Kiri

EELNÕU
10.12.2025

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadus

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 21 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on kavandatava tegevusega või strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale.“;

2) paragrahvist 22 jäetakse välja sõnad „ja heaolu“;

3) paragrahvi 23 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

5) paragrahvi 23 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvis 24 asendatakse tekstiosa „§ 17 lõigetes 11 ja 3“ tekstiosaga „§ 11 lõikes 22, § 111 lõikes 5“ ning tekstiosa „§ 21 lõigetes 4 ja 5“ tekstiosaga „§ 21 lõikes 5“;

7) paragrahvi 31 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule“;

8) paragrahvi 32 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „tegemine” tekstiosaga „, sealhulgas asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine,”;

9) paragrahvi 32 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise programmi koostamine;“;

10) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) vähemalt kümne tuulikuga või vähemalt 45 megavatise koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine;”;

11) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 17 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„17) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamine alates pinnase mahust 10 000 kuupmeetrit või muu veekogu, välja arvatud meri, süvendamine alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit;“;

12) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 171 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„171) Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit, vooluveekogusse tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 2000 kuupmeetrit või muusse veekogusse, välja arvatud meri, tahkete ainete paigutamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;“;

13) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 24 tunnistatakse kehtetuks;

14) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 311 tunnistatakse kehtetuks;

15) paragrahvi 61 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „järgmise teabe“ tekstiosaga „eelhinnangu kavandi, mis sisaldab järgmist teavet“;

16) paragrahvi 61 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „esitatud“ lauseosaga „eelhinnangu kavandis toodud teabe“;

17) paragrahvi 61 lõiget 5 täiendatakse pärast numbrit „21“ tekstiosaga „ning käesoleva paragrahvi lõikes 1“;

18) paragrahvi 7 punktis 2 asendatakse sõnad „või hoonestusluba“ tekstiosaga „, hoonestusluba või meretuulepargi hoonestusluba“;

19) paragrahvi 11 lõige 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(22) Enne käesoleva seaduse § 6 lõikes 2 nimetatud valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse keskkonnamõju hindamise vajalikkuse üle otsustamist peab otsustaja küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt, esitades neile seisukoha võtmiseks eelhinnangu ning keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse eelnõu. Asjaomane asutus esitab seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.”;

20) seadust täiendatakse §-ga 111 järgmises sõnastuses:

„§ 111. Keskkonnamõju hindamise algatamisel keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine

(1) Juhul, kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse tegevuse keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise kaudu teada, määratakse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul sisaldab keskkonnamõju hindamise algatamise otsus teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa.

(4) Otsustaja küsib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse eelnõu kohta seisukohta asjaomastelt asutustelt ja arendajalt.

(5) Asjaomane asutus ja arendaja esitavad käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud seisukoha otsustaja määratud tähtajaks.

(6) Kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul alates käesoleva paragrahvi lõike 1 kohase keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemist esitanud keskkonnamõju hindamise aruannet avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamiseks esitamist otsustajaga kooskõlastama otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse ja vajadusel selle ajakohastama.“;

21) paragrahvi 12 lõiget 3 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) teavet keskkonnamõju hindamise programmi koostamata jätmise kohta, juhul kui kohaldatakse käesoleva seaduse § 111.“;

22) paragrahvi 13 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Juhul, kui keskkonnamõju hindamise algatamise otsus ei sisalda käesoleva seaduse § 111 kohast keskkonnamõju hindamise ulatust, koostab juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel (edaspidi eksperdirühm) koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi, milles esitatakse:“;

23) paragrahvi 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7 jäetakse välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste“;

24) paragrahvi 13 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõnad „strateegiliste planeerimisdokumentidega“ sõnadega „kehtivate planeeringutega“;

25) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) teave kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju, eeldatavate mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;“;

26) paragrahvi 13 lõike 1 punkt 9 tunnistatakse kehtetuks;

27) paragrahvi 13 lõike 1 punkti 10 täiendatakse pärast sõna „koopia“ tekstiosaga „või veebilehe aadress, kus taotlus on kättesaadav“;

28) paragrahvi 15 lõike 1 punktist 4 ja paragrahvi 34 lõike 4 punktist 5 jäetakse välja sõnad „on läbinud juhtimisalase koolituse vähemalt 60 tunni mahus ja“;

29) paragrahvi 15 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja sõnad „juhtimisalase koolituse läbimise ja“;

30) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „, alalise elukoha aadress“;

31) paragrahvi 15 lõike 3 punktist 2 jäetakse välja sõnad „aadress ning“;

32) paragrahvi 15 lõike 3 punktis 3 asendatakse number „6“ numbriga „5“;

33) paragrahvi 15 lõike 9 punktist 4 jäetakse välja tekstiosa „, sealhulgas juhul, kui keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust“;

34) paragrahvi 16 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahvi 16 lõige 12 tunnistatakse kehtetuks;

36) paragrahvi 16 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Otsustaja teavitab keskkonnamõju hindamise programmi avalikust väljapanekust 14 päeva jooksul programmi saamisest arvates vähemalt:“;

37) paragrahvi 16 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

38) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) oma sotsiaalmeedia kontol, juhul kui see on olemas.“;

39) paragrahvi 16 lõigetest 3 ja 5 ning § 17 pealkirjast ja lõikest 2 jäetakse välja sõnad „ja avaliku arutelu“ vastavas käändes;

40) paragrahvi 16 lõike 4 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 16 lõige 51 tunnistatakse kehtetuks;

42) paragrahvi 17 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks;

43) paragrahvi 17 lõikest 2 jäetakse välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“;

44) paragrahvi 17 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Arendaja saadab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates elektrooniliselt või liht- või tähtkirjaga keskkonnamõju hindamise programmi kohta esitatud ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgituse või arvestamata jätmise põhjenduse ning küsimuste vastused neile isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on avaliku väljapaneku ajal esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult.“;

45) paragrahvi 18 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Arendaja esitab pärast keskkonnamõju hindamise programmi avalikku väljapanekut programmi, sealhulgas selle kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning käesoleva seaduse § 17 lõikes 3 nimetatud kirjad tabeli kujul, otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks.”;

46) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „programmist“ lauseosaga „või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest“;

47) paragrahvi 20 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Keskkonnamõju hindamise aruande koostamise käigus täiendavate asjaolude ilmnemise korral võib aruandes põhjendatud juhul kõrvale kalduda käesoleva seaduse § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmist või § 111 lõikes 1 nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest. Sellekohased põhjendused tuleb esitada keskkonnamõju hindamise aruandes ning juhul, kui otsustaja või asjaomane asutus, kes annab aruandele omapoolse seisukoha, ei nõustu programmist või § 111 lõikes 1 nimetatud otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest kõrvalekaldumisega, tuleb aruannet vastavalt programmile või keskkonnamõju hindamise algatamise otsusele täiendada.“;

48) paragrahvi 21 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

49) paragrahvi 21 täiendatakse lõigetega 31–33 järgmises sõnastuses:

„(31) Arendaja korraldab koostöös otsustajaga keskkonnamõju hindamise aruande avaliku arutelu vähemalt 10 päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt 10 päeva enne avaliku väljapaneku lõppu.

(32) Keskkonnamõju hindamise aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka aruande avaliku arutelu aega ja kohta.

(33) Igaühel on õigus keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid.“;

50) paragrahvi 21 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

51) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Juhtekspert või eksperdirühm teeb koos arendajaga keskkonnamõju hindamise aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele.“;

52) paragrahvi 21 lõikes 5 asendatakse sõnad „käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsustaja seisukoha saamisest“ sõnadega „avaliku väljapaneku lõppemisest“;

53) paragrahvi 22 lõike 5 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „programmile“ sõnadega „või asjakohasel juhul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele“;

54) paragrahvi 22 lõige 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(10) Otsustaja võib nõuda keskkonnamõju hindamise aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud käesoleva seaduse § 111 lõikes 1 nimetatud keskkonnamõju hindamise algatamise otsusega või § 18 lõike 3 kohaselt nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programmis üksnes juhul, kui pärast algatamise otsuse tegemist või programmi nõuetele vastavaks tunnistamist on ilmnenud uued ja olulise tähtsusega asjaolud, mis ei olnud teada algatamise otsuse tegemise või programmi koostamise ajal, kuid mille arvestamata jätmine viib keskkonnamõju hindamisel ebaõige tulemuseni, mistõttu võib kavandatava tegevuse elluviimisega eeldatavalt kaasneda oluline ebasoodne keskkonnamõju.“;

55) paragrahv 25 tunnistatakse kehtetuks;

56) paragrahvi 281 lõikest 4 ja paragrahvi 361 lõike 1 esimesest lausest jäetakse välja sõna „kõikidelt“;

57) paragrahvi 30 lõige 71 tunnistatakse kehtetuks;

58) paragrahvi 33 lõikest 6 jäetakse välja sõna „kõigilt“;

59) paragrahvi 40 lõike 4 punktist 6 jäetakse välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele “.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2025

Algatab Vabariigi Valitsus 2025

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
allkirjastaja nimi

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga muudetakse ning täpsustatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (KeHJS), et muuta keskkonnamõju hindamise (KMH) menetlus tõhusamaks ja kiiremaks ning vähendada halduskoormust, säilitades samal ajal keskkonna kaitstuse kõrge taseme. Eelnõu fookuses on tegevuslubade KMH menetlus, kuid teatud KMH-d puudutavad muudatused aitavad kaasa ka strateegiliste planeerimisdokumentide keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) menetluse kiirendamisele (lisaks ühiselt nii KMH kui KSH menetlust puudutavatele muudatustele). Muudatused keskenduvad eelkõige olukordadele, kus kohustusliku KMH algatamine ei ole sisuliselt põhjendatud, ning KMH menetluse nõuetele, kus esineb dubleerivaid ja/või vähese lisandväärtusega menetlustoiminguid/-etappe ning sisunõudeid.

Kavandatavad muudatused on kokkuvõtvalt järgmised:
1. Muudetakse olulise keskkonnamõjuga tegevusi, mille kavandamisel on KMH kohustuslik, ja nende künniseid. Mitme tegevuse puhul (nt metsamaa raadamine, süvendamine ja kaadamine meres) asendatakse KMH kohustus eelhinnangu kohustusega. KMH tuleb kohustuslikult algatada ainult juhul, kui see on olulise keskkonnamõju tõttu vajalik. Künniste muutmine põhineb võrdlusriikide analüüsil ja tegevuste tegelikul mõjul.
2. Täpsustatakse KMH/KSH baasmõistet “keskkonnamõju”, rõhutamaks, et KMH/KSH raames inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale hinnatav mõju peab olema keskkonna kaudu toimiv, mitte otsene. Samuti jäetakse mõistest välja viide „heaolule“, kuna heaolu puhul on tegemist häiringute hindamisega, mitte olulise keskkonnamõju hindamisega. KeHJS keskendub olulise keskkonnamõju hindamisele.
3. Määratletakse selgelt asjaomaste asutuste kaasamine KMH/KSH menetlustesse, asendades üldise loetelu ministri määrusega kehtestatava täpsustatud loeteluga, et vältida mittevajalikke seisukohtade küsimisi ja menetluste viivitusi.
4. Täpsustatakse KMH eelhinnangu andmise põhimõtteid, sealhulgas eelhinnangu kavandina esitatava teabe sisu ja ulatust. Eelhinnangu kavand koondab arendaja esitatava miinimumteabe ühtsele kujule, et otsustaja saaks hinnata, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju ning kas KMH algatamine on vajalik.
5. Võetakse kasutusele võimalus jätta KMH programm koostamata, kui varasemate samalaadsete tegevuste KMH/KSH põhjal on juba teada kavandatava tegevuse mõju olemus ja ulatus, vajalikud uuringud ning eksperdid. Sellisel juhul saab otsustaja määrata kogu KMH raamistiku KMH algatamise otsuses. Muudatus lühendab KMH menetlusaega hinnanguliselt 2–5 kuu võrra.
6. Muudetakse KMH programmi ja aruande menetlus- ning sisunõudeid. Muudatused ühtlustavad praktikat ning vähendavad dubleerivaid tegevusi.
7. Kaotatakse keskkonnamõju hindamise järelhindamise nõue, kuna seda ei ole praktikas rakendatud ning järelhindamise eesmärgid on täidetud tegevusloapõhise seire kaudu.
8. Muudetakse KeHJS-i rakendusakte, sh eelhinnangu ja aruande sisu nõudeid ning eelhinnangu andmise kohustusega tegevusvaldkondade loetelu, et need oleksid kooskõlas eelnõuga tehtavate muudatustega.
Eelnõu ei suurenda arendajate halduskoormust, tegevuslao andjate ehk otsustajate töökoormust ega avalikkuse (sh vabaühenduste) koormust, vaid vähendab tervikuna üldist menetluskoormust ning lihtsustab KMH menetlust. Halduskoormuse ning töökoormuse vähenemine tuleneb eelkõige KMH programmiga seotud muudatuste tulemusena (programmi sisunõuete vähendamine; avaliku arutelu korraldamise nõudest loobumine; põhjendatud juhul programmi koostamata jätmine) ning võimalike kohustuslike KMH-de arvu vähenemisest (osade tegevuste KMH kohustuslikkus asendatakse eelhinnangu andmisega). Arendajate halduskoormust võib vähesel määral suurendada uus nõue, et eelhinnangu andmise kohustusega tegevuse korral tuleb otsustajale esitada eelhinnangu kavand, kuid seda kompenseerib asjaolu, et see kiirendab tervikuna eelhinnangu andmise toimingut (sh võimaldab arendajal koheselt esitada asjakohase info) ning samuti on tegemist olulise otsustaja töökoormust vähendava lahendusega. Eelhinnangu kavandi muudatuse elluviimiseks vajalikud IT-arendused (eelhinnangu kavandi esitamise funktsionaalsus KOTKAS-es ning e-ehituse registris) tehakse olemasolevate arendusressursside arvelt ning ei too kaasa sihtrühmale täiendavaid kohustusi. Teatud tegevuste KMH kohustuslikkuse asendamine eelhinnangu andmise nõudega võib mõnevõrra suurendada otsustajate töökoormust, samas vabaneb ressurss praeguste kohustuslike KMH-de arvelt. Lisaks, asjaomaste asutuste kaasamise nõuete selgemaks muutmise tulemusena väheneb ka nende töökoormus (st KMH materjalidele seisukoha küsimine toimub vaid olukorras, kus esineb sisuline puutumus). Eelnevalt kirjeldatud põhjustel ei ole vajalik täiendavate nõuete kehtetuks tunnistamise reegli „üks sisse, üks välja“ kohaldamine.

Kokkuvõttes kiirendavad eelnõuga kavandatud muudatused arendajate tegevuste elluviimist. Samas ei vähene keskkonna kaitstuse tase, kuna kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna keskkonnamõju hindamise valdkonna juht Rainer Persidski ([email protected], 626 2973), KMH digipöörde projektijuht Eleri Kautlenbach ([email protected], 626 9105) ning nõunikud Ülle Luiks ([email protected], 623 1220) ja Lilli Tamm ([email protected], 626 9133). Eelnõu koostamisel osales ka Keskkonnaameti keskkonnakorralduse büroo peaspetsialist (taastuvenergeetika) Irma Pakkonen ([email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunik Triin Nymann ([email protected], 626 2927).

Keeletoimetaja oli Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja … ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise Riigikogu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu jaoks ei koostatud eelnevat väljatöötamiskavatsust (VTK), kuna eelnõu ettevalmistamisel on juba läbi viidud põhjalik KMH teenusedisaini protsess, mille käigus kaardistati KMH menetluse probleemid ja kitsaskohad ning võimalikud lahendusvariandid, kaasates ka KMH osapooled (vt peatükk 3.1.). Teenusedisaini tulemused täidavad VTK eesmärgid, kirjeldades probleeme, nende põhjuseid ja muutmisvajadust. Seetõttu ei anna VTK koostamine täiendavat sisulist väärtust ja selle koostamine ei ole praegusel juhul kooskõlas haldusmenetluse otstarbekuse põhimõttega.

Eelnõus ettenähtud muudatused on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega: eelnõu ei puuduta otseselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta1 (KMH direktiiv) ülevõtmist, aga on sellega kooskõlas.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:
• keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse redaktsiooni RT I, 08.07.2025, 55 (jõustunud 01.09.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Eesmärk on muuta KMH menetlus tõhusamaks ja kiiremaks, jättes ära sisult dubleerivad ja/või vähese lisaväärtusega menetlustoimingud/-etapid ja sisunõuded ning kaotades KMH nõude tegevustele, mille puhul KMH kohustuslikkus ei ole põhjendatud. Seeläbi vähendatakse otsustajate töökoormust ning arendajate halduskoormust, tegemata järeleandmisi keskkonna kaitstuses.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Ülevaade keskkonnamõju hindamise teenusedisainist ja selle jätkutegevustest

KMH teenusedisain2 viidi läbi Kliimaministeeriumi tellimusel ajavahemikus september 2024–juuli 2025. Projekti eesmärk oli uuendada KMH teenust nii, et see oleks kiirem, andmepõhisem, läbipaistvam ja kasutajasõbralikum.

Projekti (töövõtja) meeskonda kuulusid Nortal AS, Lemma OÜ, OÜ Hendrikson & Ko ning Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ. Töö oluliseks osaks oli KMH peamiste osapoolte esindajatega fookusgruppide arutelude korraldamine. Fookusgruppides (kokku 19 kohtumist) osalesid: arendajad; KMH (juht)eksperdid; otsustajad (Keskkonnaamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); asjaomased asutused (Keskkonnaamet, Transpordiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kohaliku omavalitsuse esindajad); avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide esindajad. Lisaks viidi läbi intervjuud keskkonnaotsuste infosüsteemi (KOTKAS), keskkonnaseire infosüsteemi (KESE), e-ehitisregistri ja Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) tooteomanikega.

Alustuseks kaardistati KMH teenusedisaini käigus praegune olukord (AS-IS). Tuvastati, et tänane KMH menetlus on liialt aeglane, käsitöömahukas ja ebaühtlane. Suur osa tööprotsessist toimub endiselt e-kirjade ja dokumendiregistrite kaudu, mis tekitab viivitusi, dubleerimist ja halduskoormust. Menetluse käigus koostatavad eelhinnangud, programmid ja aruanded on sageli mahukad, keerulised ning erineva struktuuriga, mistõttu on neid raske võrrelda ja analüüsida. Dokumentide kvaliteet ja vormistus sõltuvad koostajate isiklikust praktikast, mis raskendab nii otsustajate tööd kui ka avalikkuse arusaamist hindamise tulemustest. Keskkonnaandmete kättesaadavus on puudulik – vajalik info on hajutatud erinevatesse registritesse või puudub sootuks, mis sunnib eksperte tegema palju käsitööd ja võib hindamistes põhjustada ebatäpsusi. Ka järelhindamise süsteem praktiliselt puudub: seireandmeid ei koguta ühtselt ega kasutata KMH-de kvaliteedi parandamiseks. Lisaks on menetlusprotsessis mitmeid toiminguid ja etappe, mis on sisuliselt formaalsed ega oma täiendavat lisandväärtust, samas aga pikendavad menetluse kestust.

