Vahearuanne

Pikk 2 / 10123 Tallinn / + 372 640 3050 / [email protected] / www.muinsuskaitseamet.ee

Registrikood 70000958

Kliimaministeerium [email protected]

Riigimetsa Majandamise Keskus

[email protected]

Lp Toomas Haas

RMK Tartumaa metskonna metsaülem

[email protected] 10.10.2024 nr 1.1-7/2043

Linnuse kultuurimälestiseks tunnistamise menetlus

Muinsuskaitseamet kaalub Tartu maakonnas, Kambja vallas, Pühi külas, Elva metskond 22

kinnistul (KÜ 28203:004:0365) paikneva linnuse kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse

algatamist.

Saadame tutvumiseks arheoloog Heiki Valgu koostatud arheoloogiliste uuringute vahearuande

„Aruanne arheoloogilistest uuringutest linnamäel Pühi külas Köstrimägedes avastatud

linnamäel 2024. aasta augustis“, milles on tehtud ka linnuse kultuurimälestiseks tunnistamise

ettepanek (vt lisa).

Vastavalt muinsuskaitseseaduse §-le 16 lg 1 ja 3 palume esitada oma arvamus linnuse

kultuurimälestiseks tunnistamise kohta. Arvamuses palume esitada põhjendatud seisukoht ning

teave muude oluliste asjaolude kohta, mis võivad kaitse alla võtmist mõjutada. Arvamus

palume esitada kirjalikult hiljemalt 25. oktoobriks 2024. a e-posti aadressile

[email protected].

Pärast esitatud arvamusi tehakse kõiki asjaolusid (menetlusosaliste arvamused, objekti

kultuuriväärtus, riikliku kaitse eeldusele vastavus, tehniline seisukord jms) hinnates otsus

linnuse mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise või mitte algatamise kohta.

Lisaks palume enne nimetatud kinnistul hooldus-, raie-, kaeve- jms tööde teostamist võtta

ühendust Muinsuskaitseametiga, et vältida linnuse kahjustamist mälestiseks tunnistamise või

mittetunnistamise otsuse tegemiseni.

Küsimuste korral anname hea meelega lisaselgitusi.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Liivi Varul

kaitsekorralduse spetsialist

5302 6912

[email protected]

Lisa: Heiki Valk, 2024, „Aruanne arheoloogilistest uuringutest linnamäel Pühi külas

Köstrimägedes avastatud linnamäel 2024. aasta augustis“; 2024_Köstrimäe_vahearuanne.asice

Õpetatud Eesti Selts

Aruanne arheoloogilistest uuringutest linnamäel Pühi küla Köstrimägedes avastatud linnamäel

2024. aasta augustis

Vahearuanne

Heiki Valk

Tartu 2024

Arheoloogilise uuringu põhiandmed

Vastus teatisele: 1164

Mälestise nimetus

/ uuringu objekt:

Pühiküla Köstrimäe linnamägi Registrinumber:

AK31192

Aadress (uuringu objekti asukoht): Tartu maakond, Kambja vald, Pühi küla, Elva metskond 22

Koordinaadid: XY: 6456651.94, 656479.81

Lähtuvalt Muinsuskaitseameti tellimusest uuriti ajutise kaitse alla võetud muistist, et täpsustada

selle dateeringut ja iseloomu. Mäeplatoo serva mäe loode- ja kaguosas tehti piirkondadesse, kus

mullapuur näitas söest pinnast, kaks 3 x 1 m kaevandit ja üks 1,5 x 1 m kaevand. Suuremates

kaevandis lasus looduslikul alusmullal söene, tukke sisaldav kiht, mis on tekkinud kaitseehitiste

põlemisel. Ühest kaevandist saadi kuus nähtavasti I aastatuhandest pärit savinõukildu, teisest leiti

põlenud kive, sealhulgas ahjust pärineva suurema läbipõlenud kivi tükid. Kolmas, väike kaevand

kultuurkihti ei sisaldanud. Linnuse õuealal ei õnnestunud puurimisega kultuurkihti leida.

Tehtud/tellitud analüüsid ja dateeringud Välitööde juhataja ja asutus: Heiki Valk

Õpetatud Eesti Selts

14C

dendro

luu

muu

Toimumisaeg: 7.-13. august 2024

Tööde tellija: Muinsuskaitseamet

Kaevandid: 7,5 mm2

Leiud (peanumber): TÜ 3228

Kuupäev

30.09.2024

Allkiri

1

Sisukord

Sissejuhatus 2

Linnamäe asukoht, iseloom ja kaitseehitised 2

Uuringute käik ja metoodika 4

Esimene kaevand 5

Teine kaevand 8

Üldistused ja kokkuvõte 10

Lisa 1. Joonised

Lisa 2. Leiunimekiri

Lisa 3. Fotod

2

Aruanne arheoloogilistest uuringutest linnamäel Pühi küla Köstrimägedes avastatud linnamäel

2024. aasta augustis

Sissejuhatus

Pühiküla linnamäele karjääri kavandamisest andis 2020. aasta 3. juunil Tartu Ülikoolile teada

Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi osakonna juhatajalt Helena Kaldrelt saadud, arheoloogilise

uuringu hinnapakkumisele kutsuv kiri. Selles sisalduva info kohaselt teavitati 2024. aasta jaanuaris

Muinsuskaitseametit, et Pühi küla territooriumile, mis hõlmab ka linnuseaset, on 23.12.2023

väljastatud üldgeoloogilise uurimistöö luba (Keskkonnakaitseluba nr YGUL/520909).

