Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 [email protected]/ www.justdigi.ee/ Registrikood 70000898

Haridus- ja Teadusministeerium [email protected] Munga 18 50088, Tartu Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: eelnõu, seletuskiri Lisaadressaadid: Riigikohus Riigiprokuratuur Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna Ringkonnakohus Politsei- ja Piirivalveamet Kaitsepolitseiamet Õiguskantsleri Kantselei Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Advokatuur

Meie 14.12.2025 nr 8-1/9997-1

2

Markko Künnapu 53911687 [email protected]

1

EELNÕU

09.10.2025

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod)

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) süüteo toimepanemine isiku suhtes tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele,

päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või

sotsiaalse seisundi tõttu.“;

2) paragrahvi 151 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele või

vägivallale seoses soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise

või sotsiaalse seisundiga viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara

kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –

karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui

1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg

või

2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või

3) see on toime pandud grupi poolt –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

–

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

–

karistatakse rahalise karistusega.“;

3) seadustikku täiendatakse §-ga 1512 järgmises sõnastuses:

„§ 151². Rassismile ja ksenofoobiale õhutamine

(1) Avaliku üleskutse eest diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale isikute rühma või

rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel viisil, mis annab

alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt

ühiskonna turvalisust, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui

1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg

või

2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või

3) see on toime pandud grupi poolt –

2

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline

isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 151 lõigetes 2

ja 4,“ tekstiosaga „§-s 1512,“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinnas … ………………. 2025

______________________________________________________________________________

Algatanud Vabariigi Valitsus

………… 2025. a nr

1

EELNÕU

09.10.2025

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga viiakse Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu 2008. aasta raamotsusega nr

2008/913/JSK. Selleks muudetakse karistusseadustikus vaenu õhutamise koosseise selliselt, et

avalik üleskutse diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale rahvuse, rassi, nahavärvi,

päritolu või usutunnistuse alusel viisil, mis oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust, on karistatav

kuriteona. Samuti loetakse süüteo toimepanek vaenumotiivil eelnõukohase muudatuse järgi

raskendavaks asjaoluks, nagu nõuab raamotsus. Raamotsuse ülevõtmise tähtaeg oli 2010.aastal

ning Eesti suhtes on raamotsuse ülevõtmata jätmisega seoses algatatud rikkumismenetlus, mis

võib päädida trahviga. Muudel alustel vaenu õhutamine jääb ka edaspidi väärteona

karistatavaks, lisaks muutub väärteona karistatavaks vaenu õhutamine puuetega inimeste

suhtes. Eelnõu ei too kaasa mõju halduskoormusele. Kehtiva KarS § 151 alusel registreeritud

väärtegude arv on väike ning kriminaalmenetlusi ei ole viimastel aastatel KarS § 151 tunnustel

alustatud.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on lõplikul kujul koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi

kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu

([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud õigusloome korralduse talituse

toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja alus on varasem Justiitsministeeriumi 2023. aastal välja töötatud eelnõu

ja seletuskiri, mille autor oli kriminaalpoliitika osakonna asekantsler Markus Kärner

(teenistusest lahkunud). Samuti on kasutatud Justiitsministeeriumis varem välja töötatud eelnõu

ja seletuskirja teksti, mille koostaja oli Tanel Kalmet (teenistusest lahkunud).

Käesoleva eelnõu sõnastuses on arvestatud ka Riigikogu fraktsioonide esindajate ettepanekuid,

sealhulgas ettepanekuid Riigikogu menetluses olnud sarnase sisuga eelnõu 232 SE1 kohta.

1 Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu

õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) 232 SE

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/da6b6990-df0b-460d-aa87-447d656e184f/karistusseadustiku-

kriminaalmenetluse-seadustiku-ja-vaarteomenetluse-seadustiku-muutmise-seadus-vaenu-ohutamine-ja-

vaenumotiiviga-kuriteod/.

2

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi

Valitsuse tööplaaniga.

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt nõukogu raamotsusega

2008/913/JSK, 28. november 2008, teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu

võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (ELT L 328, 06.12.2008, lk 55–58).

Raamotsuse artikli 10 kohaselt pidid EL liikmesriigid selle üle võtma hiljemalt 28.11.2010.

Kuna Eesti ei ole raamotsuse nõudeid täielikult üle võtnud, siis alustas Euroopa Komisjon

2020.aastal Eesti vastu rikkumismenetlust. Eelnõu vastuvõtmisel viiakse Eesti õigus

raamotsusega kooskõlla ning rikkumismenetlus on võimalik lõpetada.

Eelnõuga muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni RT I, 05.07.2025, 10 ja

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) redaktsiooni RT I, 05.07.2025, 14.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104

p 14), sest muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise raskemate vormide eest,

millel on tegelik potentsiaal ohustada inimeste turvalisust.

Eelnõuga tagatakse, et karistusseadustik vastaks põhiseaduse § 12 lg-s 2 sätestatud nõudele,

mille kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja

diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud

ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Kuriteokoosseis ei lähe kaugemale sellest, mis on hädavajalik isikute põhiõiguste kaitseks.

Väljendusvabaduse piire austatakse.

Samuti on eelnõu eesmärk viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusest (eeskätt

2008. aasta raamotsusest nr 2008/913/JSK, mille ülevõtmise tähtaeg oli 2010. aastal) tulenevate

kohustuste ja muude rahvusvaheliste kohustustega, mis on seotud vaenu õhutamise ja

vaenumotiivil toime pandud süütegude eest karistamisega.

Eesti Vabariigi põhiseadus (PS, edaspidi ka põhiseadus) ei luba vaenu õhutada. Arvamus,

justkui annaks sõnavabadus õiguse vaenu õhutada, on ekslik ning ühemõttelises vastuolus

põhiseaduse § 12 lg 2 tekstiga.

Peale selle, et kohustus vaenu õhutamist keelata ja selle eest karistus sätestada tuleneb

põhiseadusest sõnaselgelt, näeb ka põhiseaduse § 45 lg 1 teine lause ette alused

väljendusvabaduse piiramiseks. Seadusega võib väljendusvabadust piirata avaliku korra,

kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vaenu

õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi ja väärtusi, nagu inimväärikus ja

võrdsus. Vaenu õhutamine kahjustab ühiskonna turvalisust ja tõrjub inimesi ühiskonnast

eemale. Lisaks üksikisikute õiguste kahjustamisele mõjutab vaenu õhutamine negatiivselt ka

demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. Põhiseaduse § 13 lg 1 järgi on igaühel

õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Rahvustevahelisele vihkamisele ja vägivallale kihutamine Vene Föderatsiooni kui agressorriigi

avalikus propagandas ukrainlaste vastu näitlikustab, milliste inimsusvastaste kuritegudeni võib

viia vihkamise õhutamine. Sarnaseid näiteid on arvukalt teada ka teise maailmasõja eelõhtust

3

ning käigust, samuti Nõukogude okupatsioonivõimude ässitustest. Need näited on olnud

peamised teenäitajad selle eelnõu koostamisel.

Pidades silmas, et karistusõigus ei ole mõeldud ühiskondliku moraali suunamiseks, samuti

vajadust kaitsta väljendusvabadust, ei tohi vaenu õhutamise süüteokoosseis minna kaugemale

sellest, mis on hädavajalik. Uue koosseisuga hõlmatakse üksnes kõige raskemad vaenu

õhutamise vormid. Kuriteokoosseis ei hõlma väljendusvabaduse piiridesse jäävaid kriitilisi ega

šokeerivaid seisukohti ega välista erisuguste seisukohtade väljendamist isegi siis, kui see võib

mõnda ühiskonnagruppi solvata. Labasustele saab reageerida ühiskondliku hukkamõistu ja

asjakohasel juhul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega, selleks ei ole kohane kasutada

karistusõigust.

Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna tegemist on Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega (HÕNTE § 1 lg 2 p 2). Lisaks asendab seda enam kui kümme aastat kestnud

diskussioon, tehtud analüüsid, erinevad kooskõlastusel käinud eelnõud ja toimunud

ümarlauad2, samuti 2023. aastal Riigikogule esitatud ja Riigikogu menetluses olnud eelnõu 232

SE. Ülevaade senisest tööst ning toimunud aruteludest on toodud eelnõu seletuskirjas.

2.1. Rahvusvahelised nõuded

2.1.1. Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK

Vaenukõne karistusõiguslikku regulatsiooni mõjutab kõige enam nõukogu 28. novembri

2008. a raamotsus 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu

võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega. Raamotsuse ülevõtmise tähtaeg oli

28. november 2010. Raamotsuse artiklis 1 sätestatakse teod, mida tuleb liikmesriigi õiguses

karistatavaks lugeda. Artikli 1 lg-d 2 ja 4 annavad liikmesriikidele paindlikkuse teatud

kitsenduste kasutamiseks.

„Artikkel 1

Rassismi- ja ksenofoobiaalased süüteod

1. Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised tahtlikud teod

on karistatavad:

a) vägivallale või vihkamisele avalik kihutamine isikute rühma või rühma liikme

vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või

rahvuse või etnilise päritolu alusel;

b) punktis a nimetatud teole toimepanemine kirjutiste, piltide või muu materjali

avaliku levitamise või jagamise kaudu;

c) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7 ja 8 määratletud

genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute

rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi,

usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine,

2 Vt kokkuvõtvalt „Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis“. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:

https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg

ulatsioon_eestis.pdf.

4

eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada

vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu;

d) 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali

harta artiklis 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma

liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse,

sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või

mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või

vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu.

2. Lõike 1 kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada karistada üksnes tegu, mis

võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav.

3. Lõike 1 kohaldamisel hõlmab viide usutunnistusele vähemalt neid tegusid,

mida kasutatakse ettekäändena tegudeks, mis on suunatud isikute rühma või rühma

liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, sünnipära või rahvuse

või etnilise päritolu alusel.

4. Iga liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmise ajal või hiljem teha

avalduse, et lõike 1 punktides c ja/või d esitatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks

tunnistamine on riigis karistatav üksnes juhul, kui selliste kuritegude toimepanemine

on tuvastatud selle liikmesriigi siseriikliku kohtu ja/või rahvusvahelise kohtu lõpliku

otsusega, või üksnes rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega.“

Raamotsuse art 2 kohaselt peab olema karistatav ka art 1 lg 1 tegudele kaasaaitamine.

Kihutamine peab olema karistatav üksnes sama lõike punktides c ja d nimetatud tegudele.

