| Dokumendiregister | Siseministeerium |
| Viit | 1-7/329-1 |
| Registreeritud | 15.12.2025 |
| Sünkroonitud | 16.12.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 1 Ministeeriumi töö korraldamine. Juhtimine. Planeerimine. Aruandlus |
| Sari | 1-7 Siseministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud siseriiklikute õigusaktide eelnõud |
| Toimik | 1-7/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Justiits- ja Digiministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Justiits- ja Digiministeerium |
| Vastutaja | korrakaitse ja süüteomenetluse osakond |
| Originaal | Ava uues aknas |
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 [email protected]/ www.justdigi.ee/ Registrikood 70000898
Haridus- ja Teadusministeerium [email protected] Munga 18 50088, Tartu Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu esitamine kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: eelnõu, seletuskiri Lisaadressaadid: Riigikohus Riigiprokuratuur Viru Maakohus Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Tallinna Ringkonnakohus Politsei- ja Piirivalveamet Kaitsepolitseiamet Õiguskantsleri Kantselei Tartu Ülikooli õigusteaduskond Eesti Advokatuur
Meie 14.12.2025 nr 8-1/9997-1
2
Markko Künnapu 53911687 [email protected]
1
EELNÕU
09.10.2025
Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise
seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod)
§ 1. Karistusseadustiku muutmine
Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:
„14) süüteo toimepanemine isiku suhtes tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele,
päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või
sotsiaalse seisundi tõttu.“;
2) paragrahvi 151 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele või
vägivallale seoses soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise
või sotsiaalse seisundiga viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara
kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –
karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui
1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg
või
2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või
3) see on toime pandud grupi poolt –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,
–
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,
–
karistatakse rahalise karistusega.“;
3) seadustikku täiendatakse §-ga 1512 järgmises sõnastuses:
„§ 151². Rassismile ja ksenofoobiale õhutamine
(1) Avaliku üleskutse eest diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale isikute rühma või
rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel viisil, mis annab
alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt
ühiskonna turvalisust, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui
1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg
või
2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või
3) see on toime pandud grupi poolt –
2
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline
isik, –
karistatakse rahalise karistusega.“.
§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine
Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 151 lõigetes 2
ja 4,“ tekstiosaga „§-s 1512,“.
§ 3. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinnas … ………………. 2025
______________________________________________________________________________
Algatanud Vabariigi Valitsus
………… 2025. a nr
1
EELNÕU
09.10.2025
Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise
seaduse (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu
seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõuga viiakse Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu 2008. aasta raamotsusega nr
2008/913/JSK. Selleks muudetakse karistusseadustikus vaenu õhutamise koosseise selliselt, et
avalik üleskutse diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale rahvuse, rassi, nahavärvi,
päritolu või usutunnistuse alusel viisil, mis oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust, on karistatav
kuriteona. Samuti loetakse süüteo toimepanek vaenumotiivil eelnõukohase muudatuse järgi
raskendavaks asjaoluks, nagu nõuab raamotsus. Raamotsuse ülevõtmise tähtaeg oli 2010.aastal
ning Eesti suhtes on raamotsuse ülevõtmata jätmisega seoses algatatud rikkumismenetlus, mis
võib päädida trahviga. Muudel alustel vaenu õhutamine jääb ka edaspidi väärteona
karistatavaks, lisaks muutub väärteona karistatavaks vaenu õhutamine puuetega inimeste
suhtes. Eelnõu ei too kaasa mõju halduskoormusele. Kehtiva KarS § 151 alusel registreeritud
väärtegude arv on väike ning kriminaalmenetlusi ei ole viimastel aastatel KarS § 151 tunnustel
alustatud.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on lõplikul kujul koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi
kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu
([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud õigusloome korralduse talituse
toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]).
Eelnõu ja seletuskirja alus on varasem Justiitsministeeriumi 2023. aastal välja töötatud eelnõu
ja seletuskiri, mille autor oli kriminaalpoliitika osakonna asekantsler Markus Kärner
(teenistusest lahkunud). Samuti on kasutatud Justiitsministeeriumis varem välja töötatud eelnõu
ja seletuskirja teksti, mille koostaja oli Tanel Kalmet (teenistusest lahkunud).
Käesoleva eelnõu sõnastuses on arvestatud ka Riigikogu fraktsioonide esindajate ettepanekuid,
sealhulgas ettepanekuid Riigikogu menetluses olnud sarnase sisuga eelnõu 232 SE1 kohta.
1 Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu
õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) 232 SE
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/da6b6990-df0b-460d-aa87-447d656e184f/karistusseadustiku-
kriminaalmenetluse-seadustiku-ja-vaarteomenetluse-seadustiku-muutmise-seadus-vaenu-ohutamine-ja-
vaenumotiiviga-kuriteod/.
2
1.3. Märkused
Eelnõu ei ole seotud teiste menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi
Valitsuse tööplaaniga.
Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt nõukogu raamotsusega
2008/913/JSK, 28. november 2008, teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu
võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (ELT L 328, 06.12.2008, lk 55–58).
Raamotsuse artikli 10 kohaselt pidid EL liikmesriigid selle üle võtma hiljemalt 28.11.2010.
Kuna Eesti ei ole raamotsuse nõudeid täielikult üle võtnud, siis alustas Euroopa Komisjon
2020.aastal Eesti vastu rikkumismenetlust. Eelnõu vastuvõtmisel viiakse Eesti õigus
raamotsusega kooskõlla ning rikkumismenetlus on võimalik lõpetada.
Eelnõuga muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni RT I, 05.07.2025, 10 ja
kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) redaktsiooni RT I, 05.07.2025, 14.
Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus (PS § 104
p 14), sest muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku.
2. Seaduse eesmärk
Eelnõukohase seaduse eesmärk on kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise raskemate vormide eest,
millel on tegelik potentsiaal ohustada inimeste turvalisust.
Eelnõuga tagatakse, et karistusseadustik vastaks põhiseaduse § 12 lg-s 2 sätestatud nõudele,
mille kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja
diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud
ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Kuriteokoosseis ei lähe kaugemale sellest, mis on hädavajalik isikute põhiõiguste kaitseks.
Väljendusvabaduse piire austatakse.
Samuti on eelnõu eesmärk viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusest (eeskätt
2008. aasta raamotsusest nr 2008/913/JSK, mille ülevõtmise tähtaeg oli 2010. aastal) tulenevate
kohustuste ja muude rahvusvaheliste kohustustega, mis on seotud vaenu õhutamise ja
vaenumotiivil toime pandud süütegude eest karistamisega.
Eesti Vabariigi põhiseadus (PS, edaspidi ka põhiseadus) ei luba vaenu õhutada. Arvamus,
justkui annaks sõnavabadus õiguse vaenu õhutada, on ekslik ning ühemõttelises vastuolus
põhiseaduse § 12 lg 2 tekstiga.
Peale selle, et kohustus vaenu õhutamist keelata ja selle eest karistus sätestada tuleneb
põhiseadusest sõnaselgelt, näeb ka põhiseaduse § 45 lg 1 teine lause ette alused
väljendusvabaduse piiramiseks. Seadusega võib väljendusvabadust piirata avaliku korra,
kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vaenu
õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi ja väärtusi, nagu inimväärikus ja
võrdsus. Vaenu õhutamine kahjustab ühiskonna turvalisust ja tõrjub inimesi ühiskonnast
eemale. Lisaks üksikisikute õiguste kahjustamisele mõjutab vaenu õhutamine negatiivselt ka
demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. Põhiseaduse § 13 lg 1 järgi on igaühel
õigus riigi ja seaduse kaitsele.
Rahvustevahelisele vihkamisele ja vägivallale kihutamine Vene Föderatsiooni kui agressorriigi
avalikus propagandas ukrainlaste vastu näitlikustab, milliste inimsusvastaste kuritegudeni võib
viia vihkamise õhutamine. Sarnaseid näiteid on arvukalt teada ka teise maailmasõja eelõhtust
3
ning käigust, samuti Nõukogude okupatsioonivõimude ässitustest. Need näited on olnud
peamised teenäitajad selle eelnõu koostamisel.
Pidades silmas, et karistusõigus ei ole mõeldud ühiskondliku moraali suunamiseks, samuti
vajadust kaitsta väljendusvabadust, ei tohi vaenu õhutamise süüteokoosseis minna kaugemale
sellest, mis on hädavajalik. Uue koosseisuga hõlmatakse üksnes kõige raskemad vaenu
õhutamise vormid. Kuriteokoosseis ei hõlma väljendusvabaduse piiridesse jäävaid kriitilisi ega
šokeerivaid seisukohti ega välista erisuguste seisukohtade väljendamist isegi siis, kui see võib
mõnda ühiskonnagruppi solvata. Labasustele saab reageerida ühiskondliku hukkamõistu ja
asjakohasel juhul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega, selleks ei ole kohane kasutada
karistusõigust.
Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna tegemist on Euroopa Liidu õiguse
rakendamisega (HÕNTE § 1 lg 2 p 2). Lisaks asendab seda enam kui kümme aastat kestnud
diskussioon, tehtud analüüsid, erinevad kooskõlastusel käinud eelnõud ja toimunud
ümarlauad2, samuti 2023. aastal Riigikogule esitatud ja Riigikogu menetluses olnud eelnõu 232
SE. Ülevaade senisest tööst ning toimunud aruteludest on toodud eelnõu seletuskirjas.
2.1. Rahvusvahelised nõuded
2.1.1. Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK
Vaenukõne karistusõiguslikku regulatsiooni mõjutab kõige enam nõukogu 28. novembri
2008. a raamotsus 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu
võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega. Raamotsuse ülevõtmise tähtaeg oli
28. november 2010. Raamotsuse artiklis 1 sätestatakse teod, mida tuleb liikmesriigi õiguses
karistatavaks lugeda. Artikli 1 lg-d 2 ja 4 annavad liikmesriikidele paindlikkuse teatud
kitsenduste kasutamiseks.
„Artikkel 1
Rassismi- ja ksenofoobiaalased süüteod
1. Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised tahtlikud teod
on karistatavad:
a) vägivallale või vihkamisele avalik kihutamine isikute rühma või rühma liikme
vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või
rahvuse või etnilise päritolu alusel;
b) punktis a nimetatud teole toimepanemine kirjutiste, piltide või muu materjali
avaliku levitamise või jagamise kaudu;
c) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7 ja 8 määratletud
genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute
rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi,
usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine,
2 Vt kokkuvõtvalt „Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis“. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:
https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg
ulatsioon_eestis.pdf.
4
eitamine või mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada
vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu;
d) 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali
harta artiklis 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma
liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse,
sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või
mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või
vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu.
2. Lõike 1 kohaldamisel võivad liikmesriigid otsustada karistada üksnes tegu, mis
võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav.
3. Lõike 1 kohaldamisel hõlmab viide usutunnistusele vähemalt neid tegusid,
mida kasutatakse ettekäändena tegudeks, mis on suunatud isikute rühma või rühma
liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, sünnipära või rahvuse
või etnilise päritolu alusel.
