From: "Kihusalu Talu" <[email protected]> Sent: 9/22/2025 8:44:56 AM To: <[email protected]>, <[email protected]>

Cc:

"Keskkonnaameti looduskeskused" <[email protected]>, "Tanel Türna" <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, "RMK" <[email protected]>, <kristjan.tõ[email protected]>, "Kaupo Kohv | RMK" <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, "Jane Mättik" <[email protected]>, <[email protected]>, "Airi Külvet" <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>, <[email protected]>

Subject: Erakorralise istungi kokku kutsumine seoses hundirünnakutega Soomaa piirkonnas ja Eesti toidujulgeolekuga

Lugupeetud Maaelukomisjon ja Keskkonnakomisjon!

Varsti saab pea aasta teile läkitatud avalikust pöördumisest Eesti karjakasvatuse päästmisest ja pean tõdema, et selle aja jooksul ei ole mitte midagi paremaks läinud – kaos on tänaseks totaalne.

Tänaseks on minu karjadest huntide poolt tapetud 96 looma – viimase nädalaga tapeti Soomaal huntide poolt 4 ca 200 kg noorlooma ja 5 vasikat. Täna ei saa enam rääkida vasikate murdmisest, vaid hundid murravad praktiliselt igal ööl suuri eelmisel sügisel ja talvel sündinud noorloomi. Lisaks minu karjale, on vasikatest puhtaks söödud teise kohaliku luhahooldaja Andres Heina lihaveiste kari, kes on asjaajamise Keskkonnaametiga tunnistanud lootusetuks ja viib järele jäänud karja tapamajja. Piirkonnast on lahkunud ka karjakasvataja Siim Suitsmart, kes peale suve alguses toimunud hundirünnakuid viis päeva pealt kõik oma loomad Soomaa luhtadelt minema. Märkimata ei saa jätta ka kogu elu Soomaal elanud luhahooldaja Ulvi Rosenbergi 12 aastast hobust, kelle hundid tapsid ja sõid ära eelmise aasta lõpus – alguses tehti vanainimene Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri poolt üldse lolliks, väites, et hunt ei ole käinudki, suvel saime asja vist siiski sinnamaani, et Keskkonnaamet tunnistas hobuse hundi murtuks ja jääb vaid loota, et hobune ka hüvitatakse. Olukord on Soomaa luhahoolduse seisukohast katastroofiline, sest kõik karjakasvatajad kas põgenevad või viivad loomi tapamajja ja ka minu ettevõtetel ei ole järgmiseks aastaks enam loomi, kellega Soomaa luhtasid hooldada.

Tegemist ei ole kindlasti ainult Soomaa karjakasvatajaid vaevava probleemiga – Keskkonnaamet on koos Keskkonnaagentuuriga üritanud mulle väita, et probleemid on vaid minu veistega, mind sisuliselt tahtes lolliks teha. Hetkel võib Soomaad pidada „hundi pealinnaks“, kuid need murdjad liiguvad paratamatult siit laiali üle kogu Eesti. Fakt on see, et murtud lihaveiste vasikad ei ole juba ammu enam vaid kohalike karjakasvatajate mure – Soomaa ümbruse külad on külakoertest sisuliselt tühjaks söödud. Arvestades, et Aafrika seakatku tõttu on kodumaine seakasvatus juba niigi tugeva löögi all, võib Soomaa hundivabrikus tapma õpetatud huntide laiali levitamine tähendada tõsist ohtu kogu Eesti lihaveisekasvatusele. Lambakasvatus on hundiprobleemi tõttu juba sisuliselt kokku varisenud. Aafrika seakatku tõttu on riik sunnitud jõuliselt sekkuma ka metssigade arvukuse alla toomisele, mis võtab huntide toidulaualt veelgi toitu vähemaks. Keskkonnaamet ei ole oma avalikes sõnavõttudes viidanud vajadusele huntide populatsiooni vähendada – on vaid öeldud, et kui metssigade populatsiooni jõuliselt vähendatakse, siis hunt saab ikka hakkama ... ju siis on plaan sööta veel viimased lambad, veised ja külakoerad huntidele, peale mida hunt ikka nälga sureb. Looduses on asi paraku karm ja tugevam sööb nõrgema – ei saa elada väärastunud loodusseadusi eiravas ideloogias ja asju tuleb nimetada nii nagu nad on. Kui riik koheselt Keskkonnaameti tegevusetust ei peata, võime rääkida Eesti lihakasvatuse lõppemisest, mis tähendab hävingut Eesti toidujulgeolekule.

Palun viivitamata kutsuda kokku erakorraline Maaelukomisjoni ja Keskkonnakomisjoni istung järgmise päevakavaga:

1. Kihusalu talu ja Aberdeenland teevad ülevaate Soomaal viimasel aastal toimuvast (planeeritav aeg ca 30-45 minutit): a. Kihusalu talu, Aberdeenland OÜ ja teiste Soomaa karjakasvatajate hundirünnakute ülevaade b. Detailne ülevaade aasta otsa kestnud Keskkonnaameti asendustegevusest Soomaa hundiprobleemi

lahendamisel c. Ülevaade aasta otsa Keskkonnaagetuuri tegevusest Soomaa hundiprobleemi lahendamisel d. Ülevaade Kliiministeerimile läkitatud Soomaa karjakasvatajate avalikust ühispöördumisest

2. Riigi poolne sekkumine: a. Jahiseaduse muutmine, lubamaks nuhtlusisendite küttimisel öösihik ja muud ettepanekud b. Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri tegevuse(tuse) üle kontrolli algatamine ja süüdlaste vastutusele

võtmine c. Riigikontrolli auditi tellimine Keskkonnaagentuuri poolse nn “hundiuurimise“ programmi kohta – ma ei ole

tänaseni saanud “hundiuurimise“ lähteülesannet ega eelarvet, vähese saadud info põhjal on vaid tekkinud sügavad kahtlused, kas sümboolses summas riigieelarvelisi vahendeid on mõistlikult kasutatud. Ideoloogiliselt meelestatud “hundiuurimise“ tulemuseks on väga suured anomaalsed erinevused huntide arvukuse riiklikus statistikas vs looduses nähtuga ning üle riigilised tohutud huntikahjud

d. Soomaa hundirünnakute kahjude hüvitamine – kuna see on puhtalt riigi ametkondade poolt loodud probleem, siis Soomaa karjakasvatajate selge sõnum riigile on, et huntide murtud loomad tuleb riigil asendada, et jätkusuutlik luhahooldus saaks Soomaal jätkuda

NB! Keskkonnaamet eelmisel aastal kadunud vasikaid valdavas osas ei tunnistanud kadunuks olevat ja sellega seonduvalt olen algatanud Tallinna Halduskohtus kohtumenetluse (kaebus manuses) – käesolev dokument annab ülevaate ka Eestis kehtiva seadusandluse mittevastavusest Euroopa Liidu õigusega, olles vastuolus veel ka Eesti põhiseadusega.

Teie kiiret vastust ootama jäädes.

Lugupidamisega,

Tiit Soa

Kihusalu talu

Aberdeenland OÜ

m: +372 55632638

e: [email protected]

KAEBUS

Adressaat: Tallinna Halduskohus

[email protected]

Dokumendi

esitajad:

Kihusalu talu ja Aberdeenland OÜ

Kuupäev: 30.07.2025

Vaidlustatav

haldusakt:

Keskkonnaameti 14.04.2025 käskkiri nr 1-1/25/65

Kaebuse esitajad: Kihusalu talu, registrikood 11349728

Aberdeenland OÜ, registrikood 12457070

Kaebuse esitajate

esindaja:

Villu Otsmann, vandeadvokaat, e-post: [email protected]

Vastustaja: Keskkonnaamet (KeA)

Kaebuse taotlused: 1) Rahuldada Kihusalu talu ja Aberdeenland OÜ kaebus.