Raamotsuse art 3 lg 1 nõuab, et art-tes 1 ja 2 nimetatud tegude eest määratakse tõhusad,

proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused. Art 3 lg 2 kohaselt peavad art-s 1 nimetatud

teod olema kriminaalkorras karistatavad ning karistuse maksimummäär peab olema vähemalt

ühe- kuni kolmeaastane vanglakaristus.

Raamotsuse art 4 kohaselt võtavad art-tes 1 ja 2 nimetamata süütegude puhul liikmesriigid

vajalikud meetmed tagamaks, et rassistlikku ja ksenofoobilist motiivi loetakse raskendavaks

asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus karistuse määramisel arvesse võtta.

2.1.2. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel ühines Eesti Vabariik

kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline paktiga3 . Pakti art 20 (täpsemalt selle lg 2)

sätestab rahvusliku, rassilise ja usulise vihavaenu toetamise keelu.

2.1.3. Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide

likvideerimise kohta

(a) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel ühines

Eesti Vabariik rahvusvahelise konventsiooniga rassilise diskrimineerimise kõigi

vormide likvideerimise kohta4. Konventsiooni art 4 p a kohustab osalisriike rassivaenu

ja -diskrimineerimise õhutamist kuriteona käsitama.

3 Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, https://www.riigiteataja.ee/akt/23982. 4 Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

https://www.riigiteataja.ee/akt/23980.

5

2.1.4. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni lisaprotokoll arvutisüsteemide kaudu

rassismi ja ksenofoobia levitamise kriminaliseerimise kohta

Vabariigi Valitsuse 2003. a korraldusega nr 52-k kiideti heaks Euroopa Nõukogu Ministrite

Komitee 111. istungjärgul 07.11.2002 Strasbourgis vastu võetud „Arvutikuritegevusvastase

konventsiooni lisaprotokolli arvutisüsteemide kaudu rassismi ja ksenofoobia levitamise

kriminaliseerimise kohta“ eelnõu ning volitati Eesti Vabariigi alalist esindajat Euroopa

Nõukogu juures kirjutama alla nimetatud lisaprotokollile (ELS nr 189). Eesti ei ole

lisaprotokolli ratifitseerinud. Lisaprotokolli allkirjastamine ei too kaasa kohustust see

ratifitseerida, kui Riigikogu nii otsustab. Seega tähendab lubaduste andmine eeskätt Vabariigi

Valitsuse kohustust luua riigisisese õiguse lisaprotokolliga kooskõlla viimisega eeldused

ratifitseerimiseks ning esitada ratifitseerimisseaduse eelnõu Riigikogule otsustamiseks.

Lisaprotokoll võimaldab ratifitseerimisel teha ka reservatsioone (vt art 5 lg 2 ja art 6 lg 2).

03.03.2003 kirjutas Eesti suursaadik Strasbourgis lisaprotokollile alla. Lisaprotokoll kohustab

osalisi kriminaliseerima „arvutisüsteemi kaudu rassistliku ja ksenofoobse materjali levitamise

või muul moel avalikkusele kättesaadavaks muutmise“ (art 3 lg 1). Lisaprotokolli kohaselt on

samuti karistatavad rassistlik ähvardus arvutisüsteemi vahendusel (art 4), rassistlik solvamine

arvutisüsteemi vahendusel (art 5) ja genotsiidi või inimsusvastase kuriteo eitamine, äärmuslik

alahindamine, heakskiitmine või õigustamine arvutisüsteemi vahendusel (art 6).

2.1.5. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon: Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vaenukõne puudutavaid kaasuseid sageli lahendanud

väljendusvabaduse kontekstis. 5 Siiski on EIK leidnud, et kuigi kriminaalkaristus vaenu

õhutamise eest peab olema viimne abinõu (ultima ratio), saavad vaid tõhusad

kriminaalõiguslikud mehhanismid tagada piisava kaitse ja heidutuse kõige raskemate

vaenukõne väljenduste korral, mis on suunatud isikute füüsilise või vaimse puutumatuse vastu.

Sellisteks tegudeks on peetud otseseid sõnalisi rünnakuid ja füüsilisi ähvardusi, mis on

motiveeritud diskrimineerivatest hoiakutest. 6 Tõhusate kriminaalõiguslike mehhanismide

puudumine võib olla käsitatav konventsiooni art 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele)

rikkumisena.

2.1.6. Rahvusvaheliste organisatsioonide ja komiteede Eestile tehtud soovitused

2.1.6.1. ECRI soovitused

ECRI (European Commission against Racism and Intolerance) on Euroopa Nõukogu sõltumatu

rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon, kes annab perioodiliselt välja liikmesriikide

suhtes hindamisaruandeid. ECRI on järjepidevalt teinud soovitusi Eesti vaenukõne koosseisu

muutmiseks.5

5 Vt nt kokkuvõtet „Hate speech“. European Court of Human Rights Press Unit Factsheet. January 2023:

https://www.echr.coe.int/documents/fs_hate_speech_eng.pdf. 6 EIK 14.01.2020, 41288/15, Beizaras and Levickas v. Lithuania, § 111 ja seal viidatud praktika.5 Vt

viimati 2022. a aruande lk 20: https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and

https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and-

intolerance/estoniaintolerance/estonia.

6

2.1.6.2. ÜRO Inimõiguste Nõukogu

ÜRO Inimõiguste Nõukogu teeb perioodilisi ülevaateid inimõiguste parendamiseks. Viimasel

perioodilisel ülevaatel tehti Eestile arvukalt soovitusi vaenu õhutamise kuriteokoosseisu

laiendamiseks, samuti vaenumotiivi sätestamiseks karistust raskendava asjaoluna.7

2.1.6.3. CERD-i soovitused

Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise rahvusvahelise konventsiooni alusel

on loodud rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee CERD (Committee on the

Elimination of Racial Discrimination). CERD on teinud soovituse, mille kohaselt peaks Eesti

viima karistusseadustiku kooskõlla konventsiooni art-ga 4 ning tagama, et sanktsioonimäär

vastaks teo raskusele.8

2.1.6.4. Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee

KarS-i § 151 muutmiseks ning karistust raskendavate asjaolude täiendamiseks on ettepaneku

teinud ka Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee.9

2.2. Kehtiva redaktsiooni probleemkohad

KarS-i § 151 lõike 1 näol on tegemist tagajärjedeliktiga (täpsemalt konkreetse ohudeliktiga).

Selleks, et KarS-i § 151 lõike 1 süüteokoosseis oleks täidetud, tuleb tuvastada, et avaliku

üleskutsega oli põhjuslikult seotud konkreetselt saabunud oht isiku elule, tervisele või varale.

Selgi juhul on tegemist üksnes väärteoga, mis on küll karistatav väärteo eest ette nähtud

karistuse ülemmääras, kuid võrdluseks võib tuua, et täpselt samasugune karistus on ette nähtud

näiteks sõidumeeriku tööd häirida võimaldava seadmega varustatud mootorsõiduki juhtimise

eest (liiklusseaduse § 215). Tõenäosus, et keegi võiks vastutada KarS-i § 151 lg-s 2 sätestatud

kuriteo eest, on kaduvväike, sest see eeldab, et teoga oleks põhjustatud inimese surm või

tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg (KarS § 151 lg 2 p 1) või oleks isikut varem

vaenu õhutamise väärteo eest karistatud (KarS § 151 lg 2 p 2). Joonisel nr 1 saab

süüteovastutuse vaenu õhutamise eest kokku võtta järgmiselt:

7 Report of the Working Group on the Universal Periodic Review. Estonia (48th Session 13 September – 1

October 2021), p 137.66–137.88. 8 Committee on the Elimination of Racial Discrimination. Concluding observations on the combined twelfth and

thirteenth reports of Estonia p 26–27:

https://docstore.ohchr.org/SelfServices/FilesHandler.ashx?enc=6QkG1d%2FPPRiCAqhKb7yhsq90DTob4ikPW

5%2FsylCWY%2BsTv4D7bkEbOqgPC2IgX%2BZhrsC0LVGMdazwZw%2BHIR%2FVTCJQSvj7Oir%2BNS5

aIn%2FwOjl1b8cVSIHQNH4Mj4oNamJOXsczsRWStBIDLusa5FiBnA%3D%3D. 9 Advisory Committee on the Framework Convention for the Protection of National Minorities. Fourth Opionion

on Estonia adopted on 19 March 2015, p 51–52:

https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168047d0

e5.

7

Joonis nr 1. Kehtiv süüteovastutuse skeem

Selleks, et tagada kooskõla karistusõiguse määratletuspõhimõttega ning hoida kinni

karistusõiguse kui viimse abinõu (ultima ratio) põhimõttest, on süüteokoosseisude kitsas

sõnastamine põhjendatud. KarS-i §-s 151 sätestatud süüteokoosseisu puhul on mõistetav mure,

et liialt laialt sõnastatud koosseis võib ebaproportsionaalselt riivata isikute väljendusvabadust.

Teiselt poolt kaasneb põhjendamatult kitsalt sõnastatud süüteokoosseisuga oht, et koosseisu

kohaldamisalast jäävad välja kaitstavaid õigushüvesid reaalselt kahjustada võivad teod ja

koosseis ei täida enam oma eesmärki õigushüvede ja õiguskorra kaitsel.

Vaenu õhutamisega eitatakse inimestevahelist võrdsust ning seatakse kahtluse alla isikute

põhiõiguste kaitstus. See võib luua soodsa pinnase põhiõiguste rikkumiseks, mis võib

8

ajaloolistele kogemustele tuginedes päädida suisa inimsusvastaste kuritegudega. Sealjuures ei

pruugi alati olla võimalik tõmmata võrdusmärki konkreetse avaliku üleskutse ning sellele

järgnenud raske tagajärje vahel. Küll aga loovad tõsiselt võetavad avalikud üleskutsed

vägivalda ja vaenamist normaliseeriva fooni.

Problemaatiline on ka KarS-i § 151 kooskõla EL-i raamotsuses nõutavaga. 2020. aastal algatas

Euroopa Komisjon Eesti suhtes ka rikkumismenetluse raamotsuse ebakohase ülevõtmise tõttu.

KarS-i § 151 lg 1 on karistatav väärteona, mille sanktsiooni ülemmäär on 30-päevane arest.

Seevastu nõuab raamotsuse art 3, et karistuse ülemmäär oleks vähemalt üheaastane vangistus.

Raamotsuse sanktsiooninõue oleks täidetud näiteks siis, kui raamotsuses sätestatud kuriteo eest

sätestataks karistuseks „rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus“.