Seejärel töötati KMH teenusedisaini käigus välja KMH teenuse tulevikulahendus (TO-BE), mille keskmes on terviklik digitaalne lähenemine kogu menetlusele. Uus mudel põhineb KMH infosüsteemil (KMHIS) – ühtsel digitaalsel menetluskanalil, mis ühendab kõik osapooled ja koondab menetlusega seotud tegevused ühte keskkonda. Dokumentide koostamine toimub vormipõhiselt, mis võimaldab eelhinnangu, programmi ja aruande koostamist standardiseeritud struktuuris ning toetab automaatset eeltäitmist ja kontrolli. KMHIS tugineb andmepõhisusele ja automaatkontrollidele, mis jälgivad tähtaegu, hindavad sisuväljade ja vorminõuete täidetust – seeläbi vähendatakse vigade ja tagasilükete riski. Tähtsal kohal on ka andmete kättesaadavus ja liidestused erinevate keskkonnaandmete registrite, seireandmete ja ruumiandmebaasidega, mis võimaldavad andmeid taaskasutada ja võrrelda varasemate hindamistega. Uus teenus loob eeldused tehisintellekti ja automatiseerimise rakendamiseks, näiteks dokumentide koostamise, sisu analüüsi ja kvaliteedikontrolli toetamiseks. Samuti rõhutab see selget rollijaotust arendajate, otsustajate ja ekspertide vahel ning pakub neile juhiseid, koolitusi ja näidismaterjale, et tagada ühtne arusaam ja kvaliteetne menetluskultuur. Kõik KMH menetlusega seotud dokumendid talletatakse keskse KMH andmebaasi kaudu, mis võimaldab varasemate juhtumite kiiret võrdlemist ja toetab järelhindamise süsteemi kujunemist.

Uue KMH teenusemudeli rakendamine eeldab nii õigusloomealaseid muudatusi kui ka mitteregulatiivseid toetustegevusi, mis aitavad tagada sujuva ülemineku digiajastule sobivale KMH teenusele. Õiguslikel muudatustel keskendutakse esmalt menetluslikele ja sisulistele muudatustele, mille eesmärk on muuta hindamisprotsess kiiremaks ja sisulisemaks. Kavandatakse võimalust jätta ära madala lisandväärtusega toimingud. Samuti nähakse ette, et KMH programmi koostamine ei oleks alati kohustuslik, vaid seda saaks otsustaja kaalutlusel vältida juhtudel, kus olulised keskkonnamõjud ja hindamismeetodid on juba piisavalt teada. Lisaks täpsustatakse eelhinnangu, programmi ja aruande sisunõudeid: nt eelhinnangutes rõhutatakse asjakohasuse printsiipi ja programmides vähendatakse kohustuslike teemade arvu. Käesolevas eelnõus toodud muudatusettepanekud lähtuvad eelnevalt kirjeldatud põhimõtetest.

Kui menetluslik ja sisuline raamistik on uuendatud ning ärianalüüsid (2025–2026) jms eeltööd valminud, luuakse õiguslik alus KMH infosüsteemi (KMHIS) kui ametliku menetluskanali rakendamiseks (eelduslikult 2027. a). Selle käigus määratletakse andmepäringute, liidestuste ja automaatkontrollide põhimõtted, mis võimaldavad üleminekut andmepõhisele ja automatiseeritud menetlusele.

Õigusloomele lisaks viiakse ellu mitteregulatiivsed tegevused, mis toetavad uute lahenduste kasutuselevõttu ja ühtlustavad praktikat. Nende hulka kuulub KMH infoteenuse ja otsustuspuu loomine arendajate ja ametnike teadlikkuse tõstmiseks, menetluspraktika ühtlustamine otsustajate ja ekspertide vahel ning koolituste ja juhendmaterjalide koostamine, mis aitavad osapooltel mõista uusi tööpõhimõtteid ja rollijaotust (eelduslikult 2027–2029).

3.2. Eelnõu koostamisel aluseks võetud analüüsid

2025. aasta oktoobris valmis Kliimaministeeriumi tellimusel analüüs3 KeHJS-i ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu” (edaspidi ka kui tegevusvaldkondade määrus) nimetatud taastuvenergeetikaga seotud tegevuste ja nende künniste hindamiseks (edaspidi künniste analüüs; töö teostaja Maves OÜ). Töö eesmärk oli taastuvenergeetika projekte silmas pidades analüüsida, milliseid KeHJS-s nimetatud KMH kohustustega tegevuste ning tegevusvaldkondade määruses nimetatud eelhinnangu kohustusega tegevuste künniseid oleks asjakohane muuta.

Projekti raames töötati läbi asjakohased KMH/KSH aruanded ja eelhinnangud ning analüüsiti teemakohast teaduskirjandust ja võrdlusriikide (Soome, Läti, Poola, Suurbritannia, Taani) regulatsioone. Samuti tehti intervjuud vastavate võtmeisikutega: kohalike omavalitsustega (Tartu Linnavalitsus, Saaremaa Vallavalitsus, Tallinna Linnavalitsus), Kliimaministeeriumiga, Keskkonnaametiga ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga. Lisaks korraldati fookusgrupi kohtumine MTÜ Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühinguga.

Analüüsi jätkuna on koostamisel künniste analüüsi 2. töö (edaspidi künniste 2. analüüs; töö teostaja Maves OÜ), mis käsitleb teisi enamlevinud KeHJS-s ja tegevusvaldkondade määruses nimetatud enamkasutatavaid sätteid. 2025. aasta novembris valmis künniste 2. analüüsi vahearuanne, milles käsitletakse KeHJS-s nimetatud ehk KMH kohustusega tegevusi ning analüüsitakse, milliseid KMH künniseid oleks asjakohane muuta.

Käesolevas eelnõus esitatud KeHJS § 6 lõikes 1 loetletud tegevuste künniste muudatusettepanekud lähtuvad eelnevalt kirjeldatud analüüsides tehtud ettepanekutest. Samuti on vaja ajakohastada teatud KMH eelhinnangu kohustusega tegevusi, mis on seotud KeHJS § 6 lõikega 1 ning loetletud tegevusvaldkondade määruses.

Lisaks võib välja tuua, et eelnõuga muudetakse teatud § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevusi, mille puhul ei tulene KMH kohustuslikkus KMH direktiivist. KMH teenusedisaini raames koostatud õigusanalüüs4 hindas KMH direktiivi vastavust KeHJS-i ja selle alusel kehtestatud tegevusvaldkondade määruse regulatsiooniga. Võrdlusanalüüsist järeldus, et direktiivi I lisa ja KeHJS vastava loetelu vahel on sisulisi erisusi, muuhulgas sisaldab KeHJS täiendavat siseriiklikku regulatsiooni seoses mere, Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamisega ja kaadamisega, prügila püstitamise ja sulgemisega ning metsamaa raadamisega. Samuti on tegevusvaldkondade määrus paljudes kohtades oluliselt täpsem ja sätestab eelhinnangu kohustuse laiemalt kui direktiiv.

3.3. Eelnõu sisu

Eelnõuga muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust.

Punktiga 1 täpsustatakse §-s 21 toodud mõistet „keskkonnamõju“: mõju inimese tervisele puhul lisatakse juurde täiend „sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju“ inimese tervisele. Kehtivas regulatsioonis ei ole mõiste „keskkonnamõju“ piisavalt selgelt määratletud, mistõttu on praktikas keeruline piiritleda, milliseid mõjusid tuleb KMH/KSH raames hinnata ja kuidas eristada olulisi keskkonnamõjusid muudest sotsiaalsetest või majanduslikest mõjudest. See on tekitanud menetlustes vaidlusi, korduvaid täiendamisvajadusi ja seeläbi menetluste venimist. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides, et ühtlustada hinnatavate mõjude käsitlust ja vältida olukordi, kus ebamäärase mõiste tõttu muutub hindamisprotsess põhjendamatult ajamahukaks.

Muudatusettepanekus on juhindutud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (edaspidi KeÜS) kasutatavast mõistest „keskkonnahäiring“5. Samuti on juhindutud ”Keskkonnamõju hindamise käsiraamatust” (Põder, T., 2018), kus on muu hulgas selgitatud, et „sotsiaalsed ja tervisemõjud realiseeruvad füüsikalistes, keemilistes ja bioloogilistes keskkonnakomponentides avalduvate mõjude kaudu, s.t peamiselt kaudsete mõjudena“. See tähendab, et mõju inimese tervisele või varale on keskkonnamuutuse tagajärg, mitte iseseisev nähtus. Samasugust loogikat on väljendatud ka „Keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamatus“ (Peterson, K. jt, 2017), kus rõhutatakse, et „keskkonnamõju hindamine, sealhulgas keskkonnamõju strateegiline hindamine, on üks olulisematest töövahenditest, millega prognoosida ja ennetada inimtegevusega kaasnevat ebasoodsat mõju looduskeskkonnale ja selle kaudu inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile või varale”.

Kõnealuse täienduse eesmärk on rõhutada, et KeHJS-i tähenduses hõlmab mõiste ”keskkonnamõju” olukordi, kus kavandatava tegevuse tagajärjel toimub muutus keskkonnas ning selle muutuse kaudu avaldub mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Keskkonnamõju mõiste annab raamistiku ja suunise KMH/KSH ulatuse määratlemiseks. Selle kaudu määratletakse, milliseid kavandatava tegevuse tagajärgi ja millises ulatuses tuleb hindamise käigus käsitleda. KMH/KSH fookus on olulisel keskkonnamõjul ning selle vältimisel ja leevendamisel. Kui kavandatava tegevuse elluviimisel kaasneb oluline muutus/mõju looduskeskkonnas, mille kaudu avaldub oluline mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale, siis käsitletakse seda olulist mõju ka KMH/KSH raames. Näiteks võib oluline keskkonnamõju inimese tervisele või varale avalduda kaudselt keskkonna kaudu, kui:
• maavara kaevandamisel põhjavee taseme alanemise tõttu kaev kuivab või joogivee kvaliteet halveneb ning seeläbi avaldub oluline mõju inimese tervisele;
• maavara kaevandamisel või ehitustegevuses kasutatavate lõhketöödega või vaiamisega kaasnev vibratsioon tekitab pragusid hoone vundamendis ja seeläbi avaldub oluline mõju inimese varale.

Kui kavandatava tegevuse elluviimisega ei kaasne olulist mõju looduskeskkonnale, siis järelikult ei saa keskkonnamuutuse kaudu kaasneda ka olulist mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Seega sellises olukorras ei ole KMH/KSH raames vaja hinnata mõju inimese tervisele, kultuuripärandile või varale. Näiteks kuuluvad siia:
• sotsiaalsetest teguritest tingitud tervisemõjud, sh stress, ärevus või suurenenud riskitaju olukorras, kus arenduse suhtes tuntakse põhimõttelist vastumeelsust või kardetakse terviseriski ilma keskkonnaseisundi olulise muutuseta (nt oluline mõju pole tuvastatud või see on leevendatud);
• visuaalsed mõjud6, mis puudutavad üksikisiku vaatevälja või esteetilist tajutust, näiteks olukord, kus uus hoone varjab senise vaate või tekitab subjektiivset visuaalset ebamugavust;
• ebamugavus seoses liikluskoormuse suurenemise või parkimissurvega, kui müratasemed ja heitkogused jäävad normväärtuste piiridesse (sellised mõjud on eelkõige sotsiaalmajanduslikud, mitte keskkonna kaudu avalduvad tervisemõjud või mõju varale);
• kinnisvara väärtuse või kasutusvõimaluste muutus, mis ei tulene keskkonnaseisundi muutusest, näiteks olukord, kus arenduse lähedus tekitab rahulolematust, hirmu kinnisvara väärtuse languse ees või ebamugavustunde, kuid müra-, vibratsiooni-, õhu- või muud mõjud jäävad piirnormide piiresse.

Eelnevalt kirjeldatud mõjud võivad küll mõjutada inimeste mugavustunnet, kuid ei ole oluline keskkonnamõju KeHJS-i mõttes, sest need ei tulene keskkonnakomponendi olulistest muutustest. Sellist lähenemist toetab ka Euroopa Kohtu lahend (Euroopa Kohtu otsus C -420/11), mille kohaselt KMH direktiiv ei nõua selliste mõjude hindamist, mis on puhtalt majanduslikku või sotsiaalset laadi, nagu kinnisvara väärtuse muutus, riskitaju, stress või muud subjektiivsed tajumõjud, kui need ei tulene kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju tagajärjel toimunud keskkonnaseisundi muutusest.

Samas jäetakse muudatusettepanekuga mõistes „keskkonnamõju“ välja viide inimese heaolule. KeÜS-is on heaolu mõiste seotud mõistega „keskkonnahäiring“, mis hõlmab ka sellist ebasoodsat mõju, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. Sellisel juhul ei ole heaolu kontekstis tegemist olulise keskkonnamõjuga KeHJS-i tähenduses, vaid häiringuga, mis võib mõjutada inimese heaolu, kuid see ei ületa keskkonnataluvust, ei põhjusta keskkonnas pöördumatuid muutusi ega sea ohtu inimese tervist, kultuuripärandit või vara (st ei ole KeHJS-i käsitlusalas olev oluline keskkonnamõju). Heaolu käsitlemine kuulub laiema sotsiaalsete mõjude hindamise valdkonda, mitte KeHJS-i reguleerimisalasse. Lisaks, heaolu käsitlemist ei nõua ka KMH ega KSH direktiivid. Muudatus aitab selgemalt eristada KeHJS-i ja KeÜS-i mõistesüsteeme. Muudatusettepaneku tõttu on vajalik asjakohaselt korrigeerida keskkonnaministri 16.08.2017 määrust nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded” (määruse kavand on toodud lisas, kavand 1) ning keskkonnaministri 01.09.2017 määrust nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded” (määruse kavand on toodud lisas, kavand 2).

Punktiga 2 muudetakse §-s 22 toodud mõistet „oluline keskkonnamõju“. Kuna seaduseelnõuga loobutakse mõistes „keskkonnamõju“ viitest inimese heaolule, siis sellest tulenevalt on vajalik analoogselt korrigeerida ka mõistet „oluline keskkonnamõju“. Muudatusettepaneku selgitus on esitatud eelmise punkti juures.

Punktidega 3–5 muudetakse § 23, kus on defineeritud mõiste „asjaomased asutused“. Kuna asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu on kavas kehtestada keskkonnavaldkonna eest vastutava ministri (eelnõu koostamise ajal energeetika- ja keskkonnaministri) määrusega (st määratletakse alused, mille korral tuleb konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH/KSH menetlusse kaasata), siis ei ole kehtivas regulatsiooni § 23 lõikes 1 toodud võimalike asjaomaste asutuste üldine loetelu enam asjakohane ning sellest loobutakse (punkt 3). Samal põhjusel tunnistatakse kehtetuks § 23 lõige 2, kus on täpsustatud Kliimaministeeriumi ja Keskkonnaameti kuulumine asjaomaste asutuste hulka (punkt 5). Vt ka järgmise muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 4 lisatakse § 23 uus lõige 11, milles esitatakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kehtestada määrusega asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu. Tegemist on KMH teenusedisaini käigus välja toodud probleemkohaga ning muudatuse eesmärgiks on muuta asjaomaste asutustega konsulteerimine efektiivsemaks ja tulemuslikumaks (seda nii otsustaja kui asjaomase asutuse seisukohalt vaadates). Kehtiva asjaomaste asutuste üldise loetelu asemel valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatava täpsustatud loetelu kasutuselevõtt määratleb selgelt olukorrad (KMH/KSH menetlused), millisel juhul tuleb konkreetne asutus kaasata konkreetsesse menetlusse asjaomase asutusena, kellelt küsitakse KMH/KSH materjalide (eelhinnang, programm, aruanne) kohta seisukohta. Praeguses praktikas on pigem tavapärane, et otsustaja saadab materjalid n-ö igaks juhuks seisukoha esitamiseks asutusele, kellel tegelikult puudub puutumus või huvi konkreetses menetluses osaleda – see toob asutustele kaasa täiendava lisatöö ning võib ka pikendada menetluse kestust. Näiteks võib asutus vastata alles tähtaja viimastel päevadel ning märkida, et tegevus ei kuulu tema pädevusse või paluda lisaselgitusi, mis ei ole sisuliselt vajalikud, kuid mis on talle olulised oma puutumuse tuvastamiseks – seeläbi kogu menetluse kestus aga pikeneb. Mõnel juhul ei pruugi asutus aga üldsegi vastata, mistõttu peab otsustaja ootama tähtaegade möödumist ning menetlus venib ilma sisulise vajaduseta. Kavandatava muudatuse eesmärk ongi asutustega konsulteerimise selgeks muutmine ning kirjeldatud kitsaskohtade vältimine. Muudatuse väljatöötamisel on võetud eeskuju planeerimisseadusest, mille § 4 lõike 4 alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused7. Määruse kavand on toodud lisas (kavand 3).

Punktiga 6 täpsustatakse §-s 24 toodud sätete, milles nimetatud menetlustähtaegu võib põhjendatud juhul pikendada, loetelu. Paragrahvis jäetakse välja viited § 17 lõigetele 11 ja 3 ning § 21 lõikele 4 (need tunnistatakse seaduseelnõuga kehtetuks). Paragrahvi täiendatakse viidetega § 11 uuele lõikele 22 ning uue § 111 lõikele 5 (vt selgitusi vastavate muudatusettepanekute juures).

Punktiga 7 jäetakse § 31 lõikest 2 jäetakse välja sõna „heaolule“. Kuna seaduseelnõuga loobutakse mõistes „keskkonnamõju“ viitest inimese heaolule, siis sellest tulenevalt on vajalik korrigeerida ka kõnealust sätet. Muudatusettepaneku selgitus on esitatud punkti 1 juures.

Punktiga 8 täiendatakse § 32 punkti 1 selliselt, et KMH menetluse KMH algatamise või algatamata jätmise otsuse tegemise etapi osaks on asjakohasel juhul ka KMH ulatuse määramine. Muudatuse vajalikkust on selgitatud KMH programmi koostamata jätmise erisuse muudatusettepaneku juures (vt punkt 20).

Punktiga 9 muudetakse § 32 punkti 2 selliselt, et KMH menetlus koosneb asjakohasel juhul KMH programmi koostamise etapist. Samas jäetakse punkti sõnastusest välja täiend „sealhulgas keskkonnamõju hindamise ulatuse määramine“. Muudatuse vajalikkuse põhjendus on sama nagu eelmise punkti puhul (st KMH ulatus võidakse määrata juba algatamise otsusega, mitte vaid programmiga).

Punktiga 10 muudetakse § 6 lõike 1 punkti 5 selliselt, et tuuleparkide puhul on KMH algatamine kohustuslik, kui tuulikute arv on vähemalt 10 või koguvõimsus vähemalt 45 MW, sõltumata tuulepargi asukohast (tuuleparki kavandatakse kas merel või maismaal). Kehtiva sätte kohaselt on KMH kohustuslik tuuleelektrijaama püstitamisel veekogusse. Maismaa tuulepargid kuuluvad eelhinnangu andmise kohustusega tegevuste hulga (eelhinnang tuleb anda rohkem kui viie tuulikuga tuuleelektrijaama, mille koguvõimsus on üle 7,5 megavati, korral). Kõnealune muudatusettepanek lähtub Maves OÜ koostatud künniste analüüsist, milles arvestati lisaks riigisisestele KMH eelhinnangutele ja aruannetele ka võrdlusriikide (sh Soome ja Läti) vastavaid künniseid ning asjakohast teaduskirjandust.

