Linnuse kultuurimälestiseks tunnistamisest

MINISTRI KÄSKKIRI

Tallinn 13.11.2025 nr 169

Linnuse kultuurimälestiseks tunnistamine

Muinsuskaitseseaduse § 14 lg 1 ja § 19 lg 1 alusel:

1. Tunnistan kultuurimälestiseks (kinnismälestiseks) Valga maakonnas Otepää vallas

Truuta külas katastriüksustel Alliku (KÜ 63602:003:1300) ja Liinu-Kalda (KÜ

63602:003:0560) asuva linnuse nimetusega Linnus mälestise liigiga

„arheoloogiamälestis“.

2. Kehtestan mälestise Linnus piiri vastavalt kaardile käskkirja lisas 1.

3. Kehtestan mälestise Linnus kaitsevööndi Valga maakonnas Otepää vallas Truuta külas

katastriüksustel Alliku (KÜ 63602:003:1300), Kõo (KÜ 63602:003:0322), Liinu-Kalda

(KÜ 63602:003:0560) ning Põlva maakonnas Kanepi vallas Kooraste külas

katastriüksusel Liinujärv (KÜ 28501:005:0202).

4. Kehtestan mälestise Linnus kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2.

Muinsuskaitseametil kanda mälestise ja kaitsevööndi andmed kultuurimälestiste registrisse ja riigi

maakatastrisse.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avaldamisest Riigi Teatajas, esitades

kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras.

I. Asjaolud

1.1. Truuta linnus, tuntud ka kui Truuta Nahaliin, asub Valga maakonnas Otepää vallas Truuta

küla piirides. Linnus paikneb Valga ja Põlva maakonna piiril, Tsirkõmägi nimelise

mäeseljandiku kaguosas ligikaudu 1,9 ha suurusel maa-alal. Linnusest vahetult kagus asub

Liinu järv, lõunasse ja edelasse jäävad Pühäjõgi ning Lubjaahju järv. Ligikaudu 250 m kirdes

asub Truuta-Liinu-Kalda metsatee ja umbes 300 m loodes Mäemetsa talu. Linnusekohta

kaitses varasemalt lõuna ja kaguküljel asunud umbkaudu 100–150 m laiune jõeorg, mille

põhjas voolas Pühäjõgi ja mida kasutati ajaloolise tali- ja veeteena. Linnuse kagunõlv on

umbkaudu 20 m kõrgune ja järsk; kirde- ja loodenõlvad on mõnevõrra laugemad ja lääne-

loode suunas langeb maapind laugelt nii, et maastikul jälgitavat selget looduslikku piiri välja

ei joonistu. Linnuseala tinglik pikkus ida-lääne sihis on 150–180 m, põhja-lõuna sihis u 70

m. Linnuseala lääneosa idaservas on ovaalne veesilm, mille läbimõõt on kevadisel ajal u 10

m.1

1 Tõnisson, E. 2008. Eesti Muinaslinnad. Toimetanud ja täiendanud Ain Mäesalu ja Heiki Valk. Muinasaja Teadus

20. Tartu-Tallinn. 313–314.

1.2. 2004. aastal avastas linnuse Tartu Ülikooli arheoloogia osakonnas töötav Andres Vindi,

leides prooviaukudest käsitsikeraamikat.2 Nii avastatud arheoloogilised leiud, maa-ala

pinnavormid, järve toponüüm Liinujärv kui ka säilinud kohapärimuses linnuse Nahaliin

nimetus annab tunnistust, et maa-alal võis olla muinasaegne linnus.

1.3. 2005. aastal toimunud vaatluse käigus tuvastasid arheoloogid linnuse alal erinevaid

muinaslinnustele iseloomulikke elemente, sh põhja-lõunasuunaline seljandik, mis jagas

linnuse ida- ja lääneosaks, veesilm linnuse õueala kirdeosas, tasane platoo-ala, lauge õueala

ja järve ühendav seljandik.3

1.4. 2011. aastal tegid Tartu Ülikooli arheoloogid linnusel arheoloogilised uuringud4, eesmärgiga

välja selgitada linnuse kultuurkihi iseloom ja vanus. Linnuse õuealale tehti neli väikest

kaevandit, millest leiti arvukalt leide viikingiajast. Seejuures suurenes leidude hulk linnuse

õueala eeldatava tuumikala suunas. Avastatud leiud näitasid, et linnus oli kasutusel peamiselt

8.–11. sajandil, st viikingiajal. Linnust kasutati hooajaliselt, st seal puudus püsiasustus.

Ühtlasi leiti, et säilinud kohapärimus viitab võimalusele, et omaaegse olulise veetee kõrval

paikneval linnusel tegeleti viikingiaegse nahakaubandusega. Linnuse kasutamine lõppes 11.

sajandi lõpul.

1.5. 2018. aastal algatas Muinsuskaitseamet Truuta linnamäe kultuurimälestiseks tunnistamise

menetluse, tutvustades menetlusosalistele nii linnuse olemasolu kui ka kaitse alla võtmise

ettepanekut.

1.6. 31.10.2024 ja 01.11.2024 teavitati Muinsuskaitseametit linnusel Alliku kinnistul (KÜ

63602:003:1300) toimuvatest kaevetöödest. 01.11.2024 peatas Muinsuskaitseamet tööd

üheks nädalaks, et teha kindlaks edasiste uuringute vajadus maa-alal, mille mälestisena

kaitse alla võtmise menetlus oli algatatud. 05.11.2024 tegi Muinsuskaitseamet alal täiendava

vaatluse, et välja selgitada kaevetöödega tehtud kahju ulatus ja otsustada, kas ja mis kujul

on vajalik edasiste uuringute määramine.

1.7. 04.11.2024 esitas Alliku kinnistu omanik Muinsuskaitseametile järelpärimise, milles soovis,

et amet täpsustaks, milles maa-ala kultuuriväärtus seisneb, annaks ülevaate käimasolevate

menetluste kohta ning põhjendaks tehtud tööde peatamise otsust. Muinsuskaitseamet vastas

päringule 08.11.2024, andes ülevaate linnusel toimunud arheoloogilistest uuringutest ja

leidudest ning peamistest järeldustest – linnus oli viikingiajal kasutusel olulise veetee kõrval

paikneva kaubanduskeskusena, mis kontrollis enda ümbruses olevaid kaubateid. Ühtlasi

selgitati, et kuna 2018. aasta menetlusega ei ole edasi mindud ning 2019. aastal võeti vastu

uus muinsuskaitseseadus, mis muuhulgas reguleerib täpsemalt nii kaitse alla võtmise

tingimusi kui ka kaasnevaid menetlustoiminguid, algatab Muinsuskaitseamet uue linnuse

kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse. Lisaks informeeris amet omanikku, et kaalub

maa-alale ajutise kaitse kehtestamist.

1.8. 08.11.2024 võttis Muinsuskaitseamet linnuse ajutise kaitse alla käskkirjaga nr 65-A,

eesmärgiga hinnata mälestiseks tunnistamise algatamise vajadust ja vajaduse korral viia läbi

mälestiseks tunnistamise menetlus.

1.9. 21.11.2024 esitas Alliku kinnistu omanik Muinsuskaitseametile teabenõude, milles soovis

kõiki ameti käes olevaid Truuta linnusega seotud andmeid. Lisaks sooviti selgitusi, milliste

2 Vindi, A. 2004. Ühest sõidust Urvaste kihelkonda 7. oktoobril 2004. aastal. Link aruandele:

https://register.muinas.ee/ftp/Arheoloogia/29973_2004%20Vindi%20-

%20Urvaste%20kihelkond%207.%20oktoober.pdf 3 Kirjeldus Valk ja Kama 2012. aasta arheoloogiliste kaevamiste aruandest. 4 Valk, H., Kama, P. 2012. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Truuta Nahaliina linnamäel 26.06.– 04.07.2011.

