks aastaks võimalus arvutada ebaoluliste riskidega
seotud kapitalinõue standardvalemi kohaselt lihtsustatud meetodiga. Selline lihtsustatud
142
meetod peaks võimaldama kindlustusandjatel hinnata ebaolulise riskiga seotud kapitalinõuet
asjakohase mahunäitaja alusel, mis aja jooksul muutub.
Kui mõne riski või alamriski kapitalinõue, mille arvutamisel on kasutatud standardset arvutust,
moodustab alla 5% põhi-SCR-st, võib kindlustusandja selle riski või alamriski kapitalinõude
arvutamisel kasutada lihtsustatud arvustust (kuid mitte kauem kui kolm aastat). Samas ei tohiks
selliste riskide ja alamriskide kapitalinõuete summa (lihtsustatud arvutust kasutades) olla
suurem kui 10% põhi-SCR-st, mis leiti viimati lihtsustusi kasutamata.
Uus lõige 13. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib lihtsustusi kasutada lõikes 9
sätestatud tingimustele vastamata, kui ta näitab FI-le veenvalt (direktiivis „rahuldaval viisil“)
ja vähemalt iga viie aasta järel, et kui ta kasutab teatud riskide/alamriskide kapitalinõuete
arvutamisel lihtsustusi, siis iga sellise riski/alamriski kapitalinõue moodustab alla 2%
standardse arvutuse tulemusul saadud põhi-SCR-st ning kõikide selliste riskide ja alamriskide
kapitalinõuete summa moodustab alla 10% standardse arvutuse tulemusul saadud põhi-SCR-st.
KindlTS § 67 muutmine. Paragrahv reguleerib tururiski kapitalinõude arvutamist.
Tururiski mooduli alammooduliks on aktsiariski alammoodul, mis sisaldab sümmeetrilist
kohandamist, mida kohaldatakse aktsiahindade muutustest tulenevate riskide katmiseks ning
mis hõlmab kapitalinõude suurendamist või vähendamist. Nimelt, kindlustusandjad, kes
kasutavad standardvalemit, peavad hoidma piisavas koguses kapitali selleks, et katta
võimalikud kahjud juhul, kui aktsiate väärtus halva stsenaariumi korral väheneb. See
kapitalinõue määratakse kindlaks protsendina turuväärtusest, mis on seotud aktsiariski
positsioonidega (protsent on kalibreeritud läbi majandustsükli – arvestades, et majanduses
esineb nii tõuse kui langusi). Kui kindlustusandjad peaksid alati hoidma sama suurust
kapitalipuhvrit sõltumata turuolukorrast, siis tekiks risk, et majandustsükli erinevates faasides
tekiks nn pro-tsükliline mõju – näiteks kriisi ajal peaksid nad kiiresti rohkem aktsiaid müüma,
et katta suurenevat kapitalinõuet, mis omakorda süvendaks turulangust. Kui aktsiaturud on
hiljuti tõusnud, on kohandamine positiivne, st kapitalinõue läheb keskmisest kõrgemaks –
kindlustusandjad hoiavad rohkem puhvreid, sest risk hinnalanguseks on suurem. Kui
aktsiaturud on hiljuti langenud, on kohandamine negatiivne, st kapitalinõue läheb keskmisest
madalamaks – kindlustusandjad ei pea kohe täiendavat kapitali juurde hankima, mis vähendab
survet aktsiaid müüa ja aitab vältida turu edasist kukkumist. See kohandamine arvutatakse
spetsiaalse EIOPA aktsiaindeksi põhjal.
Lõike 6 kohaselt ei või sümmeetrilise kohandamise tulemusel saadud aktsiariski kapitalinõude
määr erineda kohandamata aktsiariski kapitalinõude määrast rohkem kui 13 protsendipunkti
võrra. Kehtivas seaduses on selleks koridoriks 10 protsendipunkti. Muudatus võimaldab teha
suuremaid muudatusi standardses aktsiakapitali nõudes ja leevendada veelgi aktsiaturgude järsu
tõusu ja languse mõju.
KindlTS uus § 671. Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 105a.
Eesmärk on võtta kindlustusandjate usaldatavusnõuetes arvesse kindlustustegevuse
pikaajalisust. Eelkõige antakse võimalus kasutada pikaajalises perspektiivis hoitavate
investeeringute puhul SCR standardvalemi alusel arvutamisel soodsamat standardparameetrit,
tingimusel et kindlustusandjad järgivad usaldusväärseid ja kindlaid kriteeriume, mis tagavad
kindlustusvõtjate kaitse ja finantsstabiilsuse.
143
Lõike 1 kohaselt võrdub pikaajaliste investeeringute kapitalinõue põhiomavahendite
kahjumiga, mis tuleneks pikaajaliste investeeringute väärtuse hetkelisest vähenemisest 22
protsendi võrra.
Lõikes 2 on sätestatud, millised tingimused peavad olema täidetud, et kindlustusandja saaks
kasutada 22 protsendi parameetrit. Esiteks peavad sellised investeeringud olema selgelt
piiritletud ja muust kindlustusandja tegevusest eraldatud. Teiseks on kindlustusandja juhtkond
võtnud kohustuse jälgida selliste aktsiate, millesse ta investeerib, minimaalset hoidmisaega ja
tõendama suutlikkust omama neid aktsiaid kogu kõnealuse hoidmisaja jooksul. Iga selline
investeeringute kogum sisaldab ainult selliseid aktsiaid, mis on avalikult kaubeldavad
lepinguriigis või OECD liikmesriigis või tegemist on selliste lepinguriigi või OECD
liikmesriigi peakontoriga äriühingute aktsiatega, millega ei kaubelda avalikult. Tingimuste
eesmärk on ka tagada, et kindlustusandja suudab vältida pikaajaliselt hoitavate aktsiate
sundmüüki, sealhulgas halvenenud turutingimustes. Lisaks peavad kindlustusandja
riskijuhtimise, varade ja kohustiste juhtimise ja investeerimise põhimõtted peegeldama
kindlustusandja kavatsust hoida aktsiaid keskmiselt kauem kui viis aastat ja et kindlustusandja
hoidub nende sundmüügist. Pikaajalised investeeringud peaksid olema hajutatud nii, et
investeerimisportfell on mitmekesine ja välditakse liigset sõltuvust konkreetsest emitendist või
ettevõtjate grupist. Samuti välditakse riskide ülemäärast kumuleerumist sama riskiprofiiliga
pikaajaliste investeeringute portfellis tervikuna. Viimase kriteeriumina ei tohiks selliste aktsiate
omamine tähendada märkimisväärset osalust ettevõtjas.
Solventsus II direktiivi artikli 105a lõike 5 kohaselt võtab komisjon direktiivi täiendamiseks
vastu delegeeritud õigusaktid, täpsustades veelgi sätestatud tingimusi. Solventsus II määruse
ettepanekus (lk 57–66, artiklid 171a-171c) on näiteks täpsustused selle kohta, kuidas näidata,
et kindlustusandja suudab vältida sundmüüki, sh nähakse ette sundmüügi vältimise meetodid ja
sundmüügi test.
Lõige 3. Kindlustusandja juhtkond võtab kirjaliku sise-eeskirja (investeeringute juhtimise kord)
kaudu kohustuse järgida väärtpaberite puhul, millesse ettevõtja investeerib, minimaalset
hoidmisaega ja tõendama ettevõtja suutlikkust hoida neid väärtpabereid kogu kõnealuse
hoidmisaja jooksul. Kord tuleb regulaarselt üle vaadata ja hinnata, võrreldes seda tegelike
portfellihalduspraktikatega. Tagatud peaks olema, et kord peegeldab reaalset tegevust ja
vajadusel kohandatakse seda, et see vastaks hetketingimustele ja eesmärkidele.
Lõige 4. Selleks, et kindlustusandja saaks n-ö 22-protsendilist parameetrit kasutada, peab ta
esitama FI-le kinnituse, et ta vastab kõikidele ettenähtud kriteeriumitele.
Lõige 5. Kui kindlustusandja omab Euroopa pikaajalisse investeerimisfondi (ELTIF) aktsiaid
või muu madalama riskiprofiiliga investeerimisfondi, sealhulgas alternatiivse
investeerimisfondi aktsiaid, võib ta kriteeriumitele hindamise viia läbi fondi tasandil (ehk mitte
alusvara tasandil). Sellised investeerimisfondid määrab kindlaks komisjon. Nimelt peab
komisjon Solventsus II direktiivi artikli 105a lõikes 5 punkt b kohaselt võtma vastu delegeeritud
õigusaktid, täpsustades sama artikli lõikes 2 osutatud investeerimisfondide liike. Solventsus II
määruse ettepanekus (lk 66, artikkel 171d) on välja toodud, et sellised fondid on Euroopa
pikaajalised investeerimisfondid, kvalifitseeruvad sotsiaalettevõtlusfondid, kvalifitseeruvad
riskikapitalifondid ja finantsvõimenduseta kinnised AIF-id.
Lõige 6. Kui kindlustusandja juba korra kohaldab 22-protsendilist parameetrit, ei saa ta seda
enam mitte kohaldada.
144
Lõiked 7–9. Kindlustusandja on kohustatud viivitamata teavitama FI-d, kui ta ei vasta enam
soodsama parameetri kasutamise tingimustele ning rakendama meetmeid vastavuse tagamiseks.
Ühe kuu jooksul tuleb FI-le esitada ka kogu vajalik teave, sh rakendatavate meetmete kohta, et
kindlustusandja tagaks kriteeriumitele vastavuse kuue kuu jooksul tingimustele mittevastavuse
tuvastamisest arvates. Juhul, kui kindlustusandja ei ole suuteline kuue kuu jooksul tagama
tingimustele vastavust, ei saa ta kasutada lõike 1 parameetrit vähemalt järgmised 2,5 aastat. Kui
ta ei vasta ka selle aja möödudes tingimustele, ei saa ta parameetrit kasutada enne, kui ta taas
vastab tingimustele.
KindlTS § 72 muutmine. Paragrahv reguleerib SCR arvutamisel sisemudeli kasutamist.
Lõike 8 muutmine. Kui kehtiva sätte kohaselt arvutab kindlustusandja SCR-i standardvalemit
kasutades vaid siis, kui FI seda nõuab, siis muudatuse kohaselt peab kindlustusandja esitama
FI-le hinnangu SCR kohta standardvalemit kasutades iga kahe aasta järel. Lisaks võib FI nõuda
sellise hinnangu esitamist sagedamini.
KindlTS § 78 muutmine. Paragrahvi sisuks on kalibreerimisstandardid. Kui kindlustusandja
kasutab sisemudelit, ei keela direktiiv kindlustusandjal võtta sisemudelis arvesse
krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsusega korrigeerimisele.
Uued lõiked 6–8. Kuna volatiilsusega kohandamise kasutamine võib parima hinnangu
arvutamisel tuua suuremat kasu kui võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamine, võib
selline ülemäärane kasu moonutada ka SCR arvutamist, kui sisemudelis võetakse arvesse
krediidimarginaali muutuste mõju volatiilsuse kohandamisele. Sellise moonutuse vältimiseks
kehtestatakse SCR alammäär sellisel tasemel, millest allpool eeldatakse, et SCR-st saadav kasu
on võlakirjade liiga suurte hinnavahede leevendamisest suurem.
Kindlustusandjad ei tohiks oma sisemudelis võtta arvesse makrotasandi volatiilsuse
kohandamist (vt KindlTS § 47 lg 11).
KindlTS § 87 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi ja selle järelevalvega seotud
mõisteid.
Lõigete 4 ja 5 muutmine. Osaleva ettevõtja ja seotud ettevõtja definitsioonid viiakse kooskõlla
Solventsus II direktiivi artikli 212 punktidega a ja b. Osalev ettevõtja on ka selline ettevõtja,
kes on seotud teise ettevõtjaga § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt (äriühingud või muud juriidilised
isikud, kes on ühtse juhtimise all sõlmitud lepingu, asutamislepingu või põhikirja sätete
kohaselt või kelle juhtimisorganite koosseisu enamuse moodustavad konsolideeritud
majandusaasta aruande kinnitamiseni samad isikud). Ettevõtja, kellega osalev ettevõtja sedasi
seotud on, on seotud ettevõtja.
Uus lõige 51. Solventsus II direktiivi muudatustega täpsustatakse ka emaettevõtja tütarettevõtja
definitsioone, viidates ka olukordadele, kui emaettevõtja/tütarettevõtja määratakse valitseva
mõju kaudu või kui nad valitseks ühtselt juhitavate kindlustusandjate seast.
Uus lõige 52. Kuna seaduses kasutatakse esmakordselt terminit lõplik emaettevõtja,
defineeritakse see uues lõikes. Sisuliselt tähendab see seda, et grupi struktuuris on see ettevõtja
n-ö viimane ehk tal omakorda emaettevõtjad pole (st ta ise pole ühegi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja).
145
Lõike 6 muutmine. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt on kindlustusvaldusettevõtja
emaettevõtja, kes ei ole segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle tütarettevõtjad või enamik neist
on kindlustusandjad, siis Solventsus II direktiiviga (artikli 212 punkt f) muutub
kindlustusvaldusettevõtjate määratlus palju detailsemaks (ehk üritatakse kaardistada ka n-ö
hallid alad).
Lõikes 6 on sätestatud, millistele tingimustele peab selline emaettevõtja vastama. Ta peab
vastama kõikidele punktides 1–3 sätestatud tingimustele ning nende tingimuste täpsustused on
lõigetes 61–63.
Lõike 6 punkti 3 kohaselt on sellise ettevõtja põhitegevus vähemalt üks lõikes 61 loetletud
tegevusest (sõltumata ettevõtja enda määratud tegevusalast – ehk ettevõtja enda määratletud
tegevus ei pruugi ühtida sellega, mida ta tegelikult teeb).
Uued lõiked 61–63. Lisaks on üle 50% vähemalt ühest järgmisest näitajast püsivalt seotud
tütarettevõtjatega, kes on kindlustusandjad, kolmanda riigi kindlustusandjad,
kindlustusvaldusettevõtjad või segafinantsvaldusettevõtjad, kolmanda riigi kindlustusandjate
valdusettevõtjad või ettevõtjad, kes osutavad teenuseid, mis on konsolideerimisgruppi kuuluva
ühe või mitme kindlustusandja põhitegevuse abiteenused, samuti ettevõtja enda tegevusega,
mis ei ole seotud osaluse omandamise või omamisega tütarettevõtjates, kes on kindlustusandjad
või kolmandate riikide kindlustusandjad, kui kõnealune tegevus on sama laadi
kindlustusandjate tegevus: 1) ettevõtja aktsiad tema konsolideeritud seisundi alusel; 2) ettevõtja
vara tema konsolideeritud seisundi alusel; 3) ettevõtja tulud tema konsolideeritud seisundi
alusel; 4) ettevõtja töötajad tema konsolideeritud seisundi alusel; 5) muu näitaja, mida riiklik
järelevalveasutus peab asjakohaseks.
Lõike 9 muutmine. Tehniline muudatus, kuna määruste (EL) nr 575/2013 ja (EL) 2019/2033
täisnimetused on edaspidi KindlTS § 59 lõikes 5 ehk seaduses eespool.
Uus lõige 10. Solventsus II direktiivi täiendatakse uue mõistega – kolmanda riigi
kindlustusandjate valdusettevõtja. Mõnikord valdab grupp osalusi kolmandas riigis asuvates
kindlustusandjast tütarettevõtetes läbi reguleerimata vahepealse valdusettevõtja. Isegi kui sellel
vahepealsel reguleerimata valdusettevõtjal ei ole liidus asuvat tütarettevõtjat, on oluline, et seda
saaks käsitleda samamoodi nagu kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat
ning arvesse võtta kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel. Seetõttu on defineeritud mõiste
„kolmanda riigi kindlustusandjate valdusettevõtja“, et konsolideerimisgrupid saaksid SCR
arvutamisel nende kolmandate riikide seotud ettevõtjate mõju õigesti arvestada.
KindlTS § 88 muutmine. Paragrahvis on kindlustusgrupi solventsuse üldsätted.
Lõigete 1, 3 ja 32 muutmine. Tulenevalt uue § 893 lisandumisest seadusesse, on lõigetes 1 ja 3
täpsustatud, et tagatud peab olema, et kindlustusgrupil on igal hetkel vähemalt ka § 893 alusel
arvutatud kindlustusgrupi SCR ulatuses nõuetekohased omavahendid ning lõige 32 reguleerib
olukorda, kui kindlustusgrupil puuduvad vastavad omavahendid.
Uus lõige 10 annab osalevale kindlustusandjale, kindlustusvaldusettevõtjale ja
segafinantsvaldusettevõtjale õiguse rakendada §-s 671 sätestatut seoses pikaajaliste
aktsiainvesteeringute kapitalinõude arvutamisega, kui kasutatakse kindlustusgrupi solventsuse
arvutamisel 1. meetodit või meetodite kombinatsiooni.
146
Solventsus II direktiivi artikli 233b kohaselt võtab komisjon vastu delegeeritud õigusaktid,
milles täpsustatakse meetodit, mida tuleb kasutada artikli 105a lõikes 1 osutatud tingimustele
vastavuse hindamisel ja selliste omakapitaliinstrumentide summa arvutamisel, mida käsitatakse
pikaajaliste omakapitaliinvesteeringutena, kui kasutatakse 1. meetodit või meetodite
kombinatsiooni.
KindlTS § 89 lõike 1, § 90 lõike 1 ja § 247 lõike 6 muutmine. Kuna § 89 lisandub uus lõige
51, korrigeeritakse viiteid eelnimetatud sätetes.
KindlTS § 89 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamist.
Lõike 2 muutmine. Hetkel puuduvad õigusnormid, mis täpsustaksid, kuidas arvutada
kindlustusgrupi solventsust, kui kasutatakse 1. ja 2. meetodi kombinatsiooni (ehk lõigetes 3–5
ja 6–9 sätestatud meetodite kombinatsiooni). See on põhjustanud ebakindlust, eelkõige seoses
viisiga, kuidas arvutatakse 2. meetodiga hõlmatud kindlustusandjate osa kindlustusgrupi SCR-
is. Seepärast täpsustakse §-s 893 kindlustusgrupi solventsuse arvutamise põhimõtteid meetodite
kombinatsiooni kasutamise korral.
Uue lõike 21 eesmärk on selgitada, millistele ettevõtjatele võib järelevalveasutus rakendada 2.
meetodit ehk mahaarvamise ja agregeerimise meetodit. Nendeks on kindlustusandjad,
kolmandate riikide kindlustusandjad, valdusettevõtjad ja kolmanda riigi kindlustusandja
valdusettevõtjad, sealjuures meetodi rakendamine ei mõjuta seotud ettevõtjate kohtlemist.
Lõike 3 muutmine. Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on punktide 1
ja 2 kohaselt arvutatud suuruste vahe. Punktide 1 ja 2 puhul tuleb arvesse võtta mh seotud
ettevõtjate osa. Konsolideeritud andmete kindlaksmääramine on reguleeritud Solventsus II
määruse artiklis 335, mida Solventsus II määruse ettepaneku kohaselt muudetaks (vt lk 117).
Uus lõige 31. Kuna lõike 3 muudatustega võetakse seotud ettevõtjate osa eraldi arvesse, on uues
lõikes täpsustatud, et kindlustusgrupi SCR-is konsolideeritud andmete alusel ja kindlustusgrupi
omavahendite määramisel ei võeta arvesse seotud ettevõtjate osalusi. Lisaks täpsustatakse, et
kindlustusgrupi omavahendite ja grupi SCR-i arvutamisel kohaldatakse seaduses sätestatud
kindlustusandja omavahendite ja SCR nõudeid.
Lõike 4 täiendamine uue punktiga 3 ja uus lõige 41. Lõikes 4 on reguleeritud kindlustusgrupi
SCR miinimumi arvutamine. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt on tegemist kahe liidetava
summaga – osaleva kindlustusandja MCR ja osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa
seotud kindlustusandja MCR-ist –, siis muudatusega lisandub uus liidetav ehk arvesse peab
võtma ka kolmanda riigi kindlustusandja kapitalinõuet. Sisuliselt on tegemist kapitalinõude
miinimumiga ehk võrdluses EL regulatsiooniga – MCR-iga.
Uus lõige 42. Selleks, et määrata kindlaks, kas nõuetekohased omavahendid sobivad
kindlustusgrupi minimaalse SCR täitmiseks, kohaldatakse Solventsus II direktiivi artiklites 221–229a
sätestatud põhimõtteid mutatis mutandis. Sama on artikli 139 lõigete 1 ja 2 kohaldamisega. Uues
lõikes on viide §-de 88–892, 894–92 ja 93 kohaldamisele.
Uus lõige 51 reguleerib olukorda, kui kindlustusgrupi SCR on täidetud (grupi omavahendid
ületavad SCR-i), kuid kindlustusgrupi SCR miinimum ei ole täidetud. Sellisel juhul
kohaldatakse § 93 lõigetes 1–4 ja §-s 94 kindlustusandja SCR kohta sätestatut (nõuetekohaste
omavahendite vähenemine alla SCR-i). Sealjuures tuleb SCR miinimumi mittetäitmisest või
selle ohust teavitada kindlustusgrupi järelevalve teostajat. Solventsus II direktiivi sõnastuses
147
(artikli 230 lõige 2) on peetud vajalikuks täpsustada, et sellisel juhul ei kohaldata art 139 lõikeid
1 ja 2 ehk MCR mittetäitmise kohta sätestatut.
Lõigetes 42 ja 51 sätestatu kohaldub ka juhul, kui kindlustusgrupi solventsus arvutatud
kombineeritud meetodit kasutades.
Lõigete 6–8 muutmine. Sarnaselt meetodi 1 muudatustele on ka meetod 2 (lõiked 6–9) puhul osutatud
eraldi seotud ettevõtjatele ja nende osale kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites ja kindlustusgrupi
SCR-is, mis arvutatakse kooskõlas §-dega 891 ja 892.
Lõike 10 kehtetuks tunnistamine. Kuna 1. ja 2. meetodi kombinatsioonina kasutamise kohta on ette
nähtud eraldi § 893, ei ole lõige 10 sellisel kujul enam asjakohane.
Uus lõige 131. Seadusesse lisandub täpsustus, et lõigete 12 ja 13 kohaldamisel käsitatakse kolmanda riigi
kindlustusandja valdusettevõtjat kindlustusandjana.
Uus lõige 141. Kui lõige 14 reguleerib, et kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel vajalik
teave välisriigis asutatud kindlustusandja seotud ettevõtja kohta ei ole FI-le ega teistele
asjaomastele finantsjärelevalve asutustele kättesaadav, arvatakse sellise seotud ettevõtja
bilansiline väärtus kindlustusgrupi omavahenditest maha. Uue lõike kohaselt ei või seda teha,
kui mahaarvamine parandab kindlustusgrupi solventsuse positsiooni võrreldes olukorraga, kui
seotud ettevõtja kaasatakse kindlustusgrupi solventsuse arvutustesse.
Lõigete 15 ja 16 kehtetuks tunnistamine. Kuna seotud ettevõtjaid ja nende osaga arvestamist
reguleerib eraldi § 891, on lõige 15 ebavajalik ja lõige 16 on tõstetud uue paragrahvi lõikeks 10.
KindlTS uus § 891. Paragrahv reguleerib seotud ettevõtjate osade leidmist, mida kasutatakse
kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel.
Lõikes 1 on loetelu seotud ettevõtjatest, kelle osaga tuleb kindlustusgrupi solventsuse
arvutamisel arvestada (olenemata kasutatavast arvutusmeetodist, § 89 lg 1 ja 2). Seotud
ettevõtja on § 87 lõike 5 kohaselt tütarettevõtja või ettevõtja, kelles osalev ettevõtja omab
märkimisväärset osalust.
Kindlustusgrupi solventsuse arvutustesse tuleb arvata järgmised seotud ettevõtjad:
- krediidiasutused;
- investeerimisühingud;
- eurofondi valitsejad;
- äriühinguna asutatud fondid, millele ei ole fondivalitsejat määratud;
- alternatiivfondi valitseja;
- reguleerimata ettevõtjad;
- tööandja pensionifondi valitsejad, määratud väljamaksetega tööandja pensionifondid ja
teise lepinguriigi tööandja pensionifondid, millele ei ole fondivalitsejat määratud.
Lõiked 2 ja 3. Iga seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi omavahendite kogumahus arvutatakse
proportsionaalselt, lähtudes ettevõtja osalusest. Iga seotud ettevõtja omavahendite osa
määratakse vastavalt tema suhtes kohalduvates valdkondlikes õigusaktides sätestatud nõuetele
ehk:
- krediidiasutused, investeerimisühingud ja fondivalitsejad – kooskõlas määrusega (EL) nr
575/2013;
148
- reguleerimata ettevõtja – kooskõlas valdkondade eeskirjadega, kui tegemist oleks
reguleeritud üksustega;
- tööandja pensionifondi valitseja ja määratud väljamaksetega tööandja pensionifond –
kooskõlas direktiivi (EL) 2016/2341 artikliga 16 (IFS § 226, 334).
Lõikes 4 on loetelu omavahenditest, mida ei võeta seotud ettevõtja osa määramisel arvesse, kui
need moodustavad omavahendite ülejäägi (ületavad kapitalinõuet). Arvesse ei võeta
reservkapitali ja muid omavahendeid, mille puhul on kindlustusgrupi järelevalve teostaja
kindlaks määranud kahju katmise võime vähenemise. Samuti ei võeta arvesse eelisaktsiad,
ühistu liikmete sissemakseid, allutatud kohustisi ja edasilükkunud maksukohustusi.
Lõige 5. Kui osalev kindlustusandja suudab kindlustusgrupi järelevalve teostajale põhjendada
(sh järelevalve teostaja on rahul selle põhjendusega), et lõikes 4 loetletud omavahendeid saab
kasutada kindlustusgrupi SCR täitmiseks, võib need omavahendid kaasata arvestusse.
Lõige 6. Osalev kindlustusandja peab arvestama, et näiteks krediidiasutuste,
investeerimisühingute ja fondivalitsejate kapitalinõuded kaetakse esimese taseme
põhiomavahenditest või täiendavatest esimese taseme omavahenditest.
Lõige 7. Iga seotud ettevõtja osa kindlustusgrupi SCR-is arvutatakse proportsionaalselt,
lähtudes ettevõtja osalusest.
Lõigetes 8 ja 9 on sätestatud, millistele regulatsioonidele ja suurustele tuginedes leitakse seotud
ettevõtjate kapitalinõuded või tinglikud kapitalinõuded, mida kasutatakse seotud ettevõtja osa
leidmisel.
Lõige 10. FI võib kindlustusgrupi järelevalve teostajana arvata osaleva kindlustusandja
taotlusel või omal algatusel kindlustusgrupi solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha
seotud ettevõtja osaluse. Näiteks võib esineda olukord, kus osaluse arvestamine suurendaks
kunstlikult grupi omavahendeid, mis võib anda eksitava pildi grupi tegelikust seisundist.
KindlTS uus § 892. Paragrahv reguleerib olukorda, kui seotud ettevõtjad moodustavad grupi
ning sellisel juhul arvutatakse seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi omavahendites ja
kapitalinõudes selle alagrupi tasandil.
Eeltingimuseks on, et selle grupi kapitalinõuded arvutataks konsolideeritud andmete alustel
vastavalt EL õigusaktides sätestatud normidele.
Lõige 1. Seotud ettevõtjate osa võib arvutada alagrupi tasandil kindlustusgrupi
järelevalveteostaja nõusolekul. Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes
omavahendites on proportsionaalne osa alagrupi omavahenditest.
Lõige 2. Seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi SCR-is on proportsionaalne osana alagrupi
kapitalinõudest.
Lõige 3. Täpsustatakse, et alagrupi omavahendite ja kapitalinõude arvutuses tuleb arvestada
mh kõikide gruppi kuuluvate finantseerimisasutuste ja abiettevõtjatega. Finantseerimisasutus
on defineeritud määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 26 kui ettevõtja, kes ei ole
finantsinstitutsioon ega pelgalt tööstusvaldusettevõtja, kelle põhitegevus on osaluste
omandamine või tegelemine ühe või mitme direktiivi 2013/36/EL I lisa punktides 2–12 ja
punktis 15 loetletud tegevusega, sealhulgas investeerimisühing, finantsvaldusettevõtja,
149
segafinantsvaldusettevõtja, investeerimisvaldusettevõtja, makseasutus Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366 tähenduses ning varahaldusettevõtja, kuid mitte
kindlustusvaldusettevõtja ega segakindlustusvaldusettevõtja, nagu need on määratletud
direktiivi 2009/138/EÜ artikli 212 lõike 1 punktides f ja g (ehk KindlTS § 87 lõiked 6 ja 7).
Abiettevõtja on defineeritud määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 18 kui ettevõtja, kelle
põhitegevus, olenemata sellest, kas seda osutatakse konsolideerimisgruppi kuuluvatele
ettevõtjatele või konsolideerimisgrupivälistele klientidele, on üks järgmistest: a) panganduse
otsene laiendus; b) kasutusrent, vara omamine või haldamine, andmetöötlusteenuste osutamine
või muu tegevus niivõrd, kui selle puhul on tegemist panganduse abiteenusega; c) muu tegevus,
mida EBA peab sarnaseks punktides a ja b osutatud tegevustega.
Lõige 4. Määruse 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 47 on defineeritud konsolideeritud olukord
kui olukord, mis tuleneb selle määruse nõuete kohaldamisest vastavalt I osa II jaotise 2.
peatükile (usaldatavusnõuete kohane konsolideerimine) ühe finantsinstitutsiooni suhtes
selliselt, nagu kõnealune finantsinstitutsioon moodustaks koos ühe või mitme teise üksusega
ühe finantsinstitutsiooni.
Määruse 2019/2033 artikli 4 lõike 1 punktis 11 on defineeritud konsolideeritud olukord kui
olukord, mis tuleneb selle määruse nõuete kohaldamisest vastavalt artiklile 7 liidus
emaettevõtjana tegutseva investeerimisühingu, liidus emaettevõtjana tegutseva
kindlustusvaldusettevõtja või liidus emaettevõtjana tegutseva segafinantsvaldusettevõtja
suhtes, nagu kõnealune ettevõtja moodustaks koos investeerimisühingute konsolideerimisgrupi
kõigi investeerimisühingute, finantseerimisasutuste, abiettevõtjate ja seotud vahendajatega
üheainsa investeerimisühingu.
Seega peab alagrupi tasandil seotud ettevõtjate osa arvutamisel arvesse võtma konsolideeritud
olukorda või positsiooni.
KindlTS uus § 893. Kuna hetkel ei ole kahe meetodi kombinatsioonina kasutamise regulatsioon
piisavalt selge, nähakse ette täiendavad reeglid, kuidas kindlustusgrupi solventsus arvutada
kahe meetodi kombinatsioonina. Paragrahvi 89 kohaselt võib meetodite kombinatsiooni
kasutada vaid kindlustusgrupi järelevalveteostaja nõusolekul.
Lõige 1. Kindlustusgrupi solventsuse määramiseks peab lõike 2 kohaselt arvutatud suurusest
lahutama lõike 3 kohaselt arvutatud suuruse.
Lõike 2 suuruse leidmiseks summeeritakse järgmised suurused:
- kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse
1. meetodit;
- proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR-le vastavatest omavahenditest, kui
seotud kindlustusandjate suhtes kohaldatakse 2. meetodit;
- seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi nõuetekohastes omavahendites.
Lõike 3 suuruse leidmiseks summeeritakse järgmised suurused:
kindlustusgrupi SCR konsolideeritud alusel ettevõtjate korral, kelle suhtes kohaldatakse 1.
meetodit;
proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR-st, kui seotud kindlustusandja suhtes
kohaldatakse 2. meetodit;
seotud ettevõtjate osa kindlustusgrupi SCR-is.
150
Lõikes 4 on täpsustatud, et konsolideeritud andmetes ei võeta arvesse seotud ettevõtjate osalusi.
Lõige 5. Konsolideeritud andmetes võetakse arvesse osaluse väärtus, mis ületab
proportsionaalse osa seotud kindlustusandja enda SCR-ist, kui arvutatakse vara ja kohustiste
tundlikkust valuutariski suhtes (valuutarisk, mis tuleneb valuutavahetuskursside taseme
muutustest või valuutavahetuskursside kõikumisest). Osaluse väärtust ei loeta tundlikuks sama
lõike punktis 1 nimetatud aktsiariski suhtes (aktsiarisk, mis tuleneb aktsiate turuhindade taseme
muutustest või turuhindade kõikumisest).
Lõige 6. Kui arvutatakse proportsionaalne osa seotud kindlustusandjate SCR-dele vastavatest
omavahenditest ja SCR-dest, tuleb arvesse võtta § 89 lõikes 9 sätestatut seoses kaudsete
osalustega.
Lõige 7. Kindlustustgrupi SCR miinimumi arvutamisele kohaldatakse samu sätteid, mis on ette
nähtud miinimumi arvutamisele, kasutades 1. meetodit. Sama on miinimumi täitmiseks vajalike
nõuetekohaste põhiomavahendite kindlaksmääramisega. Lisaks on täpsustus, et ka käesoleval
juhul ei võeta konsolideeritud andmetes arvesse osalusi §-s 891 nimetatud seotud ettevõtjates.
Lõikes 8 ja 9. Määrates kindlaks, kas osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud
kindlustusandjate SCR-st kajastab asjakohaselt kindlustusgrupi riskiprofiili seoses
ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldatakse 2. meetodit, pööravad järelevalveasutused erilist
tähelepanu kindlustusgrupi tasandil esinevatele konkreetsetele riskidele, mis ei oleks piisavalt
kaetud, kuna neid riske on raske kvantifitseerida. Kui kindlustusgrupi riskiprofiil seoses selliste
ettevõtjatega erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud SCR aluseks olevatest eeldustest,
võib kehtestada lisakapitalinõude, mis lisandub lõike 3 punkti 2 kohaselt arvutatud suurusele
(osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja kapitalinõudest).
Lisakapitalinõude määramise suhtes kohaldatakse KindlTS §-s 244 sätestatut.
KindlTS uus § 894. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel lihtsustatud
meetodi kasutamist, kuigi selle täpsem regulatsioon saab olema Solvensus II määruses.
Nimelt võtab komisjon Solventsus II direktiivi artikli 234 punkti b kohaselt vastu delegeeritud
õigusakti, milles täpsustatakse artikli 229a lõikes 1 sätestatud lihtsustatud meetodi tehnilisi
üksikasju ning kriteeriume, mille alusel võivad järelevalveasutused lihtsustatud meetodi
kasutamise heaks kiita. Solventsus II määruse ettepanekus (lk 119, artikkel 336b) on
täpsustatud ebaoluliste seotud ettevõtjate lihtsustatud meetodit.
Lõiked 1, 3 ja 5. Kindlustusgrupi järelevalveteostaja nõusolekul võib kindlustusgrupi
solventsuse arvutamisel (1. meetodi korral) kasutada lihtsustatud lähenemist seoses osalustega
sellistes seotud ettevõtjates, keda vastavalt lõike 2 määratlusele võib pidada ebaolulisteks
ettevõtjateks. Sellisel juhul peab osalev kindlustusandja põhjendama järelevalveasutusele, miks
on lihtsustatud meetodi kasutamine vajalik, võttes arvesse selliste ettevõtjate riskide laadi,
ulatust ja keerukust. Lisaks peab osalev kindlustusandja tõendama, et lihtsustatud meetodi
kasutamine on usaldusäärne ja see ei too kaasa kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel seotud
ettevõtjaga seotud riskide alahindamist.
Lõige 2. Selleks, et saaks lihtsustatud meetodit kasutada, peab seotud ettevõtjate mõju grupi
finantsseisundile olema väike. Seotud ettevõtja bilansiline väärtus peaks olema alla 0,2%
kindlustusgrupi koguvarast konsolideeritud andmete alusel ning kõikide selliste seotud
ettevõtjate bilansiline väärtus peaks jääma alla 0,5% kindlustusgrupi koguvarast.
151
Lõige 5. Kui kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja on lubanud kasutada lihtsustatud
lähenemist, hindab osalev kindlustusandja kord aastas, kas lihtsustuse kasutamine on jätkuvalt
põhjendatud.
Lõige 6. Kui seotud kindlustusandja on asutatud sellises kolmandas riigis, mille õigusaktides
reguleeritud usaldatavusnõuded ei ole samaväärsed liidus kohalduvate Solventsus II
usaldatavusnõuetega, ei või seotud kindlustusandja osa kindlustusgrupi SCR-is olla lihtsustatud
meetodi rakendamise tulemusel väiksem, kui tema kapitalinõue kolmandas riigis kohalduvate
usaldatavusnõuete kohaselt. Seega, kui kolmanda riigi regulatsioonis on konkreetne
kapitalinõue, ei tohi EL regulatsiooni alusel arvutatud kapitalinõue olla sellest väiksem.
Kolmanda riigi usaldatavusnõuete samaväärsuse hindamine on KindlTS §-s 92.
Lõige 7. Lihtsustatud meetodi kasutamine ei ole lubatud, kui osaleval kindlustusandjal puudub
teave kolmanda riigis kohalduvate kapitalinõuete kohta.
KindlTS § 90 muutmine. Paragrahv reguleerib, mida kajastab osaleva kindlustusandja
proportsionaalne osa seotud kindlustusandjas.
Uus lõige 31. Kindlustusandja osalus seotud ettevõtja kapitalis on määratletud vastavalt sellele,
kui palju ta ettevõtjas otseselt või kaudselt omab, olenemata kasutatavast arvutusmeetodist.
Lõike 5 täiendamine uue punktiga 4. Kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja määrab pärast
teiste asjasse puutuvate järelevalveasutustega konsulteerimist kindlaks proportsionaalse osa,
mida võetakse arvesse, kui kahte kindlustusandjat juhitakse ühtsetel alustel ja nad moodustavad
kindlustusgrupi järelevalve teostaja hinnangul kindlustusgrupi.
KindlTS § 91 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel
vastastikuse finantseerimise ja omavahendite topeltkasutamise välistamist.
Lõike 8 muutmine. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt ei või omavahendite summa olla suurem kui
seotud kindlustusandja SCR, siis muudatuse kohaselt ei või see olla suurem, kui seotud
kindlustusandja osa kindlustusgrupi SCR-is.
Uus lõige 10. Kui kindlustusgrupp likvideerib oma tütarettevõtja, kuid ei saa keelduda teatud
finantsinstrumendi tagasimaksmisest nt investoritele, siis seda finantsinstrumenti ei saa lugeda
kõrgeima kvaliteediga omavahendite hulka.
KindlTS § 92 muutmine. Paragrahv reguleerib kolmandate riikide seotud kindlustusandjaid ja
usaldatavusnõuete samaväärsust.
Lõike 1 muutmine. Kuna seadust täiendatakse uue paragrahviga, milles täpsustatakse
kindlustusgrupi solventsuse arvutamist 1. ja 2. meetodi kombineerimisel, on ka käesolevasse
lõikesse lisatud viide meetodite kombinatsiooni kasutamise §-le 893.
KindlTS uus § 921. Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 136a. Solventsus II
direktiivi põhjenduspunktis 60 on esitatud, et kui kindlustusandjate finantsseisund halveneb
ning kui kindlustusandja rikub regulatiivseid nõudeid, tuleb sellega tõhusalt tegeleda ning
vältida probleemide süvenemist. Seetõttu peaks järelevalveasutustel olema ennetavate
meetmete rakendamise õigus. Selline ennetav õigus peaks siiski olema kooskõlas järkjärgulise
sekkumise põhimõtte ja Solventsus II direktiivis samalaadsete olukordade jaoks ette nähtud
152
järelevalvevolitustega, sealhulgas artiklis 36 kirjeldatud järelevalvemenetluse jaoks ette nähtud
järelevalvevolitused. Sellised ennetavad õigused ei tohiks tuua kaasa uut eelmääratletud
sekkumisläve, mis eelneb direktiivi I jaotise VI peatüki 4. jaos sätestatud SCR-le.
Järelevalveasutused peaksid iga olukorda hindama eraldi ning lähtuma ennetavate meetmete
võtmise vajaduse kohta otsuse tegemisel asjaoludest, kindlustus- või edasikindlustusandja
olukorrast ja oma järelevalvelist hinnangust.
Lõiked 1 ja 2. Kui kindlustusandja on teavitanud FI-d finantsseisundi halvenemisest, on FI-l
õigus kindlustusandja juhtidelt nõuda olukorra parandamist. FI võib nõuda ennetava
finantsseisundi kava ajakohastamist, kui kindlustusandja seisund erineb kavas esitatud
eeldustest või selles kavas esitatud meetmete rakendamist. Samuti võib nõuda tulemustasu või
muutuvtasu maksmise, omavahendite instrumentide väljamaksmise, omavahendite
tagasimaksmise või lunastamise piiramist või peatamist. Juhul, kui kindlustusandjal on
ennetava finantsseisundi kava koostamise kohustus ja ta ei ole seda teinud, võib nõuda ka, et
juhid tuvastaksid seadusest tulenevatele nõuetele mittevastavuse või tõenäoliselt
mittevastavuse põhjused ja määraksid kindlaks sobivad meetmed ning seadusest tulenevalte
nõuetele vastavuse tagamise ajakava.
Lõige 3. FI-l on lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused, kui ta ise on tuvastanud kindlustusandja
finantsseisundi halvenemise tulenevalt finantstingimuste halvenemisest.
Lõige 4. Meetmete rakendamisel tuleb arvestada ka finantsseisundi halvenemise ulatusega ning
lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest.
KindlTS § 93 muutmine. Paragrahv reguleerib, mida peab kindlustusandja tegema, kui
omavahendid vähenevad alla lubatud kapitalinõuete piiride.
Uus lõige 11. Kindlustusandjad peavad viivitamata teavitama FI-d, kui nad tuvastavad MCR
täitmata jätmise või ohu, et järgmise kolme kuu jooksul võib see täitmata jääda. Samas pole
täpsustatud, millal on võimalik tuvastada MCR täitmata jätmist või ohtu, et järgmise kolme kuu
jooksul võib see täitmata jääda, ning kindlustusandjad võivad järelevalveasutuste teavitamisega
viivitada kuni asjaomase kvartali lõpuni, mil arvutatakse MCR, millest tuleb
järelevalveasutusele ametlikult teatada. Et järelevalveasutused saaksid õigel ajal teavet ja
oleksid võimelised võtma vajalikke meetmeid, nõutakse kindlustusandjatelt, et nad teavitaksid
järelevalveasutusi MCR täitmata jätmisest või mittetäitmise ohust viivitamata ka juhul, kui seda
on hinnangute või arvutuste alusel täheldatud asjaomases kvartalis MCR ametlike arvutuste
kahe kuupäeva vahelisel ajal.
Uus lõige 21. Uue lõike aluseks on IRRD direktiivi artikli 5 lõige 8, mille kohaselt peaksid
kindlustusandja SCR mittetäitmisel rakendatavad meetmed olema kooskõlas ennetavas
finantsseisundi taastamise kavas sisalduvate parendusmeetmetega.
Lõike 5 muutmine. Lõikesse on lisatud täpsustus, et lühiajalise finantseerimisskeemi esitamise
kohustus FI-le on ka põhiomavahendite vähenemise ohu ilmnemise korral.
Lõike 9 muutmine. Kui FI peab mõnda rakendatud meedet ebatõhusaks või ebapiisavaks, et
peatada kindlustusandja finantsseisundi jätkuv halvenemine, on tal õigus võtta kõik meetmed,
mis on vajalikud kindlustusvõtjate kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või
edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.
153
KindlTS § 95 muutmine. Paragrahv reguleerib varaga seotud tehingute keelamist ja piiramist.
Kehtiva seaduse kohaselt kohalduvad samad sätted nii SCR kui ka MCR rikkumise korral (või
rikkumise ohu korral). Kuna Solventsus II direktiivi artikli 138 lõige 5 ja artikli 139 lõige 3
pole täielikult analoogsed, korrigeeritakse eelnõuga § 95 ülesehitust ja sisu.
Lõiked 1 ja 2. Artikli 138 lõike 5 kohaselt peaks FI-l olema õigus keelata kindlustusandja
varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu, kui erandlikel
asjaoludel kindlustusandja finantsseisund jätkuvalt halveneb. Samas artikli 139 lõike 3 kohaselt
võib FI selliste meetme rakendamist nõuda lisaks finantseerimiskava esitamisele. Siiski on
lisatud ka täpsustus, et seda saab nõuda vaid juhul, kui FI ei ole teinud kahe kuu jooksul otsust
kindlustusandja lõpetamise kohta. Kaks kuud hakkab jooksma hetkest, mil kindlustusandja
teavitas FI-d, et ta omavahendid ei vasta MCR-le või selline oht on järgmise kolme kuu jooksul.
Lõike 21 muutmine. Lõikesse lisatakse viide lõikele 1, kuna lõikes 21 sätestatu peab kohalduma
ka lõike 1 ettekirjutuse korral.
Uus lõige 22. Lõikes 2 sätestatud tekst on osaliselt tõstetud uude lõikesse 22. Sisu osas midagi
ei muutu. FI on kohustatud teavitama nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus
kindlustusandja on asutanud filiaali või tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. FI määrab
kindlaks ka varad, mille suhtes meedet kohaldatakse.
Lõike 4 muutmine. Lõikesse lisatakse viide lõikele 1.
KindlTS § 96 muutmine. Paragrahvis on sätestatud kindlustusandja juhtimissüsteemi
üldnõuded.
Uus lõige 31. Kehtiva lõike 2 kohaselt peab kindlustusandja juhtimissüsteem olema üles
ehitatud selliselt, et oleks tagatud organisatsioonistruktuuri läbipaistvus, ülesannete asjakohane
lahusus ja vastutusalade selge jaotus. Uue lõikega 31 kohustatakse kindlustusandjat oma
juhtimissüsteemi korrapäraselt üle vaatama. Selle käigus tuleb muu hulgas hinnata
kindlustusandja juhatuse ja nõukogu koosseisu piisavust, samuti seda, kui tõhusalt juhatus ja
nõukogu oma ülesandeid täidavad ning kuidas nende töökorraldus toimib. Sellise hindamise
puhul peab arvesse võtma kindlustusandja tegevuse olemust, ulatust ja keerukust.
Lõike 5 muutmine. Kindlustusandja peab määrama iga võtmefunktsiooni (riskijuhtimise,
aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi funktsioonid) täitmise eest vastutava isiku. Muudatuse
kohaselt ei tohi sama isik vastutada mitme funktsiooni täitmise eest. Muudatuse aluseks on
Solventsus II direktiivi artikli 41 lõige 2a. Erand on vaid väikestel ja mittekeerukatel
kindlustusandjatel ja selliste kindlustusandjate korral, kes saavad erandi kasutamiseks FI
nõusoleku (vt lõike 51 selgitusi erandi kohta).
Uus lõige 51. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja ning erandi kasutamiseks FI nõusoleku
saanud kindlustusandja võib määrata ühe isiku ka mitme võtmefunktsiooni (v.a siseauditi
funktsiooni) täitmise eest vastutavaks isikuks. Samuti võib eelviidatud vastutav isik täita teisi
olulise tähtsusega funktsioone või olla ka kindlustusandja juht. Kindlustustegevuse seaduse
seletuskirja47 kohaselt peab kindlustusandja ise otsustama, mis on tema jaoks olulise tähtsusega
funktsioonid ja tegevused, mis võivad hõlmata seejuures suuremat hulka, kui § 105 lõike 2
punkt 1 (näiteks talituspidevuse või millegi muu olulisega seotud).
47 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b7eecd11-8753-4ac5-9c00-68038c90d7a8/kindlustustegevuse-seadus/
154
Uues lõikes 51 sätestatud leevenduse kasutamiseks peavad olema täidetud tingimused. Esiteks
peab kindlustusandja juhtima nõuetekohaselt võimalikke huvide konflikte ning teiseks ei tohiks
võtmefunktsioonide täitmise eest vastutamine, muude funktsioonide täitmine või
kindlustusandja juhtimine kahjustada selle isiku sooritust ja ta on suuteline täitma oma
kohustusi.
KindlTS § 97 muutmine. Paragrahvis on sätestatud kindlustusandja riskijuhtimissüsteemi
nõuded.
Lõike 2 muutmine. Solventsus II direktiivi artikli 44 lõikesse 2 on lisatud viide, mille kohaselt
kuulub riskijuhtimissüsteemi alla mh küberturvalisuse tagamine. Viidatud sätte terviklikkuse
huvides on § 97 lõiget 2 täiendatud ka ülejäänud riskijuhtimissüsteemi tegevusvaldkondade ja
tegevusega.
Lõike 4 muutmine. Kehtiva lõike 4 kohaselt peab kindlustusandja kehtestama likviidsusplaani.
Lõike 4 täienduse kohaselt peab ta selles arvesse võtma volatiilsuse kohandamise kasutamist ja
hindama võimalikke likviidsuspiirangute tekkimise ohte, mis ei ole volatiilsuse kohandamise
rakendamisega kooskõlas. Ehk kui kindlustusandja kasutab volatiilsuse kohandust (mis aitab
kindlustusandjatel hallata turukõikumisi), siis peab kindlustusandja oma likviidsuse (rahaliste
vahendite) planeerimisel arvesse võtma, kuidas volatiilsuse kohandus mõjutab likviidsust.
Lõike 5 muutmine. Lõikes 5 on sätestatud, mida kindlustusandja kattuvuse kohandamisel peab
regulaarselt hindama. Võrreldes kehtiva sättega ei pea kindlustusandja enam hindama vara
sundmüügi võimalikku mõju nõuetekohastele omavahenditele. Samuti ei pea hindama
tehniliste eraldiste ja omavahendite tundlikkust määratud vara koosseisu muutuste suhtes ning
hindama ei pea ka mõju, kui kindlustusandja loobub kattuvuse kohandamise rakendamisest.
Lõike 6 muutmine. Lõikes 6 on sätestatud, mida kindlustusandja volatiilsuse kohandamisel
peab regulaarselt hindama. Võrreldes kehtiva sättega ei pea kindlustusandja enam hindama vara
sundmüügi võimalikku mõju nõuetekohastele omavahenditele ning mõju, kui kindlustusandja
loobub volatiilsuse kohandamise rakendamisest.
KindlTS uus § 971. Paragrahv reguleerib kestlikkusriskide juhtimist ning selle aluseks on
Solventsus II direktiivi artikli 44 lõiked 2 ja 2b–2e. Vt selgitusi koos EIOPA
konsultatsioonipaberiga „on the proposal for Regulatory Technical Standards on management of
sustainability risks including sustainability risk plans“ 48.
Lõikes 1 on defineeritud kestlikkustegur ja kestlikkusrisk. Solventsus II direktiivi artikli 13
punkt 45 viitab kestlikkusteguri defineerimisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)
2019/2088, 27. november 2019, mis käsitleb jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamist
finantsteenuste sektoris, artikli 2 punktile 24, mis omakorda defineerib, et
„jätkusuutlikkustegurid“ on keskkonnaalased, sotsiaalsed ja töötajatega seonduvad asjaolud,
inimõiguste austamine ning korruptsioonivastase võitluse ja altkäemaksuvastase võitlusega
seonduvad asjaolud.
Kestlikkusrisk on seotud sellise keskkonnaalase, sotsiaalse või juhtimisega seotud sündmuse
või olukorraga, mille aset leidmine avaldub või võib avalduda negatiivset mõju investeeringu
või kohustise väärtusele. Sellised sündmused võivad olla näiteks kliimamuutused,
48 Microsoft Word - EIOPA-BoS-24-458 Consultation Paper on Regulatory Technical Standards on management of
sustainability risks
155
keskkonnaalased regulatsioonid, looduskatastroofid, rahutused, kliendihoiakute muutused,
korruptsioon, juhtimisvead jne.
Seega on kestlikkustegurid teatud asjaolud, mis eksisteerivad ja millel võib olla (aga ei pruugi
olla) mõju ettevõtte või investeeringu väärtusele. Kestlikkusrisk avaldub siis, kui mõni
kestlikkusteguritest realiseerub ja avaldab negatiivset mõju ettevõtte finantsnäitajatele, varadele
või mainele. Näiteks kliimamuutustest tingitud tugev torm (kestlikkustegur) põhjustab ettevõtja
või kindlustatud vara kahjustamist (kestlikkusrisk).
Lõige 2. Kindlustusandjad peaksid kestlikkusriskide hindamisel võtma arvesse lühikest,
keskmist ja pikka perspektiivi ning neil peaks olema strateegiad, sise-eeskirjad, menetlused,
protseduurid ja süsteemid kestlikkusriskide kindlakstegemiseks, mõõtmiseks, juhtimiseks ja
jälgimiseks lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis. Ajahorisont peaks tagama, et
kestlikkusriskide analüüsi ajahorisont on kooskõlas ettevõtja pikaajaliste kohustustega.
Ajahorisont peaks võimaldama tabada riske, mis võivad mõjutada äriplaneerimist lühemas kuni
keskpikas perspektiivis ja strateegilist planeerimist pikemas perspektiivis.
EIOPA konsultatsioonipaberis on välja pakutud, et lühiajaline prognoos on 1–5 aastat,
keskmise tähtajaga prognoos on 5–15 aastat ja pikaajaline prognoos on minimaalselt 15 aastat.
Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi
täpsustada kestlikkusriskide kindlakstegemise, mõõtmise, juhtimise ja jälgimise
miinimumnõudeid ja võrdlusmeetodeid.
Lõigete 3 ja 4 kohaselt peab kindlustusandja koostama kavad, mis sisaldavad mõõdetavaid
eesmärke (näiteks, kuidas juhtida ja vähendada kestlikkusteguritest tulenevaid riske) ning
menetlusi kestlikkusteguritest tulenevate finantsriskide jälgimiseks ja käsitlemiseks
lühiajalises, keskmise pikkusega ning pikaajalises vaates. Seega need plaanid peavad olema
suunatud finantsriskidele, mis tulenevad kestlikkusteguritest ning nende riskide mõju tuleb
hinnata erinevatel ajaperioodidel: lühiajaline, keskmise pikkusega ja pikaajaline perspektiiv.
Need plaanid peavad olema kooskõlas ELi ja liikmesriikide regulatiivsete eesmärkidega
kestlikkuse valdkonnas. Eelkõige peavad need arvestama Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL)
2021/111949 (Euroopa kliimaseadus) nõudeid, mis seavad eesmärgiks kliimaneutraalsuse
saavutamise 2050. aastaks.
Kestlikkusrisk võib realiseeruda konkreetse finantsriskina, kui see mõjutab ettevõtja rahavooge,
varasid, kohustusi või investeeringute väärtust. Näiteks üleujutus (keskkonnast tulenev
kestlikkustegur) toob kaasa suure kahjunõuete mahu – finantsrisk kindlustusandjale.
Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi
täpsustada kavades käsitletavaid elemente, mis hõlmavad kestlikkusteguritest tulenevate
finantsriskide jälgimise ja käsitlemise konkreetseid ajakavasid, kvantifitseeritavaid eesmärke ja
vahe-eesmärke ning seoseid artiklites 45 ja 45a (ORSA ja kliimamuutused) sätestatud nõuetega.
Kestlikkusriski kava (artikkel 44) ja ORSA (artiklid 45 ja 45a) on tihedalt seotud. Riskikavas
tuvastatakse, hinnatakse ja jälgitakse kestlikkusriske nende olulisuse põhjal. See aitab ettevõtjal
teha pikaajalist riskihindamist ja seada strateegilisi eesmärke. Kavas selgitatakse ka, miks
mõnda riski peetakse mitteoluliseks. Kui mõni kestlikkusrisk osutub oluliseks, hinnatakse seda
edasi finantsriski osana ORSA-s.
49 https://eur-lex.europa.eu/eli/reg/2021/1119/oj
156
Lõige 5. Lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest on kestlikkusriskide juhtimise eesmärgid,
menetlused ja tegevused kooskõlas kindlustusandja äritegevusega seotud kestlikkusriskide
olemuse, ulatuse ja keerukuse astmega.
Lõige 6. Mõõdetavate eesmärkide ja menetluste puhul võetakse arvesse Euroopa kliimaseaduse
artikli 3 lõikes 1 nimetatud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu (European Scientific
Advisory Board on Climate Change) viimased aruanded ja meetmed, eelkõige seoses
kliimaeesmärkide saavutamisega. Teadusnõukogu annab sõltumatut teaduslikku nõu ja koostab
aruandeid ELi meetmete, kliimaeesmärkide ja kasvuhoonegaaside soovituslike eelarvete kohta
ning nende kooskõla kohta Euroopa kliimaseaduse ja Pariisi kokkuleppest tulenevate ELi
rahvusvaheliste kohustustega.
Lõige 7. RPS § 24 lõike 2 kohaselt on suurettevõtja ja VKE, kes on audiitortegevuse seaduse §
13 lõike 1 punktis 1 nimetatud avaliku huvi üksus, kohustatud esitama tegevusaruande eraldi
alajaotisena kestlikkusaruande, mis annab ülevaate raamatupidamiskohustuslase tegevusega
kaasnevatest keskkonna- ja sotsiaalsetest mõjudest ja ühingujuhtimisest ning
raamatupidamiskohustuslase arengust, tulemustest ja seisundist. Sellisel juhul peab käesoleva
paragrahvi lõikes 3 sätestatud kava olema kooskõlas kliimamuutuste leevendamise kavaga ning
sisaldama eelkõige kindlustusandja ärimudeli ja strateegiaga seotud meetmeid, mis on mõlema
kava puhul järjepidevad.
