KOKKUVÕTE
Väike-laukhane (Anser erythropus) kaitse tegevuskava (edaspidi tegevuskava) on koostatud I kaitsekategooria linnuliigi väike-laukhane kaitsekorralduslike tegevuste kavandamiseks. Väike-laukhani on Euroopa kõige ohustatum haneline, kes pesitseb tundras, kuid peatub kevadrändel Lääne-Eesti rannaniitudel, kasutades mingil määral toitumiseks ka põllumajanduskõlvikuid. Fennoskandias pesitseva Euroopa asurkonna suuruseks on hinnatud kõigest 110–120 lindu, kuid arvukus kõigub väga suurel määral sõltuvalt lindude pesitsusedukusest. Keskmiselt 95% Fennoskandia asurkonna väike-laukhanedest peatub kevadrändel Eestis, mistõttu on meie jaoks tegu olulise vastutusliigiga.
Rootsis on alustatud väike-laukhanede taasasustamisprogrammiga, kust pärinevad isendeid kohatakse järjest enam ka Eestis. Reintrodutseeritud asurkonna isendid on teatud määral ristunud teiste haneliikidega, samuti erineb nende rändekäitumine loodusliku asurkonna omast. Kuigi tegu ei ole suure tõenäosusega geneetiliselt „puhaste“ isenditega, on nad Looduskaitseseaduse seisukohast võrdse staatusega loodusliku asurkonna hanedega.
Eestis on väike-laukhane kõige olulisemaks mõjuteguriks maakasutuse muutus ja sobivate toitumisalade vähenemine. Selle leevendamiseks on vajalik rannaniitude hooldamine ja taastamine ning kultuurrohumaade säilitamine väike-laukhanede praegustel ja ajaloolistel regulaarsetel peatumisaladel. Suure sarnasuse tõttu väga arvuka suur-laukhanega on potentsiaalseks ohuteguriks ka hukkumine hanejahi käigus, sh kevadisel heidutusjahil. Selle vältimiseks on vajalik piirata hanejahti ajal ja kohas, kus väike-laukhanede esinemine on parasjagu tõenäoline. Väike-laukhanede seisundi ja arvukuse jälgimiseks on vajalik teha erinevaid uuringuid, sh taasalustada aastaid pausil olnud riiklikku seiret.
Väike-laukhane võimalikult soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud eesmärgid lühiajalises ehk 12 aasta perspektiivis on tähtsamate rändepeatuskohtade säilimine pärandmaastikel ja kultuurrohumaadel kolmes piirkonnas: Matsalu rahvuspargis, Silma looduskaitsealal ja selle lähiümbruses Noarootsis ning Hiiumaal Käina lahe ümbruses. Rändepeatuskohtade soodne seisund peab võimaldama vähemalt 90% Fennoskandia asurkonna ehk vähemalt 100 isendi peatumist Eestis. Käesolevas tegevuskavas planeeritud kaitsekorralduslike tegevuste hinnanguline kogumaksumus on … eurot. Kaitsekorraldust saab lugeda tulemuslikuks, kui teostatud on kavas nimetatud I ja II prioriteedi tegevused, mille eeldatav maksumus on vastavalt … ja … eurot.
SISUKORD
KOKKUVÕTE 2
SISSEJUHATUS 5
1. BIOLOOGIA, LEVIK JA ARVUKUS 6
1.1. Bioloogia 6
1.1.1. Taksonoomia ja määramine 6
1.1.2. Toitumine 7
1.1.3. Pesitsemine 7
1.1.4. Sulgimis- ja sügisränne 8
1.1.5. Talvitamine 9
1.1.6. Kevadränne 9
1.2. Levik ja arvukus 11
1.2.1. Levik ja arvukus maailmas 11
1.2.2 Levik ja arvukus Eestis 13
1.3. Ülevaade uuringutest, inventuuridest ja riiklikust seirest 15
2. KAITSESTAATUS JA SENINE KAITSEKORRALDUS 17
2.1. Kaitsestaatus ja kaitsekorraldus 17
2.2. Eelmise kaitsekorralduse perioodi kaitse-eesmärkide ja tegevuskavaga planeeritud tegevuste täitmise analüüs 17
3. MÕJUTEGURID JA KAITSEMEETMED 20
3.1. Põllumajandus (PA) 21
3.2. Metsandus (PB) 22
3.3. Energiatootmise protsessid ja nendega seotud infrastruktuuri arendamine (PD) 22
3.4. Sport, turism ja vaba aja veetmine (PF05) 23
3.5. Bioloogiliste eluressursside kasutamine (PG) 24
3.5.1 Ebaseaduslik küttimine (PG11) 24
3.5.2. Kaaspüük ja juhuslik tapmine (PG13) 25
3.6. Võõrliigid ja probleemsed liigid (PI) 26
3.7. Kliimamuutused (PJ) 27
3.8. Inimtegevusest tingitud muutused veerežiimides (PL) 28
4. KAITSE EESMÄRGID 29
4.1. Lühi- ja pikaajalised kaitse-eesmärgid 29
4.2. Väike-laukhane asurkondade võimalikult soodsa seisundi saavutamise tingimused 30
4.3. Elupaiga ja leiukoha määratlemise ja EELISesse kandmise põhimõtted 30
4.4. Kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord 31
4.5. Seos teiste kaitsealuste ja ohustatud liikidega 31
5. LIIGI VÕIMALIKULT SOODSA SEISUNDI SAAVUTAMISEKS VAJALIKUD TEGEVUSED, NENDE EELISJÄRJESTUS, TEOSTAMISE AJAKAVA JA EELARVE 32
5.1. Elupaikade kaitse 33
5.1.1. Rannaniitude hooldamise jätkamine võtmetähtsusega kaitsealadel 33
5.1.2. Rannaniidukoosluste ja püsihoolduse taastamine Haeska rahudel 33
5.1.3. Registriandmete korrastamine 34
5.1.4. Tuuleenergeetika arendustes väike-laukhanega arvestamine 34
5.2. Kaitsekorra muutmine 35
5.2.1. Käina lahe–Kassari MKA kaitse-eeskirja täiendamine 35
5.3. Seired ja uuringud 35
5.3.1. Riikliku seiremetoodika välja töötamine 35
5.3.2. Riikliku seire rakendamine 35
5.3.3. Toitumisuuringud 36
5.4. Teadlikkuse tõstmine 36
5.4.1. Liigispetsiifilistest majandamisvõtetest lähtuvate soovituste välja töötamine 36
5.4.2. Koostöö arendamine küttimise vältimiseks 37
5.4.3. Koolituste korraldamine 37
5.4.4. Rahvusvaheline koostöö 38
5.4.5. Seireandmete digiteerimine 38
5.5. Edasine kaitse planeerimine 39
5.5.1. Vahehindamine 39
5.5.2. Tegevuskava uuendamine 39
KASUTATUD ALLIKATE LOEND 40
LIsa 1. Haeska rahude taastamine 44
SISSEJUHATUS
Väike-laukhani on Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (edaspidi Linnudirektiiv) I lisa liik, kes kuulub Eestis I kaitsekategooria liikide hulka. Kuna Eestis peatub kevaditi vähemalt 90% eriti ohustatud Fennoskandia asurkonna populatsioonist ja rändel kogetu on otseselt seotud lindude pesitsusedukusega, on äärmiselt vajalik sellele liigile sobilike rändepeatuspaikade säilitamine ning häiringute vältimine.
Käesolev väike-laukhane kaitse tegevuskava on koostatud 12-aastaseks perioodiks ja on väike-laukhane 1. jätkukava (eelmine tegevuskava koostati perioodiks 2009–2013). Tegevuskava annab ülevaate eelmisel tegevuskava perioodil kavandatud tegevuste täitmisest, hindab liigi kaitse tulemuslikkust, toob välja läbi viidud uuringud ja nende tulemused, kirjeldab ohutegureid ning nimetab meetmed, mida ohu maandamiseks rakendada ning annab tegevuste üldise eelarve.
Tegevuskavas antakse tegevuskava koostamisel kogutud teabele (eksperthinnangud, inventuurid, seirearuanded jm) tuginevad suunised, tagamaks väike-laukhane võimalikult soodne seisund. Tegemist on väike-laukhane kaitsega tegelevatele asutustele suunatud korraldusliku materjaliga, mis ei piira otseselt haldusväliste isikute õigusi ega pane neile kohustusi. Tegevuskavas esitatud suuniseid ja väike-laukhane kaitse põhimõtteid arvestab asjaomane asutus õigusaktides sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel, kuid tegevuskava koostamise eesmärk ei ole juhtumipõhiste eelotsuste tegemine.
Väike-laukhane kaitse tegevuskava koostas Keskkonnaamet, võttes aluseks Tarvo Valkeri 2020–2021 koostatud eelnõu. Tegevuskava eelnõusse tegid korrektuure ja ettepanekuid Keskkonnaameti spetsialistid, Tarvo Valker, Andres Kalamees, … . Tiitellehel oleva foto autor on Maie Vikerpuur.
1. BIOLOOGIA, LEVIK JA ARVUKUS
1.1. Bioloogia
1.1.1. Taksonoomia ja määramine
Väike-laukhani (Anser erythropus L.) on haneliste (Anseriformes) seltsi, partlaste (Anatidae) sugukonda ja perekonda hani (Anser) kuuluv linnuliik. Tegu on oma perekonna väikseima liigiga. Hoolimata laiast levilast on tegu monotüüpse liigiga, kellel erinevaid alamliike ei eristata.
Väike-laukhani on äärmiselt sarnane suur-laukhanega (Anser albifrons). Mõlema liigi vanalindudel on iseloomulik valge laubakilp ning tumedad kõhulaigud. Välitingimustes on kahe liigi, iseäranis noorlindude eristamine võimalik üksnes kogenud linnuvaatlejal, kasutades selleks väga head optikat. Kahe liigi omavaheline suur sarnasus muudab keerukamaks ka liigi kaitsmise. Näiteks on neid kahte liiki väga raske eristada jahimeestel, mistõttu võidakse suur-laukhane asemel tahtmatult küttida just üliohustatud väike-laukhane.
Võrreldes suur-laukhanedega on väike-laukhaned väiksemad, lühema ja tumedama kaelaga ning ümarama peakujuga. Samuti on väike-laukhanel lühem ja erksavärvilisem nokk ning nende valge laubakilp on harilikult suurem. Heades valgustingimustes võib vanalindudel eristada ka kollast silmarõngast, kuid seda tunnust võib esineda ka osadel suur-laukhanedel, mistõttu on oluline pöörata määramisel tähelepanu mitmele tunnusele.
Isas- ja emaslinnud on väliselt sarnased, kuid koos tegutsevate lindude puhul on mõnikord võimalik siiski sugupooli eristada. Isaslinnud on reeglina pisut suuremad ja jämedama kaelaga. Samuti jälgivad isaslinnud sagedamini ümbrust, samas kui emaslinnud tegelevad aktiivsemalt toitumisega.
Joonis 1. Suur-laukhani (ülal) võrrelduna väike-laukhanega (all). © Jari Kostet.
1.1.2. Toitumine
Väike-laukhaned toituvad taimedest. Nende põhitoiduks on kõrrelised (Poaceae), aga pesitsusaladel võib menüü suures osas koosneda ka kukemarjast (Empetrum nigrum) ja tarnadest (Carex ssp.). Pojad söövad mingil määral ka putukaid. Väike-laukhanede toitumise uuringuid on põhjalikumalt tehtud Soomes Oulu ümbruses. Hailuoto saarel asuvas rändepeatuspaigas on väike-laukhanede lemmikroaks punane aruhein (Festuca rubra; 43% kogu tarbitud toidust), pilliroog (Phragmites australis; 30%) ja püstkastik (Calamagrostis stricta; 13%) (Markkola jt, 2003). Siikajõel on väike-laukhane väljaheiteid leitud ohtralt karekaisli (Schoenoplectus tabernaemontani) kasvukohtadest (Markkola, 2001). Nii Limingalahe (Markkola jt, 2003) kui ka Siikajõe (Markkola, 2001) põldudel on väike-laukhaned toitunud põhiliselt põldtimutist (Phleum pratense).
Rände ajal kasutavad väike-laukhaned toitumiseks teistest haneliikidest rohkem poollooduslikke rohumaid (Markkola jt, 2003). Ungaris on Sterbetz (1978, 1990) kindlaks teinud, et väike-laukhaned toituvad ülekaalukalt kõrge kaltsiumisisaldusega pusta aruheinast (Festuca pseudovina). Aserbaidžaanis ja Armeenias on väike-laukhaned toitunud ka koristatud nisu-, odra- ja maisipõldudel, aga sealgi on eelistatud lammaste poolt madalaks pügatud rohuga stepialasid (Lorentsen jt, 1999).
Eestis pole väike-laukhanede toidutaimede kohta teadusuuringuid läbi viidud. Alates 2015. aastast on seire käigus kirja pandud siiski kõigil rändepeatusaladel tehtud vaatlustel toitumisala kõlvikutüüp – rannaniit, hooldatav rohumaa, viljapõld jne. Seire käigus on leitud, et väike-laukhaned eelistavad Eestis toituda eelkõige kultuurrohumaadel ja hooldatavatel rannaniitudel. 2015. aasta Noarootsi seire käigus kohati väike-laukhanesid kõige sagedamini (n=13) hooldatud kultuurrohumaadel (38% vaatlustest) ja hooldamata kultuurrohumaadel (31%). Seega tehti enam kui 2/3 vaatlustest püsirohumaadel (Valker, 2015). Orasepõldudel toituvate lindude vaatlused moodustasid 23% vaatluste koguarvust. Hiiumaa peatusalal kasutavad linnud toitumiseks praktiliselt eranditult karjatavat madalmurust püsirohumaad.
1.1.3. Pesitsemine
Väike-laukhani on taigavööndi haudelind, kes pole Eestis kunagi pesitsenud. Fennoskandia väike-laukhaned pesitsevad tundrutel ning taigavööndis paju ja madalate kasemetsade vööndites. Venemaa Euroopa osas pesitsevad väike-laukhaned aga valdavalt lagetundras. Fennoskandia linnud eelistavad pesitsuselupaigana mosaiikset maastikku, kus leiduks nii väiksemaid kui suuremaid järvi, ojasid ning soostunud alasid. Liik võib pesitseda ka väikestel saarekestel.
Väike-laukhaned paarituvad ja alustavad pesitsemist kolmanda või neljanda kalendriaasta kevadel. Paaritumine leiab aset talvitusaladel või kevadrände ajal peatuspaikades. Pesa ehitatakse enamasti veekogu lähedale. Pesa on maasse kraabitud, taimede ja udusulgedega vooderdatud lohk. Haudumise käigus lisab emaslind udusulgi juurde. Emaslind haub üksi, isaslind valvab samal ajal mõnel kõrgemal kohal, olles pesast kuni paarisaja meetri kaugusel. Haudumine kestab 26 päeva (Markkola jt, 1998). Väike-laukhane täiskurnas on 1−7 muna. Fennoskandias pesitsevate väike-laukhanede keskmine täiskurna suurus (n=100) on 4,4.
Väike-laukhanede pesitsusedukuses esineb suuri kõikumisi, mis on arktilistel aladel pesitsevatel linnuliikidel tavapärane. Siiski on väike-laukhane pesitsusedukus madalam kui paljudel teistel tundras pesitsevatel liikidel. Pesitsusedukust mõjutavad väga suurel määral kisklus, toitumistingimused kevadistes rändepeatuspaikades ning tundraalade ilmastik pesitsusperioodi alguses. Kiskluse surve väike-laukhanedele on kõrgem lemminguvaestel aastatel, mil kiskjad ja röövlinnud toituvad alternatiivsetest saakobjektidest, nagu näiteks linnumunad ja -pojad (Reiter, 2006). Lisaks on täheldatud, et pesitsemine ebaõnnestub sagedamini noorematel lindudel. Möödunud kümnendil oli kõige kõrgem pesitsusedukus 2015. aastal, mil 22 pesakonnas lennuvõimestus 70 noorlindu (Birdlife Norway avaldamata andmed). Pärast seda langes arvukus jälle kiiresti, kuni 2023. aastani, mil lennuvõimestus vähemalt 83 noorlindu 23 pesakonnast (piskulka.net andmebaas; Kalamees, 2023).
Väike-laukhanede pojad on pesahülgajad ja lahkuvad pesast kohe pärast kuivamist. Pesakonnad siirduvad ruttu veekogudele ja kogunevad sageli parvedesse. Kui pojad on paarinädalased, alustavad vanalinnud sulgimist. Esimesena kaotab tiivasuled emaslind, seejärel isaslind. Pojad lennuvõimestuvad ligikaudu 37 päeva vanuselt, enamasti 10. augusti paiku (Markkola jt, 1998), varsti pärast seda taastavad oma lennuvõime ka sulginud vanalinnud.