2) Tunnistada kehtetuks KeA 14.04.2025 käskkiri nr 1-1/25/65

osas, millega jäeti rahuldamata Kihusalu talu 14.01.2025

taotlus looma tekitatud kahju hüvitamiseks.

3) Tunnistada kehtetuks KeA 14.04.2025 käskkiri nr 1-1/25/65

osas, millega jäeti rahuldamata Aberdeenalnd OÜ 14.01.2025

taotlus looma tekitatud kahju hüvitamiseks.

4) Tunnistada kehtetuks 31.03.2025 looma tekitatud kahju ja

kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitiste

määramise komisjoni koosolekul tehtud otsused, mis on aluseks

Kihusalu talu ja Aberdeenland OÜ taotluste rahuldamata

jätmiseks.

5) Kohustada KeA teha asjas uus otsus, millega KeA rahuldab

Kihusalu talu 14.01.20225 esitatud looma tekitatud kahju

hüvitise taotluse summas 29 600 eurot täielikult.

6) Kohustada KeA teha asjas uus otsus, millega KeA rahuldab

Aberdeenland OÜ 14.01.2025 esitatud looma tekitatud kahju

hüvitamise taotluse summas 16 000 eurot täielikult.

7) Tunnistada põhiseadusvastaseks seadus- ja määrusandlus ja/või

selle andmata jätmine, mis ei võimalda huntide põhjustatud

kahjude täielikku hüvitamist sh LKS § 61 ja LKS § 61 lg 2 alusel

KAEBUS

2[13]

kehtestatud määrus osas, mis piirab huntide põhjustatud kahju

hüvitamist.

8) Jätta kõik menetluskulud Keskkonnaameti kanda.

Menetluslikud

taotlused:

1) Kutsuda taotletud kohtuistungile Rain Riis, isikukood XXXXXXXXXXX, tunnistajana ütlusi andma.

2) Kutsuda taotletud kohtuistungile Tõnis Korts, isikukood XXXXXXXXXXX, asjatundjana ütlusi andma.

KOKKUVÕTE

1. Isikul on õigus oma valduses oleval maal pidada veiseid ja teenida sellega tulu (PS § 32). Riik

on sellesse õigusse sekkunud suurkiskjate sh huntide kaitsmisega ja põhjustanud sellega

tagajärje, et hundid murravad maha/söövad ära/viivad minema karja järelkasvu (vasikad) ja

seda ei hüvitata. Riigi sekkumine seisneb eelkõige selles, et takistatud on ainus mõistlik vahend

- ennetav küttimine ja sellega huntide arvukuse piiramine - kahjude ennetamiseks ning

samaaegselt ei hüvita riik täielikult selle sekkumise tagajärgi.

2. Selline sekkumine oma intensiivsuses on õiguslikult alusetu, põhjendamata ning moonutab

nimetatud õigust nii põhiseadusvastaselt (PS § 10 ja § 11), kui rikkudes haldusmenetlusõigust

kui kehtivat seadust. Sekkumine on eriti intensiivne kuna riik on ühest küljest küttimist piiranud

ja teisest küljest omavastutust põhjendamatult suurendanud. Kui riik teeb poliitilise valiku, et

elada tuleb koos piiramatu arvu huntidega või nende arvukust tuleb soodustada, siis tuleb riigil

ka selle eest vastutada. Kaebajad nõuavad õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist ja

uue kaebajate taotluseid rahuldava haldusakti andmisele kohustamist (RvastS § 2 lg 1 p 1 ja p

4).

3. Kaebajate peamised etteheited on järgmised:

3.1. Suurkiskjate kahjude suurus ei sõltu riigieelarvest, et seda saab õiguspäraselt iga-aastaselt

korrigeerida sõltuvalt summast, mis riigieelarves hüvitamiseks on ette nähtud.

3.2. Riiklik regulatsioon suurkiskja kahjude hüvitamiseks on põhiseadusvastane ega taga isikule tema

põhiõiguseid, sh on vajalik seadusandlus välja andmata. Muuhulgas puudub omavastutusel ja

selle suurenemisel arusaadav, õiguslik ja proportsionaalne alus. Omavastutus esmakordsel

juhtumil ja selle kasv 10%’lt 30ni ja 50ni ja 100ni on mõõdutu ja moonutav ega vasta õigusriigi

põhimõtetele (PS § 32 koostoimes § 10, 11). Erinevalt ohustatud piirkondi koheldakse hüvitiste

suhtes samaväärselt, mis tähendab diskrimineerimist (PS § 12).

Hundikahjude ettenähtavus ja ennetusmeetodite tõhusus Soomaa piirkonnas, mis tundub olema

riikliku regulatsiooni eelduseks, on põhjendamata ja väär.

3.3. Huntide tõttu kaduma läinud loomade eest kahjude mittehüvitamine on alusetu ja

õigusvastane.

3.4. Puudub nõuetekohane ja põhjendatud haldusakt ja sellele eelnev haldusmenetlus avaldajate

esitatud taotluste osas.

KAEBUS

3[13]

FAKTILISED ASJAOLUD

4. Kihusalu talus on 2024. aastal huntide poolt kõrvaldatud (tapetud, haavatud, kadunud)

vähemalt 37 vasikat. Seda asjaolu kinnitavad KeA poolt koostatud kahjustuste hindamisaktid:

4.1. 13.11.2024 hindamisakt seoses Soomaa metskond 50 nimelise kinnistuga (katastritunnus:

36001:001:2406), mille alusel 7 tapetud ja 18 teadmata kadunud (lisa 1 – Soomaa metskond 50

akt);

4.2. 24.11.2024 hindamisakt seoses Iiapõllu nimelise kinnistuga (katastritunnus: 36001:003:0032),

mille alusel 4 tapetud (lisa 2 – Iiapõllu I akt );

4.3. 21.12.2024 hindamisakt seoses Iiapõllu nimelise kinnistuga (katastritunnus: 36001:003:0032),

mille alusel tapetud 1 ja 4 teadmata kadunud (lisa 3 - Iiapõllu II akt);

4.4. 21.12.2024 hindamisakt seoses Kiipsu põllu nimelise kinnistuga (katastritunnus:

36001:003:0032), mille lausel 1 tapetud (lisa 4 – Kiipsu põllu I akt);

4.5. 21.01.2025 hindamisakt seoses Kiipsu põllu nimelise kinnistuga (katastritunnus:

36001:004:0085), mille alusel 2 tapetud (lisa 5 – Kiipsu põllu II akt).

5. Aberdeenland OÜ-s on 2024. aastal huntide poolt kõrvaldatud (tapetud, haavatud, kadunud)

vähemalt 22 vasikat. Seda asjaolu kinnitab KeA poolt koostatud 13.11.2024 kahjustuste

hindamisakt seoses Soomaa metskond 57 nimelise kinnistuga (katastritunnus: 36001:001:2419),

mille alusel 2 haavatud ja 20 teadmata kadunud (lisa 6 – Soomaa metskond 57 akt).

6. Hindamisaktides loetletud teadmata kadunud vasikatega seonduvat vasikate kadumist

kavatsevad kaebajad kohtumenetluse käigus tõendada või tõendavad järgnevad täiendavad

asjaolud:

6.1. Hindamisaktides on kadumine fikseeritud ja seda ei ole vaidlustatud. Haldusaktides puuduvad

põhjendused ja haldusmenetluses pole uuritud, et kadumist ei ole olnud või on kadumine

toimunud mingil muul põhjusel. Seega puudub selles vaidlus.

