C-606/25

Vastuvõtmise kuupäev : 16/12/2025

Tõlge C-606/25 - 1

Kohtuasi C-606/25

Eelotsusetaotlus

Saabumise kuupäev:

15. september 2025

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

17. juuli 2025

Kassaatorid:

S. A.

Confederazione Generale Italiana del Lavoro del Trentino

Vastustajad:

Presidenza del Consiglio dei Ministri

Avvocatura dello Stato

CORTE SUPREMA DI CASSAZIONE (ITAALIA

KASSATSIOONIKOHUS)

SEZIONE LAVORO (TÖÖASJADE KOLLEEGIUM)

[…]

[kassatsioonikohtu koosseis] on teinud järgmise

ESIALGSE ÕIGUSKAITSE MÄÄRUSE

kassatsioonkaebuse kohta, […], mille on esitanud

S. A. ja Confederazione Generale Italiana del Lavoro del Trentino […],

kassaatorid,

versus

ET

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

2

Presidenza del Consiglio dei Ministri (ministrite nõukogu eesistuja), […], ja

Avvocatura dello Stato (riigi õigusnõukogu), […],

vastukassatsioonkaebuse esitajad,

Corte d’appello di Trento (Trento apellatsioonikohus) […] 21. oktoobril 2020

edastatud otsuse peale.

[...] [menetlus]

A. Menetluse ese ja asjakohased faktilised asjaolud

1 Corte d’appello di Trento (Trento apellatsioonikohus) jättis rahuldamata

apellatsioonkaebuse, mille olid esitanud S. A. ja Confederazione Generale Italiana

del Lavoro del Trentino, jättes nii muutmata esimese astme kohtu otsuse, millega

oli samuti jäetud rahuldamata nõue tuvastada individuaalne ja kollektiivne

diskrimineerimine vanuse alusel, mis on keelatud 2003. aasta seadusandliku

dekreedi nr 216 artikli 2 lõike 1, direktiivi 78/2000/EÜ ja Euroopa Liidu

põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt ning mis tuleneb sellest, et vabariigi

presidendi 2011. aasta dekreedi nr 161 artikliga 7 on riigi nooremõigusnõuniku

avalikul konkursil osalemiseks kehtestatud vanusepiir 35 eluaastat, mis on esitatud

konkursiteadetes, mis avaldati Avvocato Generale dello Stato (riigi

peaõigusnõunik) 5. veebruari 2018. aasta ja 23. mai 2018. aasta dekreediga.

Esialgses nõudes paluti ka tuvastada, et 29. mai 2018. aasta otsus jätta advokaat

S. A. vanuse tõttu konkursist kõrvale on õigusvastane, paludes riigi

õigusnõukogul selline praktika lõpetada ükskõik missuguse niisuguse meetme

võtmisega, mis võib hoida ära edasised diskrimineerivad aktid ja kõrvaldada

nende tagajärjed ning hüvitada kahju.

2 Territoriaalselt pädev apellatsioonikohus […] nõustus sisulises osas esimese astme

kohtu hinnanguga, leides, et töölevõtmisel väidetav vanuse alusel

diskrimineerimine on põhjendatud riigisiseste õigusnormide kohaselt (2003. aasta

seadusandliku dekreedi nr 216 artiklid 1, 2 ja 3), millega võeti üle Euroopa Liidu

direktiiv (konkreetselt direktiivi põhjendus 25 ja artikkel 6), ning seda riigi

nooremõigusnõuniku teenistuse laadi tõttu, mis eeldab edasi töötamist teatava aja

vältel eri palgaastmetel ja kvalifikatsiooniga ja ka „ilmsetel koolitusega seotud

eesmärkidel“, et saavutada riigi vanemõigusnõunikuks nimetamine, […].

Apellatsioonikohtu kohtunikud leidsid seega, et erinev kohtlemine on

põhjendatud, mõistlik ja objektiivne ning et selle vahendid on asjakohased ja

vajalikud, võttes arvesse riigi nooremõigusnõuniku tegevust ja koolituse

mõistlikkust, mis on olemuslikult seotud asjaoluga, et ametisse pääseb ainult

kandidaat, kelle puhul puudub igasugune tema edasise koolitamise vajadus, ning

et konkurss ennustab ette juurdepääsu riigi vanemõigusnõuniku karjäärile ja seega

positsioonile, mille puhul tuleb tagada piisav professionaalsus riigi kaitse huvides;

konkreetselt on koolitus seotud kaasatusega struktureeritud süsteemi, kus ollakse

vahetus kontaktis riigi vanemnõunikuga ja töötatakse tema järelevalve all,

CGIL DEL TRENTINO

3

võimaldades omandada kvalifikatsiooni, mis tagab pääsu vanemõigusnõuniku

ametikohale konkursi teel pärast kahte aastat koolitust või otsese pääsu pärast 13

aastast pidevat teenistust. Selles mõttes on vanusepiirang mõistlik, võttes arvesse

halduslikke nõudeid, et on vaja kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid, kes on läbinud

konkreetse koolituse selles valdkonnas, et tõusta ametiredelil oma õigusnõukogus

töötamise aastatel, kuid võimalik kõrge vanus teenistusse asumisel olnuks asjaolu,

mis on riigi administratsiooni huvidega vastuolus, sest riik investeeriks sel juhul

vahendeid töötajatesse, keda saab kasutada ainult ebatäielikult ja piiratud aja

jooksul.

Lisaks pidi kõnesoleva vanusepiiri proportsionaalsus olema seotud nende eri

viisidega, kuidas saab riigi vanemõigusnõunikuks – ametikoht, mille puhul ei ole

seevastu ette nähtud vanusepiiranguid, mistõttu on see avatud teatavatele

kategooriatele, näiteks nendele, mida on nimetatud 1979. aasta seaduse nr 103

artiklis 4, ning seega ei välistanud nooremõigusnõunikuks saamise vanusepiirang

siiski pääsu vanemnõuniku ametisse.

Lõpuks leiti olevat põhjendamatu ka kriitika, et teenistuse asumise vanus on

varieeruv, võttes arvesse, et vabariigi presidendi 2011. aasta dekreedis (millega

alandati konkursil osalemise vanusepiiri 40 eluaastalt 35 eluaastale) on sõnaselgelt

viidatud ka nooremõigusnõunike töö laadile ja riigi õigusnõukogu objektiivsetele

vajadustele, sest ei saa eitada, et administratsioonil on vanuse kindlaksmääramisel

teatav kaalutlusõigus tänu aastate jooksul omandatud kogemusele.

3 Selle kohtuotsuse peale on S. A. […] ja Confederazione Generale Italiana del

Lavoro del Trentino esitanud kassatsioonkaebuse, esitades 10 väidet, millele

ministrite nõukogu eesistuja ja riigi õigusnõukogu vastasid

vastukassatsioonkaebusega.

4 Prokuratuuri esindaja esitas kirjaliku menetlusdokumendi, paludes

kassatsioonkaebuse rahuldada […].