Üldgeoloogiliste uurimistööde käigus rajatakse uuringualale puurauke ja vajadusel kaeveõõsi, üks

puuraukudest on kavandatud linnuse õuealale. Kaevetööd, sh rasketehnikaga sõitmine ohustab

linnuse ja selle esise potentsiaalse asulakoha kultuurkihi säilimist, millest lähtuvalt võttis

Muinsuskaitseamet linnuse ajutise kaitse alla (peadirektori 28.02.2024 käskkiri nr 13-A) numbriga

AK31192. Hinnaküsimise eesmärgiks oli välja selgitada maa-ala kultuuriväärtus – teha kindlaks

linnuse piirid ja kasutusaeg.

Õpetatud Eesti Selts esitas oma pakkumuse ja sellest lähtuvalt tellis Muinsuskaitseamet

arheoloogilised uurimistööd, mis toimusid 31. juulil (esmane tutvumine) ning 7.–9., 12. ja 13.

augustil (kaevamised).

Linnamäe asukoht, iseloom ja kaitseehitised

Köstrimäe linnamägi asub Tartu maakonnas Kambja vallas Pühi küla piirides, Riigimetsa

Majandamise Keskusele kuuluval maal. Varasemas ajaloos on linnamägi asunud Kambja

kirikumõisa maatükil,, mida valdas Kambja–Kavandu tee lõunaküljel asuv ja köstrile kuuluv Uibo

väikemõis. Sisuliselt asub linnamägi pigem ajaloolise Pulli küla tagamaadel, sest selle küla talud

algavad linnamäest vaid paarisaja meetri kaugusel Kambja–Kavandu tee ääres, Pühi küla südamik

jääb aga ligi kilomeeter põhja poole.

Linnusekoht asub Kambja keskusest ligi 2,3 km edelas (jn 1) Kambja–Kavandu maanteest paarsada

meetrit loode pool algava, Köstrimägedena tuntud idakirde–lääneedela suunalise kõrge mäeseljaku

läänepoolses otsas, Ubina talust (endine köstrimõis) 200–475 m loodes (jn 2). Linnuse õueala on

üsna tasane ja asub 122–123 m kõrgusel üle merepinna.

Pika mäeseljaku edelatipus olev linnamägi moodustab maastikuliselt omaette üksuse, millel puudub

selge looduslik piir ligi 100 m ulatuses vaid ida pool (jn 3). Linnuseala on Maa-ameti reljeefikaardil

hästi nähtav seda piiravate kontsentriliste vallide ja kraavide põhjal (jn 4).

3

Linnamäge mainivad mitmed arhiiviteated. Jaan Jungi ja Eesti Kirjanduse Seltsile saadetud kirjade

kogus (Mss) öeldakse, et “Kambja endise Köstri mõisa lähedal metsas olevat kenad mäed, mis nagu

mõni valliga piiratud linnamägi välja nägevat. Vist talurahva kantsi ase” (Mss 109 (7)). Paika

iseloomustatakse samas ka kui mäge, “mida inimesed mõneks vanaks kantsi või linna mäeks

arvavad” ja mille olevat “valli mooduline rant ümber” (Mss 109 (17). Kambja kihelkonna

ajaloolises kirjelduses (Ehrlich 1928, 1 – EKLA f. 199: 31) nimetatakse kohta Köstrimäeks või

Pedajamäeks. Seda on peetud muistseks linnamäeks või Rootsi sõja aegseks patareiasemeks. 1939.

aastal on kõneldud Köstrimäel olnud sõjavallist (ERA II 242, 401 (1) (1939). 1965. aastal on

linnamäest Kammeri ja Pulli külade vahel AI arheoloogia sektorile teada andnud Elva

koduloomuuseumi direktor Kaljola Kirt. Kolmel Kambja pastoraadi köstrimaade kaardil, kõik

aastast 1860, (vt jn 5–7) kannab mägi Pedajamäe (Peddaja Mäggi) nime.

Varasemate teadete kontrollimisel ja reljeefikaardilt otsinguteks tuge saades – linnuse

kontsentrilised vallid ja kraavid ilmnevad seal väga selgesti – tuvastas Tartu Ülikooli arheoloogia

kabineti tehnikAndres Vindi linnamäe olemasolu 2021. aastal. Lisaks inimtekkelistele vallidele ja

kraavidele paljandus valli juurde tehtud šurfis pealmise segatud pinnase all söepurune tumedam

kiht.

Mäeseljaku lääneotsas asuvat linnusekohta kaitsevad lõunast, läänest ja põhjast kõrged ja järsud

mäenõlvad, mille suhteline kõrgus on ligi 30 meetrit. Ligikaudu 4800 m2 suurune õueala on

ümbritsetud kontsentrilise vallide ja kraavidega, mis ei paikne platoo serval, vaid nõlvaku ülaosas,

linnuse idaküljel aga tasasel maapinnal. Enamasti on tegemist kolmekordse kraaviga, kuid osalt

kujutavad sisemine ja välimine kraav endast mäeserva kaevatud eskarbilaadset järsakut – mäeplatoo

serva on siin järsumaks tehtud. Vallikraavid on maastikul jälgitavad madalate, kuni 0,5 m sügavuste

ja 3–4 m laiuste, ebamääraste nõgudena – selget üleminekut kraavidelt nende vahel olevatele

ligikaudu sama laiadele madalatele vallidele ei ole. Mullapuuriga tehtud proovipuurimisel ilmnes,

et erosioonipinnase kiht vallikraavides on ligikaudu 60 cm paksune. Oletamisi võib algse kõrguste

vahe ringvallide harjast kuni vallikraavi põhjani hinnata ligikaudu 1,2–1,5 meetrile. Kui valli

harjale lisada näiteks 2 meetri kõrgune palktara, oleks tegemist küllaltki arvestatavate

kindlustustega.

