Rohuneeme MKA inventuuride aruanded

Hinnang Rohuneeme MKA uuringuala kuivendussüsteemide toimivusele Teostaja: PhD Anneli Palo, OÜ Metsamutt

2024

Sissejuhatus

Viimsi vallavalitsuse poolt tellitud töö eesmärgiks on hinnata Rohuneeme MKA

kuivendussüsteemi uuendamise või parandamise vajalikkust pidades silmas bioloogilise

mitmekesisuse kaitset.

Rohuneeme MKA kaitsekorralduskavas tuuakse välja, et Viimsi poolsaare metsad on

liigniisked, mistõttu on nende kuivendamiseks rajatud maaparandussüsteemid. Kirjutatakse,

et tänaseks on maastikukaitseala kuivendussüsteemid valdavalt hooldamata ning need ei

toimi. Väidetavalt mõjutab see otseselt nii kaitseala kooslusi kui ka kaitseala vahetus

läheduses olevaid kinnistuid. Kaitsealale rajatud kuivendussüsteemid on osaliselt ühenduses

kaitsealast väljaspool oleva eesvooluga, mille mõjuala ulatub ka kaitsealale.

Kaitsekorralduskavas leiti, et liigniiskel alal on vajalik kuivendussüsteemide hooldamine ning

uuendamine, sest ala on olnud aastakümneid kraavitatud ning see on kujundanud ka

sealseid kooslusi. Dokumendis kirjutati, et ulatuslikud üleujutused põhjustavad sealsete

metsade hävimist. Kaitsekorralduskavas toodi välja, et kaitseala vahetus läheduses asuvad

ka elamupiirkonnad ning hooldamata kuivendussüsteemid avaldavad neile mõju.

Dokumendis ennustati, et uuendamist vajavate kraavide kogupikkus on ligikaudu viis

kilomeetrit. Lisaks leiti, et taastada tuleb veerežiim kaitseala keskosas, kuhu on ladustatud

savi ja püütud rajada veekogu. Luba savi ladustamiseks alale anti 2006. aastal ehk kolm

aastat enne kaitseala moodustamist. Savi ladustamisest tingituna on piirkonnas suletud

kuivenduskraavid, mille tulemusena on kaitsekorralduskavas väljatoodud info kohaselt

hävinud kaks hektarit metsa ning täiendavalt on ühe hektari metsa seisund väga halb.

Viimsi vallavalitsus soovis teada, kui suurt väärtust omab liigirikkuse seisukohalt ja

rohevõrgustiku toimimise jaoks ala, mida kaitsekorralduskavas soovitatakse kuivendada.

Vajati täpsustust, millises piirkonnas täpsemalt ja millises ulatuses on vajalik teostada

maaparandustöid. Kohaliku omavalitsuse tasandil loodud kaitseala eesmärk on kaitsta

kohalikku väärtuslikku maastikku. Üks osa maastiku väärtusest on kindlasti sealsed liigid,

nende mitmekesisus ja erilised kooslused.

Käesolev lõpparuanne sisaldab:

 ülevaadet Rohuneeme MKA kuivenduskraavide puhastamise ning

kuivendussüsteemide täiustamise vajadustest;

 võrdlust Rohuneeme MKA bioloogilise mitmekesisuse hetkeolukorra ja

kuivendussüsteemide parandamisjärgse bioloogilise mitmekesisuse potentsiaalse

olukorra vahel;

 analüüsi, kus tuuakse välja kuivendamissüsteemide puhastamise ja puhastamata

jätmise mõju Rohuneeme MKA-l hetkel elavatele või kasvavatele kaitsealustele

liikidele ja ala üldisele bioloogilisele mitmekesisusele;

 GIS-formaadis kaardimaterjal välitöömarsuudi ja fotode tegemise punktidega.

Anneli Palo, OÜ Metsamutt,

[email protected], tel +372 5293653

Kasutatud materjalid ja välitööde metoodika

Töö teostamiseks tutvuti Rohuneeme MKA kaitse-eeskirja ja kaitsekorralduskavaga (https://www.viimsivald.ee/sites/default/files/inline-files/lisa_6_kaitsealad_2009-10-

13%20%282%29_3_1.pdf), (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/4120/5201/7021/Lisa_M-6.pdf#) ning

kasutati Maa-ameti geoportaali erinevaid kaarte, sh WMS teenust kaardikujude loomiseks

(https://xgis.maaamet.ee/xgis2). Loodusväärtuste ja metsa seisundi täpsustamiseks kasutati

ametkondlikke EELIS-e liikide leiuandmeid ning metsatakseerimise andmebaasi puistute

kasvukohatüübi ning vanuse kohta.

Välitööde ettevalmistusena digiteeriti Maa-ameti kaardirakenduste abil (sh LIDAR-

tehnoloogiaga reljeefikaart) uurimisala kraavide asukohad (Joonis 1). Välitöödel käidi 8.juulil

lootuses leida õitsvaid käpaliseliike, kuid neid polnud. Samuti esines vahetult enne külastust

tugevaid hoogvihmu, mis aitas hinnata kraavide toimivust. Väljas liiguti mööda kraavitrasse

ja läbi metsade, kraave ja kooslusi pildistati ning salvestati arvukalt märkusi nähtu kohta.

Töö digitaalses lisas on looduses olemasolevate kraavide andmekiht, läbitud teekond ning

teekonnapunktide andmed, samuti fotod. Fotod on seotud teekonnapunktidega ning neile

viidatakse tekstist järjekorranumbriga (joonis 2).

Joonis 1. Uuringuala (punased jooned) kraavide asukohad (sinised jooned) ja läbitud

välitöömarsruut (kollane joon) Maa-ameti halli varjutusega reljeefikaardil.

Joonis 2. Fotode pildistamise asukohad halli reljeefivarjutusega Maa-ameti kaardil.

Rohuneeme MKA uuringuala looduslike tingimuste ja maakasutusajaloo kirjeldus

Rohuneeme MKA looduslikke tingimusi ja maakasutusajalugu käsitleb üldjoontes

kaitsekorralduskava. Siin kirjeldatakse kitsalt uuringuala tingimusi.

Uuringuala kirdeosas on mulla

lähtekivimiks peenliiv, suuremal osal alast

aga mandrijääst mahajäänud moreen:

Järva kihistu Võrtsjärve alamkihistu

liustikusetted ehk moreenid - saviliiv ja

liivsavi, veerised ja munakad (Maa-ameti

geoportaali geoloogilised kaardid), mis on

pärast jää sulamist olnud merepõhjaks

(Foto 21, 99, 100, 101).

Maapind on kerge langusega lõunasse, olles ala põhjapiiril keskmiselt 9m ja ala lõunaosas

7,5-8,5m üle merepinna. Madalik on liigendatud arvukate kiviste mikrokõrgendikega, mille

kõrgus on 10-12m. Valdavad kuivendusmõjuga õhukesed turvastunud gleistunud või

gleimullad, mudase ja turbase orgaanilise kihi sügavus enamasti ei ulatu 30 cm-ni

(hästilagunenud turvas ning metsakõdu).

Uuringuala on olnud ajalooline riigimets (kroonumets), sest viimase paari sajandi kaartidel

joonistub välja sirge metsapiir. Metsaportaali andmeil on uuringuala keskosa vanimad

metsad 90-120 aastased ehk sealsed raied toimusid aastail 1903-1933. Enamus kraavidest

asuvadki neis metsades või nende piiridel. Kraavid kaevati ilmselt XX sajandi algusaastail

seoses raiega (Eesti Vabariigi topograafiline kaart 1:25 000, 1928.a kaardileht, Maa-ameti

geoportaali ajaloolised kaardid).

Puistute üheealine I rinne viitab lageraiemajandusele (Foto 28, 52, 55, 76, 77, 86, 87).

Erinevalt praegusest praktikast langetati sellal puid käsitsi saagide ning kirvestega, säilitades

elujõulist järelkasvu. Isegi kui metsaistutust või külvi looduslikule uuendusele lisati, pärines

materjal samast piirkonnast. Praegused metsad on seetõttu geneetilises suguluses

varasematega ning liigirikkus vähenes raiel vähem kui tänapäeval. Arvestades suure linna

lähedust on puistusid tõenäoliselt sajandite jooksul pidevalt majandatud ka valikulise

väljaraiega ning tollal oli tavaks metsades karjatada koduloomi, s.t. külade kariloomad

liikusid karjuste saatel loodusmaastikes. Ajalooline inimmõju on metsadele olnud ilmselt

pikk ja võrdlemisi tugev.

Hiljemalt alates 1960-st strateegiliste militaarrajatise tõttu metsi aktiivselt ei kasutatud, sh

jäid arvatavasti tegemata hooldus- ja sanitaarraied. Võsastusid ka riigimetsa ümbritsevad

varem taludele kuulunud soised heina- ja karjamaad (Foto 20, 37, 40). Metsad kujunesid

aastakümnete jooksul looduslähedaseks, mis tähendab eelkõige puude vananemist,

kasvukohatüübile omase alusmetsa taastumist ning mitmesuguste surnud puidu ja vanade

puudega seotud metsaelementide teket.

Metsatakseerimisel on suurem osa siinsetest metsadest liigitatud jänesekapsa-mustika

kasvukohatüüpi kuuluvaks, mis oma tüüpilisel esinemiskujul kuivendamist ei vaja (Foto 4).

Tegelikult on enamikes puistutes märgatavad turba ja kõdu lagunemise märgid: sanglepad

kasvavad kohati kõrgetel „karkudel“ ehk turba lagunemise tõttu on juurekaelad paljandunud

(Foto 24). Kõdusoostumine on vähemmärgatav kuusikutes, seal oli lagunemata orgaanikat

(turvast) vähem ka enne kuivendamist. Üldiselt on gleimuldadel kasvavate metsade kõrge

boniteet Põhja-Eesti rannikumadalikul tavaline (näiteks Lahemaa poolsaarte metsad), sest

kliima on mereliselt pehme talvega, kõdu ja varis lagunevad hästi ja kuigi suveperioodil võib

mullas esineda olulist kauakestvat veepuudust, kompenseerib seda öine kõrge õhuniiskus,

sisemaast pikem vegetatsiooniperiood, valdavalt liikuva vee ja piisava lubjarikkusega pinnas

ning intensiivne hajus päikesekiirgus. Puude kõrgus ja diameeter, seeläbi ka boniteet on

kõrgemad kui samadel muldadel kasvavates puistutes sisemaal, mis võib olla põhjuseks,

miks metsaregistris on sagedamini märgitud looduslikust kuivem metsa kasvukohatüüp.

