Väike-laukhani tegevused

Lisa 2 Väike-laukhane kaitse tegevuskavale KINNITATUD Keskkonnaameti peadirektori 20.06.2025 korraldusega nr 1-3/25/219

Väike-laukhane kaitse tegevuskava kaasamise käigus saadetud ettepanekud ja kommentaarid

huvigruppidelt ning Keskkonnaameti vastused neile. Siin on käsitletud vaid sisulisi ettepanekuid.

Ettepaneku

esitaja

Ettepaneku kokkuvõte Keskkonnaameti seisukoht

Eesti

Ornitoloogiaühing

1. Kiskluse puhul võiks mõelda rebaste

arvukuse reguleerimisele

rannaniitudel, sest kõrge arvukus

mõjutab pärandniitude elurikkust

otseselt ning kaudsemalt häirefaktorina

ka väike-laukhane.

2. Mittelooduslikust asurkonnast pärit

liigikaaslased on keskmise tähtsusega

ohutegur.

3. Uuendada kliimamuutuste peatükki

vastavalt LIFE projektis läbi viidud

uurimusele

4. Ei ole põhjust eeldada, et AEWA

katuse alla uus tegevuskava ilmub.

Otsitakse uut rahvusvahelist kehandit,

kus kaitse tegevuskavaga edasi minna.

5. Lisada Käina-Kassari MKA

piirkondade hulka, kus arhiveerimist ei

kasutata.

6. Kas kaitsekohustuse teatisega

seatakse võimalikud kitsendused ja

tingimused, mis puudutavad mh ka

maa sihtotstarbe muutmist jms?

7. Riiklik seire peaks olema I

prioriteediga tegevus. Eespool on

kirjeldatud mitmeid tegevusi,

meetmeid jms, mille eelduseks on info

peatuvate lindude asukoha ja arvukuse

kohta.

1. Ei arvesta. Kisklus ei ole väike-

laukhanele otsene ohutegur ja seetõttu

ei ole antud tegevuskava õige koht

meetmete planeerimiseks.

2. Ei arvesta. Sellele ohutegurile ei ole

võimalik Eesti kontekstis meetmeid

planeerida ja see ohutegur mõjutab

linde eelkõige pesitsusaladel.

3. Arvestatud. Uuringu tulemused

kajastatud ja hinnatud kliimamuutuste

mõju „teadmata“ asemel „väikseks“.

4. Arvestatud. Rahvusvahelist

koostööd puudutavad lõigud vastavalt

käsitletud.

5. Arvestatud. Tegu on väike-laukhane

kaitse seisukohast võtmetähtsusega

kaitsealaga.

6. Selgitatud. Kaitsealadel kehtivad

kitsendused ja kooskõlastamisnõuded

igal juhul. Väljaspool kaitsealasid ei

luba kehtiv õigusruum põllumajandus-

maastikke kasutava liigi

rändepeatuspaigas seada rohkem

nõudeid kui isendikaitseks vajalik.

7. Ei arvesta. I prioriteet seatakse

hädavajalikele tegevustele, milleta

kaitse-eesmärgi saavutamine on

võimatu. Riiklik seire on reeglina II

prioriteedi tegevus.

Eesti Jahimeeste

Selts

1. Fennoskandia populatsiooni

suuruse hinnangud erinevad

dokumendi eri osades. Palume

allikad üle vaadata ja arvud

ühtlustada.

2. Tänapäeval on olemas võrdlemisi

töökindlad tuulegeneraatorite

seiskamissüsteemid, mis

rakenduvad lindude lähenemisel ja

seetõttu ei pruugi olla ilmtingimata

vajalik tuulikute ennetav seiskamine

terveks rände-perioodiks. Hanelised

on tuulegeneraatorite poolt

keskmisest vähem ohustatud

linnurühm (Thaxter jt, 2017).

Peatükki tuleb vastavalt täiendada.

3. Kust pärinevad andmed, et

jahimehed ei suuda kaht haneliiki ka

küttimisjärgselt eristada ning võivad

trahvihirmus andmed esitamata

jätta? Palume esitada

usaldusväärsed, kvantitatiivsed

andmed. Jahiturismis

raporteerimata jäetud lindude osas

on tegu spekulatiivse väitega.

4. Hanede küttimismahu joonisel

näidatud trend on ilmselge

statistiline arvutusviga, mis tuleneb

üksikutest suurema küttimisega

aastatest perioodi teises pooles.

Alates aastast 2020 on olnud

küttimine perioodi keskmisest

madalam.

5. Küttimise peatükis on vastuolu

ülejäänud dokumendiga: mujal

tekstis on korduvalt rõhutatud, et

väike-laukhaned eelistavad väga

selgelt rohumaid, eriti pool-

looduslikke kooslusi.

6. Puhtalt hüpoteetiline arutluskäik,

et teiste haneliikide küttimisega

võib kaasneda väike-laukhane

küttimine ei saa olla aluseks

veelinnujahil küttimislimiitide

kehtestamiseks.

7. Rootsi taasasustusprogrammi

linnud on liikide vahelise hübriidse

päritoluga, arutletakse nende kaitse

1. Selgitatud. Kuna liigi arvukus on nii

väike ja kõik isendid on teada, ei ole tegu

arvukushinnangute vaid reaalse

arvukusega. Isendite arv aga kõigub

aastast-aastasse väga suurel määral.

Muudame teksti arusaadavamaks.

2. Mitte arvestatud, peatükk

täiendatud. Sellised süsteemid ei ole

paraku 100% kindlad ning väike-laukhane

puhul moodustaks ka ühe isendi

hukkumine arvestatava osa

populatsioonist. Juhul kui tuulepark

rajatakse otse nende rändeteele, tuleb

rakendada väga konservatiivseid

meetmeid, et nende hukkumist täielikult

välistada.

3. Selgitatud, korrigeeritud.

Eemaldasime viite haneliikide

küttimisjärgsele eristamisele, kuid üldiselt

on nende määramine siiski keeruline.

Andmete mitteesitamist või varjatud

tegevust on võimatu tõestada – tegu ei

olegi faktiliste väidetega vaid põhjendatud

riskidega.

4. Arvestatud. Kuna trend joonisel sõltus

liialt vaatlusperioodi algusest,

eemaldasime joonise.

5. Selgitatud. Väike-laukhaned võivad

eelistada rannaniite, kuid põllumaade

(mille hulka kuuluvad kultuurrohumaad)

tähtsust ei saa alahinnata. Täpsustasime

sõnastust.

6. Arvestatud. Viide küttimislimiitide

seadmisele on tekstist eemaldatud. Tegu

on keeruka probleemiga, mille

lahendamiseks väike-laukhane

tegevuskava ei ole sobivaim koht,

arvestades küttimise väikest mõju neile

Eesti kontekstis.

alt välja arvamise üle ning BirdLife

Norway on loodusliku

populatsiooni kaitseks koguni nende

küttimist korraldanud. Sellisel

taustal ei saa nõustuda hinnanguga,

et kaaspüük ja juhuslik tapmine võib

olla suure tähtsusega ohutegur.

8. Küttimise peatükis jääb mulje,

nagu toimuks heidutusjaht üsnagi

stiihiliselt. Tegelikkuses on see

olnud varemgi lubatud üksnes

mainitud tingimustel. Meetmeid

tuleb vastavalt korrigeerida.

9. Jääb selgusetuks, kuidas

defineeritakse rändepeatuspaikasid.

Praegust sõnastust võib mõista nii,

et ühekordne üksiku toituva või

puhkava linnu vaatlus on aluseks

rändepeatuspaiga piiritlemisel ning

juhul kui samal põllumassiivil

kohatakse 10 aasta jooksul uuesti

üksikut lindu, tuleb sellele

järgmiseks 22 aastaks moodustada

väike-laukhane kaitseala, hoiuala

või püsielupaik. Paraku jääb

segaseks, milline saaks olema nende

alade kaitsekord.

10. Seosest teiste ohustatud

liikidega võib välja lugeda, nagu

ohustaks jahipidamine praeguse

jahikorralduse kohaselt punakael-

lagle asurkonda. Palume esitada

selle kohta kvanitatiivsed andmed.

11. Palume lisada koostöö

arendamise alla ka see, kuidas

tõestatakse igakordselt väike-

laukhanede esinemine

vaatluspiirkonnas. Kuna tegemist on

oluliste piirangutega, millel on väga

oluline majanduslik mõju

(põllukultuuride kahjustamine), on

vajalik tagada kogutud teabe täielik

usaldusväärsus. Seega on vajalik ka

vaatluste kinnitamine selge

tõestusmaterjaliga.

7. Selgitatud. Praegune õigusruum ei luba

meil looduslikust vs taasasustatud

populatsioonist pärit isendeid erinevalt

kohelda. Samuti on neil sageli võimatu

vahet teha. Ohutegurite tugevuse

määramisel on lähtutud riskidest

looduslikule asurkonnale. Arvestades seni

rakendatud meetmeid juhusliku küttimise

vältimiseks, on selle ohuteguri tähtsus

hinnatud ümber „väikseks“.

8. Arvestatud. Lisasime kirjelduse,

kuidas heidutust varem läbi on viidud.

Tegevuskava annab suunised heidutusjahi

lubamise tingimustele, vajadusel üle

korrates seniseid põhimõtteid.

9. Selgitatud. Peame rändepeatuspaikade

piiritlemisel oluliseks regulaarsust ja

oleme selle nõuet muutnud (vaatlused 3

aastal samas paigas 10 aasta jooksul).

Juhuslikult külastatavaid põllumassiive ei

registreerita rändepeatuspaikadena,

samuti peavad elupaigas täidetud olema

eelnõus kirjeldatud ökoloogilised nõuded.

Tegevuskavas öeldakse selgelt, et väike-

laukhane rändepeatuspaikadele ei

kavatseta luua uusi kaitstavaid alasid ega

püsielupaiku.

10. Mitte arvestatud. Eelnõus ei ole

viidatud, justkui praegune jahikorraldus

võiks punakael-laglet ohustada.

Heidutusjahi puhul on ka seni rakendatud

meetmeid leevendamaks mõju ohustatud

haneliikidele – tegevuskava annab (ja

kordab üle) selgemad juhised. Tegu on

kaitset toetava meetmega ka olukorras,

kus riskid ei ole realiseerunud.

11. Mitte arvestatud. Vaatluste

verifitseerimisel kehtivad samad

põhimõtted kõigile liikidele. Määrang

peab pärinema kvalifitseeritud vaatlejalt

või olema tõendatud fotoga. Kui

liigimäärang ei ole kindel, korraldatakse

piirkonnas paikvaatlus. Heidutusjahi osas

täiendame eelnõud üldiste suunistega,

kuid täpsemad reeglid pannakse paika iga-

aastaselt Keskkonnaameti korraldusega.

Lisaks eelnevale tehti tegevuskava eelnõus pärast kaasamist järgnevad olulisemad

muudatused:

• Liideti jahiga seotud ohutegurid (illegaalne küttimine ning kaaspüük ja juhuslik

tapmine) üheks. Ei ole põhjust arvata, et Eestis tahtlikult väike-laukhanesid kütitaks

ning selle vastu oleks ka pea võimatu meetmeid planeerida. Riskikohaks on eelkõige

juhuslik hukkumine hanejahi, eriti kevadise heidutusjahi käigus. Arvestades seni

rakendatud meetmeid ohustatud haneliikide hukkumise vältimiseks on tegu

definitsiooni järgi väikese, mitte suure ohuteguriga, kuid äärmiselt oluline on meetmeid

ka edaspidi rakendada.

• Häirimine rändepeatuspaikadel (nt loodusvaatlejate poolt) on väikese, mitte keskmise

tähtsusega ohutegur.

• Kaitse-eesmärkide sekka jäeti vaid Hiiumaa rändepeatuspaigad, Matsalu RP ja Silma

LKA-ga seotud eesmärgid eemaldati.

• Täpsustati leiukohtade EELISesse kandmise põhimõtteid:

o Väike-laukhane rändepeatuspaik kantakse leiukohana EELISesse, kui seda on

peatuspaigana kasutatud vähemalt kolmel aastal viimase 10 aasta jooksul

(varem: kahel aastal 10 aasta jooksul).

o Põllumaadest piiritletakse elupaigana põllumassiivid, mille maakasutuse

tüübiks on PRIA registris märgitud püsirohumaa. Juhtumipõhiselt võib elupaiga

sisse piiritleda ka püsirohumaade vahele jäävad muud põllumaad (varem:

igasugused põllumaad)

• Riiklik seire planeeritakse sarnaselt teiste haneliste seirega (kolmeaastase sammuga),

mitte seni toimunud põhjalike ja ressursimahukate iga-aastaste seiretega. Senise

metoodika järgi toimunud seire on nüüd kirjeldatud eraldi elupaigakasutuse uuringuna,

mida korraldavad huvilised.

K O R R A L D U S

20. juuni 2025 nr 1-3/25/219

Väike-laukhane kaitse tegevuskava kinnitamine

1. OTSUS

Kooskõlas looduskaitseseaduse § 49 lõike 1 punktiga 1 ja lõikega 3, võttes aluseks

keskkonnaministri 03.06.2016 käskkirja nr 1-2/16/544 „Elupaiga tegevuskava ning liigi kaitse ja

ohjamise tegevuskava kinnitaja määramine“ ning keskkonnaministri 30.09.2020 määrusega nr

47 kehtestatud „Keskkonnaameti põhimäärus“ § 9 lõike 2 punkt 4:

1. kinnitan „Väike-laukhane (Anser erythropus) kaitse tegevuskava“;

2. asjaomastel asutustel arvestada punktiga 1 kinnitatud tegevuskavas nimetatud kaitsealuse liigi

kaitse korraldamisel, sealhulgas kaitsekorralduslike tegevuste planeerimisel ja teostamisel

kinnitatud tegevuskavaga;

3. looduskaitse planeerimise osakonna juhatajal korraldada tegevuskava avaldamine

Keskkonnaameti kodulehel

(allkirjastatud digitaalselt)

Leelo Kukk

peadirektori asetäitja

Jaotuskava: Taavi Tattar, Kaili Viilma, Sander Laherand, Eike Tammekänd, Tanel Türna,

Gunnar Sein, Olav Etverk, Liivi Reinhold

Saata/tedmiseks: Kliimaministeerium, Riigimetsa Majandamise Keskus, Keskkonnaagentuur

Amaranta Adojaan

peaspetsialist

liigikaitse büroo

looduskaitse planeerimise osakond

KINNITATUD

Keskkonnaameti

20.06.2025

korraldusega nr 1-3/25/219

Väike-laukhane

(Anser erythropus)

kaitse tegevuskava

2

KOKKUVÕTE Väike-laukhane (Anser erythropus) kaitse tegevuskava (edaspidi tegevuskava) on koostatud I

kaitsekategooria linnuliigi väike-laukhane kaitsekorralduslike tegevuste kavandamiseks.

Väike-laukhani on Euroopa kõige ohustatum haneline, kes pesitseb tundras, kuid peatub

kevadrändel Lääne-Eesti rannaniitudel, kasutades vähesel määral toitumiseks ka

kultuurrohumaid.

Tänu rahvusvahelisele panusele on suudetud väike-laukhanede arvukus madalseisust välja tuua,

kuid see on jätkuvalt madal. Fennoskandias pesitseva Euroopa asurkonna suuruseks on

sõltuvalt aastast 100–150 lindu ning arvukus kõigub suurel määral, sõltudes pesitsusedukusest.

95% Fennoskandia asurkonna väike-laukhanedest peatub kevadrändel Eestis, mistõttu

on tegu meile olulise vastutusliigiga.

Eestis on väike-laukhane enim mõjutanud lähiminevikus toimunud maakasutuse muutused.

Selle leevendamiseks on vaja jätkata rannaniitude hooldamist ning säilitada rohumaid väike-

laukhanede praegustel ja ajaloolistel regulaarsetel peatumisaladel. Lähitulevikus võib aga

väike-laukhanesid ohustada tuuleparkide rajamine ning arendustes on äärmiselt oluline

arvestada nende rändeteega.

Suure sarnasuse tõttu arvuka suur-laukhanega on potentsiaalseks ohuteguriks ka hukkumine

hanejahi käigus, sh kevadisel heidutusjahil. Selle vältimiseks on vaja piirata hanejahti ajal ja

kohas, kus väike-laukhanede esinemine on kõige tõenäolisem. Väike-laukhanede seisundi ja

arvukuse jälgimiseks on vajalikud erinevad uuringud, sh on vajalik taasalustada aastaid pausil

olnud riiklikku seiret.

Rändeteele jääva riigina ei saa Eesti otseselt panustada väike-laukhane arvukuse tõstmisse.

Seega kaitstakse liiki Eestis sobivate rändepeatuspaikade kaitse kaudu. Kaitsekorraldust saab

lugeda tulemuslikuks, kui kaitsekorraldusperioodi lõpuks on lühiajalised kaitse-eesmärgid

saavutatud. Väike-laukhane võimalikult soodsa seisundi saavutamiseks vajalik eesmärk

lühiajalises ehk 12 aasta perspektiivis on vähemalt 1000 ha majandatavate rannaniitude

säilimine Käina lahe–Kassari maastikukaitsealal.