Linnuse vallid ja kraavid on üldiselt hästi säilinud. Nende süsteemis on ligi paarikümne meetri

pikkune katkestus kaguküljel, kus rajatiste jäljed on maapinna reljeefis vähem jälgitavad. Siin asub

mäelaelt algav madala uhtoru laadne süvend, mis ulatus kaugele, selles piirkonnas võrdlemisi lauge

reljeefiga nõlvale.

Vallide ja kraavide ühtlane rütm katkeb ka loodeküljel, kus ümarast õueplatoost on enne linnuse

rajamist välja ulatunud mäepoolses küljel kuni paarikümne meetri laiune, tipus 3–4 meetri laiuseks

kitsenev neemik. Neemiku alguses asendab ülemist vallikraavi ligi 1,5 m kõrguselt üsna järsuks

4

kaevatud mäenõlv. Sellele langusele järgneb ligi 6–7 m pikkune laugem ala, mille lõpus asuvad

madal, linnusepoolsel küljel mõnekümne sentimeetri kõrgune ja jalamist jalamini umbes 3 meetri

laiune vall ja kraav – osa keskmises kontsentrilisest kraavist. Kraavi põhi asub valli harjast ligi 50–

60 cm sügavusel. Sisemist kontsentrilist vallikraavi neemiku piirkonnas ei ole – seda asendab

järsuks kaevatud mäenõlv. Pole ka välimist vallikraavi, mis neemiku mõlemal küljel kujutab endast

küll pigem madalat, vaevumärgatavat ja neemiku hajusate servadeni mitte ulatuvat neist kaugemale

jäävat madalat ranti. Neemikul olevast kraavist mäenõlva pool jätkub enne pikka lauget langust

maanina tipp – tasasem, nähtavasti tasandatud ala – veel kümnekonna meetri ulatuses.

10–15 aasta eest on linnamäel toimunud lageraie, mistõttu linnuse õueala on väga tugevasti

võsastunud. Uuringute ajal oli nähtavus suvise tiheda alusmetsa ja võsastiku tõttu vaid 5–6 meetrit.

Esmapilgul nähtavaid kahjustusi pole metsatööd linnuse kaitseehitistele tekitanud. Siiski on täiesti

võimalik, et vallide ja kraavide süsteemi katkestus mäe kaguküljel tuleneb siitkaudu toimunud

väljaveost.

Uuringute käik ja metoodika

Töödest võtsid kõigil päevadel osa Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti tehnik Andres Vindi ja

arheoloogia professor Heiki Valk. Ülikooli arheoloogia eriala üliõpilastest osalesid kolmel päeval

Jekaterina Marova ja Beti Laasi, kahe päeval Margarita Gadalšina, Daniela Vikulova ja Thomas

Marten Pink, ühel päeval Mait Raudsepp ning ajaloo eriala lõpetanud Margret Tigane. Pildistas

enamasti Heiki Valk, 2. kaevandi II ja III korrist Beti Laasi. Trimble GNSS täppis-GPSiga käis

pärast kaevamisi kaevandite markereid mõõdistamas magistrant Kristo Oks. Võsastunud mäel oli

satelliitidelt signaali raske kätte saada, eriti II kaevandi puhul. Kuna markerite esimesel

mõõdistamisel ei õnnestunud signaali saada, tuli mõõdistamist teisel päeval korrata.

Fotogramm-meetria-põhised kaevandite plaanid tegi Margarita Gadalšina, kaevandite

asukohaplaani Mait Raudsepp. Fotogramm-meetria põhiste kujutiste sidumisel veebis olevate

ruumiandmete ja kaartidega ilmnes, et kuigi signaalid saadi, ei olnud mõõtmine õnnestunud. Kui I

kaevandi puhul võib tulemustes olla ligi meetrine viga, siis teise kaevandi asukoha mõõtmisel

saadud koordinaatide viga on suurem, kirde–edelas suunas mitme meetri suurune. Ilmselt oli

signaali saamine kõrge võsa ja puude tõttu sedavõrd raskendatud, et aparaat salvestas ise (teade:

„observation stored“) veel „ujuvad“, mitte lõplikult fikseeritud koordinaadid.

Uuringud algasid kaevamiste jaoks perspektiivikate kohtade otsimisega. Esmalt kontrolliti linnuse

õueala mullapuuriga, kuid kusagil ei õnnestunud kultuurkihti leida. Pealmise, enamasti vaid 10–15

cm paksuse mullakihi all algas kollane, kohati kruusakas liiv. Lagunenud söest tumedaks värvinud

ja veidi söetükikesi sisaldavat kultuurkihti õnnestus puurimisel avastada vaid mäeserva kahes lõigus

5

– loode- ja kaguserva piirkondades, kus vallide ja kraavide tavaline rütm katkes. Võimalik, et just

nimetatud maastikuliste anomaaliate ja neist tuleneva parema ligipääsetavuse tõttu oli siin tegemist

tugevamate kaitseehitistega. Linnusest ida poole jätkuvalt metsaga kaetud mäeseljakult ei

õnnestunud puurimisel asulakoha kultuurkihti leida. Arvestades märgatava kultuurkihi puudumist

õuealal on see ka igati ootuspärane.

Tiheda võsa ja alustaimestiku tõttu ei olnud mäeala terviklikult hõlmavaid süstemaatilisi

detektoriuuringuid võimalik läbi viia. Pisteline kontroll linnuse õuel kui ka linnusega põhja pool

külgneva metsaala ei andnud tulemusi.