Link aruandele: https://register.muinas.ee/ftp/Arheoloogiliste%20uuringute%20aruanded/L-

7469_Aprob_2011_ValkH_KamaP_linnus-AK29973_Valgamaa-Otep22-Truuta-Nahaliina.pdf

linnusekonstruktsioonide säilimine on ohu all, mis tingis ajutise kaitse kehtestamise.

Muinsuskaitseamet vastas teabenõudele 09.12.2024, selgitades nii varasemat asjaajamist kui

ka maa-alale ajutise kaitse kehtestamise asjaolusid, sh teadaoleva kultuuriväärtusega seotud

aspekte. Täpsustati, et muinasaegsete linnuste kultuuriväärtus on seotud linnuse asukohas

esinevate looduslike pinnavormidega ehk mäenõlvad, looduslikud vagumused, veesilmad

jne ning maa-alal on tõenäoliselt säilinud linnuse kaitserajatisi, sõjategevuse käigus

maapinda sattunud esemeid ning linnuse kasutamise ja hävinemisega seoses tekkinud ja

ladestunud arheoloogilist kultuurkihti.

1.10. 27.11.2024 teavitas Muinsuskaitseamet menetlusosalisi, et 2018. aastal maa-ala

kultuurimälestiseks tunnistamise menetlus lõpetatakse, kuna menetlusaeg on olnud

ebamõistlikult pikk ja asjaolud on muutunud. Arvestades aga linnusega seotud asjaolusid –

linnuse võimalikku kõrget kultuuriväärtuslikkust, välisilme lõhkumist ehitustöödega, mis

ohustab linnuse säilimist ning linnuse ajutise kaitse all olemist – andis Muinsuskaitseamet

ühtlasi menetlusosalistele teada, et kaalub linnuse kultuurimälestiseks tunnistamise

menetluse algatamist.

1.11. 23.12.2024 andis Kliimaministeerium teada, et linnus paikneb Liinu järve (VEE2122900)

veekaitsevööndis ning ranna ja kalda ehituskeeluvööndis, samuti Liinu järve ja Pühäjõe

(VEE1003300) ranna ja kalda piiranguvööndis. Ministeeriumi hinnangul ei ole linnuse

kultuurimälestiseks tunnistamine vastuolus veekaitseliste kitsendustega antud asukohas.

1.12. 23.12.2024 saatis Liinu kinnistu omanik arvamuse, mille kohaselt peab linnuse võtma

riikliku kaitse alla, et sealne kultuuripärand ja looduslikud olud säiliksid.

1.13. 27.12.2024 edastas Alliku kinnistu omanik põhjaliku seisukoha, milles väljendas

veendumust, et puuduvad alused linnuse kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse

algatamiseks ning linnus ei vasta riikliku kaitse eeldustele. Muuhulgas leiti, et

Muinsuskaitseamet oleks pidanud linnuse kaitse alla võtmise menetluse läbi viima mõistliku

aja jooksul ja kuna seda ei tehtud, siis tuleb seda tõlgendada selliselt, et Muinsuskaitseamet

ei tuvastanud eeldusi, millele tuginedes peaks linnuse kultuurimälestiseks tunnistama.

Linnuse mälestiseks tunnistamisega saaksid põhjendamatult kahjustada omaniku huvid ja

õigused.

1.14. 30.12.2024 edastas Liinu-Kalda kinnistu omanik põhjaliku arvamuse, mille kohaselt peab

linnuse võtma riikliku kaitse alla, seejuures hoolitsema arheoloogilise kultuurkihi, Liinu

järvelt ja Pühäjõelt avanevate vaadete, linnusele iseloomulike pinnavormide ja linnuse

pealse allikakoha säilimise eest ning tagama avaliku ligipääsu linnusele.

1.15. Teised menetlusosalised arvamust ei avaldanud.

1.16. 11.02.2025 otsustas Muinsuskaitseamet algatada linnuse kultuurimälestiseks tunnistamise

menetluse.

1.17. 08.05.2025 pikendati linnuse ajutist kaitset Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga 1-

1/13.

II. Mälestise koosseis ja piir

2.1. Mälestis koosneb 1,9 ha suurusel alal paiknevast linnuse alast, mis on kaetud metsaga.

2.2. Linnuse piiri määramisel on aluseks võetud linnuse vahetu mõjuala, sh looduslikud eeldused

ja arheoloogiliste uuringute tulemused. Kirde-, kagu- ja edelaküljel on lähtutud mäejalami

alumisest servast, lääneosas on linnuseala piiriks kahe kõrgema ala vaheline nõgu, mis

markeerib teadaoleva linnuse õueala läänekülge.

2.3. Mälestis paikneb eraomandites olevatel katastriüksustel Alliku (KÜ 63602:003:1300) ja

Liinu-Kalda (KÜ 63602:003:0560). Mälestise ala katab ligikaudu kolmandiku Alliku

kinnistust ning alla kümnendiku Liinu-Kalda kinnistust.

2.4. Mälestise piir on toodud käskkirja lisas 1.

III. Riikliku kaitse kriteeriumid

3.1. Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 10 lg 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise

eeldus, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi

väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus.

Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23

„Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning

muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi määrus) sätestatud

kriteeriumitest. Asi või maa-ala võib vastata mitmele, kuid ei pea vastama igale

kriteeriumile. Kriteeriumid võivad olla erineva kaaluga.

Üldised kriteeriumid

3.2. Riikliku kaitse üldisest kriteeriumitest vastab mälestis linnus:

3.2.1. originaalsubstantsi säilivuse kriteeriumile (määruse § 2 p 3), kuna Truuta linnusel on

säilinud nii linnuse õueala, sellel olev arheoloogiline kultuurkiht kui ka pinnavormid,

mis linnuse kohavalikut ajendasid ja mida inimesed suuremal või vähemal määral on

paiga kasutamise ajal kujundanud.

Arheoloogiamälestise kriteeriumid

3.3. Arheoloogiamälestise kriteeriumitest vastab mälestis linnus:

3.3.1. vanuse ja asukoha kriteeriumile (määruse § 4 p 1), kuna arheoloogiliste uuringute

tulemused viitavad, et Truuta linnust kasutati mitme sajandi vältel kuni 11. sajandi

esimese pooleni. Tähelepanuväärne on ka linnuse paiknemine loodusliku vee- ja talitee

ja muinasaegsete teede ääres5 – linnuse asukoht annab tunnistust selle funktsioonist.

Truuta linnus on ajalise mitmekesisuse näitaja.

3.3.2. teabe teadusliku väärtuse ja ainulaadsuse kriteeriumile (määruse § 4 p 2), kuna Truuta

linnus on näide viikingiaegsest linnusest, mis teadaolevalt oli rajatud ennekõike

kaubanduslikel eesmärkidel vahetult viikingiajal olulise vee- ja talitee äärde ning

maanteede lähedusse. Linnuse asukoha valikul on lisaks omaaegsete kaubateede

lähedusele rolli mänginud ka piirkonna looduslikud olud, kuna nii veekogu kui ka

kõrged mäenõlvad linnuse kirde-, kagu- ja edelakülgedel funktsioneerisid looduslike

kaitserajatistena. Seejuures ei peetud oluliseks rajada täiendavaid mastaapseid

kaitserajatisi nagu valle või kraave, mis viitab, et linnus funktsioneeris

kaubanduskeskuse ja võimu sümbolina, mitte sõjalise rajatisena. Arheoloogiliste

uuringute tulemused näitavad, et linnus oli kasutusel hooajaliselt mitmete sajandite

vältel, sh leiti arheoloogiliste leidude seast ka Pihkva piirkonnas tehtud laine- ja

joonornamendiga loodevene lihtkedrakeraamika kild, mis viitab kahe regiooni

omavahelistele kontaktidele. Teadaolevalt jäeti linnus maha 11. sajandi esimesel poolel

– samal ajal hüljati mitmeid Lõuna-Eesti linnused. Tõenäoliselt oli linnuse hülgamine

5 Veldi, M. 2009. Keskused ja kommunikatsioon Kagu-Eestis rauaajal (vara)uusaegsete kaartide taustal. Magistritöö.

Tartu Ülikool.

otseselt või kaudselt seotud Kiievi-Vene suurvürst Jaroslav Vladimirovitši sõjaretke ja

vallutusega. Kuna otseseid põlengujälgi linnuselt ei ole leitud, oletatakse, et paik

hüljati, kuna rahvusvaheline kaubandustee kasutamine vaibus 11. sajandil. Truuta

linnus on oluline näide nii Lõuna-Eesti piirkonna kui ka laiemalt Eesti ühiskonna

arengust ja kunagistest kontaktidest, sh kaubandussuhetest Pihkva piirkonnaga ja

laiemalt Vene aladega. Linnusel säilinud informatsioon nii linnuse rajamise,

kasutamise kui ka hülgamise kohta on unikaalne ja väga oluline, täiendades laiemalt

kogu Eesti asustus- ja kaubandusajalugu.