KarS-i § 151 lg 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõuetele, sest sätestab karistuseks rahalise

karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

KarS-i § 151 lg 1 kohaselt on vaenu õhutamine karistatav üksnes siis, kui sellega on põhjustatud

konkreetne tagajärg: oht isiku elule, tervisele või varale. Kuna üksnes KarS-i § 151 lg 2 vastab

raamotsuse sanktsiooninõudele, tuleb raamotsuse vastavuse kontekstis hinnata just seda

koosseisu. KarS-i § 151 lg 2 sätestab vaenu õhutamise kuriteona, kui:

• sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske

tagajärg või

• selle on toime pannud isik, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud (sealjuures

on endiselt nõutav, et vaenu õhutamisega oleks kaasnenud oht isiku elule, tervisele või

varale).

Raamotsus ei sätesta sõnaselget võimalust siduda vaenu õhutamise kuriteokoosseis konkreetse

tagajärjega. Siiski võimaldab raamotsuse art 1 lg 2 liikmesriikidel otsustada karistada üksnes

tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely

to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting).

Raamotsuse art 1 lg 1 p-d c ja d kohustavad kuriteona käsitama:

• Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi art-tes 6, 7 ja 8 määratletud genotsiidi,

inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma

liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse,

sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või

mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või

vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu;

• 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali harta

art-s 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu,

keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse

või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine

juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma

liikme vastu.

Nimetatud tegude juures võivad liikmesriigid kasutada järgmisi kitsendusi:

• art 1 lg 2 võimaldab otsustada karistada üksnes tegu, mis võib rikkuda avalikku korda

või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav;

9

• art 1 lg 4 võimaldab liikmesriigil teha avalduse, et nimetatud punktides esitatud

kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine on riigis karistatav üksnes juhul,

kui selliste kuritegude toimepanemine on tuvastatud selle liikmesriigi siseriikliku kohtu

ja/või rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega, või üksnes rahvusvahelise kohtu lõpliku

otsusega.

Nimetatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine peab olema karistatav vaid siis,

„kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu“

(ingl when the conduct is carried out in a manner likely to incite to violence or hatred against

such a group or a member of such a group). Seetõttu on rahvusvaheliste kuritegude eitamise,

õigustamise ja mitteoluliseks tunnistamise koosseis vaenu õhutamise põhikoosseisust raskesti

eristatav.

Raamotsuse art 4 kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et muude

kui raamotsuses nimetatud kuritegude korral loetakse rassistlikku ja ksenofoobset motiivi

raskendavaks asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus karistuse määramisel arvesse võtta.

KarS-i §-s 58 sätestatud raskendavad asjaolud otsesõnu sellist motiivi ei nimeta. Samas sätestab

KarS-i § 58 p 1 karistust raskendava asjaoluna omakasu või muu madala motiivi.

Eesti õiguse ja raamotsuse nõuete erisused saab kokku võtta järgmise tabeliga.

Tabel nr 1. Eesti õiguse ja raamotsuse võrdlus

Eesti õigus Raamotsus

Karistus Lg 1 väärtegu: rahatrahv või

arest kuni 30 p

Lg 2 kuritegu: rahaline

karistus või kuni

kolmeaastane vangistus

Karistuse maksimummäär

peab olema vähemalt ühe-

kuni kolmeaastane

vanglakaristus (st piisab kuni

üheaastasest vangistusest)

Tagajärg ja toimepanemise

viis

oht isiku elule, tervisele või

varale (väärtegu)

surm, tervisekahjustus või

muu raske tagajärg (kuritegu)

Üldreeglina tagajärje ja

toimepanemise viisi nõuet ei

ole

Võib karistatavana sätestada

teo, mis võib rikkuda

avalikku korda või mis on

ähvardav, kuritahtlik või

solvav (ingl likely to disturb

public order or which is

threatening, abusive or

insulting)

10

Rühma vastu suunatud

kuriteo õigustamine

- Genotsiidi, inimsusvastaste

kuritegude ja sõjakuritegude

avalik õigustamine, eitamine

või mitteoluliseks

tunnistamine juhul, kui teoga

võidakse kihutada

vägivallale või vihkamisele

isikute rühma või rühma

liikme vastu

Vaenumotiiv karistust

raskendava asjaoluna

KarS-i § 58 p 1: omakasu või

muu madal motiiv (vt ka

RKKKo 1-15-101190/80

p 38 ja RKKKo 1-20-6745,

p 66)

Rassistlikku ja ksenofoobset

motiivi tuleb lugeda

raskendavaks asjaoluks või

kohus peab saama seda

karistuse mõistmisel arvesse

võtta

2.3. Varasemad ettepanekud KarS-i § 151 muutmiseks

14.12.2005 (s.o pärast KarS-i § 151 muutmist väärteoks eelnõuga 295 SE) algatas Vabariigi

Valitsus eelnõu, mis kandis Riigikogu menetluses numbrit 800 SE. Eelnõuga kavandati:

• sätestada KarS-i § 151 taas kuriteona;

• lisada KarS-i § 151 koosseisu üleskutse diskrimineerimisele;

• lisada KarS-i § 151 koosseisu „avalikku rahu rikkuval viisil“;

• sätestada KarS-i § 151 kvalifitseeritud koosseisuna korduvus;

• näha ette vastutus ka juriidilisele isikule.

Eelnõu lükati 17.05.2006 tagasi.

04.12.2006 (s.o pärast KarS-i § 151 muutmist väärteoks eelnõuga 295 SE ja eelnõuga 913 SE

tehtud muudatusi) algatas Vabariigi Valitsus eelnõu, mis kandis Riigikogu menetluses numbrit

1050 SE. Eelnõuga kavandati:

• lisada kehtivale vaenu õhutamise koosseisule ka näitliku teoviisina

okupatsioonirežiimide sümbolite kasutamine;

• sätestada tingimus, et tegevus peab olema tahtlik ning toime pandud avalikku rahu

häirival viisil.

Eelnõu langes Riigikogu menetlusest välja.

12.06.2012 algatas Eesti Keskerakonna fraktsioon seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus

numbrit 250 SE. Eelnõuga sooviti mh täita raamotsusest tulenevad nõuded. Eelnõuga

kavandati:

• täiendada KarS-i § 58 (karistust raskendavad asjaolud) p-ga 12 sõnastuses „rahvusliku

(etnilise), rassilise või usulise vihkamise motiiv“;

• jätta KarS-i § 151 lg-st 1 välja tagajärg „kui sellega on põhjustatud oht isiku elule,

tervisele või varale“;

11

• lisada KarS-i § 151 lg-sse 2 täiendav kvalifitseeriv koosseis „sellega on põhjustatud

käesoleva seadustiku §-s 263 sätestatud kuriteo toimepanemine“;

• täiendada KarS-i § 151 lg-ga 5, mis defineeris avaliku üleskutse.

Eelnõu lükati 11.10.2012 tagasi.

30.07.2012 esitas Justiitsministeerium kooskõlastamisele karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise

seaduse eelnõu, millega sooviti muu hulgas täita raamotsusest tulenevaid nõudeid. Eelnõuga

kavandati:

• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;

• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust, muu hulgas lisades

tunnused „avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt“;

• KarS-i § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;

• sätestada eraldi kuriteona rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine (KarS § 1511).

Riigikogule esitatud eelnõust jäeti vaenukõnega seotud sätted välja.

Aastatel 2012–2013 pidas Justiitsministeerium huvirühmadega kolm ümarlauda, kuhu kaasati

erinevaid osapooli ning arutati kavandatavate koosseisudega seotut. Ümarlaudade järel valmis

Justiitsministeeriumis eelnõu, mida ei ole seni kooskõlastamisele esitatud. Eelnõuga kavandati:

• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;

• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust, muu hulgas lisades

tagajärjena „oht avalikule korrale“;

• KarS-i § 151 lg-s 1 kaitstavate rühmade täpsustamist;

• KarS-i § 151 lg-s 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;

• sätestada eraldi kuriteona rahvusvahelise kuriteo õigustamine (KarS § 1511).

19.10.2020 algatas Reformierakonna fraktsioon seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit

276 SE. Eelnõuga sooviti mh täita raamotsusest tulenevad nõuded. Eelnõuga kavandati:

• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;

• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastus (täpsustades ka

kaitstavaid gruppe);

• muu hulgas lisada tunnused „kui sellega on põhjustatud oht avalikule korrale“;

• KarS-i § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;

• sätestada eraldi kuriteona rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine (KarS § 1511).

Eelnõu lükati 16.12.2020 tagasi.

04.04.2022 algatas Vabariigi Valitsus seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit 576 SE.

Eelnõuga sooviti reguleerida agressiooni toetamist ja sellega seotud vaenutegevust. Eelnõuga

kavandati mh:

• KarS-i § 151 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisus täpsustada, et üleskutse peab olema

toime pandud isikute või isikute rühma vastu;

• KarS-i § 151 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisust jätta välja tagajärg „oht isiku elule,

tervisele või varale“;

12

• senine väärteokoosseisu tagajärg „oht isiku elule, tervisele või varale“ sätestada

kvalifitseeriva tunnusena KarS-i § 151 lg 11 p-s 2. Taolise tagajärje esinemisel on

tegemist kuriteoga, mille eest on ette nähtud sama karistus, mis praegu kehtivas KarS-i

§ 151 lg-s 2;

• senine KarS-i § 151 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriv tunnus „see on toime pandud

isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest“ sätestada KarS-i § 151 lg 11 p-s 1.

Sanktsioonimäär jääb siiski samaks (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus);

• senine KarS-i § 151 lg 2 p-s 1 sätestatud kvalifitseeriv tunnus „sellega on põhjustatud

inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg“ sätestada nn

ülikvalifitseeriva tunnusena KarS-i § 151 lg-s 2, mille eest nähakse sanktsioonimäärana

ette rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus (kehtivas õiguses oli sanktsiooni

ülemmäär kuni kolmeaastane vangistus). Määratletuspõhimõtte valguses küsitav „muu

raske tagajärg“ jätta koosseisust välja;

• juriidilise isiku väärteokaristuse sanktsioonimäär tõsta 3200 eurolt 32 000 euroni;

• sätestada väärteona agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo

toimepanemisel kasutatud sümboli avalik eksponeerimine eesmärgiga neid tegusid

toetada või õigustada või teist isikut hirmutada, alandada või muul viisil oluliselt

häirida.

11.04.2022 otsustas õiguskomisjon jätta KarS-i § 151 muutmise eelnõust välja. Eelnõu võeti

vastu muudetud kujul.