Meretuuleparkide võimalikud mõjud on seotud elupaikade muutumise ja linnustiku häirimisega, ehitusfaasis ka müra ja vibratsiooni tekitamise ning setete ja vee kvaliteedi mõjutamisega. Vastavalt künniste analüüsis järeldatust ei kaasne meretuuleparkidega tõenäoliselt olulist keskkonnamõju või on oluline keskkonnamõju leevendatav, pidades muuhulgas silmas, et avamere elupaigad on enamasti ulatuslikud ning meretuuleparkide rajamine ei too kaasa nende täielikku hävimist. Olulise keskkonnamõju esinemist nt väärtuslikele põhjaelupaikadele on paljudel juhtudel võimalik olemasolevatele andmetele tuginedes ennustada. Seega tuleks KMH eelhinnangu andmise raames hinnata mereelupaikade ulatust, iseloomu ja andmete täpsust ning seda, kas meretuulepargi rajamisega võib kaasneda oluline mõju (juhul kui tegevuse maht jääb alla KMH künnise). Maismaatuuleparkide rajamine võib maastikku, sh ökosüsteeme, eriti metsamaal, oluliselt mõjutada, mistõttu on suur keskkonnamuutus pargi ala piires tõenäoline. Väärtuslike elupaikade hävinemise vältimiseks tuleks künniste analüüsi raames tehtud ettepaneku kohaselt ka teatud väiksemate tuuleparkide (sh kuni 5 tuulikut, erinevalt praegusest eelhinnangu nõudest) rajamisel teha eelhinnang. Seetõttu muudetakse ka tegevusvaldkondade määrust (määruse kavand on toodud lisas, kavand 4) ning kavas on sätestada, et eelhinnang tuleb anda viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamisel (sõltumata tuuliku võimsusest või kõrgusest) või vähemalt ühe tuuliku püstitamisel, mille kõrgus on vähemalt 30 meetrit. See annab võimaluse rajada eelhinnanguta väiksemas mahus tuulikuid (kuni neli), mis jäävad madalamaks kui 30 meetrit.

Maismaatuuleparkidega seonduvalt on asjakohane märkida ära, et Riigikogu menetluses oleva taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmise eelnõuga (atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu8 697SE) sätestatakse taastuvenergia eelisarendusalade mõiste ja erisus tavapärasest KMH menetlusest. Taastuvenergeetika eelisarendusalad on alad, mille detail- või eriplaneeringu käigus läbi viidud KSH-s on jõutud järeldusele, et tuulepargi rajamisega ei kaasne ebasoodsaid mõjusid. Eelisarendusaladele kavandatava tuulepargi loamenetluses KMH-d üldjuhul ei algatata, seda saab teha ainult erandjuhtudel, kui võib esineda ettenägematu mõju või erakorraline asjaolu, mida varem planeeringu KSH käigus ette ei olnud näha või mis ei olnud teada. Samuti ei ole vaja anda eelisarendusaladele kavandatavate tuuleparkide loamenetluses KMH eelhinnangut.

Seega ei puuduta kõnealune tuuleparkide künnise muudatus planeeringutega kavandatavaid maismaatuuleparke, mis määratakse eelisarendusalaks, sest nende puhul edaspidi üldjuhul KMH ja KMH eelhinnangu vajadust ei teki. Siiski ei saa välistada tuuleparkide puhul KMH eelhinnangu andmise või KMH algatamise vajadust ning säte on vajalik juhuks, kui tuuleparki kavandatakse väljaspool eelisarendusalasid, sh merel (eelisarendusala mõiste ei laiene merele).
Künniste analüüsi põhjal võiks kõikide tuuleparkide korral (sõltumata asukohast) kaaluda KMH eelhinnangu andmise nõude määramist, kuid probleemiks võib osutuda asjaolu, et suure tõenäosusega jõuaksid kõik eelhinnangud (mis on omakorda töömahukad materjalid) KMH algatamiseni, kuna on vaja põhjalikumalt uurida näiteks kavandatava tegevuse alal olevate loodusdirektiivi ja merestrateegia elupaikade seisundit. Seega, arvestades ka teiste riikide õiguspraktikat ja tuginedes asjakohasele teaduskirjandusele, on künniste analüüsis esitatud soovitus kehtestada Soomega sarnane KMH kohustuslikkuse künnis: tuulikute arv vähemalt 10 või koguvõimsus vähemalt 45 MW ning see künnis kehtib nii maismaale kui merele kavandatavatele tuuleparkidele. Madalama tegevusmahuga tuulikutele rakendub eelhinnangu nõue.

Punktidega 11 ja 12 muudetakse vastavalt § 6 lõike 1 punkte 17 ning 171. Punktiga 11 muudetakse § 6 lõike 1 punkti 17 selliselt, et muudatuse tulemusel ei ole mere süvendamine (alates 10 000 kuupmeetrit) enam olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamine ei ole kohustuslik. Teiste antud punktis nimetatud veekogude puhul säilib KMH kohustus. Punktiga 12 muudetakse § 6 lõike 1 punkti 171 selliselt, et muudatuse tulemusel ei ole merre kaadamine ja merre tahkete ainete paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrit) enam olulise keskkonnamõjuga tegevused ning KMH algatamine ei ole kohustuslik.

Mõlemad eelnimetatud muudatusettepanekud põhinevad künniste analüüsil, mis on teinud ettepaneku asendada mere süvendamisel ja merre kaadamisel KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega. Analüüsi käigus käsitletud KMH-dest on selgunud, et meres toimuvate tegevustega kaasneb erinevaid mõjusid, kuid need on leevendatavad (nt tööde vältimine kalade kudemis- ja lindude pesitsusperioodil; süvendustöödel setete analüüsimine reostusainete suhtes). Künniste analüüsi kohaselt sõltub mõju konkreetsetest asjaoludest (sh rannikuelupaiga suurus, aga ka muud kaitstavad elupaigad), nt mida rohkem avamere suunas, seda väiksemaks muutub sama mahuga tegevuse mõju elupaikadele (kui tegevus jääb väljapoole kaitstavaid alasid ja elupaiku). Mõju ulatus sõltub eelkõige süvendamise mahust, tegevuse asukoha keskkonnaseisundist ja kasutatavast tehnoloogiast.

Lisaks sõltub tegevuse mõju meres sellest, kas see toimub juba varem süvendatud ja sadama kasutuses oleval alal, kaitsealal või Natura 2000 võrgustiku alal, samuti kas tegemist on kalade kudemis- või toitumisalaga. Kui kaadamine on kavandatud sellisele kaadamisalale, mille sobivust on varem hinnatud ja maksimaalsed võimalikud kaadamise mahud määratud, siis selle kasutamine ei põhjusta tõenäoliselt olulisi täiendavaid mõjusid merekeskkonnale. Meres toimuvate tegevustega kaasnevate mõjude puhul on leevendavad meetmed teada ning leevendusmeetmeid saab määrata ilma täiendavate uuringute või KMH-ta, st otsustajal on info loa andmiseks olemas. Seetõttu on analüüsi järgi põhjendatud kaotada KMH kohustused ja asendada need KMH eelhinnangu kohustusega, et igakordselt hinnata võimaliku eeldatavalt olulise keskkonnamõju avaldumist.

Tegevusvaldkondade määruses on sätestatud veekogudes kavandatavate tegevuste KMH eelhinnangu künnised, mis nii mere süvendamise kui ka merre kaadamise puhul on 500 kuupmeetrit. Keskkonnaameti ettepanekul on kavas määruses muuta § 11 punkti 72 selliselt, et KMH eelhinnangu andmise künnist mere süvendamise puhul tõstetakse seniselt 500 kuupmeetrit 1500 kuupmeetrile. Ettepanekut toetab ka künniste analüüs ja seda nii süvendamise kui ka kaadamise puhul (st mõlema tegevuse puhul tõsta künnis kuni 1500 kuupmeetrini). Muudatus on osaliselt seotud 01.09.2025 jõustunud veeseaduse (edaspidi VeeS) muudatusega, millega lisati väheolulise mõjuga tegevuste loetellu mere süvendamine sadama akvatooriumis mahuga 100 kuni 1499 kuupmeetrit. Kaadamise puhul määruse künnist ei muudeta, sest künnist muudeti VeeS-is ainult süvendamise puhul ning VeeS-is ja tegevusvaldkondade määruses sätestatud kaadamise künnised peaksid olema selguse huvides omavahel kooskõlas.

Punktiga 13 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 24. Kehtiva KeHJS-i kohaselt on vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine olulise keskkonnamõjuga tegevus, kuid tuginedes Maves OÜ koostatud künniste 2. analüüsi tulemustele asendatakse KMH kohustus eelhinnangu kohustusega. Seetõttu muudetakse ka tegevusvaldkondade määrust ning keskkonnaministri 29.09.2004 määrust nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded” (edaspidi prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrus” (määruse kavand on toodud lisas, kavand 5).

Künniste 2. analüüsis on selgitatud, et seni on prügilate sulgemise KMH-sid viidud läbi eelkõige tehniliste lahenduste sobivuse kontrollimiseks (näiteks kas projekteeritud põhjavee kaitse meetmed on piisavad), ent kohustusliku KMH läbiviimine ainult tehniliste lahenduste sobivuse väljaselgitamiseks ei ole põhjendatud. Lisaks on prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrusega seatud konkreetsed keskkonnanõuded, millest prügila sulgemisel tuleb lähtuda. Siiski, arvestades tegevuse võimalikku mõju veele ja (vähemal määral ka) välisõhule (gaaside heide), on asjakohane vähemalt 1,5 hektari suuruse prügila sulgemisel eelhinnangu andmine, et selgitada välja, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju.

Punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks § 6 lõike 1 punkt 311. Kehtiva KeHJS-i kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine, kuid künniste analüüsi ettepanekul asendatakse KMH kohustus KMH eelhinnangu kohustusega. Seni läbi viidud KMH-d käsitlevad küll metsamaa raadamist, aga see ei ole olnud ainus olulise keskkonnamõjuga tegevus ja KMH algatamise põhjus, vaid raadamist on hinnatud kui nt mõne suurarendusega kaasnevat tegevust.

Künniste analüüsi kohaselt toimuvad metsamaa raadamisega ökosüsteemis paratamatult suured muutused ning peamised raadamisega kaasneva keskkonnamõju põhjustajad on kuivendamine, puude raiumine, pinnase ettevalmistus ning maakasutuse muutmisega seonduvad tegevused. Need tegevused mõjutavad metsaökosüsteeme, kuid ökoloogiline tundlikkus sõltub ka metsa väärtusest ja uuest maakasutusest. Kui mets asendub täielikult tehiskeskkonna, näiteks elamurajooni või tööstuspargiga, on ebasoodsad mõjud loodusele enamasti suuremad kui näiteks tuulepargi rajamisel. Seega mõju olulisus ja leevendusmeetmed sõltuvad suuresti tegevuse iseloomust ja ulatusest ning konkreetsest asukohast ja elupaigast (sh elupaiga suurus) ja selle kohta olevast informatsioonist (uuritus). Seetõttu iga raadamine ei pruugi olla olulise keskkonnamõjuga ning vajada KMH-d ja põhjalikke uuringuid, vaid on põhjendatud kaotada raadamise KMH kohustus ja asendada see KMH eelhinnangu kohustusega. Analüüsi käigus uuritud võrdlusriikide KMH algatamise või eelhinnangu künnised on erinevad (Soome puhul KMH kohustuslikkus 200 hektarit, Läti puhul eelhinnangu kohustuslikkus 50 hektarit). Mõju võimalikkust arvestades on analüüsis tehtud ettepanek muuta künnist ning tuua see eelhinnangu puhul mõnevõrra allapoole, kasutades Lätiga sarnast KMH eelhinnangu künnist ja määrata selleks 50 hektarit. Kui väiksemal alal raadamise puhul ei saa välistada ebasoodsat mõju Natura võrgustiku alale, tehakse Natura eelhindamine ning vajadusel algatatakse KMH/KSH (mille koosseisus tehakse ka Natura asjakohane hindamine).

Punktiga 15 muudetakse § 61 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa selliselt, et arendaja peab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe esitama eelhinnangu kavandina. Otsustaja saab oma eelhinnangu andmisel (koostamisel) võtta aluseks arendaja esitatud kavandi, kontrollides esitatud teabe piisavust ja asjakohasust ning vajadusel seda täpsustades. Muudatusettepaneku puhul on tegemist lahendusega, mida kasutatakse ka praeguses praktikas. Samas tuleb rõhutada, et jätkuvalt teeb otsuse kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta otsustaja.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab arendaja otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama kavandatud tegevuse kohta miinimumteabe (st tegevuse ja eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju kirjelduse). KMH teenusedisaini käigus järeldati, et eelhinnangu andmise etapp on otsustajate jaoks üks kõige aja- ja töömahukamaid etappe kogu KMH menetluses. Praeguses praktikas on arendaja esitatav teave kavandatava tegevuse võimalike oluliste mõjude kohta (kui see pole esitatud eelhinnangu kavandi vormis) sageli ebaühtlase struktuuri või ebapiisava detailsusega. Sellest tulenevalt tuleb otsustajal teavet korduvalt täpsustada ja täiendada, mis pikendab eelhinnangu menetluse kestust. Selleks, et kiirendada ning lihtsustada kogu eelhinnangu andmise etappi (seda nii otsustaja kui arendaja vaates), peab arendaja edaspidi esitama nõutava teabe eelhinnangu kavandina. Arendaja peab eelhinnangu kavandi koostamisel lähtuma § 61 lõike 5 alusel kehtestatud määruses (keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded”) sätestatud nõuetest. Muudatusettepaneku tõttu on vajalik nimetatud määruse muutmine ning samuti kaasneb IT-arendusvajadus (keskkonnaotsuste infosüsteem KOTKAS, ehitisregister). Samuti kavandatakse määrust täpsustada selliselt, et eelhinnangu andmisel lähtutakse kavandatava tegevuse, selle asukoha ja mõjutatava keskkonna kirjelduses asjakohasest teabest. Täpsustus põhineb KMH teenusedisaini käigus tehtud ettepanekul, et eelhinnangu andmisel ei peaks käsitlema kõiki määruses nimetatud teemasid (keskkonnaelemente ja aspekte), vaid ainult asjakohaseid (nt keskkonnaelemendid, millele võib oluline keskkonnamõju avalduda) – ka see aitab eelhinnangu toimingut tõhustada.

Juhul, kui arendajal puudub piisav ettevalmistus eelhinnangu koostamiseks ja/või juurdepääs eelhinnangu andmiseks vajalikele andmestikele (nt I ja II kaitsekategooria kaitstavad liigid), tuleb tal kaasata keskkonnakonsultant, kellel on vastavad teadmised ning ligipääs nõutavatele andmeallikatele. See tagab, et arendaja on kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasnevad keskkonnamõjud põhjalikult läbi töötanud ning otsustajale esitatav eelhinnangu kavand on piisava kvaliteedi ja detailsusega ning võimaldab otsustajal teha kiiremini otsuse KMH algatamise vajalikkuse kohta.

Otsustaja ei ole arendaja esitatud eelhinnangu kavandiga formaalselt seotud ning tal säilib kohustus esitatud teabe piisavust ja asjakohasust kontrollida. Otsustaja võib võtta arendaja eelhinnangu kavandi aluseks oma eelhinnangu koostamisel, sealhulgas kasutada kavandis esitatud teavet tervikuna (nn „üks-ühele”) või talle vajalikus ulatuses. KMH algatamise või algatamata jätmise otsus jääb ka pärast muudatust täielikult otsustaja pädevusse.

Kirjeldatud lähenemine ei ole uus, näiteks detailplaneeringute KSH eelhinnangute, hoonestuslubade ja teeprojektide KMH eelhinnangute puhul on konsultandi kasutamine olnud tavapärane praktika. Arendaja esitab otsustajale konsultandi poolt koostatud eelhinnangu, mis vastab eelhinnangu määruse sisu nõuetele.

Punktiga 16 täiendatakse § 61 lõiget 3. Kuna seaduseelnõuga kavandatava lähenemise järgi peab arendaja edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu kavandina, tuleb § 61 lõiget 3 täpsustada selliselt, et otsustaja peab andma eelhinnangu mh arendaja esitatud eelhinnangu kavandis toodud teabe alusel.

Punktiga 17 täiendatakse § 61 lõiget 5. Kuna seaduseelnõuga kavandatava lähenemise järgi peab arendaja edaspidi otsustajale eelhinnangu andmiseks esitama vajaliku teabe eelhinnangu kavandina, tuleb § 61 lõiget 5 täpsustada selliselt, et volitusnormi alusel täpsustatavad nõuded kehtivad ka § 61 lõikes 1 nimetatud eelhinnangule.

Punktiga 18 täiendatakse § 7 punkti 2 selliselt, et tegevuslubade loetellu lisatakse meretuulepargi hoonestusluba. 21.06.2024 jõustus ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine), millega võeti kasutusele meretuulepargi hoonestusloa termin. Ehitusseadustiku (EhS) § 1131 lõike 12 järgi on meretuulepargi hoonestusluba tähtajaline õigus koormata sisemere, territoriaalmere või majandusvööndi piiritletud ala selle põhjaga püsivalt ühendatud, ent kaldaga püsivalt ühendamata ehitisega ja see annab õiguse ehitada meretuuleparki, mis vastab hoonestusloa andmise aluseks olevale ehitusprojektile, ning annab õiguse vee erikasutuseks meretuulepargi ehitamisel. Sama paragrahvi lõike 13 kohaselt meretuulepargi hoonestusloa andmisel ei anta ehitusluba ega vee erikasutuse keskkonnaluba meretuulepargi ehitamiseks. Meretuulepargid kuuluvad KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulka ning käesoleva eelnõuga lisatakse tegevusele ka künnis (vt punkt 10). Muudatusettepanekuga viiakse KeHJS kooskõlla EhS-i lisatud täiendusega.

Punktiga 19 muudetakse § 11 lõiget 22. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab otsustaja eelhinnangu korral küsima seisukohta kõigilt asjaomastelt asutustelt. Muudatusega loobutakse normis täiendist “kõigilt”. Tegemist ei ole praeguse lähenemise muutmisega, vaid selguse huvides tehtava täpsustusega. KeHJS §-s 23 on loetletud erinevad potentsiaalsed asjaomased asutused ning seisukohta tuleb küsida kõigilt asutustelt, kes konkreetses KMH menetluses kvalifitseeruvad sellisteks asutusteks. Praktikas esineb aga olukordi, kus täiendi “kõigilt” tõttu tõlgendatakse normi laiaulatuslikult, st et KMH menetlusse kaasatakse ka asutused, keda konkreetsesse menetlusse kaasama ei peaks. Sellega kaasneb asutustele muu hulgas täiendav töökoormus ning kokkuvõttes võib see omada mõju ka KMH menetluse kestusele. Seetõttu tehakse vastav muudatus, mis on seotud ka §-s 23 seotud muudatusettepanekutega kehtestada asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu valdkonna eest vastutava ministri määrusega (vt vastavaid selgitusi).

