Kohtuasi

Vastuvõtmise kuupäev : 22/01/2024

Kokkuvõte C-743/23 - 1

Kohtuasi C-743/23

Eelotsusetaotluse kokkuvõte vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 98

lõikele 1

Saabumise kuupäev:

4. detsember 2023

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Landessozialgericht für das Saarland (Saarlandi liidumaa kõrgeim

sotsiaalkohus, Saksamaa)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

15. november 2023

Kaebaja ja vastustaja apellatsioonimenetluses:

A

Vastustaja ja apellant:

GKV-Spitzenverband

Põhikohtuasja ese

Kohustuslik ravikindlustus – Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine – Töötamine

kahes või enamas liikmesriigis – Kolmandates riikides töötamise arvesse võtmine

Eelotsusetaotluse ese ja õiguslik alus

ELTL artikkel 267

Eelotsuse küsimused

1. Kas määruse nr 883/2004 artikli 13 lõiget 1 koostoimes määruse

nr 987/2009 artikli 14 lõikega 8 tuleb tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas

oluline osa tegevusest toimub liikmesriigis, tuleb arvesse võtta töötaja tegevust

tervikuna, sealhulgas töötamist kolmandates riikides?

ET

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-743/23

2

2. Või tuleb määruse nr 883/2004 artikli 13 lõiget 1 koostoimes määruse

nr 987/2009 artikli 14 lõikega 8 tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas oluline osa

tegevusest toimub liikmesriigis, tuleb arvesse võtta vaid töötaja tegevust

liikmesriikides?

Viidatud liidu õigusnormid

Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi

Konföderatsiooni vaheline isikute vaba liikumist käsitlev kokkulepe

(edaspidi „EÜ-Šveitsi kokkulepe“), artikkel 8 ja II lisa artikkel 1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004

sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1;

ELT eriväljaanne 05/05, lk 72), artikkel 13

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ)

nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004

(sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord

(ELT 2009, L 284, lk 1), artikkel 14, artikkel 16

Viidatud riigisisesed õigusnormid

Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise seadus (Gesetz zur

Koordinierung der Systeme der sozialen Sicherheit in Europa), § 2

Sotsiaalkindlustusseadustiku viies raamat – kohustuslik ravikindlustus

(Sozialgesetzbuch Fünftes Buch – Gesetzliche Krankenversicherung (SGB V),

§ 219a

Asjaolude ja menetluse lühikokkuvõte

1 Vaidlus on selle üle, kas kaebaja pidi olema 1. detsembrist 2015

kuni 30. novembrini 2020 ravikindlustatud Saksamaal või Šveitsis.

2 Saksamaal elav kaebaja tegi ajavahemikul 1. detsembrist 2015

kuni 31. detsembrini 2020 palgatööd Šveitsis. Tema tööandja rakendas teda

eksporditehnoloogina, kelle ülesanne oli külastada kliente kohapeal ja neid seal

nõustada ning korraldada koolitusi, seminare ja degusteerimisi. Kliendid asusid

valdavalt väljaspool Euroopa Liitu paiknevates riikides. Nii Šveitsis kui ka

Saksamaal töötas ta tavaliselt 10,5 päeva kvartalis. Töö Saksamaal kujutas endast

töötamist kodus, kaebaja elukohas. Kaebaja igakuine töötasu oli kindlasummaline

ega sõltunud töötamise kohast.

3 Kaebaja pöördus 19. novembril 2015 vastustaja poole ja märkis, et ta töötab

Šveitsis ja vähem kui 25% tema tegevusest toimub Saksamaal.

GKV-SPITZENVERBAND

3

4 Kaebaja sõlmis 1. detsembril 2015 Šveitsis ravikindlustuse. 22. veebruari

2016. aasta kirjaga teatas Basel-Stadt kantoni sotsiaalkindlustusamet (Amt für

Sozialbeträge des Kantons Basel-Stadt), et ta on saanud kätte tõendi

ravikindlustuse kohta ja ta võtab teadmiseks, et kaebaja on sõlminud Šveitsis

ravikindlustusseaduse (Krankenversicherungsgesetz, edaspidi „KVG“) alusel

riikliku ravikindlustuse vastavalt kahepoolsetele kokkulepetele (EL/EFTA

kindlustusmakse Saksamaa jaoks).