2023. a valmistas Justiitsministeerium ette uue eelnõu, mille eesmärk oli lahendada

eelnimetatud probleemid ning viia Eesti õigus vastavusse EL-i õigusega. Karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu

õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu kiitis Vabariigi Valitsus heaks ning esitas

Riigikogule 08.06.2023. Riigikogu algatas eelnõu 12.06.2023 ning see võeti menetlusse

13.06.2023. Eelnõu juhtivkomisjoniks olnud õiguskomisjon arutas esmakordselt eelnõud oma

12.09.2023 istungil. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) 232 SE

esimene lugemine toimus 27.09.2023 ning sellele järgnes mitu arutelu, sealhulgas

muudatusettepanekute arutelud Riigikogu õiguskomisjonis.

Kuna eelnõu ja selle sisu kohta esines eriarvamusi, otsustas Vabariigi Valitsus eelnõu tagasi

võtta ning varasema eelnõu ning erinevatelt osapooltelt laekunud tagasiside põhjal esitada uue

eelnõu. Uues eelnõus säilitatakse osaliselt KarS-i § 151 sisu ja struktuur, samas viiakse EL-i

raamotsuses loetletud tunnused uude paragrahvi 1512, mille eesmärk on võtta raamotsuse

nõuded üle kitsalt minimaalses ulatuses ning vältida seeläbi liigset kriminaliseerimist.

2.4. Teiste riikide praktika

2014. aastal analüüsis liikmesriikide vaenu õhutamise kuriteokoosseise Euroopa Komisjon oma

raportis raamotsuse ülevõtmise kohta. 10 Ajakohasema ülevaate teiste riikide õigusest

10 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule raamotsuse 2008/913/JSK (teatud rassismi ja

ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega) rakendamise kohta.

13

vaenukõne karistusõigusliku regulatsiooni kohta leiab Justiitsministeeriumi koostatud

analüüsis.11

2.5. Seaduseelnõu kooskõlast põhiseadusega

Vaenu õhutamise süüteokoosseisu muutmise keskne küsimus seisneb väljendusvabaduse riives.

Väljendusvabadus on sätestatud PS-i §-s 45:

„§ 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud

informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata

avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime

kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel

neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud

informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti

õigusemõistmise huvides.

Tsensuuri ei ole.“

Kuigi väljendusvabadus on üks kaalukamaid vabadusõigusi, ei ole siiski tegemist absoluutse

õigusega. Juba ainuüksi PS-i §12 lg-st 2 tulenevalt on vaieldamatult selge, et PS-i § 45 ei anna

õigust rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise

õhutamiseks. PS-i § 45 teise lause kohaselt on tegemist kvalifitseeritud piiriklausliga

põhivabadusega, mida on võimalik seaduse alusel põhiseaduses toodud alustel piirata. Vaenu

õhutamise raskemad vormid võivad vaieldamatult ohustada nii avalikku korda, kõlblust, teiste

inimeste õigusi ja vabadusi, tervist, au kui ka head nime. Seega on vaenu õhutamise

takistamiseks võimalik ja suisa vajalik väljendusvabadust piirata. Samas tuleb silmas pidada, et

väljendusvabaduse kaitsealasse ei kuulu pelgalt neutraalsed või positiivselt tajutavad

eneseväljenduse viisid.

Väljendusvabadus kaitseb ka isikute õigust väljendada end ebameeldivalt, ebaviisakalt või suisa

šokeerivalt. Vastasel juhul ei oleks võimalik argumenteerida tundlikel ühiskondlikel teemadel

ning see välistaks ka demokraatia tunnuseks oleva pluralismi ning avaliku diskussiooni. 12

Väljendusvabaduse piiramine ei tohi muutuda tsensuuriks või mõne konkreetse maailmavaate

tasalülitamiseks. Küsimus ei ole seega mitte selles, kas vaenu õhutamine on lubatud (sest vastus

on ühemõtteline: vaenu õhutamine on keelatud), vaid selles, mida lugeda vaenu õhutamiseks.

Vaenu õhutamisena ei saa käsitleda mistahes negatiivset väljendust mõne ühiskonnagrupi kohta.

Seetõttu on ka eelnõuga valitud lähenemine, millega sätestatakse karistatavaks üksnes selline

vaenu õhutamine, mis on toime pandud viisil, millel on tegelik potentsiaal ohustada isikute

kehalist puutumatust ja ühiskonna turvalisust. Kuna Eesti õiguses on vaenu õhutamise

süüteokoosseisu praktikas vähe rakendatud, ei ole Riigikohtul olnud võimalust kujundada

11 Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:

https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg

ulatsioon_eestis.pdf. 12 Põhjalikult väljendusvabadusest ja selle piiridest vaata Ü. Madise (peatoim). Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. 5., parandatud ja täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura 2020, § 45 komm (K. Turk, R.

Maruste).

14

kriteeriume, kuidas eristada karistatavat vaenukõne väljendusvabaduse piiresse jäävatest

avaldustest.13

Küll aga on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud vaenukõne eest karistamise küsimuses mitu

otsust. Üldjuhul on tegemist olnud kaebustega, milles kaebaja on leidnud, et tema karistamine

vaenukõne eest on vastuolus konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus). EIK-i praktika

kokkuvõte on kättesaadav vastavalt temaatiliselt infolehelt.14 EIK kasutab vaenu õhutamise

juhtudel kahte erinevat lähenemist. Olukordades, kus vaidlusalune avaldus on käsitatav

vaenukõnena, mis eitab konventsiooni põhiväärtusi, tunnistatakse kaebus konventsiooni artikli

17 (õiguste kuritarvitamise keelamine) alusel vastuvõetamatuks. Selliseid avaldusi ei paiguta

EIK isegi konventsiooni artikli 10 kaitsealasse.

Näitena võib tuua avaldusi, mis on ohuks demokraatlikule korrale ja mille eesmärk on

totalitaarse režiimi taastamine;15 rassilise vihkamise õhutamine;16 inimsusvastaste kuritegude

eitamine, mille eesmärk ei ole ajaloolise tõe väljaselgitamine, vaid natsionaalsotsialistliku

režiimi rehabiliteerimine, ohvrite süüdistamine ja vaenu õhutamine; 17 usulise vihkamise

õhutamine;18 etnilise vihkamise õhutamine;19 terroristlik propaganda.20

Juhtudel, kus avaldus on küll käsitatav vaenukõnena, kuid mis iseenesest ei ole suunatud

konventsiooni alusväärtuste vastu, teeb EIK sisulise hindamise konventsiooni artikli 10 järgi.

See tähendab hinnangu andmist sellele, kas väljendusvabaduse piiramine on seadusega ette

nähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või

ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse

või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks

või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.21 Kõrvutades EIK-i praktikat

eelnõuga kavandatava koosseisuga, on selge, et inimõiguste kohtu aktsepteeritud vaenukõne

karistatavuse lävend on oluliselt madalam kui eelnõuga plaanitav. Seega ei ole alust karta, et

kavandatav kuriteokoosseis võiks olla vastuolus konventsiooniga tagatud

väljendusvabadusega.

Nagu selgitatud, on varasemas diskussioonis sageli sõnavabadust ekslikult absoluutse õigusena

käsitletud. Ka väljaspool karistusõigust on mitu õiguslikku regulatsiooni, mis piiravad

sõnavabadust. Näiteks piirab reklaamiseadus reklaamide sisu, pornograafilise sisuga ja

vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus ei võimalda

13 Ainus Riigikohtu lahend KarS-i § 151 osas on tehtud 01.07.2004 jõustunud redaktsiooni kohta – RKKKo

10.04.2006, 3-1-1-117-05. 14 Hate speech. European Court of Human Rights Press Unit Factsheet. January 2023:

https://www.echr.coe.int/documents/fs_hate_speech_eng.pdf. 15 Nt EKo (vastuvõetavuse kohta) 09.09.1998, 36773/97, Nachtmann v. Austria. 16 EKo (komisjoni otsus vastuvõetavuse kohta) 11.10.1979, 8348/78, 8406/78, Glimmerveen and Hagenbeek v.

The Netherlands. 17 EKo (vastuvõetavuse kohta) 25.03.2003, 65831/01, Garaudy v. France. 18 EKo (vastuvõetavuse kohta) 20.07.2017, 34367/14, Belkacem v. Belgium. 19 EKo (vastuvõetavuse kohta) 20.02.2007, 35222/04, Pavel Ivanov v. Russia. 20 EKo (vastuvõetavuse kohta) 17.04.2018, 24683/14, Roj TV A/S v. Denmark. 21 Vt nt EKo 20.12.2022, 63539/19, Zemmour v. France; EKo 04.12.2003, 3507/97, Gündüz v. Turkey; EKo

20.04.2010, 18788/09, Le Pen v. France.

15

pornograafilise sisuga televisioonisaateid edastada ning isikutel on õigus kohtus nõuda

ebakohase väärtushinnanguga tekitatud kahju hüvitamist või valeväidete ümberlükkamist jpm.

Ka karistusõiguses ei ole midagi ennekuulmatut selles, et teatud süüteokoosseise on võimalik

täita ka üksnes sõnadega. Näiteks pannakse kuriteole kihutamine pea eranditult toime sõnaliselt.

Sõnaliselt pannakse üldjuhul toime ka ähvardamine (KarS § 120), väljapressimine (KarS § 214)

ja kelmus (KarS § 209). Ka pommiähvardused tehakse tavaliselt sõnadega (KarS § 263 lg 1

p 2). Üksnes sõnadega pannakse ka toime kõik solvamise ja laimamisega seotud

süüteokoosseisud (KarS §-d 247, 275, 2751, 305, 3051). Ka avaliku korra rikkumine võib

seisneda avalikus kohas inimeste solvamises, räuskamises vm (KarS § 262 lg 1 ja KorS § 55

lg 1 p 2). Peale eeltoodu sisaldab karistusseadustik üheksat süüteokoosseisu, mille objektiivse

koosseisu osa on üleskutse (või avalik üleskutse) teatud tegudele, lisaks sätestab

karistusseadustik kaks koosseisu, mida on võimalik toime panna kihutamise või õhutamisega

(kokku 11 koosseisu). Võrreldes koosseise, mis sisaldavad teokirjeldusena üleskutse tegemist,

kihutamist või õhutamist, saab teha järgmised tähelepanekud:

• 11-st koosseisust vaid kaks on tagajärjedeliktid, st need eeldavad lisaks üleskutsele ka

mingi tagajärje saabumist (KarS §-d 151 ja 238);

• 11-st koosseisust neli eeldavad „avalikku“ üleskutset (KarS §-d 151, 236, 2372, 250);

• 11-st koosseisust seitse „avalikkuse“ nõuet ei sisalda (KarS §-d 92, 1021, 1181, 238,

239, 265; 2901);

• kuigi vaenu õhutamine on väärteona karistatav vaid siis, kui sellega kaasneb oht isiku

elule, tervisele või varale (KarS § 151 lg 1), siis KarS-i § 265 lõike 1 kohaselt on

kuritegu keelatud avalikul koosolekul osalemise üleskutse. KorS-i § 62 p 3 kohaselt on

keelatud koosolek mh selline, mis õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist

rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse,

poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel. Eeltoodust tulenevalt

on küll kuritegu teha üleskutse osaleda avalikul koosolekul, mis õhutab vihkamist,

vägivalda või diskrimineerimist teatud tunnuste alusel (sõltumata kaasnevast

tagajärjest), kuid vaenu õhutamine ise eeldab teatud tagajärje saabumist, kusjuures ka

siis on tegu väärteoga.