3.3.3. silmapaistvuse ja erilisuse kriteeriumile (määruse § 4 p 3), kuna analoogsetele

muinasaegsetele linnustele iseloomulikult on linnus rajatud looduslikule mäele

ajaloolise vee- ja talitee ja maanteede ristumiskoha lähedusse. Linnus on ühtlasi veel

hiljaaegu olnud kogukonna teadvuses – sellest annavad tunnistust mitmed säilinud

pärimusteated.

3.3.4. kirjalikes allikates kajastumise ja haridusliku väärtuse kriteeriumile (määruse § 4 p 5),

kuna säilinud on mitmeid linnust ja selle ümbrust mainivaid arhiiviteateid, mis olid

üheks linnuse otsimise ajendiks. Eesti Rahvaluule arhiivis6 oleva info põhjal teadsid

kohalikud, et piirkonnas asub Nahaliin, mis hävines sõjas ja mille kohale oli hiljem

küla tekkinud. Korduvalt on viidatud, et Liinu järve kaldal on linn (linnus) asunud.

Seejuures on kohalikud teadlikud ka veeteest, mis linnuse juures varasemalt asus.

Ühtlasi oletatakse, et linnusel või selle läheduses tegutsesid nahaparkalid. Lisaks on

piirkonna kohta säilinud teateid sõjaajal maetud kullast ja sellest, kuidas seda kulda on

hiljem üritatud kätte saada. Mälestisel on ka hariduslik väärtus, kuna maastikul on

võimalik analüüsida linnuse paiknemist ja asukohta ning selle seost ajalooliste teedega,

mille abil paremini mõista asustus- ja kaubandusajaloo arengut.

3.3.5. säilitatavuse kriteeriumile (määruse § 4 p 6), kuna linnuseala on säilinud läbi sajandite

ning on oluline, et sellega seotud pinnavormid ja arheoloogiline kultuurkiht säilivad ka

edaspidi oma algses asukohas.

3.4. Määruse kohaselt võib asi vastata mitmele, kuid ei pea vastama igale kriteeriumile. Truuta

linnus vastab üldistest kriteeriumitest originaalsubstantsi säilivuse kriteeriumile ning

arheoloogiamälestise kriteeriumitest vanuse ja asukoha, teabe teadusliku väärtuse ja

ainulaadsuse, silmapaistvuse ja erilisuse, kirjalikes allikates kajastumise ja haridusliku

väärtuse ning säilitatavuse kriteeriumitele. Arheoloogiapärand on ajaloo uurimise allikas,

kuid samuti on hoitud ja hooldatud mälestised ruumi ajalise mitmekihilisuse näitajad.

Arheoloogiamälestiseks tunnistamise eripära seisneb selles, et ilma läbi uurimata ei pruugi

olla teabe teaduslikku väärtust ja ainulaadsust ning kultuuriväärtusega asja vanust ilma seda

hävitamata lõplikult võimalik tuvastada. Esmane eesmärk on arheoloogiapärandi säilimine,

mistõttu tunnistatakse muistis mälestiseks piiratud teabe alusel, uuringute põhjal, mis

tõendasid viikingiaegse linnuse olemasolu.

3.5. Kokkuvõtvalt, arheoloogiliste uuringute tulemused näitavad, et Truuta linnus on

viikingiaegne linnus, mida kasutati kuni 11. sajandi esimese pooleni. Linnusest on säilinud

nii linnuse õueala, sellel olev arheoloogiline kultuurkiht kui ka pinnavormid.

Tähelepanuväärne on ka linnuse paiknemine loodusliku vee- ja talitee ja muinasaegsete

teede ääres, mis annab tunnistust selle eripärasest funktsioonist kaubanduskohana. Truuta

linnus on üks väheseid viikingiaegseid linnuseid oma piirkonnas, mis teadaolevalt oli rajatud

ennekõike kaubanduslikel eesmärkidel. Säilinud toponüümid ja kohapärimus viitavad, et

linnuses võidi tegeleda nahakaubandusega.

6 Detailsemalt on säilinud pärimusteadetest ülevaate andnud H. Valk ja P. Kama 2012. aastal koostatud arheoloogilise

uuringu aruandes.

IV. Menetlusosaliste ja kaasatud isikute arvamused

4.1. 18.02.2025 saatis Muinsuskaitseamet linnuse kultuurimälestiseks tunnistamise eelnõu

arvamuse avaldamiseks puudutatud kinnistute omanikele. Samuti edastati eelnõu arvamuse

avaldamiseks Otepää Vallavalitsusele, Kliimaministeeriumile ja Riigimetsa Majandamise

Keskusele, kes eelnõu kohta arvamust ei avaldanud.

4.2. 20.03.2025 vastas Liinu-Kalda kinnistu omanik, et jääb oma esialgse linnuse

kultuurimälestises tunnistamist puudutava arvamuse juurde, st pooldab maa-ala

kultuurimälestiseks tunnistamist.

4.3. 24.03.2025 edastasid Alliku kinnistu omanik ja tema esindajad pöördumise, milles ei

nõustutud linnuse kultuurimälestiseks tunnistamisega. Kompromissina tehti ettepanek, et

maa-ala kultuurimälestiseks tunnistamisega nõustumist kaalutakse juhul, kui mälestise alalt

jäetakse välja Alliku kinnistule planeeritava hoone ja ligipääsutee rajamise piirkond või

kõrvaltingimusena vabastatakse omanik planeeritud ehitusalal tööde tegemise loa- ja teatise

esitamise ning kooskõlastamise või teavitamise kohustusest. 15.04.2025 kohtusid

Muinsuskaitseameti esindajad Alliku kinnistu omaniku ja tema esindajatega, et arutada

omaniku soove ja huvisid ning selgitada linnuse kultuuripärandi olemasolu ja sellega seotud

asjaolusid. Kohtumisel selgusid kinnistu omaniku täpsemad ehitusplaanid ning

Muinsuskaitseamet sedastas, et muinaslinnuste platoodele ja nõlvadele ei lubata rajada

hooneid. Kohtumise käigus kokkulepeteni ei jõutud ning mõlemad osapooled lubasid

kaaluda võimalike kompromisslahenduste leidmist.

4.4. 23.04.2025 edastasid Alliku kinnistu omaniku esindajad teavituse, milles markeeriti, et

Alliku kinnistu omanik jääb oma esialgsete soovide juurde, viidates ühtlasi ebamõistlikult

kaua kestnud menetlusele ja maa-ala kultuurimälestiseks tunnistamise järgselt omanikule

rakenduvatele koormavatele kitsendustele. Alternatiivselt pakuti välja, et nii ligipääsutee kui

ka hoone rajamisel võib vajadusel läbi viia arheoloogilise uuringu, kuid käskkirja

kõrvaltingimusena peaks kajastuma, mis tingimustel on võimalik omanikul soovitud hoone

ja tee rajada. Ühtlasi markeeriti, et hoone kõrvale soovitakse rajada platsi, haljastust vms

ning lisaks varasemalt räägitule, soovitakse ehitada veel purre ja trepp järve juurde.