1.1.4. Sulgimis- ja sügisränne
Väike-laukhanede rändestrateegia sügisel – nii rände ajastus kui rändetee valik sõltub lindude pesitsusedukusest. Nii võib ka samadel isenditel olla erinevatel sügistel olla sootuks erinev rändetee. Poegadega paarid jäävad sulgima pesitsusaladele Põhja-Norra tundras ning kasutavad rändeks läänepoolsemat rändeteed, mis on sarnane kevadrändel kasutatava teekonnaga. Rännet talvitusaladele alustatakse sellisel juhul septembri II dekaadi lõpus või III dekaadi alguses. Seevastu ebaõnnestunud pesitsemise korral rändavad vanalinnud juuni lõpus või juuli alguses sulgima ida suunas Lääne-Siberi tundraaladele, võidakse lennata isegi ligi 3000 km kaugusel olevale Taimõri poolsaarele (Øien jt, 2009). Pärast sulgimist kulgeb sealt tee talvitusaladele läbi Lõuna-Venemaa ja Kasahstani. Arvestades neis piirkondades esinevat oluliselt suuremat jahisurvet on edukal pesitsusel kahekordne positiivne mõju populatsioonile, sest lisaks järglaskonna üleskasvatamisele kasutatakse edukatel aastatel tunduvalt ohutumat Euroopa rändeteed (Tolvanen jt, 2009).
Joonis 2. Vasakul GPS-GSM saatjaga väike-laukhane isaslinnu Mr. Blue sügisränne 2018. aastal (edukas pesitsus) ja paremal tema sügisränne 2020. aastal (ebaõnnestunud pesitsus).
Allikas: Birdlife Norway
Eestis väike-laukhaned sügisrände ajal üldjuhul ei peatu. Telemeetriliste uuringute käigus kogutud andmete põhjal rändavad edukalt pesitsenud linnud sageli küll Eesti kaudu, kuid läbivad siinse territooriumi ilma vahepeatusteta või tehes vaid mõnetunnise peatuse. PlutoF ja piskulka.net andmebaaside põhjal on Eestis aastatel 2005-2023 vaadeldud sügisrändel olevaid väike-laukhanesid kaheksal korral, millest kuus kohtamisjuhtu olid rändepeatust tegevatest ehk paiksetest lindudest. Sügisene läbiränne Eestist toimub enamasti septembri viimasel, harvem oktoobri esimesel dekaadil. Kõige varasem vaatlus sügisrändel on tehtud 19. septembril (2018. a GPS saatjaga märgistatud linnu andmed) ning kõige hilisem 7. oktoobril (2012). Ühte lindu on vaadeldud Pärnumaal ka 25. oktoobril, kuid nii hiline vaatluskuupäev viitab pigem taasasustatud Rootsi populatsiooni päritolule.
1.1.5. Talvitamine
Fennoskandia populatsioon talvitab Põhja-Kreekas, kus linnud veedavad keskmiselt 129 päeva (Panagiotopoulou jt, 2009). Oktoobri lõpus kogunetakse riigi põhjaosas paiknevale Kerkini järvele, kus linnud peatuvad keskmiselt 62 päeva. Detsembri lõpus või jaanuari alguses suunduvad linnud Kreeka kirdeossa, Kerkinist umbes 250 km ida poole jäävale Evrosse deltasse. Seal peatuvad linnud omakorda keskmiselt 80 päeva. Soojematel talvedel on väike-laukhaned jäänud ka kogu talveks Kerkini järvele. Näiteks 2008/2009. aasta talvel peatusid kõik Kreekas talvitanud linnud üksnes Kerkinis ja 2019/2020. aasta soojal talvel vaadeldi Evroses vaid 3 isendit . Fennoskandia linde talvitab vähesel määral veel Kerikini ja Evrose vahele jäävatel Ismarida järvel ning Nestose jõe detlas, kuid nendes talvituspaikades nähakse väike-laukhanesid üha vähem (Panagiotopoulou jt, 2009). Pehmetel talvedel võib osa linde talvitada ka Ungaris, Poolas ja Saksamaal . Osa Fennoskandia osapopulatsiooni kuuluvaid linde võib talvitada ka koos läänepoolse põhipopulatsiooniga Musta ja Kaspia mere ümbruses ning Lähis-Idas (Aarvak & Øien, 2003; Lorentsen jt, 1998).
1.1.6. Kevadränne
Kreekas Kerkini järvel ning Evrose jõe deltaaladel talvitavad ja Põhja-Norras pesitsevad väike-laukhaned alustavad seireandmete põhjal kevadrännet märtsi alguses või kuu keskpaigas. Praktiliselt kõik Kreekas talvitanud linnud teevad seejärel umbes kolme nädala pikkuse rändepeatuse Ungaris Hortobagy rahvuspargis (väike-laukhane rahvusvahelise töörühma seireandmed, GPS-saatja andmestik 2019−2020). Ungarist lahkudes suunduvad väike-laukhaned põhja suunas, tehes enne pikemat rändepeatust Eestis enamasti veel ühe lühikese (1−2 päeva) rändepeatuse Leedus Nemunase piirkonnas. Kevadine rändetee väike-laukhanedel on püsinud aastate jooksul väga sarnane, mis on selgitatav lindude vajadusega rännata oma pesitsusaladele võimalikult lühikese vahemaaga (Kölzsch et al., 2016).
Väike-laukhanede Fennoskandia asurkonna keskmine esmasaabumine Eestisse pärast 1999−2020 oli 19. aprillil, pärast Hiiumaa rändepeatusalade avastamist 2020-2024 aga juba 13. aprillil. Kõige varasem saabumine peatusaladele on fikseeritud 2024. aasta kevadel, kui 126 lindu jõudsid Hiiumaale Käina lahe piirkonda juba 10. aprillil. Samuti saabusid väike-laukhaned varakult 2021. aasta kevadel, mil 69 lindu jõudsid Hiiumaa peatusalale 11. aprillil. Hiliseim saabumisaeg (24. aprill) fikseeriti kahel kevadel – 1999. ja 2007. aastal. Väike-laukhanede peatusperioodi keskmine Eestis perioodil 1998-2020 oli 20 päeva, peatuvad väike-laukhaned rändasid Eesti peatuspaikadest edasi harilikult 1.−5. mail. Perioodil 2020-2024 on nende keskmine peatusperioodi pikkus Hiiumaal olnud 15 päeva (vahemik 7-18 päeva). Hiiumaal peatuvate väike-laukhanede saabumis- ja lahkumiskuupäevad on toodud joonisel 3. Pärast Eestist lahkumist suunduvad väike-laukhaned Soome Oulu piirkonda, mis asub Eestist umbes 650 km põhja pool. Enne pesitsusaladele saabumist tehakse viimane rändepeatus veel Norras Valdakis.
Joonis 3. Väike-laukhanede saabumis- ja lahkumiskuupäevad Hiiumaa peatusaladel 2020-2024 Allikas: piskulka.net andmebaas
Kevadrände olulised peatusalad Eestis on varasemalt olnud Matsalu lahe põhjakaldal olevad rannaniidud ning Noarootsi piirkond Silma looduskaitsealal (Tolvanen jt, 2004). 2019. aastal avastati aga tänu GPS-saatjaga väike-laukhanele Mr. Blue’le uus peatusala Hiiumaal Käina lahe piirkonnas. Noarootsi peatusala kasutatakse lühiajaliselt vaid üksikute lindude poolt ning Haeska seirealal pole väike-laukhanesid pärast 2012. aastat enam üldse kohatud. Peamistes kevadrände peatuspaikades (Hortobagy Ungaris, Hiiumaa Eestis, Oulu Soomes ja Valdak Norras) koondub 90−100% Fennoskandia loodusliku asurkonna väike-laukhanesid peatuma samaaegselt ühte piirkonda või koguni täpselt samasse peatuskohta. Seetõttu on nende peatusalade soodsa seisundi tagamine liigi kaitsmisel kriitilise tähtsusega.
Eestis kohatakse pea iga-aastaselt ka Rootsi taasasustamisprogrammi raames kasvanduses peetud ja seejärel loodusesse vabastatud linde ning nende järglasi (PlutoF andmebaas). Reintrodutseeritud lindude talvitusalad on väike-laukhane looduslikust asurkonnast erinevad ning asuvad sarnaselt valgepõsk-lagledele Hollandis. Ka kevadränne Eestis on Rootsi asurkonnal Fennoskandia looduslikust asurkonnast erinev. Nii saabuvad Rootsi taasasustamisprogrammi linnud Eestisse sageli varem (juba märtsi viimasel dekaadil). Samuti ei kasuta Rootsi linnud väike-laukhane traditsioonilisi peatuspaiku Lääne-Eestis, vaid esinevad sageli ka Eesti idapoolsemas osas. Aastatel 2010−2020 on neid vaadeldud korduvalt Tartu-ja Põlvamaal (piskulka.net ja PlutoF andmebaasid). Püsivamad üksikute väike-laukhanede külastuspaigad on Audru poldri looduskaitsealal, kus on vaadeldud nii Rootsi taasasustamisprogrammi märgistusega kui ilma märgistuseta isendeid.
1.2. Levik ja arvukus
1.2.1. Levik ja arvukus maailmas
Geneetilised uuringud näitavad, et looduses leidub kolm väike-laukhanede geneetilist biogeograafilist osapopulatsiooni (Ruokonen jt, 2004), mis on välja kujunenud arvatavasti viimase jääaja jooksul. Neid biogeograafilisi osapopulatsioone käsitletakse eraldiseisvate kaitsekorralduslike asurkondadena:
1. Fennoskandia populatsioon. Pesitsusalad asuvad Skandinaavia poolsaare põhjaosas ja Koola poolsaarel. See osapopulatsioon talvitab valdavalt Kreekas. Fennoskandia asurkond on väike-laukhane osapopulatsioonidest ohustatuim – asurkonna suuruseks on 2024. aasta seisuga vaid umbes 140 isendit. Kogu 21. sajandi kestnud arvukuse kiire langus peatus alles 2000. aastate alguses ning on tänu kaitsepingutustele viimase 10 aastaga pisut tõusnud. Koola poolsaarel pesitsevate Fennoskandia lindude kohta ornitoloogidel täpsem teave puudub. Praktiliselt kõik Fennoskandia loodusliku populatsiooni linnud, kes pesitsevad Norra tundras, teevad kevadel pikema rändepeatuse ka Eestis.
2. Lääne-Venemaa ehk läänepoolne põhipopulatsioon. Pesitsusalad asuvad Lääne-Siberis ulatudes kuni Taimõri poolsaareni. Läänepoolse põhipopulatsiooni tähtsaimad rändepeatusalad asuvad Põhja-Kasahstanis ning olulisemad talvitusalad Aserbaidžaanis ja Iraanis ning nende naaberaladel. See asurkond on kõige suurem väike-laukhane osapopulatsioon, mille suuruseks on hinnatud 34 250 isendit (Cuthbert jt, 2018). Kuna läänepoolne põhipopulatsioon pesitseb väga suurel alal ning talvitab piiratud ligipääsuga aladel, siis on see kolmest väike-laukhane asurkonnast kõige vähem uuritud. Siiski peetakse tõenäoliseks, et asurkonna koguarvukus on alates 1990. aastatest püsinud enam-vähem stabiilsena.
3. Ida-Palearktise ehk idapoolne põhipopulatsioon. Pesitsusalad Ida-Siberis asuvad Taimõri poolsaarest Tšuktši poolsaareni. Ida-Palearktise populatsioon talvitab suures osas Hiinas Jangtse jõe deltas. Vähesel määral talvitab idapoolse asurkonna linde ka Jaapanis (2019/2020. a talvel 300 isendit) ning Lõuna-Koreas (üksikud isendid). Värskemad seireandmed on näidanud, et idapoolse asurkonna arvukus on tugevalt vähenenud. Kui 1980. aastatel oli idapoolse põhipopulatsiooni suuruseks 65 000 isendit (Wang jt, 2012), siis 2015. aastal oli populatsiooni arvukus 16 000 lindu (Fox & Leafloor, 2018). Viimasel viiel aastal on arvukuse langus olnud eriti drastiline – 2020. aasta seireandmete põhjal on Ida-Palearktise populatsiooni suuruseks kõigest
6 800 isendit (Ao et al., 2020).
Väike-laukhane maailmapopulatsiooni suuruseks on seega ülaltoodud värskemaid läänepoolse ja idapoolse põhipopulatsioonide seireandmeid arvesse võttes ligikaudu 41 000 isendit. See on mõnevõrra suurem kui varasemad esitatud arvukushinnangud (nt Birdlife International 2013), kuid see on tingitud eelkõige viimase kümnendi jooksul kogutud täpsemast andmestikust.
Lisaks looduslikule populatsioonile pesitseb Põhja-Rootsis kasvandusest pärit väike-laukhanede järeltulijaid, kes geneetiliselt asuvad kusagil looduslike populatsioonide vahel ja on teatud määral ristunud teiste haneliikidega. Reintrodutseeritud linnud talvitavad peamiselt Hollandis.
Joonis 4. Väike-laukhane levik maailmas. Punased alad tähistavad pesitsusalasid ning kollased talvitusalasid ning peatuspaiku. Katkendjoonega on tähistatud Ida-Siberi võimalikud rändeteed. Rohelise pidevjoonega on tähistatud saatja abil fikseeritud rändeteekond ning lilla joon tähistab Rootsi taasasustatud asurkonna rändeteed.
Lisaks praegusele Fennoskandia asurkonna peamisele pesitsusalale Norra tundras pesitseti varasemalt ka Põhja-Rootsis ja Soome põhjaosas. Põhja-Rootsist leiti looduslikku asurkonda kuuluvaid väike-laukhanesid pesitsemast kuni 1991. aastani ning veel 1996. aastal vaadeldi samas piirkonnas pesitsusele viitava käitumisega isaslindu. Soomes pesitses 2 paari väike-laukhanesid veel 1995. aastal. Hiljem ei ole vaatamata põhjalikele otsingutele pesitsevaid linde Soomest enam leitud (Tolvanen jt, 1996). 2009. aastal pesitses Norra tundraaaladel kõigest 20 paari väike-laukhanesid (Marchant & Musgrove, 2011). Birdlife Norway avaldamata andmetel kõikus aastatel 2016−2020 Norras pesitsenud haudepaaride arv 28 haudepaarist (2016) kuni 51 haudepaarini (2018). 2023. aasta oli üle pika aja edukaim pesitsusaasta, mil lennuvõimestus 83 noorlindu 23-24 pesakonnast (Kalamees, 2023).
Joonis 5. Väike-laukahane Fennoskandia asurkonna pesitsusareaali muutused aastatel 1950−2010. (Allikas: Tomas Aarvak, Birdlife Norway). Punane - regulaarne pesitsusala, roheline – tõenäoline pesitsusala, oranž – ebaregulaarne pesitsusala, kollane – Rootsi taasasustatud populatsiooni pesitsusala.
Ornitoloogilises kirjanduses avaldatud andmete põhjal oli Kreekas talvitavate väike-laukhanede arvukus suurim aastal 1963, mil loendati 1630 isendit (Handrinos, 1991). Veel 1973. aastal talvitas Kreekas 487 ja 1988. aastal 142 isendit. Pärast seda jäi talvitajate arvukus pikaks ajaks alla 100 linnu kõikudes 30−60 isendi vahel (Lampila, 1998; Vangeluwe, 2004). Viimastel aastatel on arvukus tugevalt tõusnud, ületades taas 100 isendi piiri. 2019. aasta jaanuaris loendati Kreekas Kerkini järvel 112 ja 2023. aasta detsembris 143 väike-laukhane (piskulka.net andmebaas).
Norra pesitsusaladel langes populatsiooni arvukus stabiilselt kuni 2007. aastani, mil hakati enne pesitsushooaega rebaseid küttima (joonis 6). Pärast seda on arvukus tõusujoonele pööranud, sest iga mõne aasta tagant on pesitsus piisavalt edukas.
Joonis 6. Väike-laukhane Fennoskandia populatsiooni arvukuse dünaamika Norras Valdakis vaadeldud lindude kevadise (pesitsuseelse) arvukuse põhjal aastatel 1990−2023 (Allikas: Birdlife Norway). Rohelisega on tähistatud aastad, mil Norra pesitsusaladelt kütiti enne pesitsushooaega punarebaseid.