4. Iga liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmise ajal või hiljem teha
avalduse, et lõike 1 punktides c ja/või d esitatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks
tunnistamine on riigis karistatav üksnes juhul, kui selliste kuritegude toimepanemine
on tuvastatud selle liikmesriigi siseriikliku kohtu ja/või rahvusvahelise kohtu lõpliku
otsusega, või üksnes rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega.“
Raamotsuse art 2 kohaselt peab olema karistatav ka art 1 lg 1 tegudele kaasaaitamine.
Kihutamine peab olema karistatav üksnes sama lõike punktides c ja d nimetatud tegudele.
Raamotsuse art 3 lg 1 nõuab, et art-tes 1 ja 2 nimetatud tegude eest määratakse tõhusad,
proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused. Art 3 lg 2 kohaselt peavad art-s 1 nimetatud
teod olema kriminaalkorras karistatavad ning karistuse maksimummäär peab olema vähemalt
ühe- kuni kolmeaastane vanglakaristus.
Raamotsuse art 4 kohaselt võtavad art-tes 1 ja 2 nimetamata süütegude puhul liikmesriigid
vajalikud meetmed tagamaks, et rassistlikku ja ksenofoobilist motiivi loetakse raskendavaks
asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus karistuse määramisel arvesse võtta.
2.1.2. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel ühines Eesti Vabariik
kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline paktiga3 . Pakti art 20 (täpsemalt selle lg 2)
sätestab rahvusliku, rassilise ja usulise vihavaenu toetamise keelu.
2.1.3. Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide
likvideerimise kohta
(a) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel ühines
Eesti Vabariik rahvusvahelise konventsiooniga rassilise diskrimineerimise kõigi
vormide likvideerimise kohta4. Konventsiooni art 4 p a kohustab osalisriike rassivaenu
ja -diskrimineerimise õhutamist kuriteona käsitama.
3 Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, https://www.riigiteataja.ee/akt/23982. 4 Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,
https://www.riigiteataja.ee/akt/23980.
5
2.1.4. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni lisaprotokoll arvutisüsteemide kaudu
rassismi ja ksenofoobia levitamise kriminaliseerimise kohta
Vabariigi Valitsuse 2003. a korraldusega nr 52-k kiideti heaks Euroopa Nõukogu Ministrite
Komitee 111. istungjärgul 07.11.2002 Strasbourgis vastu võetud „Arvutikuritegevusvastase
konventsiooni lisaprotokolli arvutisüsteemide kaudu rassismi ja ksenofoobia levitamise
kriminaliseerimise kohta“ eelnõu ning volitati Eesti Vabariigi alalist esindajat Euroopa
Nõukogu juures kirjutama alla nimetatud lisaprotokollile (ELS nr 189). Eesti ei ole
lisaprotokolli ratifitseerinud. Lisaprotokolli allkirjastamine ei too kaasa kohustust see
ratifitseerida, kui Riigikogu nii otsustab. Seega tähendab lubaduste andmine eeskätt Vabariigi
Valitsuse kohustust luua riigisisese õiguse lisaprotokolliga kooskõlla viimisega eeldused
ratifitseerimiseks ning esitada ratifitseerimisseaduse eelnõu Riigikogule otsustamiseks.
Lisaprotokoll võimaldab ratifitseerimisel teha ka reservatsioone (vt art 5 lg 2 ja art 6 lg 2).
03.03.2003 kirjutas Eesti suursaadik Strasbourgis lisaprotokollile alla. Lisaprotokoll kohustab
osalisi kriminaliseerima „arvutisüsteemi kaudu rassistliku ja ksenofoobse materjali levitamise
või muul moel avalikkusele kättesaadavaks muutmise“ (art 3 lg 1). Lisaprotokolli kohaselt on
samuti karistatavad rassistlik ähvardus arvutisüsteemi vahendusel (art 4), rassistlik solvamine
arvutisüsteemi vahendusel (art 5) ja genotsiidi või inimsusvastase kuriteo eitamine, äärmuslik
alahindamine, heakskiitmine või õigustamine arvutisüsteemi vahendusel (art 6).
2.1.5. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon: Euroopa Inimõiguste Kohtu
praktika
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vaenukõne puudutavaid kaasuseid sageli lahendanud
väljendusvabaduse kontekstis. 5 Siiski on EIK leidnud, et kuigi kriminaalkaristus vaenu
õhutamise eest peab olema viimne abinõu (ultima ratio), saavad vaid tõhusad
kriminaalõiguslikud mehhanismid tagada piisava kaitse ja heidutuse kõige raskemate
vaenukõne väljenduste korral, mis on suunatud isikute füüsilise või vaimse puutumatuse vastu.
Sellisteks tegudeks on peetud otseseid sõnalisi rünnakuid ja füüsilisi ähvardusi, mis on
motiveeritud diskrimineerivatest hoiakutest. 6 Tõhusate kriminaalõiguslike mehhanismide
puudumine võib olla käsitatav konventsiooni art 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele)
rikkumisena.
2.1.6. Rahvusvaheliste organisatsioonide ja komiteede Eestile tehtud soovitused
2.1.6.1. ECRI soovitused
ECRI (European Commission against Racism and Intolerance) on Euroopa Nõukogu sõltumatu
rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon, kes annab perioodiliselt välja liikmesriikide
suhtes hindamisaruandeid. ECRI on järjepidevalt teinud soovitusi Eesti vaenukõne koosseisu
muutmiseks.5
5 Vt nt kokkuvõtet „Hate speech“. European Court of Human Rights Press Unit Factsheet. January 2023:
https://www.echr.coe.int/documents/fs_hate_speech_eng.pdf. 6 EIK 14.01.2020, 41288/15, Beizaras and Levickas v. Lithuania, § 111 ja seal viidatud praktika.5 Vt
viimati 2022. a aruande lk 20: https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and
https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and-
intolerance/estoniaintolerance/estonia.
6
2.1.6.2. ÜRO Inimõiguste Nõukogu
ÜRO Inimõiguste Nõukogu teeb perioodilisi ülevaateid inimõiguste parendamiseks. Viimasel
perioodilisel ülevaatel tehti Eestile arvukalt soovitusi vaenu õhutamise kuriteokoosseisu
laiendamiseks, samuti vaenumotiivi sätestamiseks karistust raskendava asjaoluna.7
2.1.6.3. CERD-i soovitused
Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise rahvusvahelise konventsiooni alusel
on loodud rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee CERD (Committee on the
Elimination of Racial Discrimination). CERD on teinud soovituse, mille kohaselt peaks Eesti
viima karistusseadustiku kooskõlla konventsiooni art-ga 4 ning tagama, et sanktsioonimäär
vastaks teo raskusele.8
2.1.6.4. Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee
KarS-i § 151 muutmiseks ning karistust raskendavate asjaolude täiendamiseks on ettepaneku
teinud ka Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee.9
2.2. Kehtiva redaktsiooni probleemkohad
KarS-i § 151 lõike 1 näol on tegemist tagajärjedeliktiga (täpsemalt konkreetse ohudeliktiga).
Selleks, et KarS-i § 151 lõike 1 süüteokoosseis oleks täidetud, tuleb tuvastada, et avaliku
üleskutsega oli põhjuslikult seotud konkreetselt saabunud oht isiku elule, tervisele või varale.
Selgi juhul on tegemist üksnes väärteoga, mis on küll karistatav väärteo eest ette nähtud
karistuse ülemmääras, kuid võrdluseks võib tuua, et täpselt samasugune karistus on ette nähtud
näiteks sõidumeeriku tööd häirida võimaldava seadmega varustatud mootorsõiduki juhtimise
eest (liiklusseaduse § 215). Tõenäosus, et keegi võiks vastutada KarS-i § 151 lg-s 2 sätestatud
kuriteo eest, on kaduvväike, sest see eeldab, et teoga oleks põhjustatud inimese surm või
tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg (KarS § 151 lg 2 p 1) või oleks isikut varem
vaenu õhutamise väärteo eest karistatud (KarS § 151 lg 2 p 2). Joonisel nr 1 saab
süüteovastutuse vaenu õhutamise eest kokku võtta järgmiselt:
7 Report of the Working Group on the Universal Periodic Review. Estonia (48th Session 13 September – 1
October 2021), p 137.66–137.88. 8 Committee on the Elimination of Racial Discrimination. Concluding observations on the combined twelfth and
thirteenth reports of Estonia p 26–27:
https://docstore.ohchr.org/SelfServices/FilesHandler.ashx?enc=6QkG1d%2FPPRiCAqhKb7yhsq90DTob4ikPW
5%2FsylCWY%2BsTv4D7bkEbOqgPC2IgX%2BZhrsC0LVGMdazwZw%2BHIR%2FVTCJQSvj7Oir%2BNS5
aIn%2FwOjl1b8cVSIHQNH4Mj4oNamJOXsczsRWStBIDLusa5FiBnA%3D%3D. 9 Advisory Committee on the Framework Convention for the Protection of National Minorities. Fourth Opionion
on Estonia adopted on 19 March 2015, p 51–52:
https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=090000168047d0
e5.
7
Joonis nr 1. Kehtiv süüteovastutuse skeem
Selleks, et tagada kooskõla karistusõiguse määratletuspõhimõttega ning hoida kinni
karistusõiguse kui viimse abinõu (ultima ratio) põhimõttest, on süüteokoosseisude kitsas
sõnastamine põhjendatud. KarS-i §-s 151 sätestatud süüteokoosseisu puhul on mõistetav mure,
et liialt laialt sõnastatud koosseis võib ebaproportsionaalselt riivata isikute väljendusvabadust.
Teiselt poolt kaasneb põhjendamatult kitsalt sõnastatud süüteokoosseisuga oht, et koosseisu
kohaldamisalast jäävad välja kaitstavaid õigushüvesid reaalselt kahjustada võivad teod ja
koosseis ei täida enam oma eesmärki õigushüvede ja õiguskorra kaitsel.
Vaenu õhutamisega eitatakse inimestevahelist võrdsust ning seatakse kahtluse alla isikute
põhiõiguste kaitstus. See võib luua soodsa pinnase põhiõiguste rikkumiseks, mis võib
8
ajaloolistele kogemustele tuginedes päädida suisa inimsusvastaste kuritegudega. Sealjuures ei
pruugi alati olla võimalik tõmmata võrdusmärki konkreetse avaliku üleskutse ning sellele
järgnenud raske tagajärje vahel. Küll aga loovad tõsiselt võetavad avalikud üleskutsed
vägivalda ja vaenamist normaliseeriva fooni.
Problemaatiline on ka KarS-i § 151 kooskõla EL-i raamotsuses nõutavaga. 2020. aastal algatas
Euroopa Komisjon Eesti suhtes ka rikkumismenetluse raamotsuse ebakohase ülevõtmise tõttu.
KarS-i § 151 lg 1 on karistatav väärteona, mille sanktsiooni ülemmäär on 30-päevane arest.
Seevastu nõuab raamotsuse art 3, et karistuse ülemmäär oleks vähemalt üheaastane vangistus.