Lääneservas ja keskosas kasvavad kuivendatud soostuva kasvukohatüübirühma puistud

(Foto 17, 22, 34, 35, 37, 82, 93), lääne- ja keskosas esineb tüüpilise mustika (53, 75) ja

kõdusoo ilmelisi tükke (Foto 24, 33, 84-90).

Kraavide olukord uuringualal

Uuringuala kraavid on enamasti kaevatud aluspinnasesse, tekitades püsiva kivimaterjalist

kaldavalli. Madal turbavall on tänapäevaks lagunenud ning looduses mittemärgatav (Foto 3,

32, 33, 47, 56, 59). Suvisel ajal jääb kraavi põhi valliharjast keskmiselt pool meetrit

sügavamale, metsa keskmisest pinnasekõrgusest aga kuni 30cm allapoole.

Kui puud on murdunud üle kraavi, siis toetuvad tüved mineraalsest materjalist vallile. Tänu

üldiselt mitmekesisele mikroreljeefile jäävad tüved 10-60cm kõrgemale kraavi võimalikust

kõrgeimast veetasemest. Täielikult pehastunud puud ei sega veevoolu, kõdupuit toimib aga

vett imeva ja aeglaselt aurustava käsnana, mis hoiab metsa mikrokliimat niiskena.

Uuringuala põhjaosa kraavijupid toimivad põhiliselt ajutise pinnavee kogujana ning vool

lõuna suunas toimub harva ning väljaspool vegetatsiooniperioodi. Sellele viitavad

metsataimedega rohtunud kraavinõlvad ning sammal kraavi põhjal (Foto 1-7).

Metsa lääne- ja keskosas on kraavides paiguti lompe, mõnes kohas on kraavi põhi

sammaldunud, teisal hästilagunenud musta madalsoomullaga või ka veidi märg ja mudane

ning lodutaimedega kaetud (Foto 11-15, 18-19, 21-22, 27, 31-33, 38-39).

Idaserva kraavid on madalad, mineraalmaal kohati suvekuivad (Foto 48, 56, 59, 80-83) või

siis paigutise rauarikka veega (84, 91-94, 97-98) mis viitaks nagu allikaveele või pigem

rauaühendite väljaleostumisele kõrvalasuvatelt saviladustamiskõrgendikelt. Tegu ei ole

saasteainega!

Kaitsekorralduskavas viidatud saviladestusala kõrval hukkunud mets on taastumas. Alal

kasvab tihe noor kaasik, vana puistu jäänuseid on lamapuiduna võsastikus maas, kraavides

seisab roostevärviline vesi (Joonis 3, Foto 64-68). Läbi kruusakõrgendiku lõunasuunas

kaevatud kraav ilmselt ei toimi veepuuduse tõttu juba pikemat aega, sest on täis kasvamas

kasevõsa (Foto 60-63). Alale sirguv kaasik (Foto 71-74) on niivõrd suure

aurustamispotentsiaaliga, et looduslikus mõttes „liigvett“ esineb ilmselt vaid lume sulamise

ajal või pärast veerohkeid sadusid (https://fotoladu.maaamet.ee/foto=8062132 2024 vrd

2018 lennufotoga https://fotoladu.maaamet.ee/foto=1468904). Ka kõrgendik ise on

kattunud lopsaka taimestikuga, mis vee kiiret allavoolamist takistab, tekkinud rohukamar

imab osa veest.

Joonis 3. Püünsi asula kõrval olev kuusega kinnikasvav sanglepik joonisel vasakul valge raami

sees keskel; saviladustusala kõrval olev kaskedega kattunud märgala paremal valge raami

sees keskel.

Edelanurgas Püünsi spordiplatsi juures on ainuke vee väljavool uuringualalt (Foto 44-46)

ning seal liitub maapinna langus äsjasüvendatud äravoolukraavi mõjuga. Paarkümmend

aastat tagasi olid niitudele kasvanud sanglepikud suhteliselt märjad ja looduslähedased,

nüüd toimub seal kuusega tihenemine, mis on kiiresti tugevneva kuivendusmõju tunnus

(Joonis 3, Foto 36-37, 40-43).

Kuivenduse lakkamise mõju ja metsade edasine areng

Kraavid ei ole ummistunud, vesi pääseb veerohkel ajal vabalt liikuma. Kuna maapinna kalle

on väike, toimivad kraavid põhiliselt pinnavee kogujana märjal ajal.

Mets on taastunud varasemast inimmõjust ning vananeb (enamus puistusid on 70-125 aasta

vanused), seetõttu esineb sagedamini ka surevaid ja surnud puid. Viimasel paaril kümnendil

on sagenenud ekstreemselt kuivad suved ning tugevad tormituuled, mis samuti mõnevõrra

on suurendanud puude suremust. Uuringualal liituvad erakordsete ilmastikuolude poolt

põhjustatud ja puistu kõrge vanuse tõttu toimuvad muutused. Elurikkuse ja ka puhkemetsa

seisukohalt on vanad lamapuidurohked puistud eriti kõrge väärtusega.

Uuringuala metsad on 10-40 aastat vanemad kui Metsaseadusega lubatud raievanus. Metsa

majandamise eeskirja järgi võiks II boniteediklassi kuusikutes raiuda 80 aastaseid puistusid,

männikutes 90-aastaseid, kase- ja sanglepapuistusid aga juba 60-70-aastaselt (vrd

Metsaportaal „raievanus“, https://www.riigiteataja.ee/akt/113072023034?leiaKehtiv).

Metsi on möödunud sajandi alguses intensiivsemalt majandatud, seetõttu suhteliselt

ühevanuselises puistus kasvab vanade puude suremus piiratud ajavahemiku jooksul

tunduvalt ning ülekaalu saavutab noorem järelkasv. Sellist protsessi nimetatakse ökoloogias

puistuvahetushäiringuks: esimese rinde moodustavad endised teise rinde puud, kui neid

puistus oli, pigem valdavad noored puud ja põõsad (alusmets), rohkelt on lamapuitu.

Kunagiste metsamajanduslikult kujundatud monotoonsete puistute asemele kasvavad

ebaühtlase tiheduse ja vanuse, erinevate puuliikide ning tüvediameetriga metsad. Kuna

puistu liigiline koosseis ja vanuseline struktuur kujunevad looduslikuks, mitmekesistub seal

ajapikku ka muu puudega seotud elustik (näiteks Foto 35).

Põlismetsa iseloomustab struktuur, kus leidub üksikuid jämedaid väga vanu puid, keskealisi

ja vananevaid puid kasvab laiguti, nende vahel aga on mitmetest puuliikidest „tihnikuid“ ehk

looduslikku järelkasvu ja põõsaid. Aja jooksul toimub selliste struktuuride ruumis

„rändamine“, sest põlispuu ümberkukkumisel või kuivamisel tekkiv lagendik kattub varsti

noore tiheda järelkasvuga, neist kujuneb keskmiselt tihe samaealiste puudega kogumik ning

lõpuks jääb puude suremuse tõttu nendest alles 1-2 nn põlispuud, kuni kõik algab otsast

peale. Tormid, soostuvad või allikalised kohad, kõrvalasuvad raied võivad seda mustrit

oluliselt mõjutada eelkõige puistu üldise noorenemise suunas, sest häiringud on

sagedasemad.

Ilmastikule on tihti omane, et suuremad tormid vmt katastroofilised nähtused esinevad

lühikese aja jooksul üksteisele järgnevalt, mõju metsale pikendavad aga veelgi järgnevad nn

kahjuripuhangud, misjärel võivad aga saabuda aastakümned, kus noorenenud mets kasvab

ja vananeb ühtlaselt.

Metsa tervise seisukohalt ei vaja kraavid

puhastamist. Metsad uuenevad siin

looduslikult hästi ja põhiliselt kuusega. Kui

veerežiim taastub looduslikumaks, võiks

enam järelkasvu anda ka sanglepp. Paiguti

hoiavad tekkinud lagendikke põdrad, kes

söövad noored puud ära või murravad neil

ladvad (Foto 28-30, 49-51).

Kuigi metsaalune võib varakevadel ja hilissügisel tunduda märg, ei omasta puud siis juurte

kaudu vett ning see „liigniiskus“ ei mõjuta puude kasvu. Soometsade kujunemist ja säilimist

põhjustab suvine seisev „liigvesi“, seda aga uuringualal ei esine, vastupidi: õhuke

hästilagunenud kõdukiht ei suuda põuatingimustes puid veega varustada, eriti ohustatud on

kuivemate kinkude ja kivikülvide otsas kasvavad kuused, kes surevad juba suhteliselt

noorelt, asendudes taas päris noorte kuuskedega. Männid ja lehtpuud on ajutisele

veepuudusele vastupidavamad. Kui uuringuala metsas suvel oleks „liigvesi“, esineks

märjemates piirkondades rohke sanglepa järelkasv, kuid ka endistes sanglepikutes

prevaleerib kuivendatud muldadele omane kuusk ning sanglepa noori puid kohtab harva.

Mets ei saa minu hinnangul põhjustada eramute ümbruse liigniiskust, pigem vastupidi:

mets kasutab vee ära, kuid kinnistute taimestikul ja mullal ei ole sellist potentsiaali säilinud.

Metsad neelavad vihmavett nii võrade kui juurestiku kaudu; kergelt turvastunud pinnas on

käsnjas ja imab hästi vett ning hoiab seda kaua kinni. Kuna tegu on endise merepõhjaga,

sõltub konkreetse paiga mulla veeliig täiesti sellest, kas kinnistu all olev pinnas on täitunud

savi või tüseda kiviladestuga, kas esineb pinnavee kogunemist mullakihi alusesse

mikronõkku, kas veel on võimalik kuhugi edasi voolata.

Enamus elamutest on ehitatud kaitseala madalikust mõnevõrra kõrgemale moreenlavale.

