| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/4217-1 |
| Registreeritud | 17.12.2025 |
| Sünkroonitud | 18.12.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest novembris 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtujuristi ettepanek, 13. novembril 2025
Erakond Eestimaa Rohelised soovis 2024. aasta Euroopa Parlamendi (EP) valimistel kandideerida
üheksa kandidaadiga, kuid tasusid kautsjoni vaid kahe kandidaadi eest, mistõttu seitse kandidaati jäi
Vabariigi Valimiskomisjoni poolt registreerimata. Erakond esitas kaebuse Riigikohtule, milles muu
hulgas palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Euroopa Parlamendi valimise seaduse
(EPVS) § 29 lõike 5. EPVS § 29 lõike 5 kohaselt peab erakond või üksikkandidaat tasuma kautsjonina
viis kuupalga alammäära iga registreerimiseks esitatud isiku kohta (st 45 kuupalga alammäära
täisnimekirja kohta). Riigikohus esitas eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule, milles küsis, kas selline
kautsjon on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõike 1 esimese lausega
(omandiõigus) ja artikli 39 lõikega 2 (valimisõigus) koostoimes artikli 52 lõikega 1
(proportsionaalsuse põhimõte).
Esiteks leidis kohtujurist, et kuigi 1976. a valimisaktiga ei ole kehtestatud ühtset menetlust EP
liikmete valimiseks ning valimisakti artikli 8 kohaselt on valimismenetlus liikmesriikide pädevuses,
siis rakendavad liikmesriigid oma vastavaid õigusakte vastu võttes Euroopa Liidu lepingu (ELL)
artikli 14 lõikest 3 ja valimisakti artikli 1 lõikest 3 tulenevat kohustust näha ette EP liikmete valimine
viieaastaseks tähtajaks otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel. Seega
rakendatakse riigisiseste õigusnormidega liidu õigust, mistõttu harta on kohaldatav. Teiseks
selgitas kohtujurist, et kuigi kautsjoninõue on EP valimistel kandideerimise õiguse piirang, siis
on see kehtestatud seadusega ning arvestab kandideerimisõiguse olemust.
Kolmandaks tuvastas kohtujurist, et kautsjoninõude eesmärk on hoida ära kergekäelist
kandideerimist, st esiteks heidutada mittetõsiseltvõetavaid kandidaate ja teiseks tagada esinduskogu
suurem esinduslikkus, vähendades kaotsiminevate häälte arvu. Kohtujurist pidas eesmärki
vähendada kaotsiminevate häälte arvu ELis õiguspäraseks üldist huvi teenivaks eesmärgiks.
Neljandaks hindas kohtujurist kautsjoninõude sobivust eesmärgi saavutamiseks. Kohtujurist ei
pidanud kautsjoninõuet sobivaks selleks, et heidutada mittetõsiseltvõetavaid kandidaate.
Kohtujuristi sõnul sõelub rahalise tingimuse kehtestamine kandidaate pigem nende jõukuse alusel.
Uued kandidaadid ja poliitilised liikumised on seejuures eriti ebasoodsas olukorras. Samas pidas
kohtujurist kautsjoninõuet sobivaks, et saavutada eesmärk vähendada kaotsiminevate häälte
arvu ja tagada valitud organi suurem esinduslikkus. Kautsjoni tasumiseks raha kogumise võimet,
eriti kui see on kombineeritud madala, kuid sisuka tagastamiskünnisega, võib mõista kui tõendit
avalikkuse toetuse teatava taseme kohta. Sellise kandidaadi puhul, kes ei suuda koguda mõistlikku
kautsjonit mis tahes allikast, on näha, et tal puuduvad oskused tõsiseltvõetava kampaania
läbiviimiseks, mistõttu on tõenäoline, et temale antud hääl läheb kaotsi.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Viiendaks hindas kohtujurist kautsjoni vajalikkust eesmärgi saavutamiseks. Kohtujuristi sõnul ei
ole esinduslikkuse tagamiseks vajalikud ülemäära suur summa ja liiga kõrge künnis. Eesti
kautsjon tundub olevat üsna koormav. Madalmaades on nt u 3,5 korda väiksem kautsjoni suurus
kandidaadi kohta. Kohtujurist võttis arvesse, et kuigi erakonna liikme kohta on summa väike, ei ole
see erakonna ainus kulu. Samuti tõi kohtujurist esile, et tingimus on viis korda piiravam võrreldes
riigisiseste valimistega. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu antavast täielikust hinnangust ei tulene
vastupidist, on kohtujurist seisukohal, et kõnealune kautsjon läheb kaugemale sellest, mis on
vajalik kaotsiminevate häälte arvu vähendamiseks.
Kohtujurist leidis, et on olemas vähem piiravaid alternatiivseid võimalusi (tingimuslik vabastamine
kautsjonist või selge poliitilise programmi või toetusallkirjade esitamine). Kuigi allkirjade kogumine
võib olla koormav nii riigi kui kandidaadi jaoks, siis seda saaks teha ka elektrooniliselt. Kuna EL ei
ole kehtestanud õigusnorme, mis reguleeriksid EP valimiste menetlust ühtemoodi kõigis
liikmesriikides, tuleb jätta valitsustele ulatuslik kaalutlusruum selle üle otsustamisel, milline
lahendus on kõige sobivam. Seda peab aga kontrollima liikmesriigi kohus.
Seoses omandiõiguse riivega leidis kohtujurist, et harta artikkel 17 ei ole käesoleval juhul
asjakohane. Kautsjon toimib pigem tingimusliku maksena ning seaduslik õigus raha tagasi saada on
üksnes potentsiaalne võlanõue, millele ei laiene automaatselt omandi põhikaitse.
Kokkuvõttes tuleb kohtujuristi sõnul harta artiklit 39 koostoimes harta artikli 52 lõikega 1 tõlgendada
nii, et kautsjon, mille eesmärk on sõeluda välja kergekäelised (mittetõsiseltvõetavad)
kandideerimised, ei ole selle eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Kautsjonit võib pidada
sobivaks, et saavutada eesmärk vähendada kaotsiminevate häälte arvu ja seega tagada valitud
organi suurem esinduslikkus. Sellise kautsjoni suurus ja tagasimaksmise künnis ei tohiks siiski
olla ülemäära koormavad ega takistada uute erakondade ja poliitiliste ideede teket. Liikmesriigi
kohtu ülesanne on hinnata, kas saavutatud on sobiv tasakaal.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
Inteligo Media avaldas veebiväljaannet, millega teavitati üldsust Rumeenia õigusaktide muudatustest.
Tasuta said kõik kasutajad vaadata kuni kuut artiklit kuus. Täiendavatele artiklitele juurdepääsuks
pidi konkreetne kasutaja kõigepealt looma tasuta konto ja nõustuma teenuse osutamise
lepingutingimustega. Selle teenusega liitudes oli kasutajal õigus saada tasuta kaks täiendavat artiklit
kuus, saada elektronpostiga tasuta igapäevast uudiskirja ning pääseda omal valikul ja tasu eest ligi
kõigile selle väljaande artiklitele. Konto loomisel võisid kasutajad loobuda uudiskirja saamisest,
märgistades veebis täidetaval vormil vastava märkeruudu. Samuti võisid kasutajad loobuda uudiskirja
tellimusest iga kord seda kirja saades.
Rumeenia isikuandmete töötlemise riiklik järelevalveasutus määras Inteligo Mediale isikuandmete
kaitse üldmääruse (2016/679) rikkumise eest trahvi summas 42 714 Rumeenia leud (ligikaudu
9000 eurot), sest äriühing ei suutnud tõendada kasutajate sõnaselget nõusolekut neid puudutavate
isikuandmete töötlemiseks. Rumeenia kohus esitas eelotsusetaotluse, milles sisuliselt küsis, kas
direktiivi 2002/58 (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) tuleb tõlgendada nii,
et veebiväljaande avaldaja saab kasutaja elektronposti aadressi „seoses toote või teenuse müügiga“,
kui see kasutaja loob avaldaja veebiplatvormil tasuta konto, mis annab talle õiguse saada tasuta juurde
teatavale arvule selle väljaande artiklitele ja saada elektronpostiga tasuta igapäevast uudiskirja.
Samuti küsis Rumeenia kohus, kas sellise uudiskirja edastamine kujutab endast elektronposti
kasutamist „samasuguste toodete või teenuste otseturunduseks“ direktiivi 2002/58 tähenduses.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui äriühing saab oma klientidelt nende elektronposti
kontaktandmed seoses toote või teenuse müügiga, siis võib äriühing direktiivi 2002/58 kohaselt
kasutada neid elektroonilisi kontaktandmeid otseturunduseks tingimusel, et ta järgib direktiivis ette
nähtud nõudeid. Põhikohtuasjas saatis äriühing kasutajatele igapäevast uudiskirja. Selle eesmärk oli
innustada kasutajaid tegema tasulist täistellimust. Kuna uudiskirja edastamisega taotleti seega
kaubanduslikku eesmärki, siis jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et tegemist oli otseturundusega.
Euroopa Kohus lisas, et Inteligo Media sai asjaomaste kasutajate elektroonilised kontaktandmed siis,
kui kasutajad lõid selle äriühingu hallataval veebiplatvormil tasuta konto, mille kaudu said kasutajad
õiguse pääseda ligi teatavale arvule avaldatud artiklitele ja saada uudiskirja. Euroopa Kohtu
hinnangul oli sellise teenuse osutamise eesmärk eelkõige reklaam, mis seisnes Inteligo Media
pakutava tasulise sisu tutvustamises, kusjuures selle teenuse hind sisaldus teenuse tasulise sisu
hinnas. Järelikult sai Inteligo Media kasutajate elektroonilised kontaktandmed seoses teenuste
müügiga ja kasutas neid andmeid teenuste otseturunduseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
Kolmanda riigi kodanikul OSil oli Ungaris õppimiseks elamisluba. Kui elamisluba lõppes, esitas OS
elamisloa pikendamise taotluse, milles märkis, et plaanib riigis viibida vabatahtliku töö tegemiseks
ja et teda peal üleval tema Briti kodanikust onu. Pädev asutus jättis pikendamistaotluse rahuldamata
põhjendusel, et onu ei saa pidada „pereliikmeks“ Ungari õigusaktide tähenduses. OS esitas
halduskaebuse, milles väitis, et tema onu annab vajalikku rahalist toetust laenuna vastavalt nende
vahel sõlmitud laenulepingule. Kohtus väitis OS ka, et onu annab toetust kingitusena.