6.2. Kihusalu talu ja Aberdeenland OÜ karjaku Rain Riis, isikukood 39708196023 ütlused vasikate

kadumise ja selle asjaolude kohta.

6.3. Herefordi tõugu (kaebajate karjas olev tõug ja Aberdiin-angus tõugu lihaveistel sarnased

näitajad) lihaveise vasikate võrdlev statistika, mis kinnitab, et kaebajate karjades on vasikaid

vähem või kadu suurem kui see statistiliste näitajate järgi peaks olema ning seadusliku esindaja

ja /või asjatundja selgitused selle statistika kohta.

Kaebajad jätavad endale võimaluse esitada teisi/täiendavaid tõendeid nende asjaolu kohta.

7. Ennetusmeetodite, va huntide populatsiooni kontrolli ennetava küttimisega, mittetoimivust

Soomaa piirkonnas kavatsevad kaebajad tõendada kohtuistungil läbi asjatundja Tõnis Korts,

isikukood 36312036019 ütlusetega, kelle pädevust kinnitab Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhina

pikaajaliselt tegutsemine. Kaebajad jätavad endale võimaluse esitada teisi/täiendavaid

tõendeid selle asjaolu kohta.

8. Huntide populatsiooni kontrolli sobivust ennetava küttimise kui ennetusmeetodina kavatsevad

kaebajad tõendada kohtuistungil läbi asjatundja Tõnis Korts, isikukood 36312036019

ütlusetega, kelle pädevust kinnitab Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhina pikaajaliselt

tegutsemine.

9. Huntide arvukuse tõusu tõendab Keskkonnaagnetuuri 2024. a. „Ulukiasurkondade seisud ja

küttimissoovitus 2024“, mille lk 87 III puntki kohaselt oli hundi tekitatud kahjustuste hulk koos

KAEBUS

4[13]

arvukuse tõusuga kasvanud, murtud kariloomade arv oli rekordiliselt kõrge (lisa 7 -

Seirearuanne).

10. Soomaa jahipiirkonnas, kus asuvad enamus viidatud kinnistud, ennetusmeetodina huntide

populatsiooni kontrolli mitteteostamist alates 2011. aastat tõendab jahipiirkonniti ulukite

küttimise statistika (lisa 8 – Huntide küttimise statistika), millest nähtuvalt pole Soomaa

jahipiirkonnas alates 2011. aastat kütitud ühtegi hunti.

11. Seoses arvukate hundirünnakutega Soomaal toimus 28.02.2025 Illapõllul (katastritunnus:

36001:003:0032) kell 11:00-12:15 koosolek, kus oli esindatud KeA esindajad (Tanel Türna ja

Meelis Suurkask), Keskkonnaagentuuri esindajad (Marko Kübarsepp ja Peep Männil), Riigimetsa

Majandamise Keskuse esindajad (Priit Voolaid ja Kaupo Kohv), kaebajate esindaja Tiit Soa,

kohalikud Soomaal tegutsevad karjakasvatajad (Andres Hein ja Kalle Hokkonen).

12. Kaebajate esindaja Tiit Soa edastas 03.03.2025 koosolekul osalejatele koosoleku protokolli (lisa

9 – 28.02.2025 koosoleku protokoll), millele palus vastuväidete esitamist kolme tööpäeva

jooksul ja KeA poolt e-kirja registreerimist KeA dokumendiregistris. KeA esindaja Tanel Türna

vastas kirjale 04.03.2025 ja palus koosolekul osalenud ametiasutuste esindajatel saata oma

kommentaarid hiljemalt 07.03.2025. Kaebajatele teadaolevalt ei ole keegi oma kommentaare

siiani esitanud. Kiri on KeA dokumendiregistris registreeritud 05.05.2025 numbriga 13-

11/25/9042. Koosoleku protokoll sisaldab KeA ja Keskkonnaagentuuri spetsialistide ütlusi, mis

on olulised mõistmaks elektrikarjuse ebaefektiivsust ennetusmeetodina, mh on koosolekul

osalenud Keskkonnaagentuuri suurkiskjate seire peaspetsialist Peep Männil öelnud, „et on

olemas lambakoera, aga veisekoeri ei ole olemas ja ennetusmeetmena kirjeldatud 5 traadiga

elektritaraga hunte veistest/kariloomades eemal ei ole võimalik hoida“.

13. Kihusalu Talu esitas 14.01.2025 looma tekitatud kahju hüvitamise taotluse, milles taotles kokku

summas 29 600 euro suuruse kahju hüvitamist kokku 37 (15 tapetud ja 22 teadmata kadunud)

hereford vasika eest (lisa 10 – Kihusalu talu kahju hüvitamise taotlus).

14. Aberdeenland OÜ esitas 14.01.2025 looma looma tekitatud kahju hüvitamise taotluse, milles

taotles kokku summas 16 800 euro suuruse kahju hüvitamist 22 (2 haavatud ja 20 teadmata

kadunud (KeA on vaideotsuses seda kinnitanud)) herefordi vasika eest (lisa 11 – Aberdeenland

OÜ kahju hüvitamise taotlus).

15. Kihusalu talu ja Aberdeenland on taotlustel märkinud ühe looma kohta kahjustuste kuluks 800

eurot. Vaidlus puudub asjaolus, et ühe looma hind on 800 eurot, kuna KeA on vaidlustatavas

haldusaktis arvestanud ka ühe looma hinnaks 800 eurot.

16. KeA edastas 16.04.2025 kaebajatele käskkirja nr 1-1/25/65 (lisa 12 – Keskkonnaameti

14.04.2025 käskkiri) ja looma tekitatud kahju ja kahjustuste vältimise abinõudele tehtud

kulutuste hüvitiste määramise komisjoni protokolli (lisa 13 – Komisjoni 31.03.2025 koosoleku

protokoll).

17. Käskkirja alusel rahuldati Kihusalu talu kahju hüvitamise taotluse hüvitati summas 9051.77

eurot ja Aberdeenland OÜ kahju hüvitamise taotlus summas 1346.54 eurot. Komisjoni protokolli

punkti 2.2. alusel määras komisjon lihaveise vasika (va šoti mägiveis) eest kahju hüvitamise

määraks 800 eurot. Käskkirja punkti 8 alusel hüvitati Kihusalu talule 7 vasika hukkumise tõttu

tekkinud kahju. Käskkirja punkti 7 alusel hüvitati Aberdeenland OÜ-le 2 vasika vigastuste tõttu

tekkinud kahju. Teadmata kadunud loomade tõttu tekkinud kahju kaebajatele ei hüvitatud.

18. KeA edastas 29.04.2025 kaebaja esindaja Tiit Soa palvel käskkirja alusel hüvitatava kahju

arvutuskäigu (lisa 14 – Hüvitatava kahju arvutuskäik). Tapetud loomade tõttu tekkinud kahju

hüvitamist on vähendatud järgnevalt:

KAEBUS

5[13]

18.1. punktis 4.1 viidatud juhtumile kohaldati omavastutust 10% ja saadud tulemis vähendati eelarve

puuduse tõttu omakorda 6,49%;

18.2. punktis 4.2 viidatud juhtumile kohaldati omavastutust 30% ja saadud tulemis vähendati eelarve

puuduse tõttu omakorda 6,49%;

18.3. punktis 4.3 viidatud juhtumile kohaldati omavastutust 50% ja saadud tulemis vähendati eelarve

puuduse tõttu omakorda 6,49%;

18.4. punktis 4.4 viidatud juhtumile kohaldati omavastutust 50% ja saadud tulemis vähendati eelarve

puuduse tõttu omakorda 6,49%;

18.5. punktis 4.5 viidatud juhtumile kohaldati omavastutust 50% ja saadud tulemis vähendati eelarve

puuduse tõttu omakorda 6,49%;

18.6. punktis 5 viidatud juhtumile kohaldati omavastutust 10% ja saadud tulemis vähendati eelarve

puuduse tõttu omakorda 6,49%.

