| Dokumendiregister | Kaitseministeerium |
| Viit | 5-7/25/109 |
| Registreeritud | 10.12.2025 |
| Sünkroonitud | 11.12.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | - - |
| Sari | - - |
| Toimik | - - |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Kliimaministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Kliimaministeerium |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
1
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 1
TEOS eelnõu olulisemate piirangute proportsionaalsuse analüüs
Eelnõu § 2 lg 3 – ohutus kui kõrgeim kaalutlus
1. Piirangu sobivus
Säte tagab, et tuumaohutuse hindamist ei mõjutaks haldusmenetluse ökonoomia ega menetluskiirus ning et otsuste tegemisel oleks esikohal ohutusnõuete põhjalik ja täielik
läbivaatamine. – Eesmärk on vältida olukorda, kus menetluslikud kaalutlused survestavad ohutushinnangut liiga kiiresti tegema.
– Ohutuse määratlemine kõrgeima kaalutlusena juhib nii pädeva asutuse kui taotleja tegevust selliselt, et ohutus jääb alati otsustamise keskmesse.
→ Piirang on sobiv, sest tagab, et menetluse käigus ei võeta vastu otsuseid, mis võiksid ohustada tuumakäitise ohutust või avalikku huvi.
2. Piirangu vajalikkus
Leebem abinõu ei saavutaks sama ohutustaset.
– Üldised haldusmenetluse põhimõtted üksi ei välista riski, et kiire menetluse või ökonoomia taotlus vähendab ohutushinnangu põhjalikkust. – Menetlustähtaegade paindlikkus või järelevalve tugevdamine ei oleks piisav alternatiiv, sest
ilma selge ülimusliku sätestatud ohutuse prioriteedita võib tekkida kaalutlusviga, kus ohutust ei hinnata piisavalt süvitsi.
– Tuumaohutuse riskide iseloom nõuab selget ja ühemõttelist normi, mis välistab ohutuse allutamise mistahes muudele haldusmenetluse kaalutlustele. → Piirang on vajalik, sest puudub sama tõhus, kuid vähem koormav meede, mis tagaks
ohutuse ülimuslikkuse igas menetluslikus olukorras.
3. Piirangu mõõdukus
Säte võib menetlusosalise jaoks tuua kaasa põhjalikuma ja pikema menetluse, kuid riive intensiivsus on mõõdukas ning õigustatud.
– Eesmärk on erakordselt kaalukas: vältida tuumaõnnetusi ja nende tagajärgi inimese tervisele, varale ja keskkonnale.
– Ohutuse ülimuslikkus ei piira ettevõtlust ega menetlusõigusi rohkem, kui on vajalik piisava ohutushinnangu tagamiseks. – Piirang on tasakaalus, kuna see ei välista menetluse lõpuleviimist ega täienda taotleja
kohustusi ebamõistlikult – see üksnes kohustab tagama ohutuse põhjaliku ja prioriteetse hindamise. → Piirang on mõõdukas, sest ohutuse ülim kaal õigustab võimalikku menetlusliku koormuse
suurenemist ning riive ei lähe kaugemale vältimatust.
Eelnõu § 6 lg 3 – tuumkütusetsükli tegija vastutus
1. Piirangu sobivus
Säte toetab otseselt tuumaohutuse peamist eesmärki: vältida olukorda, kus ohutusvastutus oleks killustatud, vahepealne või üleantav.
– Seletuskirja järgi on ohutus katkematu protsess kogu elukaare vältel ja käitaja kannab
2
tuumaohutuse põhiriski.
– Vastutuse säilitamine ja mitteüleantavus tagab, et ohutusmeetmed ja riskijuhtimine on pidevalt ühe õiguse subjekti kanda.
→ Piirang on sobiv, sest aitab vältida ohutuslünki ning motiveerib käitajat järjepidevalt ohutust tagama.
2. Piirangu vajalikkus
Leebem abinõu ei saavutaks sama ohutustaset. – Vastutuse sidumine üksnes loa kehtivusega jätaks perioodid, mil ohutuse eest vastutajat poleks.
– Vastutuse üleandmine töövõtjatele või piiramine üksnes süüliste olukordadega ei sobi tuumasektori riskitaseme ja IAEA põhimõtetega, mille kohaselt põhivastutus ohutuse eest on
alati käitajal. – Riiklik järelevalve ei saa asendada käitaja sisemist ohutuskohustust.
→ Piirang on vajalik, sest sama tõhusat, kuid vähem koormavat alternatiivi ei ole.
3. Piirangu mõõdukus
Säte riivab ettevõtlusvabadust ja varalisi huve (vastutus kestab, ei ole üleantav), kuid: – eesmärk on erakordselt kaalukas: vältida elu, tervise ja keskkonna pöördumatut kahjustamist
tuumaõnnetuse korral; – ohutus on seaduse üldpõhimõtte järgi kõrgeim kaalutlus haldusmenetlustes.
– vastutusnorm on tasakaalustatud selgete loa- ja järelevalvemenetluste kaudu, mis tagavad, et ainult pädevad ja sobivad käitajad jõuavad tegevusetappi.
→ Piirang on mõõdukas, sest riive ei lähe kaugemale sellest, mis on tuumaohutuse tagamiseks vältimatult vajalik.
Eelnõu § 10 ja § 11 – tuumakäitise asukoha eelvaliku ja hindamise piirangud
1. Piirangu sobivus
Sätete eesmärk on tagada, et tuumakäitise asukoht valitakse ja hinnatakse selliselt, et välistada
kohad, mis ei vasta rahvusvahelistele tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku standarditele1 või millel on loomuomased riskid (nt geoloogilised, hüdroloogilised, meteoroloogilised, inimtekkelised riskid).
– § 10 nõuab asukoha eelvalikul konkreetsete ohutuskriteeriumide hindamist ja pädeva asutuse kooskõlastust, mis aitab vältida valikuid, mis oleksid ohutuse seisukohalt sobimatud.
– § 11 tagab, et asukohale koostatakse terviklik hindamisaruanne, mis käsitleb kõiki olulisi ohutust ja hädaolukorra lahendatavust mõjutavaid tegureid.
→ Piirangud on sobivad, sest võimaldavad varakult välistada ebasobivad asukohad, tagavad läbipaistva ja põhjaliku hindamisprotsessi ning vähendavad tulevaste ohutus- ja
julgeolekuriskide tekkimise tõenäosust. 2. Piirangu vajalikkus
Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse tagamisel.
1 Siin ja edaspidi tähendab standard nii rahvusvahelist lepingut kui ka EL direktiivi või määruse nõuet ning
IAEA juhiseid. Kõik need siduvad ja mittesiduvad normid moodustavad tuumaohutuse ja -julgeoleku raamistiku
ning tagavad tuumakontrollimeetmete rakendamise.
3
– Tuumakäitise asukoht määrab suure osa käitise riskiprofiilist ning olulist osa riske ei ole
võimalik hiljem tehnoloogiliselt kompenseerida. Seetõttu tuleb asukohavalikut hinnata juba varases etapis ja väga põhjalikult.
– Üldised planeerimisnormid ei tagaks seda, et kõik tuumaohutuse seisukohalt otsustavad tingimused (nt maavärinataluvus, üleujutusohud, avariiplaanide rakendatavus, inimtekkelised ohud) saaksid siduvalt hinnatud.
– Leebem abinõu – näiteks asukoha üldisem sobivushinnang ilma kohustuslike kriteeriumideta või ilma TTJA kooskõlastuseta – annaks suurema otsustusvabaduse planeeringu koostajale,
kuid ei tagaks sama ohutuse taset ega välistaks projekte, mille riskid on juba algtasemel liiga kõrged. – Samuti ei oleks piisav, kui hindamine toimuks alles ehitusloa menetluses: varajase hindamise
puudumine looks olukorra, kus olulised puudused avastatakse hilises etapis ja suure majandusliku kuluga.
→ Piirangud on vajalikud, sest puudub vähem intensiivne meede, mis tagaks sama põhjaliku ja siduva riskihindamise tuumakäitise asukoha valikul.
3. Piirangu mõõdukus
Sätete koormus väljendub eelkõige täiendavas analüüsi- ja kooskõlastamiskohustuses asukoha valikul ja planeeringu menetluses, kuid riive on mõõdukas ja põhjendatud. – Eesmärk – tagada, et tuumakäitise asukoht ei seaks ohtu elanikkonda, keskkonda ega riigi
julgeolekut – on erakordselt kaalukas. – Kuigi asukoha eelvaliku ja hindamise nõuded võivad menetlust pikendada ja suurendada
planeerija töömahtu, tagab põhjalik analüüs just selle, et hilisemates etappides ei tekiks pöördumatuid riske ega kulukaid menetluslikke tagasipöördeid. – Piirang ei välista konkreetse asukoha valikut, vaid nõuab selle valiku ohutuslikku
põhjendamist ja riskide läbivaatamist. – Nõuded on ette teada ja ühtsed kõigile võimalikele arendajatele; need ei sea kellelegi
ülemääraseid kohustusi, mis pole seotud asukohavaliku ohutuskriteeriumidega. → Piirang on mõõdukas, sest riive (menetluskoormus ja kriteeriumide täitmise kohustus) ei
ületa vältimatut ning eesmärgi – tuumaohutuse ja avaliku julgeoleku tagamise – kaalukus õigustab sellist sekkumist.
Eelnõu § 12–14 – Eelhinnang
1. Piirangu sobivus
Eelhinnangu nõude eesmärk on hinnata varajases menetlusetapis, kas tuumakäitise ehitamist ja
käitamist kavandav isik on piisavalt usaldusväärne, pädev ja võimeline tagama tuumaohutuse kogu elukaare jooksul. – Sätte kohaselt hinnatakse taotleja organisatsioonilist, majanduslikku ja julgeolekualast
sobivust juba enne ehitusloa menetluse algust. – Positiivne eelhinnang on ehitusloa eelduseks, mis võimaldab ennetada olukordi, kus ebapädev
või julgeolekuriski kandev isik jõuaks hilisematesse loamenetlustesse. – § 14 annab pädevale asutusele õiguse eelhinnangust keelduda või see kehtetuks tunnistada, kui taotleja ei vasta nõuetele või ilmnevad ohutus- või julgeolekuriskid.
→ Piirang on sobiv, sest tagab, et tuumaobjektide arendust alustaksid üksnes sellised isikud,
kes suudavad täita kõrge riskitasemega seotud ohutus- ja julgeolekukohustusi.
4
2. Piirangu vajalikkus
Leebem abinõu ei oleks sama tõhus tuumaohutuse ja riigi julgeoleku tagamiseks. – Kui sobivust hinnataks alles ehitusloa või käitamisloa menetluses, tekiks oluline risk, et
arendust alustab isik, kellel puudub tegelik suutlikkus täita ohutus- ja julgeoleku nõudeid. Hilisem keeldumine tooks kaasa märkimisväärseid kulusid, õiguslikku ebakindlust ja potentsiaalseid julgeolekuriske.
– Taotleja majandusliku, organisatsioonilise ja julgeolekualase tausta hindamist ei saa piisavalt asendada üksnes tehnilise ohutushindamisega – need riskid on olemuselt isikupõhised ning
vajavad eraldi menetlust. – Samuti ei oleks piisav alternatiiv üksnes järelevalvemenetluse tugevdamine, sest eelhinnangu eesmärk on välistada sobimatud taotlejad juba enne, kui neil tekib õigus jätkata
arendustegevusega. – Positiivne eelhinnang loob eelduse, et hilisemad menetlused (ehitusluba, tuumaohutusluba)
keskenduvad tehnilistele ja ohutusprotsessidele, mitte enam taotleja usaldusväärsusele. → Piirang on vajalik, sest puudub sama tõhus, kuid vähem koormav meede, mis võimaldaks
teha sobivushinnangu piisavalt varases etapis ja välistaks ebapädevate taotlejate sisenemise loasüsteemi.
3. Piirangu mõõdukus
Eelhinnangu regulatsioon võib taotlejale kaasa tuua ulatusliku teabekohustuse ning võimaliku
menetluse pikenemise, kuid riive on mõõdukas ja õigustatud. – Eelhinnang ei piira iseenesest tegevust, vaid seab tingimuse, et tuumaobjektide ehitamise ja
käitamise kavandamisega saab jätkata üksnes isik, kes on suuteline tagama kõrgetasemelist ohutust ja julgeolekut. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: välistada juba algfaasis riske, mis võivad mõjutada
tuumaohutust, riigi julgeolekut, rahvusvaheliste kohustuste täitmist ning suure avalikkuse huviga seotud valdkonna usaldusväärsust.
– Riive intensiivsust vähendab asjaolu, et eelhinnang on ühekordne loaeelne filter ning taotlejal on selged kriteeriumid, mille alusel sobivust hinnatakse. – Säte on tasakaalus, kuna see loob läbipaistvad otsustusalused, võimaldab negatiivse
eelhinnangu korral vältida tarbetuid kulutusi ning annab taotlejale varase signaali oma võimekuse ja sobivuse parandamiseks.
→ Piirang on mõõdukas, sest ohutuse ja julgeoleku äärmiselt kaalukas eesmärk kaalub üles taotlejale tekkiva menetlusliku ja haldusliku koormuse.
Eelnõu § 15–19 – tuumaohutusnõuded ehitamisel ja ehitusaegne järelevalve
1. Piirangu sobivus
Sätete eesmärk on tagada, et tuumakäitise projekteerimine, ehitus ja ehitusaegne tegevus
vastavad rahvusvahelistele tuumaohutuse standarditele ning et pädev asutus kontrollib ehituse vastavust kõigis etappides.
– § 15 kehtestab ehituslikud ohutusnõuded, sealhulgas kohustuse kasutada tõendatud tehnoloogiat ja järgida rahvusvahelisi standardeid, mis vähendab projekteerimis- ja ehitusvigade tõenäosust.
– § 16 nõuab põhjalikku tuumaohutushinnangut enne ehitusloa andmist, mis tagab, et ehitamise tehnilised lahendused on ohutud juba enne tööde algust.
– § 19 tagab ehitusaegse järelevalve, mis võimaldab avastada kõrvalekaldeid ja rikkumisi reaalajas ning vajadusel tööd peatada või suunata ümber.
5
– Ehitusetapp on kriitilise tähtsusega, sest selles tehakse otsused, mis määravad käitise
ohutustaseme kogu elukaareks.
→ Piirangud on sobivad, sest toetavad otseselt eesmärki tagada tuumakäitise ohutus ning ennetada ehitusetapis riske, mida hiljem ei ole võimalik või on väga kulukas kõrvaldada.
2. Piirangu vajalikkus
Leebemad abinõud ei tagaks sama ohutustaset.
– Tuumakäitise ohutus sõltub suurel määral ehitusprotsessi kvaliteedist; ehituses tehtud vead võivad jääda varjatuks ja avalduda alles käitamisel. Ilma ulatuslike ohutusnõuete ja järelevalvemehhanismita ei oleks võimalik riske piisavalt maandada.
– Ilma § 15 kohastest tehnilistest nõuetest (nt tõendatud tehnoloogia, standardite rakendamine) võiks ehitaja kasutada lahendusi, mille ohutus pole piisavalt tõendatud, mis oleks lubamatu
kõrge riskitasemega rajatise puhul. – Ilma § 16 tuumaohutushinnanguta antud ehitusluba looks olukorra, kus ehitust alustatakse ilma teadmata, kas projekt tervikuna on tuumaohutuse seisukohalt piisav.
– Ilma § 19 pädeva asutuse järelevalveta ei oleks võimalik tagada ehituslike nõuete järgimist ega tuvastada vigu või rikkumisi enne, kui need muutuvad pöördumatuks.
– Asendamine üksnes iseregulatsiooniga või standardsete ehitusjärelevalve reeglitega (nt ehitusseadustiku üldine kontroll) ei oleks piisav, sest need ei arvesta tuumakäitise eripärast tulenevaid riske ja tehnilisi nõudeid.
→ Piirangud on vajalikud, sest puudub vähem koormav, kuid sama tõhus meede, mis tagaks
tuumaehitiste ehitusetapi ohutuse ja läbipaistvuse rahvusvahelisel nõutud tasemel. 3. Piirangu mõõdukus
Sätete koormus väljendub nii ehitajale kui tulevasele käitajale lisanduvates kohustustes – põhjalik dokumentatsioon, standardite järgimine, tihe järelevalve ning võimalikud etapi
peatamised. Kuid riive on mõõdukas ja õigustatud. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tagada tuumakäitise konstruktiivne ja tehniline ohutus, vältida ehitusvigu ning kaitsta elu, tervist ja keskkonda.
– Ehitaja tegevust ei keelata ega põhjendamatult ei piirata – kuid tehnilised valikud ja ehitusprotsess peavad olema ohutud ning kontrollitavad.
– Ehitusaegne järelevalve ei takista ehitust, vaid tagab, et see toimub nõuetele vastavalt. Kõrvalekallete korral on järelevalvemeetmed (nt töö peatamine või kooskõlastuse andmisest keeldumine) proportsionaalsed tuvastatud ohuga.
– Koormus on tasakaalus sellega, et nõuded on selgelt normeeritud, etapid ette teada ja järelevalve keskendub ohutuse seisukohast olulistele tegevustele.
– Majanduslikud ja ajalised mõjud ei ületa tuumaohutuse prioriteetsust, arvestades ehitusetapis tehtud vigade pöördumatuid tagajärgi.
→ Piirang on mõõdukas, sest sätestatud kohustused ei lähe kaugemale sellest, mis on vältimatult vajalik tuumaehitise ohutuks ja nõuetele vastavaks rajamiseks.
Eelnõu § 21–26 – tuumaohutusloa menetluse raamistik
1. Piirangu sobivus
Sätete eesmärk on luua tuumaohutusloa andmiseks selline menetlusraamistik, mis tagab
tuumakäitise tehnilise, organisatsioonilise ja ohutuslike eelduste põhjaliku kontrolli enne katsetamise, käitamise või dekomissioneerimisega alustamist.
6
– see alajaotis sätestab loa taotlemise alused ja kohustuse esitada ohutusega seotud ulatuslik
dokumentatsioon, mis võimaldab pädeval asutusel hinnata käitaja võimet täita tuumaohutuse nõudeid.
– sätted tagavad menetluse läbipaistvuse ja terviklikkuse, sh pädeva asutuse sõltumatu hindamise, teiste asutuste kaasamise ja vajadusel menetluse peatamise, kui ohutusalane info on puudulik.
– sätted võimaldavavad pädeval asutusel andmeid kontrollida, nõuda täiendusi ning tagada, et loamenetlus ei liigu edasi enne, kui kõik ohutuskriteeriumid on täidetud.
→ Piirangud on sobivad, sest need tagavad, et tuumaohutusloa saab üksnes selline käitaja, kelle tegevus vastab rahvusvaheliselt nõutud ohutustasemele, ning et menetlus ei jõua otsuseni
enne, kui ohutuse tagamine on veenvalt tõendatud.
2. Piirangu vajalikkus
Leebem meede ei tagaks sama ohutustaset ega väldiks riske, mis võivad kaasneda ebapiisavalt kontrollitud loamenetlusega.
– Tuumaohutusloa menetluses hinnatakse kogu käitise valmisolekut ohutuks tegutsemiseks. Nõutavad dokumendid (ohutusaruanded, süsteemide kirjeldused, töökorraldus,
personalipädevus) ei ole asendatavad ühegi lühema ega vähem detailse menetluslahendusega. – Üldine haldusmenetlus (HMS) oma üldpõhimõtete ja tõendamisraamistikuga ei ole piisav – tuumaohutuse eripära nõuab kohustuslikku dokumentatsiooni, riskihinnanguid ja sõltumatut
ekspertiisi. – Menetluse peatamise või täiendavate andmete nõudmise võimalus (§ 24–27) on vajalik, sest
tuumaohutuse seisukohalt ei ole lubatav anda luba puuduliku info põhjal. – Leebem alternatiiv – nt standardiseeritud taotlus ilma pädeva asutuse sisulise hindamisvõimaluseta – looks lubamatu riski, et loamenetlus muutub formaalseks ning
ohutusküsimusi hinnatakse pealiskaudselt. – Sellist loamenetluse süsteemi ei ole võimalik saavutada ka tagantjärele järelevalvega:
unikaalne riskiprofiil nõuab põhjalikku kontrolli enne tegevuse alustamist. → Piirangud on vajalikud, sest puudub sama tõhus, kuid vähem koormav meede, mis tagaks
käitaja ja käitise ohutusvalmiduse täieliku ja usaldusväärse hindamise enne tegevuse alustamist.
3. Piirangu mõõdukus
Tuumaohutusloa menetlusega seotud kohustused (mahukas dokumentatsioon, mitmeastmeline hindamine, võimalikud täiendavad nõuded) võivad olla taotlejale koormavad, kuid riive on
proportsionaalne ja tasakaalus. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tuumaohutuse tagamine enne võimaliku ohu realiseerumist.
Loa puudulik andmine võib viia avariisituatsioonini, mille tagajärjed on võrreldamatult suuremad kui menetluslik koormus. – Riive intensiivsust vähendab, et menetluse kohustused on ette teada, selgelt normeeritud ning
eristatud muude lubade andmise protsessidest. – Menetlus ei keela käitamise alustamist lõplikult, vaid seab tingimuseks ohutustõenduse
esitamist ja kontrolli, mis on rahvusvaheliselt nõutud standard tuumajaamade käitamise eel. – Taotleja huve kaitseb asjaolu, et menetlus on struktureeritud, dokumenteeritud ja võimaldab vajadusel puudusi parandada, mitte ei lõpe automaatselt keeldumisega.
– Kulud ja ajakulu, mis kaasnevad dokumentatsiooni koostamise ja kontrolliga, ei ületa mõistlikkuse piiri, arvestades tegevusega kaasnevat erakordselt suurt riski.
7
→ Piirang on mõõdukas, sest tuumaohutusloa menetluse põhjalikkus ja kontrollimehhanismid
ei lähe kaugemale sellest, mis on vältimatult vajalik ohutuse tagamiseks nii käitaja, töötajate kui ka avalikkuse kaitseks.
Eelnõu § 29 – dokumentide uuendamine ja kooskõlastamine, tegevuse kooskõlastamine
ning muudatustest teavitamine
1. Piirangu sobivus
Sätte eesmärk on tagada, et kõik tuumakäitise ohutust mõjutavad muudatused—nii dokumentatsioonis, süsteemides, töökorralduses kui käitamispraktikas—on pädeva asutuse kontrolli all ning ajakohastatud vastavalt tegelikele tingimustele.
– Kohustus uuendada ja kooskõlastada muudatusi väldib olukorda, kus käitaja rakendab tegevusi või muudab süsteeme viisil, mis võib halvendada tuumaohutust või ohustada
järelevalve teostamist. – Kooskõlastamisnõue tagab, et pädev asutus hindab muudatuse mõju ohutusele enne selle rakendamist.
– Lihtsustatud teavitamiskohustus madala riskiga muudatuste puhul võimaldab keskenduda ohutuslikult olulistele muutustele ning hoiab järelevalvet proportsionaalsena.
→ Piirang on sobiv, sest tagab, et tuumakäitise ohutus ei halvene ega ole mõjutatud kontrollimata või hindamata muudatustest ning et järelevalveasutus omab ülevaadet käitise
seisundist ja muudatustest reaalajas.
2. Piirangu vajalikkus
Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse tagamisel ega riskide kontrolli all hoidmisel. – Muudatuse kooskõlastamine alles pärast selle rakendamist (tagantjärele kontroll) ei välistaks
olukorda, kus ohutust mõjutav muudatus põhjustab juba riski suurenemise või süsteemide tõrke. – Jätta muudatused üksnes käitaja sisekontrolli hooleks ei oleks piisav, sest tuumaohutuse
rahvusvaheline raamistik eeldab sõltumatut reguleeriva asutuse järelevalvet igas olulises muudatuses. – Ilma kohustusliku dokumentatsiooni uuendamiseta ei saaks pädev asutus tugineda kehtivatele
ja täpsetele ohutusalustele dokumentidele (nt käitamisprotseduurid). – Lihtsustatud teavitamiskohustuse kasutamine kõikidel juhtudel (ehk loovutada
kooskõlastusnõue täielikult) oleks ohutuse seisukohalt ebapiisav, kuna mitmed muudatused— sh süsteemide või protseduuride ümberkujundamine—võivad avaldada olulist mõju ohutusele.
→ Piirang on vajalik, sest puudub vähem koormav, kuid sama tõhus meede, mis tagaks muudatuste süsteemse hindamise, riskide kontrolli ning käitise dokumentatsiooni ajakohasuse.
3. Piirangu mõõdukus
Säte toob käitajale kaasa kohustuse teavitada, uuendada dokumenti ja kooskõlastada muudatusi,
mis võib suurendada halduskoormust. Riive on siiski mõõdukas ja selgelt põhjendatud. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tagada, et iga muudatus tuumakäitise tehnilises,
organisatsioonilises või ohutusstruktuuris säilitab või parandab ohutust. – Piirang ei takista tegevuste jätkamist, vaid nõuab, et ohutuslikult olulised muudatused hinnatakse enne nende jõustumist.
– Säte ise on riskipõhine: • olulised muudatused → kooskõlastus,
• vähese mõjuga muudatused → teavitamine,
8
• mitteolulised muudatused → ei anna järelevalveasutusele ega käitajale
ebaproportsionaalset lisakoormust. – Käitaja õigusi tasakaalustab õigusselgus – kooskõlastuse vajadus sõltub muudatuse
mõjust ohutusele, mitte muudatuse vormilisest sisust. – Majanduslik ja halduslik koormus on põhjendatud, kuna kooskõlastusnõude puudumine looks reaalse oht, et ohutust mõjutavad muutused jäävad reguleeriva asutuse
kontrollist kõrvale. → Piirang on mõõdukas, sest see ei lähe kaugemale vältimatust ning on proportsionaalne
tuumaohutuse tagamise eesmärgi erakordse kaaluga. Eelnõu § 30 – järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle
1. Piirangu sobivus
Sätte eesmärk on tagada, et tuumaohutusloa omaja järgib katkematult kõiki ohutusnõudeid ning et pädeval asutusel oleks tegelik õigus kontrollida käitaja tegevust, dokumente, süsteeme, töökorraldust ja ohutusprotsesse.
– Järelevalve võimaldab avastada kõrvalekaldeid või puudusi enne, kui need võivad avalduda avarii või intsidendina.
– Juurdepääsu- ja teabepäringute õigused tagavad, et pädev asutus saab hinnata käitise tegelikku ohutuspraktikat, mitte üksnes dokumenteeritud andmeid. – Regulaarne ja riskipõhine järelevalve tagab kõrge ohutustaseme säilimise kogu käitamise
vältel, mitte üksnes loa andmise hetkel. → Piirang on sobiv, sest see võimaldab tuvastada ja ennetada ohutusriske ning tagab, et käitaja
tegelik tegevus vastab tuumaohutuse nõuetele. 2. Piirangu vajalikkus
Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse ega avaliku ohutuse tagamiseks.
– Tuumakäitise riskid on olemuselt sellised, et pelgalt loa andmise hetkel tehtud kontroll ei taga ohutust kogu elukaare jooksul – järelevalveta võiks tegevuses toimuda olulisi kõrvalekaldeid. – Järelevalve ei saa toimuda üksnes käitaja enda sisekontrolli kaudu, sest rahvusvaheliste
normide järgi peab tuumaohutust tagama sõltumatu regulatiivne asutus. – Tagantjärele reageerimine (nt ainult rikkumiste tuvastamine) ei ole piisav – tuumaohutuses
peab ennetus olema esmane vahend. – Leebem variant, nagu üksnes dokumentide perioodiline kontroll ilma territooriumile juurdepääsuta, ei võimaldaks tuvastada tegelikku seisukorda ega hinnata ohutuse toimivust
praktikas.
→ Piirang on väga vajalik, kuna puudub vähem koormav, kuid samavõrd tõhus meede, mis tagaks, et käitaja tegevus vastab kogu aeg ohutusnõuetele ja riskid on kontrolli all ning välditakse avariid või intsidenti.
3. Piirangu mõõdukus
Järelevalve võib tekitada käitajale halduslikku ja korralduslikku koormust, kuid see koormus on mõõdukas ja selgelt põhjendatud. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tagada pidev tuumaohutus ning kaitsta elu, tervist ja
keskkonda. – Järelevalve ei peata tegevust ega sekku põhjendamatult – see annab pädevale asutusele üksnes
vajalikud vahendid ohutuse kontrollimiseks. – Riive ei ületa vältimatut:
9
• järelevalve tegevused on seotud üksnes ohutuse tagamisega,
• need on riskipõhised ja dokumenteeritud, • pädeva asutuse meetmed on proportsionaalsed tuvastatud riskiga.
– Käitaja huve kaitseb see, et järelevalve on õiguslikult raamitud, mitte meelevaldne, ning käitaja saab esitada selgitusi, täita ettekirjutusi ja vaidlustada toiminguid.
→ Piirang on mõõdukas, sest järelevalve on vältimatu osa tuumaohutusest ning selle
intensiivsus ei ületa seda, mis on vajalik kõrge riskiga tegevuse ohutuks jätkamiseks.
Eelnõu § 31–44 – tuumaohutuslubade süsteem käitise töö katsetamiseks ja korraliseks
käitamiseks (koos lisadokumentide nõuetega)
1. Piirangu sobivus
Sätete eesmärk on tagada, et tuumakäitis ei jõua katsetamis- ega käitamisfaasi enne, kui pädev
asutus on kontrollinud kõiki ohutuse seisukohast olulisi süsteeme, protseduure, dokumente ja ressursse. – katsetamisloa taotlemise eeldused tagavad, et käitis on testimiseks ohutult ette valmistatud,
sealhulgas tehnosüsteemide valmisolek, ohutusprotseduuride kehtestamine ning isikkoosseisu pädevus.
– nõuded osalise ja korralise käitamisloa andmiseks ning kohustus esitada põhjalik, ajakohane ja tõenduspõhine dokumentatsioon käitamise ohutuse kohta on oluline igakülgseks eelkontrolliks enne loa andmist.
– Lisadokumentide (nt katsetusprogramm, ohutusaruanne, töökorraldus, hädaolukorra lahendamise kava) esitamine tagab, et pädev asutus hindab käitise valmisolekut terviklikult,
mitte üksikute aspektide kaupa. – sätted, mis reguleerivad korduva ohutushindamise, aruandluse ja dokumentatsiooni ajakohastamise kohustusi, mis on vajalikud käitamise jätkuva ohutuse tagamiseks.
→ Piirangud on sobivad, sest need loovad selge, mitmeastmelise kontrollisüsteemi, mis tagab,
et tuumakäitist ei katsetata ega käitata enne, kui ohutuse eeldused on veenvalt tõendatud ja kontrollitud.
2. Piirangu vajalikkus
Leebem abinõu ei tagaks sama tasemega tuumaohutust ega välistaks riske, mis kaasneksid
ebapiisava kontrolliga käitamiseelsetes etappides. – Tuumakäitis muutub ohtlikuks alles siis, kui seda hakatakse katsetama – seega peab katsetusloa menetlus olema sama põhjalik kui käitamisloa menetlus. Ilma katsetusprogrammi,
süsteemide valmiduse ja ohutusprotseduuride kontrollita ei ole võimalik hinnata, kas katsete käigus tekivad riskid on juhitavad.
– Ilma osalise ja korralise käitamisloa selgete tingimusteta võiks käitise valmidust hinnata vaid ühekordselt, mis ei ole rahvusvaheliste ohutusstandarditega kooskõlas. Katsetuste tulemused, töökorraldus ja ohutusprotsessid tuleb hinnata järk-järgult.
– Ilma lisadokumentide nõudeta (ohutusaruanded, riskianalüüsid, juhtimissüsteemi tõendamine, personalipädevuse hindamine) ei suudaks pädev asutus hinnata tegelikku riski ega
käitamise valmisolekut. – Leebem meede, nagu üksik koondluba ilma etappideta, looks olukorra, kus olulised ohutusküsimused jäävad hindamata ning riskid võivad ilmneda alles reaalses tööfaasis.
→ Piirangud on vajalikud, sest puudub sama tõhus, kuid vähem koormav alternatiiv, mis
tagaks kõikide käitamiseelse ja käitamisperioodi ohutusaspektide etapiviisilise kontrolli ning välistaks oluliste riskide varjulejäämise.
10
3. Piirangu mõõdukus
Käitajale kaasneb märkimisväärne halduslik ja tehniline koormus (mahukas dokumentatsioon,
kooskõlastused, katsetusprogrammid, korduvad ohutushinnangud), kuid riive on mõõdukas ja kaalukalt põhjendatud. – Eesmärk on erakordselt oluline: tagada, et tuumaenergia tootmine oleks ohutu ja kontrollitav
kõigis töötsükli etappides. Riski realiseerumisel võivad tagajärjed olla pöördumatud ja üle riigipiiride ulatuvad – ühiskond ja keskkond ei talu tuumaõnnetusega kaasnevat kahju.
– Tuumaohutus nõuab mitmeastmelist kontrolli: katsetamisfaasis ilmnevad võimalikud süsteemitõrked, käitamisfaasi ohutus sõltub katsetusandmetest ja töökorralduse toimivusest. – Etapid (katsetusluba, osaline käitamisluba, korraline käitamisluba) on loogiliselt järjestatud
ning annavad käitajale võimaluse puudusi järk-järgult parandada. See vähendab koormust võrreldes olukorraga, kus kõik nõuded tuleks täita korraga ühe loa taotlemisel.
– Dokumentide nõuded ei ole meelevaldsed – need lähtuvad rahvusvahelistest standarditest (IAEA GSR Part 4, SSG-61, SSR-2/1) ning vastavad tavapärasele tuumaregulatiivsele praktikale.
– Käitaja õigusi ei piirata rohkem, kui on vajalik kriitiliste ohutusaspektide kontrollimiseks ning järelevalve on selgete kriteeriumide ja menetlusnormidega raamitud.
→ Piirang on mõõdukas, sest see ei lähe kaugemale vältimatust ning tagab ohutuse taseme, mida tuumatööstuse olemus ja riskitase nõuavad.
Eelnõu § 45–48 – tuumakäitise dekomissioneerimine
1. Piirangu sobivus
Sätete eesmärk on tagada, et tuumakäitise alaline kasutamise lõpetamine toimuks viisil, mis
välistab kiirgus- ja tuumaohutusohud ning tagab, et käitise territoorium ei kujuta pärast sulgemist ohtu inimesele ega keskkonnale.
– regulatsioon nõuab dekomissioneerimisloa taotlemisel põhjalikku dekomissioneerimiskava ja kulude prognoosi, mis tagab, et tegevused on läbimõeldud ja rahaliselt kaetud. – sätestatakse kohustused saastuse kaardistamiseks, jäätmete ohutuks käitlemiseks, ohtlike
konstruktsioonide demonteerimiseks ning radioloogiliseks seireks, mis on vajalikud ohutu lammutamise tagamiseks.
– sätted võimaldavad pädeval asutusel kontrollida, kas dekomissioneerimise tegevused vastavad ohutusnõuetele, ja keelduda loa andmisest või tegevuste lõpetamisest, kuni ohutus on tagatud.
→ Piirangud on sobivad, sest need tagavad, et dekomissioneerimine ei ohusta avalikkust,
keskkonda ega tuumaohutust ning toimub kontrollitud, läbipaistvas ja ohutusele keskendunud protsessis.
2. Piirangu vajalikkus
Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse tagamisel ega riski maandamisel, mis
kaasneb käitise lammutamise ja saastuse kõrvaldamisega. – Tuumakäitise sulgemine on kõrge riskiga tehniline tegevus, mille käigus tuleb eemaldada ja käidelda radioaktiivset materjali ning demonteerida süsteeme, mis võivad olla saastunud. Ilma
siduva dekomissioneerimisloata ei oleks võimalik tagada tegevuste ohutust ega riskide terviklikku hindamist.
– Dekomissioneerimise rahastamine nõuab etteplaneerimist; ilma kohustusliku kulude prognoosi ja rahaliste tagatisteta tekiks reaalne risk, et riik või avalikkus jääb kandma
11
lammutamise ja järelhoolduse kulusid.
– Üldine ehitusseadustiku lammutusloa süsteem ei ole piisav, sest see ei hõlma kiirgusohutuse, tuumajäätmete käitlemise ega radioloogilise seire eripära.
– Ilma kohaste tehniliste ja ohutusnõueteta jääksid kontrollimata kriitilised tegevused, nagu saastuse eemaldamine, konstruktsioonide radioloogiline puhastamine ja jäätmete ohutu käitlus, mis võivad põhjustada keskkonna- või terviseriske.
– Dekomissioneerimise lõpetamine ilma pädeva asutuse kontrollita jätaks võimaluse, et ala vabastatakse kasutuseks enne, kui see on tegelikult ohutu.
→ Piirangud on vajalikud, sest puudub vähem koormav, kuid sama tõhus meede, mis tagaks dekomissioneerimise ohutuse ja tuumajäätmete nõuetekohase käitlemise.
3. Piirangu mõõdukus
Sätete kohustused (detailne planeerimine, põhjalik dokumentatsioon, radioloogiline seire, jäätmekäitluse korraldus, pädeva asutuse mitmeastmeline kontroll) toovad käitajale kaasa suure haldusliku ja tehnilise koormuse, kuid riive on mõõdukas ja põhjendatud.
– Dekomissioneerimise eesmärk on alaliselt eemaldada tuumakäitisega seotud riskid nii käitamise lõpetamise hetkel kui ka tulevikus; see on avaliku huvi seisukohalt erakordselt
kaalukas. – Kuigi kohustused on mahukad, on need vältimatud, sest tuumajäätmete käitlemine ja saastuse kõrvaldamine peavad olema täielikult kontrollitud ning dokumenteeritud.
– Riive intensiivsust vähendab asjaolu, et nõuded ja menetlus on ette teada ning tuginevad rahvusvahelistele standarditele (IAEA GSR Part 6).
– Regulatsioon ei takista käitise sulgemist, vaid tagab, et see toimub ohutusnõudeid järgides ning et läbitakse etapid, mis kinnitavad ala ohutust enne selle vabastamist edasiseks kasutuseks. – Alternatiiv – lubada lammutamist ilma rangete ohutus- ja dokumenteerimiskohustusteta –
oleks proportsionaalselt palju ohtlikum, kuna saastunud elementide väärkäitlus võib põhjustada kiirgusintsidente ja keskkonnakahju.
→ Piirang on mõõdukas, sest koormus ei ületa vältimatut ning on täielikult õigustatud tuumaobjekti ohutu sulgemisega kaasnevate kõrgete riskide tõttu.
Eelnõu § 66–68 – menetlus- ja järelevalvetasud
1. Piirangu sobivus
Sätete eesmärk on tagada, et tuumaohutuslubade menetlemise ja järelevalvega seotud kulud ei jää üldise maksumaksja kanda, vaid langevad tegevust kavandavale või teostavale isikule, kes
põhjustab vajaduse selliste kulude tekkeks. – § 67 kehtestab menetlustasude maksmise kohustuse, mis võimaldab katta pädeva asutuse tehtavat sisulist hindamist, ekspertiise ja dokumentide analüüsi.
– § 66 ja 68 näevad ette järelevalvetasud, mis võimaldavad teostada sõltumatut kontrolli käitaja tegevuse üle ning tagavad, et järelevalve on pidevalt rahastatud ja toimiv.
– Tasusüsteem tagab, et pädev asutus ei sõltu menetlusosaliste vabatahtlikest panustest, ning loob stabiilse ressursibaasi ohutusülesannete täitmiseks.
→ Piirang on sobiv, sest kulude sidumine tuumaenergia kasutaja tegevusega toetab saastaja- ja tekitaja-põhimõtet ning tagab ohutusfunktsioonide toimimise ilma üldist maksubaasi
koormamata.
12
2. Piirangu vajalikkus
Leebem meede ei oleks sama tõhus tuumaohutuse tagamiseks ega kulude õiglaseks jaotamiseks.
– Jätta menetlus- ja järelevalvetoimingud riigi üldise eelarve õlgadele koormaks avalikkust ja looks olukorra, kus väga kõrge riskiga tegevuse kontrolli kannab ainult ühiskond. – Kulude katmine üksnes üldise tulubaasi kaudu seaks ohtu järelevalve sõltumatuse ja
stabiilsuse, eriti olukorras, kus riigieelarvelised vahendid kõiguvad. – Leebem lahendus—nt üksnes minimaalne tasu või tasud ainult teatud menetlusetappides—ei
kataks vajalikku ekspertiisi, kontrolli, auditite ja analüüside kulusid, mis on tuumasektori puhul vältimatud. – Tasude puudumine või nende märkimisväärne vähendamine looks majandusliku moonutuse,
kus muud riiklikult reguleeritud valdkonnad (nt konkurentsi või lennunduse järelevalve) kannavad oma kulud, kuid tuumaohutuse erakordselt kulukas järelevalve oleks „tasuta“.
→ Piirang on vajalik, sest puudub vähem koormav, kuid sama tõhus vahend tagamaks, et kulud, mis tekivad üksnes tuumaenergia kasutuse tõttu, ei lange üksnes maksumaksja kanda
ning et järelevalve on rahaliselt jätkusuutlik.
3. Piirangu mõõdukus
Tasude võtmine riivab ettevõtja majandus- ja ettevõtlusvabadust, kuid riive on mõõdukas ning selgelt põhjendatud.
– Tasud on seotud konkreetsete toimingute ja kulude katmisega; need ei ole karistuslikud ega ebamõistlikult suured, vaid lähtuvad tegelikust töömahust nii menetlemisel kui järelevalvel.
– Riive intensiivsust vähendab see, et tasud on prognoositavad, õigusaktis ette nähtud ning selgete põhimõtete alusel diferentseeritud (nt tegevuse ulatusest, etappidest või kulupõhisusest). – Eesmärk on äärmiselt kaalukas: tagada, et ohutusfunktsioonid ei nõrgeneks rahastuse nappuse
tõttu ning et järelevalveasutusel oleksid ressursid täita oma põhiseaduslikku ja rahvusvahelistest kohustustest tulenevat rolli.
– Tasude puudumine looks ebavõrdse olukorra teiste regulatiivvaldkondadega ning asetaks tuumasektori põhjendamatult soodsasse positsiooni. – Tasud ei takista tegevuse alustamist ega jätkamist; need katavad üksnes avaliku sektori tehtud
töö kulu ning on seetõttu proportsionaalsed ega lähe kaugemale vältimatust.→ Piirang on
mõõdukas, sest tasude rakendamine ei ületa vältimatut ulatust ning on õigustatud
tuumaohutuse, avaliku turvalisuse ja järelevalve jätkusuutlikkuse eesmärkidega. Eelnõu § 69 – dekomissioneerimisreserv ja -fond
1. Piirangu sobivus
Sätte eesmärk on tagada, et tuumakäitise dekomissioneerimisega seotud kulud ei jää riigi ega maksumaksja kanda ning et käitaja kogub kogu käitamisperioodi jooksul piisavad vahendid
käitise ohutuks lammutamiseks, saastuse kõrvaldamiseks ja jäätmete käitlemiseks. – Kohustus moodustada dekomissioneerimisreserv ja teha makseid dekomissioneerimisfondi
tagab, et vajalikud rahalised vahendid on olemas just ajal, mil need muutuvad vältimatuks. – Fondi kasutamise reeglistik ja pädeva asutuse järelevalve tagavad, et vahendeid kasutatakse üksnes dekomissioneerimise eesmärkidel.
– Pikajalise kogumise mehhanism vähendab riski, et käitaja majanduslik seis halveneb hetkel, mil dekomissioneerimine muutub vajalikuks, mis muidu võiks viia ohutus- ja keskkonnariskide
realiseerumiseni.
13
→ Piirang on sobiv, sest see toetab otseselt eesmärki tagada dekomissioneerimise rahastamine
ilma, et see jääks avaliku sektori kanda ning ennetab olukordi, kus ohutus ei ole tagatud vahendite puudumise tõttu.
2. Piirangu vajalikkus
Leebem meede ei tagaks sama tõhusat dekomissioneerimise kulude katmist ega väldiks riski,
et käitaja ei suuda kohustusi täita. – Dekomissioneerimine on pikaajaline, kulukas ja tehniliselt keerukas protsess; ühestki
alternatiivsest rahastamismehhanismist (nt käitaja hilisem üldkohustuslik makse, kindlustus või laenuraha) ei piisa, kui käitaja ei ole majanduslikult jätkusuutlik või kui riski realiseerumise ajal puuduvad vajalikud vahendid.
– Reservi või fondi loomisest loobumine jätaks riigile ja avalikkusele rahalise riski, mida on rahvusvaheliste standardite kohaselt vaja vältida.
– Dekomissioneerimise rahastamine alles tegevuse lõppfaasis looks ohu, et vahendeid ei koguta piisavalt või et käitaja lõpetab tegevuse enne, kui kohustused on täidetud. – Leebem alternatiiv—nt üksnes reserv, kuid mitte sõltumatu fond—ei tagaks sama taset
rahalises turvalisuses ega vähendaks riski, et vahendeid kasutatakse muudel eesmärkidel.
→ Piirang on vajalik, sest puudub vähem koormav, kuid samaväärselt tõhus meede dekomissioneerimise kulude pikaajaliseks ja turvaliseks katmiseks.
3. Piirangu mõõdukus
Reservi ja fondi moodustamise kohustus toob käitajale kaasa märkimisväärse rahalise
koormuse, kuid riive on mõõdukas ning selgelt põhjendatud. – Eesmärk on erakordselt kaalukas: tagada, et dekomissioneerimine, radioaktiivsete jäätmete käitlus ja keskkonna taastamine ei jää ühiskonna kanda.
– Kuigi maksed fondi mõjutavad käitaja rahavoogu ja investeerimisvõimekust, on see koormus hajutatud kogu käitamistsükli peale, mis muudab selle mõistlikult talutavaks.
– Rahalise reservi loomine ei piira käitaja tegevust ega takista käitamist, vaid tagab, et kohustused täidetakse tulevikus ohutult ja ilma üllatuslike rahaliste tagajärgedeta. – Sätted on prognoositavad ja läbipaistvad: käitaja teab juba enne käitamist, et
dekomissioneerimisfondi maksed on vältimatu osa tuumakäitise elukaarest. – Võrreldes võimalike tagajärgedega—nt saastuse jäämine likvideerimata, oht keskkonnale,
kulude üleminek riigile—on käitajale seatud rahaline kohustus mõõdukas. → Piirang on mõõdukas, sest see ei koorma käitajat enam, kui on vältimatult vajalik tagamaks
ohutu dekomissioneerimise rahastamist kogu käitise elutsükli vältel.
Eelnõu § 70 – kohalik kasu
1. Piirangu sobivus
Sätte eesmärk on tagada, et omavalitsus, kelle territooriumile tuumakäitise rajamine, katsetamine ja käitamine avaldab pikaajalist ja intensiivset ruumilist ning
sotsiaalmajanduslikku mõju, saaks hüvitise kujul toetust kohaliku arengu, teenuste või investeeringute jaoks. – Kohaliku kasu maksmise kohustus aitab tasakaalustada tuumakäitise võimalikke negatiivseid
mõjusid kogukonnale ja tugevdab avaliku huvi ning eraõigusliku tegevuse vahelist õiglast tasakaalu.
– Hüvitis toetab kohaliku taristu, teenuste ja kogukonna arengut, mis võib olla vajalik seoses tuumakäitisega kaasnevate lisakoormuste või muudatustega (nt liiklus, teenuste vajaduse kasv).
14
– Kohaliku kasu mehhanism suurendab ka sotsiaalset õiglust ja aktsepteeritavust piirkonnas,
kus riiklikult olulise objekti asukoha tõttu langevad suuremad riskid ja mõjud lokaalsele kogukonnale.
→ Piirang on sobiv, sest aitab saavutada eesmärki tasakaalustada tuumakäitisega kaasnevaid mõjusid ning toetab kohaliku kogukonna heaolu ja õiglast kohtlemist.
2. Piirangu vajalikkus
Leebem meede ei tagaks sama tõhusalt kohaliku kogukonna ja riiklikult olulise infrastruktuuri vahelise tasakaalu loomist. – Üldrahastuse või riigi vabatahtliku toetuse mudel ei anna piisavat kindlust ja stabiilsust
kohaliku omavalitsuse ning kogukonna vajaduste katmiseks. Kohalikul tasandil jääks ebakindlaks, kas ja millal vahendeid saadakse.
– Planeeringu- või loamenetluses seatavad tingimused ei asenda rahalist kasu, sest need võivad katta üksnes konkreetseid tingimusi (nt teed, müra leevendusmeetmed), kuid mitte laiemat pikaajalist mõju kogukonnale.
– Leebem alternatiiv—kohaliku kasu sidumine üksnes tegevuse algfaasiga või ühekordse panusega—ei tagaks, et kohalik omavalitsus saab toetust kogu käitise elukaare jooksul, kuigi
mõjud kestavad samavõrra kaua. – Kohaliku kasu puudumine võib kaasa tuua sotsiaalse pinge, ebavõrdsuse ja regionaalse ebaõigluse, mis omakorda ohustab avalikku huvi ning tuumaenergia arenduse legitiimsust.
→ Piirang on vajalik, sest puudub vähem koormav meede, mis tagaks kohalikule
omavalitsusele usaldusväärse ja prognoositava toetuse, arvestades tuumakäitisega kaasnevaid pikaajalisi mõjusid.
3. Piirangu mõõdukus
Kohaliku kasu maksmine riivab arendaja või käitaja majanduslikku vabadust (lisanduv rahaline
kohustus), kuid riive on mõõdukas ning täielikult õigustatud. – Eesmärk on avaliku huvi seisukohalt oluline: tagada kogukonna heaolu ja kompenseerida piirkonna pikaajalist koormust ning riski tajumist, mis tekib tuumakäitise läheduses elamise
tõttu. – Kohalik kasu ei ole karistus ega maksu laadne koormis, vaid tasakaalustav ja õiglane hüvitis
kogukonnale, kes „võõrustab“ riiklikult olulise infrastruktuuri objekti. – Kohustuse intensiivsust vähendab asjaolu, et maksevõime ja maksemäärad on seaduses ette nähtud läbipaistvalt ning neid saab seada arvesse võttes käitise tegutsemisvõimet.
– Kohalik kasu ei takista käitaja tegevust ega pane ebamõistlikku koormust käitise rajamise või käitamise jätkamise eeldustele.
– Avaliku huvi kaal on väga suur: kogukonna usalduse ja sotsiaalse sidususe alahindamine võib ohustada tuumaenergia arenduse edukust ja tuumaohutuse kultuuri.
→ Piirang on mõõdukas, sest kuigi see toob kaasa rahalise kohustuse, ei ületa see vältimatut ega kahjusta käitaja õigusi ebaproportsionaalselt ning on õigustatud kogukonna kaitse ja
riikliku huvi kaaluga.
1
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 2
Direktiivi 2014/87/EURATOM ja Eesti õigusaktide vastavustabel NÕUKOGU DIREKTIIV 2014/87/EURATOM, 8. juuli 2014, millega muudetakse direktiivi
2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087&from=ET
EL-i õigusakti norm
EL-i õigusakti normi sisuliseks
rakendamiseks kehtestatavad sätted tuumaenergia- ja ohutuse seaduse
eelnõus (TEOS)
Kommentaarid/
kehtestatavad rakendusaktid
Artikkel, lõige, punkt Pealkiri, paragrahv, lõige, punkt
3) Artiklit 3 muudetakse järgmiselt: a) punkti 1 alapunkt a asendatakse järgmisega: „a) tuumaelektrijaam, rikastuskäitis, tuumakütuse valmistamise tehas, ümbertöötamiskäitis, uurimisreaktor, rajatis kasutatud kütuse ladustamiseks ning”; b) lisatakse järgmised punktid: „6)„avarii”—ettekavatsemata sündmus, mille tagajärjed või võimalikud tagajärjed on kiirguskaitse või tuumaohutuse seisukohast märkimisväärsed; 7) „vahejuhtum”— ettekavatsemata sündmus, mille tagajärjed või võimalikud tagajärjed ei ole kaitse või tuumaohutuse seisukohast tähtsusetud; 8) „väärtalitlus”—normaalsest talitlusest kõrvale kalduv käitamisprotsess, mis toimub eeldatavasti vähemalt ühe korra rajatise kasutusaja jooksul, kuid mis ei põhjusta seoses asjakohaste projekteerimistingimustega märkimisväärset kahju ohutuse seisukohast tähtsatele osadele ega too kaasa avariiolukorda; 9)„projekteerimistingimused”— tingimused ja sündmused, mida tuleb tuumaseadme projekteerimisel, sealhulgas ajakohastamistel, sõnaselgelt arvesse võtta vastavalt kehtestatud kriteeriumidele, et ohutussüsteemide kavapärase töö korral tuleks seade selliste tingimuste ja sündmustega toime, ületamata lubatud piirnorme; 10) „projekteerimisel arvessevõetav avarii”—avariiolukord, millega toimetulekuks on tuumaseade
TEOS § 3. Terminid
Teatud termineid kasutatakse ainult konkreetses kontekstis ja need defineeritakse määruste tasandil.
2
kooskõlas kehtestatud projekteerimistingimustega projekteeritud ja mille korral kütusega (kui see on asjakohane) ja radioaktiivse pihkumisega seotud kahjustused jäävad normi piiresse; 11) „rasked tingimused”—tingimused, mis on projekteerimisel arvesse võetava avariiga seotud tingimustest raskemad; selliseid tingimusi võivad põhjustada mitu üheaegset riket, nagu ohutussüsteemi kõigi liinide täielik kadu, või äärmiselt ebatõenäoline sündmus.”
5) Artikli 4 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1.Liikmesriigid kehtestavad tuumaseadmete ohutuse tagamiseks siseriikliku õigusliku, reguleeriva ja organisatsioonilise raamistiku (edaspidi „siseriiklik raamistik”). Siseriiklikus raamistikus sätestatakse eelkõige: a) vastutuse jagunemine asjaomaste riiklike asutuste vahel ja nende tegevuse koordineerimine;
§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus § 13 lg 2 Pädev asutus esitab eelhinnangu taotluse vähemalt Politsei- ja Piirivalveametile, Päästeametile, Kaitsepolitseiametile ja Finantsinspektsioonile, kes oma pädevuse piires kooskõlastavad või jätavad taotluse põhjendatult kooskõlastamata 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. § 32 lg 5 Pädev asutus esitab katsetamisloa eelnõu kooskõlastamiseks Siseministeeriumile, Päästeametile ja Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele. § 34 lg Pädev asutus esitab osalise käitamisloa eelnõu kooskõlastamiseks vähemalt Siseministeeriumile, Päästeametile ning Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele. § 35 lg 3 Pädev asutus esitab käitamisloa eelnõu kooskõlastamiseks vähemalt Siseministeeriumile, Päästeametile ning Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele. § 79 lg 2 Transpordi turvaplaan esitatakse vähemalt 30 päeva enne veo toimumist kooskõlastamiseks pädevale asutusele ja Politsei- ja Piirivalveametile.
TTJA põhimäärus
3
b) riiklikud tuumaohutuse nõuded, mis hõlmavad tuumaseadmete olelusringi kõiki etappe;
§ 2. Reguleerimisala § 5. Tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku meetmete rakendamise üldpõhimõtted § 6. Tuumakäitise ja tuumkütusetsükli tegevuste üldised ohutusnõuded
Täpsemad tuumaohutusnõuded kogu tuumakäitise elukaare ulatuses kehtestatakse TEOS alusel määruste tasandil (planeerimine, ehitamine, eelhinnang, pädeva asutuse tuumaohutushinnang, tuumaohutusload tuumakäitise katsetamiseks, käitamiseks ja dekomissioneerimiseks).
c) tuumaseadmetele lubade andmise süsteem ja tuumaseadmete loata käitamise keelamise süsteem;
§ 21. Tuumaohutusloa kohustus ja loa andja § 4 lõige 2 Keelatud on mistahes tuumkütuse tsükliga seotud tegevus ilma vastava loata.
Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10). Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord (kavand nr 14).
d) süsteem tuumaohutuse regulatiivseks kontrollimiseks, mida teeb pädev reguleeriv asutus;
§ 8 lõige 1 Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ja lubade väljastamine lähtudes seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest. § 8 lg 2 p 9 pädeva asutus korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu; § 19. Tuumakäitise ehitamise järelevalve § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle 13. peatükk Riiklik järelevalve ja auditid
4
e) tõhusad ja proportsionaalsed jõustamismeetmed, sealhulgas asjakohasel juhul parandusmeetmed või tuumaseadme käitamise peatamine ja loa muutmine või kehtetuks tunnistamine. Liikmesriikide pädevuses on selle otsustamine, kuidas punktis b osutatud riiklikud tuumaohutusnõuded vastu võetakse ning millise õigusakti abil neid kohaldatakse.“
§ 2 lõige 2 Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. § 8 lõige 3 Pädev asutus teeb seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid haldusakte. § 26. Tuumaohutusloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine § 27. Tuumaohutusloa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise tagajärjed ja riigi õigus sekkuda § 38. Käitamisloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine § 84. Sunniraha määr 15. peatükk Vastutus
6) Artikli 5 lõiked 2 ja 3 asendatakse järgmisega: „2.Liikmesriigid tagavad pädeva reguleeriva asutuse tegeliku sõltumatuse põhjendamatust mõjust reguleerivate otsuste tegemisel. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et siseriikliku raamistikuga nõutakse, et pädev reguleeriv asutus: a) on funktsionaalselt eraldatud igast muust asutusest või organisatsioonist, mis tegeleb tuumaenergia edendamise või kasutamisega, ja oma reguleerivate ülesannete täitmisel ei küsi ega võta vastu juhiseid üheltki selliselt asutuselt või organisatsioonilt;
§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus
TTJA põhimäärus
b) teeb reguleerivaid otsuseid kindlate ja läbipaistvate tuumaohutusega seotud nõuete alusel;
§ 8. Pädeva asutuse ülesanded ja õigused (1) Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ja lubade väljastamine lähtudes seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest. (2) Pädev asutus: 1) osaleb kiirgusohutust ning tuumaohutust ja –julgeolekut puudutavate poliitikate, arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamisel, esitades eelnõude kohta arvamusi ning tehes ettepanekuid nende muutmiseks ja täiendamiseks; 2) kooskõlastab tuumaohutust, -julgeolekut ja tuumkütusetsüklit puudutavate õigustloovate aktide eelnõud;
TTJA põhimäärus
5
3) korraldab tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi ja peab sellekohast riiklikku registrit; 4) töötab rahvusvaheliste standardite rakendamiseks välja käesoleva seaduse kohaldamisala puudutavad juhendid; 5) korraldab kiirgusohutuse ning tuumaohutuse ja –julgeoleku tagamise riikliku korralduse jaoks oluliste uurimistööde läbiviimist ning nende tulemuste avaldamist; 6) korraldab kiirgusseiret ja tagab kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimise; 7) korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses; 8) annab välja, muudab ja tunnistab kehtetuks kiirgustegevuslube ja tuumaohutuslube, seaduses ettenähtud juhul muid lube ning määrab nende tingimused; 9) korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu; 10) kooskõlastab isikute tuumaohutuse, tuumakäitiste ja tuumamaterjali füüsilise kaitse ja tuumakontrollimeetmete rakendamise tagamisega seotud valdkondade koolituskavasid; 11) kontrollib ja hindab õigusaktides ettenähtud juhul tuumaohutusloa omajate juhtkonna, töötajate ja töövõtjate kvalifikatsiooni ning väljastab isikutele tuumkütusetsükli tegevuses osalemiseks vajalikke tunnistusi; 12) täidab rahvusvahelistest kohustustest ja kokkulepetest tulenevaid ülesandeid, sh vahendab teavet Euroopa Aatomienergiaühenduse, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ja rahvusvahelise andmekeskusega tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingu alusel; 13) täidab muid talle seadusega pandud kohustusi.
c) saab sihtotstarbelisi ja asjakohaseid eelarveeraldisi, mis võimaldavad siseriiklikus raamistikus kindlaks määratud reguleerivate ülesannete täitmist, ning vastutab eraldatud eelarve kasutamise eest;
§7 (3) Pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse sihtotstarbeliselt riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatult.
TTJA põhimäärus
6
(5) Käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasud tasutakse pädeva asutuse kontole.
d) peab tööl vajalikku arvu töötajaid, kellel on nende kohustuste täitmiseks vajalikud ettevalmistus, kogemused ja teadmised. Asutus võib kasutada oma reguleerivate ülesannete toetamiseks väliseid teaduslikke ja tehnilisi vahendeid ning eksperte;
§ 9 lg1 Pädeval asutusel on õigus kaasata oma ülesannete täitmisele sõltumatuid tehnilisi tugiorganisatsioone ja eksperte vastavalt nende pädevusele, nende kasutuses olevatele tehnilistele vahenditele ja erialastele teadmistele.
TTJA põhimäärus
e) kehtestab menetlused huvide konfliktide ärahoidmiseks ja lahendamiseks;
§ 9 lg 2 Tehniliste tugiorganisatsioonide ja ekspertide kaasamisel peab olema tagatud huvide konflikti vältimine.
TTJA põhimäärus
f)annab tuumaohutusega seotud teavet, ilma et selleks oleks vajalik ühegi muu asutuse või organisatsiooni nõusolek, tingimusel et sellega ei kahjustata teisi ülekaalukaid huve (näiteks julgeolekut), mida on tunnustatud asjakohaste õigusaktide ja rahvusvaheliste instrumentidega.
§ 8 lõige 2 Pädev asutus: 5) korraldab kiirgusohutuse ning tuumaohutuse ja – julgeoleku tagamise riikliku korralduse jaoks oluliste uurimistööde läbiviimist ning nende tulemuste avaldamist; 7) korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses;
TTJA põhimäärus
3.Liikmesriigid tagavad, et pädeval reguleerival asutusel on volitused, mis on vajalikud artikli 4 lõikes 1 kirjeldatud siseriikliku raamistiku kohaste kohustuste täitmiseks. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et siseriikliku raamistikuga antakse pädevatele reguleerivatele asutustele järgmised peamised reguleerivad ülesanded: a)teha ettepanekuid riiklike tuumaohutuse nõuete kohta, määrata need kindlaks või osaleda nende kindlaksmääramises; b)nõuda, et loa omaja täidaks riiklikke tuumaohutuse nõudeid ja asjaomase loaga kehtestatud tingimusi ning tõendaks nende täitmist; c) kontrollida selliste nõuete ja tingimuste täitmist, kasutades selleks reguleerivaid hindamisi ja kontrollkäike; d) teha ettepanekuid tõhusate ja proportsionaalsete jõustamismeetmete võtmiseks või viia neid täide.”
§ 8. Pädeva asutuse ülesanded ja õigused (2) Pädev asutus: 1) osaleb kiirgusohutust ning tuumaohutust ja –julgeolekut puudutavate poliitikate, arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamisel, esitades eelnõude kohta arvamusi ning tehes ettepanekuid nende muutmiseks ja täiendamiseks; 2) kooskõlastab tuumaohutust, -julgeolekut ja tuumkütusetsüklit puudutavate õigustloovate aktide eelnõud; 9) korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu;
TTJA põhimäärus
7) Artiklid 6, 7 ja 8 asendatakse järgmisega: „Artikkel 6 Loa omajad
§ 6 lõige 3 Tuumkütusetsükliga seotud tegevuste tegija vastutab käesolevas
Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade
7
Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku raamistikuga nõutakse järgmist: a) esmavastutus tuumaseadme tuumaohutuse eest on loa omajal. Nimetatud vastutust ei saa delegeerida ning see hõlmab vastutust töövõtjate ja alltöövõtjate tegevuse eest, mis võib mõjutada tuumaseadme tuumaohutust; b)loa taotlemisel peab taotleja tõendama tuumaohutust. Tõendamise üksikasjalikkus ja ulatus peab olema vastavuses tuumaseadmele ja selle asukohale vastavate võimalike ohtude ulatuse ja laadiga; c) loa omaja peab korrapäraselt hindama, kontrollima ja mõistlikult teostataval määral pidevalt täiustama oma tuumaseadmete tuumaohutust, tehes seda süstemaatiliselt ja kontrollitaval viisil. See hõlmab selle kontrollimist, kas kohaldatakse meetmeid avariide ärahoidmiseks ja nende tagajärgede leevendamiseks, sealhulgas mitmekordse kaitse meetmete rakendamise kontrollimist; d) loa omaja kehtestab juhtimissüsteemid, milles tuumaohutusele omistatakse asjakohane prioriteet, ja rakendab neid; e) loa omaja näeb ette asjakohased kohapealsed avariiprotseduurid ja vastava korra, sealhulgas raskete avariide ohjeldamise suunised või võrdväärse korra, et reageerida tõhusalt avariidele nende tagajärgede ärahoidmiseks või leevendamiseks. Nimetatud protseduurid eelkõige: i) on kooskõlas muu töökorraga ja neid harjutatakse korrapäraselt teostatavuse kontrollimiseks; ii) on seotud avariide ja raskete avariidega, mis võivad juhtuda kõigi töörežiimide juures ja mis hõlmavad või mõjutavad korraga mitut üksust; iii) näevad ette välise abi saamise korra; iv) vaadatakse perioodiliselt läbi ja neid ajakohastatakse korrapäraselt, võttes arvesse harjutustel saadud kogemusi ning avariidest saadud õppetunde; f) loa omaja näeb ette ja valdab rahalisi vahendeid ja inimressursse, kellel on tuumaseadme tuumaohutusega seotud kohustuste täitmiseks vajalik
seaduses ja tuumaohutusloa tingimustes sätestatud kohustuste täitmise eest, et tagada tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuse ohutus inimese tervisele, varale ja keskkonnale ning töötajate kiirguskaitse tuumakäitise eluea jooksul kõigis kiiritusolukordades, mis on seotud tema valduses oleva tuumamaterjali või muu radioaktiivse materjaliga, ning see vastutus säilib kogu tuumakäitise eluea vältel sõltumata tuumaohutusloa kehtivusest või olemasolust ega ole delegeeritav. b) § 16 lõige 2 punkt 2 ehitusloa taotlusele tuleb lisada tuumakäitise eelohutushinnang vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatud nõuetele; §31 lõige 2 Käitamisluba antakse järgmiste nõuete täitmisel:2) käitis on ehitatud nõuetekohaselt ning arvestades pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangut;4) taotleja on esitanud ohutushinnangu, mis tugineb ehitusloa taotlemiseks esitatud eelohutushinnangul ning sisaldab ajakohastatud teavet ehitusprotsessi käigus tehtud muudatustest ning lisateavet kavandatud tuumakäitise katsetamise ja käitamise korralduste kohta, vastavalt nõudeid kirjeldavale määrusele. c) § 38. Korduv ohutuse hindamine (1) Käitamisloa omaja peab korralise käitamise etapis läbi viima korduva ohutushindamise käitamisloas määratud ajal, kuid vähemalt üks kord kümne aasta jooksul. (2) Pädeval asutusel on õigus sätestada käitamisloa tingimustes korduva ohutuse hindamise sagedus ja nõuded. (3) Käitamisloa omaja on kohustatud perioodiliselt hindama käitatava tuumakäitise ohutust, võttes sealjuures arvesse: 1) käitise vananemisest tingitud mõjusid; 2) käitamise käigus saadud kogemusi; 3) uusimaid teadusuuringute tulemusi; 4) muudatusi kohalduvates õigusaktides; 5) rahvusvaheliste ohutusstandardite arengut;
andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10). Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord (kavand nr 14). Tuumakäitise ohutushindamise nõuded ja metoodika ning esialgse ohutusaruande, ohutusaruande vorm, sisu ja menetlemine (kavand nr 6). Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel (kavand nr 7). Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4). Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile“ (kavand nr 15) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele( kavand nr 16) Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe,
8
asjakohane ettevalmistus ja pädevus. Loa omaja tagab samuti, et tema vastutusel olevatel töövõtjatel ja alltöövõtjatel, kelle tegevus võib mõjutada tuumaseadme tuumaohutust, on olemas nende kohustuste täitmiseks asjakohase ettevalmistuse ja pädevusega vajalik inimressurss. TEOS
6) muutusi riigi julgeolekukeskkonnas ja ohuhinnangutes. d) § 13 lõige 1 punkt 5 eelhinnangu taotleja esitab pädevale asutusele kirjeldus hankekorralduse ja tarneahela juhtimise põhimõtetest ning kvaliteedisüsteemist. § 28 lõige 2 tuumaohutusloa omaja on kohustatud rakendama juhtimissüsteemi, mis tagab loastatud tegevuse vastavuse tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuetele ja tuumakäitise sihipärase toimimise kogu tegevuse vältel. § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded (1) Tuumakäitise käitajal peab olema tuumakäitise elukaare kõigis etappides piisav arv pädevaid ja sobiva kvalifikatsiooniga töötajaid, kes tagavad tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuete järjepideva täitmise. e) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan (mh reageerimiskava, väljaõpe ja õppused plaani regulaarne ülevaatamine ja ajakohastamine, koostöö teiste asutuste ja rahvusvaheliste partneritega) § 52. Tegevus hädaolukorras § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded f) § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (sh majanduslik võimekus, töötajate kvalifikatsioon ja värbamiskava) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel (sh vastutus töövõtjate tegevuse eest); § 42. Jäätmekäitluskohustus (tuumajäätmete käitlemisega seotud kulude katmine);
täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded ( kavand nr 13)
9
§ 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded.
Artikkel 7 Tuumaohutusalased eksperditeadmised ja oskused Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku raamistikuga nõutakse kõigilt asjaosalistelt, et neil oleks haridus- ja koolituskord oma töötajatele, kes vastutavad tuumaseadmete tuumaohutuse eest, et nad saaksid, säilitaksid ja arendaksid edasi eksperditeadmisi ja oskusi seoses tuumaohutuse ja valmisolekuga kohapealseks hädaolukorraks.
§ 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded § 45. Tuumakäitise töötajate väljaõpe ja koolitus § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan § 52. Tegevus hädaolukorras § 43. Korduv ohutushindamine (käsitleb ka õppetundide rakendamist ja pädevuse hoidmist)
Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded (kavand nr 13) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele ( kavand nr 16) Nõuded tuumakäitise siseturvateenistusele ja turvateenistujate kvalifikatsioonile ning sertifitseerimisele“(kavand nr 22)
Artikkel 8 Läbipaistvus 1.Liikmesriigid tagavad, et tuumaseadmete tuumaohutuse ja selle reguleerimise kohta antakse vajalikku teavet töötajatele ja elanikkonnale, pöörates eriti tähelepanu kohalikele asutustele, elanikele ja sidusrühmadele tuumaseadmete läheduses. Nimetatud kohustus hõlmab seda, et pädev reguleeriv asutus ja loa omajad annavad oma pädevusvaldkondades ja oma kommunikatsioonipoliitika raames: a) tuumaseadmete normaalsetest töötingimustest teavet töötajatele ja üldsusele ning b) vahejuhtumite ja avariide korral kiiresti teavet töötajatele ja üldsusele ning tuumaseadme läheduses olevate muude liikmesriikide pädevatele reguleerivatele asutustele. 2.Teave tehakse üldsusele kättesaadavaks vastavalt asjakohastele õigusaktidele ja rahvusvahelistele instrumentidele, tingimusel et sellega ei kahjustata teisi ülekaalukaid huve (näiteks julgeolekut), mida on tunnustatud asjaomaste õigusaktide ja rahvusvaheliste instrumentidega.
8.1 § 8 lõige 2 punkt 7 pädev asutus korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (sh avalikkuse teavitamine menetlusest) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan § 59 Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava lg 4 Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada. § 52. Tegevus hädaolukorras § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks (kohustus teavitada pädevaid asutusi) § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle 8.2 § 1. Eesmärk (sh rahvusvaheliste kohustuste täitmine)
Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4). Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord (kavand nr 8) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele ( kavand nr 16) Tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva ohu määramise kord ja tuumamaterjali kategoriseerimise alused“ (kavand nr 21)
10
3.Liikmesriigid tagavad ilma artikli 5 lõike 2 kohaldamist mõjutamata, et pädev reguleeriv asutus teeb tuumaseadme läheduses olevate muude liikmesriikide pädevate reguleerivate asutustega vastavalt vajadusele tuumaseadmete tuumaohutusega seotud koostööd, muu hulgas vahetades ja/või jagades teavet. 4.Liikmesriigid tagavad, et üldsusele antakse asjakohaste õigusaktide ja rahvusvaheliste instrumentide kohaselt asjakohane võimalus osaleda tõhusalt tuumaseadmete lubade andmise otsustamise protsessis.”
§ 2. Reguleerimisala (sh teabe kättesaadavus ja piirangud vastavalt teistele seadustele) § 77. Tuumakäitiste ja –materjalide füüsiline kaitse (julgeolekuga seotud teabe piiramine) 8.3 § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (kooskõlastamisnõuded) § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 52. Tegevus hädaolukorras § 90–92 (vastutust käsitlevad sätted, sh rahvusvaheline infovahetus) 8.4 § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (avalikkuse kaasamine) § 15. Tuumakäitise ehitusloa menetlus § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 33–35. Käitamislubade menetlus (teavitus ja kaasamine)
Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10)
8) Artikli 8 järele lisatakse järgmine jagu: „2. JAGU Erikohustused Artikkel 8a Tuumaseadmete tuumaohutuse eesmärk 1.Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku tuumaohutuse raamistikuga nõutakse, et tuumaseadmete asukohad valitakse, tuumaseadmed projekteeritakse, ehitatakse, võetakse kasutusele, neid käitatakse ja nende tegevus lõpetatakse eesmärgiga hoida ära avariisid ning avarii korral leevendada selle tagajärgi ja ära hoida: a) varajast radioaktiivset pihkumist, mis nõuaks erakorraliste meetmete võtmist väljaspool tuumaseadme asukohta, kuid mille rakendamiseks ei ole piisavalt aega; b) ulatuslikku radioaktiivset pihkumist, mis nõuaks selliste meetmete võtmist, mida ei ole võimalik ajas ega ruumis piirata. 2.Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku raamistikuga nõutakse, et lõikes 1 sätestatud eesmärki: a) kohaldatakse tuumaseadmete suhtes, mille ehitusluba antakse esmakordselt pärast 14. augusti 2014;
§ 1. Eesmärk § 2. Reguleerimisala § 11. Tuumakäitise asukoha hindamisaruanne § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 25. Tuumaohutusloa muutmine § 27. Tuumaohutusloa kehtetuks tunnistamise tagajärjed ja riigi õigus sekkuda § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle § 33–35. Käitamislubade süsteem § 41. Katsetusprogramm § 43. Korduv ohutushindamine § 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan
Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamisaruande täpsustatud nõuded ja andmekoosseis ( kavand nr 3) Tuumakäitise ohutushindamise nõuded ja metoodika ning esialgse ohutusaruande, ohutusaruande vorm, sisu ja menetlemine ( kavand nr 6) Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel (kavand nr 7) Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord (kavand nr 8) Tuumakäitise katsetusprogrammi sisu ning katsetamise nõuded ja kord“ (kavand nr 11);
11
b)kasutatakse alusena olemasolevate tuumaseadmete mõistlikult teostatava ohutuse parandamise õigeaegseks rakendamiseks, muu hulgas artikli 8c punktis b kindlaks määratud korrapärase ohutusülevaatuse raames.
Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile ( kavand nr 15) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele“ (kavand nr 16)
Artikkel 8b Tuumaseadmete tuumaohutuse eesmärgi rakendamine 1.Selleks et saavutada artiklis 8a sätestatud tuumaohutuse eesmärk, tagavad liikmesriigid, et siseriikliku raamistikuga nõutakse, et kui kohaldatakse mitmekordset kaitset, siis tehakse seda selleks, et tagada: a) äärmuslike väliste looduslike ohtude ja ettekavatsemata inimtegevusest põhjustatud ohtude mõju minimeerimine; b) väärtalitluse ja rikete ärahoidmine; c) väärtalitluse kontrollimine ja rikete avastamine; d) projekteerimistingimustele vastavate avariide kontrollimine; e)raskete tingimuste kontrollimine, sealhulgas avariide arenemise vältimine ja raskete avariide tagajärgede leevendamine; f) artikli 8d lõike 1 kohaste organisatsiooniliste struktuuride olemasolu. 2.Artiklis 8a sätestatud tuumaohutuse eesmärgi saavutamiseks tagavad liikmesriigid, et siseriikliku raamistikuga nõutakse, et pädev reguleeriv asutus ja loa omaja võtavad meetmeid tõhusa tuumaohutuskultuuri edendamiseks ja tõhustamiseks. Nimetatud meetmed käsitlevad eelkõige: a)juhtimissüsteeme, milles omistatakse tuumaohutusele asjakohane prioriteet ning edendatakse töötajate ja juhtkonna kõigil tasanditel võimet suhtuda kriitiliselt asjakohaste ohutuspõhimõtete ja -toimingute tõhusasse täitmisesse ning võimet teatada õigel ajal ohutusprobleemidest kooskõlas artikli 6 punktiga d; b) loa omaja korda ohutuse seisukohast
8b(1)(a) § 11. Tuumakäitise asukoha hindamisaruanne § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs 8b(1)(b) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 41. Katsetusprogramm § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle 8b(1)(c) § 41. Katsetusprogramm § 33–35. Käitamislubade süsteem § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused 8b(1)(d) § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang § 41. Katsetusprogramm 8b(1)(e § 50. Hädaolukorra riskianalüüs § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan § 52. Tegevus hädaolukorras 8b(1)(f) § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded § 45. Tuumakäitise töötajate väljaõpe ja koolitus
Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamisaruande täpsustatud nõuded ja andmekoosseis ( kavand nr 3) Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord ( kavand nr 8) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile ( kavand nr 15) Tuumakäitise katsetusprogrammi sisu ning katsetamise nõuded ja kord (kavand nr 11) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele ( kavand nr 16) Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded (kavand nr 13)
12
oluliste sisemiste ja väliste töökogemuste registreerimiseks, hindamiseks ja dokumenteerimiseks; c)loa omaja kohustust teatada pädevale reguleerivale asutusele sündmustest, millel on võimalik mõju tuumaohutusele, ning d) artikli 7 kohast haridus- ja koolituskorda.
Artikkel 8c Algne hindamine ja korrapärased ohutusülevaatused Liikmesriigid tagavad, et siseriikliku raamistikuga nõutakse järgmist: a) igasugune loa andmine tuumaseadme ehitamiseks või tuumaseadme käitamiseks põhineb asjakohasel asukoha- ja seadmepõhisel hindamisel, mis hõlmab tuumaohutuse tõendamist seoses siseriiklike tuumaohutuse nõuetega käesoleva direktiivi artiklis 8a sätestatud eesmärgi alusel; b) pädeva reguleeriva asutuse regulatiivse kontrolli all olev loa omaja hindab süstemaatiliselt ja regulaarselt vähemalt iga kümne aasta järel uuesti tuumaseadme ohutust vastavalt artikli 6 punktile c. Nimetatud ohutuse ümberhindamise eesmärk on tagada vastavus kehtivatele projekteerimistingimustele ning selle käigus tehakse kindlaks täiendav ohutuse parandamine, võttes arvesse vananemisega seotud probleeme, käitamiskogemust, viimaseid teadusuuringute tulemusi ja muudatusi rahvusvahelistes standardites, kasutades võrdlusalusena artiklis 8a sätestatud eesmärki.
8c(a) § 11. Tuumakäitise asukoha hindamisaruanne § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 15. Tuumakäitise ehitusloa menetlus § 33. Tuumaohutusluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütusega või korraliseks käitamiseks § 34. Osaline käitamisluba § 35. Käitamisluba tuumakäitise korraliseks käitamiseks § 43. Korduv ohutushindamine § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang § 25. Tuumaohutusloa muutmine
§ 15 lg 7 Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada nõuded eri liiki tuumakäitiste ja tuumaseadmete ehitusprojekti koostamisele ja ehitusprojektile Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamisaruande täpsustatud nõuded ja andmekoosseis ( kavand nr 3) Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel (kavand nr 7) Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord (kavand nr 8) Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10)
Artikkel 8d Kohapealne hädaolukorraks valmisolek ja tegutsemine 1.Ilma et see piiraks direktiivi 2013/59/Euratom kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et siseriiklikus raamistikus nõutakse kohapealse hädaolukorraks valmisoleku ja reageerimise riikliku organisatsioonilise struktuuri
§ 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan § 52. Tegevus hädaolukorras § 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel
Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile (kavand nr 15) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele (kavand nr 16)
13
olemasolu selge ülesannete jaotuse ja koordineerimisega loa omaja ning pädevate asutuste ja organisatsioonide vahel, võttes arvesse kõiki hädaolukorra etappe. 2.Liikmesriigid tagavad järjekindluse ja järjepidevuse siseriiklikus raamistikus nõutava kohapealse hädaolukorraks valmisoleku ja sellele reageerimise korra ning direktiivi 2013/59/Euratom kohaselt nõutava muu hädaolukorraks valmisoleku ja sellele reageerimise korra vahel.”
§ 77. Tuumakäitiste ja –materjalide füüsiline kaitse (julgeoleku- ja kaitsekoordineerimine) § 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (seos teiste süsteemidega) § 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle
Tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva ohu määramise kord ja tuumamaterjali kategoriseerimise alused (kavand nr 21)
9) Artikli 8d järele lisatakse järgmine peatükk: „2a. PEATÜKK Vastastikused hindamised ja aruandlus Artikkel 8e Vastastikused hindamised 1.Tuumaohutuse jätkuva parandamise eesmärgil hindavad liikmesriigid ise oma siseriiklikku raamistikku ja pädevaid reguleerivaid asutusi ning kutsuvad rahvusvahelised eksperdid hindama oma siseriiklikku raamistikku ja pädevaid reguleerivaid asutusi vähemalt kord kümne aasta jooksul. Selliste vastastikuste hindamiste tulemuste teatavaks saamisel teavitatakse neist liikmesriike ja komisjoni. 2.Liikmesriigid tagavad, et koordineeritult: a)korraldatakse riiklikku hindamist, mis põhineb nende territooriumil asuvate asjakohaste tuumaseadmete tuumaohutusega seotud konkreetsel teemal; b)palutakse kõigil teistel liikmesriikidel ja komisjonil vaatlejana teha punktis a osutatud riikliku hindamise vastastikust hindamist; c) vastastikuse hindamise protsessi asjakohaste tulemuste alusel võetakse sobivaid järelmeetmeid; d)avaldatakse nimetatud protsessi ja selle põhitulemuste kohta asjakohased aruanded, kui tulemused saavad teatavaks. 3. Liikmesriigid tagavad meetmete võtmise selleks, et 2017. aastal saaks alata esimene temaatiline vastastikune hindamine ning et seejärel toimuksid temaatilised vastastikused hindamised vähemalt iga kuue aasta järel.
§ 85. Tuumaohutuse riiklik audit § 86. Tuumaohutuse temaatiline vastastikhindamine § 43. Korduv ohutushindamine § 25. Tuumaohutusloa muutmine
Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel (kavand nr 7)
14
4. Avarii korral, mis põhjustab olukorra, mis nõuab erakorraliste meetmete võtmist väljaspool seadme asukohta või kaitsemeetmete võtmist üldsuse jaoks, tagab asjaomane liikmesriik rahvusvahelise vastastikuse hindamise viivitamatu taotlemise.”
15
Direktiivi 2013/59/EURATOM ja Eesti õigusaktide vastavustabel1
NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/59/EURATOM, 5. detsember 2013, millega kehtestatakse
põhilised ohutusnormid kaitseks ioniseeriva kiirgusega kiiritamisest tulenevate ohtude eest ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 89/618/Euratom, 90/641/Euratom, 96/29/Euratom,
97/43/Euratom ning 2003/122/Euratom https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32013L0059
1 Käesolevas vastavustabelis on esitatud üksnes need direktiivi sätted, mis on sisuliselt seotud tuumaenergia ja -
ohutuse seadusega; üldist kiirguskaitse raamistikku reguleeriva id sätted, mis on juba üle võetud teiste kehtivate
õigusaktidega, ei ole tabelis toodud.
EL-i õigusakti norm
EL-i õigusakti normi sisuliseks
rakendamiseks kehtestatavad sätted tuumaenergia- ja ohutuse seaduse eelnõus
(TEOS)
Kommentaarid/
kehtestatavad rakendusaktid
Artikkel, lõige, punkt Pealkiri, paragrahv, lõige, punkt
Artikkel 28 Liikmesriik nõuab järgmise kiirgustegevuse litsentsimist: b) tuumakäitise kasutamine ja dekomisjoneerimine ning uraani kaevandamine ja uraanikaevanduse sulgemine;
§ 21. Tuumaohutusloa kohustus ja loa andja (1)Tuumaohutusluba peab olema: 1) tuumakäitise katsetamiseks, käitamiseks ja dekomissioneerimiseks; 2) transpordivahendi, millele on selle liikuma panekuks paigaldatud tuumareaktor, tootmiseks, käitamiseks ja hooldamiseks.
Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord ( kavand nr 14)
Artikkel 29 Loamenetlus 1. Loa väljastamiseks nõuab liikmesriik kiirguskaitse seisukohalt olulise teabe esitamist, mis vastab kiirgustegevuse laadile ja sellega seotud radioloogilistele ohtudele. 2. Litsentsimise korral ja otsustamisel, milline teave tuleb vastavalt lõikele 1 esitada, võtab liikmesriik arvesse IX lisas esitatud soovituslikku loendit. 3. Litsents hõlmab vajaduse korral eritingimusi ja viiteid siseriiklike
§ 36. Katsetamisloa ja käitamisloa taotluse andmekoosseis (1) Katsetamisloa taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid ja dokumente:
10) katsetusprogramm, mis hõlmab nii tuumkütuseta kui ka tuumkütusega etappi ja mõlema etapi ajakava;
10) tuumakäitise ohutusaruanne, mis põhineb ehitusloa taotlemiseks esitatud tuumakäitise esialgsel ohutushinnangul ning sisaldab teavet ehitamise käigus tehtud muudatustest ning teavet tuumakäitise kavandatud katsetamise kohta vastavalt katsetusprogrammile;
Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord (kavand nr 10) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele
16
õigusaktide kohastele nõuetele, et tagada litsentsi elementide õiguslik jõustatavus, ning sellega kehtestatakse asjakohased tegevuspiirangud ja - tingimused. Siseriiklikes õigusaktides või eritingimustes nõutakse vajaduse korral ka optimeerituse põhimõtte ametlikku ja dokumenteeritud rakendamist.
10) käitises katsetatavate konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide loetelu koos katsete eesmärgi ja peamiste parameetritega;
10) juhtimis- ja ohutussüsteemide kirjeldusi ning nende kasutusjuhendeid;
10) töökeskkonna ja kiirguskaitse meetmete kirjeldus;
10) lepingud tuumakäitise käitamiseks nõutava pädevusega juhtkonna ja töötajatega ning kehtiv juhtimis- ja töökorralduse ning tööprotseduuride eeskiri;
10) töötajate tausta- ja julgeoleku kontrolli meetmed;
10) hädaolukorra plaan ja turvaplaan; 10) käitise töö ja ohutusalase teabe
registreerimise ning aruandluse kord; 10) täiendatud dekomissioneerimiskava.
(2) Käitamisloa taotlus peab sisaldama lisaks lõikes 1 nimetatule järgmisi andmeid ja dokumente: 1) katsetusaruanne tuumkütuseta või tuumkütusega katsetamise kohta vastavalt sellele kas taotletakse osalist või korralist käitamisluba; 2) täiendatud tuumakäitise ohutusaruanne; 3) tuumkütuse käitlemise ja ladustamise korraldus; 4) tuumajäätmete käitluskava;
1) tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi kirjeldus;
6) riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete ja finantstagatise olemasolu dokumentatsioon. (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega katsetamisloa, osalise käitamisloa ja korralise käitamisloa taotluste täpsustatud andmekoosseisud. § 37. Katsetamisloa ja käitamisloa andmekoosseis (1) Katsetamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid: 7) lubatud katsetuste ulatus, liigid, läbiviimise
tingimused ja ohutusmeetmed; 7) käitamise ohutusnõuded töötajatele ja
juhtkonnale; 7) nõuded katsetuste dokumenteerimisele ja
aruandlusele; 7) vajadusel tuumkütuse käitise territooriumile
esmase transpordi ja laadimise nõuded; 7) katsetusprogramm;
esitamise kord ( kavand nr 14)
17
7) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava; 7) muud tingimused, mis on vajalikud ohutuse
või julgeoleku tagamiseks. (2) Käitamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid lisaks lõike 1 sätestatule: 11) tuumkütusega katsetamise tegevuste ulatus ja
järjestus, kui taotletakse osalist käitamisluba; 11) tuumakäitise käitamistingimused ja -
piirangud; 11) tuumkütuse käitlemise ja ladustamise
nõuded; 11) tuumajäätmete käitlemise nõuded ja
käitluskava; 11) julgeoleku tagamise meetmed; 11) tuumakäitise dekomissioneerimiskava; 11) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava; 11) tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise,
aruandluse ja dokumenteerimise kord; 11) tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli
nõudeid; 11) katsetusprogramm või katsetusaruanne
vastavalt sellele kas taotletakse osalist või korralist käitamisluba;
11) muid tingimusi, mis on vajalikud tuumaohutuse ja -julgeoleku tagamiseks tuumakäitise tuumkütusega katsetamisel või korralisel käitamisel.
(3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega: 1) tuumakäitise katsetamise ja käitamise dokumenteerimise ning andmete pädevale asutusele esitamise ja aruandluse nõuded ja korra; 2) katsetamisloa, osalise käitamisloa ja korralise käitamisloa täpsustatud andmekoosseisud.
Artikkel 76 Pädev asutus 1. Liikmesriik määrab pädeva asutuse ülesannete täitmiseks käesoleva direktiivi kohaselt. Ta tagab, et pädev asutus: a) on funktsionaalselt eraldatud mis tahes teisest asutusest või organisatsioonist, mis tegeleb käesoleva direktiivi kohase tegevuse edendamise või kasutamisega, et tagada pädeva asutuse tegelik sõltumatus ja kaitsta teda reguleerivate otsuste
§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus (1) Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi pädev asutus), kes korraldab kiirgus- ja tuumaohutusalast tegevust, kaasates vajadusel teisi täidesaatva riigivõimu asutusi nende pädevuses olevate küsimuste lahendamisele. (2) Pädev asutus on kiirgus- ja tuumaohutusalases tegevuses sõltumatu ja oma eelarvega. Teenistuslikku järelevalvet pädeva asutuse üle teostab valdkonna eest vastutav minister
TTJA põhimäärus
18
tegemisel põhjendamatu mõju eest. b) omab tema kohustuste täitmiseks vajalikke seaduslikke volitusi ning inim- ja finantsressursse. 2. Kui liikmesriigil on asjaomase pädevusvaldkonna jaoks rohkem kui üks pädev asutus, määrab ta ühe kontaktpunkti, mille kaudu peetakse ühendust muude liikmesriikide pädevate asutustega. Kui mõistlikkuse piires ei ole võimalik loetleda kõiki erinevate pädevusvaldkondade kontaktpunkte, võib liikmesriik määrata üheainsa kontaktpunkti. 3. Liikmesriik edastab komisjonile kontaktpunktide nime ja aadressi ning vajaliku teabe nende pädevusvaldkondade kohta, et võimaldada vajaduse korral kiiret teabevahetust nende asutustega. 4. Liikmesriik teatab komisjonile kõigist muudatustest, mis on tehtud lõigetes 2 ja 3 osutatud andmetes. 5. Komisjon edastab lõigetes 3 ja 4 osutatud teabe kõikidele liikmesriigi kontaktpunktidele ning avaldab seda korrapäraselt Euroopa Liidu Teatajas vähemalt iga kahe aasta järel.
Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud korras. Teenistuslik järelevalve ei tohi piirata pädeva asutuse sõltumatust talle käesoleva seadusega pandud ülesannete täitmisel. (3) Pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse sihtotstarbeliselt riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatult. (4) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab pädeva asutuse ettepanekul: 1) Pädeva asutuse toimingute eest tasutavate menetlustasu ja järelevalvetasu määrad, arvestamise ja tasumise korra ning nõuded menetlustasude tagatistele; 2) Pädeva asutuse poolt oma tegevusvaldkonnas osutatavate tasuliste teenuste kirjeldused ja teenustasud. (5) Käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasud tasutakse pädeva asutuse e-riigikassa kontole. § 8. Pädeva asutuse ülesanded ja õigused (1) Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ja lubade väljastamine lähtudes seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest. (2) Pädev asutus: 1) osaleb kiirgusohutust ning tuumaohutust ja – julgeolekut puudutavate poliitikate, arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamisel, esitades eelnõude kohta arvamusi ning tehes ettepanekuid nende muutmiseks ja täiendamiseks; 2) kooskõlastab tuumaohutust, -julgeolekut ja tuumkütusetsüklit puudutavate õigustloovate aktide eelnõud; 3) korraldab tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi ja peab sellekohast riiklikku registrit; 4) töötab rahvusvaheliste standardite rakendamiseks välja käesoleva seaduse kohaldamisala puudutavad juhendid; 5) korraldab kiirgusohutuse ning tuumaohutuse ja –julgeoleku tagamise riikliku korralduse jaoks oluliste uurimistööde läbiviimist ning nende tulemuste avaldamist;
19
6) korraldab kiirgusseiret ja tagab kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimise; 7) korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses; 8) annab, muudab ja tunnistab kehtetuks kiirgustegevuslube ja tuumaohutuslube, seaduses ettenähtud juhul muid lube ja registreeringuid ning määrab nende tingimused; 9) korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu; 10) kooskõlastab isikute tuumaohutuse, tuumakäitiste ja tuumamaterjali füüsilise kaitse ja tuumakontrollimeetmete rakendamise tagamisega seotud valdkondade koolituskavasid; 11) kontrollib ja hindab õigusaktides ettenähtud juhul tuumaohutusloa omajate juhtkonna, töötajate ja töövõtjate kvalifikatsiooni ning väljastab isikutele tuumkütusetsükli tegevuses osalemiseks vajalikke tunnistusi; 12) täidab rahvusvahelistest kohustustest ja kokkulepetest tulenevaid ülesandeid, sh vahendab teavet Euroopa Aatomienergiaühenduse, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ja rahvusvahelise andmekeskusega tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingu alusel; 13) täidab muid talle seadusega pandud kohustusi. (3) Pädev asutus teeb seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid haldusakte.
Artikkel 97 Avariiolukorra ohjamise süsteem 1. Liikmesriik tagab, et võetakse arvesse asjaolu, et tema territooriumil võib tekkida avariiolukord ja et teda võib mõjutada väljaspool tema territooriumit tekkinud avariiolukord. Liikmesriik kehtestab avariiolukorra ohjamise süsteemi ja näeb sellise süsteemi säilitamiseks ette piisavad haldusmenetlused. Avariiolukorra ohjamise süsteem hõlmab XI lisa A jaos loetletud elemente. 2. Avariiolukorra ohjamise süsteem kavandatakse selliselt, et see oleks kooskõlas võimaliku avariikiirituse olukorra hinnangu
§ 52. Tegevus hädaolukorras (1) Tuumaavarii või kiirgushädaolukord lahendatakse vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, arvestades kiirgusseaduses ja käesolevas seaduses sätestatut. (2) Tuumaavarii käesoleva seaduse tähenduses on tuumakäitise või tuumamaterjaliga seotud ootamatu sündmus või sündmuste ahel, mis toob või võib tuua kaasa olulise ohu inimese, tervisele, varale või keskkonnale või avariikiirituse olukorra ning mis eeldab viivitamatut tegevust ohu kõrvaldamiseks või kaitsemeetmete rakendamist. (3) Sekkumine tuumakäitises tekkinud avariikiirituse olukorras toimub kiirgusseaduse §- i 107 kohaselt.
20
tulemustega ning võimaldaks tõhusalt reageerida kiirgustegevuse või ettenägematute sündmustega kaasnevale avariikiirituse olukorrale. 3. Avariiolukorra ohjamise süsteemiga nähakse ette avariiolukorra lahendamise kavade koostamine, mille eesmärk on vältida koereaktsioone, mis põhjustavad ohustatud elanikkonna hulka kuuluvatele üksikisikutele tõsist deterministlikku toimet, ja vähendada stohhastilise toime riski, võttes arvesse kiirguskaitse üldpõhimõtteid ja III peatükis osutatud viitetasemeid.
(4) Pädeval asutusel on vajadusel õigus kaasata avariikiirituse olukorras sekkumisele muid isikuid, kellel on olemas sekkumiseks vajalikud erialased teadmised, vahendid ja võimekus ning loakohustusega tegevusala korral ka vastav tegevusluba.
Artikkel 98 Valmisolek avariiolukorraks 1. Liikmesriik tagab, et võimaliku avariikiirituse olukorra hinnanguga tuvastatud mitmesugust liiki avariiolukordade jaoks koostatakse eelnevalt avariiolukorra lahendamise kavad. 2. Avariiolukorra lahendamise kavad hõlmavad XI lisa B jaos määratletud elemente. 3. Avariiolukorra lahendamise kavades nähakse samuti ette üleminek avariikiirituse olukorralt püsikiirituse olukorrale. 4. Liikmesriik tagab avariiolukorra lahendamise kavade regulaarse testimise, läbivaatamise ja vajaduse korral muutmise, võttes arvesse varasematest avariikiirituse olukordadest saadud kogemusi ning avariiolukorras tegutsemise õppustes riigi ja rahvusvahelisel tasandil osalemise tulemusi. 5. Võimaluse korral hõlmavad avariiolukorra lahendamise kavad avariiolukorra ohjamise süsteemi olulisi elemente, millele on viidatud artiklis 97.
§ 52. Tegevus hädaolukorras (1) Tuumaavarii või kiirgushädaolukord lahendatakse vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, arvestades kiirgusseaduses ja käesolevas seaduses sätestatut. (2) Tuumaavarii käesoleva seaduse tähenduses on tuumakäitise või tuumamaterjaliga seotud ootamatu sündmus või sündmuste ahel, mis toob või võib tuua kaasa olulise ohu inimese, tervisele, varale või keskkonnale või avariikiirituse olukorra ning mis eeldab viivitamatut tegevust ohu kõrvaldamiseks või kaitsemeetmete rakendamist. (3) Sekkumine tuumakäitises tekkinud avariikiirituse olukorras toimub kiirgusseaduse §- i 107 kohaselt. (4) Pädeval asutusel on vajadusel õigus kaasata avariikiirituse olukorras sekkumisele muid isikuid, kellel on olemas sekkumiseks vajalikud erialased teadmised, vahendid ja võimekus ning loakohustusega tegevusala korral ka vastav tegevusluba.
Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile ( kavand nr 15) Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele (kavand nr 16)
Artikkel 99 Rahvusvaheline koostöö
§ 53. Rahvusvaheline teavitamine ja koostöö kiirgushädaolukorra korral
21
1. Kui liikmesriigi territooriumil on tekkinud avariiolukord, mis võib mõjutada muid liikmesriike või kolmandaid riike, teeb liikmesriik selle lahendamiseks koostööd teiste liikmesriikide ja kolmandate riikidega, et hõlbustada kiirguskaitse korraldamist nendes liikmesriikides või kolmandates riikides. 2. Kui avariiolukord tekib liikmesriigi territooriumil või tõenäoliselt tekivad liikmesriigi territooriumil kiirgusega seotud tagajärjed, võtab see liikmesriik kiiresti ühendust kõikide avariiolukorraga seotud või avariiolukorrast tõenäoliselt mõjutatud muude liikmesriikide või kolmandate riikidega, et jagada kiiritusolukorrale antud hinnangut ning koordineerida kaitsemeetmeid ja avalikkuse teavitamist, kasutades asjakohaseid kahepoolseid või rahvusvahelisi teabevahetus- ja koordineerimissüsteeme. Need koordineerimistegevused ei tohi takistada ega edasi lükata mis tahes riiklikul tasandil võetavaid vajalikke meetmeid. 3. Liikmesriigid vahetavad kiiresti teavet ja teevad koostööd muude asjaomaste liikmesriikide, asjaomaste kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, kui on tegemist kõrgaktiivse kinnise kiirgusallika, muu radioaktiivse kiirgusallika või radioaktiivse materjali kadumise, varguse või avastamisega ning sellega seotud järelmeetmete või uurimistega, ilma et see piiraks asjaomaste konfidentsiaalsusnõuete ja siseriiklike õigusaktide kohaldamist. 4. Liikmesriik teeb vajaduse korral koostööd muude
(1) Pädev asutus teavitab viivitamatult Euroopa Komisjoni ja neid Euroopa Liidu liikmesriike, keda see vahetult mõjutab, elanike kaitseks rakendatavatest või meetmetest või selle kavandamisest, kui see on tingitud: 1) Eesti Vabariigi territooriumil toimunud tuumaavariist, millega kaasneb või tõenäoliselt kaasneb radioaktiivse aine pääs keskkonda; 2) Eesti Vabariigi territooriumil või mujal tavapärasest oluliselt erineva kiirgustaseme avastamisest, millega tõenäoliselt kaasneb tervisekahjustus; 3) muudest õnnetusjuhtumistest või tegevustest peale tuumaavarii, mille tagajärjel pääseb või võib pääseda keskkonda olulises koguses radioaktiivset ainet. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teates esitatakse Euroopa Liidu nõukogu otsuses 87/600/Euratom sätestatud korras nõutud ja asjakohane teave, et võimalik radioloogiline mõju liikmesriikides oleks võimalikult väike. Teabe esitamise järgselt esitab pädev asutus asjakohaste ajavahemike järel Euroopa Liidu nõukogu otsuses 87/600/Euratom sätestatud seiretulemused. (3) Teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või Euroopa Komisjonilt saadud kiirgushädaolukorda puudutava teate korral pädev asutus: 1) rakendab viivitamatult käesolevast seadusest, kiirgusseadusest ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest tulenevad vajalikud meetmed elanike või keskkonna kaitseks; 2) teavitab viivitamatult Euroopa Komisjoni rakendatud meetmetest ja soovitustest, mis on antud pärast niisuguse teabe saamist; 3) teavitab Euroopa Komisjoni asjakohaste ajavahemike järel seiretulemustest toiduainete, söötade, joogivee ja keskkonna radioaktiivsuse tasemest. (4) Pädev asutus teavitab tuumaavarii korral
Rahvusvahelist Aatomienergiaagentuuri,
mõjutatud välisriike ning konsulteerib nende
riikide pädevate asutustega vastavalt Eesti
Vabariigi mitme- või kahepoolsetele
välislepingutele.
(5) Pädev asutus pöördub vajaduse korral
Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri või
välisriikide poole abi saamiseks ning korraldab
vastavalt Eesti suhtes kehtivatele mitme- või
22
liikmesriikide ja kolmandate riikidega, kui toimub üleminek avariikiirituse olukorralt püsikiirituse olukorrale.
kahepoolsetele välislepingutele abi andmiseks
vajalike isikute ja seadmete vastuvõtu ning
nendega seotud tegevuse.
Jõustamise süsteem Artikkel 104 Inspekteerimised 1. Liikmesriik seab sisse inspekteerimissüsteemi või - süsteemid, et tagada käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud sätete järgimine ning algatada vajaduse korral järelevalve- ja parandusmeetmete võtmine. 2. Liikmesriik tagab, et pädev asutus kehtestab inspekteerimise kava, võttes arvesse kiirgustegevusega seotud ohu võimalikku suurust ja laadi; kiirguskaitseküsimuste üldist hindamist kiirgustegevuste puhul ja vastavust käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud sätetele. 3. Liikmesriigid tagavad, et kõik inspekteerimise tulemused registreeritakse ning edastatakse asjaomasele ettevõtjale. Juhul kui tulemused on seotud välistöötaja või välistöötajatega, edastatakse tulemused ka tööandjale. 4. Liikmesriik tagab, et ülevaated inspekteerimiskavadest ja nende rakendamise peamistest tulemustest on üldsusele kättesaadavad.
§ 82. Riikliku järelevalve pädevus ja korrakaitse erimeetmed (1) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teeb pädev asutus. (2) Pädev asutus võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30-32, 45 ja 49-53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. (3) Pädeval asutusel on lubatud kasutada füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras. § 83. Riikliku järelevalve erisused (1) Pädeval asutusel on õigus peatada tuumakäitise käitamine, tuumaseadme kasutamine või tuumamaterjali, tuumkütuse, kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete vedu, kui see on vajalik tuumaohutuse tagamiseks, käesolevast seadusest tulenevate nõuete täitmise kontrollimiseks või Eesti Vabariigi suhtes kehtivatest rahvusvahelistest lepingutest tulenevate Eesti Vabariigi kohustuste täitmiseks. (2) Pädeval asutusel on õigus isikut küsitleda ja nõuda dokumente lisaks korrakaitseseaduses sätestatud alustele ka juhul, kui see on vajalik julgeolekumeetmete rakendamiseks, täitmiseks või kontrollimiseks, samuti Eesti Vabariigi suhtes kehtivatest rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. (3) Pädev asutus võib tähistatud kinnisasjale siseneda valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekuta, kui: 1) see on vajalik olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks ja nimetatud isikute kaasamisega kaasneks viivitus, mis seaks ohtu meetme kohaldamise eesmärgi saavutamise; 2) kaitsemeetmete rakendamiseks, nende kontrollimiseks või rahvusvahelise inspektsiooni läbiviimiseks.
TTJA põhimäärus Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord“ (kavand nr 8)
23
§ 37. Katsetamisloa ja käitamisloa andmekoosseis (1) Katsetamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid: 1) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava; (2) Käitamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid lisaks lõike 1 sätestatule: 7) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava;
Artikkel 105 Jõustamine Liikmesriik tagab, et pädeval asutusel on õigus nõuda mis tahes füüsiliselt või juriidiliselt isikult meetmete võtmist puuduste kõrvaldamiseks ja nende kordumise ärahoidmiseks või vajaduse korral tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks, kui regulatiivse inspekteerimise või muu regulatiivse hindamise tulemused tõendavad, et kiiritusolukord ei vasta käesoleva direktiiviga kooskõlas vastuvõetud sätetele.
§ 2 lõige 2 Käesolevas seaduses sätestatud
haldusmenetlusele kohaldatakse
haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast
seadusest tulenevaid erisusi.
§ 19. Tuumakäitise ehitamise järelevalve
(4) Pädeval asutusel on õigus: 4) peatada ehitustööd või keelduda järgmise etapi alustamise lubamisest, kui tuumaohutuse nõuded ei ole täidetud. § 24. Tuumaohutusloa andmisest keeldumine Pädev asutus keeldub tuumaohutusloa andmisest, kui: 1) taotleja kavandatava tuumakäitise ehitised, seadmed, tuumkütusetsükliga seotud tegevused või taotleja poolt kasutatav tehnoloogia ei ole taotleja poolt kasutatavaid ohutusmeetmeid arvestades ohutud inimese tervisele, varale või keskkonnale; 2) tegevusega, milleks tuumaohutusluba taotletakse, kaasneb või võib kaasneda oht riigisisesele või rahvusvahelisele julgeolekule;
24
3) taotleja juhtkonna või töötajate erialane ettevalmistus või oskused ei vasta õigusaktist tulenevatele nõuetele; 4) tuumakäitise või tuumamaterjali valve ja füüsiline kaitse pole tagatud; 5) taotleja suhtes kehtib kohtuotsusega kohaldatud, seadusest tulenev või pädeva asutuse ettekirjutusega määratud keeld seoses käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutuse nõude rikkumisega; 6) taotleja on loa taotluses esitanud tahtlikult valeandmeid, mis võiksid mõjutada taotluse lahendamist ning mille esitamata jätmise korral tuleks loa andmisest keelduda muul käesolevas paragrahvis nimetatud alusel; 7) taotleja ei ole tasunud taotluse läbivaatamise menetlustasu või esitanud tasumise tagatist. § 26. Tuumaohutusloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine (1) Pädev asutus peatab tuumaohutusloa kehtivuse, kui: 1) tuumakäitise käitaja takistab käesoleva seaduses sätestatud järelevalve teostamist; 2) tuumakäitise seisund, katsetuste tulemused või ilmnenud uued asjaolud ei võimalda pidada tegevuse jätkamist ohutuks. (2) Loa peatamise otsus kehtib kuni peatamise aluseks olnud asjaolude kõrvaldamiseni ja pädeva asutuse otsuseni loa peatamise lõpetamise kohta. (3) Pädev asutus tunnistab tuumaohutusloa kehtetuks, kui: loa omaja ei suuda tagada tuumaohutust ning ohutusnõuete rikkumine ei ole kõrvaldatav või selle kõrvaldamine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik; ilmneb, et loa andmise aluseks olnud andmed või asjaolud on olnud olulisel määral väärad, puudulikud või varjatud ning tegelikud asjaolud ei võimalda tuumaohutust tagada; loa omaja rikub korduvalt või olulisel määral loa nõudeid, tuumaohutusnõudeid või pädeva asutuse ettekirjutusi; loa omaja tegevus ohustab riigi julgeolekut; loa omaja loobub tegevusest või lõpetab käitise kasutamise. (4) Tuumaohutusloa kehtivuse peatamisel või kehtetuks tunnistamisel ei kohaldata avatud menetlust.