4.5. 30.04.2025 vastas Muinsuskaitseamet Alliku omaniku esitatud pöördumisele, selgitades

põhjalikult, mis asjaoludel ja kaalutlustel jõuti seisukohani, et linnuse kultuurimälestiseks

tunnistamise menetlusega jätkatakse ning miks ei tehta tööde tegemise loa- või teatise

kohustusest leevendusi. Ühtlasi jäi Muinsuskaitseamet seisukohale, et käesoleva maa-ala

kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse raames ei ole võimalik teha otsuseid

planeeritava ehitustegevuse osas, kuna ehitustegevuse üle otsustamine toimub eraldi

menetluse raames, mille käigus kaalutakse kavandatava ehitiste rajamise võimalikkust ja

tingimusi. Konkreetsed tööde tingimused väljastatakse tööde tegemise loa- või teatise

menetluse käigus. Siiski väljendas Muinsuskaitseamet etteruttavalt põhimõtteid, et linnuse

tuumikalale hoone ja seotud rajatiste rajamine oleks problemaatiline, kuna see hävitaks

linnusega vahetult seotud ja seda defineerivad pinnavormid ja linnus ilma selle oluliste

osadeta lakkaks olemast. Muinsuskaitseamet pakkus kompromisslahendusena võimalust

rajada hoone linnuse tuumikust kaugemale nii, et linnuse õueala säiliks maksimaalselt ning

kultuurkihti ja linnust tervikuna kahjustataks minimaalselt. Lisaks avaldas amet

valmisolekut kaaluda mälestise ala vähendamist. Muinsuskaitseamet märkis ka ära, et kui

otsustatakse rajada hoone väljaspool linnuse õueala, on soovituslik enne planeerimist tellida

arheoloogilised eeluuringud, mille abil saab kaardistada säilinud arheoloogilise kultuurkihi

ulatust ja iseloomu ning teha läbimõeldud otsuseid edasiste tegevuste osas.

4.6. 22.05.2025 kohtusid Muinsuskaitseamet ja Alliku kinnistu esindajad uuesti ning 06.06.2025

edastati kinnistu omaniku nimel taaskord vastuväited kinnistu mälestiseks tunnistamisele,

kuna menetlusaeg on olnud ebamõistlikult pikk. Lisaks paluti menetluse jätkamise korral

Muinsuskaitseametil tellida kinnisvara väärtuse muutmise hinnang ja hüvitada

rakendatavate piirangutest tekkiv kahju. Ühtlasi sõnastati, et omanik jääb oma varasemalt

esitatud seisukohtade juurde ja ei nõustutud Muinsuskaitseameti pakutud

kompromisslahendusega. Täiendavalt lisati, et omaniku hinnangul on võimalike

arheoloogilise uuringutega kaasnevad kulud ebamõistlikud ja alusetult koormavad, linnuse

olemasolu ei ole selgelt tõendatud ja ei ole põhistatud, milles seisneb linnuse suur teaduslik

väärtus. Kuna Maa- ja Ruumiameti kaartidel ei ümbritse linnust käesoleval ajal ega ei ole ka

varasemalt ümbritsenud suuremad teed või kaubateed, siis ei ole tõene väide, et Truuta linnus

varasemalt asus teede ristumise kohas.

V. Kultuurimälestiseks tunnistamise põhjendus

Mälestise kultuuriväärtus

5.1. Riiklik kaitse antakse MuKS § 10 lõike 1 alusel ainult sellele kultuuriväärtusega asjale või

maa-alale, mis esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik,

ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb

rahvusvahelisest lepingust. Nende säilitamine ja mistahes kahjustamise võimaluse

ärahoidmine on nii riigi kui ka omanike kohustus.

5.2. Eesti on ühinenud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooniga, mille art 1 lg-st 1

tuleneb, et konventsiooni eesmärk on kaitsta arheoloogiapärandit kui Euroopa kollektiivse

mälu allikat ning ajaloolise teadusliku uurimistöö vahendit. Lg 2 kohaselt peetakse sel

eesmärgil arheoloogiapärandi elementideks kõiki eelnevatest ajajärkudest pärinevaid

inimtegevuse säilmeid, esemeid ja igasuguseid muid jälgi, muuhulgas mille kaitse ja

uurimine aitab rekonstrueerida inimkonna ajalugu ning tema suhteid looduskeskkonnaga.

Art 4 p ii kohaselt kohustub pool võtma meetmeid arheoloogiapärandi konserveerimiseks ja

säilitamiseks, soovitavalt in situ.

5.3. Arheoloogiamälestis on MuKS § 11 lg 3 kohaselt inimtegevuse säile, asi või nende kogum

ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad

teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhte kohta looduskeskkonnaga.

Arheoloogiamälestise oluliseks osaks on kultuurkiht. Lisaks ajaloo uurimisallika väärtusele

on arheoloogiamälestistel ka monumendi väärtus, olles ainelised tunnusmärgid maastiku

ajalisest mitmekihilisusest, mida tuleb võimaluse piires maksimaalselt säilitada. Kõik

muinaslinnused on Eesti kontekstis olulised. Tegemist on kesksete esindusmuististega,

millel on võtmetähendus asustusloo uurimisel. Iga linnus oli piirkonna keskus ja selle

olemasolu näitab, et ümbruskonnas oli piisavalt asustust, et linnus saaks esile kerkida.

5.4. MuKS § 16 lg-st 6 tuleneb, et mälestiseks tunnistamise menetluses selgitatakse välja asja

kultuuriväärtus, kaaludes ka avalikku huvi ja kaasatud isikute huve ning hinnates mälestiseks

tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamise põhjendatust.

5.5. Truuta linnus vastab määruses sätestatud kriteeriumitele ja esindab väärtuslikumat osa

kultuuripärandist, millel on teaduslik ja ajalooline kultuuriväärtus. Truuta linnus on

esinduslik näide viikingiaegsest linnusest, mis oli rajatud eeskätt kaubanduslikel

eesmärkidel. Linnusest on säilinud arheoloogiline kultuurkiht, sh maastikul jälgitav linnuse

õueala ning linnust iseloomustavad pinnavormid. Linnuse kultuurkihis on teave nii paiga

rajamise, kasutamise kui ka hülgamise kohta. Lisaks annavad nii leitud arheoloogilised

leiud, linnuse ja selle ümbruse looduslikud olud kui ka säilinud pärimuslik teave tunnistust

kaubanduse arengust ja piirkonna kontaktidest nii lähiümbrusega kui ka kaugemate

regioonidega, laiemalt ka ühiskonna diferentseeritusest ja järjest mitmetahulisema

ühiskonnakorralduse kujunemisest. Linnuselt on leitud arheoloogilisi leide viikingiajast, mis

veelgi tõstab mälestise kultuuriväärtust.

Avalik huvi

5.6. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o. üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka

Eesti kultuuri säilimine läbi aegade, sh meie ainelise kultuuripärandi väärtuslikuma osa

hoidmine ja kaitse. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte.

5.7. MuKS § 3 lg 1 kohaselt on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine ühiskonna ühine

kohustus. Eesti riik on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega ja võtnud endale kohustuse

tagada riiklikult olulise kultuuripärandi säilimine. Samuti tuleneb kultuuripärandi hoidmise

kohustus Eesti Vabariigi põhiseadusest.

5.8. Eesti on ühinenud ka mitme rahvusvahelise konventsiooniga, millest on lähtutud mälestiste

kaitsekorralduse põhimõtete sõnastamisel. 1996. aastal jõustus Eestis arheoloogiapärandi

kaitse Euroopa konventsioon, mille eesmärk on kaitsta ja säilida arheoloogiapärandit kui

Euroopa kollektiivse mälu allikat. 2021. aastal jõustunud kultuuripärandi väärtust

ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon ehk Faro konventsioon rõhutab

kultuuripärandi kui ressursi väärtust kestliku arengu loomuliku osana ning põhineb igaühe

õigusel saada kultuuripärandist osa, millega omakorda kaasneb kohustus pärandit hoida ja

säilitada.

5.9. Kuna kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, näeb riiklikult olulistele

kultuuripärandi objektidele muinsuskaitseseadus ette kitsenduste seadmise. See lubab seada

mälestistega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama

kultuuripärandi säilimise.