Kuna käesolevat paragrahvi kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil (artikli 246 lg 1 esimene
lause, on käesolevas lõikes viide ka raamatupidamise seaduse §-le 31, mille lõike 4 kohaselt
esitab suure konsolideerimisgrupi konsolideeriv üksus tegevusaruande eraldi alajaotisena
konsolideeritud kestlikkusaruande, mis annab ülevaate konsolideerimisgrupi tegevusega
kaasnevatest mõjudest keskkonna-, sotsiaal- ja ühingujuhtimise valdkonnas. Konsolideeritud
kestlikkusaruande esitamise kohustust kohaldatakse äriühingust konsolideerivale üksusele,
arvestamata §-s 29 sätestatut. Konsolideeritud kestlikkusaruanne koostatakse vastavalt Euroopa
kestlikkusaruandluse standardile.
Lõige 8. Kui see on asjakohane, peavad ettevõtja poolt avalikkusele avaldatud eesmärke,
kohustusi ja strateegilisi otsuseid toetavad metoodikad ja eeldused olema kooskõlas kavades
sisalduvate metoodikate ja eeldustega.
Lõige 9. Solventsus II direktiivi artikli 246 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi I jaotise
IV peatüki 2. jaos sätestatud nõudeid mutatis mutandis konsolideerimisgrupi tasandil ehk ka
kestlikkusriski juhtimisega seotud nõudeid. Kui kindlustusandja kuulub gruppi, mille puhul
koostatakse kestlikkusriski kava grupi tasandil, siis see kindlustusandja eraldi kava ei pea
koostama. Kui tütarettevõtja vabastatakse individuaalsel tasandil kava koostamisest, peaks
grupi kestlikkusriski kava tagama, et tütarettevõtjate riskid on hästi kajastatud, määrates
kindlaks, millised individuaalsed hinnangud on hõlmatud grupi kavas ja kuidas need on
korraldatud, et kindlustusgrupi kolleegium saaks need läbi vaadata.
Lõige 10. Kord aastas tuleb avalikustada kavades sisalduvad mõõdetavad eesmärgid.
Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c kohaselt koostab EIOPA RTS eelnõu, et veelgi
täpsustada artikli 44 lõigetes 2b ja 2e osutatud kavade elemente, sealhulgas asjakohaseid
kvantifitseeritavaid eesmärke kooskõlas artikliga 51.
KindlTS uus § 972. Uus paragrahv reguleerib likviidsusriski juhtimist ning selle aluseks on
Solventsus II direktiivi artikkel 144a. Eesmärk on tugevdada sektori vastupanuvõimet, tagades,
et kindlustusandjad säilitavad piisava likviidsuse kohustuste täitmiseks ka stressiolukordades.
157
Likviidsusrisk on defineeritud KindlTS § 61 lõikes 12 (likviidsusrisk on risk, et kindlustusandja
ei ole võimeline finantskohustuste õigeks ajaks täitmiseks realiseerima investeeringud või
muud vara). Likviidsusriski juhtimine on reguleeritud ka Solventsus II määruse artikli 260 lõike
1 punktis d.
Lõiked 1 ja 2. Kindlustusvõtjate ja muude osapoolte ees õigeaegselt ja õiges ulatuses
finantskohustuste täitmiseks, sealhulgas pingelistes olukordades, peab kindlustusandja olema
piisavalt likviidne. Kindlustusandja peab juhtima oma likviidsusriske nii, et ta suudaks täita
oma kohustused õigeaegselt isegi keerulistes või ebastabiilsetes olukordades (piisav likviidsus).
Kindlustusandja peab olema võimeline täitma lubadusi igal ajal, sõltumata
majanduskeskkonnast või turutingimustest. Selle tagamiseks koostab ta likviidsusriski
juhtimise plaani, mis sisaldab likviidsusanalüüsi lühiajalises vaates (FI nõudmisel peab see
olema ka keskmise pikkusega ja pikaajalises vaates, vt selgitust lõike 3 juures). Lisaks on lõikes
2 täpsustatud, et plaanis tuleks esitada vara ja kohustistega seotud rahavoogude prognoos
(Solventsus II määruse artikli 260 lõike 1 punkti d (iii) peab juba kindlustusandja koostama
kava, mis selgitab, kuidas tegeletakse oodatavate sissetulevate ja väljaminevate rahavoogude
muutustega).
Solventsus II artikli 144d lõikest 2 tulenevalt on EIOPA-l kohustus töötada välja likviidsusriski
juhtimise plaani detailsem sisu ja selle ajakohastamise sagedus. 2025. aasta 17. novembril
avaldas EIOPA raporti „on draft Regulatory Technical Standards on liquidity risk management
plans“50, milles EIOPA on välja pakkunud keskmise pikkuse ja pikaajalise likviidsusanalüüsi
katmise kriteeriumid ning likviidsusriski juhtimise plaani sisu ja ajakohastamise sageduse
regulatsiooni. Lühiajaline likviidsusanalüüs koosneb sissetulevate ja väljaminevate
rahavoogude prognoosidest ajavahemikust, mis kestab kolm kuud alates prognooside
alguskuupäevast.
Plaani tuleks ajakohastada kord aastas. Selline sagedus võimaldab kindlustusandjatel aasta
jooksul tuvastada kõik olulised kõikumised likviidsusriskide tasemes.
Lõike 3 kohaselt võib FI nõuda kindlustusandjalt likviidsusanalüüsi keskmise pikkusega ja
pikaajalises vaates. EIOPA raporti kohaselt koosnevad keskmise ja pikaajalise
likviidsusanalüüsi puhul prognoosid sissetulevatest ja väljaminevatest rahavoogudest
ajavahemikuks, mis algab kolm kuud pärast prognooside alguskuupäeva. RTS-i eelnõu ei määra
kindlaks kindlat lõppkuupäeva keskmise ja pikaajalise analüüsi ajaperioodile, kuna see sõltub
ettevõtja ärimudelist ja likviidsusriskidest.
Solventsus II direktiivi 144d lõike 1 punkti b kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu
kriteeriumide kohta, mida järelevalveasutused peavad arvesse võtma selliste kindlustusandjate
ja kindlustusgruppide kindlaksmääramisel, kellelt nõutakse selliste likviidsusriski juhtimise
plaanide koostamist ja haldamist, mis hõlmab likviidsusplaani keskmise pikkusega ja
pikaajalises vaates. Näiteks on eelviidatud EIOPA raportis esitatud, et kindlustusandjad ja
grupid, mille varad ületavad 20 miljardit eurot, peavad oma likviidsusriskide juhtimise plaanis
käsitlema keskmise ja pikaajalise likviidsusanalüüsi. Siiski peaksid järelevalveasutused tegema
riskipõhise hinnangu selle osas, kas:
- kindlustusandja ja grupid, mille varad ületavad 20 miljardit eurot, on oluliselt avatud
keskmise ja pikaajalise likviidsusriskile ning seetõttu peaksid hõlmama keskmise ja
pikaajalise likviidsusanalüüsi;
50 Final report on draft RTS on liquidity risk management plans
158
- täiendavad kindlustusandja ja grupid, mille varad jäävad alla 20 miljardi euro, peaksid läbi
viima keskmise ja pikaajalise likviidsusanalüüsi.
Järelevalvehinnang peaks võtma arvesse riskide laadi, mahtu ja keerukust ning hõlmama
vähemalt likviidsusriski, mis on seotud kindlustusjuhtumitega, kindlustusvõtjate käitumisega,
vara struktuuri või koosseisuga, vastaspoole riskiga ning majanduslike ja turul toimuvate
arengutega.
Lõike 4 kohaselt peab kindlustusandja välja töötama võimaliku likviidsusstressi (ehk
kindlustusandja ei ole suuteline täitma lõiget 1) tuvastamiseks, jälgimiseks ja käsitlemiseks
likviidsusriskide näitajad ja ajakohastama neid. Kuigi kindlustusandjad peaksid raporteerima
oma likviidsusriskide näitajad, mis kajastavad ettevõtja eripära ja riskiprofiili, kehtestab RTS-i
eelnõu näitajatele teatud tingimused, et tagada nende informatiivsus. Eelkõige peaksid
raporteeritavad näitajad hõlmama selliseid näitajaid, mis näitavad, mil määral likviidsusriskide
tasemed jäävad kehtestatud riskitaluvuspiiridesse, ning võrdlema likviidsusvara ja
likviidsusvajadusi nii tavapärastes kui ka stressiolukordades.
Lõige 5 näeb ette leevenduse väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele ja sellistele
kindlustusandjatele, kes on saanud FI nõusoleku vastava leevenduse kasutamiseks. Nimelt ei
pea sellised kindlustusandjad likviidsusriski juhtimise plaani koostama.
Lõiked 6 ja 7. Kuna likviidsusriski juhtimise plaani koostamise kohustus on ka kindlustusgrupi
tasandil (vt uus § 2471), ei pea kindlustusandja individuaalset plaani koostama, kui grupi plaan
juba hõlmab selle kindlustusandja likviidsusriski juhtimist ja likviidsusvajadusi. Sellegi poolest
peab kindlustusandja FI-le esitama kindlustusgrupi likviidsusriski juhtimise plaani need osad,
mis kirjeldavad grupi olukorda ja kindlustusandja enda olukorda.
Lõige 8. Vaatamata lõikele 7 võib FI siiski nõuda, et kindlustusandja koostaks individuaalse
likviidsusriski juhtimise plaani. Selleks peaks FI olema veendunud, et kindlustusandja on
tulenevalt likviidsusriskidest haavatav (kindlustusandjal võib tekkida raskusi oma lühiajaliste
või pikaajaliste rahaliste kohustuste täitmisel) või kindlustusgrupi plaan ei sisalda teavet, mida
FI nõuab teistelt kindlustusandjatelt likviidsusriski jälgimiseks.
Lõige 9. Kuna osad kindlustusandjad peavad kehtestama riskijuhtimissüsteemi osana
likviidsusplaani selliste rahavoogude prognoosimiseks, mille suhtes nad rakendavad kattuvuse
kohandamist ja volatiilsuse kohandamist, võib kaks plaani omavahel liita ja need ühe
dokumendina esitada.
KindlTS § 100 muutmine. Kindlustusandja hindab riskijuhtimissüsteemi osana oma riske ja
maksevõimet.
Lõikes 1 on loetelu, mida kindlustusandja peab selle raames vähemalt hindama. Seda loetelu
täiendatakse uute punktidega.
Uus punkt 4. Kindlustusandja peab muu hulgas hindama, kuidas ta võtab arvesse ja analüüsib
makromajanduslikku olukorda. Kindlustusandja peab arvestama laiemate
majandustingimustega, mis võivad mõjutada näiteks tema äritegevust, vara, kohustisi ja
finantsstabiilsust. Makromajanduslik olukord hõlmab mitmesuguseid majandustegureid
(majanduse hetkeseis), nagu inflatsioon, majanduskasv, intressimäärad ja turu volatiilsus, mis
kõik võivad mõjutada kindlustusandja finantsseisundit ja võimet täita oma kohustusi.
159
Uued punktid 5 ja 6. Kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamisel peab hindama ka
võimalikke makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning seda, kuidas ta on suuteline
täitma finantskohustusi nii kindlustusvõtjate kui ka teiste osapoolte ees, sealhulgas pingelistes
olukordades. Näiteks peab kindlustusandja hindama, kuidas üldine majandusolukord, nagu
majanduskasvu kiirenemine või aeglustumine, muutused töötuse määras, inflatsioon või
intressimäärade muutused, võib tema tegevust mõjutada. Näiteks intressimäärade tõus võib
mõjutada kindlustusandja investeeringute tootlust ja vara väärtust. Finantsturgude kõikumised
võivad mõjutada kindlustusandja investeeringute väärtust ja tulusust, mis omakorda mõjutab
tema finantsstabiilsust ja maksevõimet. Näiteks majanduskriis või äkilised muutused
turuhindades võivad tekitada täiendavaid riske, millele kindlustusandja peab olema valmis
reageerima. Makromajanduslikud ja finantsturulised arengud võivad mõjutada kindlustusandja
kohustuste täitmise võimet (likviidsust) ja kapitalivajadusi.
Uus punkt 7. Kindlustusandja hindab ka kliimamuutustega seotud riskide mõju ja selle
olulisust. Kui kindlustusandjal on oluline kokkupuude kliimamuutustega seotud riskidega,
peaksid kindlustusandjad analüüsima asjakohaste ajavahemike järel ning oma riskide ja
maksevõime hindamise osana kliimamuutustega seotud riskide pikaajaliste stsenaariumide
mõju nende äritegevusele. (vt ka uus § 1002 reguleerib kliimamuutuste stsenaariumi analüüsi).
Uus lõige 11. Punkti 5 kohaselt peab kindlustusandja hindama, kuidas ta võtab oma riskide ja
maksevõime hindamisel arvesse ja analüüsib makromajanduslikku olukorda. Viidatud analüüs
peab vastama riskide laadile ja kindlustusandja tegevuse ulatusele ja keerukusele.
Kindlustusandja riskid võivad hõlmata erinevaid aspekte, nagu tururisk, krediidirisk,
kindlustusrisk või likviidsusrisk. Makromajanduslik analüüs peab keskenduma nendele
riskidele, mis on kindlustusandja tegevusele kõige olulisemad. Näiteks elukindlustusandjad on
tundlikumad pikaajaliste intressimäärade suhtes, samas kui kahjukindlustusandjad võivad olla
tundlikumad looduskatastroofide sageduse ja majandustsüklite mõju suhtes. Samuti, kui
kindlustusandja tegevus on keerukam (nt mitmekesised tooted, rahvusvahelised operatsioonid
või keerukad investeerimisportfellid), peab ka makromajanduslik analüüs olema põhjalikum ja
hõlmama suuremat hulka tegureid.
Lõikesse 2 on lisatud täpsustus, et kui üldise maksevõime hindamiseks kehtestatud
protseduurid peaksid võimaldama kindlustusandjal tuvastada ja hinnata eesseisvaid lühi- ja
pikaajalisi riske, siis see hõlmab ka kliimamuutustega seotud riske.
Lõige 3. Kui kindlustusandja rakendab kohandusi, üleminekumeetmeid ja mehhanisme, siis ta
peab omavahendite vastavuse hindamisel SCR-le ja MCR-le viima läbi ka viidatud kohandusi,
meetmeid ja mehhanisme arvesse võtmata.
Uus lõige 31. Kui lõike 3 kohaselt peaks §-s 2671 sätestatud järkjärgulise kohaldamise
mehhanismi rakendamisel hindama kapitalinõuetele vastavust seda mehhanismi arvesse
võtmata, siis teatud tingimustel seda tegema ei pea. Seda ei pea tegema sellise valuuta suhtes,
mille korral kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude
osakaal selles valuutas ei ole rohkem kui 5% kindlustusandja kõigist kindlustuslepingutest
tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest. Samuti ei pea seda tegema, kui
lõpptähtaegadega seotud kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste
rahavoogude osakaal selles valuutas ei ole rohkem kui 10% kindlustusandja kõigist
kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest.
160
Uue lõike 32 kohaselt peab kindlustusandja hindama ka seda, kui oluliselt erineb tema
riskiprofiil volatiilsusega kohandamise aluseks olevatest eeldustest (juhul, kui ta rakendab
volatiilsuse kohandamist).
Lõike 4 muutmine. Kui kehtiva Solventsus II direktiivi kohaselt peab oma riske ja maksevõimet
hindama korrapäraselt ning pärast igat olulist muutust kindlustusandja riskiprofiilis, siis
muudatusega täpsustatakse, et seda tuleb teha kord aastas ning viivitamata pärast olulisi
muutusi riskiprofiilis. Väikesetele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele on ette nähtud erand
(vt lg 41). Sama erand on ka kaptiivkindlustusandjatele ja kaptiivedasikindlustusandjatele, kes
ei pruugi olla väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, kuid vastavad § 422 lõike 9 punktides
1 ja 2 sätestatud tingimustele.
Uus lõige 41. Erandi kohaselt võivad väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad, erandi
kasutamiseks õigust omavad kindlustusandjad ning § 422 lõike 9 punktides 1 ja 2 sätestatud
tingimustele vastavad kaptiivkindlustusandjad ja kaptiivedasikindlustusandjad hinnata oma
riske ja maksevõimet iga kahe aasta järel, kuid igal juhul viivitamata pärast olulisi muutusi
riskiprofiilis. See aga ei tähenda, et kindlustusandja, kaptiivkindlustusandja ja -
edasikindlustusandja ei peaks oma riske pidevalt tuvastama, mõõtma, jälgima, juhtima ja nende
kohta aru andma.
Uus lõige 42. Vaatamata erandi kasutamise õigusele võib FI nõuda ka väikestelt ja
mittekeerukatelt kindlustusandjatelt, kapitiivkindlustus- ja edasikindlustusandjatelt oma riskide
ja maksevõime sagedasemat hindamist. Samas võib FI seda nõuda, kui ta leiab ettevõtjat
puudutavate konkreetsete asjaolude põhjal, et sagedasem hindamine on vajalik. Viidatud
konkreetsed asjaolud võivad olla seotud näiteks solventsusolukorraga, riskiprofiiliga,
regulatsioonide ja juhtimisega, turukeskkonnaga seotud asjaolud ja ka erakorralised
sündmused. Seega on FI-l õigus hinnata neid asjaolusid konkreetse kindlustusandja riskiprofiili
ja tegevuse ulatuse põhjal ning teha vajadusel otsuseid sagedasema hindamise nõude kohta.
Uued lõiked 7 ja 8. Uute lõigete aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 45 lõige 8, mille
kohaselt teevad makraotasandi usaldatavusjärelevalve asutus ja finantsjärelevalve asutus
omavahel koostööd. Eesti Panga seaduse § 2 lõike 2 punkti 3 kohaselt on Eesti Panga
ülesandeks finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine ja finantssüsteemi makrotasandi
usaldatavusjärelevalve teostamine. Sama seaduse § 241 lõike 2 punkti 5 kohaselt teeb Eesti
Pank makromajandusjärelevalve teostamiseks vajalikku koostööd Rahandusministeeriumi ja
FI-ga.
Lõike 7 kohaselt teavitab FI Eesti Panka kindlustusandja ORSA tulemustest, mis on seotud
makromajandusliku olukorra ning võimalike makromajanduslike ja finantsturgude arengutega
ning asjakohasel juhul (kui FI on seda kindlustusandjalt eelnevalt nõudnud)
makromajanduskeskkonnast tulenevate riskidega ja kindlustusandja tegevusega, mis võivad
mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning tegevustega, mis võivad olla
süsteemse riski põhjuseks. Tulemuste analüüsimisel tehakse koostööd, et teha vajadusel
kindlaks makromajanduskeskkonnast tulenevad riskid seoses kindlustusandja tegevustega, mis
võivad mõjutada makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid.
Lõike 8 kohaselt annab FI ka kindlustusandjale teabe makromajanduskeskkonnast tulenevate
riskide ja hindamise seisukohast oluliste sisendparameetrite kohta, mida kasutatakse näiteks
kindlustusandja riskihindamises ja kapitaliarvutustes.
161
KindlTS uus § 1001. Paragrahvi kohaselt võib FI nõuda, et kindlustusandja viiks oma riski ja
maksevõime hindamise raames läbi ka lisahindamise seoses makromajandustegurite
hindamisega ehk kindlustusandja peab riskihindamises vaatama mitte ainult oma otseseid
tegevusriske (nt kindlustusportfell, investeeringud, operatsiooniriskid), vaid ka laiemat
majanduskeskkonda.
Solventsus II direktiivi 144d lõike 1 punkti a (i) kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu
kriteeriumide kohta, mida järelevalveasutused peavad arvesse võtma selliste kindlustusandjate
ja kindlustusgruppide kindlaksmääramisel, kellelt nõutakse sellist hindamist. 2025. aasta 17.
novembril avaldas EIOPA raporti „on draft Regulatory Technical Standards on applicability
criteria for macroprudential analyses in the own risk and solvency assessment and as part of
the prudent person principle“.51
Kriteeriumid, mida tuleb arvestada kindlustusandjate ja -gruppide tuvastamisel, kellelt nõutakse
täiendavate makromajanduslike analüüside läbiviimist peaksid olema nii kvantitatiivsed kui ka
kvalitatiivsed ning proportsionaalsed riskide olemuse, mahu ja keerukusega ning toetama
järelevalve ühtlustamist. Finantsstabiilsuse jälgimise vajaduse ja koormuse vähendamise
tasakaalu saavutamiseks peaksid kvantitatiivsed kriteeriumid põhinema 20 miljardi euro
suurusel vara kogusummal. Muude kindlustusandjate ja -gruppide puhul (kvantitatiivne
kriteerium ei ole täidetud) puhul tuleks kasutada kvalitatiivseid kriteeriume. Need kriteeriumid
peaksid arvestama näiteks kindlustussektori seotuse taset finantsturgudega, kindlustustegevuse
piiriülest olemust ning kindlustusandjate ja gruppide investeeringuid.
Lõike 1 kohaselt tuleks lisaks hinnata makromajanduskeskkonnast tulenevaid riske, mille
realiseerumine võib mõjutada kindlustusandja konkreetset riskiprofiili, kinnitatud
riskitaluvuspiire, äristrateegiat, kindlustustegevust või investeerimisotsuseid ja kindlustusandja
üldist maksevõimet. Need on riskid, mis ei teki ettevõtjast endast, vaid majandusest või
turgudest laiemalt. Näiteks inflatsiooni korral kasvavad kahjude hüvitamise kulud (nt
autoremondid, ehitustööd kodukindlustuse juhtumite korral). See suurendab kindlustusandja
väljamakseid ja võib panna surve alla tema maksevõime.
Samuti peab kindlustusandja hindama, kuidas ta oma tegevus võib mõjutada
makromajanduslikke ja finantsturgude arenguid ning tegevusi, mis võivad olla süsteemse riski
põhjuseks. See on vastupidine vaade ehk mitte ainult, kuidas majandus mõjutab
kindlustusandjat, vaid ka, kuidas kindlustusandja mõjutab majandust.
Lõige 2. Kui kindlustusandja hindab, kuidas makromajanduslikud ja finantsturgude arengud
mõjutavad teda ning kuidas tema tegevus mõjutab makromajanduslikke ja finantsturgude
arenguid, võtab ta arvesse intressimäärade ja -marginaalide taset, finantsturgude indeksite taset,
inflatsiooni, oma seotust teiste finantsturu osalistega ning kliimamuutusi, pandeemiaid, muid
suureulatuslikke sündmusi ja katastroofe, mis võivad mõjutada kindlustusandjat.
Lõige 3. Makromajanduskeskkonnast tulenevate riskide hindamisel võtab kindlustusandja
arvesse vähemalt usutavaid ebasoodsaid tulevikustsenaariume ja riske, mis on seotud
krediiditsüklite, majanduslanguste, investeerimise karjakäitumiste või ülemäärase riskide
kontsentratsiooniga (kindlustus)sektoris.
Lõige 4. Paragrahvis sätestatud hindamist ei nõuta väikeselt ja mittekeerukalt kindlustusandjalt
ning ka käesoleva erandi rakendamiseks õigust omavalt kindlustusandjalt.
51 522e1db9-d3b9-412e-942d-f168552acf6d_en
162
Lõige 5. Kui FI hindab, kas kindlustusandja peaks läbi viima paragrahvis sätestatud täiendava
hindamise, võtab ta arvesse ka seda, kas kindlustusandja kuulub kindlustusgruppi ja kas juhtiv
ettevõtja viib vastava hindamise läbi ka kindlustusgrupi tasandil ning kui viiakse, siis kas see
hindamine võtab arvesse ka selle gruppi kuuluva kindlustusandja eripära.
KindlTS uus § 1002. Kui kliimamuutustega seotud riskid mõjutavad kindlustusandjat oluliselt,
peab ta koostama kliimamuutuste stsenaariumid. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II
direktiivi artikkel 45a.
Lõige 1. Kindlustusandja peab koostama kaks pikaajalist kliimamuutuste stsenaariumi.
Esimesel juhul peab stsenaarium hõlmama olukorda, kui üleilmne temperatuuri tõus jääb alla
2°C ning teine stsenaarium hõlmab olukorda, kui üleilmne temperatuuri tõus on oluliselt
suurem kui 2°C.
Kui öeldakse, et üleilmne temperatuuri tõus jääb alla 2°C, viidatakse kliimamuutuste kontekstis
eesmärgile piirata globaalset keskmist temperatuuri tõusu võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse
tasemega. Riigid on Pariisi kliimaleppe raames võtnud kohustuse rakendada meetmeid, et hoida
temperatuuri tõusu oluliselt alla 2°C ja püüelda selle piiramise poole 1,5°C tasemel, kuna 1,5°C
piiramine pakub veelgi suuremat kaitset kliimamuutuste mõjude eest. Valitsustevahelise
kliimamuutuste paneeli teadlased leiavad, et suurima heitkogustega stsenaariumi korral võib
ülemaailmne soojenemine sajandi lõpuks olla ligikaudu 4,7°C. Keskmise stsenaariumi korral
on see umbes 2,7°C.
Leebe kliimastsenaariumi (alla 2 °C) korral eeldatakse, et globaalsed kliimameetmed
õnnestuvad ja temperatuuritõus jääb tööstusrevolutsioonieelse tasemega võrreldes alla 2 kraadi.
See võib tähendada, et riskid füüsiliste kliimakahjude osas on väiksemad. Raske
kliimastsenaarium (üle 2 °C) korral eeldatakse, et kliimamuutusi ei suudeta piisavalt piirata
ning temperatuuritõus ületab oluliselt 2 kraadi. See toob kaasa rohkem füüsilisi riske – näiteks
sagedasemad ja tugevamad tormid, üleujutused, kuumalained, metsatulekahjud – mis võivad
suurendada kindlustusnõudeid ja mõjutada investeeringute väärtust.
Lõige 2. Kindlustusandja vaatab stsenaariumid läbi iga kolme aasta järel ja vajadusel
ajakohastab neid. Kindlustusandja võtab läbivaatamisel arvesse eelmistes kliimamuutuste
stsenaariumides kasutatud vahendite ja põhimõtete toimimist, et suurendada stsenaariumite
tulemuslikkust.
Lõige 3. Kindlustusandja hindab regulaarselt oma riskide ja maksevõime hindamise raames
kliimamuutuste stsenaariumi mõju oma äritegevusele. Sageduse määramisel võtab
kindlustusandja arvesse kliimamuutustega seotud riskide laadi, ulatust ja keerukust, kuid see
hindamine tuleks läbi viia vähemalt iga kolme aasta järel.
Lõige 4. Väikesele ja mittekeerukale kindlustusandjale ei kohaldata stsenaariumide koostamise
kohustust.
KindlTS uus § 1033 (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus).
Solventsus II direktiivi artikli 200 kohaselt peab liikmesriik tagama, kas liikmesriigi omal
valikul või liikmesriigi nõusolekul, et kindlustusandjad kasutavad õigusabikulude nõuete
haldamiseks vähemalt ühte neljast direktiivis ette nähtud huvide konflikti vältimise meetmest.
Solventsus II direktiivi põhjenduspunkti 82 kohaselt tuleks mistahes huvide konflikti, eriti
163
sellist, mis tuleneb asjaolust, et kindlustusandja kindlustab ka teist isikut või annab isikule nii
õigusabikulude kindlustuse kui ka mistahes muud liiki kindlustuse, välista nii palju kui
võimalik või seda peaks olema võimalik kõrvaldada.
Kehtiva regulatsiooni kohaselt on ette nähtud vaid üks huvide konflikti vältimise meede.
Lõige 1. Riigisisese otsuse kohaselt saab kindlustusandja ise valida, millist § 1032 lõigetes 2–4
kirjeldatud meetodit ta kasutab. Olenemata, milline lahendus valitakse, tuleb õigusabikulude
kindlustust omava isiku huvisid kaitsta samaväärsete vahenditega.
Lõige 2. Tegemist on huvide konflikti vältimise meetmega, kui õigusabikulude nõuete
haldamisega tegeleb kindlustusandja enda töötaja. Nimelt peab kindlustusandja tagama, et see
töötaja ei tegele samal ajal samasuguse tööga teise kahjukindlustusandja juures (kes tegeleb ühe
või mitme muu kahjukindlustuse liigiga), kes on selle kindlustusandjaga rahaliselt, äriliselt või
muud moodi halduslikult seotud. Juhul, kui tegemist on segakindlustusandjaga (direktiiv
kasutab terminit composite undertaking), peab olema tagatud ka, et ükski selline töötaja ei
tegele samal ajal samasuguse tegevusega kindlustusandja teiste tegevusliikide korral.
Kuigi üldjuhul on teada, et composite undertaking all on mõeldud kindlustusandjat, kes tegeleb
lisaks kahjukindlustusele ka elukindlustusega, tuleks composite undertaking terminit vaadata
laiemalt. Nimelt saab composite undertaking olla kindlustusandja nii Solventsus II direktiivi
artikli 73 lõike 2 punktide a ja b kui ka lõike 5 tähenduses, kuid tegemist võib olla ka
kindlustusandjaga, kes tegeleb ainult kahjukindlustuse või elukindlustusega, kuid pakub mitut
kindlustusliiki.
Kuna Solventsus II direktiivi artikli 73 lõikes 2 nimetatud segakindlustusandjad ei ole
õigusabikulude kindlustuse kontekstis asjakohased ning lõikes 5 nimetatud segakindlustusandja
ei ole Eesti kontekstis ajakohane, kuna viidatakse vaid teatud riikide kindlustusandjatele, on
lõike 2 sõnastuses viide kahjukindlustusandjale, kes pakub mitut kindlustusliiki.
Lõige 3. Tegemist on huvide konflikti vältimise meetmega, kui õigusabikulude nõuete
haldamine antakse edasi teisele isikule (direktiiv kasutab terminit „iseseisvale juriidilisele
isikule“). Kuna lõike 2 sõnastus viitab töötajale, siis töötaja saabki olla ainult juriidilise isiku
koosseisus. Juhul, kui see n-ö iseseisev juriidiline isik on lisaks seotud mõne teise
kahjukindlustusandjaga, ei või selles iseseisvas juriidilises isikus nõuete haldamisega tegelev
töötaja või nõuete haldamisega seotud õigusabi andev töötaja tegeleda samal ajal sama või
samalaadse tööga selles teises kindlustusandjas.
Lõige 4. Kindlustuslepinguga nähakse ette kindlustatud isiku õigus usaldada oma huvide kaitse
alates hetkest, kui tal on õigus nõue esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud
isikule. Seega võib kindlustatud isik valida kohe pärast kindlustusjuhtumi toimumist endale ise
advokaadi, kui kindlustusandja on valinud sellise viisi. Selline lahendus annab kindlustatud
isikule palju laiemad õigused, kui võlaõigusseaduse § 528 (advokaadi valik), mis näeb ette
õiguse esindajat valida vaid siis, kui tegemist on kohtu- või haldusmenetlusega või ilmneb
huvide konflikt. Seega lõike 4 lahenduse korral on kindlustatud isikul õigus usaldada oma
huvide kaitse valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule alates hetkest, kui tal on
vastavalt poliisile õigus kindlustusandjale nõue esitada, seega ka enne igasugust kohtu- või
haldusmenetlust.
Lõige 5. Kindlustusandja ei pea lõigetes 2–4 kirjeldatud meetmeid rakendama, kui tema tegevus
vastab mõnele VÕS §-s 5311 kirjeldatud erisusele (vt eelnõu § 2 punkt 7).
164
KindlTS § 104 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustustegevusega seotud tegevuste
edasiandmist.
Uus lõige 9. Seadusesse lisatakse kohustus teavitada FI-d, kui kindlustusandja on tegevuse
edasiandmise lõpetanud. Nimelt tuleks EIOPA varasema peer review52 tähelepaneku kohaselt
seaduses sõnaselgelt sätestatud, et kindlustusandja peab FI-d teavitama ka edasi antud tegevuse
lepingu lõppemisest/lõpetamisest.
KindlTS § 105 muutmine. Paragrahv 105 reguleerib kindlustusandja sise-eeskirjasid.
Lõike 1 muutmine. Muudatuse eesmärk on täpsustada, et sise-eeskirjad peavad olema
kindlustusandja juhatuse või nõukogu kinnitatud.
Lõike 2 täiendamine uute punktidega 22, 71 ja 72. Lõikes on loetelu sise-eeskirjadest, mida
kindlustusandja peab kehtestama.
Punkt 22 (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus). Tulenevalt
seaduse täiendamisest uue §-ga 1033, lisatakse sise-eeskirjade loetellu, et kindlustusandja peab
kehtestama sise-eeskirjadega muu hulgas meetmed õigusabikulude turustamisel nõuete
haldamiseks ning huvide konflikti maandamiseks ja vältimiseks. Seega peab kindlustusandja
sise-eeskirjadega kehtestama, millist meedet ta rakendab ja kuidas.
Punkt 71. Solventsus II direktiivi artikli 41 lõike 1 kohaselt peab kindlustusandja uue
kohustusena kehtestama juhatuses ja nõukogus mitmekesisuse edendamise korra. Korraga
tuleks ette näha, millised on kindlustusandja kvantitatiivsed eesmärgid seoses juhatuses ja
nõukogus soolise tasakaalu saavutamisega. Direktiivi sama lõike teises lõigus on lisaks, et
EIOPA esitab mitmekesisuse kohta suunised, mida tuleb haldus-, juhtimis- või
järelevalveorgani liikmete valimisel arvesse võtta.
EIOPA avaldas 14. oktoobril 2025. a vastu suunise53 „on the notion of diversity for the selection of
members of the administrative, management or supervisory body “ kohta, milles on defineeritud, et
mitmekesisus tähendab olukorda, kus AMSB (haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani) liikmete
omadused, sealhulgas nende hariduslik ja erialane taust, sugu, vanus ja geograafiline päritolu,
on piisavalt erinevad, et võimaldada AMSB-s mitmekesiseid vaatenurki. Kindlustusandjad
peaksid määrama kindlaks sobiva ajakava, mille jooksul tuleks täita soolise tasakaaluga seotud
individuaalsed kvantitatiivsed eesmärgid ja kuidas see saavutatakse. Ettevõtjad peaksid oma
tegevuse iseloomu, ulatust ja keerukust arvesse võtma, kui nad töötavad välja ja rakendavad
AMSB mitmekesisust edendavat poliitikat ning suunises nimetatud protsesse. Vajaduse korral
peaks mitmekesisuse poliitika tagama, et juhtorgani juhtimis- ja järelevalvefunktsioonides
oleks kummaski tagatud asjakohane sooline tasakaal. Kvantitatiivsed eesmärgid võib
määratleda kogu juhtorgani kohta tervikuna.
Punkt 72. Kindlustusandja peab kehtestama ka juhtide, vastutavate isikute ja võtmefunktsioonide
täitjate sobivuse hindamise korra.
Lõike 4 muutmine. Volatiilsuse kohandamise kasutamisel tuleks seda arvesse võtta ka
kindlustusandja riskijuhtimise sise-eeskirjas.
52 EIOPA peer review on EIOPA korraldatav hindamisprotsess, mille käigus liikmesriikide järelevalveasutused hindavad
üksteise järelevalvetegevuse tõhusust ja ühtlust, et tagada Solventsus II raamistiku järjepidev rakendamine kogu ELis. 53 df1bfab5-a1ec-447d-8290-34033720f52c_en
165
Uus lõige 6. Kui lõike 5 kohaselt peab kindlustusandja hindama sise-eeskirjade ajakohasust iga
aasta, siis väikestele ja mittekeerukatele kindlustusandjatele nähakse ette erand. Nemad võivad
teatud sise-eeskirjade (Solventsus II direktiivist tulenevate sise-eeskirjade) ajakohasust hinnata
harvemini, kuid nad peavad seda tegema vähemalt iga viie aasta järel. Siiski võib FI nõuda ka
neilt sagedasemat hindamist (kord aastas või iga kahe, kolme või nelja aasta järel). Sama
leevendust on FI nõusolekul võimalik kasutada ka teistel kindlustusandjatel.
KindlTS § 106 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja juhtidele ja töötajatele
esitatavaid nõudeid.
Lõike 1 täienduse kohaselt peavad juhtidel olema kollektiivselt piisavad teadmised, oskused ja
kogemused kindlustusandja juhtimiseks ja oma ülesannete täitmiseks.
Uus lõige 11 sätestab miinimumnõude kindlustusandja juhatuse liikmete kohustuslikule arvule.
Paragrahvi 106 lisatakse nõue vähemalt kahe juhatuse liikme olemasolust selleks, et tagada
kindlustusandjate ühene arusaam analoogselt teiste finantssektori eriseadustega (nt
krediidiinkassode ja -ostjate seadus § 36 lõikega 2 ja KAS § 56 lõikega 2). Solventsus II
määruse artikkel 258 lõike 4 sõnastus ei määra üheselt kindlustusandja juhatuse liikmete arvu.
Artikli kohaselt kindlustus- ja edasikindlustusandjad tagavad, et kindlustusandjat juhivad
tegelikult vähemalt kaks isikut. Delegeeritud määruse põhjenduspunkti 99 ütleb: „Et
järelevalveasutused saaksid vajaduse korral võtta õigeaegselt parandusmeetmeid, peaksid
kindlustus- ja edasikindlustusandjad järelevalveasutusele õigeaegselt teatavaks tegema teabe
kõikide isikute kohta, kes ettevõtet tegelikult juhivad või kes vastutavad muude
põhifunktsioonide eest, ja muu teabe, mida on vaja, et hinnata nende isikute sobivust ja nõuetele
vastavust.“ Väljend „juhivad tegelikult“ ei pruugi üheselt mõistetavalt tähendada juhatuse
liikmeid, mistõttu õigusselguse huvides on eelnõuga täpsustatud, et kindlustusandja juhatuses
peab olema vähemalt kaks liiget.
Lõike 2 muutmine. Lõikes 2 on sätestatud, milline isik ei või olla kindlustusandja juht ja
vastutav isik.
Punkti 1 muutmine. Kindlustusandja juhiks ei sobi isik, kelle tegevus või tegevusetus on kaasa
toonud finantssektori ettevõtja pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise
finantsjärelevalve asutuse algatusel. Kuna finantssektoris tegutsevad uued teenuseosutajad (nt
krüptovarateenuse osutajad ja krediidiinkassod), on ka punkti 1 sõnastuses viidatud üldisemalt
(et iga kord ei peaks sätet muutma) muudele finantsjärelevalve alla kuuluvatele ettevõtjatele,
hõlmates sealjuures ka välisriikide finantssektori ettevõtjaid.
Punktide 2 ja 3 muutmine ja lõike 2 täiendamine uue punktiga 21. Solventsus II direktiivi artikli
40 kohaselt ei tohiks kindlustusandja juhid olla karistatud raskete või korduvalt toimepandud
kuritegude eest, mis on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega, ega muude süütegude
eest, mis võiksid tõstatada küsimusi nende heast mainest. See piirang kehtib vähemalt kümne
aasta jooksul enne seda aastat, mil nad täidavad või peaksid täitma oma kohustusi ettevõttes.
Punktide 2 ja 3 muutmine ja lõike 2 täiendamine uue punktiga 21. Kehtiva sõnastuse kohaselt
loetakse isiku maine mittesobivaks, kui talle on määratud karistus esimese astme kuriteos ja
tema karistusandmed ei olnud karistusregistrist kustutatud. Esimese astme kuritegu on süütegu,
mille eest on karistusseadustikus füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline
vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. Samuti loetakse isiku maine mittesobivaks, kui
talle oli määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase
166
süüteo eest ja tema karistusandmed ei olnud karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist
kustutatud.
Karistusregistrist andmete kustutamine sõltud erinevatest asjaoludes, sh vangistuse ära
kandmise pikkusest. Näiteks kustutatakse registrist andmed, kui alla viieaastase vangistuse ära
kandmisest on möödunud viis aastat, viie- kuni kahekümneaastase vangistuse ära kandmisest
on möödunud kümme aastat ning üle kahekümneaastase vangistuse ära kandmisest on
möödunud viisteist aastat või väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti
kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on
möödunud üks aasta. (KarRS § 24).
Direktiivi kohaselt ei sõltu isiku maine andmete kustutamisest karistusregistrist, vaid hetkest,
mil talle karistus määrati. Seega, punkti 2 korral muutub sobivuse kriteerium leebemaks.
Oletame, et karistus määrati 11a tagasi ning isiku vangistus oli 10 aastat, siis teoreetiliselt võiks
ta olla kindlustusandja juht, kuigi ta andmed pole karistusregistrist kustutatud. Samas võib
järelevalveasutus järeldada, et hiljutine vanglakaristus kahjustab isiku mainet ka pärast 10-
aastase perioodi lõppemist.
Solventsus II direktiivi art 40 sõnastus viitab ka tõsistele või korduvatele kuritegudele seoses
rahapesu või terrorismi rahastamisega. Samas jätab sama sätte teine pool liikmesriigile
võimaluse laiendada karistuste ulatust „or othter offences that would bring into question their good
repute“. Kuna igasugune karistus kuriteo eest seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega
mõjutab juhi mainet, on ka uues punktis 21 viidatud kõikidele karistustele, mis ei ole kaetud
punktiga 2, seoses rahapesu ja terrorismi rahastamisega.
Punkti 3 muudatuse kohaselt ei ole isiku maine hea, kui talle on määratud karistus
majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest eelneva kümne
aasta jooksul, kui temast sai juht või vastutav isik.
KindlTS § 107 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja juhi valimist ja vastutava
isiku määramist.
Solventsus II direktiivi artikli 42 lõike 2 kohaselt teatavad kindlustusandjad
järelevalveasutusele kõigist muutustest seoses isikutega, kes tegelikult juhivad kindlustusandjat
või kes vastutavad muude põhifunktsioonide täitmise eest, ning esitavad nende muutuste
põhjused ja kogu teabe, mida on vaja mis tahes uue juhtiva isiku sobivuse ja nõuetekohasuse
hindamiseks.
Lõike 1 muutmine. Lõikes on loetelu teabest, mida valitav juht või määratav isik peab
kindlustusandjale esitama, et viimane saaks selle lõike 4 kohaselt FI-le edastada. Loetelu on
viidud kooskõlla tegevusloa taotlemise ajal esitatava teabega juhi ja vastutava isiku kohta.
Lõike 4 muutmine. Kui kindlustusandja teavitab FI-d kavatsusest valida (uus) juht või määrata
(uus) vastutav isik, peab ta teada andma ka selle põhjused (näiteks senine juht lahkub jne).
Lisaks viiakse etteteatamise aeg kooskõlla teiste finantssektori seadustega. Käesoleval sättel on
seos ka §-ga 108, mille kohaselt tuleb FI-d teavitada juhi või vastutava isiku asendamise
põhjustest, kui eelmine juht või isik ei vastanud enam nõuetele.
Uue lõike 42 kohaselt näeb FI ette, mis kujul tuleb eeltoodud andmeid ja dokumente esitada.
167
KindlTS § 112 muutmine. Paragrahvis on sätestatud nõuded kindlustusvaldusettevõtja ja
segafinantsvaldusettevõtja juhtidele.
Lõike 2 kohaselt peavad valdusettevõtjate juhtidega samadele nõuetele vastama ka isikud, kes
vastutavad selles ettevõtjas olulise tähtsusega funktsioonide ja tegevuste eest (kui see on
asjakohane, kuivõrd ettevõtjas ei pruugi selliseid funktsioone või tegevusi olla).
KindlTS § 119 muutmine. Paragrahv reguleerib olulise osaluse hindamise tähtaegasid.
Reeglina on olulise osaluse hindamiseks aega 60 tööpäeva ning kui FI nõuab hindamiseks
lisainformatsiooni ja -dokumente, siis nende saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg
peatub.
Lõike 5 muutmine. Olulise osaluse hindamiseks täiendavate dokumentide ja lisainformatsiooni
saamise ajaks hindamise menetlusaeg peatub (esmakordsel nõudmisel), kuid peatumine ei kesta
kauem kui 20 tööpäeva. Peatumine võib olla 30 tööpäeva, kui omandaja üle ei teostata
finantsjärelevalvet. Solventsus II direktiivi artikli 58 lõike 3 punktis a asendatakse „tema üle
teostatakse järelevalvet väljaspool ühendust“ lauseosaga „on reguleeritud väljaspool liitu“ ehk
lõikes 5 täpsustatakse, et peatumine võib olla 30 tööpäeva, kui omandaja asub kolmandas riigis
või talle kohalduvad kolmanda riigi õigusaktid.
KindlTS § 123 muutmine. Paragrahvis on ülevaade, milliseid aruandeid ja muud teavet peavad
kindlustusandja ja kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja järelevalveasutusele järelevalve eesmärgil
esitama ja avalikustama.
Kindlustusandjate aruandluse ja avalikustamise nõudeid täpsustavad EIOPA suunised on
kehtinud 2015. aastast. Solventsus II direktiivi muudatuste tõttu vaatab EIOPA läbi ka kõik
selle direktiiviga seotud olemasolevad suunised. Läbivaatamise peamine eesmärk on tagada, et
need oleksid ajakohased ja kooskõlas Solventsus II läbivaatamisega muudetud
õigusraamistikuga. Teine eesmärk on suuniseid lihtsustada ja lühendada. EIOPA on leidnud, et
suuniste kogum peaks piirduma üksnes sellega, mis on rangelt vajalik Solventsus II
usaldusväärseks ja järjepidevaks rakendamiseks. 2025. aasta 5. detsembril avaldas EIOPA
konsultatsiooni „on the proposal for revised Guidelines on reporting and public disclosure54“.
Lõigetesse 1 ja 3 on lisatud täpsustus, et SFCR aruande koostamisel tuleb lisaks Solventsus II
määruses sätestatule lähtuda KindlTS 5. peatükis sätestatust. Samuti muudetakse lõigetes 1 ja
3 viiteid Solventsus II määrusele. Solventsus II määruse ettepanekuga lisandub uus artikkel
298a, mistõttu on asjakohane viidata lõikes 1 ka sellele artiklile. Lisaks tunnistatakse kehtetuks
Solventsus II määruse ettepanekuga artikkel 364, mistõttu muudetakse viidet ka lõike 3
sõnastuses.
Lõike 2 muutmine. Regulaarne järelevalveline aruandlus koosneb neljast osast:
- SFCR aruanne (sealjuures SFCR mõlemad osad);
- regulaarne järelevalveline aruanne ehk järelevalvele esitatav kvalitatiivne järelevalveline
aruanne (RSR),
- ORSA aruanne
- kvantitatiivsed aasta- ja kvartaliaruanded.
54 903fbdb7-d9b8-4a96-a251-667afe56bffc_en
168
Lõike 2 sõnastust on täpsustatud, et oleks terminoloogiliselt selgem, et koostada tuleb ja FI-le
esitada kõik nimetatud aruanded ning koostamisel lähtutakse Solventsus II määrusest ja ka
KindlTS 5. peatükis sätestatust.
Lõikes 4 täpsustatakse, et kindlustusgrupi regulaarsete järelevalveliste aruannete koostamisel
ja esitamisel tuleb lähtuda ka käesolevas peatükis sätestatust. Lisaks muutub viide Solventsus
II määrusele (artikli 275 asemel on viide artiklile 274).
Lõigete 11 ja 12 kehtetuks tunnistamine. Kuna aruannete avalikustamise ja esitamise tähtajad
muutuvad ning seadusesse lisatakse uus § 1231 aruannete esitamise ja avalikustamise kohta,
tunnistatakse kehtetuks lõiked 11 ja 12.
KindlTS uus § 1231. Uues paragrahvis sätestatakse aruannete esitamise ja avalikustamise
sagedus ning tähtajad ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artiklid 35–35b ja 51.
Kindlustusandja regulaarse järelevalvelise aruandluse FI-le esitamise sagedus ja tähtajad:
- regulaarne järelevalveline aruanne – iga kolme aasta järel 18 nädala jooksul pärast
majandusaasta lõppu (FI võib sektoriüleselt nõuda aruande sagedasemat esitamist);
- väikese ja mittekeeruka kindlustusandja regulaarne järelevalveline aruanne – FI nõusolekul
(sektoriülene otsus) võib iga kolme aasta asemel esitada kuni iga viie aasta järel;
- kvantitatiivne järelevalveline aastaaruanne – 16 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;
- kvantitatiivne kvartaliaruanne – 5 nädala jooksul pärast iga kvartali lõppu;
- SFCR aruanne – iga aasta 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;
- ORSA aruanne 2 nädala jooksul pärast selle kinnitamist.
Komisjoni on täiendavalt selgitanud, et kindlustusandjate puhul, kes pole väikesed ja
mittekeerukad ning kellele antakse õigus kasutada proportsionaalsuse meetmeid, seisneb
regulaarse aruande esitamise leevendus selles, et neil oleks kolmeaastase sagedusperioodi
kohaldamine isegi siis, kui järelevalveasutus otsustab vähendada sektoriüleselt aruandluse
sagedust ning see on iga ühe või kahe aasta tagant.
Kui kindla aruandeaasta kohta ei ole nõutud regulaarse järelevalvelise aruande esitamist,
peavad kindlustusandjad siiski esitama järelevalveasutusele teabe kõigi oluliste muudatuste
kohta, mis toimusid majandusaasta jooksul võrreldes viimati järelevalveasutusele esitatud
teabega.
Kindlustusgrupi regulaarse järelevalvelise aruande esitamise sagedus ja tähtajad:
- regulaarne järelevalveline aruanne – iga aasta 24 nädala jooksul pärast majandusaasta
lõppu;
- väikese ja mittekeeruka kindlustusgrupi regulaarne järelevalveline aruanne - iga kolme
aasta järel, aga kindlustusgrupi teostaja nõusolekul iga viie aasta järel;
- järelevalveks vajalik teave 22 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ja kord kvartalis
esitatav teave 11 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.
Avalikustamine:
- kindlustusandja SFCR aruanne – iga aasta 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu;
- kindlustusgrupi SFCR aruanne – iga aasta 24 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu.
KindlTS § 124 muutmine. Paragrahv reguleerib kvantitatiivsete järelevalveliste aruannete
esitamise erisusi.
169
Pealkirja ning lõigete 1 ja 2 muutmine. Pealkiri ning lõiked 1 ja 2 viiakse paremini kooskõlla
erisuse sisuga ehk paragrahvis ette nähtud erisused on kohaldatavad kvantitatiivsete aruannete
korral.
Lõigetes 2 ja 5 on täpsustus, et tingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kindlustusandja
tegevusega seotud riskide olemust, ulatust ja keerukust.
Lõike 3 muutmine. Kui kehtiva seaduse kohaselt pidas FI erisuste lubamisel esmatähtsaks
väikeseid ettevõtjaid, siis muudatuse kohaselt peab FI esmatähtsaks väikesi ja mittekeerukaid
kindlustusandjaid.
Uus lõige 51. Kui lõikes 5 on reguleeritud, mida peab FI kindlustusandja tegevusega seotud
riskide olemuse, ulatuse ja keerukuse hindamisel arvesse võtma, siis väikeste ja mittekeerukate
kindlustusandjate puhul tuleb arvesse võtta neist vaid teatud asjaolusid (investeeringutest
tulenevaid tururiske, riskikontsentratsiooni taset, varade juhtimise võimalikku mõju
finantsstabiilsusele ning Finantsinspektsioonile teabe esitamise põhimõtteid).
Lõike 7 muutmine. Lõike sõnastusse on lisatud täpsustus, et kindlustusgrupi korral lubab FI
(grupi järelevalve teostajana) kohaldada aruande esitamise erisusi, kui see on kasulik kõigile
gruppi kuuluvatele kindlustusandjatele, arvestades grupi tegevusega seotud riskide laadi,
ulatust ja keerukust ning finantsstabiilsuse eesmärki.
Uus lõige 8. Kaptiivkindlustusandja ja kaptiivedasikindlustusandja ei ole kohustatud FI-le
esitama sagedamini kui kord aastas esitatavat ja kirjepõhiselt koostatavat aruannet, kui nad
vastavad KindlTS § 421 lõike 9 punktised 1 ja 2 sätestatud tingimustele.
KindlTS täiendamine uue §-ga 1241. Uues paragrahvis on sätestatud avalikus aruandes
esitatava teabe kirjeldus ning selle aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 51. SFCR aruanne
ei ole midagi uut kindlustusandjate ja kindlustusgruppide jaoks. Eelnõuga reguleeritakse selle
sisu ka seaduse tasandil, kuigi aruande struktuuri ja sisu detailsem kirjeldus jääb Solventsus II
määrusesse (vt Solventsus II määruse ettepanekut).
Kehtiv SFCR (Solventsus II määruse struktuur) Uus SFCR (seaduse struktuur)
Aruanne kindlustusvõtjatele ja soodustatud
isikutele
- äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus;
- kapitalijuhtimise ja riskiprofiili lühikirjeldus,
sealhulgas kestlikkusriskide teemal;
- teave selle kohta, kas kindlustusandja
avalikustab oma üleminekukava
kliimamuutuste leevendamiseks.
Aruanne kindlustusturu asjatundjatele
A. Äritegevus ja tulemused; - äritegevuse ja selle tulemuste kirjeldus;
B. Juhtimissüsteem - juhtimissüsteemi kirjeldus;
D. Hindamine solventsuse eesmärgil - aluste ja meetodite kirjeldus vara, tehniliste
eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi,
mida kasutatakse nende hindamiseks;
C. Riskiprofiil
E. Kapitalijuhtimine
- kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus;
170
- teave, kas kliimamuutustega seotud riskid
mõjutavad kindlustusandjat oluliselt;
- teave, kas kindlustusandja avalikustab oma
üleminekukava kliimamuutuste
leevendamiseks;
- Solventsus II direktiivi artikli 44 lõike 2c
punkti d alusel kehtestatud elemendid;
- teave, et kindlustusandja kasutab järkjärgulise
kohaldamise mehhanismi;
- teave, kui kindlustusandja rakendab
intressimäära kapitalinõude muudatusi
järkjärguliselt;
D.2 Tehnilised eraldised - teave, kui kindlustusandja kasutab
üleminekuaja kohandust või üleminekuaja
mahaarvamist;
D.2 Tehnilised eraldised - meetmete rakendamata jätmise korral
finantsseisundile avalduv mõju kokku.
D.2 Tehnilised eraldised - teave, kas kindlustusandja kasutab kattuvuse
kohandamist ning teave määratud kohustuste
ja vara kohta, mille suhtes seda kasutatakse.
D.2 Tehnilised eraldised - teave, kas kindlustusandja kasutab volatiilsuse
kohandamist.
- lisakapitalinõude suurus eraldi ning
kokkuvõtlik teave lisakapitalinõude
määramise vajalikkuse põhjenduste kohta
(kui see on kindlustusandjale määratud).
Lõige 1. Aruanne koosneb kahest eraldiseisvast osast, mis avalikustatakse koos. Esimene osa
on „lihtsam“ ja sisult vähem mahukas ning see on suunatud kindlustusvõtjatele ja soodustatud
isikutele. Teine osa on detailsem ja suunatud kindlustusturu ekspertidele (äripartnerid,
investorid, analüütikud jne).
Lõike 2 kohaselt tuleb kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele mõeldud aruandes esitada
kindlustusandja äritegevuse ja selle tulemuste lühikirjeldus, kindlustusandja kapitalijuhtimise
ja riskiprofiili lühikirjeldus, sealhulgas teave kestlikkusriskide kohta ning teave selle kohta, kas
kindlustusandja avalikustab oma üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks (vt komisjoni
delegeeritud määrust (EL) 2023/2772 seoses kestlikkusaruandluse standarditega – standard
ESRS E1 Kliimamuutused – avalikustamisnõue E1-1 – üleminekukava kliimamuutuste
leevendamiseks.
Lõige 3. Suur osa ekspertidele suunatud aruandesisust on sama, mis kehtivas Solventsus II
määruses. Kindlustusturu ekspertide aruandes tuleb esitada kindlustusandja äritegevuse ja selle
tulemuste kirjeldus, kindlustusandja kapitalijuhtimise ja riskiprofiili kirjeldus, juhtimissüsteemi
kirjeldus, vara, tehniliste eraldiste ja muude kohustiste kohta eraldi nende hindamisel kasutatud
aluste ja meetodite kirjeldus, teave selle kohta, kas kindlustusandja avalikustab oma
üleminekukava kliimamuutuste leevendamiseks või kas kliimamuutustega seotud riskid
mõjutavad kindlustusandjat oluliselt ning asjakohasel juhul teave selle kohta, kas
kindlustusandja on võtnud seoses sellega meetmeid. Samuti sisaldab aruanne teavet Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 44 lõike 2c punkti d alusel kehtestatud
171
elementide kohta (vt ka EIOPA konsultatsioonipaberi55 lk 72, artikkel 11 - Public disclosure on
elements of the sustainability risk plan in the Solvency and Financial Condition Report (SFCR)).