25
Direktiivi 2011/70/EURATOM ja Eesti õigusaktide vastavustabel2
NÕUKOGU DIREKTIIV 2011/70/EURATOM,19. juuli 2011,millega luuakse ühenduse
raamistik kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmetevastutustundlikuks ja ohutuks
käitlemiseks
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0070
EL-i õigusakti norm
EL-i õigusakti normi sisuliseks
rakendamiseks kehtestatavad
sätted tuumaenergia- ja ohutuse
seaduse eelnõus (TEOS)
Kommentaarid/
kehtestatavad
rakendusaktid
Artikkel, lõige, punkt Pealkiri, paragrahv, lõige, punkt
Artikkel 4 Üldpõhimõtted 1. Liikmesriigid kehtestavad kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku poliitika ja tagavad selle toimimise. Ilma et see piiraks artikli 2 lõike 3 kohaldamist, lasub igal liikmesriigil lõplik vastutus liikmesriigis tekitatud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise eest. L 199/52 Euroopa Liidu Teataja 2.8.2011 ET 2. Kui radioaktiivseid jäätmeid või kasutatud tuumkütust veetakse liikmesriiki või kolmandasse riiki töötlemise või ümbertöötamise eesmärgil, siis lasub lõplik vastutus nende ainete (sealhulgas võimalike kõrvalsaadusena tekkivate jäätmete) ohutu ja vastutustundliku lõppladustamise eest radioaktiivse materjali vedanud liikmesriigil või kolmandal riigil. 3. Riiklik poliitika tugineb kõigile järgmistele põhimõtetele: a) radioaktiivsete jäätmete tekitamine hoitakse
§ 2 (1) Käesoleva seadusega reguleeritakse: 6) tuumajäätmete tekitamist, omamist, valdamist, käitlemist ja lõppladustamist; § 42. Jäätmekäitluskohustus (1) Tuumaohutusloa omaja, kelle tegevuse tulemusena tekivad tuumajäätmed, on vastutav kõigi tuumajäätmete käitlemiseks vajalike tegevuste ettevalmistamise ja õigeaegse täitmise eest, sealhulgas seonduvate kulude katmise eest. (2) Tuumajäätmete käitluskava kehtib kogu asjakohase tuumaohutusloa kehtivusaja jooksul ning see esitatakse loa omaja poolt iga kolme aasta järel järgnevaks kolme aastaseks perioodiks ja peab sisaldama ka üldist plaani järgmiseks kuueks aastaks kui loaga ei ole määratud teisiti. § 55. Tuumajäätmete käitlemise põhimõte ja üldnõuded (1) Tuumkütusetsükli tegevustes tekkivate tuumajäätmete kogus hoitakse nii väikesena kui see on mõistlikult saavutatav nii aktiivsuse kui ka koguse osas piiramata tuumaenergia kasutamise üldpõhimõtete rakendamist. (2) Tuumajäätmeid käideldakse vastavalt kiirgusseaduse §-des 58, 60,
Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4) Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord ( kavand nr 10) Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded ( kavand nr 12) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord ( kavand nr 14) Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele (kavand nr 17
2 Käesolevas vastavustabelis on esitatud üksnes need direktiivi sätted, mis on sisuliselt seotud tuumaenergia ja -
ohutuse seadusega; üldist kiirguskaitse raamistikku reguleeriva id sätted, mis on juba üle võetud teiste kehtivate
õigusaktidega, ei ole tabelis toodud.
26
mõistlikult teostataval miinimumtasemel nii aktiivsuse kui ka koguse poolest, kasutades sobivaid projekteerimismeetmeid ning käitamis- ja dekomissoneerimistavasid, kaasa arvatud ainete ringlussevõtt ja taaskasutus; b) arvesse võetakse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete tekitamise kõikide etappide vahelisi sõltuvusi; c) kasutatud tuumkütust ja radioaktiivseid jäätmeid käideldakse ohutult, sealhulgas on oluline pikaajaline ohutus koos passiivsete ohutusmeetmetega; d) meetmeid võetakse etapiviisiliselt; e) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kulud kannab nimetatud ainete tekitaja; f) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kõikides etappides kohaldatakse tõenditel põhinevat ja dokumenteeritud otsustusprotsessi. 4. Radioaktiivsed jäätmed lõppladustatakse liikmesriigis, kus need tekitati, välja arvatud juhul, kui jäätmete veo ajaks on asjaomase liikmesriigi ja teise liikmesriigi või kolmanda riigi vahel jõustunud kokkulepe lõppladustamisrajatise kasutamiseks selles riigis, võttes arvesse direktiivi 2006/117/Euratom artikli 16 lõike 2 kohaselt komisjoni poolt kehtestatud kriteeriume. Eksportiv liikmesriik teavitab komisjoni enne vedu kolmandasse riiki sellise kokkuleppe sisust ning võtab mõistlikke meetmeid, et olla kindel järgmises: a) sihtriik on sõlminud Euroopa
61, 64 ja 66 ning § 56 lõike 2 ja § 64 lõike 4 alusel sätestatud nõuetele arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele. § 56. Eestis tekitatud tuumajäätmete käitlemine (1) Eestis tekitatud tuumajäätmed tuleb käidelda, vaheladustada ja lõppladustada Eestis, välja arvatud lõigetes 2-3 sätestatud juhtudel. (2) Tuumajäätmeid võib lõppladustada teises Euroopa Liidu liikmesriigis või kolmandas riigis, kui enne tuumajäätmete saatmist on Eesti ja sihtriigi vahel sõlmitud ja jõustunud leping lõppladustusrajatise kasutamiseks sihtriigis vastavalt Euroopa Komisjoni kehtestatud kriteeriumitele. (3) Kasutatud tuumkütust võib teise riiki saata selle ümbertöötlemiseks tingimusel, et seda ei suunata lõppladustamisele. § 57. Väljaspool Eestit tekitatud tuumajäätmete käitlemine Väljaspool Eestit tekitatud tuumajäätmeid ei tohi käidelda, vaheladustada ega lõppladustada Eestis. § 59. Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava
27
Aatomienergiaühendusega kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemist käsitleva lepingu või on kasutatud tuumkütuse käitlemise ohutust ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutust käsitleva ühiskonventsiooni („ühiskonventsioon”) osaline; b) sihtriigil on olemas radioaktiivsete jäätmete käitlemise ja lõppladustamise programmid, mille kõrget ohutustaset taotlevad eesmärgid on samaväärsed käesoleva direktiiviga kehtestatud eesmärkidega, ja c) sihtriigi lõppladustamisrajatisel on luba radioaktiivsete jäätmete vastuvõtmiseks, kõnealune rajatis on töös enne vedu ning seda juhitakse nimetatud sihtriigi radioaktiivsete jäätmete käitlemise programmide raames seatud nõuetega kooskõlas.
Artikkel 5 Riiklik raamistik 1. Liikmesriigid kehtestavad kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise tagamiseks riikliku õigusliku, reguleeriva ja organisatsioonilise raamistiku („riiklik raamistik”), mille abil määratakse kindlaks vastutus ja asjaomaste pädevate asutuste töö koordineerimine, ning tagavad selle raamistiku toimimise. Riikliku raamistikuga nähakse ette kõik järgnev: a) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise poliitika rakendamist käsitlev riiklik programm; b) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutust käsitlev riiklik kord.
§ 7 Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus § 8 Pädeva asutuse ülesanded ja õigused § 36 lg 2(2) Käitamisloa taotlus peab sisaldama 3) tuumkütuse käitlemise ja ladustamise korraldus; 4) tuumajäätmete käitluskava; § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle § 42. Jäätmekäitluskohustus § 55–§ 65 – Tuumajäätmete käitlemise üldraamistik § 59. Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava (1) Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava on radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku tegevuskava osa. (2) Riiklikus tuumajäätmete käitlemise tegevuskavas
Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4) Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord ( kavand nr 10) Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded ( kavand nr 12) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine,
28
Liikmesriikide pädevusse jääb otsustada, kuidas selline kord vastu võetakse ning millise õigusakti abil seda kohaldatakse; c) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise tegevuse või koha või mõlema jaoks tegevuslubade andmise süsteem, mis hõlmab sellise tegevusloata tegevuse, koha või mõlema käitamise või mõlema keelamist ning näeb vajaduse korral ette tegevuse, koha või mõlema edasise haldamise tingimused; d) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise tegevuse või koha või mõlema jaoks asjakohane kontrollisüsteem, haldamise süsteem, korrapärased inspekteerimised, dokumenteerimis- ja aruandluskohustus, sealhulgas asjakohased meetmed lõppladustamisrajatiste sulgemisjärgsete perioodide puhuks; e) jõustamismeetmed, sealhulgas käitlemise peatamine ja tegevusloa muutmine, kehtivusaja lõppemine või kehtetuks tunnistamine, vajaduse korral koos nõuetega alternatiivsetele lahendustele, mis annavad tulemuseks tõhustatud ohutuse; f) vastutuse kindlaksmääramine asutuste vahel, kes osalevad kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise eri etappides. Riikliku raamistiku alusel lasub esmavastutus kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete eest jäätmete tekitajal või teatud erioludes tegevusloa omanikul, kellele pädevad organid on sellise vastutuse usaldanud; g) riiklikud nõuded üldsuse
määratletakse riiklik tuumajäätmete käitlemise poliitika sealhulgas tuumajäätmete käitlemise eesmärgid ja põhimõtted, võimalusel ka tuumajäätmete kogused, nende asukohad, samuti tuumajäätmete käitlemise kulude ja ajakava hinnang. (3) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostab valdkonna eest vastutav ministeerium koos pädeva asutusega. (4) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada. § 47. Tuumaohutusluba tuumakäitise dekomissioneerimiseks § 69. Dekomissioneerimisreserv ja riiklik dekomissioneerimisfond
dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord ( kavand nr 14) Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele (kavand nr 17) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava finantstagatise tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete, väljamaksete ja vara valitsemise kord( kavand nr 18) Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele (kavand nr 23)
29
teavitamisele ja osalemisele; h) kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise rahastamiskava(d) Artikkel 6 Pädev reguleeriv asutus 1. Iga liikmesriik asutab pädeva reguleeriva asutuse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutuse valdkonnas ja tagab selle toimimise. 2. Liikmesriigid tagavad, et pädev reguleeriv asutus on funktsionaalselt eraldatud igast muust asutusest või organisatsioonist, kes tegeleb tuumaenergia või radioaktiivsete ainete kasutamise või kasutamise edendamisega, sealhulgas elektrienergia tootmise ja radioisotoopide rakendustega või kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemisega, et tagada pädeva reguleeriva asutuse tegelik sõltumatus ja kaitsta teda reguleerimisel põhjendamatu mõju eest. 3. Liikmesriigid tagavad, et pädeval reguleerival asutusel on volitused ning inim- ja finantsressursid, mis on vajalikud tema kohustuste täitmiseks seoses artikli 5 lõike 1 punktides b, c, d ja e kirjeldatud riikliku raamistikuga.
§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus (2) Pädev asutus on kiirgus- ja tuumaohutusalases tegevuses sõltumatu ja oma eelarvega. Teenistuslikku järelevalvet pädeva asutuse üle teostab valdkonna eest vastutav minister Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud korras. Teenistuslik järelevalve ei tohi piirata pädeva asutuse sõltumatust talle käesoleva seadusega pandud ülesannete täitmisel. (3) Pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse sihtotstarbeliselt riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatult.
TTJA põhimäärus
Artikkel 7 Tegevusloa omanikud 1. Liikmesriigid tagavad, et esmavastutus kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise koha ja/või tegevuse ohutuse eest on tegevusloa omanikul. Seda vastutust ei saa edasi anda. 2. Liikmesriigid tagavad, et kehtestatud riikliku raamistikuga kohustatakse tegevusloa omanikke pädeva reguleeriva asutuse
§6 (3) Tuumkütusetsükliga seotud tegevuste tegija vastutab käesolevas seaduses ja tuumaohutusloa tingimustes sätestatud kohustuste täitmise eest, et tagada tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuse ohutus inimese tervisele, varale ja keskkonnale ning töötajate kiirguskaitse tuumakäitise elukaare jooksul kõigis kiiritusolukordades, mis on seotud tema valduses oleva tuumamaterjali või muu radioaktiivse materjaliga, ning see vastutus säilib kogu tuumakäitise elukaare vältel sõltumata tuumaohutusloa
Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded ( kavand nr 12) Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord ( kavand nr 14)
30
reguleeriva kontrolli all korrapäraselt hindama, kontrollima ja mõistlikus võimalikus ulatuses pidevalt parandama oma kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise koha või tegevuse ohutust, tehes seda süstemaatiliselt ja kontrollitaval viisil. Seda saab saavutada asjakohase ohutushindamise ja muude andmete ja tõendite abil. 3. Käitlemise kohale või tegevusele loa andmise ühe osana hõlmab ohutuse tõendamine tegevuse väljaarendamist ja teostamist ning koha väljaarendamist, käitamist ja dekomisjoneerimist või lõppladustamisrajatise sulgemist ja sulgemisjärgset etappi. Ohutuse tõendamise ulatus peab olema vastavuses tegevuse keerukusega ja kasutatud tuumkütuse ning radioaktiivsete jäätmete, käitlemise koha või tegevusega seotud ohu suurusega. Tegevuslubade väljastamisega aidatakse kaasa käitlemise koha või tegevuse ohutusele tavapärastes käitamistingimustes, ettearvatavate käitamisjuhtumite ja projekteerimisel ette nähtud õnnetuste korral. Ohutuse tõendamisega kinnitatakse koha või tegevuse ohutust. Kohaldatakse meetmeid avariide ärahoidmiseks ja nende tagajärgede leevendamiseks, sealhulgas selliste füüsiliste tõkete ja tegevusloa omaniku halduslike kaitsemenetluste kontrollimist, mille mittetoimimise tagajärjel võiks ioniseeriv kiirgus hakata oluliselt mõjutama töötajate ja muu elanikkonna tervist. Kõnealuse
kehtivusest või olemasolust ega ole üle antav. §13 (1) Tulevane käitaja esitab pädevale asutusele: andmed oma juriidilise staatuse, omandistruktuuri ja juhtkonna kohta; tõendid, et taotleja ja temaga seotud isikud ei kujuta ohtu riigi julgeolekule; juhtkonna ja töötajate kvalifikatsiooni, pädevuse ja kogemuse ülevaate ning töötajate värbamiskava; auditeeritud andmed ettevõtte või emaettevõtte majandusliku võimekuse kohta ning rahastuse ja jäätmekäitluse korraldamise põhimõtted; kirjeldus hankekorralduse ja tarneahela juhtimise põhimõtetest ning juhtimissüsteemist; §16 lg 2 p 9 ehitusloa taotlusele tuleb lisada esialgne ohutusaruannne §18. Algne dekomissioneerimiskava §28 (2) Tuumaohutusloa omaja on kohustatud rakendama juhtimissüsteemi, mis tagab loastatud tegevuse vastavuse tuumaohutuse ja - julgeoleku nõuetele ja tuumakäitise sihipärase toimimise kogu tegevuse vältel. §42. Jäätmekäitluskohustus §37 lg 2 punkt 6 käitamisloale lisatakse tuumakäitise dekommisioneerimiskava §46. Lõplik dekomissioneerimiskava § 69 (1) Tuumakäitise käitaja on kohustatud moodustama rahalise reservi, mis peab katma tuumakäitise dekomissioneerimise ja radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kulud (edaspidi dekomissioneerimisreserv).
Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele (kavand nr 17) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava finantstagatise tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete, väljamaksete ja vara valitsemise kord( kavand nr 18) Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele (kavand nr 23)
31
lähenemisviisiga selgitatakse välja ebakindlad valdkonnad ja vähendatakse neid. 4. Liikmesriigid tagavad, et riikliku raamistikuga nõutakse tegevusloa omanikelt seda, et nad kehtestaksid ja rakendaksid integreeritud juhtimissüsteeme, sealhulgas kvaliteedi tagamist, milles peetakse esmatähtsaks kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutust ning mida pädev reguleeriv asutus regulaarselt kontrollib. 5. Liikmesriigid tagavad, et riikliku raamistikuga nõutakse tegevusloa omanikelt piisavate rahaliste vahendite ja inimressursside eraldamist ja olemasolu, et täita lõigetes 1–4 sätestatud kohustusi seoses kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutusega.
Artikkel 8 Eksperditeadmised ja oskused Liikmesriigid tagavad, et riikliku raamistikuga nõutakse kõigilt osalistelt nende töötajate koolitamist ja väljaõpetamist, samuti uurimis- ja arendustööga tegelemist, et rahuldada kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku programmi vajadused, et saada, säili
§ 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine (1) Tulevane käitaja esitab pädevale asutusele: juhtkonna ja töötajate kvalifikatsiooni, pädevuse ja kogemuse ülevaate ning töötajate värbamiskava; §28 (4) Tuumaohutusloa omaja vastutus hõlmab ka vastutust töövõtjate tegevuse eest. Tuumaohutusloa omaja peab tagama töövõtjate ja töötajate piisava kvalifikatsiooni, koolituse ja töökogemuse tuumaohutuse seisukohast oluliste tegevuste jaoks. § 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded § 47 (3) Pädev asutus annab dekomissioneerimisloa 12 kuu jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest arvates, kui on täidetud järgmised eeldused:
Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis“ (TEOS §13 lõike 4 alusel, kavand nr 4) Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded (kavand nr 13)
32
1) dekomissioneerimiskavas kirjeldatud tegevused tagavad käitise ohutu dekomissioneerimise; 2) dekomissioneerimisfondi vahendid või muud rahalised tagatised katavad kõik tööde tegemiseks vajalikud kulud; 4) loa taotlejal on tööde teostamiseks pädevad kvalifitseeritud töötajad;
Artikkel 9 Rahalised vahendid Liikmesriigid tagavad, et riikliku raamistikuga nõutakse piisavate rahaliste vahendite olemasolu, kui neid vajatakse artiklis 11 osutatud riiklike programmide rakendamiseks, eelkõige kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks, võttes vajalikul määral arvesse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete tekitajate vastutust.
§ 47 (3) Pädev asutus annab dekomissioneerimisloa 12 kuu jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest arvates, kui on täidetud järgmised eeldused: 1) dekomissioneerimiskavas kirjeldatud tegevused tagavad käitise ohutu dekomissioneerimise; 2) dekomissioneerimisfondi vahendid või muud rahalised tagatised katavad kõik tööde tegemiseks vajalikud kulud; 4) loa taotlejal on tööde teostamiseks pädevad kvalifitseeritud töötajad; § 69 (1) Tuumakäitise käitaja on kohustatud moodustama rahalise reservi, mis peab katma tuumakäitise dekomissioneerimise ja radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kulud (edaspidi dekomissioneerimisreserv).
Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis (kavand nr 4) Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded ( kavand nr 12) Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele (kavand nr 17) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava finantstagatise tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete, väljamaksete ja vara valitsemise kord( kavand nr 18) Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele (kavand nr 23)
Artikkel 10 Läbipaistvus 1. Liikmesriigid tagavad, et kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemist käsitlev vajalik teave avalikustatakse töötajatele ja muule elanikkonnale. Selline kohustus hõlmab seda, et pädev reguleeriv asutus
§8 (2) 7) pädev asutus korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses; §59(4) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada.
33
teavitab üldsust oma pädevusalas. Teave avalikustatakse üldsusele riiklike õigusaktide ja rahvusvaheliste kohustuste kohaselt ning tingimusel, et sellega ei kahjustata muid huvisid, muu hulgas näiteks julgeolekuhuvisid, mida on tunnustatud riiklikes õigusaktides või rahvusvahelistes kohustustes. 2. Liikmesriigid tagavad, et üldsusele antakse riigi õigusaktide ja rahvusvaheliste kohustuste kohaselt asjakohane võimalus tõhusalt osaleda kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemisega seotud otsuste tegemises.
Artikkel 11 Riiklik programm 1. Iga liikmesriik tagab selle, et rakendatakse kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise riiklikku programmi („riiklik programm”), mis hõlmab tema jurisdiktsioonis tekkinud igasugust liiki kasutatud tuumkütust ja radioaktiivseid jäätmeid ning kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise kõiki etappe tekitamisest kuni lõppladustamiseni. 2. Iga liikmesriik vaatab oma riikliku programmi korrapäraselt läbi ja ajakohastab seda, võttes vajadust mööda arvesse tehnika ja teaduse saavutusi ning eksperdihinnangutest teada saadud soovitusi, õppetunde ja häid tavasid.
§ 59. Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava (1) Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava on radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku tegevuskava osa. (2) Riiklikus tuumajäätmete käitlemise tegevuskavas määratletakse riiklik tuumajäätmete käitlemise poliitika sealhulgas tuumajäätmete käitlemise eesmärgid ja põhimõtted, võimalusel ka tuumajäätmete kogused, nende asukohad, samuti tuumajäätmete käitlemise kulude ja ajakava hinnang. (3) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostab valdkonna eest vastutav ministeerium koos pädeva asutusega. (4) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada.
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 3
3.2 Tuumajaama planeerimise, ehitamise ja tuumaohutuslubade skeem
PLANEERIMINE (REP) REP tehakse kahes etapis, mille esimeses etapis tehakse asukoha eelvalik ja teises etapis antakse projekteerimistingimused. Planeeringu koostamist korraldab MKM ja 1. etapp (asukoha eelvalik) on pooleli. Tehakse ka KSH.
↓
EELHINNANG Pädev asutus -- TTJA hindab tulevase ka itaja organisatsioonilist, majanduslikku ja julgeolekualast sobivust ja on ehitusloa taotlemise eelduseks.
EHITUSLUBA Ehitusloa taotlusele lisatakse hoonestusloa taotlus ning KMH algatatakse u hiselt ehitus- ja hoonestusloa menetluses. Pa dev asutus annab ehitusloa sisendiks tuumaohutushinnangu, millega kinnitab, et reaktori disain ehk projekt ja ehitis tervikuna vastavad tuumaohutuse no uetele. Ehitusloa andmiseks on vajalik ka Vabariigi Valitsuse positiivne seisukoht.
↓
KATSETAMISLUBA (tuumkütuseta) Annab o iguse alustada tuumajaama konstruktsioonide, su steemide ja komponentide testimist enne tuumkütuse laadimist reaktorisse. Selle loaga koos tuleb anda ka veeluba jahutusvee vo tmiseks. Tuumku tuse vo ib tuua ka itise territooriumile, kuid ei vo i panna reaktorisse – transport kiirgustegevusloaga.
EHITISE KASUTUSLUBA Ehitusseadustiku kohane kasutusluba, mis antakse enne tuumku tuse laadimist ja enne osalise ka itamisloa taotlemist ja koosko lastatakse Pa a steametiga.
↓
OSALINE KÄITAMISLUBA (tuumkütusega)
Annab o iguse alustada tuumkütusega katsetusi reaktoris. See etapp on oluline eristada eelmisest etapist eraldi loaga, sest tuumku tusega katsetamisel riskitase tõuseb oluliselt. Selgitatakse va lja ohutud käitamispiirid ja -tingimused.
KÄITAMISLUBA
Annab o iguse alustada tuumaenergia tootmist ja mu u ki katsetuste tulemustel po hinevate ohutuspiirangute ja -tingimuste ja rgi, mis ma rgitakse loas.
↓
DEKOMISSIONEERIMISLUBA Annab o iguse lõpetada ka itamine, demonteerida reaktor ja seadmed ning lammutada ehitis vastavalt tuumaohutuse no uetele. Asendab EhS-i kohase lammutusloa.
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 4
Rakendusaktide kavandid
KAVAND 1
ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Pädeva asutuse toimingute eest tasutava menetlustasu, ehituse ja riikliku järelevalvetasu
määrad, arvestamise ja tasumise korda ning nõuded menetlustasude tagatistele
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja -ohutuse seaduse § 7 lõike 4 punkt 1, § 66 lõike 8, § 67
lõike 8 ja § 68 lõike 8 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Sätestab määruse eesmärgi ja ulatuse: milliste tuuma- ja kiirgustegevustega seotud toimingute
eest menetlus- ja järelevalvetasu tasutakse ning millistele tasudele ja tagatistele määrus
kohaldub.
§ 2. Mõisted
Määratleb määruses kasutatavad põhimõisted (nt menetlustasu, järelevalvetasu, põhitasu,
tunnitariif, tagatis, otsekulu), tagamaks ühtne arusaam määruse rakendamisel.
§ 3. Menetlustasu liigid ja struktuur
Kirjeldab menetlustasu üldised komponendid (põhitasu, tööajapõhine tasu, ekspertiisi- ja
laborikulud, tegelikud kulud) ning loetleb toimingud, mille eest menetlustasu võetakse.
§ 4. Menetlustasu määrad ja arvutamise põhimõtted
Kehtestab tasude arvutamise üldreeglid, sh tunnitariifi, keerukustegurid, normtunnid,
otsekulude lisamise korra ning tasu indekseerimise põhimõtte.
§ 5. Menetlustasu maksmise kord
Reguleerib tasu tasumise tähtajad, osade kaupa tasumise võimaluse, tasudokumentide esitamise
ning tasu tagastamise või vähendamise alused.
§ 6. Ehituse järelevalvetasu määr ja arvestamine
Sätestab ehituse aegse järelevalvetasu arvutamise põhimõtted (nt töömahupõhine, etapiviisiline
või projektipõhine arvestus) ja tasu maksmise korra.
§ 7. Riikliku järelevalvetasu määr ja arvestamine
Määrab järelevalvetasu ülesehituse (püsitasu, riskipõhine osa, tööajapõhine osa) ja
arvestusmeetodi, sh riskikategooriate ja järelevalve mahtude määramise põhimõtted.
§ 8. Järelevalvetasu maksmise kord
Reguleerib tasu maksmise perioodilisuse (nt kord kvartalis või kord aastas), arved, tähtajad ning
tasu korrigeerimise alused tegeliku järelevalvemahtude alusel.
§ 9. Menetlustasu ja järelevalvetasu tagatised
Sätestab tagatise esitamise kohustuse, tagatise liigid (nt pangagarantii, kindlustus), tagatise
ulatuse ja kehtivusaja ning tagatise kasutamise alused tasu maksmise tagamiseks.
§ 10. Tagatise esitamise ja vabastamise kord
Kirjeldab menetlust, kuidas tagatis esitatakse, kuidas pädev asutus seda kontrollib ning millal
ja millistel tingimustel tagatis vabastatakse või asendatakse.
§ 11. Tasude indekseerimine ja läbivaatamine
Reguleerib tasumäärade iga-aastase või perioodilise korrigeerimise korra, sealhulgas indeksi
kasutamise aluse (inflatsioon, palgakasv, kulubaasi muutused).
§ 12. Tasu tasumata jätmise tagajärjed
Sätestab, kuidas toimida tasu mittetasumisel (menetluse peatamine, viivis, tagatise kasutamine)
ning millised on pädeva asutuse õigused tasu sissenõudmisel.
§ 13. Andmete esitamise ja arvestuse pidamise kord
Reguleerib, milliseid andmeid peab käitaja või taotleja esitama tasu arvestamiseks, ning
sätestab pädeva asutuse kohustused arvestuse läbipaistvuse tagamisel.
§ 14. Rakendussätted
Sätestab määruse jõustumise ja vajadusel üleminekusätted, sh millal hakatakse tasusid
rakendama ja kuidas käsitletakse pooleliolevaid menetlusi.
KAVAND 2
MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTER
MÄÄRUS
Pädeva asutuse poolt oma tegevusvaldkonnas osutatavate tasuliste teenuste kirjeldused
ja teenustasud
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 7 lõike 4 punkt 2 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
Sätestab määruse eesmärgi ja ulatuse: milliseid tasulisi teenuseid pädev asutus võib osutada ja
kellele need teenused on suunatud (taotlejad, käitajad, teised asutused).
§ 2. Mõisted
Selgitab vajadusel määruses kasutatavaid termineid (nt tasuline teenus, otsekulu, teenustasu,
eriteenus), et tagada ühene mõistmine kõigis rakendusolukordades.
§ 3. Tasuliste teenuste liigid
Esitab loetelu teenustest, mida pädev asutus võib pakkuda (nt sertifikaatide väljastamine,
laboratoorsed mõõtmised, seireandmete analüüs, tehnilised ekspertiisid, erialane koolitus).
Täpsustab, et teenuste loetelu on ammendav või vajadusel täieneb.
§ 4. Tasuliste teenuste kirjeldused
Kirjeldab iga teenuse sisu lühidalt: teenuse eesmärk, teostamise viis, teenusega kaasnevad
tööprotsessid ja standardtulemused (nt mõõteprotokoll, ekspertiisiakt).
§ 5. Teenustasude üldpõhimõtted
Sätestab, et teenustasud on kulupõhised ning arvestavad tööaega, kasutatud seadmeid,
kaasnevaid otsekulusid ja vajadusel välisekspertiisi tasusid. Reguleerib proportsionaalsust ja
läbipaistvust.
§ 6. Teenustasude määrad
Kehtestab konkreetsete teenuste hinnad või hinnavahemikud. Kui teenus on tööajapõhine,
sätestab tunnitariifi ja hinnastamise põhimõtte (nt keerukustegur, normtunnid).
§ 7. Täiendavad kulud ja otsekulude arvestamine
Kirjeldab, milliseid kulusid võib lisaks teenustasule arvestada (nt laborireaktiivid,
mõõteseadmete erikasutus, sõidukulud) ning kuidas need esitatakse.
§ 8. Teenuste tellimise ja osutamise kord
Reguleerib teenuse tellimise viisi, taotluse esitamise nõuded, tähtajad, lepingu sõlmimise ning
teenuse osutamise protsessi.
§ 9. Teenustasu maksmine
Sätestab arvelduskorra: tasu tasumise tähtajad, arve esitamise, ettemaksu võimaluse ning
tingimused, mille korral tasu tagastatakse või vähendatakse.
§ 10. Kvaliteedinõuded ja sõltumatus
Kirjeldab teenuste osutamise kvaliteedi- ja usaldusnõudeid, sh laborite akrediteerimise või
pädevuse tõendamise kohustust ning nõuet, et teenuste osutamine ei tohi mõjutada järelevalve
sõltumatust.
§ 11. Teenustasude läbivaatamine ja indekseerimine
Reguleerib, kuidas ja kui tihti vaadatakse teenustasud üle (nt kord aastas), ning kuidas toimub
tasude indekseerimine kulubaasi muutumisel.
§ 12. Andmete esitamine ja arvestuse pidamine
Sätestab teenuse osutamiseks vajalike andmete esitamise kohustuse ning pädeva asutuse
kohustused arvestuse, aruandluse ja läbipaistvuse tagamisel.
§ 13. Rakendussätted
Määrab määruse jõustumise kuupäeva ja vajadusel üleminekusätted, sh kuidas käsitletakse enne
määruse jõustumist tellitud teenuseid.
KAVAND 3
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamise aruande täpsustatud
nõuded ja andmekoosseis
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 10 lõike 3 ja § 11 lõike 2 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk
Määrus kehtestab tuumaenergia ja -ohutuse seaduse alusel nõutava tuumakäitise asukoha
eelvaliku hindamise ning asukoha valiku hindamise aruande sisu ja andmekoosseisu nõuded.
Määruse eesmärk on tagada asukoha sobivuse hindamine, lähtudes tuumaohutuse, füüsilise
kaitse ja keskkonnamõjude aspektidest kogu käitise planeeritava eluea vältel.
2. peatükk
Asukoha eelvaliku hindamine ja asukoha valiku aruanne
§ 2. Asukoha eelvaliku ulatus, hindamise sisu ja struktuur
See säte nõuab, et asukoha valiku esmane faas peab tuginema dokumenteeritud analüüsile
määruses täpsustatud ulatuses, tuginedes 3. peatüki paragrahvidele.
§ 3. Asukoha valiku aruande sisu ja struktuur
Säte määrab hindamise aruande struktuuri ja sisu, mis peab põhinema rahvusvahelistel nõuetel
ja kriteeriumidel. Aruanne peab sisaldama alternatiivsete asukohtade analüüsi ning käsitlema
määramatust ja tundlikkust andmetes ja mudelites.
3. peatükk
Asukoha eelvaliku hindamine ja asukoha valiku aruanne
§ 4. Läbipaistvus ja põhjendus
Määratakse kohustus kaasata pädev ja sõltumatu konsultant ning kohustus dokumenteerida
protsessi mõjutavaid asjaolusid ja otsuseid. Esitatud põhjendused peavad olema peab olema
jälgitavad ja läbipaistvad.
§ 5. Asukohavaliku algsõelumise ja välistamiskriteeriumide dokumenteerimine
Nõuded asukohavaliku sõelumisprotsessile ja kasutatavatele välistamiskriteeriumitele.
Metoodika ja kriteeriumite dokumenteerimise kord.
§ 6. Meteoroloogiliste ja kliimatekkeliste tegurite hindamise nõuded
Nõuded meteoroloogiliste ja klimaatiliste tingimuste, sealhulgas äärmuslike
ilmastikusündmuste (nt tornaadod, äärmuslikud temperatuurid, sademed, lumekoormus)
hindamiseks. Analüüs peab hõlmama atmosfääri segunemise ja saasteainete hajumise tingimusi
ning arvestama pikaajaliste kliimamustrite muutustega.
§ 7. Geoloogilised ja hüdrogeoloogilised tegurid ning pinnase stabiilsus
Nõuded asukoha geoloogilise ja hüdrogeoloogilise sobivuse, sealhulgas pinnase stabiilsuse ja
kandevõime hindamiseks. Analüüs peab muuhulgas käsitlema seismilisi ohte (rikketsoonid,
pinnasevedeldumine), karsti ja vajumisi ning põhjavee ja üleujutuste mõju rajatise ohutusele.
§ 8. Kombineeritud väliste ohutegurite hindamise nõuded
Kohustus hinnata looduslike ja inimtekkeliste ohtude koosesinemist ja võimalikke
ahelreaktsioone. Rakendada tuleb tõenäosuslikku lähenemist, et tuvastada kombineeritud
sündmused, mille mõju võib ületada üksikute ohtude summaarse mõju.
§ 9. Inimtekkelised ohutegurid ja taristu
Analüüsida tuleb asukoha läheduses paiknevatest inimtegevustest (tööstusrajatised,
transpordikoridorid, sõjalised objektid) tulenevaid riske. Hinnata tuleb suurõnnetuste,
plahvatuste, tulekahjude, gaasileviku ja lennuõnnetuste mõju tuumakäitisele ning kriitilise
taristu töökindlust.
§ 10. Soojuse ärajuhtimise ja veevarustuse kättesaadavus
Tõendada tuleb piisava jahutusvee ja soojuse ärajuhtimise võimekuse olemasolu kõigis
tingimustes, arvestades kliimariske ja võimalikke jääolusid. Analüüs peab hõlmama
alternatiivsete veeallikate kättesaadavust avariiolukordades.
§ 11. Hüdroloogiliste parameetrite ja jahutusvee ohutusvaru hindamine
Hinnata tuleb veekogu hüdroloogilisi parameetreid (veetasemed, temperatuur, jäätingimused)
ja nende äärmuslikke kõikumisi. Eesmärk on tagada jahutussüsteemi terviklikkus ja
hädaolukorra vee kättesaadavus väliste hüdroloogiliste sündmuste korral.
§ 12. Hädaolukorraks valmisolek, julgeolek ja füüsiline kaitse
Analüüsida tuleb asukoha sobivust hädaolukorra lahendamise plaanide rakendamiseks,
arvestades asustustihedust ja evakuatsioonivõimalusi. Hinnata tuleb asukoha omadusi
julgeoleku ja füüsilise kaitse meetmete ning vastumeetmete tõhusaks rakendamiseks.
§ 13. Füüsilise kaitse süsteemide ja tuumajulgeoleku tõendamise nõuded
Kirjeldada tuleb julgeolekukontseptsiooni ja geograafiliste tingimuste sobivust ohuprofiiliga.
Tõendada tuleb süvakaitse põhimõtete rakendamist (seire, valve, reageerimisvõime) füüsilise
kaitse süsteemide kavandamisel.
§ 14. Elanikkonna ja radioloogilise mõju detailanalüüs
Esitada tuleb detailne analüüs elanikkonna paiknemise kohta asukoha ümbruses ja määratleda
planeerimistsoonid. Teostada tuleb radioloogilise mõju ja doosiarvutused nii tavakäitamise kui
ka erinevate avariistsenaariumide korral.
§ 15. Asukoha uurimis- ja hindamisprogrammi nõuded
Sätestab nõuded asukoha uurimisprogrammile, sealhulgas geoloogilistele, hüdroloogilistele,
seismilistele, geotehnilistele ja meteoroloogilistele uuringutele. Programm peab sisaldama
ajakava, proovipunktide ja seirevõrgu kirjeldust ning tagama andmekvaliteedi.
§ 16. Pikaajalise ohutuse ja ebakindluse hindamine
Hinnata tuleb asukoha pikaajalist ohutust, arvestades geoloogilist ja hüdroloogilist muutlikkust,
seismika arengut ja kliimatrende. Analüüs peab käsitlema mudelite valideerimist, määramatust
ja erinevaid tulevikustsenaariume.
§ 17. Kvaliteedijuhtimine ja andmete jälgitavus
Kehtestatakse nõuded kvaliteedijuhtimissüsteemile, mis tagab andmete kogumise meetodite,
tarkvara ja seadmete kalibreerimise nõuetekohasuse ning andmete jälgitavuse. Nõutav on
sõltumatu ülevaatuse teostamine.
§ 18. Kvalifikatsiooni ja sõltumatuse dokumenteerimise nõuded
Dokumenteerida tuleb uuringuid teostavate ekspertide ja organisatsioonide (sh tehnilise toe
organisatsioonid - TSO) pädevus, kvalifikatsioon ja kogemus. Tagada tuleb huvide konflikti
puudumine ja hinnangu andjate sõltumatus.
§ 19. Keskkonnaseire ja järelvalve
Kohustus seiramiseks, asukoha keskkonnaseire nõuded seireparameetritele, mõõtmiste
sagedusele, künnistele ja reageerimiskorrale. Seire peab olema etapiülene, jätkudes ka pärast
asukoha heakskiitmist.
§ 20. Asukoha parameetritest tuletatud projekteerimise sisendandmete
dokumenteerimine
Dokumenteerida tuleb asukoha uuringutest tuletatud projekteerimise sisendandmed ja
kavandamise aluseks olevad ohuparameetrid. Tõendada tuleb andmekogumise kvaliteeti
disainilahenduste alusena.
4. peatükk
Aruande andmekoosseis
§ 21. Aruande andmekoosseisu nõuded
Säte kehtestab detailse loetelu aruandes esitatavatest andmetest ja nende vormistusest. Aruanne
peab sisaldama muuhulgas informatsiooni järgmistest kategooriatest:
Aruande üldandmete kategooriasse kuuluvad koostaja ja tellija andmed, versioon, kuupäevad,
kvaliteedihalduse kirjeldus, sõltumatuse kinnitus ning kasutatud metoodikad koos viidetega
normatiivsetele juhistele ja rahvusvahelistele standarditele.
Ruumiinfo ja keskkonna kirjelduse alla kuuluvad kaardikihid, topograafia, geoloogia,
hüdroloogia, meteoroloogia, maakasutus, elanikkonna tihedus, infrastruktuuri kirjeldus ning
erinevad temaatilised kaardid ja graafilised kujutised. Samasse rühma kuuluvad ka välistatud
tsoonid, riskialad, ohutsoonide piirid ja ruumiandmete täpsustused.
Välitööde ja seire kategooriasse kuuluvad välitööde kirjeldus, mõõtmised, seireprogrammid,
mõõtmisperioodid ja sagedus, kasutatud seadmed, nende kalibreerimine, mõõdistusprotokollid
ning aluspõhjasondid, seismilised uuringud ja aktiivsete rikete kaardid.
Modelleerimise ja analüüsi kategooriasse kuuluvad mudelid, tarkvara, arvutuskeskkond,
sisend- ja väljundandmed, mudeli valideerimine, tundlikkusanalüüs, riskimaatriksid, erinevad
stsenaariumid, tõenäosuslikud analüüsid ja hinnangud, elanikkonna paiknemise kirjeldus,
kiirgusdoosid, lähteparameetrid, avariistsenaariumid ja ajalised andmeread koos veetasemete,
sademete, tuule, temperatuuri ja pinnase andmetega. Samuti kuuluvad siia kontrollarvutused ja
kavandamise sündmuste parameetrid.
Ohutuse ja järelevalve kategooriasse kuuluvad kaitsetsoonide skeemid, ligipääsupiirangud,
riskipõhised põhjendused, seos ohutushindamisega, järelevalvekorraldus ja hilisema
kasutamise kirjeldus.
Andmete ja dokumentatsiooni kategooriasse kuuluvad allikad, andmefailid, elektroonilise
esitamise põhimõtted, avatud failivormingud, taaskasutatavad failid, andmefailide loetelu,
identifikaatorid, lühikirjeldused ja asukoha viited ning viited täiendamata andmetöötlusele.
Turbe ja konfidentsiaalsuse kategooriasse kuuluvad konfidentsiaalne info, julgeolekuinfo,
andmete eraldamise põhimõtted, teabekaitse ning julgeolekunõuded.
KAVAND 4
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud,
taotluse hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 13 lõike 4 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisese ja kohaldamisala
Määrusega sätestatakse eelhinnangu taotluse sisu ja esitatavad andmed, taotluse menetlus ja
eelhinnangu andmekoosseis.
Määrust kohaldatakse isikule, kes kavandab tuumakäitise ehitamist ja käitamist.
§ 2. Mõisted
Erandid või täiendavad mõisted, mis on määruse rakendamiseks vajalikud ja mida seadused ei
defineeri, määratletakse käesolevas määruses.
2. peatükk
Eelhinnangu taotluse menetlus
§ 3. Eelhinnangu ja selle muutmise taotlemine
Eelhinnangu, sealhulgas selle muutmise taotlemise kord. Eelhinnangu muutmise kord, jagades
muudatused olulisuse alusel kategooriatesse.
§ 4. Eelhinnangu taotluse ja selle muutmise avatud menetlus
Avatud menetluse õiguslikud alused ja menetluse kord, sh menetlustähtajad. Taotluses ja
eelhinnangus esitatud teabe käsitlemise põhimõtted avalikkuse ja konfidentsiaalsuse
tagamiseks. Teiste asutuste kaasamine, eksperthinnangu küsimine.
§ 5. Andmete kontroll ja järelevalve
(1) Pädev asutus kontrollib esitatud andmete õigsust ning teeb vajaduse korral koostööd teiste
asutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
(2) Taotleja esitab nõudmisel täiendavad tõendid (auditiaruanded, lepinguväljavõtted,
turvaprotseduurid).
3. peatükk Nõuded eelhinnangu taotlusele
§ 6. Eelhinnangu taotluse dokumendid Taotluse andmete ja dokumentide loetelu:
1) õiguslik ja juhtimiskorraldus: registriandmed, omandistruktuur (sh lõppkasusaajad),
juhtorganid ja vastutavad isikud; juhtimissüsteemi kirjeldus;
2) julgeolek ja usaldusväärsus: tuumarajatise füüsilise kaitse süsteemi kavandamine ja
rakendamine käitise projekteerimisel arvesse võetavate ohtudega;
3) personal: ettevõtte personalipoliitika;
4) ettevõtte majanduslik võimekus ja kohustused tuumakahjustuse korral;
5) rahalised kohustused tulenevalt tuumakäitise elukaarest: tuumakäitise elukaare eri etappide
finantseerimise skeem; radioaktiivsete jäätmete käitlemise ja lõppladustamise rahastamise mehhanism; tuumakäitise dekomissoneerimise rahastamise mehhanism;
6) tarneahela juhtimissüsteem: tarnija kvalifitseerimine, valik, hindamine ja järelevalve;
komponentide, materjalide ja teenuste vastuvõtukriteeriumid ja dokumentatsioon; 7) ettevõtte ohutusalase tegevuse läbipaistvus;
8) Kiirguskaitse; 9) tuumakontrollimeetmed; 10) elektrivõrgu ühendusvalmidus;
11) transport ja logistika;
§ 6. Vorminõuded
Taotluse vorminõuded nagu esitusvorm, vastutus andmete õigsuse eest, viitamine,
konfidentsiaalse teabe märgistamine.
4. peatükk
Taotluse hindamise kriteeriumid
§ 7. Tõendusdokumentide loetelu
Käesoleva määruse § 6 ja TEOS § 13 lg 3 nõuete tõendamise andmete ja dokumentide nimekiri, mille punktid võib vormistada määruse lisadena:
1) Taotleja registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht ja tegevuskoht Eestis / filiaal; 2) Taotleja ja temaga seotud isikute tegevus ei ohusta riigi julgeolekut;
3) Juhtkonna erialane kvalifikatsioon ja kogemus; 4) Piisav arv vajaliku pädevusega töötajaid ja värbamisplaan; 5) Hankeplaan ja tarneahela lepingud (konstruktsioonid, tehnosüsteemid ning seadmed ja
nende komponendid, tuumkütus).
§ 8. Hindamise põhimõtted, meetod ja otsustuskriteeriumid
Hindamine on tõendipõhine: dokumentide läbivaatus, intervjuud; vajadusel kohapealsed
auditid ja tarnija proovihindamised. Iga kriteeriumi tulemus: Vastab/Täidetav tingimustega/Ei vasta. Otsus: Positiivne, Positiivne tingimustega (siduvad parandusmeetmed ja tähtajad) või
Negatiivne.
5. peatükk
Eelhinnangu andmekoosseis
§ 9. Eelhinnangu koosseis
Järeldus käesoleva määruses sätestatud kriteeriumidele vastavuse kohta, sealhulgas hinnang
majanduslikule jätkusuutlikkusele, juhtimise ja personali; hinnang taotleja
organisatsioonilisele, majanduslikule ja julgeolekualasele sobivusele tuumakäitise ehitamiseks
ja käitamiseks; järeldus taotleja suutlikkuse kohta kanda vastutust ohutuse eest vastavalt
rahvusvahelisele tuumaohutuse põhimõttele. Ülevaade eelhinnangu taotluse kooskõlastamisest
teiste asutustega ning nende poolt esitatud põhjendatud kooskõlastuste või kooskõlastamata
jätmiste kohta.
Kokkuvõte ja otsus, parandusmeetmed ja tähtajad ja tõendamise kord (kui kohaldub)
Lisad (ekspertiisid, muud tõendusmaterjal).
§ 10. Konfidentsiaalsus
Avalikkusele esitatakse eelhinnangu mitte-konfidentsiaalne kokkuvõte.
§ 11. Eelhinnangu kehtivus
Kehtivuse tähtaeg. Kehtetuks tunnistamine seoses parandusmeetmete mitte täitmisega
6. peatükk
Rakendussätted
§ 12. Määruse jõustumine
Määrus jõustumise kuupäev
KAVAND 5
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide ohutusklassifikatsioon
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 15 lõike 6 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk
Määrusega kehtestatakse nõuded tuumakäitise süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide
(edaspidi SKK) tuvastamiseks, klassifitseerimiseks ja dokumenteerimiseks. Määruse eesmärk
on tagada tuumaohutus läbi proportsionaalsete disaini- ja kvalifikatsiooninõuete rakendamise
kogu rajatise eluea vältel, sealhulgas projekteerimisel, käitamisel ja muutmisel, lähtudes
rahvusvahelistest standarditest.
§ 2. Mõisted
Sätestatakse määruses kasutatavad spetsiifilised terminid, sealhulgas ohutuse seisukohalt
oluline element, rike, väärfunktsioon ja ohutusfunktsioon. Mõistete määratlemisel lähtutakse
tuumaenergia ja -ohutuse seadusest ning Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA)
terminoloogiast.
§ 3. Klassifikatsiooni kohustus
Käitamisloa omajal on kohustus identifitseerida ja klassifitseerida kõik ohutuse seisukohalt
olulised SKK-d, sealhulgas instrumentatsioonisüsteemid, juhtimissüsteemid ja tarkvara.
Klassifitseerimise kohustus kehtib kogu rajatise elutsükli vältel alates projekteerimisest kuni
kasutusest kõrvaldamiseni.
§ 4. Proportsionaalne lähenemine klassifikatsioonile
Säte määrab, et ohutusklassifikatsioon peab olema proportsionaalne riskitasemega. Disaini-,
kvaliteedi- ja kontrollinõuete rangus peab vastama omistatud ohutusklassile ning valitud
klassifikatsioon peab olema põhjendatud ja dokumenteeritud.
2. peatükk
Klassifitseerimise põhimõtted ja metoodika
§ 5. Klassifitseerimise alus
Klassifitseerimine põhineb deterministlikul ohutusanalüüsil, mida täiendatakse tõenäosuslike
meetodite ja insenertehnilise hinnanguga. Aluseks võetakse ohutusfunktsioonide
toimivustingimused, süvakaitse põhimõtted ja tugianalüüsid. Meetodite vahelised võimalikud
kõrvalekalded tuleb dokumenteerida ja põhjendada.
§ 6. Klassifitseerimist mõjutavad tegurid
Loetletakse tegurid, mis määravad SKK klassi: ohutusfunktsiooni olemus ja tähtsus, võimaliku
sündmuse esinemissagedus ja kestus, rikke tagajärgede tõsidus ning elemendi roll süvakaitse
tasemete tagamisel.
§ 7. Süvakaitse tasemed
Klassifitseerimisel tuleb arvestada SKK paiknemist süvakaitse viiel tasemel. See hõlmab rikete
ennetamist, kõrvalekallete tuvastamist, õnnetussündmuste ja nende tagajärgede piiramist ning
kiirgusmõjude leevendamist. Arvesse võetakse mitmekordse ja sõltumatu kaitse printsiipe.
§ 8. Ohutusklasside süsteem
Kehtestatakse kolmeastmeline ohutuskategooriate süsteem (OK1, OK2, OK3), mis on reastatud
vastavalt ohutusfunktsiooni tähtsusele ja rikke tagajärgedele. Säte lubab proportsionaalsuse
huvides kasutada ka täiendavaid alamkategooriaid või lihtsustatud klasse.
3. peatükk
Klassifitseerimise protsess ja nõuded
§ 9. Klassifitseerimise etapiline protsess
Kirjeldatakse klassifitseerimise "ülalt-alla" metoodikat: esmalt tuvastatakse ja
kategoriseeritakse ohutusfunktsioonid, seejärel seostatakse need konkreetsete SKK-dega.
Protsess hõlmab esialgse ohutusklassi määramist, disaini täpsustamist ja klassifikatsiooni
lõplikku verifitseerimist.
§ 10. Funktsioonide kategoriseerimine ja SSC-de seostamine
Säte reguleerib ohutusfunktsioonide tähtsuse määramist rajatise üldise ohutuse seisukohalt.
SKK-le määratakse ohutusklass vastavalt sellele, millist ohutusfunktsiooni see täidab; kui SKK
täidab mitut funktsiooni, määratakse klass kõrgeima kategooria järgi.
§ 11. SKK-de klassifitseerimine disainisätete ja kaitsebarjääride alusel
Määratakse nõuded füüsiliste tõkete ja barjääride klassifitseerimiseks, arvestades väliseid ja
sisemisi ohte. Klassifikatsioon peab peegeldama barjääri rolli ohutuse tagamisel ja rikke
võimalikke tagajärgi.
§ 12. Koostoime klassifitseerimine
Reguleeritakse olukordi, kus süsteemid on omavahel seotud või jagavad komponente. Kui
süsteemid teenindavad erineva tähtsusega funktsioone, tuleb ühistele komponentidele määrata
kõrgeim kohalduv ohutusklass.
§ 13. Kaudse mõjuga SKK-de klassifitseerimine
Säte käsitleb komponente, mis ei täida otsest ohutusfunktsiooni, kuid mille rike võib takistada
ohutusklassi kuuluvate süsteemide tööd. Sellistele kaudse mõjuga elementidele tuleb määrata
piisavalt kõrge ohutusklass või rakendada täiendavaid disainimeetmeid negatiivse mõju
vältimiseks.
4. peatükk
Rakendamine ja dokumenteerimine
§ 14. Insenerinõuete ja disainireeglite rakendamine
Vastavalt määratud ohutusklassile kohalduvad SKK-dele spetsiifilised insenerinõuded:
seismiline vastupidavus, keskkonnakvalifikatsioon, kvaliteedikontroll tootmisel ja paigaldusel
ning tarkvara usaldusväärsus. Samuti määratakse nõuded hooldusele, testimisele ja vananemise
haldamisele.
§ 15. Liideste nõuded erinevate ohutusklasside vahel
Kehtestatakse nõuded erinevatesse ohutusklassidesse kuuluvate süsteemide ühenduskohtadele
(liidestele). Liideselement peab kuuluma kõrgemasse klassi ning tagama, et madalama klassi
süsteemi rike ei kahjustaks kõrgema klassi süsteemi toimimist (eraldatus).
§ 16. Klassifikatsiooni verifitseerimine
Klassifikatsiooni õigsust tuleb kontrollida deterministlike ja tõenäosuslike ohutusanalüüside
abil. Verifitseerimisse tuleb kaasata sõltumatu tehniline tugiorganisatsioon ning tulemused
esitatakse pädevale asutusele heakskiitmiseks.
§ 17. Dokumenteerimine
Kõik klassifitseeritud SKK-d tuleb kanda hallatavasse loetellu, mis sisaldab viiteid
alusanalüüsidele ja disainieeldustele. Dokumentatsioon peab tagama jälgitavuse kogu elutsükli
vältel, sealhulgas versioonihalduse ja muudatuste ajaloo säilitamise järelevalve teostamiseks.
6. peatükk
Rakendussätted
§ 18. Määruse jõustumine
Määrus jõustub üldises korras.
KAVAND 6
ENERGEETIKA - JA KESKKONNAMINISTRI
MÄÄRUS
Tuumakäitise ohutushindamise nõuded ja metoodika ning esialgse ohutusaruande,
ohutusaruande vorm, sisu ja menetlemine
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 16 lõike 7 ja § 40 lõike 5 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala ja eesmärk
Määrusega kehtestatakse nõuded tuumakäitise ohutusaruande koostamisele, selle vormile ja
sisule, samuti esitamise ja menetlemise korrale. Määruse eesmärk on luua raamistik
tuumaohutusloa taotlemiseks ja ohutusnõuetele vastavuse tõendamiseks.
§ 2. Kohaldamisala
Määrust kohaldatakse kõikidele tuumakäitistele ja tuumkütusetsükli tegevustele, mille puhul
on nõutav ohutuse demonstreerimine läbi süstemaatilise hindamisprotsessi.
§ 3. Mõisted
Sätestatakse määruses kasutatavad spetsiifilised terminid, sealhulgas esialgne ohutusaruanne,
käitamiseelne ohutusaruanne, lõplik ohutusaruanne ning ohutusanalüüsi liigid.
§ 4. Tuumakäitise ohutusaruande roll ohutusnõuetele vastavuse tõendamisel
Säte määratleb ohutusaruande kui kõige olulisema alusdokumendi tuumaohutuse
demonstreerimisel. See peab tõendama käitise disaini ja kavandatud tegevuse vastavust
ohutusnõuetele kogu tuumakäitise eluea vältel, hõlmates projekteerimist, ehitamist,
katsetamist, käitamist ja dekomissioneerimist.
§ 5. Proportsionaalne lähenemine
Rakendatakse proportsionaalset lähenemist (graded approach), mille kohaselt sõltub
ohutusaruande ulatus ja detailsus käitise potentsiaalsetest ohtudest ning tegevusega kaasnevate
riskide tasemest.
§ 6. Ohutusaruande seos tuumaohutusloa menetlusskeemiga
Reguleeritakse ohutusaruande koostamise ja ajakohastamise etappe vastavalt loastamise
tsüklile: ehitusloa taotluse aluseks on esialgne ohutusaruanne, katsetusloa eelduseks on
katsetuseelne ohutusaruanne ja käitamisloa aluseks lõplik ohutusaruanne. Säte nõuab
ohutusaruande pidevat ajakohastamist, et see vastaks käitise tegelikule konfiguratsioonile ja
käitamispiirangutele.
2. peatükk
Ohutusaruande sisu ja üldpõhimõtted
§ 7. Ohutusaruande sisu ulatus ja kohaldatavus
Ohutusaruanne peab hõlmama käitise kõiki seisundeid: tavapäraseid käitamistingimusi,
eeldatavaid kõrvalekaldeid ning nii kavandamise aluseks olevaid kui ka ootamatuid õnnetusi.
Analüüs peab katma kõiki ohutuse seisukohalt olulisi konstruktsioone, süsteeme ja
komponente.
§ 8. Ohutusaruande lähteandmed ja eeldused
Sätestatakse nõuded kasutatavatele lähteandmetele, piirväärtustele ja eeldustele.
Arvutusmudelid peavad põhinema konservatiivsetel eeldustel ning olema põhjendatud ja
dokumenteeritud viisil, mis võimaldab pädeval asutusel kontrollida disaini ja
käitamispiirangute ja -tingimuste vastavust võimalikele kõrvalekalletele.
§ 9. Süvakaitse kontseptsiooni rakendamine
Ohutusaruanne peab demonstreerima süvakaitse kontseptsiooni rakendamist käitise disainis ja
töökorralduses. See hõlmab sõltumatute kaitsebarjääride olemasolu ja tõhususe tõendamist
ohutuse tagamisel.
§ 10. Ohutusaruande detailitaseme nõuded
Eristatakse nõutavat detailitaset eri etappides: esialgne ohutusaruanne peab tõendama ohutut
ehitamist, käitamiseelne ohutusaruanne peab põhinema ehitusjärgsetel andmetel ja tegelikul
konfiguratsioonil ning lõplik ohutusaruanne määratleb täpsed ohutuspiirangud ja -tingimused.
§ 11. Ohutusanalüüs, analüüsi liigid ja nõuded analüüsi koostamisele
Määratletakse ohutusanalüüsi eesmärk ja liigid (deterministlik ja tõenäosuslik ohutusanalüüs).
Analüüs peab hindama sündmuste tagajärgi ja nende esinemise tõenäosust, tagamaks inimeste
ja keskkonna kaitse püsimist lubatud piirides.
§ 12. Arvutusmudelite ja analüüsivahendite kvalifitseerimine
Kehtestatakse nõuded arvutusprogrammidele ja simuleerimisvahenditele. Kasutatavad
metoodikad peavad olema kvalifitseeritud, valideeritud ja verifitseeritud, ning nende päritolu,
versioon ja metoodiline alus peavad olema dokumenteeritud.
§ 13. Käitamiskogemuse ja õppetundide rakendamine
Ohutusaruandes tuleb arvesse võtta asjakohast käitamiskogemust sarnastelt rajatistelt,
sealhulgas rikkeandmeid ja ohutusalaseid õppetunde, et tagada ohutuse pidev parandamine ja
aruande ajakohasus.
§ 14. Riskiteadlik ja pideva täiustamise põhimõte
Säte kohustab kasutama riskiteadlikku lähenemist, kombineerides deterministlikke ja
tõenäosuslikke analüüse otsuste tegemisel. Eesmärk on disaini täiustamine ja ohutuse
optimeerimine vastavalt pideva täiustamise põhimõttele.
§ 15. Ohutusaruande sisunõuete täpsustamine juhendmaterjaliga
Ohutusaruande detailne sisu ja ülesehitus, sealhulgas tehnilised arvutused, peavad lähtuma
pädeva asutuse juhendmaterjalidest, rahvusvahelistest standarditest ning käesoleva määruse
Lisas 1 toodud struktuurist.
§ 16. Laiendatud ohutusaruanne
Sätestab täiendavad sisunõuded ja korra laiendatud ohutusaruande koostamiseks, mille
esitamine on vajalik tuumakäitise eluea pikendamiseks.
§ 17. Ohutuspiiride ja -tingimuste tuletamine
Ohutusaruande tulemuste põhjal tuleb tuletada ja põhjendada ohutu käitamise piirangud ja
tingimused, sealhulgas ohutuse seisukohalt oluliste süsteemide piirväärtused.
§ 18. Kooskõla teiste ohutusdokumentidega
Tagada tuleb teabe järjepidevus ja kooskõla ohutusaruande ning teiste loadokumentide,
sealhulgas dekomissioneerimiskava, hädaolukorraplaani, turvaplaani ja füüsilise kaitse
meetmete vahel.
3. peatükk
Ohutusaruande vorm ja sisu
§ 19. Ohutusaruande vormistamine ja esitusviis
Kehtestatakse nõuded ohutusaruande vormistamisele: see peab olema selge, süstemaatiline ja
jälgitav. Reguleeritakse tabelite, jooniste ja ristviidete esitamist, dokumentide haldamist,
muudatuste ja versioonide jälgitavust ning dokumentatsiooni säilitamist.
§ 20. Viited ja toetavad dokumendid
Ohutusaruanne peab olema sisu poolest iseseisvalt mõistetav, viidates vajadusel toetavatele
materjalidele. Kõik viidatud dokumendid peavad olema pädevale asutusele kättesaadavad.
§ 21. Konfidentsiaalse ja julgeolekutundliku teabe käsitlemine
Sätestatakse kord julgeolekutundliku ja füüsilise kaitse andmete ning muu tundliku teabe
käsitlemiseks, tagades pädeva asutuse juurdepääsu, kuid piirates avalikustamist.
§ 22. Ajakohastamine ja muutmine
Loa omajal on kohustus ohutusaruannet pidevalt ajakohastada vastavalt käitise eluetappidele ja
tegelikule seisundile. Kõik muudatused peavad olema jälgitavad ja õigustatud.
§ 23. Aruandluse ja dokumentide säilitamise kohustus
Säte kohustab loa omajat säilitama kõiki ohutusega seotud tegevusi, otsuseid ja sündmusi
kajastavaid andmeid kogu loastatud tegevuse vältel.
4. peatükk
Ohutusaruande menetlemine ja vastutus
§ 24. Vastutus ohutusaruande koostamise eest
Esmane vastutus ohutusaruande sisu, terviklikkuse ja kvaliteedi eest lasub loa omajal või
taotlejal, sõltumata sellest, kas koostamisse on kaasatud kolmandaid osapooli.
§ 25. Sisu piisavuse ja kvaliteedi tagamine
Ohutusaruande sisu ulatus ja detailsus peavad olema piisavad järelduste toetamiseks,
võimaldades pädeval asutusel teostada sõltumatut läbivaatamist ja anda hinnangut.
§ 26. Sõltumatu verifitseerimine
Ohutusaruande sisu, arvutused ja järeldused peavad läbima sõltumatu verifitseerimise loa
omaja või kvalifitseeritud kolmanda osapoole poolt, et tagada sisu terviklikkus.
§ 27. Pädeva asutuse läbivaatamine ja hindamine
Pädev asutus on kohustatud tuumaohutusloa menetluse raames ohutusaruannet läbi vaatama ja
andma sellele hinnangu. Positiivne hinnang on lubade andmise eeltingimuseks.
§ 28. Pädeva asutuse õigused ja teabenõuded
Pädeva asutuse õigused; lisainfo nõudmine; dokumentide nõudmine; juurdepääs käitisele;
juurdepääs tarnija rajatistele; tööprotsessidele; sõltumatu hindamine; regulatiivse
otsustusõiguse teostamine.
§ 29. Ohutusaruande hindamise tulemuste rakendamine
Ohutusaruande läbivaatamise tulemusi rakendatakse käitise disaini parendamiseks ning
käitamispiirangute ja -tingimuste kehtestamiseks, mis sätestatakse loa tingimustes.
§ 30. Menetluse lõpetamine ja dokumenteerimine
Säte reguleerib ohutusaruande läbivaatamist, tulemuste dokumenteerimist ja selle alusel
tuumaohutusega seotud lubade menetlusprotsessi lõpetamist.
§ 31. Ülemineku- ja rakendussätted
Kehtestatakse üleminekuperioodid ja tingimused määruse jõustumiseks ning selle
kohaldamiseks olemasolevatele tegevustele.
§ 32. Jõustumine
Määrus jõustub üldises korras.
Lisa 1.
Tuumakäitise ohutusaruande peatükkide ülesehitus
Lisa sätestab ohutusaruande kohustuslikku struktuuri, mis lähtub rahvusvahelistest
standarditest ja käitise tüübist.
Peatükkide struktuur:
1. Ohutusaruande eesmärk: käitise üldkirjeldus ja projektijuhtimise ülevaade.
2. Asukoha hindamine: väliste looduslike ja inimtekkeliste ohtude analüüs, mis mõjutavad
käitise ohutust.
3. Disaini alused: käitise disaini aluspõhimõtted, ohutuskriteeriumid, süsteemide,
konstruktsioonide ja komponentide ohutusklassifikatsioon ning süvakaitse põhimõtete
rakendamine.
4. Süsteemikirjeldus: detailne ülevaade ohutusfunktsioonide täitmise demonstreerimiseks.
5. Reaktorjahutussüsteemid: kirjeldus süsteemidest, mis tagavad soojuse ärajuhtimise.
6. Õnnetuste ennetamine: süsteemide kirjeldus õnnetuste ennetamiseks või
leevendamiseks.
7. Juhtimine ja kaitse: kirjeldus juhtimis- ja kaitsesüsteemidest (I&C).
8. Elektrisüsteemid: hädavajalikud ja mittehädavajalikud elektrisüsteemid.
9. Abisüsteemid ja konstruktsioonid: toetavate abisüsteemide (nt ventilatsioon,
veevarustus) ja ehituskonstruktsioonide (hooned) ohutuse aspektid.
10. Energia muundamine: auru- ja energiatootmissüsteemide ohutusega seotud aspektid.
11. Jäätmekäitlus: radioaktiivsete jäätmete (sh kasutatud tuumkütus) kogused, käitlemise
korraldus ja süsteemid.
12. Kiirguskaitse: eesmärgid, meetmed ja programmid töötajate ja avalikkuse kaitseks.
13. Käitamiskorraldus: juhtimissüsteemid, personali kvalifikatsioon, koolitus ja käitamise
korraldus.
14. Ehitus ja kasutuselevõtt: ehituse etapid, kvaliteedikontroll ja kasutuselevõtu
katsetusprogrammid.
15. Ohutusanalüüsid: deterministlike ja tõenäosuslike analüüside tulemused ning vastavus
ohutuskriteeriumitele.
16. Käitamispiirangud: lõplikud käitamispiirangud, -tingimused ja tehnilised
spetsifikatsioonid.
17. Juhtimine ja kultuur: organisatsiooni juhtimissüsteem ja ohutuskultuur.
18. Inimtegur: inimtegurite analüüs ja arvestamine disainis ja operatsioonides.
19. Hädaolukorra valmisolek: nõuded ja plaanid hädaolukordadeks.
20. Tuumajulgeolek: füüsilise kaitse ja tuumajulgeoleku meetmed.
21. Dekomissioneerimine: algne dekomissioneerimiskava, jäätmekäitluse strateegia ja
rahastamise korraldus.
KAVAND 7
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 43 lõike 5 alusel .
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk
Säte määratleb tuumakäitise käitamise etapil läbiviidava korduva ohutushindamise (PSR –
Periodic Safety Review) ulatuse. Määruse eesmärk on tagada käitise ohutuse pidev tõendamine,
võttes arvesse kogunenud käitamiskogemusi, rajatise vananemise mõjusid, tehnoloogia arengut
ja muutusi rahvusvahelistes ohutusstandardites ning õigusaktides.
§ 2. Määruses kasutatavad terminid
Määruses kasutatakse termineid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse tähenduses.
2. peatükk
Korduva ohutushindamise põhimõtted
§ 3. Hindamise sagedus
Kehtestatakse nõue viia korduv ohutushindamine läbi vähemalt üks kord kümne aasta jooksul.
Säte annab pädevale asutusele õiguse nõuda tihedamat hindamist, kui ilmnevad olulised
ohutusriskid, käitise eripäradest tulenevad asjaolud või muutused tuumajulgeoleku keskkonnas.
§ 4. Hindamise ulatus
Määratletakse hindamise terviklikkus: analüüs peab hõlmama kõiki ohutust mõjutavaid
aspekte, sealhulgas süsteeme, konstruktsioone ja komponente (SKK), organisatsioonilisi
meetmeid, personali pädevust ning väliseid ohtutegureid. Võrreldakse käitise tegelikku
seisukorda algse projekti ja uusimate kehtivate standarditega.
§ 5. Lähteandmed
Loetletakse hindamise aluseks olevad andmed: tuumakäitise ohutusaruanne, eelnevate
perioodide hindamistulemused, käitamisdokumentatsioon, muudatuste register ning
intsidentide ja tõrgete analüüsid. Säte kohustab kasutama ajakohastatud teavet ning vajadusel
läbi viima täiendavaid uuringuid (nt vananemise kohta), kui olemasolevad andmed on
puudulikud.
§ 6. Vastutus korduva ohutushindamise läbiviimise eest
Sätestatakse käitamisloa omaja ainuvastutus hindamise korraldamise, metoodika valiku ja
tulemuste kvaliteedi eest. Nõutakse hindajate sõltumatust ja pädevust ning määratakse juhatuse
kohustus kinnitada parandustegevuste kava.
3. peatükk
Korduva ohutushindamise sisu ja metoodika
§ 7. Hindamise valdkonnad
Paragrahv loetleb konkreetsed ohutustegurid (nn safety factors), mida tuleb analüüsida. Need
jagunevad:
Hetkeolukord. Vastavus ohutuskriteeriumitele ja standarditele. Vastavus kehtivatele nõuetele.
Parimad rahvusvahelised tavad. Konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide vastavus
disainile. Süvakaitse terviklikkus. Vananemise mõjud. Hooldus- ja seireprogrammide piisavus.
Juhtimissüsteem. Ressursside piisavus. Organisatsiooniline struktuur. Tuumaohutuse kultuur.
Käitamispiirangute ja tööprotseduuride ajakohasus. Käitamiskogemuste rakendamine.
Personali piisavus, kvalifikatsioon ja pädevus. Asukoha muutused (geoloogilised,
meteoroloogilised, hüdroloogilised). Inimtekkelised ohud. Kiirguskaitseprogrammid.
Seiresüsteemid. Jäätmete ja heidete minimeerimine. Turvaplaan. Füüsiline kaitse.
Julgeolekukeskkonna muutused. Hädaolukorra riskianalüüs. Lahendamise plaan. Personali
valmisolek. Lõpliku dekomissioneerimiskava ja rahastamise prognoosi vastavus.
§ 8. Ohutuskriteeriumid ja standardid
Määratakse, et hindamisel tuleb lähtuda kehtivatest riiklikest õigusaktidest ja rahvusvahelistest
parimatest praktikatest (IAEA, WENRA). Säte nõuab lahknevuste tuvastamist kehtivate
standardite ja algse projekti vahel ning nende ohutusalase mõju hindamist.
§ 9. Vananemisest tingitud mõjude hindamine
Säte kohustab hindama materjalide ja komponentide füüsilist vananemist ning tehnoloogilist
vananemist (moraalset kulumist). Nõutakse vananemise haldamise programmide (AMP)
tõhususe analüüsi, et tagada ohutus kogu planeeritud eluea vältel.
§ 10. Väliste ohtude uuesti hindamine
Kohustus ümber hinnata käitise asukohast tulenevad riskid, arvestades kliimamuutusi ja uusi
andmeid. See hõlmab looduslikke ohte (üleujutused, maavärinad) ja inimtekkelisi ohte
(lennuõnnetused, lähedalasuvad tööstusobjektid) ning julgeolekuolukorra muutusi.
4. peatükk
Korduva ohutushindamise dokumenteerimine ja menetlemine
§ 11. Hindamise ettevalmistus ja metoodika dokumenteerimine
Nõuded hindamise planeerimisele: enne hindamist tuleb koostada ja pädeva asutusega
kooskõlastada detailne metoodika, mis kirjeldab kasutatavaid arvutusmudeleid, kriteeriume,
tarkvara ja kvaliteedi tagamise meetmeid.
§ 12. Aruande andmekoosseis ja vormistus
Sätestatakse nõuded lõpparuande vormile: see peab olema taasesitatav, sisaldama viiteid
alusandmetele ja kasutama avatud failivorminguid. Eraldi reguleeritakse konfidentsiaalse
teabe (nt turvaplaanid) esitamist ja kaitset.
§ 13. Sõltumatuse ja eksperthinnangute tagamine
Nõue kaasata hindamisse sõltumatuid eksperte või institutsioone, eriti kriitiliste
ohutussüsteemide analüüsil. Säte annab pädevale asutusele õiguse nõuda paralleelseid
kontrollarvutusi tulemuste verifitseerimiseks.
§ 14. Hindamistulemuste sidumine riskijuhtimise ja järelevalvega
Kohustus integreerida hindamistulemused ettevõtte igapäevasesse riskijuhtimisse ja uuendada
selle alusel järelevalveprogramme ning hooldusplaane.
§ 15. Andmete säilitamine ja versioonihaldus
Säte kohustab säilitama kõiki hindamisega seotud andmeid ja mudeleid vähemalt järgmise
hindamistsükli lõpuni, tagades nende loetavuse ja versioonihalduse.
5. peatükk
Korduva ohutushindamise aruandes esitatavad tulemused ja rakendamine
§ 16. Korduva ohutushindamise aruanne
Aruanne peab sisaldama koondhinnangut käitise ohutusele, tuvastatud puuduste loetelu ja
nende riskitaseme analüüsi. Iga lahknevuse kohta tuleb esitada põhjendatud hinnang, kas ja
milliseid parandusmeetmeid on vaja.
§ 17. Parandusmeetmete rakendamine
Sätestatakse kohustus koostada ajagraafik puuduste kõrvaldamiseks. Kui kriitilisi
ohutuspuudujääke ei kõrvaldata tähtaegselt, on see aluseks käitamisloa peatamisele või
kehtetuks tunnistamisele.
§ 18. Pädeva asutuse kontroll
Pädeva asutuse roll: amet hindab aruande vastavust nõuetele, kiidab heaks parandusmeetmete
kava ning teostab järelevalvet selle täitmise üle.
6. peatükk
Rakendussätted
§ 19. Määruse jõustumine
Määrus jõustub üldises korras.
KAVAND 8
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 16 lõike 7 alusel .
1. Peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
Käesolev määrus sätestab: 1) tuumaohutushinnangu koostamise põhimõtted, ulatuse ja menetluse ehitusloa andmise menetluses;
2) ohutushinnangu sisu ja hindamiskriteeriumid; 3) nõuded hinnangu koostamise aluseks olevatele dokumentidele ja tehnilistele analüüsidele;
4) tuumaohutushinnangu koostamisel kasutatavate dokumentide ja andmete säilitamise korra. § 2. Mõisted
Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
2. peatükk
Tuumaohutushinnangu koostamine
§ 3. Tuumaohutushinnangu koostamise alused
(1) Pädev asutus koostab hinnangu IAEA GSR Part 4, SSR-2/1 (Rev.1), SSG-12, SSG-28 ning
muude asjakohaste ohutusstandardite alusel. (2) Hinnang peab olema sõltumatu, jälgitav ja täielikult dokumenteeritud. (3) Vajaduse korral kaasab pädev asutus tehnilise toe organisatsioone (TSO), eksperte või
laboratooriume. 3. peatükk
Tuumaohutushinnangu sisu ja ulatus
§ 4. Disaini ohutuskontseptsiooni hindamine
Pädev asutus hindab, kas projekti ohutuskontseptsioon vastab IAEA SSR-2/1 nõuetele, sealhulgas: 1) süvakaitse (defence in depth) tasemete rakendamisele;
2) ohutusfunktsioonide tagamisele( sh reaktori turvaline seisatamine; 3) järelsoojuse usaldusväärne eemaldamine;
4) radioaktiivsete ainete piiratuse ja barjääride terviklikkus; 5) projekteerimisbaasi sündmuste ja projekteerimisbaasi ületavate sündmuste käsitluse adekvaatsusele;
6) raskete avariide ohjamise strateegiatele.
§ 5. Ohutusele oluliste süsteemid, ehitised ja seadmed (SSC) hindamine
Pädev asutus kontrollib, et:
1) ohutusele olulised SSC-d on korrektselt klassifitseeritud vastavalt IAEA ohutusklassidele; 2) konstruktsioonide ja süsteemide sõltumatus, mitmekesisus ja töökindlus on tõendatud;
3) kriitilised ehitised ja seadmed peavad vastu seismilistele koormustele ja käitamisoludele; 4) SSC-de projekteerimisel kasutatakse tunnustatud standardeid, valideeritud arvutusmetoodikaid ja kvalifitseeritud materjale.
§ 6. Mõõte- ja juhtimissüsteemid ning elektritoitesüsteemide hindamine
Pädev asutus hindab: 1) ohutus- ja käitamise juhtimissüsteemide funktsionaalset ja füüsilist eraldatust; 2) reaktori kaitsesüsteemide sõltumatust ning fail-safe loogikat;
3) küberkaitse meetmete integreeritust; 4) elektritoite tagamise mitmekesisust, sealhulgas UPS- ja diiselvarutoite lahendusi.
§ 7. Tarneahela, juhtimissüsteemi ja kvaliteedijuhtimise hindamine
Pädev asutus hindab, et:
1) taotleja kvaliteedijuhtimise süsteemi vastavust IAEA GSR Part 2 nõuetele; 2) tarnijate kvalifitseerimise protseduure ja dokumentatsiooni;
3) tarneahela järelevalve- ja auditimehhanismide toimimist; 4) projektijuhtimise ja võtmeisikute kompetentsi.
§ 8. Esialgse ohutusaruande (PSAR) tehniline hindamine
Pädev asutus hindab, kas PSAR sisaldab:
1) piisavaid analüüse kõikide ohutusfunktsioonide kohta; 2) arvutusmetoodika ja mudelite põhjendatust ja valideeritust; 3) avarii- ja hädaolukorra käitumise analüüse;
4) tõendeid, et avariisüsteemid täidavad oma funktsiooni.
§ 9. Radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemise hindamine
Hinnatakse, kas taotleja esitatud dokumentatsioon sisaldab: 1) jäätmete liigitust ja arvutuslikke koguseid;
2) ajutise ladustamise tehnilisi lahendusi ja ohutusmeetmeid; 3) kasutatud tuumkütuse käsitlemise strateegiat;
4) esmast dekomisjoneerimiskava ning selle vastavust IAEA SSG-47 juhistele. § 10. Tuumajulgeoleku ja turvaplaaniga seotud hindamine
Pädev asutus kontrollib, kas projekti disain arvestab: 1) füüsilise kaitse põhimõtteid (INFCIRC/225);
2) juurdepääsukontrolli, seire ja tõkete süsteeme; 3) sisemiste ja väliste pahatahtlike ohustajate riske; 4) seoseid nõõte- ja juhtimissüsteemide ja turvasüsteemide vahel.
§ 11. Hädaolukorra valmisoleku hindamine
Hinnatakse: 1) kohapealse hädaolukorra lahendamise põhimõtteid; 2) kiirgusseire süsteemide piisavust;
3) evakuatsiooniradade ja -lahenduste toimivust; 4) esialgset hinnangut hädaolukorra planeerimistsooni (EPZ) suurusele.
4. peatükk
Ehitustingimused tuumaohutuse tagamiseks
§ 12. Ehitusloaga määratavad tuumaohutuse tingimused
Pädev asutus määrab ehitusloas vähemalt järgmised tingimused: 1) kohustus järgida kinnitatud PSAR-i ja tuumaohutuse disainnõudeid; 2) ohutusele oluliste SSC-de ehitus- ja kvaliteedinõuded, sh materjaliklassid,
keevitusprotseduurid ja hold-point kontrollid; 3) nõuded seismilisele projekteerimisele, torustike ja tugikonstruktsioonide paigutusele ning
tugevusele; 4) määratud süvakaitse tasemete säilitamise kohustus; 5) õõte- ja juhtimissüsteemid n ja elektrisüsteemide eraldatus- ja paigaldisnõuded;
6) füüsilise kaitse ehitusnõuded (tõkked, valve, turvaalad); 7) ehituseaegse järelevalve, kontrolli ja auditite kohustuslikud etapid
8) kohustus ajakohastada dekomisjoneerimiskava iga olulise projekteerimise või ehituse muutuse korral; 9) keskkonnaseire, kiirgusmonitoride ja avariikeskuse rajamise nõuded;
10) kohustus tagada tarneahela järelevalve ning kasutada ainult kvalifitseeritud tarnijaid.
5. peatükk
Dokumentide säilitamine
§ 13. Dokumentide säilitamise nõuded
(1) Pädev asutus säilitab tuumaohutushinnangu, selle aluseks olevad dokumendid, ekspertiisid
ja kirjavahetuse kuni tuumakäitise dekomissioneerimiseni ning vähemalt 30 aastat pärast käitise lõplikku sulgemist.
(2) Dokumente säilitatakse viisil, mis tagab nende terviklikkuse, konfidentsiaalsuse ja
kättesaadavuse.
(3) Turvateabega seotud dokumendid säilitatakse vastavalt julgeolekuasutuse määratud juurdepääsupiirangutele.
§ 14. Andmete jälgitavus ja kvaliteedi tagamine
Pädev asutus tagab: 1) kõikide hinnangu aluseks olevate andmete ja versioonide jälgitavuse; 2) dokumentide korrektse registreerimise ja arhiveerimise;
3) kvaliteedijuhtimise kohaste kontrollmehhanismide rakendamise.
6. peatükk
Rakendussätted
§ 15. Määruse jõustumine
Määrus jõustub ……….
KAVAND 9
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tuumaelektrijaama dekomissioneerimise kava koostamise, ajakohastamise ja esitamise
nõuded ning dekomissioneerimikulude prognoosi esitamise vorm
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 18 lõike 3, § 46 lõike 4 ja § 69 lõike
9 alusel .
1. peatükk
Üldsätted § 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk Paragrahv sätestab määruse kohaldamisala, kehtestades nõuded tuumaelektrijaama
dekomissoneerimise kava koostamisele, ajakohastamisele, esitamisele ja heakskiitmisele. Määrus hõlmab tuumaelektrijaama elutsükli kõiki etappe alates projekteerimisest kuni lõpliku
vabastamiseni riiklikust järelevalvest. § 2. Mõisted Paragrahvis tuuakse välja määruses kasutatavad asjakohased mõisted.
2. peatükk Kava koostamine ja versioonid
§ 3. Kava koostamise ja uuendamise kohustus
Paragrahviga määratakse tuumajaama käitajale kohustus ja tingimused dekomissioneerimise kava koostamiseks ja ajakohastamiseks.
§ 4. Kava versioonid ja esitamise tähtajad
Paragrahv sätestab tuumajaama eri elutsükli etappides dekomissioneerimise kava versioonid
ning nende esitamise tähtajad. Lisaks antakse pädevale asutusele õigus kehtestada vajaduse korral täiendavad esitustähtaegu.
3. peatükk
Kava sisu ja vormistus
§ 5. Kava üldnõuded
Paragrahviga kehtestatakse kohustuslikud elemendid, mida dekomissioneerimiskava peab sisaldama.
4. peatükk
Tehnilised ja ohutusnõuded
§ 6. Radioloogiline iseloomustamine
Paragrahvis kehtestatakse nõuded mõõtmismetoodikale, valimi statistikale, ebakindluste ja mõõtmisseadmete kasutamise põhimõtetele. Tulemused on aluseks jäätmekäitluse ja saasteärastuse planeerimisel.
§ 7. Ohutusanalüüs ja ALARA printsiip
Paragrahviga kehtestatakse nõuded dekomissioneerimiskavas olevale ohutusanalüüsile ja
ALARA põhimõtte järgimisele. § 8. Jäätme- ja kütusekäsitlus
Paragrahviga kehtestatakse nõuded, kuidas dekomissioneerimiskavas kirjeldada jäätme- ja
kütusekäsitlust sh tuumakütuse eemaldamine, jäätmete sorteerimine ja vahehoiustamise lahendamine.
§ 9. Keskkonnaseire
Paragrahv sätestab tingimused keskkonnaseire käsitlemisele dekomissioneerimiskavas sh seirepunktid, sagedused ja aruandlus.
§ 10. Kvaliteedijuhtimine ja muudatuste haldamine
Paragrahv sätestab tingimused kvaliteedijuhtimisele ja muudatuste haldamisele sh auditid ja dokumendihaldus.
5. peatükk Kulud, tagatised ja kaasamine
11. Kulustruktuur ja finantstagatised
Paragrahviga sätestatakse nõuded dekomissioneerimise kulustruktuurile ja finantstagatistele ning nende ajakohastamisele.
§ 12. Sidusrühmade kaasamine
Paragrahv kohustab dekomissioneerimise tegevustel kaasama avalikkuse ning sätestab selles osas üldnõuded.
6. peatükk Järelevalve ja lõppsätted
§ 13. Kava heakskiitmine ja järelevalve
Paragrahv sätestab, et pädev asutus hindab kava vastavust käesolevale määrusele ja teeb otsuse heakskiitmise kohta. Vajadusel võib asutus nõuda kava täiendamist või auditeerida
tööde vastavust. § 14. Üleminekusätted ja jõustumine
Paragrahviga määratakse nõuded, mis etapis peab dekomissioneerimisplaani esitama ning kehtestab määruse jõustmise aja.
KAVAND 10
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide
kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 29 lõike 9, § 36 lõige 3 ja § 37 lõige
3 punktide 2-3 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk
Paragrahv sätestab määruse kohaldamisala, loetledes reguleeritavad menetlused alates
katsetamisloast kuni korralise käitamisloani, ning sõnastab eesmärgi tagada ohutu ja
kontrollitud üleminek ehitusest käitamisse.
§ 2. Lubade menetlemise üldpõhimõtted
Säte kehtestab lubade menetlemise järkjärgulise loogika, kus iga järgmise etapi loa saamine
sõltub eelneva etapi edukast läbimisest, ning määrab dokumentide esitamise digitaalse viisi.
2. peatükk
Katsetamisloa taotlus
§ 3. Katsetamisloa taotluse andmekoosseis
Paragrahv loetleb dokumendid ja andmed, mis on vajalikud tuumkütuseta katsetamisloa
taotlemiseks ja määruse lisas taotluse andmekoosseis.
§ 4. Katsetamisloa andmise tingimused ja sisu
Säte määrab kindlaks tingimused, mille alusel luba väljastatakse (süsteemide valmidus ilma
kütuseta), ning loetleb loale kantavad andmed, nagu katsetuste ulatus, ohutusmeetmed ja
dokumenteerimisnõuded.
3. peatükk
Käitamisloa taotlus
§ 5. Taotluse üldokumendid ja tegevuse põhjendus
Paragrahv kohustab esitama käitise elutsükli detailse kirjelduse ja tõendid finantstagatiste
ning vastutuskindlustuse olemasolu kohta kogu käitamisperioodiks.
§ 6. Organisatsioon ja juhtimissüsteem
Säte nõuab integreeritud juhtimissüsteemi, ohutuskultuuri põhimõtete ja protsessipõhise
juhtimise kirjeldamist, et tagada organisatsiooniline valmidus käitamiseks.
§ 7. Tuumakäitise ohutusaruanne
Paragrahv kehtestab nõude esitada lõplik tuumakäitise ohutusaruanne, mis sisaldab
deterministlikke ja tõenäosuslikke ohutusanalüüse ning eraldi riskihinnangut tuumkütusega
katsetamise etapiks.
§ 8. Tuumamaterjal, jäätmed ja kiirgusohutus
Säte kohustab kirjeldama kogu tuumkütuse tsüklit, radioaktiivsete jäätmete käitlemise
lahendusi ning meetmeid kiirgusohutuse ja keskkonnaseire tagamiseks.
§ 9. Julgeolek ja hädaolukorraks valmisolek
Paragrahv sätestab nõuded füüsilise kaitse, küberjulgeoleku ja hädaolukorra lahendamise
plaanide esitamiseks ning nende kooskõlastamiseks asjakohaste asutustega.
§ 10. Tuumkütusega katsetusprogramm
Säte nõuab detailse tegevuskava esitamist tuumkütusega seotud toiminguteks, alates
laadimisest ja esmakriitilisusest kuni võimsuse astmelise tõstmiseni.
4. peatükk
Osaline käitamisluba
§ 11. Osalise käitamisloa andmise eeltingimused
Paragrahv seob osalise käitamisloa andmise eelneva etapi (tuumkütuseta katsetuste) aruande
heakskiitmisega ja kinnitusega süsteemide valmisoleku kohta.
§ 12. Osalise käitamisloa sisu ja piirangud
Paragrahv määratleb osalise loa tingimused, sealhulgas lubatud võimsusastmed, tuumakäitise
ohutust tagavate parameetrite ja käitamise tingimuste täpse loetelu, kohustuslikud
kontrollpunktid ja järelevalvevõimalused ja kriteeriumid katsetuste peatamiseks.
Loa andmekoosseis sätestatakse lisas.
5. peatükk
Käitamisluba korraliseks käitamiseks
§ 13. Üleminek katsetamisest korralisele käitamisele
Säte kehtestab nõuded korralise käitamisloa väljastamiseks, mis põhinevad tuumkütusega
katsetuste lõpparuandel ja tõendatud vastavusel ohutusnõuetele.
§ 14. Käitamispiirangud ja -tingimused
Paragrahv defineerib käitamispiirangud ja -tingimused kui käitamisloa lahutamatu osa,
määrates ohutusmarginaalid ja tuumakäitise ohutust tagavate parameetrite ja käitamise
tingimused.
§ 15. Käitamisprotseduurid ja juhised
Säte loetleb kohustuslikud protseduurid ja juhised, mis peavad olema kehtestatud igaks
käitamisrežiimiks, sealhulgas avariiolukordadeks ja rasketeks õnnetusteks.
§ 16. Hooldus, kontroll ja vananemishaldus
Paragrahv kohustab käitajat rakendama programme seadmete hoolduseks, perioodiliseks
kontrolliks ja vananemise haldamiseks, et tagada pikaajaline ohutus.
Käitamisloa andmekoosseis sätestatakse lisas
6. peatükk
Järelevalve, aruandlus ja muudatused
§ 17. Kooskõlastamise kord
Paragrahv reguleerib käitamisloa kooskõlastamise korda sõltuvalt muudatuste mõjust
ohutusele ning sätestab väheoluliste muudatuste teavitamise ja dokumenteerimise korra.
§ 18. Kogemuste tagasiside ja korduv ohutuse hindamine
Paragrahv kohustab käitajat analüüsima käitamiskogemusi ja viima vähemalt iga kümne aasta
järel läbi korduva ohutushindamise (PSR).
§ 19. Aruandluskohustus ja teavitamine
Paragrahv määrab kindlaks regulaarse aruandluse (päeva-, kuu-, aastaaruanded) sisu ja
tähtajad ning erakorraliste sündmuste teavitamise korra.
KAVAND 11
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tuumakäitise katsetusprogrammi sisu ning katsetamise nõuded ja kord
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 41 lõike 4 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk
Määrusega kehtestatakse nõuded tuumakäitise katsetusprogrammi sisule ning katsetamise
korrale, eesmärgiga veenduda konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide (SKK)
töökindluses ja vastavuses ohutusnõuetele. Määrus sätestab progresseeruva kontrolli
põhimõtted algandmete kogumiseks ja rahvusvaheliste standardite rakendamiseks, seades
prioriteediks tuumaohutuse tagamise kõigis etappides.
§ 2. Katsetamise üldpõhimõtted
Katsetamine peab toimuma astmelise lähenemise põhimõttel ja loogilises järjekorras, kus ühe
etapi edukas läbimine on järgmise alustamise eeltingimuseks. Säte nõuab vastavuse
kontrollimist projekteerimislahendustele, kasutusjuhendite valideerimist reaalsetes tingimustes
ning saadud andmete säilitamist tuleviku võrdlusalusena.
2. peatükk
Katsetamise nõuded ja kord
§ 3. Katsetusetappide kooskõlastamine ja järelevalve
Määratletakse katsetusprogrammi kontrollpunktid, mille läbimiseks on vajalik pädeva asutuse
kooskõlastus ja järelevalve toimingute teostamine. Töö jätkamise luba antakse vaid
nõuetekohase dokumenteerimise järel ning pädeval asutusel on õigus määrata täiendavaid
kontrollpunkte ja vahetuid järelevalvevõimalusi.
§ 4. Katsetamise ohutuse tagamine
Enne katsetuste alustamist tuleb läbi viia riskide hindamine ja rakendada asjakohased
ohutusmeetmed, eriti radioaktiivsete ainete kasutamisel. Säte nõuab ranget
konfiguratsioonikontrolli, et tagada projekteeritud seisundi säilitamine ja vältida volitamata
muudatusi.
§ 5. Katsetuste peatamise ja taasalustamise tingimused
Sätestatakse kohustus katsetused viivitamatult peatada ohu ilmnemisel või ohutusmarginaalide
vähenemisel alla lubatud piiri. Katsetuste taasalustamine on lubatud vaid pärast puuduste
kõrvaldamist ja pädeva asutuse poolt antud kinnitust.
§ 6. Konfiguratsioonikontroll katsetuste ajal
Reguleeritakse projekteeritud seisundi säilitamise ja muudatuste haldamise protsessi katsetuste
ajal. Kõik ajutised või püsivad muudatused peavad läbima kontrollitud protsessi, olema
dokumenteeritud ja nende mõju ohutusele peab olema hinnatud.
§ 7. Katsetuste tugisüsteemide ja keskkonna nõuded
Enne katsetusi tuleb veenduda tugisüsteemide (nt toiteallikad, jahutus) valmisolekus ja
testkeskkonna stabiilsuses. Säte nõuab mõõtmiste usaldusväärsuse ja verifitseerimise tagamist,
et välistada keskkonnast tulenevad vead tulemustes.
§ 8. Kogemuste tagasisidestamine
Katsetamise käigus saadud kogemused tuleb dokumenteerida ja analüüsida. Tulemuste põhjal
tuleb vajadusel täiendada käitusprotseduure, viia sisse disainimuudatusi ja rakendada meetmeid
üldise ohutuse parendamiseks.
§ 9. Vastutavate rollide ja õiguste määratlemine
Määratakse kindlaks katsetamisel osaleva personali vastutus ja nõutav pädevus. Säte annab
vastutavatele isikutele ja pädevale asutusele õiguse peatada tööd ohutusnõuete rikkumise korral
ning nõuda lisaselgitusi.
§ 10. Kontrollpunktide ja tunnistamispunktide läbimise kriteeriumid
Kehtestatakse nõue, et igal kontrollpunktil peavad olema üheselt mõistetavad läbimise
kriteeriumid, mis põhinevad disaininõuetel ja tuumakäitise ohutusaruandel. Tulemuste
aktsepteerimine on võimalik vaid kriteeriumide täitmisel.
§ 11. Organisatsiooniline ja tehniline valmisolek
Enne katsetuste algust tuleb tõendada organisatsioonilist valmisolekut: personal peab omama
vajalikku kvalifikatsiooni ja väljaõpet, juhtimiskorraldus peab olema paigas ning
tööprotseduurid kehtestatud.
3. peatükk
Katsetusetappide sisu
§ 12. Programmi üldine ülesehitus
Katsetusprogramm peab sisaldama detailseid plaane ja ajakava, jagunedes selgelt
tuumamaterjali mittehõlmavaks ja hõlmavaks etapiks (sh kütuse laadimine). Määratletakse
vastavusnäitajad programmi edukuse hindamiseks.
§ 13. Ohutusaruande sidumine katsetustega
Säte nõuab katsetuste otsest sidumist tuumakäitise ohutusaruandega, et praktikas tõendada
ohutusfunktsioonide toimimist ja süvakaitse põhimõtete rakendumist vastavalt disainile.
§ 14. Disaini muudatuste haldamine katsetamise käigus
Reguleeritakse katsetamise käigus vajalikuks osutuvate disainimuudatuste haldamist.
Muudatused tuleb dokumenteerida, hinnata nende mõju ohutusele, kooskõlastada pädeva
asutusega ja tagada vastavus standarditele.
§ 15. Üldnõuded katsetusprogrammi sisule
Programmi sisu peab olema proportsionaalne riskidega ja arvestama õiguslikke ning
toimivusnõudeid. Arvesse tuleb võtta varasemat kogemust sarnaste rajatistega ning tagada
protseduuride valideerimine piirangute tingimustes.
§ 16. Tuumamaterjali mittehõlmava katsetamise etapp
Säte reguleerib nn tuumamaterjali mittehõlmava katsetamise etappi, mis hõlmab muuhulgas
komponentide ja süsteemide (sh ohutussüsteemide) toimimise kontrolli, rõhupiirangute
testimist ja asjakohaste mõõteseadmete kalibreerimist enne kütuse sisseviimist. Hinnatakse ka
käitamisprotseduure ja hädaolukorra plaanide toimivust.
§ 17. Tuumkütuse esmase transpordi ja ladustamise korraldus
Määratakse nõuded kütuse vastuvõtu, transpordi ja ladustamise protseduuridele. Tõendada
tuleb hoiustamise ja jahutuse töökindlust, füüsilise kaitse meetmete toimimist ning materjali
arvestuse ja kontrolli süsteemi valmisolekut.
§ 18. Tuumamaterjali hõlmava katsetamise etapp
Reguleeritakse etappi alates kütuse laadimisest ja kriitilisuse saavutamisest kuni võimsuse järk-
järgulise tõstmiseni. Eesmärk on määrata käitamispiirangud ja -tingimused, lõplikult
valideerida protseduurid ja kontrollida jäätmekäitlussüsteeme reaalsetes tingimustes.
4. peatükk
Dokumenteerimine ja aruandlus
§ 19. Dokumenteerimise ja aruandluse nõuded
Kehtestatakse nõuded katsetustulemuste jälgitavusele ja säilitamisele. Aruandluskohustus
hõlmab tulemuste sõltumatut valideerimist ja vastavuse kontrollimist nõuete maatriksi alusel.
§ 20. Kõrvalekallete ja mittevastavuste käsitlemine
Kõik kõrvalekalded tuleb käsitleda süstemaatiliselt, viies läbi põhjuste analüüsi ja rakendades
parandusmeetmeid. Loa omajal on teavitamiskohustus ning vajadusel tuleb algatada
disainimuudatuse protsess.
§ 21. Programmi muutmine ja kooskõlastamine
Katsetusprogrammi muudatused ja täiendused tuleb kooskõlastada pädeva asutusega. Pädeval
asutusel on õigus nõuda programmi muutmist ohutuse tagamiseks, kaasates vajadusel teisi
asutusi.
KAVAND 12
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 42 lõike 3 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse nõuded tuumajäätmete käitlemise tegevuskava (edaspidi käitluskava) koostamisele, ajakohastamisele, esitamisele ja heakskiitmisele.
§ 2. Mõisted Määruses kasutatakse mõisteid tuumaseaduse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemist
reguleerivate rahvusvaheliste normide tähenduse
2. peatükk
Käitluskava koostamine ja esitamine
§ 3. Käitluskava koostamise kohustus Käitaja koostab käitluskava, mis katab kogu radioaktiivsete jäätmete elutsükli alates tekkest kuni lõppkäsitluseni.
§ 4. Käitluskava esitamine ja kinnitamine
Käitaja esitab käitluskava pädevale asutusele kinnitamiseks, kes hindab selle vastavust käesoleva määruse nõuetele.
3. peatükk Käitluskava sisu ja ülesehitus
§ 5. Käitluskava sisu Käitluskava sisu ja koosseis sätestatakse käesoleva määruse lisas 1.
4. peatükk
Rakendussätted
§ 6. Üleminekusätted ja jõustumine Määrus jõustub
Lisa 1 – Tuumajäätmete käitlemise tegevusplaani koostise ja sisu nõuded
1. Üldsätted Tegevusplaani eesmärk on tagada tuumajäätmete ohutu käitlemine vastavalt EL direktiivile
2011/70/Euratom ja IAEA ohutusstandarditele. 2. Tegevusplaani struktuur ja peatükid – sisaldavad õiguslikku alust, jäätmevoogude
kirjeldust, strateegiat, ohutus- ja keskkonnanõudeid ning aruandlust. 3. Ohutus- ja keskkonnanõuded – riskihindamine, ALARA-põhimõtte rakendamine,
keskkonnaseire ja turvameetmed.
4. Aruandlus ja järelevalve – kord aastas esitatav aruanne, muudatuste dokumenteerimine ja pädeva asutuse järelevalve.
5. Rahvusvaheline kooskõla – plaan peab vastama direktiivile 2011/70/Euratom, IAEA GSR Part 5, SSG-40, SSG-61 ning WENRA standarditele.
KAVAND 13
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja
nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise
nõuded
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 44 lõike 8 alusel.
1. peatükk Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
Nõuded tuumakäitajale ja kohustused, kohaldamisala.
§ 2. Mõisted
Vastutav ametikoht, ohutuse seisukohast oluline ametikoht või ülesanne, tööluba, simulaator § 3. Seos teiste õigusaktidega
Kiirgusseadus, töötervishoiu ja tööohutuse seadus jne. Tuumakäitise eripärast johtuvad tingimused.
2. peatükk
Vastutavad ja ohutuse seisukohast olulised ametikohad
§ 4. Vastutavate ametikohtade loetelu
Tuumakäitise juht, reaktorikäitamise juht, ohutusjuht, kiirgusohutuse eest vastutav isik, tuumajulgeoleku eest vastutav isik, kvaliteedijuhtimissüsteemi eest vastutav isik, käitise avariivalmiduse ja hädaolukorra lahendamise korraldamise eest vastutav isik
§ 5. Ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade loetelu ja klassid
Käitamine (kontrollruumi operaatorid), kiirguskaitse tagamine, hooldus ja tehniline tugi, projekteerimine ja ohutusanalüüs. Tuumakäitaja kohustus kehtestada ametikohtade jaotus, kirjeldades iga klassi puhul ametikohtade põhiülesandeid, mõju ohutusele ning pädevus- ja
kvalifikatsiooninõuete erisusi.
3. peatükk
Pädevus- ja kvalifikatsiooninõuded
§ 6. Nõuded haridusele
Ametikohtade kaupa miinimumnõuded haridusele ja vajadusel erisused
§ 7. Nõuded teadmistele ja oskustele
Tuumaohutus, kiirgusohutus, füüsiline kaitse, tehnoloogia, ohutusfunktsioonid
§ 8. Nõuded töökogemusele
Miinimumnõuded ametikohale või tööloa saamiseks
4. peatükk
Koolitamine
§ 9. Pädevuse kaardistamine
Vastutavate ametikohtade ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade pädevusnõuded nagu põhifunktsioonid ja tööülesanded; vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud; kogemus.
Dokumenteerimine
§ 10. Väljaõppe eesmärkide ja sisunõuete määramine
Vastutavate ametikohtade ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade koolituse eesmärgid ja sisu
§ 11. Esmase väljaõppe nõuded
Vastutavate ametikohtade ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade väljaõppe minimaalne
kestus, temaatika
§ 12. Täienduskoolitusel osalemine ja täienduskoolituse sisu nõuded
Sagedus, minimaalsed mahud tundides/päevades, temaatika, koolituse läbiviimise nõuded
§ 13. Kohustuslikud teemad kõigile tehnilistele töötajatele ja töövõtjatele
Tuumaohutus, kiirgusohutus, tuleohutus, hädaolukorrad, tööstusohutus
§ 14. Hindamise kord
Kirjalik, praktiline, suuline, töövaatlus. Hindamine enne tööloa saamist
5. peatükk Simulaatoriõpe
§ 15. Simulaatori tehnilised nõuded
Nõuded simulaatorile (kogu ulatus või osas, mis matkib tuumakäitise juhtimissüsteeme ja
dünaamikat piisava täpsusega, et võimaldada töö- ja avariitingimustes treenimist.) ja selle tarkvarale (stsenaariumid, täpsus)
§ 16. Simulaatoriõpe
Kontrollruumi töötajate õppe maht ja sagedus (nt vähemalt 5 päeva aastas; töö- ja
avariitingimuste stsenaariumid, meeskonnatöö, kommunikatsioon) Hooldus- ja tehnilise personali praktiline koolitamine, nende esmane ja täiendusõppe sisu ja maht
6. peatükk
Tööluba § 17. Ametikohade loetelu
Kontrollruumi operaator, reaktorikäitamise eest vastutaval isik, tuumakäitise käitamisjuht
§ 18. Tööloa taotlemise ja andmise nõuded
Koolituse nõuded, kogemus, hindamise sooritus. Uuesti taotlemine seoses ametikoha vahetuse,
ametikohalt eemaloleku, pädevuse vähenemise tõttu. Tööloa andja.
§ 19. Tööloa kehtivus ja pikendamine
Tähtajaline, pikendamise tingimused.
§ 20. Tööloa peatamine ja kehtetuks tunnistamine
Peatamine ja kehtetuks tunnistamise tingimused
7. peatükk
Tervisekontroll
§ 21. Ametikohtade loetelu
Töötaja töövõime ja sobivuse hindamine vastavalt talle pandud ülesannetele ja vastutusele. Ametkohtade loetelu
§ 22. Tervise nõuded
Nt nägemine, kuulmine, töö väsimusel jne, kooskõla töötervishoiu üldaktidega
§ 23. Tervisekontrolli kord
Terviskontrolli teostaja, sagedus, läbiviimise kord, dokumenteerimine
8. peatükk Töövõtjate pädevus ja järelevalve
§ 24. Nõuded töövõtjate eelvaliku ja kvalifikatsiooni tõendamisele
Kord töövõtjate eelvalikuks, mille käigus hinnatakse töövõtja pädevust, kogemust ja võimekust
täita ohutuse seisukohast olulisi ülesandeid. § 25. Töövõtjate väljaõppe ja ohutusalase koolituse miinimumnõuded
Tuumaohutus, kiirgusohutus, tuleohutus, hädaolukorrad, tööstusohutus. Täiendavat väljaõpe, mis vastab konkreetsetele tööülesannetele ja ohutusriskidele.
§ 26. Töövõtjate töö vastuvõtt ja järelevalve
Pädevad töötajad töö vastuvõtmiseks ja järelevalveks
9. peatükk
Personaliplaneerimine ja andmekogud
§ 27. Tööjõuvajaduse analüüs ja pikaajaline prognoos
Tööjõuvajaduse analüüsi kord ja sagedus, sisu. Tuumakäitise elukaare etapid ja sellest johtuvad ajaperioodid, ametikohtade grupid,
stsenaariumid § 29. Andmete registreerimine ja säilitamine
Koolitus-, pädevus-, autoriseerimis- ja tervisekontrolli andmete registreerimine, säilitamine ja esitamine pädevale asutusele
10. peatükk
Rakendussätted
§ 30. Määruse jõustumine
Määrus jõustub …… .
KAVAND 14
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Tuumakäitise dekomissioneerimisloa andmekoosseis, dekomissioneerimise
dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele
esitamise kord
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 45 lõike 4 ja § 47 lõike 8 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
Käesolev määrus sätestab:
1) dekomissioneerimisloa taotluse andmekoosseisu ning taotlusele esitatavad üldised nõuded; 2) dekomissioneerimise tegevuste dokumenteerimise põhimõtted; 3) dekomissioneerimise käigus tekkiva dokumentatsiooni säilitamise korra;
4) andmete ja dokumentide esitamise korra pädevale asutusele.
§ 2. Mõisted
Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
2. peatükk
Dekomissioneerimisloa andmekoosseis
§ 3. Dekomissioneerimisloa taotluse üldnõuded
(1) Taotlus peab sisaldama kõiki andmeid, mis võimaldavad pädeval asutusel hinnata
dekomissioneerimise ohutust, tehnilist teostatavust ja vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele.
(2) Taotleja vastutab andmete täielikkuse ja õigsuse eest. § 4. Dekomissioneerimiskava ja tehnilisi andmeid käsitlevad dokumendid
Taotleja esitab järgmised dokumendid ja andmed: 1) üldine dekomissioneerimisstrateegia, sh kavandatud meetod, astmelisus, tähtajad ja etapid;
2) tuumakäitise tehniline kirjeldus seisukohalt, mis on oluline lammutamise ohutuse hindamiseks; 3) ohtude ja riskide hindamine;
4) ohutuse tagamise meetmed, sealhulgas kiirguskaitse, seire, tööohutus, avarii- ja hädaolukorra lahendamise põhimõtted dekomissioneerimise ajal;
5)radioaktiivsete jäätmete käitlemise kava, sh koguste prognoos, klassifikatsioon, vaheladustamine, pakendamine ja lõppladustamise lahendus kooskõlas TEOS-i ja jäätmekäitluse nõuetega;
6) keskkonnakaitse meetmed, sealhulgas heitmete ja kiirgusdooside piirangud ning keskkonnaseire programm;
7) juhtimissüsteemi kirjeldus, mis tagab dekomissioneerimise tegevuste ohutuse ja jälgitavuse; 8) finantstagatised ja dekomissioneerimisreserv, sh tõendid selle kohta, et rahalised kohustused on kaetud;
9) projekti juhtimise ja pädevuse kirjeldus, sh võtmeisikute kvalifikatsioon ja rollid.
3. peatükk
Dekomissioneerimise dokumenteerimine
§ 6. Dekomissioneerimise käigu dokumenteerimine
Käitajal on kohustus dokumenteerida kogu dekomissioneerimise käik, sealhulgas: 1) tööde teostamise protokollid ja logid;
2) demonteerimisetappide läbiviimise dokumentatsioon; 3) mõõtmised ja seireandmed (kiirgus, keskkond, konstruktsioonide seisund);
4) kõrvalekallete ja juhtumite registreerimine ning korrigeerivad meetmed; 5) jäätmete tekkimise ja käitlemise dokumentatsioon; 6) kvaliteedikontrolli ja auditite tulemused;
7) avariiolukordade või hädaolukordade käsitlemise aruanded (kui neid on toimunud).
§ 7. Lõppseisundi aruanne
Dekomissioneerimise lõpetamisel esitab käitaja: 1)lõppseisundi analüüsi ja mõõtmised, mis tõendavad vabastamise tingimuste täitmist;
2) radioaktiivsuse jääktaseme hinnangu; 3) kinnituse, et kõik dekomissioneerimisplaanis ette nähtud tööd on lõpuni viidud;
4) keskkonnaseire lõpparuande; 5) jäätmehoolduse lõppdokumentatsiooni; 6) hinnangu tulevase kasutuse piirangute kohta (kui rakendub).
