Seletuskiri

SELETUSKIRI

Eesti seisukoht Euroopa Komisjoni teatisele „Meie tuleviku kindlustamine Euroopa 2040. aasta kliimaeesmärk ja tee kliimaneutraalsuse saavutamiseni 2050. aastaks, ehitades üles kestliku, õiglase ja jõuka ühiskonna“

Sissejuhatus
Euroopa Komisjon (edaspidi KOM) esitas 6. veebruaril 2024. a soovituse 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta.1 EL on seadnud kliimamäärusega2 õiguslikult siduva eesmärgi saavutada EL-üleselt 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Samas määruses on kirjas ka ülesanne Komisjonile, et hiljemalt 6 kuu jooksul pärast Pariisi kokkuleppe vaheülevaatust, mis viidi lõpule kliimamuutuste raamkonventsiooni kohtumisel detsembril 2023. a Dubais, tuleb välja töötada EL 2040. aasta kasvuhoonegaaside (edaspidi KHG) heitkoguste vähendamise vahe-eesmärk, mille täitmiseks on käesolev teatis. Kuivõrd määruses sätestatud kohustus jääb täpselt Euroopa Parlamendi valimiste ja Komisjoni vahetumise aega, antakse teatises vaid hinnang ja soovitus, kui palju on vaja 2040. aastaks KHG vähendada, et oleks teostatav ja võimalik saavutada 2050. aastaks Euroopa Liidu (EL) üleselt kliimaneutraalsus. Komisjoni soovitus selleks on EL-ülene KHG heite vähendamine 90% võrra võrreldes 1990. aastaga.

Kliimamäärusega loodi ka kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukoda, et tulevased kliimapoliitika otsused tugineksid parimal teaduslikul teadmisel. Teadusnõukoda töötas 2023. aasta suvel välja oma soovituse, milleks on 2040. aastaks vähendada EL-i tasandile KHG heidet 90-95%.3 Senisest oluliselt enam nähakse KHG vähendamise kõrval rolli ka CO2 heite tööstuslikul ja looduslikul eemaldamisel. Koos 2040 teatisega esitati eraldi tööstusliku süsiniku haldamise teatis.4 Teatisega kaasnes ka väga põhjalik mõjuanalüüs. Algatuses ei pakuta välja ega hinnata 2030. aasta järgset energia- ja kliimapoliitika õigusliku raamistikku. Vastav tulevane õiguslik raamistik töötatakse välja ja hinnatakse lähiaastatel, et see vastaks 2040. aasta eesmärgile.

Kliimamuutused on kujunemas inimkonna suurimaks ohuks ja väljakutseks. Mida enam kliima soojeneb, seda laiaulatuslikumad on ootamatud mõjud Eesti loodusele, inimestele ja majandusele. Kliimaneutraalsele majandusele üleminek aitab tagada ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majanduse. Selle eesmärgi poole liikumine nõuab oma senise tegevuse ümbermõtestamist, nt kuidas korraldame transporti, arendame põllumajandust, energiasektorit või jäätmemajandust, investeeringuid ja oskusi. Samas peab üleminek kliimaneutraalsusele olema sujuv, õiglane ja kaasav. Toetusmeetmed ja õiglase ülemineku mehhanismid on äärmiselt olulised, et aidata enim mõjutatud sektoreid ja kogukondi.
Eesti hinnangul ei ole KHG heite vähendamine Eestis 90% 2040. aastaks ilma uute tehnoloogiateta saavutatav. Peame realistlikuks 80-85% vähendamist. Seetõttu saab Eesti nõustuda Euroopa Komisjoni pakutud 2040. a KHG vähendamise ettepanekuga eeldustel, et on tagatud võimaldavad eeltingimused, mis on vajalikud 90% eesmärgi saavutamiseks, kuid eesmärgini jõudmiseks on vajalik uute tehnoloogiate (nagu näiteks süsinikukinnipüüdmistehnoloogiate) kasutuselevõtmine ELis.

Eeltingimused hõlmavad kokkulepitud 2030. a kliimaraamistiku täielikku rakendamist, ettevõtete konkurentsivõime ja investeerimiskindluse tagamist, suuremat keskendumist õiglasele üleminekule, vajalike heiteta ja vähese CO2 heitega energialahenduste (sh tööstusliku süsiniku sidumistehnoloogiate) kättesaadavust ning soodsat regulatiivset õigusruumi.

Paralleelselt uue sihttaseme läbirääkimistega tuleb jälgida liikmesriikide tegelikku edenemist 2030. a eesmärkide suunas ning 2032. aastal koostatakse eesmärkide täitmise ülevaade koos tehnoloogia arengu vastavushinnanguga 2040. aasta eesmärkide täitmiseks. Kui sellest peaks tulenema vajadus 2040. a eesmärgi või selle suunas liikumise lähenemise korrigeerimist, on oluline seda 2040. a eesmärgi läbirääkimistel arvesse võtta.

Detailsemad seisukohad t esitatakse vajadusel Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule konkreetsete õiguslike algatuste raames. Eesti seisukohtade kujundamist mõjutab pooleli oleva kliimakindla majanduse seaduse koostamine, mis on sisendiks 2040. a seisukohtadele ja seotud mõjuhinnangutele.

Lisaks tugineme järgnevatele varasematele seisukohtadele:
Eesti seisukohtadele Euroopa Komisjoni kliimapaketi Eesmärk 55 kohta, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsus 25.11.2021. a istungil ning Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni 24.01.2022. a istungil ja Eesti raamseisukohtadele Euroopa rohelise kokkuleppe kohta, mis on kinnitatud 04.06.2020 Vabariigi Valitsuse istungil ja 19.06.2020 Riigikogu EL asjade komisjonis. Eesti EL poliitika prioriteedid 2023–2025 (heaks kiidetud 22. juuni 2023. a Vabariigi Valitsuse istungil) Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühtse turu tuleviku kohta

Kliimaeesmärke on võimalik saavutada ainult ELi tasandil. EL Nõukogu keskkonnatöörühmas on tutvustatud teatist lähtudes erinevatest sektoritest (energeetika, transport, põllumajandus, tööstus) ning kliimaministrid on samuti seda teatist arutanud. Järgmine Euroopa Komisjoni koosseis esitab ka vastava seadusandliku ettepaneku - Euroopa kliimamääruse muudatust eeldatavasti 2025. a alguses, mille vastuvõtmiseks on vaja kvalifitseeritud häälteenamust.

Koostajad
Seletuskirja koostasid koostöös Kliimaministeeriumi taastuvenergia ja rohetehnoloogiate nõunik Merilyn Möls ([email protected]), välissuhete osakonna nõunik Marina Bantšenko ([email protected]) ja erialadiplomaat Eesti alalise esinduse juures EL juures Annaliisa Villsaar ([email protected]). Valdkonna eest vastutab asekantsler Kristi Klaas.

Teatise lühikokkuvõte
2023. aastal globaalne soojenemine intensiivistus, jõudes 1,48 °C-ni võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. Ookeani temperatuur ja jääkadu Lõuna-Jäämeres püstitasid rekordeid. Euroopeas oli õhutemperatuur maapinnal viimase viie aasta keskmisena 2,2 °C kõrgem kui tööstusajastu eelsel ajal. 

Euroopa teadusnõukoja hinnangul tuleb EL üleselt 2040. aastaks vähendada KHG teket 90% võrra võrreldes 1990. aastaga. See on ka Komisjoni soovitus, mis näitab, mida ja kui palju tuleb teha, et püsida kliimaneutraalsuse eesmärgi trajektooril. Tegemist on vahe-eesmärgiga teel 2050. a kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise poole. Vahe-eesmärgi kehtestamisega antakse ühiskonnale, valitsustele ja ka ELi tööstusele ja investoritele pikaajaline visioon ja signaal. Vahe-eesmärgi väljatöötamisega kaasnes põhjalik mõjuhinnang sektoritest ja nende panusest ning potentsiaalist. Kirjeldatakse uute tehnoloogiate rolli heitmete vähendamisel raskesti dekarboniseeritavates sektorites (nt süsiniku eemaldamise abil), energiatarbimise vajadust, kestlike toidusüsteemide arendamist jmt.

Kõik sektorid panustavad 2040. aasta kliimaeesmärgi ja 2050. aasta kliimaneutraalsuse saavutamisse ning nende dekarboniseerimise tempo sõltub süsinikuvabu lahendusi pakkuvate valdkondlike tehnoloogiate kättesaadavusest. Fookuses on kliimaneutraalsusele ülemineku kulud võrreldes mitte tegutsemise kuludega. Rõhk on tulevikutehnoloogiate arendamisel, oskuste parandamisel, investeeringute suunamisel, rahvusvahelisel koostööl ja õiglase ülemineku tagamisel.
• Seal, kus tehnoloogiad on kaubanduslikult saadaval laiaulatuslikult, näiteks energiavarustussektoris, toimub täielik süsinikdioksiidiheite vähendamine kiiremini ja tõenäoliselt jõuab see nulli enne 2050. aastat. Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt peaks elektritootmine muutuma 2039. aastaks süsinikuneutraalseks.
• Sektoreid, mis vajavad tehnoloogiaid, mida tuleb veel laialdaselt turustada, nagu e-kütuseid vajav transport või süsinikdioksiidi sidumist vajavad tööstusprotsessid, dekarboniseeritakse enne 2030. aastat aeglasemalt. Pärast 2030. aastat muutub enamik neist tehnoloogiatest kulukamaks ja konkurentsivõimelisemaks, kiirendades süsinikdioksiidiheite vähendamist sektorites, kus neid kasutatakse.
• Sektorid, kus heitkogused ei ole viimasel aastal vähenenud, nagu põllumajandus, peavad samuti tegema pikemas perspektiivis rohkem jõupingutusi. Raskesti dekarboniseeritavad sektorid kasutavad ära looduspõhist ja tööstuslikku sidumist oma heitkoguste kompenseerimiseks.
• Teatises mööndakse, et lennundus ja merendus on suhteliselt raskesti dekarboniseeritavad transpordiliigid. Sektorid vajavad kiiret tehnoloogilist arengut, et säilitada keskkonnahoidlikkust ja konkurentsivõimet, arvestades et nii lennundusel kui ka merendusel on väga tugev globaalne ja piiriülene majanduslik ja konkurentsialane mõõde.
• Maanteetranspordi sektoris –nähakse, et uued CO2 normid kerg- ja raskesõidukitele avaldavad järkjärgult üha tugevamat mõju. Rajatav taristu peab seda üleminekut toetama ning kiirendama. Väga olulist rolli nähakse ka ELi heitkoguste kauplemise süsteemil (edaspidi HKS), mis peaks nõudlust jõuliselt piirama .
• Tervikuna nähakse transpordis kõige olulisemat rolli Eesmärk 55 raames kokkulepitu korrektses rakendamises. Strateegiliselt oluline on maanteetranspordilt ära liikumine vähem saastavatele transpordiviisidele nagu raudtee ja meretransport. Üha olulisemaks muutuvad säästva linnalise liikuvuse teemad, kus kohalike omavalitsuste ja riikide tasandil püütakse edendada säästvamat ja mitmekesisemat liikuvust.

Põhjalikum ülevaade Euroopa Komisjoni teatisest
2040. aasta kliimapoliitika raamistiku loomine on tihedalt seotud 2030. aasta raamistiku eduka rakendamise ja eesmärkide saavutamisega. KOM on seisukohal, et
• järkjärguline liikumine kliimaneutraalsuse suunas aitab säilitada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet;
• tuleb keskenduda õiglasele üleminekule, mis ei jäta kedagi maha;
• tuleb tagada võrdsete võimaluste loomine rahvusvahelistele partneritele ning pidada strateegilist dialoogi tööstuse ja põllumajandussektoritega.

Komisjoni ettepanek, mis tugineb Euroopa Teadusnõukoja soovitustele, on vähendada 2040. aastaks Euroopa Liidu üleselt KHG heidet 1990. aasta tasemega võrreldes 90%. Tegemist on ELi üldeesmärgiga ja teatisest ei tulene sektoraalseid eesmärke või konkreetseid eesmärke liikmesriikidele. Sellest tulenevalt peaks ELi KHG heide olema 2040. aastaks alla 850 miljoni CO2 ekvivalenttonni (välja arvatud LULUCF sektori heide), ning CO2 sidumine (maakasutuspõhine ja tööstuslik sidumine atmosfäärist) peaks ulatuma kuni 400 miljoni CO2 tonnini. KOM paneb rõhku nii õiglasele üleminekule kui ka konkurentsivõimelisuse kestlikkusele, mis on Euroopa rohelise kokkuleppe aluseks. 2040. aasta raamistiku saavutamine on jaotatud seitsmele kliimapoliitika suunale, kus kirjeldatud kategooriad on kõik oluliselt seotud kliimaneutraalsuse saavutamisega.

1. 2030. aasta poliitikaraamistiku rakendamine
Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad rakendama 2030.a kliima- ja energiaraamistikku. See on osa suuremast plaanist saavutada konkreetne eesmärk aastaks 2040 ja liikuda edasi kliimaneutraalsuse suunas aastaks 2050.

2. Inimeste hüvanguks toimiv majandus
Roheline kokkulepe ja 2040. aasta raamistik on keskendunud kliimamuutuste riskide eest kaitsmisele, eriti vähekindlustatud inimestele. Euroopa Liit on võtnud endale kohustuse rakendada investeerimis- ja toetuspoliitikaid, et vähendada vaesust ja ebavõrdsust.

Fossiilkütuste kasutamise muutuste kontekstis on oluline säilitada EL-i kodanike, ettevõtjate ja maapiirkondade elanike liikumisvõimalused. Kliimaneutraalsusele üleminek on protsess, mis peab olema kooskõlastatud EL-i ühtekuuluvuspoliitikaga ja sellega seotud investeeringutega. Õiglase ülemineku ja kogukondade toetamise rahastamine tuleb suuresti KHG lubatud HKSist. HKS sotsiaalfondist võetakse kasutusele 87 miljardit eurot, et kaitsta vähekaitstud leibkondi, transpordikasutajaid ja mikroettevõtjaid. Liikmesriigid on kohustatud kasutama kogu HKSist saadavat riikliku tulu kliima- ja energiaga seotud eesmärkidel.

3. Euroopa Liidu energiasüsteem
Aastaks 2040 on Euroopa energiasüsteem üles ehitatud väheste CO2-heitega energialahendustele, taastuvatele energiaallikatele, energiatõhususele ning süsiniku kogumisele, säilitamisele ja kasutamisele (edaspidi CCU/S). Komisjon on seadnud eesmärgiks taastuvenergialiikide ja väikese CO2-heitega lahenduste kiirema kasutuselevõtu. Selleks on kavandatud tegevuskava CO2 kogumise, säilitamise ja utiliseerimise tehnoloogiate edendamiseks. Euroopa fotogalvaanikatööstuse liit ja ELi tuuleenergiaharta, on head näited algatustest, taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu edasiarenduse protsessides.