Linnamäele tehti kaks kaevandit – mõlemad piirkonda, kus mullapuuriga tehtud uuringute põhjal

leidus tumedat söesisaldusega kihti. Kaevati 10 cm paksuste korriste kaupa. Kogu pinnas sõeluti 6

mm silmavahega sõeltel. Sõelus peamiselt väga suure kogemusega Andres Vindi, kes ka

magasineeris saadud vähesed leiud (TÜ 3228) ja koostas leiunimekirja.

Esimene kaevand

Esimene kaevand, mille mõõtmed olid 3 x 1 m ja pikitelje asumuut 135–315 kraadi, tehti mäeplatoo

loodeserva (fotod 1–3), kus mäelaest loode poole ulatus välja neemikutaoline kõrgem maanina.

Kaevandi ruudud tähistati õue poolt nõlva poole, s.t lõunast põhja suunas numbritega 3, 4 ja 5.

Langevale pinnale – maapind langes 3 m kohta ligi 60 cm võrra – tehtud kaevandi madalam ots

ulatus peaaegu mäeplatoo järsu servalanguseni (foto 4). Kaevati 10 cm paksuste korriste kaupa

maapinna järgi.

I korrise (fotod 5–8) moodustas ülaosas võrdlemisi kamarane ja juurtest läbi kasvanud tumehallikas

huumuserohke metsamuld.

II korrise (fotod 9–11) pinnaseks oli erodeerunud pruunikas muld, korrise põhi oli veidi laiguline,

sisaldades kollakaspruunikat liiva. Korrise pinnase sõelumisel leiti 3 tumedat käsitsi tehtud nõude

kildu, igast ruudust üks.

III korrise (fotod 12–15) pinnas oli koostiselt ebaühtlasem. Enamiku sellest – ruudu 4, ruudu 3

nõlvapoolse ja ruudu 5 mäepoolse osa hõlmas mustjashall, laiguti süsimust ebaühtlane mullakiht.

Korrise põhjas leidus kohati mutikäigu suuruseid kollase peene kruusa laike Mäepoolse ruudu

ülaosas oli pinnas heledam, pruunim ja liivakam. Ruudu loodenurgas tuli korrise põhjas nähtavale

kaevandi nurgast kuni 40–50 cm kaugusele ulatuva loodusliku mineraalpinnase – oranžikaskollase

liiva laik. Seal lebas kaevandi nurgas inimtegevuse eelsel mullapinnal u 10 x 12 cm mõõtmetega

poolsöestunud tõrvase kasetohu tükk, sisemine pool ülespoole. Keskmises ruudus ja ülemise ruudu

alaosas hakkas pinnas minema tumedaks. Kaevandi alumises, tugevalt langeva maapinnaga otsas

6

oli tegemist pruunima ja heledama mullaga, millest hakkas läbi kumama looduslik põhjaliiv.

Korrise pinnase sõelumisel leiti erodeerunud kihist veel 3 tumedat käsitsi tehtud nõude kildu, igast

ruudust üks.

IV korrises (fotod 16–19, joonis 9) lõppes must kiht enamuses mäepoolsest ruudust ja nõlvapoolses

ruudus poole korrise sügavusel, keskmises ruudu oli see kolmveerandi kuni terve korrise paksune

(jn 9). Ühtlane mustjas peenekoeline muld sisaldas pisikesi söe ja söestunud kasetohu tükikesi.

Ülemise ruudu idaservast leiti väike kohaliku tulekivi kild. Korrise põhjas tuli ruudus 4 ja ruudu 5

alumises pooles nähtavale loodusliku, inimtegevuse eelse mullakihi pealispind – osalt

pruunikashall, osalt kollasekirju pinnas. Selles leidus 5–6 cm läbimõõduga närilise- või mutiauke,

mis olid täidetud oranži sõreda liivaga – sama pinnasega nagu tuli nähtavale ülemise ruudu

mäepoolses servas. Keskmises ruudus oli korrise põhjas tasase pealisinnaga u 17 cm käbimõõduga

raudkivi. Korrise lõppedes jätkus tumedat mulda osalt vaid keskmises ruudu ülemises ja ülemise

ruudu alumises pooles.

Korrise kaevamisel tuli tumeda söekarva mulla sees nähtavale kaks söestunud tukki (fotod 17–

19). Tukk A asus alumise ruudu lõunaosas, oli esmamulje põhjal 25 x 15 cm mõõtmetega ja 1,5 cm

paksune. See lebas asimuudiga 225o ja toetus helepruunile looduslikule mullale. Ülesvõtmise

selgus, et valdavalt oli tegemist tuki lagunemisel tekkinud söevärvi mullaga – konkreetset sütt oli

vaid 2,5–3 cm pikkuselt.

Tukk B leiti keskmise ruudu lõunaosast musta mulla alumisest tsoonist. Tukk, mis samuti toetus

pruunikashallile, osalt kollasekirjule mullale – inimtegevuse eelsele algsele mullapinnale, oli ümara

lõikega ja 8 cm pikkune, paksemas otsas 2,5 cm ja peenemas otsas 1 cm läbimõõduga ning kujutas

endast kas oksa või tüve südamikku.

V korrises (fotod 20–23) oli kaevatavat pinnast vaid ülemise ruudu alaosas ning keskmises ruudus,

kus tumedat nõgist mulda leidus kuni 1–2 cm paksuselt. Sellest pinnasest õnnestus korjata proovi

jagu söetükikesi. Sügavamal oli inimtegevuse eelne mullakiht, mis moodustas korrise pinnase

põhimassi. Alumises ruudus oli tegemist juba loodusliku alusmullaga. Looduslikku mulda läbivates

mutiaukudes oli nii oranži põhjaliiva kui kõrgemalt pärit tumedat põlengukihti.