5.10. Säilinud linnus on oluline, andes teavet viikingiaja linnuste ja regiooniüleste kaubasuhete

kohta, sh on võimalik analüüsida linnuse asukoha valikut, ehitamisel kasutatud materjale ja

tehnoloogiat, kaubandussuhteid, ühiskonnakorraldust jne. Lisaks linnuse rajamise ja

kasutamise aspektide uurimisele, on tähtis ka selle hävinemise ja hülgamisega seonduv. Kõik

eelnev on oluline, et mõista ja mõtestada minevikus toimunut. Linnuse säilimine on vajalik

kultuurilise järjepidevuse tagamiseks, mis omakorda aitab kaasa ühiskonna tasakaalustatud

arengule. Arvestades eeltoodut, seisneb avalik huvi ühiskonna vajaduses säilitada

kultuuriväärtusi nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele.

Kaasatud isikute huvid

5.11. Liinu ja Liinu-Kalda kinnistute omanikud peavad põhjendatuks ja vajalikuks Truuta linnuse

kultuurimälestiseks tunnistamist, kuid Alliku kinnistu omanik on sellele vastu.

5.12. Alliku kinnistu omanik soovib ehitada kinnistule elamu mäe otsa vaatega järvele.

Käesolevalt on kinnistu kasutamise otstarve maatulundusmaa ehk tegemist on

põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatava maaga ja maaga, millel

on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal ning ehitusõigust kinnistule ettenähtud ei ole.

Omaniku plaanid hõlmavad lisaks hoonele ka sellega seotud kommunikatsioonide rajamist

ja hoone ümbruse kujundamist, sh ligipääsutee rajamist linnuse nõlvadele. Truuta linnuse

platoo ja nõlvad on suuremalt jaolt säilinud puutumatult ning linnuse terviklikkus olulise

mineviku maamärgina ja maastiku ajalise ja ajaloolise mõõtme ilmestajana on tänapäevani

säilinud. Mastaapse hoone rajamine linnuse kõige kesksemale kohale rikuks linnust kui

terviklikku säilitamist väärivat objekti ja linnus lakkab olemast ilma selle oluliste osadeta.

Linnuse platoo alal on tõenäoliselt säilinud lisaks arheoloogilistele leidudele ka algses

asukohas asuvad struktuurid (nt koldekohad või hoonepõhjad). Pinnases võib olla säilinud

ka jälgi pinnaseteedest või radadest, mis mh ühendasid linnust järvega. Planeeritud hoone ja

seotud haljastuse ning infrastruktuuri rajamisel muutuks täielikult linnuse säilimine

tervikliku objektina, sh linnusega seotud ja inimese kohandatud pinnareljeefid (nt õueala

platoo või linnuse nõlvad) ning arheoloogiline kultuurkiht ja selle osad.

5.13. Omanik on välja pakkunud, et rajab hoone, mis ehitustehniliselt ei vaja väga palju pinnasesse

sekkumist, näiteks plaatvundamenti kasutades. Truuta linnuse arheoloogiline uuring näitas,

et arheoloogilisi leide leidub ka vahetult mättakihi all. Seega ka kõige minimaalsemate

ehitustööde käigus oleksid ohustatud arheoloogilised leiud ja kultuurkiht, linnuse

järvepoolses osas kõrgemal alal ka võimalikud säilinud struktuurid. Ühtlasi tekitaks maa all

säilinud arheoloogilistele leidudele ja võimalikele struktuuridele (sh nt koldekohad,

hoonepõhjad) kahju ka erinevad ehitusega seotud tegevused, nt pinnase tihendamine

löökkoormuse või vibratsiooni abil.

5.14. Kas mälestise alale saab ehitada, selgub täpsemalt vastavate menetluste käigus, kuid

Muinsuskaitseameti esialgsel hinnangul hoone rajamine planeeritud ehitusalale on

problemaatiline, kuna sellega hävineks linnuse tuumikala ja linnusega vahetult seotud ning

seda defineerivad pinnavormid ja pöördumatult oleks rikutud linnuse välisilme. Seejuures

mõjutab otsuse tegemist ka asjaolu, et lisaks hoone ehitusele plaanitakse rajada ulatuslikul

alal juurdepääsutee ning hoone läheduses soovitakse kujundada haljastust, mistõttu oleksid

maa-alale kavandatud tegevuste mõjud linnusele kui tervikule ja selle säilinud kultuurkihile

märkimisväärsed ja ulatuksid planeeritud ehitusalast tunduvalt kaugemale.

5.15. Muinsuskaitseamet pakkus välja lahenduse, mis arvestab nii omaniku ootuseid hoone

ehitamiseks kui ka võimaldaks säilitada riikliku tähtsusega kultuuriväärtust, lubades kaaluda

hoone rajamise võimalikkust linnuse tuumikust st õuealast kaugemal, kavandatava mälestise

kaitsevööndi alale. Lisaks nõustus Muinsuskaitseamet mälestise ala vähendama. Võrreldes

esialgse õigusakti eelnõuga on käesolevas haldusaktis vähendatud mälestise maa-ala 3,4 ha-

lt 1,9 ha-le ehk ligi poole võrra. Kuna on siiski tõenäoline, et kogu mäe platool esineb

linnusega seotud arheoloogilisi leide või struktuure ning jätkuvalt on oluline nii linnuse

vaadeldavus kui ka linnuselt avalduvad vaated ja linnuse keskkond, peab amet vajalikuks

kehtestada mälestise ala ümber kaitsevööndi. Muinsuskaitseameti esialgsel hinnangul on

hoone rajamine linnuse kaitsevööndi alas võimalik, kuid see selguks teatisemenetluse

käigus. Ühtlasi on põhimõtteliselt võimalik rajada järve äärde purre ja selleni viiv tee, kuid

tööde tegemiseks on vajalik esitada tööde tegemise luba või teatis, et Muinsuskaitseamet

saaks kaaluda arheoloogiliste uuringute määramise vajadust ja planeeritavate tööde mõju

linnusele. Alliku kinnistu omanik esitas vastuväited, millega ei nõustunud väljapakutud

lahendusega hoonestada elumajaga kinnistu põhja/loode nurk, kuna sealt puudub vaade

Liinu järvele. Samuti tõi omanik välja, et lahendusena pakutud ala on soine ja asub kallakul,

kuid omanik soovib ehitada hoone kinnistu Liinu järve poolsesse ossa, linnuse tuumikalale.

Muinsuskaitseamet märgib, et ameti poolt pakutud kohas puudub vaade Liinu järvele, kuid

tegemist ei ole soise alaga, mistõttu on eluhoone rajamine on seal igati võimalik.

5.16. Hoone, infrastruktuuri ja haljastuse rajamine linnuse tuumikalale oleks vastuolus

muinsuskaitse põhimõttega hoida ja talletada kultuuripärandit nii praegustele kui ka

tulevastele põlvedele ning kindlustada kultuurimälu kandev elukeskkond. Piirangud on

vajalikud, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise puudutatud isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Truuta linnuse säilimise tagamiseks

ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid kinnistu omanikke vähem koormavaid

meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud

õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja

Euroopa kultuuriväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Riikliku kaitse tagamisega ja

kultuuriväärtusi hävitavatele tegevustele piirangute seadmisega linnus säilib, kuid

kultuuriväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimisel need hävivad. Kinnistu omaniku soov

ehitada elumaja vaatega järvele ei kaalu üle kultuuripärandi säilitamise vajalikkuse

eesmärki. Seejuures ei muuda kehtestatavad piirangud kinnistu senist kasutamist täielikult

võimatuks, ega raskenda seda oluliselt, sh on Muinsuskaitseamet menetluse käigus

pakkunud Alliku kinnistu omanikule välja lahenduse rajada hoone linnuse tuumikust

kaugemale nii, et linnust kahjustataks minimaalselt. Lisaks vähendas Muinsuskaitseamet

linnuse maa-ala võrreldes algselt kavandatuga ligi poole võrra.