Raamotsuse sanktsiooninõue oleks täidetud näiteks siis, kui raamotsuses sätestatud kuriteo eest
sätestataks karistuseks „rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus“.
KarS-i § 151 lg 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõuetele, sest sätestab karistuseks rahalise
karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.
KarS-i § 151 lg 1 kohaselt on vaenu õhutamine karistatav üksnes siis, kui sellega on põhjustatud
konkreetne tagajärg: oht isiku elule, tervisele või varale. Kuna üksnes KarS-i § 151 lg 2 vastab
raamotsuse sanktsiooninõudele, tuleb raamotsuse vastavuse kontekstis hinnata just seda
koosseisu. KarS-i § 151 lg 2 sätestab vaenu õhutamise kuriteona, kui:
• sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske
tagajärg või
• selle on toime pannud isik, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud (sealjuures
on endiselt nõutav, et vaenu õhutamisega oleks kaasnenud oht isiku elule, tervisele või
varale).
Raamotsus ei sätesta sõnaselget võimalust siduda vaenu õhutamise kuriteokoosseis konkreetse
tagajärjega. Siiski võimaldab raamotsuse art 1 lg 2 liikmesriikidel otsustada karistada üksnes
tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely
to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting).
Raamotsuse art 1 lg 1 p-d c ja d kohustavad kuriteona käsitama:
• Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi art-tes 6, 7 ja 8 määratletud genotsiidi,
inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma
liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse,
sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või
mitteoluliseks tunnistamine juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või
vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu;
• 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali harta
art-s 6 määratletud kuritegude, mis on suunatud isikute rühma või rühma liikme vastu,
keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse
või etnilise päritolu alusel, avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine
juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma
liikme vastu.
Nimetatud tegude juures võivad liikmesriigid kasutada järgmisi kitsendusi:
• art 1 lg 2 võimaldab otsustada karistada üksnes tegu, mis võib rikkuda avalikku korda
või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav;
9
• art 1 lg 4 võimaldab liikmesriigil teha avalduse, et nimetatud punktides esitatud
kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine on riigis karistatav üksnes juhul,
kui selliste kuritegude toimepanemine on tuvastatud selle liikmesriigi siseriikliku kohtu
ja/või rahvusvahelise kohtu lõpliku otsusega, või üksnes rahvusvahelise kohtu lõpliku
otsusega.
Nimetatud kuritegude eitamine või mitteoluliseks tunnistamine peab olema karistatav vaid siis,
„kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu“
(ingl when the conduct is carried out in a manner likely to incite to violence or hatred against
such a group or a member of such a group). Seetõttu on rahvusvaheliste kuritegude eitamise,
õigustamise ja mitteoluliseks tunnistamise koosseis vaenu õhutamise põhikoosseisust raskesti
eristatav.
Raamotsuse art 4 kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et muude
kui raamotsuses nimetatud kuritegude korral loetakse rassistlikku ja ksenofoobset motiivi
raskendavaks asjaoluks või et sellist motiivi võib kohtus karistuse määramisel arvesse võtta.
KarS-i §-s 58 sätestatud raskendavad asjaolud otsesõnu sellist motiivi ei nimeta. Samas sätestab
KarS-i § 58 p 1 karistust raskendava asjaoluna omakasu või muu madala motiivi.
Eesti õiguse ja raamotsuse nõuete erisused saab kokku võtta järgmise tabeliga.
Tabel nr 1. Eesti õiguse ja raamotsuse võrdlus
Eesti õigus Raamotsus
Karistus Lg 1 väärtegu: rahatrahv või
arest kuni 30 p
Lg 2 kuritegu: rahaline
karistus või kuni
kolmeaastane vangistus
Karistuse maksimummäär
peab olema vähemalt ühe-
kuni kolmeaastane
vanglakaristus (st piisab kuni
üheaastasest vangistusest)
Tagajärg ja toimepanemise
viis
oht isiku elule, tervisele või
varale (väärtegu)
surm, tervisekahjustus või
muu raske tagajärg (kuritegu)
Üldreeglina tagajärje ja
toimepanemise viisi nõuet ei
ole
Võib karistatavana sätestada
teo, mis võib rikkuda
avalikku korda või mis on
ähvardav, kuritahtlik või
solvav (ingl likely to disturb
public order or which is
threatening, abusive or
insulting)
10
Rühma vastu suunatud
kuriteo õigustamine
- Genotsiidi, inimsusvastaste
kuritegude ja sõjakuritegude
avalik õigustamine, eitamine
või mitteoluliseks
tunnistamine juhul, kui teoga
võidakse kihutada
vägivallale või vihkamisele
isikute rühma või rühma
liikme vastu
Vaenumotiiv karistust
raskendava asjaoluna
KarS-i § 58 p 1: omakasu või
muu madal motiiv (vt ka
RKKKo 1-15-101190/80
p 38 ja RKKKo 1-20-6745,
p 66)
Rassistlikku ja ksenofoobset
motiivi tuleb lugeda
raskendavaks asjaoluks või
kohus peab saama seda
karistuse mõistmisel arvesse
võtta
2.3. Varasemad ettepanekud KarS-i § 151 muutmiseks
14.12.2005 (s.o pärast KarS-i § 151 muutmist väärteoks eelnõuga 295 SE) algatas Vabariigi
Valitsus eelnõu, mis kandis Riigikogu menetluses numbrit 800 SE. Eelnõuga kavandati:
• sätestada KarS-i § 151 taas kuriteona;
• lisada KarS-i § 151 koosseisu üleskutse diskrimineerimisele;
• lisada KarS-i § 151 koosseisu „avalikku rahu rikkuval viisil“;
• sätestada KarS-i § 151 kvalifitseeritud koosseisuna korduvus;
• näha ette vastutus ka juriidilisele isikule.
Eelnõu lükati 17.05.2006 tagasi.
04.12.2006 (s.o pärast KarS-i § 151 muutmist väärteoks eelnõuga 295 SE ja eelnõuga 913 SE
tehtud muudatusi) algatas Vabariigi Valitsus eelnõu, mis kandis Riigikogu menetluses numbrit
1050 SE. Eelnõuga kavandati:
• lisada kehtivale vaenu õhutamise koosseisule ka näitliku teoviisina
okupatsioonirežiimide sümbolite kasutamine;
• sätestada tingimus, et tegevus peab olema tahtlik ning toime pandud avalikku rahu
häirival viisil.
Eelnõu langes Riigikogu menetlusest välja.
12.06.2012 algatas Eesti Keskerakonna fraktsioon seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus
numbrit 250 SE. Eelnõuga sooviti mh täita raamotsusest tulenevad nõuded. Eelnõuga
kavandati:
• täiendada KarS-i § 58 (karistust raskendavad asjaolud) p-ga 12 sõnastuses „rahvusliku
(etnilise), rassilise või usulise vihkamise motiiv“;
• jätta KarS-i § 151 lg-st 1 välja tagajärg „kui sellega on põhjustatud oht isiku elule,
tervisele või varale“;
11
• lisada KarS-i § 151 lg-sse 2 täiendav kvalifitseeriv koosseis „sellega on põhjustatud
käesoleva seadustiku §-s 263 sätestatud kuriteo toimepanemine“;
• täiendada KarS-i § 151 lg-ga 5, mis defineeris avaliku üleskutse.
Eelnõu lükati 11.10.2012 tagasi.
30.07.2012 esitas Justiitsministeerium kooskõlastamisele karistusseadustiku,
kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise
seaduse eelnõu, millega sooviti muu hulgas täita raamotsusest tulenevaid nõudeid. Eelnõuga
kavandati:
• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;
• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust, muu hulgas lisades
tunnused „avalikku rahu häirival viisil või süstemaatiliselt“;
• KarS-i § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;
• sätestada eraldi kuriteona rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine (KarS § 1511).
Riigikogule esitatud eelnõust jäeti vaenukõnega seotud sätted välja.
Aastatel 2012–2013 pidas Justiitsministeerium huvirühmadega kolm ümarlauda, kuhu kaasati
erinevaid osapooli ning arutati kavandatavate koosseisudega seotut. Ümarlaudade järel valmis
Justiitsministeeriumis eelnõu, mida ei ole seni kooskõlastamisele esitatud. Eelnõuga kavandati:
• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;
• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastust, muu hulgas lisades
tagajärjena „oht avalikule korrale“;
• KarS-i § 151 lg-s 1 kaitstavate rühmade täpsustamist;
• KarS-i § 151 lg-s 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;
• sätestada eraldi kuriteona rahvusvahelise kuriteo õigustamine (KarS § 1511).
19.10.2020 algatas Reformierakonna fraktsioon seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit
276 SE. Eelnõuga sooviti mh täita raamotsusest tulenevad nõuded. Eelnõuga kavandati:
• KarS-i §-s 58 sätestada raskendava asjaoluna ksenofoobne motiiv;
• KarS-i § 151 lg 1 muuta kuriteoks ja täpsustada selle sõnastus (täpsustades ka
kaitstavaid gruppe);
• muu hulgas lisada tunnused „kui sellega on põhjustatud oht avalikule korrale“;
• KarS-i § 151 lg 2 raskendavad asjaolud tunnistada kehtetuks;
• sätestada eraldi kuriteona rühma vastu suunatud kuriteo õigustamine (KarS § 1511).
Eelnõu lükati 16.12.2020 tagasi.
04.04.2022 algatas Vabariigi Valitsus seaduseelnõu, mis kandis Riigikogus numbrit 576 SE.
Eelnõuga sooviti reguleerida agressiooni toetamist ja sellega seotud vaenutegevust. Eelnõuga
kavandati mh:
• KarS-i § 151 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisus täpsustada, et üleskutse peab olema
toime pandud isikute või isikute rühma vastu;
• KarS-i § 151 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisust jätta välja tagajärg „oht isiku elule,
tervisele või varale“;
12
• senine väärteokoosseisu tagajärg „oht isiku elule, tervisele või varale“ sätestada
kvalifitseeriva tunnusena KarS-i § 151 lg 11 p-s 2. Taolise tagajärje esinemisel on
tegemist kuriteoga, mille eest on ette nähtud sama karistus, mis praegu kehtivas KarS-i
§ 151 lg-s 2;
• senine KarS-i § 151 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeriv tunnus „see on toime pandud
isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest“ sätestada KarS-i § 151 lg 11 p-s 1.
Sanktsioonimäär jääb siiski samaks (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus);
• senine KarS-i § 151 lg 2 p-s 1 sätestatud kvalifitseeriv tunnus „sellega on põhjustatud
inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg“ sätestada nn
ülikvalifitseeriva tunnusena KarS-i § 151 lg-s 2, mille eest nähakse sanktsioonimäärana
ette rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus (kehtivas õiguses oli sanktsiooni
ülemmäär kuni kolmeaastane vangistus). Määratletuspõhimõtte valguses küsitav „muu
raske tagajärg“ jätta koosseisust välja;
• juriidilise isiku väärteokaristuse sanktsioonimäär tõsta 3200 eurolt 32 000 euroni;
• sätestada väärteona agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo
toimepanemisel kasutatud sümboli avalik eksponeerimine eesmärgiga neid tegusid
toetada või õigustada või teist isikut hirmutada, alandada või muul viisil oluliselt
häirida.
