Ekspertiis

Kalmistu reg-nr 9120

Mälestise asukoha ja piiride ekspertiis

Eero Heinloo

Mälestise nimi Kalmistu

Kultuurimälestiste registri number 9120

Vana number (ENSV Ministrite Nõukogu

määrus nr 364)

2547

Esmane kaitse alla võtmine 1973

Kehtiv määrus 01.09.1997 kultuuriministri määrus nr 59

(RTL 1997, 169-171, 954)

Kaitsevööndi alus MuKS (RT I 1994, 24, 391) § 25

Mälestise praegune kuva Maa-ameti

kaardikihil (polügoonina)

Ida-Viru maakond, Lüganuse vald, Rääsa

küla, Kadaka (KÜ 44901:003:0498),

Linaaugu (KÜ 44901:003:0429) ja Kadaka

tee (KÜ 43801:001:0377).

Mälestise alusandmetele vastav kuva

(polügoonina), sh keskpunkti koordinaadid

Ida-Viru maakond, Lüganuse vald, Rääsa

küla, Kadaka (KÜ 44901:003:0498),

Keskpunkt XY: 6573928.97, 675591.96

Eksperdihinnangu koostamise aeg 04.07.2024 – 10.10.2024

2024

2

Sisukord

Sisukord ...................................................................................................................................... 2

1. Sissejuhatus ............................................................................................................................ 3

1.1. Ekspertiisi eesmärk .......................................................................................................... 3

1.2. Ekspertiisi ülesehitus ....................................................................................................... 5

2. Mälestise andmed ................................................................................................................... 5

2.1. Mälestise tunnused .......................................................................................................... 5

2.2. Mälestise avastamine ....................................................................................................... 6

2.3. Kaitse alla võtmise ajalugu ja alusandmed ...................................................................... 7

2.4. Mälestise kuva Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduses .................................. 10

3. Andmete analüüs ja ettepanek .............................................................................................. 10

3.1. Mälestise tegeliku asukoha ja ulatuse ning alusdokumentide võrdlev analüüs ............. 10

3.2 Mälestise asukoht paikvaatluste põhjal .......................................................................... 13

3.3. Mälestise alusdokumentide andmete, tegeliku asukoha ja ulatuse, varasemate

kaardikuvade ning Maa-ameti kaardikuva vastavuse analüüs .............................................. 15

4. Kokkuvõte ............................................................................................................................ 15

4.1. Ekspertiisi tulemuste lühikokkuvõte ............................................................................. 15

4.2. Ettepanekud andmete korrigeerimiseks ja muutmiseks ................................................. 15

4.3. Mälestise tegeliku asukoha ja kaardiandmete vastavusse viimise tulemusel selginenud

kooskõlastatavate ja loakohustuslike tööde alad .................................................................. 17

3

1. Sissejuhatus

1.1. Ekspertiisi eesmärk

Ekspertiisi eesmärk on kontrollida Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduses kujutatud

mälestise ja selle kaitsevööndi asukoha ning piiride vastavust mälestiseks tunnistamise

alusandmetega ja mälestise tegeliku asukoha ning ulatusega.

Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduses esitatakse graafiliselt kultuurimälestiste

registris olevaid mälestiste asukohaandmeid, mis annavad informatsiooni

muinsuskaitseseadusest tulenevate kitsenduste ulatusest ning võimaldavad tagada

kultuurimälestiste kaitset. Muinsuskaitseameti ülesanne on kindlustada, et registris ja seeläbi

kultuurimälestiste kaardirakenduses olevad andmed oleksid õiged. Samas ei ole Maa-ameti

kultuurimälestiste kaardirakenduses kuvatavatel andmetel õigust loovat tähendust ning need on

informatiivse iseloomuga.

Asukohaandmete õigsus tähendab esmajoones seda, et mälestise kaardikuva peab vastama

mälestise kaitse alla võtmise alusdokumentides kirjeldatud asukohale, teiselt poolt aga ka seda,

et kaardil oleks kuvatud mälestis selle tegelikus asukohas ja ulatuses, st asukohas, kus mälestise

osaks olev arheoloogiline kultuurkiht ja selle iseloomulikud tunnused on.

Juba varem kaitse all olnud mälestised1 võeti pärast iseseisvuse taastamist kaitse alla uusi piire

määramata samades asukohtades ja piirides, nagu need olid varem kaitse all olnud. Seega on

mälestiste asukoht ja piirid kindlaks määratud kaitse alla võtmise alusdokumentides, milleks on

kaitse alla võtmise õigusakt ise koos oma lisadega, kaitse alla võtmiseks koostatud

topograafilised kirjeldused, ENSV aegne majandiplaan, millele kaitsealuste mälestiste alad

kanti, enne kaitse alla võtmist koostatud mälestise pass koos selles viidatud kirjalike allikatega

ning enne okupatsiooniperioodi kaitse alla võetud mälestiste puhul ka kihelkonnakirjeldused.

Sealjuures ei koostatud kõigi mälestiste jaoks kõiki eelpool loetletud alusdokumente või pole

mõned neist säilinud.

Mälestise tegelikuks asukohaks ja ulatuseks maastikul nimetatakse kogu käesolevaks hetkeks

kättesaadavat infot mälestise kohta. See võib erineda alusdokumentides olevast infost mitmel

põhjusel:

- pärast kaitse alla võtmist võib info mälestise kohta olla täienenud ja täpsustunud hiljem

tehtud arheoloogiliste uuringute põhjal (sh võib olla selgunud, et mälestist sellel kohal

ja sellisel kujul ei eksisteeri);

- viimastel aastatel arenenud kaugseire meetodid võimaldavad reljeefiandmete põhjal

maapealsete struktuuridega mälestiste piire täpsustada;

- info mälestise asukoha ja olemuse kohta võib olla täpsustunud mälestise paikvaatluse

käigus.

