Vastus

Justiits- ja Digiministeerium

Teie: 28.11.2025 nr 7-1/9632 Meie: 19.12.2025 nr 1-9/25/60

Digivaldkonna lihtsustamispakett

Justiits- ja Digiministeerium on kokku panemas seisukohti Euroopa Komisjoni avaldatud

digiomnibusi lihtsustamispaketile, mille raames kutsuti üles esitama arvamusi. Haridus- ja

Teadusministeerium edastas kirja Eesti Keele Instituudile, kui keelevaldkonna teadus- ja

arendusasutusele arvamuse avaldamiseks.

Viidatud kirjas tuuakse mitmeid näiteid, kus kavandatakse sätted kirjutada erinevates

õigusaktides – olgu siis Euroopa Liidu direktiivis või määruses – selgemaks, lähtudes parimatest

praktikatest. Instituut, tegeledes keeleandmete ja -tehnoloogiaga, töötleb andmeid

teadusuuringute eesmärgil, milles sisalduvad nii isikuandmed kui tihti keeleandmestikena ka

autoriõigustega kaitstud teosed. Seetõttu tuleks hinnata, kuivõrd on need kaks maailma omavahel

teaduseesmärkideks tegelikult ühildatavad. Isikuandmete kasutus teadusuuringute eesmärgil on

lubatud lähtuvalt eesmärgist, kus teadusuuring peab toimuma mingi laiema hüve eesmärgil (uus

ravim, uus meetod, uus teadmus). Isikuandmete kaitse seadus võimaldab seega andmekasutust

viisil, kus teavet ise ei omata, kuid teadust soovitakse teha, seejuures on võimalik taotleda

isikuandmeid ka kolmandatelt isikutelt – kui töötlemiseks on õiguslik alus, on võimalik andmeid

saada (IKS § 6). Seevastu autoriõigustega kaitstud teoste puhul on teadusuuringu läbiviimine

komplitseeritum ning mitmed nüansid normis piiritlemata ja sisustamata ka kohtupraktikas.

Jäädes viimast ootama, on seni teadusuuringute läbiviimine praktikas keeruline (vt AutÕS §

191). Näiteks seab andmekaitse üldmäärus esikohale just riiklikud registrid ja seega avaliku

sektori käes oleva teabe kättesaadavuse teadusuuringuteks, nähes neis erilist väärtust (IKÜM pp

157). Samuti rõhutab üldmäärus, et teadusuuringu mõiste on lai, hõlmates seejuures ka

tehnoloogiaarendust (IKÜM pp 159). Isikuandmete kaitse seadus ei keela kaasata teisi

kaasvastutavaid töötlejaid või volitatud töötlejaid sellesse protsessi.

Autoriõiguse seaduse aluseks oleva direktiivi põhjendused sarnaseid selgeid selgitusi ei anna (nn

DSM direktiivi). Selles on toodud, et autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on teadus- ja

kultuuripärandiasutusel õigus reprodutseerida teadusuuringutes teksti- ja andmekaeve

eesmärkidel teost, millele tal on seaduslik juurdepääs (AutÕS § 191 lg 1). Sätte tõlgenduste järgi

saab teadusuuringut teha teadusasutus teise teabevaldaja teabega vaid siis kui tal on sellele

juurdepääs. Enamasti on see läbi avaandmete. Muul juhul lähenetakse läbi füüsilise isiku

tõlgenduse, kes on nt raamatukogu kasutajaks, tekitades keerukaid konstruktsioone ja lepinguid

teadusuuringu läbiviimisel ja alusmaterjali töötlemisel. Seegi tõlgendus ei kehti alati ja kõigi

2 (2)

suhtes. Siin lähtutakse autori algsest litsentsist, kus nt teaduspublikatsiooni autor annab litsentsi

teose säilitamiseks elektroonilises repositooriumis ning teose avaldamiseks üldsusele. Kui eraldi

litsentsi publikatsioonist koopia tegemiseks ja teadusasutusele väljastamiseks ei küsitud, ei olegi

see otse asutuselt asutusele sellisel viisil koopia tegemine võimalik, kuigi seda palub

teadusasutus ja teadusuuringu eesmärgil (nagu erand ette näeb). Seega ei ole ühelt poolt avalik

teave kättesaadav mugavamal viisil, eeldades sisuliselt avaandmete kraapimist ning teisalt, kõik

teosed ei pruugi otsejuurdepääsetavad olla, mistõttu tekib küsimus nende kättesaadavusest

teaduseesmärkidel. Seejuures võib teabe korje sellisel viisil, isegi kui see on avalik, võtta eraldi

ressursse ja aega kui samas võiks selle väljastada teabevaldaja, nagu seda isikuandmete puhul

tehakse. Riive autoriõiguste kontekstis ei muutu ning küsimus on teadusuuringuks teabe

kättesaadavuse kiiruses ja ressursides (kraapides oleks avalikustatud teost õigus teadusuuringus

kasutada nii ehk nii).