Kui kindlustusandja kasutab üleminekumeetmeid tehniliste eraldiste puhul, järkjärgulist
mehhanismi riskivaba intressikõvera ekstrapoleerimisel või intressimäära kapitalinõude
arvutamisel muudatusi järkjärguliselt, tuleb ka sellele aruandes osutada. Sinna juurde tuleb
lisada ka kvantifitseeritud mõjuanalüüs kindlustusandja finantsseisundile, mida selliste
meetmete mitterakendamine võiks kaasa tuua. Samuti tuleks välja tuua selliste meetmete
mitterakendamise korral finantsseisundile avalduv mõju kokku.
Lõikes 4 on täpsustatud, mis teavet tuleb esitada kindlustusandja kapitalijuhtimise ja
riskiprofiili kirjelduse all. Kindlustusandja annab aruandes ülevaate omavahendite struktuuri,
suuruse ja kvaliteedi kohta. Samuti esitab eelmise aruandeperioodiga võrreldes toimunud
oluliste muutuste analüüsi ja selgitab finantsaruannetes nende näitajate väärtuste olulist
erinevust ning esitab kapitali ülekantavuse lühikirjelduse. Aruandes avalikustatakse ka SCR ja
MCR suurused. Kui kindlustusandja peaks olema Euroopa Liidu finantssüsteemide stabiilsuse
seisukohast oluline, siis tuleb aruandesse lisada teave ka tema riskitundlikkuse kohta. EIOPA
suunistes finantsstabiilsuse eesmärgil toimuva aruandluse kohta on juba sätestatud kriteeriumid
selliste kindlustusandjate kindlaksmääramiseks, kes on liidu finantssüsteemide stabiilsuse
seisukohast olulised56.
Aruanne peaks sisaldama ka võrdlust SCR arvutamisel kasutatud standardvalemi aluseks
olevate eelduste ja sisumudeli eelduste vahel. Direktiivi sõnastuse kohaselt peaks see teave
võimaldab igakülgselt mõista peamisi erinevusi standardvalemi aluseks olevate eelduste ja mis
tahes sisemudeli eelduste vahel, mida kindlustusandja on kasutanud oma SCR arvutamiseks.
Olukorras, kui kindlustusandja ei vasta MCR-ile või oluliselt ei vasta SCR-le, tuleks teha
avalikuks ka mittevastavuse suurus aruandeperioodil ning selgitused selle kohta, miks ei
õnnestu kindlustusandjal täita kapitalinõuet ja esitada ülevaade võetud meetmete kohta. Selline
teave tuleb esitada ka juhul, kui mittevastavus on juba kõrvaldatud.
Lõige 5. Kui kindlustusandja kasutab kattuvuse või volatiilsuse kohandamist, tuleks kirjeldada
ka sellise kohanduse rakendamist ning selle kohandamise nullini vähendamise mõju
kindlustusandja finantsseisundile. Kattuvuse kohandamise rakendamisel tuleks aruandes välja
tuua ka määratud kohustused (elukindlustuslepingutest tulenevad kohustused ja
kahjukindlustuslepingute annuiteetmaksetest tulenevad kohustused) ja määratud vara (sobivad
võlakirjad ja muu määratud kohustuste rahavoogude sarnaste rahavoogudega vara), mille suhtes
kattuvuse kohandamist kasutatakse. Volatiilsuse kohanduse puhul tuleks aruandes esitada ka
iga valuuta ja asjakohasel juhul riigi kohta volatiilsuse kohandamise arvutus ja vastavad
kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parimad hinnangud.
Lõige 6. Kui FI on kindlustusandjale määranud lisakapitalinõude, tuleb ka see aruandes välja.
Sellisel juhul esitatakse SCR ja lisakapitalinõude suurused eraldi.
Lõige 7. KindlTS § 63 lõike 7 kohaselt võib FI kindlustusandjalt nõuda kindlustusandja
spetsiifiliste parameetrite kasutamist, kui kindlustusandja riskiprofiil hälbib standardvalemi
aluseks olevatest eeldustest ning standardvalemi kasutamine ei ole asjakohane. Sellisel juhul
55 Microsoft Word - EIOPA-BoS-24-458 Consultation Paper on Regulatory Technical Standards on management of
sustainability risks 56 https://www.eiopa.europa.eu/publications/guidelines-financial-stability-reporting_en
172
peab kindlustusandja avalikustama ka selliste parameetrite kasutamise mõju. Sinna juurde tuleb
lisada ka kokkuvõtlik teave selle kohta, miks parameetrite kasutamine on vajalik.
Lõige 8. SCR suuruse avalikustamisel lisatakse asjakohasel juhul viide asjaolule, et SCR lõplik
suurus sõltub FI hinnangust.
Lõige 9. Aruandes tuleb avalikustada ka mõju, mis tuleneb tehniliste eraldiste
kindlaksmääramisel sellise riskivaba intressikõvera kasutamisest, mis on kindlaks määratud
ilma artikli 77e lõike 1 punktis aa osutatud ekstrapoleerimise üleminekukorda kohaldamata,
asjakohase riskivaba intressikõvera asemel. Ainult kindlustusandjad, kes kasutavad
järkjärgulist mehhanismi, peavad mõju avaldama.
Lõike 10 kohaselt ei pea lõikes 9 osutatud mõju avalikustama valuuta korral, mille puhul a)
kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud tulevaste rahavoogude osakaal
kõnealuses valuutas ei ole üle 5% kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega seotud kõigist
tulevastest rahavoogudest; b) seoses tulevaste rahavoogudega, mis on seotud
kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega kõnealuses valuutas, ei ole selliste
lõpptähtaegadega seotud tulevaste rahavoogude osakaal, mille puhul asjakohast riskivaba
intressikõverat ekstrapoleeritakse, üle 10% kõigist kindlustuslepingutest tulenevate
kohustustega seotud tulevastest rahavoogudest.
KindlTS § 125 muutmine. Paragrahv reguleerib SFCR aruande avalikustamist.
Lõike 6 muutmine. KindlTS § 125 lõike 4 kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud
avalikustama teavet, mille avalikustamine annaks kindlustusandja hinnangul tema
konkurentidele märkimisväärse põhjendamatu eelise, ja teavet, mis on saadud
kindlustusvõtjatelt või muudelt isikutelt ning mida kindlustusandja on õigusaktide kohaselt
kohustatud hoidma konfidentsiaalsena. Lõike 5 kohaselt peab aruandes põhjendama teabe
avalikustamata jätmist. Lõikes 6 on osutatud teabele, mille korral see erand ei kehti. Kui
kehtivas sõnastuses on viidatud Solventsus II määruse artiklile 297 (kapitalijuhtumisega seotud
teave), siis muudatusega viidatakse määruse artikli asemel § 1241 lõike 2 punktile 2
(kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute aruandes kapitalijuhtimise ja riskiprofiili
lühikirjeldus), sama paragrahvi lõike 3 punktidele 3 ja 4 (ekspertide aruandes kapitalijuhtimise
ja riskiprofiili kirjeldus ja teave kliimamuutustega seotud riskide olulisuse kohta). Samuti on
viide lõikele 4, milles on täpsustatud lõike 3 punkti 3 sisu.
KindlTS uus § 1251. Uues paragrahvis on sätestatud erisused kindlustusandjate SFCR aruande
avalikustamisele. Muudatuste aluseks on Solventsus II direktiivi artiklis 51 sätestatud erandid.
Lõigete 1 ja 2 kohaselt ei pea teatud kaptiivkindlustusandjad ja kaptiivedasikindlustusandjad
avalikustama kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud aruannet. Leevenduse
saamiseks peab kaptiivkindlustusandja vastama § 421 lõike 9 punktides 1 ja 2 sätestatud
tingimustele ning kaptiivedasikindlustusandale on lisaks ette nähtud täiendavad tingimused.
Nimelt ei tohiks emaettevõtjale ja teistele kindlustusgrupi äriühingutele antud laenud (sh cash
poolid) ületada 20% kaptiivedasikindlustusandja koguvarast ning tehniliste eraldiste suurusest
(koos edasikindlustuse ja eriotstarbelise varakogumi osaga) tulenevat maksimaalset kahju saab
hinnata deterministlikult.
Lõige 3. Kui kaptiivkindlustusandja või kaptiivedasikindlustusandja ei avalikusta
kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud aruannet, peab ta kindlustusturu
ekspertidele suunatud aruandes avalikustama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
173
2009/138/EÜ artikli 56 alusel antud Euroopa Liidu määruses kehtestatud kvantitatiivsed
andmed. Artikli 56 alusel kehtestatud määrus on Solventsus II määrus.
Lõige 4. Edasikindlustusandjale on kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele suunatud
aruande avalikustamine vabatahtlik.
Lõige 5. Väike ja mittekeerukas kindlustusandja võib otsustada, et avalikustab kindlustusturu
asjatundjatele suunatud aruandes üksnes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2009/138/EÜ artikli 56 alusel antud Euroopa Liidu määruses kehtestatud kvantitatiivsed
andmed ehk Solventsus II määruses sätestatud kvantitatiivsed andmed (määruse artikli 290
lõike 2 kohaselt sisaldab aruanne kvantitatiivset ja kvalitatiivset seletavat teavet, mida vajaduse
korral on täiendatud kvantitatiivsete aruandevormidega). Kui kindlustusandja nii otsustab, peab
ta avalikustama iga kolme aasta järele täismahus aruande.
KindlTS § 126 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi solventsus ja finantsseisundi
aruande ning muu teabe avalikustamist.
Lõikesse 1 on lisatud viide § 125 lõikele 2, kuna Solventsus II direktiivi artikli 55 lõiget 2
(aruande allkirjastamine) tuleks samuti kohaldada kindlustusgrupi tasandil. Lisaks muudetakse
viidet Solventsus II määrusele (viide artiklile 364 ei ole enam asjakohane).
Uus lõige 11. Solventsus II direktiivi artikli 229a lõike 1 kolmanda lause kohaselt
avalikustatakse kindlustusgrupi SFCR aruandes nende sidusettevõtjate loetelu ja suurus, kelle
suhtes kohaldatakse lihtsustatud meetodit. Direktiivi artikli 256 lõike 1 teise lause kohaselt
peaks aruanne sisaldama artikli 51 lõikes 1b osutatud teavet ehk seaduse §-s 1241 sätestatud
teavet. Kuna § 1241 lõike 3 kohaselt sisaldab aruanne teavet, mille aluseks ei ole artikli 51 lõige
1b, vaid artikli 77a lõike 2 viimane alalõik ja artikli 111 lõike 3 viimane alalõik, ei pea grupi
tasandil viidatud teavet avalikustama. Uue lõike 11 punkti 3 aluseks on Solventsus II direktiivi
artikli 308b lõike 17 teise alalõigu viimane pool, mille kohaselt tuleks lisaks artikli 308c lõike
4 punktis c ja artikli 308d lõike 5 punktis c osutatud teabele avalikustada kvantifitseeritud mõju,
mida finantsseisundile avaldab eeldus, et vastavate üleminekumeetmete kohaldamisest
tulenevaid omavahendeid ei saa tegelikult kasutada selle osalust omava ettevõtja SCR
täitmiseks, mille kohta grupi solventsus arvutatakse.
Lõike 2 muutmine. Solventsus II direktiivi artikli 256 lõike 2 punkti b kohaselt sisaldab ühtne
aruanne mh gruppi kuuluvat tütarettevõtjat käsitlevat teavet, mis peab olema individuaalsel
tasandil eristatav, sealhulgas SFCR aruande mõlemaid osasi, ning mis tuleb vastavalt artiklitele
51, 53, 54 ja 55 avalikustada. Kuna artikli 51 sisu võetakse üle §-ga 1241, on lõikesse 2 lisatud
viide uuele paragrahvile.
Lõike 4 muutmine. Kuna Solventsus II määruse ettepanekuga tunnistatakse kehtetuks artikkel
371, muudetakse lõike 4 viidet Solventsus II määruse artiklitele.
Uus lõige 6. Kuna Solventsus II direktiivi artiklit 55 tuleb kohaldada mutatis mutandis ka grupi
tasandil, nähakse uue lõikega ette, et SFCR aruande koostamise ja avalikustamise ning teabe
asjakohasuse tagamise kord tuleb kehtestada ka grupi tasandil.
KindlTS uus § 1261. Uus paragrahv reguleerib ühtse regulaarse järelevalvelise aruande
esitamist ning sellega võetakse üle Solventsus II direktiivi artikkel 256b. Ühtse aruande
esitamiseks on vaja kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõusolekut.
174
Lõige 1. Ühtne regulaarne aruanne koosneb kindlustusgrupi regulaarsest aruandest ja iga gruppi
kuuluva tütarettevõtja kohta eraldi esitatavast teabest vastavalt § 123 lõikele 2 ja § 1231 lõigetele
1 ja 2. Direktiivist tulenevalt on ka täpsustus, et selle tulemusel ei esitata vähem teavet, kui
esitavad kindlustussandjad, kes esitavad Solventsus II direktiivi artikli 35 lõike 5a kohaselt
regulaarse järelevalvelise aruande.
Lõiked 2 ja 3. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja peab enne nõusoleku andmist konsulteerima
kindlustusgrupi kolleegiumiga ning arvestama kolleegiumi liikmete esitatud seisukohtadega
(kolleegiumi liikmed on kindlustusgruppi kuuluvatele kindlustusandjatele tegevusloa andnud
lepinguriikide finantsjärelevalve asutused ehk asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused
KindlTS tähenduses, EIOPA ja olulise tähtsusega filiaalide asukohariigi finantsjärelevalve
asutused). Lõikes 3 on eraldi osutatud asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele, kes
peavad põhjendama, kui nad ei ole nõus ühtse aruande esitamisega.
Seega sõltub ühtse aruande esitamise võimalus grupi järelevalvaja nõusolekust, mis põhineb
järelevalvekolleegiumi otsusel. Ühehäälse otsuse vajadus sõltub kolleegiumi töökorrast. Ühtne
aruanne on kohaldatav ainult ettevõtjatele, kelle puhul vastavad riiklikud järelevalveasutused
on sellise ühtse aruande esitamise võimalusega nõustunud.
Lõige 4. Kui järelevalveasutused nõustuvad ühtse aruandega, esitab tütarettevõtjast Eesti
kindlustusandja FI-le selle aruande. FI teostab järelevalvet seda kindlustusandjat puudutava
aruande osa üle.
Lõike 5 aluseks on Solventsus II direktiivi art 256b lõige 3, mille kohaselt võib lõike 2 kohase
heakskiidu kehtetuks tunnistada, kui esitatud ühtne regulaarne järelevalveline aruanne riiklikke
järelevalveasutusi ei rahulda.
Komisjon on täiendavalt selgitanud: kui kindlustusandjate esitatud ühtne RSR ei ole riiklike
järelevalveasutuste jaoks rahuldav, võib grupi järelevalveasutus kolleegiumi otsuse alusel
lõikes 2 osutatud kokkuleppe tagasi võtta. Sellise tagasivõtmise tagajärjel ei kehti enam ühtse
RSR-i võimalus nende kindlustusandjate jaoks ning nad peavad esitama oma RSR-i
individuaalsel tasandil oma riiklikele järelevalveasutustele.
Lõige 6. Kui kindlustusgruppi kuuluv tütarettevõtjast kindlustusandja on esitanud FI-le ühtse
aruande, kuid selles ei ole olulises ulatuses esitatud teavet, mille esitamise kohustus on teistel
Eesti kindlustusandjatel, on FI-l õigus nõuda sellelt kindlustusandjalt lisateavet.
Lõiked 7 ja 8. Kui FI hinnangul ei täida kindlustusgruppi kuuluv kindlustusandja regulaarse
järelevalvelise aruande esitamise nõudeid või FI nõuab ühtse regulaarse järelevalvelise aruande
muutmist või täpsustamist, teavitab ta sellest kindlustusgrupi kolleegiumi. Kui FI on
kindlustusgrupi järelevalveteostaja ja asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus on teavitanud
kindlustusgrupi kolleegiumi aruande muutmisest või täpsustamist, nõuab Finantsinspektsioon
sama ka juhtivalt ettevõtjalt.
KindlTS § 129 muutmine. Audiitorkontrolli paragrahvi lisanduvad uued lõiked Solventsus II
bilansi auditeerimisnõude kohta. Muudatuse aluseks on Solventsus II direktiivi artiklid 51a ja
256c.
Lõike 1 muutmine. Mõiste “kontrollitud” hõlmab nii audiitorkontrolli (st standardite järgi
tehtud) töövõtte, kui ka vabas vormis tehtud töövõtte. Audit ja ülevaatus on audiitorkontrolli
175
alla kuuluvad erinevad töövõtud. Uus sõnastus välistab võimaluse, et auditi asemel viiakse läbi
ülevaatus.
Uus lõige 11. Selleks, et üldsusele avaldatav teave oleks võimalikult täpne, tuleks avalikkusele
kättesaadavat SFCR aruannet osaliselt auditeerida. Selline auditeerimisnõue hõlmab bilanssi,
mida hinnatakse vastavalt Solventsus II direktiivis sätestatud hindamiskriteeriumidele.
Bilansi vorm (S.02.01.02) on leitav komisjoni rakendusmäärusest (EL) 2023/89557, milles
sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2009/138/EÜ kohaldamiseks seoses menetluste, vormingute ja vormidega, mida kindlustus- ja
edasikindlustusandjad kasutavad oma SFCR aruande avaldamiseks, ning millega tunnistatakse
kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2015/2452.
Vandeaudiitor täidab audiitortegevuse seaduse § 46 lõike 3 punktis 1 sätestatud rahvusvahelisi
standardeid. Auditeerimise standardeid on palju. Seeria 100-700 standardid kehtivad
tavapäraste finantsaruannete auditeerimisele ja ISA (EE) 800 käsitleb audiitori kohustusi nende
rakendamisel eriotstarbeliste raamistike järgi koostatud aruannete auditeerimisel. SFCRi tuleb
auditeerida ISA (EE) 800 järgi. ISA-d on leitavad siin:
https://www.audiitorkogu.ee/est/kutsetegevuse-standardid.
Uus lõige 12. Väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate suhtes kohaldatavatesse
proportsionaalsuse meetmetesse on lisatud vabastus SFCR auditeerimise nõudest.
Uute lõigete 13 ja 14 kohaselt tuleb esitada koos SFCR aruandega eraldi lõikes 11 nimetatud
töövõtu vandeaudiitori aruanne.
Lõike 2 sõnastust muudetakse, kuna ei ole enam asjakohane sätestada SFCR aruande
auditeerimise kohustust. Selle asemel on eesmärk täpsustada nõudeid aruande bilansi
auditeerimisele. Määruses saab anda täpsemad juhised aruandlust reguleerivate õigusaktide
asjakohastele sätetele. Samuti saab määruses detailsemalt sätestada, millisest standardist peab
auditeerimisel lähtuma. Esialgne hinnang on, et audiitor peaks auditeerima järgmise standardi
järgi: rahvusvaheline auditeerimise standard (Eesti) 800 (muudetud)*spetsiaalselt arvesse
võetavad asjaolud – eriotstarbeliste raamistikega kooskõlas koostatud finantsaruannete audit.
Lõike 5 ja lõike 7 punkti 2 muutmine. Nii raamatupidamise aastaaruannet kui ka SFCRi
bilanssi auditeeritakse.
Lõike 8 muutmine. Kehtiva sõnastuse kohaselt peab audiitorettevõtja FI-d viivitamata koos
põhjendustega teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kindlustusandja
audiitorkontrolli käigus selgunud asjaoludest. Vastavale järeldusele saab audiitorettevõtja jõuda
auditi käigus. Auditi käigus audiitor hindab talle teatavaks saanud asjaolusid, kaaludes kõiki
asjaolusid, sh koosmõjus ning seejärel otsustab, kas talle teatavaks saanud asjaolud on või ei
ole FI teavitamise aluseks. Kuna audiitor ei saa kaalutluse käigus hinnatavatest asjaoludest
teavitada FI-d enne otsustamist, sätestatakse, et audiitorettevõtja teavitab nimetatud asjaoludest,
kas vandeaudiitori aruande väljastamisel või kliendilepingu ülesütlemisel, kui audiitori töö jääb
lõpuni viimata ja ta teenuse osutamise käigus vastavates asjaoludest teatavaks saab. AudS § 57
sätestab, et audiitorettevõtja võib audiitorteenuse osutamise kliendilepingu üles öelda vaid
mõjuval põhjusel. Näiteks võib kliendilepingu ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks olla kliendi
juhtkonna poolt auditi läbiviimiseks vajaliku dokumentatsiooni esitamata jätmine.
57 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32023R0895
176
Punkti 3 muutmine. Sõnastuses täpsustatakse FI teavitamise asjaolu ehk FI-d tuleb mh
teavitada, kui ilmneb asjaolu, mille tagajärjeks on või võib olla modifitseeritud arvamuse
väljastamine. Rahvusvahelist auditeerimise standardit (ISA) 705 (muudetud) „Arvamuse
modifikatsioonid sõltumatu audiitori aruandes” punktis 5 (b) kohaselt on modifitseeritud
arvamus: märkus(t)ega arvamus, vastupidine arvamus või arvamuse avaldamisest loobumine
finantsaruannete kohta.
Lõike 9 muutmine. Samuti on audiitorettevõtja kohustatud viivitamata kirjalikult teavitama FI-
d kindlustusandjaga märkimisväärses seoses oleva isiku kontrollimise käigus talle teatavaks
saanud asjaoludest, mille tulemuseks on kindlustusandja tegevust ohustavate asjaolude
ilmnemine. Kuna märkimisväärses seoses oleval isikul ei pruugi olla auditit, vaid on nt
ülevaatus, on käesoleval juhul asjakohane kasutada terminit audiitorkontroll.
KindlTS § 131 lõike 10 muutmine. Lõike 8 kohaselt võib kindlustusportfelli üle anda ka
üleandja erirežiimi või sundlõpetamise ajal. Lõikega 10 täpsustatakse, et sellisel juhul ei ole
vaja kindlustusportfelli üleandmiseks eraldi FI luba, kuna üleandmine juba toimub
erirežiimihalduri otsuse alusel.
KindlTS § 146. Solventsus II direktiivis on sätestatud kindlustusandjate tervendamist või
lõpetamist käsitlevate otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine kõigis liikmesriikides.
Lõikesse 1 lisatakse täpsustus, et erirežiimiga võib kaasneda kindlustushüvitiste, muude
maksete või täitemenetluse peatamine või nõuete vähendamine ning KKELS-is sätestatud
kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.
Uus lõige 5. Muudatustega tagatakse, et kõigi ettevõtja vara ja kohustistega tegeletakse ühe
menetluse raames, mis toimub tema päritoluliikmesriigis. Tõhusa kriisilahenduse
saavutamiseks tuleks kriisilahendusmeetmete rakendamise korral kohaldada Solventsus II
direktiivis kehtestatud sätteid tervendamise kohta nii juhul, kui neid meetmeid rakendatakse
kindlustusandjate suhtes kui ka juhul, kui neid rakendatakse muude kriisilahendusega hõlmatud
ettevõtjate suhtes.
Uue lõike 6 kohaselt ei kohaldata KindlTS § 150 lõige 2 (FI edastab erirežiimi kehtestamise
otsuse viivitamata kõigi teiste lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, selgitades otsuse
tagajärgi, erirežiimihalduri pädevust ja muid FI hinnangul tähtsust omavaid asjaolusid), kui
juba kohaldatakse KKELS § 26 lõiget 4 ja 11 ning § 65 lõiget 1 (ehk IRRD direktiivist
tulenevaid teavitamisnõudeid).
KindlTS § 147 muutmine. Paragrahvi sisuks on saneerimismeetmed, mis on teise lepinguriigi
haldusasutuse või kohtu toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada selle lepinguriigi
kindlustusandja või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali
maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi ja millega võib
kaasneda kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamine või nõuete
vähendamine.
Lõikes 1 täpsustatakse, et saneerimismeetmed on ka selle teise lepinguriigi
kriisilahendusasutuse toimingud, millega võivad kaasneda kriisilahendusmeetmete
rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.
177
Lõikes 2 täpsustatakse, et õigus otsustada saneerimismeetmete rakendamine teise lepinguriigi
kindlustusandja või teises lepinguriigis asutatud kolmanda riigi kindlustusandja filiaali suhtes
on ka selle lepinguriigi kriisilahendusasutusel.
KindlTS § 153 uus lõige 41. Muudatusettepanekuga lubatakse kindlustusandja erižiimi korral
anda erirežiimihaldurile võimalus kaaluda liikluskindlustuse kindlustusportfelli üleandmist
liikluskindlustuse fondile. Tegemist oleks erirežiimihalduri diskretsiooniga ja ei välista näiteks
osa või kogu portfelli müümist teisele kindlustusandjale ehk halduril oleks vastav tööriist
olemas, kui n-ö turupõhist lahendust pole. Erirežiim on makseraskustes oleva või FI hinnangul
finantsseisundi tõttu tõenäoliselt makseraskustesse sattuva Eesti kindlustusandja või kolmanda
riigi kindlustusandja Eesti filiaali esindamiseks või tema tegevuseks kehtestatud tavalisest
erinev kord, mille eesmärk on välja selgitada makseraskuste põhjused ja iseloom ja
maksevõime taastamise võimalused ning võtta tarvitusele abinõud kindlustusvõtjate,
kindlustatute ja soodustatud isikute huvide kaitsmiseks, millega võib kaasneda
kindlustushüvitiste, muude maksete või täitemenetluse peatamise või nõuete vähendamine ning
kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud
kriisilahendusmeetmete rakendamine ja kriisilahendusõiguste kasutamine.
Erirežiimihaldur ja liikluskindlustuse fond sõlmivad kindlustusportfelli üleandmise lepingu,
milles sätestatakse mõlema poole õigused ja kohustused. Liikluskindlustuse kindlustusportfelli
üleandmisel lähevad selles sisalduvatest liikluskindlustuse kindlustuslepingutest tulenevad
üleandja õigused ja kohustused, sealhulgas tagasinõuetest tulenevad õigused, üle fondile.
Kindlustuslepingu või kohustuse üleminekuks ei ole vaja kindlustusvõtja, kindlustatud isiku
ega soodustatud isiku nõusolekut.
KindlTS § 166 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse
esitamist.
Lõike 2 muutmine. Muudatus on seotud KKELS § 27 lõigetega 3 ja 4. Kui KindlTS § 166
lõike 2 kohaselt võivad kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse esitada FI või likvideerijad,
siis kriisilahenduses oleva kindlustusandja või kriisilahenduse algatamise tingimustele vastava
kindlustusandja suhtes võib esitada pankrotiavalduse üksnes FI (kriisilahendusüksus) või seda
võib teha üksnes tema nõusolekul.
KindlTS § 224 muutmine. Paragrahvis on sätestatud FI ülesanded ja õigused seoses
kindlustustegevuse järelevalvega.
Lõike 1 punkti 5 muutmine. Muudatuse aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 36 lõike 2
punkt a, mille kehtiva sõnastuse kohaselt kontrollib ja hindab järelevalveasutus direktiivi IV
peatüki 2. jaos sätestatud juhtimissüsteemi. Direktiivi muudatusega lisandub täpsustus, et see
hõlmab ka Solventsus II direktiivi artiklis 42 sätestatud sobivuse ja nõuetele vastavuse
hindamist ning ORSA hindamist.
Uus lõige 4. FIS § 54 lõike 2 kohaselt on finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt
või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sealhulgas andmed, dokumendid ja muu teave,
finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve
tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on konfidentsiaalsed. Lõike 3 erandi
kohaselt ei ole teave konfidentsiaalne, kui see on avalikustatud FIS § 2 lõikes 1 nimetatud
seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud korras või kui avalikustatava teabe
põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku kohta.
178
Solventsus II direktiivi artiklisse 64 lisatud uue lõigu kohaselt ei takista selle artikli esimene,
teine ja kolmas lõik järelevalveasutusi avaldamast artikli 34 lõike 4 või määruse (EL) nr
1094/2010 artikli 32 kohaselt läbiviidud stressitestide tulemusi ega edastamast stressitesti
tulemusi EIOPA-le, et ta saaks avaldada kogu liitu hõlmavate stressitestide tulemused.
Seega FIS § 54 lõike 3 erandi alusel on lisatud KindlTS-i uus lõige, mille kohaselt avalikustab
FI kindlustusandjate stressitesti tulemused oma veebilehel ja edastab need EIOPA-le.
Uus lõige 5 on seotud kriisilahendusmeetmete rakendamisega. FI finantsjärelevalveüksuse
lõpetab kindlustusandja suhtes järelevalveliste õiguste kasutamise, kui see takistab FI
kriisilahendusüksusel kriisilahendusmeetmete rakendamist.
KindlTS § 234 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusandjale lisakapitalinõude
määramist.
Järelevalveasutustel on õigus nõuda kindlustusandjalt lisakapitali olemasolu, kuid seda vaid
erandjuhtudel.
Uus lõige 11. Kui kehtivas seaduses on neli alust, millele tuginedes võib FI määrata
kindlustusandjale lisakapitalinõude, siis Solventsus II direktiivi artikli 37 lõike 1 punktiga e
lisandub täiendav alus. Uue punktiga sätestatakse, et kui kindlustusandja rakendab
üleminekuaja kohandust või üleminekuaja mahaarvamist (vt § 267), kuid viidatud meetmete
mitterakendamisel ta ei oleks suuteline täitma SCRi (§ 268 lg 1) ning ta ei ole FI-le esitanud
kahe kuu jooksul ka omavahendite kaasamise või riskiprofiili vähendamise kava (§ 267 lg 3)
või iga-aastast ülevaadet rakendatavate meetmete ja edusammude kohta omavahendite taseme
saavutamiseks või riskiprofiili vähendamiseks (§ 267 lg 5), võib FI talle määrata
lisakapitalinõude.
Lõike 5 muutmine. Lõikesse 5 lisatakse viide lõike 1 uuele lõikele 11. Samuti täpsustatakse
sõnastuses, et kui lõike 11 alusel lisakapitalinõue määratakse, siis see peab olema
proportsionaalne SCR-ile mittevastavusest tulenevate oluliste riskidega.
KindlTS uus § 2351. Uues paragrahvis sätestatakse järelevalvemeetmed likviidsusriski
juhtimiseks. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 144b.
Lõikes 1 ja 2. Kui FI tuvastab regulaarse järelevalve käigus olulise likviidsusriski, teavitab ta
sellest kindlustusandjat, misjärel kindlustusandja esitab FI-le selgitused, kuidas ta kavatseb
likviidsusprobleemiga tegeleda.
Lõige 3. Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et
järelevalveasutustel on vajalikud volitused nõuda, et kindlustusandja tugevdaks olulise
likviidsusriski tuvastamise korral oma likviidsuspositsiooni. Lõike 3 kohaselt saab FI seda
nõuda ettekirjutusega.
Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 8 punkti a kohaselt täpsustatakse EIOPA suunistes
likviidsusriski juhtimise puuduste kõrvaldamiseks võetavaid meetmeid ning nende õiguste
vormi, aktiveerimist ja kalibreerimist, mida järelevalveasutused võivad kasutada kindlustus- ja
edasikindlustusandjate likviidsuspositsiooni tugevdamiseks, kui on kindlaks tehtud
likviidsusriskid ja kõnealused kindlustus- või edasikindlustusandjad ei ole võtnud piisavaid
parandusmeetmeid.
179
Lõige 4. Iga kuue kuu järel hindab FI, kas kindlustusandja suhtes rakendatud meede on jätkuvalt
asjakohane. Kui kindlustusandja on võtnud meetmed oma likviidsuspositsiooni parandamiseks,
lõpetab FI meetme rakendamise.
Lõige 5 reguleerib olukorda, kui järelevalve käigus on tuvastatud oluline likviidsusrisk, mis
ohustab otseselt kindlustusvõtjate huvide kaitset või finantssüsteemi stabiilsust. Sellisel juhul
on FI-l õigus nõuda, et kindlustusandja piiraks või peataks aktsionäridele või osanikele
dividendide jaotamise, piiraks või peataks aktsionäridele või osanikele ja teistele
võlausaldajatele muude maksete tegemise. Samuti võib FI nõuda, et kindlustusandja piiraks või
peataks aktsiate või osade tagasiostmise või omavahendite tagasimaksmise või lunastamise.
Piirata või peatada võib ka tulemustasude või muude muutuvtasude maksmise. Erandlikel
asjaoludel, viimase meetmena võib peatada ka õiguse elukindlustusleping üles öelda (vt
selgitust § 2352 juures).
Lõige 6. Meetmete rakendamisel võtab FI täielikult arvesse [direktiiv rõhutab, et „duly“ tuleb
arvesse võtta] kindlustusandja tegevusele omaste riskide laadi, ulatust ja keerukust.
Lõige 7. FI võtab lõikes 5 sätestatud ettekirjutuse tegemisel arvesse finantsjärelevalve käigus
kogutud tõendid ning kindlustusandja tulevikku suunatud solventsuse ja finantsseisundi
hindamise kooskõlas KindlTS § 100 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega. Viidatu
kohaselt hindab kindlustusandja riskijuhtimissüsteemi osana oma üldist maksevõimet arvesse
võttes oma tegelikku riskiprofiili, kinnitatud riskitaluvuspiiri ja äristrateegiat ning
omavahendite vastavust SCR-ile ja MCR-ile ning tehniliste eraldiste vastavust KindlTS
3. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatule igal hetkel.
Lõige 8. Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 3 kohaselt tagavad liikmesriigid, et
makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitustega organeid ja asutusi, kui need ei ole
järelevalveasutused, teavitatakse igakülgselt ja aegsasti järelevalveasutuste kavatsusest
kasutada samas lõikes osutatud õigusi ning nad kaasatakse teises lõigus osutatud võimaliku
soovimatu mõju hindamisse. Lõike 8 kohaselt teavitab FI Eesti Panka enne lõikes 5 sätestatud
meetmete rakendamist ja kaasab ta § 2352 lõikes 2 nimetatud mõju hindamisse.
Lõige 9. Kui lõike 5 kohaselt võib selles lõikes sätestatud piiranguid rakendada kuni kolm kuud,
siis lõike 9 kohaselt võib FI pikendada nende piirangute rakendamist. Samuti võib FI lõpetada
piirangute rakendamise, kui see ei ole enam asjakohane.
Lõige 10. Meedet võib kohaldada kogu elukindlustusturu suhtes, kui erandlikud asjaolud
mõjutavad kogu Eesti kindlustusturgu või olulist osa sellest.
KindlTS uus § 2352. Uues paragrahvis täpsustatakse, mis tingimustel on FI-l õigus nõuda
elukindlustuslepingu ülesütlemise peatamist. Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi
artikkel 144b.
Lõiked 1 ja 2. FI võib peatada õiguse elukindlustusleping üles öelda vaid kindlustusandjat
mõjutavatel erandlikel asjaoludel, viimase meetmena ja kui see on kindlustusvõtjate,
kindlustatute ja soodustatud isikute kollektiivsetes huvides. Enne sellise meetme rakendamist
peab FI olema hinnanud sellise meetme rakendamise tagajärgi ehk võimalikku soovimatut mõju
finantsturgudele ning kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute õigustele.
Arvestama peab ka, kuidas meetme rakendamine mõjutab piiriüleseid kliente ja turge.
180
Solventsus II direktiivi artikli 144b lõike 8 kohaselt töötab EIOPA välja suunised, milles
täpsustatakse selliste erandlike asjaolude olemasolu, mis õigustavad tagasiostuõiguste ajutist
peatamist ja tingimusi, millega tagatakse tagasiostuõiguste ajutise peatamise järjepidev
kohaldamine viimase abinõuna kogu liidus, ning aspekte, mida tuleb arvesse võtta
kindlustusvõtjate võrdse ja piisava kaitse tagamiseks kõigis päritolu- ja vastuvõtvates
jurisdiktsioonides.
Lõige 3. Kui elukindlustuslepingu ülesütlemise õigus on peatatud, ei või kindlustusandja ka
jaotada aktsionäridele või osanikele dividende ja teha muid makseid, sh teistele
võlausaldajatele. Samuti ei ole lubatud aktsiate või osakute tagasi ostmine või omavahendite
tagasi maksmine või lunastamine ning kindlustusandja juhtidele või vastutavatele isikutele
tulemustasu või muu muutuvtasu maksmine.
Lõige 4. FI peab avalikustama oma veebilehel need põhjused, miks otsustati seda meedet
rakendada.
KindlTS uus § 2353, milles sätestatakse järelevalvemeetmed kogu kindlustussektorit mõjutava
kriisi korral. Uue paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 144c.
Uues paragrahvis sätestatud meetmeid on FI-l õigus rakendada vaid juhul, kui ta on komisjoni
kehtestatud asjakohase määruse alusel tuvastanud, et kogu kindlustussektorit mõjutab kriis.
Solventsus II direktiivi artikli 144c lõike 7 kohaselt töötab EIOPA välja RTS eelnõu, milles
täpsustatakse erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide (eelnõus kasutatud terminit kriis,
kuna šokk on meditsiiniline termin) kindlakstegemise kriteeriume.
EIOPA on avaldanud konsultatsioonipaberi: „Regulatory Technical Standards to specify the criteria
for the identification of exceptional sector-wide shocks“58. Konsultatsioonipaberi kohaselt peaksid
erakordsete kogu sektorit hõlmavate šokkide tuvastamise kriteeriumid leidma tasakaalu ühelt
poolt järelevalvemeetmete järjepideva kohaldamise tagamise vahel kindlustusandjate
finantsseisundi säilitamiseks ning teiselt poolt vajaliku paindlikkuse vahel kriisi aegadel. Ilma
paindlikkuseta võib tekkida oht, et järelevalvemeetmeid, kuigi need on vajalikud, ei saa
kohaldada uue ja ettenägematu tüüpi kriisi ajal. Mõned erakordsed kogu sektorit hõlmavad
šokid võivad ohustada kindlustusvõtjate kaitset, kuid mitte seada ohtu finantsstabiilsust.
Seetõttu tuleks mõlema eesmärgi jaoks kehtestada eraldi kriteeriumid. Üks neist käsitleb riski,
et kindlustus- ja edasikindlustusandjad põhjustavad või võimendavad finantsstabiilsuse ohtu,
teine aga riski, et kindlustusvõtjate nõudeid ei suudeta täielikult täita.
Lõige 1. Erakorralise ja kogu kindlustussektorit mõjutava kriisi korral võib FI rakendada
kindlustusandja suhtes, kelle finantsseisundit see kriis mõjutab, meetmeid, et tagada kriisi ajal
selle kindlustusandja finantsseisundi säilitamine.
Lõige 2. Kui tegemist on eriti haavatava riskiprofiiliga kindlustusandjaga, võib FI piirata või
peatada aktsionäridele või osanikele dividendide jaotamise, piirata või peatada aktsionäridele
või osanikele ja teistele võlausaldajatele muude maksete tegemise, piirata või peatada aktsiate
või osade tagasiostmise ja omavahendite tagasimaksmise või lunastamise või piirata või
peatada tulemustasu või muu muutuvtasu maksmise.
58 https://www.eiopa.europa.eu/document/download/00bac61c-aa7a-410c-bb47-113602fff6e6_en?filename=EIOPA-BoS-
24-322_CP%20on%20RTS%20on%20criteria%20for%20exceptional%20sector-wide%20shocks.pdf
181
Lõige 3. Meetmete rakendamisel võtab FI täielikult arvesse kindlustusandja tegevusele omaste
riskide laadi, ulatust ja keerukust, kinnitatud riskitaluvuspiiri olemasolu ning piirmäärasid
riskijuhtimissüsteemis.
Lõige 4. FI võtab arvesse ka finantsjärelevalve käigus kogutud tõendid ning kindlustusandja
tulevikku suunatud solventsuse ja finantsseisundi hindamise kooskõlas käesoleva seaduse § 100
lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud hindamistega.
Lõige 5. Iga kolme kuu järel hindab FI, kas meetme rakendamine on jätkuvalt põhjendatud. Kui
ei ole, lõpetatakse kindlustusandja suhtes vastava meetme rakendamine.
Lõige 6. Direktiivi kohaselt tuleb asjaomaseid riiklikke organeid ja asutusi, kellel on
makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitused, teavitada igakülgselt riikliku järelevalveasutuse
kavatsusest kasutada artiklis 144c sätestatud õigusi ning nad tuleb kaasata asjakohaselt
erakorraliste kogu sektorit hõlmavate šokkide hindamisse (eelnõus kasutatud šokk asemel
terminit kriis).
KindlTS § 236 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet Eesti kindlustusandja tegevuse
üle välisriigis.
Uus lõige 6. Kui Eesti kindlustusandjal on teises lepinguriigis filiaal või ta tegutseb seal
piiriülese kindlustustegevusega, on selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel õigus nõuda
FI-lt teavet Eesti kindlustusandja kohta. FI peab edastama teabe 20 tööpäeva jooksul
lepinguriigi ametlikus keeles või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt heaks kiidetud
keeles.
Uus lõige 7. Erandina võib igakülgselt põhjendatud juhtudel, kui taotletav teave ei ole FI-le
hõlpsasti kättesaadav ja seda on keeruline koguda, tähtaega 20 tööpäeva võrra pikendada.
Vastava hinnangu pikendamise kohta teeb päritoluriigi finantsjärelevalveasutus.
Uus lõige 8. Kui FI ei esita teavet tähtaja jooksul, võib vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutus
esitada taotluse teabe saamiseks otse kindlustusandjale. Sel juhul teavitab vastuvõtva
liikmesriigi järelevalveasutus enne kindlustusandjale taotluse esitamist FI-d (kuna teise
lepinguriigi asutuse kohustus, ei ole Eesti õiguses seda kohustust reguleeritud). Kindlustusandja
peab selle teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele esitama viivitamata.
KindlTS § 237 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet välisriigi kindlustusandja üle
Eestis.
Uus lõige 91. Kui teise lepinguriigi kindlustusandjal on Eestis filiaal või ta tegutseb Eestis
piiriülese kindlustustegevusega, on FI-l õigus taotleda teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutuselt teavet, mida tal on õigus saada seoses selle kindlustusandja äritegevusega. Teise
lepinguriigi finantsjärelevalve asutus peaks selle teabe esitama eesti keeles või FI nõusolekul
muus keeles. Direktiivist tulenevalt peab lepinguriigi finantsjärelevalve asutus esitama teabe 20
tööpäeva jooksul. Seda tähtaega võib pikendada põhjendatud juhtudel 20 tööpäeva võrra.
Uus lõige 92. Kui FI ei ole teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt õigeaegselt taotletud
teavet saanud, võib FI seda teavet küsida otse lepinguriigi kindlustusandjalt. Enne, kui ta seda
teeb, teavitab ta selles mh lepinguriigi finantsjärelevalve asustust. Lepinguriigi kindlustusandja
on kohustatud FI-le teabe esitama viivitamata (kuna teise lepinguriigi ettevõtja kohustus, ei ole
Eesti õiguses seda kohustust reguleeritud).
182
KindlTS § 239 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi järelevalve kohaldamist.
Lõike 1 sissejuhatav lauseosa muutmine. Solventsus II direktiivi artikli 213 lõike 2
sissejuhatavat lauseosa on muudetud, täpsustades, et kindlustusgrupi järelevalvet kohaldatakse,
kui kindlustusgrupp hõlmab selles lõikes loetletud isikuid. Sellest tulenevalt on muudetud ka §
239 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa ning täpsustatud, et kindlustusgrupi järelevalvet teostatakse,
kui kindlustusgruppi kuulub kindlustusandja, kes on, kas osalev ettevõtja vähemalt ühes
kindlustusandjas või kelle emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja või kelle emaettevõtja on kolmanda riigi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või kelle emaettevõtja on
segakindlustusvaldusettevõtja. Kindlustusgrupi järelevalve hõlmab kõiki neid ettevõtjad.
Uued lõiked 41–46. Kehtiva § 239 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib Finantsinspektsioon
kindlustusgrupi järelevalve teostajana jätta lõikes 1 nimetatud ettevõtja kindlustusgrupi
järelevalve alt välja, kui see ettevõtja on kindlustusgrupi järelevalve eesmärkide seisukohast
ebaoluline.
EIOPA on täheldanud olulisuse kriteeriumi hindamisel erinevaid tõlgendusi ning teinud
kindlaks, et mõnel juhul toob selline väljajätmine kaasa täieliku loobumise kindlustusgrupi
järelevalvest või järelevalve vahepealse emaettevõtja tasandil. Seepärast on täpsustatud, et
selliseid väljajätmise otsuseid, millega kaasneb täielik loobumine kindlustusgrupi järelevalvest
või järelevalve vahepealse emaettevõtja tasandil, tuleks teha vaid väga erandlikel asjaoludel
ning et kindlustusgrupi järelevalve teostajad peaksid enne selliste otsuste tegemist EIOPA-ga
konsulteerima. Samuti kehtestatakse kriteeriumid, et oleks selgem, milliste ettevõtjate puhul
tuleks leida, et need ei ole grupi järelevalve eesmärkide seisukohast ebaolulised. Näiteks peavad
ettevõtja vara ja tehniliste eraldiste suurused olema väikesed võrreldes teiste kindlustusgruppi
kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi näitajatega. Samuti ei tohiks ettevõtja kindlustusgrupi
järelevalve alt välja jätmine mõjutada kindlustusgrupi solventsust ning kvalitatiivsed ja
kvantitatiivsed riskid peaksid olema ebaolulised.
Oluline on ka tingimus, et lõpliku tasandi juhtivat ettevõtjat ei või jätta kindlustusgrupi
järelevalve alt välja, kui see parandaks oluliselt kindlustusgrupi solventsuspositsiooni.
Uus lõige 12. Solventsus II direktiivi artikli 214 lõike 1 kohaselt ei tähenda kindlustusgrupi
järelevalve, et järelevalveasutused peavad tegema järelevalvet eraldi kolmanda riigi
kindlustusandja või segakindlustusvaldusettevõtja üle. Üksnes seaduses sätestatud nõuete
täitmise tagamise eesmärgil võib kindlustusgrupi järelevalve teostamine tähendada
järelevalveasutustepoolset otsest järelevalvet ja järelevalvevolituste kasutamist
kindlustusvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate üle.
Uus lõige 13. Käesoleva paragrahvi kohaselt moodustunud gruppi võib kuuluda ka mõni muu
kindlustusgrupp. Sellisel juhul loetakse see grupp käesoleva paragrahvi kohaselt moodustunud
gruppi kuuluvaks.
Uus lõige 14 annab FI-le võimaluse laiendada grupi määratlust, kui kaks või enam ettevõtjat
moodustavad grupi § 2391 lõike 1 kohaselt.
KindlTS uus § 2391. Uus paragrahv reguleerib kindlustusgrupi moodustamist, kui tegemist on
kahe või enama ühiselt juhitava ettevõtjaga või kui ettevõtja omab valitsevat mõju teises
ettevõtjas.
183
Lõige 1. Punkt 1. Mõnel juhul moodustavad mitu kindlustusandjat de facto kindlustusgrupi ja
käituvad sellisena, kuigi nad ei vasta kindlustusgrupi määratlusele. Seetõttu ei kohaldatud seni
selliste kindlustusandjate suhtes kindlustusgrupi sätteid. Sellistel juhtudel, eelkõige
horisontaalsete gruppide puhul, millel ei ole eri ettevõtjate vahel kapitalisidemeid, antakse
kindlustusgrupi järelevalve teostajale õigus kindlustusgrupi olemasolu kindlaks teha. Sellise
kindlakstegemise jaoks on ette nähtud kriteeriumid (lõige 2).
Punkt 2. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määrab ka kindlaks, kas ettevõtja omab valitsevat
mõju teise ettevõtja üle, sealhulgas, kui valitsevat mõju teise ettevõtja otsuste üle teostatakse
keskse koordineerimise kaudu. Sellisel juhul on tegemist kindlustusgrupiga ning ettevõtja,
kellel on valitsev mõju teise ettevõtja üle, on emaettevõtja ja teist ettevõtjat käsitatakse
tütarettevõtjana (lõige 9).
Lõikes 2 on kriteeriumid, mis tuleks aluseks võtta, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja
hindab, kas ettevõtjaid juhitakse ühtsetel alustel või kas ühel ettevõtjal on valitsev mõju teise
ettevõtja üle. Suhete määratlemiseks ei ole vajalik, et kõik loetletud tegurid ja toetav
tõendusmaterjal oleksid täidetud. Järelevalveasutused peavad arvestama asjakohase
tõendusmaterjali olulisuse, järjepidevuse ja kooskõlaga.
Solventsus II direktiivi artikli 212 lõike 5 teine alalõik ütleb, et selleks, et tagada käesoleva
artikli järjepidev kohaldamine, töötab EIOPA välja RTS eelnõu, et täiendada või veelgi
täpsustada tegureid, mida järelevalveasutused kaaluvad vähemalt kahe ettevõtja vahelise suhte
kindlakstegemiseks.
2025. aasta 14. juulil avaldas EIOPA „Final report on draft RTS on undertakings that are under
dominant or significant influence and undertakings that are managed on a unified basis“59.
Lepinguliste kokkulepete olemasolu on esimene tõendusmaterjal, mida tuleks vaadata. Kui neid
ei ole või need ei anna piisavalt selgust suhte üle järelduste tegemiseks, peaksid
järelevalveasutused kaaluma muid tõendeid.
Punkt 1. Selleks, et määrata kindlaks, kas füüsiline isik või ettevõte teostab valitsevat või olulist
mõju teise ettevõtte üle, peaksid järelevalveasutused arvestama, kas sellel füüsilisel isikul või
ettevõtjal on võime mõjutada otsuseid, mis avaldavad mõju teise ettevõtte finants- ja
solventsuspositsioonile, kuidas nad on seotud kahjude või kasumitega seoses selle ettevõttega
ning milline on selle ettevõtte tegevuse sõltuvus selle füüsilise isiku või ettevõtte tegevusest (vt
EIOPA raporti artiklit 1, lk 8).
Punkt 2. Vaatama peaks ka seda, kas ettevõtja sõltub teisest ettevõtjast, juriidilisest või
füüsilisest isikust seoses oluliste finantstehingute- ja toimingute ning muude tehingute ja
toimingutega, sealhulgas seoses ettevõtjate vahel tegevuste edasiandmise ja töötajate
jagamisega (vt EIOPA raporti artiklit 2, lk 9).
Punkt 3. Vaatama peaks ka seda, kuidas on koordineeritud finants- ja investeerimisotsuste
tegemine (vt EIOPA raporti artiklit 3, lk 9).
Punkt 4. Samuti peaks vaatama, kas kahe või enama ettevõtja strateegiad, toiminguid ja
protsessid oma omavahel koordineeritud ja järjepidevad (vt EIOPA raporti artiklit 4, lk 10).
59 Final Report on draft RTS on factors for identifying undertakings under dominant or significant influence and undertakings
managed on a unified basis - Solvency II Review - EIOPA
184
Lõige 3. Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja hindab, kas kahte või enamat ettevõtjat
juhitakse ühistel alustel ning need ettevõtjad ei asu samas lepinguriigis, konsulteerib
kindlustusgrupi järelevalve teostaja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.
Lõiked 4–8. Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja on kindlaks määranud, et kaks või enam
kindlustusandjat moodustavad kindlustusgruppi, tuleb sellele grupile määrata emaettevõtja, kes
vastutab ka kindlustusgrupi suhtes kohalduvatele nõuetele vastavuse eest. Alustuseks üritavad
ettevõtjad ise emaettevõtja määrata. Kui aga emaettevõtja määramine võib oluliselt takistada
kindlustusgrupi järelevalve teostamist (eelkõige kui emaettevõtja peakontori ei asu
kindlustusgrupi järelevalve teostajaga samas riigis), võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja
nõuda teie kindlustusandja määramist emaettevõtjaks.
Olukorras, kus ettevõtjad ei määra enda seast emaettevõtjat, teeb seda kindlustusgrupi
järelevalve teostaja ise, konsulteerides ka teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.
Lõikes 7 on ka kriteeriumid, mida peab arvesse võtma, et selgitada välja, milline
kindlustusandja on emaettevõtja. Näiteks tuleks vaadata kindlustusandjate tehniliste eraldiste
suuruseid, iga kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummat, aga ka seda, kui palju seotud
kindlustusandjaid on igal kindlustusandjal.
Kui üks kindlustusandja on määratud emaettevõtjaks, siis teisi kindlustusandjaid käsitatakse
tütarettevõtjatena.
Kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja määrab ise emaettevõtja, hindab ta iga aasta, kas see
otsus on jätkuvalt asjakohane. Kui ei ole enam asjakohane, määrab ta uue emaettevõtja, kes
vastutab kindlustusgrupi suhtes kohalduvatele nõuete täitmise eest.
Lõige 10. Kindlustusgrupi moodustamise korral annab kindlustusgrupi järelevalve teostaja
emaettevõtjale ja asjasse puutuvatele finantsjärelevalve asutustele teada, kuidas tema hinnangul
grupp moodustus.
KindlTS § 242 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi järelevalve teostaja
ülesandeid ja õigusi.
Uus lõige 11. Paragrahv 242 lõike 1 punkti 1 kohaselt on kindlustusgrupi järelevalve teostaja
üheks ülesandeks asjasse puutuva ja olulise teabe kogumise. Uue lõikega täpsustatakse, et tal
on õigus saada kindlustusgruppi kuuluva mistahes ettevõtja kohta teavet, mis on oluline
kindlustusgrupi järelevalve teostamiseks. Solventsus II direktiivi artikli 254 lõike 2 kohaselt
kohaldatakse artikli 35 lõikeid 1–5 mutatis mutandis ehk sisuliselt kõike, mis on seotud
järelevalveasutusele teabe esitamisega.
Lõigete 4 ja 5 muudatuste aluseks on kehtiva Solventsus II direktiivi artikli 258 lõige 1, mis
sätestab, millised järelevalveasutused peavad rakendama meetmeid, kui kindlustusgrupi nõuete
täitmine ei ole tagatud.
Kui FI on kindlustusgrupi järelevalve teostaja:
- valdusettevõtja asub Eestis – FI kui grupi järelevalveteostaja rakendab meetmeid (lõige 5);
- valdusettevõtja asub lepinguriigis – FI kui grupi järelevalve teostaja teavitab lepinguriigi
järelevalvet, kes rakendab meetmeid (lõige 4, sj on kustutatud viimane lause);
- kindlustusandja asub Eestis – FI kui riiklik järelevalveasutus rakendab meetmeid;
185
- kindlustusandja asub lepinguriigis – FI kui grupi järelevalve tõestaja teavitab lepinguriigi
järelevalvet, kes rakendab meetmeid (lisatud lõikesse 4 kindlustusandja).
Kui FI on riiklik järelevalveasutus ja grupi järelevalve teostaja asub teises lepinguriigis:
gruppi kuuluv valdusettevõtja või kindlustusandja asub Eestis – grupi järelevalve teostaja
teavitab FI-d, kes rakendab meetmeid (uus FIS säte § 477).
Lõike 6 muutmine. Kuna lõikest 4 on kustutatud FI ettekirjutuse tegemise võimalus, on ka
lõikest 6 kustutatud viide lõikele 4 ehk sunniraha kohaldamise säte pole asjakohane. Lisaks on
täpsustatud, et FI kooskõlastab võimalusel kõik meetmed (mitte ainult sunniraha määramise)
teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.
Lõige 7. Solventsus II direktiivi artikli 257 (sobivust ja nõuetele vastavust käsitlevad nõuded
isikute puhul, kes tegelikult juhivad kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat
või kes täidavad muid põhifunktsioone) kohaselt kohaldatakse direktiivi artiklit 42 mutatis
mutandis ehk ühtlasi kohaldub grupi tasandil nõue, et kui juhid või muid põhifunktsioone
täitvad isikud ei täida sobivusnõudeid, siis on järelevalveasutusel õigus nõuda nende
eemaldamist kõnealuselt ametikohalt.
Uus lõige 8 reguleerib kindlustusgrupi järelevalve teostaja õigust rakendada meetmeid, kui
kindlustusgrupp tugineb olulisel määral Solventsus II direktiivi artiklites 308c ja 308d osutatud
üleminekumeetmete kasutamisele viisil, mis moonutab kindlustusgrupi tegelikku solventsuse
positsiooni, isegi kui grupi SCRi täidetaks ilma üleminekumeetmeid kasutamata, on grupi
järelevalve teostajal õigus võtta asjakohaseid meetmeid, sealhulgas vähendada selliste
omavahendite summat, mis tulenevad üleminekumeetmete kasutamisest ja mida võib kasutada
grupi SCR täitmiseks.
KindlTS § 244 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupile lisakapitalinõude
määramist.
Lõike 2 muutmine. Kindlustusgrupi lisakapitalinõue määratakse vastavalt §-s 234 sätestatule
ehk samadel aluste, nagu see määratakse kindlustusandjale. Solventsus II direktiivi artikli 37
muudatuse kohaselt võib järelevalveasutus kindlustusandjale lisakapitalinõude määrata, kui
kindlustusandja kohaldab üht üleminekumeedet, kuid ta ei täidaks SCR-i ilma
üleminekumeetme kohaldamiseta ning ta ei ole esitanud järelevalveasutusele kas esialgset
järkjärgulise kohaldamise kava (nõutava tähtaja jooksul) või aastaaruannet. Sama
lisakapitalinõude määramise alust kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil ehk § 244 lõikesse
2 lisatakse viide § 234 uuele lõikele 11 (millega võetakse üle Solventsus II direktiivi artikli 37
muudatus).
KindlTS § 245 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet kindlustusgrupi riskide
kontsentreerumise korra.