19. Kaebajad esitasid 16.05.2025 ühise vaide (lisa 15 - Vaie), mille KeA oma 01.07.2025

vaideotsusega osaliselt tagastas ja läbivaadatud osas jättis rahuldamata (lisa 16 - Vaideotsus).

Vaideotsuse kohaselt mh selleks, et hoida looduslikku karjastruktuuri, on alates aastast 2010

küttimist mitte lubatud või on hundi küttimislimiidid olnud muudest piirkondadest oluliselt

väiksemad mõnes suuremas loodusmaastike piirkonnas (sh Soomaa rahvuspark ja selle ümbrus,

Alam-Pedja looduskaitseala ja selle ümbrus, Loode-Eesti metsamassiiv jne).

20. Lisaks eelnevale esitavad kaebajad tõendina fotomaterjali tapetud/vigastatud vasikate kohta

Kihusalu talus (lisa 17 – Kihusalu pilt) ja Aberdeenland OÜ-s (lisa 18 – Aberdeenland OÜ pilt)

ning liigvee kohta, mis raskendab karjaaedade kasutamist kaebajate poolt (lisa 19 – Liigvee

pilt).

ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED

21. Kaebajad käsitlevad kõigepealt KeA käskkirja materiaalset õigusvastasust (vt alapeatükk I), siis

kehtiva seadusandluse vastuolu põhiseadusega (vt alapeatükk II), seejärel riigi (KeA) kohustust

hüvitada looma tekitatud kahju riigivastutuse seaduse alusel (vt alapeatükk III), järgmiseks

lõpetuseks käskkirja ja komisjoni protokolli formaalset õigusvastatust (vt alapeatükk IV) ja

lõpetuseks lühidalt vaide osalist tagastamist (vt alapeatükk V).

22. Looma tekitatud kahju hüvitamist reguleerib peamiselt Looduskaitseseaduse (LKS) § 61 ja LKS

§ 61 lg 2 alusel on kehtestatud Kliimaministri 02.02.2024 määrus nr 5 „Looma tekitatud kahju

hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning

kahjustuste ennetamise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord“

(edaspidi määrus nr 5).

I. Käskkiri ja komisjoni protokoll on vastuolus kehtiva materiaalõigusega

Kahju suuruse eelarve järgse väljamaksega korrigeerimise õigusvastasuse küsimus

23. LKS § 61 ei anna alust kahju hüvitist vähendada eelarve tõttu. LKS § 61 ei anna alust LKS §

61 lg 3 p 5 alusel määratavat hüvitist vähendada eelarvega seotud põhjendustel. KeA on

kaebajatele kahju hüvitist vähendanud eelarve vähendamise tõttu (vt p 18.1 jj) vaideotsuse p

9 kohaselt määruse 5 § 8 lg 10 alusel. Seaduse alusel kehtestatud määrus ei saa siinkohal väljuda

seaduses sätestatud pädevusest, mis on määrusele antud – määruse § 8 lg 10 kohaldamiseks

puudub seaduslik alus ning see on põhiseadusega vastuolus. LKS § 61 lg 2 alusel kehtestab

määrus looma tekitatud kahjude hüvitamise täpsema korra, mitte ei volita määrusega

kehtestama lisapiiranguid, mis väljuvad LKS §-s 61 sätestatust. Etteruttavalt märgivad

KAEBUS

6[13]

kaebajad, et tegemist on põhiseadusvastase piiranguga, kuna see moonutab

põhiseadusvastaselt looma tekitatud kahju eest hüvitise saamist, sest tegelik looma tekitatud

kahju suurus ei sõltu riigieelarvest. Järelikult on käskkiri ja komisjoni protokoll vastuolus

põhiseadusega ja õigusvastased HMS § 54 alusel, kuna KeA on vähendanud kaebajate

kahjuhüvitist alusel, mida seadus KeA-le ei võimalda.

Hundi rünnakute tõttu kadunud loomade hüvitamise põhjendamatuse küsimus

24. LKS § 61 lg 1 sätestab, et loomade sh hundi tekitatud kahju hüvitatakse ning ei seadus ega

määrus nr 5 ei kehtesta õiguslikku alust, et kadunud loomade eest võib hüvitise jätta

maksmata. LKS § 61, määrus nr 5 ega ükski teine õigusakt ei sätesta, et teadmata kadunud

loomade eest hüvitist ei maksta. Juhul, kui hunt lihaveise vasika murrab ja selle metsa lohistab,

siis on tegemist hundi tekitatud kahjuga. Vahet ei ole, kas loom tapetakse või loom jääb

teadmata kadunuks. Karjas on kokkuvõttes siiski üks loom vähem ja kahju looma omanikule

sama. KeA on alusetult võtnud positsiooni ja loonud omavoliliselt blanketse välistuse, et

kadunud loomade eest kahju ei hüvitata. Kaebajad tõendavad, et huntide tõttu on 2024. aastal

Kihusalu talus kadunud 18 vasikat ja Aberdeenland OÜ-s 20 vasikat (vt asjaolud p 6). Ühtki muud

põhjust loomade kadumiseks haldusaktist tõendatult ei selgu. Siinkohal ei saa kaebajatele heita

ette (vaideotsuse p 6), et kaebajad ei ole lisatõendeid esitatud, kuna seaduses ei ole sätestatud

nende tõendite esitamise kohustust ja KeA ei ole nende andmete osas haldusmenetluse käigus

kaebajaid ära kuulanud (HMS § 6, 38 ja 40). Järelikult on käskkiri ja komisjoni protokoll HMS

§ 54 alusel õigusvastased.

Esimese kahjujuhtumi puhul omavastutuse rakendamise õigusvastasuse küsimus

25. Euroopa Komisjoni määruse (EL) 2022/2474 artikkel 29 lg 7 keelab omavastutuse

kohaldamise kaitsealuse looma esimese rünnaku suhtes antud piirkonnas. (EL) 2022/24741

art 29 sätestab riigiabi erisuse ja korra, kui liikmesriik hüvitab looma omanikule kaitsealuse

looma poolt tekitatud kahju. Hunt on Berni konventsiooni alusel kaitsealune loomaliik. Looma

tekitatud kahju hüvitamine on määruse § 2 alusel riigiabi. Seega tuleb LKS § 61 ja määruse nr 5

alusel hundi tekitatud kahju hüvitamisel rakendada ka (EL) 2022/2474 sätestatut, kuna EL

määrused on otsekohalduvad.