3

SISUKORD

1. BIOLOOGIA, LEVIK JA ARVUKUS............................................................................... 6 1.1. Bioloogia ............................................................................................................ 6

1.1.1. Taksonoomia ja määramine ..................................................................................... 6 1.1.2. Toitumine ................................................................................................................. 7 1.1.3. Pesitsemine ............................................................................................................... 7 1.1.4. Sulgimis- ja sügisränne ............................................................................................ 8 1.1.5. Talvitamine ............................................................................................................... 9 1.1.6. Kevadränne ............................................................................................................... 9

1.2. Levik ja arvukus ............................................................................................. 10 1.2.1. Levik ja arvukus maailmas ..................................................................................... 10 1.2.2 Levik ja arvukus Eestis ........................................................................................... 13

1.3. Ülevaade uuringutest, inventuuridest ja riiklikust seirest ......................... 16

2. KAITSESTAATUS JA SENINE KAITSEKORRALDUS ............................................. 18 2.1. Kaitsestaatus ja kaitsekorraldus ................................................................... 18 2.2. Eelmise kaitsekorralduse perioodi kaitse-eesmärkide ja tegevuskavaga

planeeritud tegevuste täitmise analüüs ............................................................... 18

3. MÕJUTEGURID JA KAITSEMEETMED .................................................................... 21 3.1. Põllumajandus (PA) ....................................................................................... 22 3.2. Metsandus (PB) .............................................................................................. 23 3.3. Energiatootmine ja sellega seotud infrastruktuuri arendamine (PD) ....... 23 3.4. Sport, turism ja puhkeaja tegevused (PF05) ............................................... 25 3.5. Kaaspüük ja juhuslik tapmine (PG08) ......................................................... 25 3.6. Võõrliigid ja probleemsed liigid (PI) ............................................................ 26 3.7. Kliimamuutused (PJ) ..................................................................................... 28 3.8. Inimtegevusest tingitud muutused veerežiimides (PL) ............................... 29

4. KAITSE EESMÄRGID ..................................................................................................... 30 4.1. Lühi- ja pikaajalised kaitse-eesmärgid ........................................................ 30 4.2. Väike-laukhane asurkondade võimalikult soodsa seisundi saavutamise tingimused

................................................................................................................................. 31 4.3. Elupaiga ja leiukoha määratlemise ja EELISesse kandmise põhimõtted . 31 4.4. Kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord32 4.5. Seos teiste kaitsealuste ja ohustatud liikidega ............................................. 32

5. LIIGI VÕIMALIKULT SOODSA SEISUNDI SAAVUTAMISEKS VAJALIKUD

TEGEVUSED, NENDE EELISJÄRJESTUS JA TEOSTAMISE AJAKAVA ................ 33 5.1. Elupaikade kaitse ........................................................................................... 34

5.1.1. Rannaniitude hooldamise jätkamine võtmetähtsusega kaitsealadel ....................... 34 5.1.2. Rannaniidukoosluste ja püsihoolduse taastamine Haeska rahudel ........................ 34 5.1.3. Registriandmete korrastamine ................................................................................ 35 5.1.4. Tuuleenergeetika arendustes väike-laukhanega arvestamine ................................. 35

5.2. Kaitsekorra muutmine ................................................................................... 35 5.2.1. Käina lahe–Kassari MKA kaitse-eeskirja täiendamine .......................................... 35

5.3. Seired ja uuringud .......................................................................................... 36 5.3.1. Hanede rändekogumite riiklik seire ....................................................................... 36 5.3.2. Elupaigakasutuse uuring ........................................................................................ 36 5.3.3. Toitumisuuringud ................................................................................................... 37

5.4. Teadlikkuse tõstmine ..................................................................................... 37 5.4.1. Liigispetsiifilistest majandamisvõtetest lähtuvate soovituste välja töötamine ....... 37

4

5.4.2. Koostöö arendamine küttimise vältimiseks ............................................................ 38 5.4.3. Koolituste korraldamine ......................................................................................... 38 5.4.4. Rahvusvaheline koostöö ......................................................................................... 38 5.4.5. Seireandmete digiteerimine .................................................................................... 39

5.5. Edasine kaitse planeerimine .......................................................................... 39 5.5.1. Vahehindamine ....................................................................................................... 39 5.5.2. Tegevuskava uuendamine ...................................................................................... 39

KASUTATUD ALLIKATE LOEND ................................................................................... 40

LISAD ...................................................................................................................................... 44

5

SISSEJUHATUS Väike-laukhani on Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku

linnustiku kaitse kohta (edaspidi Linnudirektiiv) I lisa liik, kes kuulub Eestis I kaitsekategooria

liikide hulka. Kuna Eestis peatub kevaditi 95% eriti ohustatud Fennoskandia asurkonna

populatsioonist ja rändel kogetu on otseselt seotud lindude pesitsusedukusega, on vajalik sellele

liigile sobilike rändepeatuspaikade säilitamine ning häiringute vältimine.

Väike-laukhane kaitse tegevuskava on koostatud tähtajatuna ja tegevused on planeeritud 12-

aastaseks perioodiks. Tegu on väike-laukhane 1. jätkukavaga (eelmine kava koostati perioodiks

2009–2013). Tegevuskava annab ülevaate eelmisel tegevuskava perioodil kavandatud

tegevuste täitmisest, hindab liigi kaitse tulemuslikkust, toob välja läbi viidud uuringud ja nende

tulemused, kirjeldab ohutegureid ning nimetab meetmed, mida ohu maandamiseks rakendada

ning annab tegevuste üldise eelarve.

Tegevuskavas antakse tegevuskava koostamisel kogutud teabele (eksperthinnangud,

inventuurid, seirearuanded jm) tuginevad suunised, tagamaks väike-laukhane võimalikult

soodne seisund. Tegemist on väike-laukhane kaitsega tegelevatele asutustele suunatud

korraldusliku materjaliga, mis ei piira otseselt haldusväliste isikute õigusi ega pane neile

kohustusi. Tegevuskavas esitatud suuniseid ja väike-laukhane kaitse põhimõtteid arvestab

asjaomane asutus õigusaktides sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel, kuid tegevuskava

koostamise eesmärk ei ole juhtumipõhiste eelotsuste tegemine.

Väike-laukhane kaitse tegevuskava koostas Keskkonnaamet, võttes aluseks Tarvo Valkeri

2020–2021 koostatud eelnõu. Tegevuskava eelnõusse tegid korrektuure ja ettepanekuid

Keskkonnaameti, Keskkonnaagentuuri ja Kliimaministeeriumi spetsialistid, Tarvo Valker,

Andres Kalamees (EOÜ), Lauri Saks (EJS) ja Pauli Saag (EJS). Tiitellehel oleva foto autor on

Irja Tammekänd.

6

1. BIOLOOGIA, LEVIK JA ARVUKUS

1.1. Bioloogia

1.1.1. Taksonoomia ja määramine

Väike-laukhani (Anser erythropus L.) on haneliste (Anseriformes) seltsi, partlaste (Anatidae)

sugukonda ja perekonda hani (Anser) kuuluv linnuliik. Tegu on oma perekonna väikseima

liigiga. Hoolimata laiast levilast on tegu monotüüpse liigiga, kellel erinevaid alamliike ei

eristata.

Väike-laukhani on äärmiselt sarnane suur-laukhanega (Anser albifrons). Mõlema liigi

vanalindudel on iseloomulik valge laubakilp ning tumedad kõhulaigud. Välitingimustes on

kahe liigi, iseäranis noorlindude eristamine võimalik üksnes kogenud linnuvaatlejal, kasutades

selleks väga head optikat. Kahe liigi omavaheline suur sarnasus muudab keerukamaks ka liigi

kaitsmise. Näiteks on neid kahte liiki väga raske eristada jahimeestel, mistõttu võidakse suur-

laukhane asemel tahtmatult küttida just üliohustatud väike-laukhane.

Võrreldes suur-laukhanedega on väike-laukhaned väiksemad, lühema ja tumedama kaelaga

ning ümarama peakujuga. Samuti on väike-laukhanel lühem ja erksavärvilisem nokk ning

nende valge laubakilp on harilikult suurem. Heades valgustingimustes võib vanalindudel

eristada ka kollast silmarõngast, kuid seda tunnust võib esineda ka osadel suur-laukhanedel,

mistõttu on oluline pöörata määramisel tähelepanu mitmele tunnusele.

Isas- ja emaslinnud on väliselt sarnased, kuid koos tegutsevate lindude puhul on mõnikord

võimalik siiski sugupooli eristada. Isaslinnud on reeglina pisut suuremad ja jämedama kaelaga.

Samuti jälgivad isaslinnud sagedamini ümbrust, samas kui emaslinnud tegelevad aktiivsemalt

toitumisega.

Joonis 1. Suur-laukhani (ülal) võrrelduna väike-laukhanega (all). © Jari Kostet.

7

1.1.2. Toitumine

Väike-laukhaned toituvad taimedest. Nende põhitoiduks on kõrrelised (Poaceae), aga

pesitsusaladel võib menüü suures osas koosneda ka kukemarjast (Empetrum nigrum) ja

tarnadest (Carex ssp.). Pojad söövad mingil määral ka putukaid. Väike-laukhanede toitumise

uuringuid on põhjalikumalt tehtud Soomes Oulu ümbruses. Hailuoto saarel asuvas

rändepeatuspaigas on väike-laukhanede lemmikroaks punane aruhein (Festuca rubra; 43%

kogu tarbitud toidust), pilliroog (Phragmites australis; 30%) ja püstkastik (Calamagrostis

stricta; 13%) (Markkola jt, 2003). Siikajõel on väike-laukhane väljaheiteid leitud ohtralt

karekaisli (Schoenoplectus tabernaemontani) kasvukohtadest (Markkola, 2001). Nii

Limingalahe (Markkola jt, 2003) kui ka Siikajõe (Markkola, 2001) põldudel on väike-

laukhaned toitunud põhiliselt põldtimutist (Phleum pratense).

Rände ajal kasutavad väike-laukhaned toitumiseks teistest haneliikidest rohkem

poollooduslikke rohumaid (Markkola jt, 2003). Ungaris on Sterbetz (1978, 1990) kindlaks

teinud, et väike-laukhaned toituvad ülekaalukalt kõrge kaltsiumisisaldusega pusta aruheinast

(Festuca pseudovina). Aserbaidžaanis ja Armeenias on väike-laukhaned toitunud ka koristatud

nisu-, odra- ja maisipõldudel, aga sealgi on eelistatud lammaste poolt madalaks pügatud rohuga

stepialasid (Lorentsen jt, 1999).

Eestis pole väike-laukhanede toidutaimede kohta teadusuuringuid läbi viidud. Alates 2015.

aastast on seire käigus kirja pandud siiski kõigil rändepeatusaladel tehtud vaatlustel toitumisala

kõlvikutüüp – rannaniit, hooldatav rohumaa, viljapõld jne. Seire käigus on leitud, et väike-

laukhaned eelistavad Eestis toituda eelkõige kultuurrohumaadel ja hooldatavatel rannaniitudel.

2015. aasta Noarootsi seire käigus kohati väike-laukhanesid kõige sagedamini (n=13)

hooldatud kultuurrohumaadel (38% vaatlustest) ja hooldamata kultuurrohumaadel (31%).

Seega tehti enam kui 2/3 vaatlustest püsirohumaadel (Valker, 2015). Orasepõldudel toituvate

lindude vaatlused moodustasid 23% vaatluste koguarvust. Hiiumaa peatusalal kasutavad linnud

toitumiseks praktiliselt eranditult karjatavat madalmurust püsirohumaad.

1.1.3. Pesitsemine

Väike-laukhani on taigavööndi haudelind, kes pole Eestis kunagi pesitsenud. Fennoskandia

väike-laukhaned pesitsevad tundrutel ning taigavööndis paju ja madalate kasemetsade

vööndites. Venemaa Euroopa osas pesitsevad väike-laukhaned aga valdavalt lagetundras.

Fennoskandia linnud eelistavad pesitsuselupaigana mosaiikset maastikku, kus leiduks nii

väiksemaid kui suuremaid järvi, ojasid ning soostunud alasid. Liik võib pesitseda ka väikestel

saarekestel.

Väike-laukhaned paarituvad ja alustavad pesitsemist kolmanda või neljanda kalendriaasta

kevadel. Paaritumine leiab aset talvitusaladel või kevadrände ajal peatuspaikades. Pesa

ehitatakse enamasti veekogu lähedale. Pesa on maasse kraabitud, taimede ja udusulgedega

vooderdatud lohk. Haudumise käigus lisab emaslind udusulgi juurde. Emaslind haub üksi,

isaslind valvab samal ajal mõnel kõrgemal kohal, olles pesast kuni paarisaja meetri kaugusel.

Haudumine kestab 26 päeva (Markkola jt, 1998). Väike-laukhane täiskurnas on 1−7 muna.

Fennoskandias pesitsevate väike-laukhanede keskmine täiskurna suurus (n=100) on 4,4.

Väike-laukhanede pesitsusedukuses esineb suuri kõikumisi, mis on arktilistel aladel

pesitsevatel linnuliikidel tavapärane. Siiski on väike-laukhane pesitsusedukus madalam kui

paljudel teistel tundras pesitsevatel liikidel. Pesitsusedukust mõjutavad väga suurel määral

kisklus, toitumistingimused kevadistes rändepeatuspaikades ning tundraalade ilmastik

8

pesitsusperioodi alguses. Kiskluse surve väike-laukhanedele on kõrgem lemminguvaestel

aastatel, mil kiskjad ja röövlinnud toituvad alternatiivsetest saakobjektidest, nagu näiteks

linnumunad ja -pojad (Reiter, 2006). Lisaks on täheldatud, et pesitsemine ebaõnnestub

sagedamini noorematel lindudel. Möödunud kümnendil oli kõige kõrgem pesitsusedukus 2015.

aastal, mil 22 pesakonnas lennuvõimestus 70 noorlindu (Birdlife Norway avaldamata andmed).

Pärast seda langes arvukus jälle kiiresti, kuni 2023. aastani, mil lennuvõimestus vähemalt 83

noorlindu 23 pesakonnast (piskulka.net andmebaas; Kalamees, 2023).

Väike-laukhanede pojad on pesahülgajad ja lahkuvad pesast kohe pärast kuivamist. Pesakonnad

siirduvad ruttu veekogudele ja kogunevad sageli parvedesse. Kui pojad on paarinädalased,

alustavad vanalinnud sulgimist. Esimesena kaotab tiivasuled emaslind, seejärel isaslind. Pojad

lennuvõimestuvad ligikaudu 37 päeva vanuselt, enamasti 10. augusti paiku (Markkola jt, 1998),

varsti pärast seda taastavad oma lennuvõime ka sulginud vanalinnud.

1.1.4. Sulgimis- ja sügisränne

Väike-laukhanede rändestrateegia sügisel – nii rände ajastus kui rändetee valik sõltub lindude

pesitsusedukusest. Nii võib ka samadel isenditel olla erinevatel sügistel olla sootuks erinev

rändetee. Poegadega paarid jäävad sulgima pesitsusaladele Põhja-Norra tundras ning kasutavad

rändeks läänepoolsemat rändeteed, mis on sarnane kevadrändel kasutatava teekonnaga. Rännet

talvitusaladele alustatakse sellisel juhul septembri II dekaadi lõpus või III dekaadi alguses.

Seevastu ebaõnnestunud pesitsemise korral rändavad vanalinnud juuni lõpus või juuli alguses

sulgima ida suunas Lääne-Siberi tundraaladele, võidakse lennata isegi ligi 3000 km kaugusel

olevale Taimõri poolsaarele (Øien jt, 2009). Pärast sulgimist kulgeb sealt tee talvitusaladele

läbi Lõuna-Venemaa ja Kasahstani. Arvestades neis piirkondades esinevat oluliselt suuremat

jahisurvet on edukal pesitsusel kahekordne positiivne mõju populatsioonile, sest lisaks

järglaskonna üleskasvatamisele kasutatakse edukatel aastatel tunduvalt ohutumat Euroopa

rändeteed (Tolvanen jt, 2009).

Joonis 2. Vasakul GPS-GSM saatjaga väike-laukhane isaslinnu Mr. Blue sügisränne 2018. aastal (edukas

pesitsus) ja paremal tema sügisränne 2020. aastal (ebaõnnestunud pesitsus).

Allikas: Birdlife Norway

Eestis väike-laukhaned sügisrände ajal üldjuhul ei peatu. Telemeetriliste uuringute käigus

kogutud andmete põhjal rändavad edukalt pesitsenud linnud sageli küll Eesti kaudu, kuid

läbivad siinse territooriumi ilma vahepeatusteta või tehes vaid mõnetunnise peatuse. PlutoF ja

piskulka.net andmebaaside põhjal on Eestis aastatel 2005-2023 vaadeldud sügisrändel olevaid

väike-laukhanesid kaheksal korral, millest kuus kohtamisjuhtu olid rändepeatust tegevatest ehk

paiksetest lindudest. Sügisene läbiränne Eestist toimub enamasti septembri viimasel, harvem

9

oktoobri esimesel dekaadil. Kõige varasem vaatlus sügisrändel on tehtud 19. septembril (2018.

a GPS saatjaga märgistatud linnu andmed) ning kõige hilisem 7. oktoobril (2012). Ühte lindu

on vaadeldud Pärnumaal ka 25. oktoobril, kuid nii hiline vaatluskuupäev viitab pigem

taasasustatud Rootsi populatsiooni päritolule.

1.1.5. Talvitamine

Fennoskandia populatsioon talvitab Põhja-Kreekas, kus linnud veedavad keskmiselt 129 päeva

(Panagiotopoulou jt, 2009). Oktoobri lõpus kogunetakse riigi põhjaosas paiknevale Kerkini

järvele, kus linnud peatuvad keskmiselt 62 päeva. Detsembri lõpus või jaanuari alguses

suunduvad linnud Kreeka kirdeossa, Kerkinist umbes 250 km ida poole jäävale Evrosse

deltasse. Seal peatuvad linnud omakorda keskmiselt 80 päeva. Soojematel talvedel on väike-

laukhaned jäänud ka kogu talveks Kerkini järvele. Näiteks 2008/2009. aasta talvel peatusid

kõik Kreekas talvitanud linnud üksnes Kerkinis ja 2019/2020. aasta soojal talvel vaadeldi

Evroses vaid 3 isendit . Fennoskandia linde talvitab vähesel määral veel Kerikini ja Evrose

vahele jäävatel Ismarida järvel ning Nestose jõe detlas, kuid nendes talvituspaikades nähakse

väike-laukhanesid üha vähem (Panagiotopoulou jt, 2009). Pehmetel talvedel võib osa linde

talvitada ka Ungaris, Poolas ja Saksamaal . Osa Fennoskandia osapopulatsiooni kuuluvaid linde

võib talvitada ka koos läänepoolse põhipopulatsiooniga Musta ja Kaspia mere ümbruses ning

Lähis-Idas (Aarvak & Øien, 2003; Lorentsen jt, 1998).

1.1.6. Kevadränne

Kreekas Kerkini järvel ning Evrose jõe deltaaladel talvitavad ja Põhja-Norras pesitsevad väike-

laukhaned alustavad seireandmete põhjal kevadrännet märtsi alguses või kuu keskpaigas.

Praktiliselt kõik Kreekas talvitanud linnud teevad seejärel umbes kolme nädala pikkuse

rändepeatuse Ungaris Hortobagy rahvuspargis (väike-laukhane rahvusvahelise töörühma

seireandmed, GPS-saatja andmestik 2019−2020). Ungarist lahkudes suunduvad väike-

laukhaned põhja suunas, tehes enne pikemat rändepeatust Eestis enamasti veel ühe lühikese

(1−2 päeva) rändepeatuse Leedus Nemunase piirkonnas. Kevadine rändetee väike-laukhanedel

on püsinud aastate jooksul väga sarnane, mis on selgitatav lindude vajadusega rännata oma

pesitsusaladele võimalikult lühikese vahemaaga (Kölzsch jt, 2016).