VI korrisega, mis jõudis kaevandi põhjani (jn 24–27), kaevati ära seni veel alles jäänud 2–4 cm

paksune loodusliku mullakihi alaosa alumise ruudu mäepoolses ja keskmise ruudu nõlvapoolses

osas. Selle all algas looduslik mineraalpinnas – oranž pude liiv, milles leidus musta või tumeda

mullaga täidetud mutiauke.

Mäepoolse ruudu idaservas joonistus kaevandi põhja puhastamisel oranži liiva foonil välja

poolenisti kaevandisse jääv postiauk, mille põhi oli maapinnast 77 cm sügavusel (fotod 24, 26, 27).

Augu läbimõõt piki kaevandit oli mineraalpinnase algamise tasandil 70 cm; ristisuunas jäi auk

7

kaevandisse 42 cm ulatuses. Auk oli kaevatud järsult langevale mäenõlvale: mäepoolses küljes oli

selle sügavus loodusliku mineraalpinnase ülaserva suhtes 38 cm, nõlvapoolses servas aga vaid 22

cm. Kaevamisaegsest mullapinnast oli augu keskkoht hinnanguliselt 40 cm sügavusel – kõrgemale

oli mäe poolt nähtavasti pikaajalise künni toimel peale kandunud ligi 30 cm paksune erodeerinud

pinnasekiht.

Kaevandi profiil ja stratigraafia. Üle kogu kaevandi jooksis ühtlane tumehall u 15 paksune mulla-

ja kamarakiht, mille all liivaka erodeerunud mulla vöönd. Kiht, mille paksus suurenes nõlva suunas,

oli selgesti jälgitav ruutudes 2 ja 3, aga ka alumise ruudu otsaprofiilis (jn 14). Kuna ülemises ruudu,

postiaugust mäeplatoo pool seda kihti ei olnud (jn 11–13), võib oletada, et kiht on tekkinud algselt

kaitsetara taga olnud ja pärast selle põlemist madalamale valgunud liivast, mis algselt oli tara

siseküljel. Linnusega vahetult seostuva ladestuse moodustas must söevärvi muld, mis algas III

korrises ja ulatus kuni inimtegevuse eelse mullakihini. Viimase all oli looduslik mineraalpinnas –

oranž sõre liiv. Seda tumedat kihti kaevandi ülaotsas ei olnud. Kõnesolev kiht, mis juba kaevamisele

eelnenud puurimisel tähelepanu köitis, algas kaevandi kaguservas postiaugu nõlvapoolsest servast

vahetult nõlva pool ja kaevandi loodeservas ligikaudu posti keskkoha joonel. Must kiht ulatus

postiaugust kaevandi kaguservas ligi 1,8 m, loodeservas ligi 1,3 m kaugusele nõlva poole. Kaevandi

kaguprofiilis oli selle kihi paksus loodusliku alusmulla peal enamasti 15 cm, kohati ka 17 cm.

Nõlvapoolses osas kiht õhenes, olles ligi 10 cm paksune. Loodeprofiilis oli must kiht kaevandi

ülemises osas ligi 20 cm, mujal 15 cm paksune. Must põlengukiht lõppes kaguprofiilis ligi 25 cm

ja loodeprofiilis, 1 m enne kaevandi alumist otsa. Arvestades asjaolu, et kiht algas postiaugu joonel,

näib see pärinevat tules hävinud kaitsetarast.

Kaevandi alumises otsas, kus musta põlengukihti ei olnud, oli kultuurkiht õhem ning siin lasus algse

loodusliku mullapinna peal segatud, erosiooni toimel kõrgemalt alla valgunud muld. Üldiselt oli

kaevandis puutumatu mineraalpinnase peal algne looduslik mullakiht kõikjal säilinud. See oli läbi

kaevatud vaid postiaugu alal ning seda polnud kaevandi ülemises otsas, kus see oli nähtavasti juba

linnuse ehitamise aegsete mullatööde ajal maha kaevatud (põlenud tohutükk lebas looduslikul

mineraalpinnasel).

Esimesest kaevandist 1–2.5 m kaugusele mäenõlva poole tehti samale joonele samuti 1 meetri

laiune väikekaevand I a (fotod 28 ja 29). Lisakaevandiks andis põhjust lootus, et ehk õnnestub

kõrgemalt avastada kultuurkihti, millest pärinesid pealmises erosioonikihis olnud savinõukillud.

Maapind oli siin juba enam-vähem horisontaalne, vaid väga kerge kallakuga nõlva suunas. Väga

juurterohke hallikaspruuni mullaga mätta- ja mullakiht hõlmas kogu I korrise. Juba selle põhjas

hakkas läbi kumama looduslikku kollast liiva. Lootused ei täitunud – kamarakihile järgneva

segatud, nähtavasti ka läbi küntud mullakihi all algas II korrise põhjast paar sentimeetrit sügavamal

8

looduslik mineraalpinnas – oranž sõre liiv. Sõelumisele ei leitu ei sütt, savinõukilde ega põlenud

kive. 20–22 cm sügavusel maapinnast oli liiv kõikjal täiesti puhas ja kollane.

Teine kaevand

Teine kaevand tehti mäeplatoo kaguserva, kergelt kagu suunas langevale mäepinnale (fotod 30 ja

31) ning see oli loode–kagu suunaline (pikitelje asumuut 130–310 kraadi). 1 meetri kaugusel

kaevandist kagu poole hakkas maapind tugevasi langema. Kaevandist kuni 6 meetri kaugusel oli

langus tugevam, 7.–15. meetri vahemikus väiksem. Edasi järgnes juba suur ja pikk nõlvalangus

kagu suunas. Ei selgekujulist vallikraavi ega valli siin ei olnud.