1.2.2 Levik ja arvukus Eestis
Väike-laukhani on eelkõige Lääne-Eestis esinev läbirändaja. Rootsi taasasustatud asurkonnast pärinevaid isendeid vaadeldakse igal aastal siiski ka mujal Eestis. Kevadrändeaegset levikut on täpsemalt käsitletud kava peatükis 1.1.5. Eestis ei ole väike-laukhani kunagi pesitsenud, kuid kuni 1960. aastateni oli liik Lääne-Eestis nii kevadel kui ka sügisel tavaline läbirändaja (Leibak jt, 1994), kelle rändeaegseks arvukuseks hinnati umbes 10 000 isendit (Jõgi, 1970; Onno, 1965). Eerik Kumari andmetel on näiteks Matsalu looduskaitsealal varasematel aegadel korraga loendatud kuni 2 500 lindu (Kumari, 1962). A. Jõgi andmetel (1965, 1970) läbis aastail 1952–1968 Suure Väina ja Puhtu ümbrust ühe rändeperioodi jooksul 100–1000 väike-laukhane. 1970. aastatel ja 1980. aastate alguses võis üldarvukus ühel rändeperioodil olla 100–500 lindu, mis on ligikaudu sada korda vähem kui 1950. ja 1960. aastatel (Tolvanen & Leito, 2000).
1977−1997 tehtud väike-laukhane vaatlusi käsitles Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjon ning ülevaade kinnitatud vaatlustest on avaldatud teadusajakirjas Hirundo (Lilleleht, 1999; Lilleleht & Leibak, 1991). Komisjoni andmetel registreeriti 1980. aastatel neli ja aastatel 1990−1997 kokku 11 väike-laukhane vaatlust. Liigi esinemisperiood ja levik oli sarnane praegusele – kõik peale ühe sügisese vaatluse Tartumaal on tehtud kevadrändel Lääne-Eestis. Pärast 1997. aastat tehtud väike-laukhanede vaatlusi Eesti Ornitoloogiaühingu juures asuv linnuharulduste komisjon enam käsitlenud ei ole, kuid tänu soome vabatahtlike initsiatiivile alustati samal ajal Eestis liigi seirega.
Väike-laukhanede vähene vaatluste hulk eelmisel sajandil on osaliselt kindlasti tingitud toona kasutusel olnud vaatlusoptikast ja vaatlejate piiratud liikumisvõimalustest. Vaatlustorusid oli sel ajal Eestis veel väga vähe ning nende kehv optiline kvaliteet tegi üksikute väike-laukhanede märkamise teiste hanede seas väga keerukaks.
Alates 1999. aastast on Eestis väike-laukhanede regulaarset seiret teostatud Matsalu rahvuspargis ja Silma looduskaitsealal ning alates 2019. aastast ka Hiiumaa peatusalal Eesti looduskaitseorganisatsioonide ning Kliimaministeeriumi haldusalas olevate asutuste ja Soome WWF-i koostööna. Aastatel 1998-2014 oli kevadrändel peatuvate väike-laukhanede keskmine arvukus 27 lindu, langedes madalseisu perioodil 2001-2003. Pärast 2014. aastat kahanes Noarootsi peatusalal kohatud lindude arv järsult.
2019. aastal õnnestus tänu ühe linnu märgistamisele GPS-GSM saatjaga Norra pesitsusaladel leida Eestis uus peatusala. Selgus, et seni teadmata rändepeatusalal Hiiumaal peatus korraga koguni 108 isendit ehk enam kui 95% Fennoskandia asurkonna lindudest. Sama piirkonda on väike-laukhaned kasutanud kõigil järgnevatel aastatel ning tõenäoliselt kasutati seda ka juba varasemalt, sest Matsalu ja Noarootsi seirealadel nähti kõigil aastatel märgatavalt vähem linde kui teistel rändepeatusaladel, näiteks Ungaris Hortobagys või Soomes Oulu piirkonnas. Alates 2019. aastast on Hiiumaal peatunud 79,2–100% kogu vastava aasta teadaolevast asurkonnast (keskmine 95,3%) (joonis 8).
Joonis 7. Kevadrändel Eestis peatunud väike-laukhanede minimaalse arvukuse dünaamika alates regulaarsete peatusalade seirete algusest (piskulka.net andmebaas; Pynnönen & Tolvanen, 2001; Tolvanen jt, 2000, 2004).
Joonis 8. Kevadistes rändepeatuspaikades (Kreeka, Ungari, Eesti, Soome) nähtud väike-laukhanede maksimaalne arv ja pesitsusajal Norras vaadeldud väike-laukhanede maksimaalne arv perioodil 2019-2024 (piskulka.net andmebaas). Pesitsusalade arvukus on väiksem, kuna kõik isendid ei suundu pesitsema ning on võimalik ka seni leidmata pesitsusalade olemasolu.
Eesti looduse infosüsteemi (edaspidi EELIS) on seisuga 11.09.2024 kantud 36 väike-laukhane leiukohta. Kaitstavatel aladel olevad rändepeatuspaigad asuvad enamasti hooldatavatel rannaniitudel. Neid kasutavad väike-laukhaned keskse koondumiskohana, kust lennatakse välja toituma ümbruskaudsetele põldudele, mis asuvad eelkõige väljaspool kaitstavaid alasid. Seetõttu on eraomandis oleval maal ja väljaspool kaitstavat ala asuvate väike-laukhane leiukohtade osakaal suhteliselt suur (tabelid 1 ja 2).
Tabel 1. Väike-laukhane leiukohtade (rändepeatuspaikade) jaotus maaomandi alusel (EELISe andmed seisuga 28.08.2024).
Maa omandivorm
Pindala (ha)
Osakaal (%)
Eraomand
1621,39
56
Riigiomand
312,99
11
Munitsipaalomand
9,62
0
Jätkuvalt riigi omandis1
975,72
33
KOKKU
2919,72
100%
1 Sh veekogud, kus maaomandit pole
Tabel 2. Väike-laukhane leiukohtade (rändepeatuspaikade) jaotus kaitstavatel aladel paiknemise alusel (EELISe andmed seisuga 28.08.2024).
Kaitstav ala
Pindala (ha)
Osakaal (%)
Kaitseala sihtkaitsevöönd või reservaat1
1561,96
53
Kaitseala piiranguvöönd2
315,73
11
Hoiuala
0,67
0
Väljaspool kaitstavat ala
1041,33
36
KOKKU
2919,72
100%
1 Kattumisel piiranguvööndi või hoiualaga on arvestatud rangemat kaitsekorda
2 Sh pargid/puistud, vana kaitsekorraga alad ja kohalikul tasandil kaitstavad kaitsealad
1.3. Ülevaade uuringutest, inventuuridest ja riiklikust seirest
Aastatel 2014–2024 puudus väike-laukhane kinnitatud kaitse tegevuskava. Uuringute ja inventuuride läbiviimise puhul lähtuti suuresti varasemast tegevuskavast (aastateks 2009–2013). Kuni 2017. aastani (k.a) jätkati väike-laukhanede kevadiste rändekogumite seirega. Seire on Eestis toimunud iga-aastaselt alates 1999. aastast, mil see algatati Soome WWF-i väike-laukhanede töörühma poolt koostöös Matsalu rahvuspargi administratsiooniga. Sellest ajast peale on seiret teostatud iga-aastaselt peamiselt kahel tähtsamal seirealal – Matsalu rahvuspargis Haeskas ja Silma looduskaitsealal Noarootsis. Ühekordseid rändeaegseid inventuure on Soome WWF-i vabatahtlike abiga teostatud ka mujal Eestis ja nende käigus registreeritud isendite leiukohad on kantud EELISesse.
Pärast lindude kadumist Matsalu ja Noarootsi seirealadelt tekkis seiretes aastane paus kuni 2019. aastani, mil tänu eelneva aasta suvel pesitsuspaigas GPS-GSM saatjaga märgistatud isaslinnule leiti seniteadmata rändepeatuspaik Hiiumaalt. Soome vabatahtlikud koostöös kohalike linnuvaatlejatega jälgisid alal linde igapäevaselt varasema metoodika alusel. 2020. aastal sai kinnitust, et Hiiumaa puhul on tegu ülimalt olulise peatusalaga ning edaspidi on seal iga-aastaselt teadaolevaid peatuspaiku seiratud.
Regulaarne seire on toimunud ühtse seiremetoodika alusel vastavalt AEWA poolt välja töötatud juhistele (AEWA, 2012). Metoodika näeb ette regulaarsete teadaolevate peatus- ja toitumispaikade kontrollimist igal hommikul ja õhtul. Fikseeritakse lindude arv ja võimalusel nende vanus, loetakse võimalusel märgistatud lindude rõngakoodid ning pannakse kirja toitumisalade maakasutus ning seire käigus tuvastatud häiringud lindudele.
Tabel 3. Ülevaade perioodil 2014-2024 toimunud väike-laukhane seiretest Eestis
Aasta
Tellija/
rahastaja
Vastutav täitja
Lühikirjeldus
2014
KAUR
EOÜ
16. aprillist 10. maini seirati teadaolevaid peatuspaiku Matsalus ja Noarootsis. Seire tulemusena õnnestus koostöös soome vabatahtlikega linde filmida ja pildistada, mis võimaldas lindude eristamist kõhumustri järgi. Noarootsi seirealalt leiti 29 väike-laukhane. Matsalu seirealalt ühtegi väike-laukhane ei leitud. Peatusperioodi pikkus oli 20 päeva.
2015
KAUR
MTÜ Naaskelnokk
17. aprillist 10. maini seirati teadaolevaid peatuspaiku Matsalus ja Noarootsis. Seire raames kontrolliti igapäevaselt liigi peamisi toitumispõlde ja peatusalasid rannaniitudel. Noarootsi seirealal peatus vähemalt 9 väike-laukhane. Matsalu seirealalt ühtegi väike-laukhane ei leitud. Peatusperioodi pikkus oli 13. päeva.
2016
KAUR
EOÜ
18. aprillist 10. maini seirati teadaolevaid peatuspaiku Matsalus ja Noarootsis. Seire käigus ei leitud ühtegi väike-laukhane. Mujal Eestis tehti 3 juhuvaatlust Rootsi taasasustatud asurkonda kuuluvast väike-laukhanest (päritolu tuvastatud värvirõngaste abil).
2017
KAUR
EOÜ
15. aprillist 10. maini seirati teadaolevaid peatuspaiku Matsalus ja Noarootsis. Noarootsi seirealalt leiti 3 väike-laukhane, kes peatusid seal vaid ühe päeva. Matsalust ühtegi väike-laukhane ei leitud.
2018
-
-
-
2019
Soome WWF
Soome WWF väike-laukhane töörühm
Leiti seniteadmata rändepeatuskoht Hiiumaalt. Alal jälgiti igapäevaselt linde varasema metoodika alusel. Korraga nähti 108 isendit, mis oli suurim arv Eestis pärast 1960. aastaid.
2020
Birdlife Norway
EOÜ
Seire käigus vaadeldi 102 isendit Hiiumaa seirealal ja 2 isendit Noarootsi seirealal. Saadi kinnitust, et Hiiumaa puhul on tegu ülimalt olulise peatusalaga, samas leiti, et üksikud isendid kasutavad lühiajaliselt ka endiseid peatuspaiku Noarootsis.
2021
LIFE LWfG Climate
EOÜ
Jätkati teadaolevate peatuspaikade seiret Hiiumaal AEWA metoodika järgi. Seirete käigus vaadeldi 76 isendit.
2022
LIFE LWfG Climate
EOÜ
Seirati teadaolevaid peatuspaiku Hiiumaal. Seirete käigus vaadeldi 70 isendit.
2023
LIFE LWfG Climate
EOÜ
Seirati teadaolevaid peatuspaiku Hiiumaal. Lindude arvukuse langus jätkus, seirete käigus vaadeldi vaid 65 isendit.
2024
LIFE LWfG Climate
EOÜ
Seirati teadaolevaid peatuspaiku Hiiumaal. Seirete käigus vaadeldi 139 isendit, kelle hulgas oli ka palju noorlinde. See on suurim arv pärast 2019. aastat. Arvukuse järsu tõusu põhjuseks on väike-laukhanede üle pika aja edukaim pesitsus 2023. aasta kevadel.
2. KAITSESTAATUS JA SENINE KAITSEKORRALDUS
2.1. Kaitsestaatus ja kaitsekorraldus
Tabel 4. Väike-laukhane rahvusvaheline ja siseriiklik ohustatus ning kaitsestaatus
Akt
Kategooria
Sisu
Ohustatus Euroopas
(IUCN Red List, 2021)
Ohualdis (Vulnerable)
Liigil on suur oht looduses välja surra.
Ohustatus Eestis
(Eesti Punane Nimestik, 2019)
Kriitilises seisundis
Liigil on äärmiselt suur oht looduses välja surra.
EL linnudirektiiv (79/409/EEC)
I lisa
Liik on liikmesriikides rangelt kaitstud. Elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.
Kaitsestaatus Eestis
(LKS)
I kaitse-kategooria
Liik on Eestis haruldane, esineb väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena. Liigi kõik elupaigad tuleb võtta kaitse alla.
Berni konventsioon
Lisa II
Rangelt kaitstav loomaliik.
Bonni konventsioon (CMS)
Lisa I
Rändav loomaliik, kelle kaitseks tuleb sõlmida piirkondlikke lepinguid.
AEWA lepe
(Bonni konventsiooni rändlinde käsitlev lepe)
Lisa II
Rändav loomaliik, kelle kaitseks tuleb sõlmida piirkondlikke lepinguid.
Washingtoni (CITES) konventsioon
-
Väike-laukhanega või tema osadega kaubitsemine ei ole piiratud.
Väike-laukhani on seatud kaitse-eesmärgiks Väinamere hoiualal Hiiu, Saare, Lääne ja Pärnu maakonnas, Riksu ranniku hoiualal Saaremaal ning Pärnumaal Sookuninga ja Nigula looduskaitsealal. Samuti on väike-laukhani eraldi kaitse-eesmärkides nimetatud Silma looduskaitseala ja Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirjades, mis mõlemad kuuluvad Väinamere hoiuala koosseisu. Käina lahe-Kassari maastikukaitseala kaitse-eeskirja uuendamisel tuleb väike-laukhani kaitse-eesmärkide hulka lisada ka seal.
2.2. Eelmise kaitsekorralduse perioodi kaitse-eesmärkide ja tegevuskavaga planeeritud tegevuste täitmise analüüs
Ohustatud rändliiginina ei sõltu väike-laukhane kaitse tõhusus ainult Eesti, vaid ka teiste riikide tegevusest ja omavahelisest koostööst. Siiski on Eestil kui vähemalt 95% väike-laukhanede Fennoskandia asurkonna kevadisel rändepeatuspaigal suur vastutus liigi võimalikult soodsa seisundi tagamisel.
Perioodiks 2009–2013 loodud väike-laukhane tegevuskava järgi sai kaitset lugeda tulemuslikuks, kui (1) pool-looduslikud kooslused väike-laukhane peamistes rändeaegsetes peatuspaikades on iga-aastaselt hooldatud kümnel kaitstaval alal vähemalt 2012. aasta mahus, (2) registreeritud ei ole ühtegi väike-laukhane laskmise juhtu Eestis ja (3) Lääne-Eestis peatub läbirändel stabiilselt 20–50 väike-laukhane.
Kõikides väike-laukhane teadaolevates ning potentsiaalsetes rändepeatuskohtades on toimunud kogu eelmise tegevuskavaperioodi (2009–2013) vältel kui ka sellele järgnevatel aastatel luhtade ja rannaniitude järjepidev hooldus. Haeska, Tahu ja Käina lahe rannaniitude hoolduskvaliteet on kokkuvõttes olnud hea. Sealjuures on Tahu rannaniidu hoolduskvaliteet võrreldes eelmise tegevuskava perioodiga (2009–2013) paranenud tänu ulatuslikule võsa ja mändide eemaldamisele rannaniidu servast. Seevastu Haeskas on langenud väike-laukhanede kunagise peatumisala Haeska rahude (Väikerahu ja Suurrahu) hoolduskvaliteet.
Kaitstavatest aladest ei ole liigi kaitse tõhus olnud endisel Haeska hoiualal (tänapäeval Matsalu rahvuspargi koosseisus ega Silma looduskaitsealal ja selle ümbruses, kus varasemalt aset leidnud maakasutuse muutused on sealsed rändepeatuspaigad liigile toitumiskohana sobimatuks muutunud. Rannaniitude taastamise ja pideva hoolduse korral on siiski lootust, et populatsiooni kasvades võetakse sealsed rändepeatusalad uuesti kasutusse. Hiiumaa peatusalal on oluline praegu säilinud rohumaade säilimine ka tulevikus. Ei saa välistada, et mõned väike-laukhane rändepeatusalad Eestis on veel leidmata ja seetõttu piisava kaitseta.