5 Määruse nr 883/2004 artiklile 13 tuginedes tuvastas vastustaja 18. augusti

2016. aasta otsusega, et kõnealusele töösuhtele, mis kestis ajavahemikul

1. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2020, kohaldatakse sotsiaalkindlustust

reguleerivaid Saksa õigusakte, ja väljastas asjaomase A1 tõendi. Kaebaja töötab

tavaliselt kahes või enamas liikmesriigis. Enam kui oluline osa tema tegevusest

toimub tema elukohariigis Saksamaal, mistõttu on kohaldatavad

sotsiaalkindlustust reguleerivad Saksa õigusaktid.

6 Kaebaja vaide otsuse peale jättis vastustaja 18. detsembri 2020. aasta

vaideotsusega rahuldamata. Vastustaja väitel on kõnealuse olukorra suhtes

kohaldatavad määruse nr 883/2004 ja määruse nr 987/2009 sätted. Kuna

nimetatud määrusi tuleb kohaldada üksnes nende territoriaalses kohaldamisalas,

siis on asjakohane vaid töötamine määruste kohaldamisalasse kuuluvates riikides.

Seega tuleb kõnealusel juhul proportsionaalselt arvesse võtta üksnes kaebaja

Saksamaal ja Šveitsis töötamise aega. Seda arvestades toimub oluline osa kaebaja

tegevusest tema elukohariigis.

7 Selle peale esitas kaebaja 28. detsembril 2020 kaebuse.

Põhikohtuasja poolte peamised väited

8 Kaebaja märkis, et tema Šveitsis töötamise aeg hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist

2015 kuni 31. detsembrini 2020 (kaasa arvatud). Tööaja olulise osa

kindlaksmääramisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes Saksamaal ja Šveitsis

töötamise aega, vaid tema tegevust tervikuna, sealhulgas töötamist kolmandates

riikides. Lisaks puudub teave, et vastustaja on Šveitsi asutust vastavalt määruse

nr 987/2009 artikli 16 lõikele 2 nõuetekohaselt teavitanud, mistõttu ei saa

vaidlustatud otsus olla siduv. Samuti oli ta kogu Šveitsis töötamise aja jooksul

sotsiaalkindlustusasutustes registreeritud sotsiaalkindlustuskohustusega töötajana.

Basel-Stadt kantoni sotsiaalkindlustusamet (Amt für Sozialbeträge des Kantons

Basel-Stadt) oli siduvalt tuvastanud, et piirialatöötajana on ta Šveitsis kaetud

ravikindlustusega (22. veebruari 2016. aasta otsus, mis on määruse nr 987/2009

artikli 5 lõike 1 alusel siduv ka vastustajale). Samuti ei hoolitsenud vastustaja

mingil viisil selle eest, et 18. augusti 2016. aasta otsust rakendaksid Saksamaa

sotsiaalkindlustusasutused. Peale selle ei teinud vastustaja mingeid jõupingutusi,

et vaidemenetlus mõistliku aja jooksul lõpule viia. Vastupidi – menetlust ei

jätkatud nelja aasta vältel. Vastustaja sellise käitumise tõttu oli kaebajale selge, et

vastustaja algsest otsusest kinni ei pea.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-743/23

4

9 Vastustaja märkis, et kaebaja elukohariigi asutusena oli ta vastavalt määruse

nr 987/2009 artikli 16 lõikele 2 koostoimes SGB V §-ga 219a pädev tegema

asjaomast otsust. Samuti oli ta oma 18. augusti 2016. aasta otsusest teavitanud nii

Šveitsi asutust kui ka kaasatud isikut.

10 Sozialgerichti (sotsiaalkohus) palvel teatas Bernis asuv föderaalne

sotsiaalkindlustusamet (Bundesamt für Sozialversicherungen in Bern), et

vastustaja 18. augusti 2016. aasta otsust ei ole pädevale Šveitsi asutusele, Basel-

Stadt hüvitiste maksmise kassale (Ausgleichskasse Basel-Stadt) edastatud.