Sealjuures tuleb silmas pidada seda, et arheoloogiamälestised on kaitse alla võetud piiratud

teabe alusel ning ka täiendav info mälestiste kohta ei tähenda absoluutset teavet mälestise

1 31.05.2024 seisuga on arheoloogiamälestisi kultuurimälestiste registris 6734. Nendest 1345 võeti mälestisena

kaitse alla 1926–1940, 4328 võeti vabariiklike või kohaliku kaitse nimekirjadega kaitse alla aastatel 1964–1991,

865 aastatel 1994–2002 ning 196 mälestist on kaitse alla võetud pärast 2003. aastat.

4

ulatuse kohta. Maapealsete struktuuridega mälestised on küll reeglina maastikul kogu ulatuses

tuvastatavad, kuid siiski võib ka nende vahetus läheduses esineda arheoloogilist kultuurkihti

ning struktuure, mis maa peale ei ulatu2. Suur osa mälestistest (nt asulakohad, maa-alused

kalmistud) aga ongi tuvastatavad vaid arheoloogiliste uuringutega ning maa peal nendest jälgi

ei ole.3

Ekspertiisi käigus kontrollitakse, kas Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihil on mälestiste

asukohad ja piirid kuvatud vastavalt arheoloogiamälestiste kaitse alla võtmise

alusdokumentidele ning kas need andmed vastavad infole mälestiste tegelikust asukohast ja

ulatusest maastikul. Ekspertiisi tulemusel tehakse ettepanekud andmete korrastamiseks ning

kaardiandmete õigeks graafiliseks esitamiseks vajaliku tegevuskäigu osas.

Reeglina ei ole mälestise alusdokumendis esitatud asukohaandmete ja mälestise tegeliku

asukoha vahel vastuolusid. Siiski kirjeldatakse kaitse alla võtmise alusdokumentides mälestiste

asukohti sageli üldsõnaliselt ning majandite maakasutusplaanidele kantud mälestiste asukohad

ei ole tollal kasutatud mõõtmisvahendite tõttu alati täpsed. Samuti esineb kirjeldustes vigu ja

inimlikke eksimusi ning vastuolusid erinevate alusdokumentide omavahelisel võrdlemisel.

Ekspertiisi käigus analüüsitakse vigade ning andmetes olevate vastuolude ulatust ning seda, kas

ja kuidas need mõjutavad alusdokumentide õigsust ning kaardiandmete korrigeerimiseks

vajalike tegevuste läbiviimist.

Kui ekspertiisi käigus andmete kontrollimisel tuvastatakse vastuolu mälestise asukohaandmete

ning kultuurimälestise kaardikihil kuvatava vahel, tuleb mälestise asukohta ja piire

kultuurimälestiste kaardikihil korrigeerida nii alusandmetele kui tegelikule asukohale

võimalikult vastavaks. Kui tegeliku asukoha kirjeldus alusdokumentides puudub, tuleb

kaardiandmete parandamiseks läbi viia mälestiseks tunnistamise õigusakti (st sellega seotud

alusdokumentide) muutmise menetlus4. Sama menetlus tuleb läbi viia siis, kui alusandmetes on

mälestise asukoht kirjeldatud õigesti, kuid selle piirid ei vasta mälestise tegelikule ulatusele või

on määramata5. Kui alusdokumentides sisaldub viide mälestise õigele asukohale ja ulatusele, ei

ole õigusakti muutmise menetlus vajalik ning kultuurimälestiste kaardirakendusse tuleb kanda

mälestise andmed selle õiges asukohas ja ulatuses.

2 Näiteks maapealsete struktuuridega kivikalmete äärtes võib leiduda järelmatuseid, mida maastikul ei tähistatud;

mõnel pool on kultusekivide vahetus läheduses avastatud tuleasemete põhjasid ja arheoloogilisi leide, mis võivad

olla seotud kivide kasutamisega. 3 Maa-aluste mälestiste puhul esineb kultuurkiht ka laiguti, st mitte ühtlaselt kogu mälestise alal (nt asulakohad ei

olnud hoonestatud kogu ulatuses; kalmistutel esines haudade vahel tühja ruumi), mis tähendab seda, et

väikesemahuliste kaevamistega ei olegi võimalik kultuurkihi täit ulatust kindlaks teha ning seetõttu lähtutakse

selliste mälestiste piiritlemisel lisaks vahetult kogutud arheoloogilisele infole ka analoogiatele teiste sarnaste

mälestistega. 4 Muinsuskaitseseadus (MuKS) § 20 lg 6. 5 Mälestise piiri mõiste ja selle määramise viis (koordinaatide täpsusega) tänapäevases tähenduses on tekkinud

alles aastast 2008. Varasemalt on mälestise piiri ehk ulatuse (sh mälestise alal kehtivate piirangute mõjuala) all

silmas peetud mälestise alusandmetes (kaitse alla võtmise topograafilised kirjeldused, majandiplaanid, passid,

kaitse alla võtmise ettepanekud) esitatud mälestise ulatuse kirjeldust või füüsiliste objektide puhul nende

väliskontuuri (nt füüsilise objekti puhul võib alusandmetes puududa mälestise ulatuse kirjeldus või on ta

majandiplaanile kantud tingmärgina, kuid sellele vaatamata on mälestise ulatuse ehk piiri all silmas peetud

füüsiliselt eristatava objekti välisserva – nt kalmumägi, linnamägi, kalmuvare, kivikalme, kääbas vmt).