5.17. Alliku kinnistu omanik on seisukohal, et linnuse olemasolu ei ole selgelt tõendatud tuues

välja, et üksnes potikildude olemasolule tuginedes ei saa väita, et sellel alal asus linnus.

Linnuse asukoha kohta puuduvad kirjalikud allikad ja tõendid ning pärimus, millele

tuginetakse ei ole kirjalik, vaid suuline ja sisult vastuoluline, sest erinevad inimesed on

linnuse asukoha kohta kuulnud erinevaid jutte. Lisaks ei saa ainult mägisele pinnavormile

tuginedes veel kindlalt väita, et selles kohas asus linnus. Muinsuskaitseamet selgitab, et

linnuse olemasolu on tõendatud arvestades valdkonna erialaekspertide hinnangut ja

arheoloogiliste uuringute tulemusi. Linnusest on säilinud arheoloogiline kultuurkiht, millest

on leitud viikingiaegseid leide ja maastikul on jälgitav linnuse õueala ning säilinud on linnust

iseloomustavad pinnavormid. Seejuures leiti väiksemahuliste uuringutega 131 savinõukildu,

milles domineeris käsitsikeraamika. Ühtlasi tuvastati kaks 9.–11. sajandist pärit Rõuge tüüpi

keraamikakildu ning loodevene pärane lihtkedrakeraamikakild mis levis Eesti aladel 11.–12.

sajandil. Nii arheoloogilised leiud, pinnavormid, paiknemine vee- ja talitee ääres ning

ajalooliste teede ristumiskohas, järve toponüüm Liinu järv kui ka säilinud kohapärimus

annavad kogumis tunnistust sellest, et Truuta linnus on viikingiaegne linnus.

5.18. Alliku kinnistu omanik leiab, et Truuta linnust ei saa pidada kuidagi teistest Eestis asuvatest

linnustest ja linnamägedest omanäolisemaks või suurt teaduslikku väärtust omavaks.

Muinsuskaitseamet märgib, et Truuta linnuse kultuuriväärtust on käsitletud käskkirja p-des

3.3, 3.4, 5.3 ja 5.5.

5.19. Alliku kinnistu omanik on seisukohal, et kinnistul asuv veesilm ei ole „nahaparkalite tiik“,

vaid Teise maailmasõja aegne pommikraater. Muinsuskaitseamet möönab, et veesilma

seostamine naha parkimisega ei ole otseselt tõendatud, kuid välistab samas võimaluse, et

tegu on pommilehtriga, kuna olemasoleva veesilma karakteristika ei vasta pommilehtritele

iseloomulikele tunnustele. Säilinud toponüümid ja pärimus viitavad, et tõenäoliselt tegeleti

linnuses nahakaubandusega või mäe platoole jääva vesise ala näol võib olla ka tegu linnuse

õueala vahetusse lähedusse jäänud loodusliku allikalise veesilmaga, mida võidi kasutada

erinevatel otstarvetel.

5.20. Alliku kinnistu omanik on esitanud vastuväite ka selle kohta, et Truuta linnus ei asunud teede

ristumise kohas, sest Maa- ja Ruumiameti kaartidelt nähtub, et Alliku kinnistut ei ümbritse

ei käesoleval ajal ega ole ka kunagi ümbritsenud mingisugused suuremad teed või kaubateed.

Muinsuskaitseamet selgitab, et võrdlus tänapäevaste või lähimineviku teedega ei ole

asjakohane, vaid linnuse paiknemist teede ristumise kohas näitavad nii teiste teadaolevate

linnusega samaaegsete muististe paiknemine ning 17. sajandil markeeritud ajalooliste teede

olemasolu, mis viitavad ka varasematele teedele. Lisaks funktsioneerisid vee- ja taliteedena

jõed ja järvistud, mille kaldal ka Truuta linnus paikneb.

5.21. Muinsuskaitseamet möönab, et linnuse kultuurimälestiseks tunnistamise eelnev menetlus

kestis kaua, kuid nimetatud põhjusel ka eelnev menetlus lõpetati ja 11.02.2025 otsustas

Muinsuskaitseamet algatada linnuse kultuurimälestiseks tunnistamiseks uue menetluse.

Samuti ei mõjuta menetlusaja pikkus ja käik kinnistul oleva arheoloogilise kultuurkihi

esinemise fakti. Muinsuskaitseamet lähtub käesoleva menetluse läbi viimisel linnuse

olemasolust, selle kultuuriväärtusest ja vastavusest riikliku kaitse eeldustele.

5.22. Vastuseks Alliku kinnistu omaniku vastuseisule arheoloogiliste uuringutega kaasnevatele

täiendavatele kuludele märgib Muinsuskaitseamet, et uuringute kulu tasumise ja hüvitamise

kord on ette nähtud MuKS-is. Olukorras, kus omanik on teadlik linnuse ja sellega seonduva

arheoloogilise kultuurkihi olemasolust, ning jätkuvalt kavandab ehitus- ja kaevetööde

teostamist, on ootuspärane, et eelarve planeerimisel arvestatakse ka võimalike

arheoloogiliste uuringutega seotud kuludega. Seda kohustust ei saa pidada ebamõistlikuks

ega alusetult koormavaks.

5.23. Omanik soovib, et Muinsuskaitseamet telliks kinnisvara väärtuse vähenemise hinnangu ja

hüvitaks rakendatavatest piirangutest tekkiva kahju. Muinsuskaitseamet märgib, et maa-ala

kultuurimälestiseks tunnistamine toimub kui maa-ala vastab riiklike kaitse eeldustele, st

maa-ala omanikule seatakse kitsendusi vaid olukorras, kus see on põhjendatud. Vastavalt

MuKS § 3 lg-le 1 on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine ühiskonna ühine kohustus

ning teatud olukordades kaalub avalik huvi üles erahuvi. Muinsuskaitseamet leiab, et maa-

ala kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse raames ei ole asjakohane hinnata maa-ala

väärtuse muutumist, kuna Muinsuskaitseameti tegevus on motiveeritud vaid maa-alal oleva

kultuuripärandi olemasolust ja lähtub MuKS-is sätestatud kohustusest kaitsta

kultuuriväärtusega maa-ala. Kuna maa-alal on viikingiaegne linnus, sh on säilinud linnuse

rajamise, kasutamise ja selle hääbumisega seotud arheoloogilist kultuurkihti, on riikliku

kaitse kohaldamine asjakohane sõltumata sellest, kuidas see mõjutab seotud kinnistute

turuhinda. Seejuures on Muinsuskaitseamet Alliku kinnistu omanikuga suheldes pakkunud

ka kompromissi, näidates, et Muinsuskaitseamet on avatud lahenduste leidmisele, mis

ühtaegu võimaldavad omanikul kinnistut suuresti kavandataval moel kasutada, kuid ühtlasi

kaitseb maa-alal säilinud kultuuripärandit. Oluline on ka asjaolu, et tegemist on maatulundus

maaga ning kinnistule eluhoone ja sellega seotud rajatiste ehitamiseks tuleks algatada

eraldiseisev menetlus ja saada ehitamiseks vajalikud load. Nimetatud menetlust lubade

saamiseks algatatud ei ole.

5.24. Maa-ala kultuurimälestiseks tunnistamisega kaasnevad piirangud on seatud kultuuripärandi

kaitseks ja need laienevad vaid tegevustele, mis võivad kahjustada linnust ja seal säilinud

arheoloogilist kultuurkihti. MuKS-i § 31 lg 1 kohaselt peab igaks peatama koheselt tööd, kui

mistahes paigas avastatakse arheoloogilist kultuurkihti. Ootamatu tööde peatamine on

tunduvalt kulukam, kui juba tööde planeerimise etapis arheoloogilise kultuurkihi

olemasoluga arvestamine. Seega on omanikule soodsam kui maa-ala on tunnistatud

kultuurimälestiseks ja koostöös Muinsuskaitseametiga on võimalik planeerida ehitus- ja

kaevetöid nii, et arheoloogiline kultuurkiht oleks kaitstud ja samas saaks omanik maa-alal

kavandatud tegevusi teha. Seetõttu ei saa kultuurimälestisega seotud piiranguid tõlgendada

kui omanikule tekkivat kahju.