11.04.2022 otsustas õiguskomisjon jätta KarS-i § 151 muutmise eelnõust välja. Eelnõu võeti
vastu muudetud kujul.
2023. a valmistas Justiitsministeerium ette uue eelnõu, mille eesmärk oli lahendada
eelnimetatud probleemid ning viia Eesti õigus vastavusse EL-i õigusega. Karistusseadustiku,
kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (vaenu
õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) eelnõu kiitis Vabariigi Valitsus heaks ning esitas
Riigikogule 08.06.2023. Riigikogu algatas eelnõu 12.06.2023 ning see võeti menetlusse
13.06.2023. Eelnõu juhtivkomisjoniks olnud õiguskomisjon arutas esmakordselt eelnõud oma
12.09.2023 istungil. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse
seadustiku muutmise seaduse eelnõu (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) 232 SE
esimene lugemine toimus 27.09.2023 ning sellele järgnes mitu arutelu, sealhulgas
muudatusettepanekute arutelud Riigikogu õiguskomisjonis.
Kuna eelnõu ja selle sisu kohta esines eriarvamusi, otsustas Vabariigi Valitsus eelnõu tagasi
võtta ning varasema eelnõu ning erinevatelt osapooltelt laekunud tagasiside põhjal esitada uue
eelnõu. Uues eelnõus säilitatakse osaliselt KarS-i § 151 sisu ja struktuur, samas viiakse EL-i
raamotsuses loetletud tunnused uude paragrahvi 1512, mille eesmärk on võtta raamotsuse
nõuded üle kitsalt minimaalses ulatuses ning vältida seeläbi liigset kriminaliseerimist.
2.4. Teiste riikide praktika
2014. aastal analüüsis liikmesriikide vaenu õhutamise kuriteokoosseise Euroopa Komisjon oma
raportis raamotsuse ülevõtmise kohta. 10 Ajakohasema ülevaate teiste riikide õigusest
10 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule raamotsuse 2008/913/JSK (teatud rassismi ja
ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega) rakendamise kohta.
13
vaenukõne karistusõigusliku regulatsiooni kohta leiab Justiitsministeeriumi koostatud
analüüsis.11
2.5. Seaduseelnõu kooskõlast põhiseadusega
Vaenu õhutamise süüteokoosseisu muutmise keskne küsimus seisneb väljendusvabaduse riives.
Väljendusvabadus on sätestatud PS-i §-s 45:
„§ 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud
informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata
avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime
kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel
neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud
informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti
õigusemõistmise huvides.
Tsensuuri ei ole.“
Kuigi väljendusvabadus on üks kaalukamaid vabadusõigusi, ei ole siiski tegemist absoluutse
õigusega. Juba ainuüksi PS-i §12 lg-st 2 tulenevalt on vaieldamatult selge, et PS-i § 45 ei anna
õigust rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise
õhutamiseks. PS-i § 45 teise lause kohaselt on tegemist kvalifitseeritud piiriklausliga
põhivabadusega, mida on võimalik seaduse alusel põhiseaduses toodud alustel piirata. Vaenu
õhutamise raskemad vormid võivad vaieldamatult ohustada nii avalikku korda, kõlblust, teiste
inimeste õigusi ja vabadusi, tervist, au kui ka head nime. Seega on vaenu õhutamise
takistamiseks võimalik ja suisa vajalik väljendusvabadust piirata. Samas tuleb silmas pidada, et
väljendusvabaduse kaitsealasse ei kuulu pelgalt neutraalsed või positiivselt tajutavad
eneseväljenduse viisid.
Väljendusvabadus kaitseb ka isikute õigust väljendada end ebameeldivalt, ebaviisakalt või suisa
šokeerivalt. Vastasel juhul ei oleks võimalik argumenteerida tundlikel ühiskondlikel teemadel
ning see välistaks ka demokraatia tunnuseks oleva pluralismi ning avaliku diskussiooni. 12
Väljendusvabaduse piiramine ei tohi muutuda tsensuuriks või mõne konkreetse maailmavaate
tasalülitamiseks. Küsimus ei ole seega mitte selles, kas vaenu õhutamine on lubatud (sest vastus
on ühemõtteline: vaenu õhutamine on keelatud), vaid selles, mida lugeda vaenu õhutamiseks.
Vaenu õhutamisena ei saa käsitleda mistahes negatiivset väljendust mõne ühiskonnagrupi kohta.
Seetõttu on ka eelnõuga valitud lähenemine, millega sätestatakse karistatavaks üksnes selline
vaenu õhutamine, mis on toime pandud viisil, millel on tegelik potentsiaal ohustada isikute
kehalist puutumatust ja ühiskonna turvalisust. Kuna Eesti õiguses on vaenu õhutamise
süüteokoosseisu praktikas vähe rakendatud, ei ole Riigikohtul olnud võimalust kujundada
11 Vaenukõne karistusõiguslik regulatsioon Eestis. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:
https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg
ulatsioon_eestis.pdf. 12 Põhjalikult väljendusvabadusest ja selle piiridest vaata Ü. Madise (peatoim). Eesti Vabariigi põhiseadus.
Kommenteeritud väljaanne. 5., parandatud ja täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura 2020, § 45 komm (K. Turk, R.
Maruste).
14
kriteeriume, kuidas eristada karistatavat vaenukõne väljendusvabaduse piiresse jäävatest
avaldustest.13
Küll aga on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud vaenukõne eest karistamise küsimuses mitu
otsust. Üldjuhul on tegemist olnud kaebustega, milles kaebaja on leidnud, et tema karistamine
vaenukõne eest on vastuolus konventsiooni artikliga 10 (sõnavabadus). EIK-i praktika
kokkuvõte on kättesaadav vastavalt temaatiliselt infolehelt.14 EIK kasutab vaenu õhutamise
juhtudel kahte erinevat lähenemist. Olukordades, kus vaidlusalune avaldus on käsitatav
vaenukõnena, mis eitab konventsiooni põhiväärtusi, tunnistatakse kaebus konventsiooni artikli
17 (õiguste kuritarvitamise keelamine) alusel vastuvõetamatuks. Selliseid avaldusi ei paiguta
EIK isegi konventsiooni artikli 10 kaitsealasse.
Näitena võib tuua avaldusi, mis on ohuks demokraatlikule korrale ja mille eesmärk on
totalitaarse režiimi taastamine;15 rassilise vihkamise õhutamine;16 inimsusvastaste kuritegude
eitamine, mille eesmärk ei ole ajaloolise tõe väljaselgitamine, vaid natsionaalsotsialistliku
režiimi rehabiliteerimine, ohvrite süüdistamine ja vaenu õhutamine; 17 usulise vihkamise
õhutamine;18 etnilise vihkamise õhutamine;19 terroristlik propaganda.20
Juhtudel, kus avaldus on küll käsitatav vaenukõnena, kuid mis iseenesest ei ole suunatud
konventsiooni alusväärtuste vastu, teeb EIK sisulise hindamise konventsiooni artikli 10 järgi.
See tähendab hinnangu andmist sellele, kas väljendusvabaduse piiramine on seadusega ette
nähtud ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või
ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse
või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks
või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.21 Kõrvutades EIK-i praktikat
eelnõuga kavandatava koosseisuga, on selge, et inimõiguste kohtu aktsepteeritud vaenukõne
karistatavuse lävend on oluliselt madalam kui eelnõuga plaanitav. Seega ei ole alust karta, et
kavandatav kuriteokoosseis võiks olla vastuolus konventsiooniga tagatud
väljendusvabadusega.
Nagu selgitatud, on varasemas diskussioonis sageli sõnavabadust ekslikult absoluutse õigusena
käsitletud. Ka väljaspool karistusõigust on mitu õiguslikku regulatsiooni, mis piiravad
sõnavabadust. Näiteks piirab reklaamiseadus reklaamide sisu, pornograafilise sisuga ja
vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadus ei võimalda
13 Ainus Riigikohtu lahend KarS-i § 151 osas on tehtud 01.07.2004 jõustunud redaktsiooni kohta – RKKKo
10.04.2006, 3-1-1-117-05. 14 Hate speech. European Court of Human Rights Press Unit Factsheet. January 2023:
https://www.echr.coe.int/documents/fs_hate_speech_eng.pdf. 15 Nt EKo (vastuvõetavuse kohta) 09.09.1998, 36773/97, Nachtmann v. Austria. 16 EKo (komisjoni otsus vastuvõetavuse kohta) 11.10.1979, 8348/78, 8406/78, Glimmerveen and Hagenbeek v.
The Netherlands. 17 EKo (vastuvõetavuse kohta) 25.03.2003, 65831/01, Garaudy v. France. 18 EKo (vastuvõetavuse kohta) 20.07.2017, 34367/14, Belkacem v. Belgium. 19 EKo (vastuvõetavuse kohta) 20.02.2007, 35222/04, Pavel Ivanov v. Russia. 20 EKo (vastuvõetavuse kohta) 17.04.2018, 24683/14, Roj TV A/S v. Denmark. 21 Vt nt EKo 20.12.2022, 63539/19, Zemmour v. France; EKo 04.12.2003, 3507/97, Gündüz v. Turkey; EKo
20.04.2010, 18788/09, Le Pen v. France.
15
pornograafilise sisuga televisioonisaateid edastada ning isikutel on õigus kohtus nõuda
ebakohase väärtushinnanguga tekitatud kahju hüvitamist või valeväidete ümberlükkamist jpm.
Ka karistusõiguses ei ole midagi ennekuulmatut selles, et teatud süüteokoosseise on võimalik
täita ka üksnes sõnadega. Näiteks pannakse kuriteole kihutamine pea eranditult toime sõnaliselt.