Ungari kõrgeim kohus leidis, et elamisloataotleja oleks pidanud tõendama, et talle on need vahendid
kättesaadavad piiramatult nagu tema enda tulu või vara, ning et nii tulu andva isiku kui ka taotleja
tõendid ja deklaratsioonid oleksid pidanud olema süsteemselt kooskõlalised, mida need praegusel
juhul ei olnud, kuna kord käsitleti vahendeid laenuna ja kord kingitusena. Seetõttu ei saa tema
elamisloataotlust rahuldada. Alama astme kohtul, kuhu asi tagasi saadeti, tekkis küsimus, kas
direktiiviga 2016/801 (kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku
teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise
eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta) on kooskõlas see, kui liikmesriik seab
vabatahtlikku tööd teha soovivale kolmanda riigi kodanikule elamisloa saamisele selliseid
lisatingimusi.
Euroopa Kohus selgitas, et liikmesriigid on kohustatud väljastama vabatahtlikuks tegevuseks
riigis elamise loa sellisele taotlejale, kes vastab direktiivi 2016/801 artiklites 7 ja 14 sätestatud
nõuetele. Sealjuures ei tohi liikmesriik kehtestada nendes artiklites ette nähtud tingimustele
lisaks muid täiendavaid tingimusi. Kuna mõistet „vahendid“ tuleb käsitada liidu õiguse autonoomse
mõistena, siis ei saa küsimus, kas piisavate vahendite tingimus on täidetud, sõltuda sellest, kas
asjaomane kolmanda riigi kodanik määratleb need vahendid tulu, vara või õigusena, ning
tõendab, et need on tema käsutuses lõplikult ja piiramatult, nagu oleksid need tema omad, kuna
see tähendaks, et piisavate vahendite tingimuse suhtes kehtiksid nõuded, mis ületavad direktiivis
2016/801 ette nähtud nõudeid.
Mis puudutab vasturääkivate tõendite esitamist, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et
vasturääkivused deklaratsioonides vahendite kohta, mis asjaomasel kolmanda riigi kodanikul
kasutada on, võivad kujutada endast kaudset tõendit, mis võimaldab tuvastada olukorra, kus
selles direktiivis ette nähtud tingimused ei ole täidetud. Samas see, et taotleja deklaratsioonides
tuvastatakse vasturääkivused vahendite kohta, mis tal kavandatava viibimise ajaks on, ei ole
põhimõtteliselt piisav, et õigustada taotletud elamisloa andmisest keeldumist, välja arvatud juhul,
kui sellisest vasturääkivusest ilmneb selgelt, et piisavate vahendite tingimus ei ole täidetud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
EL määruse 2019/787 (milles käsitletakse piiritusjookide määratlemist, kirjeldamist, esitlemist ja
märgistamist) I lisa punkti 20 kohaselt on džinn valmistatud põllumajandusliku päritoluga
etüülalkoholi maitsestamisel kadakamarjadega ja selle joogi minimaalne alkoholisisaldus on
37,5 mahuprotsenti. PB on äriühing, kes müüs Saksamaal alkoholivaba jooki nimetusega „Virgin Gin
alkoholfrei“. Saksamaa kohus soovis teada, kas sellise joogi müümine on määruse 2019/787 kohaselt
keelatud. Lisaks küsis Saksamaa kohus, kas selline keeld on vastuolus põhiõiguste harta artikliga 16
(ettevõtlusvabadus).
Euroopa Kohus leidis, et määruse 2019/787 sõnastusest nähtub selgelt, et sellise joogi müümine,
mida esitletakse „alkoholivaba džinnina“, on keelatud juba ainuüksi seetõttu, et see jook ei
sisalda alkoholi. Euroopa Kohus märkis seejuures, et see keeld puudutab üksnes piiritusjookide
seaduslike nimetuste kasutamist, takistamata selles määruses ette nähtud nõuetele mittevastavate
jookide tootmist või üldiselt turustamist. Seega ei kahjusta see ettevõtlusvabaduse olemust
ennast. Keeld tagab toodete vastavuse kvaliteedistandarditele ning kaitseb tarbijaid igasuguse
segiajamise ohu eest seoses nende toodete koostisega, mida nad kavatsevad osta. Sellest tulenevalt
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et keeld ei ole vastuolus põhiõiguste harta artikliga 16.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
HZ on Rumeenia esimese astme kohtunik. Ta töötas kohtus erinevates kolleegiumides, milles osa
ettenähtud ametikohti oli täitmata. HZ leidis, et ta täitis lisaks oma ametikohaga seotud ülesannetele
ka osaliselt neid ülesandeid, mis vastasid vabadele ametikohtadele. Kuna see tõi tema hinnangul kaasa
ületunnitöö, siis taotles ta ületundide eest tasu maksmist osana vabade ametikohtadega seotud
netotöötasust ja hüvitistest. Kohus jättis tema taotluse rahuldamata põhjendusel, et Rumeenia
õigusaktide kohaselt saab eelarvesektorite töötajate ületunnitööd hüvitada üksnes vastava
puhkeajaga. Apellatsioonikohus, kes seejärel vaidlust lahendas, küsis Euroopa Kohtult, kas kohtunike
sõltumatuse põhimõttega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis keelavad rahaliselt
tasustada ületunnitööd, mida kohtunik tegi töötajate puuduse tõttu kohtus.
Euroopa Kohus rõhutas kõigepealt, et kohtunikuameti ülesannete eripära võib takistada
kohtuniku tööaja täpset arvestamist tavalise tööaja ja ületunnitööna. Kuid igal juhul tuleb
ületunnitöö tegemise vajadust analüüsida vastavalt kohtuniku tegelikule töömahule konkreetsel
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
ajahetkel ja seda ei saa eeldada ega hinnata üksnes selle kohtu ametikohtade täidetavuse määra
alusel. Kuna HZ nõudis ületunnitöö eest tasu, ilma et ta oleks kasutanud õigust saada nendele
ületundidele vastavat puhkeaega või vähemalt õigust saada ettenähtud rahalist hüvitist, oli Euroopa
Kohtu hinnangul ilmne, et HZ seab kahtluse alla pigem tasu, mida ta saab personalipuuduses
oleva kohtu kohtunikuna, kui selle hüvitise laadi, mida talle tuleb ületunnitöö eest maksta.
Kohus tuletas meelde, et ELL artikkel 19, mis täpsustab ELL artiklis 2 tunnustatud õigusriigi väärtust,
teeb liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule ülesandeks tagada liidu õiguse täielik kohaldamine
kõikides liikmesriikides ning kohtulik kaitse, mis õigussubjektidele liidu õigusest tuleneb. Selleks on
esmatähtis säilitada nende organite sõltumatus. Ka kohtu poolt täidetavate ülesannete
olulisusele vastava tasu saamine on kohtunike sõltumatusega lahutamatult seotud tagatis.
Samas on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusruum avaliku sektori kulutuste valikul, eelkõige siis, kui
nad määravad kindlaks nende kulude ja kohtunike tasustamise arvutamise meetodi. Siiski peab
kohtuniku töötasu suurus olema selline, mis kaitseb kohtunikke korruptsiooniohu eest. Kohtunike
töötasu piisavuse hindamiseks võib Euroopa Kohtu sõnul võrrelda kohtuniku keskmist töötasu selle
riigi keskmise töötasuga ja teiste riigi õigusala elukutsete esindajate töötasuga.
Euroopa Kohus selgitas, et seadusandlik meede, mis näeb ette, et kohtuniku ületundide eest ei maksta
rahalist tasu, vaid antakse puhkeaega, peab vastama kindlatele nõuetele, et olla kooskõlas
kohtunike sõltumatuse põhimõttega. Esiteks peab selline erandlik meede olema ette nähtud
seadusega, kusjuures üksikasjalikud normid peavad olema objektiivsed, ettenähtavad ja
läbipaistvad. Teiseks peab meede olema põhjendatud üldise huvi eesmärgiga, näiteks kohustusega
kõrvaldada ülemäärane riigieelarvepuudujääk. Sellised meetmed ei tohi, välja arvatud nõuetekohaselt
põhjendatud erandlikel asjaoludel, olla suunatud spetsiaalselt ainult liikmesriigi kohtute
liikmetele ning peavad olema osa üldisemast avaliku sektori raamistikust. Kolmandaks peab
selline erandlik meede olema saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalne ning jääma
erandlikuks ja ajutiseks. Lisaks ei tohi meetme mõju kohtunike töötasule olla taotleva eesmärgi
suhtes ebaproportsionaalne. Neljandaks peab kohtunike töötasu määr alati jääma vastavusse
nende täidetavate ülesannete olulisusega. Viiendaks peab asjaomase meetme üle saama teostada
tõhusat kohtulikku kontrolli.