Ka see kaevand tehti 3 x 1 m mõõtmetega ning ruudud said alates loode, s.t mäe poolt numbrid 3,

4 ja 5. Siingi kaevati 10 cm paksuste korriste kaupa, lähtudes maapinna kaldest, ja kogu pinnas

sõeluti 6 mm silmavahega sõelal.

I korris – kamara all oli hall ühtlane metsamuld, milles oli väikseid (lm ligikaudu 5–7 cm) põlenud

raudkivide tükke.

II korris (fotod 33, 34) oli hall ühtlane erodeerinud muld, mis sisaldas samasuguseid põlenud

raudkivide tükke.

III korrises (fotod 35–37) jätkus tumehall pinnas, milles oli veidi väikseid põlenud kivitükke.

Ülemises ja alumises ruudus tuli mutikäikudes nähtavale veidi kollast liiva. Kaevandi alumises

läänepoolses nurgas hakkas välja tulema suur, kühvliga tõmbamisel kivipurdu andev raudkivi.

IV korrise (fotod 38–45, joonis 15) kahes ülemises ruudus ning alumise ruudu mäepoolses osas oli

muld tumedam kui kõrgemal – jõutud oli pinnase puurimisel ilmnenud söepuruse kihini. Selles

tumedas liivakas peenekoelises mullas leidus hajusalt väikseid, 5–8 cm läbimõõduga põlenud

kivitükke, eriti , eriti kaevandi läänepoolses servas. Keskmise ruudu idaosas oli 8–10 cm paksune

silmapaistvalt tumedama mullaga ala, mis on jälgitav ka profiilis.

Korrise põhjas muutus pinnas heledamaks ja omandas pruunika alatooni – oli jõutud loodusliku

alusmullani, milles polnud ei sütt ega leide. Kõige ülemise ruudu põhjas paljandus pruunikas peen

liivmuld. Mutiaukudes leidus korrise põhjas mitmel pool sügavamalt üles toodud puhast kollast

liiva. Täiendavalt puhastati välja kaevandi läänenurgas olevat suurt lõhkipõlenud kivi (fotod 45,

46). See nähtavasti ahjust pärinev raudkivi eendus lõpuks idaprofiilist 23 cm ja lõunaprofiilist 33

cm võrra. Vahetult tema kõrval oli ligi 10 cm läbimõõduga purruks lagunev põlenud raudkivi.

Kaevandi alumist otsa oli korrise pildistamisel ajaks 50 cm pikkuselt kaevatud 5 cm võrra

sügavamale, ülemist otsa aga 5 cm vähem kui vaja.

9

IV korrise kaevamisel leiti neli tukki, mis toetusid inimtegevuse eelsele looduslikule mullale.

Tukk A (30 x 11 cm, paksus 3,5 cm, asimuut 95-275o) – asus alumises ruudus, toetudes otsaga vastu

suurt lõhki põlenud kivi. Tuki alumiselt, vastu looduslikku mullapinda olnud küljelt õnnestus saada

kaks väliste või enam-vähem väliste, silmapaistval lamedate aastaringidega juppi – puu vastu maad

toetunud väline serv ei olnud ära põlenud. Arvestades tuki väikest paksust näis see pärinevat jämeda

puutüve servast aetud paksust kisklauast. Puu näis olevat kooritud, sest väliste aastaringide ja mulla

vahel koorejäänuseid ei leidunud. Välistest aastaringidest võeti radiosüsinikuproov.

Tukk B (9 x 6,5 x 1 cm) asus alumises ruudus piki kaevandit. Põlenud ja tõrvastunud kase- või

männikoore tükk lebas omaaegsel maapinnal – looduslikul alusmullal.

Tukid C ja D asusid ülemises ruudus ja puutusid vahetult üksteisega kokku (foto 48). Tukk C (12

x 7 x 3 cm, asimuut 90-270o) ülesvõtmisel selgus, et see koosnes nõgisest mullast, sütt oli väga

vähe. Tukk lebas omaaegsel maapinna – looduslikul alusmullal

Tukk D (13 x 4,5 x 3,5 cm) oli ristisuunas tukk C-ga ja otsaga selle all. Nähtavasti oli tukk vahetult

pärast põlengut osaliselt alusmullasse tallatud.

Tukid jäeti paika ka V korrise kaevamise ajaks lootuses, et ehk tuleb neile lisa, kuid seda ei

juhtunud.

V korrise pinnase moodustas inimtegevuse eelne peen sõre liivakas looduslik alusmuld, milles ei

olnud põlenud kive ja kohati leidus vaid imevähe söekübemeid. Siiski leiti sellest korrisest alumise

ruudu idaservast väike importtulekivi tükk (: 7).

Nagu esimeses, moodustas ka teises kaevandis uuritud pinnase ülaosa kõrgemalt linnuseõuelt

madalamale erodeerunud muld, mida oli kolme ülemise korrise jagu. Tõenäoliselt on mäelage

kunagi ja pikemaajaliselt küntud – kamardunud pinna puhul oleks raske seletada sedavõrd paksu

erosioonikihi tekkimist. Kõikides omaaegsest looduslikust mullapinnast kõrgemale jäävates

korristes oli väikseid tugevalt läbi põlenud raudkive, mis on nähtavasti erosiooni toimel kõrgemalt

allapoole kandunud. Kaevandi kirdeprofiilis (jn 16) ja lumises otsaprofiilis (jn 17) joonistus

võrdlemisi selgesti välja puurimisel ilmnenud tume põlengukiht. Kaguprofiil (jn 17) ning ülemine

otsaprofiili (jn 18) olid ebamäärasemad, sisaldades tumedat erodeerunud mulda.