Taastuvatest allikatest toodetud elektri tootmiskulud on juba üle kümne aasta olnud madalamad kui fossiilkütustest toodetud elektri omad. Järgmise kahe aastakümne jooksul võivad elektrihinnad EL-s märkimisväärselt langeda kui fossiilkütuste kasutamine väheneb ja tehakse vajalikud investeeringud. Energiatõhusus suurendab erasektori rahastamist ning avab Euroopa energiatõhususe investeeringute turu kuni aastani 2040. Avalik sektor peaks olema eeskujuks kõigil tasanditel, ning esitama kava ülemineku hõlbustamiseks, energiatõhususe valdkonnas. Alates 2027. aastast kehtima hakkav CO2 hinnastamine annab tulu kliimameetmete sotsiaalfondile. Elektrienergia osakaal energia lõpptarbimises kahekordistub aastaks 2040, ulatudes ligikaudu 50%-ni. Sellest üle 90% pärineb peamiselt taastuvatest energiaallikatest, mida täiendab tuumaenergia. Euroopa tarbijad võidavad ühtsest elektriturust keskmiselt 34 miljardit eurot aastas. Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt peaks elektritootmine muutuma 2039. aastaks süsinikuneutraalseks. Elektritootmise sektoris on oluline roll CCU/S tehnoloogiatel, kuna need peaksid püüdma kinni 62% CO2 heidetest. Aastaks 2040 väheneb fossiilkütuste tarbimine energia saamiseks võrreldes 2021. aastaga ligikaudu 80%. Söe kasutamine lõpetatakse järk-järgult. Gaasituru struktuur muutub märkimisväärselt, suurendades vähese CO2 heitega ja taastuvatest allikatest toodetud vedelkütuste ja gaaside osakaalu.

4. Tööstuse CO2 heite vähendamise kokkulepe
Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamiseks on vaja uuendatud tegevuskava. See keskendub kestlikule tööstusele ja konkurentsivõimele. Tööstuse ümberkujundamine võimaldab Euroopa Liidul säilitada oma tugevus tuuleenergia, hüdroenergia ja elektrolüüsiseadmete sektorites. Samuti võimaldab see jätkata tootmisvõimsuse suurendamist kasvavates valdkondades nagu akud, elektrisõidukid, soojuspumbad, päikesepaneelid, CO2 kogumine ja utiliseerimine ning CO2 kogumine ja säilitamine. Vähese CO2 heitega tööstuse toetamiseks peab tugevdatud ELi tööstuspoliitika hõlmama vastupidavaid väärtusahelaid ja suurendama tööstusvõimsust. Komisjon rõhutab üleminekuvahendite vajalikkust, et toetada tööstusettevõtteid, arutades erainvesteeringute elemente enne nende majanduslikku elujõulisust.

Euroopa peamised konkurendid Hiina ja USA kasutavad ulatuslikke riiklikke toetusi ja poliitilisi algatusi. Euroopa Liit vastab sellele jätkates kaubanduse kaitsemeetmete kohaldamist, et kaitsta tööstust ebaõiglase impordi eest ja tagada vastupidavad tarneahelad. Komisjon toob välja, et EL peab maailmaturul strateegiliste kaupade tarne tagamiseks kehtestama ühisostumehhanismide meetmeid, et tagada konkurentsivõime. Euroopa Liidu kriitilise tooraine määrus, kestlike toodete ökodisaini määrus ja nullnetotööstuse määrus aitavad laiendada liidusisest tootmist ja tagada tööstuse jätkusuutlikkuse.

Tööstus saab vähendada CO2 heidet aastaks 2040 kasutades elektrifitseerimist, kohandatud tootmisprotsesse, vähese CO2 heitega kütuseid ning protsessiheite kogumise lahendusi. Olulist rolli 2040. aasta kliimaeesmärkide saavutamise mängib ringmajandus. Samuti on oluline osa tööstuse CO2 heite vähendamisel CCS lahendustel, mis täiendaks CO2 sidumist maasektoris - biomassis ja mullas.

5. Transpordi CO2 heite vähendamine ja liikuvuse parandamine
Transpordisektori “Eesmärk 55” pakett on suunatud heitmete vähendamisele peaaegu 80% võrra aastaks 2040. Selle saavutamiseks kasutatakse tehnoloogilisi lahendusi ja CO2 hinnastamist. Aastaks 2040 peaks akutoitega elektrisõidukite ja muude heitmeta sõidukite osakaal ulatuma üle 60% sõiduautode, üle 40% kaubikute ja ligi 40% raskeveokite puhul.

Mere- ja õhutranspordisektori CO2 heitkoguste vähendamise eesmärgid eeldavad taastuvkütuste, madala CO2-heitega kütuste ning heitmevabade õhusõidukite ja laevade kasutuselevõttu. KOM kavatseb 2026. aastal hinnata lennundus- ja merendussektoris CO2 hinnastamise poliitika laiendamist. Lennundus- ja merendussektorites võib vähese heitega ja heiteta alternatiivkütuste kasutuselevõtu takistavaid tõkkeid kõrvaldades ning nende sektorite jaoks nimetatud kütustele eelisjuurdepääsu tagades anda olulise panuse EL kliimaeesmärkide saavutamisse. Raudteetranspordi sagedasem kasutamine ja tõhus ning omavahel ühendatud mitmeliigiline transpordisüsteem aitavad oluliselt vähendada koguheiteid.

6. Maa, toit ja biomajandus
KOM rõhutab, et on vaja tagada toidu tootmine, mis on piisav, taskukohane ja kvaliteetne. Põllumajanduses on oluline suurendada vähese CO2-heitega alternatiivide ja ringluspõhiste rakenduste kättesaadavus. Bioressursipõhised materjalid, mis on hangitud kestlikult, võivad asendada fossiilseid materjale ja aidata maasektoritel vähendada teiste sektorite CO2 heidet. KOM teeb ettepaneku meetmete kohta, mille eesmärk on saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus kalandus- ja vesiviljelussektoris. Toiduainetööstusel on oluline roll tootjate ja tarbijate otsuste kujundamisel ning tervisliku toitumise kättesaadavus sõltub suuresti õigetest stiimulitest. Digitaalsete seiretehnoloogiate ja nõustamisteenuste kasutamine võimaldab põllumajandustootjatel ja metsandusettevõtetel kasutada usaldusväärseid sertifitseerimismeetodeid KHG bilansi arvutamiseks. Arvestades 2040. aasta eesmärke ja 2030–2050 arenguteed, tuleb ära kasutada ja soodustada kliimaneutraalsuse, elurikkuse ja keskkonnaeesmärkide koostoimet.



7. Tulevikku investeerimine
Euroopa Liit vajab erinevaid poliitilisi ja finantsalgatusi, et meelitada erasektorit investeerima nii EL piires kui ka väljaspool. Kestliku rahanduse raamistik on tõhus vahend, kuid selle mõju ja ulatust tuleb veelgi laiendada. Avaliku sektori toetused ja otseinvesteeringud tuleks kasutada strateegiliselt, ühendades olemasolevaid vahendeid ja suurendades nende efektiivsust.

Euroopa strateegiliste tehnoloogiate platvorm (STEP) koordineerib rahastamist puhta tehnoloogia ja biotehnoloogia sektorites. Euroopa Investeerimispanga edasigarantii tuuleenergia projektidele peaks tooma kaasa 80 miljardi euro suuruse investeeringu. KOM soovib lihtsustada rahastamisvahendite kasutamist, eriti väiksematele ettevõtetele ja finantsvahendajatele. ELi 2040. aasta eesmärgi saavutamiseks on vaja nii turuvalmis tehnoloogiaid kui ka neid, mis vajavad veel täiustamist.

EL innovatsioonifond toetab nullnetotehnoloogia innovatsiooni, mis on osa EL rohelise kokkuleppe tööstusstrateegiast. Nullnetotehnoloogia uued ärivõimalused loovad töökohti ja nõuavad uute oskuste arendamist. Majanduse digitaliseerimine aitab kaasa kestlikule majandamisele, võimaldades näiteks paremat energiasüsteemide juhtimist ja maa kestlikumat majandamist.

EL asja vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele
Kliimamuutused on piiriülene probleem, mis mõjutab kogu Euroopat. ELi koordineeritud meetmed on olulised riiklike ja kohalike meetmete täiendamiseks ja tugevdamiseks. Kliimameetmete koordineerimine ELi tasandil on kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalik, mistõttu on potentsiaalne seadusandlus 2040. aasta raamistiku suhtes subsidiaarsuse põhimõttega õigustatud ja kooskõlas ELi lepingu artikliga 5.

Kuna Komisjoni teatis ja planeeritav algatuste pakett käsitleb eesmärke ja nendeni jõudmise meetmeid üldisel kujul, siis on võimalik ettepanekute proportsionaalsust hinnata konkreetsete algatuste esitamisel Euroopa Komisjoni poolt.

Eesti kliimapoliitika
2017. aastal vastu võetud Eesti pikaajalise kliimapoliitika arengudokumendi „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“ kohaselt on Eesti pikaajaline siht vähendada Eesti KHG koguheidet 2030. aastaks 70% ja 2050. aastaks 80% võrreldes 1990. aastaga. Samas on Eesti juba integreerinud riikliku 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgi oma pikaajalisse arengustrateegiasse “Eesti 2035”5, mis võeti Riigikogus vastu 12.05.2021. Strateegia "Eesti 2035” seab eesmärgiks, et aastaks 2050 on Eesti konkurentsivõimeline, teadmiste põhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, kus on tagatud kvaliteetne ja liigirikas elukeskkond ning valmisolek ja võime kliimamuutuste põhjustatud ebasoodsaid mõjusid vähendada ja positiivseid mõjusid parimal viisil ära kasutada.

Eesti viimase 2024. a märtsis Komisjonile esitatud inventuuriaruande kohaselt oli 2022. aastal Eesti summaarne KHG heitkogus 14,3 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Ilma maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektorita (nn LULUCF- land use, land use change and forestry) oli heide 14,0 miljonit tonni CO2 ekv. Võrreldes 1990. aastaga on Eesti KHG koguheide vähenenud 59% võrra. Arvestades mitmete õigusaktide võrdluseks oleva 2005. aastaga, on koguheite vähenemine 12%.

2022. aastal oli Eesti KHG heitkogus elaniku kohta 10,5 t CO2 ekv, 2021. a oli see 11,7 t CO2 ekv, 2020. aastal 10,5 t CO2 ekv. 2022. aastal tulenes suurem osa KHG heitkogusest energeetikasektorist, kusjuures energiatööstus ja -tootmine moodustasid 64% koguheitest ning transport 18%. Põllumajanduse heide moodustas 2022. aastal koguheitest 11%. Energeetikasektor on peamine KHG heitkoguste allikas. 2022. aastal moodustas energeetika ja transpordi sektori heitkogus 84% kogu heitkogusest, kokku 11 769,50 kt CO₂ ekvivalenti. Sektori heitkogusest 99,85% pärines kütuste põletamisest ja vaid 0,15% kütuste hajusheitest. Energeetikaga seotud CO₂ heitkogused varieeruvad aastast aastasse peamiselt majandussuundumuste, energiavarustuse struktuuri ja ilmastikutingimuste tõttu.

Energeetikasektori KHG heitkogused suurenesid 2022. aastal 13% võrra võrreldes 2021. aastaga. Suurenemine toimus peamiselt suurema põlevkivielektri tootmise tõttu, mis oli tingitud kõrgetest elektrihindadest ning mis lubasid põlevkivielektrijaamadel sagedamini turule pääseda. Energeetikaga seotud CO₂ heitkogused varieeruvad aastast aastasse peamiselt majandussuundumuste ning EL heitkogustega kauplemissüsteemi CO2 ühikute hinna, energiavarustuse struktuuri ja ilmastikutingimuste tõttu.


Joonis 1"Kasvuhoonegaaside trendid 1990-2022"

2023. a novembris algas Eestis kliimakindla majanduse seaduse koostamise protsess. Koostatav seadus loob aluse kliimakindlaks majanduseks, seades KHG heitkoguste eesmärgid, soodustades puhaste tehnoloogiate kasutuselevõttu ning ressursside suuremat väärindamist. Seeläbi väheneb negatiivne mõju keskkonnale ja kliimale ning paraneb inimeste elukeskkond. Puhtaid tehnoloogiad soodustades ja seda toetavat infrastruktuuri arendades suureneb ettevõtjate konkurentsivõime, sh vähenevad nii inimeste kui ettevõtete pikaajalised püsikulud läbi energiatõhususe suurendamise ja taastuvate energiaallikate turule tulemise. Lisaks tekivad uued tööstused ja konkurentsivõimelised majandusharud.

Seaduses seatavad KHG heitkoguste eesmärgid annavad selguse, kuidas jõuda kliimaneutraalsuseni aastaks 2050. kliimapoliitika pikaajaliste eesmärkide osas.

Kliimakindla majanduse seaduse prognooside kohaselt avaldavad KHG üldisele heitkogusele suurimat mõju elektritootmine, põlevkiviõli tootmine, turbatööstus, metsaraie ja raadamine, maanteetransport ning põllumajandus.

Kõiki heitkoguseid mõjutab enim põhimõtteline eesmärk, mille kohaselt avalik sektor loobub 2040. aastal fossiilkütuste kasutamisest, va valdkonnad, kus puuduvad alternatiivid, näiteks riigikaitse ja teatud sisejulgeoleku valdkonnad.

Kliimakindla majanduse seadusega (september 2024 seisuga) seatakse sektorite ülesed ja sektoripõhised eesmärgid tagamaks sujuv trajektoor kliimaneutraalsuseni jõudmiseks aastaks 2050. Sektoripõhised eesmärgid seatakse energeetika, tööstuse, hoonete, transpordi, põllumajanduse, jäätmete ja maakasutuse sektoritele. Seaduseelnõus on kavas sektorite ülesed heitkoguste vähendamise eesmärgid võrreldes viimase 2024. aasta märtsis valminud riikliku inventuuri andmetega ehk 2022. aasta KHG heitkogusega järgmiselt:

1) 2030. aastaks ei ületa kasvuhoonegaaside heitkogused 2022. aasta taset ehk Eesti on vähendanud heitkoguseid vähemalt 59% võrreldes 1990. aastaga (prognoos koos taastuvenergia arendamisega –66% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 11 911 410 t CO2 ekv;
2) 2035. aastaks –29% (–71% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 10 173 730 t CO2 ekv;
3) 2040. aastaks –57% (–82% võrreldes 1990. aastaga). Sihttase on 6 213 680 t CO2 ekv;
4) 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamine.

See tähendab, et hetkel plaanis olevate meetmetega ilma täiendavate tehnoloogiliste sidumiseta Eesti aastaks 2040 -90% KHG vähendamist ei saavutaks. Teatises välja toodud CO2 püüdmise ja ladustamise või kasutamise tehnoloogiad on alles juurutamisel. Puudub teadmine tehnoloogiate töökindlusest, võimalikest negatiivsetest keskkonnamõjudest ning maksumustest.

Kliimaseadusega kavandatavad olulisemad muudatused on: 
1. vähese heitega energiatootmine ja tõhus energiakasutus;
2. keskkonnasõbralik transport ja parem liikuvus; 
3. energiatõhusad hooned ja kvaliteetne ruumiloome;
4. keskkonnasõbralik toidutootmine;
5. elurikkust toetav ja süsinikku siduv maakasutus;
6. vähese heitega ja suuremat lisandväärtust pakkuva tööstuse eelistamine.