Eeltoodu eesmärk ei ole normaliseerida väljendusvabaduse piiramist, vaid osutada juba ammu

õiguskorras omaks võetud ja põhiseaduse mõttega kooskõlas olevale arusaamale, et

sõnavabadus ei ole absoluutne põhiõigus, mida kasutades ei peaks arvestama ka teiste isikute

põhiõigustega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse karistusseadustikku

KarS-i § 58 täiendamine p-ga 14

KarS-i § 58 täiendatakse p-ga 14, mis sätestab karistust raskendava asjaoluna süüteo

toimepanemise isiku suhtes tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu,

usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse

seisundi tõttu.

16

KarS-i § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Kui karistuse mõistab kohus või määrab

kohtuväline menetleja, arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. KarS-i § 58 sätestab ammendava loetelu karistust raskendavatest asjaoludest.

Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa

normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56

lg 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr.22

Kuigi KarS-i § 58 p 1 sätestab ühe raskendava asjaoluna madala motiivi, ei ole küllaldast

kohtupraktikat, mis võimaldaks järeldada, et madala motiivina käsitatakse praktikas ka

rassistlikku või ksenofoobset motiivi, nagu nõuab raamotsuse art 4. Riigikohtu praktika

kohaselt peab karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine

madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi

lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult

hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte,

sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Kuritegusid

pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega

on KarS-i § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge.23 Justiitsministeerium on aastate

jooksul kogunud statistikat vaenukuritegude kohta (tegu, kui kedagi rünnatakse tema tegeliku

või arvatava tunnuse tõttu). 2022. aastal registreeriti vähemalt 16 vaenukuritegu (arvestades

vaenumotiivile viitavaid asjaolusid); 2021. aastal kolm; 2019. aastal kümme; 2018. aastal kuus;

2017. aastal neli ja 2016. aastal 15.24

Eelnõukohases KarS-i § 58 p-s 14 nimetatud kaitstavate tunnuste loetelu kattub KarS-i § 151 ja

lisatava § 1512 tunnuste loeteludega. Tegemist ei ole eraldi kuriteoga, vaid asjaoluga, mis võib

mistahes süüteo eest kohaldatavat karistust raskendada. Näiteks võib tegemist olla kehalise

väärkohtlemisega (KarS § 121), mis pannakse toime seetõttu, et ohver on teisest rahvusest või

rassist. Tegemist on eriti taunimisväärse motiiviga, sest ohvreid rünnatakse tunnuste tõttu, mida

nad ei saa muuta või millel põhineb nende identiteet. See võib kaasa tuua olukorra, kus

kannatanud ei tunne end turvaliselt, peavad end ühiskonnas alaväärseks ning põlatuks.

KarS-i § 59 sätestab karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu. See tähendab, et

eelnõuga lisatavat karistust raskendavat asjaolu ei kohaldata olukorras, kus tegemist on juba

süüteokoosseisu tunnusega. Seega ei kohaldu eelnõuga kavandatav karistust raskendav asjaolu

näiteks vaenu õhutamise süüteo korral.

KarS-i § 151 muutmine

Eelnõuga muudetakse KarS-i § 151 (vaenu õhutamine) süüteokoosseisu ning see antakse uues

sõnastuses:

22 Nt RKKKo 26.01.2021, 1-19-4150, p 26. 23 Vt madala motiivi sisustamise kohta RKKKo 20.06.2022, 1-20-6745, p 66. 24 Vt https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2022/vagivallakuriteod/ ja „Vaenukõne karistusõiguslik

regulatsioon Eestis“. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:

https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg

ulatsioon_eestis.pdf, lk 17–18.

17

§ 151. Vaenu õhutamine

(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele

või vägivallale seoses soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste

või varalise või sotsiaalse seisundiga viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat

vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –

karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui

1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske

tagajärg või

2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või

3) see on toime pandud grupi poolt –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik,

– karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik,

– karistatakse rahalise karistusega.

Kokkuvõtvalt on muudatused võrreldes kehtiva redaktsiooniga järgmised:

1) KarS-i § 151 lg 1 tekstist on välja jäetud järgmised tunnused, mis nähakse ette uues §-s 1512

sätestatud kuriteokoosseisus – rahvus, rass, nahavärv, päritolu, usutunnistus. Ehkki

kriminaalstatistika ei viita vajadusele karistusi karmistada, nõuab nimetatud viie tunnuse alusel

vaenu õhutamise kuriteona karistamist raamotsus. Seetõttu, tagamaks raamotsuse täitmine,

luuaksegi nende tunnuste alusel vaenu õhutamise kohta KarS-i § 1512 näol uus kuriteokoosseis;

2) KarS-i § 151 lg 1 tunnuste loetelusse lisatakse puue. Puue on puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 kohaselt inimese anatoomilise, füsioloogilise või

psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate

suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel

alustel. Sarnaselt muude KarS-i § 151 sõnastuses loetletud tunnustega on puue inimese tahtest

sõltumatu ning puuetega inimesed on PS-i § 28 kohaselt riigi erilise hoole all. Olukorras, kus

iseenesest vähemasti mõningal määral inimese enda tahtest olenevad ja igapäevast elu

tingimata mitte takistavad tunnused, nagu poliitilised veendumused või sotsiaalne seisund, on

vaenumotiividena karistusõigusega kaetud, ei ole kuidagi põhjendatav see, et riik ei kaitse

võrdväärselt puuetega inimesi – ühiskonna nõrgemaid liikmeid, kelle kaitse on ometi

põhiseaduses ette nähtud;

3) KarS-i § 151 lg-s 1 muudetakse tagajärge puudutavat nõuet ning nähakse ette tingimus, mille

kohaselt on karistatav tegevus viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu

või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust. Muudatuse tulemusel on

vaenu õhutamine karistatav ka juhul, kui tegevus ei sea ohtu konkreetse isiku elu, tervist või

vara, kuid põhjustab olulise ohu ühiskonna turvalisusele üldiselt. Selle all peetakse silmas

avalikku korda, rahu ja julgeolekut (vt sellekohaseid selgitusi KarS-i § 1512 juures);

4) KarS-i § 151 lg-s 2 nähakse kvalifitseeriva tunnusena ette teo toimepanemine isikute grupi

poolt. Teo toimepaneku eest grupi koosseisus on põhjust karmimalt karistada seetõttu, et vaenu

õhutamine grupi poolt on olemuslikult etteheidetavam ja ohtlikum. Reeglina on tulemuslikum,

kui vaenusõnumeid edastab mitu kaastäideviijat, kuna sõnum on paremini läbi töötatud või

18

lihtsalt jõuab rohkemate inimesteni (nt kasvõi seetõttu, et mitmekesi jõuab valjemini või

mitmes kohas korraga karjuda, jõuab rohkemaid inimesi kõnetada või läbi helistada, saab

korraga rohkem internetipostitusi teha või kuulutusi seintele kleepida). Grupp kvalifitseeriva

tunnusena on karistusseadustikus kasutuses ka paljudes muudes sätetes (nt KarS § 200 lg 2 p 7,

§ 133 lg 2 p 7, § 141 lg 2 p 2 või § 184 lg 2 p 1);

5) KarS-i § 151 lg-s 3 suurendatakse juriidilisele isikule mõistetava karistuse ülemmäära ning

nähakse ette rahatrahv kuni 100 000 eurot senise 3200 euro asemel. Seda seetõttu, et kehtiv

sanktsiooni ülemmäär on pärit aastast 2010, kus juriidilise isiku karistuse ülemmäär oli KarS-i

§ 47 lg 2 järgi 32 000 eurot. Seega oli karistus 10% maksimaalmäärast. Kehtiva

karistusseadustiku kohaselt on juriidilisele isikule mõistetava rahatrahvi ülemmäär 400 000

eurot, millest 10% on 40 000 eurot. Vaenu õhutamise ebaõigussisu ei ole muutunud vahepeal

kümme korda väiksemaks. Küll on esile kerkinud suured korporatsioonid, kelle käsutuses on

meediakanalid, sh sotsiaalmeedia, mille abil vaenu õhutamine on lihtne ja sõnumid jõuavad

kiiresti paljude inimesteni. Selliste juriidiliste isikute käsutuses on ka märkimisväärsed

rahalised vahendid, mille suurust arvestades ei oleks isegi 40 000 eurot kuigivõrd heidutav

trahvisumma. Seetõttu, arvestades vaenu õhutamise potentsiaali ühiskonna turvalisuse

lõhkumisel, on põhjendatud karistuse ülemmäära tõsta. Konkreetsele toimepanijale mõistab

karistuse kohus, arvestades nii teo asjaolusid kui ka toimepanija varalist seisundit.

KarS-i täiendamine §-ga 1512

§ 151². Rassismile ja ksenofoobiale õhutamine

(1) Avaliku üleskutse eest diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale isikute

rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse

alusel viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara

kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui

1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske

tagajärg või

2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või

3) see on toime pandud grupi poolt, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.

KarS-i § 1512 on uus kuriteokoosseis, mis kehtestatakse, täitmaks nõukogu raamotsuse

2008/913/JSK nõudeid.

Kuigi süüteokoosseis paikneb võrdõiguslikkuse vastu suunatud süütegude peatükis, kaitstakse

võrdsuse kõrval ka teisi individuaalõigushüvesid, nagu inimväärikus, elu, tervis ja vara, sest

üleskutse võib viia tegudeni, mis neid õigushüvesid ohustavad. 25 Kollektiivsetest

25 Teoreetilisi käsitlusi vaenu õhutamisega kaitstavate õigushüvede kohta vt L. Aiaots, A. Soo.

Kriminaliseerimise põhimõtted vaenukõne kriminaliseerimise näitel. Juridica 2022/1, lk 26–27, ja E. Hirsnik.