Sõnaliselt pannakse üldjuhul toime ka ähvardamine (KarS § 120), väljapressimine (KarS § 214)
ja kelmus (KarS § 209). Ka pommiähvardused tehakse tavaliselt sõnadega (KarS § 263 lg 1
p 2). Üksnes sõnadega pannakse ka toime kõik solvamise ja laimamisega seotud
süüteokoosseisud (KarS §-d 247, 275, 2751, 305, 3051). Ka avaliku korra rikkumine võib
seisneda avalikus kohas inimeste solvamises, räuskamises vm (KarS § 262 lg 1 ja KorS § 55
lg 1 p 2). Peale eeltoodu sisaldab karistusseadustik üheksat süüteokoosseisu, mille objektiivse
koosseisu osa on üleskutse (või avalik üleskutse) teatud tegudele, lisaks sätestab
karistusseadustik kaks koosseisu, mida on võimalik toime panna kihutamise või õhutamisega
(kokku 11 koosseisu). Võrreldes koosseise, mis sisaldavad teokirjeldusena üleskutse tegemist,
kihutamist või õhutamist, saab teha järgmised tähelepanekud:
• 11-st koosseisust vaid kaks on tagajärjedeliktid, st need eeldavad lisaks üleskutsele ka
mingi tagajärje saabumist (KarS §-d 151 ja 238);
• 11-st koosseisust neli eeldavad „avalikku“ üleskutset (KarS §-d 151, 236, 2372, 250);
• 11-st koosseisust seitse „avalikkuse“ nõuet ei sisalda (KarS §-d 92, 1021, 1181, 238,
239, 265; 2901);
• kuigi vaenu õhutamine on väärteona karistatav vaid siis, kui sellega kaasneb oht isiku
elule, tervisele või varale (KarS § 151 lg 1), siis KarS-i § 265 lõike 1 kohaselt on
kuritegu keelatud avalikul koosolekul osalemise üleskutse. KorS-i § 62 p 3 kohaselt on
keelatud koosolek mh selline, mis õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist
rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse,
poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel. Eeltoodust tulenevalt
on küll kuritegu teha üleskutse osaleda avalikul koosolekul, mis õhutab vihkamist,
vägivalda või diskrimineerimist teatud tunnuste alusel (sõltumata kaasnevast
tagajärjest), kuid vaenu õhutamine ise eeldab teatud tagajärje saabumist, kusjuures ka
siis on tegu väärteoga.
Eeltoodu eesmärk ei ole normaliseerida väljendusvabaduse piiramist, vaid osutada juba ammu
õiguskorras omaks võetud ja põhiseaduse mõttega kooskõlas olevale arusaamale, et
sõnavabadus ei ole absoluutne põhiõigus, mida kasutades ei peaks arvestama ka teiste isikute
põhiõigustega.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu §-ga 1 muudetakse karistusseadustikku
KarS-i § 58 täiendamine p-ga 14
KarS-i § 58 täiendatakse p-ga 14, mis sätestab karistust raskendava asjaoluna süüteo
toimepanemise isiku suhtes tema rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu,
usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse
seisundi tõttu.
16
KarS-i § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Kui karistuse mõistab kohus või määrab
kohtuväline menetleja, arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust
mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise
huvisid. KarS-i § 58 sätestab ammendava loetelu karistust raskendavatest asjaoludest.
Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa
normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56
lg 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü
suurusele vastav karistuse määr.22
Kuigi KarS-i § 58 p 1 sätestab ühe raskendava asjaoluna madala motiivi, ei ole küllaldast
kohtupraktikat, mis võimaldaks järeldada, et madala motiivina käsitatakse praktikas ka
rassistlikku või ksenofoobset motiivi, nagu nõuab raamotsuse art 4. Riigikohtu praktika
kohaselt peab karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine
madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi
lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult
hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte,
sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Kuritegusid
pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega
on KarS-i § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge.23 Justiitsministeerium on aastate
jooksul kogunud statistikat vaenukuritegude kohta (tegu, kui kedagi rünnatakse tema tegeliku
või arvatava tunnuse tõttu). 2022. aastal registreeriti vähemalt 16 vaenukuritegu (arvestades
vaenumotiivile viitavaid asjaolusid); 2021. aastal kolm; 2019. aastal kümme; 2018. aastal kuus;
2017. aastal neli ja 2016. aastal 15.24
Eelnõukohases KarS-i § 58 p-s 14 nimetatud kaitstavate tunnuste loetelu kattub KarS-i § 151 ja
lisatava § 1512 tunnuste loeteludega. Tegemist ei ole eraldi kuriteoga, vaid asjaoluga, mis võib
mistahes süüteo eest kohaldatavat karistust raskendada. Näiteks võib tegemist olla kehalise
väärkohtlemisega (KarS § 121), mis pannakse toime seetõttu, et ohver on teisest rahvusest või
rassist. Tegemist on eriti taunimisväärse motiiviga, sest ohvreid rünnatakse tunnuste tõttu, mida
nad ei saa muuta või millel põhineb nende identiteet. See võib kaasa tuua olukorra, kus
kannatanud ei tunne end turvaliselt, peavad end ühiskonnas alaväärseks ning põlatuks.
KarS-i § 59 sätestab karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu. See tähendab, et
eelnõuga lisatavat karistust raskendavat asjaolu ei kohaldata olukorras, kus tegemist on juba
süüteokoosseisu tunnusega. Seega ei kohaldu eelnõuga kavandatav karistust raskendav asjaolu
näiteks vaenu õhutamise süüteo korral.
KarS-i § 151 muutmine
Eelnõuga muudetakse KarS-i § 151 (vaenu õhutamine) süüteokoosseisu ning see antakse uues
sõnastuses:
22 Nt RKKKo 26.01.2021, 1-19-4150, p 26. 23 Vt madala motiivi sisustamise kohta RKKKo 20.06.2022, 1-20-6745, p 66. 24 Vt https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevus2022/vagivallakuriteod/ ja „Vaenukõne karistusõiguslik
regulatsioon Eestis“. Justiitsministeerium 2021–2022, lk 35–59:
https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/vaenukone_karistusoiguslik_reg
ulatsioon_eestis.pdf, lk 17–18.
17
§ 151. Vaenu õhutamine
(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele
või vägivallale seoses soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste
või varalise või sotsiaalse seisundiga viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat
vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –
karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui
1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske
tagajärg või
2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või
3) see on toime pandud grupi poolt –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud
juriidiline isik,
– karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud
juriidiline isik,
– karistatakse rahalise karistusega.
Kokkuvõtvalt on muudatused võrreldes kehtiva redaktsiooniga järgmised:
1) KarS-i § 151 lg 1 tekstist on välja jäetud järgmised tunnused, mis nähakse ette uues §-s 1512
sätestatud kuriteokoosseisus – rahvus, rass, nahavärv, päritolu, usutunnistus. Ehkki
kriminaalstatistika ei viita vajadusele karistusi karmistada, nõuab nimetatud viie tunnuse alusel
vaenu õhutamise kuriteona karistamist raamotsus. Seetõttu, tagamaks raamotsuse täitmine,
luuaksegi nende tunnuste alusel vaenu õhutamise kohta KarS-i § 1512 näol uus kuriteokoosseis;
2) KarS-i § 151 lg 1 tunnuste loetelusse lisatakse puue. Puue on puuetega inimeste
sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 kohaselt inimese anatoomilise, füsioloogilise või
psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate
suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel
alustel. Sarnaselt muude KarS-i § 151 sõnastuses loetletud tunnustega on puue inimese tahtest
sõltumatu ning puuetega inimesed on PS-i § 28 kohaselt riigi erilise hoole all. Olukorras, kus
iseenesest vähemasti mõningal määral inimese enda tahtest olenevad ja igapäevast elu
tingimata mitte takistavad tunnused, nagu poliitilised veendumused või sotsiaalne seisund, on
vaenumotiividena karistusõigusega kaetud, ei ole kuidagi põhjendatav see, et riik ei kaitse
võrdväärselt puuetega inimesi – ühiskonna nõrgemaid liikmeid, kelle kaitse on ometi
põhiseaduses ette nähtud;
3) KarS-i § 151 lg-s 1 muudetakse tagajärge puudutavat nõuet ning nähakse ette tingimus, mille
kohaselt on karistatav tegevus viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu
või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust. Muudatuse tulemusel on
vaenu õhutamine karistatav ka juhul, kui tegevus ei sea ohtu konkreetse isiku elu, tervist või
vara, kuid põhjustab olulise ohu ühiskonna turvalisusele üldiselt. Selle all peetakse silmas
avalikku korda, rahu ja julgeolekut (vt sellekohaseid selgitusi KarS-i § 1512 juures);
4) KarS-i § 151 lg-s 2 nähakse kvalifitseeriva tunnusena ette teo toimepanemine isikute grupi
poolt. Teo toimepaneku eest grupi koosseisus on põhjust karmimalt karistada seetõttu, et vaenu
õhutamine grupi poolt on olemuslikult etteheidetavam ja ohtlikum. Reeglina on tulemuslikum,
kui vaenusõnumeid edastab mitu kaastäideviijat, kuna sõnum on paremini läbi töötatud või
18
lihtsalt jõuab rohkemate inimesteni (nt kasvõi seetõttu, et mitmekesi jõuab valjemini või
mitmes kohas korraga karjuda, jõuab rohkemaid inimesi kõnetada või läbi helistada, saab
korraga rohkem internetipostitusi teha või kuulutusi seintele kleepida). Grupp kvalifitseeriva
tunnusena on karistusseadustikus kasutuses ka paljudes muudes sätetes (nt KarS § 200 lg 2 p 7,
§ 133 lg 2 p 7, § 141 lg 2 p 2 või § 184 lg 2 p 1);
5) KarS-i § 151 lg-s 3 suurendatakse juriidilisele isikule mõistetava karistuse ülemmäära ning
nähakse ette rahatrahv kuni 100 000 eurot senise 3200 euro asemel. Seda seetõttu, et kehtiv
sanktsiooni ülemmäär on pärit aastast 2010, kus juriidilise isiku karistuse ülemmäär oli KarS-i
§ 47 lg 2 järgi 32 000 eurot. Seega oli karistus 10% maksimaalmäärast. Kehtiva
karistusseadustiku kohaselt on juriidilisele isikule mõistetava rahatrahvi ülemmäär 400 000
eurot, millest 10% on 40 000 eurot. Vaenu õhutamise ebaõigussisu ei ole muutunud vahepeal
kümme korda väiksemaks. Küll on esile kerkinud suured korporatsioonid, kelle käsutuses on
meediakanalid, sh sotsiaalmeedia, mille abil vaenu õhutamine on lihtne ja sõnumid jõuavad
kiiresti paljude inimesteni. Selliste juriidiliste isikute käsutuses on ka märkimisväärsed
rahalised vahendid, mille suurust arvestades ei oleks isegi 40 000 eurot kuigivõrd heidutav
trahvisumma. Seetõttu, arvestades vaenu õhutamise potentsiaali ühiskonna turvalisuse
lõhkumisel, on põhjendatud karistuse ülemmäära tõsta. Konkreetsele toimepanijale mõistab
karistuse kohus, arvestades nii teo asjaolusid kui ka toimepanija varalist seisundit.
KarS-i täiendamine §-ga 1512
§ 151². Rassismile ja ksenofoobiale õhutamine
(1) Avaliku üleskutse eest diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale isikute
rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse
alusel viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara
kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui
1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske
tagajärg või
2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või
3) see on toime pandud grupi poolt, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud
juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.
KarS-i § 1512 on uus kuriteokoosseis, mis kehtestatakse, täitmaks nõukogu raamotsuse
2008/913/JSK nõudeid.
Kuigi süüteokoosseis paikneb võrdõiguslikkuse vastu suunatud süütegude peatükis, kaitstakse
võrdsuse kõrval ka teisi individuaalõigushüvesid, nagu inimväärikus, elu, tervis ja vara, sest
üleskutse võib viia tegudeni, mis neid õigushüvesid ohustavad. 25 Kollektiivsetest
25 Teoreetilisi käsitlusi vaenu õhutamisega kaitstavate õigushüvede kohta vt L. Aiaots, A. Soo.
Kriminaliseerimise põhimõtted vaenukõne kriminaliseerimise näitel. Juridica 2022/1, lk 26–27, ja E. Hirsnik.