Muuhulgas tugineme 2040 kliimaeesmärkide seisukohtades ka Eesti seisukohtadele Euroopa Liidu ühtse turu tuleviku kohta, eelkõige, mis puudutab ühtse turu strateegiliste eesmärkide rahastamist:
• Peame oluliseks Euroopa konkurentsivõime, tootlikkuse, tehnoloogiarikkuse ja majandussuveräänsuse tugevdamiseks suurendada investeeringuid kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamisse. Rohelise ja digitaalse ülemineku edukaks elluviimiseks peab kapital ja rahaline toetus olema kättesaadav igale liikmesriigile. Samuti tuleb võimalikult suures ulatuses ära kasutada olemasolevaid EL rahastamisvahendeid, mis annavad EL eelarvetagatisi. Toetame innovaatiliste tehnoloogiate arendamiseks ja turule viimiseks kasutada võimalusi erinevate olemasolevate finantsinstrumentide raames või nende kombineerimist, sest seeläbi kasvaks ka EL konkurentsivõime ja mõjukus kolmandate riikide turgudel.
• Peame oluliseks Euroopa kapitaliturgude liidu arendamist. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks, digitaalseks üleminekuks ning kaitsevõime suurendamiseks tuleb kaasata enam erainvesteeringuid ja lihtsustada idufirmade, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete ja väikeettevõtete juurdepääsu kapitaliturgudele. Eesti ei toeta maksejõuetuseeskirjade täielikku ühtlustamist ELi tasandil ja peab vajalikuks, et liikmesriikidele jäetakse paindlikkust oma maksejõuetussüsteemide korraldamisel.
• Oleme seisukohal, et kliima- ja keskkonnaeesmärkide elluviimiseks vajalike uute innovaatiliste tehnoloogiate ja ärimudelite arendamiseks vajab Euroopa ühishuviprojektide (Projects of Common Interest, PCI ning Important Projects of Common European Interest, IPCEI) kontseptsioon ja rahastamine ülevaatamist, et tagada õiglane vastutuse jaotus, läbipaistvus ja rahastus väikeriikidele ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele.
• Oleme seisukohal, et tugev EL ühtne turg põhineb ausal konkurentsil ja võrdsetel võimalustel nii liikmesriikide kui ka ettevõtete jaoks. Vältida tuleb riigiabi võidujooksu ja järgida riigiabi reegleid. Ajutised riigiabimeetmed, mille eesmärk oli leevendada viimaste aastate erinevaid kriise, tuleks kaotada. Peame oluliseks, et riigiabi menetlused peavad olema lühemad, et kiirendada uute tehnoloogiate turule jõudmist. Võime kaaluda uue EL riigiabi mehhanismi toetamist, mis kohustab liikmesriike eraldama osa oma riiklikust rahastamisest üle-Euroopaliste algatuste ja investeeringute rahastamiseks EL ülesesse fondi, kui see aitab ühtlustada võrdseid võimalusi ühtsel turul, kuid eelnevalt peab olema selge, kuidas toimuks keskse abifondi finantseerimine, kuidas liikmesriigi panust arvutatakse ning millises ulatuses mõjutaks uus keskne EL riigiabi mehhanism liikmesriigi pädevust ja võimekust riigiabi anda.

Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte
Alljärgnevalt on analüüsitud Euroopa Komisjoni 2040. aasta kliimaeesmärgi soovituse mõju valdkonniti. Iga valdkonna all on kirjeldatud kõikide muudatuste mõju eraldi, kui taoline mõju esineb, või on kirjeldatud kõikide muudatusettepanekute koondmõju. Kavandatud muudatuste koondmõju on esitatud looduskeskkonnale, majandusele, sotsiaalvaldkonnale ja riigi julgeolekule ja välissuhetele. Esialgse koondmõjuhinnangu koostamisel on tuginetud varasematele valdkondlikele mõjuhinnangutele ja Komisjoni-poolsele mõjuhinnangule. Põhjalikumad mõjuhinnangud on leitavad Kliimakindla majanduse seaduse eelnõust.

Mõju elus- ja looduskeskkonnale
Mõju keskkonnale on positiivne, avaldudes eelkõige kliimamuutuste leevendamise kaudu, mille abil väheneb surve looduskeskkonnale. Eesmärkide täitmist toetavate meetmete rakendamisega kaasneb välisõhu ja vee kvaliteedi paranemine, väheneb invasiivsete võõrliikide sissetung ning ressursside vähesema kasutuse ja ringmajanduse edendamisega tekib vähem jäätmeid. Riigile ja kohalikele omavalitsustele seatavad kohustused, nt seoses looduspõhiste lahenduste eelistamisega, toetavad elurikkuse suurenemist linnalises keskkonnas. Õhukvaliteeti mõjutab eelkõige energia- ja transpordisektori ning põllumajandussektori areng. Kliimaneutraalsele majandusele üleminekuks vajalikud tegevused nagu taastuvenergia arendamine põlevkivist energiatootmise asemele, säästva liikuvuse edendamine ning nullheitega sõidukite osakaalu järk-järguline kasvatamine avaldavad olulist positiivset mõju just õhukvaliteedile.

Muutused maakasutus- ja metsandussektoris ning põllumajandussektoris mõjutavad positiivselt bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteeme, toiduga kindlustatust ning loodusvarade (nt vee) säästvat kasutamist. Biometaani laialdane kasutuselevõtt toob endaga kaasa biojäätmete taaskasutuse suurenemise ja põllumajandusjäätmete käitluse parendamise, misläbi paraneksid bioväetiste omadused ja väheneksid lägas peituvate umbrohuseemnete ja patogeenide levik.

Olulist rolli mängib ka metsastamine, eriti põllumajanduslikult ebasoodsatel aladel. Metsastamiseks sobilike asukohtade valikul on oluline jälgida, et ei kahjustataks elurikkust, mistõttu on oluline, et ei metsastataks nt poollooduslikke kooslusi. Metsastamine soodustab mulla ja veekeskkonna seisundit, kuna metsamaal ei kasutata väetisi ja maad ei harita. Sügavajuurelised puud toovad mulla sügavamatest kihtidest üles toitaineid, parandades mulla kvaliteeti ja soodustades elurikkuse kasvu. Märgalaviljelus on veel üks jätkusuutlik tegevus, mis aitab vähendada toitainete koormust veekogumitele, eriti kui kasutatakse väetisi minimaalselt. Viljelusviis ja kasutatavad kultuurid, nagu pilliroog, hundinuiad, tarnad ja must lepp, võivad pakkuda nišitootmise võimalusi. Märgalade taastamine aitab siduda süsinikku ja parandada veetasakaalu, kuid nõuab hoolikat planeerimist ja potentsiaalselt suuri investeeringuid taastamistegevusse.

Taastuvenergia arendamine toob kaasa maavõtu (tuulikute ja päikeseparkide alla jääv maa), mis võib, aga ei pruugi endaga kaasa tuua olulist mõju liigilisele mitmekesisusele. Mõju võib avalduda maismaa liikidele ja elupaikadele, mereliikidele ja elupaikadele, lindude rändele, vooluveekogude liikidele, nahkhiirte rännetele ning ökosüsteemi terviklikule toimimisele. Mõju ilmnemine on oluliselt seotud kasutatavate seadmete omadustega (nt kõrgus, asetus), mida ei ole võimalik hetkel sellises täpsusastmes ette näha. Taastuvenergiarajatiste kasutuselevõtt eeldab osaliselt Eesti ehitusmaavarade kasutamist (nt vundamendid), kuid hinnanguliselt ei ole vajaminev ehitusmaavarade maht sedavõrd suur, et nõudlus muutuks tuntavalt. Mõju erineb oluliselt ka sõltuvalt sellest, kas päikesepaneelid paigaldatakse inimtegevuse poolt juba rikutud maastikule või (pool)looduslikule maastikule. Elurikkusele negatiivse mõjuga meetmeks võib olla ka väheviljakate põllumaade metsastamine, mistõttu tuleb antud meetme rakendamisel tagada, et seda viiakse ellu viisil, mis ei kahjusta oluliselt elurikkuse eesmärke.

Mõju majandusele 
Euroopa roheline kokkulepe on ELi pikaajaline strateegia majanduskasvu, investeeringute ja innovatsiooni edendamiseks. Aastaks 2040 seatud kliimaeesmärk annab finantsturgudele ja tööstustele olulisi signaale, kuidas investeerida ja teha pikaajalisi plaane. See aitab ka kodanikel, ettevõtjatel ja poliitikakujundajatel planeerida vajalike investeeringuid inimeste oskuste ja pädevuste arendamiseks.

Kliimamuutused toovad kaasa sagedasemad ja ekstreemsemad ilmastikunähtused, mis põhjustavad märkimisväärset sotsiaalset mõju ja majanduslikku kahju, kus prognoositud majanduslikud kahjud on suuremad kui kliimameetmete kulud. Euroopa Keskkonnaameti andmetel on ilmastiku ja kliimaga seotud sündmustest tingitud majanduslik kahju ELis viimase nelja aastakümne jooksul ulatunud 650 miljardi euroni. Sellest 59,4 miljardit eurot tekkis 2021. Aastal ja 52,3 miljardit eurot 2022. aastal. Aastatel 1980–2022 tekkinud kogukahjust oli kindlustatud vaid 126 miljardit eurot, mis on vähem kui 20% kogukahjust.

Tagasihoidliku hinnangu kohaselt võib ELi SKP sajandi lõpuks väheneda umbes 7%, kui puuduvad tugevad leevendusmeetmed. Globaalse soojenemise suurema arengustsenaariumi kumulatiivne täiendav SKP kulu on aastatel 2031–2050 hinnanguliselt ligikaudu 2,4 triljonit eurot, võrreldes stsenaariumiga, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe 1,5 °C eesmärgiga.

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangute kohaselt võib 90% eesmärgi saavutamine vähendada õhusaastest tingitud enneaegseid surmajuhtumeid 466 000-lt aastas 2015. aastal 196 000-le aastas 2040. aastal. Sellega kaasneb kulude vähenemine ligikaudu 1 700 miljardilt eurolt 2015. aastal 670 miljardi euroni 2040. aastal.

2040. aasta soovitatud eesmärk näeb ette energiasüsteemi kogukulude mõõduka suurenemise 12.9%ni SKPst aastatel 2031-2040, mis on veidi suurem kui ajalooline väärtus 11.9% SKPst, mis registreeriti aastatel 2011-2020. Prognooside kohaselt vähenevad energiasüsteemi kogukulud aastateks 2041–2050 11,3%-ni SKPst, mis on väiksem kui kümnendil 2011–2020. See on suuresti tingitud fossiilkütuste kasutamise märkimisväärsest vähenemisest, mis on osa üldisest suunast liikuda taastuvenergiallikatele tuginevale energiasüsteemile. Samuti prognoositakse, et koguinvesteeringud transporti suurenevad aastatel 2031–2040 90% eesmärgi raames 4,4%-ni SKPst, mis on tagasihoidlik kasv võrreldes keskmise 4,2%-ga SKPst aastatel 2011–2020.

ELi tööstus tugevdab ka oma konkurentsivõime kestlikkust, arendades keskkonnahoidlikke ja ringmajandusel põhinevaid kodumaiseid sektoreid. Mõjuhinnang näitab, et kuni 2040. aastani muutub ringmajandus üha olulisemaks nii kliimaeesmärkide kui ka Euroopa uue heaolumudeli saavutamisel. Uuel ringmajanduse tegevuskaval on selge majanduslik kasu. Tänu materjalide kasutamisele korduskasutamise ja ringlussevõtu abil võimaldab ringlus tõhusamat ressurssi, pakkudes uusi võimalusi lisaväärtuse säilitamiseks ELis, sealhulgas energiamahukatele tööstusharudele, nagu terase- ja tsemenditööstus. Vähendades sõltuvust kriitilise tähtsusega toorainete impordist, võib see suurendada ka ELi julgeolekut ja strateegilist sõltumatust. Bioressursipõhisem ringmajandus pakub uuenduslikke ärimudeleid, mis vastavad tarbijate muutuvatele eelistustele, haaravad kinni digilahendustest ja loovad ELis kvaliteetseid töökohti koos ajakohastatud teadmiste ja oskustega. 2021. aastal oli ringmajanduse jaoks olulistes majandussektorites 4,3 miljonit töökohta, mis on 11 % rohkem kui 2015. aastal.

Et saavutada -82% KHG vähenemist võrreldes 1990.a kaasneksid sellega Kliimakindla majanduse 2024.a augustikuu eelnõu kohaselt mitmesugused majanduslikud mõjud, mis tähendavad nii kulusid kui ka tulusid eri majandussektoritele ja ühiskonnale tervikuna.

Kavandatud meetmed suurendavad investeeringute mahtu keskpikas perspektiivis. Hinnangud investeeringuvajadustele ulatuvad 6 mld eurost (lisavajadus, eelkõige kliimapoliitika elluviimiseks) kuni ligi 13 mld euroni, arvestades ka erasektori ja KOVi vajadusi.

Investeeringute kavandamisel on oluline nii nende tõhusus kui ka kaasnev mõju majandusele. Transpordis (taristu) ja ehituses (energiatõhusus, taristu) on mõju Eesti majandusele suurem, energeetikas on suurem roll importsisenditel.

Need investeeringud, avaliku või erasektori rahastatuna, aitavad moderniseerida olemasolevat infrastruktuuri, suurendada energiatõhusust ja edendada taastuvenergia kasutamist. On oluline arvestada, et kavandatavad investeeringud ei täida üksnes kliimapoliitika eesmärke. Hoonete renoveerimine, ühistranspordi ja elektrivõrkude areng toovad kaasa laiema mõju, nt kinnisvara väärtuse ja elukvaliteedi kasvu, ühenduste paranemise, energeetikas varustuskindluse (sõltumatus fossiilkütusest), ning kuigi alginvesteeringud on suured, võib oodata pikaajalist kulude kokkuhoidu ja majandusliku konkurentsivõime suurenemist.

Ettevõtluses on ressursisäästu- ja taastuvenergiainvesteeringuid juba ka varem tehtud. Samuti pakub kliimapoliitika uusi ärivõimalusi. Seejuures on oluline tagada uute tehnoloogiate sujuv kasutuselevõtt. Tehnoloogiamahukate investeeringute puhul on oluline tagada reeglite järjepidevus, nt selles, mis määrab tehnoloogia kliimasäästlikkuse. See on möödapääsmatu biogaasi tootmise ja kasutuselevõtu puhul. Samuti on oluline jälgida, et nii ELi kui riigi õigusaktid võimaldaksid rahastada nn üleminekutehnoloogiad, et raskesti KHG heidet vähendatavates sektorites oleks võimalik toetada järk-järgulist üleminekut vähese heitega või heitevabadele tehnoloogiatele. Praegu on probleemne fossiilenergia sektori jäätmete kasutuselevõtt ning tehnoloogiad, mille käigus tekib fossiilgaas, kuid mis samas võimaldavad ringmajandust edendada.

Majandussektorid võib mõju järgi suure üldistusega jagada kolmeks: süsinikumahukad tööstused (nt energeetika, põlevkivi- ja turbatööstus), kohanejad (transport, ehitus ja põllumajandus, valdav osa töötlevat tööstust) ning kasvav rohetehnoloogiasektor.

Centari analüüsist6 tulevad selgelt esile tööstusharud, mille lisandväärtuse maht on võrreldes kasvhoonegaaside heitega võrdlemisi väike (sisaldab tarneahela mõju). Sektorid on jaotatud ettevõtete põhitegevusala järgi ning võib seetõttu ebatäpsusi sisaldada, samuti ei näita see eraldi väiksemaid, ent süsinikumahukaid tööstusi (nt turbatööstust). Lisaks ei arvesta andmestik maakasutuse sektori heidet, sest selleks metoodikat veel pole. Suhteliselt süsinikumahukad harud on energeetika ja põlevkiviõli tootmine (koksi- ja naftatööstus). Samuti kuulub sinna turbatööstus, mille heide ulatub ca 10%-ni koguheitest, ent lisandväärtus on suurusjärgu võrra väiksem. Mõnevõrra parem on see näitaja erinevat liiki transporditeenuste, taime- ja loomakasvatuse ning toiduainetööstuse puhul, need on pigem kohanevad sektorid. Edukamad on teenused, sh ITK ja finantssektor. Majanduse konkurentsivõimet silmas pidades ei saa sellest siiski üheseid järeldusi teha.


Joonis 2. Hinnanguline Eesti 2023. aasta ekspordi lisandväärtus, KHG emissioonid ja lisandväärtus emiteeritud KHG tonni kohta.