26. (EL) 2022/2474 art 29 lg 7 sätestab, et konkurentsimoonutuste ohu vähendamiseks ja riskide

minimeerimise stimuleerimiseks nõuavad liikmesriikide pädevad asutused abisaajatelt

teatavaid minimaalseid jõupingutusi. Need jõupingutused väljenduvad ennetavates

meetmetes (näiteks võimaluse korral turvatarad või karjakoerad), mis on proportsionaalsed

kaitsealuste loomade põhjustatava kahju riskiga asjaomases piirkonnas, välja arvatud juhul,

kui selliste meetmete võtmine ei ole mõistlikult võimalik. Käesolevat lõiget ei kohaldata

kaitsealuse looma esimese rünnaku suhtes antud piirkonnas. Käesolevas vaidluses on käskkirja

ja komisjoni protokolli alusel kohaldatud kaebajate esimestele rünnakutele omavastutuse

määra 10%. See on vastuolus (EL) 2022/2474 art 29 lg-s 7 sätestatuga. Arvestama peab ka

sellega, et EL õigusakt on ülemuslik Kliimaministri määrusele, mistõttu tuleb kohaldada (EL)

2022/2474 art 29 lg-t 7, mitte määruse nr 5 § 8 lg-t 5. Siinkohal ei ole pädev KeA vaideotsuse

p-is 3 ja p-is 12 esitatud väide, et looma tekitatud kahju hüvitamise näol ei ole tegemist

riigiabiga, kuna see on otseses vastuolus määruse nr 5 §-ga 2, mille lausel on tegemist vähese

tähtsusega abiga, mis on riigiabi alamliik. Järelikult on käskkiri ja komisjoni protokoll

õigusvastased HMS § 54 alusel, kuna need on vastuolus (EL) 2022/2474 art 29 lg-s 7

sätestatuga.

1 Määruse EUR-Lex link: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02022R2472-20231213

KAEBUS

7[13]

Omavastutuse jätkuva suurendamise põhjendamatuse ning õigusvastasuse ja

ennetusmeetmete ebamõistlikkuse küsimus

27. Komisjoni määruse (EL) 2022/2474 artikkel 29 lg 7 eeldab omavastutuse kohaldamisel, et

ennetusmeetodite rakendamine peab olema mõistlikult võimalik. (EL) 2022/2474 art 29 lg

7 sisu on, et vastav ametiasutus hindaks omavastutuse määra iga taotluse korral eraldi, kuna

taotlusega seotud asjaolud ei ole piisavalt sarnased selleks, et luua üldine kord omavastutuse

rakendamisel ennetusmeetodite rakendamise võimaluse mõistlikkuse hindamiseks. Eestis on

seda siiski tehtud läbi määruse nr 5 § 8 lg 5, mille kohaselt on omavastuse rakendamine seotud

kahju tekkimise ettenähtavusega ainult abstraktselt, mitte läbi haldusakti põhjenduste.

Olukorras, kus looma omanikule on kahju tekkimine isegi ettenähtav, aga tal puuduvad

mõistlikud võimalused kahju ärahoidmiseks, siis ei ole (EL) 2022/2474 art 29 lg 7 alusel looma

omaniku suhtes omavastuse kohaldamine õigustatud. Kaebajad märgivad, et käskkirjas ja

komisjoni protokollis ega vaideotsuses ei ole konkreetse üksikjuhtumi osas põhjendatud või isegi

käsitletud ennetusmeetme rakendamist ja selle mõistlikkust kahjustuste hüvitamise taotluste

hindamisel. Järelikult on käskkiri ja komisjoni protokoll õigusvastased HMS § 54 alusel, kuna

nendes on lähtutud määruse nr 5 § 8 lg-st 5, mis on vastuolus ülemusliku (EL) 2022/2474

art 29 lg-ka 7. KeA peab kaebajate taotluste suhtes hindama, kas ennetusmeetodite

rakendamine on mõistlikult võimalik, aga ei ole seda teinud.

28. 28.02.2025 toimunud koosoleku protokolli (vt asjaolude p 12) alusel selgub, et

Keskkonnaagentuuri (sarnaselt KeA-le Kliimaministeeriumi haldusalas olev haldusorgan)

suurkiskjate seire peaspetsialist Peep Männil on konkreetselt kaebajate olukorraga seoses

seisukohal, et on olemas lambakoera, aga veisekoeri ei ole olemas ja ennetusmeetmena

kirjeldatud 5 traadiga elektritaraga hunte veistest/kariloomades eemal ei ole võimalik hoida.

Elektrikarjust ei saa pidada kaebajate tegevuse jaoks sobivaks ja seeläbi mõistlikult võimalikuks

(EL) 2022/2474 art 29 lg 7 mõistes, kui sellel Eesti ühe suurkiskjate (hundid ja karud)

peaspetsialisti hinnangul ei ole mõju. Kaebaja tõendab seda täiendavalt asjatundja ütlustega

(vt asjaolude p 7). Kaebajatelt ei saa nõuda ennetusmeetodite kasutamist ja nende

mitterakendamisel või isegi rakendamisel, aga nende ebaefektiivsus korral (kaebajatel on

elektrikarjus, aga see ei ole siiani hundi rünnakuid takistanud – vt asjaolude p 20) keelduda

kaebajatele täies mahus hüvitise määramisest.

29. KeA on vaideotsuses viidanud ennetusmeetoditega seotud uuringutele, aga nendega

arvestamine käesolevas vaidluses ei ole arusaadavalt põhjendatud, kuna tegemist ei ole Eestis

sooritatud uuringutega – veelgi enam ei arvesta need Soomaa eripäraga, kus karjaaia

kasutamine on üleujutuste tõttu raskendatud (vt asjaolude p 20). Ennetusmeetmete tõhususe

osas puudub Eestis läbiviidud uuring, mistõttu KeA väited, et ennetusmeetmed on tõhusad – on

põhjendamata. Kuivõrd puudub mõjuuuring meetmete kasutamiseks, peab KeA nende tõhusust

hindama uuringu puudumise tõttu üksiksjuhtumi põhiselt.Kaebajal on kavas kohtumenetluse

käigus täiendada oma põhjendusi ennetusmeetodite kasutamise ja hundi tekitatud kahjude

piiramise osas, kui see vajalikuks osutub.

30. Määrus nr 5 on õigusvastane ja osaliselt kehtetu 100% omavastutuse kohaldamise osas. LKS

§ 61 lg 3 p 5 sätestab, et hundi, ilvese ja pruunkaru tekitatud kahju kuni 100 protsendi ulatuses,

olles kahjusummast eelnevalt lahutanud omaniku omavastutuse osa, mis võib olla 10–50

protsenti kogu kahju suurusest. Määruse nr 5 § 8 lg 5 p 4 sätestab, et alates neljandast

kahjujuhtumist samal kahjusaajal kalendriaastal loetakse nõuetekohased ennetusmeetmed

mitterakendatuks ning tekitatud kahju ei hüvitata ehk kahju ei hüvitata 100% ulatuses. Määruse

§ 8 lg 5 p 4 on otseselt vastuolus LKS § 61 lg 3 p-is 5 sätestatuga, kuna LKS § 61 lg 3 p 5 võimaldab

kahju piiramist kuni 50% ulatuses, aga määrus nr piirab seda kuni 100% ulatuses. LKS § 61 lg 2

annab Kliimaministrile volituse kehtestada kahju hüvitamise täpsustatud kord arvestades LKS

KAEBUS

8[13]

§-is 61 sätestatut, mitte kehtestada kahju hüvitamise täpsustaud kord omasuva järgi. Järelikult

on määrus õigusvastane ja vastuolus LKS-is sätestatuga, kuna LKS § 61 lg 2 ei anna

Kliimaministrile volitust piirata LKS § 61 looma tekitatud kahju hüvitamist suuremas mahus,

kui LKS § 61 seda ette näeb. Seda enam on KeA kohustatud täitma HMS-is sätestatud

haldusorgani kohustusi, kuna KeA peab tagama, etkehtetu määruse säte ei mõjutaks käskkirja

ja komisjoni protokolli õiguspärasust ja eesmärgipärasust, ning seeläbi ei kahjustaks

menetlusosalise õigusi.