Kaitsevöönd

5.25. MuKS § 14 lg 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes

selle vajadust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kaitsevööndi eesmärk on

tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas, kinnismälestiste

vaadeldavus ning mälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine.

5.26. Mälestisele kehtestatakse erikujuline kaitsevöönd mälestise välispiirist, mille määramisel on

ennekõike silmas peetud looduslikke olusid, kuid ühtlasi ka kehtivate katastriüksuste piire.

Linnuse põhja- ja lääneküljel on kaitsevööndiga kaetud kogu mäe ala, kus on tõenäoliselt

säilinud linnusega seotud arheoloogilist kultuurkihti ning lõunaküljel ulatub kaitsevöönd

omaaegse jõeoruni. Linnuse 4,4 ha suuruse kaitsevööndi eesmärgid on:

5.26.1. kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas (MuKS § 14 lg 2 p 1), et

säiliks linnuse lähiümbrus, mis annab mälestisele selle konteksti ja hõlbustab mälestise

mõistmist ja säilitamist. Oluline on, et mälestise kaitsevööndi alale ei rajataks ehitisi

või rajatisi, mis vähendaks linnuse kui ajaloolise maamärgi tajumist maastikul.

5.26.2. kinnismälestise vaadeldavus ja mälestiselt avanevate algupäraste vaadete säilimine

(MuKS §14 lg 2 p 2).

5.26.3. kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine (MuKS § 14 lg 2 p 3).

Linnusega seotud arheoloogilist kultuurkihti on tõenäoliselt säilinud mälestise vahetus

ümbruses, sh nii linnuse platool kui ka jalamil ja läheduses asuva veekogu ääres ja ka

veekogus.

5.27. Mälestise kaitsevöönd paikneb Alliku (KÜ 63602:003:1300), Kõo (KÜ 63602:003:0322)

Liinu-Kalda (KÜ 63602:003:0560) ja Liinujärv (KÜ 2851:005:0202) kinnistutel.

Kaitsevöönd katab veidi üle kolmandiku Alliku kinnistust, veidi üle poole Kõo kinnistust,

ligikaudu viiendiku Liinujärve kinnistust ja väikese osa Liinu-Kalda kinnistust.

5.28. Kaitsevööndi ulatus on toodud käskkirja lisas 2.

Leevendused

5.29. MuKS § 19 lg 2 p 4 kohaselt märgitakse mälestiseks tunnistamise käskkirjas leevendused

MuKS § 52 lg 1–3 ja § 62 lg 1 sätestatud tööde tegemise loakohustusest ning § 58 lg 1–3 ja

§-s 66 sätestatud kooskõlastamise või teavitamise kohustusest, kui neid tehakse.

5.30. Seaduses sätestatud tööde tegemise loakohustusest leevenduste tegemine ei ole linnuse alal

asjakohane, kuna mälestisega seotud arheoloogiline kultuurkiht paikneb vahetult maapinna

läheduses. Ühtlasi on olulised linnusealaga seotud pinnavormid, ilma milleta lakkab linnus

olemast. Seetõttu nii ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve- ja muude pinnase

teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd kui ka maapinna ettevalmistamine metsaseaduse

tähenduses mõjutavad otseselt mälestise säilimist.

5.31. Mälestise kaitsevööndis leevendusi teavituskohustusest ei tehta, kuna nii ehitamine,

kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud

tööd kui ka maapinna ettevalmistamine metsaseaduse tähenduses mõjutavad otseselt

mälestise vaadeldavust, selle keskkonda ja seda ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi

säilimist.

5.32. Muinsuskaitseamet ei nõustu Alliku kinnistu omaniku mälestise ja kaitsevööndi alal loa-,

kooskõlastuse- või teatise kohustuse kaotamise ettepanekuga, kuna niivõrd laia leevenduse

rakendamine oleks vastuolus mälestiseks tunnistamise olemusega. Sellises ulatuses

leevenduse seadmine võib kahjustada mälestist, kuna puudub teadmine, mis laadi ja ulatuses

tegevusi hakatakse mälestisel tegema. Ehitise rajamisega seotud kavandatavad toimingud

võivad ajas muutuda vastavalt omanike soovidele, ehitusturule jms välistele teguritele,

mistõttu on loakohustus oluline, et määrata töödega seotud tingimusi, mis arvestaksid

omanike täpseid soove ehitustegevuse kavandamisel.

Mõjud

5.33. Maa-ala arheoloogiamälestiseks tunnistamisega kaasnevad MuKS-ist tulenevad kitsendused

eesmärgiga tagada kultuuripärandi parem säilimine.

5.34. Käskkirja väljatöötamisel hinnati piirangute proportsionaalsust. Põhiseaduse §-s 11

sisalduva proportsionaalsuse põhimõtte järgi peab õiguste või vabaduste piiramiseks olema

õigustatud eesmärk ning kohustus või piirang sisult ja ulatuselt õiglane. Linnuse ala kaitse

eesmärk on selle säilimine ning see eesmärk on kultuuri säilimiseks oluline. MuKS-i ja

käskkirjaga seatud piirangud on kehtestatud ulatuses, mis tagab mälestise säilimise ja kaitse.

Nõuete ja piirangute kehtestamisel lähtuti avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste

tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse põhimõttest (MuKS § 3 lg 8). Käskkirja lahendused

on proportsionaalsed seatud eesmärgi suhtes ehk mõjutavad õiguste ja vabaduste kasutamist

võimalikult minimaalselt.

5.35. Põhiseadus sätestab riigi ühe põhieesmärgina Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise

tagamise läbi aegade. Kultuuripärandi kaitse on üleriiklik huvi ja seetõttu riiklik kohustus,

kuna tegu on põhiseaduse preambulis nimetatud kultuuri osaga, mis peab ilmtingimata

säilima läbi aegade ja järgmistele põlvkondadele. Kultuuripärand on osa Eesti

rahvuskultuurist ning eesmärgid selle säilimiseks õigustavad omandi vaba valdamise,

kasutamise ja käsutamise piiramist. Seega ei ole omandipõhiõigusel teiste põhiseaduslike

väärtuste ees igal juhul prioriteeti ning seadusega võib omandi vaba valdamise, kasutamise

ja käsutamise õigust õiglases ulatuses kitsendada, kui see on vajalik muu põhiseadusliku

eesmärgi saavutamiseks. Nõuete ja piirangute kehtestamisel arvestati MuKS-is esitatud

muinsuskaitse põhimõtetega, mille kohaselt on kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine

ühiskonna ühine kohustus. Mälestisele suunatud tegevused peavad vähendama nende

hävimise ohtu ja toetama väärtuste säilimist (ettevaatuspõhimõte). Omandiõiguse

põhiolemuse säilimiseks peavad aga õigusaktist tulenevad piirangud olema

proportsionaalsed ehk eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad.

5.36. Käskkiri ei kehtesta absoluutseid tööde ja tegevuste keelde, vaid kehtivad MuKS-is

sätestatud nõuded taotleda enne mälestisel kavandatud töid selleks ametilt vastav luba või

esitada vastav teatis. Seda, kas ja millises ulatuses ja kujul on konkreetsel juhul mälestise

alal soovitud töö ja tegevus võimalik, hindab amet loataotluse või esitatud teatise

lahendamisel omanikku kaasava menetluse tulemusena. Antud juhul tuleneb piirangute

seadmisega kaasnev omandipõhiõiguse vaba teostamise kitsendamise vajalikkus vajadusest

kaitsta mälestist.

5.37. MuKS § 31 lg 1 sätestab, et kui mistahes paigas avastatakse ehitamisel, teede, kraavide ja

trasside rajamisel või muude mulla- ja kaevetööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht, on

leidja kohustatud tööd peatama, säilitama koha muutumata kujul ning viivitamata teavitama

sellest ametit sõltumata sellest, kas piirkond on riikliku kaitse all või mitte. Kui tööde käigus

leitakse arheoloogiline leid, tuleb sellest samuti viivitamatult Muinsuskaitseametile teada

anda. Linnuse kultuurimälestiseks tunnistamisega saab maaomanik või valdaja tööde

tegemise planeerimise faasis kultuuripärandiga arvestada, vältides seeläbi ootamatusi, mis

muudavad tööde tegemise keerulisemaks ja ettenähtust kallimaks.