5 Mõlemad menetlusosalised esitasid menetlusdokumendid […]

A.1. Kassatsioonkaebuse väited ja küsimuse asjakohasus

6 […]

7 […]

8 […]

9 […]

10 […] [kassatsioonkaebuse esimene kuni viies väide, mis käsitlevad menetluslikke ja

riigisisese õiguse küsimusi ning mis on seejärel tunnistatud vastuvõetamatuks või

põhjendamatuks]

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

4

11 Kuuenda väitega kinnitatakse, et on rikutud ja/või valesti kohaldatud

direktiivi 2000/78 artiklit 6 ning 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 216

artikli 3 lõikeid 4-bis ja 4-ter [...] ning valesti kohaldatud riiklike tööpoliitika,

tööturu ja kutseõppe meetmete ning igal juhul üldistes huvides ellu viidava

sotsiaal- ja majanduspoliitika meetmete puhul ette nähtud põhjendamise

regulatsiooni konkreetsetes korraldavates õigusnormides sisalduva vanuse

ülempiiri ja avalik-õigusliku üksuse suhtes.

12 [...]

13 [...] [kassatsioonkaebuse seitsmes ja kaheksas väide, mis käsitlevad menetluslikke

ja riigisisese õiguse küsimusi ning mis on seejärel tunnistatud vastuvõetamatuks

või põhjendamatuks]

14 Üheksanda väitega kinnitatakse, et on rikutud ja/või valesti kohaldatud 2003. aasta

seadusandliku dekreedi nr 216 artikli 3 lõikeid 3, 4-bis e 4-ter, direktiivi 2000/78

artikli 4 lõiget 1 ja artikli 6 lõiget 1 [...], mis käsitlevad vanuse alusel

diskrimineerimise põhjendamatust, kusjuures palutakse esitada eelotsusetaotlus

selles küsimuses.

15 Lõpuks kinnitatakse kassatsioonkaebuse kümnenda väitega, et on rikutud ja/või

valesti kohaldatud direktiivi 2000/78 artikli 9 lõiget 1, ELL artikli 19 lõike 1 teist

lõiku ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimest lõiku [...] sellega, et on

rikutud Itaalia kohustust tagada tõhus õiguskaitsevahend, ka seoses liidu õigusega

tagatud kohtuliku kaitsega valdkonnas, kus kehtib diskrimineerimiskeeld.

Väidetakse, et käesolevale kohtuasjale eelnenud esialgse õiguskaitse tagamise

etapis leidsid kaks kohut, et praeguste kassaatorite asi ei allu neile, kõigepealt

Tribunale Regionale di giustizia amministrativa di Trento (Trento maakonna

halduskohus) otsuse kohaselt, milles oli leitud, et asi allub tsiviil- ja

kriminaalkohtule, ja seejärel tsiviil- ja kriminaalkohtu otsuse kohaselt, [...] kes oli

vastupidi tunnistanud pädevaks halduskohtu, sest nõude rahuldamine eeldas

töölevõtmiskonkursi teate tühistamist [...].

16 [...]

17 [...]

18 [...]

19 [...]

20 [...] [põhjendus, millega Corte di Cassazione (kassatsioonikohus) tunnistab

kassatsioonkaebuse esimese kuni viienda ning seitsmenda ja kaheksanda väite

vastuvõetamatuks või põhjendamatuks]

21 Analüüsida tuleb seega kuuendat ja üheksandat väidet, milles on kesksel kohal

kriitika, et riigi nooremõigusnõuniku konkursil osalemisega seoses leiab aset

diskrimineerimine vanuse alusel – küsimus, on selles vaidluses otsuse tegemisel

CGIL DEL TRENTINO

5

otseselt asjakohane, jättes kõrvale eelneva kriitika ja ilma et see piiraks ükskõik

missugust hindamist teistsugusest vaatevinklist, millele on juhitud tähelepanu

kümnendas väites ja mis võib eelnevast tuleneda.

B. Asjakohased õigusnormid

B1. Riigisisene õigus

22 Kohtukolleegium peab vaidluses otsuse tegemisel asjakohaseks järgmisi

riigisiseseid õigusnorme.

23 15. mai 1997. aasta seaduse nr 127 artikli 3 kuuendas lõigus on sätestatud, et

„[h]aldusasutuste korraldatud konkurssidel osalemise suhtes ei kohaldata

vanusepiiranguid, v.a üksikute haldusasutuste kodukordades ette nähtud erandid,

mis on seotud teenistuse laadi või haldusasutuste objektiivsete vajadustega“.

Seda sätet tuleb tõlgendada eespool viidatud direktiivi 2000/78/EÜ ja vastavat,

järgmises punktis viidatud Itaalia õiguskorda ülevõtmise regulatsiooni arvesse

võttes.

24 Direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks

kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, ülevõtmiseks vastu võetud

9. juuli 2003. aasta seadusandlikus dekreedis nr 216 on käesolevas kohtumääruses

asjakohase osas sätestatud järgmine.

Artiklis 3 on kindlaks määratud selle õigusakti kohaldamisala, nähes selle lõikes 1

konkreetselt ette, et „[v]õrdse kohtlemise põhimõtet, mille puhul ei tehta isikute

vahel vahet usutunnistuse, isiklike veendumuste, puude, vanuse, kodakondsuse ja

seksuaalse sättumuse alusel, kohaldatakse kõikide isikute suhtes nii avalikus kui

ka erasektoris ja selle puhul on võimalik kohtulik kaitse artiklis 4 ette nähtud

vormides, kui kõne all on: a) tööle saamise, füüsilisest isikust ettevõtjaks

hakkamise või kutsealale pääsemise tingimused, sealhulgas valikukriteeriumid ja

töölevõtu tingimused [...]“.

Sama artikli lõikes 3 on ette nähtud, et „[k]ui on järgitud proportsionaalsuse ja

mõistlikkuse põhimõtet ning tingimusel, et eesmärk on põhjendatud, ei kujuta

töösuhte või ettevõtlusega tegelemise raames endast diskrimineerimist artikli 2

tähenduses erinev kohtlemine tunnuste alusel, mis on seotud isiku usutunnistuse,

isiklike veendumuste, puude, vanuse, kodakondsuse või seksuaalse sättumusega,

kui töö laadi või selle tegemise tingimuste tõttu on tegemist tunnustega, mis

kujutavad endast sellel tegevusalal tegutsemise olulist ja määravat kutsenõuet“.

Sama artikli lõikes 4-bis on kasutatud sõnaselgelt väljendit „ilma et see piiraks

niisuguste sätete kohaldamist, milles on ette nähtud töötajate erinev kohtlemine

vanuse alusel ja mis reguleerivad eelkõige järgmist: [...] c) vanuse ülempiiri

kindlaksmääramine töölevõtmisel koolitustingimuste põhjal, mida seoses

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

6

asjaomase tööga nõutakse, või selleks, et pensionile jäämisele eelneks mõistlik

tööstaaž“.

Artikli 3 järgmises lõikes 4-ter on nähtud sõnaselgelt ette, et „lõikes 4-bis

osutatud sätteid kohaldatakse tingimusel, et neid põhjendavad objektiivselt ja

mõistlikult niisugused õiguspärased eesmärgid, nagu tööpoliitika, tööturu ja

kutseõppe objektiivsed eesmärgid, kui nende eesmärkide saavutamise vahendid on

asjakohased ja vajalikud“.

25 Riigi õigusnõukogu korralduse alal on asjakohased järgmised normatiivaktid,

mida on tsiteeritud siin asjassepuutuvas osas.