Kokkuvõttes järeldas Euroopa Kohus, et kohtunike sõltumatuse põhimõttega ei ole vastuolus sellised
riigisisesed õigusnormid, mis välistavad põhjusel, et nendega nähakse ette üksnes hüvitava
puhkeaja andmine töö eest, mida kohtunik teeb selles kohtus vaba ametikohaga seotud
ülesannete täitmiseks lisaks ülesannetele, mida ta peab täitma enda ametikohal, igasuguse
rahalise hüvitise töö eest, mis on tehtud nende lisaülesannete täitmiseks, tingimusel et
kõnealune kohtunik saab tegelikult kasutada hüvitiseks saadud puhkeaega ja need
õigusnormid ei kahjusta tema töötasu vastavust tema täidetavate ülesannete olulisusele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
Direktiivi 2015/1535 (tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise
kord) kohaselt edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik eelnõud, millega kehtestatakse
tehnilised eeskirjad, mida tuleb teenuste turustamisel, teenusepakkuja asutamisel või teenuste
kasutamisel liikmesriigis järgida. Seejuures peavad liikmesriigid lükkama sellise tehniliste eeskirjade
eelnõu vastuvõtmise kolme kuu võrra edasi alates päevast, mil nad eelnõu komisjonile edastasid.
Ungari edastas juunis 2021 komisjonile määruse eelnõu, mis käsitles majanduse elavdamiseks
võetavaid meetmeid seoses ehitussektori varustuskindluse seisukohast strateegiliselt tähtsate kaupade
ja tooraine ekspordiga. Juulis 2021 võttis Ungari selle määruse vastu. Sisuliselt kehtestas Ungari
määrusega ehitusmaterjalide ekspordi kontrolli. Komisjon esitas Ungari vastu Euroopa Kohtusse
hagi, milles leidis, et Ungari on rikkunud direktiivi 2015/1535 nõudeid ning EL toimimise lepingu
sätteid, mis keelavad liikmesriikide vahelised koguselised ekspordipiirangud ja kõik samaväärse
toimega meetmed.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et liidul on ühise kaubanduspoliitika valdkonnas ainupädevus. Ungari
määrus aga on ühise kaubanduspoliitika valdkonda kuuluv õigusakt, mille vastuvõtmiseks liit ei ole
Ungarit volitanud. Euroopa Kohus tõdes, et Ungari võttis määruse vastu enne kolmekuulise
edasilükkamisaja möödumist, mis algas edastatud eelnõu kättesaamisega komisjoni poolt. Määruse
eesmärk oli konkreetselt piirata ehitusmaterjalide eksporti. Euroopa Kohus ei nõustunud Ungari
väitega, et määruse kiireloomuline vastuvõtmine oli põhjendatud avaliku julgeoleku kaalutlustel.
Kohtu hinnangul ei suutnud Ungari tõendada, et riigis esines ehitusmaterjalide nappus, mis
kujutas endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu elutähtsa infrastruktuuri varustuskindlusele.
Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Ungari on rikkunud direktiivi 2015/1535 nõudeid ning
EL toimimise lepingu sätteid, mis keelavad liikmesriikide vahelised koguselised ekspordipiirangud
ja kõik samaväärse toimega meetmed.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 20. novembril 2025
Tšehhi politsei alustas JH suhtes kriminaalmenetlust teise isiku vara valitsemise kohustuse rikkumise
kuriteo süüdistuses. JH kuulati üle ja tema suhtes viidi ilma tema nõusolekuta läbi
identifitseerimistoimingud: JH-lt võeti sõrmejäljed ja süljeproov, mille alusel politsei koostas
geneetilise profiili, JH-st tehti fotod ning koostati JH kirjeldus. Seejärel registreeris politsei need
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
andmed vastavates andmekogudes. JH esitas kohtule kaebuse tuvastamaks, et tehtud
identifitseerimistoimingud, saadud teabe ja proovide säilitamine ning politsei infosüsteemi kande
tegemine riivasid õigusvastaselt tema põhiõigust eraelu puutumatusele.
Tšehhi esimese astme kohus leidis, et JH-lt geneetiliste andmete kogumine ei olnud proportsionaalne,
kuna JH-d süüdistati ainult teise astme kuriteo toimepanemises, talle mõisteti tingimisi ehk kergemat
liiki vabadusekaotuslik karistus, teda ei olnud varem kriminaalmenetluses süüdi mõistetud ning
korduva süüteo toimepanemine tema poolt oli vähetõenäoline. Tšehhi kõrgeimal halduskohtul tekkis
küsimus, kas direktiiviga 2016/680 (füüsiliste isikute kaitse seoses pädevates asutustes isikuandmete
töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või
kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil) on kooskõlas riigisisene õiguslik kord, kus
politseile on isikuandmete kogumise õigus antud küll seadusega, kuid täpsemad isikuandmete
kogumise ja säilitamise tingimused tulenevad riigi kõrgeima halduskohtu praktikast ning säilitamise
vajadust hindavad politseiasutused oma sise-eeskirjade alusel.
Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumine, säilitamine
ja kustutamine kujutab endast isikuandmete töötlemist selle direktiivi tähenduses. Direktiiv näeb
ette erinevad põhimõtted, mida sellise töötlemise suhtes kohaldatakse, sealhulgas põhimõtte, et kõiki
isikuandmeid tuleb töödelda seaduslikult ja õiglaselt. Sealjuures on direktiivi kohaldamisalasse
kuuluv isikuandmete töötlemine seaduslik ainult sel juhul ja niivõrd, kui see on vajalik pädeva
asutuse poolt direktiivis sätestatud eesmärkide kohase ülesande täitmiseks ja see põhineb liidu
või liikmesriigi õigusel. Selliste andmete töötlemine on võimalik üksnes juhul, kui isikuandmete
töötlemist reguleerivas liikmeriigi õiguses on täpsustatud vähemalt isikuandmete töötlemise
üldised eesmärgid, töödeldavad isikuandmed ja nende töötlemise konkreetsed eesmärgid.
Euroopa Kohus selgitas, et viide liikmesriigi õigusele selles direktiivis eeldab, et töötlemise üldised
eesmärgid, töödeldavad isikuandmed ja töötlemise konkreetsed eesmärgid on vähemalt
põhimõtteliselt ette nähtud üldkohaldatavas normis. Euroopa Kohtu sõnul on selle nõude
eesmärk, et vastutava liikmesriigi õigus oleks selge ja täpne ning et selle kohaldamine oleks
õigussubjektidele ettenähtav. Samas tuleb mõistet „seadus“ mõista selle sisulises ja mitte
formaalses tähenduses ning nii, nagu pädevad kohtud on seda tõlgendanud. Seega tuleb mõistet
„liikmesriigi õigus“ selles direktiivis mõista nii, et sellega peetakse silmas üldkohaldatavat normi,
millega kehtestatakse miinimumnõuded selliste andmete kogumisele, säilitamisele ja
kustutamisele, nagu seda on tõlgendatud liikmesriigi kohtute praktikas, tingimusel et see
kohtupraktika on kättesaadav ja piisavalt ettenähtav.
See, et politsei hindab biomeetriliste ja geneetiliste andmete säilitamise vajalikkust sise-eeskirjade
alusel, ei ole Euroopa Kohtu sõnul iseenesest vastuolus direktiiviga 2016/680, kui need sise-eeskirjad
kohustavad politseid tagama, et järgitaks nimetatud andmete säilitamise rangelt vajalikkuse
nõuet, ning et politsei kaalutlusruum on piisavalt piiritletud riigisisese õigusega, sealhulgas
liikmesriigi kohtute praktikaga. Ka see, kui neis õigusnormides ei ole ette nähtud säilitamise ajalist
ülempiiri, ei ole iseenesest direktiiviga vastuolus, kui õigusnormides on siiski ette nähtud
asjakohased tähtajad andmete säilitamise vajaduse korrapäraseks kontrollimiseks ning kui
selle kontrolli käigus hinnatakse, kas andmete säilitamise pikendamine on rangelt vajalik.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 25. novembril 2025
Poola kodanik ja Poola-Saksa kodanik elasid Saksamaal ja abiellusid seal. Nad soovisid kolida Poola
ja elada seal samasoolise abielupaarina, kuid Poola perekonnaseisuregistrisse keelduti tegemast
kanne abielu kohta, sest Poola õiguses ei ole samasooliste abielu ette nähtud. Poola kõrgeim
halduskohus küsis Euroopa Kohtult, kas EL õigusega on kooskõlas Poola õigusnormid, mis –
põhjusel, et selle liikmesriigi õiguses ei ole samasooliste isikute abielu lubatud – ei võimalda
tunnustada kahe selle liikmesriigi samast soost kodaniku abielu, mis on liikumis- ja elamisvabadust
kasutades sõlmitud seaduslikult teises liikmesriigis, kus nad on alustanud või tugevdanud pereelu,
ega teha sel eesmärgil abielutõendi alusel kannet esimese liikmesriigi perekonnaseisuregistrisse.
Euroopa Kohus kinnitas, et abielu reguleerivad eeskirjad on liikmesriikide pädevusse kuuluv
valdkond ja liikmesriigid on seega vabad otsustama, kas näha riigisiseses õiguses ette samasooliste
abielu või mitte. Siiski peab iga liikmesriik selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust ja
konkreetsemalt EL toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad iga liidu kodaniku vabadust liikuda
ja elada liikmesriikide territooriumil, tunnustades selleks isikute perekonnaseisu, nagu see on
kinnitatud teises liikmesriigis. Kui liikmesriigi ametiasutused keelduvad tunnustamast abielu, mis on
sõlmitud seaduslikult teises liikmesriigis, siis võib see takistada ELTL artiklis 21 sätestatud õiguse
vabalt liikuda ja elada teises liikmesriigis kasutamist, kuna niisugune keeldumine võib põhjustada
neile tõsiseid ebamugavusi haldus-, töö- ja erasfääris. Niisugune keeldumine toob kaasa selle, et
nimetatud liidu kodanikud jäävad ilma võimalusest pöörduda tagasi oma kodakondsusliikmesriiki ja
jätkata seal perekonnaelu, mida nad vastuvõtvas liikmesriigis on alustanud või tugevdanud.