Kindlustusgrupi riskide kontsentreerumine on kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate
varade ja kohustistega seotud riskidest tulenev kahju tekkimise oht, mis on piisavalt suur, et
ohustada kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsust ja likviidsust.
Lõike 3 muutmine. Lõike 2 kohaselt on kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja kohustatud vähemalt
kord aastas esitama kindlustusgrupi järelevalve teostajale aruande olulisest
riskikontsentratsioonist kindlustusgrupi kui terviku kohta. Selleks, et määratleda olulised
riskikontsentratsioonid, kehtestab kindlustusgrupi järelevalve teostaja koostöös asjasse
186
puutuvate järelevalveasutustega piirmäärad. Kui kehtiva sõnastuse kohaselt võetakse
piirmäärade määramisel aluseks SCR ja tehnilised eraldised või mõlemad, siis muudatuse
kohaselt võetakse lisaks nimetatule aluseks nõuetekohased omavahendid, muud asjakohased
kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed riskipõhised kriteeriumid või nende kombinatsioon.
KindlTS § 246 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupisiseseid tehinguid.
Lõike 1 muutmine. Tulenevalt Solventsus II direktiivi artikli 13 lõike 1 punkti 19
kindlustusgrupisisese tehingu definitsiooni muutmisest, viiakse lõige 1 vastavusse uue
definitsiooniga ehk mõeldud on kõiki tehinguid, mille puhul ka kolmanda riigi kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja (praegune määratlus hõlmab ainult
gruppi kuuluvaid kindlustusandjaid) sõltub oma kohustuste täitmisel otseselt või kaudselt
teisest temaga samasse kindlustusgruppi kuuluvast ettevõtjast või nimetatud kindlustusgruppi
kuuluva ettevõtjaga märkimisväärses seoses olevast füüsilisest või juriidilisest isikust.
Uus lõige 41 annab kindlustusgrupi järelevalve teostajale õiguse laiendada tehingute ulatust,
mille kohta tuleb talle aruanne esitada. Seda võib nõuda vaid väga põhjendatud juhul.
Uued lõiked 6 ja 7. Kriisi korral võib FI kindlustusgrupisisesed tehingud, sealhulgas
dividendide väljamaksed peatada või neid piirata üksnes juhul, kui sellised tehingud ohustavad
kindlustusgrupi või vähemalt ühe kindlusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsust või tema
likviidsuspositsiooni. Juhul, kui FI ei ole ise kindlustusgrupi järelevalve teostaja, konsulteerib
ta enne kindlustusgrupi järelevalve teostajaga, kui peatab või piirab tütarettevõtjast
kindlustusandja tehingud kindlustusgrupiga.
Uus lõige 8 on lõike 5 analoog, kuid kui lõige 5 reguleerib olukorda, kui kindlustusandjas
osalev ettevõtja on segakindlustusvaldusettevõtja, siis lõige 8 reguleerib, et kui Eesti
kindlustusandja emaettevõtja on § 891 lõike 1 punktis 1–5 või 6 nimetatud ettevõtja või
finantseerimisasutus, teostab FI üldist järelevalvet Eesti kindlustusandja, tema emaettevõtja ja
tema seotud ettevõtjate vaheliste tehingute üle.
KindlTS § 247 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustusgrupi juhtimissüsteemi ning selle
aluseks on Solventsus II direktiivi artikkel 245.
Paragrahvi pealkiri muudetakse kindlustusgrupi juhtimissüsteemiks, kuna sellesse lisanduvad
lisaks riskijuhtimissüsteemi ja sisekontrolli sätetele üldisemad juhtimissüsteemi sätted.
Lõike 1 muutmine. Lõikesse on lisatud täpsustus, et seaduses sätestatud juhtimissüsteemi
nõudeid kindlustusandja tasandil kohaldatakse ka kindlustusgrupi tasandil. Direktiivis „The
requirements set out in Title I, Chapter IV, Section 2 shall apply mutatis mutandis at the level of the group“.
Selleks, et oleks selgem, milliseid ettevõtjaid kindlustusgrupi juhtimissüsteem hõlmab, on
lõikesse 1 lisatud ka loetelu nendest ettevõtjatest.
Uus lõige 11. Grupi juhtiv ettevõtja peab tagama, et kindlustusgrupi juhtimiskord on toimiv ja
usaldusväärne. Selleks on selged reeglid, protsessid ja mehhanismid, mis tagavad, et grupi
tegevus on kooskõlas grupile kohalduvate reeglitega. Tagatud peab olema ka, et
organisatsioonistruktuur on selge ning tagatud on vastutusalade selge määratlus, läbipaistvus ja
järjepidevus, ülesannete lahusus kindlustusgrupi sees ning huvide konflikti vältimine ja
maandamine.
187
Uus lõige 12. Kindlustusgrupi tasandil tuleb arvesse võtta kõiki tegevusi, millega
kindlustusgrupp on seotud ehk lisaks kindlustustegevusega seotud tegevustele ka muid tegevusi
ning nendest tegevustest tulenevaid riske. Sama on, kui kohaldatakse riskide ja maksevõime
hindamist. Samuti tuleb arvesse võtta, kuidas sellised riskid on omavahel seoses/sõltuvuses.
Seega ei tohiks riskijuhtimissüsteem piirduda ainult kindlustusriskide hindamisega, vaid peab
hõlmama ka teisi grupi tegevusvaldkondi, mis võivad olla olulised (nt investeeringud,
finantsjuhtimine, tegevuste muud harud). Samuti tuleb arvestada, kuidas need tegevused
omavahel seotud on ja kuidas need võivad üksteist mõjutada, sest ühest tegevusest tingitud risk
võib mõjutada teisi tegevusi grupis.
Uus lõige 21. Grupi juhtiv ettevõtja peab pidevalt hindama ja jälgima oma tütarettevõtjate ja
seotud ettevõtjate tegevust, et tagada, et kõik tegevused on kooskõlas grupi üldiste
riskijuhtimise ja järelevalve nõuetega. Jälgimine peab olema vastavuses seotud ettevõtjate
tegevuse loomuse, ulatuse ja keerukusega. Kui seotud ettevõtjad tekitavad suuri või keerulisi
riske, peab ka nende jälgimine olema põhjalikum ja intensiivsem ning vastupidi.
Uus lõige 21 kohustab kehtestama kindlustusgrupi tasandil ka sise-eeskirjad ning tagama, et
gruppi kuuluvate ettevõtjate ja kindlustusgrupi sise-eeskirjad on omavahel kooskõlas.
Uute lõigetega 7 ja 8 võetakse üle Solventsus II direktiivi artikli 213b lõige 1, mis reguleerib
olukord, kui kohaldatakse kindlustusgrupi järelevalvet tulenevalt KindlTS § 239 lõike 1
punktist 2 ehk kui kindlustusandja emaettevõtja on kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja.
Sellise kindlustusgrupi korral peab kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
tagama, et kindlustusgrupi sisene korraldus ning ülesannete jaotus on piisav, et kindlustusgrupi
suhtes kohalduvad nõuded oleksid täidetud, ning tõhus tütarettevõtjate koordineerimiseks.
Kindlustusgrupi struktuur ei tohiks piirata ega takistada ka kindlustusgrupi üle järelevalve
teostamist.
Lõiked 7 ja 8 on seotud uue § 2473 lõigetega 1–4, mis reguleerivad järelevalvele õigusi, kui
grupp ei suuda tagada vastavust lõigetes 7 ja 8 sätestatud tingimustele.
KindlTS uus § 2471. Uues paragrahvis on sätestatud, kellel on lõplik vastutus kindlustusgrupi
suhtes kohalduvate nõuete täitmise tagamise eest.
Lõige 1. Lõplik vastutus kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmise tagamise eest on
sellise emaettevõtja juhatuse liikmetele, kes on kindlustusgrupi struktuuris n-ö viimane (lõplik)
emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja. Kui
kindlustusgrupi moodustavad ühtsetel alustel juhitavad kindlustusandjad, siis lõplik vastutus on
kindlustusandjal, kes on määratud emaettevõtjaks.
Lõige 2. Kindlustusgrupi tasandil määratakse ka vastutavad isikud, kes vastutavad muude
põhifunktsioonide täitmise eest. Nende tegevuse nõuetekohasuse eest vastutavad omakorda
lõikes 1 osutatud juhatuse liikmed.
Lõige 3 sätestab, et kui juhatuse liige või vastutav isik on lisaks ühe või mitme kindlustusandja
või seotud ettevõtja juhatuse liige või see isik vastutab muude põhifunktsioonide täitmise eest
mõnes neist ettevõtjatest, tagab osalev kindlustusandja, et sellise isiku ülesanded ning
kohustused on selgelt eraldatud kindlustusgrupi ja ettevõtja tasandil.
188
KindlTS uus § 2472. Likviidsusriski juhtimist ja järelevalvet kohaldatakse ka kindlustusgrupi
tasandil.
Lõiked 1 ja 2. Kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja peab koostama likviidsusriski juhtimise plaani
ning tagama selle asjakohasuse. Plaanis tuleb esitada likviidsusanalüüs lühikeses vaates, kuid
kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib nõuda ka plaani keskmises ja pikaajalises vaates.
Lõige 3. Kindlustusandja suhtes kohalduvaid likviidsusriski juhtimise sätteid kohaldatakse ka
kindlustusgrupi tasandil.
Lõike 4 kohaselt kohaldatakse KindlTS §-des 2351–2353 sätestatut mh osaleva kindlustusandja,
kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja tasandil.
KindlTS uus § 2473. Uus paragrahv reguleerib järelevalve õigusi, kui esinevad asjaolud, mis
takistavad kindlustusgrupi järelevalve teostamist.
Lõiked 1–4 on seotud § 247 lõigetes 7 ja 8 sätestatud tingimustega. Kui
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei suuda tagada kindlustusgrupisisese
korralduse ja ülesannete jaotuse piisavust, võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja nõuda nii
grupisisese korralduse kui ka ülesannete jaotamise muutmist.
Kui kindlustusgrupi struktuur piirab või takistab kindlustusgrupi üle järelevalve teostamist,
rakendab kindlustusgrupi järelevalve teostaja kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja suhtes järelevalvelisi meetmed, et tagada või taastada
kindlustusgrupi järelevalve järjepidevus ja terviklikkus ning see, et kindlustusgrupp täidaks
tema suhtes kohalduvaid nõudeid. Näiteks võib erandjuhul nõuda ka grupi struktuuri muutmist,
et seeläbi parandada kindlustusgrupi järelevalvet, kuid enne, kui kindlustusgrupi järelevalve
teostaja seda nõuab, peab ta konsulteerima ka EIOPA ja teiste asjasse puutuvate
finantsjärelevalve asutustega. Samuti tuleb kindlustusvaldusettevõtjale või
segafinantsvaldusettevõtjale esitada põhjendused, miks grupi struktuuri muutmine on vajalik.
Lõiked 5 ja 6 reguleerivad järelevalveõigusi, mida kindlustusgrupi järelevalve teostajal on
õigus rakendada, et tagada ja asjakohasel juhul taastada kindlustusgrupi järelevalve
järjepidevus ja terviklikkus ning seaduses sätestatud nõuete täitmine.
Lõike 6 punkti 1 kohaselt võib nõuda tütarettevõtjast kindlustusandja aktsiate või osadega
kaasneva hääleõiguse teostamise peatamist. See võib osutada vajalikuks, kui on vajalik sundida
ettevõtjat täitma kohalduvaid nõudeid. Samuti, kui tütarettevõtja juhtkond teeb ebasobivaid või
ebaausaid otsuseid, mis ohustavad kogu grupi stabiilsust ehk hääleõiguste peatamine võib
aidata takistada otsuste tegemist, mis võivad kahjustada emaettevõtja huve või grupi
terviklikkust.
Punkt 2. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib teha ettekirjutuse või määrata rahalise
karistuse.
Punkt 3. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib anda ka suuniseid, et tütarettevõtjast
kindlustusandja osalus kantakse üle kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
aktsionäridele või osanikele.
Punkti 4 kohaselt võib nõuda, et teine kindlustusvaldusettevõtja, segafinantsvaldusettevõtja või
kindlustusandja määrataks vastutavaks kindlustusgrupi suhtes kohalduvate nõuete täitmise eest.
189
Punkt 5 lubab piirata või keelata dividendide jaotamise või intressimaksete tegemist.
Punkt 6. Kindlustusgrupi järelevalve teostaja võib nõuda ka, et kindlustusvaldusettevõtja või
segafinantsvaldusettevõtja võõrandaks osaluse või vähendaks seda kindlustusandjas või seotud
ettevõtjas.
Punkti 7 kohaselt võib nõuda ka kava koostamist, mis sisaldaks teavet selle kohta, kuidas
võimalikult kiiresti nõuetele vastavus taastada.
Lõige 7. Enne, kui kindlustusgrupi järelevalve teostaja rakendab mõnda eelmises lõikes
sätestatud õigust, mis mõjutab rohkema kui ühe lepinguriigi ettevõtjaid, konsulteerib ta EIOPA
ja teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.
Lõiked 8–10 reguleerivad olukorda, kui esinevad kindlustusgrupi järelevalvet takistavad
asjaolud, kui tegemist on kindlustusgrupiga, kuhu kuuluvad § 7 lõike 2 punktis 3 nimetatud
isikud (äriühingud või muud juriidilised isikud, kes on ühtse juhtimise all sõlmitud lepingu,
asutamislepingu või põhikirja sätete kohaselt või kelle juhtimisorganite koosseisu enamuse
moodustavad konsolideeritud majandusaasta aruande kinnitamiseni samad isikud) ja nende
seotud ettevõtjad või § 2391 lõike 1 punktis 2 nimetatud ettevõtjad (ühel ettevõtjal on valitsev
mõju teise ettevõtja üle).
Juhul, kui sellise kindlustusgrupi struktuur piirab või takistab kindlustusgrupi tõhusat
järelevalvet või seaduses sätestatud nõuete täitmist, rakendab kindlustusgrupi järelevalve
teostaja kindlustusgrupi suhtes meetmeid, et tagada või taastada kindlustusgrupi järelevalve
järjepidevus ja terviklikkus ning vastavus nõuetele. Näiteks võib nõuda
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis või sellise
ettevõtja asutamist lepinguriigis, kellel on keskse koordineerimise kaudu tegelik valitsev mõju
kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate otsuste, sealhulgas finantsotsuste üle. Sellisel
juhul vastutab asutatud ettevõtja vastavuses eest seaduses sätestatud nõuetele.
KindlTS § 248 muutmine. Paragrahv reguleerib järelevalvet kolmandas riigis asuva
tütarettevõtja üle. Sätete kohaldamisel on oluline, kas kolmanda riigi järelevalvekord on
samaväärne liidu kindlustusgrupi järelevalvega.
Seaduse täiendamine uue jaotisega. Kuna seadusesse lisandub uus § 2481, mis on seotud
samuti kindlustusgrupi järelevalvega kolmandas riigis asuva ettevõtja tütarettevõtja üle, on
otsustatud käsitleda seda teemat eraldi jaotises.
Lõike 7 muutmine. Kui kolmanda riigi finantsjärelevalve kord ei ole kindlustusgrupi tasandil
samaväärne, kohaldatakse kindlustusandja suhtes, kelle emaettevõtja on kolmanda riigi
kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, kas KindlTS-is
kindlustusgrupile sätestatut või muid järelevalve viise, mis tagavad kindlustusgruppi kuuluva
kindlustusandja tegevuse üle kindlustusgrupi tasandil järelevalve eesmärkidele vastava
järelevalve. Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt võib FI näiteks nõuda kindlustusvaldusettevõtja
või segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis, siis käesoleva eelnõuga lisatakse
seadusesse uus § 2481, milles täpsustatakse, milliseid viise on võimalik rakendada, et tagada
järelevalve eesmärkidele vastav järelevalve.
Lõike 8 muutmine. Kuna võimalikud järelevalve viisid loetletakse §-s 2481, kustutatakse lõikest
8 seni kehtinud õigus nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja asutamist.
190
Lõikes 9 täpsustatakse, et rakendatavad järelevalve viisid peavad olema põhjendatud ja
dokumenteeritud ning nende kasutamisest tuleb lisaks teistele finantsjärelevalve asutusele ja
komisjonile teavitada ka EIOPA-t.
KindlTS uus § 2481. Uus paragrahv täpsustab §-s 248 sätestatud järelevalve eesmärke ja
kasutatavaid järelevalve viise.
Nimelt ei ole need viisid kehtivas õiguses selgelt sätestatud ja eesmärgid, mida nende viiside
kasutamisega tuleks saavutada, on ebaselged. Eelkõige peaksid need viisid tagama ühesuguse
kaitsetaseme kõigile kindlustusvõtjatele kindlustusandjate juures, kelle peakontor asub liidus,
olenemata selle grupi kõrgeima tasandi emaettevõtja peakontori asukohast, mille alla sellised
kindlustusandjad kuuluvad.
Lõige 1. Kasutatavad järelevalve viisid peavad võimaldama saavutada kindlustusgrupi
järelevalve eesmärke, mis hõlmavad vähemalt punktides 1 ja 2 sätestatut.
Punkt 1. Emaettevõtja või kindlustusgrupi ettevõtjad peavad tagama oma kapitali ja
omavahendite õiguspärasuse ning vältima kapitali kunstlikku loomist grupi sees, kus see on
rahastatud võlaväärtpaberitest või muudest finantsinstrumentidest, mis ei kvalifitseeru
omavahenditeks vastavalt kehtivatele regulatsioonidele.
Punkt 2. Eesmärk hoida kindlustusgrupi ja -alagrupi riskid kontrolli all, vältides, et väljastpoolt
liitu või mitte-reguleeritud ettevõtetest pärinevad riskid leviksid kogu gruppi, sealhulgas selle
alla kuuluvatesse kindlustusandjatesse.
Lõige 2. Paragrahv § 248 lõike 7 punkti 2 kohaselt on kolmanda riigi järelevalvekorra
samaväärsuse puudumisel üheks mooduseks järelevalve viisi kohaldamine. Punktis 2 on
osutatud § 2481 lõikele 2, milles on loetelu võimalikest järelevalve viisidest. FI võib kohaldada
ühte või mitut järelevalve viisi.
Punkti 1 kohaselt võib määrata kindlustusandja, kes vastutab kindlustusgrupi suhtes
kohalduvate nõuete täitmise eest, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole
lepinguriigis ühist emaettevõtjat.
Punkti 2 kohaselt võib nõuda kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja
asutamist lepinguriigis, kui kindlustusgruppi kuuluvatel kindlustusandjatel ei ole lepinguriigis
ühist emaettevõtjat, ning käesoleva seaduse 3. peatüki 7. jao ja käesolevas jaotise kohaldamist
kindlustusgruppi kuuluvate kindlustusandjate suhtes, keda nimetatud kindlustusvaldusettevõtja
või segafinantsvaldusettevõtja juhib.
Punkt 3. Lisaks võib nõuda, et liidu tasandi lõplik ettevõtja oleks sõltumatu kolmanda riigi
kõrgema taseme juhtivast ettevõtjast. Eesmärk on mh tagab, et EL-i sees tegutsevad ettevõtted
ei oleks täielikult kontrollitud kolmandates riikides asuvate emaettevõtete poolt.
Punkti 4 eesmärk on kaitsta EL-is tegutsevate kindlustusandjate finantsseisundit ja solventsust,
piirates või jälgides tehinguid EL-i ja kolmandate riikide vahel, kui need võivad tekitada
finantsriske.
191
Punkt 5. Üheks järelevalve viisiks on nõuda kolmanda riigi emaettevõtjalt teavet tema
finantsseisundi ja solventsuse ning riskiprofiili ja riskitaluvuspiiri kohta. Kui see on asjakohane,
siis võib nõuda ettevõtjalt ka aruandeid, mis nad esitavad oma juhtkonnale.
Punkt 6. Üks järelevalve viis on sõnastatud eraldi lõigus, kuna normitehniliselt ei sobitunud see
lõike 2 loetellu.
Lõige 3. Jätkuvalt on tegemist olukorraga, kus lõplik emaettevõtja asub kolmandas riigis, kuid
kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad moodustavad alakindlustusgrupi, mille
emaettevõtja asub lepinguriigis. FI võib rakendada täiendavaid meetmeid sellise
alakindlustusgrupi suhtes, kui eesmärgiks on riskide levimise ohu piiramine.
Lõige 4 on jätk lõike 2 punktile 4 seoses tehingutega, mis ohustavad või võivad ohustada
kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja finantsseisundit ja solventsust. Kui kindlustusgrupi
järelevalve teostaja liidus ei ole selle liikmesriigi järelevalveasutus, kus asub seotud
kindlustusandja peakontor, teavitab kindlustusgrupi järelevalve teostaja liidus kõnealuseid
järelevalveasutusi oma järeldustest, et võimaldada neil võtta asjakohaseid meetmeid.
KindlTS uus § 2571. Seadust täiendatakse uue väärteokooseisuga seoses § 242 lõikes 5 või §
247 lõikes 7 või 8 sätestatud nõuete rikkumisega. Kui kindlustusgruppi kuuluv Eesti
kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja ei taga seaduses sätestatud nõuete
täitmist, karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni kahekordses väärteo
tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas. Sama teo eest, kui selle on
toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni viis miljonit eurot või kuni
kahekordses väärteo tulemusel teenitud kasule või ära hoitud kahjule vastavas summas või kuni
viis protsenti juriidilise isiku või tema konsolideerimisgrupi konsolideeritud käibest.
Solventsus II direktiivi 258 lõike 2b punkti b kohaselt tagavad liikmesriigid, et sama artikli
lõigete 1 ja 2a kohaldamisel hõlmavad kindlustusvaldusettevõtjate ja
segafinantsvaldusettevõtjate suhtes rakendatavad järelevalvemeetmed mh ettekirjutuse
tegemist või sanktsioonide või trahvide määramist kindlustusvaldusettevõtjatele,
segafinantsvaldusettevõtjatele või nende juhtidele. Direktiivis pole trahvude suurust
täpsustatud, mistõttu on piirmäärade määramisel võetud aluseks kindlustussektoris kohalduvad
määrad.
KindlTS 267 muutmine. Paragrahvis on sätestatud kaks üleminekumeedet tehniliste eraldiste
hindamisel – üleminekaja kohandus ja üleminekuaja mahaarvamine.
Esimene meede on seotud parima hinnangu arvutamisel kasutatava intressimäära
kohandamisega ja teine meede on seotud tehniliste eraldiste määramisel mahaarvamise
rakendamisega. Mõlema meetme rakendamiseks on vajalik järelevalveasutuse nõusolek. Kuna
meetmete rakendamise periood on 2032. aastani, siis käesolevate muudatustega kitsendatakse
nõusoleku saamise tingimusi.
Uued lõiked 11 ja 71. Alates käesoleva seaduse jõustumisest annab FI nõusoleku meetmete
rakendamiseks üksnes juhul, kui nõusoleku taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul on
kindlustusandja saanud loa sellise kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes
rakendas üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekuaja kohandust või üleminekuaja
mahaarvamist.
192
KindlTS uus § 2671. Uue paragrahviga nähakse ette leevendus neile, kes aasta enne käesoleva
seaduse jõustumist rakendasid volatiilsuse kohandamist. Sellisel juhul ei pea nad volatiilsuse
kohandamise kasutamiseks uuesti nõusolekut taotlema, kuid sellegi poolest peavad nad vastama
§ 47 lõikes 2 sätestatud tingimustele.
KindlTS uus § 2672. FI nõusolekul võib kindlustusandja kohaldada järkjärgulise kohaldamise
mehhanismi.
Kindlustusandja võib valida parameetrid, mis määravad forvardiintressimäärade lähenemise
kiiruse UFR-ile (convergence parameter) nii, et muudatuste jõustumise seisuga on riskivaba
intressikõver piisavalt sarnane riskivaba intressikõveraga, mille kindlaksmääramisel lähtuti
ekstrapoleerimise eelmisest regulatsioonist. Iga kalendriaasta alguses vähendab
kindlustusandja parameetreid lineaarselt nii, et ekstrapoleerimise lõplikke parameetreid
kohaldatakse alates 2032. aasta 1. jaanuarist ehk alates 20%-st 1. jaanuaril 2027, kuni see jõuab
11%-ni 1. jaanuaril 2032 (vt Solventsus II määruse ettepanekut lk 31).
KindlTS § 268 muutmine. Paragrahvis on reguleeritud olukord, kui kindlustusandja rakendab
mõnda üleminekumeedet (kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu
arvutamisel üleminekuaja kohandus või tehniliste eraldiste arvutamisel üleminekuaja
mahaarvamine), kuid ta ei oleks suuteline täitma SCR-i, kui ta vastavat meedet ei rakendaks.
Sellisel juhul ta peab võtma vajalikud meetmed, mis tagavad SCR täitmise üleminekuperioodi
lõpuks. Kindlustusandja peab koostama omavahendite kaasamise või riskiprofiili vähendamise
kava ning igal aastal esitama FI-le ülevaate rakendatavatest meetmetest ja tehtud
edusammudest.
Lõike 1 muutmine. Võrreldes kehtiva seadusega kohaldub paragrahvis sätestatu ka juhul, kui
kindlustusandja rakendab §-s 2671 sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi või § 271
lõikes 11 sätestatud intressiriski kapitalinõude muudatuste järkjärgulist rakendamist.
Lõike 6 muutmine. Kuna lõike 1 ulatus laieneb, on selguse huvides lõikesse 6 lisatud viide
lõikele 1 ehk FI keelab mistahes lõikes 1 sätestatud meetme rakendamise, kui kindlustusandja
esitatud ülevaatest nähtub, et kindlustusandja ei ole suuteline üleminekuperioodi lõpuks täitma
SCR-i.
KindlTS § 271 muutmine. Paragrahv reguleerib üleminekumeetmeid SCR arvutamisel ja SCR
täitmisel.
Lõike 2 muutmine. Standardvalemi kohaselt turu kontsentratsiooniriski ja hinnavaheriski
alammoodulite arvutamisel kasutatavad standardparameetrid on seoses liikmesriikide
keskvalitsuste või keskpankade vastu olevate nõuetega, mis tekkisid enne 1. jaanuari 2023 ning
on nomineeritud ja väljastatud liikmesriigi valuutas, samad, mida kohaldataks selliste nõuete
suhtes, mis on nomineeritud ja väljastatud nende valuutas.
Uus lõige 11. Solventsus II direktiivi artikli 111 lõikes 2a on sätestatud, et kui komisjon võtab
käesoleva artikli lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt vastu käesolevat direktiivi täiendavad
delegeeritud õigusaktid, et täpsustada meetodeid, eeldusi ja standardparameetreid, mida tuleb
kasutada artikli 105 lõike 5 teise lõigu punktis a osutatud intressiriski alammooduli
arvutamiseks eesmärgiga parandada kapitalinõuete tundlikkust kooskõlas intressimäärade
arenguga, võib sellised intressiriski alammooduli muudatused teha järk-järgult kuni viieaastase
193
üleminekuperioodi jooksul. Selline järkjärguline muudatuste tegemine on kohustuslik ja seda
nõutakse kõigilt kindlustus- ja edasikindlustusandjatelt.
Seega, kui komisjon näeb ette muudatuste järkjärgulise rakendamise, on see kindlustusandjatele
kohustuslik.
KindlTS § 272 muutmine. Paragrahvis on reguleeritud üleminekusätted kindlustusgruppide
puhul.
Lõike 1 muutmine. Kuna § 271 lõiked 3–5 muutuvad kehtetuks, tuleb teha viiteparandus ka
käesolevas lõikes.
KindlTS § 273 kehtetuks tunnistamine. Paragrahvi aluseks olnud sätted Solventsus II
direktiivi artikli 308b lõigetes 5–8 on tunnistatud kehtetuks. Aruannete esitamise tähtajad on
sätestatud eelnõu kohaselt §-s 1231. Aruannete esitamise tähtaegade kehtetuks tunnistamine ei
avalda tagasiulatuvat mõju, sest need tähtajad on juba möödunud ning nende alusel esitatud
aruanded jäävad kehtima. Samuti ei ole nende sätete rikkumise eest enam võimalik karistust
määrata, kuna potentsiaalse rikkumise toimepanemisest oleks möödunud liialt palju aega ning
vastutus on aegunud.
KindlTS uus § 2741. Uus paragrahv sätestab üleminekusätted seoses proportsionaalsuse
meetmete rakendamiseks õiguse ja nõusoleku saamisega. Samuti juhuks, kui enne Solventsus
II direktiivi jõustumist (mis oli 29. jaanuar 2025. a) rakendati mõnda proportsionaalsuse meedet
(näiteks põhifunktsiooni kumuleerimine ja ettevaatliku deterministliku hindamise kasutamine)
nimetatud kuupäeval kehtiva õiguse kohaselt.
Lõiked 1 ja 2. Kuna seadusemuudatuste jõustumise esimestel kuudel võib FI koormus tõusta
seoses proportsionaalsuse meetmete rakendamise õiguse ja nõusoleku hindamisega,
pikendatakse hindamiseks ette nähtud tähtaega kahelt kuult neljale kuule.
Lõige 3. Kui kindlustusandja rakendas 2025. aasta 28. jaanuari seisuga mõnda
proportsionaalsuse meedet, võib ta jätkata meetme rakendamist nelja majandusaasta jooksul
viidatud kuupäevast arvates, ilma et talle kohalduks §-des 422–425 sätestatud nõuded ehk
meetme rakendamise õiguse või nõusoleku saamise nõuded.
Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises
märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama
paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt.
Kuna Solventsus II direktiiviga muudetakse direktiivi 2009/138/EÜ, täiendatakse KindlTS
normitehnilist märkust viitega Solventsus II direktiivile.
3.6. Liikluskindlustuse seaduse muutmine (eelnõu § 90)
LKindlTS § 69 muutmine. Paragrahv reguleerib halduslepingu sõlmimist.
Lõike 1 uus punkt 31. Muudatus on seotud KindlTS § 153 uue lõike 41 ja LKindlTS uue §-ga
714, mis reguleerivad kindlustusandja erirežiimi korral liikluskindlustuse portfelli üleandmist
LKFi-le ja kriisilahenduse korral LKF-ile sildkindlustusandja ülesanded ja kohustused.
194
Halduslepingus lepitakse muu hulgas kokku poolte õigused ja kohustused §-s 714 sätestatud
juhul ja korras kahju hüvitamisega seotud ülesannete täitmiseks ehk kui fondile antakse
kindlustusandja erirežiimi (sh kriisilahenduse) korral liikluskindlustuse kindlustusportfell.
Uue lõike 4 kohaselt peab FI kooskõlastama fondi põhikirja sätted, et erirežiimi (sh
kriisilahenduse) korral saaks fondile üle anda liikluskindlustuse kindlustusportfelli ja
sildkindlustusandja ülesanded.
LKindlTS § 71 muutmine. Paragrahv reguleerib kindlustustegevust puudutavate nõuete
kohaldamist fondile.
Lõikes 1 on toodud ammendav loetelu KindlTS sätetest, mis kohalduvad fondile. Fond ei ole
kindlustusandja kindlustustegevuse seaduse tähenduses, kuid teatud piiratud ulatuses ta siiski
kindlustustegevusega tegeleb, sõlmides nn piirikindlustuslepinguid LKindlTS § 13 lg 4 alusel
ning korraldades automaatset liikluskindlustust LKindlTS 5. peatüki alusel. Lõikes 1 tehakse
mh viide KindlTS § 96 lõigetele 1 ja 7. Vastav paragrahv reguleerib üldpõhimõtteid
kindlustusandjate juhtimissüsteemi korraldamisel. Eelnõuga täiendatakse fondile kohalduvate
§ 96 lõigete loetelu ka lõikega 2. Seega peab sarnaselt kindlustusandjatega olema fondi
juhtimissüsteem üles ehitatud selliselt, et oleks tagatud struktuuri läbipaistvus, ülesannete
asjakohane lahusus ja vastutusalade selge jaotus. Samuti peab juhtimissüsteem toetama
efektiivset infovahetust.
Lõikes 1 täpsustatakse ka viidet KindlTS §-le 129, mis reguleerib audiitorkontrolli. Kuna
eelnõuga seda paragrahvi täiendatakse uute lõigetega ja mitmeid olemasolevaid lõikeid
muudetakse, siis on kohane ka täpsustada, milliseid audiitorkontrolli puudutavaid sätteid
fondile kohaldatakse.
Lõige 3 reguleerib fondi sise-eeskirju ning selle lõike esimeses lauses sätestatakse teemade
ring, mis kindlasti peab eeskirjades reguleeritud olema. Seda loetelu täiendatakse huvide
konfliktide juhtimise ja vältimise teemaga. Seaduse kohaselt on fondi liikmeteks kõik Eestis
liikluskindlustust pakkuvad kindlustusandjad. Fond täidab seadusest ja riigiga sõlmitud
halduslepingust tulenevalt mitmeid ülesandeid liikluskindlustuse süsteemi korraldamisel ja
arendamisel. Seega on oluline, et fond oleks kaardistanud võimalikud huvide konfliktide
olukorrad ning rakendanud meetmeid, kuidas neid konflikte juhtida ja vältida.
Kuna fond on kindlustuse tagamise skeem KKELS tähenduses ning talle kohalduvad KKELS
rakendamisega seotud ametisaladuse hoidmise nõuded, lisatakse lõikesse 3 ka viide KKELS §-
le 67 ehk fondi sise-eeskirjaga peab olema kehtestatud ka konfidentsiaalsuse nõuetele vastamise
kord.
Lõikesse 5 lisatakse viide seaduse uuele § 714 ehk FI teostab järelevalvet mh uues paragrahvis
sätestatu üle.
LKindlTS uus § 714. IRRD direktiivi artikli 34 kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et
sildettevõtja ülesanded ja õigused antakse asjakohasele kindlustuse tagamise skeemile. Tagades
kindlustusvõtjate huvid, kindlustussuhete järjepidevuse, nõuete lahendamise ja direktiivi
eesmärkide jätkuva nõuetekohase täitmise, võivad liikmesriigid ette näha, et sellisele
kindlustuse tagamise skeemile antakse üle ühe või mitme kriisilahenduses oleva
kindlustusandja emiteeritud aktsiad, osad või muud omandiõiguse instrumendid või ühe või
mitme kriisilahendusmenetluses oleva kindlustus- või edasikindlustusandja kogu vara või kõik
õigused või kohustised või osa neist.
195
Lõige 1 reguleerib kindlustusandja kriisilahenduse korral fondile sildkindlustusandja
ülesannete määramist. Tegemist on kriisilahendusasutuse õiguse mitte kohustusega ning selle
otsustamisel on määravaks, kas kindlustusvõtjate huvid on kaitstud, kindlustuslepingute
jätkuvus tagatud ja kahjunõuded hüvitatavad.
Lõige 2. Liikluskindlustuse kindlustusportfelli võib fondile üle anda:
- KindlTS § 153 uue lõike 41 alusel n-ö klassikalise erirežiimi korral (st kriisilahendust
algatamata);
- käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt, kui kindlustusandja suhtes on algatatud
kriisilahendus ning FI kriisilahendusüksus on fondile määranud sildikindlustusandja
ülesanded.
Üle antakse liikluskindlustuse lepingute portfell koos sellele vastavate õiguste ja kohustistega.
Lõige 3. Portfelli vastuvõtjana on fondi kohustuseks tagada, et kindlustuslepingutes tulenevad
kohustused on täidetud, sealhulgas kahjustatud isikutele tekitatud kahju hüvitatud.
Lõige 4. Fondil ei ole õigus sõlmida uusi kindlustuslepinguid ega muuta kehtivaid
kindlustuslepinguid. Fondi eesmärk ei ole hakata klassikaliseks kindlustusandjaks, kes sõlmib
ka uusi lepinguid. Eesmärk on tagada, et kindlustusandja raskuste korral on kahjustatud isikute
huvid kaitstud kahjude väljamaksete tegemise näol.
Lõikega 5 nähakse ette vara, õiguste ja kohustuste eraldatud fondi muust varast, õigustest ja
kohustistest.
Lõige 6. Fond tagab liikluskindlustuse kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmise,
sealjuures seaduses sätestatud juhtudel ja korras kahjustatud isikule tekitatud kahju hüvitamise,
kuid kui ülevõetud varast ei piisa ülevõetud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste
täitmiseks, võib fond kasutada omavahendeid, mis on kogutud Eestis väljastatud tegevusloaga
kindlustusandjate maksejõuetuse riski katteks.
Lõike 7 eesmärk on tagada, et kindlustusvõtjad ja kahjustatud isikud on teadlikud, et nende
sõlmitud liikluskindlustuslepingute täitmine on edaspidi fondi kohustus ja nõudeõiguse korral
tuleks fondi poole pöörduda.
3.7. Raamatupidamisseaduse muutmine (eelnõu § 91)
RPS § 62 muutmine. Direktiivi 2013/34/EU artikli 19a lõige 6 annab leevenduse teatud
finantssektori ettevõtjatele, kes ei pea täismahus kestlikkusaruannet koostama. Selliste
ettevõtjate hulka lisatakse ka väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad. Praktikas on
vähetõenäoline (vähemalt Eesti vaates), et kindlustusandja, kes on raamatupidamisseaduse
tähenduses suurettevõtja, on ühtlasi kindlustustegevuse seaduse tähenduses väike ja
mittekeerukas kindlustusandja.
2013/34/EU artikli 19a lõige 6 on üle võetud raamatupidamisseaduse § 62 lõigetega 21 ja 22.
RPS § 62 lõike 21 kohaselt rakendatakse kestlikkusaruande esitamise kohustust väikese ja
mittekeeruka kindlustusandja aruandeperioodidele, mis algavad 2028. aasta 1. jaanuaril või
hiljem.
Kuna lõikest 22 võib järeldada, et lõikes 21 osutatud ettevõtjad peavad aruande koostama
lähtuvalt kahest standardist, kustutakse käesoleva eelnõuga viide § 3 punktile 91 ehk täismahus
196
aruandluse standardile ehk lõikes 21 osutatud ettevõtjad peavad lähtuma § 3 punktis nimetatud
92 standardist (Euroopa VKE kestlikkusaruandluse standard – Euroopa Liidu
kestlikkusaruandluse standardid VKE jaoks (ESRS for SME – European Sustainability Reporting
Standards for small and medium-sized undertakings), mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2013/34/EL artikli 29c lõike 1 alusel).
3.8. Tagatisfondi seaduse muutmine (eelnõu § 92)
IRRD direktiivi artikkel 81 reguleerib rahastute moodustamist. Iga liikmesriik on kohustatud
looma ühe või mitu rahastut tagamaks, et kriisilahendusasutuse käsutuses on piisavad rahalised
vahendid, mis kogutakse selles liikmesriigis:
- tegevusloa saanud kindlustusandjatelt ning
- asutatud kolmandate riikide kindlustusandjate liidu filiaalidelt.
Direktiivi kohaselt võib vahendeid koguda:
- jooksvate osamaksete kaudu või
- tagantjärele makstavate osamaksete kaudu või
- nende osamaksete kombinatsiooni kaudu.
Vahendeid kogutakse, et:
- katta vähemalt IRRD direktiivi artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine
aktsionäridele, kindlustusvõtjatele, soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele
võlausaldajatele;
- liikmesriigi valikul kasutada vahendeid muude kulude katmiseks, kui rahastute kasutamine
on vajalik kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks.
Sel eesmärgil luuakse Tagatisfondi juurde eraldi osafond – kindlustusandjate kriisilahenduse
osafond. Seaduseelnõus on võetud lähenemine, et rahalisi vahendeid kogutakse tagantjärele
makstavate osamaksete kaudu.
TFS § 2 muutmine. Paragrahv reguleerib Tagatisfondi eesmärke ja eesmärkide saavutamise
vahendeid, milleks on mh kriisilahenduse jaoks rahaliste vahendite kogumine.
Lõike 1 muutmine. Uue kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi lisandumise tõttu ei ole
lõikes 1 asjakohane osutuda ainult pensionilepingute kindlustusvõtjate vahendite kaitsele.
Lisaks, kuna osafondi vahendite kasutamise eesmärgiks on ka kriisilahendusmeetme
rakendamise järgselt asjakohasel juhul aktsionäridele, võlausaldajatele jne hüvitise maksmine,
lisatakse vastav täpsustus ka lõikesse 1.
Lõike 2 punkti 1 muutmine. Kehtiva sätte kohaselt kogub Tagatisfond osamakseid vaid
pensionilepinguid sõlmivatelt kindlustusandjatelt. Kuna Tagatisfondi juurde moodustatakse
uus osafond, kuhu teevad osamakseid kõik Eesti kindlustusandjad ja siin asutatud kolmanda
riigi filiaalid, on ka punkti 1 sõnastust muudetud.
Lõike 2 punktide 41 ja 42 muutmine. Kuna kindlustusandja on uue osafondi moodustamise tõttu
laiema tähendusega (ei piirdu ainult pensionilepinguid sõlmiva kindlustusandjaga), on punktis
41 täpsustatud, et Tagatisfond toetab kindlustusandja pensionilepingute kindlustusportfelli
üleandmist teisele pensionilepinguid sõlmivale kindlustusandjale.
Punkti 42 muudatusega täpsustatakse, et vahendeid kogutakse ka hüvitise maksmiseks.
197
TFS § 4 muutmine. Paragrahv reguleerib, milliseid osafonde Tagatisfond haldab.
Lõike 1 uus punkt 6. Uus Tagatisfondi juurde moodustatav osafond on kindlustusandjate
kriisilahenduse osafond.
Lõike 5 muutmine. Kuna kindlustusandjal on uue osafondi moodustamisega laiem tähendus (ei
piirdu ainult pensionilepinguid sõlmiva kindlustusandjaga), on lõikes 5 täpsustatud,
pensionilepingute osafond moodustatakse pensionilepinguid sõlmivate kindlustusandjate
osamaksetest.
Uus lõige 7. Uus kindlustusandjate kriisilahenduse osafond moodustatakse kindlustusandjate
osamaksetest ning selle arvel rahastatakse kindlustusandjate kriisilahenduse korral
kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja kohustiste üleandmise toetamist ning asjakohasel
juhul hüvitise maksmist.
TFS § 5 lõike 1 muutmine. Uue osafondi nimeks on „kindlustusandjate kriisilahenduse
osafond“.
TFS § 6 muutmine. Paragrahv reguleerib Tagatisfondi nõukogu pädevust.
Lõike 2 täiendamine uue punktiga 122. Muudatuse kohaselt otsustab nõukogu ka
kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi suuruse ja tagantjärele makstavate osamaksete
kogumise – st osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad.
TFS uus peatükk 53 reguleerib kindlustusandjate kriisilahendi osafondi rahastamist ja
vahendite kasutamist.
TFS uus § 7326. Paragrahv reguleerib kindlustusandjate kriisilahenduse rahastamise ulatust ja
osafondi vahendite kasutamist.
Lõige 1. IRRD direktiivi artikli 81 kohaselt kasutatakse rahastut selleks, et katta vähemalt
artikli 57 kohaselt vahe ulatuses hüvitise maksmine ettevõtja omanikele, kindlustusvõtjatele,
soodustatud isikutele, nõude esitajatele või muudele võlausaldajatele. Seda saab teha vaid juhul,
kui sõltumatu hindamise tulemusel on selgunud, et nimetatud isikud on kandnud suuremat
kahju, kui nad oleks kandnud tavalise maksejõuetusmenetluse korral (punkt 1). Punkti 2
kohaselt võib kasutada osafondi vahendeid kriisilahenduses oleva kindlustusandja vara ja
kohustiste üleandmise toetamiseks ja garantii andmiseks.
Kriisilahendusasutuse garantii on kaitsemeede vastuvõtjale, et ta võtaks kriisis kindlustusandja
portfelli üle. See tähendab, et kui hiljem ilmnevad ootamatud kahjud või vara puudujäägid,
katab kriisilahendusasutus need kokkulepitud ulatuses. Ilma garantiita ei pruugi keegi kriisis
kindlustusandja portfelli üle võtta, kuna riskid on liiga suured. Osafondiga toetatakse vara ja
kohustuste üleandmist nii, et fond võib rahaliselt kompenseerida vara ja kohustuste vahe või
teha lisatoetuse, et vastuvõtja oleks valmis kriisis kindlustusandja portfelli üle võtma. Garantii
andmine võib teoreetiliselt maksta null eurot (kui seda ei realiseerita) või kuni kümneid
miljoneid eurosid. Tavaliselt hinnatakse garantiimahtu nii, et see kataks kõige tõenäolisemad
bilansikõikumised (nt 5–10% üleantavast portfellist).
Lõike 2 kohaselt on osafondi vahendite kasutamiseks otsuse tegemine FI pädevuses. Otsuse
tegemisel arvestab FI KKELS §-s 28 sätestatuga ehk kriisilahenduse üldiste põhimõtetega.
Arvestama peab, et osamakseid hakatakse koguma alles siis, kui kindlustusandja suhtes on
198
algatatud kriisilahendus ja esineb alus osafondi vahendite kasutamiseks ehk FI on teinud otsuse
osafondi kasutamiseks.
Lõige 3. Kuigi lõige 1 juba reguleerib osafondi vahendite kasutamise ulatust, on lõikes 3 välja
toodud, et osafondi vahendeid ei ole lubatud kasutada otse kindlustusandja kahjumi katmiseks
või tema rekapitaliseerimiseks, kuna see moonutaks turudistsipliini, looks moraaliriski ja rikuks
kriisilahenduse loogikat, mille kohaselt vastutavad kahjumi eest esmajärjekorras omanikud ja
investorid. Fondi roll on tagada kindlustusvõtjate kaitse ja turu stabiilsus, mitte kindlustusandja
päästmine.
TFS uus § 7327 reguleerib osamaksete tasumise viisi ja vormi.
Lõige 1. Osafondi maksed on tagantjärele makstavad osamaksed ehk kindlustusandjatel tekib
osafondi rahastamise kohustus alles siis, kui mõne kindlustusandja suhtes on algatatud
kriisilahendus ja esineb alus osafondi vahendite kasutamiseks.
Lõiked 2 ja 3. Osamaksed tasutakse Fondile ning neid ei tagastata kindlustusandjale, kui
seadusest ei tulene teisiti.
Lõige 4. Osamaksed tasutakse rahas.
TFS uus § 7328. Tulu, mis saadakse kriisilahendusest, kantakse kindlustusandjate
kriisilahenduse osafondi, kui KKELS §-des 32, 34 ja 39 ei ole sätestatud teisiti. KKELS § 32
lõike 7 kohaselt võib FI, RaM või Tagatisfond nõuda sisse kriisilahendusmeetmete
rakendamisel või kriisilahendusõiguste kasutamisel tekkinud mõistlikud kulud, lahutades need
maha makstavate tasude summast, mida vastuvõtja maksab kriisilahenduses olevale ettevõtjale
või ettevõtja omanikule, nõudes kulud sisse kriisilahenduses olevalt ettevõtjalt või lahutades
kulud sildkindlustusandja või vara ja kohustiste valitsemise ettevõtja tegevuse lõpetamisel
tekkinud tulust. KKELS § 34 lõike 2 kohaselt saavad ostja või sildkindlustusandja makstava
tasu pärast § 32 lõikes 3 sätestatud isikuid (tulu, mis tekib pärast mõistlike kulude sissenõudmist
seoses kriisilahendusmeetme rakendamise või kriisilahendusõiguse kasutamisega, hüvitatakse
esmalt kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele ulatuses, mille võrra nõuded hinnati alla
neid kompenseerimata) ja kooskõlas eelkirjeldatud lõikega 7 kriisilahenduses oleva ettevõtja
omanikud, kui nende omandiõiguse instrumendid on üle antud ostjale või sildkindlustusandjale
ning kriisilahenduses olev ettevõtja, kui tema vara või kohustised või osa nendest on üle antud
ostjale või sildkindlustusandjale. KKELS § 39 lõike 2 kohaselt saavad sildkindlustusandja
lõpetamisel saadud tulu pärast § 32 lõikes 3 nimetatud isikuid ja kooskõlas sama paragrahvi
lõikega 7 sildkindlustusandja omanikud (kantakse riigieelarvesse).
TFS uus § 7329 näeb ette, et tagantjärele osamakse tasumise korra, perioodi ja tähtajad ning
osamaksete määra kehtestab nõukogu pärast § 7326 lõikes 2 sätestatud FI otsuse vastuvõtmist.
Kuna rahastusvajadus sõltub rakendatavast kriisilahendusmeetmest, kriisilahenduse pikkusest
ja sellest, mis otstarbeks vahendeid on vaja, saab ka osamaksete tasumise korra kehtestada alles
pärast kriisilahenduse algatamist.
Kaitsemeetmena on siiski ette nähtud, et tagantjärele makstava osamakse suurus ei või olla
suurem kui 2 protsenti kindlustusandja kindlustusmaksete aastasummast, sealjuures võetakse
arvesse nii Eestis kui ka teistes lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingute
brutokindlustusmaksed. Kui osamakse kohustus oleks liiga suur, võib see ise ohustada
kindlustusandjate maksevõimet. Lagi aitab vältida olukorda, kus kriisi lahendamiseks
rakendatud abinõu tekitab uusi probleeme teiste turuosaliste jaoks. Kindlustusandjad peavad
199
saama oma kapitali- ja riskijuhtimise planeerida ette. Kui osamaksete suurus oleks ülemise
laeta, tekib ebakindlus, kuna lagi annab etteaimatavuse, kui suur on maksimaalne potentsiaalne
kohustus.
TFS uus § 7330 reguleerib, millised dokumendid tuleb Tagatisfondile esitada.
Lõike 1 kohaselt esitab FI Tagatisfondile kriisilahenduse rahastamise kava, samuti andmed ja
dokumendid, mida Tagatisfond vajab kriisilahenduse rahastamise kava teostamiseks vajalike
Tagatisfondi toimingute tegemiseks.
Lõige 2 kohustab FI-d Tagatisfondi nõudel andma kavandatavate kriisilahendusmeetmete või
makstava hüvitise kohta täiendavaid andmeid või selgitusi.
TFS uus § 7331 reguleerib rahastuse kohta otsuse tegemist.
Lõike 1 kohaselt teeb Tagatisfond kriisilahenduse rahastamise kava kohased toimingud FI
esitatud andmete ja dokumentide alusel.
Lõige 2 näeb ette, milliste asjaolude ilmnemisel võib peatada kriisilahenduse rahastamise kava
kohaste toimingute tegemise. Seda võib teha, kui kavas esitatud seisukohad või sellele lisatud
andmed või dokumendid on ebakorrektsed või vastuolulised või kui kava täitmiseks nõutavad
toimingud on Tagatisfondi hinnangul vastuolus kehtiva õigusega.
Lõige 3. Kui kava täitmine peatub, tuleb sellest FI-d teavitada viivitamata. Tagatisfond jätkab
kriisilahenduse rahastamise kava täitmist viivitamata pärast puuduste kõrvaldamist.
TFS uus § 7332 reguleerib rahastamise kava täitmiseks maksete tegemist.
Kriisilahenduse rahastamise kava kohaselt tegemisele kuuluvad maksed kannab Tagatisfond
üle FI asjakohasele pangakontole, kuid ta ei tee seda enne, kui Tagatisfondile ei ole esitatud
kõiki makse õigsuses veendumiseks vajalikke andmeid. Makse tasumise eest vastutab FI, kui
Tagatisfondi ja väljamakseid teostava krediidiasutuse vahel pole kokku lepitud teisiti.
TFS § 77 muutmine. Paragrahv sätestab tagajärjed olukorras, kus osamakset ei tasuta õigeaegselt
või tasutakse see vaid osaliselt. Sellisel juhul arvestab Tagatisfond tasumata summalt viivist
0,2 protsenti päevas. Sõnastusse on lisatud ka viide kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi
osamaksete mittetähtaegsele tasumisele.
TFS § 92 muutmine. Paragrahv reguleerib fondi õigust teabele. Lõike 2 kohaselt on
fondiosalised kohustatud esitama Fondile Inspektsiooni kaudu aruandeid hoiuste tagamise
osafondi, investorikaitse osafondi, pensionikaitse osafondi, pensionilepingute osafondi ja
kriisilahenduse osafondi osas valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud ulatuses ja korras.
Uue lõike 21 kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada
kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi aruandluse ulatuse ja korra.
TFS § 93 muutmine. Paragrahv reguleerib teiste isikute teavitamist.
Lõike 3 muutmine. Lõike 3 kohaselt on Fond kohustatud viivitamata teavitama fondiosalisi ning
haldureid seaduse § 6 lõike 2 punktide 8, 11, 111 ja 13 alusel tehtud otsustest. Muudatuse
kohaselt on Fond kohustatud teavitama fondiosalisi (kindlustusandjat) ka § 6 lõike 2 punkti 122
200
alusel tehtud otsusest ehk kui nõukogu otsustab kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi
suuruse ja tagantjärele makstavate osamaksete kogumise.
Lõike 5 muutmine. Kuna kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi on kohustatud asjakohasel
juhul osamakseid tegema ka kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal, siis lisatakse lõike 5
sõnastusse FI kohustus teavitada kolmanda riigi pädevat asustust, kui see filiaal on jätnud
täitmata osamakse tasumise või muu kohustuse.
3.9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmine (eelnõu § 93)
TsMS § 356 muutmine. Paragrahv reguleerib menetluse peatamist teise menetluse tõttu.
Analoogselt pankade kriisilahendusmenetluse korral kohtumenetluse peatamisega, on FI-l
võimalus taotleda ka kindlustuse kriisilahenduse korral kohtumenetluse peatamist.
Lõike 4 muutmine. Tulenevalt IRRD direktiivi artikli 67 lõikest 3 peab kriisilahendusasutusel
olema õigus paluda kohtul vastavast eesmärgist lähtuvaks ajaks peatada mis tahes
kohtumenetluse, mille pooleks on kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või
investeerimisühing, kui see on vajalik kriisilahenduse vahendite ja õiguste tõhusaks
kasutamiseks. Kohtumenetluse peatamiseks vajalikku tähtaega ei ole võimalik ette näha, sest
tuleb arvestada, et kriisilahendusmenetlust viiakse läbi erakorralistes tingimustes. FI saab
taotleda kohtul menetlus peatada lähtudes eesmärgist ja asjaoludest, mis tingivad menetluse
peatamise. Seetõttu tuleb rõhutada, et peatamise tähtaja pikkuse otsustab kohus ja FI saab seda
põhjendada, miks FI peab põhjendatuks menetluse peatamist konkreetselt selliseks ajaks.
TsMS § 607 muutmine. Paragrahv reguleerib äriühingu osanikele ja aktsionäridele hüvitise
suuruse määramist.
Lõike 2 muutmine. Eelnõu § 61 lõike 6 kohaselt vaadatakse hüvitise määramisega seotud
nõuded läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Hüvitise määramisel
tsiviilkohtumenetluse korras tagatakse kohtulik kontroll hüvitise õiglase suuruse üle. Kooskõlas
TsMKS § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses äriühingu osanikele ja
aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised lahendatakse TsMKS 60. peatükis
sätestatud menetluskorda järgides. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse 60. peatükis sätestatut
krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridele, osanikele või võlausaldajatele hüvitise
määramisel finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses või krediidiasutuste seaduses
sätestatud hüvitise määramisel.
Finantskriiside ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu (SE 821)60 seletuskirjas on, et
tsiviilkohtumenetluse § 475 lõike 1 punktiga 12 lahendatakse hagita menetluses äriühingu
osanikele ja aktsionäridele hüvitise suuruse määramise asjad, millised on nimetatud
äriseadustiku § 3638 lõikes 3, § 398 lõikes 3, § 404 lõikes 1, § 441 lõikes 3, § 448 lõikes 1, § 481
lõikes 3 ja § 488 lõikes 1 nimetatud hüvitise suuruse määramiseks. Sarnaselt eelviidatud
sätetega on kriisilahendusmenetluses aktsionäridel ja asjakohasel juhul võlausaldajal õigus
hüvitisele, esitades vastuväited hüvitise maksmiseks kohustatud isiku arvestusele. Eeltoodu
tõttu on otstarbekas ka kriisilahendusmenetluses rakendada analoogilist menetluslikku korda.
Hagita menetluses peavad isiku õigused, kes taotleb hüvitist, olema kaitstud kohtu aktiivse
rolliga menetluses. Kohus kaasab kõik asjast huvitatud isikud, s.o. asjakohasel juhul
kriisilahendusmenetluses oleva ettevõtja aktsionärid või sama nõudeõiguse järguga
võlausaldajad, menetlusse ka juhul, kui avaldaja ei ole nende kaasamist taotlenud. Kuna
60 Eelnõu - Riigikogu
201
avalikes huvides tegutseb kriisilahendusmenetluses FI ja/või erihaldur, siis tuleks kaasata
hüvitise määramise menetluses ka FI esindaja ja/või erihaldur. Samuti on kohtul kohustus
kontrollida, kas avaldus vastab seadusele ja on tõendatud, ka siis, kui vastuväited sellele
puuduvad. Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus.