5

1.2. Ekspertiisi ülesehitus

Ekspertiisis tuuakse esmalt välja mälestise tüüp koos sellele iseloomulike tunnustega. Seejärel

antakse ülevaade konkreetse mälestise kohta teada olevast infost ja selle tegelikust asukohast

ja ulatusest alusdokumentide, paikvaatluse, kaugseire andmete, erialase teaduskirjanduse,

andmebaasides sisalduva info või ekspertiisi koostamise käigus tehtud arheoloogilise uuringu

põhjal. Osa teabest on eelnenud kaitse alla võtmisele ning oli kättesaadav kaitse alla võtmise

hetkel, osa on lisandunud hiljem ning aitab mälestise asukohta ja ulatust täpsustada.

Eraldi esitatakse kaitse alla võtmise alusdokumendid ning praegune kaardikuva Maa-ameti

kultuurimälestiste kaardikihil.

Järgnevas andmete analüüsi osas esitatakse mälestise tegeliku asukoha ja ulatuse ning

alusdokumentide võrdlev analüüs, et selgitada välja, kas mälestise tegelik ulatus ja asukoht

kajastuvad alusdokumentides õigesti. Seejärel käsitletakse mälestise praegust ruumikuju Maa-

ameti kultuurimälestiste kihil, et hinnata kultuurimälestiste kaardikihi korrigeerimise vajadust.

Ekspertiisi kokkuvõtvas osas võetakse kokku analüüsi tulemused ja tehakse ettepanek

kultuurimälestiste kaardikihi või nimekuju korrigeerimiseks või samaks jätmiseks. Eraldi

käsitletakse korrigeerimiseks vajalikku menetlust ning sellega seotud teavitus- ja

selgitusvajadust.

2. Mälestise andmed

2.1. Mälestise tunnused

Arheoloogiamälestis kalmistu (reg-nr 9120) on maa-alune laibakalmistu.

Varaseimad teadaolevad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad keskmise kiviaja lõpust

(umbes 6000 e.m.a) ja nooremast kiviajast. Ka varajasest pronksiajast on teada mõned

maahauad, ent alates keskmisest pronksiajast (1250 e.m.a) levis üha laialdasemalt erinevate

maapealsete kivistruktuuridega matmispaikade kasutamine. See jätkus kuni hilisrauaajani, st

12. sajandini. Seejuures viitavad mõned leiud, et paralleelselt kivikalmetega jätkati teataval

määral ka maahaudade kasutamist, kuhu maeti surnuid nii laipadena kui ka põletatult. Maa-

alused laiba- ja põletusmatused hakkasid taas rohkem levima eelviikingi- ja viikingiajal ning

suuremad laibakalmistud hakkasid moodustuma viikingiaja lõpust alates, st 11. sajandil.

Järgnevate sajandite möödudes hakkasid maa-alused laibakalmistud järkjärgult Eesti

matmiskombestikus üha enam domineerima. 13. sajandil hoogustus ka matmine kirikaedadesse

ning samal ajal rajati külade ja talude lähedusse külakalmistud, mida kasutati 18. sajandini.

Tegemist on mälestise tüübiga, mille asukoht ja ulatus ei ole maastikul nähtavad, kuna neil

puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Arheoloogiline kultuurkiht ning selles

sisalduvad leiud ja inimsäilmed paiknevad maa sees. Seetõttu on maa-aluste kalmistute täpsete

piiride maastikul märkimine keeruline.

6

2.2. Mälestise avastamine

Esmakordselt juhib Rääsa külas paiknevale kalmistule tähelepanu arheoloog Jaan Jung 1910.

aastal, kelle sõnul olla koolimaja juurest, külast lõuna pool, surnuluid välja tulnud6.

Joonis 1. Väljavõte J. Jungi poolt koostatud väljaandest „Muinasaja teadus eestlaste maalt“

J. Jungi poolt mainitud kalmistu on ära toodud 1922. aasta Lüganuse kihelkonnakirjeldustes7.

Teate järgi tuntakse kohta Hiiaugunõmme8 nime all ning matmispaik olla paiknenud põllu peal,

kuhu nüüd olla rajatud kartuli auk. Kalmistut kirjeldatakse kui 20 × 17 m suurust ja ligi 3 m

kõrgust (maastikul eristuvat) kohta, mida on peetud ka endine mõisa vare.

Joonis 2. Väljavõte 1922. aasta Lüganuse kihelkonnakirjeldusest.

Teade kalmistu kohta korratakse üle 1932. aasta Lüganuse kihelkonnakirjeldustes9, milles on

täpsustatud, et kalmistu jääb koolimajast lõuna poole u 150 m, koolimaja eest läbiviiva tee

läänekaldale, suure kuusemetsa äärde ja sisse, kus praegusel ajal on kruusaaugud. Kalmistu jääb

veidi kõrgemaid kohti omavale maa-alale ning metsa sees esineb kalmistu kohal kartulikoopaid.

Inimluude kõrval midagi muud leitud ei ole.

6 Jung, J. 1910. Muinasaja teadus eestlaste maalt, III, lk 143. 7 Liiv, N. 1922. Lüganuse kihelkond Virumaal, lk 4. 8 1910. aasta teate järgi on kohta kutsutud ka Söeaugunõmmeks. 9 Suurväli, E. 1932. Lüganuse kihelkond, lk 54.

7

Joonis 3. Väljavõte 1932. aasta Lüganuse kihelkonnakirjeldusest.

Joonis 4. 1932. aasta Lüganuse kihelkonnakirjelduses näidatud kalmistu ligikaudne asukoht.