19

õigushüvedest kaitseb koosseis avalikku rahu (sealjuures avalikku korda ja avalikku

julgeolekut), mille all tuleb mõista nii inimeste ühiselu aluseid, suhtlemiskorda ühiskonnas,

ühiskonnaliikmete turvalisust kui ka avalikku korda ja avalikku julgeolekut.26

Koosseisu objektiivne tunnus seisneb avalikus õhutamises vihkamisele, vägivallale või

diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu seoses rahvuse, rassi, nahavärvi,

päritolu või usutunnistusega viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või

vara kahjustamist või oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust. Seda, kas mõne konkreetse

inimese vara või tervis reaalselt ohtu sattus, tuvastada vaja ei ole. Kui aga vaenu õhutamise eest

soovitakse kedagi vastutusele võtta seetõttu, et tekkis oht ühiskonna turvalisusele, tuleb

tuvastada, milles see oht turvalisusele seisnes.

Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust kõigi objektiivse koosseisu

asjaolude suhtes (kehtiv väärteokoosseis on karistatav ka siis, kui tegu pandi toime

ettevaatamatusest – KarS-i § 15 lg 3). Toimepanija peab vähemalt pidama võimalikuks ja

möönma objektiivse koosseisu asjaolude esinemist, sealhulgas seda, et õhutamine annab aluse

karta õhutusele järgnevat vägivallategu, vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna

turvalisust.

Õhutamine ehk üleskutse tähendab, et tegemist ei ole üksnes vaenuliku meelestatuse

väljendusega, vaid edastatav sõnum peab olema selline, mis võiks kutsuda vaenu,

diskrimineerimist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu

suunatud vaenu, diskrimineerimise või vägivalla levimise.27 Seega ei ole koosseisuga hõlmatud

erinevad väljendusviisid, kus väljendatakse isiklikke negatiivseid hoiakuid, kui see ei ole

käsitatav üleskutsena. Samas ei tähenda see, et üleskutse peab alati olema selgelt üleskutsena

sõnastatud.

Õhutamine võib tuleneda ka sõnumi kontekstist. Õhutamine ei pea olema ainult suuline, vaid

see võib toimuda ka näiteks kirjutiste, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise

kaudu. On ka võimalik, et õhutamine seisneb samal ajal agressiooni, genotsiidikuriteo,

inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo avalikus õigustamises, eitamises või äärmuslikus

labastamises, kui seda tehakse vaenu õhutaval viisil (st kui seeläbi täidetakse ka KarS-i § 1512

lg 1 koosseis) nii, nagu näevad ette raamotsuse art 1 lg 1 p-d c ja d.

Kui nn rahvusvaheliste kuritegude õigustamine, eitamine või äärmuslik labastamine ei kätke

endas vaenu õhutamist KarS-i § 1512 lg 1 koosseisu mõttes, ei ole see eraldivõetuna käsitatav

koosseisupärase teona. Näiteks ei ole holokausti eitamine vaenu õhutamine KarS-i § 1512

mõttes. Küll aga võib vaenu õhutamine seisneda ühel ajal selles, et keegi eitab Vene

Föderatsiooni poolt Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo toimepanemist ning kutsub

sealjuures üles tapma kõiki Ukraina põgenikke, kui see üleskutse tehakse viisil, mis annab aluse

karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist.

Õhutamine on avalik ennekõike siis, kui see tehakse kättesaadavaks kindlalt määramata isikute

arvule (mh internetis) või konkretiseerimata isikutele (nt nimeliste kutseteta koosolek). 28

Vaenu õhutamise süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve. Juridica 2009/1, lk 47–58. 26 Avaliku rahu kohta pikemalt vt J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne,

täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, 16. ptk, komm 1.1–2.3 (N. Aas). 27 Vt RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05, p 20. 28 RKKKo 09.03.2023, 4-22-3610, p 10, ja RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05, p 18.

20

Koosseisuga ei ole hõlmatud omavahelised jutuajamised, sõnumid vm suhtlus, mis ei ole

suunatud avalikkusele.

KarS-i §-s 1512 loetletud tunnused katavad ka raamotsuse nõuded. Õhutusest peab olema

avalikkusele ehk üleskutse võimalikele adressaatidele arusaadav, millise rühma või millise

rühma liikme vastu vihkamisele või vägivallale üles kutsutakse, ning see rühm peab kuuluma

kaitstud rühmade loetellu. Asjaolu, et teo toimepanija on pidanud kannatanut ekslikult mõnda

kaitstud rühma kuuluvaks, ei välista vastutust. Kuna koosseis kirjeldab teo toimepanemise viisi,

on koosseisupärane ka olukord, kus üleskutse on seotud küll rühmatunnusega, kuid toimepanija

on rühmatunnuse kellelegi ekslikult omistanud (nt arvab üleskutse tegija ekslikult, et isik, kelle

suhtes ta vägivalla kasutamisele üles kutsub, on teatud rahvuse esindaja, ning seob üleskutse

selle tunnusega). Nõutav ei ole iseenesest, et see rühm või selle liige tunneks ennast solvatu või

ähvardatuna. Seevastu õhutuse adressaadiks oleva rühma („meie“) tuvastamine ei ole vajalik,

sätte eesmärk on kaitsta võrdsusõigust igasuguste kallalekippumiste vastu nii sotsiaalsete

rühmade, väiksemate inimkoosluste kui ka indiviidide poolt.29

Koosseisus täpsustatakse raamotsuse eeskujul, et üleskutse võib olla suunatud nii rühma kui

ka rühma liikme vastu. Mõlemal juhul peab aga üleskutse olema seotud kaitstud tunnusega.

Asjaolu, et keegi õhutab vaenu konkreetse isiku suhtes, kes küll kuulub mõnesse kaitstavasse

rühma, ei muuda tegu koosseisupäraseks, kui üleskutse ei olnud seotud selle rühmatunnusega.

See on ka iseenesestmõistetav, sest iga inimene kuulub mõnda nimetatud rühma (nt on kõigil

inimestel mingisugune nahavärv, rass, rahvus, sugu jmt). Niisamuti võib üleskutse olla tehtud

abstraktselt mingi rühma vastu (nt suunatud ühe rahvuse vastu).

Õhutamine peab olema suunatud diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale. Üleskutses

vihkamisele väljendub äge sallimatus ja vihkamine, mitte pelgalt pahameel või ärritunud

reaktsioon. 30 Üleskutse vihkamisele tähendab seega eeskätt üleskutset eitada teise gruppi

kuuluva isiku või isikute rühma võrdväärsust ning üleskutset väljendada sellise rühma vastu

ägedat sallimatust kas sõnades või tegudes. Solvang võib küll olla labane ja ületada sotsiaalselt

aktsepteeritava piiri, kuid see ei ole veel käsitatav üleskutsena vaenuks.

Õhutamises vägivallale tuleb mõista üleskutset panna toime vägivallakuritegu, milleks on

Riigikohtu praktika kohaselt ähvardamine (KarS § 120) ja kehaline väärkohtlemine

(KarS § 121)31 ning mõistagi teod, mis hõlmavad ähvardamist või kehalist väärkohtlemist

(ennekõike nt raske tervisekahjustuse tekitamine ning tapmine). Diskrimineerimise ehk inimese

õiguste ebaseadusliku piiramise või talle ebaseaduslike eeliste andmise õhutamise karistatavust

ei näe küll ette raamotsus, kuid selle kuulutab keelatuks ja karistatavaks põhiseaduse § 12.

Diskrimineerimine ise on karistatav vastavalt KarS-i §-le 152.

Teadusliku, poliitilise või usulise arvamuse või veendumuse tunnistamine, eeskätt aga selle

veendumuse aluseks oleva allikateksti avalik esitamine, kui sellega mingi erinev arvamus või

veendumus tunnistatakse ekslikuks või mingi eluviis patuseks või hukkamõistetavaks, ei sisalda

üldjuhul üleskutset vaenamisele ega vägivallale eksliku veendumuse järgijate või patuste vastu.

Selline arvamuse ja veendumuse avaldamine (näiteks kui kirik või tema liikmed väljendavad

selliseid seisukohti, mis lähtuvad selle kiriku või koguduse õpetusest ja seisukohtadest) on

kaitstud sõna- ja usuvabaduse ning muude põhiõigustega, kui sellega ei kaasne üleskutset

29 Vt eriarvamus RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05 juurde. 30 Vt ka nt Rait Maruste: vihane kõne, vaenamine ja väljendusvabadus. ERR. 20.11.2020:

https://www.err.ee/1161448/rait-maruste-vihane-kone-vaenamine-ja-valjendusvabadus31.

Nt RKKKo 06.02.2020, 1-19-1849, p 21.

21

kedagi vaenama või kellegi suhtes vägivalda kasutama asuda ja see pole toime pandud viisil,

mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu

sattumist.

Asjaolu, et isikud, kes järgivad ekslikuks tunnistatud veendumust või elavad kellegi

veendumuse kohaselt patusel viisil ning võivad olla sellise sõnumi tõttu solvunud või alandatud,

ei muuda selle sõnumi edastamist veel teoks, mida sõnavabadus ei kaitse. Samuti ei ole üldjuhul

vaenu õhutamisena käsitletav kellegi vaenu väljendava kõne tsiteerimine ajakirjanduslikus

kontekstis või selliste väljendite kirjanduslik või kunstiline kasutamine tajutavalt kirjanduslikus

või kunstilises kontekstis. Seevastu ajakirjanduse, internetikommentaaride või raadiolevi

kasutamine otseselt vaenu õhutamiseks ei ole kaetud sõnavabadusega, sellisel sõnumil võib olla

otseselt raskeid kuritegusid põhjustav iseloom.

Avalik õhutamine peab olema tehtud viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat

vägivallategu, vara kahjustamist või mis ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust.

See, millise lisakriteeriumi alusel vaenukõne koosseisu piirata, on senises diskussioonis olnud

üks enim vaidlusi tekitanud küsimus. Kuigi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel ei sisaldanud

vaenu õhutamise koosseis tervenisti 12 aastat ühtegi lisapiirangut, ollakse tänaseks valdavalt

siiski seisukohal, et ilma ühegi kitsenduseta oleks süüteokoosseis liialt lai ning hõlmaks

väljendusi, millel puudub tegelik potentsiaal õigushüvede kahjustamiseks.