Probleeme võib esineda Püünsis ala edelanurgas noore sanglepikuga piirnevatel aladel, kuigi

kraavi süvendatud eesvool ja kiirelt tihenev sanglepa-kuusemets peaksid selle mõju

tänapäeval enamasti tasakaalustama (Foto 36-45, joonis 3). Kui mõnede kaitseala

edelaosaga piirnevate kinnistute puhul tõendatult on olemas liigveeprobleemid, võiks

kaaluda kaitseala ja kinnistute vahele tiikide kaevamist. Need võiksid olla ka tänapäevased

pealt kaetud reservuaarid, kus ei saa areneda sääsevastsed ja millesse kogutud vett saab

kuival ajal kasutada kastmisveena.

Kuivenduse rekonstrueerimisega kaasnevate muutuste mõju elustikule

Kraavide puhastamine metsas sisaldab mitmeid kaasnevaid mõjusid isegi siis kui kraave ei

süvendata. Eelkõige on vajalik trassiraie, et ekskavaator pääseks kraavini ja mööda

kraaviserva liikuma. Raietega kaasnevad mõjud võivad metsas doominoefektina kutsuda

esile sisuliselt kogu metsakoosluse kiire muutuse ja seeläbi ka mõjud elustikule.

Tabelis 1 on kraavide rekonstrueerimisega kaasnevad mõjud nende tekkimise järjekorras.

Lühidalt on kirjeldatud, milliseid elustikurühmi see kõige rohkem puudutab ja antud

ökoloogiline-looduskaitseline hinnang tekkivale muutusele.

Võrdlusseisundiks ehk nn 0-stsenaariumiks võeti tänane loodusmetsalik seisund ehk

kunagistest inimmõjudest (raiest) taastumine, struktuuriline mitmekesistumine ja liikidega

rikastumine. Loodusmetsa struktuur ja elustik mitmekesistub puude vananemisel tänu

tekkinud ja juurdetekkivale lamapuidule, surevale puidule, üksikpuude väga kõrgesse

vanusesse jõudmisele, häilulisuse ja ebaselgelt eristunud rindelisuse tekkimisele.

Tabel 1. Kuivenduse rekonstrueerimisega kaasnevad mõjud elustikulisele mitmekesisusele.

Tegevus Mõjutatud liigirühm(ad) ja struktuurid

Mõju

Trassiraie (ilma masinate mõjuta)

Puud ja põõsad

Raiel tekib täiendav kogus lamapuitu, lisaks surevad paljud nn uue metsaserva puud. Lamapuidu ja kuivanud puude hulk suureneb, kuid selle kogus on praegugi rahuldav, vanu elus puid jääks aga veel vähemaks. Mõju puutüvedel kasvavatele liikidele, sh haruldastele on neutraalne juhul, kui langetatud jäme puit jäetakse metsa. Alusmets uues servas ilmselt tiheneb.

Rohustu ja loomastik

Kraavikoridoride laienemise tõttu suureneb valgustatus nii trassil kui mõnda aega metsa sisealal. Konkurentsisuhted muutuvad – varjuliigid kaovad või känguvad, vohavad aga lämmastiku lagunemisega seotud kõrgekasvulised valgusnõudlikud taimeliigid. Tolmeldajate ohtrus võib tõusta (liigiline mitmekesisus ei tarvitse tõusta, see võib väheneda), kõdufauna ohtrus ja liigirikkus väheneb, üldine liigiline koosseis muutub – nn metsaliigid kaovad, asemele tulevad valgustatud kraaviservade ja raiesmike liigid. Ulukite toitumistingimused pigem paranevad, hea nähtavuse tõttu nad eelistavad liikuda ja toituda sihtidel, varjudes vajadusel metsa. Mõju linnustikule saab mõnevõrra vähendada, raiudes novembrist märtsini. Mõju kaitseala elustikule tervikuna neutraalne kuni negatiivne, sarnaneb väikesepinnaliste raiesmike tekkele. Kuna pole teada harulduste kasvukohti kraavide ääres, siis mõju kaitsealustele liikidele on ilmselt tagasihoidlik.

Masinate mõju raiel ja kaevamisel

Rohustu ja loomastik

Rohustu ja selles elutsev loomastik tallatakse ja peletatakse, mulla pealmine kiht purustatakse, alumine kiht vajutatakse raskusega kokku, mistõttu mulla õhustatus ja vee liikumine läbi pinnase halveneb aastateks või isegi aastakümneteks. Mullatingimuste muutuse tõttu teiseneb taimestik, vohavad metsageneralistid (kattekold, metskastik, seaohakas, angervaks) ja umbrohud, võimalik on invasiivide sissetung, sest neid on ümbruses ohtralt (verev lemmalts, kanada kuldvits jt). Praegune fauna koosseis teiseneb vastavalt kujunevale uuele taimestikule. Ulukid on esialgu väga häiritud ja võib sageneda

sattumine aedadesse ja tänavatele, hiljem osa naaseb. Linnustikku häiritakse eelkõige masinate tegutsemise ajal, mistõttu kaevata tohib väljaspool pesitsusaega. Mõju kaitseala elustikule tervikuna on lokaalne, aktiivselt haaratud kohtades kutsub esile elustikumuutuse ruderaalliikide suunas, looduslähedane rohustu koosseis ja elustik taastub kraavikaldail kümnete aastate jooksul (kuivendamisjärgsesse seisu).

Kuivenemise mõju

Puu- ja põõsaliigid ning nendega otseselt seotud elustik (samblikud ja seened)

Ala neis osades, kus ajutist liigvett esineb, väheneb jätkuvalt sanglepa ja kase järelkasvu osakaal ning tõuseb kuuse osakaal. Sanglepikud ja kaasikud asenduvad kõdusooilmeliste umbes 40-60 aastaselt haigestuvate kuusikutega. Kohati võib tõusta vahtra osakaal, kuid vaher kannatab samuti juureseene käes ning sureb kuusega umbes samas vanusklassis, nagu ka saar. Võimalik on halli lepa ohtruse tõus, haavikusalud kujunevad suuremate puude suremise tagajärjel tekkinud häiludesse. Männipuistud asenduvad kuuse- kõdusoometsadega rutem kui kuivendamata jätmise korral. Puistud on tihedamad ja sageli nn võsasemad: põõsarinde osakaal metsa koosseisus tõenäoliselt tõuseb, rohkem on sarapuud ja pihlakat, aga ka madalaid põõsaid. Vastavalt puistu koosseisu muutustele kujuneb ümber ka spetsiifiline puiduelustik. Kui ei toimu hooldavaid raieid, siis üldjoontes peaks kogu praegune liigistu siiski säilima ja tasapisi lisandub metsa keskossa ja looduslikesse häiluservadesse põlismetsaliike, sest need seostuvad lisaks puude jämedusele ja vanusele ka raie jmt otseste inimhäiringute puudumisega. Kaugemas tulevikus väheneb männi ja sanglepaga seotud elustik ning enam võib leida kuuskedega seostuvaid liike.

Taimeliigid ja loomastik

Enamus säilinud lodu- ja sooliikidest kaob lõplikult, asendudes tavaliste kõdusoo- ja arumetsa-taimeliikidega. Samuti väheneb tigude ning kahepaiksete arvukus ja soometsadele omaste putukate mitmekesisus, halvenevad vanametsalindude toitumis- ja pesitsemistingimused (põhjuseks putukate ohtruse vähenemine ja puistute kiire noorenemine ning tihenemine, struktuurimuutus tervikuna). Kahepaiksete võimalikud kude- ja elualad kaoksid täielikult, suvisel ajal ei leiduks pikemalt veega täidetud lohkusid ja lompe. Mõju ulukitele on neutraalne, tihe noor järelkasv võib kohati pakkuda häid varje- ja toitumistingimusi. Seetõttu ulukite arvukus pigem tõuseb, nad satuvad inimasustusse rändeajal ja juhul, kui loomi häiritakse.

Kokkuvõttes tõuseks vanade puude suremus trassiraie ja maapinna kiirenenud

kuivenemise tagajärjel veelgi, mets tiheneks põhiliselt kuuskedega, kohati ka halli lepa ja

sarapuu või pihlakaga. Tunduvalt väheneks niisketele metsadele tüüpiliste liikide ohtrus

(sanglepp, kodumaised teoliigid, kahepaiksed, mõned linnuliigid ja taimeliigid sh

samblaliigid). Esialgu oleks mõju neutraalne vanade jämedate puude liikidele ning ulukitele,

tulevikus mets nooreneb üldiselt (puud ei ela enam nii vanaks kui tänased puistud) ja

„võsastub“.

Mõju elustikule tervikuna on raske prognoosida: kui metsi ei majandata, siis vananevate ja

surnud puudega seotud põlismetsaliigid leiavad puutumatute metsaalade keskel siiski

elupaiku. Ulukid ilmselt kohanevad muutunud tingimustega mõne aja jooksul, nende

populatsioonide seisund sõltub laiemalt rohekoridoride olemasolust jm tingimustest.

Võimalik on invasiivsete liikide sissetung mööda trassiraie koridore ja püsiv kraavikallaste

asustamine nende poolt, eriti suur oht on verev lemmalts, mida juba praegu kohati

kraavikallastel leidub.

Täiendavalt:

Puhkemetsa atraktiivsus kuivendatud aladel väheneb puistute tihenemise ja noorenemise

tõttu - kõikjal tihe noor kuusk ning alusmetsaliigid. Uuringualal olevad ajutiselt liigniisked

loodusmetsad ei ole ka praegu puhkemetsadena kasutusel aastaringselt. Neid külastatakse

rohkem siis, kui pole hammustavaid putukaid ega ajutist liigvett. Seevastu pakuvad nad

põnevust inimestele, kelle hobiks on loodusvaatlused või –fotograafia, või kes vajavad

lõõgastuseks nn ürgsuse ja üksinduse tunnet. Just tänu piisavale veega varustatusele on

sellised metsad elustikurikkad (samblad, seened ja samblikud, märja pinnase taimestik,

kahepaiksed, putukad), sobivad ulukitele varjepaigaks ning toitumisalaks ja pakuvad

alternatiivseid vabaaja veetmise võimalusi neile, kes otsivad eraldatust. Soovitav on selliste

loodusmetsade puhul siiski mainida infotahvleil, et külastamine ja turvalisus on igaühe enda

vastutusel ja pole soovitav suure tuulega ega pärast veerikkaid aegu. Läbiligunenud

õhukesel merepõhjapealsel pinnasel võivad puud ümber vajuda veel mitme päeva jooksul,

eriti tuulise ilmaga. Tüükad võivad aga kokku kukkuda just kuivamise käigus, s.t. ka nn hea

ilmaga. Rippes puude all viibimist tuleks vältida.