Enamikul ettevõtetel on vaja ühel või teisel moel kohaneda kliimapoliitikaga ja kliimamuutustega. Sarnased trendid on ka eksporditurgudel, seega on vähese heitega tehnoloogiate ja lahenduste kasutuselevõtt sageli ka juba välisturgude nõue. Nii mõjutab ettevõtteid enim riigi eesmärk suurendada taastuvenergia tootmisvõimekust, energiatarbe optimeerimine, digitaliseerimine, ringmajanduse võtete kasutamine, ressursikasutuse optimeerimine, logistika ning kasutatava sõidukipargi säästlikkus. Ettevõtted, kes on teinud tarneahela KHG analüüsi, otsivad kogu tarneahelas väiksema keskkonnamõjuga partnereid.

Arvestades, et kliimapoliitika pikaajalised sihid on seatud juba varem rahvusvahelisel ja ELi tasandil, on kohanevale sektorile ka praegu muutuste kiirendamiseks ja rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks välja töötatud ja rakendatud meetmeid, mis toetavad nt ressursitõhususe suurendamist, biokütuste kasutuselevõttu, taastuvenergiale üleminekut, ringmajanduse lahendusi jmt. Seadus annab kohanevale sektorile juurde süsteemsuse ning selged eesmärgid ja ajahorisondi.

Kasvava vähese heitega tehnoloogia märksõna all on majandusliku mõju seisukohalt oluline, et Eestis väärindataks kohalikke ressursse, sh teisest tooret ning kasutataks ära taastuvenergeetika võimalused. Kliimakindlas majanduses on suurim perspektiiv suures mahus taastuvenergia tootmises, kohalike ressursside väärindamises, materjalide ringlussevõtul, keskkonnasõbralike kütuste tootmises, andmetes ja digilahendustes ning rannikumajanduses.

Järjest rohkem iduettevõtteid on leidnud uusi ärinišše ja jõudnud ka välisturgudele, pakkudes lahendusi energiatarbimise optimeerimiseks (nt hoonetes, elektriautode laadimise tarbeks), keskkonnasõbralikus materjalitehnoloogias (alates nanofiibritest ja seeneproteiinist kuni rohe-süsinikuni), kaugseirelahendustes, vesinikutehnoloogias jmt. Samuti on ettevõtjad arendamas kliimasõbralike lahendusi merenduses ning meretehnoloogiate ja laevade ümberehitamise äriline perspektiiv on suur, kuigi ka see võib käivitamiseks vajada stiimuleid. Kriitilise tähtsusega on, et need lahendused oleks skaleeritavad ning jõuaks tööstusliku tootmiseni. Seepärast on oluline toetuste planeerimisel keskenduda ka nende katsetootmisele.

Täiendav -8% KHG vähenemine, et saavutada võrreldes 1990. aastaga -90% KHG vähendamist nõuaks energeetikas ja tööstuses lisaks taastuvenergiaallikatele üleminekule arendada ja kasutusele võtta süsiniku sidumise tehnoloogiaid, mis tähendaks lisanduvaid kulusid ning mille kohta hetkel täpsed hinnangud puuduvad. Vastavad tehnoloogiad on veel arendusjärgus ning neid ole veel piisavalt testitud ega kinnitatud, et need oleksid valmis laialdaseks kommertskasutuseks. Samuti puudub teadmine nende töökindlusest ning kaasnevatest kuludest.

Euroopa Keskkonnaameti andmetel7 ohustavad kliima muutumisega seotud ohud, nagu äärmuslikud temperatuurid, tugevad sademed ja põuad, inimeste tervist ja keskkonda ning võivad põhjustada olulist majanduslikku kahju. Aastatel 1980–2022 ulatusid kliimakahjud ELis hinnanguliselt 650 mld euroni (2022. aasta hindades). Hüdroloogilised ohud (üleujutused) moodustavad peaaegu 43% ja meteoroloogilised ohud (tormid, sh välk) ligikaudu 29% koguarvust. Klimatoloogiliste ohtude puhul põhjustavad kuumalained ligikaudu 20% kogukahjust, ülejäänud ±8% aga põud, metsatulekahjud ja külmalained. Kliimasurmade arv oli ELi riikides aastatel 1980–2022 Euroopa Keskkonnaameti andmete8 kohaselt 220 308.


Joonis 3. Iga-aastane majanduslik kahju, mida põhjustavad
Vähese heitega energiatootmine ja tõhus energiakasutus
Kliimakindla majanduse seaduse töörühmade arutelude käigus jõuti järeldusteni, et taastuvelektri tootmine peab kiiresti ja oluliselt suurenema. Kui olemasolevad kehtivad 2030. aasta taastuvenergia- ja kliimaeesmärgid on saavutatavad juba täna kättesaadavate tehnoloogiliste lahendustega, siis elektritootmise peaaegu või täies mahus dekarboniseerimisega 2040. või 2050. aastaks on võimalik erinevate tehnoloogiate kasutus Eestis ennekõike juhitavate tootmisvõimsuste puhul. Kiirelt käivitatavaid juhitavaid elektrijaamasid käitatakse peamiselt maagaasiga, nende dekarboniseerimine on tulevikus võimalik maagaasi asendamise kaudu biogaasi või vesinikuga või sellistele jaamadele süsinikupüüdmise seadmete installeerimise kaudu. Seaduse koostamise käigus modelleeriti stsenaarium, mille kohaselt väheneks energeetikasektori KHG heitkogus 2040. aastaks -84% võrreldes 2022. aastaga ehk -96% võrreldes 1990. aastaga. Eesmärkide seadmisel arvestati, et 2030. aastaks lisanduks elektrisüsteemi 1200MW mahus gaasielektrijaamu elektri varustuskindluse tagamiseks. Need jaamad töötavad algul maagaasil ja alates 2040. aastast alternatiivkütustel ehk CO2-heite vabalt. Lisaks on arvestatud, et kogu elektri ja soojuse tootmine muutub CO2-heite vabaks hiljemalt aastaks 2040. Eesmärkide täitmiseks on vaja rakendada lisaks olemasolevatele meetmetele ja eeltoodule järgmisi tegevusi:
• täiendav taastuvelektri vähempakkumine mahus 4+4 TWh,
• täiendav EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi (edaspidi HKS) mitte kuuluvate ehk alla 20 MW nimisoojusvõimsusega kaug-, lokaal- ja kohtkütteseadmete renoveerimine või asendamine.

Kestlik toidusüsteem
Toidu tootmine on ressursimahukas tegevus, millel on suur mõju keskkonnale. See kulutab suures koguses vett ja energiat ning mõjutab elurikkust ja kliimat. Hinnanguliselt kuni 21-37% maailma kasvuhoonegaasidest (KHG) tuleneb toidusüsteemist. Toidusüsteemid kogu maailmas ja Euroopa Liidus vajavad kiiret ja suurt ümberkujundamist eelkõige üha suureneva rahvastiku arvu, toidu raiskamise, ebatervisliku toitumise ja toidusüsteemidega seotud KHG heite suurenemise tõttu. Ressursimahuka toidutootmise ümberkorraldamine Eestis nõuab märkimisväärseid investeeringuid säästvatesse ja keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse.
Süsiniku sidumise suurendamiseks tuleb leida tasakaal metsamaa ja põllumajandusmaa kasutamise vahel. Kuna Eesti metsad katavad juba ligi poole maismaast, on täiendava metsamaa suurendamine keeruline. Euroopa tasandil on metsastamine oluline, kuid arvesse tuleb võtta, et metsarikastes riikides on elurikkuse seisukohast oluline samuti muu maakasutus. Mitmekesine maastik pakub rohkem ökosüsteemiteenuseid ning põllumajandusmaa on paljude liikide jaoks elupaik. Samuti on pikaajalistel rohumaadel ja pärandniitudel mulla süsinikusisalduse säilitamisel samuti oma roll. Seega tuleb keskenduda olemasolevate metsade tõhusamale majandamisele ja süsiniku sidumise suurendamisele.
Liikmesriigi tasandil siduvate eesmärkide seadmisel tuleb tagada, et need ei pärsi põllumajandus- ja toidutööstuste konkurentsivõimet ega kahjusta toiduga kindlustatust ning võtavad arvesse riiklikke eripärasid, nt madalat loomkoormust. Samuti tuleb vältida viljakate põllumuldade või karjatamiseks kasutatavate püsirohumaade metsastamist või toidutootmiseks kasutamisest väljalangemist.

Äärmiselt vajalik on tarbijat toidutootmise protsessist teavitada, et tarbija mõistaks, milline on toidutootmise jalajälg loodusressurssidele, kes ja kuidas on panustanud toidu tootmisesse ning teadvustaks kõigi toidutarneahela osaliste rolli toiduraiskamise vähendamisel. Tarbijakäitumise muutmine vajab teavitamist, tuge ja suunamist, aga samuti kogu toidutarneahela oluliselt koordineeritumat tegevust, seda nii riigisiseselt kui ka Euroopa Liidu tasemel. Ebatervislik toitumine mõjutab üha rohkem inimesi, üle poole Euroopa Liidu täiskasvanud elanikkonnast on liigse kehakaaluga, põhjustades toitumisega seotud haiguste esinemise kasvu ja suurendades tervishoiukulusid. Eesti rahvastiku toitumine ei ole samuti piisavalt kestlik (keskkonnasõbralik ja tervislik), kuna süüakse toidusoovitustest oluliselt rohkem liha ja lihatooteid, magustatud piimatooteid, magusaid ja soolaseid näkse. Need on aga liigse soola, suhkrute ja küllastunud rasvhapete allikaks. Samas tarbitakse soovitatust vähem puu- ja köögivilju, täisteratooteid ning kala.
Kliimameetmete väljatöötamisel ja eesmärkide seadmisel tuleb hinnata samuti meetmete koosmõju. Eesti loomkoormus on üks ELi väiksemaid9 ja näiteks loomade arvu vähenemine, et KHG heidet vähendada, võib piirata ühtlasi mineraalväetiste kasutamise vähendamise eesmärki, kuna mineraalväetiste kasutamise vähendamisel on vaja muuhulgas suurendada orgaaniliste väetiste kasutamist. Orgaaniliste väetiste, sh sõnniku kasutamine on oluline muldade süsiniku sidumise võime suurendamiseks.

Elurikkust toetav ja süsinikku siduv maakasutus
Maakasutussektori netoheide koosneb metsanduse (metsamaa ja puittooted) maaharimise (põllumaa, rohumaa), turbatootmise (turbatootmisalad ja aiandusturba kasutamine), maahõive (asulad) ja muu maakasutuse (maakasutuse muutus muudeks märgaladeks ja muu maa) kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vahest. LULUCFi sektori kasvuhoonegaaside sidumist ja heidet mõjutavad peamiselt metsade vanuseline struktuur, majandamisviisid metsanduses ja põllumajanduses, kuivendatud turvasmuldadega alade pindala, aiandusturba kaevandamise mahud ning süsiniku talletamine puittoodetes.


Kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga on LULUCF sektori eesmärgiks saavutada 2030.aastaks heite ja sidumise tasakaal. Antud eesmärk on suurem kui EL määrusest tulenev kohustus Eestile 2030.aastaks ette näeb (vähendada kasvuhoonegaaside heidet või täiendavalt suurendada sidumist 434 kt CO2 ekvivalenti võrreldes 2016–2018. aastate keskmisega). Kuna prognooside kohaselt tekib Eestil eesmärgi täitmise osas aga puudujääk, siis aitab Kliimakindla majanduse seadusega seatud siht täita eelkõige teise perioodi (2026-2030) eesmärki ülejäägiga, kompenseerides tõenäolist vajakajäämist ka Jõupingutuste Jagamise Määrusega kaetud sektoris ja vähendades heitkoguste ostmisest tulenevat kulu riigieelarvele.

Oluline on, et jätkataks klassikaliste metsamajanduse tegevustega ja nende edendamisega, kindlustamaks majandusmetsades metsade uuenemine, süsiniku sidumise võime paranemine ja metsamaastiku mitmekesisus. See hõlmab erinevaid metsakasvatustöid, sh hooldusraied, metsauuendus ja hõredate puistute ennakraie. Samuti on tähtis madala põllumajandusliku või looduskaitselise väärtusega alade metsastamine. Selleks tuleb hoolikalt valida metsastavad alad ja teha eelnevaid kohapealseid inventuure, et vältida negatiivset mõju elurikkusele ja säilitada piirkonna looduslikud hüved ning turvasmuldadesse seotud süsinik. Metsastamise vastuargument on mitmekesiseks põllumajandustootmiseks (eelkõige karjatamiseks) sobivate alade vähenemine metsastamise tagajärjel. Üks lahendus on ka istandike rajamine sh kiiresti kasvavate puuliikidega (haavikud, kaasikud, lepikud).

Puittoodete puhul on oluline puidu keemilise väärindamise potentsiaal ja kvaliteetse puitmaterjali (hästi hooldatud majandusmetsad) olulisus pika elueaga puittoodete tootmiseks. Pikaajaliseks probleemiks on olnud töötlemata puidu (sh paberipuidu) ja lihtsate toodete (puidugraanulid, hake, saematerjal) eksport. Oluline on toetada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtteid, kes tegelevad puidu väärindamise ja pika kasutuseaga puittoodete tootmisega. Avalike ehitiste hanketingimustes soovitati eelistada puitehitisi, et vähendada suure CO2 jalajäljega materjalide, nagu betoon, kasutust. Toodi välja, et planeeritavad meetmed peaksid toetama Eesti majanduse konkurentsivõime kasvu ja tagama stabiilse ressursi kättesaadavuse.

Märgalade heide on valdavalt seotud turba kaevandamisega ja aiandusturba kasutamisega. Märgalade korrastamiseks on mitmeid alternatiive (nt märgalaks taastamine, metsastamine, märgalaviljelus). Eelistama peaks looduslikku taastumist soodustavat korrastamist (märgalaks taastamist), kuid igale alale tuleks leida sobivaim lahendus, arvestades sh erinevaid kitsendusi nagu piirinaabrid, hüdrogeoloogilised tingimused jmt. Kaevandusturbal on suur kliimamõju, samas arvestama peab sotsiaalmajanduslikku mõju ja sellega loodavat lisandväärtust. Kliimakindla majanduse seaduse koostamise protsessi käigus toimunud aruteludes toodi esile vajadus seada turba kaevandamisele lõpptähtaeg, välistada uutele aladele lubade andmine, siduda uued load endiste kaevandusalade korrastamisega (lisaks juba kasutuses olevate alade korrastamiskohustusele). Samuti rõhutati olemasolevate lubadega alade lõpuni kaevandamist, süsinikumaksu ja keskkonnatasu tõstmist ning selle arvelt kliimapositiivsete meetmete rahastamist. Toodi välja ka vajadust suurendada turba kohapealset väärindamist, vähendades ekspordi osakaalu.

Looduskaitse ja elurikkuse vaatest on kõige olulisem, et kliimameetmed ja elurikkuse head seisundit tagavad tegevused peavad võimalikult palju kattuma. Kliimameetmed ei tohi kahjustada elurikkust ning eelistada tuleb lahendusi, mis lisaks kliimamuutuste leevendamisele parandavad ka looduse seisundit. Heas seisundis ökosüsteemid on kasvuhoonegaaside sidumiseks ning kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks äärmiselt olulised. Väga tähtis on hoida olemasolevaid väärtusi ja taastada juba kahjustunud ökosüsteeme, kuna nende taastamine on kulukas ja alati keerukam kui olemasoleva säilitamine.