Seejärel analüüsis kohus, kas selline Poola õiguses ette nähtud isikute vaba liikumise piirang võib
olla põhjendatud üldise ülekaaluka huviga, kuid märkis, et üldist huvi teenivat eesmärki ei saa
taotleda, võtmata arvesse asjaolu, et seda tuleb ühitada põhiõigustega, mida meede puudutab. Kohtu
hinnangul päritoluliikmesriigi kohustus tunnustada samasooliste liidu kodanike abielu, mis on
nende liikumis- ja elamisvabaduse kasutamise ajal sõlmitud vastuvõtvas liikmesriigis, et võimaldada
neil pöörduda tagasi oma kodakondsusliikmesriiki ja jätkata seal pereelu vastuvõtvas liikmesriigis
seaduslikult omandatud abielustaatuses, ei kahjusta päritoluliikmesriigis abielu instituuti, mis on
määratletud riigisiseses õiguses. Nimelt ei kaasne sellega päritoluliikmesriigi jaoks kohustust
näha oma riigisiseses õiguses ette samasooliste isikute abielu instituut. See piirdub kohustusega
tagada niisuguste abielude tunnustamine, mis on sõlmitud vastuvõtvas liikmesriigis selle riigi õiguse
kohaselt, ning seda selleks, et kõnealused kodanikud saaksid teostada oma õigusi, mis tulenevad liidu
õigusest. Niisugune tunnustamiskohustus ei väära seega päritoluliikmesriigi rahvuslikku identiteeti
ega ohusta tema avalikku korda.
Poola õiguse kohaselt on vastassoost isikute paaridel õigus oma abielutõendi kandmiseks Poola
perekonnaseisuregistrisse, kui abielu on sõlmitud teises liikmesriigis. Seevastu samasoolised paaridel
sellist õigust pole. Seega kujutab vastassoost paaridega samaväärse tunnustamise korra puudumine
endast diskrimineerimist seksuaalse sättumuse tõttu ja see on harta artikli 21 lõike 1 alusel keelatud.
Sellest järeldub, et kui liikmesriik otsustab näha oma riigisiseses õiguses ette ühtse korra
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
niisuguste abielude tunnustamiseks, mille liidu kodanikud on liikumis- ja elamisvabadust kasutades
sõlminud teises liikmesriigis, nagu käesoleval juhul abielutõendi alusel kande tegemine
perekonnaseisuregistrisse, on see liikmesriik kohustatud kohaldama seda korda vahet tegemata
abieludel, mis on sõlmitud samasooliste isikute vahel, ja nendel, mis on sõlmitud vastassoost
isikute vahel.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 27. novembril 2025
Harju Maakohus mõistis Portugali äriühingult Manuel Costa Eesti äriühingu Wine Port kasuks välja
kahjuhüvitise. Kohtuotsus kinnitati Euroopa täitekorraldusena määruse nr 805/2004 (millega luuakse
Euroopa täitekorraldus) alusel. Selle alusel esitas Wine Port Manuel Costa vastu Portugalis
täitmisavalduse. Manuel Costa vaidles täitmisele vastu, väites, et sai otsusest teada alles selle täitmise
ajal, mistõttu tal ei olnud võimalik seda vaidlustada. Wine Port väitis vastu, et dokumendid toimetati
Manuel Costa seaduslikule esindajale tema registrijärgses asukohas allkirja vastu kätte. Samas olid
sellisel viisil kätte toimetatud dokumendid koostatud eesti keeles ja neile ei olnud lisatud määruse nr
1393/2007 (dokumentide kättetoimetamise kohta) II lisas toodud tüüpvormi, mis oleks võimaldanud
sel äriühingul teada saada oma õigusest keelduda nimetatud dokumentide vastuvõtmisest.
Vaidlus jõudis Portugali kõrgeimasse kohtusse, kes esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.
Portugali kõrgeim kohus küsis, kas Euroopa täitekorraldusel põhineva täitmisele pööramise korral
võib täitemenetluse võlgnik esitada sellele vastuväited samadel alustel kui need, millele ta saab
tugineda täitmise liikmesriigis. Nimelt võimaldab Portugali õigus võlgnikul esitada täitemenetluses
täitmisele vastuväite põhjendusel, et ta ei osalenud hagimenetluses ja et kättetoimetamine on tühine,
kuna puudub määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvorm. Samas kahtles Portugali kõrgeim
kohus, kas selline tõlgendus on kooskõlas määrusega nr 805/2004.
Euroopa Kohus selgitas, et määruses nr 805/2004 on pädevus selgelt jaotatud ühelt poolt
päritoluliikmesriigi kohtute ning teiselt poolt täitmise liikmesriigi kohtute vahel. Selles on sätestatud
nõuded, mida tuleb järgida nii menetluses, mille tulemusel tehakse otsus, kui ka selle otsuse täitmisele
pööramisel. Selliste nõuete mittejärgimist päritoluriigis saab heastada üksnes päritoluriigi kohtutes
või ametiasutustes. Tuleb tagada nii see, et võlgnikku teavitatakse nõuetekohaselt välismaal tema
vastu algatatud kohtumenetlusest, kui ka see, et päritoluliikmesriigis oleks vajadusel võimalik
kasutada sobivat õiguskaitsevahendit. Kui menetluse algatusdokumenti ei ole kätte toimetatud
koos määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvormiga ning kui seda puudust ei ole
päritoluliikmesriigis kõrvaldatud, ei saa selles menetluses tehtud kohtuotsus vastata määruse
nr 805/2004 miinimumnõuetele ning seda ei saa kinnitada Euroopa täitekorraldusena. Sellistel
asjaoludel väljastatud tõend on seega valesti antud ning päritoluriigi kohtus peab selle avalduse
esitamisel tagasi võtma. Antud juhul ei ole Eestis seni Euroopa täitekorralduse tõendi tagasivõtmise
taotlust esitatud, vaid vastuväited esitati kohtuotsuse täitmisele Portugalis.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
12
Täitmise liikmesriigi kohtul on õigus kontrollida, kas esinevad asjaolud, mis õigustavad täitmisele
pööramisest keeldumist. Täitemenetluse võlgnik saab täitmise liikmesriigis tugineda üksnes
määruse nr 805/2004 artiklites 21 ja 23 ette nähtud alustele. Nende aluste hulka ei kuulu
asjaolu, et täitemenetluse võlgnik ei osalenud hagimenetluses, ega asjaolu, et kätte toimetatud
dokumendile ei olnud lisatud määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvormi. See asjaolu
seondub menetlusega päritoluliikmesriigis, mistõttu ei saa neid aspekte hinnata täitmise liikmesriigi
kohtud. Seega leidis Euroopa Kohus, et määrusega nr 805/2004 on vastuolus liikmesriigi
õigusnorm, mis lubab Euroopa täitekorraldusena kinnitatud kohtuotsuse täitmisel esitada
täitmisele vastuväite põhjendusel, et talle kätte toimetatud dokumenti ei olnud koostatud talle
arusaadavas keeles või sellele polnud lisatud määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvormi.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 27. novembril 2025
PR ja Bank Millennium sõlmisid 2008. aastal laenulepingu summas ligi 150 000 eurot. PR tasus
igakuisete laenumaksetena ligi 101 000 eurot. 2020. aastal esitas PR panga vastu hagi, milles nõudis
laenulepingu tühisuse tuvastamist ja lepingu täitmiseks alusetult tehtud sooritustest saadu tagastamist.
Poola kohus tuvastas laenulepingu tühisuse selles sisalduvate ebaõiglaste lepingutingimuste tõttu ja
mõistis pangalt PRi kasuks välja ligi 101 000 eurot koos seadusjärgse viivisega ja PRi kohtukulud.
Bank Millennium esitas kohtule omakorda PRi vastu hagi nõudega mõista PRilt välja laenu
põhisumma koos viivise, tasutud riigilõivu (u 7500 eurot) ja advokaadikuludega (u 2500 eurot).
Riigilõiv on müüja või teenuse osutaja esitatud hagi puhul harilikult oluliselt suurem kui tarbija
esitatud hagi puhul, kuna Poola õigusnormide kohaselt on riigilõivu arvutamine diferentseeritud
olenevalt sellest, kes hagi esitab.
Kohtul tekkis küsimus, kas Poola õiguses ette nähtud kohtukulude jaotamise kord on kooskõlas
direktiiviga 93/13 (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes), kuivõrd selle kohaselt võidakse
tarbijalt lisaks laenu põhisummale (150 000 eurot) mõista koos viivisega kohtukuludena välja kokku
ligikaudu 10 000 eurot, mis võib kahjustada nii direktiivi eesmärke kui ka liidu õiguse tõhususe
põhimõtet. Samas oleks tarbija saanud kohtukulude tekkimist ise vältida või vähendada panga hagi
nõuded õigeks võttes või tasaarvelduse avalduse esitades.
Euroopa Kohus märkis, et selliste menetlusnormide tagajärjel võib olla pärsitud tarbija tahe –
kui ta on kostja pärast ebaõiglasi tingimusi sisaldava laenulepingu tühistamist müüja või teenuse
osutaja poolt esitatud laenu põhisumma tagastamise hagi menetluses – jääda oma nõuete juurde
sõltumata nende nõuete põhjendustest, kuna juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks,
võidakse talt välja mõista kohtukulud, mille hulgas on ebaproportsionaalselt suur riigilõiv. Lisaks
võivad need menetlusnormid ohustada ka hoiatavat mõju, mis on lepingus sisalduvate
ebaõiglaste tingimuste tõttu selle lepingu tühistamisel, kuna vaatamata lepingu tühistamisele
on tarbija olukorras, kus temalt võidakse välja mõista eriti suur riigilõiv. Järelikult eirab
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
13
Euroopa Kohtu sõnul selline kohtukulude jaotamise kord tõhususe põhimõtet ja on vastuolus
direktiiviga 93/13.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
o
o
o
o
o
o
o
o
o
o
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtujuristi ettepanek, 13. novembril 2025
Erakond Eestimaa Rohelised soovis 2024. aasta Euroopa Parlamendi (EP) valimistel kandideerida
üheksa kandidaadiga, kuid tasusid kautsjoni vaid kahe kandidaadi eest, mistõttu seitse kandidaati jäi
Vabariigi Valimiskomisjoni poolt registreerimata. Erakond esitas kaebuse Riigikohtule, milles muu
hulgas palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Euroopa Parlamendi valimise seaduse
(EPVS) § 29 lõike 5. EPVS § 29 lõike 5 kohaselt peab erakond või üksikkandidaat tasuma kautsjonina
viis kuupalga alammäära iga registreerimiseks esitatud isiku kohta (st 45 kuupalga alammäära
täisnimekirja kohta). Riigikohus esitas eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule, milles küsis, kas selline
kautsjon on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõike 1 esimese lausega
(omandiõigus) ja artikli 39 lõikega 2 (valimisõigus) koostoimes artikli 52 lõikega 1
(proportsionaalsuse põhimõte).