Eestis ei ole perioodil 2011–2023 registreeritud ühtegi väike-laukhane laskmise juhtu. Kuigi jahiseadus nõuab saaklooma identifitseerimist enne tulistamist, võib juhtuda, et osa jahimehi ei erista suur‐ ja väike‐laukhane (ka pärast seda, kui lind on juba kütitud). Linnu identifitseerimise korral ei pruugi jahimehed aga väike-laukhanede laskmisest, sh ekslikust laskmisest teatada, kuna nende surmamise eest on määrusega1 ette nähtud trahv kuni 1300 eurot. Siiski on vähetõenäoline, et Eestis oleks selle perioodi jooksul kas tahtlikult või teadmatult väike-laukhanesid lastud, kuna nende arvukus on niivõrd väike ning nad esinevad pea eranditult piirkondades, kus ei tehta kevadist hanede ja laglede heidutusjahti. Sügisene hanejaht aga väike-laukhanesid ei ohusta, kuna siis nad rände ajal Eestis ei peatu.
Perioodil 2019–2024 on Eestis kevadrändel peatuvate väike-laukhanede arvukus olnud enam kui kaks korda suurem (perioodi keskmine 93 isendit) kui liigi seireperioodi alguses (1999. aastal 43 isendit). Samas ei saa väita, et see oleks otseselt tingitud tõhusast kaitsetegevusest, vaid see on seotud uue peatuspaiga leidmisega Hiiumaal. 2024. aasta kevadel meil peatunud hanede kõrge arvukus on tingitud edukast pesitsusest 2023. aastal.
Eelmine väike-laukhane kaitse tegevuskava koostati aastateks 2009–2013. Tegevuste täitmine on esitatud tabelis 5.
Tabel 5. Väike-laukhane tegevuskavas 2009-2013 planeeritud tegevused ja nende täitmine. Kui tegevus on toimunud ka tegevuskava järgsel perioodil, on see välja toodud kommentaarides.
Planeeritud tegevus
Prioriteet
Täitmine
Kommentaar
Mõju liigi seisundile
Rändepeatus-paikades paiknevate rannaniitude järjepidev hooldamine
A
100%
Tegevuskavas oli ette nähtud rananiitude hooldamine 13 alal. Kõiki alasid hooldati tegevuskava perioodil ja on hooldatud ka edaspidi, sealjuures on mitmel rannaniidul edaspidi teostatud täiendavaid taastamistöid, suurendades sellega väike-laukhanedele sobivate niitude pindala (pilliroo tõrjumine, kadakate ja võsa eemaldamine jne).
Mõju positiivne, rannaniidud on järjepidevalt hooldatud.
Seire
A
100%
Tegevuskava perioodil tehti riiklikku seiret kahes teadaolevas rändepeatuspaigas. Seired jätkusid kuni 2017. aastani, mil väike-laukhanesid enam ei leitud.
Mõju positiivne, teadmised liigi paiknemise ja arvukuse kohta aitavad kaitset planeerida.
Jahimeeste koolitus hanede määramisel
B
20%
Tegevuskava nägi ette iga-aastased koolitused Saare-, Hiiu-, Pärnu- ja Läänemaa jahimeestele. Tegevuskava raames toimus ainult üks koolitus (2011), kuid lisaks toimus koolitusi Soome WWF poolt koordineeritud LIFE projekti raames.
Mõju eeldatavalt positiivne. Teadaolevalt ei ole ühtegi väike-laukhane kütitud.
Avalikkuse teavitamine (poster)
B
0%
Tegevust ei viidud ellu. Mitmeid infomaterjale on koostatud aga Soome WWF poolt koordineeritud LIFE projekti raames.
Mõju teadmata.
Tegevuskava avaldamine Hirundos koos ingliskeelse kokkuvõttega
B
100%
Väike-laukhane tegevuskava avaldati 2012. aastal nii eesti kui ka inglise keeles EOÜ väljaandes Hirundo Supplementum.
Mõju kaudselt positiivne, kuna aitab paremini rahvusvaheliselt kaitset koordineerida.
Rahvusvaheline koostöö
A
100%
Tegevuskava perioodil toimus rahvusvaheline koostöö iga-aastaselt ning liigieksperdid osalesid aktiivselt AEWA väike-laukhane kaitse töörühma töös. Koostöö on jätkunud ka edaspidi.
Mõju positiivne, liigi kaitse on vaja tagada kogu rändeteekonna ulatuses. Tänu koostöö toimimisele on pärast riiklike seirete peatumist aidanud seiret läbi viia rahvusvahelised partnerid.
Tegevuskava uuendamine
A
0%
Tegevuskava uuendamisega tegeleti aastatel 2013-2014 ja 2020-2021, kuid kava jäi kinnitamata.
Mõju negatiivne. Kuigi erinevad kaitsetegevused jätkusid ka tegevuskava järgsel perioodil, on sedavõrd ohustatud liigi puhul äärmiselt oluline ka riikliku tegevuskava olemasolu.
3. MÕJUTEGURID JA KAITSEMEETMED
Mõjutegurid hõlmavad survetegureid ehk tegureid, mis juba avaldavad populatsioonile mõju ning ohutegureid ehk tegureid, mille mõju ilmselt avaldub tulevikus, kui ei rakendata vastavaid meetmeid. Mõjutegurite tähtsust hinnatakse järgmise skaala alusel:
• kriitilise tähtsusega – võib 20 aasta jooksul viia liigi hävinemisele Eestis;
• suure tähtsusega – võib 20 aasta jooksul viia Eesti asurkonna kahanemisele enam kui 20% ulatuses
• keskmise tähtsusega – võib viia 20 aasta jooksul asurkonna kahanemisele märkimisväärsel osal Eesti areaalist vähem kui 20% ulatuses
• väikese tähtsusega – omab vaid lokaalset tähtsust, Eesti asurkonna kahanemine 20 aasta jooksul on vähem kui 20%
Tabel 6. Mõjutegurid ning nende tähtsus Eestis
Mõjuteguri nimetus
Täpsustus
Kood
Mõjuteguri tähtsus
Meetme nimetus
Kood
3.1. Põllumajandus (PA)
Põllumajandusmaaks muutmine (v.a kuivendamine ja põletamine)
Rannaniitude ja kultuurrohumaade ülesharimine
PA01
keskmine
Hoida ära looduslike ja poollooduslike elupaikade muutmine põllumajandusmaaks
MA01
Valed hooldusvõtted/
maaharimise meetodite muutumine
Rannaniitude ebasobiv karjatamis- või niitmiskoormus
PA02
keskmine
Hoida ära looduslike ja poollooduslike elupaikade muutmine põllumajandusmaaks
MA01
Säilitada olemasolevad ekstensiivsed põllumajandustavad
MA03
Hoolduse lakkamine (nt karjatamise, niitmise lõpetamine)
Rannaniitude võsastumine ja roostumine
PA05
suur
Säilitada olemasolevad ekstensiivsed põllumajandustavad
MA03
Taastada asjakohased põllumajandustavad
MA04
Pärandniitude taastamine
MA07
3.2. Metsandus (PB)
Metsastamine
Rannaniitudele minevikus rajatud istandused
PB01
suur
Vältida (pool)looduslike elupaikade muutmist metsaks
MB01
Pärandniitude taastamine
MA07
3.3. Energiatootmise protsessid ja nendega seotud infrastruktuuri arendamine (PD)
Tuule-, laine- ja loodeteenergia (sealhulgas taristu)
Tuuleparkide arendus
PD01
suur
Taastuvenergiarajatiste ja nende käitamise kohandamine
MC03
3.4. Elamu-, äri-, tööstus- ja vaba aja veetmise infrastruktuuri ning piirkondade arendamine, ehitamine ja kasutamine (PF)
Sport, turism ja vaba aja veetmine
Häiringud loodusvaatlejatelt
PF05
keskmine
Vähendada välispordi ja vaba aja veetmise mõju
MF03
3.5. Bioloogiliste elusressursside (v.a põllumajandus ja metsandus) kasutamine (PG)
3.5.1 Ebaseaduslik küttimine/surmamine
Tahtlik või tahtmatu laskmine linnujahi käigus
PG11
väike
Ebaseadusliku tapmise vältimine
MG04
3.5.2. Kaaspüük ja juhuslik tapmine (jahitegevuse tõttu)
Hanede kevadine heidutusjaht
PG13
suur
Vähendada mittesihtliikide kaaspüüki ja juhuslikku tapmist
MG05
3.6. Võõrliigid ja probleemsed liigid (PI)
Probleemsed pärismaised liigid
Kisklus
PI03
väike
Mittelooduslikust asurkonnast pärit liigikaaslased
3.7. Kliimamuutused (PJ)
Elupaiga asukoha, suuruse ja/või kvaliteedi muutus kliimamuutuste tõttu
PJ10
teadmata
Rakendada kliimamuutuste leevendamise meetmeid
MJ02
3.8. Inimtegevusest tingitud muutused veerežiimides (PL)
Elupaikade kuivendamine
PL02
keskmine
Hüdroloogiliste muutuste mõju vähendamine
MK02
Hüdroloogilistest muutustest mõjutatud elupaikade taastamine
MK03
3.1. Põllumajandus (PA)
Rändepeatusalade seisund ning sellest tulenevad toitumistingimused Eestis määravad lindude füsioloogilise seisundi ja seeläbi pesitsusedukuse tundraaladel. Kui siinsed toitumisvõimalused on ebasobivad, ei suuda linnud koguda piisavat rasvavaru ning on pesitsusaladele jõudes kehvemas konditsioonis, mis omakorda mõjutada negatiivselt nende pesitsemist. Seega on äärmiselt oluline säilitada sobivaid rändepeatuspaiku, neid sobivalt hooldada ning taastada uusi alasid, et toitumisvõimalusi suurendada.
Põllumajandusmaastikud on väike-laukhanede jaoks oluliseks toitumiskohaks nii talvitusaladel kui rändepeatuskohtades. Samas on põllumajanduse intensiivistumine ja sellega kaasnevad maastikumuutused väike-laukhanedele avaldanud suurt mõju. Rohumaade tähtsusele väike-laukhanede toitumisalana viitavad seireandmed nii Eestist kui mujalt Euroopast, mille põhjal saab väita, et linnud eelistavad toituda rannaniitudel ja kultuurrohumaadel ning intensiivse põllumajandusega seotud kõlvikutüüpe kasutatakse toitumisalana vähem (oraspõllud) või neid välditakse (nt rapsipõllud). Põllumajandusega seotud maastikumuutuste suurt negatiivset mõju on täheldatud ka paljude põllulindude pesitsusaegses arvukuses (Marja & Nellis, 2018).
Eestis toimus oluline muutus põllumajanduses Eesti taasiseseisvumise järgsetel aastatel, mil kadusid kolhoosid ning paljudel rannaaladel lõppes karjatamine. Selle tulemusena hakkas väike-laukhanede poolt rändepeatuspaikadena kasutatud rannaniitudel kasvama pilliroog ja võsa, mis muutis need alad liigile ebasobivaks.
Arvestades väike-laukhanede leidumist peamiselt kaitstavatel rannaniitudel, on looduslike ja poollooduslike elupaikade muutmine põllumaaks (PA01) ning põllumajanduspraktikate muutumine ja intensiivistumine, sh valed hooldusvõtted (PA02) keskmise tähtsusega survetegurid. Hoolduse lakkamine (PA05) on suure tähtsusega survetegur, arvestades rannaniitude pindala vähenemist Eestis, kuid mille mõju on vähenemas, mida enam rannaniite taastatakse.
Meetmed:
• Hoida ära looduslike ja poollooduslike elupaikade muutmine põllumajandusmaaks ehk kindlustada rannaniitude ja kultuurrohumaade säilimine väike-laukhane praegustes ja ajaloolistes rändepeatuspaikades ning nende ümbruses.
• Säilitada olemasolevad ekstensiivsed põllumajandustavad ehk hooldada väike-laukhane elupaikades olevaid rannaniite ja kultuurrohumaid sobival viisil.
• Taastada asjakohased põllumajandustavad ehk taastada rannaniite ning tagada nende edaspidine hooldus sobivate karjatamisvõtetega.
3.2. Metsandus (PB)
Metsanduse valdkonnas avaldavad väike-laukhane elupaikadele mõju mineviku praktikad – 20. sajandil toimus ulatuslik männiistanduste rajamine hooldusest välja langenud rannaniitudele, mida nähti mitteväärtuslike aladena. Seetõttu on tänased rannaniidud võrreldes oma kunagise ulatusega oluliselt kitsamad ning puudetukkadega killustatud, vähendades kokkuvõttes väike-laukhanedele sobilike toitumisalade pindala.
Arvestades rannaniitude paiknemist kaitsealadel, ei kujuta nende edasine metsastamine tänapäeval endast ohtu, kuid olemasolevate männiistanduste mõju vähendamiseks tuleb rannaniitude taastamisel tähelepanu pöörata lisaks võsastunud ja roostunud aladele ka istutatud puude eemaldamisele.
Minevikus toimunud rannaniidualade metsastamine on suure tähtsusega survetegur.
Meetmed:
• Vältida (pool)looduslike koosluste muutmist metsaks
• Pärandniitude taastamine
3.3. Energiatootmise protsessid ja nendega seotud infrastruktuuri arendamine (PD)
Suurte lindudena puudub väike-laukhanedel kiire manööverdamisvõime, mistõttu on neil suurem risk kokkupõrkeks tehisrajatistega (Erickson jt, 2005). Väike-laukhanede puhul on peamiseks ohuteguriks elektriliinid, mida on nimetatud ohutegurina ka väike-laukhane rahvusvahelises kaitse tegevuskavas (AEWA, 2008) ja tuulepargid.
Tuuleparkide puhul on väike-laukhanedele ohtlik nende rajamine ööbimis- ja päevaste puhkealade ning varahommikuste ja õhtuste toitumisalade vahele, sest nende alade vahel lendavad linnud madalalt. 2015. aasta seiretööde käigus vaadeldi väike-laukhane Lääne-Nigula vallas asuvast Aulepa tuulepargist 600 m kaugusel olevatel põldudel. Mainitud tuulepark asub liigi varasematest regulaarsetest peatuspaikadest 7 km kaugusel.
Eelkõige tuleb vältida edasisi tuuleparkide arendusi väljakujunenud väike-laukhane rändeteele jäävatel ranniku- ja merealadel. Juba käimasolevate arendusprojektide juures, mis jäävad väike-laukhanede rändeteele, tuleb rakendada meetmeid kokkupõrgete vältimiseks, st seisates tuulegeneraatorid ajaks, mil väike-laukhaned piirkonda ületada võivad, pannes sobiva ajaperioodi paika lähtuvalt seirete põhjal tuvastatud rändefenoloogiast.
Näiteks tuleb sellega arvestada Loode-Eesti meretuulepargi arenduse käigus, mis praegu teadaolevalt jääb otse väike-laukhanede rändeteele. Sobivate asukohaalternatiivide puudumisel on Loode-Eesti meretuulepargi rajamise korral vajalik peatada rändeteele jäävate tuulegeneraatorite töö perioodiks, mil väike-laukhaned kõige tõenäolisemalt Läänemerd ületavad. Perioodil 2020–2024 lahkusid viimased haned oma Hiiumaa peatusaladelt 27.-29. aprillil. Kuna parv ei rända alati koos ja osa isendeid jätkab rännet pesitsusalade poole juba varem, tuleks tuulegeneraatorid seisata tervel lahkumisele eelneval nädalal. Ajalooliselt on viimased haned lahkunud Eesti aladelt ka oluliselt hiljem, mistõttu tuleks ettevaatusprintsiibist lähtuvalt jätta viiepäevane puhver ka pärast tavapärast lahkumisaega. Käesoleva tegevuskava versiooni koostamise ajal oleks seega sobiv ajaaken tuulegeneraatorite seiskamiseks 20. aprillist 4. maini (15 päeva) või seire toimumise korral ajani, mil kõik väike-laukhaned on Hiiumaalt lahkunud. Kuna väike-laukhaned võivad rännata nii päeval kui öösel (Ahmed & Aarvak, 2024), peavad tuulegeneraatorid olema seiskunud ka öötundidel.
Loode-Eesti meretuulepargi arendust silmas pidades on tuuleenergia taristu arendamine (PD01) ja sellest tulenevad võimalikud kokkupõrked rajatistega suure tähtsusega ohutegur.
