Arvamus

___________________________________________________________________________

Eesti Psühhiaatrite Selts Raja tn 31 [email protected]

registrikood 80026686 50417 Tartu www.psy.ee

Sotsiaalministeerium Teie 02.12.2025

Karmen Joller

[email protected] Meie 09.12.2025

Eesti Psühhiaatrite Seltsi arvamus seoses

võimalike piirangutega arstil endale retsepti koostamisel

Kaalusime mitmekülgselt teemaga seonduvat.

Käesolevalt ei leia ühtegi psühhiaatrilist põhjendust, mis tingiks vajaduse reguleerida eraldi

määrusega mingeid ravimeid, mida arst ei tohiks ise endale välja kirjutada.

Kui on aktsepteeritud, et arst võib olla iseenda perearst või eriarst, siis ei saa ka tema tegevus selles

rollis olla piiratud. Ei saa kehtestada, et välja võib endale kirjutada vaid „ohutuid“ ravimeid ja teha

vaid „ohutuid“ tegevusi. Arst peab teadma, mis on väljakirjutatava ravimi toime, näidustused,

ohutu kasutamine – olenemata sellest, kellele ravimi kirjutab.

Arst peab lähtuma ravimite väljakirjutamisel oma erialastest teadmistest ning järgima hea kliinilise

tava põhimõtteid ja kehtivaid õigusregulatsioone, olenemata sellest, kas ta koostab retsepti endale,

oma pereliikmele või „võõrale“ patsiendile.

Kuritarvitada võib erinevaid ravimeid, ka näiteks „nohurohtu“ (pseudoefedriin), valuvaigisteid,

antidepressante, antipsühhootikume, lahtisteid jne …

Arstil, kes kuritarvitab ravimeid, on neid soovi korral võimalik hankida erinevatel viisidel. Ilmselt

nii mitmedki kuritarvitajad ei ole ka siiani kirjutanud suures hulgas ravimeid välja enda nimele.

Uinutite, rahustite jt kõrge sõltuvust tekitava potentsiaaliga ravimite ülemäärase ja väärkasutamise

probleemi ühiskonnas tervikuna ei saa hakata lahendama sedakaudu, et piirata arstidele endile

ravimi väljakirjutamise võimalus. Pigem on probleemiks see, et mõned arstid kirjutavad

ebamõistlikult rahusteid teisele isikule (patsiendile). Luua tuleb toimiv seiresüsteem rahustite

väljakirjutamisele üldiselt. Kui ilmneb, et arst kirjutab rahusteid välja põhjendamatult ja/või

liigsuurtes kogustes, siis tuleb selliseid olukordi käsitleda juhtumipõhiselt, olenemata, kas

retseptid on koostatud endale või teisele isikule.

Stimulandi ordineerimisel tuleb esmane retsept koostada igal juhul psühhiaatril, kes hindab ravimi

näidustust tulenevalt erialastest teadmistest. Ravi jätkamisel võib korduva retsepti koostada muu

eriala arst. Selles osas ei näe erinevust, kas korduv retsept koostatakse endale või teisele isikule.

Piirangud peavad olema põhjendatud, mitte tuginema eeldustel. Piirangute seadmisele peab

eelnema objektiivne analüüs arstide poolt mitteõiguspäraselt (va kehtiv nõue, et ravim peab olema

välja kirjutatud teise isiku ravimiseks) endale koostatud retseptide osas. Analüüsist peab nähtuma:

palju on selliseid juhtumeid; kas ja palju on selliseid arste, kelle puhul selline tegevus on olnud

korduv; mis ravimeid on endale välja kirjutatud regulatsioone (näiteks koguselisi) eirates; kas

nende juhtumite osas on toimunud mingi sekkumine, mis ei ole tulemusi andnud; kas analüüsitud

teabe alusel on põhjendatud kehtestada üldisemad piirangud.