2.3. Kaitse alla võtmise ajalugu ja alusandmed

Kaitse alla võtmine

Vaatamata sellele, et esimesed teated kalmistu kohta pärinevad juba 20. sajandi algusest,

võetakse ta esmakordselt riikliku kaitse alla 01.08.1973 Eesti NSV Ministrite Nõukogu

määrusega nr 346 numbriga 2547. Mälestise kohta koostati topograafiline kirjeldus (joonis 5).

Joonis 5. Mälestise riikliku kaitse alla võtmise topograafiline kirjeldus.

8

Pärast mälestiste vabariiklikusse nimekirja lisamist kanti mälestise asukoht ja võimalusel piirid

metskondade või kolhooside majandiplaanidele, kuid Rääsa külas oleva kalmistu puhul ei ole

selleni jõutud. Samuti ei ole mälestisele teadaolevalt koostatud passi, mille uus vorm oli

kehtestatud 1970ndate aastate alguses10.

Eesti Vabariigi taastamise järel tunnistati kalmistu kultuuriministri 01.09.1997 määruse nr 59

„Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (RTL 1997, 169-171, 954)

(https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=25408) järjekorranumbriga 221

arheoloogiamälestiseks ning kanti kultuurimälestiste registrisse registrinumbriga 9120 (joonis

6).

Joonis 6. Väljavõte 1997. aasta nimekirjast.

Nimetatud määrus on antud tollal kehtinud muinsuskaitseseaduse (RT I 1994, 24, 391; 1996,

49, 953; 86, 1538) § 46 lg 2 alusel, mis pani Muinsuskaitseametile kohustuse üle vaadata ENSV

seaduse «Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta» alusel vabariikliku ja

kohaliku tähtsusega ajaloo- ja kultuurimälestiste nimekirjadesse kantud objektid ja kindlaks

teha nende vastavuse mälestise tunnustele ühe aasta jooksul muinsuskaitseseaduse jõustumisest

arvates. Sama sätte alusel nimekirjades olevad objektid kas tunnistati mälestisteks või lõpetati

nende kaitse. Muinsuskaitseseaduse § 45 tunnistas samal ajal kehtetuks Eesti NSV seaduse

«Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta» (ENSV Teataja 1977, 51, 647; 1984,

20, 232) ajaloo-, arheoloogia-, linnaehitus- ja arhitektuuri- ning kunstimälestiste osas.

1994. aasta muinsuskaitseseaduse alusel oli ametil kohustus kaitse alused mälestised üle

kontrollida, vajadusel koostati mälestisele uued topograafilised kirjeldused. Kontrollitud

asukoha kirjeldus kordab üle 1973. aasta topograafilise kirjelduse:

Kalmistu, end. Rääsa koolimajast ca 150 lõuna suunas, koolimaja eest läbiviiva tee

läänekaldal, suure kuusemetsa ääres, ka metsa sees (100x100 m).

Mälestised võeti kaitse alla piirides, milles need juba olid kaitse all olnud varem või piirides,

mis olid kantud nõukogudeaegsele majandiplaanile või kirjeldatud passis või mis tulenevad

määruse sõnastusest.

10 1960ndate aastate II poolel koostati passikirjeid nn vana passivormi alusel. Uue passivormi kehtestamise

eesmärgiks oli asendada olemasolevad vanad passikirjed või koostata passid neile mälestistele, millel varasemat

passikirjet ei olnud. Samuti pidid uued passid tekkima uutele kaitse alla võetavatele mälestistele. Paljudel juhtudel

uue passivormi koostamiseni kahjuks aga ei jõutud.

9

Kaitsevöönd

Mälestiseks tunnistamise õigusaktiga mälestisele kaitsevööndit ei kehtestatud. 1997. aastal

kehtinud muinsuskaitseseaduse11 kohaselt oli mälestise kaitsevööndiks automaatselt 50 meetri

laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise

õigusaktis ei olnud kaitsevööndit kehtestatud. Seega tekkis kaitsevöönd seaduse ja mälestiseks

tunnistamise õigusakti koostoimes.

Alusandmed

Eelnevast tulenevalt on kaitse alla võtmise alusandmed:

1. Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 346;

2. 1994. aasta Muinsuskaitseseadusest tuleneva mälestiste kontrolli järgne

topograafiline kirjeldus;

3. Kultuuriministri 01.09.1997 määrus nr 59 (RTL 1997, 169-171, 954);

4. Kaitsevöönd Muinsuskaitseseadus (RT I 1994, 24, 391) § 25.

Jaan Jungi kogumik 1910. aastast

(Jung 1910, lk 143)

„Kalme Rääsa küla koolimaja juures, külast lõuna pool.

Kohta kutsutakse Söeaugunõmmeks“

Topograafiline kirjeldus 1922.

aasta kihelkonnakirjelduses (Liiv

1922, lk 4)

„Kalm Rääsa küla koolimaja juures, külast lõuna pool.

Kohta kutsutakse Hiieaugunõmmeks. Kalm on 20 m pikk

SO-NW sihis ja 17 m lai NO-SW sihis.“

Topograafiline kirjeldus 1932.

aasta kihelkonnakirjelduses

(Suurväli 1932, lk 54)

„Matusepaik, Maidla vld, Rääsa kl, Kooli tl. Koolimajast

lõunapoole 150 m, koolimaja eest läbiviiva tee

läänekaldal, suure kuusemetsa ääres ja sees.“

Eesti NSV Ministrite Nõukogu

määrus nr 346

„Maa-alune kalmistu, 13.-17. saj, end. Rääsa koolimajast

umb 150 lõuna suunas, koolimaja eest läbiviiva tee

läänekaldal, suure kuusemetsa ääres, ka metsa sees

(100x100 m).“

Topograafiline kirjeldus

1990ndatest aastatest

„Maa-alune kalmistu, 13.-17. saj, end. Rääsa koolimajast

umb 150 lõuna suunas, koolimaja eest läbiviiva tee

läänekaldal, suure kuusemetsa ääres, ka metsa sees

(100x100 m).“

Kultuuriministri 01.09.1997

määrus (järjekorranumber,

nimetus, vana number):

„221, Kalmistu, 2547.“

Tabel 1. Mälestisega seotud topograafilised kirjeldused.