Hagita menetluses on kohtul kohustus vajaduse korral nõuda avaldajalt tõendite esitamist,
samuti koguda tõendeid järelhindamise läbiviimise kohta omal algatusel, sh FI-lt. Eelnõus
toodud regulatsioon ei välista asja lahendamist hagimenetluses.61
IRRD artikli 57 kohaselt on ka kindlustusandja kriisilahenduse korral aktsionäridel,
kindlustusvõtjatel, soodustatud isikutel, nõude esitajatel ja muudel võlausaldaja või asjakohasel
juhul kindlustuse tagamise skeemil õigus vahe ulatuses hüvitisele, kui nad on kooskõlas
kohaldatava riigisisese õigusega kandnud suuremat kahjumit, kui nad oleks kandnud
likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses.
Seega lisatakse lõikesse 2 viide KKELS-ile ehk ka kindlustusandja kriisilahenduse korral on
asjakohane kohaldada TsMKS 60. peatükis sätestatut.
3.10. Võlaõigusseaduse muutmine (eelnõu § 94)
VÕS § 526 lõigete 1 ja 2 muutmine (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude
kindlustuse muudatus).
Paragrahviga määratletakse kindlustusandja kohustus õigusabikulude kindlustuse pakkumisel
ja kindlustusjuhtumi toimumisel. Muudatusega viiakse lõike 1 sõnastus paremini kooskõlla
Solventsus II direktiivi artikli 198 lõikega 1, täpsustades, millistes menetlustes ja olukordades
kindlustusandja kaitse on asjakohane. VÕS § 526 lõike 1 kehtiva sõnastuse kohaselt eeldatakse,
et kindlustus katab õigusabi nii kohtus kui haldusmenetluses, samuti väljaspool ametiasutusi.
Kuna kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt eeldatakse, siis võib kokku leppida sellest ka erinevalt.
Direktiivi sõnastuse kohaselt tuuakse aga välja need juhud, mil eelkõige (in particular) on kaitse
tagatud ehk direktiivi kohaselt võib see ulatus olla pigem laiem. Sealjuures eristatakse
olukorrad, kui kindlustatud isiku õigusi on rikutud ja kui kindlustatud isiku vastu on esitatud
nõue. Kui nõue on esitatud isiku vastu, on ka kaitse ulatus laiem.
Lõikes 2 sätestatakse, et kindlustusvõtja kohta sätestatut kohaldatakse ka kindlustatud isiku
suhtes, kes ei ole kindlustusvõtja. Muudatusettepanekuga täpsustatakse, et seda ei kohaldata
VÕS § 5311 lõike 1 punktis 3 sätestatud juhul. Selline täpsustus tuleneb direktiivist, kuivõrd
viidatakse just kindlustusvõtja alalisele asukohale, mitte kindlustatu asukohale.
VÕS § 527 muutmine (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse
muudatus). Paragrahvi algsest tekstist on moodustatud kaks lõiget, kuna kehtiva sõnastuse
esimene lause reguleerib üldist olukorda, kui õigusabikulude kindlustuse valdkonna
kindlustusriske on kindlustatud kõrvuti muude kindlustusriskidega ning teise lausega (uus lõige
2) nähakse ette kohustus märkida lepingus nimeliselt ära isik, kellele õigusabikulude
kindlustuse nõuete haldamine on edasi antud.
Lõige 3. Kui kindlustusandja rakendab KindlTS § 1033 lõikes 4 kirjeldatud meedet, tuleb
kindlustatud isiku õigus (usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on õigus nõue
esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule) ette näha
kindlustuslepinguga.
61 Vt. Riigikohtu 17.05.2010.a. otsus asjas nr 3-2-1-42-10
202
VÕS § 528 muutmine (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse
muudatus).
Lõige 1 sõnastatakse ümber, et oleks selgemalt reguleeritud, millistel juhtudel on kindlustatud
isikul õigus vabalt valida advokaati või muud kvalifitseeritud isikut. Esiteks on tal vastav õigus,
kui seda on vaja tema kaitsmiseks, esindamiseks ja huvide kaitseks mistahes kohtu- või
haldusmenetluses (inquiry or proceedings) ehk esineb vajaduse aspekt ja kindlustusjuhtum on
jõudnud teatud staadiumisse. Teiseks juhuks, kui kindlustatud isikul on õigus valida esindaja,
on huvide konflikti korral ehk ka väljaspool kohtu- või halduskohtumenetlust. Kehtivas
sõnastuses on üritatud kaks juhtu kokku panna, kuid tegelikult on tegemist kahe erineva
olukorraga. Kuna lõike 1 kehtivas sõnastuses on palju küsitavust tekitanud ka lauseosa
„sealhulgas suhetes kindlustusandjaga“, on viidatud osa lõikest kustutatud.
Muu kvalifitseeritud isiku valik sõltub, millises staadiumis kindlustatud isik enda esindamist
vajab ja kuidas/kas on riigisiseselt reguleeritud isiku esindamise nõuded. Näiteks kohtus võib
esindajaks olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 218 lõike 1 punkti 2 kohaselt lisaks
advokaadile ka muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud
magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22
tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni.
Vajaduse aspekti on analüüsitud kohtuasjas C-442/1262 just sellest vaatenurgast, kas selle
vajaduse olemasolu saab otsustada kindlustusandja ise. Euroopa Kohus jõudis otsusele, et
kindlustatud isiku õigust vabalt advokaati valida ei tohi piirata üksnes nende olukordadega, kus
kindlustusandja otsustab, et on vaja ettevõttevälise õigusnõustaja abi. Siiski, erinevad meetodid,
mille kaudu kindlustatud isik võib teostada oma õigust vabalt esindaja valida, ei välista
võimalust, et teatavatel juhtudel võiks kehtestada piirangud kindlustusandja kantavatele
kuludele.
Advokaadi valikut on käsitletud ka kohtuasjas C-199/0863 ning kohtuotsuse kohaselt ei või
kohtukulude kindlustusandja juhul, kui suur osa kindlustusvõtjatest on saanud kahju samast
sündmusest, valida ise kõigi asjaomaste kindlustatute esindajat.
E-21/1664 kohtuasjas on lisaks jõutud järeldusele, et direktiivi 2009/138/EÜ artikli 201 lõike 1
punkt a välistab õigusabikulude kindlustuslepingus selliste tingimuste sätestamise, millega
kindlustusandja vabastatakse tema lepingulistest kohustustest, kui kindlustatud isik volitab ilma
kindlustusandja nõusolekuta oma huve esindama juristi ajal, mil kindlustatud isikul oleks
lepingu kohaselt õigus esitada nõue.
Kohtuasja C-5/1565 raames on muu hulgas uuritud, kas viide toimingule inquiry hõlmab avalik-
õiguslikus asutuses toimuvat vaidemenetlust, mille käigus teeb see asutus otsuse, mille võib
kohtus vaidlustada. Euroopa Kohtu otsuse kohaselt see nii ka on.
Lõige 2. Kindlustusvõtja õigus, et ta võib enda esindamiseks vabalt valida advokaadi või muu
kvalifitseeritud isiku, tuleb kindlustuslepingus selgelt ära märkida. Solventsus II direktiivi
artikkel 201 ütleb: „Igas õigusabikulude kindlustuse lepingus märgitakse sõnaselgelt:“.
62 https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:62012CJ0442&qid=1551704605826&from=EN 63 https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:62008CJ0199&qid=1551781038877&from=ET 64 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:E2016J0021&from=ET 65 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1551710943093&uri=CELEX:62015CJ0005
203
Lõige 3. KindlTS § 1033 kohaselt rakendab kindlustusandja õigusabikulude turustamise korral
nõuete haldamisel vähemalt ühte viidatud paragrahvis kirjeldatud meetodit. Üheks meetodiks
on õigus usaldada oma huvide kaitse alates hetkest, kui tal on vastavalt lepingule õigus
kindlustusandjale nõue esitada, oma valitud advokaadile või muule kvalifitseeritud isikule.
Seetõttu nähakse lõikega 3 ette täpsustus, et sellisel juhul on kindlustusvõtjal/kindlustatud isikul
õigus advokaat või muu isik valida sõltumata § 528 lõikest 1. Ehk kui lõike 1 kohaselt võib
valida advokaadi või muu isiku, kui menetlus on jõudnud teatu staadiumisse või esineb huvide
konflikt, kuid kui kindlustusandja on valinud KindlTS § 1033 lõikes 4 kirjeldatud meetme, siis
võib kindlustatud isik valida advokaadi kohe, kui on toimunud kahjujuhtum ja tal on õigus nõue
esitada.
Lõige 4. Solventsus II direktiivi artikli 204 kohaselt tuleb kindlustatud isikut teavitada õigusest
valida advokaat või muu kvalifitseeritud isik kohe, kui ilmneb huvide konflikt.
Kehtiva seaduse lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna see ei ole kooskõlas direktiiviga.
VÕS uus § 5311 (Solventsus II direktiivist tulenev õigusabikulude kindlustuse muudatus).
Õigusabikulude kindlustuse nõudeid ei kohaldata uues paragrahvis sätestatud juhtudel.
Paragrahvi aluseks on Solventsus II direktiivi artikli 198 lõige 2. Õigusabikulude kindlustus ei
kata vaidlusi või riske, mis on seotud meresõidukite kasutamisega. Lisaks ei kata
õigusabikulude kindlustus juhtumeid, kus kindlustusandja tagab tsiviilvastutuskatet kindlustatu
kaitsmiseks või esindamiseks kohtu- või haldusmenetluses, juhul kui selline kate on seotud
kindlustusandja enda huvidega. Õigusabikulude kindlustus ei kata ka abistamisteenuste
kindlustuse hulgas näidatavat õigusabikulude kindlustust. Abistamisteenuse kindlustuslepingus
tuleb selgelt ette näha, et kõnealune kindlustuskaitse piirdub üksnes lõike 1 punktis 3 kirjeldatud
olukordadega ja lisandub osutatavale abile.
3.11. Väärtpaberituru seaduse muutmine (eelnõu § 95)
VpTS § 166 lõike 2 muutmine. Muudatus põhineb IRRD direktiivi artiklil 88, millega
muudetakse ülevõtmispakkumiste direktiivi 2004/25/EÜ66.
Paragrahv 166 lõike 1 kohaselt on sihtemitendi üle valitseva mõju otse või kooskõlastatult
tegutsevate isikutega koos saanud isik kohustatud 20 päeva jooksul valitseva mõju saamisest
arvates tegema ülevõtmispakkumise sihtemitendi kõigi aktsiate suhtes. Seda ei kohaldata
kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamise korral.
Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises
märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama
paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt.
Kuna IRRD direktiiviga muudetakse direktiivi 2004/25/EÜ, täiendatakse VpTS normitehnilist
märkust viitega IRRD direktiivile.
3.12. Äriseadustiku muutmine (eelnõu § 96)
ÄS § 2901 lõike 3 muutmine. Muudatus põhineb IRRD direktiivi artiklil 89, millega
muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ67, mis puudutab erandeid, mille kohaselt ei tule
66 EUR-Lex - 02004L0025-20240109 - EN - EUR-Lex 67 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/36/EÜ, 11. juuli 2007, noteeritud äriühingute aktsionäride teatavate õiguste
kasutamise kohta
204
üldkoosolekute korraldamise suhtes rakendada üldisi reegleid neile kindlustusandjatele, kelle
suhtes on algatatud kriisilahendus.
Normitehniline märkus. Vastavalt HÕNTE § 27 lõikele 3 nimetatakse normitehnilises
märkuses Euroopa Liidu õigusakt, mida seaduseelnõuga üle võetakse ning vastavalt sama
paragrahvi lõikele 4 nimetatakse normitehnilises märkuses muudetav Euroopa Liidu õigusakt.
Kuna IRRD direktiiviga muudetakse direktiivi 2007/36/EÜ, täiendatakse ÄS normitehnilist
märkust viitega IRRD direktiivile.
3.13. Seaduse jõustumine (eelnõu § 97)
Seadus jõustub teatud eranditega 2027. aasta 30. jaanuaril. Jõustumiskuupäev tuleneb
Solventsus II ja IRRD direktiividest, mis näevad ette, et liikmesriigid võtavad vastu ja
avaldavad direktiivide järgimiseks vajalikud normid hiljemalt 29. jaanuariks 2027. a ning
kohaldavad neid norme alates 30. jaanuarist 2027. a.
Erandid:
- kindlustusandja juhtide sobivusnõuded jõustuvad tavakorras, kuna pole seotud direktiivide
ülevõtmisega, vaid teiste finantssektori eriseadustega kooskõla tagamiseks
(üleminekuperiood pole vajalik);
- auditi muudatused (v.a Solventsus II direktiiviga lisanduvad SFCR bilansi auditeerimine)
jõustusvad tavakorras (üleminekuperiood pole vajalik).
3.14. Eelnõu kooskõla EV põhiseadusega
IRRD direktiivi põhjenduspunkti 35 kohaselt peab igasugune kriisilahenduse meetmest tulenev
aktsionäride ja võlausaldajate õigustesse sekkumine olema kooskõlas Euroopa Liidu
põhiõiguste hartaga (edaspidi põhiõiguste harta). Kui kriisilahendusmeetme kontekstis
koheldakse sama järgu võlausaldajaid erineval viisil, peaks selline eristamine olema eelkõige
õigustatud avaliku huvi seisukohast ja käsitletava riskiga proportsionaalne ega tohiks olla ei
otseselt ega kaudselt diskrimineeriv kodakondsuse alusel.
1. Omandiõiguse kaitse. PS § 32 esimene lause sätestab omandi puutumatuse, kuid see
põhimõte ei ole absoluutne ja samas järgnevad sätted annavad erandid ja tingimused, mille
korral omandi puutumatust võib siiski riivata. Põhiseadus kaitseb ka kõikvõimalikke
majanduslik-rahalist väärtust omavaid õigusi, sh aktsiad, patendid, firmaväärtus,
tegevusluba, mis annab õiguse teatud majandustegevuseks. Omand, sh nõue peab reaalselt
eksisteerima, olema õiguslikult tuvastatud ja täidetav, olema piisavalt selgelt ja veenvalt
kindlaks tehtud (näit kohtumenetluses).
Õigus omandile on üks õigustest ja vabadustest, mida võib piirata, kuid teatud tingimustel,
rakendades sh individuaalsete ja üldiste huvide tasakaalustamise ning proportsionaalsuse
kriteeriume. Üldiste ja individuaalsete huvide õiglane tasakaalustamine on omandiõiguse
kaitse keskne küsimus.68
Erinevate kriisilahendusmeetmete ja -õiguste kasutamine võib riivata ettevõtja omanike ja
võlausaldajate omandiõigusi erineval moel. Eelkõige riivab ettevõtja omanikke FI õigus
anda omanike omandiõiguse instrumendid või kogu ettevõtja vara või osa selle varast üle
erasektorist pärit omandajale ilma omanike nõusolekuta. PS § 32 sätestab, et omandit võib
omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes
68 R. Maruste Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Juura, Tallinn 2004, lk. 475 - 480.
205
huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta
võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või
selle suurus.
Kriisilahenduse meetmed peavad olema sobivad seatud legitiimsete eesmärkide
saavutamiseks, eelkõige finantsstabiilsuse tagamiseks, kindlustusvõtjate ja teiste kaitstud
isikute huvide kaitseks, kriitiliste kindlustusfunktsioonide jätkusuutlikkuse säilitamiseks ja
erakorralise avaliku sektori finantstoetuse või muude avalike vahendite kasutamise
vajalikkuse vältimiseks. Kuna kindlustusandjate makseraskused võivad kaasa tuua olulise
ühiskondliku kahju ja tõsiseid häireid turuosalistele, on kriisilahendusmeetmete
rakendamine sobiv viis nende ohtude ennetamiseks ja piiramiseks.
Omandiõigust võib piirata üksnes siis, kui see on vajalik, st kui vähem piirava vahendiga ei
ole võimalik sama eesmärki saavutada. Kriisilahendusmenetluses kohaldatavad meetmed,
nagu aktsiate ülevõtmine, võlainstrumentide konverteerimine või juhtorgani asendamine,
võivad riivata omanike ja võlausaldajate õigusi, kuid need on õigustatud juhul, kui
kindlustusandja ei suuda enam jätkata oma tegevust turupõhiselt, muud meetmed ei oleks
piisavad või oleksid ajaliselt ebaefektiivsed või riive on vajalik suurema kahju või
süsteemse kriisi vältimiseks.
Kriisilahendusmeetmete rakendamisel tuleb ka tagada, et omandiõiguse riive oleks
mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas tähenduses – see tähendab, et õigusi ei piirata
rohkem, kui see on eesmärgi saavutamiseks hädavajalik. IRRD direktiivi põhjenduspunkt
40 ütleb, et omandiõiguse riive ei tohiks olla ebaproportsionaalne. Kindlustusandjate
mõjutatud aktsionärid, kindlustusvõtjad, soodustatud isikud, nõude esitajad ja muud
võlausaldajad ei peaks seetõttu kandma suuremat kahjumit kui see, mida nad oleksid
kandnud juhul, kui kindlustusandja oleks kriisilahenduse otsuse langetamise hetkel
likvideeritud. See võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte peegeldab põhiõiguste harta
artikliga 17 kaitstud põhiõigust omandile. Seda õigust tuleks haldusõiguslikus
kriisilahendusmenetluses kaitsta, tagades, et ühegi mõjutatud aktsionäri, kindlustusvõtja,
soodustatud isiku, nõude esitaja või muu võlausaldaja olukord ei ole halvem kui tavalises
maksejõuetusmenetluses.
Kokkuvõte. Seaduseelnõus kavandatud kriisilahendusmeetmed vastavad sobivuse,
vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele. Need meetmed on:
- sobivad finantsstabiilsuse, klientide kaitse ja avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks;
- vajalikud, kuna alternatiivsed meetmed ei võimalda sama kiiret ega tõhusat reageerimist
kriisiolukordades;
- proportsionaalsed, sest isikute õigusi piiratakse üksnes ulatuses, mis on vajalik suurema
kahju vältimiseks, tagades samal ajal õiguskaitse ja hüvituse mehhanismid.
2. Eelnõuga riivatakse ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuna seadusega kehtestatakse nõuded
kindlustusandja juhtimisele, aruandlusele ja usaldatavusnõuete täitmisele.
Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena
käsitatavasse tegevusse. Ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne – seda võib piirata, kui
piirangud tulenevad seadusest, need on seotud finantsstabiilsuse, avaliku korra ja tarbijate
kaitse tagamisega ning on proportsionaalsed. Kindlustusandjate tegevusel on ühiskonnas
suur mõju ning nende jätkusuutlikkuse ja usaldatavuse tagamine on avalikkuse seisukohalt
hädavajalik. Seega on kehtestatavad piirangud sobivad eelnimetatud eesmärkide
saavutamiseks.
206
Kindlustusandjatele on nende tegevuse iseloomust tulenevalt avalikkusel kõrgemad ootused
ja nõuded, mistõttu on nendele kehtestatud ulatuslikult regulatsioone nii EL tasandil kui
riigisiseselt. Antud juhul toob uute nõuete kehtestamine küll kaasa täiendavaid kohustusi ja
vajaduse teha teatud ümberkorraldusi, kuid see on vajalik, kuna olemasolevad reeglid ei
pruugi olla piisavad kindlustusandjate pikaajalise jätkusuutlikkuse ja usaldatavuse
tagamiseks.
Eelnõuga ette nähtud piirangud on mõistlikud. Kuigi uued nõuded on ühest küljest
kindlustusandjaid koormavad, siis teisest küljest tagab see nende tegevuse toimimise ja
jätkusuutlikkuse igapäevases majanduses üleüldiselt. See omakorda on seotud avaliku
huviga, kuna finantsasutuste stabiilsus aitab kaasa ka riigi majanduse toimimise
stabiilsusele. Lisaks aitab nõuete rakendamine ära hoida kahjusid, mis võiks kaasneda, kui
kindlustusandjat juhitakse halvasti ja kindlustusandjal ei ole kapitali kohustuste täitmiseks.
Lisaks kaitsevad eelnõuga kehtestatavad nõuded isikute omandit, kes on oma raha
usaldanud kindlustusandja hoolde, see omakorda vähendab isikute halduskoormust, kuna
nad ei pea hoolitsema ja muretsema täiendavate tagatiste olemasolu eest. PS § 32 kohaselt
on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Antud eelnõuga võtab riik meetmeid, et
see isikute õigus saaks tagatud.
Kokkuvõte. Seaduseelnõus sätestatud kindlustusandjatele suunatud täiendavad nõuded ja
piirangud:
- sobivad finantsstabiilsuse ja tarbijakaitse eesmärkide saavutamiseks;
- vajalikud, kuna ilma nendeta ei oleks võimalik neid eesmärke piisava tõhususega
saavutada;
- proportsionaalsed, kuna õiguste riivet on hoolikalt kaalutud ja see on mõõdukas
võrreldes saavutavate avalike hüvedega.
3. Eelnõuga keelatakse kindlustusandjal sõlmida uusi kindlustuslepinguid.
Seaduseelnõuga nähakse kriisilahenduse olukorras ette piirang kindlustusandjale sõlmida
uusi kindlustuslepinguid, mida võib pidada ettevõtlusvabaduse riiveks PS § 31 tähenduses.
Ettevõtlusvabadus hõlmab muu hulgas õigust ise otsustada, kas ja millist majandustegevust
isik soovib läbi viia, sh milliseid lepinguid sõlmida.
Keeldu uute lepingute sõlmimiseks rakendatakse kriisilahenduse käigus olukorras, kus
kindlustusandja on sattunud või sattumas makseraskustesse ning tegevuse jätkamine seaks
ohtu kindlustusvõtjate huvid ja finantsstabiilsuse. Sellises olukorras on uus äritegevus (uute
kohustuste võtmine) vastuolus kriisilahenduseesmärkidega. Seega on piirang sobiv meede
takistamaks kindlustusandja olukorra süvenemist ja vältimaks riski laienemist
kindlustusvõtjatele ja kogu finantssüsteemile.
Uute kindlustuslepingute sõlmimise keeld on vajalik meede, kuna see võimaldab vältida
kindlustusportfelli edasist suurenemist ajal, mil kindlustusandja majanduslik seis on
ebakindel. Ilma sellise keeluta suureneks kindlustusandja kohustuste maht, mis raskendaks
kriisilahendusmeetmete rakendamist ja suurendaks riski olemasolevatele
kindlustusvõtjatele.
Eelnõus sätestatud piirang on ka proportsionaalne kitsamas tähenduses, kuna piirang on
ajutine ning seondub konkreetse kriisiolukorraga, meede on suunatud kindlustusvõtjate ja
avaliku huvi kaitsele, mis õigustab ajutist sekkumist ettevõtlusvabadusse ning meedet
rakendatakse seaduse alusel ja selgelt piiritletud juhtudel, mille eesmärk on tagada
207
kriisilahenduse edukus ning vältida suuremaid kahjusid. Kriisilahenduseesmärkide –
sealhulgas kindlustusvõtjate, soodustatud ja kahjustatud isikute huvide kaitse,
finantsstabiilsuse säilitamine ja avaliku sektori vahendite säästmine – saavutamine kaalub
üles ajutise ettevõtlusvabaduse riive. Samas vähendab see kindlustusandja halduskoormust,
sest uusi lepinguid ei sõlmita ning lepingute ettevalmistamise ning sõlmimisega kaasnevat
menetlust jääb ära.
Kokkuvõte. Uute kindlustuslepingute sõlmimise keeld kriisilahenduse käigus on:
- sobiv, sest see takistab kriisi süvenemist ja edasiste kohustuste võtmist ebastabiilses
olukorras;
- vajalik, kuna muud meetmed ei saavutaks samaväärset kaitset kindlustusvõtjatele ja
avalikele huvidele;
- proportsionaalne, kuna see on ajutine, sihipärane ja seaduslik ning tagab kriisilahenduse
eesmärkide saavutamise.
4. Juhtide tagasikutsumine. Seaduseelnõuga antakse kriisilahendusasutusele õigus kutsuda
tagasi või vahetada välja kindlustusandja kõrgem juhtkond, kui kindlustusandja suhtes
rakendatakse kriisilahendusmeetmeid. Tegemist on ettevõtlusvabaduse (PS § 31) riivega,
kuivõrd see sekkub ettevõtja sisemisse korraldusvabadusse ja juhtimisõigustesse.
Juhtkonna tagasikutsumine või väljavahetamine on sobiv olukorras, kus olemasolev
juhtkond ei ole olnud suuteline vältima kindlustusandja kriisi, on tegevusetu või isegi
põhjustanud kriitilise seisu. Meede võimaldab tagada pädeva ja usaldusväärse juhtimise
olukorras, kus kriisilahenduse edukas elluviimine eeldab operatiivseid, pädevaid ja avalikku
huvi teenivaid otsuseid.
Meede on vajalik, sest alternatiivsed ja leebemad sekkumisviisid (nt juhiste andmine või
järelevalvemenetluse pikendamine) ei pruugi tagada kriisilahenduse eesmärkide kiiret ja
usaldusväärset täitmist. Juhtkond on keskne otsustaja kriitilistes olukordades, mistõttu on
tähtis, et selle liikmetel oleksid vastavad oskused, pädevused ja sõltumatus, mis toetaksid
kriisist väljumise strateegiat. Juhtkonna jätkamine olukorras, kus puudub avalik usaldus või
professionaalne pädevus, võib suurendada riski kindlustusvõtjatele ja takistada
kriisilahenduse tõhusust.
Meede on proportsionaalne kitsamas tähenduses, kuna:
- seda rakendatakse üksnes konkreetse kriisiolukorra lahendamiseks ja mitte püsivalt;
- tagasikutsumine on suunatud juhtimisvõimekuse tagamisele;
- rakendatakse seaduses sätestatud tingimuste ja kriteeriumite alusel.
Kokkuvõte. Kindlustusandja juhtorgani või juhtkonna tagasikutsumise õigus
kriisilahenduse raames:
- on sobiv, kuna see võimaldab tagada kriisilahenduse elluviimise pädeva juhtimise
kaudu;
- on vajalik, kuna leebemad meetmed ei pruugi tagada sama efektiivselt kriisist väljumise
tingimusi;
- on proportsionaalne, kuna meede on ajutine, seaduslikult piiritletud, eesmärgipärane
ning tagab õiglase tasakaalu ettevõtlusvabaduse ja avaliku huvi vahel.
5. Väärteokaristused seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest. Sellega on puutumuses
PS § 11, mille kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas seadusega. Samuti
riivatakse PS § 31, mille korral mõned ettevõtlusega seotud teod võivad olla kvalifitseeritud
208
väärtegudeks ning nende eest nähakse ette karistused69. Need piirangud peavad olema
demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste
olemust.
Rahatrahvide kehtestamine väärteokaristusena on sobiv meede, sest see aitab saavutada
eelnõu keskseid eesmärke – finantsstabiilsuse tagamine, kindlustusvõtjate kaitse ja avaliku
usalduse säilitamine finantssektori vastu. Finantssektor põhineb suurel määral usaldusel
ning väärkäitumine või regulatiivsete nõuete eiramine võib ohustada kogu süsteemi
toimimist. Seega on karistused sobivad õigusrikkumiste tõkestamiseks ning seaduskuuleka
käitumise edendamiseks.
Meede on vajalik, sest ainult järelevalvemeetmetest, nagu sunniraha või ettekirjutused, ei
pruugi piisata. Üldpreventiivne mõju – st sõnum, et seaduserikkumised on ebasoovitavad ja
toovad kaasa tõsised tagajärjed – on rahatrahvi kui väärteokaristuse oluline funktsioon.
Finantssektoris võivad nõuete rikkumise tagajärjed ulatuda oluliselt kaugemale konkreetse
rikkumise või ettevõtte tasandist, mõjutades kindlustusvõtjaid, soodustatud isikuid ja muid
kolmandaid isikuid. Seetõttu on täiendav karistusõiguslik vastutus vajalik, et katta
juhtumeid, mille puhul rikkumise tagajärg on ulatuslikum ja ohtlikum kui see, mida oleks
võimalik kõrvaldada üksnes ettekirjutuse või sunniraha abil.
Eelnõuga ette nähtavad rahatrahvid on juriidilise isiku puhul kuni 10% tema aastasest
kogukäibest eeleval majandusaastal ja füüsilise isiku puhul kuni 5 000 000 eurot. Määrad
on kooskõlas finantssektoris kohalduvate määradega. Täpsemad selgitused on toodud
vastavate sätete selgituste juures. Finantsasutuste puhul on väärteokaristustena ette nähtud
rahatrahvid kõrgemas suurusjärgus, kui teistes eluvaldkondades, sest finantssektor põhineb
usaldusel. Seadusega pandud kohustuste mitte järgimine võib kaasa tuua ulatuslikud
tagajärjed mitte ainult sellele ettevõtjale endale, vaid ka kindlustusvõtjatele,
kindlustustatule ja kannatanutele. Samuti kaitstakse avaliku sektori vahendeid.
Kokkuvõte. Eelnõuga kehtestatavad väärteokaristused:
- on sobivad, kuna aitavad ennetada ja ohjata olulisi rikkumisi finantssektoris;
- on vajalikud, kuna leebemad meetmed ei pruugi tekitada piisavat heidutust ega tagada
õigusrikkumiste vältimist;
- on proportsionaalsed, kuna karistusmäärad on kooskõlas sektori riskidega, õiguspäraselt
seaduses sätestatud ja tasakaalustavad avaliku huvi ettevõtlusvabaduse riivega.
6. Õiguste ja vabaduste kohtuliku kaitse tagamine. PS § 15 lg 1 esimene lause sätestab
keskse normina üldise kohtusse pöördumise õiguse. See sisaldab ka üldist põhiseaduslikku
õigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, st iga subjektiivset õigust peab
olema võimalik realiseerida kohtus tõhusas ja ausas menetluses mõistliku aja jooksul.
Isikuliselt kaitsealalt on PS § 15 lg 1 kõigi ja igaühe õigus.
EL põhiõiguste harta art 47 sätestab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele
kohtulikule arutamisele. EL õigust saab rikkuda riigi tegevus või EL institutsiooni tegevus.
Üksikisik peab saama siseriiklikus kohtus vaidlustada iga siseriikliku EL õiguse alusel
antud akti seaduslikkust. Siseriiklik kohus ei saa seejuures arutada EL institutsiooni
õigusakti tühistamist. EL õigusakti kehtivuse kindlakstegemiseks peab liikmesriigi kohus
küsima Euroopa Kohtult eelotsust (ELTL art 267).
69 O. Kask, S. Ehrlich, A. Henberg. PS § 31 kommentaarid, p 33. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne,
viies, parandatud ja täiendatud väljaanne. Justiitsministeerium: 2020. https://pohiseadus.ee/sisu/3502
209
Üksikisikul on õigus esitada hagisid ja kaebusi ka EL toimimise lepingu artikli 263(4)
alusel, mis sätestab, et iga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus
sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult
puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda
rakendusmeetmeid.
IRRD direktiiv ei loo kaebeõiguse realiseerimiseks teistsugust korda.
Kriisilahendusmenetluse rakendamine on ülesehitatud üldjuhul viisil, kus haldusotsuseid
ja/või toiminguid haldusevälise isiku suhtes teeb liikmesriigi kriisilahendusasutus. Seega
on kohtulik kaitse korraldatud üldjuhul läbi siseriikliku kohtusüsteemi.
Kokkuvõtvalt on käesoleva eelnõuga tagatud üksikisiku õigus kohtusse pöörduda, samuti
õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on kooskõlas PS ja EL õiguse üldpõhimõtetega.
7. Kahju hüvitamise tagamine. PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt
õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 esemeks on
riigivastutus, st avaliku võimu kandja vastutus oma tegevusega kaasnenud õigusvastaselt
põhjustatud kahju eest. Seaduse tasandil kuulub kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse
kohaldamisalasse ning on seotud seal sätestatud tingimustega.
EL toimimise lepingus reguleerib kahju hüvitamist artikkel 268, mille järgi kuuluvad
Euroopa Liidu Kohtu pädevusse vaidlused, mis on seotud kahjude hüvitamisega artikli 340
teise ja kolmanda lõigu põhjal, ning artikkel 340, mille lõige 2 kohaselt lepinguvälise
vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete
täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.
Direktiiv ei piira kahjuhüvitamisnõuete esitamist.
IRRD direktiivi artikli 67 lõige 4 sätestab, et kriisilahendusasutuste õigusvastase otsuse või
meetme puhul kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduvad sellise kahju hüvitamisega, mis
taotleja selle otsuse või toimingu tagajärjel kandis (eelnõu § 62).
4. TERMINOLOOGIA
Seaduseelnõuga võetakse kasutusele mitmed uued terminid, mis on defineeritud seaduseelnõu
§-des 3–5 ning on vajalikud uue seaduse kohaldamiseks (ja direktiivi ülevõtmiseks). Nendest
olulisemad ja seaduses läbivalt kasutatavad terminid:
- kriisilahendustegevus – kriisilahenduse algatamise kohta otsuse tegemine,
kriisilahendusmeetme rakendamine ja kriisilahendusõiguse kasutamine;
- kriisilahendusmeede – vahend ettevõtja suhtes kriisilahenduse läbiviimiseks;
- kriisilahendusõigus – kriisilahendusasutuse õigus kriisilahendusmeetmete rakendamiseks;
- kriisilahenduses olev ettevõtja – kindlustusandja või muu ettevõtja (nt kindlustusgruppide
puhul juhtiv emaettevõtja), kelle suhtes on algatatud kriisilahendus, st ta vastab
kriisilahenduse algatamise tingimustele ja kriisilahendusasutus on teinud otsuse
kriisilahenduse algatamiseks;
- rahastu - Tagatisfondi juurde loodav kindlustusandjate kriisilahenduse osafond.
Lisaks võetakse KindlTS-is ja FIS-is kasutusele järgmised uued terminid:
- väike ja mittekeerukas kindlustusandja – seaduses sätestatud tingimustele vastav
kindlustusandja või kaptiivkindlustusandja, kellel on õiguse rakendada proportsionaalsuse
meetmeid;
210
- väike ja mittekeerukas kindlusgrupp – seaduses sätestatud tingimustele vastav
kindlustusgrupp, kellel on õiguse rakendada proportsionaalsuse meetmeid;
- oluline piiriülene kindlustustegevus – seaduses sätestatud tingimustele vastav
kindlustustegevus teises lepinguriigis, mille puhul kohalduvad täiendavad
järelevalveasutuste koostöökohustused;
- kestlikkustegur – keskkonnaalane, sotsiaalne, töötajate, inimõiguste austamise ning
korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitlusega seonduv asjaolu;
- kestlikkusrisk – kestlikkusteguriga seotud sündmuse või olukorra aset leidmise oht, mis
avaldab või võib avaldada negatiivset mõju investeeringu või kohustise väärtusele.
5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE
Seaduseelnõu on kooskõlas järgmise EL õigusega:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/1, millega luuakse kindlustus- ja
edasikindlustusandjate finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning
muudetakse direktiive 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2007/36/EÜ, 2014/59/EL ja (EL)
2017/1132 ning määruseid (EL) nr 1094/2010, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 806/2014 ja (EL)
2017/1129 (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/1, 08.01.2025) (vt lisa 1 vastavustabelit);
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2025/2, millega muudetakse direktiivi
2009/138/EÜ seoses proportsionaalsuse, järelevalve kvaliteedi, aruandluse, pikaajaliste
garantiimeetmete, makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendite, kestlikkusriskide ning
konsolideerimisgrupi ja piiriülese järelevalvega ning millega muudetakse direktiive
2002/87/EÜ ja 2013/34/EL (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L, 2025/2, 08.01.2025) (vt lisa
2 vastavustabelit).
Seaduseelnõuga täpsustatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2009/138/EÜ
kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (EMPs
kohaldatav tekst) tulenevat õigusabikulude kindlustuse kehtivat regulatsiooni, mille
tõlgendamisel on analüüsitud järgmisi kohtupraktikaid: C-442/12, C-199/08, E-21/16 ja C-5/15
(vt VÕS § 528 selgitusi) (direktiivi sätete vastavust vt lisa 3).
211
6. SEADUSE MÕJU
6.1. Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistiku mõju
6.1.1. Üldine mõju
Kriisiennetusmeetmed aitavad tagada, et järelevalvel on selgemad volitused varajaseks
sekkumiseks ja kindlustusturg on piisavalt ette valmistunud, et kindlustusandja hätta sattumise
korral taastuks ta finantsseisund võimalikult kiiresti ja oleks tagatud kindlustusvõtjate ees
võetud kohustuste täitmine. Üldreegel – kriisi ennetamine on odavam kui selle lahendamine.
Kriisilahendusmeetmete rakendamise eesmärk on kindlustusandja raskustesse sattumise korral
minimeerida negatiivseid tagajärgi, säilitades kriitiliste funktsioonide järjepidevuse
(kindlustuskaitse katkematuse). Kindlustuskaitse järjepidevus on sageli eelistatum kui
maksejõuetu ettevõtja lõpetamine, kuna selline järjepidevus pakub kindlustusvõtjatele,
soodustatud ja kahjustatud isikutele kõige soodsamaid tulemusi. Seega kindlustusandjate
tegevust, teenuseid või toiminguid, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul või
kindlustusvõtjate, soodustatud või kahjustatud isikute jaoks mõistlike kuludega asendada, tuleb
käsitada kriitiliste funktsioonidena, mis peavad jätkuma.
6.1.2. Kriisilahenduse ennetamise ja lahendamise mõju kindlustusandjatele, nende
omanikele ja juhtidele
Sihtrühma kuuluvad FI tegevusloa alusel tegutsevad kindlustusandjad (vt seletuskirja punkti
2.4.1), sealhulgas nende omanikud ja juhid ning kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaalid
(hetkel ühtegi Eestis asutatud ei ole).
Finantsseisundi ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamise kohustus on vähemalt
60%-l Eesti kindlustusturust ja kriisilahenduse kava peab FI koostama vähemalt 40%-le Eesti
kindlustusturust. Kriisilahenduse võib algatada ka sellise kindlustusandja suhtes, kelle kohta ei
ole kriisilahenduskava koostatud, kuid kes vastab kriisilahenduse algatamise tingimustele ehk
kriisilahenduse sihtrühma kuuluvad ka need kindlustusandja, kes ei kuulu kriisilahenduse
kavandamise sihtrühma.
Kuna Eestis ühtegi kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat asutatud ei ole, kes
kuuluks seaduse kohaldamisalasse, ei ole nende kohta eraldi mõjuanalüüsi koostatud.
Kuna kriisilahenduse algatamise ehk uues seaduses sätestatud kriisilahenduse rakendamise
üheks tingimuseks on kindlustusandja makseraskustesse sattumine või tõenäoliselt
makseraskustesse sattumine, on alljärgnevalt välja toodud Eesti kindlustusandjate SCR ja MCR
näitajad (makseraskustesse sattumise üheks kriteeriumiks on, et kindlustusandja ei täida MCR-
i või on ilmne, et ta ei täida seda lähiajal ja selle täitmiseks puudub realistlik väljavaade).
Tabelis 7 on esitatud väljavõtted Eesti kindlustusandjate 2024. aasta SFCR aruannetest.
Compensa Life
Vienna Insurance
Group SE
Seisuga 31.12.2024 oli ettevõtte SCR 92,31 miljonit eurot ja MCR oli 23,08
miljonit eurot. Sobivad omavahendid kapitalinõuete katteks olid 144,33 miljonit
eurot. Seega Compensa SCR kaetus oli 1,55 kordne ja miinimumkapitalinõude
kaetus 6,18-kordne70.
70 SFCR_Compensa Life.pdf
212
Swedbank Life
Insurance SE
2024. aasta lõpus moodustas solventsuskapitalinõue 130,0 miljonit eurot ning
äriühingu kättesaadavad omavahendid ületasid solventsuskapitalinõuet 1,56
korda. Miinimumkapitalinõue oli 32,5 miljonit eurot71.
Aktsiaselts
KredEx
Krediidikindlustus
2024. aasta lõpu seisuga moodustasid Aktsiaseltsi omavahendid 440,5%
arvestuslikust solventsuskapitalinõudest. Solventsuskapitalinõude suuruseks
aruandeaasta lõpu seisuga oli 4,8 mln eurot (2023. aasta lõpu seisuga 5,8 mln
eurot) ning miinimumkapitalinõude suuruseks 4,0 mln eurot (2023. lõpu seisuga
4,0 mln eurot). Nõuetekohaseid omavahendeid kapitalinõuete täitmiseks oli 21,0
mln eurot. Aktsiaselts täitis kapitalinõudeid kogu aruandeaasta vältel72.
AS LHV
Kindlustus
LHV Kindlustusel oli SII omavahendeid 31.12.2024. a seisuga 12,6M eurot
(31.12.2023: 11,1M eurot). Kapitali eesmärkide määramisel lähtub LHV Seltsi
solventsuskapitalinõue oli 9 055 000 eurot ja miinimumkapitalinõue oli 4 000 000
eurot. LHV Kindlustus omab piisavalt kapitali, mis tagab LHV Kindlustuse
jätkusuutliku äritegevuse ning suutlikkuse täita kõiki kohustusi ehk LHV
Kindlustuse omavahendid katavad nõuetekohaselt miinimum- ja
solventsuskapitalinõude73.
Elama Kindlustus
AS
31.12.24 seisuga oli solventsuskapitalinõue 4 279 359 eurot ja
miinimumkapitalinõue 4 000 000 eurot ning omavahendeid 8 204 413 eurot.
Seltsil on omavahendeid piisavalt, et katta regulatiivsed kapitalinõuded:
omavahenditega on solventsuskapitalinõue kaetud 201% ja miinimumkapitalinõu
on kaetud 205%74.
ERGO Insurance
SE
ERGO solventsuskapitalinõue on 59 477 875 eurot ja miinimumkapitalinõue 26
765 044 eurot. Solventsuskapitalinõude täitmiseks rakendatavad nõuetekohased
omavahendeid on 99 202 419 euro ja miinimumkapitalinõude täitmiseks
rakendatavad nõuetekohased omavahendeid 88 848 378 euro ulatuses. Ettevõte
on piisavalt kapitaliseeritud ja vastas kogu aruandeaasta jooksul solventsus- ja
miinimumkapitali tagamise nõuetele. 2024. aasta lõpu seisuga oli
solventsuskapitalinõue 167% ja miinimumkapitalinõue 332%75.
If P&C Insurance
AS
Ifi nõuetekohaste omavahendite suhe solventsuskapitalinõudesse oli 2024. aastal
152% ning nõuetekohaste omavahendite suhe miinimumkapitalinõudesse oli
2024. aastal 359%. Solventsuskapitalinõue suurenes 5,2 miljonit eurot, ulatudes
2024. aastal 85,3 miljoni euroni (2023. aastal 80,1 miljonit eurot), mis on tingitud
põhisolventsuskapitalinõude suurenemisest. Miinimumkapitalinõue suurenes 2,0
miljonit eurot ja oli 2024. aastal 36,1 miljonit eurot (2023. aastal 34,1 miljonit
eurot), suurenemise põhjuseks on kindlustusmaksete kasv. Nõuetekohaseid
omavahendeid oli 129 miljonit eurot76.
Salva Kindlustuse
AS
Solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks nõuetekohased
omavahendid kokku 28 654 275. Salva nõuetekohaste omavahendite suhe
71 Swedbank Report 72 Solventsuse-ja-finantsseisundi-aruanne_2024_ajakohastatud-versioon.pdf 73 Solventsuse-_ja_finantsseisundi_aruanne_2024-ET.pdf 74 2024-Solventsuse-ja-finantsseisundi-aruanne.pdf 75 ERGO Solvency and Financial Conditions Report EE_2024.pdf 76 if-pc-insurance-as_solventsuse-ja-finantsseisundi-aruanne-2024.pdf
213
solventsuskapitalinõudesse oli 2024. aasta lõpul 194% (2023: 176%). s Seisuga
31.12.2024 moodustas solventsuskapitalinõue (SCR) 14 760 425 eurot,
suurenedes aastaga 1 725 621 euro võrra (31.12.2023 oli 13 034 804 eurot).
Omavahendite kogusumma, mis on vajalik regulatiivse miinimumkapitalinõude
täitmiseks moodustas 31.12.2024 seisuga 4 000 000 eurot77.
Swedbank P&C
Insurance AS
2024. aasta lõpus moodustas solventsuskapitalinõue 49,8 miljonit eurot ning
äriühingu kättesaadavad omavahendid ületasid solventsuskapitalinõuet 1,5 korda.
Miinimumkapitalinõue oli 17,9 miljonit eurot78.
Tabel 8. Kindlustusandjate kapitaliseeritus
1. Mõju majandusele
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamine
Kava koostamine tähendab kulu kindlustusandjatele, kellel on vastav
kohustus. Elukindlustusandjatest peab finantsseisundi taastamise kava
koostama üks kindlustusandja kahest (Swedbank Life Insurance SE).
Teine elukindlustusandja (Compensa Life Vienna Insurance Group SE) on
kaetud kindlustusgrupi kavaga, mille koostab kindlustusgrupi lõplik
emaettevõtja kindlustusgrupi tasandil. Kuigi Swedbank Life kuulub
pangagruppi ning FELS-ist tulenevalt koostatakse konsolideerimisgrupi
finantsseisundi taastamise kava, ei vabasta see kindlustusandjat
kindlustusandjate ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamisest.
2024. a SFCR andmete alusel ei peaks ükski kahjukindlustusandja
ennetavat kava koostama, kui kahe kahjukindlustusandja kavad
koostatakse kindlustusgrupi tasandil ning nende kahe kindlustusandja
turuosad Eestis kokku on 60% (vt tabel 3), mistõttu on ka kohustuslik
turujaotuse norm (60%) täidetud. Samuti, kuna turujaotused võivad ajas
muutuda, siis ei saa väita, et ükski kahjukindlustusandja ei pea kunagi
ennetavat kava koostama. Lisaks ei piira seaduseelnõu FI-l küsimast kava
koostamist kindlustusandjatelt, vaatamata normi täitmisele.
Kui kindlustusgrupi tasandil kava ei koostata, võib FI nõuda ka
kindlustusgruppi kuuluvalt kindlustusandjalt kava koostamist
individuaalsel tasandil.
Kahjukindlustustegevus Turuosa
2024 60% turuosa kaetus peab olema täidetud
ERGO (kindlustusgrupp) 32% KKELS § 6 lõike 5 kohaselt võetakse
turuosade arvestamisel arvesse
kindlustusgruppi kuuluvad
kindlustusandjad. ERGO ja If turuosa kokku
on 60%. Seega on 2024. a seisuga
kindlustusgrupi kavadega Eesti turuosade
norm täidetud (juhul, kui grupi tasandil kava
koostatakse).
If (kindlustusgrupp) 28%
77 Microsoft Word - SFCR S2 2024 aruanne Salva Kindlustuse AS.docx 78 SPCI_SFCR_2024_est.pdf
214
Swedbank (pangagrupp) 24%
Compensa Life
(kahjukindlustuse osa)
(kindlustusgrupp)
7%
LHV (grupp) 4%
Salva 4%
Elama 1%
Kredex 0%
Elukindlustustegevus
Swedbank Life
(pangagrupp)
58% Kuna kindlustusgrupi tasandil koostatud
kava katab ära vaid 42% elukindlustusturust,
peab Swedbank kava koostama. Kui
Compensa emaettevõtja ei koosta
kindlustusgrupi kava, siis peavad mõlemad
kindlustusandjad kava koostama.
Compensa Life
(kindlustusgrupp)
42%
Kava koostamine on küll lisakoormus, kuid arvestades, et see kohustus on
hetkeseisuga ühel kindlustusandjal ning grupis on kavade koostamise
kogemus olemas, ei saa muudatuse mõju pidada märkimisväärseks,
sealjuures võib FI nõusolekul koostada kava lihtsustatud kujul.
Ennetava finantsseisundi taastamise kava koostamata, haldamata,
ajakohastamata või FI-le esitamata jätmise, mitteõigeaegse esitamise või
vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise eest on kindlustusandjale ette
nähtud ka rahaline karistus.
Esmane mõju avaldub kava koostamisel, kuid see tuleb reeglina iga kahe
aasta järel läbi vaadata ja vajadusel ajakohastada. Rahalise karistuse
määramisega seotud mõju avaldub vaid juhul, kui rikutakse kava
koostamise jne seotud nõudeid.
(ii) Kriisilahenduse kavandamine
Kuigi kriisilahenduskava koostab FI ja kindlustusgrupi tasandil
kindlustusgrupi kriisilahendusasutus, tõuseb kindlustusandja
halduskoormus seoses kriisilahendusasutusele nõuetekohase teabe
esitamisega, mis on vajalik kriisilahenduskava koostamiseks ja
kriisilahenduskõlblikkuse hindamiseks. Samuti võib osutada vajalikuks
rakendada kindlustusandja suhtes meetmeid kriisilahendust takistavate
asjaoludega tegelemisega. Näiteks võib kindlustusandjat mõjutada see, kui
temalt nõutakse ühe meetmena vara võõrandamist või kohustiste
restruktureerimist või teatavate tegevuste piiramist või ka teatud
kindlustusteenuste osutamise piiramist (vt meetmed § 21 lõikes 5, mis
mõjutavad kindlustusandjat).
Kriisilahenduskava koostamiseks vajaliku teabe esitamata jätmise või
mitteõigeaegse esitamise või vale, ebapiisava või eksitava teabe esitamise
eest nähakse seaduses ette ka rahaline karistus.
Kuna kava koostatakse 40%-le kindlustusturust, võib 2024. a SFCR
andmetele tuginedes järeldada, et FI kriisilahendusüksus ei pea
elukindlustusandjate kohta koostama ühtegi kriisilahenduskava, kuna
215
elukindlustussektoris katab Compensa Life oma 42,5% turuosaga (vt tabel
4) kohustusliku turujaotuse miinimumnormi ära (kava koostab
kindlustusgrupi kriisilahendusasustus), kui just FI kriisilahendusüksus ei
otsusta koostada kava Swedbank Life kohta. Samuti ei pea FI
kriisilahendusüksus koostama ühtegi kava kahjukindlustussektoris, kuna
40% turuosa miinimumnorm on kaetud kindlustusgrupi kavadega, mille
koostavad kindlustusgrupi kriisilahendusasutused. Taas, turuosa
miinimumnormi täitmine ei tähenda, et FI kriisilahendusüksus ei võiks
kriisilahenduskavasid Eesti kindlustusandjate kohta koostada. Samuti on
kindlustusandjate turuosad ajas muutuvad ja välistatud ei ole ka, et FI
kriisilahendusüksus peab siiski kava koostama miinimumnormi
täitmiseks.
Seega, kriisilahenduse kavandamisega seoses avaldub kindlustusandjale
mõju juhul, kui FI on otsustanud kindlustusandja kohta kriisilahenduskava
koostada, mistõttu teeb kindlustusandja FI-ga koostööd seoses vajaliku
teabe esitamisega ja kriisilahendust takistavate asjaoludega tegelemisel.
Sellisel juhul avaldub mõju uute nõuete kohaldumise algfaasis, mil FI-le
tuleb esitada kava koostamiseks vajalik teave. Hiljem võib osutuda
vajalikuks kava ajakohastamiseks teabe esitamine. Mõju seoses rahalise
karistuse määramisega avaldub vaid juhul, kui rikutakse FI-le teabe
esitamise nõudeid (jäetakse teavitamata, kui ettevõtja on makseraskustes
või raskustesse sattumas).
(iii) Kriisilahenduse mõju, sh kindlustusandja omanikele ja
juhtidele
Mõju avaldub vaid juhul, kui mõne Eesti kindlustusandja suhtes on vajalik
algatada kriisilahendus ning kriisilahendusasutus rakendab tema suhtes
ühte või mitut kriisilahendusmeedet ehk kindlustusandja on juba
keerulises olukorras. Muudel juhtudel ei ole pädevatel asutustel õigust
kasutada uues seaduses sätestatud kriisilahendusõigusi. Kriisilahendus
kindlustusandja suhtes on äärmuslik meede, mida kasutatakse eelkõige
selleks, et kaitsta laiemalt kindlustusvõtjaid, turu stabiilsust, avalikke huve
ja maksumaksja raha. Viimased pankrotid Eesti kindlustussektoris leidsid
aset 25 a tagasi.
Kriisilahendusmeetmete rakendamisel lähtutakse põhimõttest, et ettevõtja
kahjumi katavad esimeses järjekorras selle omanikud ehk kriisilahenduse
mõju avaldub kõige rohkem omanikele.
Kriisilahenduse käigus võib raskustesse sattunud kindlustusandja
juhtorganid asendada kriisilahendusasutus oma esindajatega, mis
tähendab, et ettevõtja kaotab otsustusõiguse enda üle. Samas võiski seniste
juhtide tegevus või tegevusetus olla põhjuseks, miks kindlustusandja
olukord jõudis selleni, et tema suhtes tuli algatada kriisilahendus.
Tagasikutsumine võib kahjustada juhtide mainet. Samas võib juhtkonna
vahetus suurendada usaldust, et uutel juhtidel on kriisiohje pädevus,
sõltumatus ja usaldusväärsus. Seaduseelnõu näeb ette ka rahalise karistuse
kindlustusandja juhtidele, kui nad ei teavita kriisilahendusasutust
kindlustusandja makseraskustesse sattumisest või raskustesse sattumise
216
tõenäosusest. Sellisel juhul on ette nähtud maksimaalne karistus 5 miljonit
eurot.
Kapitaliinstrumentide ja võla konverteerimine või allahindamine
tähendab, et senised aktsionärid ja võlausaldajad (sh mõnel juhul
kindlustusvõtjad) kaotavad osa oma varast või nõudeõigusest – see
vähendab usaldust ettevõtja ja selle juhtimise vastu. Konverteerimise
tulemusel võivad uued aktsionärid (nt kindlustusvõtjad või riik) saada
kontrolli ettevõtja üle, mis tähendab senise juhtkonna ja omanike
mõjuvõimu vähenemist või kadumist. Kui uus kapitalistruktuur
asendatakse täielikult, kaotavad olemasolevad aktsionärid tihti kogu oma
investeeringu, sest nende osalus nullitakse või muudetakse marginaalseks.
Kauplemine aktsiate, võlakirjade või muude väärtpaberitega peatatakse
või lõpetatakse, et vältida paanikamüüki või hinnalangust.
Ka uute aktsiate või kapitaliinstrumentide emiteerimine vähendab
olemasolevate omanike suhtelist osalust kindlustusandjas, kui nad ei saa
või ei soovi uutesse instrumentidesse investeerida. Osaluse lahjenemisega
võivad olemasolevad omanikud kaotada strateegilise kontrolli ettevõtja
üle. Samuti võib aktsiate ja muude omandiõiguse instrumentide
üleandmine tähendada, et omanikud võivad kaotada kontrolli ettevõtja üle
ilma oma nõusolekuta, kuid kuna meede on osa
kriisilahendusraamistikust, toimub see avaliku huvi kaitseks (vt ka PS
analüüsi).
Kindlustusandja õiguste, vara või kohustiste üleandmine teisele ettevõtjale
(viimase nõusolekul) tähendab kontrolli kaotust vara üle ehk kui ettevõtja
vara või õigused antakse üle teisele ettevõtjale, võib see tähendada
omanikele sisuliselt ettevõtja väärtuse kaotamist või märkimisväärset
vähenemist. Kui kriisilahendusasutus otsustab, et vara ja kohustised
antakse üle „puhtalt“, ilma et neid piiraks olemasolevad tagatised või
muud kohustised, võib see ettevõtja jääkväärtust veelgi kahandada.
Võlainstrumentide tühistamine vähendab kindlustusandja kohustiste
kogumahtu, mis võib teoreetiliselt parandada ettevõtja omakapitali
positsiooni, kuid kuna sellist meedet rakendatakse ainult tõsise
kriisiolukorra puhul, on omanikud üldjuhul juba oma osaluse väärtuse
kaotanud või kaotamas, eriti kui tühistamine toimub paralleelselt teiste
kriisilahendusmeetmetega (nt aktsiate üleviimine, restruktureerimine).
Maksete edasilükkamine või intresside vähendamine võib samuti ajutiselt
parandada ettevõtja rahavoogu, mis võib kasuks tulla omanikele (vältides
nt täielikku likvideerimist), kuid see ei pruugi päästa omanike osalust, kui
muud kriisilahendusmeetmed (nt aktsiate tühistamine või ülevõtmine)
viiakse paralleelselt ellu. Maksete ja tarnete ajutine peatamine annab küll
ajutise hingetõmbepausi, kuid võib halvendada usaldusväärsust ja suhteid
lepingupartneritega. Kuna automaatselt peatatakse ka vastaspoole maksete
ja tarnetega seotud kohustused, võivad mõned kriitilised teenused/tarned
katkeda (need katked on siiski lühiajalised, 1–2 päeva pikad).
217
Kriisilahendusasutus saab ajutiselt ka keelata tagatud võlausaldajatel oma
tagatise realiseerimise, mis aitab säilitada kriisilahenduses oleva
kindlustusandja vara kriitilisel ajal. Kui kõik tagatud võlausaldajad
saaksid kohe ja korraga hakata tagatisi realiseerima, siis see süvendaks
kriisilahenduses oleva kindlustusandja olukorda, kahjustaks teisi
võlausaldajaid ja ei annaks õiget ülevaadet vara väärtuse kohta.
Meetmete rakendamine võib viia ka selleni, ettevõtja vara müüakse
turuhinnast odavamalt või soodustingimustel. Samuti viivad mõned
kriisilahendusmeetmed (nt portfelli üleandmine teisele kindlustusandjale,
kindlustusandja maksevõimelisena likvideerimine) selleni, et ettevõtja
lõpetab täielikult tegevuse.