Esiteks leidis kohtujurist, et kuigi 1976. a valimisaktiga ei ole kehtestatud ühtset menetlust EP
liikmete valimiseks ning valimisakti artikli 8 kohaselt on valimismenetlus liikmesriikide pädevuses,
siis rakendavad liikmesriigid oma vastavaid õigusakte vastu võttes Euroopa Liidu lepingu (ELL)
artikli 14 lõikest 3 ja valimisakti artikli 1 lõikest 3 tulenevat kohustust näha ette EP liikmete valimine
viieaastaseks tähtajaks otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel. Seega
rakendatakse riigisiseste õigusnormidega liidu õigust, mistõttu harta on kohaldatav. Teiseks
selgitas kohtujurist, et kuigi kautsjoninõue on EP valimistel kandideerimise õiguse piirang, siis
on see kehtestatud seadusega ning arvestab kandideerimisõiguse olemust.
Kolmandaks tuvastas kohtujurist, et kautsjoninõude eesmärk on hoida ära kergekäelist
kandideerimist, st esiteks heidutada mittetõsiseltvõetavaid kandidaate ja teiseks tagada esinduskogu
suurem esinduslikkus, vähendades kaotsiminevate häälte arvu. Kohtujurist pidas eesmärki
vähendada kaotsiminevate häälte arvu ELis õiguspäraseks üldist huvi teenivaks eesmärgiks.
Neljandaks hindas kohtujurist kautsjoninõude sobivust eesmärgi saavutamiseks. Kohtujurist ei
pidanud kautsjoninõuet sobivaks selleks, et heidutada mittetõsiseltvõetavaid kandidaate.
Kohtujuristi sõnul sõelub rahalise tingimuse kehtestamine kandidaate pigem nende jõukuse alusel.
Uued kandidaadid ja poliitilised liikumised on seejuures eriti ebasoodsas olukorras. Samas pidas
kohtujurist kautsjoninõuet sobivaks, et saavutada eesmärk vähendada kaotsiminevate häälte
arvu ja tagada valitud organi suurem esinduslikkus. Kautsjoni tasumiseks raha kogumise võimet,
eriti kui see on kombineeritud madala, kuid sisuka tagastamiskünnisega, võib mõista kui tõendit
avalikkuse toetuse teatava taseme kohta. Sellise kandidaadi puhul, kes ei suuda koguda mõistlikku
kautsjonit mis tahes allikast, on näha, et tal puuduvad oskused tõsiseltvõetava kampaania
läbiviimiseks, mistõttu on tõenäoline, et temale antud hääl läheb kaotsi.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Viiendaks hindas kohtujurist kautsjoni vajalikkust eesmärgi saavutamiseks. Kohtujuristi sõnul ei
ole esinduslikkuse tagamiseks vajalikud ülemäära suur summa ja liiga kõrge künnis. Eesti
kautsjon tundub olevat üsna koormav. Madalmaades on nt u 3,5 korda väiksem kautsjoni suurus
kandidaadi kohta. Kohtujurist võttis arvesse, et kuigi erakonna liikme kohta on summa väike, ei ole
see erakonna ainus kulu. Samuti tõi kohtujurist esile, et tingimus on viis korda piiravam võrreldes
riigisiseste valimistega. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu antavast täielikust hinnangust ei tulene
vastupidist, on kohtujurist seisukohal, et kõnealune kautsjon läheb kaugemale sellest, mis on
vajalik kaotsiminevate häälte arvu vähendamiseks.
Kohtujurist leidis, et on olemas vähem piiravaid alternatiivseid võimalusi (tingimuslik vabastamine
kautsjonist või selge poliitilise programmi või toetusallkirjade esitamine). Kuigi allkirjade kogumine
võib olla koormav nii riigi kui kandidaadi jaoks, siis seda saaks teha ka elektrooniliselt. Kuna EL ei
ole kehtestanud õigusnorme, mis reguleeriksid EP valimiste menetlust ühtemoodi kõigis
liikmesriikides, tuleb jätta valitsustele ulatuslik kaalutlusruum selle üle otsustamisel, milline
lahendus on kõige sobivam. Seda peab aga kontrollima liikmesriigi kohus.
Seoses omandiõiguse riivega leidis kohtujurist, et harta artikkel 17 ei ole käesoleval juhul
asjakohane. Kautsjon toimib pigem tingimusliku maksena ning seaduslik õigus raha tagasi saada on
üksnes potentsiaalne võlanõue, millele ei laiene automaatselt omandi põhikaitse.
Kokkuvõttes tuleb kohtujuristi sõnul harta artiklit 39 koostoimes harta artikli 52 lõikega 1 tõlgendada
nii, et kautsjon, mille eesmärk on sõeluda välja kergekäelised (mittetõsiseltvõetavad)
kandideerimised, ei ole selle eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Kautsjonit võib pidada
sobivaks, et saavutada eesmärk vähendada kaotsiminevate häälte arvu ja seega tagada valitud
organi suurem esinduslikkus. Sellise kautsjoni suurus ja tagasimaksmise künnis ei tohiks siiski
olla ülemäära koormavad ega takistada uute erakondade ja poliitiliste ideede teket. Liikmesriigi
kohtu ülesanne on hinnata, kas saavutatud on sobiv tasakaal.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
Inteligo Media avaldas veebiväljaannet, millega teavitati üldsust Rumeenia õigusaktide muudatustest.
Tasuta said kõik kasutajad vaadata kuni kuut artiklit kuus. Täiendavatele artiklitele juurdepääsuks
pidi konkreetne kasutaja kõigepealt looma tasuta konto ja nõustuma teenuse osutamise
lepingutingimustega. Selle teenusega liitudes oli kasutajal õigus saada tasuta kaks täiendavat artiklit
kuus, saada elektronpostiga tasuta igapäevast uudiskirja ning pääseda omal valikul ja tasu eest ligi
kõigile selle väljaande artiklitele. Konto loomisel võisid kasutajad loobuda uudiskirja saamisest,
märgistades veebis täidetaval vormil vastava märkeruudu. Samuti võisid kasutajad loobuda uudiskirja
tellimusest iga kord seda kirja saades.
Rumeenia isikuandmete töötlemise riiklik järelevalveasutus määras Inteligo Mediale isikuandmete
kaitse üldmääruse (2016/679) rikkumise eest trahvi summas 42 714 Rumeenia leud (ligikaudu
9000 eurot), sest äriühing ei suutnud tõendada kasutajate sõnaselget nõusolekut neid puudutavate
isikuandmete töötlemiseks. Rumeenia kohus esitas eelotsusetaotluse, milles sisuliselt küsis, kas
direktiivi 2002/58 (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) tuleb tõlgendada nii,
et veebiväljaande avaldaja saab kasutaja elektronposti aadressi „seoses toote või teenuse müügiga“,
kui see kasutaja loob avaldaja veebiplatvormil tasuta konto, mis annab talle õiguse saada tasuta juurde
teatavale arvule selle väljaande artiklitele ja saada elektronpostiga tasuta igapäevast uudiskirja.
Samuti küsis Rumeenia kohus, kas sellise uudiskirja edastamine kujutab endast elektronposti
kasutamist „samasuguste toodete või teenuste otseturunduseks“ direktiivi 2002/58 tähenduses.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui äriühing saab oma klientidelt nende elektronposti
kontaktandmed seoses toote või teenuse müügiga, siis võib äriühing direktiivi 2002/58 kohaselt
kasutada neid elektroonilisi kontaktandmeid otseturunduseks tingimusel, et ta järgib direktiivis ette
nähtud nõudeid. Põhikohtuasjas saatis äriühing kasutajatele igapäevast uudiskirja. Selle eesmärk oli
innustada kasutajaid tegema tasulist täistellimust. Kuna uudiskirja edastamisega taotleti seega
kaubanduslikku eesmärki, siis jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et tegemist oli otseturundusega.
Euroopa Kohus lisas, et Inteligo Media sai asjaomaste kasutajate elektroonilised kontaktandmed siis,
kui kasutajad lõid selle äriühingu hallataval veebiplatvormil tasuta konto, mille kaudu said kasutajad
õiguse pääseda ligi teatavale arvule avaldatud artiklitele ja saada uudiskirja. Euroopa Kohtu
hinnangul oli sellise teenuse osutamise eesmärk eelkõige reklaam, mis seisnes Inteligo Media
pakutava tasulise sisu tutvustamises, kusjuures selle teenuse hind sisaldus teenuse tasulise sisu
hinnas. Järelikult sai Inteligo Media kasutajate elektroonilised kontaktandmed seoses teenuste
müügiga ja kasutas neid andmeid teenuste otseturunduseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
Kolmanda riigi kodanikul OSil oli Ungaris õppimiseks elamisluba. Kui elamisluba lõppes, esitas OS
elamisloa pikendamise taotluse, milles märkis, et plaanib riigis viibida vabatahtliku töö tegemiseks
ja et teda peal üleval tema Briti kodanikust onu. Pädev asutus jättis pikendamistaotluse rahuldamata
põhjendusel, et onu ei saa pidada „pereliikmeks“ Ungari õigusaktide tähenduses. OS esitas
halduskaebuse, milles väitis, et tema onu annab vajalikku rahalist toetust laenuna vastavalt nende
vahel sõlmitud laenulepingule. Kohtus väitis OS ka, et onu annab toetust kingitusena.