11 Mälestiseks tunnistamise ajal kehtinud Muinsuskaitseseaduse § 25: Kinnismälestise kaitseks kehtestatakse

kaitsevöönd, millele laienevad kaitsekohustuse teatises esitatud kitsendused. Kui mälestiseks tunnistamise aktis ei

ole märgitud teisiti, on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

10

2.4. Mälestise kuva Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduses

Kuni 1990. aastate teise pooleni kanti mälestiste asukohaandmed majandite

maakasutusplaanidele (mõõtkavas 1:10000). 1997. aastal alustati üleminekut samasuguse

mõõtkavaga rasterkaardile arvutis. Sealjuures esitati andmed mälestiste kohta Eesti

Kaardikeskusele, kus need kanti Eesti baaskaardile (1:50000) ja põhikaardile (1:20000).

Arvutikaardi koostamiseks kasutati MapInfo Professional arvutiprogrammi ning 1:10000

mõõtkavas rasterkujus katastrikaarti. Selline süsteem kaardiandmete haldamiseks oli kasutuses

kuni 2000. aastate alguseni. Hiljem sai see aluseks võrgupõhisele kultuurimälestiste registrile

ja sellega seotud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihile.12

Seisuga 10.10.2024 on kalmistu reg-nr 9120 kuvatud Maa-ameti geoportaali kultuurimälestise

kaardikihi maa-alalise polügoonina Ida-Viru maakonna Lüganuse valla Rääsa küla Kadaka

(KÜ 44901:003:0498), Linaaugu (KÜ 44901:003:0429) ja Kadaka tee (KÜ 43801:001:0377)

kinnistutel suurusega umbes 45 × 45 m (joonis 7). Mälestise ümber kehtiv kaitsevöönd ulatub

lisaks Kadaka, Linaaugu ja Kadaka tee kinnistutele veel ka Kuusiku (KÜ 44901:003:0437) ja

Rääsa koolimaja (KÜ 44901:003:0374) kinnistutele.

Joonis 7. Maa-ameti geoportaali kultuurimälestiste kaardikihi kuva (seisuga 10.10.2024)

3. Andmete analüüs ja ettepanek

3.1. Mälestise tegeliku asukoha ja ulatuse ning alusdokumentide võrdlev analüüs

Alusandmetest viitavad kalmistu tegelikule asukohale ja ulatusele 1973. aastal riikliku kaitse

alla võtmisel koostatud topograafiline kirjeldus ning 1990ndatel aastatel üle kontrollitud

12 Kraut, A. 1997. Arheoloogiamälestised ja riiklik muinsuskaitse. – Ü. Tamla (koost) 1997. Arheoloogilised

välitööd Eestis / Archaeological field Works in Estonia 1997, 237–251. Lk 242.

11

topograafiline kirjeldus. Samuti viitavad kalmistu asukohale 20. sajandi I poolest pärinevad

kirjalikud allikad, mida saab lugeda alusandmeid toetavaks informatsiooniks.

Alusandmete järgi jääb kalmistu Rääsa külas olevast endisest vallakoolimajast (paikneb

tänapäevasel Rääsa koolimaja kinnistul, olles välja toodud Maa-ameti geoportaali

pärandkultuuri kaardikihil) umbes 150 m võrra lõuna poole, koolimaja eest läbi viiva tee

läänepoolsele küljele, kuusemetsa äärde ning sisse (joonis 8).

Joonis 8. Kalmistu orienteeruv asukoht alusandmete põhjal. (Alus: Maa-ameti geoportaali ortofoto

kaardikiht)

Alusandmeid toetavates kihelkonnakirjeldustes lisatakse, et kuusemetsa serva ja sisse, veidi

kõrgemale alale, jäävad kunagised kruusaaugud ning kartulikoopad. Kirjeldatud kruusaaugud

ja kartulikoopad eristuvad selgesti Maa-ameti geoportaali reljeefvarjutusega kaardikihil, jäädes

umbes 125 × 125 m suuruse läbimõõduga kõrgemale alale Kadaka kinnistule, ulatudes

läänepoolses osas veidi ka Kadakaharu kinnistu idapoolsesse serva (joonis 9).

Joonis 9. Reljeefikaartidel eristuv kõrgem ala, mille kohale on rajatud kruusaauke ning arvukaid

kartulikoopaid. (Alus: Maa-ameti geoportaali reljeefvarjutusega kaardikiht)

12

Põhikaardil nimetatakse valdavalt kuuskedest koosnevat metsatukka Hiieaugunõmmeks (joonis

10) ning fotoplaanidele on metsa põhjapoolses servas viidatud kalmistule kolmnurkse

tingmärgiga (joonis 11). Varasematelt ortofotodelt on näha, et algselt on nõmmelaadne puudest

vaba ala ulatunud Kadaka kinnistule jäävatest taluhoonetest kaugemale ning metsasemaks on

külatee lääneserva jääva Kadaka kinnistu keskosa muutnud alles 20. sajandi viimasel

kolmandikul (vt võrdlevalt tänapäevast ortofoto joonis 8 ning joonist 12).