Mõju avaldumise sagedus – kriisilahendus on mõeldud viimase abinõuna,
kui tavapärased turu- või järelevalvemehhanismid enam ei toimi. Seega
avaldub mõju vaid juhul, kui kindlustusandja on sattunud olukorda, et
tema suhtes on vaja algatada kriisilahendus, st kõik tingimused selleks on
täidetud. Kriisilahenduse algatamise üheks tingimuseks on, et
kindlustusandja peab olema makseraskustes või esineb selge oht, et ta
satub makseraskustesse (vt tabelit 6 Eesti kindlustusandjate
kapitaliseerituse kohta).
(iv) Rahastamine
Seaduseelnõuga luuakse Tagatisfondi juurde kindlustusandjate
kriisilahenduse osafond, mida rahastavad kindlustusandjad (see nõue tuleb
direktiivist). Kuna tegemist on tagantjärele rahastamise mudeliga, siis
mõju avaldub kindlustusandjatele alles juhul, kui mõne kindlustusandja
suhtes on tehtud kriisilahenduse algatamise otsus ning kriisilahenduse
läbiviimiseks või hüvitise maksmiseks on vaja kasutada rahalisi
vahendeid. Täpset mõju ei ole võimalik hinnata, kuna see sõltub, millise
kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus, milline on ta
tegevusportfell, kas esinevad bilansikõikumised ning kas osutub
vajalikuks kasutada rahastut hüvitise maksmiseks (§-st 62 tulenevalt).
Ettepaneku kohaselt oleksid maksimaalsed suurused, mida
kindlustusandjad peaksid aastas osafondi tasuma järgmised (2%
kindlustusmaksete mahust, kui võtta aluseks 2024. aasta andmed
kindlustusmaksete kohta eurodes):
Kindlustusandja 2%
kogukindlustusmaksetest
Aruandeperioodi
puhaskasum (2024. a)
ERGO 5 753 789 25 669 818
If 4 991 140 36 559 000
Swedbank 4 376 460 34 745 000
LHV 760 500 1 198 000
Salva 650 247 3 351 390
Elama 158 720 696 062
Kredex 33 425 808 551
Swedbank Life 3 048 153 47 100 000
Compensa Life 5 259 660 8 890 000
218
Käesoleva näite puhul tuleb arvestada, et tegelik suurus sõltub
Tagatisfondi kehtestatavast piirmäärast ja sellest, milliste
kindlustuslepingute (kindlustusliikide) kindlustusmaksed arvestusse
võetakse.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Suur osa eelkirjeldatud mõjust seoses kriisilahendusmeetmete
rakendamisega on kriisilahenduses oleva kindlustusandja vaates
ebasoovitav. Kriisilahenduse eesmärk ei ole karistada kindlustusandjat,
vaid minimeerida suurema kahju tekkimist klientidele, turule ja
ühiskonnale. Mõju sõltub sellest, milliseid konkreetseid
kriisilahendusmeetmeid rakendatakse.
Ebasoovitav mõju võib avalduda ka selles, et kuna kriisilahenduse
rahastamine on n-ö tagantjärgi rahastatav, siis kindlustusandja
kriislahendusse sattumise korral võib osutuda vajalikuks, et teised
kindlustusandjad peavad „kinni maksma“ selle kindlustusandja vara ja
kohustiste üleandmise ning lisaks hüvitise asjaosalistele, kui
kriisilahendus osutub nende jaoks ebasoodsamaks, kui oleks olnud
kindlustusandja pankrot. Oluline on siinjuures rõhutada, et kriisilahenduse
rahastut ei tohi kasutada kriisilahenduses oleva kindlustusandja kahjumi
katmiseks.
Mõju olulisus Kuna kindlustusandjad on Eestis üldiselt hästi kapitaliseeritud ja
tegutsevad tugeva solventsusraamistiku (Solventsus II) alusel, on nende
riskitaluvus ja vastupanuvõime finantsšokkidele kõrge. Samuti tagab
tõhus järelevalveraamistik, et riskide võtmist ja kapitali adekvaatsust
jälgitakse pidevalt ning probleemide ilmnemisel on võimalik sekkuda
varases staadiumis. Sellest tulenevalt ei ole kriisilahenduse regulatsiooni
mõju kindlustussektorile tervikuna märkimisväärne. Regulatsioon loob
pigem lisakaitsekihi äärmuslike ja väga ebatõenäoliste stsenaariumite
tarbeks, kuid ei muuda oluliselt turuosaliste igapäevast tegevust ega
finantsseisundit. Kokkuvõttes on regulatsiooni mõju sektori toimimisele
väike, täites eelkõige usaldusväärsuse ja turustabiilsuse suurendamise
rolli.
219
2. Sotsiaalne mõju
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(v) Kriitiliste funktsioonide jätkumine
Kriisilahenduse regulatsiooni üks keskseid eesmärke on tagada
kindlustussektori kriitiliste funktsioonide jätkumine ka siis, kui mõni
kindlustusandja satub raskustesse. See tähendab, et isegi juhul, kui
ettevõtja tavapärane tegevus katkeb, peavad inimesed jätkuvalt saama
kätte need kindlustushüvitised ja maksed, mille katkemine võiks otseselt
kahjustada nende sotsiaalset heaolu. Kui pensionimaksed peatuksid, võiks
see jätta pensionärid ilma oma igapäevaseks toimetulekuks vajaliku
sissetulekuta. See suurendaks vaesusriski ja sõltuvust riiklikest toetustest.
Ravikindlustushüvitiste katkemine võib takistada inimeste juurdepääsu
ravile (kui puudub ka riiklik ravikindlustus), suurendada terviseriske ja
põhjustada pikaajalist negatiivset mõju töövõimele ning elukvaliteedile.
Muude pikaajaliste elukindlustuslepingud ootamatu katkestus võib
kahjustada majanduslikku turvatunnet ja usaldust kogu
kindlustussüsteemi vastu.
Kriisilahendusraamistiku rakendamine aitab tagavad, et olulised lepingud
täidetakse ka kindlustusandja makseraskuste korral, kaitstakse mh eriti
haavatavaid sihtrühmi (pensionärid, krooniliste haigustega inimesed),
kelle toimetulek sõltub regulaarsetest väljamaksetest. Mõju avaldub ka
riigi koormusele, sest kui lepinguid täidetakse, ei pea riik asendama
lõppenud makseid sotsiaaltoetustega.
Seega kriisilahenduse regulatsiooni sotsiaalne mõju kindlustussektoris on
valdavalt positiivne, kuna see aitab vältida kriiside ülekandumist
ühiskonna kõige haavatavamatele gruppidele.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Töökohtade ja teenuste kättesaadavuse kadumine.
Kriisilahendusasutusel on õigus piirata raskustes oleva kindlustusandja
tegevust, sealhulgas keelata uute lepingute sõlmimine ja algatada ettevõtja
lõpetamine. Sellised meetmed on vajalikud kriisilahenduseesmärkide
saavutamiseks, kuid nende otsesteks tagajärgedeks võivad olla töökohtade
kadumine, kontorite sulgemine ja teenuste kättesaadavuse vähenemine.
Töökohtade kadumisega kaasneb sissetuleku kaotus. Teenuse
kättesaadavuse kadumine võib tähendada olukorda, kus raskustesse
sattunud kindlustusandja portfellis on mõni selline kindlustusteenus, mida
teised turuosalised ei paku. Kui see kindlustuskaitse kaob, võib see jätta
inimesed ilma olulise turvavõrguta ja seeläbi mõjutada nende sotsiaalset
heaolu.
Mõju avaldub vaid kindlustusandja raskustesse sattumise korral.
Analoogne mõju oleks ka kindlustusandja pankroti korral.
Mõju olulisus Mõju igapäevasele kindlustusturule on väike. Eesti kindlustusandjad on
hästi kapitaliseeritud ja tugeva riskipõhise järelevalve all. See tähendab, et
kriisilahendust kasutatakse vaid harvadel juhtudel ning äärmuslike
stsenaariumite korral.
220
6.1.3. Mõju kindlustusvõtjatele ja muudele võlausaldajatele
1. Sihtrühma suurus. Eelnõu mõjutab Eestis asutatud kindlustusandjate kliente
(kindlustusvõtjaid, kindlustatuid, soodustatud isikuid) ja kahjustatud isikuid, sealhulgas
piiriüleseid ja teises lepinguriigis asuvate filiaalide kliente, kuna kriisilahenduse eesmärk
on kaitsta kõikide kindlustusandja klientide ja õigustatud isikute huve. Samuti mõjutab
eelnõu muid võlausaldajaid, kelle ees on kindlustusandjal kohustused. Kindlustusvõtjat,
kindlustatut ja soodustatud isikut käsitletakse õiguslikus mõttes võlausaldajana, sest kui
kindlustusleping on sõlmitud, tekib neil nõudeõigus kindlustusandja vastu (nt hüvitise
väljamakse, pensionimakse näol). Teoreetiliselt mõjutab eelnõu ka kolmanda riigi
kindlustusandja Eesti filiaali kliente, keda hetkel Eestis ei ole.
Elukindlustusandjatest teenindab Compensa üle 175 tuhande kliendi Baltikumis. Swedbank
Life Insurance’il on Eestis 92 tuhat klienti 114 tuhande jõusoleva lepinguga, äriühingul on
Leedus 162 tuhat klienti 205 tuhande jõusoleva lepinguga ning Lätis 68 tuhat klienti 88
tuhande jõusoleva lepinguga.
Kahjukindlustusandjatest on LHV Kindlustusel 170 tuhat klienti, Elama Kindlustusel on
üle 46 tuhande kliendi (tegutseb ainult Eestis), ERGO-l on Baltikumis üle 640 tuhande
kliendi ja If Kindlustusel ligikaudu 374 tuhat klienti.
Muude võlausaldajate arvu ei ole võimalik hinnata.
2. Mõju majandusele
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Kriisilahenduse mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele,
soodustatud isikutele ja muudele võlausaldajatele
Kui kindlustusandja satub kriisi, on kriisilahenduse eesmärkideks muu
hulgas kindlustusvõtjate, soodustatud isikute ja õigustatud isikute
kollektiivsete huvide kaitsmine ning kindlustuskaitse katkemise vältimine
ehk kindlustusvõtjad saavad loota, et poliisid kehtivad edasi ja hüvitised
makstud.
Kuigi omanike ja muude võlausaldajate esmase kahjukatmise kohustus
kaitseb kindlustusvõtjaid – nende huvid ei ole esmajärjekorras ohus – ei
ole välistatud, et kriisilahenduse käigus ei sekkuta ka kindlustusvõtjate
õigustesse (seda siiski erandkorras kõige viimase meetmena).
Kapitaliinstrumentide ja võla konverteerimine või allahindamine
tähendab, et võlausaldajad (sh mõnel juhul kindlustusvõtjad) kaotavad
osa oma varast või nõudeõigusest. Kindlustusvõtja võib jääda ilma
oodatud hüvitisest, isegi kui lepinguline alus on kehtiv, mis omakorda
võib oluliselt vähendada klientide usaldust kindlustusturu vastu. Kui
kriisilahendusasutus otsustab vähendada või tühistada kindlustusandja
kohustusi, viitab see sellele, et ettevõtte finantsseisund on sedavõrd
kriitiline, et omanike omakapital on tõenäoliselt juba väheväärtuslik või
kaotatud. Sellisel juhul muutub vajalikuks rakendada meetmeid ka
kindlustusvõtjate nõuete suhtes. Samas ei tohiks kriisilahendusmeetmete
rakendamine kindlustusvõtjatele kaasa tuua suuremat kahju, kui nad
221
kannaksid pankrotimenetluses (hüvitamise mehhanism, mida
kindlustusandjad rahastavad).
Kui kindlustuslepingust tulenev nõue konverteeritakse omandiõiguse
instrumendiks (nt lihtaktsiaks), ei saa klient enam otsest rahalist hüvitist,
vaid spekulatiivset omandiosalust kindlustusandjas või
sildkindlustusandjas. Investorile tähendab võlainstrumendi
konverteerimine aktsiaks, et ka omanikuriskid kanduvad neile, kaotades
eelisjärjekorra nõudeõiguses. Samas, kui kriisilahendus on edukas, võib
uus osalus (aktsiad) omandada väärtust tulevikus.
Kriisilahenduses oleva kindlustusandja emiteeritud võlainstrumentide
tühistamine mõjutab märkimisväärselt investoreid. Kui võlainstrumendid
(nt allutatud võlakirjad) tühistatakse, siis investorid kaotavad oma
investeeringu – neile ei maksta tagasi põhiosa ega intresse. Kuna tagatud
kohustisi ei saa tühistada, jäävad eelisvõlausaldajad paremasse olukorda
kui allutatud või tagamata võlainstrumentide omanikud. Kuigi
kindlustusandja kriisilahendusesse sattumise tõenäosus on pigem väga
väike, võivad sellised juhtumid vähendada investorite huvi investeerida
kindlustussektori instrumentidesse.
Omandistruktuuri nullimine võib võimaldada ettevõtja päästmist või
sujuvamat üleminekut uuele omanikule, mis aitab säilitada
kindlustuslepingute kehtivust ja vältida teenusekatkestusi. Kui omanikud
kannavad esmase kahju (enne kindlustusvõtjaid), võib see tugevdada
avalikkuse usaldust, et kriisides kaitstakse esmajärjekorras tarbijat.
Kriisilahenduses oleva kindlustusandja uute aktsiate või
kapitaliinstrumentide emiteerimine mõjutab ka potentsiaalseid uusi
investoreid, kes võivad saada ettevõtjas strateegilise positsiooni
kriisiolukorras odavalt, kuid kuna tegemist on kriisiolukorraga, on risk
kõrge, kuid edukas restruktureerimine võib anda märkimisväärset tulu.
Kui kriisilahendusasutus on otsustanud kasutada kindlustusandja
maksevõimelisena likvideerimise meedet, mistõttu ei ole kindlustusandjal
õigus sõlmida uusi kindlustuslepinguid, võib see tähendada, et
kindlustuse kliendid ei saa (sh pikendada) kindlustuskaitset riskide vastu,
mida ka näiteks ükski teine kindlustusandja ei paku. Sealjuures kaitse
katkemine ja riski realiseerimine võib tähendada majanduslikku kahju
isikutele. Uue kindlustusandja leidmine lühikese etteteatamisajaga võib
olla kulukas või keeruline.
Lepingutingimuste ühepoolne muutmine võib tähendada, et
kriisilahendusasutus saab muuta tagasimaksetähtaegu, lükata makseid
edasi või vähendada intressimäärasid. Investorid ja võlausaldajad võivad
kaotada oodatud intressitulu, kannatada rahavoo katkestuse tõttu või
saada oma raha tagasi planeeritust hiljem. Kuigi lepingud jäävad
formaalselt kehtima, ei ole neil sama tagatist kui tavapärases
turusituatsioonis.
222
Kindlustusandja omandiõiguse instrumentide, vara, õiguste ja kohustiste
üleviimine võib võimaldada kriisilahendusasutusel säilitada
kindlustusandja elujõulisust, tagades kindlustusteenuste jätkumise
kindlustusvõtjatele. Samas võivad omanikumuudatused lühiajaliselt
tekitada klientides ebakindlust, eriti kui puudub selgus uue omaniku osas.
Vara, kohustiste ja õiguste osalise üleandmise korral on ette nähtud ka
kaitsemeetmed, et sellisel juhul rahuldatakse kindlustusvõtjate,
soodustatud isikute, õigustatud isikute ja muude võlausaldajate, kelle
nõuded ei ole üle antud, nõuded vähemalt ulatuses, milles need oleks
rahuldatud tavalises maksejõuetusmenetluses.
(ii) Kriisilahendusraamistiku rahastamisest avalduv mõju
Kuna FI finantskriisi lahendamise üksuse juurde lisatava
kindlustusandjate kriisilahenduse funktsiooni kulud kaetakse
kindlustusandjate järelevalvetasudest ning lisaks võib osutada vajalikuks,
et kindlustusandjad peavad tegema osamakseid Tagatisfondi
kindlustusandjate kriisilahenduse osafondi, võib see kaasa tuua
kindlustusteenuste hindade tõusu lõppkasutajatele. Kõrgemad kulud
kindlustusandjatele võivad kanduda edasi kindlustusteenuse hinnas, eriti
standardiseeritud toodete puhul, mille hinnakujundus on tundlik kulude
muutustele.
Kindlustusteenuse hinnamõju täpne prognoosimine ei ole võimalik,
kuivõrd see sõltub iga kindlustusandja individuaalsetest valikutest
halduskoormuse kasvust tingitud kulude katmisel.
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
(iii) Kindlustushüvitise muutmine
Kriisilahenduse raames võib tekkida vajadus kohandada või vähendada
kindlustuslepingutest tulenevaid hüvitisi. See puudutab eriti
elukindlustuse ja pensionitoodete lepinguid, mis on paljude leibkondade
jaoks pikaajalise finantsplaneerimise ja turvatunde alus. Hüvitiste kärped
või tühistamised võivad otseselt mõjutada inimeste majanduslikku
toimetulekut ja sotsiaalset heaolu. Vähenenud hüvitised võivad jätta
leibkonnad ilma olulise sissetulekuallikata, mida oli arvestatud
igapäevakulude või vanaduspõlve elatise katmiseks. Sama, mõõdukad
kärped võivad olla vajalikud, et vähemalt osa hüvitisi makstaks jätkuvalt.
Seaduseelnõu kohaselt käsitatakse kindlustushüvitiste vähendamist või
tühistamist äärmusliku meetmena, mida rakendatakse üksnes viimase
abinõuna.
Tagamaks, et kindlustusvõtjad ja muud võlausaldajad ei kannaks
kriisilahenduse käigus suuremat kahju, kui nad oleks kandud
pankrotimenetluses, on ette nähtud hüvitise mehhanism ehk neile
kompenseeritakse kahju kandmise vahe.
Mõju olulisus Mõju puudub igapäevases perspektiivis, kuid märkimisväärne
kriisiolukorras.
3. Sotsiaalne mõju
223
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
Kindlustusandja makseraskustesse sattumine võib mõjutada
kindlustusvõtjate ja muude õigustatud isikute sotsiaalset poolt, kui
kindlustusandja ei suuda täita lepingust tulenevaid kohustusi (nt tagada
pikaajalisi ravikindlustusmaksed jne), mistõttu on seaduseelnõu
muudatused Eesti kodanikele ja ettevõtjatele tervikuna positiivsed, kuna
tugevdatakse kindlustusvõtjate ja muude isikute kaitset, mis omakorda
viib suurema sotsiaalse kindlustunde tekkimisele.
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
Vähenenud hüvitised võivad jätta leibkonnad ilma olulise
sissetulekuallikata, mida oli arvestatud igapäevakulude või vanaduspõlve
elatise katmiseks. Seaduseelnõu kohaselt käsitatakse kindlustushüvitiste
vähendamist või tühistamist äärmusliku meetmena, mida rakendatakse
üksnes viimase abinõuna.
Mõju olulisus Mõju on väike igapäevases perspektiivis, kuid märkimisväärne
kriisiolukorras.
6.1.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Tagatisfondile
Sihtrühma ülevaade on seletuskirja punktis 2.4.2.
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Finantsinspektsiooni finantsjärelevalveüksus
Kindlustusandjate kriiside ennetamise ja lahendamise raamistikus on FI
roll seotud eelkõige ennetavate finantsseisundi taastamise kavade
läbivaatamisega ning kriisilahenduse kavandamisel ja lahendamisel FI
kriisilahendusüksusega koostöö tegemisega.
FI-le tähendab finantsseisundi taastamise kava hindamine teatud
halduskoormuse tõusu. EIOPA on hinnanud, et sõltuvalt liikmesriikidest
võib kavade esmahindamisel täistööaja ekvivalent olla 0,05–5 ja edaspidi
0,06–3. Arvestades, et Eestis peab kava koostama ja FI-le esitama üks
kindlustusandja, ei tohiks see olla märkimisväärne koormus FI-le. Kuna
Eesti kindlustusandjad tegelevad Lätis ja Leedus olulise piiriülese
kindlustustegevusega ja ka Läti ja Leedu kindlustusandjad tegelevad
Eestis olulise piiriülese kindlustusategevusega, siis tõuseb FI
halduskoormus ka seoses koostööga Läti ja Leedu finantsjärelevalve
asutustega kavade läbivaatamisel.
(ii) Finantsinspektsiooni kriisilahendusüksus
Seoses kindlustusandjate kriisilahendusraamistiku rakendamisega
integreeritakse kindlustusandjate kriisilahendus FI finantskriisi
lahendamise üksuse juurde. Seega ei pea Eesti uut üksust
kindlustusandjate kriisilahenduse kavandamiseks ja läbiviimiseks looma.
FI hinnangul tuleks täiendavat tööjõudu kaasata ühe täistööaja
ekvivalendi ulatuses (nt kindlustuseksperdi kaasamine). EIOPA ise on
hinnanud, et kriisilahendusasutuse aastakulu võiks sõltuvalt riigist jääda
21000–450000 euro vahele.
224
Kuigi 2024. aasta andmete alusel ei pea FI kriisilahendusüksus ühtegi
kriisilahenduskava koostama, võivad nad otsusta seda siiski teha ning
sellisel juhul tõuseb koormus kriisilahenduskavade koostamise ja
kindlustusandjate kriisilahenduskõlblikkuse hindamise näol. Koormus
suureneb ka seoses kriisilahenduskolleegiumites osalemisega. Lisaks on
FI-l kohustus esitada EIOPA-le regulaarselt teavet kindlustusandjate
kohta (arv), kellel on ennetava finantsseisundi taastamise kava
koostamise kohustus ja nende arvust, kelle kohta koostatakse
kriisilahenduskava, sealjuures tuues eraldi välja, kui paljude suhtes
kohaldatakse lihtsustatud lähenemist.
Märkimisväärne koormus avaldub juhul, kui kindlustusandja suhtes on
vaja rakendada kriisilahendusmeetmeid. See võimaldab FI-l sekkuda
kiiresti ja võtta juhtimine üle, et vältida kahju suurenemist või
usalduskriisi ning seada avalik huvi esikohale.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Kriisilahendus on ressursimahukas: nõuab tööjõudu, finantsanalüüsi,
juriidilist tuge ja koordinatsiooni teiste asutuste (nt järelevalve,
Tagatisfond, kohtud) vahel.
Kriisilahendusega seotud otsused saab edasi kaevata. Kaebuste
käsitlemine nõuab täiendavat juriidilist tuge ja ressursse. Pikaajalises
perspektiivis aitab see siiski tagada, et otsused on õiglased ja seadusega
kooskõlas.
Mõju olulisus FI finantskriisi lahendamise üksusele kindlustusandjate
kriisilahendusülesannete andmine on väikese mõjuga, kuna FI ei pea
selleks suuri struktuurseid muudatusi tegema. Kriisilahenduse
kavandamise mõju on hetkeseisuga minimaalne.
Kuna kriisilahendusmeetmete rakendamise mõju sõltub sellest, kas
kindlustusandja suhtes on vaja algatada kriisilahendust, sealjuures mõju
avaldumise tõenäosus on väike, ei saa pidada ka mõju oluliseks FI
igapäevase tegevuse kontekstis.
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(iii) Tagatisfond
Tagatisfondi juurde luuakse uus kindlustusandjate kriisilahenduse
osafond. Kuna osafondi rahastamine toimub n-ö tagantjärele rahastamise
mudeli alusel, tõuseb Tagatisfondi koormus ja lisanduvad kulud seoses
uue osafondi haldamisega eelkõige siis, kui mõne Eesti kindlustusandja
suhtes algatatakse kriisilahendus ning esineb alus osafondi vahendite
kogumiseks ja kasutamiseks.
Osafondi haldamisega seotud kulu ei ole märkimisväärne ning täiendavat
tööjõudu ei ole esialgsel hinnangul vaja selleks kaasata.
6.1.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
1. Finantskriisi lahendamine toimub Eestis Rahandusministeeriumi, Eesti Panga ja FI
koostöös. Lisaks tuleb ministeerium kaasata asjakohasel juhul kriisilahenduse
225
kolleegiumisse. Kuigi kriisilahendusse on kaasatud ka Rahandusministeerium, ei too see
kaasa märkimisväärseid uusi tööülesandeid või kohustusi, välja arvatud juhul, kui
kriisilahenduse läbiviimisel on vaja asutada sildkindlustusandja. Väikeriigi puhul ei ole
sildkindlustusandja loomine reeglina esimene ega kõige tõhusam meede, kuid väga
spetsiifilistes olukordades, näiteks suurema kindlustusandja ootamatu maksejõuetuse korral
ning kui puudub huviline, kellele portfell üle anda, võib osutuda vajalikuks ajutise
lahenduse loomine sildkindlustusandja näol ehk seda meedet kasutatakse väga äärmuslikel
juhtudel. Tegemist on võimaluse, mitte kohustusega luua sildkindlustusandja. Kuna
sildkindlustusandja loomine, kapitaliseerimine ja haldamine on kallis ja keerukas, tuleks
Eesti kui väikeriigi puhul tõsiselt kaaluda sellise meetme rakendamist. Väiketurgude puhul
võib olla mõistlikum kasutada muid meetmeid (nt portfelli üleviimine/ kindlustusandja
müümine). Lisaks on sildasutuste kasutamine kindlustusvaldkonnas palju haruldasem kui
panganduses.
2. Rahandusministeeriumi roll on seotud ka teavituste saamisega kriisilahendusega seotud
otsuste kohta, sealjuures, kui kindlustusandja suhtes on otsustatud algatada kriisilahendus
ehk kui algatamise tingimused on täidetud. Mõju avaldub vaid juhul, kui kindlustusandja
suhtes on otsustatud algatada kriisilahendus.
3. Mõju kohtutele – seaduseelnõu kohaselt vaadatakse kriisiohjemeetme rakendamisest
tulenevad kaebused läbi tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses. Samuti vaadatakse
hagita menetluses läbi hüvitise määramisega seotud nõuded, kui ettevõtja omanikel,
kindlustusvõtjatel, kindlustatutel, soodustatud isikutel, õigustatud isikutel ja muudel
võlausaldajatel või kindlustuse tagamise skeemil on õigus hüvitisele, kui järelhindamise
tulemusel selgub, et nad on kandnud suuremat kahju, kui nad oleks kandnud ettevõtja
likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses. Selleks, et kindlustusandjate
kriisilahendusraamistiku loomisest tulenev mõju kohtutele saaks avalduda, tuleks
kindlustusandja või muu kriisilahenduse subjekti suhtes algatada kriisilahendus
pankrotimenetluse asemel. Ka sellisel juhul avalduks mõju kohtutele vaid juhul, kui
kriisilahendusega seotud otsused edasi kaevatakse.
4. Seaduseelnõu ei mõjuta kohalike omavalitsuste korraldust.
6.2. Mõju Eesti Liikluskindlustuse Fondile ja kahjustatud isikutele kindlustusandja
erirežiimi korral
Sihtrühma ülevaade LKF kohta on esitatud seletuskirja punktis 2.4.2. Lisaks kuuluvad
sihtrühma kõik isikud, kes on sõlminud liikluskindlustuslepingu Eesti tegevusloaga
kindlustusandjaga, sh kui nad on seda teinud Eesti kindlustusandja Läti ja Leedu filiaali kaudu.
Kindlustusandja Mootorsõiduki valdaja
vastutuskindlustuse
kindlustusmaksed (2024. a)
Mootorsõiduki valdaja
vastutuskindlustuse tehnilised
eraldised (2024. a) ERGO 99 900 882 80 374 720
If 51 148 000 102 773 000
Swedbank 32 498 000 12 315 000
LHV 5 968 444 3 727 178
Salva 10 445 483 8 390 958
Elama 6 413 000
Tabel 9. Eesti kindlustusandjate liikluskindlustuse statistika
226
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Liikluskindlustuse Fond
Eelnõuga nähakse ette, et kindlustusandja erirežiimi korral võib
erirežiimihaldur liikluskindlustusportfelli üle anda LKF-ile. Samuti võib
kindlustusandja kriisilahenduse korral anda LKF-ile sildkindlustusandja
ülesanded ja kohustused. Mõju LKF-ile avaldub vaid juhul, kui
liikluskindlustuse lepinguid sõlmiv Eesti kindlustusandja on raskustes ja
tema suhtes on FI teinud otsuse kehtestada erirežiim ning erirežiimihaldur
on teinud otsuse anda kindlustusportfell üle liikluskindlustuse fondile, st
turulahend ei sobi (liikluskindlustuse portfelli ei ole võimalik üle anda
teisele kindlustusandjale). Portfelli ülevõtmine tähendab fondile
halduskoormuse tõusu, samuti võib suureneda fondi rahaline koormus ja
riskipositsioon.
Samas tuleb silmas pidada, et portfelli ülevõtmine on fondi õigus mitte
kohustus, ning portfelli ülevõtmine saab kõne alla tulla eelkõige
olukorras, kus on tõenäoline, et kindlustusandja majanduslikud raskused
päädivad maksejõuetusega, mil fond täidaks niikuinii liikluskindlustusest
tulevat maksejõuetusasutuse funktsiooni (LKindlS §-d 501, 60 lg 1 p 3 ja
71 ja 713). Rahaline koormus ja riskipositsioon on mõlemal juhul
võrreldavad. Pealegi tuleb arvestada, et portfelli ülevõtmisel tulevad üle
liiklusekindlustuse portfelliga seotud õigused ja kohustised, sh
üleantavale kindlustusportfellile vastavad tehnilised eraldised, mis
vähendavad riskipositsiooni võrreldes tavalise maksejõuetusmenetlusega.
Portfelli ülevõtmine on kaalutlusotsus ja see toimuda eelkõige juhul, kui
riskipositsioon oluliselt ei muutu ja ülevõtmine pakuks leevendust
võrreldes tavalise maksejõuetusmenetlusega nii kindlustatutele,
kannatanutele kui ka fondile endale.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Kui fondi kulud suurenevad, võib see viia fondi liikmete kõrgemate
sissemakseteni ja lõpuks kõrgemate kindlustusmakseteni tarbijatele.
Maksejõuetuse riski katmisega seotud liikmemaks kogutakse Eesti
kindlustusandja poolt Eestis ja/või välisriigis sõlmitud liikluskindlustuse
kindlustuslepingute järgsetelt kindlustusmaksetelt. 2024. aastal on
määraks 0,3%.
Portfelli ülevõtmine saab toimuda eelnõu järgi kui selleks on:
a) Eesti kindlustusandja st Eesti tegevusloaga kindlustusandja
liikluskindlustusportfell, mis tähendab kolme kindlustusandja Eestis
sõlmitud lepinguid ja nendega seotud kahjusid ja kolme kindlustusandja
Eestis, Lätis ja Leedus sõlmitud kindlustuslepinguid ja nendega seotud
kahjusid.
b) kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali liikluskindlustuse
lepinguid, milliseid täna Eestis ei ole.
LKindlS § 711 järgi arvutatud fondi omavahendid võtavad punkti a puhul
selle vastaspoole riski juba arvesse ja 2024. aasta lõpu seisuga on
vastaspoole riski osasummaks 10,9 miljonit eurot ning LKF omavahendid
summas 27,6 miljonit eurot (30.06.2025 seis) on hetkeseisuga sellise riski
katmiseks piisavad. Punkti b puhul ei ole seaduse muudatuse mõju
227
võimalik hinnata, kuna sellist kindlustusandjat liikluskindlustuse
portfelliga Eestis hetkel ei ole.
Mõju olulisus Mõju avaldub vaid juhul, kui Eesti kindlustusandja satub raskustesse ning
selle kindlustusandja liikluskindlustuse portfell antaks üle LKF-ile. Kuna
mõju avaldumise tõenäosus on pigem väike, siis ei saa ka mõju pidada
oluliseks.
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(ii) Kahjustatud isikud
Kui fond võtab kindlustuslepingutest tulenevad kohustused üle, ei katke
kindlustuskaitse ning lepingud jäävad kehtima ka pärast kindlustusandja
raskustesse sattumist. Kahjunõuded makstakse välja fondi kaudu, seega
kindlustusvõtja ja kannatanu õigused säilivad.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Kahjustatud isikud võivad ajutiselt olla teadmatuses, kelle poole kahju
korral pöörduda. Teade portfelli vastuvõtmise kohta avaldatakse küll
fondi veebilehel, kuid kindlustusvõtjatele ja kannatanutele võib see
teavitus jääda märkamatuks.
Mõju olulisus Kahjustatud isikute vaates võib pidada mõju oluliseks (positiivseks), kui
Eesti kindlustusandja satub raskustesse ja fond jätkab hüvitiste maksmist.
6.3. Solventsus II direktiivi muudatuste mõju
Solventsus II direktiivi ülevaatamisel jõuti järeldusele, et kuigi üldiselt toimib Solventsus II
raamistik tõhusalt, tuleb teatud elemente täiustada. Solventsus II sisaldab endiselt takistavaid
tegureid seoses pikaajaliste aktsiainvesteeringutega ega hõlma pikemaajalisi
jätkusuutlikkusega seotud riske. Solventsus II ei võta asjakohaselt arvesse madalate
intressimäärade keskkonda ja võib põhjustada solventsuse suhtarvude liigset volatiilsust.
Samuti võib Solventsus II osutuda väikeste ja vähem riskantsete kindlustusandjate jaoks liiga
keeruliseks. Piiriüleselt tegutsevate kindlustusandjate hiljutised ebaõnnestumised tõid esile
puudused järelevalves ja kinnitasid, et kindlustusvõtjad ei ole kogu ELis järjekindlalt kaitstud,
kui nende kindlustusandja ebaõnnestub. Lisaks leiti, et järelevalve vahendid süsteemsete riskide
ennetamiseks võivad osutuda ebapiisavaks.
6.3.1. Mõju kindlustusandjatele
1. Sihtrühma kuuluvad FI tegevusloa alusel tegutsevad kindlustusandjad (vt seletuskirja
punkti 2.4.1).
2. Mõju majandusele
Kõigi rohkem mõjutavad Eesti kindlustusandjaid järgmised muudatused: kindlustusandjate
juhtimissüsteem (huvide lahusus ja lisaressurss võtmefunktsioonide lahususe tagamiseks),
likviidsusplaanide koostamise nõue, avaliku aruande avalikustamine kahes osas ning
auditeerimiskohustuse lisandumine. Kindlustusandjate hinnangul tähendavad muudatused
tööjõukulude kasvu (huvide lahususe tagamine) ja suutlikkuse suurendamist, et teatud uusi
kohustusi täita.
228
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Väikesed ja mittekeerukad kindlustusandjad ja FI nõusolekul
leevendusi kasutavad kindlustusandjad
Leevendusmeetmete kasutamise võimaldamine mõjutab 2024. andmete
seisuga 2-3 Eesti kindlustusandjat, kes võiksid klassifitseeruda väikeseks
ja mittekeerukaks kindlustusandjaks. Ainuüksi tegevusmahtude
kriteeriumi põhjal (100 mln eurot brutokindlustusmakseid aastas) ei saa
väikesed ja mittekeerukad kahjukindlustusandjad olla ERGO (288 mln),
If (250 mln) ja Swedbank (219 mln). Lisaks ei kvalifitseeru Kredex
väikeseks ja mittekeerukaks kindlustusandjaks tulenevalt oma
tegevusmudelist. Nimelt ei tohi ühe kindlustusliigi osakaal portfellis
moodustada rohkes kui 30%, kuid Kredexi tegevus hõlmab ühe
spetsiifilise kindlustusliigi – krediidikindlustuse – pakkumist.
Elukindlustusandjate puhul tasub vaadata piiriülese tegevusmahu
kriteeriumi. Swedbank’i tegevus Lätis ja Leedus moodustab 114 mln ja
Compensal 127 mln eurot, mistõttu pole ka kumbki Eesti
elukindlustusandja väike ja mittekeerukas.
Leevenduste kasutamine on vabatahtlik. Kuna juba tegutsevatel
kindlustusandjatel on tegutsemiseks vajalikud süsteemid ja protsessid
paigas, ei pruugi leevenduste kasutamine suurt efekti anda, mistõttu
järelevalve teavitamine ja leevenduste kasutamise kohta aruandluse
esitamine ei pruugi olla proportsioonis saadava kasuga. Suurem kasu
leevendustest oleks uutel kindlustusturule sisenejatel.
Kindlustusandja, kes ei kvalifitseeru väikeseks ja mittekeerukaks
kindlustusandjaks, saab FI nõusolekul leevendusi kasuta. Nõusoleku
saamiseks taotluse esitamine võib korraks tõsta nende halduskoormust.
Halduskoormust tekitav norm on tähtajaline.
Mõju avaldub väikeste ja mittekeerukate kindlustusandjate puhul esimeses
järgus tingimustele vastavuse hindamisel ja muudele kindlustusandjatele
taotluse esitamisel, kuid leevenduste kasutamise mõju on pidev (seni kuni
tingimused on täidetud) ja annab võimaluse tegevuskulude
vähendamiseks.
(ii) Usaldatavusnõuded
Tehniliste eraldiste sisendeid puudutavad muudatusettepanekud
(volatiilsuse kohandamine, kattuvuse kohandamine) Eesti
kindlustusandjate tegevust 2025. aasta seisuga ei mõjuta.
Kindlustusandja Volatiilsuse
kohandamise
kasutamine
Kattuvuse
kohandamise
kasutamine
Tehniliste eraldiste
üleminekumeetmete
kasutamine
Swedbank Life Ei Ei Ei
Compensa Ei Ei Tehniliste eraldiste
üleminekuline
mahaarvamine ERGO Ei - Ei
229
If Ei - Ei Swedbank P&C
Insurance Ei - Ei
LHV Ei - Ei Salva Ei - Ei Elama Ei - Ei Kredex Ei - Ei
2027. aasta 30 jaanuarist saavad kindlustusandjad kasutada tehniliste
eraldiste üleminekumeetmeid vaid juhul, kui nad on meetme kasutamise
nõusoleku taotlemisele eelneva kuue kuu jooksul saanud loa sellise
kindlustusandja kindlustusportfelli vastuvõtmiseks, kes rakendas
üleantava kindlustusportfelli suhtes üleminekumeedet.
Ekstrapoleerimisel on kindlasti oluline mõju pikaajaliste kohustustega
kindlustusandjatele. Sümmeetrilise kohanduse muudatus mõjutab
peamiselt elukindlustusandjaid läbi investeerimisriskiga elukindlustuse
finantskohustuse käitumise stressitingimustes.
Pikaajaliste investeeringutega seotud muudatused loovad võimaluse teha
pikaajalisi aktsiainvesteeringuid teatud varaklassidesse nii, et kapitali
hoidmise vajadus ei ole enam nii kõrge. Otseinvesteeringute maht on
Eestis olnud seni üsna väike. Muudatused võimaldavad kindlustusandjatel
rohkem selliseid investeeringuid kaasata (eeldusel, et need sobivad muude
kindlustusandjate põhimõtetega). Kindlustusandjatele võib see kaasa tuua
ka mõningasi kulusid hindamaks pikaajaliste aktsiainvesteeringute
sobivuskriteeriumite täitmist. Kehtivad usaldatavusnõuete kalibreeringud
on taganud küll kõrge kindlustusvõtjate kaitstuse taseme ja andud olulise
panuse finantsstabiilsusesse, on need kalibreeringud olnud ülemäära
konservatiivsed, piirates kindlustusandjate suutlikkust teha pikaajalisi
investeeringuid. Soodustades pikaajaliste aktsiate varaklassi kasutamist
(selgema ja lihtsamad kriteeriumid, mida tuleb täita pikaajaliste aktsiate
varaklassi kasutamiseks), mille suhtes kohaldatakse kapitalisoodustust, on
kindlustusandjatel „odavam“ teha pikaajalisi investeeringuid teatud
aktsiatesse. EIOPA mõjuhinnangu kohaselt oleks vähemalt 22 miljardi
euro väärtuses täiendavaid aktsiaid, mis vastaksid soodustuse saamise
kriteeriumitele. Soodustades pikaajaliste aktsiate varaklassi kasutamist,
vähendaks meede kapitalinõudeid vähemalt 3 miljardi euro võrra (kõik
muu on võrdne). Seda raha saab majandusse edasi investeerida,
suurendades oma panust majanduse taastamisel, soodustades tegema
roheinvesteeringuid ning panustama Euroopa ettevõtete (sh VKE-de) ja
taristute pikaajalisse rahastamisesse.
Riskimarginaal on hetkel kalibreeritud konservatiivselt, kuid muudatusega
vähendatakse riskimarginaali arvutamise aluseks olevat kapitalikulu
määra, mille tulemusena väheneb riskimarginaali tase kokku umbes 21%.
Kuna see ei kajasta piisavalt teatud riskide loomulikku vähenemist aja
jooksul, kehtestatakse eksponentsiaalne ajas sõltuv tegur, mis tagab
riskide aastase vähenemise vähemalt 3,5% võrra. Sellega parandatakse
praeguse kalibreeringu konservatiivset kallutatust, vähendades
kindlustusandjate tehnilisi eraldisi ning suurendades seeläbi SCR
230
katmiseks kättesaadavat kapitali. Näide: kui ilma muudatuseta oleks
pikaajalise annuiteeditoote riskimarginaal näiteks 200 miljonit eurot, siis
uue eksponentsiaalse teguri tõttu riskimarginaal väheneb näiteks 150
miljonini euroni. Vabanenud 50 miljonit suurendab kapitalipositsiooni ja
annab võimaluse investeerida vabanenud kapitali näiteks
reaalmajandusse.
SCR arvutamisel lihtsustuste kasutamine on ka hetkel võimalik, kuid
seadusemuudatustega nähakse ette täiendavad võimalused lihtsustuste
kasutamiseks. Muudatus vähendab kindlustusandjate halduskoormust, kes
vastavad leevenduse saamise kriteeriumidele.
Kindlustusandja SCR arvutamisel lihtsustuste kasutamine
(2024)
Swedbank Life
Ei
Compensa Ei ERGO Jah – kasutatakse üleelamisriski, katkestuste
riski ja katastroofiriski arvutamisel. If Ei Swedbank P&C Insurance Ei LHV Ei Salva Ei Elama Jah – kasutatakse kahjukindlustuse
kindlustusriski arvutamisel. Kredex Jah – kasutatakse vastaspoole maksejõuetuse
riski arvutamisel.
(iii) Kliima ja kestlikkus
Kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse riski muudatused tõstavad
kindlustusandjate arusaama kliima- ja keskkonnariskidest ning
kindlustusandjate otsused peavad neid riske kajastama.
Looduskatastroofid läksid maailmale möödunud aastal maksma
hinnanguliselt 274 miljardit eurot, millest ligikaudu 124 miljardit oli
kindlustatud. Üleujutustest või metsatulekahjudest tulenevad otsesed
kahjud mõjutavad nii kindlustusportfelle kui ka kindlustusandjate endi
vara. Kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse riskidega seotud rangemad
riskijuhtimise nõuded pakuvad kaudseid stiimuleid jätkusuutlikeks
investeeringuteks ja keskkonnakahjulikust varast loobumiseks. Kuigi
uued nõuded tähendavad kindlustusandjate vaates halduskoormuse tõusu
(kliimastsenaariumide koostamine eeldab andmete kogumist,
modelleerimist, analüüsi – see võib olla kallis ja ajamahukas), toetavad
muudatused pikaajalist äriplaneerimist ja ESG eesmärke.
Kliimastsenaariumi koostamisega seotud mõju avaldub vaid juhul, kui
kindlustusandja on eelneva hindamise põhjal kindlaks määranud, et
kliimamuutustega seotud riskid teda mõjutavad (vastupidisel juhul ta
stsenaariume koostama ei pea).
(iv) Aruandlus
231
Kuigi see ei kajastu otseselt eelnõus, on EL-is võetud suund vähendada
kindlustusandjate aruandlust 25%. 2025. aasta 10. juulil avaldas EIOPA
konsultatsioonipaberi koos lisadega aruandluskoormuse vähendamiseks79.
Üldine aruandluse vähenemine saavutatakse järgmiste meetmetega:
- teatud vormide esitamise sageduse vähendamine,
- mõnede aastapõhiste vormide kaotamine,
- proportsionaalsuse põhimõtete suurem rakendamine,
- tehnilised lihtsustused kogu raamistikus.
EIOPA ise on veendunud, et need meetmed vähendaksid oluliselt Euroopa
kindlustusandjate halduskoormust. Kui need rakendada vastavalt
ettepanekule, väheneks üksikettevõtjate aastaste ja kvartaalsete
aruandlusvormide arv hinnanguliselt vähemalt 26% ning väikeste ja
mittekeerukate ettevõtjate puhul vähemalt 36%. Seejuures ei kahjustaks
see EIOPA ega järelevalveasutuste võimet tagada kindlustusvõtjate kaitse
ja säilitada finantsstabiilsus Euroopa kindlustussektoris.
Kindlustusandjate halduskoormus tõuseb seoses sellega, et SFCR (avalik
aruanne) peab edaspidi olema koostatud kahes osas. Üks osa on suunatud
kindlustusvõtjatele ning on oma sisult lihtsamini arusaadav. Teine osa on
suunatud kindlustusturu asjatundjatele, sh investoritele. Varem on
täheldatud, et kindlustusvõtjatel on olnud raske aruande sisust aru saada.
Aruannete esitamise ja avalikustamise tähtaegade edasilükkamine annab
kindlustusandjatele rohkem aega aruannete koostamiseks ja koormuse
hajutamiseks.
(v) Likviidsusriski juhtimine
Kindlustusandjate halduskoormust tõstab likviidsusriski juhtimise plaani
koostamine. EIOPA on hinnanud, et likviidsusriski juhtimise süsteemi
arendamise korral oleks täistööaja ekvivalent 0,46 (0,06% kogu
töötajatest) ning hiljem aastane ekvivalent 0,41 (0,05% kogu töötajatest).
Kuna eesmärk on tagada, et kindlustusandja oleks piisavalt likviidne, et
täita tähtaegselt finantskohustusi kindlustusvõtjate ja muude osapoolte
ees, on muudatuse mõju pigem positiivne, kuna aitab ennetada
likviidsusraskustesse sattumist ning kaitseb kindlustusvõtjate ja muude
võlausaldajate huve. Kindlustusandja suudab paremini toime tulla
rahaliste kohustustega ka ootamatutes olukordades. Lisaks võimaldab see
järelevalveasutusel saada varakult ülevaade kindlustusandja
potentsiaalsetest likviidsusprobleemidest ja vajadusel sekkuda.
Plaani koostamine on ühekordne mõju halduskoormuse tõusu näol, kuid
selle ajakohasena hoidmine on pidev. Mõju, et likviidsusprobleemidesse
sattumise oht on väiksem, on pidev.
(vi) Likviidsusriski järelevalve
79 EIOPA consults on proposed amendments to supervisory reporting and disclosure requirements to ease burden on insurers
- EIOPA
232
Seadusemuudatused lubavad FI-le sekkuda kindlustusandja olulise
likviidsusriski korral, kui see ohustab otseselt kindlustusvõtjate huvide
kaitset või finantssüsteemi stabiilsust. FI võib piirata või peatada:
- dividendide jaotamist aktsionäridele või osanikele;
- muude maksete tegemist aktsionäridele või osanikele ja allutatud
võlausaldajatele;
- aktsiate või osade tagasiostmist ning omavahendite tagasimaksmist
või lunastamist;
- tulemustasu või muu muutuvtasu maksmist ning peatada õiguse
elukindlustusleping üles öelda.
Eesmärk on tagada, et kindlustusandja ei vähendaks kriitilisel hetkel oma
kapitalipositsiooni väljamaksete kaudu. Seeläbi suureneb võime täita
kohustusi kindlustusvõtjate ja teiste lepingupartnerite ees.
Kindlustusandja Kindlustusandjate enda hinnangud likviidsusriski ja
selle juhtimise kohta (2024. a SFCR väljavõtete põhjal)
Swedbank Life Äriühingu likviidsusrisk on väike, võttes arvesse
riskimaandamismeetmeid ning asjaolu, et neto
rahavood kindlustustegevusest on seni positiivsed.
Väga suure osa varadest saaks realiseerida lühikese
aja jooksul (eeldusel et finantsturud üldiselt
toimivad).
Compensa Compensa koostab igas kvartalis rahaliste vahendite
ja portfelli likviidsuse prognoosid. Nende
prognooside põhjal veendub Ettevõte, et tal on
piisavalt likviidseid varasid oma finantskohustuste
täitmiseks tavapärases äritegevuses ja
eriolukordades. Likviidsusriski mõõdetakse ja
jälgitakse äritegevuse rahavoogude ja portfelli
likviidsuse prognooside abil. Need võimaldavad
samaaegselt hallata nii lühiajalist likviidsusvajadust
kui ka pikaajaliste likviidsusvajaduste kujunemist. ERGO Seoses likviidsusriskiga ei ole olulisi
riskikontsentratsioone. Kohustustel põhinev
lähenemine investeerimisele, kus kohustuste kestus
ühitatakse samasuguse kestusega varaga, moodustab
hea aluse ka likviidsusriskide vähendamiseks. Lisaks
koosneb fikseeritud tulumääraga portfell olulises
osas suurepäraste likviidsusomadustega
riigivõlakirjadest ja tagatud võlakirjadest If Likviidsusriski maandamiseks hoiab If osa varadest
sellistes likviidsetes instrumentides nagu võlakirjad
ning muud intressi kandvad instrumendid.
Likviidsusriski vähendatakse investeeringutega,
millega saab likviidsetel turgudel vabalt kaubelda.
Enamik Ifi investeeritud varadest on realiseeritavad
järgmise 12 kuu jooksul. Suurte
katastroofisündmuste tõttu tekkinud kahjunõuete
lahendamine nõuab aega, mistõttu Ifil on piisavalt
233
aega, et vajadusel realiseerida investeerimisvarad
õigeaegselt. Swedbank P&C
Insurance Äriühingu likviidsusrisk on väike, võttes arvesse
riskimaandamismeetmeid ning asjaolu, et neto
rahavood kindlustustegevusest on seni positiivsed.
Väga suure osa varadest saaks realiseerida lühikese
aja jooksul (eeldusel et finantsturud üldiselt
toimivad) LHV LHV Kindlustuse hinnangul ei esine likviidsusriski
puhul olulist riskikontsentratsiooni. Salva Selts kogub kindlustusmakseid igapäevaselt ning
kahjude hüvitamiseks on igapäevane vajadus
rahaliste vahendite järele. Likviidsusriski
maandamiseks on ettevõtte varade paigutus tehtud
konservatiivselt. Arvestades, et
edasikindlustusandjad on seotud kohustusega
vajadusel meile omapoolne osa kahjust kanda 14
päeva jooksul ning keskmine kahjukäsitluse ning
reservi väljamaksmise aeg jääb enamike kahjude osas
vahemikku 20 kuni 40 päeva, on hinnanguliselt
likviidsusrisk ettevõttes piisava varuga juhitud. Elama Kohustuste täitmiseks hoiab Selts piisavalt
finantsvahendeid tähtajalistes hoiustes ning
nõudmiseni hoiustes, mis võimaldab vahendeid
hankida piisavalt kiiresti. Kredex Seoses likviidsusriskiga ei esine olulisi
riskikontsentratsioone. Ootamatult ilmnevate
kahjuhüvitiste maksmise kohustuste täitmiseks on
valmisolek tagatud kehtestatud likviidsusreserviga.
(vii) Kindlustusandja likviidsusprobleemid sektoriülese kriisi korral
Seaduseelnõu võimaldab järelevalveasutustel kiiresti sekkuda olukorras,
kus kogu kindlustussektorit tabab ootamatu šokk (nt majanduskriis,
geopoliitiline konflikt, intressimäärade järsk tõus), mistõttu esineb oht
kindlustusvõtjate kaitsele või finantssüsteemi stabiilsusele. Selle
tulemusel võidakse peatada või piirata dividendide väljamaksed või muud
maksed, tulemustasude maksmine, aktsiate tagasiostmine, omavahendite
tagasimaksmine või lunastamine. Dividendide, boonuste ja
omafinantseerimisvahendite väljamaksete piiramine tagab, et vahendid
jäävad ettevõtjasse ja on olemas kindlustuslepingutest tulenevate
kohustuste täitmiseks. Samuti võidaks erandkorras peatada õigus
elukindlustusleping üles öelda. Kõik need meetmed sekkuvad isikute
ootustesse teatud tasusid/tulu saada, kuid see on majanduslikult
õigustatud, aidates vältida kindlustusandja maksejõuetuse riski ja tagades
kindlustusvõtjate huvide kaitse.
Mõju avaldub vaid juhul, kui 1) esineb tõsine sektoriülene kriis ning 2)
kindlustusandjal on tõsised likviidsusprobleemid sellise kriisi (šoki) tõttu,
mistõttu ta on haavatav.
234
(viii) Vastutavate isikute arv
Kuna võtmefunktsioonide täitmis eest peavad vastutama erinevad isikud,
võib see osade kindlustusandjate jaoks tähendada sobivusnõuetele
vastavate täiendavate isikute määramist vastutavaks isikuks, mis
omakorda võib tähendada personalikulude tõusu. Võtmefunktsioone on
kokku neli – riskijuhtimise, aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi
funktsioonid, sealjuures on paljudel kindlustusandjatel juba hetkel
vastutavateks isikuteks määratud erinevad isikud.
Muudatuse mõju on küll ühekordne (vastutavate isikute määramine), kuid
selle muudatusega seotud personalikulu on kindlustusandja jaoks
püsikulu. Muudatus ei mõjuta väikeseid ja mittekeerukaid
kindlustusandjaid. Lisaks on võimalus ka teistel kindlustusandjatel
taotleda FI-lt vabastust sätte kohaldamisest, kui teatud tingimused on
täidetud (sealjuures peab arvestama, et erandi taotlemine võib tähendada
kindlustusandjale teatud halduskoormuse tõusu taotluse ja sellega seotud
dokumentide esitamise näol).
(ix) Auditeerimine
SFCR bilansi auditeerimise kohustus tähendab kindlustusandjatele
lisakulusid, kuna tegemist on uue töövõtuga audiitorettevõtjate jaoks.
Audititasu lepitakse tavaliselt kokku enne auditi alustamist ning see ei
sõltu lõpp-tulemusest. Aruandlus ja avalikustamine on oluline teabeallikas
sidusrühmadele, kuid seni ei olnud ELi tasandil nõuet, et tagada tuleb ka
esitatud teabe täpsus. Seitseteist liikmesriiki on kehtestanud enne EL
muudatuste jõustumist auditinõuded, mille ulatus on erinev (näiteks tuleb
osades riikides auditeerida ainult bilanss, bilanss koos kapitalinõuetega
jne). Seega ühelt poolt toob see muudatus kaasa lisakulusid, kuid teisalt
suurendab kindlustusandja aruannete usaldusväärsust nii
järelevalveasutuste, investorite, reitinguagentuuride kui ka
kindlustusvõtjate silmis.
Auditeerimise mõju avaldub kord aastas, kuid usaldusväärset teavet
saavad sidusrühmad kasutada pidevalt. Muudatus ei mõjuta väikeseid ja
mittekeerukaid kindlustusandjaid, kuna nendel pole kohustust SFCR
bilanssi auditeerida.
(x) Sekkumine finantsseisundi halvenemise korral
Muudatused aitavad kaasa õigeaegsele tegutsemisele – enne kui
kindlustusandja finantsseisund muutub kriitiliseks. See aitab vältida
tegevusloast ilmajäämist, maksejõuetust või kindlustuslepingutest
tulenevate kohustuste mittetäitmist. Nõue uuendada või rakendada
ennetavat finantsseisundi taastamise kava tagab, et kindlustusandjal on
valmisolek tegutsemiseks juba olemas, mitte alles siis, kui olukord on
tõsine. Tänu sellele on võimalik rahalistest raskustest ka kiiremini välja
tulla.
Mõju avaldub ainult siis, kui kindlustusandja finantsseisund halveneb.
235
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Audit nõuab andmete kogumist, dokumentatsiooni ja selgituste esitamist
– see võib pikendada aruandluse koostamise protsessi ja tekitada
töökoormust perioodil, mil niigi on suur regulatiivsete aruannete maht.
Kliimamuutuste stsenaariumid on spekulatiivsed ja tulemused võivad olla
ebatäpsed.
Dividendide või omavahendite väljamaksete keelamine võib kahandada
investorite ja aktsionäride usaldust. Boonuste ja muutuvtasu peatamine
võib vähendada töötajate motivatsiooni.
Mõju olulisus Mõju võib pidada keskmiseks, kuna ühelt poolt tõhustatakse
proportsionaalsuse nõuete rakendamist, kuid samas nähakse
kindlustusandjatele ette täiendavad nõuded.
3. Sotsiaalne mõju
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(xi) Juhtorgani mitmekesisuse edendamine
Kindlustusandja peab kehtestama sise-eeskirjad juhtorgani mitmekesisuse
edendamiseks, sealhulgas seoses soolise tasakaalu kvantitatiivsete
eesmärkide saavutamiseks. See tähendab, et juhtorgani liikmete
omadused, sealhulgas nende hariduslik ja erialane taust, sugu, vanus ja
geograafiline päritolu, on piisavalt erinevad, et võimaldada juhtorganis
mitmekesiseid vaatenurki. Kuigi seadusemuudatused ei kohusta
kindlustusandjaid kohe tegema muudatusi juhtimiskorralduses, peaksid
nad määrama kindlaks sobiva ajakava, mille jooksul tuleks täita soolise
tasakaaluga seotud individuaalsed kvantitatiivsed eesmärgid. Sise-
eeskirjade väljatöötamine, eesmärkide seadmine ja jälgimine võib nõuda
täiendavaid ressursse, eriti väiksemates organisatsioonide.