Sellistele väljaütlemistele kuriteokaristusega reageerimine ei oleks proportsionaalne. Samuti on

kuriteokoosseisu muutmiste juures kriitikana välja toodud vastuolu määratletuspõhimõttega.

Määratletuspõhimõte on oluline karistusõiguslik garantii, mis eeldab, et kuriteokoosseisud

oleksid sõnastatud piisava selgusega, et igaühel oleks võimalik aru saada, milline käitumine on

karistatav ja milline mitte. Kuigi karistusõigusnormi sõnastamisel tuleb püüelda maksimaalse

määratletuse poole, on teatav abstraktsuse tase vältimatu.31 Kõnesoleva normi maksimaalne

määratletus näeks välja nii, et süüteokoosseis sätestaks täpselt nende väljendite loetelu, mida

peetakse vaenu õhutavaks, samuti täpsed kohad, kus ja kelle ees nende väljendite avaldamine

koosseisupärane oleks.

Mõistetavalt ei ole see realistlik, sest taoline kasuistlik norm jätaks ka parima pingutuse juures

välja mõne samavõrd taunimisväärse väljendi. Selline lähenemine tooks kaasa lüngad

õiguskorra kaitses ja looks alused karistusvõimu ebavõrdseks kohaldamiseks. Seadusandja

ülesanne süüteokoosseisu loomisel on kirjeldada võimalikult selgelt nn tüüpilisele ebaõigusele

vastavat tegu, kuid säilitada sealjuures piisav abstraktsuse tase, et koosseis kohalduks erinevates

olukordades, kus on toime pandud samaväärseid tegusid sama õigushüve vastu.

Nagu eespool selgitatud, on kehtiva õiguse kohaselt vaenu õhutamine karistatav üksnes siis, kui

sellega on põhjustatud konkreetne tagajärg: oht isiku elule, tervisele või varale. Kuna üksnes

KarS-i § 151 lg 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõudele, tuleb raamotsusele vastavuse

kontekstis hinnata just seda koosseisu. KarS-i § 151 lg 2 sätestab vaenu õhutamise kuriteona,

kui:

• sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske

tagajärg või

31 Vt põhjalikult M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja

tõlgendamisel. – Juridica 2019/9, lk 671–686.

22

• selle on toime pannud isik, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud (sealjuures

on endiselt nõutav, et vaenu õhutamisega oleks kaasnenud oht isiku elule, tervisele või

varale).

Raamotsus ei sätesta sõnaselget võimalust siduda vaenu õhutamise kuriteokoosseis konkreetse

tagajärjega. Siiski võimaldab raamotsuse art 1 lg 2 liikmesriikidel otsustada karistada üksnes

tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely

to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting).

Katsetes muuta vaenukõne põhikoosseisus sätestatud tagajärge, on kitsendava tunnusena välja

pakutud avalikku rahu rikkuvat viisi, süstemaatilisust ning kaasnenud ohtu avalikule korrale.

Eelnõus kasutatakse määratlemiseks nõuet, et tegu peab olema toime pandud viisil, mis annab

aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt

ühiskonna turvalisust.

Tegemist on käsitlusega, mis vastab raamotsuses lubatud erandile – tegu, mis võib rikkuda

avalikku korda –, kuid sealjuures ei lähtuta avaliku korra sedavõrd laiast määratlusest, nagu

see on sätestatud korrakaitseseaduse § 4 lg-s 1. Tartu Ülikooli kaasprofessorid Carri Ginter ja

Anneli Soo analüüsisid avaliku korra mõistet Euroopa Liidu õiguses (ennekõike raamotsuse

kontekstis) ja kõrvutasid seda avaliku korra mõistega Eesti õiguses. Artiklis järeldatakse, et

avaliku korra riigisisene kasutus seostub pigem väiksemate süütegudega, mis häirivad teisi

isikuid (nt lärmamine, möödujate solvamine, valju muusika mängimine jmt).

Viitega Euroopa Liidu õigusele ja kohtujurist Sharpstoni seisukohale selgitatakse, et liidu

õiguses tähendab mõiste public policy muu hulgas tegusid, mis lähevad vastuollu riikliku

reeglistiku üldise suunaga. Siia alla kuuluvad nt riiklikud prioriteedid ja valitsussuunad, mis

võivad ajas muutuda. Mõiste public order ehk avalik kord Euroopa Liidu õiguse mõttes on

kitsam ja selle mõistega hõlmatakse olukordi, mida tajutakse reaalsete ohtudena riigile ja

inimestele.

Selles kontekstis räägitakse reaalsest ohust (mitte vaid häiringust) mitte üksnes isikute

vabadusele, vaid ka turvalisusele. Seega jääb pelgast korrarikkumisest väheks, tegemist on

tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasoluga avaliku korra nõuetele, mis mõjutab mõnda

ühiskonna põhilistest huvidest. Avaliku korra mõiste raamotsuse tähenduses võimaldab seega

piirduda vaid selliste juhtumite eest karistamisega, mis tekitavad usutava ohu ühiskonna

turvalisusele, mitte vaid public policy’ga vastuolus olevate juhtumitega laias tähenduses.

Sellisest käsitlusest soovitavad autorid ka KarS-i § 151 uues redaktsioonis lähtuda.32

Eelnõus ongi sellisest käsitlusest lähtutud.

Viis viitab teo välisele iseloomule, selle objektiivsele avaldumisele. Hinnangu andmisel, kas

avalik õhutamine tehti viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu, vara

kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, omavad tähtsust erinevad asjaolud,

kuid ennekõike üleskutse sisu, selle tegemise koht, intensiivsus, üleskutse tegija isik,

adressaatide ring ning ühiskondlik olukord. Hinnang antakse keskmise mõistliku kõrvalseisja

seisukohast. Tegemist on võrdlemisi kõrge lävendiga.

Nii näiteks ei anna solvava sisuga anonüümne internetikommentaar, suvaline

sotsiaalmeediapostitus või tänaval hüütud solvang üldjuhul alust karta õhutusele järgnevat

32 C. Ginter, A. Soo. Avalik kord kui päästerõngas võitluses rassismi ja ksenofoobiaga. – Juridica 202/6, lk 421424.

23

vägivallategu, vara kahjustamist või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Palju võib

sõltuda ka üleskutse tegija isikust. Näiteks on suure jälgijaskonnaga mõjuka ühiskonnategelase

tehtud vaenu õhutav sotsiaalmeediapostitus oluliselt suurema tõenäosusega koosseisupärane

kui tavainimese postitus. Niisamuti tuleks eristada purjus inimese tänaval hüütud labasust

samameelsete rahvakogunemisel peetud kihutuskõnest. Oluline on ka ühiskondlik olukord ning

aktuaalsed küsimused. Näiteks oleks üleskutse kasutada ukrainlaste suhtes vägivalda enne Vene

Föderatsiooni agressiooni algust oluliselt väiksema tõenäosusega koosseisupärane kui pärast

arvukate sõjapõgenike riiki sattumist.

Viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist,

tähendab, et õhutamine vägivallale (st ähvardamisele, kehalisele väärkohtlemisele, raske

tervisekahjustuse tekitamisele või tapmisele) või vihkamisele on oma sisult piisavalt tõsiselt

võetav, et on arvestatav (st mitte pelgalt teoreetiline) tõenäosus, et see võib viia vägivallateo

või vara kahjustamiseni. Sõnastuse eeskuju on ähvardamise koosseis (KarS § 120), mis näeb

ette rahalise karistuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara

rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Ähvardamise koosseisu tõlgendust ei saa üks ühele KarS-i § 151 konteksti üle kanda, sest

ähvardamise korral ähvardatakse ründeobjekti toimepanija mõjusfääri kuuluva teoga ning

vaenu õhutamise korral ei pruugi olla konkretiseeritavat kannatanut ning üleskutse mõjul võib

vägivallateo toime panna keegi üleskutse tegijast sõltumatult.

Ähvarduse veenvuse kriteeriumit on Riigikohus ähvardamise kontekstis selgitanud nii, et piisav

pole mitte ainult ähvarduse adressaadi subjektiivne tunne, vaid aluse karta ähvarduse

täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Seega peab

ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ehk siis on alust

ähvarduse täideviimist KarS-i § 120 mõttes karta, kui ähvardaja paneb oma tegevusega elu,

tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul

hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Sel moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast

kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise

eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt.33

Viis, mis oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust, tähendab, et üleskutsel on potentsiaal viia

ühiskondliku turvalisuse olulise languseni. Üksikasjades jääb see kriteerium kohtupraktika

sisustada, kuid õhutamine, mis ühiskonna turvalisust oluliselt ohustab, on eeskätt selline avalik

üleskutse, millele võib piisava tõenäosusega järgneda tegusid, mis ohustavad ühiskonna

turvalisuse olulisemaid aspekte. Need teod võivad väljenduda erinevates süütegudes (nt

süütamine, vara lõhkumine vmt), samuti inimeste süsteemses hirmutamises, tagakiusamises või

alandamises sellisel moel, et inimesed ei tunne end enam ühiskonnas turvaliselt, näiteks ei julge

enam kodust välja minna. Selline kartus ei saa olla tajutav vaid üksikutele konkreetse kaitstava

grupi liikmetele, vaid see peab olema tuntav ka objektiivsele kõrvalseisjale. Piisav ei ole

mistahes negatiivne mõju ühiskonna turvalisusele, see mõju peab olema oluline.

KarS-i §-ga 1512 nähakse tavakoosseisu puhul ette rahaline karistus või kuni üheaastane

vangistus, nagu seda nõuab raamotsus.

Teises lõikes sätestatud kvalifitseeritud koosseisu puhul on karistusmäär rahaline karistus või

kuni kolmeaastane vangistus, kui teoga on põhjustatud inimese surm või tekitatud

33 RKKKo 06.02.2020, 1-19-1849, p 24.

24

tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui see pannakse toime korduvalt või selle paneb

toime grupp.

Viimati nimetatu puudutab olukordi, kus vaenu õhutamisega on tekitatud olukord, mis viis

surma, tervisekahjustuse või muu raske tagajärje põhjustamiseni. Siinkohal on aga siiski vajalik

selgitada, et kui keegi tahtlikult põhjustab inimese surma või tekitab tervisekahjustuse või

põhjustab muu raske tagajärje, siis vastutab isik vastava KarS-i eriosa kuriteokoosseisu alusel,

mis näeb ette vastutuse selle konkreetse teo eest.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku

KrMS-i § 1262 lg 2 muutmine

Eelnõuga tehakse KrMS-is sätestatud nn jälituskataloogis (KrMS-i § 1262 lg-s 2 sätestatud

kuritegude loetelu, mille korral on lubatud teha jälitustoiminguid) muudatus, mis on tingitud

KarS-i § 1512 lisandumisest. Kehtivas redaktsioonis on vaenu õhutamise kuritegu sätestatud

KarS-i § 151 lg-tes 2 ja 4 ning väärtegu KarS-i § 151 lg-tes 1 ja 3. Eelnõuga lisandub KarS-i

§ 1512 ja uus rassismile ja ksenofoobiale õhutamise kuritegu ning seetõttu on vajalik

jälituskataloogi vastavalt täiendada ning lisada sinna viide KarS-i §-le 1512.