Muudatusettepanekuga lisatakse normi ka täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha KMH vajalikkuse kohta otsustaja määratud tähtajaks. KeHJS § 11 lõike 2 järgi peab otsustaja tegema otsuse KMH algatamise või algatamata jätmise kohta § 6 lõikes 2 nimetatud valdkondade tegevuse ja lõikes 21 viidatud tegevuse korral õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul, kuid hiljemalt 90. päeval pärast § 61 lõikes 1 loetletud teabe saamist. Praktikas esineb olukordi, kus asjaomane asutus esitab otsustajale oma seisukoha hilinenult (kuigi kehtiv § 24 ei sisalda vastava menetlustähtaja pikendamise võimalust). Selleks, et otsustajal oleks võimalik õigeaegselt teha KMH algatamise või algatamata jätmise otsus (sealjuures arvestades ka asjaomase asutuse seisukohta nagu nõuab § 11 lõige 23), lisatakse § 11 lõikesse 22 täiendus, et asjaomane asutus peab esitama oma seisukoha otsustaja määratud tähtajaks. Tähtaja määramisel peab otsustaja lähtuma tegevusloa taotluse menetlemiseks ette nähtud ajast, samas tuleb arvestada, et ka asjaomasele asutusele peab jääma piisav aeg otsustaja saadetud materjali läbitöötamiseks ja seisukoha kujundamiseks. Põhjendatud juhul võib asjaomane asutus otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt ka punkti 6).

Punktiga 20 täiendatakse KeHJS uue §-ga 111, millega lisatakse seadusesse KMH programmi koostamata jätmise võimalus. Muudatuse eesmärk on vähendada KMH menetluse ajamahtu ja halduskoormust juhtudel, kus programmi koostamine ei loo sisulist lisandväärtust, kuna kavandatava tegevuse võimalik oluline keskkonnamõju on varasemate samalaadsete KMH-de või KSH-de kaudu teada. KMH teenusedisaini käigus selgus, et programmi etapp on menetluse üks ajamahukamaid, samas praktikas enamlevinud ja korduvate projektide puhul (nt liiva- ja kruusakarjäärid, suurfarmid, väikeenergia rajatised jmt) võib see aga olla vähe lisandväärtust loov etapp . Otsustajate ja ekspertide hinnangul on sellistel juhtudel vajalik teave hindamise ulatuse määramiseks sageli olemas juba eelhinnangu etapis või lähtuvalt varasematest KMH/KSH menetlustest. Muudatusettepaneku tulemusena lüheneb KMH menetlusaeg hinnanguliselt 2–5 kuu võrra, mis tavapäraselt kulub programmi koostamisele, avalikustamisele ja nõuetele vastavaks tunnistamisele.

Paragrahvi 111 lõike 1 kohaselt juhul, kui kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus on varasema samalaadse9 tegevuse KMH või KSH kaudu teada, määratakse KMH algatamise otsuses ka keskkonnamõju hindamise ulatus. Sealjuures tuleb arvestada, et samalaadsed KMH-d/KSH-d peavad olema lõpetatud, st KMH/KSH aruanded nõuetele vastavaks tunnistatud. Erisuse kohaldamisel peab KMH algatamise otsus sisaldama teavet kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ja selle hindamiseks vajalike uuringute ning eksperdirühma koosseisu kohta valdkondade kaupa (§ 111 lõige 3). See tähendab, et otsuses tuleb eraldi ära nimetada mõjud, mida tuleb KMH käigus hinnata (ning eelnevast tulenevalt ka vajalikud uuringud ja ekspertiisi valdkonnad). Tegemist ei pruugi aga olla lõpliku ja ammendava loeteluga: otsustaja määrab esialgse raamistiku, mille KMH juhtekspert (eksperdirühm) vaatab üle ja vajadusel täpsustab edasise hindamise käigus. Kui juhteksperdi hinnangul on vaja täiendavaid uuringuid10 või lisada valdkondlikke eksperte selleks, et tagada kaasneva olulise keskkonnamõju usaldusväärne analüüs ning olulise keskkonnamõju vältimine või leevendamine, tuleb need uuringud läbi viia ja eksperdid kaasata. Samuti võib täiendavate uuringute vajadus selguda KMH aruande avalikustamise käigus ning sellisel juhul tuleb põhjendatud juhul uuringud ka teostada. KMH teenusedisainis hinnati aga avalikustamisel täiendavate uuringute vajaduse selgumise võimalust madalaks, kuna senise praktika kohaselt täiendatakse programme avalikkuse sisendi alusel pigem harva.

Erisuse kohaldamisel tuleb eraldi tähelepanu juhtida Natura hindamisele. Kui on tegemist kavandatava tegevusega, mille puhul KMH ei ole kohustuslik, vaid tuleb anda eelhinnang, siis jätkub praegune lähenemine: põhjendatud juhul viib otsustaja Natura eelhindamise läbi eelhinnangu andmise raames (võttes mh aluseks arendaja esitatud teabe). Kohustusliku KMH korral teostatakse kehtiva korra kohaselt Natura eelhindamine üldjuhul aga KMH programmi koostamise käigus KMH juhteksperdi/eksperdirühma poolt. Seega kõnealuse erisuse kohaldamisel peab kohustusliku KMH-ga tegevuse korral otsustaja teostama Natura eelhindamise juba KMH algatamise otsuse raames (ehk sarnaselt praegusele KMH eelhindamisele). Kui jätta Natura eelhindamine alles KMH aruande koostamise etappi, siis see võib osutuda liiga hiliseks (nt kui enne aruande koostamist/järelduste tegemiseks on vaja eelnevalt teostada uuringuid). Kuigi seeläbi suureneb mõnevõrra otsustaja töökoormus, siis tervikvaates tuleneb märkimisväärne ajavõit KMH programmi koostamata jätmise arvelt.

Otsustaja peab KMH algatamise otsuse eelnõu kohta küsima seisukohta asjaomastelt asutustelt ja arendajalt (§ 111 lõige 4), kes peavad esitama seisukoha otsustaja määratud tähtajaks (§ 111 lõige 5). Põhjendatud juhul võib otsustaja määratud seisukoha esitamise tähtaega pikendada (vt ka punkti 6). Tavapärase KMH programmi menetluse korral küsitakse asjaomaste asutuste seisukohti programmi avalikustamise raames.

Sarnaselt kehtiva regulatsiooni § 18 lõikega 8 on ka § 111 lõikes 6 arendajale ette nähtud tähtaeg: kui arendaja ei ole kahe aasta jooksul alates § 111 lõike 1 kohase KMH algatamise otsuse tegemist esitanud KMH aruannet avalikuks väljapanekuks, peab arendaja enne aruande avalikustamiseks esitamist otsustajaga kooskõlastama otsuses määratud KMH ulatuse ja vajadusel selle ajakohastama. Sätte eesmärgiks on tagada, et KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatus ning selle põhjal koostatav KMH aruanne oleksid ajakohased: sellekohased küsimused võivad tõstatuda eelkõige juhul, kui nimetatud etappide vahele jääb pikk ajavahemik.

Kokkuvõttes on erisuse kohaldamiseks otsustaja ülesanne otsustada, kas olemasolev info on piisav: kui on kahtlus, et kõik olulised mõjud ei ole teada, tuleb KMH programm koostada tavapärases korras. Erisust ei saa kohaldada ka juhul, kui kavandatava tegevusega võib kaasneda KeHJS §-s 30 sätestatud oluline piiriülene keskkonnamõju (§ 111 lõige 2) – piiriülese KMH korral tuleb menetluses osalevale mõjutatud riigile saata KMH programm (§ 30 lõige 5).

Punktiga 21 täiendatakse § 12 lõiget 3 punktiga 6: kavandatava tegevuse KMH algatamise või algatamata jätmise teade peab sisaldama ka teavet KMH programmi koostamata jätmise kohta, juhul kui kohaldatakse KeHJS-i lisatavat uut § 111. Kõnealune nõue kohaldub vaid KMH algatamise korral ning sedagi § 111 erisuse rakendamisel. Siiski on oluline ja vajalik, et kõikidele osapooltele (sh avalikkusele) oleks juba varakult ehk KMH algatamisel antud teada, et konkreetses menetluses programmi ei koostata: muuhulgas aitab see vältida potentsiaalseid arusaamatusi edasistes menetlusetappides (arvestades asjaoluga, et võrreldes kehtiva KMH menetluse ülesehitusega on tegemist olulise erinevusega). Täpsemad selgitused § 111 kohta on esitatud eelmise punkti juures.

Punktiga 22 muudetakse § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauset. Seaduseelnõuga nähakse ette, et keskkonnamõju hindamise ulatus võidakse määrata KMH algatamisel ning sel juhul jäetakse KMH programm koostamata (vt punkt 20). Seetõttu on vaja asjakohaselt täiendada § 13 lõike 1 sissejuhatavat lauset, et normis oleks arvestatud eelnevalt kirjeldatud erisusega (st olukord, kui KMH programm tuleb koostada).

Punktidega 23–27 täpsustatakse § 13 lõikes 1 toodud KMH programmi nõudeid.

Punktiga 23 jäetakse § 13 lõike 1 punktidest 2 ja 7 välja sõnad „ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste“; sama muudatus tehakse § 13 lõike 1 punktis 5 (punkt 25). KMH teenusedisaini käigus järeldati, et KMH programmis, millega pannakse paika eesootava KMH sisu ja ulatus, ei peaks kohustuslikus korras nõudma kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivsete võimaluste esitamist: tegemist on KMH menetluse ja sisulise hindamise algetapiga, kus ei pruugi olla põhjendatud ega võimalik sellist infot esitada. Vastupidi, nõude täitmiseks võidakse programmis esitada hoopis nn kunstlikud alternatiivid, kus kavandatavat tegevust on vaid vähesel määral muudetud. Kokkuvõttes võib see aga nii asjaomastel asutustel kui avalikkusel tekitada väära arusaama (nt olukorras, kui KMH aruandes hinnatakse programmiga võrreldes teistsuguseid alternatiivseid võimalusi). Kavandatava tegevuse reaalsed alternatiivsed võimalused selguvad üldjuhul alles KMH programmi koostamise järgselt (st edasise sisulise hindamise käigus). Teave reaalsete alternatiivsete võimaluste, nende elluviimisega eeldatavalt kaasneva olulise keskkonnamõju ning omavahelise võrdlemise tulemuste kohta tuleb esitada KMH lõpptulemuses ehk KMH aruandes. KMH programmis tuleb aga jätkuvalt esitada kavandatava tegevuse lühikirjeldus.

Punktiga 24 muudetakse ka § 13 lõike 1 punkti 4: kui kehtiva regulatsiooni kohaselt esitatakse KMH programmis kavandatava tegevuse seos strateegiliste planeerimisdokumentidega, siis muudatusettepaneku kohaselt tuleb esitada seos kehtivate planeeringutega. Tegemist on KMH teenusedisaini käigus tehtud ettepanekuga muuta KMH programm sisutihedamaks: praeguses praktikas täidetakse see nõue sageli selliselt, et programmis esitatakse suhteliselt mahukas ülevaade (sh ka väljavõtted) kavandatava tegevuse seostest erinevate strateegiliste planeerimisdokumentidega (nt nii riiklikul tasandil arengukavad kui kohaliku tasandi dokumendid). Kuigi selliste seoste väljatoomine võib olla asjakohane üldise konteksti andmiseks (sh avalikkuse jaoks) ning võimalike strateegilisel tasandil määratud nõuete tähenduses, siis kokkuvõttes kõikvõimalike strateegiliste planeerimisdokumentide mahukad ülevaated siiski ei oma suurt lisandväärtust. Seetõttu nõuet täpsustatakse: edaspidi tuleb programmis esitada kavandatava tegevuse seos kehtivate planeeringutega (sh detail-, üld- või eriplaneering). KMH käigus tuleb arvestada kehtivate planeeringutega, sest need võivad seada piiranguid kavandatavale tegevusele või nõudeid KMH sisule. Analoogne lähenemine on kasutusel kehtiva regulatsiooni § 261 lõikes 6, mis käsitleb kavandatava tegevuse perspektiivitust tulenevalt kooskõla puudumisest selle asukohaga seotud kitsenduste või kehtiva planeeringuga.

Punktiga 26 tunnistatakse kehtetuks § 13 lõike 1 punkt 9. Kuna asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu on kavas kehtestada valdkonna eest vastutava ministri määrusega (st alused, mille korral kaasatakse konkreetne asutus asjaomase asutusena KMH menetlusse), siis ei ole enam vajalik KMH programmis dubleerivalt välja tuua asjaomaste asutuste loetelu koos menetlusse kaasamise põhjendusega (vt ka punktide 3–5 selgitused).

Punktiga 27 täiendatakse § 13 lõike 1 punkti 10 selliselt, et tegevusloa taotluse või KeHJS § 261 lõikes 1 nimetatud KMH algatamise taotluse koopia asemel võib KMH programmis esitada veebilehe aadressi, kus vastav taotlus on kättesaadav. Selliselt muudetakse nõuet paindlikumaks, kuna üldjuhul toimubki tänapäeval haldusmenetlustes asjaajamine elektrooniliselt (st spetsiaalsetes digitaalsetes menetluskeskkondades). Lisaks võivad taotlused olla mahukad materjalid.

Punktiga 28 muudetakse § 15 lõike 1 punkti 4 ning § 34 lõike 4 punkti 5. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab KMH juhteksperdi litsentsi taotleja olema läbinud juhtimisalase koolituse vähemalt 60 tunni mahus ja omama vähemalt kahe projekti juhtimise kogemust. Muudatusettepanekuga kaotatakse juhtimisalase koolituse nõue põhjusel, et litsentsi taotlemise praktika põhjal on Kliimaministeeriumil kui KMH litsentsi andjal olnud raskendatud nõude täitmise kontrollimine.

KeHJS-i varasema, 2015. a redaktsiooni seletuskirja kohaselt peab juhtimisalane koolitus hõlmama ressursside ja protsesside juhtimise alast õpet. Kuna juhtimisalaseks koolituseks võib kvalifitseeruda väga erineva sisu ja vormiga koolitused, sest ei ole täpsustatud, milliseid teemasid peab koolitus käsitlema, on ka taotlejal ja taotluse kontrollimisel keeruline selle nõude täitmist hinnata. Seni esitatud taotluste puhul on olnud mitmeid juhtumeid, kus taotluses näidatud koolitused ei seondu otseselt juhtimisalase õppega ning ei ole selge, kas nendel koolitustel käsitleti (projekti)juhtimise teemasid. Praeguses praktikas on lubatud esitada juhtimisalase koolitusena mõni juba varem kõrgkoolis läbitud õppeaine, aga tihti ei ole need otseselt juhtimise õppega seotud. Seega kehtiv juhtimisalase koolituse nõue on pigem formaalne; senises praktikas ei ole selle nõude erineva sisustamise pärast taotlejaid ka tagasi lükatud. Kui esialgselt taotlusel näidatud koolitus on tekitanud küsimusi nõudele vastamise suhtes, siis on taotleja näidanud mõnda muud koolitust, et vastata sellele nõudele. Muudatusettepaneku tõttu on vajalik asjakohaselt korrigeerida keskkonnaministri 31.05.2005 määrust nr 46 „Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle taotluse vormid”.

Litsentsi taotlejale vajalikku juhtimisalaseid teadmisi ja kogemust on pigem otstarbekam omandada praktilise töökogemuse kaudu. Kuna KMH protsessi läbiviimine on sisuliselt projekti juhtimine (sh eksperdirühma töö koordineerimine, hindamistulemuste analüüsimine ja nende esitamine avalikkusele), peavad juhteksperdil olema selleks vajalikud teadmised ja oskused. Projekti juhtimise kogemuse all peetakse silmas erinevaid projekte, mis on hõlmanud protsessi, ressursi ja isikute juhtimist. Taotlejal tuleb KMH taotluses kirjeldada ja põhjendada, milliste projektide raames on vastavad kogemused omandatud. Seetõttu on projektijuhtimise kogemus piisav eeldus litsentsi taotlemiseks ning jääb kehtima senine nõue, et litsentsi taotleja peab omama vähemalt kahe projekti juhtimise kogemust (projektina ei pea olema läbitud ainult KMH või KSH menetlused, vaid võib olla ka mõni muu keskkonna- vm valdkonna projekt).

Eelnevalt kirjeldatud põhjusel muudetakse analoogselt ka vastavat KSH juhteksperdi nõuet (§ 34 lõike 4 punkt 5). Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab KSH juhtekspert olema läbinud juhtimisalase koolituse vähemalt 60 tunni mahus ja omama vähemalt kahe projekti juhtimise kogemust. Muudatusettepanekuga kaotatakse juhtimisalase koolituse nõue.

Punktiga 29 korrigeeritakse § 15 lõike 2 punkti 5. Muudatust on selgitatud eelmises punktis: kuna litsentsi taotlemisel ei ole enam nõutav juhtimisalase koolituse läbimine, ei pea taotleja ka esitama vastavat kinnitust. Jätkuvalt peab taotleja esitama kinnituse projekti juhtimise kogemuse kohta.

Punktidega 30–32 täpsustatakse litsentsi taotluses esitatavaid andmeid. Punktiga 30 jäetakse § 15 lõike 3 punktist 1 välja alalise elukoha aadressi esitamise nõue ning punktiga 31 § 15 lõike 3 punktist 2 töökoha aadressi esitamise nõue, kuna vastav info ei ole litsentsi taotlemisel oluline ega vajalik. Taotluses piisab taotleja nime, isikukoodi ja kontaktandmete (telefon, e-posti aadress) ning töökoha väljatoomisest. Punktiga 32 täpsustatakse § 15 lõike 3 punktis 3 toodud viidet: kehtivas sõnastuses viidatakse § 15 lõike 1 punktidele 1–6, kuid korrektne on viidata punktidele 1–5 (§ 15 lõike 1 punkt 6 puudutab KMH alast testi, mitte kvalifikatsiooni).

Punktiga 33 § jäetakse 15 lõike 9 punktist 4 välja tekstiosa „sealhulgas juhul, kui keskkonnamõju hindamise järelhindamise tulemused erinevad oluliselt keskkonnamõju hindamise aruandes antud hinnangust“. Kuna seaduseelnõuga on kavas tunnistada kehtetuks § 25 (keskkonnamõju hindamise järelhindamine), siis tuleb asjakohaselt korrigeerida ka § 15 lõike 9 punkti. Vt ka selgitust punkti 55 juures.

Punktidega 34–41 muudetakse §-s 16 sätestatud KMH programmi avalikustamise ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise regulatsiooni. Muudatusettepanekud on seotud eelkõige sellega, et seaduseelnõuga on kavas loobuda kohustusest korraldada KMH programmi avalik arutelu.

Punktiga 34 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 1 teine lause ehk edaspidi ei ole enam kohustuslik KMH programmi avaliku arutelu korraldamine. Otsustajal ja arendajal jääb siiski õigus erandjuhul korraldada arutelu vabatahtlikult11, kui see on konkreetse menetluse puhul põhjendatud (nt keerukate oluliste mõjude või olulise uuendusliku tegevuse korral).