4. peatükk
Andmete ja dokumentide esitamine ja säilitamine
§ 8. Andmete esitamise kord pädevale asutusele
(1) Dekomissioneerimisloa taotlus ja sellega seotud dokumendid esitatakse elektrooniliselt pädeva asutuse määratud vormis ja viisil.
(2) Käitaja esitab regulaarsed aruanded dekomissioneerimise käigu ja ohutusmeetmete täitmise kohta pädeva asutuse määratud sagedusel. (3) Pädev asutus võib nõuda täiendavaid andmeid, selgitusi või eksperthinnanguid.
§ 9. Dokumentide säilitamine
(1) Käitaja ja pädev asutus säilitavad dekomissioneerimise dokumentatsiooni kogu dekomissioneerimise perioodi ning vähemalt 30 aastat pärast rajatise lõppseisundi kinnitamist. (2) Dokumente säilitatakse viisil, mis tagab nende terviklikkuse, tõestatavuse ja kättesaadavuse.
(3) Turvateavet ja konfidentsiaalset teavet käsitletakse vastavalt riigis kehtivatele julgeoleku - ja teabekaitsenõuetele.
§ 10. Dokumentide jälgitavus ja kvaliteedinõuded
Käitaja peab tagama:
1) kogu dokumentatsiooni versioonikontrolli ja jälgitavuse; 2) dokumenteerimise vastavuse kvaliteedijuhtimissüsteemi nõuetele;
3) andmekandjate korrektse säilitamise ja vajaduse korral dubleerimise.
5. peatükk
Rakendussätted
§ 11. Määruse jõustumine
Määrus jõustub …… .
KAVAND 15
SISEMINISTER
MÄÄRUS
Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 50 lõike 3 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsi koostamisele (edaspidi riskianalüüs).
§ 2. Mõisted
(1) Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse ning
tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses.
(2) Täiendavalt kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) 2)
§ 3. Riskianalüüsi sisu
Riskianalüüs peab sisaldama vähemalt järgmisi osi:
1)
§ 4. Välistest ohtudest lähtuv riskihinnang
(1) Riskianalüüsis tuleb hinnata tuumakäitise mõjutatavust väliste tegurite suhtes, sealhulgas:
1) maavärinad, tormid, üleujutused ja äärmuslikud ilmastikuolud; 2) õhusõiduki kukkumine, plahvatused ja tulekahjud käitise läheduses;
§ 5. Riskianalüüsi metoodika
Riskianalüüs peab tuginema metoodikale, mis võimaldab hinnata riske tõenäosuse,
tagajärgede ja vastatavuse alusel.
§ 9. Määruse jõustumine
Määrus jõustub [kuupäev].
KAVAND 16
SISEMINISTER MÄÄRUS
Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 51 lõike 4 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra
plaanile (edaspidi plaan), et tagada valmisolek ja koordineeritud reageerimine tuuma- või
radioloogilisele hädaolukorrale.
§ 2. Mõisted
(1) Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduses ning
tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses.
(2) Lisaks kasutatakse järgmisi mõisteid:
hädaolukorra kategooria – jaotus vastavalt IAEA GSR Part 7 lisa 1 klassifikatsioonile;
§ 3. Hädaolukorra plaani eesmärk ja ulatus
(1) Hädaolukorra plaan peab tagama, et tuumakäitisel on võime:
(2) Plaan peab käsitlema kõiki tuumajaama tööfaase.
§ 4. Hädaolukorra plaani struktuur
Hädaolukorra plaan peab sisaldama vähemalt järgmisi osi:
§ 5. Hädaolukorra tasemed ja käivitamiskriteeriumid
(1) Hädaolukorra tasemed määratakse vastavalt IAEA GSR Part 7 lisa 2-le ning tsiviilkriisi ja
riigikaitse seaduse alusel.
(2) Plaanis tuleb kirjeldada:
hädaolukorra käivitamise kriteeriumid (trigger values),tegevused iga taseme korral.
§ 6. Kaitsemeetmed ja tegevuspiirkonnad
(1) Plaanis tuleb määratleda kaitsemeetmete tsoonid:
vastavalt IAEA GSR Part 7 ja GSG-11 juhenditele;
(2) Igas tsoonis tuleb kirjeldada:
§ 7. Koolitused ja õppused
(1) Tuumakäitise valdaja peab korraldama hädaolukorra plaani testimiseks õppusi vähemalt
kord aastas, kaasates Päästeametit, kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädevat asutust ja
teisi hädaolukorra lahendamise asutusi.
(2) Õppused peavad hõlmama:
§ 8. Määruse jõustumine
Määrus jõustub [kuupäev].
KAVAND 17
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 55 lõike 3 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
Käesoleva määrusega sätestatakse:
1) kasutatud tuumkütuse käitlemise ja ohutu hoidmise üldnõuded; 2) kasutatud tuumkütuse vaheladustamisele esitatavad tehnilised nõuded;
3) kasutatud tuumkütuse pakendamise, transpordiks ettevalmistamise ja üleandmise põhimõtted; 4) ohutus-, turva- ja kiirguskaitsemeetmed, mida tuleb rakendada kasutatud tuumkütuse
käitlemisel.
§ 2. Mõisted
(1) Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse ning kiirgusseaduse tähenduses.
(2) Täiendavalt kasutatakse järgmisi mõisteid:
2. peatükk
Kasutatud tuumkütuse käitlemise üldpõhimõtted
§ 3. Ohutuse tagamise üldnõuded
Kasutatud tuumkütuse käitlemisel tuleb järgida järgmisi põhimõtteid:
1) kriitilisuse vältimine kogu käitlemisprotsessi jooksul; 2) piisava soojuse ärajuhtimise tagamine; 3) radioaktiivsete ainete leviku vältimine;
4) doosi minimeerimine töötajatele ja elanikkonnale; 5) füüsilise kaitse meetmete rakendamine vastavalt kehtivatele julgeolekunõuetele;
6) rahvusvaheliste ohutusstandardite (IAEA) ja kvaliteedinõuete järgimine. § 4. Käitlemise korraldus
(1) Käitleja tagab kasutatud tuumkütuse ohutu eemaldamise reaktorist, transportimise vaheladustusse ja seal hoidmise vastavalt kehtestatud töökorraldusele.
(2) Käitlemisel kasutatakse üksnes pädeva asutuse poolt heaks kiidetud seadmeid ja tehnoloogiaid. (3) Kõik käitlemistoimingud dokumenteeritakse ning andmed säilitatakse vastavalt kehtivatele
nõuetele.
3. peatükk
Vaheladustamisele esitatavad nõuded
§ 5. Vaheladustusrajatise üldnõuded
Vaheladustusrajatis peab tagama:
1) kriitilisuse vältimine kogu käitlemisprotsessi jooksul, kuumuse ärajuhtimise ja kiirguskaitse; 2) rajatise vastupidavuse välistele mõjudele ja kahjustustele;
3) ohutute töötingimuste olemasolu, sealhulgas seirevõimekuse; 4) tõendatud vastavuse projekteerimisbaasi ja ohutuskriteeriumidega.
§ 6. Pakendite ja konteinerite nõuded
(1) Kasutatud tuumkütust hoitakse sertifitseeritud pakendites või konteinerites.
(2) Pakendid ja konteinerid peavad tagama kriitilisuse vältimise, passiivse või aktiivse soojuse ärajuhtimise, lekete vältimise ja piisav varjestuse, mehaanilise vastupidavuse tõenäolistele koormustele.
§ 7. Seire ja kontroll
Vaheladustamise ajal tuleb regulaarselt: 1) kontrollida konteinerite ja kütuseelementide seisundit; 2) teostada kiirgus- ja temperatuuri seiret;
3) jälgida radioloogilisi ja keskkonnatingimusi; 4) dokumenteerida kõik kõrvalekalded ja rakendatud parandusmeetmed.
4. peatükk
Kasutatud tuumkütuse üleandmine ja transpordiks ettevalmistamine
§ 8. Üleandmise ja pakendamise põhimõtted
Kasutatud tuumkütuse üleandmisel teisele käitlejale või lõppladustamiseks: 1) kasutatakse pädeva asutuse kinnitatud pakendeid ja transpordilahendusi; 2) tagatakse vastavus rahvusvahelistele transportnõuetele;
3) koostatakse üleandmisdokumentatsioon, mis tõendab kütuse kogust, seisundit ja mõõtmistulemusi.
§ 9. Transpordi ohutusnõuded
(1) Transpordilahendused peavad vastama kriitikavastasele ja kiirguskaitse nõuetele.
(2) Transpordivahendite ja marsruudi valik kooskõlastatakse pädeva asutusega. 3) Transpordi käigus tagatakse järelevalve ja kriitiliste parameetrite seire.
5. peatükk
Dokumenteerimine ja teabe esitamine
§ 10. Dokumenteerimine
Käitleja dokumenteerib kasutatud tuumkütuse käitlemisega seotud: 1) kogused, identifitseerimise ja asukoha; 2) seisundit, mõõtmised ja seireandmed;
3) pakendamise, transportimise ja üleandmise toimingud; 4) kõrvalekalded ja rakendatud parandusmeetmed.
§ 11. Andmete esitamine pädevale asutusele
(1) Käitleja esitab regulaarsed aruanded kasutatud tuumkütuse koguste, seisundi ja
käitlemistegevuste kohta. (2) Pädev asutus võib nõuda täiendavat teavet või ekspertiise.
§ 12. Dokumentatsiooni säilitamine
Kasutatud tuumkütuse käitlemise dokumentatsioon säilitatakse kogu käitlemisperioodi jooksul
ning vähemalt 30 aastat pärast kütuse üleandmist või lõppladustamist.
6. peatükk
Rakendussätted
§ 13. Määruse jõustumine
Määrus jõustub ………….
KAVAND 18
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse
dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava
finantstagatise tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete,
väljamaksete ja vara valitsemise kord
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 69 lõigete 3 ja 5 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, riikliku dekomissioneerimisfondi (edaspidi fond) sissemaksete ja väljamaksete tegemise kord ning fondi vara valitsemise, paigutamise ja kasutamise tingimused.
§ 2. Mõisted
Kasutatakse tuumaseaduses sätestatud mõisteid ning rahvusvaheliselt tunnustatud termineid, sealhulgas ISDC (International Structure for Decommissioning Costing), P50/P80, diskontomäär ja eskalatsioonimäär.
2. peatükk
Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika
§ 3. Üldpõhimõtted
(1) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamisel kasutatakse OECD/NEA ISDC struktuuri vähemalt tasemeni 3.
(2) Kulude prognoos esitatakse reaalses ja nominaalses vaates ning sisaldab riskireservi kvantiilil P80. (3) Metoodika peab olema kooskõlas IAEA ja WENRA juhistega ning tagama kulude
piisavuse kogu rajatise elutsükli jooksul.
§ 4. Lähteandmed ja sisendid
(1) Hindamisel kasutatakse kinnitatud dekomissioneerimisstrateegiat, tööde ajakava, radioloogilist karakteriseerimist ja jäätmevoogude analüüsi.
(2) Kasutatakse konservatiivseid, rahvusvaheliselt tunnustatud indekseerimis- ja diskontomäärasid.
(3) Kõik eeldused dokumenteeritakse ja põhjendatakse. § 5. Kulude struktuur ja jaotus
(1) Kulud jaotatakse ISDC alajaotuste kaupa: projektijuhtimine, karakteriseerimine, dekontaminatsioon, demonteerimine, jäätmekäitlus ja saidi taastamine.
(2) Iga kategooria esitatakse eraldi ning sisaldab otseseid ja kaudseid kulusid. (3) Kulude hinnangus arvestatakse eskalatsiooni, riskivarusid ja inflatsiooni.
§ 6. Diskonteerimine ja riskihindamine
(1) Nominaalsed kulud teisendatakse diskonteerimise teel reaalseteks väärtusteks.
(2) Riskianalüüs tehakse vähemalt P50, P80 ja P90 tasemetel. (3) Hinnang allutatakse sõltumatule eksperdihinnangule vähemalt iga 5 aasta järel või olulise muudatuse korral.
3. peatükk
Fondi sissemaksed ja väljamaksed
§ 7. Sissemaksete määramine
(1) Fondi sissemaksete määramisel lähtutakse kinnitatud metoodikast ja P80 kulutasemest. (2) Pädev asutus kinnitab sissemaksete graafiku, tagades piisavuse kogu tuumakäitise
elutsükli jooksul. (3) Sissemakseid korrigeeritakse vajadusel sõltuvalt inflatsioonist ja fondi tulususest.
§ 8. Väljamaksete kord
(1) Väljamakseid tehakse üksnes dekomissioneerimistööde ja sellega seotud tegevuste
rahastamiseks. (2) Väljamakse eelduseks on pädeva asutuse kooskõlastus ja tööde kava kinnitamine. (3) Kõik väljamaksed dokumenteeritakse ja auditeeritakse.
4. peatükk
Fondi vara valitsemine ja riskijuhtimine
§ 9. Vara valitsemise põhimõtted
(1) Fondi vara hoitakse sihtotstarbeliselt ning eraldatuna muudest varadest. (2) Investeerimisel järgitakse konservatiivset lähenemist ja kapitali säilitamise põhimõtet.
(3) Vara võib paigutada üksnes madala riskiga instrumentidesse (riigivõlakirjad, hoiused, kõrge reitinguga võlakirjad).
§ 10. Riskijuhtimine ja aruandlus
(1) Fondi valitsemisel rakendatakse riskijuhtimissüsteemi, mis hõlmab turu-, krediidi- ja
likviidsusriskide kontrolli. (2) Pädev asutus teostab regulaarset järelevalvet ja stressiteste fondi piisavuse üle. (3) Iga-aastaselt avalikustatakse fondi aruanded ja sõltumatu audiitori hinnang.
5. peatükk
Andmete esitamine ja jõustumine
§ 11. Dekomissioneerimiskulude prognoosi esitamine
(1) Käitaja esitab dekomissioneerimiskulude prognoosi käesoleva määruse lisas 1 sätestatud vormil.
(2) Prognoos ajakohastatakse vähemalt iga viie aasta järel või olulise muudatuse korral. § 12. Jõustumine
Määrus jõustub 1. jaanuaril 2026. a.
Lisa 1
Dekomissioneerimiskulude prognoosi esitamise vorm
I. Üldandmed: Käitaja nimi, registrikood, käitise tüüp ja asukoht, kontaktisikud.
II. Lähte-eeldused ja metoodika: ISDC struktuur, indekseerimine, diskontomäär, kvaliteeditase. III. Kulude struktuur: ISDC jaotus, kulud reaalses ja nominaalses vaates.
IV. Risk ja tundlikkus: P50/P80/P90 analüüs. V. Rahastamiskava ja sissemaksete graafik.
VI. Eksperthinnang ja kinnitus.
KAVAND 19
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Nõuded tuumamaterjali arvestuse korraldamisele, andmete loetelu, inventeerimise ning
aruandluse esitamise kord ning tähtajad
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 71 lõike 2 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk
Käesolev määrus kehtestab nõuded tuumamaterjali omavale isikule tuumamaterjali arvestuse
ja kontrolli süsteemi korraldamiseks, aruandluse sisu, vormi ja esitamise korra ning tähtajad andmete esitamiseks pädevale asutusele. Määruse eesmärk on tagada tuumamaterjali arvestuse
ja kontrolli süsteemi vastavus Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) tuumakontrollimeetmete rakendamise nõuetele.
§ 2. Määruse kohaldamisala
Kohaldamisala vastab Komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, 26. mai 2025, mis käsitleb
Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, artiklis 1 sätestatule ning määrust kohaldatakse nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele, kes on kohustatud täitma komisjoni määruses (Euratom) 2025/974 sätestatud nõudeid.
§ 3. Mõisted
Määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse, kiirgusseaduse ning komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, tähenduses.
2. peatükk
Tuumamaterjali arvestussüsteemi pidamine
§ 4. Tuumamaterjali arvestussüsteem
Tuumamaterjali omava isiku kohustus tagada ja rakendada tuumamaterjalide arvestuse ja kontrolli süsteemi. Nõuded süsteemile.
§ 5. Tuumamaterjali arvestussüsteemi andmekoosseis
Tulenedes komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 nõuetest:
1)tuumamaterjali arvestuse pidamine, sealhulgas aruandlusprotsessi kehtestamine ja järgimine; rahvusvahelistest kohustustest tuleneva andmevahetuse korraldamine;
2)tuumamaterjali ja sellega seotud tegevuste kohta andmete kogumine, dokumenteerimine ja registreerimine (nt tuumamaterjali koguste ja omaduste määramiseks kasutatavad mõõtemeetodid ja tehnilised vahendid;
3) tuumamaterjali koguste ja liikumiste jälgimine, sealhulgas mõõtmiste erinevuste tuvastamine saaja ja saatja vahel; füüsilise inventuuri läbiviimine; tuumamaterjali koguse lahknevuse
hindamine); 4) andmete ja dokumentide säilitamine ja kättesaadavus.
3. peatükk
Andmete loetelu ja esitamise kord
§ 6. Tehniliste põhinäitajate deklareerimine
Vastavalt komisjoni määruses (Euratom) 2025/974 I Lisas toodud asjakohase täidetud küsimustiku või selle muudatuse esitamise tähtajad.
§ 7. Tuumamaterjali ala üldkirjelduse deklaratsioon
Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 II Lisale koostatud tuumamaterjali ala üldkirjelduse deklaratsiooni ja selle muudatuse esitamise tähtajad.
§ 8. Tuumamaterjali arvestuse ja inventuuri aruanded
Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 III-V Lisa vormidele koostatud aruannete esitamise tähtajad
§ 9. Eriaruanded Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 artikkel 17 nimetatud juhtumite kohta
koostatud eriaruanne esitamise tähtajad.
§ 10. Tegevusprogramm
Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 XI Lisale koostatud tegevusprogrammi esitamise tähtaeg.
§ 11. Andmete esitamine riikidevahelise veo korral
Pädeva asutuse teavitamise nõuded tuumamaterjali väljaveost kolmandasse riiki või veost tuumariigist liikmesriigist või -riiki. Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 VI ja VII Lisas toodud andmete esitamise tähtajad.
§ 12. Muud aruanded
Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 VIII, XII-XV Lisas vormidel koostatud aruannete esitamise tähtajad.
§ 13 Välisinspektoritele juurdepääsu tagamine
Detailsemad nõuded inspektorite vastuvõtmiseks, sealhulgas lühikese etteteatamise aja ( 2
tundi) jooksul, läbipääsulubade andmine. § 14. Tuumamaterjali kontrollimeetmete lõpetamisest teatamine
Taotluse esitamine vastavalt Komisjoni määruse (Euratom) 2025/974 artikli 36 lõike 1 punktide b, c ja d alusel, tuumamaterjalide kohta, mille suhtes soovitakse lõpetada kontrollimeetmete
rakendamine. Andmete esitamise tähtajad.
4. peatükk
Rakendussätted
§ 15. Määruse jõustumine
Määrus jõustumise kuupäev.
KAVAND 20 MAJANDUS- JA KOMMUNIKATSIOONIMINISTER
MÄÄRUS
Tuumamaterjali riikliku registri põhimäärus
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 73 lõike 5 alusel.
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Registri asutamine ja reguleerimisala
(1) Käesoleva määrusega asutatakse riiklik register ametliku nimetusega „Riiklik
tuumamaterjali register” (edaspidi register).
(2) Määrus reguleerib registri pidamise eesmärki, ülesehitust, vastutavate töötlejate kohustusi,
registrisse kantavaid andmeid, andmete töötlemist ja säilitamist ning registri infosüsteemide
turvalisuse nõudeid.
§ 2. Registri pidamise eesmärk
Registri pidamise eesmärk on tuumamaterjali arvestuse pidamine, et tagada tuumamaterjali
liikumise kontroll ja aruandlus täitmaks rahvusvahelisi kohustusi vastavalt komisjoni määrusele
(Euratom) 2025/974.
§ 3. Mõisted
Määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja –ohutuse seaduse ning komisjoni määruse
(Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, tähenduses.
§ 4. Registri vastutav ja volitatud töötleja
Registri vastutava ja volitatud töötleja andmed ning kohustused
2. peatükk
Registri pidamine ja andmete koosseis
§ 5. Registri pidamise viis
Registri tehniline arhitektuur (komponendid, integratsioonid, juurdepääs ja töövood, mis on
kooskõlas andmeplatvormi nõuetega) ning andmemudel (tabelid, seosed, hierarhiad ning
metaandmed).
§ 6. Registrisse kantavate andmete alusdokumendid
Tuumamaterjali arvestuse pidamiseks registrisse kantavate andmete alusdokumentide loetelu,
mis põhineb tuumaenergia ja -ohutusseaduse, kiirgusseaduse või muu seaduse alusel antud
dokumentidel ning määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete
kohaldamist, tähenduses nagu varude muutuse aruanne, füüsilise inventuuri nimekiri ja
materjalibilansi aruanne või muu aruanne.
§ 7. Registrisse kantavate andmete loetelu
Tuumamaterjali arvestuse pidamiseks registrisse kantavate andmete loetelu, mis põhineb
määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, tähenduses
nagu tuumaohutusloa, kiirgustegevusloa või muu asjakohase dokumendi andmed, tuumakäitise
ja tuumamaterjali arvestuse korraldamise eest vastutava isiku andmed; tuumamaterjali andmed,
nagu kogus, liik, esinemiskuju ja koostis; tuumamaterjali asukoht, tuumamaterjali veo korral
saatja ja vastuvõtja andmed.
3. peatükk
Andmete esitamine ja kandmine registrisse ning juurdepääs registriandmetele
§ 8. Andmete esitamine
Registrisse andmete esitajate loetelu ja andmete õigsuse kontroll
§ 9. Andmete esitaja ja registri kasutaja tuvastamine ja autoriseerimine
Isiku tuvastamise ja autoriseerimise nõuded.
§ 10. Andmevahetus
Andmevahetus teiste andmekogudega
§ 11. Juurdepääs registrile ja registrisse kantud andmetele
Registrisse kantud andmete juurdepääsupiirangud. Registrile ja registrisse kantud andmetele.
juurdepääsu õiguse andmise nõuded. Registriandmete väljavõtete tegemine. Andmete
avalikustamise nõuded (nt miinimum rajatiste arv, alates millest esitatakse riiklik statistika ja
kokkuvõte, mis ei kajasta tuumamaterjali omaja andmeid)
§ 12. Andmete säilitamine ja arhiveerimine
Registris andmete ja alusdokumentide säilitamise ja andmete logimise nõuded (nt tähtajad,
arhiveerimise alused, varundus, logid, metaandmed, vastutava ja volitatud töötleja ülesanded).
4. peatükk
Registri küberturvalisuse nõuded
§ 13. Registrisse kantud andmete kaitse ning meetmete ulatus
Registri turvaklass ja turbeaste
§ 14. Riskianalüüs ja seire
Vastavalt küberturvalisuse seaduse § 7 registri riskianalüüsi teostaja määramine, riskianalüüsi
tegemise kohustus ja nõuded riskianalüüsile (nt süsteemi turvalisust ja teenuse toimepidevust
mõjutavate riskide loetelu, küberintsidendi tagajärgede raskusaste määramine ning lahendamise
abinõude kirjeldus). Riskianalüüsi ajakohastamise tähtaeg, sealhulgas juhud, mil tuleb seda teha
viivitamatult (nt pärast olulise mõjuga küberintsidendi toimumist või süsteemi turvalisust
mõjutavat muutust). Dokumenteeritud süsteemi riskianalüüsi, turvaeeskirjade ja turvameetmete
rakendamise kirjelduse olemasolu ja ajakohasuse tagamine. Nõuded registri seire süsteemile
turvalisust ohustava tegevuse või tarkvara tuvastamiseks ja teabe edastamise kord Riigi
Infosüsteemi Ametile.
§ 15. Küberintsidendist teavitamise kohustus
Riigi Infosüsteemi Ametit teavitamise kord viivitamata olulise mõjuga küberintsidendist, millel
on süsteemi turvalisusele oluline mõju. Olulise mõjuga küberintsidendi kriteeriumid
(tingimuste loetelu).
§ 16. Auditeerimine
Nõuded auditi teostajale, auditeerimise sagedus, andmete esitamine.
5. peatükk
Registri järelevalve, rahastamine ja lõpetamine
§ 17. Registri pidamise rahastamine
Registri pidamise, hooldus- ja arendustööde rahastamise alused
§ 18. Järelevalve registri pidamise üle
Õiguslik alus ja pädevad asutused
§ 19. Registri lõpetamine
Registri lõpetamise otsustab valdkonna eest vastutav minister. Registri lõpetamine toimub
kooskõlas arhiiviseaduse, avaliku teabe seaduse rakendusaktide või muu seadusega.
6. peatükk
Rakendussätted
§ 20. Määruse jõustumine
Määrus jõustumise aeg ja kiirgusallikate ja tuumamaterjali registrist tuumamaterjali andmete
üle kandmise aeg.
LISAD
Määruse lisad sisaldavad määruse rakendamiseks vajalikke andmete loetelusid ja vorme
Lisa 1. Esmased turvameetmed
Turvameetmete andmete koosseis juhindudes Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määruse nr 121
„Võrgu- ja infosüsteemide küberturvalisuse nõuded“ lisast. Tagatud peab olema infoturbe
miinimumtase: infoturbe korraldus, kasutajate teadlikkus, andmete turve, tarnijate haldus,
küberintsidentide haldus, pilvteenuste ja veebirakenduste kaitse, infotehnoloogiaseadmete
kaitse, sideühenduste ja võrgu kaitse ning füüsiline turve.
Lisa 2. Tuumamaterjali esindaja andmed ja rajatise tehniliste põhinäitajate deklaratsioon
Vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete
kohaldamist1:
1) ala esindaja andmete koosseis
2) tehniliste põhinäitajate deklaratsioon vastavalt I LISA küsimustikule ja rajatise tüübile (nt I-
A, I-F, I-G, I-H, I-L, I-M, I-N, I-P)
Lisa 3. Tuumamaterjali andmete loetelu
Andmete koosseis tuleneb komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi
kaitsemeetmete kohaldamist, esitatud elektroonilistest aruandlusvormidest (nt III-VIII, XVI
LISA), mis on vajalikud tuumamaterjali arvestuse pidamiseks ja liikumise kontrollimiseks.
Lisa 4. Alusdokumendid
Loetelu vastavalt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi
kaitsemeetmete kohaldamist, elektrooniliste aruandlusvormide loetelule (nt III-VIII, XVI Lisa),
mis on vajalikud tuumamaterjali arvestuse pidamiseks.
KAVAND 21
SISEMINISTER
MÄÄRUS
Tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva
ohu määramise kord ja tuumamaterjali kategoriseerimise alused
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 77 lõike 2 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse tuumamaterjali ja tuumakäitiste füüsilise kaitse korraldamise
üldised nõuded, tuumamaterjali kategooriate määramise aluspõhimõtted ning kavandamise aluseks oleva ohu ja tüüpohu profiili koostamise raamistik.
(2) Määrus sätestab põhimõtted, mille alusel tuumamaterjali valdaja ja käitaja planeerivad,
rakendavad ja ajakohastavad füüsilise kaitse meetmeid, sealhulgas juurdepääsukontrolli, valve- ja seiresüsteeme, turvaplaneerimist ning koostööd riiklike julgeoleku- ja reageerimisstruktuuridega.
(3) Määrust kohaldatakse tuumaenergia ja -ohutuse seaduse mõistes tuumamaterjalile ja tuumakäitistele nende käitlemisel, hoidmisel, kasutamisel, töötlemisel, ladustamisel ja transpordil.
§ 2. Mõisted
Määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduse tähenduses.
Täiendavalt kasutatakse järgmisi mõisteid:
§ 3. Füüsilise kaitse eesmärk ja ulatus
(1) Tuumamaterjali füüsilise kaitse eesmärk on:
ennetada tuumamaterjali või radioaktiivsete ainete ebaseaduslikku omandamist;
kaitsta töötajaid ja elanikkonda tuumajulgeoleku intsidentide tagajärgede eest;
(2) Füüsiline kaitse peab põhinema mitmekihilistel kaitsemeetmetel, hõlmates:
1)
2)
(3) Füüsilise kaitse süsteem peab olema projekteeritud nii, et ühe kaitsekihi rikkumine ei
tooks kaasa kogu süsteemi ebaõnnestumist.
§ 4. Tuumamaterjali kategooriad ja nende kaitsetase
(1) Tuumamaterjal liigitatakse füüsilise kaitse eesmärgil kolme kategooriasse vastavalt selle
kogusele, rikastustasemele, radioaktiivsele ohule ja kasutatavusele tuumarelvade või muude
tuumaseadmete valmistamisel.
(2) Iga kategooria tuumamaterjalile kehtestatakse vastavalt sellele määrusele füüsilise kaitse
miinimumnõuded, mis hõlmavad juurdepääsukontrolli, valve- ja seiresüsteeme, turvatsoone,
transpordinõudeid ning reageerimisprotseduure.
(3) Tuumamaterjali kategooria määramise alused on esitatud Lisas.
§ 5. Kavandamise aluseks oleva ohu määramine
(1) Kavandamise aluseks olev oht määratakse Kaitsepolitseiameti poolt esimese ja teise
kategooria tuumamaterjali sisaldavale tuumarajatisele, lähtudes riiklikust
julgeolekuohuhinnangust.
(2) Kavandamise aluseks olev oht peab sisaldama vähemalt:
1)
2)
(3) Kavandamise aluseks olev oht on riigisaladus ning seda käsitletakse vastavalt riigisaladuse
ja salastatud välisteabe seadusele.
§ 6. Tüüpohu profiili koostamine
(1) Igale tuumakäitisele koostatakse Kaitsepolitseiameti poolt käitise spetsiifilise tüüpohu
profiil, mis kirjeldab ohtude iseloomu ja võimalikku mõju.
(2) Tüüpohu profiil peab sisaldama vähemalt:
1)
2)
§ 7. Füüsilise kaitse tehnilised ja organisatsioonilised nõuded
(1) Tuumakäitis peab olema varustatud füüsilise kaitse süsteemiga, mis sisaldab vähemalt:
1)
2)
§ 8. Määruse jõustumine
Määrus jõustub [kuupäev].
LISA
Tuumamaterjali kategooriad
KAVAND 22
SISEMINISTER
MÄÄRUS
Nõuded tuumakäitise siseturvateenistusele ja turvateenistujate kvalifikatsioonile ning
sertifitseerimisele
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 78 lõike 2 alusel.
§ 1. Reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse nõuded tuumakäitise siseturvateenistuse ülesannetele,
ülesehitusele, varustusele, turvateenistujate kvalifikatsioonile ja nende sertifitseerimisele.
§ 2. Mõisted
Määruses kasutatakse mõisteid tuumaenergia ja -ohutuse seaduses ning turvategevuse seaduse
tähenduses. Täiendavalt kasutatakse järgmisi mõisteid:
§ 3. Siseturvateenistuse ülesanded
(1) Siseturvateenistuse ülesanded on:
1)
2)
§ 4. Siseturvateenistuse koosseis ja varustus
(1) Siseturvateenistuse minimaalne koosseis määratakse vastavalt tuumakäitises kasutatava
tuumamaterjali kategooriale ja riskitasemele, võttes arvesse tüüpohu profiili või kavandamise
aluseks olevat ohtu.
(2) Turvateenistus peab olema varustatud:
1)
2)
(3) Erivahendite kasutamine vastavalt turvategevuse seadusele ja tuumakäitise kehtestatud
julgeolekutasemele.
§ 5. Turvateenistuja kvalifikatsiooninõuded
(1) Turvateenistujal peab olema:
kehtiv tervisetõend ja psühholoogilise sobivuse hinnang;
läbitud julgeolekukontroll vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele;
§ 6. Sertifitseerimise kord
(1) Turvateenistuja sertifitseerimise korraldamine koostöös kiirgus- ja tuumaohutusalase
tegevuse pädeva asutusega.
2) Sertifikaat väljastatakse kuni kolmeks aastaks ja see tõendab turvateenistuja vastavust
kvalifikatsiooninõuetele.
(3) Sertifikaat tunnistatakse kehtetuks, kui:
isik ei vasta enam tervise- või julgeolekunõuetele;
tuvastatakse rikkumine, mis seab ohtu tuumakäitise turvalisuse;
isik on rikkunud riigisaladuse hoidmise kohustust.
§ 7. Koolitused
(1) Tuumakäitise valdaja peab tagama, et kõik siseturvateenistuse liikmed läbivad regulaarselt
koolitused, mis hõlmavad vähemalt:
1)
2)
(2) Koolituste ja õppuste sisu ning sagedus vastavalt IAEA EPR ja NSS juhenditele.
§ 8. Määruse jõustumine
Määrus jõustub [kuupäev].
KAVAND 23
ENERGEETIKA – JA KESKKONNAMINISTER
MÄÄRUS
Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele
Määrus kehtestatakse tuumaenergia ja- ohutuse seaduse § 96 lõike 4 alusel.
§ 1. Eesmärk
Määruse eesmärk on sätestada tuumakäitise käitaja finantstagatisele esitatavad nõuded ning finantstagatise heakskiitmise kord.
§ 2. Üldnõuded muu finantstagatisele
(1) Finantstagatis:
1) peab olema ette nähtud üksnes tuumakahjustusest tuleneva kahju hüvitamise tagamiseks;
2) olema vajaduse korral viivitamatult realiseeritav;
3) ei tohi olla ümberpööratav või lõpetatav ilma pädeva asutuse eelneva kirjaliku nõusolekuta välja arvatud juhul, kui tagatis on algusest peale antud tähtajalisena ja lõppeb automaatselt
tähtpäeva saabumisel.
(2) Käitaja on kohustatud tagama, et hiljemalt tähtajalise finantstagatise lõppemise hetkel hakkab kehtima uus, tingimustele vastav ja pädeva asutuse poolt heakskiidetud finantstagatis.
§ 3. Aktsepteeritavad finantstagatise vormid
1) kindlustusleping pädeva asutuse poolt aktsepteeritud kindlustusseltsiga;
2) garantiileping pädeva asutuse poolt aktsepteeritud krediidi- või finantseerimisasutusega;
3) muu pädeva asutuse poolt aktsepteeritud tagatis, mis vastab finantstagatise üldnõuetele ja
on pädeva asutuse hinnangul piisav ning sobiv.
§ 4. Heakskiitmine ja esitatavad dokumendid
(1) Pädev asutus peab kasutatava finantstagatise eelnevalt heaks kiitma.
(2) Paragrahv 4 lõigetes 1 ja 2 nimetatud finantstagatise heakskiitmiseks esitab käitaja pädevale asutusel:
1) kindlustuslepingu või garantiileping täieliku teksti, sealhulgas kõik lisad, eritingimused ja
võimalikud kõrvalkokkulepped;
2) finantstagatise pakkuja või emitendi täielikud finantsandmed, sealhulgas viimase kolme majandusaasta auditeeritud aruanded, viimase kvartali vahearuanne ja teave krediidireitingute
kohta;
(2) muu finantstagatise kui kindlustus või pangagarantii heakskiitmiseks, esitab operaator pädevale asutusele järgmised dokumendid:
1) finantstagatise lepingu või kokkuleppe täieliku teksti, sealhulgas kõik lisad, eritingimused ja
võimalikud kõrvalkokkulepped;
2) õigusliku analüüsi, mis kinnitab, et finantstagatis on realiseeritav nõude esitamisel ei sisalda
realiseerimist takistavaid tingimusi ning vastab seadusest tulenevatele nõuetele;
3) kui finantstagatist pakub kolmas isik, pakkuja täielikud finantsandmed, sealhulgas viimase kolme majandusaasta auditeeritud aruanded, viimase kvartali vahearuanne ja teave
krediidireitingute kohta;
4) tõendi finantstagatise kehtivuse ja mitte pööratavuse kohta, sealhulgas kinnitus, et tagatist ei saa lõpetada ega oluliselt muuta ilma pädeva asutuse eelneva kirjaliku nõusolekuta;
5) dokumendi, mis kirjeldab realiseerimismehhanismi, sh menetluskorda ja tähtaegu;
6) tõendi pankrotikaitse ja nõudeõiguse eelisjärjekorra kohta, mis kinnitab, et finantstagatis on
tagatud operaatori või emitendi maksejõuetusest või pankrotiavaldusest sõltumata;
7) riskihinnangu, mis käsitleb finantstagatise sobivust, piisavust, likviidsust ja võimalikke piiranguid;
8) tõendi, et finantstagatise suurus vastab vähemalt seadusest tuleneva vastutuse piirmäärale;
9) dokumendid, mis tõendavad osapoolte volitusi, sealhulgas allkirjaõigused ja vajaduse korral
notariaalselt kinnitatud volikirjad;
10) muu teave, mis on vajalikud finantstagatise õigusliku ja finantsilise piisavuse hindamiseks.
(2) Pädev asutus võib nõuda täiendavaid dokumente või sõltumatu eksperdi hinnangut, kui see on vajalik finantstagatise vastavuse kontrollimiseks.
(3) Käitaja ei või finantstagatist lõpetada, asendada ega muuta ilma pädev asutuse eelneva
heakskiiduta.
§ 5. Finantstagatise suurus
Finantstagatis peab katma käitaja vastutust tuumakahju eest vähemalt tuumaenergia ja – ohutuse seaduse §-is 96 lõikes 1 sätestatud summas ulatuses.
§ 6. Järelevalve ja aruandlus
(1) Operaator edastab pädevale asutusele kord aastas aruande kasutuses olevate tagatiste kohta.
(2) Pädev asutus võib tellida sõltumatu audiitori või juriidilise eksperdi hinnangu tagatise
adekvaatsuse kohta.
1
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Tuumaenergia ja –ohutuse seaduse (edaspidi: TEOS) eelnõuga luuakse terviklik õiguslik regulatsioon tuumaenergia rahumeelseks kasutamiseks Eestis, kehtestades tuumaohutuse, -
kontrollimeetmete, -julgeoleku ning kiirgus- ja keskkonnakaitse normid. Eelnõukohane seadus loob aluse tuumaenergeetika valdkonna reguleerimiseks kogu tuumakütuse tsükli vältel – alates tuumakäitise planeerimisest ja ehitamisest1 kuni käitamise, dekomissioneerimise ja jäätmete
lõppladustamiseni, keskendudes eelkõige tuumaenergia ohutule tootmisele ning sellega seotud tegevuste reguleerimisele eeltoodud etappides.
Eestis puudub seni eraldi seadus, mis reguleeriks tuumaenergia kasutamist ja sellega seotud tegevuste ohutust ning järelevalvet. Olemasolev õigusraamistik, eelkõige kiirgusseadus, aga ka
strateegilise kauba seadus, planeerimisseadus ja ehitusseadustik, käsitlevad üksikuid seotud valdkondi, kuid ei kata tuumakütuse tsükli terviklikku reguleerimist. Kehtivas õiguses puudub
pädev asutus tuumaohutuse ja -julgeoleku järelevalveks ning rahvusvaheliste tuumakontrolli meetmete nõuete täitmiseks. Eelnõukohase seadusega täidetakse lüngad, tuues Eesti õigusesse Euroopa Liidu (edaspidi: EL) ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (edaspidi: IAEA)
ohutusstandarditest tulenevad nõuded.
Eelnõukohane seadus reguleerib kogu tuumakütuse tsüklit ja määrab kindlaks: 1. tuumaenergia rahumeelse kasutamise ja sellega seotud teadus- ja arendustegevuse alused; 2. tuumamaterjali ja -käitiste ohutusnõuded ning keelud mitterahumeelseks kasutuseks;
3. pädeva asutuse – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi: TTJA) – rolli sõltumatu järelevalve, lubade väljastamise ja tuumakontrolli teostamisel;
4. tuumakäitise planeerimise, ehitamise, käitamise ja dekomissioneerimise sammud koos vastava loasüsteemiga (eelhinnang, ehitusluba, käitamisluba, dekomissioneerimisluba); 5. tuumajäätmete käitlemise ja lõppladustamise kohustused, sh territoriaalpõhimõtte järgimine
ning riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava; 6. rahalised tagatised ja dekomissioneerimisfondi loomise, et katta jäätmekäitluse ja käitiste
sulgemise kulud; 7. hädaolukordadeks valmistumise, riskianalüüsi ja rahvusvahelise teavituse korra; 8. tuumamaterjali arvestuse, kontrolli ja rahvusvaheliste inspektsioonide läbiviimise süsteemi;
9. füüsilise kaitse ja tuumajulgeoleku põhimõtted, et ennetada tuumamaterjali väärkasutust.
TTJA hakkab täitma kõiki kiirgus- ja tuumaohutuse kontrolli ja järelevalve funktsioone ning saab nende ülesannete täitmisel kasutada tehnilisi tugiorganisatsioone ja eksperte.
Eelnõu rakendamine tähendab uue, rahvusvahelistele standarditele vastava õigusliku ja
institutsionaalse raamistiku loomist, mis võimaldab Eestil arendada tuumaenergeetikat
vastutustundlikul ja ohutul viisil. Käesoleva seaduse vastuvõtmisega kaasneb vältimatult
halduskoormuse suurenemine nii riigile kui tuumakütusetsükliga seotud tegevustes osalevatele
1 Tuumkütusetsükkel algab tuumamaterjali kaevandamisega, eelnõukohane seadus seda tegevust ei reguleeri.
2
isikutele, kuna tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ja rahvusvaheliste kohustuste täitmine eeldab
senisest ulatuslikumat loa-, järelevalve- ja aruandlussüsteemi.
Hea õigusloome ja normitehnika (HÕNTE)2 eeskirja § 41 lõike 3 kohaselt tuleb eelnõu
sissejuhatavas osas kirjeldada mõju halduskoormusele ning halduskoormuse kasvamisel
näidata ka ülevaade meetmetest, millega olemasolevat halduskoormust vähendatakse. Samuti
sätestab eeskirja § 1 punkt 4¹, et juhul kui eelnõuga kavandatavate nõuete tõttu suureneb
ettevõtjate, inimeste või vabaühenduste halduskoormus, tuleb ette näha ka halduskoormust
vähendavad muudatused.
Käesoleva eelnõu puhul tuleb rõhutada, et mitmed eelnõus sisalduvad nõuded ei kuulu
halduskoormuse mõiste alla ning seetõttu ei kohaldu neile halduskoormuse tasakaalustamise ja
vähendamise kohustus. Sellisteks mittehalduskoormuslikeks säteteks on eelkõige:
• menetlus- ja järelevalvetasud, mis on avalik-õiguslikud rahalised kohustused;
• kohalik kasu kui rahaline makse;
• tuumaohutuse konventsioonist tulenevate rahvusvaheliste kohustuste täitmine;
• katsetamisluba ja osaline käitamisluba, mis on oma olemuselt ajutised ja vajalikud
üksnes käitise ohutuks käivitamiseks;
• julgeolekuga seotud nõuded, mis tulenevad riigi julgeoleku ja rahvusvaheliste
kaitsemeetmete rakendamise vajadusest.
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt võib halduskoormuse tasakaalustamise
nõudest loobuda juhul, kui tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisega,
välislepingust tuleneva nõude rakendamisega, ajutise sättega või kui halduskoormus lisandub
riigikaitse või julgeoleku oluliste vajaduste tõttu. Kõik eeltoodud sätted kuuluvad nende
erandite alla.
Kuna tegemist on uue valdkonna reguleerimisega ning ohutusnõuded on rahvusvaheliselt
rangelt standardiseeritud, ei ole tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku tagamiseks vajalikku
halduskoormust võimalik vältida ega sisuliselt vähendada. Seletuskirjale on lisatud eelnõu
olulisemate piirangute proportsionaalsuse analüüs (lisa 1). Halduskoormuse kasvu
tasakaalustamiseks kavandatakse siiski koormuse vähendamist teistes valdkondades, kus
menetlusi on võimalik lihtsustada riskipõhiselt avalike huvide kaitset ohustamata.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Marily Jaska (tel 626 2982, [email protected] ), nõunik Hando Tohver
(tel 625 9021, [email protected]), nõunik Merilin Šaitor (tel 605 6453, [email protected]), Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna nõunik
Karin Muru (tel 5306 3562 [email protected]), Siseministeeriumi nõunik Reelika Runnel ([email protected] ), ASi ALARA juhatuse liige Ilmar Puskar ([email protected]). Eelnõu väljatöötamisse on olnud kaasatud Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Ameti tehnikaosakonna juhataja Lauri Kütt (tel 667 2185, [email protected]) ja
2https://www.riigiteataja.ee/akt/122052025008?leiaKehtiv
3
õigusosakonna õigusnõunik Maiga Liiv (tel 667 2076, [email protected]). Eelnõu
mõjuanalüüsi on teinud Kliimaministeeriumi strateegia, analüüsi ja digiarengu osakonna analüütikud Mati Mõtte (tel 6231269, [email protected]) ja Jaana Härma (tel
6059545, [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna juristid Elina Lehestik (tel 626 2904, [email protected]) ja Rene Lauk (tel 626 2948,
1.3. Märkused
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu
õigusaktidega.
Eelnõu on seotud: 1. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2025-2027 punktiga 219, mille kohaselt
võimaldatakse tuumaenergeetika kasutuselevõttu nii elektri- kui soojusenergia tootmiseks
ja töötatakse välja vastav seaduse eelnõu. 2. Riigikogu 12. juuni 2024. a otsusega „Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine“.
Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone:
1. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (RT I, 08.07.2025, 68)
2. Kiirgusseadus (RT I, 08.07.2025, 22)
3. Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus (RT I, 02.01.2025, 26)
Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.
2. Seaduse eesmärk
Käesoleva eelnõu eesmärk on luua õiguslik raamistik tuumaenergia rahumeelseks kasutamiseks ning tuuma- ja kiirgusohutuse tagamiseks kogu tuumakütusetsükli ulatuses. Eelnõukohane seadus kehtestab nõuded tuumakäitiste planeerimiseks, ehitamiseks, katsetamiseks,
käitamiseks ja dekomissioneerimiseks, tuumamaterjali käitlemiseks ning hädaolukordadeks valmisolekuks ja reageerimiseks ning sätestab riikliku järelevalve ja vastutuse põhimõtted.
Seaduse algatamine on vajalik, kuna Eesti õiguses puudub seni tuumaõiguse täiemahuline regulatsioon, mis vastaks Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) tuumaõiguse
põhimõtetele (safety, security, safeguards), Eesti suhtes kehtivatele rahvusvahelistele konventsioonidele, Euratomi tuumaõigusele ja Riigikogu 12. juuni 2024. a otsusele
„Tuumaenergia Eestis kasutuselevõtu toetamine“. Kehtiv kiirgusseadus reguleerib üksnes olemasolevaid kiirgustegevusi ega ole sobiv tuumakäitiste elukaare, tuumkütusetsükli või tuumajulgeoleku terviklikuks reguleerimiseks. Eestis puudub ka tuumakahjustuse
tsiviilvastutuse süsteem, mida rahvusvaheline õigus nõuab tuumaenergia kasutuselevõtu eeltingimusena.
Praegu reguleerivad kiirgus- ja tuumaohutuse või energiatootmisega seotud üksikküsimusi: kiirgusseadus, planeerimisseadus, ehitusseadustik, keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, strateegilise kauba seadus, hädaolukorra seadus, elektrituruseadus, võlaõigusseadus, ning mitmed muud keskkonna-, tööohutuse ja
transpordialased õigusaktid. Nende õigusaktide kohaldamisala on suunatud olemasolevate
4
kiirgusallikate ohutuse tagamisele, kuid puudub tuumakütusetsükli tervikregulatsioon:
ohutushinnangute ja tuumaohutusloa süsteem, kasutatud tuumkütuse käitlemise raamistik, tuumamaterjali füüsilise kaitse terviknõuded, tuumakahjustuse tsiviilvastutuse süsteem.
Senine praktika on piirdunud kiirgustegevuste (nt meditsiin, tööstus) reguleerimisega. Eestis puudub tuumakäitise rajamise või käitamise kogemus ning senised õigusaktid ei võimalda
tuumajaama rajamist ega järelevalvet.
Seadus sätestab: 1. tuumaõiguse üldpõhimõtted, sh süvakaitse, astmeline ohupõhine lähenemine, ohutuse prioriteetsus;
2. tuumakütusetsükli regulatsiooni (ehitamine, katsetamine, käitamine, dekomissioneerimine); 3. tuumaohutusloa süsteemi ja loa andmise tingimused;
4. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) pädevuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädeva asutusena; 5. tuumamaterjali käitlemise, transpordi, importi, eksporti ja järelevalve korra;
6. hädaolukordadeks valmistumise ja reageerimise nõuded; 7. tuumajulgeoleku ja füüsilise kaitse nõuded;
8. radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemise ja lõppladustamise regulatsiooni; 9. tuumakahjustuse eest vastutuse ja finantstagatised.
TTJA määratakse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädevaks asutuseks ning sellele antakse kõik tuumaregulaatorile3 vajalikud volitused. TTJA on oma tegevuses sõltumatu, tal on
eraldi eelarverida ning ta väljastab kõik tuumaohutusload. Täiendavaid uusi valitsusasutusi ei looda. Seadus sätestab dekomissioneerimisreservi kogumise, hoidmise ja kasutamise reeglid ning tuumaohutusloa omaja kohustuse tagada vajalikud finantsvahendid kogu tuumakäitise
elukaare ulatuses.
Eelnõu vastab „Tuumaenergia ja –ohutuse seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele“4 ning realiseerib selles esitatud põhimõtted, sealhulgas vajaduse luua eriseadus, tuumakütusetsükli tervikregulatsioon, ohutuse ja julgeoleku nõuete sidusus, TTJA roll tuumaregulaatorina,
tuumakahjustuse vastutuse ja finantstagatiste õigusliku raamistiku loomine.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb 16 peatükist ja 111 paragrahvist:
1. peatükk “Üldsätted (§-d 1-6);
2. peatükk “Kiirgus-ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus” (§-d 7-9);
3. peatükk “Tuumakäitise planeerimine ja ehitamine” (§-d 10-20);
4. peatükk “Tuumakäitise katsetamine, käitamine ja dekomissioneerimine” (§-d 21-48);
5. peatükk “Kiirguskaitse” (§ 49);
6. peatükk “Hädaolukorraks valmistumine ja tegevus hädaolukorras”(§-d 50-53);
3 „Tuumaregulaator“ või „regulaator“ on tuumkütusetsükli tegevusi reguleeriva ja loastava pädeva asutuse nimi
vastavalt IAEA juhistele ja tuumaenergiat tootvate ja kasutavate riikide õiguslikule regulatsioonile. Eelnõus
kasutatakse mõistet „pädev asutus“ ja ka valdavalt seletuskirjas, kuid rahvusvahelistele dokumentidele või
uuringutele viidates on kasutatud ka mõistet „tuumaregulaator“, et selgitada pädeva asutuse rolli just sellest
aspektist lähtudes. 4 Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus – EIS
5
7. peatükk “Tuumamaterjali transport, eksport ja import” (§ 54);
8. peatükk “Tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemine” (§-d 55-65);
9. peatükk “Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevusega seotud tasud ja maksed” (§-d 66-70);
10. peatükk “Tuumakontrollimeetmed” (§-d 71-76);
11. peatükk “Julgeolek ja füüsiline kaitse” (§-d 77-79);
12. peatükk “Andmekaitse ja küberturvalisus” (§-d 80-81);
13. peatükk “Riiklik järelevalve ja auditid” (§-d 82-85);
14. peatükk “Vastutus tuumakahjustuse eest” (§-d 86-100);
15. peatükk “Vastutus” (§-d 101-107);
16. peatükk “Rakendussätted”( §-d 108-111).
Eelnõu 1. peatükis esitatakse seaduse üldsätted.
Eelnõu §-s 1 sätestatakse seaduse eesmärk.
Seaduse üldine eesmärk on luua tuumaenergia rahumeelse kasutamise ning sellega seotud teadus- ja arendustegevuse õiguspärane raamistik, võimaldades tuumaenergia kasutamist üksnes ühiskonna huvides ning järgides ohutusnõudeid.
Seaduse peamiseks eesmärgiks on kehtestada nõuded tuumaenergia tootmiseks ja kasutamiseks
ning tuumamaterjali ohutuks käitlemiseks. Selle eesmärgi täitmiseks sätestatakse tuumakäitise planeerimise, ehitamise, käitamise ja dekomissioneerimise nõuded ning tuumamaterjali käitlemisega seotud isikute õigused, kohustused ja vastutus, samuti riiklik järelevalve
tuumamaterjali käitlemise, tuumakäitiste ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuste üle.
Seaduse eesmärgiks on ka võtta üle valdkondlikud Euroopa Liidu direktiivid ning tagada tuumkütusetsükli tegevuste vastavus rahvusvahelistele lepingutele ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhistele.
Eelnõu §-s 2 sätestatakse seaduse reguleerimisala.
Eelnõu § 2 lõikes 1 loetletakse kõik tegevused, mis kuuluvad seaduse kohaldamisalasse. Nendeks on:
1. tuumamaterjali ja tuumajäätmete omamine, valdamine, käitlemine, töötlemine, ladustamine, vedu, import, eksport ja transiit ning sellega seotud tuumakontrollimeetmete rakendamine;
2. tuumakütusetsükli tegevuste kavandamine ja teostamine; 3. tuumakäitiste asukoha valik, planeerimine, ehitamine, katsetamine, käitamine ja dekomissioneerimine ning nendega seotud hädaolukorraks valmisolek ja reageerimine;
4. kasutatud tuumkütuse ja tuumajäätmete käitlemine ja lõppladustamine; 5. tuumajaamaga seotud kohaliku kasu määramise ja maksmise alused;
6. vastutus tuumakahjustuse eest; 7. riikliku järelevalve teostamine seaduses sätestatud nõuete täitmise üle ning vastutus seaduse rikkumise eest;
8. rahvusvahelise järelevalve ja koostöö korraldus tuumamaterjali, tuumakäitiste ja tuumakütusetsükli tegevuste üle.
Eelnõu § 2 lõigetes 2 ja 3 sätestatakse, et tuumaenergia ja -ohutuse seaduses sätestatud
haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades eelnõukohases seaduses
6
sätestatud erisustega. See on oluline, kuna tuumavaldkond nõuab spetsiifilist
menetluskorraldust seoses loastamise, järelevalve ja otsuste dokumenteerimisega.
Tuumaohutuse tagamisel ei või haldusmenetluse ökonoomia ega menetluskiirus piirata ohutuse
põhjalikku hindamist ega selleks vajalike toimingute tegemist. Ohutus on kõigis menetlustes kõrgeim kaalutlus. Sätte eesmärk on rõhutada tuumaohutuse kõrgeimat prioriteeti kõigis tuumaenergia valdkonna haldusmenetlustes. See väljendab nii Tuumaohutuse konventsiooni5
kui ka direktiivi 2009/71/Euratom6 (muudetud 2014/87/Euratom7) artikli 8a lõike 1 põhimõtet, mille kohaselt tuleb tuumaohutus seada majanduslike, halduslike ja ajalis-organisatsiooniliste
kaalutluste ees esikohale.
Säte täpsustab, et haldusmenetluse üldpõhimõtteid, sealhulgas menetluse ökonoomsust ja
kiirust ei tohi rakendada viisil, mis piiraks ohutuse põhjalikku hindamist või jätaks tegemata
vajalikud kontrolli- ja hindamistoimingud. Tuumaohutusloa ja tuumakäitise ehitusloa
menetluses tähendab see, et otsustamisel eelistatakse alati ohutuse täielikku ja teaduspõhist
hindamist isegi siis, kui see nõuab pikemat aega või suuremat ressursikulu.
Seadusandja eesmärk on vältida olukorda, kus menetlusökonoomia või haldusmenetluse
efektiivsuse põhimõtte kasutamine võiks vähendada ohutuse tagamise otsuse kvaliteeti. Säte
kinnitab, et ohutus on kõigi menetlusosaliste jaoks kõrgeim kaalutlus ning sellest tulenevad
nõuded võivad õigustada teiste menetluslike väärtuste piiramist.
Eelnõu § 2 lõigetes 4 ja 5 sätestatakse, et tuumamaterjali ja tuumakütusetsükliga seotud
seadmete impordile, ekspordile, edasitoimetamisele, vahendamisele ja transiidile kohaldatakse
strateegilise kauba seadust ning tuumkütusetsükliga seotud tegevustele kohaldatakse
kiirguskaitse nõudeid vastavalt kiirgusseadusele8 (KiS). Viited ja erisused on toodud seaduse
vastavate sätete juures.
Eelnõu §-s 3 sätestatakse seaduses kasutatud mõistete tähendused.
Käesoleva seaduse rakendamisel kasutatakse mitmeid tuumaohutuse ja tuumakütusetsükliga seotud mõisteid, millest osa ei ole seni olnud Eesti õiguses kasutusel või millele ei ole olemas
üldkehtivaid eestikeelseid vasteid. Seetõttu on mõistete määratlemisel lähtutud rahvusvahelisest praktikast ning valdkonna tehnilistest standarditest.
Tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku valdkonnale spetsiifiliste terminite puhul on aluseks võetud Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) sõnastik Nuclear Safety and Security
Glossary9, mille terminid on kohandatud Eesti õigussüsteemi eripäradele. Lisaks on üle võetud või täpsustatud juba kiirgusseaduses kehtivad mõisted ning arvestatud teiste valdkondlike õigusaktide, nt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse terminoloogiat.
Eelnõu §-s 3 määratletakse seaduse reguleerimisalas kasutatavate kesksete mõistete tähenduse.
Osad mõisted, mis on kasutusel üksnes kitsas või tehnilises kontekstis (näiteks tuumajulgeoleku, tuumavastutuse või tuumajäätmete käitlemise valdkonnas), on avatud ka
5 https://www.riigiteataja.ee/akt/964536 6 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32009L0071 7 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087 8 https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020052?leiaKehtiv 9 https://www.iaea.org/publications/15236/iaea-nuclear-safety-and-security-glossary
7
vastavates peatükkides, et tagada nende üheselt mõistetav ja õiguslikult täpne kohaldamine.
Eelnõu terminoloogia üldpõhimõtted ja kasutatud mõistete loetelu on toodud seletuskirja peatükis 4. Eelnõu terminoloogia.
Eelnõu §-s 4 sõnastatakse selgelt keelud.
Seaduse üldsätete peatükis tuuakse välja ka sõnaselgelt absoluutne keeld tegevustele, mis on suunatud tuumarelvade või muu radioaktiivse materjali laialipaiskamise vahendi loomisele,
arendamisele või hankimisele, radioaktiivse materjali muul viisil mitterahumeelsele kasutamisele ning nendele tegevustele kaasaaitamisele. Säte vastab Tuumarelvade leviku tõkestamise lepingust (Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons, NPT)10
tulenevatele kohustustele, mille kohaselt kohustuvad lepinguosalised riigid mitte arendama ega levitama tuumarelvi ega abistama kolmandaid osapooli nende väljatöötamisel või soetamisel.
Kehtestatakse keeld igasugusele tuuma- või radioaktiivse materjali mitterahumeelsele kasutusele ning selleks soodustavate tegevuste kaasaitamisele. Samuti rõhutatakse, et keelatud on mistahes tuumkütuse tsükliga seotud tegevus ilma vastava loata. See on tuumaohutuse selge
printsiip, mis lähtub nii tuumaohutuse raamdirektiivist 2014/87/Euratom11 kui IAEA üldisest ohutusstandardist12: kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud, kuid keeld tuleb sätestada sõnaselgelt
siseriiklikus õiguses. Eelnõu §-s 5 sätestatakse tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku meetmete rakendamise
üldpõhimõtted, millest kõik osapooled peavad lähtuma tuumkütusetsükliga seotud tegevuste kavandamisel ja teostamisel.
Eelnõu § 5 lõikes 1 rõhutatakse, et tuumaenergiat ja tuumamaterjali tohib Eestis kasutada ainult rahuotstarbelisel eesmärgil, mis on kooskõlas Eesti rahvusvaheliste kohustustega (nt NPT,
Euratom, IAEA jms).
Eelnõu § 5 lõikes 2 sätestatakse, et tuumakäitiste ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustes tuleb rakendada ohutusnõudeid ja nende kontrollimist proportsionaalselt riski tasemega, võttes arvesse ohtude tõenäosust ja võimalikke tagajärgi (graded approach). Ohutusmeetmeid tuleb
rakendada vastavalt tegevusega seotud riskidele. See lähenemine on kooskõlas IAEA kiirgusohutuse üldnõuetega (Radiation Protection and Safety of Radiation Sources:
International Basic Safety Standards, GSR Part 313) ja direktiivi 2013/59/Euratom14 (BSS direktiiv) artikliga 5, mis nõuab riskihindamisel ja kiirguskaitse korraldamisel proportsionaalsust.
Eelnõu § 5 lõikes 3 rõhutatakse ohutuse tagamise esmast ennetavat olemust. Oluline on vältida
ohtude realiseerumist, mitte üksnes tegeleda tagajärgedega. See järgib IAEA ohutuse aluspõhimõtteid (Safety Fundamentals SF-115), mille kohaselt ohutus on eeskätt ennetav süsteem.
Eelnõu § 5 lõige 4 sätestab sõnaselgelt, et tuumkütusetsükli tegevustes on tuumaohutus
prioriteetne muude huvide ees. Säte täpsustab tuumaõiguse keskset põhimõtet, mille kohaselt
10 https://www.riigiteataja.ee/akt/79190 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087 12 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1713web-70795870.pdf 13 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1578_web-57265295.pdf 14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32013L0059 15 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1273_web.pdf
8
tuleb kõigis tuumaenergia kasutamisega seotud tegevustes vältida olukorda, kus majanduslikud,
poliitilised, ajakavadest tulenevad või muud tegevuslikud kaalutlused mõjutaksid ohutusotsuseid või piiraksid ohutusmeetmete rakendamist. Lõike eesmärk on tagada, et
tuumkütusetsükli tegevuste kavandamisel ja elluviimisel ei seata ühtegi muud huvi ega eesmärki tuumaohutusest kõrgemale ega vähendata tuumaohutust. Säte on suunatud nii käitajale kui ka pädevale asutusele, arvestades tuumaohutuse direktiivi 2014/87/Euratom16 art
8b lg 2 punkti a.
Eelnõu § 5 lõige 5 sätestab, et tuumajulgeoleku korraldamisel lähtutakse astmelisest ohupõhisest lähenemisest, riigi julgeoleku eesmärkidest ja ohuhinnangutest. Tuumajulgeoleku korraldamisel ohupõhise ja astmelise lähenemise põhimõte on otseselt kooskõlas IAEA
tuumaohutuse seeria dokumendi INFCIRC/22517 soovitustega tuumajulgeoleku kavandamise kohta.
Eelnõu § 5 lõige 6 rõhutab tuumaohutuse ja -julgeoleku kultuuri olulisust. Tuumaohutuse ja - julgeoleku kultuuri tuleb rakendada kõigil tasanditel, edendades teadlikkust, vastutust ja
pidevat valmisolekut ohtude ennetamiseks, avastamiseks ja nendele reageerimiseks. Nii tuumajulgeoleku kui tuumaohutuse kultuuri mõisted on Eesti õigusruumis defineeritud
esmakordselt. Tuumajulgeoleku kultuur on organisatsiooni ja üksikisiku väärtuste, hoiakute ja käitumistavade kogum, mille eesmärk on toetada, parandada ja säilitada tuumajulgeolekut. Tuumaohutuse kultuur on organisatsiooni ja üksikisiku väärtuste, hoiakute ja käitumistavade
kogum, mis tagab, et kiirguskaitse ja tuumaohutuse aspektid on kõigis tuumkütusetsükli tegevustes esmatähtsal kohal.
Eelnõu §-s 6 sätestatakse tuumakäitise ja tuumkütusetsükli tegevuste üldised ohutusnõuded.
Eelnõu § 6 lõige 1 sätestab tuumaohutuse tagamise üldkohustuse kogu tuumakäitise elukaare vältel ning kõigis tuumkütusetsükliga seotud tegevustes. Sätte eesmärk on rõhutada, et
tuumaohutus ei ole ühekordne nõue, vaid peab olema tagatud alates asukoha valikust ja projekteerimisest kuni dekomissioneerimise ja jäätmete lõpliku käitlemiseni. Selline lähenemine vastab rahvusvahelistele tuumaohutuse põhimõtetele, mille kohaselt tuleb ohutust
käsitleda kui katkematut protsessi. Säte täpsustab ühtlasi, et ohutusmeetmete rakendamine ei tohi takistada tuumakäitise sihipärast kasutamist. Selle eesmärk on tasakaalustada ohutuse
tagamise kohustust käitaja õigusega käitada käitist vastavalt selle tehnoloogilisele otstarbele, vältimaks olukorda, kus ohutusmeetmeid tõlgendatakse viisil, mis muudaks käitise kasutamise ebarealistlikuks või võimatuks. Samas ei vähenda see kuidagi ohutusnõuete siduvust – ohutus
on seaduse kohaselt ülim prioriteet ja käitajal lasub kohustus tagada, et käitis toimib alati eesmärgipäraselt ja vastavalt ohutusnõuetele.
Eelnõu § 6 lõige 2 sätestab, et tuumaohutuse tagamiseks tuleb rakendada süvakaitse põhimõtet. Süvakaitse (defence-in-depth) on ohutuskontseptsioon, mille kohaselt rakendatakse
tuumakäitises mitmetasemelist ja järjestikust kaitsetasemete süsteemi, mille tasemed peavad omavahel olema võimalikult sõltumatud ja mitmekesised. Süvakaitse rakendamise kohustus
tähendab, et ohutusmehhanismid peavad üksteist sõltumatult toetama, võimaldades ohutuse säilimist ka juhul, kui osa süsteeme tõrgub. See põhimõte on kesksel kohal nii IAEA ohutuse aluspõhimõtetes kui tuumareaktorite ohutuse disaininõuete kehtestamisel.
16 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087 17 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1481_web.pdf
9
Eelnõu § 6 lõige 3 sätestab selge vastutuse eelnõukohases seaduses ja tuumaohutusloa
tingimustes sätestatud kohustuste täitmise eest: vastutus on tuumkütusetsükli tegevuse tegijal kogu tuumakäitise elukaare jooksul, vastutus ei ole üle antav ning see ei lõppe isegi siis, kui loa
kehtivus on peatatud, luba on kehtetuks tunnistatud või luba ei ole. See tähendab, et isegi nendel juhtudel säilib ja jätkub tuumkütusetsükli tegevuste tegija vastutus tuumaohutuse tagamise eest. See põhimõte vastab IAEA üldise ohutusstandardi nõudele, mille kohaselt lõplik
ohutusvastutus jääb alati tegevuse teostajale, ning direktiivi 2014/87/Euratom artiklile 6, mille kohaselt tegevusloa omaja kannab esmast vastutust tuumaohutuse tagamise eest.
Eelnõu 2. peatüki 1. jaos sätestatakse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus, kirjeldatakse selle roll, sõltumatuse kriteeriumid, ülesanded ja õigused ning 2. jaos tehniliste
tugiorganisatsioonide ja ekspertide kaasamise õigus.
Eelnõu §-s 7 sätestatakse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus. Eelnõu § 7 lõige 1 sätestab, et kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus on
Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet (pädev asutus, TTJA), kes korraldab kiirgus- ja tuumaohutusalast tegevust, kaasates vajadusel teisi täidesaatva riigivõimu asutusi nende
pädevuses olevate küsimuste lahendamisele. Tuumaregulaatori funktsiooni loomisega TTJA juurde saab TTJA-st pädev reguleeriv asutus Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2009/71/Euratom alusel, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse
raamistik (ELT L 172, 2.7.2009, lk 18-22), mõistes. Direktiivi 2009/71/Euratom on muudetud Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 2014/87/Euratom (ELT L 219, 25.7.2014, lk 42-52),
millega täiendatakse direktiivi 2009/71/Euratom muu hulgas tuumaregulaatori sõltumatuse nõuetega. TTJA-l on juba täna kogemus ja vajalikud kompetentsid tehniliste süsteemide ja tööstusrajatiste ning ehitiste tegevuslubade (nt ehitus- ja kasutusload, käitamisload jne)
andmisel ning ohutuse järelevalvemenetluste läbi viimisel. Olemasoleva ressursi kasutamine tuumaehitiste puhul, kaasates kiirgus- ja tuumapädevusega isikuid ohutusalaste küsimuste
lahendamiseks (nt ohutushinnangute ja -järelevalve tegemiseks jms), tagab menetlusliku efektiivsuse ja kulutõhususe tuumaenergiaprogrammi esimestes faasides, kus tuumajaama veel rajatud ei ole. Tegevuslubade menetlusteks topeltpädevuste loomine ja hoidmine ei ole
kulutõhususe seisukohalt otstarbekas.
Eelnõu § 7 lõige 2 sätestab, et pädev asutus on kiirgus- ja tuumaohutusalases tegevuses sõltumatu ja oma eelarvega. TTJA on funktsionaalselt eraldatud nii tuumaenergia poliitika kujundajast kui potentsiaalsest tuumaenergia tootjast. TTJA kuulub Majandus-ja
Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM-i) valitsemisalasse, kuid tuumaohutust puudutavate otsuste sõltumatuse tagamiseks nähakse eelnõus ette teenistusliku järelevalve erisus, mille
kohaselt ei tohi TTJA üle tehtav teenistuslik järelevalve piirata TTJA sõltumatust TEOS-ega pandud ülesannete täitmisel.
Üheks oluliseks aspektiks sõltumatuse tagamiseks ja vajaminevate vahendite (nii rahaliste vahendite kui inimressursside) hindamiseks ja ka nende tagamiseks on sobiv juhtimistasand.
TTJA sõltumatuse tagamiseks tema üle valitsevast ministeeriumist nähakse ette, et TTJA põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus. See välistab MKM-i sekkumise TTJA tegevusse põhimääruse tasandil.
TTJA peadirektori ametisse nimetamise ja ametist vabastamise sõltumatuse tagamiseks
nähakse ette, et seda teeb Vabariigi Valitsus MKM-i ministri ettepanekul. Kusjuures MKM‑i minister saab ettepaneku teha vaid kandidaadi osas, kelle on välja valinud riigisekretäri juhitud
10
Riigikantselei juures asuv tippjuhtide valikukomisjon. TTJA peadirektor nimetatakse ametisse
fikseeritud ametiajaga viieks aastaks. Viidatud meetmed vähendavad põhjendamatu sekkumise riski ja toetavad peadirektori otsuste sõltumatust.
TTJA põhimäärusega nähakse ette, et kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonda kuuluvates küsimustes saab TTJA peadirektorit asendada üksnes asetäitja, kes on vastutav selle valdkonna
tegevuste elluviimise ja ülesannete täitmise eest. Kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonna peadirektori asetäitja nimetab ametisse TTJA peadirektor, kes saab seda teha ainult kandidaadi
osas, kelle on välja valinud Riigikantselei juures asuv tippjuhtide valikukomisjon. See tagab, et kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonna eest vastutav asetäitja on valdkonna- ja juhtimiskogemusega tippspetsialist.
Tuumaohutust puudutavate otsuste tegemine delegeeritakse TTJA põhimääruse ja
asjaajamiskorraga peadirektori asetäitjale ning vastavaid ametikohti täitvatele ametnikele. Eelnõu § 7 lõige 3 sätestab, et pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud
kaetakse sihtotstarbeliselt riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus-ja
Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatult. TTJA kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse riigieelarvest, mille kinnitab
seadusena Riigikogu, ning eelnõu alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Eelnõus nähakse ette TTJA kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonna eelarve selge eristamine
MKM-i eelarves eraldi objektikoodiga ning eelarvevahendite sidumine ainult kiirgus- ja tuumaohutusalaste tegevustega. Menetlus- ja järelevalvetasu määrad, arvestamise ja tasumise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister TTJA ettepanekul, et oleks tagatud tasude
laekumise paindlikkus, prognoositavus ja kooskõla tuumaenergiaprogrammi reaalsete vajadustega. Kõik tasud tasutakse TTJA kontole, kuid neid saab kasutada sihtotstarbeliselt
üksnes kiirgus- ja tuumaohutusalaseks tegevuseks ning rahaliste vahendite kasutamine TTJA teiste funktsioonide täitmiseks ei ole lubatud. See võimaldab ka riigieelarve kärbete korral tagada pädeva asutuse kiirgus-ja tuumaohutuse osakonna iseseisvuse ja prioriteetide seadmise
eelkõige kriitilisematele ja ohutust tagavate ülesannete täitmisele.
Eelnõu § 7 lõige 4 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama pädeva asutuse menetlus- ja järelevalvetasude määrad ning nende arvestamise ja tasumise korra, sealhulgas menetlustasude tagatiste nõuded. Samuti annab see lõige volituse sätestada pädeva asutuse
osutatavate tasuliste teenuste loetelu ning vastavad teenustasud.
Eelnõu §-s 8 sätestatakse pädeva asutuse ülesanded ja õigused.
Eelnõu § 8 lõige 1 kohaselt on pädeva asutuse ülesanne tagada kiirgus- ja tuumaohutuse,
tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ja lubade väljastamine lähtudes seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest.
TTJA juurde luuakse kiirgus- ja tuumaohutuse osakond, mis võtab üle tänase Keskkonnaameti Kliima- ja kiirgusosakonna kiirguskaitse ja kiirgusseire büroo ülesanded, millele lisanduvad
tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolliga (n.ö 3S – safety, security, safeguards) seotud tegevuste reguleerimine, muuhulgas tuumkütusetsükliga seotud
tegevuste loastamine tuumakäitise ehitamiseks, käitamiseks ja dekomissioneerimiseks.
11
Arvestades, et tuumajulgeolek on rahvusvaheliselt ja riigisiseselt käsitatav riikliku julgeoleku
osana, toimub selles osas koostöö riigi julgeolekuasutustega, sealhulgas Kaitsepolitseiametiga, kellel on keskne roll tuumakäitiste ja tuumamaterjali kaitsetegevuste planeerimisel ja
kooskõlastamisel. Vajadusel kaasatakse ka teisi riiklikke asutusi sõltuvalt riskistsenaariumist ja tuumakäitise elutsükli etapist.
Eelnõu § 8 lõige 2 kirjeldab pädeva asutuse põhifunktsioone kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonnas. Pädevale asutusele on antud keskne roll nii õigusloome ja poliitikakujundamise
toetamisel kui ka regulatiivsete ülesannete täitmisel. See hõlmab osalemist valdkonna arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamises, nende kooskõlastamises ning rahvusvaheliste standardite rakendamiseks vajalike juhendite koostamises.
Samuti vastutab pädev asutus tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi toimimise eest ning tagab kiirgusseire ja varajase hoiatamise süsteemi töö, mis on vajalikud nii tuumaohutuse
kui ka kiirguskaitse tagamiseks. Lõikega on pädevale asutusele antud volitus väljastada, muuta ja kehtetuks tunnistada kiirgustegevus- ja tuumaohutuslubasid ning kontrollida nende tingimuste täitmist järelevalve- ja menetlustoimingute kaudu.
Lisaks korraldab pädev asutus avalikkuse teavitamist ja piiriülest kaasamist, kooskõlastab koolitusi ohutuse ning füüsilise kaitse tagamiseks, hindab käitajate ja töötajate pädevust ning
täidab Eesti rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid ülesandeid. Loetelu lõpeb avatud normiga, mis tagab, et pädev asutus täidab ka kõik muud seadusega talle pandud ülesanded. Lõige tervikuna sätestab pädeva asutuse rolli sõltumatu kiirgus- ja tuumaohutuse regulaatorina.
Eelnõu § 8 lõige 3 sätestab, et pädev asutus teeb seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks
ettekirjutusi ja annab muid haldusakte. See tagab pädevale asutusele vajalikud õiguspärased vahendid, et rakendada kiirgus- ja tuumaohutuse nõudeid ning sekkuda olukordades, kus ohutusnõuded ei ole täidetud või on oht, et need võivad jääda täitmata. Selline volitus on
kooskõlas rahvusvaheliste põhimõtetega, mille kohaselt peab tuumaohutuse üle järelevalvet teostav asutus omama piisavaid ja tõhusaid õiguslikke vahendeid, et tagada kohustuste täitmine
ning reageerida viivitamata igasugustele kõrvalekalletele, mis võivad mõjutada inimese tervist, keskkonda või tuumaohutust.
Eelnõu §-s 9 kirjeldatakse tehniliste tugiorganisatsioonide ja ekspertide kaasamise õigus, huvide konflikti vältimise nõue ja pädeva asutuse vastutuse ja regulatiivse otsustusõiguse
kohustus. Eesmärk on luua selge õiguslik alus, mis võimaldab pädeval asutusel kaasata oma ülesannete täitmisel sõltumatuid tehnilisi tugiorganisatsioone (TSO – Technical Support Organisations) ja eksperte. Tuumaohutuse reguleerimine eeldab väga spetsiifilisi teadmisi
reaktorisüsteemidest, riskianalüüsist, tuumajäätmete käitlemisest, turvameetmetest, seirest ja modelleerimisest. Kuna riiklikul pädeval asutusel ei ole võimekust hoida püsivalt kõiki
erialaseid kompetentse, on rahvusvaheline tava, et regulatiivse funktsiooni kõrval tegutsevad sõltumatud TSO-d, kes pakuvad teaduslikku ja tehnilist tuge, jäädes samas otsustusprotsessist väljapoole. Säte tugineb IAEA üldisele ohutusstandardile (GSR Part 118) ning sellega seotud
juhenditele pädeva asutuse funktsioonide ja protsesside ohutuse kohta (IAEA GSG‑12/GSG‑1319) ja TECDOC-183520, mis rõhutavad, et tuumaregulaator võib oma
tegevuses tugineda pädevatele TSO-dele, kuid peab säilitama vastutuse ja sõltumatuse. Samuti vastab säte direktiivi 2014/87/Euratom artikkel 5 lõike 2 nõudele, mille kohaselt peab riiklik regulaator omama juurdepääsu tehnilisele ja teaduslikule pädevusele, mida võib saada koostöös
18 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1713web-70795870.pdf 19 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1801_web.pdf ; https://www-
pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1804_web.pdf 20 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/te-1835-web.pdf
12
TSO-dega. Huvide konflikti vältimise nõue on rahvusvahelise tuumaohutuse praktika oluline
põhimõte, mis aitab tagada, et pädeva asutuse otsused tuginevad objektiivsele, sõltumatule ja usaldusväärsele ekspertiisile.
Eelnõu 3. peatükis sätestatakse nõuded tuumakäitise planeerimisele ja ehitamisele.
Eelnõu §-s 10 sätestatakse nõuded ja tingimused tuumakäitise asukoha valikule. Eelnõu § 10 lõige 1 kohaselt kohaldatakse tuumakäitise planeerimisele planeerimisseadust,
arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Tuumakäitise planeering koostatakse planeerimisseaduse kohaselt ning selle alusel valitakse ka sobiv planeeringuliik.
Planeerimisseaduse menetlus tagab varajase alternatiivide võrdluse ja avalikkuse kaasamise, KSH ja kooskõla piiriülese mõjuga keskkonnamõju hindamise konventsiooni (Espoo konventsioon) nõuetega ning kooskõlastused pädevate asutustega (sh kiirgus- ja tuumaohutus,
pääste, julgeolek).
Eelnõu § 10 lõige 2 sätestab, et pädev asutus kooskõlastab tuumakäitise asukoha eelvaliku otsuse eelnõu juhul, kui see vastab rahvusvahelistele tuumakäitiste asukohavalikut käsitlevatele nõuetele ning planeeringu koostamise korraldaja on hinnanud vähemalt seaduses loetletud
ohutus- ja julgeolekukriteeriume. Selline regulatsioon tagab, et tuumakäitise asukohavalik lähtub IAEA juhenditest ning rahvusvaheliselt tunnustatud asukoha hindamise praktikast, mis
eeldab nii käitise ohutuse kui ka füüsilise kaitse tagamist kogu käitise elukaare jooksul. Seaduses loetletud kriteeriumid – muu hulgas jahutusvee kättesaadavus, kaugused riigipiirist ja
asustusest, suurõnnetuse ohuga ettevõtted, piirkonna taristu, meteoroloogilised ja kliimatingimused, geoloogilised omadused, üleujutusohud, hädaolukorraks valmisoleku
rakendatavus, hinnanguline hädaolukorra planeerimistsoon, füüsilise kaitse võimalikkus ning maa-ala piisavus ja sobiv tulevane maakasutus – on valitud selleks, et hinnata kõiki tuumakäitise ohutusega seotud olulisi tegureid juba planeeringu varases staadiumis. Need
kriteeriumid vastavad IAEA juhendi SSG-35 (Site Survey and Site Selection for Nuclear Installations21) sõelumiskriteeriumidele ning SSR-1 (Site Evaluation for Nuclear
Installations22) nõuetele väliste sündmuste, inimtegevusest tulenevate ohtude ja hädaolukorra eelduste kohta.
Eelnõu § 10 lõige 3 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise täpsemad nõuded ja andmekoosseisu .
Eelnõu § 11 lõige 1 sätestab tuumakäitise asukoha hindamisaruande koostamise kohustuse ning
selle nõuded. Asukoha hindamisaruanne on tuumakäitise planeerimise üks keskseid
dokumente, mille eesmärk on hinnata, kas valitud ala vastab rahvusvahelistele tuumaohutuse
standarditele ning kas asukoht võimaldab käitise ohutut rajamist, käitamist ja hädaolukorraks
valmisolekut kogu käitise elukaare vältel.
Lõikes 1 loetletakse peamised tegurite rühmad, mida asukoha hindamisel tuleb analüüsida.
Need hõlmavad nii looduslikke olusid (näiteks geoloogilised, hüdrogeoloogilised ja
meteoroloogilised tingimused, pinnase stabiilsus ja soojuse ärajuhtimise võimalused) kui ka
inimtekkelisi ohte (näiteks suurõnnetuse ohuga ettevõtted, ohtlike kaupade transpordikoridorid,
lennuõnnetuse oht). Lisaks tuleb hinnata kohaliku taristu ja maakasutuse sobivust, füüsilise
21 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1690Web-41934783.pdf 22 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1837_web.pdf
13
kaitse meetmete rakendamise võimalikkust ning hädaolukorra lahendamise ja reageerimise
korraldust mõjutavaid tegureid. Aruanne peab sisaldama ka hinnangut sellele, millist mõju võib
kavandatav tuumakäitis avaldada elanike ja keskkonna ohutusele ning julgeolekule.
Selline lähenemine on kooskõlas Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhenditega
tuumakäitiste asukohahindamise kohta, mis nõuavad, et asukoha sobivust hinnataks terviklikult
ja süstemaatiliselt, võttes arvesse kõiki olulisi väliseid sündmusi, ohte ja kohalikke tingimusi.
Eelnõu § 11 lõige 2 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volituse kehtestada määrusega
asukoha hindamise täpsemad nõuded ja aruande andmekoosseisu. See võimaldab arvesse võtta
rahvusvaheliste standardite arengut ning tagab, et menetluses kasutatav analüüsimeetodika on
ajakohane ja ühtne.
Samas ei ole otstarbekas ega võimalik sätestada seaduse tasandil konkreetseid numbrilisi
piirväärtusi (nt jahutusvee minimaalse koguse, asukoha pindala või lubatud kauguste osas), sest
nende sobivus sõltub kasutatavast tehnoloogiast, kavandatava ehitise tüübist, kohalikest loodus-
ja kliimatingimustest ning võimalikest tehnilistest lahendustest. Rahvusvahelises praktikas (sh
IAEA juhend SSG-35) käsitletakse neid kriteeriume võrdleva ja põhjendatud hindamise
põhimõttel, mitte fikseeritud piirväärtustena.
Planeerimisprotsessis kaasatakse pädev ja sõltumatu konsultant, kelle ülesandeks on hinnata
iga kriteeriumi täitmist ohutuse, julgeoleku ja keskkonnamõju seisukohalt, kasutades selleks
sobivaid arvutusmudeleid, lähteandmeid ja rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikaid.
Konsultandi järeldused peavad olema põhjendatud ja läbipaistvad, et pädev asutus saaks
hinnata asukoha sobivust riskipõhise lähenemise kaudu, isegi juhul, kui võrdlus konkreetsete
seaduses fikseeritud numbriliste väärtustega ei ole võimalik.
3.peatüki 2. jagu reguleerib eelhinnangu menetlust. Paragrahv 12 sätestab eelhinnangu
mõiste ja eesmärgi.
Eelnõu § 12 lõige 1 sätestab tuumakäitise ehitamise ja käitamise eelhinnangu nõude, mille eesmärk on hinnata varajases etapis, enne ehitus- või käitamisloa menetlust, tuumakäitise
ehitamist ja käitamist kavandava isiku (edaspidi tulevane käitaja) organisatsioonilist, majanduslikku ning julgeolekualast sobivust tagada tuumaohutus ja täita tuumaseadusest
tulenevaid kohustusi. Selle menetluse kaudu tuvastatakse, kas potentsiaalne käitaja on usaldusväärne, pädev ja finantsiliselt võimeline viima läbi kõrge ohutasemega tegevust. IAEA soovituste järgi on eelhinnang „licensing process, step 0“ ehk varajane loaeelne hindamine.
Eelnõu § 12 lõige 2 sätestab, et positiivne eelhinnang on ehitusloa taotlemise eelduseks. Enne
ehitusloa menetluse algust peab tuumakäitise arendaja saama pädeva asutuse positiivse eelhinnangu. See on eeltingimus edasiseks loamenetluseks, tagades, et tegevust ei alustata enne, kui riigil on kindlus taotleja pädevuses, usaldusväärsuses ja suutlikkuses täita kõik
tuumaohutuse, füüsilise kaitse ja jäätmekäitluse kohustused. Säte täidab rahvusvahelise tuumaohutuse põhimõtte “Vastutus ohutuse eest lasub käitajal“ nõuet — eelhinnanguga
hinnatakse, kas potentsiaalne käitaja suudab seda vastutust reaalselt kanda. Negatiivne eelhinnang välistab menetluse jätkamise, vältides kulukaid ja riskantseid olukordi hilisemates loamenetlustes.
Eelnõu § 12 lõige 3 sätestab, et eelhinnangu andmisele kohaldatakse avatud menetlust, kui
seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seeläbi tagatakse, et eelhinnangu andmise protsess on
14
läbipaistev, avalikkus ja puudutatud asutused saavad esitada oma seisukohti ning otsustamine
toimub dokumenteeritud ja jälgitaval viisil.
Eelhinnang vastab eelhaldusakti mõistele: see on astmelise menetluse iseseisev otsustus, mis tuvastab lõppotsuse eeldused ning on siduv eeldus järgmise loa, antud juhul ehitusloa andmisel. Dr Iur I. Pilvingu järgi on eelhaldusakt astmelise menetluse osa, kus pädev asutus teeb iseseisva
otsuse ja tuvastab siduvalt järgmise otsuse jaoks olulise õigusliku eelduse, mis on edasises menetluses lähtealus.23 Eelnõu kohane eelhinnang tuvastab, kas taotleja vastab pädevuse,
usaldusväärsuse ja majandusliku suutlikkuse eeldustele, mis on ehitusloa andmise eeltingimus ning käitamisloa taotlemisel nõutakse samu eeldusi juba detailsemalt.
Eelnõu § 13 lõige 1 sätestab eelhinnangu taotluse andmekoosseisu. Esitatavate dokumentide eesmärk on võimaldada pädeval asutusel hinnata tulevase käitaja usaldusväärsust, pädevust ja
võimekust enne tuumakäitise rajamise järgmiste etappide lubamist. Esitatavad andmed katavad kõik tuumakäitise arendamise seisukohast kriitilised valdkonnad: omandistruktuuri läbipaistvus, julgeolekuriskide puudumine, juhtkonna ja töötajate professionaalne võimekus,
majanduslik jätkusuutlikkus ning kvaliteedijuhtimise ja tarneahela korraldus. Eelnõu kohaselt peab eelhinnangu taotlemisel tulevane käitaja esitama muu hulgas tõendid selle
kohta, et taotleja ning temaga seotud isikud ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule. Selle eesmärk on tuumajaama rajaja usaldusväärsuse hindamine enne edasiste tegevuslubade menetlemist. Tõendi taotleja julgeolekuriski puudumise kohta väljastab Kaitsepolitseiamet, kes hindab
taotleja ja nendega seotud isikute seotust võimalike riigisiseste või välismaiste julgeolekuriskidega.
Eelnõu § 13 lõige 2 sätestab, et pädev asutus esitab eelhinnangu taotluse vähemalt Välisministeeriumile, Välisluureametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile ja
Finantsinspektsioonile, kes oma pädevuse piires kooskõlastavad või jätavad taotluse põhjendatult kooskõlastamata 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Kooskõlastusring
hõlmab riigi julgeoleku ja finantsjärelevalve asutusi, mis võimaldab hinnata võimalikke riske terviklikult ja sõltumatult. Eesti õigussüsteemi üldise ja abstraktse normi põhimõtte kohaselt ei kehtestata seadustes
konkreetsete riikide välistamise loetelu, vaid luuakse mehhanismid, mille kaudu saab vältida ebasõbralike või julgeolekuriski tekitavate osapoolte osalust. Selline lähenemine on kooskõlas
teiste Eesti õigusaktidega (nt riigihangete seadus, elektroonilise side seadus), mis kasutavad sarnast mudelit ning võimaldab protsessis välistada riikide nagu Venemaa, Valgevene, Hiina ja teiste julgeolekuriske hõlmavate riikide osaluse. Seetõttu toimub eelhinnangu taotlemisel
üksikisikute, ettevõtjate ja nende sidusettevõtete usaldusväärsuse kontroll, sealhulgas hinnatakse seoseid riikidega, mis võivad ohustada Eesti julgeolekut või mõjutada tuumaenergia
kasutamise strateegilist sõltumatust. Lisaks eelhindamise protsessile toetab sellist välistamismehhanismi ka strateegilise kauba seadus, mille kohaselt on tuumakütus ja -tehnoloogia strateegiline kaup ning mille
litsentseerimisel on võimalik keelduda loa andmisest, kui tehing ohustab Eesti või liitlasriikide julgeolekuhuve või kui sellele on kehtestatud sanktsioonid. See loob täiendava õigusliku
kaitsekihi, mis võimaldab tuumataristu arendamisel vältida tehnoloogilist sõltuvust riikidest, kes võivad kujutada otsest või kaudset julgeolekuriski (nt sanktsioonirežiimide, luuretegevuse või tarnesõltuvuse kaudu).
Kooskõlastamismudel vastab ka direktiivi 2014/87/Euratom artikli 8b lõikele 1, mis kohustab tagama ohutuse ja turvalisuse hindamist koostöös teiste pädevate ametiasutustega. Samuti on
23 Dr Iur Pilving, I. Haldusakti siduvus. Uurimus kehtiva haldusakti õiguslikust tähendusest rõhuasetusega
avalik-õiguslikel lubadel. Tartu 2006, lk 143-146.
15
see kooskõlas IAEA tuumaohutuse seeria dokumendi INFCIRC/225 põhimõtetega, mille
kohaselt peab riik tagama mehhanismid tuumavaldkonnas tegutsevate isikute ja organisatsioonide usaldusväärsuse hindamiseks (personnel reliability) ning riikliku
julgeolekuasutuste rolli. Eelnõu § 13 lõige 3 sätestab tingimused, mille täitmisel võib pädev asutus anda tulevasele
käitajale positiivse eelhinnangu. Tingimuste eesmärk on tagada, et tuumakäitise arendamist alustab üksnes ettevõtja, kes on usaldusväärne, selge omandistruktuuri ja kohaliku
tegevuskohaga, ei kujuta ohtu riigi julgeolekule ning omab vajalikku juhtimis- ja tööjõupotentsiaali.
Nõuded kvalifikatsioonile, töötajate arvu piisavusele, tarneahela ja hankeplaanide olemasolule ning majanduslikule võimekusele lähtuvad rahvusvahelisest tuumaohutuse praktikast, mille
kohaselt peavad tuumaprojektid olema tehniliselt, organisatsiooniliselt ja finantsiliselt jätkusuutlikud enne kui riik lubab jätkata ehitusloa taotlemise etappi.
Punktis 1 sätestatud nõue tagab, et käitaja on Eesti jurisdiktsiooni all, mis võimaldab tõhusat järelevalvet ja sekkumist, samuti kohaldatavate vastutusmehhanismide toimimist. Registri- ja
tegevuskoha seotus Eestiga või filiaali olemasolu tagab riigile õigusliku ja praktilise kontrolli. Punktis 2 kehtestatud tingimus võimaldab pädeval asutusel koos julgeolekuasutustega hinnata,
kas käitaja ja temaga seotud isikute varasem tegevus ja sidemed võivad ohustada riigi julgeolekut või tuumamaterjalide kaitset. See vastab IAEA ja Euratom direktiivi
2014/87/Euratom nõuetele personali ja organisatsioonide usaldusväärsuse hindamisel. Punktid 3 ja 4 käsitlevad juhtkonna ja töötajate pädevust. Tuumaohutus sõltub suurel määral
organisatsiooni juhtimiskultuurist ja pädeva personali olemasolust. Seetõttu kontrollitakse nii juhtimisstruktuuri kui ka valdkondliku kvalifikatsiooni olemasolu, samuti personali värbamise
kava, mis tagab vajalike oskustega töötajate kättesaadavuse nii ehitus- kui ka käitamisetapis. Punktis 5 sätestatud hankeplaani ja tarneahela lepingute olemasolu on oluline tagamaks, et
käitaja suudab hankida kriitilise tähtsusega seadmeid ja süsteeme usaldusväärsetest allikatest ning järgida tuumaohutuse tarneahela juhtimise nõudeid. Nõue hõlmab ka tuumkütuse
tarnimise plaani, mis on oluline käitamise järjepidevuse ning ohutuse seisukohalt. Punktis 6 käsitletud majanduslikud eeldused tagavad, et käitaja suudab rahastada tuumakäitise
ehitamist ja käitamist, täita ohutus-, jäätmekäitlus- ja dekomissioneerimise kohustusi ning tagada pikaajalise finantsstabiilsuse. Rahvusvahelise praktika järgi ei ole lubatav anda
tegevusluba ettevõtjale, kellel puudub võime kanda tuumaenergia kasutamisega seotud pikaajalisi kulusid. Kokkuvõttes tagavad lõikes 3 sätestatud tingimused, et ehitusloa menetlusse jõuavad ainult
sellised tulevased käitajad, kes on võimelised kandma tuumaohutuse, füüsilise kaitse ja jäätmekäitluse eest vastutavat rolli kogu tuumakäitise eluea jooksul.
Eelnõu § 13 lõige 4 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama eelhinnangu taotlemise täpsustatud nõuded ja hindamise kriteeriumid ning taotluse ja eelhinnangu
andmekoosseisud, tagades ühtse ja selgelt rakendatava menetluskorra.
16
Eelnõu § 14 lõige 1 sätestab alused, mille esinemisel ei või pädev asutus anda positiivset
eelhinnangut. Need alused tagavad, et tuumakäitise arendamisega ei jätka isik, kelle tegevus ei vasta seaduses sätestatud usaldusväärsuse-, ohutuse- või pädevusnõuetele. Keeldumise alused
hõlmavad nii taotleja majandustegevuse usaldusväärsust (majandustegevuse keeld), eelhinnangu tingimustele mittevastavust, teadlikult valeandmete esitamist kui ka riigi julgeoleku ohustamist. Tegemist on rahvusvahelise tuumaohutuse praktikas vältimatute
piirangutega, mis välistavad ebapädevate, eksitava teabega või julgeolekuohuga seotud isikute osalemise tuumaenergia projektis.
Eelnõu § 14 lõige 2 reguleerib olukorda, kus positiivne eelhinnang on küll antud, kuid hiljem ilmnevad asjaolud, mille tõttu seda anda ei oleks tohtinud. Sellisel juhul loetakse eelhinnang
õigusvastaseks ega saa olla aluseks ehitusloa taotlemisele. Lõike eesmärk on tagada tuumaohutuse ja riigi julgeoleku kõrgeim tase ka pärast eelhinnangu andmist ning välistada, et
tuumaprojekti menetlus jätkub valeandmete, varjatud info või muude riskitegurite tõttu. See loob täiendava kaitsemehhanismi juhuks, kui taotleja tegelikud asjaolud ilmnevad alles hilisemas etapis.
Eelnõu §-s 15 sätestatakse nõuded ja tingimused tuumakäitise projekteerimisele ja ehitamisele.
Eelnõu § 15 lõige 1 sätestab, et tuumakäitise ehitamine toimub ehitusseadustiku kohaselt, võttes arvesse eelnõukohases seaduses sätestatud tuumaohutuse- ja julgeolekuspetsiifilisi
erisusi. Tuumakäitise ehitamisega võib kaasneda suurem risk ja mõju, mistõttu on vajalik ehitusõiguse normide sidumine tuumavaldkonna erinõuetega, et tagada ohutus kogu
projekteerimis- ja ehitusprotsessi vältel. Julgeolekunõuded laienevad ehitusfaasis nii taristule kui ka ehitusplatsil viibivatele isikutele. Tulenevalt tuumajulgeoleku põhimõtetest peab ehitusplatsile juurdepääs olema kontrollitud
ning piiratud üksnes eelnevalt tuvastatud ja taustakontrolli läbinud isikutele. Töövõtjad, alltöövõtjad ja ajutine tööjõud, sealhulgas välisriikidest kaasatud spetsialistid, peavad läbima
taustakontrolli vastavalt kehtivatele julgeolekureeglitele. Tõendi, et isik ei kujuta ohtu riigi julgeolekule, annab Kaitsepolitseiamet. Lisaks tehakse ehitusperioodil regulaarset kontrolli, et vältida ligipääsu tundlikele aladele ja materjalidele sealhulgas tööjõu vahetumise, alltöövõtjate
lisandumise või ehitusetappide muutumise korral. Ehitusplatsile sisenemine, töövahendite kasutamine, kaamera-, side- ja salvestusseadmete omamine ning materjalide transport peavad
vastama turvameetmetele, mis võivad olla rangemad kui tavapärasel ehitusobjektil. Vajadusel rakendatakse tsoonipõhist lähenemist, kus erinevatele tööetappidele ja aladele kehtivad erisugused juurdepääsuõigused. Selline lähenemine välistab olukorra, kus ehitusplatsile võivad
sattuda isikud, kellel on pahatahtlik kavatsus, kelle tegevus võib olla suunatud luuretegevusele või kelle kaudu võiks luua ligipääsu hiljem kasutatavatele kriitilistele süsteemidele või
tarneahelatele. Samuti toetab see rahvusvahelist praktikat, mille kohaselt julgeoleku tagamine peab algama juba tuumakäitise projekteerimise ja ehitamise etapis ning mitte üksnes käitamise ajal.
Eelnõu § 15 lõike 2 eesmärk on sätestada tuumakäitise projekteerimisel ja ehitamisel
rakendatavad põhikohustused. Punkt 1 rõhutab süvakaitse, töökindluse ja stabiilsuse tagamise kohustust, mis on
rahvusvahelise tuumaohutuse kesksed põhimõtted. See tähendab, et konstruktsioonid ja süsteemid peavad taluma nii projekteeritud koormusi kui ka võimalikke rikete ja inimlike
eksimuste mõjusid. Oluliseks ohutust tagavaks aspektiks on kooskõla süvakaitse põhimõttega (defence-in-depth). Süvakaitse põhimõte on tuumaohutuse keskne alus, mis on sätestatud
17
erinevates IAEA juhendites: tuumakäitise projekteerimise ja disaini ohutusnõuete (IAEA SSR-
2/1 (Rev.1)10, Safety of Nuclear Power Plants: Design24) nõuded 5–7 rõhutavad, et ohutus tuleb tagada mitme sõltumatu kaitsebarjääri abil (kütuse, survepiirde, konteineri, kaitsehoone jms).
Punkt 2 seab nõude kasutada vaid tõendatud kasutuskogemusega tehnoloogiat ning disaini, mis on teise riigi pädeva asutuse poolt heaks kiidetud. Olulisteks põhimõtteteks on, et Eestis
kasutusele võetav tuumatehnoloogia ei tohi olla esmakordne (first-of-a-kind) ning peab olema rahvusvaheliselt tõendatud, pädeva välisriigi tuumaohutusasutuse poolt heaks kiidetud ja
varasema käitamiskogemusega. IAEA tuumaenergia programmi ohutustaristu ehitamise juhend (SSG-1625) rõhutab, et esmakordselt kasutusele võetava tehnoloogia (first-of-a-kind design) kasutuselevõttu ei soovitata riikidele, kes alles alustavad tuumaenergia programmi.
Lisaks välistatakse tehnoloogia kasutamine riikidest, mille puhul võib kaasneda julgeolekurisk,
tagades nii tehnilise ohutuse kui ka riigi strateegilise kaitse. Nõue, mille kohaselt tehnoloogia ei või pärineda riigist, mille kaasamine võib ohustada Eesti julgeolekut, tuleneb strateegilise sõltumatuse, rahvusvaheliste sanktsioonirežiimide, tarneahela
julgeoleku ning riikliku kaitsevõime tagamise vajadusest. Tuumatehnoloogia valik ei ole pelgalt tööstuslik või tehniline otsus, vaid osa riigi strateegilisest taristust ja seetõttu peab see olema
kooskõlas riikliku julgeolekupoliitika ning liitlassuhete raamistikuga. Eelnõu § 15 lõige 3 sätestab, et eelduslikult on ehitamisega seotud tuumaohutus tagatud, kui
järgitakse ehitusmaterjalide- ja toodete, ehitamiseks vajalike konstruktsioonide, tehnosüsteemide ja seadmete komponentide rahvusvahelisi standardeid. Kui rahvusvahelist
standardit ei järgita, peab ehitamist kavandav isik tõendama tuumaohutuse nõuete täitmist muul viisil. rahvusvaheliste standardite järgimise põhimõtte.
Rahvusvaheliselt tunnustatud normide kohaldamine annab eeldusliku kinnituse, et ehitustööd vastavad tuumaohutuse nõuetele. Juhul, kui standardeid ei ole võimalik järgida, peab käitaja ise
tuvastama ja tõendama, et kavandatud lahendus tagab samaväärse ohutustaseme. See tagab paindlikkuse innovatiivsete lahenduste kasutamisel, kuid säilitab tuumaohutuse kõrge taseme. IAEA ohutushinnangute juhendis (GSR Part 4, Safety Assessment for Facilities and
Activities26) toodud põhimõtte kohaselt võib ohutuse hindamisel kasutada erinevaid, kuid võrreldava usaldusväärsusega metoodikaid, kui nende rakendamine on tõendatud ja
põhjendatud. Eelnõu § 15 lõiked 4 ja 5 sätestavad, et tuumakäitise ümberehitamise või laiendamise puhul
on projekteerimistingimuste taotlemine kohustuslik. Täpsustatakse, et kui tuumakäitise rajamisele on eelnenud riigi eriplaneering, peab pädev asutus ümberehitamise või laiendamise
projekteerimistingimuste väljastamisel arvestama eriplaneeringu lahendustega. Riigi eriplaneering seob riiklikud huvid ruumilise planeerimisega ning selle jätkuv arvestamine tagab, et ümberehitused ei lähe vastuollu juba otsustatud ohutus-, taristu- ja ruumilahendustega.
Kuna ümberehitamise või laiendamisega seotud muudatused võivad mõjutada tuumakäitise ohutusfunktsioone ja projekteerimispiire, tagab tingimuste kehtestamine, et muutusi hinnatakse
ohutuse vaatenurgast juba enne projekteerimist. Eelnõu § 15 lõige 6 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega loetelu
materjalidest, konstruktsioonidest ja komponentidest ning nendega seotud standarditest, mida
24 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1715web-46541668.pdf 25 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1901_web.pdf 26 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1714web-7976998.pdf
18
tuleb tuumakäitise ehitamisel kasutada. Selline volitus on vajalik, et ajas muutuvaid tehnilisi
nõudeid oleks võimalik täpsustada paindlikult ning kooskõlas rahvusvaheliste ohutusstandardite arenguga.
Eelnõu § 15 lõige 7 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega nõuded erinevat tüüpi tuumakäitiste ja tuumaseadmete ehitusprojektidele. Volitus võimaldab täpsustada
projektide sisu ning tagada, et dokumentatsioon vastab konkreetse ehitatava käitise ohutusvajadustele.
Eelnõu § 16 reguleerib pädeva asutuse tuumohutushinnangut ja sätestab ehitusloa taotlusele lisatavad dokumendid.
Eelnõu § 16 lõige 1 sätestab, et ehitusloa menetluses annab pädev asutus kavandatavale
tuumakäitisele tuumaohutuse hinnangu. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangu eesmärk on, et ehitusloa andmisel oleks fookus tuumaohutusel ja sellega seotud aspektidel. Hinnang peab tõendama, et kavandatud käitis, selle konstruktsioonid, süsteemid ja komponendid vastavad
kõigile tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuetele.
Eelnõu § 16 lõige 2 loetleb dokumendid ja teabe, mille esitamine on ehitusloa menetluse
eeltingimus. Ehitusloa taotlusele lisatavate dokumentide loetelu vastab IAEA tuumakäitise ehitamisele suunatud juhendi (SSG-38, Construction for Nuclear Installations27) soovitustele: esialgne ohutusaruanne (preliminary safety analysis report – PSAR), algne
dekomissioneerimiskava (täpsemad nõuded eraldi paragrahvis), hädaolukorra riskianalüüs, turvaplaan ja füüsilise kaitse meetmed, tööohutus ja keskkonnakaitse. Nende nõuete kohaselt
peavad ohutus ja julgeolek olema integreeritud juba ehitusfaasi kavandamisse, mitte lisatud hiljem.
Punktid 1 ja 2 tagavad, et ehitusloa menetlus tugineb selgele õiguslikule alusele (maa
kasutusõigus) ning tuumakäitise esialgsele ohutusaruandele, mis on tuumaohutuse hindamise keskne dokument. Tulevase käitaja esitatav tuumakäitise esialgne ohutusaruanne (PSAR) on
kogu protsessi lahutamatu ja väga oluline osa. Esialgse ohutusaruande täpsemad nõuded sätestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega ning nõutakse, et need vastaksid IAEA ohutushinnangu koostamise juhendile (No. SSG-61, Format and Content of the Safety
Analysis Report for Nuclear Power Plants28).
Punkt 3 kohaselt tuleb esitada tuumakäitise ehitustööde kavandatud etapid ja ajakava.
Punktid 4, 5 ja 6 sätestavad, et ehitusloa taotlusele tuleb lisada hädaolukorra riskianalüüs ja hädaolukorra lahendamise plaan, ehitamise aegne turvaplaan ning ehitamisega seotud isikute tausta- ja julgeolekukontrolli kord. Nimetatud dokumendid moodustavad olulise osa
tuumakäitise ehitusetapi ohutuse ja julgeolekuriskide hindamisest, mis on tuumakäitiste puhul kriitilise tähtsusega, arvestades tuumamaterjalide kaitset ja taristu turvalisust. Esitatav
riskianalüüs ja hädaolukorra plaan võimaldavad pädeval asutusel hinnata, millised potentsiaalsed avarii- või ohuolukorrad võivad tekkida ning milliste meetmetega neid ennetatakse või leevendatakse. Samuti peab taotleja esitama turvaplaani, mis kirjeldab
ehitamise ajal kasutatavaid valve- ja kaitsemeetmeid loata juurdepääsu, varguse, sabotaaži või
27 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1693Web-54107132.pdf 28 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1884_web.pdf
19
muu pahatahtliku tegevuse vältimiseks. Lisaks tuleb taotluses esitada kord ehitamisega seotud
isikute taustakontrolliks, et välistada sisemised julgeolekuriskid.
Punktid 7 ja 8 nõuavad laiapõhjalist ohutusmeetmete kirjeldust, hõlmates nii tuumaohutust,
tööohutust, keskkonnaohutust kui ka andmeturvet.
Punkt 9 kohustab tulevast käitajat esitlema algset dekomissioneerimiskava juba ehitusloa menetluses, mis vastab rahvusvahelisele põhimõttele, et käitise sulgemise ja jäätmekäitluse
lahendused tuleb planeerida elukaare alguses.
Punkt 10 võimaldab pädeval asutusel kontrollida, et eelhinnangu alused on endiselt täidetud
(positiivse eelhinnangu andmise tingimuse on sätestatud §-i 13 lõikes 3 ja lõike 4 alusel).
Eelnõu § 16 lõige 3 täpsustab, et tuumaohutuse hinnang peab hõlmama lisaks ehitusprojekti kontrollile lõikes 2 nimetatud valdkondade hindamist ning tulemused koondatakse kirjalikku
aruandesse. Aruande põhijäreldused ja ohutusmeetmed lisatakse ehitusloa otsusesse, mis loob läbipaistva ja õiguslikult siduva aluse ehitustegevuse ohutuks korraldamiseks.