25.1. Kuninga 30. oktoobri 1933. aasta dekreediga nr 1611 (millega kiidetakse

heaks riigi esindamist ja kaitset kohtus ning riigi õigusnõukogu korraldust käsitlev

seadustik) on riigi õigusnõukogule usaldatud ülesanne, milleks on „[r]iigi

haldusasutuste esindamine, kaitsmine ja abistamine kohtus ka juhul, kui need on

korraldatud autonoomse korrana“ (artikli 1 lõige 1), sätestades, et „[r]iigi

õigusnõunikud täidavad oma ametikohustusi kõikides kohtutes ja ükskõik millises

kohtuastmes ning neil ei ole selleks vaja volitust ka juhtudel, mil

üldõigusnormides on nõutud erivolitust, ja piisab nende staatuse tuvastamisest“

(artikli 1 lõige 2). Artikliga 13 on riigi õigusnõukogule antud sõnaselgelt

järgmised ülesanded: riigi õiguste ja huvide seaduslik kaitse; haldusasutuste

juriidiline nõustamine küsimustes, mille puhul see on nõutav, ning nende

nõustamine ja juhendamine, kui tegemist on kohtunike edutamise, taandamise või

tagandamisega; seaduste, määruste ja haldusasutuste koostatud hanketingimuste

eelnõude läbivaatamine, kui see on nõutav; asjaomaste haldusasutustega

sõlmitavate kokkulepete ettevalmistamine, arvamuse esitamine haldusasutuste

koostatud tehingudokumentide kohta; lepingute ettevalmistamine ja ettepanekute

esitamine vaiete või küsimuste kohta, mis on halduskorras tõstatatud ja võivad

viia vaidluseni.

Artikli 34 kohaselt „[s]aadetakse kõik riigi vanemõigusnõunikud pensionile

seitsmekümne aasta vanuselt“.

25.2. 3. aprilli 1979. aasta seaduse nr 103 artiklis 1 on selgitatud, et „[r]iigi

vanem- ja nooremõigusnõunikud jagunevad riigi peaõigusnõunikuks, riigi

vanemõigusnõunikeks ja riigi nooremõigusnõunikeks“.

Seaduse artiklis 2, mis käsitleb nooremõigusnõuniku karjääri arengut, on nähtud

ette, et „[r]iigi nooremõigusnõuniku staatuse raames kehtestatakse neli

palgaastet.

Esimene aste antakse avaliku konkursi läbinud isikute nimetamisel riigi

nooremõigusnõunikeks.

Teine palgaaste antakse olenevalt teenistusstaažist ja positiivse otsuse tulemusena

riigi nooremõigusnõunikele, kes on esimesel palgaastmel tegelikult töötanud kaks

aastat.

CGIL DEL TRENTINO

7

Kolmas palgaaste antakse olenevalt teenistusstaažist ja positiivse otsuse

tulemusena riigi nooremõigusnõunikele, kes on teisel palgaastmel tegelikult

töötanud kolm aastat.

Neljas palgaaste antakse olenevalt teenistusstaažist ja positiivse otsuse

tulemusena riigi nooremõigusnõunikele, kes on kolmandal palgaastmel tegelikult

töötanud kaheksa aastat.

Üleminek järgmisele palgaastmele määratakse riigi peaõigusnõuniku dekreediga

ning sellel on õiguslik ja majanduslik toime alates päevast, mil täitub eelmistes

lõikudes nimetatud teenistusstaaž.“

Seaduse artikkel 3 käsitleb aga riigi vanemõigusnõuniku karjääriarengut ja selles

on nähtud ette, et „[r]iigi vanemõigusnõuniku staatuse raames kehtestatakse neli

palgaastet.

Esimene aste antakse nimetamisel riigi vanemõigusnõunikuks.

Teine palgaaste antakse olenevalt teenistusstaažist ja positiivse otsuse tulemusena

riigi vanemõigusnõunikele, kes on esimesel palgaastmel tegelikult töötanud kolm

aastat.

Kolmas palgaaste antakse olenevalt teenistusstaažist ja positiivse otsuse

tulemusena riigi vanemõigusnõunikele, kes on teisel palgaastmel tegelikult

töötanud viis aastat.

Neljas palgaaste antakse olenevalt teenistusstaažist ja positiivse otsuse

tulemusena riigi vanemõigusnõunikele, kes on kolmandal palgaastmel tegelikult

töötanud kaheksa aastat.

Üleminek järgmisele palgaastmele määratakse riigi peaõigusnõuniku dekreediga

ning sellel on õiguslik ja majanduslik toime alates päevast, mil täitub eelmistes

lõikudes nimetatud teenistusstaaž.“

Seaduse artikkel 4 reguleerib riigi vanemõigusnõunikuks nimetamise korda,

kusjuures tegemist on staatusega, „mis antakse teoreetilisest ja praktilisest

eksamist koosnevad konkursi tulemusena, milles võivad osaleda:

1) riigi nooremõigusnõunikud, kes on olnud tegelikus teenistuses vähemalt kaks

aastat;

2) tsiviil- ja kriminaalkohtute madalaima taseme kohtunikud ja sõjakohtute

samaväärse staatusega kohtunikud;

3) halduskohtute kohtunikud;

4) advokaadid, kes on olnud advokatuuri nimekirjas vähemalt ühe aasta;

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

8

5) riigiteenistujad, kes on olnud koosseisulised juhtivtöötajad, on olnud

tegelikus teenistuses vähemalt viis aastat ja on läbinud õigusnõuniku kutseeksami;

6) ülikoolide koosseisulised ja tähtajatud õigusteaduse õppejõud ja assistendid

õigusteaduse alal, kes on kantud kinnisesse nimekirja ja kes on läbinud

õigusnõuniku kutseeksamid;

7) maakondade, kohalike omavalitsusüksuste ja riiklike avalik-õiguslike

üksuste teenistujad, kes on tööle võetud avalike konkursside teel ja on olnud

vähemalt viis aastat tegelikus teenistuses juhtival ametikohal või õigusalal ning on

läbinud õigusnõuniku kutseeksami.“

Konkursi teel töölevõtmise kõrval on seaduse artiklis 5 ette nähtud asutusesisese

edutamise viis, sätestades lõikes 1, et „[i]gast kolmest riigi vanemõigusnõuniku

ametikohast, mis vabanevad, eraldatakse üks ametikoht täitmiseks edutamiseks

sobivuse hinnangu tulemusena ja kandidaatide tugevuse põhjal, mille teeb

kindlaks käesoleva seaduse artiklis 21 nimetatud nõukogu, riigi

nooremõigusnõunikele, kellel on töölevõtmise meetme kuupäevaks kaheksa-

aastane teenistusstaaž selles staatuses“, samas kui „[t]eised riigi

vanemõigusnõuniku ametikohad täidetakse asjaomase konkursi teel käesoleva

seaduse artikli 4 kohaselt“ (lõige 2) [...] [edasised üksikasjad].

Riigi nooremõigusnõuniku ametikohustuste ja teenistuse kohta on artikli 8

lõikes 3 sätestatud, et „[r]iigi nooremõigusnõunikud võivad kohtus esindada

haldusasutusi viisidel, mis on kindlaks määratud kuninga 30. oktoobri 1933. aasta

dekreediga nr 1611 heaks kiidetud seadustiku artikli 1 teises lõigus“, st et „nad

täidavad oma ametikohustusi kõikides kohtutes ja ükskõik millises kohtuastmes

ning neil ei ole selleks vaja volitust ka juhtudel, mil üldõigusnormides on nõutud

erivolitust, ja piisab nende staatuse tuvastamisest“.