Saviladustamisaladel ning mõnes kohas metsas kasvab invasiivseid taimeliike, sh karuputke

võõrliik (Foto 69-70), verev lemmalts, kanada kuldvits, aedvaak (Foto 102) ning pargitatar,

samuti teisi vähemohtlikke aiapõgenikke ning kinnistute lähedal metsas nähti ka hispaania

teetigu, kuid määrang pole väga kindel (Foto 8-9). Eelkõige vereva lemmaltsa ning

karuputkega tuleks kiiresti tegelda ning tekkinud kolded eemalda. Soovitan vastavat

inventuuri ja tegutsemist kõigil Viimsi kohalikel kaitseladel, kui seda juba pole tehtud.

Saviladustamisala kõrval oleva noore märja metsaga ala võiks kujundada kahepaiksete

jaoks sobivals märgalaks, juhul kui veekvaliteet seda võimaldab. Sel juhul saaks piirkonnas

kraave ja tiike mõõdukalt süvendada, nende vahele kasvanud noort metsa laiguti eemaldada

ja hõrendada, tulemusena tekiks liigvett hoidev poolavatud puistuga ala, mis on

kahepaiksete ja putukate looduslikuks elupaigaks. Ala saaks kasutada loodusharidulikul

eesmärgil. Kahepaiksete elutingimuste parandamise eelhinnangu osas soovitan

konsulteerida märgalade ökoloogia kaasprofessor Riinu Rannapiga ([email protected]).

Kokkuvõte

Ekspert leidis välivaatluse tulemusel, et puude suremust põhjustab vana metsa

puistuvahetushäiring, mida tugevdavad paari viimase aastakümne ekstreemsed ilmaolud,

eelkõige suvised põuad ja sagenenud tormid.

Metsad ei kannata liigvee käes, sest see esineb vegetatsiooniperioodi välisel ajal. Enamus

kraavidest toimib endiselt ajutise pinnavee kogujana ning sademetevaesel ajal on nad

kuivad. Kraavid on muutnud metsa veerežiimi, mistõttu sanglepikud on asendunud või

asendumas kuusikutega.

Uuringuala absoluutne kõrgus ja maapinna kalle on selline, et metsas olev vesi ei saa

põhjustada liigniiskust piirnevatel elamuga kinnistutel, kuid märjad ajad esinevad nii metsas

kui elamute ümbruses samaaegselt. Madalaimas edelanurgas tuleb olukorda jälgida, kuid

seal on äsja süvendatud suur kraav kaitseala piiri kõrval ning metsakoosluse koosseisu

põhjal jätkub pinnase kiire kuivenemine, noor niidule kasvanud sanglepik asendub

kuusikuga.

Uuringuala metsad on soovitav jätta looduslikule arengule, sest tegu on rannikumadalikule

tüüpilise parasniiske häiringurohke vana metsaga. Praegune olukord soodustab rikkaliku

elustiku säilimist ja lisandumist. Ala on kasutatav puhkemetsana ja sobib loodusvaatlusteks,

loodushariduseks jmt hobitegevuseks.

Saviladestusala kõrval hukkunud mets on kattunud kiirelt kasvava tiheda kaasikuga. Sellel

alal võib olla potentsiaali kahepaiksetele vajaliku märgala kujundamiseks.

Ekspert soovitab läbi viia invasiivsete taimeliikide inventuuri, neid tundub eriti rohkelt olevat

saviladestusalal. Looduslikust taimestikust puhastatud kraavitrassid võimaldaksid

invasiividel kiiresti levida ka mujale looduslikku metsa.

LISA: Fotod 1,2,3

Fotod 4,5,6

Fotod 7,8,9

Fotod 10,11,12

Fotod 13,14,15

Fotod 16,17

Fotod 18,19

Fotod 20,21

Fotod 22,23

Fotod 24,25

Fotod 26,27

Fotod 28,29,30

Fotod 31,32,33

Fotod 34, 35

Fotod 36,37

Fotod 38,39,40

Fotod 41,42,43

Fotod 44,45

Fotod 46,47,48

Fotod 49,50,51

Fotod 52,53

Fotod 54,55

Fotod 56,57

Fotod 58,59

Fotod 60,61

Fotod 62,63

Fotod 64,65

Fotod 66,67,68

Fotod 69,70,71

Fotod 72,73,74

Fotod 75,76

Fotod 77,78,79

Fotod 80,81

Fotod 82,83,84

Fotod 85,86,87

Fotod 88,89,90

Fotod 91,92,93

Fotod 94,95,102

Fotod 96,97,98

Fotod 99,100,101

Rohuneeme MKA

kolme metsa vääriselupaiga

(VEP205874, VEP205873 ja VEP207256)

samblike inventuuri tulemused

TÖÖVÕTULEPINGu nr 2-10.4/262

Aruanne

FIE Piret Lõhmus

(registrikood 16279085)

Tartu, 2024

1

Sisukord

1. Töö eesmärk ........................................................................................................................................ 2

2. Inventuuri metoodika ......................................................................................................................... 3

3. Tulemused ........................................................................................................................................... 6

3.1. Kaitsealused liigid ......................................................................................................................... 6

3.2. Punasesse nimestikku kuuluvad, kuid mitte kaitstavad samblikuliigid ....................................... 7

3.3. Leitud metsa vääriselupaiga sammaldest ja samblikest tunnusliigid ja jalgsamblikulaadsed

liigid……………………………………………………………………………………………………………………………………..12

3.4. Inventeeritud VEP-de väärtus samblikele ................................................................................. 13

3.5. Soovitusi Rohuneeme MKA VEP-de samblike väärtuse hoidmiseks ......................................... 15

Lisa 1. Kuvatõmmis eElurikkuse (PlutoF) andmebaasi väljavõttest ...................................................... 17

Lisa 2. Rohuneeme MKA-l leitud ohulähedaste samblikuliikide leiuandmed ....................................... 17

2

1. Töö eesmärk

Viimsi vallas asuv kohaliku omavalitsuse Rohuneeme maastikukaitsela (MKA; 243,7 ha) loodi

2009. aastal ning on valdavalt kaetud metsaga. Kaitseala üheks eesmärgiks ongi kaitsta alal

olevaid metsakooslusi. Loodaval MKA-l 2006. aastal läbi viidud välitööde käigus leiti alalt 70

samblikuliiki, millede seas oli väidetavalt nii haruldasi kui ka Eestile esmakordseid liigileide,

kuid Viimsi Vallavalitsusel puuduvad andmed, millised liigid, kust ja kui arvukalt neid leiti1

(kuid vt Lisa 1). Samuti ei olnud inventuuri eelselt Keskkonnaregistris (edaspidi EELIS-s) MKA-

lt ühegi kaitsealuse samblikuliigi leidu.

Tellijana seadis Viimsi vald käesoleva töö eesmärgiks samblike inventuuri läbiviimise

Rohuneeme MKA-l, et saada ala samblikulisest väärtusest parem ülevaade. Antud tegevus on

ära märgitud ka Rohuneeme MKA kaitsekorralduskavas

(https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/4120/5201/7021/Lisa_M-6.pdf).

Täpsemalt määratleti töö ülesandeks inventeerida Rohuneeme MKA-l asuvat kolme metsa

vääriselupaika (VEP; VEP205874, VEP205873 ja VEP2072562; hõlmavad kokku 26,5 ha), et

tuvastada kas ja millised kaitsealused ning haruldased samblikuliigid neis Rohuneeme MKA

VEP-ides kasvavad, kui arvukad nad alal on ning mis neid ohustab.

Joonis 1. Rohuneeme MKA Viimsi poolsaarel. Kaardil tumedama rohelisega polügoonid

tähistavad antud töös samblike osas inventeeritavaid metsa vääriselupaikasid (kuvatõmmis

lepingu lisast 1).

1 Inventuuri tegid tõenäoliselt lihhenoloogid Ljudmilla ja Jüri Martin. 2 nimetatud Keskkonnaregistri koodidega

3

2. Inventuuri metoodika

Lähteülesande kohaselt oli inventuuri tegijal õigus ise otsustada eesmärgi saavutamiseks

töödeks vajalik alade külastamiste hulk, aeg (mis pidi siiski jääma kevad-suvisesse perioodi) ja

töö metoodika. Olukorras, kus töövõtja märkab alade vahel liikudes mõnda kaitsealust

samblikuliiki, paluti tellija poolt ka need liigid üles märkida, kuid väljaspool VEP-e spetsiaalselt

kaitsealuseid liike otsima ei pidanud. Inventuuri eelselt tutvuti uuritavate VEP-de tausta

andmestikuga (metsaregister, EELIS VEP-i lehed). VEP-id inventeeris Aivar Hallang 2018. ja

2019. a.

VEP205873 on 18.5 ha suurune metsaala, mis koosneb 99-101 a karusambla mustika

(lühendikoodiga KM) kasvukohatüübi (kkt) (ala lõunapoolne osa), 111-122 a mustika (MS) kkt

ning 104 a jänesekapsa-mustika (JM) kkt. kuusikutest (kesk ja põhja-osa) (Joonis 2).

Samblikest nimetati EELIS lehel ühte VEP-i tunnusliiki, kuuse-nublusamblikku (Lecanactis

abietina) ning märgiti, et puudel esineb palju rippuvaid samblikke. Metsastruktuuriliselt toodi

samblike jaoks oluliste kasvupindadena välja, et alal on bioloogiliselt vanu kuuski-mände (ka

päikesele avatud), kaski ja sangleppasid ning ka haaba; esineb okas- ja lehtpuude tüügaspuid

ning mitmesuguses lagunemisastmes lamapuid; lisaks ka kivikülv ning rändrahn.

VEP205874 on 6,4 ha ning koosneb 132 a mustika kkt. ja 139 a sõnajala (SJ) kkt. kuusikust, mis

asub langu peal (Joonis 2). Samblikest nimetati EELIS lehel kuuse-nublusamblikku ning märgiti,

et puudel esineb palju rippuvaid samblikke. Metsastruktuuriliselt toodi samblike jaoks oluliste

kasvupindadena välja, et alal on bioloogiliselt vanu kuuski-mände, kaski ja sangleppasid,

esineb puutüükaid ning mitmesuguses lagunemisastmes lamapuid.