Kliimamuutustega kohanemise seisukohalt on oluline panustada kliimakindluse suurendamisele ning arvesse võtta kliimariske, mis sektorit mõjutavad - sagenevad tormid, põuaperioodid, temperatuuri tõus ja sademete hulga suurenemine. Maastikud peavad olema mitmekesised, rohevõrgustik ja kaitstavad alad aitavad panustada asulate ja infrastruktuuri kliimakindlusesse ja hea elukeskkonna säilimisse. Metsanduses on oluline välja selgitada, millised puuliigid on tuleviku kliimale vastupidavamad. Eelistada tuleks kodumaiseid liike ning arvestades sellega, et muutuvas kliimas muutuvad ka kasvutingimused ja kahjurite leviku võimalused, mistõttu on tähtis geneetilise mitmekesisuse säilitamine. Eriliselt rõhutati kuivendusparadigma uuesti mõtestamise vajadust tänaste teadmiste juures, arvestades ka kohanemisvajadust, kuna sellel on oluline negatiivne mõju elurikkusele ja negatiivsed tagajärjed põudade ja kuumalainete sagenemisel. Tuleb üle minna vajaduspõhisele kuivendamisele, kahepoolsete süsteemide rajamisele, rakendada kuivendamise leevendusvõtteid vähendamaks kuivenduse elustiku- ja keskkonnamõju ning teha edasistele kuivendamistele asjakohane mõjude hindamine.

Vähese heitega ja suuremat lisandväärtust pakkuva tööstuse eelistamine
Rohetiigri 2024. a aastaraamatu kohaselt on võrreldes 2011. aastaga EL tööstuse, majanduse ja ühiskonna toimimise seisukohalt kriitiliseks märgitud toorainete arv kasvanud 14-lt 34-le. Täna tuleb 90% EL-i jaoks kriitilistest toormaterjalidest aga valdavalt Hiinast. Ringmajandusele üleminek aitaks sõltuvust Hiinast vähendada. Rohetriigri hinnangul on süsinikuneutraalsele ja ringmajandusele üleminekusse suhtutud üsna passiivselt nii poliitilisel tasandil kui ka erasektoris. Samas soovivad meie peamised eksportturud Rootsi, Soome, Taani, Norra, Holland olla nendel teemadel maailmas esirinnas. See kujutab Eesti majanduse jaoks juba teatud riski – kui me ei väärtusta ringdisaini ja madala süsinikujalajäljega tooteid ja teenuseid, kahanevad meie ettevõtete väärtuspakkumised eelmainitud turgudel ja kaotame konkurentsivõimes.

Kolmandatest riikidest tooraine sõltuvuse leevendamiseks tuleb senisest rohkem materjale välja väärindada jäätmetest. Jäätmetest on väärtuslike materjalide kontsentratsioon tihti kordades suurem kui looduslikest allikatest kaevandatavates maakides.

Ida-Virumaal on plaanis kasutult seisvast põlevkivituhast hakata tootma maailma esimest kliimapositiivset kaltsiumkarbonaati, lisaks on plaanis tuhast välja võtta magneesium ja alumiinium. Verston paigaldas 2023. aastal koostöös TalTechi ja Fibenoliga katseprojekti raames Imaverre roheasfaldi, milles kuni veerand bituumensideainetest on asendatud ligniininga ning mille tootmisel, transpordil ja paigaldamisel kasutatakse taastuvtoorainetest diislikütust. Need on head kohalikud näited, kuidas jäätmeid, sh tööstusjääke võib võtta kui materjalide pankasid.

Meelitamaks investoreid ja talente, on vaja ringmajandusel põhineva materjalitööstuse tekkimiseks ja suurinvesteeringute meelitamiseks luua toetav keskkond. Eestil valik on, kas teeme seda viimaste seas või võtame liidrirolli, et olla ELi tasandil suunakujundaja ja atraktiivne piirkond rohetehnoloogia investorite jaoks. Lisaks on riigil võimalust uue majanduse tekkimist kiirendada läbi ülikoolide rahastuse suurendamise, aga ka rakendusuuringute ning katsetuste läbiviimise toetamise. Ringmajandust on vaja toetada soosiva suhtumise ja toetava seadusandlusega.

Teiselt poolt on huvigruppide hinnangul Euroopa Komisjoni ettepanekutes nimetatud uudsed nullnetoheitega tehnoloogiad ja vähese CO2 heitega tehnoloogialahendused (näiteks vesiniku tootmine elektrolüüsi teel, CO2 kogumine ja kasutamine, CO2 tööstuslik sidumine vms) ei ole kõigi ettevõtete jaoks turul saadaval ning nõuavad kasutuselevõtuks investeeringuid, on vaja elektrienergiaga ja kütustega varustatuse tagamiseks kaaluda üleminekulahenduste ja -tehnoloogiate kasutamist mis tagavad ettevõtete turul püsimise konkurentsivõimelisena ja hoiavad riigi majanduse stabiilselt kasvamas. ELi tasandil on seni olnud innovatsioonifond peamine rahastamisvahend tööstusprotsesside CO₂-heite vähendamise toetamiseks, andes toetusi, mis võivad vähendada järgmise põlvkonna tehnoloogiate kulusid. Kui energiatõhususe suurendamine ja alternatiivkütuste kasutuselevõtt on juba praegu või muutub lähitulevikus EL HKS-i mõjul kulutõhusaks, siis süsiniku püüdmise puhul ei osata veel hinnata, millal muutub tõhus ja konkurentsivõimeline süsinikupüüdmise tehnoloogia ettevõtetele kättesaadavaks. Praeguseks on EL innovatsioonifondist toetatud 26 suure- ja väikesemahulist süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise või kasutamise projekti EL-is kokku enam kui 3,3 miljardi euroga, kuid Eestis veel ühtki taolist projekti toetatud või ellu viidud ei ole.

Keskkonnasõbralik transport ja parem liikuvus 
Transpordisektor on suuruselt teine kasvuhoonegaaside heitja, kus 2022. aastal paisati õhku 2,6 miljonit tonni ehk 18,5% kõigist Eesti kasvuhoonegaasidest. Transpordisektori KHG heitkogus pärineb ca 95% maanteetranspordi heitmetest, millest omakorda ca 65% tuleb sõiduautodest, 15% veoautodest, 14% väikekaubikutest ning 6% bussidest.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib EL jõupingutuste jagamise määrusest (EL) 2018/842 tulenev kohustus vähendada transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada, on liikmesriikide otsustada.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole hetkel Eestis seadusega reguleeritud, kuid kehtivas transpordi ja liikuvuse arengukavas on seatud eesmärk vähendada transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogust 1,7 miljoni t CO2 ekvivalendini aastaks 2035. Transpordi ja liikuvuse valdkonna 2023. aasta tulemusaruande järgi ei vähene kasvuhoonegaaside heide eesmärgi saavutamiseks ettenähtud tempos ning hetkel olemasolevate meetmetega püstitatud eesmärki ei saavutata.

Olemasolevad meetmed, mis omavad märkimisväärset mõju sektori kasvuhoonegaaside heite vähenemisele, on:
• ratta- ja jalgteede arendamine,
• Tallinna trammiliinide arendamine,
• Rail Balticu ehitus,
• raudtee elektrifitseerimine ja uute reisirongide soetamine,
• raudtee ühenduskiiruse ja liiklustiheduse parendamine,
• elektri kasutamise soodustamine sõiduautodes,
• biometaani kasutamise soodustamine linnaliinibussides,
• vesiniku terviktehnoloogiate kasutuselevõtu edendamine,
• EL uute sõiduautode, tarbesõidukite ja raskeveokite CO2-heite normid,
• EL alternatiivkütuste taristu arendamise nõuded,
• EL HKS hoonetele ja maanteetranspordile (alates 2027. aastast),
• ühe siseriikliku parvlaeva muutmine kliimaneutraalseks.
Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena väheneb transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkogus prognoosi kohaselt ca 2,1 miljoni t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ja ca 1,6 miljoni t CO2 ekvivalendini aastaks 2040. Praeguste trendide jätkumise korral kasvab sõidukite summaarne aastane läbisõit ning inimeste liikumisharjumuste muutmine ja ühistranspordi osakaalu hüppeline suurenemine on vähetõenäoline. Suurim väljakutse hetkel ongi sõiduautode läbisõidu kasvu pidurdamine ning seda saab mõjutada nii tõhusama ruumiloome kui ka ühistransporditeenuse pakkumise kaudu. Seega olemasolevad meetmed ei ole piisavad, et oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastaks 2030 ega 2040, kuid lisameetmete rakendamise potentsiaal on märkimisväärne.

Transpordisektori kasvuhoonegaaside heide tuleb ligikaudu 95% maanteetranspordist, millest omakorda ligikaudu 65% tuleb sõiduautodest, 15% veoautodest, 14% väikekaubikutest ja 6% bussidest. Suurim ülesanne on praegu maanteetranspordi kui suurima KHG heitega alasektori heite vähendamine, mida saab mõjutada nii efektiivsema ühistransporditeenuse pakkumise kui ka tõhusama ruumiloome kaudu. Samal ajal tuleb arendada alternatiivsete säästvate liikumisviiside kättesaadavust ja kvaliteeti ning oluline osa on ka inimeste liikumisharjumuste muutumisel. Kiireid muutusi on võimalik saavutada eelkõige säästlikumate kütuste ja sõidukite kasutuselevõtuga.

Energiatõhusad hooned ja kvaliteetne ruumiloome
Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist ei ole hetkel Eestis seadusega reguleeritud, kuid hoonete rekonstrueerimise pikaajalises strateegias seatud rekonstrueerimise eesmärgi täitmise kaudse tulemusena väheneb strateegias käsitletud hoonetest pärit kasvuhoonegaaside heitkogus 89% võrra ehk 480 tuhande tonni CO2 ekvivalendini aastaks 2050. Samas tuleb tähele panna, et strateegia ei hõlma peale aastat 2000 ehitatud olemasolevat hoonefondi ega uusehitust perioodil 2020–2050. Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegiat uuendatakse 2025. aasta lõpuks, muu hulgas kasvuhoonegaaside heite vähenemise mõju osas.

Hoonete sektori kasvuhoonegaaside heite vähendamist reguleerib EL jõupingutuste jagamise määrusest (EL) 2018/842 tulenev eesmärk vähendada transpordist, põllumajandusest, jäätmemajandusest, hoonetest, tööstuslikest protsessidest ja toodete kasutamisest pärinevat kasvuhoonegaaside heitkogust tervikuna 24% aastaks 2030 võrreldes aastaga 2005. See, kuidas panus heite vähendamisse jõupingutuste jagamise määruses nimetatud sektorite vahel jaotada, on liikmesriikide otsustada.

Olemasolevad meetmed, mis omavad märkimisväärset mõju sektori kasvuhoonegaaside heite vähenemisele, on:
• korterelamute rekonstrueerimine,
• eramute rekonstrueerimine,
• avaliku sektori hoonete rekonstrueerimine,
• energiatõhus tänavavalgustus,
• EL HKS hoonetele ja maanteetranspordile (alates 2027. aastast).
Olemasolevate meetmete rakendamise tulemusena väheneb hoonete sektori kasvuhoonegaaside heitkogus prognoosi kohaselt 393 tuhande t CO2 ekvivalendini aastaks 2030 ning 317 tuhande t CO2 ekvivalendini aastaks 2040.

Mõju sotsiaalvaldkonnale 
Euroopa Liidu ambitsioonikad kliimaeesmärgid on suunatud kliimaga seotud riskide leevendamisele, ennetades nende kõige tõsisemaid tagajärgi ning kaitses inimesi, eelkõige madalama sissetulekuga ja kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi, selliste riskide eest. Fossiilkütuste kasutamise järkjärguline vähendamine kooskõlas soovitatud 2040. aasta eesmärgiga aitaks parandada ELi elanike tervist vähendades õhusaastest tekitatud hingamisteede ja veresoonkonna haiguste esinemissagedust ja muudaks linnapiirkonnad tervislikumateks elukohtadeks. Eeldatavalt väheneb selle tulemusel enneaegsete surmade arv Euroopas aastas 2040. aastaks 196 000-ni. Selleks, et kliimamuutuste leevendamise meetmed õnnestuksid, peavad EL-i kodanikud olema aktiivsed osalejad nii investorite kui ka tarbijatena.

Energiasäästumeetmed on võtmetähtsusega nii energiahindade stabiliseerimisel, tarbija energiakulude vähendamisel kui ka kliimaeesmärkide saavutamisel. Energiatõhususe parandamine elamusektoris parandab lisaks ka elutingimusi nii mugavuse kui ka tervise osas. Hoonete energiatõhususe suurendamine ja küttesüsteemide süsinikdioksiidi heitmete vähendamine nõuab aga märkimisväärseid investeeringuid. Avalikul sektoril on oluline tagada, et investeeringud energiatõhususse oleksid kõigile kättesaadavad ning toetusmeetmete kujundamisel arvestatakse sotsiaalset tasakaalu. See tagaks toetuste kättesaadavuse ka madala sissetulekuga ja haavatavatele leibkondadele, kuna just neid mõjutab kliimaeesmärkide täitmisega kaasneda võiv esialgne energiahindade tõus kõige valusamalt suurendades nende energiavaesust ja majanduslikku ebavõrdsust. .

Üleminek heitevabale transpordile võib muuta autode, ühistranspordi ja logistika kulusid, kuna nõuab suurt investeeringut, mis võib tõsta ajutiselt ka transpordi hinda. Tehtud investeeringute mõjul muutuvad pikas perspektiivis siiski transpordisektori kulud väiksemas nii kasutusele võetud alternatiivsete sõidukite kui tarbitavate kütuse lõikes ning samuti väheneb heide. Heitevabade sõidukite laialdane kasutuselevõtmine kodumajapidamistesl ning ühistranspordi kasutamine omab siinjuures kõrget mõju maanteetranspordi CO₂-heite vähendamisele. , mistõttu on oluline ka transpordivaldkonnas tagada kõigile leibkondadele juurdepääs taskukohastele ja usaldusväärsetele lahendustele.

Leevendamaks energiakulude ja transpordihindade tõusu mõju kõige haavatavamale sihtrühmale on loodud kliimameetmete sotsiaalfond. Selle eesmärk on tegeleda hoonete ja maanteetranspordi uue heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS2) võimaliku sotsiaalse mõjuga kõige haavatavamatele leibkondadele, transpordikasutajatele ja mikroettevõtjatele. Aastatel 2026–2032 eraldatakse 65 miljardi euro suurusest fondist vahendeid investeeringuteks EL ehitus- ja maanteetranspordisektoris. Eesti osa fondist on 186 miljonit eurot, millele lisandub kohustuslik 25% omapanust. Konkreetsed rahastusmeetmed otsustatakse riigipõhiselt sotsiaalse kliimafondi kavas koostöös liikmesriigi ja Komisjoni vahel.
HKS2 riiklike enampakkumiste tulude raames kasutusele võetud vahendite kogusummaks prognoosib Komisjon 86,7 miljardit eurot ning neid vahendeid kasutatakse investeeringuteks, mis toetavad kliimaeesmärkide saavutamist

Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Mõju on pigem positiivne. Eesmärkide täitmisel saavutatava kliimamuutuste mõjude leevendamise korral väheneb rändesurve ning elupaikade häving kogu maailmas. Eesti kui innovaatiline riik saab seejuures kasu lõigata uute tehnoloogiate väljaarendamisest ja seeläbi tugevdada oma kuvandit, välissuhtlust, ettevõtlust ning aidata kaasa kestliku arengu eesmärkide täitmisele. On oluline, et ELi kliimaeesmärkide elluviimisel oleks tagatud, et EL ja meie ettevõtted püsivad globaalses konkurentsis, liikudes samal ajal kliimaneutraalsuse suunas. Euroopa Liit on väljendanud soovi kujuneda kliimamuutuste leevendamisel globaalseks eestkõnelejaks ja suunanäitajaks, edendada aktiivselt kliimadiplomaatiat ning inspireerida teisi riike tegutsema. Selline lähenemine pakub võimalusi ka Eestile.