Seejärel on artiklis 19 ette nähtud, et „[r]iigi vanem- ja nooremõigusnõustajad

tegelevad neile määratud kohtuasjade ja konsultatsiooniküsimustega [...]“

(esimene lõik), kuid et „[r]iigi nooremõigusnõunikud tegutsevad ka volitatud

esindajatena asjades, millega tegelevad riigi vanemõigusnõunikud ja teised riigi

nooremõigusnõustajad, nende talituste juhtide juhendamisel, kus nad töötavad“.

(teine lõik).

25.3. Volitatud esindajana tegutsemise kohta on kuninga 30. oktoobri 1933. aasta

dekreedi nr 1612 (millega kiidetakse heaks määrus, millega rakendatakse riigi

esindamist ja kaitset kohtus ning riigi õigusnõukogu korraldust käsitlevat

seadustikku) artiklis 5 sätestatud, et „[v]olitatud esindaja ülesandeid täidavad

reeglina riigi õigusnõukogu nooremõigusnõunikud“ ning et „[v]olitatud

esindajana tegutsemise üle teostab järelevalvet igas talituses riigi

vanemõigusnõunik, kelle nimetab iga aasta algul peaõigusnõunik

ringkonnanõukogude puhul vastavate juhtide ettepanekul“.

25.4. Konkreetselt riigi nooremõigusnõuniku konkursi puhul ette nähtud nõuete

kohta on 23. novembri 1966. aasta seaduse nr 1035 (muudetud vabariigi

CGIL DEL TRENTINO

9

presidendi 11. juuli 2011. aasta dekreediga nr 161) artiklis 1 sätestatud, et „[r]iigi

nooremõigusnõuniku konkursil osalemise taotluse võivad esitada Itaalia

kodanikud, kes on magistrikraad (laurea specialistica) õigusteaduses või varem

kehtinud õppekorralduse kohaselt diplom õigusteaduses, mis on omandanud

ülikooliõpingute järel, mille nominaalne õppeaeg oli vähemalt neli aastat“.

25.5. Vanusepiir taaskehtestati ministrite nõukogu esimehe 13. aprilli 2000. aasta

dekreediga nr 141 („Määrus, millega kehtestatakse vanusepiir riigi

nooremõigusnõuniku konkursil osalemiseks“) 1997. aasta seaduse nr 127 artikli 3

lõike 6 kohaselt (vt punkt 23 eespool) järgmise ainsa artikliga: „Riigi

nooremõigusnõuniku konkursil osalemiseks ei tohi kandidaadid olla

konkursiteates kindlaks määratud tähtaja möödudes üle 40aastased, et esitada

konkursile lubamise taotlus.“

Ministrite nõukogu esimehe dekreedi preambulis on sõnaselgelt viidatud riigi

õigusnõukogu korraldust käsitlevale seadustikule, mis kiideti heaks kuninga

1933. aasta dekreediga nr 1611 (vt punkt 25.1 eespool), millega algselt määrati

vanusepiiriks 30 aastat, ning 1966. aasta seaduse nr 1035 artiklile 1 (vt punkt 25.4

eespool) ja 1979. aasta seadusele nr 103 (vt punkt 25.2 eespool), viidates eriti selle

artiklitele 4 ja 5 ning artikli 19 teisele lõigule, mida on eespool tsiteeritud.

Ministrite nõukogu esimehe dekreedi preambulis on ka märgitud: „Arvestades, et

riigi nooremõigusnõunikele seadusega antud ülesannete laadiga seotud nõuded

ning juba nende karjääri struktuur ise ja areng, mis eeldavad edasi töötamist

teatava aja vältel eri palgaastmetel ja kvalifikatsiooniga ja ka „ilmsetel

koolitusega seotud eesmärkidel“, et saavutada riigi vanemõigusnõunikuks

nimetamine, tingivad niisuguse õigusnormi kehtestamise, millega kehtestatakse

vanusepiirang konkursil osaemiseks; olles leidnud eespool esitatud kaalutluste

põhjal, et riigi nooremõigusnõuniku konkursil osalemiseks tuleb kehtestada

vanusepiirang 40 eluaastat [...]“.

[...]

25.6. Seejärel alandati vabariigi presidendi 11. juuli 2011. aasta dekreedi nr 161

(„Määrus, millega muudetakse ja täiendatakse riigi nooremõigusnõuniku konkursi

toimumist käsitlevaid õigusnorme“) artikliga 7 vanusepiirangut 35 aastani [...].

Dekreedi preambulis „võetakse arvesse nõuet saavutada seoses riigi

nooremõigusnõuniku ametisse pääsemisega konkursimenetlused, mis on kiiremad

ja tõhusalt hallatavad“, kuid sõnaselgelt „ka riigi nooremõigusnõunike töö laadi

ja riigi õigusnõukogu objektiivseid vajadusi“.

B.2. Liidu õigus

26 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 10 on sätestatud: „Oma poliitika ja

meetmete määratlemisel ja rakendamisel püüab liit võidelda diskrimineerimisega

soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse

või seksuaalse sättumuse alusel“.

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

10

27 Ükskõik missuguse vanuse alusel diskrimineerimise keeld on üle võetud Euroopa

Liidu põhiõiguste harta artiklisse 21.

28 27. novembri 2000. aasta direktiiviga 2000/78/EÜ kehtestati üldine raamistik

võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, mille eesmärk on

tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine (artikkel 1),

mida mõistetakse nii, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi

eespool nimetatud põhjusel (artikli 2 lõige 1).

Selle kohaldamisel on sätestatud (artikli 2 lõikes 2):

„a) peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel artiklis 1

nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud,

koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras;

b) peetakse kaudseks diskrimineerimiseks seda, kui väliselt neutraalne säte,

kriteerium või tava seab konkreetse usutunnistuse või veendumuste, puude,

vanuse või seksuaalse sättumusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse

olukorda, välja arvatud juhul, kui:

i) kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav

õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja

vajalikud [...]“.

Direktiivi kohaldamisala on artikliga 3 kindlaks määratud nii, et direktiivi

kohaldatakse „kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas

avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on: a) tööle saamise, füüsilisest isikust

ettevõtjaks hakkamise või kutsealale pääsemise tingimused, sealhulgas

valikukriteeriumid ja töölevõtu tingimused mis tahes tegevusvaldkonnas ja kõigil

ametiastmetel, kaasa arvatud ametialane edutamine; […]“.

Direktiivi põhjenduses 23 on märgitud, et „[v]äga piiratud asjaoludel võib erinev

kohtlemine olla õigustatud siis, kui usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse

või seksuaalse sättumusega seotud omadus kujutab endast olulist ja määravat

kutsenõuet ja kui eesmärk on põhjendatud ning nõue sellega proportsionaalne.

Nimetatud asjaolud tuleks lisada teabele, mille liikmesriigid edastavad

komisjonile“.

Kooskõlas selle kaalutlusega on direktiivi artiklis 4 kutsenõuete teemal ette

nähtud, et „[o]lenemata artikli 2 lõigetest 1 ja 2, võivad liikmesriigid ette näha, et

erinevat kohtlemist ükskõik millise artiklis 1 nimetatud põhjusega seotud omaduse

alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on teatud kutsetegevuse laadi

või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav kutsenõue, tingimusel, et

eesmärk on õigustatud ja nõue sellega proportsionaalne“.