5.38. Ettevaatuspõhimõtte (MuKS § 3 lg 4) kohaselt peavad mälestisele suunatud tegevused

vähendama mälestise hävimise ohtu ning toetama väärtuste säilimist. Kinnismälestisel tööde

tegemisel järgitavaid nõudeid reguleerivad MuKS §-d 49, 50, 52, 54, 55 ja 58, mille kohaselt

tuleb arheoloogiamälestisel tehtavate tööde (ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-,

kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd ning maapinna

ettevalmistamine metsaseaduse tähenduses) puhul Muinsuskaitseametile esitada vastavalt

tööde tegemise loa taotlus või tööde tegemise teatis. Lisaks sellele kooskõlastab pädev asutus

Muinsuskaitseametiga ehitusteatise või ehitusloa kohustusega ehitise ehitamise mälestisel ja

kaitsevööndis ning kinnistu piiride ja maa sihtotstarbe muutmise arheoloogiamälestisel.

Ühtlasi peab Muinsuskaitseamet olema edaspidi kaasatud mälestise alal ja selle

kaitsevööndis projekteerimistingimuste ja ehituslubade menetlusse.

5.39. Lähtudes MuKS-i eesmärgist tagada kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus ning

arvestades seatavate piirangute ulatust, st keelatud on ainult mälestist ja selle välisilmet

hävitavad tegevused, kaalub mälestise kaitse vajadus üle võimalikud erahuvid mälestise

alale jäävaid kinnistuid täiesti vabalt kasutada. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka

materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve,

mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Arvestades eeltoodut kaalub soov

säilitada riiklikult olulise tähendusega kultuuriväärtus käesoleval juhul üle omaniku õigused

omandi piiranguteta käsutamiseks ja ettevõtluseks.

5.40. Lähtuvalt kavandatud pinnasesse sekkuvate tööde iseloomust on Muinsuskaitseametil õigus

määrata tööde tegemise tingimusi, sh uuringu tegemise kohustust, või keelduda tööde

lubamisest. Need Muinsuskaitseameti otsused määravad ühtlasi omandikitsenduse ulatuse ja

kohustavad leidma õiglast tasakaalu üldise kultuuriväärtuse ja omaniku huvi vahel. Loa

taotlemine või teatise esitamise kohustus ise ei ole omaniku jaoks ülemäärane nõue.

Muinsuskaitseamet teeb sobiva otsustuse võimalikult kiiresti ja omanikku menetlusse

kaasates. Ameti määratud arheoloogilise uuringu puhul on võimalik taotleda uuringutele

kulunud summa hüvitamist MuKS-i § 48 lõike 2 alusel.

Kokkuvõte

5.41. Arvestades Truuta linnuse vastavust määruses sätestatud riikliku kaitse kriteeriumitele ja

linnuse väärtust, kaaludes avalikku huvi ja kaasatud isikute huve ning hinnates mälestiseks

tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamist, on põhjendatud tunnistada linnus

kultuurimälestiseks liigiga arheoloogiamälestis. Selleks, et tagada linnuse säilinud osade

edasine säilivus, on vajalik maa-ala riikliku kaitse alla võtta. Kaitse alla võtmine on linnuse

tervikliku säilimise seisukohast määrava tähtsusega, kuna vaid sel moel saab tagada linnuse

ja selles sisalduvate väärtuslike elementide ja teabe alal hoidmise. Uute objektide

kultuurimälestiseks tunnistamine on oluline, et kaitsta kultuuripärandi väärtuslikuma osa

põhimõttele vastavaid objekte, mida hävimise korral ei ole võimalik taastada.

VI. Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht

6.1. Enne kultuurimälestiseks tunnistamist kuulatakse ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht.

Muinsuskaitse Nõukogu arutas ettepanekut 27.08.2025 toimunud koosolekul ja otsustas

ettepanekut toetada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Heidy Purga

Kinnitatud kultuuriministri 13.11.2025 käskkirjaga nr 169

Lisa 1

Kaart 1. Mälestise Linnus asukoht

Kaart 2. Mälestise Linnus piir

Tabel 1. Mälestise Linnus piiri koordinaadid

Nr X Y

1 6428913,845 652656,321

2 6428911,908 652645,902

3 6428911,185 652623,272

4 6428905,886 652612,318

5 6428897,693 652602,433

6 6428891,994 652596,021

7 6428885,404 652589,966

8 6428875,898 652552,464

9 6428873,003 652544,816

10 6428868,551 652538,537

11 6428861,961 652534,174

12 6428854,703 652528,964

13 6428848,246 652523,71

14 6428842,736 652518,946

15 6428874,542 652447,5

16 6428879,43 652440,039

17 6428904,13 652445,442

18 6428930,374 652459,078

19 6428940,151 652463,71

20 6428958,161 652474,258

21 6428981,951 652492,09

22 6428998,38 652556,253

23 6428945,977 652637,459

Kinnitatud kultuuriministri 13.11.2025 käskkirjaga nr 169

Lisa 2

Kaart 3. Mälestise Linnus kaitsevöönd

Tabel 2. Mälestise Linnus kaitsevööndi koordinaadid

Nr X Y

1 6428979,808 652628,505

2 6428903,405 652709,683

3 6428832,839 652591,896

4 6428799,194 652527,774

5 6428800,947 652508,277

6 6428797,113 652487,136

7 6428810,555 652402,481

8 6428847,797 652315,852

9 6428860,71 652317,945

10 6428979,418 652331,815

11 6429012,213 652417,038

12 6429032,602 652520,318

13 6429029,151 652557,939

14 6428913,845 652656,321

15 6428945,977 652637,459

16 6428998,38 652556,253

17 6428981,951 652492,09

18 6428958,161 652474,258

19 6428940,151 652463,71

20 6428930,374 652459,078

21 6428904,13 652445,442

22 6428879,43 652440,039

23 6428874,542 652447,5

24 6428842,736 652518,946

25 6428848,246 652523,71

26 6428854,703 652528,964

27 6428861,961 652534,174

28 6428868,551 652538,537

29 6428873,003 652544,816

30 6428875,898 652552,464

31 6428885,404 652589,966

32 6428891,994 652596,021

33 6428897,693 652602,433

34 6428905,886 652612,318

35 6428911,185 652623,272

36 6428911,908 652645,902

Pikk 2 / 10123 Tallinn / +372 640 3050 / [email protected] / www.muinsuskaitseamet.ee / Registrikood

70000958

Kliimaministeerium

[email protected]

Riigimetsa Majandamise Keskus

[email protected]

kuupäev digiallkirjas nr 5-14/2750

Linnuse kultuurimälestiseks tunnistamine

Muinsuskaitseamet annab teada, et kultuuriministri 13.11.2025. a käskkirjaga nr 169 tunnistati

kultuurimälestiseks mälestise liigiga „arheoloogiamälestis“ linnus (asukoht Valga maakond, Ote-

pää vald, Truuta küla ja Põlva maakond, Kanepi vald, Kooraste küla). Kultuurimälestiseks tunnis-

tamise õigusakt avaldatakse Riigi Teatajas ning see jõustub kümnendal päeval pärast avaldamist.

Mälestise teave on edaspidi leitav kultuurimälestiste registris (registri number 29973;

https://register.muinas.ee).

Edaspidi palume pöörduda mälestisega seonduvate tegevuste (nt kohtumised objektil, tööde luba

jms) osas Valgamaa nõuniku poole: Margis Sein, [email protected].

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liivi Varul

kaitsekorralduse spetsialist

+372 53026912, [email protected]

Lisa:

Kultuuriministri käskkiri 13.11.2025 nr 169 "Linnuse kultuurimälestiseks tunnistamine",

169_13_11_2025_Ministri_pohitegevus.asice