VEP207256 on 1,5 ha suurune 139 a mustika kkt. kuusik (Joonis 2). Samblikest nimetati EELIS

lehel kuuse-nublusamblikku. Metsastruktuuriliselt nimetati samblike jaoks oluliste

kasvupindadena bioloogiliselt vanade kuuskede, haabade ja kaskede, puutüügaste ning

mitmesuguses lagunemisastmes lamapuude esinemist.

Töö läbiviijal on enam kui 15 a metsasamblike kooslusepõhise teadustöö kogemus. Ta on

koolitanud VEP-i iventeerijatele samblike ja sammalde tunnusliike, lisaks viinud viimasel viiel

aastal läbi mitmeid spetsiaalseid looduskaitsealuste (edaspidi LK-aluste) metsasamblike (ja

sammalde) inventuure (nt. kuue LK II kategooriasse kuuluva samblikuliigi leiukohtade

inventuurid ning Tikste MKA ja Haanja Looduspargi Munamäe sihtkaitsevööndi samblike ja

sammalde inventuurid). Seetõttu oli inventeerijal suur kogemustepagas nii liikide leidmiseks

kui optimaalseks alal ringi liikumiseks, lähtuvalt kaitsealustele ja ka ohustatud liikidele

potentsiaalselt sobivate kasvupindade esinemisest.

4

Joonis 2. Inventeeritud metsa vääriselupaikade VEP205873, VEP205874 ja VEP207256 piirid

(sinise piirjoonega toonitud alad) ning neis olevad metsaeraldised (piiriks valge joon). Koodina

on kirjas peapuuliigi vanus (aastad), metsakasvukohatüübi lühend (vt tähendusi tekst lk 4) ja

peapuuliigi lühend (KU – kuusk, MA – mänd). Kollane punktiirjoon tähistab samblike

inventuuri jälge.

5

Lähtuvalt eelkirjeldatust seati inventuuri eel fookus mitmete kaitsealuste (LK) samblike

potentsiaalsele leidmisele, arvestades nende kasvupindade eelistusi:

a) vanade kuuskede ja mändide seotud rippuva kasvuvormiga epifüütsetele liikidele,

nagu oksa-tuustsamblik (LK II), pikk-lõhnasamblik (LK III), niitjas rihmsamblik (LK III) ja

kare habesamblik (LK III) ning mändide (põlenud) korbaga seotud männi-

soomussamblikule (LK II);

b) vanade haabadega seotud harilikule kopsusamblikule (LK III) ning koorikja

kasvuvormiga liikidele nagu kirss-mõhnasambliku (LK II) ja vanade sangleppade ning

saartega seotud oliiv-helksambliku (LK II) leidmisele,

c) vanade kuuse tuuleheite juurepaljanditega seotud sireda varjusambliku (LK II) ja kuuse

kändude kõdupuiduga seotud karvasele kruupsamblikule (LK II),

d) metsateede äärsetel liivavallidel võib olla kahvatut seensamblikku (LK II).

Lisaks LK samblikuliikidele otsiti/registreeriti ka VEP-i indikaatorliike (nii samblikke kui

samblaid) ja vanematele metsadele iseloomulikke jalgsamblikulaadseid pisisamblikke

(asustavad vanu puid või tüügaspuude puitu ja korpa) või muul moel eksperdi huviorbiidis

olevaid haruldasemaid liike (sh samblaid).

Välitööd viis ekspert läbi juuni alguses. Inventeeritud VEP-des oli erinevate sobivate

kasvupinnatüüpide (nt veteranpuude, tüügas- ja lamapuude, tormiheidete) märgatavus

metsa piires väga hea, enamasti 25-30 m raadiuses. Seepärast ei liigutud aladel alati ühtlase

tihedusega, vaid vastavalt sobivate kasvupindade esinemise tihedusele ja kasvupinna

detailsema kontrollimise vajadusele (vt inventuuri jälge Joonis 2).

Välitöö käigus registreeriti fookuses olevate liikide leiu korral GPS punkt ja kasvupind, samuti

ohtrus. Mitmete mitte-kaitsealuste liikide leiud registreeriti jooksvalt ka PlutoF GO

mobiilirakendusega eElurikkuse portaali (andmed on avalikud). Vajadusel koguti materjali

kaasa täpsemaks liigimääranguks mikroskoobi abil laboris.

6

3. Tulemused

3.1. Kaitsealused liigid

Uuritud kolmes VEP-s ei tuvastatud ühegi kaitsealuse samblikuliigi esinemist. Küll registreeriti

üks kaitsealune samblaliik.

Buxbaumia viridis – roheline hiidkupar, LK I kategooria, ohualdis

Leiti üks kupardega asustatud kasvupind (kuuse kõdunenud lamatüvi; joonis 3). Liigi seisund

on suhteliselt hea, sest kasvupinnal esinesid tänavused kuprad (kaks) ning hulgaliselt oli ka

sigikehi (sisuliselt tegu liigi vegetatiivse levisepangaga). Otsest inimmõjulist ohutegurit antud

leiukohas liigile tõenäoliselt ei ole, sest külastajate liikumisrada jääb omajagu eemale ning liigi

peamist ohutegurit – metsaraiet - VEP-s ei toimu. Lisaks on lähedal veel mõni kõdunenud

lamatüvi, üksikutel neist leiti ka sigikehi (kuid mitte kupraid). Liigi leiukoha andmed esitati

inventuuri järgselt Keskkonnaregistrisse (KLO9404077, alamkirje ID -103795549).

Joonis 3. Rohelise hiidkupra valmivad kuprad hästi kõdunenud kuuse lamatüvel (vasakpoolsel

fotol). Kuparde asukoht tähistati ajutiselt ID märgisega (millel inventeerija GPS punkti

number). Fotod P. Lõhmus.

7

3.2. Punasesse nimestikku3 kuuluvad, kuid mitte kaitstavad samblikuliigid

Rohuneeme MKA kolmest VEP-st leiti kokku neli punase nimestiku „ohulähedane“

kategooriasse kuuluvat samblikuliiki (Tabel 1, Joonis 4, Lisa 2). Kõik on nad seotud kas vanade

puude (sanglepa, kuuse, männi) korbaga või kuuse tüügaspuude puiduga ning on

kasvuvormilt väikesed (pisisoomusja või koorikja tallusega).

Ohustatud (st kategooriatesse „kriitilises seisus“, „väljasuremisohus“ või „ohualdis„)

samblikuliike ei leitud. Samuti ei leitud Eestis varem leidmata või väga haruldasi (≤12

teadaoleva leiukohaga) samblikuliike.

Tabel 1. Rohuneeme MKA inventeeritud VEP-st leitud ohulähedaste samblikuliikide

leiuandmed ning asustatud kasvupinnad.

3 Eestis toimus samblike ohustatuse hindamine aastatel 2018-2023. Aluseks oli Rahvusvahelise

Looduskaitseliidu (IUCN) väljatöötatud kriteeriumid ja kategooriad (EX – väljasurnud, CR – kriitilises

seisus, EN - väljasuremisohus, VU – ohualdis, NT – ohulähedane, LC – soodsas seisundis, DD –

puuduliku andmestikuga). Kategooriatesse CR-VU kuuluvaid liike nimetatakse „ohustatuteks“.

Mõnikord kaasatakse sellesse gruppi ka ohulähedased (NT) liigid. Punase nimestiku hindamise

tulemused ning hindamise aluseks olev info on leitav Keskkonnaregistris.

8

Ketassamblik Cliostomum griffitii esines kõigis kolmes VEP-s, igas 2-3 kasvupinnal. Kasvas ta

nii vanade sangleppade korbal kui ka kuuse tüügaspuude puidul (Tabel 1, joonis 4 ja 5). Liik

esineb hajusalt üle Eesti, kasvades peamiselt vanades okas-segametsades, kuid mõnikord ka

parkide ja puisniitude vanadel puudel. Liiki ohustab otseselt vanade loodusmetsade

vähenemine väljaspool kaitsealasid (kuivõrd lageraie hävitab juba asustatud kasvupinna) ning

okasmetsade raievanuse langetamine (raiejärgselt läheb >80 a aega, enne kui tekivad liigile

kasvuks sobivad tingimused nagu paks korp ja tüügaspuude puit, seda viimast aga vaid juhul,

kui sanitaarraieid ei tehta). Uuritud VEP-s on liigi seisund praegu hea ning jätkuv alade kaitse

(mitte majandamine, sh ka sanitaarraiete mitte tegemine) suurendab tõenäosust, et liigi

asurkond on püsiv ja laienev.

Friesii soomussamblik Xylopsora friesii esines samuti kõigis kolmes inventeeritud VEP-s, ühel-

kahel kasvupinnal (kuuse või männi korbal) (tabel 1, joonis 6). Friesii soomussamblik kasvab

puidul (sageli põlenud puidul) ja okaspuude (eriti männi) koorel, vanemates eri tüüpi

okasmetsades. Liigi asurkonna levik Eestis on küll ulatuslik, kuid hinnanguliselt on seisund

aeglaselt halvenev, seoses liigi peamise elupaiga – raieküpsete männi- ja segametsade –

jätkuva langusega maastikus (intensiivne lageraie väljaspool kaitsealasid). Uuritud VEP-s on

liigi seisund suhteliselt hea (siiski, liigi katvus kasvupindadel polnud ulatuslik) ning jätkuv VEP-

de kaitse (mitte majandamine, sh ka sanitaarraiete tegemine) suurendab tõenäosust, et liigi

asurkond on püsiv ja laienev (sest tekib juurde sobivaid kasvupindu).