Eelnõu §-ga 3 sätestatakse jõustumisaeg

Eelnõu jõustumisajaks kavandatakse 2026. aasta 1. jaanuar.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab nõukogu 28. novembri 2008. a raamotsusele 2008/913/JSK teatud rassismi ja

ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (EÜT L

328, 06.12.2008, lk 55–58).

6. Seaduse mõju

Seaduse peamine mõju on isikute inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamine asjakohase

karistusõigusnormiga.

Seaduse vastuvõtmisel on oluline positiivne mõju rahvusvahelistele suhetele, kuna eelnõuga

ühtlustatakse riigisisene karistusõigus raamotsuse ja muude õigusaktide nõuetega. Praegu

puudub ka selge ülevaade vaenumotiiviga süütegude juhtumite arvust, kuid eelnõu

vastuvõtmise järel on loodud alus selliste andmete kogumiseks.

Senine statistika KarS-i § 151 kohaldamisel on järgmine:

Tabel nr 2. KarS § 151 kuritegude statistika

25

Aasta KarS-i § 151

järgi

registreeritud

kuritegusid

Jõustunud

süüdimõistvad

otsused

2002 0 2

2003 0 3

2004 5 0

2005 3 1

2006 1 0

2007 0 0

2008 0 0

2009 0 0

2010 0 0

2011 0 0

2012 0 0

2013 0 0

2014 0 0

2015 1 0

2016 0 0

2017 0 0

2018 0 0

2019 0 0

2020 0 0

2021 0 0

2022 0 0

2023 0 0

2024 1 0

Kokku 10 6

26

Politsei- ja Piirivalveameti andmetel registreeriti aastatel 2004–2024 kokku 42 väärtegu. Samal

ajaperioodil lõpetati 17 väärteomenetlust ning neis väärteomenetlustes on seisuga 01.10.2025 tehtud 28

karistusotsust.

Tabel nr 3. KarS-i § 151 väärtegude statistika

Aasta KarS-i § 151

järgi

registreeritud

väärteod

Menetluse

lõpetamine Karistusotsused

2004 0 0 0

2005 8 4 5

2006 0 0 0

2007 3 2 3

2008 1 1 0

2009 0 0 0

2010 0 0 0

2011 1 0 1

2012 0 0 0

2013 1 1 0

2014 0 0 0

2015 4 3 1

2016 2 1 1

2017 5 4 1

2018 1 0 1

2019 0 0 0

2020 0 0 0

2021 0 0 0

2022 8 1 7

27

2023 7 0 7

2024 1 0 1

Kokku 42 17 28

Kavandatav muudatus: vaenukõne koosseisu muudatused ja raskendava asjaolu sätestamine

Sihtgrupp 1: süütegude menetlejad

Peamine uurimisasutus on Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), kellelt saadud informatsiooni

alusel on Eestis politseiametnikke u 3700 ning neist politseiuurijaid u 700. Uurimisasutused on

oma pädevuse raames ka Maksu- ja Tolliamet, Konkurentsiamet, Kaitsepolitseiamet,

Keskkonnainspektsioon, Kaitsejõudude Peastaap jt. Eestis on kohtute kodulehe34 andmetel 242

kohtunikukohta: maakohtutes 152, halduskohtutes 25, ringkonnakohtutes 46 ja Riigikohtus 19

kohtunikukohta. Kõik kohtunikukohad ei ole pidevalt täidetud. Advokatuuri kodulehe 35

andmetel oli 31.12.2024 seisuga Eesti Advokatuuri liikmeid kokku 1154, neist 808

vandeadvokaati ja 342 vandeadvokaadi abi.

Sihtgrupp 2: elanikkond laiemalt, eeskätt isikud, kes kuuluvad kaitstud rühmadesse, samuti

isikud, kes on toime pannud süüteo. Käesoleva eelnõuga laiendatakse kaitset puudega isikutele.

Sotsiaalkindlustusameti andmetel36 oli 2024. aastal Eestis kokku 104 106 puudega inimest.

Kaasnev mõju:

Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori

kuludele ja tuludele

Eelnõus sätestatud väärtegusid menetlevad Politsei- ja Piirivalveamet kui kohtuväline menetleja

ning kohtud. Kriminaalmenetlusi menetlevad uurimisasutusena samuti Politsei- ja

Piirivalveamet, lisaks prokuratuur ja kohtud. Süütegude menetlejad peavad süütegude puhul

edaspidi hindama, kas see on toime pandud vaenu motiivil. Samuti tuleb kohaneda uue

süüteokoosseisuga. Sellega kasvab mõningal määral menetlejate töö keerukus. Muudatuste

rakendamine toob kaasa vajaduse süütegude menetlejaid koolitada ning laiemalt vajaduse

teadlikkust suurendada. Vajalike koolituste ja teadlikkuse suurendamise maht ei ole siiski

erakorraline ning eraldi ressursse selleks planeeritud ei ole; vajadusega tuleb arvestada

korraliste koolituste teemade planeerimisel. Koosseisu muutus vajab samuti mõningat

harjumist, samas on koosseis sõnastatud siiski võrdlemisi kitsalt. Arvestades lisaks senist

süütegude statistikat, on võimalik eeldada, et süütegude arv oluliselt ei suurene ning jätkuvalt

menetleb neid väike arv ametnikke. Seega ei tooks see kaasa ka lisakoormust menetlejatele.

Kuna süüteokoosseise sageli muudetakse ja luuakse täiendavaid uusi koosseise praktiliste

vajaduste tõttu, samuti rahvusvahelisest õigusest tingituna, siis koolitused on tavapärased ning

sihtrühmad kohanevad muutunud olukorraga.

Samuti jõustusid 01.05.2023 kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis võimaldavad

kriminaalmenetluse alustamisel oluliselt ressurssi säästa. Arvestades analoogiliste süütegude

statistikat ja demograafilisi andmeid erinevate isikute gruppide kohta Eestis, on nii muudatuste

34 https://www.kohus.ee/et/eesti-kohtud/eesti-kohtunikud 35 https://www.advokatuur.ee/est/avaleht 36 Statistika | Sotsiaalkindlustusamet

28

positiivse mõju kui ka kulutuste ja töökoormusega kaasneva negatiivse mõju ulatus ning

avaldumise sagedus väike ega ole seega oluline.

Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Eelnõuga kaitstakse elanikkonna ja eeskätt kaitsetumate rühmade ja nende liikmete turvalisust

ja tõstetakse kaitsetaset vaenamise ja diskrimineerimise vastu. Muudatuste jõustumise ja

rakendamisega täidab Eesti võetud rahvusvahelised ja Euroopa Liidu kohustused ning

suurendab oma usaldatavust rahvusvahelistes suhetes inimõigusi austava riigina. Eesti vastu

seoses raamotsuse tähtajal üle võtmata jätmisega alustatud rikkumismenetlus lõpetatakse ja kui

eelnõu võetakse vastu piisavalt kiiresti ehk eelnõu jõustub 01.01.2026, siis lõpeb menetlus ilma,

et Eestile määrataks trahv.

Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju

Eelnõuga kaitstakse sotsiaalset keskkonda vaenuavalduste eest mis tahes alustel (vähemused,

sooline diskrimineerimine, kaitsetumad rühmad) ning soodustatakse ühiskonna

kokkukuuluvust ja teadlikkust. Vaenu õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi

ja -väärtusi, nagu inimväärikus ja võrdsus. Vaenu õhutamine kahjustab ühiskonna turvalisust ja

tõrjub inimesi ühiskonnast eemale. See pärsib demokraatliku ühiskonna jaoks vajalikku

pluralismi.

Peale üksikisikute õiguste kahjustamise mõjutab vaenu õhutamine seega negatiivselt ka

demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. Põhiseaduse § 13 lg 1 järgi on igaühel

õigus riigi ja seaduse kaitsele. Riigil on kohustus kaitsta inimeste turvalisust, võrdsust ja

inimväärikust. Põhiseaduse § 12 sätestab, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise

vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav ning

samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist

ühiskonnakihtide vahel.

Muudatused avaldavad mõju ka neile isikutele, kes eelnõus sätestatud süütegusid toime

panevad. Vaenu õhutamise raskemad vormid on edaspidi käsitletavad kuritegudena ning see

toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise selliseid kuritegusid toime pannud isikute suhtes.

Samas ei ole muudatustega hõlmatav vaenu õhutamine Eestis tavapärane, kuna sarnaseid

süütegusid on toime pandud suhteliselt vähe ning tegemist on olnud pigem üksikjuhtumitega.

Kuna vaenu õhutamise regulatsioon laieneb ja muutub täpsemaks, siis see võib toimida ühtlasi

ka heidutusena ning edaspidi võidakse hoiduda selliste süütegude toimepanemisest.Selle põhjal

võib eeldada, et ka tulevikus selliste süütegude toimepanemise arv ei kasva.

Muudatuste mõju ettevõtete ja kodanike halduskoormusele

Muudatustel ei ole ettevõtete ja isikute, samuti vabaühenduste halduskoormusele mõju.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Eelnõu rakendamine seadusena ei too kaasa otseseid tulusid ega kulusid. Kuna seni on sarnaseid

süütegusid toime pandud vähe, siis ei ole võimalik prognoosida tulusid, mis on seotud

29

rahatrahvide või rahaliste karistuste määramisega. Raamotsuse täielikult Eesti õigusesse

ülevõtmine võimaldaks lõpetada Eesti vastu alustatud EL-i rikkumismenetluse.

8. Rakendusaktid

Eelnõu jõustumisel seadusena ei ole vaja kehtestada täiendavaid rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Arvestades eelnõu menetlemise aega, samuti mõistlikku vacatio legis’t, kavandatakse

jõustumiseks 1. jaanuar 2026. a.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele

ning arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule,

Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru

Maakohtule, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Eesti Advokatuurile,

Õiguskantsleri Kantseleile ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale.

______________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus ………… 2025. a nr

(allkirjastatud digitaalselt)