Ungari kõrgeim kohus leidis, et elamisloataotleja oleks pidanud tõendama, et talle on need vahendid
kättesaadavad piiramatult nagu tema enda tulu või vara, ning et nii tulu andva isiku kui ka taotleja
tõendid ja deklaratsioonid oleksid pidanud olema süsteemselt kooskõlalised, mida need praegusel
juhul ei olnud, kuna kord käsitleti vahendeid laenuna ja kord kingitusena. Seetõttu ei saa tema
elamisloataotlust rahuldada. Alama astme kohtul, kuhu asi tagasi saadeti, tekkis küsimus, kas
direktiiviga 2016/801 (kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku
teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise
eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta) on kooskõlas see, kui liikmesriik seab
vabatahtlikku tööd teha soovivale kolmanda riigi kodanikule elamisloa saamisele selliseid
lisatingimusi.
Euroopa Kohus selgitas, et liikmesriigid on kohustatud väljastama vabatahtlikuks tegevuseks
riigis elamise loa sellisele taotlejale, kes vastab direktiivi 2016/801 artiklites 7 ja 14 sätestatud
nõuetele. Sealjuures ei tohi liikmesriik kehtestada nendes artiklites ette nähtud tingimustele
lisaks muid täiendavaid tingimusi. Kuna mõistet „vahendid“ tuleb käsitada liidu õiguse autonoomse
mõistena, siis ei saa küsimus, kas piisavate vahendite tingimus on täidetud, sõltuda sellest, kas
asjaomane kolmanda riigi kodanik määratleb need vahendid tulu, vara või õigusena, ning
tõendab, et need on tema käsutuses lõplikult ja piiramatult, nagu oleksid need tema omad, kuna
see tähendaks, et piisavate vahendite tingimuse suhtes kehtiksid nõuded, mis ületavad direktiivis
2016/801 ette nähtud nõudeid.
Mis puudutab vasturääkivate tõendite esitamist, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et
vasturääkivused deklaratsioonides vahendite kohta, mis asjaomasel kolmanda riigi kodanikul
kasutada on, võivad kujutada endast kaudset tõendit, mis võimaldab tuvastada olukorra, kus
selles direktiivis ette nähtud tingimused ei ole täidetud. Samas see, et taotleja deklaratsioonides
tuvastatakse vasturääkivused vahendite kohta, mis tal kavandatava viibimise ajaks on, ei ole
põhimõtteliselt piisav, et õigustada taotletud elamisloa andmisest keeldumist, välja arvatud juhul,
kui sellisest vasturääkivusest ilmneb selgelt, et piisavate vahendite tingimus ei ole täidetud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
EL määruse 2019/787 (milles käsitletakse piiritusjookide määratlemist, kirjeldamist, esitlemist ja
märgistamist) I lisa punkti 20 kohaselt on džinn valmistatud põllumajandusliku päritoluga
etüülalkoholi maitsestamisel kadakamarjadega ja selle joogi minimaalne alkoholisisaldus on
37,5 mahuprotsenti. PB on äriühing, kes müüs Saksamaal alkoholivaba jooki nimetusega „Virgin Gin
alkoholfrei“. Saksamaa kohus soovis teada, kas sellise joogi müümine on määruse 2019/787 kohaselt
keelatud. Lisaks küsis Saksamaa kohus, kas selline keeld on vastuolus põhiõiguste harta artikliga 16
(ettevõtlusvabadus).
Euroopa Kohus leidis, et määruse 2019/787 sõnastusest nähtub selgelt, et sellise joogi müümine,
mida esitletakse „alkoholivaba džinnina“, on keelatud juba ainuüksi seetõttu, et see jook ei
sisalda alkoholi. Euroopa Kohus märkis seejuures, et see keeld puudutab üksnes piiritusjookide
seaduslike nimetuste kasutamist, takistamata selles määruses ette nähtud nõuetele mittevastavate
jookide tootmist või üldiselt turustamist. Seega ei kahjusta see ettevõtlusvabaduse olemust
ennast. Keeld tagab toodete vastavuse kvaliteedistandarditele ning kaitseb tarbijaid igasuguse
segiajamise ohu eest seoses nende toodete koostisega, mida nad kavatsevad osta. Sellest tulenevalt
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et keeld ei ole vastuolus põhiõiguste harta artikliga 16.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
HZ on Rumeenia esimese astme kohtunik. Ta töötas kohtus erinevates kolleegiumides, milles osa
ettenähtud ametikohti oli täitmata. HZ leidis, et ta täitis lisaks oma ametikohaga seotud ülesannetele
ka osaliselt neid ülesandeid, mis vastasid vabadele ametikohtadele. Kuna see tõi tema hinnangul kaasa
ületunnitöö, siis taotles ta ületundide eest tasu maksmist osana vabade ametikohtadega seotud
netotöötasust ja hüvitistest. Kohus jättis tema taotluse rahuldamata põhjendusel, et Rumeenia
õigusaktide kohaselt saab eelarvesektorite töötajate ületunnitööd hüvitada üksnes vastava
puhkeajaga. Apellatsioonikohus, kes seejärel vaidlust lahendas, küsis Euroopa Kohtult, kas kohtunike
sõltumatuse põhimõttega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis keelavad rahaliselt
tasustada ületunnitööd, mida kohtunik tegi töötajate puuduse tõttu kohtus.
Euroopa Kohus rõhutas kõigepealt, et kohtunikuameti ülesannete eripära võib takistada
kohtuniku tööaja täpset arvestamist tavalise tööaja ja ületunnitööna. Kuid igal juhul tuleb
ületunnitöö tegemise vajadust analüüsida vastavalt kohtuniku tegelikule töömahule konkreetsel
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
ajahetkel ja seda ei saa eeldada ega hinnata üksnes selle kohtu ametikohtade täidetavuse määra
alusel. Kuna HZ nõudis ületunnitöö eest tasu, ilma et ta oleks kasutanud õigust saada nendele
ületundidele vastavat puhkeaega või vähemalt õigust saada ettenähtud rahalist hüvitist, oli Euroopa
Kohtu hinnangul ilmne, et HZ seab kahtluse alla pigem tasu, mida ta saab personalipuuduses
oleva kohtu kohtunikuna, kui selle hüvitise laadi, mida talle tuleb ületunnitöö eest maksta.
Kohus tuletas meelde, et ELL artikkel 19, mis täpsustab ELL artiklis 2 tunnustatud õigusriigi väärtust,
teeb liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule ülesandeks tagada liidu õiguse täielik kohaldamine
kõikides liikmesriikides ning kohtulik kaitse, mis õigussubjektidele liidu õigusest tuleneb. Selleks on
esmatähtis säilitada nende organite sõltumatus. Ka kohtu poolt täidetavate ülesannete
olulisusele vastava tasu saamine on kohtunike sõltumatusega lahutamatult seotud tagatis.
Samas on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusruum avaliku sektori kulutuste valikul, eelkõige siis, kui
nad määravad kindlaks nende kulude ja kohtunike tasustamise arvutamise meetodi. Siiski peab
kohtuniku töötasu suurus olema selline, mis kaitseb kohtunikke korruptsiooniohu eest. Kohtunike
töötasu piisavuse hindamiseks võib Euroopa Kohtu sõnul võrrelda kohtuniku keskmist töötasu selle
riigi keskmise töötasuga ja teiste riigi õigusala elukutsete esindajate töötasuga.
Euroopa Kohus selgitas, et seadusandlik meede, mis näeb ette, et kohtuniku ületundide eest ei maksta
rahalist tasu, vaid antakse puhkeaega, peab vastama kindlatele nõuetele, et olla kooskõlas
kohtunike sõltumatuse põhimõttega. Esiteks peab selline erandlik meede olema ette nähtud
seadusega, kusjuures üksikasjalikud normid peavad olema objektiivsed, ettenähtavad ja
läbipaistvad. Teiseks peab meede olema põhjendatud üldise huvi eesmärgiga, näiteks kohustusega
kõrvaldada ülemäärane riigieelarvepuudujääk. Sellised meetmed ei tohi, välja arvatud nõuetekohaselt
põhjendatud erandlikel asjaoludel, olla suunatud spetsiaalselt ainult liikmesriigi kohtute
liikmetele ning peavad olema osa üldisemast avaliku sektori raamistikust. Kolmandaks peab
selline erandlik meede olema saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalne ning jääma
erandlikuks ja ajutiseks. Lisaks ei tohi meetme mõju kohtunike töötasule olla taotleva eesmärgi
suhtes ebaproportsionaalne. Neljandaks peab kohtunike töötasu määr alati jääma vastavusse
nende täidetavate ülesannete olulisusega. Viiendaks peab asjaomase meetme üle saama teostada
tõhusat kohtulikku kontrolli.