Kliimamuutuste mõju kaudsed tagajärjed ulatuvad üle riigipiiride ja kontinentide. Isegi lokaalselt avalduval kliimamõjul võivad olla piirkondlikud või üleilmsed tagajärjed ning sellised piiriülesed kliimariskid võivad jõuda Euroopasse (nt kasvav rändesurve).

Kliima- ja energiadiplomaatia aitab suurendada EL rahvusvahelist mõju, kuna lähemate aastakümnete suurim globaalne väljakutse on kliimamuutustega kohanemine ja nende negatiivsete mõjude vähendamine.

Energeetikas jääb jätkuvaks eesmärgiks süsinikuheite vähendamine, elektrifitseerimine ja kiirem taastuvenergiale üleminek. See on positiivne, kuna kodumaise taastuvenergia tootmise kasv ning energiapartnerluste sõlmimine usaldusväärsete riikidega parandab EL energiajulgeolekut. Samas tingib see vajaduse uute ühenduste arendamiseks nii ELi sees kui ka ilmselt uute liikmesriikide ja kolmandate riikidega. Uute liikmesriikide lisandumisega on oodata tähelepanu pööramist nende füüsilisele ühendamisele liiduga nii energeetikas, transpordis, sides jm. Eesti saab seda toetada, kuid meil on ka erihuvi enda ja Balti-Soome regiooni paremate ühenduste jätkuval väljaarendamisel, arvestades meie ääremaa staatust.

Mõjud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusele, eeldatavad kulud ja tulud

Investeeringuid kliimapoliitika elluviimiseks on tehtud aastaid, nt taastuvenergeetikasse, ühistransporti ja energiasäästu. Teisalt ei saa neid investeeringuid käsitada pelgalt kliima-investeeringutena – nendest saadav kasu ühiskonnale on laiem. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus seatud eesmärkide täitmine ja kavandatavate meetmete elluviimine eeldab riigilt hinnanguliselt üle 3 miljardi euro ulatuses investeeringuid järgneva 15 aasta jooksul kuni aastani 2040, mida toetab üle 11 miljardi euro ulatuses erasektori investeeringuid. Suurimad investeeringud seisnevad meretuuleparkide rajamise hoogustamises ja elektrivõrgu tugevdamises, liinibusside üleminekus heiteta bussidele ja ühistranspordist lähtuv planeerimises ning korterelamute rekonstrueerimises, samas toovad need meetmed ka kõige rohkem tulu. Tulu ühiskonnale avaldub majanduse elavdamises investeeringute ja uute kliimasõbralike ärimudelite esile kerkimise kaudu. Taastuvenergeetika investeeringud loovad aluse ka suurema majandusliku mõjuga tööstuse arenguks. Samuti luuakse töökohti taristu ehitamise ja hoonete renoveerimise käigus ning vähendatakse keskpikas perspektiivis ebatõhusaid kulusid, nt soojamajanduses, transpordis. Suur osa investeeringutest on võimalik ellu viia EL struktuuritoetuste ja heitkogustega kauplemise süsteemide tulude toel. Alates 2024.aastast suunatakse 100% heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest kliima- ja energiaeesmärkide elluviimiseks, mille arvestuslik maht sel kümnendil on ca 200 miljonit eurot aastas.

Taastuvenergia Koja hinnangul10 on riigi tulu 1000 MW meretuulepargi opereerimisperioodil 129 mln €/a. Põlevkivielektri tootmisest riigieelarvesse laekuvate tasude ja maksude puhul võib vähemalt osaliselt prognoosida, et need asenduvad uute tasude või maksudega. Näiteks Rohetiigri (2023) analüüsi kohaselt põlevkivielektri tootmise lõpetamine järel mõju riigieelarvele märkimisväärselt ei muutu, sest eelarvesse laekuvad keskkonnatasud asenduvad elektriaktsiisi tuludega (tulud kokku riigieelarves 2021. aastal 62 mln eurot ja 2040. aastal 66 mln eurot). Energiaportfelli muudatuste tulemusena saavutatavaks lisandväärtuseks hindas Rohetiiger 2021. aastal 1,5 mld, 2031. aastal 2,9 mld ja 2040. aastal 3,7 mld eurot (Rohetiiger 2023). Seega ületab energiaportfelli ümberkujunemisest tekkiv lisandväärtus oluliselt (so 2-3 korda) tehtavaid investeeringuid, mis on u 1,1 mld eurot aastas vaatlusaluse perioodi keskmisena. Osa lisandväärtuse kasvust tuleb energia tarbimise ja müügi suurenemisest ja osa suurema lisandväärusega energiatootmisele üleminekust.

Põlevkiviõlitootmine panustab riigieelarvesse maksudena oluliselt rohkem kui elektritootmine ehk 153 mln eurot 2022. aastal. Kohaliku omavalitsuse üksuste eelarves avaldub põlevkivisektori kahanemine õlitootmise lõpetamise järel peamiselt kaevandamisõiguse tasude ja vee erikasutuse tasude vähenemises. Otsene tulude kadumise risk ähvardab peamiselt kaht omavalitsusüksust: Alutaguse vald ja Narva-Jõesuu linn. Sektori kahanemise mõju on suurim Alutagusele, kus 2019. aastal moodustasid kaevandamisõiguse tasud 32% (3,8 mln eurot) kohaliku omavalitsuse üksuse tuludest ja vee erikasutuse laekumise tasud 10% (1,2 mln eurot), Narva-Jõesuus olid vastavad näitajad 3% ja 8% (kokku 825 000 eurot). Teistes Ida-Virumaa omavalitsusüksustes moodustasid tasud kokku enamasti vähem kui 3% eelarvest. Negatiivseid mõjusid on võimalik tasakaalustada pika üleminekuperioodiga ning avaliku sektori toetuste ja erasektori investeeringutega majanduse ümberstruktureerimiseks. Õiglase ülemineku fondi (ÕÜF) nii ettevõtluse kui ka sotsiaalmeetmed on valdavas osas suunatud negatiivsete mõjude vähendamisele ja need katavad olulises osas põlevkivi energiatootmise sulgemisega seotud mõjud ja osalt põlevkiviõli tööstuse sulgemisega seotud mõjud. Lisaks tuleb ka keskkonnatasude süsteemi arendamisel eesmärgiks seada loodusvarade kasutamisega seotud kahjulike mõjude vähendamine ning toetava majanduskeskkonna loomine kohalikele kogukondadele. Üheks KOVide tulubaasi positiivselt mõjutavaks näiteks on 1. juulil 2023. jõustunud tuulikutasu, mida makstakse uute tuulikute naabruses elavatele inimestele ja kogukondadele.

Transpordisektori meetmete rakendamisel on oluline mõju riigieelarvele, kuna lühikeses ja keskpikas perspektiivis suureneb investeeringute ja toetuste vajadus. Riigi jaoks odavamad meetmed on ühistranspordist lähtuv planeerimine (nt hoonestu planeerimine vastavalt väljaehitatud taristule ja ühistranspordipeatustele) ning ratta- ja jalgteede arendamine, mistõttu neid peaks esmajoones rakendama. Need meetmed on rahaliselt tulusad, paiknevad transpordihierarhias kõrgel astmel ning on üldiselt soodsate sotsiaalmajanduslike mõjudega. Alternatiivkütuste tootmise hoogustamisel on suure ulatusega negatiivne mõju riigieelarvele eelkõige suurte avaliku sektori investeerimiskulude ja toetuste tõttu vesinikusektori väljaarendamiseks ning selle pika tasuvusaja tõttu, mida siiski tasandab suur innovatsioonipotentsiaal ja uute töökohtade teke. Nende meetmete rakendamiseks vajab valitsussektor lisatulusid. Mootorsõidukimaksu ja uue ELi HKSi jõustumise korral suureneb investeeringuteks kasutatav riigieelarveline tulu, eriti kuna HKSi kauplemistulu saab kasutada ainult kliimameetmete rahastamiseks. Nende meetmete abil on võimalik finantseerida teiste meetmete kulusid ning ka muudel põhjustel on mõistlik neid meetmeid teiste (soodustavate) meetmetega kombineerida. Pikaajaliselt väheneb kütuseaktsiisi laekumine, mis nõuab maksusüsteemi muutmist, aga väheneb ka toetuste vajadus, kuna uued tehnoloogiad muutuvad kättesaadavamaks ja odavamaks. Vähenevad riigieelarvelised tervishoiukulutused, kuna väheneb õhusaaste ja mürareostus, mis vähendab südame- ja kopsuhaiguste riski ja suurendab keskmiselt tervena ja töövõimelisena elatud aastaid, samuti väheneb liiklussurmade arv.

Kohaliku omavalitsuse üksuseid mõjutab ka üleminek heiteta busside kasutamisele suuremate linnade linnaliinidel ja/või alternatiivkütustele väiksemate linnade ja maakonnaliinidel. Probleeme võib tekitada uute busside võrdlemisi kõrge ostuhind, kuid samas on elektribussi kogu omamiskulu 15 aasta jooksul madalam nii gaasi- kui ka diislibussi omast, mis tähendab omavalitsusele pikaajaliselt kulude kokkuhoidu. Raskusi võib tekkida eelkõige väiksematel linnadel ja valdadel, millel puudub raha uute busside hankimiseks ning mis võivad vajada lühiajalist investeeringutoetust.

Üleminek heiteta bussidele nõuab ka elektrivõrgu tugevdamist. Tallinna linna näitel tarbiksid 551 elektribussi aastas maksimaalselt 64 GWh elektrit, mis teeb ca 1% Eesti riigi aastasest elektritarbimisest. Elektribussil on võimalik päevas läbida ühe laadimisega 250 km, mis on suurem kui Tallinna linnaliinibussi keskmine päevane läbisõit praegu (211 km). Seega puudub vajadus laadijate jaoks liini lõpp-peatustes ning kogu vajaliku laadimise saaks teha kahes peamises depoos (Kadaka ja Peterburi mnt). Kuna laadida on vaja öösel 6 tunni jooksul ca 300–400 kWh, siis 50–70 kW laadijatega oleks üheaegsustegur 1 ning vaja on sama palju laadimisotsikuid kui busse. Sellise laadimisprofiili puhul on vajadus kokku 73 000 amprit. Elektrilevi hinnangul on 20% vajaminevast mahust olemas ning juurde oleks vaja 58 800 amprit. Tänase hinnakirja alusel oleks bussiettevõtte lisainvesteeringu vajadus ampritesse 13 mln eurot, mis teeb kilomeetri hinnale lisanduvaks kuluks 5 senti. Sõltuvalt sellest, kas liitumine on madal- või keskpingel, kujunevad lõplikud ampritasud. Konkreetne vajadus aastal 2040 ja maksumus kujuneb tehnoloogiate, võrgu ja elektrituru arengu kombinatsioonis. Nii elektribusside hindadele kui ka salvestustehnoloogiate hindadele prognoositakse langust, mistõttu peaks analüüsima lisaks ampritesse investeeringutele ka kombineeritud lahendusi teiste tehnoloogiatega. Heiteta sõidukina on võimalik kasutada lisaks elektribussidele ka vesiniku kütuseelemendiga või vesiniku sisepõlemismootoriga busse.

Eesti seisukohad ja põhjendused

1. Eesti saab nõustuda Euroopa Komisjoni pakutud 2040. a 90% kasvuhoonegaaside vähendamise ettepanekuga eeldustel, et on tagatud võimaldavad eeltingimused, eelkõige tehnoloogiate kättesaadavus, mis on vajalikud eesmärgi saavutamiseks, . 90% KHG vähendamise saavutamiseks vajaliku CO2 püüdmise, transportimise ning ladustamise või kasutamise tehnoloogiate osakaal eesmärgist tuleks siduda tehnoloogia arengu vastavushinnanguga. Paralleelselt uue sihttaseme läbirääkimistega tuleb jälgida liikmesriikide tegelikku edenemist 2030. a eesmärkide suunas ning 2032. aastal koostada eesmärkide täitmise ülevaade koos tehnoloogia arengu vastavushinnanguga 2040. aasta eesmärkide saavutamiseks. Kui sellest peaks tulenema vajadus 2040. a eesmärgi või selle suunas liikumise lähenemise korrigeerimiseks, on oluline seda 2040. a eesmärgi läbirääkimistel arvesse võtta.

Selgitus: Euroopa Komisjoni soovitatud eesmärk vähendada kasvuhoonegaase -90% aastaks 2040 võrreldes 1990 aastaga on ambitsioonikas ning eeldab kiiremat KHG vähendamist võrreldes lineaarse vähendamise stsenaariumiga. Euroopa Liit on vastu võtnud 2030. a aasta kliimaeesmärgid ning rakendanud selle täitmiseks erinevaid poliitikameetmeid. Samas on KOM hinnanud, et tänaste suundumustega ei suuda me olemasolevaid eesmärke täita11. 2023. a liikmesriikide poolt esitatud prognooside kohaselt on risk, et EL ei saavuta püstitatud kliimaeesmärke. ELi tasandi koondprognoos näitab, et olemasolevaid poliitikameetmeid (WEM) arvesse võttes on vahe ELi eesmärgiga vähendada KHG heidet 2030. aastaks 55 % 15 protsendipunkti ja täiendavate poliitikameetmete (WAM) arvesse võtmisel 5 protsendipunkti.

Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt vähendavad kehtivad õigusaktid kasvuhoonegaaside netoheidet 2040. aastaks 88%, kui neid rakendatakse ka pärast 2030. aastat. See hõlmab ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKSi) raames igal aastal kindla protsendi võrra lubatud heitkoguse ühikute piirmäära järkjärgulist vähendamist (lineaarne vähendustegur) ja 2030. aasta järgse transpordipoliitika jätkamist. Põllumajandussektori heitkoguste vähendamise meetmeid on aga vähe ning eri sektorite panus ei ole tasakaalus.

Koostamisel olev Eesti kliimakindla majanduse seadus loob aluse kliimakindlaks majanduseks. Seaduses sätestatakse sektorite ja valdkondade KHG heitkoguste eesmärgid, andes selge trajektoori kliimaneutraalsus aastaks 2050. Prognooside kohaselt suudab Eesti olemasolevate tehnoloogiatega vähendada 2040. a KHG koguheidet 80-85%. Ülejäänud vähendamine peaks toimuma CO2 sidumise ja uudsete nullheitega tehnoloogiate kasutamise kaudu. Suurimat mõju heitkogustele avaldavad elektritootmine, põlevkiviõli tootmine, turbatööstus, metsaraie ja raadamine, maanteetransport ning põllumajandus.

Eesti hinnangul ei ole KHG heite vähendamine 90% 2040. aastaks ilma uute seni mitte kasutuses olevate tehnoloogiateta realistlik, mida näeb ka Komisjon oma mõjuhinnangus. Seetõttu saab Eesti nõustuda Euroopa Komisjoni pakutud 2040. a KHG vähendamise ettepanekuga vaid eeldustel, et on tagatud võimaldavad eeltingimused, mis on vajalikud 90% eesmärgi saavutamiseks ning uute tehnoloogiate sh CCU/S osa eesmärgist seotakse tehnoloogia arengu vastavushinnanguga. Eeltingimused hõlmavad kokkulepitud 2030. a kliimaraamistiku täielikku rakendamist, ettevõtete konkurentsivõime ja investeerimiskindluse tagamist, suuremat keskendumist õiglasele üleminekule, vajalike heiteta ja vähese CO2 heitega energialahenduste (sh tööstusliku süsiniku sidumistehnoloogiate) kättesaadavust ning soodsat regulatiivset õigusruumi. Arvestades, et viimase ELi-i ülese KHG-inventuuri kohaselt on EL-i ülene KHG vähenemine olnud 1990.a võrreldes alla 30%12, ei ole hetkel alust ka eeldada, et Eestile võiks kohalduda üldeesmärgist madalam KHG vähendamiskohustus.