Teisalt on vanuse alusel diskrimineerimist sõnaselgelt mainitud põhjenduses 25,

milles on korratud, et „[v]anuselise diskrimineerimise keelamisel on oluline osa

tööhõivesuunistes kehtestatud eesmärkide täitmisel ja tööjõu mitmekesisuse

CGIL DEL TRENTINO

11

soodustamisel“, ning nõustutud, et „[t]eatavatel asjaoludel võib vanusega seotud

eriline kohtlemine siiski olla õigustatud ja seetõttu on vaja erisätteid, mis vastavalt

olukorrale liikmesriikides võivad erineda. On oluline vahet teha erilisel

kohtlemisel, mis on põhjendatud eelkõige tööhõivepoliitika ning tööturu ja

kutseõppe õigustatud eesmärkidega, või diskrimineerimisega, mis tuleb keelata“.

Artikkel 6 reguleerib konkreetseid põhjuseid, mis vanuse alusel erinevat

kohtlemist õigustavad selles mõttes, et „[o]lenemata artikli 2 lõikest 2 võivad

liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta

diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult

põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk

ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises: [...] c) tööle

võtmise vanuse ülempiiri kehtestamine kõnealuse ametikoha koolitusnõuete alusel

või selleks, et pensionile jäämisele eelneks mõistlik tööstaaž“.

B.3. Euroopa Liidu Kohtu praktika

29 Võttes arvesse Euroopa Kohtu ainupädevust tõlgendada liidu õigust, on siin

meenutatud ainult mõnda lõiku kahest hiljutisest otsusest, mida arutatavas

küsimuses asjakohaseks peetakse.

30 Konkreetselt on Euroopa Kohus võtnud seisukoha (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus

(Ministero della Giustizia (notarid) (C-914/19,) EU:C:2021:430) eelotsusetaotluse

kohta, mille esitas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev

riiginõukogu) vaidluse raames, mis puudutas 50 eluaasta vanusepiiri

kindlaksmääramist osalemiseks konkursil 500 notari ametikohale, mille teade

avaldati Itaalia justiitsministeeriumi peadirektori 21. aprilli 2016. aasta

dekreediga.

Selle kohtuotsusega lahendas Euroopa Kohus kõigepealt positiivselt küsimused,

kas asjaomased õigusnormid on arvatavad direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse

(punktid 21–24) ja kas esineb erinev kohtlemine vanuse alusel (punktid 25 ja 26),

enne selle kontrollimist, kas niisugune diskrimineerimine on direktiivi artikli 6

lõikest 1 lähtudes põhjendatud või mitte (punkt 27).

Selles küsimuses on samas kohtuotsuses meenutatud, et liikmesriikidel ei ole

ulatuslik kaalutlusruum mitte ainult selles osas, millist kindlat eesmärki teiste

hulgas peaksid nad tööhõive‑ ja sotsiaalpoliitika vallas järgima, vaid ka selle

eesmärgi saavutamise vahendite valikul, tingimusel et selline kaalutlusruum ei

tohi aga muuta vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte rakendamist

sisutühjaks (punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses meenutatakse

ka, et „direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikest 1 ei saa järeldada, et taotletava eesmärgi

kohta täpsemate riigisiseste sätete puudumine välistaks automaatselt selle, et

niisugused sätted võiksid olla nimetatud artikli alusel õigustatud. Kui selline

täpsustus puudub, siis on oluline, et teised asjaomase meetme üldisest kontekstist

tulenevad tegurid võimaldaksid tuvastada eesmärgi, millest meede on kantud, et

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

12

saaks kohtulikult kontrollida selle eesmärgi õigustatust ning selle saavutamiseks

kasutatud vahendite sobivust ja vajalikkust (21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Fuchs

ja Köhler, C-159/10 ja C‑160/10, EU:C:2011:508, punkt 39). Pealegi ei ole samal

ajal mitme eesmärgi taotlemine, mis on kas omavahel seotud või pandud tähtsuse

järjekorda, takistuseks sellele, et võiks eksisteerida õigustatud eesmärk

direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses (2. aprill 2020. aasta kohtuotsus

Comune di Gesturi, C-670/18, EU:C:2020:272, punkt 33 ja seal viidatud

kohtupraktika)“ (punkt 32).

On ka leitud, et „eesmärk luua vanuseline struktuur, mis koosneb tasakaalustatult

nii noorematest kui ka eakamatest töötajatest, et soodustada noorte töölevõtmist ja

edutamist, [võib] optimeerida personalihaldus[e] ja ennetada võimalikke vaidlusi,

mis puudutavad töötaja võimet teatud vanusepiiri ületamisel oma tegevust jätkata,

püüdes samas tagada kvaliteetse notariteenuse, olla tööhõivepoliitika ja tööturu

õiguspärane eesmärk (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Fuchs ja

Köhler, C-159/10 ja C-160/10, EU:C:2011:508, punkt 50)“ (punkt 38), kuigi „ei

ilmne, et põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene õigusnorm selliseid eesmärke

taotleks, kuid seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus“

(punkt 40).

Igal juhul kui see kohus peaks leidma, et viidatud õigusnormiga taotletakse

niisuguseid eesmärke, on vaja täpsustada, et „nende saavutamiseks kasutatud

vahendid [peavad] olema direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 sõnastuse kohaselt

„asjakohased ja vajalikud““ (punkt 41) selles mõttes, et eelotsusetaotluse esitanud

kohus peab kontrollima, kas õigusnormiga on võimalik saavutada samu eesmärke,

ilma et kahjustataks ülemäära nende notariametisse kandideerivate isikute

õiguspäraseid huve, kes on vähemalt 50aastased ja kes on selle sätte alusel jäetud

ilma võimalusest sellel kutsealal tegutseda“ (punkt 42), tuletades meelde, et

„liikmesriikide pädevate asutuste ülesanne on leida õige tasakaal erinevate asjasse

puutuvate huvide vahel (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Comune di Gesturi,

C-670/18, EU:C:2020:272, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika)“ (punkt 43).

31 Selles küsimuses on Euroopa Kohus võtnud hiljem seisukoha (Euroopa Kohtu

17. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus [Anwaltsnotarin, C-408/23] EU:C:2024:901)

et korrata, et kvaliteetse notariaadi tagamine ning seega notarite ametivolituste

nõuetekohase täitmise tagamine on õigustatud eesmärk (punkt 28) ning seega on

seda ka tööhõivepoliitikat hõlmav üldise huvi eesmärk tagada tasakaalustatud

vanuseline struktuur, et hõlbustada põlvkondade vahetumist notari kutsealal

(punkt 29). Täpsemalt öeldes „võib eesmärk luua vanuseline struktuur, mis

koosneb tasakaalustatult nii noorematest kui ka eakamatest notaritest, et

soodustada noorte töölevõtmist ja edutamist, optimeerida personalihaldust ja

ennetada võimalikke vaidlusi, mis puudutavad notarite võimet teatud vanusepiiri

ületamisel oma tegevust jätkata, püüdes samas tagada kvaliteetset notariteenust,

olla tööhõivepoliitika ja tööturu õiguspärane eesmärk (vt selle kohta 3. juuni

2021. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia (notarid), C-914/19,

EU:C:2021:430, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika)“ (punkt 31).