Erilist äramärkimist väärivad IV korrises looduslikul alusmullalt leitud neli tukki, mis paiknesid

tumedas kihis ja pärinevad ilmselt kõik samast põlengust, samuti suur, kaheks tükiks põlenud

raudkivi kaevandi lõunanurgas. Silmas pidades tugevat lõhkipõlemist on kivi olnud ahju korpuses,

kuid ahjuga ristpalkhoone jaoks oli maapinna kallak liiga suur. Samas toetus kivi looduslikule

mullapinnale. Näib, et vahetult pärast mingit tulekahju on lõhkipõlenud kivi kõrgemalt alla

veeretatud või varisenud ja oma leiukohta pidama jäänud. Kuna tukk A toetus vahetult vastu kivi,

10

ei saa ajavahemik põlengu ja kivi oma praegusesse asukohta jõudmise vahel olla kuigi pikk. Ka

tume muld, mis puurimisel nähtavale tuli, võiks seostuda tukid tekitanud põlenguga.

Üldistused ja kokkuvõte

Kaitseehitiste iseloomu poolest on Pedajamäe puhul tegemist erilise ja Eestis seni ainulaadse

linnamäega. Eestist ei ole teada ühtegi mitmekordse madala kontsentrilise ringvalli ja kraaviga

piiratud linnusekohta, kuid niisugust kindlustusviisil võib leida mitmelt poolt Läti aladelt.

Leitud savinõukillud kujutavad endast väikseid käsitsi tehtud savinõude kilde, mida on raske

dateerida. Kuna tegemist pole väga jämedat purdu sisaldavate kildudega ning kildude värvus on

punakas, võiks leiud välimuse põhjal esialgselt dateerida I aastatuhande keskpaika pKr. Täpsema

dateeringu annavad radiosüsinikuproovid, mis saadeti 18. septembril Vilniuse laborisse – sealt

laekub vastus, erinevalt algselt kavandatud Poznani laborist, juba viie nädala jooksul ja ka hind on

soodsam. Vilniuse labor, mis käivitus aastal 2017, on kolleegide hinnangul andnud igati

usaldusväärseid tulemusi. Töösse anti järgmised proovid: 1) Pühiküla 1 – kaevand 1, 30-31 cm,

söestunud kasetoht: Pühiküla 2 - kaevand 2, IV korris, tukk A, välised aastaringid; Pühiküla 3 –

kaevand 1, IV korris, tukk B (pikuti pooleks aetud oksalaadne südamik).

Eestis täiesti ainulaadne muistis tuleb kindlasti võtta riikliku kaitse alla. Selle piiride määratlemisel

tuleks kõrge mäenõlvaga külgedel põhjas, läänes ja lõunas lähtuda mäejalami alumisest servast,

kusjuures läänes ja loodes moodustab piiri mäejalamil kulgev metsatee. Kaitseehitistest ida pool,

kus viimased külgnevad tasase metsaalaga, tuleb linnamäe välispiiri määratlemisel lähtuda

reljeefist. Selgeks loodulikuks markeriks on siin linnuse kaitseehitistest kagu poole jääv sälkorg,

mille teljest loodesse suunduv mõtteine joon võiks olla kaitstava ala idapiiriks. Läänes, põhjas ja

loodes mälestis kaitsetsooni ei vaja. Idas, tasasel alal peaks lisanduma kaitsetsoon, mille piiri

määretlejaks võiks olla muistise piiriks olevast sälkorust kirde suunas järgmine sälkorg. Selle tipust

alates suunduks loode poole mõtteline joon, mis on paralleelne mälestise piiriga ja asub sellest 50

m ida pool. Kaitsetsoon idas peab tagama selle, et ka läheduses karjääri avamise ja kaevandamise

korral säilitaks mägi tervikliku ilme ning et maastiku algne reljeef – linnuse idakülje külgnemine

tasase platooga – oleks ka pärast võimalikku karjääri rajamist jätkuvalt tajutav.

Kuna Köstrimägede nime kannab kogu seljandik, võiks linnamäge edaspidi nimetada Pedajamäe

linnamäeks – see nimetus on täpsem ja ajalooliselt põhjendatud.

Heiki Valk

Tartu Ülikool

arheoloogia professor

11

LISA 1. Joonised.

Joonis 1. Pühi küla linnamäe asukoht.

Joonis 2. Linnamäe asukoht Köstrimägede neemiku tipus.

12

Joonis 3. Linnamägi omaette maastikulise üksusena Köstrimäe neemiku tipus.

Joonis 4. Linnuseõu koos seda piiravate kontsentriliste vallide ja kraavidega.

13

Joonis 5. Kambja pastoraadi1860. aasta kaart. EAA.3724.4.1183 leht 1.

Joonis 6. Kambja pastoraadi köstrimaade kaart 1860. EAA.3724.5.2545 leht 1.

14

Joonis 7. Kambja pastoraadi maavaldused 1860. EAA.1255.1.337 leht 3.

Joonis 8. Kaevandite asukohad. Kaevand 1 asukoht on enam-vähem õige, kaevand 2 võiks aga

asuda plaanil märgitud asukohast 3–4 meetrit kirde pool – alal, kus nõlva langus pole sedavõrd

järsk. Punasega on näidatud GNSS-seadmega mõõdistamisel põhinevad asukohad, kollasega

kaevand 2 asukoht nii, nagu see võiks, arvestades nõlvalangust, tegelikult olla.