Väike-laukhanede Fennoskandia asurkonna keskmine esmasaabumine Eestisse pärast

1999−2020 oli 19. aprillil, pärast Hiiumaa rändepeatusalade avastamist 2020–2024 aga juba

13. aprillil. Kõige varasem saabumine peatusaladele on fikseeritud 2024. aasta kevadel, kui 126

lindu jõudsid Hiiumaale Käina lahe piirkonda juba 10. aprillil. Samuti saabusid väike-

laukhaned varakult 2021. aasta kevadel, mil 69 lindu jõudsid Hiiumaa peatusalale 11. aprillil.

Hiliseim saabumisaeg (24. aprill) fikseeriti kahel kevadel – 1999. ja 2007. aastal. Väike-

laukhanede peatusperioodi keskmine Eestis perioodil 1998–2020 oli 20 päeva, peatuvad väike-

laukhaned rändasid Eesti peatuspaikadest edasi harilikult 1.−5. mail. Perioodil 2020–2024 on

nende keskmine peatusperioodi pikkus Hiiumaal olnud 15 päeva (vahemik 7–18 päeva).

Hiiumaal peatuvate väike-laukhanede saabumis- ja lahkumiskuupäevad on toodud joonisel 3.

Pärast Eestist lahkumist suunduvad väike-laukhaned Soome Oulu piirkonda, mis asub Eestist

umbes 650 km põhja pool. Enne pesitsusaladele saabumist tehakse viimane rändepeatus veel

Norras Valdakis.

10

Joonis 3. Väike-laukhanede saabumis- ja lahkumiskuupäevad Hiiumaa peatusaladel 2020−2024 Allikas:

piskulka.net andmebaas

Kevadrände olulised peatusalad Eestis on varasemalt olnud Matsalu lahe põhjakaldal olevad

rannaniidud ning Noarootsi piirkond Silma looduskaitsealal (Tolvanen jt, 2004). 2019. aastal

avastati aga tänu GPS-saatjaga väike-laukhanele Mr. Blue’le uus peatusala Hiiumaal Käina lahe

piirkonnas. Noarootsi peatusala kasutatakse lühiajaliselt vaid üksikute lindude poolt ning

Haeska seirealal pole väike-laukhanesid pärast 2012. aastat enam üldse kohatud. Peamistes

kevadrände peatuspaikades (Hortobagy Ungaris, Hiiumaa Eestis, Oulu Soomes ja Valdak

Norras) koondub 90−100% Fennoskandia loodusliku asurkonna väike-laukhanesid peatuma

samaaegselt ühte piirkonda või koguni täpselt samasse peatuskohta. Seetõttu on nende

peatusalade soodsa seisundi tagamine liigi kaitsmisel kriitilise tähtsusega.

Eestis kohatakse pea iga-aastaselt ka Rootsi taasasustamisprogrammi raames kasvanduses

peetud ja seejärel loodusesse vabastatud linde ning nende järglasi (PlutoF andmebaas).

Reintrodutseeritud lindude talvitusalad on väike-laukhane looduslikust asurkonnast erinevad

ning asuvad sarnaselt valgepõsk-lagledele Hollandis. Ka kevadränne Eestis on Rootsi

asurkonnal Fennoskandia looduslikust asurkonnast erinev. Nii saabuvad Rootsi

taasasustamisprogrammi linnud Eestisse sageli varem (juba märtsi viimasel dekaadil). Samuti

ei kasuta Rootsi linnud väike-laukhane traditsioonilisi peatuspaiku Lääne-Eestis, vaid esinevad

sageli ka Eesti idapoolsemas osas. Aastatel 2010−2020 on neid vaadeldud korduvalt Tartu-ja

Põlvamaal (piskulka.net ja PlutoF andmebaasid). Püsivamad üksikute väike-laukhanede

külastuspaigad on Audru poldri looduskaitsealal, kus on vaadeldud nii Rootsi

taasasustamisprogrammi märgistusega kui ilma märgistuseta isendeid.

1.2. Levik ja arvukus

1.2.1. Levik ja arvukus maailmas

Geneetilised uuringud näitavad, et looduses leidub kolm väike-laukhanede geneetilist

biogeograafilist osapopulatsiooni (Ruokonen jt, 2004), mis on välja kujunenud arvatavasti

viimase jääaja jooksul. Neid biogeograafilisi osapopulatsioone käsitletakse eraldiseisvate

kaitsekorralduslike asurkondadena:

1. Fennoskandia populatsioon. Pesitsusalad asuvad Skandinaavia poolsaare põhjaosas ja

Koola poolsaarel. See osapopulatsioon talvitab valdavalt Kreekas. Fennoskandia

asurkond on väike-laukhane osapopulatsioonidest ohustatuim – asurkonna suuruseks on

13.apr 11.apr

13.apr

20.apr

10.apr

29.apr 29.apr 29.apr 27.apr

28.apr

2020 2021 2022 2023 2024

11

2024. aasta seisuga maksimaalselt 140 isendit, kuid on hiljuti jäänud ka alla 100 isendi.

Kogu 21. sajandi kestnud arvukuse kiire langus peatus alles 2000. aastate alguses ning

on tänu kaitsepingutustele viimase 10 aastaga pisut tõusnud. Koola poolsaarel

pesitsevate Fennoskandia lindude kohta ornitoloogidel täpsem teave puudub.

Praktiliselt kõik Fennoskandia loodusliku populatsiooni linnud, kes pesitsevad Norra

tundras, teevad kevadel pikema rändepeatuse ka Eestis.

2. Lääne-Venemaa ehk läänepoolne põhipopulatsioon. Pesitsusalad asuvad Lääne-

Siberis ulatudes kuni Taimõri poolsaareni. Läänepoolse põhipopulatsiooni tähtsaimad

rändepeatusalad asuvad Põhja-Kasahstanis ning olulisemad talvitusalad Aserbaidžaanis

ja Iraanis ning nende naaberaladel. See asurkond on kõige suurem väike-laukhane

osapopulatsioon, mille suuruseks on hinnatud 34 250 isendit (Cuthbert jt, 2018). Kuna

läänepoolne põhipopulatsioon pesitseb väga suurel alal ning talvitab piiratud

ligipääsuga aladel, siis on see kolmest väike-laukhane asurkonnast kõige vähem uuritud.

Siiski peetakse tõenäoliseks, et asurkonna koguarvukus on alates 1990. aastatest

püsinud enam-vähem stabiilsena.

3. Ida-Palearktise ehk idapoolne põhipopulatsioon. Pesitsusalad Ida-Siberis asuvad

Taimõri poolsaarest Tšuktši poolsaareni. Ida-Palearktise populatsioon talvitab suures

osas Hiinas Jangtse jõe deltas. Vähesel määral talvitab idapoolse asurkonna linde ka

Jaapanis (2019/2020. a talvel 300 isendit) ning Lõuna-Koreas (üksikud isendid).

Värskemad seireandmed on näidanud, et idapoolse asurkonna arvukus on tugevalt

vähenenud. Kui 1980. aastatel oli idapoolse põhipopulatsiooni suuruseks 65 000 isendit

(Wang jt, 2012), siis 2015. aastal oli populatsiooni arvukus 16 000 lindu (Fox &

Leafloor, 2018). Viimasel viiel aastal on arvukuse langus olnud eriti drastiline – 2020.

aasta seireandmete põhjal on Ida-Palearktise populatsiooni suuruseks kõigest

6 800 isendit (Ao et al., 2020).

Väike-laukhane maailmapopulatsiooni suuruseks on seega ülaltoodud värskemaid läänepoolse

ja idapoolse põhipopulatsioonide seireandmeid arvesse võttes ligikaudu 41 000 isendit. See on

mõnevõrra suurem kui varasemad esitatud arvukushinnangud (nt Birdlife International 2013),

kuid see on tingitud eelkõige viimase kümnendi jooksul kogutud täpsemast andmestikust.

Lisaks looduslikule populatsioonile pesitseb Põhja-Rootsis kasvandusest pärit väike-

laukhanede järeltulijaid, kes geneetiliselt asuvad kusagil looduslike populatsioonide vahel ja on

teatud määral ristunud teiste haneliikidega. Reintrodutseeritud linnud talvitavad peamiselt

Hollandis.

12

Joonis 4. Väike-laukhane levik maailmas. Punased alad tähistavad pesitsusalasid ning kollased talvitusalasid

ning peatuspaiku. Katkendjoonega on tähistatud Ida-Siberi võimalikud rändeteed. Rohelise pidevjoonega on

tähistatud saatja abil fikseeritud rändeteekond ning lilla joon tähistab Rootsi taasasustatud asurkonna rändeteed.

Lisaks praegusele Fennoskandia asurkonna peamisele pesitsusalale Norra tundras pesitseti

varasemalt ka Põhja-Rootsis ja Soome põhjaosas. Põhja-Rootsist leiti looduslikku asurkonda

kuuluvaid väike-laukhanesid pesitsemast kuni 1991. aastani ning veel 1996. aastal vaadeldi

samas piirkonnas pesitsusele viitava käitumisega isaslindu. Soomes pesitses 2 paari väike-

laukhanesid veel 1995. aastal. Hiljem ei ole vaatamata põhjalikele otsingutele pesitsevaid linde

Soomest enam leitud (Tolvanen jt, 1996). 2009. aastal pesitses Norra tundraaaladel kõigest 20

paari väike-laukhanesid (Marchant & Musgrove, 2011). Birdlife Norway avaldamata andmetel

kõikus aastatel 2016−2020 Norras pesitsenud haudepaaride arv 28 haudepaarist (2016) kuni 51

haudepaarini (2018). 2023. aasta oli üle pika aja edukaim pesitsusaasta, mil lennuvõimestus 83

noorlindu 23-24 pesakonnast (Kalamees, 2023).

Joonis 5. Väike-laukahane Fennoskandia asurkonna pesitsusareaali muutused aastatel 1950−2010. (Allikas:

Tomas Aarvak, Birdlife Norway). Punane - regulaarne pesitsusala, roheline – tõenäoline pesitsusala, oranž –

ebaregulaarne pesitsusala, kollane – Rootsi taasasustatud populatsiooni pesitsusala.

Ornitoloogilises kirjanduses avaldatud andmete põhjal oli Kreekas talvitavate väike-

laukhanede arvukus suurim aastal 1963, mil loendati 1630 isendit (Handrinos, 1991). Veel

1973. aastal talvitas Kreekas 487 ja 1988. aastal 142 isendit. Pärast seda jäi talvitajate arvukus

pikaks ajaks alla 100 linnu kõikudes 30−60 isendi vahel (Lampila, 1998; Vangeluwe, 2004).

Viimastel aastatel on arvukus tugevalt tõusnud, ületades taas 100 isendi piiri. 2019. aasta

13

jaanuaris loendati Kreekas Kerkini järvel 112 ja 2023. aasta detsembris 143 väike-laukhane

(piskulka.net andmebaas).

Norra pesitsusaladel langes populatsiooni arvukus stabiilselt kuni 2007. aastani, mil hakati enne

pesitsushooaega rebaseid küttima (joonis 6). Pärast seda on arvukus tõusujoonele pööranud,

sest iga mõne aasta tagant on pesitsus piisavalt edukas.

Joonis 6. Väike-laukhane Fennoskandia populatsiooni arvukuse dünaamika Norras Valdakis vaadeldud lindude

kevadise (pesitsuseelse) arvukuse põhjal aastatel 1990−2023 (Allikas: Birdlife Norway). Rohelisega on

tähistatud aastad, mil Norra pesitsusaladelt kütiti enne pesitsushooaega punarebaseid.

1.2.2 Levik ja arvukus Eestis

Joonis 7. Väike-laukhane rändepeatuspaigad Lääne-Eestis maakasutuse järgi (EELIS, seisuga 04.03.2025).

Roheline – rannaniidud koos madalate lahtedega; kollane – püsirohumaad; punane – kultuurrohumaad.

Must joon – võtmetähtsusega kaitsealad: Käina lahe–Kassari MKA, Silma LKA ja Matsalu RP.

Hiiumaa peatusalad avastati 2019. aastal, samas mandri peatuspaiku haned enam regulaarselt ei kasuta.

14

Väike-laukhani on eelkõige Lääne-Eestis esinev läbirändaja. Rootsi taasasustatud asurkonnast

pärinevaid isendeid vaadeldakse igal aastal siiski ka mujal Eestis. Kevadrändeaegset levikut on

täpsemalt käsitletud kava peatükis 1.1.5. Eestis ei ole väike-laukhani kunagi pesitsenud, kuid

kuni 1960. aastateni oli liik Lääne-Eestis nii kevadel kui ka sügisel tavaline läbirändaja (Leibak

jt, 1994), kelle rändeaegseks arvukuseks hinnati umbes 10 000 isendit (Jõgi, 1970; Onno,

1965). Eerik Kumari andmetel on näiteks Matsalu looduskaitsealal varasematel aegadel korraga

loendatud kuni 2500 lindu (Kumari, 1962). A. Jõgi andmetel (1965, 1970) läbis aastail 1952–

1968 Suure Väina ja Puhtu ümbrust ühe rändeperioodi jooksul 100–1000 väike-laukhane. 1970.

aastatel ja 1980. aastate alguses võis üldarvukus ühel rändeperioodil olla 100–500 lindu, mis

on ligikaudu sada korda vähem kui 1950. ja 1960. aastatel (Tolvanen & Leito, 2000).

1977−1997 tehtud väike-laukhane vaatlusi käsitles Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste

komisjon ning ülevaade kinnitatud vaatlustest on avaldatud teadusajakirjas Hirundo (Lilleleht,

1999; Lilleleht & Leibak, 1991). Komisjoni andmetel registreeriti 1980. aastatel neli ja aastatel

1990−1997 kokku 11 väike-laukhane vaatlust. Liigi esinemisperiood ja levik oli sarnane

praegusele – kõik peale ühe sügisese vaatluse Tartumaal on tehtud kevadrändel Lääne-Eestis.

Pärast 1997. aastat tehtud väike-laukhanede vaatlusi Eesti Ornitoloogiaühingu juures asuv

linnuharulduste komisjon enam käsitlenud ei ole, kuid tänu soome vabatahtlike initsiatiivile

alustati samal ajal Eestis liigi seirega.

Alates 1999. aastast on Eestis väike-laukhanede regulaarset seiret teostatud Matsalu

rahvuspargis ja Silma looduskaitsealal ning alates 2019. aastast ka Hiiumaa peatusalal Eesti

looduskaitseorganisatsioonide ning Kliimaministeeriumi haldusalas olevate asutuste ja Soome

WWF-i koostööna. Aastatel 1998−2014 oli kevadrändel peatuvate väike-laukhanede keskmine

arvukus 27 lindu, langedes madalseisu perioodil 2001−2003. Pärast 2014. aastat kahanes

Noarootsi peatusalal kohatud lindude arv järsult.

2019. aastal õnnestus tänu ühe linnu märgistamisele GPS-GSM saatjaga Norra pesitsusaladel

leida Eestis uus peatusala. Selgus, et seni teadmata rändepeatusalal Hiiumaal peatus korraga

koguni 108 isendit ehk enam kui 95% Fennoskandia asurkonna lindudest. Sama piirkonda on

väike-laukhaned kasutanud kõigil järgnevatel aastatel ning tõenäoliselt kasutati seda ka juba

varasemalt, sest Matsalu ja Noarootsi seirealadel nähti kõigil aastatel märgatavalt vähem linde

kui teistel rändepeatusaladel, näiteks Ungaris Hortobagys või Soomes Oulu piirkonnas. Alates

2019. aastast on Hiiumaal peatunud 79,2–100% kogu vastava aasta teadaolevast asurkonnast

(keskmine 95,3%) (joonis 8).

Joonis 8. Kevadrändel Eestis peatunud väike-laukhanede minimaalse arvukuse dünaamika alates regulaarsete

peatusalade seirete algusest (piskulka.net andmebaas; Pynnönen & Tolvanen, 2001; Tolvanen jt, 2000, 2004).

0

20

40

60

80

100

120

140

1 9

9 9

2 0

0 0

2 0

0 1

2 0

0 2

2 0

0 3

2 0

0 4

2 0

0 5

2 0

0 6

2 0

0 7

2 0

0 8

2 0

0 9

2 0

1 0

2 0

1 1

2 0

1 2

2 0

1 3

2 0

1 4

2 0

1 5

2 0

1 6

2 0

1 7

2 0

1 8

2 0

1 9

2 0

2 0

2 0

2 1

2 0

2 2

2 0

2 3

2 0

2 4

2 0

2 5

15

Joonis 9. Kevadistes rändepeatuspaikades (Kreeka, Ungari, Eesti, Soome) nähtud väike-laukhanede

maksimaalne arv ja pesitsusajal Norras vaadeldud väike-laukhanede maksimaalne arv perioodil 2019-2024

(piskulka.net andmebaas). Pesitsusalade arvukus on väiksem, kuna kõik isendid ei suundu pesitsema ning on

võimalik ka seni leidmata pesitsusalade olemasolu.

Eesti looduse infosüsteemi (edaspidi EELIS) on seisuga 11.09.2024 kantud 36 väike-laukhane

leiukohta. Kaitstavatel aladel olevad rändepeatuspaigad asuvad enamasti hooldatavatel

rannaniitudel. Neid kasutavad väike-laukhaned keskse koondumiskohana, kust lennatakse välja

toituma ümbruskaudsetele põldudele, mis asuvad eelkõige väljaspool kaitstavaid alasid.

Seetõttu on eraomandis oleval maal ja väljaspool kaitstavat ala asuvate väike-laukhane

leiukohtade osakaal suhteliselt suur (tabelid 1 ja 2).

Tabel 1. Väike-laukhane leiukohtade (rändepeatuspaikade) jaotus maaomandi alusel (EELISe

andmed seisuga 28.08.2024).

Maa omandivorm Pindala (ha) Osakaal (%)

Eraomand 1621,39 56

Riigiomand 312,99 11

Munitsipaalomand 9,62 0

Jätkuvalt riigi omandis1 975,72 33

KOKKU 2919,72 100% 1 Sh veekogud, kus maaomandit pole

Tabel 2. Väike-laukhane leiukohtade (rändepeatuspaikade) jaotus kaitstavatel aladel

paiknemise alusel (EELISe andmed seisuga 28.08.2024).