Meetmed:
• Taastuvenergiarajatiste ja nende käitamise kohandamine, sh:
◦ tuuleparkide rajamine eemale regulaarselt kasutatavatest toitumis- ja puhkealadest ning rändeteedest
◦ sobivate asukohaalternatiivide puudumise korral tuulegeneraatorite seiskamine ajaks, mil väike-laukhaned piirkonda läbivad
◦ Loode-Eesti meretuulepargi väike-laukhanede rändeteele jäävate tuulegeneraatorite seiskamine kindlas ajaaknas
3.4. Sport, turism ja vaba aja veetmine (PF05)
Väike-laukhaned on sarnaselt teistele haneliikidele pelglikud ja häirimise suhtes tundlikud. Konkreetne mõjutegur on seotud viibimisega väike-laukhane peatuspaikades, eelkõige linnu- või loodusvaatluse eesmärgil, sh kindla eesmärgiga näha väike-laukhane. Uudishimulikud vaatlejad võivad aga hanedele liiga lähedale sattudes neid häirida. Loodusfotograafide puhul võib ohuteguriks olla ka droonide kasutamine pildistamiseks või filmimiseks.
Väike-laukhanede pesitsusedukust mõjutab oluliselt kevadel rändepeatuspaikades kogutud rasvavaru. Häirimise korral on linnud sunnitud lendu tõusma, mistõttu kulutavad nad rohkem energiat ning toitumisele jääb vähem aega. Lisaks võib häirimine väike-laukhaned peletada madalama kvaliteediga toitumisaladele. Linnud, kes ei suuda siin piisavat rasvavaru koguda, on pesitsusaladele jõudes kehvemas konditsioonis ning nendel lindudel ebaõnnestub suurema tõenäosusega ka pesitsus.
Kuigi I kaitsekategooria liigina pole väike-laukhanede leiukohad andmebaasides avalikult nähtavad, on selle liigi kevadised peatuspiirkonnad n-ö avalik saladus ja andmebaasi hiljuti üles laetud vaatlus võib lindude asukoha reeta isegi, kui see on nähtaval maakonna täpsusega. Kuna väike-laukhaned peatuvad aastaid samades peatuskohtades, on oluline nende täpseid asukohti mitte avalikustada ka vanemate vaatluste puhul.
Vaba aja veetmine väike-laukhane rändepeatuspaikades on keskmise tähtsusega survetegur.
Meetmed:
• Vähendada vaba aja veetmise mõju, sh:
◦ Kõigi väike-laukhane vaatluste täpse asukoha varjamine, sh andmebaasides, sotsiaalmeedias ning linnuvaatlejate infovahetuses (Telegram, meililistid).
◦ Riiklik seire – lisaks oma põhieesmärkidele võimaldab see koheselt avastada häiringu esinemise ja vastavalt sekkuda.
3.5. Bioloogiliste eluressursside kasutamine (PG)
3.5.1 Ebaseaduslik küttimine (PG11)
Väike-laukhane illegaalne jaht on eelkõige tingitud tema sarnasusest suur-laukhanega, kes on populaarne jahilind. Kuna hanejahti peetakse tihti hämaras, siis ei suuda jahimehed hanejahi käigus neid kahte liiki omavahel eristada ning võivad ekslikult küttida I kaitsekategooriasse kuuluva väike-laukhane. Kütitud väike-laukhanede kohta on usaldusväärset teavet väga raske saada, sest paljud jahimehed ei suuda teda suur-laukhanest eristada ka pärast küttimist. Samuti võib osa jahimehi tema ekslikust küttimisest trahvinõude kartuses teatamata jätta.
Illegaalne jahipidamine on mitmel pool kriitilise tähtsusega ohutegur, sest see suurendab oluliselt lindude rändeaegset suremust. Populatsiooni kasvamiseks on väga oluline, et vanalindude suremus oleks madal. Kuna väike-laukhane Fennoskandia asurkond on väga väike (kuni 120 lindu), siis on isegi üksikisendi küttimisel asurkonnale suur negatiivne mõju. Eriti suureks ohuteguriks on jahipidamine riikides, kus küttimissurve on väga suur – näiteks Venemaal, aga ka talvitusaladel Kreekas. Enim ohustab ebaseaduslik küttimine ebaõnnestunult pesitsenud väike-laukhanesid, kes valivad sügisrändel idapoolsema rändetee läbi Venemaa ja Põhja-Kasahstani. Näiteks 2006. aastal kütiti üks kolmest märgistatud väike-laukhane vanalinnust Volgogradi oblastis juba sama aasta sügisel (Øien & Aarvak, 2007). Lisaks on väike-laukhanede kaitse seisukohalt väga ohtlik veelinnujaht nende talvitusalal Kreekas Evrose deltas.
Eestis on väike-laukhani hanede küttimise perioodil väga harv ja ebaregulaarne rändepeatuja. Aastatel 2005–2023 on Eestis tehtud vaid 8 usaldusväärset sügisest väike-laukhane vaatlust. Siiski tuleb silmas pidada, et Eestis kütitud hanede hulk on viimase paarikümne aasta vältel veidi kasvanud (joonis 9). Kui näiteks 2004. aastal kütiti Eestis kõigest 1655 hane, siis 2018. aastal lasti neid 8115 isendit (Veeroja jt, 2024). Perioodi 2004–2023 keskmine aastane hanede küttimismaht on 4284 isendit. Lisaks tuleb arvestada, et jahiturismi käigus jäetakse mingi osa lastud lindudest raporteerimata ja seetõttu need linnud ametlikus jahistatistikas ei kajastu. Riigikogu keskkonnakomisjoni andmete põhjal külastab Eestit aastas umbes 4000 jahituristi, kellest umbes 600 peavad veelinnujahti.
Joonis 9. Hanede aastane küttimismaht Eestis perioodil 2004-2023 (Veeroja jt, 2024)
Võttes arvesse väike-laukhanede haruldust ja hanede praegust küttimismahtu Eestis, siis ei ole sügisese hanejahi lausaline keelamine proportsionaalne meede. Küll aga tuleb sügisrändel peatuvate väike-laukhanede leidmisel Eestist antud piirkonnas hanejaht väga operatiivselt ajutiselt peatada. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka linnujahikeeluga kaitstavatel aladel peatuvad väike-laukhaned käivad regulaarselt toitumas põldudel, mis jäävad sageli kaitstavatest aladest väljapoole. Samuti aitaks väike-laukhanede eksliku küttimise riski sügisese hanejahi käigus oluliselt vähendada küttimislimiitide kehtestamine.
Ebaseaduslik küttimine on Eestis väikese tähtsusega ohutegur. Suurim tõenäosus hukkumiseks on segiajamise tõttu teiste haneliikidega.
Meetmed:
• Ebaseadusliku tapmise kontrollimine ja kõrvaldamine, sh:
◦ Sügisrändel peatuvate väike-laukhanede leidmisel koheselt hanejahi peatamine piirkonnas. Vajalik koostöö jahiseltside, Keskkonnaameti, liigiekspertide ja väike-laukhane rahvusvahelise töörühmaga.
◦ Rahvusvahelise koostöö arendamine, et operatiivselt vahetada saatjaga varustatud lindude rändeandmeid.
◦ Küttimislimiitide kehtestamine veelinnujahis, et vähendada ühe hommiku jooksul maha lastud hanede hulka. See vähendab oluliselt riski, et jahi käigus kütitakse ekslikult mõni väike-laukhani.
3.5.2. Kaaspüük ja juhuslik tapmine (PG13)
2019. aasta kevadel alustati Eestis hanede heidutusjahti, et vähendada hanekahjusid põldudel, ning jahti on läbi viidud ka järgnevatel aastatel. Vaatamata hanede heidutusjahi väiksemale küttimismahule võrreldes sügisega on oht väike-laukhanede ekslikuks küttimiseks suurem just kevadise heidutusjahi käigus, kuna liik peatub meil kevadrändel regulaarselt. Väike-laukhanede kaitse seisukohast on kõige ohtlikum heidutusjahi pidamine suur-laukhanedele, sest liigid on välimuselt nii sarnased, et jahimehed ei pruugi neid enne linnu laskmist eristada. Samas ei ole sugugi ohutu ka valgepõsk-laglede heidutusjaht, sest Rootsi taasasustatud asurkond seltsib rändepeatuspaikades sagedamini just valgepõsk-lagledega. Laglede seas olevat üksikut väike-laukhane ei pruugita aga märgata.
Vastavalt 2021. aastal kinnitatud hanede ja laglede ohjamise kavale tuleb hanede kevadise heidutusjahi rakendamise korral välistada selle läbi viimine kõikides tõendatud ja regulaarsetes väike-laukhane peatuspiirkondades ning kaitstavatel aladel. Samas kasutavad taasasustatud populatsiooni kuuluvad linnud toitumiseks sageli väljaspool Lääne-Eesti traditsioonilisi peatuskohti asuvaid põlde. Näiteks 2020. aasta kevadel vaadeldi kahte Rootsi lindu Tartumaal Aardla poldril ja ühte isendit Võrtsjärve piirkonnas. Ka looduslikku asurkonda kuuluvad isendid võivad toitumiseks hajuda kaitstavatelt aladelt eemale, ümbritsevatele põldudele või kultuurrohumaadele. Enamasti toituvad nad puhkealast 5 km raadiuses, kuid mõnikord jäävad toitumiskohad ka märgatavalt kaugemale. Seega, võttes arvesse liigi suurt ohustatust tuleks välistada heidutusjahi läbi viimine Hiiu ja Lääne maakondades ning mujal lubada heidutusjaht vaid külvatud kultuuridel väljaspool kaitsealasid, vajadusel juhtumipõhiselt lisameetmeid rakendades.
Kaaspüük ja juhuslik tapmine on kevadise heidutusjahi toimumise korral suure tähtsusega ohutegur.
Meetmed:
• Kaaspüügi ja juhusliku tapmise vähendamine, sh:
◦ Hanede kevadise heidutusjahi keelamine Läänemaal ja Hiiumaal ning kaitstavatel aladel.
◦ Vajadusel juhtumipõhiselt hanede kevadise heidutusjahi keelamine teistes piirkondades, koostöös liigiekspertide ja Keskkonnaametiga.
◦ Hanede kevadise heidutusjahi lubamine ainult külvatud kultuuridel.
◦ Rahvusvahelise koostöö arendamine ja operatiivselt saatjaga varustatud lindude rändeandmete vahendamine.
3.6. Võõrliigid ja probleemsed liigid (PI)
Pesitsusaladel on kisklus väikekiskjate (nt rebaste) poolt väike-laukhanedele kriitilise tähtsusega ohutegur. Lennuvõimestunud linde ähvardab võrreldes poegadega või sulgivate vanalindudega kisklus aga oluliselt vähem. Eestis on kõige tõenäolisem mõne väike-laukhane sattumine merikotka saagiks, kusjuures Lääne-Eesti rändepeatuskohtades on merikotkaste katseid neid saagiks püüda vaadeldud peaaegu igal aastal. Siiski on tõenäosus väike-laukhane sattumiseks merikotka saagiks väga väike.
Arvestades, et merikotka puhul on Eestis tegemist I kaitsekategooria linnuliigiga ja rebased ei kujuta täiskasvanud hanedele suurt ohtu, võib öelda, et kisklus on looduslik ohutegur, mida väike-laukhane seisukohast pole tarvis rakendada. Lisaks on osades väike-laukhane rändepeatuspaikades (Õunaku, Haeska) juba tegeletud väikekiskjate ohjamisega, et parandada seal pesitsevate kahlajate pesitsusedukust (LIFE-IP projekti Loodusrikas Eesti raames). Samuti on niidurüdi (Calidris alpina schinzii) 2023. aastal kinnitatud tegevuskavas planeeritud kiskjakindlate tarade katsetamine, kus kaks planeeritud ala kattuvad ka väike-laukhane rändepeatuspaikadega: elektriaed Õunaku rannaniidul ja tõkkeaed Esiküla rannaniidul.
Kisklus on väikese tähtsusega looduslik survetegur, mis ei vaja Eestis kaitsemeetmete rakendamist.
Väike-laukhane üliohustatud loodusliku populatsiooni turgutamiseks on loodud taasasustamisprogramm, kuid see on toonud liigikaitse ekspertide hulgas vastakaid seisukohti. Taasasustamisega alustati Rootsis juba 1984. aastal, kuid 1999. aastal peatati projekt seoses geneetiliste uuringutega, mis viitasid väike-laukhanede hübridiseerumisele suur-laukhanedega. Samas ei osatud hinnata, kas hübridiseerumine võis toimuda juba taasasustamisprogrammile eelneval perioodil või kuivõrd suur osa lindudest endas suur-laukhane geene kannavad (Díez-Del-Molino jt, 2020). Kuna programmi raames kasutatud väike-laukhaned pärinesid suuresti Ühendkuningriikide linnuaedadest, siis võib tõenäoliseks pidada nende ristumist juba minevikus.
Teiseks suureks probleemiks oli taasasustusprogrammi esimese perioodi jooksul valgepõsk-laglede kasutamine n-ö kasuvanematena. Perioodil 1984-1999 vabastatud 266 kasvandusest pärit lindu lasti loodusesse koos valgepõsk-lagledega väike-laukhanede kunagisel pesitsusalal Rootsis (Schekkerman & Koffijberg, 2020). Selle metoodika eesmärk oli panna väike-laukhanesid rändama laglede eeskujul turvalisemat Lääne-Euroopa rändeteed pidi, kuid see on tekitanud teiste riikide ekspertides vastumeelt.
Rootsi taasasustusprogramm käivitati uuesti 2010. aastal ja 2017. aastaks oli teise etapi raames vabastatud 397 isendit. Uuel katsel loobuti täielikult valgepõsk-laglede kasutamisest ja osaliselt kasutati läänepoolsest looduslikust populatsioonist pärinevaid linde, taasasustades nad Rootsi pesitsusaladele. Soovides kaitsta Fennoskandia loodusliku asurkonna genofondi, on BirdLife Norway Põhja-Norra pesitsusaladele saabunud taasasustusprogrammi väike-laukhanesid küttinud.
Kuna Eestis väike-laukhaned ei pesitse, on antud ohuteguri mõju Eestis väike. Osade välisekspertide arvates tuleks uue väike-laukhane rahvusvahelise kaitse tegevuskavaga kuulutada reintrodutseeritud asurkonnad võõrliigiks. Eesti peab hetkel lähtuma siiski kehtivast looduskaitseseadusest, mille kohaselt on taasasustatud lindude kaitse võrdväärne loodusliku asurkonnaga. Rootsi lindude kaitsevajadust on mõistlik uuesti hinnata pärast uue AEWA poolt koostatava rahvusvahelise kaitse tegevuskava kinnitamist.
Hübridiseerumine/läbikäimine geneetiliselt mittepuhaste taasasustusprogrammist pärit liigikaaslastega on Eestis väikese tähtsusega survetegur.
Meetmed:
• Taasasustusprogrammist pärit isendite levimuse jälgimine Eestis, sh:
◦ Riiklik seire ja GPS-saatjaga isendite rändeteekondade jälgimine.
◦ Tõenäoliste kasvandusest pärit lindude (nt üksikud isendid, väljaspool põhilisi peatuspiirkondi, koos valgepõsk-lagledega, spetsiifiline märgistus) dokumenteerimine.
◦ Rahvusvahelise koostöö arendamine.
3.7. Kliimamuutused (PJ)
Kliimamuutuste olulisus ohutegurina ei ole täpselt teada, sest linnuliikide kohanemisvõime kliimamuutustega on erinev. Kliimamuutused on kõige kiiremad just arktilistel aladel, kus pesitsevad ka väike-laukhaned ning on oht, et seal võivad muutuda terved ökosüsteemid. See võib omakorda kaasa tuua suurenenud kiskluse või liigile ebasobivad muutused taimkattes.
Tõenäoliselt esineb kliimamuutuste mõju ka väike-laukhane talvituspaikades ning rändepeatuspaikades, sh Eestis, millele viitab asjaolu, et varakevadine õhutemperatuur on alates 1950ndatest märgatavalt tõusnud. Kõrgemad õhutemperatuurid varakevadel põhjustavad ühtlasi varasemat taimkatte arengut, mis omakorda mõjutab väike-laukhane toitumistingimusi.
Kliimamuutused on teadmata, kuid tõenäoliselt kasvava tähtsusega ohutegur.
Meetmed:
• Rakendada üldisi kliimamuutuste leevendamise meetmeid
• Jälgida populatsiooni käekäiku, et tuvastada kliimamuutuste võimalik mõju, sh:
◦ Riiklik seire ja GPS-saatjaga isendite rändeteekondade jälgimine, sh pöörates tähelepanu liigi fenoloogiale.
◦ Väike-laukhane toitumisuuring.
3.8. Inimtegevusest tingitud muutused veerežiimides (PL)
Märgalade ökosüsteeme ähvardab kõige enam kuivendamine. Eriti terav on probleem liigi talvitusaladel Kreekas. Eestis on märgalasüsteemid mõjutatud eelkõige Nõukogude perioodil rajatud kuivenduskraavidest, mille tagajärjel on muutunud enamike Lääne-Eesti rannaniitude niiskusrežiim.