Eelnõu § 16 lõige 4 selgitab pädeva asutuse ja keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluse vahelist koordineerimist. Tuumakäitise ehitusloa menetlus koosneb mitmest paralleelsest või
osaliselt kattuvast hindamisest, sealhulgas KMH-st ja tehnilisest tuumaohutuse hindamisest. Lõike eesmärk on tagada menetluse efektiivsus ja vältida olukorda, kus ohutuse hindamine
viibib KMH toimingute tõttu ka nendes valdkondades, mis KMH tulemustest sõltumatud. IAEA standardid (sh SSG-1229 ja SSG-61 Safety Assessment for Nuclear Power Plants30) eristavad selgelt kahte laadi hindamisi: (a) tehnilised tuumaohutuse analüüsid, mis käsitlevad
konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide vastavust ohutusnõuetele, ning (b) keskkonnamõju hindamine, mis keskendub käitise mõjule keskkonnale ja elanikkonnale. Kuigi
osa ohutuselemente (nt välised loodusohud) sõltuvad KMH-st, on enamik tuumaohutuse hindamise aspekte (nt projekteerimislahendused, süsteemide töökindlus, passiivsete ja aktiivsete ohutusfunktsioonide toimimine, tehnoloogiliste riskistsenaariumide modelleerimine)
KMH tulemustest sõltumatud. Lõige võimaldab pädeval asutusel hinnata ehitusprojekti tehnilist vastavust tuumaohutuse
nõuetele nendes osades, mis ei ole seotud KMH tulemustega, näiteks: • süsteemide ja komponentide ohutusklassid; • kontrollisüsteemide ning ohutusbarjääride disain;
• riskianalüüsi ja ohutusfunktsioonide toimimise hindamine; • ehitusprotsessiga seotud ohutuse ja turvanõuete analüüs.
Menetluse paralleelsus väldib ebamõistlikke viivitusi ja tagab, et loa andmise eelduseks olevad ohutusalased kontrollid toimuvad õigeaegselt, ilma et KMH tulemused jääksid puhtalt ajaliselt menetluse kitsaskohaks. Lõige ei võimalda tuumaohutuse hinnangut lõplikult lõpetada ega
ehitusluba anda enne KMH järelduste saabumist. See tagab mõlema hindamise korrektse koostoime ja täidab tuumaohutuse direktiivi 2014/87/Euratom31 nõuet, mille kohaselt peavad
ohutuse ja keskkonnamõju hindamised olema omavahel koordineeritud, kuid mitte teineteist takistavana läbiviidud.
Eelnõu § 16 lõige 5 sätestab, et ehitusloa võib anda üksnes juhul, kui pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang on positiivne. See tagab, et ehitusloa menetlus ei saa edasi liikuda enne,
29 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1468_web.pdf 30 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1884_web.pdf 31 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0087
20
kui pädev asutus on tuvastanud kavandatava tuumakäitise vastavuse kõigile ohutusnõuetele ja
rahvusvahelistele standarditele. Samuti rõhutatakse, et positiivset hinnangut ei anta juhul, kui tulevane käitaja ei esita kõiki nõutud dokumente või ei tõenda nendele kehtestatud nõuetele
vastavust. Selline lähenemine välistab ebapiisava ettevalmistuse või puuduliku dokumentatsiooniga projektide edasiliikumise ning kaitseb nii tuumaohutust, avalikke huve kui ka riigi julgeolekut.
Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangu õiguslik siduvus loa adressaadile realiseerub ehitusloa
andmisel (st hinnang ise ei anna ega välista õigusi ilma ehitusloata) ja seega hinnang ei ole iseseisev haldusakt, vaid on olulise tähtsusega menetlustoiming, mille lõppjäreldus on sisendiks ehitusloa resolutiivosale ja faktilisele põhjendusele Pädeva asutuse tuumaohutushinnanguga
määratakse tuumaohutuse nõuded ehitusloas.
Eelnõu § 16 lõige 6 kohaselt ei kanta pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangut ehitisregistrisse ja selle dokumendid ja andmed säilitatakse pädeva asutuse dokumendiregistris.
Eelnõu § 16 lõige 7 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega esialgse ohutusaruande koostamise nõuded ning pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangu koostamise ja
dokumentide säilitamise korra. Selline volitus võimaldab täpsustada tehnilisi ja menetluslikke nõudeid, mis võivad ajas areneda koos rahvusvaheliste ohutusstandardite ja regulatiivsete praktikatega. Korra kehtestamine ministri tasandil tagab paindlikkuse, ühtlustab dokumentide
kvaliteedi ning loob selged reeglid nii taotlejale kui ka pädevale asutusele.
Eelnõu §-s 17 sätestatakse ehitusloa andmise tähtaeg ja menetluskord, sealhulgas Vabariigi Valitsuse roll. Menetlus on kolmeastmeline: 1. Tuumaohutuse hinnang – pädeva asutuse sõltumatu ja tehniline hinnang (§ 16), mille
eesmärk on hinnata, kas kavandatud käitis vastab tuumaohutuse ja julgeoleku nõuetele. See hinnang on teaduslik-tehniline eeldus edasiseks menetluseks ning ilma positiivse
hinnanguta ei saa ehitusluba välja anda (§ 16 lg 5). 2. Vabariigi Valitsuse seisukoht – poliitiline ja strateegiline otsus, millega valitsus hindab
ehitusloa andmise riiklikke ja julgeolekualaseid mõjusid. Valitsuse seisukoht on riigi tasandi
kinnitus, et tuumakäitise ehitamine on kooskõlas Eesti julgeoleku, majandusarengu ja rahvusvaheliste kohustustega.
3. Ehitusloa andmine – pädeva asutuse haldusotsus, millega tuumakäitise ehitamine ametlikult lubatakse. Ehitusluba on õiguslik instrument, mis kinnitab, et kõik eeltingimused (positiivne pädeva asutuse ohutushinnang ja valitsuse positiivne seisukoht) on täidetud ning et
ehitamine võib alata.
Selline kolmeastmeline menetlus tagab tasakaalu tehnilise sõltumatuse ja poliitilise vastutuse vahel. Pädev asutus säilitab ohutuse osas täieliku autonoomia, samal ajal kui valitsusel on võimalik hinnata strateegilisi ja julgeolekuga seotud aspekte enne ehitusloa lõplikku andmist.
IAEA juhendid SSG-12 ja SSG-16 soovitavad, et valitsuse osalemine tuumaobjekti ehitusotsustes peaks piirduma poliitilise ja strateegilise tasandiga, samas kui tehniline
otsustuspädevus jääb pädevale asutusele. Eelnõu järgib seda põhimõtet – valitsus annab seisukoha, kuid tehnilise ja käitise ohutusele suunatud otsuse teeb pädev asutus.
Eelnõu §-s 18 reguleeritakse olulist taotluse lisana esitatavad dokumenti – algset dekomissioneerimiskava. Dekomissioneerimine on defineeritud kiirgusseaduse § 58 lõikes 4 ja
eelnõukohases seaduses kasutatakse mõistet samas tähenduses – need on kõik toimingud ja meetmed, mida rakendatakse kiirgusohtu kujutava rajatise tegevuse osaliseks või täielikuks
21
lõpetamiseks, mis hõlmab ka rajatise desaktiveerimist ja osalist või täielikku demonteerimist.
Eesmärk on tagada, et tuumakäitise demonteerimine ja tegevuse lõpetamine on üldises plaanis planeeritud juba enne ehitamise algust. Algne dekomissioneerimiskava (Initial
Decommissioning Plan) on osa ehitusloa taotluse tehnilisest ja ohutuslikust alusdokumendist. Selle koostamine aitab vältida olukordi, kus käitise sulgemise ja jäätmete käitlemisega seotud kulud või ohud muutuvad ettenägematuks ja katmata riskiks. Dekomissioneerimise
kavandamine varases faasis tagab ohutu ja keskkonnahoidliku tegevuse lõpetamise võimalikkuse, jäätmekäitluse ja rahastuse planeerimise, vastutuse ja riskide jaotuse
läbipaistvuse ning on kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttega: tuumakäitise „elutsükliline ohutus“ peab algama juba projekteerimisfaasis.
IAEA ohutusnõuded radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise (SSR-5, Disposal of Radioactive Waste, nõue 1232) ja ehitiste dekomissioneerimise kohta (GSR Part 6 Decommissioning of
Facilities, nõue 1033) sätestavad, et dekomissioneerimise ja jäätmekäitluse kavad tuleb koostada enne käitise ehitamist ning neid tuleb regulaarselt ajakohastada kogu käitise elukaare jooksul; iga ehitise omanik peab koostama algse dekomissioneerimiskava, mis peab olema
kooskõlas ehitise ohutuskontseptsiooniga ja esitatud enne ehitusloa andmist. Samuti rõhutab radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse ohutu käitlemise raamdirektiivi
2011/70/Euratom, et liikmesriigid peavad tagama, et riiklik programm sisaldaks ülevaadet nii olemasolevatest kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete kogustest kui ka tulevikus tekkivate koguste prognoosi, kaasa arvatud tuumakäitise dekomissioneerimise korral tekkivad
kogused, näidates selgelt radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse asukoha ja koguse vastavalt asjakohasele radioaktiivsete jäätmete klassifikatsioonile.
Dekomissioneerimiskava peab olema tehnoloogiapõhine, arvestama keskkonnamõju ja rahastamise korraldust. Pädeva asutuse roll on kavale esitatud nõuete, korralise perioodilise
ülevaatuse ja selle hindamise tähtagade määramine. See tagab, et kava ei jää formaalseks dokumendiks, vaid seda hinnatakse ja ajakohastatakse vastavalt uutele tehnilistele või
õiguslikele asjaoludele. Korraline ja erakorraline ülevaatus vastab IAEA GSR Part 6 (nõue 15) põhimõttele, et kava
tuleb uuendada perioodiliselt ja alati, kui ilmnevad olulised muutused seadusandluses, tehnoloogias või asukoha tingimustes.
Eelnõu § 19 reguleerib ehitamise aegset järelevalvet. Seaduses nähakse tavapärase ehitustegevusega võrreldes ka erisus tuumakäitise ehitamise
järelevalve osas. Eesmärk on tagada, et kogu ehituse protsessi ajal säilib ohutus, kvaliteet ja vastavus rahvusvahelistele standarditele. Tuumakäitise ehitamine erineb tavalisest ehitamisest,
kuna juba ehitamise käigus luuakse ohutuse seisukohalt kriitilisi süsteeme (nt reaktorisüsteemid, primaar- ja sekundaarjahutus, ohutuskestad). Seetõttu peab riiklik järelevalve olema pidev, riskipõhine ja sõltumatu.
Pädeva asutuse järelevalve hõlmab tööde kvaliteedi, dokumentatsiooni ja materjalide vastavuse kontrolli, ohutuskultuuri ja kvaliteedisüsteemide toimivuse hindamist, tööde etappide kaupa
jätkamise lubamist ainult siis, kui eelmine etapp on ohutult lõpule viidud. Antud lähenemine on kooskõlas IAEA üldise ohutusstandardiga (GSR Part 134, nõue 27), mis
rõhutab, et pädev asutus peab tagama, et ehitusfaasis teostatakse sõltumatut kontrolli ja
32 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1449_web.pdf 33 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1652web-83896570.pdf 34 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1713web-70795870.pdf
22
järelevalvet, et ehitamine vastab loastamise tingimustele. IAEA tuumakäitise ehitamisele
suunatud juhend (IAEA SSG-38, Construction of Nuclear Installations35) kirjeldab ehitusjärelevalve põhimõtteid – pädeva asutuse pidev kohalolek objektil, etapiviisiline
heakskiit, sõltumatute auditite läbiviimine ning peatamisõigus ohutusnõuete rikkumise korral. Pädeva asutuse järelevalve täiendab ehitusseadustiku üldist järelevalveraamistikku ja täpsustab
seda tuumaobjektide puhul. Säte annab pädevale asutusele õiguse viibida ehitusplatsil ja juurdepääsu asjakohastele dokumentidele, peatada ehitustööd või keelduda järgmise etapi
alustamisest, kui ohutusnõuded ei ole täidetud, kaasata sõltumatuid eksperte ja laboratooriume, tagades sõltumatu tehnilise kontrolli.
Eelnõu § 20 sätestab, et tuumakäitise ehitise kasutusluba antakse tulevasele käitajale ehitusseadustikus ettenähtud korras enne osalise käitamisloa väljastamist. See tähendab, et
kasutusluba antakse ajaliselt pärast tuumakäitise süsteemide ja seadmete tuumkütuseta katsetuste edukat läbiviimist, kuid enne tuumkütusega katsetusetapi alustamist. Selline järjekord tagab, et ehitis vastab kõigile ehituslikult ja ohutuslikult nõutavatele tingimustele
enne, kui reaktorisse lubatakse tuumkütus ning alustatakse kõrgema riskiastmega katsetusi.
Eelnõu 4. peatükk sätestab tuumaohutuse tagamiseks vajaliku loasüsteemi, mis moodustab
üldosa tuumakäitise katsetamise, käitamise, dekomissioneerimise ja tulevikus võimalike muude
tuumaohutuslubade andmisele. Tuumaohutusloa (analoogiline kiirgustegevusloale või
kompleksloale) eesmärk on tagada, et kõik tuumaohutuse seisukohast olulised tegevused
toimuvad pädeva asutuse kontrolli all ning vastavalt IAEA ja Euratomi tuumaohutuse
põhimõtetele ja nõuetele. Loaregulatsioon loob õigusliku raamistiku, mis tagab, et enne
käitamise või dekomissioneerimise alustamist on tuumakäitise tehnilised, organisatsioonilised
ja ohutusalased eeldused kontrollitud ja heaks kiidetud.
Tuumaohutusloa õiguslik sisu ja seosed teiste avalik-õiguslike lubadega.
Tuumaohutusluba on uus avalik-õiguslik luba Eesti õigussüsteemis. Kiirgusseadus ja selle vastavad alamaktid reguleerivad kiirgustegevuslubade taotlemist ja andmist, kuid mitte tuumakäitise käitamise ja dekomissioneerimise ohutuse terviklikku hindamist.
Majandustegevuse seadustiku üldosa seadus näeb ette üldised majandustegevusloa andmise alused ja on seotud ettevõtlusega ning luba antakse selle seaduse kohaselt ettevõtjale
majandustegevuseks. TEOSe tuumaohutusloa regulatsioon ei ole seotud ettevõtja ega majandustegevusega, vaid tuumakäitise ohutu käitamisega ja on ohutusluba seoses kõrge riskiga tuumkütuse kasutamisega, mitte majandustegevusluba. Majandustegevusluba on
elektrituru seaduse kohaselt luba elektri tootmiseks ja müügiks. Tuumaohutusluba ei anna õigust elektrit toota või müüa, vaid seab spetsiifilised ohutusnõuded arvestades tuumkütusega
energia tootmise eripära ja kõrget riskitaset. Tuumaohutusluba ei ole keskkonnaluba ega kompleksluba, sest loa eesmärgiks on eelkõige inimese kaitse, keskkonda kaitseb see luba kaudselt ja on seega keskkonnakaitseluba
keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS § 40) lg 1 p 3 tähenduses.
Tuumaohutusluba on TEOSe tuumakäitise tegevuslubade süsteemi keskne osa ja ühtlasi üldosa
katsetamisloale, käitamisloale ja dekomissioneerimisloale. Tuumaohutusloa andmise eelduseks
on, et varasemates menetlusetappides (eelhinnangu menetluses ja ehitusloa andmisel) on
tuumakäitise asukoha, projekteerimise ja ehitamisega ning tulevase käitaja sobivusega seotud
ohutusaspektid juba hinnatud. Tuumaohutusluba võimaldab enne tuumakäitise katsetamist,
35 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1693Web-54107132.pdf
23
käitamist või dekomissioneerimist lõplikult kontrollida, kas kõik ohutust tagavad süsteemid,
protseduurid ja ressursid vastavad kehtestatud nõuetele. Tuumaohutusloa menetlus on
erimenetlus, mille üldosana kohaldatakse haldusmenetluse seadust (eelnõu § 2 lg 2).
Tuumaohutusluba ei asenda muid seaduse alusel tuumkütusetsükli tegevuseks nõutavaid lube
(nt hoonestusluba, keskkonnaluba, elektrituru luba jm). Tuumaohutusluba ei asenda
kiirgustegevuslubasid, sest reguleerimisese on erinev ja kui tuumkütusetsükli tegevuses on
vajalik kiirgustegevusluba, siis tuleb see taotleda eraldi. Kiirgustegevusluba reguleerib
kiirgusallikate kasutamist, hoidmist, vedu ja muid tegevusi, millega kaasneb ioniseeriva
kiirguse tekitamine või kasutamine, et tagada inimese ja keskkonna kaitse kiirgusohu eest, kuid
mitte tuumkütuse tsükliga seotud tegevusi.
Tuumaohutuse tagamine ei ole ainult loa omaja kohustus, lõplik regulatiivne vastutus on riigil
ja ka tuumaõiguse regulatsioon peab lähtuma tuumaohutuse prioriteetsuse ning läbipaistvuse
põhimõtetest. Sel põhjusel kavandatakse eriregulatsioon, mille kohaselt on tuumaohutusloa
menetlusreeglid ja sisulised nõuded võimalikult selgelt eristatud Eestis kehtivatest sarnastes t
nõuetest. Tuumkütusetsükli tegevuse lubade ja järelevalve süsteem peab vastama EURATOMi
direktiivide 2009/71/Euratom ja 2014/87/Euratom ning IAEA ohutusstandardite nõuetele, mis
eeldavad sõltumatut, mitme etapilist ja tehniliselt eripärast ohutuse hindamist.
Vastavus rahvusvahelistele kohustustele
Tuumaohutusloa süsteem täidab Eesti kohustusi järgmiste rahvusvaheliste dokumentide alusel: • Tuumaohutuse konventsioon (RT II 2002, 17, 84): artiklid 7, 8 ja 14 nõuavad vastava
õigusraamistiku, sõltumatu pädeva asutuse ja ohutuse hindamise kehtestamist. Tuumaohutusluba on nende kohustuste rakendus.
• Nõukogu direktiiv 2009/71/Euratom, muudetud 2014/87/Euratom: artiklid 6, 8, 8a–8c sätestavad ohutuse prioriteetsuse, läbipaistva menetluse ja piisavate ressursside tagamise.
Eelnõu tuumaohutusloa regulatsioon toob need nõuded Eesti õigusesse
• IAEA Safety Standards (GSR Part 1 (Rev. 1), GSR Part 2 ja GSR Part 4) nõuavad, et loamenetlused hõlmaksid ohutuse hindamist enne iga tuumakäitise elutsükli etappi, sõltumatut kontrolli ja pidevat ohutuse täiustamist.
Eelnõu § 21 reguleerib tuumaohutusloa kohustust ja sätestab loa andja.
Eelnõu § 21 lõige 1 määratleb tegevused, milleks on nõutav tuumaohutusluba. Loa ulatus
hõlmab nii tuumakäitise katsetamist, käitamist ja dekomissioneerimist kui ka muid tegevusi,
mis võivad mõjutada tuumaohutust. Loa andjaks on pädev asutus, kelleks on TTJA ja kelle
sõltumatuse nõue tuleneb EURATOMi direktiivi ja tuumaohutuse konventsiooni sätetest ning
kelle pädevus on reguleeritud eelnõukohase seaduse teises peatükis. Eelnõukohase seadusega
reguleeritakse täpsemalt tuumakäitise katsetamise, käitamise ja dekomissioneerimise
tuumaohutuslubade menetlus ja andmekoosseisud, kuid pole välistatud, et tulevikus tekib
vajadus reguleerida ka tuumkütusega töötava transpordivahendi kasutamist. Tuumamaterjali
väikeses koguses käitlemine teaduslikul eesmärgil on reguleeritud kiirgusseaduse § 68 lõike 1
p 2 alusel kiirgustegevusloaga – radioaktiivse aine kasutamine. Kuna see tegevus ei ole nii
kõrge riskiga, et selleks peaks olema tuumaohutusluba, siis ei ole kavas eelnõukohase
24
seadusega seda muuta. Arvestades eeltoodut on otstarbekas luua üldine tuumaohutusloa osa, et
mitte korrata kõiki menetlusreegleid tuumohutuslubade alaliikides (katsetamisluba,
käitamisluba ja dekomissioneerimisluba).
Tuumamaterjali käitlemisega seotud õigused ja kohustused ei ole üleantavad, mis tähendab, et
kui loa omaja soovib tegevuse lõpetada ja käitise müüa, siis uus käitaja peab taotlema uue loa.
Käitaja vastutus kogu tuumakäitise elukaare jooksul on sätestatud ka üldkohustusena üldsätetes
(§ 6 lg 3).
Lõikes 2 sätestatakse, et tuumaohutusloa andja on pädev asutus.
Lõikes 3 sätestatakse põhimõte, et tuumaohutusluba ja sellest tulenevad õigused ja kohustused
ei ole üle antavad teisele isikule. Tuumaohutusluba antakse tulevasele käitajale, arvestades tema
organisatsioonilist suutlikkust, pädevust ja usaldusväärsust tuumakäitise ohutuks rajamiseks,
käitamiseks või dekomissoneerimiseks, mida on hinnatud juba eelhinnangu ja ehitusloa
etappides. Need on isikliku vastutusega seotud kriteeriumid, mida ei saa automaatselt eeldada
teise isiku puhul.
Loa mitteüleantavuse põhimõte tagab, et loa omaja vahetumine ei toimu kontrollimatult ega
pädeva asutuse eelneva hindamiseta. Kui tegevus või käitis peaks üle minema teisele isikule,
peab uus isik läbima sama loastamismenetluse, arvestades loastamise etappi (kui on juba
tegutsev käitaja lõpliku loa alusel, siis ei läbi uus taotleja katsetamise etappi) ning tõendama
oma vastavust tuumaohutuse nõuetele.
Säte on kooskõlas rahvusvahelise tuumaohutuse tava ja IAEA standarditega, mille kohaselt
peab tuumaohutusloa omaja vastutama tegevuse ohutuse eest käitise „hällist hauani“ (from
cradle to grave) ning seda vastutust ei saa edasi anda ilma pädeva asutuse otsuseta. Lõike
eesmärk on tagada ohutuse pidev kontroll ja välistada olukorrad, kus tuumakäitise või -tegevuse
võtab üle isik, kelle vastavust pole pädev asutus hinnanud. Uus tulevane käitaja esitab uue
pädevale asutusel taotluse koos uue ohutusaruande jm vajalike dokumentidega.
Eelnõu § 22 sätestab tuumaohutusloa taotluse üldandmed, menetlustähtaja ja menetluse korra.
Eelnõu § 22 lõige 1 sätestab tuumaohutusloa taotluse üldandmed, mis on vaja esitada iga
tuumaohutusloa taotluses ja on sarnased teiste lubade taotluses märgitavate andmetega.
Eelnõu § 22 lõige 2 sätestab menetluse tähtaja. 24-kuuline otsustustähtaeg on põhjendatud
menetluse mahukuse ja rahvusvaheliste hindamiste vajadusega.
Eelnõu § 22 lõikes 3 sätestatakse taotleja kohustus teavitada pädevat asutust kõigist
muudatustest, mis tehakse tuumaohutusloa taotluses esitatud andmetes või dokumentides.
Arvestades, et tuumaohutusloa menetlemisel hinnatakse taotleja isikut (organisatsiooni),
tehnilisi lahendusi, ohutusmeetmeid ja muid sisulisi tingimusi, peab pädev asutus menetluse
jooksul omama alati ajakohast teavet. Seetõttu kohustatakse taotlejat esitama muudetud andmed
ja dokumendid uuendatud kujul kohe, kui muudatus tehakse.
Lõike teine lause reguleerib olukordi, kus muudatus taotluses on sellise iseloomuga, et see
mõjutab oluliselt loa andmise eelduste hindamist (näiteks muudatused tehnilises projektis,
ohutusaruandes, organisatsioonilises ülesehituses või olulistes lepingulistes korraldustes).
Sellisel juhul on pädeval asutusel õigus lugeda tuumaohutusloa menetlustähtaeg uuesti kulgema
ajast, mil oluliselt muudetud andmed või dokumendid kätte saadakse.
25
Säte tagab, et menetluse tähtaeg ei jookse olukorras, kus pädeval asutusel ei ole võimalik teha
sisulist ja täielikku hindamist seetõttu, et taotleja on esitanud esialgsest oluliselt erinevaid
andmeid. Samuti soodustab see taotlejat esitama korrektselt ette valmistatud ja stabiilset
taotlust, vältides alusetut menetlustähtaegade surve all tegutsemist. Lõige aitab tagada
tuumaohutuse hindamise põhjalikkuse ja menetluse läbipaistvuse.
Eelnõu § 22 lõikes 4 sätestatakse juhtumid, mille korral peatab pädev asutus tuumaohutusloa
taotluse menetlemise. Menetluse peatamise eesmärk on vältida olukorda, kus tähtaeg kulgeb,
kuid sisuline läbivaatamine ei ole taotlejast või välisest asjaolust tingitud põhjustel võimalik.
Säte tagab menetluse õiguspärase ja läbipaistva kulgemise ning välistab põhjendamatu ajasurve
ohutushinnangute koostamisel.
Punkt 1 lubab peatada menetluse taotleja enda soovil. Seda võib ette tulla näiteks siis, kui
taotleja täpsustab tehnilist dokumentatsiooni, korrigeerib organisatsioonilisi lahendusi või viib
läbi täiendavaid analüüse. Peatamise kestusele on seatud ülemmäär – kokku mitte üle 36 kuu
alates nõuetekohase taotluse esitamisest –, et tagada menetluse mõistlik ajaraam ja vältida
menetluse põhjendamatut venitamist.
Punktis 2 peatatakse menetlus juhul, kui taotleja viivitab menetlustasu tasumisega või
nõuetekohase tagatise esitamisega. Need elemendid on tuumaohutusloa menetluse
kohustuslikud eeltingimused ning menetluse jätkamine ilma nende täitmiseta ei ole võimalik.
Peatamine motiveerib taotlejat kohustusi täitma ning tagab, et avaliku võimu koormust ei
suurendata põhjendamatult.
Punkt 3 reguleerib olukordi, kus menetluse jätkumine sõltub välisriigi pädeva asutuse või
rahvusvahelise organisatsiooni seisukohast või toimingust. Tuumaenergia valdkond on
rahvusvaheliselt reguleeritud ning sageli on vajalik kaasata väliseid eksperte (nt
rahvusvahelised ohutusauditid, tehnilised konsultatsioonid või piiriüleste mõjude hindamine).
Menetluse peatamine tagab, et tähtaeg ei kulge perioodil, mil pädev asutus sõltub kolmanda
osapoole vastusest.
Lõike eesmärk tervikuna on tagada, et tuumaohutusloa menetlus kulgeks kvaliteetselt ja vastaks
menetluslikele nõuetele, ilma et pädev asutus oleks sunnitud tegema otsuseid puuduliku või
mittetäieliku teabe alusel. Säte aitab tagada tuumaohutuse kaalutluste esikohale seadmise
menetluse igas etapis.
Eelnõu § 22 lõikes 5 sätestatakse võimalus jätkata tuumaohutusloa menetlust paralleelselt
keskkonnamõju hindamise (KMH) läbiviimisega, kuid üksnes ulatuses, milles menetlus ei sõltu
KMH tulemustest. Sätte eesmärk on tagada menetluse paindlikkus ja vältida põhjendamatuid
viivitusi olukorras, kus teatud loa andmise eeldusi on võimalik hinnata sõltumata KMH
järeldustest.
Tuumaohutusloa menetlus hõlmab mitut sisuliselt eraldiseisvat kontrolli – näiteks taotleja
organisatsiooniline suutlikkus, juhtkonna ja töötajate pädevus, ohutuskultuuri kirjeldus,
kvaliteedijuhtimise süsteem, kütuse tarneahela kvaliteedinõuded või tehnosüsteemide vastavus
tuumaohutuse projektikriteeriumidele juhul, kui nende hindamine ei eelda KMH tulemust. Neid
aspekte on võimalik hinnata ja menetleda paralleelselt KMH-ga, sest KMH puudutab eelkõige
käitise ja tegevuse keskkonnamõjusid, mitte taotleja isikulisi või organisatsioonilisi eeldusi ega
kogu tehnilise projekti osi.
26
Säte on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, võimaldades pädeval asutusel teha
ettevalmistavaid toiminguid ja hinnanguid juba KMH ajal ning seeläbi lühendada lõplikku
otsustamisaega pärast KMH valmimist. Samas tagab lõige selgelt, et ükski otsustuselement,
mille tegemiseks on vajalikud KMH tulemused (nt asukoha sobivus, väliskeskkonna mõjude
maandamismeetmed, kiirgusdoosi modelleerimise tulemused), ei tehta enne KMH lõppemist.
Kokkuvõttes võimaldab säte menetlust tõhustada ilma tuumaohutuse ega keskkonnakaitse
kaalutlusi kahjustamata, tagades tasakaalu menetluse kiiruse ja sisulise põhjalikkuse vahel.
Eelnõu § 22 lõike 6 kohaselt peab taotleja tasuma tuumaohutusloa taotluse esitamisel menetlustasu, kui see on eelnõukohase seaduse alusel kehtestatud. Menetlustasu kujunemist ja
maksmist reguleerib § 67 ning tasumäärad kehtestatakse vastava volitusnormi alusel. Eelnõu § 22 lõikes 6 sätestatakse, et kui menetlustasu ei tasuta ühekordselt enne menetluse
alustamist, võib pädev asutus nõuda taotlejalt tagatist menetlustasu tasumise kindlustamiseks. See välistab olukorra, kus menetlus kulgeb ilma, et tasu maksmise kohustus oleks piisavalt
tagatud.
Eelnõu § 22 lõikes 7 sätestatakse, et tuumaohutusloa andmisele ja muutmisele kohaldatakse
avatud menetlust haldusmenetluse seaduse36 (HMS) § 46 tähenduses, kui eelnõukohases
seaduses ei ole sätestatud erisusi. Avatud menetlus võimaldab isikutel ja asutustel, kelle õigusi
või huve menetlus võib puudutada, esitada oma seisukohti, taotleda teabe saamist ja osaleda
menetluses ulatuses, mis on kooskõlas seadusega.
Tuumaohutusloa menetluses on avatud menetluse rakendamine oluline eelkõige järgmistel
põhjustel:
• tegemist on avalikku huvi ja riigi julgeolekut puudutava tegevusega;
• tuumakäitise rajamine ja käitamine mõjutab laiemat elanikkonda, keskkonda ning kohalikke omavalitsusi;
• avalikkuse kaasamine ja läbipaistvus toetavad usaldust nii tulevase käitaja kui ka riigi vastu. Samas sisaldab tuumaohutuse ja kiirgusohutusega seotud menetlus sageli piiratud
juurdepääsuga teavet, sh:
• füüsilise kaitse meetmed, turvaplaanid ja ohustajaprofiiliga seotud teave;
• süsteemide ja ehitiste tehnilised detailid, mis võivad ohustada julgeolekut;
• isikuandmed või ärisaladused, mida hõlmavad hankelepingud, toimingud ja pädevusandmed.
Seetõttu toimub avatud menetlus tuumaohutusloa puhul diferentseeritult: avalikuks tehakse teave ja menetlustoimingud ulatuses, mis ei ohusta riigi julgeolekut, tuumakäitise füüsilist
kaitset ega riku andmekaitse nõudeid. Piiratud juurdepääsuga osa menetluse materjalidest käsitletakse vastavalt avaliku teabe seadusele ning eelnõukohase seaduse sätetele (§ 80), mis
sätestavad teatud teabe asutusesiseseks kasutamiseks. Lõike eesmärk on tasakaalustada kaks olulist põhimõtet: 1. avalikkuse teavitamine ja kaasamine (HMS avatud menetlus, läbipaistvus, usaldus), ning
2. tuumaohutuse ja andmekaitse nõuded, mis välistavad tundliku või julgeolekuohtliku teabe avalikustamise.
Säte tagab, et tuumaohutusloa andmise protsess on maksimaalselt läbipaistev ning kooskõlas avatud menetluse põhimõttega, samal ajal säilitades vajalikud piirangud riigi ja käitise julgeoleku ning isikuandmete kaitseks.
36 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023031?leiaKehtiv
27
Eelnõu § 23 sätestab tuumaohutusloa andmise kriteeriumid, kehtivusaja ja kättetoimetamise nõuded.
Eelnõu § 23 lõige 1 sätestab tuumaohutusloa andmise üldtingimuse: luba antakse juhul, kui taotluses esitatud andmed ja dokumendid vastavad nõuetele ning taotleja on tõendanud, et
kavandatav tegevus vastab konkreetse tuumaohutusloa liigi puhul kehtivatele nõuetele. Tegemist on üldise alussättega, mis kehtib kõigi tuumaohutuslubade liikide kohta, sõltumata sellest, kas tegemist on ehitusloa, katsetusloa, käitamisloa või dekomissoneerimisloaga.
Säte rõhutab kahte olulist eeldust:
1. taotluse ja dokumentide nõuetekohasus, mis tähendab, et esitatud teave peab olema täielik, ajakohane ja vastama nii seaduses kui ka rakendusaktides sätestatud vormi- ja sisunõuetele;
2. taotleja tõendamiskoormus, mis tähendab, et taotleja peab esitama piisavad tõendid ja
analüüsid, mis kinnitavad, et kavandatav tegevus vastab kõigile asjakohastele tuumaohutuse nõuetele.
Kuna tuumategevus on riskipõhine ja tugevalt reguleeritud valdkond, on tõendamiskoormuse selge sätestamine oluline – pädev asutus ei kogu tõendeid taotleja eest, vaid hindab taotleja
esitatud teavet oma pädevuse piires. Kuigi tõendamiskoormus on esmajoones taotlejal, kohaldub pädevale asutusele HMS § 6 uurimispõhimõte: haldusorgan on kohustatud välja
selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma tõendeid ka omal algatusel. Tuumaohutuse valdkonnas võib see tähendada, et pädev asutus kaasab taotluse hindamisse väliseksperte, tellib täiendavaid analüüse või küsib sõltumatuid
hinnanguid, kui taotleja esitatud teave vajab täiendavat kontrolli. Uurimispõhimõte loob tasakaalu taotleja tõendamiskohustuse ja pädeva asutuse uurimiskohustuse vahel, tagades, et
tuumaohutuse kaalutlused on põhjalikult hinnatud ning otsus tugineb täielikule, usaldusväärsele ja sõltumatult verifitseeritud teabele.
Samas on see lõige üldnorm, mis loob raamtingimused, kuid ei kirjelda üksikasjalikult kõiki nõudeid iga loa liigi jaoks. Näiteks käitamisloa puhul on käesolevas seaduses sätestatud
täpsemad ja rangemad hindamiskriteeriumid (sh katsetusprogrammi tulemused, tuumakäitise tegelik vastavus projektile, ohutusanalüüsi täielikkus ja riskihindamine, personali pädevus, kütuse käitlemise ja jäätmeohutuse nõuded). Need spetsiifilised tingimused täiendavad ja
konkretiseerivad käesoleva lõike üldist nõuet. Seega tagab säte, et tuumaohutusloa andmine põhineb alati nõuetekohasel dokumentatsioonil
ja taotleja poolt esitatud piisaval tõendusmaterjalil, kuid täpsed loa andmise eeldused ning sisunõuded tulenevad konkreetse loa liigi regulatsioonist.
Eelnõu § 23 lõikes 2 sätestatakse tuumaohutusloa kehtivusaeg. Reeglina antakse tuumaohutusluba tähtajatult, mis tähendab, et luba jääb kehtima seni, kuni selle omaja täidab
seadusest ja loast tulenevaid kohustusi ning puudub alus loa muutmiseks, peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Tähtajatu loa põhimõte on kooskõlas tuumakäitiste elukaarega, mis hõlmab mitmekümne aasta pikkust rajamise, käitamise ja lõpuks dekomissioneerimise perioodi.
Lõikes on samas arvestatud, et teatud liiki tegevused ei ole oma olemuselt pikaajalised ning
vajavad seetõttu piiratud kehtivusega tuumaohutusluba. Seetõttu sätestatakse erandina, et luba võib olla tähtajaline või piiratud konkreetse tingimuse täitumisega, kui: – tegevus on ühekordne (nt tuumamaterjali ajutine ülekanne, ühekordne katsetustegevus või
piiratud mahuga töö käitises);
28
– tegevuseks on vajalik määratud arv kordusi (nt kindel arv katsetusi või mõõtmisi, mille
lõppedes loa eesmärk ammendub); – tegevus on seotud kindlaksmääratud koguste või muu piirväärtusega, mille täitumisel tegevus
lõpeb (nt teatud koguses tuumamaterjali ajutine käitlemine). Säte võimaldab pädeval asutusel valida loa kehtivusaja ja tingimused lähtuvalt tegevuse riskitasemest, iseloomust ja kestusest. Samuti tagab see paindlikkuse, et vältida
ebaproportsionaalselt pikaajaliste lubade andmist tegevustele, mis on oma sisult selgelt ajaliselt või mahuliselt piiritletud.
Lõike eesmärk on seega tasakaalustada tuumakäitiste pikaajalist iseloomu ja teatud tuumategevuste ajutisust, võimaldades anda nii tähtajalisi kui ka tingimuslikult lõppevaid lubasid vastavalt tegevuse sisule ja ohutuskriteeriumidele.
Eelnõu § 23 lõikes 3 sätestatakse, et tuumaohutusluba toimetatakse kätte elektrooniliselt. Sätte
eesmärk on tagada kättetoimetamise turvalisus, jälgitavus ja tõendatavus, arvestades tuumaohutuse valdkonna eripära ning sellega seotud teabe tundlikkust. Tuumaohutusloa andmisega kaasneb sageli juurdepääs piiratud teabele, mis võib hõlmata
tehnilisi andmeid, ohutusmeetmeid, füüsilise kaitse korraldust või teavet kriitiliste infrastruktuuride kohta. Seetõttu ei ole lubade kättetoimetamine paberkandjal või muul vähem
turvalisel viisil piisav. Elektrooniline kättetoimetamine võimaldab kasutada turvalisi identiteedihaldussüsteeme (näiteks riigi infosüsteemi vahendid), tugevat autentimist ja krüpteeritud kanalit, mis tagavad, et dokument jõuab ainult õigustatud adressaadini.
Säte arvestab ka andmekaitsenõuetega, sh isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) ja isikuandmete kaitse seadusest tulenevate kohustustega, mille kohaselt peab tundliku teabe
edastamine toimuma asjakohaste tehniliste ja organisatsiooniliste turvameetmete abil. Elektrooniline kättetoimetamine võimaldab neid nõudeid tõhusalt täita. Samuti on sättel seos küberturvalisuse nõuetega, mis tulenevad nii riigisisesest küberturvalisuse
seadusest kui ka EL-i NIS2 direktiivi rakendusest. Tuumaenergia valdkond kuulub kõrgendatud turvaklassi ning kriitilise teabe edastamine peab toimuma viisil, mis välistab andmete sattumise
kõrvaliste isikute kätte või manipuleerimise ohu. Turvalised elektroonilised kättetoimetamiskanali lahendused võimaldavad kontrollida dokumentide terviklust ja autentsust ning luua auditeeritava jälje.
Kokkuvõttes tagab lõige, et tuumaohutusloa kättetoimetamine toimub viisil, mis vastab tuumaohutuse, andmekaitse ja küberturvalisuse kõrgetele nõuetele, vähendades riske ja tagades
menetluse usaldusväärsuse.
Eelnõu § 24 sätestab tuumaohutusloa andmisest keeldumise alused.
Paragrahvis reguleeritakse olukordi, mille esinemisel peab pädev asutus tuumaohutusloa
andmisest keelduma. Need tagavad, et luba antakse üksnes juhul, kui kavandatav tegevus on
ohutu, põhjendatud ja vastab tuumaseaduse ning rahvusvaheliste ohutusstandardite nõuetele.
Punkt 1 – luba ei anta, kui kavandatav käitis, tehnoloogia või tuumkütuse tsükliga seotud tegevus ei ole rakendatud ohutusmeetmeid arvestades ohutu inimeste tervisele, keskkonnale või
varale. Nõue tugineb IAEA ohutusstandarditele, mille kohaselt peab ohutus olema tehniliselt ja analüütiliselt tõendatud.
Punkt 2 – loa andmisest tuleb keelduda, kui tegevusega kaasneb või võib kaasneda oht riiklikule või rahvusvahelisele julgeolekule. Säte kaitseb tuumamaterjali füüsilise kaitse
süsteemi ning Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmist.
29
Punkt 3 – luba ei anta, kui taotleja juhtkonna või kriitiliste funktsioonide töötajate pädevus ei
vasta õigusaktides sätestatud nõuetele. Säte tagab, et tuumakäitise ohutus ei sõltu ebapiisava ettevalmistusega personali tööst.
Punkt 4 – loa andmisest tuleb keelduda, kui tuumakäitise või tuumamaterjali füüsiline kaitse ei ole piisavalt tagatud. Füüsilise kaitse süsteem peab vastama ohustajaprofiilile ja IAEA
füüsilise kaitse standarditele.
Punkt 5 – loa andmine on välistatud, kui taotleja suhtes kehtib seadusest, kohtuotsusest või pädeva asutuse ettekirjutusest tulenev keeld seoses tuumaohutuse nõuete rikkumisega. Säte tagab regulatiivse usaldusväärsuse ja järelevalvemeetmete tõhususe.
Punkt 6 – luba ei anta, kui taotleja on esitanud tahtlikult valeandmeid, mis võivad mõjutada
otsust. See välistab võimaluse, et taotleja manipuleerib ohutuse seisukohalt olulise teabega, ning kaitseb menetluse usaldusväärsust.
Punkt 7 – keeldumine on kohustuslik ka juhul, kui taotleja ei ole tasunud menetlustasu või ei ole esitanud nõutud tagatist. Menetlustasu tasumine on menetluse sisuline eeltingimus.
Eelnõu § 25 sätestab tuumaohutusloa muutmise alused.
Eelnõu § 25 lõikes 1 sätestatakse alused, mille esinemisel võib pädev asutus muuta kehtivat tuumaohutusluba. Sätte eesmärk on tagada, et tuumaohutusluba vastab alati tuumakäitise
tegelikule ohutusseisundile, tehnilistele lahendustele ja tegevuse tingimustele. Loa muutmine on vajalik olukordades, kus ohutusnõuded või tehnilised eeldused on muutunud, kuid ei ole
tekkinud veel alust loa peatamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Punktis 1 sätestatakse võimalus muuta luba juhul, kui loa andmise aluseks olnud tehnilised või
ohutuslikud eeldused on muutunud viisil, mis oluliselt mõjutab loa tingimusi, kuid ei nõua loa peatamist. Sellised muutused võivad tuleneda tehnoloogia arengust, süsteemide vananemisest,
uute riskitegurite ilmnemisest või ohutusstandardite ajakohastamisest. Säte võimaldab pädeval asutusel tagada, et loa tingimused on kooskõlas käitise tegeliku ohutusseisundiga.
Punktis 2 sätestatakse, et luba võib muuta, kui katsetuste või käitamise käigus saadud tulemused näitavad vajadust täiendavate või muudetud ohutusmeetmete järele. Käitamise või
katsetuste tegelik kogemus võib tuua esile asjaolusid, mida ei olnud võimalik täielikult hinnata loa andmise ajal. Säte tagab, et ohutuskriteeriumite täitmine on tagatud kogu käitise elukaare vältel.
Punktis 3 sätestatakse, et loa tingimusi võib muuta ka siis, kui loa omaja kavandab käitises või
tegevuses muudatusi, mis oluliselt mõjutavad loa tingimusi või ohutusaruande aluseks olnud eeldusi ning mida ei ole võimalik lahendada üksnes pädeva asutuse kooskõlastusega. See puudutab olulisi tehnilisi ümberprojekteerimisi, süsteemide asendusi või funktsionaalseid
muudatusi, mis võivad mõjutada tuumakäitise ohutust.
Punktis 4 sätestatakse, et luba võib muuta tuumakäitise ümberehitamise, laiendamise või rekonstrueerimise korral, kui sellega kaasneb käitise füüsilise, tehnilise või funktsionaalse iseloomu oluline muutus. Sellised muudatused võivad mõjutada ohutusbarjääre, süsteemide
töökindlust või käitamisloa tingimusi ning seetõttu peab pädev asutus hindama nende mõju ja vajadusel ajakohastama loa tingimusi.
30
Eelnõu § 25 lõikes 2 sätestatakse, et tuumaohutusloa muutmisele kohaldatakse samu nõudeid ja korda, mis kehtivad tuumaohutusloa andmisele. See tähendab, et loa muutmise menetlus peab
vastama tuumaohutuse hindamise, dokumentide nõuetekohasuse, tõendamiskoormuse ja uurimispõhimõtte standarditele ning võimaldama pädeval asutusel hinnata, kas muudatused tagavad tuumaohutuse jätkuva taseme. Säte tagab, et loa muutmine ei kujune sisuliselt
nõrgemaks ega vähem rangeks kui loa esmane andmine. Lõikes rõhutatakse ka, et muudetud luba toimetatakse loa omajale kätte elektrooniliselt, mis tagab turvalise ja jälgitava
kättetoimetamise vastavalt andmekaitse- ja küberturvalisuse nõuetele. Elektroonilise kanali kasutamine on vajalik eelkõige seetõttu, et loa täpsustatud tingimused võivad sisaldada piiratud juurdepääsuga tehnilist või ohutusinfot, mille edastamine peab toimuma turvaliselt.
Eelnõu § 25 lõikes 3 sätestatakse erandid avatud menetluse kohaldamisest tuumaohutusloa
muutmisel. Üldjuhul on loa muutmine seotud tehniliste ja ohutuslike asjaoludega, mille hindamine ei pruugi eeldada avalikkuse kaasamist, kuid seadus näeb ette selged juhtumid, mil avatud menetlust ei ole vaja läbi viia. Loa muutmine võib toimuda avatud menetluseta eelkõige
siis, kui muudatus ei mõjuta keskkonnariski ega too kaasa keskkonnamõju hindamise kohustust ning puudub muu oluline avalik huvi, mis nõuaks täiendavat läbipaistvust. Samuti võib avatud
menetlusest loobuda olukordades, kus menetluse kiirem läbiviimine on vajalik keskkonnaohu või hädaolukorra vältimiseks, näiteks ohutusreservide ootamatu vähenemise, süsteemihäirete või turvariski ilmnemisel. Kolmanda alusena on sätestatud võimalus jätta avatud menetlus läbi
viimata juhul, kui kiire otsustamine on vajalik elutähtsa teenuse katkemise ohu vältimiseks, näiteks elektritootmise järjepidevuse tagamiseks olukorras, kus tuumakäitise töökindluse
taastamiseks on vaja kiiresti muuta loa tingimusi. Lõike eesmärk on võimaldada paindlikku ja tõhusat reageerimist olukordades, kus ajakriitilised ohutus- või tarnekindluse kaalutlused kaaluvad üles avatud menetluse vajaduse.
Eelnõu § 26 sätestab tuumaohutusloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise alused.
Eelnõu § 26 lõikes 1 sätestatakse alused, mille esinemisel peab pädev asutus tuumaohutusloa kehtivuse peatama. Loa peatamine on ajutine meede, mille eesmärk on viivitamatult kõrvaldada
olukord, kus tuumakäitise ohutu töö ei ole tagatud või käitaja ei täida seadusest tulenevaid kohustusi. Loa peatamine ei ole karistus, vaid pädeva asutuse ohutusmeede, mille kaudu
peatatakse tegevus seni, kuni ohtlik olukord on kõrvaldatud ja vajalikud eeldused on taastatud. Punktis 1 sätestatakse, et loa peatamine on kohustuslik juhul, kui käitaja takistab seaduses
sätestatud järelevalvetoimingute tegemist. Järelevalve on pädeva asutuse peamine vahend tuumaohutuse tagamiseks, võimaldades kontrollida dokumente, süsteemide seisundit,
ohutusaruannete vastavust ja käitise toimimist. Kui käitaja ei võimalda järelevalve teostamist, on pädeval asutusel võimatu hinnata, kas käitis on ohutu, mistõttu peab tegevuse peatama kuni olukorra lahendamiseni. Sellises olukorras võib kohaldada ka väärteo karistust (§ 106. Riikliku
järelevalve, auditi või välisinspektorite järelevalve takistamine või nõuete rikkumine)
Punktis 2 sätestatakse, et loa peab peatama ka juhul, kui tuumakäitise seisund, katsetuste tulemused või muud ilmnenud asjaolud viitavad sellele, et tegevuse jätkamine ei ole ohutu. See võib hõlmata näiteks avastatud konstruktsioonihälbeid, süsteemide töökindluse vähenemist,
ohutusbarjääride kahjustumist, kriitiliste mõõtmiste kõrvalekaldeid või uusi teadmisi riskidest, mis muudavad varasema ohutushinnangu ebapiisavaks. Loa peatamine on vajalik, et vältida
tuumaohutuse taseme langust ja tagada, et käitamine jätkub üksnes siis, kui ohutuse tase on tagatud vastavalt nõuetele.
31
Eelnõu § 26 lõikes 2 sätestatakse peatamise kestus ja lõpetamise reegel. Loa peatamise otsus kehtib kuni peatamise aluseks olnud asjaolude kõrvaldamiseni ning pädeva asutuse otsuseni
peatamise lõpetamise kohta. See tähendab, et tegevus ei taastu automaatselt, vaid üksnes pärast seda, kui käitaja on kõrvaldunud ohuolukorra, esitanud selle kohta tõendid ning pädev asutus on veendunud, et kõik tuumaohutuse nõuded on taas täidetud. Lõige tagab, et loast tulenevate
õiguste taastamine toimub kontrollitud menetluses ning ohutuse puudujäägid kõrvaldatakse enne käitamise jätkamist.
Eelnõu § 26 lõige 3 sätestab tuumaohutusloa kehtetuks tunnistamise alused.
Punktis 1 sätestatakse, et tuumaohutusloa kehtetuks tunnistamine on kohustuslik juhul, kui loa
omaja ei suuda tagada tuumaohutust ning rikkumine ei ole kõrvaldatav või selle kõrvaldamine
ei ole mõistliku aja jooksul võimalik. Säte hõlmab olukordi, kus käitise konstruktsioonilised,
tehnilised või organisatsioonilised puudused on niivõrd olulised, et ohutusnõuete täitmine ei ole
enam realistlik või oleks ebaproportsionaalselt koormav. Kehtetuks tunnistamine on vajalik
selleks, et vältida tegevuse jätkumist olukorras, kus ohutuse tagamiseks puuduvad tegelikud
võimalused.
Punktis 2 sätestatakse, et luba tuleb kehtetuks tunnistada juhul, kui ilmneb, et loa andmise
aluseks olnud andmed või asjaolud olid olulisel määral väärad, puudulikud või taotleja poolt
varjatud. Kui õiged asjaolud oleksid loa andmise ajal toonud kaasa keeldumise ning tegelikud
tingimused ei võimalda tuumaohutust tagada, ei saa luba kehtima jääda. Säte kaitseb riigi
usaldusväärsust ning välistab olukorra, kus tegevus põhineb eksitaval või puudulikul lähteinfol.
Punktis 3 sätestatakse, et loa kehtetuks tunnistamine on vajalik, kui loa omaja rikub korduvalt
või olulisel määral loatingimusi, tuumaohutusnõudeid või pädeva asutuse ettekirjutusi.
Korduvad või rasked rikkumised näitavad, et loa omaja ei suuda või ei soovi täita ohutusnõuete
järgimiseks vajalikke kohustusi. Säte tagab, et ohutuse tagamiseks vajalik distsipliin ja nõuete
järgimine on reaalselt jõustatav.
Punktis 4 sätestatakse, et tuumaohutusluba tuleb kehtetuks tunnistada juhul, kui loa omaja
tegevus ohustab riigi julgeolekut. Säte hõlmab olukordi, kus käitaja tegevus, sidemed, otsused
või käitumine võivad seada ohtu tuumamaterjali kaitse, kriitilise infrastruktuuri või
rahvusvaheliste julgeolekukohustuste täitmise. Julgeolekuohuga seotud rikkumiste korral ei ole
loa kehtivuse jätkumine lubatav olenemata muudest tingimustest.
Punktis 5 sätestatakse, et luba tunnistatakse kehtetuks, kui loa omaja loobub tegevusest või
lõpetab käitise kasutamise. Loast tulenevad õigused ja kohustused eeldavad aktiivset
tuumakäitise või tuumategevuse teostamist; kui tegevus lõpeb, ei ole luba enam vajalik ega
põhjendatud. Säte tagab, et registris ei püsiks kehtivaid, kuid sisuliselt kasutuid lube ning et
järelevalve keskenduks tegelikult toimivatele käitistele ja tegevustele.
Eelnõu § 27 sätestab tuumaohutusloa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise
tagajärjed ja riigi õiguse sekkuda (sarnane regulatsioon on kemikaaliseaduse §-s 30).
Eelnõu § 27 lõikes 1 sätestatakse loa omaja kohustused olukorras, kus tuumaohutusloa
kehtivus on peatatud või luba on tunnistatud kehtetuks. Sätte eesmärk on tagada, et ka loata
tegutsemise perioodil püsiks tuumakäitise ohutus nõutud tasemel ning puuduks võimalus, et loa
omaja jätab ohutusmeetmed rakendamata, viidates loa puudumisele. Loa peatamine või
32
kehtetuks tunnistamine ei vabasta käitajat vastutusest tagada, et tuumakütus, tuumamaterjal,
rajatised ja süsteemid ei tekitaks ohtu inimeste tervisele, varale, keskkonnale ega
tuumajulgeolekule.
Sätte teine osa piirab käitise ja tuumamaterjali kasutamist üksnes ulatuses, mis on vältimatult
vajalik ohutuse tagamiseks. See tähendab, et käitaja kuid peab säilitama kõik meetmed, mis on
vajalikud reaktiivsuse kontrollimiseks, jääksoojuste eemaldamiseks, radioaktiivse materjali
ohutuks hoiustamiseks, füüsilise kaitse tagamiseks ja muude kriitiliste ohutusfunktsioonide
täitmiseks. Säte välistab olukorra, kus käitaja kasutaks peatatud või kehtetu loaga tegutsemise
aega laiemateks tegevusteks, mis võivad ohutust mõjutada.
Eelnõu § 27 lõikes 2 antakse pädevale asutusele õigus rakendada asendustäitmist juhul, kui
loa omaja ei täida lõikes 1 sätestatud kohustusi või kui tema tegevusetus võib põhjustada ohtu
inimese tervisele, varale, keskkonnale või tuumajulgeolekule. Asendustäitmise ja sunniraha
seaduse kohaldamine võimaldab pädeval asutusel ise korraldada vältimatult vajalike
ohutusmeetmete rakendamise ning nõuda kulude hüvitamist loa omajalt.
Sätte eesmärk on tagada, et tuumaohutus ei sõltu üksnes loa omaja hoolsusest. Tuumakäitise
ohutuse tagamine on riiklikult kriitiline ülesanne ning olukorras, kus loa omaja ei suuda täita
vajalikke ohutusnõudeid, peab pädeval asutusel olema õigus viivitamatult sekkuda ja tagada
ohu kõrvaldamine või leevendamine. See vastab IAEA ohutusstandardite nõudele, mille
kohaselt on riigil ultimatiivne vastutus (ultimate responsibility), kui käitaja ei saa oma
loakohustuste täitmisega hakkama, sealhulgas õigus rakendada abinõusid käitajast sõltumatult.
Lõige tagab, et tuumakäitis püsib kontrolli all ka siis, kui loa omaja ei täida oma kohustusi, ning
võimaldab riigil vältida ohtlikke olukordi, tegutsedes kiiresti ja tõhusalt.
Eelnõu § 28 sätestab tuumaohutusloa üldkohustused.
Paragrahv sätestab tuumaohutusloa omaja üldised ja läbivad kohustused, mis moodustavad
tuumaohutuse tagamise aluspõhimõtted kõigi tuumakütusetsükli etappide jooksul. Sätte
eesmärk on kinnitada seaduse tasandil see, et tuumaohutus ja tuumakäitise ohutu toimimine
sõltuvad eeskätt loa omaja professionaalsest suutlikkusest, vastutustundlikust tegevusest,
kvaliteedijuhtimisest ja ressursiotsustest ning et käitaja vastutus on kõikehõlmav ja ei ole
ülekantav kolmandatele isikutele. Selline käsitlus lähtub Euratom tuumaohutuse direktiivist,
mille kohaselt jääb esmane vastutus tuumaohutuse tagamise eest tuumakäitise käitajale kogu
käitise elukaare vältel.
Eelnõu § 28 lõikes 1 rõhutatakse, et käitaja peab tagama nii tuumakäitise konstruktsiooni,
tehnoloogilise lahenduse kui ka projektilahenduste vastavuse kohaldatavatele ohutusnõuetele.
See tähendab, et ohutus peab olema integreeritud nii projekteerimisetappi, ehitusprotsessi kui
ka käitamise ja dekomisjoneerimise perioodi. Käitaja ülesanne ei piirdu üksnes olemasolevate
süsteemide korrashoiuga, vaid hõlmab ka kohustust tagada ohutuse seisukohast piisavad
tehnilised lahendused enne käitamise alustamist ning neid pidevalt parandada ja kohandada
kogu tuumakäitise elukaare vältel.
Eelnõu § 28 lõikes 2 kehtestatakse kohustus rakendada kvaliteedijuhtimissüsteemi, mis katab
kõik tegevused, mis võivad mõjutada tuumaohutust või -julgeolekut. Nõue hõlmab süsteemseid
protseduure, ressursside juhtimist, otsustusprotsesside läbipaistvust ja kontrollimehhanisme.
Kvaliteedijuhtimissüsteemi eesmärk on tagada, et käitaja tegevus oleks prognoositav,
korrastatud ning vastaks kindlaksmääratud ohutusstandarditele. Säte on kooskõlas IAEA
33
ohutusstandarditega, mis eeldavad terviklikku juhtimissüsteemi (management system)
rakendamist nii ohutuse, julgeoleku kui ka kvaliteedi tagamiseks.
Eelnõu § 28 lõikes 3 sätestatakse, et loa omaja peab tagama piisavad rahalised vahendid ja
töötajad (ressursid), et täita temale pandud kohustusi. Ressursside piisavus tähendab nii
käitamise normaalseteks tingimusteks vajalikke vahendeid kui ka ettenägematute olukordade
lahendamiseks mõeldud reserve. Säte on seotud käitaja esmase vastutuse põhimõttega: kui
käitaja ei suuda tagada vajalikke vahendeid ohutuse tagamiseks, ei ole võimalik täita seaduses
sätestatud nõudeid ning sellisel juhul ei saa tegevust pidada ohutuks.
Eelnõu § 28 lõikes 4 täpsustatakse, et käitaja vastutus laieneb ka töövõtjate tegevusele.
Tuumaohutuse seisukohast olulisi töid ei tohi anda osapooltele, kellel puuduvad nõutud
pädevused, kogemused või väljaõpe. Käitaja peab kontrollima ja tagama, et kõik töövõtjad,
alltöövõtjad ja nende töötajad järgivad samu ohutusstandardeid nagu käitaja ise. See tagab, et
ohutuskultuur on ühtlase tasemega kogu tarneahelas.
Eelnõu § 28 lõige 5 sätestab dokumenteerimise ja andmete säilitamise kohustuse, mis hõlmab
kõiki ohutuse ja julgeoleku seisukohast olulisi tegevusi, otsuseid ja sündmusi.
Dokumenteerimine tagab tuumaohutuse jälgitavuse, läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning loob
aluse hilisematele hindamistele (sh perioodilistele ohutushinnangutele). Andmete säilitamise
kohustus kogu tuumakäitise elukaare vältel tagab, et ka käitise sulgemise ja
dekomissioneerimise etapis on olemas täielik ajalooline ülevaade käitise tööst, muutustest ja
ohutusega seotud asjaoludest. Säte kehtestab ka kohustuse anda dokumentatsioon tegevuse
lõpus üle pädevale asutusele, mis on vajalik järelevalve jätkamiseks ja rahvusvaheliste
kohustuste täitmiseks (nt jäätmete juhtimise ja lõpphoidmise aruandlus).
Kokkuvõttes moodustavad § 28 sätted üldise raamistikku, mis tagab, et tuumaohutusloa omaja
tegutseb järjepidevalt ja professionaalselt tuumaohutust esikohale seades, rakendab
rahvusvaheliste standarditega kooskõlas olevat juhtimissüsteemi ning vastutab oma tegevuse ja
töövõtjate tegevuse eest kogu tuumakäitise elukaare jooksul. Säte toetab kogu seaduse
ülesehitust, milles ohutus on kõrgeim kaalutlus ning käitaja on selle saavutamise eest alati
esmavastutaja. Tuumaohutusloa omaja täpsemad kohustused sätestatakse peatüki 2. jaos ning
vastavates alamaktides.
Eelnõu § 29 sätestab dokumentide uuendamise ja kooskõlastamise, tegevuse kooskõlastamine
ning muudatustest teavitamise kohustused (paragrahv on välja töötatud kemikaaliseaduse §-de
22 ja 23 eeskujul).
Paragrahv reguleerib tuumaohutusloa omaja kohustusi seoses tuumakäitise ohutust mõjutada
võivate muudatuste planeerimise, elluviimise ja dokumentatsiooni uuendamisega. Sätte
eesmärk on luua selge, astmeline ja riskipõhine raamistik, mis eristab:
1. muudatused, mis vajavad pädeva asutuse eelnevat kooskõlastust, 2. muudatused, mis eeldavad üksnes teavitamist, ning
3. muudatused, mis on sedavõrd olulised, et võivad tuua kaasa vajaduse muuta tuumaohutusluba (selleks eraldi alused §-s 25).
Sellise ülesehituse kaudu tagatakse, et pädev asutus saab hinnata kõiki muudatusi, millel võib
olla mõju tuumaohutusele, samas ei koormata loa omajat ega pädevat asutust ebaoluliste või
rutiinsete muudatuste menetlemisega.
34
Eelnõu § 29 lõige 1 sätestab üldise kohustuse taotleda pädeva asutuse kirjalikku kooskõlastust
sellistele tegevustele või dokumentide muudatustele, mis võivad mõjutada tuumaohutust, kuid
mille ulatusest ei piisa loa muutmise alustamiseks. See on vaheaste oluliste muudatuste ja
tavapäraste töökorralduslike muudatuste vahel. Selline lähenemine loob paindlikkuse: kõik
ohutusega seotud muudatused jõuavad pädeva asutuseni, kuid loa muutmise menetlust
kasutatakse ainult juhtudel, kus muudatus mõjutab loa sisu, ulatust või ohutusnõudeid.
Eelnõu § 29 lõige 2 reguleerib vastutavate ametikohtade täitmist. Kuna vastutavate töötajate
pädevus ja kogemus on tuumaohutuse seisukohast kriitilise tähtsusega, peab loa omaja nende
määramise pädeva asutusega kooskõlastama. See tagab, et pädev asutus saab kontrollida, kas
loa omaja täidab seaduse üldist nõuet omada piisava kvalifikatsiooniga töötajaid.
Eelnõu § 29 lõige 3 loetleb dokumendid, mille muutmine on alati tuumaohutuse seisukohast
oluline, sõltumata muudatuse mahust. Siia kuuluvad katsetusprogramm, jäätme- ja
dekomissioneerimiskavad, tuumakäitise ohutusaruanne, hädaolukorra- ja turvaplaanid ning
perioodilise ohutushindamisega seotud dokumendid. Kuigi iga muudatus ei pruugi nõuda loa
muutmist, peab pädev asutus hindama, kas kavandatavad muudatused mõjutavad tuumakäitise
ohutust või käitamistingimusi selliselt, et oleks vaja muuta ka loa nõudeid.
Eelnõu § 29 lõige 4 täpsustab hädaolukorra- ja turvaplaanide regulaarse läbivaatamise
kohustust. Regulaarne ajakohastamine tagab, et planeerimine vastab käitise tegelikule
seisundile ning arvestab tehnoloogia, ohutusteadmiste ja turvaohtude muutumisega.
Eelnõu § 29 lõige 5 sätestab, et kooskõlastamist nõudvaid muudatusi ei tohi rakendada enne
kooskõlastuse saamist. See välistab olukorra, milles käitaja muudaks süsteeme, protseduure või
dokumente viisil, mis võiks oluliselt mõjutada tuumaohutust või pädeva asutuse järelevalve
teostamist.
Eelnõu § 29 lõige 6 seob kooskõlastusmenetluse vahetult loa muutmisega. Kui pädev asutus
hindab muudatusest tulenevaid riske selliselt, et kooskõlastus ei ole võimalik, peab ta kaaluma,
kas muudatus eeldab tuumaohutusloa muutmist. Loa muutmise kaalumine on sisuline filter
juhtudel, kus kavandatav muudatus eeldaks loa nõuete täpsustamist või täiendamist.
See loob selge eristuse: • kooskõlastus sobib muudatustele, mis ei muuda loa sisu, kuid omavad ohutuslikku
tähtsust;
• loa muutmine on vajalik, kui muudatuse mõjud on sellised, et tuleb muuta loas sätestatud õigusi või kohustusi või tuumaohutuse tagamine vajab uutel alustel
hindamist.
Eelnõu § 29 lõige 7 sätestab lihtsustatud korra muudatustele, mis ei mõjuta käitamispiire ja -
tingimusi, ohutusaruande eeldusi ega loas sätestatud ohutusnõudeid, kuid võivad mõjutada
käitise töökorraldust. Selliste muudatuste puhul piisab kirjalikust teavitamisest, sest nende
riskimõju on madal ja otsene seos ohutusega puudub. Tegemist on riskipõhise halduskoormuse
leevendamisega, mis võimaldab pädeval asutusel siiski hoida ülevaadet käitise olulistest
protsessidest.
Eelnõu § 29 lõige 8 annab pädevale asutusele õiguse tuumaohutusloas täpsustada ka muude,
seaduses nimetamata dokumentide või tegevuste kooskõlastamise või teavitamise kohustusi.
See on vajalik, et reageerida tuumatehnoloogia arengule, käitise eripäradele ja muudatustele,
35
mida ei ole võimalik seaduse tasandil ammendavalt loetleda. Samas peab pädev asutus järgima
paragrahvis sätestatud põhimõtteid ja riskipõhisust.
Eelnõu § 29 lõige 9 annab ministrile volituse kehtestada määrus, mis täpsustab andmete
ajakohastamise, kooskõlastamise ja teavitamise korda. Volitusnorm on vajalik, sest
kooskõlastamisnõuded võivad ajas täpsustuda tehnoloogia arengu, ohutuspraktika muutumise
ja rahvusvaheliste standardite täpsustumise tõttu.
Kokkuvõttes tagab § 29 selge ja riskipõhise menetluskorra, mis eristab teavitamist,
kooskõlastust ja loa muutmist ning võimaldab pädeval asutusel hinnata kõiki muudatusi, mis
võivad mõjutada tuumaohutust. Säte toetab nii käitaja kui pädeva asutuse kohustust tagada
tuumaohutus kogu tuumakäitise elukaare vältel.
Eelnõu § 30 sätestab järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle.
Paragrahv sätestab pädeva asutuse regulaarse ja süsteemse järelevalve teostamise nõuded ja
korra tuumaohutusloa omaja tegevuse üle. Sätte eesmärk on tagada, et tuumakäitis toimiks
ohutult kogu elukaare vältel ning et käitaja täidaks talle seadusest ja tuumaohutusloast
tulenevaid kohustusi. Regulaarne järelevalve on ennetava iseloomuga ja on suunatud
ohutussüsteemide toimimise, ohutuskultuuri, juhtimissüsteemi ja loatingimuste täitmise
hindamisele.
Eelnõu § 30 lõigetes 1–3 sätestatakse, et tuumaohutuse järelevalve toimub astmelise ohupõhise
lähenemise alusel ning pädeva asutuse koostatud järelevalvekava järgi. See tähendab, et
järelevalve ulatus, sagedus ja meetodid määratakse riskitaseme, käitise eripära, tehnilise
seisundi, ohutusalase tulemuslikkuse ja ajaloolise käitumise põhjal. Selline lähenemine vastab
rahvusvahelisele praktikale, mille järgi on käitaja ohutusalane ajalugu ja riskiprofiil aluseks
järelevalve intensiivsuse kujundamisel.
Järelevalvekava lisamine loale tagab läbipaistvuse käitaja jaoks ning loob selge raamistiku
järelevalveks, analoogselt keskkonnakompleksloa plaanilisele järelevalvele, kus
Keskkonnaamet viib läbi korrapärast kontrolli vastavalt kompleksloa ohutuse ja
keskkonnamõju riskitasemele. Sarnaselt tööstusheiteseaduse37 (THS) regulaarsele kontrollile
on ka tuumaohutusjärelevalve ennetav ja süsteemne ning keskendub käitaja võimele täita kõiki
ohutuse alaseid kohustusi, mitte üksikjuhtumite reageerimisele.
Paralleel THS-iga seisneb selles, et mõlema loasüsteemi puhul on järelevalve osa loatingimuste
täitmise kontrollist ning seda tehakse regulaarse, riskipõhise ja plaanilise metoodika alusel.
Erinevus seisneb aga selles, et tuumakäitisel on riskid kõrgemad ja kaitse eesmärk eelkõige
inimene, kompleksloa kaitse eesmärgiks on keskkond ning seetõttu on järelevalve ulatus ja
detailsus märksa laiem, hõlmates nii tehnilist seisukorda, ohutuskultuuri kui ka
juhtimissüsteemi toimimist.
Regulaarse tuumaohutusjärelevalve eesmärk on hinnata: • tuumakäitisest tulenevaid riske,
• ohutuskultuuri taset, • juhtimissüsteemi toimimist, • loa nõuete täitmist,
• rikkumiste ennetamist enne olukorra ohtlikuks muutumist.
37 https://www.riigiteataja.ee/akt/108072025069?leiaKehtiv
36
Järelevalve ei piirdu üksikute sündmuste uurimisega, vaid vaatab terviklikult käitaja võimekust
ohutust tagada. Selles osas ületab tuumaohutuse järelevalve tavapärast korrakaitselist kontrolli
ning kuulub pigem tehnilise järelevalve ja sektoripõhise regulatiivse kontrolli valdkonda.
Eelnõu § 30 lõige 4 annab pädevale asutusele õiguse teha ettekirjutusi, kuid lisaks on pädeval
asutusel õigus muuta luba, peatada loa kehtivus või peatada käitaja tegevus (viimane on juba
korrakaitse meede) seaduses sätestatud muudel alustel. Need meetmed on regulaarse
järelevalve võimalikud tulemused, kui avastatud puudused võivad eeldada loatingimuste
muutmist või tegevuse ajutist peatamist, kui tuumakäitis ei vasta ohutusnõuetele.
Eelnõu § 30 lõige 5 eristab tuumaohutusjärelevalvet korrakaitse järelevalvest, mille aluseks on
korrakaitseseadus ja milleks on regulatsioon seaduse 13. peatüki 1. jaos. Korrakaitseseaduse
alusel sekkub pädev asutus vaid vahetu ja olulise ohu korral, näiteks kui on tekkinud olukord,
mis ohustab inimese elu, tervist või keskkonda ning nõuab kiiret reageerimist
korrakaitseorganitelt.
Tuumaohutusjärelevalve seevastu on regulatiivne ja süsteemne tegevus, mille eesmärk on
ennetada selliseid olukordi. See hõlmab tehnilisi ja organisatsioonilisi kontrollimeetmeid ning
loa nõuete täitmise hindamist, mitte vahetut reageerimist ohule.
Seega on rakendusvaldkonnad eristatavad:
• Regulaarne tuumaohutusjärelevalve: ennetav, süsteemne, riskipõhine, lisatud loale, toimib pidevalt.
• Korrakaitse järelevalve: reageeriv, kohene sekkumine vahetu ohu korral, allub üldistele korrakaitse reeglitele ja organitele.
Tuumaohutuse regulaarne järelevalve ja KorS-i ohuennetus on sarnased selle poolest, et
mõlemad on ennetavad ja tulevikku suunatud tegevused, mille eesmärk on vältida ohukahtluse
või ohu teket. Sisuliselt ja õiguslikult on tegemist erinevate järelevalveliikidega:
tuumaohutusjärelevalve on eriseadusest tulenev plaaniline, riskipõhine ja tehniliselt sisuline
regulatiivne järelevalve, samas kui KorS-i ohuennetus on üldine korrakaitse alane info
kogumise ja riski hindamine, mis ei ole seotud loa olemasoluga ega toimu järelevalvekava
alusel.
Eelnõu § 30 lõige 6 täpsustab, et käitaja peab tagama pädevale asutusele juurdepääsu
dokumentatsioonile ja käitise territooriumile mahus, mis on vajalik järelevalvekava täitmiseks.
See on kooskõlas tuumaohutuse põhimõttega, mille järgi käitaja peab tagama läbipaistvuse ja
andmete täieliku kättesaadavuse järelevalve jaoks.
Eelnõu § 30 lõige 7 annab pädevale asutusele õiguse omal algatusel järelevalvekava muuta:
1) tuumaohutusloa muutmisel; 2) tuumakontrollimeetmete, käitise ja tuumamaterjali füüsilise kaitse meetmete muutmisel.
See võimaldab järelevalvet ajakohastada vastavalt käitise riskiprofiili muutumisele ja tagada,
et järelevalve vastab alati tegelikele oludele.
Kokkuvõttes loob § 30 tervikliku ja eristuva järelevalveraamistiku, mis eristab ennetavat,
loapõhist ja riskipõhist tuumaohutusjärelevalvet KoRS järelevalvest ning on üles ehitatud
sarnaselt teiste valdkondade plaanilise riskipõhise järelevalvega, näiteks THS-i kompleksloa
korralise kontrolliga.
37
Eelnõu 4. peatüki 2. jao eesmärk on luua õiguslik raamistik tuumaohutuse seisukohalt
tuumakäitise elukaare kõige olulisemateks etappideks: käitise katsetamiseks, korraliseks käitamiseks ja tegevuse lõpetamiseks.
Sätted lähtuvad astmelise lähenemise põhimõttest, mida on kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis
(Safety Reports Series No. 119 - Licensing Process for the Construction, Commissioning and Operation of Nuclear Power Plants38), kus pädev asutus teeb haldusotsuseid enne iga olulist
tegevuse etappi, veendumaks, et eelmine etapp on edukalt läbitud ja järgmist on võimalik ohutult ellu viia.
Tuumakäitise katsetamise eesmärk on tõendada, et ehitatud käitis vastab tuumakäitise
ohutusaruandes (§ 40) kirjeldatud lahendustele. Tuumakäitise ohutusaruannet täiendatakse enne
iga uut loastatavat katsetamise ja käitamise etappi ja selle eesmärk on tõendada tuumakäitise
vastavus kehtivatele tuumaohutuse jm ohutusnõuetele ja tuumaõiguse põhimõtetele.
Ohutusaruanne koosneb ohutusanalüüsidest ja -hinnangutest, millega näidatakse, et kavandatud
lahendus suudab tagada ohutusnõuete täitmise ka võimalike õnnetusolukordade korral. Kuna
ohutusaruanne põhineb kavandamise käigus tehtud analüüsidel ja eeldustel, on vajalik
tõendada, et ehitatud tuumakäitis on võimeline dokumendis kirjeldatud funktsioone ka täitma.
Katsetamisfaasis hinnatakse, kas ehitatud tuumakäitis vastab ohutusaruandes esitatud
lahendustele ja eeldustele. Selleks vajalikke tegevusi kirjeldab tuumakäitise katsetusprogramm,
mida viiakse ellu samuti etapiviisiliselt.
Eelnõu §-s 31 sätestatakse seaduse mõistes tuumakäitise katsetamine ja käitamine.
Eelnõu § 31 lõikes 1 defineeritakse tuumakäitise katsetamise ja käitamise etapid. Toetudes
rahvusvahelisele praktikale (IAEA SRS-119) jaotatakse eelnõukohases seaduses katsetamine ja
käitamine kolme etappi:
1. Tuumkütuseta katsetusetapp: testitakse integreeritud süsteemide tõhusust ja koostoimet
ilma tuumkütuseta (nt pumbad, klapid, juhtimissüsteemid). Eesmärk on veenduda, et
kõik süsteemid, konstruktsioonid ja komponendid, mida saab testida tuumkütuseta on
ehitatud vastavad projektile ja nende funktsionaalsus on samaväärne tuumakäitise
ohutusaruandes kirjeldatule. Etapi eesmärgiks on ka veenduda, et tuumkütusega seotud
katsetusi on võimalik ohutult läbi viia.
2. Tuumkütusega katsetusetapp: testitakse tuumakäitise funktsioone tuumkütusega, kaasa
arvatud võimekust ohutult energiat toota. Siia kuulub energiat tootva tuumareaktsiooni
käivitamine ja võimsuse järk-järguline tõstmine. Tuumkütusega katsetusetapi eesmärk
on kontrollida, kas energiat on võimalik toota vastavalt kavandatud lahendusele. Selle
etapi käigus kontrollitakse ka nende ohutusfunktsioonide sihipärast toimimist, mida ei
olnud võimalik hinnata tuumkütuseta katsetusetapis.
3. Korralise käitamise etapp: kui varasemates etappides tõendati käitise vastavus
tuumakäitise ohutusaruandele, siis saab alustada pikaajalise stabiilse tuumaenergia
tootmisega katsetamise käigus kinnitatud käitamispiirides ja tingimustel (IAEA SRS-
119 ja IAEA SSG-12 Licensing Process for Nuclear Installations)39.
38 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2005_web.pdf 39 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1468_web.pdf
38
Seaduses kasutatud jaotus tuleneb IAEA juhendist (SSG-28 Commissioning for Nuclear Power
Plants40), mis nõuab selget üleminekukontrolli tuumkütuseta ja tuumkütusega katsete vahel,
kuna riskitase tõuseb oluliselt, kui alustatakse katsetusi tuumkütusega.
Eelnõu § 31 lõikes 2 luuakse selgus, et tuumakäitise katsetamiseks ning käitamiseks vajalikud
load on tuumaohutusload, ning kehtivad eelnevas jaos sätestatud menetlusreeglid.
Eelnõu §-s 32 käsitletakse tuumaohutusluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütuseta.
Kuna tuumkütuseta katsetamisluba annab õiguse viia ellu tuumaohutuse seisukohast olulisi
tegevusi, siis on see tuumaohutusluba. Selle loaga lubatud tegevused on kütuse laadimise ja
reaktori käivitamise üheks aluseks ja tuumkütuseta katsetuse käigus viiakse ellu näiteks nende
süsteemide kontroll, mis peavad aktiveeruma õnnetusolukordade korral, nt kõrgesurvepumbad,
mis peavad olema võimelised jahutama kütust. Kõik põhilised ohutusfunktsioonid ja
ohutussüsteemid ei sisalda tuumamaterjali, kuid on jaama ohutuse seisukohalt kriitilised ,
mistõttu saab ja peab neid süsteeme testima enne kütuse laadimist, nt kontrollvarraste
liigitusmehhanismid jms. Ehk tegemist on kõige kõrgema ohutusklassi kuuluvate süsteemidega ,
mille käsitlus peaks olema ka vastav ja see peab olema hõlmatud tuumaohutuslubade süsteemi.
Eelnõu § 32 lõikes 1 antakse tuumakäitise integreeritud süsteemide testimise alustamiseks
õiguslik alus. See on vajalik, sest ehkki radioloogilist riski veel selles etapis ei ole, on tegemist
keerukate tööstuslike protsessidega (kõrge rõhk, temperatuur), mis nõuavad pädeva asutuse
eelkontrolli. Tuumkütusega katsetamise etapi ohutus tugineb tuumkütuseta katsetamise etapi
tulemuste kinnitusele, et kõik olulised ohutusfunktsioonid – sealhulgas reaktiivsuse juhtimine,
jääksoojuste eemaldamine ja kaitsemeetmete toimimine – töötavad kavandatud viisil ning
käitise süsteemid reageerivad koormustele, häiretele ja avariistsenaariumitele vastavalt
nõuetele.
Eelnõu § 32 lõikes 2 seatakse loa kehtivusajaks 12 kuud eesmärgiga vältida "igavest
katsetamist" ja survestada arendajat püsima graafikus, samas võimaldades piisavat aega
põhjalikeks testideks.
Eelnõu § 32 lõikes 3 võimaldatakse loa pikendamist vajadusel, kuna ohutus on kõrgeim
kaalutlus ja testid peavad olema tehtud põhjalikult ning ühtlasi kohustus loa pikendamise
taotlemisel esitada läbiviidud katsetuste kohta aruanne ning uuendatud katsetusprogramm.
Aruanne võimaldab pädeval asutusel hinnata hetkeolukorda ning uuendatud programmi
teostatavust.
Eelnõu § 32 lõikes 4 kohustakse katsetamist ellu viima tuumakäitise spetsiifiliselt, olles
kooskõlas IAEA juhendmaterjalis (SSG-28 Commissioning for Nuclear Power Plants41)
esitatud nõuetega. Mitme energiatootmisploki rajamine tuumajaama territooriumile on levinud
praktika. Lõikega kohustatakse ka jagatud või integreeritud ohutusfunktsioonidega käitiste
korral katsetada ja testida igat käitist eraldi, et veenduda iga käitise sõltumatus ohutuses.
Eelnõu § 32 lõikes 5 kohustatakse pädevat asutust kooskõlastama katsetamisloa eelnõu
asjakohaste pädevate asutustega. Kooskõlastatakse nii Siseministeeriumi, Päästeameti kui
Politsei- ja Piirivalveametiga, sest tuumkütusega katsetamise algus on oluliseks verstapostiks,
40 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1595_web-30214867.pdf 41 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1595_web-30214867.pdf
39
millest alates võib pidada võimalikuks hädaolukordade realiseerumine koos julgeolekuga
seotud riskidega. Selleks etapiks peavad olema tehtud ettevalmistused hädaolukorra ja tüüpohu
profiilist tulenevate ohtude lahendamiseks (SRS-119, Licensing Process for the Construction,
Commissioning and Operation of Nuclear Power Plants42). Samuti kaasneb teavitamiskohustus
kohalikule omavalitsusele.
Eelnõu §-s 33 defineeritakse tuumkütusega katsetamist (osaline käitamisluba) ja korralist
käitamist võimaldava loa olemus (käitamisluba).
Eelnõu § 33 lõikes 1 defineeritakse tuumkütusega katsetamist (osaline käitamisluba) ja
edaspidist korralist käitamist võimaldava loa olemus (käitamisluba). Tuumkütusega katsetamist
loastatakse osalise käitamisloana, kuna katsetamisega seotud riskid on sarnased korralise
käitamisega seotud riskidele kui tuumkütuseta katsetamise riskidele. Peale kütuse reaktorisse
laadimist ja ahelreaktsiooni kriitilise oleku saavutamist aktiveeruvad reaktori vahetus läheduses
olevad süsteemid, konstruktsioonid ja komponendid (SKK) ning kütuses tekivad
lõhustusproduktid. Aktiveerunud SKK-d ja kiiritatud kütus on oht töötajatele ning nende
kahjulik mõju tuumakäitise väärtoimimisel või tõrkel võib ohustada ka jaama ümbritsevat
elanikkonda ja keskkonda. Seetõttu on tuumkütusega katsetamine ja korraline käitamine
lubatud vaid loaga kehtestatud selgetes piirides ja tingimustel.
Eelnõu § 33 lõikes 2 sätestatakse analoogselt § 32 lõikega 4 kohustus taotleda käitamisluba
iga tuumakäitise kohta eraldi.
Eelnõu §-s 34 täpsustatakse osalise käitamisloa andmisega seotud eeldused, kooskõlastamise
aluseks olevad asutused ning loa kehtivusaeg.
Eelnõu § 34 lõikes 1 sätestatakse, et tuumkütusega katsetamise luba ehk osaline käitamisluba
antakse juhul, kui tuumkütuseta katsetamise tulemused on kinnitanud ohutust tagavate
funktsioonide töövalmidust. Tegemist on olulise kontrollpunktiga, millele järgneb esmakordne
tuumaahelreaktsiooni käivitamine energiatootmise eesmärgil ning katsetatakse reaktori
talitamist progresseeruvatel võimsustel kuni 100%-ni. Enne tegevustega alustamist peab pädev
asutus veenduma, et tegevuste ohutuks elluviimiseks on kõik eeldused täidetud.
Eelnõu § 34 lõikes 2 sätestatakse osalise käitamisloa kehtivusaeg (kuni 18 kuud), kuhu on
arvestatud tüüpilise tuumakäitise tuumkütusega katsetamise raames tehtavad tegevused (kütuse
laadimine, kriitilisuse saavutamine, võimsuse tõstmine järkjärgult 100%-ni) ning tegevustele
eelnevate kontrollpunktide läbimiseks kuluv aeg.
Eelnõu § 34 lõikes 3 sätestatakse analoogselt § 32 lõikega 3 loa kehtivuse pikendamise
protsess.
Eelnõu § 34 lõikes 4 sätestatakse analoogselt § 32 lõikega 5 kohustus kooskõlastada ja
teavitada asjakohaseid asutusi.
Osaline käitamisluba on osahaldusakt HMS § 52 lg 1 p 1 tähenduses.
Eelnõu §-s 35 täpsustatakse korralise käitamisloa andmisega seotud eeldused, kooskõlastamise
aluseks olevad asutused ning loa kehtivusaeg.
42 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2005_web.pdf
40
Eelnõu § 35 lõikes 1 sätestatakse eeldused, mille täitmisel annab pädev asutus käitamisloa
tuumakäitise korraliseks käitamiseks. Korraline käitamine võib alata alles pärast seda, kui
tuumkütusega katsetusetapp on katsetusprogrammi kohaselt edukalt lõpule viidud ja pädev
asutus on tulemused heaks kiitnud (see kajastub tuumakäitise ohutusaruandes, mis esitatakse
iga loa taotluse lisana uuendatud kujul). Käitamisloa andmiseks peab tulevane käitaja vastama
järgmistele nõuetele:
1. Kui tuumkütusega katsetamise käigus selgub käitise toimimises sisuline kõrvalekalle
tuumakäitise ohutusaruandes kirjeldatust, tuleb ohutusaruannet uuendada, et see vastaks
tegelikkusele.
2. Kui tuumakäitise ohutusaruannet on uuendatud ja tuumkütusega katsetused on osalise
käitamisloa alusel ning katsetusprogrammis kirjeldatud viisil ellu viidud, siis tuleb tegevuste ja
katsetuste tulemused esitada ohutusaruandes pädevale asutusele ülevaatamiseks. Korralise
käitamisloa andmise eeltingimus on nende katsetuste edukas läbimine ja tulemuste
heakskiitmine pädeva asutuse poolt korralise käitamisloa menetluses.
3. Katsetusprogrammi eesmärk on kontrollida ja tõendada käitise vastavust reaktori disainile
ehk projektile enne korralise käitamise algust. See tagab, et enne ahelreaktsiooni käivitamist ja
energiatootmise alustamist on kontrollitud kõik kriitilised konstruktsioonid, süsteemid ja
komponendid. Esitatud katsetusaruanne peab tõendab, et kõik ohutusfunktsioonid ja
ohutussüsteemid toimivad kavandatud viisil, ning vastavad ohutusnõuetele.
4. Korralise käitamise tingimused on käitamisloa lahutamatu osa ning määravad käitise
käitamispiirid ja -tingimused. Pädev asutus võib neid tingimusi muuta, kui see on vajalik
ohutuse tagamiseks. Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega nõuded ohutu
käitamise ning juhtimissüsteemi rakendamise kohta.
Eelnõu § 35 lõikes 2 sätestatakse, et luba tuumakäitise käitamiseks antakse selle
dekomissioneerimiseni, aga mitte kauemaks kui on kavandatud käitise elukaar tuumakäitise
ohutusaruandes. Kuigi tegemist on väga pikaajalise loaga (40-60 aastat), tuleb § 43 alusel
regulaarselt (vähemalt kord 10 aasta jooksul) üle vaadata, et tuumakäitis vastab endiselt
kehtivatele ohutusnõuetele. See tagab investeerimiskindluse, säilitades samas pädeva asutuse
järelevalve ja kooskõla rahvusvahelise parima praktikaga, mida on kirjeldanud IAEA
juhendmaterjalis SSG-25 „Periodic Safety Review for Nuclear Power Plants“43.
Eelnõu § 35 lõikes 3 sätestatakse analoogselt § 32 lõikega 5 kohustus kooskõlastada loa eelnõu
asjakohaste asutustega.
Eelnõu §-s 36 sätestatakse katsetamisloa ja käitamisloa taotluse andmekoosseis.
Eelnõu § 36 lõikes 1 sätestatakse katsetamisloa taotlemise andmekoosseis. Andmekoosseisu
kuulub tuumakäitise ohutusaruanne (kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis SSG-61 Specific Safety
Guide SSG-61 - Format and Content of the Safety Analysis Report for Nuclear Power 44) kui
ka katsetusprogramm (IAEA SSR-2/2 Safety of Nuclear Power Plants: Commissioning and
Operation45). Ohutusaruande ja katsetusprogrammi vastastikmõju on kirjeldatud käesoleva jao
43 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1588_web.pdf 44 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1884_web.pdf 45 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1716web-18398071.pdf
41
alguses. Ohutusaruanne peab olema katsetamisloa taotlemise hetkeks uuendatud ehitamise
käigus tehtud muudatustega ja ehitamise ajal tehtud muudatustega, tagades, et ohutusanalüüsid
ja hinnangud põhinevad käitise tegelikul, lõplikul ehituskonfiguratsioonil.
Lisaks tehnilisele dokumentatsioonile (punktid 3, 4 ja 5), mis kirjeldavad detailselt
katsetatavaid süsteeme, juhtimist, kiirguskaitset ja avariiohutusmeetmeid, on oluline rõhk
pandud ka organisatsioonilisele valmisolekule (punktid 6 ja 7). Nõue kvalifitseeritud personali,
juhtimisstruktuuride, hädaolukorra- ja turvaplaanide esitamisele (punktid 8 ja 9) tagab, et
käitaja on suuteline tagama pideva kontrolli ja ohutuse nii tavapärases olukorras kui ka
avariiolukordades.
Esitatud dokumendid peavad kokkuvõtvalt olema piisavad, et pädev asutus saaks hinnata, kas
taotlejal on kõik vajalikud tehnilised, organisatsioonilised ja protseduurilised
(juhtimiskorralduslikud) eeldused järgnevaid katsetusperioodi tegevusi ellu viia ning luba
ohutult anda. Lõike lõpetab nõue esitada täiendatud dekomissioneerimiskava (punkt 10), mis
peab kajastama ehitusaegseid muudatusi, tagamaks, et käitise sulgemine on planeeritud kogu
selle elukaare ulatuses.
Eelnõu § 36 lõikes 2 sätestatakse käitamisloa taotluse andmekoosseis, mis on laiendatud
võrreldes katsetamisloa taotlusega lõikes 1. Tuumkütusega katsetamise ja korralise käitamise etapid keskenduvad tehnilisele ja juhtimiskorralduslikule valmisolekule ning osalise käitamisloa taotlemisel nõutakse seetõttu lisadokumentide esitamist, mis hõlmavad
tuumakäitise elukaare seisukohalt kriitilisi valdkondi: 1. Käitamisloa saamiseks peab taotleja olema läbinud ja dokumenteerinud (punkt 1)
katsetusprogrammis ettenähtud tegevused, mida tõendab vastav katsetusaruanne. 2. Täiendatud tuumakäitise ohutusaruanne (punkt 2) peab kinnitama, et eelnevalt analüüsitud
katsetamise tulemused on tuumakäitise ohutusaruandes kajastatud.
3. Nõutakse tuumkütuse käitlemise, ladustamise korralduse (punkt 3), tuumajäätmete hoidmise ja käitlemise tegevusplaani (punkt 4) ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli
süsteemi kirjeldust (punkt 5). Need dokumendid peavad tõendama, et käitajal on välja kujundatud radioaktiivsete jäätmete ja (kasutatud) tuumkütuse ohutu käitlemise süsteem koos asjakohase tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemiga alates osalise käitamise
esimesest päevast. 4. Taotleja peab esitama dokumentatsiooni finantstagatise kohta (punkt 6), millega tagatakse
riikliku dekomissioneerimisfondiga seotud finantskohustuste täitmine (kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis SRS-11946).
Eelnõu § 36 lõikes 3 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kehtestada määrusega kõigi kolme loa (katsetamis-, osalise ja korralise käitamisloa) taotluste täpsustatud
andmekoosseisud eraldi. See võimaldab eristada osalise käitamisloa ja korralise käitamisloa taotluste andmekoosseisusid, mis on vajalik õigusselguse huvides. Seaduses oleks selline detailne eristamine vastuolus seaduse abstraktsuse põhimõttega.
Eelnõu §-s 37 sätestatakse katsetamisloa ja käitamisloa andmekoosseis.
Eelnõu § 37 lõikes 1 määratletakse katsetamisloa andmekoosseis, mis keskendub tegevuste
ohutule ja kontrollitud läbiviimisele. See ei ole enam taotleja esitatud teave, vaid pädeva asutuse
46 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2005_web.pdf
42
poolt kehtestatud siduvad nõuded. Luba fikseerib täpselt lubatud katsetuste ulatuse, liigid ja
läbiviimise tingimused (punkt 1), tagades, et katsetamine toimub rangelt piiritletud raamis.
Luba seab konkreetsed käitamise ohutusega seotud nõuded nii töötajatele kui ka juhtkonnale
(punkt 2), mis maandab inimfaktoriga seotud riske ohutuse tagamisel. Lisaks tehnilistele
nõuetele (punktid 4 ja 5) on luba mehhanismiks, mille kaudu pädev asutus kehtestab
dokumenteerimise, aruandluse ja järelevalve korra (punktid 3 ja 6). Loa lahutamatu osa on
pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava (punkt 6), mille alusel pädev asutus kontrollib katsetuste
ohutust, sisaldades muuhulgas täiendavaid kontrollpunkte, mille läbimiseks seab pädev asutus
tingimused ning vahetud järelevalvevõimalused (pädev asutus inspekteerib testide jälgimist).
Punkt 7 võimaldab lisada mis tahes muid tingimusi, mida asutus peab konkreetse käitise puhul
ohutuse või julgeoleku tagamiseks vajalikuks.
Eelnõu § 37 lõikes 2 sätestatakse käitamisloa andmekoosseis, täiendades lõikes 1 toodud
nõudeid sisuga, mille eesmärk on tagada ohutus tuumkütusega katsetamise ja käitamisega
seotud tegevuste ulatuses. Loas tuuakse välja üksikasjalikud andmed ja nõuded tuumkütuse
käitlemise ning ladustamise kohta, samuti tuumajäätmete käitlemise ja vastava tegevusplaani
kohta.
Lisaks määratakse käitamisloas kindlaks tuumakäitise käitamistingimused ja -piirangud, mis
kirjeldavad käitise lubatud töörežiime ja seisundeid, julgeoleku tagamise meetmed ning pädeva
asutuse ohutusjärelevalve kava ja aruandluse korda. Need moodustavad loa lahutamatu osa ja
tagavad pideva regulatiivse kontrolli. Käitamisloas esitatakse ka tuumakäitise
dekomissioneerimiskava, mis sisaldab katsetamisel saadud täiendavat teavet ning ülevaadet
kavandatavatest tegevustest osalise käitamisloa puhul katsetusprogrammi kujul või elluviidud
tegevustest korralise käitamisloa taotlemisel katsetusaruandena. Nagu katsetamisloas,
võimaldab ka käitamisloa viimane punkt lisada muid tingimusi, mis on vajalikud tuumaohutuse
ja -julgeoleku tagamiseks tuumkütusega katsetamisel või korralisel käitamisel.
Eelnõu § 37 lõige 3 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama tuumakäitise
käitamisega seotud täpsustatud nõuded. Volitus on vajalik, kuna osalise ja korralise käitamise
etapid hõlmavad tehniliselt keerukaid ning kiiresti arenevaid ohutus- ja järelevalvenõudeid,
mille üksikasjalik reguleerimine seaduse tasandil ei ole põhjendatud. Määruses täpsustatakse:
1. Tuumakäitise käitamise ohutusnõuded töötajatele ja juhtkonnale.
Määrus sätestab töötajate ja juhtkonna töökohapõhised ohutusreeglid, töökorralduse
põhimõtted, käitamisprotseduurid ning tehnilise ja organisatoorse valmisoleku
tõendamise tingimused. Ühtlasi täpsustatakse ohutusfunktsioonide täitmiseks vajalikud
protseduurid ja tehnilised nõuded, lähtudes IAEA ohutusstandarditest ja Euratom
tuumaohutuse direktiiviga ette nähtud käitaja kohustustest.
2. Dokumenteerimise, andmete esitamise ja aruandluse nõuded ja kord.
Käitamisetapp eeldab mahukat ja süstemaatilist dokumentatsiooni (nt
käitamisprotseduurid, katsetusprogrammid, ohutuse jälgimise andmed, radioloogilise
seire tulemused). Määrusega nähakse ette dokumentide sisu, vorminõuded, esitamise
tähtajad ja korra, mis võimaldavad pädeval asutusel teostada järjepidevat
ohutusjärelevalvet ning hinnata käitaja vastavust käitamisloaga kehtestatud
tingimustele.
43
3. Iga käitamisloa liigi – katsetamisloa tuumkütuseta, osalise käitamisloa tuumkütusega ja
korralise käitamisloa – jaoks selgelt eristatud ja ammendavad andmekoosseisud. Käitise
tegevus käitamislubade süsteemis toimub etapiviisiliselt ning iga etapp eeldab erineva
mahuga infot ohutuse ja tehnilise ning organisatoorse valmisoleku kohta. Seaduse
tasandil ei ole otstarbekas üksikasjalikult loetleda kõiki nende etappide spetsiifilisi
dokumente, mistõttu on vajalik volitus kehtestada need määrusega. Erinevate
andmekoosseisude määramine on vajalik järgmistel põhjustel:
• Õigusselgus ja prognoositavus – käitaja teab täpselt, milliseid dokumente ja
tõendeid tuleb igas etapis esitada, vältides tõlgendusvaidlusi loamenetluses.
• Ohutuskeskne etapiviisiline loastamine – tuumkütuseta katsetamiselt tuumkütusega
katsetamisele üleminek ning seejärel korralisele käitamisele vastavad erinevad
ohutusnõuded, mille aluseks olev dokumentatsioon peab olema eristatud ja
konkreetne.
• Ühtlustatud ja läbipaistev järelevalve – pädev asutus saab hinnata esitatud andmeid
süsteemselt ja võrreldavalt, iga loa liigi spetsiifikat arvestades.
• Võimalus arvestada IAEA ohutusstandardite (sh SSG-26, SSG-28, SSG-62)
muutumist – detailsete dokumentide loetelu saab ajakohastada määruse tasandil,
säilitades seaduses püsiva raamistiku.
• Seega sätestatakse määrusega selged ja eraldi andmekoosseisud iga käitamisloa liigi
jaoks, et tagada menetluse läbipaistvus, proportsionaalsus ja ohutuse hindamise
järjepidevus kogu käitamislubade süsteemis.
Eelnõu §-s 38 reguleeritakse käitamisloa kehtivuse peatamist ja kehtetuks tunnistamist.
Eelnõu § 38 lõikes 1 loetleb neli peamist alust, mille ilmnemisel pädev asutus peatab
käitamisloa kehtivuse kas täielikult või osaliselt. Peatamine on kiire reageerimise meede, mille eesmärk on vältida või piirata ohutusriske.
Punktis 1 käsitletakse tehnilist kõrvalekallet või riket tuumakäitise konstruktsioonides, süsteemides või komponentides, mis võib mõjutada ohutust. See hõlmab ootamatuid või
ettenägematuid vigu, mis võivad oluliselt suurendada avariiolukordade teket.
Punktis 2 viidatakse kõrvalekalletele projekteeritud lahendustest või ohutusaruande aluseks olnud eeldustest, mis samuti suurendavad avariiolukordade ohtu ning neid lahendamata ei ole võimalik ohutult katsetamisega jätkata. See punkt tagab, et käitis töötab vastavalt heakskiidetud
ohutusaruandele ja oleks vastavuses aruandes esitatud ohutusanalüüsidega.
Punktis 3 on sätestatud, et puudused loa omaja rakendatavates meetmetes hädaolukorra lahendamise, julgeoleku, kiirguskaitse või tuumamaterjali füüsilise kaitse valdkonnas on ohuallikad ja nõuavad kiiret sekkumist.
Punktis 4 on sätestatud loa omaja sisemise juhtimissüsteemi või juhtimiskorralduse nõuetele
mittevastavus, mis ei võimalda tagada ohutut käitamist. Sellega rõhutatakse organisatsioonilise ohutuskultuuri tähtsust.
44
Eelnõu § 38 lõikes 2 sätestatakse loa omaja kohustus käitamisloa peatamise ajal. Loa omaja on
kohustatud viivitamata rakendama meetmeid, et taastada tuumakäitise ohutus ja julgeolek, kõrvaldades peatamise aluseks olnud puudused ja viies käitise nõuetele vastavasse seisundisse.
Eelnõu § 38 lõikes 3 sätestatakse käitamisloa kehtetuks tunnistamise tingimused. Kui peatamise aluseks olnud rikkumist või ohtu ei kõrvaldata pädeva asutuse poolt antud tähtajaks,
tunnistatakse käitamisluba kehtetuks. Meede rakendub olukorras, kus loa omaja ei ole suutnud teatud aja jooksul ohutusnõudeid taastada.
Eelnõu §-s 39 käsitletakse tuumkütuse esmakordset transporti tuumakäitisesse ning selle
kooskõlastamise kohustust. Tuumkütuse esmane transport on katsetusprogrammis oluline etapp
ja selleks tuleb pädevalt asutuselt saada eelnev kooskõlastus. Tulevane käitaja peab reaalselt
tõendama, et kütuse käitlemise, ladustamise ja kaitse korraldus vastab ohutus- ja
julgeolekunõuetele ning on olemas kõik nõutavad load, lepingud ja kokkulepped tuumkütuse
ohutuks transpordiks (kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis SRS-11947). Vajadusel kontrollib
pädev asutus nõuetele vastavust kohapeal.
Tuumkütuse esmase transpordi peab katsetamis- või käitamisloa omaja kooskõlastama pädeva
asutusega vastavalt § 29 lõigetes 1, 4 ja 5 ning lõike 8 alusel sätestatud korrale.
Eelnõu §-s 40 sätestatakse tuumakäitise ohutusaruandele kehtivad nõuded ning selle
tähendus tuumaohutuslubade menetluses.
Eelnõu § 40 lõikes 1 määratletakse tuumakäitise ohutusaruande kui tuumaohutust tõendava
alusdokumendi olemus. Aruande põhieesmärk on dokumenteerida ja tõendada, et käitis on
projekteeritud, ehitatud ja seda käitatakse viisil, mis tagab maksimaalse ohutuse kogu selle
tööea jooksul ehk elukaare vältel. Dokumendi peab ehitusloa ja tuumaohutuslubade taotlemise
esitama tulevane käitaja.
Tuumakäitise ohutusaruanne peab pakkuma süstemaatilise ja tõenduspõhise ülevaate
tuumaohutusest, hõlmates reaktori disaini ja ohutuskontseptsiooni, ning selgitades, kuidas
käitis on ehitatud ohtude vältimiseks. Samuti peab see sisaldama töö- ja avariitingimuste
analüüsi, mis uurib nii ettenähtavaid kui ka ettenägematuid sündmusi, kaasa arvatud raskete
avariide analüüsi ja meetmeid nende mõjude leevendamiseks. Aruanne selgitab süvakaitse
rakendamist ning ohutusfunktsioonide täidetavust, näidates, et kriitilised ohutussüsteemid
(nagu reaktori seiskamine, jääksoojuse eemaldamine ja radioaktiivsuse ohjeldamine) on
kavandatud ja suutelised oma ülesannet täitma ka avariiolukordades.
Ohutusaruanne täidab loamenetluses, käitise töös ja pädeva asutuse järelevalves olulist
funktsiooni, kuna dokumendi alusel saab pädev asutus hinnata tuumakäitise ohutust erinevates
etappides tehtud muudatuste objektiivsel alusel.
Eelnõu § 40 lõigetes 2 ja 3 sätestatakse ohutusaruande esitamise kohustus, mis on seotud
tuumakäitise loamenetluse erinevate etappidega. Ohutusaruanne tuleb esitada nii ehitusloa kui
ka katsetamis ja -käitamislubade taotlemisel. Loa andmise eeltingimuseks on pädeva asutuse
positiivne hinnang esitatud ohutusaruandele, mis kinnitab käitise vastavust kehtivatele
ohutusnõuetele.
47 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2005_web.pdf
45
Eelnõu § 40 lõike 2 punktis 1 on sätestatud, et esialgne ohutusaruanne tuleb esitada juba
ehitusloa taotlemisel. Selle eesmärk on tagada, et ohutuskriteeriume järgitakse projekteerimise
varajases etapis ning vältida hilisemaid kulukaid ja ajamahukaid ümberehitusi. See võimaldab
pädeval asutusel hinnata ohutust enne suuremahulise ehitustegevuse alustamist.
Eelnõu § 40 lõike 2 punktis 2 täpsustatakse, et täiendatud ohutusaruanne on ka katsetamis- ja
käitamisloa taotlemise osa. Selleks ajaks on ehitus on lõpule viidud ja on olemas detailsed
andmed paigaldatud seadmete ja tegelike omaduste kohta. Täiendatud ohutusaruanne peab
kajastama kõiki tegelikke olusid ja on aluseks tuumaohutusloa andmisele.
Eelnõu § 40 lõikes 4 antakse pädevale asutusele õigus nõuda tuumakäitise ohutusaruande
täiendamist või muutmist tuumaohutuse tagamiseks. See võimaldab arvestada muutuvate
ohutusnõuete, uute teaduslike ja tehnoloogiliste teadmiste ning rahvusvahelistest lepingutest
tulenevate kohustustega. Säte täpsustab HMS § 15 lõikes 2 sätestatud taotluses puuduste
kõrvaldamise nõuet, eesmärgiga rõhutada tuumakäitise ohutusaruande olulisust, kuid vajadusel
tuleb ohutusaruannet täpsustada ka tegevuse tulemusena, mitte ainult loamenetluses.
Ohutusaruande muutmine või täiendamine ei pruugi kaasa tuua loa muutmise vajadust ja
sellepärast on selleks eraldi alus.
Eelnõu § 40 lõikes 5 antakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada
määrusega tuumakäitise ohutusaruande täpsustatud sisu ja muutmise nõuded. Määruses
kehtestatakse spetsiifilised tehnilised ja administratiivsed nõuded, mis peegeldavad IAEA
juhenddokumendis SSG-61 „Format and Content of the Safety Analysis Report for Nuclear
Power Plants” lähenemist.
Eelnõu §-s 41 sätestatakse katsetusprogrammile kehtivad nõuded ning roll tuumakäitise
katsetamisel.
Eelnõu § 41 lõigetes 1 ja 2 käsitletakse katsetustegevuste ajakava, nõudeid ja tegevusi
kirjeldavat dokumenti ehk katsetusprogrammi. Katsetamine on defineeritud kui loogiline ja
progresseeruv kontroll, mis algab üksikute komponentide töökindlusest ja liigub edasi käitise
tervikliku toimimiseni. Katsetamine peab olema süstemaatiline protsess, mille eesmärk on
tõendada ehitatud tuumakäitise vastavust ohutusaruandes kirjeldatud ohutusfunktsioonidele
enne korralise käitamise alustamist.
Eelnõu § 41 lõikes 3 antakse pädevale asutusele õigus nõuda katsetusprogrammi täiendamist
või muutmist. See võimaldab reageerida ohutuse seisukohast olulisele teabele, mis võib
mõjutada katsetamise ohutust või ohutusnõuete täitmist ja mis ei olnud programmi koostamise
ajal teada. Säte täpsustab HMS § 15 lõikes 2 sätestatud taotluses puuduste kõrvaldamise nõuet,
eesmärgiga rõhutada tuumakäitise katsetusprogrammi olulisust, kuid vajadusel tuleb
katsetusprogrammi täpsustada ka katsetuste ajal, mitte ainult loamenetluses.
Katsetusprogrammi muutmine või täiendamine ei pruugi kaasa tuua loa muutmise vajadust ja
sellepärast on selleks eraldi alus.
Eelnõu § 41 lõikes 4 antakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada
määrusega katsetusprogrammi täpsemad sisunõuded ja katsetuste läbiviimise nõuded ja korra.
Dokumentide sisunõuded on tehnilised ning võivad ajas ka muutuda. Nende reguleerimine
määruse tasemel aitab tagada, et oluliste dokumentide sisu vastab pidevalt arenevatele
rahvusvahelistele tuumaohutusstandarditele.
46
Eelnõu §-s 42 sätestatakse tuumaohutusloa omaja tuumajäätmete käitlemise kohustus.
Eelnõu § 42 lõikes 1 kehtestatakse tuumaohutusloa omaja üldine ja täielik vastutus kõigi
tuumajäätmete käitlemiseks vajalike tegevuste ettevalmistamise, õigeaegse täitmise ja
seonduvate kulude katmise eest. See säte rakendab „saastaja maksab“ printsiipi, tagades, et
jäätmete käitlemine ja lõppladustamine ei lange riigi ega maksumaksja õlule.
Eelnõu § 42 lõikes 2 sätestatakse tuumajäätmete käitlemise tegevusplaani kehtivus, esitamise
kord ja ulatus. See plaan peab olema kehtiv kogu loa perioodi jooksul, kuid seda tuleb uuendada
ja esitada igal kolmandal aastal järgmiseks kolmeks aastaks, andes samal ajal ka üldise ülevaate
järgmiseks kuueks aastaks. See tagab, et tegevusplaan on alati ajakohane ning kajastab
jooksvalt muutuvat jäätmeteket ja käitlemisstrateegiaid, säilitades samal ajal pikaajalise vaate
tulevikku.