Väävelsamblik Chrysothrix flavovirens leiti kahes VEP-is (Tabel 1), kummaski kasvas vana

männi korbal, vähese katvusega (vt ka joonis 6). Selle liigi esinemine Eestis registreeriti

esmakordselt 2008. aastal ning praeguseks on teada pisut alla kahekümne esinemiskoha

hajusalt üle Eesti, kõik vanematest metsadest/vanadelt puudelt ning lokaalselt (nt vanas

loometsas) võib olla suhteliselt arvukas. Peamiseks ohuteguriks on vanade loodusmetsade (sh

männikute ja loometsade) pidev vähenemine lageraiete tagajärjel. Asurkonda toetab

kaitseala metsade kvaliteedi tõus ajas (puistute, sh männikute vananemine ja looduslik

dünaamika). Uuritud VEP-s on liigi seisund suhteliselt hea, esinedes tüvedel keskmise

katvusega ning jätkuv VEP-de kaitse suurendab tõenäosust, et liigi asurkond on püsiv ja

võimalik, et ka laienev (mändide vanuse tõustes).

Roheline varjusamblik Chaenotheca chlorella leiti kahe, suhteliselt lähestikuse kuuse

tüügaspuu puidult, VEP205874-s. See liik kasvabki vaid tüügaspuude puidul ning on Eestis

suhteliselt ühtlaselt levinud ja arvukas (u sadakond leiukohta); liiki kasutati ka metsa

vääriselupaiga tunnusliigina, kuid 2017. a alates jäeti liigi märkamise raskuste tõttu

tunnusliikide nimekirjast välja. Peamiseks ohuteguriks rohelisele varjusamblikule on

tüügaspuude hävimine lageraietel ja seisvate surnud puude tekke takistamine (hooldusraied)

või siis väljaraie (sanitaarraied), mis pikemas ajaskaalas toob kaasa kasvupindade nappuse

ning Eesti asurkonna vähenemise ja fragmenteerumise (st leiukohtade koondumine

kaitsealadele). Mõningal määral puhverdab taolist negatiivset ülepinnalist mõju kaitstavate

metsade vananemine ja mitte majandamine (säilitab metsa looduslikku dünaamikat ning

soodustab seisva kõdupuidu teket ja järjepidevat esinemist).

9

Joonis 4. Rohuneeme MKA-l inventeeritud kolmes VEP-s (toonitud alad) leitud ohulähedaste

samblikuliikide leiupunktid. Nimede lühendid: Cha chl – Chaenotheca chlorella, Chr flav –

Chrysothrix flavovirens, Cli gri – Cliostomum griffitii; Xyl fri - Xylopsora friesii).

10

Joonis 5. Ketassamblik Cliostomum griffitii kasvab Rohuneeme MKA kõigis kolmes

inventeeritud VEP-s, nii rannaäärsete sangleppade korbal (koos rohelise jalgsamblikuga,

ülemisel fotol) kui ka kuuse tüügaspuu puidul (alumisel fotol). Fotod P. Lõhmus.

11

Joonis 6. Väävelsamblik Chrysothrix flavovirens (ülemised fotod; koorikjas kollakasroheline

tallus männi korba servades; fotod J. Motiejūnaitė, https://inaturalist.nz/taxa/532722-

Chrysothrix-flavovirens), roheline varjusamblik (alumine vasakpoolne, foto A. Saag,

http://www.eseis.ut.ee/) ja Friesii soomussamblik (alumine parempoolne, foto O. Persson

https://www.flickr.com/photos/126598284@N05/page14).

12

3.3. Leitud metsa vääriselupaiga sammaldest ja samblikest tunnusliigid ja

jalgsamblikulaadsed liigid

Ootuspäraselt leiti inventeeritud kolmes VEP-s metsa vääriselupaiga indikaatorliike4 (joonis

7), sh alalt juba teada olnud kolmele liigile (kuuse-nublusamblik, kännukatik ja roomav

soomik) lisandus veel kolm (kahvatu varjusamblik, harilik paelsammal ja hammas-

tähtsammal; vt nimekiri allpool). Lisaks registreeriti 11 jalgsamblikulaadset pisisamblikku, mis

on kõik küll Eestis tavalised liigid, kuid sellesse ökoloogilisse rühma kuuluvate liikide rikkus

seostub positiivselt metsa puude vanuse ja struktuurilise koosseisu mitmekesisusega (leidub

nii vanu elusaid puid kui ka tüügaspuid ja tuuleheite juurepaljandeid5).

Inventeeritud kolmest VEP-st leitud samblikest ja sammaldest VEP-i indikaatorliigid olid:

1) kahvatu varjusamblik, Chaenotheca brachypoda (kahe tüügaspuu puidul);

2) kuuse-nublusamblik, Lecanactis abietina (peamiselt vanade kuuskede korbal, ≥35 puul);

3) hammas-tähtsammal, Mnium hornum (niiske, kõdunenud maapinnal kolmes kohas);

4) harilik paelsammal, Metzgeria furcata (graniitrahnul);

5) kännukatik, Nowellia curvifolia (peamiselt kuuse lamapuude kõdupuidul, ≥15 kasvupinnal)

6) roomav soomik, Lepidozia reptans (haava ja kuuse lamapuude kõdupuidul, 4 kasvupinnal).

Leitud jalgsamblikulaadsed liigid olid:

1) roheline jalgsamblik Calicium viride (rannaäärsel sanglepal);

2) jalgsamblik Calicium salicinum (kuuse tüügaspuu puidul);

3) kahvatu varjusamblik, Chaenotheca brachypoda (vt ülalt);

4) varjusamblik Chaenotheca brunneola (kuuse tüügaspuu puidul);

5) kollane varjusamblik Chaenotheca chrysocephala (kuuse korbal ja tüügaste puidul, 10

kasvupinnal);

6) rooste-varjusamblik Chaenotheca ferruginea (kuuse ja männi koorel ja tüügaspuu puidul,

13 kasvupinnal);

7) harilik varjusamblik, Chaenotheca furfuracea (kuuse tüüka puidul ja tormiheite

juurepaljandil);

8) varjusamblik Chaenotheca stemonea (peamiselt kuuse korbal ja tüügaspuu puidul, kokku

12 kasupinnal);

9) varjusamblik Chaenotheca trichialis (kuuse korbal ja tüügaspuu puidul, kokku 7

kasvupinnal);

10) Chaenothecopsis savonica (kahel kuuse tüügaspuul).

4 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1130/7202/3065/KKM_13092017_m36_lisa_6.pdf 5 Lõhmus, A. Lõhmus, P., 2011. Old-forest species: the importance of specific substrata vs. stand continuity in the case of calicioid fungi. Silva Fennica, 45(5), pp.1015-1039.

13

Joonis 7. VEP205874–s esines mitmeid metsa vääriselupaiga tunnusliike ja

jalgsamblikulaadseid. Fotol vasakul kuuse korbal kuuse-nublusamblik (kollases ringis) ja

varjusamblikud Chaenotheca stemonea ja C. trichialis (sinises ringis). Fotol paremal kuuse

tüügaspuu puidul varjusamblikud C. chrysocephala ja C. stemonea (kollases ringis) ning eemal

mätastena hammas-tähtsammal (sinises ringis). Fotod P. Lõhmus.

3.4. Inventeeritud VEP-de väärtus samblikele

Üldiselt on põhjust hinnata kõigi kolme Rohuneeme MKA inventeeritud VEP-i

elupaigaväärtust samblike jaoks heaks, sest kõigis neis esineb vanade okas-(sega)metsadega

seotud liike. Samas ühtegi kaitsealust või ohustatud kategooriatesse kuuluvat samblikuliiki ei

leitud. Arvestades VEP-de puistu vanust (100-140 a) ning suhteliselt suurt ja ühtlast

metsapinda, on aladel potentsiaal saada kaitsealuste samblike elupaigaks edaspidi (vt lk 6).

Kaitsealuste liikide puudumist võib seostada Tallinna linna lähedusest tingitud õhusaastega

(millele on mitmed LK liigid tundlikud), asustuse arenemisega kaasnenud elupaikade ja

leiukohtade kadumise ja fragmenteerumisega6 kui ka metsade varasema majandamisega.

Vanade sammaldunud kännumätaste ning metsastruktuuri järgi näib, et viimase 30 a või

pikema perioodi jooksul on praegustes VEP-s (eriti VEP205873) tehtud hooldus ja/või

sanitaarraiet. Lisaks läbib VEP205873-i sügav kuivenduskraav, mis on tõenäoliselt mõjutanud

lokaalset mulla veerežiimi ning puude kasvu. Seetõttu on VEP-de kuusikute kasvupindade

6 eElurikkuse andmetel oli nt möödunud sajandi algusepoolest Viimsi poolsaarelt teada praegu kaitse all oleva kareda habesambliku (Usnea barbata) esinemine (1942.a); liik kasvas ka Tallinna Nõmme piirkonnas koos teiste õhusaastele tundlike ja LK-aluste liikidega, nagu nt niitjas rihmsamblik (Ramalina thrausta) ja pikk lõhnasamblik (Evernia divaricata), kuid kaasajal enam mitte. Kareda habesambliku Viimsi poolsaarele lähim teadaolev kaasaegne leiukoht asub Naissaarel.

14

puuliigiline ja struktuuriline mitmekesisus suhteliselt madal ja ebaühtlane (sh tüügas- ja

lamapuid, vanu tuuleheite juurepaljandeid, samuti eri liiki vanu lehtpuid esineb vähesel hulgal

ja laiguti). Siiski on mõningane tõenäosus, et aja jooksul kõigi kolme VEP- elupaiga potentsiaal

kaitsealustele liikidele kasvab.

Lähteülesandes ette seatud eesmärk piiritleda kaardil kõrgema samblike väärtusega piirkondi

pole inventuuri tulemuste põhjal võimalik hästi teha, sest kaitsealused, ohustatud

(kategooriad CR-VU) ja Eestis haruldasi liike inventeeritud VEP-s polnud. Kahekümne VEP-i

tunnusliigi, jalgsamblikulaadse ja/või ohulähedaste samblikuliigi leiud jaotusid VEP-de piires

aga suhteliselt ühtlaselt ja tihedalt (joonis 8), mistõttu pole ka nende põhjal otsest alust tõsta

samblike poolest erilisema väärtusega piirkondi esile, vaid käsitleda inventeeritud VEP-e

terviklikult võrdväärsetena. Küll võib märkida, et omanäolisust lisas VEP-ile rannaäärne

sanglepik ning VEP205874-s astangunõlval olev sõnajala kkt kuusik, samas kui VEP205873

kv.VI413 er. 7-9 edelapoolsed osad olid märgatavalt struktuuri- ja liigivaesemad (joonis 9).