Kindlustusandja Juhatuse liikmete arv (2025. a juuni
seisuga)
Compensa 3 meest
Swedbank (elu ja kahju sama) 2 naist ja 1 meest
Kredex 2 naist
LHV 2 meest
Elama 2 meest
ERGO (elu ja kahju sama) 2 meest ja 3 naist
If 4 meest ja 3 naist
Salva 4 meest ja 1 naine
Näiteks "Diversity Wins: How inclusion matters" (2020) ja enne seda
avaldatud "Why diversity matters" (2015) uuringud näitavad, et
mitmekesised juhatused on seotud paremate finantstulemuste ja
otsustusprotsessidega.80
80 How diversity, equity, and inclusion (DE&I) matter | McKinsey
236
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Nagu eelkirjeldatud, ei tähenda mitmekesisuse edendamise muudatus
koheste ümberkorralduste tegemist, kuid pikemas perspektiivis peavad
kindlustusandjad juhatuse liikmete määramisel võtma arvesse lisaks
sobivusnõuetele mitmekesisuse nõudeid. Ebasoovitav mõju võib avalduda
olukorras, kui soolise tasakaalu saavutamist tuleb eelistada pädevusele.
Mõju olulisus Lühiajaline mõju on väike, kuna ei eelda koheseid ümberkorraldusi.
Pikaajaline mõju on keskmine ja sõltub mh sellest, kuivõrd
kindlustusandjad suudavad ühildada mitmekesisuse eesmärgid ja
pädevusnõuded.
6.3.2. Mõju kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele
1. Sihtrühma kuuluvad Eestis asutatud kindlustusandjate kliendid (kindlustusvõtjad,
kindlustatud, soodustatud isikud) ning siin piiriüleselt tegutsevate kindlustusandjate
kliendid. Samuti Eesti kindlustusandjate kliendid teistes lepinguriikides. Vt seletuskirja
punktis 6.1.3 esitatud sihtrühma ülevaadet kindlustusandjate klientide arvu kohta.
2. Mõju majandusele
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
Ettepaneku mõju võib üldiselt pidada positiivseks, kuid kapitalinõuetes
teatud soodustuste andmine kindlustusandjatele võib tähendada
järeleandmist kindlustuse klientide kaitses. Siiski ei tohiks see mõju olla
märkimisväärne ning teised meetmed (sealjuures järelevalveasutuse
sekkumismeetmete tõhustamine) aitavad tagada kindlustuse klientide
kaitse.
Piiriülese järelevalvekvaliteedi parandamine tagab, et kui lepinguriigi
kindlustusandja tegevuses on ohumärgid, siis jõuavad
järelevalveasutused kiiremini sekkuda ja kaitsta paremini ka teise riigi
kindlustusandjate Eesti klientide huve. Avaliku aruande lihtsamaks
muutmine tagab, et ka kindlustuse kliendid saavad sellest paremini aru,
kuna teatud juhtudel võib kindlustuse klient kindlustusotsuse tegemisel
lähtuda lisaks kindlustustingimustele ka kindlustusandja
tegevusnäitajatest.
Suures pildis avaldub majanduslik mõju selles, et kui kindlustusvõtjate
huvid ja õigustatud isikud on kaitstud ja kindlustusandja suudab täita
nende ees võetud kohustusi (sh maksta kindlustusjuhtumi korral hüvitisi,
sealjuures kahjustatud isikutele). See hoiab ära ootamatud suured
rahakaotused, mis võiksid majanduslikult laastavalt mõjuda näiteks
tervise-, õnnetus- või varakahju puhul.
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
Kindlustusandjate halduskoormuse tõus võib tähendada
kindlustusmaksete tõusu, kuid täpsemat prognoosi ei ole võimalik teha,
kuna see sõltub kindlustusandjast, kas või kuidas ta halduskoormuse
tõusust tulenevad kulud katab. Sealjuures saaks kapitalileevenduste
kasutamisest vabastatud kapitali kasutada ka tegevuskulude katmiseks,
hoides ära hinnatõusu.
237
Mõju olulisus Mõju võib pidada pigem väikeseks. Muudatustega ei kaasne
kindlustusvõtjatele halduskoormuse tõusu. Kindlustusmaksete hinna
võimalik kasv on hinnanguliselt väike ning selle mõju kindlustusvõtjatele
marginaalne.
3. Sotsiaalne mõju
Kindlustuskaitse jätkamise tagamine ja hüvitiste maksmine aitab vältida inimeste või perede
sotsiaalsetesse raskustesse sattumist, näiteks vaesuspiirile langemist pärast õnnetust või
töövõimetust, kodutusriski pärast tulekahju või veekahjustust või ravivajadustest tingitud
rahalist koormust. Kindlustusvõtjate, kindlustatud isikute ja kahjustatud isikute kaitse vähendab
ühiskondlikku haavatavust ja tugevdab sotsiaalset kaitset.
6.3.3. Mõju audiitorettevõtjatele ja vandeaudiitoritele
Sihtrühm: Eestis vandeaudiitori kutset omavad vandeaudiitorid (341 spetsialisti) ja
tegevusluba omavad audiitorettevõtjad (116 juriidilist isikut), kuid otsene mõju avaldub
nendele, kes peavad hakkama auditeerima kindlustusandja Solventsus II (SFCR) bilanssi.
Kindlustusandja Audiitorettevõtja (2024)
ERGO Ernst & Young Baltic
If Sirius Audit OÜ
Swedbank AS PricewaterhouseCoopers
LHV AS PricewaterhouseCoopers
Salva KPMG Baltics OÜ
Elama Ernst & Young Baltic
Kredex KPMG Baltics OÜ
Swedbank Life AS PricewaterhouseCoopers
Compensa Life KPMG Baltics OÜ
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
Seaduseelnõu kohaselt tuleb SFCR osaks olev bilansiaruanne auditeerida
ehk audiitoritel peab olema vastav kompetents Solventsus II andmete
auditeerimiseks. Tegemist ei ole raamatupidamisbilansiga. SFCR bilansi
aluseks on turupõhine hindamine – kõik varad ja kohustised hinnatakse
õiglases väärtuses.
SFCR bilansi auditeerimise kohustus on audiitoritele majanduslikult
kasulik, kuna toob kaasa täiendava teenustulu. Samas tuleb arvestada, et
uute nõuete rakendumise algusfaasis võib osutuda vajalikuks läbida
täiendkoolitusi ja arendada vajalikke erialaseid kompetentse (kulu), et
tagada auditi kvaliteet ja vastavus regulatiivsetele nõuetele.
Bilanssi tuleb auditeerida kord aastas ehk mõju avaldub kord aasta. SFCR
avalikustatakse 18 nädala jooksul pärast majandusaasta lõppu ehk
mõnevõrra varem, kui majandusaasta aruanne tuleb esitada äriregistrile
(kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest).
238
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
Solventsus II bilanss tugineb keerukatel kindlustustehnilistel ja
regulatiivsetel hinnangutel (nt kindlustustehnilised eraldised,
riskimarginaal). Audiitorid peavad omama süvitsi teadmisi
kindlustusmatemaatika, finantsmudelite ja regulatiivsete nõuete kohta –
see võib tähendada, et vaja on lisakoolitusi.
Mõju olulisus Kuna regulatsioon mõjutab 4 ettevõtjat (116-st), võib mõju pidada
sektoriüleselt pigem väheoluliseks (sealjuures väikese ja mittekeeruka
kindlustusandja SFCR bilanssi ei ole kohustust auditeerida ehk
hinnanguliselt peab auditeerima 6-7 kindlustusandja SFCR bilanssi).
Mõju nendele ettevõtjatele, kelle tegevusest lisandunud
auditeerimisnõuded mõjutavad, võib pidada keskmiseks.
6.3.4. Mõju Finantsinspektsioonile ja Eesti Pangale
1. Sihtrühm: FI ja Eesti Pank (vt sihtrühma kirjeldust seletuskirja punktis 2.4.2).
2. Mõju majandusele
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
(i) Finantsinspektsioon
Kavandatavad muudatused mõjutavad FI järelevalvelist tegevust. FI
töökoormus tõuseb vähemalt seoses järgmiste tegevustega:
- hindamine, kas kindlustusandja kvalifitseerub väikeseks ja
mittekeerukaks kindlustusandjaks (potentsiaalselt 2-3
kindlustusandja korral kriteeriumidele vastavuse hindamine);
- kindlustusandja taotluse hindamine, kui ta soovib teatud
leevendusmeetmeid kasutada;
- leevendusmeetmete kasutamise järjepidev jälgimine;
- järelevalve selle üle, et kindlustusandjad järgivad pikaajaliste
aktsiainvesteeringute uusi kriteeriume;
- täiendavate sobivushindamiste läbiviimine;
- järelevalve seoses muude kindlustusandjatele kohalduvate uute
nõuetega.
Järelevalvekvaliteedi tõstmise kaudu paraneb järelevalveasutuste
suutlikkus kaitsta kindlustatud isikuid lisaks kindlustusgruppide ja
piiriülese kindlustustegevuse korral. Tõhus koostöö eri
järelevalveasutuste vahel tagab parema reageerimisvõime ja riskide
tuvastamise.
FI halduskoormus suureneb ka seoses järelevalveasutuste vahelise
koostöö ja teabevahetusmahu suurenemisega. Päritoluriigi ja vastuvõtva
riigi järelevalveasutuste koostöö paraneb ja teabevahetuse mahud
suurenevad, kui kindlustusandja piiriülene tegevus (sh filiaali kaudu) on
vastuvõtvas riigis oluline (kindlustusandja vastuvõtvas riigis sõlmitud
kindlustuslepingute brutokindlustusmaksete aastasumma on suurem kui
15 miljonit eurot või vastuvõtva lepinguriigi hinnangul on
kindlustusandja tegevus vastuvõtvas riigis oluline). Vt selgitusi FIS § 4712
ja 4713 juures koostöö ja teabevahetuse kohta.
239
Kahjukindlustustegevus Eesti kindlustusandja piiriülese
kindlustustegevuse maht teistes
lepinguriikides (euro, 2024)
Tegevuse olulisus
teises lepinguriigis
ERGO LV – 47 234 943
LT – 152 367 184
Oluline
If LV – 58 849 000
LT – 85 521 000
Oluline
Swedbank LV – 48 191 000
LT – 58 479 000
Oluline
Compensa Life
(kahjukindlustuse osa) LV – 14 716 000
LT – 45 904 000
Oluline
LHV LV – 1 182 705
Salva LV – 228 677
Elama -
Kredex -
Elukindlustustegevus
Swedbank Life LV – 36 832 140
LT – 76 742 319
Oluline
Compensa Life LV – 41 990 000
LT – 84 640 000
Oluline
Kahjukindlustustegevus Teise lepinguriigi
kindlustusandja piiriülese
kindlustustegevuse maht
Eestis (euro, 2024)
Tegevuse olulisus
Eestis
AAS BTA Baltic
Insurance Company Eesti
filiaal
30 765 100 Oluline
AB 'Lietuvos draudimas'
Eesti filiaal
93 382 900 Oluline
Akciné draudimo
bendrové ̀ Gjensidige ̀
Eesti filiaal
12 486 100 Sõltub FI hinnangust
Balcia Insurance SE Eesti
filiaal
4 405 800 Sõltub FI hinnangust
Compensa Vienna
Insurance Group, ADB
Eesti Filiaal
63 458 200 Oluline
If P&C Insurance Ltd
(publ) Eesti filiaal
Telia Försäkring AB Eesti
filiaal
5 208 500 Sõltub FI hinnangust
Elukindlustustegevus
ERGO Life Insurance SE
Eesti filiaal
5 540 000 Sõltub FI hinnangust
240
SEB Life and Pension
Baltic SE Eesti filiaal
12 800 300 Sõltub FI hinnangust
UAB Artea Life Insurance
Eesti filiaal
1 154 000 Sõltub FI hinnangust
Seega suureneb FI koostöö eelkõige Läti ja Leedu finantsjärelevalve
asutustega seoses ERGO, If, Swedbank elu ja kahju ning Compensa
piiriülese järelevalvega. Kuna ka Läti ja Leedu kindlustusandjate
tegevuse Eestis filiaalide kaudu võib pidada oluliseks piiriüleseks
kindlustustegevusega, suureneb koostöö Läti ja Leedu finantsjärelevalve
asutustega tulenevalt filiaalide tegevusest Eestis.
Mõnevõrra väheneb FI koormus seoses sellega, et osad kindlustusandjad
peavad esitama järelevalvele teavet harvemini (nt regulaarne aruanne,
ORSA) või ei pea seda tegema üldse.
Lisaks paranevad FI sekkumisvõimalused kindlustusandja
likviidsusprobleemide korral.
Teatud uute nõuete üle tõhusa järelevalve teostamine võib eeldada FI
kompetentsi täiendamist, sealhulgas spetsialiseeritud teadmiste ja oskuste
arendamist. See omakorda võib kaasa tuua vajaduse suurendada
personalimahtu või investeerida täiendõppesse, mis väljendub
kõrgemates personalikuludes.
Finantsjärelevalve subjektid panustavad FI eelarvesse 90%, mistõttu FI
kulude tõus võib avalduda järelevalvetasude suurenemises.
Kuna FI ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, siis sellega seonduvalt
tema halduskoormus ei tõuse, kuid FI peab osalema
järelevalvekolleegiumide ning asjakohasel juhul koostööplatvormide
töös. 2024. aasta seisuga on FI järgmiste kolleegiumite liige81:
- Vienna Insurance group;
- Münchner Rück/ERGO;
- Capital group PZU;
- Sampo Plc.
Kuna FI teostatav finantsjärelevalve on järjepidev protsess, avaldub ka
sellest tulenev mõju pidevalt. Samas võib uute nõuete rakendamise
esialgses etapis halduskoormuse kasv olla ajutiselt suurem. Seejärel
eeldatavalt halduskoormus stabiliseerub ning mõju muutub tavapäraseks
järelevalve osaks.
(ii) Eesti Pank
Eesti Pank kaasatakse mõjude hindamisse, kui FI on otsustanud peatada
elukindlustuslepingute tagasiostuõiguse (kindlustusandja olulise
likviidsusriski ilmnemisel). Enne sellise meetme rakendamist hinnatakse
õiguse kasutamist tulenevat võimalikku soovimatut mõju
finantsturgudele ning kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute õigustele.
81 List OF GROUPS FOR WHICH A COLLEGE OF SUPERVISORS is ESTABLISHED 2024
241
FI kaasab Eesti Panga ka hindamisse, et teha kindlaks, kas esineb
erakorraline kogu kindlustussektorit mõjutav kriis.
Samuti on Eesti Pank kaasatud koostöö tegemisse FI-ga, et teha vajadusel
kindlaks makromajanduskeskkonnast tulenevad riskid seoses
kindlustusandja tegevustega, mis võivad mõjutada makromajanduslikke
ja finantsturgude arenguid.
Mõju avaldub vaid juhul, kui oluline likviidsusrisk on tuvastatud
kindlustusandja tasandil ning hinnatakse kindlustusandja suhtes
rakendatava meetme mõju või kui kogu sektori tasandil on vaja hinnata,
kas erakorraline kriis eksisteerib.
Ebasoovitavate
mõjude
avaldumise risk
Ebasoovitavate mõjude riski ei tuvastatud.
Mõju olulisus Mõju ei ole märkimisväärne.
6.3.5. Mõju keskkonnale
Regulatsioon toob kestlikkustegurid – sealhulgas keskkonnategurid nagu kliimamuutus,
saastamine, elurikkus jms – otseselt kindlustusandjate riskihindamise ja äristrateegia osaks. See
aitab muuta finantssektori senisest proaktiivsemaks keskkonnariskide ennetamisel ja
juhtimisel, mis vähendab keskkonnakahju potentsiaali.
Kuna kindlustusandjad hindavad investeerimisotsuste tegemisel keskkonnariske ja seavad
mõõdetavad eesmärgid nende maandamiseks, soodustab see investeeringuid
rohetehnoloogiatesse, taastuvenergiasse ja ringmajandusse.
Kohustus avalikustada kord aastas mõõdetavad eesmärgid, motiveerib kindlustusandjaid
järgima keskkonnasäästlikke praktikaid ja võimaldab huvigruppidel hinnata kindlustusandjate
panust keskkonnahoidu.
6.4. Õigusabikulude kindlustuse muudatuste mõju
Sihtrühm. Sihtrühma kuuluvad õigusabikulude kindlustuse pakkujad ja õigusabikulude
kindlustuse kliendid. FI veebilehe andmetel on õigusabikulude kindlustuse pakkumise
tegevusluba hetkeseisuga ERGO Insurance SE-l ja If P&C Insurance AS-l, kuid viimati
nimetatu õigusabikulude kindlustust hetkel ei paku. 2024. aastal oli ERGO kindlustusmaksete
maht 287 689 430 eurot, millest õigusabikulude osa moodustas 0,5% (1 509 259 eurot) ERGO
kogutegevusmahtudest.
Filiaalidest on ka Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaal lisanud enda
osutatavate teenuste nimekirja õigusabikulude kindlustuse, kuid teadaolevalt nad hetkel seda
kindlustusteenust ei osuta.
Mõju ulatus ja
avaldumise
sagedus
Mõju ulatus sõltub, mis ulatuses peavad õigusabikulude kindlustuse
pakkujad sise-eeskirju ja kindlustustingimusi muutma, et tagada nende
vastavus seadusemuudatustele.
242
Mõju avaldub ka õigusabikulude kindlustuse klientidele, kuna
seadusemuudatustega tagatakse, et kindlustatud isiku jaoks on selgem,
kuidas on kindlustusandjas juhitud võimalikud huvide konfliktid ning ka
millistel juhtudel on tal õigus advokaadile või muule kvalifitseeritud
esindajale.
Õigusabikulude kindlustuse pakkujale on esmane mõju ehk tegevuse
kooskõlla viimine seaduse muudatustega ühekordne, kuid uute reeglite
järgi kindlustuse pakkumine pidev. Juhul, kui kindlustusandja midagi
oma senises tegevuses muutma ei pea – mõju puudub.
Õigusabikulude kindlustuse kliendile avaldub esmane mõju
kindlustustingimustega tutvumisel ja otsuse tegemisel, kas selline
kindlustus sobib tema kindlustusvajaduse ja nõudmistega, kuid üldjuhul
avaldub mõju ka kahjukäsitluse etapis.
Ebasoovitavate
mõjude
avalumise risk
Ebasoovitavate mõjude avaldumise riski ei tuvastatud.
Mõju olulisus Arvestades õigusabikulude kindlustuse mahtu Eestis ja klientide arvu, on
tegemist väheolulise mõjuga.
6.5. Muud mõjud
Regulatsioonil puudub mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, elukeskkonnale ning
regionaalarengule. Samuti ei mõjuta eelnõu kohalike omavalitsuste korraldust.
Eelnõu koostamise käigus ei ole tehtud andmekaitse mõjuhinnangut, kuna eelnõu alusel ei
töödelda GDPR artiklist 35 tulenevaid isikuandmeid, millest võiks tekkida suur oht isikute
õigustele ja vabadustele.
6.6. Mõjude kokkuvõte
Ettevõtjate halduskoormus suureneb, kuid sõltuvalt ettevõtjast on see mõju erinev. Väikesed ja
mittekeerukad kindlustusandjad saavad kasutada proportsionaalsuse meetmeid ja nende
koormus pigem väheneb.
Eelnõu ei mõjuta kindlustuse klientide halduskoormust.
Avaliku sektori töökoormuse tõus sõltub sellest, kas seaduses sätestatud kriisilahendust on vaja
rakendada ehk kas Rahandusministeerium ja kohtud on seotud kindlustusandja
kriisilahendusega.
7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED,
EELDATAVAD KULUD JA TULUD
Seadusega viiakse miinimumini võimalus, et kindlustusandja raskuste lahendamiseks tuleb
kasutada maksumaksjate (riigieelarvelisi) vahendeid. Siiski, kui seaduses sätestatud
kriisilahenduse vahenditest (sh allahindamis- või konverteerimismeetmest ja Tagatisfondi
243
osafondist) ei piisa kriisilahendustegevuse läbiviimiseks, võib osutuda vajalikuks, et riik peab
oma eelarveliste vahenditega aitama. Siinjuures on oluline märkida, et vastav võimalus on ka
kehtivate seaduste alusel olemas ning käesoleva eelnõuga uusi avaliku sektori vahendite
kasutamise aluseid ette ei nähta. Riigi sekkumisel on kulu võimatu prognoosida, kuna seda
mõjutavad erinevad tegurid – nt millise (riski- ja äriprofiiliga ja tegevusmahtudega)
kindlustusandja suhtes algatatakse kriisilahendus, milline on ta kindlustusportfell ja kas sellele
on võimalik leida uut omanikku, millist kriisilahendusmeedet rakendatakse, millises ulatuses
on võimalik kasutada Tagatisfondi vahendeid ja kui palju on abi allahindamis- ja
konverteerimismeetme rakendamisest, sest näiteks võrreldes otsetoetustega (nt riiklik
päästepakett), võimaldab see meede katta kahjud eelkõige erasektori vahenditega
(kriisilahenduse rakendamisel lähtutakse põhimõttest, et ettevõtja kahjumi katavad esimeses
järjekorras selle omanikud), vähendades avaliku sektori koormust (maksumaksja raha
kasutamise vajadust).
Potentsiaalse tuluallikana võib välja tuua olukorra, kui sildkindlustusandja meetme
rakendamisel see sildkindlustusandja hiljem maha müüakse (vt selgitusi punktis 5.1.5
sildkindlustusandja asutamise tõenäosuse kohta).
Kuna FI tegevus on rahastatav kindlustusandjate ja teiste turuosaliste poolt, siis sellega seoses
riigieelarvelisi kulusid ei kaasne.
Seaduseelnõuga ei kaasne kulu ja tulu kohaliku omavalitsuse tegevusele.
8. RAKENDUSAKTID
1. Seaduseelnõuga ei kehtestata uusi rakendusakte.
2. Seaduseelnõuga muudetakse KindlTS § 129 lõike 2 volitusnormi sõnastust. Kehtiva
sõnastuse kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister määrusega kehtestada § 123
lõigetes 1 ja 3 nimetatud SFCR aruande auditeerimise kohustuse ja korra, et tagada neis
aruannetes avaldatud kindlustusandja omavahendite ja kapitalinõuete vastavuse
usaldusväärsus. Seni ei ole olnud vajadust osutatud määruse kehtestamiseks.
Kuna SFCR aruande bilansi auditeerimine muutub kindlustusandjatele kohustuslikuks, ei
ole volitusnorm sellises sõnastuses enam asjakohane, mistõttu sõnastatakse see ümber, et
vajadusel saaks määruses anda täpsemad juhised Solventsus II bilansi auditeerimiseks.
Rakendusakti kavandit ei ole koostatud, kuna määruse kehtestamine on võimalus ning aja
jooksul selgub, kas täpsemad juhised auditeerimiseks on vajalikud ja põhjendatud.
3. TFS-is nähakse ette uus kindlustusandjate kriisilahenduse osafond, mistõttu tuleb muuta
Tagatisfondi põhikirja, mis muu hulgas reguleerib osafondide ingliskeelseid nimetusi (lisa
4). Sellesse nimistusse tuleb lisada ka uue osafondi ingliskeelne nimetus.
9. SEADUSE JÕUSTUMINE
Seadus jõustub teatud eranditega 2027. aasta 30. jaanuaril. Jõustumiskuupäev tuleneb
Solventsus II ja IRRD direktiividest, mis näevad ette, et liikmesriigid võtavad vastu ja
avaldavad direktiivide järgimiseks vajalikud normid hiljemalt 29. jaanuariks 2027. a ning
kohaldavad neid norme alates 30. jaanuarist 2027. a.
244
Kuigi VÕS õigusabikulude kindlustuse muudatused ei ole seotud Solventsus II ja IRRD
direktiivide ülevõtmisega, vaid Solventsus II direktiivi kehtiva sõnastuse tõlgendamisest
tulenevate täpsustustega, jõustuvad muudatused koos teiste Solventsus II direktiivi
muudatustega, et anda kindlustusandjale aega oma tegevuse kooskõlla viimiseks täpsustatud
nõuetega. Samuti jõustuvad kõik LKindlTS muudatused koos Solventsus II direktiivist
tulenevate muudatustega.
Erandid:
- kindlustusandja juhtide arvu ja juhtide sobivusnõuete menetlusnõuded jõustuvad
tavakorras, kuna pole seotud direktiivide ülevõtmisega, vaid teiste finantssektori
eriseadustega kooskõla tagamiseks (üleminekuperiood pole vajalik);
- auditi muudatused (v.a Solventsus II direktiiviga lisanduvad SFCR bilansi auditeerimine)
jõustusvad samuti tavakorras (üleminekuperiood pole vajalik).
10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE JA HUVIRÜHMADE KAASAMINE
Eelnõu on esitatud läbi eelnõude infosüsteemi (EIS) kooskõlastamiseks Justiits- ja
Digiministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja
Finantsinspektsioonile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Pangale, MTÜ FinanceEstoniale,
Eesti Kindlustusseltside Liidule (sh Eesti Liikluskindlustuse Fondile), Eesti
Kindlustusmaaklerite Liidule, Eesti Aktuaaride Liidule, Audiitorkogule, Riigikontrollile,
Tagatisfondile, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Kaubandus-
Tööstuskojale ja kohtutele.
Algatab Vabariigi Valitsus
………………… 2026
(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik
245
Lisa 1
Direktiivi (EL) 2025/1 ja Eesti õigusakti vastavustabel
EL direktiivi (EL)
2025/2 norm
EL-i
õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
(Jah, ei,
valikuline)
EL-i õigusakti normi sisuliseks
rakendamiseks kehtestatavad
riigisisesed õigusaktid
Kommentaar
Art 1 lg 1 Jah KKELS § 2 (1), (2)
Art 1 lg 2 Valikuline
Eesti ei rakenda
rangemaid reegleid.
Art 2 p 1 Jah KKELS § 4 (3)
Art 2 p 2 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 2 (3), § 15 (1)
Art 2 p 3 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 3 (2), § 15 (1)
Art 2 p 4 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (6)-(63)
Art 2 p 5 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (8)
Art 2 p 6 Jah KKELS § 5 (20)
Art 2 p 7 Jah KKELS § 5 (21)
Art 2 p 8 Jah KKELS § 5 (20)
Art 2 p 9 Jah KKELS § 5 (21)
Art 2 p 10 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (1), § 7
Art 2 p 11 Jah KKELS § 25 (1)
Art 2 p 12 Jah KKELS § 3 (2), (3)
Art 2 p 13 Jah KKELS § 3 (1),
FIS § 2 (1), § 4
Art 2 p 14 Jah KKELS § 4 (2), § 31 (1)
Art 2 p 15 Jah KKELS ptk 6
Art 2 p 16
Eestis on pädevaks
ministeeriumiks
Rahandusministeerium
Art 2 p 17
Jah
KKELS
Seaduses läbivalt
kasutusel termin juhatuse
liige.
Art 2 p 18 Jah KKELS § 5 (19)
Art 2 p 19 Jah KKELS § 5 (18)
Art 2 p 20 Jah KKELS § 4 (4) p 2
Art 2 p 21 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (3), § 241
Art 2 p 22 Jah KKELS § 6 ja 7
Art 2 p 23 Jah KKELS § 10
Art 2 p 24 Jah KKELS § 5 (1),
FIS § 4712
Art 2 p 25 Jah KKELS § 5 (4)
Art 2 p 26 Jah KKELS § 5 (5)
Art 2 p 27 Jah KKELS § 5 (17), TFS § 7326–7332
Art 2 p 28 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 55 (1)
246
Art 2 p 29 Jah KKELS § 4 (1)
Art 2 p 30 Jah KKELS § 13 ja 14
Art 2 p 31 Jah KKELS § 4 (4)
Art 2 p 32 Jah KKELS § 16
Art 2 p 33 Jah KKELS § 3 (4)
Art 2 p 34 Jah KKELS § 72 (4), (6)
Art 2 p 35 Jah KKELS § 68
Art 2 p 36 Jah KKELS § 69
Art 2 p 37 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 87 (7)
Art 2 p 38 Jah KKELS § 5 (9), KindlTS § 165,
PankrS
Art 2 p 39 Jah KKELS § 5 (10)
Art 2 p 40 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 171 (11)
Art 2 p 41 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 7 (1)
Art 2 p 42
Ei
Otsekohalduv
Tuleneb otse EL
toimimise lepingust ja
komisjoni määrustest.
Art 2 p 43 Jah KKELS § 5 (9)
Art 2 p 44 Jah KKELS § 31 (5), § 35
Art 2 p 45 Jah KKELS § 35 (2), (3)
Art 2 p 46 Jah KKELS § 31 (6), § 41
Art 2 p 47 Jah KKELS § 31 (3), § 36
Art 2 p 48 Jah KKELS § 37
Art 2 p 49 Jah KKELS § 31 (4), § 38
Art 2 p 50 Jah KKELS § 31 (2), § 33
Art 2 p 51 Jah KKELS § 5 (7)
Art 2 p 52 Jah KKELS § 5 (8)
Art 2 p 53
KKELS § 56 (3) p 3
Kuna direktiiv kasutab
terminit
„üleandmisõigus“ ühe
korra, on see määratletud
selle sätte juures.
Art 2 p 54
Ei
(EL) 648/2012 art 2 p 1
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv
Art 2 p 55
Ei
(EL) 648/2012 art 2 p 5
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv
Art 2 p 56 Jah KKELS § 41 (4), § 48 (1) p 7-11
Art 2 p 57 Jah KKELS § 41 (7) p 1
Art 2 p 58 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 57 (3)
Art 2 p 59 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 57 (4)
Art 2 p 60 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 57 (5)
Art 2 p 61 KKELS § 5 (14)
Art 2 p 62 Jah KKELS § 5 (16)
Art 2 p 63 Jah KKELS § 5 (13)
247
Art 2 p 64 Jah KKELS § 43
Art 2 p 65 Jah KKELS § 5 (15)
Art 2 p 66 Jah KKELS § 5 (11)
Art 2 p 67
Jah
TsÜS § 136 (8)
TSÜS § 136 lg 8
reguleerib puhkepäevale
ja riigipühale tähtpäevale
langemist.
Art 2 p 68 Jah KKELS § 56 (1)
Art 2 p 69 Jah KKELS § 4 (5)
Art 2 p 70 Jah KKELS § 5 (6)
Art 2 p 71
Jah
KindlTS § 36 (5), § 3 (2)
KindlTS § 3 (2) kohaselt
kohaldatakse on
edasikindlustusandja
kindlustusandja ja talle
kohaldatakse
kindlustusandja kohta
sätestatut, kui pole
sätestatud teisiti.
Art 2 p 72 Jah KKELS § 74 (1)
Art 2 p 73 Jah KKELS § 2 (1)
Art 2 p 74 Jah KKELS § 3 (5)
Art 2 p 75 Jah KKELS § 63 (1) p 2
Art 2 p 76 Jah KKELS § 63 (1) p 4
Art 2 p 77 Jah KKELS § 63 (1) p 3
Art 2 p 78 Jah KKELS § 57 (1)
Art 2 p 79 Jah KKELS § 5 (2)
Art 2 p 80 Jah KKELS § 5 (3)
Art 2 p 81 Jah EPS82 § 2 (2) p 3 Eesti Pank
Art 2 p 82 Jah VpTS § 3 (2)
Art 2 p 83
Ei
(EL) 575/2013 art 4 p 1
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv
Art 2 p 84
Ei
(EL) 575/2013 art 4 p 2
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv.
Art 2 p 85 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 451 (1)
Art 2 p 86 Jah KKELS § 5 (12)
Art 2 p 87 Jah KKELS § 5 (1),
KindlTS § 7 (1)
Art 2 p 88
Jah KKESL § 7 (10), § 13 (6), § 69, § 74
(3)
Eraldi ei defineeri liidu
tütarettevõtjat, aga see
tuleb sätetest välja.
Art 2 p 89 Jah KindlTS § 24 (1)
Art 2 p 90
Ei
(EL) 2015/35 art 1 p 43
Viide otsekohalduvale
määrusele - termin on
Eestis õiguses
otsekohalduv.
Art 2 p 91 Jah KAS § 1101 (2), millele on viide
KKELS § 11 (1) p 5
82 Eesti Panga seadus
248
Art 3 lg 1 Jah FIS § 51 (1)
Art 3 lg 2
Jah
FIS § 51 (1)
Finantsinspektsiooni
finantskriisi lahendamise
üksus täidab ka
kindlustusandjate
kriisilahendusega seotud
ülesandeid.
Art 3 lg 3 Jah FIS § 51 (2), (4)
Art 3 lg 4 p (a)
Jah
FIS § 18 (3) p 14
FIS § 18 lg 3 punkti 14
kohaselt esitab juhatus
kord kvartalis nõukogule
ülevaate Inspektsiooni
tegevusest ja tulude-
kulude aruande, mis mh
sisaldab ülevaadet ka
finantskriiside
lahendamise üksuse
tegevustest
Art 3 lg 4 p (b) Jah FIS § 51 (5)
Art 3 lg 5 Jah FIS § 53 (2) p 31
Art 3 lg 6 Jah FIS § 51 (3)
Art 3 lg 7
Vastavaks
ministeeriumiks on
Rahandusministeerium
Art 3 lg 8
Jah
KKELS § 65 (2), (3),
RES83
Rahandusministeeriumi
teavitamine +
riigieelarveliste
vahendite kasutamisele
kohaldub riigieelarve
seadus
Art 3 lg 9
Ei
Kohaldub juhul, kui riik
määrab rohkem kui ühe
kriisilahendusasutuse.
Eestis on üks
kriisilahendusasutus (FI),
Art 3 lg 10
Ei
EIOPA
teavitamiskohustus
kriisilahendusasutuse
määramisest.
Art 3 lg 11
Valikuline
Eesti ei piira
kriisilahendusasutuse,
järelevalveasutuse ja
nende töötajate vastutust
direktiivi kohaste
ülesannete täitmisest
tuleneva tegevuse või
tegevusetuse eest.
Art 4 lg 1 Jah KKELS § 12 (1)-(3), § 24 (1)-(4)
Art 4 lg 2 Ei EIOPA kohustus
Art 4 lg 3 Jah FIS § 463 (3) p 8-11, (4) p 3-6
Art 4 lg 4 Ei EIOPA kohustus
Art 5 lg 1 Jah KKELS § 6 (1), § 7 (1)
Art 5 lg 2 Jah KKELS § 6 (1), (2), (5)
83 Riigieelarve seadus
249
Art 5 lg 3 Jah KKELS § 6 (1) p 3, (3), (4)
Art 5 lg 4 Jah KKELS § 6 (9)
Art 5 lg 5 Jah KKELS § 6 (7)
Art 5 lg 6 Jah KKELS § 7 (2)
Art 5 lg 7 Jah KKELS § 7 (6)
Art 5 lg 8 Jah KKELS § 7 (3), (5), KindlTS § 93 (21)
Art 5 lg 9 Jah KKELS § 7 (11)
Art 5 lg 10 Jah KKELS § 7 (8)
Art 5 lg 11 Ei
EIOPA kohustus anda
välja suunised.
Art 5 lg 12 Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardite eelnõu.
Art 6 lg 1 Jah KKELS § 8 (1)
Art 6 lg 2 Jah KKELS § 8 (2)
Art 6 lg 3 Jah KKELS § 8 (4), (5), FIS § 4712 (5) p 5
Art 6 lg 4 Jah KKELS § 9 (1)-(4)
Art 6 lg 5
Jah KKELS § 9 (5), (6)
KKELS § 1 (4)
HMS § 25 (1), § 87
Art 7 lg 1 Jah KKELS § 10 (1)-(3)
Art 7 lg 2 Jah KKELS § 10 (4)
Art 7 lg 3 Jah KKELS § 10 (5), (6)
Art 7 lg 4 Jah KKELS § 10 (7)
Art 7 lg 5 Jah KKELS § 10 (8)-(10)
Art 7 lg 6 Jah KKELS § 11 (1)
Art 7 lg 7 Jah KKELS § 10 (11)
Art 7 lg 8 Jah KKELS § 7 (10)
Art 8 lg 1 Jah KKELS § 11 (2)
Art 8 lg 2 Jah KKELS § 11 (3)
Art 9 lg 1 Jah KKELS § 13 (1), (2), § 14 (1)
Art 9 lg 2 Jah KKELS § 13 (1)-(3), (4) p 2, (7)
Art 9 lg 3 Jah KKELS § 15
Art 9 lg 4 Jah KKELS § 14 (4), (5)
Art 9 lg 5 Jah KKELS § 14 (7), (8)
Art 9 lg 6 Jah KKELS § 14 (1), (2)
Art 9 lg 7 Jah KKELS § 14 (9)
Art 9 lg 8 Ei
EIOPA kohustus esitada
RTS eelnõu.
Art 9 lg 9 Ei
EIOPA kohustus anda
välja suunised.
Art 10 lg 1 Jah KKELS § 16 (1)
Art 10 lg 2 Jah KKELS § 16 (2)
Art 10 lg 3 Jah KKELS § 16 (8)
Art 10 lg 4 Jah KKELS § 13 (5)
Art 10 lg 5 Jah KKELS § 13 (6)
Art 10 lg 6
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja RTS eelnõu ja
komisjoni õigus.
Art 11 lg 1 Jah KKELS § 16 (3), (4)
Art 11 lg 2 Jah KKELS § 16 (5), (6)
Art 11 lg 3 Jah KKELS § 16 (7)
Art 11 lg 4 Jah KKELS § 17 (1)
Art 12 lg 1 Jah KKELS § 18 (1)
Art 12 lg 2 Jah KKELS § 18 (2)
250
Art 12 lg 3 Ei
EIOPA kohustus töötada
välja RTS eelnõu.
Art 13 lg 1 Jah KKELS § 19 (1), (2)
Art 13 lg 2 Jah KKELS § 19 (5)
Art 13 lg 3 Jah KKELS § 19 (6), (8)
Art 13 lg 4 Jah KKELS § 19 (9)
Art 13 lg 5 Ei
EIOPA kohustus anda
välja suunised.
Art 14 lg 1 Jah KKELS § 19 (3)
Art 14 lg 2 Jah KKELS § 19 (4)
Art 14 lg 3 Jah KKELS § 19 (5)
Art 14 lg 4 Jah KKELS § 19 (7), (8)
Art 14 lg 5 Jah KKELS § 19 (9)
Art 15 lg 1 Jah KKELS § 21 (1)
Art 15 lg 2 Jah KKELS § 21 (10)
Art 15 lg 3 Jah KKELS § 21 (2), (3)
Art 15 lg 4 Jah KKELS § 21 (4), (7), (8)
Art 15 lg 5 Jah KKELS § 21 (5)
Art 15 lg 6 Jah KKELS § 21 (6)
Art 15 lg 7 Jah KKELS § 21 (9)
Art 15 lg 8 Ei
EIOPA kohustus
koostada suunised.
Art 16 lg 1 Jah KKELS § 22 (1), (2)
Art 16 lg 2 Jah KKELS § 22 (3)-(5)
Art 16 lg 3 Jah KKELS § 22 (6), (7)
Art 16 lg 4 Jah KKELS § 22 (8), § 23 (1), (3)
Art 17 lg 1
Osaliselt
KKELS § 11 (4), § 17 (1), (2), § 23 (2)
Teine alalõik EIOPA
õigus seoses pädevate
asutuste abistamisega.
Art 17 lg 2 Jah KKELS § 11 (5) p 1, (6), § 17 (3) p 1,
(4), § 23 (4), (5)
Art 17 lg 3 Jah KKELS § 11 (5) p 2, § 23 (6)
Art 17 lg 4 Jah KKELS § 17 (3) p 2, (5)
Art 17 lg 5 Jah KKELS § 11 (7), § 17 (4), (5), § 23 (6)
Art 17 lg 6 Jah KKELS § 11 (8), § 17 (6)
Art 17 lg 7
Osaliselt
KKELS § 11 (10)-(12), §17 (8)-(10), §
23 (8)-(10)
Lõike teine ja kolmas
lause on seotud EIOPA
määruse kohaldamisega
ja EIOPA kohustusega
teha otsus ühe kuu
jooksul.
Art 17 lg 8 Jah KKELS § 11 (13), KKELS § 17 (11), §
23 (11)
Art 17 lg 9 Jah KKELS § (12)
Art 18 lg 1 Jah KKELS § 25 (2)
Art 18 lg 2 Jah KKELS § 25 (1), (4)-(6)
Art 18 lg 3 Jah KKELS § 25 (3)
Art 19 lg 1 Jah KKELS § 26 (1)
Art 19 lg 2 Jah KKELS § 26 (7)
Art 19 lg 3 Jah KKELS § 25 (1) p 1, § 26 (8)
Art 19 lg 4 Jah KKELS § 26 (3)
Art 19 lg 5 Jah KKELS § 26 (5)
Art 20 lg 1 Jah KKELS § 26 (2)
Art 20 lg 2 Jah KKELS § 26 (9)
251
Art 20 lg 3
Jah
KKELS § 26 (10)
Punkt b – Eesti
pankrotiõigus ei reguleeri
grupi käsitlemist
tervikuna.
Art 21 Jah KKELS § 26 (6)
Art 22 lg 1 Jah KKELS § 28, § 61 (2), § 62
Art 22 lg 2 Jah KKELS § 28 (2)
Art 22 lg 3 Jah KKELS § 28 (3)
Art 22 lg 4 Jah KKELS § 28 (4)
Art 22 lg 5 Jah KKELS § 28 (5)
Art 22 lg 6 Jah KKELS § 28 (5)
Art 23 lg 1 Jah KKELS § 29 (1)
Art 23 lg 2 Jah KKELS § 29 (3)
Art 23 lg 3 Jah KKELS § 29 (4)
Art 23 lg 4 Jah KKELS § 29 (5)
Art 23 lg 5 Jah KKELS § 29 (6)
Art 24 lg 1 Jah KKELS § 29 (2)
Art 24 lg 2 Jah KKELS § 30 (1)
Art 24 lg 3 Jah KKELS § 30 (8)
Art 24 lg 4 Jah KKELS § 30 (6)
Art 24 lg 5 Jah KKELS § 30 (7)
Art 24 lg 6
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardid ja
komisjoni kohustus need
vastu võtta.
Art 25 lg 1 Jah KKELS § 30 (1), (2)
Art 25 lg 2 Jah KKELS § 30 (3), (4)
Art 25 lg 3 Jah KKELS § 30 (5)
Art 25 lg 4
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardite eelnõu
ja komisjoni kohustus see
vastu.
Art 26 lg 1 Jah KKELS § 31 (1)
Art 26 lg 2 Jah KKELS § 32 (2)-(4)
Art 26 lg 3 Jah KKELS § 31 (1), § 32 (1)
Art 26 lg 4 Jah KKELS § 32 (5), (6)
Art 26 lg 5 Jah KKELS § 32 (7)
Art 26 lg 6 Jah KKELS § 32 (8)
Art 26 lg 7
Valikuline
Eesti ei kasuta
valikuvõimalust
täiendava regulatsiooni
loomiseks.
Art 26 lg 8
Valikuline
Kriisilahendusmeetmeid
on võimalik rakendada ka
kindlustusühistute suhte.
Art 27 lg 1 Jah KKELS § 33 (1)
Art 27 lg 2 Jah KKELS § 33 (2)
Art 27 lg 3 Jah KKELS § 33 (2)
Art 27 lg 4 Jah KKELS § 33 (3)
Art 27 lg 5 Jah KKELS § 33 (4)
Art 27 lg 6 Jah KKELS § 33 (4)
Art 27 lg 7 Jah KKELS § 33 (5)
Art 27 lg 8 Jah KKELS § 33 (6)
Art 27 lg 9 Jah KKELS § 33 (7)
252
Art 28 lg 1 Jah KKELS § 34 (1)
Art 28 lg 2 Jah KKELS § 34 (2)
Art 28 lg 3 Jah KKELS § 34 (3)
Art 28 lg 4 Jah KKELS § 34 (4)
Art 28 lg 5 Jah KKELS § 34 (5)
Art 28 lg 6 Jah KKELS § 34 (6)-(8)
Art 28 lg 7 Jah KKELS § 34 (9)
Art 29 lg 1 Jah KKELS § 40 (1)
Art 29 lg 2
Jah
KKELS § 40 (2)-(4)
Lõike 2 sissejuhatavas
lauseosas „piiramata liidu
riigiabi raamistiku
kohaldamist“. Vastava
sättega ei piirata seda.
Art 29 lg 3 Jah KKELS § 40 (5)
Art 30 lg 1 Jah KKELS § 35 (2)
Art 30 lg 2 Jah KKELS § 35 (2)
Art 30 lg 3 Jah KKELS § 35 (3)
Art 30 lg 4 Jah KKELS § 35 (4)
Art 30 lg 5 Jah KKELS § 35 (1)
Art 30 lg 6 Jah KKELS § 35 (5)
Art 30 lg 7 Jah KKELS § 35 (6)
Art 30 lg 8 Jah KKELS § 35 (7)-(9)
Art 30 lg 9 Jah KKELS § 35 (10)
Art 31 lg 1 Jah KKELS § 36 (1)
Art 31 lg 2 Jah KKELS § 36 (3)
Art 31 lg 3 Jah KKELS § 36 (4)
Art 31 lg 4 Jah KKELS § 36 (2)
Art 31 lg 5 Jah KKELS § 36 (5)
Art 31 lg 6 Jah KKELS § 36 (6)-(9)
Art 31 lg 7 Jah KKELS § 36 (10)
Art 32 lg 1 Jah KKELS § 31 (4), § 37 (1)
Art 32 lg 2 Jah KKELS § 37 (1), (2)
Art 32 lg 3 Jah KKELS § 38 (2)
Art 32 lg 4 Jah KKELS § 38 (3), (4)
Art 32 lg 5 Jah KKELS § 38 (5)
Art 32 lg 6 Jah KKELS § 38 (4)
Art 32 lg 7 Jah KKELS § 38 (6)
Art 33 lg 1 Jah KKELS § 37 (3)-(7)
Art 33 lg 2 Jah KKELS § 37 (9)
Art 33 lg 3 Jah KKELS § 39 (1)
Art 33 lg 4 Jah KKELS § 39 (2)
Art 34 lg 1 Valikuline LKindlTS § 714 (1), (2)
Art 34 lg 2 Valikuline LKindlTS § 69 (4), § 714
Art 34 lg 3 Valikuline LKindlTS § 714 (6)
Art 35 lg 1 Jah KKELS § 41 (1), (2)
Art 35 lg 2 Jah KKELS § 41 (4)
Art 35 lg 3 Jah KKELS § 41 (5)
Art 35 lg 4 Jah KKELS § 41 (6)
Art 35 lg 5 Jah KKELS § 41 (7)
Art 35 lg 6 Valikuline
Eesti ei kasuta vastavat
võimalust.
Art 35 lg 7 Jah KKELS § 41 (8)
Art 35 lg 8 Jah KKELS § 41 (9)
Art 35 lg 9 Jah KKELS § 41 (3)
253
Art 36 lg 1 Jah KKELS § 42 (1), (2)
Art 36 lg 2 Jah KKELS § 42 (3)
Art 36 lg 3 Jah KKELS § 42 (4)
Art 36 lg 4 Jah KKELS § 42 (5)
Art 37 Jah KKELS § 43
Art 38 lg 1 Jah KKELS § 44 (1)-(4)
Art 38 lg 2 Jah KKELS § 44 (5)
Art 38 lg 3 Jah KKELS § 44 (6), (7)
Art 38 lg 4 Jah KKELS § 44 (8)
Art 39 lg 1 Jah KKELS § 45 (1)
Art 39 lg 2 Jah KKELS § 48 (3)
Art 39 lg 3 Jah KKELS § 45 (2)
Art 39 lg 4 Jah KKELS § 45 (3)
Art 40 lg 1 Jah KKELS § 46 (1), (2)
Art 40 lg 2 Jah KKELS § 46 (3)
Art 40 lg 3 Jah KKELS § 46 (4)
Art 40 lg 4
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardite eelnõu
ja komisjoni õigus see
vastu võtta.
Art 41 lg 1 Jah KKELS § 47 (1), (2)
Art 41 lg 2 Jah KKELS §47 (3)
Art 42 lg 1 Jah KKELS § 48 (1)
Art 42 lg 2 Jah KindlTS § 224 (5)
Art 42 lg 3
Jah
KKELS § 48 (2)
Säte viitab Art 3(8)
heakskiidule ja Art 67(1)
loale. Eesti õigus ei näe
ette eelnevat kohtu luba.
Art 3 (8) viitab pädeva
ministeeriumi
heakskiidule, et rakenda
otsese eelarvemõjuga
otsuseid, välja arvatud,
kui riigisiseses õiguses on
sätestatud teisiti. Eelnõu
kohaselt tuleb
Rahandusministeeriumi
teavitada.
Art 42 lg 4
Valikuline
Eesti ei näe ette eraldi
regulatsiooni
kindlustusühistutele.
Art 42 lg 5
Valikuline
Kriisilahendusõigused on
kasutatavad ka
kindlustusühistute suhtes.
Art 43 lg 1 Jah KKELS § 49 (1)
Art 43 lg 2 Jah KKELS § 49 (3)
Art 43 lg 3 Jah KKELS § 49 (4), (5)
Art 43 lg 4 Jah KKELS § 49 (6)
Art 44 lg 1 Jah KKELS § 50 (1)
Art 44 lg 2 Jah KKELS § 50 (2)-(4)
Art 44 lg 3 Jah KKELS § 50 (5)
Art 44 lg 4 Jah KKELS § 50 (6)
Art 44 lg 5 Jah KKELS § 50 (7)
Art 44 lg 6 Jah KKELS § 50 (8)
254
Art 45 lg 1 Jah KKELS § 51 (1)
Art 45 lg 2 Jah KKELS § 51 (2)
Art 45 lg 3 Jah KKELS § 51 (3)
Art 45 lg 4 Jah KKELS § 51 (4)
Art 46 lg 1 Jah KKELS § 60 (1)
Art 46 lg 2 Jah KKELS § 60 (3)
Art 46 lg 3 Jah KKELS § 60 (3)
Art 46 lg 4 Jah KKELS § 60 (2)
Art 46 lg 5 Jah KKELS § 60 (4)
Art 46 lg 6 Jah KKELS § 60 (5)
Art 47 lg 1 Jah KKELS § 52 (1)
Art 47 lg 2 Jah KKELS § 52 (2), (3)
Art 47 lg 3 Jah KKELS § 52 (4)
Art 48 lg 1 Jah KKELS § 53 (1), (2)
Art 48 lg 2 Jah KKELS § 53 (3)
Art 48 lg 3 Jah KKELS § 53 (4)
Art 48 lg 4 Jah KKELS § 53 (5)
Art 48 lg 5 Jah KKELS § 53 (6)
Art 48 lg 6 Jah KKELS § 53 (7)
Art 49 lg 1 Jah KKELS § 54 (1)
Art 49 lg 2 Jah KKELS § 54 (2)
Art 49 lg 3 Jah KKELS § 54 (3)
Art 49 lg 4 Jah KKELS § 54 (4)
Art 49 lg 5 Jah KKELS § 54 (5)
Art 50 lg 1 Jah KKELS § 55 (1)
Art 50 lg 2 Jah KKELS § 55 (2)
Art 50 lg 3 Jah KKELS § 55 (3)
Art 51 lg 1 Jah KKELS § 56 (2)
Art 51 lg 2 Jah KKELS § 56 (3)
Art 51 lg 3 Jah KKELS § 56 (6)
Art 51 lg 4 Jah KKELS § 56 (4)
Art 51 lg 5 Jah KKELS § 56 (5)
Art 52 lg 1 Jah KKELS § 57 (1)
Art 52 lg 2 Valikuline
Eesti ei kasuta
valikukohta.
Art 52 lg 3 Jah KKELS § 57 (2)
Art 52 lg 4 Jah KKELS § 57 (4)
Art 52 lg 5
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardid ja
komisjoni õigus need
vastu võtta.
Art 53 lg 1 Jah KKELS § 58 (1)
Art 53 lg 2 Jah KKELS § 58 (2)
Art 54 lg 1 Jah KKELS § 59 (1), (2)
Art 54 lg 2 Jah KKELS § 59 (3)
Art 54 lg 3 Jah KKELS § 59 (4)
Art 54 lg 4 Jah KKELS § 59 (5)
Art 55 lg 1 Jah KKELS § 61 (1)
Art 55 lg 2 Jah KKELS § 61 (2)
Art 56 lg 1 Jah KKELS § 62 (1)
Art 56 lg 2 Jah KKELS § 62 (1)
Art 56 lg 3 Jah KKELS § 62 (2)-(4)
Art 56 lg 4 Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardite eelnõu
255
ja komisjoni õigus need
vastu võtta.
Art 57 Jah KKELS § 62 (5)
Art 58 lg 1 Jah KKELS § 63 (1), (5), (7), (10), (12)
Art 58 lg 2 Jah KKELS § 63 (3)
Art 58 lg 3 Jah KKELS § 63 (4)
Art 59 lg 1 Jah KKELS § 63 (5), (6)
Art 59 lg 2 Jah KKELS § 63 (8), (9)
Art 60 lg 1 Jah KKELS § 63 (7)
Art 60 lg 2 Jah KKELS § 63 (8), (9)
Art 61 lg 1 Jah KKELS § 63 (10)
Art 61 lg 2 Jah KKELS § 63 (11)
Art 62 lg 1 Jah KKELS § 63 (12)
Art 62 lg 2 Jah KKELS § 63 (13)
Art 63 lg 1 Jah KKELS § 26 (4)
Art 63 lg 2 Jah KKELS § 65 (1)
Art 63 lg 3 Jah KKELS § 26 (11)
Art 64 lg 1 Jah KKELS § 27 (1)
Art 64 lg 2 Jah KKELS § 27 (2), (3)
Art 65 lg 1 Jah KKELS § 65 (2), § 66 (1)
Art 65 lg 2 Jah KKELS § 65 (2)
Art 65 lg 3 Jah KKELS § 66 (1), (2), (4)
Art 65 lg 4 Jah KKELS § 66 (5)
Art 66 lg 1 Jah KKELS § 67 (1)
Art 66 lg 2
Jah KKELS § 67 (2), (3)
FIS § 58, RVastS84, EPS § 35 (3),
TLS85, VÕS
Art 66 lg 3
KKELS § 35 (12), § 37 (11), FIS § 541
(2), LKindlTS § 71 (3), Tagatisfondi
põhikiri § 18 (3) p 1, EPS § 21, § 35,
ATS § 55
Art 66 lg 4 Jah KKELS § 67 (5), (7), (8)
Art 66 lg 5 Valikuline KKELS § 67 (9), (10)
Art 66 lg 6 Jah KKELS § 67 (9)
Art 66 lg 7 Ei
EIOPA kohustus anda
välja suunised
Art 67 lg 1
Valikuline
Liikmesriigi valikukoht.
EE ei ole valikut
kasutanud.
Art 67 lg 2 Jah HMS, HKMS § 87
Art 67 lg 3 Jah KKELS § 64 (1)
Art 67 lg 4 Jah KKELS § 64 (2), (3)
Art 68 lg 1 Jah KKELS § 27 (4)
Art 68 lg 2 Jah KKELS § 27 (5)
Art 68 lg 3 Jah TsMS § 356 (4), KKELS § 64 (4)
Art 69 Jah KKELS § 70
Art 70 lg 1 Jah KKELS § 68 (1), (5), (6)
Art 70 lg 2
Osaliselt
KKELS § 68 (2), (3)
Teine lõik täpsustab
EIOPA rolli
kriisilahenduskolleegium
is.
84 Riigivastutuse seadus 85 Töölepingu seadus
256
Art 70 lg 3 Jah KKELS § 68 (5)
Art 70 lg 4 Jah KKELS § 68 (3)
Art 70 lg 5 Jah KKELS § 68 (8), (9)
Art 70 lg 6 Jah KKELS § 68 (10), (11)
Art 70 lg 7
Ei
EIOPA kohustus töötada
välja standardid ja
komisjoni õigus need
vastu võtta.
Art 71 lg 1 Jah KKELS § 69 (1)
Art 71 lg 2 Jah KKELS § 69 (2)
Art 71 lg 3 Jah KKELS § 69 (3)
Art 72 lg 1 Jah KKELS § 71 (1)
Art 72 lg 2 Jah KKELS § 71 (2)
Art 72 lg 3 Jah KKELS § 71 (3)
Art 73 lg 1 Jah KKELS § 72 (1)
Art 73 lg 2 Jah KKELS § 72 (1)
Art 73 lg 3 Jah KKELS § 72 (2)
Art 73 lg 4 Jah KKELS § 72 (3)
Art 73 lg 5 Jah KKELS § 72 (4)
Art 73 lg 6 Jah KKELS § 72 (5)
Art 73 lg 7 Jah KKELS § 72 (6)
Art 73 lg 8 Osaliselt
KKELS § 72 (7) Teine lõik on EIOPA
kohustus.