Lisaks kuivendamisele on Eestis ohuteguriks poldrite veetaseme alandamine juba varakevadisel perioodil. Suurveega poldrid on hanedele oluliseks keskpäevaseks ning öiseks puhkealaks. Pärnumaal asuval Audru poldril on kevadrändel korduvalt vaadeldud üksikuid väike-laukhanesid (PlutoF andmebaas). Seetõttu on oluline, et tähtsate linnualade hulka kuuluvatel poldritel oleks tagatud veetaseme hoidmine võimalikult kõrgena kogu väike-laukhanede kevadise rändepeatusperioodi, mis kestab Eestis vähemalt 10. maini.
Meetmed:
• Hüdroloogilistest muutustest põhjustatud mõju vähendamine, sh:
◦ Rannaniitudel tuleb keelata uute maaparanduskraavide rajamine ja olemasolevate kuivenduskraavide süvendamine.
◦ Väike-laukhane toitumisuuringute läbi viimine, et välja selgitada potentsiaalsed mõjud.
◦ Audru poldri veetaseme hoidmine võimalikult kõrgena vähemalt 10. maini.
• Hüdroloogilistest muutustest mõjutatud elupaikade taastamine, sh:
◦ Rannaniitudel olemasolevate maaparanduskraavide sulgemine.
4. KAITSE EESMÄRGID
4.1. Lühi- ja pikaajalised kaitse-eesmärgid
Lühiajaline kaitse-eesmärk (12 aasta perspektiivis):
• Eestis on tagatud väike-laukhane tähtsamate rändepeatuskohtade säilimine pärandmaastikel ja kultuurrohumaadel võtmetähtsusega kaitsealadel: Matsalu rahvuspargis, Silma looduskaitsealal ning Käina lahe–Kassari maastikukaitsealal. Majandatavate rannaniitude osakaal nendel aladel ei ole vähenenud.
• Rändepeatuskohtade soodne seisund võimaldab vähemalt 90% Fennoskandia asurkonna ehk vähemalt 100 isendi peatumist Eestis.
Pikaajaline kaitse-eesmärk (kuni aastani 2050):
• Rahvusvahelises koostöös luuakse eeldused saavutamaks väike-laukhane kaitse rahvusvahelises tegevuskavas seatud eesmärki, mille kohaselt on vajalik Fennoskandia asurkonna tõusmine vähemalt 1000 isendini.
• Tagatud on pärandkoosluste järjepidev hooldus teadaolevates rändepeatuskohtades ning kultuurrohumaade maksimaalne säilimine nende lähiümbruses. Majandatavate rannaniitude osakaal võtmetähtsusega kaitsealadel on suurenenud.
• Asurkonna arvukuse kasvu korral võtavad väike-laukhanede loodusliku asurkonna isendid uuesti kasutusse Noarootsi ja Matsalu piirkonna rändepeatuspaigad.
Tabel 7. Kaitse-eesmärkide koondtabel koos hetkeväärtuste ja oodatava tulemusega.
Kaitse-eesmärk
Hetkeväärtus
Andmekvaliteet
Väärtuse allikas
Oodatav tulemus
Väärtuse allikas
Lühiajaline
Rändepeatuskohtade säilimine (Matsalu RP)
majandamises on 1687 ha ehk 73,2% inventeeritud rannaniitudest
Täielik uuring või statistiliselt usaldusväärne hinnang
Elupaiga inventuurid ja
majandatavad pärandniidud
Osakaal ei ole vähenenud
Elupaiga inventuurid ja
majandatavad pärandniidud
Rändepeatuskohtade säilimine (Silma LKA)
majandamises on 809 ha ehk 64,9% inventeeritud rannaniitudest
Rändepeatuskohtade säilimine (Käina lahe–Kassari MKA)
majandamises on 1137 ha ehk 82% inventeeritud rannaniitudest
Võimaldatud on vähemalt 90% asurkonna peatumine Eestis
keskmiselt 95%
Täielik uuring või statistiliselt usaldusväärne hinnang
LifeLWfG Climate seired ja piskulka.net andmebaas
>90%
Riiklik seire ja piskulka.net andmebaas
Pikaajaline
Asurkond on tänu rahvusvahelisele koostööle kasvanud 1000 isendini
100–150
Täielik uuring või statistiliselt usaldusväärne hinnang
Piskulka.net andmebaas
1000
Piskulka.net andmebaas
Majandatavate rannaniitude osakaalu suurenemine võtmetähtsusega kaitsealadel
73,2% (Matsalu)
64,9% (Silma)
82% (Käina)
Täielik uuring või statistiliselt usaldusväärne hinnang
Elupaiga inventuurid ja
majandatavad pärandniidud
>80% kõigil võtme-tähtsusega kaitsealadel
Elupaiga inventuurid ja
majandatavad pärandniidud
Mandri rändepeatuspaigad võetakse taas kasutusse
0
Täielik uuring või statistiliselt usaldusväärne hinnang
Vabatahtlike ja LifeLWfG Climate seired, piskulka.net andmebaas
Iga-aastaselt >10 peatuvat väike-laukhane
Riiklik seire, juhuvaatlused
4.2. Väike-laukhane asurkondade võimalikult soodsa seisundi saavutamise tingimused
Vastavalt looduskaitseseaduse § 3 lõikele 2 loetakse liigi seisund soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik. Väike-laukhane Fennoskandia asurkonna seisundi võib heaks lugeda juhul, kui asurkonna suurus on piisav, et oleks tagatud selle stabiilsus ja elujõulisus. Rahvusvahelise väike-laukhane tegevuskava põhjal peaks asurkonna suurus kasvama selleks vähemalt 1000 isendini, mis ei ole lähiaastatel realistlik, kuid on saavutatav kaugemas tulevikus, kui jätkata efektiivselt liigi kaitset.
Rändepeatuspaigana ei saa Eestis läbi viia tegevusi, mis viiksid otseselt asurkonna kasvamiseni. Küll aga on vajalik tagada, et populatsiooni arvukus ei langeks meie tegevuse (või tegevusetuse) tõttu veelgi enam. Liigi säilimiseks on oluline väike-laukhanele sobivate toitumisalade ehk poollooduslike rohumaade (rannaniitude) ja kultuurrohumaade säilimine, mille eelduseks on järjepidev hooldus sobilike võtetega, aga ka rannaniitude taastamine/laiendamine. Kvaliteetsed toitumisalad soodustavad lindude head konditsiooni ja selle kaudu ka tõstavad eduka pesitsuse tõenäosust. Samuti on oluline vältida väike-laukhanede hukkumist jahi käigus ning vältida ohtlike rajatiste püstitamist nende põhilisele rändekoridorile.
4.3. Elupaiga ja leiukoha määratlemise ja EELISesse kandmise põhimõtted
Väike-laukhani ei pesitse Eestis, mistõttu tuleb elupaikade määratlemisel lähtuda rändepeatuspaikadest, mitte pesitsuspaikadest, nagu enamiku kaitsealuste linnuliikide puhul. Seetõttu tuleks EELISesse kanda kõik paiksete väike-laukhanede vaatlused, sh GPS-saatja abil kogutud andmed. Seejuures on oluline lisada nii poollooduslikel kooslustel asuvad rändepeatuskohad kui ka toitumisalana kasutatavad põllud. Põldudel, eriti kultuurrohumaadel olevate leiukohtade kandmine registrisse on oluline püsirohumaade tõhusama kaitse seisukohast. Samuti on need vajalikud Keskkonnaametile arendusprojektide otsustusprotsessides kaalutletud otsuste langetamiseks.
Väike-laukhane rändepeatuspaik kantakse leiukohana EELISesse, kui haned on seda peatuspaigana kasutatud vähemalt kahel aastal viimase 10 aasta jooksul:
• Poollooduslikul kooslusel asuva rändepeatuskoha (toitumisala) piiritlemisel tuleb lähtuda kaardistatud poolloodusliku koosluse piiridest.
• Rannaniitudel, mille ääres väike-laukhaned viibivad ka merealadel, piiritleda elupaik koos merega, piirneva maismaa osa laiuselt kuni 2 m sügavuseni.
• Põllul oleva toitumisala piiritlemisel tuleb lähtuda põllu piiridest. Suuremate põllumassiivide puhul tuleks toitumisala piiritleda kõlvikutüüpide piiri järgi. Kindlasti tuleb elupaiga piiritlemisel juurde märkida kõlvikutüüp, millel väike-laukhaned toitusid (niidetav kultuurrohumaa, orasepõld, hooldamata rohumaa, karjamaa jne).
Väike-laukhane leiukoha võib arhiveerida juhul kui väike-laukhaned ei ole seda rändepeatuspaiga (toitumisalana) kasutanud vähemalt viimased 22 aastat, mis on selle liigi hinnanguline maksimaalne eluiga (Bird jt, 2020). Leiukoha võib kiiremini arhiveerida vaid juhul, kui ala ei vasta enam väike-laukhanede peatumiseks sobivatele tingimustele – näiteks polder on kuivendatud ja kinni kasvanud või kultuurrohumaa asendatud rapsipõlluga. Arhiveerimise otsus arutatakse läbi liigiekspertidega. Arhiveerimist ei kasutata alade puhul, mis on ajalooliselt olnud liigi kõige olulisemad rändepeatuspaigad: Haeska piirkond Matsalu rahvuspargis ja Noarootsi peatusalad Silma looduskaitsealal. Eeldusel, et väike-laukhanesid õnnestub ühise rahvusvahelise pingutuse läbi edukalt kaitsta ja nende arvukus tõuseb, võib suure tõenäosusega tulevikus uuesti kasvada ka vahepeal kasutuseta jäänud peatusalade tähtsus.
4.4. Kaitstava ala moodustamise ja piiritlemise kriteeriumid, sobiv kaitsekord
Looduskaitseseaduse § 48 lg 1 kohaselt tagatakse väike-laukhane kui I kaitsekategooria liigi kõigi teadaolevate elupaikade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega.
Siiani pole väike-laukhanedele moodustatud ühtegi püsielupaika. Üldjuhul poollooduslikel kooslustel (rannaniitudel) asuvad väike-laukhanede peatuspaigad juba jäävad mõne kaitseala sihtkaitsevööndi piiridesse. Tähtsamad peatusalad paiknevad ajalooliselt Matsalu rahvuspargis ja Silma looduskaitsealal, tänapäeval on tähtsaimad peatusalad Käina lahe-Kassari maastikukaitsealal. Kui elupaik asub põllumaal, ei saa sinna moodustada püsielupaika, vaid tuleb rakendada piiranguvööndi kitsendusi, sest maaomanikul peab säilima õigus põllumajandustööde teostamiseks. Seega ei ole seniste teadmiste põhjal eraldi püsielupaiku rändepeatuskohtade (toitumisalade) kaitseks vaja moodustada, kuid kõik väike-laukhanede leiukohad on vajalik EELISes registreerida.
4.5. Seos teiste kaitsealuste ja ohustatud liikidega
Väike-laukhane rändeaegsed peatuspaigad (rannaniidud) kattuvad mitme kaitsealuse või ohustatud linnuliigi pesitsusaladega. Rannaniitude järjepidev hooldus, mis on vajalik väike-laukhane kaitseks, on otseselt vajalik ka seal pesitsevate kaitsealuste lindude niidurüdi (Calidris alpina schinzii, siin ja edaspidi sulgudes kaitsekategooria: I), tutka (Calidris pugnax, I), mustsaba-vigle (Limosa limosa, II), punajalg-tildri (Tringa totanus, III), liivatülli (Charadrius hiaticula, III), suurkoovitaja (Numenius arquata, III) ja hänilase (Motacilla flava, III) kaitseks, samuti kaitse alla mitte kuuluva, kuid Eesti punase nimestiku järgi (2019) väljasuremisohus oleva tikutaja (Gallinago gallinago). Samuti on rannaniidud ajalooliselt olnud olulised sigimispaigad kõredele (Bufo calamita, I).
Kevadise hanede heidutusjahi keelamine Hiiu- ja Läänemaal toetab IUCN kriteeriumite järgi ohualtiks hinnatud ja meil III kategooriasse kuuluva punakael-lagle (Branta ruficollis) kaitset. Punakael-lagled toituvad tihti Lääne-Eesti põldudel ning nende läbirändeperiood kevadel kattub suures ulatuses väike-laukhanede rändeperioodiga.
5. LIIGI VÕIMALIKULT SOODSA SEISUNDI SAAVUTAMISEKS VAJALIKUD TEGEVUSED, NENDE EELISJÄRJESTUS, TEOSTAMISE AJAKAVA JA EELARVE
Väike-laukhane kaitse korraldatakse liigi rändepeatuspaikade ja isendite kaitse kaudu. Alljärgnevalt esitatakse väike-laukhane kaitseks planeeritud tegevusi järgmiseks 12 aastaks.
Tegevuste eelisjärjestamisel on kasutatud järgmist klassifikatsiooni:
• I prioriteet – hädavajalik(ud) tegevus(ed), milleta kaitse-eesmärgi saavutamine planeeritavas ajavahemikus on võimatu, see on väärtuste säilimisele ja toimiva(te) ohuteguri(te) kõrvaldamisele suunatud ja kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamiseks vajalik tegevus;
• II prioriteet – vajalik tegevus, mis on suunatud väärtuste taastamisele ja potentsiaalsete ohutegurite kõrvaldamisele;
• III prioriteet – soovituslik tegevus ehk tegevus, mis aitab kaudselt kaasa väärtuste säilimisele ja taastamisele ning ohutegurite kõrvaldamisele.
Eelarve koostamisel on lähtutud põhimõttest, et töötasu kameraaltööde puhul on 170 eurot/päev ja välitööde (ja/või lähetuste) puhul 240 eurot/päev (sisaldavad kõiki makse, pikkade vahemaade puhul on välitööde hinna sisse arvestatud majutuskulud ja täiendavad transpordikulud), vajadusel lisandub töövahendite soetamine. Eelarves on kulud arvestatud koos kõigi maksudega, v.a käibemaks (tabel 8).
Tabel 8. Planeeritud liigikaitselised tegevused ja nende mahupõhine eelarve. KeA – Keskkonnaamet; PRIA – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet; RMK – Riigimetsa Majandamise Keskus; KliM – Kliimaministeerium; KAUR – Keskkonnaagentuur.
Jrk
Tegevuse nimetus
Maht
Tegevuse tüüp
Korraldaja
Prioriteet
Ajagraafik
5.1.
Elupaikade kaitse
5.1.1.
Rannaniitude hooldamisega jätkamine võtmetähtsusega kaitsealadel
vähemalt 3633 ha
Pärandniitude hooldustöö
KeA, PRIA
I
igal aastal
5.1.2.
Rannaniidukoosluste ja püsihoolduse taastamine Haeska rahudel
67 ha
Pärandniitude taastamistöö
PRIA, KeA, RMK
II
2026 ja edaspidi
5.1.3.
Registriandmete korrastamine
-
Andmete kogumine
KeA, KAUR
I
2025–2026 ja edaspidi
5.1.4.
Tuuleenergia arendustes väike-laukhanega arvestamine
-
Andmete kogumine
KeA, KliM
I
igal aastal
5.2.
Kaitsekorra muutmine
5.2.1.
Käina lahe–Kasssari MKA kaitse-eeskirja täiendamine
1 tk
Kaitsekorra muutmine
KeA
III
2025
5.3.
Seired ja uuringud
5.3.1.
Riikliku seiremetoodika väljatöötamine
1 tk
Riiklik seire
KAUR
II
2025
5.3.2.
Riikliku seire rakendamine
-
Riiklik seire
KAUR
II
2026 ja edaspidi
5.3.3.
Toitumisuuringud
1 tk
Uuring
KeA/
huvilised
II
2025–2026
5.4.
Teadlikkuse tõstmine
5.4.1.
Liigispetsiifiliste soovituste välja töötamine
1 tk
Andmete kogumine
KeA, PRIA
I
2026-2027
5.4.2.
Koostöö arendamine eri osapoolte vahel
-
Järelevalve
KeA
II
igal aastal
5.4.3.
Koolituste korraldamine
3x3 tk
Teabepäevade korraldamine
KeA
II
2027, 2030, 2033
5.4.4.
Rahvusvaheline koostöö
-
Rahvusvaheline koostöö
KeA
II
igal aastal
5.4.5.
Seireandmete digiteerimine
1 tk
Andmete kogumine
KAUR
I
2025
5.5.
Edasise kaitse planeerimine
5.5.1.
Vahehindamine
1 tk
Tegevuskava
KeA
II
2030
5.5.2.