15

Joonis 9. I kaevandi IV korrise põhja ortofoto.

Joonis 10. I kaevandi põhja ortofoto.

P

L

A

T

O

O

P

L

A

T

O

O

N

Õ

L

V

N

Õ

L

V

16

Joonis 11. I kaevandi edelaprofiil postiauguga.

Joonis 12. I kaevandi kirdeprofiil.

N

Õ

L

V

N

Õ

L

V

17

Joonis 13. I kaevandi mäepoolne otsaprofiil (lõigu pikkus 1 m).

Joonis 14. I kaevandi nõlvapoolne otsaprofiil (lõigu pikkus 1 m).

18

Joonis 15. II kaevandi IV korrise põhja ortofoto.

Joonis 16. II kaevandi kirdeprofiil.

Joonis 17. II kaevandi edelaprofiil.

N

Õ

L

V

P

L

A

T

O

O

19

Joonis 18. II kaevandi mäepoolne otsaprofiil. Lõigu pikkus 1 m.

Joonis 19. II kaevandi nõlva otsaprofiil. Punktiirjoon markeerib põlenud kivi. Lõigu pikkus 1 m.

20

Joonis 20. Ettepanek mälestise piiride ja kirdes külgneva kaitsetsooni piiri kohta. Punane –

mälestise piir. Sinine punktiir – kaitsetsooni piir.

21

LISA 2. Pühiküla linnamäe leiunimekiri (TÜ 3228)

Nr Leiuliik Arv Kirjeldus Kaevand Ruut Korris Aeg

1 sk 1 serv, käsitsi Kaevand 1 5 II 07.08.2024

2 sk 1 külg, käsitsi Kaevand 1 3 II 07.08.2024

3 sk 1

külg, käsitsi,

ühepoolne Kaevand 1 4 II 07.08.2024

4 sk 1

külg, käsitsi,

ühepoolne Kaevand 1 4 III 07.08.2024

5 sk 1 külg, käsitsi Kaevand 1 3 III 07.08.2024

m6 sk 1

külg, käsitsi,

ühepoolne Kaevand 1 5 III 07.08.2024

7 tulekivikild 1 import Kaevand 2 5 V 13.08.2024

Foto 1. I kaevandi asukoht, loodest.

Foto 2.Vaade I kaevandi asukohale põhjast. Esiplaanil keskmine vallikraav ja vall selle mäepoolsel

küljel.

Foto 3. Vaade I kaevandile kagust.

Foto 4. I kaevandi pind enne tööde algust, kagust.

Foto 5. I kaevandi kaevamine.

/

Foto 6. I kaevand vaatega üles, loodest.

Foto 7. I kaevandi I korris kagust.

Foto 8. I kaevandi I korris kagust.

Foto 9. I kaevandi II korris kagust.

Foto 10. I kaevandi II korris vaatega üles, loodest.

Foto 11. I kaevandi II korris kirdest.

Foto 12. I kaevandi III korris kagust.

Foto 13. I kaevandi III korris vaatega üles, loodest.

Foto 14. I kaevandi III korris kirdest.

Foto 15. I kaevandi III korris edelast.

Foto 16. I kaevandi IV korris kagust.

Foto 17. I kaevandi IV korris vaatega üles, loodest.

Foto 18. I kaevandi IV korris edelast.

Tukk A

Tukk B

Foto 19. I kaevandi IV korris kirdest.

Foto 20. I kaevandi V korris kagust, vaatega alla.

Tukk B

Foto 21. I kaevandi V korris loodest, vaatega üles.

Foto 22. I kaevandi V korris kagust.

Foto 23. I kaevandi V korris, kirdest.

Foto 24. I kaevandi VI korris – kaevandi põhi, loodest.

Foto 25. I kaevandi VI korris, kagust.

Foto 26. I kaevandi VI korris, kirdest.

Foto 27. Postiauk kaevandi põhjas, loodest.

Foto 28. Kaevand Ia I korris, loodest.

Foto 29. Kaevand Ia II korris, loodest.

Foto 30. II kaevand, vaade üles mäe poole, kagust

Foto 31. II kaevandi asukoht kagu suunas langeva mäeplatoo servas, vaade läänest.

Foto 32. II kaevandi II korris kagust, vaatega üles.

Foto 33. II kaevandi II korris loodest, vaatega alla.

Foto 34. II kaevand, III korris kagust, vaatega üles.

Foto 35. II kaevand III korris loodest, vaatega alla.

Foto 36. II kaevandi III korris, alumine osa, lõunast.

Foto 37. II kaevandi III korris, ülemine osa, lõunast.

Foto 38. II kaevandi IV korris kagust, vaatega üles.

Foto 39. II kaevand, IV korris loodest, vaatega alla.

Foto 40. II kaevand, IV korris, kirdest.

Foto 41. II kaevand, IV korris, edelast.

Foto 42. II kaevand, V korris kagust, vaatega üles.

Foto 43. II kaevand, V korris loodest, vaatega alla.

Foto 44. II kaevand, V korris, kirdest.

Foto 45. II kaevand V korris, kagust.

Foto 46. II kaevandi lõunanurgas olev lõhkipõlenud kivi ja tukk A.

Foto 46. II kaevandi lõunanurgas olev lõhkipõlenud kivi ja tukk A.

Foto 48. II kaevandi ülemises otsas olevad tukid C ja D.

Foto 49. Kaevamiste lõunasöögi tegemine.

Foto 50. Kaevamiste tuumikseltskond: Andres Vindi, Beti Laasi, Katja Marova ja Margarita Gadalšina.