KMH teenusedisaini käigus selgus, et KMH programmi avalikud arutelud ei täida oma eesmärki. Programmi arutelu peaks keskenduma oluliste mõjude tuvastamisele, hindamise metoodikale ja uuringute vajadusele, kuid praktikas ootab avalikkus sageli selles etapis juba lõplikke selgitusi arenduse sisu ja kaasnevate mõjude kohta: st infot, mida on võimalik anda alles KMH aruande etapis (nt tulenevalt teostatud uuringutest). Kuna selliseid lõplikke vastuseid ei pruugi olla võimalik programmi etapis veel anda, tekib arutelul osalejatel sageli pettumus ja tunne, et nende tagasisidet ei arvestata või et arutelu on pelgalt formaalsus. Üldistatult võidakse KMH programmi avaliku arutelu tajuda sellisena, et arendaja või otsustaja esindajad räägivad „üldist juttu“ ega anna konkreetseid vastuseid küsimustele. Selline kogemus vähendab aga avalikkuse usaldust ja motivatsiooni osaleda hiljem KMH aruande avalikus arutelus, kus leiavad käsitlemist kavandatava tegevuse lahendused ja tegelikud olulised mõjud.

Praktikas on korduvalt esinenud ka olukordi, kus programmi avalikul arutelu osalemise vastu on väga väike huvi (nt on esinenud juhtumeid, kus arutelul osalevadki vaid arendaja ja otsustaja esindajad) – see ei ole aga kooskõlas üldise menetlusefektiivsuse printsiibiga, samuti nõuab arutelu korraldamine arendajalt ja otsustajalt ressursse. Seetõttu on KMH teenusedisaini käigus tehtud arutelu kaotamise ettepanek, mis aitab ka kiirendada KMH menetlust. Samas tuleb rõhutada, et jätkuvalt on kõigil (sh avalikkusel) õigus KMH programmi avaliku väljapaneku ajal tutvuda programmiga, esitada selle kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. Avaliku arutelu korraldamise kohustus KMH aruande etapis ei muutu.

Punktiga 35 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 12. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab otsustaja enne KMH programmi avalikustamist kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kontrollima programmi vastavust KeHJS §-s 13 nõuetele. Tegemist on aga mittevajaliku menetlustoiminguga, mis pikendab KMH menetluse kestust. Avalikustamise eelse kontrolli kaotamisega ei kaasne KMH programmide kvaliteedi langust, sest olemuslikult oligi tegemist n-ö tehnilise kontrolliga, kas programmis on kõik nõutavad elemendid. Lisaks võib välja tuua, et kehtiva regulatsiooni kohaselt peab ka otsustaja esitama KMH programmi kohta seisukoha avaliku väljapaneku jooksul (§ 16 lõige 41) – selles etapis esitatakse sisulised tähelepanekud.

Punktidega 36–38 muudetakse § 16 lõiget 2. Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise ning otsustaja avalikustamise eelsest kontrolli nõuetest, tuleb asjakohaselt korrigeerida lõike sissejuhatavat lauset (punkt 36).

Punktiga 37 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 2 punkt 3 (nõue teavitada KMH programmi avalikustamisest kavandatava tegevuse asukoha vähemalt ühes üldkasutatavas hoones või kohas, näiteks raamatukogu, kauplus, kool, bussipeatus). Kuna tänapäeval toimub infovahetus eelkõige internetipõhiselt/veebikeskkonnas, siis võib seda teavitusviisi pidada suhteliselt aegunuks ning ebaefektiivseks. Inimesed otsivad keskkonna- ja arendusinfot valdavalt digikanalitest ning füüsilisel teavitusel võib olla väike nähtavus – nt selle kättesaadavus võib sõltuda juhuslikust kokkupuutest konkreetse asukohaga. Samal ajal on sellise teavitamise korraldamine otsustajale oluliselt koormavam kui digiteavitus, kuna nõuab sobiva koha leidmist, vajadusel kooskõlastamist, infot kandvate materjalide füüsilist paigaldamist ning ka tagamist, et teavitus oleks olemas kogu avalikustamise perioodi. Digiteavitus on kiiresti uuendatav, laiemalt nähtav ja võimaldab teabele ühtset ligipääsu kogu riigis. Seetõttu on põhjendatud loobuda aegunud teavitamisviisist ja toetada kaasaegseid avalikkusele paremini ligipääsetavaid teavituskanaleid.

Eelnevat arvestades lisatakse aga punktiga 38 § 16 lõikesse 2 uus punkt 5, mille kohaselt peab otsustaja teavitama KMH programmi avalikust väljapanekust ka oma sotsiaalmeedia kontol (juhul kui see on olemas). Teavitamiskohustus otsustaja veebilehel või muul veebilehel sisaldub juba kehtivas regulatsioonis (§ 16 lõige 2 punkt 4). Samuti jääb kehtima teavitamise kohustus ajalehes, et tagada info kättesaadavus neile, kes internetti ei kasuta. Tuleb rõhutada, et tegemist on täiendava teavitamisformaadiga, st KMH programmi kohta ettepanekute, vastuväidete ja küsimuste esitamise viisi määrab otsustaja (KeHJS § 16 lõige 4 punkt 4).

Punktiga 39 kaotatakse § 16 lõigetes 3 ja 5 ning § 17 pealkirjas ja lõikes 2 viited KMH programmi avalikule arutelule. Paragrahv 16 käsitleb KMH programmi avalikustamist ja asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimist, § 17 programmi avalikustamise tulemuste arvestamist.

Punktiga 40 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõike 4 punkt 5 (KMH programmi avalikustamise teade ei pea enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta).

Punktiga 41 tunnistatakse kehtetuks § 16 lõige 51. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab KMH programmi avalikul arutelul tutvustama muu hulgas programmi kohta otsustaja ning asjaomaste asutuste esitatud ja avaliku väljapaneku käigus laekunud seisukohti ning selgitama tehtud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist. Seaduseelnõuga loobutakse aga KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest ja seetõttu pole see säte enam asjakohane.

Punktiga 42 tunnistatakse kehtetuks § 17 lõige 11. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peab otsustaja KMH programmi avaliku arutelu järgselt vaatama läbi avalikustamise käigus esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning asjaomaste asutuste seisukohad ning andma arendajale oma seisukoha programmi asjakohasuse ja piisavuse kohta (arvestades avalikustamise tulemusi ja asjaomaste asutuste seisukohti). KMH teenusedisaini käigus selgus, et selline otsustaja seisukoht on enamasti vormiline, piirdudes avaliku arutelu ja asutuste arvamuste edastamisega arendajale mõjutamata sealjuures menetluse sisu või otsustuse kvaliteeti. Toiming pikendab aga menetlusaega keskmiselt 2–4 nädala võrra ja suurendab halduskoormust (ilma sisulise lisandväärtuseta). Muudatus aitab lühendada KMH menetluse kestust, vältida dubleerivaid menetlustoiminguid ja suunata otsustaja ressursid etappidesse, kus tema sisuline roll on otsustamise kvaliteedi seisukohalt kõige olulisem.

Punktiga 43 jäetakse § 17 lõikes 2 välja sõnad „juhteksperdi juhtimisel“. Tegemist on selguse huvides tehtava tehnilise täpsustusega. Sätte kehtiva sõnastuse järgi peavad juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel koos arendajaga tegema avalikustamise järgselt KMH programmis vajalikud parandused ja täiendused. Kuna KeHJS-s kasutatakse läbivalt formuleeringu „eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel” kohta lühendatult terminit „eksperdirühm” (vt § 13 lõige 1), siis tuleb ka § 17 lõikes 2 kasutada sama terminit.

Punktiga 44 muudetakse § 17 lõiget 3 selliselt, et arendaja peab 21 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma vastused KMH programmi avaliku väljapaneku ajal programmi kohta esitatud ettepanekutele, vastuväidetele ja küsimustele. Samuti täpsustatakse, et arendaja peab saatma vastused vaid neile isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele, kes on esitanud oma ettepaneku, vastuväite või küsimuse kirjalikult (kehtiv regulatsioon hõlmab ka vastuse saatmist neile osapooltele, kelle avalikul arutelul suuliselt esitatud ettepanek, vastuväide või küsimus jäi arutelul vastuseta).

Punktiga 45 muudetakse § 18 lõiget 1. Kuna seaduseelnõuga kaotatakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise kohustus, siis sättes täpsustatakse, et KMH programm tuleb otsustajale nõuetele vastavuse kontrollimiseks esitada pärast programmi avalikku väljapanekut (mitte enam pärast programmi avalikku arutelu).

Kui kehtiva regulatsiooni kohaselt peab arendaja esitama otsustajale KMH programmi koos selle kohta esitatud ettepanekute, vastuväidete ja küsimustega ning § 17 lõikes 3 nimetatud kirjade koopiate ja avaliku arutelu protokolliga, siis antud muudatusettepanekuga see nõue kaotatakse. Kirjade koopiate asemel peab arendaja esitama programmis tabeli kujul laekunud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning arendaja saadetud vastuskirjad. Muudatuse eesmärk on muuta praegune lähenemine oluliselt paindlikumaks ning vähendada nii arendaja halduskoormust kui otsustaja töökoormust (sealhulgas nt seoses isikuandmete kaitse vajadusega). Sättes ei määratleta tabeli formaati ega täpsusastet, st kas kõik kirjades toodud ettepanekud tuleb tabelis ükshaaval loetleda või võib need esitada lühendatud/kontsentreeritud kujul. Oluline on see, et tabel peab andma piisavalt põhjaliku ülevaate laekunud kirjades tehtud ettepanekutest ning arendaja vastustest (sh tuleb lisada kirjade kuupäevad; isikute nimesid ei märgita, samas asutused ja organisatsioonid tuuakse nimeliselt). Sealjuures tuleb arvestada, et kuna KMH programmi avaliku väljapaneku raames saadetakse ettepanekud otsustajale, siis on otsustajal vastavad kirjad juba olemas – seetõttu peaks suurem rõhuasetus olema arendaja vastustel (§ 18 lõike 2 punkti 3 järgi peab otsustaja kontrollima KMH programmi kohta esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või arvestamata jätmist). Kirjeldatud tabeli lisamine kehtib edaspidi ka KMH aruande puhul. Kokkuvõttes on ülevaatliku tabeli lisamise näol tegemist lähenemisega, mida kasutatakse aktiivselt ka praeguses praktikas (lisaks kirjade koopiate lisamisele). Samuti ei pea KMH programmile enam lisama avaliku arutelu protokolli (seaduseelnõuga kaotatakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise kohustus).

Muudatus on kooskõlas KMH teenusedisaini käigus tehtud järeldustega, mille kohaselt ei loo arvukate kirjade koopiate ja protokollide lisamine menetlusele sisulist väärtust. Teenusedisaini fookusgruppides toodi esile, et sellised lisad on mahukad, struktureerimata ja raskesti kasutatavad ning otsustajal on esitatud ettepanekute kirjad juba olemas, kuna avaliku väljapaneku ajal edastab avalikkus ja asjaomased asutused oma seisukohad otsustajale, mitte arendajale. Senine praktika, kus kõik esitatud kirjad, nendele vastuskirjad ja arutelu protokollid lisatakse KMH programmi ning hiljem ka KMH aruande lisadena, suurendab oluliselt nii arendaja haldus- kui otsustaja töökoormust, kuid ei paranda menetluse kvaliteeti. Teenusedisainis toodi esile, et otsustajate jaoks on vajalik eelkõige selge ja struktureeritud ülevaade esitatud ettepanekutest ja arendaja vastustest, mitte originaaldokumentide pakett. Seetõttu toetab tabeli kujul kokkuvõtte esitamine nii menetluse tõhusust kui ühtsemat praktikat ning sobib paremini ka tulevikus plaanitava digitaalse menetluskeskkonna põhimõtetega.

Punktiga 46 täiendatakse § 20 lõiget 1. Arvestades, et seaduseelnõuga lisatakse § 111 erisus KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 20 lõiget 1 selliselt, et KMH aruanne võidakse koostada ka lähtuvalt KMH algatamise otsuses määratud KMH ulatusest. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 47 muudetakse § 20 lõiget 11. Kuivõrd seaduseelnõu kohaselt võidakse keskkonnamõju hindamise ulatus määrata ka KMH algatamisel ning KMH programm jäetakse koostamata (vt punkt 20), on vaja asjakohaselt täiendada § 20 lõiget 11, et normis oleks arvestatud eelnevalt kirjeldatud erisusega (st KMH aruande koostamisel kõrvale kaldumine KMH algatamise otsusega määratud keskkonnamõju hindamise ulatusest).

Punktidega 48–52 muudetakse paragrahvi 21 eelkõige tulenevalt seaduseelnõuga §-des 16 ja 17 tehtavatest muudatustest (KMH aruande kohta asjaomaste asutuste seisukohtade küsimine, aruande avalikustamine ja avalikustamise tulemuste arvestamine toimub vastavalt §-dele 16 ja 17, arvestades §-s 21 sätestatud erisusi).

Punktidega 48 ja 50 tunnistatakse kehtetuks § 21 lõiked 2 ning 4: KMH menetluse kiirendamise eesmärgil loobutakse otsustaja poolsest KMH aruande avalikustamise eelsest kontrolli ning avalikustamise järgselt seisukoha esitamise nõuetest (analoogsed muudatused tehakse seoses KMH programmiga).

Punktiga 49 täiendatakse § 21 lõigetega 31–33. Kui seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis KMH aruande puhul jääb see alles. Kehtiva regulatsiooni järgi korraldatakse KMH aruande avalik arutelu avaliku väljapaneku järgselt, kuid muudatusettepaneku kohaselt peab see toimuma vähemalt 10 päeva pärast avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt 10 päeva enne avaliku väljapaneku lõppu (§ 21 lõige 31). Selliselt antakse nii avalikkusele kui asjaomastele asutustele paremad osalemisvõimalused: praktikas on korduvalt juhitud tähelepanu, et osapooltel võib olla soov esitada (täiendavalt) märkuseid või ettepanekuid KMH aruande kohta avaliku arutelu toimumise järgselt. Muudatusettepanekuga sellised võimalused ka tagatakse. Samas tuleb arvestada, et sellises formaadis jääb osalistele enne avalikku arutelu toimumist lühem aeg KMH aruandega tutvumiseks. Avalik väljapanek peab kestma vähemalt 30 päeva ning avaliku arutelu toimumine on piiritletud selliselt, et see peab toimuma vähemalt 10 päeva peale avaliku väljapaneku algust ja hiljemalt 10 päeva enne avaliku väljapaneku lõppu.

Kuna seaduseelnõuga loobutakse KMH programmi avaliku arutelu korraldamise nõudest, siis ei pea programmi avalikustamise teade enam sisaldama teavet programmi avaliku arutelu aja ja koha kohta. KMH aruande puhul on see aga jätkuvalt asjakohane ehk aruande avalikustamise teade peab sisaldama ka vastavat teavet (§ 21 lõige 32).

Paragrahv 21 lõikes 33 esitatakse printsiip, et igaühel on õigus KMH aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal tutvuda aruande ning muude asjakohaste dokumentidega, esitada aruande kohta ettepanekuid, vastuväiteid ja küsimusi ning saada neile vastuseid. KMH programmi puhul on sama printsiip esitatud § 16 lõikes 5, kuid tulenevalt seaduseelnõuga kavandatavast ei viidata selles enam avalikule arutelule.

Analoogsel põhjusel (st vajadusel viidata avalikule arutelule) lisatakse punktiga 51 § 21 lõige 41 (juhtekspert või eksperdirühm juhteksperdi juhtimisel teeb koos arendajaga KMH aruande avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajal aruande kohta tehtud ettepanekute ja vastuväidete alusel aruandes vajalikud parandused ja täiendused, selgitab ettepanekute ja vastuväidete arvestamist või põhjendab arvestamata jätmist ning vastab esitatud küsimustele).

Punktiga 52 täpsustatakse § 21 lõiget 5: kuna seaduseelnõuga tunnistatakse kehtetuks § 21 lõige 4, siis lõikes täpsustatakse, et arendaja peab 30 päeva jooksul avaliku väljapaneku lõppemisest arvates (mitte enam otsustaja seisukoha saamisest arvates) saatma isikutele, otsustajale ja asjaomastele asutustele kirjadega KMH aruande kohta esitatud ettepanekute või vastuväidete arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused ning küsimuste vastused.

Punktiga 53 täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1. Arvestades, et seaduseelnõuga lisatakse § 111 erisus KMH programmi koostamata jätmise võimaluse kohta, täiendatakse § 22 lõike 5 punkti 1 selliselt, et asjakohasel juhul peab otsustaja kontrollima KMH aruande vastavust KMH algatamise otsuses sätestatud keskkonnamõju hindamise ulatusele. Vt ka § 111 muudatusettepaneku selgitust.

Punktiga 54 täiendatakse § 20 lõiget 10 selliselt, et põhjendatud juhul võib otsustaja nõuda KMH aruande täiendamist lisateabega, mida ei ole nõutud KMH algatamise otsusega. Muudatusettepaneku põhjendus on sama nagu eelmises punktis.

Punktiga 55 tunnistatakse kehtetuks § 25. KMH teenusedisaini käigus järeldati, et kehtiv järelhindamise kord ei ole praktikas rakendunud ja selle eesmärgid on saavutatavad seirekeskse ja andmepõhise lähenemise kaudu. Järelhindamine kui eraldi menetlus ei ole teostatav ega kuluefektiivne. See oleks oma olemuselt justkui uus KMH, mis eeldaks korduvaid väliuuringuid ja ekspertiise, kuid ei annaks proportsionaalset lisandväärtust. Keskkond ja mõjude allikad muutuvad ajas ning erinevused prognoositud ja tegelike mõjude vahel ei võimalda üheselt hinnata KMH kvaliteeti ega otsustada, kas muudatused tulenevad hindamisest või välistest teguritest. Jõuti järeldusele, et järelhindamise eesmärgid – oluliste mõjude tuvastamine, leevendusmeetmete tõhususe hindamine ja teadmusbaasi täiendamine – on paremini saavutatavad tegevusloapõhise seire ja andmete analüüsi kaudu. Nimelt KMH järelhindamise eesmärgid on täna juba kaetud tegevuslubade ja nende järelevalve süsteemide kaudu. Tegevuslubade väljastamisel määratakse arendajale vajadusel seirekohustus, mille täitmist jälgitakse ning kogutud andmeid kasutatakse keskkonna seisundi hindamiseks ja otsuste tegemiseks. Enamgi veel: KMH järelhindamise menetlus on tegevuslubade ja nende järelevalve menetlust dubleeriv. Seega pole otstarbekas KMH järelhindamise regulatsiooni täiendamine ja seeläbi uue menetluse loomine, vaid vajalik on olemasoleva seire- ja tegevuslubadepõhise süsteemi täiustamine (nt andmevahetus, automaatsed analüüsid, eksperthinnangute tugi). Seetõttu soovitati KMH järelhindamise asemel välja töötada ühtsed seireandmete kogumise ja analüüsi põhimõtted, mille abil saab jälgida, kas keskkonnamõju prognoosid vastavad tegelikkusele ning kas rakendatud meetmed on olnud piisavad. Selleks on töös eraldi tegevussuund: 2025-2026 viiakse läbi seireandmete ja uuringute parema kättesaadavuse ning (taas)kasutamise äri- ja detailanalüüs, mis on edasiste digiarenduste aluseks. Lisaks, rahvusvahelise võrdluse (International Association for Impact Assessment (IAIA) ning United Nations Environment Programme (UNEP) juhised) põhjal kasutatakse seirepõhist ja integreeritud lähenemist laialdaselt, samas kui terviklikku KMH järelhindamist rakendatakse vaid üksikute riikide suurprojektide järelhindamises.