Tegevuskava uuendamine
1 tk
Tegevuskava
KeA
II
2036
5.1. Elupaikade kaitse
5.1.1. Rannaniitude hooldamise jätkamine võtmetähtsusega kaitsealadel
Prioriteet: I
Eesmärk: Tagada väike-laukhanele sobilikult hooldatud rannaniitude säilimine.
Kirjeldus: Rannaniitude järjepidev hooldamine kuulub tähtsaimate tegevuste hulka väike-laukhanede kaitse tagamisel Eestis. Kõige olulisem on rannaniitude hooldamine kolmel kaitsealal, mida võib pidada väike-laukhane võtmetähtsusega elupaikadeks – Matsalu rahvuspargis, Silma looduskaitsealal ning Käina lahe–Kassari maastikukaitsealal. Oluline on neil aladel tagada rannaniitude hoolduskavast (Lotman & Rannap, 2020) lähtuv karjatamiskoormus 0,4–1,3 LÜ/ha (LÜ – loomühik), sõltuvalt ala produktiivsusest. Niidurüdi puhul, kelle pesitsusalad kattuvad väike-laukhanede peamiste peatuspaikadega, on lähtuvalt niidurüdi tegevuskavast soovituslik karjatamiskoormus 1 LÜ/ha ja kõige sobilikumaks kariloomaks veised. Spetsiifiliselt väike-laukhanedele sobivaimate karjatamisviiside kohta teadmised puuduvad.
Ajakava: Tegevuskava perioodil ja edaspidi
Eelarve: Rannaniitude hooldamine on rahastatud PRIA eelarvest
5.1.2. Rannaniidukoosluste ja püsihoolduse taastamine Haeska rahudel
Prioriteet: II
Eesmärk: Taastada väike-laukhane ajalooline rändepeatuspaik ning suurendada sobilike elupaikade pindala
Kirjeldus: Et tagada väike-laukhanedele sobilike rändepeatuspaikade ja toitumisalade säilimine ja kvaliteet ka populatsiooni kasvades, on vaja suurendada nende pindala. Hiiumaal viimastel aastatel LIFE-IP projekti Loodusrikas Eesti raames taastatud rannaniidualad on nii GPS-saatjate kui seireandmete põhjal väike-laukhanede poolt väga kiiresti kasutusse võetud. Samuti on oluliselt laiendatud väike-laukhanede kunagist olulist peatuspaika Tahu rannaniidul.
Lisaks LIFE-IP projektis olnud niitudele tuleb püsihooldus taastada Haeska Väikerahul ja Suurrahul, mis on ajalooliselt olnud olulised väike-laukhanede peatuspaigad. Minevikus on nende laidude pärandniidukooslustel toimunud alakarjatamine ja praeguseks on need pikalt hooldamata. Osa laidudest on lausaliselt roostunud, kuid püsihoolduse potentsiaaliga ala suurus oleks Väikerahul umbes 6,7 ha ja Suurrahul umbes 60,5 ha, millest 16 ha-l tuleks tõrjuda roostikku (vt Lisa 1). Sobivaks hooldusviisiks on karjatamine, kusjuures roostunud aladel tuleb lisaks karjatamisele pilliroogu niita.
Ajakava: alates 2026 ja edaspidi
Eelarve: Rannaniitude hooldamine on rahastatud PRIA eelarvest. Pilliroo tõrjumine niitmisega maksab umbes 800 eurot hektari kohta ehk aastane kulu kuni vajaduse lõppemiseni on 12 800 eurot.
5.1.3. Registriandmete korrastamine
Prioriteet: I
Eesmärk: kõigi väike-laukhane rändepeatuspaikade ja vaatluste kandmine EELISesse
Kirjeldus: Niivõrd ohustatud I kaitsekategooria liigina on oluline, et kõik väike-laukhane peatuspaigad oleks kantud EELISesse, mis võimaldab nende kaitset paremini korraldada.
Esimese prioriteedina on vajalik kanda EELISesse väike-laukhanede rändepeatuspaigad Audru looduskaitsealal ja Pärnu rannaniidu looduskaitsealal. Samuti on vajalik lähtuvalt viimaste aastate seireandmetest vaadata üle Hiiumaa rändepeatuspaikade piiritlus ja kanda sisse puuduolevad vaatlused (sh seireaastate 0-vaatlused). Ajalooliste seireandmete kohta tuleb sisend tegevusest 5.4.5., kusjuures pärast nende digiteerimist tuleb hakata kaaluma, milliseid EELISes olevaid rändepeatuspaiku oleks vajalik arhiveerida.
Ajakava: Siin täpsemalt kirjeldatud tegevused 2025–2026, edaspidi paralleelselt riikliku seirega
Eelarve: tegevus on rahastatud riigieelarvest
5.1.4. Tuuleenergeetika arendustes väike-laukhanega arvestamine
Prioriteet: I
Eesmärk: tagada väike-laukhanedele ohtlike tehisrajatiste vaba rändeteekond
Kirjeldus: Aastal 2006 algatas Keskkonnaministeerium Loode-Eesti rannikumere tuulepargi vee erikasutusloa taotluse menetluse käigus keskkonnamõju hindamise (KMH), mille aruanne esialgu heakskiitu ei saanud. Aastal 2019 toimus täiendatud KMH aruande avalik väljapanek ja avalik arutelu ning täiendatud aruanne kiideti 2023. aastal Kliimaministeeriumis heaks.
Kuigi KMH aruanne ei maini potentsiaalset mõju väike-laukhanedele, on teada, et nad kasutavad Hiiumaalt Soome rändamiseks rändekoridori, mis jääb tõenäoliselt osaliselt tuulepargi arendusaladele või sellele väga lähedale. Edaspidi arendamise protsessis toimuvate linnustiku seirete puhul tuleb arvesse võtta ka GPS seadmega varustatud väike-laukhanede asukohapunkte, et täpsustada sobivaid tuulepargi asukohaalternatiive.
Kui väike-laukhane seisukohast sobivaid asukohaalternatiive ei ole võimalik leida ja tuulepargi arendusega liigutakse sellest hoolimata edasi, tuleb koostöös liigiekspertidega kindlaks määrata kriitiline ajaaken, mil tuulegeneraatorid seisatakse. Võimalikku strateegiat on täpsemalt kirjeldatud tegevuskava peatükis 3.2.
Ajakava: tegevuskava perioodil
Eelarve: tegevus on rahastatud riigieelarvest
5.2. Kaitsekorra muutmine
5.2.1. Käina lahe–Kassari MKA kaitse-eeskirja täiendamine
Prioriteet: III
Eesmärk: väike-laukhane efektiivsem kaitse nende põhilises rändepeatuspaigas
Kirjeldus: Käina lahe–Kassari maastikukaitseala on väike-laukhanede tähtsaim rändepeatuspaik Eestis, kus peatub suur enamus kõigist Fennoskandia asurkonna isenditest. Sellest lähtuvalt tuleb täiendada Käina lahe–Kassari MKA kaitse-eeskirja, lisades sinna väike-laukhane kui kaitse-eesmärgiks oleva liigi.
Ajakava: 2025
Eelarve: tegevus on rahastatud riigieelarvest
5.3. Seired ja uuringud
5.3.1. Riikliku seiremetoodika välja töötamine
Prioriteet: I
Eesmärk: riikliku seiremetoodika koostamine vastavalt rahvusvahelisele standardile
Kirjeldus: Eestis ei ole alates 2017. aastast, mil väike-laukhaned lõpetasid regulaarselt Silma looduskaitsealal ja Haeskas asuvate rändepeatuspaikade kasutamise, teostatud nende riiklikku seiret. Hetkel puudub väike-laukhanede riikliku seire teostamiseks kinnitatud metoodika ning üldine hanede rändekogumite seiremetoodika ei ole väike-laukhanede seireks piisav. Vajalik on koostada riiklik seiremetoodika, mis oleks vastavuses AEWA juhistega ja võimaldaks seirata hanesid kogu nende siinviibimise perioodi jooksul, fikseerides sealjuures nende jõudmise ja lahkumise kuupäevad.
Ajakava: 2025
Eelarve: kameraaltöö 5 tpv x 170 eurot = 850 eurot
5.3.2. Riikliku seire rakendamine
Prioriteet: II
Eesmärk: koguda teavet peatuvate väike-laukhanede arvukusest Eesti aladel ning jälgida peatusalade ruumilist paiknemist.
Kirjeldus: GPS-saatja abil saadakse teavet vaid ühe linnu liikumise kohta, mistõttu on äärmiselt oluline seirata linde ka kohapeal, et selgitada välja nende saabumis- ja lahkumiskuupäevad, arvukus, peatusalade paiknemine, noorlindude osakaal jne. Lindude arvukuse muutuste jälgimine seirealadel võimaldab tõhusamalt planeerida nende kaitset ning saada varakult aimu nende võimalikust ümberpaiknemisest uutele aladele. Lisaks aitab regulaarne seire ära hoida lindude võimaliku häirimise inimeste poolt, kes kas teadmatusest või ka tahtlikult lindudele liiga lähedale liiguvad (nt loodusfotograafid).
Et jälgida võimalikult täpselt liigi fenoloogiat ja fikseerida parve Eestisse jõudmise ja siit lahkumise kuupäevad, tuleks teostada seiret vahemikus 15. aprill–10. mai, s.o 26 päeva. Hiiumaa peatusalasid tuleb seirata igapäevaselt, et saada põhjalikku teavet väike-laukhanede elupaigakasutusest. Noarootsi ja Haeska kunagiste peatusalade seiramine ei ole prioriteetne, kuid tuleb arvestada võimalusega, et tulevikus kasutavad väike-laukhaned neid alasid jälle ja seirete töömaht kasvab.
Kuni 2025. aasta kevadeni teostatakse seiret väike-laukhanede LIFE projekti (LIFE19 NAT/LT/000898) rahastuse toel. Riiklikku seiret tuleb alustada aastal 2026.
Ajakava: igal kevadel, 2026 ja edaspidi
Eelarve: Riiklikku seiret rahastatakse riigieelarvelistest vahenditest
5.3.3. Toitumisuuringud
Prioriteet: II
Eesmärk: selgitada välja, millise taimestikuga toitumisalasid väike-laukhaned eelistavad
Kirjeldus: Väike-laukhanede toitumist on varem uuritud Soomes, Ungaris ja Kaukaasias, kuid Eestis vastavaid uuringuid tehtud ei ole. Võrreldes teiste haneliikidega peatuvad nad rände ajal oluliselt rohkem poollooduslikel rohumaadel. Rannaniidud on rändepeatuspaigana küllaltki unikaalsed, mistõttu on äärmiselt oluline teada saada, millise taimestikuga toitumisalad on siin peatuvatele väike-laukhanedele kõige atraktiivsemad. See võimaldaks efektiivsemalt planeerida nende kaitset, kuna sobiva taimestiku kadumisel võivad haned aktiivsemalt külastada kultuurrohumaid või lausa põlde, kus kasvab oht konfliktiks inimestega. Samuti on väike-laukhanede põhiliste toidutaimede välja selgitamine oluline kliimamuutuste kontekstis, kuna teatud taimekooslused võivad olla soojema kliima või tõusnud merevee taseme korral haavatavamad, mõjutades seega potentsiaalselt ka väike-laukhanede toitumisalade valikut.
Tegevuse käigus inventeeritakse väike-laukhanede poolt kõige sagedamini külastatavate toitumis- ja puhkealade taimestikku ning kogutakse hanede väljaheiteid. Väljaheidete analüüsi käigus selgitatakse välja väike-laukhanede eelistatud taimeliigid ja toidutaimede toitainesisaldus. Uuring annab olulist sisendit rannaniitude ja kultuurrohumaade liigispetsiifiliste hooldamissoovituste välja töötamiseks.
Ajakava: 2025-2026
Eelarve: välitööd 10 tpv x 240 eurot kahel aastal = 2 x 2400 eurot; analüüside teostamine esimesel uuringuaastal 10 tpv x 170 eurot = 1700 eurot ja teisel uuringuaastal 20 tpv x 170 eurot = 3400 eurot. Kokku 9900 eurot.
5.4. Teadlikkuse tõstmine
5.4.1. Liigispetsiifilistest majandamisvõtetest lähtuvate soovituste välja töötamine
Prioriteet: I
Eesmärk: tagada väike-laukhanedele sobilike toitumispaikade säilimine pärandkooslustel ja põllumajanduskõlvikutel
Kirjeldus: Kuigi põhiliselt peatuvad väike-laukhaned rannaniitudel, võivad nad toitumiseks hajuda ka kaugemale, otsides süüa põldudelt või kultuurrohumaadelt. Sealjuures võivad maakasutuse muutused viia peatusala kiire hülgamiseni. Enamasti toituvad nad puhkealast 5 km raadiuses, mõnikord ka kaugemal. 2015. aasta seire käigus vaadeldi 2/3 juhtudest väike-laukhanesid just hooldatud või hooldamata kultuurrohumaadel. Samas Hiiumaal toituvad väike-laukhaned peamiselt rannaniitudel. Paraku ei ole teada, millised spetsiifilised majandamisvõtted väike-laukhanede peatumist Eesti aladel soodustavad. Et tagada sobilike toitumispaikade säilimine, tuleb välja töötada liigispetsiifilistest majandamisvõtetest lähtuvad soovitused kolme olulisema peatusala ümbruses: Hiiumaa, Noarootsi ja Haeska.
Välja töötatud soovitusi saab maaomanikele ja hooldajatele tutvustada koolituste käigus. Tulevikus on eesmärgiks, et soovitatud hooldusjuhiste täitmine võimaldaks PRIA-l maksta kõrgemaid pindalatoetusi, kusjuures hoolduskvaliteedi hindamine peab toimuma väike-laukhane ekspertide ja Keskkonnaameti maahooldusspetsialisti(de) koostööna.
Ajakava: 2026-2027
Eelarve: kameraaltöö 30 tpv x 170 eurot = 5100 eurot
5.4.2. Koostöö arendamine küttimise vältimiseks
Prioriteet: II
Eesmärk: väike-laukhanede küttimise vältimine
Et välistada väike-laukhanede hukkumine küttimise läbi, on vajalik arendada koostööd eri osapoolte vahel, et operatiivselt infot jagada. Näiteks tuleb sügisel peatuvate väike-laukhanede leidmisel koheselt piirkonnas hanejaht peatada. Samuti tuleb koheselt peatada hanede kevadine heidutusjaht väike-laukhanede leidmisel piirkondades, kus heidutusjahti läbi viiakse. Selleks on vajalik koostöö jahiseltside, Keskkonnaameti, liigiekspertide ja väike-laukhane rahvusvahelise töörühma vahel, et vahendada võimalikult kiiresti infot nii kohapeal vaadeldud kui ka GPS-saatjaga lindude kohta.
Info liikumise eest vastutab väike-laukhanede riikliku seire läbiviija. Väike-laukhanede leidmisel edastab ta info Keskkonnaametile ja Eesti Jahimeeste Seltsile, kes korraldab (heidutus)jahi peatamise vastavas jahipiirkonnas ning edastab info Jahilubade Infosüsteemi (JAHIS).
Ajakava: tegevuskava perioodil ja edaspidi
Eelarve: ametkondade vaheline suhtlus on rahastatud riigieelarvest.
5.4.3. Koolituste korraldamine
Prioriteet: II
Eesmärk: tõsta poollooduslike koosluste hooldajate, talunike, maahooldusspetsialistide ning looduskaitsespetsialistide teadlikkust
Kirjeldus: Korraldatavatel koolitustel tuuakse kokku poollooduslike koosluste maaomanikud, hooldajad ja looduskaitsespetsialistid, et anda põhjalik ülevaade väike-laukhane kaitsest ja elupaiganõudlusest. Samuti tutvustatakse välja töötatud liigispetsiifilisi majandamissoovitusi. Koolituse läbiviimisel Kokku viiakse läbi kolm alapõhist koolitust: Hiiumaal Käinas, Läänemaal Haapsalus (Matsalu rahvuspargi peatusalade kohta) ja Pürksis (Silma looduskaitseala peatusalade kohta).
Ajakava: 2027, 2030, 2033
Eelarve: Ühe koolituse maksumus koos ettevalmistustöö ja läbi viimisega kahe inimese poolt on 2 x 3 tpv x 170 eurot = 850 eurot. Kolm koolitust ühel aastal 2550 eurot, kolmel aastal kokku 7650 eurot.
5.4.4. Rahvusvaheline koostöö
Prioriteet: II
Eesmärk: kogemuste vahetamine ja liigi efektiivne kaitse kogu rändetee ulatuses
Kirjeldus: Rahvusvahelise koostöö jätkamine ja edendamine on äärmiselt oluline, sest Fennoskandia väike-laukhanede asurkonna püsimajäämise eest kannavad vastutust kõik riigid ühiselt – nii pesitsusaladel, talvitusaladel kui ka rändepeatuspaikades. Sellega tagatakse, et riikide vahel toimuks tõhus infovahetus (näiteks GPS-saatjaga lindude andmed) ning kooskõlastatakse kaitsetegevused.