Art 73 lg 9 Jah KKELS § 72 (8), (9)
Art 73 lg 10 Jah KKELS § 72 (10)
Art 73 lg 11 Jah KKELS § 72 (11)
Art 73 lg 12 Jah KKELS § 72 (12)
Art 73 lg 13 Jah KKELS § 72 (13)
Art 73 lg 14 Jah KKELS § 72 (14)
Art 74 lg 1 Jah KKELS § 73 (1), (2)
Art 74 lg 2 Jah KKELS § 73 (3)
Art 74 lg 3 Osaliselt
KKELS § 73 (4) Teine lõik on EIOPA
kohustus.
Art 74 lg 4 Jah KKELS § 73 (5), (6)
Art 74 lg 5 Jah KKELS § 73 (7)
Art 74 lg 6 Jah KKELS § 73 (8)
Art 74 lg 7 Jah KKELS § 73 (9)
Art 74 lg 8 Jah KKELS § 73 (10)
Art 74 lg 9 Jah KKELS § 73 (11)
Art 75 lg 1
Ei
-
Komisjoni õigus esitada
nõukogule ettepanekuid
läbirääkimiste
pidamiseks ühe või
mitme kolmanda riigiga
lepingu sõlmimiseks.
Art 75 lg 2
Ei
-
Säte täpsustab lg 1
sätestatud lepingu
eesmärki.
Art 75 lg 3
Ei
Liikmesriigi õigus, mida
ei pea seadusesse üle
võtma.
Art 76 lg 1 Jah KKELS § 74 (2)
Art 76 lg 2 Jah KKELS § 74 (3), (4)
Art 76 lg 3 Jah KKELS § 74 (5)
257
Art 76 lg 4 Jah KKELS § 74 (6)
Art 76 lg 5 Jah KKELS § 74 (7)
Art 77 Jah KKELS § 75
Art 78 lg 1 Jah KKELS § 76 (1)
Art 78 lg 2 Jah KKELS § 76 (2)
Art 78 lg 3 Jah KKELS § 76 (3)
Art 79 lg 1 Jah KKELS § 77 (1), (3)
Art 79 lg 2
Ei
EIOPA õigus sõlmida
koostööalane
raamkokkulepe
kolmandate riikide
ametiasutustega.
Art 79 lg 3 Jah KKELS § 77 (2)
Art 79 lg 4 Jah KKELS § 77 (2)
Art 80 lg 1 Jah KKELS § 78 (1), (2)
Art 80 lg 2 Jah KKELS § 78 (3)
Art 81 lg 1 TFS § 7327
Art 81 lg 2 TFS § 7326 (2)
Art 81 lg 3 TFS § 7326 (1)
Art 81 lg 4
Jah
Eesti kohustus teavitada
komisjoni ja EIOPA-t
kriisilahenduse osafondi
moodustamisest.
Art 82 lg 1 KKELS § 79, FIS § 5 (2)
HMS § 3 lg 2
Art 82 lg 2 KarS § 14 (1), (2)
Art 82 lg 3 FIS § 5 (2), § 6 (2)
Art 82 lg 4 FIS § 471 lg 43
Art 82 lg 5
Jah HMS § 71 (vaie),
§ 87 (kaebus kohtule)
FIS § 54 lg 3
Art 83 lg 1 Jah KKELS § 79-83
Art 83 lg 2 Jah FIS § 543, KKELS § 79, 81-84
Art 84 lg 1
Jah
KKELS § 66 (6), (7)
„Selline avaldamine
toimub viivitamata pärast
seda, kui füüsilist või
juriidilist isikut on
vastavast
halduskaristusest või
muust haldusmeetmest
teavitatud“ – ei saa
rakendada, kui EE õiguse
kohaselt saab avaldada
alles pärast
lahendi/haldusakti
jõustumist.
„Kui liikmesriigid
lubavad avaldada teavet
selliste halduskaristuste
ja muude
haldusmeetmete kohta,
mille suhtes on esitatud
kaebus, avaldavad
kriisilahendusasutused ja
258
järelevalveasutused
viivitamata oma
ametlikul veebisaidil ka
teabe kaebuse seisu ja
tulemuse kohta.“ –
avaliku teabe seaduse §
28 lg 1 punkti 14 kohaselt
avalikustab teabeavaldaja
jõustunud lahendi.
Art 84 lg 2
Jah
KKELS § 66 (8), FIS § 54 (5), IKS,
IKÜM
Art 85 lg 1
Osaliselt
FIS § 463 lg 61
Esimene lõige FI
kohustus teavitada
EIOPAt. Teine ja kolmas
lõige EIOPA kohustused.
Art 85 lg 2
Ei
EIOPA kohustus hallata
ja ajakohastada
veebilehte karistuste
kohta.
Art 86 Jah FIS § 5 (2)
Art 87 p 1,
2002/47/EÜ
muutmine
Jah
KKELS § 53 (8)
Art 87 p 2,
2002/47/EÜ
muutmine
Ei
Direktiivi 2002/47/EÜ
muudetud artikkel 9a
ütleb, et selle direktiivi
nõuded ei tohiks takistada
IRRD direktiivi
kohaldamist. Meil on
KKELS eriseadus.
Asjaõiguse sätted ei
takista KKELS nõuete
kohaldamist.
Art 88, 2004/25/EÜ
muutmine
Jah VpTS § 166 lg 2
Art 89, 2007/36/EÜ
muutmine
Jah ÄS § 2901 (3)
Art 90 p 1,
2014/59/EL
muutmine
Jah KKELS § 3 (3), FELS § 13 (1) p 4
KAS § 1101 (2)
Art 90 p 2,
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 13 (1) p 4
Art 90 p 3,
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 29 (7)
Art 90 p 4
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 49 (2) p 7
Art 90 p 5,
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 50 (1) 12
Art 90 p 6,
2014/59/EL
Jah FELS § 51 (1)
Kõik isikud, kes on
saanud varajase
259
muutmine sekkumise meetmete
rakendamise,
kriislahendusmenetluse
käigus või muu seaduses
sätestatud tegevuse
käigus teavet, peavad
seda hoidma
konfidentsiaalsena.
Art 90 p 7,
2014/59/EL
muutmine
Jah
FELS § 81 (31)
Art 91 p 1, (EL)
2017/1132 art 84
muutmine
Jah
KKELS § 32 (10)
Art 91 p 2, (EL)
2017/1132 art 86a
muutmine
Osaliselt
valikuline KKELS § 32 (9)
Punkt b - Eesti ei kohalda
kriisiennetuse korral
välistust.
Art 91 p 3, (EL)
2017/1132 art 87
muutmine
Jah
KKELS § 32 (9)
Art 91 p 4, (EL)
2017/1132 art 120
muutmine
Osaliselt
valikuline KKELS § 32 (9)
Punkt b - Eesti ei kohalda
kriisiennetuse korral
välistust.
Art 91 p 5, (EL)
2017/1132 art 160a
muutmine
Osaliselt
valikuline KKELS § 32 (9)
Punkt b - Eesti ei kohalda
kriisiennetuse korral
välistust.
Art 92 p 1, (EL)
(EL) 1094/2010
muutmine
Ei
EIOPA asutamismääruse
muutmine
Art 92 p 1,
(EL) 1094/2010
muutmine
Ei
EIOPA asutamismääruse
muutmine
Art 93, (EL)
648/2012 muutmine
Ei
Otsekohalduva määruse
muutmine
Art 94, (EL)
806/2014 muutmine
Ei
Otsekohalduva määruse
muutmine
Art 95, (EL)
2017/1129
muutmine
Ei
Otsekohalduva määruse
muutmine
Art 96 Ei EIOPA kohustus
Art 97 Jah FIS § 46 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 47 lg 11
Art 98 Ei
Komisjoni kohustus
koostada aruanne.
Art 99 Ei
Komisjoni kohustus
direktiiv läbi vaadata.
Art 100 lg 1 Ei Direktiivi ülevõtmise säte
Art 100 lg 2
Ei
Eesti kohustus edastada
komisjonile normide
tekstid.
Art 101
Ei
Direktiivi jõustumise ja
määruste kohaldamise
sätted.
Art 102 Ei Direktiivi adressaadid.
LISA p 1 Jah KKELS § 20 (1) p 1, (2)
LISA p 2 Jah KKELS § 20 (1) p 2
260
LISA p 3 Jah KKELS § 20 (1) p 3, (3)
LISA p 4 Jah KKELS § 20 (1) p 4, (4)
LISA p 5 Jah KKELS § 20 (1) p 5, (5)
LISA p 6 Jah KKELS § 20 (1) p 6, (6)
LISA p 7 Jah KKELS § 20 (1) p 7
LISA p 8 Jah KKELS § 20 (1) p 8, (7)
LISA p 9 Jah KKELS § 20 (1) p 9, (8)
261
Lisa 2
Direktiivi (EL) 2025/2 ja Eesti õigusakti vastavustabel
EL direktiivi
(EL) 2025/2
norm
Muudetav
direktiivi säte
EL-i õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
(Jah, ei,
valikuline)
EL-i õigusakti normi
sisuliseks rakendamiseks
kehtestatavad riigisisesed
õigusaktid
Kommentaar
Art 1 p 1
2009/138/EÜ a
rt 2 lg 3 p a
(iv)
Jah
KindlTS § 13 lg (1) p 14
Art 1 p 2 2009/138/EÜ a
rt 4 lg 1 (a,b,c)
KindlTS § 425 (9)
Art 1 p 3 (a) 2009/138/EÜ a
rt 6 lg 1
Jah
KindlTS § 12 (6)
Viide direktiivi artikli
6 tingimustele katab
ära.
Art 1 p 3 (b) 2009/138/EÜ a
rt 6 lg 2
Jah
KindlTS § 12 (6)
Viide direktiivi artikli
6 tingimustele katab
ära.
Art 1 p 3 (c)
2009/138/EÜ a
rt 6 lg 3
kustutamine
Ei
Direktiivi lõike 3
kustutamine ei eelda
riigisisese õiguse
muutmist, kuna
KindlTS § 12 lõikes 6
olev viide artiklile 6
tähendab, et ka lõiget
3 ei kohaldata.
Art 1 p 4 2009/138/EÜ a
rt 8 p 3
Ei
Direktiivist
kustutatakse, et seda
ei kohaldata Iirimaal
the Voluntary Health
Insurance Board’ile -
ei eelda riigisisese
õiguse muutmist.
Art 1 p 5 (a) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 7
Ei
Viide Lloyds
edasikindlustusele
kustutatakse - ei eelda
riigisisese õiguse
muutmist.
Art 1 p 5 (b)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 10a
Jah
KindlTS § 421 (1)
Kuna KindlTS § 8
kohaselt on
kaptiivkindlustusandj
ad samuti
kindlustusandja, siis
kohaldatakse neile
kindlustusandja kohta
sätestatut, kui ei ole
sätestatud teisiti.
Sama on
edasikindlustusandjat
ega.
2009/138/EÜ a
rt 13 p 10b
Jah KindlTS § 427 (1)
262
2009/138/EÜ a
rt 13 p 10c
Jah AudS § 3 ja § 44
2009/138/EÜ a
rt 13 p 10d
Jah AudS § 7
Art 1 p 5 (c) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 15 ja 16
Jah KindlTS § 7 (1) ja § 87 (51)
Art 1 p 5 (d) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 18
Jah KindlTS § 6, VpTS § 82
Art 1 p 5 (e) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 19
Jah KindlTS § 246 (1)
Art 1 p 5 (f) (i) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 22 (a)
Jah
VpTS § 3 (2)
Direktiivis
asendatakse viide
kehtetule direktiivile
(2004/39/EÜ)
kehtivale direktiivile
(2014/65/EL) viitega
Art 1 p 5 (f) (ii)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 22 (b)
Jah
VpTS § 872 (2)
Direktiivis
asendatakse viide
kehtetule direktiivile
(2004/39/EÜ)
kehtivale direktiivile
(2014/65/EL) viitega
Art 1 p 5 (g) (i) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 25 (a)
Ei
Direktiivis
asendatakse viide
kehtetule direktiivile
(2006//48/EÜ)
kehtivale määrusele
((EL) nr 575/2013)
viitega.
Art 1 p 5 (g) (ii) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 25 (b)
Ei
Direktiivis
asendatakse viide
kehtetule direktiivile
(2004/39/EÜ)
kehtivale direktiivile
(2014/65/EL) viitega.
Art 1 p 5 (h) 2009/138/EÜ a
rt 13 p 27
Jah VÕS § 427 (3), (4)
Art 1 p 5 (i)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 41
Jah
KAS § 1102 (1) + IFS § 7, §
223 (2)
KindlTS-is on
reguleeritud ettevõtja
pikalt lahti kirjutatud
(nt § 17 lg 1 p 17, §
247 lg 22) . Kuna seda
kasutatakse vaid
üksikus kohas ei ole
seda eraldi
defineeritud.
2009/138/EÜ a
rt 13 p 42
Ei
Direktiivis
kasutatakse terminit
“krüptovara” vaid
komisjoni kohustuse
kontekstis (art 105 lg
7), mistõttu ei ole
selle defineerimisel
riigisiseses õiguses
sisu.
263
2009/138/EÜ a
rt 13 p 43
Jah KindlTS § 422 (1), (2)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 44
Jah KindlTS § 971 (1)
2009/138/EÜ a
rt 13 p 45
Jah KindlTS § 971 (1)
Art 1 p 6 2009/138/EÜ a
rt 18 lg 1 p (i)
Jah KindlTS § 17 (1) p 17
Art 1 p 7 2009/138/EÜ a
rt 23 lg 1 p (f)
Jah KindlTS § 18 (1) p 5
Art 1 p 8
2009/138/EÜ a
rt 24 lg 2 teine
lõik
Jah KindlTS § 6, mis viitab VpTS
§ 721 (1), (2)
Art 1 p 9 (a)
2009/138/EÜ a
rt 25 kolmas
lõik
Jah
KindlTS § 20 (2)
Art 1 p 9 (b) 2009/138/EÜ a
rt 25 uus lõik
Osaliselt FIS § 463 (11)
Viimane lause on
EIOPA kohustus.
Art 1 p 10 2009/138/EÜ a
rt 25a
Ei
Direktiivis Euroopa
Kindlustus- ja
Tööandjapensionide
Järelevalve
asendamine
lühendiga EIOPA ei
eelda riigisisese
õiguse muutmist.
Art 1 p 11 2009/138/EÜ a
rt 26 lg 4
Jah FIS § 47 (15), KindlTS § 19
(7)
Art 1 p 12
2009/138/EÜ a
rt 29 lg 3
Jah KindlTS § 1 (5)
2009/138/EÜ a
rt 29 lg 4 ja 5
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 13
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 1 p
(a)
Jah KindlTS § 421 (1), (4), (6),
(7), (10), (11)
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 1 p
(b)
Jah KindlTS § 421 (1), (3), (4),
(6), (8)-(10)
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 1 p
(c)
Jah KindlTS § 421 (1), (7)
(viidetega lõigetele 2 ja 3),
(8), (9)
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 2
Jah KindlTS § 421 (11), (12)
2009/138/EÜ a
rt 29a lg 3
Jah KindlTS § 421 (13) (KindlTS
§ 71 lg 1 kohaselt saab
sisemudelit kasutada vaid FI
loal)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 1
Jah KindlTS § 422 (1)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 2
Jah KindlTS § 422 (1)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 3
Jah KindlTS § 422 (2)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 4
Jah KindlTS § 422 (3)-(5)
264
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 5
Jah KindlTS § 2741 (1)
2009/138/EÜ a
rt 29b lg 6
Jah KindlTS § 426 (1)-(3)
2009/138/EÜ a
rt 29c lg 1
Jah KindlTS § 423 (1)
2009/138/EÜ a
rt 29c lg 2
Jah KindlTS § 424 (1)-(3)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 1
Jah KindlTS § 425 (1), (2)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 2
Jah KindlTS § 425 (3), (5)-(7)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 3
Jah KindlTS § 425 (4)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 4
Jah KindlTS § 2741 (2)
2009/138/EÜ a
rt 29d lg 5
Jah KindlTS § 425 (8)
2009/138/EÜ a
rt 29e lg 1
Jah KindlTS § 422 (3), § 426 (4)
2009/138/EÜ a
rt 29e lg 2
Jah KindlTS § 426 (5)
2009/138/EÜ a
rt 29e lg 3
Jah KindlTS § 2741 (3)
Art 1 p 14
2009/138/EÜ l
g 30 lg 2
esimene lõik
Jah
KindlTS § 223 (1), FIS § 57
Art 1 p 15 (a)
2009/138/EÜ a
rt 35 lg 1
esimene lause
Jah KindlTS § 123 (2), (7) ja §
227, FIS § 5 (2) esimene lause
Art 1 p 15 (b) 2009/138/EÜ a
rt 35 lg 5a
Jah KindlTS § 123 (2), § 1231 (1),
(2)
Art 1 p 15 (c)
2009/138/EÜ a
rt 35 lg 6, 7 ja
8 kustutamine
Ei
Kustutatud sätted
sõnastatakse
direktiivi artiklis 35b
uuest, Eesti õiguses ei
ole vaja sätteid
selleks ümber tõsta.
Art 1 p 15 (d) 2009/138/EÜ a
rt 35 lg 9
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 15 (e)
2009/138/EÜ a
rt 35 lg 10
esimene lõik
Ei
EIOPA kohustus.
Art 1 p 15 (f)
2009/138/EÜ a
rt 35 lg 11
kustutamine
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 15 (g) 2009/138/EÜ a
rt 35 lg 12
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 16
2009/138/EÜ
Art 35a lg 1
Jah KindlTS § 124 (1), (3), (4)
2009/138/EÜ
Art 35a lg 2
Jah KindlTS § 124 (2), (3), (4)
2009/138/EÜ
Art 35a lg 3
Jah KindlTS § 124 (8)
265
2009/138/EÜ
Art 35a lg 4
Jah KindlTS § 124 (51)
2009/138/EÜ
Art 35a lg 5
Jah KindlTS § 124 (5)
2009/138/EÜ
Art 35a lg 6
Ei EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 35b lg 1
Jah KindlTS § 1231 (3)
2009/138/EÜ
Art 35b lg 2
Jah KindlTS § 1231 (3)
2009/138/EÜ
Art 35b lg 3
Jah KindlTS § 1231 (1)
Art 1 p 17
2009/138/EÜ
Art 36 lg 2 p
(a)
Jah
KindlTS § 224 (1) p 4
Art 1 p 18 (a)
2009/138/EÜ
Art 37 lg 1 p
(e)
Jah
KindlTS § 234 (11), § 268 (1)
Art 1 p 18 (b)
2009/138/EÜ
Art 37 lg 2
kolmas lõik
Jah
KindlTS § 234 (5)
Art 1 p 19 2009/138/EÜ
Art 40
Jah
KindlTS § 106 (1), (2) p 2, 22
ja 3, KarS § 394
Punkti 21 sõnastuses
on osutatud kuriteole,
mis KarS § 394 lg 2
puhul tähendab
rikkumise korduvust
ja tõsidust.
Art 1 p 20 (a)
2009/138/EÜ
Art 41 lg 1
kolmas lõik
Osaliselt KindlTS § 96 (31), § 105 (1) p
71
Viimane lõik on
EIOPA kohustus
esitada suunis.
Art 1 p 20 (b) 2009/138/EÜ
Art 41 lg 2a
Jah KindlTS § 96 (5), (51)
Art 1 p 20 (c) 2009/138/EÜ
Art 41 lg 3
Jah KindlTS § 105 (1), (2) p 1 ja
7, (5), (6)
Art 1 p 21
2009/138/EÜ
Art 42 lg 2
Jah KindlTS § 107 (4)
2009/138/EÜ
Art 42 lg 3
Jah KindlTS § 108 (3)
2009/138/EÜ
Art 42 lg 4
Jah KindlTS § 228 (2) p 12
Art 1 p 22 (a) (i) 2009/138/EÜ
Art 44 lg 2 p e
Jah KindlTS § 97 (2)
Art 1 p 22 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2 uus
lõige
Jah KindlTS § 97 (4),
§ 971 (2)
Art 1 p 22 (b) (i)
1
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2a p
(b)
Jah
KindlTS § 97 (5)
Art 1 p 22 (b) (i)
2
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2a p
(c)
Jah KindlTS § 97 (6)
Art 1 p 22 (b)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2a
kolmas lõik
Jah
KindlTS § 105 (4)
266
Art 1 p 22 (c)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2b
KindlTS § 971 (3)-(8)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2c
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustused.
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2d
Jah KindlTS § 971 (10)
2009/138/EÜ
Art 44 lg 2e
Jah KindlTS § 971 (9)
Art 1 p 23 (a)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1 p
(d)
Jah
KindlTS § 100 (1) p 4 ja 5
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1 p
(e)
Jah
KindlTS § 1001 (1)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1 p
(f)
Jah KindlTS § 100 (1) p 6
Art 1 p 23 (b)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1a
Jah KindlTS § 1001 (2), (3)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 1b
Jah KindlTS § 100 (11), § 1001 (4)
Art 1 p 23 (c)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 2a
Jah KindlTS § 100 (3), (31)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 2b
Jah KindlTS § 100 (32)
Art 1 p 23 (d) 2009/138/EÜ
Art 45 lg 5
Jah KindlTS § 100 (4), (41), (42)
Art 1 p 23 (e)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 8
Jah KindlTS § 100 (7), (8)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 9
esimene lõik
Jah
KindlTS § 1001 (5)
2009/138/EÜ
Art 45 lg 9
teine lõik
Jah
FIS § 46 (11)
Art 1 p 24
2009/138/EÜ
Art 45a lg 1
Jah KindlTS § 100 (1) p 7, (2)
2009/138/EÜ
Art 45a lg 2
Jah KindlTS § 1002 (1)
2009/138/EÜ
Art 45a lg 3
KindlTS § 1002 (3)
2009/138/EÜ
Art 45a lg 4
Jah KindlTS § 1002 (2)
2009/138/EÜ
Art 45a lg 5
Jah KindlTS § 1002 (4)
Art 1 p 25
2009/138/EÜ
Art 51 lg 1
Jah KindlTS § 124 (1), § 1241 (1)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 1a
Jah § 1241 (2)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 1b
Jah KindlTS § 1241 (2), (4), § 125
lg 3
2009/138/EÜ
Art 51 lg 1c
Jah KindlTS § 1241 (5)
267
2009/138/EÜ
Art 51 lg 2
Jah KindlTS § 1241 (4) p 1, (6)-
(8)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 3
Jah KindlTS § 1251 (1), (3)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 4
Jah KindlTS § 1251 (2), (3)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 5
Jah KindlTS § 1251 (4)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 6
Jah KindlTS § 1251 (5)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 7
Jah KindlTS § 1231 (6)
2009/138/EÜ
Art 51 lg 8
Jah KindlTS § 1241 (9), (10)
Art 1 p 26
2009/138/EÜ
Art 51a lg 1
Jah KindlTS § 129 (11)
2009/138/EÜ
Art 51a lg 2
Valikuline
Eesti ei pea
proportsionaalseks
auditeerimisnõuete
laiendamist
väikestele ja
mittekeerukatele
kindlustusandjatele
2009/138/EÜ
Art 51a lg 3
Valikuline
Eesti ei pea
proportsionaalseks
auditeerimisnõuete
laiendamist.
2009/138/EÜ
Art 51a lg 4
KindlTS § 129 (11), AudS § 7
2009/138/EÜ
Art 51a lg 5
n/a
Puudutab ainult neid
liikmesriike, kus on
aktuaaridel lubatud
auditeerida tehnilis
eraldisi jne.
2009/138/EÜ
Art 51a lg 6
Jah KindlTS § 129 (13)
Art 1 p 27 (a)
2009/138/EÜ
Art 52 lg 1 p
(e)
Jah
FIS § 463 (3) p 6 ja 7
2009/138/EÜ
Art 52 lg 1 p
(f)
Jah
FIS § 463 (4) p 2
Art 1 p 27 (b) 2009/138/EÜ
Art 52 lg 2 p f
Ei
EIOPA kohustus
teavet avalikustada
Art 1 p 27 (c) 2009/138/EÜ
Art 45 lg 3
Ei EIOPA kohustus
Art 1 p 28 2009/138/EÜ
Art 53 lg 4
Jah KindlTS § 125 (6)
Art 1 p 29 2009/138/EÜ
Art 56 uus lõik
Ei EIOPA kohustus
Art 1 p 30
2009/138/EÜ
Art 58 p (a) ja
(b)
Jah
KindlTS § 119 (5)
268
Art 1 p 31
2009/138/EÜ
Art 60 lg 1 p
(a)
Ei
Viide direktiivile
85/611/EMÜ
asendatakse viitega
direktiivile
2009/65/EÜ, mille art
2 lõike 1 punktis b on
defineeritud
eurofondivalitseja. Ei
eelda KindlTS § 119
lg 6 punkti 1
muutmist.
Art 1 p 32
2009/138/EÜ
Art 62 esimese
lõigu esimene
lause
KindlTS § 120
lg 6
KindlTS § 118 lg 1 -
omandaja on isik, kes
kavatseb olulist
osalust omandada
(taotleja) või seda
suurendada.
Art 1 p 33
2009/138/EÜ
Art 63 teine
lõik
Ei
Viide direktiivile
2004/39/EÜ
asendatakse viitega
direktiivile
2014/65/EL, mis ei
eelda VpTS § 721 lg 2
muutmist.
Art 1 p 34 2009/138/EÜ
Art 64 uus lõik
Jah KindlTS § 224 (4)
Art 1 p 35
2009/138/EÜ
Art 68 lg 1 uus
lõik
Jah
FIS § 54 (4) p 14, (48)
Art 1 p 36 (a)
2009/138/EÜ
Art 70 lg 1 p
(a)
Ei
Direktiivis nimetuse
lühendamine ei eelda
Eesti riigisisese
õiguse (FIS § 54 lg 4
punkti 3) muutmist.
Art 1 p 36 (b)
2009/138/EÜ
Art 70 lg 1 p
(c)
Ei
Euroopa Süsteemsete
Riskide Nõukogu eest
määrusele viite
kustutamise ei eelda
Eesti riigisisese
õiguse (FIS § 54 lg 4
punkti 3) muutmist.
Art 1 p 37 2009/138/EÜ
Art 72 lg 1
Ei
Ajakohastatakse
viiteid direktiividele.
Audit peab olema läbi
viidud
audiitorettevõtja
(AudS § 7) poolt ja
tähelepanekutest
tuleb teavitada
KindlTS § 129 lõike 8
kohaselt
Finantsinspektsiooni.
Art 1 p 38 (a)
2009/138/EÜ
Art 77 lg 5
esimene lõik
Jah
KindlTS § 48 (11), (12)
269
Art 1 p 38 (b) 2009/138/EÜ
Art 77 lg 6
Osaliselt
KindlTS § 48 (2)
Osaliselt komisjoni
kohustus –
kapitalikulu määra
korrapärane
läbivaatamine.
2009/138/EÜ
Art 77 lg 7
Jah KindlTS § 45 (8)
2009/138/EÜ
Art 77 lg 8
Jah KindlTS § 45 (9)
Art 1 p 39
2009/138/EÜ
Art 77a lg 1
Jah KindlTS § 451 (1), (3), (4)-(7)
2009/138/EÜ
Art 77a lg 2
KindlTS § 451, § 1241 (2) p 8,
§ 2672
2009/138/EÜ
Art 77a lg 3
Jah KindlTS § 451 (2)
Art 1 p 40 2009/138/EÜ
Art 77b lg 1
Jah KindlTS § 46 (1) p 8
Art 1 p 41 (a)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 1
Jah KindlTS § 47 (1), (2)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 1a
Jah KindlTS § 2671
2009/138/EÜ
Art 77d lg 1b
Jah KindlTS § 47 (12)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 1c
Jah KindlTS § 47 (7)-(11)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 2
Jah KindlTS § 47 (6)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 3
Jah KindlTS § 47 (4)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 4
Jah KindlTS § 47 (4)
2009/138/EÜ
Art 77d lg 4a
Jah KindlTS § 47 (4)
Art 1 p 42 (a) (i)
2009/138/EÜ
Art 77e lg 1 p
(aa) ja (ab)
Ei
EIOPA kohustus
koostada ja avaldada
tehnilist teavet.
Art 1 p 42 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 77e lg 1 p
(c)
Ei
EIOPA kohustus
koostada ja avaldada
tehnilist teavet.
Art 1 p 42 (a)
(iii)
2009/138/EÜ
Art 77e lg 1 p
(d)
Ei
EIOPA kohustus
koostada ja avaldada
tehnilist teavet.
Art 1 p 42 (b) 2009/138/EÜ
Art 77e lg 1a
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 42 (c) 2009/138/EÜ
Art 77e lg 2
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 42 (d) 2009/138/EÜ
Art 77e lg 3
KindlTS § 47 (13)
Art 1 p 42 (e) 2009/138/EÜ
Art 77e lg 4
Ei
Komisjoni kohustuse
täpsustus.
Art 1 p 43 (a) 2009/138/EÜ
Art 86 lg 1
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 43 (b)
2009/138/EÜ
Art 86 lg 1a ja
1b
Ei
Komisjoni kohustus.
270
Art 1 p 43 (c) 2009/138/EÜ
Art 86 lg 2a
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 44
2009/138/EÜ
Art 92 lg 1a
Jah KindlTS § 59 (4)
2009/138/EÜ
Art 92 lg 2
Jah KindlTS § 59 (5)
Art 1 p 45
2009/138/EÜ
Art 95 teine
lõik
Jah
KindlTS § 57 (8)
Art 1 p 46
2009/138/EÜ
Art 96
esimene lõik
Jah
KindlTS § 57 (3), (4) p 1, (5)
p 1
KindlTS § 57 lg 3
viitab komisjoni
määruse artiklitele 69
ja 70. KindlTS § 57 lg
4 punkt 1 viitab
artiklile 72, mille
punkt g katab ära selle
punkti. KindlTS § 57
lg 4 punkt 1 viitab
artiklile 72, mille
punkt g katab ära selle
punkti.
Art 1 p 47 2009/138/EÜ
Art 105
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 48
2009/138/EÜ
Art 105a lg 1
Jah KindlTS § 671 (1)-(4)
2009/138/EÜ
Art 105a lg 2
Jah KindlTS § 671 (5)
2009/138/EÜ
Art 105a lg 3
Jah KindlTS § 671 (6)-(9)
2009/138/EÜ
Art 105a lg 4
Jah KindlTS § 671 (1)
2009/138/EÜ
Art 105a lg 5
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 49 2009/138/EÜ
Art 106 lg 3
Jah KindlTS § 67 (6)
Art 1 p 50
2009/138/EÜ
Art 109 lg 1
Jah KindlTS § 63 (9), (91), (10),
(13)
2009/138/EÜ
Art 109 lg 2
Jah KindlTS § 63 (11)
2009/138/EÜ
Art 109 lg 3
Jah KindlTS § 63 (12)
Art 1 p 51 (a) (i)
2009/138/EÜ
Art 111 lg 1 p
(l) ja (m)
Ei
Komisjoni kohustus.
Art 1 p 51 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 111 lg 1
uued lõigud
Ei
Täpsustatud
Komisjoni kohustust.
Art 1 p 51 (b) 2009/138/EÜ
Art 111 lg 2a
Jah KindlTS § 271 (11)
Art 1 p 51 (c) 2009/138/EÜ
Art 111 lg 3
Osaliselt KindlTS § 1242 (2) p 9
Esimene lõik EIOPA
kohustus.
Art 1 p 52 2009/138/EÜ
Art 112 lg 7
Jah KindlTS § 72 (8)
Art 1 p 53 2009/138/EÜ
Art 122 lg 5
Valikuline KindlTS § 78 (6)-(8)
Eesti on valikut
kasutanud.
271
Art 1 p 54 (a)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 3
teine lõik
Jah
KindlTS § 54 (4)
Art 1 p 54 (b)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 5
Jah KindlTS § 521 (1)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 6
Jah KindlTS § 521 (2), (3)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 7
Jah KindlTS § 521 (4)
2009/138/EÜ
Art 132 lg 8
Jah KindlTS § 521 (5)
Art 1 p 55 2009/138/EÜ
Art 133 lg 3
n/a
Direktiivis on
ajakohastatud viidet –
85/611/EMÜ asemel
2009/65/EÜ ehk sisu
osas midagi ei muutu.
Eesti ei piira
investeerimisvabadus
t.
Art 1 p 56
2009/138/EÜ
Art 136a lg 1
Jah KindlTS § 921 (1), (3)
2009/138/EÜ
Art 136a lg 2
Jah KindlTS § 921 (1), (2), (4)
Art 1 p 57 (a)
2009/138/EÜ
Art 138 lg 4
esimene lõik
KindlTS § 94 lg (1), (4)
Art 1 p 57 (b)
2009/138/EÜ
Art 138 lg 4
teise lõigu
esimene lause
Ei
EIOPA kohustus.
Art 1 p 58
2009/138/EÜ
Art 139 lg 1
Jah KindlTS § 93 (1), (11)
2009/138/EÜ
Art 139 lg 2
Jah KindlTS § 93 (5), (6)
2009/138/EÜ
Art 139 lg 3
Jah KindlTS § 95 (2)
2009/138/EÜ
Art 139 lg 4
Ei EIOPA kohustus.
Art 1 p 59
2009/138/EÜ
Art 141 lg 1
Jah KindlTS § 93 (9)
2009/138/EÜ
Art 141 lg 2
Jah KindlTS § 93 (9)
Art 1 p 60 2009/138/EÜ
Art 144 lg 4
Jah KindlTS § 23 (4)
Art 1 p 61
2009/138/EÜ
Art 144a lg 1
Jah KindlTS § 972 (1)
2009/138/EÜ
Art 144a lg 2
Jah KindlTS § 972 (2)-(4)
2009/138/EÜ
Art 144a lg 3
Jah KindlTS § 972 (2)
2009/138/EÜ
Art 144a lg 4
Jah KindlTS § 972 (5)
2009/138/EÜ
Art 144a lg 5
Jah KindlTS § 972 (9)
272
2009/138/EÜ
Art 144b lg 1
Jah KindlTS § 2351 (1), (2)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 2
Jah KindlTS § 2351 (3), (4), FIS §
463 (31)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 3
Jah
KindlTS § 2351 (5), (8), (9), §
2352 (1)-(4)
FIS § 46 (12)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 4
Osaliselt KindlTS § 2351 (6)
Lõike 4 teine lõige on
EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144b lg 5
Jah KindlTS § 2351 (7)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 6
Jah
KindlTS § 2351 (10)
Liikmesriik peab
määrama asutuse, kel
on lõike 6 sätestatud
õigus. Eestis on
selleks asutuseks
Finantsinspektsioon.
2009/138/EÜ
Art 144b lg 7
Jah FIS § 46 (13)
2009/138/EÜ
Art 144b lg 8
Ei EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144c lg 1
Jah KindlTS § 2353 (1)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 2
Jah KindlTS § 2353 (2), (6)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 3
Jah KindlTS § 2353 (3)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 4
Jah KindlTS § 2353 (4)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 5
Jah KindlTS § 2353 (5)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 6
Jah KindlTS § 246 (6), (7)
2009/138/EÜ
Art 144c lg 7
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144d lg 1
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144d lg 2
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus
2009/138/EÜ
Art 144d lg 3
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus.
2009/138/EÜ
Art 144d lg 4
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustus.
Art 1 p 62 (a)
2009/138/EÜ
Art 145 lg 2
(c)
Jah
KindlTS § 37 (1) p 3
Art 1 p 62 (b)
2009/138/EÜ
Art 145 lg 2
teise lõigu
kustutamine
Jah
KindlTS § 37 (1) p 31
tunnistatakse kehtetuks
Art 1 p 63 2009/138/EÜ
Art 149
Jah KindlTS § 33 (8)
Art 1 p 64 2009/138/EÜ
VIII ptk 2A
Ei
Direktiivi pealkirja
muutmine ei eelda
273
jao pealkirja
muutmine
riigisisese õiguse
muutmisest.
Art 1 p 65 2009/138/EÜ
Art 152a lg 2
Jah FIS § 463 (7) p 2 ja (8)-(10)
Art 1 p 66
2009/138/EÜ
Art 152aa lg 1
Jah FIS § 4712 (1)
2009/138/EÜ
Art 152aa lg 2
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustused.
2009/138/EÜ
Art 152aa lg 3
Jah FIS § 4712 (2)
2009/138/EÜ
Art 152aa lg 4
Osaliselt FIS § 4712 (3)
Viimane lause on
EIOPA õigus.
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 1
Jah FIS § 4712 (4), (5)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 2
Jah FIS § 4712 (7)-(11)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 3
Jah FIS § 4712 (12)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 4
Jah FIS § 4713 (1), (2)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 5
Jah FIS § 4713 (3)-(8)
2009/138/EÜ
Art 152ab lg 6
Jah FIS § 4713 (9), (10)
Art 1 p 67 (a) 2009/138/EÜ
Art 152b lg 4
Jah FIS § 4710 (3)
Art 1 p 67 (b)
2009/138/EÜ
Art 152b lg 5
Jah FIS § 4710 (4)
2009/138/EÜ
Art 152b lg 6
Osaliselt FIS § 4710 (5)-(8)
EIOPA õigus nõuda
kohapealset kontrolli.
2009/138/EÜ
Art 152b lg 7
Jah FIS § 4710 (9)
2009/138/EÜ
Art 152b lg 8
Ei
EIOPA õigus teavet
avaldada.
Art 1 p 68
2009/138/EÜ
Art 153 lg 1
Jah KindlTS § 236 (6), (7), § 237
(91)
Jah KindlTS § 236 (8), § 237 (92)
Art 1 p 69 (a) (i)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(a)
Jah
KindlTS § 87 (4)
Art 1 p 69 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(b)
Jah
KindlTS § 87 (5)
Art 1 p 69 (a)
(iii)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(c)
Jah § 7 (1), (2), § 87 (4)-(51),
§ 2391 (1) p 2
Art 1 p 69 (a)
(iv)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(f)
Jah
KindlTS § 87 (6)-(63)
Directive
2014/65/EU in
relation to financial
instruments listed in
Annex I, Section C, to
Directive
2014/65/EU on
kaetud sellega, et
kõrvalteenust
274
osutatakse seose
väärtpaberitega.
Art 1 p 69 (a)
(v)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 1 p
(fa)
Jah
KindlTS § 87 (10)
Art 1 p 69 (b)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 2
esimene lõik
Jah
KindlTS § 2391 (1) p 2, (9)
Art 1 p 69 (c)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 3
KindlTS § 2391 (1) p 1, (3)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 4
Jah KindlTS § 2391 (2)
2009/138/EÜ
Art 212 lg 5
Osaliselt
KindlTS § 2391 (10)
Teine alalõik on
EIOPA kohustus ja
kolmas alalõik on
komisjoni kohustus.
Art 1 p 70 (a) 2009/138/EÜ
Art 213 lg 2
Jah KindlTS § 239 (1)
Art 1 p 70 (a) 2009/138/EÜ
Art 213 lg 5
Jah KindlTS § 239 (7)
Art 1 p 71
2009/138/EÜ
Art 213a lg 1
Jah KindlTS § 427 (1)–(5)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 2
Jah KindlTS § 427 (6)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 3
Jah KindlTS § 427 (8)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 4
Jah KindlTS § 427 (9)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 5
Jah KindlTS § 427 (10)
2009/138/EÜ
Art 213a lg 6
Ei Komisjoni kohustus.
2009/138/EÜ
Art 213b lg 1
Jah KindlTS § 247 (7), (8)
2009/138/EÜ
Art 213b lg 2
Jah KindlTS § 2473 (1)-(4)
2009/138/EÜ
Art 213b lg 3
Jah KindlTS § 2473 (8)-(10)
Art 1 p 72 (a) 2009/138/EÜ
Art 214 lg 1
Jah
KindlTS § 239 (12)
Art 214 lg 1 esimene
pool – Eesti õigus ei
nõua, et
järelevalveasutused
peavad tegema eraldi
järelevalvet
kolmanda riigi
kindlustaudandja või
segakindlustusvaldus
ettevõtja üle.
Art 1 p 72 (b) 2009/138/EÜ
Art 214 lg 2
Jah KindlTS § 239 (2) p 1, (41)
Art 1 p 72 (c)
2009/138/EÜ
Art 214 lg 3
Osaliselt KindlTS § 239 (42)-(46)
Viimane alalõige on
EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 214 lg 4
Jah KindlTS § 7, § 87 (1), § 239
(1), (13), (14)
§-s 7 on defineeritud
emaettevõtja ja
tütarettevõtjad,
275
kellele on § 239 lg 1
kindlustusgrupi
järelevalve ulatuse
kohaldamisel
viidatud.
2009/138/EÜ
Art 214 lg 5
Jah KindlTS § 2391 (4)
2009/138/EÜ
Art 214 lg 6
Jah KindlTS § 2391 (5)-(8)
Art 1 p 73 (a) 2009/138/EÜ
Art 220 lg 1
Jah
KindlTS 89 (1), (2), § 891
Direktiivi Art 220
lõikesse 1 lisandub
viide artiklile 233a,
mis on üle võetud
KindlTS § 891.
Art 1 p 73 (b)
2009/138/EÜ
Art 220 lg 2
teine lõik
Jah
KindlTS § 89 (2)
Art 1 p 73 (c) 2009/138/EÜ
Art 220 lg 3
Jah KindlTS § 89 (21)
Art 1 p 74 (a) 2009/138/EÜ
Art 221 lg 1a
Jah KindlTS § 90 (31)
Art 1 p 74 (b)
2009/138/EÜ
Art 221 lg 2 p
(d)
Jah
KindlTS § 90 (5) p 4
Art 1 p 75 (a) 2009/138/EÜ
Art 222 lg 4
Jah KindlTS § 91 (8)
Art 1 p 75 (b) 2009/138/EÜ
Art 222 lg 6
Jah KindlTS § 91 (10)
Art 1 p 76 (a)
2009/138/EÜ
Art 226
pealkirja
muutmine
Ei
Direktiivis pealkirja
muutmine ei eelda
riigisisese õiguse
muutmist.
Art 1 p 76 (b) 2009/138/EÜ
Art 226 lg 3
Jah KindlTS § 89 (131)
Art 1 p 77 2009/138/EÜ
Art 227 lg 1
Jah KindlTS § 92 (1)
Art 1 p 78
2009/138/EÜ
Art 228 lg 1
Jah KindlTS § 891 (1)
2009/138/EÜ
Art 228 lg 2
Jah KindlTS § 891 (2)-(6)
2009/138/EÜ
Art 228 lg 3
Jah KindlTS § 891 (7)-(9)
2009/138/EÜ Art 228
lg 4
Jah KindlTS § 892
2009/138/EÜ
Art 228 lg 5
Jah KindlTS § 891 (10)
Art 1 p 79
2009/138/EÜ
Art 229 uus
lõik
Jah
KindlTS § 89 (141)
Art 1 p 80
2009/138/EÜ
Art 229a lg 1
Jah KindlTS § 894 (1), (3), (5),
§ 126 (11) p 1
2009/138/EÜ
Art 229a lg 2
Jah KindlTS § 894 (4), (6), (7)
2009/138/EÜ
Art 229a lg 3
Jah KindlTS § 894 (2)
276
Art 1 p 81 (a) 2009/138/EÜ
Art 230 lg 1
Jah KindlTS § 89 (1), (3), (31)
Art 1 p 81 (b) (i)
2009/138/EÜ
Art 230 lg 2 p
(c)
Jah
KindlTS § 89 (4) p 3, (41)
Art 1 p 81 (b)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 230 lg 2
uus lõik
Jah
KindlTS § 89 (51)
Art 1 p 82 2009/138/EÜ
Art 232
Jah KindlTS § 244 (2)
Art 1 p 83 (a)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 1 p
(b)
Jah
KindlTS § 89 (6) p 2
Art 1 p 83 (b) (i)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 2 p
(b)
Jah
KindlTS § 89 (7) p 2
Art 1 p 83 (b)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 2 p
(c)
Jah
KindlTS § 89 (7) p 3
Art 1 p 83 (c) (i)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 3 p
(b)
Jah
KindlTS § 89 (8) p 2
Art 1 p 83 (c)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 233 lg 3 p
(c)
Jah
KindlTS § 89 (8) p 3
Art 1 p 84
2009/138/EÜ
Art 233a lg 1
Jah KindlTS § 893 (1)-(3)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 2
Jah
KindlTS § 893 (4)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 3
Jah
KindlTS § 893 (4), (5)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 4
Jah
KindlTS § 893 (6)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 5
Jah
KindlTS § 88 (5),
§ 243 (1)
KindlTS 88 lg 5
kohaldub ka siis, kui
kasutatakse
kombineeritud
arvutusmeetodit.
2009/138/EÜ
Art 233a lg 6
Jah KindlTS § 893 (7),
§ 89 (42), (51)
2009/138/EÜ
Art 233a lg 7
Jah KindlTS § 893 (8), (9),
§ 244 (1)
2009/138/EÜ
Art 233b
Osaliselt KindlTS § 88 (10)
Teine lõige komisjoni
kohustus.
Art 1 p 85 2009/138/EÜ
Art 234
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 86
2009/138/EÜ
Art 244 lg 3
kolmas lõik
Jah
KindlTS § 245 (2), (3)
"mille kohta tuleb aru
anda" on kaetud
lõikega 2, mis ütleb,
et oluliste
riskikontsentratsiooni
de kohta tuleb
aruanne esitada ja lg 3
täpsustab, kuidas neid
olulisi
277
riskikontsentratsioon
e määrata.
Art 1 p 87 (a) 2009/138/EÜ
Art 245 lg 1
Jah KindlTS § 242 (1) p 5
Art 1 p 87 (b) 2009/138/EÜ
Art 245 lg 3a
Jah KindlTS § 246 (41)
Art 1 p 88 (a) 2009/138/EÜ
Art 246 lg 1
Jah KindlTS § 96 (8), § 97-101, §
247 (1), (12),, § 2471 (1), (2)
Art 1 p 88 (b)
2009/138/EÜ
Art 246 lg 2
uued lõigud
Jah
KindlTS § 247 (21), (22)
Art 1 p 88 (c)
2009/138/EÜ
Art 246 lg 4
esimese lõigu
teine lause
Jah
KindlTS § 247 (12) Viide lõikele 3.
Art 1 p 88 (d) 2009/138/EÜ
Art 246 lg 5
Jah KindlTS §247 (11), § 2471 (3),
(4)
Art 1 p 89
2009/138/EÜ
Art 246a lg 1
Jah KindlTS § 2472 (1)-(3)
2009/138/EÜ
Art 246a lg 2
Jah
KindlTS § 972 (6), (7)
2009/138/EÜ
Art 246a lg 3
Jah
KindlTS § 972 (8)
2009/138/EÜ
Art 246a lg 4
Ei
EIOPA ja komisjoni
kohustused.
2009/138/EÜ
Art 246b
Jah KindlTS § 2472 (4)
Art 1 p 90
2009/138/EÜ
Art 252
esimene lõik
Jah
FIS § 47 (1), (2)
Art 1 p 91 2009/138/EÜ
Art 254 lg 3
Jah KindlTS § 1231 (8)
Art 1 p 92 (a) 2009/138/EÜ
Art 256 lg 1
Jah KindlTS § 123 (3), § 1231 (7),
§ 126 (1), (11) p 2, (6)
Art 1 p 92 (b)
2009/138/EÜ
Art 256 lg 2 p
(b)
Jah
KindlTS § 126 (2) p 2
Art 1 p 92 (c) 2009/138/EÜ
Art 256 lg 4
Ei Komisjoni kohustus.
Art 1 p 93
2009/138/EÜ
Art 256b lg 1
Jah KindlTS § 123 (4), § 1231 (4),
(5)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 2
Jah KindlTS § 1261 (1)-(4)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 3
Jah KindlTS § 1261 (5)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 4
Jah KindlTS § 1261 (6)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 5
Jah KindlTS § 1261 (7), (8)
2009/138/EÜ
Art 256b lg 6
Ei Komisjoni kohustus.
2009/138/EÜ
Art 256c lg 1
Jah KindlTS § 129 (11)
2009/138/EÜ
Art 256c lg 2
Jah KindlTS § 129 (14)
278
2009/138/EÜ
Art 256c lg 3
Jah KindlTS § 129 (14)
2009/138/EÜ
Art 256c lg 4
Jah
KindlTS § 129 (12),
AudS § 7
Liikmesriigi
valikukoht – Eesti ei
rakenda võimalust
kohaldada
auditeerimise
kohustust väikestele
ja mittekeerukatele
kindlustusgruppidele.
Samuti ei laienda
aruande ulatust, mida
tuleb auditeerida.
Art 1 p 94 2009/138/EÜ
Art 257
Jah KindlTS § 112 (2),
§ 242 (7)
Art 1 p 95 (a) 2009/138/EÜ
Art 258 lg 2
Jah FIS § 477 (13), (14),
KindlTS § 242 (6), (8)
Art 1 p 95 (b)
2009/138/EÜ
Art 258 lg 2a
Jah KindlTS § 2473 lg 5
2009/138/EÜ
Art 258 lg 2b
Jah KindlTS § 2473 (6), (7)
Art 1 p 96 (a)
2009/138/EÜ
Art 262 lg 1
esimene lõik
Jah
KindlTS § 248 (7)
Art 1 p 96 (b) 2009/138/EÜ
Art 262 lg 2
Jah KindlTS § 248 (8), (9),
§ 2481 (1)
Art 1 p 96 (c) 2009/138/EÜ
Art 262 lg 3
Jah KindlTS § § 2481 (2)
Art 1 p 97 2009/138/EÜ
Art 265 lg 1a
Jah KindlTS § 247 (8)
Art 1 p 98 2009/138/EÜ
Art 267
Jah KindlTS § 146 (5), (6)
Art 1 p 99 (a)
2009/138/EÜ
Art 268 lg 1 p
(a)
Jah KindlTS § 146 (1), (2),
§ 147 (1), (2)
Finantsinspektsioon
on ka
kriisilahendusasutus.
Art 1 p 99 (b)
2009/138/EÜ
Art 268 lg 1 p
(c)
Jah
KindlTS § 146 (1), 147 (1)
Art 1 p 100 (a)
(i)
2009/138/EÜ
Art 301a lg 2
teine lõik
Ei
Artikkel reguleerib
delegeeritud volituste
rakendamist.
komisjoni kohustus.
Art 1 p 100 (a)
(ii)
2009/138/EÜ
Art 301a lg 2
uued lõigud
Ei
Komisjoni kohustus.
Art 1 p 100 (b) 2009/138/EÜ
Art 301a lg 3
Ei
Euroopa Parlamendi
ja nõukogu õigus
volituste
delegeerimine tagasi
võtta.
Art 1 p 100 (c)
2009/138/EÜ
Art 301a lg 5
ja 5a
Ei
Delegeeritud
õigusakti jõustumise
tingimus
279
Art 1 p 101 2009/138/EÜ
Art 304 lg 2
Ei
Eesti ei ole lg 1
kohaldanud, mistõttu
ei ole ka lg 2
asjakohane.
Art 1 p 102
2009/138/EÜ
Art 304c
Ei EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 304d
Ei EIOPA kohustus.
2009/138/EÜ
Art 304e lg 1
Osaliselt FIS § 53 (5)
Osaliselt EIOPA ja
KOM kohustus
2009/138/EÜ
Art 304e lg 2
Ei Komisjoni kohustus
Art 1 p 103
2009/138/EÜ
Art 305 lg 2 ja
3 kustutamine
Ei
Ei ole vaja üle võtta.
UK-spetsiifiline säte.
Art 1 p 104
2009/138/EÜ
Art 308a
kustutamine
Ei
KindlTS-is ei ole
enam vastavaid
sätteid.
Art 1 p 105 (a)
2009/138/EÜ
Art 308b lg 5-
8 kustutamine
Jah KindlTS § 273 tunnistatakse
kehtetuks.
Art 1 p 105 (b) 2009/138/EÜ
Art 308b lg 12
Jah KindlTS § 272 (1)
Art 1 p 105 (c) 2009/138/EÜ
Art 308b lg 17
Jah KindlTS § 126 (11) p 3,
§ 242 (8), § 272 (1)
Art 1 p 106 (a) 2009/138/EÜ
Art 308c lg 1a
Jah
KindlTS § 267 (11)
Art 308c (1a) p (a)
pole Eestis
asjakohane, kuna
Eesti ei rakenda art 4.
Art 1 p 106 (b)
2009/138/EÜ
Art 308c lg 4 p
(c)
Jah
KindlTS § 1241 (2) p 10
Art 1 p 107 (a) 2009/138/EÜ
Art 308d lg 1a
Jah
KindlTS § 267 (71)
Art 308d (1a) p (a)
pole Eestis
asjakohane, kuna
Eesti ei rakenda art 4.
Art 1 p 107 (b)
2009/138/EÜ
Art 308d lg 5
p (c)
Jah KindlTS § 1241 (2) p 10
Art 1 p 108
2009/138/EÜ
Art 308e
esimene lõik
Jah
KindlTS § 268 (1), (2)
Art 1 p 109 2009/138/EÜ
Art 308f
Jah KindlTS § 1241 (2) p 10
Art 1 p 110
2009/138/EÜ
Art 309 lg 1
neljas lõik
kustutatakse
Ei
Direktiivist
kustutatakse kehtetu
säte. KindlTSis on §
276 kehtetuks
tunnistatud. Samuti
tunnistatakse
kehtetuks sellele
viitav KindlTS § 287
lg 2.
280
Art 1 p 111
2009/138/EÜ
Art 311 teine
lõik
kustutatakse
Ei
Direktiivi
jõustumissätte
kustutamine.
Art 1 p 112 2009/138/EÜ I
II lisa
Ei
Direktiivi lisast
kustutatakse UK
õiguslikud vormid.
Art 2 2013/34/EL Ar
t 19a lg 6
Jah RPS § 62 (21), (22)
Art 3 2002/87/EÜ
Art 31 lg 3
Ei Komisjoni kohustus.
Art 4 Direktiivi
ülevõtmine
Ei Käesolev eelnõu
Art 5 Direktiivi
jõustumine
Art 6 Adressaadid Ei
281
Lisa 3
Õigusabikulude kindlustuse vastavustabel
EL direktiiv
2009/138/EÜ norm
EL-i
õigusakti
normi
ülevõtmise
kohustus
(Jah, ei,
valikuline)
EL-i õigusakti normi sisuliseks
rakendamiseks kehtestatavad
riigisisesed õigusaktid
Kommentaar
Art 2 lg 3 Jah KindlTS § 13 (1) p 3
Art 200 lg 1-4 jah KindlTS § 1033 (1)-(4)
Art 198 lg 2 jah KindlTS § 1033 (5)
Art 198 lg 1 jah VÕS § 526 (1)
Art 198-205 jah VÕS § 526 (2)
Art 199 jah VÕS § 527 (1)
Art 200 lg 3 II lause jah VÕS § 527 (2)
Art 200 lg 4 jah VÕS § 527 (2)
Art 201 jah VÕS § 528
Art 198 lg 2 jah VÕS § 5311
Art 262 lg 1 jah KindlTS § 247 (7) p 2
282
Lisa 4
Rakendusakti kavand
Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2002. a määruse nr 204 „Tagatisfondi põhikiri” muutmine
Määrus kehtestatakse Tagatisfondi seaduse § 3 lõike 3 alusel.
Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2002. a määruse nr 204 „Tagatisfondi põhikiri” paragrahvi 1 lõige 3
sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Fondi osafondide nimetuste ingliskeelsed tõlked on: Deposit Guarantee Sectoral Fund (hoiuste
tagamise osafond), Investor Protection Sectoral Fund (investorikaitse osafond), Pension Protection
Sectoral Fund (pensionikaitse osafond), Annuity Protection Sectoral Fund (pensionilepingute osafond),
Crisis Resolution Sectoral Fund (kriisilahenduse osafond) ja Insurance Undertakings’ Sectoral Crisis
Resolution Fund (kindlustusandjate kriisilahenduse osafond).”.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
Justiits- ja Digiministeerium
Kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse
eelnõu esitamine
kooskõlastamiseks ja arvamuse
avaldamiseks
Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
direktiivide (EL) 2025/1 ja (EL) 2025/2 ülevõtmiseks koostatud kindlustusandjate kriiside
ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu.
Eelnõu ja seletuskirjaga on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis (EIS) aadressil
http://eelnoud.valitsus.ee.
Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame 30 tööpäeva jooksul arvates käesoleva kirja saamisest.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Jürgen Ligi
rahandusminister
Lisad:
1. Eelnõu;
2. Seletuskiri koos lisadega (vastavustabelid ja rakendusakti kavand).
Lisaadressaadid:
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Finantsinspektsioon
Eesti Pank
FinanceEstonia MTÜ
Eesti Kindlustusseltside Liit
Eesti Kindlustusmaaklerite Liit
Meie 09.12.2025 nr 1.1-10.1/5307-1
2
Audiitorkogu
Riigikontroll
Tagatisfond
Riigikohus
Tallinna Ringkonnakohus
Tartu ringkonnakohus
Harju maakohus
Viru maakohus
Tartu maakohus
Pärnu maakohus
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon MTÜ
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti Aktuaaride Liit
Kristiina Kubja 5885 1398