Kokkuvõttes järeldas Euroopa Kohus, et kohtunike sõltumatuse põhimõttega ei ole vastuolus sellised
riigisisesed õigusnormid, mis välistavad põhjusel, et nendega nähakse ette üksnes hüvitava
puhkeaja andmine töö eest, mida kohtunik teeb selles kohtus vaba ametikohaga seotud
ülesannete täitmiseks lisaks ülesannetele, mida ta peab täitma enda ametikohal, igasuguse
rahalise hüvitise töö eest, mis on tehtud nende lisaülesannete täitmiseks, tingimusel et
kõnealune kohtunik saab tegelikult kasutada hüvitiseks saadud puhkeaega ja need
õigusnormid ei kahjusta tema töötasu vastavust tema täidetavate ülesannete olulisusele.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Euroopa Kohtu otsus, 13. novembril 2025
Direktiivi 2015/1535 (tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise
kord) kohaselt edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik eelnõud, millega kehtestatakse
tehnilised eeskirjad, mida tuleb teenuste turustamisel, teenusepakkuja asutamisel või teenuste
kasutamisel liikmesriigis järgida. Seejuures peavad liikmesriigid lükkama sellise tehniliste eeskirjade
eelnõu vastuvõtmise kolme kuu võrra edasi alates päevast, mil nad eelnõu komisjonile edastasid.
Ungari edastas juunis 2021 komisjonile määruse eelnõu, mis käsitles majanduse elavdamiseks
võetavaid meetmeid seoses ehitussektori varustuskindluse seisukohast strateegiliselt tähtsate kaupade
ja tooraine ekspordiga. Juulis 2021 võttis Ungari selle määruse vastu. Sisuliselt kehtestas Ungari
määrusega ehitusmaterjalide ekspordi kontrolli. Komisjon esitas Ungari vastu Euroopa Kohtusse
hagi, milles leidis, et Ungari on rikkunud direktiivi 2015/1535 nõudeid ning EL toimimise lepingu
sätteid, mis keelavad liikmesriikide vahelised koguselised ekspordipiirangud ja kõik samaväärse
toimega meetmed.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et liidul on ühise kaubanduspoliitika valdkonnas ainupädevus. Ungari
määrus aga on ühise kaubanduspoliitika valdkonda kuuluv õigusakt, mille vastuvõtmiseks liit ei ole
Ungarit volitanud. Euroopa Kohus tõdes, et Ungari võttis määruse vastu enne kolmekuulise
edasilükkamisaja möödumist, mis algas edastatud eelnõu kättesaamisega komisjoni poolt. Määruse
eesmärk oli konkreetselt piirata ehitusmaterjalide eksporti. Euroopa Kohus ei nõustunud Ungari
väitega, et määruse kiireloomuline vastuvõtmine oli põhjendatud avaliku julgeoleku kaalutlustel.
Kohtu hinnangul ei suutnud Ungari tõendada, et riigis esines ehitusmaterjalide nappus, mis
kujutas endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu elutähtsa infrastruktuuri varustuskindlusele.
Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Ungari on rikkunud direktiivi 2015/1535 nõudeid ning
EL toimimise lepingu sätteid, mis keelavad liikmesriikide vahelised koguselised ekspordipiirangud
ja kõik samaväärse toimega meetmed.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 20. novembril 2025
Tšehhi politsei alustas JH suhtes kriminaalmenetlust teise isiku vara valitsemise kohustuse rikkumise
kuriteo süüdistuses. JH kuulati üle ja tema suhtes viidi ilma tema nõusolekuta läbi
identifitseerimistoimingud: JH-lt võeti sõrmejäljed ja süljeproov, mille alusel politsei koostas
geneetilise profiili, JH-st tehti fotod ning koostati JH kirjeldus. Seejärel registreeris politsei need
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
andmed vastavates andmekogudes. JH esitas kohtule kaebuse tuvastamaks, et tehtud
identifitseerimistoimingud, saadud teabe ja proovide säilitamine ning politsei infosüsteemi kande
tegemine riivasid õigusvastaselt tema põhiõigust eraelu puutumatusele.
Tšehhi esimese astme kohus leidis, et JH-lt geneetiliste andmete kogumine ei olnud proportsionaalne,
kuna JH-d süüdistati ainult teise astme kuriteo toimepanemises, talle mõisteti tingimisi ehk kergemat
liiki vabadusekaotuslik karistus, teda ei olnud varem kriminaalmenetluses süüdi mõistetud ning
korduva süüteo toimepanemine tema poolt oli vähetõenäoline. Tšehhi kõrgeimal halduskohtul tekkis
küsimus, kas direktiiviga 2016/680 (füüsiliste isikute kaitse seoses pädevates asutustes isikuandmete
töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või
kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil) on kooskõlas riigisisene õiguslik kord, kus
politseile on isikuandmete kogumise õigus antud küll seadusega, kuid täpsemad isikuandmete
kogumise ja säilitamise tingimused tulenevad riigi kõrgeima halduskohtu praktikast ning säilitamise
vajadust hindavad politseiasutused oma sise-eeskirjade alusel.
Euroopa Kohus märkis kõigepealt, et biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumine, säilitamine
ja kustutamine kujutab endast isikuandmete töötlemist selle direktiivi tähenduses. Direktiiv näeb
ette erinevad põhimõtted, mida sellise töötlemise suhtes kohaldatakse, sealhulgas põhimõtte, et kõiki
isikuandmeid tuleb töödelda seaduslikult ja õiglaselt. Sealjuures on direktiivi kohaldamisalasse
kuuluv isikuandmete töötlemine seaduslik ainult sel juhul ja niivõrd, kui see on vajalik pädeva
asutuse poolt direktiivis sätestatud eesmärkide kohase ülesande täitmiseks ja see põhineb liidu
või liikmesriigi õigusel. Selliste andmete töötlemine on võimalik üksnes juhul, kui isikuandmete
töötlemist reguleerivas liikmeriigi õiguses on täpsustatud vähemalt isikuandmete töötlemise
üldised eesmärgid, töödeldavad isikuandmed ja nende töötlemise konkreetsed eesmärgid.
Euroopa Kohus selgitas, et viide liikmesriigi õigusele selles direktiivis eeldab, et töötlemise üldised
eesmärgid, töödeldavad isikuandmed ja töötlemise konkreetsed eesmärgid on vähemalt
põhimõtteliselt ette nähtud üldkohaldatavas normis. Euroopa Kohtu sõnul on selle nõude
eesmärk, et vastutava liikmesriigi õigus oleks selge ja täpne ning et selle kohaldamine oleks
õigussubjektidele ettenähtav. Samas tuleb mõistet „seadus“ mõista selle sisulises ja mitte
formaalses tähenduses ning nii, nagu pädevad kohtud on seda tõlgendanud. Seega tuleb mõistet
„liikmesriigi õigus“ selles direktiivis mõista nii, et sellega peetakse silmas üldkohaldatavat normi,
millega kehtestatakse miinimumnõuded selliste andmete kogumisele, säilitamisele ja
kustutamisele, nagu seda on tõlgendatud liikmesriigi kohtute praktikas, tingimusel et see
kohtupraktika on kättesaadav ja piisavalt ettenähtav.
See, et politsei hindab biomeetriliste ja geneetiliste andmete säilitamise vajalikkust sise-eeskirjade
alusel, ei ole Euroopa Kohtu sõnul iseenesest vastuolus direktiiviga 2016/680, kui need sise-eeskirjad
kohustavad politseid tagama, et järgitaks nimetatud andmete säilitamise rangelt vajalikkuse
nõuet, ning et politsei kaalutlusruum on piisavalt piiritletud riigisisese õigusega, sealhulgas
liikmesriigi kohtute praktikaga. Ka see, kui neis õigusnormides ei ole ette nähtud säilitamise ajalist
ülempiiri, ei ole iseenesest direktiiviga vastuolus, kui õigusnormides on siiski ette nähtud
asjakohased tähtajad andmete säilitamise vajaduse korrapäraseks kontrollimiseks ning kui
selle kontrolli käigus hinnatakse, kas andmete säilitamise pikendamine on rangelt vajalik.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 25. novembril 2025
Poola kodanik ja Poola-Saksa kodanik elasid Saksamaal ja abiellusid seal. Nad soovisid kolida Poola
ja elada seal samasoolise abielupaarina, kuid Poola perekonnaseisuregistrisse keelduti tegemast
kanne abielu kohta, sest Poola õiguses ei ole samasooliste abielu ette nähtud. Poola kõrgeim
halduskohus küsis Euroopa Kohtult, kas EL õigusega on kooskõlas Poola õigusnormid, mis –
põhjusel, et selle liikmesriigi õiguses ei ole samasooliste isikute abielu lubatud – ei võimalda
tunnustada kahe selle liikmesriigi samast soost kodaniku abielu, mis on liikumis- ja elamisvabadust
kasutades sõlmitud seaduslikult teises liikmesriigis, kus nad on alustanud või tugevdanud pereelu,
ega teha sel eesmärgil abielutõendi alusel kannet esimese liikmesriigi perekonnaseisuregistrisse.
Euroopa Kohus kinnitas, et abielu reguleerivad eeskirjad on liikmesriikide pädevusse kuuluv
valdkond ja liikmesriigid on seega vabad otsustama, kas näha riigisiseses õiguses ette samasooliste
abielu või mitte. Siiski peab iga liikmesriik selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust ja
konkreetsemalt EL toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad iga liidu kodaniku vabadust liikuda
ja elada liikmesriikide territooriumil, tunnustades selleks isikute perekonnaseisu, nagu see on
kinnitatud teises liikmesriigis. Kui liikmesriigi ametiasutused keelduvad tunnustamast abielu, mis on
sõlmitud seaduslikult teises liikmesriigis, siis võib see takistada ELTL artiklis 21 sätestatud õiguse
vabalt liikuda ja elada teises liikmesriigis kasutamist, kuna niisugune keeldumine võib põhjustada
neile tõsiseid ebamugavusi haldus-, töö- ja erasfääris. Niisugune keeldumine toob kaasa selle, et
nimetatud liidu kodanikud jäävad ilma võimalusest pöörduda tagasi oma kodakondsusliikmesriiki ja
jätkata seal perekonnaelu, mida nad vastuvõtvas liikmesriigis on alustanud või tugevdanud.