31. Vahejäreldus. Käskkiri ja komisjoni protokoll on vastuolus kehtiva materiaalõigusega ja seeläbi

HMS § 54 alusel õigusvastased, kuna materiaalõigus sätestab kahjude hüvitamise kohustuse ja

puudub säte, mis võimaldaks KeA-l keelduda teadmata kadunud loomade eest kahju hüvitise

tasumisest ilma põhjendusteta. Lisaks ei sätesta LKS § 61 võimalust määruse nr 5 § 8 lg 10 alusel

vähendada määratavat kahju hüvitist eelarveliste piirangute tõttu. Ka ei võimalda LKS § 61 lg

3 p 5 kohaldada 100% suurust omavastust määruse nr 5 8 lg 4 alusel ja määruse kehtestamisel

on ilmselgelt väljutud LKS § 61 lg-s 2 sätestatud volitusnormist. Käskkirjas ja komisjoni

protokollis pole arvestatud ka (EL) määrusega 2022/2474, mis ei luba I kahjujuhtumi korral

omavastutusega arvestada, ning sätestab omavastutusega arvestamise välistuse, kui

ennetusmeetodi kasutamine ei ole mõistlikult võimalik. Olulised asjaolud on arvestamata ja

uurimata (HMS § 4 lg 2, § 6).

II. Kehtiva seadus- ja määrusandluse (puudumise) põhiseadusega vastuolu küsimus

Varalisse positsiooni põhiseadusvastase sekkumise küsimus

32. Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib

omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides

õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus

pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. See tagab kõigi

varaliste positsioonide kaitse sh karjapidamise kaitse sekkumiste eest. Põhiseaduse § 25

sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse § 10 sätestab, et käesolevas peatükis loetletud

õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad

põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja

demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Põhiseaduse § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib

piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Kokkuvõtlikult tähendab see, et isiku omand on kaitstud, mh riikliku sekkumise eest ja riiklik

sekkumine tuleb hüvitada.

33. Käesoleval juhul on riik sekkunud karjapidamisse huntide arvukuse soosimisega mh takistades

ainsa tõhusa meetme kasutamist so ennetavat küttimist ning keeldunud kahjude täielikust

hüvitamisest. Sealjuures on riigi põhjendused otseses vastuolus seadusega, lisaks

põhjendamata, ebaproportsionaalsed ning kaalutlemata sekkumise eesmärgi ja sellega

seonduvate oluliste asjaolude suhtes (vt kõik eeltoodud asjaolud ja põhjendused, mida

käesolevaga pole vajadust eraldi korrata). See moonutab isiku õigust karjapidamisele ja

ootusele kahju hüvitamiseks, kui see on põhjustatud riiklikust poliitikast huntide arvukuse

soodustamiseks.

34. Omavastutuse rakendamine esimesest kahju juhtumist ja selle suurendamine ilma mõistliku

loogikata kuni 100%, kahju suuruse seadmine sõltuvusse eelarvelistest vahenditest, huntide

tõttu kadunud loomade mittearvestamine, mõjuhinnangute puudumine asjakohaseks seadus- ja

määrusandluseks – see kõik on vastuolus põhiseadusega ja viinud konkreetsel juhtumil ja

KAEBUS

9[13]

põhiõiguste rikkumiseni. Vastuolu võib esineda nii konkreetse normi osas (LKS § 61 ja määrus nr

5) kui selle osas, et konkreetne norm on andmata, mis kokkuvõttes võimaldaks huntide

põhjustatud kahjude õiglast hüvitamist. Riik on loonud regulatsiooni – põhiseadusvastane

materiaalõigus koos puuduliku haldusmenetlusega, mis ei teeni mitte isiku varalise positsiooni

kaitset, vaid nagu vaideotsuses tabavalt märgitakse, „keskkonnapoliitlise hea tahte

avaldamine“ eelarve vahendite jagamisel. Milline põhiseaduslik väärtus ja kohustus riigile on

„keskkonnapoliitiline hea tahte avaldamine“ või kas see üldse eksisteerib, tuleb välja selgitada

ja sisustada mh kas selle suhtes on isikul põhiseaduslikke õiguseid.

Ebavõrdse kohtlemise küsimus

35. PS § 12 alusel on kõik seaduse eest võrdsed ja kedagi ei tohi dikrimineerida (üldine kõikide

võrdsuse põhimõte).

36. Käesoleval juhul on riik kõiki karjapidajaid loomakahju hüvitamise seadus- ja määrusandluses

ning hüvituse otsustamisel kohelnud võrdselt. Samaaegselt soosib riik huntide arvukust ning

lubab ennetavat küttimist piirkonniti erinevalt. Arvestada tuleb ka sellega, et

ennetusmeetodite tõhusus on piirkonniti erinev. Soomaa piirkonna karjapidajad on eriliselt

ohustatud olukorras (vt asjaolude p 7,9,10,18). Seega on kaebajaid ebavõrdsetel asjaoludel

koheldud võrdselt ning kaebajate karjapidamise eriline ohustatus on arvestamata ja see on

vastuolus PS § 12.

37. Kui riik teeb poliitilise valiku, et elada tuleb koos piiramatu arvu huntidega või nende

arvukust tuleb soodustada, siis tuleb riigil ka selle eest vastutada.

III. KeA kohustus hüvitada looma tekitatud kahju tuleneb riigivastutuseseadusest

38. LKS § 61 lg 2 alusel kehtestatud määruse nr 5 § 2 alusel on looma tekitatud kahju hüvitamine

riigiabi. Isikul ei ole subjektiivset õigust saada riigiabi, aga isikul on subjektiivne õigus saada

kahju põhjustanud isikult hüvitist. Kaebajad on seisukohal, et Eestis looma tekitatud kahju

hüvitamine on ühtlasi kahjuhüvitis, mitte ainult riigiabi, mille maksmist on riik alusetult ja

põhiseadusvastaselt piiranud.

39. Eestis looma tekitatud kahju hüvitamine ei ole toetuslik riigiabi. Euroopa Liidu andmebaasi

EUR-lex kohaselt tähendab riigiabi (riikliku, piirkondliku või kohaliku) avaliku sektori asutuse

meetmeid, mida võetakse riiklikke vahendeid kasutades, et soosida teatud ettevõtteid või

teatud kaupade tootmist. Seega on ettevõttel, kellele sellist abi antakse, oma konkurentide

ees eelised.2 Riigiabi on sisuliselt eelis, mida liikmesriik ettevõttele annab. Looma tekitatud

kahju hüvitamise olukorras ei saa looma omanik eelist. Kahju hüvitamise eesmärk läbiva

praktika alusel on isik paigutada olukorda, kus ta ilma kahju tekitanud juhtumi esinemiseta

oleks olnud. Järelikult ei ole looma tekitatud kahju hüvitamine riigiabi või vähemalt

toetuslik riigiabi, kuna looma tekitatud kahju hüvitamisel ei saa looma omanik võrreldes

oma konkurentidega eelist, vaid looma omanik asetakse oma konkurentidega just samasse

olukorda, kus ta oleks olnud, kui loom ei oleks talle kahju tekitanud.

40. Looma tekitatud kahju hüvitamine on hüvitis, mida riigil on kohustuslik riigivastutuse

seaduse (RVastS) alusel maksta. RVastS § 14 Isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle

andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu

kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav

ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute

rühma. Alapeatükis II on kaebajad põhjalikult käsitlenud asjaolu, et riik on oluliselt rikkunud

oma kohustusi, kuna riigi tegevus on põhiseadusvastane. Põhiseadus on otsekohaldatav ning

2 EUR-lex koduleht. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/ET/legal-content/glossary/state-aid.html.

KAEBUS

10[13]

kaebajad kuuluvad käskkirja tõttu eriliselt kannatatud isikute rühma, kuna kaebajate õigust

oma vara kaitsta on eriliselt kõrgelt piiratud (vt p ). Seega on RvastS § 14 kohaldamise

formaalsed eeldused täidetud.