Kaitstav ala Pindala (ha) Osakaal (%)

Kaitseala sihtkaitsevöönd või reservaat1 1561,96 53

Kaitseala piiranguvöönd2 315,73 11

Hoiuala 0,67 0

Väljaspool kaitstavat ala 1041,33 36

KOKKU 2919,72 100% 1 Kattumisel piiranguvööndi või hoiualaga on arvestatud rangemat kaitsekorda

2 Sh pargid/puistud, vana kaitsekorraga alad ja kohalikul tasandil kaitstavad kaitsealad

0

20

40

60

80

100

120

140

160

2019 2020 2021 2022 2023 2024

V aa

d el

d u

d h

an ed

e ar

v

Kerkini järv (Kreeka) Hortobágy rahvuspark (Ungari)

Käina lahe-Kassari MKA Siikajoki (Soome)

Valdak (Norra)

16

1.3. Ülevaade uuringutest, inventuuridest ja riiklikust seirest

Aastatel 2014–2024 puudus väike-laukhane kinnitatud kaitse tegevuskava. Uuringute ja

inventuuride läbiviimise puhul lähtuti suuresti varasemast tegevuskavast (aastateks 2009–

2013). Kuni 2017. aastani (k.a) jätkati väike-laukhanede kevadiste rändekogumite seirega.

Seire on Eestis toimunud iga-aastaselt alates 1999. aastast, mil see algatati Soome WWF-i

väike-laukhanede töörühma poolt koostöös Matsalu rahvuspargi administratsiooniga. Sellest

ajast peale on seiret teostatud iga-aastaselt peamiselt kahel tähtsamal seirealal – Matsalu

rahvuspargis Haeskas ja Silma looduskaitsealal Noarootsis. Ühekordseid rändeaegseid

inventuure on Soome WWF-i vabatahtlike abiga teostatud ka mujal Eestis ja nende käigus

registreeritud isendite leiukohad on kantud EELISesse.

Pärast lindude kadumist Matsalu ja Noarootsi seirealadelt tekkis seiretes aastane paus kuni

2019. aastani, mil tänu eelneva aasta suvel pesitsuspaigas GPS-GSM saatjaga märgistatud

isaslinnule leiti seniteadmata rändepeatuspaik Hiiumaalt. Soome vabatahtlikud koostöös

kohalike linnuvaatlejatega jälgisid alal linde igapäevaselt varasema metoodika alusel. 2020.

aastal sai kinnitust, et Hiiumaa puhul on tegu ülimalt olulise peatusalaga ning edaspidi on seal

iga-aastaselt teadaolevaid peatuspaiku seiratud.

Regulaarne seire on toimunud ühtse seiremetoodika alusel vastavalt AEWA poolt välja töötatud

juhistele (AEWA, 2012). Metoodika näeb ette regulaarsete teadaolevate peatus- ja

toitumispaikade kontrollimist igal hommikul ja õhtul. Fikseeritakse lindude arv ja võimalusel

nende vanus, loetakse võimalusel märgistatud lindude rõngakoodid ning pannakse kirja

toitumisalade maakasutus ning seire käigus tuvastatud häiringud lindudele.

17

Tabel 3. Ülevaade perioodil 2014−2024 toimunud väike-laukhane seiretest Eestis

Aasta Tellija/

rahastaja Vastutav täitja Lühikirjeldus

2014 KAUR EOÜ

16. aprillist 10. maini seirati teadaolevaid peatuspaiku Matsalus

ja Noarootsis. Seire tulemusena õnnestus koostöös soome

vabatahtlikega linde filmida ja pildistada, mis võimaldas lindude

eristamist kõhumustri järgi. Noarootsi seirealalt leiti 29 väike-

laukhane. Matsalu seirealalt ühtegi väike-laukhane ei leitud.

Peatusperioodi pikkus oli 20 päeva.

2015 KAUR MTÜ

Naaskelnokk

17. aprillist 10. maini seirati teadaolevaid peatuspaiku Matsalus

ja Noarootsis. Seire raames kontrolliti igapäevaselt liigi peamisi

toitumispõlde ja peatusalasid rannaniitudel. Noarootsi seirealal

peatus vähemalt 9 väike-laukhane. Matsalu seirealalt ühtegi

väike-laukhane ei leitud. Peatusperioodi pikkus oli 13. päeva.

2016 KAUR EOÜ

18. aprillist 10. maini seirati teadaolevaid peatuspaiku Matsalus

ja Noarootsis. Seire käigus ei leitud ühtegi väike-laukhane.

Mujal Eestis tehti 3 juhuvaatlust Rootsi taasasustatud asurkonda

kuuluvast väike-laukhanest (päritolu tuvastatud värvirõngaste

abil).

2017 KAUR EOÜ

15. aprillist 10. maini seirati teadaolevaid peatuspaiku Matsalus

ja Noarootsis. Noarootsi seirealalt leiti 3 väike-laukhane, kes

peatusid seal vaid ühe päeva. Matsalust ühtegi väike-

laukhane ei leitud. 2018 - - -

2019 Soome

WWF

Soome WWF

väike-laukhane

töörühm

Leiti seniteadmata rändepeatuskoht Hiiumaalt. Alal jälgiti

igapäevaselt linde varasema metoodika alusel. Korraga nähti 108

isendit, mis oli suurim arv Eestis pärast 1960. aastaid.

2020 Birdlife

Norway EOÜ

Seire käigus vaadeldi 102 isendit Hiiumaa seirealal ja 2 isendit

Noarootsi seirealal. Saadi kinnitust, et Hiiumaa puhul on tegu

ülimalt olulise peatusalaga, samas leiti, et üksikud isendid

kasutavad lühiajaliselt ka endiseid peatuspaiku Noarootsis.

2021 LIFE

LWfG

Climate EOÜ

Jätkati teadaolevate peatuspaikade seiret Hiiumaal AEWA

metoodika järgi. Seirete käigus vaadeldi 76 isendit.

2022 LIFE

LWfG

Climate EOÜ

Seirati teadaolevaid peatuspaiku Hiiumaal. Seirete käigus

vaadeldi 70 isendit.

2023 LIFE

LWfG

Climate EOÜ

Seirati teadaolevaid peatuspaiku Hiiumaal. Lindude arvukuse

langus jätkus, seirete käigus vaadeldi vaid 65 isendit.

2024 LIFE

LWfG

Climate EOÜ

Seirati teadaolevaid peatuspaiku Hiiumaal. Seirete käigus

vaadeldi 139 isendit, kelle hulgas oli ka palju noorlinde. See on

suurim arv pärast 2019. aastat. Arvukuse järsu tõusu põhjuseks

on väike-laukhanede üle pika aja edukaim pesitsus 2023. aasta

kevadel.

2025

LIFE

LWfG

Climate

EOÜ Seiratei teadaolevaid peatuspaiku Hiiumaal. Võrreldes 2024.

aastaga oli toimunud taas suur kukkumine – vaadeldi 106

isendit. Pärast pikka pausi avastati kaks isendit ka Noarootsist.

18

2. KAITSESTAATUS JA SENINE KAITSEKORRALDUS

2.1. Kaitsestaatus ja kaitsekorraldus

Tabel 4. Väike-laukhane rahvusvaheline ja siseriiklik ohustatus ning kaitsestaatus

Akt Kategooria Sisu

Ohustatus Euroopas

(IUCN Red List,

2021)

Ohualdis

(Vulnerable) Liigil on suur oht looduses välja surra.

Ohustatus Eestis

(Eesti Punane

Nimestik, 2019)

Kriitilises

seisundis Liigil on äärmiselt suur oht looduses välja surra.

EL linnudirektiiv

(79/409/EEC) I lisa

Liik on liikmesriikides rangelt kaitstud. Elupaikade

kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada

nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Kaitsestaatus Eestis

(LKS)

I kaitse-

kategooria

Liik on Eestis haruldane, esineb väga piiratud alal,

vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate

asurkondadena. Liigi kõik elupaigad tuleb võtta kaitse

alla.

Berni konventsioon Lisa II Rangelt kaitstav loomaliik.

Bonni konventsioon

(CMS) Lisa I

Rändav loomaliik, kelle kaitseks tuleb sõlmida

piirkondlikke lepinguid.

AEWA lepe

(Bonni konventsiooni

rändlinde käsitlev

lepe)

Lisa II Rändav loomaliik, kelle kaitseks tuleb sõlmida

piirkondlikke lepinguid.

Washingtoni (CITES)

konventsioon -

Väike-laukhanega või tema osadega kaubitsemine ei ole

piiratud.

Väike-laukhani on seatud kaitse-eesmärgiks Väinamere hoiualal Hiiu, Saare, Lääne ja Pärnu

maakonnas, Riksu ranniku hoiualal Saaremaal ning Pärnumaal Sookuninga ja Nigula

looduskaitsealal. Samuti on väike-laukhani eraldi kaitse-eesmärkides nimetatud Silma

looduskaitseala ja Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirjades, mis mõlemad kuuluvad Väinamere

hoiuala koosseisu. Käina lahe-Kassari maastikukaitseala kaitse-eeskirja uuendamisel tuleb

väike-laukhani kaitse-eesmärkide hulka lisada ka seal.

2.2. Eelmise kaitsekorralduse perioodi kaitse-eesmärkide ja tegevuskavaga

planeeritud tegevuste täitmise analüüs

Ohustatud rändliiginina ei sõltu väike-laukhane kaitse tõhusus ainult Eesti, vaid ka teiste riikide

tegevusest ja omavahelisest koostööst. Siiski on Eestil kui vähemalt 95% väike-laukhanede

Fennoskandia asurkonna kevadisel rändepeatuspaigal suur vastutus liigi võimalikult soodsa

seisundi tagamisel.

Perioodiks 2009–2013 loodud väike-laukhane tegevuskava järgi sai kaitset lugeda

tulemuslikuks, kui (1) pool-looduslikud kooslused väike-laukhane peamistes rändeaegsetes

peatuspaikades on iga-aastaselt hooldatud kümnel kaitstaval alal vähemalt 2012. aasta mahus,

(2) registreeritud ei ole ühtegi väike-laukhane laskmise juhtu Eestis ja (3) Lääne-Eestis peatub

läbirändel stabiilselt 20–50 väike-laukhane.

19

Kõikides väike-laukhane teadaolevates ning potentsiaalsetes rändepeatuskohtades on toimunud

kogu eelmise tegevuskavaperioodi (2009–2013) vältel kui ka sellele järgnevatel aastatel luhtade

ja rannaniitude järjepidev hooldus. Haeska, Tahu ja Käina lahe rannaniitude hoolduskvaliteet

on kokkuvõttes olnud hea. Sealjuures on Tahu rannaniidu hoolduskvaliteet võrreldes eelmise

tegevuskava perioodiga (2009–2013) paranenud tänu ulatuslikule võsa ja mändide

eemaldamisele rannaniidu servast. Seevastu Haeskas on langenud väike-laukhanede kunagise

peatumisala Haeska rahude (Väikerahu ja Suurrahu) hoolduskvaliteet.

Hoolimata rannaniitude hooldamise jätkumisest ja uute alade taastamisest ei kasuta väike-

laukhaned enam endisi rändepeatuspaiku Matsalus või Noarootsis. Üheks põhjuseks võib olla

kaugemas minevikus toimunud maakasutuse muutuste jätkuv, pikaaegne mõju. Kuna varem

kasutasid väike-laukhaned meelsasti ka kultuurrohumaid, ei ole negatiivsed maakasutuse

muutused seotud vaid pärandkooslustega – negatiivne mõju võib olla ka piirkonna rohumaade

asendumisel teiste põllukultuuridega.

Eestis ei ole perioodil 2011–2024 registreeritud ühtegi väike-laukhane laskmise juhtu.

Jahiseadus nõuab saaklooma identifitseerimist enne tulistamist, kuid väike-laukhane suure

sarnasuse tõttu suur-laukhanega võib see olla keeruline. Linnu identifitseerimise korral ei

pruugi jahimehed aga väike-laukhanede laskmisest, sh ekslikust laskmisest teatada, kuna nende

surmamise eest on määrusega 1 ette nähtud trahv kuni 1300 eurot. Tänu seni rakendatud

meetmetele ja väikesele levilale on üsna vähetõenäoline, et Eestis oleks selle perioodi jooksul

kas tahtlikult või teadmatult väike-laukhanesid lastud, kuid tõendite puudumine ei võimalda

antud juhul seda välistada.

Perioodil 2019–2024 on Eestis kevadrändel peatuvate väike-laukhanede arvukus olnud enam

kui kaks korda suurem (perioodi keskmine 93 isendit) kui liigi seireperioodi alguses (1999.

aastal 43 isendit). See ei peegelda aga reaalset populatsiooni arvukuse kasvu, , vaid on seotud

seni teadmata peatuspaiga avastamisega Hiiumaal. 2024. aasta kevadel meil peatunud hanede

kõrge arvukus on tingitud edukast pesitsusest 2023. aastal.

Eelmine väike-laukhane kaitse tegevuskava koostati aastateks 2009–2013. Tegevuste täitmine

on esitatud tabelis 5.

1 Vabariigi valitsuse määrus 08.04.2005 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi hävitamise või

kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise

määrad“ (§ 15 lg 2 p 2).

20

Tabel 5. Väike-laukhane tegevuskavas 2009-2013 planeeritud tegevused ja nende täitmine.

Kui tegevus on toimunud ka tegevuskava järgsel perioodil, on see välja toodud

kommentaarides.

Planeeritud

tegevus Prioriteet Täitmine Kommentaar Mõju liigi seisundile

Rändepeatus-

paikades

paiknevate

rannaniitude

järjepidev

hooldamine

A 100%

Tegevuskavas oli ette nähtud rannaniitude

hooldamine 13 alal. Kõiki alasid hooldati

tegevuskava perioodil ja on hooldatud ka

edaspidi, sealjuures on mitmel rannaniidul

edaspidi teostatud täiendavaid taastamistöid,

suurendades sellega väike-laukhanedele

sobivate niitude pindala (pilliroo tõrjumine,

kadakate ja võsa eemaldamine jne).

Mõju positiivne,

rannaniidud on

järjepidevalt hooldatud.

Seire A 100%

Tegevuskava perioodil tehti riiklikku seiret

kahes teadaolevas rändepeatuspaigas. Seired

jätkusid kuni 2017. aastani, mil väike-

laukhanesid enam ei leitud.

Mõju positiivne,

teadmised liigi

paiknemise ja arvukuse

kohta aitavad kaitset

planeerida.

Jahimeeste

koolitus hanede

määramisel B 20%

Tegevuskava nägi ette iga-aastased

koolitused Saare-, Hiiu-, Pärnu- ja

Läänemaa jahimeestele. Tegevuskava

raames toimus ainult üks koolitus (2011),

kuid lisaks toimus koolitusi Soome WWF

poolt koordineeritud LIFE projekti raames.

Mõju neutraalne.

Teadaolevalt ei ole

ühtegi väike-laukhane

kütitud, kuid koolituste

mõju on raske hinnata.

Avalikkuse

teavitamine

(poster) B 0%

Tegevust ei viidud ellu. Mitmeid

infomaterjale on koostatud aga Soome

WWF poolt koordineeritud LIFE projekti

raames.

Mõju teadmata.

Tegevuskava

avaldamine

Hirundos koos

ingliskeelse

kokkuvõttega

B 100% Väike-laukhane tegevuskava avaldati 2012.

aastal nii eesti kui ka inglise keeles EOÜ

väljaandes Hirundo Supplementum.

Mõju kaudselt positiivne,

kuna aitab paremini

rahvusvaheliselt kaitset

koordineerida.

Rahvusvaheline

koostöö A 100%

Tegevuskava perioodil toimus

rahvusvaheline koostöö iga-aastaselt ning

liigieksperdid osalesid aktiivselt AEWA

väike-laukhane kaitse töörühma töös.

Koostöö on jätkunud ka edaspidi.

Mõju neutraalne. Tänu

koostöö toimimisele on

pärast riiklike seirete

peatumist aidanud seiret

läbi viia rahvusvahelised

partnerid. Samas esineb

probleeme andmete

jagamises riikide vahel ja

esineb teatud

erimeelsusi.

Tegevuskava

uuendamine A 0%

Tegevuskava uuendamisega tegeleti aastatel

2013-2014 ja 2020-2021, kuid kava jäi

kinnitamata.

Mõju neutraalne. Kuigi

erinevad kaitsetegevused

jätkusid ka tegevuskava

järgsel perioodil, on

sedavõrd ohustatud liigi

puhul äärmiselt oluline

ka riikliku tegevuskava

olemasolu.