Aafrika ja Euraasia rändavate veelindude kaitsmise leppe (AEWA) raames on loodud väike-laukhanede rahvusvaheline töörühm, mis 2008. aastal tuli välja ka väike-laukhane rahvusvahelise kaitse tegevuskavaga. Konkreetne töörühm ei ole enam formaalselt aktiivne, kuid sellest on välja kasvanud rahvusvaheline LIFE projekt, mille kaudu töötatakse uue töörühma loomise nimel, mille tuumikuks saavad projektis osalenud väike-laukhanede Euroopa rändeteele jäävad riigid (Soome, Eesti, Leedu, Ungari, Kreeka) ja Norra. Tegevuse raames rahastataks Eesti esindajate ja ekspertide osalemist rahvusvahelistel kohtumistel.
Ajakava: tegevuskava perioodil ja edaspidi
Eelarve: 1000 eurot aastas, kokku 12 000 eurot.
5.4.5. Seireandmete digiteerimine
Prioriteet: I
Eesmärk: Digiteerida väike-laukhane seirevaatlused ja aruanded perioodist 1999-2012
Kirjeldus: Suur hulk väike-laukhane vanu seirevaatlusi ja aruandeid (1999-2012) eksisteerivad hetkel vaid paberkujul. Tekstina üles kirjutatud asukohad ja arvukused tuleb digiteerida ning kanda EELISesse ja KESEsse, et võimaldada teostada põhjalikumaid elupaigaanalüüse, sh töötada välja liigipõhiseid soovitusi pärandkoosluste ja kultuurrohumaade majandamiseks, ja korrastada väike-laukhane registriandmeid.
Ajakava: 2025
Eelarve: kameraaltöö 20 tpv x 170 eurot = 1700 eurot
5.5. Edasine kaitse planeerimine
5.5.1. Vahehindamine
Prioriteet: II
Eesmärk: väike-laukhane tegevuskava ajakohastamine
Kirjeldus: Eelarveperioodi keskpaigas saab riikliku seire jt uuringute tulemusi arvesse võttes hinnata vajadust tegevusi muuta või lisada.
Ajakava: 2030
Eelarve: kameraaltöö 10 tpv x 170 eurot = 1700 eurot
5.5.2. Tegevuskava uuendamine
Prioriteet: II
Eesmärk: väike-laukhane tegevuskava uuendamine järgmiseks perioodiks
Kirjeldus: Eelarveperioodi lõpus analüüsitakse käesoleva tegevuskava täitmist ja kaitse-eesmärkide saavutamist. Kava on vaja uuendada 2034. aastal, et võimaldada kaitsekorralduslike tööde läbi viimist alates 2035. aastast. Tegevuskava uuendamisel võetakse arvesse käesoleva tegevuskava raames läbi viidud seirete ja uuringute tulemusi, mis võimaldavad väike-laukhane kaitset efektiivsemalt korraldada.
Ajakava: 2036
Eelarve: kameraaltöö 10 tpv x 170 eurot = 1700 eurot
KASUTATUD ALLIKATE LOEND
Aarvak, T. (s.a.). Portal to the Lesser White-fronted Goose Anser erythropus. Salvestatud 14. november 2024, https://piskulka.net/pages/observations.php
Aarvak, T., & Øien, I. J. (2003). Moult and autumn migration of non-breeding Fennoscandian Lesser White-fronted Geese Anser erythropus mapped by satellite telemetry. Bird Conservation International, 13(3), 213–226. Cambridge Core. https://doi.org/10.1017/S0959270903003174
Abarenkov, K., Tedersoo, L., Nilsson, R. H., Vellak, K., Saar, I., Veldre, V., Parmasto, E., Prous, M., Aan, A., Ots, M., Kurina, O., Ostonen, I., Jõgeva, J., Halapuu, S., Põldmaa, K., Toots, M., Truu, J., Larsson, K.-H., & Kõljalg, U. (2010). PlutoF—a Web Based Workbench for Ecological and Taxonomic Research, with an Online Implementation for Fungal ITS Sequences. Evolutionary Bioinformatics Online, 6, 189. https://doi.org/10.4137/EBO.S6271
AEWA. (2008). International Single Species Action Plan for the Conservation of the Lesser White-fronted Goose (Western Palearctic population). AEWA Technical Series No. 36. https://www.unep-aewa.org/sites/default/files/publication/lwfg_ssap_130109_0.pdf
AEWA. (2012). Draft proposal for a common monitoring scheme for the Lesser White-fronted Goose (Western Palearctic Populations). 2nd Meeting of the AEWA Lesser White-fronted Goose International Working Group.
Ahmed, R., & Aarvak, T. (2024). Lesser White-fronted Goose (Anser erythropus), version 2.0. N. D. Sly & B. K. Keeney (Toim), Birds of the World. Cornell Lab of Ornithology, Ithaca, NY, USA. https://doi.org/10.2173/bow.lwfgoo.02
Ao, P., Wang, X., Solovyeva, D., Meng, F., Ikeuchi, T., Shimada, T., Park, J., Gao, D., Liu, G., Hu, B., Natsagdorj, T., Zheng, B., Vartanyan, S., Davaasuren, B., Zhang, J., Cao, L., & Fox, A. D. (2020). Rapid decline of the geographically restricted and globally threatened Eastern Palearctic Lesser White-fronted Goose Anser erythropus. Wildfowl, Special Issue No. 6. https://wildfowl.wwt.org.uk/index.php/wildfowl/article/view/2743
Bird, J. P., Martin, R., Akçakaya, H. R., Gilroy, J., Burfield, I. J., Garnett, S. T., Symes, A., Taylor, J., Şekercioğlu, Ç. H., & Butchart, S. H. M. (2020). Generation lengths of the world’s birds and their implications for extinction risk. Conservation Biology, 34(5), 1252–1261. https://doi.org/10.1111/cobi.13486
Cuthbert, R., Aarvak, T., Boros, E., Eskelin, T., Fedorenko, V., Karvonen, R., Kovalenko, A., Lehikoinen, S., Petkov, N., Szilagyi, A., Tar, J., Timonen, S., Timoshenko, A., Zhadan, K., & Zuban, I. (2018). Estimating the autumn staging abundance of migratory goose species in northern Kazakhstan. Wildfowl, 68, 44–69.
Díez-Del-Molino, D., von Seth, J., Gyllenstrand, N., Widemo, F., Liljebäck, N., Svensson, M., Sjögren-Gulve, P., & Dalén, L. (2020). Population genomics reveals lack of greater white-fronted introgression into the Swedish lesser white-fronted goose. Scientific Reports, 10(1), 18347. https://doi.org/10.1038/s41598-020-75315-y
Erickson, W. P., Johnson, G. D., & Young, D. P. J. (2005). A summary and comparison of bird mortality from anthropogenic causes with an emphasis on collisions. C. J. Ralph & T. D. Rich (Toim), Bird Conservation Implementation and Integration in the Americas: Proceedings of the Third International Partners in Flight Conference. 2002 March 20-24; Asilomar, California (lk 1029–1042). https://research.fs.usda.gov/treesearch/32103
Fox, A. D., & Leafloor, J. O. (Toim). (2018). A Global Audit of the Status and Trends of Arctic And Northern Hemisphere Goose Populations. Conservation of Arctic Flora and Fauna International Secretariat.
Handrinos, G. I. (1991). The status of geese in Greece. Ardea, 79(2), 175–177.
Jõgi, A. (1965). O migrazji gagaraobraznõh (Gaviae) i guseobraznõh (Anseres) v okrestnostjah proliva Suur Väin v Estonskoji SSR. Biol. kand diss autoreferaat (vene k.). Tartu.
Jõgi, A. (1970). Lindude rände uurimise tulemusi Eestis. E. Kumari (Toim), Linde kahel pool Soome lahte. Valgus.
Kalamees, A. (2023). Väike-laukhanedel oli edukas pesitsusaasta. Tiirutaja, 62, 8–9.
Kumari, E. (1962). The wildfowl in the Matsalu National Park. The Wildfowl Trust Thirteenth Annual Report.
Kölzsch, A., Müskens, G. J. D. M., Kruckenberg, H., Glazov, P., Weinzierl, R., Nolet, B. A., & Wikelski, M. (2016). Towards a new understanding of migration timing: Slower spring than autumn migration in geese reflects different decision rules for stopover use and departure. Oikos, 125(10), 1496–1507. https://doi.org/10.1111/oik.03121
Lampila, P. (1998). Monitoring of wintering Lesser White-fronted Geese Anser erythropus in northeastern Greece, 8 January—8 April, 1997. P. Tolvanen, K. Ruokolainen, J. Markkola, & R. Karvonen (Toim), Finnish Lesser White-fronted Goose conservation project: Annual report 1997 (lk 7–8). WWF Finland Report No 9.
Leibak, E., Lilleleht, V., & Veromann, H. (1994). Birds of Estonia. Status, distribution and numbers. Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus.
Lilleleht, V. (1999). Linnuharuldused Eestis 1990-1997. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne. Hirundo, 2/1999.
Lilleleht, V., & Leibak, E. (1991). Linnuharuldused Eestis kuni aastani 1989. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne (2). Hirundo, 2/1991.
Lorentsen, S.-H., Øien, I. J., & Aarvak, T. (1998). Migration of Fennoscandian lesser white-fronted geese Anser erythropus mapped by satellite telemetry. Biological Conservation, 84(1), 47–52. https://doi.org/10.1016/S0006-3207(97)00088-8
Lorentsen, S.-H., Øien, I. J., Aarvak, T., Markkola, J., von Essen, L., Faragó, S., Morozov, V., Syroechkovsky, E. Jr., & Tolvanen, P. (1999). Lesser White-fronted goose Anser erythropus. J. Madsen, G. Cracknell, & A. D. Fox (Toim), Goose populations of the Western Palearctic. A review of status and distribution (lk 144–161). Wetlands International, Wageningen, The Netherlands. National Environmental Research Institute, Rønde, Denmark.
Lotman, S., & Rannap, R. (2020). Rannaniitude hoolduskava. Pärandkoosluste kaitse ühing.
Marchant, J., & Musgrove, A. (2011). Review of European flyways of the Lesser White-fronted Goose Anser erythropus (No. Research Report 595). British Trust for Ornithology, Thetford.
Marja, R., & Nellis, R. (2018). Perioodil 1984–2017 põllulindude arvukuse muutus Eestis ning selle seos põllumajanduse ja kiskjatega. Hirundo, 31(1), 49–68.
Markkola, J. (2001). Spring staging of Lesser White-fronted Geese on the Finnish Bothnian Bay coast in 2000. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen (Toim), Fennoscandian Lesser White-fronted Goose conservation project. Annual report 2000 (lk 12–16). WWF Finland Report 13 & Norwegian Ornithological Society, NOF Rapportserie Report no. 1-2001.
Markkola, J., Bianki, V., & Zimin, V. (1998). The Lesser White-fronted Goose (Anser erythropus). H. Kotiranta, P. Uotila, S. Sulkava, & S.-L. Peltonen (Toim), Red Data Book of East Fennoscandia (lk 220–224). Ministry of the Environment, Finnish Environment Institute & Finnish Museum of Natural History.
Markkola, J., Niemelä, M., & Rytkönen, S. (2003). Diet Selection of Lesser White-Fronted Geese Anser erythropus at a Spring Staging Area. Ecography, 26(6), 705–714.
Øien, I. J., & Aarvak, T. (2007). Monitoring of Lesser White- fronted Goose in Norway in 2006 (No. NOF report 1-2007).
Øien, I. J., Aarvak, T., Tolvanen, P., & Ekker, M. (2009). Mapping of migration routes of the Fennoscandian Lesser White-fronted Goose breeding population with profound implication for conservation priorities. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen (Toim), Conservation of Lesser White-fronted Goose on the European migration route. Final report of the EU LIFE-Nature project 2005–2009 (lk 12–15). WWF Finland Report 27 & NOF Rapportserie Report No 1-2009.
Onno, S. (1965). The wildfowl in the Matsalu National Park. The Wildfowl Trust Sixteenth Annual Report.
Panagiotopoulou, M., Tsougrakis, Y., Naziridis, T., & Makrigianni, E. (2009). Monitoring of Lesser White-fronted Geese in Greece. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen (Toim), Conservation of Lesser White-fronted Goose on the European migration route. Final report of the EU LIFE-Nature project 2005–2009 (lk 60–64). WWF Finland Report 27 & NOF Rapportserie Report No 1-2009.
Pynnönen, J., & Tolvanen, P. (2001). Monitoring of Lesser White-fronted Geese in western Estonia in spring 2000. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen (Toim), Fennoscandian Lesser White-fronted Goose conservation project Annual report 2000. WWF Finland Report 13 & NOF Rapportserie Report no. 1-2001.
Reiter, M. E. (2006). Historical trends in collared lemming abundance (Dicrostonyx richardsoni) and nest success of Eastern Prairie Population Canada geese (Branta canadensis interior) in northern Manitoba: Evaluating the „bird-lemming“ hypothesis [Doctoral thesis]. University of Minnesota.
Ruokonen, M., Kvist, L., Aarvak, T., Markkola, J., Morozov, V. V., Øien, I. J., Syroechkovsky, E. E., Tolvanen, P., & Lumme, J. (2004). Population Genetic Structure and Conservation of the Lesser White-Fronted GooseAnser erythropus. Conservation Genetics, 5(4), 501–512. https://doi.org/10.1023/B:COGE.0000041019.27119.b4
Schekkerman, H., & Koffijberg, K. (2020). Survival estimation and population modelling for Swedish Lesser White-fronted Geese (No. Sovon-rapport 2020/90). Sovon Vogelonderzoek Nederland, Nijmegen.
Sterbetz, I. (1978). The feeding ecology of Anser albifrons, Anser erythropus, and Anser fabalis in Hungary. IWRB Goose Research Group Bulletin, 45, 9–14.
Sterbetz, I. (1990). Variations in the habitat of the Lesser White-fronted Goose (Anser erythropus L., 1758) in Hungary. Aquila, 96–97, 11–17.
Tolvanen, P., Karvonen, R., Pynnönen, P., & Leito, A. (2000). Monitoring of Lesser White-fronted Geese in western Estonia in 1999. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen (Toim), Fennoscandian Lesser White-fronted Goose conservation project Annual report 1999. WWF Finland Report No 12 & NOF Rapportserie Report No 1-2000.
Tolvanen, P., & Leito, A. (2000). Väike-laukhani—Ohustatuim meie hanedest. Linnurada 2000, 3–23.
Tolvanen, P., Markkola, J., Pynnönen, J., & Karvonen, R. (1996). Kiljuhanhen seuranta ja suojelu. Linnut-vuosikirja, 1996, 2–11.
Tolvanen, P., Toming, M., & Pynnönen, J. (2004). Monitoring of Lesser White-fronted Geese in western Estonia in 2001–2003. T. Aarvak & S. Timonen (Toim), Fennoscandian Lesser White-fronted Goose conservation project Report 2001–2003 (lk 9–13). WWF Finland Report No 20 & Norwegian Ornithological Society, NOF Rapportserie report no. 1-2004.
Tolvanen, P., Tsuograkis, Y., & Øien, I. J. (2009). Overview of results and conclusions from the international Lesser White-fronted Goose LIFE project. P. Tolvanen, I. J. Øien, & K. Ruokolainen (Toim), Conservation of Lesser White-fronted Goose on the European migration route. Final report of the EU LIFE-Nature project 2005–2009 (lk 5–11). WWF Finland Report 27 & NOF Rapportserie Report No 1-2009.
Valker, T. (2015). Väike-laukhanede rändekogumite seire 2015. A aruanne.
Vangeluwe, D. (2004). The entire European breeding population of Lesser White-fronted Goose wintering in the Evros Delta, Greece? Fennoscandian Lesser White-fronted Goose conservation project Report 2001–2003, WWF Finland Report No 20 & Norwegian Ornithological Society, NOF Rapportserie report no. 1-2004, 53–54.
Veeroja, R., Männil, P., Jõgisalu, I., & Kübarsepp, M. (2024). Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2024. Keskkonnaagentuur.
Wang, X., Fox, A. D., Cong, P., Barter, M., & Cao, L. (2012). Changes in the distribution and abundance of wintering Lesser White-fronted Geese Anser erythropus in eastern China. Bird Conservation International, 22(2), 128–134. https://doi.org/10.1017/S095927091100030X
LIsa 1. Haeska rahude taastamine
Roheline täide – alad, mis tuleb püsihooldusesse võtta; Punane viirutus – alad, kus tuleb roostikku tõrjuda