CGIL DEL TRENTINO

13

Mis puudutab selle kontrollimist, kas valitud vahendid on „asjakohased ja

vajalikud“, siis sel juhul leiti õigusnorm olevat sobiv, et saavutada nii eesmärk

tagada notariametis tegutsemise järjepidevus küllalt pika aja jooksul enne

pensionile jäämist, et tagada tõhus ja sõltumatu justiitshaldus, kui ka eesmärk

tagada notarite ametivolituste nõuetekohane täitmine (punkt 34).

Seejärel küsimuses, kas meede on „vajalik“, korratakse, et liikmesriikide ülesanne

on leida õige tasakaal erinevate asjasse puutuvate huvide vahel, arvestades, et

erilist tähelepanu tuleb pöörata eakamate töötajate osalemisele tööelus ning ka

majanduslikus, kultuuri‑ ja ühiskondlikus elus, austades küll muid võimalikke

lahknevaid huvisid (punkt 36).

C. Poolte seisukohad

32 Kassaatorid vaidlevad sisulistes küsimustes vastu sellele, et on põhjuseid, mis

võivad vanuse alusel diskrimineerimist õigustada. Nende arvates ei esine üldise

huvi eesmärki, sest valitud põhjendused puudutavad ainult riigi õigusnõukogu

korraldamise konkreetset konteksti; ei eksisteeri väidetavat koolitusnõuet, sest

riigi nooremõigusnõunik täidab oma ametikohustusi alates teenistuse esimesest

päevast ilma mingit koolitust läbimata, ja eesmärgiks, mis võib diskrimineerimist

õigustada, ei saa olla ka tõus karjääriredelil kuni viimaks vanemõigusnõunikuks

nimetamiseni. Lisaks ei ole järgitud ka proportsionaalsuse nõuet, mida ei ole

piisavalt arvesse võetud seoses võimalusega olla nimetatud riigi

vanemõigusnõunikuks ilma vanusepiiranguta avaliku konkursi teel, samuti ei ole

objektiivselt põhjendatud vanusepiirangu 35 aastat kindlaksmääramine, mis sõltub

apellatsioonikohtu hinnangul sisuliselt haldusasutuse kaalutlusõigusest ja põhineb

kogemusel, sest see leitakse olevat enamikus kooskõlas teenuse laadiga.

33 Ministrite nõukogu eesistuja ja riigi õigusnõukogu, olles meenutanud

liikmesriikidele selles küsimuses jäetud kaalutlusruumi, väidavad, et vanusepiiri

kindlaksmääramine riigi nooremõigusnõuniku konkursi puhul on kooskõlas

direktiivi 2000/78 artiklis 6 ette nähtuga, arvestades vajadust tagada riigi

nooremõigusnõunike sobiv koolitamine „koha peal“ füsioloogilisest vaatevinklist,

et saadakse koosseisuliseks riigi vanemõigusnõunikuks, ning seega on võimalik

saavutada riigi vanemõigusnõunike neljas palgaaste ja olla sellel astmel

teenistuses piisava aja jooksul selleks, et tuua oma kogemuste taseme,

usaldusväärsuse ja omandatud tehniliste oskustega kasu. Niisugused nõuded

vastavad üldisele huvile, mis väärib kaitsmist, st riigi sobiva kaitse huvile. Meede

on niisiis taotletava eesmärgiga proportsionaalne, arvestades et isik, kes saab

35aastaselt riigi nooremõigusnõunikuks, võib loota, et riigi vanemõigusnõuniku

karjääri haripunkti (neljanda palgaastme) saavutab ta kõige varem 59aastaselt (st

pärast 24aastast teenistust), kui tõus karjääriredelil toimub ilma konkursita pidevas

teenistuses (ja seega omandatud kogemust administratsiooni kasuks ära kasutades)

maksimaalselt 11 aastat enne pensionilejäämist (mis toimub kuninga 1933. aasta

dekreedi nr 1611 artikli 34 kohaselt 70 aasta vanuses). Seega on õige

apellatsioonikohtu seisukoht, et võimalik kõrge iga teenistusse asumisel kujutab

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

14

endast asjaolu, mis on vastuolus riigi administratsiooni huvidega, sest viimane

investeerib nii vahendeid töötajatesse, keda saab kasutada ebatäielikult ja piiratud

aja jooksul [...].

34 Lõpuks tuleks arvesse võtta ka prokuratuuri esindaja järeldusi, mille kohaselt

võivad liikmesriigid direktiivi ja Euroopa Kohtu tõlgenduse alusel sätestada, et

erinevat kohtlemist ei peeta diskrimineerimiseks, kui see omadus on teatud

kutsetegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline ja määrav

kutsenõue, näiteks töötajate puhul, kellel peavad olema teatavad füüsilised võimed

ametikohustuste tõttu, mis eeldavad füüsilise jõu kasutamist turvalisuse

tagamiseks (12. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Wolf, C-229/08; 13. novembri

2014. aasta kohtuotsus Vital Pérez, C-416/13; 5. novembri 2016. aasta kohtuotsus

Salaberria Sorondo, C-258/15). Ta leidis seega, et on raske väita, et

koolitusnõuded, mida teatavad ametikohustused eeldavad, saab rahuldada ainult

diskrimineeriva meetme võtmisega, arvestades, et seda vanusepiirangut ei ole

kehtestatud pääsuks riigi vanemõigusnõuniku ametikohale. Vastupidi, asjaolu, et

riigi vanemõigusnõuniku ametisse võivad pääseda konkursi teel

nooremõigusnõunikud, kes on olnud tegelikus teenistuses vähemalt kaks aastat, ja

teatav hulk kategooriaid, kelle puhul ei ole ametisse pääsemiseks ette nähtud

mingit vanusemeedet, kinnitab, et ainult riigi nooremõigusnõunike puhul ette

nähtud vanusepiirang on diskrimineeriv. Ei saa nõustuda ka viitega

edasiliikumisele palgaastmete kaupa, sest on ilmne, et nende astmete

ettenägemine ei kujuta endast mingit kaudset tõendit või tagatist, et edasi

liigutakse suurema vastutusega ametikohtadele, nagu ka karjääri areng

teenistusstaaži nõude kaudu ei ole olnud takistuseks sellele, et vanusepiirangut ei

kohaldata selles korralduses enam tsiviil- ja kriminaalkohtunike suhtes.

D. Eelotsusetaotluse põhjendused

35 Kuigi Euroopa Kohus on küll juba teinud mitu kohtuotsust direktiivi 2000/78/EÜ

kohaldamise kohta, tuleb tõdeda, et eespool kirjeldatud riigisisese regulatsiooni

liidu õigusele vastavuse küsimus on tõstatatud niisuguses kohtus pooleliolevas

kohtuasjas, mille otsuseid ei saa riigisisese õiguse kohaselt edasi kaevata, ja

tõlgendav vastus sellele küsimusele ei ole selline, et ei jäta mingit mõistlikku

kahtlust (vt Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus [GC jt, C-389/22],

EU:C:2024:77).

36 Kõigepealt leiab kohtukolleegium, et ministrite nõukogu esimehe 2000. aasta

dekreet nr 141 (muudetud vabariigi presidendi 2011. aasta dekreediga nr 161),

milles on ette nähtud, et ainult kandidaadid, [...] kes ei ole konkursiteate

avaldamise ajaks vanemad kui 35aastased, võivad riigi nooremõigusnõuniku

konkursil osaleda, kuulub direktiivi kohaldamisalasse, sest mõjutab kutsealale

pääsemise tingimusi sellel kutsealal, kuna selles on sätestatud kutsealale

pääsemise tingimused direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses.