Eelnõu § 42 lõige 3 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale ministrile
õiguse kehtestada määrusega tuumajäätmete käitlemise tegevusplaani täpsed nõuded ja
andmekoosseisu. See on vajalik, et tagada plaani detailne sisu vastavus rahvusvahelistele
parimatele praktikatele ja kõrgeimatele ohutusstandarditele ning et see hõlmaks kõiki
käitlemise aspekte alates ajutisest hoiustamisest kuni lõppladustuseni.
Eelnõu §-s 43 sätestatakse korduva ohutushindamise nõuded ning läbiviimise kord.
Käesoleva paragrahvi all reguleeritakse käitamisloa omaja kohustust viia läbi korrapärast
korduvat ohutushindamist, mis on meede tuumakäitise ohutuse tagamiseks pikema
käitamisperioodi jooksul, isegi kui tuumaohutusluba kehtib käitise planeeritud kasutusaja
lõpuni. See säte rakendab rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtet, et ohutus tuleb perioodiliselt
ja terviklikult üle vaadata, mida on detailselt kirjeldatud IAEA juhendmaterjalis (SSG-25
Periodic Safety Review for Nuclear Power Plants48).
Eelnõu § 43 lõiked 1 ja 2 sätestavad korduva ohutushindamise kohustusliku sageduse.
Üldreeglina peab käitamisloa omaja hindamise läbi viima vähemalt kord kümne aasta jooksul.
See on vajalik tagamaks, et käitis vastaks jätkuvalt kehtivatele ohutusnõuetele ja oleks sobiv
ohutuks käitamiseks. Pädevale asutusele antakse samas õigus määrata loa tingimustes
hindamise sagedus ja täpsemad nõuded, võimaldades paindlikkust vastavalt käitise tüübile,
vanusele ja muid riske.
Eelnõu § 43 lõikes 3 määratletakse hindamise ulatuse ja sisu, tuues välja aspektid, mida tuleb
hinnata. Eesmärk on tagada, et hinnang on terviklik ja katab kõik olulised valdkonnad. Hinnang
peab arvesse võtma käitise vananemisest tingitud mõjusid, käitamise käigus saadud kogemusi,
uusimaid teadusuuringute tulemusi, samuti õigusaktide ja rahvusvaheliste ohutusstandardite
arengut ning muutusi riigi julgeolekukeskkonnas ja ohuhinnangutes.
Eelnõu § 43 lõikes 4 reguleeritakse puuduste kõrvaldamist ja tagajärgi. Loa omajal on kohustus
tuvastatud puudused viivitamata kõrvaldada. Selle kohustuse täitmata jätmine annab pädevale
asutusele õiguse käitamisloa kehtivus peatada või luba kehtetuks tunnistada, mis rõhutab
korduva ohutushindamise tulemuste siduvust ja rangust ning tagab, et riskide suurenemist ei
aktsepteerita.
48 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1588_web.pdf
47
Eelnõu § 43 lõikes 5 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale
ministrile õiguse kehtestada määrusega korduva ohutusehindamise detailsemad nõuded ja
metoodika. See võimaldab reguleerida, millises vormis ja mis ulatuses peab hindamine
toimuma ning millised dokumendid ja aruanded tuleb pädevale asutusele esitada hindamise
tulemuste kohta.
Eelnõu § 44 sätestab nõuded tuumakäitise töötajate pädevusele ja kvalifikatsioonile, mis
on kooskõlas IAEA ohutusstandardite (Leadership and Management for Safety, No. GSR Part 249; Safety of Nuclear Power Plants: Commissioning and Operation, No. SSR-2/2 (Rev.1)50;
Recruitment, Qualification and Training of Personnel for Nuclear Power Plants, No. SSG-7551) ning WENRA juhendiga (WENRA Safety Reference Levels for Existing Reactors 2020 52).
Eelnõu § 44 lõige 1 kohustab käitajat tagama, et kõikides tuumakäitise elukaare etappides oleks piisav arv pädevaid ja nõuetekohase kvalifikatsiooniga töötajaid, kes tagavad tuumaohutuse ja
-julgeoleku nõuete täitmise. Kuna ohutus ja julgeolek sõltuvad üheaegselt inimestest, tehnilistest süsteemidest ja organisatsiooni töökorraldusest, peab käitaja tagama, et tuumakäitise kogu elukaare vältel on ohutuks käitamiseks, muudatuste tegemiseks ja
hädaolukordadeks valmisolekuks piisav arv pädevaid ja nõuetekohase kvalifikatsiooniga töötajaid.
Eelnõu § 44 lõige 2 kohustab käitajat süsteemselt ja dokumenteeritult analüüsima ohutuks käitamiseks vajalikku töötajate arvu, pädevust ja jaotust ning hinnata perioodiliselt, kas
olemasolev personal on ohutuse seisukohast oluliste ülesannete täitmiseks piisav ja sobiv. Personali vajadust tuleb regulaarselt hinnata ja ajakohastada, sest ajas muutuvad nii
organisatsioon kui ka käitise tegevus (käitise elukaare etapid). Töötajate arvu ja pädevuse vajadust ning töökohtade ümberkorraldamist võivad mõjutada muudatused käitise töökorralduses (nt hooldus- ja remondiprogramm, moderniseerimine, jäätmekäitlus, täiendavad
ohutuse ja julgeoleku nõuded, üleminek ühest elukaare etapist teise), ning käitamiskogemusest saadud teadmised. Lisaks tuleb arvestada tööjõuvajaduse hindamisel töötajate vanuselist
koosseisu ja tööjõu liikumist. Kõik need tegurid mõjutavad võimekust täita tuumakäitise ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid, mistõttu peab käitaja perioodiliselt hindama, kas olemasolev töötajate arv, pädevus ja jaotus vastab tegelikele vajadustele.
Eelnõu § 44 lõige 3 kohustab käitajat juhtimissüsteemis määrama ohutuse ja julgeoleku
tagamise eest vastutavad isikud, kirjeldama nende ülesanded, vastutusvaldkonnad ja asendamisreeglid, et vältida vastutuse hajumist. Nõue tagab ohutuse ja julgeolekuga seotud ülesannete katkematu täitmise ning juhtimise järjepidevuse toetades tuumaohutuse ja
- julgeoleku kultuuri teadlikku kujundamist.
Eelnõu § 44 lõige 4 sätestab, et ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid võivad täita üksnes käitaja nõuetele vastava ja tõendatud pädevusega isikud, sama põhimõte kehtib ka töövõtjatele. Vastutavatel ametikohtadel töötamine peab olema kooskõlastatud pädeva asutusega. Säte tagab,
et ainult kvalifitseeritud isikud täidavad ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid, kelle pädevust ja kvalifikatsiooni on lisaks käitajale hinnanud ja kinnitanud ka pädev asutus. Käesoleva
seaduse § 44 lõikes 8 nimetatud määrusega kehtestatakse loetelu ohutuse seisukohalt olulistest ametikohtadest.
49 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1750web.pdf 50 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1716web-18398071.pdf 51 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB2029_web.pdf 52 https://www.wenra.eu/node/86
48
Eelnõu § 44 lõige 5 kohustab käitajat kehtestama töötajate juhendamise ja väljaõppe
korralduse, mis põhineb oskus- ja tööjõuvajaduse analüüsil ja pikaajalisel prognoosil ning selgelt kirjeldatud pädevuse arendamise ja hindamise korral. Juhendamine ja
väljaõppekorraldus on tuumakäitise juhtimissüsteemi osa, mille üks eesmärk on tagada, et ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid täidavad alati piisava ettevalmistuse, asjakohaste teadmiste ja oskustega töötajad ning et käitajal on läbimõeldud personaliplaneerimise
strateegia. Käitaja peab süstemaatiliselt analüüsima, milliseid pädevusi ja kui suures mahus on vaja tuumakäitise eri elukaare etappides, ning koostama selle alusel pikaajalise prognoosi. Nii
saab hinnata tööjõuvajadust pikemas perspektiivis, ennetada teadmiste kadu töötajate lahkumisel (pensionile minek, tööjõu liikumine), kuid ka tagada, et uute tehnoloogiate, ohutusmeetmete ja regulatiivsete nõuete rakendamisel on organisatsioonis olemas vajalik
kompetents. Pädevuse arendamise ja hindamise kord on juhendamise ja väljaõppekorralduse ning käitaja juhtimissüsteemi lahutamatu osa.
Eelnõu § 44 lõige 6 nõuab, et enne personali arvu või struktuuri muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada tuumakäitise ohutust, peab käitaja põhjendama muudatuste vajadust ning pärast
muudatuste rakendamist hindama ja dokumenteerima nende mõju ohutusele. Säte tagab, et personalipoliitilised ja organisatsioonilised otsused, mis võivad mõjutada tuumaohutust, on
läbipaistvad, jälgitavad ja ohutusest lähtuvate argumentidega põhjendatud, mitte ainult majanduslike või administratiivsete kaalutluste tulemus.
Eelnõu § 44 lõige 7 kohustab käitajat tagama töötajatele juurdepääs väljaõppele, täiendõppele ja pädevuse säilitamise koolitustele ning hindama regulaarselt töötajate pädevust ja
kvalifikatsiooni vastavalt kehtestatud nõuetele. Eesmärk on tagada, et tuumakäitise ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid täitvad töötajad säilitaksid oma pädevuse kogu tööperioodi vältel, nende teadmised ja oskused oleksid ajakohased vastavalt käitise elukaare etapile, arvestades
käitamiskogemust, tehnoloogia arengut ja regulatiivsete nõuete muutumist. See hõlmab nii esmast väljaõpet enne ohutuse seisukohalt oluliste ülesannete andmist kui ka järjepidevat
täiendkoolitust, vajaduse korral ka töövõtjate puhul. Pidev väljaõpe, täiendõpe, pädevuse säilitamisele suunatud koolitused ning regulaarne pädevuse hindamine on tuumakäitise ohutu käitamise lahutamatu osa.
Eelnõu § 44 lõikes 8 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale
ministrile õiguse kehtestada määrusega vastutavate ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade loetelu ning nendele ametikohtadele esitatavad kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja nende tõendamise korra, samuti töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse
hindamise kriteeriumid.
Eelnõu 4. peatüki 3. jagu reguleerib tuumakäitise dekomissioneerimist ehk alalise
kasutamise lõpetamise põhinõudeid ja korda.
Selles sätestatakse tuumaohutusloa andmise kriteeriumid tuumakäitise dekomissioneerimiseks,
sh lõpliku dekomissioneerimiskava heakskiitmise tingimused. Dekomissioneerimise eesmärk
on tagada, et tuumakäitis ja selle asukoht oleks pärast kasutamise lõppu ohutu inimesele ja
keskkonnale ning ei vajaks enam tuuma- ning kiirgusohutuse järelevalvet. Tuumaohutusluba
dekomissioneerimiseks reguleerib tuumajaama lammutamise kiirgus- ja tuumaohutusega
seotud tegevusi, ning on peamiselt suunatud muuhulgas tuumajaama lammutamisel saastunud
alade kaardistamisele, saaste likvideerimisele, tekkivate tuumajäätmete ohutule käitlemisele,
tegevuste ohutuse tõendamisele, radioloogilisele seirele kui ka maa-ala vabastamisele tuleviku
49
tegevuste jaoks kiirgus- ja tuumaohutuslubade nõuetest (tegevusi on kirjeldatud IAEA
juhendmaterjalis GSR Part 6, Decommissioning of Facilities53)
Jagu põhineb IAEA põhimõtetel ja on koostatud IAEA tuumamudelseaduse alusel54.
Dekomissioneerimise protsessi loastamise eesmärk on tagada, et protsess oleks läbipaistev,
ohutu ja täielikult reguleeritud. Dekomissioneerimise käigus ja selle lõppedes tagatakse
dokumenteeritud ning kontrollitud üleminek käitise kasutamiselt ohutule seisundile, kus lõpeb
järelevalve vajadus.
Eelnõu §-s 45 reguleeritakse tuumakäitise dekomissioneerimise ehk tuumakäitise elukaare
lõpuga seotud tegevuste üldisi kohustusi ja nõudeid, mille eesmärk on tagada, et pärast
tuumaenergia tootmise ja kasutamise lõpetamist oleks käitise ala ohutu edasiseks kasutamiseks
ja vastaks kiirgusseaduse alusel kehtestatud kiirgusohutusnõuetele. Sätestatud nõuded on
olulised nii inimese ja keskkonnakaitse seisukohast.
Eelnõu § 45 lõikes 1 sätestatakse dekomissioneerimise lõppeesmärk ja peamised tegevused,
mis tuleb alalise kasutamise lõpetamisel läbi viia. Nendeks tegevusteks on tuumakäitise
tühjendamine tuumamaterjalist, tuumaseadmete demonteerimine ja ehitiste lammutamine ning
tuumajäätmete nõuetekohane ladustamine või ümbertöötlemine. Vabastatud alade edaspidise
kasutamise puhul tühise radioloogilise mõju tagamiseks on kiirgusseaduse määrusega
„Kiirgustegevuses kasutatavate või tekkivate radioaktiivsete ainete väljaarvamise ja
vabastamise tingimused ning väljaarvamise ja vabastamise taotlusele esitatavad nõuded”
kehtestatud radionukliidide piirmäärad. Tuumajaama territooriumil vabastatavate materjalide ja
pinnase radionukliidide sisaldus ei tohi ületada kiirgusseaduse alusel kehtestatud piirmäärasid.
Eelnõu § 45 lõikes 2 antakse pädevale asutusele õigus nõuda tuumajaama territooriumi maa-
ala seiramist juhtudel, kui ala vabastatakse mitte üldiste vabastuskriteeriumite alusel, vaid
tinglikult. Tinglik vabastamine tähendab, et ohutuskriteeriumid on täidetud samal tasemel kui
üldise vabastamise puhul, kuid nende täitmise tõendamisel võetakse arvesse maa-ala
konkreetset tulevast kasutusviisi. Samuti ei pruugi kogu tuumajaama territooriumi olla võimalik
vabastada ühel ajal või võib dekomissioneerimistöödele järgneda periood, mil enne vabastamist
tehakse ettenähtud seiret. Selle eesmärk on koguda piisavalt teavet, et kinnitada maa-ala ohutus
edasisel kasutamisel.
Eelnõu § 45 lõikes 3 reguleeritakse dokumentide ja andmete säilitamist pärast
dekomissioneerimistegevuste lõpetamist. Loa omajal on kohustus anda dekomissioneerimisega
seotud dokumendid ja tõendusmaterjalid üle pädevale asutusele. Nende hulka kuuluvad andmed
tuumakäitise, radioaktiivsete jäätmete ja materjalide käitlemise, vabastamise ja
lõppladustamise kohta. See kohustus on oluline tagamaks pikaajaline mälu ja läbipaistvus
tulevaste põlvkondade jaoks ning vajaduse korral kiirgusohutuse kontrolliks. Pädev asutus
tagab nende andmete säilimise ja kättesaadavuse vastavalt avaliku teabe seaduse ja
eelnõukohase seaduse §-s 80 sätestatud nõuetele.
Eelnõu § 45 lõikes 4 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale
ministrile õiguse kehtestada määrus dekomissioneerimise dokumenteerimise detailsete nõuete,
dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise korra kohta. See
võimaldab detailsemalt reguleerida, millises vormis ja ulatuses peab dokumentatsioon olema
53https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1652web-83896570.pdf 54 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1456_web.pdf
50
koostatud ja esitatud, et tagada lõike 3 nõuete praktiline rakendamine ja asjakohane
arhiveerimine.
Eelnõu §-s 46 sätestatakse nõuded lõplikule dekomissioneerimiskavale. Lõplik kava on
dekomissioneerimisloa andmise aluseks, kirjeldades üksikasjalikult tegevusi ja plaane, millega
tagatakse tuumakäitise ohutu ja õigusaktidele vastav kasutusest kõrvaldamine, sealhulgas
jäätmekäitlus ja rahastamine.
Eelnõu § 46 lõikes 1 määratletakse lõpliku dekomissioneerimiskava kohustuslik sisu, mis peab
tagama lõppeesmärkide teostatavuse. Kava peab sisaldama valitud
dekomissioneerimisstrateegiat, selget tegevuste ajakava ja järjestust, detailset jäätmekäitlus- ja
rahastamisstrateegiat ning meetodeid tuumakäitise asukoha kavandatud lõppseisundi
saavutamise ja tõendamise viisi kohta.
Valitud dekomissioneerimisstrateegia annab ülevaate lähenemisest, mille alusel tuumakäitise
tegevus lõpetatakse ja rajatis lammutatakse. Strateegia peab kirjeldama, kas tegevused viiakse
läbi vahetult pärast käitise sulgemist või pikema aja jooksul ning milliseid tehnilisi ja
organisatsioonilisi lahendusi selleks kasutatakse.
Ajakava ja tegevuste järjestus peavad näitama, et tegevused on omavahel kooskõlas ja et iga
etapp toetab järgmise ohutut elluviimist. See hõlmab lammutamise järjekorda, radioaktiivsete
süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide eemaldamise viisi ning ajaraame, mis
arvestavad nii ohutusnõudeid kui ka tööde loogilist kulgu.
Jäätmekäitlusstrateegia peab selgitama, kuidas käitise sulgemisel tekkivad jäätmed kogutakse,
sorteeritakse, töödeldakse ja vaheladustatakse ning kuidas tagatakse nende ohutu
lõppladustamine. Rahastamisstrateegia kirjeldab, kuidas tagatakse vajalike tööde katkematu
rahastamine kogu protsessi vältel ja kuidas hinnatakse võimalikke kulude muutusi.
Meetodid lõppseisundi saavutamiseks ja selle tõendamiseks kirjeldavad, kuidas kontrollitakse
ja kinnitatakse, et ala vastab dekomissioneerimise lõppeesmärkidele. Need meetodid võivad
hõlmata mõõtmisi, proove, analüüside tegemist ja muid kontrolliviise, mis tõendavad, et rajatis
ja selle ümbrus on ohutu edasiseks kasutamiseks.
Eelnõu § 46 lõikes 2 kohustatakse kava koostajat arvestama lõpliku kava koostamisel nii algses
dekomissioneerimiskavas tehtud muudatustega kui ka tuumakäitise kasutamise ajal selles
tehtud ehituslike ja tehnoloogiliste muudatustega. See nõue tagab, et lõplik kava on ajakohane
ja kajastab käitise tegelikku seisundit dekomissioneerimisetapi alguses.
Eelnõu § 46 lõikes 3 antakse pädevale asutusele õigus nõuda lõpliku dekomissioneerimiskava
muutmist või täiendamist. Seda õigust saab kasutada, kui kavas on varasemalt tähelepanuta
jäänud olulised puudujäägid, ei vasta õigusaktide nõuetele või kui on muutunud kiirgusohutuse
standardid, tuumakäitise seisund (asjaolu, mis nõuab tegevusplaanide ümberkorraldamist)
keskkonnaolud või tegevuse ajakava ja rahastamisega seotud asjaolud. Kava muutmine või
täiendamine ei pruugi kaasa tuua loa muutmise vajadust ja sellepärast on selleks eraldi alus.
Eelnõu § 46 lõikes 4 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale
ministrile õiguse kehtestada määrusega lõpliku dekomissioneerimiskava andmekoosseisu
detailsemad nõuded. See võimaldab täpsustada, milliseid detailseid andmeid ja millises vormis
tuleb kavas esitada.
51
Eelnõu §-s 47 reguleeritakse dekomissioneerimisloa andmise, sisu ja kehtivuse lõpetamise
nõudeid korda.
See luba on tuumaohutusluba, mis on vajalik tuumakäitise kasutusest eemaldamise ja
lammutamise alustamiseks ning tagab, et kogu protsess viiakse läbi ohutult ja finantsiliselt
kaetult. Kuna dekomissioneerimine hõlmab ka tuumakäitise ehitise lammutamist, siis
kohalduvad ehitusseadustiku nõuded ehitise lammutamisele ja lammutusprojektile vastavalt
majandus- ja taristuministri määruse „Nõuded ehitusprojektile“ §-le 25.55
Eelnõu § 47 lõikes 1 määratletakse dekomissioneerimisloa kui tuumaohutusloa olemus, mis
annab käitajale õiguse lõpetada käitamine, demonteerida seadmed ja lammutada ehitis. Lõikega
kehtestatakse dekomissioneerimisloale käesoleva peatüki 1. jaos kirjeldatud loa menetlemise
kord.
Eelnõu § 47 lõikes 2 sätestatakse loa taotlemise kord, kohustades käitamisloa omajat esitama
pädevale asutusele taotluse eelnõukohases seaduses sätestatud korras, lisades sellele lõpliku
dekomissioneerimiskava ja ehitusprojekti ehitise lammutamiseks. See seob tuumaohutuse
regulatsiooni ehitusseadustiku nõuetega, tagades, et lammutamisel arvestatakse nii kiirgus- ja
tuumaohutuse kui ka ehitusseadustiku alusel kehtestatud nõuetega.
Eelnõu § 47 lõikes 3 sätestatakse loa andmise tähtajaks kuni 12 kuud ja lisaks eeldused, mis
peavad olema loa saamiseks täidetud. Eeldused keskenduvad ohutusele (punkt 1), piisavale
rahastamisele (punkt 2), kvalifitseeritud personalile (punkt 4), füüsilise kaitse ja kiirgusohutuse
vastavusele (punkt 5) ning keskkonnaseirekava olemasolule (punkt 6).
Eelnõu § 47 lõikes 4 määratletakse dekomissioneerimisloa tingimused ja sisu, hõlmates tööde
ajakava, ohutusnõuded, jäätmete käitlemise korra, füüsilise kaitse nõuded, üldised ehitise
lammutamise nõuded, aruandlusnõuded ja järelevalve korra.
Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 1 sätestatakse nõude määrata loas tööde ajakava ja etapid. See
annab pädevale asutusele selge ülevaate tegevuste planeeritud järjekorrast ja ajalisest
raamistikust ning võimaldab teostada etapiviisilist järelevalvet ja kontrollida loas ettenähtud
tegevuste elluviimist.
Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 2 määratakse kiirgus- ja tööohutuse nõuded, sh töötajate
kiirgusdooside piiramine, isikukaitsevahendite kasutamine, ohutusprotseduuride rakendamine
ja muud meetmed töökeskkonna ning lähiümbruse ohutuse tagamiseks
dekomissioneerimistööde ajal.
Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 3 reguleeritakse radioaktiivsete jäätmete ja materjalide käitlemist,
sealhulgas jäätmete kogumist, sortimist, töötlemist, pakendamist, ladustamist ja transporti (sh
vabastamist) vastavalt kehtivatele kiirgusohutuse ja jäätmekäitluse õigusaktidele, et vältida
radioaktiivse saastumise levikut.
Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 4 kehtestatakse objekti ja tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded.
Loas peavad olema fikseeritud julgeolekumeetmed, mis tagavad tuumamaterjali ja teiste
radioaktiivsete allikate kaitse volitamata juurdepääsu, varguse või sabotaaži eest
55 Nõuded ehitusprojektile–Riigi Teataja
52
dekomissioneerimistegevuste ajal, kus tavapärased tuumkäitise julgeolekumeetmed ei pruugi
käitamise ajaks kavandatud kujul funktsioneerida.
Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 5 seostatakse dekomissioneerimisluba ehitusseadustiku ehitise
lammutamise nõuetega ning seega ei ole vaja eraldi ehitusluba ehitise lammutamiseks.
Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 6 sätestatakse tööde lõpetamise ja aruandluse nõuded. Need
tingimused määratlevad, millisel kujul ja millises ulatuses peab loa omaja esitama aruanded
tehtud tööde ja saavutatud tulemuste kohta ning millal loetakse dekomissioneerimine ametlikult
lõpetatuks, et saaks lõike 7 alusel lõpetada loa kehtivuse.
Eelnõu § 47 lõike 4 punktis 7 kehtestatakse pädeva asutuse järelevalve teostamise kord. See
täpsustab, millise sagedusega, millistes etappides ja milliste meetoditega (nt kontrollkülastused,
dokumentide ülevaatus) pädev asutus teostab järelevalvet, tagamaks, et tööde teostamisel
järgitakse kõiki loas ja õigusaktides sätestatud nõudeid.
Eelnõu § 47 lõikes 5 sätestatakse, et dekomissioneerimisloa menetlusele kohaldatakse
eelnõukohase peatüki 1. jagu arvestades selles jaos sätestatud erisustega. Erisused on seoses loa
kehtetuks tunnistamisega, sest üldised alused on osaliselt seotud käitamisega ja pole
dekomissioneerimisel asjakohased. Erisused on ka seosed ehitusseadustiku ja selle alusel
kehtestatud nõuetega. Dekomissioneerimisluba on sisult ja eesmärgilt tuumaohutusluba ja peab
integreerima nii üldehituslikud kui ka tuumaohutuse nõuded.
Eelnõu § 47 lõikes 6 antakse pädevale asutusele õigus luba peatada või kehtetuks tunnistada
juhul, kui on rikutud loatingimusi, ohustatakse töötajaid, elanikke või keskkonda või kui
rahastamine on ebapiisav. See annab asutusele vajaliku vahendi koheseks reageerimiseks
ohutust ja rahastamist puudutavate riskide tekkimisel.
Eelnõu § 47 lõikes 7 sätestatakse loa kehtivuse lõppemine pädeva asutuse otsusega, millega
kinnitatakse, et kõik loatingimused on täidetud ning käitise asukoht vastab kiirgusseaduse alusel
kehtestatud nõuetele (nn vabastamise piirmääradele).
Eelnõu § 47 lõikes 8 kehtestatakse volitusnorm, mis annab valdkonna eest vastutavale
ministrile õiguse kehtestada määrusega dekomissioneerimisloa andmekoosseisu detailsemad
nõuded.
Eelnõu §-s 48 sätestatakse tuumaohutusloa omaja ehk käitaja konkreetsed kohustused dekomissioneerimise etapiks, täpsustades vastutava isiku rolli dekomissioneerimisprotsessis.
Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 1 sätestatakse loa omaja üldine kohustus tagada ohutus, turvalisus
ja keskkonnakaitse. See hõlmab nii oma töötajate kui ka töövõtjate (alltöövõtjate) tegevuse
nõuetekohast korraldamist ja kontrolli.
Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 2 kohustatakse loa omajat põhjendama ning pädevale asutusele
kooskõlastamiseks esitama kõik kavas kavandatud, kuid seni katsetamata
dekomissioneerimismeetodid. Selle eesmärk on tagada, et uute või innovaatiliste lahenduste
kasutuselevõtuks tehakse piisav analüüs ja ohutushinnang. Rakendatavad lahendused peavad
olema tõhusad ja sh rahalises mõttes, võimaldades tööde rahastamist üksnes
dekomissioneerimisfondi vahenditest.
53
Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 3 sätestatakse loa omaja kohustus koostada ja ajakohastada
dekomissioneerimistegevuste kohta olulised ohutusdokumendid: tuumakäitise ohutuaruanne,
hädaolukorra riskianalüüs ja hädaolukorra lahendamise plaan ning turvaplaan. Need
dokumendid on aluseks riskide juhtimisele ja nendeks valmisolekule dekomissioneerimise
jooksul.
Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 4 nõutakse, et loa omaja tagaks dekomissioneerimise lõpuni
juhtkonna ja kvalifitseeritud töötajate olemasolu, mis on proportsionaalne teostatavate töödega.
See kohustus hõlmab ka piisava väljaõppe tagamist, kindlustades, et personal suudab
dekomissioneerimise ohutult ja vastavalt lõplikule dekomissioneerimiskavale läbi viia.
Eelnõu § 48 lõike 1 punktis 5 seatakse loa omajale kohustus tagada kõikide
dekomissioneerimisega seotud kulude katmine vastavalt seaduses sätestatud rahastamise
korrale. See punkt rõhutab finantstagatiste olemasolu olulisust ja tagab, et dekomissioneerimine
viiakse lõpule, sõltumata käitaja finantsseisust tööde käigus.
Eelnõu 5. peatükis sätestatakse, et tuumamaterjali, tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuste korral kohaldatakse kiirgusseaduses sätestatud üldist kiirgusohutuse raamistikku, mis sätestab põhilised ohutusnõuded kaitsmaks inimest ja keskkonda ioniseeriva kiirguse
kahjustava mõju eest.
KiS § 3 kohaselt on kiirgusohutus inimese ja keskkonna kaitsmine ioniseeriva kiirguse kahjustava mõju eest. Tulenevalt IAEA dokumendist IAEA Fundamentals Safety Principles56
esitatud põhimõttest, peab kiirgusohutusraamistik katma kõik ehitised ja tegevused, mis võivad tekitada kiirgusriski57, sõltumata kiirgusallika liigist või kasutusvaldkonnast. Seetõttu
rakenduvad tuumakäitistele ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustele samad kiirgusohutuse põhimõtted ja rakendamise meetmed kui teistele ioniseeriva kiirgusega seotud tegevustele.
Eelnõu § 49 punktis 1 osutatakse KiS §-dele 21–23, millega on sätestatud kiirgusohutuse kolm põhimõtet: kiirgustegevuse põhjendamine, kiirituse optimeerimine ning kiiritusel saadavate
dooside piiramine. Neid põhimõtteid kohaldatakse kõigile ioniseeriva kiirgusega seotud tegevustele, seega ka tuumamaterjali, tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustele.
Viidatud normid tagavad, et hinnatakse tegevuse põhjendatust, tõendades, et see on tegevuse põhjustatava võimaliku tervisekahjustuse suhtes majanduslike, sotsiaalsete või muude hüvede poolest parim, ning alternatiive, hoitakse kiirgusdoosid nii madalal kui mõistlikult saavutatav
(ALARA-põhimõte58) ning järgitakse KiS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud doosipiiranguid.
Eelnõu § 49 punktiga 2 kohaldatakse tuumaohutusloa omajale kiirgusseaduse §-des 32 ja 35
sätestatud kiirgustegevuse tegija kohustusi ulatuses, mis ei ole sätestatud käesoleva seaduse §- s 28, § 42, § 44, § 48, § 51, § 72, § 77. Kiirgusseaduse §-ga 32 laiendatakse tuumaohutusloa omaja kohustusi, hõlmates muu hulgas kiirgustööde tegemise ja kiirgustöötajate juhendamise
56 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1273_web.pdf 57 Kiirgusriskid on ioniseeriva kiirgusega kokkupuutest tulenevad kahjulikud tervisemõjud (ja nende esinemise
tõenäosus) ning muud ohutusega seotud riskid, sealhulgas keskkonnariskid, mis võivad otseselt tuleneda
kokkupuutest kiirgusallikaga, radioaktiivse materjali esinemisest ja/või keskkonda vabanemisest või kontrolli
kadumisest kiirgusallika üle. (https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/IAEA-NSS-GLOweb.pdf) 58 Akronüüm inglisekeelsest fraasist As Low As Reasonably Achievable (nii madal kui mõistlikult saavutatav).
Mõiste, mille kohaselt kiirgusallikate ja nendega seotud tegevuste kavandamisel ja kasutamisel tuleb kindlustada
nii madal kiiritustase kui see mõistlike kulutustega võimalik on, arvestades tehniliste kõrval ka majanduslikke ja
sotsiaalseid tegureid (E. Realo & T. Viik, 1996, Kiirguskaitse sõnastik)
54
eeskirjade koostamist ja ajakohastamist, kiirgustöötajate tervisekontrolli korraldamist,
mõõteriistade regulaarset kontrolli ja kalibreerimist, mitte pakkuda töötajatele varalist või muud soodustust kiirgusohutusnõuete täitmata jätmise eest. Samuti kohustab KiS § 32 teavitama
pädevat asutust ja Häirekeskust olulistest intsidentidest (kiirgusallika kadumine, vargus, doosipiirangute ületamine) ning analüüsima nende sündmuste põhjuseid ja rakendatud parandusmeetmeid. Kui TEOS-e § 28 lõige 2 kohustab tuumaohutusloa omajat rakendama
juhtimissüsteemi, mis on üldisem mõiste ja defineeritud §-s 3, siis KiS § 35 lõige 2 täpsustab kvaliteedijuhtimissüsteemi sisu ja ülesehitust. See tagab, et kvaliteedijuhtimine vastab KiS-s
sätestatud nõuetele, juhindudes IAEA ohutusjuhenditest (Leadership and Management for Safety, No. GSR Part 2; The Management Nuclear Installations, No. GS-G-3.5.)
Eelnõu § 49 punktiga 3 kohaldatakse tuumaohutusloa omajale KiS 3. peatüki 3. jagu, milles
on sätestatud töökohal kiirgusohutuse tagamise nõuded, kiirgustöötajate kategooriad, kiirgusohutuse spetsialisti roll, vanusepiirang kiirgustööle lubamisel, kiirgustöötaja
kiirgusohutusalane koolitus ja juhendamine, kiirgustöötaja tervisekontroll, isikudooside seire, välistöötaja mõiste ja tema kiirgusohutuse tagamine, kontrolli- ja jälgimisala, seire kontrolli- ja jälgimisalal ja lisameetmed kiirgusohutuse tagamiseks. Nende sätete kohaldamine
tuumakäitistele ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustele tagab, et töökeskkonnas rakendatakse töötajate ja elanike kaitseks kiirgusohutusmeetmeid nagu kiirgustegevuste puhul, arvestades
tuumakäitiste ja tuumkütusetsükliga seotud eripärasid ja riske.
Eelnõu § 49 punktiga 4 kohaldatakse tuumaohutusloa omajale KiS 7. peatükki, mille §-d 100 ja 101 sätestavad kiirgustöötajate efektiiv- ja ekvivalentdooside ning elanikkonna
vaatlusrühmade dooside hindamise kohustuse. Saadud andmeid kasutatakse ohutusmeetmete kavandamiseks ja täiendamiseks, et tagada kiirgusohutuse põhimõtete rakendamine praktikas ning kontrollida kehtestatud doosipiirmääradest ja optimeerimise nõuetest kinnipidamist.
Eelnõu 6. peatükk reguleerib tuumakäitiste ja tuumaohutusloa omajate kohustusi hädaolukordade ennetamise, nendele reageerimise ja valmisoleku tagamisel. Sätted põhinevad IAEA rahvusvahelistel standarditel ning on kooskõlas tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu
ja hädaolukorra seaduse põhimõtetega.
Peatüki eesmärk on tagada, et Eesti riigis oleks tuuma- ja kiirgushädaolukordadeks loodud
terviklik, koordineeritud ja rahvusvahelistele nõuetele vastav süsteem, mis hõlmab riskihinnangut, reageerimisplaane, teavitamist ja koostööd nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Hetkel on eelnõus läbivalt viidatud juba tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele. Kui selle eelnõu menetlus viibib ja selle planeeritud jõustumine saab olema oluliselt hilisem, kui TEOS-el, tuleb
vastavad viited asendada viidetega hädaolukorra seadusele.
Eelnõu §-s 50 sätestatakse kohustus koostada tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs.
Eelnõu § 50 lõige 1 näeb ette, et riskianalüüs koostatakse tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud nähtud korras. Koostatav riskianalüüs peab hõlmama kõiki tuumakäitisega seotud
ohtusid, sealhulgas tehnilisi rikkeid, kiirgusintsidente, sisemisi ja väliseid ohtusid, loodusõnnetusi, küberrünnakuid ning sabotaaži. Riskianalüüs peab toetuma rahvusvaheliselt tunnustatud ohupõhisele metoodikale ning lähtuma Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri
(IAEA) ohutusstandardist „Hädaolukorraks valmisolek ja reageerimine tuuma- ja kiirgusõnnetustele” (Preparedness and Response for a Nuclear or Radiological Emergency,
55
GSR Part 7)59 (edaspidi GSR Part 7 ). Kuna tuumaelektrijaam saab olema elanike elektriga
varustajana ka elutähtsa teenuse osutaja kehtiva hädaolukorra seaduse mõistes, siis kehtivad talle riskianalüüsi koostamisel hädaolukorra seaduse § 39 lõike 5 alusel välja antud Vabariigi
Valitsuse 29.07.2021 määruse nr 75 “Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded, nende koostamise ning plaani kasutuselevõtmise nõuded ja kord“60 tulenevad nõuded.
Eelnõu § 50 lõige 2 näeb ette riskianalüüsi regulaarse ajakohastamise, vähemalt iga kahe aasta
järel, või juhul, kui ilmneb oluline muutus käitises või ohutegurites, mis võib olla näiteks
tehnoloogiline, organisatsiooniline või julgeolekuolukorra muutus. Nõue tagab riskianalüüsi
ajakohasuse ja pideva kooskõla käitise tegeliku olukorra ning ohupildiga.
Eelnõu § 50 lõige 3 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrust, milles täpsustatakse vajadusel tuumarajatise riskianalüüsi koostamist, kui lisaks Vabariigi Valituse
määrusega kehtestatud riskianalüüsi nõuetele on vaja kehtestada tuumakäitisest tulenevaid spetsiifilisi riskianalüüsi nõudeid.
Eelnõu §-s 51 sätestatakse nõuded tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaanile.
Eelnõu § 51 lõige 1 kohustab tuumaohutusloa omajat koostama riskianalüüsist lähtuva
tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaani, mis tagab reageerimise tuuma- või
kiirgusõnnetusele ning selle tagajärgede leevendamise. See plaan on eristatud riiklikust
hädaolukorra lahendamise plaanist, mis kehtestatakse hädaolukorra seaduse alusel ning
edaspidi tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel. Plaanile esitatavad nõuded on kooskõlas IAEA
juhendiga GSR Part 7 ning hädaolukordadeks valmisolekut selgitavate teiste IAEA juhenditega.
IAEA terminoloogia kohaselt hõlmavad hädaolukorra reageerimisprotseduurid
reageerimistasemeid (Emergency Action Levels, edaspidi EAL), mis määratlevad sündmuse
tüübi, tõsidusastme ja tuumajaama territooriumist väljapool toimuvatele tegevustele ülemineku
kriteeriumid. Seetõttu peab plaan olema kooskõlas vähemalt IAEA juhistega „Kriteeriumid
tuuma- ja kiirgushädaolukorra valmisoleku ja reageerimise kavandamiseks” (Criteria for Use
in Preparedness and Response for a Nuclear or Radiological Emergency, GSG-2)61 ning
„Hädaolukorraks valmisoleku korraldused tuuma- või kiirgusõnnetuseks” (Arrangements for
Preparedness for a Nuclear or Radiological Emergency, EPR-Method)62. Vastavalt IAEA
juhenditele peab hädaolukorra lahendamise plaan käsitlema reageerimiskava eri tüüpi
hädaolukordade korral kõigis töörežiimides. See tähendab, et reageerimine peab olema tagatud
nii tavakäitusel (normaaltingimustes), hooldusperioodil, jahtumisetappides kui ka seisakute või
kütuse laadimise ajal. Reageerimiskavad peavad põhinema eelmääratletud EAL-idel, mis
võimaldavad tegevuste käivitamist objektiivsete tehniliste näitajate alusel.
Paan peab sisaldama ka töötajate väljaõpet ja õppusi. Käitajal on kohustus tagada, et eri rollides
olevad töötajad, sealhulgas juhtimistasand, operatiivmeeskonnad, tehniline personal ja
kiirguskaitse spetsialistid, on koolitatud tegutsemiseks erinevates hädaolukordades ning on
59 Preparedness and Response for a Nuclear or Radiological Emergency | IAEA 60 Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani nõuded, nende koostamise ning plaani
kasutuselevõtmise nõuded ja kord–Riigi Teataja 61 Criteria for Use in Preparedness and Response for a Nuclear or Radiological Emergency | IAEA 62 Arrangements for Preparedness for a Nuclear or Radiological Emergency | IAEA
56
teadlikud oma rollist ja ülesannetest. Õppused peavad toimuma regulaarselt ning hõlmama nii
siseseid simulatsioone kui ka koostööõppusi riiklike asutustega.
Plaanis määratakse ka hädaolukorrast vahetu teavitamise ja teabevahetuse protseduurid, mis
hõlmavad asutuste ja avalikkuse ning vajadusel rahvusvaheliste organisatsioonide teavitamist.
Samuti peab plaan käsitlema vajalike ressursside, varude ja sekkumisvõimekuse tagamist. See
sisaldab nii tehnilisi vahendeid (nt kiirgusmõõteriistad, saasteärastusvahendid, kaitsevahendid,
evakuatsiooni taristu) kui ka personalipõhiseid võimekusi.
Väga oluliseks osaks on koostöö teiste asutuste ja rahvusvaheliste partneritega. See tähendab
koordineeritult tegutsemist riikliku hädaolukorra tasandil (nt Päästeamet, Terviseamet, Politsei-
ja Piirivalveamet) ning vajadusel rahvusvaheliste partneritega, näiteks IAEA, Euratom või
naaberriikide pädevad asutused.
Plaanis olema määratud hädaolukorra planeerimistsoon (Emergency Planning Zone, edaspidi
EPZ). EPZ on geograafiliselt määratletud ala tuumakäitise ümber, mille piires tuleb
hädaolukorra korral rakendada koheseid kaitsemeetmeid, lähtudes EAL-idest (Emergency
Action Levels) ning riskihinnangust. EPZ-i eesmärk on tagada elanikkonna kaitse, sh vajadusel
kohene evakuatsioon või varjumine. Väikeste moodulreaktorite (SMR-ide) puhul on EPZ-i
planeerimine rahvusvaheliselt muutunud eriteemaks, kuna nende tehnoloogiline disain,
passiivne ohutus, väiksem soojustootlikkus ja piiratum potentsiaalne radioaktiivse materjali
levik võimaldavad võrreldes traditsiooniliste suure võimsusega tuumajaamadega väiksemaid
planeerimisraadiuseid. EPZ ei ole tuumajaama ümber fikseeritud ringjoon, vaid riskipõhine
lähenemine, mis tugineb ohuhinnangule, potentsiaalsele heitele, reaktori tüübi
turvasüsteemidele ja füüsikalistele protsessidele. EPZ ulatus sõltub muuhulgas tehnoloogia
ohutusnäitajatest, passiivsetest jahutussüsteemidest, piirdekonstruktsioonidest, reaktorikütuse
tüübist, jahutusmeetodist ning tuumamaterjali inventari suurusest. Rahvusvahelises praktikas
on SMR-ide EPZ ulatuses esinemas trend, kus mõne tehnoloogilise lahenduse korral on
kaalutud objektipõhist EPZ-i (site boundary EPZ), mille puhul piirduksid meetmete
rakendamise alad tuumakäitise territooriumiga. Selline lähenemine on võimalik üksnes juhul,
kui riskianalüüsi, ohutushinnangu ning EAL-ide hindamine näitab, et elanikkonna
kaitsemeetmed väljaspool territooriumi ei ole avariistsenaariumites vajalikud. Kuni
rahvusvahelised standardid SMR-ide kohta lõplikult ühtlustatakse, lähtutakse käesoleva eelnõu
rakendamisel IAEA ettevaatuspõhimõttest: EPZ-i ulatus määratakse konservatiivse ohupõhise
riskianalüüsi alusel, arvestades tehnoloogilist eripära.
Plaani tuleb lisada ka elanike kaitse- ja evakuatsioonimeetmed. Need hõlmavad avalikkuse
teavitamist, varjumist, evakueerimist, tervisekaitse meetmeid, transpordi- ja logistikaskeeme
ning riskikommunikatsiooni vastavalt EAL-idele.
Samuti tuleb määratleda tegevused hädaolukorra lõpetamiseks, sealhulgas määrata tasemed,
mille puhul saab võetud meetmeid leevendada või nende rakendamise lõpetada.
Vajadusel tuleb määratleda täiendavad planeerimisalad pikaajaliste kaitsemeetmete jaoks, mis
IAEA klassifikatsiooni kohaselt võivad hõlmata näiteks maa põllumajandusliku kasutuse
piiranguid, veevarustuse kaitsealasid või kaubanduspiirangute tsoone. Need rakenduvad siis,
kui kiirgusriski mõju võib ulatuda jaama territooriumilt ja EPZ-ist väljapoole.
57
Määratleda tuleb ka hädaolukorra lahendamisele järgnevad tegevused, sealhulgas tavaolukorra
taastamine, alade vabastamine piirangutest, kiirgusseire ning vajadusel pikaajaline
riskikommunikatsioon.
Plaan peab vajadusel ette nägema sotsiaalpsühholoogilise toe ja elanike nõustamise, kuna
tuumaõnnetusega seotud riskitaju ja stress võivad olla märkimisväärsed ka siis, kui tegelik
kahju on piiratud. Nõustamine on rahvusvaheliselt tunnustatud osa taastamistegevustest.
Eelnõu § 51 lõige 2 sätestab, et tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaani rakendamise
harjutamiseks peab käitamisloa omaja korraldama õppuse vähemalt üks kord aastas. Õppuse
eesmärk on kontrollida plaani toimivust, personali valmisolekut, tehniliste ja
organisatsiooniliste sekkumismeetmete rakendatavust ning koostööprotseduuride toimimist
ametiasutuste vahel. Õppused on rahvusvahelises tuumaohutusalases praktikas olulised
valmiduse tagamiseks. Õppuse korraldamisest tuleb teavitada Päästeametit vähemalt 20
tööpäeva ette, mille eesmärk on võimaldada pädeval asutusel õppuse korraldust jälgida,
vajadusel osaleda ning hinnata, kas tuumakäitise hädaolukorra lahendamise protseduurid
vastavad riiklikele ootustele ja koordineeritud reageerimisvalmidusele.
Eelnõu § 51 lõige 3 näeb ette kohustuse vaadata tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan
üle ja ajakohastada seda vähemalt iga kahe aasta järel või olukorras, kus toimuvad olulised
muutused tuumakäitise ohutegurites, tehnoloogias, tuumamaterjali koguses või iseloomus,
personali struktuuris või väliskeskkonna riskides. Regulaarne ajakohastamine tagab, et plaan
püsib kooskõlas käitise tegeliku seisukorra, tehnoloogilise arengu ning riskianalüüsi
tulemustega. Nõue vastab IAEA põhimõttele, mille kohaselt hädaolukorra juhtimise
dokumentatsioon peab olema „elav dokument“ ning toetama dünaamilist riskipõhist
planeerimist vastavalt juhendile GSR Part 7.
Eelnõu § 51 lõige 4 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määruse, milles
sätestatakse täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaanile ja selle
rakendamisele. Määruse kehtestamise vajadus tuleneb sellest, et lahti seletada plaani detailid,
sealhulgas EPZ ja EAL-ide määramine, tehnilised tingimused ja vorminõuded.
Eelnõu §-s 52 sätestatakse raamistik tegutsemiseks kiirgushädaolukorras või tuumaavarii
korral.
Eelnõu § 52 lõike 1 kohaselt lahendatakse tuumaavarii või kiirgushädaolukord vastavalt
tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele, arvestades kiirgusseaduses ja käesolevas seaduses sätestatut.
See tähendab, et tuuma- või kiirgusõnnetus on osa riigi ühtsest kriisiohjesüsteemist ning
reageerimine toimub riikliku hädaolukorra lahendamise korralduse raames, mitte eraldi
paralleelstruktuuris. Kuna tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus ei ole käesoleva seletuskirja
koostamise ajal veel jõustunud, tuleb üleminekuaegsel perioodil toetuda kehtivale hädaolukorra
seadusele ja riigikaitseseadusele.
Eelnõu § 52 lõige 2 määratleb tuumaavarii mõiste käesoleva seaduse tähenduses. Tuumaavarii
on ootamatu sündmus või sündmuste ahel, mis on seotud tuumakäitise, tuumamaterjali või
radioaktiivse ainega ning mis põhjustab või võib põhjustada olulist ohtu inimese tervisele,
varale või keskkonnale või mille tulemusel tekib avariikiirituse olukord.
58
Eelnõu § 52 lõige 3 sätestab, et sekkumine tuumakäitises tekkivas avariikiirituse olukorras
toimub kiirgusseaduse §-i 107 alusel. Viidatud säte reguleerib sekkumistasemeid,
kaitsemeetmeid, kiirituse seirekorraldust, elanikkonnakaitset ja meetmete rakendamise aluseid.
Eelnõu § 52 lõige 4 sätestab pädevale asutusele õiguse kaasata vajadusel ka kolmandaid
osapooli, kellel on sekkumiseks vajalikud erialateadmised, tehnilised vahendid või
erivõimekus, sealhulgas laborid, mõõteseadmed, kaitsevahendid või oskused saasteärastuseks.
Kui kaasatava osapoole tegevusvaldkond kuulub loakohustuse alla (nt radioaktiivsete ainete
käsitlemine, ohtlike tööde teostamine või eritransport), peab isikul olema selleks vastav
tegevusluba. See säte tagab operatiivse paindlikkuse ning võimaldab kasutada riiklikke,
rahvusvahelisi või eraõiguslikke ressursse juhul, kui riiklikud jõud üksi ei ole piisavad või
nende rakendumine viibiks.
Eelnõu §-s 53 sätestatakse rahvusvahelise teavitamise ja koostöö alused kiirgushädaolukorra
korral.
Eelnõu § 53 lõige 1 kohustab pädevat asutust teavitama viivitamatult Euroopa Komisjoni ning
mõjutatud Euroopa Liidu liikmesriike elanikkonna kaitseks rakendatud või kavandatud
meetmetest. Teavitamiskohustus tekib kolmel juhul:
1) Eesti territooriumil toimunud tuumaavarii, millega kaasneb või võib kaasneda radioaktiivsete
ainete emissioon;
2) oluliselt tavapärasest kõrgema kiirgustaseme avastamine, millel võib olla tervisemõju;
3) muu juhtum, mille tulemusel radioaktiivne aine võib keskkonda sattuda ohtlikus koguses.
Eelnõu § 53 lõige 2 täpsustab, et teavitamine peab toimuma vastavalt Euroopa Liidu nõukogu
14. detsember 1987 otsusele 87/600/Euratom ühenduse operatiivse teabevahetuse korra kohta
kiirgushädaolukorra puhul63, mis sätestab liikmesriikide vahelise varajase hoiatamise ja
teabevahetuse mehhanismi. Lisaks esitab pädev asutus regulaarselt mõõtetulemusi ja olukorra
ülevaateid seni, kuni radioloogiline oht on möödunud.
Eelnõu § 53 lõige 3 reguleerib olukorda, kus Eesti saab teate teiselt liikmesriigilt või Euroopa
Komisjonilt. Sel juhul peab pädev asutus viivitamatult rakendama õigusaktidest tulenevad
elanikkonnakaitse meetmed ning edastama omakorda teabe nii Euroopa Komisjonile kui ka
teistele riikidele. Edastatav teave sisaldab nii rakendatud meetmeid kui ka keskkonna,
toiduainete, joogivee ja sööda radioaktiivsuse seiretulemusi.
Eelnõu § 53 lõige 4 sätestab, et Eesti peab tuumaavarii korral teavitama IAEA-d ning
asjaomaseid välisriike vastavalt Eesti rahvusvahelistele kohustustele, mis tulenevad muuhulgas
tuumaavariist operatiivse teatamise konventsioonist64.
Eelnõu § 53 lõige 5 sätestab, et vajaduse korral võib pädev asutus pöörduda IAEA või
välisriikide poole abi saamiseks. Säte annab aluse rahvusvahelise kriisiabi aktiveerimiseks,
sealhulgas spetsialistide, varustuse, mõõteseadmete, saasteärastuse tehnika või saaste leviku
63 EUR-Lex - 31987D0600 - ET Nõukogu otsus, 14. detsember 1987, ühenduse operatiivse teabevahetuse korra
kohta kiirgushädaolukorra puhul 64 Tuumaavariist operatiivse teatamise konventsioon–Riigi Teataja
59
modelleerimise toe kaasamiseks. Samuti sätestatakse, et Eesti korraldab vajadusel
välisekspertide või abiüksuste vastuvõtu kooskõlas kehtivate lepingute ja julgeolekunõuetega.
Eelnõu 7. peatükis sätestatakse nõuded tuumamaterjali transpordiks, ekspordiks ja impordiks
kohaldades selleks kiirgusseaduse, nõukogu määruse (EÜ) nr 428/2009, 5. mai 2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks, ning strateegilise kauba seaduse sätteid. Sellega
tagatakse, et tuumamaterjali liikumine nii Eesti siseselt kui ka üle riigipiiri toimub vastavalt kehtivatele kiirgusohutuse, kahesuguse kasutusega kaupade kontrolli ja strateegilise kauba
ekspordi- ja impordi nõuetele ning välditakse eraldi, paralleelse regulatsiooni loomist. Käesoleva peatüki rakendamine eeldab tihedat koostööd pädeva asutuse ja välisministeeriumi juurde moodustatud strateegiliste kaupade komisjoni vahel.
Eelnõu § 54 lõiget 1 kohaldatakse tuumamaterjali veole KiS § 68 lõike 1 punkti 2, § 41, § 70 ja § 701 sätteid kooskõlas käesoleva seaduse § 79, mis sätestab nõuded tuumamaterjali
transpordi turvaplaanile. Radioaktiivse materjali transpordi nõuded on sätestatud IAEA eeskirjas 2018. a versioonis SSR-6 (Rev.1) „Regulations for the Safe Transport of Radioactive Material65“, mis on IAEAs ülevaatamisel. IAEA SSR-6 on radioaktiivsete materjalide veol
üleilmseks alustandardiks, mida kasutatakse riiklike ja rahvusvaheliste veo ohutusnõuete eeskirjade koostamisel. KiS § 41 kohaselt veetakse radioaktiivset ainet ja radioaktiivset ainet
sisaldavat seadet, milles radionukliidi aktiivsus või aktiivsuskontsentratsioon ületab KiS § 68 lõikega 5 sätestatud väljaarvamistaset, maantee-, raudtee-, õhu- ja veeteel ohtlikke veoseid käsitlevate õigusaktidega sätestatud korras ning üle riigipiiri kooskõlas Eesti Vabariigi suhtes
jõustunud välislepingute ja õigusaktide alusel. Radioaktiivse aine ja radioaktiivset ainet sisaldava seadme veoks loetakse lähtekohast sihtkohta transportimisega seotud toimingud,
sealhulgas peale- ja mahalaadimine. KiS § 68 lõike 1 punkti 2 kohaselt on radioaktiivse aine vedamine kiirgustegevus, mistõttu tuleb tuumamaterjali vedamiseks taotleda kiirgustegevusluba. Loa taotlemise nõuded on sätestatud KiS §-s 70. Juhul, kui vedu teostab
Euroopa Majanduspiirkonna muu lepinguriik, siis tuleb KiS § 701 kohaselt taotleda pädevalt asutuselt kiirgustegevusloa tunnustamist ning taotluse menetlemine toimub KiS § 702-704
kohaselt. Säte tagab, et tuumamaterjali veol on tagatud isikute kiirgusohutus, tehnilised
ohutusnõuded ja veosele rakendatud turvalisuse ja füüsilise kaitse nõuded.
Eelnõu § 54 lõiget 2 kohaldatakse tuumamaterjali ja muu radioaktiivse materjali ekspordi,
impordi, edasitoimetamise ja transiidi kontrolli süsteemile, mis on sätestatud nõukogu määruses
(EÜ) nr 428/2009 kahesuguse kasutusega kaupade kontrollimiseks, ning strateegilise kauba
seadusest, mis kehtestab riigisisese strateegilise kauba kontrolli süsteemi. Tuumamaterajal on
kahesuguse kasutusega kaup ja loetletud nõukogu määruse (EÜ) nr 428/2009 0-kategoorias,
mis on tuumamaterjalid, rajatised ja seadmed. Strateegilise kauba seadus kohaldub kõikidele
strateegilistele kaupadele, sealhulgas kahesuguse kasutusega kaupadele, ja nendega seotud
teenustele (vedu, käitlemine, lõppkasutus) ning sätestab loakohustuse, järelevalve ja erandid, et
tagada riigi julgeolek. Kahesuguse kasutusega kaupade eksporti, importi ja transiiti kontrollib
strateegiliste kaupade komisjon. Seega, tuumamaterjali ja muu radioaktiivse materjali
liikumisel üle riigipiiri kohaldatakse kahesuguse kasutusega kaupade ja strateegilise kauba
kontrolli korda, mis tagab kooskõla kehtiva rahvusvahelise ja riigisisese kontrolli korraga, ning
käesolevas seaduses nimetatud nõudeid ei sätestata.
65 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1798_web.pdf
60
Eelnõu § 54 lõige 3 sätestab, et tuumajäätmete, sealhulgas kasutatud tuumkütuse sisse-, välja-
ja läbiveole kohalduvad lisaks TEOS-e §-i 54 lõikele 1 täiendavalt § 58 sätted. IAEA SSR-6
rakendub igale radioaktiivsele materjalile, sealhulgas tuumajäätmetele, mille transpordile
kohalduvad radioaktiivse materjali veonõuded. TEOS-e § 51 kohaselt tuleb tuumajäätmete
veole rakendada kiirgusseaduse §-e 82-87 ja § 83 lõike 2 alusel kehtestatud nõudeid, mis
käsitlevad veoloa taotlemist ja veoluba, mis on ELi radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud
tuumkütuse saadetiste vedudest riikidevaheline teavitamis- ja kooskõlastussüsteem ega
reguleeri veo ohutuse nõudeid.
Eelnõu 8. peatüki eesmärk on kehtestada ühtne ja terviklik raamistik Eestis tekkivate tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemiseks alates jäätmete tekkest kuni nende
lõppladustamiseni. Regulatsioon lähtub rahvusvahelisest praktikast ja tuumajäätmete ning kasutatud tuumkütuse käitlemise raamdirektiivist 2011/70/Euratom ning täpsustab:
• jäätmete minimeerimise põhimõtte (ALARA) rakendamist tuumakütuse tsüklis;
• territoriaalset vastutust, mille järgi lahendatakse Eestis tekkivate tuumajäätmete käitlemine põhimõtteliselt Eestis ning teistesse riikidesse saatmine on rangelt piiritletud;
• keelu tuua Eestisse teiste riikide tuumajäätmeid, v.a väga piiratud erandid teadustööks;
• riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava rolli ja koostamise korra;
• tingimused ja menetluse, mille alusel tuumajäätmed võib tuumaohutuse nõuetest vabastada ja käsitleda üldjäätmetena;
• sihipärase lahjendamise keelu, vältimaks normide eiramist;
• tuumajäätmete käitlemise kohustuse ülemineku, riigi sekkumise ja kohustuse lõppemise reeglid, sh seos dekomissioneerimisfondi maksetega;
• lõppladustatuks lugemise ja omandi ülemineku riigile, mis kinnistab pikaajalise vastutuse tuumajäätmete eest.
Eelnõu § 55 lõige 1 sätestab tuumkütusetsüklis tekkivate tuumajäätmete käitlemise üldised
alused. Paragrahvis kehtestatakse põhimõte, et tuumkütusetsüklis tekkivate tuumajäätmete
kogus hoitakse nii väikesena, kui see on mõistlikult saavutatav (ALARA-põhimõte) nii
jäätmete aktiivsuse kui koguse osas. Samal ajal sätestatakse, et jäätmete vähendamine ei tohi
piirata tuumaenergia kasutamise üldpõhimõtete rakendamist – st. eesmärk ei ole takistada
tuumaenergia kasutamist, vaid vältida põhjendamatuid jäätmeid ja ohtu. Sellega suunatakse
käitajaid valima tehnoloogiaid ja töökorraldust, mis minimeerivad pikaealiste ja suure
aktiivsusega jäätmete teket, kuid ei tee tuumaenergia kasutamist sisuliselt võimatuks.
Eelnõu § 55 lõige 2 viitab kiirgusseadusele, sätestades, et tuumajäätmeid käideldakse vastavalt
kiirgusseaduse §-des 58, 60, 61, 64 ja 66 ning § 56 lõike 2 ja § 64 lõike 4 alusel sätestatud
nõuetele arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
Eelnõu § 55 lõige 3 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama täpsustatud nõuded
kasutatud tuumkütuse käitlemisele.
Eelnõu § 56 lõikes 1 sätestatakse territoriaalpõhimõte: Eestis tekitatud tuumajäätmed tuleb
käidelda, vaheladustada ja lõppladustada Eestis, välja arvatud samas paragrahvis ette nähtud erandjuhtudel. See tähendab, et Eesti ei tohi rajada oma tuumaenergia süsteemi arvestusega, et
jäätmed käideldakse või ladustatakse kusagil mujal. Riik võtab vastutuse tekkivate jäätmete käitlemise ja ladustamise eest.
61
Eelnõu § 56 lõige 2 lubab erandina lõppladustada Eestis tekkinud tuumajäätmeid teise Euroopa
Liidu liikmesriigi või kolmanda riigi lõppladustusrajatises, kui on täidetud mõlemad
tingimused:
1. Eesti ja sihtriigi vahel on sõlmitud ja jõustunud rahvusvaheline leping vastava
lõppladustusrajatise kasutamiseks;
2. leping vastab Euroopa Komisjoni kehtestatud kriteeriumidele.
See säte viib Eesti õigusesse 2011/70/Euratom66 direktiivist tuleneva võimaluse, et riigid võivad
sõlmida kokkuleppeid jäätmete lõppladustuse kohta teises riigis, kuid ainult selge
õigusraamistiku ja vastutuse jaotuse olemasolul.
Eelnõu § 56 lõikes 3 sätestatakse, et kasutatud tuumkütust võib saata teise riiki
ümbertöötlemiseks, kuid tingimusel, et seda ei suunata lõppladustamisele. Eesmärk on eristada
tehnoloogiliselt põhjendatud ümbertöötlemist (nt kütuse komponentide taaskasutamiseks), ja
jäätmete lõpliku vastutuse teisele riigile üleandmist. Nii välditakse olukorda, kus
ümbertöötlemise sildi all viiakse tegelikult jäätmed püsivalt teise riiki.
Eelnõu §-s 57 sätestatakse keeld: väljaspool Eestit tekitatud tuumajäätmeid ei tohi käidelda,
vahe- ega lõppladustada Eestis. Sellega välditakse Eesti kujunemist teiste riikide tuumajäätmete
ladustamis- või lõppladustuskohaks ning kinnitatakse põhimõtet, et iga riik peab eeskätt ise
vastutama enda tuumategevusest tekkivate jäätmete eest.
Eelnõu § 58 sätestab, et tuumajäätmete sisse- ja väljaveole kohaldatakse kiirgusseaduse §-e
82–87 ja § 83 lõike 2 alusel kehtestatud nõudeid. Sellega ei dubleerita olemasolevat
radioaktiivsete jäätmete piiriülese liikumise regulatsiooni, vaid tehakse selge viide, et sama
kord kehtib ka tuumajäätmete puhul, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi (nt
territoriaalpõhimõte, keelud § 56 ja § 57 järgi). See tagab ühtse ja kooskõlalise süsteemi kiirgus-
ja tuumajäätmete sisse- ja väljaveo korraldamiseks, sh rahvusvahelise teavitamise, loa- ja
kooskõlastamiskohustused.
Eelnõu § 59 lõige 1 sätestab, et riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava on radioaktiivsete
jäätmete käitlemise riikliku tegevuskava osa. See näitab, et tuumajäätmed ei ole eraldatud „paralleelsüsteem“, vaid integreeritud laiemasse radioaktiivsete jäätmete poliitikasse.
Eelnõu § 59 lõikes 2 määratletakse tegevuskava sisuline ulatus. Kavas määratletakse riiklik
tuumajäätmete käitlemise poliitika; seatakse eesmärgid ja põhimõtted (nt ohutus, pikaajaline
vastutus, rahastamiskindlus); kirjeldatakse, võimalusel, jäätmete kogused ja asukohad;
esitatakse hinnang tuumajäätmete käitlemise kuludele ja ajakavale. See on kooskõlas
2011/70/Euratom direktiivi nõudega, mille kohaselt peab riigil olema läbipaistev, pikaajaline
programm tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemiseks.
Eelnõu § 59 lõikes 3 sätestatakse, et tegevuskava koostab valdkonna eest vastutav ministeerium
koos pädeva asutusega. Nii tagatakse poliitikakujundaja (ministeerium) ja tehnilise pädevusega
regulaatori (pädev asutus) koostöö, et kava oleks nii poliitiliselt kui tehniliselt teostatav.
66 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0070
62
Eelnõu § 59 lõikes 4 kohustatakse tegevuskava koostamisel teavitama avalikkust kava
koostamisest ning andma soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada. See tugevdab
avalikkuse kaasamist ja läbipaistvust ning Euratom-direktiivi nõudele kaasata avalikkust
jäätmepoliitika kujundamisse.
Eelnõu § 60 lõikes 1 sätestatakse põhimõte, et tuumajäätmeid (v.a kasutatud tuumkütus) võib
ringlusse võtta, taaskasutada või kõrvaldada jäätmeseaduse alusel, kui radioaktiivsete ainete
sisaldus ei ületa kiirgusseaduse § 62 lõike 3 alusel sätestatud vabastamistasemeid. See tähendab,
et madala aktiivsusega jäätmed, mis ei kujuta endast märkimisväärset kiirgusriski, võib teatud
tingimustel käsitleda tavaliste jäätmetena, välja arvatud kasutatud tuumkütus.
Eelnõu § 60 lõikes 2 on ette nähtud, et kui radioaktiivsete ainete sisaldus lõikes 1 nimetatud
jäätmetes ületab vabastamistasemeid, on tuumaohutuse nõuetest vabastamine siiski võimalik,
kuid ainult pädeva asutuse otsuse alusel. Pädev asutus hindab konkreetset juhtumit ja teeb
otsuse, kas ning millistel tingimustel vabastamine on lubatav. Seeläbi tagatakse, et lõplik otsus
põhineb riskihinnangul, mitte üksnes üldistel tabelväärtustel.
Eelnõu § 60 lõikes 3 sätestatakse, et vabastamise taotluse menetlemisel kohaldatakse
kiirgusseaduses sätestatud vabastamise, ringlusse võtmise ja taaskasutamise nõudeid. Sellega
välditakse dubleerimist ja tagatakse, et menetlus on kooskõlas olemasoleva kiirgusõigusliku
raamistikuga.
Eelnõu § 61 keelab tuumajäätmete sihipärase lahjendamise, sealhulgas hajutamise, segamise, eesmärgiga saavutada vabastamistasemete täitmine või muul viisil tuumaohutuse nõuetest vabastamine. Keeld välistab olukorrad, kus kõrge aktiivsusega jäätmeid „lahjendatakse“
madalama aktiivsusega materjaliga üksnes selleks, et justkui formaalselt vastata normidele, kuigi tegelik kiirgusriski tase ei vähene. See on oluline kiirguskaitse ja usaldusväärse
regulatsiooni seisukohalt.
Eelnõu § 62 reguleerib käitlemiskohustuse üleminekut teisele isikule. Kui tuumakäitis või
tuumajäätmed antakse üle teisele vastavat luba omavale isikule, võib pädev asutus otsustada
tuumajäätmete käitlemise kohustuse osalise või täieliku ülemineku sellele isikule. Üleminek on
lubatud ainult juhul, kui käitlemiskohustuse üleandmine ei sea ohtu tuumajäätmete käitlemise
nõuete rakendamist – st uus kohustatud isik peab olema tegelikult pädev ja suutlik nõudeid täita.
Säte on oluline eelkõige omanikuvahetuse, ettevõtte ülemineku ja muude reorganiseerimiste
korral.
Eelnõu § 63 lõikes 1 sätestatakse alused, mille korral võib riik sekkuda viimase abinõuna.
Pädev asutus teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku tuumajäätmete riigi valdusesse võtmiseks,
kui tuumajäätmete käitlemise kohustusega isik ei täida tuumajäätmete käitlemise tegevuskava
või on seda oluliselt rikkunud või muul viisil oluliselt rikkunud tuumajäätmete käitlemise
nõudeid. See loetelu hõlmab nii tegevusetust (kohustuste täitmata jätmine) kui ka sisulisi
rikkumisi (nt ohtlik käitlemine).
Eelnõu § 63 lõikes 2 sätestatakse, et Vabariigi Valitsus otsustab tuumajäätmete ülevõtmise riigi
või riigi omandis oleva äriühingu valdusesse, näiteks juhtudel, kus tuumajäätmete käitlemise
kohustusega isik ei ole kohustust osaliselt või täielikult võimeline täitma (nt majanduslikud
raskused, pankrot või muu objektiivne takistus). Riigi sekkumine tagab, et jäätmed ei jää
„omanikuta“ ega ohusta keskkonda ja inimesi.
63
Eelnõu § 63 lõikes 3 sätestatakse, et Vabariigi Valitsus kohustab tuumajäätmete käitlemise
kohustusega isikut andma tuumajäätmed üle ning tasuma riigi või riigi äriühingu poolt
ülevõetud jäätmete käitlemiseks vajalike meetmete kulud, sh juhul, kui isik pole täitnud
seaduses sätestatud dekomissioneerimisfondi maksete tegemise kohustust.
Seega on riigi ülevõtmine viimane abinõu, mitte tasuta teenus – esmane rahaline vastutus jääb
endiselt algsele kohustatud isikule.
Eelnõu § 64 lõikes 1 sätestatakse, millistel juhtudel otsustab pädev asutus, et tuumkütusetsükli
tegevustest tekkivate tuumajäätmete käitlemise kohustus lõpeb. Need on:
Punkt 1 – käitlemiskohustus on antud üle vastavalt käesoleva seaduse §-le 62. See hõlmab
olukorda, kus uus vastavat luba omav isik võtab pädeva asutuse otsuse alusel
käitlemiskohustuse üle.
Punkt 2 – tuumajäätmed on antud heakskiidetud viisil püsivalt teisele riigile vastavalt
käesoleva seaduse § 56 lõikele 2. Siin on käitlemiskohustuse lõppemine seotud rahvusvahelise
lepinguga ja jäätmete püsiva üleandmisega teisele riigile.
Eelnõu § 64 lõikes 2 sätestatakse üldine lõppseisundi reegel: tuumajäätmete käitlemise
kohustus lõpeb, kui tuumajäätmete lõppladustamine ja tuumakäitise dekomissioneerimine on
lõpetatud vastavalt käesoleva seaduse § 65 lõikele 2 ja § 47 lõikele 7 ning tuumajäätmete
käitlemise kohustusega isik on tasunud dekomissioneerimisfondi kõik vajalikud maksed.
Nii seotakse kohustuse lõppemine kolme tingimusega: jäätmed on viidud ohutusse
lõppseisundisse; käitis on nõuetekohaselt suletud; rahalised kohustused on täidetud.
Eelnõu § 65 lõikes 1 sätestatakse, millal loetakse tuumajäätmed lõppladustatuks: kui pädev
asutus on kinnitanud, et tuumajäätmed on paigutatud tingimustele vastavasse ladustuskohta või
selleks ettevalmistatud kohta ning seda väljavõtmise kavatsuseta, käesolevas seaduses
sätestatud viisil ja tema poolt heaks kiidetud viisil.
See definitsioon eristab selgelt ajutist või vahepealset ladustamist (mida võib hiljem muuta) ja
lõppladustust, mille puhul eeldatakse, et jäätmeid ei kavatseta enam tulevikus välja võtta.
Eelnõu § 65 lõikes 2 sätestatakse, et kui tuumaohutusloa omaja kohustus käidelda
tuumajäätmeid on § 64 alusel lõppenud, läheb tuumajäätmete omandiõigus üle riigile.
Sellest hetkest alates vastutab riik täies ulatuses tuumajäätmete lõppladustamise nõuete täitmise
eest. See kajastab rahvusvahelises praktikas levinud põhimõtet, et pikaajaline (inimkonna
perspektiivis mitme põlvkonna pikkune) vastutus lõppladustatud jäätmete eest on riigi kanda.
Eelnõu § 65 lõikes 3 sätestatakse, et tuumajäätmete lõppladustamise ajal on pädeval asutusel
õigus rakendada meetmeid tuumajäätmete ohutuse kontrolliks ja seireks lõppladustuskoha ja
seda ümbritseva keskkonna suhtes.
See tähendab, et ka pärast omandi üleminekut riigile ja käitlemiskohustuse lõppemist käitajale
ei lõpe riigi järelevalve- ja seirekohustus. Nii tagatakse jäätmete pikaajaline ohutus ka pärast
käitise sulgemist.
Võrreldes kehtiva õigusega tähendab 8. peatükk tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse
käitlemise regulatsiooni olulist täpsustamist ja täiustamist. Kui kehtiv kiirgusseadus käsitleb
radioaktiivsete jäätmete käitlemist üldises plaanis, siis käesolev peatükk loob
64
tuumakütusetsükli tegevustest lähtuva tervikliku süsteemi, mis hõlmab jäätmete minimeerimist,
territoriaalpõhimõtet ja piiranguid välisriikide jäätmete vastuvõtmisele, riiklikku tegevuskava
ja avalikkuse kaasamist, vabastamistingimusi ja lahjendamise keeldu, käitluskohustuse
üleminekut, riigi rolli viimase abinõuna ning lõppseisundi ja omandi ülemineku reegleid.
Sellega viiakse Eesti õigus kooskõlla 2011/70/Euratom direktiivi ning IAEA
ohutusstandarditega ja tagatakse, et tuumajäätmete käitlemine toimub kogu elutsükli jooksul
ohutult, läbipaistvalt ja vastutustundlikult.
Eelnõu 9 . peatüki eesmärk on kehtestada kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevusega seotud tasud ja maksed. Seaduse tasandil sätestatakse ja mehhanism, millega kaetakse pädeva asutuse järelevalve ja sellega seotud ekspertiiside kulud.
Eelnõu § 66 lõige 1 sätestab, et järelevalvetasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis tagab,
et järelevalve teostatakse stabiilse ja jätkusuutliku rahastusega, sõltumata riigieelarve muutustest või projektipõhistest vahenditest. Süsteem on üles ehitatud põhimõttel „maksja on kasusaaja“ – tasu maksab ehitusloa omaja, kuna järelevalve tagab tema tegevuse seaduslikkuse
ja ohutuse.
Eelnõu § 66 lõige 2 kohaselt võib järelevalvetasust katta ainult neid kulusid, mis on otseselt seotud ohutuse tagamiseks tehtavate toimingutega (juhtimissüsteemide ja aruandluse dokumentatsiooni ning muu vajaliku ehitusaegse dokumentatsiooni läbivaatamine; tööde
paikvaatlus ja kohapealne järelevalve; ekspertide ja laborite kaasamine; järelevalveametnike töötasud; välisekspertide ja auditeerijate töötasud ning nende palkamisega seotud kulud) Säte tagab läbipaistvuse ja välistab tasu kasutamise muudel eesmärkidel, mis on oluline pädeva
asutuse sõltumatuse säilitamiseks. Tasu suuruse ja maksmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister, mis võimaldab määruse tasandil paindlikku arvestust vastavalt käitise tüübile
ja riskitasemele. Eelnõu § 66 lõige 3 sätestab, et järelevalvetasu määratakse proportsionaalselt järelevalve
tegelike kuludega ja arvutatakse kas konkreetse ehitusetapi järelevalvetoimingute eeldatava maksumuse põhjal või fikseeritud summana vastavalt ehitusetapi mahule ja tuumakäitise
riskitasemele. Eelnõu § 66 lõike 4 kohaselt maksab ehituse järelevalvetasu ehitusloa omaja, ning see tuleb
kanda riigieelarve pädeva asutuse eelarvereale. Tasu kasutatakse sihtotstarbeliselt ehitamiseaegse järelevalve, ekspertiiside ja auditeerimise kulude katteks. See tagab pädeva
asutuse finantsilise sõltumatuse ja vastab tuumaohutuse direktiivi artikli 5 lõike 3 nõudele. Eelnõu § 66 lõige 5 sätestab tasakaalustava mehhanismi: kui tasu on makstud rohkem, kui
tegelikud kulud olid, saab ehitusloa omaja ülemäärase summa tagasi või tasaarvestada järgmise etapi tasuga
Eelnõu § 66 lõige 6 määrab maksmise aja: tasu makstakse enne järelevalve alustamist või osamaksetena vastavalt pädeva asutuse otsusele. Vajadusel võib määrata teistsuguse
tasumissageduse.
Eelnõu § 66 lõige 7 sätestab tagajärjed tasu maksmata jätmisel: pädev asutus võib ehitusloa kehtivuse peatada kuni tasu tasumiseni.
65
Eelnõu § 66 lõige 8 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega
tasumäärad ning tasu arvutamise ja tasumise korra.
Eelnõu § 67 reguleerib tuumaohutusloa menetlustasu kujunemise ja maksmise aluseid. Eelnõu § 67 lõige 1 kohaselt on menetlustasu on tuumaohutusloa taotleja avalik-õiguslik
rahaline kohustus, mille eesmärk on katta käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutusloa andmise ja muutmisega seotud menetlustoimingute kulud.
Eelnõu § 67 lõige 2 sätestab, et menetlustasuga kaetakse üksnes kulud, mis on otseselt vajalikud tuumaohutusloa menetlemiseks (taotluse ja selle lisadena esitatud dokumentide ja
ohutushinnangute läbivaatamine ning hindamine, vajalike kontrolli- ja hindamistoimingute läbiviimine, sealhulgas paikvaatlused ja tehniline analüüs, ekspertide ja tehniliste
tugiorganisatsioonide kaasamine, rahvusvaheliste organisatsioonide või pädevate asutuste kaasamine, menetlusega otseselt seotud ametnike töötasu)
Eelnõu § 67 lõige 3 sätestab, et menetlustasu määratakse proportsionaalselt vastavalt menetlustoimingute mahule ja keerukusele ning see arvutatakse kas fikseeritud summana
vastavalt loa liigile ja menetluse ulatusele või tunnipõhiselt vastavalt menetlustoimingutele, kui menetlus hõlmab täiendavaid ekspertiise, rahvusvahelisi hindamisi või muudatuste hindamist loa andmise eeldustes.
Eelnõu § 67 lõiked 4 - 6 kehtestavad menetlustasu maksmise korra: menetlustasu maksab
tuumaohutusloa taotlejapädeva asutuse e- riigikassa kontole. Kui menetlustasu on makstud suuremas summas, kui vastab tegelikele menetluskuludele, on taotlejal õigus ülemäärane summa tagasi nõuda või tasaarvestada järgmise menetluse tasuga.
Eelnõu § 67 lõige 7 sätestab, et menetlustasu tasumata jätmisel võib pädev asutus peatada
taotluse läbivaatamise kuni tasu laekumiseni või tagatise esitamiseni. Eelnõu § 67 lõige 8 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama menetlustasu
määrad ning arvestamise ja tasumise korra.
Eelnõu § 68 sätestab järelevalvetasu kujunemise ja maksmise alused. Järelevalvetasu on tuumaohutusloa omaja avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille eesmärk on finantseerida käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutuse riiklikku ja rahvusvahelist järelevalvet.
Järelevalvetasuga kaetakse üksnes kulud, mis on otseselt vajalikud käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle järelevalvetoimingute ja nendega seotud tegevuste
finantseerimiseks. Järelevalvetasu sätete koostamisel on aluseks võetud konkurentsiseaduse 71. peatükk, kuna
maailmas on levinud praktika, et tuumaohutusloa omaja maksab kinni järelevalve kulud. Järelevalve ei hõlma ainult korrakaitse järelevalvet, vaid ka süsteemset loa omaja tegevuse
kontrolli, mida pädev asutus peab pidevalt tegema. Selline järelevalve on oluliselt tihedam ja seetõttu ka kulukam kui tavapärane riiklik järelevalve korrakaitse raames. Järelevalvetasu maksmise ja kujunemise alused sätestatakse seaduses ja tasumäärad ning maksmise kord
määruses, mis kokkuvõttes tagab reeglite kooskõla põhiseaduse §-ga 113.
Eelnõu § 69 lõikes 1 sätestatakse tuumakäitise käitaja põhikohustuse moodustada dekomissioneerimisreserv, mis kataks tuumakäitise dekomissioneerimise ning kasutatud
66
tuumkütuse ja tuumajäätmete lõppladustamise kulud. Kasutatud tuumkütuse ja tuumajäätmete
lõppladustamise all mõeldakse dekomissioneerimise, käitamise ning katsetamise käigus tekkivate kasutatud tuumkütuse ja tuumajäätmete käitlemist kui ka nende jäätmete
lõppladustamispaiga planeerimisega, rajamisega, opereerimisega, sulgemisega ja sulgemisjärgse seirega ning turvamisega seotud kulusid. Kehtestatud lõike eesmärk on tagada, et suuremahuliste ning planeeritud tegevuste jaoks oleks piisavad vahendid kõrvale pandud
ning dekomissioneerimise alguseks võimekus neid finantseerida. Dekomissioneerimine on uue käitaja jaoks kauge kohustus, mistõttu peab olema nende vahendite kogumiseks kehtestatud
range raamistik. IAEA toob välja finantstagatise olemasolu alusnõude juhendmaterjalis „GSR Part 5 – Predisposal Management of Radioactive Waste“.67
Eelnõu § 69 lõikes 2 määratakse, et dekomissioneerimisreservi vahendeid tuleb hoida riiklikus dekomissioneerimisfondis. Fondi riiklik haldamine tagab kogutud vahendite eraldatuse (kaitse
käitaja äriotsustest või finantsriskidest), sihtotstarbelise kasutamise (ainult dekomissioneerimiseks ja jäätmekäitluseks) ja piisavuse (läbi käitaja iga-aastase kohustuse fondi makseid tehes). Vabariigi Valitsuse määrusega tuleb luua fondi haldav asutus, ning
kehtestada fondi haldamise ja vara paigutamise kord, et tagada vahendite väärtuse säilimine pika aja jooksul, arvestades dekomissioneerimise kulude tekkimise ajalist horisonti
(aastakümneid). Eelnõu § 69 lõikes 3 volitatakse valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega
reservi suuruse hindamise metoodika ja fondi kasutamise (sissemaksed, väljamaksed, vara valitsemine ja paigutamine) täpsemad tingimused. Määruse tasemel on võimalik sätestada
dekomissioneerimisreservi hindamise ja fondi juhtimise põhimõtted nii täpselt, et tagatakse kogu tuumakäitise elutsükli jooksul vajalike vahendite piisavus, riskijuhtimise kontroll ja läbipaistev aruandlus, ilma et iga detailne arvutus või individuaalne investeerimisotsus vajaks
seaduse tasemel reguleerimist.
Fondi vara haldamisel tuleb määruses sätestada konservatiivsed investeerimisreeglid, kapitali säilitamise põhimõte ning madala riskiga instrumentidesse paigutamine. Lisaks tuleb rakendada riskijuhtimissüsteemi, regulaarset järelevalvet ja stressiteste fondi piisavuse üle ning iga-aastast
avalikku aruandlust sõltumatu audiitori hinnanguga. Määruses tuleb sätestada ka dekomissioneerimiskulude prognoosi esitamise vorm ja ajakohastamise kord ning jõustumise
tingimused. Eelnõu § 69 lõikes 4 sätestatakse reservi suuruse määramise aluspõhimõte. Peamine eesmärk
on, et dekomissioneerimise alustamise hetkeks oleks fondis piisav summa kõikide lõikes 6 nimetatud kulude katmiseks. Kulude katmine peab olema tagatud enne, kui tuumakäitis lõpetab
kasumi teenimise. Lisaks antakse pädevale asutusele õigus määrata reservi esialgne suurus ja selle kogumise põhimõtted iga tuumakäitise puhul tuumaohutusloa tingimustes, sidudes finantskohustuse otseselt tuumaohutusloaga.
Esimene sissemakse peab toimuma enne tuumakütuse paigutamist reaktorisse, mille järgselt
tekib tuumakäitise süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide neutronite toimel aktiveerumine ning radionukliididega saastumise oht. Reservi lõplik suurus tuleb paika seada planeeritavate tegevuste alusel, kuid on eeldatavasti üle 1 miljardi euro, kuna reserv peab katma
lisaks dekomissioneerimisele ka kasutatud kütuse ja tuumajäätmete lõppladustamisega seotud kõik kulud. Teise riikide praktika on näidanud, et range reservi nõudega riigid on
67 IAEA GSR Part 6
67
aastakümnetega kogunud fondi üle mitme miljardi euro (Soome – 2,65 miljardit eurot 2018.
aasta seisuga; Rootsi – 6,88 miljardit eurot 2023. aasta seisuga; Saksamaa – 21,7 miljardit eurot 2022. aasta seisuga)68. Käitaja peab reservi kohustusega arvestama ning selle iga-aastasest
kasumist välja arvama. Eelnõu § 69 lõikes 5 võimaldatakse valdkonna eest vastutaval ministril määrata määrusega
fondi tehtavate sissemaksete suuruse ja finantstagatise tingimused. Sissemaksed peavad ajas kasvama, et katta pikaajalist inflatsiooni, prognoosivigu ja tagada fondi piisavus vastavalt
kulude prognooside ajakohastamisele. Finantstagatis (nt pangagarantii) on vajalik eelkõige käitamise alguses, mil fondi saldo on veel väike, kaitstes riiki käitaja maksejõuetuse riski eest.
Eelnõu § 69 lõikes 6 täpsustatakse kulud, mida dekomissioneerimisreserv peab katma. Reserviga kaetud tegevuste detailsem jaotus ning katmise nõuded esitatakse määruses. Lisaks
ülal loetletud dekomissioneerimise- ning tuumkütuse ja tuumajäätmete käitlemisega otseselt seotud tegevustele võib reservi vahendeid kasutada põhitegevusi toetavate tugitegevuste rahastamiseks, nagu näiteks teadus- ja arendustegevuse (T&A) kulusid, mis on vajalikud
dekomissioneerimiseks. Tuumakäitise ohutu lammutamine ja jäätmete käitlemine on tihti seotud uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamise ja valideerimisega, mistõttu on nende
kulude katmine reservist põhjendatud. Samal ajal peab reserv katma ka põhitegevuste järelevalve kulud kui ka riikliku fondi haldamise kulud.
Eelnõu § 69 lõikes 7 kohustatakse tuumaohutusloa omajat esitama kulude detailse hinnangu (prognoosi) koos algse dekomissioneerimiskavaga ja seda uuendama vähemalt iga viie aasta
järel. Prognooside uuendamine on vajalik, kuna tegevuste kogukulu muutub pidevalt inflatsiooni, tehnoloogiliste uuendused, käitamise käigus saadava täiendava teave ning regulatsioonide muutumise tõttu. Regulaarne uuendamine tagab reservi suuruse realistlikkuse
ning võimaldab vastavalt sissemaksete metoodikale seda vajadusel ajakohastada.
Eelnõu § 69 lõikes 8 antakse pädevale asutusele õigus prognoosi hinnata nii loa taotlemisel kui ka regulaarselt. Kui selgub, et reservi suurus ei kata kulusid, on pädeval asutusel õigus nõuda reservi suurendamist. See säte täidab järelevalvefunktsiooni, mis kaitseb riiki
alafinantseerimise riski eest.
Eelnõu § 69 lõikes 9 volitatakse valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama dekomissioneerimiskulude prognoosi esitamise vormi osana metoodikast. Ühtne vorm tagab prognooside võrreldavuse, tuumaohutusloa omaja jaoks selguse ning pädeva asutuse poolt
hindamise lihtsuse.
Eelnõu 9. peatüki 3. jagu reguleerib tuumajaamaga seotud kohaliku kasu arvutamise ja maksmise alused.
Eelnõu § 70 lõikes 1 antakse kohaliku kasu definitsioon. Tuumajaamaga seotud kohalik kasuna käsitletakse tasu, mida maksab tuumajaama ehitusloa, tuumaohutusloa ja
dekomissioneerimisloa omaja (edaspidi ka kui operaator) kohaliku omavalitsuse üksusele (edaspidi KOV), mille territooriumil tuumajaam asub.
Eelnõu § 70 lõike 2 kohaselt tuleb tasu maksta tuumajaama ehitamise alustamisest kuni tuumajaama täieliku dekomissioneerimiseni. Kohaliku kasu peamised eesmärgid:
68 Hradicky, J. M.; Sabovcik, R. (2025) Decommissioning without Financial Fallout: Reforming Public Nuclear
Funds. Energy Policy, 206, 114723.
68
1) Tõenäoliste majanduslike ja sotsiaalsete mõjude kompenseerimine. Näiteks
maineprobleemid, kinnisvara väärtuse langus, suurenenud liiklus, ehitusega seotud häiringud jms. Tasu aitavad neid mõjusid tasakaalustada nii kohalikul omavalitsusel kui ka piirkonnas
elavatel inimestel. 2) Investeeringud piirkonna arengusse ja infrastruktuuri. Suunata raha kohaliku infrastruktuuri parendamisse (näiteks teed, transpordiühendused, haridus- ja koolitusprogrammid, ettevõtluse
edendamine), et tagada, et piirkond ei jääks tuumajaama negatiivse mõju alla, vaid saaks ka pikaajalist kasu.
3) Kogukonna nõusoleku ja osaluse toetamine. Tasu üks funktsioon on vastata kogukonna vastuvõtlikkusele ja aktsepteerimisele. 4) Võimalike riskide või ebamugavuste kompenseerimine.
Tasu maksmine ei vabasta tuumakäitajat turvalisuse, keskkonnakaitse ja läbipaistvuse nõuetest. Samuti ei piira see tasu täiendavate kokkulepete sõlmimist täiendavate investeeringute
rahastamise osas. Näiteks kergliiklusteede, lasteaedade jms ehitamise finantseerimise osas. Eelnõu § 70 lõikes 3 sätestatakse tuumajaamaga seotud kohaliku kasu suuruseks 0,3 eurot ühe
elektrivõrku antud megavatt-tunni kohta. Seda tasu maksab tuumajaama operaator kui tuumajaam toodab elektrienergiat võrku, otseliini või salvestusseadmesse.
Kohaliku kasu suuruse määramisel on lähtutud eesmärgist, et KOV peaks saama sama suurt tulu nii tuulepargi kui ka tuumajaama puhul. 115 MW tuulepargi aastane tulu KOV-ile on ca
230 000 eurot ning seega 767 000 MWh aastatoodanguga tuumajaama puhul on kohaliku kasu määr 230 000/767000= ca 0,30 eurot/MWh.
2024. a keskmise elektrienergia börsihinna 87,3 eurot/MWh juures moodustaks 0,3 eurot/MWh ca 0,34%, mis on majanduslikult jätkusuutlik ja õiglane kohalik tulu. Samas on tuumajaama käitajad valmis võtma turu riski enda kanda. Kohaliku kasu instrumendi määr mõjutab jaamast välja müüdava elektri hinda ja seeläbi jaama konkurentsipositsiooni.
Näiteks kui 300 MW elektrilise nimivõimsusega ja 90% kasuteguriga tuumajaam töötab 24 tundi 365 päeva aastas, siis on kohaliku kasu suurus 300*0,9*24*365*0,3=709 560 eurot. Reaalsed kohaliku kasu summad on väiksemad, sest tuumajaam ei tööta aasta läbi täisvõimsusel
ja elektritoodang on väiksem.
Eelnõu § 70 lõikes 4 sätestataks, et tuumajaama ehitamise ja dekomissioneerimise ajal makstakse kohalikule omavalitsusele aastas tasu, mis on 10 % tuumajaama elektrilise nimivõimsuse (MW) korrutatuna 8760-ga (st 24 h 365 ööpäevas; 24*365=8760) ja korrutatuna
0,3 eurot/MWh-ga.
Näiteks 300 MW elektrilise nimivõimsusega tuumajaama puhul 300*8760*0,3*10%=78 840 eurot. 78840/0,3=262 800 MWh on tuumajaama täisvõimsusest ca 11%, aga tuumajaamade võimuse reguleerimise võime on 50-100%.
Juhul kui tuumajaam ehitusperiood või dekomissioneerimisperiood vastavas kalendriaastas on
väiksem kui 365 päeva, siis tuleb makstava tasu suurusel seda proportsionaalselt päevade arvuga arvestada. Näiteks, kui ehitamise alustamise teatis esitatakse 1. detsembril, siis sel kalendriaastal makstav tasu on 300 MW elektrilise nimivõimsusega tuumajaama puhul
300*31*24*0,3*10%=6 696 eurot.
69
Eelnõu § 70 lõigetes 5 ja 6 sätestatakse õigusselguse huvides, et ehitamise alustamise päevaks
loetakse ehituse alustamise teatise esitamise päeva ja tootmise alustamise päevana käsitatakse päeva, millal tuumajaam esimest korda annab elektrienergiat võrku, otseliini või
salvestusseadmesse. Dekomissioneerimine on kiirgusseaduse § 58 lõike 4 ja ka käesoleva seaduse tähenduses kõik toimingud ja meetmed, mida rakendatakse kiirgusohtu kujutava rajatise tegevuse osaliseks või
täielikuks lõpetamiseks, mis hõlmab ka rajatise desaktiveerimist ja osalist või täielikku demonteerimist.
Eelnõu § 70 lõikes 7 sätestatakse tingimused, mille alusel tuumajaamaga seotud kohaliku kasu jaotatakse kohaliku omavalitsuse poolt füüsilistele isikutele.
Põhiline tingimus on, et tasu jaotatakse ainult füüsilistele isikutele, st mitte juriidilistele
isikutele. Kohalikule omavalitsusele laekunud tasust 50 protsenti maksab kohaliku omavalitsuse üksus vähemalt üks kord aastas võrdselt füüsilistele isikutele, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht jääb tuumajaama mõjualasse. See elukoht peab olema isiku
rahavastikuregistri järgne elukoht arvestusperioodi aluseks oleva aasta 1. jaanuari seisuga.
Eelnõu § 70 lõikes 8 ja 9 täpsustatakse, millistel juhtudel loetakse elukoht tuumajaama läheduses asuvaks. Igal juhul on tasu saama õigustatud isikud, kelle elukoht jääb kahe kilomeetri raadiusesse tuumakäitise piirist mõõdetuna. Juhul kui tuumajaama kindlaksmääratud
hädaolukorra planeerimistsoon on vähemalt mingis osas suurem, kui nimetatud kaks kilomeetrit, siis on tasu saama õigustatud ka need isikud, kes ei ela küll kaks kilomeetri
raadiuses kuid kelle elukoht siiski jääb hädaolukorra planeerimistsooni piiridesse. Tasu on õigus saada ka eelnevalt kirjeldatud tsooni jäävatel inimestel, kes elavad teise kohaliku omavalitsuse territooriumil. Siinkohal tuleb rõhutada, et nimetatud kaks kilomeetrit on tinglik väärtus, mida
kasutatakse seaduse tasandil üldise lähtepunktina ning mis ei tähenda konkreetse tuumatehnoloogia või tuumajaama projektiga seotud hädaolukorra planeerimistsooni tegelikku
ulatust. Eelnõu § 70 lõikes 10 sätestatakse, et tuumajaamaga seotud kohaliku kasu jaotamise korra, sh
kui sageli kohalik omavalitsus tasu maksab, kuidas toimub selle taotlemine jms, kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu määrusega. Arvestada tuleb, et füüsilisele isikule
makstav tuumajaama kohalik tasu on tulumaksuga maksustatav tasu. Eelnõu 10. peatüki eesmärk on luua õiguslik raamistik Eestis tuumakontrollimeetmete
efektiivseks rakendamiseks, et vältida tuumamaterjali väärkasutust ja tagada vastavus tuumarelvade leviku tõkestamise lepingus sätestatud kohustustele. Peatükk sätestab riigisisese
tuumamaterjali kontrolli korralduse ja kohustused, et tagada Tuumarelva leviku tõkestamise lepingu69 III artikli lõigete 1 ja 4 rakendamiseks sõlmitud kokkuleppe ja selle lisaprotokolli70, Euratomi asutamislepingu71 ja selle artiklite 77, 78, 79 ja 81 rakendamiseks välja töötatud
Komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, 26. mai 2025, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete
69 https://www.riigiteataja.ee/akt/79190 70 https://www.riigiteataja.ee/akt/954451
LISAPROTOKOLL. Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Hollandi Kuningriigi, Iirimaa,
Itaalia Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Portugali Vabariigi, Rootsi Kuningriigi,
Saksamaa Liitvabariigi, Soome Vabariigi, Taani Kuningriigi, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja Rahvusvahelise
Aatomienergiaagentuuri vahelisele kokkuleppele tuumarelva leviku tõkestamise lepingu III art ikli lõigete 1 ja 4
rakendamiseks. 71 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:12012A/TXT
70
kohaldamist72 (edaspidi: 2025/974/Euratom määrus), täitmist. Rahvusvahelisi inspektsioone
teevad Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA) ja Euroopa Komisjon. Käesoleva seaduse 10. peatükk reguleerib tuumamaterjali kontrolliga seotud mõisteid, tuumamaterjali
omava isiku kohustusi (arvestus, inventuur, aruandlus, teavitamine, füüsiline kaitse), tuumamaterjali riikliku registri pidamist, rahvusvaheliste inspektsioonide läbiviimist Eestis ja pädeva asutuse kaasamist inspektsiooni, välisinspektorite õigusi ja nende lubamist
inspektsiooni läbiviimiseks ning tuumkütusetsükliga seotud teadus- ja arendustegevusest teavitamist.
Käesoleva peatüki kohaldamisala vastab 2025/974/Euratom määruse artiklis 1 sätestatule. Sama artiklis sätestatud erandid kohalduvad samadel tingimustel ka käesoleva peatüki
rakendamisel. Määruse mõttes laieneb tuumakontrollimeetmete kohaldamine nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele, mistõttu 8. peatükis sätestatud kohustused kehtivad sõltumata sellest,
kas käitaja73 on füüsiline või juriidiline isik, ning kohustatud täitma 2025/974/Euratom määruses sätestatud nõudeid.
Eelnõu § 71 lõikega 1 võetakse kasutusele 2025/974/Euratom määruse mõisted (tuumamaterjali ala, käitaja, rajatis, ala esindaja, materjalibilansi ala), et seaduse tekst oleks
loetav ja selge ning säiliks terminoloogiline ühtlus ja kooskõla nimetatud määrusega. See tagab õigusselguse nii käesoleva peatüki kui ka määruse rakendamisel. Mõisteid ei defineerita ümber ega laiendata, vaid viidatakse 2025/974/Euratom määrusele, et tähendus oleks ühesugune.
Eelnõu § 72 lõikega 1 sätestab tuumamaterjali omav isiku kohustused määrata tuumamaterjali
ala esindaja, kehtestada aruandlusprotsess ning tagada selle järgimine, korraldada tuumamaterjali arvestust ja inventuuri, teavitada pädevat asutust igast tuumamaterjali koguse muudatusest, tuumamaterjali kadumisest, tuumamaterjali veost, väljaveost, sisseveost ja
vastuvõtust, tagada tuumamaterjali füüsiline kaitse ning täita muid 2025/974/Euratom määruses sätestatud kohustusi. Ala esindaja vastutab andmete täpsuse ja õigeaegse edastamise eest nii
riigisiseselt kui rahvusvaheliselt, mis tagab käitaja organisatsioonis selge vastutaja ja ühtlase teabevahetuse. Tuumamaterjali arvestuse pidamine ja inventuuride läbiviimine tähendab, et materjal on arvel, liikumised jälgitavad ning kõrvalekalded avastatakse kiiresti. Tuumamaterjali
koguse muudatusest ning võimaliku kadumise juhtumitest teavitamine võimaldab varakult tuvastada kõrvalekaldeid, tagada arvestuse vastavus tegeliku olukorraga ja välistada võimaliku
väärkasutust või deklareerimata tegevusi. Pädeva asutuse eelnev teavitamine tuumamaterjali veost, sisseveost, väljaveost ja vastuvõtust võimaldab planeerida järelevalvet (sh turvameetmed ja pakendamise nõuded) ning koordineerida rahvusvahelist aruandlust.
Eelnõu § 71 lõikes 2 kehtestatud volitusnorm annab valdkonna eest vastutavale ministrile
õiguse kehtestada määrusega tuumamaterjali arvestuse korraldamise, inventeerimise ja aruandluse nõuded ning pädevale asutusele andmete esitamisel tähtajad.
Eelnõu § 73 lõigetes 1-4 kehtestab tuumamaterjali riikliku registri pidamise nõude. Register koondab käitajatelt laekuva vajaliku andmestiku, et tagada ühtne ja usaldusväärne riiklik
arvestus, mis on vajalik tuumamaterjali liikumise jälgimiseks, kõrvalekallete varajaseks tuvastamiseks ning Eestis võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Registri vastutav töötleja on pädev asutus. Andmeid säilitatakse registris seni, kuni tuumamaterjal asub rajatises,
ning vähemalt viis aastat pärast selle eemaldamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
72 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=OJ:L_202500974 73 käitaja – isik või ettevõte, sealhulgas organisatsioon, kes kavandab rajatise rajamist või on selle rajamise eest
õiguslikult vastutav või käitab seda
71
Eelnõu § 73 lõikes 5 kehtestatud volitusnorm annab valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse kehtestada määrusega tuumamaterjali riikliku registri põhimäärus ja selle
infoturbenõuded. Eelnõu § 74 sätestatakse alused rahvusvaheliste inspektsioonide läbiviimiseks Eestis ja
rahvusvaheliste organisatsioonide volitatud esindajate õigused.
Eelnõu § 74 lõike 1 kohaselt on välisinspektoritel vastavalt tuumarelva leviku tõkestamise lepingu III artikli lõigete 1 ja 4 rakendamise kokkuleppe lisaprotokollis kehtestatud nõuetele (edaspidi kui Lisaprotokoll) õigus oma ülesannete täitmiseks siseneda tuumamaterjali alale, mis
kuulub vastava välislepingu kohaldamisalasse; saada ligi inspektsiooni jaoks vajalikele andmetele ja dokumentidele; võtta proove, teha mõõtmisi, korraldada ekspertiise ning
jäädvustada olukorda pilti ja heli salvestava seadmega. Säte tagab, et rahvusvahelised organisatsioonid saaksid kontrollida, kas Eesti täidab tuumamaterjali rahumeelse kasutamise ja tuumarelvastuse leviku tõkestamisega seotud rahvusvahelisi lepingukohustusi ning et aruandlus
on täpne ja usaldusväärne.
Eelnõu § 74 lõike 2 kohaselt on pädeval asutusel õigus saata välisinspektoreid inspekteerimisel, millega tagatakse riigi osalus ja järelevalve rahvusvaheliste inspektsioonide käigus.
Eelnõu § 74 lõike 3 täpsustatakse, et lepingust või seadusest tulenevad juurdepääsupiirangud ehitistele või andmetele ei kohaldu ulatuses, mis on vajalik tuumakontrollimeetmete
rakendamiseks või nende üle kontrolli teostamiseks. See võimaldab täita rahvusvahelisi järelevalve kohustusi ka juhul, kui muidu kehtiksid kitsamad juurdepääsupiirangud. Vajadusel kohaldatakse andmetele ja rajatisele juurdepääsu erandeid üksnes ulatuses, mis on vajalik
tuumakontrollimeetmete eesmärgi saavutamiseks.
Eelnõu § 74 lõike 4 kohaselt on tuumamaterjali omav isik kohustatud andma välisinspektoritele juurdepääsu materjalibilansialale ning käitamisega seotud andmetele ja dokumentidele, samuti võimaldama proovide võtmist ja mõõtmiste tegemist. Sellega tagatakse, et rahvusvahelised
inspektsioonid saavad koguda välislepingust tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikku teavet.
Eelnõu § 74 lõige 5 nimetab Lisaprotokolli artikli 10 tähenduses riigi esindajaks pädeva asutuse, kellele edastatakse teave Lisaprotokolli alusel tehtud toimingute, tuvastatud probleemide ja vastuolude, nende lahendamise tulemuste ning kord aastas tehtavate järelduste
kohta. Sellega luuakse kontaktpunkt, kes koondab riigi tasandil info Lisaprotokolli kohaste toimingute kohta, omades niimoodi ühtset ülevaadet rahvusvahelistest tähelepanekutest ja
rakendades vajadusel meetmeid probleemide lahendamiseks. Eelnõu § 75 lõigetes 1-3 sätestatakse välisinspektori rajatise kontrollimisele lubamise
otsustamise kord. Lõikega 1 piiratakse välisinspektorina tegutsemist isikute suhtes, kelle puhul on Eesti pädevatel asutustel põhjendatud kahtlus, et nende tegevus võib ohustada Eesti või
rahvusvahelist julgeolekut või viia tuumakontrolli- või julgeolekumeetmete rikkumiseni. Lõike 2 kohaselt taotleb pädev asutus välisinspektori heakskiitmiseks nõusoleku vähemalt Kaitsepolitseiametilt, Politsei- ja Piirivalveametilt ning asjassepuutuvalt käitajalt. Nende
hinnangute alusel otsustatakse, kas välisinspektorile võimaldatakse juurdepääs rajatisele ja tuumakontrollimeetmete rakendamise kontrolliks vastavalt välislepingule. Lõike 3 järgi
korraldab pädev asutus rahvusvaheliste organisatsioonide poolt nimetatud välisinspektorite kinnitamise ning edastab vastavad andmed rahvusvahelistele organisatsioonidele. Sätesatud
72
kord tagab välisinspektorite sobivuse hindamise ja otsustamise nende lubamise üle rajatise
kontrollimiseks. Sellega kindlustatakse, et inspektsioone viivad läbi üksnes usaldusväärsed isikud, minimeerides niimoodi riigi julgeoleku- ja tuumajulgeoleku riske.
Eelnõu § 76 sätestab kohustuse teavitada pädevat asutust enne tuumkütusetsükliga seotud teadus- ja arendustegevuse alustamist ka juhul, kui tegevuse käigus tuumamaterjali ei kasutata
(nt arvutusmudelid, külmkatsetused, protsessisimulatsioonid). Teavitamiskohustus võimaldab pädeval asutusel saada ülevaadet tuumkütusetsükliga seotud arendustegevusest riigis, vajadusel
kontrollida, et tegevus ei oleks vastuolus välislepingust tulenevate tuumakontrollimeetmete nõuetega ja riigisiseste kohustustega.
Eelnõu 11. peatüki eesmärk on luua õiguslik raamistik tuumakäitiste ja -materjalide füüsilise kaitse ning tuumajulgeoleku tagamiseks. Peatüki sätted toetavad riskipõhist ja proportsionaalset
lähenemist, mis lähtub tuumamaterjalide kategooriast, käitise riskitasemest ja riigi julgeolekukeskkonnast. Sätted põhinevad IAEA juhendil „Riikliku tuumajulgeoleku süsteemi eesmärgid ja põhielemendid” (Objective and Essential Elements of a State’s Nuclear Security
Regime, edaspidi NSS-20)74 ning on kooskõlas Euratom direktiivide ja rahvusvahelise praktikaga.
Peatüki alusel loodav tuumajulgeoleku süsteem tagab tuumamaterjalide ja ehitiste kaitse kogu elutsükli vältel („cradle-to-grave“ lähenemine), hõlmates nii käitiste turvameetmeid kui ka tuumamaterjalide transporti.
Eelnõu §-s 77 sätestatakse tuumakäitiste ja tuumamaterjalide füüsilise kaitse põhimõtted ning
vastutusjaotus. Eelnõu § 77 lõike 1 kohaselt tuleb füüsiline kaitse tagada riiklike ohuhinnangute alusel,
arvestades riigi julgeolekukeskkonna muutusi (sh terroriohud, geopoliitilised mõjud, hübriidohud) ning tuumakütuse tsükli uute tehnoloogiate kasutuselevõttu (nt SMR-id). See
tagab, et turvameetmed ei põhine staatilisel hinnangul, vaid arvestavad muutuvaid ohutegureid. Tuumajaam saab Eestis olema riigikaitseobjekt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse tähenduses ning hetkel kehtiva riigikaitse seaduse § 83 tähenduses. Säte tugineb IAEA juhendile NSS-2075
ja tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioonile76 ja selle muudatusele77. Tuumakäitise füüsilise kaitse aluseks olev ohupilt peab olema ühtne riikliku julgeoleku planeerimisega ning
ei tohi sõltuda üksnes käitaja hinnangutest. Rahvusvaheliste standardite, sealhulgas IAEA tuumajulgeoleku juhendi ”Kavandamise aluseks oleva ohu väljatöötamine, kasutamine ja ajakohastamine“ (Development, Use and Maintenance of the Design Basis Threat, NSS-10)78
kohaselt koostatakse tuumakäitiste turvameetmete planeerimisel kasutatav kavandamise aluseks olev oht (DBT – Design Basis Threat) või tüüpohu profiil (RTS –Representative Treat
Statement) riiklikult julgeolekuasutuse poolt. Eestis tähendab see, et riiklikud ohuhinnangud, mis käsitlevad tuumakütuse tsükli turvariske, sabotaažiohtu, varguse- või terrorismiriski ning hübriid- ja küberohtusid, koostatakse ja ajakohastatakse eelkõige Kaitsepolitseiameti poolt
koostöös teiste asutustega, arvestades riigi üldist julgeolekukeskkonda.
75 Objective and Essential Elements of a State’s Nuclear Security Regime 76 Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooniga ühinemise seadus–Riigi Teataja 77 Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatuse ratifitseerimise seadus–Riigi Teataja 78 https://www.iaea.org/publications/8097/development-use-and-maintenance-of-the-design-basis-threat
73
Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus kasutab riiklikke ohuhinnanguid käitaja
üle järelevalve teostamisel. Käitaja koostab objekti spetsiifilise turvaplaani ning rakendab meetmed riiklikult määratud ohupildi alusel, mitte vastupidi.
Kaitsemeetmete ulatus peab olema kooskõlas tuumamaterjali kategooriaga ning tuumakäitise riskitasemega. Füüsiline kaitse peab olema proportsionaalne potentsiaalsete ohtudega ning lähtuma tüüpohu profiilist või kavandamise aluseks olevast ohust vastavalt IAEA juhendile
NSS-10. Füüsilise kaitse meetmete kavandamine peab vastama tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel,
hetkel kehtiva riigikaitseseaduse § 87 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määrusele nr 106 „Riigikaitseobjekti kaitse kord”79, arvestades eelnõus sätestatud erisusi. See tagab sidususe Eesti olemasoleva riikliku julgeoleku- ja kriisivalmidussüsteemiga.