Vastustaja otsusega kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramise kohta ollakse

nõus. See puudutab tagasiulatuvat ajavahemikku ja tõendit A1 võib väljastada ka

tagasiulatuva ajavahemiku kohta. Lisaks on tõend A1 üksnes deklaratiivse

olemusega. Tõendi puudumise korral määratakse määruse nr 883/2004

üldpõhimõtete alusel kindlaks, milline sotsiaalkindlustussüsteem on määrav. Kuna

Šveitsile on vastustaja otsus kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramise kohta

nüüd teada ja Šveits on sellega nõustunud, ei ole enam oluline, et

kindlaksmääramine jäi 2016. aastal Šveitsis nõuetekohaselt registreerimata. Basel-

Stadt hüvitiste maksmise kassa (Ausgleichskasse Basel-Stadt), kellele ei olnud

kujunenud olukord ja vastustaja otsus teada, oli juba väljastanud kaebajale

ajavahemikuks 1. jaanuarist 2019 kuni 31. detsembrini 2020 tõendi A1, millest

nähtub sotsiaalkindlustust reguleerivate Šveitsi õigusaktide kohaldatavus. Kui aga

otsus, millega määrati kohaldatavaks õiguseks Saksa õigus, jääb muutmata, tuleb

Šveitsi tõend kehtetuks tunnistada ja kindlustusmaksed Šveitsi tööandjale tagasi

maksta. Osas, mis puudutab ajavahemikku 1. detsembrist 2015 kuni

31. detsembrini 2018 ja ajavahemikku alates 1. jaanuarist 2021, ei olnud Basel-

Stadt hüvitiste maksmise kassale (Ausgleichskasse Basel-Stadt) tõendit A1

esitatud ja Šveitsi tööandja kaudu ei olnud taotletud ka lähetusi.

11 Sozialgericht für das Saarland (Saarlandi liidumaa sotsiaalkohus) kohustas

4. augusti 2022. aasta kohtumäärusega vastustajat tühistama 18. augusti

2016. aasta otsus ning tuvastama, et ajavahemikul 1. detsembrist 2015 kuni

31. detsembrini 2020, mil kaebaja töötas kaasatud isiku juures, on kaebaja suhtes

vastavalt määruse nr 883/2004 artiklile 13 koostoimes määruse nr 987/2009

artikliga 16 kohaldatavad Šveitsi õigusaktid.

12 Kohus põhjendas oma otsust peamiselt sellega, et Šveitsi õiguse kohaldatavus

tuleneb määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punktist b, mille kohaselt on

kohaldatavad selle liikmesriigi õigusaktid, kus on kaebaja tööandjaks oleva

äriühingu registrijärgne asukoht (käesoleval juhul Šveits), kuna oluline osa

kaebaja tegevusest ei toimu elukohaliikmesriigis (käesoleval juhul Saksamaa).

Kui ligikaudu 65 tööpäevast kvartalis töötatakse Saksamaal vaid 10,5 päeva

(napilt 1/6 päevadest), ei saa seda enam pidada oluliseks osaks määruse

nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 ja määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 8

tähenduses.

13 Lähtuvalt vastustaja seisukohast, et kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel tuleb

proportsionaalselt arvesse võtta ainult Šveitsis ja Saksamaal töötatud aega, saaks

GKV-SPITZENVERBAND

5

ka määruse nr 987/2009 artikli 16 lõike 2 kohase otsuse teha ainult seal töötatud

aja kohta. Sellist järeldust ei luba teha määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1

ja lõike 3 ega määruse nr 987/2009 artikli 14 lõike 8 sõnastus, samuti ei vasta

nende määruste mõttele ja eesmärgile määrata kindlaks (ühe) töötamise suhtes

kohaldatavad õigusaktid. Vastustaja tõlgendus õigusnormidest viiks selleni, et

ühtne eluline olukord, käesolevas asjas töösuhe, jaotataks ebaloomulikult osadeks.

Sellise tõdemuseni jõudis Euroopa Kohus juba 19. mai 2022. aasta otsuses

Ryanair (C-33/21, EU:C:2022:402). Pädevus määrata pärast

ravikindlustuskohustuse tuvastamist kindlaks kohaldatavad õigusnormid on

vastustajal.

14 Vastustaja esitas 9. augustil 2022 kätte toimetatud kohtumääruse peale

6. septembril 2022 apellatsioonkaebuse.

15 Põhjenduseks väitis ta, et määruse sätted ja kohaldatava õiguse

kindlaksmääramise õiguslikud tagajärjed puudutavad üksnes määruste

kohaldamisalasse kuuluvat töötamist. Kui Euroopa Liidu seadusandja oleks

soovinud, et määruse nr 883/2004 artikli 13 kohasel kontrollimisel võetaks

arvesse töötamist kolmandates riikides, oleks ta vastu võtnud õigusnormid, mis

hõlmaksid ka teisi määruse nr 883/2004 artiklis 13 reguleeritud olukordi.