Seejärel analüüsis kohus, kas selline Poola õiguses ette nähtud isikute vaba liikumise piirang võib
olla põhjendatud üldise ülekaaluka huviga, kuid märkis, et üldist huvi teenivat eesmärki ei saa
taotleda, võtmata arvesse asjaolu, et seda tuleb ühitada põhiõigustega, mida meede puudutab. Kohtu
hinnangul päritoluliikmesriigi kohustus tunnustada samasooliste liidu kodanike abielu, mis on
nende liikumis- ja elamisvabaduse kasutamise ajal sõlmitud vastuvõtvas liikmesriigis, et võimaldada
neil pöörduda tagasi oma kodakondsusliikmesriiki ja jätkata seal pereelu vastuvõtvas liikmesriigis
seaduslikult omandatud abielustaatuses, ei kahjusta päritoluliikmesriigis abielu instituuti, mis on
määratletud riigisiseses õiguses. Nimelt ei kaasne sellega päritoluliikmesriigi jaoks kohustust
näha oma riigisiseses õiguses ette samasooliste isikute abielu instituut. See piirdub kohustusega
tagada niisuguste abielude tunnustamine, mis on sõlmitud vastuvõtvas liikmesriigis selle riigi õiguse
kohaselt, ning seda selleks, et kõnealused kodanikud saaksid teostada oma õigusi, mis tulenevad liidu
õigusest. Niisugune tunnustamiskohustus ei väära seega päritoluliikmesriigi rahvuslikku identiteeti
ega ohusta tema avalikku korda.
Poola õiguse kohaselt on vastassoost isikute paaridel õigus oma abielutõendi kandmiseks Poola
perekonnaseisuregistrisse, kui abielu on sõlmitud teises liikmesriigis. Seevastu samasoolised paaridel
sellist õigust pole. Seega kujutab vastassoost paaridega samaväärse tunnustamise korra puudumine
endast diskrimineerimist seksuaalse sättumuse tõttu ja see on harta artikli 21 lõike 1 alusel keelatud.
Sellest järeldub, et kui liikmesriik otsustab näha oma riigisiseses õiguses ette ühtse korra
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
niisuguste abielude tunnustamiseks, mille liidu kodanikud on liikumis- ja elamisvabadust kasutades
sõlminud teises liikmesriigis, nagu käesoleval juhul abielutõendi alusel kande tegemine
perekonnaseisuregistrisse, on see liikmesriik kohustatud kohaldama seda korda vahet tegemata
abieludel, mis on sõlmitud samasooliste isikute vahel, ja nendel, mis on sõlmitud vastassoost
isikute vahel.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 27. novembril 2025
Harju Maakohus mõistis Portugali äriühingult Manuel Costa Eesti äriühingu Wine Port kasuks välja
kahjuhüvitise. Kohtuotsus kinnitati Euroopa täitekorraldusena määruse nr 805/2004 (millega luuakse
Euroopa täitekorraldus) alusel. Selle alusel esitas Wine Port Manuel Costa vastu Portugalis
täitmisavalduse. Manuel Costa vaidles täitmisele vastu, väites, et sai otsusest teada alles selle täitmise
ajal, mistõttu tal ei olnud võimalik seda vaidlustada. Wine Port väitis vastu, et dokumendid toimetati
Manuel Costa seaduslikule esindajale tema registrijärgses asukohas allkirja vastu kätte. Samas olid
sellisel viisil kätte toimetatud dokumendid koostatud eesti keeles ja neile ei olnud lisatud määruse nr
1393/2007 (dokumentide kättetoimetamise kohta) II lisas toodud tüüpvormi, mis oleks võimaldanud
sel äriühingul teada saada oma õigusest keelduda nimetatud dokumentide vastuvõtmisest.
Vaidlus jõudis Portugali kõrgeimasse kohtusse, kes esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.
Portugali kõrgeim kohus küsis, kas Euroopa täitekorraldusel põhineva täitmisele pööramise korral
võib täitemenetluse võlgnik esitada sellele vastuväited samadel alustel kui need, millele ta saab
tugineda täitmise liikmesriigis. Nimelt võimaldab Portugali õigus võlgnikul esitada täitemenetluses
täitmisele vastuväite põhjendusel, et ta ei osalenud hagimenetluses ja et kättetoimetamine on tühine,
kuna puudub määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvorm. Samas kahtles Portugali kõrgeim
kohus, kas selline tõlgendus on kooskõlas määrusega nr 805/2004.
Euroopa Kohus selgitas, et määruses nr 805/2004 on pädevus selgelt jaotatud ühelt poolt
päritoluliikmesriigi kohtute ning teiselt poolt täitmise liikmesriigi kohtute vahel. Selles on sätestatud
nõuded, mida tuleb järgida nii menetluses, mille tulemusel tehakse otsus, kui ka selle otsuse täitmisele
pööramisel. Selliste nõuete mittejärgimist päritoluriigis saab heastada üksnes päritoluriigi kohtutes
või ametiasutustes. Tuleb tagada nii see, et võlgnikku teavitatakse nõuetekohaselt välismaal tema
vastu algatatud kohtumenetlusest, kui ka see, et päritoluliikmesriigis oleks vajadusel võimalik
kasutada sobivat õiguskaitsevahendit. Kui menetluse algatusdokumenti ei ole kätte toimetatud
koos määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvormiga ning kui seda puudust ei ole
päritoluliikmesriigis kõrvaldatud, ei saa selles menetluses tehtud kohtuotsus vastata määruse
nr 805/2004 miinimumnõuetele ning seda ei saa kinnitada Euroopa täitekorraldusena. Sellistel
asjaoludel väljastatud tõend on seega valesti antud ning päritoluriigi kohtus peab selle avalduse
esitamisel tagasi võtma. Antud juhul ei ole Eestis seni Euroopa täitekorralduse tõendi tagasivõtmise
taotlust esitatud, vaid vastuväited esitati kohtuotsuse täitmisele Portugalis.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
12
Täitmise liikmesriigi kohtul on õigus kontrollida, kas esinevad asjaolud, mis õigustavad täitmisele
pööramisest keeldumist. Täitemenetluse võlgnik saab täitmise liikmesriigis tugineda üksnes
määruse nr 805/2004 artiklites 21 ja 23 ette nähtud alustele. Nende aluste hulka ei kuulu
asjaolu, et täitemenetluse võlgnik ei osalenud hagimenetluses, ega asjaolu, et kätte toimetatud
dokumendile ei olnud lisatud määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvormi. See asjaolu
seondub menetlusega päritoluliikmesriigis, mistõttu ei saa neid aspekte hinnata täitmise liikmesriigi
kohtud. Seega leidis Euroopa Kohus, et määrusega nr 805/2004 on vastuolus liikmesriigi
õigusnorm, mis lubab Euroopa täitekorraldusena kinnitatud kohtuotsuse täitmisel esitada
täitmisele vastuväite põhjendusel, et talle kätte toimetatud dokumenti ei olnud koostatud talle
arusaadavas keeles või sellele polnud lisatud määruse nr 1393/2007 II lisas toodud tüüpvormi.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Kohtu otsus, 27. novembril 2025
PR ja Bank Millennium sõlmisid 2008. aastal laenulepingu summas ligi 150 000 eurot. PR tasus
igakuisete laenumaksetena ligi 101 000 eurot. 2020. aastal esitas PR panga vastu hagi, milles nõudis
laenulepingu tühisuse tuvastamist ja lepingu täitmiseks alusetult tehtud sooritustest saadu tagastamist.
Poola kohus tuvastas laenulepingu tühisuse selles sisalduvate ebaõiglaste lepingutingimuste tõttu ja
mõistis pangalt PRi kasuks välja ligi 101 000 eurot koos seadusjärgse viivisega ja PRi kohtukulud.
Bank Millennium esitas kohtule omakorda PRi vastu hagi nõudega mõista PRilt välja laenu
põhisumma koos viivise, tasutud riigilõivu (u 7500 eurot) ja advokaadikuludega (u 2500 eurot).
Riigilõiv on müüja või teenuse osutaja esitatud hagi puhul harilikult oluliselt suurem kui tarbija
esitatud hagi puhul, kuna Poola õigusnormide kohaselt on riigilõivu arvutamine diferentseeritud
olenevalt sellest, kes hagi esitab.
Kohtul tekkis küsimus, kas Poola õiguses ette nähtud kohtukulude jaotamise kord on kooskõlas
direktiiviga 93/13 (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes), kuivõrd selle kohaselt võidakse
tarbijalt lisaks laenu põhisummale (150 000 eurot) mõista koos viivisega kohtukuludena välja kokku
ligikaudu 10 000 eurot, mis võib kahjustada nii direktiivi eesmärke kui ka liidu õiguse tõhususe
põhimõtet. Samas oleks tarbija saanud kohtukulude tekkimist ise vältida või vähendada panga hagi
nõuded õigeks võttes või tasaarvelduse avalduse esitades.
Euroopa Kohus märkis, et selliste menetlusnormide tagajärjel võib olla pärsitud tarbija tahe –
kui ta on kostja pärast ebaõiglasi tingimusi sisaldava laenulepingu tühistamist müüja või teenuse
osutaja poolt esitatud laenu põhisumma tagastamise hagi menetluses – jääda oma nõuete juurde
sõltumata nende nõuete põhjendustest, kuna juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks,
võidakse talt välja mõista kohtukulud, mille hulgas on ebaproportsionaalselt suur riigilõiv. Lisaks
võivad need menetlusnormid ohustada ka hoiatavat mõju, mis on lepingus sisalduvate
ebaõiglaste tingimuste tõttu selle lepingu tühistamisel, kuna vaatamata lepingu tühistamisele
on tarbija olukorras, kus temalt võidakse välja mõista eriti suur riigilõiv. Järelikult eirab
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
13
Euroopa Kohtu sõnul selline kohtukulude jaotamise kord tõhususe põhimõtet ja on vastuolus
direktiiviga 93/13.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.