CGIL DEL TRENTINO

15

See, et analüüsitav küsimus kuulub direktiivi kohaldamisalasse, ilmneb selgelt ka

viidatud Euroopa Kohtu otsustest (vt eelkõige viidatud Euroopa Kohtu 3. juuni

2021. aasta kohtuotsus [Ministero della Giustizia (notarid) (C-914/19,]

EU:C:2021:4 30, punktid 21–24).

37 Lisaks toob ministrite nõukogu esimehe 2000. aasta dekreedi nr 141 (muudetud

vabariigi presidendi 2011. aasta dekreediga nr 161) artikli 1 kohaldamine kaasa

selle, et ainuüksi seepärast, et mõned isikud on ületanud vanuse 35 eluaastat,

koheldakse neid ebasoodsamalt teistest, kes on samalaadsetes olukordades.

Niisugune säte kätkeb endas seega ebavõrdset kohtlemist vanuse alusel

direktiivi 2000/78 artikli 1 tähenduses koostoimes selle artikli 2 lõike 2

punktiga a.

38 On seega tarvis kontrollida, kas niisugune ebavõrdne kohtlemine on õigustatud

või mitte, lähtudes direktiivi artikli 6 lõikest 1 kui konkreetsest kriteeriumist, mis

seda küsimust reguleerib (vt eelkõige viidatud Euroopa Kohtu 3. juuni 2021. aasta

kohtuotsus [Ministero della Giustizia (notarid) (C-914/19,] EU:C:2021:430,

punkt 27).

Selle artikli lõikes 1 on sätestatud, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta

diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult

põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk

ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 teise lõigu punktis c on täpsustatud ka, et

selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda tööle võtmise vanuse

ülempiiri kehtestamises kõnealuse ametikoha koolitusnõuete alusel või selleks, et

pensionile jäämisele eelneks mõistlik tööstaaž.

39 Nagu juba eespool meenutatud, ei ole liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusruum mitte

ainult selles osas, millist kindlat eesmärki teiste hulgas peaksid nad tööhõive‑ ja

sotsiaalpoliitika vallas järgima, vaid ka selle eesmärgi saavutamise vahendite

valikul, tingimusel et selline kaalutlusruum ei tohi aga muuta vanuse alusel

diskrimineerimise keelu põhimõtte rakendamist sisutühjaks (Euroopa Kohtu

3. juuni 2021. aasta kohtuotsus [Ministero della Giustizia (notarid) (C-914/19,]

EU:C:2021:430, punkt 30).

40 Nendel asjaoludel tuleb enne siinse kohtu menetluses oleva vaidluse

lahendamiseks taotleda eelotsust Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise küsimuses,

mille eesmärk on kontrollida, kas ministrite nõukogu esimehe 2000. aasta

dekreedi nr 141 (muudetud vabariigi presidendi 2011. aasta dekreediga nr 161)

artikkel 1, millega on kehtestatud vanusepiir 35 eluaastat riigi

nooremõigusnõuniku konkursil osalemiseks, vastab sotsiaal- ja tööhõivepoliitika

alal kindlaks määratud eesmärgile ning on direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt

seega piisavalt õigustatud.

Seisukoha kohaselt, mille võtsid üksmeelselt asja sisuliselt arutavad kohtud, kes

jätsid nõude riigi õigusnõukogu argumentidest lähtudes rahuldamata, on riigi

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

16

nooremõigusnõuniku konkursil osalemiseks ette nähtud vanusepiirang

põhjendatud sellega, et tuleb rahuldada kutsekoolituse nõudeid, mis tulenevad

riigi õigusnõukogu ametikohustustest ja sealse karjääri arengut iseloomustavatest

teguritest, eelkõige võttes arvesse riigi vanemõigusnõunikuks saamist, eespool

esitatud esmaste ja teiseste õigusnormide kohaselt, mida on sõnaselgelt

meenutatud ministrite nõukogu esimehe 2000. aasta dekreedi nr 141 preambulis.

On rõhutatud ka, kui absoluutselt eripärane on terve karjäär riigi õigusnõukogus

(kõigepealt noorem-, siis vanemõigusnõunik), mille riigisisene seadusandja on

muutumatuna säilitanud – erinevalt sellest, mida on tehtud vabakutseliste

advokaatide kutsetegevuse korralduses, kus on vahetegemine noorem- ja

vanemadvokaadi vahel juba ammu kaotatud. See eristav tunnus riigi

õigusnõukogu puhul peaks viitama spetsiaalsele koolituseesmärgile, mida

näitavad järgmised elemendid juba meenutatud õigusnormides [...]:

- riigi nooremõigusnõunikuks saab ainult haridust tõendava dokumendiga

(diplom õigusteaduses) ja seega ei nõuta mingit eelnevat töökogemust

(1966. aasta seaduse (muudetud vabariigi presidendi 2011. aasta dekreediga

nr 161) artikkel 1);

- ei ole ette nähtud mingit asutusesisese koolituse perioodi mitte üksnes

konkursil osalemiseks, vaid ka siis, konkurss on läbitud, sest riigi

nooremõigusnõunikud võetakse teenistusse ja hakkavad kohe oma ametikohustusi

täitma;

- nooremõigusnõunike koolitamine toimub koha peal, nagu ilmneb kuninga

1933. aasta dekreedi nr 1612 artikli 5 teisest lõigust, mille kohaselt usaldatakse

volitatud esindajana tegutsemise üle järelevalve teostamise ülesanne ühele riigi

vanemõigusnõunikule (samas kui riigi vanemõigusnõunike puhul samalaadset

õigusnormi ei ole);

- riigi vanem- ja nooremõigusnõuniku karjääri vahel valitseb ilmne seos, sest

see teine eelneb esimesele; riigi vanemõigusnõunikuks võivad saada konkursi

läbimise tulemusena riigi nooremõigusnõunikud, kes on olnud kaks aastat

tegelikus teenistuses, või siis – üksnes teatud arvu ametikohtade täitmise puhul –

ilma konkursita, kuid edutamiseks sobivuse hinnangu ja tugevuse põhjal riigi

nooremõigusnõunikud, kelle teenistusstaaž selles ametis on kaheksa aastat, st kes

on jõudnud neljandale palgaastmele;

- riigi vanemõigusnõuniku karjäär jätkub omakorda veel neljal palgaastmel,

millest viimasele jõutakse siis, kui selles staatuses on töötatud vähemalt 16 aastat.

41 Kutsekoolituse nõuete kõrval ilmneb lisaks, et riigi vanemõigusnõunikuks saanud

riigi nooremõigusnõuniku karjääri kogu arengule kulub vähemalt

24 teenistusaastat (ja seega töökogemust) enne kõrgeimale palgaastmele jõudmist,

kui vanemõigusnõunikuks saadakse ilma konkursita, ja vähemalt 18 aastat, kui

selleks saadakse konkursi teel. Juhul, kui ei ole teenistusse asumise vanusepiiri ja

kui riigi nooremõigusnõunikuks lubataks saada ka kõrges vanuses, valitseks

CGIL DEL TRENTINO

17

seepärast oht, et töötatakse vastu administratsiooni nõudele, et riigi

vanemõigusnõuniku kõrgeimad palgaastmed ei „jääks tühjaks“ ega ole tagatud, et

neljandal palgaastmel on piisavalt kaua teenistuses riigi vanemõigusnõunikud,

kellele võiks nende kogemuse tõttu usaldada keerulisemate ja tähtsamate õiguslike

küsimustega tegelemise, milleks on vaja kindlat kogemust ja usaldusväärsust ning

parimat ettevalmistust.