41. Käesolevas vaidluses on riigi õigustloovaks aktiks, mis on kaebajatele kahju põhjustanud kogu

regulatsioon, mis kaitseb Eestis hunte ja eriti regulatsioon, mille tulemusel ei ole Soomaa

jahipiirkonnas vähemalt aastast 2011 ühtegi hunti kütitud. Õigustloovaks aktiks, mida riik ei ole

andnud on regulatsioon, mis võimaldab huntide tekitatavaid kahjusid piirata nende ennetava

küttimisega (vt punkt 32 jj). Kuivõrd riik on oma tegevuse või tegevusetusega sekkunud

kaebajate tegevusse ja selle tulemusel on tekkinud kaebajatele kahju, siis vastutab tekkinud

kahju eest riik. Seega on kõik RVastS § 14 kohaldamise eelduse täidetud. Järelikult on looma

tekitatud kahju hüvitamine RVastS § 14 alusel Eestis riigi põhjustatud kahju hüvitamine,

mitte riigiabi.

42. Vahejäreldus. RVastS § 14 alusel on looma tekitatud kahju hüvitamine kahjuhüvitis. Tegemist

ei ole riigiabiga, kuna looma omanik ei saa kahju hüvitamisel eelist oma konkurentide ees. Kui

selle seisukohaga mitte nõustuda, siis on looma tekitatud kahju hüvitamine kahjuhüvituslik

riigiabi, mitte toetuslik riigiabi. Vahe tegemine on oluline, kuna kahju hüvitise saamine on isiku

subjektiivne õigus, aga toetuse saamine seda ei ole. Vahe tegemine on põhjendatud, kuna

kahjuhüvitusliku riigiabi korral ei saa isik eelist, mida ta toetuse korral saaks. Järelikult on

riigil kohustus hüvitada looma omanikele (sh kaebajatele) huntide poolt tekitatud kogu

kahju, kuna looma omanikel on subjektiivne õigus seda RVastS § 14 alusel riigilt nõuda.

IV. Käskkiri ja protokoll on formaalselt õigusvastased

43. KeA on rikkunud haldusakti põhjendamisekohustust. HMS § 56 sätestab, et kirjalik haldusakt

ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Tegemist

on haldusakti motiveerimise kohustusega selleks, et haldusakti adressaat mõistaks miks ja

millisel alusel haldusakt tehti. Käesolevas vaidluses jäeti kaebajate kahju hüvitamise taotlused

suuremas mahus rahuldamata, kui need rahuldati. Käskkirjas ja komisjoni protokollis puuduvad

nii käskkirjas kui komisjoni protokollis põhjendused ja õiguslik alus teadmata kadunud loomade

kulude hüvitamata jätmise kohta. Puudu on ka põhjendused ja õiguslik alus selle kohta, miks

on kaebajate kahju hüvitisi omakorda veel 6,49% vähendatud. Järelikult on käskkiri ja

komisjoni protokoll HMS § 56 ja HMS § 54 alusel õigusvastased, kuna KeA on rikkunud

haldusakti vorminõuet ning käskkiri ja komisjoni protokoll on paljasõnalised ja suures osas

põhjendamata.

44. KeA on rikkunud haldusorgani selgitamiskohustust haldusmenetluses. HMS§ 36 lg 1 p 3

alusel on haldusorgan kohustatud menetlusosalisele selgitama milliseid taotlusi, tõendeid ja

muid dokumente tuleb haldusmenetlus esitada. Käesolevas vaidluses on käskkirjaga jäetud

hüvitamata kaebajate taotlused teadmata kadunud loomadest tekkinud kahju eest. KeA ei ole

kaebajatele haldusmenetluse käigus selgitanud millised taotlusi, tõendeid või muid dokumente

on kaebajad kohustatud esitama, et kaebajatel oleks võimalik saada teadmata kadunud

loomade eest hüvitist. Kaebajad eeldasid, et aktides teadmata kadunud loomade fikseerimine

on piisav ja tegemist on faktilise asjaoluga, kuna KeA ei ole aktides märgitule vastu vaielnud.

Kaebajad tõendavad teadmata kadunud loomade kadumist tunnistaja ütlusetega ja statistikaga

(vt punkt 6). Järelikult on käskkiri ja komisjoni protokoll HMS § 36 lg 1 p 3 ja HMS § 54 alusel

õigusvastased, kuna KeA ei ole kaebajatele selgitanud, mida kaebajad peavad tegema, et

nende teadmata kadunud loomadest tekkinud kahju hüvitataks.

45. Kaebajad lisavad, et KeA on alates käesolevast aastat muutnud hindamisaktid täpsemaks, kus

on lisaks märgitud ka „Määratud kahjustuse tekitaja“ liik (lisa 20 – Kihusalu talu 2025 I

hindamisakt) (lisa 21 – Kihusalu talu 2025 II hindamisakt). Lisatud hindamisaktis on märgitud,

KAEBUS

11[13]

et teadmata kadunud vasikast põhjustatud kahju tekitaja – vasika metsa viinud loom on

tõenäoliselt (51% ehk tõenäolisemalt, kui mitte) hunt. Siinkohal ei ole alust väita, et 2024.

aastal ei olnud hunt siis see, kes hindamisaktis fikseeritud kadunud vasikad metsa viis ja seeläbi

kaebajatele kahju põhjustas.

46. Kaebajad võivad esitada ka tõendeid (vt asjaolude punkt 6.3), mis tõendavad, et kaebajate

karjades vasikate suremus on Eesti keskmisest oluliselt kõrgem. Kaebajate vasikate kadumiseks

ja oluliselt suurema suremus määraks peab eluliselt usutav põhjus olema. Selleks põhjuseks on

hundi rünnakud, kuna vasikate kadumine on fikseeritud peale hundi rünnakuid, mille käigus on

vasikaid tõendatult ka tapetud või vigastatud.

47. KeA on rikkunud uurimispõhimõtet. HMS § 6 sätestab uurimispõhimõtte haldusmenetluses

ning HMS § 4 lg oluliste asjaolude arvestamise kohustuse. Uurimispõhimõtte alusel on

haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja

vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Käesolevas vaidluses on käskkirjaga

hüvitamata kaebajate teadmata kadunud loomadest tekkinud kahju. Juhul, kui KeA hinnangul

ei olnud taotlustes märgitud kahju piisavalt tõendatud, siis oleks pidanud KeA omaalgatusel

uurima, miks ja mis alusel kaebajad sellises summas kahju hüvitamist taotlevad. Taotluse

esitatu asjaolud on kõik olulised asjaolud, kuna need mõjutavad, kas ja millises määras

taotlused rahuldatakse. Järelikult on käskkiri ja komisjoni protokoll HMS § 4 lg 2, § 6 ja HMS

§ 54 alusel õigusvastased, kuna KeA ei ole omaalgatusel välja selgitanud kõiki olulisi

asjaolusid, mis mõjutavad kaebajate taotluste rahuldamist.