Joonis 10. Tänapäevasel põhikaardil on metsatuka kohal termin Hiieaugunõmm. (Alus: Maa-ameti

geoportaali põhikaardi kaardikiht)

Joonis 11. Fotoplaanil on kalmistu asukohale viidatud kolmnurkse tingmärgiga (nr 3). (Alus: Maa-ameti

geoportaali fotoplaanide kaardikiht, c63 fotokaart 10T lina2)

13

Joonis 12. Ortofoto 1959. aastast. Kalmistu paikneb kaardi keskosas olevatest hoonetest lõunas,

metsatukas. (Alus: Maa-ameti geoportaali ajalooliste aerofotode kaardikiht)

Kalmistu suuruse osas mainivad alusandmeteks olevad topograafilise kirjeldused, et tegu on

(koolimaja eest läbi viiva tee läänepoolsel küljele jääva) ca 100 × 100 m suuruse alaga13.

Alusandmetes kirjeldatud ala kattub suuresti reljeefikaartidel eristatava kõrgema alaga (vt

joonis 9), mille kohale on rajatud arvukaid kartulikoopaid ning mitmeid kruusaauke, millele

viitavad kihelkonnakirjeldused. Siiski eristub maastikuliselt veidi suurem ala kui alusandmetes

kirjas, kuna kartulikoobastega kaetud kõrgem ala on tänapäevased mõõdistusvahendeid

kasutades suurusega umbes 125 × 125 m. Samas on ilmne, et alusandmetes mainitud ala suurus

on orienteeruv ja kirjeldab metsatukka ja tema umbmäärast ulatust, mitte täpselt 100 × 100 m

suurust ala.

3.2 Mälestise asukoht paikvaatluste põhjal

Mälestise kalmistu reg-nr 9120 asukohas on Kultuurimälestiste registri andmetel teostatud

paikvaatlusi kolmel korral:

27.05.2011 (Ingmar Noorlaid) paikvaatluse sissekandes mainitakse, et kalmistu asub

metsatuka sees (joonis 13), kuid maastikuliselt ei ole mälestis selgelt piiritletav.

13 1922. aasta kihelkonnakirjeldus mainib kalmistu alana küll kõigest 20 x 17 m suurust ning umbes 3 m kõrgust

ala, kuid ilmselt on silmas peetud tulevaste kruusaaukude alale jäänud kõrgemat nukki. Võimalik, et tegu on 2023.

aasta paikvaatluse ajal kalmistu keskosas täheldatud kõrgema alaga, mille sisse on rajatud ulatuslik liivavõtuauk

(vt joonis 14). Ühtlasi ei loeta esmakordselt ENSV ajal kaitse alla saanud mälestiste puhul alusandmeteks esimese

Eesti Vabariigi ajal koostatud kihelkonnakirjeldusi, mistõttu ei ole sel kirjeldusel ka siduvat alust.

14

Joonis 13. 27.05.2011 kalmistu asukohast tehtud foto, kalmistu jääb metsatuka sisse (Foto:

Tõnno Jonuks)

27.10.2011 (Ingmar Noorlaid) paikvaatlus ütleb, et olukord kalmistul on sama mis

kevadel.

26.04.2023 (Eero Heinloo) paikvaatluses oletatakse, et praegune maa-ameti kaardikuva

on ilmselt väär, kuna kirjalikud allikad räägivad Kadaka kinnistu lõunaossa jäävast

umbes 100 × 100 m suurusest metsatukast, mille alal esineb kartulikoopaid ja liiva

kaevandamisest tekkinud auke.

Joonis 14. 26.04.2023 kalmistu keskosas eristunud kõrgem nukk, mille sisse on rajatud kruusa-

või liivaaugud (foto: Eero Heinloo)

15

3.3. Mälestise alusdokumentide andmete, tegeliku asukoha ja ulatuse, varasemate

kaardikuvade ning Maa-ameti kaardikuva vastavuse analüüs

Kalmistu on käesoleval hetkel kuvatud maa-ameti geoportaali kultuurimälestiste kaardikihil

maa-alalise polügoonina Rääsa külas Kadaka, Linaaugu ja Kadaka tee kinnistutel suurusega

umbes 45 × 45 m. Mälestise ümber on kuvatud seadusest tulenev 50 m kaitsevöönd. Praegune

kuva ei vasta alusandmetes esinevale informatsioonile ei asukoha ega ulatuse osas. Tegelik

kalmistu ala jääb alusandmete põhjal olemasolevast kuvast mõnevõrra lääne-edela poole,

külavahetee läänepoolsele küljele jäävasse kuuskedega kaetud metsatukka, nii selle sisse kui

äärde. Mälestise ala suuruseks on umbes 125 × 125 m.

4. Kokkuvõte

4.1. Ekspertiisi tulemuste lühikokkuvõte

Mälestise kalmistu reg-nr 9120 alusandmete üle vaatamise käigu selgus, et mälestis paikneb

Kadaka kinnistul (KÜ 63601:001:0840), Hiienõmmeaugu nime all tuntud metsatukas, u 125 ×

125 m suurusel kõrgemal alal.