Sellega seoses tuleb viidata riigi õigusnõukogu volitustele, sest ta toetab

orgaaniliselt ja ainuisikuliselt riigi haldusasutusi ja muid haldusasutusi ning

kaitseb nende huve kõikides riigisisestes kohtutes, ka viimase astme kohtutes,

Corte Costituzionales (konstitutsioonikohus) ja Euroopa Liidu Kohtus ning

Euroopa Inimõiguste Kohtus (kus riigi peaõigusnõunik on ka valitsuse esindaja),

et tugevdada üldise huvi olemasolu.

Kõnesolevate õigusnormideni viinud eesmärkide põhjendatuse kinnituseks tuleb

viidata Euroopa Kohtu kehtestatud põhimõtetele (17. oktoobri 2024. aasta

kohtuotsus [Anwaltsnotarin, C-408/23], EU:C:2024:901), mille kohaselt

kõnesoleva õigusnormi eesmärk on: a) tagada riigi õigusnõukogus tegutsemise

järjepidevus kokku küllalt pika aja jooksul enne pensionile jäämist, et kindlustada

riigi huvide võimalikult tõhus kaitse kohtus (punkt 27); b) tagada seega

kvaliteetne kutsealal tegutsemine nii pika aja jooksul kui võimalik (punkt 28),

vältides seda, et kogu karjäär, mis koosneb riigi noorem- ja vanemõigusnõunikuna

töötamisest, läheb tasakaalust välja ja koondub enam esimesele etapile (mis on

pühendatud koolitusele koha peal) ning neil, kes on juba omandanud kõrgeimate

palgaastmete kutseoskused, jääb vähe aastaid järele (ja seega koolituse „viljade

noppimiseks“; c) tagada tasakaalustatud vanuseline struktuur, et hõlbustada

põlvkondade vahetumist (punkt 29), vältides ohtu, et riigi vanemõigusnõuniku

kõrgeimad palgaastmed, millele pääseb alles siis, kui tervikuna on kogunenud

pikk teenistusstaaž ja seega eelnev töökogemus, jäävad tühjaks.

42 Eelotsuse küsimus hõlmab ka selle kontrollimist, kas nende eesmärkide

saavutamise vahend on asjakohane ja vajalik.

Vanusepiiri asjakohasuse kohta rõhutab riigi õigusnõukogu, et riigi

nooremõigusnõunikul kulub riigi vanemõigusnõuniku kõrgeimale tasemele

jõudmiseks valdkonna korralduse kohaselt vähemalt 24 teenistusaastat (ja seega

töökogemust), kui riigi õigusnõunikuks saadakse ilma konkursita, ja vähemalt

18 aastat, kui selleks saadakse konkursi teel. Arvestades, et maksimaalseks

pensionilejäämise eaks on seadusega määratut 70 eluaastat, tagab vanusepiir

35 aastat riigi nooremõigusnõuniku konkursil osalemiseks seega vähemalt

11 teenistusaastat karjääri kõrgeimatel tasemetel riigi õigusnõukogus. Seepärast

väidetakse vaidlusalune meede olevat taotletavate eesmärkide seisukohast

asjakohane, nagu on kinnitanud ka Euroopa Kohus (17. oktoobri 2024. aasta

kohtuotsus [Anwaltsnotarin, C-408/23], EU:C: 2024:901, punkt 34).

EELOTSUSETAOTLUS 17.7.2025 – KOHTUASI C-606/25

18

43 Mis puudutab meetme vajalikkust, siis riigi õigusnõukogu rõhutab, et see ei ole

taotletava eesmärgi seisukohast ülemäärane (Euroopa Kohtu 17. oktoobri

2024. aasta kohtuotsus (Anwaltsnotarin, C-408/23), EU:C:2024:901, punkt 36).

Käsitletaval juhul tagab tasakaalu vastandlike huvide vahel väidetavalt asjaolu, et

osalemiseks riigi vanemõigusnõuniku konkursil ei ole erinevalt riigi

nooremõigusnõuniku konkursist ette nähtud vanusepiirangut ning seega ei ole

välistatud, et õigusnõukogus asuvad teenistusse vanemad töötajad. Nähes nii

vanusepiirangu ette ainult riigi nooremõigusnõuniku konkursil osalemiseks, mitte

aga ka riigi vanemõigusnõuniku konkursil osalemiseks, on valdkonna

korraldusega tagatud see nõuetekohane tasakaal järgmiste huvide vahel: ühelt

poolt huvi tagada edasi töötamine kõrgeimatel ametikohtadel piisava aja jooksul

enne pensionilejäämist ja teiselt poolt huvi tagada töölevõtmise võimalus ka

eakamatele töötajatele.

44 Seepärast tuleb enne, kui siinne kohus lahendab vaidluse, mis on talle

lahendamiseks esitatud, vastata eelotsusega Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise

küsimusele, mille kohaselt ei kujuta erinev kohtlemine vanuse alusel endast

diskrimineerimist, kui seda põhjendavad riigisiseses õiguses objektiivselt ja

mõistlikult tööpoliitika, tööturu ja kutseõppe eesmärgid ning nende eesmärkide

saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud, et kontrollida, kas direktiivi

2000/78 artikli 6 lõikega 1, eelkõige selle teise lõigu puntiga c on vastuolus või

mitte niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kirjeldatud käesoleva

kohtumääruse punktis B.l.

E. Euroopa Liidu Kohtule esitatav eelotsuse küsimus

45 Kohtukolleegium esitab eelnevatest kaalutlustest lähtudes Euroopa Liidu Kohtule

ELTL artikli 267 alusel järgmise küsimuse:

- Kas direktiivi 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks

kohtlemiseks töö valdkonnas, artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on

vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu käesolevas asjas kõne all olev

ministrite nõukogu esimehe 2000. aasta dekreedi nr 141 (muudetud vabariigi

presidendi 2011. aasta dekreediga nr 161) artikkel 1, st kas selles sättes kindlaks

määratud vanusepiirangut 35 eluaastat riigi nooremõigusnõuniku konkursil

osalemiseks põhjendab objektiivselt õigustatud eesmärk ning kas selle eesmärgi

saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud?

46 Kohtukolleegium edastab seega Euroopa Liidu Kohtule eespool toodud eelotsuse

küsimuse ja peatab menetluse kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni.

47 [...]

48 [...] [anonüümseks muutmise ja asja materjalide edastamise meetmed]

ESITATUD PÕHJENDUSTEST LÄHTUDES

CGIL DEL TRENTINO

19

Siinne kohus, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 267 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (codice di procedura civile) artiklit 295, palub

Euroopa Liidu Kohtul teha otsus kohtumääruse põhjenduste punktis E toodud

liidu õiguse tõlgendamise küsimuse kohta.

[...] [menetluse peatamine ja standardväljend]

[…] Rooma, […] 17. juuni 2025.

[…]