Eelnõu § 77 lõige 2 volitab valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega
tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tuumamaterjali kategooriate liigituse ning tüüpohu profiili või kavandamise aluseks oleva ohu määramise korra. Määrusega kehtestatavad tuumamaterjali kategooriad on oluline osa rahvusvahelisest tuumajulgeoleku raamistikust ning
lähtuvad IAEA juhendist „Soovitused tuumamaterjali ja tuumakäitiste füüsiliseks kaitseks”(Recommendations on Physical Protection of Nuclear Material and Nuclear
Facilities, NSS-13)80. Tuumamaterjal jagatakse selle juhendi alusel kolme kategooriasse: I, II ja III. Kategooriad on üles ehitatud tuumamaterjali potentsiaalse väär- või kuritarvitamise tagajärgede põhjal, võttes seejuures arvesse ka võimalikku tuumarelvastamise või
radioloogilise rünnaku riski. Kõrgeim kaitsetase kehtib I kategooria materjalile, mida järgnevad II ja III kategooria materjalidele kohandatud proportsionaalsed turvanõuded. Kategooriad
mõjutavad otseselt juurdepääsupiiranguid, järelevalve- ja valvekorraldust, tehnilisi tõkkeid ja turvasüsteeme, transpordinõudeid ja turvateenistuse reageerimisvalmidust. Määrusega kehtestatakse ka tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva ohu määramise kord.
Kavandamise aluseks oleva ohu hinnang ei ole avalik dokument, kuna see sisaldab riigisaladusele kuuluvat teavet potentsiaalsete ründevõimaluste ja vastumeetmete kohta.
Tüüpohu profiil tugineb riiklikule ohupildile ning kirjeldab võimalike ründajate võimekust, motivatsiooni, kasutatavaid vahendeid ning organiseerituse taset. Tüüpohu profiili kasutatakse eelkõige olukordades, kus ohupotentsiaal ei eelda kõrgeima taseme julgeolekuvastaste
meetmete rakendamist, kuid siiski on vajalik süsteemne ja riskipõhine kaitse. Rahvusvahelise praktika ja IAEA tuumajulgeoleku juhendite alusel rakendatakse kavandamise aluseks olevat
ohtu ainult juhul, kui tegemist on I kategooria tuumamaterjaliga või sellega seotud rajatistega, mille väärkasutusel võib olla potentsiaal kaasa tuua katastroofilise tagajärjega sündmus. Kuigi nii kavandamise aluseks olev oht kui ka tüüpohu profiil tuginevad riiklikule ohupildile ja
julgeolekuanalüüsile, on nende eesmärk, detailsusaste ja rakendussfäär erinevad. Tüüpohu profiil on üldisem, vähem detailne ja laiemapõhjaliseks orientiiriks mõeldud
dokument, mille koostamise eest vastutab Kaitsepolitseiamet, kaasates teisi asutusi. Seda kasutatakse juhtudel, kus füüsilise kaitse riskitase ei eelda kõrgeima kategooria julgeolekumeetmete rakendamist. See kirjeldab ohtude tüüpe ja üldist ründaja võimekust, nt
pahatahtlik töötaja, organiseeritud kuritegelik grupp, tehniliste vahenditega varustatud isikud, kuid ei sisalda konkreetseid ründeviise, taktikaid ega operatiivseid detailsemaid stsenaariume.
Tüüpohu profiili eesmärk on tagada proportsionaalne, aga mitte liigkoormav turvatase II ja III kategooria tuumamaterjali ning madalama riskitasemega tegevuste või seadmete puhul. Kavandamise aluseks olev oht on seevastu detailne, operatiivne ja riigisaladuse tasemel
dokument, mis kirjeldab konkreetseid rünnete tüüpe, kasutatavaid vahendeid, realistlikku
79 Riigikaitseobjekti kaitse kord–Riigi Teataja 80 https://www.iaea.org/publications/8629/nuclear-security-recommendations-on-physical-protection-of-nuclear-
material-and-nuclear-facilities-infcirc225revision-5
74
ründaja võimekust ja võimalikke meetodeid, sealhulgas koordineeritud, vägivaldsed,
relvastatud või küber-füüsilised ründevektorid. Seda rakendatakse ainult I kategooria tuumamaterjalile ja väga kõrge riskitasemega tuumakäitistele, mille väärkasutusel võib olla
rahvusvahelise julgeoleku ja riigikaitselise tähendusega tagajärg. Kavandamise aluseks oleva ohu väljundi alusel projekteeritakse ja valideeritakse tuumarajatise relvastatud valve, piirdeaia dünaamika (nt viivitusaeg), juurdepääsu autentimismeetmed,
reageerimisüksuste reageerimisaja kriteeriumid ja tehnilised vastumeetmed. See võimaldab tagada proportsionaalsuse põhimõtte, mille kohaselt turvanõuded vastavad tegelikule
riskitasemele ega koorma põhjendamatult nii riiki kui ka käitajat. Eelnõu § 77 lõige 3 kirjeldab loa omaja peamisi julgeolekukohustusi ning määratleb, millised
konkreetsed tegevused peavad olema rakendatud selleks, et tagada tuumamaterjalide ja tuumakäitise turvalisus vastavalt ohutasemele ja riiklikule ohupildile.
Loa omaja peab rakendama turvameetmeid, mis vastavad kehtivale ohupildile, kasutades selleks kas kavandamise aluseks olevat ohtu või tüüpohu profiili, sõltuvalt materjalide kategooriast ja riskitasemest. See tagab turvasüsteemide proportsionaalsuse tegelike ohtudega.
Loa omajal kohustus koostada ka tuumakäitise turvaplaan, mis kirjeldab terviklikult füüsilise kaitse ülesehitust, sealhulgas juurdepääsukontrolli, valve-, reageerimis- ja
koostöömehhanisme. Turvaplaan ei tohi olla üksnes teoreetiline dokument ning selle rakendatavust tuleb regulaarselt kontrollida turvaõppuste kaudu. Õppuste eesmärk on testida nii personali valmisolekut kui ka tehniliste ja organisatsiooniliste turvameetmete toimivust.
Samuti peab loa taotleja esitama loataotluse osana riskihinnangu ning kirjeldama koostöökorraldust korrakaitseorganitega, sealhulgas vastutuse üleminekut olukorras, kus
intsidendist saab hädaolukord ning juhtimine liigub turvajärelevalvelt kriisi- või päästejuhtimisse. Tuumakäitises peab töötama piisav arv kvalifitseeritud ja väljaõppinud turvateenistujaid, kes
suudavad rakendada turvameetmeid nii tavaolukorras kui ka hädaolukorras. Lisaks on loa omajal kohustus kontrollida töötajate usaldusväärsust, mis hõlmab regulaarseid taustakontrolle
vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud korrale. Teatud kriitiliste ülesannete puhul, mis võivad anda ligipääsu tuumamaterjalidele või strateegilisele teabele, peab töötajatele tegema julgeolekukontrolli vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele. Selle
kontrolli viib läbi Kaitsepolitseiamet, kuna tegemist on riikliku julgeolekuga seotud rollidega. Praktikas tähendab see, et loa omaja esitab kontrolli vajavate töötajate andmed
Kaitsepolitseiametile, kes omakorda otsustab kontrolli ulatuse ja meetodid vastavalt kehtestatud ohutasemele ning riigisaladuse kaitse seadusest ja tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest tulenevatele reeglitele. Kontrolli teostamine ei ole automatiseeritud tegevus, vaid
hõlmab mitmetasandilist hindamist, sealhulgas andmebaasipäringuid, võimalikke intervjuusid ja vajadusel täiendavat menetlust, mis hindab isiku usaldusväärsust, turvariski profiili,
ligipääsuõiguse põhjendatust ning võimalikku mõju tuumajulgeolekule. Kuna julgeolekukontrollide ja taustakontrollide läbiviimine tuumakäitise ehitamisel ja käitamisel osaleva personali suhtes toob Kaitsepolitseiametile kaasa märkimisväärse lisakoormuse juba
tuumajaama ehitusetapis, on vajalik tagada mehhanism, mille kaudu on loa omajal võimalik lisakulud kompenseerida ilma, et kahjustuks riiklik julgeolekuhuvi.
Loa omajal on kohustus teavitada pädevat asutust viivitamatult kõigist juhtumitest või kahtlustest, mis võivad ohustada tuumakäitise turvalisust või viidata pahatahtlikule tegevusele. See tähendab, et teavitamiskohustus ei piirdu üksnes kinnitatud intsidentidega, vaid hõlmab ka
olukordi, kus täpne ohu ulatus ei ole veel teada, kuid esineb põhjendatud kahtlus või kõrvalekalle tavapärasest tegevusest. Intsidendid, mille puhul tuleb teavitada, võivad hõlmata
näiteks volitamata juurdepääsukatseid, anomaaliaid jälgimissüsteemides, sisekommunikatsiooni rikkumisi, turvasüsteemide ootamatut käivitumist või juhtumeid, kus
75
töötaja tegevus ei ole kooskõlas turvanõuete ja tööloaga. Lisaks varajase hoiatamise
põhimõttele peab loa omajal olema rakendatud selge reageerimis- ja häirekorraldus, mis hõlmab tegevusi nii sisemiste kui ka väliste osapooltega, sealhulgas politsei-, julgeoleku- ja
järelevalveasutustega. Reageerimisprotseduurid peavad olema dokumenteeritud turvaplaanis ning personali peab olema koolitatud nende koheseks rakendamiseks. Samuti näeb säte ette loa omaja kohustuse omada võimekust rakendada meetmeid kadunud,
varastatud või muul viisil kontrolli alt väljunud tuuma- või radioaktiivse materjali leidmiseks ja tagasisaamiseks. See hõlmab ka praktilisi ja operatiivseid tegevusi, sealhulgas koostööd
õiguskaitseasutuste ja rahvusvaheliste partneritega, teabevahetuse protseduure IAEA ja teiste asjaomaste institutsioonidega, võimekust analüüsida, kas kaotuse või varguse tagajärjel võib olla tekkinud radioloogiline või julgeolekurisk. See kohustus põhineb IAEA soovitusel, mille
kohaselt tuumamaterjali kadumine ei ole käsitletav üksnes turvarikkumisena, vaid potentsiaalse tuumajulgeoleku intsidendina, millel võivad olla piiriülesed tagajärjed. Seetõttu peab loa omaja
tagama, et tagasisaamise tegevused ei oleks juhuslikud ega reageerivad, vaid eelnevalt planeeritud ja koordineeritud. Nõue toetab põhimõtet, et tuumamaterjal peab jääma reguleeritud ja jälgitavaks kogu selle elutsükli jooksul ning igasugused kõrvalekalded tuleb tuvastada ja
neile reageerida kiiresti, läbipaistvalt ja koordineeritult.
Eelnõu § 77 lõige 4 sätestab, et turvaplaani nõuded ja õppuste kord tulenevad tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse alusel kehtestatud määrusest. Hetkel kehtivaks aluseks on riigikaitse seaduse § 87 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määrus nr 106 „Riigikaitseobjekti
kaitse kord“, mis sätestab nõuded riigikaitseliselt oluliste objektide füüsilise kaitse ülesehitusele. Kuigi määrus on sektoripõhine ega käsitle eraldi tuumakäitisi, laieneb see
põhimõttena tuumajaamale, kuna selle olemus vastab riigikaitse seaduses defineeritud riigikaitseobjektile. Määrus kehtestab muu hulgas nõuded turvaplaani koostamisele, ajakohastamisele ja rakendamise kontrollile, õppuste sageduse ja ulatuse.
Tuumakäitise kontekstis peab turvaplaan peab sisaldama lisaks üldistele riigikaitselistele turvanõuetele ka tuumavaldkonna eripärasid, sealhulgas tuumamaterjali kategooria- ja
riskipõhiseid meetmeid, IAEA tuumajulgeoleku standarditele vastavaid tehnilisi tõkkeid ja viivituselemente, sisemiste ohtude (insider threat) maandamise meetmeid, materjalivoogude jälgitavust ja kontrollimehhanisme, reageerimisahelat olukorras, kus turvaintsident võib
areneda kiirgushädaolukorraks või vastupidi, koostööprotokolle Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti ja teiste asutustega.
Õppuste läbiviimise kord tuleneb samast määrusest ning toetub põhimõttele, et turvaplaan ei tohi jääda üksnes dokumendiks, vaid peab olema regulaarselt testitud. Turvaõppused peavad hõlmama nii personali kui turvasüsteemide reageerimisvõime kontrolli, koostööd riikliku
reageerimisvõrgustikuga, realistlikke, stsenaariumipõhiseid harjutusi, mis hõlmavad võimalikke ohustsenaariume alates volitamata ligipääsust kuni organiseeritud ründe või
sabotaažini, järelmeid ja parandusmeetmete planeerimist. Tuumakäitise kontekstis muutub õppuste roll eriti oluliseks, kuna lisaks füüsilise ründe tõrjumisele on oluline pädevalt hallata piirialasid, kus tuumajulgeolek võib põimuda
hädaolukorra lahendamisega, nt kui sabotaažil on potentsiaal tekitada kiiritusõnnetus.
Eelnõu §-s 78 reguleeritakse konkreetseid nõudeid turvateenistujatele ning julgeoleku praktilist korraldust tuumakäitistes ja tuumamaterjali transpordil.
Eelnõu § 78 lõige 1 sätestab, et tuumakäitises ja tuumamaterjali transpordil peab olema piisav arv kvalifitseeritud turvateenistujaid, kes tunnevad käitise eripära ning on saanud spetsiaalse
76
väljaõppe koos jõu ja relva kasutamise õigusega vastavalt turvategevuse seadusele81. Relva ja
erivahendeid võivad kanda ning kasutada vaid vastava koolituse, katsete ja taustakontrolli läbinud ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt tunnistatud turvatöötajad. Turvategevuse seaduse
§ 4 lõike 3 alusel kehtestatud siseministri 16.05.2024 määrus nr 13 ”Turvategevuse eeskiri“ täpsustab omakorda nõuded seoses füüsilise jõu ja relvade kasutamise juhistega, nt järk- järguline eskalatsioonipõhimõte, turvatöötajate registreerimisega, valveülesannete liigitusega,
nt perimeetrivalve, ligipääsukontroll, patrull, piirkonnakontroll. Tuumakäitises tähendab see, et turvateenistus ei tegele üksnes territooriumi üldise turvalisusega, vaid on koolitatud tuvastama
tuumamaterjalide ja -taristu vastu suunatud tahtlikke ründeid, sealhulgas sisemiste ohtude (insider-threat) tüüpi tegevusi. Selline ettevalmistus tagab, et objektil on võimekus viivitada, tuvastada, lokaliseerida ning vajaduse korral neutraliseerida vaenulik tegevus vastavalt
turvaintsidentide eskalatsiooniplaanidele, mis omakorda tagab operatiivse reageerimisahela ja tuumajulgeoleku tagamiseks vajaliku mitmekihilise kaitsekontseptsiooni (defence-in-depth).
Eelnõu § 78 lõige 2 volitab ministrit kehtestama siseturvateenistuse ja turvatöötajate täpsustatud pädevus-, väljaõppe- ja sertifitseerimisnõuded, mis võimaldab arvestada
tuumajulgeoleku valdkonna eripärasid. Tavapärane turvateenistus ei hõlma tuumavaldkonna spetsiifilisi oskusi, nagu radioloogiliste ja tuumamaterjalide ohutu käsitlemine, sisemiste
ohtude tuvastamine, kaitsetasemete ja ligipääsukontrolli rakendamine ning koordineeritud reageerimine võimalikele ründe- või sabotaažijuhtumitele. Sarnast lähenemist kasutatakse Eestis juba lennundusjulgestuse valdkonnas, kus lennundusseaduse82 alusel on kehtestatud
riiklikult reguleeritud koolitus- ja sertifitseerimissüsteem. Seal tohib julgestustegevust teostada üksnes isik, kes on läbinud standardiseeritud koolitusprogrammi, taustakontrolli ning riikliku
pädevushindamise ning kelle kvalifikatsiooni kontrollitakse regulaarselt korduskoolituste ja eksamitega. Tuumajulgeoleku valdkonnas on seetõttu põhjendatud analoogne mudel, mille puhul koolitusprogrammide sisu ja kvaliteedi nõuded kehtestab minister määrusega, koolitajad
ja õppekavad on riiklikult volitatud, turvateenistuse töötajatele rakendatakse taustakontrolli, perioodilist sertifitseerimist ja pädevuse uuendamist.
Koolitust ja sertifitseerimist võivad läbi viia riiklikult volitatud asutused, nt pädev asutus, Sisekaitseakadeemia või IAEA standarditele vastavad tuumajulgeoleku kompetentsikeskused.
Eelnõu § 79 reguleerib tuumamaterjali transpordiga seotud turvameetmeid ja planeerimise kohustusi.
Eelnõu § 79 lõige 1 kohustab transpordi eest vastutavat isikut koostama turvaplaani, mis vastab vedatava tuumamaterjali kategooriale ning selle riskitasemele. Turvaplaan peab olema terviklik
dokument, milles käsitletakse nii veetava materjali iseloomust ja kogust kui ka transpordiga seotud riskide hindamist, veovahendite sobivust ning kavandatavaid tehnilisi ja
organisatsioonilisi turvameetmeid. Lisaks peab turvaplaanis olema kirjeldatud koostöö Politsei- ja Piirivalveametiga ning vajaduse korral teiste riiklike asutustega, samuti marsruudi planeerimine koos alternatiivsete liikumisteede ja hädaolukorra lahendustega. Säte tugineb
IAEA juhendile „Tuumamaterjali turvalisus transpordi ajal“ (Security of Nuclear Material during Transport, NSS-9)83, mis rõhutab riskipõhist lähenemist ning mitmekihilise kaitse
põhimõtet, mille kohaselt transporti ei käsitleta üksnes logistilise, vaid ka julgeolekutegevusena.
81 Turvategevuse seadus–Riigi Teataja 82 Lennundusseadus–Riigi Teataja 83 Security of Radioactive Material in Transport | IAEA
77
Eelnõu § 79 lõige 2 sätestab, et turvaplaan esitatakse kooskõlastamiseks vähemalt 30 päeva
enne transporti pädevale asutusele ja Politsei- ja Piirivalveametile, mis annab riigile võimaluse hinnata, kas planeeritavad turvameetmed on piisavad, realistlikud ning vastavuses
rahvusvaheliste ja riiklike julgeolekustandarditega. Samuti loob see aluse õigeaegseks operatiivkoostööks ning vajaduse korral riiklike jõustruktuuride kaasamiseks, näiteks erieskordi, järelevalve või kriisijuhtimisvalmiduse tagamiseks. See aitab tagada läbipaistvust ja
kontrolli ning mängib olulist rolli õigusrikkumiste ennetamisel. Samuti toetab see koordineeritud riiklikku valmisolekut juhuks, kui transpordi käigus peaks tekkima oht, mis võib
mõjutada tuumajulgeolekut või avalikku turvalisust. Eelnõu 12. peatüki eesmärk on luua tuumavaldkonda puudutavad täpsustused andmekaitse ja
küberturvalisuse põhimõtetes, sealhulgas määratleda, millist teavet käsitletakse kaitstavana, kuidas tagatakse andmete terviklikkus, kättesaadavus ja konfidentsiaalsus ning millised
vastutus- ja kontrollimehhanismid rakenduvad. Sellega tagatakse, et tuumaseaduse rakendamisel järgitakse ühtset riiklikku raamistikku, vähendatakse killustatust ning tagatakse ühtne tõlgendus ja rakenduspraktika. Eelnõu koostamisel on arvesse võetud, et nii
tuumaelektrijaama tulevane käitaja kui ka pädev asutus kuuluvad elutähtsa teenuse osutajate hulka. Sellest tulenevalt rakenduvad neile juba kehtivad küberturvalisuse nõuded läbi
hädaolukorra seaduse ning tulevikus kavandatava tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse kaudu. Lisaks võimaldab küberturvalisuse seaduse84 § 7 volitusnorm vajaduse tekkimisel kehtestada sihitud või täiendavaid erinõudeid just tuumasektori eripärasid arvestades. Seetõttu ei ole
tuumaenergia ohutuse seaduses (TEOS) eraldiseisvalt dubleeritud ega kehtestatud paralleelseid küberturvalisuse norme.
Eelnõu § 80 käsitleb kiirgusallikaid ja tuumamaterjali puudutavale teabele juurdepääsupiirangut, mille eesmärk on kaitsta elu, tervist, keskkonda ja riigi julgeolekut.
Tuuma- ja kiirgustegevusega seotud detailne tehniline teave, sealhulgas kiirgusallikate omadused, tuumamaterjali kogused, asukohad, ruumide omadused ja füüsilise kaitse meetmed,
on IAEA tuumajulgeoleku standardite (INFCIRC/225/Rev.585) kohaselt kõrge tundlikkusega teave, mille avalikustamine võib suurendada ebaseadusliku juurdepääsu, varguse, sabotaaži või muu pahatahtliku tegevuse ohtu.
Eelnõu § 80 lõige 1 sätestab, et see teave on asutusesiseseks kasutamiseks. Juurdepääsupiirangu
eesmärk ei ole teabe varjamine haldusmenetluses, vaid tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku tagamine, kuna detailne informatsioon kiirgusallikate või tuumamaterjali füüsilise kaitse süsteemide kohta võib võimaldada ründe planeerimist või kaitsemeetmete nõrgestamist.
Eelnõu § 80 lõige 2 kohaselt ei kohaldata avaliku teabe seaduse86 (AvTS) § 40 lõikes 1
sätestatud üldist 5-aastast juurdepääsupiirangu tähtaega. Kiirgusallikaid ja tuumamaterjali puudutav teave on oma olemuselt pikaajalise julgeolekuvajadusega, mis on seotud nii kiirgustegevuse kestusega kui ka radioloogilise ohuga. Seetõttu kehtestatakse
juurdepääsupiirang kuni kiirgustegevuse lõppemiseni, sh dekomissioneerimise lõpuleviimiseni, esialgu kuni 75 aastaks. See mudel sarnaneb rahvusvahelisele praktikatele, kus
tuumajulgeoleku teabele sätestatakse pikaajaline või tähtajatu juurdepääsupiirang. Päd eva asutuse juhile antakse õigus piirangut viie aasta kaupa pikendada, kui piirangu alus — risk pahatahtlikuks tegevuseks ja vajadus kaitsta tundlikku teavet — ei ole kadunud.
84 Küberturvalisuse seadus–Riigi Teataja 85 https://www.iaea.org/publications/8629/nuclear-security-recommendations-on-physical-protection-of-nuclear-
material-and-nuclear-facilities-infcirc225revision-5 86 https://www.riigiteataja.ee/akt/105072025003
78
Eelnõu § 80 lõige 3 reguleerib tuumamaterjali riikliku registri andmetele juurdepääsu. Juurdepääs antakse üksnes neile isikutele, kellel on seadusest tulenev volitus või kohustus
tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli, tuumaohutuse või riigi julgeoleku tagamiseks. Regulatsioon vastab Euratom tuumamaterjali järelevalve nõuetele (Commission Regulation 302/2005/Euratom87) ja IAEA tuumakontrolli süsteemi põhimõtetele, mille kohaselt peab riik
tagama täpse tuumamaterjali arvestuse, kuid andmete kättesaadavus peab olema rangelt kontrollitud.
Eelnõu § 81 sätestab, et § 80 lõikes 1 kirjeldatud tundlike andmete kaitse hõlmab lisaks füüsilisele turvalisusele ka küberturvalisust. Tulenevalt küberturvalisuse seadusest ja
riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest tuleb tagada, et võrgu- ja infosüsteemid, milles sellist teavet töödeldakse, vastaksid kõrgetele infoturbe nõuetele.
Tuuma- ja kiirgustegevuse valdkonnas on küberturvalisus rahvusvaheliste standardite (IAEA NSS-1788, NSS-33-T89) kohaselt tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku lahutamatu osa. Küberründe kaudu on võimalik saada juurdepääs andmetele, mis võivad võimaldada
pahatahtlikku tegevust või mõjutada ohutussüsteemide tööd. Seetõttu kehtestab lõige 81 kohustuse käsitleda nimetatud teavet samaväärselt muude riigisaladust või kõrge turvatasemega
nõudvate andmetega ning tagada nende kaitse kõigis töötlusetappides. Eelnõu 13. peatükk sätestab riikliku järelevalve ja auditite läbi viimise korra. Peatüki 1. jagu
kehtestab tuumaohutuse riikliku järelevalve ja 2. jagu auditite läbi viimise korra, mis tagab tuumaenergia ja –ohutuse seaduse rakendamise vastavalt rahvusvahelistele kohustustele ja
IAEA ning Euroopa Liidu nõuetele. Riiklik järelevalve on IAEA tuumaohutuse põhiprintsiipide (Safety Fundamentals No. SF-190)
kohaselt üks peamisi meetmeid, mis tagab, et tuumakäitised toimivad pideva ja sõltumatu kontrolli all. Sama põhimõtet kinnitab ka ELi tuumaohutuse direktiiv 2014/87/Euratom, mis
kohustab liikmesriike tagama sõltumatu, pädeva ja ressurssidega varustatud pädeva asutuse ning riskipõhise järelevalvesüsteemi. Lisaks tuleneb järelevalvekorra kehtestamise vajadus tuumaohutuse konventsioonist (Convention on Nuclear Safety91), mille artikkel 8 ja 9
kohustavad tagama sõltumatu järelevalveasutuse ja efektiivse auditisüsteemi. Eesti õigussüsteemis seob antud peatükk järelevalve üldise korrakaitselise raamistikuga, nagu see on
kehtestatud korrakaitseseaduses ja asendustäitmise ja sunniraha seaduses, ning tagab samas vastavuse Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisele (nt rahvusvahelised inspektsioonid, IAEA kaitsemeetmete rakendamine).
Peatükis määratletakse pädeva asutuse ülesanded ning kehtestatakse järelevalvekava nõue, mis
on tuumaohutusloa osa. Pädeva asutuse täpsemad ülesanded, seda ka riikliku järelevalve korraldamisel, kirjeldatakse pädeva asutuse põhimääruses.
IAEA ohutusstandardi (No. GSR Part 192) kohaselt peab pädev asutus määratlema süsteemse järelevalveprogrammi, mis katab kogu käitise elutsükli (projekti ettevalmistus, ehitus,
87 https://eur-lex.europa.eu/resource.html?uri=cellar:48e4f5fc-d06b-4069-ab40-
8c47a3e6a1bb.0007.02/DOC_1&format=PDF 88 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/PUB1921_web.pdf 89 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1787_web.pdf 90 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1273_web.pdf 91 https://www.iaea.org/publications/documents/infcircs/convention-nuclear-safety 92 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1713web-70795870.pdf
79
käitamine, dekomissioneerimine), rakendama riskipõhist ja proportsionaalset järelevalvet (nt
sagedus, kontrolli ulatus, dokumentatsiooni läbivaatamine, inspektsioonid), säilitama võime muuta järelevalvekava, kui ilmnevad uued riskid või õigusaktide muudatused. Järelevalvekava
käsitlemine loa osana on põhjendatud, sest see tagab kindla ja sätestatud süsteemi ning väldib olukorda, kus järelevalve tegevused ja vastutused jäävad õiguslikult eraldatuks.
Kohustus tagada pädevale asutusele juurdepääs tuumakäitisele on kooskõlas nii IAEA kaitsemeetmete lepinguga (Safeguards Agreement INFCIRC/19393) kui ka Eesti ja Euratomiga
sõlmitud täiendprotokolliga, mis annab inspektoritele õiguse juurdepääsule materjalidele ja dokumentidele. Pädeval järelevalveasutusel on kõik korrakaitseseaduses sätestatud õigused ja vahendid (nt dokumentide nõudmine, ettekirjutused, sisenemine objektile, sundtoimingud).
Tuumaohutuse kontekstis on see eriti oluline, sest tuumkütusetsükliga seotud tegevus eeldab viivitamatut reageerimisvõimet ning õigust tegutseda ka siis, kui tavaõiguslikud eeldused (nt
omaniku nõusolek) viivitaksid sekkumist. Selline erimeetmete kasutamise alus vastab IAEA ohutusstandardile (GSR Part 1) ja IAEA pädeva asutuse funktsioonide ja protsesside juhendi (GSG-13 Functions and Processes of the Regulatory Body94) põhimõtetele, mille kohaselt peab
regulaatoril olema õigus ja suutlikkus kohaldada sundmeetmeid ohutuse tagamiseks, sealhulgas peatada tegevus, kui ohutusnõudeid ei täideta. Samuti nõuavad tuumaohutuse konventsiooni
2014/87/Euratom artiklid 14 ja 16, et riigil oleks võimalik peatada käitamine, kui see on vajalik ohutuse tagamiseks või kui ilmnevad olulised riskid.
Eelnõu § 82 lõige 1 sätestab, et käesoleva seaduse ja selle alusel antud õigusaktide nõuete täitmise üle teeb riiklikku järelevalvet pädev asutus. See tagab, et tuumakütusetsükli tegevuste,
tuumaohutuse, füüsilise kaitse ja muude valdkonda puudutavate nõuete täitmine on üheselt rakendatud ning koordineeritud, vältides järelevalve killustumist ja tagades sõltumatu ning järjepideva kontrolli.
Eelnõu § 82 lõiked 2 ja 3 annavad pädevale asutusele õiguse rakendada korrakaitseseaduses
sätestatud konkreetseid riikliku järelevalve erimeetmeid (küsitlemine ja dokumentide nõudmine, kutse ja sundtoomine, isikusamasuse tuvastamine, sõiduki peatamine, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja hoiulevõtmine ja hoiulevõetud
vallasasja müümine või hävitamine) ja füüsilist jõudu. Sätete eesmärk on tagada, et tuumavaldkonna järelevalvele oleksid kättesaadavad kõik vajalikud õiguskaitsevahendid
olukordades, kus ohutus- või julgeolekuriskid nõuavad kiiret ja tõhusat sekkumist. Erimeetmete kasutamine toimub üksnes seaduses sätestatud alustel ja tagab proportsionaalse sekkumise võimaliku ohu ennetamiseks. Olukordades, kus tuumaobjektide või ohtlike materjalidega
seotud rikkumine või vahetu oht seab ohtu inimeste elu, tervise või riigi julgeoleku, saab pädev asutus rakendada meetmeid, mh füüsilist jõudu, ohu kiireks kõrvaldamiseks. Füüsilise jõu
kasutamise piirid ja tingimused on rangelt reguleeritud, mis tagab meetmete proportsionaalsuse ja õiguspärasuse.
Eelnõu § 83 lõige 1 annab pädevale asutusele õiguse peatada tuumakäitise käitamine, tuumaseadme kasutamine või tuumamaterjali ja radioaktiivsete jäätmete vedu. Selline õigus on
vajalik juhuks, kui tuumaohutus on ohustatud, kui on vaja kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist või kui riigil on kohustus täita rahvusvahelisi lepingukohustusi (nt tuumaohutuse, füüsilise kaitse või kaitsemeetmete valdkonnas). Käitamise või veo peatamine
on üks tõhusamaid järelevalvemeetmeid juhtudel, mil oht on vahetu või oluline, ning tagab, et
93 https://www.iaea.org/sites/default/files/infcirc193.pdf 94 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1804_web.pdf
80
tuumamaterjalide ja -seadmete käitlemine toimub alati ohutult ja rahvusvaheliste kohustustega
kooskõlas.
Eelnõu § 83 lõige 2 täpsustab, et pädev asutus võib isikuid küsitleda ja nõuda dokumente lisaks korrakaitseseaduses sätestatud alustele ka julgeolekumeetmete rakendamise ja kontrollimise eesmärgil ning rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Tuumavaldkonnas on julgeoleku- ja
kaitsemeetmete (safeguards) täitmine erilise tähtsusega, kuna see puudutab tuumamaterjali väärkasutuse ennetamist, tuumarelvade leviku tõkestamist ja riigi julgeolekut. Seetõttu on
vajalik laiendatud info kogumise õigus, mis tagab pädevale asutusele täieliku ülevaate ning võimaluse tuvastada riske, mida üldised järelevalvemeetmed ei pruugi hõlmata.
Eelnõu § 83 lõige 3 sätestab juhtumid, mil pädev asutus võib siseneda tähistatud kinnisasjale valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekuta.
Punkti 1 alusel on selline sisenemine lubatud juhul, kui viivitus õigustatud isiku kaasamisel võib seada ohtu olulise ohu kõrvaldamise või selle väljaselgitamise. Tuumavaldkonnas võib
viivitus põhjustada kiirelt süveneva ohu inimeste tervisele, keskkonnale või riiklikule julgeolekule.
Punkti 2 alusel on sisenemine lubatud kaitsemeetmete (safeguards) rakendamiseks või rahvusvahelise inspektsiooni läbiviimiseks, mis on seotud Eesti kui tuumarelvaleviku
tõkestamise lepingu osalusriigi kohustustega. Selline erisus on vajalik, et tagada rahvusvaheliste inspektorite ja pädeva asutuse sujuv ligipääs objektidele ning vältida olukordi,
kus ligipääsupiirangud takistaksid ohtude tuvastamist või rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Eelnõu § 84 sätestab, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib pädev asutus ohu või
rikkumise efektiivseks kõrvaldamiseks asendustäitmise ja sunniraha seaduses ette nähtud korras rakendada sunniraha, mille igakordne ülemmäär on 1 665 000 eurot. Sunniraha eesmärk
on viia haldussunni abil ellu isikutele pandud seaduslikke kohustusi. Ülemmäär on põhjendatud tuumakäitiste ja tuumakütusetsükli tegevuste kapitalimahukusega: tegemist on objektidega, mille investeeringud on suured ning kus nõuete eiramine võib põhjustada olulise ohu inimeste
tervisele, keskkonnale ja riigi julgeolekule.
Ettekirjutuste täitmise tagamiseks peab sunniraha olema piisavalt mõjutav, et tagada käitaja tegelik motivatsioon nõuetest kinni pidada. Sõltuvalt ohu ning rikkumise suurusest ei tohi sunniraha olla käitaja jaoks pelgalt tegevuskulu, seetõttu ei saa sunniraha ülemmäär olla liiga
madal. Võttes arvesse tuumakäitisega seonduvate investeeringute kogumahtu ja võimalikku ohtu, on sunniraha ülemmäär 1 665 000 eurot põhjendatud. Haldusorganil on sunniraha
määramisel kaalutlusõigus, mis tähendab, et sunniraha suurus määratakse igal juhul proportsionaalselt rikkumise olemuse, ohu suuruse ja ettekirjutuse täitmata jätmise asjaoludega. Seega ei kohaldata ülemmäära automaatselt, vaid üksnes juhtudel, kus rikkumise tõsidus ja
võimalik oht seda õigustavad. Korrakaitselist menetlust ei pea algatama, kui oht on väike.
Sunniraha ülemmäära määratlemine tuumavaldkonnas peab olema proportsionaalne tuumaohutuse rikkumise potentsiaalse mõjuga – IAEA ja ELi standardite kohaselt tuleb vältida olukorda, kus rikkumisega kaasnevad sanktsioonid on vähem motiveerivad kui nõuete
eiramisest saadav majanduslik kasu. Tuumaohutuse direktiivi 2014/87/Euratom artikli 9 lõige 2 kohustab liikmesriike tagama, et „pädeval asutusel on volitus kohaldada proportsionaalseid
ja tõhusaid sanktsioone“, kui tuumaohutuse nõudeid ei järgita.
81
Eelnõu § 85 sätestab tuumaohutuse riikliku auditi ja temaatiliste vastastikhindamiste korra.
Riiklik audit ja vastastikhindamine on tuumaohutuse kultuuri ja selle järjepideva täiustamise mehhanismid. Nende rakendamine tugineb tuumaohutuse konventsiooni artiklile 8 ja 14, mis
kohustab riike hindama regulaarselt oma õigusraamistikku ja järelevalveasutuste tõhusust , ELi direktiivi 2014/87/Euratom artiklile 8e, mis nõuab perioodilist riiklikku enesehindamist ja temaatilist vastastikhindamist iga kuue aasta järel ja IAEA IRRS (Integrated Regulatory Review
Service95) missioonide põhimõtetele, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud vorm sõltumatu väliseksperdi auditi läbiviimiseks.
Eelnõu § 85 lõige 1 määratleb tuumaohutuse riikliku auditi kui hindamise, mille eesmärk on tagada, et tuumaohutuse õiguslik raamistik, vastutavad asutused ja rakendatavad meetmed
toimivad tõhusalt ning vastavad rahvusvahelistele standarditele. Rahvusvaheliste ekspertide kaasamise nõue tagab sõltumatuse ja kvaliteedi ning aitab tuvastada parendusvajadusi
objektiivselt. Eelnõu § 85 lõige 2 sätestab riikliku auditi läbiviimise sageduse.
Punkti 1 kohaselt tuleb audit korraldada vähemalt kord kümne aasta jooksul, mis tagab, et
riiklik tuumaohutussüsteem jääb ajakohaseks ja toimivaks ka tehnoloogia, riskitaseme või rahvusvaheliste standardite muutumisel.
Punkt 2 näeb ette kohese auditi läbiviimise pärast tuumaavariid või avariikiirituse olukorra tekkimist tuumakäitises, et hinnata põhjustatud kõrvalekaldeid ning võtta kiiresti kasutusele
vajalikud parendused. Selline ajaraamistik tagab nii regulaarse läbivaldkondliku kontrolli kui ka kiire reageerimise
kriitilistes olukordades. Ka kehtivas kiirgusseaduses96 on nõue kiirgusohutuse riikliku auditi läbiviimiseks. Tuumaenergia programmi puhul on auditi ja vastastikhindamise ulatus teine ning
see tähendab, et riiklik audit hindab tervikuna kiirgus- ja tuumaohutuse juhtimissüsteemi, õigusraamistikku ja asutuste pädevust vähemalt kord kümne aasta jooksul.
Eelnõu § 85 lõige 3 määratleb tuumaohutuse temaatilise vastastikhindamise kui riigisisese hindamise. Tuumaohutusalane vastastikhindamine keskendub konkreetsele ohutusteemale (nt
käitise tuleohutus, kasutatud tuumkütuse ohutus) ning selle tulemused esitatakse ELi liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile. Vastastikhindamise eesmärk on liikmesriikidevaheline kogemuse vahendamine, läbipaistvus ja ühtse tuumaohutuskultuuri
edendamine. Selline vastastikhindamine võimaldab tuvastada nii tugevusi kui ka puudujääke, tuginedes teiste riikide kogemusele ja parimatele praktikatele. Nende hindamiste tulemusi
tuleb arvestada riiklike arengukavade ja strateegiate koostamisel, mis tagab pideva tagasiside ja parimate praktikate ülevõtmise.
Eelnõu § 85 lõige 4 sätestab vastastikhindamise läbiviimise sageduse:
Punkti 1 kohaselt viiakse vastastikhindamine läbi kord kuue aasta jooksul, mis on kooskõlas tuumaohutuse direktiivi nõuetega. Punkti 2 kohaselt viiakse vastastikhindamine läbi ka erakorraliselt pärast tuumavarii
toimumist, kui sündmusega kaasneb meetmete kasutamine väljaspool käitist või elanikkonna kaitsemeetmete käivitamine. See tagab, et tõsiste intsidentide järel saadakse rahvusvaheline
95 https://www.iaea.org/services/review-missions/integrated-regulatory-review-service-irrs 96 https://www.riigiteataja.ee/akt/108072025022?leiaKehtiv
82
tagasiside võimalike süsteemsete nõrkuste kohta ning parandatakse nii riigisiseseid kui ka
Euroopa tasandi ohutusmehhanisme.
Eelnõu § 85 lõige 5 sätestab, et nii riikliku auditi kui ka temaatilise vastastikhindamise tulemusi tuleb kasutada kiirgus- ja tuumaohutusega seotud arengukavade ja tegevuskavade koostamisel. See tagab, et hindamistulemused ei jää üksnes formaalseks kontrolliks, vaid neid
rakendatakse ka strateegilises planeerimises. Nõue tugevdab ohutuskultuuri, tagades, et tuvastatud puudused kõrvaldatakse süsteemselt ning tulevased meetmed lähtuvad sõltumatu
hinnangu tulemustest.
Eelnõu 14. peatükk sätestab vastutuse tuumakahjustuse tekitamise eest.
Eelnõu §-d 86 ja 87 sätestavad peatüki reguleerimisala ja kohaldamisala. Regulatsiooni
eesmärgiks on tagada piisav ja prognoositav hüvitis Eesti territooriumil või jurisdiktsioonis
juhtunud tuumaintsidentide korral, kaitstes inimelu, tervist, vara ja keskkonda tuumainistendi
korral. Rõhutatakse, et muust allikast pärit ioniseeriva kiirguse tekitatud kahjule käesolevat
peatükki ei kohaldata.
Eelnõu §-s 88 defineeritakse tähtsamad selles peatükis kasutatavad mõisted, mida mujal
seaduses ei kasutata.
Eelnõu § 89 sätestab tuumakahjustuse ja muu kahju tõlgendamise.
Kui tuumaintsident põhjustab tuumakahjustust ja muud kahju, loetakse muu kahju
tuumakahjustuse hulka, välja arvatud juhul, kui see on mõistlikult eristatav. Printsiip tagab, et
ebaselges olukorras tõlgendatakse olukorda kannatanu kasuks. Samuti ei piira seaduse
kohaldamine hüvitamist ioniseeriva kiirguse põhjustatud kahju eest, isegi kui sellele ei laiene
1963. a. tuumakahjustuste tsiviilvastutuse Viini konventsioon (edaspidi CLND 196397). See
tagab kannatanutele täieliku ja õiglase hüvitamise kõigi tuumaintsidentiga seotud kahjude eest.
Eelnõu § 90 sätestab tuumakäitise käitaja vastutuse tuumakahjustuse eest.
Eelnõu § 90 lõikes 1 sätestatakse üks tuumakahjustuse hüvitamise põhiprintsiipidest. Vastavalt
CLND 1963 (sarnane printsiip on sätestatud ka kõigis teistes tuumakahjustamise hüvitamist
käsitlevate konventsioonides) vastutab tuumakahjustuse eest üksnes käitaja. Kuigi
rahvusvahelises kirjanduses ja ka Eestile kohalduvates konventsioonides on kasutatud sõna
“operaator” siis antud peakükis ja kogu seaduses on samatähenduslikult kasutatud sõna
“käitaja”. Seda seetõttu, et sama mõiste on kasutusel ka kiirgusseaduses.
Põhimõte tähendab seda, et vastutus on eksklusiivne ja koondatud käitajale, sõltumata sellest,
kas kahju põhjustas tema enda tegevus, töötaja, seadmete rike või muu kolmas isik.
Selline lahendus on loodud eesmärgiga tagada kannatanutele selge ja võimalikult kiire hüvitise
saamise mehhanism, vältides keerulisi vaidlusi vastutaja osas ning vastutuse hajumist erinevate
osapoolte vahel. Samuti võimaldab see käitajal võtta kindlustuse või muu rahalise tagatise
kahjude hüvitamiseks.
97 https://www.iaea.org/sites/default/files/infcirc500.pdf
83
Eelnõu § 90 lõikes 2 sätestatakse vastutuse geograafiline ulatus. CLND 1963 kohaselt vastutab
operaator tuumakahju eest sõltumata sellest, kus kahju tegelikult tekkis – kas oma riigis või
mõnes teises riigis. Mõeldud on olukorda, kus Eestis toimunud tuumaintsidendi kahjulikud
mõjud kanduvad üle piiri mõnda teise riiki.
Samas piirab konventsioon vastutust ainult konventsiooniga ühinenud riikide territooriumiga
ning nende riikide mereterritooriumiga. Kui kahju tekib riigis, mis ei ole konventsiooniga
liitunud ega oma võrdväärset kokkulepet, siis konventsiooni kohane vastutus ei laiene.
Siinkohal tuleb arvestada, et CLND 1963 loetakse liitunuks ka kõik need riigid, kes ei ole
tegelikult 1963 aasta konventsiooniga liitunud vaid on liitunud ainult 1997. a. protokolliga
tuumakahjustuste tsiviilvastutuse Viini konventsioon muutmise kohta (CLND 199798).
Kuna eesti on liitunud ka 1988. a. Viini konventsiooni ja Pariisi konventsiooni rakendamise
ühine protokolliga, siis on kaetud ka Pariisi konventsiooniga liitunud riigid.
Eelnõu § 90 lõikes 3 sätestatakse sarnaselt võlaõigusseaduse 53. peatüki 2. jao sätetele suurema
ohu allikaga tekitatud kahju eest riskivastutuse põhimõte. Seega ei sõltu tuumakäitise käitaja
kohustus hüvitada tuumakahjustus tema süüst. CLND 1963 art. II lõike 1 kohaselt piisab üksnes
käitaja tuumakäitises või tema käitisesse teel oleva või tema käitisest teele lähetatud
tuumamaterjaliga seotud tuumaintsidendi ja kahju vahelise põhjusliku seose tõendamisest.
Eelnõu § 90 lõikes 4 selgitatakse olukorda, kus tuumamaterjal on küll kindla käitaja valduses,
kuid erandkorras vastutab siiski teine isik.
CLND 1963 artikli IV kohaselt võib vastutus tuumamaterjali eest transportimise ajal üle minna
teisele isikule, kui see isik on vastutuse ametlikult ja kirjaliku lepingu alusel üle võtnud. Seega
ei vastuta käitaja vaheladustatud tuumamaterjali eest, kui vastutav isik on selgelt määratud ja
vastutus on konventsiooniga kooskõlas üle antud. Selline lahendus tagab, et vastutus on alati
selgelt määratud ühele isikule korraga, vältides vastutuse kattumist.
Eelnõu § 90 lõigetes 5 ja 6 reguleeritakse vastutust tuumamaterjali tarnspordi ajal. CLND 1963
kohaselt vastutab tuumakahjustuse eest see tuumakäitise käitaja, kelle valduses ja vastutusel on
tuumamaterjal õnnetuse toimumise hetkel. Vastutus lõpeb hetkel, kui materjali eest võtab
vastutuse üle teine käitaja vastavalt kirjalikule kokkuleppele või materiaalse valduse
üleminekule. Samuti jääb esialgne käitaja vastutavaks juhul, kui tuumamaterjal on teel
tuumareaktorisse või riiki, mis ei ole konventsiooniga liitunud, kuni materjal on jõudnud
määratud sihtkohta. Selline kord tagab, et tuumakahju eest vastutab alati üks selgelt määratud
isik, vältides vastutuse kattumist või lünki.
Eelnõu § 90 lõikes 7 sätestatakse, et käitaja vastutab ka sellise tuumamaterjali eest, mis on
varastatud, kadunud või hüljatud, kuni see on leitud ja vastutus ametlikult üle läinud teisele
isikule. See reegel tagab, et tuumakahju hüvitamise eest vastutav isik oleks alati olemas, seda
ka ettenägematutes olukordades.
98 INFCIRC/566 - Protocol to Amend the Vienna Convention on Civil Liability for Nuclear Damage
84
Eelnõu § 90 lõikes 8 Erandina on võimalik, et kõigi poolte (saatev käitaja, vastuvõttev käitaja
ja vedaja) kirjalikul kokkuleppel läheb vastutus tuumakahju eest üle vedajale. Sellisel juhul
kohaldatakse vedajale sarnaseid nõudeid käitajaga.
Eelnõu § 90 lõiked 9 ja 10 annavad teatud juhtudel võimaluse käitaja vastutusest vabastada.
Kui tuumakäitise või tuumamaterjali risk on määratud rahvusvaheliste kriteeriumite järgi
väikeseks või kogus on lubatud piiri sees, võib pädev asutus vabastada käitaja vastutusest.
Sellisel juhul ei rakendu CLND 1963 reeglid, vaid kahjud hüvitatakse tavaliste
võlaõigusseaduse sätete alusel. See võimaldab kombineerida rahvusvaheliselt tunnustatud riski
hindamist ja riiklikku tsiviilvastutust.
Eelnõu § 91 reguleerib tuumajäätmete käitleja ja vedaja vastutus tuumamaterjaliga toimunud
tuumaintsidendi eest
Pädev asutus võib määrata tuumajäätmete käitleja või vedaja vastutavaks isikuks, kes vastutab
tuumakahjustuse eest samadel alustel nagu Eesti tuumakäitise käitaja. Vastutuse määramine
eeldab taotlust, kehtivat finantstagatist ning algse käitaja nõusolekut. See tagab selge vastutuse
ja kindlustab kannatanute hüvitamise võimaluse ka transpordi või jäätmekäitluse puhul.
Eelnõu § 92 kirjeldab käitajate ühist vastutus.
Kui tuumakahju eest vastutavad mitu käitajat ja nende panust kahju tekkimisse ei saa eristada,
vastutavad nad solidaarselt, kuid nende koguvastutus ja iga käitaja individuaalne vastutus on
seaduses sätestatud maksimaalse summa piirides. Solidaarsuse põhimõte tagab kannatanule
täieliku hüvitamise võimaluse, samas kui piirangud kaitsevad käitajat ülemäärase rahalise
koormuse eest. Põhimõte on kooskõlas CLND 1963 konventsiooni artikkel II lõikega 3.
Eelnõu § 93 reguleerib vastutus mitme tuumakäitisega seotud tuumaintsidendi korral .
Kui samas tuumaintsidendis osaleb ühe käitaja mitu tuumakäitist, on iga käitise vastutus
piiratud seaduses sätestatud maksimaalse summaga. See tagab, et kahju hüvitamine toimub
mõistliku ja prognoositava rahalise raamistiku piires, kaitstes samal ajal käitajat liigsest
finantsriskist
Eelnõu § 94 sätestab vastutuse piirmäära ja hüvitisnõuete rahuldamise järjekorra.
Eelnõu § 94 lõikes 1 sätestatakse käitaja hüvitise piirmäär. CLND 1963 aasta konventsioon
sätestab, et riik võib küll siseriikliku õigusega seada operaatori vastustele lae kuid see ei või
olla väiksem kui 5 miljonit USA dollarit iga üksiku tuumaintsidendi kohta. Kuna hetkel Eesti
ei ole operaatori vastutust kuidagi piiranud siis kehtib meil piiranguteta vastutus- operaator
vastutab kogu kahju eest olenemata summast.
Tuumaprogrammiga edasiliikumiseks peab Eesti liituma ka mõne uuema tuumavastutust
käsitleva konventsiooniga. Nii CLND 1997 aasta konventsioon kui ka CSC99 sätestavad
vastutuse alampiiriks 300 miljonit SDRi. Pariisi konventsioonis (1960) ja sellele lisanduva
Brüsseli täiendava konventsiooni (1963) alusel on piirmäär veelgi kõrgem 700 miljonit eurot.
Kõige tõenäolisemalt liigub Eesti edasi CSC või CLND 1997 ühinemise teed ning sellest
99 https://www.iaea.org/topics/nuclear-liability-conventions/convention-supplementary-compensation-nuclear-
damage
85
lähtuvalt on valitud ka sätestatav vastutuse piirmäär. Sarnaselt on käitunud ka sisuliselt kõik
CSC või CLND 1997 liikmesriigid (erandiks on ainult Ühendemiraadid).
SDR (Special Drawing Rights ehk erikohustusõigused) on Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF)
loodud rahaline arvestusühik, mida kasutatakse rahvusvaheliste reservide ja finantstehingute
mõõtühikuna. Oluline on, et SDR ei ole valuuta, mida saab otseselt kasutada, vaid arvestusühik
rahvusvahelises õiguses ja rahanduses. SDR-i väärtus määratakse korvi põhjal, mis koosneb
peamistest maailmamajanduse valuutadest: USA dollar, euro, Hiina jüaan, Jaapani jeen ja
Suurbritannia naelsterling. Selline süsteem tagab rahvusvahelise võrdluse, stabiilsuse ja
inflatsioonikindluse.
Eelnõu § 94 lõikes 2 sätestatakse võimalus teatud juhtudel käitaja vastuse piiri allapoole tuua.
Seda selliste käitiste või tuumamaterjali korral, kus kahjude risk on väga madal ning seetõttu ei
ole õigustatud operaatorile suurema vastutuse kehtestamine. Vastutuse suurusest sõltuvalt
nõutakse operaatorilt ka finantstagatisi ning näiteks väikese uurimisreaktori operaatoril (mis
tavaliselt on ülikool) ei ole finantsiliselt võimalik seda pakkuda.
Eelnõu § 94 lõikes 3 kohaselt tuumakahjustuse hüvitise maksmine jaotatakse kannatanute
vahel kohtu otsuse alusel, lähtudes kohaldatavast seadusest. See tagab, et kõik kannatanud
saavad õiglaselt hüvitise, sõltumata sellest, mitu isikut või käitajat intsidendis osales, hüvitise
jaotamine toimub kohtulikult ja seaduspäraselt, järgides kas riigi siseriiklikke tsiviilseadusi või
rahvusvaheliste konventsioonide sätteid ning kohtu otsus määrab nii summade jagunemise kui
ka prioriteedid, näiteks esmalt raskemad kahjud või eluliselt tähtsad kahjud.
Eelnõu § 94 lõikes 5 prioritiseeritakse isikute elule ja tervisele põhjustatud kahju hüvitamine.
Kui kahjunõuded ületavad käitaja vastutuse piirmäära, makstakse esimesena välja surma ja
tervisekahjustuse hüvitised. See prioriteet kaitseb kannatanute elusid ja tervist, tagades, et
piiratud vahenditest jagatakse esmalt kõige olulisematele kahjunõuetele.
Eelnõu § 94 lõikes 6 sätestatakse tagasinõudeõigus. Kui tuumakahju hüvitise maksab isik, kes
ei ole käitaja, on tal õigus nõuda makstud hüvitist tagasi vastutavalt käitajalt, välja arvatud
juhul, kui käitajal on sama isiku vastu juba tagasinõudeõigus. See tagab hüvitise väljamaksja
kaitse ja korrektse rahalise vastutuse jagunemise.
Eelnõu § 95 sätestab vastutusest vabastavad asjaolud.
Paragrahv sätestab vastavalt CLND 1963 konventsiooni artiklile IV lõikele 3 tuumakahjustuse
eest vastutusest vabastamise alused. Kuna tegemist on tavapärasest rangemalt reguleeritud
riskivastutusega (inglisekeelses terminoloogias ka „absoluutne vastutus“), on vastutusest
vabanemise alused kitsalt piiratud. Operaator vabaneb vastutusest üksnes, kui:
(a) tuumakahjustus tekkis relvastatud konflikti, vaenutegevuse, kodusõja või ülestõusu
tagajärjel;
(b) tuumakahjustus tekkis tuumakäitisele endale, või tuumakäitisega samas asukohas
paiknevale teisele tuumakäitisele, sealhulgas ehitusjärgus olevale tuumakäitisele;
(c) tuumakahjustus tekkis tuumakäitise asukohas olevale varale, mida kasutatakse selles
asukohas paiknevate tuumakäitiste käitamiseks.
Lisaks võib kohus vabastada käitaja osaliselt või täielikult tuumakahjustuse hüvitamise
kohustusest, kui tuumakahjustuse põhjustas kahjustada saanud isik ise tahtlikult või raske
hooletusega.
86
Eelnõu § 96 sätestab finantstagatise nõude.
Paragrahv sätestab CLND 1963 konventsiooni artiklist VII tuleneva nõude käitajale hankida
konventsiooni nõuetele vastav finantstagatis, milleks on kindlustus või muu finantstagatis.
Arvestades, et konventsiooni liikmesriigil on kohustus hüvitada puuduolev summa, kui
tagatisest ei jätku tuumakahjustuse hüvitamiseks, on tagatiste täpsemate nõuete kehtestamise
õigus jäetud valdkonna eest vastutavale ministrile ning tagatiste sisulise nõuetelevastavuse
hindamise pädevus antud pädevale asutusele. Finantstagatise kehtivust on käitaja kohustatud
tõendama vastava dokumendiga ka vedajatele, kes veab tuumamaterjali, mille eest vastutab
käitaja.
Eelnõu § 97 reguleerib tuumakahjustuse nõuete aegumist.
Paragrahv sätestab vastavalt CLND 1963 artiklile VI tuumakahjustuse eest hüvitise nõude
aegumistähtajad, milleks on üldiselt 10 aastat tuumaintsidendi toimumise päevast.
Tervisekahjustuse või surma põhjustamise korral on aegumistähtaeg pikem ehk 30 aastat
tuumaintsidendi toimumise päevast. Pikema tähtaja andmist õigustab asjaolu, et ioniseeriva
kiirguse tekitatud tervisekahjustus (k.a surm) võib avalduda alles oluliselt pikema aja järel.
Nõue aegub 3 aasta jooksul päevast, mil õigustatud isik sai tuumakahjustusest teada, välja
arvatud, kui eelmainitud 30-aastane või 10-aastane tähtaeg saabub vastavalt varem.
Kuigi CLND 1963 lubab siseriiklikult varalise kahju korral tähtaega pikendada ei ole seda
vajalikuks peetud. Ioniseeriva kiirguse kahju varale ilmneb (erinevalt kahjust tervisele)
praktiliselt alati suhteliselt kiiresti ning seetõttu 10 aastasest perioodist piisab. Hiljem on
põhjusliku seoses tõendamine igal juhul väga keeruline.
Eelnõu § 98 sätestab tagasinõudeõiguse
Sätestab vastavalt CLND 1963 artiklile X tagasinõudeõigused käitaja isiku vastu, kes oma
tegevuse või tegevusetusega tuumaintsidendi põhjustas, ning riigile, kui riik on
tuumakahjustuse hüvitise väljamaksnud. Tagasinõudeõiguse võib käitaja ka isikuga kirjalikult
kokku leppida.
Eelnõu § 99 reguleerib kohtualluvust ja Viini 1963. a. tuumakahjustuse hüvitamise
konventsiooniga ühinenud riigi kohtu otsuse täitmist.
Sätestab viiteliselt tuumakahjustuse nõude kohtualluvuse reeglid, Harju Maakohtu erialluvuse
ja konventsiooni liikmesriigi kohtu otsuse, millega mõistetakse välja hüvitis tuumakahjustuse
eest, sisulise läbivaatamiseta tunnustamise ja täitmise nõude.
§ 90 lg 1 viidatud kohtualluvuse reeglid on CLND 1963 artikli XI kohaselt kokkuvõtlikult
järgmised:
(a) nõuded tuumakahjustuse hüvitamiseks alluvad selle konventsiooni liikmesriigi kohtule,
millise territooriumil tuumaintsident toimus.
(b) kui tuumaintsidendi toimumise kohta pole võimalik kindlaks määrata või see ei leidnud aset
ülal punkti (a) kohaselt määratud territooriumil, allub hüvitisnõue selle tuumakäitise, mille
käitaja tuumakahjustuse eest vastutab, asukohariigi kohtule;
(c) kui punktide (a) ja (b) kohaselt võib hüvitisnõue alluda mitme riigi kohtutele, määratakse
kohtualluvus järgmisel:
(i) kui tuumaintsident toimus osaliselt väljapool liikmesriikide territooriume, kuid osaliselt ühe
liikmesriikidest territooriumil, allub nõue selle liikmesriigi kohtutele;
87
(ii) muudel juhtudel nende liikmesriikide, kelle kohtutele nõue alluks punktide (a) ja (b)
kohaselt, kokkuleppega määratavale kohtule.
§ 90 lg 2 sätestab CLND 1963 XI lõikest 4 tuleneva kohustuse täitmiseks Harju Maakohtu
erialluvuse nende nõuete suhtes, mis alluvad konventsiooni kohaselt Eesti kohtule.
Rahvusvahelist huvi arvestades kordab säte õigusselguse huvides sisuliselt TsMS § 72 lg 1 p 1
ja lg 2 sätestatud reegleid.
§ 90 lg 3 sätestab CLND 1963 artiklist XII tuleneva kohustuse tunnustada ja täita konventsiooni
liikmesriigi kohtute lahendid tuumakahjustuse eest hüvitise väljamõistmise kohta ilma
sellekohase erimenetluseta, v.a. juhul, kui tegemist on pettuse, ebaõiglase menetluse käigus
tehtud või fundamentaalseid õigusprintsiipe eirava lahendiga.
Eelnõu § 100 sätestab diskrimineerimise keelu.
Seadusandluse rakendamisel ei tohi olla diskrimineerimist kodakondsuse, alalise või ajutise
elukoha põhjal. Kõik kannatanud ja osapooled peavad saama võrdselt ja õiglaselt kohtlemist,
sõltumata nende päritolust või asukohast.
Eelnõu 15. peatükis sätestatakse väärteokoosseisud, mis tagavad tuumaohutuse,
tuumajulgeoleku, tuumakontrollimeetmete ja tuumajäätme käitlemise valdkonna regulatsiooni täitmise ning Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalvepädevuse tõhusa rakendamise.
Vastutussätted on koostatud lähtudes IAEA ohutusstandarditest, Euroopa Liidu õiguse nõuetest
(sh nõukogu direktiiv 2014/87/Euratom, direktiiv 2011/70/Euratom, direktiiv 2013/59/Euratom) ning Eesti õigussüsteemi üldpõhimõtetest.
Rahvusvahelise tava kohaselt peab riiklikul pädeval asutusel olema õigus rakendada sanktsioone nii loata tegutsemise, loatingimuste rikkumise, tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuete
eiramise kui ka järelevalve takistamise eest. Käesolev peatükk järgib neid põhimõtteid, kehtestades eraldi koosseisud, mis hõlmavad tuumaohutusloata tegutsemist või loa nõuete rikkumist, andmete säilitamise ja esitamise nõuete rikkumist, tuumakontrollimeetmete nõuete
rikkumist, tuumajulgeoleku ja füüsilise kaitse nõuete rikkumist, tuumajäätmete käitlemise nõuete rikkumist ning riikliku või rahvusvahelise järelevalve takistamist. Sanktsioonide
eesmärk on tagada, et tuumakütusetsükliga seotud tegevuste loasüsteem ja järelevalve mehhanismid toimivad tõhusalt ning rikkumistele on võimalik reageerida proportsionaalselt ja ennetavalt.
Rahatrahvide määramise aluseks rakendati karistusseadustikku100 (KarS), mille alusel võib
vastavalt § 47 lõikele 1 füüsilisele isikule kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi üks kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 8 eurot. Juriidilise isikule on KarS § 47 lõige 2 kohaselt võimalik kohtul või
kohtuvälisel menetlejal väärteo eest kohaldada rahatrahvi 100–400 000 eurot.
Tuumavaldkonnaga seotud tegevused on kõrge riskiga ning nendega kaasnev võimalik kahju inimeste tervisele, keskkonnale ja riigi julgeolekule on sedavõrd ulatuslik, et riigil peab olema selge õigus kehtestada väärtegude puhul kõrgemad karistusmäärad. Tuumaohutuse ja -
julgeoleku nõuete rikkumine võib põhjustada pikaajalise kiirgusreostuse, mõjutada strateegilise taristu toimimist ning tuua kaasa märkimisväärseid majanduslikke kahjusid. Tuumakäitiste ja -
100 https://www.riigiteataja.ee/akt/184411?leiaKehtiv
88
tehnoloogiate puhul on tegemist väga kulukate investeeringutega ning nende valdkonna
ettevõtjatel on sageli suurem majanduslik võimekus. Seetõttu ei oleks madalad rahatrahvid piisavalt heidutavad ega tagaks tõhusat üld- ja eripreventsiooni.
Eelnõu §-des 101 ning 103–106 kehtestatakse tuumavaldkonna väärtegudele korrakaitseseaduse kohased rahatrahvide maksimummäärad, et tagada nõuete tõhus täitmine ja
maandada kõrgeid riske. Eelnõu § 102 käsitleb andmete kogumise ja säilitamise kohustuste rikkumisi, mille eest on ette nähtud üldisest maksimumkaristusmäärast ligikaudu kolmandiku
võrra madalam trahvimäär. Selline lähenemine on põhjendatud, kuna nende rikkumiste ohuaste on madalam: kuigi vale- või puudulik andmehaldus võib takistada järelevalvet ja mõjutada ohutuse tagamist, ei põhjusta need rikkumised tavapäraselt otsest ega ulatuslikku füüsilist kahju
elanikkonnale või keskkonnale. Samas on rikkumise mõju siiski märkimisväärne, mistõttu on mõnevõrra madalam, kuid siiski proportsionaalne trahvimäär õigustatud.
Eelnõu § 107 sätestab, et peatükis 15 loetletud väärtegude kohtuväline menetleja on Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet. Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet on
kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus, kes tagab menetluste nõuetekohase läbiviimise ja erialase pädevuse ning vastavuse rahvusvahelistele ohutusraamistikele.
Eelnõu 16. peatükk sätestab rakendussätted ja seaduse jõustumise.
Eelnõu § 108 sätestab keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) muutmise. Sättega tunnistatakse kehtetuks KeÜS-i101 § 401 lõiked 3 ja 31. Kehtetuks tunnistatud sätted
käsitlesid kiirgusallikate ja tuumamaterjalide asukohti, omadusi ja füüsilise kaitse meetmeid puudutava teabe avalikustamist ja juurdepääsupiiranguid. Kiirgusallikate ja tuumamaterjali käsitlevate andmete kaitse nõuded kehtestatakse tuumaenergia ja -ohutuse seaduse 12. peatükis,
seega tagatakse sätete kehtetuks tunnistamisega õigusselgus ja regulatsioonide kooskõla ning välditakse paralleelseid või kattuvaid nõudeid.
Eelnõu § 109 sätestab kiirgusseaduse (KiS) muutmise. Paragrahvis tehakse mitmed muudatused KiS-s102, et viia see kooskõlla uue tuumaenergia ja -
ohutuse seadusega ning eristada kiirgustegevust tuumkütusetsükliga seotud tegevustest ja tuumakäitise käitamisest. Läbivalt asendatakse senine pädev asutus „Keskkonnaamet“
üldisema mõistega „pädev asutus“. Tunnistatakse kehtetuks tuumakütusetsükliga seotud mõistete, temaatilise vastastikhindamise, tuumamaterjali omava isiku ja tuumakäitist käitava isiku kohustustega seotud sätted, kuna need kehtestatakse tuumaenergia ja -ohutuse seaduses.
Muudatus on vajalik õigusselguse huvides, et vältida kattuvaid nõudeid.
Eelnõu § 110 sätestab majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmise (MSÜS). Muudatusega täiendatakse MSÜS-i103 § 16 lõiget 3 täpsustades, et ka keskkonnaluba, keskkonnakompleksluba, kiirgustegevusluba ja tuumaohutusluba ei ole tegevusload MSÜSi
mõistes. Muudatus on vajalik, et tagada nii keskkonnalubade kui kiirgus- ja tuumaohutuslubade üheselt mõistetav käsitlemine üldises loasüsteemis.
Eelnõu § 111 määrab seaduse jõustumise ajaks 1. jaanuari 2027.
101 https://www.riigiteataja.ee/akt/108072025068?leiaKehtiv 102 https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020052?leiaKehtiv 103 https://www.riigiteataja.ee/akt/102012025026?leiaKehtiv
89
4. Eelnõu terminoloogia Seaduseelnõu koostamisel on terminite määratlemisel lähtutud hea õigusloome ja normitehnika
eeskirja §-dest 17 ja 18, arvestades, et tuumaenergia ja -ohutuse reguleerimine on Eestis uus õigusvaldkond. Seetõttu kasutatakse eelnõus nii kehtivas õiguses tuntud termineid kui ka
valdkonna esmasel reguleerimisel tarvilikke uusi mõisteid, mille selge määratlemine on vajalik õigusselguse, normide üheselt mõistetavuse ja kohaldamispraktika ühtsuse tagamiseks. Terminid on defineeritud üksnes juhul, kui neil on seaduse seisukohalt oluline õiguslik tähendus
või kui neid võidakse tõlgendada mitmeti ja nende sisu ei ole Eesti õiguses varem defineeritud. Euroopa Liidu tuumaohutuse direktiivi ja Euratomi õigusega seotud mõisted on kooskõlas
nendes kasutatud terminitega. Terminid on koondatud eelnõu üldsätetesse ning neid kasutatakse eelnõukohases seaduses ja rakendusaktides läbivalt.
Eelnõu § 3 on määratletud tuumaohutuse, tuumakontrollimeetmete ja tuumajulgeolekuga seotud põhimõisted, lähtudes rahvusvaheliselt tunnustatud ja laialt kasutuses olevatest
dokumentidest, nagu rahvusvahelised lepingud, IAEA ohutusstandardid ja sõnastikud ning Euratomi õigusaktid. Osaliselt on mõisted defineeritud vastavates sisuga seotud paragrahvides. Osad terminid on kiirgusseadusest muutmata kujul üle võetud, millest osade (nt tuumakäitis,
tuumakütusetsükkel, tuumaohutus) sõnastust on võrreldes kehtiva õigusega kohandatud, et viia need kooskõlla ajakohastatud Euroopa Liidu ja Euratomi õigusaktidega. Nende puhul ei ole
tegemist sisuliselt uute mõistetega, vaid olemasolevate mõistete ajakohastamisega või redaktsiooniliste muudatusetega, et tagada terminoloogiline vastavus ja vältida tõlgenduse lahknevusi EL õigusega.
Kasutatud terminoloogia on kooskõlas rahvusvahelise tuumaõiguse terminite kasutusega ning toetab eelnõu eesmärki tagada tuumakütusetsükli ja tuumakäitiste ohutu, turvaline ja
rahvusvaheliste standarditega vastav korraldus Eestis. Ühtse ja selge mõistesüsteemi loomine on vältimatu selleks, et regulatsiooni kohaldamine oleks praktiline, järelevalve tõhus ning
suhtlus rahvusvaheliste partnerite ja järelevalveasutustega üheselt mõistetav.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Käesoleva seaduseelnõu reguleerimisala on tihedalt seotud Euratomi tuumaohutuse ja
kiirguskaitse raamistikuga, mistõttu on eelnõu koostamisel arvestatud Euroopa Liidu (Euratom) õigusakte, mis käsitlevad tuumaohutust, radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse
käitlemist, kiirguskaitset ning radioaktiivsete ainete vedusid. Kuna eelnõukohase seaduse eesmärk on luua uus riigisisene õigusraamistik, mis oleks kooskõlas Euratomi õigusest tulenevate nõuetega, on eelnõu väljatöötamisel arvestatud järgmiste Euroopa Liidu
õigusaktidega: 1. Nõukogu direktiiv 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust
käsitlev ühenduse raamistik (ELT L 172, 02.07.2009, lk 18–22). 2. Nõukogu direktiiv 2014/87/Euratom, millega muudetakse direktiivi 2009/71/Euratom,
millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik (ELT L 219,
25.07.2014, lk 42–52). 3. Nõukogu direktiiv 2006/117/Euratom radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse
vedude järelevalve ja kontrolli kohta (ELT L 337, 05.12.2006, lk 21–32). 4. Nõukogu direktiiv 2011/70/Euratom, millega luuakse ühenduse raamistik kasutatud
tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete vastutustundlikuks ja ohutuks käitlemiseks (ELT L
199, 02.08.2011, lk 48–56).
90
5. Nõukogu direktiiv 2013/59/Euratom, millega kehtestatakse põhilised ohutusnormid
kaitseks ioniseeriva kiirgusega kiiritamisest tulenevate ohtude eest ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 89/618/Euratom, 90/641/Euratom, 96/29/Euratom, 97/43/Euratom
ning 2003/122/Euratom (ELT L 13, 17.01.2014, lk 1–73).
Eelnõu vastavust nimetatud direktiividele on analüüsitud nii nende sisuliste nõuete kui ka
liikmesriigile jäetud kaalutlusruumi ulatuses. Seal, kus Euroopa Liidu õigus annab liikmesriigile õiguse kehtestada täpsemaid nõudeid, on seletuskirjas põhjendatud riigisisese
regulatsiooni vajalikkus ja kaalutud võimalikke alternatiive. Seletuskirjale on lisatud vastavustabel, mis näitab, kuidas eelnõu täidab Euratomi direktiividega kehtestatud kohustusi (lisa 2 – Euratomi direktiivide vastavustabel).
6. Seaduse mõjud
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse (TEOS) mõjude hindamise eesmärk on analüüsida, millisel
määral loob seadus Eestis tuumaenergia kasutuselevõtuks vajaliku institutsionaalse ja regulatiivse raamistiku ning millist mõju avaldavad seaduses sätestatud õigused, kohustused, protsessid ja normid adressaatidele, eelkõige, riigile, ettevõtjatele, elanikele ja keskkonnale.
Mõjude hindamine keskendub loodava regulatiivse raamistiku õiguslikele, majanduslikele, keskkonna-, julgeoleku- ning sotsiaalsetele mõjudele, sõltumata konkreetsest tehnoloogilisest
lahendusest, jaama võimsusest või asukohast. Analüüsi fookuses ei ole tuumajaama ehituse või käitamise tehnilised, energiamajanduslikud
või keskkonnamõju detailid, vaid seaduse enda rakendamisest tulenevad esmaste ja otseste mõjude kategooriad.
Mõju hinnati viies põhikategoorias:
1) mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele,
2) mõju majandusele (sh investeerimiskindluse mõju), 3) mõju keskkonnale ja elusloodusele,
4) mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele (sh rahvusvaheline koostöö), 5) sotsiaalne ja regionaalne mõju.
Mõju olulisust hinnati järgmiste kriteeriumide alusel:
1) sihtrühma suurus; 2) mõju ulatus (väga väike → väga suur);
3) mõju avaldumise sagedus; 4) ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk (madal → kõrge).
TEOS-e rakendamise peamiste otseste võimalike mõjude eesmärk oli hinnata, kuidas seaduses sätestatud kohustused ja protsessid mõjutavad eri sidusrühmade tegevust – näiteks
halduskoormust, järelevalvevõimekust, investeerimiskindlust, keskkonna- ja ohutusnõuete täitmist ning ühiskondlikku läbipaistvust ja usaldusväärsust. Mõjusid hinnati sihtrühma suuruse, mõju ulatuse, mõju sageduse ning ebasoovitavate mõjude riski alusel. Hinnangud
põhinevad seaduse regulatiivsel mõjul, mitte tulevase tuumaobjekti tehnoloogial, võimsusel ega asukohal.
Hindamise tulemusel võib kokkuvõtlikult järeldada järgmist:
91
• Mõju riigiasutuste korraldusele avaldub eelkõige TTJA uute ülesannete kaudu. Kuigi rollid laienevad, jääb otseselt mõjutatud ametnike osakaal riigipalgalistest väga väikeseks (alla 5%).
• Majanduslik mõju tuleneb tarneahela laienemisest ja investeeringu mõjust SKP-le: hinnanguliselt mõjutab üks miljardi euro suurune investeering ligikaudu 30% Eesti
majandusest ning loob umbes 200 miljoni euro väärtuses lisandväärtust.
• Julgeoleku- ja hädaolukorra valmisoleku mõju on sisuliselt märkimisväärne, kuna see muudab mitme asutuse töökorraldust, kuid otseselt mõjutatud ametnike arv jääb väikeseks (alla 1% riigi töötajatest). Rahvusvaheliste suhete osas avaldub mõju läbi Eesti rolli suurenemise ja osaluse rahvusvahelistes organisatsioonides ja
koostöövõrgustikes, mis on positiivne, kuid toob kaasa ka ametkondade kohustuste mahu ja koormuse kasvu.
• Sotsiaalne ja regionaalne mõju avaldub eelkõige planeerimisseadusest tuleneva kaasamisprotsessi kaudu. Sihtrühmaks on sisuliselt kogu elanikkond, kuid tegeliku
mõju ulatus sõltub tulevasest asukohavalikust ning planeerimisprotsessi mahust ja kestusest.
• Keskkonna- ja elusloodusega seonduv otsene mõju on regulatiivne ning menetluslik ja on seotud uue pädeva asutuse lisanduvate ülesannetega (nt tuumakäitise asukoha eelvaliku kooskõlastus). Potentsiaalsed keskkonna- ja eluslooduse mõjud on tulevikus
seotud tuumakäitise asukoha- ja tehnoloogia valikuga. Tuumakäitiste võimalikke mõjusid hinnatakse edaspidiselt projektipõhiselt nii keskkonnamõju strateegilise- kui ka
keskkonnamõju hindamise raames tulenevalt planeerimisseadusest, ehitusseadustikust ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest.
Analüüs keskendus mõjudele seaduse rakendamise tasandil, sh TTJA ülesehitamine pädeva asutusena, uute menetluste loomine (eelhinnang, tuumaohutusluba) ja järelevalve tugevdamine.
Mõjuanalüüsi eesmärk on anda süsteemne ülevaade, milliseid muutusi ning halduslikke ja majanduslikke tagajärgi toob kaasa tuumaenergia ja -ohutuse seaduse rakendamine ning kuidas TEOS suhestub riigisisese ja rahvusvahelise õigusega.
Mõju riigiasutuste korraldusele
TEOS-es laiendatakse TTJA pädevust, mille tulemusel kujuneb TTJA-st kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonna pädev asutus. Tuumaregulaatori funktsiooni loomine tagab, et TTJA
vastab pädeva reguleeriva asutuse nõuetele vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 2009/71/Euratom (täiendatud direktiiviga 2014/87/Euratom), millega muu hulgas tugevdatakse
pädeva reguleeriva asutuse sõltumatuse nõudeid. TTJA juurde moodustatakse kiirgus- ja tuumaohutuse osakond, mis võtab üle senised Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna kiirguskaitse ja kiirgusseire büroo ülesanded. Lisaks hakkab uus osakond täitma tuumaohutuse,
tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli (nn 3S) reguleerimise funktsioone.
Eelnõukohase seadusega määratakse pädevale asutusele mitmeid senisest oluliselt laiemad ja uued funktsioonid, mis eeldavad täiendava pädevuse ja võimekuse loomist. Uute ülesannetena sätestatakse muu hulgas:
• tuumaohutuse eelhinnang ja ehitamisele eelnev tuumaohutuse hinnang – uued menetlused, mille raames hinnatakse juba varases arendusetapis arendaja ja tulevase
käitaja suutlikkust ja sobivust täita tuumaohutuse nõudeid ning seatakse nõuded ehitusloas käitise ehitise tuumaohutuse tagamiseks;
92
• tehniliste juhiste ja metoodikate väljatöötamine, mis on vajalik ohutushindamise ja järelevalve ühtseks rakendamiseks;
• tuumaohutuslubade menetlemine – lubade liigid on sätestatud seaduses ning nende struktuur ja menetluslik raamistik on esitatud lisas (lisa 3loaskeem);
• riiklik järelevalve tuumakäitiste ja käitaja tegevuse vastavuse üle õigusaktides ja loas sätestatud nõuetele;
• tuumakontrollimeetmete rakendamine - tuumamaterjalide arvestuse ja kontrolli tagamine, järelevalve deklaratsioonide õigsuse üle ning riikliku süsteemi haldamine vastavalt IAEA ja Euratomiga sõlmitud rahvusvahelistele lepingutele;
• füüsilise kaitse ja julgeolekuga seotud nõuete täitmise tagamine – tuumaenergia võimaliku kasutuselevõtuga seotud kohustused seoses füüsilise kaitse ja
tuumajulgeolekuga laienevad ning eeldavad pädeva asutuse senisest ulatuslikumat pädevust ja võimekust nende valdkondade reguleerimisel ja kontrollimisel;
• hädaolukorraks valmisoleku nõuete täitmise tagamine – tuumaenergia kasutuselevõtt toob kaasa täiendavad ülesanded nii tuumavariide planeerimisel kui ka reageerimisvalmiduse hindamisel ja koordineerimisel, mis nõuab pädevalt asutuselt
uute pädevuste kujundamist.
Uute funktsioonide loomine mõjutab oluliselt riigiasutuste töökoormust ja ametnike koolitusvajadust. TTJA töömaht suureneb, sest lisaks Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna kiirguskaitse- ja kiirgusseire büroo kiirgusvaldkonna ülesannetele lisanduvad
uute kohustustena tuumakäitiste asukohavaliku ja planeeringu sisendi andmine, eelhinnang, ehitusloa menetluses nõuete kehtestamine ja järelevalve ehitise tuumaohutuse tagamiseks,
tuumaohutuslubade menetlused ja nende raames ohutusaruande, dekomissioneerimis- ja jäätmekäitluskavade jm vajalike dokumentide hindamine ning füüsilise kaitse, tuumajulgeoleku ja tuumakontrollimeetmete rakendamise jälgimine ja tuumaavarii või -hädaolukordadeks
valmisolekuga seotud ülesanded.
IAEA juhiste ja väikeste tuumaenergia programmide üle järelevalvet tegevate teiste riiklike tuumaenergiat reguleerivate asutuste võrdlusnäitajate põhjal on asjakohane seada töötajate arvu eesmärgiks umbes 80 inimest (Tabel 6.1). See sihtarv hõlmab kliima- ja kiirgusosakonna
olemasolevaid töötajaid, kellelt eeldatakse töö jätkamist oma praegustes ülesannetes, kuid kes viiakse üle tuumaenergiat reguleerivasse asutusse, ning lisaks vajalikke juhtimis- ja
tugifunktsioone.104
Funktsioon
Projekti
arendamise
etapp
Ehitus ja
kasutuselevõtmine Käitamine
Tuumaohutus 5 35 20
Kiirguskaitse 2 8 5
Tuumajulgeolek 1 3 3
Tuumakontrollimeetmed 1 3 3
104 Tuumaenergia töörühmale inimressursside arendamise strateegia koostamine ja regulatiivse raamistiku
kaardistamine https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
07/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChmale%20inimressursside%20arendamise%20strateegia%
20koostamine%20ja%20regulatiivse%20raamistiku%20kaardistamine%20%282%29.pdf
93
Projektijuhtimine/koordineerimine 1 4 3
Tugiteenused (finants, IT, personal,
hanked jne) 8 20 18
Õigusküsimused 1 2 2
Juhtkond 5 8 8
Kokku 24 83 62
Tabel 6.1 Pädeva asutuse (TTJA) tööjõuvajadus tuumaenergia programmi etappide kaupa
TTJA palgakulud moodustavad ligikaudu 62% tuumaenergia programmi haldus- ja regulatiivsetest kuludest (ca 45 miljonit eurot kogu 10-aastase perioodi jooksul). Lisaks tekivad
kulud:
• pädevuste arendamiseks ja koolitamiseks;
• rahvusvahelise koostöö ja aruandluse täitmiseks;
• ekspertiiside ja tehniliste analüüside tellimiseks.
Lisandub pääste- ja tehnilise võimekuse arendamise kulu, mille täpset suurust on võimalik prognoosida hilisemates etappides. Hetkel saab prognoosida ainult väga konservatiivsest
vaatenurgast, s.t võttes aluseks suurte tuumajaamade (üle 1000 MW) vajadusi, mis Eestis kaalutava tehnoloogia (väikeste moodulreaktorite, võimsus ühe reaktori kohta 300 MW) puhul
ei rakendu. Konservatiivse hinnangu kohaselt võib pääste- ja tehnilise võimekuse arendamise kulu ulatuda 10 aastase perioodi peale kokku kuni 54 miljoni euroni.
Tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku analüüsi105 kohaselt mõjutab eelnõukohane seadus lisaks kiirgus- ja tuumaohutuse valdkonnas pädevale asutusele oluliselt ka Päästeametit,
Politsei- ja Piirivalveametit, Kaitsepolitseiametit, Sisekaitseakadeemiat ja Siseministeeriumit, kellel tuleb tugevdada kiirgus- ja CBRN-võimekust, uuendada riskihinnanguid ja hädaolukorra lahendamise plaane ning tagada valmisolek reageerida kiirgusintsidentidele. Täpsemalt on
tuumajulgeolekuga ja hädaolukordadeks valmisolekuga seotud mõjud kajastatud vastavas mõjude analüüsi osas.
Eelnõukohase seadusega muutub riikliku järelevalve teostamine. Kuna Eestis ei ole praegu tuumaenergia kasutusel, puudub hetkel järelevalve tuumakäitiste üle; senine järelevalve on
seotud vaid kiirgusallikate ja kiirgustegevustega ning seda teostab Keskkonnaamet. TEOS-e kohaselt hakkab TTJA kui kiirgus- ja tuumaohutuse pädev asutus teostama nii senist
kiirgustegevuse järelevalvet kui ka riiklikku järelevalvet tuumakäitiste üle (seda ka ehitusfaasis). Teostatav järelevalve peab olema pidev, riskipõhine ja sõltumatu ning kujutab endast süsteemset loa omaja tegevuse kontrolli, mis on oluliselt mahukam ja kulukam kui
tavapärane riiklik järelevalve korrakaitse raames. TTJA töömaht tuumakäitiste ja kiirgustegevuste järelevalve teostamise osas suureneb ja eeldab täiendavaid ressursse ning
pädevusi. Lisaks laieneb pädeva asutuse järelevalve ulatus senisest olulisel määral tuumakäitiste füüsilise
kaitse ja tuumajulgeoleku meetmete osas. Tuumakäitise füüsiline kaitse tugineb
105 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
06/Avalik%20kokkuv%C3%B5te%2C%20Tuumajulgeolek%20ja%20h%C3%A4daolukordadeks%20valmistum
ine%2016.06.2023.pdf
94
Kaitsepolitseiameti poolt koostatavale kavandamise aluseks olevale ohustsenaariumile (DBT –
Design Basis Threat) ja riskipõhisele tüüpohu profiilile (RTS – Representative Threat Statement), mille rakendamist tuleb regulaarselt hinnata ja kontrollida. Tuumaenergia
kasutuselevõtuga kaasnevad täiendavad riskid tuumakütuse ja tuumakäitise füüsilise kaitse ja julgeoleku valdkonnas, sh tuumakäitise volitamata juurdepääsu, varguse ja tahtliku kahjustamise eest kaitsmine.
Pädeval asutusel peab olema võimekus tagada oma ülesannete täitmiseks vajalikud teadmised
ja oskused tuumaohutuse, kiirgusohutuse, tuumajäätmete käitlemise, füüsilise kaitse ja tuumajulgeoleku, tuumakontrollimeetmete ning rahvusvaheliste Euratom’i ja IAEA nõuete rakendamise valdkondades. Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse,
tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ning lubade menetlus on kooskõlas õigusaktide ja rahvusvaheliste kohustustega.
See tähendab pädeva asutuse pidevat ja süvendatud koolitust, sh IAEA ja NEA106 (Nuclear Energy Agency) programmid, erialased kõrgharidusõppekavad ning rahvusvaheliste praktikate
läbimine. Antud pädevusi ei ole võimalik saavutada pelgalt lühikursustega. Ametnike koolitusvajadus suureneb oluliselt nii mahu kui kestuse mõttes. Tuumaenergia töörühma
lõpparuandes107 leitakse, et Eestis olemasolevad tuumaenergia ja kiirgusohutuse õppekavad ei taga praegu piisavat pädevust tuumaelektrijaama ohutuse reguleerimiseks ning järelevalve teostamiseks. Vajalike pädevuste arendamine peab olema tuumaprogrammi üks prioriteete.
Tuumaelektrijaama ehitusfaasis on ministeeriumite ja ametite töötajate koolitamise, TTJA personali koolituste ja ülikoolide võimekuse suurendamise maht riigieelarves kokku ligikaudu
1,8 miljonit eurot aastas, käitamisfaasis aga ligikaudu 1,4 miljonit eurot aastas püsikuludeks, et tagada pädevuse hoidmine ja arendamine riigi tasandil.
IAEA ohutusstandardid ja juhised (Safety Reports Series No 79 108, Safety Guide GSG-12109, Nuclear Energy Series NG-G-3.1110, Nuclear Energy Series NG-T-3.10111) rõhutavad üheselt,
et pädeva reguleeriva asutuse tõhus ja sõltumatu toimimine eeldab kõrgetasemelist, laiapõhjalist ning järjepidevalt arendatavat kompetentsi. Pädeva asutuse töötajatel peab olema loodusteaduslik või insenerialane taust koos spetsiaalse tuumaohutuse ja regulatiivse
väljaõppega, mis võimaldab hinnata tuumakäitiste ohutust, teostada riskipõhist järelevalvet ja rakendada rahvusvahelisi ohutus- ja julgeolekunõudeid. Nimetatud juhiste kohaselt tuleb
pädeval asutusel tagada nii baasteadmiste omandamine kui ka pidev täiendõpe, sealhulgas rahvusvahelistes programmides osalemine ja jaamatüübipõhine väljaõpe.
Kuni Eesti riiklikku pädevust üles ehitab, tuleb esimestel aastatel toetuda ka välisekspertide ja tehniliste toe organisatsioonide kaasamisele, järgides IAEA poolt soovitatud kahesuunalist
personalistrateegiat (two-track approach), mille rakendamist Eestis hinnati INIR-missioonil112 ka heaks praktikaks. Seaduse rakendamine toob kaasa vajaduse pädevuste süsteemseks arendamiseks, kuid loob ühtlasi võimalused tehniliste tugiorganisatsioonide ja ekspertide
kaasamiseks, et aidata kaasa riikliku pädevuse kujunemisele.
106 https://www.oecd-nea.org/jcms/tro_5705/about-us 107 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
12/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChma%20l%C3%B5pparuanne.pdf 108 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1635_web.pdf 109 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1801_web.pdf 110 https://www-pub.iaea.org/MTCD/publications/PDF/Pub1958_web.pdf 111https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/Pub1477_web.pdf 112 https://www.iaea.org/sites/default/files/documents/review-missions/inir-report-estonia-301023.pdf
95
Kokkuvõtvalt riigi töökoormus kasvab püsivalt seoses kiirgus- ja tuumaohutuse pädevuse
moodustumise ja koondumisega TTJA-sse. Ligikaudu 80 ametikoha ülalpidamise otsesed personalikulud on kogu programmi jooksul hinnanguliselt 45 miljonit eurot. Üldises plaanis on
mõju väheoluline, kuna 80 ametikohta on alla 5% avaliku teenistujate ametikohtade koguarvust Eestis (2025. aastal 22784 teenistujat). TTJA igapäevane töö on seotud haldusmenetlusega ning õigusaktides sätestatud nõuete täitmise kontrolli ehk riikliku järelevalvega. Ebasoovitavate
mõjude risk on madal, kuna TTJA pädevuse määratlus on seaduses piisavalt konkreetne. Pädeva asutuse peamiseks väljakutseks on pädeva tööjõu leidmine ja koolitamine, kuna Eesti senine
haridus- ja tööjõupotentsiaal tuumaenergiavaldkonnas on piiratud. TTJA koolitusvajadus on mahukas ja pidev, hõlmates IAEA koolitusprogramme, rahvusvahelisi praktikume ning erialaseid kõrghariduse õppekavasid. Koolituse ja pädevuse hoidmise kulud on hinnanguliselt
1,8 miljonit eurot aastas ehitusfaasis ja 1,4 miljonit eurot aastas käitamisfaasis.
Lisaks TTJA personalile on tuumaprogrammi rakendamiseks vajalik luua täiendavad ametikohad ja tagada väljaõpe ka Siseministeeriumi haldusalas hädaolukordadeks valmisoleku, CBRN ohtudele reageerimise ja täiendavate julgeolekuülesannete täitmiseks, samuti
Välisministeeriumisse seoses lisanduvate rahvusvaheliste kohustustega. See moodustab aga alla 1% avaliku teenistujate ametikohtade koguarvust ning on seega väheolulise mõjuga.
Seaduse rakendamine toob kaasa riigi töökoormuse püsiva kasvu, peamiselt TTJA pädevuse laienemise ja uute loamenetluste ning järelevalvefunktsioonide loomise tõttu. Mõju on
keskmise ulatusega, kuid vältimatu tuumaenergia ohutuks arendamiseks. TTJA uus pädevus on seaduses selgelt määratletud ning ebasoovitavate mõjude risk on madal. Peamiseks piiranguks
võib olla sobiva kompetentsiga tööjõu nappus ning sellega seotud koolitusvajadus.
Majanduslik mõju
Seaduse majanduslik mõju hõlmab nii uue tuumaenergiasektori tarneahela kujunemist kui ka
Eesti ettevõtete osalemisvõimalusi, nendeks vajaliku kompetentsi ning järelevalve suutlikkuse loomist. Lisaks loob seadus eeldused investeeringuteks, töökohtade tekkeks ja piirkondlike majandusmõjude avaldumiseks. Tuumajaama projekteerimine, ehitus, käitamine ja hilisem
dekomissioneerimine seob ettevõtjate tegevuse rahvusvaheliste tuumaohutuse standarditega, mille keskne põhimõte on käitaja vastutus kogu hanke- ja tarneahela ohutuse tagamise eest
alates esimeste komponentide hankimisest kuni tuumajaama dekomissioneerimiseni ehk tegevuse lõpetamiseni.
IAEA ohutusjuhendid (GSR Part 2, GSR Part 5, WS-G-2.1 ning SSR-2/2 (Rev.1)) määravad, et tuumakäitise tulevane käitaja peab looma täieliku kvaliteedi- ja ohutusjuhtimise süsteemi, mis
hõlmab:
• tarnijate kvalifitseerimist, auditite läbiviimist ja dokumenteeritud jälgitavust;
• materjalide ja seadmete vastuvõtu, kontrollimise, ladustamise ja väljastamise protsesse;
• tagamist, et kõik tooted vastavad projekteerimisnõuetele ja ohutusstandarditele;
• pidevat järelevalvet ka allhankijate üle.
TEOS-e rakendamisel tähendab see, et pädev asutus (TTJA) peab kehtestama ranged nõuded tulevasele käitajale ning omama suutlikkust hinnata, kas kvaliteedijuhtimise ja tarneahela kontrolli süsteemid vastavad nõuetele.
Nimetatud põhimõtted on oluline alus, kui hinnata Eesti ettevõtete võimekust osaleda
tuumajaama ehituse tarneahelas, sest see eeldab:
96
• tugevat kvaliteedijuhtimist (ISO 9001 → ASME/IAEA-tasemele);
• tõendatud pädevust ja jälgitavust (inglise k traceability);
• ning läbivat vastutust ka allhanke suhetes.
IAEA poolt on antud soovitus, et riiklik tööstuse kaasamine hõlmab vähemalt järgmiseid protsesse ja tuumakäitise koosseisus olevate hoonete ja rajatiste ehitamist:
• ehitusplatsi ettevalmistamine ja kohalike teede ja veeteede arendamine;
• haldushoonete ehitamine;
• koolitus või külastuskeskuse ehitus;
• jaotusjaamade ja võrgu uuendamisega seotud tööd;
• füüsilise kaitse ja turvalisuse tagamine;
• hädaolukordadele reageerimise rajatiste ehitamine.
Tulevase tuumaenergia kasutuselevõtuga võivad Eestis panustada järgmised valdkonnad:
• elektriseadmed;
• arvuti-, elektroonika- ja optikatooted;
• metallitooted (v.a masinad ja seadmed);
• masinad ja seadmed, v.a mujal liigitamata;
• arvutiprogrammeerimine, konsultatsioon ja sellega seotud teenused; infoteenused;
• ehitus ja ehitustööd;
• masinate ja seadmete remont ja paigaldusteenused;
• arhitektuuri- ja inseneriteenused;
• tehniline testimine ja analüüs;
• maa-, vee- ja õhutranspordi teenused. Tehnilise testimise ja analüüsi valdkond on oluline, kuna tuumaelektrijaama projekti paljudes
aspektides on vajalik tehnilise testimine ja analüüsimine, sealhulgas mittepurustav katse (NDT - Non-Destructive Testing: meetodite ja tehnoloogiate kogum, millega kontrollitakse materjalide, keevituste, torustike, komponentide ja konstruktsioonide seisukorda neid
kahjustamata), kvaliteedi, kontrollide, kalibreerimise ja seadmete sertifitseerimise tagamine. Samuti võivad metalltoodete ja masinate ning seadmete tarnijate puhul osutuda sobilikuks Eesti
tootjad, kellel on kogemusi avamere-, mere-, energia-, veealuste-, taristu- ja tööstusprojektidega. Lisaks oleksid seniste suurte tööstusseadmete, teraskonstruktsioonide, surveanumate, soojusvahetite, mahutite ja veepuhastussüsteemide tootjad suure tõenäosusega
võimelised osalema tuumaelektrijaama ehitamisel. Otseselt ehituse tegevusvaldkonnast oleks tõenäoliselt võimalik osaleda tsiviil- ja elektritööde valdkonna ning ehitus- ja paigaldustööde
valdkonna kogemusega ettevõtjatel, kuna see nõuab kohapeal kõige rohkem töötajaid. Nagu enamikes teistes riikides, on ka Eestis mitu suurt ja kogenud ehitusettevõtet, kes on töötanud kohalike traditsiooniliste elektrijaamade ehitamisel või suurte taristuobjektide rajamisel.
ISO sertifikaati (ISO 9001:2025, ISO 14001:2015) omavate ettevõtete arv Eesti
Kvaliteediühingu sertifikaatide andmebaasis113 eeltoodud peamiste tegevusvaldkondade lõikes on toodud tabelis 6.2. Nimetatud põhivaldkondades oli 2024. aasta seisuga üle 21 000 ettevõtja, mistõttu sertifikaatide olemasolu kontrolliti suuremate, s.t üle ühe miljoni euro müügitulu
teeninud ettevõtjate kohta. Vaatlusalune valim oli 1335 ettevõtjat (6,3% üldkogumist). Tulemustest selgus, et rahvusvaheliste juhtimissüsteemide standarditele vastavaid sertifikaate
113 https://www.eaq.ee/sertifikaadid/
97
omavad eeltoodud väärtusahela tegevusalades 296 ettevõtjat (22% valimist ja 1,4%
üldkogumist (Tabel 6.2).
Tegevusala Ettevõtjate arv
Sertifikaati omavate
ettevõtjate arv
Arhitektuuri- ja inseneriteenused; tehniline testimine ja analüüs
101 28
Elektriseadmed 58 25
Metallitooted (v.a masinad ja seadmed) 267 76
Masinad ja seadmed 84 25
Ehitus ja ehitustööd 721 119
Masinate ja seadmete remont ja paigaldusteenused 104 23
Kokku 1335 296
Tabel 6.2. Sertifitseeritud suuremate ettevõtete arv Eestis
Seaduse raamistik tagab Eesti ettevõtjatele võimaluse osaleda kaupade ja teenuste pakkumises ning aidata kaasa ehituse toimimisele või tugiteenuseid pakkudes. Otseselt ehituse tarneahelas
osalemine on piiratud, kuid on võimalik majanduslikult suurematel ettevõtjatel. Sihtrühma suurus tegevusalade vaates (üheksa otseselt ja kaudselt osalevat tegevusala) on suur, kuid
tõenäoliselt saavad hangetes ja tegevustes osaleda üksnes suuremad sertifitseeritud ettevõtjad (max 1,4% üldkogumist). Sihtrühma osatähtsus on väike kuni mõõdukas.
Investeeringu võimaliku mõju hindamiseks viidi läbi analüüs sisend-väljund raamistikus, millega ühtlasi valideeriti eeldatavat jaama ehitamisse kaasatud töötajate arvu. Olemasolevate
andmete põhjal eeldatakse väikse tuumaelektrijaama ehitusel osalejate arvuks 400–1000 töötajat ning jaama töötajate arvuks ca 75–400 inimest114. Tulenevalt varasemast kodumaise ja imporditava kauba suhtest võeti mõju arvutamisel aluseks üksnes Eestis kodumaise tarbimise
osa. Kuna tuumajaama ehitamise kogemus Eestis puudub, suurendati tegevusaladel vahetarbimise ajaloolist impordi osatähtsust 20 protsendipunkti võrra. Ehitamise ajalist perioodi ei käsitleta, seega on arvutused lihtsustatud kujul. Indikatiivseid tulemusi saab ajaliselt
jaotada kogu perioodile, jagades investeeringu summa planeeritud aastate vahel proportsionaalselt ja lineaarsel alusel. Vastav investeeringu jaotus on esitatud koos tulemustega
tabelis 6.3. Hinnang Eesti väärtusahela panusele on konservatiivne: ehitusperioodil jääb ligikaudu 32,5% kogu investeeringust Eesti majandusse, samas kui ülejäänud osa kulub imporditavatele kaupadele ja teenustele.
Tegevusala Tegevusala osalus investeeringu
elluviimisel, %
Kaupade ja teenuste impordi
osatähtsus, %
Investeeringu summa kodumaises tarbimises, mln €
Arhitektuuri- ja inseneriteenused; tehniline testimine ja analüüs
10% 50% 50,0
Elektriseadmed 15% 91% 13,5
114 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
12/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChma%20l%C3%B5pparuanne.pdf
98
Metallitooted (v.a masinad ja seadmed)
10% 76% 24,0
Masinad ja seadmed 25% 80% 50,0
Ehitus ja ehitustööd 35% 52% 168,0
Masinate ja seadmete remont ja paigaldusteenused
3% 61% 11,7
Maismaaveondus 2% 62% 7,6
Kokku 100% - 324,8
Tabel 6.3. Investeeringu summa ühe mld € jaotus sisend-väljund mudelis
Kasutades 2020. aasta majandusstruktuuri, mis on viimane teadaoleva seis Statistikaameti andmetel, siis eelnevalt toodud investeeringu mõju kodumaise tarbimise alusel on järgmine: otseselt ja kaudselt luuakse ligikaudu 200 mln € lisandväärtust, millele eeldatavalt lisandub
kuni 36% indutseeritud mõju kaudsematest tegevusaladest, sh otseselt osalevate töötajate palgatulu kasutamise kaudu.
Investeeringuga seotud tööjõu nõudluse rahuldamiseks on otseselt ja kaudselt (tarneahelas) seotud tegevusalade piires vaja 5140 töötajat (sh ehituse tegevusalal 2400 töötajat). Kogu
majandusse kaasatud tegevusalade lõikes (63 tegevusala) on vajalik tööjõud 6220 töötajat, mis on oluliselt suurem arv kui otseselt ehitamisse kaasatud 400-1000 töötajat. Riiklike makse
tasutakse ligikaudu 73,5 mln €. Investeeringu mõju Eesti majandusele on mõõdukas kuni suur, kuna ühe mld € suurusest
investeeringust eeldatavalt üle 30% mõjutab kodumaist tarbimist ning otseselt ja kaudselt luuakase ligikaudu 200 mln € lisandväärtust, mis moodustab ehitussektori aastasest
lisaandväärtuse summast (1,4–1,6 mld115) vastavalt 12–14% ning kogu Eesti ettevõtjate lisandväärtusest ligikaudu 0,8%.
Majanduslikult kaasnevad tuumajaama operaatoril/käitajal tööjõukulud, aga ka muud tegevuskulud ning riiklikud maksud/lõivud. Üheks oluliseks kuluks on elektrivõrguga liitumise
kulu. Elektrisüsteemi toimimise võrgueeskirja § 25 lõike 3 kohaselt arvestatakse liitumistasu hulka Elering AS-i tehtavad uue tarbimis- või tootmisvõimsuse ühendamiseks vajalikud kulud. See tähendab, et tootmisseadet võrguga liita sooviv isik peab tasuma kõik liitumisega seotud
kulud. Täpsed kulud sõltuvad konkreetsest asukohast, täpsemalt elektrivõrgu võimsusest selles asukohas. Liitumise hinnanguline maksumus soovitud asukohas on kättesaadav Elering AS-i
rakendusest116. Elering AS hinnakirja alusel võib liitumise maksumus olla vähemalt 15,6 miljonit eurot. See
eeldab, et kahe uue liitumispunkti tarbeks rajatakse uus 330 kV alajaam, mis paikneb olemasolevast elektriliinist vaid lühikese ühenduslõigu kaugusel. Arvestatud on
tootmissuunalist võimsust 350 MVA. Seadus reguleerib ka kohaliku kasu arvutamise ja maksmise aluseid, kus kohaliku kasu suurus
on 0,3 eurot ühe elektrivõrku antud megavatt-tunni kohta. Tasule on kehtestatud ka ehitusperiood, kus tasu on 10% maksimumist (nimivõimsuse ja aasta tundide korrutisena (8760
115 Statistikaamet: tabel RA0046 (reaalhindades) https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__rahvamajanduse-
arvepidamine__sisemajanduse-koguprodukt-(skp)__sisemajanduse-koguprodukt-tootmise-meetodil/RAA0046
116 Elering AS rakendus e-Gridmap ja Liitumistasu | Elering
99
h)). Kohaliku kasu tasu kohustuse mõju tuumajaama operaatorile sõltub suurel määral
elektrienergia hinnast, sest 0,3 eurot MWh kohta suhestub elektrienergia müügihinnaga ja tootmis- ning tegevuskuludega. Eeldatavalt jääb kohaliku kasu tasu vahemikku 0,3-0,7%
elektrienergia müügitulust, mis tähendab väga väikest mõju tuumajaama operaatorile.
TEOSe regulatiivne raamistik võimaldab mõista kapitaliturul ja arendajal kogu vajalikku
protsessi alates vajalikest loamenetlustest kuni järelevalve ning seireni. Seega tagab regulatiivne raamistik tervikliku selguse tuumaprojekti rahastamise ja arendamise hindamiseks.
Siinkohal on oluline ka makromajandusliku ebakindluse vähendamine, mis hõlmab eelkõige kolme aspekti:
• poliitilise ebakindluse vähenemist,
• regulatiivse riski vähenemist,
• kaasnevate kulude paremat prognoositavust.
TEOS loob eeldused investeeringute kasvuks nii energiasektoris kui ka seotud valdkondades, nagu elektriseadmete tootmine, metallitööstus, testimisteenused ja konstruktsioonitööd. Samal
ajal paraneb ligipääs kapitalile, sest riskimarginaal langeb: riigi riskihinnangud muutuvad madalamaks ja prognoositavamaks, mis omakorda suurendab investorite huvi võrreldes olukorraga, kus selget seaduslikku raamistikku ei oleks.
Kooskõlas IAEA standardite ja OECD NEA soovitustega aitavad selged ja rahvusvaheliselt
tunnustatud reeglid kaasa ka sellele, et:
• Eesti positsioon paraneb rahvusvahelistes tuumaenergia võrgustikes;
• välispartnerite hinnangul väheneb regulatiivne risk,
• suureneb välisinvesteeringute (kapitali, tehnoloogia ja kompetentsi) maht. Eestis muutub võimalikuks kasutada tuumaenergia arendamiseks rahvusvahelisi laene, tagatisi
ja kindlustusmehhanisme, mis ei oleks ilma selge ja usaldusväärse regulatiivse raamistikuta teostatavad.
Investeeringu mõju Eesti majandusele võib olla väike kuni mõõdukas, kuna kapitalituruga on seotud kõik tegevusalad ja Eestis tegutsevad ettevõtjad. Täpne mõju suurus ehk
finantsinstrumentide kättesaadavuse paranemises ja võimalikus intressmäära tasemes ei ole kvantitatiivselt hinnatav ning sõltub ka rahvusvahelisest julgeoleku ja majandusolukorrast.
TEOS näeb ette, et pädeva asutuse (TTJA) tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ja kiirgusohutuse valdkonna tegevusega seotud kulud kaetakse osaliselt menetlus- ja järelevalvetasudest, mis laekuvad otse pädevale asutusele. Tasude süsteem on üles ehitatud põhimõttel, et tuumajaama
arendaja ja käitaja katavad otseselt nende enda loamenetluse või järelevalvega seotud kulud, sealhulgas ekspertiiside, auditeerimise, dokumentide läbivaatamise ja
järelevalveinspektsioonide korraldamise kulud. See vähendab survet riigieelarvele ning tagab, et pädeval asutusel on stabiilne ja prognoositav rahastus oma ülesannete täitmiseks.
Tasude laekumine pädevale asutusele loob võimaluse katta 3S-valdkonna (safety, security, safeguards) kulud vastavalt tegelikule töömahule, sealhulgas katta tehniliste
tugiorganisatsioonide (TSOde) kaasamise, rahvusvaheliste ekspertide hinnangute ja kvaliteedikontrolli kulud. Seeläbi tagab tasude süsteem, et regulatiivne võimekus ei sõltu üksnes riigieelarvelistest otsustest, vaid on otseselt seotud menetlus- ja järelevalveprotsessi
mahuga.
100
Menetlus- ja järelevalvetasude eesmärk ei ole riigile lisatulu teenimine, vaid regulaatori kulude täpne ja läbipaistev katmine. Seetõttu täpsustatakse tulevikus tasude maksmise ja kasutamise
korda eelnõu rakendusaktides, mis sätestavad maksemehhanismi, kulude arvestuse ja tasude kasutamise sihtotstarbelisuse. Menetlus- ja järelevalvetasud toetavad pädeva asutuse jätkusuutlikku toimimist, aitavad katta ohutusanalüüside ja järelevalvemeetmete tegelikku
maksumust ning tagavad, et riik saab oma rahvusvahelisi tuumaohutuse kohustusi täita ilma ebaproportsionaalse koormuseta riigieelarvele.
Mõju julgeolekule ja hädaolukorraks valmisolekule ning rahvusvahelistele suhetele
TEOSe rakendamisega kaasnevat mõju julgeolekule ja hädaolukorraks valmisolekule analüüsiti
2023. aastal tuumaenergia töörühma poolt kokku kutsutud alltöörühmas117, mille analüüs tugines Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse eeltööle.
TEOSe rakendamine toob kaasa märkimisväärse mõju riigi julgeolekule ja hädaolukorraks valmisolekule. Mitmete riiklike ja kohalike asutuste rollid, vastutused ja koostöökohustused
muutuvad senisest oluliselt laiemaks ja süsteemsemaks, sest võimaliku tuumajaama rajamine peab tuginema selgele julgeolekuriskide maandamisele ning riigi suutlikkusele tulla toime
võimalike hädaolukordade tagajärgedega. Rahvusvahelise koostöö kontekstis tuleb arvestada IAEA, EL struktuuride, NATO ja naaberriikidega, kes osalevad ühistes teavitus-, hindamis- ja reageerimismehhanismides.