Oluline on rõhutada, et muudatus ei vähenda KMH järelhindamise eesmärkide täitmist, vaid muudab nende saavutamise viisi. Eesmärk – hinnata, kas prognoositud olulised mõjud ja leevendusmeetmed vastavad tegelikkusele ning milliseid järeldusi saab teha tulevaste projektide tarbeks – säilib, kuid seda tehakse süsteemselt seireandmete analüüsi kaudu, mitte eraldi mahuka menetlusena. Selline lähenemine tagab pideva teadmuspõhise tagasiside KMH süsteemi toimimise kohta, vähendab halduskoormust ja suurendab menetluse efektiivsust.

Punktiga 56 jäetakse § 281 lõikes 4 ning § 361 lõike 1 esimeses lauses välja sõna „kõikidelt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11 lõike 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 19).

Punktiga 57 tunnistatakse kehtetuks § 30 lõige 71. Kehtiva sätte kohaselt saadetakse piiriüleses KMH menetluses osalevale mõjutatavale riigile arvamuse avaldamiseks tegevusloa andmise või andmata jätmise otsuse ning tegevusloa eelnõud (juhul kui Kliimaministeerium ja mõjutatav riik niimoodi kokku lepivad). Selleks peab otsustaja saatma nimetatud eelnõud Kliimaministeeriumile, kes edastab need mõjutatavale riigile. Mõjutatavale riigile tuleb anda arvamuse avaldamiseks aega vähemalt 30 päeva ning otsustaja peab otsuse tegemisel arvestama mõjutatava riigi arvamusega. Seaduseelnõuga tunnistatakse säte kehtetuks, sest piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (Espoo konventsioon) ega KMH direktiiv ei nõua, et lisaks KMH materjalidele tuleb mõjutatud riigile saata arvamuse andmiseks ka tegevusloa eelnõu. Espoo konventsiooni kohaselt tuleb mõjutatud riigile saata kavandatava tegevuse „lõppotsus“ (tegevusluba).

Punktiga 58 jäetakse § 33 lõikes 6 välja sõna „kõigilt“. Muudatuse selgitus on sama mis § 11 lõiget 22 muudatusettepaneku juures (vt punkt 19).

Punktiga 59 jäetakse paragrahvi 40 lõike 4 punktist 6 välja sõnad „ning sotsiaalsetele vajadustele“. Muudatusettepaneku eesmärk on luua õigusselgus, ühtlustada hindamispraktikat ning tagada, et KSH keskendub oma eesmärgile: oluliste keskkonnamõjude väljaselgitamisele, vältimisele ja leevendamisele. Kehtivas regulatsioonis ei ole mõiste „sotsiaalsed vajadused“ selgelt määratletud, mistõttu on praktikas keeruline piiritleda, milliseid mõjusid peab strateegilise planeerimisdokumendi hindamisel arvesse võtma ning kuidas eristada olulisi keskkonnamõjusid laiematest sotsiaalsetest mõjudest. Ebaselgus on põhjustanud menetlustes erinevaid tõlgendusi, täiendamisnõudeid ja protsessi venimist.

KSH direktiivi kohaselt tuleb hinnata strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasnevat olulist keskkonnamõju, sealhulgas mõju inimese tervisele, kuid direktiiv ei nõua „sotsiaalsete vajaduste“ kui eraldiseisva mõju liigi hindamist. Sotsiaalsed, majanduslikud, kogukondlikud jms aspektid kuuluvad liikmesriikide planeerimissüsteemide, sotsiaalpoliitika jms reguleerimisalasse, mitte KSH hindamisalasse. Samuti ei kasuta KeÜS keskkonnamõju ega keskkonnahäiringu määratlemisel mõistet „sotsiaalsed vajadused“ (KeÜS eristab keskkonna kaudu avalduvaid mõjusid). Seetõttu ei ole põhjendatud kasutada KeHJS-is seda mõistet ning nõuda hindamist, mis ei ole kooskõlas KeÜS-i ega KSH direktiivi raamistikuga.

Muudatusettepanek seondub eelnõuga kavandatava mõiste “keskkonnamõju” täpsustamisega, milles jäetakse välja viide inimese heaolule. Mõlema muudatuse eesmärk on vältida olukorda, kus KMH või KSH menetluses tuleb käsitleda laiemalt sotsiaalseid teemasid, mis ei tulene keskkonnaseisundi muutusest ega kuulu KeHJS-i reguleerimisalasse.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõukohases seaduses ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Kuna loetletud kehtivate õigusaktidega on Euroopa Liidu õigus juba üle võetud, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastavustabelit koostatud. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

6. Seaduse mõjud

Eelnõu keskendub KMH menetluse tõhustamisele ja kiirendamisele ning selle kaudu halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisele. Eelnõu kohase seaduse rakendamine ei too kaasa olulisi riske. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuetele vastavat põhjalikku mõjuanalüüsi aruannet. Seaduse rakendamisega ei kaasne ka olulist mõju keskkonnale. Seaduse elluviimisel ei kaasne ka olulist sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, avaliku sektori tuludele ja kuludele ega regionaalarengule.

Eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad KMH osapooli valdavalt menetluse tõhustamise kaudu ning tervikvaates kaasneb positiivne mõju: arendajatel väheneb ebavajalik menetlus- ning halduskoormus, otsustajatel (riigiasutused, kohalikud omavalitsused) väheneb töökoormus (sh muutub tööprotsess selgemaks ja prognoositavamaks), samuti väheneb asjaomaste asutuste töökoormus. Avalikkuse ja keskkonnaorganisatsioonide sisuline osalusvõimalus säilib. Keskkonna kaitstuse tase ei vähene, sest kõik sisulised hindamiskohustused jäävad kehtima.

Järgnevalt on analüüsitud muudatuste mõju. Mõjusid hinnatakse iga muudatuse puhul ainult ulatuses, milles need on konkreetse muudatuse suhtes asjakohased. Eelkõige on keskendutud järgmistele mõjudele: mõju keskkonnale, arendajatele, ekspertidele ja otsustajatele. Samuti tuuakse välja muudatustega seotud mõju halduskoormusele. Teisi mõjusid käsitletakse vaid juhul, kui need muudatusega reaalselt kaasnevad.

6.1. Mõju avaldav muudatus

KeHJS-i baasmõistet „keskkonnamõju“ täiendatakse selliselt, et mõju inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale juurde lisatakse täiend „sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju“ inimese tervisele, kultuuripärandile ja varale. Samas jäetakse muudatusettepanekuga mõistes „keskkonnamõju“ välja viide inimese heaolule.

Sihtrühm
KMH/KSH osapooled: otsustajad, eksperdid, arendajad, asjaomased asutused, avalikkus, sh keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Mõistete täpsustamisega muutub selgemaks KMH/KSH ulatus ehk milliseid kavandatava tegevuse olulisi mõjusid seoses tervise, kultuuripärandi ja varaga tuleb hindamise käigus arvestada (hinnata). Seega aitab muudatus fokuseerida mõju hindamist nendele tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjudele, mis avalduvad kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnakomponentide muutuse kaudu. Vähenevad olukorrad, kus KMH või KSH ulatust laiendatakse mõjudele, mis ei ole keskkonna kaudu vahendatud. Seega muudatus tugevdab sisulist kvaliteeti, suunates mõju hindamise KMH ja KSH direktiivide kohasete mõjude hindamisele.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Suurendab õiguslikku selgust ja prognoositavust KMH/KSH raames tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjude hindamise osas. Vähendab ebakindlust olukordades, kus varem võidi küsida tervise ja varaga seotud hinnanguid, mis ei olnud otseselt seotud keskkonna kaudu avalduvate mõjudega. Muudatus ei too arendajale kaasa täiendavaid kohustusi ega halduskoormust.
• Mõju otsustajatele. Lihtsustab KMH/KSH ulatuse määramist tervise-, kultuuripärandi- ja vara mõjude osas. Ühtlustab hindamispraktikat ning vähendab tõlgendamisvaidluste ja selgituste vajadust. Tekib vähem võimalikke vaidlusi KMH/KSH sisu üle, st mida peaks nende käigus hindama. Muudatus ei muuda otsustajate üldist töökoormust, kuid võib vähendada ebaselgete juhtumite arvu ja sellega seotud menetluslikku ajakulu.
• Halduskoormus. Halduskoormus ei suurene. Eelduslikult kaasneb halduskoormuse vähenemine, kuna tõlgendusvaidluste ja ebamäärasuse vähenemine lihtsustab ning kiirendab menetlust nii arendajate kui otsustajate jaoks.

6.2. Mõju avaldav muudatus

KeHJS-st võetakse välja asjaomaste asutuste üldine loetelu, kuna valdkonna eest vastutava ministri määrusega on kavas kehtestada täpsustatud loetelu. Luuakse volitusnorm, mille alusel määrus fikseerib selged alused, millistel juhtudel tuleb konkreetne asutus KMH või KSH menetlusse asjaomase asutusena kaasata.

Sihtrühm
KMH/KSH osapooled: otsustajad, asjaomased asutused, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei muuda KMH/KSH sisulise hindamise ulatust. Küll aga tõstab menetluse kvaliteeti kaudselt, kuna asjaomaste asutuste kaasamine muutub täpsemaks ja efektiivsemaks: väheneb oht, et olulise pädevusega asutus jääks kaasamata või et kaasataks asutusi, kellel puudub sisuline seos menetlusega. Selgem kaasamisloogika toetab keskkonnamõju asjakohast hindamist.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Suurendab prognoositavust, sest muutub rohkem etteaimatavaks, millised asutused tuleb menetlusse kaasata. Vähendab olukordi, kus menetlus venib seetõttu, et otsustaja kaasab põhjendamatult laiema ringi asutusi. Muudatus ei too arendajatele ega ekspertidele kaasa täiendavaid kohustusi.
• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele. Ministri määrusega kehtestatav täpsustatud loetelu ühtlustab praktikat ning vähendab tõlgendamisvigu. Otsustajate töökoormus muutub väheneb, sest nad ei pea igas menetluses eraldi hindama, millised asutused võiksid olla asjaomased – määrus annab selle kohta selged alused. Samuti väheneb risk, et menetlusse kaasatakse asutus, kellel puudub puutumus, mis muidu pikendaks protsessi ja tooks asutusele mittevajalikku koormust.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb nii otsustajatel kui asjaomastel asutustel. Muudatus vähendab olukordi, kus asutustelt küsitakse arvamust ka juhtudel, kus neil puudub menetluses sisuline puutumus.

6.3. Mõju avaldav muudatus

Tuuleelektrijaama rajamisel on KMH algatamine kohustuslik, kui tuulikute arv on vähemalt 10 või koguvõimsus vähemalt 45 MW, sõltumata tuulepargi asukohast.

Sihtrühm
1) tuuleparkide arendajad/tegevuslubade taotlejad;
2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja KMH-de menetlemisega (sh kohalikud omavalitsused, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA), Keskkonnaamet).
3) KMH/KSH-sid koostavad eksperdid.

Kaasnev mõju
Kui seni oli KMH algatamine kohustuslik meretuuleparkide puhul ja maismaatuuleparkide puhul tuli anda KMH eelhinnang, siis muudatuse tulemusena sätestatakse künnis, millest alates tuuleparkide KMH tuleb algatada.
Väiksemate meretuuleparkide kavandamisel (tuulikute arv alla 10 või võimsus alla 45 MW) ei ole KMH algatamine enam kohustuslik ning KMH vajadus selgitatakse välja eelhinnanguga. Muudatus mõjutab rohkem väiksemate meretuuleparkide arendajaid juhul, kui eelhinnanguga selgub, et KMH ei ole vajalik (sest varasemalt oli KMH kohustuslik). Meretuuleparkide puhul võib mõnevõrra suureneda otsustajate töökoormus, kuna tuleb teha rohkem eelhinnanguid. Samas on enamik praegu kavandamisel olevaid meretuuleparke suuremad ja võimsamad, st KMH algatamine oleks nende puhul ka uue künnise järgi endiselt kohustuslik.
Maismaatuuleparkide puhul mõjutab muudatus samuti väiksemate tuuleparkide arendajaid: eelhinnanguta saab rajada väiksemas mahus tuulikuid (kuni neli), mis jäävad madalamaks kui 30 meetrit, või püstitada üksiktuuliku (sõltumata kõrgusest). Enamus kavandavaid maismaatuuleparke on suuremad, kuid samas on nende KMH künniste muudatuse mõju koostamisel olevate planeeringute tulemusel kavandatavatele tuuleparkidele tõenäoliselt väike, kuna taastuvenergeetika eelisarendusalal projekti loamenetluses KMH-d ega ka KMH eelhinnangut üldjuhul ei tehta.
• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne, sest suured tuulepargid peavad KMH läbima ning väiksema mõjuga projektide puhul selgitatakse KMH vajalikkus eelhinnanguga (vajadusel algatatakse KMH). Sisuline keskkonnakaitse tase ei vähene.
• Mõju arendajatele. Meretuuleparkide arendajate jaoks väheneb halduskoormus, kuna KMH algatamise kohustus tekib ainult juhul, kui projekt ületab künnise. Alla künnise jäävate projektide puhul antakse KMH eelhinnang ning juhul kui eelhinnangu tulemusena jäetakse KMH algatamata, lüheneb tegevusloa menetlus. Enamik kavandatavaid suuri tuuleparke jääb uue künnise järgi niikuinii KMH kohustuse alla, mistõttu muudatuse mõju on eelkõige väiksemate projektide arendajatele.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate töökoormus võib mõnevõrra suureneda meretuuleparkide puhul, kuna väiksemate projektide osas tuleb koostada rohkem eelhinnanguid (kohustuslik KMH algatatakse põhjendamata). Samas jääb enamik suuremaid meretuuleparke ka uue künnise järgi endiselt kohustusliku KMH alla. Mõju maismaatuuleparkidele on väike, sest valdavalt kavandatakse suuremaid parke ning väiksemaid projekte kavandatakse harva.
• Mõju ekspertidele. Ekspertide roll jääb sisuliselt samaks. Suuremad projektid läbivad kohustusliku KMH ning väiksemate projektide puhul piirdutakse eelhinnanguga (juhul kui eelhinnangu tulemusena ei algatata KMH-d). Mõju on neutraalne.
• Mõju halduskoormusele. Halduskoormus väheneb eelkõige väiksemate meretuuleparkide projektide puhul, kuna KMH algatamine ei ole enam kohustuslik, vaid otsustatakse eelhinnanguga. Suuremate projektide puhul halduskoormus ei muutu.

6.4. Mõju avaldav muudatus

Mere süvendamine ning merre kaadamine ja merre tahkete ainete paigutamine (alates 10 000 kuupmeetrit) ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH algatamine ei ole kohustuslik. Nende tegevuste puhul tuleb anda KMH eelhinnang.

Sihtrühm
1) veeloa (keskkonnaluba vee erikasutuseks) taotlejad ja omajad (kes tegelevad mere süvendamise ja kaadamisega);
2) Keskkonnaameti töötajad (kes on seotud meres toimuvate tööde jaoks väljastatavate veelubade menetlusega) ja teised otsustajad, nt TTJA hoonestuslubade menetlejana, kohalikud omavalitsused (ehituslubade ja planeeringute menetlejana);
3) KMH/KSH-sid koostavad eksperdid.

Kaasnev mõju
KeHJS muudatus mõjutab eelkõige keskkonnalubade taotlemist, aga KeHJS § 6 lõike 1 punktide 17 ja 17¹ alusel algatatakse planeeringute koostamise käigus ka KSH-sid, kui kavandatakse tegevusi, millega kaasneb süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ (kui planeeringu koostamisel on maht teada). Nimetatud punktide alusel algatatakse KMH-sid ka ehituslubade või hoonestuslubade menetluse käigus, kui ehitusega kaasneb süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine mahus üle 10 000 m³ ning arendaja alustab ehitusloa/hoonestusloa taotlemisega. Kui KMH kohustuslikus korras algatamise asemel tuleb koostada eelhinnang, siis eelhinnangu koostamise kohustus ja KMH algatamise üle otsustamine lasub otsustajal, kelleks on vastavalt taotletavale tegevusloale kas Keskkonnaamet, TTJA või kohalik omavalitsus.

Keskkonnaameti andmetel on viimase seitsme aasta jooksul antud 14 ning muudetud 7 keskkonnaluba, mille raames kavandatakse süvendamist ja/või kaadamist mahus üle 10 000 m³. Seitsmel juhul on algatatud KMH keskkonnaloa taotluse menetluse raames, ülejäänud olukordades on tuginetud varasemale KMH või KSH aruandele (vastavalt KeHJS § 11 lõike 6 erisusele). 2025. a ei algatanud Keskkonnaamet kõne all olevate punktide alusel ühtegi uut KMH-d. Lisaks on käimas mitu KMH-d, mille on algatanud TTJA ning ka kohalikud omavalitsused on algatanud KMH/KSH-sid kas ehitusloa või detailplaneeringu menetluses. Seega ei ole KeHJS § 6 lõike 1 punktide 17 ja 17¹ alusel KMH/KSH-de algatamiste arv väga suur, mõjutatud sihtrühm on pigem väike.

Siiski, seni on arendajad püüdnud meres kavandatavate tegevuste mahtusid piirata, sh on otsitud selliseid lahendusi, et vältida kohustuslikku KMH-d. Keskkonnaameti andmetel on näiteks viimase kuue aasta jooksul 23% taotlusi olnud sellised, kus süvendamise maht on 7500-9990 m³. Seega, künnise kaotamisega võib kaasneda taotluses märgitud süvendusmahtude suurenemine (ühekordsed projektid võetakse ette suuremas mahus, kavandatakse tegevus pikema aja jooksul, mistõttu maht suureneb). Vee erikasutusel tasud selles valdkonnas puuduvad, seega on keerulisem ettevõtteid suunata järgima veeseaduse § 176 lõikes 2 toodud põhimõtet, et vajaliku süvendamismahu määramisel peab võimaluse korral arvestama süvendamise vajadust ja mahtu tegevuse registreerimise või veeloa andmise ajal ning tulevikus selliselt, et veekogu oleks võimalikult vähe mõjutatud. Seega võib künnise kaotamisel suureneda taotlustes märgitud tegevuse maht ja mõjutatud ala pindala.

Muudatusettepanekuga kaasneb seega mõningane leevendus arendajatele – kohustusliku KMH künnis kaob, seega võib eeldada, et tegevusloa saab kätte kiiremini juhul, kui KMH ei ole vajalik (KMH protsess kestab keskmiselt u 1,5-2 aastat). Lisaks ei pea sellest lähtuvalt arenduse vajadusi piirama. Siiski võib suureneda otsustajate (Keskkonnaamet, TTJA, kohalikud omavalitsused) töökoormus, kuna suureneb keerukamate eelhinnangute koostamise vajadus suuremate mahtude puhul, et selgitada KMH algatamise vajadus. Väga suurte projektide puhul võib eelhinnangu analüüs olla mahukas, eriti olukorras, kui olemasolevaid andmeid on vähe või need on vananenud. Tekib potentsiaalne vaidluskoht arendajaga. Samas on käesoleva eelnõuga kavas sätestada, et arendaja esitab otsustajale eelhinnangu andmiseks eelhinnangu kavandi, mis võib sisaldada vajadusel ka põhjalikumaid analüüse. Lisaks on Keskkonnaametil keskkonnaloa andjana õigus nõuda eksperthinnangut taotletava tegevuse kohta (keskkonnaministri 23.10.2019 määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“ § 9 punkt 6). Samuti saab vajadusel jätkuvalt algatada eelhinnangu alusel KMH, kui tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Ühtlasi puudub kohustus läbi viia KMH kohustuslikus korras, kui tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju.