Probleemi kirjeldus jah ei

Mälestise tegelik asukoht on tuvastatud x

Mälestise tegelik asukoht vastab kaitse alla võtmise alusandmetele x

Mälestise tegelik asukoht vastab kultuurimälestiste kaardikihil kuvatavale

asukohale

x

Mälestise tegelikud piirid on tuvastatud x

Mälestise tegelikud piirid vastavad kaitse alla võtmise alusandmetele x14

Mälestise tegelikud piirid vastavad kultuurimälestiste kaardikihil kuvatud

piiridele

x

Alusandmed asukoha/piiride osas on puudulikud x

Mälestis on hävinud x

Mälestis on ekslikult kaitse all/ puuduvad riikliku kaitse eeldused x

Kaitsevööndit kuvatakse kultuurimälestiste kaardikihil õigesti (täidetakse, kui

mälestise asukoht ja piirid kuvatakse õigesti)

x

4.2. Ettepanekud andmete korrigeerimiseks ja muutmiseks

Ettepanek kaardiandmete korrigeerimiseks

Juhul, kui kultuurimälestiste kaardikihi muudatus on vastavuses alusandmetega, puudub

vajadus uue õigusakti välja andmiseks. Muudatustest teavitatakse kinnistute omanikke.

Alusandmetes ja alusandmeid toetavates täiendavates andmetes arvestatavaid vastuolusid ei

ole.

14 Mälestise piirid vastavad alusandmetele, kuna alusandmed räägivad maastikul füüsiliselt eristatavast objektist –

kartulikoopaid ja kruusaauke omavast kõrgemast alast suurusega 100 x 100 m. Mälestise piiri mõiste tänapäevases

tähenduses on tekkinud alles aastast 2008.

16

Eelnevast tulenevalt korrigeerida arheoloogiamälestise kalmistu reg-nr 9120 kuva mälestise

alusandmete järgi (1973. aasta riikliku kaitse alla võtmiste topograafiline kirjeldus, 1990ndate

aastate kontrollitud topograafiline kirjeldus) vastavalt joonisele 15. Lisada mälestise alale

kehtivast Muinsuskaitseseadusest tulenev 50 m kaitsevöönd.

Joonis 15. Alusandmetele vastav kalmistu ulatus (kollasega). (Alus: Maa-ameti geoportaali

reljeefvarjutusega kaardikiht)

Joonis 16. Alusandmetele vastav kalmistu ulatus (kollasega). (Alus: Maa-ameti geoportaali

kultuurimälestiste kaardikiht)

17

4.3. Mälestise tegeliku asukoha ja kaardiandmete vastavusse viimise tulemusel selginenud

kooskõlastatavate ja loakohustuslike tööde alad

Pärast kaardiandmete korrigeerimist:

Mälestise ala: Kadaka kinnistu (KÜ 44901:003:0498; eraomand, maatulundusmaa).

Mälestise kaitsevöönd: Kadaka kinnistu, Linaaugu kinnistu (KÜ 44901:003:0429;

eraomand, maatulundusmaa), Kuusiku kinnistu (KÜ 44901:003:0437; eraomand,

elamumaa), Maidla metskond 5 kinnistu (KÜ 44901:003:0830; riigiomand,

maatulundusmaa), Kadakaharu kinnistu (KÜ 44201:001:1132; eraomand,

maatulundusmaa), Koolibri kinnistu (KÜ 44201:001:1133; eraomand,

maatulundusmaa), Kadaka tee (KÜ 43801:001:0377; munitsipaalmaa, transpordimaa).

Pärast kaadriandmete korrigeerimist jääb mälestis tervikuna Kadaka kinnistule ehk ei ulatu

Linaaegu ega Kadaka tee kinnistutele. Mälestise ala, suurusega 45 × 45 m, asendub korrektse

alaga, suurusega umbes 100 × 100 m. Mälestise ala ümber kehtiv 50 m kaitsevöönd ulatub

kõigile seni kaitsevööndit omanud kinnistutele, va Rääsa koolimaja kinnistu. Kaitsevöönd

lisandub Koolibri, Kadakaharu ning Maidla metskond 5 kinnistutele, kuhu vasema kuva järgi

kaitsevööndit ei ulatunud.

Mälestise asukoha korrigeerimisega selginevad alad, kus kehtivad kooskõlastatavate ja

loakohustuslike tööde nõuded (MuKS §-d 52–53).

Mälestise alal tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt peavad alal toimuvad

tegevused vähendama mälestise hävimise ohtu ja toetama väärtuste säilimist

(muinsuskaitseseadus, edaspidi MuKS § 3). Seejuures tuleb hoiduda tegevustest, mis võivad

mälestist ohustada, rikkuda või selle hävitada (MuKS § 33 lg 1). Mälestist võib küll kasutada

nüüdisaja vajadustest lähtuvalt, kuid mitte viisil, mis võib ohustada selle säilimist (MuKS § 33

lg 2). Mälestise omanikul on kohustus mälestise kahjustumisest viivitamatult

Muinsuskaitseametit teavitada. Juhul, kui mälestise valdus antakse üüri, rendi vms. suhte alusel

üle teisele isikule, tuleb teda mälestisest teavitada (MuKS § 36).

Nii mälestise alal kui ka kaitsevööndis kehtivad muinsuskaitseseadusest tulenevad nõuded,

mistõttu on vaja kõik pinnase- ja kaevetööd (sh ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-,

kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd ning maapinna

ettevalmistamine metsaseaduse tähenduses) kooskõlastada Muinsuskaitseametiga, kellel on

õigus kaaluda tegevuse lubatavust mälestise säilimise huvides ning vajadusel määrata

arheoloogiline uuring. Tööde puhul mälestise alal tuleb enne tööde tegemist

Muinsuskaitseametist taotleda tööde tegemise luba (MuKS § 52 lg 3;

https://register.muinas.ee/public.php?menuID=workpermit). Loataotlus tuleb esitada ka siis,

kui tööd toimuvad samaaegselt nii mälestisel kui kaitsevööndis. Kui planeeritud tööd jäävad

ainult mälestise kaitsevööndisse, on kohustuslik esitada Muinsuskaitseametile sellekohane

teatis (MuKS § 59 lg 3; https://register.muinas.ee/public.php?menuID=worknotice).