16 Euroopa Kohtu 19. mai 2022. aasta otsus Ryanair (C-33/21, EU:C:2022:402)

puudutab lennuettevõtja töötajate eriomast olukorda. Selles ei mainita kordagi, et

asjaomased isikud oleksid töötanud riigis, kus määrus ei kehti. Seega ei ole

viidatud kohtuotsus selle küsimuse selgitamiseks sobiv. Kahest järgmisest

kohtuotsusest (C-631/17, EU:C:2019:381 ja C-372/20, EU:C:2021:962) nähtub, et

ka Euroopa Kohtul ei ole selles küsimuses veel väljakujunenud seisukohta ja et

senine kohtupraktika on vastuoluline.

17 Pealegi on vastustaja – juhul kui ta määrab sotsiaalkindlustust reguleerivate

Šveitsi õigusaktide kohaldamise kindlaks siduva kohtuotsuse alusel – pädev

määrama kindlaks kohaldatavat õigust, kui elukohariik on Saksamaa, kuid ta ei

ole pädev väljastama tõendit A1 (Šveitsi õiguse kohaldatavuse korral). Määruse

nr 987/2009 artiklis 16 sätestatud kord näeb ette, et kohaldatava õiguse

kindlaksmääramisest teavitatakse Šveitsi pädevat asutust, kes väljastab tõendi A1.

Esialgne kindlaksmääramine on ajutine ja Šveitsi pädeval asutusel on sellisel juhul

õigus esitada kahe kuu jooksul vastuväited. Saksa kohtu otsus ei oleks Šveitsi

pädevale asutusele siduv, kuna see ei kehtiks väljaspool Saksamaa territooriumi.

Nagu juba teada, jagab Šveitsi pädev asutus vastustaja seisukohta ja ei pea

võimalikuks võtta arvesse väljaspool määruse nr 883/2004 kohaldamisala töötatud

aega. Seega võib eeldada, et Šveitsi asutus kasutab vastuväidete esitamise

võimalust.

18 Vastustaja palub tühistada Sozialgericht für das Saarlandi (Saarlandi liidumaa

sotsiaalkohus) 4. augusti 2022. aasta kohtumäärus ja jätta kaebus rahuldamata.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-743/23

6

19 Kaebaja ja kaasatud isik paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Nad

paluvad jätta vaidlustatud kohtulahend muutmata.

Eelotsusetaotluse põhjenduste lühikokkuvõte

20 Määruse nr 883/2004 artikli 13 ja määruse nr 987/2009 artikli 14 õigest

tõlgendamisest sõltub, millises riigis pidi kaebaja vaidlusalusel ajavahemikul

1. detsembrist 2015 kuni 30. novembrini 2020 olema ravikindlustatud.

Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine juhul, kui tegemist on tavalise

töötamisega mitmes liikmesriigis, põhineb määruse nr 883/2004 artiklil 13, mille

rakendamist reguleerib määruse nr 987/2009 artikkel 16.

21 Määruse nr 987/2009 artikli 16 lõige 1 on asjakohane, kuna kaebaja on töötanud

kahes liikmesriigis, nimelt Saksamaal ja Šveitsis. Kuivõrd EÜ-Šveitsi kokkuleppe

II lisa A jaos (selle eri versioonides) on otsesõnu mainitud määruseid nr 1408/71

ja nr 883/2004, laiendab see kokkulepe seega nende määruste kohaldamisala

Šveitsi Konföderatsioonile, mistõttu ei tule Šveitsi Konföderatsiooni käsitada

käesoleva kohtuasja lahendamisel mitte kolmanda riigina, vaid liikmesriigina

(Euroopa Kohtu 15. septembri 2022. aasta otsus, C-58/21, EU:C:2022:691,

punkt 38).

22 Saksamaal on pädev võimuorgan määruse nr 987/2009 artikli 16 lõike 1

tähenduses föderaalne töö- ja sotsiaalministeerium (Bundesministerium für Arbeit

und Soziales). Viimane on määranud vastustaja GKV-Spitzenverband, DVKA

pädevaks asutuseks, kes määrab määruse nr 987/2009 artikli 16 lõike 2 alusel

kohaldatava õiguse kindlaks juhul, kui tegemist on tavalise töötamisega mitmes

liikmesriigis, kui asjaomase isiku elukoht on – nagu käesolevas asjas – Saksamaal.