19
õigushüvedest kaitseb koosseis avalikku rahu (sealjuures avalikku korda ja avalikku
julgeolekut), mille all tuleb mõista nii inimeste ühiselu aluseid, suhtlemiskorda ühiskonnas,
ühiskonnaliikmete turvalisust kui ka avalikku korda ja avalikku julgeolekut.26
Koosseisu objektiivne tunnus seisneb avalikus õhutamises vihkamisele, vägivallale või
diskrimineerimisele isikute rühma või rühma liikme vastu seoses rahvuse, rassi, nahavärvi,
päritolu või usutunnistusega viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või
vara kahjustamist või oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust. Seda, kas mõne konkreetse
inimese vara või tervis reaalselt ohtu sattus, tuvastada vaja ei ole. Kui aga vaenu õhutamise eest
soovitakse kedagi vastutusele võtta seetõttu, et tekkis oht ühiskonna turvalisusele, tuleb
tuvastada, milles see oht turvalisusele seisnes.
Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust kõigi objektiivse koosseisu
asjaolude suhtes (kehtiv väärteokoosseis on karistatav ka siis, kui tegu pandi toime
ettevaatamatusest – KarS-i § 15 lg 3). Toimepanija peab vähemalt pidama võimalikuks ja
möönma objektiivse koosseisu asjaolude esinemist, sealhulgas seda, et õhutamine annab aluse
karta õhutusele järgnevat vägivallategu, vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna
turvalisust.
Õhutamine ehk üleskutse tähendab, et tegemist ei ole üksnes vaenuliku meelestatuse
väljendusega, vaid edastatav sõnum peab olema selline, mis võiks kutsuda vaenu,
diskrimineerimist või vägivalda esile ka teistes isikutes, tuua kaasa mingi sotsiaalse grupi vastu
suunatud vaenu, diskrimineerimise või vägivalla levimise.27 Seega ei ole koosseisuga hõlmatud
erinevad väljendusviisid, kus väljendatakse isiklikke negatiivseid hoiakuid, kui see ei ole
käsitatav üleskutsena. Samas ei tähenda see, et üleskutse peab alati olema selgelt üleskutsena
sõnastatud.
Õhutamine võib tuleneda ka sõnumi kontekstist. Õhutamine ei pea olema ainult suuline, vaid
see võib toimuda ka näiteks kirjutiste, piltide või muu materjali avaliku levitamise või jagamise
kaudu. On ka võimalik, et õhutamine seisneb samal ajal agressiooni, genotsiidikuriteo,
inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo avalikus õigustamises, eitamises või äärmuslikus
labastamises, kui seda tehakse vaenu õhutaval viisil (st kui seeläbi täidetakse ka KarS-i § 1512
lg 1 koosseis) nii, nagu näevad ette raamotsuse art 1 lg 1 p-d c ja d.
Kui nn rahvusvaheliste kuritegude õigustamine, eitamine või äärmuslik labastamine ei kätke
endas vaenu õhutamist KarS-i § 1512 lg 1 koosseisu mõttes, ei ole see eraldivõetuna käsitatav
koosseisupärase teona. Näiteks ei ole holokausti eitamine vaenu õhutamine KarS-i § 1512
mõttes. Küll aga võib vaenu õhutamine seisneda ühel ajal selles, et keegi eitab Vene
Föderatsiooni poolt Ukraina vastu toime pandud agressioonikuriteo toimepanemist ning kutsub
sealjuures üles tapma kõiki Ukraina põgenikke, kui see üleskutse tehakse viisil, mis annab aluse
karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist.
Õhutamine on avalik ennekõike siis, kui see tehakse kättesaadavaks kindlalt määramata isikute
arvule (mh internetis) või konkretiseerimata isikutele (nt nimeliste kutseteta koosolek). 28
Vaenu õhutamise süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve. Juridica 2009/1, lk 47–58. 26 Avaliku rahu kohta pikemalt vt J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne,
täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, 16. ptk, komm 1.1–2.3 (N. Aas). 27 Vt RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05, p 20. 28 RKKKo 09.03.2023, 4-22-3610, p 10, ja RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05, p 18.
20
Koosseisuga ei ole hõlmatud omavahelised jutuajamised, sõnumid vm suhtlus, mis ei ole
suunatud avalikkusele.
KarS-i §-s 1512 loetletud tunnused katavad ka raamotsuse nõuded. Õhutusest peab olema
avalikkusele ehk üleskutse võimalikele adressaatidele arusaadav, millise rühma või millise
rühma liikme vastu vihkamisele või vägivallale üles kutsutakse, ning see rühm peab kuuluma
kaitstud rühmade loetellu. Asjaolu, et teo toimepanija on pidanud kannatanut ekslikult mõnda
kaitstud rühma kuuluvaks, ei välista vastutust. Kuna koosseis kirjeldab teo toimepanemise viisi,
on koosseisupärane ka olukord, kus üleskutse on seotud küll rühmatunnusega, kuid toimepanija
on rühmatunnuse kellelegi ekslikult omistanud (nt arvab üleskutse tegija ekslikult, et isik, kelle
suhtes ta vägivalla kasutamisele üles kutsub, on teatud rahvuse esindaja, ning seob üleskutse
selle tunnusega). Nõutav ei ole iseenesest, et see rühm või selle liige tunneks ennast solvatu või
ähvardatuna. Seevastu õhutuse adressaadiks oleva rühma („meie“) tuvastamine ei ole vajalik,
sätte eesmärk on kaitsta võrdsusõigust igasuguste kallalekippumiste vastu nii sotsiaalsete
rühmade, väiksemate inimkoosluste kui ka indiviidide poolt.29
Koosseisus täpsustatakse raamotsuse eeskujul, et üleskutse võib olla suunatud nii rühma kui
ka rühma liikme vastu. Mõlemal juhul peab aga üleskutse olema seotud kaitstud tunnusega.
Asjaolu, et keegi õhutab vaenu konkreetse isiku suhtes, kes küll kuulub mõnesse kaitstavasse
rühma, ei muuda tegu koosseisupäraseks, kui üleskutse ei olnud seotud selle rühmatunnusega.
See on ka iseenesestmõistetav, sest iga inimene kuulub mõnda nimetatud rühma (nt on kõigil
inimestel mingisugune nahavärv, rass, rahvus, sugu jmt). Niisamuti võib üleskutse olla tehtud
abstraktselt mingi rühma vastu (nt suunatud ühe rahvuse vastu).
Õhutamine peab olema suunatud diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale. Üleskutses
vihkamisele väljendub äge sallimatus ja vihkamine, mitte pelgalt pahameel või ärritunud
reaktsioon. 30 Üleskutse vihkamisele tähendab seega eeskätt üleskutset eitada teise gruppi
kuuluva isiku või isikute rühma võrdväärsust ning üleskutset väljendada sellise rühma vastu
ägedat sallimatust kas sõnades või tegudes. Solvang võib küll olla labane ja ületada sotsiaalselt
aktsepteeritava piiri, kuid see ei ole veel käsitatav üleskutsena vaenuks.
Õhutamises vägivallale tuleb mõista üleskutset panna toime vägivallakuritegu, milleks on
Riigikohtu praktika kohaselt ähvardamine (KarS § 120) ja kehaline väärkohtlemine
(KarS § 121)31 ning mõistagi teod, mis hõlmavad ähvardamist või kehalist väärkohtlemist
(ennekõike nt raske tervisekahjustuse tekitamine ning tapmine). Diskrimineerimise ehk inimese
õiguste ebaseadusliku piiramise või talle ebaseaduslike eeliste andmise õhutamise karistatavust
ei näe küll ette raamotsus, kuid selle kuulutab keelatuks ja karistatavaks põhiseaduse § 12.
Diskrimineerimine ise on karistatav vastavalt KarS-i §-le 152.
Teadusliku, poliitilise või usulise arvamuse või veendumuse tunnistamine, eeskätt aga selle
veendumuse aluseks oleva allikateksti avalik esitamine, kui sellega mingi erinev arvamus või
veendumus tunnistatakse ekslikuks või mingi eluviis patuseks või hukkamõistetavaks, ei sisalda
üldjuhul üleskutset vaenamisele ega vägivallale eksliku veendumuse järgijate või patuste vastu.
Selline arvamuse ja veendumuse avaldamine (näiteks kui kirik või tema liikmed väljendavad
selliseid seisukohti, mis lähtuvad selle kiriku või koguduse õpetusest ja seisukohtadest) on
kaitstud sõna- ja usuvabaduse ning muude põhiõigustega, kui sellega ei kaasne üleskutset
29 Vt eriarvamus RKKKo 10.04.2006, 3-1-1-117-05 juurde. 30 Vt ka nt Rait Maruste: vihane kõne, vaenamine ja väljendusvabadus. ERR. 20.11.2020:
https://www.err.ee/1161448/rait-maruste-vihane-kone-vaenamine-ja-valjendusvabadus31.
Nt RKKKo 06.02.2020, 1-19-1849, p 21.
21
kedagi vaenama või kellegi suhtes vägivalda kasutama asuda ja see pole toime pandud viisil,
mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu
sattumist.
Asjaolu, et isikud, kes järgivad ekslikuks tunnistatud veendumust või elavad kellegi
veendumuse kohaselt patusel viisil ning võivad olla sellise sõnumi tõttu solvunud või alandatud,
ei muuda selle sõnumi edastamist veel teoks, mida sõnavabadus ei kaitse. Samuti ei ole üldjuhul
vaenu õhutamisena käsitletav kellegi vaenu väljendava kõne tsiteerimine ajakirjanduslikus
kontekstis või selliste väljendite kirjanduslik või kunstiline kasutamine tajutavalt kirjanduslikus
või kunstilises kontekstis. Seevastu ajakirjanduse, internetikommentaaride või raadiolevi
kasutamine otseselt vaenu õhutamiseks ei ole kaetud sõnavabadusega, sellisel sõnumil võib olla
otseselt raskeid kuritegusid põhjustav iseloom.
Avalik õhutamine peab olema tehtud viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat
vägivallategu, vara kahjustamist või mis ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust.
See, millise lisakriteeriumi alusel vaenukõne koosseisu piirata, on senises diskussioonis olnud
üks enim vaidlusi tekitanud küsimus. Kuigi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel ei sisaldanud
vaenu õhutamise koosseis tervenisti 12 aastat ühtegi lisapiirangut, ollakse tänaseks valdavalt
siiski seisukohal, et ilma ühegi kitsenduseta oleks süüteokoosseis liialt lai ning hõlmaks
väljendusi, millel puudub tegelik potentsiaal õigushüvede kahjustamiseks.
Sellistele väljaütlemistele kuriteokaristusega reageerimine ei oleks proportsionaalne. Samuti on
kuriteokoosseisu muutmiste juures kriitikana välja toodud vastuolu määratletuspõhimõttega.