Joonis 8. Inventeeritud VEP-st leitud

ohulähedaste (punased), VEP-i

tunnusliikide (sinised) ja

jalgsamblikulaadsete (kollased täpid)

samblikuliikide leiupunktid.

Joonis 9. Kvartali VI413 eraldise 8 edelaosa

kuusik oli struktuuri- ja liikidevaene (ainsana

registreeriti kuuse-nublusamblikku ning

esines rohkelt vanu sammaldunud

kännumättad). Foto P. Lõhmus.

15

3.5. Soovitusi Rohuneeme MKA VEP-de samblike väärtuse hoidmiseks

Kõigis kolmes inventeeritud VEP-is esineva samblike (vt pkt. 3.2-3.3) elupaigalise väärtuse

püsimiseks ja suurenemiseks, kui ka muu vanade okasmetsadega seotud elustiku jaoks (vt ptk.

3.1.), on oluline alade jätkuv ning terviklik kaitse, rakendades vääriselupaiga kaitseks EELIS

süsteemis esitatud suuniseid ja õigusaktides sätestatud piiranguid. Siinhulgas on oluline, et

majandamistegevust, sh hooldus- ja sanitaarraieid, ei toimuks. Metsateedele ja

enamkäidavatele radadele langenud puutüved võib eemaldada, paigutades tüved

sinnasamasse raja kõrvale. Inventeeritud VEP-de selline kaitse tagab vanadele kuusikutele

iseloomuliku loodusliku arengu läbi häil-dünaamika. Teisisõnu, võimaldades kuuskede

loomulikku suremist (vanuse ja/või looduslike vektorite nagu putukate, seente või tormide

mõjul; vt ka joonis 10) ja mitte sekkudes häiringute järgselt puistu arengusse, luuakse

võimalus erinevate kasvupindade tekkeks (nagu kuuse tüügas- ja lamapuud, tormiheite

juurestikud, looduslikud kännud, haabade jt lehtpuude järelkasv häiludes). Vaid sellisel moel

on võimalik tekitada ja hoida erinevate kasvupindade (eriti kõdupuidu) järjepidevust ajas, mis

on nt. ptk. 3 toodud liikide lokaalpopulatsioonide püsimiseks oluline.

Joonis 10. VEP205873 olev üraski poolt loodud häiring, kus on rohkelt seisvaid ja lamavaid

kuuse kõdunevaid tüvesid ja tuuleheite juurepaljandeid, mis inimese poolse sekkumiseta

kujunevad aja jooksul väärtuslikeks samblike kasvupindadeks. Analoogne häiring esines ka

VEP207256-s.

16

Omaette teema on VEP205873 läbiv sügav kuivenduskraav, mis suubub kõrgelt nõlvalt otse

merre, kandes sinna, mh erosiooni abil, põhjendamatult palju setteid (joonis 11). Kraav on

aastakümneid kuivendanud ümbritsevaid metsaalasid, mis metsakasvatuslikult ei vaja aga

enam kuivendamist (alal domineerivad parasniisked laanemetsad). Samas on teada, et

metsakuivendusel on negatiivne mõju metsaelustikule (sh samblikele), mistõttu on

asjakohane rakendada erinevaid leevendusmeetmeid, nt vältida kraavi(süsteemi) uuendamist

ja kraavi hooldamist, takistada erosiooni ning setete otsest kannet merre7.

Joonis 11. VEP205873 läbiv kuivenduskraav suubub järsust nõlvast otse merre, tuues kiire

vooluga kaasa rohkelt ka setteid (merevesi oli suubumise kohas pruun).

7 Põhjalikumalt vt. https://keskkonnaamet.ee/sites/default/files/documents/2024- 02/240131_Maaparanduss%C3%BCsteemide%20leevendusmeetmed_IX_L6PP.pdf

17

Lisa 1. Kuvatõmmis eElurikkuse (PlutoF) andmebaasi väljavõttest otsinguga: asukoht „Rohuneeme“ ja koguja „Ljudmilla Martin“. Otsingu järgi on Rohuneemelt kogutud

20 samblikuliigi herbaarleidu, perioodist 2006-2023, kogujaks L. Martin (ja J. Martin; kordusleidjad T. Randlane

ja A. Saag). Nende hulgas oli 10-l märgitud leiukohana Rohuneeme MKA. Ühtegi Eestile uut või praegusel ajal

väga haruldast liigileidu nende seas polnud. Siiski oli leitud kaks ohulähedast kilpsamblikku: ooker-kilpsamblik

(Peltigera hymenina) Rohuneeme rändrahnult 2006. a (ja 2020. a) ning hele kilpsamblik (P. ponojensis) 2020. a

Kalmistu tee lõunaosast.

Lisa 2. Rohuneeme MKA-l leitud ohulähedaste samblikuliikide

leiuandmed (MapInfo kaardifailina).

1

Rohuneeme maastikukaitseala taimede inventuuri aruanne Silvia Pihu, PhD botaanikas, METK teadur

Rohuneeme maastikukaitseala taimede inventuuri aruanne..................................................................... 1

Metoodika ................................................................................................................................................. 1

Tulemused ja arutelu ................................................................................................................................. 2

Eraldiseisvad lisad ...................................................................................................................................... 8

Lisa 1. Kaitsealused ja invasiivsed taimeliigid Rohuneeme kaitsealal ....................................................... 9

Lisa 2. Kaitseala taimestikult väärtuslikumad osad ................................................................................. 10

Lisa 3 GPS-jäljed ...................................................................................................................................... 11

Lisa 4. Välitööpunktid .............................................................................................................................. 12

Käesoleva töö eesmärgiks oli Rohuneeme MKA taimestikulisest väärtusest parema ülevaate saamine ning kaitsealuste taimeliikide leidmine ja kaardistamine. Töö tellis Viimsi vallavalitsus.

Metoodika

Välitöid kaitsealal teostati 25.-26. mail, 22.-23. juunil ja 26. juulil. Salvestati GPS-jälge, kuid vahepeal esines sellega probleemi nii katkestuste, oskuste kui ka vanema telefoni tõttu, nii et jäljed on mai ja juuni käikude osas lünklikud. Lisaks salvestati rakendusega MapitSpatial punkte kaitsealuste ja invasiivsete taimede leiukohtades, väärtuslike metsakooslustega kohtades, fotode tegemise paikades jm. Jäljed ja kõik punktid on kaardikihtidel ning näidatud kaardil lisades 3 ja 4. Valikusse võeti fotod, mis on kvaliteetsed ja tähelepanu väärivatest paikadest või olulistest liikidest, liigifotode puhul jätab mõnel juhul telefonifotode kvaliteet ka soovida, kuid need on siiski lisatud. Fotode numbrid (foto nimes esimene number enne aastaarvu) on vastavuses kaardikihi roheneeme_punktid_fotod punktide numbritega (id). Samad numbrid (id) on kasutuses kaitsealuste ja invasiivide kihtide ja tabelite puhul. Kaardikiht roheneeme_punktid_fotod kajastab kõiki väljas tehtud märkmeid minimaalsete parandustega sõnastuse osas, see näitab nii liikide leidusid, fotode asukohti kui ka läbikäidud kohti. Kaitsealused liigid registreeriti vastavalt Keskkonnaameti nõuetele kõik polügoonina, üksikleidude puhul ringikujulisena, hinnati arvukust sõnaliselt või arvuna. Invasiivsete taimede leidude kiht koosneb punktidest ja polügoone ei joonistatud, ka arvukused on selles umbmäärasemad.

2

Tulemused ja arutelu

Kaitsealal leiti III kategooria kaitsealuseid taimeliike, mis on kajastatud tabelis 1. Kaitsealused ja invasiivsed liigid on eraldiseisvates lisades kaardikihtidel kaitsealused.zip ja invasiivid.zip ning lisaks kujutatud kaardil lisas 1. Euroopa piirkonnas IUCN punase nimekirja ohustatuse kategooriatesse VU, EN, CR kuuluvaid liike ei leitud. Leitud III kaitsekategooria liike ohustaks tõenäoliselt vaid looduse suuremad ümberkujundamised elupaigas nagu ehitused ja rootsi kukitsat ning balti sõrmkäppa ka koosluste kinnikasvamine, näiteks ka invasiivse pargitatraga. Rootsi kukitsat võib ohustada kuivendamine või kinnikasvamine, mistõttu ei tohiks piirnevat kraavi täiendavalt süvendada ja edaspidi võib olla vajalik levialal ning piirneva metsa servas põõsarinde (osaline) eemaldamine. Roomavat öövilget kui metsataime võivad ohustada lageraied.

Üldoontes piiritleti (lisa 2, kaardikiht väärtuslikumad.zip) ka kaitseala taimestikuliselt ja metsakoosluste poolest väärtuslikumad osad, kuid metsakooslused väljaspool vääriselupaiku vajaksid täpsustamiseks siiski põhjalikumat uurimist. Kaitseala keskosa inimmõjulised kooslused ei kuulu botaaniliselt väärtuslikemate alade hulka, kuid piirkond omab ilmselt ajaloolist väärtust.