Suureneb vajadus riiklike ja rahvusvaheliste partneritega teabevahetuseks ning
koordinatsiooniks, sealhulgas osalemiseks rahvusvahelistes vastastikhindamistes ja ekspertmissioonides (IAEA missioonid, EL temaatilised hindamised), mis nõuavad regulatiivset ja operatiivset valmisolekut ning läbipaistvat ja usaldusväärset teabekorraldust.
Kuigi otseselt mõjutatud ametnike arv jääb riigitöötajate koguarvu suhtes väikeseks, suureneb
nende töö sisuline maht ja regulaarne kokkupuude tuumaohutuse ja valmisolekuga seotud ülesannetega märgatavalt. Tuumaohutus ja hädaolukorraks valmisolek on igas tuumaenergiat kasutavas riigis lahutamatu osa riiklikust julgeolekust.
Suurem osa tuumaohutuse mõjust keskendub raskete, kuid harvaesinevate olukordade
ennetamisele, avariideks valmistumisele ja kriisireguleerimise võimekuse tõstmisele. Nii tuumajulgeolek kui ka hädaolukorraks valmisolek hõlmavad tuumamaterjali ja -rajatiste füüsilist, küber- ja personaliohutust, samuti asjaomaste õigusaktide ja muude nõuete
väljatöötamist ja rakendamist. Hädaolukorraks valmisolek hõlmab lisaks hädaolukorra ohtude hindamist, hädaolukorra lahendamise plaani ja protseduuride väljatöötamist, koolitusi ja
harjutusi ning koostööd asjakohaste pooltega nii võimaliku tuumajaama rajaja kui ka kogu riigi vaatest.
Tuginedes eelnimetatud julgeoleku- ja hädaolukorrale valmisoleku analüüsis välja toodud alustele, siis kõige vahetumalt mõjutab seadus Päästeametit, Politsei- ja Piirivalveametit,
Kaitsepolitseiametit, Sisekaitseakadeemiat, TTJA-d ja Siseministeeriumit, kellel tuleb tugevdada kiirgus- ja CBRN-võimekust, uuendada riskihinnanguid ja hädaolukorra lahendamise plaane ning tagada valmisolek reageerida kiirgusintsidentidele. Nimetatud
117 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
06/Avalik%20kokkuv%C3%B5te%2C%20Tuumajulgeolek%20ja%20h%C3%A4daolukordadeks%20valmistum
ine%2016.06.2023.pdf
101
asutuste töö muutub sisuliselt igapäevaseks raamistiku haldamise ja koostöö mõttes ja seda isegi
siis, kui tegelikke juhtumeid ei esine. Samuti suureneb vajadus riiklike ja rahvusvaheliste partneritega (nt IAEA, naaberriigid) pideva teabevahetuse ning tehnilise koordineerimise
pidamiseks. Kohalike omavalitsuste jaoks seisneb mõju peamiselt kriisiplaanide, evakuatsiooni- ja
varjumisvõimaluste läbimõtlemises ning elanikkonna teavitustegevuse tugevdamises. Kuigi see puudutab väikesearvulist ametnike ringi, võib mõju ulatus nende igapäevatele tööülesannetele
olla oluline, sest KOVidel tuleb arvestada tuumaavarii eripära ning täiendada oma kriisireguleerimise pädevusi.
Elanikkonna tasandil avaldub mõju peamiselt riskikommunikatsiooni, teadlikkuse tõstmise ja juhiste kaudu. Igapäevast käitumist see ei muuda, kuid nõuab kohati suuremat tähelepanu
ametkondade selgitustööle, pärssides valeinfo ja väärarusaamade levikut. Rahvusvahelise kogukonna jaoks on oluline, et Eesti elanikkonna, KOVide ja riigiasutuste teavitus- ja reageerimisprotsessid vastaksid rahvusvahelistele ohutus- ja teavitusstandarditele ning
toetaksid piiriülest koordineerimist.
Hinnates mõju sihtrühmade ja kriteeriumite lõikes, peaks riigiasutustes tegelema tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisolekuga kokku ligikaudu 55–100 inimest. Siseministeeriumi haldusala asutustes 2023.a lõpus tuumaenergia töörühma lõpparuande
sisendi tarbeks läbiviidud analüüsi põhjal on julgeoleku- ja hädaolukordadeks valmisoleku tagamiseks vajalike võimearenduste eelarvevajadus kuni 2035. aastani suurusjärgus kuni 54
mln €, sealhulgas Siseministeeriumi haldusalas kuni 21 mln €. Järgnevates etappides on vajalik võimekuste arendamise kulusid täpsemalt hinnata sõltuvalt tuumajaama kohta vajalike detailide ilmnemisest ning täpsemate planeerimisaluste selgumisest.
2025. aastal töötas avaliku korra ja julgeoleku, riigikaitse, üldiste valitsussektori teenuste ning
keskkonnakaitse valdkondades kokku 25 924 riigitöötajat. Selle taustal moodustab tuumajulgeoleku ja hädaolukorra valmisolekuga tegelevate töötajate hulk väga väikese osa – alla 1% kõigist riigitöötajatest.
Kohaliku omavalitsuse tasandil tuleb seaduse rakendamisel kaasata eelkõige:
• tuumajaama lähipiirkonnas asuvad 3–4 omavalitsust ja nende kriisikomisjonid (kokku ligikaudu 3–10 töötajat);
• kõigi Eesti omavalitsuste julgeoleku ja kriisivalmidusega tegelevad töötajad (umbes 3– 5 töötajat omavalitsuse kohta), mis tähendab kokku ligikaudu 12–40 töötajat
lähipiirkonnas ja 225–375 töötajat ülejäänud omavalitsustes. Sihtrühma suurus jääb seega väga väikeseks – alla 5% KOVide kõigist töötajatest.
Elanikkonna tasandil peavad riskikommunikatsioon ja juhised jõudma kogu Eesti rahvastikuni (1 369 995 elanikku 2025. aasta seisuga). Aktiivne roll hädaolukordade planeerimises ja
võimalikus reageerimises lasub siiski eelkõige tuumajaama lähipiirkonna elanikel, mistõttu võib mõju selles rühmas olla märkimisväärne.
Mõju ulatust hinnates võib öelda, et riigi tasandil on mõju suur – osalevate asutuste igapäevane töö muutub uue raamistikuga oluliselt, eriti pärast tuumajaama rajamist. KOVide
kriisikomisjonidele ja elanike on mõju väike kuni mõõdukas (teadlikkuse ja käitumise muutus).
102
Mõju sagedus erineb sihtrühmade vahel:
• riigi tasandil on mõju suur ja igapäevane, sest regulatiivsed asutused (TTJA, Päästeamet, Keskkonnaamet, PPA) tegelevad pidevalt riskihindamise, järelevalve ja
valmisoleku planeerimisega;
• KOVide tasandil on mõju keskmine, kuna tegevused on regulaarsed, kuid mitte igapäevased (planeerimine, koolitused, kriisiõppused);
• elanikkonna tasandil on mõju väike, sest kriisikommunikatsioon ja elanikkonnale suunatud õppused toimuvad aeg-ajalt.
Ebasoovitavate mõjude kaasnemise riski vaates ei sõltu mõju sellest, kui suur on sihtrühm, vaid
sellest, kui palju on teadmata eeldusi (kompetents, ressurss, tehnoloogia valik):
• Riigi tasand: keskmine risk (eelanalüüs rõhutab spetsialistide nappust: CBRN võimekuse lüngad; vajadus uue regulatiivse struktuuri järele; täiendav kriisijuhtimise vajadus);
• KOVi tasand: keskmine risk (KOV-idel puudub praegu oskus käsitleda kiirgusõnnetuse eripära; varjumiskohtade nõuded on välja töötamata)
• Elanikkonna tasand: keskmine risk (sõltub selgitustöö kvaliteedist ja selle vastuvõtmise valmidusest elanikkonna poolt; selektiivne tõlgendamise risk on kõrge).
Arvestades tuumaenergia kasutuselevõtu ettevalmistamiseks kaardistatud võimearendusvajadusi Siseministeeriumi haldusalas, on oluline rõhutada, et seadusega seotud
mõju ei piirdu üksnes regulatiivse muudatusega, vaid toob kaasa ka sisulise ja pikaajalise valmisoleku kasvatamise vajaduse. Tuumaenergia valdkond eeldab riigi tasandil eriteadmisi
radioloogiliste, bioloogiliste, keemiliste ja tuumaohtude (CBRN- Chemical, Biological, Radiological and Nuclear) käsitlemisel ning standardiseeritud reageerimis-, järelevalve- ja turvaprotokolle, mis peavad olema kooskõlas rahvusvaheliste tuumajulgeoleku standardite ja
koostööpõhimõtetega (IAEA, NATO, EL). Rahvusvaheline koostöö tagab, et riigisiseseid standardeid, koolitust ja tuumajulgeoleku meetmeid arendatakse rahvusvaheliste parimate
praktikate kohaselt ja vastavuses partnerite ootustega, mis omakorda tugevdab Eesti, kui usaldusväärse tuumariigi mainet.
Nimetatud vajadused toovad kaasa vältimatud investeeringud pädevuste arendamisse, tehniliste võimekuste laiendamisse ja koolitussüsteemide loomisse, sh Sisekaitseakadeemia rolli
suurenemise koolitus- ja sertifitseerimiskeskusena. Seadusest tulenev täpsustatud turvanõuete rakendamine ning tuumamaterjali transpordi turvaplaneerimine (TEOS § 78 ja § 79) tähendab, et turvategevus muutub strateegilise julgeolekuvõimekuse osaks, mis nõuab pidevat pädevuse
tõendamist, riskipõhist planeerimist ning operatiivset koostööd nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt.
Arvestades Eesti regionaalset julgeolekukeskkonda ja Venemaa jätkuvat agressioonipotentsiaali, tuleb tuumaenergia kasutuselevõtul arvestada ka sõjaliste ohtudega.
Euroopa Liidu, NATO ja IAEA praktikad näevad ette, et tuumarajatisi käsitletakse strateegilise ja kriitilise taristuna, millele kehtivad tugevdatud füüsilise kaitse, küberturvalisuse ja vastupidavuse nõuded nii rahuaja kui sõjalise konflikti stsenaariumites. Rahvusvahelise
koostöö, NATO kollektiivkaitse põhimõtete ning kriitilise taristu kontekstis tähendab see ka tuumarajatiste käsitlemist strateegilise taristuna, mille kaitse on seotud nii riigikaitseliste kui
rahvusvaheliste kohustustega. Seetõttu mõjutab seadus riigi julgeolekut mitte ainult madala tõenäosusega tehniliste avariide
ja radioloogiliste intsidentide mõttes, vaid ka laiemalt riigikaitse seisukohalt. Sõjaliste riskide
103
käsitlemine toimub paralleelselt riigikaitse ja riikliku tuumajulgeoleku planeerimisega,
sealhulgas tulevikus tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse rakendamisel ning NATO kollektiivkaitse raamistikus. Mõjuanalüüsi seisukohast tähendab see, et seadus suurendab vajadust strateegilise
taristu kaitse, koostöömehhanismide ja operatiivvõime arendamise järele, kuid täpsemad riskid ja meetmed määratakse eraldi salastatud taseme planeerimisdokumentides.
Kokkuvõtteks on julgeoleku- ja hädaolukorra valmisoleku mõju tervikuna mõõdukas või keskmine just nende tegevuste sisulise intensiivistumise tõttu, mis nõuavad spetsiifilist
väljaõpet, süsteemset koostööd ja uute võimekuste arendamist, isegi kui otseselt mõjutatud inimeste osakaal kogu riigi või KOV struktuurides jääb väikseks. Siiski tuleb arvestada, et mõju ulatus on märkimisväärne, kuna mõjutab riigi tasandi institutsioonide tööd suurel määral,
KOVide tööd keskmiselt ja elanikkonda eeskätt kommunikatsiooni kaudu. Mõjud on ulatuslikud, kuid enamik ebasoovitavatest mõjudest on juhitavad, kui koolitus- ja võimekuse
lüngad adresseeritakse. Seaduse rakendamisel oluline mõju ka Eesti rahvusvahelisele positsioonile, mainele ja
koostöösuhetele, mille tulemusena suureneb nii rahvusvaheliste partnerite ootuste kui ka koostöökohustuste maht. Mõju avaldub nii kahepoolsetes suhetes, regionaalses koostöös kui ka
ülemaailmsete tuumaohutuse ja hädaolukorraks valmisoleku mehhanismide kaudu. Sotsiaalne ja regionaalne mõju
Avalikkuse, kohalike omavalitsuste ja kogukondade kaasamine toimub peamiselt
planeerimisseaduse (PlanS) ning keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) ja keskkonnamõju hindamise (KMH) menetluste kaudu. TEOS ei sätesta eraldi kaasamiskorda, vaid tugineb olemasolevale planeerimis- ja keskkonnaõiguse raamistikule, mis tagab
avalikustamise, arvamuste esitamise õiguse, avalikud arutelud, kooskõlastusringid ja vaide võimalused kõigis olulistes etappides alates riigi eriplaneeringust kuni konkreetse tuumakäitise
KMH ja tegevusloa menetluseni. Tuumaohutusloa menetlusele kohaldatakse samuti avatud menetlust vastavalt haldusmenetluse seadusele.
Kuna kaasamise tegelik maht ja sotsiaalne ning regionaalne mõju sõltub asukoha valikust, võimaliku mõjuala suurusest, planeeringuprotsessist ja valitavast tehnoloogiast, ei ole TEOS-e
tasandil võimalik hinnata, kui suur osa kohalikust elanikkonnast või millised konkreetse piirkonna sihtrühmad kaasamises osalevad. Seetõttu on mõju selles etapis hinnatav eelkõige protseduurilise raamistikuna, mitte sisulise mõjuna sihtrühmade käitumisele või toimetulekule.
TEOS ei määra konkreetset asukohta ega mõjuala, seega eeldatav sihtrühma kaasamise protsess
ja suurus on sarnane PlanS ja KSH rakendatavatele menetlustele ning nimetatud protsesside mõjule. Mõju ulatus ehk tegelik kaasamise ulatus ei ole hinnatav antud seaduse tasandil, aga ka sagedus, kuna planeeringuprotsessi ajakava ja intensiivsus selgub alles pärast planeeringu
algatamist. Seadus ise ei loo kaasamise sagedust mõjutavaid kohustusi. Ebasoovitavate mõjude risk on madal kuni keskmine, kuna kaasamise protseduur on Eesti planeerimisõiguses hästi
reguleeritud ja väljakujunenud. Küll aga võivad tegelikud mõjud olla sõltuvad kogukonna reaktsioonidest ja kaasamisel tehtud vigadest.
104
Regionaalse mõju hindamiseks on oluline projekti asukohavalik. Tuumaelektrijaama ja
kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga potentsiaalsete asukohtade ruumianalüüs118 viidi läbi tuumaenergia töörühma tellimusel eesmärgiga välja selgitada, kas Eesti Vabariigi territooriumil
on potentsiaalseid piirkondi, kuhu saaks kaaluda tuumajaama ning radioaktiivsete jäätmete ning kasutatud tuumkütuse lõppladestuspaiga rajamist, ehk vastata küsimusele, kas Eestisse on põhimõtteliselt võimalik tuumajaama rajada. Ruumianalüüsis leitud 15 piirkonna alusel on
võimalik üldistada seaduse rakendamisega kaasnev sotsiaal-majanduslik mõju.
Eelnevates uuringutes hinnati sõltuvalt reaktoritüübist tööjõuvajaduseks 150–600 töötajat (keskmisena arvestatakse analüüsis 400 töötajaga).Kuna tuumaelektrijaama asukohavalik toimub hinnatava seaduse jõustumise järgselt, siis piirdutakse mõjude hindamisel vahemike
jaotamisega. Võttes vaatluse alla elanikkonna ja nende sissetuleku, siis Eesti omavalituste (vallad) keskmine rahvaarv on 2025. aastal ligikaudu 7900 elanikku (v.a linnad). Varasemalt
läbiviidud ruumianalüüsis märgitud omavalituses on keskmine rahvaarv ligikaudu 11640 elanikku. See tähendab, et kui asukohaks osutub Eesti keskmise elanike arvuga omavalitsus, siis lisanduvate pereliikmete osatähtsus omavalituse rahvastikku võib olla maksimaalselt 15%,
kuid kuna töötajad ja nendega seotud pereliikmed jaotuvad tõenäoliselt 3–4 omavalituse lõikes, siis nende osatähtsus on ligikaudu 5% või väiksem. Juhul kui vaatleme asukohavalikus
potentsiaalsete omavalitsuste keskmist rahvaarvu (11640) ja võimalikku pereliikmete arvu osatähtsust sellest, siis on maksimaalne võimalik osatähtsus 10%, aga perede jaotumise korral piirkonna mitme omavalituse vahel kujuneks keskmiseks osatähtsuseks 3,4%.
Kuna omavalituse vaates on oluline maksutulu, mis võimaldab pakkuda avalikke teenuseid, mis
on tänasel hetkel kõikides omavalitsustes tagatud, siis vaatleme prognoositavat maksutulu muutust. Maksutulu prognoosimisel on kõige olulisem tulumaks, millest 11,89% laekub omavalitsusele. Eelnevas ruumianalüüsis on eeldusena märgitud, et tuumajaama töötajad
saavad ligikaudu kahekordset Eesti keskmist palka (Statistikaamet andmetel 2025. a II kvartalis oli keskmine brutokuupalk 2126.- €). Kasutame samuti kahekordse keskmise palga eeldust, kus
maksuvaba tulu on 700.- €, tulumaks 22% ning omavalitusele laekub 11,89% tulumaksust. Statistikaamet tabelist RV029U119 ja Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi tulumaksu arvestamise tabelist120 nähtub, et 2024. aastal oli isikute keskmine kuu sissetulek
potentsiaalsetes omavalitustes 1878 eurot ja keskmine palgatulu saajate arv oli 5707 isikut (v.a Tallinn). Tuginedes antud näitajatele, siis suureneks palgatulu saajate arv keskmises
potentsiaalses omavalituses 3,3% ja maksutulu 1,2%. Kohalikule tasandile avaldab mõju kohaliku kasu tasu maksmise kohustus, millest 50% jääb
KOVi ja teine osa maksatakse elanikele. Tasu maksimaalne suurus ühe kalendriaasta eest on väljamaksmise kalendriaasta kuuekordne ühe kuu Eesti töötasu alammäär, mis tähendab, et
kehtiva (2025.a ) brutopalga alammäära 886.- eurot alusel on kuuekordne alammäär 5 316.- eurot aastas. Arvestades eelnevat analüüsi ja Eesti keskmist brutopalka, siis kohaliku kasu tasul on mõõdukas kuni suur mõju nii leibkonna aastase sissetuleku, aga ka keskmise aastase
brutopalga summaga võrreldes (kuni 20% keskmisest aastasest brutopalga summast). KOVde tulubaas pärast elanikele makstud summat võiks eeldatavalt suureneda 3–4% (arvestades senist
118 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
04/Tuumaelektrijaama%20ja%20kasutatud%20tuumk%C3%BCtuse%20l%C3%B5 ppladustuspaiga%20potentsi
aalsete%20asukohtade%20ruumianal%C3%BC%C3%BCs.pdf 119 https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikunaitajad-ja-koosseis__rahvaarv-ja-rahvastiku-
koosseis/RV0291U 120 Regionaal- ja põllumajandusministeerium: https://www.agri.ee/sites/default/files/documents/2025-
11/Tulumaksu%20arvestus%202025%20102025.xlsx
105
potentsiaalsete piirkondade KOVde keskmist maksutulu 17,7 mln eurot aastas, v.a Tallinn),
kuid lõplik summa sõltub tuumaelektrijaama võimsusest ja elanike arvust.
Kokkuvõttev mõjuhinnang: mõju Eesti omavalitsustele on väike, kuna keskmise potentsiaalse omavalituse rahvaarvust moodustaks hinnanguline pereliikme arv 3,4 ja palgatulu saajate arv suureneks ligikaudu 3,3% ning omavalituse maksutulu 1,2%.
Teine osa mõjust avaldub inimressursside arendamise vajaduse, s.t hariduse vajaduse mõju
kaudu regionaalsel ja sotsiaalsel tasandil. Seaduse rakendamise ja tuumajaama rajamisega kaasnevad mõjud on hinnatud Advokaadibüroo Sorainen AS, Tartu Ülikooli ja GNE Advisory (2023) uuringus „Tuumaenergia töörühmale inimressursside arendamise strateegia koostamine
ja regulatiivse raamistiku kaardistamine“121. Uuringus toodi välja, et sõltuvalt Eesti praeguse ja prognoositava tööjõu olukorrast, on vajalik kahesuunaline personalistrateegia (two-track
approach): 1) tuumaoskustega töötajate värbamine väljastpoolt riiki, et täita kriitilisi juhtimis- ja eksperdifunktsioone ning toetada programmi kiiret käivitamist kavandatud ajakava kohaselt või
alternatiivselt vajalike eriteadmiste leidmiseks on tööde allhanke korras tellimine kvalifitseeritud ja kogenud töövõtjatelt;
2) Eesti riikliku suutlikkuse arendamine, et täita programmi pikaajalisi vajadusi ja tagada selle kestlikkus.
Pädevuste arendamine eeldab riiklikult koordineeritud ja järjepidevat tegevust, et kujundada välja terviklik haridus- ja koolitussüsteem, mis toetab nii reguleeriva asutuse, käitaja kui ka
teiste tuumaenergiaga seotud üksuste vajadusi. Lisaks riigisisesele võimekuse kasvatamisele on oluline kasutada rahvusvahelist koostööd, sealhulgas IAEA-d ja Eesti ja USA, Kanada ning Soome vahel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumite (MoU-de) alusel toimuvat
eksperdi- ja koolitusvahetust ning osalemist rahvusvahelistes ja regionaalsetes koostööprojektides.
Pädevuse arendamise peamised tegevused hõlmavad: • stipendiumid välismaal õppimiseks;
• ülikoolide õppekavade arendamist tuumaenergiaga seotud valdkondades; • tehnoloogide, operaatorite ja muude spetsialistide kutseõpet;
• IAEA tehnilise koostööprogramme, koolitusi ja lähetusi; • rahvusvahelistes ja regionaalsetes koostööprojektides osalemist; • töökohapõhist koolitust ja praktilise pädevuse arendamist.
Tuumaenergia töörühma (2023) lõpparuandes „Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused
Eestis“122 on kaardistatud olemasolevad koolitusprogrammid, mis toimuvad Tallinna Tehnikaülikooli elektrotehnika ja mehhatroonika instituudis, Tartu Ülikooli füüsikainstituudis ja tehnoloogia-instituudis, aga ka bio- ja keskkonnafüüsika osakonnas. Järeldatakse, et Eestis
on olemas kiirgus- ja tuumaohutusõpingud (kursused haridusasutustes ja erikoolitused valdkonnas töötavatele inimestele) ning kiirgusekspertide tunnustamise süsteem. Kuna aga
Eestis ei ole senini tuumaenergia kasutusel olnud, on Eestis spetsialistide tuumaohutusalased teadmised piiratud. Näiteks pole Eestil piisavalt inimressursse ja pädevust, et kehtestada
121 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
07/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChmale%20inimressursside%20arendamise%20strateegia%
20koostamine%20ja%20regulatiivse%20raamistiku%20kaardistamine%20%282%29.pdf 122 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
12/Tuumaenergia%20t%C3%B6%C3%B6r%C3%BChma%20l%C3%B5pparuanne.pdf
106
asjakohased ohutusnõuded ja -eeskirjad ja teostada järelevalvet käitaja tegevuse üle. Ühtlasi on
märgitud ära, et eelnimetatud ülikoolid on kinnitanud huvi ja võimekust töötada Eestis välja ulatuslik tuumaenergiaalane õppeprogramm. Ülikoolide eesmärk on suurendada õppekohtade
arvu sellistes valdkondades nagu teadus, IKT, inseneritöö jne (need on ka valdkonnad, kus eri prognooside kohaselt vajatakse tulevikus ka üldiselt rohkem kvalifitseeritud inimesi) ning toetada Eesti talendipoliitikat, et meelitada Eestisse üliõpilasi ja toetada lõpetajate Eestisse
jäämist ja siin töötamist.
Tuumaenergia töörühma lõpparuande peatükis Inimressursside arendamine ning alapunktis tööjõuturu väljavaated ja vajadused on välja toodud vastavalt tegevusalale OSKA uuringus kaardistatud andmed (tabel 6.4). Kaardistatud on tegevusalade ja ametite lõikes Eestis töötavate
isikute arv, kes eeldatavalt kasutavad tuumaenergia kasutuselevõtmiseks vajalikke oskuseid.
Prognoosi täpsustamiseks on oluline märkida, et Eesti potentsiaalsele tuumatööstusele vajalikke oskusi pakkuvad peamised töökohad on järgmised: tuumainsenerid; ohutus- ja keskkonnaspetsialistid; reaktorikäitajad; kiirguskaitsespetsialistid; keemikud ja füüsikud. Teine
oluline rühm vajalikke oskusi on järgmistel töökohtadel: elektrikud; elektriinsenerid; keemiainsenerid; mehaanikainsenerid; ehitusinsenerid.
Tegevusala Töötajate arv Eestis OSKA andmetel
C: töötlev tööstus 5560 inseneri 2915 keemiaoperaatorit 4370 keevitajat
D: elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine
1090 elektri- ja energeetikainseneri 110 tööstusinseneri 5530 elektrikut.
E: veevarustus; kanalisatsioon, jäätmete ja saastekäitlus
30 keskkonnaspetsialisti 230 keskkonnaseire spetsialisti/analüütikut 140
keskkonnakeemia ja -füüsika spetsialisti 90 laboritehnikut
F: ehitus 2660 inseneri 12 815 ehitusinseneri 2670 ehitusmasinate operaatorit
M: kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus 6845 teadurit ja insener
Tabel 6.4. Tuumaenergia kasutusele võtmisega seotud sarnaste oskustega tegevusalad ja ametid koos töötajate arvuga Eestis (Allikas: OSKA uuring) Töötajate prognoosis hinnatakse, et elektrisektoris jääb elektriinseneride prognoositav tööhõive
järgmise viie aasta jooksul muutumatuks, kuid kogu sektoris koolitatakse liiga vähe insenere ja tehnikuid. Tekib märkimisväärne puudus inseneridest, tehnikutest ja operaatoritest.
Regionaalne ja sotsiaalne mõju hariduse ja kompetentside arendamisel avaldub Tallinnas ja Tartus võimalike tudengite või täienduskoolitust saavate õppijate arvu kaudu, aga ka
õppejõudude ning ekspertide arvu kaudu. Mõju sihtrühmale on väike, kuna õppekohtade arv on väike 20–30 täiendavat tudengit aastas, mis moodustab alla 5% igal aastal kõrgkooli õppima
asuvate õpilaste arvust. Käitajale ja arendajale suureneb halduskoormus seoses uute menetlustega (eelhinnang,
ehitusloa sisend ja tuumaohutusluba) ja põhjalikuma dokumentatsiooni nõudega haldusmenetluste raames (asukohahindamine, jäätmekäitlus, dekomissioneerimine).
Keskkonna- ja eluslooduse mõjude analüüs
107
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse keskkonna- ja eluslooduse mõjude analüüs käsitleb
regulatiivse raamistiku loomisega võimalikke kaasnevaid keskkonnamõjusid. TEOS ei määra
konkreetse tuumakäitise asukohta ega tehnoloogiat ning seetõttu ei põhjusta seaduse
vastuvõtmine otseseid füüsilisi keskkonnamõjusid.
TEOSe vastuvõtmisega kaasnevad võimalikud otsesed keskkonnamõjud tulenevad seaduses
sätestatud kohustustest ja uue loodava pädeva asutuse ülesannetest, sh kohustusest anda
kooskõlastus tuumakäitise asukoha eelvalikule, mis hõlmab keskkonna seisukohast olulisi
aspekte (TEOS § 10). Tuumakäitise asukoha hindamise täpsemad nõuded ja andmekoosseisu
kehtestab tulevikus valdkonna eest vastutav minister TEOSe alusel määrusega. Asukohavalik
viiakse läbi riigi eriplaneeringu planeerimisseaduse alusel ning kohaldatakse
planeerimisseaduse nõudeid arvestades TEOSes sätestatud erisusi. TEOSe raames
kooskõlastab pädev asutus tuumakäitise asukoha eelvaliku otsuse eelnõu tuumaohutuse
seisukohalt, kontrollides, et vajalikud keskkonna- ja ohutustingimused on hinnatud ja
arvestatud. Seega otsene TEOSe keskkonnamõju on regulatiivne ning menetluslik.
TEOSe poolt reguleeritavate tegevuste võimalikke potentsiaalseid keskkonna-, asukoha- või
tehnoloogiamõjusid hinnatakse tulevikus iga tuumakäitise projekti põhiselt teiste asjakohaste
seaduste alusel (nt ehitusseadustik, planeerimisseadus, keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seadus jt).
Planeerimisseaduse 123 (PlanS) § 27 lg 1 alusel on olulise ruumilise mõjuga ehituse
püstitamiseks, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi,
vajalik koostada riiklik eriplaneering. PlanS § 27 lg 6 sätestab, et riikliku eriplaneeringu
(edaspidi ka kui REP) koostamisel on kohustuslik koostada keskkonnamõju strateegiline
hindamine. Keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk on olulise keskkonnamõju
tuvastamine, alternatiivsete võimaluste väljaselgitamine ning ebasoodsat mõju leevendavate
meetmete leidmiseks korraldatav hindamine. Keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS)124 § 11 lg 2 kohaselt selgitatakse
keskkonnariskiga tegevuste suhtes otsuste tegemisel välja nende tegevuste mõju keskkonnale.
Tulenedes KeHJS §-le 3 on keskkonnamõju hindamine kohustuslik, juhul kui taotletakse
tegevusluba või selle muutmist ning selle aluseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt
kaasa olulise keskkonnamõju. KeHJS § 6 lg 1 p-de 4, 6-7 kohaselt on olulise mõjuga tegevus
mh tuumaelektrijaama või muu tuumaseadme ehitamine, sulgemine või dekomissioneerimine,
välja arvatud uurimisseade lõhustuva või tuumasünteesmaterjali tootmiseks või töötlemiseks,
kui selle maksimaalne soojusvõimsus ei ületa ühte kilovatti püsivat soojuskoormust;
tuumkütuse tootmine või rikastamine ning kasutatud tuumkütuse töötlemine, käitlemine,
lõppladustamine või ladustamine mujal kui tekkekohas kauem kui kümme aastat; kõrgaktiivsete
radioaktiivsete jäätmete käitlemine, üksnes radioaktiivsete jäätmete lõppladustamine või
ladustamine mujal kui tekkekohas kauem kui kümme aastat. KeHJS §31 lg 1 kohaselt on
keskkonnamõju hindamise eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja
selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva olulise keskkonnamõju kohta ning
kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida
või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut.
123 Planeerimisseadus–Riigi Teataja 124 Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus–Riigi Teataja
108
Võttes eeltoodut arvesse, viiakse konkreetsete projektide puhul tuumakäitise asukoha ja
tehnoloogia valikul kohustuslikult läbi keskkonnamõjude hindamine. See hõlmab nii PlanS §
27 lg 6 alusel strateegilist keskkonnamõju hindamist (KSH) kui ka hilisemas etapis KeHJS § 3
alusel tuumakäitise projektipõhist keskkonnamõju hindamist (KMH), et ennetada või vajadusel
leevendada võimalikke negatiivseid keskkonnamõjusid. Lisaks hinnatakse piiriülese
keskkonnamõju võimalikkust tulevikus teostavate keskkonnamõju hindamiste raames vastavalt
piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonile ja Eestis kehtivale seadusandlusele.
TEOSega võivad kaasneda kaudsed keskkonnamõjud, tulenevalt asjaolust, et TEOS loob
õigusliku aluse ja raamtingimused tuumaenergia kasutamiseks Eestis ning võimaldab tulevaste
tegevuste jaoks vajalike täpsustavate määruste väljatöötamist. TEOSe kaudne mõju on oluline,
sest TEOS loob aluse potentsiaalse olulise keskkonnamõjuga tegevustele nagu tuumaenergia
kasutamine, sh tuumakäitise planeerimine, ehitamine, käitamine ja dekomissioneerimine ning
tuumamaterjali käitlemine. Oluline on rõhutada, et iga potentsiaalse tegevuse puhul hinnatakse
põhjalikult riske ning valitakse lahendusviisid, mis tagavad võimalikult väikese
keskkonnamõju või vajadusel selle tõhusa leevendamise. Rahvusvaheline
Aatomienergiaagentuur on tuumaohutusjuhendis “Nuclear Energy Basic Principles”125 välja
toonud, et tuumaenergia rahumeelse kasutamise peamine nõue on, et selle kasutamine oleks
kasulik, vastutustundlik ja säästev, tagades samal ajal nii avalikkuse kui ka keskkonna kaitse.
TEOSe võimalik keskkonnamõju iseloom on raamistikuline, ennetav ning reguleeriv. TEOSe
mõju on riikliku ulatusega, kuid keskkonnamõju avaldub tuumakäitise asukohapõhiselt (va
võimalik piiriülene keskkonnamõju avarii- või hädaolukorras). Ulatuse suurus regulatiivsel
tasemel on mõõdukas, sest eelduslikult on TTJA töötajatest üle 30% seotud ohutuse ja
menetlusreeglite kontrollimise ja jälgimisega. Kuivõrd TEOSe mõju on iseloomult regulatiivne,
realiseerub selle otsene ja kaudne võimalik keskkonnamõju eeskätt planeerimis- ja
otsustusprotsessides, nt tuumakäitise planeerimisfaasis. Regulatiivse raamistiku sihtrühm on
lai (riigiasutused (TTJA, KOV); ettevõtjad (tulevane käitaja); avalikkus), kuid reaalne
keskkonnamõju saab tulevikus esineda valdavalt ainult konkreetse tuumakäitise asukoha
põhiselt, omades võimalikku mõju vahetus läheduses asuvatele elanikele. TEOS ei põhjusta
otseseid ebasoovitatavaid mõjusid. Oluline on märkida, et võimalike ebasoovitavate
keskkonnamõjude avaldumise risk on praegu vaid kaudne ning sõltub tulevikus TEOSe alusel
reguleeritavatest konkreetsetest tegevustest, lisaks ka tuumakäitise asukohast ja tehnoloogia
valikust.
Järgnevalt on välja toodud olulisemate TEOSe poolt potentsiaalsete kaudsete
keskkonnamõjude avaldumise analüüs mõjuvaldkondade kaupa.
TEOSe keskkonna- ja eluslooduse mõjude analüüsi on käsitletud käesolevas seaduse eelnõu
mõjude analüüsis teiste mõjuvaldkondadega võrreldes detailsemalt, kuna võimalik
tuumaenergia kasutuselevõtu reguleerimine kätkeb endas potentsiaalselt suure
keskkonnariskiga tegevusi, mille raamtingimused kujundatakse TEOSega. Kuigi TEOS ei
põhjusta keskkonna ja eluslooduse mõjuliikide puhul otsest mõju ning selle mõju avaldub
valdavalt regulatiivsete ja menetluslike nõuete kehtestamise kaudu, on tuumaenergeetika puhul
vajalik hinnata võimalikke kaudseid keskkonnamõjusid senisest põhjalikumalt ja terviklikult.
See hõlmab nii kiirgusmõjusid, tuumajäätmete käitlemist, avarii- ja hädaolukordadega seotud
125 STI/PUB/1374
109
riske kui ka mõju erinevatele looduskeskkonna komponentidele, et tagada, et loodav
regulatiivne raamistik toetaks tulevikus ohutute ja keskkonnahoidlike lahendusvariantide
valiku. Antud analüüsi on valitud asjakohased mõjuvaldkonnad vastavalt Justiits- ja
digiministeeriumi juhendile „Mõjude määratlemise kontrollküsimustik“126 ja Rahvusvahelise
Aatomienergiaagentuuri (IAEA) juhendile No. NG-T-3.17 “Strategic Environmental
Assessment for Nuclear Power Programmes: Guidelines”127 vastavalt tuumaenergia
spetsiifilistele mõjuliikidele.
Analüüsitavad mõjuvaldkonnad on järgnevad:
• kiirgus ja kiirgusmõjud o tuumajäätmed ja nende käitlemine
o avarii- ja hädaolukorrad keskkonnamõjude seisukohast
• välisõhk ja kliima
• veekeskkond
• elusloodus ja elurikkus
• muld ja aluspinnas.
Kiirgus ja kiirgusmõjud
Tuumaenergia ja -ohutuse seadus loob õigusliku aluse ning raamistiku tuumaenergia
rahumeelseks kasutamiseks Eestis ning reguleerib sellega seotud tegevusi kogu
tuumakütusetsükli ulatuses. Seadusega kehtestatakse üldnõuded tuumaenergia kasutamiseks
ning tuumamaterjali ohutuks ja turvaliseks käitlemiseks, tagamaks sealjuures inimeste tervise,
keskkonnakaitse ja riigi julgeolek. Lisaks mh kohaldatakse TEOSe 5. peatüki alusel
tuumamaterjali, tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustele selles peatükis viidatud
kiirgusseaduse128 kiirgusohutusega seotud üldsätteid. Need puudutavad kiirgusohutuse
põhimõtete (põhjendatus, optimeerimine, dooside piiramine) järgimist, kiirgustegevuse teostaja
üldkohustusi kiirgusohutuse tagamisel, töökoha kiirgusohutusnõudeid (sh kiirgustöötajate
kategoriseerimine, koolitus- ja tervisekontrolli nõuded, kiirgusseire ning kontrolli- ja
jälgimisala määramine) ning elanike ja kiirgustöötajate efektiiv- ja ekvivalentdoosi hindamise
nõudeid. Tegemist on põhjalike ja rahvusvaheliste standarditega kooskõlas olevate
kiirgusohutuse alustaladega, mis tagavad järjepideva, tõenduspõhise ja kõrgetasemelise kaitse
ka tuumaenergia valdkonnas.
Tuumaenergia kasutuselevõtust tulenev ioniseeriva kiirguse võimalik mõju keskkonnale
(pinnas, vesi, õhk, elusloodus) on tuumakäitiste kõige olulisem keskkonnarisk, kuid konkreetse
tegevuse ja/või käitise keskkonnamõju hinnatakse iga projekti ja tegevuse põhjal tulevikus
eraldi.
TEOSel on märkimisväärne kaudne positiivne regulatiivne mõju ioniseeriva kiirgusega seotud
tuumaenergia tegevusvaldkondadele. Seadus kehtestab tuumaohutuse tagamiseks vajalikud
alusnõuded ning loob ühtse ja toimiva raamistiku, mis hõlmab muuhulgas tegevuslubade
väljastamise ja riikliku järelevalve süsteemi, dekomissioneerimise ning tuumkütuse ja -jäätmete
käitlemise korralduse, tuumakäitiste ja tuumamaterjalidega seotud hädaolukordadeks
valmistumise põhimõtted, tuumakontrollimeetmed ning tuumaenergia kasutamisega seotud
126 Mõjude määratlemise kontrollküsimustik | Justiits- ja Digiministeerium 127 https://www-pub.iaea.org/MTCD/Publications/PDF/P1815_web.pdf 128 Kiirgusseadus–Riigi Teataja
110
julgeoleku- ja füüsilise kaitse nõuded. Samuti sätestab seadus tuumavastutuse alused. TEOS
kehtestab ühtsed ja läbipaistvad regulatiivsed nõuded ning tagab tuumaenergia ohutu ja
vastutustundliku kasutuselevõtmise eeldused. Lisaks toetab terviklik regulatiivne raamistik
kiirgusdooside hoidmist nii madalal kui mõistlikult võimalik (ALARA-põhimõte129) ning
vähendab avarii- ja hädaolukordade esinemise tõenäosust ja nende tagajärgede ulatuse riski.
TEOSe kaudne keskkonnamõju ioniseeriva kiirguse kahjulike mõjude ennetamise kaudu on
märkimisväärne, kuna ioniseeriva kiirguse keskkonnariskid on otseselt seotud TEOSes
kehtestatud nõuete ning regulatiivsete mehhanismide tõhususega.
Kaudselt võib negatiivse mõjuna välja tuua, et TEOS-e jõustumisega muutub seni teostamatu
tegevus õiguslikult võimalikuks, tuues kaasa täiesti uue riskikategooria (tuumaenergia)
lisandumise, mida enne Eesti õigusloomes ei olnud.
Tuumajäätmed ja nende käitlemine
Tuumajäätmete ja nende käitlemisega seotud keskkonnamõjud moodustavad olulise osa
ioniseeriva kiirgusega seotud kaudsetest mõjudest ning on tegeliku tuumakäitise rajamisel
keskse tähtsusega ja potentsiaalselt märkimisväärse mõjuga valdkonnad.
Radioaktiivsete jäätmete, sh tuumajäätmete käitlemine, vaheladustamine, transport, kasutatud
tuumkütuse käitlemine ja lõppladustamine on tegevusvaldkonnad, mis kaasnevad tuumaenergia
võimaliku kasutuselevõtuga ning võivad tulevikus kujutada endast olulist keskkonnamõju.
TEOS loob õigusliku aluse tegevustele, mille käigus tuumajäätmed võivad tekkida ning mille
pikaajaline keskkonnamõju ulatub tuhandetesse aastatesse. Seetõttu on mõju olemuslikult
kaudne, potentsiaalselt pikaajaline ja strateegiliselt kõrge tähendusega.
Kaudse olulise positiivse mõjuna saab esile tuua, et TEOS kehtestab selge ja tervikliku
jäätmekäitluse raamistiku, mis vähendab keskkonnariski. Kiirgusseaduses on juba praegu
sätestatud radioaktiivsete jäätmete käitlemise põhialused, hõlmates radioaktiivsete jäätmete
käitlemise, konditsioneerimise, pakendamise nõudeid, radioaktiivsete jäätmete
klassifitseerimist, nõudeid käitluskohale ja ladustuskohale, radioaktiivsete jäätmete
üleandmise korda ladustuskohta ning pakendite vastavusnäitajad, samuti radioaktiivsete
jäätmete riigi valdusse võtmise korda ja ladustuskoha sulgemise nõudeid. TEOS toetub
kiirgusseaduses olemasolevatele kiirgusohutuse alustele, kuid sätestab täiendavalt
tuumakütusetsüklile omased erisätted, mis mh täpsustavad tuumajäätmete käitlemise
põhimõtteid, veo nõudeid, vastutust, tuumaohutuse nõuetest vabastamise nõudeid, riikliku
sekkumise ja lõppladustamise korraldust. Lisaks kehtestatakse tulevikus rakendusaktina
valdkonna eest vastutava ministri määrus, millega sätestatakse kasutatud tuumkütuse käitlemise
täpsemad nõuded.
TEOS vähendab juhusliku reostuse riske, tagab ülevaate tuumajäätmete asukoha, käitlemise ja
mahu kohta ning loob tervikliku, IAEA ohutusstandarditele vastava jäätmekäitluse süsteemi.
TEOS sätestab geoloogiliselt pikaealiste ja kõrgaktiivsete jäätmete käitlemise ja
129 Akronüüm inglisekeelsest fraasist As Low As Reasonably Achievable (nii madal kui mõistlikult saavutatav). Mõiste, mille kohaselt kiirgusallikate ja nendega seotud tegevuste kavandamisel ja kasutamisel tuleb
kindlustada nii madal kiiritustase kui see mõistlike kulutustega võimalik on, arvestades tehniliste kõrval ka majanduslikke ja sotsiaalseid tegureid (E. Realo & T. Viik, 1996, Kiirguskaitse sõnastik)
111
lõppladustamise üldkorra, mis loob aluse ohutusanalüüsidel põhinevate pikaajaliste lahenduste
väljatöötamiseks. Sellega vähendatakse ohtu, et pikaealised jäätmed paiknevad ajutistes või
ebapiisavate ohutusstandarditega rajatistes ning tagatakse, et juba enne jäätmete tekkimist on
olemas strateegia ning nõuded nende jäätmetega ümber käimiseks. TEOS näeb ette kohustuse
moodustada dekomissioneerimisreserv ning riiklik dekomissioneerimisfond, mis tagab, et
tuumakäitiste sulgemiseks, jäätmete ohutuks käitlemiseks ja vajadusel keskkonna taastamiseks
on olemas pikaajalised ja ette määratud rahalised vahendid. Selline lähenemine vähendab
märkimisväärselt tulevikuriski, et rajatised jäävad pärast tegevuse lõpetamist rahastamata või
nõuetekohaselt likvideerimata. Samuti toetab see põlvkondadevahelise vastutuse põhimõtet
ning vähendab võimalust, et kulud või riskid kanduksid üle tulevastele põlvkondadele või
riigieelarvele. Lisaks määratleb TEOS, kes vastutab tuumajäätmete käitlemise, järelevalve ja
rahastamise eest, mis muudab süsteemi läbipaistvamaks ja tõstab keskkonnakaitse taset.
Kaudne negatiivne mõju seisneb eelkõige selles, et TEOS loob eelduse uute radioaktiivsete
jäätmete voogude tekkimiseks Eestis, sealhulgas võimaliku vajaduse käidelda kõrgaktiivseid
radioaktiivseid jäätmeid (kasutatud tuumkütus). Samas kehtestab TEOS nende jäätmete
käitlemiseks ja vastutuse jaotuseks regulatiivse süsteemi, mis vähendab kontrollimatu
keskkonnariski tõenäosust ning tagab, et jäätmete teke, käitlemine ja lõplik ladustamine
toimuvad rahvusvaheliste nõuete kohaselt.
Avarii- ja hädaolukorrad keskkonnamõjude seisukohast
Tuumaavarii või hädaolukordadeks valmisolek moodustavad TEOSe raamistiku ühe olulisema
keskkonnakaitselise komponendi. Kuigi seaduse kehtestamisega ei kaasne otseseid
keskkonnamõjusid, loob TEOS süsteemi, mille abil ennetatakse tuumaavarii või
kiirgushädaolukorra potentsiaalseid mõjusid ning tagatakse nende juhtude tõhus käsitlemine.
TEOSega kaasneb selge positiivne kaudne mõju, kuna loob tugeva ennetus- ja
reageerimissüsteemi tuumaavarii vältimiseks ning nende tagajärgede leevendamiseks
keskkonnas. TEOS tagab, et tuumaenergeetikaga seotud hädaolukordi käsitletakse ühtse
riikliku kriisijuhtimise süsteemi raames. Lisaks nõuab TEOS hädaolukorra lahendamise kavade
koostamist ning periodiseeritud ajakohastamist, mis vähendab nii avarii tekkimise tõenäosust
kui ka keskkonnakahju ulatust avarii korral. TEOSe rakendamisel suureneb riigi võime vältida
olukordi, kus keskkonda satub kontrollimatult radioaktiivseid aineid. Tuumaavariide ja
hädaolukordade lahendamine toimub vastavalt üldisele riiklikule kriisi- ja hädaolukorra
juhtimise korraldusele, rakendades TEOSes kirjeldatud tuumaohutuse spetsiifilisi meetmeid.
TEOSe alusel tulevikus kehtestavate alamaktidega reguleeritakse ennetavalt avariiliste
olukordade ärahoidmist. Tulevane pädev asutus hindab koostöös teiste valdkondlikku
puutumust omavate asutustega tulevikus käitaja nõuetele vastavust ja rakendavate meetmete
piisavust, et tagada tuumaohutus.
TEOSe kaudne negatiivne mõju tuleneb eelkõige sellest, et TEOS loob õigusliku raamistiku
tegevustele, millega seostatakse rahvusvaheliselt madala tõenäosusega, kuid potentsiaalselt
ulatusliku mõjuga riske (nt tuumaavarii või hädaolukord). Need riskid ei tulene TEOSe
kehtestamisest kui sellisest, vaid tulevaste võimalike tuumakäitise rajamisest ja käitamisest,
mida käsitletakse tulevikus eraldi tuumaohutusloa menetluste raames. Samas tuleb
keskkonnamõjude analüüsis arvestada, et isegi hästi toimiv hädaolukorra- ja
valmisolekusüsteem ei kõrvalda avarii või hädaolukorra võimalust täielikult ning selliste
112
sündmuste keskkonnamõjud võivad olla pikaajalised. Seadusega loodav valmisoleku- ja
juhtimisraamistik vähendab riske märkimisväärselt, kuid ei välista vajadust pidevateks
investeeringuteks riskijuhtimisse ja administratiivsetesse võimekustesse.
Välisõhk ja kliima
TEOSe vastuvõtmine ei põhjusta otsest mõju välisõhule ja kliimale, kuid loob hea aluse
kliimapoliitiliselt oluliste energiainvesteeringute tegemiseks, mis võib tulevikus vähendada
fossiilset energiatarbimist.
8. veebruaril 2023. aastal kiitis Riigikogu heaks otsuse „Kliimapoliitika põhialuste“130
uuendamise, millega seati Eesti pikaajaliseks sihiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.
Eesmärgi saavutamiseks ja edasiste sammude planeerimiseks koostatakse Eestis regulaarselt
energiamajanduse arengukava. Eesti “Energiamajanduse arengukava aastani 2035”131 eelnõus
(edaspidi ka kui ENMAK 2035) on sõnastatud Eesti eesmärgid ja tegevused energiajulgeoleku
tagamiseks konkurentsivõimelise hinnaga üleminekul kliimaneutraalsele energiatootmisele
aastaks 2050. ENMAK 2035 üldeesmärk on, et Eesti energiamajandus tagab energiajulgeoleku,
kasvatab riigi konkurentsivõimet ja aitab kaasa puhta energiaga majandusele üleminekule.
Pikaajalise sihina on arengukavasse sisse toodud ka tuumaenergia võimalik kasutuselevõtt
aastast 2035-2040 võimaldades tuumaenergial asendada fossiilkütuste kasutust elektri- ja
soojusmajanduses. Lisaks tuuakse ENMAK 2035-s välja, et tuumaenergia võimalik
kasutuselevõtt on võimalik ainult juhul, kui on täidetud vastavad ohutus- ja
keskkonnakaitselised nõuded.
Tuumaenergia töörühma 2023. aasta lõpparuandes “Tuumaenergia kasutuselevõtmise
võimalused Eestis”132 viidatakse Tallinna Tehnikaülikooli Energiatehnoloogia instituudi poolt
koostatud tuumaenergia olelusringi analüüsile, kus on kirjeldatud, et tuumaenergia
süsinikujalajälg jääb vahemikku 1,43–122 g CO2-ekv/kWh (keskmiselt 20 g CO2-ekv/kWh)
ning on võrreldav nö heitevabade alternatiivsete energiaallikate, näiteks tuuleenergia,
päikeseenergia, geotermaalenergia ja hüdroeneriga olelusringi heitega (11–53 g CO2-ekv/kWh)
ning on oluliselt väiksem, kui fossiilsetest kütustest toodetud energia olelusringi jalajälg (>856
g CO2-ekv/kWh). Rahvusvahelise Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD)
kuuluv Tuumaenergiaagentuur (NEA) on oma 2021. aasta aruandes “Nuclear Energy in the
Circular Carbon Economy G20”133 välja toonud, et tuumaenergiat peetakse väga stabiilseks,
turvaliseks ja töökindlaks elektritootmise tehnoloogiaks, mis on väga madala süsinikuheitega
elektriallikas. Samas aruandes on viidatud Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC)
andmetele, mille hinnangul on tuumaenergia olelusringi globaalseks mediaan-heitmeks 12 CO2
g/kWh, mis on võrreldav tuuleenergia olelusringi heitega, olles üle kolme korra madalam kui
päikeseenergia olelusringi heide.
Lisaks on Euroopa Parlament 2023. aastal kiitnud heaks aruande “REPORT on small modular
reactors”,134 milles tuuakse välja väikeste moodulreaktorite tulevast tähtsust Euroopa
130 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-03/310022023003%20%281%29.pdf 131 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2025-
11/ENMAK%202035%20eeln%C3%B5u_2.pdf 132 Tuumaenergia töörühma lõpparuanne.pdf 133 Nuclear Energy in the Circular Carbon Economy (CCE) (EN) 134 REPORT on small modular reactors | A9-0408/2023 | European Parliament
113
energiasüsteemis. Tuumatehnoloogiad kanti ka Euroopa Parlamendi 28.06.2024
kliimaneutraalse tööstuse määrusesse ”Regulation (EU) 2024/1735 of the European Parliament
and of the Council of 13 June 2024 on establishing a framework of measures for strengthening
Europe’s net-zero technology manufacturing ecosystem and amending Regulation (EU)
2018/1724”135, mille eesmärk on suurendada puhaste tehnoloogiate tootmist Euroopa Liidus.
Võttes arvesse eeltoodut omab TEOS kaudset positiivset mõju Eesti kliimaeesmärkide
täitmisele ning energiajulgeoleku saavutamisele olles eeltingimuseks tuumaenergia, kui madala
süsinikuheitega energiaallika kasutuselevõtuks. Kui tuumaenergia tulevikus asendab
fossiilkütusest toodetud elektrit, aitab see vähendada CO₂ heidet ja üleüldist õhusaastet Eestis.
Selliselt on TEOSe mõju kliimale strateegiliselt positiivne, kuigi faktiline heite muutus toimub
projektide käivitumisel.
Kaudse negatiivse mõjuna võib käsitleda asjaolu, et TEOS loob õigusliku aluse tegevustele,
millega seoses võib tulevikus rajatava tuumakäitise võimaliku õnnetuse korral atmosfääri
paiskuvate radioaktiivsete ainete kaudu kaasneda keskkonnale potentsiaalselt negatiivne mõju.
Lisaks on teoreetiliselt võimalik, et tulevikus tuumakäitisest lubatud rutiinsed väljutused
keskkonda ületavad lubatud piirnorme ja loaga määratud tingimusi. Tavapärase tööolukorra
ning võimaliku avarii- või hädaolukorra riske ja maandusmeetmeid hinnatakse tulevikus
tuumakäitise lubade menetluse käigus. Vastavalt Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri
ohutusjuhendile NS-G-3.2 “Dispersion of Radioactive Material in Air and Water and
Consideration of Population Distribution in Site Evaluation for Nuclear Power Plants”136 tuleb
lühiajaliste või pikaajaliste radioaktiivsete väljutuste mõju ja tagajärgi elanikkonnale ja
keskkonnale hinnata võttes arvesse tuumakäitise asukoha piirkondlike ja täpseid
asukohapõhiseid meteoroloogilisi andmeid hindamaks asukohapõhiselt radioaktiivsete ainete
hajumisvõimalusi keskkonnas. Samas juhendis kirjeldatakse, et võimalikud radioaktiivsete
ainete hajumistingimused on seotud maa- ja vee kasutusega, rahvastiku jaotusega, asukoha
ümbruse taristuga ning asjakohaste radioloogiliste parameetritega (nt väljutatava olulise
radionukliidi väljutuskiirus, väljutatud radioaktiivse aine keemilised ja füüsikalised omadused
ning geomeetria).
Nimetatud riskide maandamise eelduseks on TEOSega loodav tugev raamistik, mis mh hõlmab
pädeva, volitusnormidega regulaatori moodustamist, kes on tulevikus võimeline kontrollima
tuumakäitise nõuetele vastavust ning vajadusel võimeline ohu ennetamiseks või rikkumise
kõrvaldamiseks vastavad tegevused peatama või isikud vastutusele võtma.
Kaudse negatiivse mõjuna saab välja tuua, et TEOSe rakendamine võib juhtida investeeringute
ümberpaigutamist taastuvenergiast tuumaenergiale, mis omakorda võib ajutiselt pidurdada
taastuvenergiaallikate kasutuselevõtmise edenemist. See on aga poliitikakujunduse küsimus,
mitte keskkonnaalane mõju.
Elusloodus ja elurikkus
135 Regulation (EU) 2024/1735 of the European Parliament and of the Council of 13 June 2024 on establishing a
framework of measures for strengthening Europe’s net-zero technology manufacturing ecosystem and amending
Regulation (EU) 2018/1724 (Text with EEA relevance) - Publications Office of the EU 136 Pub1122_scr.pdf
114
TEOSe otsene mõju kaitstavatele loodusobjektidele ja liikidele, rohevõrgustikele, maastikule,
võõrliikidele (sh GMO) ja ökosüsteemiteenustele ning jahindusele puudub. TEOS ei muuda
kaitsealade piire ega -korda. Tuumakäitise planeerimisele kohaldatakse planeerimisseadust,
arvestades TEOSes sätestatud erisusi, tagades tuumakäitise asukohaks kõige väiksema
võimaliku keskkonnamõjuga koha. Asukohavaliku ning riikliku eriplaneeringu raames
koostatakse vajalikud analüüsid, sh keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) ja edasiste
tegevuslubade menetluste käigus keskkonnamõju hindamine (KMH). Otsest mõju
elusloodusele ja elurikkusele hinnatakse tulevikus projektipõhiselt, tuginedes asukohapõhistele
andmetele ja kasutatavale tehnoloogiale. Mõjud elusloodusele ja elurikkusele võivad avalduda
tuumarajatiste ehitamisest ja nende olemasolust tulenevate füüsiliste häiringute kaudu, sh müra,
vibratsiooni ja valguse kaudu, mis võivad põhjustada elupaikade kadumist või muutumist kas
otseselt või kaudselt.
Kuigi TEOSega ei rajata tuumakäitisi, võimaldab TEOS potentsiaalselt tuumakäitiste ehitamist
ning seega võib seadusega lubatud tegevustega kaasneda kaudne negatiivne mõju ranniku- või
sisemaakooslustele, sõltuvalt asukohavalikust. Seadus loob tegevusraamistiku, mis hõlmab
madala tõenäosusega, kuid kõrge mõjuga riske tuumaõnnetuse tekkeks, mis omakorda võib
avaldada mõju elusloodusele ja elurikkusele. Tuumakäitise asukoha hindamise täpsemad
nõuded ja andmekoosseisu kehtestab tulevikus valdkonna eest vastutav minister määrusega.
2022. aastal koostatud “Tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladestuspaiga
potentsiaalsete asukohtade ruumianalüüsi koostamine”137 vahearuandes (edaspidi kui
Ruumianalüüsi vahearuanne) on välja toodud tuumakäitiste asukohavalikut välistavate
asjaoludena mh loodusreservaadid ja sihtkaitsevööndid, Natura 2000 alad, vääriselupaigad
riigi- ja eramaal, kaitsealuste liikide (I–II kaitsekategooria) leiukohad koos neid ümbritsevate
puhvritega ning olulised veekogud, näiteks lõhejõed. Need ja teised samalaadsed kõrge
looduskaitselise väärtusega alad peavad tuumakäitise asukohavalikul olema välistatud, tagades,
et tuumakäitise planeerimine ei põhjusta pöördumatut mõju elusloodusele ja elurikkusele.
Veekeskkond
TEOSe otsene mõju veekeskkonnale puudub. Tuumakäitise mõju veekeskkonnale on eelkõige
seotud käitise asukohavalikuga. Tulenedes 2023. aastal koostatud ruumianalüüsi lõpparuandele
“Tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga potentsiaalsete asukohtade
ruumianalüüsi koostamine”138 on potentsiaalselt võimalik tuumakäitist rajada Eesti 16.
rannikupiirkonda. Tuumakäitise asukohavalik tehakse riikliku eriplaneeringu käigus, tuginedes
eeluuringutele ja keskkonnamõju hinnangutele. Asukohapõhiselt hinnatakse mh tuumakäitise
jahutusvee kättesaadavust, võimalike lekkekohtade riske kui ka mõju pinna-, põhja- ja
mereveele.
Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ohutusjuhendi nr NS-G-3.2 “Dispersion of
Radioactive Material in Air and Water and Consideration of Population Distribution in Site
Evaluation for Nuclear Power Plants”139 kohaselt on hüdrosfäär peamine levikutee, mille
137 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-
01/Ruumianal%C3%BC%C3%BCsi%20vahearuanne.pdf 138https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023-04/Tuumaelektrijaama%20ja%20kasuta… 139 Pub1122_scr.pdf
115
kaudu radioaktiivsed ained võivad tuumakäitisest vabastamisel (nii lubatud heitmete kui ka
võimalike intsidentide korral) jõuda keskkonda ning kanduda piirkondadesse, kus vett
kasutatakse muudel eesmärkidel.
Kuigi TEOS ei raja tuumakäitisi, loob see õigusliku võimalikkuse tegevustele, mis võivad
tulevikus mõjutada veekeskkonda. Seega võib seadusega lubatud tegevustega kaasneda kaudne
negatiivne mõju ranniku- või sisemaakooslustele, sõltuvalt asukohavalikust. Võimalik mõju
veekogudele (nt jahutusvee võtmise ja väljalaske, radioaktiivsete või keemiliste heitmete,
lekkekohtade või ehitustegevuse tõttu) avaldub üksnes projektipõhiselt ning seda hinnatakse
tuumakäitise keskkonnamõjude hindamiste raames. Oluline on tulevikus silmas pidada, et
tuumakäitise jahutusvee tarve võib mõjutada veekogu veebilanssi, vee temperatuuri ja
elustikku, põhjustada väljalaskevee kõrgemat temperatuuri või muuta ökoloogilisi
veekeskkonna tingimusi. On võimalik, et tuumakäitise kasutusfaasis võivad jahutussüsteemid
ja puhastussüsteemidest pärinevad heitmed halvendada ümbritseva vee kvaliteeti, sõltudes
jaama tootmisvõimsusest ja heitvett sisaldavate ainete koostisest.
Muld ja aluspinnas
TEOSel puudub otsene mõju mulla ja pinnase seisundile, kuna seadus ei määra võimaliku
tuumakäitise asukohta ega põhjusta tegevusi, mis võiksid mulla kvaliteeti või
pinnasefunktsioone vahetult mõjutada. Kõik mulla- ja pinnasemõjud selgitatakse välja
tuumakäitise kavandamise ja keskkonnamõju hindamiste protsessis.
Mõju mullale ja pinnasele tuleneb tulevikus eelkõige tuumakäitise ehitamisest ja taristu
rajamisest. Ehitustööd võivad põhjustada pinnase tihendumist, katmist ja kuivendamist, samuti
võib kaasneda saasteainete sattumise risk pinnasesse ehitus- ja käitamisfaasis. Pinnase seisund
ja geoloogilised tingimused on tuumarajatise ohutuse seisukohalt olulised, eriti kui osa rajatisi
paikneb maa all, mis võib mõjutada põhjaveekihtide omadusi ja pinnase stabiilsust.
Tuumakäitise elutsükli jooksul on võimalik, et pinnasesse satuvad mitteradioaktiivsed või
radioloogilised ained, mistõttu kohaldatakse seaduse alusel tulevikus ka kiirgusseire ning
vajadusel remediatsioonimeetmed. Radioaktiivsete ainete sattumisel keskkonda oleks mõju
väga oluline, kuid selliste stsenaariumide ennetamine ja vältimine on TEOS-e üks
põhieesmärkidest.
Tuumakäitise reaalne mõju ulatus pinnastikule sõltub nii käitise tehnilisest lahendusest kui
asukoha omadustest, sealhulgas pinnase koostisest, kandevõimest, põhjavee liikumisest ning
vajadusest teostada ulatuslikke kaeve- või pinnasekorrektsioonitöid. Varasemad teostatud
ruumianalüüsid on näidanud, et Eestis on mitu potentsiaalset piirkonda tuumajaama rajamiseks,
kuid asukohaspetsiifilisi uuringuid tehakse alles riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju
strateegilise hindamise käigus. Nende protsesside eesmärk on mh tagada, et valitud
tuumakäitise asukoht ei ohustaks mulla ega pinnase seisundit ning vajadusel kavandatakse
keskkonnale sobivad leevendusmeetmed.
Ruumianalüüsi vahearuandes on kuue väikse moodulreaktori võrdluse tulemusel välja toodud
näiteks maksimaalselt mõjutatav kogu maa-ala tuumakäitise puhul koos aiaga piiratud alaga
maksimaalselt 20 ha, reaktorihoone enda pindala maksimaalselt 1 ha ning hädaolukorra
planeerimistsooni (EPZ) kaugus tinglikult 1 km. Analüüsitud reaktorid paigaldataks valdavas
osas maa alla.
116
Kaudse positiivse mõjuna saab esile tuua, et TEOS loob tugeva tuumaohutuse regulatiivse
raamistiku, mis aitab ennetada olukordi, kus radioaktiivsed või muud ohtlikud ained võiksid
tulevikus sattuda mulda või pinnasesse ning kahjustada seeläbi ümbritsevat keskkonda. Seadus
kujundab aluse rangetele ohutusnõuetele, mis toetavad käitise elukaare jooksul pinnase kaitset.
Kaudne negatiivne mõju seisneb selles, et TEOS loob võimalikkuse tegevustele, mis võivad
tulevikus — sõltuvalt valitud asukohast ja tehnilisest lahendusest — mõjutada mulla kvaliteeti
või pinnase omadusi. Need mõjud realiseeruvad ainult juhul, kui tuumakäitis rajatakse, ning
neid mõjusid hinnatakse ja maandatakse üksnes konkreetse objekti raames.
Kokkuvõttes on TEOSe võimalikud keskkonna- ja eluslooduse mõjud peamiselt kaudsed ja
regulatiivsed. Seadus ei määra tuumakäitise asukohta ega tehnoloogiat ning seetõttu ei kaasne
selle vastuvõtmisega otseseid füüsilisi keskkonnamõjusid. TEOS loob õigusliku raamistiku,
mille alusel kavandatakse ja lubatakse tulevikus tuumaenergiaga seotud tegevusi, kusjuures iga
konkreetse projekti keskkonnamõjud (sh mõju elusloodusele, veele, mullale, õhule ja kliimale)
hinnatakse eraldi riikliku eriplaneeringu ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH)
ning hiljem ehitusloale tehtava keskkonnamõju hindamise (KMH) käigus. Võimaliku
keskkonna- ja eluslooduse mõju ulatuse suurus regulatiivsel tasemel on mõõdukas, sest
eelduslikult on TTJA töötajatest üle 30% seotud ohutuse ja menetlusreeglite kontrollimise ja
jälgimisega.
Positiivse kaudse mõjuna kehtestab TEOS tuumaohutuse, kiirguskaitse ja tuumajäätmete
käitlemise üldnõuded ning häda- ja avariiolukordadeks valmisoleku põhimõtted, vähendades
radioaktiivsete ainete sattumise riski keskkonda ning toetades Eesti kliimaeesmärkide
saavutamist läbi madala süsinikuheitega tuumaenergia võimaliku kasutuselevõtu. Negatiivse
kaudse mõjuna loob seadus eeldused uue kõrge keskkonnariskiga tegevusvaldkonna ja
pikaealiste radioaktiivsete jäätmete tekkele, kusjuures nende mõjude ulatus ja iseloom sõltuvad
tulevikus tehtavatest asukoha- ja tehnoloogiavalikutest ning rakendatavatest ohutusmeetmetest.
117
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,
eeldatavad kulud ja tulud
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse rakendamine eeldab mitmete uute riiklike funktsioonide loomist ja olemasolevate asutuste pädevuse laiendamist, et tagada tuumaohutuse,
tuumajulgeoleku ja tuumakontrolli tõhus korraldus. Seaduse jõustumisel kaasneb riigi tasandil nii institutsionaalne kui rahaline mõju, kohaliku omavalitsuste tasandil avaldub mõju eelkõige kogukonnaga suhtlemisega kaasneva töökoormuse tõusuga, rahaline mõju avaldub läbi
kohaliku kasu meetme ja kohalikule omavalitsusele laekuva maksutulu kaudu.
Seaduse rakendamine toob kaasa kiirgus- ja tuumaohutuse funktsioonide lisandumise TTJAle, kuhu moodustatakse eraldi kiirgus- ja tuumaohutuse osakond. Sellega kaasnevad organisatsiooni struktuuri muutmise ja uue osakonna loomise kulud, spetsialistide värbamise ja
koolitusega seotud kulud, tuumaohutusele orienteeritud juhtimissüsteemide väljatöötamine, rahvusvahelise koostöö mehhanismide (IAEA, EL, WENRA, ENSREG) ülesehitamine,
sidusrühmade kaasamise ja kommunikatsioonivõimekuse arendamine. Asutuse koosseisu on vaja suurendada, kaasates ligikaudu 80 uut spetsialisti ohutushindamise,
järelevalve, rahvusvahelise koostöö ja õigusloome valdkonnas (vajadus erinevates etappides ning riigieelarveline kulu on detailsemalt kirjeldatud mõjuhindamise peatükis). Lisaks tuleb
tagada laboratoorne ja analüütiline võimekus tuumamaterjali ja radioaktiivsete ainete tuvastamiseks ning radioloogilise seire läbiviimiseks. Pädeva asutuse rahastamine peab olema jätkusuutlik ning eraldatud muudest tegevustest, mis tähendab eraldi eelarvelist mehhanismi ja
menetlus- ning järelevalvetasudest laekuvate tulude suunamist otse kiirgus- ja tuumaohutuse osakonna tegevustesse.
Seaduse rakendamiseks tuleb välja töötada ja kehtestada mitmeid rakendusakte ja koostada juhendeid, mis reguleerivad muuhulgas tuumaohutusloa menetlust, ohutushinnangute
koostamist ja ülevaatamist, dekomissioneerimisfondi ja finantstagatiste moodustamist, hädaolukorra riskianalüüsi ja reageerimisplaanide nõudeid, tuumamaterjali arvestuse ja
kontrolli korda ning jäätmekäitluse ja lõppladustamise tehnilisi tingimusi. Rahvusvaheliste kohustuste täitmine eeldab riikliku tuumamaterjali arvestuse (sh IT
lahendused) ja kontrolli süsteemi (SSAC) täiendamist ning regulaarset koostööd Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) inspektoritega. Lisaks tuleb
laiendada Eesti osalemist perioodilistes rahvusvahelistes vastastikhindamistes ja aruandlussüsteemides, mis nõuab pädeva asutuse ja Kliimaministeeriumi tehnilist ja halduslikku valmisolekut.
Hädaolukordadeks valmisoleku tagamiseks tuleb uuendada riskianalüüse ja reageerimisplaane
Päästeameti, Häirekeskuse ning Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses. Samuti tuleb rajada või uuendada varajase hoiatamise ja elanikkonna teavitamise süsteemi, tagades selle tehniline võimekus koostöös TTJA ja Siseministeeriumiga. Julgeoleku vaates on oluline ka
Kaitsepolitseiameti roll, kelle ülesandeks on hinnata ja ennetada tuumajulgeolekuga seotud ohte, sh pahatahtlikke tegevusi ja sabotaažiriski, ning tagada, et riskianalüüsid ja
valmisolekuplaanid arvestaksid sisemisi ja väliseid julgeolekuohtude. Teadus- ja arendustegevuse toetamiseks kaasatakse kõrgkoolid ja teadusasutused, kes võiks
tulevikus kanda tuumaohutuse ja kiirguse valdkonna kompetentsi arendamise rolli ning pakkuda koolitusi regulatiivsetele asutustele ja tulevastele spetsialistidele.
118
Avalikkuse kaasamine ja teavitamine on seaduse rakendamisel oluline osa. Riik peab välja töötama kommunikatsioonistrateegia, mis hõlmab selgitustööd elanikkonnale ja kohalikele
omavalitsustele, et tagada läbipaistvus ja usaldus tuumaenergia arendamise protsessis. Kohalike omavalitsuste peamine roll seisneb planeerimismenetlustes ja avalikkuse kaasamises
tuumakäitiste asukoha kavandamisel. Omavalitsused osalevad planeeringute koostamisel ja kooskõlastamisel, hindavad kavandatavate käitiste mõju kohalikele kogukondadele ning teevad
koostööd pädeva asutuse ja Kliimaministeeriumiga riskikommunikatsiooni ja kriisiharjutuste läbiviimisel. Kuigi seaduse rakendamine ei too omavalitsustele kaasa otseseid püsikulutusi, võib tuumakäitistega seotud planeeringute, keskkonnamõjude hindamise, kriisiplaanide,
evakuatsiooni- ja varjumisvõimaluste kaardistamine ning elanikkonna teavitustegevuse tugevdamine suureneda töökoormust.
Tuumajaama asukohajärgsel omavalitsusel on õigus kohalikule kasu tasule. Tasu suurus sõltub tuumajaama elektritoodangu mahust (0,3 eurot/MWh). Ehitusperioodil ja dekomissioneerimisperioodil on see tasu 10% maksimaalsest võimalikust teoreetilisest tasust.
Laekunud tasust 50% peab omavalitsus edasi jagama kohalikele elanikele. Elanikele raha jagamisega võib kaasneda mõningane halduskoormuse tõus.
Eeldatavalt kaasnevad seaduse rakendamisega järgmised kulud: pädeva asutuse loomise ja personali koolituse kulud, laboratoorsete ja tehniliste võimekuste arendamise kulud (nii investeeringud kui iga-aastased hoolduskulud), aruandluse, auditite ning hindamistega seotud
kulud ning hädaolukordadeks valmisoleku ja riskikommunikatsiooni arendamisega seotud kulud. Alates tuumaenergia programmi rakendamisest kuni tuumaelektrijaamas elektritootmise
alguseni (st ligikaudu 10 aastase perioodi peale kokku) on suurusjärgus 73 miljonit eurot. Lisandub pääste- ja tehnilise võimekuse arendamise kulu, mis konservatiivse hinnangu kohaselt (võttes aluseks suurte tuumajaamade (üle 1000 MW) vajadusi) võib ulatuda 10 aastase perioodi
peale kokku kuni 54 miljoni euroni. Iga-aastased riigieelarvelised püsikulud tuumajaama käitamise faasis on ligikaudu 6,5 milj eurot + päästevõimekuse püsikulud umbes 2 miljoni
eurot, ehk siis tuumajaama töötamise ajal jääks iga-aastaseks riigieelarveliseks püsikuluks ligikaudu 8,5 miljonit eurot.
Seaduse rakendamine loob eeldused tuumaenergia sektori arenguks ning toob riigile nii otseseid kui kaudseid tulusid. Otsene tulu tuleneb menetlustasudest ja järelevalvetasudest, samuti
paraneb õigusliku selguse ja rahvusvaheliste standardite ülevõtmise kaudu investeerimiskeskkond, mis soodustab tuumaenergia kui uue energiatootmise haru kujunemist ja sellest tulenevat maksutulu. Kaudset kasu pakuvad energiajulgeoleku tugevnemine,
kõrgtehnoloogilise kompetentsi kasv, tuumaohutuse valdkonna teadus- ja arendustegevuse areng ning parem valmisolek hädaolukordadeks.
Seaduse rakendamisega seotud tuumakäitise ehitamise ja tuumaohutuslubade menetlus- ja järelevalvetasude süsteem tuleb Eestis luua esmakordselt. TEOSega luuakse volitusnormid
vajalike rakendusaktide kehtestamiseks, mille alusel töötatakse välja menetlustasu, ehituse ja riikliku järelevalvetasu määrad, ning nende arvestamise ja tasumise kord. Tasude kujundamisel
lähtutakse rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest. Kulupõhisuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peavad tasud katma otsesed tööaja- ning põhjendatud kaudkulud, kuid mitte rahastama muid pädeva asutuse valdkondi. Riskipõhisuse põhimõte tähendab, et järelevalvetasu
suurus sõltub rajatise kategooriast ja tegevusega seotud riskitasemest. Läbipaistvuse ja prognoositavuse tagamiseks kehtestatakse avalik tunnitariif, selged arvutusvalemid ning
tehakse kord aastas tasude indekseerimine.
119
Kuna süsteem tuleb alles luua ning esimestel aastatel on pädeva asutuse kuludest suur osa püsikululised ja seotud võimekuse ülesehitamisega, võib tasudest laekuv tulu esialgu katta
üksnes väiksema osa, hinnanguliselt ligikaudu 20% tegevuskuludest. Tasude osakaal suureneb järk-järgult koos programmi arenguga, töömahu kasvamise ja tasumudeli praktikas kinnistumisega. Rahvusvaheliselt katavad tuumaohutust reguleerivate asutuste tasud valdava
osa eelarvest — USA-s kuni 90–100% ja Põhjamaades 70–85% —, kuid nendes riikides on süsteem välja kujunenud aastakümnete jooksul. Eestis kujundatakse tasumudel lähtuvalt
konkreetsest tuumaenergiaprogrammist ja selle tegelikest kuludest, mis täpsustuvad rakendusaktide ja asutuse sisulise ülesehitustöö käigus.
Kokkuvõttes eeldab seaduse rakendamine riigi tasandil uut institutsionaalset võimekust ja investeeringuid, kuid loob pikaajalise ja kulutõhusa süsteemi tuumaenergia ohutuks ja
läbipaistvaks arendamiseks. Kulud on proportsionaalsed riigi strateegiliste eesmärkidega ning osaliselt kaetakse need menetlustasude ja rahvusvaheliste rahastusallikate kaudu. Kohalikule omavalitsusele avaldub mõju peamiselt planeerimise ja kaasamise kaudu ning ei too kaasa
olulist eelarvelist koormust.
8. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada järgmised ministri määrused, mille rakendusaktide kavandid on seletuskirjale lisatud (lisa 4):
1) „Pädeva asutuse toimingute eest tasutava menetlustasu, ehituse ja riikliku järelevalvetasu määrad, arvestamise ja tasumise kord ning nõuded menetlustasude tagatistele„ (TEOS §7 lõike 4 punkt 1, § 66 lõike 8, § 67 lõike 8 ja § 68 lõike 8 alusel, kavand nr 1);
2) „Pädeva asutuse poolt oma tegevusvaldkonnas osutatavate tasuliste teenuste kirjeldused ja teenustasud“ (TEOS §7 lõike 4 punkt 2 alusel, kavand nr 2);
3) „Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise ja asukoha hindamisaruande täpsustatud nõuded ja andmekoosseis“ (TEOS §10 lõike 3 ja §11 lõike 2 alusel, kavand nr 3); 4) „Eelhinnangu taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse andmete loetelud, taotluse
hindamise kriteeriumid ja eelhinnangu andmekoosseis“ (TEOS §13 lõike 4 alusel, kavand nr 4);
5) „Süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide ohutusklassifikatsioon“ ( TEOS §15 lõike 6 alusel, kavand nr 5); 6) „Tuumakäitise ohutushindamise nõuded ja metoodika ning esialgse ohutusaruande,
ohutusaruande vorm, sisu ja menetlemine“ (TEOS §16 lõike 7 ja § 40 lõike 5 alusel, kavand nr 6);
7) „Korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika tuumakäitise käitamisel“ (TEOS § 43 lõike 5 alusel, kavand nr 7); 8) „ Pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise ja dokumentide säilitamise kord“ (TEOS
§16 lõike 7 alusel, kavand nr 8); 9) „Tuumaelektrijaama dekomissioneerimise kava koostamise, ajakohastamise ja esitamise
nõuded ning dekomissioneerimikulude prognoosi esitamise vorm“ (TEOS §18 lõike 3, § 46 lõike 4 ja §69 lõike 9 alusel, kavand nr 9); 10) „Tuumaohutuslubade taotluste ja lubade andmekoosseisud, tegevuste ja dokumentide
kooskõlastamise ja teavitamise täpsustatud nõuded ja järelevalve kord“ (TEOS § 29 lõike 9, § 36 lõige 3 ja § 37 lõige 3 punktide 2-3 alusel, kavand nr 10);
11) „Tuumakäitise katsetusprogrammi sisu ning katsetamise nõuded ja kord“ (TEOS § 41 lõike 4 alusel, kavand nr 11);
120
12) „Tuumajäätmete käitluskava koostamise ja esitamise nõuded“ (TEOS § 42 lõike 3 alusel,
kavand nr 12); 13) „Tuumakäitise vastutavate ametikohtade loetelu, kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ja
nende tõendamiskord ning töötajate väljaõppe, täiendõppe ja pädevuse hindamise nõuded“ (TEOS § 44 lõike 8 alusel, kavand nr 13); 14) “Tuumakäitise dekomissioneerimisloa ja taotluse andmekoosseis, dekomissioneerimise
dokumenteerimine, dokumentatsiooni säilitamise ja andmete pädevale asutusele esitamise kord (TEOS § 45 lõike 4 ja § 47 lõike 8 alusel, kavand nr 14);
15) „Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsile“ (TEOS § 50 lõike 3 alusel, kavand nr 15); 16) „Täpsustatud nõuded tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele“ (TEOS §
51 lõike 4 alusel, kavand nr 16); 17) „Täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse käitlemisele“ (TEOS § 55 lõike 3 alusel,
kavand nr 17); 18) „Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, käitamisloa omaja riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja poolt antava finantstagatise
tingimused ning riikliku dekomissioneerimisfondi sissemaksete, väljamaksete ja vara valitsemise kord“ (TEOS § 69 lõigete 3 ja 5 alusel, kavand nr 18);
19) „Nõuded tuumamaterjali arvestuse korraldamisele, andmete loetelu, inventeerimise ning aruandluse esitamise kord ning tähtajad“ ( TEOS § 71 lõike 2 alusel, kavand nr 19); 20) „Tuumamaterjali riikliku registri põhimäärus“ (TEOS § 73 lõike 5 alusel, kavand nr 20);
21) „Tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded , tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva ohu määramise kord ja tuumamaterjali kategoriseerimise alused“ (TEOS § 77 lõike 2 alusel,
kavand nr 21); 22) „Nõuded tuumakäitise siseturvateenistusele ja turvateenistujate kvalifikatsioonile ning sertifitseerimisele“ (TEOS § 78 lõike 2 alusel, kavand nr 22);
23) „Nõuded tuumakäitise käitaja finantstagatisele“ (TEOS § 96 lõike 4 alusel, kavand nr 23).
9. Seaduse jõustumine
Eelnõukohane seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.
10. Eelnõu kooskõlastamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Haridus- ja
Teadusministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile, Kaitseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Siseministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile ja
Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, MTÜ-le Eesti Roheline Liikumine, SA-le Keskkonnaõiguse
Keskus.
1/48
EELNÕU
01.12.2025
Tuumaenergia ja -ohutuse seadus
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Eesmärk
Käesoleva seaduse eesmärk on:
1) sätestada õiguslik alus tuumaenergia rahumeelseks kasutamiseks ning sellega seotud teadus- ja arendustegevuseks ühiskonna huvides; 2) kehtestada nõuded tuumaenergia tootmiseks ja kasutamiseks ning tuumamaterjali ohutuks
käitlemiseks;
3) sätestada tuumakäitise planeerimise, ehitamise, käitamise ja dekomissioneerimise ning tuumamaterjali käitlemisega seotud isikute õigused, kohustused ja vastutus;
4) tagada riiklik järelevalve tuumamaterjali, tuumakäitiste ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuste üle;
5) tagada punktides 1–4 sätestatuga seotud Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmine.
§ 2. Reguleerimisala
(1) Käesoleva seadusega reguleeritakse:
1) tuumamaterjali omamist, valdamist, käitlemist, töötlemist, ladustamist, vedu, importi, eksporti ja transiiti;
2) tuumkütusetsükli tegevusi; 3) tuumakäitise planeerimist, ehitamist, käitamist ja dekomissioneerimist; 4) tuumajaamaga seotud kohaliku kasu arvutamist ja maksmise aluseid;
5) tuumakäitise ja tuumamaterjaliga seotud hädaolukordadeks valmistumist ja lahendamist; 6) tuumajäätmete tekitamist, omamist, valdamist, käitlemist ja lõppladustamist;
7) vastutust tuumakahjustuse eest; 8) riikliku järelevalve tegemist käesolevas seaduses sätestatud nõuete täitmise üle ning vastutust nende nõuete rikkumise eest;
9) tuumakontrollimeetmete rakendamist ja rahvusvahelise järelevalve korraldust.
(2) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.
(3) Tuumaohutuse tagamisel ei või haldusmenetluse ökonoomia ega menetluskiirus piirata ohutuse põhjalikku hindamist ega selleks vajalike toimingute tegemist. Ohutus on kõigis
menetlustes kõrgeim kaalutlus. (4) Tuumamaterjali ja tuumakütusetsükliga seotud seadmete impordile, ekspordile,
edasitoimetamisele, vahendamisele ja transiidile kohaldatakse strateegilise kauba seadust käesolevast seadusest tulenevate erisustega.
2/48
(5) Tuumkütusetsükliga seotud tegevustele kohaldatakse kiirguskaitse nõudeid kiirgusseaduse
kohaselt, kuid käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
§ 3. Terminid
(1) Hädaolukorra planeerimistsoon on planeeritud kiireloomuliste kaitsemeetmete rakendamise piirkond tuumaavarii korral.
(2) Intsident käesoleva seaduse tähenduses on mis tahes tahtmatu sündmus, mille tagajärgi või võimalikke tagajärgi tuleb kiirguskaitse või tuumaohutuse seisukohalt arvestada.
(3) Juhtimissüsteem on omavahel seotud või vastastikku toimivatest elementidest nagu
organisatsiooni struktuur, vastutused, protsessid ja ressursid . koosnev süsteem, mille abil organisatsioon kehtestab oma poliitika ja eesmärgid ning korraldab nende saavutamise efektiivsel ja toimival viisil, et tagada ohutuse, kvaliteedi, keskkonna, töötervishoiu, julgeoleku
ja majanduslike aspektide koordineeritud juhtimine;
(4) Kasutatud tuumkütus on reaktori südamikus kiiritatud ja sealt alaliselt eemaldatud tuumkütus, mida võib käsitleda kasutatava ressursina, kui seda on kavas ümber töödelda, või radioaktiivse jäätmena, kui see suunatakse lõppladustamisele.
(5) Kavandamise aluseks olev oht on konkreetse tuumakäitise või tuumamaterjali füüsilise
kaitse kavandamisel kasutatav tüüpohu profiilist tuletatud potentsiaalse kuriteo toimepanija profiil.
(6) Reaktori disain on tuumajaama või selle süsteemide, konstruktsioonide ja komponentide kavandamise ning projekteerimise dokumentatsioon, mille eesmärk on tõendada tuumajaama
ohutust, töökindlust ja vastavust rahvusvahelistele tuumaohutuse standarditele. (7) Süvakaitse on ohutuskontseptsioon, mille kohaselt rakendatakse tuumakäitises mitmest
tasemest koosnevat järjestikku rakenduvate kaitsetasemete süsteemi, mille tasemed peavad olema üksteisest võimalikult sõltumatud ja mitmekesised.
(8) Tuumajaam on üht või mitut tuumareaktorit hõlmav tuumakäitis, mis toodab soojus- või elektrienergiat kontrollitava tuumalõhustumise teel, ning hõlmab jaama toimimiseks vajalikke
süsteeme ja ehitisi.
(9) Tuumajulgeoleku kultuur on organisatsiooni ja üksikisiku väärtuste, hoiakute ja käitumistavade kogum, mille eesmärk on toetada, parandada ja säilitada tuumajulgeolekut.
(10) Tuumajäätmed käesoleva seaduse tähenduses on tuumakäitise käitamisel, dekomissioneerimisel või tuumkütusetsükli mis tahes tegevuse tagajärjel tekkinud
radioaktiivsed jäätmed või kasutatud tuumkütus, kui see suunatakse lõppladustamisele. (11) Tuumakäitis on rikastuskäitis, tuumkütuse valmistamise tehas, tuumajaam, uurimisreaktor,
kasutatud tuumkütuse ümbertöötlemise käitis ja kasutatud tuumkütuse vaheladustamise rajatis ning vahetult eespool loetletud tuumakäitiste tööga seotud ja samal territooriumil paiknev
radioaktiivsete jäätmete vaheladustamise rajatis.
3/48
(12) Tuumakäitise elukaar on ajavahemik alates käitise või selle osa asukoha valikust kuni
kasutusjärgse dekomissioneerimiseni.
(13) Tuumkütus on lõhustuv tuumamaterjal, mida kasutatakse tuumareaktoris kontrollitud ahelreaktsiooni käivitamiseks ja käigus hoidmiseks.
(14) Tuumkütusetsükkel on tuumkütuse ettevalmistamise, kasutamise ja käitlemisega seotud protsesside jada, mis hõlmab uraani või tooriumi maagi kaevandamist, töötlemist ja rikastamist,
tuumkütuse valmistamist, selle ladustamist ja kasutamist tuumareaktoris, kasutatud tuumkütuse võimalikku ümbertöötlemist ning nende tegevuste käigus tekkivate radioaktiivsete jäätmete käitlemist, sealhulgas vahe- või lõppladustamist.
(15) Tuumamaterjal on Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklis 197
määratletud maak, lähtematerjal või lõhustuv erimaterjal. Maagi määratlus on sätestatud asutamislepingu artikli 197 lõikes 4 ning nende maavarade tuumamaterjalisisalduse piirväärtused on kehtestatud Euratomi nõukogu määrusega nr 9, millega määratakse kindlaks
maakides sisalduva materjali kontsentratsiooni piirväärtused nimetatud lepingu artikli 197 lõike 4 kohaselt.
(16) Tuumaohutus on seisund, mis tagatakse käitamisnõuete täitmise ja tuumakäitise ohutu käitamise kaudu, et vältida avariikiiritust ning leevendada võimalike avariide tagajärgi, mille
tulemusena on tagatud töötajate, elanike ja keskkonna kaitse tuumakäitise ioniseeriva kiirguse ohtude eest.
(17) Tuumaohutuse kultuur on organisatsiooni ja üksikisiku väärtuste, hoiakute ja käitumistavade kogum, mille eesmärk on tagada, et kiirguskaitse ja tuumaohutuse aspektid on
kõigis tegevustes esmatähtsal kohal.
(18) Tüüpohu profiil on Kaitsepolitseiameti koostatud dokument, mis kirjeldab potentsiaalseid sisemisi ja väliseid ohustajaid, nende võimeid, ressursse, motivatsiooni ja võimalikke ründeviise ning mis on aluseks tuumakäitiste ja tuumamaterjali julgeoleku- ja füüsilise kaitse
nõuete kehtestamisele.
§ 4. Keelatud tegevused
(1) Keelatud on mis tahes tegevus, mis on suunatud tuumarelvade või radioaktiivset materjali laiali paiskava vahendi loomisele, arendamisele või hankimisele või radioaktiivse materjali
muul viisil mitterahumeelsele kasutamisele, ning nendele tegevustele kaasaaitamine.
(2) Keelatud on mis tahes tuumkütusetsükliga seotud tegevus ilma sellekohase loata.
§ 5. Tuumaohutuse ja tuumajulgeoleku meetmete rakendamise üldpõhimõtted
(1) Tuumaenergiat ja tuumamaterjali tohib kasutada ainult rahuotstarbelistel eesmärkidel
vastavuses rahvusvaheliste lepingutega, mille Eesti Vabariik on ratifitseerinud. (2) Tuumakäitiste ja tuumkütusetsükliga seotud tegevustes tuleb rakendada ohutusnõudeid ja
nende kontrollimist proportsionaalselt riskitasemega, võttes arvesse ohtude tõenäosust ja võimalikke tagajärgi.
4/48
(3) Tuumaohutuse peab tagama viisil, mis esmalt väldib ja seejärel leevendab võimalikke ohte inimese tervisele, varale ja keskkonnale.
(4) Tuumkütusetsükli tegevustes on tuumaohutus prioriteetne muude huvide ees.
(5) Tuumajulgeoleku tagamisel lähtutakse astmelisest ohupõhisest lähenemisest, riigi julgeolekueesmärkidest ja ohuhinnangutest.
(6) Tuumaohutuse ja -julgeoleku kultuuri tuleb rakendada kõigil tasanditel, edendades teadlikkust, vastutust ja pidevat valmisolekut ohte ennetada, avastada ja nendele reageerida.
§ 6. Tuumakäitise ja tuumkütusetsükli tegevuste üldised ohutusnõuded
(1) Tuumaohutus tuleb tagada kogu tuumakäitise elukaare vältel kõigis tuumkütusetsükliga seotud tegevustes, piiramata seejuures tuumakäitise eesmärgipärast käitamist, tuumaseadme
kasutamist ja tuumkütusetsükli tegevust.
(2) Tuumaohutuse tagamiseks tuleb rakendada süvakaitsel põhinevaid sõltumatuid kaitsemehhanisme, mis tagavad vastavuse käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud
õigusaktide nõuetele ka juhul, kui üksikud kaitsemehhanismid ei toimi kavandatud viisil.
(3) Tuumkütusetsükliga seotud tegevuste tegija vastutab käesolevas seaduses ja
tuumaohutusloa tingimustes sätestatud kohustuste täitmise eest, et tagada tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuse ohutus inimese tervisele, varale ja keskkonnale ning
töötajate kiirguskaitse tuumakäitise elukaare jooksul kõigis kiiritusolukordades, mis on seotud tema valduses oleva tuumamaterjali või muu radioaktiivse materjaliga, ning see vastutus säilib kogu tuumakäitise elukaare vältel sõltumata tuumaohutusloa kehtivusest või olemasolust ega
ole üleantav.
2. peatükk
Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus
1. jagu
Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus
§ 7. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus
(1) Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse pädev asutus on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi pädev asutus), kes korraldab kiirgus- ja tuumaohutusalast tegevust,
kaasates vajaduse korral teisi täidesaatva riigivõimu asutusi nende pädevuses olevate küsimuste lahendamisse.
(2) Pädev asutus on kiirgus- ja tuumaohutusalases tegevuses sõltumatu ja oma eelarvega. Teenistuslikku järelevalvet pädeva asutuse üle teeb valdkonna eest vastutav minister Vabariigi
Valitsuse seaduses sätestatud korras. Teenistuslik järelevalve ei tohi piirata pädeva asutuse sõltumatust talle käesoleva seadusega pandud ülesannete täitmisel.
5/48
(3) Pädeva asutuse kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse kulud kaetakse sihtotstarbeliselt
riigieelarvest ja käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasudest. Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevuse eelarve on Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves eristatud. (4) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab pädeva asutuse ettepanekul:
1) pädeva asutuse toimingute eest tasutava menetlustasu ja järelevalvetasu määrad, arvestamise ja tasumise korra ning nõuded menetlustasude tagatistele;
2) pädeva asutuse poolt oma tegevusvaldkonnas osutatavate tasuliste teenuste kirjeldused ja teenustasud.
(5) Käesoleva seaduse alusel kehtestatud menetlus-, järelevalve- ja teenustasud tasutakse pädeva asutuse e-riigikassa kontole.
§ 8. Pädeva asutuse ülesanded ja õigused
(1) Pädeva asutuse ülesanne on tagada kiirgus- ja tuumaohutuse, tuumajulgeoleku ning tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli riiklik järelevalve ning lubade väljastamine lähtudes
seadusest ja rahvusvahelistest kohustustest. (2) Pädev asutus:
1) osaleb kiirgusohutust ning tuumaohutust ja -julgeolekut puudutavate poliitikate, arengudokumentide ja õigusaktide väljatöötamisel, esitades eelnõude kohta arvamusi ning
tehes ettepanekuid nende muutmiseks ja täiendamiseks; 2) kooskõlastab tuumaohutust, -julgeolekut ja tuumkütusetsüklit puudutavate õigustloovate aktide eelnõud;
3) korraldab tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi ning peab sellekohast riiklikku registrit;
4) töötab rahvusvaheliste standardite rakendamiseks välja käesoleva seaduse kohaldamisala puudutavad juhendid; 5) korraldab kiirgusohutuse ning tuumaohutuse ja -julgeoleku tagamise riikliku korralduse
jaoks oluliste uurimistööde tegemist ning nende tulemuste avaldamist; 6) korraldab kiirgusseiret ja tagab kiirgusohust varajase hoiatamise süsteemi toimimise;
7) korraldab avalikkuse teavitamist kiirgus- ja tuumaohutusega seotud küsimustes ning piiriülest kaasamist seaduses sätestatud korras ja ulatuses; 8) annab, muudab ja tunnistab kehtetuks kiirgustegevuslube ja tuumaohutuslube, seaduses
ettenähtud juhul muid lube ja registreeringuid ning määrab nende tingimused; 9) korraldab kiirgustegevuse ja tuumkütusetsüklit puudutavate tegevuste nõuetele vastavuse
tagamist kontrolli- ja menetlustoimingute kaudu; 10) kooskõlastab isikute tuumaohutuse, tuumakäitiste ja tuumamaterjali füüsilise kaitse ja tuumakontrollimeetmete rakendamise tagamisega seotud valdkondade koolituskavasid;
11) kontrollib ja hindab õigusaktides ettenähtud juhul tuumaohutusloa omajate juhtkonna, töötajate ja töövõtjate kvalifikatsiooni ning väljastab isikutele tuumkütusetsükli tegevuses
osalemiseks vajalikke tunnistusi; 12) täidab rahvusvahelistest kohustustest ja kokkulepetest tulenevaid ülesandeid, sealhulgas vahendab teavet Euroopa Aatomienergiaühenduse, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ja
rahvusvahelise andmekeskusega tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingu alusel; 13) täidab muid talle seadusega pandud kohustusi.
6/48
(3) Pädev asutus teeb seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ettekirjutusi ja annab muid
haldusakte.
2. jagu
Nõuandvad organisatsioonid ja eksperdid
§ 9. Tehniliste tugiorganisatsioonide ja ekspertide kaasamine
(1) Pädeval asutusel on õigus kaasata oma ülesannete täitmisesse sõltumatuid tehnilisi
tugiorganisatsioone ja eksperte nende pädevuse, nende kasutuses olevate tehniliste vahendite ja erialaste teadmiste kohaselt.
(2) Tehniliste tugiorganisatsioonide ja ekspertide kaasamisel peab olema tagatud huvide konflikti vältimine.
(3) Vastutus ja regulatiivne otsustusõigus on pädeval asutusel.
3. peatükk
Tuumakäitise planeerimine ja ehitamine
1. jagu
Tuumakäitise planeerimine
§ 10. Tuumakäitise asukoha valik
(1) Tuumakäitise planeerimisele kohaldatakse planeerimisseadust, arvestades käesolevas
seaduses sätestatud erisusi.
(2) Pädev asutus kooskõlastab asukoha eelvaliku otsuse eelnõu juhul, kui see vastab rahvusvahelistele tuumakäitise asukohavalikut käsitlevatele dokumentidele ning planeeringu koostamise korraldaja on taganud vähemalt järgmiste kriteeriumite hindamise:
1) jahutusvee kättesaadavus ja piisavus; 2) kaugus maismaal olevast riigipiirist ja tihedalt asustatud piirkondadest;
3) suurõnnetuse ohuga ettevõtete ja muudest inimtegevusest tulenevate tegevuste ohualad; 4) piirkonna taristu ja juurdepääsuteed; 5) meteoroloogilised tingimused ja kliimategurid;
6) geoloogiline sobivus; 7) kaugus aktiivsetest geoloogistest riketest;
8) üleujutusohuga alad; 9) hädaolukorraplaani rakendatavus; 10) hinnanguline hädaolukorra planeerimistsoon;
11) julgeoleku- ja füüsilise kaitse meetmete rakendatavus; 12) piisav maismaa olemasolu ja tulevase maakasutuse sobivus.
(3) Tuumakäitise asukoha eelvaliku hindamise täpsemad nõuded ja andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
7/48
§ 11. Tuumakäitise asukoha hindamise aruanne
(1) Planeeringu koostamise korraldaja tagab asukoha hindamise aruande koostamise, mille raames tuleb hinnata ala sobivust tuumakäitise asukohaks, võttes arvesse muu hulgas:
1) asukohaga seotud asjaomaseid tegureid, mis võivad mõjutada tuumakäitise ohutust ja füüsilist kaitset selle eeldatava elukaare jooksul, näiteks geoloogilised, hüdrogeoloogilised ja
meteoroloogilised tegurid; 2) inimtekkelisi ohutegureid, näiteks suurõnnetuse ohuga või ohtlike ettevõtete lähedus, ohtlike kaupade transporditeed, lennuõnnetuse oht;
3) kohalike olude, muu hulgas maakasutuse, teede ja ligipääsude mõju tuumakäitise ohutusele ning tuumamaterjali füüsilisele kaitsele;
4) kohalike olude mõju hädaolukorraks valmisolekule ja reageerimisele;
5) pinnase stabiilsust; 6) soojuse ärajuhtimise võimalusi;
7) kavandatava tuumakäitise tõenäolist mõju elanike ja keskkonna ohutusele ja julgeolekule.
(2) Tuumakäitise asukoha hindamise täpsemad nõuded ja andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
2. jagu
Eelhinnang
§ 12. Tuumakäitise ehitamise ja käitamise eelhinnang
(1) Tuumakäitise ehitamist ja käitamist kavandav isik (edaspidi tulevane käitaja) peab taotlema eelhinnangu, millega hinnatakse tema organisatsioonilist, majanduslikku ja julgeolekualast
sobivust tuumakäitise ehitamiseks ja käitamiseks.
(2) Positiivne eelhinnang on ehitusloa taotlemise eelduseks. (3) Eelhinnangu andmisele kohaldatakse avatud menetlust, kui seadusega ei ole sätestatud
teisiti.
§ 13. Eelhinnangu taotlemine ja taotluse lahendamine
(1) Tulevane käitaja esitab pädevale asutusele:
1) andmed oma juriidilise staatuse, omandistruktuuri ja juhtkonna kohta; 2) tõendid, et taotleja ja temaga seotud isikud ei kujuta ohtu riigi julgeolekule; 3) juhtkonna ja töötajate kvalifikatsiooni, pädevuse ja kogemuse ülevaate ning töötajate
värbamiskava; 4) auditeeritud andmed ettevõtte või emaettevõtte majandusliku seisundi kohta ning rahastuse
ja jäätmekäitluse korraldamise põhimõtted; 5) hankekorralduse ja tarneahela juhtimise põhimõtete ning kvaliteedisüsteemi kirjelduse;
(2) Pädev asutus esitab eelhinnangu taotluse vähemalt Välisministeeriumile, Välisluureametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile ja Finantsinspektsioonile, kes oma
8/48
pädevuse piires kooskõlastavad või jätavad taotluse põhjendatult kooskõlastamata 30 päeva
jooksul taotluse saamisest arvates.
(3) Pädev asutus annab positiivse eelhinnangu, kui: 1) tulevase käitaja registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht ja tegevuskoht on Eestis või välisriigi äriühing tegutseb Eestis äriregistrisse kantud filiaali kaudu;
2) tulevane käitaja ja temaga seotud isikute tegevus ei ohusta riigi julgeolekut; 3) tulevase käitaja juhtkonda kuuluvatel isikutel on vajalik erialane kvalifikatsioon ja
kogemused; 4) tulevasel käitajal on piisav arv vajaliku pädevusega töötajaid, sealhulgas tuumakäitise ehitamiseks ja käitamiseks pädevad isikud ja kava nimetatud isikute värbamiseks;
5) tulevasel käitajal on hankeplaan ja asjakohased tarneahela lepingud tuumakäitise konstruktsioonide, tehnosüsteemide ja seadmete komponentide hankimiseks tuumakäitise
elukaare kõigis etappides ning hankeplaan tuumkütuse tarnimiseks; 6) tulevasel käitajal on tuumakäitise käitamiseks ja elektri tootmiseks majanduslikud eeldused.
(4) Eelhinnangu taotlemise täpsustatud nõuded ja hindamise kriteeriumid ning taotluse ja eelhinnangu andmekoosseisud kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 14. Positiivse eelhinnangu andmisest keeldumine
(1) Pädev asutus ei anna positiivset eelhinnangut järgmistel juhtudel:
1) tulevase käitaja suhtes kehtib asjaomasel tegevusalal kohtuotsusega kohaldatud või seadusest tulenev majandustegevuse keeld; 2) tulevane käitaja või tema majandustegevus ei vasta ühele või enamale positiivse eelhinnangu
andmise eeldusele; 3) tulevane käitaja on taotluses esitanud tahtlikult valeandmeid, mis võiksid mõjutada taotluse
lahendamist; 4) tulevane käitaja ja temaga seotud isikute tegevus ohustab riigi julgeolekut.
(2) Kui pärast positiivse eelhinnangu andmist ilmevad asjaolud, mille tõttu pädev asutus ei oleks saanud anda positiivset eelhinnangut käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel, tunnistab
pädev asutus eelhinnangu kehtetuks.
3. jagu
Tuumaohutusnõuded tuumakäitise ehitamiseks
§ 15. Tuumakäitise projekteerimine ja ehitamine
(1) Tuumakäitise ehitamine toimub ehitusseadustiku kohaselt, võttes arvesse käesolevas
seaduses sätestatud erisusi.
(2) Tuumakäitiste projekteerimisel ja ehitamisel tuleb: 1) tagada ehitise töökindlus ja stabiilsus, arvestades tuumaohutuse nõudeid ja inimese rolli käitise käitamisel, ning rikete ennetamiseks ja ohutuse tagamiseks rakendada süvakaitset;
9/48
2) kasutada üksnes sellist tehnoloogiat, mille kasutamiskogemus on tõendatud, ja reaktori
disaini, mille on teise riigi pädev asutus heaks kiitnud ning mis ei pärine riigist, mille tehnoloogia kasutuselevõtt võib ohustada Eesti riigi julgeolekut.
(3) Eeldatakse, et ehitamisega seotud tuumaohutus on tagatud, kui järgitakse ehitusmaterjalide ja -toodete ning ehitamiseks vajalike konstruktsioonide, tehnosüsteemide ja seadmete
komponentide rahvusvahelisi standardeid. Kui rahvusvahelist standardit ei järgita, peab ehitamist kavandav isik tõendama tuumaohutuse nõuete täitmist muul viisil.
(4) Tuumakäitise ümberehitamiseks või laiendamiseks on projekteerimistingimused kohustuslikud.
(5) Kui ehitamisele eelnes riigi eriplaneeringu kehtestamine, annab pädev asutus
projekteerimistingimused tuumakäitise ümberehitamiseks või laiendamiseks, arvestades riigi eriplaneeringus sätestatuga.
(6) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada nimekirja tuumakäitise ehitusmaterjalidest ja -toodetest, ehitamiseks vajalikest konstruktsioonidest, tehnosüsteemidest
ja seadmete komponentidest ning vastavatest standarditest. (7) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada nõuded eri liiki tuumakäitiste ja
tuumaseadmete ehitusprojekti koostamisele ja ehitusprojektile.
§ 16. Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang tuumakäitise ehitamiseks
(1) Ehitusloa menetluses hindab pädev asutus kavandatud tuumakäitise, sealhulgas selle ehitise ja tehnoloogiliste seadmete ning süsteemide vastavust käesolevas seaduses ja selle alusel
sätestatud tuumaohutuse nõuetele ja rahvusvahelistele standarditele (edaspidi pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang).
(2) Ehitusloa taotlusele tuleb lisada:
1) tuumakäitise planeeritava asukoha maa kasutusõigust ja selle tingimusi tõendavad
dokumendid;
2) tuumakäitise esialgne ohutusaruanne vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel
kehtestatud nõuetele;
3) tuumakäitise ehitustööde kavandatud etapid ja ajakava;
4) ehitusprojektil põhinev hädaolukorra riskianalüüs ja hädaolukorra lahendamise plaan;
5) tuumakäitise ehitamise aegne turvaplaan, milles on kirjeldatud valve ja kaitse meetmed loata
juurdepääsu, varguse, sabotaaži ja muu pahatahtliku tegevuse tõkestamiseks ehitamise käigus;
6) ehitamisega seotud isikute tausta- ja julgeolekukontrolli kord ehitamise ajal;
7) tuumaohutuse tagamise meetmete kirjeldus;
8) tööohutuse, keskkonnaohutuse ja andmeturbe tagamise meetmete kirjeldus tuumakäitise ehitamise ajaks;
9) tuumakäitise algne dekomissioneerimiskava; 10) pädeva asutuse nõudmisel positiivse eelhinnangu eelduste kehtivuse kinnitus.
(3) Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnang peab hõlmama lisaks ehitusprojekti hindamisele
vähemalt käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2–10 nimetatud andmeid ja valdkondi ning
10/48
selle tulemused dokumenteeritakse kirjalikus aruandes, mille lõppjäreldused ja tuumaohutuse
tagamise meetmed esitatakse ehitusloa andmise otsuse osana.
(4) Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangu andmise menetlust võib jätkata keskkonnamõju hindamise ajal osas, mis ei sõltu keskkonnamõju hindamise tulemustest.
(5) Ehitusloa võib anda üksnes juhul, kui pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangu järeldus on
positiivne. Pädev asutus ei anna positiivset tuumaohutushinnangut, kui tulevane käitaja ei esita käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumenti või ei tõenda vastavust nendele
dokumentidele kehtestatud nõuetele. (6) Pädeva asutuse tuumaohutuse hinnangut ei kanta ehitisregistrisse ning selle dokumendid ja
andmed säilitatakse pädeva asutuse dokumendiregistris.
(7) Nõuded esialgsele ohutusaruandele ning pädeva asutuse tuumaohutushinnangu koostamise
ja dokumentide säilitamise nõuded ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.
§ 17. Ehitusloa andmine
(1) Ehitusluba tuumakäitise ehitamiseks antakse tulevasele käitajale 24 kuu jooksul nõuetekohase ehitusloa taotluse esitamisest arvates.
(2) Pädev asutus esitab tuumakäitise ehitusloa andmise otsuse eelnõu, välja arvatud pädeva
asutuse tuumaohutushinnangu, Vabariigi Valitsusele seisukoha andmiseks. Vabariigi Valitsus
annab seisukoha 90 päeva jooksul otsuse eelnõu saamisest arvates. Ehitusloa andmise menetlus
peatub Vabariigi Valitsuse seisukoha andmise aja jooksul.