ELi-ülese 90% eesmärgi saab Komisjoni hinnangul saavutada eeldusel, et vajalikud eeltingimused on täidetud. Eestil tuleks 2040. a kliimaraamistiku läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga lähtuda riigi majandusolukorrast, regionaalsest konkurentsivõimest ja tegelikest võimalustest, tuginedes riiklikele eripäradele, sh olemasolevate kohalikele ressursside väärindamisele ja eeliskasutusele ning tehnoloogia kättesaadavusele. Eesmärkide seadmisel tuleks lähtuda realistlikest meetmetest,, mis võimaldavad saavutada 2040 eesmärgid kasutades olemasolevaid tehnoloogiaid ja konkurentsivõimet kahjustamata.

Süsinikuhaldamise ja sellega samal ajal esitatud 2040 eesmärgi teatis kirjeldavad kuidas 2040. aastaks on võimalik Euroopa Liidus vähemalt 250 miljonit tonni CO2 aastas kinni püüda. Sektorites, kus heitkoguste vähendamine on keeruline (hard-to-abate sectors), kaalutakse lisaks looduslikele CO2 sidumise lahendustele ka tehnoloogilist CO2 püüdmist. Vastavad tehnoloogiad on aga veel arendusjärgus ja neid ole veel piisavalt testitud ega kinnitatud, et need oleksid valmis laialdaseks kommertskasutuseks. Samuti puudub teadmine nende töökindlusest ning kaasnevatest kuludest. Seega kuna tööstuslikud heite eemaldamise tehnoloogiad on alles arendusjärgus, on suur oht, et seatud eesmärgid võivad jääda saavutamata.

Oluline on analüüsida ka õigusliku raamistiku puudujääke uute tehnoloogiate ladusaks kasutuselevõtuks ja neid ajakohastada. Puudulik ja bürokraatlik õigusraamistik (sh EL ülene) võib olla takistuseks investeeringute tegemisel ja tehnoloogiate kiirel arengul/ kasutusele võtul. Vähese CO2-heitega majandusele ülemineku puhul on väga oluline roll CCU/S tehnoloogiatel, mistõttu on vajalik Euroopa Liidu toetust tehnoloogia ja taristu arendamiseks ning ühtlustatud õigusraamistik ja standardid vältides ülereguleerimist.

Kuna 2040. a EL uue sihttaseme ettepanek tugineb mitmetel olulistel eeltingimustel, sh EL 2030. a sihttasemete saavutamine (nii KHG heite vähendamises kui energiatõhususes ja taastuvenergeetikas), siis näeme, et oleks vaja paralleelselt uue sihttaseme eelläbirääkimistega jälgida LR-de tegelikku edenemist nende 2030. a sihtide suunas. Kui sellest peaks tulenema vajadust kaaluda 2040. a sihttaseme või selle suunas liikumise viiside-meetodite (või ka valdkondliku lähenemise) korrigeerimist, siis on oluline seda võimalikult varases staadiumis tuvastada ja 2040. a sihi läbirääkimistel arvesse võtta.
2. ELi kliimapoliitikaga peab kaasnema ambitsioonikas tööstuspoliitika. Vajadus on tegeleda tööstuse väljakutsetega, tagades madal süsinikusisaldusega toodete turu areng, kuid säilitada samal ajal konkurentsivõime. Investeeringute suunamisel maavarade projektidesse, näiteks kriitilised toormed, on oluline arvestada nende panust kliima ja energeetika eesmärkide elluviimisesse.
Vajadus on tegeleda tööstuse väljakutsetega, et leida selle ümberkujundamiseks äriline põhjendus ja säilitada samal ajal konkurentsivõime. Kliima- ja keskkonnaeesmärkide elluviimiseks vajavad kõik liikmesriigid uusi tehnoloogiaid ja ärimudeleid. Vajalikud on ühised projektid ja kapitali kättesaadavust parandav ühine Euroopa rahastusmehhanism (kas toetuste, garantii- või laenumeetme näol) puhaste tehnoloogiate arendamiseks ning kasutuselevõtuks. Samuti on vaja luua liikmesriikides rohetehnoloogiate ja roheliste ärimudelite arendamist toetavaid ökosüsteeme, mis aitavad ettevõtetel, eriti väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel ühiselt kapitali kaasata.
Turud kliimaneutraalsetele toodetele on juba tekkimas, kuid vaja oleks ambitsioonikamat plaani, näiteks riigihangetes madalama KHG jalajäljega toodete- ja teenuste eelistamine. Turunõudlus tekitab ka ettevõtjatele ärilise põhjenduse. Väiksema KHG jalajäljega tooted on üldjuhul kallimad ja ei suuda täna veel konkureerida kolmandatest riikidest pärit toodetega, kus keskkonnanõudeid sellisel määral ei arvestata.
Oluline on kaasata lisaks VKEdele ka noored VKEd ja iduettevõtted, kes aitavad arendada nn rohetehnoloogiaid ja agiilselt. See, et tehnoloogiaarenduse eri etappide jaoks peab looma ligipääsu kapitalile, on väga vajalik, ja pigem just skaleerimise faasis.
Peame oluliseks kliimaneutraalsete tehnoloogiatega seotud loamenetluste ja kooskõlastuste lihtsustamist ja lühendamist liikmesriikides, mis on ühena suundadest välja toodud ka EN kriitiliste toormete määruses. Siiski leiame, et juhul, kui tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamine ning selle raames suuremahulised keskkonnauuringud, tuleks sellega täiendavalt arvestada ning anda liikmesriikidele mõningast paindlikkust. Samuti toome välja, et kliimaneutraalne tööstus vajab sisendeid toorainete kujul. Investeeringute suunamisel maavarade projektidesse (kus juba kehtivad ranged keskkonnanõuded), näiteks kriitilised toormed, on oluline arvestada nende panust kliima ja energeetika eesmärkide elluviimisesse, mis hõlmab rohetehnoloogiate arendamist ja tootmist ning taksonoomia seisukohalt peaks pangad käsitlema roheliste investeeringutena. Lisaks on teada, et rohepöördeks vajalike uute maardlate avamine võib aega võtta aastaid.
3. Kogu tööstus ei saa koheselt üle minna rohelisele tehnoloogiale, mistõttu vajavad Iilma vastava ajaloolise tootmiskogemuseta (nt vesinik ja CO2 tööstuslik sidumine) riigid konkurentsis püsimiseks vaheetappi sh soodsat regulatiivset keskkonda, mis annab võimaluse üleminekulahendusi kasutades madala heitega tehnoloogiaid juurutada. Kuna osade rohethehnoloogiate skaleerimise võimekust ei ole tõestatud, siis peab nendes sektorites säilima võimalus rahastada üleminekutehnoloogiaid ELi instrumentidest.
Kuni EK ettepanekutes nimetatud uudsed nullnetoheitega tehnoloogiad ja vähese CO2 heitega tehnoloogialahendused (näiteks vesiniku tootmine elektrolüüsi teel, CO2 kogumine ja kasutamine, CO2 tööstuslik sidumine vms) ei ole kaugeltki kõigi ettevõtete jaoks turul saadaval ning nõuavad kasutuselevõtuks investeeringuid, on vaja elektrienergiaga ja kütustega varustatuse tagamiseks kasutada üleminekulahendusi ja -tehnoloogiaid, mis tagavad ettevõtete turul püsimise konkurentsivõimelisena ja hoiavad riigi majanduse stabiilselt kasvamas. Nn mitte lõpptehnoloogiate kasutamine.
Ühtlasi peab jääma võimalus rahastada üleminekutehnoloogiaid, kuna kogu tööstus ei saa minna otse üle täielikult keskkonnahoidlikele tehnoloogiatele. Seega vajame rohetehnoloogiatele üleminekuks vaheetappi
Oluline on analüüsida ka õigusliku raamistiku puudujääke uute tehnoloogiate ladusaks kasutuselevõtuks ja neid ajakohastada. Puudulik ja bürokraatlik õigusraamistik (sh EL ülene) võib olla oluliseks takistuseks investeeringute tegemisel ja tehnoloogiate kiirel arengul/ kasutusele võtul. Vähese CO2-heitega majandusele ülemineku puhul on väga oluline roll süsiniku kogumisel, säilitamisel ja kasutamisel, mistõttu on vajalik Euroopa Liidu toetust tehnoloogia ja taristu arendamiseks ning ühtlustatud õigusraamistik ja standardid vältides ülereguleerimist.
Üleminek vähese CO2-heitega majandusele nõuab väga suuri investeeringuid. Selliste investeeringute tegemise eeldus on, et Euroopa Liidus luuakse ettevõtluskeskkond, mis soodustab kasvu ja stabiilsust ning pakub seeläbi ettevõtetele investeerimiskindlust. Praegu vähendab ettevõtete investeerimiskindlust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet järjest kiirenevas tempos lisanduv ELi regulatsioonide hulk, millega kaasneb põhjendamatult suur koormus ja kulude kasv. Seetõttu tuleb 2040. aasta kliimaeesmärgi poole liikumisel vältida ülereguleerimist.
Eesti asub Euroopa keskmest kaugemal ning seega vajab ühendusi EL teiste liikmesriikidega, et investeeringud jõuaksid lihtsamalt Eestisse ning et Eesti ettevõtted saaksid skaleerida: ettevõtjad saaksid hõlpsamalt oma tooteid ja teenuseid minna tutvustama teistesse riikidesse. Seetõttu tuleks kriitiliselt üle vaadata, et Eestiga sarnaste EL riikide ühendused oleksid toimivad ja turvalised ka uute tehnoloogiate väljatöötamise faasis kui kliimaeesmärgid on juba seatud - näiteks keerulistes talvistes ilmaoludes, et meie ettevõtjad ei kaotaks seetõttu oma konkurentsivõimet. Tallinna Lennujaam on näiteks välja toonud, et eritehnikat ei ole võimalik hetkeolukorras oleva tehnoloogilise arengu tõttu viia vähese või nullheitega alternatiividele, lisaks on Lennujaam leidnud ka muid probleeme keskkonnanõuete täitmisel seoses tehnoloogiate turuvalmidusega, mis ei luba juba täna seatud eesmärke täita.
Näiteks hankides alla 50 g CO2/km heitega N-kategooria sõidukeid, jõudis lennujaam järeldusele, et Euroopa turul ei pakuta tehnilistele vajadustele vastavat sõidukit. Masinate vaates on takistavaks nii tehnoloogia puudumine, mis peaks vastu Eesti kliimas, kui majanduslikult ebamõistlik hind.
Sellest tulenevalt on oluline võimaldada üleminekuajal kompromisslahendusi, et vajalik tehnoloogia areng vastaks ettevõtete nõuetele.