Tõsisemate terviseprobleemide korral on ka arstil soovitatav nii diagnostilistes kui raviküsimustes

pöörduda pädeva erialaspetsialisti konsultatsioonile. Seda ka üldjuhul tehakse. Ka arst soovib, et

tema tervisemuredega tegeleks parim oma ala asjatundja.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Arold juhatuse esimees

___________________________________________________________________________

Eesti Psühhiaatrite Selts Raja tn 31 [email protected]

registrikood 80026686 50417 Tartu www.psy.ee

Sotsiaalministeerium Teie 02.12.2025

Karmen Joller

[email protected] Meie 09.12.2025

Eesti Psühhiaatrite Seltsi arvamus seoses

võimalike piirangutega arstil endale retsepti koostamisel

Kaalusime mitmekülgselt teemaga seonduvat.

Käesolevalt ei leia ühtegi psühhiaatrilist põhjendust, mis tingiks vajaduse reguleerida eraldi

määrusega mingeid ravimeid, mida arst ei tohiks ise endale välja kirjutada.

Kui on aktsepteeritud, et arst võib olla iseenda perearst või eriarst, siis ei saa ka tema tegevus selles

rollis olla piiratud. Ei saa kehtestada, et välja võib endale kirjutada vaid „ohutuid“ ravimeid ja teha

vaid „ohutuid“ tegevusi. Arst peab teadma, mis on väljakirjutatava ravimi toime, näidustused,

ohutu kasutamine – olenemata sellest, kellele ravimi kirjutab.

Arst peab lähtuma ravimite väljakirjutamisel oma erialastest teadmistest ning järgima hea kliinilise

tava põhimõtteid ja kehtivaid õigusregulatsioone, olenemata sellest, kas ta koostab retsepti endale,

oma pereliikmele või „võõrale“ patsiendile.

Kuritarvitada võib erinevaid ravimeid, ka näiteks „nohurohtu“ (pseudoefedriin), valuvaigisteid,

antidepressante, antipsühhootikume, lahtisteid jne …

Arstil, kes kuritarvitab ravimeid, on neid soovi korral võimalik hankida erinevatel viisidel. Ilmselt

nii mitmedki kuritarvitajad ei ole ka siiani kirjutanud suures hulgas ravimeid välja enda nimele.

Uinutite, rahustite jt kõrge sõltuvust tekitava potentsiaaliga ravimite ülemäärase ja väärkasutamise

probleemi ühiskonnas tervikuna ei saa hakata lahendama sedakaudu, et piirata arstidele endile

ravimi väljakirjutamise võimalus. Pigem on probleemiks see, et mõned arstid kirjutavad

ebamõistlikult rahusteid teisele isikule (patsiendile). Luua tuleb toimiv seiresüsteem rahustite

väljakirjutamisele üldiselt. Kui ilmneb, et arst kirjutab rahusteid välja põhjendamatult ja/või

liigsuurtes kogustes, siis tuleb selliseid olukordi käsitleda juhtumipõhiselt, olenemata, kas

retseptid on koostatud endale või teisele isikule.

Stimulandi ordineerimisel tuleb esmane retsept koostada igal juhul psühhiaatril, kes hindab ravimi

näidustust tulenevalt erialastest teadmistest. Ravi jätkamisel võib korduva retsepti koostada muu

eriala arst. Selles osas ei näe erinevust, kas korduv retsept koostatakse endale või teisele isikule.

Piirangud peavad olema põhjendatud, mitte tuginema eeldustel. Piirangute seadmisele peab

eelnema objektiivne analüüs arstide poolt mitteõiguspäraselt (va kehtiv nõue, et ravim peab olema

välja kirjutatud teise isiku ravimiseks) endale koostatud retseptide osas. Analüüsist peab nähtuma:

palju on selliseid juhtumeid; kas ja palju on selliseid arste, kelle puhul selline tegevus on olnud

korduv; mis ravimeid on endale välja kirjutatud regulatsioone (näiteks koguselisi) eirates; kas

nende juhtumite osas on toimunud mingi sekkumine, mis ei ole tulemusi andnud; kas analüüsitud

teabe alusel on põhjendatud kehtestada üldisemad piirangud.

Tõsisemate terviseprobleemide korral on ka arstil soovitatav nii diagnostilistes kui raviküsimustes

pöörduda pädeva erialaspetsialisti konsultatsioonile. Seda ka üldjuhul tehakse. Ka arst soovib, et

tema tervisemuredega tegeleks parim oma ala asjatundja.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Arold juhatuse esimees