Määratletuspõhimõte on oluline karistusõiguslik garantii, mis eeldab, et kuriteokoosseisud
oleksid sõnastatud piisava selgusega, et igaühel oleks võimalik aru saada, milline käitumine on
karistatav ja milline mitte. Kuigi karistusõigusnormi sõnastamisel tuleb püüelda maksimaalse
määratletuse poole, on teatav abstraktsuse tase vältimatu.31 Kõnesoleva normi maksimaalne
määratletus näeks välja nii, et süüteokoosseis sätestaks täpselt nende väljendite loetelu, mida
peetakse vaenu õhutavaks, samuti täpsed kohad, kus ja kelle ees nende väljendite avaldamine
koosseisupärane oleks.
Mõistetavalt ei ole see realistlik, sest taoline kasuistlik norm jätaks ka parima pingutuse juures
välja mõne samavõrd taunimisväärse väljendi. Selline lähenemine tooks kaasa lüngad
õiguskorra kaitses ja looks alused karistusvõimu ebavõrdseks kohaldamiseks. Seadusandja
ülesanne süüteokoosseisu loomisel on kirjeldada võimalikult selgelt nn tüüpilisele ebaõigusele
vastavat tegu, kuid säilitada sealjuures piisav abstraktsuse tase, et koosseis kohalduks erinevates
olukordades, kus on toime pandud samaväärseid tegusid sama õigushüve vastu.
Nagu eespool selgitatud, on kehtiva õiguse kohaselt vaenu õhutamine karistatav üksnes siis, kui
sellega on põhjustatud konkreetne tagajärg: oht isiku elule, tervisele või varale. Kuna üksnes
KarS-i § 151 lg 2 vastab raamotsuse sanktsiooninõudele, tuleb raamotsusele vastavuse
kontekstis hinnata just seda koosseisu. KarS-i § 151 lg 2 sätestab vaenu õhutamise kuriteona,
kui:
• sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske
tagajärg või
31 Vt põhjalikult M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja
tõlgendamisel. – Juridica 2019/9, lk 671–686.
22
• selle on toime pannud isik, keda on varem vaenu õhutamise eest karistatud (sealjuures
on endiselt nõutav, et vaenu õhutamisega oleks kaasnenud oht isiku elule, tervisele või
varale).
Raamotsus ei sätesta sõnaselget võimalust siduda vaenu õhutamise kuriteokoosseis konkreetse
tagajärjega. Siiski võimaldab raamotsuse art 1 lg 2 liikmesriikidel otsustada karistada üksnes
tegu, mis võib rikkuda avalikku korda või mis on ähvardav, kuritahtlik või solvav (ingl likely
to disturb public order or which is threatening, abusive or insulting).
Katsetes muuta vaenukõne põhikoosseisus sätestatud tagajärge, on kitsendava tunnusena välja
pakutud avalikku rahu rikkuvat viisi, süstemaatilisust ning kaasnenud ohtu avalikule korrale.
Eelnõus kasutatakse määratlemiseks nõuet, et tegu peab olema toime pandud viisil, mis annab
aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt
ühiskonna turvalisust.
Tegemist on käsitlusega, mis vastab raamotsuses lubatud erandile – tegu, mis võib rikkuda
avalikku korda –, kuid sealjuures ei lähtuta avaliku korra sedavõrd laiast määratlusest, nagu
see on sätestatud korrakaitseseaduse § 4 lg-s 1. Tartu Ülikooli kaasprofessorid Carri Ginter ja
Anneli Soo analüüsisid avaliku korra mõistet Euroopa Liidu õiguses (ennekõike raamotsuse
kontekstis) ja kõrvutasid seda avaliku korra mõistega Eesti õiguses. Artiklis järeldatakse, et
avaliku korra riigisisene kasutus seostub pigem väiksemate süütegudega, mis häirivad teisi
isikuid (nt lärmamine, möödujate solvamine, valju muusika mängimine jmt).
Viitega Euroopa Liidu õigusele ja kohtujurist Sharpstoni seisukohale selgitatakse, et liidu
õiguses tähendab mõiste public policy muu hulgas tegusid, mis lähevad vastuollu riikliku
reeglistiku üldise suunaga. Siia alla kuuluvad nt riiklikud prioriteedid ja valitsussuunad, mis
võivad ajas muutuda. Mõiste public order ehk avalik kord Euroopa Liidu õiguse mõttes on
kitsam ja selle mõistega hõlmatakse olukordi, mida tajutakse reaalsete ohtudena riigile ja
inimestele.
Selles kontekstis räägitakse reaalsest ohust (mitte vaid häiringust) mitte üksnes isikute
vabadusele, vaid ka turvalisusele. Seega jääb pelgast korrarikkumisest väheks, tegemist on
tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasoluga avaliku korra nõuetele, mis mõjutab mõnda
ühiskonna põhilistest huvidest. Avaliku korra mõiste raamotsuse tähenduses võimaldab seega
piirduda vaid selliste juhtumite eest karistamisega, mis tekitavad usutava ohu ühiskonna
turvalisusele, mitte vaid public policy’ga vastuolus olevate juhtumitega laias tähenduses.
Sellisest käsitlusest soovitavad autorid ka KarS-i § 151 uues redaktsioonis lähtuda.32
Eelnõus ongi sellisest käsitlusest lähtutud.
Viis viitab teo välisele iseloomule, selle objektiivsele avaldumisele. Hinnangu andmisel, kas
avalik õhutamine tehti viisil, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu, vara
kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, omavad tähtsust erinevad asjaolud,
kuid ennekõike üleskutse sisu, selle tegemise koht, intensiivsus, üleskutse tegija isik,
adressaatide ring ning ühiskondlik olukord. Hinnang antakse keskmise mõistliku kõrvalseisja
seisukohast. Tegemist on võrdlemisi kõrge lävendiga.
Nii näiteks ei anna solvava sisuga anonüümne internetikommentaar, suvaline
sotsiaalmeediapostitus või tänaval hüütud solvang üldjuhul alust karta õhutusele järgnevat
32 C. Ginter, A. Soo. Avalik kord kui päästerõngas võitluses rassismi ja ksenofoobiaga. – Juridica 202/6, lk 421424.
23
vägivallategu, vara kahjustamist või ühiskonna turvalisuse olulist ohtu sattumist. Palju võib
sõltuda ka üleskutse tegija isikust. Näiteks on suure jälgijaskonnaga mõjuka ühiskonnategelase
tehtud vaenu õhutav sotsiaalmeediapostitus oluliselt suurema tõenäosusega koosseisupärane
kui tavainimese postitus. Niisamuti tuleks eristada purjus inimese tänaval hüütud labasust
samameelsete rahvakogunemisel peetud kihutuskõnest. Oluline on ka ühiskondlik olukord ning
aktuaalsed küsimused. Näiteks oleks üleskutse kasutada ukrainlaste suhtes vägivalda enne Vene
Föderatsiooni agressiooni algust oluliselt väiksema tõenäosusega koosseisupärane kui pärast
arvukate sõjapõgenike riiki sattumist.
Viis, mis annab aluse karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist,
tähendab, et õhutamine vägivallale (st ähvardamisele, kehalisele väärkohtlemisele, raske
tervisekahjustuse tekitamisele või tapmisele) või vihkamisele on oma sisult piisavalt tõsiselt
võetav, et on arvestatav (st mitte pelgalt teoreetiline) tõenäosus, et see võib viia vägivallateo
või vara kahjustamiseni. Sõnastuse eeskuju on ähvardamise koosseis (KarS § 120), mis näeb
ette rahalise karistuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara
rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.
Ähvardamise koosseisu tõlgendust ei saa üks ühele KarS-i § 151 konteksti üle kanda, sest
ähvardamise korral ähvardatakse ründeobjekti toimepanija mõjusfääri kuuluva teoga ning
vaenu õhutamise korral ei pruugi olla konkretiseeritavat kannatanut ning üleskutse mõjul võib
vägivallateo toime panna keegi üleskutse tegijast sõltumatult.
Ähvarduse veenvuse kriteeriumit on Riigikohus ähvardamise kontekstis selgitanud nii, et piisav
pole mitte ainult ähvarduse adressaadi subjektiivne tunne, vaid aluse karta ähvarduse
täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Seega peab
ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ehk siis on alust
ähvarduse täideviimist KarS-i § 120 mõttes karta, kui ähvardaja paneb oma tegevusega elu,
tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul
hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Sel moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast
kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise
eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt.33
Viis, mis oluliselt ohustab ühiskonna turvalisust, tähendab, et üleskutsel on potentsiaal viia
ühiskondliku turvalisuse olulise languseni. Üksikasjades jääb see kriteerium kohtupraktika
sisustada, kuid õhutamine, mis ühiskonna turvalisust oluliselt ohustab, on eeskätt selline avalik
üleskutse, millele võib piisava tõenäosusega järgneda tegusid, mis ohustavad ühiskonna
turvalisuse olulisemaid aspekte. Need teod võivad väljenduda erinevates süütegudes (nt
süütamine, vara lõhkumine vmt), samuti inimeste süsteemses hirmutamises, tagakiusamises või
alandamises sellisel moel, et inimesed ei tunne end enam ühiskonnas turvaliselt, näiteks ei julge
enam kodust välja minna. Selline kartus ei saa olla tajutav vaid üksikutele konkreetse kaitstava
grupi liikmetele, vaid see peab olema tuntav ka objektiivsele kõrvalseisjale. Piisav ei ole
mistahes negatiivne mõju ühiskonna turvalisusele, see mõju peab olema oluline.
KarS-i §-ga 1512 nähakse tavakoosseisu puhul ette rahaline karistus või kuni üheaastane
vangistus, nagu seda nõuab raamotsus.
Teises lõikes sätestatud kvalifitseeritud koosseisu puhul on karistusmäär rahaline karistus või
kuni kolmeaastane vangistus, kui teoga on põhjustatud inimese surm või tekitatud
33 RKKKo 06.02.2020, 1-19-1849, p 24.
24
tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui see pannakse toime korduvalt või selle paneb
toime grupp.
Viimati nimetatu puudutab olukordi, kus vaenu õhutamisega on tekitatud olukord, mis viis
surma, tervisekahjustuse või muu raske tagajärje põhjustamiseni. Siinkohal on aga siiski vajalik
selgitada, et kui keegi tahtlikult põhjustab inimese surma või tekitab tervisekahjustuse või
põhjustab muu raske tagajärje, siis vastutab isik vastava KarS-i eriosa kuriteokoosseisu alusel,
mis näeb ette vastutuse selle konkreetse teo eest.
Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku
KrMS-i § 1262 lg 2 muutmine
Eelnõuga tehakse KrMS-is sätestatud nn jälituskataloogis (KrMS-i § 1262 lg-s 2 sätestatud
kuritegude loetelu, mille korral on lubatud teha jälitustoiminguid) muudatus, mis on tingitud
KarS-i § 1512 lisandumisest. Kehtivas redaktsioonis on vaenu õhutamise kuritegu sätestatud
KarS-i § 151 lg-tes 2 ja 4 ning väärtegu KarS-i § 151 lg-tes 1 ja 3. Eelnõuga lisandub KarS-i
§ 1512 ja uus rassismile ja ksenofoobiale õhutamise kuritegu ning seetõttu on vajalik
jälituskataloogi vastavalt täiendada ning lisada sinna viide KarS-i §-le 1512.
Eelnõu §-ga 3 sätestatakse jõustumisaeg
Eelnõu jõustumisajaks kavandatakse 2026. aasta 1. jaanuar.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ei kasutata uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu vastab nõukogu 28. novembri 2008. a raamotsusele 2008/913/JSK teatud rassismi ja
ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (EÜT L
328, 06.12.2008, lk 55–58).
6. Seaduse mõju
Seaduse peamine mõju on isikute inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamine asjakohase
karistusõigusnormiga.
Seaduse vastuvõtmisel on oluline positiivne mõju rahvusvahelistele suhetele, kuna eelnõuga
ühtlustatakse riigisisene karistusõigus raamotsuse ja muude õigusaktide nõuetega. Praegu
puudub ka selge ülevaade vaenumotiiviga süütegude juhtumite arvust, kuid eelnõu
vastuvõtmise järel on loodud alus selliste andmete kogumiseks.
Senine statistika KarS-i § 151 kohaldamisel on järgmine:
Tabel nr 2. KarS § 151 kuritegude statistika
25
Aasta KarS-i § 151
järgi
registreeritud
kuritegusid
Jõustunud
süüdimõistvad
otsused
2002 0 2
2003 0 3
2004 5 0
2005 3 1
2006 1 0
2007 0 0
2008 0 0
2009 0 0
2010 0 0
2011 0 0
2012 0 0
2013 0 0
2014 0 0
2015 1 0
2016 0 0
2017 0 0
2018 0 0
2019 0 0
2020 0 0
2021 0 0
2022 0 0
2023 0 0
2024 1 0
Kokku 10 6
26
Politsei- ja Piirivalveameti andmetel registreeriti aastatel 2004–2024 kokku 42 väärtegu. Samal
ajaperioodil lõpetati 17 väärteomenetlust ning neis väärteomenetlustes on seisuga 01.10.2025 tehtud 28
karistusotsust.
Tabel nr 3. KarS-i § 151 väärtegude statistika
Aasta KarS-i § 151
järgi
registreeritud
väärteod
Menetluse
lõpetamine Karistusotsused
2004 0 0 0
2005 8 4 5
2006 0 0 0
2007 3 2 3
2008 1 1 0
2009 0 0 0
2010 0 0 0
2011 1 0 1
2012 0 0 0
2013 1 1 0
2014 0 0 0
2015 4 3 1
2016 2 1 1
2017 5 4 1
2018 1 0 1
2019 0 0 0
2020 0 0 0
2021 0 0 0
2022 8 1 7
27
2023 7 0 7
2024 1 0 1
Kokku 42 17 28
Kavandatav muudatus: vaenukõne koosseisu muudatused ja raskendava asjaolu sätestamine
Sihtgrupp 1: süütegude menetlejad
Peamine uurimisasutus on Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), kellelt saadud informatsiooni
alusel on Eestis politseiametnikke u 3700 ning neist politseiuurijaid u 700. Uurimisasutused on
oma pädevuse raames ka Maksu- ja Tolliamet, Konkurentsiamet, Kaitsepolitseiamet,
Keskkonnainspektsioon, Kaitsejõudude Peastaap jt. Eestis on kohtute kodulehe34 andmetel 242
kohtunikukohta: maakohtutes 152, halduskohtutes 25, ringkonnakohtutes 46 ja Riigikohtus 19
kohtunikukohta. Kõik kohtunikukohad ei ole pidevalt täidetud. Advokatuuri kodulehe 35
andmetel oli 31.12.2024 seisuga Eesti Advokatuuri liikmeid kokku 1154, neist 808
vandeadvokaati ja 342 vandeadvokaadi abi.
Sihtgrupp 2: elanikkond laiemalt, eeskätt isikud, kes kuuluvad kaitstud rühmadesse, samuti
isikud, kes on toime pannud süüteo. Käesoleva eelnõuga laiendatakse kaitset puudega isikutele.
Sotsiaalkindlustusameti andmetel36 oli 2024. aastal Eestis kokku 104 106 puudega inimest.
Kaasnev mõju:
Mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori
kuludele ja tuludele
Eelnõus sätestatud väärtegusid menetlevad Politsei- ja Piirivalveamet kui kohtuväline menetleja
ning kohtud. Kriminaalmenetlusi menetlevad uurimisasutusena samuti Politsei- ja
Piirivalveamet, lisaks prokuratuur ja kohtud. Süütegude menetlejad peavad süütegude puhul
edaspidi hindama, kas see on toime pandud vaenu motiivil. Samuti tuleb kohaneda uue
süüteokoosseisuga. Sellega kasvab mõningal määral menetlejate töö keerukus. Muudatuste
rakendamine toob kaasa vajaduse süütegude menetlejaid koolitada ning laiemalt vajaduse
teadlikkust suurendada. Vajalike koolituste ja teadlikkuse suurendamise maht ei ole siiski
erakorraline ning eraldi ressursse selleks planeeritud ei ole; vajadusega tuleb arvestada
korraliste koolituste teemade planeerimisel. Koosseisu muutus vajab samuti mõningat
harjumist, samas on koosseis sõnastatud siiski võrdlemisi kitsalt. Arvestades lisaks senist
süütegude statistikat, on võimalik eeldada, et süütegude arv oluliselt ei suurene ning jätkuvalt
menetleb neid väike arv ametnikke. Seega ei tooks see kaasa ka lisakoormust menetlejatele.
Kuna süüteokoosseise sageli muudetakse ja luuakse täiendavaid uusi koosseise praktiliste
vajaduste tõttu, samuti rahvusvahelisest õigusest tingituna, siis koolitused on tavapärased ning
sihtrühmad kohanevad muutunud olukorraga.
Samuti jõustusid 01.05.2023 kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis võimaldavad
kriminaalmenetluse alustamisel oluliselt ressurssi säästa. Arvestades analoogiliste süütegude
statistikat ja demograafilisi andmeid erinevate isikute gruppide kohta Eestis, on nii muudatuste
34 https://www.kohus.ee/et/eesti-kohtud/eesti-kohtunikud 35 https://www.advokatuur.ee/est/avaleht 36 Statistika | Sotsiaalkindlustusamet
28
positiivse mõju kui ka kulutuste ja töökoormusega kaasneva negatiivse mõju ulatus ning
avaldumise sagedus väike ega ole seega oluline.
Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Eelnõuga kaitstakse elanikkonna ja eeskätt kaitsetumate rühmade ja nende liikmete turvalisust
ja tõstetakse kaitsetaset vaenamise ja diskrimineerimise vastu. Muudatuste jõustumise ja
rakendamisega täidab Eesti võetud rahvusvahelised ja Euroopa Liidu kohustused ning
suurendab oma usaldatavust rahvusvahelistes suhetes inimõigusi austava riigina. Eesti vastu
seoses raamotsuse tähtajal üle võtmata jätmisega alustatud rikkumismenetlus lõpetatakse ja kui
eelnõu võetakse vastu piisavalt kiiresti ehk eelnõu jõustub 01.01.2026, siis lõpeb menetlus ilma,
et Eestile määrataks trahv.
Sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju
Eelnõuga kaitstakse sotsiaalset keskkonda vaenuavalduste eest mis tahes alustel (vähemused,
sooline diskrimineerimine, kaitsetumad rühmad) ning soodustatakse ühiskonna
kokkukuuluvust ja teadlikkust. Vaenu õhutamine ja vaenukuriteod ohustavad olulisi põhiõigusi
ja -väärtusi, nagu inimväärikus ja võrdsus. Vaenu õhutamine kahjustab ühiskonna turvalisust ja
tõrjub inimesi ühiskonnast eemale. See pärsib demokraatliku ühiskonna jaoks vajalikku
pluralismi.
Peale üksikisikute õiguste kahjustamise mõjutab vaenu õhutamine seega negatiivselt ka
demokraatlikku diskussiooni ja õigusriigi toimimist. Põhiseaduse § 13 lg 1 järgi on igaühel
õigus riigi ja seaduse kaitsele. Riigil on kohustus kaitsta inimeste turvalisust, võrdsust ja
inimväärikust. Põhiseaduse § 12 sätestab, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise
vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav ning
samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist
ühiskonnakihtide vahel.
Muudatused avaldavad mõju ka neile isikutele, kes eelnõus sätestatud süütegusid toime
panevad. Vaenu õhutamise raskemad vormid on edaspidi käsitletavad kuritegudena ning see
toob kaasa kriminaalmenetluse alustamise selliseid kuritegusid toime pannud isikute suhtes.
Samas ei ole muudatustega hõlmatav vaenu õhutamine Eestis tavapärane, kuna sarnaseid
süütegusid on toime pandud suhteliselt vähe ning tegemist on olnud pigem üksikjuhtumitega.
Kuna vaenu õhutamise regulatsioon laieneb ja muutub täpsemaks, siis see võib toimida ühtlasi
ka heidutusena ning edaspidi võidakse hoiduda selliste süütegude toimepanemisest.Selle põhjal
võib eeldada, et ka tulevikus selliste süütegude toimepanemise arv ei kasva.
Muudatuste mõju ettevõtete ja kodanike halduskoormusele
Muudatustel ei ole ettevõtete ja isikute, samuti vabaühenduste halduskoormusele mõju.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Eelnõu rakendamine seadusena ei too kaasa otseseid tulusid ega kulusid. Kuna seni on sarnaseid
süütegusid toime pandud vähe, siis ei ole võimalik prognoosida tulusid, mis on seotud
29
rahatrahvide või rahaliste karistuste määramisega. Raamotsuse täielikult Eesti õigusesse
ülevõtmine võimaldaks lõpetada Eesti vastu alustatud EL-i rikkumismenetluse.
8. Rakendusaktid
Eelnõu jõustumisel seadusena ei ole vaja kehtestada täiendavaid rakendusakte.
9. Seaduse jõustumine
Arvestades eelnõu menetlemise aega, samuti mõistlikku vacatio legis’t, kavandatakse
jõustumiseks 1. jaanuar 2026. a.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele
ning arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule,
Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru
Maakohtule, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Eesti Advokatuurile,
Õiguskantsleri Kantseleile ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale.
______________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus ………… 2025. a nr
(allkirjastatud digitaalselt)
EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JDM/25-1396 - Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (vaenu õhutamine ja vaenumotiiviga kuriteod) Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Regionaal- ja Põllumajandusministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Kliimaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Õiguskantsleri Kantselei; Riigikohus Kooskõlastamise tähtaeg: 08.01.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/adeeb5f1-5892-4b62-b5b9-5b1993d41acf Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/adeeb5f1-5892-4b62-b5b9-5b1993d41acf?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main