Tabel 1. Kaitsealused liigid kaitsealal

ID Ladina nimi Eesti_nimi Arvukus Seisund Kuupäev Võimalikud ohud

53 Armeria maritima ssp elongata

roosa merikann

paar isendit keskmine 22.06.24 Kinnikasvamine (antud kohas vähetõenäoline)

78 Cornus suecica rootsi kukits

pea lausaline kraavi ja metsa vahel, sajad isendid

väga hea 23.06.24 Kuivendus, kinnikasvamine

31 Dactylorhiza baltica

balti sõrmkäpp

niidul ja metsaservas väikeste gruppidena, umbes 25

hea 22.06.24 Kinnikasvamine

94 Dactylorhiza baltica

balti sõrmkäpp

kümmekond isendit metsasihil

hea 23.06.24 Kinnikasvamine

56 Goodyera repens

roomav öövilge

hajusalt metsa all mõnikümmend isendit

hea 22.06.24 Lageraie

76 Goodyera repens

roomav öövilge

mõned hea 23.06.24 Lageraie

97 Listera ovata suur käopõll

üksik keskmine 23.06.24 -

Rohuneeme kaitseala põhiväärtuseks on kahtlemata metsad. Lisaks olemasolevatele registreeritud metsa vääriselupaikadele tundub leiduvat vanu ja vääriselupaiga väärilisi metsaosasid ka kaitseala lääneosas. Mets on seal liigendatud ojade ja kraavidega, palju on erivanuselisust, üksikult ja gruppidena

3

väga vanu puid, lamapuitu, tüükaid, häile jmt. (fotod 39, 99, 107, 108). Üldjoontes piiritleti kaitseala taimestikuliselt väärtuslikumad osad (lisa 2), kuid kuna käesoleva töö eesmärgiks ei olnud metsade inventeerimine, siis hetkel täpsemalt väärtuslikke metsaosasid ei saa piiritleda, vajalik oleks näiteks täiendav metsa inventeerimine kaitseala lääneosas, lähtudes metsakorralduse andmetest (vanemad metsaosad). Rohuneeme II eraldiste 22 ja 24 piirialalt segametsast leiti tundmatu roosa seen (foto 38) - võimalik lõhetümak (Rhodonia placenta, määrang kahtlane - arvamuse autor ei ole mükoloog), mis on vääriselupaiga indikaatorliik. Metsi võivad ohustada lageraied ja kuivendamine, mis muudavad metsakooslusi. Neid tuleks kaitsealal vältida, püsimetsamajandus võib olla lubatud väljaspool vääriselupaiku.

Foto 38 (oletatav lõhetümak)

4

Fotod 39 ja 99 (lääneosa metsad)

Fotod 107 ja 108 (lääneosa metsad)

Kaitseala paikneb tihedasti asustatud piirkondade vahel ja sellega kaasneb ka suhteliselt tugev inimmõju. Sellest annab tunnistust ka invasiivsete taimeliikide ja metsistunud kultuurtaimeliikide esinemine kaitsealal. Invasiivseid taimi kaitsealal kajastab tabel 2. Invasiivid võivad ohustada nende massilise

5

esinemise kohtades looduslikku tasakaalu. Kõige levinum on kaitsealal pargitatar, liikidest enim Sahhalini ja hübriidne pargitatar (Reynoutria sachalinense, R. x bohemicum), kuid liike andmetes ei eristatud, sest nende ohtlikkus ja tõrje on väga sarnased. Pargitatrad on kaitsealal levinud igal pool: metsasihtidel ja teedel, tuumarajatise ja niidutaolistel aladel ning isegi mererannas. Väga soovitav oleks korraldada selle tõrjet esinemiskohtades. Lisaks sellele esines kanada kuldvitsa ja sosnovski karuputke, ka viimase tõrje oleks kindlasti vajalik. Kanada kuldvits praegu kaitsealal laialdaselt ei ole levinud, kuid leviku laienemise korral peaks teda vaos hoidma niitmise teel. Lisaks märgiti ära ka kurdlehine kibuvits, kes on varem loetud invasiivseks liigiks, kuid kaitsealal esineb üksikult ja looduslikke kooslusi ei ohusta, ja ida- kitsehernes, keda ohtlike invasiivide hulka ei loeta, kuid kes on nii kaitsealal kui mujal Eestis metsistunud päris laialt ja esineb kaitsealal ka näiteks metsasihtidel jmt (endisest) põllumajandusest kaugetes kohtades. Kõige rohkem esineb võõrliike siiski kaitseala keskosas paikneval tuuma- jm militaarrajatiste alal, kus on tehislikult loodud künkad ja lagedad alad (foto 8). Samas leidub keskosas ka niidutaolisi kooslusi, kus kasvavad näiteks balti sõrmkäpad (foto 31).

Fotod 8 (pargitatrad) ja 31 (balti sõrmkäpp)

Tabel 2. Invasiivsed võõrliigid

id Ladina nimi Märkused Arvukus Hinnang ohtrusele

Kuupäev Eesti nimi

112 Galega orientalis

kogumik 1 ohtralt 26.07.24 ida-kitsehernes

116 Reynoutria spp

väike kogumik 1 vähearvukas 26.07.24 pargitatar

117 Reynoutria spp

kogumik 1 ohtralt 26.07.24 pargitatar

118 Reynoutria spp

kogumik 1 ohtralt 26.07.24 pargitatar

6

id Ladina nimi Märkused Arvukus Hinnang ohtrusele

Kuupäev Eesti nimi

119 Reynoutria spp

suur kogumik 1 väga ohtralt 26.07.24 pargitatar

3 Galega orientalis

kogumik 1 ohtralt 25.05.24 ida-kitsehernes

7 Galega orientalis

kogumik 1 ohtralt 25.05.24 ida-kitsehernes

8 Reynoutria spp

kogumik 1 ohtralt 25.05.24 pargitatar

9 Reynoutria spp

suur kogumik 50 väga ohtralt 25.05.24 pargitatar

10 Reynoutria spp

suur kogumik 60 väga ohtralt 25.05.24 pargitatar

18 Reynoutria spp

suur kogumik 60 väga ohtralt 25.05.24 pargitatar

40 Galega orientalis

kogumik 1 ohtralt 22.06.24 ida-kitsehernes

42 Galega orientalis

suur kogumik 1 väga ohtralt 22.06.24 ida-kitsehernes

43 Reynoutria spp

kogumik 1 ohtralt 22.06.24 pargitatar

44 Heracleum sosnowskyi

õitsev isend 1 üksikud 22.06.24 sosnovski karuputk

46 Solidago canadensis

suur kogumik 1 ohtralt 22.06.24 kanada kuldvits

47 Solidago canadensis

suur kogumik 1 ohtralt 22.06.24 kanada kuldvits

48 Solidago canadensis

suur kogumik 1 ohtralt 22.06.24 kanada kuldvits

49 Reynoutria spp

olnud suur kogumik, maha võetud ja põletatud (?), osaliselt alles

1 ohtralt 22.06.24 pargitatar

51 Rosa rugosa

1 üksikud 22.06.24 kurdlehine roos 86 Heracleum

sosnowskyi kogumik mitukümmend nii vegetatiivseid kui õitsvaid

30 ohtralt 23.06.24 sosnovski karuputk

87 Heracleum sosnowskyi

sosnovski kogumik siit kuni 20m põhja

30 ohtralt 23.06.24 sosnovski karuputk

7

id Ladina nimi Märkused Arvukus Hinnang ohtrusele

Kuupäev Eesti nimi

88 Heracleum sosnowskyi

sosnovski leviala lõpp

30 ohtralt 23.06.24 sosnovski karuputk

89 Reynoutria spp

3 vähearvukas 23.06.24 pargitatar

90 Reynoutria spp

kogumik 1 ohtralt 23.06.24 pargitatar

92 Reynoutria spp

väike kogumik 1 vähearvukas 23.06.24 pargitatar

93 Reynoutria spp

väike kogumik 1 vähearvukas 23.06.24 pargitatar

95 Reynoutria spp

kogumik piki kraavi äärt

1 ohtralt 23.06.24 pargitatar

96 Reynoutria spp

suur kogumik 1 väga ohtralt 23.06.24 pargitatar

12 Reynoutria spp

suur kogumik 60 väga ohtralt 25.05.24 pargitatar

Lisaks invasiividele esines muid kultuurist metsistunud liike nagu teleekia, aeduniohakas, ripsmeline metsvits, ogaputke määramata aialiik jt., kes on ära märgitud kaardikihis roheneeme_punktid_fotod.zip. Kõige tõenäolisemalt on nad sattunud kaitsealale aiandusjäätmetega. Esialgu ei ole teada, et ükski neist oleks invasiivne, kuid mõni võib selliseks kujuneda, samuti võivad koos aiandusjäätmetega levida invasiivsed loomaliigid nagu hispaania teetigu.

Kaitseala väärtuslike metsade ja vääriselupaikade tõttu, samuti kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks väärib kaitseala kindlasti jätkuvalt kaitset, olemasolevates vääriselupaikades looduslikule arengule jätmist ja kaitseala lääneosas metsa inventeerimist võimalike uute vääriselupaikade piiritlemiseks. Looduslikku tasakaalu kaitsealal ohustavad aga invasiivsed võõrliigid, kellest sosnovski karuputke ja pargitatarde tõrjega oleks vaja kindlasti lähiajal tegelda.

8

Eraldiseisvad lisad

Kaardikiht: vaartuslikumad.zip (sisaldab gis-faile)

Kaardikiht: roheneeme_punktid_fotod.zip (sisaldab gis-faile ja csv-faili)

Kaardikiht: kaitsealused.zip (sisaldab gis-faile)

Keskkonnaameti poolt nõutav Exceli tabel: kaitsealused_rohuneeme.xls

Kaardikiht: invasiivid.zip (sisaldab gis-faile)

Fotode kaust: roheneemevalik (sisaldag jpg-formaadis pilte) Google drive link

https://drive.google.com/drive/folders/11YkK5a9dhooXcOJ6vOqaFI5Dkq_mJb2g?usp=sharing

gps-jälgede fail: trackid.zip (sisaldab gpx-faile)

9

Lisa 1. Kaitsealused ja invasiivsed taimeliigid Rohuneeme kaitsealal

Kaart mõõtkavas 1:15 000. Oranžid polügoonid tähistavad kaitsealuste liikide elupaiku, sildistatud eestikeelsete liiginimedega (vastav kaardikiht kaitsealused.zip). Sinised punktid tähistavad invasiivsete liikide leiukohti, sildistatud kaardikihi id-numbritega (vastav kaardikiht invasiivid.zip).

10

Lisa 2. Kaitseala taimestikult väärtuslikumad osad

Kaart mõõtkavas 1:15000. Alade piiritlemine on esialgne ja kaitseala metsad vajavad põhjalikumat inventuuri. Vastav kaardikiht vaartuslikumad.zip

11

Lisa 3 GPS-jäljed

Kaart mõõtkavas 1:16 000. GPS-jäljed on tähistatud erinevate värvidega: 25.-26. mai roheline, 22.-23. juuni sinine ning 26. juuli punane. Valged punktid vastavad kaardikihile roheneeme_punktid_fotod.zip ja on sildistatud punktide id-numbritega.

12

Lisa 4. Välitööpunktid

Kaart mõõtkavas 1: 16000. Valged punktid vastavad kaardikihile roheneeme_punktid_fotod.zip ja on sildistatud punktide id-numbritega.