Oluline on rõhutada ka seda, et kui muudatuse tõttu algatatakse KMH-sid vähem ja ainult siis, kui selleks vajadus on, siis hoiab see kõigi osapoolte ressursse kokku (mh väheneb otsustajate ja teiste KMH menetluses osalejate töökoormus selle kaudu, et KMH-sid tuleb vähem menetleda).
• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Kuigi kohustuslik KMH kaob, selgitatakse tegevuste eeldatavalt oluline keskkonnamõju edaspidi KMH eelhinnanguga ning KMH tuleb (eelhinnangu tulemusena) ikka algatada, kui tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Keskkonnakaitse tase ei vähene, sest otsustajal on vajalikud volitused nõuda analüüse ja algatada KMH alati, kui see on sisuliselt vajalik.
• Mõju arendajatele. Arendajate koormus väheneb, sest kohustuslik KMH nõue kaob ning väiksemate või keskmise mahuga süvendamis- ja kaadamisprojektide korral saab piirduda eelhinnangu andmisega (juhul kui eelhinnangu tulemusena ei algatata KMH-d). See võib lühendada menetlusaega ja vähendada kulusid. Arendajad ei pea enam kavandatava tegevuse mahtu kunstlikult piirama üksnes KMH-st hoidumise eesmärgil, mis toetab realistlike projektimahtude kavandamist.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate töökoormus võib suureneda, sest KMH algatamise asemel tuleb rohkematel juhtudel koostada eelhinnanguid, mis võivad olla mahukad, eriti suuremate projektide puhul või juhul, kui olemasolevad andmed on puudulikud. Samas väheneb kohustuslike KMH-de arv, mistõttu tervikmõju jääb tasakaalukaks. Otsustaja pädevus nõuda täiendavaid analüüse või algatada KMH vajaduse korral tagab sisulise otsustuskvaliteedi.
• Mõju ekspertidele. Ekspertide roll muutub mõnevõrra seetõttu, et nad koostavad eelhinnanguid, kuid KMH-de arv tervikuna võib väheneda. Ekspertidele mõju on neutraalne kuni väheneva koormuse suunas, sõltuvalt konkreetsete projektide mahust ja keerukusest.
• Mõju asjaomastele asutustele. Mõju on väike, sest süvendamis- ja kaadamisprojektide arv on statistiliselt väike. KMH kohustuslikust algatamisest loobumine võib vähendada vaidlusi projektimahtude üle ning vähendada planeeringu- ja loamenetluse mahtu.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb üldiselt, kuna kohustuslike KMH-de arv väheneb ja hinnang antakse eelhinnangu alusel. Samas võivad üksikud eelhinnangud olla mahukamad, mis tõstab otsustaja töökoormust projektipõhiselt. Tervikmõju halduskoormusele on siiski vähenemise suunas.

6.5. Mõju avaldav muudatus

Vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega.

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa omajad (prügila käitajad);
2) otsustajad, kes on seotud prügilate sulgemise otsuse tegemisega ning KMH menetlemisega (Keskkonnaamet).

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Künniste 2. analüüsi kohaselt puudutab muudatus potentsiaalselt 11 prügilat. Muudatuse mõju ei ole eeldatavalt suur, kuna prügila sulgemise võimalikke peamisi mõjusid (eelkõige mõju veele ja välisõhule) on võimalik ennetada ning leevendada vastavate keskkonnanõuetega, mis on kehtestatud prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise määrusega. Eelhinnangu kohustus tagab, et iga prügila sulgemise võimalik oluline keskkonnamõju selgitatakse välja juhtumipõhiselt – seega ei suurene muudatusega tõenäoliselt keskkonnale avalduv mõju.
• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna kaob kohustusliku KMH nõue. Eelhinnangu andmine (juhul kui tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem kulukas kui KMH protsess.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral. Ehkki kaob KMH kohustus, tuleb otsustajal vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemise korral anda eelhinnang. Arvestades, et Eestis on praegu kokku 11 sulgemata prügilat, mida antud muudatus potentsiaalselt puudutab ning prügilate sulgemine toimub pigem harva, ei ole eelhinnangute arvu märkimisväärne tõus tõenäoline.

6.6. Mõju avaldav muudatus

Üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus ning KMH kohustus asendatakse KMH eelhinnangu kohustusega (künnis 50 hektarit).

Sihtrühm
1) arendajad/tegevusloa taotlejad;
2) otsustajad, kes on seotud tegevuslubade ja planeeringute ning KMH/KSH-de menetlemisega.

Kaasnev mõju
Muudatuse mõju ei ole eeldatavasti suur, kuna metsamaa raadamine ei ole tegevus, mis oleks peamine põhjus KMH/KSH algatamiseks, vaid raadamist on hinnatud üldjuhul mõne suurema arendusega kaasneva tegevusena, mille puhul on olnud vajalik KMH/KSH algatamine. Näiteks planeeringutes on suuremad (üle 100 hektari) raadamise alad olnud seotud harjutusväljade ja tuuleparkide arendustega, aga ka karjääride vm tööstuse projektidega ja Rail Baltic raudtee rajamisega.

Juhul, kui siiski on vaja otsustada KMH algatamise üle ainult kavandatava raadamise puhul, siis muudatuse tulemusel keskkonnatundlikkusest sõltumatud raadamised ei tooks kaasa ebavajalikku halduskoormust KMH algatamise näol, kuid samas tundlikes elupaikades ja ulatusliku raadamise korral hinnatakse mõju põhjalikult KMH käigus.

• Mõju keskkonnale. Mõju keskkonnale on neutraalne. Suurema või keskkonnatundliku raadamise korral on endiselt võimalik algatada KMH, sest otsustaja hindab eelhinnangu alusel, kas tegevusega võib kaasneda oluline keskkonnamõju. Raadamist hinnatakse tavaliselt mõne suurema arendusega seotud tegevusena (nt harjutusväljad, suured tuulepargid ja karjäärid, infrastruktuur), mille puhul tehakse üldjuhul KMH.
• Mõju arendajatele. Arendajate halduskoormus väheneb, kuna automaatne KMH nõue kaob. Kui raadamine ei ole seotud mõne ulatusliku või tundliku arendusega, saab tegevuse kohta anda eelhinnangu, mis on kiirem ja vähem kulukas (juhul kui eelhinnangu tulemusena ei otsustada algatada KMH-d). Mõju ulatus on siiski väike, sest enamik suuremaid raadamisvajadusi tekib projektides, mille puhul tehakse KMH.
• Mõju otsustajatele. Otsustajate koormus muutub vähesel määral, kuna üksikute raadamisprojektide puhul tuleb teha eelhinnanguid. Samas väheneb kohustuslike KMH-de arv ning enamikul juhtudel on raadamine osa suuremast projektist, mille puhul KMH tehakse muul alusel. Seetõttu üldine mõju otsustajatele on väike.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb, kuna automaatne KMH nõue kaob ning otsus tehakse eelhinnangu kaudu. Eelhinnangu andmine (juhul kui tulemuseks ei ole KMH algatamine) on kiirem ja vähem kulukas kui KMH protsess. Samas on üldmõju minimaalne, sest enamik üle 100 ha raadamisalasid kaasneb projektidega, mille puhul KMH tehakse muudel alustel.

6.7. Mõju avaldav muudatus

Arendaja esitab § 61 lõikes 1 nimetatud teabe eelhinnangu kavandina. Muudatuse eesmärk on tagada, et otsustajal oleks eelhinnangu läbiviimiseks piisav teave, vältides olukordi, kus tuleb arendajalt korduvalt teavet juurde küsida või otsustajal täiendavat infot otsida eelhinnangu koostamiseks ja KMH vajalikkuse üle otsustamiseks.

Sihtrühm
KMH osapooled: otsustajad, eksperdid, arendajad.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH eelhinnangu sisulist kvaliteeti ega KMH vajalikkuse üle otsustamise järeldusi.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendajatel tuleb juba praegu esitada otsustajale eelhinnangu andmiseks asjakohane teave. Edaspidi peab esitatav teave olema keskkonnaministri 21.08.2017 määruse nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ nõuete kohane. Samas on levinud praktika, et juba praegu esitavad mitmed arendajad nõutava teabe nimetatud määruse nõuete kohaselt. Kuna see pole aga kohustuslik, siis muudatuse järgselt võib arendajate töömaht ja väljaminekud mõnevõrra suureneda, sh kuna neil võib olla vajadus kasutada keskkonnavaldkonna eksperdi abi eelhinnangu kavandi koostamiseks. Seega võib ka keskkonnaekspertide töökoormus mõnevõrra tõusta. Kuna KMH eelhinnangu kavandit ei pea aga koostama litsentsiga KMH juhteksperdid, vaid ka teised keskkonnaeksperdid (st pole sätestatud nõudeid koostajale), siis muudatus ei põhjusta KMH juhtekspertidele olulist töökoormuse tõusu ning seeläbi muude menetluste aeglustumist. Ühe eelhinnangu maksumus, olenevalt selle keerukusest, jääb teenusedisaini käigus saadud info põhjal vahemikku 1000–5000 eurot, mis võrreldes projekti üldkuludega on pigem tagasihoidlik kulu. Kvaliteetsem ja täpsem sisend vähendab samas olukordi, kus otsustajal tuleb taotlejalt lisainfot küsida või seda ise otsida. Selle tulemusel kiireneb eelhindamise ja KMH vajalikkuse üle otsustamise aeg, sest otsustaja ei pea tegema korduvaid täiendusi ega tegelema puudulikest algandmetest tuleneva lisatööga. Arvestades, et otsustajate töökoormus on niigi suur, aitab parem sisend vältida viivitusi ning tagab efektiivsema menetluse, sh võimaluse kiiremini alustada kavandatava tegevusega. Kokkuvõttes muutub protsess arendaja jaoks kiiremaks.
• Mõju otsustajatele. Otsustaja töökoormus väheneb ja protsess muutub kiiremaks, kuna arendaja poolt koos tegevusloa taotlusega esitatav eelhinnangu kavand peab vastama eelhinnangu määruse nõuetele. Näiteks Keskkonnaameti senises praktikas on ühe eelhinnangu koostamise ajakulu, olenevalt selle keerukusest ja arendaja poolt esitatud info kvaliteedist, olnud vahemikus 20–50 tundi (aastas koostab Keskkonnaamet 250–300 eelhinnangut). Edaspidi väheneb otsustajal vajadus küsida korduvalt lisateavet ning puuduolevat infot ise juurde otsida. Otsustajal on võimalik keskenduda ennekõike KMH vajalikkuse üle otsustamisele.
• Halduskoormus. Halduskoormus suureneb mõnevõrra arendajatel, kes peavad koostama sisendit täpsemalt ja eelhinnangu määruse nõuete kohaselt. Samas väheneb töökoormus otsustajatel, kes ei pea enam tegelema korduvate täiendustaotlustega või ise info otsimisega. Üldine halduskoormus menetluses tervikuna väheneb, kuna korduv info küsimine ja KMH vajalikkuse üle otsustamise venimine väheneb tänu kvaliteetsele sisendinfole.

6.8. Mõju avaldav muudatus

Põhjendatud juhul on võimalik jätta ära KMH programmi koostamine, juhul kui otsustaja hinnangul on kavandatava tegevusega kaasneva olulise keskkonnamõju olemus ja ulatus varasema samalaadse tegevuse KMH või KSH kaudu teada.

Sihtrühm
KMH osapooled: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei vähenda keskkonna kaitstuse taset, sest KMH programmi ärajätmine on lubatud üksnes põhjendatud juhul, s.o olukorras, kus programmi koostamiseks puudub vajadus, kuna selles menetluses tavapäraselt kogutav teave on juba olemas. Samas olulised keskkonnamõjud tuleb tuvastada ning läbi viia ka kõik vajalikud uuringud.
• Mõju arendajale. Programmi koostamata jätmine vähendab arendaja kulusid, kuna programmi koostamisega seotud mahukas töö ja selle tellimise kulu jääb ära. Samuti lühendab muudatus oluliselt KMH menetlusaega, hinnanguliselt 2–5 kuu võrra, võimaldades kavandatava tegevusega kiiremini alustada. Arvestades, et senises praktikas täiendatakse KMH programme sisuliste muudatustega pigem harva, sealhulgas uuringute osas, on täiendavate uuringute hilisema vajaduse ilmnemise ja läbiviimisest tulenev täiendav ajarisk madal. Seetõttu ei suurenda muudatus tõenäosust, et uuringute vajadus kanduks KMH aruande etappi. Kokkuvõttes on mõju arendajale oluliselt positiivne.
• Mõju ekspertidele. KMH programmi koostamise ärajätmise võimalus vähendab KMH eksperdi töökoormust programmi etapis. Eksperdi roll uuringute vajaduse hindamisel ega sisuliste lisauuringute ettepanekute tegemisel ei muutu: juhtekspert vaatab KMH algatamise otsuses esitatud esialgse raamistiku üle ja täpsustab seda vajadusel edasise hindamise käigus. Asjaolu, et KMH programmi koostama ei pea, ei tähenda, et sisulised küsimused (hindamise vajadused) jäävad läbi töötamata. Kokkuvõttes on mõju ekspertidele neutraalne või töökoormus vähene, kuna programmi etapp võib ära jääda, kuid sisuline vastutus jääb samaks.
• Mõju otsustajale. Otsustaja töökoormus KMH algatamise hetkel suureneb, sest tuleb hinnata programmi koostamise vajadust. Samas otsustaja töökoormus KMH eelhinnangu ja programmi etapis väheneb, sest arendaja esitab edaspidi KMH eelhinnangu kavandi ning KMH programmi ärajätmisel programmi etappi ja sellega seotud tööülesandeid ei ole. Seega otsustaja ressursikulu väheneb kogu protsessi jooksul ning üldine mõju otsustajale on positiivne – algatamise faasis töö suureneb, kuid tervikvaates KMH kogukoormus väheneb.
• Mõju asjaomasele asutusele. Kui kohustuslikule KMH-le programmi ei koostata, küsitakse asjaomaste asutuste arvamust KMH algatamise etapis. See tähendab, et nende töökoormus suureneb selles etapis. Samas jääb ära töö, mis muidu kaasneb KMH programmile seisukoha andmisega. Seega väheneb asjaomaste asutuste kogukoormus muudatuse tulemusel.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb kõigil osapooltel (vt eelnevat loetelu).

6.9. Mõju avaldav muudatus

Täpsustatakse KMH programmi nõudeid: programmis ei pea esitama kavandatava tegevuse reaalsete alternatiivsete võimaluste kirjeldust; kavandatava tegevuse seoste asemel strateegiliste planeerimisdokumentidega tuleb esitada konkreetselt seosed kehtivate planeeringutega. Lisaks täpsustatakse, et KMH programmis võib ka esitada veebilehe aadressi, kus tegevusloa taotlus või KMH algatamise taotlus on kättesaadav (st ei pea esitama vastavat koopiat).

Sihtrühm
KMH osapooled: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH sisulist kvaliteeti. Alternatiivide hindamine toimub jätkuvalt KMH aruande etapis ning keskkonnamõjude analüüs ei muutu kitsamaks. Kehtivate planeeringutega seoste esitamine muudab programmi sisuliselt asjakohasemaks.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Arendaja ja ekspertide töömaht väheneb, sest programmis ei pea esitama eraldi alternatiivide loetelu ega strateegiliste planeerimisdokumentide mahukaid kokkuvõtteid. Samuti ei ole enam vaja lisada tegevusloa taotluse koopiat, vaid piisab veebilehe viitest. Muudatus muudab programmi koostamise kiiremaks ja vähem administratiivseks. See võimaldab suunata tähelepanu KMH sisulistele teemadele ja uuringute kavandamisele.
• Mõju otsustajatele ja asjaomastele asutustele. Otsustaja ja asjaomaste asutuste töökoormus väheneb programmi ülevaatamisel, sest programm on sisult selgem ja fokuseeritum. Väheneb vajadus kontrollida mahukaid ja sageli väheolulisi strateegilise tasandi viiteid. Veebilingi kasutamine vähendab dokumentide käsitlemist ja arhiveerimist.
• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele. KMH programm muutub sisult selgemaks ja fokuseeritumaks, kuna selles ei nõuta alternatiivide väljatoomist ning strateegiliste planeerimisdokumentide mahukad ülevaated. Alternatiive hinnatakse endiselt KMH aruande etapis, mistõttu avalikkuse võimalus hinnangu andmiseks alternatiivide osas ei vähene. Taotluse koopia asemel veebilingi esitamine parandab info kättesaadavust ning vähendab tehnilisi tõrkeid mahukate dokumentide käsitlemisel. Kokkuvõttes mõju avalikkusele on neutraalne või mõnevõrra positiivne, kuna programmi etapis esitatav teave muutub konkreetsemaks ja paremini jälgitavaks.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb kõigil osapooltel: KMH programmis esitatav teave muutub konkreetsemaks, dokumentide arv ja maht väheneb ning mittevajalikud lisad (taotluse koopia) kaovad. Seeläbi programmi koostamine ja ülevaatamine muutub vähem ajamahukaks.

6.10. Mõju avaldav muudatus

KMH litsentsi taotlemisel kaotatakse juhtimisalase koolituse nõue. Samuti kaob see nõue KSH eksperdi puhul.

Sihtrühm
KMH eksperdid, kes taotlevad KMH juhteksperdi litsentsi ning KSH juhteksperdid.

Kaasnev mõju
Muudatus võimaldab litsentsi taotleda rohkematel spetsialistidel ehk ka neil, kellel on projektijuhtimise kogemus, kuid kes pole läbinud formaalset juhtimiskoolitust. Litsentsi taotlemise muudele nõuetele vastavad pädevad eksperdid ei pea loobuma litsentsi taotlemisest ainult koolituse puudumise tõttu. Muudatus vähendab bürokraatiat ja halduskoormust nii taotlejal kui ka taotluse hindajatel. Senine praktika on näidanud, et taotlustes näidati juhtimisalaste koolitustena väga erinevaid koolitusi ning nende puhul oli keeruline aru saada, kas koolitus oli sisuliselt juhtimisalane ja milliseid teemasid seal käsitleti. Seega ei olnud selge, kas juhtimiskoolituse nõue oli taotlejal täidetud ning see tekitas arusaamatust litsentsi taotluse hindajatel. Säilib projektijuhtimise kogemuse nõue, mille puhul on lihtsam kontrollida, kas taotleja on taotluses nimetatud töödes osalenud. Lisaks peab olema taotleja osalenud KMH menetlustes.

Negatiivse mõjuna võib tuua välja, et kui taotleja ei ole koolitust läbinud, võib ta olla vähem teadlik projekti- ja protsessijuhtimise põhimõtetest, sh protsesside, inimeste, ajakava ja riskide juhtimisest. Samas on olulisem mõista KMH protsessi põhimõtteid ning selle eeldusena peab taotleja olema läbinud KMH koolituse.