21

3. MÕJUTEGURID JA KAITSEMEETMED Mõjutegurid hõlmavad survetegureid ehk tegureid, mis juba avaldavad populatsioonile mõju

ning ohutegureid ehk tegureid, mille mõju ilmselt avaldub tulevikus, kui ei rakendata vastavaid

meetmeid. Mõjutegurite tähtsust hinnatakse järgmise skaala alusel:

• kriitilise tähtsusega – võib 20 aasta jooksul viia liigi hävinemisele Eestis; • suure tähtsusega – võib 20 aasta jooksul viia Eesti asurkonna kahanemisele enam kui

20% ulatuses • keskmise tähtsusega – võib viia 20 aasta jooksul asurkonna kahanemisele

märkimisväärsel osal Eesti areaalist vähem kui 20% ulatuses • väikese tähtsusega – omab vaid lokaalset tähtsust, Eesti asurkonna kahanemine 20

aasta jooksul on vähem kui 20%

Tabel 6. Väike-laukhane mõjutegurid Eestis EL klassifikatsiooni järgi

Mõjuteguri nimetus Täpsustus Kood Mõjuteguri

tähtsus Meetme nimetus Kood

3.1. Põllumajandus (PA)

Valed hooldusvõtted/

maaharimise meetodite

muutumine

Rannaniitude

ülesharimine,

ebasobiv

karjatamis- või

niitmiskoormus

PA02 keskmine

Hoida ära looduslike ja

poollooduslike

elupaikade muutmine

põllumajandusmaaks

MA01

Säilitada olemasolevad

ekstensiivsed

põllumajandusvõtted

MA03

Hoolduse lakkamine (nt

karjatamise, niitmise

lõpetamine)

Rannaniitude

võsastumine ja

roostumine

PA05 suur

Säilitada olemasolevad

ekstensiivsed

põllumajandusvõtted

MA03

Taastada asjakohased

põllumajandusvõtted MA04

Pärandniitude

taastamine MA07

3.2. Metsandus (PB)

Metsastamine

Rannaniitudele

minevikus rajatud

istandused

PB01 keskmine

Vältida

(pool)looduslike

elupaikade muutmist

metsaks

MB01

Pärandniitude

taastamine MA07

3.3. Energia tootmine ja sellega seotud infrastruktuuri arendamine (PD)

Tuule-, laine- ja

loodeteenergia (sh taristu)

Tuuleparkide

arendus PD01 suur

Taastuvenergiarajatiste

ja nende käitamise

kohandamine

MC03

3.4. Elamu-, äri-, tööstus- ja puhke infrastruktuuri ning piirkondade arendamine, ehitamine ja

kasutamine (PF)

Sport, turism ja puhkeaja

tegevused

Häiringud

loodusvaatlejatelt PF05 väike

Vähendada välispordi

ja puhkeaja tegevuste

mõju

MF03

3.5. Elusressursside (v.a põllumajandus ja metsandus) kasutamine (PG)

Kaaspüük ja juhuslik

tapmine

Hukkumine

hanejahi käigus PG13 väike

Vältida juhuslikku

tapmist MG05

22

3.6. Võõrliigid ja probleemsed liigid (PI)

Probleemsed pärismaised

liigid

Kisklus

PI03 väike

Mittelooduslikust

asurkonnast pärit

liigikaaslased

3.7. Kliimamuutused (PJ)

Elupaiga asukoha, suuruse ja/või kvaliteedi

muutus kliimamuutuste tõttu PJ10 väike

Rakendada

kliimamuutuste

leevendamise

meetmeid

MJ02

3.8. Inimtegevusest tingitud muutused veerežiimides (PL)

Elupaikade kuivendamine PL02 keskmine

Hüdroloogiliste

muutuste mõju

vähendamine

MK02

Hüdroloogilistest

muutustest mõjutatud

elupaikade taastamine

MK03

3.1. Põllumajandus (PA)

Rändepeatusalade seisund ning sellest tulenevad toitumistingimused Eestis määravad lindude

füsioloogilise seisundi ja seeläbi pesitsusedukuse tundraaladel. Kui siinsed toitumisvõimalused

on ebasobivad, ei suuda linnud koguda piisavat rasvavaru ning on pesitsusaladele jõudes

kehvemas konditsioonis, mis omakorda mõjutada negatiivselt nende pesitsemist. Seega on

äärmiselt oluline säilitada sobivaid rändepeatuspaiku, neid sobivalt hooldada ning soovituslik

on ka taastada uusi alasid, et suurendada toitumisvõimalusi.

Põllumajandusmaastikud on väike-laukhanede jaoks oluliseks toitumiskohaks nii talvitusaladel

kui rändepeatuskohtades. Samas on põllumajanduse intensiivistumine ja sellega kaasnevad

maastikumuutused väike-laukhanedele avaldanud suurt mõju. Rohumaade tähtsusele väike-

laukhanede toitumisalana viitavad seireandmed nii Eestist kui mujalt Euroopast, mille põhjal

saab väita, et linnud eelistavad toituda rannaniitudel ja kultuurrohumaadel ning intensiivse

põllumajandusega seotud kõlvikutüüpe kasutatakse toitumisalana vähem (orasepõllud) või neid

välditakse (nt rapsipõllud). Põllumajandusega seotud maastikumuutuste suurt negatiivset mõju

on täheldatud ka paljude põllulindude pesitsusaegses arvukuses (Marja & Nellis, 2018).

Eestis toimus oluline muutus põllumajanduses Eesti taasiseseisvumise järgsetel aastatel, mil

kadusid kolhoosid ning paljudel rannaaladel lõppes karjatamine. Selle tulemusena hakkas

väike-laukhanede poolt rändepeatuspaikadena kasutatud rannaniitudel kasvama pilliroog ja

võsa, mis muutis need alad liigile ebasobivaks.

Arvestades väike-laukhanede leidumist peamiselt kaitstavatel rannaniitudel,

põllumajanduspraktikate muutumine ja intensiivistumine, sh valed hooldusvõtted (PA02)

keskmise tähtsusega survetegurid. Hoolduse lakkamine (PA05) on suure tähtsusega

survetegur, arvestades rannaniitude pindala vähenemist Eestis, kuid mille mõju on vähenemas,

mida enam rannaniite taastatakse.

Meetmed:

23

• Hoida ära looduslike ja poollooduslike elupaikade muutmine põllumajandusmaaks ehk

kindlustada rannaniitude ja kultuurrohumaade säilimine väike-laukhane praegustes ja

ajaloolistes rändepeatuspaikades ning nende ümbruses.

• Säilitada olemasolevad ekstensiivsed põllumajandustavad ehk hooldada väike-

laukhane elupaikades olevaid rannaniite ja rohumaid sobival viisil.

• Taastada asjakohased põllumajandusvõtted ehk taastada rannaniite ning tagada nende

edaspidine hooldus sobivate karjatamisvõtetega.

3.2. Metsandus (PB)

Metsanduse valdkonnas avaldavad väike-laukhane elupaikadele mõju mineviku praktikad – 20.

sajandil toimus ulatuslik männiistanduste rajamine hooldusest välja langenud rannaniitudele,

mida nähti mitteväärtuslike aladena. Seetõttu on tänased rannaniidud võrreldes oma kunagise

ulatusega oluliselt kitsamad ning puudetukkadega killustatud, vähendades kokkuvõttes väike-

laukhanedele sobilike toitumisalade pindala.

Arvestades rannaniitude paiknemist kaitsealadel, ei kujuta nende edasine metsastamine

tänapäeval endast ohtu, kuid olemasolevate männiistanduste mõju vähendamiseks tuleb

rannaniitude taastamisel tähelepanu pöörata lisaks võsastunud ja roostunud aladele ka istutatud

puude eemaldamisele.

Minevikus toimunud rannaniidualade metsastamine on keskmise tähtsusega survetegur.

Meetmed:

• Vältida (pool)looduslike koosluste muutmist metsaks

• Pärandniitude taastamine

3.3. Energiatootmine ja sellega seotud infrastruktuuri arendamine (PD)

Väike-laukhanesid ohustavad nende rändeteedele ja peatuspaikade lähedusse jäävad

elektriliinid, mida on nimetatud ohutegurina ka väike-laukhane rahvusvahelises kaitse

tegevuskavas (AEWA, 2008), ja tuulepargid.

Üldiselt võivad tuulepargid olla hanelistele vähem ohtlikud, kui seni arvatud (Thaxter jt, 2017),

kuid niivõrd väikse populatsiooni puhul on murettekitavad ka väga väikesed modelleeritud

hukkumistõenäosused (üks hukkunud lind moodustaks ca 1% asurkonnast).

Tuulepargid on väike-laukhanedele eriti ohtlikud, kui need rajatakse ööbimis- ja päevaste

puhkealade ning varahommikuste ja õhtuste toitumisalade vahele, sest nende alade vahel

lendavad linnud madalalt. 2015. aasta seiretöödel vaadeldi väike-laukhane Lääne-Nigula vallas

Aulepa tuulepargist 600 m kaugusel olevatel põldudel. Aulepa tuulepark asub liigi varasematest

regulaarsetest peatuspaikadest 7 km kaugusel.

Tuuleparkide arendusi on vaja vältida ka väike-laukhane rändeteele (joonis 10) jäävatel

ranniku- ja merealadel. Juba käimasolevates arendusprojektides, mis jäävad väike-laukhanede

rändeteele, tuleb rakendada meetmeid kokkupõrgete vältimiseks. See võib tähendada

tuulegeneraatorite seiskamist ajal, mil väike-laukhaned piirkonda ületada võivad. Sobiv

ajaperiood pannakse paika lähtuvalt seiretes tuvastatud rändefenoloogiast.

24

Joonis 10. Väike-laukhanede kevadised ja sügisesed rändeteekonnad üle Eesti GPS-saatjaga salvestatud

punktide põhjal. Allikas: BirdLife Norway

Kindlasti tuleb väike-laukhanedega arvestada Loode-Eesti meretuulepargi arendusel, mis jääb

teadaolevalt otse nende rändeteele. Sobivamate asukohaalternatiivide puudumisel tuleks

tuulegeneraatorite töö peatada perioodil, mil väike-laukhaned kõige tõenäolisemalt ala

ületavad. Võimalik näide sobivaks peatamise ajaks käesoleva tegevuskava versiooni

koostamise ajal oleks 20. aprillist 4. maini (15 päeva). Perioodil 2020–2024 lahkusid viimased

haned Hiiumaa peatusaladelt 27.–29. aprillil. Kuna parv ei rända alati koos ja osa isendeid

jätkab rännet pesitsusalade poole juba varem, tuleks tuulegeneraatorid seisata juba lahkumisele

eelneval nädalal. Ajalooliselt on viimased haned lahkunud Eesti aladelt ka oluliselt hiljem, mai

teisel dekaadil (2004.–2012. a seireandmed). Seega tuleks ettevaatusprintsiibist lähtuvalt jätta

viiepäevane puhver ka pärast tavapärast lahkumisaega. Kuna väike-laukhaned võivad rännata

nii päeval kui öösel (Ahmed & Aarvak, 2024), ei tohi tuulegeneraatorid töötada ka öötundidel.

Kindlaks määratud kuupäevavahemiku asemel võib otsuse tuulegeneraatorite seiskamise aja

kohta teha ka jooksvalt. Sellisel juhul peab toimuma väike-laukhanede peatuspaikade seire, mis

võimaldaks piisava puhvriga välja selgitada nende rändeloleku aja. Seire peab korraldama

tuulepargi käitaja.

Loode-Eesti meretuulepargi arendust silmas pidades on tuuleenergia taristu arendamine

(PD01) ja sellest tulenevad võimalikud kokkupõrked rajatistega suure tähtsusega ohutegur.

Meetmed:

• Taastuvenergiarajatiste ja nende käitamise kohandamine, sh:

o tuuleparkide rajamine eemale regulaarselt kasutatavatest toitumis- ja

puhkealadest ning rändeteedest

o sobivate asukohaalternatiivide puudumisel tuulegeneraatorite seiskamine

ajaks, mil väike-laukhaned piirkonda läbivad

o meretuulepargi väike-laukhanede rändeteele jäävate tuulegeneraatorite

seiskamine kindlaks määratud ajaaknas; alternatiivina tehakse otsus jooksvalt

igal kevadel, näiteks tuulepargi käitaja korraldatud seire põhjal.

25

3.4. Sport, turism ja puhkeaja tegevused (PF05)

Väike-laukhaned on pelglikud ja häirimise suhtes tundlikud. Antud mõjutegur on seotud

inimeste viibimisega väike-laukhane peatuspaikades, eelkõige linnu- või loodusvaatluse

eesmärgil, sh kindla eesmärgiga näha väike-laukhane. Uudishimulikud vaatlejad võivad aga

hanedele liiga lähedale sattudes neid häirida. Turvaline kaugus väike-laukhanede vaatlemiseks

ei ole hetkel teada, kuid näiteks suur-laukhaned ja teised häirimisele tundlikud haned võivad

inimese lähenedes lendu minna juba 500 meetri pealt (Goodship & Furness, 2022).

Loodusfotograafide puhul võib ohuteguriks olla ka droonide kasutamine pildistamiseks või

filmimiseks.

Väike-laukhanede pesitsusedukust mõjutab oluliselt kevadel rändepeatuspaikades kogutud

rasvavaru. Häirimise korral on linnud sunnitud lendu tõusma, mistõttu kulutavad nad rohkem

energiat ning toitumisele jääb vähem aega. Lisaks võib häirimine väike-laukhaned peletada

madalama kvaliteediga toitumisaladele. Linnud, kes ei suuda siin piisavat rasvavaru koguda,

on pesitsusaladele jõudes kehvemas konditsioonis ning nendel lindudel ebaõnnestub suurema

tõenäosusega ka pesitsus.

Kuigi I kaitsekategooria liigina pole väike-laukhanede leiukohad andmebaasides avalikult

nähtavad, on selle liigi kevadised peatuspiirkonnad n-ö avalik saladus ja andmebaasi hiljuti üles

laetud vaatlus võib lindude asukoha reeta isegi, kui see on nähtaval maakonna täpsusega.

Inimeste viibimine väike-laukhane rändepeatuspaikades on väikese tähtsusega survetegur.

Meetmed:

• Vähendada puhkeaja tegevuste mõju läbi üldise teavitustöö.

3.5. Kaaspüük ja juhuslik tapmine (PG08)

Kuna väike-laukhane Fennoskandia asurkond on väga väike, siis on isegi üksikisendi küttimisel

asurkonnale suur negatiivne mõju. Väike-laukhanede surmamine on illegaalne ja ei ole põhjust

arvata, et Eestis neile sihilikult jahti peetaks. Küll aga on ohuks väike-laukhane hukkumine

hanejahi käigus tema sarnasuse tõttu suur-laukhanega, kes on populaarne jahilind. Kuna

hanejahti peetakse tihti hämaras, siis ei pruugita neid liike üksteisest eristada ja võidakse

ekslikult küttida väike-laukhane. Kütitud väike-laukhanede kohta on usaldusväärset teavet väga

raske saada, sest teda ei pruugita suur-laukhanest eristada ka pärast küttimist. Samuti on

ebatõenäoline, et teda ekslikult lasknud kütt juhtunust teada annaks, kuna sellega kaasneks

trahv.

Mitmel pool mujal on illegaalne jahipidamine kriitilise tähtsusega ohutegur, sest see suurendab

oluliselt lindude rändeaegset suremust. Eriti suureks ohuteguriks on jahipidamine riikides, kus

küttimissurve on väga suur – näiteks Venemaal, aga ka talvitusaladel Kreekas. Enim ohustab

ebaseaduslik küttimine ebaõnnestunult pesitsenud väike-laukhanesid, kes valivad sügisrändel

idapoolsema rändetee läbi Venemaa ja Põhja-Kasahstani. Näiteks 2006. aastal kütiti üks

kolmest märgistatud väike-laukhane vanalinnust Volgogradi oblastis juba sama aasta sügisel

(Øien & Aarvak, 2007). Lisaks on väike-laukhanede kaitse seisukohalt väga ohtlik veelinnujaht

nende talvitusalal Kreekas Evrose deltas.

Eestis on väike-laukhani sügisese hanejahi perioodil väga harv ja ebaregulaarne rändepeatuja.

Aastatel 2005–2024 on Eestis tehtud vaid 8 usaldusväärset sügisest väike-laukhane vaatlust.

26

Teadaolevalt ei ole Eestis sel perioodil ühtegi väike-laukhane kütitud, kokku on kütitud hanede

arv jäänud sel perioodil vahemikku 3000–8000 (Veeroja jt, 2024), kuigi ei ole välistatud, et

jahiturismi käigus jäetakse mingi osa lastud lindudest raporteerimata ja seetõttu need linnud

ametlikus jahistatistikas ei kajastu.

Alates 2019. aastast on Keskkonnaamet lubanud kindlatel tingimustel teha hanede letaalset

heidutust, et vähendada hanekahjusid põldudel. Sellest 2019.–2020. ja 2022. aastal toimus

hanede heidutusjahi uuring (OÜ Rewild). Alates 2021. aastast on Keskkonnaamet lubanud teha

hanede heidutusjahti, kuid mõnel kevadel on see kohtus peatatud. 2024. aastal jõustunud

jahieeskirja muudatuse kohaselt tohib Keskkonnaameti loal neljale haneliigile jahti pidada 15.

märtsist 31. maini, nende lindude tekitatud põllukahjustusega põllumassiividel kahjustuste

vältimise eesmärgil, Keskkonnaameti esitatud korra kohaselt.

Vaatamata väiksemale küttimismahule võrreldes sügisega on oht väike-laukhanede ekslikuks

küttimiseks suurem just kevadise heidutusjahi käigus, kuna liik peatub meil kevadrändel

regulaarselt. Ka seni on hanede letaalse heidutuse lubamisel rakendatud meetmeid väike-

laukhane küttimise vältimiseks. Näiteks pole jahti lubatud läänepoolsetes maakondades ja

kaitsealadel. Väike-laukhanede leidmisel piirkonnast, kus heidutusjaht on lubatud, on suudetud

jaht operatiivselt peatada.

Vastavalt 2021. aastal kinnitatud hanede ja laglede ohjamise kavale tuleb hanede kevadise

heidutusjahi rakendamise korral välistada selle läbi viimine kõikides tõendatud ja regulaarsetes

väike-laukhane peatuspiirkondades ning kaitstavatel aladel. Samas kasutavad taasasustatud

populatsiooni kuuluvad linnud toitumiseks ka väljaspool Lääne-Eesti traditsioonilisi

peatuskohti asuvaid põlde. Näiteks 2020. aasta kevadel vaadeldi kahte Rootsi lindu Tartumaal

Aardla poldril ja ühte isendit Võrtsjärve piirkonnas. Pärnumaal Audru poldril peatuvad väike-

laukhaned pea igal aastal. Ka looduslikku asurkonda kuuluvad isendid võivad toitumiseks

hajuda kaitstavatelt aladelt eemale, ümbritsevatele põldudele või kultuurrohumaadele.

Enamasti toituvad nad puhkealast 5 km raadiuses, kuid mõnikord jäävad toitumiskohad ka

märgatavalt kaugemale. Seega, võttes arvesse liigi suurt ohustatust tuleks välistada heidutusjahi

läbi viimine Hiiu, Lääne ja Pärnu maakondades ning mujal lubada heidutusjaht vaid külvatud

kultuuridel väljaspool kaitsealasid, vajadusel juhtumipõhiselt lisameetmeid rakendades.

Juhuslik tapmine hanejahi käigus on tänu seni rakendatud meetmetele Eestis väikse tähtsusega

ohutegur. Suurim tõenäosus hukkumiseks on segiajamise tõttu teiste haneliikidega.

Meetmed:

• Juhusliku tapmise vältimine, sh:

o Hanede kevadise heidutusjahi keelamine Hiiumaal, Läänemaal ja Pärnumaal

ning kaitstavatel aladel.

o Hanede kevadise heidutusjahi lubamine ainult külvatud kultuuridel.

o Vajadusel juhtumipõhiselt hanede kevadise heidutusjahi keelamine teistes

piirkondades, koostöös liigiekspertide ja Keskkonnaametiga.

o Rahvusvahelise koostöö arendamine ja operatiivselt saatjaga varustatud

lindude rändeandmete vahendamine.