48. KeA on rikkunud kaebajate ärakuulamise kohustust. HMS § 40 lg 1 alusel on haldusorgan

kohustatud haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada sobivas

vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 40 lg 3 p 6 sätestab erandid, millal

kohaselt ei pea haldusorgan menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulama, kui tegemist

on üldkorraldusena või menetlusosaliste arv on üle 50. Käskkiri ei ole üldkorraldus, kuna

adressaatide arv on piiratud ja see ei mõjuta avalikust üldisemalt. Käskkiri on küll adresseeritud

376 isikule, aga see ei tähenda, et kõikide isikutega võttis aset üks haldusmenetlus. KeA-le

esitatud taotlused algatasid eraldiseisva haldusmenetluse HMS § 14 lg 1 mõistes. Üks

haldusmenetlus on näiteks olukord, kus mingi loa väljastamisel on kaasatud kolmandad isikud

(HMS § 11 lg 1 p 3), mistõttu on haldusmenetluses üle 50 menetlusosalise. Järelikult on käskkiri

ja komisjoni protokoll HMS § 40 ja HMS § 54 alusel õigusvastased, kuna KeA-l oli HMS § 40 lg

1 alusel kohustus kaebajaid ära kuulata ning HMS § 40 lg 3 ei vabasta KeA-d sellest

kohustusest. KeA ei ole seda kohustuse käesolevas vaidluses täitnud.

49. Vajejäreldus. Järelikult on käskkiri ja komisjoni protokoll õigusvastsed HMS § 54 alusel, kuna

KeA ei ole täinud HMS §-is 56 sätestatud põhjendamiskohustust, KeA ei ole HMS § 36 lg 1 p 3

alusel täitnud oma selgitamiskohustust, KeA ei ole täitnud HMS § 6 alusel haldusorgani

uurimispõhimõtet haldusmenetluses ja KeA ei ole HMS § 40 lg 1 alusel kaebajaid ära kuulnud.

Sisuliselt puudub nõuetele vastav haldusakt, millega on kaebajate kahju hüvitamise taotlused

rahuldamata jäetud.

V. Vaide osaline tagastamise küsimus

50. Vaide osaline tagastamine ei ole korrektne olnud. HMS § 79 lg 1 p 1 sätestab, et vaie

tagastatakse, kui isikul puudub õigus vaie esitada. HMS § 71 lg 1 sätestab, et vaidemenetluse

võib algatada isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi

või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. KeA on vaideotsusega vaide tagastanud

kaebajatele osaliselt osas, milles vaide esitajad paluvad tunnistada kehtetuks vaidlusaluse

käskkirja tervikuna, kuna nii käskkiri, kui ka selle kehtestamise aluseks olev loomakahju

määrus ning LKS § 61 on vaide esitajate arvates põhiseadusevastased ja isikute õigusi riivavad.

KAEBUS

12[13]

51. Kaebajad selgitavad, et ei ole põhiseadusvastasusele tuginenud ainuüksi käskkirja ja selle

aluseks oleva komisjoni protokolli täielikult kehtetuks tunnistamise osas, vaid ka kaebajate

taotluste osalise rahuldamise õigusvastasuse põhjendamises. Vaide osaline tagastamine KeA

poolt valitud meetodil ja seeläbi kaebajate osade põhjendustega sisuliselt arvestamata jätmine

ei ole korrektne olnud. Vaide osaline tagastamine KeA toodud põhjendustel oleks saanud

põhjendatud olla ainult vaides esitatud IV taotluse/ nõude osas - Alternatiivselt tunnistada

kehtetuks KeA 14.04.2025 käskkiri nr 1-1/25/65 täies mahus. Mitte vaides esitatud põhjenduste

osas.

52. Kaebajad lisavad selgitusena veel seda, et vaide üheks eesmärgiks oli KeA-le anda võimalus

võtta asjas, kus KeA on ise probleemi tunnistanud, aktiivsem roll, et leida probleemile lahendus

ilma kohtuasja algatamata.

53. Järelikult ei ole KeA HMS § 79 lg 1 p 1 alusel vaiet osaliselt korrektselt tagastanud ja seeläbi

on KeA arvestamata jätnud osade kaebajate põhjendustega, millel on käesolevas vaidluses

määrav roll.

MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED

54. Menetlusökonoomika põhimõtte kohaselt kui nõude esemeks on sama vastustaja samalaadsed

haldusaktid, mis on antud või tehtud samal õiguslikul alusel ja samadel või sarnastel asjaoludel,

siis võivad HKMS § 19 lg 1 p 4 alusel mitu kaebajat esitada ühise kaebuse.

55. Käesolevas asjas on Kihusalu talu ja Aberdeenland OÜ nõude esemeks sama vastustaja (so KeA)

samalaadsed haldusaktid (loomakahjude osaline mittehüvitamine) samadel õiguslikel alustel.

Selles puudub vaidlus. Seega on kaebajatel õigus esitada ühine kaebus.

56. Esindusõigus. Allakirjutanu kinnitab, et tal on kaebajate lepingulise esindajana õigus esindada

kaebajaid ja teha nende nimel menetlustoiminguid (lisa 22 ja 23).

57. Tähtaeg. Kaebus on HKMS § 46 lg 1 kohaselt esitatud tähtaegselt, kuna kaebajad said käskkirja

kätte 01.07.2025.

58. Riigilõiv. Kaebajad on tasunud riigilõivu kaebuselt kokku 40 eurot vastavalt RLS § 60 lg-le 1 (lisa

24 - Maksekorraldus).

59. Menetlusliik. Kaebajad soovivad asja lahendamist kohtuistungil.

60. Kompromiss.Kaebajad peavad võimalikuks asja lahendamist kompromissiga.

61. Kaebajad kinnitavad, et vaieldavas asjas ei ole jõustunud kohtuotsust ega toimu

kohtumenetlust HKMS § 43 lg 1 p 1 mõistes.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Villu Otsmann, vandeadvokaat

Kaebajate lepinguline esindaja

LISAD:

1 Suurkiskja kahjustuse hindamise akt Kihusalu talu FIE Soomaa metskond 50 13.11.2024

2 Suurkiskja kahjustuse hindamise akt Kihusalu talu FIE Ilapõllu 24.11.2024

KAEBUS

13[13]

3 Suurkiskja kahjustuse hindamise akt Kihusalu talu FIE Iiapõllu 21.12.2024

4 Suurkiskja kahjustuse hindamise akt Kihusalu talu FIE Kiipsu põld 21.12.2024

5 Suurkiskja kahjustuse hindamise akt Kihusalu talu FIE Kiipsu põld 21.01.2025

6 Suurkiskja kahjustuse hindamise akt Aberdeenland OÜ Soomaa metskond 57 13.11.2024

7 keskkonnaagentuuri 2024. a. „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2024“

8 Ulukite küttimine jahipiirkonnati 2011-2024 jahihooajal

9 Soomaa karjakasvatajate hundirünnakute 28.02.2025 koosoleku protokoll

10 Kihusalu talu kahju hüvitamise taotlus

11 Aberdeenland OÜ kahju hüvitamise taotlus

12 Keskkonnaameti 14.04.2025 käskkiri nr 1-1/25/65

13 Looma tekitatud kahju ja kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitiste määramise komisjoni protokoll

14 Keskkonnaameti poolt 29.04.2025 edastatud käskkirja alusel Kihusalu talule ja Aberdeenland OÜ- le hüvitatava kahju arvutuskäik

15 Kihusalu talu ja Aberdeenland OÜ 16.05.2025 vaie

16 Keskkonnaameti 01.07.2025 vaideotsus

17 Kihusalu talus tapetud vasika pilt

18 Aberdeenland OÜ-s vigastatud vasika pilt

19 Pilt Kihusalu talu ja Aberdeenland OÜ karjamaadel oleva liigvee kohta

20 Kihusalu talu 2025. aasta I kahjustuse hindamisakt

21 Kihusalu talu 2025. aasta II kahjustuste hindamisakt

22 Kihusalu talu advokaadi volikiri

23 Aberdeenalnd OÜ advokaadi volikiri

24 Riigilõivu tasumist tõendav Maksekorraldus