Peale teabe saamise eeldavad õigusselgust ka mitmed teised aspektid. Näiteks kuivõrd on

autoriõiguste kontekstis lubatud koostöö erasektoriga, kes omab tihti ainulaadset pädevust või

tehnikat, et teatud andmeid sellises mahus üldse töödelda või mustreid leida, rääkimata kus

erasektor teatud valdkonda võibki eest vedada. Kuigi direktiivi põhjenduspunkt koostööle viitab,

on õiguskirjanduses selle tõlgendused selle ulatuse osas ettevaatlikud (vt DMS direktiiv pp 11).

Instituut austab autorite õigusi ning on selge, et autorite õiguste kaitseks tuli sätestada selge

erand, et teoste kasutust piiritleda. Käesoleva kirja mõte on aga rõhutada, et andmete

kättesaadavus on problemaatiline isegi teadus- ja arendusasutustel, kelle tarvis erand loodi. Kui

andmete kättesaadavus on takistatud seatakse eesti keele uurimine olemuslikult kahtluse alla

(näiteks kasvõi uue ÕS-i tegemine, sõnaveebid vms).

Lõpetuseks rõhutame, et keeleuurimisel või keeletehnoloogiate arendamisel on mõlema

valdkonna normiselgus väga tähtis, nii nagu andmete kättesaadavus. Seetõttu loodame, et

käesolevast diskussioonist on abi sätete selgemaks muutmisel või vähemalt eesmärgiäraste

tõlgenduste andmisel ).

Loodame, et käivitatud tegevused loovad selgust ning võimalusel panustaksime omalt poolt ka

teema edasistes aruteludes.

Parimate soovidega

(digitaalselt allkirjastatud)

Arvi Tavast direktor

Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et kui tehisintellekti treenimiseks kasutatud teoste töötlemine viib lõpuks

väljundini, mis kajastab üksnes kaitsmata ideid, kontseptsioone ja stiile, ei ole alust rääkida konfliktist teose

tavapärase kasutamisega kolmeastmelise testi mõttes (M. Senftleben. TDM, GenAI and the Copyright Three-Step

Test, 2025).

Justiits- ja Digiministeerium

Teie: 28.11.2025 nr 7-1/9632 Meie: 19.12.2025 nr 1-9/25/60

Digivaldkonna lihtsustamispakett

Justiits- ja Digiministeerium on kokku panemas seisukohti Euroopa Komisjoni avaldatud

digiomnibusi lihtsustamispaketile, mille raames kutsuti üles esitama arvamusi. Haridus- ja

Teadusministeerium edastas kirja Eesti Keele Instituudile, kui keelevaldkonna teadus- ja

arendusasutusele arvamuse avaldamiseks.

Viidatud kirjas tuuakse mitmeid näiteid, kus kavandatakse sätted kirjutada erinevates

õigusaktides – olgu siis Euroopa Liidu direktiivis või määruses – selgemaks, lähtudes parimatest

praktikatest. Instituut, tegeledes keeleandmete ja -tehnoloogiaga, töötleb andmeid

teadusuuringute eesmärgil, milles sisalduvad nii isikuandmed kui tihti keeleandmestikena ka

autoriõigustega kaitstud teosed. Seetõttu tuleks hinnata, kuivõrd on need kaks maailma omavahel

teaduseesmärkideks tegelikult ühildatavad. Isikuandmete kasutus teadusuuringute eesmärgil on

lubatud lähtuvalt eesmärgist, kus teadusuuring peab toimuma mingi laiema hüve eesmärgil (uus

ravim, uus meetod, uus teadmus). Isikuandmete kaitse seadus võimaldab seega andmekasutust

viisil, kus teavet ise ei omata, kuid teadust soovitakse teha, seejuures on võimalik taotleda

isikuandmeid ka kolmandatelt isikutelt – kui töötlemiseks on õiguslik alus, on võimalik andmeid

saada (IKS § 6). Seevastu autoriõigustega kaitstud teoste puhul on teadusuuringu läbiviimine

komplitseeritum ning mitmed nüansid normis piiritlemata ja sisustamata ka kohtupraktikas.

Jäädes viimast ootama, on seni teadusuuringute läbiviimine praktikas keeruline (vt AutÕS §

191). Näiteks seab andmekaitse üldmäärus esikohale just riiklikud registrid ja seega avaliku

sektori käes oleva teabe kättesaadavuse teadusuuringuteks, nähes neis erilist väärtust (IKÜM pp

157). Samuti rõhutab üldmäärus, et teadusuuringu mõiste on lai, hõlmates seejuures ka

tehnoloogiaarendust (IKÜM pp 159). Isikuandmete kaitse seadus ei keela kaasata teisi

kaasvastutavaid töötlejaid või volitatud töötlejaid sellesse protsessi.