3.6. Võõrliigid ja probleemsed liigid (PI)

Pesitsusaladel on kisklus väikekiskjate (nt rebaste) poolt väike-laukhanedele kriitilise

tähtsusega ohutegur. Lennuvõimestunud linde ähvardab võrreldes poegadega või sulgivate

27

vanalindudega kisklus aga oluliselt vähem. Eestis on kõige tõenäolisem mõne väike-laukhane

sattumine merikotka saagiks, kusjuures Lääne-Eesti rändepeatuskohtades on merikotkaste

katseid neid saagiks püüda vaadeldud peaaegu igal aastal. Siiski on tõenäosus väike-laukhane

sattumiseks merikotka saagiks väga väike.

Arvestades, et merikotka puhul on Eestis tegemist I kaitsekategooria linnuliigiga ja rebased ei

kujuta täiskasvanud hanedele suurt ohtu, võib öelda, et kisklus on looduslik ohutegur, mille

vastu pole väike-laukhane seisukohast vaja meetmeid rakendada. Lisaks on osades väike-

laukhane rändepeatuspaikades (Õunaku, Haeska) juba tegeletud väikekiskjate ohjamisega, et

parandada seal pesitsevate kahlajate pesitsusedukust (LIFE-IP projekti Loodusrikas Eesti

raames). Samuti on niidurüdi (Calidris alpina schinzii) 2023. aastal kinnitatud tegevuskavas

planeeritud kiskjakindlate tarade katsetamine, kus kaks planeeritud ala kattuvad ka väike-

laukhane rändepeatuspaikadega: elektriaed Õunaku rannaniidul ja tõkkeaed Esiküla

rannaniidul.

Kisklus on väikese tähtsusega looduslik survetegur, mis ei vaja Eestis kaitsemeetmete

rakendamist.

Väike-laukhane üliohustatud loodusliku populatsiooni turgutamiseks on loodud

taasasustamisprogramm, kuid see on toonud liigikaitse ekspertide hulgas vastakaid seisukohti.

Taasasustamisega alustati Rootsis juba 1984. aastal, kuid 1999. aastal peatati projekt seoses

geneetiliste uuringutega, mis viitasid väike-laukhanede hübridiseerumisele suur-laukhanedega.

Samas ei osatud hinnata, kas hübridiseerumine võis toimuda juba taasasustamisprogrammile

eelneval perioodil või kuivõrd suur osa lindudest endas suur-laukhane geene kannavad (Díez-

Del-Molino jt, 2020). Kuna programmi raames kasutatud väike-laukhaned pärinesid suuresti

Ühendkuningriikide linnuaedadest, siis võib tõenäoliseks pidada nende ristumist juba

minevikus.

Teiseks suureks probleemiks oli taasasustusprogrammi esimese perioodi jooksul valgepõsk-

laglede kasutamine n-ö kasuvanematena. Perioodil 1984-1999 vabastatud 266 kasvandusest

pärit lindu lasti loodusesse koos valgepõsk-lagledega väike-laukhanede kunagisel pesitsusalal

Rootsis (Schekkerman & Koffijberg, 2020). Selle metoodika eesmärk oli panna väike-

laukhanesid rändama laglede eeskujul turvalisemat Lääne-Euroopa rändeteed pidi, kuid see on

tekitanud teiste riikide ekspertides vastumeelt.

Rootsi taasasustusprogramm käivitati uuesti 2010. aastal ja 2017. aastaks oli teise etapi raames

vabastatud 397 isendit. Uuel katsel loobuti täielikult valgepõsk-laglede kasutamisest ja osaliselt

kasutati läänepoolsest looduslikust populatsioonist pärinevaid linde, taasasustades nad Rootsi

pesitsusaladele. Soovides kaitsta Fennoskandia loodusliku asurkonna genofondi, on BirdLife

Norway Põhja-Norra pesitsusaladele saabunud taasasustusprogrammi väike-laukhanesid

küttinud.

Kuna Eestis väike-laukhaned ei pesitse, on antud ohuteguri mõju Eestis väike. Osade

välisekspertide arvates tuleks uue väike-laukhane rahvusvahelise kaitse tegevuskavaga

kuulutada reintrodutseeritud asurkonnad võõrliigiks. Eesti peab hetkel lähtuma siiski kehtivast

looduskaitseseadusest, mille kohaselt on taasasustatud lindude kaitse võrdväärne loodusliku

asurkonnaga. Rootsi lindude kaitsevajadust on mõistlik uuesti hinnata pärast uue AEWA poolt

koostatava rahvusvahelise kaitse tegevuskava kinnitamist.

Hübridiseerumine/läbikäimine geneetiliselt mittepuhaste taasasustusprogrammist pärit

liigikaaslastega on Eestis väikese tähtsusega survetegur.

28

Meetmed:

• Taasasustusprogrammist pärit isendite levimuse jälgimine Eestis, sh:

o Riiklik seire ja GPS-saatjaga isendite rändeteekondade jälgimine.

o Tõenäoliste kasvandusest pärit lindude (nt üksikud isendid, väljaspool põhilisi

peatuspiirkondi, koos valgepõsk-lagledega, spetsiifiline märgistus)

dokumenteerimine.

o Rahvusvahelise koostöö arendamine.

3.7. Kliimamuutused (PJ)

Linnuliikide kohanemisvõime kliimamuutustega on erinev. Kliimamuutused on kõige kiiremad

just arktilistel aladel, kus pesitsevad ka väike-laukhaned ning on oht, et seal võivad muutuda

terved ökosüsteemid. See võib omakorda kaasa tuua suurenenud kiskluse või liigile ebasobivad

muutused taimkattes.

Tõenäoliselt esineb kliimamuutuste mõju ka väike-laukhane talvituspaikades ning

rändepeatuspaikades, sh Eestis, millele viitab asjaolu, et varakevadine õhutemperatuur on alates

1950ndatest märgatavalt tõusnud. Kõrgemad õhutemperatuurid varakevadel põhjustavad

ühtlasi varasemat taimkatte arengut, mis omakorda mõjutab väike-laukhane toitumistingimusi.

Mudeldatud tulevikukliima stsenaariumite ja projekti LIFE LWfG Climate raames kogutud info

põhjal on Eesti piirkonnas peamiseks kliimamuutustest tulenevaks ohuks väike-laukhanedele

mereveetaseme tõus (Nagy, 2024). Ennustatavad muutused temperatuuri tõusus ning sademete

hulgas puudutavad Eesti alasid peamiselt aasta teises pooles ja ei mängi väike-laukhanede

seisukohast seega nii suurt rolli.

Kliimamuutused on väikse, kuid tõenäoliselt kasvava tähtsusega ohutegur.

Meetmed:

• Rakendada üldisi kliimamuutuste leevendamise meetmeid, sh:

o Rannaniitude majandamine ja nende pindala suurendamine

• Jälgida populatsiooni käekäiku, et tuvastada kliimamuutuste võimalik mõju, sh:

o Riiklik seire ja GPS-saatjaga isendite rändeteekondade jälgimine, sh pöörates

tähelepanu liigi fenoloogiale.

o Väike-laukhane toitumisuuring.

29

3.8. Inimtegevusest tingitud muutused veerežiimides (PL)

Märgalade ökosüsteeme ähvardab kõige enam kuivendamine. Eriti terav on probleem liigi

talvitusaladel Kreekas. Eestis on märgalasüsteemid mõjutatud eelkõige Nõukogude perioodil

rajatud kuivenduskraavidest, mille tagajärjel on muutunud enamike Lääne-Eesti rannaniitude

niiskusrežiim.

Lisaks kuivendamisele on Eestis ohuteguriks poldrite veetaseme alandamine juba

varakevadisel perioodil. Suurveega poldrid on hanedele oluliseks keskpäevaseks ning öiseks

puhkealaks. Seetõttu on oluline, et tähtsate linnualade hulka kuuluvatel poldritel oleks tagatud

veetaseme hoidmine võimalikult kõrgena kogu väike-laukhanede kevadise rändepeatusperioodi

jooksul.

Pärnumaal asuval Audru poldril on kevadrändel korduvalt vaadeldud üksikuid väike-

laukhanesid (PlutoF andmebaas). Kuna Audru polder on oluline ka paljude teiste kaitsealuste

linnuliikide pesitsus- ja peatuspaik, tuleb arvestada veetaseme hoidmisel kõikide oluliste liikide

vajadustega, eelkõige elupaikade hoolduse tagamisega. Veerežiimi reguleerimise ning pesitsus-

ja peatuspaikade hooldusega seotud tegevused ja tingimused on määratud Audru poldri

looduskaitseala kaitsekorralduskavas.

Meetmed:

• Hüdroloogilistest muutustest põhjustatud mõju vähendamine, sh:

o Rannaniitudel tuleb keelata uute maaparanduskraavide rajamine ja

olemasolevate kuivenduskraavide süvendamine.

o Väike-laukhane toitumisuuringute läbi viimine, et välja selgitada potentsiaalsed

mõjud.

o Audru poldri veetaseme hoidmine võimalikult kõrgena, täpsed meetmed

määratud Audru poldri looduskaitseala kaitsekorralduskavas.

• Hüdroloogilistest muutustest mõjutatud elupaikade taastamine, sh:

o Rannaniitudel olemasolevate maaparanduskraavide sulgemine.

30

4. KAITSE EESMÄRGID

4.1. Lühi- ja pikaajalised kaitse-eesmärgid

Lühiajaline kaitse-eesmärk (12 aasta perspektiivis):

• Eestis on tagatud väike-laukhane tähtsamate rändepeatuskohtade säilimine Hiiumaa

pärandmaastikel. Majandatavate rannaniitude osakaal Käina lahe–Kassari

maasikukaitsealal ei ole oluliselt vähenenud (tabel 7).

Pikaajaline kaitse-eesmärk (kuni aastani 2050):

• Tagatud on pärandkoosluste järjepidev hooldus teadaolevates rändepeatuskohtades ning

rohumaade säilimine nende lähiümbruses. Majandatavate rannaniitude osakaal

Käina lahe–Kassari maastikukaitsealal on üle 1000 ha.

Tabel 7. Kaitse-eesmärkide koondtabel koos hetkeväärtuste ja oodatava tulemusega.

Kaitse-eesmärk Hetkeväärtus Andmekvaliteet Väärtuse

allikas

Oodatav

tulemus

Väärtuse

allikas

Lühiajaline

Rändepeatuskohtade

säilimine Käina lahe-

Kassari MKA-l

majandamises on

1137 ha ehk 82%

inventeeritud

rannaniitudest

Täielik uuring või

statistiliselt

usaldusväärne

hinnang

Elupaiga

inventuurid ja

majandatavad

pärandniidud

Vähemalt

1000 ha

rannaniite on

hoolduses

Elupaiga

inventuurid ja

majandatavad

pärandniidud

Pikaajaline

Majandatavate

rannaniitude osakaalu

suurenemine Käina

lahe-Kassari MKA-l

82%

Täielik uuring või

statistiliselt

usaldusväärne

hinnang

Elupaiga

inventuurid ja

majandatavad

pärandniidud

Üle 1000 ha

rannaniite

on

hoolduses

Elupaiga

inventuurid ja

majandatavad

pärandniidud

31

4.2. Väike-laukhane asurkondade võimalikult soodsa seisundi saavutamise

tingimused

Vastavalt looduskaitseseaduse § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna

arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade

elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks

säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Väike-laukhane

Fennoskandia asurkonna seisundi võib heaks lugeda juhul, kui asurkonna suurus on piisav, et

oleks tagatud selle stabiilsus ja elujõulisus. Rahvusvahelise väike-laukhane tegevuskava põhjal

peaks asurkonna suurus kasvama selleks vähemalt 1000 isendini, mis ei ole lähiaastatel

realistlik, kuid on saavutatav kaugemas tulevikus, kui jätkata efektiivselt liigi kaitset.

Rändepeatuspaigana ei saa Eestis läbi viia tegevusi, mis viiksid otseselt asurkonna kasvamiseni.

Küll aga on vajalik tagada, et populatsiooni arvukus ei langeks meie tegevuse (või

tegevusetuse) tõttu veelgi enam. Liigi säilimiseks on oluline väike-laukhanele sobivate

toitumisalade ehk rohumaade, eriti rannaniitude säilimine, mille eelduseks on järjepidev

hooldus sobilike võtetega, aga soovituslikult ka rannaniitude taastamine/laiendamine ja

püsirohumaade säilitamine. Kvaliteetsed toitumisalad soodustavad lindude head konditsiooni

ja selle kaudu ka tõstavad eduka pesitsuse tõenäosust. Samuti on oluline vältida väike-

laukhanede hukkumist jahi käigus ning vältida ohtlike rajatiste püstitamist nende põhilisele

rändekoridorile.

4.3. Elupaiga ja leiukoha määratlemise ja EELISesse kandmise põhimõtted

Väike-laukhani ei pesitse Eestis, mistõttu kantakse EELISesse elupaikadena tema regulaarselt

kasutatavad rändepeatuspaigad (toitumispaigad). Registrikande sisu on hoida adekvaatset

ülevaadet liigi käekäigust ning kaasata maaomanikke panustama liigi kaitsesse läbi

soovituste jagamise. Piiranguid rakendatakse kaitstavatel aladel. Väljapool kaitstavaid

alasid aitavad registrikanded suuremate planeeringute koostamisel liigiga paremini

arvestada. Maaomanike tavapäraseid tegevusi (maaharimine, hoone püstitamine jms)

väljapool kaitstavaid alasid registrikanne ei takista.

EELISesse tuleks alamkirjetena kanda ka kõik piiritletud elupaikades tehtud vaatlused, sh GPS-

saatjate abil kogutud andmed ja seireaastate nullvaatlused.

Väike-laukhane rändepeatuspaik kantakse leiukohana EELISesse, kui seda on peatuspaigana

kasutatud vähemalt kolmel aastal viimase 10 aasta jooksul:

• Pärandniidul asuva rändepeatuskoha (toitumisala) piiritlemisel lähtutakse kaardistatud

poolloodusliku koosluse piiridest.

• Rannaniitudel, mille ääres väike-laukhaned viibivad ka merealadel, piiritletakse

elupaik koos merega, piirneva maismaa osa laiuselt kuni 2 m sügavuseni.

• Põllumaadest piiritletakse elupaigana põllumassiivid, mille maakasutuse tüübiks on

PRIA registris märgitud püsirohumaa. Juhtumipõhiselt võib elupaiga sisse piiritleda ka

püsirohumaade vahele jäävad muud põllumaad.

Enne 2025. aastat EELISesse kantud mittesobivad elupaigad piiritletakse ümber vastavalt

tegevuskavas toodud juhistele. Elupaigad, mis jäävad tervikuna väljapoole pärandniite või

püsirohumaid, arhiveeritakse.

32

Väike-laukhane pärandniidul või püsirohumaal asuva elupaiga võib arhiveerida juhul, kui

väike-laukhaned ei ole seda rändepeatuspaiga (toitumisalana) kasutanud vähemalt viimased 22

aastat, mis on selle liigi hinnanguline maksimaalne eluiga (Bird jt, 2020).

Leiukoha võib kiiremini arhiveerida juhul, kui ala ei vasta enam väike-laukhanede peatumiseks

sobivatele tingimustele – näiteks polder on kuivendatud ja kinni kasvanud või püsirohumaa

asendatud põllukultuuridega, ala on osaliselt hoonestatud jne. Enne elupaiga arhiveerimist

konsulteeritakse liigiekspertidega. Arhiveerimist ei kasutata alade puhul, kus liik on sihipäraselt

kaitse-eesmärgiks (nt Haeska piirkond Matsalu rahvuspargis ja Noarootsi peatusalad Silma

looduskaitsealal). Eeldusel, et väike-laukhanesid õnnestub ühise rahvusvahelise pingutuse läbi

edukalt kaitsta ja nende arvukus tõuseb, võib suure tõenäosusega tulevikus uuesti kasvada ka

vahepeal kasutuseta jäänud peatusalade tähtsus.

4.4. Kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv

kaitsekord

Looduskaitseseaduse § 48 lg 1 kohaselt tagatakse väike-laukhane kui I kaitsekategooria liigi

kõigi teadaolevate elupaikade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või

püsielupaikade kindlaksmääramisega.

Siiani pole väike-laukhanedele moodustatud ühtegi püsielupaika. Üldjuhul poollooduslikel

kooslustel (rannaniitudel) asuvad väike-laukhanede peatuspaigad juba jäävad mõne kaitseala

sihtkaitsevööndi piiridesse. Väljaspool kaitsealasid olevad väike-laukhane elupaigad asuvad

üldjuhul põllumaal ning selliste alade kaitse alla võtmine ei ole realistlikult teostatav ega

mõistlik. Seega ei ole praeguste teadmiste põhjal väike-laukhane kaitseks vaja eraldi

püsielupaiku moodustada ning oluline on keskenduda rannaniitude säilimisele.

4.5. Seos teiste kaitsealuste ja ohustatud liikidega

Väike-laukhane rändeaegsed peatuspaigad (rannaniidud) kattuvad mitme kaitsealuse või

ohustatud linnuliigi pesitsusaladega. Rannaniitude järjepidev hooldus, mis on vajalik väike-

laukhane kaitseks, on otseselt vajalik ka seal pesitsevate kaitsealuste lindude niidurüdi (Calidris

alpina schinzii, siin ja edaspidi sulgudes kaitsekategooria: I), tutka (Calidris pugnax, I),

mustsaba-vigle (Limosa limosa, II), punajalg-tildri (Tringa totanus, III), liivatülli (Charadrius

hiaticula, III), suurkoovitaja (Numenius arquata, III) ja hänilase (Motacilla flava, III) kaitseks,

samuti kaitse alla mitte kuuluva, kuid Eesti punase nimestiku järgi (2019) väljasuremisohus

oleva tikutaja (Gallinago gallinago). Samuti on rannaniidud ajalooliselt olnud olulised

sigimispaigad kõredele (Bufo calamita, I).

Kevadise hanede heidutusjahi keelamine Hiiu- ja Läänemaal toetab IUCN kriteeriumite järgi

ohualtiks hinnatud ja meil III kategooriasse kuuluva punakael-lagle (Branta ruficollis) kaitset.

Punakael-lagled toituvad tihti Lääne-Eesti põldudel ning nende läbirändeperiood kevadel

kattub suures ulatuses väike-laukhanede rändeperioodiga.