Reg.nr: 1.1-7/2451 Sisu: Teavituskiri kalmistu (arheoloogiamälestis reg-nr 9120) asukoha, ulatuse ja kaitsevööndi kohta

Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas Rääsa külas Kadaka kinnistul (KÜ 44901:003:0498) asub muinsuskaitse all olev kalmistu (reg-nr 9120) (https://register.muinas.ee/admin.php?menuID=monument&action=view&id=9120). Kultuurimälestiste nimekirja korrastamisega (https://www.muinsuskaitseamet.ee/amet-koostoo-uudised-ja- kontakt/arendus-ja-koostooprojektid/malestiste-nimekirjade-korrastamine) seoses on Muinsuskaitseamet korrigeerinud kalmistu asukoha, ulatuse ja kaitsevööndi kuvamist Maa-ameti geoportaali kultuurimälestiste kaardikihil mälestise asukoha ja piiride täpsustamiseks tellitud ekspertiisi põhjal (Heinloo, E. 2024. Kalmistu reg-nr 9120. Mälestise asukoha ja piiride ekspertiis) . Palume Teil tutvuda kalmistu asukoha ja selle kaitsevööndi ulatusega (Lisa 3).

Eesti Vabariigi taastamise järel tunnistati kalmistu kultuuriministri 01.09.1997 määruse nr 59 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (RTL 1997, 169-171, 954) (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=25408) järjekorranumbriga 221 arheoloogiamälestiseks ning kanti kultuurimälestiste registrisse registrinumbriga 9120. 1997. aastal kehtinud muinsuskaitseseaduse (MuKS) kohaselt oli mälestise kaitsevööndiks automaatselt 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei olnud kaitsevööndit kehtestatud. Seega tekkis kaitsevöönd seaduse ja mälestiseks tunnistamise õigusakti koostoimes. Käesolevaga kuvatakse kultuurimälestiste geoportaalis kalmistu ümber kehtiv kaitsevöönd selle õiguslikel alustel.

Mälestise alal tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt peavad alal toimuvad tegevused vähendama mälestise hävimise ohtu ja toetama väärtuste säilimist (muinsuskaitseseadus, edaspidi MuKS § 3). Seejuures tuleb hoiduda tegevustest, mis võivad mälestist ohustada, rikkuda või selle hävitada (MuKS § 33 lg 1). Mälestist võib küll kasutada nüüdisaja vajadustest lähtuvalt, kuid mitte viisil, mis võib ohustada selle säilimist (MuKS § 33 lg 2). Mälestise omanikul on kohustus mälestise kahjustumisest viivitamatult Muinsuskaitseametit teavitada. Juhul, kui mälestise valdus antakse üüri, rendi vms. suhte alusel üle teisele isikule, tuleb teda mälestisest teavitada (MuKs § 36).

Nii mälestise alal kui ka kaitsevööndis kehtivad muinsuskaitseseadusest tulenevad nõuded, mistõttu on vaja kõik pinnase- ja kaevetööd (sh ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve- ja muud pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööd ning maapinna ettevalmistamine metsaseaduse tähenduses) kooskõlastada Muinsuskaitseametiga, kellel on õigus kaaluda tegevuse lubatavust mälestise säilimise huvides ning vajadusel määrata arheoloogiline uuring. Tööde puhul mälestise alal tuleb enne tööde tegemist Muinsuskaitseametist taotleda tööde tegemise luba (MuKS § 52 lg 3; https://register.muinas.ee/public.php?menuID=workpermit). Loataotlus tuleb esitada ka siis, kui tööd toimuvad samaaegselt nii mälestisel kui kaitsevööndis. Kui planeeritud tööd jäävad ainult mälestise kaitsevööndisse, on kohustuslik esitada Muinsuskaitseametile sellekohane teatis (MuKS § 59 lg 3; https://register.muinas.ee/public.php?menuID=worknotice).

Pinnase- ja kaevetöödel tuleb arvestada arheoloogiliste leidude ja arheoloogilise kultuurkihi ilmsikstuleku võimalusega ka väljaspool mälestise ja selle kaitsevööndi ala. Muinsuskaitseseadusest tulenevalt (§ 31 lg 1, § 60) peab leidja sellisel juhul tööd katkestama, jätma leiu leiukohta ning teatama sellest Muinsuskaitseametile.

Lisaküsimuste puhul palun pöörduda Ida-Virumaa nõuniku Kalle Merilai poole ([email protected], tel 5347 8582) või võtta ühendust läbi Muinsuskaitseameti üldaadressi ([email protected]).

Lugupidamisega,

(allkirjastatud digitaalselt) Eero Heinloo kaitsekorralduse spetsialist telefon 51964752 [email protected]

From: "Muinsuskaitseamet" <[email protected]> Sent: 25/11/2024 11:35:15 To: <[email protected]>, "RMK" <[email protected]> Cc: Subject: [Muinsuskaitseamet: Väljaminev dokument] Teavituskiri arheoloogiamälestise kalmistu reg-nr 9120 kohta

LISAD Lisa 1. Kalmistu reg-nr 9120 asukoha kuva Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihil seisuga 21.11.2024. Lisa 2. Kalmistu reg-nr 9120 tegelik asukoht ja ulatus. Lisa 3. Kalmistu reg-nr 9120 asukoha ja kaitsevööndi kuva Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihil seisuga 25.11.2024.