Otsus dokumenteeritakse tõendi A1 väljastamisega.

23 Vastavalt määruse nr 987/2009 artikli 16 lõike 2 esimesele ja teisele lausele

määrab vastustaja viivitamatult ajutiselt kindlaks asjaomase isiku suhtes

kohaldatavad õigusaktid, võttes arvesse määruse nr 883/2004 artiklit 13

ja määruse nr 987/2009 artiklit 14.

24 Mis puudutab määruse nr 987/2009 artikli 14 lõiget 8, siis ei nähtu töötasust, et

oluline osa kaebaja palgatööst toimus Saksamaal. Tema igakuine töötasu oli

kindlasummaline ega sõltunud töötamise kohast.

25 Seega on määrava tähtsusega töötamise aeg. Kaebaja töötas kvartali ligikaudu

65 tööpäevast 10,5 päeva (ligikaudu 16%) Saksamaal, 10,5 päeva (ligikaudu 16%)

Šveitsis ja ülejäänud päevad kolmandates riikides.

26 Kui arvesse tuleks võtta kaebaja kogu tööaega, sealhulgas tema töötamist

kolmandates riikides, jätaks eelotsusetaotluse esitanud kohus vastustaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Sellisel juhul oleks Saksamaal töötamise

osakaal väiksem kui 25% ja seega ei moodustaks see olulist osa palgatööst. Selle

tulemusel oleks kohaldatav Šveitsi õigus. Sellisel juhul võiks kaebaja ka nõuda, et

GKV-SPITZENVERBAND

7

vastustaja määraks kohaldatavaks õiguseks Šveitsi õiguse. See tuleneb määruse

nr 987/2009 artikli 16 lõike 2 esimesest lausest.

27 Kui lähtuda tuleks ainult kaebaja Saksamaal ja Šveitsis töötamise ajast,

arvestamata töötamist kolmandates riikides, rahuldaks eelotsusetaotluse esitanud

kohus vastustaja apellatsioonkaebuse ja tühistaks Sozialgerichti (sotsiaalkohus)

kohtumääruse. Sellisel juhul oleks Saksamaal töötamise osakaal 50% ja seega

moodustaks see olulise osa palgatööst. Selle tagajärjel oleks kohaldatav Saksa

õigus.

28 Küsimusele, kas selle kindlaksmääramisel, kas oluline osa tegevusest toimub

liikmesriigis, tuleb lähtuda töötaja tegevusest tervikuna, sealhulgas töötamisest

kolmandates riikides, ei ole Euroopa Kohus teadaolevalt veel selgelt vastanud.

29 Euroopa Kohtu 19. mai 2022. aasta otsus Ryanair (C-33/21, EU:C:2022:402)

puudutas küsimust, milliseid sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte kohaldatakse

vastavalt määruse nr 1408/71 ja määruse nr 883/2004 (mõlemas redaktsioonis)

asjakohastele sätetele liikmesriigis asuva lennuettevõtja lennumeeskonna liikmete

suhtes, kes ei ole hõlmatud E101 tõendiga ja kes töötavad 45 minutit päevas

lennumeeskonnale määratud ruumis, mis kannab nime crew room, ja on selle

lennuettevõtja käsutuses teise liikmesriigi (Itaalia) territooriumil, kus

lennumeeskonna liikmed elavad, ning kes töötavad ülejäänud osa tööpäevast selle

lennuettevõtja õhusõiduki pardal.

30 Viidatud kohtuotsusest ei nähtu, kas määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1

kontekstis tuleb arvesse võtta ka töötamist kolmandas riigis. Eelotsusetaotluse

esitanud kohus leiab, et ei saa eeldada – nagu seda tegi Sozialgericht

(sotsiaalkohus) –, et Euroopa Kohtu jaoks on elukohaliikmesriigis (täpsemalt

Itaalia) toimunud tegevuse olulise osa kindlaksmääramisel ilmselt ebaoluline,

millistes teistes määruse kohaldamisalasse kuuluvates riikides või kolmandates

riikides on töötajad veel töötanud, sest vastasel juhul oleks selle kohta esitatud

sõnaselged märkused. Kohtuotsuses ei ole märgitud, kas kõnealused töötajad

kolmandates riikides üldse töötasid. Sellises olukorras ei olnud Euroopa Kohtul

alust käsitleda käesolevas asjas vaidluse esemeks olevat küsimust.