33

5. LIIGI VÕIMALIKULT SOODSA SEISUNDI SAAVUTAMISEKS

VAJALIKUD TEGEVUSED, NENDE EELISJÄRJESTUS JA

TEOSTAMISE AJAKAVA Väike-laukhane kaitse korraldatakse liigi rändepeatuspaikade ja isendite kaitse kaudu.

Alljärgnevalt esitatakse väike-laukhane kaitseks planeeritud tegevusi järgmiseks 12 aastaks.

Tegevuste eelisjärjestamisel on kasutatud järgmist klassifikatsiooni:

• I prioriteet – hädavajalik(ud) tegevus(ed), milleta lühiajaliste kaitse-eesmärkide

saavutamine planeeritavas ajavahemikus on võimatu, see on väärtuste säilimisele ja

toimiva(te) kindlalt teada olevate Eestis kriitilis(t)e ja suure tähtsusega mõjuteguri(te)

kõrvaldamisele suunatud tegevus;

• II prioriteet – vajalik tegevus (sh uuring ja inventuur), mis on suunatud pikaajaliste

kaitse-eesmärkide saavutamisele, väärtuste säilimisele ja taastamisele, potentsiaalsete

ning Eestis keskmise ja väikese tähtsusega mõjutegurite kõrvaldamisele ja

kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamisele koos selleks oluliste uuringute ja

inventuuridega;

• III prioriteet – soovituslik tegevus ehk tegevus (sh uuring ja inventuur), mis aitab

kaudselt kaasa väärtuste säilimisele ja taastamisele ning mõjutegurite kõrvaldamisele.

Tabel 88. Planeeritud liigikaitselised tegevused. KeA – Keskkonnaamet; PRIA –

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet; RMK – Riigimetsa Majandamise Keskus;

KliM – Kliimaministeerium; KAUR – Keskkonnaagentuur.

Jrk Tegevuse nimetus Maht Tegevuse tüüp Korraldaja Prioriteet Ajagraafik

5.1. Elupaikade kaitse

5.1.1.

Rannaniitude hooldamisega

jätkamine võtmetähtsusega

kaitsealadel

vähemalt

1000 ha

Liigi elupaiga

hooldustöö

KeA, PRIA,

RMK I igal aastal

5.1.2.

Rannaniidukoosluste ja

püsihoolduse taastamine Haeska

rahudel

67 ha Liigi elupaiga

taastamistöö

PRIA, KeA,

RMK III

2026 ja

edaspidi

5.1.3. Registriandmete korrastamine - Andmete kogumine KeA II 2025–2026 ja

edaspidi

5.1.4. Tuuleenergia arendustes väike-

laukhanega arvestamine - Muu KeA, KliM I igal aastal

5.2. Kaitsekorra muutmine

5.2.1. Käina lahe–Kasssari MKA kaitse-

eeskirja täiendamine 1 tk

Kaitsekorra

muutmine KeA III 2026

5.3. Seired ja uuringud

5.3.1. Hanede rändekogumite riiklik

seire - Riiklik seire KAUR II

2026, 2029,

2031, 2034

5.3.2. Elupaigakasutuse uuring - Uuring huvilised III 2026 ja

edaspidi

5.3.3. Toitumisuuringud 1 tk Uuring KeA/

huvilised III 2026–2027

5.4. Teadlikkuse tõstmine

5.4.1. Liigispetsiifiliste soovituste välja

töötamine 1 tk Muu KeA, PRIA II 2027–2028

34

5.4.2. Koostöö arendamine eri osapoolte

vahel -

Muu KeA II igal aastal

5.4.3. Koolituste korraldamine 3x3 tk Teabepäevade

korraldamine KeA II

2027, 2030,

2033

5.4.4. Rahvusvaheline koostöö - Muu KeA II igal aastal

5.4.5. Seireandmete digiteerimine 1 tk Andmete kogumine KAUR III 2026

5.5. Edasise kaitse planeerimine

5.5.1. Vahehindamine 1 tk Tegevuskava KeA II 2030

5.5.2. Tegevuskava uuendamine 1 tk Tegevuskava KeA II 2036

5.1. Elupaikade kaitse

5.1.1. Rannaniitude hooldamise jätkamine võtmetähtsusega kaitsealadel

Prioriteet: I

Eesmärk: Tagada väike-laukhanele sobilikult hooldatud rannaniitude säilimine.

Kirjeldus: Rannaniitude järjepidev hooldamine kuulub tähtsaimate tegevuste hulka väike-

laukhanede kaitse tagamisel Eestis. Kaitse-eesmärkide saavutamiseks on olulisim rannaniitude

hooldamine Käina lahe-Kassari maastikukaitsealal, kuid väärtuste hoidmiseks on vajalik seda

teha ka ajaloolistes rändepeatuspaikades Matsalu rahvuspargis ja Silma looduskaitsealal.

Oluline on neil aladel tagada rannaniitude hoolduskavast (Lotman & Rannap, 2020) lähtuv

karjatamiskoormus 0,4–1,3 LÜ/ha (LÜ – loomühik), sõltuvalt ala produktiivsusest. Niidurüdi

puhul, kelle pesitsusalad kattuvad väike-laukhanede peamiste peatuspaikadega, on lähtuvalt

niidurüdi tegevuskavast soovituslik karjatamiskoormus 1 LÜ/ha ja kõige sobilikumaks

kariloomaks veised. Spetsiifiliselt väike-laukhanedele sobivaimate karjatamisviiside kohta

teadmised puuduvad.

Ajakava: Tegevuskava perioodil ja edaspidi

5.1.2. Rannaniidukoosluste ja püsihoolduse taastamine Haeska rahudel

Prioriteet: III

Eesmärk: Taastada väike-laukhane ajalooline rändepeatuspaik ning suurendada sobilike

elupaikade pindala

Kirjeldus: Et tagada väike-laukhanedele sobilike rändepeatuspaikade ja toitumisalade säilimine

ja kvaliteet ka populatsiooni kasvades, on vaja suurendada nende pindala. Hiiumaal viimastel

aastatel LIFE-IP projekti Loodusrikas Eesti raames taastatud rannaniidualad on nii GPS-

saatjate kui seireandmete põhjal väike-laukhanede poolt väga kiiresti kasutusse võetud. Samuti

on oluliselt laiendatud väike-laukhanede kunagist olulist peatuspaika Tahu rannaniidul.

Lisaks LIFE-IP projektis olnud niitudele tuleb püsihooldus taastada Haeska Väikerahul ja

Suurrahul, mis on ajalooliselt olnud olulised väike-laukhanede peatuspaigad. Minevikus on

nende laidude pärandniidukooslustel toimunud alakarjatamine ja praeguseks on need pikalt

hooldamata. Osa laidudest on lausaliselt roostunud, kuid püsihoolduse potentsiaaliga ala suurus

oleks Väikerahul umbes 6,7 ha ja Suurrahul umbes 60,5 ha, millest 16 ha-l tuleks tõrjuda

roostikku (vt Lisa 1). Sobivaks hooldusviisiks on karjatamine, kusjuures roostunud aladel tuleb

lisaks karjatamisele pilliroogu niita.

35

Ajakava: alates 2026 ja edaspidi

5.1.3. Registriandmete korrastamine

Prioriteet: II

Eesmärk: kõigi väike-laukhane regulaarsete rändepeatuspaikade ja nende alamkirjete

kandmine EELISesse

Kirjeldus: Niivõrd ohustatud I kaitsekategooria liigina on oluline, et kõik väike-laukhane

peatuspaigad oleks kantud EELISesse, mis võimaldab nende kaitset paremini korraldada.

Esimese prioriteedina on vajalik kanda EELISesse väike-laukhanede rändepeatuspaigad Audru

looduskaitsealal ja Pärnu rannaniidu looduskaitsealal. Samuti on vajalik lähtuvalt viimaste

aastate seireandmetest vaadata üle Hiiumaa rändepeatuspaikade piiritlus ja kanda sisse

puuduolevad vaatlused (sh seireaastate 0-vaatlused). Ajalooliste seireandmete kohta tuleb

sisend tegevusest 5.4.5., kusjuures pärast nende digiteerimist tuleb hakata kaaluma, milliseid

EELISes olevaid rändepeatuspaiku oleks vajalik arhiveerida.

Ajakava: Siin täpsemalt kirjeldatud tegevused 2025–2026, edaspidi vastavalt vaatlus- ja

seireandmetele

5.1.4. Tuuleenergeetika arendustes väike-laukhanega arvestamine

Prioriteet: I

Eesmärk: tagada väike-laukhanedele ohtlike tehisrajatiste vaba rändeteekond

Kirjeldus: Aastal 2006 algatas Keskkonnaministeerium Loode-Eesti rannikumere tuulepargi

vee erikasutusloa taotluse menetluse käigus keskkonnamõju hindamise (KMH), mille aruanne

esialgu heakskiitu ei saanud. Aastal 2019 toimus täiendatud KMH aruande avalik väljapanek

ja avalik arutelu ning täiendatud aruanne kiideti 2023. aastal Kliimaministeeriumis heaks.

Kuigi KMH aruanne ei maini potentsiaalset mõju väike-laukhanedele, on teada, et nad

kasutavad Hiiumaalt Soome rändamiseks rändekoridori, mis jääb tõenäoliselt osaliselt

tuulepargi arendusaladele või sellele väga lähedale. Edaspidi tuleb arendusaladel toimuvates

linnustiku seiretes arvesse võtta ka GPS seadmega varustatud väike-laukhanede

asukohapunkte, et täpsustada sobivaid tuulepargi asukohaalternatiive.

Kui tuulepargile ei ole väike-laukhane seisukohast võimalik leida alternatiivseid asukohti ja

arendusega liigutakse sellest hoolimata edasi, tuleb koostöös liigiekspertidega kindlaks määrata

kriitiline ajaaken, mil tuulegeneraatorid seisatakse. Võimalikku strateegiat on täpsemalt

kirjeldatud tegevuskava peatükis 3.3.

Ajakava: tegevuskava perioodil

5.2. Kaitsekorra muutmine

5.2.1. Käina lahe–Kassari MKA kaitse-eeskirja täiendamine

Prioriteet: III

Eesmärk: väike-laukhane efektiivsem kaitse nende põhilises rändepeatuspaigas

36

Kirjeldus: Käina lahe–Kassari maastikukaitseala on väike-laukhanede tähtsaim

rändepeatuspaik Eestis, kus peatub suur enamus kõigist Fennoskandia asurkonna isenditest.

Sellest lähtuvalt tuleb täiendada Käina lahe–Kassari MKA kaitse-eeskirja, lisades sinna väike-

laukhane kui kaitse-eesmärgiks oleva liigi.

Ajakava: 2026

5.3. Seired ja uuringud

5.3.1. Hanede rändekogumite riiklik seire

Prioriteet: II

Eesmärk: koguda teavet peatuvate väike-laukhanede leviku, arvukuse ja seisundi kohta

Kirjeldus: Eestis ei ole alates 2017. aastast, mil väike-laukhaned lõpetasid regulaarselt Silma

looduskaitsealal ja Haeskas asuvate rändepeatuspaikade kasutamise, teostatud nende riiklikku

seiret.

Kuniks väike-laukhanede seas on GPS-saatjaga linde, on võimalik nende elupaigakasutust

hinnata ka saatjaandmete pealt. Samuti on võimalik hinnata Eestis peatuvat ligikaudset hanede

arvu teistes rändeteele jäävates riikides loendatud arvude põhjal. Seega on riikliku seire

eesmärkide täitmiseks piisav, kui väike-laukhanede seire liidetakse teiste haneliste riikliku

seirega, mida tehakse kolme-aastase seiresammuga.

Ajakava: Kuni 2025. aasta kevadeni teostatakse seiret väike-laukhanede LIFE projekti (LIFE19

NAT/LT/000898) rahastuse toel. Juhul, kui elupaigakasutuse uuringuid (ptk 5.2.3.) läbi ei

viida, tuleb riiklikku seiret alustada aastast 2026 ja teostada neid igal kolmandal aastal.

5.3.2. Elupaigakasutuse uuring

Prioriteet: III

Eesmärk: koguda üksikasjalikku teavet peatuvate väike-laukhanede arvukuse, vanuselise

koosseisu, ruumilise paiknemise ja rändefenoloogia kohta

Kirjeldus: GPS-saatja abil saadakse teavet vaid ühe linnu liikumise kohta, mistõttu on äärmiselt

oluline seirata linde ka kohapeal, et selgitada välja nende saabumis- ja lahkumiskuupäevad,

arvukus, peatusalade paiknemine, noorlindude osakaal jne. Lindude arvukuse muutuste

jälgimine peatusaladel võimaldab tõhusamalt planeerida nende kaitset ning saada varakult aimu

nende võimalikust ümberpaiknemisest uutele aladele. Täiendavalt aitab hanede igapäevane

jälgimine ära hoida lindude võimaliku häirimise inimeste poolt, kes kas teadmatusest või ka

tahtlikult lindudele liiga lähedale liiguvad (nt loodusfotograafid).

Seiret tuleb teostada vastavalt AEWA juhistele. Et jälgida võimalikult täpselt liigi fenoloogiat

ja fikseerida parve Eestisse jõudmise ja siit lahkumise kuupäevad, tuleks teostada seiret

vahemikus 15. aprill–10. mai, s.o 26 päeva. Hiiumaa peatusalasid tuleb seirata igapäevaselt, et

saada põhjalikku teavet väike-laukhanede elupaigakasutusest. Noarootsi ja Haeska kunagiste

peatusalade seiramine ei ole prioriteetne, kuid tuleb arvestada võimalusega, et tulevikus

kasutavad väike-laukhaned neid alasid jälle.

37

Elupaigakasutuse uuringu tegemine tuleb kooskõlastada Keskkonnaagentuuriga, et vältida

riikliku seire toimumist samaaegselt.

Ajakava: igal kevadel, 2026 ja edaspidi

5.3.3. Toitumisuuringud

Prioriteet: III

Eesmärk: selgitada välja, millise taimestikuga toitumisalasid väike-laukhaned eelistavad

Kirjeldus: Väike-laukhanede toitumist on varem uuritud Soomes, Ungaris ja Kaukaasias, kuid

Eestis vastavaid uuringuid tehtud ei ole. Võrreldes teiste haneliikidega peatuvad nad rände ajal

oluliselt rohkem poollooduslikel rohumaadel. Rannaniidud on rändepeatuspaigana küllaltki

unikaalsed, mistõttu on äärmiselt oluline teada saada, millise taimestikuga toitumisalad on siin

peatuvatele väike-laukhanedele kõige atraktiivsemad. See võimaldaks efektiivsemalt

planeerida nende kaitset, kuna sobiva taimestiku kadumisel võivad haned aktiivsemalt

külastada kultuurrohumaid või lausa põlde, kus kasvab oht konfliktiks inimestega. Samuti on

väike-laukhanede põhiliste toidutaimede välja selgitamine oluline kliimamuutuste kontekstis,

kuna teatud taimekooslused võivad olla soojema kliima või tõusnud merevee taseme korral

haavatavamad, mõjutades seega potentsiaalselt ka väike-laukhanede toitumisalade valikut.

Tegevuse käigus inventeeritakse väike-laukhanede poolt kõige sagedamini külastatavate

toitumis- ja puhkealade taimestikku ning kogutakse hanede väljaheiteid. Väljaheidete analüüsi

käigus selgitatakse välja väike-laukhanede eelistatud taimeliigid ja toidutaimede

toitainetesisaldus. Uuring annab olulist sisendit rannaniitude ja kultuurrohumaade

liigispetsiifiliste hooldamissoovituste välja töötamiseks.

Ajakava: 2026-2027

5.4. Teadlikkuse tõstmine

5.4.1. Liigispetsiifilistest majandamisvõtetest lähtuvate soovituste välja töötamine

Prioriteet: II

Eesmärk: tagada väike-laukhanedele sobilike toitumispaikade säilimine pärandkooslustel ja

põllumajanduskõlvikutel

Kirjeldus: Kuigi põhiliselt peatuvad väike-laukhaned rannaniitudel, võivad nad toitumiseks

hajuda ka kaugemale, otsides süüa põldudelt või kultuurrohumaadelt. Sealjuures võivad

maakasutuse muutused viia peatusala kiire hülgamiseni. Enamasti toituvad nad puhkealast 5

km raadiuses, mõnikord ka kaugemal. 2015. aasta seire käigus vaadeldi 2/3 juhtudest väike-

laukhanesid just hooldatud või hooldamata kultuurrohumaadel. Samas Hiiumaal toituvad

väike-laukhaned peamiselt rannaniitudel. Paraku ei ole teada, millised spetsiifilised

majandamisvõtted väike-laukhanede peatumist Eesti aladel soodustavad. Et tagada sobilike

toitumispaikade säilimine, tuleb välja töötada liigispetsiifilistest majandamisvõtetest lähtuvad

soovitused kolme olulisema peatusala ümbruses: Hiiumaa, Noarootsi ja Haeska.

Välja töötatud soovitusi saab maaomanikele ja hooldajatele tutvustada koolituste käigus.

Tulevikus on eesmärgiks, et soovitatud hooldusjuhiste täitmine võimaldaks PRIA-l maksta

38

kõrgemaid pindalatoetusi, kusjuures hoolduskvaliteedi hindamine peab toimuma väike-

laukhane ekspertide ja Keskkonnaameti maahooldusspetsialisti(de) koostööna.

Ajakava: 2026-2027

5.4.2. Koostöö arendamine küttimise vältimiseks

Prioriteet: II

Eesmärk: väike-laukhanede küttimise vältimine

Et välistada väike-laukhanede hukkumine küttimise läbi, on vajalik arendada koostööd eri

osapoolte vahel, et operatiivselt infot jagada. Näiteks tuleb koheselt peatada hanede kevadine

heidutusjaht väike-laukhanede leidmisel piirkondades, kus heidutusjahti läbi viiakse (vt ptk

3.5). Selleks on vajalik koostöö jahiseltside, Keskkonnaameti, liigiekspertide ja väike-laukhane

rahvusvahelise töörühma vahel, et vahendada võimalikult kiiresti infot nii kohapeal vaadeldud

kui ka GPS-saatjaga lindude kohta.

Ajakava: tegevuskava perioodil ja edaspidi

5.4.3. Koolituste korraldamine

Prioriteet: II

Eesmärk: tõsta poollooduslike koosluste hooldajate, talunike, maahooldusspetsialistide ning

looduskaitsespetsialistide teadlikkust

Kirjeldus: Korraldatavatel koolitustel tuuakse kokku poollooduslike koosluste maaomanikud,

hooldajad ja looduskaitsespetsialistid, et anda põhjalik ülevaade väike-laukhane kaitsest ja

elupaiganõudlusest. Samuti tutvustatakse välja töötatud liigispetsiifilisi majandamissoovitusi.