• Mõju ekspertidele. Muudatus võimaldab rohkematel pädevatel spetsialistidel litsentsi taotleda, kui neil on olemas nõutav projektijuhtimise kogemus, kuid puudub formaalne juhtimiskoolitus. Taotlejad ei pea enam tõendama koolitusi, mille sisu ja asjakohasus on olnud keeruline üheselt hinnata. Projektijuhtimise kogemuse nõue säilib, mistõttu on otsustajal lihtsam hinnata taotleja tegelikku kompetentsi. Mõju ekspertidele on positiivne, kuna väheneb bürokraatia ning litsentsi taotlemise protsess muutub selgemaks ja prognoositavamaks.
• Mõju KMH litsentsi väljastajale ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajale, kes kontrollib KSH juhteksperdi nõudeid. Halduskoormus väheneb, sest ei ole enam vaja analüüsida koolituste sisu, vormi ja asjakohasust. Projektijuhtimise kogemuse kontrollimine on lihtsam ja objektiivsem ning vaidluste tõenäosus väheneb. Kokkuvõttes muutub KMH litsentside menetlemine ning KSH juhteksperdi nõuete kontrollimine vähem ajakulukaks.
• Mõju KMH/KSH menetluse kvaliteedile. Muudatus ei vähenda KMH ega KSH sisulise kvaliteedi tagamise võimalust, sest juhteksperdile jäävad kehtima kõik erialased pädevusnõuded ja KMH/KSH koolituse läbimise kohustus. Ainsaks riskiks on, et juhtekspert, kellel puudub formaalne juhtimiskoolitus, võib olla vähem teadlik projektijuhtimise teoreetilistest põhimõtetest. Seda riski maandab projektijuhtimise kogemuse nõue ning menetluste praktikas omandatav juhtimispädevus.
• Mõju halduskoormusele. Halduskoormus väheneb nii taotlejal kui ka KMH litsentsi väljastajal. Taotleja ei pea esitama tõendit juhtimiskoolituse kohta ning litsentsi väljastaja ei pea hindama koolituse sisulist vastavust. Menetlus muutub kiiremaks ja ühtlasemaks.

6.11. Mõju avaldav muudatus

Muudetakse KMH programmi avalikustamise regulatsiooni, sh loobutakse kohustusest korraldada KMH programmi avalik arutelu. Muudetakse ka aruande avaliku arutelu toimumise aega: edaspidi toimub avalik arutelu avaliku väljapaneku raames. Avalikustamise käigus esitatud ettepanekud ning vastused neile koondatakse KMH materjalides tabeli kujul.

Sihtrühm
KMH osapooled: otsustajad, arendajad, eksperdid, asjaomased asutused, avalikkus, sh keskkonnaorganisatsioonid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatused ei mõjuta KMH sisulist kvaliteeti.
• Mõju otsustajatele, arendajatele ja ekspertidele. Töökoormus väheneb, sest avaliku arutelu korraldamisega seotud toiminguid (teavitamine, arutelu ettevalmistamine, arutelu läbiviimine, protokollimine jms) ei tule enam teha. KMH aruande arutelul ei tutvustata enam kirjalikult esitatud seisukohti, mis seni on olnud suuresti formaalne tegevus. Keskendutakse sisulisele arutelule ning kirjalikud seisukohad koondatakse ja käsitletakse pärast avalikustamisperioodi tervikuna. Mõju on koormust vähendav.
• Mõju avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele. Sisuline osalusvõimalus KMH programmi etapis säilib, kuna programm avalikustatakse (avalik väljapanek) ning seisukohti saab jätkuvalt esitada kirjalikult. Kohustusliku avaliku arutelu ärajätmine muudab menetluse vormi, kuid ei piira avalikkuse teavitamist ega võimalust esitada ettepanekuid ja vastuväiteid. Kohustuslik KMH programmi arutelu on senises praktikas olnud pigem formaalne ega ole andnud lisandväärtust, sest selles etapis puuduvad veel analüüsid ja mõjude hinnangud. KMH aruande avaliku arutelu toimumine avaliku väljapaneku raames võimaldab arutelul osalejatel tutvuda tegelike hinnangute ja uuringutega ning esitada sisulisi ettepanekuid. Uus lähenemine annab avalikkusele ka võimaluse esitada pärast arutelu täiendavaid kirjalikke küsimusi ja ettepanekuid, mis tugevdab avalikkuse rolli KMH lõppjärelduste kujunemisel. Kokkuvõttes paraneb avalikkuse kaasatus ning suureneb võimalus KMH aruande sisu mõjutada.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb kõikidel osapooltel, kuna KMH programmi avalik arutelu kui formaalne protseduur jääb ära. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks, säilitades samas avalikkuse sisulise osaluse võimaluse.

6.12. Mõju avaldav muudatus

Täpsustatakse või loobutakse KMH programmi ja aruandega seotud sisulise lisandväärtuseta menetlustoimingutest: avalikustamisele eelnevast formaalsest KMH programmi/aruande kontrolli kaotamisest ning arutelu järgsest asjakohasuse ja piisavuse osas seisukoha andmise nõudest.

Sihtrühm
KMH osapooled: otsustajad, arendajad, eksperdid.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Muudatus ei mõjuta KMH sisulist kvaliteeti ega keskkonnakaitse taset, kuna nii programmi kui ka aruande sisuline nõuetele vastavuse kontroll, mis peab tagama sisulise kvaliteedi, jääb kehtima.
• Mõju otsustajatele. Otsustaja töökoormus väheneb, kuna kaovad eelnevad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad, mis ei parendanud hindamise sisu, kuid pikendasid menetlust. Menetlus muutub lihtsamaks ja otsustaja saab keskenduda sisulistele küsimustele.
• Mõju arendajatele ja ekspertidele. Väheneb halduskoormus ja kiireneb menetlus (nii programmi kui ka aruande etapis vähemalt 35 päeva, kokku 70 päeva), sest sisulise lisandväärtuseta menetlusetappidest loobutakse.
• Halduskoormus. Halduskoormus väheneb kõigil osapooltel, kuna kaovad sisulist väärtust mitte andvad formaalsed kontrollid ja avalikustamise järel antavad eraldi seisukohad. Menetlus muutub lühemaks ja vähem bürokraatlikuks.

6.13. Mõju avaldav muudatus

Järelhindamise menetluse KeHJS reguleeritud kujul kaotamine, kuna see pole praktikas rakendunud. Järelhindamisega taotletavad eesmärgid (tegevuse tegelike mõjude hindamine, täiendavate meetmete vajaduse selgitamine) on juba kaetud toimiva tegevusloapõhise seire, aruandluse ja kogutud andmete analüüsiga.

Sihtrühm
KMH osapooled.

Kaasnev mõju
• Mõju keskkonnale. Mõju puudub. Järelhindamise eesmärgid on kaetud tegevusloapõhise seire kaudu ning eraldi järelhindamise menetluse puudumine ei vähenda keskkonnakaitse taset ega tegelike mõjude tuvastamise võimalusi.
• Mõju osapooltele. Mõju puudub, kuna järelhindamise menetlust ei ole praktikas seni rakendatud ning osapooltel pole olnud selle menetluse osaga seotud kohustusi ega kulusid.
• Halduskoormus. Halduskoormuse muutus puudub. Järelhindamist ei ole praktikas läbi viidud ning eraldi menetlusetapp ei ole ühelegi osapoolele koormust tekitanud.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõuga kavandatavate muudatustega ei kaasne otseseid riigieelarve tulusid ega kulusid. Muudatused on menetluslikud ja ei eelda täiendavate ressursside rakendamist, v.a vajalik on luua võimalus esitada arendajal koos tegevusloa taotlusega KMH eelhinnangu kavand. See eeldab väikese mahuga digiarendusi KOTKAS-s ja e-ehituse platvormil. Neid arendusi rahastatakse olemasolevate arenduskulude eelarverealt, mistõttu muudatustest ei tulene täiendavat kulu riigieelarvele.

8. Rakendusaktid

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmisega seoses muudetakse järgmisi rakendusakte (määruste kavandid on toodud lisas):
1. Vabariigi Valitsuse 29.08.2005. a määrus nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“, mis on kehtestatud KeHJS § 6 lõike 4 alusel. Määruse muutmine on vajalik, kuna määruses sätestatud tegevusvaldkondade loetelu on seotud teatud kavandatavate tegevustega, mida muudetakse kõnesoleva eelnõuga. Samuti kavatsetakse määrust muuta seoses teatud tegevustega, mille kohta on otsustajad esitanud ettepanekuid 2024. a sügisel korraldatud muudatusettepanekute korjel.
2. keskkonnaministri 16.08.2017 määrus nr 31 “Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded”;
3. keskkonnaministri 01.09.2017 määrus nr 34 “Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“;
4. keskkonnaministri 29.04.2004 määrus nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“;
5. keskkonnaministri 31.05.2005 määrus nr 46 “Keskkonnamõju hindamise litsentsi ja selle taotluse vormid” (määruse kavandit ei ole seletuskirjale lisatud, kuna muudatuse iseloom on tehniline).

Keskkonnaministri määrustes tehakse täpsustused, kuna need on seotud eelnõus tehtavate muudatustega (nt eelhinnangu kavandi esitamise nõue, mõiste “heaolu” väljavõtmine).

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiits- ja Digiministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Siseministeeriumile ja Sotsiaalministeeriumile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks Maa- ja Ruumiametile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Terviseametile, Põllumajandus- ja Toiduametile, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingule, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojale, Eesti Planeerijate Ühingule, Eesti Tööandjate Keskliidule, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonile, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidule, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidule, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Sadamate Liidule, Eesti Vesiviljelejate Liidule, Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistule, Eesti Taastuvenergia Kojale, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonile, Elektrilevi OÜ-le ning Elering AS-le.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse eelnõu seletuskirja juurde
Lisa
Rakendusaktide kavandid


KAVAND 1
KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2025 nr

Keskkonnaministri 16. augusti 2017. a määruse nr 31
„Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 16. augusti 2017 määruses nr 31 „Eelhinnangu sisu täpsustatud nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvide 2 ja 3 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „lähtub otsustaja“ sõnadega „lähtutakse järgnevast asjakohasest teabest”;

2) paragrahvi 3 punktist 4 jäetakse välja sõnad „heaolust ning”;

3) paragrahvi 4 sissejuhatavas lauses asendatakse sõnad „hindab otsustaja“ sõnaga hinnatakse“;

4) paragrahvi 4 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) eeldatav mõju Natura 2000 võrgustiku alale, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse § 693 lõigetest 1–3;“.




KAVAND 2

KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS


Tallinn 2025 nr


Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruse nr 34
„Keskkonnamõju hindamise aruande sisule
esitatavad täpsustatud nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 1. septembri 2017. a määruses nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse pärast sõna „programmi“ lauseosaga „või keskkonnamõju hindamise algatamise otsuses määratud keskkonnamõju hindamise ulatuse“;

2) paragrahvi 5 lõikes3 jäetakse välja tekstiosa „, heaolu”;

3) paragrahvi 6 lõike 2 punktist 5 jäetakse välja tekstiosa „, heaolule,”

4) paragrahvi 6 lõike 2 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„9) mõjust Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele, lähtudes asjakohasel juhul looduskaitseseaduse §696 lõigetest 1, 2 ja 21.“;

5) paragrahvi 6 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi 6 lõikes 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Juhul kui on oht, et võib toimuda vee seisundi ajutine või püsiv halvenemine või seatakse ohtu kinnitatud veemajanduskavade eesmärkide saavutamine, esitatakse keskkonnamõju hindamise aruandes veeseaduse §-de §-de 39–42 kohased põhjendused ja kohaldatakse veeseaduse §-s 38 sätestatut.”;

7) paragrahvi 7 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) aruande kohta esitatud ettepanekud, vastuväited ja küsimused ning nende arvesse võtmise selgitused või arvestamata jätmise põhjendused tabeli kujul;”;

9) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

10) paragrahvi 9 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) aruande avaliku arutelu protokoll.”;

11) paragrahvi 11 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Asjakohasel juhul lisatakse keskkonnamõju hindamise aruandele keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 18 lõike 3 kohane nõuetele vastavaks tunnistatud keskkonnamõju hindamise programm või veebilehe aadress, kus programm on kättesaadav.”.






KAVAND 3

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS

Tallinn 2025 nr

Asjaomaste asutuste täpsustatud loetelu
Määrus kehtestatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § … lõike … alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja ülesannete täitmiseks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses asjaomastelt asutustelt seisukoha küsimise kord ning asjaomaste asutuste seisukoha andmise alused.
§ 2. Asjaomaste asutuste kaasamise kord
(1) Otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib asjaomaste asutuste seisukohta keskkonnamõju hindamise menetluses kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamiseks ning keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses strateegilise planeerimisdokumendi keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks.
(2) Seisukohta küsitakse nendelt asutustelt, kelle pädevusvaldkonda kavandatava tegevuse või strateegilise planeerimisdokumendiga kaasnev keskkonnamõju võib puudutada või kellel võib olla põhjendatud huvi eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju vastu, lähtudes käesoleva määruse §-s 3 sätestatust.
(3) Põhjendatud juhul võib otsustaja ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsida seisukohta ka käesoleva määruse §-s 3 nimetamata asutuselt. Sellisel juhul tuleb otsustajal ja strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajal seisukoha küsimist põhjendada.
§ 3. Asjaomased asutused ja nende tegevusvaldkonda kuuluvad küsimused
(1) Otsustaja küsib keskkonnamõju hindamise menetluses seisukohta:
1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...
2) Kaitseministeeriumilt, kui …
3) Keskkonnaametilt, kui …
4) kohalikult omavalitsuselt, kui …
5) Kliimaministeeriumilt, kui …
6) Kultuuriministeeriumilt, kui …
7) Maa- ja Ruumiametilt, kui …
8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …
9) Muinsuskaitseametilt, kui ...
10) Põllumajandus- ja Toiduametit, kui ...
11) Päästeametilt, kui ...
12) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskust, kui ...
13) Siseministeeriumit, kui ...
14) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit, kui ...
15) Transpordiametilt, kui ...
16) Terviseametit, kui ...
(2) Strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja küsib keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses seisukohta:
1) Haridus- ja Teadusministeeriumilt, kui ...
2) Kaitseministeeriumilt, kui …
3) Keskkonnaametilt, kui …
4) kohalikult omavalitsuselt, kui …
5) Kliimaministeeriumilt, kui …
6) Kultuuriministeeriumilt, kui …
7) Maa- ja Ruumiametilt, kui …
8) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt, kui …
9) Muinsuskaitseametilt, kui ...
10) Põllumajandus- ja Toiduametit, kui ...
11) Päästeametilt, kui ...
12) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskust, kui ...
13) Siseministeeriumit, kui ...
14) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit, kui ...
15) Transpordiametilt, kui ...
16) Terviseametit, kui ...














KAVAND 4

VABARIIGI VALITSUS
MÄÄRUS

Tallinn 2025 nr

Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224
„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda
keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang,
täpsustatud loetelu“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määruses nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) viie või enama tuulikuga tuulepargi rajamine või vähemalt ühe tuuliku püstitamine, mille kõrgus on vähemalt 30 meetrit, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis 5 nimetatud juhul;“;

2) paragrahvi 2 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) 35−110‑kilovoldise pingega ja üle 15 kilomeetri pikkusega elektriõhuliini rajamine, välja arvatud 110-kilovoldise pingega elektriõhuliinid, mille hooldusala (raieala) on 50 meetrit või väiksem ning läbivad metsamaad vähem kui 1 kilomeetri ulatuses;“;

3) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) päikeseelektrijaama rajamine pindalaga alates 50 hektarit.”;

4) paragrahvi 3 punkt 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„12) allmaakaevandamisega rikutud maa korrastamine;“;

5) paragrahvi 9 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) üle 100 hektari suuruse märgala või loodusliku rohumaa esmakordne metsastamine maakasutusviisi muutmiseks;“;

6) paragrahvi 9 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„10) aastas vähemalt 200 tonni juurdekasvuga intensiivkalakasvatuse rajamine.“;

7) paragrahvi 9 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) üle 50 hektari suuruse pindalaga metsamaa raadamine.”;

8) paragrahvi 10 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „rekonstrueerimine,“ tekstiosaga „kui tavajäätmeid käideldakse siseruumides üle viie tonni ööpäevas,“;

9) paragrahvi 10 täiendatakse punktidega 5–8 järgmises sõnastuses:

„5) jäätmekäitluskoha rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, välja arvatud jäätmeseaduse § 73 lõike 5 alusel kehtestatud määruse nõuetele vastav jäätmete käitlemine, mille korral ei ole jäätmeloa omamine kohustuslik, ning välja arvatud biogaasijaamad;
6) ohtlike jäätmete käitluskohtade (välja arvatud romusõidukite käitluskohad) rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine, kui ohtlikke jäätmeid käideldakse siseruumides üle 0,5 tonni ööpäevas, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktis 22 nimetatud juhul;
7) romusõidukite käitlemine, kui käideldakse üle 450 tonni romusõidukeid aastas.
8) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine.“;

10) paragrahvi 11 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) sadama või sadamaehitise rajamine või laiendamine, välja arvatud olemasolevasse sadamasse ujuvkai, slipi või muu alla 10-ruutmeetrise pindalaga sadamaehitise rajamine ning välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 6 lõike 1 punktides 15 ja 16 nimetatud juhtudel;“;

11) paragrahvi 11 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks;

12) paragrahvi 11 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) veekogu põhja elektriülekandeliini või -sidekaabli rajamine alates pikkusest 500 meetrit;“;

13) paragrahvi 11 punkt 72 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„72) mere süvendamine alates mahust 1500 kuupmeetrit või merre kaadamine alates mahust 500 kuupmeetrit;”;

14) paragrahvi 12 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) kemikaaliseaduse tähenduses B-kategooria suurõnnetuse ohuga ehitise rajamine.“;

15) paragrahvi 15 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „või vineeri tootmine üle 600 kuupmeetri ööpäevas“;

16) paragrahvi 15 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:

„8) tegevus, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada kaitseala, hoiuala, püsielupaika, kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndit ning I ja II kaitsekategooria liigi elupaika, välja arvatud Keskkonnaameti loa alusel tegevused, või välja arvatud juhul, kui on tegemist kaitseala, hoiuala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjektiga kattuva Natura 2000 võrgustiku alaga ning nende kaitse-eesmärgid kattuvad;“.







KAVAND 5

KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS


Tallinn 2025 nr


Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruse nr 38
„Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded“ muutmine

Keskkonnaministri 29. aprilli 2004 määruses nr 38 „Prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded1“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 33 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Enne sulgemiskava koostamist tehakse prügila käitaja korraldamisel suletava prügila keskkonnamõju hindamine, kui see on eelhinnangu alusel vajalik. Keskkonnamõju hindamise aruanne esitatakse ametile koos sulgemiskavaga.”;

2) paragrahvi 33 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 35 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui amet on teinud § 14 lõikes 1 nimetatud otsuse või kui keskkonnamõju hindamise aruande alusel on selge, et prügila ohustab keskkonda tavapärasest vähem, või on tegemist väiksema kui 1,5 hektari suuruse prügilaga, võib amet leevendada selle paragrahvi lõike 1 nõudeid.”;

4) paragrahvi 35 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Juhul kui on läbi viidud keskkonnamõju hindamine ja amet on keskkonnamõju hindamise aruannet arvestades veendunud, et sadevete ärajuhtimist ja pinnase ning põhjavee kaitset on võimalik tagada ka muu konstruktsioonilise lahendusega, mis annab lõikes 1 sätestatuga samaväärse tulemuse, võib amet lubada muuta lõikes 1 sätestatud prügila kattekonstruktsiooni.”.