Autoriõiguse seaduse aluseks oleva direktiivi põhjendused sarnaseid selgeid selgitusi ei anna (nn

DSM direktiivi). Selles on toodud, et autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on teadus- ja

kultuuripärandiasutusel õigus reprodutseerida teadusuuringutes teksti- ja andmekaeve

eesmärkidel teost, millele tal on seaduslik juurdepääs (AutÕS § 191 lg 1). Sätte tõlgenduste järgi

saab teadusuuringut teha teadusasutus teise teabevaldaja teabega vaid siis kui tal on sellele

juurdepääs. Enamasti on see läbi avaandmete. Muul juhul lähenetakse läbi füüsilise isiku

tõlgenduse, kes on nt raamatukogu kasutajaks, tekitades keerukaid konstruktsioone ja lepinguid

teadusuuringu läbiviimisel ja alusmaterjali töötlemisel. Seegi tõlgendus ei kehti alati ja kõigi

2 (2)

suhtes. Siin lähtutakse autori algsest litsentsist, kus nt teaduspublikatsiooni autor annab litsentsi

teose säilitamiseks elektroonilises repositooriumis ning teose avaldamiseks üldsusele. Kui eraldi

litsentsi publikatsioonist koopia tegemiseks ja teadusasutusele väljastamiseks ei küsitud, ei olegi

see otse asutuselt asutusele sellisel viisil koopia tegemine võimalik, kuigi seda palub

teadusasutus ja teadusuuringu eesmärgil (nagu erand ette näeb). Seega ei ole ühelt poolt avalik

teave kättesaadav mugavamal viisil, eeldades sisuliselt avaandmete kraapimist ning teisalt, kõik

teosed ei pruugi otsejuurdepääsetavad olla, mistõttu tekib küsimus nende kättesaadavusest

teaduseesmärkidel. Seejuures võib teabe korje sellisel viisil, isegi kui see on avalik, võtta eraldi

ressursse ja aega kui samas võiks selle väljastada teabevaldaja, nagu seda isikuandmete puhul

tehakse. Riive autoriõiguste kontekstis ei muutu ning küsimus on teadusuuringuks teabe

kättesaadavuse kiiruses ja ressursides (kraapides oleks avalikustatud teost õigus teadusuuringus

kasutada nii ehk nii).

Peale teabe saamise eeldavad õigusselgust ka mitmed teised aspektid. Näiteks kuivõrd on

autoriõiguste kontekstis lubatud koostöö erasektoriga, kes omab tihti ainulaadset pädevust või

tehnikat, et teatud andmeid sellises mahus üldse töödelda või mustreid leida, rääkimata kus

erasektor teatud valdkonda võibki eest vedada. Kuigi direktiivi põhjenduspunkt koostööle viitab,

on õiguskirjanduses selle tõlgendused selle ulatuse osas ettevaatlikud (vt DMS direktiiv pp 11).

Instituut austab autorite õigusi ning on selge, et autorite õiguste kaitseks tuli sätestada selge

erand, et teoste kasutust piiritleda. Käesoleva kirja mõte on aga rõhutada, et andmete

kättesaadavus on problemaatiline isegi teadus- ja arendusasutustel, kelle tarvis erand loodi. Kui

andmete kättesaadavus on takistatud seatakse eesti keele uurimine olemuslikult kahtluse alla

(näiteks kasvõi uue ÕS-i tegemine, sõnaveebid vms).

Lõpetuseks rõhutame, et keeleuurimisel või keeletehnoloogiate arendamisel on mõlema

valdkonna normiselgus väga tähtis, nii nagu andmete kättesaadavus. Seetõttu loodame, et

käesolevast diskussioonist on abi sätete selgemaks muutmisel või vähemalt eesmärgiäraste

tõlgenduste andmisel ).

Loodame, et käivitatud tegevused loovad selgust ning võimalusel panustaksime omalt poolt ka

teema edasistes aruteludes.

Parimate soovidega

(digitaalselt allkirjastatud)

Arvi Tavast direktor

Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et kui tehisintellekti treenimiseks kasutatud teoste töötlemine viib lõpuks

väljundini, mis kajastab üksnes kaitsmata ideid, kontseptsioone ja stiile, ei ole alust rääkida konfliktist teose

tavapärase kasutamisega kolmeastmelise testi mõttes (M. Senftleben. TDM, GenAI and the Copyright Three-Step

Test, 2025).