Koolituse läbiviimisel Kokku viiakse läbi kolm alapõhist koolitust: Hiiumaal Käinas,

Läänemaal Haapsalus (Matsalu rahvuspargi peatusalade kohta) ja Pürksis (Silma

looduskaitseala peatusalade kohta).

Ajakava: 2027, 2030, 2033

5.4.4. Rahvusvaheline koostöö

Prioriteet: II

Eesmärk: kogemuste vahetamine ja liigi efektiivne kaitse kogu rändetee ulatuses

Kirjeldus: Rahvusvahelise koostöö jätkamine ja edendamine on äärmiselt oluline, sest

Fennoskandia väike-laukhanede asurkonna püsimajäämise eest kannavad vastutust kõik riigid

ühiselt – nii pesitsusaladel, talvitusaladel kui ka rändepeatuspaikades. Sellega tagatakse, et

riikide vahel toimuks tõhus infovahetus (näiteks GPS-saatjaga lindude andmed) ning

kooskõlastatakse kaitsetegevused.

Aafrika-Euraasia rändveelindude kaitse kokkuleppe (AEWA) raames loodi väike-laukhanede

rahvusvaheline töörühm, mis 2008. aastal tuli välja ka väike-laukhane rahvusvahelise kaitse

tegevuskavaga. Konkreetne töörühm ei ole enam formaalselt aktiivne, kuid sellest kasvas välja

rahvusvaheline LIFE projekt kestvusega 2025. aasta sügiseni. LIFE projekti kaudu on töötatud

uue töörühma loomise nimel, mille tuumikuks saavad projektis osalenud väike-laukhanede

39

Euroopa rändeteele jäävad riigid (Soome, Eesti, Leedu, Ungari, Kreeka) ja Norra. Tegevuse

raames rahastataks Eesti esindajate ja ekspertide osalemist rahvusvahelistel kohtumistel.

Ajakava: tegevuskava perioodil ja edaspidi

5.4.5. Seireandmete digiteerimine

Prioriteet: III

Eesmärk: Digiteerida väike-laukhane seirevaatlused ja aruanded perioodist 1999-2012

Kirjeldus: Suur hulk väike-laukhane vanu seirevaatlusi ja aruandeid (1999-2012) eksisteerivad

hetkel vaid paberkujul. Tekstina üles kirjutatud asukohad ja arvukused tuleb digiteerida ning

kanda EELISesse ja KESEsse, et võimaldada teostada põhjalikumaid elupaigaanalüüse, sh

töötada välja liigipõhiseid soovitusi pärandkoosluste ja kultuurrohumaade majandamiseks, ja

korrastada väike-laukhane registriandmeid.

Ajakava: 2026

5.5. Edasine kaitse planeerimine

5.5.1. Vahehindamine

Prioriteet: II

Eesmärk: väike-laukhane tegevuskava ajakohastamine (vajadusel)

Kirjeldus: Eelarveperioodi keskpaigas saab riikliku seire jt uuringute tulemusi arvesse võttes

hinnata vajadust tegevusi muuta või lisada.

Ajakava: 2030

5.5.2. Tegevuskava uuendamine

Prioriteet: II

Eesmärk: väike-laukhane tegevuskava uuendamine järgmiseks perioodiks

Kirjeldus: Eelarveperioodi lõpus analüüsitakse käesoleva tegevuskava täitmist ja kaitse-

eesmärkide saavutamist. Kava on vaja uuendada 2034. aastal, et võimaldada

kaitsekorralduslike tööde läbi viimist alates 2035. aastast. Tegevuskava uuendamisel võetakse

arvesse käesoleva tegevuskava raames läbi viidud seirete ja uuringute tulemusi, mis

võimaldavad väike-laukhane kaitset efektiivsemalt korraldada.

Ajakava: 2036

KASUTATUD ALLIKATE LOEND Aarvak, T. (s.a.). Portal to the Lesser White-fronted Goose Anser erythropus. Salvestatud 14.

november 2024, https://piskulka.net/pages/observations.php

Aarvak, T., & Øien, I. J. (2003). Moult and autumn migration of non-breeding Fennoscandian

Lesser White-fronted Geese Anser erythropus mapped by satellite telemetry. Bird

Conservation International, 13(3), 213–226. Cambridge Core.

https://doi.org/10.1017/S0959270903003174

Abarenkov, K., Tedersoo, L., Nilsson, R. H., Vellak, K., Saar, I., Veldre, V., Parmasto, E.,

Prous, M., Aan, A., Ots, M., Kurina, O., Ostonen, I., Jõgeva, J., Halapuu, S., Põldmaa,

K., Toots, M., Truu, J., Larsson, K.-H., & Kõljalg, U. (2010). PlutoF—a Web Based

Workbench for Ecological and Taxonomic Research, with an Online Implementation

for Fungal ITS Sequences. Evolutionary Bioinformatics Online, 6, 189.

https://doi.org/10.4137/EBO.S6271

AEWA. (2008). International Single Species Action Plan for the Conservation of the Lesser

White-fronted Goose (Western Palearctic population). AEWA Technical Series No.

36. https://www.unep-

aewa.org/sites/default/files/publication/lwfg_ssap_130109_0.pdf

AEWA. (2012). Draft proposal for a common monitoring scheme for the Lesser White-

fronted Goose (Western Palearctic Populations). 2nd Meeting of the AEWA Lesser

White-fronted Goose International Working Group.

Ahmed, R., & Aarvak, T. (2024). Lesser White-fronted Goose (Anser erythropus), version

2.0. N. D. Sly & B. K. Keeney (Toim), Birds of the World. Cornell Lab of

Ornithology, Ithaca, NY, USA. https://doi.org/10.2173/bow.lwfgoo.02

Ao, P., Wang, X., Solovyeva, D., Meng, F., Ikeuchi, T., Shimada, T., Park, J., Gao, D., Liu,

G., Hu, B., Natsagdorj, T., Zheng, B., Vartanyan, S., Davaasuren, B., Zhang, J., Cao,

L., & Fox, A. D. (2020). Rapid decline of the geographically restricted and globally

threatened Eastern Palearctic Lesser White-fronted Goose Anser erythropus. Wildfowl,

Special Issue No. 6.

https://wildfowl.wwt.org.uk/index.php/wildfowl/article/view/2743

Bird, J. P., Martin, R., Akçakaya, H. R., Gilroy, J., Burfield, I. J., Garnett, S. T., Symes, A.,

Taylor, J., Şekercioğlu, Ç. H., & Butchart, S. H. M. (2020). Generation lengths of the

world’s birds and their implications for extinction risk. Conservation Biology, 34(5),

1252–1261. https://doi.org/10.1111/cobi.13486

Cuthbert, R., Aarvak, T., Boros, E., Eskelin, T., Fedorenko, V., Karvonen, R., Kovalenko, A.,

Lehikoinen, S., Petkov, N., Szilagyi, A., Tar, J., Timonen, S., Timoshenko, A.,

Zhadan, K., & Zuban, I. (2018). Estimating the autumn staging abundance of

migratory goose species in northern Kazakhstan. Wildfowl, 68, 44–69.

Díez-Del-Molino, D., von Seth, J., Gyllenstrand, N., Widemo, F., Liljebäck, N., Svensson,

M., Sjögren-Gulve, P., & Dalén, L. (2020). Population genomics reveals lack of

greater white-fronted introgression into the Swedish lesser white-fronted goose.

Scientific Reports, 10(1), 18347. https://doi.org/10.1038/s41598-020-75315-y

41

Fox, A. D., & Leafloor, J. O. (Toim). (2018). A Global Audit of the Status and Trends of

Arctic And Northern Hemisphere Goose Populations. Conservation of Arctic Flora

and Fauna International Secretariat.

Goodship, N. M., & Furness, R. W. (2022). Disturbance Distances Review: An updated

literature review of disturbance distances of selected bird species. (No. NatureScot

Research Report 1283). https://www.nature.scot/doc/naturescot-research-report-1283-

disturbance-distances-review-updated-literature-review-disturbance

Handrinos, G. I. (1991). The status of geese in Greece. Ardea, 79(2), 175–177.

Jõgi, A. (1965). O migrazji gagaraobraznõh (Gaviae) i guseobraznõh (Anseres) v

okrestnostjah proliva Suur Väin v Estonskoji SSR. Biol. kand diss autoreferaat (vene

k.). Tartu.

Jõgi, A. (1970). Lindude rände uurimise tulemusi Eestis. E. Kumari (Toim), Linde kahel pool

Soome lahte. Valgus.

Kalamees, A. (2023). Väike-laukhanedel oli edukas pesitsusaasta. Tiirutaja, 62, 8–9.

Kumari, E. (1962). The wildfowl in the Matsalu National Park. The Wildfowl Trust Thirteenth

Annual Report.

Kölzsch, A., Müskens, G. J. D. M., Kruckenberg, H., Glazov, P., Weinzierl, R., Nolet, B. A.,

& Wikelski, M. (2016). Towards a new understanding of migration timing: Slower

spring than autumn migration in geese reflects different decision rules for stopover use

and departure. Oikos, 125(10), 1496–1507. https://doi.org/10.1111/oik.03121

Lampila, P. (1998). Monitoring of wintering Lesser White-fronted Geese Anser erythropus in

northeastern Greece, 8 January—8 April, 1997. P. Tolvanen, K. Ruokolainen, J.

Markkola, & R. Karvonen (Toim), Finnish Lesser White-fronted Goose conservation

project: Annual report 1997 (lk 7–8). WWF Finland Report No 9.

Leibak, E., Lilleleht, V., & Veromann, H. (1994). Birds of Estonia. Status, distribution and

numbers. Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus.

Lilleleht, V. (1999). Linnuharuldused Eestis 1990-1997. Eesti linnuharulduste komisjoni

aruanne. Hirundo, 2/1999.

Lilleleht, V., & Leibak, E. (1991). Linnuharuldused Eestis kuni aastani 1989. Eesti

linnuharulduste komisjoni aruanne (2). Hirundo, 2/1991.

Lorentsen, S.-H., Øien, I. J., & Aarvak, T. (1998). Migration of Fennoscandian lesser white-

fronted geese Anser erythropus mapped by satellite telemetry. Biological

Conservation, 84(1), 47–52. https://doi.org/10.1016/S0006-3207(97)00088-8

Lorentsen, S.-H., Øien, I. J., Aarvak, T., Markkola, J., von Essen, L., Faragó, S., Morozov,

V., Syroechkovsky, E. Jr., & Tolvanen, P. (1999). Lesser White-fronted goose Anser

erythropus. J. Madsen, G. Cracknell, & A. D. Fox (Toim), Goose populations of the

Western Palearctic. A review of status and distribution (lk 144–161). Wetlands

International, Wageningen, The Netherlands. National Environmental Research

Institute, Rønde, Denmark.

Lotman, S., & Rannap, R. (2020). Rannaniitude hoolduskava. Pärandkoosluste kaitse ühing.

Marchant, J., & Musgrove, A. (2011). Review of European flyways of the Lesser White-

fronted Goose Anser erythropus (No. Research Report 595). British Trust for

Ornithology, Thetford.

42

Marja, R., & Nellis, R. (2018). Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis

ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo, 31(1), 49–68.

Markkola, J. (2001). Spring staging of Lesser White-fronted Geese on the Finnish Bothnian

Bay coast in 2000. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen (Toim), Fennoscandian

Lesser White-fronted Goose conservation project. Annual report 2000 (lk 12–16).

WWF Finland Report 13 & Norwegian Ornithological Society, NOF Rapportserie

Report no. 1-2001.

Markkola, J., Bianki, V., & Zimin, V. (1998). The Lesser White-fronted Goose (Anser

erythropus). H. Kotiranta, P. Uotila, S. Sulkava, & S.-L. Peltonen (Toim), Red Data

Book of East Fennoscandia (lk 220–224). Ministry of the Environment, Finnish

Environment Institute & Finnish Museum of Natural History.

Markkola, J., Niemelä, M., & Rytkönen, S. (2003). Diet Selection of Lesser White-Fronted

Geese Anser erythropus at a Spring Staging Area. Ecography, 26(6), 705–714.

Nagy, S. (2024). General Climate Change Adaptation Guideline for the Fennoscandian

Population of the LWfG (tööversioon). Rubicon Foundation.

Øien, I. J., & Aarvak, T. (2007). Monitoring of Lesser White- fronted Goose in Norway in

2006 (No. NOF report 1-2007).

Øien, I. J., Aarvak, T., Tolvanen, P., & Ekker, M. (2009). Mapping of migration routes of the

Fennoscandian Lesser White-fronted Goose breeding population with profound

implication for conservation priorities. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen

(Toim), Conservation of Lesser White-fronted Goose on the European migration

route. Final report of the EU LIFE-Nature project 2005–2009 (lk 12–15). WWF

Finland Report 27 & NOF Rapportserie Report No 1-2009.

Onno, S. (1965). The wildfowl in the Matsalu National Park. The Wildfowl Trust Sixteenth

Annual Report.

Panagiotopoulou, M., Tsougrakis, Y., Naziridis, T., & Makrigianni, E. (2009). Monitoring of

Lesser White-fronted Geese in Greece. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen

(Toim), Conservation of Lesser White-fronted Goose on the European migration

route. Final report of the EU LIFE-Nature project 2005–2009 (lk 60–64). WWF

Finland Report 27 & NOF Rapportserie Report No 1-2009.

Pynnönen, J., & Tolvanen, P. (2001). Monitoring of Lesser White-fronted Geese in western

Estonia in spring 2000. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen (Toim),

Fennoscandian Lesser White-fronted Goose conservation project Annual report 2000.

WWF Finland Report 13 & NOF Rapportserie Report no. 1-2001.

Reiter, M. E. (2006). Historical trends in collared lemming abundance (Dicrostonyx

richardsoni) and nest success of Eastern Prairie Population Canada geese (Branta

canadensis interior) in northern Manitoba: Evaluating the „bird-lemming“ hypothesis

[Doctoral thesis]. University of Minnesota.

Ruokonen, M., Kvist, L., Aarvak, T., Markkola, J., Morozov, V. V., Øien, I. J.,

Syroechkovsky, E. E., Tolvanen, P., & Lumme, J. (2004). Population Genetic

Structure and Conservation of the Lesser White-Fronted GooseAnser erythropus.

Conservation Genetics, 5(4), 501–512.

https://doi.org/10.1023/B:COGE.0000041019.27119.b4

43

Schekkerman, H., & Koffijberg, K. (2020). Survival estimation and population modelling for

Swedish Lesser White-fronted Geese (No. Sovon-rapport 2020/90). Sovon

Vogelonderzoek Nederland, Nijmegen.

Sterbetz, I. (1978). The feeding ecology of Anser albifrons, Anser erythropus, and Anser

fabalis in Hungary. IWRB Goose Research Group Bulletin, 45, 9–14.

Sterbetz, I. (1990). Variations in the habitat of the Lesser White-fronted Goose (Anser

erythropus L., 1758) in Hungary. Aquila, 96–97, 11–17.

Thaxter, C. B., Buchanan, G. M., Carr, J., Butchart, S. H. M., Newbold, T., Green, R. E.,

Tobias, J. A., Foden, W. B., O’Brien, S., & Pearce-Higgins, J. W. (2017). Bird and bat

species’ global vulnerability to collision mortality at wind farms revealed through a

trait-based assessment. Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences,

284(1862), 20170829. https://doi.org/10.1098/rspb.2017.0829

Tolvanen, P., Karvonen, R., Pynnönen, P., & Leito, A. (2000). Monitoring of Lesser White-

fronted Geese in western Estonia in 1999. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen

(Toim), Fennoscandian Lesser White-fronted Goose conservation project Annual

report 1999. WWF Finland Report No 12 & NOF Rapportserie Report No 1-2000.

Tolvanen, P., & Leito, A. (2000). Väike-laukhani—Ohustatuim meie hanedest. Linnurada

2000, 3–23.

Tolvanen, P., Markkola, J., Pynnönen, J., & Karvonen, R. (1996). Kiljuhanhen seuranta ja

suojelu. Linnut-vuosikirja, 1996, 2–11.

Tolvanen, P., Toming, M., & Pynnönen, J. (2004). Monitoring of Lesser White-fronted Geese

in western Estonia in 2001–2003. T. Aarvak & S. Timonen (Toim), Fennoscandian

Lesser White-fronted Goose conservation project Report 2001–2003 (lk 9–13). WWF

Finland Report No 20 & Norwegian Ornithological Society, NOF Rapportserie report

no. 1-2004.

Tolvanen, P., Tsuograkis, Y., & Øien, I. J. (2009). Overview of results and conclusions from

the international Lesser White-fronted Goose LIFE project. P. Tolvanen, I. J. Øien, &

K. Ruokolainen (Toim), Conservation of Lesser White-fronted Goose on the European

migration route. Final report of the EU LIFE-Nature project 2005–2009 (lk 5–11).

WWF Finland Report 27 & NOF Rapportserie Report No 1-2009.

Valker, T. (2015). Väike-laukhanede rändekogumite seire 2015. A aruanne.

Vangeluwe, D. (2004). The entire European breeding population of Lesser White-fronted

Goose wintering in the Evros Delta, Greece? Fennoscandian Lesser White-fronted

Goose conservation project Report 2001–2003, WWF Finland Report No 20 &

Norwegian Ornithological Society, NOF Rapportserie report no. 1-2004, 53–54.

Veeroja, R., Männil, P., Jõgisalu, I., & Kübarsepp, M. (2024). Ulukiasurkondade seisund ja

küttimissoovitus 2024. Keskkonnaagentuur.

Wang, X., Fox, A. D., Cong, P., Barter, M., & Cao, L. (2012). Changes in the distribution and

abundance of wintering Lesser White-fronted Geese Anser erythropus in eastern

China. Bird Conservation International, 22(2), 128–134.

https://doi.org/10.1017/S095927091100030X

44

LISAD

Lisa 1 (Lisa1_väike-laukhahi_tegevused)

Kaardikiht väike-laukhane kaitseks vajalike taastamistöödega.

Lisa 2 (Lisa2_väike-laukhani_kaasamine)

Eelnõu kaasamise käigus Keskkonnaametile saadetud kommentaarid ja tehtud muudatused.