(3) Ehitusloa menetluses kaasab pädev asutus puudutatud isikud ja asutused ehitusseadustikus
sätestatud korras.
§ 18. Algne dekomissioneerimiskava
(1) Tulevane käitaja koostab tuumakäitise liigile, tehnoloogiale, keskkonnamõjule ja selle
tegevuse lõpetamisega kaasnevatele ohtudele vastava algse dekomissioneerimiskava.
(2) Algne dekomissioneerimiskava peab kirjeldama võimalikke dekomissioneerimise
strateegiaid, nende teostatavust, valitud referentsstrateegiat ja rahastamise põhimõtteid ning
andma hinnangu tekkivate jäätmete liikidele ja kogustele.
(3) Algse dekomissioneerimiskava andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.
§ 19. Tuumakäitise ehitamise järelevalve
(1) Omanikujärelevalvet teeb tulevane käitaja.
11/48
(2) Tuumakäitise ehitamise ajal teeb lisaks omanikujärelevalvele ehitamise üle järelevalvet
pädev asutus, kelle ülesanne on tagada, et ehitamine toimub kooskõlas käesoleva seaduse ja
selle alusel kehtestatud õigusaktide ning ehitusloaga, samuti rahvusvaheliste tuumaohutuse
standarditega.
(3) Pädeva asutuse järelevalve hõlmab muu hulgas: 1) ehitustööde ja seadmete paigalduse järelevalvet;
2) järelevalveks vajalike mõõtmiste, katsete ja auditite tegemist või korraldamist; 3) dokumentatsiooni ja tööde vastuvõtu ülevaatamist; 4) tööde etappide kaupa jätkamise kooskõlastuse andmist juhul, kui ohutusnõuded on täidetud.
(4) Pädeval asutusel on õigus:
1) viibida pidevalt ehitusplatsil ja järelevalveks vajalikus ulatuses ehitusettevõtja ruumides; 2) tutvuda kõigi ehitust, kvaliteeti ja ohutust käsitlevate dokumentidega; 3) nõuda muudatusi töökorralduses, kvaliteedikontrolli süsteemis või materjalide kasutuses;
4) peatada ehitustööd või keelduda järgmise etapi alustamise lubamisest, kui tuumaohutuse nõuded ei ole täidetud;
5) kaasata järelevalvesse sõltumatuid eksperte ja asutusi.
(5) Pädev asutus dokumenteerib kõik järelevalvetoimingud ja koostab ehitusetappide aruanded,
mille alusel antakse kooskõlastus järgmise etapi alustamiseks või ehitise osalise valmimise
kinnitamiseks.
(6) Pädeva asutuse ehitamisaegse järelevalve ülesannete täitmine ei välista ega asenda
käesoleva seaduse ega ehitusseadustiku alusel tehtavat muud järelevalvet.
(7) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada tuumakäitise ehitamisaegse järelevalve
täpsustatud nõuded ja korra.
§ 20. Ehitise kasutusluba
Tuumakäitise ehitise kasutusluba antakse tulevasele käitajale ehitusseadustikus sätestatud
korras enne käesoleva seaduse §-s 34 sätestatud osalise käitamisloa andmist.
4. peatükk
Tuumakäitise katsetamine, käitamine ja dekomissioneerimine
1. jagu
Tuumaohutusloa kohustus ja menetluse üldsätted
§ 21. Tuumaohutusloa kohustus ja loa andja
(1)Tuumaohutusluba peab olema:
1) tuumakäitise katsetamiseks, käitamiseks ja dekomissioneerimiseks; 2) transpordivahendi, millele on selle liikuma panekuks paigaldatud tuumareaktor, tootmiseks, käitamiseks ja hooldamiseks.
(2) Tuumaohutusloa andja on pädev asutus.
12/48
(3) Tuumaohutusluba ning selles sätestatud õigused ja kohustused ei ole üleantavad.
§ 22. Tuumaohutusloa taotlus ja menetlus
(1) Tuumaohutusloa taotluses esitatakse ja tuumaohutusloas märgitakse järgmised andmed:
1) taotleja nimi ja isikukood või registrikood; 2) taotleja ning kontaktisiku aadress ja kontaktandmed;
3) tegevuskoha aadress, sealhulgas veebilehe aadress ja kontaktandmed, juhul kui need erinevad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kontaktandmetest; 4) kavandatava tegevuse sisu, eesmärk ja põhjendus.
(2) Pädev asutus vaatab tuumaohutusloa taotluse läbi ja teeb otsuse tuumaohutusloa andmise
või sellest keeldumise kohta 24 kuu jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest arvates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Kui tuumaohutusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi taotluses esitatud andmetes või dokumentides, on taotleja kohustatud esitama muudetud andmed või dokumendid
uuendatud kujul pädevale asutusele. Taotluse olulise muutmise korral võib pädev asutus lugeda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguseks oluliselt muudetud andmete või dokumentide kättesaamise päeva.
(4) Pädev asutus peatab taotluse läbivaatamise:
1) taotleja soovil, kuid kokku mitte kauem kui 36 kuuks nõuetekohase taotluse esitamisest arvates; 2) kui taotleja viivitab menetlustasu maksmisega või nõuetekohase tagatise esitamisega;
3) kui taotluse lahendamiseks on vaja pöörduda seisukoha saamiseks või toimingu tegemiseks välisriigi pädeva asutuse või rahvusvahelise organisatsiooni poole, millisel juhul peatatakse
taotluse läbivaatamine alates välisriigi pädeva asutuse või rahvusvahelise organisatsiooni poole pöördumisest kuni asjakohase seisukoha saamise või toimingu tegemiseni.
(5) Tuumaohutusloa menetlust võib jätkata keskkonnamõju hindamise ajal osas, mis ei sõltu keskkonnamõju hindamise tulemustest.
(6) Tuumaohutusloa taotluse esitamisel tuleb tasuda menetlustasu, kui see on käesoleva seaduse alusel kehtestatud.
(7) Kui menetlustasu ei tasuta ühe maksena enne taotluse läbivaatamist, on taotleja kohustatud
pädeva asutuse nõudmisel esitama menetlustasu tasumise tagatise. (8) Tuumaohutusloa andmisele ja muutmisele kohaldatakse avatud menetlust, kui käesolevas
seaduses ei sätestata teisiti.
§ 23. Tuumaohutusloa andmine, kehtivusaeg ja kättetoimetamine
(1) Tuumaohutusluba antakse, kui taotluses esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning taotleja on tõendanud kavandatava tegevuse vastavust asjakohase tuumaohutusloa
nõuetele.
13/48
(2) Tuumaohutusluba antakse tähtajatult, välja arvatud ühekordseks või pädeva asutuse
määratud arvu kordustega või kindlaksmääratud koguste või muu piirväärtuse täitumisega piiratud tegevuseks.
(3) Tuumaohutusluba toimetatakse kätte elektrooniliselt.
§ 24. Tuumaohutusloa andmisest keeldumine
Pädev asutus keeldub tuumaohutusloa andmisest, kui: 1) taotleja kavandatava tuumakäitise ehitised või seadmed või tuumkütusetsükliga seotud
tegevused või taotleja kasutatav tehnoloogia ei ole taotleja kasutatavaid ohutusmeetmeid arvestades ohutud inimese tervisele, varale või keskkonnale;
2) tegevusega, milleks tuumaohutusluba taotletakse, kaasneb või võib kaasneda oht riigisisesele või rahvusvahelisele julgeolekule; 3) taotleja juhtkonna või töötajate erialane ettevalmistus või oskused ei vasta õigusakti
nõuetele; 4) tuumakäitise või tuumamaterjali valve ja füüsiline kaitse pole tagatud;
5) taotleja suhtes kehtib kohtuotsusega kohaldatud, seadusest tulenev või pädeva asutuse ettekirjutusega määratud keeld seoses käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutuse nõude rikkumisega;
6) taotleja on loa taotluses esitanud tahtlikult valeandmeid, mis võiksid mõjutada taotluse lahendamist ning mille esitamata jätmise korral tuleks loa andmisest keelduda muul käesolevas
paragrahvis nimetatud alusel; 7) taotleja ei ole tasunud taotluse läbivaatamise menetlustasu või esitanud tasumise tagatist.
§ 25. Tuumaohutusloa muutmine
(1) Pädev asutus võib muuta tuumaohutusluba, kui: 1) loa tingimuste või tuumakäitise ohutusaruande aluseks olnud tehnilised või ohutuslikud
eeldused on muutunud viisil, mis oluliselt mõjutab loa tingimusi, kuid ei eelda loa peatamist; 2) tuumakäitise katsetuste või käitamise käigus saadud tulemused näitavad vajadust muuta loa
tingimusi ohutuskriteeriumide täitmiseks; 3) loa omaja kavandab tegevuses või käitises muudatusi, mis mõjutavad oluliselt loa tingimusi või tuumakäitise ohutusaruande aluseid ning ei ole lahendatavad pädeva asutuse
kooskõlastamisega; 4) tuumakäitise ümberehitamine, laiendamine või rekonstrueerimine toob kaasa tuumakäitise
füüsilise, tehnilise või funktsionaalse iseloomu muutuse, mis võib mõjutada tuumakäitise ohutust või tuumaohutusloa tingimusi.
(2) Tuumaohutusloa muutmisele kohaldatakse tuumaohutusloa andmisele sätestatud nõudeid ja korda ning loa muudatus toimetatakse kätte elektrooniliselt.
(3) Tuumaohutusloa muutmine otsustatakse avatud menetluseta: 1) kui loa muutmine ei mõjuta keskkonnariski suurust, loa muutmisel ei toimu keskkonnamõju
hindamist või puudub muu oluline avalik huvi avatud menetluse läbiviimiseks; 2) kui menetluse kiirem läbiviimine on vajalik keskkonnaohu või hädaolukorra vältimiseks;
3) kui menetluse kiirem läbiviimine on vajalik, et ennetada elutähtsa teenuse katkemise ohtu.
14/48
§ 26. Tuumaohutusloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine
(1) Pädev asutus peatab tuumaohutusloa kehtivuse, kui:
1) käitaja takistab käesolevas seaduses sätestatud järelevalve tegemist; 2) tuumakäitise seisund, katsetuste tulemused või ilmnenud uued asjaolud ei võimalda pidada tegevuse jätkamist ohutuks.
(2) Loa peatamise otsus kehtib kuni peatamise aluseks olnud asjaolude kõrvaldamiseni ja
pädeva asutuse otsuseni loa peatamise lõpetamise kohta. (3) Pädev asutus tunnistab tuumaohutusloa kehtetuks, kui:
1) loa omaja ei suuda tagada tuumaohutust ning ohutusnõuete rikkumine ei ole kõrvaldatav või selle kõrvaldamine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik;
2) ilmneb, et loa andmise aluseks olnud andmed või asjaolud on olnud olulisel määral väärad, puudulikud või varjatud ning tegelikud asjaolud ei võimalda tuumaohutust tagada;
3) loa omaja rikub korduvalt või olulisel määral loatingimusi, tuumaohutusnõudeid või pädeva
asutuse ettekirjutusi; 4) loa omaja tegevus ohustab riigi julgeolekut;
5) loa omaja loobub tegevusest või lõpetab käitise kasutamise. (4) Tuumaohutusloa kehtivuse peatamisel või kehtetuks tunnistamisel ei kohaldata avatud
menetlust.
§ 27. Tuumaohutusloa kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise tagajärjed ja riigi
õigus sekkuda
(1) Kui tuumaohutusloa kehtivus peatatakse või see tunnistatakse kehtetuks, peab loa omaja viivitamata rakendama kõik meetmed tuumakäitise ohutuse tagamiseks. Tuumamaterjali ja
käitise süsteeme võib kasutada üksnes ulatuses, mis on vältimatult vajalik ohutuse tagamiseks. (2) Kui loa omaja ei täida lõikes 1 sätestatud kohustust või kui loa omaja tegevusetus võib
ohustada inimese tervist, keskkonda, tuumaohutust või tuumajulgeolekut, võib pädev asutus rakendada asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
§ 28. Tuumaohutusloa omaja kohustused tuumaohutuse tagamisel
(1) Asjakohase tuumaohutusloa omaja peab tagama tuumakäitise, tuumaseadme konstruktsiooni ja tehnoloogilise lahenduse vastavuse ohutusnõuetele.
(2) Tuumaohutusloa omaja on kohustatud rakendama kvaliteedijuhtimissüsteemi, mis tagab loa saanud tegevuse vastavuse tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuetele ning tuumakäitise sihipärase
toimimise kogu tegevuse vältel.
(3) Tuumaohutusloa omaja peab tagama piisavate rahaliste vahendite ja töötajate olemasolu, et täita käesolevas seaduses sätestatud kohustused tuumakäitise tuumaohutuse tagamisel.
(4) Tuumaohutusloa omaja vastutus hõlmab ka vastutust töövõtjate tegevuse eest. Tuumaohutusloa omaja peab tagama töövõtjate ja töötajate piisava kvalifikatsiooni, koolituse
ja töökogemuse tuumaohutuse seisukohast oluliste tegevuste jaoks.
15/48
(5) Tuumaohutusloa omaja peab tagama tuumaohutuse ja -julgeoleku seisukohast oluliste
tegevuste, otsuste ja sündmuste dokumenteerimise ning vastavate andmete säilitamise kogu tuumakäitise elukaare vältel ning tegevuse lõpetamisel andmed pädevale asutusele üle andma.
§ 29. Dokumentide uuendamine ja kooskõlastamine, tegevuse kooskõlastamine ning
muudatustest teavitamine
(1) Tuumaohutusloa omaja peab taotlema pädeva asutuse kirjaliku kooskõlastuse tegevustele või dokumentide muutmisele, mis võivad mõjutada tuumaohutust, kuid ei too kaasa loa muutmise vajadust.
(2) Tuumaohutusloa omaja kooskõlastab pädeva asutusega töötajate määramise vastutavatele
ametikohtadele. (3) Tuumaohutusloa omaja kooskõlastab pädeva asutusega järgmiste dokumentide muudatused:
1) katsetusprogrammi või selle ajakava muudatused, mis võib mõjutada tuumakäitise süsteemide, konstruktsioonide ja seadmete komponentide testimist;
2) tuumajäätmete käitluskava ja dekomissioneerimiskava muudatused, mis ei mõjuta tuumaohutust;
3) hädaolukorra plaani ja turvaplaani muudatused;
4) korduva ohutushindamise ajakava või metoodika muudatused.
(4) Tuumaohutusloa omaja peab hädaolukorra plaani ja turvaplaani ajakohastama vähemalt iga
kolme aasta tagant, kui tuumaohutusloaga ei ole sätestatud teisiti.
(5) Kooskõlastamist nõudvaid tegevusi või dokumentide muudatusi ei või teha enne pädeva asutuse kirjaliku kooskõlastuse saamist.
(6) Pädev asutus annab kooskõlastuse või keeldub kooskõlastuse andmisest, arvestades tegevusega või dokumentide muudatusega kaasnevaid riske töötajatele, elanikele ja
keskkonnale. Kooskõlastusest keeldumise korral kaalub pädev asutus loa muutmise võimalust.
(7) Tuumaohutusloa omaja peab kirjalikult teavitama pädevat asutust tegevuse või dokumendi muudatusest, mis ei mõjuta tuumakäitise käitamispiire ja -tingimusi, tuumakäitise ohutusaruande eeldusi ega loas sätestatud ohutusnõudeid ning mis ei too kaasa riski
suurenemist, kuid mõjutavad tuumakäitise töökorraldust.
(8) Pädev asutus võib määrata muude oluliste tuumaohutusega seotud dokumentide, kui on nimetatud lõikes 3, muudatuste või tegevuste kooskõlastamise või teavitamise kohustuse asjakohases tuumaohutusloas, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatut.
(9) Täpsustatud nõuded ja korra andmete ajakohastamisele, kooskõlastamis- ja
teavitamiskohustusele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 30. Järelevalve tuumaohutusloa omaja tegevuse üle
(1) Pädev asutus teeb tuumakäitise üle regulaarset järelevalvet eesmärgiga ennetada intsidente ning tagada käesoleva seaduse ja tuumaohutusloa nõuete täitmine.
16/48
(2) Tuumaohutuse regulaarne järelevalve toimub pädeva asutuse koostatud järelevalvekava
alusel vastavalt astmelisele ohupõhisele lähenemisele ja käsitleb tuumaohutusloa nõudeid ja tingimusi. Järelevalvekava lisatakse tuumaohutusloale.
(3) Regulaarne tuumaohutusjärelevalve on suunatud käitaja tegevuse, tuumaohutuse kultuuri ja juhtimissüsteemi toimimise hindamisele ning rikkumiste ennetamisele.
(4) Tuumaohutusjärelevalve käigus võib pädev asutus teha ettekirjutusi.
(5) Korrakaitseseaduse kohane järelevalve viiakse läbi üksnes juhul, kui käesolevas seaduses või selle alusel sätestatud nõuete rikkumine või käitaja tegevus kujutab vahetut ja olulist ohtu
elule, tervisele või keskkonnale ning eeldab sekkumist korrakaitseorganite poolt vastavalt eriseadustele.
(6) Tuumaohutusloa omaja on kohustatud pädevale asutusele esitama või tegema kättesaadavaks teabe ning tagama juurdepääsu tuumakäitisele ja tuumamaterjalile ulatuses,
milles see on vajalik vastavalt tuumakäitise järelevalvekavale.
(7) Pädeval asutusel on õigus omal algatusel järelevalvekava muuta: 1) tuumaohutusloa muutmisel; 2) tuumakontrollimeetmete, käitise ja tuumamaterjali füüsilise kaitse meetmete muutmisel.
2. jagu
Tuumakäitise katsetamine ja käitamine
§ 31. Tuumakäitise katsetamine ja käitamine
(1) Tuumakäitise katsetamine ja käitamine toimub järgmiste üksteisele järgnevate etappidena: 1) tuumkütuseta katsetusetapp, mille käigus kontrollitakse tuumakäitise süsteemide, konstruktsioonide, komponentide ja protseduuride eesmärgipärast toimimist;
2) tuumkütusega katsetusetapp, mille käigus kontrollitakse tuumakäitise terviklikku töökindlust ja tööprotsessi, eesmärgiga välja selgitada tuumaenergia ohutu tootmise piirid;
3) korralise käitamise etapp, mille käigus tuumakäitis toodab tuumaenergiat eelnevates etappides määratletud käitamispiirangutel ja -tingimustel.
(2) Käesolevas jaos sätestatud lubade menetlusele kohaldatakse käeoleva peatüki 1. jaos sätestatut, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisustega.
§ 32. Tuumaohutusluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütuseta
(1) Tuumaohutusluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütuseta (edaspidi katsetamisluba)
annab õiguse alustada tuumakäitise konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide katsetamist enne tuumkütuse laadimist reaktorisse.
(2) Katsetamisluba kehtib kuni osalise käitamisloa andmiseni, kuid mitte kauem kui 12 kuud.
17/48
(3) Katsetamisloa pikendamiseks esitab loa omaja pädevale asutusele katsetuste vahearuande ja täiendatud katsetusprogrammi.
(4) Katsetamisluba antakse iga tuumakäitise kohta eraldi.
(5) Pädev asutus esitab katsetamisloa eelnõu kooskõlastamiseks Siseministeeriumile, Päästeametile ning Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele.
§ 33. Tuumaohutusluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütusega või korraliseks
käitamiseks
(1) Tuumaohutusluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütusega või korraliseks käitamiseks (edaspidi käitamisluba) annab loa omajale õiguse katsetada või korraliselt käitada tuumakäitise ehitisi ja seadmeid käitamisloas määratud katsetus- ning käitamispiirides ja -tingimustel.
(2) Käitamisluba antakse iga tuumakäitise kohta eraldi.
§ 34. Osaline käitamisluba tuumakäitise katsetamiseks tuumkütusega
(1) Pädev asutus annab osalise käitamisloa tuumakäitise katsetamiseks tuumkütusega, kui katsetusloaga lubatud katsetuste tulemuse aruanne kinnitab, et käitis, selle konstruktsioonid,
süsteemid ja komponendid on valmis tuumkütusega katsetusteks. (2) Osaline käitamisluba kehtib kuni korralise käitamisloa andmiseni, kuid mitte kauem kui 18
kuud loa andmise päevast arvates. Pädev asutus võib osalise käitamisloa kehtivust pikendada kuni korralise käitamisloa andmiseni, kui katsetuste jätkamine on ohutusnõuete kohaselt
lubatav ja vajalik. (3) Osalise käitamisloa pikendamiseks esitab loa omaja pädevale asutusele katsetuste
vahearuande ja ajakohastatud ajakava.
(4) Pädev asutus esitab osalise käitamisloa eelnõu kooskõlastamiseks vähemalt Siseministeeriumile, Päästeametile ning Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele.
§ 35. Käitamisluba tuumakäitise korraliseks käitamiseks
(1) Pädev asutus annab käitamisloa tuumakäitise korraliseks käitamiseks, kui on täidetud kõik järgmised eeldused:
1) tuumakäitise ohutusaruanne on katsetuste tulemuste põhjal ajakohastatud; 2) osalise käitamisloa alusel tehtud katsetused tuumkütusega on lõpetatud ning nende
tulemused tõendavad käitise vastavust tuumakäitise ohutusaruandele; 3) katsetusaruanne tõendab, et kõik ohutusfunktsioonid ja -süsteemid toimivad kavandatud
viisil;
4) katsetuste tulemuste põhjal tõendatud käitamispiirangud ja -tingimused vastavad tuumaohutuse nõuetele.
18/48
(2) Käitamisluba korraliseks käitamiseks kehtib kuni käitise dekomissioneerimisloa andmiseni,
kuid mitte kauem tuumakäitise kavandatavast elukaarest.
(3) Pädev asutus esitab käitamisloa eelnõu kooskõlastamiseks vähemalt Siseministeeriumile,
Päästeametile ning Politsei- ja Piirivalveametile ja teadmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele.
§ 36. Katsetamisloa ja käitamisloa taotluse andmekoosseis
(1) Katsetamisloa taotlus peab sisaldama järgmisi andmeid ja dokumente:
1) katsetusprogramm, mis hõlmab nii tuumkütuseta kui ka tuumkütusega etappi ja mõlema etapi ajakava;
2) tuumakäitise ohutusaruanne, mis põhineb ehitusloa taotlemiseks esitatud tuumakäitise
esialgsel ohutushinnangul ning sisaldab teavet ehitamise käigus tehtud muudatustest ning teavet tuumakäitise kavandatud katsetamise kohta vastavalt katsetusprogrammile;
3) käitises katsetatavate konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide loetelu koos katsete eesmärgi ja peamiste parameetritega;
4) juhtimis- ja ohutussüsteemide kirjeldused ning nende kasutusjuhendid;
5) töökeskkonna ja kiirguskaitsemeetmete kirjeldus; 6) lepingud tuumakäitise käitamiseks nõutava pädevusega juhtkonna ja töötajatega ning kehtiv
juhtimis- ja töökorralduse ning tööprotseduuride eeskiri; 7) töötajate tausta- ja julgeolekukontrolli meetmed; 8) hädaolukorra plaan ja turvaplaan;
9) käitise töö ja ohutusalase teabe registreerimise ning aruandluse kord; 10) täiendatud dekomissioneerimiskava.
(2) Käitamisloa taotlus peab sisaldama lisaks lõikes 1 nimetatule järgmisi andmeid ja dokumente:
1) katsetusaruanne tuumkütuseta või tuumkütusega katsetamise kohta vastavalt sellele, kas taotletakse osalist või korralist käitamisluba;
2) täiendatud tuumakäitise ohutusaruanne; 3) tuumkütuse käitlemise ja ladustamise korraldus; 4) tuumajäätmete käitluskava;
5) tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi kirjeldus; 6) riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete ja finantstagatise olemasolu
dokumentatsioon. (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega katsetamisloa, osalise käitamisloa ja
korralise käitamisloa taotluste täpsustatud andmekoosseisud.
§ 37. Katsetamisloa ja käitamisloa andmekoosseis
(1) Katsetamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid:
1) lubatud katsetuste ulatus, liigid, läbiviimise tingimused ja ohutusmeetmed; 2) käitamise ohutusnõuded töötajatele ja juhtkonnale;
3) nõuded katsetuste dokumenteerimisele ja aruandlusele; 4) vajaduse korral tuumkütuse käitise territooriumile esmase transpordi ja laadimise nõuded; 5) katsetusprogramm;
6) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava; 7) muud tingimused, mis on vajalikud ohutuse või julgeoleku tagamiseks.
19/48
(2) Käitamisloas märgitakse või sellele lisatakse järgmised andmed, nõuded ja dokumendid
lisaks lõike 1 sätestatule: 1) tuumkütusega katsetamise tegevuste ulatus ja järjestus, kui taotletakse osalist käitamisluba;
2) tuumakäitise käitamistingimused ja -piirangud; 3) tuumkütuse käitlemise ja ladustamise nõuded; 4) tuumajäätmete käitlemise nõuded ja käitluskava;
5) julgeoleku tagamise meetmed; 6) tuumakäitise dekomissioneerimiskava;
7) pädeva asutuse ohutusjärelevalve kava; 8) tegevuste ja dokumentide kooskõlastamise, aruandluse ja dokumenteerimise kord; 9) tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli nõudeid;
10) katsetusprogramm või katsetusaruanne vastavalt sellele, kas taotletakse osalist või korralist käitamisluba;
11) muud tingimused, mis on vajalikud tuumaohutuse ja -julgeoleku tagamiseks tuumakäitise tuumkütusega katsetamisel või korralisel käitamisel.
(3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega: 1) tuumakäitise katsetamise ja käitamise dokumenteerimise ning andmete pädevale asutusele
esitamise ja aruandluse nõuded ja korra; 2) katsetamisloa, osalise käitamisloa ja korralise käitamisloa täpsustatud andmekoosseisud.
§ 38. Käitamisloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine
(1) Pädev asutus peatab käitamisloa kehtivuse täielikult või osaliselt, kui: 1) tuumakäitise konstruktsioonides, süsteemides või komponentides ilmneb ohutuse
seisukohast oluline kõrvalekalle või rike;
2) katsetuste või käitamise käigus ilmneb ohutuse seisukohast oluline kõrvalekalle projekteeritud lahendusest või tuumakäitise ohutusaruande eeldustest;
3) loa omaja ei rakenda nõutud hädaolukorra lahendamise, julgeoleku, kiirguskaitse või tuumamaterjali füüsilise kaitse meetmeid;
4) loa omaja juhtimissüsteem või juhtimise korraldus ei vasta nõuetele viisil, mis ei võimalda
tagada ohutut käitamist.
(2) Käitamisloa kehtivuse peatamise ajal on käitamisloa omaja kohustatud viivitamata rakendama vajalikke meetmeid tuumakäitise ohutuse ja julgeoleku tagamiseks ning puuduste kõrvaldamiseks ning taastama tuumakäitise ohutus- ja füüsilise kaitse nõuetele vastava
seisundi.
(3) Kui peatamise aluseks olnud asjaolu ei ole kõrvaldatud või ära langenud pädeva asutuse määratud tähtaja jooksul, tunnistab pädev asutus käitamisloa kehtetuks.
§ 39. Tuumkütuse esmane transport tuumakäitise territooriumile
Katsetamis- või käitamisloa omaja kooskõlastab pädeva asutusega tuumkütuse esmase transpordi tuumakäitise territooriumile vastavalt käesoleva seaduse § 29 lõigetes 1, 4 ja 5 ning lõike 8 alusel kehtestatud korrale.
§ 40. Tuumakäitise ohutusaruanne
20/48
(1) Tuumakäitise ohutusaruanne on tulevase käitaja ja tuumaohutusloa omaja koostatud
dokument, mis tõendab tuumakäitise ohutust.
(2) Tulevane käitaja ja tuumaohutusloa omaja peab esitama pädevale asutusele tuumakäitise ohutusaruande vastavalt loamenetluse etapile: 1) tuumakäitise esialgse ohutusaruande ehitusloa taotlemisel;
2) muudetud tuumakäitise ohutusaruande katsetamis- ja käitamisloa taotlemisel;
(3) Pädev asutus vaatab ohutusaruande läbi ja annab sellele hinnangu ehitusloa ja tuumaohutusloa menetluses. Positiivne hinnang on asjakohase loa andmise eeltingimuseks.
(4) Pädeval asutusel on õigus nõuda tuumakäitise ohutusaruande täiendamist või muutmist, kui see on vajalik tuumaohutuse tagamiseks, rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste
täitmiseks või valdkondlike teadusuuringute tulemustega arvestamiseks. (5) Tuumakäitise ohutusaruande täpsustatud sisu ja muutmise nõuded kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega.
§ 41. Katsetusprogramm
(1) Tuumakäitise või selle üksikute seadmete ja protsesside katsetamine ning testimine viiakse läbi asjakohases tuumaohutusloas sisalduva tuumakäitise katsetusprogrammi alusel.
(2) Katsetusprogramm hõlmab käitise konstruktsioonide, süsteemide ja komponentide töökindluse ja ohutuse kontrolli loogilises ja progresseeruvas järjekorras kuni käitise tervikliku
toimimiseni, eesmärgiga tõendada, et ehitatud tuumakäitis vastab tuumakäitise ohutusaruandes kavandatud lahendusele.
(3) Pädeval asutusel on õigus nõuda tuumakäitise katsetusprogrammi täiendamist või muutmist, kui see on vajalik tuumaohutuse tagamiseks, rahvusvahelistest lepingutest tulenevate
kohustuste täitmiseks või valdkondlike teadusuuringute tulemustega arvestamiseks.
(4) Nõuded tuumakäitise katsetusprogrammile ja katsetuste läbiviimisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister.
§ 42. Jäätmekäitluskohustus
(1) Tuumaohutusloa omaja, kelle tegevuse tulemusena tekivad tuumajäätmed, on vastutav kõigi tuumajäätmete käitlemiseks vajalike tegevuste ettevalmistamise ja õigeaegse täitmise eest, sealhulgas seonduvate kulude katmise eest.
(2) Tuumajäätmete käitluskava kehtib kogu asjaomase tuumaohutusloa kehtivusaja jooksul
ning selle kava esitab loa omaja iga kolme aasta järel järgnevaks kolmeks aastaks. Tuumajäätmete käitluskava peab sisaldama ka üldist plaani järgmiseks kuueks aastaks, kui loaga ei ole määratud teisiti.
(3) Tuumajäätmete käitluskava täpsemad nõuded ja koosseisu kinnitab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
21/48
§ 43. Korduv ohutushindamine
(1) Käitamisloa omaja peab korralise käitamise etapis tegema korduva ohutushindamise ja
esitama selle kohta aruande vähemalt üks kord kümne aasta jooksul, kui käitamisloaga ei ole sätestatud teisiti.
(2) Pädeval asutusel on õigus sätestada käitamisloa tingimustes korduva ohutushindamise sagedus ja nõuded, arvestades käitise tüüpi, vanust ja muid riske.
(3) Korduval ohutushindamisel ja aruande koostamisel tuleb võtta arvesse: 1) käitise vananemisest tingitud mõjusid;
2) käitamise käigus saadud kogemusi; 3) aja- ja asjakohaseid teadusuuringute tulemusi;
4) muudatusi kohalduvates õigusaktides; 5) rahvusvaheliste ohutusstandardite arengut; 6) muutusi riigi julgeolekukeskkonnas ja ohuhinnangutes.
(4) Käitamisloa omaja peab kõrvaldama korduva ohutushindamise käigus tuvastatud puudused
käitamisloa nõuete täitmisel. Selle kohustuse täitmata jätmise korral võib pädev asutus loa kehtivuse peatada või loa kehtetuks tunnistada.
(5) Käitamise ajal tehtava korduva ohutushindamise nõuded ja metoodika ning aruande andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 44. Töötajate pädevus ja kvalifikatsiooninõuded
(1) Tuumakäitise käitajal peab olema tuumakäitise elukaare kõigis etappides piisav arv pädevaid ja sobiva kvalifikatsiooniga töötajaid, kes tagavad tuumaohutuse ja -julgeoleku nõuete
järjepideva täitmise. (2) Tuumakäitise käitaja analüüsib süsteemselt ja dokumenteeritult tuumakäitise ohutuks
käitamiseks vajalikku töötajate arvu, pädevust ja nende jaotust ning hindab perioodiliselt, kas töötajate arv, pädevus ja sobivus ohutuse seisukohast oluliste ülesannete täitmiseks on piisavad.
(3) Tuumakäitise käitaja määrab tuumakäitise juhtimissüsteemis ohutuse tagamise eest vastutavad isikud, sealhulgas isikud, kes vastutavad käitise ohutuse, julgeoleku, juhtimise,
protseduuride rakendamise, tuumaohutuse ja -julgeoleku kultuuri edendamise ning käitise ohutuse hindamise ja kontrolli korraldamise eest, ning kehtestab nende ülesanded,
vastutusvaldkonnad ja asendamise reeglid. Vastutaval ametikohal võib töötada üksnes isik, kelle tööleasumine on kooskõlastatud pädeva asutusega vastavalt käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuetele.
(4) Tuumakäitise käitaja tagab, et ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid võib täita üksnes isik,
kelle pädevus ja kvalifikatsioon vastab tuumakäitise käitaja kehtestatud nõuetele ning on tõendatud, milline põhimõte laieneb ka töövõtjatele.
(5) Tuumakäitise käitaja kehtestab töötajate juhendamise ja väljaõppekorralduse, mis põhineb oskus- ja tööjõuvajaduse analüüsil ja pikaajalisel prognoosil ning pädevuse arendamise ja
hindamise korral.
22/48
(6) Tuumakäitise käitaja peab enne personali arvu või struktuuri muutmist, kui see võib oluliselt
mõjutada tuumakäitise ohutust, põhjendama muudatuse vajadust, ning pärast muudatuse rakendamist hindama ja dokumenteerima selle mõju ohutusele.
(7) Tuumakäitise käitaja peab tagama, et tuumakäitise töötajatel on juurdepääs vajalikele väljaõppe-, täiendusõppe- ja pädevuse säilitamise koolitustele, ning et pädevust ja
kvalifikatsiooni hinnatakse regulaarselt vastavalt kehtestatud nõuetele.
(8) Vastutavate ja ohutuse seisukohast oluliste ametikohtade loetelu ning nendele ametikohtadele esitatavad kvalifikatsiooni- ja pädevusnõuded ning nende tõendamise korra, samuti töötajate väljaõppe, täiendusõppe ja pädevuse hindamise nõuded kehtestab valdkonna
eest vastutav minister määrusega.
3. jagu
Tuumakäitise dekomissioneerimine
§ 45. Üldnõuded tuumakäitise dekomissioneerimisel ja selle järel (1) Tuumakäitise korralise käitamise lõpetamisel tuleb tuumakäitis tuumamaterjalist
tühjendada, tuumaseadmed demonteerida ja ehitised lammutada ning tuumajäätmed ladustada või ümber töödelda nii, et käitise hoonetes ja kinnistu pinnases olevate radionukliidide sisaldus
ei ületa kiirgusseaduse § 62 lõike 3 alusel valdkonna eest vastutava ministri määrusega sätestatud nõudeid.
(2) Pädeval asutusel on õigus kehtestada dekomissioneerimisjärgse seire nõuded tuumakäitise territooriumi asukohtades, mille suhtes kehtivad kiirgusohutuse nõuded.
(3) Pärast dekomissioneerimistegevuste lõpetamist tuleb dekomissioneerimisega seotud dokumendid ja andmed, sealhulgas andmed tuumakäitise, radioaktiivsete jäätmete ja
materjalide käitlemise, vabastamise ja lõppladustamise kohta ning muud tõendusmaterjalid anda säilitamiseks üle pädevale asutusele.
(4) Nõuded tuumakäitise dekomissioneerimise dokumenteerimisele, dokumentatsiooni säilitamisele ja andmete pädevale asutusele esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
§ 46. Lõplik dekomissioneerimiskava (1) Lõplik dekomissioneerimiskava peab sisaldama valitud dekomissioneerimisstrateeg iat,
tegevuste ajakava ja järjestust, jäätmekäitlus- ja rahastamisstrateegiat ning tuumakäitise asukoha kavandatud lõppseisundi saavutamise ja tõendamise viisi.
(2) Lõplikus dekomissioneerimiskavas peab arvestama algses dekomissioneerimiskavas tehtud muudatustega ja tuumakäitise kasutamise ajal selles tehtud ehituslike ja tehnoloogiliste
muudatustega.
(3) Pädeval asutusel on õigus nõuda lõpliku dekomissioneerimiskava muutmist või täiendamist, kui see on vajalik tuumaohutuse tagamiseks, õigusaktides sätestatud nõuete täitmiseks või kui
23/48
kava tuleb ajakohastada tuumakäitise seisundi, kavandatud tegevuste, rahastamise või
keskkonnaseisundi muutumise tõttu.
(4) Lõpliku dekomissioneerimiskava andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 47. Tuumaohutusluba tuumakäitise dekomissioneerimiseks
(1) Tuumaohutusluba tuumakäitise dekomissioneerimiseks (edaspidi dekomissioneerimisluba) annab käitajale õiguse lõpetada tuumakäitise käitamine, eemaldada kasutatud tuumkütus reaktorist, demonteerida reaktor ja muud seadmed ning lammutada käitise ehitis.
(2) Käitamisloa omaja esitab tuumakäitise dekomissioneerimiseks pädevale asutusele taotluse
ja lisab sellele lõpliku dekomissioneerimiskava ning ehitusprojekti ehitise lammutamiseks vastavalt ehitusseadustiku alusel sätestatud nõuetele.
(3) Pädev asutus annab dekomissioneerimisloa 12 kuu jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest arvates, kui on täidetud järgmised eeldused:
1) dekomissioneerimiskavas kirjeldatud tegevused tagavad käitise ohutu dekomissioneerimise; 2) dekomissioneerimisfondi vahendid või muud rahalised tagatised katavad kõik tööde tegemiseks vajalikud kulud;
4) loa taotlejal on tööde tegemiseks pädevad kvalifitseeritud töötajad; 5) objekti ja tuumamaterjali füüsilise kaitse ja kiirgusohutuse korraldus vastab õigusaktides
sätestatud nõuetele; 6) esitatud on keskkonnaseirekava; 7) ehitusprojekt ehitise lammutamiseks vastab ehitusseadustiku alusel kehtestatud nõuetele.
(4) Dekomissioneerimisloas määratakse:
1) tööde ajakava ja etapid; 2) kiirgus- ja tööohutuse nõuded; 3) radioaktiivsete jäätmete ja materjalide käitlemise kord;
4) objekti ja tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded; 5) tuumakäitise ehitise lammutamise nõuded vastavalt ehitusprojektile;
6) tööde lõpetamise ja aruandluse nõuded; 7) pädeva asutuse järelevalve tegemise kord.
(5) Dekomissioneerimisloa menetlusele kohaldatakse käesoleva peatüki 1. jagu arvestades käesolevas jaos sätestatud erisustega. Lõike 4 punktis 5 sätestatud nõuded asendavad
ehitusseadustiku kohase ehitusloa ehitise lammutamiseks. (6) Pädev asutus võib peatada või tunnistada dekomissioneerimisloa kehtetuks, kui loatingimusi
on oluliselt rikutud, tööde jätkamine ohustab töötajaid, elanikke või keskkonda või rahalised tagatised on ebapiisavad.
(7) Dekomissioneerimisloa kehtivus lõpeb pädeva asutuse otsusega, millega kinnitatakse, et kõik loatingimused on täidetud ja tuumakäitisega seotud maa-ala saab vabastada käesoleva
seaduse ja kiirgusseaduse nõuete kohaldamisest.
(8) Dekomissioneerimisloa taotluse ja loa andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
24/48
§ 48. Tuumaohutusloa omaja kohustused dekomissioneerimisel
Dekomissioneerimisloa omaja on kohustatud dekomissioneerimisel: 1) tagama ohutuse, turvalisuse ja keskkonnakaitse, sealhulgas töövõtjate tegevuse korral; 2) põhjendama katsetamata dekomissioneerimismeetodite kasutamist ning esitama need
pädevale asutusele kooskõlastamiseks; 3) koostama ja ajakohastama lõplikus dekomissioneerimiskavas ettenähtud tegevuste kohta
ohutusaruande, hädaolukorra riskianalüüsi, hädaolukorra lahendamise plaani ja turvaplaani; 4) tagama kuni dekomissioneerimise lõpuni sellise juhtkonna ja kvalifitseeritud töötajate olemasolu, mis võimaldab ohutut ja nõuetekohast dekomissioneerimist vastavalt lõplikule
dekomissioneerimiskavale, sealhulgas tagama juhtkonna ja vastutavate töötajate piisava väljaõppe;
5) tagama kõigi dekomissioneerimisega seotud kulude katmise käesolevas seaduses sätestatud korras.
5. peatükk
Kiirguskaitse
§ 49. Kiirguskaitse nõuded
Tuumamaterjali, tuumakäitise ja tuumkütusetsükliga seotud tegevuste korral kohaldatakse
järgmisi kiirgusseaduse sätteid: 1) kiirgusohutuse põhimõtteid vastavalt §-dele 21–23; 2) kiirgustegevuse tegija kohustusi vastavalt §-dele 32 ja 35;
3) 3. peatüki 3. jagu; 4) 7. peatükki.
6. peatükk
Hädaolukorraks valmistumine ja tegevus hädaolukorras
§ 50. Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüs
(1) Tuumakäitise hädaolukorra riskianalüüsi koostamine toimub tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduses sätestatud korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
(2) Riskianalüüs vaadatakse üle ja seda täiendatakse vajaduse korral vähemalt iga kahe aasta järel või pärast olulisi muutusi ohutegurites või käitises.
(3) Valdkonna eest vastutav minister võib kehtestada määrusega täpsustatud nõuded
tuumakäitise riskianalüüsile. § 51. Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan
(1) Käitamisloa omajal peab olema hädaolukorra riskianalüüsile vastav tuumakäitise
hädaolukorra lahendamise plaan, mis hõlmab vähemalt: 1) reageerimiskava eri tüüpi hädaolukordade korral kõigis töörežiimides; 2) töötajate väljaõpet ja õppusi;
25/48
3) hädaolukorrast vahetu teavitamise ja teabevahetuse protseduure;
4) vajalike ressursside, varude ja sekkumisvõime tagamist; 5) koostööd teiste asutuste ja rahvusvaheliste partneritega;
6) hädaolukorra planeerimistsooni määramist; 7) elanike kaitse- ja evakuatsioonimeetmeid; 8) tegevusi hädaolukorra lõpetamiseks;
9) vajaduse korral täiendavaid planeerimisalasid pikaajaliste kaitsemeetmete rakendamiseks; 10) hädaolukorra lahendamisele järgnevaid tegevusi;
11) vajaduse korral sotsiaalpsühholoogilist tuge ja elanike nõustamist. (2) Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaani harjutamiseks ja kontrollimiseks korraldab
käitamisloa omaja vähemalt üks kord aastas õppuse. Õppusest teavitatakse Päästeametit vähemalt 20 tööpäeva enne selle toimumist.
(3) Tuumakäitise hädaolukorra lahendamise plaan vaadatakse üle ja seda täiendatakse vajaduse korral vähemalt iga kahe aasta järel või pärast olulisi muutusi ohutegurites või käitises.
(4) Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega sätestada täpsustatud nõuded
tuumakäitise hädaolukorra plaanile ja selle rakendamisele. § 52. Tegevus hädaolukorras
(1) Tuumaavarii või kiirgushädaolukord lahendatakse vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse
seadusele, arvestades kiirgusseaduses ja käesolevas seaduses sätestatut. (2) Tuumaavarii käesoleva seaduse tähenduses on tuumakäitise või tuumamaterjaliga seotud
ootamatu sündmus või sündmuste ahel, mis toob või võib tuua kaasa olulise ohu inimese tervisele või varale või keskkonnale või avariikiirituse olukorra ning mis eeldab viivitamatut
tegevust ohu kõrvaldamiseks või kaitsemeetmete rakendamist. (3) Sekkumine tuumakäitises tekkinud avariikiirituse olukorras toimub kiirgusseaduse § 107
kohaselt.
(4) Pädeval asutusel on vajaduse korral õigus kaasata avariikiirituse olukorras sekkumiseks muid isikuid, kellel on sekkumiseks vajalikud erialased teadmised, vahendid ja võime ning loakohustusega tegevusala korral ka asjaomane tegevusluba.
§ 53. Rahvusvaheline teavitamine ja koostöö kiirgushädaolukorra korral
(1) Pädev asutus teavitab viivitamatult Euroopa Komisjoni ja neid Euroopa Liidu liikmesriike,
keda see vahetult mõjutab, elanike kaitseks rakendatavatest meetmetest või selle kavandamisest, kui see on tingitud:
1) Eesti Vabariigi territooriumil toimunud tuumaavariist, millega kaasneb või tõenäoliselt kaasneb radioaktiivse aine pääs keskkonda; 2) Eesti Vabariigi territooriumil või mujal tavapärasest oluliselt erineva kiirgustaseme
avastamisest, millega tõenäoliselt kaasneb tervisekahjustus; 3) muudest õnnetusjuhtumitest või tegevustest, mille tagajärjel pääseb või võib pääseda
keskkonda olulises koguses radioaktiivset ainet.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teates esitatakse Euroopa Liidu nõukogu otsuses 87/600/Euratom sätestatud korras nõutud ja asjakohane teave, et võimalik radioloogiline mõju
26/48
liikmesriikides oleks võimalikult väike. Teabe esitamise järel esitab pädev asutus asjakohaste
ajavahemike järel Euroopa Liidu nõukogu otsuses 87/600/Euratom sätestatud seiretulemused.
(3) Teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest või Euroopa Komisjonilt saadud kiirgushädaolukorda puudutava teate korral pädev asutus:
1) rakendab viivitamatult käesolevast seadusest, kiirgusseadusest ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusest tulenevad vajalikud meetmed elanike või keskkonna kaitseks;
2) teavitab viivitamatult Euroopa Komisjoni rakendatud meetmetest ja soovitustest, mis on antud pärast niisuguse teabe saamist;
3) teavitab Euroopa Komisjoni asjakohaste ajavahemike järel seiretulemustest toiduainete,
söötade, joogivee ja keskkonna radioaktiivsuse tasemest.
(4) Pädev asutus teavitab tuumaavarii korral Rahvusvahelist Aatomienergiaagentuuri ja
mõjutatud välisriike ning konsulteerib nende riikide pädevate asutustega vastavalt Eesti
Vabariigi mitme- või kahepoolsetele välislepingutele.
(5) Pädev asutus pöördub vajaduse korral Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri või
välisriikide poole abi saamiseks ning korraldab vastavalt Eesti suhtes kehtivatele mitme- või
kahepoolsetele välislepingutele abi andmiseks vajalike isikute ja seadmete vastuvõtu ning
nendega seotud tegevuse.
7. peatükk
Tuumamaterjali transport, eksport ja import
§ 54. Tuumamaterjali transport, eksport ja import
(1) Tuumamaterjali veole kohaldatakse kiirgusseaduse § 68 lõike 1 punkti 2, § 41, § 70 ja § 701–
704 sätteid ning käesoleva seaduse § 79.
(2) Tuumamaterjali või muu radioaktiivse materjali kontrolli süsteem on sätestatud nõukogu
määruses (EÜ) nr 428/2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega
kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks, ning
strateegilise kauba seaduses.
(3) Kui tuuma- või muu radioaktiivne materjal liigitub käesoleva seaduse 8. peatükis nimetatud
tuumajäätmeks, kohaldatakse selle veole käesoleva peatüki ning sisse-, välja- ja läbiveole ka
käesoleva seaduse § 58 sätteid.
8. peatükk
Tuumajäätmete ja kasutatud tuumkütuse käitlemine
§ 55. Tuumajäätmete käitlemise põhimõte ja üldnõuded
(1) Tuumkütusetsükli tegevustes tekkivate tuumajäätmete radioaktiivsus ja maht hoitakse nii
väiksena, kui see on mõistlikult saavutatav, piiramata tuumaenergia kasutamise üldpõhimõtete rakendamist.
27/48
(2) Tuumajäätmeid käideldakse vastavalt kiirgusseaduse §-des 58, 60, 61, 64 ja 66 ning § 56 lõike 2 ja § 64 lõike 4 alusel sätestatud nõuetele arvestades käesolevas seaduses sätestatud
erisusi. (3) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab täpsustatud nõuded kasutatud tuumkütuse
käitlemisele.
§ 56. Eestis tekitatud tuumajäätmete käitlemine
(1) Eestis tekitatud tuumajäätmed tuleb käidelda, vaheladustada ja lõppladustada Eestis, välja
arvatud lõigetes 2–3 sätestatud juhtudel.
(2) Tuumajäätmeid võib lõppladustada teises Euroopa Liidu liikmesriigis või kolmandas riigis, kui enne tuumajäätmete saatmist on Eesti ja sihtriigi vahel sõlmitud ja jõustunud leping lõppladustusrajatise kasutamiseks sihtriigis vastavalt Euroopa Komisjoni kehtestatud
kriteeriumitele.
(3) Kasutatud tuumkütust võib teise riiki saata selle ümbertöötlemiseks tingimusel, et seda ei suunata lõppladustamisele.
§ 57. Väljaspool Eestit tekitatud tuumajäätmete käitlemine
Väljaspool Eestit tekitatud tuumajäätmeid ei tohi käidelda, vaheladustada ega lõppladustada Eestis.
§ 58. Tuumajäätmete sisse- ja väljavedu
Tuumajäätmete sisse- ja väljaveole kohaldatakse kiirgusseaduse §-des 82–87 sätestatut ja § 83 lõike 2 alusel kehtestatud nõudeid.
§ 59. Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava
(1) Riiklik tuumajäätmete käitlemise tegevuskava on radioaktiivsete jäätmete käitlemise riikliku tegevuskava osa.
(2) Riiklikus tuumajäätmete käitlemise tegevuskavas määratakse riiklik tuumajäätmete käitlemise poliitika, sealhulgas tuumajäätmete käitlemise eesmärgid ja põhimõtted, võimaluse
korral ka tuumajäätmete kogus, asukoht, samuti tuumajäätmete käitlemise kulu ja ajakava hinnang.
(3) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostab valdkonna eest vastutav ministeerium koos pädeva asutusega.
(4) Riikliku tuumajäätmete käitlemise tegevuskava koostamisel tuleb avalikkust teavitada ning anda soovi avaldanud isikutele võimalus arvamust avaldada.
§ 60. Tuumaohutuse nõuete täitmisest vabastamine
28/48
(1) Tuumajäätmeid, välja arvatud kasutatud tuumkütus, võib ringlusse võtta, taaskasutada ja
kõrvaldada vastavalt jäätmeseaduses sätestatule, kui radioaktiivsete ainete sisaldus tuumajäätmetes ei ületa kiirgusseaduse § 62 lõike 3 alusel kehtestatud vabastamistasemeid.
(2) Kui radioaktiivsete ainete sisaldus lõikes 1 nimetatud jäätmetes on suurem kui lubatud vabastamistase, on lõikes 1 nimetatud toiminguteks vajalik pädeva asutuse otsus.
(3) Tuumajäätmete tuumaohutuse nõuetest vabastamise taotluse menetlemisele kohaldatakse
kiirgusseaduse § 62 ning selle alusel kehtestatud vabastamise, ringlusse võtmise ja taaskasutamise nõudeid.
§ 61. Lahjendamise keeld
Tuumajäätmete sihipärane lahjendamine, sealhulgas hajutamine või segamine käesoleva seaduse ohutusnõuete täitmisest vabastamise eesmärgil on keelatud.
§ 62. Tuumajäätmete käitlemise kohustuse üleandmine
Kui tuumakäitis või tuumajäätmed antakse üle teisele asjaomast luba omavale isikule, võib pädev asutus asjaomase taotluse alusel anda sellele isikule kas osaliselt või täielikult üle ka
tuumajäätmete käitlemise kohustuse tingimusel, et selline üleandmine ei sea ohtu tuumajäätmete käitlemise nõuete rakendamist.
§ 63. Tuumajäätmete võtmine riigi valdusesse
(1) Pädev asutus teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku tuumajäätmete riigi valdusesse võtmiseks, kui tuumajäätmete käitlemise kohustusega isik ei ole täitnud tuumajäätmete
käitlemise tegevuskava või on muul viisil oluliselt rikkunud tuumajäätmete käitlemise nõudeid. (2) Vabariigi Valitsus otsustab tuumajäätmete ülevõtmise riigile või riigi omandis olevale
äriühingule tuumajäätmete käitlemise meetmete täielikuks rakendamiseks juhul, kui asjaomase tuumaohutusloa omaja ei ole tuumajäätmete käitlemiskohustust osaliselt või täielikult
võimeline täitma. (3) Vabariigi Valitsus kohustab tuumajäätmete käitlemise kohustusega isikut andma tekitatud
tuumajäätmed üle riigile või riigi omandis olevale äriühingule ka sellisel juhul, kui hoolimata pädeva asutuse ettekirjutusest ei ole isik täitnud käesolevas seaduses sätestatud
dekomissioneerimisfondi maksete tegemise kohustust. § 64. Tuumajäätmete käitlemise kohustuse lõppemine
(1) Pädev asutus otsustab tuumkütusetsükli tegevustest tekkivate tuumajäätmete käitlemise
kohustuse lõppemise, kui: 1) tuumajäätmete käitlemise kohustus on antud üle vastavalt käesoleva seaduse §-le 62 või 2) tuumajäätmed on antud üle heakskiidetud viisil püsivalt teisele riigile vastavalt käesoleva
seaduse § 56 lõikele 2.
(2) Tuumajäätmete käitlemise kohustus lõpeb, kui tuumajäätmete lõppladustamine ja tuumakäitise dekomissioneerimine on lõpetatud vastavalt käesoleva seaduse §-le 65 ning § 47
29/48
lõikele 7 ning tuumajäätmete käitlemiskohustusega isik on tasunud dekomissioneerimisfondi
kõik vajalikud maksed.
(3) Tuumajäätmete riigi valdusesse võtmise korral vastavalt käesoleva seaduse §-le 63 peab riik ülevõetud tuumajäätmete puhul rakendama tuumajäätmete käitlemise nõuetekohaseid meetmeid ning tuumajäätmete käitlemise kohustusega isik peab tasuma nende meetmete
rakendamisega seotud kulud.
§ 65. Tuumajäätmete lõppladustamine
(1) Tuumajäätmed loetakse lõppladustatuks, kui pädev asutus on kinnitanud nende paigutamise
teatud tingimustele vastavasse ladustuskohta või selleks ettevalmistatud kohta väljavõtmise kavatsuseta tema poolt heaks kiidetud viisil.
(2) Kui tuumaohutusloa omaja kohustus käidelda tuumajäätmeid on lõppenud vastavalt käesoleva seaduse §-le 62, läheb tuumajäätmete omandiõigus üle riigile, kes vastutab sellest
hetkest alates ka tuumajäätmete lõppladustamise nõuete täitmise eest.
(3) Tuumajäätmete lõppladustamise ajal on pädeval asutusel õigus vajaduse korral tuumajäätmete lõppladustuskohas rakendada meetmeid tuumajäätmete ohutuse kontrolliks ja seireks.
9. peatükk
Kiirgus- ja tuumaohutusalase tegevusega seotud tasud ja maksed
1. jagu
Menetlus- ja järelevalvetasud
§ 66. Ehitusaegse järelevalvetoimingu tasu kujunemise ja maksmise alused
(1) Ehitusaegse järelevalvetoimingu tasu (edaspidi ehituse järelevalve tasu) on ehitusloa omaja
avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille eesmärk on finantseerida käesolevas seaduses
sätestatud tuumakäitise ehitamise aegseid järelevalvetoiminguid ning nendega seotud
ekspertiise ja auditeid.
(2) Ehituse järelevalve tasuga kaetakse üksnes kulud, mis on otseselt vajalikud tuumakäitise
ehitamise ohutuse, tuumaohutuse ja kvaliteedi kontrollimise järelevalvetoimingute ning nende
ettevalmistamise finantseerimiseks, sealhulgas:
1) juhtimissüsteemide ja aruandluse dokumentatsiooni ning muu vajaliku ehitusaegse
dokumentatsiooni läbivaatamise kulu;
2) tööde paikvaatluse ja kohapealse järelevalve kulu;
3) ekspertide ja laborite kaasamise kulu;
4) järelevalveametnike töötasu;
5) välisekspertide ja auditeerijate töötasu ning nende palkamisega seotud kulu.
(3) Ehituse järelevalve tasu määratakse proportsionaalselt järelevalve tegeliku kulu ja
arvutatakse:
1) kas konkreetse ehitusetapi järelevalvetoimingute eeldatava maksumuse põhjal või
30/48
2) fikseeritud summana vastavalt ehitusetapi mahule ja tuumakäitise riskitasemele.
(4) Ehituse järelevalve tasu maksab ehitusloa omaja ning see tuleb kanda riigieelarve pädeva
asutuse eelarve reale. Tasu kasutatakse sihtotstarbeliselt ehitamiseaegse järelevalve,
ekspertiiside ja auditeerimise kulu katteks.
(5) Kui ehituse järelevalve tasuna on makstud rohkem, kui vastab tegelikule järelevalvekulule,
on ehitusloa omajal õigus ülemäärane summa tagasi nõuda või tasaarvestada järgmise
ehitusetapi järelevalvetasuga.
(6) Ehituse järelevalve tasu makstakse enne vastava ehitusetapi järelevalve alustamist või
osamaksetena pädeva asutuse määratud tähtpäevadel, välja arvatud juhul, kui käesoleva
paragrahvi lõike 8 alusel on sätestatud muu tasumissagedus.
(7) Ehituse järelevalve tasu maksmata jätmise korral võib pädev asutus peatada ehitusloa
kehtivuse kuni tasu maksmiseni.
(8) Ehituse järelevalve tasu määrad ning arvestamise ja tasumise korra kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega pädeva asutuse ettepanekul.
§ 67. Tuumaohutusloa menetlustasu kujunemise ja maksmise alused
(1) Menetlustasu on tuumaohutusloa taotleja avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille eesmärk
on katta käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutusloa andmise ja muutmisega seotud
menetlustoimingute kulu.
(2) Menetlustasuga kaetakse üksnes kulu, mis on otseselt vajalik tuumaohutusloa
menetlemiseks, sealhulgas kulu järgmiste toimingute eest:
1) taotluse ja selle lisadena esitatud dokumentide ja ohutushinnangute läbivaatamine ning
hindamine;
2) vajalike kontrolli- ja hindamistoimingute läbiviimine, sealhulgas paikvaatlused ja tehniline
analüüs;
3) ekspertide ja tehniliste tugiorganisatsioonide kaasamine;
4) rahvusvaheliste organisatsioonide või pädevate asutuste kaasamine;
5) menetlusega otseselt seotud ametnike tegevus.
(3) Menetlustasu määratakse proportsionaalselt vastavalt menetlustoimingute mahule ja
keerukusele ning see arvutatakse kas fikseeritud summana vastavalt loa liigile ja menetluse
ulatusele või tunnipõhiselt vastavalt menetlustoimingutele, kui menetlus hõlmab
lisaekspertiise, rahvusvahelisi hindamisi või muudatuste hindamist loa andmise eeldustes.
(4) Menetlustasu maksab tuumaohutusloa taotleja enne taotluse läbivaatamist, välja arvatud
juhul, kui pädev asutus lubab tasumise tagamist tagatise esitamise teel.
(5) Menetlustasu makstakse riigieelarve pädeva asutuse e-riigikassa kontole ning seda
kasutatakse sihtotstarbeliselt tuumaohutusloa menetlemise kulu katteks.
31/48
(6) Kui menetlustasu on makstud suuremas summas, kui vastab tegelikule menetluskulule, on
taotlejal õigus ülemäärane summa tagasi nõuda või tasaarvestada järgmise menetluse tasuga.
(7) Menetlustasu tasumata jätmisel võib pädev asutus peatada taotluse läbivaatamise kuni tasu
laekumiseni või tagatise esitamiseni.
(8) Menetlustasu määrad ning arvestamise ja tasumise korra kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega pädeva asutuse ettepanekul.
§ 68. Järelevalvetasu kujunemise ja maksmise alused
(1) Järelevalvetasu on tuumaohutusloa omaja avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille eesmärk
on finantseerida käesolevas seaduses sätestatud tuumaohutuse riiklikku ja rahvusvahelist
järelevalvet.
(2) Järelevalvetasuga kaetakse üksnes kulu, mis on otseselt vajalik käesoleva seaduse ja selle
alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle järelevalvetoimingute ja nendega seotud tegevuste
finantseerimiseks, sealhulgas dokumentide läbivaatamine, paikvaatlus, ekspertide kaasamine,
tuumamaterjali ning tuumaohutusloa omaja dokumentide riikliku registri pidamine,
järelevalveametnike ja välisinspektorite töö.
(3) Järelevalvetasu määratakse, arvestades käesoleva seaduse § 67 lõikes 3 sätestatud nõudeid.
(4) Järelevalvetasu maksab tuumaohutusloa omaja. See tuleb kanda riigieelarve pädeva asutuse
e-riigikassa kontole ning seda kasutatakse sihtotstarbeliselt järelevalvetoimingute ja auditite
kulu katteks.
(5) Kui järelevalvetasuna on makstud rohkem, kui vastab tegelikule järelevalvekulule, on
tuumaohutusloa omajal õigus ülemäärane summa tagastada või tasaarvestada järgmise perioodi
järelevalvetasuga.
(6) Järelevalvetasu tuleb maksta üks kord aastas pädeva asutuse määratud tähtpäevaks, välja
arvatud juhul, kui lõike 8 alusel on kehtestatud teine tasumissagedus.
(7) Järelevalvetasu maksmata jätmise korral võib pädev asutus peatada tuumaohutusloa
kehtivuse ja kohaldada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduse alusel.
(8) Järelevalvetasu määrad ning arvestamise ja tasumise korra kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega pädeva asutuse ettepanekul.
2. jagu
Dekomissioneerimisreserv ja -fond
§ 69. Dekomissioneerimisreserv ja riiklik dekomissioneerimisfond
(1) Tuumakäitise käitaja on kohustatud moodustama rahalise reservi, mis peab katma
tuumakäitise dekomissioneerimise ja radioaktiivsete jäätmete lõppladustamise kulu (edaspidi
dekomissioneerimisreserv).
32/48
(2) Dekomissioneerimisreservi makstud vahendeid hoitakse riiklikus
dekomissioneerimisfondis. Fondi haldamise ja vara paigutamise korra, haldaja ning tema
ülesanded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, tagades vahendite eraldatuse, sihtotstarbelise
kasutamise ja piisavuse dekomissioneerimise ning kasutatud tuumkütuse ja tuumajäätmete
käitlemise kulu katmiseks.
(3) Dekomissioneerimisreservi suuruse hindamise metoodika, riikliku
dekomissioneerimisfondi sissemaksete ja sellest väljamaksete tegemise ning riikliku
dekomissioneerimisfondi vara valitsemise, paigutamise ja kasutamise täpsemad tingimused ja
korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(4) Dekomissioneerimisreservi suuruse määramisel lähtutakse käesolevas seaduses sätestatud
tuumakäitise käitamise, dekomissioneerimise ning tuumajäätmete ladustamise
aluspõhimõtetest ning eesmärgist tagada, et käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud kulude
katmiseks oleks dekomissioneerimise alustamise ajaks riiklikus dekomissioneerimisfondis
piisavad vahendid. Dekomissioneerimisreservi esialgse suuruse ning selle järkjärgulise
kogumise põhimõtted iga tuumakäitise eeldatava kasutusaja kohta määrab pädev asutus
tuumaohutusloa tingimustes.
(5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega käitamisloa taotleja ja käitamisloa
omaja poolt riiklikusse dekomissioneerimisfondi tehtavate sissemaksete suuruse ja käitaja
antava finantstagatise tingimused.
(6) Dekomissioneerimisreservi summa peab katma:
1) tuumakäitise ohutustamise kulu;
2) tuumakäitise käitamisel tekkinud kasutatud tuumkütuse, kiirgusallikate või radioaktiivsete
jäätmete ohutustamise kulu;
3) kasutatud tuumkütuse või tuumajäätmete lõppladustamise eeldatava kulu tuumakäitise
eeldatava kasutusaja ja dekomissioneerimise vältel;
4) tuumaohutusloa omaja kulu teadus- ja arendustegevusele, mis on seotud käesoleva lõike
punktides 1 ja 2 sätestatud eesmärkidega;
5) eeldatava kulu, mis on vajalik käesoleva lõike punktides 1–3 nimetatud tegevuste
järelevalveks;
6) riikliku dekomissioneerimisfondi haldamise kulu.
(7) Tuumaohutusloa omaja esitab pädevale asutusele koos algse dekomissioneerimiskavaga
käesoleva paragrahvi lõike 6 punkides 1–4 nimetatud kulu suuruse detailse hinnangu (edaspidi
dekomissioneerimiskulu prognoos). Tuumaohutusloa omaja uuendab dekomissioneerimiskulu
prognoosi ja esitab selle pädevale asutusele iga kord, kui algset dekomissioneerimiskava
muudetakse, kuid mitte harvem kui kord viie aasta järel arvates esimese
dekomissioneerimiskulu prognoosi esitamisest pädevale asutusele.
(8) Pädev asutus hindab käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud kulusid tuumaohutusloa
taotlemisel, algse dekomissioneerimiskava muutmisel või käesoleva paragrahvi lõikes 7
sätestatud ajavahemike tagant. Kui pädev asutus tuvastab, et dekomissioneerimisreservi suurus
33/48
ei kata tuumakäitise dekomissioneerimise või radioaktiivsete jäätmete lõppladustuskoha
sulgemise kulu, on tal õigus suurendada dekomissioneerimisreservi suurust.
(9) Dekomissioneerimiskulu prognoosi esitamise vormi kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega osana käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud metoodikast.
3. jagu
Kohalik kasu
§ 70. Tuumajaamaga seotud kohaliku kasu arvutamise ja maksmise alused
(1) Tuumajaamaga seotud kohalik kasu on tasu, mida maksab tuumajaama ehitus-, katsetamis-,
käitamis- ja dekomissioneerimisloa omaja kohaliku omavalitsuse üksusele, mille territooriumil
tuumajaam asub või hakkab asuma.
(2) Tuumajaamaga seotud kohalikku kasu makstakse alates tuumajaama ehitamise alustamisest
kuni tuumajaama täieliku dekomissioneerimiseni.
(3) Tuumajaamaga seotud kohaliku kasu suurus on 0,3 eurot ühe elektrivõrku antud megavatt-
tunni kohta.
(4) Alates tuumajaama ehitamise alustamise päevast kuni elektrienergia tootmise alustamisele
eelneva päevani ning dekomissioneerimise ajal makstakse tuumajaamaga seotud kohalikku kasu aastas kümme protsenti maksimaalsest tasust, mis saadakse järgmiste näitajate korrutisest :
1) tuumajaama elektriline nimivõimsus megavattides; 2) käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud määr; 3) aasta tundide arv (8760).
(5) Ehitamise alustamise päevaks loetakse ehituse alustamise teatise esitamise päeva.
(6) Tootmise alustamise päevaks loetakse päeva, millal tuumajaam esimest korda annab
elektrienergiat võrku, otseliini või salvestusseadmesse.
(7) Käesoleva paragrahvi alusel kohaliku omavalitsuse üksusele laekunud kohalikust kasust 50
protsenti maksab kohaliku omavalitsuse üksus vähemalt üks kord aastas võrdselt füüsilistele
isikutele, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on arvestusperioodi aluseks oleva aasta
1. jaanuari seisuga tuumajaama läheduses.
(8) Elukoht loetakse lõikes 7 sätestatud tingimustele vastavaks, kui vähemalt osa
katastriüksusest, millel elukoht asub, jääb tuumajaama hädaolukorra planeerimistsooni või
käitise piirist mõõdetuna lähemale kui kaks kilomeetrit.
(9) Kohaliku omavalitsuse üksus maksab käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud tasu ka teise
kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil elavatele füüsilistele isikutele, kelle elukoht vastab
lõikes 8 sätestatud tingimustele.
34/48
(10) Tuumajaamaga seotud kohaliku kasu jaotamise korra kehtestab kohaliku omavalitsuse
üksuse volikogu määrusega.
10. peatükk
Tuumakontrollimeetmed
§ 71. Terminid
(1) Tuumamaterjali ala on määratletud komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, artikli 2 punktis 24.
(2) Tuumamaterjali ala esindaja on isik, kes on töö- või teenistussuhtes käesoleva paragrahvi
lõike 3 tähenduses nimetatud käitajaga, ning määratud vastutama tuumamaterjali aruandluse eest riigisiseselt ja rahvusvaheliselt komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, artikli 2 punkti 26 tähenduses ja kooskõlas artikli 6
lõikega 1.
(3) Käitaja on määratletud komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, artikli 2 punktis 34.
(4) Rajatis on määratletud komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, artikli 2 punktis 27.
(5) Materjalibilansi ala on määratletud komisjoni määruse (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, artikli 2 punktis 17.
§ 72. Tuumamaterjali omava isiku kohustused
(1) Tuumamaterjali omav isik on kohustatud:
1) määrama tuumamaterjali ala esindaja; 2) tagama tuumamaterjali aruandlusprotsessi kehtestamise ja järgimise;
3) korraldama käesoleva seaduse alusel kehtestatud korras tuumamaterjali arvestuse pidamise ja inventuuri tegemise;
4) viivitamata teavitama pädevat asutust igast tuumamaterjali koguse muudatusest;
5) viivitamata teavitama pädevat asutust tuumamaterjali kadumisest; 6) tagama tuumamaterjali füüsilise kaitse vastavalt käesoleva seaduse alusel kehtestatud
nõuetele; 7) teavitama pädevat asutust eelnevalt tuumamaterjali veost, väljaveost, sisseveost ja
vastuvõtust;
8) täitma muid komisjoni määruses (Euratom) 2025/974, mis käsitleb Euratomi kaitsemeetmete kohaldamist, sätestatud arvestus-, aruandlus- ja teavituskohustusi.
(2) Tuumamaterjali arvestuse korraldamise nõuded, andmete loetelu, inventeerimise ja aruandluse esitamise korra ning tähtajad andmete esitamiseks pädevale asutusele kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 73. Tuumamaterjali riiklik register
35/48
(1) Tuumamaterjali arvestuse pidamiseks peetakse riiklikku tuumamaterjali registrit.
(2) Tuumamaterjali registri vastutav töötleja on pädev asutus. (3) Tuumamaterjali registrisse kogutakse vähemalt tuumamaterjali omava isiku andmed,
tuumamaterjali kogus, liik, esinemiskuju ja koostis, tuumamaterjali asukoht, koguste lahknevuste ja kadude andmed, tuumamaterjali veo korral saatja ja vastuvõtja andmed.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmeid tuleb tuumamaterjali registris säilitada seni, kuni tuumamaterjal asub ehitises, ja vähemalt viis aastat pärast seda, kui tuumamaterjal
on ehitisest eemaldatud, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
(5) Tuumamaterjali riikliku registri asutab ja selle põhimääruse, sealhulgas infoturbe nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 74. Rahvusvahelised inspektsioonid
(1) Rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatel (edaspidi välisinspektorid), kellele asjaomane organisatsioon on andnud õiguse kontrollida Eesti Vabariigi suhtes jõustunud tuumakontrollimeetmeid käsitlevate välislepingute tingimuste täitmist, on õigus vastavalt
Austria Vabariigi, Belgia Kuningriigi, Hispaania Kuningriigi, Madalmaade Kuningriigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Portugali Vabariigi,
Rootsi Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Soome Vabariigi, Taani Kuningriigi, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri vahelise tuumarelva leviku tõkestamise lepingu III artikli lõigete 1 ja 4 rakendamise kokkuleppe lisaprotokollis kehtestatud
nõuetele (edaspidi lisaprotokoll): 1) siseneda oma ülesannete täitmiseks tuumamaterjali alale, mis kuuluvad vastava välislepingu
kohaldamisalasse; 2) saada oma ülesannete täitmiseks vajalikke andmeid ja dokumente või seda võimaldava t juurdepääsu neile;
3) võtta oma ülesannete täitmiseks vajalikke proove ja teha mõõtmisi, teha või tellida ekspertiise ning jäädvustada olukorda pilti ja heli salvestava seadmega.
(2) Vastavalt lisaprotokollile on pädeval asutusel õigus saata välisinspektoreid käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste puhul.
(3) Lepingust või seadusest tulenevad kohustused, mis piiravad juurdepääsu ehitisele või
andmete avaldamisele, ei kohaldu ulatuses, mis on vajalik tuumakontrollimeetmete rakendamiseks või nende üle kontrolli tegemiseks.
(4) Tuumamaterjali omav isik on kohustatud lubama välisinspektoritele juurdepääsu materjalibilansi alale, käitamisega seotud andmetele ja dokumentidele, võtta proove ja teha
mõõtmisi välislepingust tulenevate ja käesolevas seaduses sätestatud kohustuste täitmiseks. (5) Riigi esindaja lisaprotokolli artikli 10 tähenduses on pädev asutus, keda teavitatakse
lisaprotokolli alusel tehtud toimingutest, sealhulgas tuvastatud probleemidest või vastuoludest, probleemide ja vastuolude lahendamise tulemustest ning kord aastas järeldustest, mis on tehtud
lisaprotokollikohaste toimingute põhjal.
36/48
§ 75. Välisinspektori ehitise kontrollimisele lubamise otsustamine
(1) Välisinspektorina ei või Eesti Vabariigi territooriumil tegutseda isik, kelle suhtes on Eesti
Vabariigi pädevatel asutustel põhjendatud kahtlus, et tema tegevus võib ohustada Eesti Vabariigi või rahvusvahelist julgeolekut või tuua kaasa tuumakäitise või tuumamaterjali suhtes kehtivate tuumakontrolli- või julgeolekumeetmete nõuete rikkumise.
(2) Välisinspektori heakskiitmiseks taotleb pädev asutus nõusoleku välisinspektori isiku
sobivuse ja inspekteerimiseks antava loa kohta vähemalt Kaitsepolitseiametilt, Politsei- ja Piirivalveametilt ning asjassepuutuvalt käitajalt. Saadud nõusolekute alusel võimaldatakse välisinspektorile juurdepääs rajatisele tuumakontrollimeetmete rakendamise kontrolliks
vastavalt välislepingule.
(3) Pädev asutus korraldab rahvusvaheliste organisatsioonide nimetatud välisinspektorite kinnitamise ja edastab andmed rahvusvahelistele organisatsioonidele.
§ 76. Tuumkütusetsükliga seotud teadus- ja arendustegevusest teavitamine
Isik, kes kavatseb teha tuumkütusetsükliga seotud teadus- ja arendustegevust, mille käigus tuumamaterjali ei kasutata, on kohustatud enne tegevusega alustamist teavitama pädevat asutust.
11. peatükk
Julgeolek ja füüsiline kaitse
§ 77. Tuumakäitiste ja -materjalide füüsiline kaitse
(1) Tuumakäitiste ja -materjalide füüsiline kaitse tuleb tagada: 1) riiklike ohuhinnangute põhjal, arvestades riigi julgeolekukeskkonna muutusi ja tuumakütuse tsükli tegevuse arengut;
2) tuumamaterjali kategooria ja tuumakäitise riskitasemele vastava tüüpohu profiili või kavandamise aluseks oleva ohu alusel, tagades füüsilise kaitse proportsionaalsuse võimalike
ohtudega; 3) vastavalt riigikaitseobjekti kaitse korrale käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
(2) Tuumamaterjali füüsilise kaitse nõuded, tüüpohu profiili ja kavandamise aluseks oleva ohu määramise korra ja tuumamaterjali kategoriseerimise alused kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega. (3) Tuumaohutusloa omaja vastutab oma tegevuse julgeoleku ja füüsilise kaitse eest ning on
kohustatud: 1) vastavalt tuumamaterjali kategooriale ja tuumakäitise riskitasemele koostama ja rakendama
turvameetmeid, mis on kooskõlas kehtiva tüüpohu profiili või kavandamise aluseks oleva ohuga; 2) koostama tuumakäitise turvaplaani;
3) korraldama turvaplaani katsetamiseks turvaõppuseid; 4) lisama loataotlusele riskihinnangu, kavandatavad turvameetmed, sidepidamise ja koostöö
korralduse korrakaitseorganite ja teiste osapooltega, kes vastutavad tuumakäitise turvalisust
37/48
ohustavatele sündmustele reageerimise eest, ning koostöö ja vastutuse ülemineku korralduse,
kui sündmust käsitletakse hädaolukorrana; 5) tagama kvalifitseeritud turvateenistujate olemasolu ja valmisoleku;
6) korraldama töötajate usaldusväärsuse ja sobivuse kontrolli, sealhulgas regulaarset taustakontrolli vastavalt tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusele; 7) tagama, et töötajad, kes täidavad tuumakäitise ja -materjali julgeoleku ning füüsilise kaitse
tagamisel kriitilisi ülesandeid, allutatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse alusel Kaitsepolitseiameti tehtavale julgeolekukontrollile;
8) teavitama viivitamata pädevat asutust igast sündmusest, mis võib ohustada tuumakäitise turvalisust; 9) rakendama meetmeid kadunud või varastatud tuuma- või radioaktiivsete materjalide
leidmiseks ja tagasisaamiseks.
(4) Turvaplaani nõuded ja turvaõppuste läbiviimise kord on kehtestatud tsiviilkriisi ja riigikaitseseaduse alusel.
§ 78. Tuumajulgeoleku korraldamine
(1) Tuumakäitistes ja tuumamaterjalide transpordil peab olema piisav arv kvalifitseeritud turvateenistujaid, kes: 1) töötavad loa omaja või loa omaja palgatud turvaettevõtja teenistuses;
2) tunnevad tuumakäitise või -saadetise eripärasid; 3) on saanud väljaõppe ja on jõu kasutamise õigusega, sealhulgas relvakandmise õigusega
vastavalt turvategevuse seadusele; 4) kannavad turvategevuse eeskirja kohast vormiriietust.
(2) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab täpsustatud nõuded tuumakäitise siseturvateenistusele ja turvateenistujate kvalifikatsioonile ning sertifitseerimisele.
§ 79. Tuumamaterjali transpordi turvaplaan
(1) Tuumamaterjali transpordil peab loa omaja, arvestades tuumamaterjali kategooriat ja
riskitaset, koostama transpordi turvaplaani, mis sisaldab lisaks turvategevuse eeskirja kohasele turvaplaanile vähemalt: 1) materjali omaduste ja koguse kirjeldust;
2) riskihinnangut transpordiga seotud ohtude kohta; 3) kasutatava veovahendi kirjeldust;
4) kavandatud turvameetmete kirjeldust; 5) Politsei- ja Piirivalveameti ning teiste asjaomaste asutustega koostöö korraldus; 6) planeeritud marsruuti ja alternatiivset marsruuti hädaolukorraks.
(2) Transpordi turvaplaan esitatakse vähemalt 30 päeva enne veo toimumist kooskõlastamiseks
pädevale asutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile.
12. peatükk
Andmekaitse ja küberturvalisus
§ 80. Kiirgusallikat ja tuumamaterjali käsitlevate andmete kaitse
38/48
(1) Kiirgusallika ja tuumamaterjali omadusi ning nende asukohaks olevaid ruume ja füüsilise kaitse meetmeid käsitlev teave on asutusesiseseks kasutamiseks, et tagada kiirgusallika ja
tuumamaterjali ohutus ja füüsiline kaitse. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teabele ning avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1
punktide 9, 10 ja 181 alusel kiirgusallikat või tuumamaterjali puudutavale teabele kehtestatava juurdepääsupiirangu puhul ei kohaldata avaliku teabe seaduse § 40 lõikes 1 sätestatud
juurdepääsupiirangu tähtaega. Juurdepääsupiirang kehtestatakse kuni kiirgustegevuse lõppemiseni, esialgu maksimaalselt 75 aastaks. Pädeva asutuse juht võib juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada viie aasta kaupa, kuni juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib.
(3) Juurdepääs tuumamaterjali riikliku registri andmetele võimaldatakse:
1) pädevale asutusele seoses tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi üle järelevalve tegemisega; 2) tuumakäitise käitajale;
3) teistele riigi- ja valitsusasutustele nende põhimäärusest ja asjakohastest seadustest tulenevate volituste piires põhjendatud taotluse alusel.
§ 81. Kiirgusallikat ja tuumamaterjali käsitlevate andmete turvalisus
Käesoleva seaduse paragrahvi 80 lõikes 1 sätestatud teabega seotud võrgu- ja infosüsteemide turvalisus tagatakse küberturvalisuse seaduse ja riigisaladuse seaduse alusel.
13. peatükk
Riiklik järelevalve ja auditid
1. jagu
Riiklik järelevalve
§ 82. Riikliku järelevalve pädevus ja korrakaitse erimeetmed
(1) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle teeb pädev asutus.
(2) Pädev asutus võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30–32, 45 ja 49–53 sätestatud riikliku järelevalve
erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. (3) Pädeval asutusel on lubatud kasutada füüsilist jõudu korrakaitseseaduses sätestatud alustel
ja korras.
§ 83. Riikliku järelevalve erisused
(1) Pädeval asutusel on õigus peatada tuumakäitise käitamine, tuumaseadme kasutamine või
tuumamaterjali, tuumkütuse, kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete vedu, kui see on vajalik tuumaohutuse tagamiseks, käesolevast seadusest tulenevate nõuete täitmise
kontrollimiseks või Eesti Vabariigi suhtes kehtivatest rahvusvahelistest lepingutest tulenevate Eesti Vabariigi kohustuste täitmiseks.
39/48
(2) Pädeval asutusel on õigus isikut küsitleda ja nõuda dokumente lisaks korrakaitseseaduses sätestatud alustele ka juhul, kui see on vajalik julgeolekumeetmete rakendamiseks, täitmiseks
või kontrollimiseks, samuti Eesti Vabariigi suhtes kehtivatest rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.
(3) Pädev asutus võib tähistatud kinnisasjale siseneda valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekuta, kui:
1) see on vajalik olulise ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks ja nimetatud isikute kaasamisega kaasneks viivitus, mis seaks ohtu meetme kohaldamise eesmärgi saavutamise; 2) kaitsemeetmete rakendamiseks, nende kontrollimiseks või rahvusvahelise inspektsiooni
läbiviimiseks.
§ 84. Sunniraha määr
Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras
rakendatava sunniraha igakordne ülemmäär 1 665 000 eurot.
2. jagu
Riiklik audit ja tuumaohutuse temaatiline vastastikhindamine
§ 85. Tuumaohutuse riiklik audit ja vastastikhindamine
(1) Tuumaohutuse riiklik audit on tuumaohutuse tagamise eesmärgil tehtav tuumaohutuse õigusliku korralduse, tuumaohutust tagavate asutuste ja tuumaohutuse tagamiseks
rakendatavate meetmete toimimise hindamine. Tuumaohutuse riiklikusse auditisse kaasatakse rahvusvaheliselt tunnustatud eksperte.
(2) Tuumaohutuse riiklik audit tehakse: 1) vähemalt kord kümne aasta jooksul;
2) iga kord viivitamata pärast tuumaavariid või avariikiirituse olukorra tekkimist tuumakäitises.
(3) Tuumaohutuse temaatiline vastastikhindamine on tuumaohutuse tagamise eesmärgil tehtav riigisisene hindamine, mille aruanne esitatakse hinnangu saamiseks teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile.
(4)Tuumaohutuse temaatiline vastastikhindamine tehakse:
1) kord kuue aasta jooksul; 2) iga kord viivitamata pärast tuumaavariid, kui sellega kaasneb erakorraliste meetmete kasutuselevõtt väljaspool tuumaseadme asukohta või kaitsemeetmete kasutuselevõtt elanike
jaoks.
(5) Riikliku auditi ja temaatilise vastastikhindamise tulemusi tuleb võtta arvesse kiirgus- või tuumaohutusega seotud riiklike arengukavade ja tegevuskavade koostamisel.
14. peatükk
Vastutus tuumakahjustuse tekitamise eest
40/48
§ 86. Reguleerimisala
Käesoleva peatüki eesmärk on kehtestada süsteem piisava ja ennustatava hüvitise maksmiseks inimese elu, tervise või vara või keskkonna kahjustamise eest, mille on põhjustanud Eesti Vabariigi territooriumil toimunud tuumaintsident või Eesti Vabariigi jurisdiktsioonis toimunud
tuumaintsident.
§ 87. Kohaldamisala
(1) Käesolevat peatükki kohaldatakse üksnes vastutusele tuumakahjustuse eest, mille on
põhjustanud Eesti Vabariigi territooriumil toimunud tuumaintsident või Eesti Vabariigi jurisdiktsioonis toimunud tuumaintsident ning mis on tekkinud inimese elule, tervisele või
varale või keskkonnale. (2) Kui kahju on tekkinud tuumaintsidendi ja muust allikast pärit ioniseeriva kiirguse tagajärjel,
ei kohaldata käesolevat seadust vastutusele sellise muu ioniseeriva kiirguse tagajärjel tekkinud kahju eest.
§ 88. Terminid
(1) Käesolevas peatükis kasutakse järgnevaid termineid tähenduses, mis on sätestatud neile Viini 1963. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsioonis:
1) isik on iga füüsiline isik, isikute ühendus, iga era- või avalik-õiguslik isik olenemata sellest, kas ta on juriidiline isik või mitte, iga rahvusvaheline organisatsioon, mis on juriidiline isik vastavalt tuumakäitise asukohariigi seadustele, ja iga riik või tema koostisosaks olev alljaotis;
2) liikmesriigi isik on Viini 1963. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsiooni liikmesriik, tema koostisosaks olev alljaotis, era- või avalik-õiguslik isik, sõltumata sellest, kas ta on
juriidiline isik või mitte; 3) käitaja on isik, kelle on tuumakäitise asukohariik määranud või tunnistanud tuumakäitise käitajaks;
4) tuumakäitise asukohariik on Viini 1997. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsiooni liikmesriik, mille territooriumil tuumakäitis paikneb, või kui tuumakäitis ei paikne liikmesriigi
territooriumil, siis liikmesriik, mille seaduste kohaselt seda tuumakäitist käitatakse; 5) pädeva kohtu kohaldatav seadus on õigus, mida kohaldab kohus, millel on Viini 1997. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsiooni kohaselt õigus konventsiooni kohaldada, sealhulgas
rahvusvahelise eraõiguse sätted; 6) tuumkütus on iga materjal, mis on suuteline tekitama energiat tuumalõhustumise iseseisva
ahelreaktsiooni käigus; 7) radioaktiivne toode või radioaktiivne jääde on radioaktiivne materjal, mis on tekkinud tuumkütuse tootmisel või kasutamisel, või iga materjal, mis on muutunud radioaktiivseks
kiirituse mõjul tuumkütuse tootmise või kasutamise käigus, välja arvatud radioaktiivsed isotoobid, mis on jõudnud valmistamise lõppstaadiumisse kujul, mis võimaldab neid kasutada
teaduslikel, meditsiinilistel, põllumajanduslikel, kaubanduslikel või tööstuslikel eesmärkidel; 8) tuumareaktor on ehitis või seade, mis sisaldab tuumkütust sellisel kujul, mis võimaldab tuumalõhustumise iseseisvat ahelreaktsiooni ilma neutronite lisaallikata;
9) tuumaintsident on sündmus või sündmuste seeria, millel on sama algpõhjus või lähtekoht ja mis põhjustab tuumakahjustuse või põhjustab leevendusmeetmete rakendamise tõttu
tuumakahjustuse tekkimise vahetu ja suure riski;
41/48
10) taastamismeetmed on kahjustada saanud või hävinud keskkonnakomponentide taastamise
või võrdväärse asendamise mõistlikud abinõud, mis on ette nähtud nende rakendamise riigi seadusega ja mille rakendamiseks on olemas rakendamise riigi pädeva asutuse nõusolek;
11) leevendusmeetmed on tuumaintsidendi toimumise järel käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1–4 ja 6 sätestatud kahju ja kulude ärahoidmiseks või minimeerimiseks rakendatud abinõud tingimusel, et nende rakendamiseks on olemas nende rakendamise asukohariigi pädeva
asutuse nõusolek; 12) mõistlikud meetmed on meetmed, mida pädeva kohtu kohaldatava seaduse kohaselt
loetakse kõiki asjaolusid arvestades kohasteks ja proportsionaalseteks, arvestades näiteks tekkinud kahju ulatust ja iseloomu, leevendusmeetmete puhul kahju tekkimise riski, rakendatud meetmete efektiivust nende rakendamise ajal ning asjakohaseid tehnilisi ja teaduslikke
eriteadmisi; 13) SDR on Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) defineeritud arveldusühik, mida IMF kasutab
oma tegevuses ja tehingutes (laenueriõigus, Special Drawing Right). (2) Tuumamaterjal käesoleva peatüki tähenduses on:
1) tuumkütus, välja arvatud looduslik või vaesestatud uraan, mis on võimeline iseseisvalt või kombineerituna mõne muu materjaliga tekitama väljaspool tuumareaktorit energiat
tuumalõhustumise iseseisva ahelreaktsiooni käigus; 2) radioaktiivne toode või radioaktiivne jääde.
(3) Tuumakäitis käesoleva peatüki tähenduses on: 1) tuumareaktor, välja arvatud tuumareaktor, mis on paigaldatud energiaallikana õhu- või
meretranspordivahenditele kas selle liikumapanemiseks või mõnel muul eesmärgil; 2) tehas, mis kasutab tuumkütust tuumamaterjali tootmiseks, või tuumamaterjali töötlemise
tehas, kaasa arvatud tehas kiiritatud tuumkütuse ümbertöötlemiseks;
3) iga käitis, kus hoitakse tuumamaterjali, välja arvatud tuumamaterjali veoga kaasnev juhuslik hoidmine, ning
4) iga käitis, ehitis või seade, mis sisaldab tuumkütust, radioaktiivseid tooteid või radioaktiivseid jäätmeid, mille Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhatajate nõukogu loeb tuumakäitiseks.
(4) Tuumakahjustus käesoleva peatüki tähenduses on:
1) tervise kahjustamine või kehavigastus, surma põhjustamine või varaline kahju, mis tekib tuumakäitises asuvast kiirgusallikast pärit ioniseeriva kiirguse tagajärjel või tuumakäitises tekkinud, sealt teele saadetavast või sinna teel olevast tuumkütusest, tuumamaterjalist,
kasutatud tuumkütusest, radioaktiivsetest jäätmetest või radioaktiivsest materjalist pärit ioniseeriva kiirguse tagajärjel või neist pärineva ioniseeriva kiirguse ja mürgiste, plahvatuslike
või muude kahjulike omaduste koosmõjul; 2) punktis 1 kirjeldatud põhjusel tekkinud muu varaline kahju, mis seda nõudma õigustatud isikul tekkis ulatuses, milles see ei ole hõlmatud käesoleva lõike punktis 1 kirjeldatud kahjuga
ja ulatuses, milles see on määratud pädeva kohtu kohaldatava seadusega; 3) punktis 1 kirjeldatud põhjusel tekkinud keskkonnakahjustuse kõrvaldamiseks või selle
tagajärgede leevendamiseks rakendatud või rakendatavate abinõude kulu ulatuses, milles see ei ole hõlmatud käesoleva lõike punktis 1 kirjeldatud varalise kahjuga ja milles see on määratud pädeva kohtu kohaldatava seadusega, välja arvatud juhul, kui tegemist on keskkonna
väheolulise kahjustamisega; 4) punktis 1 kirjeldatud põhjusel tekkinud kogu olulise keskkonnakahjustuse tõttu saamata
jäänud tulu, millest isik jäi ilma seoses huvi kaotamisega keskkonnakasutusel põhineva
42/48
majandustegevuse vastu ulatuses, milles see ei ole hõlmatud punktis 1 kirjeldatud varalise
kahjuga ja milles see on määratud pädeva kohtu kohaldatava seadusega; 5) leevendusmeetmete rakendamiseks kantud kulu ja selle rakendamisest tekkiv varaline kahju;
6) pädeva kohtu kohaldatava seaduse alusel tsiviilkorras hüvitamisele kuuluv punktis 1 kirjeldatud põhjusel tekkiv mis tahes majanduslik kahju, välja arvatud keskkonna kahjustamisega tekitatud kahju.
(5) Kui käesolevas seaduses määratletud õigustermin erineb sisu poolest Viini 1963. aasta
tuumakahjustuse hüvitamise konventsioonis määratletud õigusterminist, kohaldatakse käesoleva peatüki sätete puhul konventsiooni.
§ 89. Tuumakahjustus ja muu kahju
(1) Kui tuumaintsident põhjustab tuumakahjustuse ja muu kahju, mida ei loeta tuumakahjustuseks, või kui tuumakahjustuse ja muu kahju põhjustavad tuumaintsident ja muu põhjus ühiselt, loetakse muu kahju tuumakahjustuse hulka, välja arvatud juhul, kui selline muu
kahju on tuumakahjustusest mõistlikult eristatav.
(2) Kui kahju on põhjustanud tuumaintsident ja ioniseeriv kiirgus, millele Viini 1963. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsioon ei kohaldu, ei piira käesoleva seaduse kohaldamine vastutust ioniseeriva kiirgusega põhjustatud kahju eest.
§ 90. Tuumakäitise käitaja vastutus tuumakahjustuse eest
(1) Käitaja vastutab ainuisikuliselt tuumakahjustuse eest Viini 1963. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsioonis toodud tingimustel ja ulatuses käesolevas peatükis toodud
erisustega.
(2) Vastutus tuumakahjustuse eest tekib olenemata sellest, kus kahju tekkis, välja arvatud juhul, kui tuumakahjustus on tekkinud Viini 1963. aasta tuumakahjustuse konventsiooniga mitteliitunud riigis või sellise riigi poolt rahvusvahelise mereõiguse kohaselt määratud
merealal, kui sellistel territooriumitel on tuumakäitis ja puudub vastastikuse tunnustamise põhimõttel võrdväärset režiimi sätestav kokkulepe.
(3) Käitaja vastutab tuumakahjustuse eest, kui see on tõendatult tekkinud tema käitatavas tuumakäitises toimunud tuumaintsidendi tagajärjel.
(4) Käitajal ei teki käesoleva paragrahvis sätestatud vastutust, kui tuumaintsident toimub tema
tuumakäitises transpordi eesmärgil vaheladustatud tuumamaterjaliga, mille eest vastutab ainuisikuliselt muu isik.
(5) Tuumakäitise käitaja vastutab tuumakahjustuse eest, mis on tekkinud tema tuumakäitises või sealt saadetud tuumamaterjaliga toimunud tuumaintsidendi tagajärjel, kui:
1) tuumaintsident toimub enne, kui vastutus tuumamaterjali eest on läinud üle teisele tuumakäitise käitajale vastavalt nendevahelise kirjaliku kokkuleppe tingimustele või kui selline kokkulepe puudub, siis enne kui tuumamaterjali valdus on läinud üle teisele tuumakäitise
käitajale; 2) tuumamaterjal on mõeldud kasutamiseks tuumareaktoris, mis on paigaldatud jõuallikana
transpordivahendile selle liikumapanekuks või muul eesmärgil, ning tuumaintsident toimub enne, kui isik, kellel on õigus seda reaktorit käitada, on võtnud tuumamaterjali oma valdusse;
43/48
3) tuumamaterjal on saadetud isikule, kelle asukoht on riigis, mis ei ole Viini 1963. aasta
tuumakahjustuse hüvitamise konventsiooniga liitunud, ning tuumaintsident toimub enne tuumamaterjali mahalaadimist transpordivahendilt, millega see tuumamaterjal sellesse riiki
saabub. (6) Tuumakäitise käitaja vastutab tuumakahjustuse eest, mis on tekkinud tema tuumakäitisse
teel oleva tuumamaterjaliga toimunud tuumaintsidendi tagajärjel, kui: 1) tuumaintsident toimub pärast seda, kui ta on teiselt tuumakäitise käitajalt võtnud üle
vastutuse tuumamaterjali eest vastavalt käitajate nendevahelise kirjaliku kokkuleppe tingimustele või, kui selline kokkulepe puudub, siis alates tuumamaterjali valduse saamisest; 2) tuumaintsident toimub pärast seda, kui talle on üle läinud tuumamaterjali valdus käesoleva
paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud reaktori käitajalt; 3) tuumaintsident toimub pärast seda, kui tuumamaterjal, mis asub Viini 1963. aasta
tuumakahjustuse hüvitamise konventsiooniga mitteühinenud riigis, on laaditud transpordivahendile, millega see toimetatakse sellest mitteühinenud riigist välja, ning käitaja on andnud kirjaliku nõusoleku selle tuumamaterjali endale saatmiseks.
(7) Varastatud, kadunud, üle laeva või õhusõiduki parda heidetud või hüljatud tuumamaterjaliga
toimunud tuumaintsidendi tagajärjel tekkinud tuumakahjustuse eest vastutab käitaja, kellel oli viimasena õigus seda tuumamaterjali käidelda.
(8) Kui tuumamaterjali saatnud käitaja ja saav käitaja on leppinud kokku, et vastutus teel oleva tuumamaterjaliga seotud tuumakahjustuse eest läheb vedaja nõudel üle vedajale, vastutab
vedaja tuumakahjustuse eest alates vastutuse ülemineku hetkest ning tema suhtes kohaldatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikeid 2 ja 3.
(9) Pädeval asutusel on õigus otsusega vabastada käitaja vastutusest tuumakahjustuse tekitamise eest vähemalt ühel alljärgnevatest tingimustest:
1) Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhatajate nõukogu on määranud kindlaks tuumakäitise väljaarvamiskriteeriumid ja tuumakäitis vastab nendele kriteeriumidele; 2) Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhatajate nõukogu on määranud kindlaks
maksimaalse koguse, mille piires on lubatud tuumamaterjal välja arvata, ning tuumamaterjali kogus jääb selle koguse piiresse.
(10) Käesoleva paragrahvi lõike 9 alusel välja arvatud tuumakäitise või tuumamaterjaliga seotud tuumakahjustusele kohaldatakse käesoleva seaduse ja Viini 1963. aasta tuumakahjustuse
hüvitamise konventsiooni asemel võlaõigusseaduse sätteid.
§ 91. Tuumajäätmete käitleja ja vedaja vastutus tuumamaterjaliga toimunud
tuumaintsidendi eest
Pädev asutus võib oma otsusega tunnistada tuumajäätmete käitleja (edaspidi vastutav käitleja) või vedaja (edaspidi vastutav vedaja) isikuks, kes vastutab tuumakahjustuse eest samadel
alustel nagu Eestis asuva tuumakäitise käitaja, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) tuumajäätmete käitleja või vedaja on seda taotlenud; 2) taotlejal on käesoleva seaduse §-s 96 sätestatud nõuetele vastav kehtiv finantstagatis;
3) käitaja, kes vastutab vastutava käitleja käideldavate tuumajäätmete või vastutava vedaja veetava tuumamaterjaliga seotud tuumakahjustuse eest, on sellega nõus.
44/48
§ 92. Käitajate ühine vastutus
(1) Kui tuumakahjustuse eest vastutab rohkem kui üks käitaja ja nende osalust tuumaintsidendis
ei ole mõistlikult võimalik eraldada, vastutavad käitajad kahjustuse eest solidaarselt. (2) Kui tuumaintsident toimus tuumamaterjali ühes ja samas transpordivahendis vedamisel või
transpordi ajal samas ladustuskohas ajutisel ladustamisel ning see toob kaasa rohkem kui ühe käitaja vastutuse tuumakahjustuse eest, on nende vastutuse kogusumma piiratud solidaarselt
käesoleva seaduse § 94 alusel kohalduva suurima summaga vastutavatele käitajatele. (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel on iga käitaja vastutus piiratud
temale käesoleva seaduse § 94 alusel kohalduva suurima summaga.
§ 93. Vastutus mitme tuumakäitisega seotud tuumaintsidendi korral
Kui samas tuumaintsidendis osaleb sama käitaja mitu tuumakäitist, on käitaja vastutus iga
osalenud tuumakäitise suhtes piiratud sellele tuumakäitisele rakenduva piirsummaga vastavalt käesoleva seaduse §-le 94 .
§ 94. Vastutuse piirmäär ja hüvitisnõuete rahuldamise järjekord
(1) Käitaja kohustus hüvitada tuumakahjustus on kuni 300 miljonit SDR-i iga tuumaintsidendi kohta.
(2) Pädeval asutusel on õigus määrata käitajale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust madalam vastutuse piirmäär, kui on täidetud järgmised tingimused:
1) tuumakäitiseks on uurimisreaktor, väikese võimsusega tuumareaktor, tuumamaterjali ümbertöötlemiskäitis või ladustuskoht;
2) see on põhjendatud tuumakäitise või tuumamaterjali omaduste ja nendega seoses võimalike tuumaintsidentide põhjustatud tuumakahjustuse ulatusega; 3) käitaja vastutuse piirmäär ei ole väiksem kui 50 miljonile SDR-ile vastav summa ning riik
kohustub hüvitama käesoleva lõike alusel määratud ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud summa vahe.
(3) Tuumakahjustuse hüvitise maksmise kord ja jaotus sissenõudjate vahel määratakse asja lahendava kohtu kohaldatava seaduse alusel.
(4) Lisaks tuumakahjustuse eest välja mõistetud hüvitisele tuleb tasuda intress ja hüvitise
väljamõistmiseks tehtud kulutused. (5) Kui tuumakahjustuse hüvitise nõudeid on rohkem kui käesolevas paragrahvis sätestatud
käitaja vastutuse piirmäära ulatuses, makstakse esimeses järjekorras välja hüvitised surma põhjustamise ja tervise kahjustamise eest.
(6) Isik, kes ei ole käitaja ja kes maksab rahvusvahelisest lepingust või mitte-liikmesri igi siseriiklikust õigusest tuleneval alusel välja hüvitise tuumakahjustuse eest, omandab
väljamakstud summa ulatuses tuumakahjustuse eest hüvitist saama õigustatud isikult nõude isiku vastu, kes vastutab tuumakahjustuse eest, välja arvatud osas, milles vastutaval käitajal on
tagasinõudeõigus selle isiku vastu.
45/48
§ 95. Vastutusest vabastavad asjaolud
(1) Käitaja ei vastuta tuumakahjustuse eest üksnes juhul, kui:
1) tuumakahjustus tekkis relvastatud konflikti, vaenutegevuse, kodusõja või ülestõusu tagajärjel; 2) tuumakahjustus tekkis tuumakäitisele endale või tuumakäitisega samas asukohas paiknevale
teisele tuumakäitisele, sealhulgas ehitusjärgus olevale tuumakäitisele; 3) tuumakahjustus tekkis tuumakäitise asukohas olevale varale, mida kasutatakse selles
asukohas paiknevate tuumakäitiste käitamiseks. (2) Kohus võib vabastada käitaja osaliselt või täielikult kohustusest tuumakahjustus hüvitada,
kui tuumakahjustuse põhjustas kahjustada saanud isik ise tahtlikult või raske hooletusega.
§ 96. Finantstagatis
(1) Käitajal peab olema oma tuumakahjustuse hüvitamise kohustuse täitmiseks kehtiv
finantstagatis (edaspidi finantstagatis).
(2) Finantstagatiseks võib olla Viini 1963. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsioonis sätestatud tingimustele vastav ja pädeva asutuse heakskiidetud krediidiasutuse garantii või sellega samaväärne kindlustusleping.
(3) Tuumakahjustuse eest vastutav käitaja on kohustatud andma vedajale Viini 1963. aasta
tuumakahjustuse hüvitamise konventsiooni artikli III nõuetele vastava dokumendi, millega tagatise andja tõendab finantstagatise kehtivust.
(4) Täpsustatud nõuded finantstagatisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 97. Tuumakahjustuse nõuete aegumine
(1) Tuumakahjustuse hüvitamise nõude aegumise tähtaeg on kümme aastat tuumaintsidendi
toimumise päevast arvates.
(2) Tuumakahjustuse hüvitamise nõue surma, kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise korral aegub 30 aasta jooksul tuumaintsidendi toimumise päevast arvates.
(3) Tuumakahjustuse nõue aegub kolme aasta jooksul arvates päevast, mil nõuet esitama õigustatud isik sai või pidi teada saama tuumakahjustusest, välja arvatud juhul, kui käesoleva
paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud aegumistähtajad saabuvad varem. (4) Iga isik, kes on esitanud kahjuhüvitise nõude käesolevas paragrahvis sätestatud tähtaja
jooksul, võib oma nõuet muuta, et arvestada kahju süvenemist, isegi pärast lõigetes 1 ja 2 nimetatud tähtaegade möödumist tingimusel, et lõplik kohtuotsus ei ole jõustunud.
§ 98. Tagasinõudeõigus
Käitajal on tuumakahjustuse hüvitise tagasinõude õigus: 1) kui see on sätestatud kirjalikus lepingus või
2) kui tuumaintsident on põhjustatud tegevusest või tegevusetusest kahju tekitamise eesmärgil selle füüsilise isiku vastu, kes sel eesmärgil tegutses või tegutsemata jättis.
46/48
§ 99. Kohtualluvus ja Viini 1963. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsiooniga
ühinenud riigi kohtu otsuse täitmine
(1) Tuumakahjustuse nõuete kohtualluvus määratakse vastavalt Viini 1963. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsioonile.
(2) Kui tuumakahjustuse hüvitamise nõue allub Eesti kohtule, lahendab asja Harju Maakohus.
(3) Viini 1963. aasta tuumakahjustuse hüvitamise konventsiooniga liitunud riigi kohtu jõustunud lahendit tuumakahjustuse hüvitamise nõude kohta tunnustatakse ja see täidetakse
sisulise läbivaatamiseta tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui kohtulahend saadi tuginedes pettusele, isikule, kelle kahjuks kohtulahend tehti, ei
antud piisavat võimalust esitada vastuväiteid või kui kohtulahend on vastuolus avaliku korra või õiguse aluspõhimõtetega.
§ 100. Diskrimineerimise keeld
Käesolevat peatükki rakendatakse diskrimineerimata kodakondsuse, alalise või ajutise elukoha alusel.
15. peatükk
Vastutus
§ 101. Tuumaohutusloata tegutsemine või loa nõuete rikkumine
(1) Tuumaohutusloata tegutsemise või loa nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni
400 000 eurot. § 102. Andmete säilitamise ja esitamise nõuete rikkumine
(1) Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud andmete kogumise ja
säilitamise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga
kuni 265 000 eurot.
§ 103. Tuumakontrollimeetmete nõuete rikkumine
(1) Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis või Euroopa Liidu õigusaktis
sätestatud tuumakontrollimeetmete nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni
400 000 eurot.
47/48
§ 104. Tuumajulgeoleku ja füüsilise kaitse nõuete rikkumine
(1) Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud tuumajulgeoleku ja
füüsilise kaitse nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni
400 000 eurot.
§ 105. Tuumajäätmete käitlemise nõuete rikkumine
(1) Käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud tuumajäätmete
käitlemise nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
§ 106. Riikliku järelevalve, auditi või välisinspektorite järelevalve takistamine või nõuete
rikkumine
(1) Riikliku järelevalve, auditi või välisinspektorite järelevalve takistamise ja nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni
400 000 eurot.
§ 107. Menetlus
Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
16. peatükk
Rakendussätted
§ 108. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmine
Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 401 lõiked 3 ja 31 tunnistatakse kehtetuks.
§ 109. Kiirgusseaduse muutmine
Kiirgusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduse tekstis asendatakse sõna „Keskkonnaamet“ sõnadega „pädev asutus“ vastavas käändes;
2) paragrahvi 4 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „, lõhustuva või fertiilse tuumamaterjali
rikastamine ning kasutatud tuumkütuse ümbertöötamine“;
48/48
3) paragrahvi 12 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „tuuma- või“;
4) paragrahvid 18–20 tunnistatakse kehtetuks;
5) paragrahvi 29 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „- ja tuuma“;
6) paragrahvi 29 lõige 11 ja lõige 2 ning §-d 33 ja 40 tunnistatakse kehtetuks;
7) paragrahvi 68 lõige 1 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks;
8) paragrahvi 68 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) tegevusteks, milleks on vaja tuumaohutusluba tuumaenergia ja -ohutuse seaduse kohaselt;“; 9) paragrahv 79 tunnistatakse kehtetuks.
§ 110. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine
Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 16 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) keskkonnaluba, keskkonnakompleksluba, kiirgustegevusluba ja tuumaohutusluba.“.
§ 111. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.
Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/
Registrikood 70001231
Ministeeriumid
09.12.2025 nr 1-4/25/5406
Tuumaenergia ja -ohutuse seaduse eelnõu
kooskõlastamiseks esitamine
Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks tuumaenergia ja -ohutuse eelnõu ja
seletuskirja. Ootame teie tagasisidet hiljemalt 13.01.2026.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andres Sutt energeetika- ja keskkonnaminister
Lisad: 1. Eelnõu 2. Seletuskiri koos lisadega 1-4
Lisaadressaadid: Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Keskkonnaühenduste Koda , Keskkonnaamet
MTÜ Eesti Roheline Liikumine, SA Keskkonnaõiguse Keskus
Marily Jaska, 626 2982 [email protected]
EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KLIM/25-1366 - Tuumaenergia ja -ohutuse seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiits- ja Digiministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 13.01.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c681add7-3597-4002-b1fa-b958cd9e804b Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/c681add7-3597-4002-b1fa-b958cd9e804b?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main