4. 2040. aasta raamistiku kavandamisel tuleks arvesse võtta EL liikmesriikide ajaloolisi panuseid. Kuna iga riigi majanduse struktuur on erinev, siis igal liikmesriigil peaks olema paindlikkus otsustada, kuidas ja millises tempos erinevates sektorites kõige mõistlikumalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada, säilitades samal ajal nende majanduse konkurentsivõime ning tagatud oleks õiglane üleminek, et leevendada võimalikke negatiivseid sotsiaalseid mõjusid. Süsinikuneutraalsusele üleminekul peaks olema suurim roll energeetikasektoril, millel on ELi üleselt suurim KHG heite vähendamise potentsiaal.
Oleme nõus, et kliimaeesmärkidesse peavad panustama kõik sektorid, kuid 2040. eesmärkide täitmisel peab jääma liikmesriigil piisav paindlikkus leida viisid, kuidas ja millises sektoris on võimalik kõige väiksema mõjuga ning kulutõhusamalt heidet vähendada. Eesti on alates 1990. a oma kasvuhoonegaaside heidet vähendanud 59%. 2040. aasta raamistiku kavandamisel tuleks arvesse võtta EL liikmesriikide ajaloolisi panuseid. Kuna iga riigi majanduse struktuur on erinev, siis igal riigil peaks olema paindlikkus otsustada, kuidas ja millises tempos erinevates sektorites kõige mõistlikumalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada, säilitades samal ajal nende majanduse konkurentsivõime.
ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste osas13 on kõige olulisem sektor energeetika, mis moodustas 2021. aastal 58% ELi koguheitest sealhulgas maakasutus- ja metsandussektorist ning millel on ELi üleselt suurim KHG heite vähendamise potentsiaal. Suuruselt teine ​​sektor on transport 22% , millele järgnevad põllumajandus (11%), tööstusprotsessid (10). %). LULUCF-sektor moodustas 2021. aastal 6,5% ELi siseriiklikust koguheitest (ilma LULUCF-i ja rahvusvahelise lennunduseta). Energeetikasektor on peamine kasvuhoonegaaside heitkoguste allikas ka Eestis. 2022. aastal moodustas sektori heitkogus 48% kogu Eesti heitkogusest, kokku 6 882 660 t CO₂ ekv. 1990. aastal toodeti Eestis 16 267 GWh elektrienergiat, kuid pärast Eesti taasiseseisvumist hakkasid tootmismahud langema ning saavutasid miinimumtaseme 8278 GWh aastal 1999. Sealt alates on tootmine olnud tõusutrendis (välja arvatud 2009. aastal, mil tootmine oli oluliselt väiksem majanduskriisi tõttu) ning maksimaalne tootmine saavutati 2017. aastal – 13 161 GWh.
ELi kliimamääruse kohaselt on energia tootmise ja tarbimise suurt mõju KHG heite tasemele arvestades väga oluline tagada üleminek ohutule, kestlikule, taskukohasele ja kindlale energiasüsteemile, mis tugineb taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmisele, hästitoimivale energia siseturule ja energiatõhususe parandamisele.
Energeetikasektoris on võimalik kiiresti ja suures mahus üle minna taastuvenergia allikatele, nagu tuule- ja päikeseenergia, mis on juba paljudes EL-i liikmesriikides osutunud majanduslikult konkurentsivõimelisteks. Kuna taastuvenergia allikad toodavad energiat ilma otseste KHG heitmeteta, võimaldab nende osakaalu suurendamine drastiliselt vähendada heitkoguseid. Samuti loob energeetikasektori dekarboniseerimine soodsad eeldused teiste sektorite, nagu transpordi ja tööstuse, süsinikuneutraalsusele üleminekuks. Näiteks elektrifitseerimine (nt elektriautod, elektrilised tööstusseadmed) vähendab kaudselt teiste sektorite sõltuvust fossiilkütustest, mis omakorda kiirendab süsinikuneutraalsuse saavutamist.
Eesti asub Euroopa keskmest kaugemal ning seega vajab ühendusi EL teiste liikmesriikidega, et investeeringud jõuaksid lihtsamalt Eestisse ning et Eesti ettevõtted saaksid skaleerida: ettevõtjad saaksid hõlpsamalt oma tooteid ja teenuseid minna tutvustama teistesse riikidesse. Seetõttu tuleks kriitiliselt üle vaadata, et Eestiga sarnaste EL riikide ühendused oleksid toimivad ja turvalised ka uute tehnoloogiate väljatöötamise faasis kui kliimaeesmärgid on juba seatud - näiteks keerulistes talvistes ilmaoludes, et meie ettevõtjad ei kaotaks seetõttu oma konkurentsivõimet.
Põllumajanduses tuleb rakendada praktikaid, mis aitavad KHG heidet vähendada ja süsiniku sidumist suurendada, kuid sektoris endas ei ole võimalik jõuda kliimaneutraalsuseni. Sektoripõhiste eesmärkide seadmisel tuleb meetmeid põhjalikult analüüsida ja sektori spetsiifilisust arvestades hinnata lisaks KHG mõjule ka mõju majandusele, elurikkusele, regionaalarengule, toidu varustuskindlusele. Kliimameetmete väljatöötamisel ja eesmärkide seadmisel tuleb hinnata samuti meetmete koosmõju ja mõju elurikkusele.
5. Roheline, taskukohane ja kättesaadav energia olema Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamisel keskne prioriteet, tagades liikmesriikide võrdse ligipääsu puhtale energiale ning toetades ELi strateegilisi eesmärke. Oluline on säilitada ja juurde luua juhitavaid võimsuseid, mis tasakaalustaks suurenevat taastuvenergeetika osa, mis on eelkõige juhitamatud võimsused.
Eestis saab taastuvenergiat toota tuule-, päikeseenergiast, puitkütustest, biogaasist ja -metaanist, nende kasutamiseks on kaubanduslik tehnoloogia ja seadmed olemas ning varusid piisavalt. 2024. aastal on vajalik juhitav võimsus 1000 MW tagatud peamiselt põlevkivi, väiksemal määral biomassi baasil. Pisut rohkem, 1200 MW on kokku tuule- ja päikeseparkide tootmisvõimsust. Elektritarbimise kasvades, taastuvenergia eesmärkide täitmiseks vajalike tuule- ja päikeseparkide rajamisega suureneb ühtlasi vajadus juhitava võimsuse järele, mis on kümne aasta pärast hinnanguliselt 1200 MW. Põlevkivist elektrienergia tootmise lõpetamine põlevkivi otsepõletamise ja põlevkivigaasi läbi toimub järk-järgult ning ennekõike olemasoleva regulatsiooni baasilt (nt EL HKS-st tulenev CO2 heitmekvoodi hind). Tarbimise juhtimise ja salvestite kasutusele võtu, juhitava võimsuse olemasolu tagamisega, elektrivõrgu tugevdamise, taastuvenergiale ülemineku ja riskide maandamisega luuakse eeldused aastaks 2035 põlevkivielektri ja seni põlevkiviõli tootmisel tekkiva põlevkivigaasi kasutuse lõpetamiseks elektrienergia tootmisel.
Eesti on võtnud energiamajanduse korralduse seadusega eesmärgi alates 2030. aastast toota taastuvelektrit aastases mahus samapalju, kui on Eesti enda aastane elektritarbimine. 2023. aastal moodustas taastuvelekter esimest korda ajaloos üle poole elektritootmisest, 2030.a peab taastuvelektri osakaal olema 100% aastasest tarbimisest. Hinnanguliselt eeldab antud eesmärgi täitmine 2035. aastaks 5,8 GW taastuvelektri tootmisvõimekuste, peamiselt tuuleenergia tootmisvõimekuste, olemasolu Eestis. Seejuures peab olema tagatud Eesti jaoks kinnitatud varustuskindluse norm ja piisav juhitavate võimsuste maht. Prognooside kohaselt baseerub juhitav võimsus pärast aastat 2030 põlevkivijaamade kõrval üha enam gaasijaamadel. Aastaks 2040 tuleb tagada gaasivõrgus CO2 heite vabade gaaside (st rohegaaside biometaan, rohevesinik, sünteetiline gaas) osakaalu suurendamine, seonduvate tarneahelate väljaarendamine ning gaasivõrgu toimimine regionaalses koostöös. Riigikogu otsusega valmistatakse ette regulatsiooni tuumaenergia kasutusele võtuks.
2035. aastaks rajatavad 5,8 GW taastuvelektri täiendavad tootmisvõimekused (kaetakse peamiselt tuuleparkidega) ja välisühendused piisava ühenduse tagamiseks naaberhinnapiirkondadega, salvestus, elektrivõrgu tugevdamine, regionaalne koostöö toovad elektri turuhinda alla. Samal ajal tõusevad taastuvelektrijaamade lisandumisega võrgukulud ja seonduvad võrgutasud ning juhitamatute tootmisvõimsuste tasakaalustamiseks vajalike juhitavate võimsuste hankimise kulud. Lõppelektritarbimise hind peab Eestis jääma pikas plaanis alla EL keskmise, täna on lõpptarbija elektrihind alla EL keskmise . Aastase tarbimise mahus taastuvelektri tootmine alates aastast 2030 võimaldab toota Eestis elektrit ekspordiks vajaliku juhitava võimsuse toodangu võrra. Taastuvenergia tasuga rahastatavate taastuvelektri vähempakkumistega saame elektrihinda alla tuua, kuid juhitava võimsuse hankimiseks ja võrguarenduseks tehtavad investeeringud tõstavad elektri lõpphinda. Tulevikus aitavad salvestus (suursalvestid, akud) ja uued välisühendused eeldatavasti elektri hinda stabiliseerida.
Võimaldamaks vähese heitega ning võimalikult heitevaba energia kasutusele üleminekut tarbijate ja tööstusettevõtete makstavat lõpphinda oluliseks kõrgemaks muutmata, tuleks EL õiguses tuleks ette näha võimalus, kuidas neid „rahastamisvahendeid“ katta viisil, mis võimaldaks neid mitte kajastada energiatarbijate (nii era- kui äritarbijate) arvel (ja rahakotis). Märkimisväärsed investeeringud tuleks katta ettevõtete poolt nende pikaajalise perioodi jooksul teenitava tulu arvel viisil, mis on kooskõlas õigusraamistikuga ning läbi räägitud regulaatoritega. Tarbijate ja (tööstus)ettevõtete makstava lõpphind peaks olema ajas võimalikult stabiilne ja hinnatõus sujuvalt lineaarne, st eesmärgiks ei peaks seadma järske hinnatõuse, mida põhjendatakse samas või eelnevas ajaperioodis tehtavate investeeringutega. Selleks peaksid teatises viidatud „nõuetekohased rahastamisvahendid“ EL või riikide eelarvest aitama tasandada järskusid hinnatõuse ja võimaldama pikaaegselt tasuvate investeeringute tegemist.
Energia taskukohasus peegeldub tarbijate ostujõus, taastuvenergia kasutusele võtt loob eeldused majanduskasvuks ja selle kaudu ostujõu paranemiseks. Energiasüsteemi arendamine peab toetama Eesti majandusarengut – kliimaneutraalsele energiatootmisele üleminekuga tagatakse kasvuhoonegaaside heitevaba, kindel, jätkusuutlik ja konkurentsivõimelise hinnaga energiavarustus majanduse toimimiseks ja heaolu kasvuks. Taastuvenergia tootmine ja kasutamine pole omaette tegevus, vaid see tuleneb EL raamistikust, ülemaailmsetest tendentsidest, tootmise mitmekesistamise vajadusest, julgeolekukaalutlustest jne. Sellesse panustavad energiasääst ja elektrivõrkude arendamine (sh välisühenduste tugevdamine), kuid kliimaneutraalsusele üleminekuks on oluline nii energiasääst kui taastuvenergia tootmine ja kasutusele võtt kõigis majandustegevustes. Energia- ja teiste majandussektorite integreerimine (sh digitaliseerimislahenduste abil) on võimalik läbimõeldud ja süsteemse koostööga kõigil tasanditel, sh erialaliitude, kohalike omavalitsuste, teadus- ja arendusasutuste, konsultatsioonifirmade kaasamisega riiklike eesmärkide täitmisesse.
Eesti majanduspoliitika plaan seab eesmärgiks SKT kahekordistamise aastaks 2035, st Eesti majandus peab nominaalselt kasvama 6% aastas (viimase 10 aasta keskmine SKP muutus oli 2,4% aastas, EL keskmine 1,7% ). Majanduspoliitika plaan ei täpsusta, millistes majandussektorites eeldatav kasv täpsemalt toimub (sh ekspordipotentsiaaliga eelisvaldkondade kaardistamine toimub plaani ellu viimise käigus, eraldi on välja toodud turismisektori kasvatamise olulisust). 2023. aastal oli elektrienergia 433 miljoni euroga üks Eesti peamisi ekspordiartikleid, kuigi elektrienergiat imporditi ekspordist pea ligi kaks korda enam 741 miljoni euro eest. Majanduspoliitika plaan eeldab taastuvenergia tootmise suurendamist, kuid selle saavutamiseni võib see tähendada veelgi suuremat elektrienergia importi.
Tööstuspoliitika aastani 2035 kohaselt tagatakse ettevõtete konkurentsivõime ja tootlikkus mh kestliku majandamise põhimõtete rakendamisega, st ettevõtetes rakendatakse energia- ja ressursitõhusus, ringmajandus, keskkonnasäästlikud tooted, teenused ja protsessid ning säästlikud tarneahelad. EL kutsub liikmesriike üles arendama puhta tehnoloogia tööstusi, eelkõige heitevabade energiatehnoloogiate tootmist. Need tegevused aitaksid kaasa mh energia tootlikkuse kasvatamisele.

6. Kliimamuutuste suhtes vastupanuvõime suurendamiseks on vajalik  kliimariskide hindamine ja kliimamuutustega kohanemise edenemise ja meetmete tõhususe hindamine. Selleks on vaja välja töötada ELi-tasandil mõõdikud ning seire tulemustest tulenevalt vajadusel kohanemismeetmeid täiendada või kohandada.
Kliimamuutuste suhtes vastupanuvõime suurendamiseks on vajalik kliimariskide hindamine ja kliimamuutustega kohanemise edenemise ja meetmete tõhususe hindamine. Selleks on vaja välja töötada mõõdikud ning seire tulemustest tulenevalt vajadusel kohanemismeetmeid täiustada või kohandada, eriti enim haavatavate sektorite ja inimgruppide jaoks.
Euroopa on maailma kõige kiiremini soojenev maailmajagu ning kliimariskid ohustavad Euroopa energia- ja toidujulgeolekut, ökosüsteeme, infrastruktuuri, veevarusid, finantsstabiilsust ja inimeste tervist. Paljud neist riskidest on juba saavutanud kriitilise taseme ja võivad ilma kiirete ja otsustavate meetmeteta muutuda katastroofiliseks. Seetõttu on vajalik kliimariskide hindamist jätkata nii üle-euroopaliselt kui ka riigisiseselt ning välja töötada ja ühtlustada mõõdikud, mille alusel kohanemise edenemist hinnata.
Eesti peamisteks kliimariskideks on kliimastsenaariumite14 kohaselt üleujutuste kasv ja meretaseme tõus, tormide, suviste kuuma-, põua- ja äärmuslike vihmaperioodide ja teiste äärmuslike kliimasündmuste sagenemine, muutused taimekasvus, uued taimekahjurid, võõrliikide leviala suurenemine ning uued haigusetekitajad. Kliimariskid avaldavad mõju inimeste tervisele, linna avalikule ruumile, transpordile, hoonestule, veemajandusele, energiamajandusele, keskkonnale ja turismile.
Kliimariskidest põhjustatud kahju15 ennetamiseks ja vähendamiseks ning kohanemismeetmete tõhususe hindamiseks on vajalik koguda parimaid praktikaid ning kokku leppida mõõdikud, mille alusel on võimalik kohanemismeetmeid analüüsida, kohandada ja täiustada. Eestis on peamisteks indikaatoriteks Kliimamuutustega kohanemise arengukavast16 tulenevad mõõdikud (nt kliimariske teadvustavate inimeste %) ning valdkondlikes arengukavades sätestatud mõõdikud (nt ilmastikukindla võrgu osakaal jaotusvõrgus, metsade kaitset ja ökosüsteemi teenuste majandamist toetavate kohustustega seotud metsamaa osakaal jt). Selleks, et riikide kohanemismeetmete tõhusust võrrelda ja sellest tulenevalt laiemat teadmistebaasi luua, on vajalik välja töötada ühtne mõõdikute süsteem.
7. Toetame EL rahvusvaheliste kliima- ja energiapartnerluste tugevdamist ning ambitsioonika kliimadiplomaatiaga jätkamist. ELi kliima- ja energiapoliitika peab arvestama liidu strateegiliste ja välispoliitiliste eesmärkidega ning olema kooskõlas liidu tööstuspoliitikaga.
Oluline on, et Euroopa Liit keskenduks EL-i siseste eesmärkide ja regulatsioonide kehtestamise kõrval ka sellele, et samad või vähemalt sarnased kliimaeesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud meetmed võetakse kasutusele kogu maailmas. Vastasel korral võivad Euroopa ettevõtted sattuda ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Kui regulatsioonid ei ole sarnased üle maailma, siis võib see kaasa tuua ka süsinikulekke ohu. Kui muu maailm ei liigu samal kursil, siis ei pruugi ELi pingutusest olulist kasu olla, et vältida CO2-heitega kaasnevaid negatiivseid mõjusid, kuna Euroopa Liidu heide moodustab vaid 7 protsenti maailma koguheitest
Kliima- ja energiadiplomaatia aitab ka suurendada EL rahvusvahelist mõju, kuna lähemate aastakümnete suurim globaalne väljakutse on kliimamuutustega kohanemine ja nende negatiivsete mõjude vähendamine. Leiame, et rahvusvaheliste süsinikuturgude loomine ja tugevdamine on väga oluline instrument ülemaailmse KHG-heite vähendamiseks.
Kuna ka kliimaneutraalne majandus vajab toimimiseks ressursse, on ülioluline EL kliima- , energia- ja toorainete partnerluste loomine usaldusväärsete riikidega. EL eesmärk peaks olema võimalikult sarnane ja ühtne reeglistik kliima- ja energiaküsimustes USA jt liitlastega, et vältida omavahelisi pingeid ning laiendada meie väärtusruumist lähtuvat kliimapoliitikat teistesse regioonidesse. EL energiaülemineku välismõõtme koordineerimine ning poliitikate kooskõlastamine USA ning G7/G20-ga, aga ka Global Gateway programmiga tuleks tõhusamalt korraldada, kuna praegu esineb kohati lahknevusi liidu kliimapoliitika ja välispoliitika eesmärkide vahel.
EL kaubanduslepped peaksid hõlmama kliimamuutuste leevendamist, ent viisil, mis on kasulikud nii ELile kui kolmandale riigile (nt EL investeeringud või energiaimport vastutasuks süsinikuheite vähendamise eest). Järgnevate aastate jooksul on väga tähtis Loss & Damage Fund’i rakendamine. Vaesemate riikide hõlmamiseks nii majanduslikult kui ka poliitiliselt on ülioluline Global Gateway algatus, mis saaks pakkuda investeeringuid puhta energia ja uute ühenduste projektidesse üle maailma ning seeläbi luua töökohti arenevates riikides kohapeal. Sestap on oluline Global Gateway programmi rahastamine uue MFFi perioodil.
Kliima- ja energiaeesmärkide elluviimiseks on võtmetähtsusega ka EL enda piiriüleste ühenduste ja võrkude jätkuv prioritiseerimine ja ambitsioonikas rahastamine. Uute liikmesriikide lisandumisega on oodata tähelepanu pööramist nende füüsilisele ühendamisele liiduga nii energeetikas, transpordis, sides jm. Eesti saab seda toetada, kuid meil on ka erihuvi enda ja Balti-Soome regiooni paremate ühenduste jätkuval väljaarendamisel, arvestades meie ääremaa staatust. Laienemist tuleks kasutada ka selleks, et lisaks füüsilistele ühendustele veel enam ühtlustada reeglid EL energia- ja transporditurgudel. Toetame ka EL kandidaatriikide joondumist EL 2040 kliimaeesmärgiga.
Arvamuse saamine ja kooskõlastamine
Teatis saadeti arvamuse saamiseks lisas 2 loetletud organisatsioonidele. Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on toodud seletuskirja lisas 3 esitatud vastavustabelis.

Sisendit küsiti ja seisukohad kooskõlastati Haridus- ja Teadusministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Regionaal ja Põllumajandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Välisministeeriumiga.