31 Euroopa Kohus märkis 8. mai 2019. aasta otsuses Inspecteur van de

Belastingdienst (C-631/17, EU:C:2019:381), et hoolimata sellest, et asjaomane

isik töötas kõnealusel juhul väljaspool liidu territooriumi, oli asjaomasel töösuhtel

selle territooriumiga piisavalt tihe seos, sest töötaja säilitas asjaomasel

ajavahemikul elukoha Lätis ja tema tööandja asukoht oli Madalmaades. Käesoleva

kohtuasja jaoks tuleneb sellest, et asjaolu, et kaebaja töötas peale Saksamaa ja

Šveitsi ka kolmandates riikides, ei välista piisavalt tihedat seost kaebaja töösuhte

ja liidu territooriumi vahel. Selle üle poolte vahel vaidlust ei ole. Sellest hoolimata

märgib Euroopa Kohus aga, et määruse nr 883/2004 artiklite 12–16 erieeskirjad ja

seega eelkõige määruse nr 883/2004 artikli 13 lõige 1 ei ole asjakohased. Seega ei

selgu viidatud kohtuotsusest, kas määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 raames

tuleb arvesse võtta ka töötamist kolmandas riigis.

EELOTSUSETAOTLUSE KOKKUVÕTE – KOHTUASI C-743/23

8

32 Käesolevas asjas vaidluse esemeks oleva küsimuse selgitamine ei tulene ka

vastustaja viidatud 25. novembri 2021. aasta kohtuotsusest Finanzamt Österreich

(arenguabitöötaja perehüvitis) (C-372/20, EU:C:2021:962). Sealse põhikohtuasja

kaebaja ja tema lapsed olid Saksa kodanikud, kelle elukoht oli Saksamaal;

põhikohtuasja kaebaja abikaasa ja laste isa oli Brasiilia kodanik, kellel ei ole

kunagi olnud Saksamaal registreeritud elukohta. Põhikohtuasja kaebaja sõlmis

töölepingu Austria valitsusvälise organisatsiooniga. Selle lepingu kohaselt asus

põhikohtuasja kaebaja teenistuspaik Viinis (Austria) ja nii tema pereliikmed kui

ka ta ise olid hõlmatud Wiener Gebietskrankenkasse (Viini kohalik haigekassa,

Austria) sotsiaalkindlustusega. Pärast Viinis ettevalmistuskursusel osalemist

alustas põhikohtuasja kaebaja lähetust Ugandas.

33 Euroopa Kohus sedastas esmalt taas, et pelgalt asjaolust, et töötaja töötab

väljaspool liidu territooriumi, ei piisa selleks, et välistada töötajate vaba liikumist

reguleerivate liidu eeskirjade ja eeskätt määruse nr 883/2004 kohaldamine, kui

töösuhtel säilib liidu territooriumiga piisavalt tihe seos. Euroopa Kohus märkis, et

piisavalt tihe seos liidu territooriumiga, täpsemalt Austria territooriumiga, on

olemas (tööandja asukoht on Austrias). Just selles liikmesriigis viibis töötaja nii

ettevalmistuse ajal enne lähetust kolmandasse riiki kui ka pärast seda

taaslõimumise ajal. Tööleping sõlmiti Austria õiguse alusel, töötaja on

kindlustatud Austria sotsiaalkindlustusskeemis ning ta täidab oma tööülesandeid

Austria Vabariigi osutatava arenguabi raames. Euroopa Kohus tõlgendas määruse

nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a nii, et viidatud sättest tulenevalt kehtivad

töötaja suhtes ainult tema tööandja liikmesriigi, nimelt Austria õigusnormid, ilma

et oleks tarvis kasutada määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis e sisalduvat

varusätet. Määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 erinorm ei olnud otsuse

tegemisel oluline.

34 Eespool kirjeldatud põhjustel leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse

nr 883/2004 artikli 13 lõikele 1 koostoimes määruse nr 987/2009 artikli 14

lõikega 8 ei saa osas, mis puudutab küsimust, kas selle kindlaksmääramisel, kas

oluline osa tegevusest toimub liikmesriigis, tuleb või ei tule arvesse võtta töötaja

tegevust tervikuna, sealhulgas töötamist kolmandates riikides, anda üheti

mõistetavat tõlgendust, ning esitab selle selgitamiseks eelotsuse küsimused.